Kehtestada kauba- ja teenindusmärgi registreerimise taotluse dokumentide vorminõuded ja esitamise kord (juurde lisatud).
Tunnistada kehtetuks majandusministri 31. detsembri 1996. a määrus nr 20 „Kaubamärgi registreerimise taotluse koostamise ja esitamise juhendi kinnitamine“ (RTL 1997, 12, 75).
Näituseprioriteedi nõuet tõendavad dokumendid, kui kaubamärgiseaduse paragrahvi 10 lõigete 3 ja 4 alusel on esitatud näituseprioriteedi nõue.
Taotleja võib lisada registreerimistaotlusele muid dokumente, mida ta vajalikuks peab.
Kaubamärgi registreerimise avaldus esitatakse kahes eksemplaris.
Kujutis-, kombineeritud või ruumilise kaubamärgi korral esitatakse lisaks kaubamärgi registreerimise avaldusele kantud reproduktsioonile veel kümme arhiivikõlblikku lahtilõigatud reproduktsiooni mõõtmetega 80×80 mm.
Must-valge, kujunduseta sõnamärgi (vt käesoleva korra punkt 2.5.3) korral, kui taotleja on andmeväljal 6 märkinud, et tegemist on standardkirjas sõnamärgiga, esitatakse reproduktsioon kaubamärgi registreerimise avaldusel, täiendavate reproduktsioonide esitamist ei nõuta.
Ülejäänud dokumendid esitatakse ühes eksemplaris.
Registreerimistaotluse dokumendid esitatakse eesti keeles.
Kui registreerimistaotluses sisalduv dokument on esitatud võõrkeeles, lisatakse eestikeelne tõlge.
Prioriteedinõuet tõendavad dokumendid võib esitada võõrkeeles.
Patendiamet võib menetluse käigus nõuda nende tõlget eesti keelde.
Patendiamet käsitab registreerimistaotluse esitamisel ja menetluse käigus tõlkeid autentsete registreerimistaotluse dokumentidena.
Tõlke õigsuse eest vastutab tõlk või patendivolinik.
Tõlke õigsust kinnitatakse teksti lõppu lisatud deklareeringuga „Tõlke õigsust kinnitan“ ja tõlgi või patendivoliniku allkirjaga.
Allkiri peab olema loetav või dešifreeritud.
Kaubamärgi registreerimise avaldus esitatakse käesoleva korra lisas toodud plangil.
Taotleja või patendivoliniku allkiri.
Kui taotletakse kollektiivkaubamärgi registreerimist, peab kaubamärgi registreerimise avaldusel olema märgitud, et tegemist on kollektiivkaubamärgiga.
Kaubamärgi registreerimise avalduses võivad sisalduda kaubamärgi kirjeldus ja kirjavahetuse andmed.
Andmed, mis ei mahu kaubamärgi registreerimise avalduse vastavatele andmeväljadele, võib esitada avalduse andmeväljal 9 (Muud) või lisalehel, millele kirjutab alla sama isik, kes kirjutab alla kaubamärgi registreerimise avaldusele.
Kaubamärgi registreerimise avaldusel peab olema märgitud, kas taotleja on kodu- või välismaalt ja kas taotleja on füüsiline või juriidiline isik.
Füüsilise isiku andmed on tema ees- ja perekonnanimi ning elukoha aadress.
Soovitav on lisada isikukood ning telefoni ja faksi number.
Kui füüsilise isiku nimest ei selgu, milline nimeosa on ees- ja milline perekonnanimi, tuleb perekonnanimi alla kriipsutada või muul viisil ära märkida.
Juriidilise isiku andmed on tema täielik või lühendatud nimi ja asukoha täielik aadress.
Soovitav on lisada registrikood ning telefoni ja faksi number.
Juriidilise isiku asukoht on koht, kus asub tema juhatus või seda asendav organ.
Kui taotlejaid on mitu, esitatakse kõigi taotlejate andmed.
Taotleja puhul, kelle elu- või asukoht on väljaspool Eesti Vabariiki, märgitakse aadressis riigi nimi või selle kahetäheline kood vastavalt Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (edaspidi WIPO) standardile ST.3 riikide identifitseerimise kohta.
Kui taotleja on liitriigi isik, tuleb aadressis peale riigi näidata ka osariik, kusjuures linn või muu asula tuleb alla kriipsutada või muul viisil ära märkida.
Taotleja on kohustatud Patendiametile teatama oma andmete muutumisest registreerimistaotluse menetluse kestel.
Sellise teate puudumise korral lähtutakse menetluses viimastest Patendiametile teatatud andmetest.
Kaubamärgi registreerimise avalduse andmeväli 3 täidetakse vaid juhul, kui taotlejat esindab registreerimistaotluse esitamisel või Patendiametiga asjaajamisel patendivolinik või mitme taotleja korral nende ühine esindaja (üks taotlejatest).
Patendivoliniku andmed on tema ees- ja perekonnanimi.
Soovitav on lisada aadress, telefoni ja faksi number ning patendivoliniku registreerimisnumber riiklikus Eesti patendivolinike registris.
Ühise esindaja korral kantakse andmeväljale ainult füüsilise või juriidilise isiku nimi.
Kui üheaegselt on volitatud nii ühine esindaja kui ka patendivolinik ja taotlejad ei ole kirjalikult täpsustanud, kumb neist on volitatud Patendiametiga kirjavahetust pidama, edastab Patendiamet teated patendivolinikule.
Andmeväli 4 täidetakse juhul, kui registreerimistaotluse esitab ja registreerimistaotluse menetluse asju ajab taotleja ise või mitme taotleja korral nende ühine esindaja ning kui taotleja või ühine esindaja soovib, et Patendiamet saadaks talle teateid muul aadressil, kui tema andmeväljal 2 märgitud elukoha või asukoha aadress.
Andmeväljale 4 märgitakse taotleja või mitme taotleja korral taotlejate ühise esindaja postiaadress.
Soovitav on lisada telefoni ja faksi number.
Kui andmeväli ei ole täidetud või on täidetud ilmselt valesti, edastab Patendiamet teated andmeväljal 1 märgitud taotlejale, mitme taotleja korral ühisele esindajale tema elu- või asukoha aadressil.
Kui mitme taotleja korral ei ole ühist esindajat määratud, edastatakse teated andmeväljal 1 esimesena märgitud taotlejale tema elu- või asukoha aadressil.
Kui taotlejate hulgas on nii Eesti Vabariigis elu- või asukohta omavaid isikuid kui ka välisriigis elu- või asukohta omavaid isikuid, edastatakse teated andmeväljal 1 järjekorras esimesena märgitud Eesti Vabariigis elu- või asukohta omavale isikule.
Andmeväljale kantakse kaubamärgi graafiline või fotograafiline reproduktsioon mõõtmetega 80×80 mm.
Kui sõnamärk on pikk ega mahu väljale 80×80 mm, vähendatakse kirja vajaliku suuruseni.
Kui taotleja ei ole kaubamärgi reproduktsioonil kasutanud standardkirja Univers Bold, kuid on märkinud kaubamärgi kirjeldusse andmeväljal 6, et tegemist on sõnamärgiga, siis muudab Patendiamet kirjastiili ja kaubamärk registreeritakse standardkirjas Univers Bold.
Kujutis-, kombineeritud ja ruumilised märgid esitatakse taotleja soovitud kujul.
Kui kaubamärgile taotletakse õiguskaitset kindlas värvikombinatsioonis, peab kaubamärgi reproduktsioon olema värviline.
Kaubamärgi registreerimise avalduse andmeväljal 6 on soovitav esitada kaubamärgi kirjeldus.
Kirjelduses märgitakse kaubamärgi liik, s.o sõnamärk või kujutis-, ruumiline või kombineeritud märk.
Kui kaubamärgile taotletakse õiguskaitset kindlas värvikombinatsioonis, siis esitatakse värvide loetelu.
Värvide loetelu peab olema vastavuses reproduktsioonil kasutatud värvidega.
Kaubamärgi iseloomustuses kirjeldatakse registreeritava tähise eristavaid tunnuseid.
Võõrkeelsete sõnade või sõnaosade kasutamisel esitatakse nende tõlge eesti keelde.
Lühendite kasutamisel selgitatakse nende tähendust.
Kui kaubamärgis sisaldub isikuportree, tuntud isiku nimi, kinnistu nimi, arhitektuuriobjekti nimi või kujutis, kohanimi või muu kindlat objekti puudutav element, esitatakse seletus objekti ja kaubamärgi vahelise seose kohta.
Kui kaubamärk sisaldab elemente või osi, mis loetakse kaubamärgiseaduse paragrahvi 7 lõike 3 alusel kaubamärgi mittekaitstavaks osaks, siis loetletakse need kirjelduses.
Kui kaubamärgi kirjeldus ei mahu andmeväljale 6, võib seda jätkata andmeväljal 9 või lisalehel.
Märgitakse need kaubad ja/või teenused, mille tähistamiseks tahetakse kaubamärki kasutada, koos vastavate kauba- ja teenusklasside numbritega.
Kauba- ja teenusklassid määratakse kehtiva rahvusvahelise kaupade ja teenuste klassifikatsiooni järgi.
Näiteks: klass 12 - sportautod, autode amortisaatorid, jalgrattarehvid, autorehvid (vt Eesti Kaubamärgilehe 10/1997 lisa, Nizza rahvusvaheline kaupade ja teenuste liigitus, seitsmes redaktsioon).
Kaupade ja teenuste loetelu esitamine on kohustuslik.
Kaupade ja teenuste loetelu ei ole lubatud asendada väljendiga „kogu klassi ulatuses“.
Klassis 42 ei ole lubatud kasutada väljendit „teenused, mis ei kuulu teistesse klassidesse“, selle asemel tuleb loetleda konkreetsed teenused, mis ei ole teistesse klassidesse määratud.
Kui kaupade ja teenuste loetelu ei mahu andmeväljale 7, võib loetelu jätkata andmeväljal 9 või lisalehel.
Registreerimistaotluse saabumise kuupäeval esitatud kaupade ja teenuste loetelu ei ole lubatud hiljem laiendada.
Hilisem kaupade ja teenuste loetelu piiramine on lubatud.
Andmevälja 8 täitmist loetakse prioriteedinõude esitamiseks.
Andmeväli täidetakse, kui taotleja soovib kasutada kaubamärgiseaduse paragrahvi 10 lõigetes 2-4 sätestatud võimalusi prioriteedi määramiseks.
Prioriteedinõude võib esitada kõigi või osa registreerimistaotluses märgitud kauba- või teenuseklasside kohta.
Konventsiooniprioriteedi taotlemisel märgitakse andmeväljale 8 esmase registreerimistaotluse number, prioriteedikuupäev ja riigi nimi või selle kahetäheline kood vastavalt WIPO standardile ST.
Konventsiooniprioriteeti võib taotleda ka mitme esmase registreerimistaotluse alusel.
Konventsiooniprioriteedi taotlemisel peab andmeväljal 7 esitatud kaupade ja teenuste loetelu konkreetse klassi piires vastama esmases registreerimistaotluses toodud kaupade ja teenuste loetelule.
Kaupade ja teenuste loetelu esitamine piiratud kujul või selle hilisem piiramine on lubatud.
Näituseprioriteedi taotlemisel märgitakse andmeväljale 8 prioriteedikuupäev (kaubamärgiga tähistatud eksponaadi näitusel avaliku väljapaneku kuupäev).
Näituseprioriteedi taotlemisel peab andmeväljal 7 esitatud kaupade ja teenuste loetelu konkreetse klassi piires vastama näitusel kaubamärgiga tähistatult eksponeeritud kaupadele ja teenustele.
Andmeväljale 10 märgitakse registreerimistaotluse esitamisel tasutud riigilõivude suurus ning maksedokumendi number ja kuupäev vastavalt lõivu tasumist tõendavale dokumendile.
Andmeväljal 11 märgitakse ruutudes ristiga registreerimistaotluses sisalduvad dokumendid.
Kui registreerimistaotluses on mõni dokument, mida loetelu ei sisalda, täiendatakse loetelu, lisades vastava dokumendi nimetuse.
Kaubamärgi registreerimise avaldusele kirjutab alla taotleja või volituse olemasolu korral patendivolinik.
Kui taotlejaid on mitu, kirjutavad alla kõik taotlejad või patendivolinik või volikirja olemasolu korral taotlejate ühine esindaja.
Allkirjale peab lisama dešifreeringu, kui allkiri ei ole loetav.
Allakirjutamisel märgitakse ka allakirjutamise koht ning kuupäev.
Allkiri lisalehel peab vastama punktides 2.12.1-2.12.3 sätestatud nõuetele.
Registreerimistaotluse esitamisel märgitakse riigilõivu tasumist tõendavale dokumendile registreerimiseks esitatava kaubamärgi nimetus ja toimingu nimetus, mille sooritamise eest riigilõivu tasutakse.
Toimingu nimetus on lubatud asendada riigilõivuseaduse asjakohase paragrahvi numbriga.
Registreerimistaotluse menetluse käigus riigilõivu tasumisel märgitakse riigilõivu tasumist tõendavale dokumendile registreerimistaotluse number ja toimingu nimetus, mille sooritamise eest riigilõivu tasutakse.
Üldjuhul esitatakse riigilõivu tasumist tõendav dokument iga registreerimistaotluse kohta eraldi.
Kui riigilõiv tasutakse korraga mitme registreerimistaotlusega seotud toimingute sooritamise eest, märgitakse riigilõivu tasumist tõendavale dokumendile ka iga registreerimistaotluse kohta tasutud riigilõivu suurus ja esitatakse iga registreerimistaotluse kohta riigilõivu tasumist tõendava dokumendi ärakiri.
Paljude kaubamärkide eest üheaegselt riiklikku kauba- ja teenindusmärkide registrisse kandmise riigilõivu tasumisel on lubatud märkida riigilõivu tasumist tõendavale dokumendile kaubamärkide arv, mille registrisse kandmise eest riigilõiv tasutakse, ja loetleda nende kaubamärkide registreerimise taotluste numbrid eraldi ühes nimekirjas.
Iga registreerimistaotluse kohta esitatakse riigilõivu tasumist tõendava dokumendi ja nimekirja ärakiri.
Riigilõivu tasumist tõendavaks dokumendiks loetakse maksekorralduse pangatöötaja poolt kinnitatud ärakiri või maksja konto väljavõte.
Riigilõiv loetakse tasutuks, kui riigilõivu tasumist tõendav dokument on saabunud Patendiametisse.
Volikiri antakse ühe või mitme patendivoliniku nimele või kui taotlejatel on ühine esindaja, siis ühise esindaja nimele ühe või mitme registreerimistaotluse esitamiseks ning kaubamärgi registreerimise ja jõushoidmisega seotud kõigi või mõne toimingu sooritamiseks.
Volikiri võib olla lihtkirjalikus vormis.
Kui volikiri on välja antud mitme patendivoliniku nimele, võib taotlejat esindada igaüks neist eraldi, kui volikirjas ei ole sätestatud teisiti.
Volikirja väljaandmise koht ja kuupäev.
Volikirjale kirjutab alla taotleja.
Kui taotlejaid on mitu, kirjutavad alla kõik taotlejad.
Volikirja notariaalset tõestamist ega volikirja legaliseerimist ei nõuta.
Kui volikirjas pole volituse kehtivuse aega märgitud, loetakse volitus tähtajatuks.
Patendiamet loeb volitust tõendavaks ja volikirja asendavaks dokumendiks ka kaubamärgi registreerimise avalduse, kui avalduse andmeväljale 3 on kantud käesoleva korra punktis 2.3.2 või 2.3.3 nõutud andmed ja avaldusele on alla kirjutanud taotleja või taotlejad ise.
Sel juhul loetakse patendivoliniku või ühise esindaja volituse ulatuseks kaubamärgi registreerimise ja jõushoidmisega seotud kõigi toimingute sooritamine ning volikirja väljaandmise kohaks ja ajaks avaldusele allakirjutamise koht ja aeg.
Edasivolitamise korras võib volikirja välja anda juhul, kui algvolikirjas on antud edasivolitamise õigus.
Edasivolitamise volikirjaga ei või anda rohkem õigusi, kui on antud algvolikirjaga.
Edasivolitamise korras välja antud volikirja kehtivuse aeg ei või ületada algvolikirja kehtivuse aega.
Edasivolitamise korras välja antud volikirjas märgitakse kohustuslikult algvolikirjale allakirjutamise koht ja aeg, algvolikirja saanud patendivoliniku ja edasivolitatud patendivoliniku ees- ja perekonnanimi.
Kui sama toimingu tegemiseks kehtib mitu volikirja eri isikutele, edastab Patendiamet teated hilisemas volikirjas märgitud isikule.
Kollektiivkaubamärgi taotlemisel peab registreerimistaotluses sisalduma kollektiivkaubamärgi põhikiri.
Kollektiivkaubamärgi põhikiri peab sisaldama juriidiliste isikute ühenduse nime ja asukoha aadressi, liikmelisuse tingimusi, juriidiliste isikute ühendusse kuuluvate isikute loetelu, kellel on õigus kollektiivkaubamärki kasutada, ning kollektiivkaubamärgi kasutamise tingimusi.
Kollektiivkaubamärgi põhikiri võib sisaldada sätteid kaupade või teenuste kvaliteedi või muude omaduste, kaubamärgi kasutamise kontrollimise ja kasutamise tingimuste rikkumise eest kehtestatava vastutuse või teiste tingimuste kohta, milles juriidiliste isikute ühenduse liikmed peavad vajalikuks kokku leppida.
Kollektiivkaubamärgi põhikirja muutumisel tuleb Patendiametile esitada uus kollektiivkaubamärgi põhikiri.
Prioriteedinõuet tõendavad dokumendid tuleb esitada, kui registreerimistaotluses on esitatud prioriteedinõue.
Esmase registreerimistaotluse koopia, mille autentsust on tõendanud esmase registreerimistaotluse vastu võtnud ametiasutus.
Näituseprioriteedi nõuet tõendav dokument on näituse administratsiooni poolt väljaantud dokument, mis tõendab näituse vastavust kaubamärgiseaduse paragrahvi 10 lõikega 3 sätestatud nõuetele ja kaubamärgi kasutamist näitusel ning sisaldab kaubamärgiga tähistatult kaupu või teenuseid eksponeerinud isiku nime, nende kaupade ja teenuste loetelu ning näitusel avaliku väljapaneku kuupäeva.
Registreerimistaotluse tekstidokument vormistatakse ja esitatakse heledal vastupidaval paberil formaadis A4 (210×297 mm).
Tekstidokumendi lehe vasak veeris peab olema dokumendi köitmist võimaldava laiusega (minimaalselt 20 mm).
Dokumentide tekst esitatakse masina- või arvutikirjas.
Dokumendid peavad olema trükitud kustumatu ja säilimiskindla värviga ning sellise värvitumedusega, mis võimaldab dokumentidest paljundusseadmetega teha koopiaid.
Dokumentide tekst trükitakse minimaalse reavahega 1,5 intervalli.
Arvutikirja suurus peab olema vähemalt 12 punkti, trükimasinakirjal suurtähtede kõrgus vähemalt 2,1 mm.
Üksikud märgid ja sümbolid võivad olla kirjutatud käsitsi musta tindi, pasta või tušiga.
Registreerimistaotlus esitatakse Patendiametisse otse, posti või faksi teel.
Posti teel esitatud registreerimistaotluse saabumise kuupäevaks loetakse selle Patendiametisse saabumise kuupäev.
Faksi teel peab saatma vähemalt käesoleva korra punkti 2 nõuetele vastava kaubamärgi registreerimise avalduse ja riigilõivu tasumist tõendava dokumendi.
Originaaldokumendid ja käesoleva korra punktile 1.2.2 vastav arv kaubamärgi reproduktsioone esitatakse ühe kuu jooksul faksi saabumise kuupäevast arvates.
Kui faksi teel saabunud kaubamärgi registreerimise avalduse või riigilõivu tasumist tõendava dokumendi tekst või kaubamärgi reproduktsioon on arusaamatu, siis registreerimistaotlust vastu ei võeta.
Kui registreerimistaotlus on saadetud faksi teel ning originaaldokumente ja käesoleva korra punktile 1.2.2 vastav arv kaubamärgi reproduktsioone ei ole esitatud ühe kuu jooksul faksi saabumise kuupäevast arvates, siis registreerimistaotlust vastu ei võeta.
Muude elektroonsete vahendite kaudu esitatud registreerimistaotlust vastu ei võeta.
Registreerimistaotluse esitamise eest riigilõivu tasumist tõendav dokument esitatakse registreerimistaotluse saabumise päeval.
Kui registreerimistaotluse esitamise eest riigilõivu tasumist tõendav dokument ei ole registreerimistaotluse saabumise kuupäevaks esitatud või riigilõivu on tasutud ettenähtud määrast vähem, siis registreerimistaotlust vastu ei võeta.
Kaubamärgi riiklikku kauba- ja teenindusmärkide registrisse kandmise eest riigilõivu tasumist tõendav dokument esitatakse kolme kuu jooksul pärast kaubamärgi registreerimise otsuse vaidlustamise tähtaja möödumist, vaidlustamise korral kolme kuu jooksul pärast vaidlustamismenetluse lõppemist, kui kaubamärgi registreerimise otsus jäi jõusse.
Kui kaubamärgi riiklikku kauba- ja teenindusmärkide registrisse kandmise eest riigilõivu tasumist tõendavat dokumenti ei ole tähtaja lõpuks esitatud, lükatakse registreerimistaotlus tagasi.
Kui registreerimistaotlus esitatakse patendivoliniku kaudu ja kaubamärgi registreerimise avaldusele on alla kirjutanud patendivolinik, siis tuleb volikiri esitada registreerimistaotluse saabumise päeval või kahe kuu jooksul registreerimistaotluse saabumise kuupäevast.
Kui välisriigis elu- või asukohta omav isik esitab registreerimistaotluse ise, peab ta kaubamärgi registreerimise ja jõushoidmisega seotud asjade edasiseks ajamiseks volitama patendivoliniku.
Volikiri tuleb esitada kahe kuu jooksul registreerimistaotluse saabumise kuupäevast.
Kui taotlejaid on mitu ja kaubamärgi registreerimise avaldusele on alla kirjutanud ainult taotlejate ühine esindaja, siis tuleb volikiri esitada registreerimistaotluse saabumise päeval.
Patendiametile tuleb esitada originaalvolikiri või selle notariaalselt või Patendiameti poolt tõendatud ärakiri.
Patendiamet loeb volikirja tähtaegselt esitatuks, kui volikirja faksikoopia esitatakse kahe kuu jooksul registreerimistaotluse saabumise kuupäevast ja originaalvolikiri ühe kuu jooksul volikirja faksikoopia esitamise kuupäevast arvates.
Kui käesoleva korra nõuetele vastavat volikirja ei ole tähtaja lõpuks esitatud, siis registreerimistaotlust vastu ei võeta.
Kui kodumaine taotleja on esitanud registreerimistaotluse ise või mitu taotlejat ei ole määranud ühist esindajat, võivad nad soovi korral registreerimistaotluse menetluse jooksul valida patendivoliniku või ühise esindaja ja esitada Patendiametile volikirja.
Prioriteedinõuet tõendavad dokumendid esitatakse registreerimistaotluse saabumise kuupäeval või kolme kuu jooksul registreerimistaotluse saabumise kuupäevast.
Patendiametile tuleb esitada esmase registreerimistaotluse vastu võtnud ametiasutuse poolt taotlejale välja antud prioriteeti tõendavad originaaldokumendid.
Prioriteeti tõendavate dokumentide ärakirju vastu ei võeta.
Kui prioriteedinõue on esitatud mitme esmase registreerimistaotluse alusel, esitatakse kõigi nende registreerimistaotluste kohta prioriteeti tõendavad originaaldokumendid.
Prioriteedinõuet tõendavate dokumentide tõlge eesti keelde esitatakse Patendiameti nõudel registreerimistaotluse menetluse käigus.
Kui käesoleva korra nõuetele vastavaid prioriteeti tõendavaid dokumente ei ole tähtaja lõpuks esitatud, jätab Patendiamet prioriteedinõude rahuldamata.
Kollektiivkaubamärgi põhikiri esitatakse registreerimistaotluse saabumise kuupäeval või kahe kuu jooksul registreerimistaotluse saabumise kuupäevast.
Patendiametile tuleb esitada kollektiivkaubamärgi põhikirja originaal või selle notariaalselt või Patendiameti poolt tõendatud ärakiri.
Patendiamet loeb kollektiivkaubamärgi põhikirja tähtaegselt esitatuks, kui kollektiivkaubamärgi põhikirja faksikoopia esitatakse kahe kuu jooksul registreerimistaotluse saabumise kuupäevast ja kollektiivkaubamärgi põhikirja originaal ühe kuu jooksul faksikoopia esitamise kuupäevast arvates.
Kui kollektiivkaubamärgi taotlemisel ei ole kollektiivkaubamärgi põhikiri esitatud tähtaja lõpuks, siis registreerimistaotlust vastu ei võeta.
Kaubamärgiseaduse § 9 nõuetele vastavad registreerimistaotlused võetakse menetlusse ja Patendiamet teatab taotlejale registreerimistaotluse saabumise kuupäeva.
Seaduse ülesanne on kindlustada riigihangeteks kasutatavate rahaliste vahendite kõige ratsionaalsem ja säästlikum kasutamine.
Seadus määrab kindlaks riigihangete teostamise korra ja sätestab riigihangetega seotud subjektide õigused, kohustused ning vastutuse käesoleva seaduse rikkumise eest.
Riigihangeteks käesoleva seaduse mõistes on asjade ostmine, ehitustööde ja teenuste tellimine.
Ehituskrundi ettevalmistamise, hoone või rajatise amortiseerunud osa lammutamise või taastamise (remont või restaureerimine, mille tulemusena säilib selle kasutusala või otstarve) või ehitustöö tellimise korral 500 000 krooni ja üle selle.
Valla- või linnavolikogu võib kehtestada vastava valla- või linnaeelarve vahendite arvel riigihangete teostamiseks käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatust madalamad maksumuse piirmäärad.
Käesolevas seaduses sätestatud kord kehtib riigi poolt või tema garantiiga võetud laenude ja riikliku välisabi rahaliste vahendite arvel teostatavate riigihangete puhul, kui vastavate laenu-, garantii- või välisabi lepingutega ei ole sätestatud nende vahendite kasutamise korda.
Teistes seadustes sätestatud korras toimuvad riigihanked.
Käesolevas seaduses sätestatud korda ei rakendata Eesti Haigekassa poolt tervise edendamise, haiguste ennetamise ja raviteenuste ostmisel ning haigekassa kassatagavara halduri ja reservkapitali välise portfellihalduri leidmisel.
Riigihanke korral, mille maksumus on väiksem kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud piirmäärad, peab ostja, järgides head kommertstava, tagama kasutatavate rahaliste vahendite kõige ratsionaalsema ja säästlikuma kasutamise.
Käesolevat seadust ei kohaldata autoriõiguse seadusega (RT 1992, 49, 615; RT I 1999, 36, 469) kaitstavate kirjandus-, kunsti- ja teadusteoste suhtes.
Kui käesolev seadus on vastuolus Eesti Vabariigi sõlmitud välislepinguga, kohaldatakse välislepingu sätteid.
Ostja ei või riigihanget jaotada osadeks eesmärgiga vähendada selle maksumust, et vältida käesolevas seaduses sätestatud riigihangete teostamise korra järgimist.
Ettevõtja juhul, kui vastavalt konkurentsiseadusele (RT I 1998, 30, 410; 1999, 89, 813; 2000, 53, 343; RT III 21, 232) on riik või kohalik omavalitsus talle andnud eri- või ainuõiguse ja asjade ostmine või teenuste või ehitustööde tellimine on vajalikud eri- või ainuõiguse teostamiseks või kui riik, kohalik omavalitsus või käesoleva lõike punktides 2-4 nimetatud isikud kas koos või eraldi omavad selles ettevõtjas kas vahetult või teiste isikute kaudu häälteenamust või rohkem kui 50 protsenti aktsiatest või osadest ja kui tema tegevuseks on kas alaliste võrkude loomine või opereerimine kavatsusega osutada avalikkusele teenust seoses vee, gaasi, elektri- või soojusenergia tootmise, transportimise, edastamise või jaotamisega või geograafilise ala ekspluateerimine eesmärgiga uurida või kaevandada kütuseid või võimaldada õhu- või veetranspordiettevõtjatel kasutada lennuvälja, sadamat või muud terminaalirajatist või võrkude opereerimine, võimaldamaks avalikkusele teenuseid raudtee-, trammi-, trollibussi- või bussitranspordi, automatiseeritud süsteemide või kaabellevi alal, või avalike telekommunikatsioonivõrkude loomine või opereerimine ühe või enama telekommunikatsiooniteenuse tagamiseks.
Vee, gaasi, elektri- või soojusenergia tootmist, transportimist, edastamist või jaotamist avalikkust teenindavatele võrkudele ettevõtja poolt ei loeta käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 6 nimetatud tegevuseks, kui vee või elektrienergia tarbimine on vajalik mingi muu tegevuse teostamiseks kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 6 nimetatu või kui avaliku võrgu varustamine sõltub ainult ettevõtja enda tarbimisest ega ületa 30 protsenti ettevõtja vee või elektrienergia eelneva kolme aasta keskmisest kogutoodangust või kui gaasi või soojusenergia tootmine ettevõtja poolt on mingi muu, käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 6 nimetamata tegevuse teostamise vältimatuks tagajärjeks või kui avalikku võrku varustatakse gaasi või soojusenergia ülejäägiga selle majandusliku kasutamise eesmärgil ja selline ülejääk ei ületa 20 protsenti ettevõtja eelneva kolme aasta keskmisest käibest.
Hankeleping - pärast pakkumise vastuvõtmist sõlmitav ostu-müügi- või muu leping.
Riigihanked teostatakse avatud pakkumiste alusel, välja arvatud käesoleva paragrahvi 3. lõikes sätestatud juhud.
Riigihange ühelt pakkujalt.
Pakkumismenetluse korraldajaks on ostja, kes määrab riigihanke läbiviimise eest vastutava ametiisiku.
Ostjal on õigus volitada Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras teisi isikuid korraldama pakkumismenetlust käesoleva seaduse sätete alusel.
Vabariigi Valitsus kehtestab ehitusprojekteerimise ja ehitustööde riigihangete teostamise eeskirja.
Riigihangetealast tegevust koordineerib Riigihangete Amet.
Kuulutab riigihankeid välja ja viib neid läbi Vabariigi Valitsuse ülesandel.
Riigihanke teostamisel on ostja kohustatud kontrollima pakkujate kvalifikatsiooni.
Viimase kolme aasta jooksul täitnud nõuetekohaselt kõik riigihangete teostamiseks sõlmitud hankelepingud.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes loetletud andmete saamiseks esitab ostja vastava nõudmise pakkumise kutse dokumentides kõigi pakkujate suhtes võrdselt.
Ostjal on õigus kõrvaldada pakkuja pakkumiselt igal ajal, kui selgub, et esitatud andmed pakkuja kvalifikatsiooni kohta on valed või ebatäpsed.
Teated, otsused ja muud dokumendid, millele käesolevas seaduses viidatakse ja mida ostja esitab hankijale või vastupidi, peavad olema koostatud nende sisu täielikku säilimist tagavas vormis.
Pakkumisi taotlev ostja kuulutab pakkumise välja Ameti poolt väljaantavas „Riigihangete Bülletäänis“.
Riigihanke pakkumise väljakuulutamise korra ja vormid kehtestab majandusminister.
Pakkumiste esitamise koht, tähtpäev ja kellaaeg.
Ostja edastab pakkumise kutse dokumendid huvitatud isikutele kooskõlas pakkumise väljakuulutamisel teatatuga.
Alternatiivsete pakkumiste esitamise võimalus ja kord.
Ostja võib nõuda pakkumise kutse dokumentide eest tasumist.
Tasu suurus ei tohi ületada dokumentide koostamise, trükkimise ning kättetoimetamise kulusid.
Ostja võib pakkujatelt nõuda tagatist, mis kindlustab ostjale pakkujapoolsete kohustuste täitmise või täitmata jätmisel täieliku või osalise kahjude hüvitamise.
Pakkumise tagatisena võib ostja nõuda konkreetse rahasumma, väärtpaberite või krediidiasutuse garantii esitamist.
Tagatist tuleb nõuda kõigilt pakkujatelt samas ulatuses.
Pakkuja keeldub hankelepingu sõlmimisest vastavalt tema poolt esitatud pakkumisele.
Kõigi pakkumiste tagasilükkamise korral käesoleva seaduse paragrahv 30 alusel.
Pakkuja võib esitada nõude tema poolt esitatava informatsiooni konfidentsiaalsuse tagamiseks, tehes ostjale ettepaneku sõlmida vastav leping.
Ostja peab esitatud nõude rahuldama, kui see ei ole vastuolus käesoleva seaduse paragrahvis 35 sätestatuga.
Pakkujal on õigus saada selgitusi pakkumise kutse dokumentide sisu kohta.
Ostja on kohustatud selgitusi andma ja antud selgitused edastama ka teistele pakkujatele enne pakkumiste esitamise tähtpäeva saabumist.
Ostja võib enne pakkumiste esitamise tähtpäeva muuta pakkumise kutse dokumentide sisu, saates vajalikud täiendused kohe kõigile pakkumise kutse dokumendid saanud pakkujaile.
Pakkumine peab vastama pakkumise kutse dokumentides esitatud tingimustele.
Pakkumine peab olema esitatud kirjalikult ja kinnises pakendis.
Pakkumise laekumise kohta peab ostja andma pakkujale tõendi, milles on märgitud pakkumise kättesaamise kuupäev ja kellaaeg.
Vabariigi Valitsus kehtestab pakkumiste esitamise minimaalsed tähtajad, mis algavad pakkumise väljakuulutamisest, ning ostja poolt pakkumise kutse dokumentides esitatud tingimuste muutmise tähtajad.
Ostja võib pakkumiste esitamise tähtaega pikendada.
Teade tähtaja pikendamise kohta tuleb ostjal edastada kõigile pakkujaile, kes on saanud pakkumise kutse dokumendid.
Pakkumist, mis laekub pärast pakkumiste esitamise tähtpäeva, ei avata ning see kuulub tagastamisele.
Pakkumised on jõus pakkumise kutse dokumentides näidatud tähtaja jooksul.
Jõusoleku tähtaeg algab pakkumiste esitamise tähtpäevast ja see ei tohi olla pikem kui 90 kalendripäeva.
Enne pakkumiste jõusoleku tähtaja lõppemist võib ostja teha pakkujatele ettepaneku seda pikendada.
Tähtaja pikendamisest keeldumisel lõpeb pakkumise jõusolek varem kindlaksmääratud tähtpäeval.
Pakkujad, kes nõustuvad pakkumiste jõusoleku tähtaja pikendamisega, peavad pikendama ka pakkumiste tagatiste kehtivuse tähtaega või muretsema uued pakkumiste tagatised.
Pakkujatele, kes pakkumise tagatist ei pikenda või uut tagatist ei muretse, loetakse pakkumiste jõusolek lõppenuks.
Pakkuja võib oma pakkumise asendada või selle tagasi võtta enne pakkumiste esitamise tähtpäeva.
Teade pakkumise asendamise või tagasivõtmise kohta on jõus, kui ostja on saanud selle enne pakkumiste esitamise tähtpäeva.
Pakkumised avatakse pakkumise kutse dokumentides määratud kohas ja ajal (pakkumiste esitamise tähtaja pikendamise korral ostja määratud ajal) ning protseduuri järgi.
Kõigil pakkujatel on isiklikult või volitatud esindajate kaudu õigus osaleda pakkumiste avamisel.
Pakkumiste avamisel tehakse teatavaks pakkujate nimed, aadressid ja nende pakkumiste hinnad, mille kohta koostatakse pakkumiste avamise protokoll.
Pakkujatele, kes ei osale pakkumiste avamisel, tuleb saata pakkumiste avamise protokoll kolme tööpäeva jooksul, arvates pakkumiste avamisest.
Pakkumine ei vasta pakkumise kutse dokumentides esitatud tingimustele.
Ostja hindab ja võrdleb kõiki pakkumisi vastavalt pakkumise kutse dokumentides esitatud tingimustele.
Pakkumiste võrdlemisel ja hindamisel arvestatakse ainult nende tingimustega, mis olid esitatud pakkumise kutse dokumentides.
Ostja esindajaks ega eksperdiks ei või olla isikud, kes on olnud pakkujaga sellistes suhetes, et võib tekkida põhjendatud kahtlus nende isikute objektiivsuses.
Pakkumine tunnistatakse vastavaks, kui see on kooskõlas kõigi pakkumise kutse dokumentides esitatud tingimustega.
Pakkumise võib tunnistada vastavaks, kui selles ei esine sisulisi kõrvalekaldumisi pakkumise kutse dokumentides esitatud tingimustest.
Edukaks pakkumiseks on vastavaks tunnistatud pakkumiste hulgast pakkumise kutse dokumentides esitatud hindamiskriteeriumide suhtes kõige soodsam pakkumine.
Teavet pakkumiste hindamise ja võrdlemise, ekspertiisi ja selgituste kohta ei või avaldada pakkujatele või teistele isikutele, kes ei ole teenistuslikult seotud pakkumiste ekspertiisi, hindamise, võrdlemise või pakkumiste vastuvõtmise otsustamisega, välja arvatud avaldamine riigihanke aruande avalikustamise korras.
Ostja võib Ameti loal lükata tagasi kõik pakkumised igal ajal enne hankelepingu sõlmimist, kui pakkumise kutse dokumentides on selline võimalus ette nähtud.
Teade kõigi pakkumiste tagasilükkamise kohta tuleb ostjal kohe edastada kõigile pakkujatele, kellele pakkumise kutse dokumendid saadeti.
Ostja peab igale pakkujale tema nõudel teatama kõigi pakkumiste tagasilükkamise alused, kuid ei pea neid põhjendama.
Ostja ei kanna vastutust pakkujate ees, kui kõigi pakkumiste tagasilükkamine on toimunud käesoleva paragrahvi 1. lõikes määratud tingimustel.
Kõigi pakkumiste tagasilükkamisel tagastab ostja pakkumise kutse dokumentide eest vastavalt käesoleva seaduse paragrahv 16 3. lõikele pakkujatelt sissenõutud tasu.
Rikkunud Vabariigi Valitsuse kehtestatud pakkumiste esitamise minimaalseid tähtaegu.
Edukaks tunnistatud pakkumine loetakse vastuvõetuks 10 tööpäeva möödumisel, arvates selle edukaks tunnistamisest.
Teade pakkumise edukaks tunnistamise kohta edastatakse kolme tööpäeva jooksul otsuse tegemisest kirjalikult kõigile pakkujatele.
Hankeleping sõlmitakse ostja ja isiku (isikute) vahel, kelle pakkumine (pakkumised) on vastu võetud.
Ostjal on õigus valida ülejäänud jõusolevate pakkumiste hulgast uus edukas pakkumine ja see vastu võtta, kui vastuvõetud pakkumise esitanud isik keeldub hankelepingu sõlmimisest.
Pakkumise vastuvõtmisest teatatakse vastavalt käesoleva seaduse paragrahv 31 2. lõikele.
Kui pakkumise kutse dokumentides ei ole seatud nõuet hankelepingu vormistamiseks, jõustub vastuvõetud pakkumine hankelepinguna vastavalt pakkumiste esitamise tähtpäevale ja tingimustele.
Pakkumise vastuvõtmisest teatatakse vastavalt käesoleva seaduse paragrahv 31 2. lõikele pakkumise jõusoleku tähtajal.
Ostja esitab Ametile 10 tööpäeva jooksul pärast riigihanke pakkumismenetluse lõppemist riigihanke deklaratsiooni.
Deklaratsiooni vormi ning selle esitamise korra kehtestab majandusminister.
Pakkumismenetluse tühistamine Ameti poolt käesoleva seaduse paragrahv 30 6. lõikes sätestatud tingimustel.
Amet avalikustab pärast ostja poolt riigihanke deklaratsiooni esitamist „Riigihangete Bülletäänis“ riigihanke nimetuse, pakkumised esitanud pakkujate ärinimed ning eduka pakkumise esitanud pakkuja ärinime või põhjuse, miks pakkumismenetlus lõppes tulemusteta.
Aruande osa, milles on andmed pakkumised esitanud pakkujate kvalifikatsiooni kohta, pakkumiste põhilised tingimused ning kõigi pakkumiste tagasilükkamise põhjused, tuleb teha kättesaadavaks kõigile pakkumised esitanud pakkujatele alles pärast eduka pakkumise vastuvõtmist või pakkumise tulemusteta lõppemist.
Mainitud andmete varasem avaldamine võib toimuda vaid seaduses ettenähtud juhtudel.
Avalikustamisele ei kuulu andmed, mille avaldamine on vastuolus seadusega või mis takistavad seaduse täitmist või kahjustavad poolte kommertshuvisid või takistavad ausat konkurentsi.
Avatud pakkumisel võivad osaleda kõik soovijad.
Avatud pakkumine viiakse läbi vastavalt käesoleva seaduse 2., 3. ja 4. peatükis sätestatule.
Avatud pakkumiste korral ei tohi ostja ja pakkujate vahel toimuda esitatud pakkumiste osas mingeid läbirääkimisi.
Riigihanke objektiks on uuringud ja eksperimendid, mille tulemused ja maksumused ei ole üheselt prognoositavad.
Kaheetapilise pakkumise korral esitavad pakkujad pakkumise esimesel etapil riigihanke teostamise kava ja üldise määratluse.
Pakkumiste teisele etapile kutsub ostja kõik pakkujad, kelle esitatud pakkumised vastasid pakkumise esimesel etapil määratletud tingimustele.
Kaheetapilise pakkumise korral rakendatakse kõiki käesoleva seaduse 2., 3. ja 4. peatüki sätteid, kui käesolevas peatükis ei sätestata teisiti.
Kaheetapilise pakkumise kutse dokumentides peab olema märgitud, et pakkujad kutsutakse kaheetapilisele pakkumisele.
Pakkumise kutse dokumentides kutsutakse pakkujaid esitama pakkumise esimesel etapil vaid algpakkumisi, mis sisaldavad pakkujate ettepanekuid riigihanke võimalike tehniliste, kvaliteedi ja õiguslike tingimuste kohta.
Pakkumise teisel etapil kutsutakse pakkujaid esitama lõplikke pakkumisi koos hinna spetsifitseerimisega.
Pakkumise kutse dokumentides peavad olema ära näidatud lõplike pakkumiste täpsustatud tingimused, esitamise koht ja tähtpäev.
Ostjal on kaheetapilise pakkumise esimesel etapil õigus pidada läbirääkimisi iga pakkujaga käesoleva seaduse paragrahv 42 2. lõikes nimetatud esimese etapi tehniliste, kvaliteedi ja õiguslike tingimuste üle.
Kaheetapilise pakkumise korral peab ostja kutsuma pakkumise teisele etapile kõik pakkujad, kelle pakkumise esimesele etapile esitatud pakkumist ei lükatud tagasi.
Ostja võib pakkumise teise etapi pakkumise kutse dokumentides muuta pakkumise esimesel etapil esitatud tingimusi, riigihanke tehnilisi ja kvaliteedi näitajaid ning tingimusi, mis käsitlevad pakkumiste hindamist ja võrdlemist, eduka pakkumise kindlaksmääramise korda, ning lisada täiendavaid, käesoleva seaduse sätetega vastavuses olevaid tingimusi ja näitajaid.
Läbirääkimistega piiratud pakkumise korral määrab ostja eduka pakkumise eelnevalt väljavalitud pakkujatega läbirääkimiste teel.
Riigihange teostatakse Eesti Vabariigi välisesinduse poolt.
Läbirääkimistega piiratud pakkumise esitamise viis ja tähtpäev.
Läbirääkimistega piiratud pakkumisele peab ostja konkurentsi tagamiseks välja valima vähemalt kolm pakkujat.
Läbirääkimistega piiratud pakkumise korral rakendatakse kõiki käesoleva seaduse 2., 3. ja 4. peatüki sätteid, kui käesolevas peatükis ei sätestata teisiti.
Läbirääkimistega piiratud pakkumise käigus toimuvad ostja ja pakkuja vahelised läbirääkimised on konfidentsiaalsed ja nende sisu ei või kumbki pool avalikustada ega edastada ilma teise poole nõusolekuta, kui seadus ei sätesta teisiti.
Ostja taotleb uurimistöö või eksperimendi läbiviimist tootenäidise hankimise eesmärgil.
Ehituskrundi ettevalmistamise, hoone või rajatise amortiseerunud osa lammutamise või taastamise (remont või restaureerimine, mille tulemusena säilib selle kasutusala või otstarve) või ehitustöö tellimise korral üle 1 miljoni krooni.
Käesolevas seaduses sätestatud korras pakkumise kutse dokumendid saanud pakkuja, kes leiab, et pakkumismenetluse läbiviimisel on ostja käesoleva seaduse sätete rikkumisega rikkunud tema õigusi või kahjustanud tema huve, võib esitada ostja tegevuse peale pakkumismenetluse läbiviimisel protesti Ametile või kaebuse vahekohtule.
Ametile esitatakse protestid enne edukaks tunnistatud pakkumise vastuvõtmist ostja poolt pakkumismenetluses tehtud toimingute või otsuste peale, välja arvatud pakkumise edukaks tunnistamise otsus.
Protest esitatakse viie tööpäeva jooksul, arvates päevast, mil protesti esitaja sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest või huvide kahjustamisest, kuid mitte pärast edukaks tunnistatud pakkumise vastuvõtmist.
Kõigi pakkumiste tagasilükkamise peale käesoleva seaduse paragrahvis 30 sätestatud korras.
Esitaja selgelt väljendatud taotlus.
Protesti esitaja lisab protestile tema käsutuses oleva teabe pakkumismenetluse kohta, millega seoses protest esitatakse.
Esitatud ostja sellise tegevuse või otsuse peale, mille puhul käesoleva seaduse sätete rikkumise eelse olukorra ennistamine pakkumismenetluses ei ole võimalik.
Kui Amet leiab, et protestis on kõrvaldatavaid puudusi, võib ta tagastada protesti selle esitajale ja määrata puuduste kõrvaldamiseks tähtaja, mis ei tohi ületada kolme tööpäeva, arvates selle määramisest.
Protesti, mis on esitaja poolt välja saadetud käesoleva seaduse paragrahv 55 2. lõikes sätestatud tähtaja jooksul, kuid laekub Ametisse pärast eduka pakkumise vastuvõtmist ostja poolt, võib protesti esitaja kirjalikul nõusolekul vaadata läbi käesoleva seaduse paragrahvides 60-61.4 sätestatud korras.
Protesti saamisel, mille puhul puuduvad käesoleva seaduse paragrahv 57 1. lõikes sätestatud alused selle läbi vaatamata jätmiseks või kaebuse laekumisel käesoleva seaduse paragrahv 60 1. lõike punktis 1 nimetatud alusel, on Amet kohustatud teatama ostjale protesti või kaebuse esitamisest ostja tegevuse peale pakkumismenetluse läbiviimisel ning edastama ostjale selle koopia.
Ameti teate saamisel protesti või kaebuse esitamise kohta on ostja kohustatud pakkumismenetluse peatama.
15 tööpäeva möödumist protesti läbivaatamise lõpetamisest, kui selle kohta pole esitatud kaebust vahekohtusse.
Amet korraldab viie tööpäeva jooksul pärast protesti saamist selle läbivaatamise Ameti esindaja, protesti esitaja ning ostja osavõtul.
Protest lahendatakse protesti esitaja ning ostja vastastikuse kokkuleppe alusel, mille kohta koostatakse vastav protokoll.
Kui protesti esitaja või ostja ei ilmu protesti läbivaatamisele või protesti ei õnnestu läbivaatamisel vastastikuse kokkuleppe alusel lahendada, teeb Amet otsuse protesti läbivaatamise lõpetamise kohta ning teatab sellest viie tööpäeva jooksul, arvates otsuse tegemisest protesti esitajale ning ostjale.
Protesti lahendamiseks, mille kohta Amet on teinud otsuse protesti läbivaatamise lõpetamiseks käesoleva seaduse paragrahv 59 3. lõikes sätestatud alustel.
Kaebus esitatakse vahekohtule Ameti kaudu viie tööpäeva jooksul, arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest või huvide kahjustamisest pakkumise edukaks tunnistamisel ostja poolt või Ameti teate saamisest protesti läbivaatamise lõpetamise kohta, kuid mitte pärast hankelepingu sõlmimist pakkujaga, kelle pakkumine on vastu võetud.
Kaebuse esitamisel vahekohtule juhindutakse käesoleva seaduse paragrahvis 56 sätestatust, kuid juhul, kui kaebus vahekohtule esitatakse seoses Ametile esitatud protesti läbivaatamise lõpetamisega, lisatakse sellele teave vastava otsuse põhjuste kohta.
Kaebuse läbivaatamiseks valib kaebuse esitaja majandusministri poolt kinnitatud vahekohtunike nimekirjast ühe vahekohtuniku ning nimetab selle kaebuses.
Ostja valib vahekohtuniku majandusministri poolt kinnitatud vahekohtunike nimekirjast kolme tööpäeva jooksul, arvates kaebuse esitamisest.
Amet määrab kolmanda vahekohtuniku vahekohtu esimeheks.
Juhul kui kaebuse esitaja või ostja ei vali vahekohtunikku käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud tähtajaks, määrab selle Amet.
Vahekohus vaatab kaebuse läbi 10 tööpäeva jooksul, arvates selle esitamisest.
Vahekohtu põhimääruse kehtestab majandusminister.
Mis ei ole esitatud tähtaegselt.
Vahekohtus läbivaatamisele ei kuulu kaebus, mis on esitaja poolt välja saadetud käesoleva seaduse paragrahv 60 2. lõikes sätestatud tähtaja jooksul, kuid laekub Ametisse pärast ostja poolt hankelepingu sõlmimist pakkujaga, kelle pakkumine on vastu võetud.
Nimetatud kaebuse tagastab Amet selle esitajale, teatades talle hankelepingu sõlmimisest.
Kui vahekohus leiab, et kaebuses on kõrvaldatavaid puudusi, võib ta määrata puuduste kõrvaldamiseks tähtaja, mis ei tohi ületada kolme tööpäeva, arvates selle määramisest, ning tagastada kaebuse selle esitajale.
Rahuldab kaebuse, kohustades ostjat tühistama pakkumismenetluse läbiviimisel tehtud käesoleva seadusega vastuolus oleva otsuse.
Vahekohtu otsus on kohustuslik pakkumismenetluse mõlemale poolele.
Vahekohtu kulud katab pakkumismenetluse pool, kelle kahjuks vahekohus oma otsuse tegi.
Vahekohtunike tasu majandusministri poolt kehtestatud suuruses.
Vahekohus määrab oma otsuses vahekohtu kulude katmise ulatuse ja korra.
Kui avalik teenistuja, kellele tehti ülesandeks teostada riigihanget, kuritarvitab oma ametiseisundit ja rikub seadusega sätestatud korda, võetakse ta distsiplinaar- või kriminaalvastutusele vastavalt avaliku teenistuse seaduses (RT I 1995, 16, 228; 1999, 7, 112; 16, 271) ja korruptsioonivastases seaduses (RT I 1995, 14, 170; 68, 1142) sätestatule.
Kui ostja ei selgita ettenähtud korras välja edukat pakkumist või pakkumine lükatakse tagasi käesoleva seaduse paragrahvis 25 sätestamata põhjustel, hüvitab ostja pakkujale pakkumise esitamisega kantud kulud.
Teabe avaldamisel pakkumistes esitatava informatsiooni kohta (käesoleva seaduse paragrahv 18), pakkumise hindamise, võrdlemise, ekspertiisi ja selgituste kohta (käesoleva seaduse paragrahv 29) või toimunud läbirääkimiste kohta (käesoleva seaduse paragrahv 48), kui see on vastuolus poolte vahel sõlmitud lepingute ja käesoleva seaduse sätetega, vastutab avalik teenistuja käesoleva seaduse paragrahvis 62 sätestatud korras, ostja hüvitab aga teabe avalikustamisega tekitatud kahju.
Kui ostja keeldub edukaks tunnistatud pakkumise esitanud pakkujaga hankelepingu sõlmimisest või vastuvõetud pakkumise hankelepinguna tunnistamisest, kui selline kord on esitatud pakkumise kutse dokumentides (käesoleva seaduse paragrahv 33), siis hüvitab ta pakkujale pakkumise esitamisega kantud kulud.
Pakkuja hüvitab ostjale pakkumise mis tahes staadiumis valeandmete või võltsitud dokumentide esitamisest tulenenud kahju.
Käesolev seadus jõustub 1996. aasta 1. jaanuaril.
Küpsetuspreparaat ehk toode, mis saadakse vastavalt heale tootmistavale, kuumutades koostisosade segu vastavalt vajadusele, kuid mitte üle 180 °C ja 15 minuti.
Käesoleva punkti alapunktides 1-6 nimetatud ainete segu.
Käesolev määrus ei laiene ainult magusa, hapu või soolase maitsega ainetele ning lõhna- ja maitseaine valmistamiseks mittekasutatavatele lõhna- ja maitseomadustega ainetele.
Lõhna- ja maitseaine ei tohi sisaldada elemente või ühendeid inimese tervisele ohtlikus toksilises koguses, sealhulgas mitte üle 3 mg/kg arseeni, 10 mg/kg pliid, 1 mg/kg kaadmiumi ja 1 mg/kg elavhõbedat.
Lõhna- ja maitseainele võib lisada toiduaineid, aineid nende lahustamiseks ja lahjendamiseks, tehnoloogilisi abiaineid ning lisaaineid.
Käesoleva määruse lisas sätestatud ained võivad esineda toidus looduslikult või sattuda sinna lõhna- ja maitseaine kasutamisel, kuid mitte nimetatud ainete puhtal kujul lisamisel.
Lõhna- ja maitseainete kasutamisel peab kinni pidama käesoleva määruse lisas „Ainete piirnormid valmistoidus toidugruppide kaupa“ sätestatud nõuetest.
Lõhna- ja maitseainete kasutamisel ei tohi valmistoidus 3,4 -bensopüreeni sisaldus olla üle 0,03 μg/kg.
Lõhna- ja maitseaine märgistamisel järgitakse märgistamise erinõudeid.
Lõhna- ja maitseainele lisatud ainete nimetused.
Kui lõhna- ja maitseainele on lisatud lisaaineid, tuleb pakendile kanda selle lisaaine rühmanimetus, millele järgneb lisaaine nimetus või rahvusvaheliselt kehtestatud numbriline tunnus.
Tootja või pakendaja või Eestis registreeritud müüja nimi, aadress ja asukoht.
Netokogus massi- või mahuühikutes.
Käesoleva määruse punkti 8 alapunktides 2, 3 ja 4 sätestatud teabe võib esitada kauba saatedokumentides, kui lõhna- ja maitseaine pakendile on kantud märge „Kasutamiseks toiduainetööstuses, mitte jaemüügiks“.
Lõhna- ja maitseainete segu korral teiste ainetega lõhna- ja maitseained nende sisalduse alanevas järjestuses, nimetus vastavalt käesoleva punkti alapunktile 1, teiste ainete nimetused ning lisaainete puhul rühmanimetus, millele järgneb lisaaine nimetus või rahvusvaheliselt kehtestatud numbriline tunnus.
Sõna „looduslik“ ja teisi samatähenduslikke sõnu võib kasutada nende lõhna- ja maitseainete puhul, mille lõhna- ja maitseomadustega koostisosa sisaldab käesoleva määruse punkti 1 alapunktis 1 või 4 nimetatud lõhna- ja maitseainet.
Sõna „looduslik“ ja teisi samatähenduslikke sõnu ei kasutata lõhna- ja maitseaine puhul, mille nimetus viitab toiduainele või lõhna- ja maitseaine toormele, kuid selle lõhna- ja maitseomadustega koostisosa pole isoleeritud ainult või peaaegu ainult toiduainest või lõhna- ja maitseaine toormest füüsikaliste, ensümaatiliste, mikrobioloogiliste protsessidega või toidu töötlemisega traditsioonilisel viisil.
Tunnistada kehtetuks Vabariigi Valitsuse 14. juuli 1998. a määrus nr 156 „Tehislike lõhna- ja maitseainete loetelu, nende kasutusviisi, piirnormide ja märgistamise korra kehtestamine“ (RT I 1998, 67, 1075; 111, 1839).
Määrus kehtestatakse „Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse“ (RT I 1999, 60, 616; 2000, 55, 362) paragrahvi 2 lõike 3 alusel.
Töötaja töötervishoiu- ja tööohutusalast juhendamist ja väljaõpet töökohal.
Tööandja korraldab töökeskkonnavolinikule ja töökeskkonnanõukogu liikmetele töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe hiljemalt kahe kuu jooksul alates nende valimisest või määramisest.
Nende väljaõpet võib teha koolitaja (edaspidi koolitusasutus) 24-tunnise õppekava alusel (lisa 1).
Töökeskkonnavolinike ja töökeskkonnanõukogu liikmete täiendõpe korraldatakse kursusena, mille teemad ja õppekava kinnitab koolitusasutus, lähtudes tööandjate ja töötajate vajadustest.
Töökeskkonnavolinik või töökeskkonnanõukogu peab seda vajalikuks.
Töökeskkonnaspetsialist peab läbima täiendõppe koolitusasutuses mitte harvem kui kord viie aasta jooksul, vajadusel ka lõike 2 punktides 1-4 nimetatud juhtudel.
Täiendõppe teemad valib ja õppekava kinnitab koolitusasutus tööandja ja töötajate vajadusest lähtuvalt.
Juhul kui tööandja (tööandja esindaja) täidab töökeskkonnaspetsialisti kohustusi ise, peab ta läbima täiendõppe koolitusasutuses mitte harvem kui kord viie aasta jooksul, vajadusel ka lõike 2 punktides 1-4 nimetatud juhtudel.
Iga väljaõppekursus lõpeb osalejate teadmiste kontrolliga.
Koolitusasutus peab väljastama igale õppekursuse lõpetajale või õppepäeval osalejale tunnistuse, kus on märgitud läbitud teemad ja nende mahud, tunnistuse number ja koolitusasutuse nimi.
Tööandja korraldab ettevõttes esmaabi andvale töötajale väljaõppe hiljemalt ühe kuu jooksul alates tema määramisest.
Ettevõttes esmaabiandja väljaõppe eesmärk on põhiteadmiste ja praktiliste oskuste andmine kannatanu elu päästmiseks õnnetusjuhtumi korral ning esmaabi osutamiseks.
Väljaõppekursuse aluseks on Eesti Punase Risti 16-tunnine õppekava (lisa 2).
Tööandja suunab esmaabiandja täiendõppele iga kolme aasta järel.
Täiendõppe eesmärk on korrata ja süvendada väljaõppekursusel omandatud teadmisi ja oskusi.
Esmaabiandjate täiendõppekursuse minimaalne kestus on kuus tundi.
Esmaabiandjate väljaõpet ja täiendõpet koolitusasutuses võib läbi viia meditsiinitöötaja, kes on läbinud Eesti Punase Risti või muu pädeva asutuse esmaabiõpetajate koolituskursuse ning omab sellekohast tunnistust.
Koolitusasutus peab kursuse lõpetanud esmaabiandjale väljastama pärast teadmiste kontrolli tunnistuse.
Paragrahvi 1 lõike 1 punktides 1-4 nimetatud koolitusega võivad tegelda Sotsiaalministeeriumis registreeritud koolitusasutused.
Kasutatavate õppematerjalide loetelu.
Avaldusele tuleb lisada lektorite pädevust tõendavate dokumentide koopiad ja väljastatava tunnistuse näidis.
Sotsiaalministeeriumi pädeval ametnikul on õigus kontrollida töötervishoiu- ja tööohutusalase koolituse kvaliteeti.
Töötaja sissejuhatava juhendamise viib läbi töökeskkonnaspetsialist tööandja kinnitatud juhendi alusel enne töötaja tööle asumist.
Töökeskkonnavoliniku, esmaabiandja ja tööinspektsiooni kohaliku asutuse kontaktandmete tutvustamist.
Töötaja esmajuhendamise töötamiskohal, kus töötaja hakkab oma tööülesandeid täitma, viib läbi tööandja poolt määratud pädev isik.
Töökohal kasutatavaid ohumärguandeid ning evakuatsioonipääsude ja -teede asukohta.
Väljaõpe ohutute töövõtete omandamiseks korraldatakse töötajale pärast esmajuhendamist, vajadusel ka pärast täiendjuhendamist.
Väljaõpe toimub tööajal tööandja poolt määratud spetsialisti või kogenud töötaja juhendamisel.
Väljaõppe kestuse määrab tööandja sõltuvalt ameti- või kutseala spetsiifikast, keerukusest ning töö ohtlikkusest.
Töötaja lubatakse iseseisvale tööle, kui juhendaja on veendunud, et töötaja tunneb töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ja oskab neid praktikas rakendada.
Tööandja võib töötajale väljaõpet mitte korraldada, kui töötaja on töötanud eelnevalt samalaadsel tööl, tunneb ohutuid töövõtteid või kui tema töö laad seda ei nõua.
Kui tööinspektor peab seda vajalikuks.
Täiendjuhendamise sisu ja mahu määrab tööandja.
Iseseisvale tööle lubamise kuupäev.
Töötaja kinnitab lõikes 1 nimetatud juhendamist, väljaõpet ning iseseisvale tööle lubamist oma allkirjaga.
Õppekava aluseks on võetud Eesti Punase Risti poolt koostatud esmaabi põhikursus, millele omistati 12. oktoobril 1997. a sertifikaat, mis on kooskõlas Euroopa Punase Risti ja Punase Poolkuu esmaabi õpetamise standardiga.
Käesolev seadus sätestab alkoholi käitlemise üldised nõuded, riikliku korralduse ja järelevalve ning vastutuse seaduse rikkumise eest.
Alkoholi jaemüük - alkohoolse joogi pakkumine või müük tarbijale.
Eestis toodetav alkohol peab olema kantud riiklikusse alkoholiregistrisse (edaspidi register).
Eestisse sisseveetav alkohol peab olema kantud registrisse, välja arvatud käesoleva seaduse § 27 lõikes 3 nimetatud juhtudel.
Lubatud on kaubelda vaid sellise alkoholiga, mis on kantud registrisse ja mis vastab registris säilitatavale sama alkoholi näidisele või selle kirjeldusele.
Register asutatakse Vabariigi Valitsuse poolt andmekogude seaduse (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77) alusel.
Registri vastutav töötleja on Majandusministeerium.
Alkoholi käitlemise tegevuslubade kohta käiva teabe töötlemine.
Muud asjakohased dokumendid, kui seda peab vajalikuks register.
Alkoholi registrisse kandmise otsustab komisjon, mille koosseisu ja töökorra määrab majandusminister.
Registrisse võib kanda alkoholi, mis vastab seaduse alusel Vabariigi Valitsuse poolt alkoholi määratlemiseks, kirjeldamiseks ja müügiks esitlemiseks kehtestatud nõuetele.
Kaubamärgi ja geograafilise tähise õiguskaitset käsitlevaid õigusakte ning välislepinguid.
Alkoholi tootja, kes taotleb tema poolt toodetud alkoholi kandmist registrisse, peab omama vastavat liiki kehtivat alkoholi käitlemise tegevusluba.
Täiendavalt käesoleva seaduse § 6 lõikes 3 nimetatule võib käesoleva seaduse § 6 lõikes 1 nimetatud komisjon suunata alkoholi, mille registrisse kandmist taotletakse, analüüsimiseks majandusministri määratud akrediteeritud laborisse.
Vastavate analüüside tegemise eest tasub alkoholi registrisse kandmist taotlev tootja või sissevedaja.
Analüüside tasumäärad kinnitab majandusminister.
Registrisse kantud alkoholi müügipakendi või selle elementide muutumisel (välja arvatud tootjapoolse partii tähistuse numbrikombinatsiooni osas) kuulub alkohol uuesti registrisse kandmisele käesoleva seaduse §-des 5-7 sätestatud alustel.
Kehtivate ja kehtetuks tunnistatud alkoholi käitlemise tegevuslubade kohta.
Alkoholi käitlemine on lubatud vaid äriregistrisse kantud ettevõtjal alkoholi käitlemise tegevusloa (edaspidi tegevusluba) alusel.
Tegevusluba lahja alkohoolse joogi jaemüügiks avalikul üritusel.
Vabariigi Valitsus kehtestab käesoleva seaduse alusel tegevuslubade väljastamise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise korra.
Käesoleva seaduse § 10 lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetatud tegevusluba annab ühtlasi õiguse selle loa alusel toodetud alkoholi hulgimüügiks ja väljaveoks.
Käesoleva seaduse § 10 lõike 2 punktides 3 ja 4 nimetatud tegevusluba annab ühtlasi õiguse selle loa alusel sisseveetud alkoholi hulgimüügiks.
Tegevusluba omav ettevõtja võib tegutseda vaid tegevusloale kantud tegevuskohas.
Tegutsemist väljaspool tegevusloale kantud tegevuskohta loetakse tegutsemiseks ilma tegevusloata.
Eeltoodu ei kehti hulgimüüja suhtes, kes realiseerib alkoholi jaemüügiga tegelevale ettevõtjale viimase tegevuskohas, kui hulgimüüja realiseeritava alkoholi ladustamine toimub hulgimüüja tegevusloale kantud tegevuskohas.
Kui ettevõtja ühte liiki tegevus toimub mitmes tegevuskohas, väljastatakse talle üks tegevusluba, kuhu on märgitud kõik tegevuskohad.
Jaemüügi tegevusloale märgitakse kõik ettevõtjale kuuluvad tegevuskohad antud kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil.
Käesoleva seaduse § 10 lõike 2 punktides 9 ja 10 nimetatud tegevusloale märgitakse müügikohtade arv ja müügivorm.
Kohaliku omavalitsuse täitevorganil on õigus tegevuslubade väljastamisel kehtestada täiendavaid tingimusi tulenevalt käesoleva seaduse §-s 33 sätestatust.
Tegevusluba väljastatakse kuni kolmeks aastaks.
Tegevusluba alkoholi jaemüügiks avalikul üritusel väljastatakse ettevõtjale selle ürituse toimumise ajaks.
Alkoholi müügikohas peab asuma ostjale nähtaval kohal vastaval tegevusalal tegutsemise õigust kinnitav kehtiv tegevusluba või selle koopia, mille on kinnitanud väljastaja.
Käesoleva seaduse § 10 lõike 2 punktides 1-6 nimetatud tegevuslube väljastab komisjon, mille koosseisu ja töökorra määrab majandusminister.
Käesoleva seaduse § 10 1õike 2 punktides 7-10 nimetatud tegevuslube väljastab kohaliku omavalitsuse täitevorgan.
Tegevusloa väljastajad on kohustatud teavitama registrit kohe iga tegevusloa väljastamisest, muutmisest või kehtetuks tunnistamisest.
Antud tegevuskohas kauplemiseks väljastatud tegutsemisloa (kauplemisloa) koopia - käesoleva seaduse § 10 lõike 2 punktides 7 ja 8 nimetatud tegevusloa väljastamisel.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 7 nimetatud dokumentide koopiad peavad käsitlema registrisse kantud alkoholi, kusjuures käesoleva seaduse paragrahv 10 lõike 2 punktides 3 ja 4 nimetatud tegevusloa taotlemisel peab alkohol olema kantud registrisse tegevusluba taotleva ettevõtja algatusel.
Avaliku ürituse korraldaja kirjalik nõusolek.
Tegevusloa väljastamisest keeldutakse, kui tegevusloa taotleja ei esita käesoleva seaduse §-s 14 nimetatud asjakohaseid dokumente või esitab tegelikkusele mittevastavaid andmeid.
Ettevõtjale, kelle tegevusluba on tunnistatud kehtetuks käesoleva seaduse paragrahv 19 lõike 1 punkti 2 alusel, on sama väljastaja poolt keelatud väljastada mis tahes liiki tegevusluba ühe aasta jooksul tegevusloa kehtetuks tunnistamisest arvates.
Tegevusloaga lubatud tegevuse eest vastutava isiku või tema ametinimetuse või kontaktandmete muutumisest peab tegevusloa omanik teavitama tegevusloa väljastajat kirjalikult viie tööpäeva jooksul.
Tegevusloa väljastaja algatusel - tegevusloa tingimuste muutumisel.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhtudel annab tegevusloa väljastaja lõivuvabalt välja uue sama liiki tegevusloa muudetava tegevusloa kehtivusajaga, kusjuures tegevusloa väljastajal on õigus nõuda käesoleva seaduse § 14 lõikes 1 nimetatud asjakohaste dokumentide esitamist.
Kohaliku omavalitsuse täitevorganil - oma haldusterritooriumil tervikuna või teatud müügikohtade või ühe müügikoha suhtes.
Kui tegevusloa omanik jätkab tegevusloa alusel lubatud alkoholi käitlemist ajavahemikul, mil tegevusloa kehtivus on peatatud, loetakse see tegutsemiseks ilma tegevusloata.
Põhistatud esildise alusel - kui jõustunud otsusega kriminaal- või haldusõiguserikkumise asjas on tuvastatud tegevusloaga lubatud tegevusalal alkoholi käitlemise korra raske rikkumine tegevusloa omaniku või tema töötaja poolt.
Alkoholi müük alla kaheksateistkümne aasta vanusele isikule.
Muul seaduses ettenähtud juhul.
Tegevusloa väljastajat tuleb põhistatult teavitada igast kriminaal- või haldusõiguserikkumise asjas jõustunud otsusest, millega tegevusloa omanik või tema töötaja on tunnistatud süüdi tegevusloaga lubatud tegevusalal asetleidnud alkoholi käitlemise korra raskes rikkumises.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsusest tuleb teavitada tegevusloa väljastajat viie tööpäeva jooksul selle otsuse jõustumise päevast arvates.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu korrektse ja õigeaegse täitmise eest vastutab käesoleva paragrahvi lõikes 1 märgitud otsuse teinud ametiisik, kohtunik või asja arutamise korral mitme kohtuniku poolt - eesistujaks olnud kohtunik.
Otsus tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta tuleb teha viie tööpäeva jooksul vastava esildise või taotluse laekumise päevast arvates.
Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud otsus jõustub viiendal päeval selle tegemise päevast arvates.
Tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsusest teavitatakse ettevõtjat kohe kirjalikult.
Alkohol, mida Eestis toodetakse või Eestisse tegevusloa alusel või käesoleva seaduse paragrahv 27 lõike 3 punkti 3 kohaselt sisse veetakse, peab olema identifitseeritav selle alkoholi müügipakendil asuva tootjapoolse partii tähistuse (partii number või tootmise kuupäev või aastakäik või kuupäeva sisaldav minimaalne säilimisaeg) alusel.
Eestisse sissevedamiseks mittelubatud alkoholi ja võltsitud alkoholi käitlemine, hoidmine, ladustamine või edasitoimetamine on keelatud.
Eestisse sissevedamiseks mittelubatud alkoholiks loetakse käesoleva seaduse § 27 lõikes 3 sätestatud aluste puudumisel müügipakendi tähistuse järgselt välisriigis toodetud alkohol, mis ei ole kantud registrisse.
Mis ei vasta registris säilitatavale sama alkoholi näidisele või selle kirjeldusele.
Puskariks loetakse kodusel viisil pärmilisel alkoholkäärimisel tekkiva liitse vedeliku destilleerimisel saadav alkohoolne jook, mis sisaldab puskariõlisid.
Puskari käitlemine, hoidmine, ladustamine või edasitoimetamine on keelatud.
Puskari valmistamine või villimine edasiandmise eesmärgita on keelatud.
Alkoholi käitlemise üle järelevalve teostamisel avastatud Eestisse sissevedamiseks mittelubatud alkohol, võltsitud alkohol või puskar, samuti nende valmistamiseks, töötlemiseks või villimiseks kasutatavad vahendid ja riistad kuuluvad erikonfiskeerimisele ühes karistuse kohaldamisega neid aineid või esemeid käidelnud, hoidnud, ladustanud või edasitoimetanud isikule või ilma selleta.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu laieneb puskarit edasiandmise eesmärgita valmistanud või villinud isikule.
Alkoholi tootmiseks kasutatavad ruumid ja tehnilised vahendid peavad olema alkoholi tootja ainukasutuses.
Alkoholi tootja peab pidama arvestust tooraine, toodangu ja toodangul kasutatava tootjapoolse partii tähistuse numbrikombinatsioonide kohta.
Alkoholi tootmise toorainena on keelatud kasutada denatureeritud ja sünteetilist piiritust.
Registri õiendi selle alkoholi registrisse kandmise kohta.
Tegevusloa alusel sisse- või väljaveetava alkoholi kohta koostatavas kaubadeklaratsioonis peab kajastuma selle alkoholi käesoleva seaduse § 29 lõike 1 punkti 1 kohane määratlus.
Välisriikide diplomaatiliste ja konsulaaresinduste poolt tolliseaduse § 56 alusel.
Alkoholi tegevusloa alusel sisse- või väljaveo, samuti hulgimüügi korral tasutakse selle alkoholi eest ostja pangakontolt müüja pangakontole sularahata arvelduse korras.
Alkoholi hulgimüük tuleb vormistada paberkandjal saatedokumendiga, mis võimaldab kaupa ja selle partiid identifitseerida.
Kaubadeklaratsiooni number (vaid sisseveetud kauba puhul).
Alkoholi müügile võtmisel peab kontrollima saatedokumendi nõuetekohasust ja tootjapoolse tootepartii tähistuse vastavust saatedokumendile.
Alkoholi hulgi- või jaemüük on lubatud vaid nõuetekohase saatedokumendi alusel.
Nõuetekohane saatedokument peab asuma alkoholi müügikohas selle alusel soetatud kauba müügi lõpuni.
Ettevõtjal on lubatud asendada saatjaettevõtja saatedokument ettevõttesisese saatedokumendiga.
Ettevõttesisene saatedokument loetakse nõuetekohaseks, kui sellel dokumendil on viited algdokumendile käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-4 tähendatud ulatuses ja kui see dokument võimaldab kaupa ning selle partiid identifitseerida.
Alkoholi müügihind peab olema välja pandud müügikohas koos kaubanäidisega või märgitud menüüsse.
Alkoholi müügihind peab olema märgitud kauba saatedokumendile püsiva kandena.
Kui alkoholi etanoolisisaldus on üle 80 mahuprotsendi.
Alkoholi jaemüük on lubatud ainult kaupluses, toitlustusäris, tänavakaubanduses või avalikul üritusel, kusjuures tänavakaubanduses on lubatud vaid kuni 6-mahuprotsendilise (kaasa arvatud) etanoolisisaldusega alkohoolse joogi jaemüük.
Pakendamata alkoholi jaemüük on lubatud ainult toitlustusäris ja avalikul üritusel, kusjuures alkoholisegu valmistamine on lubatud vaid toitlustusäris ning tarbija poolt sellekohase tellimuse esitamise korral.
Piirituse jaemüük on lubatud vaid apteegis retsepti alusel.
Alkoholi jaemüük laste-, meditsiini-, kultus-, hoolekande- ja kinnipidamisasutuste ning kaitseväeosade ruumides ja territooriumil ei ole lubatud.
Piirata alkoholiga kauplemise aega.
Keelduda avaliku korra tagamise huvides avalikul üritusel alkoholi jaemüüki teostada soovivale isikule tegevusloa väljastamisest.
Alkoholi käitlemise järelevalvet teostavad Maksuamet, Piirivalveamet, Politseiamet, Tarbijakaitseamet ja Tolliamet ning linna- ja vallavalitsused.
Saada registrist kõiki andmeid.
Käesolevas seaduses sätestatud nõuete rikkumine toob kaasa kriminaal- või haldusvastutuse.
Füüsilisele isikule käesoleva seaduse rikkumise eest kohaldatav kriminaal- või haldusvastutus ei välista haldusvastutuse kohaldamist asjakohasele juriidilisele isikule.
Määratakse rahatrahv 50 000 kuni 500 000 krooni.
Juriidilise isiku poolt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata käesoleva seaduse rikkumise eest - määratakse rahatrahv 5000 kuni 50 000 krooni.
Menetlus käesoleva seaduse §-s 37 sätestatud juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asjas, kaasa arvatud karistuse määramine ja vaidlustamine, toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 58, 608; 92, 825; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247; 49, 301; 49, 305; 51, 321; 54, 351; 54, 346; 54, 348; 54, 351; 55, 361; 58, 376; 84, 533; 86, 544; 86, 548; 95, 609; 95, 613; 2001, 21, 115; 21, 116; 89, 578) kehtestatud korras.
Käesoleva seaduse §-s 37 sätestatud juriidilise isiku haldusõiguserikkumiste kohta haldusõiguserikkumise protokolli koostamise õigus on käesoleva seaduse §-s 34 nimetatud asutuste ametiisikutel vastavalt oma pädevusele.
Käesoleva seaduse §-s 37 sätestatud juriidilise isiku haldusõiguserikkumiste asju arutab halduskohtunik.
Käesoleva seaduse § 37 lõikes 1 nimetatud haldusõiguserikkumiste puhul kohaldatakse haldusõiguserikkumise vahetuks objektiks olnud alkoholi erikonfiskeerimist.
Haldusõiguserikkumise asja või kriminaalasja menetlemisel tehtud alkoholi erikonfiskeerimise otsuse jõustumiseni korraldab järelevalve teostamisel äravõetud alkoholi hoidmist majandusminister.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülesande täitmise kulud nähakse ette sihtotstarbeliste kuludena riigieelarves.
Alternatiivselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule võib järelevalve teostamisel äravõetud alkoholi hoida selle asutuse, mille ametiisik alkoholi ära võttis, asitõendite hoidlas või muus antud asutuse valduses olevas ruumis.
Alkoholi käitlemise järelevalve teostamisel äravõetud alkoholi hoidmisega seotud kulutused kuuluvad õiguserikkuja poolt hüvitamisele haldusõiguserikkumiste seadustikus või kriminaalmenetluse koodeksis (ENSV ÜT 1961, 1, 4 ja lisa; RT I 2000, 56, 369; 84, 533; 86, 542) sätestatud korras.
Lahja alkohoolse joogi jaemüük - 8000 krooni.
Lahja alkohoolse joogi jaemüük avalikul üritusel - 500 krooni.
Kehtestatud korras töötlemiseks realiseeritavat erikonfiskeeritud alkoholi.
Paragrahvi 18 1 pealkirjast ja tekstist jäetakse välja sõna „alkohol“ vastavas käändes.
Enne käesoleva seaduse jõustumist Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras alkoholi tootmiseks, sisseveoks, väljaveoks, hulgimüügiks või jaemüügiks väljastatud tegevuslitsents, mille kehtivus lõpeb 2000. aasta 1. jaanuaril või varem, kehtib sellel märgitud tähtpäeva saabumiseni.
Enne käesoleva seaduse jõustumist alkoholi tootmiseks, sisseveoks, väljaveoks, hulgimüügiks või jaemüügiks väljastatud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata tegevuslitsentsi omanikule väljastatakse kehtiva tegevuslitsentsi asemel 2000. aasta 1. märtsini käesoleva seaduse paragrahv 13 lõigetes 1 ja 2 nimetatud tegevuslubade väljastajate poolt käesoleva seaduse paragrahv 10 lõikes 2 sätestatud vastavat liiki tegevusluba tegevuslitsentsi kehtivusajaga, arvestades käesoleva seadusega kehtestatud keelde ning piiranguid, lõivuga, mida on vähendatud senise tegevuslitsentsi eest makstud lõivusumma võrra Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Tegevuslubade väljastajad peavad hiljemalt 1999. aasta 15. maiks esitama registrile andmed nende poolt väljastatud käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tegevuslitsentside kohta.
Enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud õigusakte järgides Eestis toodetud või Eestisse sisseveetud ja käesoleva seaduse jõustudes ringluses oleva alkoholi tootjal või sissevedajal tuleb taotleda selle registrisse kandmist, kusjuures sisseveetud alkoholi puhul ei kohaldata käesoleva seaduse § 5 punktis 3 sätestatud tolliametniku märke nõuet.
Enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud õigusakte järgides Eestis toodetud või Eestisse sisseveetud piiritus ja alkohoolsed joogid, mis ei ole kantud registrisse, võivad olla ringluses 2000. aasta 1. jaanuarini, kusjuures ei kohaldata käesoleva seaduse paragrahv 29 lõike 1 punktis 2 sätestatut.
Nimetatud alkoholi jaemüügil tuleb arvestada käesoleva seadusega kehtestatud keelde ja piiranguid.
Käesoleva seaduse § 37 järgi kohaldatud rahatrahv, mis on määratud linna- või vallavalitsuse ametiisiku koostatud haldusõiguserikkumise protokolli alusel, laekub vastava kohaliku omavalitsuse eelarvesse.
Käesolev seadus jõustub 1999. aasta 15. aprillil, arvestades käesoleva seaduse §-s 44 ja käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud erisusi.
Käesolevas seaduses sisalduvad volitusnormid Vabariigi Valitsuse või majandusministri määruste andmiseks jõustuvad seaduse Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval, kusjuures volitusnormi alusel antavat määrust ei jõustata enne 1999. aasta 15. aprilli.
Käesoleva seadusega reguleeritakse välisteenistust.
Välisteenistus on riigiteenistus diplomaatilisel ametikohal.
Välisteenistus jaguneb diplomaatiliseks ja konsulaarteenistuseks.
Diplomaat on diplomaatilises või konsulaarteenistuses olev ametnik, kellele on antud diplomaatiline au- või teenistusaste ning kes on volitatud esindama Eesti Vabariiki välissuhtlemises.
Diplomaadile laienevad avaliku teenistuse seadus ja muud riigiteenistust reguleerivad õigusaktid, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Välisriigis viibiv diplomaat juhindub oma tegevuses diplomaatiliste suhete Viini konventsioonist (RT II 1993, 24, 56) ja konsulaarsuhete Viini konventsioonist (RT II 1993, 23, 53) ning muudest õigusaktidest.
Talle laienevad rahvusvahelise tava ja praktikaga ettenähtud puutumatus ja eesõigused.
Ministeeriumi atašee - attaché de ministère, attaché of ministry.
Suursaatkonna atašee - attaché d'ambassade, attaché of embassy.
Asekonsul - vice-consul.
Ministeeriumi atašee - suursaatkonna atašee.
Välisteenistuse diplomaatilised ametikohad vastavalt käesolevas seaduses sätestatud ametiastmetele kehtestab välisminister.
Minister-nõuniku ametiastmele vastava ametikoha võib välisminister kehtestada välisesinduses, mille koosseisus on välisministri poolt ette nähtud vähemalt kuue diplomaadi ametikohad.
Erakorralise ja täievolilise suursaadiku nimetamiseni, samuti tema äraolekul juhib Eesti välisesindust välisministri poolt ja Vabariigi Presidendi teadmisel määratud ajutine asjur (chargé d'affaires ad interim).
Välisriikidesse ja rahvusvaheliste organisatsioonide juurde, kus Vabariigi Valitsuse poolt ei ole ette nähtud erakorralise ja täievolilise suursaadiku kohta, nimetab välisminister Vabariigi Presidendi teadmisel asjuri (chargé d'affaires).
Saadik - envoyé, envoy.
Diplomaatiline auaste antakse Vabariigi Presidendi otsusega eluaegselt.
Ettepaneku diplomaatilise auastme andmiseks teeb Vabariigi Presidendile Vabariigi Valitsus.
Sellekohase taotluse esitab Vabariigi Valitsusele välisminister Välisministeeriumi atesteerimiskomisjoni otsuse alusel.
Atašee diplomaatiline teenistusaste võidakse Välisministeeriumi atesteerimiskomisjoni otsuse alusel anda isikule, kes on ametnikuna olnud Välisministeeriumi teenistuses vähemalt kuus kuud.
I sekretärina vähemalt neli aastat.
Erandkorras võib Välisministeeriumi atesteerimiskomisjoni otsuse alusel anda diplomaatilise teenistusastme käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes sätestatud nõudeid järgimata isikule, kes on rahvusvaheliselt tunnustatud või välissuhtlemises vajalike kogemustega spetsialist.
Diplomaatiline teenistusaste antakse välisministri käskkirjaga välisteenistuses töötamise ajaks.
Välisteenistusest pensionile jäämisel diplomaatiline teenistusaste säilib.
Ettepaneku diplomaatilise teenistusastme andmiseks teeb välisministrile kantsler Välisministeeriumi atesteerimiskomisjoni otsuse alusel.
Isiku vabastamisel välisteenistusest kaotab diplomaatiline teenistusaste oma kehtivuse.
Isiku taasnimetamisel välisteenistusse diplomaatiline teenistusaste ennistatakse, välja arvatud juhul, kui diplomaatiline teenistusaste on ära võetud mõnel käesoleva seaduse paragrahv 15 1. lõikes sätestatud alusel.
Diplomaatiline auaste võidakse ära võtta Vabariigi Presidendi otsusega, kui diplomaat on kohtu korras karistatud.
Ettepaneku diplomaatilise auastme äravõtmiseks teeb Vabariigi Presidendile Vabariigi Valitsus.
Toime pannud vääritu teo.
Ettepaneku diplomaatilise teenistusastme madaldamiseks või äravõtmiseks teeb välisministrile kantsler Välisministeeriumi atesteerimiskomisjoni otsuse alusel.
Diplomaatilise au- ja teenistusastme tasu makstakse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Ametnikuna olnud Välisministeeriumi teenistuses vähemalt kuus kuud.
Välisteenistusse võetakse ametisse nimetamisega Välisministeeriumi atesteerimiskomisjoni otsuse alusel.
Välisministeeriumi kantsler ja osakonna peadirektor nimetatakse ametisse Vabariigi Valitsuse seaduses (RT I 1995, 94, 1628) sätestatud korras ja nad peavad vastama käesolevas seaduses sätestatud nõuetele.
Teised diplomaadid nimetab ametisse Välisministeeriumi kantsler.
Erakorralise ja täievolilise suursaadiku nimetab ja kutsub tagasi Vabariigi President Vabariigi Valitsuse ettepanekul.
Asjuri nimetab ja kutsub tagasi välisminister Vabariigi Presidendi teadmisel.
Konsulaarasutuse juhi nimetab ja kutsub tagasi välisminister kantsleri ettepanekul.
Välisministeeriumi teenistuses oleva diplomaadi lähetab Välisministeeriumist välisesindusse ja kutsub välisesindusest tagasi kantsler.
Lähetusaja kestusega kuni neli aastat ja lähetuskohta saabumise kuupäeva määrab kindlaks kantsler.
Välisesindusse lähetamine ning tagasikutsumine toimub regulaarselt ning hõlmab kõiki teenistuses olevaid diplomaate.
Lähetamisest või tagasikutsumisest teatatakse diplomaadile vähemalt üks kuu ette ning talle antakse aega isiklike asjade korraldamiseks vähemalt üks nädal, mille jooksul ta on ametikohustustest vabastatud.
Välisministeeriumi käsutusse kutsumine.
Välisesinduses töötav diplomaat peab lähetuse kestel vähemalt ühe korra kogukestusega üks kuu viibima Välisministeeriumis täiendõppel või -koolitusel.
Sel perioodil diplomaadile välisteenistustasu ei maksta.
Välisminister võib Vabariigi Presidendi teadmisel kutsuda välisesinduse juhi ajutiselt kuni kolmeks kuuks Välisministeeriumi käsutusse.
Sama õigus on kantsleril kõigi teiste välisesinduse diplomaatide suhtes.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud tähtaega võib erakorralisest rahvusvahelisest olukorrast või riikidevahelistest suhetest tingitud asjaoludel pikendada kuni ühe aastani.
Välisministeeriumi käsutusse kutsutu täidab välisministri või kantsleri antud ülesandeid ning talle säilitatakse senine ametipalk ilma välisteenistustasuta.
Atesteerimist viib läbi Välisministeeriumi atesteerimiskomisjon.
Atesteerimiskomisjoni töökorra, -põhimõtted ja koosseisu kinnitab välisminister.
Diplomaatilise teenistusastme andmise, madaldamise või äravõtmise ettepaneku tegemisel.
Atesteerimisel hinnatakse diplomaadi vastavust ametikohale, tema isikuomadusi, kutse- ja suhtlemisoskust ning tervislikku seisundit.
Täiendõppele või -koolitusele lähetamiseks.
Diplomaat saab ametipalka ja muid tasusid vastavalt riigiteenistust käsitlevatele õigusaktidele ning käesolevas seaduses sätestatud eranditele.
Välisteenistustasu makstakse diplomaadile välisesinduses töötamise ajal Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud ulatuses ja korras.
Välisteenistusse võtmisel ja iga järgneva teenistusaasta algul makstakse diplomaadile esindustasu kahe kuu ametipalga ulatuses.
Esindustasu ei kuulu maksustamisele.
Diplomaadi valimisel või nimetamisel rahvusvahelise organisatsiooni diplomaatilisele ametikohale arvestatakse nimetatud periood diplomaatilise staaži hulka ja tema diplomaatiline teenistusaste säilib.
Diplomaadi suunamisel täiendõppele või -koolitusele arvestatakse nimetatud periood diplomaatilise staaži hulka ja tema diplomaatiline teenistusaste säilib.
Diplomaadi nimetamisel ametisse Vabariigi Presidendi Kantseleisse või peaministri büroosse arvestatakse seal töötamise aeg diplomaatilise staaži hulka ja tema diplomaatiline teenistusaste säilib.
Diplomaadile võidakse vajaduse korral anda tööandja eluruum.
Alaealiste laste koolituskulud.
Diplomaadile ja tema perekonnaliikmetele makstavate hüvituste suuruse ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Abikaasa välisesinduses kaasasoleku korral suurendatakse diplomaadi välisteenistustasu 35% võrra ning abikaasa välisesinduses oleku aeg arvestatakse tema tööstaaži hulka.
Kui diplomaadi abikaasa töötab välisesinduses, siis diplomaadi välisteenistustasu ei suurendata.
Diplomaadi abikaasale tagatakse ravi- ja tervisekindlustus.
Alaealise lapse välisesinduses kaasasoleku korral suurendatakse diplomaadi välisteenistustasu 15% võrra lapse kohta.
Diplomaadi lapsele tagatakse ravi- ja tervisekindlustus.
Puhkusel viibimise ajal on diplomaat kohustatud teatama vahetule ülemusele oma asukoha.
Teenistuse huvides võib kantsler või välisesinduse juht diplomaadi puhkuse katkestada.
Vastavalt diplomaadi soovile liidetakse puhkuse katkemise tõttu kasutamata jäänud puhkuse osa järgmise aasta puhkusega või antakse samal teenistusaastal.
Välisesinduses töötava diplomaadi puhkust pikendatakse Eestisse ja teenistuskohta tagasi sõiduks kulunud aja võrra.
Isiklikes küsimustes Eestisse sõidu puhul võidakse üks kord aastas osaliselt või täielikult hüvitada sõidukulud kantsleri loal.
Diplomaadi puhkuse kogupikkus ei või ületada 56 päeva.
Kui diplomaat hukkub diplomaatiliste ülesannete täitmisel välisriigis, maksab riik tema ülalpidamisel olevatele perekonnaliikmetele või omastele ühekordset toetust diplomaadi kümne aasta ametipalga ulatuses.
Matused korraldatakse riigi kulul.
Kui diplomaat invaliidistub diplomaatiliste ülesannete täitmisel välisriigis, mis toob kaasa töövõime täieliku kaotuse, maksab riik diplomaadile ühekordset toetust viie aasta ametipalga ulatuses.
Kui diplomaat invaliidistub diplomaatiliste ülesannete täitmisel välisriigis, mis toob kaasa töövõime osalise kaotuse, maksab riik diplomaadile ühekordset toetust ühe aasta ametipalga ulatuses.
Diplomaat kuulub riigi poolt kohustuslikule kindlustamisele rahvusvahelise isiku- ja reisikindlustuslepingu alusel.
Riik tagab diplomaadile tasuta iga-aastased terviseuuringud ja ravi.
Diplomaadi ümberpaigutamisel Välisministeeriumist välisesindusse või vastupidi tagatakse talle tema ametiastmele vastav ametipalk.
Diplomaat peab olema ustav Eesti põhiseaduslikule korrale ja kaitsma Eesti iseseisvust, järgima demokraatliku ühiskonna väärtusi ning olema oma tegevuses kindel, korrektne ja väärikas, hoides kõrgel Eesti Vabariigi rahvusvahelist mainet.
Diplomaat on kohustatud järgima asukohariigi seadusi ja muid õigusakte, austama sealseid tavasid ja kombeid ning mitte sekkuma asukohariigi siseasjadesse.
Diplomaat peab täitma riigiteenistust käsitlevatest ja muudest õigusaktidest tulenevaid nõudeid, kui käesoleva seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Välisministeeriumi ja välisesinduse tööalused ning Välisministeeriumi sisekorraeeskirja kinnitab välisminister.
Välisesinduse sisekorraeeskirja kinnitab välisesinduse juht kantsleriga kooskõlastatult.
Välisministri poolt ametisse nimetatud diplomaadi ametijuhendi kinnitab välisminister.
Kantsleri poolt ametisse nimetatud diplomaadi ametijuhendi kinnitab kantsler.
Diplomaat on kohustatud kasutama ja hoidma riigisaladust seadusega sätestatud korras ning mitte avalikustama talle teenistusega seoses teatavaks saanud konfidentsiaalset informatsiooni.
Konfidentsiaalse informatsiooni hoidmise korra Välisministeeriumis ja välisesinduses kinnitab välisminister.
Diplomaat on kohustatud suunduma kuni ühekuulisesse lähetusse välisesindusse, kui sellest on talle ette teatatud vähemalt kolm päeva.
Diplomaadi nõusolekul võib kantsler lähetuse aega pikendada kuni kolme kuuni.
Käesoleva seaduse paragrahv 17 punktis 4 sätestatud nõudele mittevastava diplomaadi võib välisteenistusest vabastada.
Välisteenistusest vabastatud diplomaat võidakse nimetada teisele ametikohale riigiteenistuses või arvata ametnike reservi avaliku teenistuse seaduses sätestatud alustel ja korras.
Käesoleva seaduse paragrahv 17 punktis 3 sätestatud nõuet ei rakendata käesoleva seaduse jõustumisel välisteenistuses olevate ametnike suhtes kolme aasta jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest.
Välisministeeriumis 1994. aastal toimunud atesteerimine loetakse kehtivaks ning järgmine atesteerimine toimub käesolevas seaduses sätestatud korras.
Ametnikud, keda 1994. aastal ei atesteeritud, atesteeritakse 1995. aasta jooksul.
Ministeeriumi atašeele, suursaatkonna atašeele - atašee.
Käesoleva paragrahvi 2. lõige ei laiene ametnikule, kellele on Vabariigi Presidendi otsusega antud diplomaatiline auaste.
Välisesinduses töötava diplomaadi lähetusaeg vastavalt käesoleva seaduse paragrahv 20 5. lõikele määratakse kolme kuu jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest.
Vabariigi Valitsusel ja välisministril on õigus anda käesoleva seaduse täitmiseks õigusakte.
Soovides luua seadusega kaitstuse tunde nii ajutiselt kui ka alaliselt Eestis elavatele välismaalastele, on vastu võetud käesolev seadus.
Käesolev seadus reguleerib välismaalaste Eestisse saabumise, Eestis viibimise, elamise ja töötamise ning välismaalaste õigusliku vastutuse aluseid.
Käesolevast seadusest tulenevaid toiminguid sooritavad Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutused.
Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutuse juht võib volitada sama valitsusasutuse vanem- või kõrgemat ametnikku sooritama valitsusasutuse nimel käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud toiminguid.
Välismaalane on käesoleva seaduse mõistes isik, kes ei ole Eesti kodanik.
Pagulaste Eestis viibimise kord sätestatakse eraldi seadusega.
Alaline elanik on Eestis elav Eesti kodanik või Eestis elav välismaalane, kellel on alaline elamisluba.
Alalise elaniku määratlus käesoleva seaduse tähenduses ei laiene õigusaktidele, mis on vastu võetud enne käesoleva seaduse jõustumist.
Alaealine laps käesoleva seaduse tähenduses on alla 18-aastane isik.
Alaealiseks lapseks ei loeta isikut, kes on abielus või omab eraldi perekonda või elab iseseisvat elu.
Eestis viibivale välismaalasele tagatakse Eesti kodanikuga võrdsed õigused ja vabadused, kui põhiseaduses, käesolevas ja muudes seadustes või Eesti välislepingutes ei ole sätestatud teisiti.
Välismaalasele kindlustatakse rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidest ja rahvusvahelistest tavadest tulenevad õigused ja vabadused.
Eestis viibiv välismaalane on kohustatud järgima Eesti põhiseaduslikku korda ning täitma Eesti õigusakte.
Aastane sisserände piirarv on Eestisse sisserändavate välismaalaste piirarv, mis ei tohi ületada aastas 0,05% Eesti alalisest elanikkonnast.
Sisserände piirarvu kehtestab Vabariigi Valitsus, võttes arvesse kohaliku omavalitsuse ettepanekuid.
Sisserände piirarvu raames võib siseminister kehtestada määrusega piirarvu jagunemise elamisloa taotlemise põhjuse ja elamisloa andmise aluse järgi, samuti ajalise jaotuse aasta piires.
Sisserände piirarvu täitumise arvutamisel ei arvestata isikuid, kellel on õigus asuda Eestisse väljaspool sisserände piirarvu või kelle suhtes sisserände piirarv ei kehti.
Igal eestlasel on õigus asuda Eestisse väljaspool sisserände piirarvu.
Eesti kodaniku alaealist last, kellele taotletakse elamisluba käesoleva seaduse § 12 1. lõike punkti 3 alusel.
Sisserände piirarv ei kehti Euroopa Liidu, Ameerika Ühendriikide, Norra, Islandi, Šveitsi ja Jaapani kodanike suhtes.
Siseminister võib majandusministri, rahandusministri, kultuuriministri või haridusministri motiveeritud ettepaneku alusel arvata sisserände piirarvu alt välja konkreetse isiku, kelle Eestisse saabumine on vajalik, lähtudes riiklikust huvist majanduse, hariduse, teaduse või kultuuri arendamisel.
Kõigil Eestisse saabuvatel ja Eestis viibivatel välismaalastel peab olema kehtiv pass või seda asendav dokument.
Välismaalase kehtiv pass või seda asendav dokument peab tõendama tema õigust viibida Eestis.
Välismaalasele, kellel ei ole passi või seda asendavat dokumenti, võidakse anda välismaalase pass (alien's passport).
Välismaalase passi võib välja anda Eestis viibivale välismaalasele, kelle suhtes on tehtud elamisloa andmise otsus.
Välismaalase passi kehtivus ei tohi ületada elamisloa kehtivusaega.
Välismaalase passi kehtivusaeg on kuni viis aastat.
Välismaalase passi taotlemine toimub samaaegselt elamisloa taotlemisega.
Välismaalasel, kellel puudub võimalus saada päritolumaa või mõne muu riigi passi või seda asendavat dokumenti, on õigus saada välismaalase pass.
Välismaalase passi vormi, väljaandmise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus.
Eestis töötamiseks peab välismaalasel olema tööluba.
Välismaalase, kes on taotlenud elamisloa kehtivusajal Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras elamisloa pikendamist või alalist elamisluba, viibimine Eestis on seaduslik kuni tema taotluse suhtes otsuse tegemiseni.
Eesti lennujaama transiiditsooni sisenemiseks ja seal viibimiseks peab välismaalasel olema Vabariigi Valitsuse kehtestatud juhtudel viisa.
Välismaalane taotleb viisat või tähtajalist elamisluba Eesti välisesindusest, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
Välismaalasele, kelle riiki lubamist nõuavad tungivad ja ettenägematud asjaolud, - siseministri otsusel.
Erandkorras piiripunktis antud viisa annab õiguse ühekordseks sisenemiseks Eestisse ja selle kehtivusaeg ei või ületada 15 päeva.
Erandkorras piiripunktis viisa andmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Käesoleva seaduse § 6 3. ja 4. lõikes nimetatud välismaalane ning tema abikaasa ja alaealine laps.
Välismaalasel on õigus elamis- või tööloa pikendamisest keeldumise või tühistamise otsus, samuti talle Eestist lahkumiseks tehtud ettekirjutus vaidlustada kohtus.
Viisa on välismaalasele antav luba Eestisse sisenemiseks rahvusvaheliseks liiklemiseks avatud piiripunkti kaudu ja Eestis viibimiseks viisas ettenähtud aja jooksul, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
Välismaalasele võidakse anda viisa sisenemiseks Eesti lennujaama transiiditsooni, seal viibimiseks ja sealt lahkumiseks viisas näidatud tingimustel.
Nimetatud viisa ei anna välismaalasele õigust Eestisse sisenemiseks ja Eestis viibimiseks.
Vabariigi Valitsus kehtestab viisaeeskirja, mis reguleerib viisade taotlemist, väljaandmist, pikendamist ja tühistamist ning määratleb viisa liigid ja eeskirja täitmist tagavate asutuste pädevuse, ning sõlmib välisriikidega viisavaba liikumise kokkuleppeid.
Vabariigi Valitsuse kehtestatud ulatuses on välisministril ja siseministril õigus anda määrusi viisaeeskirja rakendamiseks.
Vabariigi Valitsus kehtestab riikide loetelu, kelle kodanikud on Eestis viisanõudest ühepoolselt vabastatud.
Viisakutsete, viisataotluste ja viisa pikendamise taotluste ning nende suhtes tehtud otsuste, tühistatud ja parandatud viisade ning viisat omavate välismaalaste piiriületuste kohta peetakse riiklikku viisaregistrit.
Tähtajalist elamisluba pikendatakse välismaalase taotluse alusel, kui elamisloa andmise alus ei ole ära langenud ja puudub elamisloa pikendamisest keeldumise alus ja kui elamisloa pikendamine on põhjendatud.
Kelle elamisloa taotlus põhineb välislepingul.
Välismaalasele, kes on abielus Eestis alaliselt elava isikuga, võib anda tähtajalise elamisloa.
Alalise elamisloa võib anda välismaalasele, kes on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning kellel on Eestis kehtiv elamisluba, elukoht ja legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
Alalist elamisluba ei anta välismaalasele, kes on saanud Eestis elamisloa käesoleva paragrahvi 1. lõike punkti 1 või 2 alusel.
Alalise elamisloa võib anda Eestis elava Eesti kodaniku või Eestis alalise elamisloa alusel elava välismaalase alaealisele lapsele, välja arvatud juhul, kui ta elab välisriigis ja soovib elama asuda Eestisse.
Kelle suhtes kehtib sissesõidukeeld.
Käesoleva paragrahvi 4. lõike punktides 5-8 ja 14 loetletud välismaalasele võidakse erandina anda tähtajaline elamisluba ja seda pikendada, kui tema suhtes ei ole tuvastatud käesoleva paragrahvi 4. lõike punktides 1-4, 9-13 ja 15 nimetatud asjaolu.
Käesoleva paragrahvi 4. lõike punktides 1-4, 6 ja 8-13 loetletud asjaolusid käsitletakse ohuna Eesti riigi julgeolekule.
Käesoleva paragrahvi 4. lõike punktid 6, 7 ja 10 ei laiene Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikule ja NATO liikmesriigi kodanikule ning sama lõike punkt 14 nende kodanike abikaasale ja alaealisele lapsele.
Elamisloa andmisest keeldutakse, kui taotluse suhtes otsuse tegemise ajaks on sisserände piirarv täitunud.
Isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust.
Tähtajalise elamisloa võib anda välismaalasele elama asumiseks Eestis seaduslikult elava abikaasa juurde, kui abikaasade vahel on olemas tihe majanduslik side ja psühholoogiline sõltuvus ning perekond on püsiv ja abielu ei ole fiktiivne.
Kui välismaalane taotleb elama asumist Eestis legaalselt elava välismaalase juurde, peab tema abikaasa omama legaalset sissetulekut, mis tagab perekonna ülalpidamise, või peab abikaasade ühine legaalne sissetulek tagama perekonna ülalpidamise Eestis.
Välismaalasele, kes on olnud abielus Eestis seaduslikult elava isikuga vähem kui kolm aastat, antava tähtajalise elamisloa kehtivusaeg ei tohi ületada ühte aastat ja seda elamisluba pikendatakse kolmel aastal iga aasta järel.
Välismaalasele, kes on olnud abielus Eestis seaduslikult elava isikuga kauem kui kolm aastat, antava elamisloa kehtivusaeg ei tohi ületada kolme aastat.
Abikaasa juurde elama asumiseks antud elamisluba pikendatakse, kui abielu ja perekonna sissetulek vastab käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud tingimustele.
Abikaasa juurde elama asumiseks antud elamisluba tühistatakse või keeldutakse selle pikendamisest, kui abielu lahutatakse või abielu ei vasta käesoleva paragrahvi 1. lõikes kehtestatud tingimustele.
Elamisloa võib tühistada viie aasta jooksul esimese elamisloa andmisest arvates.
Talle ei anta alalist elamisluba, välja arvatud juhul, kui tema abikaasa on saanud alalise elamisloa või Eesti kodakondsuse.
Välismaalasele võidakse anda elamisluba õppima asumiseks Eestis asuvasse õppeasutusse kuni üheks aastaks ning nimetatud välismaalast ei arvata sisserände piirarvu alla.
Nimetatud välismaalase elamisluba pikendatakse, kui elamisloa andmise alus ei ole ära langenud, kuid mitte rohkem, kui kuueks aastaks kokku.
Eestis õppimiseks antud elamisluba tühistatakse, kui selle andmise alus on ära langenud.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud välismaalase Eestis õppimise aega ei arvestata alalise elamisloa saamiseks vajaliku Eestis elamise aja hulka, kui nimetatud välismaalane on saanud hiljem elamisloa muul käesoleva seaduse § 12 1. või 2. lõikes nimetatud alusel.
Eestkostetava elama asumiseks eestkostja juurde, kui eestkostja legaalne sissetulek tagab tema ülalpidamise Eestis.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud juhul isik, kelle juurde välismaalane elama asus, ei taga välismaalase ülalpidamist Eestis.
Talle ei anta alalist elamisluba, välja arvatud juhul, kui lähedane sugulane, kelle juurde ta elama asus, on saanud alalise elamisloa või Eesti kodakondsuse.
Välismaalasele, kelle legaalne sissetulek tagab tema äraelamise, võidakse anda tähtajaline elamisluba kuni kaheks aastaks, kui elamisloa andmine on põhjendatud ega kahjusta Eesti riigi huve.
Nimetatud välismaalasele ei anta Eestis töötamiseks tööluba.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud välismaalase elamisluba võidakse pikendada kahe aasta võrra, kui elamisloa pikendamisel tema legaalne sissetulek tagab tema äraelamise ja kui elamisloa andmine on põhjendatud ega kahjusta Eesti riigi huve.
Eestis töötamiseks peab välismaalasel olema tööluba, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
Eestis töötamiseks loetakse tulumaksuseaduse (RT I 1993, 79, 1184; 1998, 9, 111; 28, 353 ja 354; 34, 485 ja 489; 40, 612; 51, 757; 28, 354; 61, 979; 103, 1699; 34, 485; 1999, 4, 51; 10, 150; 16, 270 ja 273; 27, 383 ja 393) mõistes residendist või mitteresidendist välismaalase tegevust füüsilisest isikust ettevõtjana Eestis või töötamist töölepingu, tööettevõtulepingu või muu lepingu alusel Eestis.
Käesoleva seaduse § 20 1. lõikes nimetatud välismaalasel.
Välismaalane, kes soovib saada elamisluba Eestis töötamiseks, või tööandja, kes soovib välismaalast tööle võtta (edaspidi tööandja), peab enne tööloa taotlemist saama nõusoleku Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutuselt.
Nimetatud valitsusasutus jätab nõusoleku andmata, kui välismaalane, kes soovib saada elamisluba käesoleva seaduse § 12 1. lõike punkti 1 alusel, konkureerib Eesti tööjõuturul ning tema töölevõtmine ei ole, arvestades olukorda Eesti tööjõuturul, põhjendatud.
Kui välismaalasele antakse elamisluba töötamiseks käesoleva seaduse § 12 1. lõike punkti 1 alusel, määratakse tööloaga kindlaks välismaalase Eestis töötamise tingimused.
Tööloaga kindlaksmääratud töötamise tingimuste muutumisel tühistab Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutus tööloa ja kolme kuu pärast ka elamisloa.
Tööluba ei anta välismaalasele, kellel puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks.
Välismaalase surma või surnuks tunnistamise korral.
Välismaalase viibimisel väljaspool Eestit rohkem kui 183 päeva aasta jooksul kokku juhul, kui välismaalane ei ole registreerinud oma eemalviibimist Eestist Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras.
Käesoleva seaduse § 15 1. ja 2. lõikes nimetatud informeerimise korra.
Elamis- ja tööloa uude reisidokumenti ülekandmise korra.
Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus otsustab tähtajalise ja alalise elamisloa ning tööloa andmise või andmisest keeldumise, pikendamise või pikendamisest keeldumise või tühistamise.
Vabariigi Valitsus otsustab erandina elamisloa andmise, andmisest keeldumise või elamisloa pikendamisest keeldumise, kui taotleja on „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil“ (RT II 1995, 46, 203) artikli 2 punktis 3 märgitud, täpsustatud ja Eesti poolt aktsepteeritud nimekirjas.
Õppeasutusest eksmatrikuleerimisest või õpingute katkestamisest.
Perekonnaseisuakte registreeriv asutus: perekonnaseisu muutustest.
Käesoleva seaduse rikkumise eest kannab välismaalane haldusvastutust haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843; 2000, 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247; 49, 301; 49, 305; 54, 351; 55, 361; 10, 58; 54, 346; 84, 533; 58, 376; 86, 544; 86, 548; 95, 609; 51, 321; 54, 348; 54, 351; 95, 613) sätestatud korras.
Välismaalast võidakse kohustada Eesti Vabariigi territooriumilt välja sõitma ning keelata sissesõit Eestisse väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud korras.
Eestis ebaseaduslikult viibiva välismaalase kohta peetakse arvestust kuni tema Eestist lahkumiseni või Eestis elamisloa saamiseni.
Arvestuse pidamise kord ja arvestuskaardi vorm kehtestatakse siseministri määrusega.
Välismaalane või isik, kelle kutsel välismaalane saabus Eestisse (edaspidi kutsuja), on kohustatud kandma välismaalase Eestis viibimise ja Eestist lahkumise kulud, sealhulgas transpordikulud, mis kantakse seoses välismaalase Eestist väljasaatmisega.
Nimetatud kohustuse täitmata jätmisel on välismaalane või kutsuja kohustatud hüvitama riigile nimetatud kulud.
Isik, kes transportis või kelle esindaja transportis välismaalase, kellel puudus Eesti piirile saabumisel Eestis viibimise seaduslik alus või piiriületamist võimaldav dokument (edaspidi vedaja), on kohustatud Eesti piirilt tagasisaadetava välismaalase toimetama tagasi samasse kohta, kust vedaja välismaalase transpordivahendile võttis, või välismaalase asukohariiki.
Selle võimatusel on vedaja kohustatud hüvitama riigile välismaalase Eestis viibimise ja Eestist lahkumisega seotud kulud.
Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud kulude riigile hüvitamata jätmisel nõutakse kulud sisse kulud kandnud valitsusasutuse poolt kohtu korras.
Välismaalase Eestisse kutsumiseks loa andmisel, välismaalasele Eestis viibimiseks seadusliku aluse andmisel ja tema Eestisse sisenemise lubamisel võib Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutus nõuda käesoleva paragrahvi 1. või 2. lõikes nimetatud kohustuse täitmise tagamiseks välismaalase, kutsuja või vedaja garantiid Vabariigi Valitsuse kehtestatud ulatuses ja korras.
Nõuetekohase garantii puudumisel keeldutakse välismaalase Eestisse kutsumiseks loa andmisest, välismaalasele Eestis viibimiseks seadusliku aluse andmisest ja tema Eestisse sisenemiseks loa andmisest.
Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud kulude hüvitamise korra ja ulatuse kehtestab Vabariigi Valitsus.
Vahendid riigi poolt käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud kulude kandmiseks nähakse ette Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutuste eelarves.
Välismaalasele, kellele on antud elamisluba, antakse Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutuse poolt isikukood.
Välisriikide diplomaatiliste esinduste ja konsulaarasutuste töötajate ja nende perekonnaliikmete viibimise ja töötamise Eestis sätestavad välislepingud ja muud rahvusvahelise õiguse aktid.
Elamis- ja tööloa ning nende pikendamise taotluste, Eestisse elama asumise kutsete, elamis- ja tööloa tühistamise taotluste, elamis- ja tööloa andmete uude reisidokumenti ülekandmise taotluste, Eestist eemalviibimise registreerimise taotluste ning nende suhtes tehtud otsuste, samuti elamis- ja tööloa tühistamise otsuste kohta peetakse riiklikku elamis- ja töölubade registrit.
Välismaalasele, kes on taotlenud elamisluba enne 1995. aasta 12. juulit ja kellele on elamisluba antud ning kes ei kuulu välismaalaste seaduse paragrahv 12 4. lõikes nimetatud välismaalaste hulka, säilivad varasemates Eesti Vabariigi õigusaktides sätestatud õigused ja kohustused.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud välismaalane ei vaja tema tähtajalise elamisloa kehtivusaja jooksul Eestis töötamiseks tööluba ning tal on õigus taotleda alalist elamisluba Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras alates 1998. aasta 12. juulist.
Taotlus alalise elamisloa saamiseks tuleb esitada vähemalt üks kuu enne välismaalasele antud tähtajalise elamisloa lõppemist.
Väljaspool sisserände piirarvu võib elamisloa anda välismaalasele, kellele elamisloa andmine on põhjendatud ega kahjusta Eesti riigi huve ja kes asus Eestisse elama enne 1990. aasta 1. juulit ja ei ole pärast nimetatud tähtaega lahkunud elama mõnda teise riiki.
Kohalik omavalitsus on kohustatud jälgima, et omavalitsuse territooriumil viibiva välismaalase elamisluba oleks vormistatud vastavalt käesolevale seadusele ja Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale ning tähtajaks.
Vastasel juhul on kohalik omavalitsus kohustatud sellest informeerima volitatud riigiasutust.
Tööandja on kohustatud jälgima, et tema juures töötava välismaalase tööluba oleks vormistatud vastavalt käesolevale seadusele ja Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale ning tähtajaks.
Vastasel juhul on tööandja kohustatud välismaalase vallandama, informeerides sellest volitatud riigiasutust.
Juriidilise isiku poolt välismaalase ilma tööloata töölevõtmise eest Eestis, juhul kui tööluba on nõutav, - määratakse rahatrahv 10 000 kuni 50 000 krooni.
Juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asja menetlemine toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843; 2000, 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247; 49, 301; 49, 305; 54, 351; 55, 361; 10, 58; 54, 346; 84, 533; 58, 376; 86, 544; 86, 548; 95, 609; 51, 321; 54, 348; 54, 351; 95, 613) ettenähtud korras, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.
Käesoleva seaduse §-s 23 1 sätestatud haldusõiguserikkumise kohta võib juriidilisele isikule protokolli koostada kodakondsus- ja migratsiooniametnik või politseiametnik.
Muud andmed, mis on haldusõiguserikkumise asja lahendamiseks vajalikud.
Protokollile kirjutavad alla selle koostaja ja õiguserikkuja pädev esindaja.
Kui haldusõiguserikkuja esindaja keeldub protokollile alla kirjutamast ja seletust andmast, teeb protokolli koostaja protokollile sellekohase märkuse.
Kui haldusõiguserikkuja esindaja seda nõuab, lisatakse protokollile tema märkused protokolli kohta.
Juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asjas on asja arutamise ja karistuse määramise õigus halduskohtunikul.
Kui füüsiline isik pani toime käesoleva seaduse §-s 23 1 nimetatud teo, tegutsedes juriidilise isiku nimel või huvides, võib selle rikkumise asjas kohaldada karistust füüsilisele ja juriidilisele isikule samaaegselt.
Halduskaristust võib juriidilisele isikule määrata kuue kuu jooksul haldusõiguserikkumise avastamise päevast arvates, kuid mitte hiljem kui aasta möödumisel õiguserikkumise päevast.
Tunnistatakse kehtetuks 1990. aasta 26. juuni Eesti Vabariigi immigratsiooniseadus (RT 1990, 2, 25).
Käesolev seadus jõustub Riigi Teatajas avaldamise päevast.
Seaduses sätestatakse korruptsiooni vältimise ja korruptsiooniga seotud ametiisikute vastutuselevõtmise õiguslikud alused.
Käesoleva seaduse 4. peatükis määratletud toimingupiirangud.
Ametikoht käesoleva seaduse tähenduses on töö- või teenistuskoht, millele isik on valitud, nimetatud või töölepingu alusel tööle võetud.
Ametiseisund on ametikohast tulenev ametiisiku õiguspädevus vastu võtta teistele isikutele kohustuslikke otsuseid, teha toiminguid, osaleda riigi- või munitsipaalvara erastamise, võõrandamise või kasutusse andmise otsuste tegemisel ning kohustus täita oma ametialaseid kohustusi ausalt ja õiguspäraselt.
Käesoleva seaduse järgi on ametiisik § 3 lõikes 2 sätestatud ametiseisundit omav riigi- või kohaliku omavalitsuse ametnik, samuti tema ülesandeid täitev koosseisuväline teenistuja.
Riigi, kohaliku omavalitsuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt asutatud eraõiguslike sihtasutuste tegevjuhid, juhatuse ja nõukogu liikmed.
Ametiisikuna käesoleva seaduse mõistes käsitatakse valla- või linnaametiasutuse juhti ja ametiasutuse hallatava asutuse juhti, kui nii on otsustanud valla- või linnavolikogu.
Ametiisikuna käesoleva seaduse mõistes käsitatakse mittetulundusühingu juhatuse liikmeid, kui mittetulundusühingu on asutanud või selles osaleb riik, kohalik omavalitsus või avalik-õiguslik juriidiline isik või kui see on sätestatud mittetulundusühingu tegevust reguleerivas seaduses või põhikirjas või kui sellise otsuse on vastu võtnud pädev mittetulundusühingu juhtorgan.
Korruptiivne tegu on ametiisiku poolt ametiseisundi kasutamine omakasu saamise eesmärgil, tehes põhjendamatuid või õigusvastaseid otsuseid või toiminguid või jättes tegemata õiguspärased otsused või toimingud.
Korruptsiooniohtlik suhe on ametiisiku suhe teise isikuga, mis on tekkinud või võib tekkida käesoleva seaduse 3. või 4. peatükis sätestatud töökoha-, tegevus- või toimingupiirangute rikkumise tagajärjel ametiisiku poolt.
Käesoleva lõike punktides 1-5 märkimata majandusliku või muu kasuna.
Ametiisikul on keelatud korruptiivsete tegude toimepanemine, korruptsiooniohtlike suhete sõlmimine füüsiliste ja juriidiliste isikutega ning korruptiivse tulu saamine.
Asutuse juht on kohustatud tööandjana looma töökorralduse, kus ametiisikute tegevuse õiguspärasust ja neile kehtestatud töökoha-, tegevus- ja toimingupiiranguid kontrollitakse.
Ametiisik, kellel on korruptsiooniohtlikke suhteid, peab informeerima sellest asutuse juhti või ametikohale valimise õigusega organit, taotledes vastavate otsuste vastuvõtmise või tehingute sõlmimise õiguse andmist teisele ametiisikule.
Majanduslike huvide deklareerimise eesmärgiks on ülevaate saamine ametiisiku majanduslikest huvidest, mis võivad soodustada või põhjustada era- ja avalike huvide konflikti ning korruptiivse teo toimepanemist või korruptsiooniohtliku suhte loomist.
Majanduslike huvide deklaratsioon (edaspidi deklaratsioon) on dokument, millega ametiisik deklareerib andmed temale kuuluva vara, varaliste kohustuste ja muude asjaolude kohta, mis võimaldavad kindlaks määrata ametiisiku majanduslikud huvid ja varalise seisu.
Dividenditulu kohta (täidetakse füüsilise isiku eelmise aasta Maksuameti tuludeklaratsiooni alusel).
Käesoleva seaduse §-s 9 loetletud kaasomandis või ühisomandis (abikaasade ühisvara ja muu seaduses sätestatud ühisomand) olevad asjad, õigused ja kohustused deklareeritakse, näidates ära ametiisiku osa kaasomandist ja eeldatava osa ühisomandist, lisades vastava märke selles osas, mis puudutab ametiisiku abikaasale kuuluvat vara.
Kui ametiisik on sõlminud abieluvaralepingu, tuleb tal ühe kuu jooksul, alates selle sõlmimisest või muutmisest, esitada deklaratsioonihoidjale abieluvararegistrisse kantud abieluvaralepingu ärakiri.
Deklaratsiooni avalikustamisel abieluvaralepingu sisu ei avaldata.
Deklaratsioon esitatakse käesoleva seaduse lisas 1 toodud vormil.
Deklaratsiooni esitamiseks annab või saadab deklaratsioonihoidja selle esitajale vormi vähemalt üks kuu enne deklaratsiooni esitamise tähtaega.
Deklaratsioonihoidja teeb kande tema poolt peetavas registris, näidates ära deklaratsiooni esitaja, deklaratsiooni esitamise kuupäeva ja deklaratsiooni numbri.
Kui deklaratsiooni esitaja ei ole saanud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtajaks deklaratsiooni vormi, peab ta selle saamiseks pöörduma deklaratsioonihoidja poole ajal, mis võimaldab deklaratsiooni õigeaegset esitamist.
Deklaratsioonihoidja on ametiisik, kelle on määranud asutuse juht või selleks volitatud organ.
Deklaratsioonihoidjaks on käesolevas seaduses sätestatud juhtudel selleks määratud komisjon või nõukogu.
Deklaratsioonihoidja korraldab deklaratsioonide õigeaegset kogumist, nende kontrollimist, nõuetekohast hoidmist ja seadusega sätestatud juhtudel nende avalikustamist.
Deklaratsioonihoidjale võidakse teha ülesandeks seadustega sätestatud töökoha-, tegevus- ja toimingupiirangutest kinnipidamise kontrollimine.
Deklaratsioonihoidja on kohustatud välja selgitama deklaratsiooni mitteõigeaegse esitamise või esitamata jätmise põhjused.
Deklaratsioonihoidjal on õigus teha ettepanek ametiisiku distsiplinaarvastutusele võtmiseks või esitada kontrollimise käigus ilmnenud õiguserikkumiste kohta materjal politseile.
Ametiisik, kes käesoleva seaduse kohaselt peab esitama deklaratsiooni, on kohustatud andma deklaratsioonihoidjale selgitusi deklaratsiooni sisu kohta ning deklaratsiooni mitteõigeaegse esitamise või esitamata jätmise kohta.
Deklaratsiooni koos selle juurde kuuluvate dokumentidega tuleb hoida nii, et selle sisuga saaksid tutvuda vaid deklaratsioonihoidja, asutuse juht, deklaratsiooni esitaja ise, uurimisorganid ja kohus.
Deklaratsioonihoidjale vajalike töötingimuste loomise eest vastutab asutuse juht.
Deklaratsioonihoidjaks määratud ametiisiku, komisjoni või nõukogu liikmete tööd võidakse hüvitada.
Käesoleva seaduse §-s 4 nimetatud ametiisikute deklaratsioone hoitakse alates nende esitamisest deklaratsioonihoidja asukohas kuni nende hävitamiseni või üleandmiseni arhiivi.
Käesoleva seaduse § 4 lõikes 1 nimetatud ametiisikute deklaratsioonid hävitatakse viie aasta möödumisel või omistatakse neile arhiiviväärtus arhiiviseaduses (RT I 1998, 36/37, 552; 1999, 16, 271; 2000, 92, 597) sätestatud korras.
Käesoleva seaduse § 4 lõikes 2 nimetatud ametiisikute deklaratsioonid ja nende juurde kuuluvad deklaratsioonide kogumise, hoidmise ja kontrollimisega seotud dokumendid antakse viie aasta möödudes avalikku arhiivi arhiiviseaduses sätestatud korras.
Deklaratsioon esitatakse igal aastal üks kuu pärast tuludeklaratsiooni esitamise tähtaega või ühe kuu jooksul, arvates ametikohale asumise päevast, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Kui pärast deklaratsiooni esitamist käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtajaks ametiisiku deklareeritud vara koosseis või selle struktuur oluliselt muutub, peab ametiisik ühe kuu jooksul, arvates muutusest, esitama uue deklaratsiooni.
Oluline on varalise seisu muudatus vähemalt 30 protsendi ulatuses või üle 100 000 krooni.
Käesoleva seaduse § 4 lõikes 2 loetletud ametiisikud, välja arvatud lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetatud isikud, on kohustatud pärast ametikohalt lahkumist kahel järgmisel aastal esitama deklaratsiooni endisele deklaratsioonihoidjale.
Asutuse juht määrab käesoleva seaduse alusel kindlaks ametiisikute kategooriad, kes deklaratsiooni esitavad.
Ametiisik esitab deklaratsiooni asutuse juhi poolt määratud deklaratsioonihoidjale, selle puudumisel asutuse juhile.
Riigikogu liikmed, Vabariigi President, Vabariigi Valitsuse liikmed, Riigikohtu esimees ja liikmed, Eesti Panga Nõukogu esimees ja liikmed, Eesti Panga president, kaitseväe juhataja ja ülemjuhataja, riigikontrolör ja Riigikontrolli peakontrolörid, õiguskantsler, suursaadikud, riigi peaprokurör ja riigiprokurörid, ringkonnakohtu esimehed, haldus-, maa- ja linnakohtu esimehed, maavanemad, riigisekretär, Eesti Teaduste Akadeemia president ja avalik-õiguslike ülikoolide rektorid esitavad deklaratsiooni Riigikogu määratud komisjonile.
Ministeeriumide kantslerid esitavad deklaratsiooni riigisekretärile.
Valla- ja linnavolikogu esimees, vallavanem ja linnapea, osavalla vanem ja linnaosa vanem esitavad deklaratsiooni siseministrile.
Kohaliku omavalitsuse volikogu liige, kohaliku omavalitsuse ametiisik ja tema ülesandeid täitev koosseisuväline teenistuja, valla või linna ametiasutuse juht ning nende ametiasutuste hallatava asutuse juht, samuti kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingu juhatuse ja nõukogu liikmed esitavad deklaratsiooni volikogu määratud komisjonile.
Haldus-, maa- ja linnakohtute kohtunikud, ringkonnakohtunikud, vanemprokurörid, notarid, Eesti Advokatuuri esimees, kohtutäiturid ning vanglate direktorid esitavad deklaratsiooni justiitsministrile.
Riigi osalusega äriühingu juhatuse ja nõukogu liikmed esitavad deklaratsiooni äriühingus riigi osaniku- või aktsionäriõigusi teostavat ministeeriumi juhtivale ministrile, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Avalik-õigusliku juriidilise isiku juhatuse (juhtorgani) liikmed esitavad deklaratsiooni sama avalik-õigusliku isiku nõukogule.
Avalik-õigusliku juriidilise isiku nõukogu liikmed esitavad deklaratsiooni Riigikogu määratud komisjonile, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Avalik-õigusliku juriidilise isiku osalusega äriühingu juhatuse ja nõukogu liikmed, samuti avalik-õigusliku juriidilise isiku asutatud sihtasutuse tegevjuht, juhatuse ja nõukogu liikmed esitavad deklaratsiooni avalik-õigusliku juriidilise isiku juhile.
Pankrotihaldur esitab deklaratsiooni teda määranud kohtu esimehele.
Teised eraõiguslike juriidiliste isikute juhtorganite liikmed ja füüsilised isikud, kes täidavad neile seaduse alusel antud avalik-õiguslikke haldusülesandeid või kes teostavad neile seadusega antud täidesaatva riigivõimu volitusi, esitavad deklaratsiooni nende tegevuse üle järelevalvet teostavale riigiasutusele.
Käesoleva seaduse § 4 lõikes 4 nimetatud mittetulundusühingu juhatuse liikmed esitavad deklaratsiooni mittetulundusühingu revisjonikomisjonile.
Kui asutus tegutseb mõne ministeeriumi valitsemisalas, esitab asutuse juht deklaratsiooni ministri määratud korras.
Asutuse juhi deklaratsioonihoidjaks ei saa olla temale alluv ametiisik.
Käesolevas paragrahvis loetletud ametiisikute kategooriate majanduslike huvide deklaratsioonide hoidjad (asutuse juhid, komisjonid ja ametiisikud) on kohustatud deklaratsioonide arvandmetest informeerima käesoleva seaduse § 14 lõikes 2 nimetatud Riigikogu komisjoni kahe kuu jooksul, arvates deklaratsioonide esitamisest deklaratsioonihoidjale.
Kui käesoleva seaduse alusel on ametiisiku suhtes määratud rohkem kui üks deklaratsioonihoidja, esitab ametiisik deklaratsiooni oma põhitöökoha deklaratsioonihoidjale, ärakirja sellest teisele deklaratsioonihoidjale.
Igaühel on õigus oma deklaratsiooni andmeid avalikustada.
Riigikogu liikme, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, Eesti Panga Nõukogu esimehe ja liikme, Eesti Panga presidendi, kaitseväe juhataja ja ülemjuhataja, riigikontrolöri, õiguskantsleri, suursaadiku, riigi peaprokuröri, Riigikohtu esimehe ja liikme, riigisekretäri, ringkonnakohtu esimehe ja liikme, haldus-, linna- ja maakohtu esimehe ja kohtuniku, ministeeriumi kantsleri, maavanema ning linna- või vallavolikogu esimehe ja linna- või vallavalitsuse juhi deklaratsiooni andmed avaldatakse Riigi Teataja Lisas.
Kohaliku omavalitsusüksuse volikogu liikme ja linna- või vallavalitsuse liikme deklaratsioonid avalikustatakse linna- või vallavolikogu määratud väljaandes.
Muude omavalitsusametnike deklaratsioonide avalikustamise otsustab ja avalikustamise korra määrab kohaliku omavalitsuse volikogu.
Deklaratsiooni andmed esitab avalikustamiseks asutus või ametiisik, kellele deklaratsioon on esitatud, või deklaratsioonihoidjaks määratud komisjon.
Avalikustamisele kuuluv deklaratsioon avaldatakse ilma isikukoodi, aadressi ja lähisugulaste ja -hõimlaste andmeteta ning käesoleva seaduse § 9 lõike 1 punktides 6, 8 ja 9 nimetatud tulu suurust näitamata.
Avalikustamisele mittekuuluvas deklaratsioonis sisalduvat teavet ei avaldata.
Deklaratsioonihoidja on kohustatud tutvuma temale esitatud deklaratsiooniga.
Deklaratsioonihoidjal on õigus kontrollida deklaratsiooniandmete tegelikkusele vastavust ja kohustus seda teha, kui ametiisiku osas on tekkinud korruptsioonikahtlus.
Deklaratsioonihoidjal on õigus esitada järelepärimisi ja kontrollida, kas ametiisiku deklaratsioonis on deklaratsiooni esitamisele järgnenud perioodil toimunud muutusi.
Iga käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kontrollimise kohta koostab deklaratsioonihoidja kontrolliakti, mis tehakse teatavaks asutuse juhile ja ametiisikule, kelle deklaratsiooni tegelikkusele vastavust kontrolliti.
Krediidiasutuses olevaid deklaratsiooni kontrollimiseks vajalikke andmeid.
Kui ametiisiku deklaratsiooni kontrollimise tulemusel on leidnud tõendamist käesoleva seaduse oluline rikkumine, korruptiivse tulu saamine või korruptsiooniohtlik suhe, edastatakse kontrollimise materjalid uurimisorganile.
Igaüks, kellel on andmeid, et käesoleva seaduse §-s 4 nimetatud ametiisik pole oma majanduslikke huve ja varalist seisu ausalt ja tegelikkusele vastavalt deklareerinud, võib põhjendatud taotlusega vaidlustada deklaratsiooni ning nõuda kahtluste kontrollimist ametiisiku vahetu deklaratsioonihoidja või Riigikogu komisjoni poolt.
Taotleda võib ka töökoha-, tegevus- ja toimingupiirangutest kinnipidamise kontrollimist.
Taotluse saaja on kohustatud esitatud taotluse alusel kontrollima deklaratsiooni või korruptsioonikahtlusi ühe kuu jooksul, arvates taotluse saamisest.
Kontrollimise tulemustest informeeritakse taotluse esitajat.
Kui taotluses esitatud põhjendused osutuvad kas või osalisest õigeks, avalikustatakse ametiisiku deklaratsioon koos tõendusmaterjalide nimetamisega meedias.
Kõik majanduslike huvide deklaratsioonide hoidjad on kohustatud neid määranud asutuste juhtidele või volitatud organile, samuti Riigikogu komisjoni taotlusel Riigikogu komisjonile aru andma neile käesoleva seadusega pandud kohustuste täitmisest.
Käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud tähtajaks deklaratsiooni mõjuva põhjuseta esitamata jätmine toob kaasa vastutuse seadusega sätestatud korras.
Mõjuva põhjusena on käsitletavad deklaratsiooni esitaja haigus või muud temast sõltumatud asjaolud, mis takistasid deklaratsiooni tähtajaks esitamist.
Kui ametiisik jätab deklaratsiooni tähtpäevaks esitamata, on see töö- või teenistuskohustuste rikkumine ja ametiasutust diskrediteeriv tegu, mis toob kaasa seadusega sätestatud distsiplinaar- või haldusvastutuse.
Käesoleva seaduse § 15 lõikes 2 või 3 nimetatud ametiisiku poolt deklaratsiooni tähtpäevaks esitamata jätmise korral avaldab Riigikogu esimees, vastav minister, asutuse juht või kohaliku omavalitsuse volikogu esimees selle kohta ametliku teate Riigi Teataja Lisas ühe kuu jooksul, arvates seaduserikkumise teatavaks saamisest.
Töökoha- ja tegevuspiiranguna käsitatakse käesolevas seaduses piirangut tegutseda avalikus teenistuses olles ettevõtjana, töötada kohakaasluskorras ja oma lähisugulase või -hõimlasega otseses alluvusvahekorras.
Olla riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingu juht- või järelevalveorgani liige kolm aastat pärast avalikust teenistusest lahkumist.
Ametiisik võib tegutseda ettevõtjana, samuti olla täisühingu osanik või usaldusühingu täisosanik ainult teda ametisse nimetanud, valinud või lepingu alusel tööle võtnud isiku või ametiasutuse loal, kui nimetatud tegevus ei takista töö- või teenistuskohustuste täitmist ega kahjusta töö- või teenistuskoha mainet.
Igaühel on õigus saada ametiisiku ametisse nimetanud, valinud või lepingu alusel tööle võtnud ametiisikult selle loa kohta teavet.
Ametiisik ei või töö- või teenistuskohustuste täitmise korras kontrollida enda kui ettevõtja, samuti tema osalusega täisühingu ega tema täisosalusega usaldusühingu tegevust.
Lähisugulasena käsitatakse seaduses vanavanemat, vanemat, venda, õde, last ja lapselast, lähihõimlasena abikaasat, tema vanemat, venda, õde ja last.
Käesoleva seaduse § 4 lõike 2 punktides 1-16 nimetatud ametiisikute töökoha- ja tegevuspiiranguid ei reguleerita käesoleva seaduse §-s 19, vaid need on sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduse §-des 63 ja 84 ning Riigikogu, Vabariigi Valitsuse, õiguskantsleri, Riigikontrolli, Eesti Panga, prokuratuuri, kaitseväe ja piirivalve, kohtunike, politsei, notariaadi, kohtutäiturite ning kohaliku omavalitsuse tegevust käsitlevates seadustes, samuti muudes õigusaktides, mis eraldi käsitlevad nende kategooriate ametiisikute ametiseisundit, õigusi ja kohustusi.
Vabariigi Valitsus võib teatud ametikohtade eripära arvestades kehtestada ametikohtade loetelu, millel töötamiseks, arvestamata käesoleva seaduse § 19 lõike 2 punktides 4 ja 5 sätestatud piiranguid, võib anda loa minister, kelle valitsemisalas töökoht asub, kui sellega ei kaasne korruptsiooniohtu.
Minister peab loa andmist iga kord põhjendama.
Erandite kehtestamisel peab nende kehtestaja teostama regulaarset kontrolli nende põhjendatuse üle ja esitama vastava aruande koos Riigikontrolli seisukohaga käesoleva seaduse § 14 lõikes 2 nimetatud Riigikogu komisjonile.
Kohaliku omavalitsuse volikogu võib ametikohtade eripära arvestades kehtestada ametikohtade loetelu, millel töötamiseks, arvestamata käesoleva seaduse § 19 lõike 2 punktides 4 ja 5 sätestatud piiranguid, võib anda loa kohaliku omavalitsuse täitevorgan, kui sellega ei kaasne korruptsiooniohtu.
Kohaliku omavalitsuse täitevorgan peab loa andmist iga kord põhjendama.
Erandite kehtestamisel peab nende kehtestaja teostama regulaarset kontrolli nende põhjendatuse üle ja esitama vastava aruande koos maavanema seisukohaga käesoleva seaduse § 14 lõikes 4 nimetatud volikogu komisjonile või liikmele.
Toimingupiiranguna käsitatakse käesolevas seaduses keeldu teha korruptiivse tulu saamist võimaldavaid toiminguid.
Toimingupiirangut ei kohaldata tegevusele, mille tulemusel saadakse tulu aktsiatelt või äriühingu osadelt, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Ametiisik võib saada tulu ka autoritasuna, patendituluna, intressidena hoiustelt, rendile või teiste isikute kasutusse antud kinnisasjalt, honorarina trükis või elektroonilises ajakirjanduses avaldatud tööde eest, samuti muud tulu, mis ei eelda selle saaja töötamist teise isiku majandusliku kasu soodustamiseks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Ametiisikul, kes peab tasuta osutama teenuseid või langetama otsuseid, on keelatud nõuda või vastu võtta nende eest tasu rahas, loonustasu või mingi vastuteenena.
Ametiisikul, kes peab osutama teenuseid ametlikus korras rahas kindlaksmääratud tasu eest, on keelatud nõuda või vastu võtta nende eest tariifides või hinnakirjades toodud tasust erinevat tasu.
Ametiisik on kohustatud igast talle teatavaks saanud altkäemaksu pakkumisest, andmisest või võtmisest kirjalikult teatama vahetule ülemusele või asutuse juhile ja politseile.
Altkäemaksu andmisest, võtmisest või pakkumisest käesolevas seaduses sätestatud korras teatamata jätmine on aluseks avalikus teenistuses oleva ametiisiku teenistusest vabastamisele.
Ametiisikul on keelatud sooritada tehinguid iseendaga või muid sarnase iseloomuga või huvide konfliktiga seotud tehinguid.
Samuti ei või ta volitada oma alluvaid tegema vastavaid tehinguid tema asemel.
Riigi või kohaliku omavalitsuse esindajana varaliste tehingute tegemist oma lähisugulaste, -hõimlaste või iseendaga.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud piiranguid riigi või kohaliku omavalitsuse esindajate kohta kohaldatakse ka avalik-õigusliku juriidilise isiku esindajale.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud keeldu rikkudes tehtud tehing on tühine.
Muu eraõiguslik juriidiline isik, mille juht- või järelevalveorgani liige on ametiisik või tema lähisugulane või -hõimlane.
Ametiisik, kelle ülesanne on osaleda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ühisotsuse tegemises, on kohustatud sellest viivitamata teatama asjaomasele organile ja oma vahetule ülemusele või teenistusse võtmise või ametisse nimetamise õigusega isikule või organile ning loobuma otsuse tegemisest.
Isik või organ, kes on määranud ametiisiku ühisotsuseid tegeva organi liikmeks, võib määrata teise isiku ametiisiku ühekordseks asendamiseks.
Ametiisik, kelle pädevuses on teha käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsuseid ainuisikuliselt, on kohustatud ennast otsuse tegemisest taandama ning teatama huvide konfliktist oma vahetule ülemusele, kes peab otsuse tegemiseks määrama teise ametiisiku.
Selles paragrahvis ei käsitata õigustloovat üldakti otsusena.
Ametiisikul on keelatud seoses oma töö- või teenistuskohustustega mõjutada isikuid tegema temale või tema lähisugulastele või -hõimlastele kingitusi või muid soodustusi.
Ametiisik ei või vastu võtta kingitusi ega nõustuda soodustustega, mis on määratud temale endale või tema lähisugulastele või -hõimlastele ning mille vastuvõtmine võib otse või kaudselt mõjutada tema töö- või teenistuskohustuste erapooletut täitmist.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud piirangute rikkumisega saadud kingitused kuuluvad vastava ametiisiku tööandjale, kui rahvusvahelisest tavast või diplomaatilisest etiketist ei tulene teisiti.
Ametiisik, kes on toime pannud korruptiivse teo või võtnud seadusevastast tasu või loonud korruptsiooniohtlikud suhted või rikkunud töökoha-, tegevus- või toimingupiiranguid või jätnud majanduslike huvide deklaratsiooni tähtpäevaks esitamata või esitanud deklaratsioonis mittetäielikke või valeandmeid, võetakse vastutusele seadusega sätestatud korras.
Asutuse juht ja ametiisik, kellele on pandud deklaratsioonihoidja ülesanded, kannavad nende ülesannete täitmatajätmise või mittekohase täitmise, samuti deklaratsioonide sisu seadusevastase avalikustamise eest distsiplinaar-, haldus- või kriminaalvastutust.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud teod on aluseks ametiisiku teenistusest või ametikohalt vabastamiseks, välja arvatud eriseadustes sätestatud juhud.
Isikutel, kes on saanud kahju ametiisiku korruptiivse teo tagajärjel, on õigus nõuda kahju hüvitamist seadusega sätestatud alustel ja korras.
Ametiisikult nõutakse tekitatud kahju sisse regressi korras.
Töötaja korruptiivse teo tõttu.
Tööandjal on õigus lõpetada tööleping käesoleva seaduse § 86 punktis 12 ettenähtud alusel iga töötajaga, kes paneb toime korruptiivse teo.
Kes on lähisuguluses (vanavanemad, vanemad, vennad, õed, lapsed, lapselapsed) või hõimluses (abikaasa, abikaasa vanemad, vennad, õed, lapsed) vastavat ametikohta vahetult kontrolliva ametniku või vahetu ülemusega.
Keda on karistatud haldus- või kriminaalkorras korruptiivse teo eest.
Teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest.
Teenistuskohustused on kindlaks määratud käesoleva seaduse, muude seaduste, samuti määruste ja ametijuhendite ning muude õigusaktidega.
Teenistuskohustuste täitmisel peab teenistuja samuti lähtuma käesoleva seaduse lisas 1 toodud avaliku teenistuse eetikakoodeksist ning teistest, ametiasutuse siseselt kehtestatavatest eetikakoodeksitest.
Riigiametnik ei või kuuluda tulundusühenduse alaliselt tegutsevasse juhtorganisse, kontroll- ega revisjoniorganisse, välja arvatud riigi esindajana riigi või avalik-õigusliku isiku osalusega ettevõtte juhtimis- või järelevalveorganisse.
Ametnik on kohustatud esitama tema teenistusse võtmise õigust omavale isikule või ametiasutusele majanduslike huvide deklaratsiooni korruptsioonivastases seaduses sätestatud korras ja tingimustel.
Teha riigi või kohaliku omavalitsusüksuse esindajana varalisi tehinguid oma lähisugulaste, -hõimlaste või iseendaga.
Ametnik on kodanik rahva teenistuses.
Ametniku tegevuse aluseks on ametivandes sätestatud austus Eesti Vabariigi põhiseaduse vastu.
Ametnik järgib oma tegevuses kodanikelt mandaadi saanud poliitikute õiguspäraselt väljendatud tahet.
Avalikku võimu tohib kasutada ainult avalikes huvides.
Avaliku võimu teostamine toimub alati seaduse alusel.
Avaliku võimu teostamisega käib alati kaasas vastutus.
Avaliku võimu teostamine on reeglina avalik tegevus.
Ametnik peab avalikes huvides valmis olema ka ebapopulaarsete otsuste tegemiseks.
Avaliku võimu teostaja püüdleb võimalikult laia kodanike osavõtu poole võimu teostamisest.
Ametnik allutab oma tegevuses ametkondlikud huvid alati avalikele huvidele.
Ametnik peab oma tegevuses olema poliitiliselt erapooletu.
Ametnik lähtub otsustamisel avalikest ja üldarusaadavatest kriteeriumidest.
Ametnik hoidub ka näiliku olukorra loomisest, mis võib seada kahtluse alla tema erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse.
Ametnik peab tema kätte usaldatud varaga ümber käima säästlikult, otstarbekalt ja heaperemehelikult.
Ametnik kasutab ametikohustuste läbi teatavaks saanud informatsiooni ainult avalikes huvides.
Avaliku võimu teostajat iseloomustab ausus ning austus avalikkuse ja kaastöötaja vastu.
Ametnik on inimestega suheldes viisakas ja abivalmis.
Ametnik on väärikas, vastutustundlik ja kohusetundlik.
Ametnik kindlustab pideva enesetäiendamisega endast parima andmise avalikus teenistuses.
Ametnik aitab igati kaasa ülaltoodud põhimõtete levikule.
Süüdlasele oli samasuguse tegevuse eest kohaldatud halduskaristust, - karistatakse vabadusekaotusega kuni kahe aastani ühes teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise või avalikus teenistuses olemise õiguse äravõtmisega.
Süüdlasele oli samasuguse tegevuse eest kohaldatud halduskaristust, - karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega kuni ühe aastani ühes teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise või avalikus teenistuses olemise õiguse äravõtmisega.
Asutuse juhi või muu korruptsioonivastases seaduses nimetatud majanduslike huvide deklaratsiooni kogumise, hoidmise või kontrolli teostamise eest vastutava isiku poolt majanduslike huvide deklaratsioonide kogumise, hoidmise või kontrolliga seotud ülesannete täitmata jätmise või mittekohase täitmise eest, kui sellega põhjustati oluline varaline kahju või muu raske tagajärg isiku, riigi või kohaliku omavalitsuse seadusega kaitstud õigustele või huvidele, - karistatakse vabadusekaotusega kuni kahe aastani ühes teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise või avalikus teenistuses olemise õiguse äravõtmisega.
Korruptiivne tegu käesoleva seaduse tähenduses on ametiisiku poolt korruptiivse tulu saamise või muul omakasupüüdlikul eesmärgil oma ametiseisundit kasutades põhjendamatute või õigusvastaste otsuste või toimingute tegemine või põhjendatud õiguspäraste otsuste või toimingute tegemata jätmine.
Nõuetekohase avalikustamisele kuuluva majanduslike huvide deklaratsiooni tähtajaks esitamata jätmise või selles mittetäielike või valeandmete esitamise eest - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Sama teo eest, kui sellega põhjustati oluline varaline kahju või muu raske tagajärg isiku, riigi või kohaliku omavalitsuse seadusega kaitstud õigustele või huvidele, - karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega kuni ühe aastani ühes vastaval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise või avalikus teenistuses olemise õiguse äravõtmisega.
Mittetäielike või valeandmete esitamise eest või andmete õigeaegselt esitamata jätmise eest majanduslike huvide deklaratsiooni üle seaduslikult kontrolli teostavale isikule või asutusele või korruptsioonivastases seaduses märgitud komisjonile - karistatakse aresti või vabadusekaotusega kuni kuue kuuni.
Sama tegevuse eest, kui sellega põhjustati oluline varaline kahju või muu raske tagajärg isiku, riigi või kohaliku omavalitsuse seadusega kaitstud õigustele või huvidele, - karistatakse vabadusekaotusega kuuest kuust kuni kahe aastani ühes teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega.
Ametiisiku poolt tasu võtmise eest, lubades mõjutada teist ametiisikut tasuandjale soodsa otsuse tegemiseks, - karistatakse vabadusekaotusega kuni kahe aastani.
Süüdlasele oli samasuguse tegevuse eest kohaldatud halduskaristust, - karistatakse vabadusekaotusega kuni kahe aastani ühes teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega.
Korruptsioonivastases seaduses kohustatud majanduslike huvide deklaratsioonide hoidja ja kontrollija või tema poolt selleks volitatud ametniku kirjalikul taotlusel on krediidiasutus kohustatud tasuta väljastama krediidiasutuses olevaid andmeid, sealhulgas pangasaladust sisaldavaid, mis on vajalikud majanduslike huvide deklaratsiooni kontrollimiseks.
Korruptsioonivastase seadusega kehtestatud töökoha-, tegevus- või toimingupiirangute rikkumise eest, kui sellega ei põhjustatud olulist varalist kahju või muud rasket tagajärge isiku, riigi või kohaliku omavalitsuse seadusega kaitstud õigustele või huvidele, - määratakse rahatrahv viiekümne kuni saja päevapalga ulatuses.
Korruptsioonivastases seaduses sätestatud korruptsiooniohtlikust suhtest teatamata jätmise eest, kui sellega ei põhjustatud olulist majanduslikku kahju, - määratakse rahatrahv viiekümne kuni saja päevapalga ulatuses või haldusarest.
Avalikustamisele mittekuuluva majanduslike huvide deklaratsiooni tähtajaks esitamata jätmise või selles mittetäielike või valeandmete esitamise eest, kui sellega ei põhjustatud olulist varalist kahju või muud rasket tagajärge isiku, riigi või kohaliku omavalitsuse seadusega kaitstud õigustele või huvidele, - määratakse rahatrahv viiekümne kuni saja päevapalga ulatuses.
Asutuse juhi või muu majanduslike huvide deklaratsioonide kogumise, hoidmise või kontrolli teostamise eest vastutava isiku poolt majanduslike huvide deklaratsioonide kogumise, hoidmise või kontrolliga seotud ülesannete täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise eest - määratakse rahatrahv saja kuni kahesaja päevapalga ulatuses või haldusarest.
Majanduslike huvide deklaratsioonis sisalduva informatsiooni seadusevastase avalikustamise eest - määratakse rahatrahv saja kuni kahesaja päevapalga ulatuses või haldusarest.
Ametiisiku poolt teenuse osutamise eest seaduses või muus õigusaktis määratud tasust suurema tasu võtmise eest või tasuta teenuste eest tasuvõtmise eest - määratakse rahatrahv viiekümne kuni kahesaja päevapalga ulatuses.
Seadustiku § 228 lõike 1 punkti 1 täiendatakse pärast arvu „154 lg. 1“ arvudega „158 1, 158 2, 158 3, 158 4, 158 5, 158 6,“.
Käesoleva seaduse § 24 lõike 2 punkte 1, 4 ja 7 rikkudes alates 1988. aasta 16. novembrist sooritatud tehingud on tühised.
Käesoleva seaduse jõustumisel kaotab kehtivuse korruptsioonivastane seadus (RT I 1995, 14, 170; 68, 1142; 1998, 41/42, 625).
Ametipalga astme märgivad ametiisikud, kellel on palgaaste.
Deklareeritakse ametikohajärgne ametipalk.
Märgitakse ka ametipalga juurde asutusest makstavad lisatasud.
Märgitakse ametipalga puudumine, kui ametipalka ei saada.
Vastavalt korruptsioonivastase seaduse §-le 7 deklareerin, et minule kuulub vara, kannan kohustusi ja oman tuluallikaid vastavalt allpool toodule.
Olen teadlik, et andmete tähtpäevaks esitamata jätmine, andmete puudulik esitamine või teadvalt valeandmete esitamine toob kaasa vastutuse seaduses sätestatud korras.
Standardimise korraldamise alused.
Seadust ei kohaldata riigikaitset ja riigi julgeolekut käsitlevale standardile.
Tehniline kirjeldus käesoleva seaduse tähenduses on toote või teenuse omaduste loetelu, samuti neid omadusi mõjutavate protsesside ja tootmismeetodite kirjeldus.
Tehniline norm käesoleva seaduse tähenduses on õigusaktis sätestatud toote valmistamist, turustamist või kasutamist või teenuse osutamist või turustamist reguleeriv nõue või nõue, mis on esitatud toote või teenuse ohutuse, tarbija- või keskkonnakaitse tagamise eesmärgil ja mis mõjutab toote esma- või korduvkasutamist, toote töötlemise või utiliseerimise tingimusi või teenust.
Standard käesoleva seaduse tähenduses on üldiseks ja korduvaks kasutamiseks standardiorganisatsiooni poolt vastuvõetud dokument, mis sisaldab tehnilist kirjeldust või juhiseid tegevuse või selle tulemuse kohta ning mille kasutamine on vabatahtlik.
Standardiorganisatsioon käesoleva seaduse tähenduses on rahvuslikul, regionaalsel või rahvusvahelisel tasandil tunnustatud standardite koostamise, korraldamise ja vastuvõtmisega tegelev isik.
Teavitamine käesoleva seaduse tähenduses on välislepingutega võetud kohustuste ulatuses teistele riikidele, riikide ühendustele või rahvusvahelistele organisatsioonidele teabe andmine ettevalmistatavatest ja vastuvõetud tehnilistest normidest ning standarditest ja õigusaktidest, mis sisaldavad infoühiskonna teenusele kehtestatavaid nõudeid või sanitaar- ja fütosanitaarmeetmeid.
Infoühiskonna teenus käesoleva seaduse tähenduses on teenus, mida osutatakse teenuse kasutaja isiklikul taotlusel üldjuhul tasu eest andmete töötlemiseks ja säilitamiseks mõeldud elektrooniliste vahendite abil ilma osapoolte üheaegse füüsilise kohalolekuta.
Infoühiskonna teenuseks ei ole ringhääling ringhäälinguseaduse (RT I 1994, 42, 680; 66, 1145; 1995, 83, 1437; 97, 1664; 1996, 49, 953; 1997, 29, 448; 52, 834; 93, 1564; 1998, 2, 42 ja 44; 1999, 16, 268; 25, 364; 59, 613; 2000, 25, 143; 35, 220; 102, 666; 2001, 53, 310; 2002, 3, 5; 21, 117) tähenduses.
Infoühiskonna teenus on täielikult ülekantud, edastatud ja vastu võetud kaabli, raadio, optiliste või muude elektromagnetiliste vahendite abil.
Infoühiskonna teenusele kehtestatavas nõudes sätestatakse üldised kohustused teenuse osutajale ja kasutajale, teenusele ning selle osutamisele ja kasutamisele.
Toode käesoleva seaduse tähenduses on valmistatud või valmistatav asi või selle osa, kaasa arvatud ehitis, tööstuslikult valmistatud toode ning põllumajanduses ja kalanduses toodetud saadus.
Teenus käesoleva seaduse tähenduses on osutatud või osutatav töö, mille tulemusena valmistatakse uus asi või hooldatakse või muudetakse olemasolevat asja või selle omadusi või toimub asja valdusesse andmine või võtmine.
Koostist, mõõtmeid ja muid tehnilisi näitajaid.
Tehnilise kirjelduse võib esitada tehnilises normis, standardis või muus dokumendis.
Tehnilist normi sisaldava õigusakti ettevalmistamisel lähtutakse rahvusvaheliste või Euroopa standardiorganisatsioonide vastuvõetud standardites või nende lõplikes kavandites määratletud tehnilistest kirjeldustest viimaste olemasolu korral, välja arvatud välislepingutes sätestatud juhtudel.
Tehnilist normi sisaldava õigusaktiga kehtestatakse ühesugused nõuded nii Eestis toodetavatele kui ka imporditavatele toodetele.
Tehnilist normi sisaldava õigusaktiga kehtestatakse ühesugused nõuded nii Eestis osutatavatele kui ka imporditavatele teenustele.
Tehnilist normi sisaldava õigusaktiga võib kaubandustegevust piirata ainult juhul ja ulatuses, kui see on õigustatud kõlbluse, avaliku korra või riigi julgeoleku seisukohalt, inimeste, loomade või taimede elu või tervise, tarbija või keskkonna kaitseks, kunstilise, ajaloolise või arheoloogilise väärtusega rahvusliku rikkuse või tööstus- või kaubandusomandi kaitseks.
Tehnilise normina käsitatakse ka seaduse sätet, milles kehtestatud riikliku maksuga või sundkindlustuse makse tasumise kohustusega mõjutatakse toote tarbimist.
Tehnilist normi sisaldavate õigusaktide avaldamise ja jõustumise vahele jäetakse mõistlik aeg, et tootjal oleks võimalik kohandada oma toode või tootmisviis normile vastavaks.
Mõistliku aja nõue ei kehti juhul, kui tehnilise normi kiire jõustumine on vajalik inimeste tervise või ohutuse kaitsmise või keskkonnakaitse või riigi julgeoleku tagamise eesmärgil.
Tehnilise normina ei käsitata riiklikku sotsiaalkindlustust reguleeriva õigusakti sätteid.
Eesti standard on Eesti standardiorganisatsiooni poolt vastuvõetud standard.
Eesti standard loetakse vastuvõetuks, kui selle vastuvõtmise kohta on avaldatud teade Eesti standardiorganisatsiooni ametlikus väljaandes.
Eesti standardiorganisatsioon tagab standardi kättesaadavuse avalikkusele, arvates käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teate avaldamise kuupäevast.
Algupärane Eesti standard.
Eesti standardi tähtlühend on EVS.
Eesti standard võetakse vastu eesti keeles.
Rahvusvahelise ja Euroopa standardiorganisatsiooni standardi võib üle võtta Eesti standardiks selle standardi vastu võtnud standardiorganisatsiooni ühes ametlikus keeles.
Autoriõigus standardile kuulub selle vastu võtnud standardiorganisatsioonile.
Standardi järgimine on tasuta.
Harmoneeritud standard on Euroopa Komisjoni mandaadi alusel Euroopa standardiorganisatsiooni poolt koostatud ja vastu võetud standard.
Kui harmoneeritud standardi kohta on avaldatud teade (viide) Euroopa Liidu Ametlikus Teatajas ja see on vastu võetud vähemasti ühe Euroopa Liidu liikmesriigi rahvusliku standardina, võib sellist standardit järgiva toote või teenuse lugeda vastavaks asjakohasele tehnilisele normile.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud harmoneeritud standardi kohta avaldatud teade (viide) Euroopa Liidu Ametlikus Teatajas on tunnistatud kehtetuks, siis sellise standardi järgimisel ei loeta toodet või teenust vastavaks asjakohasele tehnilisele normile.
Tehnilises normis võib viidata standardile, selle osale või ühe standardiorganisatsiooni vastuvõetud standarditele.
Viide standardile, sealhulgas selle osale, peab sisaldama viidatava standardi tähist.
Viide standardile sätestatakse kohustusliku või soovituslikuna.
Harmoneeritud standardit ei saa kohustuslikuna sätestada.
Ühe standardiorganisatsiooni vastuvõetud standardite soovituslikuna sätestamise korral ei pea viide standarditele sisaldama viidatavate standardite tähist.
Tehnilises normis standardi kohustuslikuna sätestamise korral peab selline standard olema tervikuna eesti keeles avaldatud Eesti standard.
Kui tehnilises normis on viidatud standardile, mida ei ole eesti keeles avaldatud, tuleb tehnilises normis märkida, milline ametiasutus annab standardi kohta teavet eesti keeles.
Teavitada tuleb ettevalmistatavatest ja vastuvõetud tehnilist normi või infoühiskonna teenusele kehtestatavaid nõudeid sisaldavatest või sanitaar- ja fütosanitaarmeetmeid käsitlevatest õigusaktidest ja välislepingutest, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhtudel.
Eelnõudest, mis on kooskõlas Euroopa Liidu õigusaktidega või rahvusvahelistest lepingutest tulenevate kohustustega.
Tehnilist normi, infoühiskonna teenusele kehtestatavaid nõudeid või sanitaar- ja fütosanitaarmeedet sisaldava õigusakti või välislepingu ettevalmistaja on kohustatud selle esitama teavitamist koordineerivale asutusele.
Tehnilist normi või infoühiskonna teenusele kehtestatavaid nõudeid sisaldava õigusakti ja välislepingu eelnõust teavitamise korra kehtestab ja teabevahetust koordineeriva asutuse määrab Vabariigi Valitsus.
Sanitaar- ja fütosanitaarmeedet sisaldava õigusakti ja välislepingu eelnõust teavitamise korra kehtestab ja teabevahetust koordineeriva asutuse määrab Vabariigi Valitsus.
Standardiga seonduva teabevahetuse koordineerimine sätestatakse Vabariigi Valitsuse ja Eesti standardiorganisatsiooni vahelises halduslepingus.
Eesti standardiorganisatsioon on selle liikmeid esindav mittetulundusühing, mille põhikirjalise tegevuse eesmärk on koostada ja avaldada standardeid ning esindada Eestit rahvusvahelises standardimises.
Riigi huve Eesti standardiorganisatsioonis esindab liikmena valitsusasutus.
Teavitama välisriike, riikide ühendusi ja rahvusvahelisi standardiorganisatsioone ettevalmistatavatest ja vastuvõetud standarditest ning standardimisprogrammidest vastavalt kehtivatele õigusaktidele.
Vabariigi Valitsus annab majandusministri ettepanekul õiguse tegutseda Eesti standardiorganisatsioonina ühele standardiorganisatsioonile.
Standardiorganisatsioon esitab taotluse majandusministrile, milles ta peab tõendama, et on võimeline täitma käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud kohustusi.
Enne taotluse esitamist Vabariigi Valitsusele kuulab majandusminister ära tema moodustatud komisjoni arvamuse.
Tegutsemisõigus Eesti standardiorganisatsioonina nähakse ette Vabariigi Valitsuse ja standardiorganisatsiooni vahelises halduslepingus, milles määratakse poolte kohustused ja õigused.
Nimetatud halduslepingu tähtaeg võib olla kuni kümme aastat.
Muude ülesannete täitmine, kui need tulenevad käesoleva lõike punktides 1 ja 2 loetletud ülesannetest.
Komisjoni moodustamise korra ja töökorra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Iga asjaomane ministeerium määrab komisjoni liikmeks oma volitatud esindaja.
Asjaomase ministeeriumi volitatud esindaja edastab komisjonile kirjalikult ettepanekud Eesti standardite lülitamise kohta standardimiskavasse.
Komisjon esitab oma ettepanekud kirjalikult majandusministrile.
Standardimiskava on dokument, millesse koondatakse standardite loend, mille koostamist või Eesti standardiks ülevõtmist peavad valitsusasutused oluliseks.
Standardimiskava koostamisel lähtutakse õigusaktidest, Eesti standardiorganisatsiooni ja Vabariigi Valitsuse vahel sõlmitud halduslepingust ning Vabariigi Valitsuse ja valitsusasutuste tööplaanidest.
Standardimiskava koostatakse kaks korda aastas.
Standardimiskava kinnitab majandusminister iga aasta 1. märtsiks ja 1. septembriks.
Eesti standardi koostamiskulud katavad asjast huvitatud isikud.
Eesti standardi koostamist riigiasutuse tellimuse või standardimiskava alusel finantseerib riik asjaomase ministeeriumi eelarve kaudu.
Eesti standardiorganisatsiooni liikmete kohustus standardimist finantseerida sätestatakse standardiorganisatsiooni asutamislepingus ja põhikirjas.
Riigi poolt Eesti standardiorganisatsioonilt tellitud infoteenuste osutamise, sealhulgas Eesti standardiorganisatsiooni teabekeskuse ja raamatukogu, samuti veebilehe ning ametliku väljaande koostamise ja publitseerimise kulud ning rahvusvaheliste ja Euroopa standardiorganisatsioonide liikmemaksud kaetakse riigieelarvest.
Nimetatud kulud nähakse ette asjaomase ministeeriumi eelarves.
Paragrahv 203 tunnistatakse kehtivuse kaotanuks.
Kriminaalkoodeksi (RT 1992, 20, 288; RT I 2001, 73, 452; 85, 510; 87, 526; 2002, 30, 176; 32, 189) § 147 lõikes 1 asendatakse sõnad „Standardile, tehnilistele tingimustele“ sõnadega „Tehnilisele normile“.
Planeerimis- ja ehitusseaduse (RT I 1995, 59, 1006; 1996, 36, 738; 49, 953; 1999, 27, 380; 29, 398 ja 399; 95, 843; 2000, 54, 348; 2001, 42, 234; 50, 283; 65, 377) § 44 lõikest 2 jäetakse välja sõnad „ja standardite“ ning lõikest 3 sõnad „ning standardite“.
Standardid ja standardite kavandid.
Standardiameti tegevuse lõpetab Vabariigi Valitsus pärast Eesti standardiorganisatsioonile tegutsemisõiguse andmist, kuid mitte hiljem kui ühe aasta jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest.
Standardiameti väljaantud standardite kehtivuse otsustab Eesti standardiorganisatsioon ühe aasta jooksul.
Käesolev seadus jõustub 1999. aasta 1. aprillil.
Käesoleva seaduse § 8 lõigetes 1-4 sätestatud kohustus teavitada infoühiskonna teenusele kehtestatavatest nõuetest jõustub alates Eesti ühinemisest Euroopa Liiduga.
Tolliseadustikku kohaldatakse Eesti Vabariigi ja välisriikide vahelisele kaubandusele ning Eesti Vabariiki ja sealt välja toimetatavale kaubale, samuti määratakse tolliseadustikus kindlaks nimetatud kaubaga tegeleva isiku, tolliametniku ning Tolliameti õigused, kohustused ja vastutus.
Kui maksuseadustes on kehtestatud tolliseadustikus ettenähtust erinevad sätted, kohaldatakse maksuseaduste sätteid.
Tollieeskirjad koosnevad tolliseadustikust ning selle rakendamiseks kehtestatud määrustest ja korraldustest, samuti teistest õigusaktidest tollikorraldust reguleerivas osas.
Kui Eesti Vabariigi suhtes jõustunud välislepingus on kehtestatud tollieeskirjades ettenähtust erinevad sätted, kohaldatakse välislepingu sätteid.
Tollieeskirju kohaldatakse ühetaoliselt kõikjal Eesti tolliterritooriumil.
Välislepingu raames võib teatavaid tollieeskirjade sätteid kohaldada väljaspool Eesti tolliterritooriumi.
Eesti Vabariik teostab ühtset tollipoliitikat, mis tagab riigi huvide kaitse ja tollikorralduse arengu kooskõlas rahvusvahelise õiguse ning tava üldtunnustatud põhimõtete, normide ja standarditega.
Tollikorraldus on meetmete kogum, mida rakendatakse kauba suhtes seoses selle Eesti Vabariiki või sealt välja toimetamisega ning maksuseaduste või teiste Tolliametile ülesandeid sätestavate seaduste kohaldamisega.
Eesti Vabariigi tollipoliitika vahetu elluviija ja tollikorralduse otsene juhtija on Rahandusministeeriumi valitsemisalas tegutsev Tolliamet.
Eesti tolliterritoorium (edaspidi tolliterritoorium) on Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluv territoorium, mis hõlmab maa-ala, maapõue, territoriaal- ja siseveed, piiriveekogud ning õhuruumi nende kohal.
Tolliterritooriumi ümbritseb tollipiir, mis langeb kokku riigipiiri või ajutise kontrolljoonega.
Tollistaatusega määratakse kauba maksustamiseks, kaubanduspoliitiliste meetmete rakendamiseks ja tolliformaalsuste teostamiseks kindlaks, kas tegemist on Eesti või välisriigi kaubaga.
Saadud või toodetud tolliterritooriumil ainult käesoleva lõike punktis 2 nimetatud kaubast või punktides 1 ja 2 nimetatud kaupadest.
Välisriigi kaup on käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetamata kaup.
Eesti kaup kaotab Eesti kauba tollistaatuse, kui see viiakse tolliterritooriumilt välja.
Deklarant on isik, kes esitab tollideklaratsiooni enda nimel, või isik, kelle nimel tollideklaratsioon esitatakse.
Eesti isik käesoleva seadustiku tähenduses on Eesti füüsilisest isikust ettevõtja, Eestis asutatud juriidiline isik, välisriigi juriidiline isik, kellel on püsiv tegevuskoht Eestis, Eesti riigi-, valla- või linnaasutus ning rahvusvahelise organisatsiooni esindus Eestis.
Käesoleva seadustiku § 7 lõikes 3 ning § 91 lõigetes 3 ja 4 käsitatakse Eesti isikuna ka füüsilist isikut, kelle alaline või peamine elukoht on Eestis.
Kauba väljaveoga seoses tasumisele kuuluvad muud maksud.
Kauba sisseveoga seoses tasumisele kuuluvad muud maksud.
Isiklikud asjad on reisija poolt reisil kasutamiseks või tarbimiseks mõeldud esemed, kaasa arvatud tema valduses olev sõiduk, mis ei ole kommertsveok.
Kaubanduspoliitilised meetmed on kauba sisse- ja väljavedu reguleerivate õigusaktidega kehtestatud tariifsed meetmed ning mittetariifsed meetmed (järelevalve- või kaitsemeetmed, koguselised piirangud ning sisse- ja väljaveokeelud).
Kauba esitamine tollile on ettenähtud viisil tollile teatamine kauba saabumisest tolliasutusse või mujale tolli määratud või aktsepteeritud kohta.
Kauba vabastamine on toiming, millega toll teeb kauba kättesaadavaks kauba suhtes rakendatava tolliprotseduuri eesmärgi saavutamiseks.
Kauba valdaja on isik, kes hoiab kaupa laos või vastutab muul viisil kauba säilimise eest enda juures, toimetab kaupa edasi või teostab kaubaga muid toiminguid, samuti isik, kelle veokis, ehitises või territooriumil kaup asub, kui isik ei tõesta tollile, et kaup sattus sinna tema tahte vastaselt.
Kommertsveok on veok, mida kasutatakse inimeste tasuliseks veoks või kauba tasuliseks või tasuta veoks.
Loa omanik on isik, kellele toll on väljastanud asjakohase tegevusloa või mõne muu käesolevas seadustikus ettenähtud loa.
Reisija on tollipiiri seaduslikult ületav füüsiline isik, sõltumata tollipiiri ületamise eesmärgist.
Toll on tolliasutuse üldmõiste, kui ei ole kindlaks määratud, millise Tolliameti struktuuriüksusega on tegemist.
Tolliasutus on Tolliameti struktuuriüksus, kus on võimalik teostada kõiki või osa tollieeskirjades ettenähtud tolliformaalsusi.
Tollideklaratsioon on dokument või toiming, millega isik avaldab tollieeskirjades ettenähtud vormi kohaselt ja viisil soovi kauba suhtes tolliprotseduuri rakendamiseks.
Tolliformaalsused on kauba esitamine ja läbivaatus, dokumentide olemasolu ja autentsuse kontroll, tollideklaratsiooni esitamine ja aktsepteerimine, impordi- ja ekspordimaksude tasumine, isikute raamatupidamis- ja muude dokumentide kontroll, veokite läbivaatus, pagasi ja muu reisijaga koos liikuva või tema juures oleva kauba läbivaatus, ametlikud järelepärimised ning teised sellesarnased toimingud, mida tuleb asjaomasel isikul või tollil tollieeskirjade täitmiseks teha.
Tollijärelevalve on tolli üldine tegevus tollijärelevalve alla kuuluvale kaubale kohaldatavate tollieeskirjade täitmise jälgimiseks.
Tollikontroll on meetmete rakendamine või tolliformaalsuste teostamine tolli poolt, et tagada tollijärelevalve alla kuuluvale kaubale kohaldatavate tollieeskirjade täitmine.
Tollikäitlusviis on kauba suhtes tolliprotseduuri rakendamine, kauba toimetamine vabatsooni või vabalattu, taasväljavedu tolliterritooriumilt, hävitamine tollijärelevalve all või ülekandmine riigi omandisse.
Tolli otsus on tolli poolt tollieeskirjade alusel üksikjuhtumil väljastatav ametlik dokument või tolliametniku korraldus, millel on õiguslik toime ühe või mitme isiku suhtes, sealhulgas siduv informatsioon käesoleva seadustiku § 15 tähenduses.
Tollitrass on kauba liikumiseks tolliterritooriumil tollieeskirjadega kindlaksmääratud teekond.
Tollivõlg on isikule pandud kohustus tasuda impordimaksude summa (tollivõlg sisseveol) või ekspordimaksude summa (tollivõlg väljaveol), mis maksuseaduste alusel kaubale määratakse.
Vaba ringlus on kauba tollist sõltumatu käsutamine ja kasutamine.
Veok on maantee-, vee- või õhusõiduk või raudteeveerem.
Võlgnik on isik, kes on vastutav tollivõlast tuleneva maksusumma tasumise eest.
Isik võib käesoleva seadustiku § 91 lõigetes 2-4 sätestatud tingimustel määrata tolliga suhtlemiseks esindaja, kes esitab tollideklaratsiooni ja teostab tollieeskirjades ettenähtud tolliformaalsusi.
Esindajal on õigus esitada vaie tolli otsuse peale.
Kaudne - esindaja tegutseb enda nimel, kuid teise isiku eest.
Esindaja peab olema Eesti isik, välja arvatud käesoleva seadustiku § 91 lõikes 4 nimetatud juhtudel.
Kaudse esindamise korral peab esindajal olema tollimaakleri tegevusluba.
Tollimaakleri tegevusluba ei nõuta tollioksjoni korraldajalt.
Esindaja peab teatama, et ta tegutseb esindatava isiku eest, ja täpsustama, kas esindamine on otsene või kaudne.
Esindajal peab olema tegutsemiseks volitus.
Isik, kes ei teata, et ta tegutseb teise isiku nimel või eest, või kes teatab, et ta tegutseb teise isiku nimel või eest, ilma et ta oleks volitatud seda tegema, loetakse tegutsevaks enda nimel ja enda eest.
Toll võib nõuda isikult, kes teatab, et ta tegutseb teise isiku nimel või eest, tõendite esitamist tema volituste kohta esindajana tegutsemiseks.
Tolli põhjendatud nõudmisel tuleb esitada notariaalselt tõestatud volikiri.
Tollimaakler on Eesti füüsilisest isikust ettevõtja või Eestis asutatud juriidiline isik, kes seoses kauba tolliterritooriumile või sealt välja toimetamisega suhtleb vahetult tolliga, teostades tolliformaalsusi teise isiku eest temaga kokkuleppel.
Tollimaakler esitab tollile käesoleva seadustiku §-s 234 nimetatud tagatise.
Tollimaakleri tegevus toimub nende füüsiliste isikute kaudu, kellele Tolliamet või tema poolt volitatud tolliasutus on väljastanud vastava tunnistuse.
Tollimaakleri tegevusloa väljastab ja tunnistab kehtetuks Tolliamet või tema poolt volitatud tolliasutus.
Taotlejal on impordi- või ekspordimaksude osas maksuvõlg.
Tollimaakleril on impordi- või ekspordimaksude osas maksuvõlg.
Tollimaakleri tegevusluba tunnistatakse kehtetuks tollimaakleri kirjaliku taotluse alusel või tolli algatusel.
Tollimaakler ei ole tähtajal kõrvaldanud asjaolusid, mis olid tegevusloa kehtivuse peatamise aluseks.
Tollimaakleri tegevusloa väljastamise ja kehtetuks tunnistamise ning tollimaakleri tegevuse korra kehtestab rahandusminister määrusega.
Toll teeb tollieeskirjade kohaldamisel otsuse oma algatusel või isiku taotluse alusel.
Isik, kes taotleb tollilt tollieeskirjade kohaldamisel otsuse tegemist, peab andma tollile selle otsuse tegemiseks nõutava informatsiooni ja nõutavad dokumendid.
Tolli otsuse teeb selleks pädev ametnik ja otsusest teatatakse taotlejale viivitamatult.
Kui taotlus esitatakse kirjalikult paber- või digitaalkandjal, tehakse tolli otsus taotlejale kirjalikult paber- või digitaalkandjal teatavaks 30 kalendripäeva jooksul taotluse saamise päevast arvates, kui tollieeskirjades ei ole ette nähtud teist tähtaega.
Tollieeskirjades ettenähtud juhtudel võib tähtaega pikendada, kui tollil ei ole võimalik sellest kinni pidada.
Sellisel juhul teatab toll taotlejale tähtaja pikendamisest enne selle lõppemist, esitades pikendamise põhjendused ja näidates ära taotlusele vastamiseks vajaliku täiendava tähtaja.
Tolli kirjalikus otsuses, mis on taotlejale ebasoodne, esitatakse selle tegemise põhjendused.
Tolli otsuses viidatakse käesoleva seadustiku §-s 282 sätestatud õigusele esitada otsuse peale vaie.
Otsuse vaidlustamise kord.
Tollil on õigus tehtud otsust viivitamatult rakendada.
Toll tühistab asjaomasele isikule soodsa otsuse, kui see oli tehtud ebaõige või mittetäieliku informatsiooni alusel ja kui taotleja teadis või oleks pidanud teadma, et informatsioon oli ebaõige või mittetäielik ning sellist otsust ei oleks saanud teha õige või täieliku informatsiooni alusel, välja arvatud käesoleva seadustiku § 15 lõikes 4 nimetatud juhtudel.
Tühistatud otsus on kehtetu algusest peale.
Isikule, kelle suhtes tolli otsus oli tehtud, teatatakse selle otsuse tühistamisest viivitamatult allkirja vastu dateeritult või posti teel saadetud väljastusteatega.
Toll tunnistab kehtetuks või muudab asjaomasele isikule soodsa otsuse, kui üks või mitu otsuse tegemisel aluseks olnud asjaolu ei olnud täidetud või neid enam ei täideta, välja arvatud käesoleva seadustiku §-s 12 nimetatud juhtudel.
Asjaomasele isikule soodsa tolli otsuse võib kehtetuks tunnistada, kui isik, kelle suhtes see on tehtud, ei täida selle otsusega temale pandud kohustust.
Tolli otsuse kehtetuks tunnistamine või selle muudatus jõustub sellest asjaomasele isikule teatamise päeval.
Toll võib kehtetuks tunnistamise või tehtud muudatuse jõustumise tähtpäeva edasi lükata, kui edasilükkamine tuleneb asjaomase isiku põhjendatud huvist.
Isikule, kelle suhtes tolli otsus oli tehtud, teatatakse selle otsuse kehtetuks tunnistamisest või muutmisest viivitamatult allkirja vastu dateeritult või posti teel saadetud väljastusteatega.
Isik võib taotleda tollilt informatsiooni tollieeskirjade kohaldamise kohta.
Toll võib taotluse tagasi lükata, kui see ei ole seotud tegelikult toimunud või kavandatava sisse- või väljaveotehinguga.
Taotlejale antakse informatsiooni tasuta.
Kui toll on teinud kulutusi seoses kauba kohta tehtud analüüside või ekspertiisidega, samuti taotlejale kauba tagastamisega, tasub tehtud kulutused tolli nõudmisel informatsiooni taotleja.
Toll väljastab siduvat tariifiinformatsiooni või siduvat päritoluinformatsiooni kirjaliku taotluse alusel.
Siduva tariifiinformatsiooni ja siduva päritoluinformatsiooni taotlemise ning väljastamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Siduv tariifiinformatsioon või siduv päritoluinformatsioon on tollile suhetes informatsiooni saajaga siduv ainult kauba tariifse klassifitseerimise või päritolu määramise osas.
Siduv tariifiinformatsioon või siduv päritoluinformatsioon on tollile siduv ainult selle kauba suhtes, millega seotud tolliformaalsused teostatakse pärast selle informatsiooni väljastamise päeva.
Tolliformaalsused päritolu küsimustes on seotud käesoleva seadustiku §-de 41 ja 46 kohaldamisega.
Asjassepuutuv kaup ja kauba päritolu omandamise tingimused vastavad päritolu määramisel informatsioonis kirjeldatud kaubale ja tingimustele.
Siduv tariifiinformatsioon ja siduv päritoluinformatsioon kehtivad kolm kalendriaastat nende väljastamise päevast arvates.
Siduv informatsioon tühistatakse, kui see põhineb taotlejalt saadud ebatäpsel või mittetäielikul informatsioonil.
Informatsioon on kehtetuks tunnistatud või muudetud vastavalt käesoleva seadustiku §-le 13 tingimusel, et kehtetuks tunnistamisest või muutmisest on informatsiooni saajale teatatud.
Tolliamet avaldab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 ja lõike 2 punktis 2 nimetatud kombineeritud nomenklatuuri selgitavad märkused, HS nomenklatuuri klassifitseerimise arvamused ja selgitavad märkused ning päritolureeglite tõlgendamiseks vastuvõetud selgitavad märkused väljaandes Ametlikud Teadaanded ning Internetis Tolliameti koduleheküljel.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 ja lõike 2 punktis 1 nimetatud juhtudel kaotab siduv informatsioon kehtivuse nimetatud õigusakti või välislepingu jõustumise päevast, lõike 1 punktis 2 ning lõike 2 punktis 2 nimetatud dokumentide korral nende väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldamise päevast.
Vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktidele 1 ja 2 ning lõike 2 punktidele 1 ja 2 kehtetu siduva informatsiooni saaja võib seda informatsiooni kasutada nelja kalendrikuu jooksul vastava õigusakti või välislepingu jõustumise või dokumendi avaldamise päevast arvates tingimusel, et ta on sõlminud siduva informatsiooni alusel kauba kohta endale siduva ostu-müügilepingu enne selle õigusakti või välislepingu jõustumist või dokumendi avaldamist.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 ja lõike 2 punktis 1 nimetatud juhtudel võib õigusaktis või välislepingus ette näha eelmises lauses nimetatust erineva tähtaja, mille jooksul võib kehtetu siduva informatsiooni saaja seda informatsiooni eelmises lauses sätestatud tingimustel kasutada.
Siduvas informatsioonis sisalduvat tariifset klassifitseerimist või kauba päritolu määratlust võib käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud tingimustel kohaldada ainult impordi- või ekspordimaksude määramisel.
Tolliformaalsused teostatakse eesti keeles.
Välislepingus või tollieeskirjades ettenähtud juhtudel võib tolliformaalsusi teostada ka mõnes muus keeles.
Välisriigist saabuva kauba tolliformaalsusteks võib toll aktsepteerida võõrkeelseid dokumente.
Toll võib õigusaktiga ettenähtud tingimustel teha kõiki vajalikke kontrolle tollieeskirjade õiguspärase kohaldamise tagamiseks.
Isik on kohustatud osutama tollile kontrollimisel vajalikku abi.
Taotleja poolt tollile esitatud andmed on tõesed.
Kauba sisse- või väljaveoga või reisijate üle tollipiiri toimetamisega otseselt või kaudselt seotud isik esitab tollile viimase nõudmisel ja tolli poolt määratud tähtpäevaks, sõltumata esitamise viisist, kõik asjassepuutuvad dokumendid ning kogu vajaliku informatsiooni.
Kauba sisse- või väljaveoga või reisijate üle tollipiiri toimetamisega otseselt või kaudselt seotud isik võimaldab tollile tasuta juurdepääsu selle kauba või nende reisijate kohta peetavale andmebaasile.
Konfidentsiaalse või konfidentsiaalsena esitatud informatsiooni kohta kehtib avaldamisele mittekuuluva informatsiooni hoidmise kohustus.
Toll ei avalda informatsiooni seda andnud isiku loata.
Informatsiooni avaldamine on lubatud juhul, kui see on seadusega tollile pandud kohustus või kui tollil on õigus seda teha vastavalt seadusele.
Asjaomased isikud säilitavad tollikontrolli tarbeks kõiki asjassepuutuvaid dokumente seitse kalendriaastat, sõltumata säilitamise viisist.
Vabatsooni või vabalattu toimetatud kauba korral selle aasta lõpust, mil kaup sealt välja toimetatakse.
Kui vastavas arvestuskandes tuleb seoses tollieeskirjade rikkumisega teha parandus, säilitatakse dokumente nimetatud tähtaegadest kauem, võimaldamaks paranduse tegemist ja järelkontrolli.
Kui tollieeskirjade kohaldamisel on ette nähtud tähtaeg või tähtpäev, võib seda tähtaega pikendada või tähtpäeva edasi lükata ainult juhul, kui nii on vastava õigusaktiga ette nähtud.
Impordi- või ekspordimaksude määramisel rakendatakse konverteerimisel konverteerimispäevale eelnenud kalendrikuu eelviimasel tööpäeval Eesti Panga poolt avaldatud Eesti krooni vahetuskurssi.
Kui kuu alguses rakendatav vahetuskurss erineb sama kuu 15. kuupäevale eelnenud eelviimasel tööpäeval avaldatud kursist vähemalt viie protsendi võrra, rakendatakse eelnimetatud kurssi alates 15. kuupäevast kuni kuu lõpuni.
Tollieeskirjades sätestatud, käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatust erinevatel juhtudel rakendatakse konverteerimisel Eesti Panga poolt konverteerimisele eelnenud kalendriaasta oktoobrikuu esimesel tööpäeval avaldatud vahetuskurssi.
Toll võib välisvaluutas väljendatud summa Eesti kroonideks konverteerimisest tulenevat summat ümardada, välja arvatud impordi- või ekspordimaksude määramisel.
Ümardatud summa võib ümardatavast summast erineda kuni viie protsendi võrra.
Tollikontrolli tsoon on tolliterritooriumi osa, kus kauba, veoki ja isiku suhtes võib rakendada kõiki tollikontrolli meetmeid.
Tollikontrolli tsoon hõlmab rahvusvaheliseks liikluseks avatud piiripunkte, territoriaalvett, tollitrasse, tolliasutusi, tolliterminale, tolliladusid ja mis tahes maa-ala, siseveeala või ehitist, mille toll on kooskõlastatult selle seadusliku valdaja või omanikuga, kui omanik ei ole valdaja, püsivalt või ajutiselt määranud tolliformaalsuste teostamiseks.
Tolliformaalsuste täpse koha tollikontrolli tsoonis määrab toll.
Tollikontrolli tsoonis on keelatud tolli loata kauba veokilt maha- ja veokile pealelaadimine, samuti kauba tollikontrolli tsoonist väljaviimine enne, kui nõutud tolliformaalsused on teostatud.
Reisijate teenindamiseks ettenähtud müügipunktidel on lubatud tegutseda reisijate liikluseks avatud rahvusvahelise lennujaama tollikontrolli tsoonis.
Müügipunkti tegevusloa väljastab ja tunnistab kehtetuks Tolliamet või tema poolt volitatud tolliasutus.
Tegevusluba väljastatakse Eesti isikule.
Tegevusloas nähakse ette müügipunkti tegevuse tingimused.
Tolliamet või tema poolt volitatud tolliasutus keeldub müügipunkti tegevusloa väljastamisest, kui käesoleva seadustiku § 18 lõikes 2 sätestatud tingimused ei ole täidetud.
Rikutakse müügipunkti tegevusloas ettenähtud tingimusi.
Müügipunkti tegevusluba tunnistatakse kehtetuks müügipunkti omaniku või tema poolt volitatud valdaja kirjaliku taotluse alusel või tolli algatusel.
Müügipunkti valdaja või omanik ei ole tähtajal kõrvaldanud asjaolusid, mis olid müügipunkti tegevusloa kehtivuse peatamise aluseks.
Müügipunkti tegevusloa väljastamise ja kehtetuks tunnistamise ning müügipunkti tegevuse korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Tollialane koostöö välisriikide tolli- ja muude pädevate asutustega ning rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Tolliametil on tollilipp, tollivapp ja tolliembleem.
Tollilipu, tollivapi ja tolliembleemi kirjelduse kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Tollilipu, tollivapi ja tolliembleemi kasutamise korra kehtestab rahandusminister määrusega.
Oma ülesannete täitmisel teeb Tolliamet koostööd teiste täidesaatva riigivõimu asutustega vastavalt tollieeskirjadele.
Tolliamet koordineerib kauba tolliterritooriumile ja sealt välja toimetamisega seotud teiste täidesaatva riigivõimu asutuste kontrollitoiminguid.
Tolliameti ja Piirivalveameti vahelise koostöö korras on piirivalve kohustatud tõkestama kauba ebaseaduslikku tolliterritooriumile või sealt välja toimetamist piiripunktide vahelisel alal ja territoriaalvetes ning piiripunktides, kus alaline tollikontroll puudub.
Piirivalveametnikul on õigus käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ülesannete täitmiseks teha käesoleva seadustiku §-des 99-101 sätestatud veoki, isiklike asjade ja reisija läbivaatust, samuti deklareerimisele mittekuuluva kauba läbivaatust.
Kahju, mida Tolliamet on õigusvastase tegevuse või tegevusetusega tekitanud, hüvitatakse seadusega sätestatud korras.
Tolliameti koosseisus ettenähtud ametikohtadele nimetatud ametnikele laienevad riigiametnikele avalikku teenistust reguleeriva seadusega kehtestatud nõuded, õigused ja kohustused, mida on täpsustatud tollieeskirjadega.
Tolliametnikud on teenistuskohustuste täitmisel sõltumatud ning juhinduvad oma tegevuses tollieeskirjadest ja teistest õigusaktidest.
Tolliametnikud on kohustatud teenistuskohustuste täitmisel esitama esimesel nõudmisel ametitõendi.
Tolliametnikud ei tohi olla seotud tolliterritooriumile või sealt välja toimetatava kaubaga tehtavate tehingutega.
Avalikku teenistust reguleerivas seaduses sätestatud juhtudel võib tolliametnik töötada väljaspool tolli.
Selline töötamine registreeritakse Tolliameti peadirektori käskkirjaga kehtestatud korras.
Teha kauba läbivaatust.
Tolliametnike erivahendid jagunevad passiivse ja aktiivse kaitse vahenditeks ning tolliametnike abivahenditeks.
Tsiviilotstarbelised esemed ja vahendid on tolliametnike erivahenditeks vaid juhul, kui neid kasutatakse Tolliameti ülesannete täitmisel.
Passiivse kaitse vahendid on kaitsekiivrid ning soomus- ja muud kuulikindlad vestid.
Aktiivse kaitse vahendid on käerauad, samuti füüsiline jõud ja teenistuskoerad.
Tolliametnike kasutatavaid teenistuskoeri hoitakse koerajuhi elukohas või tolliasutuses selleks ettenähtud ruumides, lähtudes veterinaarnõuetest ning loomapidamise eeskirjadest.
Tolliametnike abivahendid on valgus- ja heliseadmed, eriotstarbelised värvimis- ja märgistusvahendid, pisargaasi- ja suitsugranaadid (-seadmed) ning tollisõidukid, milleks on Tolliametile kuuluvad eri- ja tavaotstarbelised või teenistuskohustusi täitva tolliametniku kasutuses olevad maantee-, vee- või õhusõidukid.
Tolliametnike relvastusse kuuluvad kumminui, gaasirelvad ja tulirelvad.
Tollieeskirjade rikkuja kinnipidamisel, kinnipeetud isiku toimetamisel tolliasutusse, politseisse, tolli teenistusruumi, samuti konvoeerimisel, kui isik ei allu või osutab vastupanu tolliametnikule või kui on alust arvata, et isik võib põgeneda ja tekitada kahju teistele isikutele, ümbruskonnale või iseendale.
Tolliametnik tohib tollieeskirjade rikkuja vastu kasutada erivahendeid ja relvastust teenistuskohustuste täitmisel ning enda ohutuse tagamiseks, arvestades õigusrikkumise iseloomu, isikut ja konkreetset olukorda.
Erivahendite ja relvastuse kasutamise korral tuleb hoiduda inimeste tervise kahjustamisest suuremal määral, kui see on antud juhul vältimatu.
Tolliametnike erivahendite kandmise ja hoidmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Tolliametnikul on õigus kanda ja kasutada tulirelva.
Tulirelva võib tolliametnik kasutada ohuolukorras pärast eelnevat hoiatamist äärmise abinõuna, kui teisiti ei ole elu ja tervist ohtu panemata võimalik täita temale pandud teenistuskohustusi.
Konvoeeritava või relvastatud jälitatava isiku põgenemise peatamiseks, tulistades ainult jalgadesse.
Ehitistes, kus toodetakse või hoitakse kergesti süttivaid või mürgiseid aineid või lõhkeaineid või aineid, mis erivahendite ja relvastuse kasutamise mõjul võivad ohustada inimeste elu või tervist.
Tolliametnik on kohustatud tulirelva kasutamise juhtudest viivitamatult teatama vastava tolliasutuse juhile.
Tolliametnikud kannavad teenistuses olles ettenähtud juhtudel tolli antud vormiriietust.
Tolliametnike vormiriietuse kirjelduse ja vormiriietuse esemete kasutamise tähtajad kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Tolliametnikele vormiriietuse andmise ja selle kandmise korra kehtestab rahandusminister määrusega.
Tolliametnikud on kohustatud oma pädevuse piires kaasa aitama füüsiliste isikute ebaseaduslike piiriületamiskatsete tõkestamisele ning edastama piirivalveametnikele viivitamatult neile teada oleva asjassepuutuva informatsiooni.
Tolliametnikud on kohustatud kauba sisse- ja väljaveol tegema seadusega sätestatud koostööd teiste selleks määratud järelevalveametnikega.
Piirivalve- ja politseiametnikud on kohustatud oma pädevuse piires abistama tolliametnikke teenistuskohustuste täitmisel, tagamaks avalikku korda, tolliametnike seaduslike nõudmiste täitmist ning tollieeskirjade rikkumise tõkestamist.
Isikul on õigus esitada tolliametniku tegevuse või tegevusetuse peale vastava tolliasutuse juhile kaebus 30 kalendripäeva jooksul, arvates päevast, millal kaebuse esitaja sai või oleks pidanud saama teada oma õiguste rikkumisest.
Kaebus vaadatakse läbi ja selle esitajale teatatakse läbivaatamise tulemustest viivitamatult, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul kaebuse saamise päevast arvates.
Kaebuse esitajal on õigus läbivaatamise tulemustega mittenõustumise korral esitada Tolliameti peadirektorile kaebus 30 kalendripäeva jooksul läbivaatamise tulemuste saamise päevast arvates.
Tollivõla tekkimise korral maksuseaduste alusel tasumisele kuuluvad maksud sisalduvad Eesti tollitariifistikus (edaspidi tollitariifistik).
Teisi valdkondi reguleerivate õigusaktidega ettenähtud, kaubandusega seotud meetmeid rakendatakse vastavalt kauba tariifsele klassifitseerimisele.
Õigusaktidega ettenähtud meetmed, mis tulenevad veterinaarsetest, sanitaarsetest, fütosanitaarsetest, kvalitatiivsetest või muudest nõuetest, mis on kehtestatud inimese või keskkonna kaitseks ning mida rakendatakse sisseveetud või väljaveetava kauba suhtes enne kauba vabastamist.
Deklarandi kirjaliku taotluse alusel rakendatakse tavaliselt kohaldatavate tollimaksumäärade asemel käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 4-6 nimetatud meetmeid tingimusel, et kaup vastab nende meetmete rakendamise tingimustele.
Taotluse võib esitada tagantjärele tingimusel, et kõik vastava meetme rakendamise tingimused on täidetud.
Tollitariifi lagede puhul Vabariigi Valitsuse korraldusega.
Kaubakoodi muus nomenklatuuris, mis põhineb täielikult või osaliselt EKN-il või lisab sellele alajaotusi ja mis on kehtestatud teisi valdkondi reguleerivate õigusaktidega ettenähtud, kaubandusega seotud mittetariifsete meetmete rakendamiseks, mille alla mainitud kaup klassifitseeritakse.
Kui kauba deklareeritud kaubakood ei ole tollile vastuvõetav, teatatakse sellest deklarandile ja määratakse kaubakood vastavalt EKN-i kaupade klassifitseerimise üldreeglitele.
EKN-i kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
EKN põhineb HS nomenklatuuril ja peab olema vastavuses kombineeritud nomenklatuuriga.
Rahandusminister võib määrusega kehtestada sellise vastavuse tagamiseks teatud kauba tariifse klassifitseerimise.
EKN-i haldab Tolliamet.
Teisi tollitariifistikus sisalduvaid täielikult või osaliselt EKN-il põhinevaid kaubandusega seotud meetmete rakendamiseks vajalikke nomenklatuure haldavad ministeeriumid, kelle valitsemisalasse vastav meede kuulub.
EKN-i ja sellel põhinevate nomenklatuuride haldamise ning pidamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Vabariigi Valitsus võib määrusega kehtestada kaubale selle liigi või eesmärgipärase kasutamise tõttu tariifse sooduskohtlemise kohaldamise juhtude loetelu ja korra.
Kui kaubale selle liigi või eesmärgipärase kasutamise tõttu tariifse sooduskohtlemise kohaldamiseks on nõutav tolli luba, kohaldatakse käesoleva seadustiku §-des 122 ja 123 sätestatut.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 tähendab tariifne sooduskohtlemine kauba sisseveol tasumisele kuuluvate tollimaksude vähendamist või nende tasumise peatamist, sealhulgas tollitariifi kvoodi piires.
Päritolusertifikaatide täitmisel ja väljaandmisel.
Täielikult ühes riigis saadud või toodetud kaup on sellest riigist pärinev.
Seal ainult käesoleva lõike punktides 1-9 nimetatud saadusest, kaubast või tootest toodetud ja omakorda sellest toodetud kaup igas tootmisetapis.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1-5 ja 9 mõistetakse riigina ka selle riigi territoriaalvett.
Kasutati töötlemist, mis lisas tootele olulist väärtust.
Oluliseks loetakse töötlemine või toiming, mille tulemusena valminud toode klassifitseeritakse EKN-i alusel toote valmistamisel kasutatud materjalide rubriikidest erinevasse rubriiki.
Kahe või enama käesoleva lõike punktides 1-5 nimetatud toimingu kombinatsioon.
Kui on kindlaks tehtud, et töötlemise või toimingu ainus eesmärk oli eirata teatavatest välisriikidest pärineva kauba suhtes Eestis kohaldatavate õigusaktidega sätestatud reegleid, ei loeta sellisel viisil toodetud kaupa käesoleva seadustiku § 43 tähenduses pärinevaks riigist, kus see töötlemine või toiming toimus.
Kauba päritolu tõendamiseks sisseveol esitatakse vastav dokument, kui see on tollieeskirjade või teiste õigusaktidega ette nähtud.
Toll võib kahtluse korral nõuda peale õigusaktidega ettenähtud reeglite järgimise lisatõendeid päritolu vastavuse kontrollimiseks, olenemata käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumendi esitamisest.
Päritolusertifikaatide vormid ning väljaveol nende väljastamise ja täitmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Kauba mittesooduspäritolu tõendavad päritolusertifikaadid väljastab ja kinnitab Eesti Kaubandus-Tööstuskoda.
Päritolusertifikaadi väljastamine ja kinnitamine on tasuline.
Eesti päritoluga tekstiilitoodete väljaveo korral Euroopa Liidu liikmesriikidesse väljastab toll päritolusertifikaadi vastavalt Euroopa lepingus (RT II 1995, 22-27, 120) sätestatud tingimustele.
Tekstiilitoodete päritolusertifikaadi väljastamise ja täitmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Sooduspäritolu reeglitega nähakse ette kauba päritolu kindlaksmääramise tingimused, millele kaup peab vastama, et rakendada käesoleva seadustiku § 38 lõike 3 punktides 4 ja 5 nimetatud meetmeid.
Käesoleva seadustiku § 38 lõike 3 punktis 5 nimetatud tariifsetele soodusmeetmetele allutatud kauba korral üldist soodustussüsteemi reguleerivas seaduses.
Üldise soodustussüsteemi kohaldamisel kasutatava päritolusertifikaadi vorm A ning selle väljaandmise ja täitmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Välislepingust tulenevate tollimaksusoodustuste saamiseks väljastatakse väljaveetava kauba sooduspäritolu tõendamiseks päritolutõendid ja teostatakse nende järelkontrolli vastavalt välislepingule.
Üldisest soodustussüsteemist tulenevate tollimaksusoodustuste saamiseks väljastab toll Eesti päritoluga väljaveetava kauba kohta päritolusertifikaadi vorm A, kinnitab selle ning teostab selle järelkontrolli.
Sisseveetud kauba tolliväärtus (edaspidi tolliväärtus) on väärtuse järgi (ad valorem) maksustatava sisseveetud kauba käesoleva seadustiku §-des 51-56 sätestatud meetoditel määratud väärtus, mille alusel määratakse impordimaksud.
Kauba tegelik hind on kauba eest tegelikult makstud või makstav hind.
Sisseveetud kauba tegelik hind on kogu makse, mida ostja tegi või teeb müüjale või müüja kasuks, sisaldades kõiki sisseveetud kauba eest müügitingimusena ostjalt müüjale või ostjalt müüja kohustuste täitmiseks kolmandale osapoolele tehtud või tehtavaid makseid.
Makse võib olla tehtud rahalise ülekande, akreditiivi või rahalise krediididokumendi (tšekk, veksel) kujul.
Ostja poolt oma kulul tehtud toimingute eest tehtud makseid, välja arvatud käesoleva seadustiku §-s 57 sätestatu eest tehtud maksed, ei loeta kaudseteks makseteks müüjale, kuigi neid võib pidada müüjale kasutoovaks või nad võivad olla tehtud kokkuleppel müüjaga, ning neid ei lisata kauba tegelikule hinnale sisseveetud kauba tolliväärtuse määramisel.
Ostu komisjonitasu on tasu, mida kauba saaja on maksnud teda esindavale isikule hinnatava kauba ostmise eest välisriigis.
Sama klassi või liiki kaubad on samas tööstusharus toodetud ja samasse kaubagruppi kuuluvad kaubad, sealhulgas identsed või sarnased kaubad.
Identsed kaubad on kaubad, mis on toodetud samas riigis ning võimalikest väikestest erinevustest välimuses hoolimata on identsed omaduste, kvaliteedi ja maine poolest.
Sarnased kaubad on kaubad, mis on toodetud samas riigis, kuid ei ole identsed, vaid sarnanevad omaduste ja materjali poolest, täidavad ühesugust otstarvet ning on omavahel kaubanduslikult asendatavad.
Kaupade sarnasuse määramisel tuleb arvestada ka kaupade kvaliteeti, mainet ja kaubamärgi olemasolu.
Hinnatava kaubaga identseks või sarnaseks saab lugeda hinnatava kauba tootja poolt toodetud kaupa.
Sellise kauba puudumise korral kasutatakse hindamisel teise tootja poolt samas riigis toodetud ja hinnatava kaubaga identset või sarnast kaupa.
Nad on abikaasad, otsejoones ülenejad või alanejad sugulased või õde ja vend, õed või vennad või nende alanejad sugulased või hõimlased: üks on teise abikaasa otsejoones sugulane või abikaasa õde või vend.
Kui isikud on seotud äritegevuses nii, et üks on mis tahes viisil teise ainuagent, -edasimüüja või -kontsessionäär, loetakse nad sõltuvateks käesoleva paragrahvi lõikes 8 loetletud juhtudel.
Kaubanduslike tasemete all mõistetakse käesolevas seadustikus tootmist, hulgimüüki, jaemüüki ja lõpptarbimist.
Tootmine hõlmab kauba tolliväärtuse määramisel ka kasvatamist, valmistamist, kaevandamist või muud tegevust, mille tulemuseks on kaup.
Kauba tolliväärtuse määramisel mõistetakse hindamise all tolliväärtuse määramist ja hinnatava kauba all kaupa, mille tolliväärtust määratakse.
Käesolevas peatükis sätestatakse tolliväärtus tollitariifistiku kohaldamiseks, samuti teisi valdkondi reguleerivate õigusaktidega ettenähtud, kaubandusega seotud mittetariifsete meetmete rakendamiseks.
Tolliväärtuse määrab deklarant, välja arvatud käesoleva seadustiku § 61 lõikes 1 nimetatud juhul.
Määratud tolliväärtuse kohta esitab deklarant tollieeskirjades ettenähtud juhtudel tolliväärtuse deklaratsiooni.
Tolliväärtuse deklaratsioon esitatakse tolliformaalsuste teostamisel koos tollideklaratsiooniga.
Kauba tolliväärtuse määramise ja tolliväärtuse deklaratsiooni esitamise korra ning tolliväärtuse deklaratsiooni vormid ja täitmise juhendi kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Kauba esmane tolliväärtus on tehinguväärtus.
Esmane tolliväärtus loetakse tolliväärtuseks alati, kui on täidetud käesoleva seadustiku § 51 lõikes 2 loetletud tingimused.
Kui tolliväärtust ei ole võimalik määrata tehinguväärtuse alusel, määratakse tolliväärtus järjekorras esimesel käesoleva seadustiku §-des 52-55 sätestatud meetodil, mille alusel on võimalik tolliväärtust määrata.
Deklarandi taotluse alusel on lubatud muuta käesoleva seadustiku §-des 54 ja 55 sätestatud meetodite kasutamise järjekorda.
Sisseveetud kauba tehinguväärtus on välisriigist väljaveoks Eestisse müüdud kauba tegelik hind, mida on vajaduse korral korrigeeritud kooskõlas käesoleva seadustiku §-des 57 ja 58 sätestatuga.
Ostja ja müüja ei ole teineteisest sõltuvad või kui on sõltuvad, siis peab tehinguväärtus vastama käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 sätestatud tingimustele.
Kui ostja ja müüja on teineteisest sõltuvad, tuleb uurida müügiga seotud asjaolusid ning kauba tehinguväärtus loetakse tolliväärtuseks, kui see sõltuvus ei mõjuta kauba hinda.
Kui tollil on deklarandi antud või mõnel muul viisil saadud informatsiooni põhjal alust arvata, et ostja ja müüja omavaheline sõltuvus on avaldanud mõju kauba hinnale, esitab toll deklarandile põhjendatud arvamuse.
Deklarandil on õigus esitada selgitusi.
Deklarandi nõudmisel esitab toll oma põhjendatud arvamuse kirjalikult paber- või digitaalkandjal.
Kuludes, mida müüja ei kandnud müügitehingutes, kus müüja ja ostja olid teineteisest sõltuvad.
Kui tolliväärtust ei ole võimalik määrata käesoleva seadustiku § 51 järgi, loetakse tolliväärtuseks välisriigist väljaveoks Eestisse müüdud ja hinnatava kaubaga ligikaudu samal ajal välisriigist Eestisse väljaveetud identse kauba tehinguväärtus.
Käesoleva lõike punktis 1 nimetatud tingimuste puudumise korral tolli poolt tolliväärtusena aktsepteeritud identse kauba tehinguväärtus, kui identne kaup on müüdud hinnatava kaubaga samal kaubanduslikul tasemel, kuid erinevas koguses, või erineval kaubanduslikul tasemel, kuid põhiliselt samas koguses, või erineval kaubanduslikul tasemel ja erinevas koguses.
Tehinguväärtust korrigeeritakse esitatud tõendusmaterjali alusel, arvestades erinevusi vastavalt koguses või kaubanduslikus tasemes või koguses ja kaubanduslikus tasemes.
Oluliste erinevuste arvestamiseks käesoleva seadustiku § 57 lõikes 5 nimetatud kuludes, mis tulenevad hinnatava kauba ja sellega identse kauba erinevatest veoviisidest ja -kaugustest, on lubatud tolliväärtuse määramisel käesoleva paragrahvi järgi teha vajalik korrigeerimine.
Kui on võimalik kasutada rohkem kui üht identse kauba tehinguväärtust, kasutatakse tolliväärtuse määramisel neist madalaimat.
Kui tolliväärtust ei ole võimalik määrata käesoleva seadustiku §-de 51 ja 52 järgi, loetakse tolliväärtuseks välisriigist väljaveoks Eestisse müüdud ja hinnatava kaubaga ligikaudu samal ajal välisriigist Eestisse väljaveetud sarnase kauba tehinguväärtus.
Käesoleva lõike punktis 1 nimetatud tingimuste puudumise korral tolli poolt tolliväärtusena aktsepteeritud sarnase kauba tehinguväärtus, kui sarnane kaup on müüdud hinnatava kaubaga samal kaubanduslikul tasemel, kuid erinevas koguses, või erineval kaubanduslikul tasemel, kuid põhiliselt samas koguses, või erineval kaubanduslikul tasemel ja erinevas koguses.
Oluliste erinevuste arvestamiseks käesoleva seadustiku § 57 lõikes 5 nimetatud kuludes, mis tulenevad hinnatava kauba ja sellega sarnase kauba erinevatest veoviisidest ja -kaugustest, on lubatud tolliväärtuse määramisel käesoleva paragrahvi järgi teha vajalik korrigeerimine.
Kui on võimalik kasutada rohkem kui üht sarnase kauba tehinguväärtust, kasutatakse tolliväärtuse määramisel neist madalaimat.
Kui tolliväärtust ei ole võimalik määrata käesoleva seadustiku §-de 51-53 järgi ning deklarant ei ole taotlenud tolliväärtuse määramist § 55 järgi, määratakse tolliväärtus käesoleva paragrahvi järgi.
Impordi- ning muud riiklikud ja kohalikud maksud, mis tuleb tasuda seoses selle kauba sisseveo või müügiga Eestis.
Kui hinnatavat kaupa, sellega identset ning sarnast kaupa ei müüda hinnatava kauba sisseveoga ligikaudu samaaegselt, määratakse hinnatava kauba tolliväärtus ühe kaubaühiku selle hinna alusel, millega hinnatavat kaupa või sellega identset või sarnast kaupa on müüdud Eestis samas seisundis, mis sellel oli sisseveol, ja kõige lähemal ajal hinnatava kauba sisseveo päevast arvates.
Kui hinnatavat kaupa, sellega identset ning sarnast kaupa ei müüda Eestis samas seisundis, mis sellel oli sisseveol, määratakse deklarandi nõudmisel hinnatava kauba tolliväärtus ühe kaubaühiku selle hinna alusel, millega hinnatavat kaupa on pärast töötlemist müüdud müüjast sõltumatule isikule Eestis kõige suuremas üldkoguses.
Seejuures tuleb hinnast maha arvata hinnatavale kaubale töötlemisel lisandunud väärtus ning käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tasud, kulud ja maksud.
Kui tolliväärtust ei ole võimalik määrata käesoleva seadustiku §-de 51-54 järgi, määratakse see käesoleva paragrahvi järgi.
Käesoleva seadustiku § 57 lõikes 5 nimetatud kulud.
Arvutatud väärtuse määramisel ei ole tollil õigust nõuda juurdepääsu võimaldamist ühelegi arvele ega muule raamatupidamisdokumendile ega nõuda nende esitamist välisriigi isikult.
Kauba tootja antud informatsiooni käesoleva paragrahvi alusel arvutatud tolliväärtuse määramiseks võib toll kontrollida välisriigis vastava tolli- või muu pädeva asutuse ja kauba tootja nõusolekul.
Käesolevast peatükist.
Käesoleva paragrahvi alusel määratud tolliväärtus peab võimalikult suurel määral põhinema eelnevalt määratud ja tolli poolt aktsepteeritud identse või sarnase kauba tolliväärtusel.
Identse või sarnase kauba väärtuse määramisel käesoleva seadustiku § 55 lõike 2 punktis 1 nimetatutest erinevatest kuludest.
Deklarandi nõudmisel tehakse talle paber- või digitaalkandjal kirjalikult teatavaks käesoleva paragrahvi alusel määratud tolliväärtus ja selle määramisel kasutatud meetod.
Pakkimiskulud tööjõu ja materjali osas.
Kauba tootmiseks vajalik arendus-, kunstniku- ning inseneritöö, disain, kavandid ja visandid, mis on tehtud väljaspool Eestit.
Tolliväärtuse määramisel käesoleva seadustiku § 51 järgi tuleb kauba tegelikule hinnale lisada hinnatava kaubaga seotud autori- ja litsentsitasu ulatuses, mida ei ole arvatud kauba tegeliku hinna sisse ja mida ostja peab ostu-müügilepingus ettenähtud müügitingimusena otseselt või kaudselt maksma.
Tolliväärtuse määramisel käesoleva seadustiku § 51 järgi tuleb kauba tegelikule hinnale lisada see osa tulust, mis sisseveetud kauba igast järgnevast edasimüügist või kasutamisest laekub otseselt või kaudselt müüjale.
Vastavalt käesolevas paragrahvis sätestatule lisatakse sisseveetud kauba tegelikule hinnale ainult tõeste ja piiritletud kaubakoguseid käsitlevate andmete alusel määratud kulud.
Selliste andmete puudumisel ei saa sisseveetud kauba tehinguväärtust käesoleva seadustiku § 51 alusel määrata.
Tolliväärtuse määramisel ei tohi kauba tegelikule hinnale lisada käesolevas paragrahvis loetlemata kulusid.
Tolliformaalsustega seotud kulud ja muud kauba edasitoimetamisega seotud kulud Eestis.
Ostjal on võimalik tõendada, et kaup müüdi kauba tegeliku deklareeritud hinnaga ja intressimäär ei ületa selliste tehingute puhul finantseerija asukohariigis finantseerimisaegset keskmist intressimäära.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse, sõltumata sellest, kas tehingut finantseerib müüja, pank või kolmas isik.
Erandina käesoleva seadustiku §-des 51-58 sätestatust võetakse andmetöötlusseadmetes kasutatava andmeid ja juhiseid sisaldava sisseveetud andmekandja tolliväärtuse määramisel arvesse ainult andmekandja enda väärtus.
Andmekandja tolliväärtusesse ei kuulu andmete või juhiste väärtus tingimusel, et seda väärtust on võimalik eristada andmekandja enda väärtusest.
Andmekandja tolliväärtus saadakse andmekandja väärtuse ja veokulude ning veoga seotud kindlustus-, laadimis-, käitlemis- ja pakkimiskulude summana.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhtudel ei loeta andmekandjaks integraallülitusi, pooljuhte ja muid sellesarnaseid seadmeid ning kaupa, mis sisaldab selliseid seadmeid.
Andmeteks ja juhisteks ei loeta heli-, filmi- ja videosalvestusi.
Kui tollil on tarvis sisseveetud kauba tolliväärtuse lõplik määramine edasi lükata, on deklarandil õigus saada oma kaup tollist kätte juhul, kui ta on tasunud tollis määratud maksud esialgselt deklareeritud tolliväärtuse alusel ning ta esitab tollile tagatise nende maksude täielikuks tasumiseks, millega kaup eeldatavalt maksustatakse pärast tolliväärtuse lõplikku määramist.
Kui sisseveetud kauba deklarandi poolt deklareeritud tolliväärtus ei ole tollile vastuvõetav, teatatakse sellest deklarandile ja määratakse tolliväärtus vastavalt käesolevale peatükile.
Deklarant on kohustatud esitama tollile kogu informatsiooni, mida toll temalt tolliväärtuse määramiseks nõuab.
Täiendavalt ilmnenud asjaolude korral on tollil õigus korrigeerida tolliväärtust kolme kalendriaasta jooksul tolliväärtuse määramise päevast arvates.
Kui deklarant või kaudse esindamise korral ka isik, kelle eest tollideklaratsioon esitati, ei nõustu tolli määratud tolliväärtusega, lähtutakse käesoleva seadustiku §-des 282 ja 283 sätestatust, kusjuures esialgselt deklareeritud tolliväärtuse alusel arvutatud maksud tuleb tasuda täies ulatuses vaide esitamisest sõltumata.
Käesoleva peatüki kohaldamine ei piira tolliväärtuse määramist reguleerivate sätete kohaldamist kaubale, mis on lubatud vabasse ringlusse pärast sellele muu tollikäitlusviisi määramist.
Erandina käesoleva seadustiku §-des 51-56 sätestatust võib sisseveetud kiirestirikneva kauba tolliväärtuse määrata deklarandi kirjaliku taotluse alusel lihtsustatud korras.
Tolliterritooriumile toimetatud kaup on saabumisest alates tollijärelevalve all.
Toll võib seda kaupa, sellega seotud isikuid, veokeid ja dokumente kontrollida.
Kauba tolliterritooriumile toimetamine toimub tolliformaalsuste teostamisega.
Kaup jääb tollijärelevalve alla kuni selle tollistaatuse selgitamiseni.
Kui kaup viiakse ebaseaduslikult tollijärelevalve alt välja või kui tollil on kahtlusi kauba tollijärelevalve alt ebaseadusliku väljaviimise suhtes ja käesoleva seadustiku § 241 lõikes 3 nimetatud võlgnik ei suuda tollile tõendada sellele kaubale tollikäitlusviisi määramist, on võlgnik kohustatud viie kalendripäeva jooksul kauba tollijärelevalve alt ebaseadusliku väljaviimise või selle avastamise päevast arvates tasuma tollivõlast tuleneva maksusumma.
Tollijärelevalve all oleva kaubaga võib teostada vaid tolli poolt aktsepteeritud toiminguid ja tehinguid.
Tollijärelevalve all oleva kauba hävimisel või kahjustumisel on kauba valdaja kohustatud sellest esimesel võimalusel tollile teatama ja esitama tõendusmaterjalid kauba hävimise või kahjustumise kohta.
Kui esitatud tõendusmaterjalid tolli ei rahulda, loetakse kaup tollijärelevalve alt ebaseaduslikult väljaviiduks.
Kauba väljaveo registreerimist või deklareerimist tõendavat dokumenti, mille on väljastanud selle välisriigi toll, kust kaup Eestisse deklareeriti.
Vabatsooni vahetult maismaad mööda tolliterritooriumi muud osa läbimata, kui vabatsoon külgneb Eesti ja välisriigi vahelise riigipiiri või ajutise kontrolljoonega.
Isik, kes on võtnud vastutuse kauba veo eest pärast selle tolliterritooriumile toimetamist, sealhulgas pärast ümberlaadimist, vastutab ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 ettenähtud kohustuse täitmise eest.
Väljaspool tolliterritooriumi olevat kaupa, mis välislepingu alusel võib kuuluda tollikontrolli alla, käsitatakse tolliterritooriumile toimetatud kaubana.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatuga ei välistata reisija liikumist, postisaadetise edastamist või majanduslikult ebaolulist liiklust reguleerivate sätete kohaldamist, kui sellega ei raskendata oluliselt tollikontrolli teostamist või ei muudeta seda võimatuks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut ei kohaldata kaubale, mis läbib Eesti territoriaalvett või õhuruumi vee- või õhusõiduki pardal, kui selle kauba sihtkoht ei ole Eesti.
Kauba edasitoimetamisel tekkida võiva tollivõla tasumise kindlustamiseks võib isikult nõuda tolli rahuldava tagatise esitamist.
Kauba sisseveol tolliformaalsuste teostamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Ettenägematu olukord on loodusõnnetuse, katastroofi või muu vääramatu jõu tagajärjel või muudel isiku tahtest sõltumatutel asjaoludel kommertsveokis või ehitises olevat kaupa kahjustav sündmus või selle sündmuse toimumise tõenäosus.
Kui ettenägematu olukorra tagajärjel ei ole käesoleva seadustiku § 64 lõikes 1 ettenähtud kohustust võimalik täita, teatab kohustatud isik ettenägematust olukorrast viivitamatult tollile.
Kauba hävimise või kahjustumise korral peab kohustatud isik tollile teatama kauba hävimise koha või säilinud kauba täpse asukoha, olles eelnevalt rakendanud vajalikke meetmeid selle puutumatuse tagamiseks.
Kui käesoleva seadustiku § 64 lõikes 5 nimetatud vee- või õhusõiduk on ettenägematu olukorra tagajärjel sunnitud ajutiselt randuma või maanduma tolliterritooriumil ja § 64 lõikes 1 ettenähtud kohustuse täitmine ei ole võimalik, teatab selle vee- või õhusõiduki tolliterritooriumile toonud isik või tema nimel tegutsev isik ettenägematust olukorrast viivitamatult tollile.
Toll määrab meetmed, mida rakendatakse tollijärelevalve võimaldamiseks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kauba ja lõikes 3 nimetatud vee- või õhusõiduki pardal oleva kauba üle ning vajaduse korral selle edasitoimetamise tagamiseks tolli määratud tolliasutusse või mujale tolli määratud või aktsepteeritud kohta.
Kaup, mis vastavalt käesoleva seadustiku § 64 lõike 1 punktile 1 on saabunud tolli määratud tolliasutusse või mujale tolli määratud või aktsepteeritud kohta, esitatakse tollile.
Kauba esitab tollile isik, kes tõi kauba tolliterritooriumile või kes on võtnud vastutuse kauba veo eest pärast selle tolliterritooriumile toimetamist.
Tolliprotseduurile deklareeritud, kuid tollile esitamata kaubaga.
Pärast kauba tollile esitamist võib selle tolli loal tollikäitlusviisi määramiseks läbi vaadata või sellest proove ja näidiseid võtta.
Tolli luba antakse vastava kirjaliku taotluse alusel isikule, kellel on kohustus kaubale tollikäitlusviis määrata.
Proovid ja näidised deklareeritakse kaubast eraldi või koos kaubaga.
Asjaomase isiku poolt kauba läbivaatuse ning sellest proovide ja näidiste võtmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Tollile esitatakse käesoleva seadustiku § 66 kohaselt esitatud kauba kohta ülddeklaratsioon, arvestades §-s 71 sätestatut.
Ülddeklaratsioon esitatakse koos kauba tollile esitamisega.
Toll võib lubada ülddeklaratsiooni esitada hiljemalt kauba tollile esitamise päevale järgneval esimesel tööpäeval.
Ülddeklaratsioon sisaldab üldisi andmeid kauba kohta.
Toll võib lubada rahvusvahelise kaubaveo või transiidi dokumendi esitamist ülddeklaratsioonina, kui see sisaldab kauba identifitseerimiseks vajalikke andmeid.
Isik, kelle nimel käesoleva lõike punktis 1 nimetatud isikud tegutsevad.
Ülddeklaratsioonina kasutatavate dokumentide loetelu kehtestatakse kauba sisseveol tolliformaalsuste teostamise korras.
Kui enne käesoleva seadustiku §-s 69 nimetatud tähtaja möödumist teostatakse kaubale tollikäitlusviisi määramiseks vajalikud tolliformaalsused, võib toll loobuda ülddeklaratsiooni esitamise nõudest, kui sellega ei raskendata oluliselt tollikontrolli teostamist või ei muudeta seda võimatuks ega piirata reisijaga kaasas oleva kauba ning postisaadetises tolliterritooriumile toimetatud kaubaga seonduvate sätete kohaldamist.
Kaup laaditakse veokilt maha või teisele veokile ainult tolli loal tolli määratud või aktsepteeritud kohas.
Luba ei nõuta, kui veok või kaup on otseses ohus ja kogu kaup või osa sellest tuleb viivitamatult maha laadida.
Sellisest olukorrast teatatakse viivitamatult tollile.
Kauba ja seda vedava veoki kontrollimiseks on tollil õigus igal ajal nõuda kauba vedu tolli määratud või aktsepteeritud kohta, kauba maha-, peale- ja ümberlaadimist, pakendite parandamist ja avamist, ümberpakkimist, ruumide, mahutite ja muude hoidlate avamist, samuti veoki ümberpaigutamist.
Ülddeklaratsiooni esitanud isik peab tagama kauba, mille kohta on esitatud ülddeklaratsioon ja mida ei ole veokilt maha laaditud, puutumatuse kuni sellele tollikäitlusviisi määramiseni.
Isik, kelle valduses on kaup pärast mahalaadimist ja kes soovib selle asukohta muuta või seda ladustada, peab tagama kauba puutumatuse.
Tolliterritooriumile toimetatud kaupa ei tohi tolli loata kauba asukohast ära viia.
Tollile esitatud kaup loetakse pärast esitamist kuni sellele tollikäitlusviisi määramiseni ajutiselt ladustatuks.
Ajutiselt ladustatud kaupa võib hoida tolli poolt aktsepteeritud tolliterminalis või hoiukohas tollieeskirjades ettenähtud tingimustel.
Tolliterminalis võivad kaupa ajutiselt ladustatuna hoida kõik kaupa tolliterritooriumile toimetavad isikud, hoiukoht on ette nähtud ainult kindlaksmääratud kasutajale.
Toll võib kauba valdajalt nõuda tagatist, et kindlustada käesoleva seadustiku §-de 241 ja 242 alusel tekkida võiva tollivõla tasumine.
Tolliterminali või hoiukoha pidaja on Eesti isik.
Tolliterminali või hoiukoha pidamise loa väljastab ja tunnistab kehtetuks Tolliamet või tema poolt volitatud tolliasutus.
Hoiukoha loa taotleja on teostanud kauba sissevedu vähem kui ühe kalendriaasta jooksul enne taotluse esitamise päeva.
Tolliterminali või hoiukoha pidajal ei ole tolli rahuldavat tagatist.
Tolliterminali või hoiukoha pidamise luba tunnistatakse kehtetuks tolliterminali või hoiukoha pidaja kirjaliku taotluse alusel või tolli algatusel.
Tolliterminali või hoiukoha pidaja ei ole tähtajal kõrvaldanud asjaolusid, mis olid loa kehtivuse peatamise aluseks.
Tolliterminali või hoiukoha pidaja peab kauba üle pidama arvestust tollieeskirjades ettenähtud korras.
Kaup tuleb kanda arvestusse kohe, kui see saabub tolliterminali või hoiukohta.
Tollil on õigus igal ajal kontrollida ajutiselt ladustatud kaupa ja selle kaubaga seotud dokumente.
Tolliterminali või hoiukoha pidaja vastutab kauba puutumatuse ja arvestuse täpsuse eest, kui ta ei tõenda, et arvestuse ebatäpsus tekkis kauba ladustaja süül.
Tolliterminali või hoiukoha pidamise loa väljastamise ja kehtetuks tunnistamise ning ajutiselt ladustatud kauba hoidmise korra kehtestab rahandusminister määrusega.
Ajutiselt ladustatud kaubaga võib teha ainult neid toiminguid, mis on vajalikud kauba säilimiseks, muutmata selle välimust või tehnilisi näitajaid, välja arvatud käesoleva seadustiku §-s 68 nimetatud juhtudel.
Kui kaubale tollikäitlusviisi määramiseks vajalikke tolliformaalsusi ei ole selleks kohustatud isiku süül teostatud käesoleva seadustiku §-s 83 nimetatud tähtaegade jooksul, kohaldatakse kaubale §-s 108 sätestatut.
Kauba valdaja on tolli nõudmisel kohustatud oma vastutusel ja kulul hoidma kaupa enda valduses või korraldama kauba toimetamise mujale tolli määratud või aktsepteeritud kohta.
Kui tolliterritooriumile toimetatakse transiidi tolliprotseduuril olev kaup, ei kohaldata sellele käesoleva seadustiku §-s 64 sätestatut, välja arvatud nimetatud paragrahvi lõike 1 punkt 1, samuti §-des 65-77, 82 ja 83 sätestatut.
Kui transiidi tolliprotseduuril olev välisriigi kaup on saabunud sihttolliasutusse tolliterritooriumil ja see on tollile esitatud vastavalt transiidi tolliprotseduuri reguleerivatele sätetele, kohaldatakse kaubale käesoleva seadustiku §-des 69-77, 82 ja 83 sätestatut.
Kauba valdaja taotluse alusel võib toll võtta esitatud kauba kuni tollikäitlusviisi määramiseni hoiule.
Kui toll teeb kindlaks, et kaup on tolliterritooriumile toimetatud ebaseaduslikult või on tollile esitamata, peab ta kauba kinni vastavalt käesoleva seadustiku §-s 292 sätestatule.
Tollile esitatud välisriigi kaubale määratakse sellele käesolevas seadustikus ettenähtud tollikäitlusviis.
Muul viisil veetava kauba korral 20 kalendripäeva jooksul ülddeklaratsiooni esitamise päevast arvates.
Toll võib põhjendatud juhul määrata käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtajast lühema tähtaja või ülddeklaratsiooni esitanud isiku kirjaliku taotluse alusel tähtaega kuni 45 kalendripäeva võrra pikendada.
Kaubale võib igal ajal, sõltumata selle liigist ja kogusest, samuti päritolu-, lähte- või sihtriigist, määrata vastavalt kehtestatud tingimustele tollikäitlusviisi, kui tollieeskirjades ei ole ette nähtud teisiti.
Kaubale tollikäitlusviisi määramine toimub tolliformaalsuste käigus.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatuga ei välistata nende keeldude või piirangute rakendamist, mis on põhjendatud kõlbluse, avaliku korra või julgeoleku seisukohalt või on vajalikud inimeste või loomade elu ja tervise, taimede seisundi, kunsti-, ajaloo- või arheoloogiliste väärtuste või intellektuaalse omandi kaitsmiseks.
Vabariigi Valitsus võib määrusega kehtestada tollikäitlusviisi määramiseks vajalikud tolliformaalsuste korrad.
Tolliterritooriumile ja sealt välja lubatakse toimetada kaupa, mille sisse- ja väljavedu ei ole keelatud.
Sisse- ja väljaveokeeld laieneb ka transiitveoks võetud kaubale.
Teatud liiki kauba sisse- ja väljaveol vastavat valdkonda reguleeriva seaduse alusel nõutav luba (edaspidi eriluba) esitatakse tolliformaalsuste käigus.
Eriloa nõue laieneb transiitveoks võetud kaubale, kui eriloa nõude kehtestaja ei ole määranud teisiti.
Tollil on õigus tollikontrolli teostamiseks kaasata eksperte.
Ekspertiisikulud kannab toll, kui tollieeskirjades ei ole ette nähtud teisiti.
Tollikontroll ei tohi ohustada inimeste või loomade elu ja tervist, taimede seisundit, samuti kahjustada kontrollitavat kaupa ning keskkonda.
Tollikontrolli teostatakse põhjendamatute viivitusteta.
Kauba, veoki, isiklike asjade või reisija läbivaatuse korral vormistatakse läbivaatuse tulemuste kohta akt kahes eksemplaris, millest üks eksemplar antakse asjaomasele isikule, teine jääb tollile.
Tollil on õigus saada tolliterminalis, tollilaos, vabatsoonis, vabalaos, postiteenuse osutaja asukohas, samuti sadamas, lennu- ja raudteejaamas või teistes transpordisõlmedes nende seaduslikult valdajalt või omanikult, kui omanik ei ole valdaja, tollikontrolli teostamiseks vajalikud tööohutus- ja töötervishoiunõuete kohased ruumid, võimaluse korral sisustatud bürooruumid, ning sidevahendid tasuta kasutamiseks.
Sideteenuste eest tasub toll.
Kaubakoguste mõõtmist tollikontrolli käigus võib teostada Eestis asutatud juriidiline isik, kes on mõõteseaduse (RT I 1994, 71, 1224; 2000, 71, 442) kohaselt akrediteeritud või tunnistatud erialaselt pädevaks asjassepuutuvas mõõtevaldkonnas.
Deklarant on kohustatud vastavalt tollieeskirjadele ja nendes nimetatud juhtudel tollikontrolli käigus oma kulul korraldama kaubakoguste mõõtmise käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud isiku poolt ja esitama tollile mõõtmise tulemusi kajastava dokumendi.
Kaubakoguste mõõtmise tulemuste vormistamise korra ning vastavate kaupade ja juhtude loetelu, mille korral tollikontrolli käigus toimub kaubakoguste mõõtmine, kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Selle kauba kohta, mille suhtes soovitakse rakendada tolliprotseduuri, tuleb esitada tolliprotseduurile vastav tollideklaratsioon.
Ekspordi, välistöötlemise, transiidi või tolliladustamise tolliprotseduurile deklareeritud Eesti kaup on tollijärelevalve all alates tollideklaratsiooni aktsepteerimisest kuni kauba tolliterritooriumilt väljatoimetamiseni, hävitamiseni tollijärelevalve all vastavalt käesoleva seadustiku §-le 216 või tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamiseni.
Tollideklaratsioon esitatakse juhul, kui kaubasaadetise tolliväärtus ületab 1000 krooni ja kui tollieeskirjades ei ole ette nähtud teisiti.
Tollideklaratsioon esitatakse alati, kui eelnevalt on kaubale määratud tollikäitlusviis.
Tollideklaratsiooni võib esitada ka juhul, kui kaubasaadetise tolliväärtus ei ületa 1000 krooni.
Kaubasaadetisena käsitatakse kaupa, mis saadetakse samaaegselt samast lähteriigist või -kohast sama kommertsveokiga samalt saatjalt samale saajale samasse sihtkohta.
Eriluba nõudva kauba korral esitatakse tollideklaratsioon, kui eriloa nõude kehtestaja ei ole määranud teisiti.
Isik, kellel on tollipiiri ületades kaasas valuutat, mille väärtus ületab 80 000 krooni, esitab tollile tollideklaratsiooni.
Kui üle tollipiiri toimetatava valuuta väärtus ületab 200 000 krooni, esitatakse täiendavalt tollideklaratsioonile ka dokument selle valuuta päritolu kohta.
Valuutavahetuspunkti tõendit ei aktsepteerita valuuta päritolu tõendava dokumendina.
Tolliasutuste pädevuse tolliformaalsuste teostamisel määrab Tolliameti peadirektor.
Ettenägematus olukorras lahendab tolliasutus tolliformaalsuste küsimused iseseisvalt, lähtudes konkreetsest olukorrast ja riiklikest huvidest.
Tollideklaratsioon esitatakse kirjalikult või elektroonilise andmetöötlussüsteemi kaudu.
Tollideklaratsiooni esitamiseks loetakse ka suuline deklareerimine või muu toiming, millega kauba valdaja väljendab vastavalt tollieeskirjadele soovi kauba suhtes tolliprotseduuri rakendada.
Kirjalik tollideklaratsioon esitatakse ettenähtud vormi kohaselt.
Tollideklaratsioon peab olema allkirjastatud deklarandi poolt ja sisaldama tolliprotseduuri rakendamiseks vajalikke andmeid.
Tollideklaratsioonile lisatakse kõik tollieeskirjades tolliprotseduuri rakendamiseks ettenähtud dokumendid.
Tollideklaratsiooni vormid ja tollideklaratsiooni täitmise juhendi kehtestab rahandusminister määrusega.
Toll aktsepteerib käesoleva seadustiku § 89 kohaselt esitatud tollideklaratsiooni viivitamatult, kui on tagatud kauba, mille kohta tollideklaratsioon on vormistatud, esitamine tollile.
Tollideklaratsiooni number ja aktsepteerimise kuupäev märgitakse deklaratsioonile.
Tollideklaratsiooni aktsepteerimisel kontrollib toll isikusamasust, isiku volitusi ja õigust konkreetse kauba kohta tollideklaratsiooni esitada.
Tollideklaratsiooni esitamise ja aktsepteerimise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Käesoleva seadustiku §-s 7 sätestatut arvestades võib tollideklaratsiooni esitada isik, kellel on võimalik kaup pädevale tolliasutusele esitada.
Kui tollideklaratsiooni aktsepteerimisega kaasnevad isikule kohustused, peab tollideklaratsiooni esitama nimetatud isik või tegema seda tema esindaja.
Üldjuhul on nimetatud isikuks kauba valdamist tõendavatel dokumentidel märgitud saaja kauba sisseveol ja saatja kauba väljaveol.
Deklarant peab olema Eesti isik.
Deklareerib kaupa juhuslikult ja toll ei pea vajalikuks, et deklarant oleks Eesti isik.
Deklarant ja kaudse esindamise korral ka isik, kelle eest tollideklaratsioon esitati, vastutavad deklareeritud andmete täielikkuse ja õigsuse ning esitatud dokumentide autentsuse eest, samuti kauba vastavuse eest tollideklaratsioonile.
Deklarandil on tema enda taotluse alusel õigus deklareeritud andmeid muuta pärast tollideklaratsiooni aktsepteerimist, kuid enne kauba vabastamist.
Muudatus ei tohi tollideklaratsiooni laiendada kaubalt, mille kohta tollideklaratsioon esialgselt esitati, teisele kaubale.
Aktsepteeritud tollideklaratsioon tunnistatakse enne kauba vabastamist kehtetuks deklarandi kirjaliku taotluse alusel või tolli algatusel.
Toll tunnistab aktsepteeritud tollideklaratsiooni enne kauba vabastamist deklarandi kirjaliku taotluse alusel kehtetuks, kui deklarant tõendab, et kaup deklareeriti selles tollideklaratsioonis nimetatud tolliprotseduurile ekslikult või selle tolliprotseduuri rakendamine kauba suhtes ei ole enam põhjendatud.
Kui toll on deklarandile teatanud kavatsusest kaup läbi vaadata, ei aktsepteerita tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamise taotlust enne läbivaatuse lõpetamist.
Toll tunnistab aktsepteeritud tollideklaratsiooni enne kauba vabastamist kehtetuks, kui aktsepteeritud tollideklaratsiooni kontrollimise tulemusena selgub, et kauba suhtes ei ole võimalik taotletud tolliprotseduuri rakendada või tolliprotseduuri ei ole rakendatud ja deklarant ei ole ettenähtud tähtaja jooksul taotlenud tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamist.
Tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamine ei välista tollieeskirjade rikkumise eest ettenähtud karistuse kohaldamist.
Tolliprotseduuri reguleerivate tollieeskirjade kohaldamise kuupäev on tollideklaratsiooni aktsepteerimise kuupäev, välja arvatud käesoleva seadustiku § 116 lõikes 1 nimetatud juhul.
Teostada kauba läbivaatust ja võtta sellest analüüsimiseks või muuks uurimiseks proove ja näidiseid.
Deklarandi kirjaliku taotluse alusel võib kauba läbivaatus toimuda ka tolliteenusena teises kohas ja teisel ajal, kusjuures sellega seotud kulud kannab deklarant.
Deklarant toimetab kauba ise või korraldab selle toimetamise oma kulul ja vastutusel kohta, kus see läbi vaadatakse ning sellest proove ja näidiseid võetakse, samuti korraldab vajalikud toimingud läbivaatuseks ning proovide ja näidiste võtmiseks.
Kui deklarant keeldub nimetatud toimingute tegemisest, teeb seda tema kulul toll.
Deklarandil on õigus viibida kauba läbivaatuse ning sellest proovide ja näidiste võtmise juures.
Tolli nõudmisel peab deklarant või tema esindaja viibima kauba läbivaatuse ning sellest proovide ja näidiste võtmise juures, et osutada läbivaatusel ning proovide ja näidiste võtmisel tollile vajalikku abi.
Toll ei ole kohustatud proovide ja näidiste eest mitte mingil kujul hüvitist maksma, kuid ta kannab proovide ja näidiste analüüsimise või muu uurimise kulud.
Võetavate proovide ja näidiste kogus ei tohi olla nendeks toiminguteks vajalikust suurem.
Proovide ja näidiste analüüsimise, uurimise ja muu sellise käsitlemise tulemustest teavitab toll deklaranti kirjalikult.
Kasutamata proovid ja näidised või nende ülejäägid tagastatakse deklarandile tema soovil.
Tolli poolt kauba läbivaatuse ning sellest proovide ja näidiste võtmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Kui läbi vaadatakse ainult osa deklareeritud kaubast, kehtivad osalise läbivaatuse tulemused kogu deklareeritud kauba suhtes.
Kui deklarant leiab, et osalise läbivaatuse tulemused ei saa kehtida kogu deklareeritud kauba suhtes, võib ta taotleda kauba täiendavat läbivaatust.
Kui tollideklaratsiooni vormil on deklareeritud mitu eri kaupa, loetakse käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatu kohaldamisel, et iga kaupa käsitlevad andmed moodustavad eraldi tollideklaratsiooni.
Tollideklaratsiooni kontrollimise tulemusi kasutatakse kauba suhtes rakendatavat tolliprotseduuri reguleerivate tollieeskirjade kohaldamiseks.
Kui tollideklaratsiooni ei kontrollita, kohaldatakse vastavaid tollieeskirju selles tollideklaratsioonis sisalduvate andmete alusel.
Toll võib peatada veokeid ning teha tolliterritooriumile saabuvate, tolliterritooriumil viibivate ja sealt lahkuvate veokite läbivaatust.
Veokid, mis ületavad tollipiiri, on kohustatud peatuma seal asuvas tolliasutuses, selle puudumise korral suunduma kindlaksmääratud marsruudil peatumatult ettenähtud tolliasutusse.
Sundpeatuse korral tuleb sellest teatada viivitamatult tollile või piirivalvele.
Sadama, postiteenuse osutaja, raudtee- ja lennujaama selleks määratud töötajad on kohustatud teatama tollile eelnevalt iga kommertsveoki saabumisest ja lahkumisest ning mitte lubama sisse- ja väljaveetava kauba maha-, peale- või ümberlaadimist tolli loata.
Toll võib kehtestada välisriigis registreeritud kommertsveoki tolliterritooriumil viibimise piiraja.
Tolliametnikul on õigus nõuda tollipiiri ületavalt ja tollikontrolli tsoonis olevalt reisijalt isiklike asjade ja tollikontrollile allutatud valuuta ja väärtpaberite esitamist läbivaatuseks ning need läbi vaadata.
Kontrollitav isik peab tolliametnikule ette näitama oma pagasi ja veoki ning pakkima pagasi tema korraldusel lahti.
Isiklike asjade läbivaatust tehakse nende omaniku või tema volitatud esindaja juuresolekul.
Kui asjade omanikku ei ole võimalik kindlaks teha või kui ta keeldub läbivaatuse juures olemast, võib tolliametniku korraldusel ühe manuka juuresolekul isiklikke asju läbi vaadata ka nende omaniku või tema volitatud esindaja juuresolekuta.
Sadama või lennujaama transiitreisijate alal viibiva reisija isiklike asjade läbivaatust teeb tolliametnik juhul, kui on alust arvata, et tal on kaasas asju, mille sisse- või väljavedu on keelatud või on lubatud ainult eriloa alusel.
Enne reisija läbivaatust võib temaga samast soost tolliametnik väliselt kombata läbivaadatava riideid, et teha kindlaks deklareerimisele kuuluva, kuid läbivaatuseks esitamata, keelatud või eriluba nõudva kauba olemasolu.
Kui on alust arvata, et tollipiiri ületav või tollikontrolli tsoonis viibiv reisija varjab tollikontrolli alla kuuluvat kaupa peidetuna oma kehal või kehas, võib tolliametniku korraldusel teha reisija läbivaatuse.
Kui reisija läbivaatuse käigus avastatakse deklareerimisele kuuluv kaup, mida ei esitatud tollile, loetakse läbivaadatud reisija tegevus kauba ebaseaduslikuks üle tollipiiri toimetamiseks.
Reisija läbivaatuse teeb temaga samast soost tolliametnik eraldi ruumis ühe samast soost manuka juuresolekul.
Kontrollitava reisija nõudmisel peab kontrollimise juures viibima tema poolt kohalviibijate seast valitud tunnistaja.
Enne reisija läbivaatust on tolliametnik kohustatud esitama kontrollitavale reisijale ametitõendi ja tutvustama talle reisija läbivaatuse korda.
Saata reisija raviasutusse kehasisese läbivaatuse tegemiseks tolliametniku juuresolekul, kui tolliametnikul on kahtlus kauba paiknemise suhtes reisija kehas.
Kontrollitav reisija peab seoses tekkinud kahtlustega võimalikult täpselt vastama temale esitatud küsimustele, samuti on ta kohustatud täitma tolliametniku korraldusi, mis on tehtud peidetud kauba avastamise eesmärgil.
Välisriigi reisijal on õigus kasutada talle esitatavatele küsimustele vastamisel ja tolliametniku korralduste täitmisel tõlki.
Postisaadetises sisalduv kaup, mille sisse- või väljavedu on keelatud või on lubatud ainult eriloa alusel, kuid eriluba tollile ei esitata, tagastatakse selle saatjale tema kulul või erikonfiskeeritakse tolli poolt, informeerides sellest kauba saatjat.
Toll märgistab kauba selle hilisemaks identifitseerimiseks, kui see on vajalik tolliprotseduuri puhul ettenähtud tingimuste täitmise tagamiseks.
Identifitseerimisvahendeid võib eemaldada või hävitada ainult toll või seda tehakse tema loal, kui neid ei ole vaja kauba, kommertsveoki või ehitise kaitsmiseks eemaldada või hävitada ettenägematu olukorra tõttu.
Tollitõkend on plomm, pitser või muu tõkend, mille tolliametnik on paigaldanud kaubale, kommertsveokile või ehitisele nende puutumatuse tagamiseks.
Ühele objektile võib panna mitu tollitõkendit.
Tollitõkendiga kaitstud kommertsveoki või ehitise ja seal asuva kauba puutumatuse ning tollitõkendi rikkumatuse eest vastutab selle kommertsveoki või ehitise valdaja.
Tollitõkendi eemaldamine tolli loata on keelatud.
Tollitõkendi võib tolli loata eemaldada kommertsveokis veetava või ehitises hoitava kauba säilimise tagamiseks ettenägematus olukorras.
Toll võib aktsepteerida teise isiku või välisriigi tolli- või muu pädeva asutuse pandud tõkendeid.
Tolli aktsepteeritud tõkend on samaväärne tema pandud tõkendiga.
Tollil on õigus nõuda asjaomase isiku juuresolekut tollitõkendi panemisel ja eemaldamisel tolliametniku poolt.
Tollitõkend peab olema pandud nii, et seda rikkumata või kommertsveokile või ehitisele sissemurdmisjälgi jätmata ei ole juurdepääs kaubale võimalik.
Tollitõkendi paigaldamise viis peab välistama selle eemaldamise tõkendit rikkumata.
Tollitõkendi panemise kohta teeb tolliametnik ettenähtud dokumendile märke.
Tollitõkendi purunemisest või kaotsiminekust, samuti sissemurdmisjälgedest või muudest kahjustustest tollitõkendiga kaitstud kommertsveokil või ehitisel peab kommertsveoki või ehitise valdaja viivitamatult tollile teatama.
Tollitõkendite panemise ja eemaldamise korra ning nõuded tollitõkendiga kaitstavale kommertsveokile ja ehitisele kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Õigusaktidega ettenähtud toiminguid tolliterritooriumile ja sealt välja toimetatava kauba seisundi kindlakstegemiseks ning selle ohutuse määramiseks inimeste, loomade, taimede ja keskkonna suhtes teostavad vastavad kontrolliasutused koostöös tolliga.
Deklarant esitab tolliformaalsuste käigus tollile kauba kohta õigusaktidega ettenähtud nõuetele vastavuse dokumendi või märgistuse.
Kui toll leiab vabasse ringlusse lubamise tolliprotseduurile deklareeritud kauba kontrollimisel, et kaup on kasutamisel ilmselgelt ohtlik inimese tervisele või varale või kaubal puudub õigusaktidega ettenähtud nõuetele vastavuse dokument või märgistus või seadusega sätestatud järelevalveametniku kirjalik otsus kaubasaadetise nõuetele vastavuse kohta, ei vabasta toll kaupa ja teatab juhtumist viivitamatult turujärelevalveasutusele.
Kui kolme tööpäeva jooksul turujärelevalveasutusele teatamise päevast arvates ei ole tollile teatatud vabastamata kauba suhtes rakendatud sobivast meetmest või turujärelevalveasutus leiab, et asjassepuutuv kaup ei kujuta ohtu inimese tervisele või varale ja seda ei peeta tooteohutust reguleerivaid õigusakte rikkuvaks, rakendatakse vabasse ringlusse lubamise tolliprotseduuri.
Toll vabastab kauba viivitamatult, välja arvatud käesoleva seadustiku §-s 107 nimetatud juhtudel, kui tollideklaratsioonis sisalduvad andmed on kontrollitud või on loobutud nende kontrollimisest eeldusel, et tingimused kauba suhtes tolliprotseduuri rakendamiseks on täidetud.
Kui tollideklaratsiooni vormil on deklareeritud mitu eri kaupa, loetakse käesoleva lõike kohaldamisel, et iga kaupa käsitlevad andmed moodustavad eraldi tollideklaratsiooni.
Kauba vabastamine ei välista selle jätmist tollijärelevalve alla, kui see on ette nähtud kaubale rakendatavat tolliprotseduuri reguleerivates tollieeskirjades.
Kui tollideklaratsiooni aktsepteerimise tulemusena tekib tollivõlg, vabastatakse tollideklaratsioonis nimetatud kaup juhul, kui tollivõlast tulenev maksusumma on tasutud või tollivõla tasumise kindlustamiseks on esitatud tagatis.
Kui toll nõuab tagatise esitamist vastavalt kauba suhtes rakendatavat tolliprotseduuri reguleerivatele tollieeskirjadele, ei lubata selle kauba suhtes tolliprotseduuri rakendada enne tagatise esitamist.
Kaup, mida ei ole 30 kalendripäeva jooksul selle vabastamise päevast arvates tollilt välja nõutud.
Toll teatab kirjalikult deklarandile oma kavatsusest kaup erikonfiskeerida ja määrab tähtaja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud puuduste kõrvaldamiseks.
Kaupa ei erikonfiskeerita, kui deklarant kõrvaldab puudused tähtajal või avaldab soovi kaup tolliterritooriumilt taasväljavedada.
Deklareerida kaupa tolliprotseduurile arvestuskande tegemisega, kusjuures toll võib loobuda nõudest, et deklarant esitaks kauba tollile.
Osaliselt täidetud tollideklaratsioon, äri- või haldusdokument või arvestuskanne peab sisaldama kauba identifitseerimiseks vajalikke andmeid.
Arvestuskande tegemise korral tuleb näidata kande tegemise kuupäev.
Deklarant esitab lihtsustatud tollideklaratsiooni kasutamisel tollieeskirjades ettenähtud korras üldise, perioodilise või kokkuvõtliku olemusega lisadeklaratsiooni.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lihtsustatud tollideklaratsioon ja lõikes 3 nimetatud lisadeklaratsioon on ühtne jagamatu dokument, mille aktsepteerimise kuupäevaks on lihtsustatud tollideklaratsiooni aktsepteerimise kuupäev.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud juhul on arvestuskande tegemisel tollideklaratsiooni aktsepteerimisega võrdne õigusjõud.
Isikul ei ole tolli rahuldavat tagatist.
Lihtsustatud tollideklaratsiooni kasutamise luba tunnistatakse kehtetuks loa omaniku kirjaliku taotluse alusel või tolli algatusel.
Loa omanik on rikkunud loa väljastamisel ettenähtud tingimusi.
Uue taotluse lihtsustatud tollideklaratsiooni kasutamiseks võib isik esitada kuue kalendrikuu möödumisel vastava loa kehtetuks tunnistamise päevast, kui luba on kehtetuks tunnistatud tolli algatusel.
Lihtsustatud tollideklaratsioonide esitamise juhud ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Tollideklaratsiooni esitamisel elektroonilise andmetöötlussüsteemi kaudu, suulise deklareerimise või muu toiminguna järgitakse käesoleva seadustiku §-des 89-109 sätestatut nendele toimingutele omases ulatuses.
Tollideklaratsiooni esitamisel elektroonilise andmetöötlussüsteemi kaudu ei pea tolliprotseduuri rakendamiseks ettenähtud dokumente tollideklaratsioonile lisama, vaid need tuleb hoida tollile kättesaadavana.
Elektroonilise andmetöötlussüsteemi kaudu, suulise deklareerimise või muu toiminguna tollideklaratsiooni esitamise korra kehtestab rahandusminister määrusega.
Reisija, kellel on tollipiiri ületades kaasas kaupa, mille tolliväärtus ületab 5000 krooni või mille kogus ületab maksuseadustega kehtestatud maksuvaba koguse, kaasa arvatud auhinnad ja kingitused, esitab tollile reisija deklaratsiooni, kui kauba üle tollipiiri toimetamisel ei peeta silmas kaubanduslikku eesmärki.
Reisija deklaratsioon esitatakse väärtuselist piirmäära ületava kauba kohta.
Maksuseadustega kehtestatud maksuvaba koguselise piirnormi alla kuuluva kauba väärtust ei arvata väärtuselise piirmäära hulka.
Kaubanduslikul eesmärgil üle tollipiiri toimetatava kauba, reisijast eraldi liikuva pagasi ja kaubana tolliterritooriumile toimetatud sõiduki deklareerimisel kohaldatakse käesoleva seadustiku § 86 lõigetes 3 ja 4 sätestatut.
Eksikombel ebaõigesse sihtpunkti saadetud pagasit käsitatakse selle Eestisse jõudmisel reisijaga koos liikuva pagasina.
Isiklikud asjad deklareerimisele ei kuulu, välja arvatud juhul, kui nende sisse- või väljaveoks on nõutav eriluba.
Isiklikud asjad peavad olema vastavuses reisi kestuse ja eesmärgiga.
Eriluba vajava kauba, mille üle tollipiiri toimetamisel ei peeta silmas kaubanduslikku eesmärki, samuti eriluba vajavate isiklike asjade korral esitatakse reisija deklaratsioon, kui eriloa nõude kehtestaja ei ole määranud teisiti.
Reisija, kellel tollipiiri ületades ei ole kaasas deklareerimisele kuuluvat kaupa, deklareerib seda tollikontrolli tsooni sisenemisel tollile tollieeskirjade kohaselt suuliselt või vastava käitumisega.
Reisija kirjaliku taotluse alusel võib toll võtta kauba kuni 20 kalendripäevaks hoiule.
Seda tähtaega võib toll reisija kirjaliku taotluse alusel põhjendatud juhul kuni 30 kalendripäeva võrra pikendada.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud tähtaja jooksul ei ole reisija süül kaubale tollikäitlusviisi määramiseks vajalikke tolliformaalsusi teostatud, kohaldatakse kaubale käesoleva seadustiku §-s 108 sätestatut.
Reisijaga kaasas oleva kauba üle tollipiiri toimetamise korra ning reisija deklaratsiooni vormi ja reisija deklaratsiooni täitmise juhendi kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Eestist väljasaadetava kaupa sisaldava rahvusvahelise postisaadetise kohta täidab saatja postisaadetise deklaratsiooni, mis lisatakse postisaadetisele.
Isikule saabuva või tema poolt väljasaadetava postisaadetise kohta, mille tolliväärtus ületab 1000 krooni või milles sisalduva kauba kogus ületab tollieeskirjadega kehtestatud piirnormi, esitatakse lisaks postisaadetise deklaratsioonile ka tollideklaratsioon.
Tollieeskirjadega kehtestatud koguselise piirnormi alla kuuluva kauba väärtust ei arvestata väärtuselise piirmäära hulka.
Toll võib täiendavalt ilmnenud asjaolude arvestamiseks oma algatusel või deklarandi taotluse alusel pärast kauba vabastamist teha tollideklaratsioonis muudatusi või tunnistada tollideklaratsiooni kehtetuks kolme kalendriaasta jooksul tollideklaratsiooni aktsepteerimise päevast arvates.
Kui kauba sisse- või väljavedu ei ole tõendatud käesoleva seadustiku § 63 lõikes 6 või § 218 lõikes 2 sätestatud korras, on tollil kahtluse tekkimise korral õigus vastav märge tollideklaratsioonis tühistada.
Kui kauba sisse- või väljaveol deklareeritud andmete õigsus ei ole tõendatud käesoleva seadustiku § 63 lõikes 6 või § 218 lõikes 2 sätestatud korras, on tollil kahtluse tekkimise korral õigus teha tollideklaratsioonis muudatusi.
Pärast kauba vabastamist tollideklaratsioonis muudatuste tegemise ja tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamise korra kehtestab rahandusminister määrusega.
Toll võib tollideklaratsioonis sisalduvate andmete õigsuse või deklareerimata andmete kindlakstegemiseks pärast kauba vabastamist, samuti deklareerimata tehingu toimumise kahtluse korral kontrollida äri- või haldusdokumente ja asjassepuutuva kaubaga seotud sissevedu, väljavedu või neile järgnevaid äritehinguid puudutavaid andmeid, raamatupidamise kandeid ning finantsolukorra muutust bilansis.
Selline kontrollimine võib toimuda deklarandi, mõne muu nimetatud tehingutega otseselt või kaudselt seotud isiku või selle isiku valdustes, kellel seoses äritegevusega on vastav dokument ja vajalikud andmed.
Tolliametnikul on õigus talle Tolliameti peadirektori või piirkondliku tolliinspektuuri juhataja antud volituse alusel oma pädevuse piires kontrollida sisse- või väljaveetava kaubaga teostatavate tehingutega seotud isikute territooriumi, ehitisi ning muid selle kauba hoidmise, töötlemise ja turustamisega seotud kohti, samuti neile kuuluvaid kommertsveokeid.
Toll võib läbi vaadata ka kaupa.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud kontrolli võib teostada ka väljaspool isiku tööaega või territooriumi, ehitise ning muu kauba hoidmise, töötlemise ja turustamisega seotud koha lahtioleku või kasutamise aega ning teha seda tollieeskirjade rikkumise kahtluse korral eelneva hoiatuseta.
Tolliametnikul on keelatud siseneda eluruumi seal elava isiku loata.
Vabasse ringlusse lubamine annab välisriigi kaubale Eesti kauba tollistaatuse.
Vabasse ringlusse lubamisel rakendatakse kaubanduspoliitilisi meetmeid, teostatakse kauba sisseveol ettenähtud tolliformaalsused ja nõutakse sisse maksuseaduste alusel tasumisele kuuluvad maksud.
Vabasse ringlusse lubamise tolliprotseduuri rakendamise eeskirja kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Deklarant võib taotleda soodsama tollimaksumäära rakendamist, kui maksumäära on vähendatud pärast vabasse ringlusse lubamise tollideklaratsiooni aktsepteerimise kuupäeva, kuid enne kauba vabastamist.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut ei kohaldata, kui kaupa ei olnud võimalik vabastada ainult deklarandi süülisest tegevusest või tegevusetusest johtuvatel põhjustel.
Kui kaubasaadetis koosneb eri tariifse klassifikatsiooni alla kuuluvatest kaupadest ja tollideklaratsiooni vormistamiseks tekitab iga kauba tariifne klassifitseerimine impordimaksude sissenõudmisega võrreldes tarbetult palju tööd ja kulusid, võib toll deklarandi kirjaliku taotluse alusel lubada impordimaksude tasumist kogu kaubasaadetiselt impordimaksu kõrgeima määraga maksustatava kauba tariifse klassifikatsiooni alusel.
Sellisel juhul ei loeta tasutud maksusummat enammakstud maksusummaks maksukorralduse seaduse (RT I 1994, 1, 5; 2000, 45, 279; 55, 365; 84, 533 ja 534; 2001, 17, 76; 43, 242; 48, 266; 56, 335; 59, 360; 65, 378) tähenduses.
Kui kaup lubatakse selle eesmärgipärase kasutamise tõttu vabasse ringlusse impordimaksu vähendatud või nullmääraga, jääb kaup tollijärelevalve alla.
Tollijärelevalve lõpetatakse, kui kaup deklareeritakse ekspordi tolliprotseduurile või hävitatakse tollijärelevalve all vastavalt käesoleva seadustiku §-le 216 või kui maksude tasumise korral lubatakse kaupa kasutada impordimaksu vähendatud või nullmäära rakendamise tingimuseks olnust erineval eesmärgil.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kauba korral järgitakse käesoleva seadustiku §-des 125 ja 127 sätestatut sellele kaubale omases ulatuses.
Kauba, mille vabasse ringlusse lubamine on võimalik ainult eriloa alusel, võib jätta pärast vabasse ringlusse lubamist tollijärelevalve alla.
Vabasse ringlusse lubatud kaup kaotab Eesti kauba tollistaatuse, kui vabasse ringlusse lubamise tollideklaratsioon tunnistatakse kehtetuks pärast kauba vabastamist.
Käesoleva seadustiku §-s 278 nimetatud erandjuhtudel, kui tagasimaksmise või vähendamise tingimuseks on kauba deklareerimine ekspordi tolliprotseduurile või taasväljavedu.
Ajutine importimine.
Importkaup on peatamismenetlusele allutatud kaup, samuti kaup, mille suhtes seestöötlemise tolliprotseduuril tagasimaksesüsteemi kohaldamisega on teostatud vabasse ringlusse lubamisel ettenähtud tolliformaalsused ja käesoleva seadustiku §-s 160 nimetatud tolliformaalsused.
Muutmata seisundis kaup on importkaup, mida seestöötlemise või tollikontrolli all töötlemise tolliprotseduuril ei ole töödeldud.
Kompensatsioonitoode on töötlemistoimingute tulemusena saadud või toodetud toode.
Tulemimäär on teatava koguse importkauba või ajutiselt väljaveetud kauba töötlemisel saadud või toodetud kompensatsioonitoodete kogus või suhtarv.
Majandusliku mõjuga tolliprotseduuri kasutamiseks peab olema Tolliameti või tema poolt volitatud tolliasutuse luba.
Tolliprotseduuri kasutamise luba väljastatakse isikule, kes tagab nõuetekohased toimingud tingimusel, et tollil on võimalik majanduslike vajaduste seisukohast tarbetute haldusmeetmete rakendamiseta tollikontrolli teostada, ilma et see piiraks tolliprotseduuri reguleerivate sätete kohaldamist.
Kauba töötlemise või kauba kasutamise koht ei vasta tollieeskirjades ettenähtud nõuetele.
Loa omanikul ei ole tolli rahuldavat tagatist.
Tolliprotseduuri kasutamise luba tunnistatakse kehtetuks loa omaniku kirjaliku taotluse alusel või tolli algatusel.
Loa omanik ei ole tähtajal kõrvaldanud asjaolusid, mis olid loa kehtivuse peatamise aluseks.
Tolliprotseduuri kasutamise loa taotlust, lisadokumente ja väljastatud loa üht eksemplari säilitatakse tollis kolm kalendriaastat loa kehtivusaja möödumise aasta lõpust arvates või vähemalt kolm kalendriaastat loa kehtetuks tunnistamise aasta lõpust arvates.
Tolliprotseduuri kasutamise loa taotlemise, väljastamise ja kehtetuks tunnistamise kord nähakse ette vastava tolliprotseduuri rakendamise eeskirjas.
Tolliprotseduuri kasutamise tingimused nähakse ette vastavas loas.
Tolliprotseduuri kasutamise loa omanik on kohustatud teatama tollile kõikidest asjaoludest, mis ilmnevad pärast loa väljastamist ja võivad mõjutada loa kehtivust või sisu.
Peatamismenetlusele allutatud Eesti kaubast saadud või toodetud kaupa ei loeta tollieeskirjades ettenähtud juhtudel Eesti kaubaks, vaid seda käsitatakse samale menetlusele allutatud kaubana.
Toll võib kauba peatamismenetlusele allutamise tingimuseks seada tagatise esitamise kaubaga seoses tekkida võiva tollivõla tasumise kindlustamiseks.
Tagatise esitamise nõue ja selle rakendamine nähakse ette vastavat peatamismenetlust reguleerivates tollieeskirjades.
Peatamismenetlus, välja arvatud transiit, lõpetatakse, kui peatamismenetlusele allutatud kaubale, kompensatsioonitootele või töödeldud tootele määratakse uus tollikäitlusviis.
Peatamismenetluse lõpetamise juhud nähakse ette vastava tolliprotseduuri rakendamise eeskirjas.
Toll peab peatamismenetlusele allutatud kauba, kompensatsioonitoote või töödeldud toote käesoleva seadustiku § 292 alusel kinni, kui tolliprotseduur ei ole nõuetekohaselt lõpetatud.
Käesoleva lõike kohaldamisel loetakse kompensatsioonitoode ja töödeldud toode peatamismenetlusele allutatud kaubaks.
Majandusliku mõjuga tolliprotseduuri haldaja õigused ja kohustused võivad vastava tolliprotseduuri rakendamise eeskirjas ettenähtud juhtudel üle minna teisele isikule, kellel on tolliprotseduuri kasutamise luba.
Tolliprotseduuri haldaja on isik, kelle eest esitati tollideklaratsioon majandusliku mõjuga tolliprotseduuri rakendamiseks.
Eesti kaupa, mille deklareerimisega ekspordi tolliprotseduurile kaasnevad tolliformaalsused on teostatud.
Rahvusvahelise transiidi protseduuri alusel välislepinguga sätestatud korras.
Transiidi tolliprotseduuri rakendamine ei piira majandusliku mõjuga tolliprotseduuril oleva kauba vedu reguleerivate sätete kohaldamist.
Lähtetolliasutus on tolliasutus, kus transiitvedu algab ja sihttolliasutus on tolliasutus, kus transiitvedu lõpeb.
Transiidi tolliprotseduuri rakendamise eeskirja kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Vabariigi Valitsus võib korraldusega kehtestada transiitveol kohustuslikud tollitrassid.
Transiidi tolliprotseduur lõpetatakse, kui toll veendub lähtetolliasutuses ja sihttolliasutuses oleva informatsiooni võrdlemisel, et transiitvedu on nõuetekohaselt lõpetatud.
Transiitvedu lõpetatakse, kui kaup ja nõutavad dokumendid esitatakse lähtetolliasutuses määratud tähtaja jooksul sihttolliasutusele.
Sihttolliasutuses tollile esitatud kaup ladustatakse ajutiselt või sellele määratakse tollikäitlusviis.
Printsipaal on isik, kes korraldab kauba transiitvedu lähtetolliasutusest sihttolliasutusse.
Printsipaal on Eesti isik, kui välislepinguga ei ole sätestatud teisiti.
Kauba puutumatuse tagamiseks ja identifitseerimiseks tolli rakendatud meetmete järgimise eest.
Kauba vedaja või saaja, kes võtab kauba vastu ja teab, et see on transiitveol, vastutab kauba ja nõutavate dokumentide ettenähtud tähtaja jooksul muutmata kujul sihttolliasutusele esitamise eest, olenemata printsipaali vastutusest.
Transiitveol tekkida võiva tollivõla tasumise kindlustamiseks esitab printsipaal tollile tagatise.
Üldtagatis, mis hõlmab mitut transiitvedu.
Printsipaalil on üldtagatise kasutamiseks vaja tolli luba.
Ei ole taotluse esitamise päevale eelnenud kuue kalendrikuu jooksul korduvalt toime pannud käesoleva seadustiku § 284 lõikes 3 või 4 nimetatud tollieeskirjade rikkumisi.
Toll võib lubada vähendatud summas üldtagatise kasutamist või tagatise esitamisest vabastamist vastavalt transiidi tolliprotseduuri rakendamise eeskirjale.
Varaline seisund, mis võimaldab tal täita kohustusi tolli ees.
Tagatise esitamisest vabastamise lubamine ei laiene nendele transiitvedudele, millega veetakse kõrgendatud riskiastmega kaupu.
Kõrgendatud riskiastmega kaupade loetelu kehtestatakse transiidi tolliprotseduuri rakendamise eeskirjaga.
Eesti raudtee-ettevõtja poolt raudteel teostatav vedu.
Toll võib anda Eesti isikule loa tegutseda volitatud kaubasaatjana või volitatud kaubasaajana.
Volitatud kaubasaatjana tegutsemise loa alusel võib jätta kauba ja sellele vastava tollideklaratsiooni transiitveo alustamisel lähtetolliasutusele esitamata.
Volitatud kaubasaajana tegutsemise loa alusel võib jätta transiitveo lõpetamisel kauba, tollideklaratsiooni ja saatedokumendid sihttolliasutusele esitamata.
Volitatud kaubasaatjana tegutsemise loa väljastab Tolliamet või tema poolt volitatud tolliasutus Eesti isikule, kes on vastava taotluse esitamise päevale eelnenud kalendriaasta jooksul teostanud regulaarselt transiitvedusid ja kes vastab käesoleva seadustiku § 18 lõikes 2 sätestatud tingimustele.
Volitatud kaubasaajana tegutsemise loa väljastab Tolliamet või tema poolt volitatud tolliasutus Eesti isikule, kes on vastava taotluse esitamise päevale eelnenud kalendriaasta jooksul saanud regulaarselt kaubasaadetisi transiidi tolliprotseduuriga ja kes vastab käesoleva seadustiku § 18 lõikes 2 sätestatud tingimustele.
Kui volitatud kaubasaatja või volitatud kaubasaaja ei vasta enam käesoleva paragrahvi lõikes 2 või transiidi tolliprotseduuri rakendamise eeskirjas sätestatud nõuetele, võib Tolliamet või tema poolt volitatud tolliasutus tunnistada volitatud kaubasaatjana või volitatud kaubasaajana tegutsemise loa kehtetuks, teavitades sellest asjaomast isikut kirjalikult.
Volitatud kaubasaatjana või volitatud kaubasaajana tegutsemise lõpetamine oma algatusel toimub tollile esitatud kirjaliku taotluse alusel.
Volitatud kaubasaatjal või volitatud kaubasaajal, kellele väljastatud vastav luba tunnistati kehtetuks tolli algatusel, on õigus uut luba taotleda kuue kalendrikuu möödumisel loa kehtetuks tunnistamise päevast.
Eesti kaupa, kui tollieeskirjades nähakse ette, et selle kauba tollilattu paigutamisest tulenevalt rakendatakse selle suhtes tavaliselt niisuguse kauba ekspordi tolliprotseduuriga kaasnevaid meetmeid.
Tollieeskirjades ettenähtud juhtudel võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kauba suhtes rakendada tolliladustamise tolliprotseduuri, ladustamata seda kaupa tollilaos.
Tolliladustamise tolliprotseduuri rakendamise eeskirja kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Tolliladu on tolli poolt heakskiidetud ja tollijärelevalve all olev koht, kus võib ettenähtud tingimustel kaupa ladustada.
Tolliladu võib olla kas avalik tolliladu või privaattolliladu.
Avalik tolliladu on tolliladu, mida võivad kauba ladustamiseks kasutada kõik isikud.
Privaattolliladu on tolliladu, mida võib kauba ladustamiseks kasutada ainult laopidaja.
Laopidaja on isik, kellel on lubatud tolliladu pidada.
Ladustaja on isik, kellele on seoses kauba suhtes tolliladustamise tolliprotseduuri rakendamisega pandud tollideklaratsiooniga tekkinud kohustused või kellele sellise isiku õigused ja kohustused on üle läinud.
Tollilao pidamiseks peab olema Tolliameti või tema poolt volitatud tolliasutuse luba.
Loas nähakse ette tollilao pidamise tingimused.
Tolliladu pidada sooviv isik esitab kirjaliku taotluse, mis peab sisaldama tollilao pidamise loa väljastamiseks vajalikku informatsiooni ja tõestama majanduslikku vajadust kauba tollilattu paigutamise järele.
Tollilao pidamise luba väljastatakse Eesti isikule, kes tagab tollilao pidamisel ettenähtud nõuetekohased toimingud, tingimusel, et tollil on võimalik majanduslike vajaduste seisukohast tarbetute haldusmeetmete rakendamiseta tollikontrolli teostada, ilma et see piiraks tolliladustamise tolliprotseduuri reguleerivate sätete kohaldamist.
Tolliladu ei vasta tollieeskirjades ettenähtud nõuetele.
Laopidajal ei ole tolli rahuldavat tagatist.
Tollilao pidamise luba tunnistatakse kehtetuks laopidaja kirjaliku taotluse alusel või tolli algatusel.
Laopidaja ei ole tähtajal kõrvaldanud asjaolusid, mis olid loa kehtivuse peatamise aluseks.
Tollilao pidamise loa taotlust, lisadokumente ning väljastatud loa üht eksemplari säilitatakse tollis kolm kalendriaastat loa kehtivusaja möödumise aasta lõpust arvates või vähemalt kolm kalendriaastat loa kehtetuks tunnistamise aasta lõpust arvates.
Tollilao pidamise loa väljastamise ja kehtetuks tunnistamise ning tollilaos oleva kauba hoidmise korra kehtestab rahandusminister määrusega.
Järgitakse tollilao pidamise loas ettenähtud tingimusi.
Avaliku tollilao pidamise loas võib ette näha, et käesoleva seadustiku § 137 punktides 1 ja 2 nimetatu eest vastutab ainult ladustaja.
Ladustaja vastutab alati nende kohustuste täitmise eest, mis tulenevad kauba suhtes tolliladustamise tolliprotseduuri rakendamisest.
Laopidaja õigused ja kohustused võivad tolli nõusolekul üle minna teisele isikule.
Toll võib seoses käesoleva seadustiku §-s 137 sätestatud vastutusega nõuda laopidajalt tagatise esitamist.
Kui käesoleva seadustiku § 137 punktides 1 ja 2 nimetatu eest vastutab ainult ladustaja, võib toll nõuda ladustajalt tagatise esitamist.
Tolli määratud isik peab tolli poolt heakskiidetud vormi kohaselt laoarvestust kõikide kaupade kohta, mille suhtes on rakendatud tolliladustamise tolliprotseduuri.
Kaup kantakse laoarvestusse kohe pärast selle saabumist tollilattu.
Tollil on õigus igal ajal kontrollida kaupa, mille suhtes rakendatakse tolliladustamise tolliprotseduuri või mida ladustatakse tollilaos, samuti kaubaga seonduvaid dokumente.
Töödelda tollilaos tollikontrolli all töötlemise tolliprotseduuril olevat välisriigi kaupa vastavalt selle tolliprotseduuri tingimustele.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhtudel kauba suhtes tolliladustamise tolliprotseduuri ei rakendata.
Toll võib nõuda, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaup kantakse laoarvestusse.
Kui tollilaos töödeldakse seestöötlemise või tollikontrolli all töötlemise tolliprotseduuril olevat välisriigi kaupa, nähakse tollieeskirjades ette toimingud, mida tollilaos tegema ei pea.
Kaubale tolliladustamise tolliprotseduuri rakendamise tähtaeg ei ole piiratud.
Toll võib põhjendatud juhul määrata tähtaja, mille jooksul ladustaja peab määrama kaubale uue tollikäitlusviisi.
Tähtaega arvestatakse päevast, mil ladustatava kauba suhtes rakendatakse tolliladustamise tolliprotseduuri.
Vabariigi Valitsus võib määrusega kehtestada tolliladustamise tolliprotseduuri rakendamise tähtaja käesoleva seadustiku § 134 lõike 1 punktis 2 nimetatud Eesti kaubale.
Importkaubaga võib tollilaos teha tavalisi käitlemistoiminguid, mis on vajalikud kauba säilimiseks, esitlus- ja müügikõlblikkuse tõstmiseks või turustamise või edasimüügi ettevalmistamiseks.
Käesoleva seadustiku § 134 lõike 1 punktis 2 nimetatud Eesti kaubaga, mille suhtes rakendatakse tolliladustamise tolliprotseduuri, võib teha ainult sellise kauba puhul lubatud toiminguid.
Toll märgib käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud toimingud ning nende tegemise tingimused tollilao pidamise loale.
Importkaubaga ja käesoleva seadustiku § 134 lõike 1 punktis 2 nimetatud Eesti kaubaga, mille suhtes rakendatakse tolliladustamise tolliprotseduuri, tollilaos teha lubatavate toimingute loetelu kehtestatakse tolliladustamise tolliprotseduuri rakendamise eeskirjaga.
Kauba, mille suhtes rakendatakse tolliladustamise tolliprotseduuri, võib tollieeskirjades ettenähtud juhtudel ajutiselt tollilaost välja viia.
Selleks peab olema eelnevalt väljastatud tolli vastav luba, milles on ette nähtud väljaviimise tingimused.
Väljaspool tolliladu oleva kaubaga võib teha tollilao pidamise loas märgitud toiminguid.
Toll võib lubada tolliladustamise tolliprotseduuril olevat kaupa ühest tollilaost teise viia.
Kui importkauba suhtes tekib tollivõlg ja kauba tolliväärtus põhineb selle tegelikul hinnal, mis sisaldab kauba ladustamis- ja hoiukulusid tollilaos hoidmise ajal, ei arvestata selliseid kulusid tolliväärtuse määramisel, kui need on näidatud kauba tegelikust hinnast eraldi.
Kui importkaubaga on tehtud ainult käesoleva seadustiku §-s 144 nimetatud toiminguid ja tollieeskirjades ei ole ette nähtud teisiti, arvestatakse deklarandi taotluse alusel impordimaksude määramisel kauba liiki, tolliväärtust ja kogust nii, nagu ei oleks kaubaga nimetatud toiminguid tehtud.
Kui importkaup lubatakse vabasse ringlusse arvestuskande tegemisega, on tasumisele kuuluva maksusumma määramisel kauba liik, tolliväärtus ja kogus needsamad, mis olid kaubal selle suhtes tolliladustamise tolliprotseduuri rakendamise ajal, ilma et see takistaks tollideklaratsiooni järelkontrolli.
Käesoleva seadustiku § 134 lõike 1 punktis 2 nimetatud Eesti kaup, mille suhtes rakendatakse tolliladustamise tolliprotseduuri, tuleb deklareerida ekspordi tolliprotseduurile või sellele tuleb määrata tollieeskirjades ettenähtud tollikäitlusviis.
Vabasse ringlusse lubatud kaupa, millelt tasutud impordimaksud makstakse tagasi või neid vähendatakse, kui see kaup veetakse välja kompensatsioonitoote kujul.
Peatamissüsteem on käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 ettenähtud seestöötlemisega seotud soodustussüsteem.
Tagasimaksesüsteem on käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 ettenähtud seestöötlemisega seotud soodustussüsteem.
Sellise kauba kasutamine, mis ei sisaldu kompensatsioonitootes, kuid mis võimaldab või hõlbustab kompensatsioonitoote tootmist, isegi kui see kaup täielikult või osaliselt töötlemise käigus ära kasutatakse.
Kompensatsioonitoote tootmist võimaldavate või hõlbustavate kompensatsioonitootes mittesisalduvate kaupade loetelu kehtestatakse tollieeskirjadega.
Ekvivalentkaup on Eesti kaup, mida kasutatakse kompensatsioonitoote valmistamisel importkauba asemel.
Seestöötlemise tolliprotseduuri rakendamise eeskirja kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Ekvivalentkaup peab olema importkaubaga võrreldes omadustelt ja kvaliteedilt sama.
Vabariigi Valitsus võib määrusega kehtestada nende juhtude loetelu, mil ekvivalentkaup võib olla kõrgema töötlusastmega kui importkaup.
Välja vedada ekvivalentkaubast saadud kompensatsioonitoodet enne importkauba sissevedu (eelnev väljavedu).
Käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaldamisel loetakse importkaup tolli seisukohalt ekvivalentkaubaks ja ekvivalentkaup importkaubaks.
Tollieeskirjades võib ette näha nende juhtude loetelu, mil käesoleva paragrahvi lõiget 2 ei kohaldata või kohaldatakse teatavatel tingimustel.
Tolliamet või tema poolt volitatud tolliasutus väljastab loa seestöötlemise tolliprotseduuri kasutamiseks (edaspidi seestöötlemise luba) töötlemistoiminguid tegeva või neid korraldava isiku kirjaliku taotluse alusel.
Seestöötlemise tolliprotseduur aitab kompensatsioonitoodete väljaveoks või taasväljaveoks luua soodsamaid tingimusi eeldusel, et Eesti tootjate olulisi huve ei kahjustata.
Asjaolud, mille korral seestöötlemise loa väljastamise tingimused loetakse täidetuks, sätestatakse seestöötlemise tolliprotseduuri rakendamise eeskirjas.
Tolliamet või tema poolt volitatud tolliasutus võib seestöötlemise loa väljastamisest keelduda käesoleva seadustiku § 122 lõikes 3 sätestatud juhtudel.
Toll määrab tähtaja, mille jooksul tuleb kompensatsioonitooted tolliterritooriumilt taasväljavedada või neile muu tollikäitlusviis määrata.
Tähtaja määramisel võetakse arvesse töötlemistoiminguteks ja kompensatsioonitoodete võõrandamiseks vajalik aeg.
Tähtaega arvestatakse päevast, mil välisriigi kauba suhtes rakendatakse seestöötlemise tolliprotseduuri.
Seestöötlemise loa omaniku põhjendatud taotluse alusel võib toll tähtaega pikendada.
Käesoleva seadustiku § 150 lõike 2 punktis 2 sätestatu kohaldamisel määrab toll tähtaja, mille jooksul välisriigi kaup tuleb seestöötlemise tolliprotseduurile deklareerida.
Nimetatud tähtaeg algab ekvivalentkaubast saadud kompensatsioonitoote ekspordi tollideklaratsiooni aktsepteerimise päevast.
Vabariigi Valitsus võib määrusega kehtestada teatavateks töötlemistoiminguteks või teatava importkauba töötlemiseks konkreetsed tähtajad.
Toll määrab tulemimäära või vajaduse korral selle arvutamise meetodi iga töötlemistoimingu kohta eraldi.
Tulemimäära arvutamisel võetakse aluseks töötlemistoimingu asjaolud.
Vabariigi Valitsuse määrusega võib kehtestada ühtsed tulemimäärad sellise töötlemistoimingu puhul, mis harilikult tehakse täpselt kindlaksmääratud tehnilistel tingimustel, hõlmab ühesuguste tehniliste näitajatega kaupu ning mille tulemusena saadakse ühesuguse kvaliteediga kompensatsioonitooted.
Vabariigi Valitsus võib määrusega kehtestada juhtude loetelu, mille puhul muutmata seisundis kaup ja kompensatsioonitoode loetakse vabasse ringlusse lubatuks.
Kui on tekkinud tollivõlg, võetakse tollivõlast tuleneva maksusumma määramisel aluseks importkauba liik, väärtus ja kogus seestöötlemise tollideklaratsiooni aktsepteerimise päeval, välja arvatud käesoleva seadustiku §-s 157 nimetatud juhtudel.
Kui seestöötlemise tollideklaratsiooni aktsepteerimise päeval vastab importkaup tingimustele, mille kohaselt võib sellele tollitariifi kvoodi või tollitariifi lae piires kohaldada tariifset sooduskohtlemist, kohaldatakse importkaubale tariifset sooduskohtlemist, mis on ette nähtud sellega identsele kaubale vabasse ringlusse lubamise tollideklaratsiooni aktsepteerimise päeval.
Kompensatsioonitoodetega kaasnevatelt toodetelt tuleb tasuda impordimaksud, kui tulemimäära alusel arvutatud väljaveetavate kompensatsioonitoodete kogusele vastavad kaasnevad tooted lubatakse vabasse ringlusse.
Seestöötlemise loa omanik võib taotleda, et nendelt kaasnevatelt toodetelt tasumisele kuuluv maksusumma määratakse tervikuna vastavalt käesoleva seadustiku §-s 156 sätestatud kauba liigile, väärtusele ja kogusele.
Kaasnevad tooted on tootmisprotsessi käigus tekkivad muud tooted peale seestöötlemise loas märgitud kompensatsioonitoodete.
Kui kompensatsioonitoodete suhtes rakendataval tolliprotseduuril on need allutatud peatamismenetlusele või toimetatud vabatsooni või vabalattu, tuleb kompensatsioonitoodetelt tasumisele kuuluvad impordimaksud arvutada kooskõlas rakendatavat tolliprotseduuri või vabatsoone või vabaladusid reguleerivate sätetega.
Kui kompensatsioonitoodetele on määratud eespool nimetatud tollikäitlusviis, välja arvatud töötlemine tollikontrolli all, peab tasumisele kuuluv impordimaksude summa olema vähemalt võrdne käesoleva seadustiku § 156 kohaselt arvutatud summaga.
Kompensatsioonitoodetele võib impordimaksude määramisel kohaldada tollikontrolli all töötlemise tolliprotseduuri reguleerivaid sätteid, kui importkaubale oleks seda tolliprotseduuri rakendatud.
Kompensatsioonitoote kasutamise tõttu võib sellele kohaldada tariifset sooduskohtlemist, kui selline võimalus on ette nähtud sellega identse imporditud kauba korral.
Kompensatsioonitoodet ei maksustata impordimaksudega, kui kooskõlas käesoleva seadustiku §-ga 219 on selline maksuvabastus ette nähtud sellega identse imporditud kauba korral.
Kui tollivõlg tekib kompensatsioonitoote või muutmata seisundis kauba suhtes, makstakse määratud impordimaksude summalt tasandusintressi.
Tasandusintressi määra ja selle arvutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Tolli loal võib kompensatsioonitoote ja muutmata seisundis kauba ajutiselt välja vedada töötlemiseks väljaspool tolliterritooriumi kooskõlas välistöötlemise tolliprotseduuri reguleerivate sätetega.
Pärast töötlemist väljaspool tolliterritooriumi taassisseveetud kaubalt tasumisele kuuluvad impordimaksud, mis arvutatakse kooskõlas välistöötlemise tolliprotseduuri reguleerivate sätetega samadel tingimustel, mida oleks tulnud kohaldada, kui nimetatud tolliprotseduuril väljaveetud toode oleks lubatud vabasse ringlusse enne selle väljavedamist.
Võib tollitariifi kvoodi piires kohaldada tariifset soodusmeedet või ühepoolset peatamismeedet käesoleva seadustiku § 38 lõike 3 punktide 4-6 tähenduses.
Vabasse ringlusse lubamise tollideklaratsioonile tehakse märge tagasimaksesüsteemi kohaldamise kohta ja märgitakse seestöötlemise loa andmed.
Toll võib nõuda, et seestöötlemise luba lisatakse vabasse ringlusse lubamise tollideklaratsioonile.
Käesoleva seadustiku § 158 lõike 1 kohaselt toimuvat kompensatsioonitoodete ajutist väljavedu ei loeta väljaveoks § 163 tähenduses, välja arvatud juhul, kui ettenähtud tähtaja jooksul ei toimu nende toodete taassissevedu.
Selle suhtes on rakendatud transiidi, tolliladustamise või ajutise importimise tolliprotseduuri või seestöötlemise tolliprotseduuri peatamissüsteemi kohaldamisega või kaup on toimetatud vabatsooni või vabalattu eesmärgiga see hiljem taasväljavedada.
Kompensatsioonitootele või muutmata seisundis kaubale käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud tollikäitlusviisi määramiseks loetakse need välisriigi kaubaks.
Tollimaksude tagasimaksmise taotluse esitamise tähtaeg kehtestatakse tollieeskirjadega.
Kui kompensatsioonitoode või muutmata seisundis kaup, mille suhtes on rakendatud tolliprotseduuri või mis on toimetatud vabatsooni või vabalattu, lubatakse vabasse ringlusse, moodustab tagasimakstav või vähendatav tollimaksude summa tollivõla, välja arvatud käesoleva seadustiku § 157 lõikes 2 nimetatud juhtudel.
Tagasimakstav või vähendatav tollimaksude summa määratakse käesoleva seadustiku § 157 lõikes 1 sätestatut järgides.
Seestöötlemise tolliprotseduur peatamissüsteemi kohaldamisega võimaldab kompensatsioonitoote vabastada nendest ekspordimaksudest, millega maksustatakse sellega identset importkauba asemel Eesti kaubast saadud toodet.
Tollikontrolli all töötlemise tolliprotseduur võimaldab tolliterritooriumil kasutada välisriigi kaupa impordimaksude tasumiseta ja kaubanduspoliitiliste meetmete rakendamiseta toimingutes, mis muudavad kauba liiki või seisundit, samuti lubada selliste toimingute käigus saadud toode vabasse ringlusse pärast sellelt tasumisele kuuluvate impordimaksude tasumist.
Sellist toodet nimetatakse töödeldud tooteks.
Tollikontrolli all töötlemise tolliprotseduuri rakendamise eeskirja kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Tollikontrolli all töötlemise tolliprotseduurile deklareeritavate kaupade nomenklatuur ja tehtavate toimingute loetelu kehtestatakse tollikontrolli all töötlemise tolliprotseduuri rakendamise eeskirjaga.
Tolliamet või tema poolt volitatud tolliasutus väljastab loa tollikontrolli all töötlemise tolliprotseduuri kasutamiseks (edaspidi tollikontrolli all töötlemise luba).
Tollikontrolli all töötlemise luba väljastatakse vastava kirjaliku taotluse alusel Eesti isikule, kes teeb või korraldab käesoleva seadustiku § 165 lõikes 1 nimetatud toiminguid.
Tollikontrolli all töötlemise tolliprotseduur aitab Eestis luua või säilitada töötlemistegevust, kahjustamata töödeldud tootega sarnast kaupa valmistavate Eesti tootjate olulisi huve.
Tolliamet või tema poolt volitatud tolliasutus võib tollikontrolli all töötlemise loa väljastamisest keelduda käesoleva seadustiku § 122 lõikes 3 sätestatud juhtudel.
Toll määrab tähtaja, mille jooksul tuleb töödeldud toode vabasse ringlusse lubada või sellele muu tollikäitlusviis määrata.
Tähtaja määramisel võetakse arvesse toimingute tegemiseks ja töödeldud toote võõrandamiseks vajalik aeg.
Tähtaega arvestatakse päevast, mil välisriigi kauba suhtes rakendatakse tollikontrolli all töötlemise tolliprotseduuri.
Tollikontrolli all töötlemise loa omaniku põhjendatud taotluse alusel võib toll tähtaega pikendada.
Vabariigi Valitsus võib määrusega kehtestada teatavate toimingute tegemiseks või teatava importkaubaga toimingute tegemiseks konkreetsed tähtajad.
Toll määrab tulemimäära või vajaduse korral selle arvutamise meetodi iga toimingu kohta eraldi.
Tulemimäära arvutamisel võetakse aluseks toimingu asjaolud.
Vabariigi Valitsus võib määrusega kehtestada ühtsed tulemimäärad sellise toimingu puhul, mis harilikult tehakse täpselt kindlaksmääratud tehnilistel tingimustel, hõlmab ühesuguste tehniliste näitajatega kaupu ja mille tulemusena saadakse ühesuguse kvaliteediga töödeldud tooted.
Kui seoses muutmata seisundis kaubaga või toimingute tegemise vahepealses etapis oleva tootega on tekkinud tollivõlg, määratakse tollivõlast tulenev maksusumma selle kauba või toote liigi, väärtuse ja koguse alusel, mis oleks importkaubal olnud selle tollikontrolli all töötlemise tollideklaratsiooni aktsepteerimise päeval.
Kui importkaubale oli võimalik tollikontrolli all töötlemise tolliprotseduuri rakendamise ajal kohaldada tariifset sooduskohtlemist, mida saab kohaldada importkaubast saadud vabasse ringlusse lubatava töödeldud tootega identsele tootele, arvutatakse töödeldud tootelt tasumisele kuuluvad impordimaksud vastaval tariifsel sooduskohtlemisel rakendatava maksumäära alusel.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tariifse sooduskohtlemise kohaldamine importkaubale on seotud tollitariifi kvoodi või tollitariifi laega, rakendatakse ka töödeldud toote suhtes samas lõikes nimetatud maksumäära, kui tariifset sooduskohtlemist oleks olnud võimalik kohaldada importkaubale ka töödeldud toote vabasse ringlusse lubamise tollideklaratsiooni aktsepteerimise päeval.
Sellisel juhul maksustatakse vabasse ringlusse lubatud töödeldud toote valmistamisel tegelikult kasutatud importkauba kogus, lähtudes vabasse ringlusse lubamise tollideklaratsiooni aktsepteerimise päeval kehtivast tollitariifi kvoodist või tollitariifi laest.
Kaubakogust ei arvata töödeldud tootega identse toote suhtes avatud tollitariifi kvoodi või tollitariifi lae hulka.
Ajutise importimise tolliprotseduur võimaldab tolliterritooriumil kasutada impordimaksudest täieliku või tollimaksudest osalise vabastuse ja kaubanduspoliitiliste meetmete rakendamiseta taasväljaveoks ettenähtud välisriigi kaupa, mis ei ole läbi teinud mitte mingisuguseid muutusi, välja arvatud kasutamisest tingitud tavaline kulumine.
Ajutise importimise tolliprotseduuri rakendamise eeskirja kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Tolliamet või tema poolt volitatud tolliasutus väljastab loa ajutise importimise tolliprotseduuri kasutamiseks (edaspidi ajutise importimise luba) kaupa kasutava või kasutamist korraldava isiku kirjaliku taotluse alusel.
Toll ei väljasta ajutise importimise luba, kui importkauba identifitseeritavus ei ole tagatud.
Kui kauba identifitseeritavus ei ole tagatud, võib toll loa anda ainult siis, kui kaupa või toimingute liiki arvestades on ilmne, et identifitseeritavuse puudumine ei too kaasa tolliprotseduuri väärkasutamist.
Tolliamet või tema poolt volitatud tolliasutus võib ajutise importimise loa väljastamisest keelduda käesoleva seadustiku § 122 lõikes 3 sätestatud juhtudel.
Toll määrab tähtaja, mille jooksul tuleb importkaup taasväljavedada või sellele muu tollikäitlusviis määrata.
Tähtaeg peab olema piisav loas märgitud kasutamise eesmärgi saavutamiseks.
Kauba suhtes võib ajutise importimise tolliprotseduuri rakendada 24 kalendrikuu jooksul, välja arvatud käesoleva seadustiku § 176 alusel kehtestatud juhtudel.
Asjaomase isiku nõusolekul võib toll määrata lühema tähtaja.
Tähtaega arvestatakse päevast, mil välisriigi kauba suhtes rakendatakse ajutise importimise tolliprotseduuri.
Põhjendatud juhul võib toll asjaomase isiku taotluse alusel käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tähtaegu pikendada loas märgitud kasutamise võimaldamiseks.
Kaupade ja juhtude loetelu, mille puhul ajutise importimise tolliprotseduuri võib kasutada koos täieliku vabastusega impordimaksudest, kehtestatakse ajutise importimise tolliprotseduuri rakendamise eeskirjaga.
Luba ajutise importimise tolliprotseduuri kasutamiseks koos tollimaksudest osalise vabastusega väljastatakse kauba kohta, mille puhul ei või kasutada ajutise importimise tolliprotseduuri koos impordimaksudest täieliku vabastusega.
Kaupade ja juhtude loetelu, mille puhul ajutise importimise tolliprotseduuri koos tollimaksudest osalise vabastusega ei või kasutada, kehtestatakse ajutise importimise tolliprotseduuri rakendamise eeskirjaga.
Tollimaksude summa, mis tuleb tasuda kaubalt, mille suhtes on rakendatud ajutise importimise tolliprotseduuri koos tollimaksudest osalise vabastusega, moodustab igas kalendrikuus või kalendrikuu selles osas, mille jooksul nimetatud tolliprotseduuri kauba suhtes rakendatakse, kolm protsenti sellest maksusummast, mis oleks tulnud tasuda, kui kaup oleks lubatud vabasse ringlusse selle suhtes ajutise importimise tolliprotseduuri rakendamise päeval.
Tasumisele kuuluv tollimaksude summa ei tohi intressi arvestamata ületada summat, mis oleks tulnud tasuda, kui kaup oleks lubatud vabasse ringlusse selle suhtes ajutise importimise tolliprotseduuri rakendamise päeval.
Ajutise importimise tolliprotseduurist tulenevate tolliprotseduuri haldaja õiguste ja kohustuste üleminekul ei kohaldata üleminekujärgsele tolliprotseduuri kasutamisele esialgset tollimaksudest vabastust.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ülemineku korral kasutavad sama kalendrikuu jooksul ajutise importimise tolliprotseduuri koos tollimaksudest osalise vabastusega mõlemad isikud, tasub selle kalendrikuu jooksul tasumisele kuuluvad tollimaksud esialgne ajutise importimise loa omanik.
Kui tollivõlg tekib ajutiselt imporditud kauba suhtes, makstakse määratud tollimaksude summalt käesoleva seadustiku § 157 lõike 6 alusel kehtestatud tasandusintressi.
Kui seoses importkaubaga on tekkinud tollivõlg, võetakse tollivõlast tuleneva maksusumma määramisel aluseks importkauba liik, väärtus ja kogus ajutise importimise tollideklaratsiooni aktsepteerimise päeval.
Kui tollivõla on põhjustanud mõni muu asjaolu kui kaubale ajutise importimise tolliprotseduuri rakendamine koos tollimaksudest osalise vabastusega, on tollivõlast tulenev maksusumma võrdne vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1 arvutatud maksusumma ja käesoleva seadustiku § 178 alusel tasumisele kuuluva maksusumma vahega.
Välistöötlemise tolliprotseduur võimaldab Eesti kaupa töötlemiseks ajutiselt välja vedada ja lubada töötlemisel saadud tooted vabasse ringlusse impordimaksudest täieliku või osalise vabastusega, välja arvatud käesoleva seadustiku §-des 189-194 ettenähtud standardvahetussüsteemi reguleerivates sätetes ja §-s 158 nimetatud juhtudel.
Eesti kauba ajutisel väljaveol tasutakse ekspordimaksud ja rakendatakse kaubanduspoliitilisi meetmeid, samuti tuleb teostada Eesti kauba tolliterritooriumilt väljaveo puhul ettenähtud tolliformaalsused.
Ajutiselt väljaveetud kaup on kaup, mille suhtes rakendatakse välistöötlemise tolliprotseduuri.
Töötlemistoimingud on käesoleva seadustiku § 149 lõike 4 punktides 1-3 loetletud toimingud.
Välistöötlemise tolliprotseduuri rakendamise eeskirja kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Eesmärgipärase kasutamise tõttu lubati see enne väljavedu vabasse ringlusse impordimaksudest täieliku vabastusega, kuni kaup vastab sellise vabastuse tingimustele.
Tollieeskirjadega võib kehtestada erandeid käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatust.
Tolliamet või tema poolt volitatud tolliasutus väljastab loa välistöötlemise tolliprotseduuri kasutamiseks (edaspidi välistöötlemise luba) töötlemistoiminguid korraldava isiku taotluse alusel, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul.
Eesti kauba korral käesoleva seadustiku §-de 41-45 tähenduses võib väljastada välistöötlemise loa mõnele teisele isikule, kui kaup töötlemise tulemusena muutub väljaspool Eestit saadud või toodetud kauba osaks, mis veetakse sisse kompensatsioonitootena, ning kui selle tolliprotseduuri kasutamine aitab edendada väljaveetava kauba müüki, kahjustamata sisseveetud kompensatsioonitootega identset või sarnast toodet valmistavate Eesti tootjate olulisi huve.
Võimalik kindlaks teha, et kompensatsioonitoode on saadud ajutiselt väljaveetud kauba töötlemisel.
Selle väljastamine ei kahjusta Eesti tootjate olulisi huve.
Tolliamet või tema poolt volitatud tolliasutus võib välistöötlemise loa väljastamisest keelduda käesoleva seadustiku § 122 lõikes 3 sätestatud juhtudel.
Toll määrab tähtaja, mille jooksul tuleb kompensatsioonitoode tolliterritooriumile taassissevedada.
Välistöötlemise loa omaniku põhjendatud taotluse alusel võib toll tähtaega pikendada.
Muu Eesti isik tingimusel, et ta on saanud välistöötlemise loa omanikult selleks nõusoleku tollieeskirjades ettenähtud korras.
Kompensatsioonitoodet ei vabastata impordimaksudest täielikult või osaliselt, kui välistöötlemise tolliprotseduuriga seonduvad kohustused on täitmata ja see mõjutab oluliselt tolliprotseduuri rakendamist.
Käesoleva seadustiku §-s 180 sätestatud täieliku või osalise vabastuse korral tasumisele kuuluvate impordimaksude arvutamisel lahutatakse vabasse ringlusse lubatud kompensatsioonitootelt tasumisele kuuluvast impordimaksude summast see impordimaksude summa, mis tuleks tasuda kompensatsioonitoote vabasse ringlusse lubamise päeval ajutiselt väljaveetud kaubalt, kui see veetakse sisse riigist, kus toimus töötlemine või viimane töötlemistoiming.
Vabasse ringlusse lubatud kompensatsioonitootelt tasumisele kuuluvast impordimaksude summast lahutatava impordimaksude summa arvutamisel võetakse aluseks kauba liik ja kogus selle välistöötlemise tollideklaratsiooni aktsepteerimise päeval ning kauba väärtus kompensatsioonitoote vabasse ringlusse lubamise tollideklaratsiooni aktsepteerimise päeval.
Ajutiselt väljaveetud kauba väärtuse arvutamisel võetakse arvesse käesoleva seadustiku § 57 lõike 2 punkt 1, aga kui väärtust ei ole sellisel viisil võimalik määrata, on selleks kompensatsioonitoote tolliväärtuse ja töötlemiskulude vastavalt määratud vahe.
Nende kulude loetelu, mida lahutatava summa arvutamisel arvesse ei võeta, kehtestatakse tollieeskirjadega.
Kui ajutiselt väljaveetud kaup on enne välistöötlemise tolliprotseduuri rakendamist selle eesmärgipärase kasutamise tõttu lubatud vabasse ringlusse vähendatud maksumääraga ja kuni on täidetud vähendatud maksumäära rakendamise tingimused, on lahutatavaks summaks impordimaksude summa, mis kauba vabasse ringlusse lubamise päeval tegelikult tasuti.
Kui ajutiselt väljaveetud kaup vastab selle eesmärgipärase kasutamise tõttu tingimustele, mille puhul kaupa võib vabasse ringlusse lubada impordimaksude vähendatud või nullmääraga, rakendatakse seda maksumäära juhul, kui kaubaga tehtud toimingud on kooskõlas eesmärgipärase kasutamisega.
Kui kompensatsioonitootele võib kohaldada käesoleva seadustiku § 38 lõike 3 punktides 4 ja 5 nimetatud tariifseid soodusmeetmeid ning kui nimetatud meetmeid võib kohaldada kaubale, millel on ajutiselt väljaveetud kaubaga sama tariifne klassifikatsioon, on vabasse ringlusse lubatud kompensatsioonitootelt tasumisele kuuluvast impordimaksude summast lahutatava impordimaksude summa arvutamisel aluseks olevaks impordimaksu määraks see, mida rakendataks, kui ajutiselt väljaveetud kaup vastaks tariifse soodusmeetme kohaldamise tingimustele.
Käesoleva paragrahviga ei piirata nende Eesti Vabariigi ja välisriikide vahelist kaubandust reguleerivate sätete kohaldamist, mis näevad ette teatava kompensatsioonitoote vabastamise impordimaksudest.
Kui töötlemistoiminguks on ajutiselt väljaveetud kauba parandamine ja kui on tõendatud, et kaup parandati tasuta lepingulise või seadusjärgse garantiikohustuse alusel või tootmisdefekti tõttu, lubatakse kaup vabasse ringlusse impordimaksudest täieliku vabastusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut ei kohaldata, kui defekt võeti arvesse kauba esmakordsel vabasse ringlusse lubamisel.
Kui töötlemistoiminguks on ajutiselt väljaveetud kauba parandamine tasu eest, võetakse impordimaksudest käesoleva seadustiku §-s 180 sätestatud osalise vabastuse korral kompensatsioonitootelt tasumisele kuuluva maksusumma määramisel aluseks selle toote liik, väärtus ja kogus vabasse ringlusse lubamise tollideklaratsiooni aktsepteerimise päeval.
Tolliväärtusena arvestatakse summat, mis on võrdne parandamiskuluga, kui nimetatud kulu moodustab kogu välistöötlemise loa omaniku poolt parandamise eest makstava tasu ning välistöötlemise loa omaniku ja töötleja vaheline sõltuvus ei ole seda mõjutanud.
Vastavalt käesoleva seadustiku §-des 189-194 ettenähtud tingimustele võimaldab standardvahetussüsteem asendada kompensatsioonitoote imporditud tootega (edaspidi asendustoode).
Toll ei luba standardvahetussüsteemi kasutada, kui töötlemistoiminguks on Eesti kauba parandamine.
Kompensatsioonitootele kohaldatavad sätted kehtivad ka asendustoote suhtes, välja arvatud käesoleva seadustiku §-s 194 nimetatud juhtudel.
Toll lubab tollieeskirjades ettenähtud tingimustel asendustoote sisse vedada enne ajutiselt väljaveetava kauba väljavedu (edaspidi eelnev sissevedu).
Asendustootel peab olema sama tariifne klassifikatsioon, kaubanduslik kvaliteet ja samad tehnilised näitajad kui ajutiselt väljaveetud kaubal pärast parandamist.
Kui ajutiselt väljaveetud kaupa on enne väljavedu kasutatud, peab ka asendustoode olema kasutatud.
Asendustoode ei pea olema kasutatud, kui see tarnitakse tasuta lepingulise või seadusjärgse garantiikohustuse alusel või tootmisdefekti tõttu.
Standardvahetussüsteemi lubatakse kasutada juhul, kui tollil on võimalik kontrollida, et käesoleva seadustiku §-s 190 ettenähtud tingimused on täidetud.
Eelnevalt sisseveetud kauba korral tuleb väljaveetav kaup ajutiselt välja vedada kahe kalendrikuu jooksul asendustoote vabasse ringlusse lubamise tollideklaratsiooni aktsepteerimise päevast arvates.
Toll võib põhjendatud juhul asjaomase isiku taotluse alusel käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaega pikendada.
Kui eelnevalt sisseveetud kauba korral kohaldatakse käesoleva seadustiku §-s 186 sätestatut, võetakse vabasse ringlusse lubatud kompensatsioonitootelt tasumisele kuuluvast impordimaksude summast lahutatava impordimaksude summa määramisel aluseks kauba liik, kogus ja väärtus, mis oleks ajutiselt väljaveetud kaubal olnud välistöötlemise tollideklaratsiooni aktsepteerimise päeval.
Standardvahetussüsteemi puhul ei kohaldata käesoleva seadustiku § 182 lõikes 2 ja § 183 lõike 1 punktis 2 sätestatut.
Välistöötlemise tolliprotseduuri kasutatakse ka mittetariifsete kaubanduspoliitiliste meetmete rakendamisel.
Ekspordi tolliprotseduur võimaldab Eesti kaupa välja vedada.
Ekspordi tolliprotseduuril tuleb teostada väljaveo puhul ettenähtud tolliformaalsused ja tasuda ekspordimaksud.
Tolliformaalsused algavad tollideklaratsiooni esitamisega tollile ja lõpevad pädevas tolliasutuses märke tegemisega tollideklaratsioonile kauba vabastamise kohta tollijärelevalve alt.
Ekspordi tolliprotseduuril rakendatakse kaubanduspoliitilisi meetmeid.
Väljaveetava Eesti kauba suhtes rakendatakse ekspordi tolliprotseduuri, välja arvatud kaup, mille suhtes rakendatakse välistöötlemise tolliprotseduuri.
Ekspordi tollideklaratsioon esitatakse eksportija asukoha järgsele tolliasutusele või kauba muu väljaveo korral pakkimis- või laadimiskoha tolliasutusele, kui tollieeskirjades ei ole ette nähtud teisiti.
Ekspordiks deklareeritud kaup tuleb välja vedada 15 kalendripäeva jooksul tollideklaratsiooni aktsepteerimise päevast arvates, kui tollieeskirjades ei ole ette nähtud teisiti.
Selle tähtaja ületamise korral peab deklarant viie kalendripäeva jooksul taotlema tollis tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamist või kauba väljaveo tähtaja pikendamist kuni kümne kalendripäeva võrra.
Kauba väljaveo ja nõutavate tolliformaalsuste eest vastutab deklarant.
Ekspordi tolliprotseduuri rakendamise eeskirja kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Ekspordi tolliprotseduuri rakendatakse tingimusel, et kaup veetakse välja samas seisundis, mis sellel oli ekspordi tollideklaratsiooni aktsepteerimise päeval.
Eesti kauba suhtes rakendatakse selle vabatsooni toimetamisest tulenevalt tavaliselt niisuguse kauba ekspordi tolliprotseduuriga kaasnevaid meetmeid, kui see on tollieeskirjades ette nähtud.
Eesti kauba suhtes rakendatakse selle vabalattu toimetamisest tulenevalt tavaliselt niisuguse kauba ekspordi tolliprotseduuriga kaasnevaid meetmeid, kui see on tollieeskirjades ette nähtud.
Vabariigi Valitsuse korraldusega võib tolliterritooriumil paiknevas sadamas, lennujaamas või vahetult tollipiiriäärses transpordisõlmes luua vabatsooni või asutada vabalao.
Vabatsoon luuakse ja vabaladu asutatakse tähtajaliselt.
Vabatsoon luuakse territooriumil, kus toimub majandustegevus ning on olemas vabatsooni loomiseks vajalikud eeldused: ehitised, teed, infrastruktuur, tootmis-, töötlemis- ja ladustamisvõimalused, eraldatus muust tolliterritooriumist ning valvesüsteem.
Vabaladu asutatakse ehitises, kus toimub majandustegevus ning on olemas vabalao asutamiseks vajalikud eeldused: infrastruktuur, tootmis-, töötlemis- ja ladustamisvõimalused ning valvesüsteem.
Vabatsooni loomiseks ja vabalao asutamiseks on vajalik vabatsooni territooriumi ja vabalao ehitise seadusliku valdaja ja omaniku, kui omanik ei ole valdaja, kirjalik nõusolek.
Mitme valdaja ja omaniku korral, kui omanik ei ole valdaja, on vajalik nende kõigi kirjalik nõusolek.
Vabariigi Valitsuse korralduses märgitakse vabatsooni geograafilised piirid ja seal paiknevad ehitised ning vabalaona määratletud ehitised.
Ehitiste rajamiseks vabatsoonis peab olema tolli eelnev luba.
Vabatsoon ümbritsetakse püsiva piirdega.
Vabariigi Valitsuse korralduses märgitakse vabatsooni või vabalao sisse- ja väljapääsud.
Vabatsooni ja vabalao tegevuse korra ning vabatsoonis ja vabalaos oleva kauba hoidmise eeskirja kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Järelevalvet vabatsooni piiride ja vabatsooni ning vabalao sisse- ja väljapääsude üle teostab toll.
Vabatsooni piiril, vabatsoonis ja vabalaos toimuva tollikontrolli eeskirja kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Toll võib kontrollida vabatsooni või vabalattu sisenevaid ja sealt väljuvaid isikuid ning veokeid.
Toll võib keelata juurdepääsu vabatsooni või vabalattu ja tegutsemise vabatsoonis või vabalaos isikutele, kes ei suuda tagada tollieeskirjade nõuetekohast järgimist.
Toll võib kontrollida kaupa, mida vabatsooni või vabalattu või sealt välja toimetatakse ning mida seal hoitakse.
Tolli määratud isik esitab tollile või hoiab tollile kättesaadavana koopia veodokumendist, mis on vabatsooni või vabalattu või sealt välja toimetatava kaubaga kaasas.
Vabatsoonis või vabalaos hoitav kaup peab olema igal ajal tollile kättesaadav.
Vabatsooni või vabalattu võib toimetada käesoleva seadustiku § 198 lõike 1 punktis 2 ja lõike 2 punktis 2 nimetatud Eesti kaupa, muud Eesti kaupa, kui sellega ei raskendata oluliselt tollikontrolli teostamist või ei muudeta seda võimatuks, ning välisriigi kaupa.
Toll võib nõuda, et ohtlik kaup, teist kaupa rikkuda võiv või muudel põhjustel erilisi hoiutingimusi nõudev kaup tuleb toimetada spetsiaalselt selle hoidmiseks kohandatud ehitisse.
Tollile ei pea esitama vabatsooni või vabalattu toimetatavat kaupa ega selle kohta tollideklaratsiooni, välja arvatud, kui toll soovib kaupa kontrollida.
Selle suhtes rakendatakse tavaliselt niisuguse kauba ekspordi tolliprotseduuriga kaasnevaid meetmeid.
Toll võib nõuda, et tollile teatataks kaubast, millelt kuuluvad tasumisele ekspordimaksud või mille suhtes rakendatakse ekspordi tolliprotseduuriga kaasnevaid meetmeid.
Isiku taotluse alusel kinnitab toll sertifikaadiga vabatsooni või vabalattu toimetatud kauba tollistaatuse.
Kauba hoidmine vabatsoonis või vabalaos ei ole ajaliselt piiratud.
Vabariigi Valitsus võib määrusega kehtestada käesoleva seadustiku § 198 lõike 1 punktis 2 ja lõike 2 punktis 2 nimetatud Eesti kauba vabatsoonis või vabalaos hoidmise tähtajad.
Tollieeskirjades ettenähtud tingimustel on vabatsoonis või vabalaos lubatud tootmis-, kaubandus- või teenindustegevus.
Nimetatud tegevusest tuleb tollile eelnevalt teatada ja Tolliametilt või tema poolt volitatud tolliasutuselt eelnevalt tootmis-, kaubandus- või teenindustegevuse luba saada.
Toll võib vabatsoonis või vabalaos lubatud tegevusele teatavaid keelde või piiranguid kehtestada kauba liiki või tollikontrolli nõudeid arvestades.
Kui tootmis-, kaubandus- või teenindustegevuse loaga kaasnevalt soovitakse saada riigiabi konkurentsi reguleeriva seaduse tähenduses, esitab toll enne nimetatud loa väljastamist rahandusministrile riigiabi andmise loa taotluse.
Tootmis-, kaubandus- või teenindustegevuse luba väljastatakse pärast asjassepuutuva riigiabi andmise loa saamist.
Hävitada tollijärelevalve all vastavalt käesoleva seadustiku §-le 216, kui asjaomane isik annab tollile kogu vajaliku informatsiooni.
Vabatsooni või vabalattu toimetatud välisriigi kaubaga võib selle vabatsoonis või vabalaos hoidmise ajal teha ilma tolli eelneva loata käesoleva seadustiku § 144 lõikes 1 nimetatud toiminguid.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2-4 nimetatud tolliprotseduuride rakendamise eeskirjades võib ette näha vabatsooni ja vabalao toimimise ning seal kauba üle tollijärelevalve teostamise erisustest tulenevad sätted.
Käesoleva seadustiku § 198 lõike 1 punktis 2 ja lõike 2 punktis 2 nimetatud Eesti kaubaga võib tolli loata teha ainult § 144 lõikes 2 ettenähtud toiminguid.
Välisriigi kaupa ja käesoleva seadustiku § 198 lõike 1 punktis 2 ja lõike 2 punktis 2 nimetatud Eesti kaupa ei tohi vabatsoonis või vabalaos tarbida ega kasutada §-des 205 ja 206 sätestatu kohaldamiseta.
Tollieeskirjades võib ette näha sellise kauba tarbimist või kasutamist, mis lubatakse vabasse ringlusse või imporditakse ajutiselt impordimaksude tasumise või kaubanduspoliitiliste meetmete rakendamiseta.
Sellisel juhul ei nõuta vabasse ringlusse lubamise või ajutise importimise tollideklaratsiooni, välja arvatud kauba maksustamisel tollitariifi kvootide või tollitariifi lagede piires.
Kauba jaemüük vabatsoonis ja vabalaos on keelatud, välja arvatud seal töötavate isikute toitlustamine.
Vabatsoonis ja vabalaos on keelatud selliste teenuste osutamine, mis ei ole otseselt seotud vabatsoonis või vabalaos asuva kauba või vabatsooni või vabalao tegevusega.
Vabatsoonis või vabalaos kaupa ladustavad, töötlevad, müüvad või ostvad isikud peavad laoarvestust tolli kinnitatud vormi kohaselt.
Kaup kantakse laoarvestusse kohe, kui asjaomane isik on selle territooriumile või ehitisse toonud.
Laoarvestus peab võimaldama tollil kaupa identifitseerida ja kajastama kauba liikumist.
Kauba ümberlaadimisel vabatsoonis peavad selle toiminguga seotud dokumendid olema tollile kättesaadavad.
Ümberlaaditava kauba lühiajalist ladustamist loetakse ümberlaadimise lahutamatuks osaks.
Vabatsooni või vabalao tegevus lõpeb tähtaja lõppemisel või tegevus lõpetatakse Vabariigi Valitsuse korraldusega ennetähtaegselt, kui vabatsoon või vabaladu ei vasta enam tollieeskirjades ettenähtud nõuetele või neid nõudeid enam ei täideta.
Toimetada mujale tolliterritooriumile.
Kaubale, mis on toimetatud mujale tolliterritooriumile, välja arvatud kaup, mis toimetatakse vabatsoonist välja mere- või õhuteed mööda sellele tolliprotseduuri rakendamata, kohaldatakse käesoleva seadustiku §-des 63-83 sätestatut.
Eelmist lauset ei kohaldata käesoleva seadustiku §-des 74-77, 82 ja 83 sätestatule Eesti kaupa käsitlevas osas.
Kui välisriigi kauba suhtes on tekkinud tollivõlg ja selle kauba tolliväärtus põhineb kauba tegelikul hinnal, mis sisaldab kauba ladustamis- ja hoiukulusid selle vabatsoonis või vabalaos hoidmise ajal, ei arvestata selliseid kulusid tolliväärtuse määramisel, kui need on näidatud kauba tegelikust hinnast eraldi.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaubaga on vabatsoonis või vabalaos tehtud toiminguid käesoleva seadustiku § 144 tähenduses, on deklarandi taotluse alusel ja tingimusel, et sellised toimingud olid märgitud tootmis-, kaubandus- või teenindustegevuse loale, impordimaksude määramisel arvessevõetav kauba liik, väärtus ja kogus see, mis võetaks arvesse §-s 253 nimetatud ajal, kui kaubaga ei oleks selliseid toiminguid tehtud.
Tollieeskirjades võib ette näha erandeid käesolevast lõikest.
Vabatsooni või vabalattu toimetatud käesoleva seadustiku § 198 lõike 1 punktis 2 ja lõike 2 punktis 2 nimetatud Eesti kaubale määratakse tollieeskirjades ettenähtud tollikäitlusviis, mille kohaselt kauba vabatsooni või vabalattu toimetamise korral rakendatakse tavaliselt niisuguse kauba ekspordi tolliprotseduuriga kaasnevaid meetmeid.
Kui kaup toimetatakse mujale tolliterritooriumile või sealt välja või selle suhtes rakendatakse tolliprotseduuri, võib käesoleva seadustiku § 202 lõikes 4 nimetatud sertifikaati kasutada selle kauba tollistaatuse tõendamiseks.
Käesoleva lõike punktis 1 nimetamata juhtudel välisriigi kaubaks.
Toll peab veenduma, et kauba vabatsoonist või vabalaost väljaveol või taasväljaveol järgitakse tollieeskirju.
Välisriigi kaupa võib tolliterritooriumilt taasväljavedada.
Kauba taasväljavedu hõlmab tollieeskirjades ettenähtud juhtudel väljaveetavale kaubale ettenähtud tolliformaalsuste teostamist, sealhulgas kaubanduspoliitiliste meetmete rakendamist.
Kauba taasväljaveost tuleb tollile eelnevalt teatada.
Toll keelab tollieeskirjades ettenähtud juhtudel taasväljaveo.
Kui tolliterritooriumil olevat majandusliku mõjuga tolliprotseduurile allutatud kaupa soovitakse taasväljavedada, esitatakse tollideklaratsioon ja kohaldatakse käesoleva seadustiku § 196 lõikes 3 sätestatut.
Välisriigi kaupa võib tolli nõusolekul hävitada tollijärelevalve all.
Kauba hävitamisest tollijärelevalve all tuleb tollile eelnevalt teatada.
Selleks esitab kauba valdaja tollile kirjaliku põhjendatud taotluse, mis on kooskõlastatud kauba omanikuga.
Kauba hävitamine tollijärelevalve all toimub kauba valdaja kulul.
Kauba tollijärelevalve all hävitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Kauba tollijärelevalve all hävitamise tagajärjel tekkinud jäätmetele määratakse välisriigi kaubale ettenähtud tollikäitlusviis.
Jäätmed jäävad tollijärelevalve alla käesoleva seadustiku § 63 lõikes 2 sätestatud ajani.
Välisriigi kauba võib tolli nõusolekul üle kanda riigi omandisse.
Kauba riigi omandisse ülekandmine toimub kauba valdaja kulul.
Kauba riigi omandisse ülekandmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Tolliterritooriumilt väljatoimetatav kaup kuulub tollijärelevalve alla.
Toll võib seda kaupa kontrollida.
Kauba tolliterritooriumilt väljatoimetamine toimub tolliformaalsusi teostades.
Kaup viiakse tolliterritooriumilt välja vajaduse korral kohustuslikku tollitrassi kasutades ja tolli määratud tingimustel.
Kauba sisseveo registreerimist või deklareerimist tõendava dokumendi, mille on väljastanud selle välisriigi toll, kuhu Eestist saadetud kaup deklareeriti.
Maksuseadustega määratakse juhud, millal kaup vabastatakse impordi- või ekspordimaksudest selle deklareerimisel vabasse ringlusse lubamise või ekspordi tolliprotseduurile.
Impordi- või ekspordimaksudest vabastatud kaup loetakse tolliterritooriumile tollisoodustusega sisseveetud või tolliterritooriumilt tollisoodustusega väljaveetud kaubaks.
Tollisoodustusega sisse- või väljaveetud kaupa võib kasutada ainult neil eesmärkidel, milleks tollisoodustused on kehtestatud.
Sellise kauba kasutamine teistel eesmärkidel on lubatud ainult pärast uuest kasutuseesmärgist tulenevate tolliformaalsuste teostamist ning impordi- või ekspordimaksude tasumist.
Tollisoodustust võimaldatakse tingimusel, et soodustuse saamise õigus on deklarandil või kaudse esindamise korral isikul, kelle eest tollideklaratsioon esitati.
Tolliterritooriumilt ekspordi tolliprotseduuriga väljaveetud Eesti kaup, mis on sinna kolme kalendriaasta jooksul väljaveo päevast arvates eksportijale tagasi toodud ning vabasse ringlusse lubatud, vabastatakse asjaomase isiku taotluse alusel tollimaksudest.
Põhjendatud juhul võib toll kolmeaastast tähtaega pikendada.
Kui tagasitoodud kaup oli enne tolliterritooriumilt väljavedu lubatud vabasse ringlusse nimetatud tollimaksude vähendatud või nullmääraga selle eesmärgipärase kasutamise tõttu, vabastatakse kaup tollimaksudest siis, kui see tuuakse tagasi samal eesmärgil kasutamiseks.
Kui kauba sisseveo eesmärk ei ole enam sama, vähendatakse tasumisele kuuluvat impordimaksude summat sellise summa võrra, mis tasuti kaubalt selle esmakordsel vabasse ringlusse lubamisel.
Tagasimakset ei tehta, kui viimatinimetatud summa ületab summat, millega oli vabasse ringlusse lubamisel maksustatud tagasitoodud kaup.
Tagasitoodud kauba tollimaksudest vabastamise juhtude loetelu ja korra kehtestab rahandusminister määrusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 ettenähtud vabastust tollimaksudest ei kohaldata välistöötlemise tolliprotseduuril tolliterritooriumilt väljaveetud kaubale, välja arvatud juhul, kui selle kauba seisund pärast väljavedu ei muutu.
Käesoleva seadustiku §-s 220 sätestatud vabastus tollimaksudest antakse siis, kui kaup tuuakse tagasi samas seisundis, mis sellel oli väljaveol.
Muutunud seisundis kauba tollimaksudest vabastamise juhtude loetelu kehtestatakse tagasitoodud kauba tollimaksudest vabastamise juhtude loetelus ja korras.
Pärast seestöötlemise tolliprotseduuri väljaveetud või taasväljaveetud kompensatsioonitoote korral järgitakse käesoleva seadustiku §-des 220 ja 221 sätestatut.
Tagasitoodud kompensatsioonitootelt seaduse alusel tasumisele kuuluv impordimaksude summa määratakse seestöötlemise tolliprotseduuri reguleerivate sätete alusel, kusjuures taasväljaveo päev loetakse vabasse ringlusse lubamise päevaks.
Käesoleva paragrahvi punktis 1 nimetatud saadustest Eestis registreeritud kalatöötlemislaevade või laevaregistrisse kantud ja Eesti lippu kandvate kalatöötlemislaevade pardal saadud või toodetud kaup.
Toll ei kontrolli Eesti Vabariigi kaitsejõudude teenistusülesandeid täitvaid sõjalaevu, sõjalennukeid ja muud sõjatehnikat, piirivalve teenistusülesandeid täitvaid ujuvvahendeid ja õhusõidukeid ning päästemeeskondade teenistusülesandeid täitvaid veokeid ja tehnikat, samuti teenistusülesandeid täitva isikkoosseisu asju, kui tollil ei ole alust arvata, et seal leidub kaupa, mis ei ole mõeldud tarbevaruks.
Tollipiiri ületamise deklareerib üksuse ülem tollile tollieeskirjades ettenähtud korras.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata juhtudel allutatakse kaitsejõudude, piirivalve ja päästemeeskondade veokid, kaup ning isikkoosseisu asjad lihtsustatud korras tollikontrollile.
Kaitsejõudude, piirivalve ja päästemeeskondade veokite, kauba ning isikkoosseisu asjade tolliformaalsuste korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Tollieeskirjade nõuetekohase järgimise eest vastutab tollipiiri ületava kaitsejõudude või piirivalveüksuse või päästemeeskonna ülem.
Välisriikide sõjalaevade, -lennukite ja muude sõjamasinate, päästemeeskondade veokite ja tehnika, samuti välisriikide relvajõudude liikmetele, tsiviilkoosseisule ja ülalpeetavatele ning päästemeeskondade liikmetele kuuluvate asjade tollikontroll toimub vastavalt tollieeskirjadele või välislepingu alusel.
Välisriikide diplomaatiliste esinduste, konsulaarasutuste ja erimissioonide ametialaseks kasutamiseks ettenähtud kaup on vabastatud impordi- või ekspordimaksudest, kui Eesti vastavad esindused ja asutused saavad nendes välisriikides samasuguse soodustuse.
Rahvusvaheliste organisatsioonide esinduste ametialaseks kasutamiseks ettenähtud kaup on vabastatud impordi- või ekspordimaksudest.
Välisriikide diplomaatiliste esinduste, konsulaarasutuste, erimissioonide ja rahvusvaheliste organisatsioonide esinduste üle tollipiiri toimetatava või toimetatud ametialaseks kasutamiseks ettenähtud kauba tolliformaalsuste korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Üle tollipiiri toimetatud või toimetatavat diplomaatilist posti ja konsulaarsaadetisi ei avata ega peeta kinni.
Kui tõsised põhjused sunnivad oletama, et konsulaarsaadetiste hulgas on kaupa, mida ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud, on tollil õigus paluda, et adressaat või lähetajariigi volitatud isik avaks saadetise tolliametniku juuresolekul.
Saadetise avamisest keeldumise korral saadetakse see lähetaja kulul lähteriiki tagasi.
Diplomaatiline post ja konsulaarsaadetised võivad sisaldada üksnes ametialaseks kasutamiseks ettenähtud dokumente ja kaupa.
Diplomaatiline post ja konsulaarsaadetised tuleb tähistada hästi nähtavate, nende sisule viitavate väliste märkidega.
Diplomaatilise posti ja konsulaarsaadetiste kohta koostatakse ning esitatakse tollile diplomaatilise posti ja konsulaarsaadetiste deklaratsioon, millele kirjutab alla diplomaat.
Välisriikide diplomaatiliste esinduste, konsulaarasutuste, erimissioonide ja rahvusvaheliste organisatsioonide esinduste diplomaatilisele personalile, haldustöötajatele ning nende perekonnaliikmetele kohaldatakse välislepingutega sätestatud tollisoodustusi.
Välisriikide diplomaatiliste esinduste, konsulaarasutuste, erimissioonide ja rahvusvaheliste organisatsioonide esinduste diplomaatilise personali, haldustöötajate ning nende perekonnaliikmete poolt üle tollipiiri toimetatava või toimetatud isiklikuks kasutamiseks ettenähtud kauba tolliformaalsuste korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Üle tollipiiri pärija käsutusse toimetatavat pärandvara ei maksustata impordi- või ekspordimaksudega, kui maksuseadustega ei ole ette nähtud teisiti.
Vara, mis on olnud ümberasuja omandis üle kuue kalendrikuu ja mis toimetatakse üle tollipiiri seoses alaliselt elama asumisega, ei maksustata tollile esitatud vastavasisulise taotluse alusel impordi- või ekspordimaksudega, kui maksuseadustega ei ole ette nähtud teisiti.
Ümberasuja vara võib üle tollipiiri toimetada 12 kalendrikuu jooksul taotluse esitamise päevast arvates.
Ümberasuja on alalise elukoha vahetusega seoses Eestist lahkuv isik või Eestisse alaliselt elama asuv pidevalt üle 12 kalendrikuu välisriigis residendina elanud isik.
Pärandvara ja ümberasuja vara maksustatakse impordi- või ekspordimaksudega, kui vara olemusest ja kogusest ilmneb, et tegemist on kaubanduslikul eesmärgil sisse- või väljaveetava kaubaga.
Pärandvara ja ümberasuja vara määratlemise ning tolliformaalsuste korra kehtestab rahandusminister määrusega.
Üle tollipiiri toimetatavat valuutat ja väärtpabereid ei maksustata impordi- või ekspordimaksudega.
Valuuta ja väärtpaberite tolliformaalsuste korra kehtestab rahandusminister määrusega.
Kui vastavalt tollieeskirjadele nõuab toll tollivõla tasumise kindlustamiseks tagatise esitamist, esitab selle isik, kellel on tekkinud või võib tekkida tollivõlg.
Toll nõuab ühe tagatise esitamist ühe tollivõla eest.
Toll võib lubada, et tagatise esitab kolmas isik selle isiku eest, kellelt tagatise esitamist nõutakse.
Tagatise esitamist ei nõuta, kui isikuks, kellel on tekkinud või võib tekkida tollivõlg, on riigi-, valla- või linnaasutus.
Toll võib tagatise esitamise nõudest loobuda, kui tollivõlast tulenev maksusumma ei ületa 8000 krooni.
Tagatise esitamise, kasutamise ja vabastamise korra ning tagatissumma määramise metoodilised alused kehtestab rahandusminister määrusega.
Kui vastavalt tollieeskirjadele on tagatise esitamise kohustus valikuline, otsustab tagatise esitamise kohustuse toll.
Toll nõuab tagatise esitamist, kui tekkinud või tekkida võiva tollivõla tasumine ettenähtud tähtaja jooksul ei ole kindlustatud.
Kui nimetatud tagatist ei nõuta, võib toll käesoleva seadustiku § 230 lõikes 1 nimetatud isikult nõuda kirjaliku kohustuse esitamist tollivõla tasumiseks tolli esimesel nõudmisel.
Tolli otsus tagatist mitte nõuda tunnistatakse kehtetuks, kui isik, kelle suhtes toll otsuse tegi ja kes kirjutas alla kohustusele tasuda tollivõlg tolli esimesel nõudmisel, ei täida nimetatud kohustust.
Mis tahes ajal pärast seda, kui toll leiab, et tekkinud või tekkida võiva tollivõla tasumine ettenähtud tähtaja jooksul ei ole kindlustatud.
Käesoleva seadustiku § 230 lõigetes 1 ja 3 nimetatud isikute taotluse alusel lubab toll üldtagatise esitamist selliseks kaheks või enamaks toiminguks, mille suhtes tollivõlg on tekkinud või võib tekkida.
Käesoleva lõike punktis 1 nimetamata juhtudel tolli määratud suurima maksusummaga, mis tuleneb tekkinud või tekkida võivast ühest või mitmest tollivõlast.
Kui vastavalt tollieeskirjadele on tagatise esitamise kohustus valikuline ja toll nõuab tagatise esitamist, määrab toll tagatissumma suuruse selliselt, et see ei ületaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud summasid.
Vähendatud tagatissumma võib määrata isikule, kes kasutab pidevalt tolliprotseduure ning kellel on täidetud käesoleva seadustiku § 18 lõikes 2 sätestatud tingimused.
Tagatissumma minimaalsed määrad kehtestatakse käesoleva seadustiku § 230 lõikes 6 nimetatud korras ja metoodiliste aluste järgi.
Eesti isikule väljastatud käendaja kirjaliku kohustusena (käendusdokumendina).
Toll võib tagatisena aktsepteerida ka riigi kasuks seatud registerpanti või hüpoteeki asjaõigusseaduses (RT I 1993, 39, 590; 1999, 44, 509; 2001, 34, 185) või kommertspandi seaduses (RT I 1996, 45, 848; 49, õiend; 1997, 48, 774) sätestatud korras.
Käendaja võtab endale kirjaliku kohustuse tasuda tagatise esitajaga solidaarselt tolli esimesel nõudmisel tollivõlast tulenev maksusumma, mille tasumise kindlustamiseks tagatis esitati.
Käendaja peab olema Eesti isik, keda toll aktsepteerib.
Toll võib keelduda aktsepteerimast käendajat või tagatise liiki, kui ta leiab, et tollivõlast tuleneva maksusumma tasumine ettenähtud tähtaja jooksul ei ole kindlustatud.
Isik, kes peab tagatise esitama, võib valida käesoleva seadustiku §-s 234 nimetatud tagatise liikide vahel.
Toll võib keelduda aktsepteerimast esitatud tagatist või selle liiki, kui see on vastuolus tolliprotseduuri reguleerivate sätetega.
Toll võib nõuda, et valitud tagatise liiki kasutatakse kindlaksmääratud tähtaja jooksul.
Toll keeldub aktsepteerimast esitatud tagatist, kui ta leiab, et see ei kindlusta tollivõlast tuleneva maksusumma tasumist.
Käesoleva seadustiku § 234 lõikes 2 nimetatud tagatise aktsepteerimisest võib toll keelduda, kui ta leiab, et tagatis ei ole hõlpsasti realiseeritav või selle aktsepteerimine toob kaasa tarbetuid halduskulusid või tagatissumma ei ületa 1 000 000 krooni.
Kui toll teeb kindlaks, et esitatud tagatis ei ole piisav või ei kindlusta enam tollivõla tasumist ettenähtud tähtaja jooksul, nõuab toll käesoleva seadustiku § 230 lõikes 1 nimetatud isikult, et ta esitaks täiendava tagatise või asendaks esialgselt esitatud tagatise uuega.
Tagatist ei vabastata enne, kui tollivõlg, millest tuleneva maksusumma tasumise kindlustamiseks see esitati, on lõppenud või seda ei saa enam tekkida.
Kui tollivõlg on lõppenud või seda ei saa enam tekkida, vabastatakse tagatis asjaomase isiku taotluse alusel kümne kalendripäeva jooksul taotluse saamise päevast arvates.
Kui tollivõlg on tasutud osaliselt või see võib tekkida ainult osa suhtes sellest maksusummast, mille tasumine on kindlustatud, vabastatakse osa tagatisest põhjendatud juhul asjaomase isiku taotluse alusel käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul.
Tollil on õigus tollivõlast tuleneva maksusumma tähtpäevaks tasumata jätmise korral arvata tollivõlast tulenev maksusumma koos sellelt arvestatud intressiga maha deposiidist, nõuda see sisse käendajalt või saada tagatise realiseerimisel laekunud summast.
Tagatise kasutamisel nõutakse esmajärjekorras sisse tollivõlast tulenev maksusumma ja seejärel sellelt arvestatud intress.
Kauba suhtes, millelt kuuluvad tasumisele impordimaksud, rakendatakse ajutise importimise tolliprotseduuri koos impordimaksudest osalise vabastusega.
Tollivõlg tekib tollideklaratsiooni aktsepteerimise päevast.
Võlgnik on deklarant, kaudse esindamise korral samuti isik, kelle eest tollideklaratsioon esitati.
Kui tollideklaratsioon esitati ühe käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tolliprotseduuri rakendamiseks sellise informatsiooni põhjal, mille alusel jäid sisse nõudmata maksuseaduste alusel tasumisele kuuluvad maksud või osa nendest, on võlgnikuks ka isik, kes tollideklaratsiooni esitamiseks vajalikku informatsiooni andis ja kes teadis või oleks pidanud teadma, et see informatsioon oli ebaõige.
Vabatsoonis või vabalaos asuv kaup toimetatakse mujale tolliterritooriumile ebaseaduslikult.
Käesoleva paragrahvi kohaldamisel tähendab ebaseaduslik tolliterritooriumile toimetamine käesoleva seadustiku §-des 64-67 ja § 210 lõikes 2 sätestatu rikkumist.
Tollivõlg tekib kauba ebaseadusliku tolliterritooriumile toimetamise päevast.
Kauba omandas või hoiule võttis ja kauba omandamise või hoiulevõtmise ajal teadis või oleks pidanud teadma, et see kaup on tolliterritooriumile toimetatud ebaseaduslikult.
Kauba sisseveol tekib tollivõlg, kui kaup, millelt kuuluvad tasumisele impordimaksud, viiakse tollijärelevalve alt välja ebaseaduslikult.
Tollivõlg tekib kauba tollijärelevalve alt väljaviimise päevast.
Peab täitma kauba ajutisest ladustamisest või kaubale rakendatava tolliprotseduuri kasutamisest tulenevaid kohustusi.
Kaup loetakse ebaseaduslikult tollijärelevalve alt väljaviiduks ka juhul, kui kaup saab alusetult Eesti kauba tollistaatuse.
Ei täideta tingimust, mis on seotud kauba suhtes tolliprotseduuri rakendamisega või kaubalt tasumisele kuuluvate impordimaksude vähendatud või nullmäära rakendamisega kauba eesmärgipärase kasutamise tõttu, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhtudel.
Sellise kauba üleandmine, mille suhtes on kauba eesmärgipärase kasutamise tõttu kohaldatud tariifset sooduskohtlemist, teatamata sellest tollile enne kauba kasutamist ettenähtud eesmärgil, tingimusel, et kauba üleandja laoarvestusse tehakse üleandmise kohta märge.
Tollivõlg tekib päevast, mil kohustust, mille täitmata jätmine toob kaasa tollivõla tekkimise, enam ei täideta, või päevast, mil kauba suhtes rakendati tolliprotseduuri ja hiljem tehti kindlaks, et tegelikult ei täidetud tingimust, mille täitmine on kauba suhtes tolliprotseduuri rakendamise või selle eesmärgipärase kasutamise tõttu impordimaksude vähendatud või nullmäära rakendamise eelduseks.
Võlgnik on isik, kes peab vastavalt asjaoludele seoses kaubaga, millelt kuuluvad tasumisele impordimaksud, täitma kauba ajutise ladustamise või kauba suhtes rakendatava tolliprotseduuri kasutamisega seoses tekkivaid kohustusi või järgima tingimusi, mille täitmine on kauba suhtes selle tolliprotseduuri rakendamise eelduseks.
Kauba sisseveol tekib tollivõlg, kui kaupa, millelt kuuluvad tasumisele impordimaksud, tarbitakse või kasutatakse vabatsoonis või vabalaos tollieeskirjades ettenähtust erinevatel tingimustel.
Kui kaup kaob ja selle kadumist ei ole võimalik tollile rahuldavalt selgitada, võib toll lugeda kadunud kauba vabatsoonis või vabalaos tarbitud või kasutatud kaubaks.
Tollivõlg tekib päevast, mil kaupa tarbitakse või esmakordselt kasutatakse tollieeskirjades ettenähtust erinevatel tingimustel.
Võlgnik on isik, kes kaupa tarbis või kasutas, ning isik, kes selle tarbimises või kasutamises osales ja kes teadis või oleks pidanud teadma, et kaupa tarbiti või kasutati tollieeskirjades ettenähtust erinevatel tingimustel.
Kui toll loeb kadunud kauba kaubaks, mida on vabatsoonis või vabalaos tarbitud või kasutatud, ja käesolevat lõiget ei ole võimalik kohaldada, on tollivõla tasumise eest vastutavaks isikuks viimane tollile teada olev kauba valdaja.
Erandina käesoleva seadustiku §-st 240 ja § 242 lõike 1 punktist 1 ei loeta tollivõlga sisseveol tekkinuks, kui isik tõendab, et §-des 64-67 ja § 210 lõikes 2 sätestatust või kauba ajutisest ladustamisest või kaubale rakendatava tolliprotseduuri kasutamisest tulenevate kohustuste täitmata jätmise on põhjustanud kauba täielik hävimine või pöördumatu kahjustumine kauba liigi tõttu (loomulik kadu) või ettenägematu olukord, või on mittetäitmine toimunud tolli loal.
Käesoleva lõike kohaldamisel loetakse kaup pöördumatult kahjustunuks, kui seda ei saa enam kasutada.
Tollivõlga ei loeta sisseveol tekkinuks sellise kauba korral, mis on lubatud vabasse ringlusse impordimaksude vähendatud või nullmääraga kauba eesmärgipärase kasutamise tõttu, kui kaup on välja veetud või taasväljaveetud tolli loal.
Kui vastavalt käesoleva seadustiku § 244 lõikele 1 ei loeta eesmärgipärase kasutamise tõttu impordimaksude vähendatud või nullmääraga vabasse ringlusse lubatud kauba korral tollivõlga tekkinuks, käsitatakse hävimise tagajärjel tekkinud jäätmeid välisriigi kaubana.
Kui vastavalt käesoleva seadustiku §-dele 241 ja 242 on tekkinud tollivõlg kauba suhtes, mis on selle eesmärgipärase kasutamise tõttu lubatud vabasse ringlusse impordimaksude vähendatud määraga, siis lahutatakse kauba vabasse ringlusse lubamisel tasutud maksusumma tollivõlast tulenevast maksusummast.
Käesolevas paragrahvis sätestatut järgitakse, kui tollivõlg on tekkinud kauba tollijärelevalve all hävitamise tagajärjel tekkinud jäätmete suhtes.
Kauba väljaveol tekib tollivõlg, kui kaup, millelt kuuluvad tasumisele ekspordimaksud, veetakse tolliterritooriumilt välja tollideklaratsiooni alusel.
Kauba väljaveol tekib tollivõlg, kui kaup, millelt kuuluvad tasumisele ekspordimaksud, toimetatakse tolliterritooriumilt välja ilma tollideklaratsioonita.
Tollivõlg tekib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kauba tegeliku tolliterritooriumilt väljatoimetamise päevast.
Osales kauba tolliterritooriumilt väljatoimetamises ja teadis või oleks pidanud teadma, et tollideklaratsiooni ei esitatud, kuigi selle oleks pidanud esitama.
Kauba väljaveol tekib tollivõlg, kui ei täideta tingimust, mille kohaselt kaup lubati tolliterritooriumilt välja toimetada täieliku või osalise vabastusega ekspordimaksudest.
Tollivõlg tekib päevast, mil kaup jõuab mingisse teise sihtkohta kui see, mille korral kaup lubati tolliterritooriumilt välja toimetada ekspordimaksudest täieliku või osalise vabastusega.
Kui tollil ei ole võimalik seda päeva määrata, tekib tollivõlg päevast, mil möödub tollieeskirjades ettenähtud tähtaeg tõendite esitamiseks selle kohta, et vabastuse kohaldamist võimaldavad tingimused on täidetud.
Käesoleva seadustiku §-des 239-243 ja 247-249 nimetatud tollivõlg tekib ka selle kauba suhtes, mille sisse- või väljaveole on kehtestatud keelud või piirangud.
Tollivõlga ei teki võltsitud raha või narkootiliste ja psühhotroopsete ainete sisse- või väljaveol, kui nende sisse- või väljaveol rikutakse õigusaktidega kehtestatud korda.
Kui tollieeskirjades on ette nähtud tariifne sooduskohtlemine kauba liigi või eesmärgipärase kasutamise tõttu või osaline või täielik vabastus impordi- või ekspordimaksudest vastavalt käesoleva seadustiku §-dele 40, 118, 180 või 219-222, kohaldatakse tariifset sooduskohtlemist või osalist või täielikku vabastust ka juhtudel, mil tollivõlg on tekkinud vastavalt §-dele 240-243, 248 või 249, kui deklarandi käitumisest ei nähtu kuritegelik tehing või ilmne hooletus ja deklarant tõendab, et muud vabastuse kohaldamise tingimused on täidetud.
Kui ühest tollivõlast tuleneva maksusumma tasumise eest on vastutavad mitu isikut, vastutavad nad selle tasumise eest solidaarselt.
Impordi- või ekspordimaksudega maksustamisel määratakse tasumisele kuuluvad maksusummad selle maksuseaduse alusel, mida kohaldatakse päeval, mil kauba suhtes tekib tollivõlg, kui käesolevast seadustikust ei tulene teisiti.
Kui tollivõla tekkimise päeva ei ole võimalik täpselt määrata, võetakse maksustamisel kohaldatava seaduse määramisel arvesse kõige varasem päev, mil tolli arvates ilmnesid kauba suhtes tollivõla tekkimist põhjustavad asjaolud ning tollivõla olemasolu on kindlaksmääratav tolli käsutuses oleva informatsiooni alusel.
Kui tolli käsutuses olev informatsioon võimaldab kindlaks teha, et tollivõlg tekkis enne päeva, mil tema arvates tollivõla tekkimist põhjustavad asjaolud ilmnesid, määratakse tasumisele kuuluv impordi- või ekspordimaksude summa selle maksuseaduse alusel, mida oleks kohaldatud kõige varasemal päeval, mil tollivõla tekkimist on võimalik kindlaks teha.
Kui tollivõla tekkimise päeva või arvestuskande tegemise päeva edasilükkamine on põhjustanud alusetu tulu saamise, nõuab toll sisse intressi maksukorralduse seaduses sätestatud tingimustel ja korras.
Tollivõlg tekib kohas, kus toimuvad tollivõla tekkimist põhjustavad sündmused.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohta ei ole võimalik kindlaks määrata, loeb toll tollivõla tekkinuks kohas, kus tolli käsutuses oleva informatsiooni alusel on toimunud tollivõla tekkimist põhjustanud sündmused.
Vastava tolliprotseduuriga Eestisse toimetati.
Kui tolli käsutuses olev informatsioon võimaldab tollil kindlaks teha, et tollivõlg tekkis juba varem, kui kaup oli teises kohas, loetakse tollivõlg tekkinuks kohas, mida võib pidada kauba asukohaks kõige varasemal päeval, mil tollivõla tekkimist on võimalik kindlaks teha.
Välisriigis tariifse sooduskohtlemise võimaldamiseks välislepinguga ettenähtud dokumentide kinnitamine põhjustab tollivõla tekkimise, kui välislepinguga on sätestatud Eestist pärineva kauba sisseveol välisriiki kauba suhtes seal tariifse sooduskohtlemise kohaldamine ja kaup on saadud Eestis seestöötlemise tolliprotseduuri kasutamisega ning Eestist pärineva kauba osaks olev välisriigi kaup kuulub Eestis maksustamisele impordimaksudega.
Tollivõla tekkimise päevaks loetakse päev, mil toll aktsepteerib ekspordi tollideklaratsiooni.
Tollivõlast tulenev tasumisele kuuluv impordimaksude summa määratakse samadel tingimustel kui sellise tollivõla korral, mis tekib samal päeval asjassepuutuva kauba vabasse ringlusse lubamise tollideklaratsiooni aktsepteerimisel seestöötlemise tolliprotseduuri lõpetamiseks.
Tollivõlast tuleneva impordi- või ekspordimaksude summa (edaspidi maksusumma) arvutab toll välja kohe, kui ta on saanud vajalikud andmed.
Toll kannab väljaarvutatud maksusumma võlgniku kohustusena arvestusdokumentidesse või registreerib elektroonilise andmetöötluse vahendite kaudu (edaspidi arvestusse kandmine).
Tollivõlast tulenev maksusumma ei ületa 50 krooni.
Toll ei kanna arvestusse maksusummat, millest käesoleva seadustiku § 260 lõike 3 kohaselt ei teatata võlgnikule pärast ettenähtud tähtaja möödumist.
Maksusumma arvestusse kandmise, teatamise ja tasumise korra kehtestab rahandusminister määrusega.
Täiendavalt ilmnenud asjaolude arvestamiseks on tollil õigus korrigeerida määratud maksusummat omaalgatuslikult või asjaomase isiku taotluse alusel kolme kalendriaasta jooksul maksu määramise päevast arvates.
Kui tollivõlg on tekkinud tollideklaratsiooni aktsepteerimise tulemusena seoses tolliprotseduuri rakendamisega, välja arvatud ajutine importimine koos impordimaksudest osalise vabastusega, kantakse sellisest tollivõlast tulenev maksusumma arvestusse viivitamatult, kuid mitte hiljem kui teisel päeval kauba vabastamise päevale järgnevast päevast arvates.
Kui on esitatud tagatis, võib toll ühe sissekandena arvestusse kanda tolli määratud ajavahemiku jooksul vabastatud kaubalt tasumisele kuuluvate maksude kogusumma (edaspidi koondkanne).
Tolli määratud ajavahemik ei tohi ületada 31 kalendripäeva.
Toll teeb koondkande hiljemalt viiendal nimetatud ajavahemiku lõppemise päevale järgneval päeval.
Kui tollivõlg on tekkinud käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatust erinevatel tingimustel, kantakse sellest tulenev maksusumma arvestusse kahe päeva jooksul, arvates päevast, mil tollil on võimalik välja arvutada maksusumma ja määrata võlgnik.
Kui tollivõlast tulenev maksusumma ei ole kantud arvestusse või kui arvestusse on kantud tollivõla tekkimisel maksuseaduste alusel tasumisele kuuluvast maksusummast väiksem summa, kantakse tasumisele kuuluv või tasuda jääv maksusumma arvestusse kahe päeva jooksul, arvates päevast, mil toll sai sellest teada ning tollil oli võimalik välja arvutada tollivõla tekkimisel maksuseaduste alusel tasumisele kuuluv maksusumma ja määrata võlgnik (edaspidi järelkande tegemine).
Maksusumma ei ületa 50 krooni.
Toll teatab võlgnikule arvestusse kandmisest viivitamatult.
Toll ei pea võlgnikule arvestusse kandmisest teatama, kui tasumisele kuuluv maksusumma on deklareeritud tollideklaratsioonis ja selles märgitud maksusumma vastab tolli poolt väljaarvutatud maksusummale.
Sellisel juhul on kauba vabastamine samasuguse õigusliku mõjuga toiming nagu võlgnikule arvestusse kandmisest teatamine, välja arvatud käesoleva seadustiku § 258 lõikes 2 nimetatud juhul.
Pärast kolme kalendriaasta möödumist tollivõla tekkimise päevast ei teatata võlgnikule enam maksusummat, välja arvatud tollieeskirjade rikkumise asjas algatatud menetluse korral.
Vaide esitamise puhul pikeneb nimetatud tähtaeg vaidemenetluse aja võrra.
Maksusumma tasutakse tolliformaalsuste käigus tolli aktsepteeritud tollideklaratsiooni alusel.
Tollieeskirjades ettenähtud juhtudel ja korras võib toll maksusumma tasumise tähtaega pikendada.
Kui maksusumma tasumise aluseks ei ole tollideklaratsioon, tasutakse maksusumma viie kalendripäeva jooksul tollivõla tekkimise päevast arvates.
Kui isikul ei ole õigust käesoleva seadustiku §-des 263-267 ettenähtud soodustustele maksusumma tasumisel, tasutakse maksusumma selle teatamise päeval.
Koondkande tegemise korral käesoleva seadustiku § 258 lõikes 2 nimetatud tingimustel määratakse maksusumma tasumise tähtaeg käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korras.
Kui tehakse kindlaks, et asjaomane isik sai teate liiga hilja, tasumaks maksusummat ettenähtud tähtaja jooksul, pikendatakse tähtaega kuni 30 kalendripäeva võrra.
Toll võib võlgniku taotluse alusel tähtaega pikendada, kui tasumisele kuuluv maksusumma avastati tollideklaratsiooni järelkontrolli tulemusena.
Toll ei pikenda tähtaega rohkem, kui on võlgnikul vaja maksusumma tasumiseks.
Kui isikul on õigus käesoleva seadustiku §-des 263-267 ettenähtud soodustustele maksusumma tasumisel, tuleb maksusumma tasuda hiljemalt enne soodustustega seoses ettenähtud tähtaja või tähtaegade lõppemist.
Kui taotlus maksusumma vähendamiseks esitatakse vastavalt käesoleva seadustiku §-dele 275, 277 ja 278 või kui kaup on kinni peetud selle järgnevaks erikonfiskeerimiseks vastavalt § 272 punktile 3 või 4 või tollivõlg on tekkinud § 241 alusel ja võlgnikke on mitu, peatatakse vastavalt tollieeskirjadele võlgniku maksusumma tasumise kohustus.
Lihtsustatud tollideklaratsioonide korral tasutakse maksusummad tolliprotseduuri rakendamise eeskirjas ettenähtud tähtaja jooksul.
Maksusumma tasutakse sularahas või sularahata arvelduse korras.
Asjaomase isiku taotluse alusel võib toll lubada maksusumma tasumise tähtaja pikendamist käesoleva seadustiku §-des 264-266 ettenähtud tingimustel, kui tasumisele kuuluv maksusumma on tekkinud tollideklaratsiooni aktsepteerimise tulemusena.
Maksusumma tasumise tähtaja pikendamise võimaldamiseks peab vastava taotluse esitaja esitama tolli rahuldava tagatise.
Toll võib maksusumma tasumise tähtaja pikendamisel sisse nõuda sellega kaasnevad kulud.
Toll võib keelduda maksusumma tasumise tähtaja pikendamise loa andmisest, kui käesoleva seadustiku § 18 lõikes 2 sätestatud tingimused ei ole täidetud.
Toll võib maksusumma tasumise tähtaja pikendamise loa kehtivuse kuni kaheks kalendrikuuks peatada ja määrata peatamise aluseks olnud asjaolude kõrvaldamiseks või tolli nõudmiste täitmiseks tähtaja, kui ilmneb, et isikul on loa kehtivuse peatamise päevale eelnenud kuue kalendrikuu jooksul korduvalt olnud käesoleva seadustiku § 284 lõikes 3 või 4 nimetatud tollieeskirjade rikkumisi või isikul ei ole tolli rahuldavat tagatist.
Maksusumma tasumise tähtaja pikendamise luba tunnistatakse kehtetuks asjaomase isiku taotluse alusel või tolli algatusel.
Toll võib maksusumma tasumise tähtaja pikendamise loa kehtetuks tunnistada, kui isikul on loa kehtetuks tunnistamise päevale eelnenud kuue kalendrikuu jooksul korduvalt olnud käesoleva seadustiku § 284 lõikes 3 või 4 nimetatud tollieeskirjade rikkumisi või isik ei ole tähtaegselt kõrvaldanud asjaolusid, mis olid loa peatamise aluseks.
Uue taotluse maksusumma tasumise tähtaja pikendamiseks võib isik esitada kuue kalendrikuu möödumisel vastava loa kehtetuks tunnistamise päevast, kui luba on kehtetuks tunnistatud tolli algatusel.
Üldsummas kõikide maksusummade kohta, mis moodustavad koondkande kooskõlas käesoleva seadustiku § 258 lõikes 2 sätestatuga.
Maksusumma tasumise tähtaega võib pikendada kuni 30 kalendripäeva võrra.
Kui maksusumma tasumise tähtaega pikendatakse vastavalt käesoleva seadustiku § 265 punktile 2, arvestatakse tähtaega päevast, mis järgneb päevale, mil kannete summeerimise ajavahemik möödus.
Kui maksusumma tasumise tähtaega pikendatakse vastavalt käesoleva seadustiku § 265 punktile 3, arvestatakse tähtaega päevast, mis järgneb päevale, kui möödus tolli määratud ajavahemik kauba vabastamiseks.
30-kalendripäevast tähtaega vähendatakse sellise päevade arvu võrra, mis vastab poolele kauba vabastamise ajavahemiku päevade arvust.
Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud ajavahemikes on paaritu arv päevi, on 30-kalendripäevasest tähtajast lahutatavate päevade arv võrdne poolega madalaimast lähimast paarisarvust.
Sellele kalendrikuule järgneva kuu 16. kuupäeval, kui ajavahemik on kalendrikuu.
Asjaomase isiku taotluse alusel võib toll määrata käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 arvutatud tähtaegadest lühema tähtaja.
Maksusumma tasumise tähtaja pikendamist ei võimaldata selliste maksusummade korral, mis on kantud arvestusse vastavalt osaliselt täidetud tollideklaratsiooni aktsepteerimist reguleerivatele sätetele, kui deklarant ei ole ettenähtud tähtajal esitanud kauba tolliväärtuse lõplikuks määramiseks vajalikku informatsiooni või ei ole esitanud andmeid või dokumente, mis puudusid osaliselt täidetud tollideklaratsiooni aktsepteerimisel.
Maksusumma tasumise tähtaega lubatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhtudel pikendada, kui sissenõutav maksusumma on arvestusse kantud enne 30-kalendripäevase tähtaja möödumist esialgselt tasumisele kuuluva maksusumma arvestusse kandmise päevast või juhul, kui kannet ei tehtud, kauba kohta esitatud tollideklaratsiooni aktsepteerimise päevast.
Sellistel tingimustel võib maksusumma tasumise tähtaega pikendada ainult tähtpäevani, mis vastavalt käesoleva seadustiku §-le 266 määrati esialgselt kindlaksmääratud maksusumma puhul, või tähtpäevani, mis oleks määratud, kui maksuseaduste alusel tasumisele kuuluv maksusumma oleks kantud arvestusse kauba deklareerimisel.
Võlgnik võib tasuda kogu maksusumma või osa sellest enne tähtaja lõppu.
Tasumisele kuuluva maksusumma võib võlgniku nimel tasuda kolmas isik, kui maksuseadustes ei ole ette nähtud teisiti.
Kui tollivõlast tulenev maksusumma ei ole tasutud ettenähtud tähtaja jooksul, nõuab toll maksusumma koos sellelt arvestatud intressiga sisse maksukorralduse seaduses sätestatud tingimustel ja korras.
Tasutud maksusummad ja tolliteenuse eest võetav summa laekuvad riigieelarvesse.
Kaup, millega seoses on vastavalt käesoleva seadustiku §-le 240 tekkinud tollivõlg, peetakse ebaseaduslikul tolliterritooriumile toimetamisel kinni ja erikonfiskeeritakse.
Käesoleva seadustiku §-s 255 nimetatud tollivõlg lõpeb, kui selles paragrahvis nimetatud tariifset sooduskohtlemist võimaldavate tolliformaalsuste teostamine katkestatakse.
Tagasimaksmine on tasutud maksusumma täielik või osaline tagasimaksmine.
Vähendamine on tolli otsuse alusel tollivõlast tuleneva maksusumma sissenõudmisest täielik või osaline loobumine või tolli otsuse alusel tasumata maksusumma arvestusse kandmise täielikult või osaliselt kehtetuks tunnistamine.
Maksusumma makstakse tagasi või seda vähendatakse, kui on kindlaks tehtud, et maksusumma arvestusse kandmise ajal ei tulenenud see summa maksuseadustest või selle summa kohta tehti arvestuskanne käesoleva seadustiku § 259 lõikes 2 sätestatut eirates.
Maksusummat ei maksta tagasi ega vähendata, kui maksuseadustest tulenevast maksusummast erineva summa tasumise või erineva summa arvestusse kandmise tingis asjaomase isiku tahtlik õigusvastane tegevus või tegevusetus.
Maksusumma makstakse tagasi või seda vähendatakse pädevale tolliasutusele esitatud kirjaliku taotluse alusel kolme kalendriaasta jooksul maksusumma võlgnikule teatavaks tegemise päevast arvates.
Seda tähtaega võib pikendada, kui asjaomane isik tõendab, et taotluse esitamist ettenähtud tähtaja jooksul takistas ettenägematu olukord.
Kui toll avastab nimetatud tähtaja jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 kirjeldatud olukorra, maksab ta maksusumma tagasi või vähendab seda oma algatusel.
Maksusumma tagasimaksmise ja vähendamise juhtude loetelu ning korra kehtestab rahandusminister määrusega.
Maksusumma makstakse tagasi, kui tollideklaratsioon on tunnistatud kehtetuks ja selles märgitud maksusumma on tasutud.
Maksusumma makstakse tagasi, kui tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamise taotlus esitatakse ettenähtud tähtaja jooksul.
Impordimaksude summa makstakse tagasi või seda vähendatakse, kui on kindlaks tehtud, et maksusumma on arvestusse kantud seoses sellise tolliprotseduurile deklareeritud kaubaga, mida kauba saaja ei ole vastu võtnud, sest tollideklaratsiooni aktsepteerimise päeval oli kaup defektne või ei vastanud selle lepingu tingimustele, mille alusel toimus kauba sissevedu.
Defektseks kaubaks loetakse käesoleva paragrahvi lõike 1 tähenduses kaup, mis on kahjustunud enne selle vabastamist.
Kaup on tolliterritooriumilt välja veetud.
Asjaomase isiku taotluse alusel lubab toll väljaveo asemel kauba tollijärelevalve all hävitada vastavalt käesoleva seadustiku §-le 216, rakendada selle suhtes taasväljaveoks transiidi või tolliladustamise tolliprotseduuri või toimetada see vabatsooni või vabalattu.
Kaubale mõne nimetatud tollikäitlusviisi määramisel loetakse kaup välisriigi kaubaks.
Impordimaksude summat ei maksta tagasi ega vähendata kauba korral, mis on katsetamiseks enne deklareerimist ajutiselt imporditud, välja arvatud juhul, kui tehakse kindlaks, et katsetamise käigus ei olnud võimalik märgata kauba defektsust või mittevastavust lepingutingimustele.
Impordimaksude summa makstakse tagasi või seda vähendatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhtudel pädevale tolliasutusele esitatud taotluse alusel 12 kalendrikuu jooksul maksusumma võlgnikule teatavaks tegemise päevast arvates.
Toll võib seda tähtaega põhjendatud juhul pikendada.
Tollieeskirjades ettenähtud tingimustel ja korras võib maksusumma tagasi maksta või seda vähendada ka käesoleva seadustiku §-des 275-277 nimetatust erinevatel juhtudel, kui asjaomast isikut ei saa süüdistada pettuses või ilmses hooletuses.
Maksusumma makstakse tagasi või seda vähendatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhtudel pädevale tolliasutusele esitatud kirjaliku taotluse alusel 12 kalendrikuu jooksul maksusumma võlgnikule teatavaks tegemise päevast arvates.
Maksusumma makstakse tagasi või seda vähendatakse käesolevas peatükis ettenähtud tingimustel, kui tagasimaksmisele või vähendamisele kuuluv summa ületab 50 krooni.
Toll võib maksusumma tagasi maksta või seda vähendada ka juhul, kui tagasimaksmisele või vähendamisele kuuluv summa ei ületa 50 krooni.
Tagasimakstavalt maksusummalt ei pea toll üldjuhul intressi maksma.
Intressi makstakse, kui tagasimaksmise otsust ei täideta 30 kalendripäeva jooksul selle otsuse tegemise päevast arvates või intressi maksmine on ette nähtud seadusega.
Kui tollivõlast tulenev maksusumma on ekslikult tagasi makstud või seda on ekslikult vähendatud, tuleb esialgne maksusumma uuesti tasuda.
Käesoleva seadustiku § 280 alusel makstud intress tuleb samuti tagasi maksta.
Isikul on õigus esitada vaie tolli sellise otsuse või toimingu peale, mis on seotud tollieeskirjade kohaldamisega ning puudutab kõnealust isikut otseselt ja isiklikult.
Vaide esitamine ja lahendamine toimub haldusmenetluse seaduses (RT I 2001, 58, 354) vaide kohta sätestatud korras.
Vaie esitatakse kõrgemalseisvale tolliasutusele selle tolliasutuse kaudu, kes otsuse või toimingu tegi või kes käesoleva seadustiku § 10 lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul otsust ei teinud.
Vaide lahendamisel haldusmenetluse seaduse kohaselt tehtud otsuses peavad täiendavalt sisalduma ka selle otsuse teinud tolliasutuse nimetus ja aadress, otsuse tegemise kuupäev, andmed vaide esitanud isiku ja vaide sisu kohta, otsuse põhjendus ja selle edasikaebamise kord.
Kauba ebaseaduslik üle tollipiiri toimetamine või toimetamata jätmine või tollijärelevalve all oleva kaubaga toimingute ja tehingute tegemine tolli loata.
Ettenägematu olukorraga seoses olevate toimingute tegemata jätmine.
Tollivõlast tuleneva maksusumma tähtpäevaks tasumata jätmine.
Kauba ebaseaduslik vabatsooni või vabalattu või sealt välja toimetamine (kuriteo tunnuste puudumisel).
Tollieeskirjade rikkumise asjas võib toll algatada menetluse seitsme kalendriaasta jooksul rikkumise päevast arvates ja määrata karistuse käesolevas seadustikus sätestatud korras kahe kalendriaasta jooksul rikkumise avastamise päevast arvates.
Kui füüsiline isik, tegutsedes juriidilise isiku nimel või huvides, rikkus tollieeskirju, võib kohaldada karistust samaaegselt nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule selleks ettenähtud sanktsiooni piires.
Käesoleva seadustiku §-s 284 nimetatud tollieeskirjade rikkumiste kohta koostab tolli-, politsei- või piirivalveametnik protokolli, milles on kirjas selle koostamise aeg ja koht, asutuse nimetus ja aadress, kelle nimel protokoll koostatakse, protokolli koostanud isiku ametinimetus, ees- ja perekonnanimi, tollieeskirjade rikkuja nimi ja aadress (juriidilise isiku, riigi-, valla- või linnaasutuse või rahvusvahelise organisatsiooni esinduse puhul tollieeskirjade rikkuja esindaja ees- ja perekonnanimi ning ametikoht), tollieeskirjade rikkumise koht, aeg ja kirjeldus, viide § 284 lõigete 2-4 punktile, mis näeb ette vastutuse tollieeskirjade rikkumise eest, tollieeskirjade rikkuja või tema esindaja seletus ja muud andmed, mis on asja lahendamiseks vajalikud.
Protokollile kirjutavad alla selle koostanud ametiisik ja tollieeskirjade rikkuja või tema esindaja.
Kui tollieeskirjade rikkuja või tema esindaja keeldub protokollile alla kirjutamast, tehakse sellesse vastav kanne.
Protokollile lisatakse tollieeskirjade rikkuja või tema esindaja kirjalikud märkused protokolli, samuti protokollile allakirjutamisest keeldumise kohta.
Protokolli koostamisel selgitatakse tollieeskirjade rikkujale tema õigust kasutada õigusabi.
Tollieeskirjade rikkumise protokolli ärakiri antakse pärast sellele allakirjutamist isikule, kelle kohta protokoll on koostatud.
Füüsilise isiku poolt tollieeskirjade nõuete eiramisel käesoleva seadustiku § 284 lõike 2 punktides 1-7 nimetatud juhtudel määratakse rahatrahv kuni 5000 krooni või haldusarest kuni 20 ööpäeva.
Kauba ebaseaduslikul üle tollipiiri toimetamisel või toimetamata jätmisel või tollijärelevalve all oleva kaubaga toimingute ja tehingute tegemisel tolli loata käesoleva seadustiku § 284 lõikes 4 nimetatud juhtudel määratakse rahatrahv kuni 1 000 000 krooni või tollieeskirjade rikkumise vahetuks objektiks olnud kauba väärtuse kuni kolmekordses ulatuses.
Käesoleva seadustiku §-s 284 ettenähtud tollieeskirjade rikkumise asja arutamise ning käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud karistuse määramise õigus on maa- või linnakohtu kohtunikul ja Tolliameti peadirektoril, tema asetäitjal ning piirkondliku tolliinspektuuri juhatajal, samuti tema poolt volitatud tolliametnikul.
Tollieeskirjade rikkumise asjades karistuse määramisel kohaldatakse haldusõiguserikkumiste seadustiku (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453) üldosa ja menetlusosa sätteid.
Kui tollieeskirjade rikkumise asjaoludest nähtub, et halduskaristuse kohaldamine kuulub maa- või linnakohtu kohtuniku ainupädevusse, esitab tolliametnik tollieeskirjade rikkumise materjalid arutamiseks maa- või linnakohtu kohtunikule.
Käesoleva seadustiku § 284 lõike 2 punktis 6 nimetatud õigusrikkumise asjades on asja arutamise ja karistuse määramise õigus kõrgemal politseiametnikul.
Tollieeskirjade rikkumise asja, mille kohta politsei- või piirivalveametnik koostas käesoleva seadustiku § 286 alusel haldusõigusrikkumise protokolli, võivad arutada käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud isikud.
Tolliametnik võib määrata ja sisse nõuda tollieeskirjade rikkumise kohas kuni 2000 krooni suuruse rahatrahvi.
Käesoleva seadustiku § 108 lõikes 1 sätestatud juhtudel või käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 nimetatud õigusrikkumise puhul võivad maa- või linnakohtu kohtunik ja Tolliameti peadirektor, tema asetäitja ning piirkondliku tolliinspektuuri juhataja kohaldada tollieeskirjade rikkumise vahetu objektina käsitatava kauba erikonfiskeerimist.
Tollieeskirjade rikkumise ettevalmistamine on süüdlase tahtlik tegevus tingimuste loomisel tollieeskirjade rikkumiseks.
Tollieeskirjade rikkumise katse on tollieeskirjade rikkumisele suunatud tahtlik tegu, mis jäi süüdlase tahtest sõltumata lõpule viimata.
Karistus tollieeskirjade rikkumise ettevalmistamise või rikkumise katse eest mõistetakse tolliseadustiku selle sätte alusel, mis näeb ette vastutuse tollieeskirjade vastava sätte rikkumise eest.
Tolliametnikul, kelle menetluses on tollieeskirjade rikkumine, on õigus välja nõuda asja lahendamiseks vajalikke dokumente.
Isik, kellelt dokumentide väljastamist nõutakse, on kohustatud need esitama tasuta kümne kalendripäeva jooksul nõude saamise päevast arvates.
Tolliametnikul, kelle menetluses on tollieeskirjade rikkumine ning kellel on piisavalt andmeid, et isiku territooriumil, talle kuuluvates või tema poolt renditud ehitistes või veokites võib leiduda kaupa, mis kujutab endast tollieeskirjade rikkumise objekti, erilisi hoiukohti selle kauba varjatud toimetamiseks tolliterritooriumile või sealt välja või tollieeskirjade rikkumist kajastavaid dokumente, on õigus tolliasutuse juhataja kirjalikul korraldusel isiku esindaja ja manukate juuresolekul teha territooriumi, ehitiste või veokite vaatlust, kaasates vajaduse korral vastava valdkonna eksperte.
Vaatluse tulemused kantakse vaatlusprotokolli, mille ärakiri antakse kahe kalendripäeva jooksul vaatluse päevast arvates asjaomasele isikule või tema esindajale.
Tolliametnik, kelle menetluses on tollieeskirjade rikkumine, võib kontrollida tollieeskirjadest kinnipidamist isiku majandustegevuses.
Kontrolli tulemused vormistatakse aktis ning tehakse kontrollitavale teatavaks pärast kontrolli lõppemist.
Veokit, millega oli kinnipidamise päevale eelnenud ühe kalendriaasta jooksul toime pandud tollieeskirjade rikkumine ja selle eest on rikkujale karistus määramata ning veok ei ole läinud üle heauskse omaniku käsutusse, välja arvatud käesoleva seadustiku § 287 lõikes 7 nimetatud juhtudel.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kauba ja veoki, mille on kinni pidanud politsei- või piirivalveametnik, annab kinnipidaja üle tolliametnikule.
Üleandja ja vastuvõtja pädevad ametiisikud koostavad üleandmise kohta akti.
Tolli-, politsei- või piirivalveametniku poolt kinnipeetud kaup või veok, mille kohta ei tehtud erikonfiskeerimise otsust, kuid mida valdaja ei ole 30 kalendripäeva jooksul tollieeskirjade rikkumise asjas tehtud otsuse jõustumise päevast arvates tollilt välja nõudnud, realiseeritakse käesoleva seadustiku §-s 295 ettenähtud korras.
Tolli-, politsei- või piirivalveametniku poolt ebaseaduslikult kinnipeetud kaup ja veok tagastatakse nende valdajale ning talle hüvitatakse vastava ametkonna tekitatud kahju.
Tollieeskirjade rikkumise asjas jõustunud halduskaristuse otsuse täitmine toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus ja täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; 2001, 29, 156; 43, 238) ettenähtud korras, kui käesolevas seadustikus ei ole ette nähtud teisiti.
Kaup, mille kohta on tehtud erikonfiskeerimise otsus, kantakse viivitamatult tasuta üle riigi omandisse.
Tollieeskirjade rikkumise eest määratud rahatrahv laekub riigieelarvesse.
Erikonfiskeerimise otsuse tühistamise korral tagastatakse erikonfiskeeritud kaup ja veok nende valdajale või hüvitatakse talle tekitatud kahju erikonfiskeeritud kauba ja veoki realiseerimisest laekunud summa ulatuses.
Kaup või veok, mille erikonfiskeerimise otsus on jõustunud, realiseeritakse tollioksjonil.
Kiirestirikneva kauba võib realiseerida enne erikonfiskeerimise otsuse jõustumist.
Kauba või veoki, mille erikonfiskeerimise otsus on jõustunud, võib tasuta üle anda tervishoiu- või sotsiaalhoolekandeasutusele.
Kaup, mis kuulub kaitsealuste liikide hulka või loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse konventsiooni - Convention on International Trade in Endangered Species of wild fauna and flora (RT II 1993, 27/28, 83) alla, antakse tasuta üle keskkonnaministri määratud asutusele.
Erikonfiskeeritud kaup, millel on kultuuriväärtus, antakse tasuta üle kultuuriministri määratud riigimuuseumile.
Erikonfiskeeritud arhiiviväärtusega avalik arhivaal ja arhiiviregistrisse kantud eraarhivaal antakse tasuta üle riigiarhivaari määratud avalikule arhiivile.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud kauba või veoki kohta esitab tollioksjoni korraldaja või isik, kellele see kaup tasuta üle anti, tollile kümne kalendripäeva jooksul tollioksjoni toimumise või tasuta üleandmise päevast arvates tollideklaratsiooni selle kauba lubamiseks vabasse ringlusse.
Erikonfiskeeritud kaup, mida ei ole võimalik realiseerida, hävitatakse tollijärelevalve all kauba valdaja kulul.
Tollil on õigus võtta erikonfiskeeritud kauba kaubapartiist üks näidis või põhjendatud kogus välisriigi tolli- või muule pädevale asutusele või rahvusvahelise organisatsiooni esindusele saatmiseks.
Kaup või veok, mille omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha 30 kalendripäeva jooksul nende tolli poolt hõivamise päevast arvates või mida valdaja ei ole käesoleva seadustiku §-s 292 ettenähtud tähtaja jooksul tollilt välja nõudnud, või kaup või veok, mis on olnud § 284 lõikes 4 nimetatud tollieeskirjade rikkumise vahetuks objektiks ja rikkuja ei ole ilmunud tolliasutusse kümne kalendripäeva jooksul rikkumise avastamise päevast arvates või mis on vastavalt §-le 217 riigi omandisse üle kantud, realiseeritakse tollioksjonil või saadetakse välislepinguga sätestatud tingimustel tagasi välisriiki.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kauba või veoki võib tasuta üle anda tervishoiu- või sotsiaalhoolekandeasutusele.
Kaup, mis kuulub kaitsealuste liikide hulka või loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse konventsiooni alla, antakse tasuta üle keskkonnaministri määratud asutusele.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kauba või veoki kohta esitab tollioksjoni korraldaja või isik, kellele see kaup tasuta üle anti, tollile kümne kalendripäeva jooksul tollioksjoni toimumise või tasuta üleandmise päevast arvates tollideklaratsiooni selle kauba lubamiseks vabasse ringlusse.
Peremehetu kaup ning riigi omandisse ülekantud kaup, mida ei ole võimalik realiseerida, hävitatakse tollijärelevalve all seda kaupa üle tollipiiri toimetada püüdnud isiku kulul.
Kauba või veoki, mille omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha 30 kalendripäeva jooksul nende tolli poolt hõivamise päevast arvates või mida valdaja ei ole käesoleva seadustiku §-s 292 ettenähtud tähtaja jooksul tollilt välja nõudnud, realiseerimisest saadud riigieelarvesse kantud summa, millest on maha arvatud vastava otsuse tegemise päevast arvates tekkinud hoiu- ja veokulud, tollilt väljanõudmise õigus säilib kauba või veoki omanikul või valdajal 30 kalendripäeva jooksul kauba või veoki realiseerimise päevast arvates.
Kui õigusaktidega ei ole ette nähtud teisiti, realiseeritakse käesoleva seadustiku § 294 lõikes 1 ja § 295 lõikes 1 nimetatud kaup tollioksjonil.
Tollioksjoni korraldaja on Eesti isik.
Tollioksjoni korraldaja selgitatakse välja Tolliameti poolt läbiviidava avaliku konkursi tulemuste põhjal.
Tollioksjoni korraldajal on õigus tegutseda kaudse esindajana tollideklaratsiooni esitamisel ja tolliformaalsuste teostamisel.
Tollioksjonil realiseeritud kauba realiseerimisest laekunud summast saab kuus protsenti tollioksjoni korraldaja.
Seejärel tasutakse impordimaksud ja realiseerimise otsuse tegemise päevast arvates tekkinud hoiu- ja veokulud, kusjuures hoiu- ja veokulud tasutakse pärast impordimaksude tasumist ülejäänud summa ulatuses.
Järelejäänud summa kantakse riigieelarvesse.
Tollioksjoni korraldamise korra kehtestab rahandusminister määrusega.
Teostada jälitustegevust seadusega ettenähtud juhtudel.
Organiseeritud kuritegevusega võitlemiseks on tolliasutusel Tolliameti peadirektori loal õigus ebaseaduslikult üle tollipiiri toimetatavat või toimetatud kaupa lasta tolli jälgimise all takistamatult sihtkohta (kontrollialuse saadetise meetod) toimetada, tehes vajaduse korral koostööd teiste jälitusametkondadega.
Tolliväärtuse määramise seadus (RT I 1995, 20, 298; 1999, 83, 756).
Eestisse vabasse ringlusse lubamiseks imporditavat aiandustoodet kontrollib Taimetoodangu Inspektsiooni järelevalveametnik sihtkohas või, kui see on võimalik, piiril asuvas tolliasutuses enne tolliformaalsuste lõpetamist.
Kvaliteeditõend on kirjalik dokument, mis antakse selle kohta, et aiandustoode on kontrollimise tulemusena tunnistatud nõuetekohaseks.
Eestis kasvatatud ja Eestisse vabasse ringlusse lubamiseks imporditud ning turustatava aiandustoote kvaliteeditõendiks loetakse ka aiandustoote saate- ja müügidokumentidesse tehtud märget selle kohta, et aiandustooted on kontrollimise tulemusena tunnistatud nõuetekohaseks.
Saate- ja müügidokumentides tehtud märge peab sisaldama andmeid kontrollija kohta, määratud kvaliteediklassi ja tõendi kehtivust.
Kui vabasse ringlusse lubamiseks imporditud aiandustoote kogus või partii jaotatakse osadeks, võib turustaja käesoleva seaduse § 17 alusel saadud loa olemasolu korral iga osa kvaliteeti tõendada ka kehtiva kvaliteeditõendi alusel või kontrollimise tulemusena aiandustoote saate- ja müügidokumentidesse tehtava märkega.
Füüsilisel isikul, kes on importinud alkoholi üle käesoleva seaduse §-s 13 nimetatud koguse ja samas paragrahvis nimetatud tingimuste vastaselt, on lubatud aktsiisi maksta ka sularahas.
Impordiks loetakse käesolevas seaduses alkoholi sissevedu Eesti tolliterritooriumile (edaspidi tolliterritoorium) tolliseadustikus sätestatud vabasse ringlusse lubamise tolliprotseduuriga.
Impordina käsitatakse ka alkoholi sissevedu muudel juhtudel, kui sellega kaasneb tollivõla tekkimine tolliseadustiku tähenduses.
Aktsiisilaopidaja poolt imporditava alkoholi, mille suhtes rakendatakse vabasse ringlusse lubamise tolliprotseduuri, toimetamisel aktsiisilattu.
Kui alkoholi suhtes rakendatakse vabasse ringlusse lubamise tolliprotseduurist erinevat tolliprotseduuri või kui alkohol on toimetatud vabatsooni või vabalattu, loetakse see alkohol ajutises aktsiisivabastuses olevaks.
Veini mitte rohkem kui 2 liitrit ja muud jooki etanoolisisaldusega kuni 22 (kaasa arvatud) mahuprotsenti mitte rohkem kui 2 liitrit.
Viimase 12 kalendrikuu jooksul ei ole isikul või asutusel esinenud maksuseaduste või tolliseadustiku § 284 lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud tollieeskirjade rikkumisi.
Alkoholi importival isikul tekib maksukohustus tollivõla tekkimisel, välja arvatud käesoleva seaduse § 10 lõike 1 punktis 7 ja §-s 11 sätestatud juhtudel.
Reisija ja alkoholi importiv isik, välja arvatud käesoleva seaduse § 10 lõike 1 punktis 7 nimetatud aktsiisilaopidaja, maksavad aktsiisi vastavalt tollieeskirjadele.
Täiendavate asjaolude ilmnemise korral korrigeeritakse tollile makstud aktsiisisummat tollieeskirjades sätestatud korras.
Tagatis esitatakse ja vabastatakse ning tagatissumma määratakse tolliseadustiku § 230 lõike 6 alusel kehtestatud korras.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 4 nimetatud arhivaalide loata väljaviimise katse korral erikonfiskeeritakse arhivaalid tolliseadustikus ettenähtud korras ning antakse üle riigiarhivaari määratud arhiivi.
Enamsoodustusrežiimi tollimaks on kauba tolliväärtusest lähtuv riiklik maks, millega maksustatakse Eesti tolliterritooriumile vabasse ringlusse lubamise tolliprotseduuriga toimetatud kaup.
Maksustatava kauba klassifitseerimisel, päritolu määramisel, tolliväärtuse määramisel, enamsoodustusrežiimi tollimaksu tasumisel ja maksusoodustuste rakendamisel ning teistes käesolevas seaduses sätestamata küsimustes kohaldatakse tolliseadustikku ja tollitariifiseadust (RT I 1997, 78/79, 1321; 1998, 31/32, 432; 1999, 82, 748; 2000, 84, 535).
Käesolevas seaduses käsitatakse kütuse impordina kütuse sissevedu vabasse ringlusse lubamise tolliprotseduuriga tolliseadustiku tähenduses.
Kütuseettevõtja on ettevõtja, kes tegeleb kütuse tootmise, töötlemise, ladustamise, müügi, ekspordi, impordi või vedelkütuse või gaasi edastamise või jaotamisega vastava võrgu kaudu.
Vedelkütuse importimisel on importija kohustatud esitama tollile vedelkütuse vastavussertifikaadi.
Kvaliteedinõuetele mittevastava vedelkütuse import, ladustamine ja müük on keelatud.
Vastavussertifikaadita on lubatud kütust importida kütuseaktsiisi seaduses (RT I 1993, 38, 563; 1996, 90, 1613; 1997, 73, 1201; 77, 1314; 1998, 57, 862; 1999, 10, 158; 2000, 33, 199; 59, 380) sätestatud maksuvabas koguses.
Turuloata on lubatud kütust importida kütuseaktsiisi seaduses sätestatud maksuvabas koguses.
Kauba hoidmine tollijärelevalve all, vabatsoonis ja vabalaos.
Intellektuaalset omandit rikkuva kauba sisse- ja väljavedu on keelatud ja karistatav kriminaalkorras või tolliseadustikus sätestatud korras.
Välisriigi kauba seestöötlemisel peatamissüsteemi kohaldamisega saadud kompensatsioonitoote (tolliseadustiku tähenduses) väljavedu või toimetamine rahvusvahelisi reise teostavale vee- või õhusõidukile kaasavõetava varuna või tarbevaruna, samuti reisijate liikluseks avatud rahvusvahelise lennujaama tollikontrolli tsoonis asuvasse müügipunkti.
Muud juhud, millega kaasneb tollivõla tekkimine tolliseadustiku tähenduses.
Kauba sissevedu ajutise importimise tolliprotseduuriga kasutusrendile andmiseks ei käsitata käesoleva seaduse tähenduses kauba impordina.
Kauba eksportimisel on käibe tekkimise ajaks päev, mil kaup vabastatakse tolliseadustiku tähenduses.
Kauba importimisel on käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud juhtudel käibe tekkimise ajaks päev, mil kaup vabastatakse tolliseadustiku tähenduses, ja punktis 3 nimetatud juhtudel tollivõla tekkimise päev.
Imporditava kauba maksustatava väärtuse moodustavad kauba tolliväärtus vastavalt tolliseadustikule ja kõik impordimaksud, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 2-4 käsitletud juhtudel.
Reisija poolt üle käesoleva seaduse § 19 lõikes 3 sätestatud väärtuselise piirmäära imporditud kauba maksustatava väärtuse moodustavad kauba ostuhind ja kõik impordimaksud.
Ostuhinna tõendab reisija maksedokumentide alusel.
Kui need puuduvad või kui vastavalt tolliseadustiku § 61 lõikele 1 ei ole imporditud kauba deklareeritud väärtus tollile vastuvõetav, võetakse maksustamisel aluseks hinnatava kauba või sellega identse või sarnase kauba turuhind.
Eesti kauba välistöötlemisel saadud toote vabasse ringlusse lubamisel moodustavad maksustatava väärtuse töötlemisel lisandunud väärtus ning kaubale väljaspool Eesti tolliterritooriumi lisandunud laadimis-, pakkimis-, veo- ja kindlustuskulud koos kõigi impordimaksudega.
Ekspordi korral kohaldatakse kauba maksustatava väärtuse määramisel käesoleva seaduse § 14 sätteid, kuid erinevalt § 14 lõikes 5 sätestatust loetakse turuhind eksporditava kauba maksustatavaks väärtuseks selle harilikust väärtusest kõrgema hinnaga võõrandamise korral.
Käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktis 2 nimetatud kompensatsioonitoote väljaveol ei arvata töötlemiseks sissetoodud välisriigi kauba väärtust maksustatava väärtuse hulka.
Eestisse käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel käibemaksumääraga 0 protsenti või käesoleva seaduse § 19 alusel maksuvabalt imporditud kauba eksportimisel.
Eestisse tagasitoodud ajutiselt eksporditud kaup, kui see on tagasitoomisel samas seisundis tollitariifiseaduse (RT I 1997, 78/79, 1321; 1998, 31/32, 432; 1999, 82, 748; 2000, 84, 535) tähenduses, lepinguga ettenähtud garantii alusel Eestisse tagasitoodud eelnevalt eksporditud kaup, lepinguga ettenähtud garantii alusel Eestisse tagasitoodud pärast importimist garantiiremondi teostamiseks väljapoole Eestit toimetatud kaup või kauba, mille import on tõendatud, garantiiremondi tegemiseks Eestisse toimetatud varuosa.
Reisija võib ühe kalendripäeva jooksul käibemaksuvabalt importida temaga koos liikuvas pagasis sisalduvat kaupa kuni 5000 krooni väärtuses, kui kauba olemusest ja hulgast on ilmne, et seda ei impordita kaubanduslikul eesmärgil.
Kui imporditud kauba koguväärtus on suurem, maksustatakse käibemaksuga piirmäära ületava eseme või piirmäära ületavate esemete väärtus tervikuna.
Reisija isiklikke asju (tolliseadustiku tähenduses), mille vajalikkus on kooskõlas reisi kestuse ja eesmärgiga, käibemaksuga ei maksustata.
Teiselt registreeritud maksukohustuslaselt kauba või teenuse saamise korral arvatakse sisendkäibemaks maha käesoleva seaduse § 28 lõike 1 nõuete kohase arve originaaleksemplari alusel.
Teenuse importimise korral arvatakse sisendkäibemaks maha mitteresidendilt saadud arve alusel ning kauba importimise korral vabasse ringlusse lubamise tollideklaratsiooni ja kauba importimisel käibemaksu tasumist tõendava dokumendi alusel.
Kui tollideklaratsioonil on imporditud kauba omanikuna märgitud kauba saajast erinev isik, on sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus saajal või omanikul vastavalt sellele, kumb neist kasutab kaupa oma ettevõtluses Eestis.
Kui kumbki neist ei kasuta imporditud kaupa oma ettevõtluses Eestis, ei ole kummalgi sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust.
Tollimaaklerilt või Tolliametilt kinnituse, et Tolliametile on käibemaks tasutud.
Kronoloogilises järjestuses säilitama enda väljastatud arvete koopiad ning soetatud kaupade müüjatelt ja saadud teenuste osutajatelt saadud arved nende väljastamise või saamise päevast alates seitsme aasta jooksul.
Kauba importimist tõendavad tollideklaratsioonid tuleb säilitada tolliformaalsustele järgneva kalendriaasta algusest alates seitsme aasta jooksul.
Paragrahvi 38 punktis 4 esitatud tolliseaduse § 21 lõike 2 esimese lause muutmine tunnistatakse kehtetuks ja taastatakse tekst, mis oli enne muutmist.
Import - kauba sissevedu Eesti tolliterritooriumile vabasse ringlusse lubamise tolliprotseduuriga tolliseadustiku mõistes.
Imporditud mootorikütuselt ning mootori- ja kütteõlilt, välja arvatud mootorikütusena kasutatavalt vedel- ja surugaasilt, tekib aktsiisimaksukohustus tollivõla tekkimisel.
Aktsiisi maksavad võlgnikud tolliseadustiku tähenduses tollieeskirjades impordimaksude tasumiseks sätestatud korras.
Reisija valduses oleva mootorsõiduki esmakordsel Eestisse sissesõidul ühe kalendripäeva jooksul 10 liitrit mootorikütust ning 5 liitrit mootoriõli mootorsõiduki kohta.
Maksuvabalt imporditud kütust ei tohi kasutada muus sõidukis kui selles, millega kütus imporditi.
Kütust ei tohi sellest sõidukist välja võtta ega ladustada, välja arvatud sõiduki remondi ajal, ning isik, kelle suhtes maksuvabastust kohaldatakse, ei tohi seda tasu eest ega tasuta üle anda.
Impordi, transiidi, seestöötlemise ning ajutise importimise nõuete ja tingimuste ning profülaktilise karantiini tingimuste rikkumise või mittenõuetekohase täitmise eest - määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni.
Lõhkematerjali sisse- ja väljavedu ning läbiv transiit toimub käesoleva seaduse, tolliseadustiku ning strateegilise kauba sisse- ja väljaveo ning transiidi seadusega (RT I 1999, 57, 597) ja nende alusel antud õigusaktidega kehtestatud korras, samuti Eesti Vabariigile kohustuslike rahvusvaheliste kokkulepete ning Eesti Vabariigi ja teise riigi vahel sõlmitud kokkuleppe alusel.
Tolliasutused - tolliseadustiku ja selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud korras - lõhkematerjali sisse- ja väljaveo ning transiidi üle.
Import käesoleva seaduse tähenduses on põllumajandussaaduste või -toodete sissevedu Eesti tolliterritooriumile vabasse ringlusse lubamise tolliprotseduuriga tolliseadustiku mõistes.
Maksuhalduri ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib Tolliamet iseseisvalt või Maksuameti ettekirjutuse alusel peatada maksumaksja ekspordi- ja imporditehingud ning transiitveo, pidades kinni maksumaksja poolt üle Eesti tollipiiri toimetatava kauba ja maksumaksjale kuuluva veoki.
Ekspordi- ja impordimaksude tasumise tähtaja pikendamine Tolliameti poolt toimub tollieeskirjades sätestatud tingimustel ja korras.
Huvitatud isikul on õigus esitada Maksuameti haldusakti kohta vastulause 30 päeva jooksul vastava haldusakti saamise päevast arvates.
Vastulause peab sisaldama käesoleva seaduse §-s 35 1 nimetatud andmeid.
Maksuamet juhindub vastulause lahendamisel käesoleva seaduse §-s 38 sätestatust.
Maksuamet vaatab oma ettekirjutuse või otsuse peale esitatud vastulause ja endale kohaliku asutuse poolt saadetud kaebuse läbi, teeb selle kohta kirjaliku motiveeritud otsuse ning saadab otsuse kaebuse või vastulause esitajale 30 kalendripäeva jooksul kaebuse või vastulause saamise päevale järgnevast päevast arvates.
Rahandusministril on õigus seda tähtaega pikendada.
Pikendamine toimub iga juhtumi korral eraldi.
Maksuamet teeb kaebuse või vastulause lahendamisel otsuse jätta vaidlustatud haldusakt jõusse, see muuta või tühistada.
Kaebuse või vastulause lahendamisel haldusakti tühistades on Maksuametil õigus teha uus haldusakt.
Maksuametil on õigus saata asi uue haldusakti tegemise otsustamiseks Maksuameti kohalikule asutusele.
Aktsiisi maksab imporditud mootorsõidukilt mootorsõidukeid importiv isik, kes on võlgnik tolliseadustiku tähenduses, Eestis toodetud mootorsõidukilt tootja ja Eestis ümberehitatud mootorsõidukilt sõiduki omanik.
Imporditud mootorsõidukilt aktsiisi maksmise kohustus tekib tollivõla tekkimisel.
Võlgnik tolliseadustiku tähenduses maksab aktsiisi tollieeskirjades impordimaksude tasumist puudutavas osas sätestatud korras.
Tollis erikonfiskeeritud kultuuriväärtusega asjad antakse muuseumikogude täiendamiseks tolliseadustikus sätestatud korras.
Kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks võivad narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete käitlemislubasid anda jälitusametkondade ja Tolliameti juhid kooskõlas jälitustegevuse seaduse (RT I 1994, 16, 290; 1995, 15, 173; 1996, 49, 955; 1997, 81, 1361; 93, 1557; 1998, 47, 698; 50, 753; 51, 756; 61, 981; 98/99, 1575; 101, 1663; 1999, 16, 271; 31, 425; 95, 845; 2000, 35, 222; 40, 251; 102, 671; 2001, 3, 9; 7, 17; 58, 353) ja tolliseadustikuga.
Import - pakendi sissevedu Eesti tolliterritooriumile vabasse ringlusse lubamise tolliprotseduuriga tolliseadustiku mõistes.
Imporditud pakendilt maksab aktsiisi pakendit importiv isik, kes on võlgnik tolliseadustiku tähenduses.
Taassisseveetud pakendilt maksab aktsiisi pakendit taassissevedav isik.
Imporditud pakendilt tekib maksukohustus tollivõla tekkimisel.
Imporditud pakendilt makstakse aktsiis tolliseadustikuga impordimaksude tasumiseks kehtestatud korras.
Pakendi kasutaja, pakendit importiv isik ja taassissevedav isik on kohustatud pidama taaskasutatava pakendi ostu, müügi, vahetamise, tasuta võõrandamise ja omatarbeks kasutusse võtmise arvestust pakendite arvu, mahu ja pakendimaterjali liikide kaupa.
Korraldab tollijärelevalvet vastavalt tolliseadustikule.
Relvade ja laskemoona üle tollipiiri toimetamine toimub käesoleva seaduse, tolliseadustiku ning strateegilise kauba sisse- ja väljaveo ning transiidi seaduse (RT I 1999, 57, 597) ja nende alusel antud õigusaktidega kehtestatud korras.
Relvade ja laskemoona sissevedu kaubana vabasse ringlusse lubamiseks võib teostada käesoleva seaduse § 59 lõikes 3 nimetatud eriloa alusel isik, kellel on tegevusluba relvade, tulirelva oluliste osade, laskemoona või lasersihikute valmistamiseks või müügiks, relvade ümbertegemiseks või parandamiseks.
Välisriigi füüsiline või juriidiline isik võib enda nimele registreeritud relva ja selle laskemoona Eestisse ajutiselt importida osalemiseks spordivõistlusel, õppusel, jahipidamiseks ja muudeks samalaadseteks üritusteks, kui tal on käesoleva seaduse § 59 lõikes 3 nimetatud eriluba.
Ajutiselt imporditud relv peab olema loal märgitud tähtajaks Eestist välja viidud.
Riigi-, valla- ja linnaasutuste, tulumaksuseaduse (RT I 1999, 101, 903; 2001, 11, 49; 16, 69; 50, 283; 59, 359; 79, 480) alusel Vabariigi Valitsuse kinnitatud nimekirja kantud tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste ning Eesti kirikute, koguduste ja koguduste liitude registrisse kantud juriidiliste isikute poolt riikliku välisabina saadud ja saadetud kaubad, samuti nende poolt riikliku välisabina saadud ja saadetud ning riiklikest välislaenudest eraldatud raha eest ostetud kaubad.
Kauba transportimiseks vajalikud konteinerid, kaubaalused või muu teisaldatav taara ning meditsiiniline ja laboratoorne varustus hädaabi andmiseks (kauba ajutisel importimisel).
Iga kilogrammi kohta, mis ületab 30 tonni - 0,03 krooni.
Karusloomade, lemmikloomade, eksootiliste loomade, laboratooriumides kasutatavate katseloomade, roomajate, kahepaiksete, kalade, lindude, mesilaste, haudemunade, seemne- ja munarakkude ning embrüote importimisel ühe kaubapositsiooni kohta ühel tollideklaratsioonil 450 krooni.
Veterinaarjärelevalve alla kuuluvate toidutoormeks või toiduks mitteolevate muude loomsete saaduste või toodete importimisel tasub importija järelevalvetoimingute eest riigilõivu ühe kaubapositsiooni kohta ühel tollideklaratsioonil 600 krooni.
Pärast kauba vabastamist asjaomase isiku taotluse alusel tollideklaratsioonis paranduste tegemisel - 100 krooni.
Seestöötlemise, ajutise importimise või transiidi korras sisseveetava teravilja kontrollimise eest piiripunktis tasutakse riigilõivu 1 kroon 50 senti tonni kohta.
Avalikud tollilaod, tolliterminalid ja vabatsoonid luuakse ning vabalaod asutatakse sadamates kaubanduse edendamiseks tolliseadustikuga kehtestatud korras.
Taotluse sadamaalal vabatsooni loomiseks või vabalao asutamiseks esitab sadama valdaja teede- ja sideministrile.
Avalike tolliladude, tolliterminalide ja vabatsoonide loomise ning vabaladude asutamisega ei tohi kaasneda sadamateenuste osutamise vabaduse piiramine ning ebaausat konkurentsi põhjustavate tingimuste loomine.
Järelevalve strateegilise kauba sisse- ja väljaveo ning transiidi üle toimub vastavalt tolliseadustikule, arvestades käesolevast seadusest tulenevaid erisusi.
Käesoleva seaduse ja selle alusel vastuvõetud õigusaktide rikkumise korral kohaldatakse kuriteo tunnuste puudumisel haldusvastutust, arvestades tolliseadustiku §-s 287 sätestatut.
Kaubasaadetis, mille sissevedu on peatatud, saadetakse järelevalveametniku määratud kohta.
Saastumiskahtlast kaubasaadetist ei ole lubatud saata kohta, kus see võib põhjustada teise kauba saastumise ohtliku taimekahjustajaga.
Saastumiskahtlase kaubasaadetise plommib või pitseerib järelevalveametnik ja tema loata on kaubasaadetist kasutada või üle anda keelatud.
Saastumiskahtlase kaubasaadetise tolliformaalsused võib lõpetada järelevalveametniku nõusolekul.
Saastunud kaubasaadetise tagasisaatmise ja hävitamisele saadetud taime, taimse saaduse või muu objekti erikonfiskeerimise korraldab toll, kohaldades tolliseadustikku.
Kaubasaadetise seestöötlemisel ja ajutisel importimisel kontrollitakse fütosanitaarsertifikaadi olemasolu ja kaubasaadetise vastavust saatedokumentidele.
Kui kaubasaadetis kuulub enne taasväljavedu Eestis ladustamisele või ümberpakendamisele või selle Eestis asumise ajal möödub rohkem kui 14 päeva fütosanitaarsertifikaadi väljastamisest, võib järelevalveametnik teostada ka muud käesoleva seaduse §-s 25 nimetatud järelevalvetoimingud.
Kaubasaadetisele lisatakse kontrollimise käigus väljastatav fütosanitaarsertifikaat.
Kontroll on tolliprotseduuri rakendamise lahutamatu osa.
Tollitariifina käsitatakse käesolevas seaduses Eesti tollitariifistikku tolliseadustiku tähenduses.
Tollitariifi alusel maksustatakse tollimaksuga Eesti tolliterritooriumile (edaspidi tolliterritoorium) imporditud või sellelt eksporditav kaup.
Käesoleva seaduse mõistes on import tolliterritooriumile toimetatud kauba suhtes vabasse ringlusse lubamise tolliprotseduuri rakendamine ja eksport tolliterritooriumilt väljatoimetatava kauba suhtes ekspordi tolliprotseduuri rakendamine.
Tollimaks kuulub tasumisele tolliseadustikus ettenähtud korras ja tähtajal.
Tollitariifi kvoot on kaubakogus, mida lubatakse importida või eksportida soodsama tollitariifi määraga.
Tollitariifi lagi on kaubakogus, mille ületamisel võib Vabariigi Valitsuse korraldusega peatada kauba importimise või eksportimise soodsama tollitariifi määraga.
Paragrahvid 18 1 ja 18 2 tunnistatakse kehtetuks.
Käesoleva seadusega kehtestatud aktsiisi maksavad tubakatoodete tootja, kes toodab neid Eestis, ja Eestisse imporditud tubakatoodetelt võlgnik tolliseadustiku tähenduses.
Tubakatoodetele või nende müügipakendile peab olema kinnitatud maksumärk (edaspidi maksumärgistamine) nende sisseveol Eesti tolliterritooriumile vabasse ringlusse lubamise tolliprotseduuriga tolliseadustiku mõistes (edaspidi import), võõrandamisel tootmisettevõttes, omatarbeks võtmisel või väljaviimisel tootmisettevõttest.
Impordina käsitatakse ka kauba sissevedu muudel juhtudel, kui sellega kaasneb tollivõla tekkimine tolliseadustiku tähenduses.
Tootmisettevõtteks loetakse käesoleva seaduse mõistes Eestis asuvat kohta (hoone ja territoorium), kus toodetakse (sealhulgas töödeldakse) ja pakitakse müügipakendisse tubakatooteid.
Tubakatooteid, mida reisija tolliseadustiku mõistes toob temaga koos liikuvas pagasis Eesti tolliterritooriumile käesoleva seaduse §-s 9 1 lubatud koguses.
Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatu ei kehti füüsilise isiku suhtes, kes hoiab, ladustab või toimetab edasi kohustuslikele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodet enda tarbeks alla olulise koguse.
Oluline kogus on kogus, mis ületab tubakaaktsiisi seaduses sätestatud maksuvaba kogust.
Eestisse on lubatud importida vabasse ringlusse lubamise tolliprotseduuriga tolliseadustiku mõistes sellist kerget kütteõli ja eriotstarbelist diislikütust, mis on käesoleva seaduse § 2 lõikes 2 nimetatud lisaainetega erimärgistatud enne selle kerge kütteõli ja eriotstarbelise diislikütuse toimetamist Eesti tolliterritooriumile (edaspidi tolliterritoorium) või erimärgistatakse tolliterritooriumil.
Tolliterritooriumile toimetatud vabasse ringlusse lubamiseks ettenähtud erimärgistamata kerge kütteõli ja eriotstarbeline diislikütus erimärgistatakse tolliterminalis või tollilaos.
Kerge kütteõli ja eriotstarbelise diislikütuse erimärgistamise eest tolliterminalis või tollilaos vastutab vastavalt tolliterminali või tollilao pidaja.
Tolliamet kontrollib tolliformaalsuste käigus kerge kütteõli ja eriotstarbelise diislikütuse erimärgistatust ning teostab järelevalvet tolliterminalis või tollilaos toimuva erimärgistamise üle.
Importija on isik, kes veab Eesti tolliterritooriumile vedelkütust vabasse ringlusse lubamise tolliprotseduuriga tolliseadustiku tähenduses.
Varu hoidja võib varu hoida ka vabatsoonis, vabalaos ja tollilaos.
Transiitveol olevat vedelkütust.
Enne tolliseadustiku jõustumist kehtinud tolliseaduse § 65 järgi kvalifitseeritud tollieeskirjade rikkumised, mille eest ei ole käesoleva seadustiku jõustumise ajaks karistust määratud, kuuluvad edasise menetluse käigus ümberkvalifitseerimisele tolliseadustiku vastavate sätete järgi.
Karistuse määramisel enne tolliseadustiku jõustumist toimepandud tollieeskirjade rikkumise eest tuleb tollil ja kohtul lähtuda rikkumise toimepanemise ajal kehtinud tolliseaduse vastava paragrahvi sanktsioonist.
Enne tolliseadustiku jõustumist toimepandud teo suhtes algatatud menetlus lõpetatakse, kui vastav tegu ei ole tolliseadustiku alusel enam karistatav.
Kuni käesoleva seadustiku jõustumiseni kehtinud tolliseaduse ja tolliväärtuse määramise seaduse alusel antud õigusaktid kehtivad pärast tolliseadustiku jõustumist niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus tolliseadustiku või tolliseadustiku alusel antud õigusaktidega, ja seni, kuni need kas tunnistatakse kehtetuks või viiakse tolliseadustikuga täielikku vastavusse.
Kuni käesoleva seadustiku jõustumiseni kehtinud tolliseaduse alusel antud load, sertifikaadid ja muud dokumendid kehtivad kuue kalendrikuu jooksul tolliseadustiku jõustumise päevast arvates ning nende kasutamisel kohaldatakse tolliseaduse vastavaid paragrahve.
Käesolev seadustik jõustub 2002. aasta 1. juulil.
Käesoleva seadustiku § 305 punktid 5, 6 ja 15 jõustuvad 2002. aasta 1. jaanuaril.
Määrus kehtestatakse „Telekommunikatsiooniseaduse“ (RT I 2000, 18, 116; 78, 495) § 53 lõike 6 alusel.
Määrusega kehtestatakse kulude omistamise ja kulude arvestamise metoodika telefoni-, püsiliini- või sidumisteenuse turul olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatori poolt, kes osutab telefoni-, püsiliini- või sidumisteenust.
Määrus rakendub telefoni-, püsiliini- või sidumisteenuse turul „Telekommunikatsiooniseaduse“ § 8 kohaselt Sideameti poolt olulise turujõuga ettevõtjaks (edaspidi OTE) tunnistatud üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatori suhtes.
Käesolev OTE poolt kulude arvestamise ja kulude omistamise metoodika (edaspidi metoodika) on kooskõlas Euroopa Komisjoni soovitustega.
Metoodika nõuded põhinevad OTE erinevate ärivaldkondade kulude arvestamise lahususel.
Aruandlussüsteemis peavad olema eristatud OTE erinevad ärivaldkonnad, mis on defineeritud määruse § 2 lõikes 4, sealhulgas tuleb ka eristada erinevaid kuluelemente seoses erinevate tegevustega, tagades transferthindade selguse ja kulupõhisuse.
Lisaks metoodika nõuetele tuleb OTE-l arvestada ka „Telekommunikatsiooniseaduse“ § 51 lõike 7 alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud püsiliini- ja sidumisteenuse tasude arvestamise metoodikat ja selle põhimõtteid.
Metoodikas on toodud OTE kuluarvestussüsteemi väljatöötamise üldpõhimõtted.
Kulude omistamist puudutavate spetsiifiliste küsimuste üle peab otsustama OTE, konsulteerides vajaduse korral Sideametiga.
Ülekandevõrk kuluarvestuse tähenduses on telekommunikatsioonivõrgu osa, mis ühendab telefonijaamu või juurdepääsuvõrke ning mis algab signaali algatajale lähima telefonivõrgusõlme tarbijaliidese väljundis ja lõpeb sama telefonivõrgu signaali lõpetava telefonivõrgusõlme tarbijaliidese väljundis või sidumispunktis.
Tarbijaliidese tehniline mõiste on sätestatud „Telekommunikatsiooniseaduse“ § 4 lõike 5 alusel kehtestatud õigusaktis.
Eriteenuste võrk tähendab käesolevas määruses mitte-üldkasutatavat telekommunikatsioonivõrku, mida kasutatakse eriteenuste osutamiseks ja millele esitatakse erinõudeid, nagu täiendavad turvanõuded, täiendavad operatiivsusnõuded jms ning millel on piiratud kasutusõigus.
Faktooring on suunatud teenuste müüjatele ning põhineb võlanõuete, mille maksetähtaeg ei ole veel saabunud, teatud tasu eest loovutamisel finantseerimisasutusele.
Omistatavad kulud tähendavad käesolevas määruses otsekulusid, otseselt omistatavaid kulusid ja kaudselt omistatavaid kulusid.
Teenuse osutamine tarbijale (edaspidi jaemüük) kui ärivaldkond käesoleva määruse tähenduses on telefoniteenuse osutamine tarbijale.
Sellele valdkonnale omistatavad kulud sisaldavad ülekandevõrgu ja juurdepääsuvõrgu kasutamise transferthindu, samuti tarbijaga seotud turunduse ja arvelduskulusid.
Ärivaldkonnad käesoleva määruse tähenduses on ülekandevõrguga seotud teenuste osutamine, juurdepääsuvõrguga seotud teenuste osutamine, teenuste osutamine tarbijale ja muud tegevused.
Telekommunikatsioonivõrgu lõpp-punkt (edaspidi lõpp-punkt) on telekommunikatsioonivõrgu füüsiliselt määratletav punkt, kus on telekommunikatsiooniteenuse kasutajale loodud juurdepääs või võimalus juurdepääsuks telekommunikatsioonivõrgule.
Juurdepääsuvõrk kuluarvestuse tähenduses on telekommunikatsioonivõrgu osa lõpp-punkti ja sellele lähima telefonijaama vahel.
Juurdepääsuvõrk algab telefonivõrgu lõpp-punktis asuva jaotusseadme tarbijapoolsetelt klemmidelt ja lõpeb lõpp-punktile lähima telefonivõrgusõlme tarbijaliidese väljundklemmidel.
Jaotusseadme tehniline mõiste on sätestatud „Telekommunikatsiooniseaduse“ § 4 lõike 5 alusel kehtestatud õigusaktis.
Kulukäitur on põhjuslik tegur, mis mõjutab kulusid.
Kulukäiturid jagunevad mahupõhisteks ja tegevuspõhisteks.
Kulukogum (cost pool) on kulude grupp, mille käitumise määrab üks ja sama kulukäitur.
Kuluarvestus jooksevhindades (current cost accounting - CCA) on kuluarvestusbaas kiiresti muutuva majanduskeskkonna jaoks, kui kuluarvestus ajaloolistes hindades (historical cost accounting - HCA) ei anna adekvaatseid tulemusi.
Muud tegevused on ärivaldkond, kuhu kuuluvad kõik ülejäänud teenused, mis ei ole seotud ülekandevõrgus, juurdepääsuvõrgus ega jaemüügis osutatavate teenustega.
Transferthind ehk ülekandmishind on arvestuslik hind teenuse osutamise eest ettevõttesiseselt ühelt majandusüksuselt teisele majandusüksusele.
Võrguseadmed on telekommunikatsioonivõrgu osad: ülekandesüsteem koos selle juurde kuuluvate lülitusseadmetega, muud abisüsteemid ja rajatised, mis võimaldavad telekommunikatsioonivõrgu kindlaksmääratud lõpp-punktide ja sidumispunktide vahel elektriliste või elektromagnetiliste signaalide edastamist kaabli kaudu, raadio, optiliste või muude vahenditega.
Kulude omistamise protsess peab põhinema kulude põhjusliku seose analüüsil, mille alusel peab kulud omistama nendele teenustele ja toodetele, mis on põhjustanud nende kulude tekkimise.
Kulude, mida ei ole võimalik põhjuslikkuse seosest lähtuvalt omistada, koondamist eraldi kulukogumisse.
Selgus: OTE peab avaldama täiendatud versiooni oma kulude omistamise metoodikast, kui selles tehakse olulisi muudatusi.
Järjepidevus: samu omistamise põhimõtteid tuleb kasutada aastast aastasse.
Olulisus: spetsiaalsete omistamispõhimõtete kasutamine ei ole vajalik, kui nende kasutamisest tulenev mõju väljundile ei ole oluline.
Kulud jagunevad mitme toote ja teenuse vahel.
Adresseerimatud kulud (edaspidi üldkulud) (unattributable costs) on kulud, mida ei saa toote või teenusega seostada ei otseselt ega kaudselt, mistõttu neid kulusid ei saa omistada toodetele või teenustele põhjuslikkuse seose alusel.
Üldkulud tuleb kuluaruandes selgelt identifitseerida ja esitada sama aruande eraldi kirjetel.
Jaotatavate kulude meetod - üldkulud omistatakse jaotatavate kuludega* samas proportsioonis.
Detailsete ja läbipaistvate teenuste omahinna kalkuleerimiseks peab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud kaudkulusid omistama ABC põhimõtetest lähtuvalt.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud üldkulud peab omistama käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 esitatud jaotatavate kulude meetodil.
Kulude omistamisel peab lähtuma lisas 1 toodud kulude omistamise etappidest, mida võib vajaduse korral detailiseerida.
Kuluarvestuslik informatsioon, mis sisaldub kulu- ja finantsaruannetes, tuleb jaotada operatiivkulusid ja kapitalikulusid puudutavaks informatsiooniks ning raamatupidamiskirjeteks.
Muudele funktsioonidele omistatakse erinevate tegevuste kulud, mis ei ole seotud konkreetse teenuse osutamisega, kuid on olulised ettevõtte edasiseks funktsioneerimiseks.
Erinevate teenuste kulude omistamine neljale ärivaldkonnale - ülekandevõrguärile, juurdepääsuvõrguärile, jaemüügile ja muudele tegevustele.
Muud operatiivkulud.
Lisas 2 kajastatakse eespool nimetatud operatiivkulusid, kohustuslikke meetodeid nende omistamiseks ja valdkondi, kuhu neid peab omistama.
Toodud jaotust võib vajaduse korral täiendada ja all-liigendada.
Kapitali hinda peab kohaldama vastavalt kapitali kasutusele võrgukomponentides ja muudes seotud varades.
Võõrkapitali ja omakapitali proportsioonid kogukapitalis.
WACC-i arvutamine on kohustuslik kapitali hindamiseks erinevate võrgukomponentide ja muude seotud varade jaoks, eesmärgiga tuletada tulumäära, mida tahetakse saada sidumisteenuse tasude kaudu.
D v on dividendide väljamaksekordaja.
WACC-i formeerimisel võib vajadusel olla ka rohkem tegureid.
Erinevate tegevuste eest nõutakse erinevaid riskipreemiaid, mis peegeldub erinevates omakapitali hindades r e, isegi siis, kui finantsstruktuur on sama.
Oluliste erinevuste puhul riskiastmes valdkonniti tuleb kasutada erinevat WACC-i.
Sidumisteenuse puhul kasutatakse teenust osutava ettevõtte üldist kapitali hinda.
Hinna kujundamise eesmärgil peab kasutama kapitali kvartali kaalutud keskmist näitajat, mitte kapitali kasutuse määra mingil ajahetkel.
Lisas 3 kirjeldatakse kapitalikasutuse kohustuslikke omistamise meetodeid, mida OTE võib vastavalt vajadusele all-liigendada.
Vara prognoositavat jääkväärtust majanduslikult kasuliku kasutusea lõppemisel.
„Telekommunikatsiooniseaduse“ § 51 lõikes 7 nimetatud tulevastest pikaajalistest keskmistest lisanduvatest kuludest (LRAIC) lähtuval metoodikal põhinev kuluarvestussüsteem kasutab tegevustel baseeruvat jooksevkulude omistamist.
Varasid hinnatakse turuväärtuses ning amortisatsiooni ja kapitali kasutust kajastatakse jooksevhindades.
Puhas asendusväärtus (net replacement cost) on kulu, mis tuleb teha vara asendamiseks teise varaga, mis on samade omaduste ja eaga.
Vara majanduslik väärtus (economic value - EV) arvutatakse varast saadavate tulevaste rahavoogude nüüdisväärtusena.
Kui NRV on suurem kui EV, siis ettevõte müüb vara kohe.
Vara loobumisväärtus on kas majanduslik väärtus või puhas realiseerimisväärtus, olenevalt sellest, milline neist on suurem.
Vara jooksevkulu on madalaim puhtast asendusväärtusest või vara loobumisväärtusest.
Käibekapitali säilitamine (operating capital maintenance - OCM) arvestab OTE lühiajalist likviidsust.
Finantskapitali säilitamine (financial capital maintenance - FCM) arvestab, et OTE finantskapitali on säilitatud jooksevhindade alusel.
Eeldatakse kapitali säilitamist nii, et perioodi lõpul on aktivaomanike vara samal tasemel kui perioodi alguses.
Üleminek täielikult jaotatavatelt ajaloolistelt kuludelt (täisomahinna meetod) „Telekommunikatsiooniseaduse“ § 51 lõikes 7 nimetatud LRAIC metoodikale, mis on aluseks püsiliini- ja sidumisteenuse tasumäärade määramisele, nõuab varade hindamist nende turuväärtuses, see tähendab jooksevkulude leidmist.
OCM kontseptsioon lähtub OTE tootliku võimsuse säilitamisest.
Oluline on põhivarade ümberhindamine jooksevhindadesse.
Tänu ümberhindlusele on vajalikud täiendavad kohandused, et ümber arvestada amortisatsioonisummad.
OCM puhul hinnatakse ümber varade raamatupidamislikud brutoväärtused, arvestades spetsiifilisi varade hinnamuutusi ja muutusi tehnoloogias.
Üks võimalus varade jooksva väärtuse arvutamiseks on spetsiaalsete hinnaindeksite kohaldamine olemasolevatele varade raamatupidamislikele brutoväärtustele.
Kasutades OCM metoodikat tasumäärade tuletamisel, kujuneb nõutava tulu suurus järgmiste komponentide summana (vastavalt võrguseadmete kasutusmahu alusel): kapitalikulud, operatiivkulud, jooksev amortisatsioon ja proportsioon üldkuludest ehk hinnalisand üldkulude katteks.
Aastane amortisatsioonisumma on arvutatud uute varahinnangute (väärtus jooksevhinnas ja majanduslik eluiga) alusel.
See tagab põhivarade jooksevkulu õige kajastamise.
Täiendav amortisatsioon (supplementary depreciation) on ajaloolise amortisatsiooni ja jooksva kuluamortisatsiooni vahe.
See võib olla nii positiivne kui ka negatiivne, sõltuvalt sellest, kas vara väärtus kasvab või kahaneb.
Lisas 5 on toodud käesolevas paragrahvis nimetatud varade ümberhindamine.
FCM puhul toimub varade ümberhindamine, täiendava amortisatsiooni ja mahajäämuse leidmine vastavalt §-le 13, võttes eraldi arvesse kasu või kahju, mis tekib vara spetsiifilise inflatsiooni tõttu, ning aktivaomanike varale mõjuvat üldist inflatsiooni.
Aktivaomanike fondide väärtus muutub üldise inflatsiooni alusel.
FCM võtab seda muutust arvesse.
Aktivaomanike fondide väärtuse muutus on tingitud asjaolust, et ümberhinnatavate varade turuhinnad ei pruugi jälgida üldist inflatsiooni või ei tee seda samal määral.
Kasutades FCM metoodikat, kujuneb nõutava tulu suurus järgmiste komponentide summana: kapitalikulud, operatiivkulud, jooksev amortisatsioon ja hinnalisand üldkulude katteks, millest peab lahutama kasumi või millele peab liitma kahjumi, mis tekib varaspetsiifilise ja üldinflatsiooni vahest (vt lisa 7).
OCM kontseptsiooni puhul võib ilmneda, et tasumäärad alahindavad või ülehindavad tegelikult vajalikku teenitavat tulu, mistõttu peab OTE kasutama FCM kapitali säilitamise kontseptsiooni.
Jooksvat kuluarvestust peab rakendama olemasolevat ajaloolist kuluarvestussüsteemi aluseks võttes.
Uut kuluarvestussüsteemi peab rakendama etappide kaupa, kus esmalt hinnatakse ümber kõik ülekandevõrgu varad.
Tulud, mida teenitakse telekommunikatsiooniteenuste müügist, on otse omistatavad teenustele, millega seoses nad tekkisid.
Kui tulusid ei ole võimalik otse omistada, tuleb need omistada põhjuslikkuse seose alusel.
Lähtudes põhjuslikust seosest, tuleb mitte-telefoniteenuste osutamisest saadavad tulud vastandada nende tegevustega, millega seoses nad tekkisid.
Seda tulu peab kajastama „muude tegevuste“ all.
Mitte-telefoniteenuste tulusid ja kulusid peab kajastama järjepidevuse põhimõtet arvestades.
Sissetulekut põhivara investeeringutelt tuleb omistada samuti nagu investeeringuid, millega seoses nad tekkisid.
Sissetulek põhivarainvesteeringutelt tuleb omistada juurdepääsuvõrgule, ülekandevõrgule või jaemüügile, kui nendega seotud investeeringuid on sel viisil omistatud.
Sisaldavad otseselt ja kaudselt omistatavaid kulusid.
Vara ostetakse 10 000 krooni eest.
Vara eeldatav eluiga on 4 aastat.
Lihtsustamiseks eeldatakse vara lineaarset amortiseerimist.
Tabelis 3 eeldatakse veel, et vara asendusväärtus langeb 10% aastas.
Tabelis 4 aga eeldatakse vara asendusväärtuse 5%-list kasvu aastas.
Jooksevkulu on vara asendamise puhaskulu, s.t jooksevkulu i = jooksevkulu i-1 ×0, 9 (teises tabelis korrutatud 1,05 -ga).
Täiendav amortisatsioon on lisanduv amortisatsioon, mis on saadud varade ümberhindamise tulemusena (seda võib ka tuletada jooksevkulu amortisatsioon, s.t vara asenduskulu amortisatsioon lahutatud ajalooline kuluamortisatsioon).
Kumulatiivne amortisatsioon on asenduskulu amortisatsiooni summa käesoleval perioodil, pluss ajaloolise amortisatsiooni kumulatiivne summa eelneva perioodi lõpuks ja liita täiendav amortisatsioon eelneva perioodi lõpuks (kui eelnevaid perioode on näiteks kaks, siis täiendav amortisatsioon eelneva perioodi lõpuks = täiendav amortisatsioon eelneval perioodil ×2).
Selgitus arvutamise kohta on toodud tabelis 4, kus nooled näitavad arvutusprotsessi suunda.
„Nõutav“ amortisatsioon on kumulatiivne amortisatsioon, mis on arvutatud antud varade jooksevhinna põhjal - teisisõnu on see kumulatiivne vara amortisatsioon käesolevaks hetkeks, mis on arvutatud tegeliku asenduskulu põhjal antud hetkel (lähtutakse tegelikust turusituatsioonist).
Matemaatiliselt väljendab seda valem: jooksevkulu amortisatsioon ×n, kus n on vara kasutatud aastate arv antud hetkeks.
Mahajäämus amortisatsioonis on vahe nõutava amortisatsiooni ja kumulatiivse amortisatsiooni vahel.
Kulukogumi määrade leidmine, mille käigus kulukogumi kulude maht omistatakse sobiva kulukäituri mahuga ning saadakse kulukogumi määr.
Teise etapi käigus omistatakse kulukogumid teenustele, mille aluseks võetakse kulukogumi määr ja ressursside hulk kasutatuna iga teenuse poolt.
Kaudkulu = kulukogumi määr × kulukäituri maht.
Ostja võib volitada riigihanke pakkumismenetlust korraldama teist isikut ning informeerib Riigihangete Ametit volitamisest vastavalt majandusministri poolt kehtestatud riigihanke pakkumise väljakuulutamise korrale.
Riigihanke pakkumismenetluse korraldamise volitamise kulud määratakse kindlaks ostja ja volitatava isiku vahelise käsunduslepinguga.
Juhul kui korraldamise volitamise kulud ületavad riigihangete seaduse paragrahvi 4 lõike 1 punktis 1 kehtestatud piirmäärad, määratakse volitatav isik riigihangete seaduses sätestatud korras.
Tunnistada kehtetuks Vabariigi Valitsuse 2. veebruari 1996. a määrus nr 38 „Riigihanke pakkumismenetluse korraldamise volitamine“ (RT I 1996, 10, 194).
Seadus sätestab Eesti kohanimede ametliku korraldamise ja kasutamise alused.
Kohanimi on kohale kui looduslikule või inimtekkesele geograafilisele objektile kinnistunud või kinnistatav nimi.
Ametliku kohanime tühistamine.
Kohanimi on ametlik, kui ta määratakse vastavalt käesolevale seadusele või on määratud muude kehtivate õigusaktide kohaselt.
Maaregistrisse kantaval katastriüksusel, kui sellel on väljaspool tänavavõrku paiknevaid aadressi vajavaid objekte.
Raudteejaamal ja rongipeatusel, ühissõidukipeatusel, sadamal, tuletornil, lennuväljal ja -jaamal.
Ametliku kohanime võib määrata ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata kohtadele, kui koha eristamine on vajalik valitsusasutustele või kohaliku omavalitsuse organitele nende tegevuses.
Haldusüksuse nime määrab Vabariigi Valitsus.
Asustusüksuse nimi määratakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Osavalla, linnaosa, maaregistri katastriüksuse ja väikekoha nimi määratakse kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud korras.
Raudteejaama, rongipeatuse, sadama, tuletorni, akvatooriumiobjekti, lennuvälja ja -jaama ning riigile kuuluva maantee ja sellel asuva liiklusrajatise nime määrab teede- ja sideminister.
Riiklikus katastris või registris oleva loodusobjekti nime määrab keskkonnaminister.
Riiklikus registris oleva kinnismälestise ja muinsuskaitseala nime määrab kultuuriminister.
Kohanime määrav minister küsib enne ametliku kohanime määramist vastava kohaliku omavalitsuse organi ning kohanimenõukogu arvamust.
Riiklikus registris oleva kohanime määramine toimub kooskõlas vastava registri kohta kehtestatud õigusaktidega.
Eraomandis olevale maaregistri katastriüksusele ja sellel paiknevale kohale nime määramisel küsitakse omaniku arvamust.
Vabariigi Valitsus moodustab siseministri valitsemisalas 11 kuni 15 liikmega kohanimenõukogu (paragrahvid 7-9), millel on oma põhimäärus.
Kohanimenõukogu liikmed, sealhulgas esimehe nimetab Vabariigi Valitsus kuni viieks aastaks.
Täidab teisi talle põhimäärusega pandud ülesandeid.
Kohanimenõukogul on õigus saada riigiasutustelt ja omavalitsusasutustelt oma ülesannete täitmiseks vajalikke dokumente, õiendeid ja muid andmeid.
Kohanimenõukogu võib nõuda kohanime määranud ministrilt või kohaliku omavalitsuse volikogult määratud nime valiku kirjalikku põhjendust.
Nimeteadusliku usaldusasutuse ülesandeks kohanimede alal on anda nimede asjus eksperdihinnanguid ning korraldada sihtuuringuid kohanimenõukogu ja kohanimesid määravate organite tellimusel.
Vabariigi Valitsus määrab siseministri ettepanekul usaldusasutuseks teadusasutuse, kus on nimeteadusele spetsialiseerunud teadustöötajaid.
Ametlikku kohanime võib muuta või tühistada käesoleva seaduse paragrahvis 5 sätestatud korras.
Senise nime eksitavus.
Muul alusel ametliku kohanime muutmiseks annab kohaliku omavalitsuse volikogule nõusoleku siseminister, olles ära kuulanud kohanimenõukogu arvamuse.
Ametliku kohanime tühistamise aluseks on nimetusobjekti kaotamine või häving.
Kohaliku omavalitsuse volikogu avaldab eelteate kohanime määramise kohta linna või valla põhimäärusega sätestatud korras vähemalt 30 päeva enne kohanime määramist.
Kohanime määrav minister avaldab eelteate kohanime määramise kohta ühes üleriigilise levikuga ajalehes vähemalt 30 päeva enne kohanime määramist.
Vabariigi Valitsuse ja ministrite määrused kohanimede määramise kohta avaldatakse Riigi Teatajas seaduses sätestatud korras.
Kohaliku omavalitsuse organite kohanime määramise aktid avaldatakse linna või valla põhimäärusega sätestatud korras, samuti Riigi Teataja Lisas.
Riigi Teataja Lisas võib avaldamata jätta loomult ajutisi kohanimede, näiteks ühissõidukipeatuste nimede määramise akte.
Jõustunud ametliku kohanime määramise aktid saadetakse viivitamatult kohanimeregistri pidajale ja kohanimenõukogule.
Valitsusasutustevahelised nimevaidlused lahendatakse alluvuskorras.
Nimevaliku ja -kasutamisega seonduvat vaidlust lahendav organ küsib enne vaidluse lahendamist kohanimenõukogu arvamust.
Ametlike kohanimede määramise ja kasutamise seadusele vastavust võib seaduses sätestatud korras vaidlustada halduskohtus.
Eesti kohanimed on eestikeelsed.
Kohanimede eestikeelsuse kindlakstegemise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kohanimede keelsuses võib lubada aja- ja kultuurilooliselt põhjendatud erandeid.
Ära hoidmaks põliste kohanimede moonutamist ja põhjendamatuid muudatusi nendes, arvestatakse erandite tegemisel sellega, millise keele kõnelejad asusid asjaomases kohas pikaaegselt ja seisuga 1939. aasta 27. september (põlisvõõrkeele arvestamine).
Võõrkeelse kohanime määramiseks annab kohaliku omavalitsuse volikogule nõusoleku siseminister, olles ära kuulanud kohanimenõukogu arvamuse.
Rahvusvahelises ameti- ja ärisuhtluses on Eesti kohanimede tuumad ja hargtäiendid identsed Eestis kasutatavatega.
Erandina võib kasutada maanime „Eesti“ ja riikidevaheliste veekogude nimede tõlkeid.
Kohanimi tuleb dokumenteerida eesti-ladina tähestikus.
Mitteladina tähestikes tuleb kohanime kirjakuju edasi anda vastavuses ametlike tähetabelitega.
Ametlikud tähetabelid reeglistavad nimede transkribeerimise ja translitereerimise.
Tabelid kinnitab haridusminister.
Kohanime kirjapilt peab vastama eesti õigekirjareeglitele, aga võib kajastada kohapealset (murdepärast) häälduskuju.
Võõrkeelse kohanime kirjapilt peab vastama asjaomase keele õigekirjale ja mitteladina tähestikust lähtumise korral olema kooskõlas ametliku tähetabeliga.
Sama nimetuuma kirjapilt peab kõikides kohanimedes olema ühesugune.
Nimetuumaks loetakse nime ilma liigisõnata (koha liiki tähistava sõnata) ja hargtäiendita (korduva tuumosaga nimesid eristava eestäiendita).
Igal kohal võib olla üks ametlik nimi, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 ettetoodud juhud.
Teise eestikeelse nime säilitamiseks aja- ja kultuurilooliselt põhjendatud juhtudel.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punkti 1 rakendamise korral tehakse põhi- ja rööpnime valik järgmiselt: kui elanike enamik oli asustusüksuse alal seisuga 1939. aasta 27. septembrini eestikeelne, jääb põhinimeks eestikeelne nimi, vastasel juhul põlisvõõrkeelne nimi, kusjuures erandi eestikeelse nime põhinimeks lugemise kasuks võib teha selle üleriigilise tuntuse ja tarvituses juurdumuse tingimusel.
Rööpnime määramiseks annab kohaliku omavalitsuse volikogule nõusoleku siseminister, olles ära kuulanud kohanimenõukogu arvamuse.
Ametliku kohanime määramisel eelistatakse kohapeal tuntumat ja levinumat, samuti suurema aja- ja kultuuriloolise tähendusega nime.
Üle-eestilise tähendusega nimesid.
Isiku nime ei või kohale pühendusnimeks määrata selle isiku eluajal.
Pühendusnimede määramise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Nimeks ei või määrata numbrit ega muud mittesõnalist tähist.
Pärast käesoleva seaduse jõustumist ei või sellist tähist määrata ka hargtäiendiks (paragrahv 15 lg. 4).
Ametliku kohanime määramisel tuleb välistada kohanimede samasus või eksitav sarnasus, nime labane või halvustav tähendus, sobimatus maa ja rahva aja- või kultuurilooga.
Samanimelised on kohad, mille nimed on samased täiskujul (koos liigisõnaga).
Samanimelised ei tohi olla haldusüksused, samuti ühe valla või linna piires asuvad asustusüksused ning ühe asustusüksuse piires asuvad väikekohad.
Ametlikud kohanimed kantakse riigi kohanimeregistrisse Vabariigi Valitsuse määratud korras.
Riigi kohanimeregistriks on riikliku kartograafilise andmebaasi kohanimistu.
Registri põhimääruse kinnitab Vabariigi Valitsus.
Kohalikud omavalitsused peavad kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil asuvate kohtade nimistut.
Ministeeriumid peavad nimistut kohanimedest, mille määramine kuulub vastava ministri pädevusse.
Riigi kohanimeregistri andmeid kasutatakse vastavalt registri põhimäärusele.
Registri andmed, samuti kohalike omavalitsuste ja ministeeriumide nimistud on avalikud, nende andmete vahetamine tasuta.
Riiginimi (välissuhtluses).
Maaregistri katastriüksuse sideaadressi moodustavad käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 esitatud andmed, sihtnumber (välissuhtluses koos riigitähisega) ja sideasutuse kohanimi koos sideasutuse järjenumbriga või ilma.
Eestikeelne aadress säilib ka välissuhtluses, kusjuures riiginime võidakse lisada tõlkes.
Aadressi täpsema vormistuse määrab riiklik standard.
Riigi- ja omavalitsusorganite dokumentides, maakaartidel, teabelevis, avalikel siltidel, viitadel ja kuulutustes, samuti juriidiliste isikute aadressides tuleb kasutada ametlikku kohanime.
Uurimustes ning õppe- ja teatmekirjanduses kasutatakse eeskätt ametlikku ja eestikeelset kohanime, millele võib lisada mitteametliku ja võõrkeelse nimekuju.
Kui kohale on määratud põhi- ja rööpnimi (paragrahv 16 lg. 2), tuleb riigi- ja omavalitsusorganite dokumentides, maakaartidel, avalikel siltidel, viitadel ja kuulutustes kasutada mõlemat nime kohanime määramise aktis antud järjekorras.
Samal viisil ja juhtudel võib kasutada nimekuju, mis on kirjutatud oma kirjakeelega eesti murde õigekirjas.
Vabariigi Valitsus võib lisaks käesoleva paragrahvi lõigetele 1-4 määrata juhtumeid, kus ametliku kohanime kasutamine on kohustuslik.
Mitteametlikku kohanime võib kasutada kõigil juhtudel, kui seadus ei nõua ametliku kohanime kasutamist või kohale ei ole käesolevas seaduses sätestatud korras määratud ametlikku kohanime.
Mitteametliku kohanime kasutamine avalikkusele suunatud informatsioonis ei tohi olla eksitav.
Mitteametliku kohanime kandmiseks Eesti põhikaardile küsitakse kohanimenõukogu arvamust ning arvestatakse käesoleva seaduse paragrahvides 14, 15 ja 17 esitatud nõudeid.
Riigi- ja omavalitsusorganite dokumentides, maakaartidel, teabelevis, avalikel siltidel, viitadel ja kuulutustes, samuti juriidiliste isikute aadressides ametliku kohanime kasutamise nõuete rikkumise eest ametiisiku poolt määratakse rahatrahv kuni 50 päevapalga ulatuses.
Seaduse jõustumise ajal kasutatavad ametlikud kohanimed tuleb enne riigi kohanimeregistrisse kandmist viia vastavusse käesoleva seadusega.
Kohanimede käesoleva seadusega kooskõlla viimise eest vastutavad kohanimesid määravad organid.
Järelevalve käesoleva seaduse täitmise üle kohalike omavalitsuste osas on maavanematel.
Ametliku kohanime kasutamise nõuete täitmise üle teostab järelevalvet Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus.
Valitsusasutustes valvatakse kohanime määramise ja kasutamise üle teenistusliku järelevalve korras.
Käesoleva seaduse eesmärk on isiku põhiõiguste ja vabaduste kaitsmine isikuandmete töötlemisel kooskõlas isiku õigusega vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat teavet.
Mitteautomatiseeritud töötlemisel, kui kasutatavad isikuandmed võetakse isikuandmete korrastatud kogumist või on ette nähtud kasutatavate andmete kandmine isikuandmete korrastatud kogumisse.
Riigisaladust sisaldavate isikuandmete töötlemisele.
Registreerida delikaatsete isikuandmete töötlemine vastavalt käesolevale seadusele.
Keelata oma isikuandmete töötlemine.
Isikuandmed on kõik andmed üheselt tuvastatud, samuti otseselt või kaudselt üheselt tuvastatava füüsilise isiku kohta, mis väljendavad selle isiku füüsilisi, psüühilisi, psühholoogilisi, majanduslikke, kultuurilisi või sotsiaalseid omadusi, suhteid ja kuuluvust.
Isikuandmed käesoleva seaduse mõistes on kas delikaatsed või mittedelikaatsed isikuandmed.
Kriminaalmenetluses või muus õiguserikkumise väljaselgitamise menetluses kogutav teave enne avalikku kohtuistungit või otsuse langetamist õiguserikkumise asjas või juhul, kui see on vajalik kõlbluse või inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks või kui seda nõuavad alaealise, kannatanu, tunnistaja või õigusemõistmise huvid.
Delikaatsete isikuandmete loetelu võib täiendada vastavat valdkonda reguleeriva seadusega.
Füüsilise isiku kohta kogutud statistilised andmed ei ole isikuandmed, kui puudub võimalus isikut, kelle kohta need andmed on kogutud, üheselt tuvastada.
Isikuandmete töötlemine on isikuandmete kogumine, salvestamine, korrastamine, säilitamine, muutmine, päringute teostamine, väljavõtete tegemine, kasutamine, üleandmine, ühendamine, sulgemine, kustutamine või hävitamine või mitu eeltoodud toimingut, sõltumata toimingute teostamise viisist või kasutatavatest vahenditest.
Isikuandmete kolmandatele isikutele üleandmise lubamise.
Volitatud töötleja on füüsiline või juriidiline isik või riigi- või kohaliku omavalitsuse asutus, kes töötleb isikuandmeid vastutava töötleja tellimisel.
Isik, kes vastutava või volitatud töötleja alluvuses töötleb isikuandmeid.
Kolmas isik, kes töötleb talle vastutava töötleja poolt üleantud isikuandmeid, on vastavalt käesoleva seaduse § 6 lõikele 1 vastutav töötleja ning ta on kohustatud täitma käesoleva seaduse, muude seaduste ja nende alusel kehtestatud õigusaktide nõudeid isikuandmete töötlemisel.
Üldiste huvide või vastutava töötleja õigustatud huvide või kolmanda isiku, kellele andmed üle antakse, õigustatud huvide arvestamine, kui isiku huvid ei ole olulisemad.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud eesmärkidel töödeldavate mittedelikaatsete isikuandmete üleandmine kolmandale isikule on lubatud, kui nende töötlemine, sealhulgas kasutamine kolmanda isiku poolt, toimub samadel eesmärkidel.
Kui mittedelikaatsete isikuandmete töötlemine, sealhulgas nende kasutamine kolmanda isiku poolt, ei toimu samadel eesmärkidel, on nende üleandmine lubatud ainult isiku nõusolekul.
Eesmärkidel, mis ei ole loetletud käesoleva paragrahvi lõikes 1, on isikuandmete töötlemine, sealhulgas nende üleandmine kolmandale isikule, lubatud, kui selleks on isiku nõusolek ja töötlemine ei ole vastuolus seaduse ning selle alusel kehtestatud õigusaktiga.
Eesti kodaniku ja alalise elamisloa alusel Eestis viibiva välismaalase usulisi, poliitilisi ja muid veendumusi kirjeldavate delikaatsete isikuandmete töötlemine, sealhulgas nende üleandmine kolmandale isikule, on lubatud ainult isiku nõusolekul.
Isiku nõusolekul, kui töötlemine ei ole vastuolus seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktiga.
Avalikku või üldist huvi silmas pidava ülesande täitmiseks, mis on seadusega pandud vastutavale töötlejale või kolmandale isikule, kellele andmed üle antakse.
Muudel juhtudel on käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 loetletud delikaatsete isikuandmete töötlemine lubatud, kui selleks on isiku nõusolek ja töötlemine ei ole vastuolus seaduse ning selle alusel kehtestatud õigusaktiga.
Delikaatsete isikuandmete töötlemise lubatavuse täpsemad tingimused sätestatakse vastavat valdkonda reguleeriva seadusega.
Isikuandmeid väljastatakse kooskõlas käesoleva seaduse ja avaliku teabe seadusega, samuti teiste seadustega ettenähtud korras, kui neis on sätestatud mõnda liiki isikuandmete väljastamise erikord.
Avalikku huvi silmas pidava ülesande täitmine, mis on seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktiga pandud vastutavale töötlejale või kolmandale isikule, kellele andmed üle antakse.
Vastutava töötleja või tema esindaja nimest ja aadressist.
Nõusolek kehtib konkreetse töötlemisjuhu suhtes, peab olema antud vabatahtlikult ja võib olla isiku poolt igal ajal tagasi võetud.
Nõusoleku tagasivõtmisel ei ole tagasiulatuvat jõudu.
Isikuandmed, mille õigsus on vaidlustatud, suletakse kuni andmete õigsuse kindlakstegemiseni või õigete andmete väljaselgitamiseni.
Omavolilise korrastamise, üleandmise või muu töötlemise eest.
Kujundama ettevõtte, asutuse või organisatsiooni töökorralduse niisuguseks, et see võimaldaks täita andmekaitse erinõudeid (organisatsiooni kontroll).
Vastutav töötleja ja volitatud töötleja on kohustatud tutvustama oma alluvuses isikuandmeid töötlevaid isikuid isikuandmete töötlemist reguleerivate õigusaktidega ning isikuandmete automatiseeritud töötlemise korral korraldama nimetatud isikute väljaõpet.
Isikuandmete töötlemiseks sõlmib vastutav töötleja volitatud töötlejaga kirjaliku lepingu, milles järgitakse käesoleva seaduse, muude seaduste ja nende alusel kehtestatud õigusaktide nõudeid.
Sõlmima alltöövõtulepinguid ainult lepingus lubatud tingimustel.
Lepingus nähakse ette poolte vastutus lepinguliste kohustuste täitmata jätmise eest.
Üleandmise kohustus on ette nähtud seadusega.
Isik, kes vastutava või volitatud töötlejana ise töötleb, ning isikud, kes vastutava või volitatud töötleja alluvuses töötlevad isikuandmeid, on kohustatud neid töötlema, sealhulgas üle andma, käesolevas seaduses lubatud eesmärkidel ja tingimustel.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikud on kohustatud hoidma saladuses neile tööülesannete täitmisel teatavaks saanud isikuandmeid, mida pole antud üldiseks kasutamiseks, ning ärisaladust ka pärast töötlemisega seotud tööülesannete täitmist või töö- või teenistussuhte lõppemist.
Isikuandmete kaitse organisatsioonilised ja tehnilised abinõud.
Ärakirjad käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumentidest on hoiul volitatud töötleja juures, kes on kohustatud need esitama käesolevas seaduses ettenähtud juhtudel.
Isikuandmete välisriikidesse üleandmise tingimused.
Kasutatava tarkvara ja vastavate dokumentide asukoht.
Isikuandmete kaitse organisatsioonilistes ja tehnilistes abinõudes kirjeldatakse üksikasjalikult käesoleva seaduse §-s 12 sätestatud nõuete täitmist.
Kui isikuandmete töötlemine toimub volitatud töötleja poolt, võib seadmete ja vahendite loetelu ning isikuandmete kaitse organisatsioonilised ja tehnilised abinõud koostada volitatud töötleja.
Täiendused käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud dokumentides tehakse enne vastavate muudatuste rakendamist isikuandmete töötlemisel.
Vastutav töötleja on kohustatud registreerima delikaatsete isikuandmete töötlemise andmekaitse järelevalveasutuses.
Vastutav töötleja, kes taotleb tegevusluba või litsentsi tegevusalal, millega kaasneb delikaatsete isikuandmete töötlemine, on kohustatud tegevusloa või litsentsi taotlemisel esitama andmekaitse järelevalveasutuse dokumendi delikaatsete isikuandmete töötlemise registreerimise kohta.
Registreerimistaotlus esitatakse vähemalt üks kuu enne delikaatsete isikuandmete töötlemise algust.
Vastutav töötleja võib mitme sama või seotud eesmärgiga delikaatsete isikuandmete töötlemise registreerimiseks esitada ühise registreerimistaotluse.
Juriidilisest isikust vastutava töötleja omanike (aktsionäride) nimed ja isikukoodid, kui vastutav töötleja ei ole riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutus.
Andmekaitse järelevalveasutus otsustab 15 tööpäeva jooksul, arvates registreerimistaotluse saamise päevast, töötlemise registreerimise või registreerimisest keeldumise ja teatab sellest vastutavale töötlejale või tema esindajale.
Registreerimisest keeldumine peab olema põhjendatud.
Registreerimistaotlus ja sellele lisatud dokumendid ei sisalda registreerimiseks vajalikke andmeid.
Kui delikaatsete isikuandmete töötlemine on eriti ohtlik isiku õigustele ja vabadustele, on andmekaitse järelevalveasutus kohustatud kontrollima kohapeal ettevalmistusi delikaatsete isikuandmete töötlemiseks.
Sel juhul pikeneb registreerimisest või sellest keeldumisest teatamise tähtaeg 10 tööpäeva võrra.
Kontrollimise tulemusena võib andmekaitse järelevalveasutus anda soovitusi täiendavate isikuandmete kaitse organisatsiooniliste ja tehniliste abinõude rakendamiseks.
Vastutav töötleja on kohustatud käesoleva seaduse paragrahv 18 lõikes 2 nimetatud andmete muutmisest või täiendamisest teatama andmekaitse järelevalveasutusele 15 tööpäeva jooksul enne vastavate muudatuste ja täienduste rakendamist.
Andmekaitse järelevalveasutusel on õigus keelata vastavate muudatuste ja täienduste rakendamine, kui need ei ole kooskõlas käesoleva seaduse, muude seaduste ja nende alusel kehtestatud õigusaktidega.
Käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 nimetatud andmete muutmisest või täiendamisest on vastutav töötleja või tema esindaja kohustatud isikut teavitama vähemalt 15 tööpäeva enne vastavate muudatuste või täienduste rakendamist.
Isikul on õigus keelata nimetatud muudatuste ja täienduste rakendamine.
Isikul on õigus saada vastutavalt töötlejalt enda kohta käivaid isikuandmeid.
Isikul on õigus saada vastutavalt töötlejalt enda kohta käivaid isikuandmeid üks kord aastas tasuta.
Edaspidi on isikul õigus saada enda kohta käivaid isikuandmeid tasu eest.
Tasu ei tohi ületada andmete väljastamisega seotud kulusid.
Vastutav töötleja on kohustatud andma isikule teavet ja väljastama nõutavad isikuandmed või põhjendama andmete või teabe andmisest keeldumist vastavalt käesoleva seaduse §-le 25 15 tööpäeva jooksul, arvates avalduse saamise päevast.
Käesolevas paragrahvis sätestatud vastutava töötleja kohustused laienevad ka isikuandmeid sisaldavat andmekogu pidavale volitatud töötlejale.
Isikuandmete sulgemist või nende kustutamist, kui töötlemine ei ole vastavuses käesoleva seaduse, muude seaduste ja nende alusel kehtestatud õigusaktidega.
Vastutav töötleja on ebaõigete isikuandmete parandamisest või isikuandmete sulgemisest või kustutamisest kohustatud kohe teavitama kolmandaid isikuid, kellele isikuandmeid on üle antud.
Vastutav töötleja ja kolmandad isikud on kohustatud kohe täitma isiku õigustatud nõude, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Isikul on õigus keelata oma isikuandmete üleandmine üldiseks kasutamiseks, kui see ei ole vastavuses käesoleva seaduse, muude seaduste ja nende alusel kehtestatud õigusaktidega.
Kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamist.
Otsuse andmete või teabe andmisest keeldumise kohta langetab vastutav töötleja ja teatab sellest isikule.
Isikul on õigus pöörduda andmekaitse järelevalveasutuse ja kohtu poole, kui ta leiab, et isikuandmete töötlemisel rikutakse tema õigusi või piiratakse tema vabadusi.
Käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete järgimist kontrollib andmekaitse järelevalveasutus.
Andmekaitse järelevalveasutuseks on Andmekaitse Inspektsioon.
Andmekaitse järelevalveasutuse juhina võib töötada isik, kellel on juriidiline kõrgharidus.
Andmekaitse järelevalveasutuse juhiks ei saa olla isik, kes on vabastatud või välja heidetud mõnelt juriidilist kõrgharidust nõudvalt töökohalt või ametist seoses sobimatusega edasitöötamiseks.
Andmekaitse järelevalveasutuse juht ei tohi ametisoleku ajal töötada muudel palgalistel töö- või ametikohtadel.
Andmekaitse järelevalveasutuse juht on oma ülesannete täitmisel sõltumatu ja tegutseb, lähtudes käesolevast seadusest, muudest seadustest ja nende alusel kehtestatud õigusaktidest.
Andmekaitse järelevalveasutuse töötaja on kohustatud hoidma saladuses talle tööülesannete täitmisel teatavaks saanud ärisaladust ning isikuandmeid ja seda ka pärast riigiga olnud teenistussuhete lõppemist.
Anda isikutele teavet ja korraldada isikuandmete töötlemise ja kaitse alast õpet.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud õigused on samaaegselt ka andmekaitse järelevalveasutuse kohustused.
Kontrollimiseks takistamatult siseneda isikuandmeid töötleva isiku ametiruumi.
Vastutav töötleja ja volitatud töötleja on kohustatud andma andmekaitse järelevalveasutuse pädevale ametiisikule selgitusi ning võimaldama juurdepääsu dokumentidele ja seadmetele, sealhulgas salvestatud andmetele, ja andmetöötluseks kasutatavale tarkvarale, kui see on vajalik isikuandmete töötlemise kontrollimiseks.
Registreerida määratud tähtajaks delikaatsete isikuandmete töötlemine.
Käesoleva seaduse nõuete rikkumise eest kannavad isikud distsiplinaar-, haldus- või kriminaalvastutust seaduses ettenähtud korras.
Vastutava või volitatud töötleja ametiisiku poolt isikuandmete töötlemise lubatavuse nõuete rikkumise või isikuandmete töötlemise nõuete rikkumise või isikuandmete kaitse abinõude mittetäitmise eest - määratakse rahatrahv kümne kuni kahesaja päevapalga ulatuses.
Vastutava töötleja pädeva ametiisiku poolt delikaatsete isikuandmete töötlemise registreerimata jätmise eest andmekaitse järelevalveasutuses - määratakse rahatrahv viiekümne kuni kahesaja päevapalga ulatuses.
Vastutava või volitatud töötleja ametiisiku poolt isikuandmete töötlemise kontrollimisel teadlikult ebaõigete andmete esitamise eest - määratakse rahatrahv kuni kahesaja päevapalga ulatuses.
Ebaseaduslikult töödeldavate isikuandmete sulgemata või kustutamata jätmise eest - määratakse rahatrahv kuni kahekümne päevapalga ulatuses.
Isikuandmete töötlemisel muude isiku õiguste rikkumise eest - määratakse rahatrahv kuni kahekümne päevapalga ulatuses.
Andmekaitse järelevalveasutus - § 1831.
Vabariigi Valitsusel moodustada 1997. aasta 1. jaanuariks andmekaitse järelevalveasutus.
Vastutavad töötlejad on kohustatud ühe aasta jooksul viima isikuandmete töötlemised vastavusse käesoleva seadusega ja registreerima delikaatsete isikuandmete töötlemised käesolevas seaduses sätestatud korras.
Käesolev seadus kehtestab töötajate usaldusisiku tegevuse õiguslikud alused teda volitanud töötajate ja tööandja vahelistes töösuhetes.
Usaldusisik on ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni (edaspidi ettevõte) töötaja, kes on valitud töötajate ühingu liikmete või töötajate ühingusse mittekuuluvate töötajate üldkoosoleku poolt töötajate esindajaks töösuhetes tööandjaga.
Töötajate ühing on käesoleva seaduse mõistes töösuhetealaste huvide esindamiseks ja kaitseks moodustatud töötajate ühendus.
Töötajate ühingusse mittekuuluvate töötajate üldkoosolekul.
Igal töötajate ühingul ja töötajate ühingusse mittekuuluvate töötajate üldkoosolekul on õigus vajadusel valida enam kui üks usaldusisik.
Enama kui ühe usaldusisiku valimisel lepitakse usaldusisikute arv tööandjaga kokku.
Usaldusisiku valimise kord ja volituste kestus määratakse kindlaks töötajate ühingu põhikirja alusel või töötajate üldkoosoleku poolt.
Valitud usaldusisikust informeeritakse kirjalikult tööandjat.
Usaldusisiku ennetähtaegne tagasikutsumine toimub samas korras kui tema valimine.
Töötajate ühingu usaldusisik esindab ühingu liikmeid.
Töötajate ühingusse mittekuuluvate töötajate üldkoosolekul valitud usaldusisik esindab töötajate ühingusse mittekuuluvaid töötajaid.
Usaldusisik võib esindada sama-aegselt erinevate töötajate ühingute liikmeid ja ühingutesse mittekuuluvaid töötajaid üldkoosoleku poolt antud volituse ja töötajate ühingute vastavate otsuste alusel.
Erinevate volitajatega usaldusisikud võivad ettevõttes moodustada oma töö koordineerimiseks ühiskomisjoni.
Ühes ettevõttes mitme usaldusisiku valimise korral võivad töötajate ühing (ühingud) ja töötajate üldkoosolek valida ühise otsuse alusel usaldusisikute hulgast peausaldusisiku.
Hoidma talle teatavaks saanud tootmis-, äri- või ametisaladusi.
Informeerida ettevõtte omanikku, valitsusasutusi, töötajate ühinguid ja liite tööseaduste, kollektiivi ja töölepingute ning muude tööalaste kokkulepete rikkumistest tööandja poolt.
Peausaldusisikul on õigus korraldada kokkuleppel tööandjaga töö ajal usaldusisikute töönõupidamisi.
Usaldusisikuks valitud töötaja jääb tööandjaga töösuhetesse.
Usaldusisiku ülesandeid täidab töötaja kokkuleppel tööandjaga töövälisel ajal, põhitöö ajal või põhitööna (kogu töönädala kestel).
Töövälisel või põhitöö ajal usaldusisiku ülesannete täitmise tingimused ja kord lepitakse usaldusisiku ja tööandja vahel kokku.
Üle 500 töötaja esindamise puhul kogu töönädala kestel.
Kokkuleppe korral võib tööandja tagada usaldusisikule võimaluse oma ülesannete täitmiseks põhitöö ajal kogu töönädala kestel ka siis, kui ta esindab alla 500 töötajat.
Usaldusisiku ülesandeid täitva töötaja tööleping peatub töölepingu seaduse § 55 kohaselt usaldusisiku ülesannete täitmise ajaks.
Kollektiivi ja töölepinguga ettenähtud soodustused ja tagatised.
Usaldusisikule laienevad kõik seadustes või kollektiivlepingutes sätestatud tagatised, mis on töötajale ette nähtud ajaks, mil ta esindab töötajaid.
Käesoleva seaduse rakendamisel tekkivad vaidlused lahendatakse kollektiivse töötüli lahendamise seaduses (RT I 1993, 26, 442) sätestatud korras või kohtus.
Kinnitada „Ehitusprojekteerimise ja ehitustööde riigihangete teostamise eeskiri“ (juurde lisatud).
Vabariigi Valitsuse 26. aprilli 1993. a. määrus nr. 120 „Ehitustööde võistupakkumise korraldamise kohta“ (RT I 1993, 22, 360; 1995, 40, 569).
Ehituskrundi ettevalmistamisega.
Ühe ehituse piires võib ehitusprojekteerimist ja ehitustöid ning nende tegemiseks vajalikke ehitusjuhi ja ehitusjärelevalve teenuseid ning paigaldatavate seadmete ja inventari ostmist käsitleda iseseisvate riigihangetena ja neile võib korraldada eraldi pakkumisi.
Enne pakkumismenetluse alustamist määrab tellija kasutatava töövõtu korralduse meetodi ja hinnakujunduse.
Informatsioon selle kohta peab sisalduma pakkumise kutse dokumentides.
Ehitustööde riigihanke puhul peab tellijal enne pakkumise korraldamist või pakkujatega läbirääkimiste alustamist olema ehitustööde pakkumisdokumentatsioon (pakkumisprojekt) ja ehitusluba, välja arvatud projekteerimis-ehitustöövõtu puhul.
Projekteerimis-ehitustöövõtu puhul peab tellijal enne pakkumise korraldamist või pakkujatega läbirääkimiste alustamist olema ehituse eelprojekt, mille on heaks kiitnud kohalik omavalitsus.
Projekteerimis-ehitustöövõtu puhul sõlmib tellija lepingu ühe ehitusettevõtjaga, kes teostab nii projekteerimistöö kui ehituse peatöövõtu.
Juhtimistöövõtu puhul on ehitusjuhi teenus tellija funktsiooni täitmine selleks spetsialiseerunud hankija poolt ning selle tõttu ei ole ehitusjuhil lubatud teha samal ehitisel teisi hankeid.
Ehitusprojekteerimise riigihanke puhul tuleb arvestada projekti autori õigustega, lähtudes autoriõiguse seadusest (RT 1992, 49, 615; RT I 1996, 49, 953).
Võimaldada õigeaegselt muuta ehitustöö kohta tehtavaid otsuseid siis, kui leitakse, et maksumus pole tasakaalus kvaliteedi, tehniliste omaduste ja ajakuluga.
Taotluseelarve jaotatakse peatükkideks ja alapeatükkideks vastavalt Keskkonnaministeeriumi soovitustele ehituskulude liigitamise kohta.
Taotluseelarve koostamisel võetakse arvesse ka ettenägemata kulud (reserv).
Taotluseelarve koostamise aluseks olev töömahtude loetelu kuulub pakkumise kutse dokumentide hulka.
Taotluseelarve koostaja võib anda informatsiooni tema koostatud eelarve kohta ainult tellijale või tellija volitatud isikutele.
Pakkujal on õigus eeldada, et tellija töömahtude arvutus on õige.
Pakkuja ei tohi teha töömahtude loetelus muudatusi ilma tellija esindaja kirjaliku nõusolekuta.
Kõik kogused antakse töömahtude loetelus ehitustööde kohta, mida tehakse pakkumise kutse dokumentides esitatud projekti järgi.
Tööde hindamisel peab arvestama kõiki kulusid, mis katavad ka vältimatud kaod.
Kõik töövõtulepingu täitmisega seotud kulud jagatakse eelarves arvestatavatele konstruktiivelementidele ja muudele ehitustöö liikidele, välja arvatud juhul, kui need kulud on eraldi võetud töömahtude loetelusse.
Kui töömahtusid ei ole võimalik enne tööde tegemist loetelus täpselt fikseerida (restaureerimistööd, maa-aluste tehnovõrkude ümbertõstmine keerulistes tingimustes), kasutatakse eelarve koostamisel erandina orienteerivaid töömahtusid ja töövõtja poolt fikseeritud üksushindeid.
Lõplikud töömahud määratakse sel juhul pärast tööde valmimist ülemõõtmise teel.
Lõpliku hinna kalkuleerimisel kasutatakse üksushindeid, mida töövõtja kasutas pakkumisarvutustes orienteerivate töömahtude puhul.
Ehitustööde riigihanke lepinguhinda käsitletakse fikseeritud kogusummahinnana, mille pakkuja koostab pakkumise kutse dokumentides oleva töömahtude loetelu alusel.
Hinnatud töömahtude loetelu lisatakse pakkumisele.
Ehitustööde hange tuleb pakkuda Eesti Vabariigis vastavat tegevuslitsentsi omavatele töövõtjatele.
Pakkumisel eeldatakse, et tellija ja pakkujad tunnevad kõiki kehtivaid seadusi, määrusi ja eeskirju.
Kumbki pool ei tohi oma huvides ära kasutada teise poole teadmatust või vigu.
Kumbki pool ei tohi anda valet või eksitavat informatsiooni ega varjata asjaolusid, mis võiksid mõjutada teise poole tegevust.
Teisele poolele antav informatsioon peab olema täpne ja üheselt mõistetav ning esitaja vastutab selle õigsuse eest.
Informatsioon tuleb esitada kirjalikult ning sellel peab olema koostamise kuupäev, kellaaeg ja esitaja allkiri.
Pakkumise pooled teatavad omal algatusel viivitamatult avastatud vigadest, puudustest ja riskiteguritest ning nendest abinõudest, millega saab tööd edendada ja paremate tulemuste saavutamist soodustada.
Pakkumiselt tuleb kõrvaldada kõik normaalset konkurentsi takistavad asjaolud, kõigile pakkujatele tuleb tagada võrdsed tingimused ning nad konkureerivad üksteisest sõltumatult.
Ehitusprojekteerimise ja ehitustööde pakkujaks võib olla töövõtja, kelle pakkumisele tuleva ehitusprojekteerimise ja/või ehitustööde maksumus ei ületa tema eelneva majandusaasta 1,3 -kordset auditeeritud netokäivet.
Töövõtu korralduse meetod.
Tellija kuulutab ehitustööde riigihanke välja ehitustööde kogumahule või selle osale.
Väljakuulutatud riigihange peab vastama eraldatud rahalistele vahenditele.
Kui tellijale eraldatud rahalised vahendid ei võimalda ehitist valmis ehitada ja tööde lõpptähtaja suhtes puudub selgus, määratletakse riigihanke maht vastavalt seadustele.
Pakkumise kutse dokumendid ehitusprojekteerimise ja ehitustööde riigihangete teostamisel peavad olema esitatud sellise detailsusastmega, et nad oleksid üheselt mõistetavad kõigile pakkujatele ning olema sama sisu ja mahuga.
Alternatiivseid pakkumisi saab esitada, kui see võimalus on pakkumise kutse dokumentides ette nähtud ja seda on kirjalikult kõigilt pakkujatelt küsitud.
Ehitustööde riigihanke kvaliteedi ja tehnilised näitajad, kogused ja spetsifikatsioonid määratakse kindlaks ehitusprojektis.
Ehitustööde pakkumisdokumentatsioon (pakkumisprojekt) - tehnilisel projektil põhinevad projektdokumendid ulatuses, mis võimaldavad korraldada ehitustöövõttu.
Omanikujärelevalve teostamisel.
Pakkumisaegne tagatis on üks protsent ehituse pakkumise maksumusest.
Ehitusaegseks tagatiseks määratakse 10 protsenti hanke maksumusest.
Ehitusaegset tagatist vähendatakse proportsionaalselt tehtud töödele vastavate aktide alusel.
Garantiiaegseks tagatiseks määratakse 2 protsenti ehituse maksumusest.
Garantiiperioodi tagatis määratakse kindlaks tähtajaks, mis ei tohi olla lühem kui garantiiaeg.
Tellija poolt ehitustööde teostamiseks antavale avansile tuleb anda 100-protsendiline tagatis.
Pakkujate võrdse ja erapooletu kohtlemise aluseks peab olema tellijapoolne pakkumise hindamiskriteeriumide täpne avaldamine pakkumise kutse dokumentides ning nende täitmine valiku tegemisel.
Kasutuskulukriteerium.
Tellijal on õigus rakendada ka teisi ehituse eripära arvestavaid kriteeriume.
Kui pakkumise kutse dokumentides pole väljendatud teisiti, toimub hankija valik hinnakriteeriumi alusel.
Soodsaim pakkumine tähendab sel juhul riigihanke madalaimat pakkumishinda.
Tellijal on õigus pakkumine hinnakriteeriumi alusel tagasi lükata, kui pakkumishind on võrreldes taotluseelarvejärgsete ehituskuludega nii palju väiksem, et hange ei ole selle hinnaga ilmselt võimalik.
Tagasilükkamine peab põhinema sõltumatu eksperdi hinnangul.
Ajakriteerium esitatakse pakkumise kutse dokumentides hindamiskriteeriumina juhul, kui tellija jaoks on oluline lühike ehituskestus.
Kvaliteedikriteerium tähendab viitamist pakkumise kutse dokumentides tööde ja materjalide kohta esitatavatele eeskirjadele ja standarditele.
Ehitise kvaliteedikriteeriumina võib viidata ka konkreetsetele ehitistele kui näidistele.
Riskikriteerium tähendab viitamist pakkumise kutse dokumentides kasutatavale töövõtu korralduse meetodile (lepingutüübile), hinnakujundusele, nõutavatele tagatistele ja kindlustuslepingutele.
Kui lepingu objektideks on projekteerimis-ehitustöövõtu puhul samaaegselt nii projekteerimine kui ka ehitustöövõtt, võib hindamiskriteeriumiks olla nii ehituskulude kui ka ehitise kasutuskulude arvestamine.
Sel juhul peab pakkumise kutse dokumentides olema määratud ehitise arvestuslik kasutusperioodi kestus aastates.
Tellija kohustub sõlmima hankelepingu isikuga, kelle pakkumine on vastu võetud 30 päeva jooksul pakkumise vastuvõtmisest arvates.
Ehituse hankelepingu sõlmimisel lepingu hinda ja tähtaega mõjutavate muudatuste arvestamisel lähtutakse lepingu objektiks oleva töö või teenuse liigist ning kasutatakse Keskkonnaministeeriumi soovitusi töövõtulepingute kohta.
Hankelepingutele kirjutab juhtimistöövõtu korral alla ja tasub tehtud tööde eest ehitusjuhi ettepanekul tellija.
Määrates isiku/töövõtja, kes on kompetentne kontrollima finantsdokumente ja tegema/korraldama tehtud ehitustööde mahtude ülemõõtmisi ehitusplatsil.
Kulukontrolli alusdokumendiks on maksegraafik, mis on sõlmitud hankelepingu kohustuslik lisa.
Tegelike ehituskulude arvestamine toimub vastavalt töövõtja koostatud igakuisele protsenteerimisaktile hinnatud töömahtude loetelu alusel, mis on hankelepingu lisa.
Sõltuvalt lepinguhinnast lepitakse kokku vahearvelduste minimaalsumma, millest väiksemaid arveldusi ei ole tellija kohustatud tegema, kui selline summa ei ole maksegraafikus fikseeritud kui tööde korraldustest otseselt johtuv.
Hankelepingute puhul, mille ehituskestus on üle ühe aasta, võib hankelepingus ette näha lepinguhinna korrigeerimise Statistikaameti poolt avaldatava ehitushinnaindeksiga, mida arvestatakse kulukontrolli dokumentides.
Kõik töövõtja esmasdokumendid, mida on kasutatud protsenteerimisaktide tõendamisel, peavad olema vajadusel kättesaadavad ja tõendina kasutatavad hilisemate vaidluste lahendamisel ning lõpparvelduste tegemisel.
Nende säilitamise osas juhindub töövõtja raamatupidamise seadusest (RT I 1994, 48, 790; 1995, 26-28, 355; 92, 1604; 1996, 40, 773; 42, 811; 49, 953) ja töövõtja dokumentide säilitamise sise-eeskirjadest.
Kõiki tööettevõtja koostatud protsenteerimisakte ning lisadokumente maksete täies ulatuses mittesooritamise kohta säilitatakse tellija arhiivis koos ehitusega seotud teiste dokumentidega.
Töövõtja säilitab neid dokumente ja nende koopiaid vastavalt oma dokumentide säilitamise korrale.
Ehitusjärelevalvet teostab tellija volitusel litsentsitud juriidiline või füüsiline isik.
Ehitustööd tegev töövõtja ei või olla samaaegselt omanikujärelevalve teostajaks.
Kui tellija sõlmib ehitusjuhi ettevõttega lepingu ehituse juhtimiseks ja ka omanikujärelevalve teostamiseks, siis tuleb tellija ja ehitusjuhi lepingus ette näha järelevalve ülesanded vastavalt planeerimis- ja ehitusseadusele (RT I 1995, 59, 1006; 1996, 36, 738; 49, 953).
Seada 1. jaanuarist 1996. a. sisse audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise kasutamise eest tasu maksmine autoritele, teose esitajatele ja fonogrammitootjatele.
Või imporditud seadmete ja vahendite importimise hind (käibemaksuta).
Kinnitada juurdelisatud „Audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise kasutamise kompenseerimiseks tasu võtmise ja maksmise kord“.
Jms.), tühjade (salvestuseta) audio- ja videosalvestusvahendite (lindid, kassetid jms.) ning muude teoste isiklikku reprodutseerimist võimaldavate tehniliste vahendite tootjad ja importijad tasu.
Tühjadeks audio- ja videosalvestusvahenditeks loetakse käesoleva korra kohaselt ka need kassetid, lindid jms., millel salvestus on lühem kui 50 protsenti võimalikust salvestusajast.
Füüsilised isikud maksavad nimetatud tasu juhul, kui sissetoodavad kaubakogused ületavad Rahandusministeeriumi kehtestatud, Eesti Vabariiki sissetoodavate kaubakoguste käibemaksuvabasid piirnorme.
Nimetatud seadmete ja vahendite (kaubagruppide) loetelu koos kaubakoodidega „Eesti kaupade nomenklatuuris“ on lisatud käesoleva korra juurde.
Käesolev kord ei kehti selliste punktis 1 märgitud seadmete ja vahendite suhtes, mis tehniliste omaduste tõttu ei võimalda teoseid reprodutseerida üksikute koopiatena.
Audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise kasutamise kompenseerimiseks võetava tasu suuruse määrab iga aasta 1. detsembriks Kultuuriministeerium pärast kooskõlastamist käesoleva korra punktis 1 märgitud seadmete ja vahendite tootjaid ja importijaid esindavate organisatsioonidega ning autoreid esindava organisatsiooniga, kes vastavalt käesoleva korra punktile 9 on määratud tasu võtjaks ja väljamaksjaks.
Ei võeta tasu seadusega ettenähtud korras.
Salvestustegevust haridus- ja teadusasutustes eranditult õppe- ja teaduslikel eesmärkidel.
Käesoleva punkti esimeses lõigus ettenähtud eesmärgil ostetud seadmete ja vahendite kasutajatele tagastab seadmete ja vahendite ostmisel makstud tasu nende tõendatud taotluse alusel punktis 9 nimetatud organisatsioon.
Tootja peab maksma tasu 7 päeva jooksul pärast salvestusseadmete ja -vahendite valmistamist.
Vahendite valmistaja ei ole enam nende seaduslik valdaja.
Kui seadmeid või vahendeid ekspordib tootja, tuleb tasu kogujal käesoleva korra kohaselt makstud tasu tagastada.
Käesoleva korra punktis 1 märgitud seadmed ja vahendid loetakse sissetooduks (impordituks), kui toll on need lubanud vabasse ringlusse Eesti tolliterritooriumil.
Seadmed ja vahendid loetakse väljaviiduks (ekspordituks), kui nende väljaviimise kohta on vormistatud ekspordideklaratsioon ning sellel on märge „Tollist välja lubatud“, mis kinnitab kauba tegelikku piiriületamist; posti teel saatmise korral loetakse seadmed ja vahendid väljaviiduks (ekspordituks) alates postisaadetise vastuvõtmisest postiasutuses.
Importija on kohustatud maksma tasu enne seadmete ja vahendite sissetoomist ning tõendama Tolliametile tasu maksmist dokumentaalselt.
Kauba vabasse ringlusse deklareerimisel kustutab Tolliamet esitatud dokumendi oma märkega.
Tasu võtjaks määratud organisatsioon võib küllaldase garantii korral või juhul, kui importija on varem maksnud tasu õiges suuruses ja õigeaegselt, vabastada importija tasu maksmisest enne seadmete ja vahendite sissetoomist.
Importija on kohustatud esitama Tolliametile tasu võtja poolt väljaantud tõendi, mille Tolliamet kauba vabasse ringlusse deklareerimisel oma märkega kustutab.
Tasu võtjal on õigus käesolevas lõigus nimetatud soodustus igal ajal tühistada, kui maksete tasumisel ei peeta kinni maksetingimustest, sh. viivitatakse tasu maksmisega.
Tasu võtjaks määrab Kultuuriministeerium autoreid esindava organisatsiooni, kellel on õigus võetud tasust maha arvata vaid tasu võtmise ja maksmisega seotud ning eelnevalt Kultuuriministeeriumiga kooskõlastatud kulutused.
Fonogrammitootjatele.
Autorite, esitajate ja fonogrammitootjate või neid esindavate organisatsioonide nõusolekul võib maksta ka sihtorganisatsioonidele muusika-, filmi- ja videokultuuri ning raadio ja televisiooni arendamise ning koolitus- ja teadusprogrammide finantseerimiseks ja kasutamiseks muudel analoogsetel eesmärkidel, kuid mitte üle 10 protsendi autorite, teoste esitajate ja fonogrammitootjate vahel jaotamisele kuuluvast tasust.
Nimetatud eesmärgil saadud andmed on konfidentsiaalsed ja tasu võtjal on õigus neid kasutada või avaldada ainult seoses tasu võtmisega.
Tasu võtmise eest vastutav autoreid esindav organisatsioon on kohustatud esitama igal aastal Kultuuriministeeriumile kindlaksmääratud tähtajal ja vormis aruande käesoleva korraga kehtestatud tasu võtmise ja maksmise kohta.
Kultuuriministeeriumil on õigus igal ajal kontrollida käesoleva korra punkti 9 kohaselt tasu võtva organisatsiooni raamatupidamist selles osas, mis on seotud tasu võtmise ja maksmisega ning sellega seotud kulutustega.
Kultuuriministeeriumil on õigus anda käesoleva korra sätteid täpsustavaid selgitusi.
Määrus kehtestatakse „Mõõteseaduse“ (RT I 1994, 71, 1224; 2000, 71, 442) paragrahvi 7 lõike 4 alusel.
Metroloogiaalaseid põhimõisteid on käesolevas määruses kasutatud vastavalt Eesti standardile EVS 758: 1998 „Metroloogia“.
Terminid ja määratlused.
Üksikmõõtevahendi tüübikinnitus - tüübikinnitus, mis tehakse mõõtevahendile, mis on toodud Eestisse komplektse seadme või sisseseade osana, või kui mõõtevahendi on soetanud selle valdaja välismaalt üksikostuna.
Tüübikinnitus on protseduur, mille käigus tehakse kohustuslikes mõõtühikutes gradueeritud mõõtevahendi dokumentatsiooni ja tüübikatsetustulemuste põhjal kindlaks, kas antud tüüpi mõõtevahendiga mõõtmisel võib eeldada vajaliku täpsuse säilimist taatluskehtivusaja jooksul.
Tüübikinnitus on kohustuslik mõõtevahenditele, mida kasutatakse tehingutes või millele eri õigusaktis on „Mõõteseaduse“ paragrahvi 10 eesmärkide täitmiseks kehtestatud taatluskohustus.
Tüübikinnituse teostaja on „Mõõteseaduse“ paragrahvi 13 lõike 3 ja paragrahvi 14 lõike 1 kohaselt metroloogiaalase järelevalve asutus - Tehnilise Järelevalve Inspektsioon (edaspidi tüübikinnituse teostaja; tüübikinnitust teostav asutus), kes teeb tüübikinnituse käigus tüübikatsetustulemuste analüüsi ja tüübihindamise.
Käesoleva määruse paragrahvi 5 lõikes 7, paragrahvi 6 lõigetes 2 ja 6, paragrahvi 7 lõikes 1 ning paragrahvi 8 lõikes 3 käsitletud tüübikinnitusega seotud protseduuride tähtajad.
Tüübikinnituse protseduuri lõpus väljastatakse tüübikinnitustunnistus.
Tüübikatsetusi teostab vastava mõõteliigi alal akrediteeritud, viimase puudumisel ka erialaselt kompetentne mõõtmislabor.
Tüübikinnituse teostaja kindlustab tüübikinnituse taotleja täieliku ja erapooletu informeerimise tüübikatsetusvõimalustest Eestis.
Tüübikinnituse teostaja võib imporditavate mõõtevahendite puhul tüübikatsetustulemusena aktsepteerida ka tüübikinnituse taotleja poolt esitatud teise riigi sõltumatu akrediteeritud katselabori katseprotokolle ning legaalmetroloogiaasutuse tüübikinnitustunnistust, üksikmõõtevahendi tüübikatsetusena eelnimetatud dokumentide asemel ka akrediteeritud kalibreerimislaboris väljastatud kalibreerimistunnistust.
Tüübikinnitus antakse mõõtevahendile, mille metroloogilised ja kasutusomadused vastavad Rahvusvahelise Legaalmetroloogia Organisatsiooni (OIML) dokumentide OIML D ning soovituste OIML R metroloogilistele ja kasutusnõuetele.
Kui mõõtevahendi kohta ei ole nimetatud dokumente kehtestatud, on tüübikinnituse aluseks rahvusvaheliste standardiorganisatsioonide (Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon ISO, Rahvusvaheline Elektrotehnikakomisjon IEC, Euroopa Standardikomitee CEN, Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee CENELEC) standardite nõuded ja Euroopa Liidu direktiivides kehtestatud nõuded.
Kui sama liiki mõõtevahenditele on kohaldatavad erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide dokumentides kehtestatud kriteeriumid, mille nõuded ei ole omavahel harmoniseeritud, lähtub tüübikinnituse teostaja ajaliselt hilisema publitseeritud dokumendi nõuetest.
Samad kriteeriumid peavad olema lülitatud kehtivatesse ühtsetesse taatluseeskirjadesse.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 viidatud OIML publikatsioone ning EL mõõtevahendite direktiive säilitab tüübikinnituse teostaja, rahvusvaheliste organisatsioonide standardeid - Eesti standardiorganisatsiooni standardiraamatukogu.
Mõõtevahendi tüübikinnituse taotlejaks võib olla mõõtevahendi valmistaja, tema volitatud esindaja või importija (edaspidi taotleja).
Kui mõõtevahendi valmistajal on Eestis mitu esindajat ning valmistaja ise ei taotle tüübikinnitust, peab tüübikinnitustunnistuse taotlema iga esindaja eraldi.
Erandjuhul, kui mõõtevahend on toodud Eestisse komplektse seadme või sisseseade osana, võib taotlejaks olla seadme tarnija ja/või seadme valdaja; juhul kui mõõtevahendi on soetanud selle valdaja üksikostuna välismaalt - valdaja.
Taotleja esitab tüübikinnituse teostajale tüübikinnituse avalduse ja nõutavad dokumendid käesoleva paragrahvi lõike 4 loendist.
Tüübikinnituse avalduse vormi koostab tüübikinnituse teostaja dokumendi OIML D 19 punkti 3.4 alusel.
Relevantsed abimaterjalid nagu reklaamlehed, fotod, publikatsioonid.
Tüübikinnituse teostaja võib, lähtudes mõõtevahendi tüübist, liigist, päritolust, valmistamise või kasutuse iseärasustest, piirduda käesoleva sätte punktides 5-10 nimetatud dokumentide valikulise esitamisega.
Juhul kui tüübikinnituse teostaja lubab valikulist dokumentide esitamist, teeb ta sellist otsust põhjendava märke tüübikinnituste registris.
Tüübikinnituse teostaja tagab taotleja nõudel taotleja informeerimise konkreetsete dokumentide esitamise osas enne tüübikinnituse taotluse esitamist ja tüübikinnituse protseduuri alustamist.
Tüübikinnituse teostaja kontrollib taotleja esitatud dokumentide komplektsust vahetult nende saamisel.
Puudulikult vormistatud või puuduvate dokumentide korral tüübikinnitust ei algatata.
Tüübikinnituse teostaja saadab taotleja esitatud dokumendid katselaborile (vt paragrahvi 3 lõiget 1).
Mõõtevahendi (d) esitab katselaborile taotleja, olles katselaboriga kooskõlastanud tüübikatsetuste läbiviimise aja, koha ja katsetustele esitatavate näidiste arvu.
Katse (kalibreerimis-) labor tagastab pärast katsete toimumist tüübikinnituse teostajale kõik saadetud dokumendid, lisades tüübikatsetus (kalibreerimis-) protokollid ja nende alusel koostatud katsearuande ja/või kalibreerimistunnistuse.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 kuni 4 kirjeldatud menetluskorda ei rakendata imporditud mõõtevahendite suhtes, kui taotleja esitab tüübikinnitusavalduse lisana teise riigi akrediteeritud katselabori väljastatud tüübikatsetus (kalibreerimis-) protokollid ja legaalmetroloogiaasutuse väljastatud tüübikinnitustunnistuse; imporditud üksikmõõtevahendite korral akrediteeritud labori väljastatud kalibreerimistunnistuse.
Tüübikinnituse teostaja viib läbi tüübikatsetustulemuste analüüsi ja tüübihindamise.
Tüübihindamise positiivse otsuse korral vormistab tüübikinnituse teostaja tüübikinnitustunnistuse, negatiivne otsus vormistatakse põhjendust sisaldava teatisena.
Nii tunnistus kui teatis vormistatakse kahes identses originaaleksemplaris, millest üks antakse taotlejale ja teine säilitatakse tüübikinnituse teostaja poolt tüübikinnitustunnistuses viidatud tähtaja jooksul, kuid mitte üle kümne aasta.
Tunnistusele ja teatisele kirjutavad alla tüübikinnitust teostava asutuse juht ja tüübikinnituste teostamise eest vastutav töötaja.
Tunnistuse ja tema lisade iga lehekülg kinnitatakse tüübikinnitust teostava asutuse pitsatijäljendiga.
Tüübikinnitustunnistuses peavad sisalduma dokumendis OIML D 19 punktis 6.2 loetletud andmed, mida võib täiendada asjakohaste lisatingimuste ja -piirangutega (näiteks kasutamise keskkonna eritingimused).
Tüübikinnitustunnistus hõlmab ainult selle tekstis osutatud mõõtevahendi tüüpi ja selle mudeleid.
Tüübikinnitustunnistus kehtib temas viidatud tähtajani, kuid mitte üle kümne aasta.
Kui tüübikatsetustulemusena on aktsepteeritud teise riigi legaalmetroloogiaasutuse tüübikinnitustõendit, ei või tüübikinnituse teostaja poolt väljastatava tüübikinnituse kehtivus ületada selle aluseks võetud dokumendi kehtivusaega.
Tüübikinnitustunnistusel peab olema märge „Paljundada tohib ainult tervikteksti“.
Eestis valmistatud, tüübikinnitust omav mõõtevahend peab valmistaja poolt olema märgistatud tüübikinnitustähisega.
Tüübikinnitustähis sisaldub tüübikinnitustunnistusel.
Tüübikinnitustähise kuju (stiliseeritud E), mõõtmed ja sisalduvad rekvisiidid kinnitab majandusminister tüübikinnituse teostaja ettepanekul.
Tüübikinnituse teostaja tagab kinnitatud tüübikinnitustähise kujutise avaldamise eri väljaandes, kujutise õigusliku kaitse ja teiste riikide legaalmetroloogia asutuste informeerimise.
Otsuse Eesti tüübikinnitustähise kandmise kohta imporditud mõõtevahenditele teeb nende valmistaja.
Tüübikinnituse teostaja peab tühistama väljastatud tüübikinnituse, kui seda tüüpi mõõtevahendi esmataatlusel või kasutamisel ilmneb, et mõõtevahend ei ole valmistatud nii, et ta vastab tüübikinnitustunnistuses sisalduvatele tingimustele ja näitajatele.
Tüübikinnitust teostava asutuse juht tagab asjassepuutuva informatsiooni saamise ja analüüsimise protseduuri.
Tüübikinnituse teostaja peab tühistama mõõtevahendi tüübikinnituse juhul, kui kehtestatakse õigusakt, mille nõuded on rangemad mõõtevahendi kehtivas tüübikinnituses fikseeritud metroloogilistest ja kasutusomadustest.
Tüübikinnituse tühistamine vormistatakse teatisena tüübikinnitustunnistuse saanud taotlejale ja mõõtevahendi valmistajale.
Teatisele kirjutab alla tüübikinnitust teostava asutuse juht ning tüübikinnituste eest vastutav töötaja.
Tüübikinnituse tühistamisest teavitatakse kohe vastava mõõteliigi alal tegevusloaga taatluslaboreid.
Järelevalvet tüübikinnitust teostava asutuse tüübikinnitustegevuse üle teostab Majandusministeerium.
Tüübikinnitust teostav asutus publitseerib üks kord poolaastas eelneva perioodi jooksul väljastatud tüübikinnitustunnistuste ja tühistatud tüübikinnitustunnistuste loetelu eri väljaandes, millisena võib olla käsitletud nii trüki- kui elektrooniline väljaanne.
Tüübikinnitust teostav asutus loob avalikuks kasutamiseks tüübikinnituste pidevalt ajakohase elektroonilise kataloogi.
Kataloogi ülesehituse ja sisu nõuded kehtestab tüübikinnitust teostava asutuse juht.
Tüübikinnitust teostav asutus võimaldab asjasthuvitatutele tutvuda tüübikinnitustunnistuste originaalidega.
Standardiameti poolt välja antud tüübikinnitustunnistused kehtivad neil märgitud tähtajani.
Tunnistada kehtetuks majandusministri 14. juuli 1999. a määrus nr 49 „Mõõtevahendite tüübikinnituse korra kinnitamine“ (RTL 1999, 111, 1442).
Valla- ja linnaeelarve seadus sätestab valla- ja linnaeelarve koostamise, vastuvõtmise ja täitmise korra.
Valla ja linna iseseisev eelarve (edaspidi eelarve) koosneb vastava omavalitsusüksuse ühe eelarveaasta kõigist tuludest ja kuludest, mis kokkuvõttes viiakse tasakaalu.
Valla ja linna eelarveaasta algab 1. jaanuaril ja lõpeb 31. detsembril.
Valla- ja linnaeelarve seotus riigieelarvega sätestatakse seadustega.
Eelarve projekt, vastuvõetud eelarve, eelarve muudatused ja lisaeelarved ning eelarve täitmise aruanne avaldatakse üldiseks teadmiseks valla või linna põhimääruses sätestatud korras.
Reservfondi moodustamiseks vähemalt 1% ulatuses eelarve kuludest.
Kui pärast eelarve vastuvõtmist kehtestatakse Riigikogu või Vabariigi Valitsuse õigusakte, mille alusel eelarve tulud vähenevad või kulud suurenevad, hüvitatakse vastavad summad riigieelarvest.
Laen võetakse või võlakirjad emiteeritakse valla ja linna arengukavas ettenähtud investeeringuteks.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud laenudena ei käsitata valla ja linna poolt eelarve jooksvate kulude katteks võetavaid lühiajalisi laene, mis peavad olema tagasi makstud sama eelarveaasta lõpuks.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud piiranguid ei kohaldata laenudele, millele on antud riigigarantii.
Valla ja linna poolt võetava laenu tagatiseks ei või olla valla või linna kinnisasi ega tema ehitis (sh. rajatis) kui vallasasi.
Valla- ja linnavalitsus on kohustatud edastama volikogu otsuse ärakirja laenu või muu varalise kohustuse võtmise kohta maavanemale kolme päeva jooksul pärast selle otsuse jõustumist.
Valla- ja linnavalitsus on kohustatud esitama sõlmitud laenulepingu ärakirja Rahandusministeeriumile 30 päeva jooksul, arvates lepingu sõlmimise päevast.
Vald ja linn on kohustatud registreerima Väärtpaberiinspektsioonis nii kinnise kui avaliku võlakirjaemissiooni.
Valla ja linna võlakirjade kinnine emissioon registreeritakse väärtpaberituru seaduses (RT I 1993, 35, 543; 1995, 22, 328; 1996, 26, 528; 1997, 34, 535) sätestatud avaliku emissiooni registreerimiseks ettenähtud tingimustel ja menetluskorda järgides.
Väärtpaberiinspektsioon teatab valla ja linna võlakirjade emissioonist Rahandusministeeriumile 30 päeva jooksul, arvates emissiooni registreerimisest.
Eelarveaasta alguses eelarves olevate rahaliste vahendite jääkidest moodustatakse eelarve kassatagavara.
Kassatagavara suuruse määrab volikogu eelarve vastuvõtmisel.
Eelarve tulude ja kulude liigenduse (tulu- ja kulukirjete loetelu) kehtestab rahandusminister.
Vastuvõetava eelarve tulude ja kulude liigendamise detailsuse käesoleva paragrahvi 1.lõikes nimetatud loetelu järgi määrab volikogu.
Eelarve projekti koostab omavalitsusüksuse arengukava arvestades valla- või linnavalitsus (edaspidi valitsus) ja esitab selle koos käesoleva paragrahvi 2.lõikes nimetatud lisadega volikogule hiljemalt üks kuu enne eelarveaasta algust.
Muud volikogu poolt ettenähtud andmed.
Enne eelarveprojekti üleandmist volikogule esitab valitsus eelarveprojektis ettenähtud riigiabi kohta riigiabi andmise loa taotluse rahandusministrile vastavalt konkurentsiseadusele.
Eelarve võtab vastu volikogu kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses, käesolevas seaduses ning valla või linna põhimääruses sätestatud korras.
Eelarve või eelarve projekti muutmise ettepanekule, mis tingib nendes ettenähtud tulude vähendamise, kulude suurendamise või kulude ümberjaotamise, tuleb algatajal lisada rahalised arvestused, mis näitavad ära kulude katteks vajalikud tuluallikad.
Ettepaneku läbivaatamisel tuleb selle kohta ära kuulata valitsuse arvamus.
Eelarve jõustub eelarveaasta algusest.
Vastuvõetud eelarve esitatakse riigiasutustele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Kui eelarve ei ole eelarveaasta alguseks vastu võetud, võib valitsus iga kuu teha kulutusi ühe kaheteistkümnendikuni lõppenud eelarveaastaks ettenähtud kulutustest.
Kui volikogu pole kolme kuu jooksul, arvates eelarveaasta algusest või riigieelarve vastuvõtmisest, kui viimane ei olnud eelarveaasta alguseks vastu võetud, suutnud eelarvet vastu võtta, on volikogu tegutsemisvõimetu.
Eelarve täitmist korraldab valitsus volikogu poolt kehtestatud korras.
Eelarves määratud assigneeringuid võib kasutada üksnes ettenähtud otstarbeks, kusjuures nende suurust võib muuta vaid eelarve muutmisega.
Eelarvesse riigieelarvest sihtotstarbeliselt eraldatud vahendeid võib kasutada ainult ettenähtud otstarbel.
Valla- ja linnavalitsusel ning nende asutustel on õigus võtta rahalisi kulutusi nõudvaid kohustusi ainult neile eelarves selleks ette nähtud kulude piires.
Reservfondi käsutab valitsus ettenägemata kulude katmiseks volikogu poolt kehtestatud korras.
Kassatagavara kasutab valitsus tulude laekumise viibimisel eelarve kulude katmiseks ja see tuleb taastada volikogu poolt määratud suuruseni samal eelarveaastal.
Volikogu võib vähendada kassatagavara eelarve täitmisel tekkinud tulude puudujäägi katmiseks.
Eelarveaasta lõpuks kasutamata jäänud assigneeringute sulgemise otsustab volikogu.
Eelarveaastal sulgemata jäetud assigneeringuid on lubatud kasutada järgmise eelarveaasta lõpuni otstarbeks, milleks need olid määratud eelneva aasta eelarves.
Eelarveaasta lõpuks laekumata jäänud tulud loetakse selle eelarveaasta tuludeks, millal need laekuvad.
Eelarveaasta lõpuks täitmata jäänud kohustustest tulenevad kulutused, mis ei ole kaetud käesoleva seaduse paragrahv 19 2.lõikes nimetatud assigneeringutega, kaetakse järgmise aasta eelarvest.
Eelarveaasta lõpul kulusid ületava tulude summa kasutamise järgmisel eelarveaastal otsustab volikogu.
Vajaduse korral jaotada ümber eelarves määratud kulusid taotleb valitsus eelarve muutmist, esitades volikogule sellekohase eelnõu.
Eelarve muutmine toimub samas korras kui eelarve vastuvõtmine.
Kulude tegemiseks, milleks eelarves ei ole assigneeringuid määratud või mille tegemiseks määratud assigneeringutest ei jätku, võib valitsus mitte hiljem kui kaks kuud enne eelarveaasta lõppu esitada volikogule lisaeelarve projekti.
Andmed assigneeringute kasutamise kohta, mille täiendamist taotletakse, samuti andmed lisatulude ja säästu kohta, millega lisakulud kaetakse.
Lisaeelarve koostamine ja vastuvõtmine toimub käesolevas seaduses eelarve koostamise ja vastuvõtmise kohta sätestatud korras, arvestades käesoleva seaduse paragrahvis 24 toodud erisusi.
Eelarve täitmise aruande koostab valitsus ning esitab selle hiljemalt järgneva eelarveaasta 1. märtsiks volikogule.
Eelarve täitmise aruande vaatab läbi ja kinnitab volikogu.
Eelarve täitmise kinnitatud aruanne esitatakse riigiasutustele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Käesolev seadus jõustub 1994. aasta 1. jaanuarist.
Rahva ja eluruumide loenduse (edaspidi loendus) seadus sätestab üleriigilise loenduse korraldamise, loendusandmete töötlemise, kasutamise, säilitamise ja loendustulemuste avaldamise korra.
Loenduse ajaks loetakse loenduse teostamise aega.
Loendusandmete kontrollimiseks võib vahetult pärast loendust korraldada väljavõttelise järelküsitluse.
Järelküsitluse täpsem kord määratakse Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud loenduseeskirjas.
Loendusmoment on loenduse aja alguskuupäeva kellaaeg 00.00, millele ajastatakse loendusega kogutavad andmed.
Loenduse aeg ning järelküsitluse aeg määratakse kalendripäevades ning nad kumbki ei või olla pikemad kui 10 kalendripäeva.
Loenduse aja ja loendusmomendi määrab Vabariigi Valitsus vähemalt kolm aastat varem rahandusministri ettepanekul.
Pärast loenduse aja määramist võib Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras läbi viia loenduse dokumentatsiooni ja metodoloogia kontrollimiseks piiratud eelküsitlusi.
Loendust ei korraldata sagedamini kui viis aastat pärast eelmist loendust.
Vabariigi Valitsus võib oma määrusega volitada ministreid (edaspidi volitatud minister) andma loenduse korraldamiseks vajalikke määrusi ja käskkirju.
Loenduse põhikorraldaja on Statistikaamet.
Kohalikud omavalitsused täidavad loenduse korraldamisel käesoleva seadusega ja lepinguga võetud kohustusi.
Valitsusasutused täidavad loenduse korraldamisel neile käesoleva seadusega ja Vabariigi Valitsuse määrustega pandud ülesandeid.
Loenduse korraldamiseks moodustatud Vabariigi Valitsuse rahvaloenduskomisjon ning maakondade ja linnade rahvaloenduskomisjonid täidavad neile käesoleva seaduse ning komisjonide põhimäärustega pandud ülesandeid.
Loenduse korraldamist finantseeritakse riigieelarvest.
Loenduse eesmärk on loendusmomendi seisuga riigi rahvaarvu, rahvastiku koostise ja paiknemise ning eluruumide kohta andmete kogumine ja loendustulemuste avaldamine.
Loendustulemused on loendusega kogutud andmete põhjal koostatud statistilised kokkuvõtted, mis ei võimalda identifitseerida loenduse objekte.
Loenduse objektid on füüsilised isikud (edaspidi isikud), leibkonnad ning eluruumid ja eluruume sisaldavad hooned.
Leibkonna moodustavad kooselavad isikud, keda seob ühine kodune majapidamine.
Leibkond on ka üksinda elav isik.
Hoolekande-, ravi-, puhke- ja muudes asutustes ning kinnipidamiskohtades ja ajateenistuses viibivad isikud, keda toidetakse asutuse poolt, moodustavad institutsioonleibkonna.
Loenduse objektide kohta kogutavate andmete täpne loend määratakse Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud loendusküsimustikus.
Isikuid loendatakse faktilise rahvastikuna isiku elukoha järgi loendusmomendil ja alalise rahvastikuna isiku püsiva elukoha järgi.
Eesti Vabariigi diplomaatiliste ja konsulaaresinduste diplomaatiline personal ja nende perekonnaliikmed, kes loendusmomendil viibivad välisriigis.
Välisriigi sõjaväe tegevteenistuses olevaid isikuid.
Loendusega hõlmatakse elamud ja muud elamiseks kasutatavad hooned, neis paiknevad korterid ja muud eluruumid, sõltumata nende asustatusest loendusmomendil, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ruumid.
Loendusega ei hõlmata välisriikide diplomaatiliste ja konsulaaresinduste hooneid ja neis paiknevaid eluruume.
Suhe religiooni: kas isik on mingit usku tunnistav ja millist, on ateist, usu suhtes erapooletu või ei oska suhet määratleda.
Leibkonna seos põllumajandusega: kas leibkonna otseses valduses on maad põllu- ja aiasaaduste kasvatamiseks, looduslikku rohumaad või põllumajanduslikke loomi.
Eluruumi tüüp, omanik (omandi liik), tubade arv, pinna suurus, köögi olemasolu, tehniline varustatus (külm ja soe vesi, kanalisatsioon, pesemisvõimalus, tualettruum, kütte liik).
Loenduse põhidokumendid on loenduseeskiri, loenduslehed, loenduskaardid ning loendustulemuste väljundtabelite vormid.
Loenduseeskiri sisaldab loendusküsimustikus kasutatavate mõistete määratlused ning juhised loenduse korraldamiseks ja loenduslehtede täitmiseks.
Küsimused eluruumi ja leibkonna kohta (eluruumileht).
Loenduseeskirjas ettenähtud juhtudel täidetakse isikuandmete ja leibkonna andmete kontrollimise eesmärgil kontroll-leht.
Loenduskaardid on loenduse jaoks kohandatud tihe- ja hajaasustusalade geograafilised kaardid digitaalkujul ja paberil.
Loenduskaarte kasutatakse loenduse korraldamisel, loendusandmete töötlemisel ja loendustulemuste avaldamisel.
Loendustulemuste väljundtabelite vormid koostatakse, lähtudes riigi statistiliste andmete vajadusest ning rahvusvahelistest soovitustest.
Loenduse korraldamisel kasutatakse järgmisi abidokumente: klassifikaatoreid, juhendeid, nimestikke, aruandluse vorme, tõendeid, teatisi.
Loenduseeskirja ja loenduslehtede vormid kinnitab Vabariigi Valitsus määrusega hiljemalt üks aasta enne loendusmomenti.
Loendustulemuste väljundtabelite vormid kinnitab rahandusminister.
Käesoleva seaduse § 12 lõikes 7 nimetatud abidokumendid (välja arvatud klassifikaatorid) kinnitab Statistikaameti peadirektor.
Loendusandmete töötlemisel ja tulemuste avaldamisel kasutatakse riiklikke standardeid ja klassifikaatoreid.
Loenduse korraldamisel on riigi ja kohalike omavalitsuste andmekogude pidajad kohustatud Statistikaameti nõudmisel esitama riigi ja kohalike omavalitsuste andmekogudes olevaid loenduse läbiviimiseks vajalikke andmeid kooskõlas isikuandmete kaitse seaduse (RT I 1996, 48, 944), andmekogude seaduse (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552) ning nende alusel kehtestatud õigusaktidega.
Loenduse organisatsiooniline korraldus põhineb kehtival haldusterritoriaalsel korraldusel.
Loenduse korraldamiseks moodustatakse loendustöötajatele kehtestatud koormusnormide alusel territoriaalsed loendusüksused: loendusringkonnad, loenduspiirkonnad ja loendusjaoskonnad.
Loendustöötajate koormusnormid kehtestab volitatud minister.
Loendusringkonnad moodustab Statistikaamet haldusterritoriaalse korralduse alusel.
Loendusringkond hõlmab ühe või mitme linna, mitme valla, ühe või mitme valla ja ühe või mitme linna territooriumi.
Enam kui 10 000 elanikuga linna territoorium on üks loendusringkond.
Tallinnas, Tartus, Pärnus, Kohtla-Järvel ja Narvas moodustatakse mitu loendusringkonda.
Loendusringkonna tööd juhib loendusringkonna juhataja (edaspidi ringkonnajuhataja).
Tema äraolekul asendab teda ringkonnajuhataja asetäitja.
Ringkonnajuhataja ja tema asetäitja ülesandeks on loendusringkonna territooriumil loenduse korraldamine ning loendusandmete põhjal esialgse kokkuvõtte tegemine loenduseeskirjaga sätestatud ulatuses.
Loenduspiirkonnad moodustatakse loendusringkondade territooriumil.
Loenduspiirkond on loendajate juhendaja tööpiirkond.
Loendajate juhendaja tööülesandeks on loendajate töö korraldamine loenduspiirkonnas.
Loenduspiirkonnad moodustab maakonna (linna) rahvaloenduskomisjon.
Loendusjaoskond on loendaja tööpiirkond.
Loendaja tööülesandeks on loenduse teostamine loendusjaoskonnas.
Loendusjaoskonnad moodustab maakonna (linna) rahvaloenduskomisjon.
Loendustöötajad on ringkonnajuhatajad, nende asetäitjad, loendajate juhendajad ja loendajad.
Loendustöötajad võetakse tööle Statistikaameti peadirektori käskkirjaga määratud ajaks avaliku teenistuse seaduse (RT I 1995, 16, 228; 50, 764; 97, 1664; 1996, 15, 265; 45, 850; 1997, 1, 4; 29, 447; 1998, 34, 486; 38, 563; 41/42, 625) § 8 alusel.
Loendustöötajaid võidakse tööle võtta ka tööettevõtulepinguga.
Loendustöötajate arvulise koosseisu määrab volitatud minister.
Loendustöötajatena võivad töötada selleks soovi avaldanud vähemalt 18-aastased isikud, kes vastavad Statistikaameti poolt kehtestatud kvalifikatsiooninõuetele ning läbivad loendustööks vajaliku koolituse.
Loendustöötajatena võidakse tööle võtta teiste tööandjate juures töötavaid isikuid asutuse juhi või tööandja kirjalikul nõusolekul.
Ringkonnajuhatajatel ja nende asetäitjatel - kuni kolmeks kalendrikuuks.
Loendustöötajate töö tasustamise ja kulude kompenseerimise korra kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega.
Loendustöötajate ametikohustused, samuti valiku tingimused, koolituse ning atesteerimise korra kinnitab Statistikaameti peadirektor.
Loendustöötaja on kohustatud hoidma talle teatavaks saanud isikuandmete saladust ning kannab selle rikkumisel vastutust vastavalt isikuandmete kaitse seadusele.
Loendamisel tõendab loendustöötaja volitusi Statistikaameti poolt väljaantud ja kehtiv pildiga töötõend.
Vabariigi Valitsuse rahvaloenduskomisjoni moodustab Vabariigi Valitsus vastavalt Vabariigi Valitsuse seadusele (RT I 1995, 94, 1628; 1996, 49, 953; 88, 1560; 1997, 29, 447; 40, 622; 52, 833; 73, 1200; 81, 1361 ja 1362; 87, 1468; 1998, 28, 356; 36/37, 552; 40, 614).
Vabariigi Valitsuse rahvaloenduskomisjoni esimees on volitatud minister.
Täidab muid Vabariigi Valitsuse poolt talle pandud loendusega seotud ülesandeid.
Vabariigi Valitsuse rahvaloenduskomisjonil on õigus saada riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitelt ja asutustelt, maakonna ja linna rahvaloenduskomisjonidelt, samuti loendusringkondade juhatajatelt oma tegevuseks vajalikku teavet.
Kaasata komisjoni töösse riigi- ja omavalitsusasutuste esindajaid ja teadlasi.
Maakonna rahvaloenduskomisjoni moodustab maavanem hiljemalt kaks aastat enne loendusmomenti.
Maakonna rahvaloenduskomisjon on nõuandva õigusega komisjon maavalitsuse juures.
Maakonna rahvaloenduskomisjoni esimehe ja liikmed nimetab maavanem.
Täidab teisi maavanema poolt antud ülesandeid seoses rahvaloenduse korraldamisega maakonnas.
Maakonna rahvaloenduskomisjonil on õigus saada maakonnas asuvatelt riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitelt ja asutustelt, samuti loendusringkondade juhatajatelt oma tegevuseks vajalikku teavet.
Linna rahvaloenduskomisjon moodustatakse Tallinnas, Tartus, Pärnus, Kohtla-Järvel ja Narvas.
Linna rahvaloenduskomisjoni moodustab linnavalitsus hiljemalt kaks aastat enne loendusmomenti.
Linna rahvaloenduskomisjon on nõuandva õigusega komisjon linnavalitsuse juures.
Linna rahvaloenduskomisjoni esimehe ja liikmed nimetab linnavalitsus.
Täidab teisi linnavalitsuse poolt antud ülesandeid seoses loenduse korraldamisega linnas.
Linna rahvaloenduskomisjonil on õigus saada linnas asuvatelt riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustelt, samuti loendusringkondade juhatajatelt oma tegevuseks vajalikku teavet.
Täidab lepingulises korras muid loenduse korraldamisega seotud ülesandeid.
Kulud, mis omavalitsusel tekivad seoses loenduse korraldamisega, kaetakse riigieelarvest loenduse korraldamiseks ettenähtud vahenditest.
Statistikaamet täidab loenduse korraldamisel käesoleva seadusega, Vabariigi Valitsuse ja volitatud ministri määrusega talle pandud ülesandeid.
Teostada teenistuslikku järelevalvet loenduse korraldamise vastavuse üle käesoleva seaduse nõuetele.
Statistikaamet tagab loendusega kogutud ja säilitamisele kuuluvate isikuandmete kaitse nende töötlemisel, säilitamisel ja kasutamisel vastavalt käesolevale seadusele.
Statistikaamet tagab kaitset vajavate varade (informatsioon, seadmed, ruumid) käideldavuse, tervikluse ja konfidentsiaalsuse ning loendatavate privaatsuse vastavate turvameetmete rakendamisega loenduse korraldamisel.
Loendamisel küsitleb loendaja vahetult loendatavat isikut.
Loendusega kogutavad andmed kannab loendaja loenduslehtedele vastavuses loenduseeskirjaga.
Loendusega kogutavad andmed kuni 15-aastaste laste kohta annab üks vanematest või alaealise eestkostja.
Loendusega kogutavad andmed leibkonna kohta annab täisealine leibkonna liige.
Loendatavate isikute kohta, kes on leibkonna liikmed, kuid ei viibi loenduse ajal oma elukohas, annab loendusega kogutavad andmed täisealine leibkonna liige.
Asustatud eluruumi kohta loendusega kogutavad andmed annab isik, kes kasutab eluruumi õiguslikul alusel.
Asustamata eluruumi kohta annab andmed selle eluruumi omanik.
Loendaja tutvustab loendatavale isikule loenduslehtedel ettenähtud ulatuses riiklikest registritest ja kohaliku omavalitsuse andmekogudest saadud andmeid.
Erinevuste korral lähtub loendaja loenduslehe täitmisel loendatavalt isikult saadud andmetest.
Loendaja tutvustab täidetud loenduslehti loendatavale isikule või andmeid andnud leibkonna liikmele.
Loendaja edastab täidetud loenduslehed juhendajale hiljemalt järgmisel tööpäeval loenduseeskirjaga ettenähtud korras.
Loenduslehed on eestikeelsed ja täidetakse eesti keeles.
Loendataval isikul on õigus anda loendajale vastuseid eesti keeles, selle mittevaldamise korral mõnes muus keeles, mida ta valdab.
Kui loendaja ei valda loendatava isiku kasutatavat keelt, on loendajal õigus kasutada tõlgi abi.
Loendamises osalevale tõlgile laieneb käesoleva seaduse § 19 lõikes 8 sätestatud kohustus.
Loendatav isik on kohustatud andma tõeseid ja täielikke vastuseid kõigile loenduslehtede küsimustele, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul.
Loendataval isikul on õigus keelduda andmete andmisest oma religioosse kuuluvuse kohta.
Loendatav isik võib esitada loendajale isikut tõendava dokumendi andmete täpsuse tagamiseks.
Loendataval isikul on õigus saada loendajalt tõend loendamise kohta, kui ta lahkub pärast loendamist loenduse aja jooksul oma elukohast.
Kui loendaja ei leia loendatavat isikut või leibkonna täiskasvanud liiget tema elukohast, jätab ta isikule teatise, milles isikut kohustatakse teatama loenduspiirkonna loendajate juhendajale oma elukohas viibimisest loenduse aja jooksul.
Vanglas vahi all peetavate, vabaduskaotuslikku karistust või haldusaresti kandvate isikute loendamise korraldab Vanglate Amet kooskõlastatult Statistikaametiga justiitsministri poolt käesoleva seaduse alusel kehtestatud korras.
Politseiasutustes kinnipeetavate või haldusaresti kandvate isikute loendamise korraldab Politseiamet kooskõlastatult Statistikaametiga siseministri poolt käesoleva seaduse alusel kehtestatud korras.
Käesolevas paragrahvis sätestatud isikuid loendab loendustöötaja.
Kaitseväe ajateenistuses viibivate isikute loendamise korraldab Kaitseministeerium kooskõlastatult Statistikaametiga kaitseministri poolt käesoleva seaduse alusel kehtestatud korras.
Siseministeeriumi valitsemisalas ajateenistuses viibivate isikute loendamise korraldab Siseministeerium kooskõlastatult Statistikaametiga siseministri poolt käesoleva seaduse alusel kehtestatud korras.
Pansionaatides, haiglates ja hoolekandeasutustes ajutiselt viibivate isikute loendamise korraldab vastava asutuse administratsioon kooskõlastatult Sotsiaalministeeriumiga loenduseeskirjaga määratud ulatuses ja korras koostöös Statistikaametiga.
Hotellides ja muudes majutusasutustes viibivate isikute loendamise korraldab vastava asutuse administratsioon loenduseeskirjaga määratud ulatuses ja korras koostöös Statistikaametiga.
Veesõidukitel viibivate laevapere liikmete loendamise korraldab veesõiduki kapten, omanik või valdaja loenduseeskirjaga määratud ulatuses ja korras koostöös Statistikaametiga.
Rahvusvaheliste liinide bussides, rongides, lennukites ja laevades, samuti bussi-, raudtee- ja lennujaamades ning sadamates viibivad reisijad loendatakse loenduseeskirjaga ettenähtud korras.
Eesti Vabariigi diplomaatilistes ja konsulaaresindustes töötavate isikute loendamise korraldab Välisministeerium kooskõlastatult Statistikaametiga.
Isikul, kes viibib loenduse ajal välisriigis, on õigus anda andmeid loenduslehtede täitmiseks enne välisriiki lahkumist Statistikaametis või Statistikaameti kohalikes asutustes selleks volitatud töötajatele.
Loendusandmete töötlemine toimub anonüümse andmekogu baasil.
Loendusandmeid töötleb Statistikaamet, lähtudes loendustulemuste statistiliste väljundtabelite kehtestatud vormidest.
Loendusandmete töötlemise korra kinnitab volitatud minister.
Valitsusasutuste, kohalike omavalitsuste ning teiste juriidiliste ja füüsiliste isikute taotlusel võib Statistikaamet taotleja kulul ette valmistada statistilisi väljundtabeleid, mis ei kuulu kehtestatud statistiliste väljundtabelite vormide nimistusse.
Loendustulemused on avalikud ja kättesaadavad kõigile.
Esialgsed loendustulemused kogurahvastiku kohta avaldab Statistikaamet hiljemalt 90 päeva jooksul pärast järelküsitlust.
Loendustulemused statistiliste väljundtabelitena avaldab Statistikaamet kuni kahe aasta jooksul pärast loendamist.
Statistikaamet esitab volitatud ministri kaudu Vabariigi Valitsusele lühiaruande loenduse toimumise kohta hiljemalt kuue kuu möödumisel loendusmomendist.
Statistikaamet esitab volitatud ministri kaudu Vabariigi Valitsusele põhiaruande loenduse korraldamise kohta hiljemalt kolme aasta jooksul arvates loendusmomendist.
Loendusega kogutud andmeid kasutatakse üksnes statistilistel eesmärkidel.
Loendusandmeid säilitab Statistikaamet.
Isiku identifitseerimist võimaldavaid täidetud loenduslehti säilitatakse 100 aastat.
Andmed salvestatakse masinloetaval kujul.
Loenduslehed ning käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud salvestatud andmed säilitatakse vastavalt andmekogude seadusele ning arhiveerimist sätestavatele õigusaktidele.
Loendusandmete säilitamise korra kinnitab volitatud minister.
Loendusega kogutud andmed on konfidentsiaalsed, ei kuulu avalikustamisele ega üleandmisele kolmandatele isikutele.
Loendusandmete kaitse korraldamisel juhindutakse isikuandmete kaitse seadusest, andmekogude seadusest ja riikliku statistika seadusest (RT I 1997, 51, 822) ning käesoleva seaduse § 33 lõikes 3 ja § 37 lõikes 4 nimetatud korrast.
Loendusandmete töötlemisel ja säilitamisel isikuandmete kaitse nõuetest kinnipidamise üle teostab järelevalvet isikuandmete kaitse seaduse § 34 alusel määratud riigiasutus.
Loendustöötajad, loendusandmete töötlejad ja andmekogude pidajad võetakse käesoleva seadusega, isikuandmete kaitse seadusega ning andmekogude seadusega sätestatud nõuete rikkumise eest haldus- või kriminaalvastutusele seaduses sätestatud alustel ja korras.
Loendusega kogutavate andmete esitamise ja edastamise korra rikkumisel rakendatakse haldusõiguserikkumiste seadustiku (RT 1992, 29, 396; RT I 1997, 66-68, 1109; 73, 1201; 81, 1361 ja 1362; 86, 1459 ja 1461; 87, 1466 ja 1467; 93, 1561, 1563-1565; 1998, 2, 42; 17, 265; 23, 321; 30, 410; 34, 484; 36/37, 552 ja 553; 38, 562; 52/53, 771) §-s 183 sätestatud karistusi.
Käesoleva seaduse § 2 lõikes 5 sätestatud tähtaega ei rakendata 2000. aasta rahva ja eluruumide loenduse korraldamisel.
Käesolev seadus sätestab kaitseväeteenistuse mõiste, subjektid, korralduse ja kaitseväeteenistuses ning asendusteenistuses olevate isikute õigusliku seisundi.
Kaitseväeteenistust ja asendusteenistust reguleerivad ning kaitseväeteenistuse subjektid ja nende õigusliku seisundi sätestavad käesolev seadus ja selle alusel antud õigusaktid.
Kaitseväeteenistus on avaliku teenistuse eriliik, mis sätestatakse käesolevas seaduses.
Kaitseväeteenistuseks loetakse teenistust kaitseväes, Kaitseliidus ja teistes seaduse alusel loodud sõjaväeliselt korraldatud asutustes ja üksustes sõjaväelise auastmega ametikohtadel.
Osavõtt õppekogunemisest.
Meessoost Eesti kodanik on kohustatud teenima kaitseväes - täitma kaitseväeteenistuskohustust.
Aja kestel, mil kodanik on kohustatud täitma kaitseväeteenistuskohustust, on ta kaitseväekohustuslane.
Eesti kodanik on kaitseväekohustuslane 16. kuni 60. eluaastani, kui teda ei ole käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras kustutatud kaitseväekohustuslaste registrist.
Kaitseväekohustuslased jagunevad kutsealusteks, ajateenijateks ja reservväelasteks.
Kaitseväeteenistuskohustuse täitmine jaguneb ajateenistuskohustuse ja reservteenistuskohustuse täitmiseks.
Mobilisatsiooni korral kehtib kõigile kaitseväekohustuslastele ühtne kaitseväeteenistuskohustus.
Usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keeldumine ei vabasta kaitseväeteenistuskohustuse täitmisest.
Kaitseväekohustuslaste arvestust peetakse andmekogude seaduses (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77) sätestatud alustel ja korras Vabariigi Valitsuse asutatud kaitseväeteenistuskohustuslike Eesti kodanike riiklikus registris (edaspidi kaitseväekohustuslaste register).
Kaitseväekohustuslasele antakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud alustel ja korras identifitseerimiskood ja kaitseväeteenistuse tunnistus.
Usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keeldunud kutsealune on kohustatud läbi tegema asendusteenistuse seaduses ettenähtud korras.
Asendusteenistuses teenimine toimub käesolevas seaduses sätestatud ja selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud korras.
Kaadrikaitseväelase suhtes - käesolevas seaduses ning selle alusel sõlmitavas tegevteenistuse lepingus.
Tegevteenistussuhte mobilisatsiooni korral sätestab käesolev seadus sõjaaja riigikaitse seaduses (RT I 1994, 69, 1194; 1999, 16, 271) ja erakorralise seisukorra seaduses (RT I 1996, 8, 165) sätestatud erisustega.
Tegevteenistussuhe algab tegevteenistusse võtmise käskkirjas märgitud kuupäeval ja lõpeb tegevteenistusest vabastamise käskkirjas märgitud kuupäeval.
Kaitseväeteenistuse subjektideks on kutsealused, kaitseväelased, reservväelased ja eruväelased.
Kutsealune on jooksva aasta vältel 16-aastaseks saav kaitseväekohustuslane kuni ajateenistusse kutsumiseni või ajateenistusse kutsumisest vabastamiseni.
Kaitseväelane on tegevteenistuses olev Eesti kodanik.
Õppekogunemisest osavõtvateks reservväelasteks.
Mina, (ees- ja perekonnanimi), tõotan jääda ustavaks demokraatlikule Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale, kaitsta Eesti Vabariiki vaenlase vastu kogu oma mõistuse ja jõuga, olla valmis ohverdama oma elu isamaa eest, pidada kinni kaitseväe distsipliinist ning täpselt ja vastuvaidlematult täita kõiki oma kohustusi, pidades meeles, et vastasel korral seadus mind rangelt karistab.
Ajateenija on käesoleva seaduse alusel ajateenistuskohustuse täitmisele kutsutud kaitseväekohustuslane.
Ajateenijad jagunevad sõjaväelise auastme järgi sõduriteks ja nooremallohvitserideks.
Kaadrikaitseväelane on sõdurilt, allohvitserilt või ohvitserilt nõutava hariduse, sõjaväelise väljaõppe ja sõjaväelise auastme saanud, vabatahtlikult lepingulisse tegevteenistusse astunud Eesti kodanik.
Kaadrikaitseväelased jagunevad sõjaväelise auastme järgi sõduriteks, allohvitserideks ja ohvitserideks.
Kaadrikaitseväelased, ajateenijad või reservväelased, kes õpivad kaitseväe õppeasutuses või üksuses, on kaitseväe õppurid.
Kursuslane - allohvitser või allohvitserikandidaat, kes õpib kaitseväe õppeasutuses allohvitserikursusel.
Ajateenijast allohvitserikandidaat võib õppida ka kaitseväeüksuses.
Kuulaja - kaadriohvitser, kes õpib kaitseväe õppeasutuses keskastmekursusel või kolledžis.
Õppeasutuse või väeosa piires on kaitseväe õppuri nimetus vastavalt kuulaja, kadett, aspirant või kursuslane, olenemata tema sõjaväelisest auastmest.
Reservväelane on kaitseväekohustuslane, kes oma tervise seisundi ja vanuse poolest on tunnistatud kaitseväeteenistuskõlblikuks ning arvatud kaitseväe reservi.
Reservväelased jagunevad sõjaväelise auastme järgi sõduriteks, allohvitserideks ja ohvitserideks.
Eruväelane on kaadrikaitseväelane, kes oma tervise seisundi või vanuse tõttu või muul seaduslikul alusel on vabastatud kaitseväeteenistuskohustusest ja arvatud erru.
Kaitseväelase teenistuskoht on kaitseväes ja Kaitseliidus või Siseministeeriumi valitsemisalas olevates sõjaväeliselt korraldatud asutustes ja üksustes.
Kaadrikaitseväelase teenistuskoht võib olla rahvusvahelise kaitseorganisatsiooni struktuuriüksus, rahvusvaheline sõjaväeline õppeasutus või üksus või välisriigi sõjaline õppeasutus.
Kaadrikaitseväelase teenistuskoht võib olla ka ilma sõjaväelise auastmeta ametikohal väljaspool käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud struktuuriüksusi.
Kaitseväelane määratakse sõjaväelise auastmega ametikohale.
Teenistusülesannete iseloomu järgi - riviametikohtadeks ja erialaametikohtadeks.
Sõjaaja üksuste ametikohtade täitmise määrab kaitseväe juhataja (kaitseväe ülemjuhataja).
Riviametikohal teenival kaitseväelasel peab olema ametikohale vastav sõjaväeline väljaõpe ja sõjaväeline keskharidus või sõjaväeline kõrgharidus.
Erialaametikohal teenival kaitseväelasel peab olema ametikohale vastav sõjaväeline väljaõpe ja erialane kutsekeskharidus või kõrgharidus.
Riviametikoht on sõjalise üksuse juhi ametikoht.
Käesoleva seaduse § 14 lõikes 3 sätestatud teenistuskohal võib kaitseväelase määrata ka avaliku teenistuja ametikohale.
Kaitseväelase haridustaseme ja kvalifikatsiooni nõuded kinnitab kaitseminister, sõjalise väljaõppe nõuded kinnitab kaitseväe juhataja (kaitseväe ülemjuhataja).
Teenistustähtaega ja teenistusstaaži arvestatakse kuudes ja aastates.
Kaitseväelase teenistust kaitseväes ja Kaitseliidus korraldavad ja selle eest kannavad vastutust ainujuhtimise põhimõttel põhiseaduses ning seaduses sätestatud tingimustel ja korras oma pädevuse piires väeosa ülem ja temast kõrgemad ülemad.
Kaitseväelase teenistust väljaspool kaitseväge või Kaitseliitu korraldab sõjaväeliselt korraldatud asutuse või üksuse juht, kes on seaduse alusel võrdsustatud väeosa ülema või temast kõrgema ülemaga.
Kaitseväelase teenistust valitsusasutuses või valitsusasutuse hallatavas riigiasutuses või õppeasutuses korraldab minister või hallatava riigiasutuse või õppeasutuse juht vastavalt avaliku teenistuse seadusele (RT I 1995, 16, 228; RT I 1999, 7, 112; 10, 155; 16, 271 ja 276; 2000, 25, 144 ja 145; 28, 167; 102, 672; 2001, 7, 17 ja 18; 17, 78; 42, 233; 47, 260).
Väeosa ülem on kaitseväe taktikaliselt ja administratiivselt iseseisva üksuse ülem.
Kõrgem ülem võib muuta või tühistada oma pädevuse piires kaitseväelase teenistust korraldava ettepaneku, esildise, käskkirja või käsu.
Kaitseväe juhatajal (kaitseväe ülemjuhatajal) on õigus võrdsustada allüksuse ülema distsiplinaarvõim väeosa ülema distsiplinaarvõimuga.
Kaitseväe määrustikud kehtivad kõigi kaitseväelaste suhtes, sõltumata tegevteenistuse liigist või teenistuskohast, kui seadus või Eesti Vabariigi välisleping ei sätesta teisiti.
Kaitseväe määrustikud kinnitab Vabariigi Valitsus.
Käesolevas seaduses sätestatud teenistust korraldavad ettepanekud, esildised ja käskkirjad on kirjalikud dokumendid.
Teenistust korraldavad dokumendid peavad vastama haldusdokumentidele esitatavatele nõuetele.
Teenistust korraldavate dokumentide vormi ja säilitamise korra kehtestab kaitseminister määrusega.
Vabariigi Valitsus määrab kaadrikaitseväelaste üldarvu rahuajal.
Vabariigi Valitsus kinnitab igal aastal ajateenijate ja õppekogunemistele kutsutavate reservväelaste arvu.
Lähtudes Vabariigi Valitsuse kinnitatud kaitseväe ja Kaitseliidu struktuurist ning sõjalise riigikaitse vajadusest, kinnitab kaitseminister kaitseväe juhataja ettepanekul väeosa või sellega võrdsustatud asutuse (edaspidi väeosa) kaadrikaitseväelaste palgalise koosseisu.
Väeosa struktuuri, sõjaväelise auastmega ametikohtade arvu, nende nimetused, ametikohtadele vastavad auastmed ja erialad kinnitab kaitseväe juhataja (kaitseväe ülemjuhataja) väeosa koosseisu tabelina.
Nende ametikohtade vastavus põhiametikohale, mille nimetus ei lange kokku käesoleva seaduse §-des 22-25 kehtestatud põhiametikohtade nimetusega, määratakse kindlaks väeosa koosseisu tabelis põhiametikohtadele ettenähtud auastmete alusel.
Ohvitseride ametikohad on sõjaväelist keskharidust või sõjaväelist kõrgharidust või kõrgharidust ja sõjalist väljaõpet nõudvad sõjaväelise auastmega ametikohad.
Leitnandi auastmega ametikoht - rühmaülema ametikoht.
Vanemallohvitseride ametikohad on sõjaväelist või kutsekeskharidust ja sõjalist väljaõpet nõudvad kaitseväe spetsialisti ametikohad.
Nooremveebli auastmega ametikoht - jaoülema ametikoht.
Nooremallohvitseride ametikohad on sõjaväelist väljaõpet nõudvad spetsialistide ametikohad.
Seersandi või maadi auastmega ametikoht - jaoülema ametikoht.
Kaprali auastmega kaitseväe riviala- ja erialaametikoht on vanemsõduri ametikoht.
Reamehe auastmega kaitseväe rivialaametikoht on sõduri ametikoht.
Sõjaväelise auastmega ülema asetäitja ametikoht on ühe auastme või palgaastme võrra madalam ülema ametikohast.
Eesti sõjaväeline auaste (edaspidi auaste) on kaitseväelasele või reservväelasele sõltuvalt tema sõjaväelisest väljaõppest ja haridusest, sõjaväelise auastmega ametikohast, tegevteenistuse staažist ning põhiväeliigist Eesti Vabariigi nimel antav nimetus.
Auastmete põhiliigid on sõduri-, allohvitseri- ja ohvitseriauastmed.
Erialaametikohal teeniva allohvitseri kõrgeimaks auastmeks on veebel.
Mereväes - madrus ja vanemmadrus.
Allohvitseride auastmed jagunevad nooremallohvitseride ja vanemallohvitseride auastmeteks.
Mereväes - nooremmaat, maat, vanemmaat.
Vanemallohvitseride auastmed on ülenevas järjestuses kõikides põhiväeliikides nooremveebel, veebel, vanemveebel, staabiveebel, ülemveebel.
Ohvitseride auastmed jagunevad noorem-, vanem- ja kõrgemate ohvitseride auastmeteks.
Mereväes - lipnik, nooremleitnant, leitnant, vanemleitnant.
Mereväes - kaptenmajor, kaptenleitnant, mereväekapten.
Mereväes - kommodoor, kontradmiral, viitseadmiral, admiral.
Auastme andmine on kaitseväelasele ja reservväelasele käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras sõduri, allohvitseri või ohvitseri esimese auastme andmine.
Auaste antakse kaitseväelasele ja reservväelasele tähtaega määramata.
Auastet võib ülendada või alandada käesolevas seaduses ja kaitseväe distsiplinaarseaduses (RT I 1997, 95/96, 1575; 1999, 31, 425) sätestatud tingimustel ja korras.
Auastme andmine ja auastme ülendamine tehakse kaitseväelasele ja reservväelasele teatavaks pidulikult auastme andnud või ülendanud isiku või tema volitatud isiku osavõtul.
Esimese auastmena pärast kaitseväelase tegevteenistusse kutsumist antakse sõduriauastmena reamehe või madruse auaste.
Kaadriohvitseri auastmena - nooremleitnant.
Kaitseväekohustuslasele, kellele on antud välisriigi allohvitseri või ohvitseri auaste, võib tema taotlusel anda Eesti allohvitseri või ohvitseri auastme vastavalt tema sõjalise väljaõppe ja hariduse tasemele.
Auastme andmise esildise tegemiseks annab väeosa ülem või kaitseväe atesteerimiskomisjon hinnangu taotleja sõjalise väljaõppe ja hariduse taseme vastavuse kohta Eesti allohvitserile või ohvitserile esitatavatele nõuetele.
Kui välisriigi allohvitseri või ohvitseri auastmega kaitseväekohustuslane loobub Eesti allohvitseri või ohvitseri auastme taotlemisest või tema sõjaline väljaõpe ja haridus ei vasta Eesti allohvitserile või ohvitserile esitatavatele nõuetele, võetakse ta reservi arvele sõdurina.
Ohvitseride auastmeid - Vabariigi President.
Auastme andmise ja auastme muutmise korra sätestavad käesolev seadus ja kaitseväe distsiplinaarseadus.
Kaitseväe juhataja (ülemjuhataja) auastme ülendamise otsustab Vabariigi President.
Auastme ülendamine on käesoleva seaduse alusel kaitseväelasele ja reservväelasele senisest auastmest ülenevas järjestuses järgmise auastme andmine.
Kaitseväelast ja reservväelast võib esitada (teha esildise või ettepaneku) auastme ülendamiseks, kui ta on saanud vastava sõjaväelise väljaõppe või omandanud hariduse, määratud ülendatavale auastmele vastavale ametikohale ja on välja teeninud järgmisse auastmesse ülendamiseks eelmises auastmes nõutava teenistusaja (edaspidi auastme vanus).
Reservväelase auastet võib ülendada pärast nõutava hariduse ja ülendatavale auastmele vastava sõjaväelise väljaõppe omandamist.
Kaitseväelast või reservväelast, kes kannab karistust distsiplinaarsüüteo või kuriteo eest, ei esitata auastme ülendamiseks.
Tehtud esildise (ettepaneku) tunnistab kehtetuks ettepaneku tegija.
Auastme vanust arvestatakse auastme andmise või auastme ülendamise käskkirja kuupäevast.
Auastme vanuse hulka ei arvestata aega, millal kaadrikaitseväelane oli reservis või tema auaste oli alandatud käesolevas seaduses või kaitseväe distsiplinaarseaduses sätestatud korras.
Erandina võib motiveeritud esildise alusel esitada auastme ülendamiseks kaitseväelase või reservväelase, kui ta on saanud vastava sõjalise väljaõppe või omandanud hariduse ja määratud ülendatavale auastmele vastavale ametikohale, sõltumata eelmise auastme vanusest.
Kaitseväe juhataja (kaitseväe ülemjuhataja) auastet võib ülendada, sõltumata eelmise auastme vanusest.
Auastme alandamine on käesoleva seaduse või kaitseväe distsiplinaarseaduse alusel kaitseväelasele või reservväelasele senisest auastmest alanevas järjestuses madalama auastme andmine.
Sõduril - reamehe või madruse auastmeni.
Distsiplinaarkaristusena - kaitseväe distsiplinaarseaduses sätestatud alustel ja korras.
Auastet võib auastme alandamisest ühe aasta möödumisel üldises korras uuesti ülendada endisesse auastmesse, kui kaitseväelane või reservväelane ei kanna karistust haldusõiguserikkumise, distsiplinaarsüüteo või kriminaalkuriteo toimepanemise eest ja tal ei ole karistatust tahtlikult toimepandud kuriteo eest.
Sõjaseisukorra ajal võib anda sõdurile allohvitseri ja allohvitserile ohvitseri auastme, kui sõdur on määratud allohvitseri ametikohale või allohvitser on määratud ohvitseri ametikohale.
Sõjaseisukorra ajal võib auastet ülendada kaitseväelasel, kes on määratud kõrgema sõjaväelise auastmega ametikohale, arvestamata käesolevas seaduses sätestatud auastme andmiseks või auastme ülendamiseks esitatavaid nõudeid.
Sõjaseisukorra ajal võib süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel alandada ohvitseri või allohvitseri auastet reamehe või madruse auastmeni.
Käesolevas seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks tegutsevad Kaitseministeeriumi valitsemisalas hallatavate riigiasutustena riigikaitseosakonnad.
Riigikaitseosakond korraldab kutsealuste aja- ja asendusteenistusse ning reservväelaste õppekogunemisele kutsumist, osaleb kaadrikaitseväelaste tegevteenistusse võtmisel ja kaitseväelaste tegevteenistusse kutsumisel mobilisatsiooni korral.
Riigikaitseosakonna moodustab ja selle põhimääruse kinnitab kaitseminister määrusega.
Riigikaitseosakonda juhib riigikaitseosakonna juhataja.
Riigikaitseosakonna töötaja ei või avaldada talle tööalaselt teatavaks saanud kutsealuste, kaitseväelaste, reservväelaste ja eruväelaste veendumusi, majanduslikku, sotsiaalset ja tervise seisundit ning muid nende eraelu puudutavaid andmeid.
Kaitseväeteenistusest keeldunud kutsealuse kutsumine asendusteenistusse, kui ta keeldus kaitseväeteenistusest usulistel või kõlbelistel põhjustel.
Riigikaitseosakonna juhataja otsus tehakse kutsealusele allkirja vastu kirjalikult teatavaks hiljemalt 10 päeva jooksul, arvates otsuse tegemise päevast, kuid mitte hiljem kui üks kuu enne ajateenistusse või asendusteenistusse kutsumise päeva.
Riigikaitseosakonna juhataja otsusega mittenõustumise korral võib kutsealune esitada kaebuse kaitseväeteenistuse komisjonile või halduskohtule.
Kaitseväeteenistuse komisjon (edaspidi komisjon) on Kaitseministeeriumi kantsleri poolt vastavalt vajadusele kokkukutsutav kaitseväeteenistuskohustuse täitmist analüüsiv ja koordineeriv Kaitseministeeriumi juures tegutsev komisjon.
Komisjoni töökorra kehtestab kaitseminister määrusega.
Komisjoni esimeheks on Kaitseministeeriumi kantsler, kes juhib selle tööd ning koordineerib kaitseväeteenistuskohustuse täitmise korraldamist riigis.
Komisjoni esimees nimetab kooskõlastatult komisjoni aseesimehega komisjoni neli liiget Kaitseministeeriumi kõrgemate riigiametnike ja kaitseväe juhtkonna hulgast.
Kooskõlastatult ministritega võib Kaitseministeeriumi kantsler kaasata komisjoni töösse komisjoniliikme õigustes teiste ministeeriumide kõrgemaid riigiametnikke.
Esitab kaitseministrile tühistamiseks või muutmiseks järelevalve korras või kaebuse alusel läbivaadatud riigikaitseosakonna juhataja otsuse ja esitab kaitseministrile kinnitamiseks uue otsuse.
Käesoleva paragrahvi lõike 5 punktis 2 sätestatud alustel tehtud otsuse peale võib kaebuse esitanud isik esitada ministri otsusega mittenõustumise korral kaebuse halduskohtule.
Komisjoni otsus protokollitakse ja avaldatakse täitmiseks kaitseministri poolt.
Kaitseminister esitab iga aasta 1. novembriks Vabariigi Valitsusele aruande riigikaitsest osavõtu kohustuse ja kaitseväeteenistuskohustuse täitmise kohta riigis.
Teise astmena - Kaitseministeeriumi arstlik keskkomisjon.
Arstlike komisjonide struktuuri, arvulise koosseisu, töökorra, otsuse vorminõuded ning tegevteenistusse võetava isiku ja kaitseväelase arstlikku komisjoni suunamise korra kehtestab kaitseminister määrusega.
Arstlike komisjonide liikmed nimetab Eestis tegevusluba omavate ja sotsiaalministri kehtestatud korras atesteeritud arstide hulgast sotsiaalminister kooskõlastatult kaitseministriga.
Arstlike komisjonide esimehed määrab kaitseminister käskkirjaga.
Arstlike komisjonide esimeeste ja liikmete töö tasustamise ja lähetuskulude hüvitamise tingimused, ulatuse ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Vabariigi Valitsus kinnitab kaitseväekohustuslaste, kaitseväelaste ja reservväelaste tervise kaitseväeteenistuseks kõlblikkuse hindamise kriteeriumid, arstliku läbivaatuse juhendi, kaitseväelase täiendavatele terviseuuringutele või ravile suunamise korra ning määrab uuringuteks või raviks vajalikud tervishoiuasutused.
Tegevteenistuseks mittekõlblikuks.
Kaitseväekohustuslase, kaitseväelase või reservväelase suhtes, kes oma tervise seisundi tõttu ei ole võimeline teenistuskohustusi täitma, teeb arstlik komisjon otsuse ravi jätkamise või kaitseväeteenistuskõlblikkuse astme muutmise kohta.
Lepingulisse tegevteenistusse võetava isiku arstlik läbivaatus toimub kaitseväe arstlikus komisjonis.
Kui kaadrikaitseväelane puudub teenistusest kalendriaasta jooksul rohkem kui kaks kuud tervise seisundi tõttu, suunab väeosa arst ta ravi määramise või jätkamise otsuse tegemiseks või kaitseväeteenistuskõlblikkuse astme muutmiseks arstlikku komisjoni.
Tunnistades kaitseväekohustuslase või kaitseväelase tegevteenistuseks mittekõlblikuks, määrab arstlik komisjon otsuses kaitseväelase edasise ravi vajaduse või teeb ettepaneku kustutada ta kaitseväekohustuslaste registrist.
Tervisehäire ei ole põhjustatud teenistuskohustuste täitmisest.
Arstliku komisjoni otsuse peale võib esitada kaebuse Kaitseministeeriumi arstlikule keskkomisjonile ühe kuu jooksul, arvates otsuse tegemise päevast, isik, kelle tervise seisundi kohta otsus tehti, või tema seaduslik hooldaja.
Kaitseministrile ettepanekute tegemine arstlike komisjonide tegevuse korraldamiseks.
Kaitseministeeriumi arstlik keskkomisjon vaatab talle riigikaitseosakonna arstliku komisjoni või kaitseväe arstliku komisjoni otsuse peale esitatud kaebuse läbi kahe kuu jooksul, arvates kaebuse saamisest.
Kaitseministeeriumi arstlik keskkomisjon jätab kaebuse läbivaatamisel riigikaitseosakonna arstliku komisjoni või kaitseväe arstliku komisjoni otsuse muutmata või teeb oma pädevuse piirides uue otsuse.
Kaitseministeeriumi arstliku keskkomisjoni liige ei või olla samaaegselt riigikaitseosakonna arstliku komisjoni või kaitseväe arstliku komisjoni liige ega läbi vaadata tema osalusel varem tehtud otsuse peale esitatud kaebust.
Riigikaitseosakonna arstliku komisjoni või kaitseväe arstliku komisjoni liige ei või olla samaaegselt Kaitseministeeriumi arstliku keskkomisjoni liige ega läbi vaadata tema osalusel varem tehtud otsuse peale esitatud kaebust.
Kaitseministeeriumi arstliku keskkomisjoni otsuse peale võib esitada kaebuse halduskohtule ühe kuu jooksul, arvates otsusest teadasaamisest.
Eestis elav kutsealune on kohustatud ennast elukohajärgses valla- või linnavalitsuses arvele võtma kaitseväeteenistuskohustuse täitmiseks enne selle aasta 1. detsembrit, mille jooksul ta saab 17-aastaseks.
Välisriigis elav kutsealune on kohustatud ennast kaitseväeteenistuskohustuse täitmiseks arvele võtma Eesti Vabariigi saatkonnas või konsulaadis käesoleva paragrahvi lõikes 1 märgitud tähtajaks.
Kutsealuste arvestust peavad valla- ja linnavalitsused.
Kutsealuste arvestusega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.
Riigikaitseosakonnad kontrollivad kutsealuste arvelevõtmist.
Arvelevõtmisel on kutsealune kohustatud esitama elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele andmed oma vanuse, hariduse, õppe- või töökoha ja tervise seisundi kohta, andes üle vastavad dokumendid või osutades nende asukohale, kui tal puudub neile juurdepääsu võimalus.
Valla- või linnavalitsus nõuab riigi- või kohaliku omavalitsuse või raviasutusest välja kutsealuse kroonilist haigust, kehalist või vaimset puuet või perekondlikku või majanduslikku olukorda tõendavad dokumendid.
Arvelevõetud kutsealusele teatab valla- või linnavalitsus kirjalikult tema tervise seisundi kontrollimiseks määratud riigikaitseosakonna arstlikku komisjoni kohustusliku ilmumise aja ja koha.
Alalise elukoha muutmise korral on kutsealune kohustatud enda senises elukohas arvelt maha võtma ja uue elukoha järgi arvele võtma 10 tööpäeva jooksul.
Kutsealune on kohustatud teatama elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele sõidust välisriiki kauemaks kui kolmeks kuuks enne ärasõitu ja pärast välisriigist saabumist 10 tööpäeva jooksul.
Valla- ja linnavalitsused esitavad arvelevõetud kutsealuste nimekirjad ja arvestusdokumendid riigikaitseosakonnale, Eesti Vabariigi välisesindused Kaitseministeeriumile 1. jaanuariks eelmise aasta 1. detsembri seisuga.
Vangla direktor selgitab välja temale alluvas asutuses vabadusekaotuslikku karistust kandvad kutsealused, kes on kohustatud ennast käesoleva seaduse §-s 45 sätestatud alustel kutsealusena arvele võtma, ja esitab 1. jaanuariks karistust kandvate kutsealuste nimekirja eelmise aasta 1. detsembri seisuga kutsealuse elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele.
Nimekirjas märgitakse kutsealuse perekonna- ja eesnimi, sünniaeg, kriminaalkoodeksi (RT 1992, 20, 288; RT I 2001, 73, 452; 85, 510; 87, 526) paragrahv, mille alusel süüdimõistetu karistust kannab, elukoht enne vabadusekaotusliku karistuse kandmist ja vanglast vabanemise aeg kohtuotsuse järgi.
Kriminaalasjas tõkendina vahi alla võetud kutsealuse, kes on kohustatud ennast käesoleva seaduse §-s 45 sätestatud alustel kutsealusena arvele võtma, käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud isikuandmed teatab uurija viivitamatult pärast vahi alla võtmist kutsealuse elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele.
Kutsealuste riiklikku arvestust peetakse kaitseväekohustuslaste registris.
Kutsealuste arvelevõtmise ja arvestuse korra ning kutsealuste arvestusdokumentide vormi kehtestab kaitseminister määrusega.
Uurija või kohus on riigikaitseosakonna nõudmisel kohustatud esitama andmed kutsealusele esitatud süüdistuse, valitud tõkendi ja protsessuaalsete tähtaegade kohta.
Kutsealuse suhtes kriminaalasja algatamisest või lõpetamisest, süüdi- või õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisest teatab uurija või kohus viivitamatult kutsealuse elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele.
Kriminaalasjas kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse kutsealuse ajateenistusse kutsumine peatatakse kuni tema suhtes kriminaalasja lõpetamiseni või kohtuotsuse tegemiseni.
Mõjuva põhjuseta väljakutse peale riigikaitseosakonda ilmumata jäänud kutsealune võetakse vastutusele haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453; 87, 524 ja 526; 97, 605; 102, 677) sätestatud alustel ja korras.
Vääramatust jõust või kutsealuse tahtest või tegevusest mittesõltuvaid takistusi, mis ei võimaldanud riigikaitseosakonda ilmuda.
Riigikaitseosakonna juhataja, välisriigis viibiva kutsealuse suhtes Eesti Vabariigi saatkond või konsulaat, tunnistab kutsealuse ilmumata jätmise põhjused tema esitatud tõendite alusel vastutust välistavateks või mittevälistavateks ja määrab kutsealusele riigikaitseosakonda ilmumiseks uue tähtaja.
Kutsealuse kaitseväeteenistuskõlblikkuse astme kindlaksmääramine tema tervise seisundi alusel toimub riigikaitseosakonna arstlikus komisjonis.
Kutsealuse, kelle tervise seisundit ei ole võimalik arstliku läbivaatuse või tema tervise seisundit kajastavate dokumentide alusel objektiivselt hinnata, suunab riigikaitseosakonna arstliku komisjoni esimees täiendavale arstlikule läbivaatusele või uuringutele elukohajärgsesse või spetsialiseeritud raviasutusse.
Täiendavale arstlikule läbivaatusele või uuringutele suunatud kutsealuse kaitseväeteenistuskõlblikkuse otsustab riigikaitseosakonna arstlik komisjon pärast täiendavate meditsiiniliste uuringute tulemuste saamist.
Kutsealused kutsutakse ajateenistusse 18 kuni 27 aasta vanuselt (kaasa arvatult).
Kutsealuse ilmumata jäämisest teenistuskohta teatab riigikaitseosakond politseile kutsealuse võtmiseks kriminaalvastutusele.
Kutsealune, kes on asunud omandama kõrgharidust kutseõppeasutuses, riiklikult akrediteeritud õppekava alusel rakenduskõrgkooli või ülikooli statsionaarses õppevormis, kutsutakse ajateenistusse temale sobival ajal hiljemalt kolme aasta jooksul, arvates õppeasutusse vastuvõtmisest.
Pärast õppeasutusse vastuvõtmist teatab kutsealune kirjalikult hiljemalt 15. septembriks riigikaitseosakonnale aja, millal ta soovib asuda ajateenistuskohustuse täitmisele.
Kutsealuste ajateenistusse kutsumise tähtaja ja korra kehtestab kaitseminister määrusega.
Ajapikendus on kutsealuse tegevteenistusse kutsumise edasilükkamine määratud ajaks või teatud tingimustel.
Ajateenistusse kutsumisel võib riigikaitseosakonna arstliku komisjoni otsuse alusel anda kutsealusele ajapikendust haiguse või tervisehäire ravimiseks kuni 28-aastaseks saamiseni.
Ajapikendust haiguse või tervisehäire ravimiseks võib kutsealusele perioodiliste arstlike läbivaatuste alusel anda iga kord tähtajaga kuni kolm aastat.
Tema ülalpidamisel on kaks või enam alaealist last.
Kutsealusel on õigus ajapikendusele kutseõppeasutusse, rakenduskõrgkooli või ülikooli astumiseks vahetult pärast keskhariduse omandamist sama aasta 15. septembrini.
Kutsealusel on õigus ajapikendusele kutse- või üldkeskhariduse omandamiseks päevases õppevormis kuni selle aasta 1. juulini, mille jooksul ta saab 21-aastaseks.
Kohaliku omavalitsuse volikogu või Riigikogu valimistel kandideerivale kutsealusele antakse ajapikendust kuni valimistulemuste teatavakstegemiseni või kohaliku omavalitsuse volikogu või Riigikogu liikmeks oleku aja lõpuni.
Kutsealusele säilitatakse ajateenistuskohustuse täitmise ajaks õppekoht.
Kutsealune, kes kuulub ajateenistusse kutsumisele jooksval aastal, esitab elukohajärgsele riigikaitseosakonnale taotluse ajapikenduse saamiseks käesolevas seaduses sätestatud aluste ilmnemisel, lisades taotlusele ajapikenduse andmist põhjendavad dokumendid või osutades nende asukohale, kui tal puudub neile juurdepääsu võimalus.
Ajapikenduse andmise käesoleva seaduse §-des 53-55 sätestatud alustel otsustab riigikaitseosakonna juhataja.
Erandlikel, käesolevas seaduses sätestamata asjaoludel võib Vabariigi Valitsus kaitseministri ettepanekul anda kutsealusele ajapikendust ühekordselt kuni üheks aastaks või ajapikenduse põhjuste äralangemiseni.
Kui kutsealuse suhtes, kellele oli antud ajapikendus käesoleva seaduse §-des 54 ja 55 sätestatud alustel, ei esine enam ajapikenduse andmise aluseks olnud asjaolusid.
Kutsealune on kohustatud viivitamatult teatama riigikaitseosakonnale käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud asjaolude muutumisest.
Õppeasutus ja kutsealune on kohustatud viivitamatult teatama riigikaitseosakonnale kutsealuse hariduse omandamise katkestamisest või lõpetamisest.
Ajapikendustähtaja jooksul saanud 28-aastaseks.
Kaitseväekohustuslane, kes on teeninud mõne teise riigi sõjaväes vähemalt 12 kuud, vabastatakse ajateenistusse kutsumisest, tema ajateenistuskohustus loetakse täidetuks ja ta arvatakse reservi käesoleva seaduse § 31 lõigetes 6 ja 7 sätestatud korras.
Kutsealune tunnistatakse tegevteenistuseks mittekõlblikuks kroonilise raske haiguse, kehalise või vaimse puude tõttu ning vabastatakse täielikult kaitseväeteenistuskohustusest ja kustutatakse kaitseväekohustuslaste registrist.
Kroonilise raske haiguse, kehalise või vaimse puude tõttu riigikaitseosakonda ilmumata jäänud kutsealuse tegevteenistuskõlblikkuse otsustab riigikaitseosakonna arstlik komisjon kutsealuse tervise seisundit kajastavate dokumentide alusel.
Vajaduse korral kontrollib komisjoni liige kutsealuse tervise seisundit tema elukohas.
Välisriigis viibiva kutsealuse kroonilise raske haiguse või kehalise või vaimse puude tõttu ajateenistusse kutsumisest vabastamise aluseks olevad dokumendid esitatakse Eesti Vabariigi välisesinduse kaudu Kaitseministeeriumile.
Ajateenistuskohustuse kestus (edaspidi ajateenistuse kestus) on aeg, mille kestel kaitseväekohustuslane on kohustatud ajateenijana täitma kaitseväeteenistuskohustust.
Ajateenistus algab väeosa ülema või väeosa ülemaga võrdsustatud ülema ajateenija tegevteenistusse võtmise käskkirjas märgitud kutsealuse teenistuskohta saabumise päevast.
Ajateenistuse kestuse, mis ei või olla pikem kui 12 kuud ja lühem kui 8 kuud, määrab kaitseministri ettepanekul Vabariigi Valitsus.
Ajateenistuse kestus sõltub põhiväeliigist, sõjaväelise väljaõppe iseloomust, väeosale või struktuuriüksusele seatud ülesannetest ning ajateenija poolt kõrghariduse omandamisest kutseõppeasutuses, riiklikult akrediteeritud õppekava alusel rakenduskõrgkooli või ülikooli statsionaarses õppevormis või magistri- ja doktoriõppe statsionaarses õppevormis.
Ajateenija on teenistuskohustuste täitmisel ajateenistuse algusest kuni ajateenistusest vabastamiseni, välja arvatud ajal, mida ei arvata ajateenistuse kestuse hulka.
Viibis vigastuse või haiguse ravil, mille ta oli saanud käesoleva seaduse § 164 lõikes 10 nimetatud asjaoludel.
Viibimisega tõkendina vahi all üle 10 päeva.
Kaitseväekohustuslane, kelle ajateenistuskohustus ei ole loetud täidetuks, võetakse ajateenistuse katkestamise käskkirja alusel arvele tema riigikaitseosakonnas ja kutsutakse ajateenistust jätkama, kui tema suhtes ei esine enam käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud ajateenistuse katkestamise asjaolusid või käesoleva seaduse §-s 59 sätestatud ajateenistusse kutsumisest vabastamise asjaolusid.
Kaitseväekohustuslane, kelle ajateenistus on katkestatud, on kohustatud viivitamatult teatama oma riigikaitseosakonnale ajateenistuse katkestamise tinginud asjaolude muutumisest või äralangemisest.
Ajateenija määratakse ametikohale ja vabastatakse ametikohalt käskkirjaga teenistuse huvides, olenemata tema nõusolekust.
Uuele ametikohale määramine vabastab ajateenija seniselt ametikohalt.
Ajateenija määrab ametikohale ja vabastab ametikohalt väeosa ülem või temaga võrdsustatud ülem.
Ajateenija viiakse teenistuse huvides kaitseväe ühest väeosast teise väeosasse üle Kaitsejõudude Peastaabi ülema käskkirja, teistes sõjaväeliselt korraldatud asutustes ja üksustes - asutuse või üksuse juhi käskkirja alusel.
Ametikohale määramise käskkiri tehakse ajateenijale teatavaks avalikult, kaitseväe määrustikes ettenähtud korras.
Ajateenijat ei määrata täieliku varalise vastutusega või kaadrikaitseväelase ametikohale.
Ajateenijat ei määrata ametikohale, mille vahetuks ülemaks on temaga lähedases suguluses (vanemad, vennad, õed) või hõimluses (abikaasa, abikaasa vanemad, vennad, õed) olev isik.
Ajateenija võidakse teenistuse huvides määrata kõrgemaastmelisele ametikohale (ametikohal ülendada), kui tal on kõrgemaastmelisele ametikohale vastav sõjaväeline väljaõpe või haridus.
Ametikohajärgsete teenistusülesannetega korduva mittetoimetulemisega (ametikohale mittevastavusega).
Ajateenija vabastatakse ajateenistusest seoses ajateenistuskohustuse täitmisega ajateenistustähtaja lõppemisel.
Tema poolt kahe või enama alaealise lapse ülalpidamisega.
Kaitseväe juhataja käskkirjaga võib ajateenija ajateenistusest vabastada ja lugeda tema ajateenistuskohustuse täidetuks, kui ta on teeninud vähemalt 3/4 ajateenistustähtajast, kuid mitte vähem kui kaheksa kuud, ja tema suhtes esinevad käesoleva seaduse § 63 lõikes 1 sätestatud ajateenistuse katkestamise asjaolud.
Ajateenistuskohustuse täitnud ajateenija vabastatakse ajateenistusest väeosa ülema või temaga võrdsustatud ülema käskkirjas märgitud kuupäeval.
Kui teenistusest vabastamise kuupäev langeb puhkepäevale, vabastatakse ajateenija ajateenistusest puhkepäevale eelneval tööpäeval.
Ajateenistusest vabastatu arvatakse reservi või kustutatakse kaitseväekohustuslaste registrist.
Ajateenistusest vabastamise käskkiri tehakse ajateenijale teatavaks avalikult, kaitseväe määrustikus ettenähtud korras vähemalt kaks tööpäeva enne vabastamist.
Käskkirja ärakiri (väljavõte) saadetakse viivitamatult riigikaitseosakonda, kus ajateenistusest vabastatu reservis arvele võetakse.
Reservi arvamiseks teatab ajateenija väeosa ülemale oma tulevase elukoha, kus ta riigikaitseosakonnas arvele võetakse.
Ajateenistusest vabastamisel teeb väeosa ülem ajateenija kaitseväeteenistuse tunnistusse kande kaitseväeteenistuskohustuse täitmise aja kohta kuudes ja päevades.
Ajateenistusest vabastamisel antakse ajateenijale kätte kõik temalt teenistuse vältel hoiule võetud dokumendid ja tema taotlusel tehakse tööraamatusse kanne ajateenistuses oldud aja kohta.
Erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal ajateenijat tegevteenistusest ei vabastata.
Mobilisatsiooni korral loetakse kõik ajateenijad mobiliseerituks kaitsejõududesse alates mobilisatsiooni väljakuulutamisest.
Ajateenija teenistussuhe loetakse lõppenuks, arvates tema surma päevale järgnevast päevast.
Ajateenija kustutatakse surma korral kaitseväekohustuslaste registrist.
Ajateenistuse asendamise asendusteenistusega otsustab riigikaitseosakonna juhataja.
Teeb järelepärimised kutsealuse õppe- või töökohale ja kutsealuse poolt viidatud usuorganisatsioonile.
Riigikaitseosakonna ülem võib kutsealuse välja kutsuda, nõuda lisadokumente või otsustada ilma nendeta, kas ajateenistuse asendusteenistusega asendamise taotlus rahuldada või rahuldamata jätta.
Asendusteenistuslane teenib Siseministeeriumi või Sotsiaalministeeriumi valitsemisalasse kuuluvas Vabariigi Valitsuse määratud struktuuriüksuses, mis tegeleb pääste-, sotsiaalhooldus- või hädaabitöödega.
Asendusteenistuse kestus ei tohi olla pikem kui 24 kuud ja lühem kui 16 kuud.
Asendusteenistuse kestuse määrab kaitseministri ettepanekul Vabariigi Valitsus.
Kutsealuse kutsumine asendusteenistusse toimub ajateenistusse kutsumisega samadel alustel ja korras.
Asendusteenistuses teeniv isik on asendusteenistuslane.
Asendusteenistuslase tahte vastaselt ei tohi teda kohustada käsitsema relva või muid sõjapidamisvahendeid, harjutama nende kasutamist või osalema nende hoolduses, samuti käsitsema teisi vahendeid ja aineid, mis on mõeldud inimese hävitamiseks või vigastamiseks.
Asendusteenistuslane määratakse asendusteenistuslase ametikohale ja vabastatakse asendusteenistuslase ametikohalt ajateenija ametikohale määramise ja ametikohalt vabastamise alustel ja korras.
Asendusteenistuslaste ametikohtade nimetused kehtestab Vabariigi Valitsus.
Asendusteenistuslase avalduse alusel võib kaitseväeteenistuse komisjon asendusteenistuslase üle viia ajateenistusse asendusteenistuse esimese poole jooksul, võrdsustades ajateenistuskohustuse täitmisel asendusteenistuse kaks päeva ajateenistuse ühe päevaga.
Ajateenistuskohustuse täitmine asendusteenistuses toimub ajateenistuskohustuse täitmisega samadel alustel ja korras, arvestades käesoleva jao erisusi.
Siseministri või sotsiaalministri käskkirjaga võib asendusteenistuslase vabastada asendusteenistusest, kui ta on teeninud vähemalt 3/4 asendusteenistuse kestusest, kuid mitte vähem kui 16 kuud, ja tema suhtes esinevad käesoleva seaduse § 63 lõikes 1 sätestatud teenistuse katkestamise asjaolud.
Asendusteenistust korraldatakse siseministri või sotsiaalministri käskkirjaga.
Asendusteenistuslane arvatakse asendusteenistusest vabastamisel reservi.
Reservis olevate asendusteenistuslaste arvestust peetakse kaitseväekohustuslaste registris.
Reservi arvatud asendusteenistuslasele laienevad kõik käesolevas seaduses sätestatud reservväelase õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus käesoleva seaduse § 76 lõikes 1 sätestatud tingimustega.
Oma tervise seisundi poolest võimeline täitma teenistuskohustusi.
Eesti keele valdamise ja teenistuskohustuste täitmiseks vajaliku tervise seisundi nõuded kaadrisõdurile, kaadriallohvitserile ja kaadriohvitserile kehtestab Vabariigi Valitsus.
Olnud Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite luure või vastuluure teenistuses või agent või on osalenud kodanike jälitamisel ja represseerimisel nende poliitiliste veendumuste, ebalojaalsuse, klassikuuluvuse või Eesti Vabariigi riigi- või kaitseteenistuses olemise eest.
Kaadrikaitseväelase poolt lepingulisse teenistusse võtmiseks esitatavate dokumentide loetelu, lepingulisse teenistusse võtmise korra ja tegevteenistuse lepingu ning teiste selleks vajalike dokumentide vormi- ja sisunõuded kehtestab kaitseminister määrusega.
Eesti Vabariigi nimel käesoleva seaduse alusel tegevteenistuse lepingut sõlmiv ülem kohustub kaadrikaitseväelasele tegevteenistuse ajal maksma tasu ja tagama muud käesolevas seaduses, kaitseväe määrustikes ja teistes õigusaktides sätestatud kaitseväelase õigused.
Tegevteenistusse võtmise tähtpäev või tingimused.
Tegevteenistuse lepingut muudetakse lepingu lisadega.
Tegevteenistuse leping sõlmitakse määramata tähtajaks.
Poolte kokkuleppel võib tegevteenistuse lepingu sõlmida määratud tähtajaks.
Määratud ajaks sõlmitud tegevteenistuse leping - lepingus märgitud kuupäeval.
Kaadriallohvitserile ja kaadrisõdurile kaitseväes ja Kaitseliidus - kaitseväe juhataja (kaitseväe ülemjuhataja) määratud ülem, kuid mitte madalam kui väeosa ülem.
Kaadriallohvitserile ja kaadrisõdurile sõjaväeliselt korraldatud asutustes ja üksustes - asutuse või üksuse juht, kes on seaduse alusel võrdsustatud väeosa ülema või temast kõrgema ülemaga.
Tegevteenistuse lepingule allakirjutamisega kinnitab kaadrikaitseväelane nõustumist lepingutingimustega ning enda esitatud andmete õigsust.
Tegevteenistuse leping sõlmitakse kahes eksemplaris, millest üks jääb kaadrikaitseväelasele, teine lisatakse kaadrikaitseväelase teenistuslehele.
Tegevteenistuse leping jõustub selle allakirjutamisel.
Tegevteenistuse lepingut muudetakse käesolevas seaduses ning lepingus sätestatud tingimustel ja korras kahepoolselt allakirjutatava lepingu lisaga.
Tegevteenistuse lepingu lisa või käskkirja ärakiri lisatakse kaadrikaitseväelase teenistuslehele.
Tegevteenistuse lepingu muutmine ei peata tegevteenistussuhet.
Kaadrikaitseväelase ja lepingut sõlmiva ülema kokkuleppel võib enne lepingu lõppemise tähtpäeva muuta määratud tähtajaks sõlmitud tegevteenistuse lepingu määramata tähtajaks sõlmitud tegevteenistuse lepinguks.
Kaadrikaitseväelasel on õigus ühe kuu jooksul isiklikult kirjalikult taotleda lepingut sõlmivalt ülemalt tegevteenistuse lepingu tingimuste muutmist iga kord pärast kolmeaastast lepingulist teenistust.
Kaadrikaitseväelane ei või taotleda tegevteenistuse lepingu tingimuste muutmist nendes teenistussuhetes, mis on sätestatud kaitseväe määrustikes, juhendites või kaitseväe juhataja (kaitseväe ülemjuhataja) käskkirjades.
Tegevteenistuse lepingut muudetakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 märgitud taotluse alusel selles osas, milles pooled jõuavad kokkuleppele.
Kui kokkuleppele ei jõuta, lõpetatakse tegevteenistuse leping käesoleva seaduse § 109 lõikes 2 sätestatud alustel ja korras.
Kaadrikaitseväelase arvamisel Eesti Vabariigi rahvusvahelist kohustust täitvasse kaitseväeüksusesse viiakse tegevteenistuse leping vastavusse välislepingu või Riigikogu otsuse nõuetega.
Kaadrikaitseväelase suunamisel tsiviilõppeasutusse kõrghariduse omandamiseks sätestatakse tegevteenistuse lepingus teenistuse jätkamise tähtajad ja tingimused.
Rahuldatakse tema poolt enne ametikohale määramist esitatud tegevteenistusse astumisest loobumise avaldus.
Kaadrikaitseväelase võtab käskkirjaga lepingulisse teenistusse lepingut sõlmiv ülem.
Tema algatusel omal soovil.
Kaadriohvitseri määrab ametikohale ja vabastab ametikohalt kaitseväes ja Kaitseliidus kaitseväe juhataja (kaitseväe ülemjuhataja) või tema määratud ülem, kuid mitte madalam kui väeosa ülem.
Väljaspool kaitseväge ja Kaitseliitu määrab kaadriohvitseri ametikohale ja vabastab ametikohalt sõjaväeliselt korraldatud asutuse või üksuse juht.
Kaadriallohvitseri ja kaadrisõduri määrab ametikohale ja vabastab ametikohalt väeosa ülem või temaga võrdsustatud ülem.
Kaadrikaitseväelast ei määrata ametikohale, mille vahetuks ülemaks on temaga lähedases suguluses (vanemad, vennad, õed, lapsed) või hõimluses (abikaasa vanemad, vennad, õed, lapsed) olev isik.
Kaadriallohvitseri ei määrata kaadrisõduri ametikohale ja kaadriohvitseri ei määrata kaadriallohvitseri või kaadrisõduri ametikohale.
Kaadrikaitseväelast ei määrata ajateenija ametikohale.
Kaadrisõdurit ei määrata kaadriohvitseri või kaadriallohvitseri ametikohale ja kaadriallohvitseri ei määrata kaadriohvitseri ametikohale.
Teenistuse huvides võib kaitseväe juhataja (kaitseväe ülemjuhataja) või sõjaväeliselt korraldatud asutuse või üksuse juht määrata kaadrikaitseväelase kõrgemaastmelisele vabale ametikohale kohusetäitjaks kuni kuueks kuuks.
Kohusetäitjaks määramisel ei vabastata kaadrikaitseväelast tema põhiametikohalt.
Ülema asendamiseks paneb kõrgem ülem asendatava kohustused teisele sama- või madalamaastmelisel ametikohal teenivale kaitseväelasele.
Asendav kaitseväelane kirjutab dokumentidele alla oma ametinimetuse ning lisab asendatava ülema ametinimetuse koos sõnaga „ülesannetes“.
Ta on süüdistatavana uurija määrusega ametikohalt kõrvaldatud - uurija määruses märgitud ametikohalt kõrvaldamise päevale järgneval päeval.
Kaadrikaitseväelase tegevteenistussuhe peatatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhtudel ametikohalt vabastamise päeval kuni kohtuotsuse jõustumiseni või tema suhtes kriminaalasja lõpetamiseni ja temale ei säilitata ametipalka, lisatasusid ega hüvitisi.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel ametikohalt vabastatud kaadrikaitseväelase tegevteenistussuhe taastatakse ja ta ennistatakse samaastmelisele ametikohale ametikohalt vabastamise aluseks olnud kriminaalasjas õigeksmõistva kohtuotsuse või tema suhtes kriminaalasja lõpetamise määruse jõustumisele järgneval päeval ning temale kompenseeritakse alusetu vabadusevõtmise või alusetu ametikohalt kõrvaldamisega tekitatud kahju seaduses ettenähtud ulatuses ja korras.
Vabastamisega lepingulisest teenistusest.
Kannab distsiplinaarkaristust arestis.
Kaadrikaitseväelane vabastatakse ametikohalt ja määratakse sama käskkirjaga teisele ametikohale, kui tema vabastab ametikohalt ja määrab teisele ametikohale sama ülem.
Kaadrikaitseväelane vabastatakse ametikohalt tema ametikohalt vabastamise käskkirjaga ja määratakse ametikohale tema ametikohale määramise käskkirjaga, kui ametikohalt vabastamise ja teisele ametikohale (teenistuskohale) määramise aluseks on kõrgema ülema käskkiri.
Pärast lepingulisse teenistusse võtmist esimesele ametikohale määramisel tehakse ametikohale määramise käskkirjas viide lepingulisse teenistusse võtmise käskkirjale, kui kaadrikaitseväelast ei määranud ametikohale teda lepingulisse teenistusse võtnud ülem.
Kui kaadriohvitser, kaadriallohvitser või kaadrisõdur vabastatakse ametikohalt kaitseväes või Kaitseliidus, märgitakse lepingulisest teenistusest vabastamisel tema ametikohalt vabastamise käskkirjas tegevteenistuse lepingu lõpetamise alus ja tingimused ning tegevteenistuse leping lõpetatakse sama käskkirjaga.
Ametikohale määramise või ametikohalt vabastamise käskkiri tehakse kaadrikaitseväelasele viivitamatult allkirja vastu teatavaks.
Sõjaväeliselt korraldatud asutusest või üksusest - kooskõlastatult kaitseväe juhatajaga (kaitseväe ülemjuhatajaga) selle asutuse juht, mille struktuuri sõjaväeliselt korraldatud üksus kuulub.
Kaadrikaitseväelane suunatakse valitsusasutusse alalisele teenistuskohale teenistuse huvides.
Ministrile või valitsusasutuse juhile ettepaneku järgmise suunatava kaadrikaitseväelase kohta.
Valitsusasutuses teenistuses olevale kaadrikaitseväelasele laienevad avaliku teenistuse seadusega sätestatud teenistuskohustused ja ametiasutuse sisekorraeeskiri niivõrd, kuivõrd käesoleva seadusega ei sätestata teisiti.
Eesti Vabariigi kaitseatašee ametikohal teenivale kaadrikaitseväelasele laienevad avaliku teenistuse seaduse ja käesoleva seaduse sätted niivõrd, kuivõrd välisteenistuse seadusega (RT I 1995, 15, 172; 50, 764; 1996, 49, 953; 2001, 43, 240) ei sätestata teisiti.
Kaadriohvitseride reserv on tegevteenistusse võetud või ametikohalt vabastatud, kuid ametikohale määramata ohvitseride teenistuskoht Kaitsejõudude Peastaabi juures.
Ohvitseri määrab kaadriohvitseride reservi käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras kaitseväe juhataja (kaitseväe ülemjuhataja) kuni ohvitseri määramiseni uuele ametikohale, kuid mitte kauemaks kui 30 kalendripäevaks.
Kaitseminister võib kaitseväe juhataja (kaitseväe ülemjuhataja) motiveeritud taotlusel käskkirjaga pikendada ohvitseri kaadriohvitseride reservis oleku aega kuni 90 kalendripäevani.
Kaadriohvitseri võib vahetult pärast tegevteenistusse võtmist määrata kaadriohvitseride reservi juhul, kui ta võetakse tegevteenistusse Eesti Vabariigi rahvusvahelise kohustuse täitmiseks ja tema määramine ametikohale väljaspool Eestit tuleneb Eesti Vabariigi välislepingu või rahvusvahelise kohustuse täitmisest.
Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud tähtaja jooksul ei ole võimalik ohvitseri määrata ametikohale, lõpetatakse tema tegevteenistuse leping ning ohvitser arvatakse reservi.
Kaadriohvitseride reservi üldarvu määrab Vabariigi Valitsus.
Kaadriohvitseride reservis oleku ajaks säilitatakse ohvitserile tema teenistustasu viimase ametikoha järgi.
Käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kaadriohvitseride reservi määratud ohvitserile makstakse kuni ametikohale määramiseni tema auastmele vastava ametikoha madalaimat teenistustasu.
Kaitseväe juhataja või ülemjuhataja nimetatakse ametisse ja vabastatakse ametist Riigikogu otsusega Vabariigi Presidendi ettepanekul.
Kaitsejõudude Peastaabi ülem, Kaitseliidu ülem ja kaitseväe põhiväeliikide ülemad nimetatakse ametisse ja vabastatakse ametist Vabariigi Presidendi käskkirjaga Vabariigi Valitsuse ja kaitseväe juhataja (kaitseväe ülemjuhataja) ettepanekul.
Kaitseväe juhataja kandidaat peab enne kaitseväe juhatajaks nimetamist läbima julgeolekukontrolli, välja arvatud juhul, kui ta omab kehtivat juurdepääsuluba „täiesti salajase“ tasemega riigisaladusele juurdepääsuks.
Kaitseväe juhataja kandidaadi staatuse omandab isik, kellele Vabariigi President on teinud ametisse kandideerimise ettepaneku ja kes on andnud kirjaliku nõusoleku kandideerimiseks.
Kaitseväe juhataja kandidaadi julgeolekukontrolli teostab Kaitsepolitseiamet jälitustegevuse seaduses (RT I 1994, 16, 290; 1995, 15, 173; 1996, 49, 955; 1997, 81, 1361; 93, 1557; 1998, 47, 698; 50, 753; 51, 756; 61, 981; 98/99, 1575; 101, 1663; 1999, 16, 271; 31, 425; 95, 845; 2000, 35, 222; 40, 251; 102, 671; 2001, 3, 9; 7, 17; 58, 353) ettenähtud korras.
Julgeolekukontrolli läbimiseks esitab kaitseväe juhataja kandidaat Vabariigi Presidendi Kantselei kaudu Kaitsepolitseiametile „täiesti salajase“ tasemega riigisaladusele juurdepääsu loa taotleja täidetud ankeedi ja kirjaliku nõusoleku, millega lubatakse julgeolekukontrolli teostaval asutusel saada julgeolekukontrolli teostamise ajal tema kohta teavet füüsilistelt ja juriidilistelt isikutelt ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustelt ja organitelt.
Kaitsepolitseiamet edastab julgeolekukontrolli tulemusena kogutud andmed ning arvamuse kaitseväe juhataja kandidaadi vastavuse kohta riigisaladusele juurdepääsu loa saamise tingimustele riigisaladuse kaitse komisjonile kolme kuu jooksul, arvates käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud dokumentide saamisest.
Riigisaladuse kaitse komisjon vaatab läbi ja kinnitab kaitseväe juhataja kandidaadi suhtes teostatud julgeolekukontrolli tulemused ning saadab need kaitseministrile, kes edastab kogutud andmed Vabariigi Presidendile hiljemalt järgmisel tööpäeval, arvates nende saamisest.
Kaitseväe ülemjuhatajaks või kaitseväe juhataja kohusetäitjaks võib nimetada vaid isiku, kes omab kehtivat juurdepääsuluba „täiesti salajase“ tasemega riigisaladusele juurdepääsuks.
Kaadrikaitseväelase võib teenistuse huvides vabastada seniselt ametikohalt ja määrata kõrgemaastmelisele ametikohale (ametikohal ülendada), kui tal on kõrgemaastmelisele ametikohale vastav haridus, kvalifikatsioon, sõjaväeline väljaõpe ja teenistuspraktika ning ta sobib atesteerimistulemuste alusel kõrgemaastmelisele ametikohale.
Pärast teenistuse huvides ametikohalt vabastamist võib ohvitseri kuni samaastmelisele ametikohale määramiseni määrata kaadriohvitseride reservi.
Tema auastme alandamise korral.
Kaadrikaitseväelane vabastatakse ametikohalt tervise seisundi tõttu kaitseväe arstliku komisjoni otsuse alusel ja määratakse tema tervise seisundile vastavale sama- või madalamaastmelisele ametikohale.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel madalamaastmelisele ametikohale määratud kaadrikaitseväelase taotlusel määratakse ta madalamaastmelisele ametikohale määramise põhjuste äralangemise korral kaitseväe arstliku komisjoni otsusel samaastmelisele ametikohale, millelt ta vabastati tervise seisundi tõttu.
Ohvitseri võib pärast ametikohalt vabastamist seoses tervise seisundi tõttu ametikohale mittevastavaks tunnistamisega kuni uuele ametikohale määramiseni määrata kaadriohvitseride reservi.
Käesoleva seaduse § 14 lõikes 3 nimetatud teenistuskohalt vabastab asutuse juht kaadrikaitseväelase seoses teenistustähtaja lõppemisega teenima suunamise käskkirjas märgitud tähtpäeval.
Seoses teenistustähtaja lõppemisega ametikohalt vabastatud kaadrikaitseväelase, kes jätkab tegevteenistust, suunab teda valitsusasutusse või õppeasutusse suunanud ülem tagasi endisele teenistuskohale.
Ohvitseri võib pärast ametikohalt vabastamist seoses teenistustähtaja lõppemisega määrata kuni uuele ametikohale määramiseni kaadriohvitseride reservi.
Kaadrikaitseväelane vabastatakse ametikohalt 10 päeva jooksul, kui tema vahetu ülem on temaga lähedases suguluses (vanavanemad, vanemad, vennad, õed, lapsed, lapselapsed) või hõimluses (abikaasa, abikaasa vanemad, vennad, õed, lapsed), ja määratakse teisele samaastmelisele ametikohale.
Ohvitseri võib pärast ametikohalt vabastamist seoses lähedaste sugulaste või hõimlaste koostöötamise keeluga määrata kuni samaastmelisele ametikohale määramiseni kaadriohvitseride reservi.
Kaadrikaitseväelase võib vabastada ametikohalt seoses õppima suunamisega, kui õpiaeg ületab kuut järjestikust kuud.
Kaadrikaitseväelase suunab tema nõusolekul tsiviilõppeasutusse õppima kaitseväe juhataja.
Kaadrikaitseväelase suunab teenistuse huvides sõjaväelise hariduse või väljaõppe täiendamiseks sõjaväelisse õppeasutusse õppima ametikohale määrav ülem.
Õppima suunatud kaadrikaitseväelasele säilitatakse õppimise ajaks suunamiseelne ametikoht, kuid mitte kauemaks kui üheks aastaks, ja sellele ametikohale võib määrata kohusetäitja.
Varem sellel ametikohal teeninud kaadrikaitseväelase ennistamisega ametikohale kohtuotsuse alusel.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2, 3 või 4 sätestatud alustel ametikohalt vabastatud kaadrikaitseväelane määratakse samaastmelisele ametikohale või tema nõusolekul madalamaastmelisele ametikohale.
Ohvitseri võib pärast käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2, 3 või 4 sätestatud alustel ametikohalt vabastamist kuni samaastmelisele ametikohale või tema nõusolekul madalamaastmelisele ametikohale määramiseni määrata kaadriohvitseride reservi.
Kaadrikaitseväelase ametikohalt vabastamisel seoses koondamisega kaadrikaitseväelaste ametikohtade üldarvu vähendamise tõttu on eelisõigus tegevteenistusse jääda laitmatu teenistuskäigu, paremate teenistusalaste näitajate ja atesteerimistulemustega kaadrikaitseväelasel.
Laitmatu teenistuskäigu, teenistusalaste näitajate ja atesteerimistulemuste võrdväärsuse korral arvestatakse seda, kas kaadrikaitseväelasel on ülalpeetavaid.
Kaadrikaitseväelaste ametikohtade üldarvu vähendamise, väeosa ümberformeerimise või laialisaatmise või sõjaväeliselt korraldatud asutuse või üksuse ümberkorraldamise või tegevuse lõpetamise korral on lepingut sõlmival ülemal õigus teha kaadrikaitseväelaste ümberpaigutusi, vabastades ametikohalt koondamise tõttu isiku, kelle ametikoht säilib, ning määrates sellele ametikohale teise kaadrikaitseväelase, kelle ametikoht koondatakse.
Atesteerimistulemuste põhjal.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud alustel ametikohalt vabastatud kaadrikaitseväelane määratakse samaastmelisele ametikohale, millelt ta suunati teenima valitsusasutusse või õppeasutusse.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel vabastatud ohvitseri võib kuni uuele ametikohale määramiseni määrata kaadriohvitseride reservi.
Kandideerimisega Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel.
Lepingulisest teenistusest vabastamine lõpetab kaadrikaitseväelase tegevteenistuse lepingu.
Kaadrikaitseväelane vabastatakse lepingulisest teenistusest seoses omal soovil tegevteenistuse lepingu lõpetamisega kahe kuu jooksul, arvates lepingut sõlmivale ülemale avalduse esitamise päevast.
Kui käesoleva seaduse § 86 lõikes 4 sätestatud lepingu muutmises kokkuleppele ei jõuta, vabastatakse kaadrikaitseväelane lepingulisest teenistusest seoses tegevteenistuse lepingu lõpetamisega tema omal soovil, käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud lepingu lõpetamise aluste puudumise korral aga kuue kuu jooksul, arvates lepingutingimuste muutmise taotluse esitamise päevast.
Kaadrikaitseväelane vabastatakse lepingulisest teenistusest määratud tähtajaks sõlmitud tegevteenistuse lepingus märgitud päeval.
Kaadrikaitseväelane vabastatakse lepingulisest teenistusest ühe kuu jooksul, arvates kaitseväe arstliku komisjoni otsuse tegemise päevast, millega ta tunnistati tervise seisundi tõttu tegevteenistuseks mittekõlblikuks.
Koloneli, mereväekapteni või kõrgema ohvitserina - kuni 60-aastaseks saamiseni.
Piirvanuse täitumisel vabastatakse kaadrikaitseväelane lepingulisest teenistusest ning ta arvatakse reservi.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 nimetatud isik arvatakse erru.
Käesoleva seaduse § 105 lõike 1 punktis 2, 3 või 4 sätestatud alustel ametikohalt vabastamise korral, kui ta ei nõustu madalamaastmelisele ametikohale määramisega.
Kaadrikaitseväelane vabastatakse lepingulisest teenistusest seoses koondamisega ühe kuu möödumisel sellest, kui temale koondamise tõttu ametikohalt vabastamisest kirjalikult teatati.
Õppimise vältel ei vabastata kadetti lepingulisest teenistusest seoses koondamisega.
Hinnates distsiplinaarsüüteo iseloomu ja raskust, võib lepingut sõlmiv ülem lepingulisest teenistusest vabastada kaadrikaitseväelase, kes ei saa distsiplinaarsüüteo tõttu jätkata teenistuskohustuste täitmist senisel ametikohal.
Kaadrikaitseväelane vabastatakse seoses distsiplinaarsüüteoga lepingulisest teenistusest ühe kuu jooksul, arvates distsiplinaarsüüteo toimepanemisest või sellest teatavaks saamisest lepingut sõlmivale ülemale.
Kui tal on kohtuotsusega keelatud töötamine sõjavaelise auastmega ametikohal - kohtuotsuse jõustumise päevale järgneval päeval.
Ametikohale mittevastavust kinnitavate atesteerimistulemuste põhjal või tegevteenistusse võtmist välistavate või tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavust kinnitavate asjaolude ilmnemisel, mida ei ole võimalik kõrvaldada, vabastatakse kaadrikaitseväelane lepingulisest teenistusest 10 tööpäeva jooksul.
Kohaliku omavalitsuse volikogu või Riigikogu või Vabariigi Presidendi valimistel kandideeriv kaadrikaitseväelane vabastatakse lepingulisest teenistusest 10 tööpäeva jooksul, arvates kandideerimiseks nõusoleku andmise päevale järgnevast päevast.
Kaadrikaitseväelasele, kes kuulub erakonda või relvi valdavasse ühingusse või liitu või osaleb ettevõtluses või töötab väljaspool teenistuskohustuste täitmist või ei esitanud majanduslike huvide deklaratsiooni, määrab lepingut sõlmiv ülem kuni kümnepäevase tähtaja, mille jooksul kaadrikaitseväelane on kohustatud asuma järgima teenistusalaseid piiranguid.
Distsiplinaarvõimu omav ülem on kohustatud võtma käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teenistusalaseid piiranguid mittejärginud kaadrikaitseväelase distsiplinaarvastutusele.
Kaadrikaitseväelane, kes ei asunud lepingut sõlmiva ülema poolt käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel määratud tähtaja jooksul järgima teenistusalaseid piiranguid, vabastatakse lepingulisest teenistusest distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõttu käesoleva seaduse §-s 114 sätestatud alustel.
Kaadrikaitseväelane, kes kasutas oma käsu- või distsiplinaarvõimu kaitseväelase mõjutamiseks erakondlikes huvides või avaldas avaldamisele mittekuuluvaid andmeid või ei hoidnud riigisaladust või ei järginud piiranguid tehingute tegemisel, võetakse distsiplinaar- või kriminaalvastutusele ja vabastatakse lepingulisest teenistusest käesoleva seaduse §-s 114 või 115 sätestatud alustel.
Kaadrikaitseväelase teenistussuhe loetakse lõppenuks, arvates tema surma päevale järgnevast päevast.
Kaadrikaitseväelane kustutatakse surma korral kaitseväekohustuslaste registrist.
Kaadrikaitseväelane vabastatakse lepingulisest teenistusest vabastamise käskkirjas märgitud kuupäeval ja talle makstakse välja kõik saadaolevad teenistustasud, hüvitised ja kompensatsioonid (lõpparve) ning antakse kätte tööraamat.
Kaadrikaitseväelane teatab enne lepingulisest teenistusest vabastamist lepingut sõlmivale ülemale oma tulevase elukoha, kus ta riigikaitseosakonnas reservi arvele võetakse.
Lepingut sõlmiv ülem saadab lepingulisest teenistusest vabastatud või kaitseväekohustuslaste registrist kustutatud kaadrikaitseväelase teenistuslehe koos teiste teenistusdokumentidega Kaitsejõudude Peastaabi arhiivi ühe kuu jooksul, arvates tegevteenistuse lepingu lõpetamisest.
Erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal tegevteenistuse lepingut ei lõpetata ja kaadrikaitseväelast tegevteenistusest ei vabastata.
Mobilisatsiooni korral loetakse kõik kaadrikaitseväelased mobiliseerituks kaitsejõududesse alates mobilisatsiooni väljakuulutamisest.
Riigikaitseosakond, kus ta reservi arvele võetakse.
Lepingulisest teenistusest vabastamise käskkirja üks ärakiri antakse kaadrikaitseväelasele ja teine ärakiri saadetakse riigikaitseosakonda, kus isik reservi arvele võetakse.
Kaadrikaitseväelane on kohustatud tegevteenistuse lepingu kehtetuks tunnistamise või ametikohalt vabastamise korral üle andma tema kätte teenistuskohustuste täitmisel usaldatud vara ja asjaajamise selleks määratud kaadrikaitseväelasele ning tagastama temale avansina väljamakstud, kuid teenistuse huvides kasutamata jäänud summad hiljemalt tegevteenistusest vabastamise päeval.
Üle kümne aasta - kaheteistkümne kuu ametipalk.
Ametikohalt vabastamisel seoses piirvanuse täitumisega või tervise seisundi tõttu tegevteenistuseks mittekõlblikuks tunnistamisega - kolme kuu ametipalk.
Kui tegevteenistusest vabastamise päeval jäi kaadrikaitseväelasele tööraamat kätte andmata või lõpparve maksmata, on lepingut sõlmiv ülem kohustatud kaadrikaitseväelasele kätte andma tööraamatu kätteandmise nõude esitamise päeval ja maksma lõpparve viie päeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnevast päevast.
Kui lepingut sõlmiv ülem tööraamatu kätteandmise või lõpparve väljamaksmisega viivitas, on ta kohustatud maksma kaadrikaitseväelasele tema viimasele ametikohale vastavat ametipalka ja auastmetasu tööraamatu kätteandmise või lõpparve väljamaksmisega viivitatud iga tööpäeva eest, kuid mitte üle kaadrikaitseväelase ühe kuu keskmise palga.
Kaadrikaitseväelasele, kellel on õigus saada lepingulisest teenistusest vabastamisel hüvitist, teenistustasu või ametipalka sama aja eest mitmel õiguslikul alusel, makstakse välja üks, temale soodsaim tasu või hüvitise liik.
Kaadrikaitseväelasele tegevteenistuse lepingu lõppemisel või kehtetuks tunnistamisel hüvitise või kompensatsiooni või ametipalgana väljamakstavatest summadest võib kinni pidada asjaajamise ja vara üleandmise kohustuse täitmata jätmise tõttu riigile tagastamata jäänud vara rahalise väärtuse ja avansina väljamakstud summad.
Teenistussuhte lõppemisel kaadrikaitseväelase surma korral või lepingulisest teenistusest vabastamisel seoses piirvanusega või tervise seisundi tõttu tegevteenistuseks mittekõlblikuks tunnistamisega ei tehta kinnipidamisi kaadrikaitseväelasele või pärijatele väljamakstavast teenistustasust või hüvitisest või kompensatsioonist.
Tegevteenistusest vabastatud kaitseväekohustuslastest kaadrikaitseväelased.
Käesoleva seaduse § 59 lõike 1 punktides 2 ja 3 sätestatud isikud võetakse reservis arvele väljaõpetamata sõduritena.
Kaadrikaitseväelane, kes oma vanuse või tervise seisundi tõttu ei kuulu arvestamisele reservväelasena, arvatakse erru.
Reservväelaste arvestust peetakse kaitseväekohustuslaste registris.
Vabadusekaotuslikku karistust kandva reservväelase asumisest karistuse kandmisele teatab kinnipeetava elukohajärgsele riigikaitseosakonnale vangla direktor.
Kaitseväekohustuslane kuulub reservväelasena arvestamisele kuni selle kalendriaasta lõpuni, mille jooksul ta saab 60-aastaseks.
60-aastaseks saanud kaitseväekohustuslane kustutatakse kaitseväekohustuslaste registrist.
Eruväelane on registris arvel kuni surmani.
Teatama riigikaitseosakonnale oma hariduse, perekonnaseisu ja töökoha muutumisest, samuti raskest haigusest, kehalisest puudest ja teistest asjaoludest, mis oluliselt mõjutavad tema kõlblikkust kaitseväeteenistuseks.
Arvelevõtmisel on reservväelane kohustatud esitama kaitseväeteenistuse tunnistuse.
Teenistuse ajaks Eesti riigi poolt rahvusvahelisi kohustusi täitvas kaitseväeüksuses säilitatakse reservväelasele tema ameti- või töökoht.
Teenistuse aega Eesti riigi poolt rahvusvahelisi kohustusi täitvas kaitseväeüksuses ei arvata käesoleva seaduse § 131 lõigetega 1 ja 2 kehtestatud õppekogunemise kestuse hulka.
Teenistuse tasustamise korra ja tingimused Eesti riigi poolt rahvusvahelisi kohustusi täitvas kaitseväeüksuses kehtestab Vabariigi Valitsus.
Reservväelane kutsutakse õppekogunemisele väeosasse, õppekeskusesse või kaitseväe õppeasutusse.
Õppekogunemisest osavõttev reservväelane on tegevteenistuses.
Iga õppekogunemise aja ja neist osavõtvate reservväelaste arvu kehtestab kaitseminister.
Reservväelase kutsub õppekogunemisele riigikaitseosakond kaitseväe juhataja käskkirja alusel.
Sõdurit - kokku kuni 6 kuuks.
Sõduri - kuni 14 päevaks.
Pärast tegevteenistust reservi arvatud reservväelast ei kutsuta õppekogunemisele enne kolme aasta möödumist reservis arvele võtmisest.
Riigikaitselisest vajadusest lähtudes võib Vabariigi Valitsuse igakordse otsuse alusel kutsuda reservväelase õppekogunemisele kuni kolmeks kuuks, arvestamata käesolevas paragrahvis sätestatud piiranguid.
Vabatahtlikult reservväelasena õppekogunemisest osavõtjale ei laiene käesoleva paragrahvi. lõigetes 1 ja 2 sätestatud piirangud.
Õppekogunemisele kutsumisest teatatakse reservväelasele enne kutsumist vähemalt 180 päeva ette, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatud juhtudel.
Tervise seisundi tõttu kaitseväe või riigikaitseosakonna arstliku komisjoni otsuse alusel.
Kirjaliku taotluse õppekogunemisele kutsumisest vabastamiseks koos vabastamise alust tõendavate dokumentidega esitab reservväelane riigikaitseosakonna juhatajale, kes otsustab õppekogunemisele kutsumisest vabastamise.
Reservväelane määratakse õppekogunemisel väeosa ülema või kõrgema ülema käskkirjaga tema auastmele ja sõjaväelisele väljaõppele vastavale, kaitseväe sõjaaja koosseisudes ettenähtud ametikohale.
Reservväelast ei määrata ametikohale, mille vahetuks ülemaks on temaga lähedases suguluses (vanemad, vennad, õed, lapsed) või hõimluses (abikaasa vanemad, vennad, õed, lapsed) olev isik.
Reservväelase võib määrata täieliku varalise vastutusega ametikohale tema nõusolekul.
Ohvitseri ei määrata allohvitseri või sõduri ametikohale ja allohvitseri ei määrata sõduri ametikohale.
Seoses kohtuotsuse täitmisele pööramisega, millega talle mõisteti vabadusekaotuslik karistus, või tema tõkendina vahi alla võtmisega.
Reservväelase vabastab õppekogunemisest väeosa ülem või temaga võrdsustatud ülem.
Erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal reservväelasi õppekogunemisest ei vabastata ja nad loetakse mobiliseerituks kaitsejõududesse.
Väljakuulutatud mobilisatsiooni korral kutsutakse reservväelased kaitseväeteenistusse kaitseväe juhataja (kaitseväe ülemjuhataja) mobilisatsioonikäsuga.
Reservväelane on kohustatud vastavalt mobilisatsioonikäsule või temale varem teatavaks tehtud mobilisatsioonikorraldusele ilmuma määratud ajal kogunemiskohta.
Riigi julgeoleku ja riigikaitse huvides rakendatakse erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal Eestist lahkumise piiranguid.
Eestist lahkumise piirangud kehtestab Vabariigi Valitsus.
Välisriigis viibiv kaitseväekohustuslane on kohustatud pärast mobilisatsiooni väljakuulutamist viivitamatult ilmuma Eesti Vabariigi saatkonda või konsulaati või kogunemiskohta Eestis.
Mobilisatsiooni korral arestist või vahi alt vabastatud reservväelane on kohustatud ilmuma kogunemiskohta üldistel alustel.
Kogunemiskohta ilmudes peab reservväelasel olema kaasas kaitseväeteenistuse tunnistus ning selles märgitud dokumendid ja varustus.
Mobiliseeritud reservväelased on tegevteenistuses alates nende vastuvõtmisest väeosas.
Mobilisatsiooni korral täidavad riigikaitsekohustust oma ametikohal Vabariigi President, Vabariigi Valitsuse liikmed, Riigikogu liikmed, riigikontrolör, riigi peaprokurör, õiguskantsler, riigisekretär, ministeeriumide kantslerid, Riigikohtu esimees ja riigikohtunikud, riigiprokurör, ringkonna-, maa- ja linnakohtute esimehed, politseipeadirektor, Kaitsepolitseiameti peadirektor, Eesti Panga Nõukogu esimees ja Eesti Panga president, vallavanemad ja linnapead.
Töötavad äriühingus, mis täidab otseseid riigikaitselisi ülesandeid.
Nais- ja meessoost Eesti kodanikke, kes ei ole kaitseväekohustuslased, võib mobilisatsiooni korral võtta vabatahtlikena tegevteenistusse kaitseväe juhataja (kaitseväe ülemjuhataja) käskkirjaga kehtestatud korras.
Arstlik läbivaatus tehakse kogunemiskohas väeosa arsti või riigikaitseosakonna arstliku komisjoni liikme poolt.
Arstliku läbivaatuse eest vastutab väeosa ülema määratud arst.
Reservväelane, kes haiguse või vigastuse tõttu ei ole suuteline täitma teenistusülesandeid, suunatakse arstliku läbivaatuse tulemusena kaitseväe arstlikku komisjoni tema kaitseväekõlblikkuse kindlaksmääramiseks.
Mobilisatsiooni korral kuuluvad kaitseväe juhataja (kaitseväe ülemjuhataja) käskkirja alusel rahuajal tervise seisundi tõttu tegevteenistuseks piirangutega kõlblikuks ja tegevteenistuseks ajutiselt mittekõlblikuks tunnistatud kaitseväekohustuslased arstlikule läbivaatusele.
Olenevalt tervise seisundist suunatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 märgitud isikud kaitseväe arstliku komisjoni otsuse põhjal ravile, mobiliseeritakse kaitseväeteenistusse või kustutatakse kaitseväekohustuslaste registrist.
Väeosa tegevuse ümberkorraldamiseks.
Mobilisatsiooni väljakuulutamisel kehtestatakse Eesti kaitsejõududes sõjaaja koosseisud.
Kaitseväekohustuslased määratakse kaitsejõudude väeosade sõjaaja koosseisude ametikohale ja vabastatakse ametikohalt teenistuse huvides.
Kaitseväe juhataja (kaitseväe ülemjuhataja) käskkirjaga määratakse kaitsejõudude väeosade sõjaaja koosseisude ametikohtadele määravad ülemad ja kehtestatakse sõjaseisukorrast tulenevad ametikohtadele määramise korra erisused.
Sõjaseisukorra ajal võib väeosa ülem teenistuse huvides ajutiselt kõrvaldada ametist ja määrata ametisse temale alluvaid ohvitsere, kandes sellest ette ohvitseri ametikohale määranud ülemale.
Kogunemiskohta ilmumata jätmise eest või mobilisatsioonist kõrvalehoidumise eest võetakse reservväelane haldus- või kriminaalvastutusele.
Kui reservväelane ei saa ilmuda kogunemiskohta tähtajaks, on ta kohustatud viivitamatult teatama riigikaitseosakonnale, välisriigis viibides Eesti Vabariigi saatkonnale või konsulaadile põhjused, mis takistavad tema ilmumist kogunemiskohta.
Stiihilise iseloomuga või reservväelase tahtest või tegevusest mittesõltuvaid takistusi, mis ei võimalda kogunemiskohta ilmuda.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud asjaolude äralangemisel on reservväelane kohustatud viivitamatult ilmuma riigikaitseosakonda, välisriigis viibiv reservväelane - Eesti Vabariigi saatkonda või konsulaati.
Riigikaitseosakonna juhataja, välisriigis viibiva reservväelase suhtes Eesti Vabariigi saatkond või konsulaat, tunnistab reservväelase kogunemiskohta ilmumata jätmise tema poolt esitatud tõendite alusel põhjendatuks või põhjendamatuks.
Kaadrikaitseväelase atesteerimine on kaadrikaitseväelase sõjalise ja erialase ettevalmistuse, kvalifikatsiooni, töötulemuste ja saavutuste ning tema võimete ja isikuomaduste hindamine, lähtudes temale ametikohal esitatavatest nõuetest.
Täiend- ja väljaõppe planeerimine.
Kaadrikaitseväelase plaaniline atesteerimine viiakse läbi üks kord kahe aasta jooksul vastavalt kaitseväe juhataja (kaitseväe ülemjuhataja) kinnitatud atesteerimiskorrale.
Korralisele atesteerimisele kuulub kaadrikaitseväelane, kellel jooksval aastal täitub kaks aastat eelmisest atesteerimisest.
Erakorralisele atesteerimisele teenistuse huvides kuulub kaadrikaitseväelane lepingut sõlmiva ülema käskkirja alusel mitte varem kui neli kuud pärast korralist atesteerimist.
Vahetult enne kaitseväe õppeasutuse lõpetamist.
Käesoleva seaduse §-s 14 nimetatud asutusse teenima suunatud kaadrikaitseväelane.
Esitada mitte hiljem kui viis päeva enne atesteerimise algust atesteerimise läbiviimise eest vastutavale ülemale motiveeritud kirjalik taotlus teda atesteeriva vahetu ülema taandamiseks, kui esineb asjaolusid, mis võivad seada kahtluse alla atesteerimise tulemuste objektiivsuse.
Atesteerimistulemused tehakse atesteeritavale teatavaks allkirja vastu 10 tööpäeva jooksul, arvates atesteerimise toimumise päevast.
Atesteeritaval on õigus lisada atesteerimislehele omalt poolt kirjalik seletus.
Atesteerimistulemustega mittenõustumise korral võib atesteeritav esitada atesteeriva ülema kaudu kaitseväe atesteerimiskomisjonile kaebuse 10 päeva jooksul, arvates atesteerimistulemuste teatavakstegemise päevast.
Atesteeritav, kes hoidus kõrvale atesteerimistoimingutest või keeldus täitmast käesolevast seadusest või atesteerimise juhendist tulenevaid nõudeid, võetakse distsiplinaarvastutusele, mille tulemusena võib atesteeritava distsiplinaarsüüteo eest tegevteenistusest vabastada.
Kaadrikaitseväelast atesteerib tema vahetu ülem - atesteerija -, kelle alluvuses on atesteeritav teeninud vähemalt kolm kuud.
Atesteerija annab tema poolt koostataval ja teenistuslehele lisataval atesteerimislehel hinnangu atesteeritava teenistuse kohta.
Atesteerija vahetu ülem - kõrgem atesteerija - annab hinnangu nii atesteeritava kui ka atesteerimise käigu kohta.
Atesteerimise tulemused kinnitab atesteeritava ametisse määramise õigust omav ülem.
Kaitseväe atesteerimiskomisjoni esimeheks on Kaitsejõudude Peastaabi ülem ja liikmeteks kaitseväe juhataja (kaitseväe ülemjuhataja) määratud kaadrikaitseväelase teenistuskäiku planeerivad ülemad ning kaitseministri nimetatud Kaitseministeeriumi ametnikud.
Kaitsejõudude Peastaabi juures tegutsev kaitseväe atesteerimiskomisjon lahendab atesteeritava ülema taotluse alusel atesteerimisest tuleneva kaebuse või vaidluse 10 tööpäeva jooksul, arvates kaebuse või taotluse saamisest.
Kaitseväe atesteerimiskomisjoni töökorra ja atesteerimiskomisjoni otsuse kinnitab kaitseväe juhataja (kaitseväe ülemjuhataja).
Atesteeriv ülem on kohustatud enne atesteerimise algust ennast taandama, kui esineb asjaolusid, mis võivad seada kahtluse alla atesteerimise tulemuste objektiivsuse.
Atesteerija vahetu ülem vaatab läbi atesteeriva ülema enesetaandamise avalduse või atesteeritava ülema taandamiseks esitatud taotluse ning käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud aluste esinemise korral taandab atesteeriva ülema.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud taandamise alused ilmnevad atesteerimise käigus, viiakse läbi uus atesteerimine.
Tunnistada ametikohale mittevastavaks ja vabastada tegevteenistusest.
Atesteerimislehe kokkuvõtvasse osasse võib lisada täiendava ettepaneku atesteeritava teenistuskäigu planeerimiseks.
Atesteerija esitab atesteerimislehe kõrgemale atesteerijale, kes pärast atesteerimise kokkuvõttega tutvumist annab kirjaliku hinnangu atesteerimislehe kokkuvõtvas osas esitatud ettepaneku põhjendatuse ja atesteerimiskäigu kohta.
Esitatud ettepanekuga mittenõustumine peab olema motiveeritud.
Kui kaadrikaitseväelane ei saanud atesteerimisel osaleda temast mitteolenevate takistuste tõttu, atesteeritakse ta vahetult pärast atesteerimist takistanud asjaolude äralangemist.
Reservväelaste atesteerimine toimub kaadrikaitseväelastega samadel alustel ja korras.
Reservväelased atesteeritakse vahetult enne õppekogunemise lõppu.
Kaadrikaitseväelase teenistustasu koosneb sotsiaalmaksuga maksustavatest ametipalgast, auastmetasust, väljateenitud aastate tasust, puhkusetasust ja puhkusetoetusest.
Kaadrikaitseväelasel on õigus saada käesolevas seaduses sätestatud alustel teenistustasu alates lepingulisse teenistusse võtmise päevast kuni lepingulisest teenistusest vabastamise päevani.
Kaadrikaitseväelasele makstakse teenistustasu käesoleva seaduse alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud ulatuses ja korras.
Kaitseväelaste ametikohtadele vastavad palgaastmed, ametipalga määrad ja lisatasude ulatuse kehtestab Vabariigi Valitsus.
Ajateenijale makstakse ametipalga asemel ajateenistuskohustuse täitmise ajal igakuist toetust.
Reservväelasele makstakse õppekogunemisest osavõtu aja eest tema ametikohale vastavat kaadrikaitseväelase ametipalka, auastmetasu ja väljateenitud aastate tasu.
Kadetile makstakse ametipalga asemel igakuist stipendiumi.
Käesolevas paragrahvis sätestatud ajateenija igakuise toetuse ning kadeti igakuise stipendiumi ulatuse ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kõrgema ülema asendamisel käesoleva seaduse §-s 90 sätestatud korras üle ühe kuu järjest või kohusetäitjaks olemise ajal makstakse asendavale kaitseväelasele asendamisperioodil asendatava ülema ametipalka.
Kaitseväelasele makstakse lisaks ametipalgale lisatasu auastme eest (edaspidi auastmetasu), mille suuruse kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kaadrikaitseväelasele makstakse väljateenitud aastate tasu, lähtudes tema kaitseväeteenistuse staažist.
Alates kuueteistkümnendast tegevteenistuse aastast - 20% ametipalgast.
Alates kahekümne esimesest tegevteenistuse aastast - 25% ametipalgast.
Alates kahekümne kuuendast tegevteenistuse aastast - 25% ametipalgast.
Kaadrikaitseväelasele võib anda tööandja eluruumi.
Kaadrikaitseväelase auastmele ja ametikohale vastava ning tema perekonnaliikmete arvust sõltuva elamispinna suuruse normid ja eluruumi andmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kaadrikaitseväelasele makstakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud ulatuses ja korras toetusena korteriraha ja toiduraha.
Väeosa sööklas toitlustatavale kaitseväelasele toiduraha ei maksta.
Kaadrikaitseväelasele, kes on kaitseväe juhataja poolt hariduse omandamiseks suunatud õppima tsiviilõppeasutusse, hüvitatakse riigi kulul õppemaks Vabariigi Valitsuse kehtestatud ulatuses ja korras.
Kaitseväelasele antakse vormiriietus või kompenseeritakse selle maksumus riigi kulul.
Kaitseväe vormiriietuse ja eraldusmärkide kirjelduse kehtestab Vabariigi Valitsus ning nende kandmise korra kaitseväe juhataja (kaitseväe ülemjuhataja).
Vormiriietuse esemete kandmise tähtajad ning vormiriietuse maksumuse kompenseerimise ulatuse ja korra kehtestab kaitseminister määrusega.
Kaadrikaitseväelasele makstakse puhkusetasu Eesti Vabariigi puhkuseseaduses (RT 1992, 37, 481; 1993, 10, 150; RT I 1994, 84, 1474; 1995, 16, 228; 1997, 74, 1229; 93, 1560; 1999, 82, 749) ettenähtud alustel ja korras.
Kaadrikaitseväelasele võib maksta puhkusetoetust avaliku teenistuse seaduses sätestatud alustel ja korras.
Kaadrikaitseväelase määramisel ametikohale teise paikkonda makstakse talle ühekordse hüvitisena tema ühe kuu ametipalk, millele lisandub 25% ametipalga määrast iga pereliikme kohta.
Ümberasumisega seotud kulud kompenseeritakse kaadrikaitseväelasele Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Kaitseväelasele tagatakse riigi kulul arstlik läbivaatus ja regulaarsed terviseuuringud väeosa arsti suunamisel Vabariigi Valitsuse määratud raviasutuses ja kehtestatud korras.
Teenistusülesannete täitmise tõttu vigastada saanud või haigestunud kaitseväelase ravi- ja terviseuuringute kulud katab riik ravikindlustusseaduses (RT 1991, 23, 272; RT I 1999, 7, 113; 29, 397; 2000, 57, 374; 84, 536; 102, 675; 2001, 42, 233; 47, 260) sätestatud ja rahvusvaheliste kokkulepetega kehtestatud korras.
Kaitseväelase kindlustamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Teenistusülesannete täitmise tõttu hukkunud kaitseväelase perekonnaliikmetele ja teistele tema ülalpidamisel olnud isikutele kokku maksab riik ühekordset toetust hukkunu 10 aasta palga ulatuses.
Kaadrikaitseväelase ühe aasta palga arvutamise aluseks võetakse temale viimase ametikoha järgi väljamaksmisele kuuluv teenistustasu.
Ajateenija, kadeti ja reservväelase ühe aasta palga arvutamise aluseks võetakse jooksva aasta Eesti keskmine palk.
Teenistusülesannete täitmise tõttu või teenistusülesannete täitmise ajal hukkunud või surnud kaitseväelase matuse korraldab riik ja kannab matusekulud Vabariigi Valitsuse kehtestatud ulatuses.
61-100%-lise püsiva töövõimetuse korral - tema seitsme aasta palga ulatuses.
Kaitseväelasele, kes teenistusülesannete täitmise tõttu sai kehavigastuse, millega kaasnes ajutine töövõime kaotus üle 30 päeva, maksab riik ühekordset toetust ühe kuu palga ulatuses.
Kaitseväelase hukkumise, invaliidistumise, haigestumise või talle kehavigastuse tekitamise korral antav toetus makstakse välja asjaomase ministri käskkirja alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud alustel ja korras.
Hõivatud teenistusega mitteseotud tegevusega, mille ajaks ta on teenistusest vabastatud väeosa ülema käskkirja alusel.
Käesoleva paragrahvi sätete kohaldamise erisused sõjaseisukorra ajal kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kaitseväelase surma korral, kui ta eluajal ei ole teinud kehtivat testamenti või sõlminud pärimislepingut, makstakse temale väljamaksmisele kuuluv ametipalk, lisatasu, hüvitis, toetus ja hukkumisega seoses antav ühekordne toetus tema pärijatele.
Tööandja või riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse juht on kohustatud õppekogunemisest osavõtva reservväelase vabastama õppekogunemise ajaks töö- või teenistusülesannete täitmisest ja peatama temaga töö- või teenistussuhte.
Õppekogunemisele kutsutud reservväelasele säilitatakse tema töö- või ametikoht.
Ajateenijale, kes on vabastatud ajateenistusest käesoleva seaduse § 68 alusel, ja asendusteenistuslasele, kes on läbinud asendusteenistuse, makstakse teenistusest vabastamisel jooksva aasta Eesti keskmise palga suurust ühekordset toetust kahe nädala ulatuses.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud toetuse arvutamise ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kaadrikaitseväelasele võib kohaldada tööaja summeeritud arvestust.
Kaadrikaitseväelase töötundide arv (teenistusülesannete katkestamatu täitmine) päevas ei või ületada 12 tundi.
Kaadrikaitseväelasele kohaldatakse tööajanormina kaheksat tundi päevas viiepäevasel 40-tunnisel töönädalal, kui teenistustingimused seda võimaldavad.
Kaadrikaitseväelase töö- ja puhkeaeg määratakse töö- ja puhkeaja seaduse (RT I 1994, 2, 12; 1995, 12, 120; 2001, 21, 114) alusel, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud tööaega võib teenistuse huvides pikendada ja puhkepäevade arvu vähendada kaitseväe määrustikes kehtestatud korras.
Kaadrikaitseväelase põhipuhkuse kestus on 35 kalendripäeva.
Põhipuhkus ja teised puhkused antakse kaadrikaitseväelasele käesolevas seaduses ja puhkuseseaduses sätestatud alustel ja korras.
Ajateenijale antakse ajateenistuskohustuse täitmise jooksul puhkust kuni 15 päeva ja talle võib eeskujuliku teenistuse eest anda lisapuhkust kuni 10 päeva.
Kaadrikaitseväelasele antakse alates viiendast teenistusaastast iga tegevteenistuses oldud aasta eest üks päev lisapuhkust, kuid kokku mitte rohkem kui 10 kalendripäeva.
Puhkusele võib mitte lubada kaitseväelast, kes võtab osa väeosa või allüksuse moodustamisest, ümberformeerimisest või laialisaatmisest.
Käesoleva seaduse § 14 lõikes 3 nimetatud teenistuskohal olija - asutuse juht.
Muudel erakorralistel juhtudel - kaitseväe juhataja (kaitseväe ülemjuhataja) otsuse alusel.
Kaadrikaitseväelasele antakse kaitseväe arstliku komisjoni otsuse alusel ravijärgset puhkust teenistustasu säilitamisega kuni kolmeks kuuks.
Riigikaitse huvides võib kaitseväe juhataja (kaitseväe ülemjuhataja) katkestada kaitseväelase puhkuse ja kutsuda ta teenistuskohustuste täitmisele.
Kaitseväe juhataja puhkuse võib riigikaitse huvides katkestada ja kutsuda ta teenistuskohustuste täitmisele Vabariigi President.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korras ei katkestata käesoleva seaduse §-des 171 ja 172 sätestatud puhkust.
Mobilisatsiooni, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamine katkestab kõik puhkused ja kaitseväelased on kohustatud viivitamatult ilmuma oma teenistuskohta.
Kaitseväelase teenistusalaseks lähetuseks loetakse tema lähetamist kindlaksmääratud ajavahemikuks teenistuskohustuste täitmisele väljaspool väeosa teises paikkonnas.
Lähetamise õigus on väeosa ülemal, temaga võrdsustatud ülemal või kõrgemal ülemal.
Lähetada võib kuni 30 järjestikuseks kalendripäevaks ja seda tähtaega võib pikendada kõrgem ülem.
Lähetamise õigust omaval ülemal on õigus lähetatud kaitseväelane tagasi kutsuda enne lähetamistähtaja lõppu.
Kaadrikaitseväelasel on õigus teenistusalase lähetuse kulude hüvitamisele käesoleva seaduse ja Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tingimustel ja korras.
Välislähetuseks loetakse kaitseväelase teenistusalast lähetamist välisriiki.
Kaitseväelase lähetab välisriiki kaitseväe juhataja (kaitseväe ülemjuhataja).
Kaitseväe juhataja (kaitseväe ülemjuhataja) lähetab välisriiki Vabariigi President.
Kaitseväelase välisriiki lähetamise korra, välislähetuse tasu ning hüvitiste suuruse ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kaitseväelase teenistuskohustuste täitmine algab tegevteenistusse võtmise käskkirjas märgitud päeval ja lõpeb tegevteenistusest vabastamise käskkirjas märgitud päeval.
Tegevteenistussuhte peatamine peatab kaitseväelase teenistuskohustuste täitmise.
Kaitseväelane on kohustatud täitma vahetu ülema või kõrgema ülema käsuga temale pandud teenistusülesande, mis ei ole seotud tema ametikohast tulenevate teenistuskohustustega.
Kaitseväelane on kohustatud täitma käsu, mille täitmise kohustus ei tulene tema teenistuskohustustest, kui niisuguse käsu täitmine on vajalik loodusõnnetuse tagajärgede kiireks kõrvaldamiseks või õnnetusjuhtumi korral inimelu päästmiseks või tervise kaitsmiseks, vara hävimise või riknemise kiireks ärahoidmiseks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhtudel annab käsu ülem või kõrgema auastmega kaitseväelane.
Põhjendamatult ohtlik isiku elule ja tervisele.
Kui käsu saaja peab käsu täitmiseks selgelt rikkuma seadust või oma teenistuskohustusi, peab ta sellest viivitamatult teatama käsu andjale.
Kui käsu andja seejärel kordab käsku, peab käsu saaja keelduma selle täitmisest.
Sellest peab ta viivitamatult ette kandma oma vahetule ülemale.
Kui käsu andis tema vahetu ülem, peab ta sellest viivitamatult ette kandma käsu andnud ülema ülemale.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud käsu andnud ülem võetakse sellise käsu andmise eest distsiplinaar- või kriminaalvastutusele ja ta vastutab käsu täitmise tagajärgede eest.
Kaitseväelased, reservväelased ja eruväelased ei tohi avaldada neile teenistuse tõttu teatavaks saanud avaldamisele mittekuuluvaid andmeid.
Riigisaladuse hoidmise tingimused ja korra sätestab riigisaladuse seadus (RT I 1999, 16, 271; 82, 752; 2001, 7, 17; 93, 565; 100, 643).
Kaitseväes on erakondlik tegevus keelatud.
Kaadrikaitseväelane ei tohi kuuluda erakonda.
Kaitseväelane ei tohi käsu- ja distsiplinaarvõimu kasutada erakondlikes huvides.
Kohaliku omavalitsuse volikogu või Riigikogu või Vabariigi Presidendi valimistel ei tohi kandideerida kaitseväelasena.
Oma nõusoleku andmisest kandideerida kohaliku omavalitsuse volikogu, Riigikogu või Vabariigi Presidendi valimistel on kaitseväelane kohustatud viivitamatult kirjalikult teatama väeosa ülemale või lepingut sõlmivale ülemale.
Õppekogunemisel osalev reservväelane ei tohi tegevteenistuse ajal osa võtta erakonna tööst.
Kaitseväelane ei tohi kuuluda relvi valdavasse ühingusse või liitu.
Keeld ei laiene kuulumisele Kaitseliitu ja Eestis registreeritud jahimeeste või spordiseltsi.
Isiklikult vastutada äriühingu kohustuste eest.
Kaadrikaitseväelane ja ajateenija tohivad omada osaühingu osa, aktsiaseltsi aktsiaid või teisi väärtpabereid.
Käesolevas paragrahvis sätestatud piirangud ei laiene reservväelastele.
Kaadrikaitseväelasel on keelatud töötada palgalisel tööl väljaspool teenistuskohustuste täitmist, välja arvatud pedagoogilisel või teaduslikul tööl vahetu ülema poolt lubatud koormusega, kui töötamine ei takista teenistuskohustuste täitmist.
Reservväelane ja ajateenija ei tohi tegevteenistuses olles töötada väljaspool teenistuskohustuste täitmist.
Kaadrikaitseväelane on kohustatud esitama lepingut sõlmivale ülemale majanduslike huvide deklaratsiooni korruptsioonivastases seaduses (RT I 1999, 16, 276; 87, 791; 2000, 25, 145; 2001, 58, 357) sätestatud korras ja tingimustel.
Teha tehinguid käesoleva seaduse §-s 14 nimetatud teenistuskohaga, kuhu ta on ametikohale määratud, välja arvatud seaduse või Vabariigi Valitsuse määruse alusel tehtavad tehingud, millega hüvitatakse isikliku vara kasutamine teenistuse huvides.
Oma lähisugulaste, -hõimlaste või iseendaga.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud keeldu rikkudes tehtud tehing on tühine.
Kaitseväelane on kohustatud hüvitama riigile süüliselt teenistuskohustuste rikkumisega tekitatud kahju.
Riigile kaitseväelase poolt tekitatud kahju on ka riigi poolt makstud hüvitis kaitseväelase teenistuskohustuste rikkumisega kolmandale isikule tekitatud kahju eest.
Kaitseväelase poolt riigile tekitatud kahju eest väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel ning kahju hüvitamise korra osas kohaldatakse avaliku teenistuse seaduses ametniku varalist vastutust reguleerivaid sätteid.
Kahju hüvitamiseks teeb kaitseväelasele ettepaneku ja pöördub halduskohtu poole hüvitise väljamõistmiseks kaitseväelase teenistust korraldav ülem.
Tähtaegade osas kohaldatakse avaliku teenistuse seadust.
Reservväelasena õppekogunemistest osavõtu aeg kestusega üle ühe ööpäeva järjest.
Teenistuse aeg töölepingu või muul õiguslikul alusel enne tegevteenistuse lepingu sõlmimist kaitseväes alates 1991. aasta 21. augustist, Kaitseliidus alates 1990. aasta 17. veebruarist, piirikaitses (piirivalves) alates 1990. aasta 15. oktoobrist, sõjaväestatud päästeüksustes alates 1992. aasta 1. jaanuarist ning linna- või maakonnavalitsuste riigi- ja piirikaitse osakondades alates 1990. aasta 31. oktoobrist.
Teenistuse aeg töölepingu või muul õiguslikul alusel enne tegevteenistuse lepingu sõlmimist, samuti tegevteenistuse lepingu alusel kaitseväes alates 1991. aasta 21. augustist, Kaitseliidus alates 1990. aasta 17. veebruarist, piirikaitses (piirivalves) alates 1990. aasta 15. oktoobrist, sõjaväestatud päästeüksustes alates 1992. aasta 1. jaanuarist ning linna- või maakonnavalitsuste riigi- ja piirikaitse osakondades alates 1990. aasta 31. oktoobrist kuni 1994. aasta 1. septembrini.
Kaitseväeteenistuse staaži hulka ei arvata aega, millal kaitseväelase tegevteenistussuhe oli seaduses sätestatud alustel ja korras peatatud või katkestatud.
Kaitseväeteenistuse staaži arvamisel avaliku teenistuse staaži hulka ja vastupidi võrdsustatakse üks päev kaitseväeteenistuse staaži ühe päeva avaliku teenistuse staažiga.
Kaitseväeteenistuse staaži tõendatakse kandega teenistuslehel.
Kaitseväeteenistuse hulka arvatavat staaži tõendatakse tööraamatuga, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse või arhiiviasutuse poolt väljaantavate dokumentidega või kohtu korras.
Kaadrikaitseväelase kohta peetakse teenistuslehte.
Kaadrisõdurite ja kaadriallohvitseride teenistuslehte peetakse teenistuskohas, kaadriohvitseridel - teenistuskohas ja Kaitsejõudude Peastaabis.
Väeosaülemate ja kõrgemate ülemate teenistuslehte peab kõrgem staap.
Teenistuslehe vormi ja pidamise korra kehtestab kaitseminister määrusega kooskõlastatult kaitseväe juhatajaga (kaitseväe ülemjuhatajaga).
Kaadrikaitseväelase määramisel ametikohale teise teenistuskohta saadetakse tema teenistusleht sinna.
Kaadrikaitseväelasele antakse lepingulisest teenistusest vabastamisel tema soovil väljavõte teenistuslehest ja teenistusleht saadetakse Kaitsejõudude Peastaabi arhiivi.
Tegevteenistusest vabastamisel tehakse kaadrikaitseväelase tööraamatusse tegevteenistuse alguse ja lõpu kuupäevadega kanne viitega käskkirjadele ning tema soovil viide seadusesättele.
Toitjakaotuspension.
Pensioniõigusliku isiku ja tema perekonnaliikmete pensionikindlustuses kohaldatakse riikliku pensionikindlustuse seaduse (RT I 1998, 64/65, 1009; 2001, 9, 42) sätteid, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
Kaadrikaitseväelasel, kellel on vähemalt 20-aastane kaitseväeteenistuse staaž või vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž, millest kaitseväeteenistuse staaži on 13 aastat, tekib 50-aastaselt õigus väljateenitud aastate pensionile.
Kaadrikaitseväelasel, kes on kaotanud täielikult või osaliselt töövõime teenistuskohustuste täitmise tõttu, tekib õigus töövõimetuspensionile.
Isikul, kes on kaotanud täielikult või osaliselt töövõime seoses haigestumisega kolme kuu jooksul pärast tegevteenistusest vabastamist, kui haigestumise põhjustas teenistuskohustuste täitmine, tekib õigus töövõimetuspensionile.
Kui kaitseväelane teenistusülesannete täitmisel hukkub, tekib tema ülalpidamisel olnud töövõimetutel perekonnaliikmetel ja nendega võrdsustatud isikutel õigus toitjakaotuspensionile.
Isikule, kellel on samaaegselt õigus mitmele käesolevas seaduses või teistes seadustes sätestatud pensionile, määratakse tema valikul üks pensioniliik.
Ajateenijale, kadetile ja õppekogunemisel viibivale reservväelasele - jooksva aasta Eesti keskmine palk.
Kaadrikaitseväelane võib valida väljateenitud aastate pensioni või töövõimetuspensioni suuruse arvestamise aluseks oma lepingulise teenistuse ajast temale soodsaima käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teenistustasu ametikoha järgi, millel ta teenis vähemalt 12 kuud järjest.
Pensioni suuruse arvestamise aluse saamiseks jagatakse ametikoha 12 kuu teenistustasu üldsumma 12-ga.
Välisriigis või rahvusvahelises organisatsioonis teeniva kaadrikaitseväelase pensioni suuruse arvestamise aluseks on tema auastmele vastavale põhiametikohale Eestis kehtestatud pensioni arvestamise teenistustasu.
Kaadrikaitseväelasel, kellel on vähemalt 20-aastane kaitseväeteenistuse staaž, tekib õigus väljateenitud aastate pensionile 50% suuruses osas tema ametikohajärgsest pensioni arvestamise teenistustasust.
Õiguse tekkimise korral väljateenitud aastate pensionile üldise pensionistaaži alusel, millest kaitseväeteenistuse staaži on 13 aastat, on pensioni suuruseks 30%-line osa kaadrikaitseväelase ametikohajärgsest pensioni arvestamise teenistustasust.
Iga 13-aastasele kaitseväeteenistuse staažile lisanduv kaitseväeteenistuse staaži aasta suurendab pensioni arvestamise teenistustasust pensioniks arvutatavat protsenti 3% võrra.
Iga 20-aastasele kaitseväeteenistuse staažile lisanduv kaitseväeteenistuse staaži aasta suurendab pensioni arvestamise teenistustasust pensioniks arvutatavat protsenti 2,5% võrra.
Väljateenitud aastate pensioni ülemmäär on 75% suurune osa kaadrikaitseväelase pensioni arvestamise teenistustasust.
Kaitseväelase töövõime kaotuse astme, selle tekke aja ja põhjused tuvastab kaitseväe arstlik komisjon, kes määrab ka püsiva töövõimetuse astme.
Töövõimetuspensioni suuruse arvestamise aluseks on kaitseväelasele tema töövõime kaotuse astmele vastavalt määratud püsiva töövõimetuse aste, kaadrikaitseväelasele tema pensioni arvestamise teenistustasu ning ajateenijale, kadetile ja reservväelasele jooksva aasta Eesti keskmine palk.
Osaline püsiv töövõimetus - 40%.
Kui kaitseväelasel on tema töövõimetuks tunnistamise päevaks väljateenitud aastate pensioni määramiseks nõutav väljateenitud aastate pensioni staaž, määratakse tema soovil talle töövõimetuspension väljateenitud aastate pensioni suuruses.
Kaitseväelase surma korral on õigus toitjakaotuspensionile tema lapsel, vanemal või lesel, sõltumata sellest, kas pensionitaotleja oli toitja ülalpidamisel või mitte.
Laps, vend, õde või lapselaps, kes on alla 18-aastane (alla 24-aastane gümnaasiumis või kutseõppeasutuses päevases õppevormis õppiv õpilane või ülikooli või rakendusliku kõrgkooli statsionaarses õppevormis õppiv üliõpilane) või sellest east vanem, kui ta on tunnistatud töövõimetuks enne 18-aastaseks (päevases õppevormis õppija enne 24-aastaseks) saamist.
Vennal, õel või lapselapsel on õigus pensionile siis, kui tal ei ole töövõimelisi vanemaid.
Üks vanematest, lesk või eestkostja, kes ei tööta ning kasvatab toitja alla 18-aastaseid lapsi, vendi, õdesid või lapselapsi oma perekonnas.
Võõraslapsel, -vennal või -õel ning kasulapsel, kes ei saa elatist oma vanematelt, samuti võõrasvanemal on õigus saada toitjakaotuspensioni võrdselt toitja oma lapse, venna, õe või vanemaga.
Kaitseväelase lapsendajal on õigus saada pensioni võrdselt kaitseväelase vanemaga ning kaitseväelase poolt lapsendatud lapsel võrdselt kaitseväelase lapsega.
Käesoleva seaduse alusel määratakse toitjakaotuspension ka siis, kui kaitseväelasest toitja on kehtestatud korras tunnistatud teadmata äraolijaks.
Lese või lahutatud isiku uuesti abiellumise korral säilitatakse temale abikaasa surma või teadmata äraolijaks tunnistamise puhul määratud toitjakaotuspension 12 kuuks.
Pensionär - käesoleva seaduse alusel temale määratud pension.
Toitjakaotuspension arvutatakse ühe toitjakaotuspensioni õigust omava ülalpeetava kohta 35%, kahe toitjakaotuspensioni õigust omava ülalpeetava kohta 55%, kolme ja enama toitjakaotuspensioni õigust omava ülalpeetava kohta 75% ulatuses toitjakaotuspensioni arvestamise aluseks olevast summast.
Pensioniõiguslik isik või tema perekonnaliige (edaspidi pensionitaotleja) esitab avalduse käesolevas seaduses sätestatud alustel pensioni määramiseks lepingut sõlmivale ülemale.
Lepingut sõlmiv ülem korraldab pensioni määramiseks vajalike dokumentide vormistamise ning saadab need 10 tööpäeva jooksul, arvates avalduse esitamise päevast, pensionitaotleja elukohajärgsele pensioniametile.
Pensioni määrab pensionitaotleja elukohajärgse pensioniameti juhataja riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud korras.
Kui pensioni määramise taotlust ei rahuldata, teatab pensioniamet sellest pensionitaotlejale ja tagastab lepingut sõlmivale ülemale koos otsuse väljavõttega kõik dokumendid.
Toitjakaotuspensioni taotlemisel - kaitseväelase surma või teadmata äraolijaks tunnistamise päev.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtpäevast määratakse pension siis, kui lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud pensionide määramiseks on avaldus esitatud kolme kuu jooksul, arvates sellele pensionile õiguse tekkimisest, ning lõike 1 punktis 3 sätestatud pensioni määramiseks on avaldus esitatud kuue kuu jooksul, arvates sellele pensionile õiguse tekkimisest.
Kui avaldus pensioni määramiseks on esitatud pärast käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaega, määratakse pension avalduse ja teiste pensioni määramiseks vajalike dokumentide esitamise päevast.
Väljateenitud aastate pension määratakse eluajaks.
Töövõimetuspension määratakse ajaks, millal kaitseväe arstlik komisjon on kaitseväelase tunnistanud osaliselt või täielikult töövõimetuks.
Toitjakaotuspension määratakse ajaks, millal isik vastab käesoleva seaduse §-s 202 sätestatud tingimustele.
Kaitseväelasele või toitjakaotuspensioni korral kaitseväelase perekonnaliikmele pensioni määramise aluseks olnud pensioni vähendamist või suurendamist tingivate asjaolude tekkimisel arvutatakse pension ümber.
Kaitseväelase pensionieelse viimase ametikoha teenistustasu suurendamise korral arvutatakse pension ümber järgmise kuu esimesest päevast.
Pensioni vähendamist tingivate asjaolude tekkimisel arvutatakse pension ümber nende asjaolude tekkimise kuule järgneva kuu esimesest päevast.
Pensioni suurendamist tingivate asjaolude tekkimisel arvutatakse pension ümber vastava avalduse ja vajalike dokumentide esitamise päevast, kui avaldus ja vajalikud dokumendid on esitatud ühe kuu jooksul, arvates pensioni suurendamist tingivate asjaolude tekkimisest.
Avalduse ja vajalike dokumentide hilisema esitamise korral arvutatakse pension ümber vastava avalduse ja vajalike dokumentide esitamise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast.
Käesoleva seaduse alusel pensioni saav isik on kohustatud 10 tööpäeva jooksul oma elukohajärgsele pensioniametile kirjalikult teatama kõikidest asjaoludest, mis toovad kaasa pensioni ümberarvutamise.
Käesolevas seaduses sätestatud pensioni makstakse riigi eelarvelistest vahenditest.
Väljateenitud aastate pensioni või töövõimetuspensioni saavale isikule makstakse pension välja täies ulatuses, sõltumata saadava sissetuleku suurusest.
Alaealisele makstakse toitjakaotuspensioni, sõltumata tema sissetuleku suurusest.
Käesoleva seaduse § 202 lõike 2 punktides 2, 3 ja 4 sätestatud isikutele nende töötamise korral toitjakaotuspensioni ei maksta.
Pärast pensionäri surma alusetult tema arvele kantud pensionisummad ei kuulu pärandvara koosseisu ning need tagastatakse panga või pärandvara saanud isiku poolt Kaitseministeeriumi nõudel riigieelarvesse.
Kaitseväelane võib enda nimel esitada kaebuse kirjalikult käeolevas seaduses ja kaitseväe määrustikes sätestatud alustel ja korras pädevale ülemale või kohtule.
Kaebuse esitamine ei vabasta kaebajat seadusest tulenevate kohustuste või käsu täitmisest.
Tegevteenistusest vabastamise asjades - väeosa ülemale või lepingut sõlmivale ülemale.
Väeosa ülema või väeosaga võrdsustatud üksuse ülema ebaseadusliku tegevuse peale võib esitada kaebuse kaitseväe juhatajale (kaitseväe ülemjuhatajale) või halduskohtule.
Kaebust ei lahenda ega selle lahendamisest ei võta osa ülem, ametnik või valitsusasutuse juht, kelle tegevuse peale kaebus on esitatud.
Anonüümkaebus ja käesoleva seaduse või kaitseväe määrustike nõuete vastaselt esitatud kaebus jäetakse käiku andmata.
Ülem on kohustatud ekslikult temale laekunud kaebuse viivitamatult edastama pädevale isikule.
Kaebust lahendav ülem on kohustatud kontrollima kaebuses esitatud väiteid ja võtma isikult, kelle peale kaevatakse, seletuse.
Otsus kaebuse lahendamise kohta tehakse kaebajale teatavaks ühe kuu jooksul, arvates kaebuse esitamisest.
Tegevteenistuse lepingu täitmisest või lõpetamisest, tegevteenistusest või ametikohalt vabastamisest tulenevad kaadrikaitseväelase ja lepingut sõlmiva ülema vahelise vaidluse lahendab kõrgem ülem või halduskohus.
Tegevteenistusest vabastamise käskkirja seadusevastaseks tunnistamise korral mõistab halduskohus kaitseväelasele välja teenistusest sunnitud puudumise aja eest kompensatsiooni kuni tema kolme kuu teenistustasu ulatuses.
Tegevteenistusest vabastamise käskkirja seadusevastaseks tunnistamise korral ennistab kaadrikaitseväelase tegevteenistusse lepingut sõlmiv ülem.
Käesoleva seaduse jõustumisel kutseõppeasutuses, riiklikult akrediteeritud õppekava alusel rakenduskõrgkooli või ülikooli statsionaarses õppevormis kõrgharidust omandama asunud, samuti kõrghariduse omandanud kutsealune, kes pole täitnud ajateenistuskohustust, vabastatakse ajateenistuskohustuse täitmisest ning arvatakse 28-aastaseks saamisel reservi.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel reservi arvatud isiku võib reservis olemise kahe esimese aasta jooksul kutsuda õppekogunemisele kuni 90 päevaks aastas.
2000. aasta 1. augustiks kehtestab Vabariigi Valitsus käesoleva seaduse § 61 lõigete 3 ja 4 alusel ajateenistuse kestuse.
Kuue kuu jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest, viib lepingut sõlmiv ülem lepingulises tegevteenistuses oleva kaitseväelase tegevteenistuse lepingu vastavusse käesoleva seaduse nõuetega.
Tegevteenistuse leping sõlmitakse tagasiulatuvalt käesoleva seaduse jõustumise päevast, katkestamata kaitseväeteenistuse staaži ja teenistussuhet.
Käesoleva seaduse jõustumisel lepingulises tegevteenistuses olev kaitseväelane, kes on teatanud lepingulisest tegevteenistusest lahkumisest enne käesoleva seaduse jõustumist, vabastatakse lepingulisest tegevteenistusest, lähtudes temaga sõlmitud tegevteenistuse lepingust.
Käesoleva seaduse jõustumisel lepingulises tegevteenistuses olev kaitseväelane, kellele teatati tegevteenistuse lepingu lõpetamisest enne käesoleva seaduse jõustumist, vabastatakse lepingulisest tegevteenistusest, lähtudes temaga sõlmitud tegevteenistuse lepingust.
Enne käesoleva seaduse jõustumist lepingulisse tegevteenistusse võetud kaitseväelasele laienevad käesolevas seaduses kaadrikaitseväelase haridustasemele, kvalifikatsioonile ja sõjaväelisele väljaõppele esitatavad nõuded alates 2003. aasta 1. septembrist.
Kaadrikaitseväelane, kes käesoleva seaduse jõustumisel ei vasta oma hariduse ja sõjaväelise väljaõppe poolest temale ametikohal esitatavatele nõuetele, on kohustatud omandama hariduse ja läbima sõjaväelise väljaõppe kursused kaitseväe juhataja kehtestatud korras.
Kaadrikaitseväelane, kes ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtpäevaks omandanud vastavat haridust ja sõjaväelist väljaõpet, viiakse atesteerimistulemuste põhjal teenistuse huvides tema haridusele ja sõjaväelisele väljaõppele vastavale ametikohale.
Kaitseväelane on kohustatud kolme kuu jooksul, arvates käeoleva seaduse jõustumisest, asuma järgima käesoleva seadusega sätestatud teenistusalaseid piiranguid.
Kui kaitseväelane ei asunud käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul järgima teenistusalaseid piiranguid, lõpetab lepingut sõlmiv ülem 10 tööpäeva jooksul tegevteenistuse lepingu ja vabastab kaitseväelase lepingulisest teenistusest käesolevas seaduses sätestatud alustel.
Välisriigi relvajõududes või õppeasutuses sõjalise hariduse või väljaõppe või sõjaväelise auastme saanud ohvitser ja allohvitser võetakse reservväelasena arvele tema taotluse alusel ning tema rakendamine tegevteenistuses või reservis sõltub atesteerimistulemustest.
Isik, kes loobub oma taotlusest või keda ei atesteerita, arvatakse reservi sõdurina.
Enne Eesti Vabariigi põhiseaduse jõustumist antud sõjaväelist auastet võib käesoleva seadusega vastavusse viimiseks ülendada, kui isikul on vajalik haridus ja väljaõpe.
Enne käesoleva seaduse jõustumist antud auastet tagasiulatuvalt ei alandata.
Enne käesoleva seaduse jõustumist toimunud sõjaväelise auastme alandamine viiakse asjast huvitatud isiku taotlusel kooskõlla käesoleva seaduse nõuetega, kui sellega kaasneb allohvitseri või ohvitseri auastme andmine või auastme ülendamine.
Kuni 2003. aasta 16. aprillini võib allohvitseri või ohvitseri auastmega ametikohal töötada käesoleva seaduse jõustumisel kaitseväeametnikuna teenistuses olev Eesti Vabariigi sõjaväelise auastmeta Eesti kodanik, kelle suhtes ei esine käesoleva seaduse §-s 80 sätestatud lepingulisse tegevteenistusse võtmist välistavaid asjaolusid.
2003. aasta 16. aprilliks muudetakse kaitseväeametniku ametikohad sõjaväelise auastmega ametikohtadeks või avaliku teenistuja ametikohtadeks vastavalt riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seadusele (RT I 1996, 15, 265; 89, 1590; 1998, 36/37, 552; 1999, 95, 843; 97, 858; 2000, 51, 320; 58, 376) ning sellel ametikohal töötanud isik määratakse ametisse vastavalt käesolevale seadusele või nimetatakse ametisse vastavalt avaliku teenistuse seadusele.
Ametikoha nimetuse muutmisega mittenõustumise korral, kui muudatusega kaasneb ametipalga vähenemine või seni tehtud töö laadi või keerukusastme muutumine, on kaitseväeametnikul õigus nõuda teenistusest vabastamist, teatades sellest kirjalikult lepingut sõlmivale ülemale vähemalt 14 päeva ette.
Käesoleva lõike alusel teenistusest vabastatud isikule makstakse hüvitisena tema kahe kuu keskmine ametipalk.
Kuni 2008. aastani võib lepingut sõlmiva ülema käskkirjaga pikendada käesoleva seaduse jõustumisel lepingulises tegevteenistuses oleva käesolevas seaduses kaadrikaitseväelasele esitatud nõuetele vastava kaadrikaitseväelase iga-aastase motiveeritud taotluse alusel tema teenistusaega üle käesoleva seaduse §-s 112 sätestatud piirvanuse, kuid kokku mitte rohkem kui kaheksa aasta võrra.
Enne käesoleva seaduse jõustumist vanuse, tervise või koondamise tõttu Eesti kaitsejõududest reservi või erru arvatud endisel kaadrikaitseväelasel on õigus käesolevas seaduses sätestatud väljateenitud aastate pensionile ja töövõimetuspensionile.
Käesolevas seaduses sätestatud pensioniliikidele ei ole õigust kaitseväelasel, reservväelasel või eruväelasel, kes saab pensioni Vene Föderatsioonilt.
Käesoleva seaduse jõustumisel lepingulises tegevteenistuses oleval kaadrikaitseväelasel, kelle teenistusaega pikendatakse käesoleva seaduse § 225 alusel, on 13-aastase kaitseväeteenistuse staaži korral pensioni suuruseks 50%-line osa kaadrikaitseväelase pensioni arvestamise teenistustasust.
Käesolev seadus reguleerib kaitseväeteenistust niivõrd, kuivõrd kaitseväeteenistuse seadusega ei sätestata teisiti.
Paragrahvi 131 lõike 1 punktis 3 asendatakse number „6“ numbriga „5“.
Paragrahvi 12 punktist 5 jäetakse välja sõna „kaitsejõududes“.
Reservväelase poolt põhjendatud takistuseta kogunemiskohta ilmumata jätmise eest - määratakse rahatrahv kuni kahesaja päevapalga ulatuses või haldusarest kuni viisteist ööpäeva.
Paragrahvi 190 lõikes 2 asendatakse sõna „ülemal“ sõnaga „juhatajal“.
Reservväelase poolt mobilisatsioonikäsu või rahuajal teatavaks tehtud mobilisatsioonikorralduse põhjendatud takistuseta täitmata jätmise eest - karistatakse vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Sama teo eest sõjaajal, samuti sõjaajal kõrvalehoidumise eest järjekordsesse kaitseväeteenistusse kutsumisel - karistatakse vabadusekaotusega kuni viie aastani.
Kinnitab kaitseväe, Kaitseliidu ja teiste relvaüksuste sõjaväelise väljaõppe kavad.
Korraldab kaitseväelaste teenistuskäiku kaitseväes ja Kaitseliidus.
Kohtuniku staatuse seaduse (RT 1991, 38, 473; 1993, 1, 2; RT I 1993, 24, 429; 1994, 13, 234; 40, 654; 81, 1382; 1995, 83, 1440; 1996, 51, 967; 73, 1294; 81, 1448; 1997, 28, 426; 93, 1557; 1998, 34, 487; 1999, 16, 271; 2000, 28, 167; 35, 222; 40, 251; 2001, 58, 353) § 37 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks.
Politseiteenistuse seaduse (RT I 1998, 50, 753; 104, 1742; 2000, 10, 57; 28, 167; 2001, 7, 17; 85, 511) § 33 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks.
Prokuratuuriseaduse (RT I 1998, 41/42, 625; 110, 1812; 1999, 18, 303; 95, 839; 2000, 28, 167; 35, 222; 2001, 53, 315) § 60 tunnistatakse kehtetuks.
Võlgniku viibimisel ajateenistuses või õppekogunemisel.
Kaitseväeteenistuse seadus (RT I 1994, 23, 384; 1995, 18, 240; 62, 1056; 1996, 25, 519; 49, 953; 1997, 95/96, 1575; 1998, 57, 865; 1999, 10, 150; 25, 365) tunnistatakse kehtetuks.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus „Eesti Vabariigi kaitseteenistuse seaduse rakendamise kohta“ (RT 1992, 4/5, 61; RT I 1994, 23, 384) tunnistatakse kehtetuks.
Kaitseväe juhataja pensioni seadus (RT I 1996, 22, 435) tunnistatakse kehtetuks.
Käesolev seadus sätestab veterinaartegevuse korralduse alused.
Veterinaartegevus on loomade ja inimeste tervise kaitseks ning loomade heaolu tagamiseks rakendatavate abinõude süsteem, mis hõlmab loomatervishoiu-, loomsete saaduste hügieeni- ja loomakaitsealaseid toiminguid.
Veterinaartegevus jaguneb veterinaarjärelevalveks ja veterinaarpraksiseks.
Veterinaarteenus on veterinaartegevuse raames osutatav teenus.
Käesolevas seaduses kasutatakse mõistet loom kõikide tehistingimustes ja looduses vabalt elavate imetajate, lindude, roomajate, kahepaiksete, kalade ja selgrootute kohta.
Põllumajandusloom käesoleva seaduse tähenduses on loomsete saaduste tootmise eesmärgil peetav ja aretatav loom.
Lemmikloom käesoleva seaduse tähenduses on inimese isikliku meelelahutuse või seltsi eesmärgil peetav või sellel eesmärgil pidamiseks mõeldud loom.
Loomade kohta käivaid sätteid kohaldatakse ka nende seemnerakkude, munarakkude ja embrüote suhtes.
Loomne saadus käesoleva seaduse tähenduses on loomne toore ja sellest valmistatud tooted ning loomade eritised ja nendest valmistatud tooted.
Loomse saaduse käitlemine on loomse saaduse tootmine, varumine, töötlemine, müümine ja muul viisil tasu eest või tasuta üleandmine, sisse- ja väljavedu ning teised toimingud, mille tulemusel muutub loomne saadus kättesaadavaks teisele käitlejale või tarbijale.
Loomsete saaduste käitleja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes tegutseb käesoleva paragrahvi lõikes 5 käsitletud käitlemisvaldkondades.
Loomsete saaduste kohta käivaid sätteid kohaldatakse ka loomsete jäätmete suhtes.
Loomsed jäätmed käesoleva seaduse tähenduses on loomade korjused ja inimtarbeks sobimatud loomsed saadused.
Loomsete jäätmete hulka ei loeta loomade väljaheiteid.
Veterinaararst (loomaarst) on isik, kellel on veterinaarmeditsiinialane akadeemiline kõrgharidus.
Veterinaartehnik (veterinaarvelsker) on isik, kellel on veterinaaria õppekava alusel omandatud kutsekeskharidus.
Eestist väljaveetavate loomade, loomsete saaduste, toidutoorme ja toidu sihtriigis kehtestatud nõuetele vastavuse kontroll.
Riiklikku veterinaarjärelevalvet korraldab ja teostab Veterinaar- ja Toiduamet.
Veterinaarjärelevalve ametnik (edaspidi järelevalveametnik) on Veterinaar- ja Toiduameti veterinaariaalast järelevalvet teostav ametnik.
Järelevalveametnikul peab olema veterinaararsti haridus.
Veterinaar- ja Toiduameti peadirektoril ja kohaliku asutuse juhil on õigus veterinaarjärelevalve teostamiseks volitada ka teisi vastavat eriharidust omavaid isikuid.
Veterinaartehnikutel on lubatud osaleda veterinaarjärelevalve teostamisel järelevalveametniku juhendamisel ja vastutusel.
Riikliku veterinaarjärelevalve teostamiseks on Veterinaar- ja Toiduameti peadirektoril ning Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhil õigus nimetada ametisse järelevalveametniku abiline ja määrata tema pädevus.
Järelevalveametniku abilise koolitust korraldab Veterinaar- ja Toiduamet vastavalt täiskasvanute koolituse seadusele (RT I 1993, 74, 1054; 1998, 71, 1200; 1999, 10, 150; 60, 617).
Lihakäitlemisel järelevalvet teostava järelevalveametniku abilise ülesanded, vastava koolituse sisunõuded ning koolituse läbimist tõendava tunnistuse väljaandmise korra kehtestab põllumajandusminister.
Veterinaarpraksis ja sellega tegelevad ettevõtted (edaspidi järelevalveobjekt).
Veterinaarjärelevalveks võetud proovide analüüsimisega tegelevad Veterinaar- ja Toidulaboratoorium, käesoleva seaduse § 6 kohaselt volitatud referentlaboratoorium ja veterinaarlaboratooriumi tegevusluba omav laboratoorium.
Veterinaar- ja Toiduametil ning Veterinaar- ja Toidulaboratooriumil on õigus saata veterinaarjärelevalveks võetud proove välisriigi tunnustatud laboratooriumisse või rahvusvahelisse referentlaboratooriumisse.
Järelevalveametniku ja volitatud veterinaararsti poolt järelevalveobjekti kontrollimise käigus võetud proovide laboratoorse uurimise kulud kaetakse riigieelarvest.
Referentlaboratoorium käesoleva seaduse tähenduses on laboratoorium, mis juhendab loomahaiguste diagnoosimisega tegelevaid laboratooriume ja koordineerib nende tegevust.
Referentlaboratooriumina volitatakse tegutsema igas valdkonnas üks laboratoorium.
Referentlaboratooriumina tegutsemise volitus antakse laboratooriumi kirjaliku taotluse alusel põllumajandusministri käskkirjaga, milles on kirjeldatud volituse ulatust.
Kui Eestis ei ole mõnes valdkonnas referentlaboratooriumi, on põllumajandusministril õigus Veterinaar- ja Toiduameti ettepanekul volitada tegutsema referentlaboratooriumina ka välisriigi vastava valdkonna referentlaboratooriumi.
Volituse tunnistab kehtetuks põllumajandusminister Veterinaar- ja Toiduameti ettepanekul.
Kui referentlaboratoorium oma ülesandeid nõuetekohaselt ei täida, on põllumajandusministril õigus anda kuni kolmekuuline tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks.
Kui puudusi ei kõrvaldata, tunnistatakse volitus osaliselt või täielikult kehtetuks.
Puuduste kõrvaldamiseks ettenähtud ajal loetakse volitus peatatuks.
Referentlaboratooriumina võib volitada tegutsema üksnes akrediteeritud laboratooriumi.
Akrediteeritud on laboratoorium, kelle pädevust analüüside tegemiseks selles valdkonnas on ametlikult tunnustanud akrediteerimisorgan.
Referentlaboratoorium tegutseb riikliku tellimuse alusel, mille esitab põllumajandusminister.
Tellimuse täitmist finantseeritakse selleks Põllumajandusministeeriumile riigieelarves eraldatud vahendite arvel.
Nõuded laboratooriumile, kes soovib saada volitust tegutseda referentlaboratooriumina, volituse taotlemise ja volituse andmise korra, volitamise kriteeriumid ning referentlaboratooriumi ülesanded kehtestab põllumajandusminister.
Määrata halduskaristusi seadusega ettenähtud juhtudel ja korras.
Järelevalveametnik on kohustatud järelevalve teostamisel esitama oma volitusi tõendava dokumendi.
Volitatud veterinaararst on tegevusluba omav veterinaararst, kellele on käesoleva seadusega sätestatud korras antud volitus järelevalveobjekti seisundi kontrollimiseks.
Õigus töötada volitatud veterinaararstina antakse avaliku konkursi korras.
Konkursi volitatud veterinaararsti vakantsele ametikohale (edaspidi konkurss) kuulutab välja Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht.
Konkursi kuulutus avaldatakse ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Konkursi kuulutus peab sisaldama informatsiooni konkursil osalejale esitatavate nõuete kohta, konkursil osalemiseks esitatavate dokumentide ja nende esitamise tähtaja kohta ning konkursi all oleva volitatud veterinaararsti ametikohaga kaasneva volituse ulatuse ja tegevuspiirkonna kohta.
Konkursil osalemiseks esitatavate dokumentide esitamise tähtaeg on 30 päeva konkursi kuulutuse avaldamisest arvates.
Olema võimeline tegutsema erapooletult ja andma tegelikule olukorrale vastavaid hinnanguid.
Konkursile laekunud taotluste läbivaatamiseks ja hindamiseks moodustab Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor kolmeliikmelise komisjoni, kuhu kuuluvad Veterinaar- ja Toiduameti, konkursi väljakuulutanud Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse ja registreeritud erialaorganisatsiooni esindaja.
Komisjon moodustatakse jooksvaks kalendriaastaks.
Komisjon vaatab läbi konkursile laekunud taotlused ja hindab taotleja vastavust käesoleva seaduse paragrahvis 11 esitatud nõuetele.
Komisjonil on õigus kontrollida volituse taotleja esitatud materjalide õigsust ning vajaduse korral nõuda täiendavaid andmeid ja dokumente.
Komisjon teeb kõigi volituse saamiseks nõutavate dokumentide esitamisest arvates 30 tööpäeva jooksul Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhile kirjalikult põhjendatud ettepaneku taotlejale volituse andmise või volituse andmisest keeldumise kohta.
Komisjon otsustab volituse andmise või volituse andmisest keeldumise lihthäälteenamusega.
Komisjoni ettepaneku alusel annab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht konkursi läbinud veterinaararstile oma käskkirjaga õiguse tegutseda volitatud veterinaararstina ja määrab kindlaks tema tegevuspiirkonna.
Volituste ulatus määratakse Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse ja konkursi edukalt läbinud veterinaararsti vahel sõlmitavas töövõtulepingus.
Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht annab käskkirja ärakirja volituse andmise või volituse andmisest keeldumise kohta tehtud otsusega volituse taotlejale välja kolme tööpäeva jooksul komisjoni esildise saamisest arvates.
Õigus tegutseda volitatud veterinaararstina antakse kuni viieks aastaks.
Veterinaararsti tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral.
Teha ettepanek vastava piirkonna järelevalveametnikule peatada järelevalveobjektiks oleva ettevõtte tegevus, kui loomatervishoiu, loomsete saaduste hügieeni- ja loomakaitsenõuete rikkumine seab ohtu inimeste või loomade elu ja tervise.
Volitatud veterinaararstil on õigus volitusest loobuda, teatades sellest kirjalikult Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhile vähemalt 30 päeva ette.
Volitatud veterinaararsti surma korral seoses tema volitusega seotud ülesannete täitmisega makstakse tema ülalpidamisel olnud perekonnaliikmetele ühekordset toetust surnud isiku kümne aasta keskmise palga ulatuses.
Niisugustel asjaoludel surnud isiku matused korraldatakse riigi kulul.
Töövõime täieliku kaotuse korral - tema viie aasta keskmise palga ulatuses.
Esitama tema tegevuse üle järelevalvet teostavale Veterinaar- ja Toiduameti kohalikule asutusele selle nõudmisel kõik volitusega seotud tegevuse järelevalveks vajalikud dokumendid.
Volitatud veterinaararstil on keelatud teostada veterinaarjärelevalvet talle või tema pereliikmetele kuuluva järelevalveobjekti üle.
Järelevalvet volitatud veterinaararsti tegevuse üle teostab Veterinaar- ja Toiduameti kohalik asutus, mille järelevalvealasel territooriumil ta tegutseb.
Volitatud veterinaararst esitab aruandeid Veterinaar- ja Toiduameti kohalikule asutusele, mille järelevalvealasel territooriumil ta tegutseb.
Nõuded volitatud veterinaararsti poolt esitatavale aruandlusele ja aruannete esitamise kord kehtestatakse Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori käskkirjaga.
Volitatud veterinaararsti tegevusloa peatamisel peatub ka talle antud volitus.
Kui volitatud veterinaararsti volitusega seotud tegevus ei ole nõuetekohane, peatab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht volituse ja annab tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.
Kui tähtajaks puudusi ei kõrvaldata, tühistab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht volituse.
Volitatud veterinaararst osutab volituse raames nii tasulist kui ka riigieelarvest finantseeritavat veterinaarteenust.
Veterinaarjärelevalve toimingu eest on volitatud veterinaararstil õigus saada tasu.
Volitatud veterinaararstil on keelatud võtta tasu riigieelarvest finantseeritavate veterinaarteenuste eest.
Tasu riigieelarvest finantseeritavate veterinaarteenuste eest makstakse Veterinaar- ja Toiduameti eelarve kaudu.
Volitatud veterinaararsti volituse raames osutatavate teenuste tasu määrad ja tasustamise korra kehtestab põllumajandusminister.
Veterinaarpraksis on tegevus loomahaiguste ravi, haiguste ennetamise ja diagnoosimise, sealhulgas laboratoorse diagnoosimise alal.
Veterinaarpraksis ei ole järelevalveametnike ja volitatud veterinaararstide poolt teostatavad järelevalvetoimingud.
Veterinaarpraksise raames osutatud veterinaarteenus on tasuline.
Õigus veterinaarpraksiseks on veterinaarteenuse osutamise tegevusluba (veterinaararsti või veterinaarlaboratooriumi tegevusluba) omaval isikul.
Tegevusloa veterinaararstile või veterinaarlaboratooriumile annab Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor (edaspidi tegevusloa andja).
Tegevusluba antakse kuni viieks aastaks.
Kolm kuud enne tegevusloa lõppemist on tegevusloa omanikul õigus esitada taotlus uue tegevusloa saamiseks.
Tegevusluba kaotab kehtivuse tegevusloal märgitud kehtivusaja möödumisel, tegevusloa kehtetuks tunnistamisel ja tegevuse lõpetamisel.
Tegevusloa taotluse menetluskorra kehtestab põllumajandusminister.
Veterinaararsti tegevusluba on käesoleva seaduse paragrahv 3 lõikes 1 esitatud nõudmistele vastavat ettevalmistust omavale füüsilisele isikule tema taotlusel väljastatud luba tegelda veterinaarpraksisega.
Registreerimisnumber.
Kasutada isiklikku tegevusloa registreerimisnumbriga pitsatit.
Esitama Veterinaar- ja Toiduameti kohalikule asutusele, mille järelevalvealasel territooriumil ta tegutseb, veterinaariaalastes õigusaktides kehtestatud korras nõutavaid veterinaariaalaseid aruandeid ja täitma nimetatud asutuse veterinaartegevusealaseid ettekirjutusi.
Erialase teaduskraadi omandamine.
Riigilõivu tasumist tõendava dokumendi koopia.
Kolme aasta jooksul pärast veterinaararsti hariduse omandamist ei ole tegevusloa taotlemisel käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud dokumentide esitamine nõutav.
Veterinaararsti haridust tõendava dokumendi originaali.
Vajaduse korral võib tegevusloa andja nõuda tegevusloa taotlejalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide tõlkeid, mille õigsust või mille tõlkija allkirja õigsust on notar tõestanud.
Euroopa Liidu liikmesriigis omandatud veterinaararsti haridust tõendab dokument, mis annab õiguse osutada veterinaarteenust veterinaararstina selles liikmesriigis, kus kvalifikatsioon omandati.
Tegevusloa andmise aluseks olevate Euroopa Liidu liikmesriigis veterinaararsti haridust tõendavate dokumentide loetelu kehtestab põllumajandusminister.
Euroopa Liidu liikmesriigis käesoleva paragrahvi lõikele 4 vastava veterinaararsti hariduse omandanud isik, kelle Eestis viibimise periood ei ületa ühte kuud, võib Eestis osutada ajutist veterinaarteenust veterinaartegevuseks õigust omava isiku juures ilma tegevusluba taotlemata.
Veterinaartegevuseks õigust omav isik peab viivitamata teavitama Veterinaar- ja Toiduametit sellisest isikust.
Muus välisriigis veterinaararsti hariduse omandanud isik esitab tegevusloa taotlemiseks tegevusloa andjale tema nõudmisel lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumentidele ja andmetele veterinaararsti haridust tõendava dokumendi väljastanud õppeasutuse veterinaararsti hariduse andmise õppekava ning käesoleva seaduse § 25 lõike 1 punktis 4 nimetatud dokumendid.
Tegevusloa andja hindab esitatud õppekava vastavust Eesti veterinaararsti hariduse andmise aluseks olevale õppekavale.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud juhul tegevusloa taotleja esitatud õppekava ei erine oluliselt Eesti vastavast õppekavast, menetleb tegevusloa andja taotlust käesolevas seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud korras.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud juhul tegevusloa taotleja esitatud õppekava on oluliselt erinev Eesti vastavast õppekavast, peab taotleja sooritama sobivustesti, millega kontrollitakse tegevusloa taotleja kutse-, eri- ja ametialaseid teadmisi ning mille põhjal hinnatakse taotleja teadmisi, oskusi ja vilumusi.
Tegevusloa andja määrab oma otsusega käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetatud sobivustesti kuuluvad ainevaldkonnad, arvestades, et sobivustest peab sisaldama õppeaineid, mida välisriigis läbitud õppekava ei sisalda, kuid mille omandamine on veterinaarteenuse osutamiseks vajalik.
Käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetatud sobivustesti läbiviimise korra kehtestab põllumajandusminister.
Sobivustesti tulemust hinnatakse koos tegevusloa taotleja poolt esitatud veterinaararsti haridust tõendava dokumendiga.
Erialase ettekandega esinemine õppepäevadel, kursustel, konverentsidel ja seminaridel.
Erialaorganisatsiooni andmetel ei ole taotleja oma varasemas erialases tegevuses kinni pidanud veterinaararsti kutse-eetikast.
Tegevusloa andja menetleb tegevusloa taotlusi ja teeb otsuse tegevusloa andmise või selle andmisest keeldumise kohta 30 päeva jooksul kõigi nõuetele vastavate dokumentide Veterinaar- ja Toiduametisse saabumisest arvates.
Kui tegevusloa andmise või selle andmisest keeldumise otsustamiseks on vajalik läbi viia käesoleva seaduse § 25 1 lõikes 9 nimetatud sobivustest, võib tegevusloa andja pikendada otsuse tegemise tähtaega kahe kuuni kõigi nõuetele vastavate dokumentide Veterinaar- ja Toiduametisse saabumisest arvates.
Muudel seadusega ettenähtud juhtudel.
Lõpetada tegevusloa kehtivuse, määrates tähtaja veterinaarpraksise lõpetamiseks.
Tegevusloa kehtetuks tunnistamisel saadab tegevusloa andja otsuse ärakirja tegevusloa omanikule kolme tööpäeva jooksul pärast otsuse tegemist.
Käesoleva seaduse paragrahv 3 lõikele 2 vastavat ettevalmistust omav veterinaartehnik osaleb veterinaarpraksises tegevusluba omava veterinaararsti juhendamisel ja vastutusel.
Kirjutada välja looma terviseseisundit ja loomsete saaduste ohutust tõendavaid dokumente.
Veterinaarlaboratooriumi tegevusluba on laboratooriumile tema taotlusel väljastatav luba tegelda loomahaiguste laboratoorse diagnoosimisega.
Tegevusluba antakse käesolevas seaduses sätestatud korras tunnustatud analüüsimetoodikaid kasutavale laboratooriumile.
Tegevusluba kehtib ainult tunnustatud analüüsimetoodikate ulatuses ja koos tunnustamist tõendava dokumendiga.
Kasutada veterinaarlaboratooriumi tegevusloa registreerimisnumbriga pitsatit.
Loomataudi kahtluse või puhkemise korral osalema vastavalt järelevalveametniku korraldusele loomataudi laboratoorsel diagnoosimisel tunnustatud analüüsimetoodikate ulatuses.
Veterinaarlaboratooriumi tegevust loomahaiguste diagnoosimise alal peab juhtima veterinaararst.
Tunnustatud analüüsimetoodikate ning muude tunnustamise aluseks olnud tingimuste muutmisest peab veterinaarlaboratoorium kirjalikult informeerima tunnustamise läbiviinud referentlaboratooriumi.
Nõuded veterinaarlaboratooriumi poolt esitatavale aruandlusele ja aruannete esitamise korra kehtestab põllumajandusminister.
Tegevusloa taotleja ei ole oma varasemas tegevuses järginud veterinaariaalastes õigusaktides kehtestatud nõudeid ja taotleja eelnev tegevusluba on seetõttu kehtetuks tunnistatud.
Tegevusloa omanik ei ole järginud veterinaariaalastes õigusaktides kehtestatud nõudeid.
Anda tegevusloaga veterinaarlaboratooriumile tähtaeg veterinaarpraksise lõpetamiseks.
Veterinaarlaboratooriumi tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral saadab tegevusloa andja otsuse ärakirja tegevusloa omanikule kolme tööpäeva jooksul pärast otsuse tegemist.
Analüüsimetoodika tunnustamine on menetlus, mille käigus hinnatakse ja kinnitatakse laboratooriumis kasutatava analüüsimetoodika vastavust käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud nõuetele.
Analüüsimetoodikat tunnustab selle analüüsimetoodika referentlaboratoorium.
Tunnustamine toimub loomahaiguste ja nende diagnoosimise analüüsimetoodikate kaupa, võttes arvesse laboratooriumi seadmete ja ruumide sobivust ning personali kvalifikatsiooni vastavust antud metoodikate rakendamiseks ja tulemuste analüüsiks.
Kui laboratooriumis kasutatav analüüsimetoodika vastab käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud nõuetele, väljastab referentlaboratoorium tunnustamist tõendava dokumendi.
Kui laboratooriumis kasutatav analüüsimetoodika ei vasta osaliselt või täielikult käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud nõuetele, väljastab referentlaboratoorium taotlejale kirjaliku otsuse tunnustamisest keeldumise kohta, näidates ära keeldumise põhjused.
Tunnustamist tõendav dokument või tunnustamisest keeldumise otsuse ärakiri saadetakse taotlejale kolme tööpäeva jooksul pärast otsuse tegemist.
Analüüsimetoodika tunnustamise taotluse vormi, esitatavate dokumentide loetelu ja taotluse menetlemise korra ning tunnustamist tõendava dokumendi vormi kehtestab põllumajandusminister.
Tagama järelevalveametnikule või volitatud veterinaararstile järelevalvetoimingute teostamiseks vajalike tööohutuse ja töötervishoiu nõuete kohased ruumid tasuta kasutamiseks, sealhulgas vajaduse korral sisustatud bürooruumid ja sidevahendid.
Sideteenuse eest tasub järelevalveasutus.
Järelevalveametniku ettekirjutuse või muu erialase toiminguga mittenõustumise korral on õigus esitada kirjalik kaebus Veterinaar- ja Toiduameti peadirektorile või kohaliku asutuse juhile 10 kalendripäeva jooksul ettekirjutusest või muust toimingust teadasaamise päevast arvates.
Kaebuse esitamine ei vabasta ettekirjutuse täitmisest.
Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor või kohaliku asutuse juht teeb otsuse kaebuse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta kümne tööpäeva jooksul kaebuse laekumisest arvates.
Otsus vormistatakse kirjalikult ja tehakse kaebuse esitajale teatavaks allkirja vastu või saadetakse posti teel väljastusteatega.
Volitatud veterinaararsti volitusega seotud toiminguga mittenõustumise korral on õigus esitada kirjalik kaebus Veterinaar- ja Toiduameti peadirektorile või kohaliku asutuse juhile 10 kalendripäeva jooksul ettekirjutusest või muust toimingust teadasaamise päevast arvates.
Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht teeb otsuse kaebuse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta kümne tööpäeva jooksul kaebuse laekumisest arvates.
Veterinaararsti või veterinaarlaboratooriumi osutatud veterinaarteenuse kvaliteediga mittenõustumise korral on õigus esitada kirjalik kaebus Veterinaar- ja Toiduameti peadirektorile või kohaliku asutuse juhile.
Käesoleva seaduse §-dest 36-38 tuleneva otsusega mittenõustumise korral on õigus esitada kirjalik kaebus või järelepärimine põllumajandusministrile, kes edastab kaebuse või järelepärimise veterinaarteenuse kvaliteedi hindamise ekspertkomisjonile.
Veterinaarteenuse kvaliteedi hindamise ekspertkomisjon (edaspidi ekspertkomisjon) on põllumajandusministri poolt moodustatav komisjon, kuhu kuuluvad üks Veterinaar- ja Toiduameti esindaja, üks Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi esindaja, üks Eesti Põllumajandusülikooli loomaarstiteaduskonna esindaja ja kaks erialaorganisatsioonide esindajat.
Ekspertkomisjoni isikkoosseis määratakse viieks aastaks.
Teha põllumajandusministrile ettepanekuid veterinaarkorraldust ja veterinaarteenuse osutamist puudutavate õigusaktide kehtestamiseks või muutmiseks.
Ekspertkomisjon annab veterinaarteenuse kvaliteedi kohta esitatava kaebuse või järelepärimise kohta kirjaliku eksperthinnangu või korraldab sellise hinnangu andmise 30 tööpäeva jooksul kaebuse või järelepärimise laekumisest.
Veterinaarteenuse kvaliteedi kohta esitatava kaebuse menetluskorra kehtestab põllumajandusminister.
Füüsilised isikud vastutavad käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise eest haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453; 87, 524 ja 526) sätestatud korras.
Juriidilised isikud vastutavad käesoleva seaduse kohaselt.
Järelevalveametnike ja volitatud veterinaararstide kontrollialase tegevuse takistamise, selleks vajalike dokumentide ja andmete esitamisest keeldumise või valeandmete esitamise, samuti veterinaarteenust osutavale või järelevalvet teostavale veterinaararstile ohutute töötingimuste mittetagamise eest - määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni.
Käesoleva seaduse paragrahvis 41 nimetatud haldusõiguserikkumiste asjades on asja arutamise ja karistuse määramise õigus Veterinaar- ja Toiduameti peadirektoril, tema asetäitjal ning Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhil ning halduskohtunikul.
Veterinaar- ja Toiduameti peadirektoril, tema asetäitjal ning Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhil on õigus käesoleva seaduse paragrahvis 41 nimetatud haldusõiguserikkumiste asjades määrata rahatrahvi kuni 15 000 krooni, sellest suurema rahatrahvi võib kohaldada ainult halduskohtunik.
Käesoleva seaduse paragrahvis 41 nimetatud haldusõiguserikkumiste asjades on protokolli koostamise õigus Veterinaar- ja Toiduameti peadirektoril, tema asetäitjal ning Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhil, tema asetäitjal ning järelevalveametnikul.
Muud vajalikud andmed.
Protokollile kirjutavad alla selle koostanud ametnik ja õiguserikkuja esindaja.
Kui õiguserikkuja esindaja keeldub protokollile alla kirjutamast, tehakse protokolli selle kohta kanne.
Protokollile lisatakse õiguserikkuja esindaja kirjalikud märkused protokolli ning protokollile allakirjutamisest keeldumise kohta.
Kui õiguserikkuja on juriidilise isiku ametiisik, võib selle rikkumise asjas määrata halduskaristuse füüsilisele isikule ja juriidilisele isikule samaaegselt seadusega ettenähtud korras.
Juriidilise isiku õiguserikkumise asja menetletakse haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud korras, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
Ilma tegevusloata veterinaarpraksisega tegelemise eest - määratakse rahatrahv kuni kahesaja päevapalga ulatuses.
Veterinaarias kasutatavate ravimite ja ravimsöötade kasutamise eeskirjade rikkumise eest - määratakse rahatrahv kuni kahesaja päevapalga ulatuses.
Veterinaararsti või volitatud veterinaararsti poolt kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise eest - määratakse rahatrahv kuni kahesaja päevapalga ulatuses.
Veterinaarjärelevalve objekti tegelikule seisundile või kvaliteedile mittevastava veterinaartõendi väljastamise eest - määratakse rahatrahv kuni kahesaja päevapalga ulatuses.
Loomakasvatushoonetele kehtestatud veterinaarnõuete rikkumise või mittenõuetekohase täitmise eest - määratakse rahatrahv kuni saja päevapalga ulatuses.
Loomapidaja poolt loomade haigestumisest või veterinaararsti poolt loomataudi kahtlusest teatamata jätmise eest - määratakse rahatrahv kuni kahesaja päevapalga ulatuses.
Looma viimise eest näitusele, võistlusele, laadale või oksjonile ilma eelnevaid veterinaarseid menetlusi teostamata ja ilma sellekohase veterinaartõendita ning loomade transportimise nõuete ja profülaktilise karantiini tingimuste rikkumise või mittenõuetekohase täitmise eest - määratakse rahatrahv kuni saja viiekümne päevapalga ulatuses.
Loomade identifitseerimiskohustuse täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise eest - määratakse rahatrahv kuni kaheksakümne päevapalga ulatuses.
Loomsete saaduste veterinaarnõuete rikkumise või mittenõuetekohase täitmise eest - määratakse rahatrahv kuni saja viiekümne päevapalga ulatuses.
Loomataudi kahtluse või loomataudi tõrjeks rakendatavate meetmete ja loomatauditõrje eeskirjade mittejärgimise või mittenõuetekohase järgimise eest - määratakse rahatrahv kuni kahesaja päevapalga ulatuses.
Järelevalveametnike ja volitatud veterinaararstide kontrollialase tegevuse takistamise, selleks vajalike dokumentide ja andmete esitamisest keeldumise või valeandmete esitamise, samuti veterinaarteenust osutavale või järelevalvet teostavale veterinaararstile ohutute töötingimuste mittetagamise eest - määratakse rahatrahv kuni kahesaja päevapalga ulatuses.
Paragrahvis 208 asendatakse sõnad „Veterinaar- ja Toiduinspektsioon“ sõnadega „Veterinaar- ja Toiduamet“ vastavas käändes.
Ravimite jaemüügiks veterinaarapteekides 500 krooni.
Veterinaartõendi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 30 krooni.
Veterinaarsertifikaadi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 130 krooni.
Analüüsimetoodika tunnustamise eest tasutakse riigilõivu 1000 krooni.
Veterinaarlaboratooriumi tegevusloa eest - 500 krooni.
Tõuaretusinspektsioon.
Ainult veterinaarias kasutatav ravim (edaspidi veterinaarravim) on käesoleva seaduse tähenduses tootja poolt ainult loomadel kasutamiseks määratud ravim, mis peab olema tähistatud kirjega „veterinaarseks kasutamiseks“.
Ravimsööt on tema ravi- või haigust ärahoidvate omaduste tõttu loomade söötmiseks kasutatav ravimi ja sööda segu.
Veterinaarias kasutatav ravim peab olema ohutu ka loomse saaduse kasutaja tervisele.
Paragrahvi 4 lõige 2 tunnistatakse kehtivuse kaotanuks.
Sotsiaalminister kooskõlastab käesoleva seaduse alusel väljaantavad õigusaktid veterinaarias kasutatavaid ravimeid käsitlevas osas põllumajandusministriga.
Ravimsöötade tootmise nõuded, ravimsöötade impordi tingimused ja korra, tunnustamise ja registreerimise tingimused ja korra ning hulgi- ja jaemüügi eeskirjad.
Põllumajandusminister kehtestab ravimite ja ravimsöötade loomahaiguste ennetamiseks ja raviks kasutamise tingimused ja korra.
Paragrahvi 7 lõikes 3 asendatakse sõnad „isiklikuks otstarbeks“ sõnadega „isiklikuks või temaga kaasasolevate loomade tarbeks“.
Veterinaarseks kasutamiseks võib ravimite hulgimüügi korras müüa ravimeid ka isikule, kes omab kehtivat tegevusluba veterinaarteenuse osutamiseks.
Veterinaarapteek on apteek, millel on õigus väljastada ainult veterinaarravimeid ja millel ei ole ravimite ekstemporaalse valmistamise kohustust.
Veterinaarias kasutatavaid ravimeid võivad ostjatele väljastada ka veterinaararsti haridusega töötajad.
Lõiget 7 täiendatakse pärast sõnu „farmaatsiaalane haridus“ sõnadega „või ainult veterinaarravimite puhul veterinaararsti haridus“.
Paragrahvi 12 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „inimesele“ sõnaga „, loomale“.
Veterinaararstid võivad ravimeid kliiniliselt uurida ainult oma erialal ning üksnes katses osaleva looma omaniku nõusolekul ja järgides kehtivaid loomakaitsealaseid õigusakte.
Veterinaarias kasutatavate ravimite kliinilisi uuringuid ei ole lubatud alustada enne Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori nõusoleku saamist.
Veterinaarias kasutatavate ravimite puhul kannab isiklikku vastutust ravimi kliinilise uuringu ohutuse eest veterinaararst, kes peab ka tagama vajaliku veterinaarse abi uuringus osalevatele loomadele.
Veterinaarias kasutatavate ravimite kliinilise uurimise läbiviimise tingimused ja korra kehtestab sotsiaalminister kooskõlastatult põllumajandusministriga.
Lõiget 11 täiendatakse pärast sõna „arst“ sõnadega „või veterinaararst“.
Sotsiaalministeerium, Ravimiamet ning Veterinaar- ja Toiduamet kontrollivad vastavalt oma pädevusele käesolevast seadusest ja selle alusel välja antud õigusaktidest kinnipidamist.
Veterinaar- ja Toiduameti ametnikud teostavad järelevalvet veterinaararstide ja loomseid saadusi tootvate loomapidajate poolse ravimite ja ravimsöötade kasutamise üle.
Ravimsöötadele ja nende valmistamiseks kasutatavatele ravimitele teiste õigusaktidega reguleeritud osas.
Toiduseaduses (RT I 1999, 30, 415; 58, 608) asendatakse sõnad „Veterinaar- ja Toiduinspektsioon“ sõnadega „Veterinaar- ja Toiduamet“ vastavas käändes.
Veterinaarteenistuse seadus (RT 1992, 49, 613; RT I 1999, 58, 608) tunnistatakse kehtetuks.
Isik, kellele on enne käesoleva seaduse jõustumist väljastatud veterinaariaalane riiklik tegevuslitsents, peab ühe aasta jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest, esitama taotluse käesoleva seaduse paragrahvides 22 või 29 nimetatud tegevusloa saamiseks.
Selle tähtaja möödumisel kaotavad senised veterinaariaalased riiklikud tegevuslitsentsid kehtivuse.
Isikule, kelle veterinaariaalase riikliku tegevuslitsentsi tähtaeg on 2001. aasta 1. jaanuar või pärast seda, väljastatakse tegevusluba tegevuslitsentsil märgitud tähtajaga lõivuvabalt.
Kuni uue veterinaarteenuse osutamise tegevusloa andmiseni või selle andmisest keeldumiseni on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse esitanud isikul õigus tegelda veterinaarpraksisega senise veterinaariaalase riikliku tegevuslitsentsi alusel.
Paragrahvi 6 lõige 6, mis jõustub 2005. aasta 1. jaanuaril.
Käesolevas seaduses sisalduvad volitusnormid Vabariigi Valitsuse või ministri määruste andmiseks jõustuvad kümnendal päeval pärast seaduse avaldamist Riigi Teatajas.
Volitusnormi alusel antavat määrust ei jõustata enne käesoleva seaduse jõustumist, välja arvatud paragrahvis 46 sisalduvad volitusnormid, mida võib jõustada 1999. aasta 1. novembrist.
Tasemega riigisaladusele.
Käesolevaga tõendan minu poolt täidetud ankeedis toodud andmete õigsust ning annan Kaitsepolitseiametile/Kaitsejõudude Peastaabile volituse kontrollida minu kohta käivaid andmeid (ankeet ja volikiri juurde lisatud).
Olen teadlik, et minu poolt teadvalt ebaõigete andmete esitamine (või andmete esitamata jätmine) võib kaasa tuua riigisaladusele juurdepääsu loa andmisest keeldumise või loa tühistamise.
Määrus kehtestatakse „Sadamaseaduse“ (RT I 1997, 77, 1315; 1999, 88, 805) paragrahvi 12 lõike 2 alusel.
Käesolev määrus kehtestab laevadelt ja väikelaevadelt pilsivee, fekaalvee, prügi ja muude reovee ja jäätmete koostises olevate saasteainete kui laeva kasutamise käigus tekkinud heitmete (edaspidi laevaheitmed) sadamas vastuvõtmise korra.
Sadama valdaja peab korraldama laevaheitmete vastuvõtu sadamat külastavalt laevalt viisil, mis ei põhjusta laevale asjatut viivitust sadamas.
Laevaheitmetes olevad jäätmed tuleb liigitada Vabariigi Valitsuse 24. novembri 1998. a määrusega nr 263 kinnitatud Euroopa jäätmeloendil põhineva jäätmeliikide ja ohtlike jäätmete nimistu (RT I 1998, 103, 1705) alusel, kui käesoleva määruse lisa 1 ei ole rakendatav.
Liigiti kogutud laevaheitmete vastuvõtmisel tuleb vältida erinevat liiki laevaheitmete omavahelist segunemist.
Sadama valdaja peab tagama, et saabuvaid laevu teavitataks õigeaegselt laevaheitmete vastuvõtu korrast sadamas.
Lasti vahetu käitleja sadamas peab tagama lastijäätmete või lastiga seotud jäätmete vastuvõtu.
Jäätmete vastuvõtjal peab olema „Jäätmeseaduse“ (RT I 1998, 57, 861; 88, õiend; 1999, 10, 155; 23, 353; 95, 843) paragrahvi 32 alusel antud jäätmeluba ja ohtlike jäätmete vastuvõtjal lisaks sama seaduse paragrahvi 37 alusel antud ohtlike jäätmete käitluslitsents.
Ohtlike jäätmete üleandmisel käitlejale koostab jäätmete üleandja ohtlike jäätmete saatekirja vastavalt keskkonnaministri 9. augusti 1999. a määrusele nr 75 „Ohtlike jäätmete saatekirja vorm ning koostamise, käitlemise ja reguleerimise kord“ (RTL 1999, 122, 1662) ja sadamakaptenil tuleb tagada tingimused vajalikeks toiminguteks.
Hiljemalt lahkumisel eelmisest sissesõidusadamast, kui reis kestab alla 24 tunni.
Kindlal liinil sõitev laev, kui Veeteede Amet on andnud talle vabastuse sadama nõusolekul.
Laeva saabumisel tuleb esitada sadama valdaja poolt määratud sadamateenistusele käesoleva määruse lisas 3 oleva vormi kohane allakirjutatud teatis sissesõidusadamale (edaspidi teatis).
Teatise originaaleksemplar tuleb säilitada laevas vähemalt lahkumiseni järgmisest sissesõidusadamast.
Kui tegelikult ära antud laevaheitmete kogused erinevad teatisel olevatest, siis tuleb teatisel teha vastavad parandused ja paranduste õigsust peab kinnitama kapten oma allkirjaga, näidates ära kuupäeva ja kellaaja.
Sadama valdaja peab tagama laevalt saadud teatise säilitamise vähemalt 30 kalendripäeva jooksul.
Laadimisel või lossimisel tekkinud lastiga seotud jäätmed.
Kindlal liinil sõitva laeva operaator on koostanud dokumendi, millel on kõikide antud liiniga seotud sadamate kooskõlastus ja laeva lipuriigi volitatud ameti kinnitus.
Sadama valdaja peab korraldama laevadelt vastu võetud laevaheitmete arvestust teatiste ja teiste laevaheitmete vastuvõttu tõendavate dokumentide alusel laevade ja laevaheitmete liikide kaupa.
Laevaheitmete vastuvõtmise eest võetav tasu peab katma laevaheitmete käitlemisega seotud kulud, kuid ei tohi viia laevaheitmete äraandmisest loobumiseni.
Rahvusvaheline konventsioon laevade põhjustatud merereostuse vältimiseks, 1973/78 (International Convention for the Prevention of Pollution from Ships, 1973/78).
Ei ole MARPOL 73/78-ga reguleeritud.
A-kategooria aine on bioakumuleeruv ja ohtlik mere elustikule või inimese tervisele; LC50 (kontsentratsioon vees, mille juures pooled katsealustest hukkuvad) on alla 1 mg/kg või LC50 on vahemikus 1 kuni 10 mg/kg, kuid kaasnevad muud ohud mereelustikule.
B-kategooria aine on bioakumuleeruv lühikese peetusega (kuni üks nädal); rikub toiduks kasutatavate mereorganismide maitset; LC50 on vahemikus 1 kuni 10 mg/kg või LC50 on vahemikus 10 kuni 100 mg/kg, kuid kaasnevad muud ohud mereelustikule.
Käesolevaga sätestatakse krediidiasutusele, sealhulgas välisriigi krediidiasutuse tütarkrediidiasutusele ja välisriigi krediidiasutuse filiaalile tegevusloa (edaspidi krediidiasutuse tegevusluba) taotlemise kord, määrates kindlaks krediidiasutuse asutamiseks vajalike tingimuste täitmise kontrollimise ja tegevusloa andmise protseduuri.
Krediidiasutuse tegevusluba on riiklik tegevusluba, mis annab selles nimetatud isikule õiguse tegelda krediidiasutuste seaduse (RT I 1999, 23, 349) paragrahvi 6 lõikes 1 nimetatud tehingute ja toimingutega.
Krediidiasutuse tegevusluba antakse tegelemiseks krediidiasutuste seaduse paragrahvi 6 lõikes 1 nimetatud kõigi tehingute ja toimingutega, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Krediidiasutuse tegevusluba taotletakse äriühingule ja välisriigi krediidiasutuse filiaalile, mille peamiseks ja püsivaks tegevuseks on avalikkuselt rahaliste hoiuste ja muude tagasimakstavate vahendite kaasamine ning oma arvel laenude andmine või muu finantseerimine.
Krediidiasutuse tegevusloa andmise või tegevusloa andmisest keeldumise otsustab Eesti Panga Nõukogu Eesti Panga Pangainspektsiooni (edaspidi Pangainspektsioon) ettepanekul.
Krediidiasutuse tegevusloa taotlus esitatakse kirjalikult Pangainspektsioonile.
Krediidiasutuse tegevusluba peavad enne äriregistrile avalduse esitamist taotlema isikud, kes soovivad asutada krediidiasutust, või välisriigi krediidiasutus, kes soovib asutada oma filiaali Eestis.
Krediidiasutuse tegevusloa taotluse esitavad krediidiasutuse asutajad ühiselt või notariaalse volikirja alusel nende nimel tegutsev esindaja (esindajad) või välisriigi krediidiasutuse filiaali juhataja või välisriigi krediidiasutuse nimel notariaalse volikirja alusel tegutsev esindaja (edaspidi tegevusloa taotleja).
Kui filiaalil on mitu juhatajat, peavad taotlusele alla kirjutama mitu juhatajat, kui nad on õigustatud filiaali esindama ainult ühiselt.
Tegevusloa taotleja esitab krediidiasutuse tegevusloa taotluse isiklikult, esitades samaaegselt kõik käesoleva määruse lisas 2 „Krediidiasutuse tegevusloa taotlemisel esitatavate dokumentide loetelu“ nimetatud dokumendid.
Akti koostaja ja koostamise juures viibinud isikute allkirjad.
Kui tegevusloa taotleja ei ole esitanud kõiki käesoleva määruse lisas 2 „Krediidiasutuse tegevusloa taotlemisel esitatavate dokumentide loetelu“ nimetatud dokumente või esitatud dokumentides on vormipuudusi, esitab Pangainspektsioon mitte hiljem kui ühe kuu jooksul käesoleva korra punktis 9 nimetatud akti koostamise päevale järgnevast päevast tegevusloa taotlejale kirjalikult nõude täiendavate dokumentide saamiseks.
Krediidiasutuste seaduse paragrahvi 14 lõikes 2 ja paragrahvi 21 lõikes 8 nimetatud tähtaja kulgemine algab käesoleva korra punktis 10 nimetatud kirjaliku nõude alusel esitatud täiendavate dokumentide saamise päevale järgnevast päevast.
Kui Pangainspektsioon kirjalikku nõuet ei ole esitanud, algab seaduses nimetatud tähtaja kulgemine käesoleva korra punktis 9 nimetatud akti koostamise päevale järgnevast päevast.
Pangainspektsioon võib nõuda esitatud dokumentide, tõendite ja kontrollitavate tehniliste vahendite täpsustamiseks ja kontrollimiseks täiendavaid dokumente ja informatsiooni.
Krediidiasutusele tegevusloa andmise või selle andmisest keeldumise aluseks on tegevusloa taotleja poolt esitatud taotlus koos kõigi sellele lisatud dokumentidega, täiendavalt esitatud dokumendid, tõendid ja informatsioon ning asutatava krediidiasutuse või välisriigi krediidiasutuse filiaali kohapealse kontrollimise kohta Pangainspektsiooni poolt koostatud aktid.
Pangainspektsioon kontrollib asutatava krediidiasutuse ruumide, tehniliste vahendite ja süsteemide vastavust klienditeenuste osutamise ja turvalisuse nõuetele kohapealse kontrollimise käigus.
Pangainspektsioon võib kohapealse kontrollimise läbiviimisse kaasata asjatundjaid, kellel on kontrolli teostamiseks vajalikud teadmised ja kogemused ning kes on kontrolli tegemiseks andnud oma nõusoleku.
Ruumide, tehniliste vahendite ja süsteemide kohapealse kontrollimise läbiviimisest teatatakse tegevusloa taotlejale ette mitte vähem kui seitse kalendripäeva.
Tehniliste vahendite ja ruumide kontrollimise mahu määratlemiseks võidakse eelnevalt korraldada vaatlus tegevusloa taotleja poolt volitatud isiku juuresolekul.
Kontrollimine viiakse läbi tegevusloa taotleja poolt määratud kompetentse esindaja juuresolekul, kes annab kontrollijale tema ülesande täitmiseks vajalikke selgitusi.
Kontrollimise tulemuste kohta koostab kontrollija akti, milles fikseeritakse kontrollimise aeg, kontrollitud ruumide, tehniliste vahendite ja süsteemide nimetused ja kontrollimise tulemused.
Akti üks eksemplar esitatakse tegevusloa taotlejale, kes annab selle kättesaamise kohta allkirja.
Sularaha töötlemise tingimused peavad vastama klienditeenuste osutamise ja muudele turvalisuse nõuetele ja Eesti Panga poolt kehtestatud nõuetele.
Punktis 18 nimetatud süsteemide ja vahendite omandamiseks (kasutamiseks) sõlmitud lepingud võivad sisaldada edasilükkavat tingimust, mille kohaselt lepinguga kindlaksmääratud õigused ja kohustused tekivad krediidiasutusele tegevusloa väljaandmisega Eesti Panga poolt.
Asutatav krediidiasutus peab avama Eesti Pangas konto Eesti Panga poolt kehtestatud korras.
Asutatava krediidiasutuse nimel Eesti Pangas avatud kontole tasutakse aktsia- või osakapitali rahalised sissemaksed Pangainspektsiooni määratud tähtajaks, enne tegevusloa andmise otsustamist Eesti Panga Nõukogu poolt.
Pangainspektsioon analüüsib äriplaani ja organisatsioonilise struktuuri kirjeldust igakülgselt ja sisuliselt, et hinnata asutatava krediidiasutuse äriplaani vastavust krediidiasutuste seaduse ja käesoleva korra nõuetele ja selle realiseeritavust.
Muid äriplaani aspekte, mis võivad oluliselt mõjutada selle realiseeritavust.
Olulist osalust omavate aktsionäride võime tagada krediidiasutuse kindel ja usaldusväärne juhtimine ja nende ärisidemete ning omanike struktuuri transparentsus tehakse kindlaks vastavalt krediidiasutuste seaduse sätetele ja Eesti Panga poolt kehtestatud korrale.
Krediidiasutuse juhtide, sisekontrolli osakonna juhataja (revisjonikomisjoni esimehe), välisriigi krediidiasutuse filiaali juhataja (juhatajate) usaldusväärsus, sobivus ja krediidiasutuste seaduse nõuetele vastavus tehakse kindlaks vastavalt krediidiasutuste seaduse sätetele ja Eesti Panga poolt kehtestatud korrale.
Pangainspektsioon vaatab läbi kõik tegevusloa taotleja esitatud dokumendid, tõendid ja informatsioonid ning Pangainspektsiooni poolt käesoleva korra kohaselt koostatud aktid ja hindab neid kogumis.
Dokumentide ja tõendite jmt hindamise tulemusena koostab Pangainspektsioon motiveeritud arvamuse ja esitab Eesti Panga Nõukogule ettepaneku tegevusloa andmise või andmisest keeldumise kohta.
Pangainspektsiooni ettepanek ei ole Eesti Panga Nõukogule siduv.
Eesti Panga Nõukogu teeb tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsuse tegevusloa taotlejale kirjalikult teatavaks krediidiasutuste seaduse paragrahvi 14 lõikes 2 ja paragrahvi 21 lõikes 8 ettenähtud tähtaegade jooksul.
Otsus tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta saadetakse tegevusloa taotlejale posti teel tähitult, kui tegevusloa taotlejaga ei ole eelnevalt kokku lepitud, et vastav otsus antakse tegevusloa taotlejale üle isiklikult allkirja vastu.
Pangainspektsiooni juhataja allkiri.
Pangainspektsioon väljastab tegevusloa pärast seda, kui tegevusloa taotlejad on esitanud Pangainspektsioonile kviitungi riigilõivuseaduse (RT I 1997, 80, 1344; 86, 1461; 87, 1466 ja 1467; 93, 1563; 1998, 2, 47; 4, 63; 23, 321; 36/37, 552 ja 553; 52/53, 771; 57, 859; 59, 941; 60, 951; 61, 979 ja 985; 64/65, 1004, 1005 ja 1008; 86/87, 1408; 97, 1519; 103, 1701; 108/109, 1783; 111, 1829; 1999, 16, 275; 23, 355; 24, 359 ja 360; 25, 364; 27, 380, 384, 385, 386 ja 392; 29, 400 ja 404; 30, 415) paragrahvi 183 lõikes 4 sätestatud riigilõivu tasumise kohta.
Kirjalik taotlus tegevusloa saamiseks, milles on näidatud asutatava krediidiasutuse ärinimi, asukoht ja aadress, sidevahendite numbrid, asutajate poolt määratud esindaja isiku- ja kontaktandmed.
Taotlusele kirjutavad alla asutajad või notariaalse volikirja alusel nende nimel tegutsev esindaja.
Kui taotlusele kirjutab all asutajate nimel tegutsev esindaja, tuleb taotlusele lisada ka viimase volitusi tõendav dokument.
Krediidiasutuse notariaalselt tõestatud asutamisleping, mis peab vastama seaduses ettenähtud tingimustele.
Krediidiasutuse põhikiri, mis on vormistatud ja kinnitatud seaduses ettenähtud korras.
Ülevaade riskide juhtimise üldistest põhimõtetest ja riskide juhtimise strateegiast.
Juhtimiseks moodustatavate teiste komiteede ja struktuuriüksuste tegevuse üldpõhimõtted ja pädevus.
Raamatupidamise siseeeskirjade projekt.
Avaldus Eesti Pangas konto avamise kohta.
Krediidiasutuse asutajate poolt infosüsteemide omandamiseks sõlmitud lepingute notariaalselt kinnitatud koopiad.
Dokumendid ruumide kasutamise õigusliku aluse kohta (ostu-müügilepingute, rendilepingute jmt lepingute notariaalselt kinnitatud koopiad).
Krediidiasutuse juhtide ning sisekontrolli osakonna juhataja usaldusväärsust, sobivust ja krediidiasutuste seaduse nõuetele vastavust tõendavad dokumendid vastavalt Eesti Panga poolt kehtestatud nõuetele.
Aktsionäride nimekiri, kus on märgitud iga aktsionäri poolt omandatavate aktsiate ja häälte arv ning tasutud summa suurus.
Aktsionäriks oleva füüsilise isiku, kelle osa ületab 2% krediidiasutuse aktsia- või osakapitalist või häälte arvust, varanduslikku seisu tõendavad dokumendid kolme viimase aasta kohta -- tuludeklaratsiooni koopia koos maksuameti kinnitusega, täielik loetelu aktsionärile kuuluvate kinnisasjade, ehitiste kui vallasasjade ning väärtpaberite kohta.
Kontserni koosseisu kuuluva äriühingu poolt aktsiate omandamisel kontserni struktuuri kirjeldus koos andmetega sinna kuuluvate äriühingute osaluse suuruse kohta ja kontserni kolme viimase majandusaasta aruanded koos audiitori järeldusotsustega.
Audiitori nimi, isikukood ja elukoht, audiitori kirjalik nõusolek tema nimetamiseks asutatava krediidiasutuse audiitoriks, andmed tema kandmisest audiitorite nimekirja.
Dokument, millest nähtub, et asutatav krediidiasutus on võtnud tagasivõtmatu kohustuse tasuda Hoiuste Tagamise Fondi seaduse (RT I 1998, 40, 612) paragrahvi 21 lõikes 1 nimetatud ühekordse makse.
Aktsiakapitali sissemaksmiseks vajalike rahaliste vahendite olemasolu tõendav dokument -- Eesti krediidiasutuste või Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni liikmesriikide krediidiasutuste kontode väljavõtted, saldokinnitused jmt dokumendid.
Sisekontrolli osakonna põhimääruse projekt.
Sise-eeskirjade ja protseduurireeglite projektid vastavalt krediidiasutuste seaduse paragrahvi 63 nõuetele.
Dokumendid olulise osaluse omandajate kohta vastavalt Eesti Panga poolt kehtestatud nõuetele.
Asutatava krediidiasutuse juhatuse liikmete kinnituskiri esitatud dokumentides sisalduvate andmete õigsuse ja täielikkuse kohta, millele on alla kirjutanud kõik asutatava krediidiasutuse juhatuse liikmed või asutatava välisriigi krediidiasutuse filiaali juhataja (juhatajad).
Asutamiskoosoleku protokoll koos koosolekust osa võtnud liikmete nimekirjaga.
Revisjonikomisjoni töökord, mis on kinnitatud ühistupanga asutamiskoosoleku poolt.
Revisjonikomisjoni esimehe ja liikmete usaldusväärsust, nende sobivust ja krediidiasutuste seaduse nõuetele vastavust tõendavad dokumendid vastavalt Eesti Panga nõuetele.
Kirjalik taotlus välisriigi krediidiasutuse filiaalile (edaspidi asutatav filiaal) tegevusloa saamiseks, milles on näidatud välisriigi krediidiasutuse ärinimi, asukoht, aadress, sidevahendite numbrid, asutatava filiaali ärinimi, asukoht ja aadress, sidevahendite numbrid, asutatava filiaali juhataja (juhatajad) või tema poolt määratud esindaja isiku- ja kontaktandmed.
Taotlusele kirjutavad alla asutatava filiaali juhataja (juhatajad) või välisriigi krediidiasutuse nimel või asutatava filiaali juhataja nimel tegutsev esindaja.
Taotlusele lisatakse filiaali juhataja (juhatajate) volitusi tõendav volikiri või juhataja (juhatajate) määramise otsuse ärakiri või välisriigi krediidiasutuse nimel tegutseva esindaja volitusi tõendav muu dokument.
Asutatava filiaali organisatsiooni kirjeldus kooskõlas käesoleva loetelu punktiga 1.5 ja asutava krediidiasutuse ja asutatava filiaali suhete kirjeldus.
Asutatava filiaali juhataja (juhatajate) usaldusväärsust, sobivust ja krediidiasutuste seaduse nõuetele vastavust tõendavad dokumendid vastavalt Eesti Panga poolt kehtestatud nõuetele.
Andmed ja dokumendid asutavas krediidiasutuses olulist osalust omavate aktsionäride kohta vastavalt krediidiasutuste seaduse paragrahvi 30 lõikes 2 ja käesoleva lisa punktis 1.19 kirjeldatule.
Asutava krediidiasutuse viimase majandusaasta aruanne.
Äriseadustiku (RT I 1995, 26--28, 355; 1998, 91--93, 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360) paragrahvi 386 lõike 2 punktides 1, 3, 4 ja 5 ettenähtud dokumendid.
Andmed asutava krediidiasutuse asukohamaa hoiuste tagamise süsteemi kohta.
Kui käesolevas loetelus nimetatud dokumendid ei ole eesti keeles, tuleb dokumendid Pangainspektsioonile esitada koos notari poolt tõestatud eestikeelse tõlkega.
Kosmeetikavahendite koostisele kehtestatud nõuete ja kosmeetikavahenditest võetud proovide laboratoorse analüüsi tulemuste võrdlemise alusel.
Käesolev määrus kehtestab kosmeetikavahendite terviseohutuse kontrollimiseks (edaspidi kontrollimiseks) proovide võtmise, nende pakendamise, märgistamise, säilitamise, analüüside tegemise ning sellekohaste dokumentide koostamise korra.
Vastuproov - proov, mis võetakse proovivõtja poolt omaniku nõudel ja samade nõuete kohaselt kui koondproov ja mis jääb omaniku käsutusse.
Proovi võtmise õigus on asjakohase ettevalmistusega spetsialistil (edaspidi proovivõtja).
Proovi võetakse tootmise ja turustamise käigus ning ilu- ja isikuteenindusettevõtetes.
Proovi võetakse juhusliku valiku teel tootja enesekontrolli või riikliku järelevalve kava alusel ning erakorraliselt järelevalve ajal avastatud nõuetele mittevastavuse, tekkinud kahtluse või esitatud kaebuse korral.
Proovivõtja võtab proovi toote omaniku, haldaja, valdaja, nende ametlikult volitatud esindaja (edaspidi toote esindaja) või nimetatud isikute mittekohaloleku korral kahe tunnistaja juuresolekul.
Proovivõtja lepib enne proovi võtmist laboriga kokku proovide arvu ja koguse, vajalike analüüside, proovivõtu täpsete juhiste ning proovide üleandmise aja suhtes.
Proovivõtja tagab proovi säilitamise, transportimise ja laborile üleandmise.
Proovivõtja vormistab kahes eksemplaris proovivõtu protokolli, millest üks jääb toote esindajale ja teine proovivõtjale või järelevalveametnikule.
Toote esindaja või tunnistajate nimed (trükitähtedega) ja allkirjad.
Kosmeetikavahend võetakse prooviks võimaluse korral originaalpakendis ja saadetakse laborisse avamata.
Kui kosmeetikavahend on pakendatud suuremahulisse tootepakendisse, võib prooviks vajaliku koguse kosmeetikavahendit võtta proovivõtja nõusse.
Proovivõtunõu ja -vahendid peavad vastama asjaomase analüüsimeetodi nõuetele.
Koondproovist moodustatakse kaks paralleelset laboriproovi.
Iga proov varustatakse proovivõtukohas vee- ja kulumiskindla tunnuskoodiga, mis kantakse protokolli.
Võetud proovid peavad olema pakendatud selliselt, et oleks tagatud nende säilivus.
Pakend plommitakse või pitseeritakse proovivõtja poolt.
Proovi hoitakse märgistusel või saatedokumentidel esitatud tingimuste kohaselt.
Kui toote märgistusele või saatedokumentidele ei ole märgitud säilitustingimusi, siis hoitakse proovi pimedas ja temperatuuril 10-25 °C.
Proovi üleandmiseks laborile koostab proovivõtja saatekirja, mille koopia jääb proovivõtjale.
Laboris proovile antud kood.
Proovi vastuvõtmisel laboris hinnatakse proovi seisundit, puutumatust ja vastavust saatekirjale.
Laboril on õigus keelduda proovi vastuvõtmisest, kui kinnipitseeritud proovide pakend on avatud, kahjustatud või muul viisil ei ole kinni peetud säilitamis- ja transportimistingimustest.
Keeldumise korral koostatakse asjakohane akt ning informeeritakse sellest proovivõtjat.
Proov valmistatakse laboris mikrobioloogiliseks uuringuks ette lisas 1 kehtestatud korras.
Mikrobioloogilised uuringud tehakse lisas 2 kirjeldatud meetodite kohaselt.
Proov valmistatakse laboris keemiliseks analüüsiks ette lisas 3 kehtestatud korras.
Keemilised analüüsid tehakse lisades 4-39 kirjeldatud määramismeetodite kohaselt.
Kui kosmeetikavahendi nõuetekohasuse hindamiseks puuduvad käesoleva määruse lisades määramismeetodid, siis kasutatakse teaduslikult põhjendatud ja rahvusvahelistele nõuetele vastavaid meetodeid.
Laborisisesed ja laboritevahelised korratavuse ja reprodutseeritavuse katsed viiakse läbi ISO 5725 järgi.
Labor väljastab katseprotokolli tellijale või järelevalveametnikule analüüsi lõpetamisele järgneval tööpäeval.
Analüüsi tegemisel järelejäänud proovijääke ja paralleelproove säilitatakse laboris analüüsitulemuste vaidlustamise tähtaja lõppemiseni „Rahvatervise seaduse“ paragrahvi 17 kohaselt või toote realiseerimisaja lõppemiseni.
Järelevalveametnik teavitab laborit analüüsitulemuste vaidlustamisest ja vaidlustamise tähtaegadest.
Järelevalveametnik teeb kosmeetikavahendi terviseohutuse kohta otsuse hiljemalt kolmandal tööpäeval pärast katseprotokolli saamist.
Kirjalikult vormistatud otsus väljastatakse toote esindajale järgmisel tööpäeval.
Võimaluse korral analüüsida iga valimit eraldi.
Kui ühe valimi kogus on analüüsiks liiga väike, siis võtta mikrobioloogiliseks uurimiseks vajaliku koguse saamiseks vähim võimalik arv valimeid, mis ühendada aseptika nõudeid arvestades koondprooviks ja segada hoolikalt läbi.
Enne kosmeetikavahendi tootepakendi või proovinõu avamist desinfitseerida avamiskoht kas leegi või piiritusega, avada ja võtta steriilsete töövahenditega aseptika nõudeid arvestades uurimiseks vajalik kogus kosmeetikavahendit.
Võetud katsekoguse uurimist alustada kohe.
Kui esialgselt homogeenne toode on kihistunud, siis tuleb ta enne katsekoguse võtmist homogeniseerida.
Kreeme, salve ja teisi pooltahkeid või tahkeid kosmeetikavahendeid võib vajadusel eelnevalt soojendada proovinõus veevannil 23-28 °C juures.
Lasta jahtuda toatemperatuurini perioodiliselt segades.
Kui kosmeetikavahendit turustatakse sellisel kujul või viisil, et teda ei saa käsitleda antud juhendi kohaselt, siis kasutada proovivõtul selleks sobivat protseduuri, mille täpne kirjeldus lisada analüüsi aruandesse.
Vedel kosmeetikavahend võib esineb õli-, alkoholi- või vesilahusena (tualettvesi, losjoon, piim jt) ja üldjuhul on see pakendatud pudelisse, ampulli või tuubi.
Võtta aseptiliselt vajalik katsekogus ja sulgeda tootepakend või proovinõu.
Pooltahke kosmeetikavahend võib esineda pasta, kreemi, salvi, emulsiooni või geelina ja üldjuhul on see pakendatud tuubi, pudelisse või purki.
Võtta aseptiliselt vajalik katsekogus ja sulgeda tootepakend.
Tahke kosmeetikavahend on tolmpuuder, kompaktpuuder, pulkdeodorant, huulepulk või mõni teine tahke toode, mis võib olla pakendatud erinevasse tootepakendisse.
Võtta aseptiliselt katsekogus.
Aseptiliselt võtta katsekogus alumisest kihist ja sulgeda tootepakend.
Enne tootepakendi avamist toodet tugevasti raputada, et erinevad faasid seguneksid.
Sulgeda vahepudel tihedasti steriilse korgiga.
Candida albicans'i esinemine.
Mikroorganismide eri liike identifitseerida valiksöötmetele külvamise meetoditega.
Lahjendusvedeliku ja söötmete valmistamisel tuleb kasutada koostiselt ühtlase kvaliteedi ja analüütilise puhtusega kemikaale.
Kasutatav vesi peab olema destilleeritud klaasseadmes või desioniseeritud ja vaba ainetest, mis võivad pidurdada mikroorganismide kasvu katsetingimustes.
Vesi peab vastama ISO 3696 järgi 3. astme nõuetele.
Dehüdreeritud söötmete kasutamisel tuleb kinni pidada tootja juhenditest.
Söötmete kvaliteeti tuleb kontrollida vastavalt mikrobioloogialabori kvaliteedi tagamise nõuetele (ISO 17025).
Lahjendusvedelikuna kasutada peptoonsoola puhverlahust (pH 7,0).
Söötmetena kasutada mikroobide arvu loendamise agarit (Plate count agar), violettpunase sapiagarit glükoosiga (VRB), Sabouraud-dekstroosi agarit, tsetrimiid-nalidikshappega pseudomonaadide agarit (CN-agar) ja Baird-Parker'i agarit.
Filtrimisseade vaakumpumba ja steriilsete membraanidega.
Mikrobioloogiliseks uurimiseks tuleb võtta vähemalt 1 g või 1 ml (täpselt mõõdetud) kosmeetikavahendit, vajaduse korral ühendada aseptiliselt mitu tootepakendit.
Lahustada või lahjendada katsekogus sobivas neutraliseerimisvedelikus vahekorras 1: 10. Halvasti märguvate ainete puhul võib lisada sobiva pindaktiivse aine, nt polüsorbaat 80 lahust (1 g/l).
Vajaduse korral võib algsuspensioonist sama lahjendusvedelikuga valmistada kümnendlahjendused (vastavalt ISO 6887-1983 Microbiology - General guidance for the preparation of dilutions for microbiological examination), et vähendada toote antimikroobset toimet või hõlbustada 10-100 pesa loendamist.
Kasutada membraanfiltreid pooride läbimõõduga mitte üle 0,45 μm.
Teha kaks paralleelset uuringut.
Filtri lehtrisse viia 0,1 g katsekogusele vastav uuritav lahjendus ja filtrida kohe.
Järgnevalt filter loputada steriilse pesemislahusega, et otsitavad mikroorganismid jaguneksid ühtlaselt.
Membraan asetada Petri tassi söötme pinnale nii, et membraani ja söötme vahele ei jääks õhumullikesi.
Mesofiilsete aeroobsete mikroorganismide arvu määramiseks inkubeerida vastava söötmega Petri tasse 30±1 °C juures kolm ööpäeva ja seente määramiseks Sabouraud-dekstroosi agariga Petri tasse 25±1 °C juures viis ööpäeva.
Inkubeerimisaega võib lühendada juhul, kui on võimalik saada usaldusväärseid tulemusi juba varem.
Loendada väljakasvanud pesad.
Arvutada uuritud mikroorganismide arv kosmeetikavahendi kaalu- või mahuühikus.
Steriilse pipetiga viia 1 ml lahjendamata homogenaati või selle kümnendlahjendust tühja steriilse Petri tassi põhja.
Alustada kõige suuremast valitud lahjendusest ja jätkata madalamate lahjenduste suunas.
Sama pipetiga võib analoogselt teha külvid kõigist lahjendustest.
Kõikidesse Petri tassidesse valada 15 min jooksul 15-20 ml vastavat söödet, mille temperatuur on 45±1 °C.
Kohe pärast söötme pealevalamist segada ringliigutustega Petri tasside sisu hoolikalt kellaosuti liikumise suunas ja vastupidi.
Ülalkirjeldatu asemel võib kasutada ka teist meetodit: viia 0,1 ml katsekogusest või selle kümnendlahjendusest Petri tassi vastava söötme pinnale ja ajada seal klaasspaatliga ühtlaselt laiali üle kogu söötme pinna.
Mesofiilsete aeroobsete mikroorganismide määramise Petri tasse inkubeerida 30±1 °C juures kolm ööpäeva ja seente määramise tasse 25±1 °C juures viis ööpäeva.
Arvutada tulemus nende Petri tasside alusel, millel kasvas mesofiilseid aeroobseid mikroorganisme kuni 300 pesa või seeni kuni 100 pesa.
Tulemus väljendada uuritud mikroorganismide arvuna kosmeetikavahendi kaalu- või mahuühikus.
Sama pipetiga võib niimoodi teha külvid kõigist lahjendustest.
Kõikidesse Petri tassidesse valada 15 min jooksul umbes 15 ml VRB agarit, mille temperatuur on 45±1 °C.
Ettevaatlikult ringliigutustega segada külvikogus söötmega ja lasta agaril tahkuda.
Kihitada tahkunud söötmele umbes 4 ml sama söödet ja lasta tahkuda.
Inkubeerida ümberpööratud Petri tasse 37±1 °C juures üks ööpäev.
Loendada kõik vähemalt 0,5 -mm läbimõõduga tüüpilised pesad.
Sugukonda Enterobacteriaceae kuuluvad bakterid moodustavad söötmes pretsipitatsioonivööndiga või ilma selleta pesasid, mille värvus on roosast punaseni.
Uuringutulemuste kinnitamiseks teha oksüdaastest ja mikroskopeerida Grami järgi värvitud preparaat.
Enterobacteriaceae sugukonda kuuluvad bakterid on gramnegatiivsed sirged kepikesed, mis ei moodusta eoseid ega mikrotsüste.
Nad on fakultatiivselt anaeroobid, oksüdaasnegatiivsed ja fermenteerivad glükoosi happe moodustamisega.
Arvutada tulemus kinnitamist leidnud pesade protsendina tassidel kasvanud pesade arvust vastavalt kasutatud lahjendusastmele.
Tulemus väljendada Enterobacteriaceae arvuna kosmeetikavahendi kaalu- või mahuühikus.
Katsekogus külvata tsetrimiid-agarile punktides 2.1 või 2.2 kirjeldatud metoodika järgi.
Inkubeerida 37±1 °C juures kaks ööpäeva.
Tüüpilised pesad on lamedad, poolläbipaistvad ja värvunud rohekaskollasest kuni siniseni.
Nende kuuluvuse kinnitamiseks (prEN ISO12780-1997 järgi) mikroskopeerida Grami järgi värvitud preparaat, teha oksüdaastest ja määrata võime moodustada pigmenti ja ammooniumi atseetamiidist.
Vajadusel võib teha veel täiendavaid teste.
Pseudomonas aeruginosa on gramnegatiivne eosteta kepike, oksüdaas- ja katalaaspositiivne, tavaliselt moodustab vees lahustuvat pigmenti ja ammooniumi atseetamiidist.
Tulemus väljendatakse Pseudomonas aeruginosa esinemise või puudumisena kosmeetikavahendi uuritud koguses.
Katsekogus külvata Baird-Parker'i agarile punktides 2.1 või 2.2 kirjeldatud metoodika järgi.
Inkubeerida 37±1 °C juures kuni kaks ööpäeva.
Tüüpilised pesad on mustad, läikivad, kumerad ja ümbritsetud kitsa läbipaistmatu vööndiga, mida ümbritseb omakorda kitsas läbipaistev vöönd, mis vahel ei ole hästi välja kujunenud.
Kinnitamiseks mikroskopeerida Grami järgi värvitud preparaat, määrata hemolüütilised omadused, teha katalaasi ja koagulaasi testid.
Vajadusel võib teha täiendavaid teste.
Staphylococcus aureus'e on grampositiivne kokk, mis on letsitinaas-, katalaas-, koagulaaspositiivne.
Tulemus väljendada Staphylococcus aureus'e esinemise või puudumisena kosmeetikavahendi uuritud koguses.
Katsekogus külvata Sabouraud-dekstroosi söötmele punktides 2.1 või 2.2 kirjeldatud metoodika järgi.
Inkubeerida 25±1 °C juures viis päeva.
Tüüpilised pesad on beežid, kreemjad ja kumerad.
Kinnitamiseks tuleb preparaat mikroskopeerida, vajadusel võib teha täiendavaid teste.
Candida albicans'i hulka kuuluvad pärmiseened, mis moodustavad klamüdospoore ja annavad positiivse germ-tube-testi.
Tulemus väljendada Candida albicans'i esinemise või puudumisena kosmeetikavahendi uuritud koguses.
Kui valimi kogus on analüüsiks liiga väike, võtta nõutud koguse saamiseks vähim võimalik arv valimeid.
Valimid ühendada koondprooviks ja enne katsekoguse võtmist segada hoolikalt läbi.
Kosmeetikavahendi tootepakend avada ja katsekogus võtta viivitamatult pärast avamist.
Kui keemilise analüüsi meetod seda nõuab, siis avada tootepakend inertgaasi keskkonnas.
Proovi säilitamiseks sulgeda tootepakend inertgaasi keskkonnas.
Võetud katsekogus tuleb analüüsida kohe.
Kosmeetikavahend valmistada analüüsiks ette tema algsel (vedelal, tahkel või pooltahkel) kujul.
Kui algselt homogeenne toode on kihistunud, siis enne katsekoguse võtmist tuleb ta uuesti homogeniseerida.
Kui kosmeetikavahendit turustatakse sellisel kujul või viisil, et teda ei saa käsitleda antud juhendi kohaselt, siis kasutada proovivõtul selleks sobivat protseduuri, mille täpne kirjeldus lisada analüüsiaruandesse.
Vedel kosmeetikavahend esineb õli-, alkoholi- või vesilahusena (tualettvesi, losjoon, piim jt) ja üldjuhul on see pakendatud pudelisse, ampulli või tuubi.
Võtta vajalik katsekogus ja sulgeda hoolikalt tootepakend.
Pooltahke kosmeetikavahend esineb pasta, kreemi, emulsiooni või geelina ja on üldjuhul pakendatud tuubi, pudelisse või purki.
Laia kaelaga tootepakendist: pinda ühtlaselt kaapides eemaldada pealmine kiht, võtta katsekogus ja kohe sulgeda tootepakend.
Kompaktpuudrist või pulgakujulisest kosmeetikavahendist: ühtlaselt kaapides eemaldada pealmine kiht ja võtta katsekogus alumisest kihist.
Survepakendi sisu esindav kogus kanda pärast tugevat raputamist sobiva ühenduslüli abil (joon 1, erijuhul võib analüüsimeetod nõuda teistsuguse ühenduslüli kasutamist) üle plastiga kaetud klaasist vahepudelisse.
Vahepudel on varustatud aerosoolklapiga ilma sukeldustoruta.
Katsekoguse ülekandmise ajal hoitakse pudelit klapiga allapoole, mis võimaldab tegevust visuaalselt kontrollida.
Kui aerosooltoode on homogeense lahusena valmis vahetuks analüüsiks, siis kanda vahepudelisse analüüsiks vajalik katsekogus.
Kui aerosooltoode koosneb kahest vedelfaasist, siis eraldada alumine faas teise vahepudelisse ning analüüsida mõlemad faasid eraldi.
Ülekande ajal hoida esimest vahepudelit klapiga allapoole.
Tihti on alumiseks faasiks vesilahus, mis ei sisalda propellenti (nt butaan/vesi).
Kui aerosooltoode sisaldab suspensioonis pulbrit, siis analüüsida toote vedelfaasi pärast pulbri eemaldamist.
Kui on tegemist vahulise või kreemitaolise kosmeetikavahendiga, siis kaaluda kõigepealt vahepudelisse 5-10 g (täpsusega 10 mg) 2-metoksüetanooli, mis hoiab ära edasisel degaseerimisel vahu tekke ja võimaldab väljutada propellentgaasid vedelikku kaotamata.
Ühenduslüli on tehtud duralumiiniumist või valgevasest selliselt, et polüetüleenist ühenduslüli abil on teda võimalik ühendada erinevat tüüpi klappidega.
Näiteks on toodud ühenduslülid joonisel 2 ja 3, kuid võib kasutada ka teisi ühenduslülisid.
Värvitust klaasist vahepudel mahuga 50-100 ml on väljast kaetud läbipaistvast plastist kaitsekihiga.
Pudel on varustatud sukeldustoruta aerosoolklapiga.
Vahepudelist eemaldada õhk selleks, et sinna oleks võimalik üle kanda soovitav katsekogus kosmeetikavahendit.
Selleks juhtida ühenduslüli kaudu pudelisse umbes 10 ml diklorodifluorometaani või butaani (olenevalt analüüsitava aerosooltoote koostisest) ja hoides vahepudelit klapiga ülespoole, degaseerida proov täielikult kuni vedelfaasi kadumiseni.
Eemaldada ühenduslüli ja kaaluda vahepudel (a grammi).
Loksutada survepakendit, millest võetakse proov.
Ühendada ühenduslüli proovi sisaldava survepakendi klapiga (klapp ülespoole) ja vahepudeliga (kael allapoole) ning vajutada.
Täita vahepudel kahe kolmandiku ulatuses.
Kui ülekanne katkeb enneaegselt rõhkude võrdsustumise tõttu, saab ülekannet jätkata, kui vahepudelit jahutada.
Eemaldada ühenduslüli, täidetud pudel kaaluda (b grammi) ja määrata ülekantud proovi mass m 1 (m 1 = b - a).
Lenduvate koostisosade gaasikromatograafiliseks analüüsiks.
Degaseerida toode.
Kaaluda uuesti vahepudel (c grammi) ja määrata jäägi mass m 2 (m 2 = c - a).
Kui pudelisse lisati 2-metoksüetanooli, arvatakse maha ka selle mass.
Viia läbi soovitud määramised analüüsiks vajaliku kogusega.
P - aerosooltoote netomass (valim).
Võtta gaasikromatograafi süstlaga vahepudelist analüüsiks vajalik hulk ja süstida gaasikromatograafi.
Gaasikromatograafi süstal 25 μl või 50 μl (joon 5) seeriast A 2 „täpne proov“ või samaväärne.
Süstal on varustatud nõela otsas asuva liugsulguriga.
Süstal ühendada vahepudeliga ühenduslüli ja süstla küljes oleva polüetüleentoru abil (pikkus 8 mm, diameeter 2,5 mm).
Avada klapp ja võtta vajalik kogus vedelikku.
Kolbi edasi-tagasi liigutades eemaldada gaasimullid (kui vajalik, jahutada süstalt).
Kui süstlas on vajalik kogus mullivaba lahust, sulgeda klapp ja võtta süstal vahepudelist välja.
Panna süstlale nõel ja torgata gaasikromatograafi aurutisse, avada klapp ja süstida.
Kui on nõutud katset sisestandardiga, viia standard vahepudelisse (kasutades harilikku klaassüstalt koos ühenduslüliga).
Käesolev seadus sätestab töölepingu alusel töötavate isikute ja avalike teenistujate (edaspidi töötaja) puhkuse kestuse ning korralduse alused.
Käesolevat seadust ei kohaldata töötajatele, kelle puhkus on reguleeritud muude seadustega.
Puhkus tähendab töölepingu või teenistussuhte peatumist käesoleva seadusega ettenähtud korras ja tingimustel.
Põhi- ja lisapuhkust, samuti täiendavat lapsepuhkust vastavalt käesoleva seaduse §-le 30 (välja arvatud § 30 lõike 1 alusel antav puhkus) antakse tööaasta eest.
Tööaasta on aeg, mis algab selle tööandja juures tööle asumise päevast ja kestab järgmise aasta sama päevani.
Kui selles ajavahemikus on perioode, mida vastavalt käesoleva seaduse §-le 4 tööaasta hulka ei arvata, lükkub tööaasta lõpp vastava arvu päevade võrra edasi.
Tööaastast lühema aja eest antakse puhkust võrdeliselt töötatud ajaga.
Muu aeg, mil töötaja on seaduse, muu õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud alustel ajutiselt vabastatud tööülesannete täitmisest.
Tööandja otsusega võib tööaasta hulka arvata ka muu aja, mil töötaja on poolte kokkuleppel ajutiselt vabastatud tööülesannete täitmisest.
Puhkuse kestust arvutatakse, olenemata tööajakorraldusest tööandja juures, kalendripäevades, mille hulka ei arvata rahvuspüha ja riigipühi.
Töötajale seaduse või muu õigusaktiga ettenähtud puhkust võib pikendada kollektiiv- või töölepinguga, samuti poolte kokkuleppel.
Tööandjal ei ole õigust jätta puhkust andmata ja töötajal ei ole õigust puhkusest loobuda.
Puhkusenõude õigus kehtib kuni nelja viimase aasta eest antavale puhkusele.
Puhkuse kasutamist takistavate asjaolude tekkimisel hakkab kasutamata jäänud puhkuse osa aegumistähtaeg kulgema pärast takistavate asjaolude äralangemist.
Põhipuhkuse kestus on 28 kalendripäeva, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 ettenähtud juhtudel.
Raviasutuste, sotsiaalhoolekandeasutuste ja lastesanatooriumide pedagoogikaspetsialistidele kuni 56 kalendripäeva.
Ametikohtade loetelu, kus töötamisel antakse pikendatud puhkust kuni 56 kalendripäeva, ja puhkuse kestuse konkreetsel ametikohal kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega.
Osalise tööajaga töötaja põhipuhkus on sama kestusega kui täistööajaga töötajal.
Osalise tööajaga töötamisel võib lisapuhkuse kestust lühendada ainult seadusega ettenähtud juhtudel.
Käesoleva paragrahviga ettenähtud puhkuse kestust ei kohaldata töötajate suhtes, kelle puhkus on reguleeritud eri seadusega.
Eriiseloomuga töödel.
Allmaatööde, tervistkahjustavate tööde ja eriiseloomuga tööde loetelu, kus töötamisel antakse lisapuhkust, ning nende lisapuhkuste kestuse kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega.
Kollektiiv- ja töölepinguga võib ette näha täiendavad alused lisapuhkuse andmiseks.
Teiste seadustega võib ette näha ka muid lisapuhkusi.
Töötajale, kellele antakse põhipuhkus täies ulatuses enne tööaasta täitumist, antakse koos põhipuhkusega lisapuhkus samuti täies ulatuses.
Erinevatel alustel antavad lisapuhkused liidetakse.
Töötajal, kes on esimesel tööaastal töötanud vähemalt kuus kuud, on õigus saada puhkust võrdeliselt töötatud kuude arvuga.
Muudel seaduse, muu õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel.
Poolte kokkuleppel võib esimesel tööaastal anda puhkust täies ulatuses, sõltumata töötatud ajast.
Puhkust teise ja järgmiste tööaastate eest antakse täies ulatuses tööaasta kestel vastavalt tööandja juures kehtivale puhkuste ajakavale.
Poolte kokkuleppel võib puhkuste ajakava muuta.
Puhkuste ajakava muutmisel tuleb määrata uus puhkuse aeg.
Tööandja koostab puhkuste ajakava iga kalendriaasta kohta ja teeb selle töötajale teatavaks jaanuarikuu jooksul.
Puhkuste ajakava võib muuta poolte kokkuleppel.
Puhkuste ajakava koostamisel lähtub tööandja töö korraldamise huvidest, arvestades võimaluse korral töötajate soove.
Kui tööandja ei tee puhkuste ajakava töötajale teatavaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 toodud tähtaja jooksul, on töötajal õigus jääda puhkusele töötaja poolt valitud ajal, teatades sellest tööandjale kirjalikult ette vähemalt kaks nädalat.
Tööga seotud tervisekahjustuse järgselt töövõime osaliselt kaotanud töötajale.
Õppepuhkusel viibimine.
Töötaja on kohustatud tööandjale teatama puhkuse kasutamist takistavatest asjaoludest.
Tööandja võib nõuda puhkuse kasutamist takistavate asjaolude tõendamiseks dokumente.
Kui puhkuse kasutamist takistavad asjaolud vastavalt käesoleva seaduse § 17 lõike 1 punktidele 1-4 tekkisid enne puhkuse algust, viiakse puhkus üle poolte kokkuleppega määratud ajale.
Kui puhkuse kasutamist takistavad asjaolud tekkisid puhkuse ajal, antakse saamata jäänud puhkuseosa vahetult pärast takistavate asjaolude lõppemist või viiakse poolte kokkuleppel üle muule ajale.
Kui pooled ei ole saavutanud kokkulepet saamata jäänud puhkuse või selle osa üleviimise kohta, on töötajal õigus jääda puhkusele saamata jäänud puhkusepäevade ulatuses, teatades sellest tööandjale kirjalikult ette kaks nädalat.
Poolte kokkuleppel võib puhkuse üle viia muule ajale samal tööaastal.
Poolte kokkuleppel võib osa puhkusest üle viia järgmisele tööaastale.
Järgmisele tööaastale üleviidud puhkuse osa liidetakse jooksva tööaasta põhipuhkusega või antakse poolte kokkuleppel mõnel muul ajal tööaasta kestel.
Alaealisele antakse puhkust igal tööaastal täies ulatuses.
Puhkuse või selle osa üleviimine on lubatud vaid seoses rasedus- ja sünnituspuhkusel viibimisega.
Poolte kokkuleppel võib puhkust anda osade kaupa, kusjuures ühe katkestamatu osa kestus peab olema vähemalt 14 kalendripäeva.
Teiste puhkuseosade kestus võib olla lühem.
Puhkuse võib katkestada ja töötaja tööle tagasi kutsuda poolte kokkuleppel.
Kui pooled ei ole saavutanud kokkulepet puhkuse katkestamise tõttu kasutamata jäänud puhkuse või selle osa üleviimise kohta, on töötajal õigus jääda puhkusele kasutamata jäänud puhkusepäevade ulatuses, teatades sellest tööandjale kirjalikult ette kaks nädalat.
Puhkus vormistatakse tööandja juures kehtestatud korras.
Põhi- ja lisapuhkuse aja eest maksab tööandja töötajale puhkusetasu, mille arvutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega.
Puhkusetasu makstakse täies ulatuses hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust.
Töötaja, kellele ei makstud puhkusetasu käesoleva paragrahvi lõigetes 1 või 3 ettenähtud ajal, võib nõuda puhkuse pikendamist puhkusetasu maksmisega viivitatud aja võrra.
Kollektiivlepingus sätestatud tingimustel võib käesoleva seaduse § 9 lõike 2 punktides 4 ja 5 ning § 10 lõikes 1 nimetatud töötajale maksta puhkusetasu kahes osas, kusjuures vähemalt pool puhkusetasu makstakse hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust.
Töölepingu või teenistussuhete lõppemise korral on tööandja kohustatud töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist, kuid kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest.
Puhkusetasu käesoleva seaduse §-s 30 sätestatud täiendava lapsepuhkuse eest.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 toodud puhkusetasu ja hüvitised maksab välja tööandja.
Käesolevas paragrahvis ettenähtud puhkusetasu ja hüvitise suuruse ning maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega.
Naisele antakse sünnituslehe alusel rasedus- ja sünnituspuhkust 126 kalendripäeva.
Mitmikute sünni või tüsistustega sünnituse korral antakse rasedus- ja sünnituspuhkust 140 kalendripäeva.
Rasedus- ja sünnituspuhkus algab vähemalt 56 kalendripäeva enne arsti määratud oodatavat sünnituse tähtaega.
Rasedus- ja sünnituspuhkuse aja eest makstakse hüvitist vastavalt Eesti Vabariigi ravikindlustusseadusele (RT 1991, 23, 272; RT I 1999, 7, 113; 29, 397; 2000, 57, 374; 84, 536; 102, 675).
Alla 4-aastase lapse lapsendajale antakse puhkust 70 kalendripäeva, alates lapsendamise päevast.
Selle aja eest makstakse hüvitist vastavalt Eesti Vabariigi ravikindlustusseadusele.
Lapse emale või isale antakse tema soovil lapsehoolduspuhkust kuni 3-aastase lapse kasvatamiseks.
Lapsehoolduspuhkus lõpeb hiljemalt lapse 3-aastaseks saamise päevale järgneval päeval.
Kui ema või isa ei kasuta lapsehoolduspuhkust, võib puhkuse anda lapse tegelikule hooldajale, kes seaduslikul alusel elab Eesti Vabariigis.
Lapsehoolduspuhkust võib kasutada ühes osas või osade kaupa igal ajal kuni 3-aastase lapse kasvatamiseks.
Lapsehoolduspuhkust ei anta, kui laps elab sotsiaalhoolekandeasutuses.
Lapsehoolduspuhkuse ajaks tööleping või teenistussuhe peatub ja töötajale makstakse selle aja eest lapsehooldustasu vastavalt riiklike peretoetuste seadusele (RT I 1997, 42, 676; 77, 1309; 1998, 86/87, 1407; 1999, 10, 150; 16, 273; 67, 657; 82, 749; 2000, 102, 668).
Isal on õigus saada ema rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal või kahe kuu jooksul pärast lapse sündi 14 kalendripäeva täiendavat lapsepuhkust.
Kuus kalendripäeva, kui tal on kolm või enam alla 14-aastast last või vähemalt üks alla 3-aastane laps.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetatud puhkusele on õigus ka lapse eestkostjal, kes kasvatab last ilma vanemateta.
Lapse 3-aastaseks ning 14-aastaseks saamise aastal antakse täiendav lapsepuhkus, olenemata sellest, kas lapse sünnipäev on enne või pärast puhkust.
Täiendav lapsepuhkus liidetakse põhi- ja lisapuhkusele, samuti pikendatud põhipuhkusele ja antakse sellega koos või poolte kokkuleppel mõnel muul ajal samal tööaastal.
Täiendavat lapsepuhkust ei anta, kui laps elab sotsiaalhoolekandeasutuses.
Kuni 18-aastast puudega last kasvatavale lapsevanemale, samuti eestkostjale või hooldajale, kellega on sõlmitud sotsiaalhoolekande seaduse § 15 lõike 2 alusel kirjalik perekonnas hooldamise leping.
Töötajale võib tema soovil anda palgata puhkust poolte kokkuleppega määratud ajaks.
Töömahu või tellimuste ajutisel vähenemisel võib poolte kokkuleppel ja tööandja asukoha (elukoha) tööinspektori nõusolekul anda töötajale osaliselt tasustatavat puhkust kuni kolmeks kuuks, teatades sellest töötajale kirjalikult ette vähemalt kaks nädalat.
Osaliselt tasustatava puhkuse ajal makstav puhkusetasu ei või olla väiksem kui 60 protsenti Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärast.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud töökorralduse muudatusega mittenõustumise korral on töötajal õigus tööandjapoolse töölepingu tingimuste rikkumise tõttu tööleping lõpetada Eesti Vabariigi töölepingu seaduses ettenähtud korras.
Kui tööandja saadab töötaja osaliselt tasustatavale puhkusele ilma töötaja või tööinspektori nõusolekuta, siis on tööandja kohustatud maksma hüvitust saamata jäänud palga suuruses.
Gümnaasiumi riigieksamite ning kutseõppeasutuse, rakendusliku kõrgkooli või ülikooli sisseastumiseksamite sooritamiseks antakse palgata puhkust õppeasutuse teatise alusel selles näidatud ajaks.
Muudel juhtudel antakse palgata puhkust vastavas seaduses, muus õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud ulatuses.
Palgata puhkus vormistatakse tööandja kehtestatud korras.
Riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide täitmise üle teostab Tööinspektsioon.
Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhatajal ja tööandja asukoha (elukoha) tööinspektoril on õigus teha ettekirjutusi käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumise korral ning kontrollida ettekirjutuse täitmist.
Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhataja ja tööinspektori ettekirjutused on tööandjale täitmiseks kohustuslikud.
Kui tööandja ei nõustu oma asukoha (elukoha) tööinspektori ettekirjutusega, on tal õigus esitada kas Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhatajale või halduskohtule kaebus ettekirjutuse saamise päevast arvates kümne kalendripäeva jooksul.
Kui ettekirjutuse on teinud Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhataja, on tööandjal ettekirjutusega mittenõustumise korral õigus esitada kaebus kas Tööinspektsiooni peadirektorile või halduskohtule ettekirjutuse saamise päevast arvates kümne kalendripäeva jooksul.
Kaebuse esitamine ei vabasta kohustusest ettekirjutust täita.
Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhatajal, Tööinspektsiooni peadirektoril või halduskohtul on õigus kaebuse esitaja taotlusel või omal algatusel peatada ettekirjutuse täitmine kuni kaebuse lahendamiseni.
Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhataja või Tööinspektsiooni peadirektor vaatab kaebuse läbi ning kaebuse saamise päevast arvates ühe nädala jooksul otsustab, kas jätta ettekirjutus jõusse, see muuta või tühistada.
Otsus tehakse kaebuse esitajale teatavaks allkirja vastu või saadetakse posti teel väljastusteatega.
Kui kaebuse esitaja Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhataja või Tööinspektsiooni peadirektori otsusega ei nõustu, võib ta selle vaidlustada halduskohtus.
Enne käesoleva seaduse jõustumist tekkinud puhkusenõudele ei kohaldata aegumist.
Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (RT 1992, 15/16, 241; 1993, 10, 150; RT I 1993, 26, 441; 1995, 14, 170; 16, 228; 1996, 3, 57; 40, 773; 45, 850; 49, 953; 1997, 5/6, 32; 1998, 111, 1829; 1999, 16, 276; 60, 616; 2000, 25, 144; 51, 327; 57, 370; 102, 669; 2001, 17, 78) § 92 pealkirjas ja lõikes 1 asendatakse sõna „naisega“ sõnaga „isikuga“.
Avaliku teenistuse seaduse (RT I 1995, 16, 228; 1999, 7, 112; 10, 155; 16, 271 ja 276; 2000, 25, 144 ja 145; 28, 167; 102, 672; 2001, 7, 17 ja 18; 17, 78) § 133 lõikes 2 asendatakse sõna „naist“ sõnaga „isikut“.
Lõige 6 tunnistatakse kehtetuks.
Alla 4-aastase lapse lapsendaja puhkuse korral.
Alla 4-aastase lapse lapsendaja puhkuse korral hoolduslehe alusel 70 kalendripäeva eest, arvates lapsendamise päevast.
Paragrahvi 10 4 lõike 1 punktis 3 asendatakse sõnad „alla 1-aastase“ sõnadega „alla 4-aastase“.
Tunnistatakse kehtetuks Eesti Vabariigi puhkuseseadus (RT 1992, 37, 481; 1993, 10, 150; RT I 1994, 84, 1474; 1995, 16, 228; 1997, 74, 1229; 93, 1560; 1999, 82, 749; 2001, 17, 78).
Käesolev seadus jõustub 2002. aasta 1. jaanuaril.
Seadus sätestab arhivaalide kogumise, hindamise, arhiveerimise, säilitamise ja nendele juurdepääsu korraldamise ning arhiivide tegevuse alused.
Asjaajamine käesoleva seaduse mõistes on dokumentide loomine, registreerimine, edastamine, süstematiseerimine, hoidmine ja kasutamine nende üleandmiseni arhiivi.
Arhiveerimine käesoleva seaduse mõistes on arhivaalide korrastamine, kirjeldamine ja nende üleandmine arhiivi.
Arhiiv käesoleva seaduse mõistes on arhivaalide kogumise, säilitamise, korrastamise ja kasutamisega tegelev arhiiviasutus ning käesolevas seaduses sätestatud Rahvusarhiivi struktuuriüksus.
Asutuse või isiku arhiiv on asutuse või isiku tegevuse käigus loodud või saadud arhivaalide terviklik kogum.
Dokument käesoleva seaduse mõistes on mis tahes teabekandjale jäädvustatud teave, mis on loodud või saadud asutuse või isiku tegevuse käigus ning mille sisu, vorm ja struktuur on küllaldane faktide või tegevuse tõestamiseks.
Arhivaal käesoleva seaduse mõistes on dokument, millele on kehtestatud säilitustähtaeg või mida säilitatakse tema väärtuse tõttu ühiskonnale, riigile, omanikule või teisele isikule.
Avalikud arhivaalid on riigi- või kohaliku omavalitsuse organi või asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku tegevuse tulemusena loodud või saadud arhivaalid või eraõigusliku juriidilise ja füüsilise isiku arhivaalid, mis on loodud või saadud seaduses või selle alusel sätestatud avalike ülesannete täitmise käigus.
Avalikud arhivaalid on osa rahvuslikust kultuuripärandist.
Eraarhivaalid on eraõigusliku juriidilise isiku ja füüsilise isiku tegevuse tulemusena loodud või saadud arhivaalid.
Avaliku arhivaali omanik võib olla riik, kohalik omavalitsus või arhivaali üleandmiseni riigi arhiivi isik, kelle tegevuse tulemusena arhivaal on tekkinud, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti.
Avalikke arhivaale võib võõrandada üksnes riigile.
Riigile kuuluvad avalikud arhivaalid on võõrandamatud.
Eraarhivaalid kuuluvad eraõiguslikule juriidilisele või füüsilisele isikule.
Arhiiviregistrisse kantud eraarhivaalidega võib teha tehinguid käesolevas seaduses sätestatud tingimustel.
Avalikku arhivaali võib avaliku arhiivi loal üle anda teise isiku või asutuse valdusesse lepingu alusel üleandmis-vastuvõtmisaktiga.
Peremehetud arhiiviväärtusega arhivaalid võtab riik oma omandisse ning need võtab säilitamiseks arhiiv, kuhu arhivaal tuleb üle anda vastavalt seadusele, või riigiarhivaari poolt määratud arhiiv.
Arhiiviregistri asutab ja selle pidamise põhimääruse kinnitab Vabariigi Valitsus andmekogude seadusega (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77) ettenähtud korras.
Arhiiviregister on riiklik register, mille vastutav töötleja on Riigikantselei ja volitatud töötleja Rahvusarhiiv.
Arhiiviregistrisse kantakse andmed avalike arhivaalide või arhivaalide kogumite kohta.
Eraõiguslike juriidiliste ja füüsiliste isikute poolt avalike ülesannete täitmisel loodud või saadud arhivaalide kohta andmete andmine arhiiviregistrisse kandmiseks on kohustuslik.
Selliste arhivaalide loetelu sätestatakse arhiiviregistri pidamise põhimäärusega.
Arhiiviregistrisse võib kanda andmeid kultuuri-, ajaloolise või praktilise väärtusega eraarhivaalide kohta kas omaniku taotlusel või riigiarhivaari ettepanekul ja omaniku nõusolekul.
Selliste arhivaalide kandmise arhiiviregistrisse otsustab riigiarhivaar.
Arhiiviregistrisse kantud eraarhivaalidele laienevad käesolevas seaduses avalike arhivaalide arhiveerimise, hävitamise ja kaitse kohta kehtestatud sätted.
Arhiiviregistrisse kantud eraarhivaali valduse või omandi üleminekul on võõrandaja või valduse üleandja kohustatud sellest teatama Rahvusarhiivile ning informeerima uut omanikku või valdajat arhivaali andmete olemasolust arhiiviregistris.
Riik võib arhiiviregistrisse kantud eraarhivaalide omanikule või valdajale nende taotlusel osutada abi arhivaalide korrastamiseks ja säilitamiseks.
Abi andmise otsustab riigiarhivaar vajalike eelarvevahendite olemasolul, arvestades säilitatavate registrisse kantud arhivaalide koguse või väärtusega.
Arhiiviregistrisse kantud eraarhivaali võõrandamisel müümise teel on riigil selle ostu või eelneva kopeerimise õigus.
Arhivaali omanik teatab arhiiviregistrisse kantud eraarhivaali müügi soovist kirjalikult Rahvusarhiivile.
Rahvusarhiiv otsustab ostuõiguse kasutamise ühe kuu jooksul, arvates müügisoovi laekumisest.
Arhivaali hind määratakse kokkuleppel omaniku ja Rahvusarhiivi vahel, arvestades vähemalt kahe sõltumatu eksperdi arvamust.
Kui Rahvusarhiiv loobub ostuõiguse kasutamisest, siis on omanik kohustatud võimaldama Rahvusarhiivil arhivaali kopeerida.
Arhiiviregistrisse kantud eraarhivaali võõrandamisest muul viisil või valduse üleandmisest on arhivaali omanik kohustatud teatama arhiiviregistrile.
Arhiiviregistri vastutav töötleja.
Korraldab arhivaalide ja neid käsitlevate trükiste avaldamist.
Teostab teisi käesolevas seaduses ettenähtud ülesandeid oma pädevuse piires.
Arhiivinõukogu on riigisekretäri poolt juhitav kuni 15 liikmest koosnev nõuandev kogu arhiivindusealal.
Muud riigisekretäri poolt nimetatud asjatundjad, sealhulgas üks linna- või vallaarhivaar ja üks maa-arhivaar.
Riigisekretär kutsub arhiivinõukogu kokku vähemalt üks kord kuue kuu jooksul või vähemalt viie liikme nõudmisel.
Vajadusel arutada riigi ametiasutuste asjaajamise korraldamist ja teisi arhiivindust puudutavaid küsimusi.
Arhiivinõukogu võtab otsused vastu poolthäälte enamusega ja on otsustusvõimeline, kui nõukogu koosolekust võtab osa vähemalt kaheksa nõukogu liiget.
Arhiivieeskiri reguleerib ja täpsustab dokumentide säilitustähtaegade kehtestamist, arhivaalide hindamist, eraldamist, arhiveerimist, säilitamist, kaitset ja kasutamist ning avalike arhiivide poolt arhivaalide kogumist.
Avalikud arhiivid on vastavalt riigi või kohaliku omavalitsuse üksuste poolt finantseeritavad riigi või kohaliku omavalitsuse arhiivid.
Riigi arhiivid on Rahvusarhiiv, maa-arhiivid ja eriarhiivid.
Kohaliku omavalitsuse arhiivid on linna- ja vallaarhiivid ning kohalike omavalitsuste ühisasutusena moodustatud arhiivid.
Korraldab kooskõlas seadusega arhivaalide kasutamist, sealhulgas arhivaali või selles sisalduva informatsiooni avaldamist ning arhivaalide reprodutseerimist.
Avalikul arhiivil on õigus saada asutustelt ja isikutelt oma ülesannete täitmiseks vajalikku teavet ja teha neile asjakohaseid ettepanekuid asjaajamise korraldamise ning arhiveerimise kohta.
Vabariigi Valitsus võib Rahvusarhiivile teha ülesandeks arhiiviväärtust mitteomavate arhivaalide säilitamise ja nendele juurdepääsu korraldamise, tagades selleks vajalikud eelarvevahendid.
Rahvusarhiiv on Riigikantselei halduses olev valitsusasutus.
Rahvusarhiivi põhimääruse kinnitab Vabariigi Valitsus.
Rahvusarhiivi juhib riigiarhivaar, kelle nimetab ametisse Vabariigi Valitsus avaliku teenistuse seaduses ettenähtud korras viieks aastaks.
Arhiivinõukogu väljavalitud riigiarhivaari kandidaadi nime teatab Vabariigi Valitsusele riigisekretär.
Riigiarhivaar teostab teenistuslikku järelevalvet Rahvusarhiivi teenistujate üle Vabariigi Valitsuse seadusega (RT I 1995, 94, 1628; 1996, 49, 953; 88, 1560; 1997, 29, 447; 40, 622; 52, 833; 73, 1200; 81, 1361 ja 1362; 87, 1468; 1998, 28, 356; 36/37, 552; 40, 614; 107, 1762; 111, 1833; 1999, 10, 155; 16, 271 ja 274; 27, 391; 29, 398 ja 401; 58, 608; 95, 843 ja 845; 2000, 49, 302; 51, 319 ja 320; 54, 352; 58, 378; 95, 613; 102, 677; 2001, 7, 16; 53, 305; 59, 358; 94, 578) ettenähtud korras.
Rahvusarhiivi üleriigiliselt kogumisega tegelev struktuuriüksus korraldab Riigikogu Kantselei, Presidendi Kantselei, Riigikohtu, Õiguskantsleri Kantselei, Riigikontrolli ja teiste üleriigiliselt tegutsevate ameti- ja valitsusasutuste ning avalik-õiguslike juriidiliste isikute ja valitsusasutuste hallatavate üleriigiliselt tegutsevate riigiasutuste tegevuse tulemusena loodud või saadud arhiiviväärtusega arhivaalide kogumist ja säilitamist.
Maa-arhiiv on Rahvusarhiivi regionaalne struktuuriüksus.
Maa-arhiivi asutab ja tema tegevuse lõpetab Vabariigi Valitsus, määrates pärast arhiivinõukogu arvamuse ärakuulamist Rahvusarhiivi põhimääruses kindlaks maa-arhiivide arvu ja tegevuspiirkonna.
Maa-arhiiv kogub ja säilitab § 18 lõikes 4 sätestatud Rahvusarhiivi struktuuriüksuse pädevusse mittekuuluvate, maa-arhiivi tegevuspiirkonnas tegutsevate ameti- ja valitsusasutuste ning valitsusasutuste hallatavate riigiasutuste, seaduse ja selle alusel avalikke ülesandeid teostavate eraõiguslike juriidiliste ja füüsiliste isikute, samuti kohaliku omavalitsuse organite ja asutuste, juhul kui kohalik omavalitsus ei ole moodustanud avalikku arhiivi, tegevuse tulemusena loodud või saadud arhiiviväärtusega arhivaale.
Maa-arhiivi juhib maa-arhivaar, kelle nimetab ametisse riigiarhivaar kooskõlas avaliku teenistuse seadusega, arvestades arhivaaridele esitatavaid kutsenõudeid ja kuulates ära maavanema arvamuse.
Eritüübilistele teabekandjatele jäädvustatud arhivaalide kogumiseks ja säilitamiseks võib moodustada eriarhiive.
Eriarhiiv on Rahvusarhiivi struktuuriüksus, mille asutab ja tegevuse lõpetab Vabariigi Valitsus, määrates pärast arhiivinõukogu arvamuse ärakuulamist Rahvusarhiivi põhimääruses kindlaks eriarhiivi kogutavate teabekandjate liigid ja tegevuspiirkonna.
Eriarhiivi juhib direktor, kelle nimetab ametisse riigiarhivaar kooskõlas avaliku teenistuse seadusega, arvestades arhivaaridele esitatavaid kutsenõudeid.
Linn või vald võib vastava kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse alusel, kuulanud ära riigiarhivaari arvamuse, moodustada kohaliku omavalitsuse ametiasutusena linna- või vallaarhiivi, mille ülalpidamiskulud kaetakse linna- või vallaeelarvest.
Linna- ja vallavolikogud võivad omavahelise halduslepingu alusel, kuulanud ära riigiarhivaari arvamuse, moodustada ühiseid linna- või vallaarhiive, mille ülalpidamiskulud kaetakse vastavalt sõlmitud halduslepingule kohalike omavalitsuste eelarvest.
Tegutseva linna- või vallaarhiivi pädevus võib laieneda teise kohaliku omavalitsuse territooriumile vastavalt sõlmitud halduslepingule.
Kohaliku omavalitsuse arhiivi asutamisest ja käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud halduslepingu sõlmimisest teatab asutaja kirjalikult Rahvusarhiivile.
Kohaliku omavalitsuse arhiiv kogub ja säilitab kohaliku omavalitsuse organite ja asutuste tegevuse tulemusena loodud või saadud arhiiviväärtusega arhivaale.
Linna- või vallaarhiivi juhib linna- või vallaarhivaar, kelle nimetab ametisse valla- või linnavalitsus avaliku teenistuse seadusega ettenähtud korras, arvestades arhivaaridele esitatavaid kutsenõudeid.
Ühise linna- või vallaarhiivi direktori nimetab ametisse valla- või linnavalitsus, kelle territooriumil arhiiv asub, kooskõlastatult ühisasutuse asutanud valdade või linnade valitsustega.
Kui linnas või vallas ei ole asutatud kohaliku omavalitsuse arhiivi ning linn või vald ei osale halduslepinguga kohaliku omavalitsuse arhiivi moodustamises ühisasutusena, siis kuuluvad arhiiviväärtusega arhivaalid vastavalt kohaliku omavalitsuse ja maa-arhiivi vahel sõlmitud lepingule üleandmisele piirkonnas tegutsevale maa-arhiivile koos omandiõiguse üleminekuga riigile või ilma selleta.
Arhivaalide säilitamisteenus.
Arhiiviteenuse osutamiseks on vajalik tegevusluba.
Arhiiviteenuse tegevusluba on dokument, mis annab isikule õiguse selles märgitud arhiiviteenuse osutamiseks.
Tegevusloa vorm kehtestatakse arhiivieeskirjaga.
Tegevusloa taotlemise õigus on äriühingul ja äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtjal.
Avalduse täitnud isiku nimi, ametikoht, esindaja korral volitus ja allkiri.
Kinnitus arhivaari kutsenõuetele vastava töötajaga lepingu sõlmimise kohta tegevusloa saamisel.
Riigiarhivaaril või tema poolt volitatud Rahvusarhiivi töötajal on õigus saada tegevusloa taotlejalt täiendavat teavet kavandatava arhiiviteenuse osutamise kohta ning kontrollida esitatud andmete õigsust.
Tegevusloa väljaandmise või väljaandmisest keeldumise otsustab riigiarhivaar ühe kuu jooksul, arvates avalduse saamisest, ja teatab sellest kirjalikult taotlejale kümne päeva jooksul otsuse tegemisest arvates.
Taotlejalt on ära võetud arhiiviteenuse osutamise õigus.
Kui avaldus ja sellele lisatud dokumendid ei vasta § 24 lõigetes 2 ja 3 kehtestatud nõuetele, teatatakse sellest taotlejale ja taotlejal on puuduste kõrvaldamiseks aega üks kuu.
Tegevusluba antakse kolmeks aastaks, arhivaalide säilitamisteenuse osutamisel kümneks aastaks.
Riigiarhivaari otsusel, kui taotleja suhtes on korduvalt kohaldatud halduskaristust käesoleva seaduse või arhiivieeskirja rikkumise eest.
Eraarhiiv käesoleva seaduse mõistes on arhiiviteenuse osutaja poolt asutatav arhivaalide säilitamisteenust pakkuv arhiiviasutus.
Eraarhiiv lähtub oma tegevuses seadusest ja arhiivieeskirjast.
Arhiivi tegevuse lõpetamise korral arhivaalide edasise säilitamise, korraldades arhivaalide tagastamise omanikule või, kooskõlastatult arhivaalide omanikuga, arhivaalide üleandmise teise arhiivi.
Arhivaali hävitamiseks või arhiivi üleandmiseks eraldamise otsustamiseks ning arhivaali arhiiviväärtuse määramiseks viib avalik arhiiv läbi hindamise.
Riigiarhivaari otsusel.
Dokumendi säilitustähtajast.
Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning juriidilised isikud peavad tagama oma tegevuse käigus loodud või saadud dokumentide säilimise seadustega või nende alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud tähtaja jooksul või käesolevas seaduses ettenähtud korras arhiivi üleandmiseni.
Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud kehtestavad dokumentide loetelus säilitustähtaja oma tegevuse käigus loodud või saadud dokumentidele.
Eraõiguslikud juriidilised isikud kehtestavad avalike ülesannete täitmise käigus loodud või saadud dokumentidele säilitustähtaja kooskõlas seadustes või nende alusel sätestatud tähtaegadega.
Avalik arhiiv võib hindamise tulemusena anda avalikule arhivaalile arhiiviväärtuse.
Arhiiviväärtusega arhivaale säilitatakse alaliselt.
Arhiiviväärtuse võib arhivaalilt ära võtta ainult hindamise tulemusel.
Sellise hindamise tulemuse kinnitab riigiarhivaar.
Teabekandja kõlbmatuks muutumisel.
Arhivaali, millele on kehtestatud säilitustähtaeg, võib hävitada teabekandja kõlbmatuks muutumisel pärast teabe ülekandmist teisele teabekandjale arhivaali omaniku või valdaja poolt.
Avalikku arhivaali võib eraldada hävitamiseks ainult avaliku arhiivi poolt läbiviidud hindamise tulemusel.
Eraarhivaale võib hävitada ainult omaniku loal.
Arhivaali hävitamise korraldamise õiguspärasuse eest vastutab arhivaali omanik või valdaja.
Avalikke arhivaale võib üle anda ainult avalikku arhiivi.
Asutused ning isikud annavad nende tegevuse käigus loodud või saadud arhiiviväärtusega avalikud arhivaalid üle arhiivi, kelle pädevusse kuulub käesoleva seaduse 4. peatüki kohaselt nende kogumine ja säilitamine, või riigiarhivaari poolt määratud arhiivi.
Arhiiviväärtusega avalikud arhivaalid antakse üle avalikku arhiivi 20 aastat pärast nende tekkimist, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti.
Avalikud arhivaalid tuleb üleandja taotluse alusel ja kokkuleppel avaliku arhiiviga üle anda viie aasta jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tähtaja möödumist.
Riigiarhivaar võib asutuse põhjendatud taotluse alusel, kuulanud ära arhiivinõukogu arvamuse, pikendada asutuse ülesannete täitmiseks vajalike arhivaalide üleandmise tähtaega kuni 20 aastat.
Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud on kohustatud andma arhivaalid enne käesoleva paragrahvi lõikes 3 ettenähtud tähtaega üle arhiivi juhul, kui asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku tegevus lõpetatakse või kui arhivaalid on hävimisohus.
Arhiiviväärtusega avalikud arhivaalid võib kokkuleppel arhiiviga üle anda enne käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaega.
Kui arhivaalid on hävimisohus või eraõiguslik juriidiline isik on likvideerimisel, annavad eraõiguslikud juriidilised isikud nendele kuuluvad avalikud arhivaalid, mille säilitamistähtaeg ei ole möödunud, üle avalikku arhiivi.
Korrastab arhivaalid arhiivieeskirja kohaselt.
Eraarhivaalide ettevalmistamisel arhiivi üleandmiseks süstematiseerib arhivaalide üleandja arhivaalid.
Arhivaalide ettevalmistamine arhiivi üleandmiseks kooskõlastatakse arhiiviga, kuhu arhivaalid üleandmisele kuuluvad.
Avalikud arhivaalid antakse arhiivi üleandmis-vastuvõtmisakti alusel.
Akti märgitakse vähemalt üleandja nimetus, vastuvõtva arhiivi nimetus, arhivaalide päritolu ja kogus.
Eraarhivaalid antakse arhiivi säilitamiseks lepingu alusel üleandmis-vastuvõtmisaktiga.
Avalike arhivaalide ettevalmistamine üleandmiseks ja üleandmine toimub üleandja kulul.
Peremehetud arhiiviväärtusega arhivaalid võetakse riigi arhiivi ühepoolse vastuvõtmisakti alusel.
Akti märgitakse vähemalt vastuvõtva arhiivi nimetus, arhivaalide päritolu, pealkiri või nimetus ja kogus.
Arhivaalid kuuluvad üleandmisele teise arhiivi.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud juhul teeb arhiiv arhivaali üleandjale ettekirjutuse ja määrab tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.
Arhivaalide vastuvõtmisest keeldumise otsus koos põhjendusega esitatakse kirjalikult ühe kuu jooksul üleandmistaotluse esitamisest arvates.
Arhivaalide loomisel peab kasutama säilimist tagavaid materjale ja meetodeid.
Arhivaale tuleb hoida säilimist soodustavas, kahjustumise ja hävimise vastu kindlustatud ruumis.
Täpsemad nõuded arhivaalide säilitustingimustele ja arhiivihoidlatele sätestatakse arhiivieeskirjas.
Kui arhiiviregistrisse kantud arhivaali ähvardab kahjustamine või hävimine, võib riigiarhivaar teha ettekirjutuse arhivaali avalikku arhiivi säilitamiseks üleandmiseks.
Arhivaali omanik või valdaja vastutab arhivaalide säilimise eest seadusega ettenähtud ulatuses ja korras.
Avaliku arhivaali jäädavalt riigist väljaviimine on keelatud.
Arhiiviväärtusega avaliku arhivaali võib tähtajaliselt riigist välja viia ainult riigiarhivaari kirjalikul loal.
Enne avaliku arhivaali riigist väljaviimist tuleb arhivaal kopeerida.
Kopeerimise korraldab arhivaali valdaja või arhiiv, kus arhivaali säilitatakse.
Koopia asendab originaali kuni originaali tagastamiseni.
Arhiiviregistrisse kantud eraarhivaali võib riigist välja viia ainult riigiarhivaari kirjalikul loal.
Eesti riigi, ajaloo ja kultuuri seisukohalt väärtuslikke eraarhivaale võib riigist välja viia ainult riigiarhivaari kirjalikul loal, kes vajadusel korraldab selliste arhivaalide väärtuse kindlakstegemise ja nende kopeerimise.
Juurdepääs arhivaalile on õigus tutvuda arhivaali või selles sisalduva teabega.
Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ja organid, avalik-õiguslikud asutused ning arhiivid on kohustatud tagama nende valduses olevatele arhivaalidele juurdepääsu kooskõlas käesoleva seaduse, avaliku teabe seaduse ja arhiivieeskirjaga.
Juurdepääs avalikule arhivaalile on vaba alates arhivaali tekkimisest, kui sellele ei laiene käesoleva seaduse §-s 42 kehtestatud piirangud.
Igal isikul on õigus nõuda arhivaali valdajalt andmeid teda puudutava teabe olemasolu kohta ning sellega tutvuda.
Kui juurdepääs arhivaalile on piiratud, võib isik tutvuda ainult tema kohta käivate andmetega, välja arvatud käesoleva seaduse § 42 lõigetes 1 ja 6 ettenähtud juhtudel.
Väljastama arhiiviteatisi.
Avalikus arhiivis säilitatavaid arhivaale ei anta kasutamiseks väljaspool arhiivi.
Arhiivi juht võib üleandmis-vastuvõtmisakti alusel seaduses või selle alusel sätestatud avaliku ülesande täitmiseks või õigustatud erahuvi silmas pidades anda arhivaale tähtajaliseks kasutamiseks, tagades nende eelneva kopeerimise.
Koopiat säilitatakse kuni originaali tagastamiseni.
Arhivaali valdaja võib piirata juurdepääsu arhivaali teabekandja halva füüsilise seisundi tõttu või kui kasutamine võib arhivaali kahjustada, tagades isikule juurdepääsu arhivaalis sisalduvale teabele.
Riigisaladust sisaldavale arhivaalile juurdepääsu korra sätestab riigisaladuse seadus ja selle alusel antud õigusaktid.
Delikaatseid isikuandmeid sisaldavale arhivaalile on juurdepääs võimalik kohtu nõudmisel või juurdlus- või eeluurimisorgani või asjaomase isiku kirjalikul loal või pärast tema surma tema abikaasal, vanematel, lastel, lastelastel, vendadel ja õdedel ning teistel isikutel ja asutustel isikuandmete kaitse seaduse (RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941; 111, 1833; 2000, 50, 317; 92, 597; 104, 685; 2001, 50, 283) ja avaliku teabe seadusega ettenähtud alustel ja korras ning kooskõlas vastavat valdkonda reguleerivate seadustega.
Delikaatseid isikuandmeid, mis käsitlevad isiku tervislikku seisundit ja seksuaalelu, ja lapse põlvnemise saladust sisaldavale arhivaalile kehtib juurdepääsupiirang 30 aastat, alates isiku surmast, või 110 aastat, alates isiku sünnist, kui isiku surma pole võimalik tuvastada, või 75 aastat, alates dokumendi tekkimisest, kui isiku surma ega sündi pole võimalik tuvastada.
Kuriteo tõkestamise, kurjategija tabamise või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvides võib juurdlus- või eeluurimisorgan kehtestada asjassepuutuvate isikute isikuandmeid sisaldavale arhivaalile juurdepääsupiirangu, teatades sellest arhivaali valdajale.
Ärisaladuseks tunnistatud teavet sisaldavale arhivaalile kehtib juurdepääsupiirang 20 aastat, alates teabe tunnistamisest ärisaladuseks.
Ärisaladust sisaldava arhivaali kasutamine enne juurdepääsupiirangu lõppemist on võimalik omaniku loal või kohtu-, juurdlus- või eeluurimisorgani nõudel.
Omanik võib eraarhivaali üleandmisel arhiivi kehtestada arhivaalile juurdepääsupiirangud.
Arhivaalile juurdepääsu tingimused sätestatakse lepingus.
Asutusesiseseks kasutamiseks ettenähtud arhivaalide kohta kehtestab juurdepääsupiirangud asutuse juht avaliku teabe seaduses sätestatud korras.
Juurdepääs sellisele teabele võimaldatakse avaliku teabe seadusega ettenähtud korras.
Juurdepääsupiiranguga arhivaalide loetelud ja nimistud ning arhivaalidele juurdepääsu tingimused on avalikud.
Isiku õiguste või tehingute tuvastamiseks vajalike arhivaalide olemasolu ja nendes sisalduva teabe vahendamiseks väljastab avalik arhiiv arhiiviteatisi ning ärakirju ja väljavõtteid.
Arhiiviteatis, ärakiri ja väljavõte vormistatakse vastavalt arhiivieeskirjale.
Arhiiv kinnitab isikute õiguste ja tehingute tuvastamiseks väljastatava ärakirja, väljavõtte ja arhiiviteatise õigsust vastavalt tõestamisseadusele ning registreerib sellised väljastamised.
Taotleja kannab arhiivi poolt väljastatavate ärakirjade ja väljavõtete valmistamise ning arhivaalide kopeerimise kulud riigiarhivaari kehtestatud üldiste kulunormide alusel.
Arhiivijärelevalve on meetmete süsteem, mis tagab kontrolli avalike arhivaalide kogumise, arhiveerimise, säilitamise, kaitse, juurdepääsu korraldamise, arhivaalide kohta andmete arhiiviregistrisse kandmise ning hävitamise üle ja asutuste asjaajamise vastavuse seadusele, arhiivieeskirjale ja asjaajamist reguleerivatele õigusaktidele.
Käesoleva lõike punktides 3, 4 ja 5 nimetatud ametnike poolt volitatud isikud.
Arhiivijärelevalve teostajatel on õigus vahetult kontrollida ja saada oma pädevuse ulatuses asutuselt ja isikutelt dokumente ja teavet arhiveerimise, arhivaalide säilitamise, kasutamise ja kaitse küsimustes.
Koostab protokolle, kui avastatud rikkumiste kohta tehtud ettekirjutusi ei täideta, ja esitab need riigiarhivaarile.
Teeb juurdlus- või eeluurimisorganile ettekandeid käesoleva seaduse ning selle alusel kehtestatud õigusaktide sätete, samuti teiste arhiivindust ja asjaajamist reguleerivate õigusaktide sätete rikkumise kohta.
Kui juriidilised või füüsilised isikud ei ole täitnud arhiivijärelevalve korras tehtud ettekirjutusi, teeb riigiarhivaar arhiiviinspektori või maa-arhivaari koostatud protokolli alusel otsuse haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453; 87, 524 ja 526) ettenähtud sanktsioonide kohaldamiseks.
Kui riigi- või kohaliku omavalitsuse asutused või nende ametnikud ei ole täitnud arhiivijärelevalve korras tehtud ettekirjutusi, teeb riigiarhivaar arhiiviinspektori või maa-arhivaari koostatud protokolli alusel ettekande asutuse või ametniku kõrgemalseisvale asutusele või ametnikule teenistusliku järelevalve läbiviimiseks.
Rahvusarhiivi üleriikliku arhiivijärelevalvega tegeleva struktuuriüksuse järelevalve alla kuuluvad Riigikogu Kantselei, Riigikohus, Presidendi Kantselei, Õiguskantsleri Kantselei, Riigikontroll ja teised üleriigiliselt tegutsevad ameti- ja valitsusasutused ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud ja üleriigiliselt tegutsevad valitsusasutuste hallatavad riigiasutused.
Rahvusarhiivi poolt teostavad arhiivijärelevalvet Rahvusarhiivi koosseisus olevad arhiiviinspektorid.
Maa-arhiivi arhiivijärelevalve alla kuuluvad Rahvusarhiivi üleriikliku arhiivijärelevalvega tegeleva struktuuriüksuse järelevalve alla mittekuuluvad, maa-arhiivi tegevuspiirkonnas tegutsevad ametiasutused, valitsusasutused ja valitsusasutuste hallatavad riigiasutused, seaduse ja selle alusel avalikke ülesandeid teostavad eraõiguslikud juriidilised ja füüsilised isikud ning kohaliku omavalitsuse asutused juhul, kui kohalik omavalitsus ei ole moodustanud avalikku arhiivi.
Maa-arhiivi poolt teostab arhiivijärelevalvet maa-arhivaar.
Maa-arhivaaril on õigus volitada maa-arhiivi koosseisus olevat arhivaari tegema käesoleva seaduse § 44 lõike 4 punktides 1-5 ettenähtud toiminguid.
Eriarhiivi arhiivijärelevalve alla kuuluvad asutused, kelle eritüübilistele teabekandjatele jäädvustatud arhivaale on eriarhiiv määratud koguma.
Eriarhiivi poolt teostab arhiivijärelevalvet eriarhiivi direktor.
Eriarhiivi direktoril on õigus volitada eriarhiivi koosseisus olevat arhivaari tegema käesoleva seaduse § 44 lõike 4 punktides 1-5 ettenähtud toiminguid.
Kohaliku omavalitsuse arhiivi arhiivijärelevalve alla kuuluvad kohaliku omavalitsuse organid ja asutused.
Kohaliku omavalitsuse arhiivi poolt teostab arhiivijärelevalvet kohaliku omavalitsuse arhiivi direktor.
Kohaliku omavalitsuse arhiivi direktoril on õigus oma käskkirjaga volitada kohaliku omavalitsuse arhiivi koosseisus olevat arhivaari tegema käesoleva seaduse § 44 lõike 4 punktides 1-5 ettenähtud toiminguid.
Käesoleva seaduse ja arhiivieeskirja rikkumise eest vastutab nii juriidiline kui ka füüsiline isik.
Juriidilise või füüsilise isiku poolt käesoleva seaduse või selle alusel vastuvõetud õigusaktide rikkumise eest määratakse isikule rahatrahv kuni 2200 krooni.
Juriidilisele isikule pädeva arhiiviametniku poolt tehtud ettekirjutuste korduva mittetäitmise eest või, kui isikule on juba kohaldatud käesoleva seaduse või arhiivieeskirja rikkumise eest halduskaristust, määratakse rahatrahv kuni 4500 krooni või võetakse ära arhiiviteenuse osutamise õigus.
Arhivaarina ja arhiiviinspektorina võib avalikus arhiivis töötada arhivaari kutsenõuetele vastav isik.
Vastavust arhivaari kutsenõuetele tõendab kehtiv kutsetunnistus.
Arhivaari kutsenõuded ja kutseeksami sooritamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Vabariigi Valitsus korraldab riigi kesk- ja maakonnaarhiivid ning kohalike omavalitsuste volikogude nõusolekul kohalike omavalitsuste arhiivid ümber Rahvusarhiiviks 1999. aasta 1. jaanuarist.
Kuni riigi arhiivide ümberkorraldamiseni Rahvusarhiiviks täidavad riigi arhiivid oma seniseid ülesandeid, arvestades käesoleva seaduse §-s 17 sätestatut.
Käesoleva seaduse § 39 osas täidab kuni 1999. aasta 1. jaanuarini riigiarhivaari kohustusi Riigikantselei.
Käesoleva seaduse §-s 52 sätestatud Rahvusarhiiviks ümberkorraldatavate arhiivide töötajate töölepingud antakse kahe nädala jooksul Rahvusarhiivi moodustamisest arvates üle Rahvusarhiivile.
Tööandja kohustused lähevad üle Rahvusarhiivile.
Kahe kuu jooksul Rahvusarhiivi moodustamisest arvates vormistatakse Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (RT 1992, 15/16, 241; 1993, 10, 150; RT I 1993, 26, 441; 1995, 14, 170; 16, 228; 1996, 3, 57; 40, 773; 45, 850; 49, 953; 1997, 5/6, 32; 1998, 111, 1829; 1999, 16, 276; 60, 616; 2000, 25, 144; 51, 327; 57, 370; 102, 669; 2001, 17, 78; 42, 233; 53, 311) alusel riigi ja kohaliku omavalitsuse arhiivides töötavad arhiiviametnikud nimetamise alusel teenistusse võetuks tagasiulatuvalt 1999. aasta 1. jaanuarist alates, lähtudes riigisekretäri kinnitatud koosseisudest.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 rakendamisel avalike arhiivide teenistujatele kohaldatakse analoogia põhjal avaliku teenistuse seaduse §-e 161, 162, § 163 lõiget 3, §-e 164-168 ja 170-176, kusjuures neis paragrahvides ettenähtud toimingute sooritamise tähtaegu arvestatakse alates 1999. aasta 1. jaanuarist.
Avaliku teenistuse seaduse §-de 161 ja 164 rakendamisel lõpetatakse tööleping Eesti Vabariigi töölepingu seaduse alusel kahe kuu jooksul Rahvusarhiivi moodustamisest arvates nende töötajatega, kes enne Rahvusarhiivi moodustamist on teatanud töölepingu lõpetamisest ette Eesti Vabariigi töölepingu seaduses ettenähtud korras või kellele riigiarhivaar ühe kuu jooksul, alates Rahvusarhiivi moodustamisest, teatab ette töölepingu lõpetamisest.
Avaliku arhiivi teenistuja varasema teenistusstaaži hulka arvatakse enne käesoleva seaduse jõustumist riigi või kohaliku omavalitsuse arhiivis või arhiivinduse riiklikku juhtimist teostanud asutuses töötamise aeg.
Avaliku teenistuse seaduse § 57 lõikes 2 sätestatud vanaduspensioni suurendamine ei laiene isikutele, kelle töösuhe riigi arhiiviga on lõppenud enne 1999. aasta 1. jaanuari.
Käesoleva seaduse jõustumisel avalikes arhiivides säilitatavad arhivaalid kuuluvad riigile või kohalikule omavalitsusele ja kantakse arhiiviregistrisse kahe aasta jooksul, alates käesoleva seaduse jõustumisest.
Käesoleva seaduse §-s 15 nimetatud arhiivieeskirja kehtestab Vabariigi Valitsus 1999. aasta 1. jaanuariks.
Käesoleva seaduse §-s 51 nimetatud kutsenõuded ja kutseeksami sooritamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus 1999. aasta 1. jaanuariks.
Arhivaarid peavad vastama kehtestatud kutsenõuetele 2001. aasta 1. jaanuariks.
Käesolev seadus jõustub 1998. aasta 1. mail.
Seaduse 5. ja 10. peatükk jõustuvad 1999. aasta 1. juunil.
Väljajäetud paragrahvidega muudetakse varasemaid õigusakte.
Riigireservi seadus määrab kindlaks riigireservi liigid ja valitsemise korra ning reguleerib suhteid, mis tekivad riigireservi moodustamisel, hoidmisel, uuendamisel ja kasutamisel ning sätestab vastutuse käesoleva seaduse rikkumise eest.
Käesolev seadus on aluseks teistele riigireservi reguleerivatele õigusaktidele.
Hädaolukorra lahendamiseks võib olla vajalik eriolukorra või erakorralise seisukorra väljakuulutamine.
Eesti Vabariigi riigireserv koosneb julgeoleku-, ettevõtja tegevus-, munitsipaal- ja mobilisatsioonivarudest.
Ettevõtja tegevusvaru on ettevõtja käsutuses olev kindlaksmääratud ressursside kogum, mis tagab kehtestatud aja jooksul tootmistegevuse või teenuste osutamise jätkumise eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamisel.
Munitsipaalvaru on kohaliku omavalitsuse käsutuses olev ressursside kogum, mis võetakse kasutusele kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil asuvate elanike elutegevuse tagamiseks hädaolukorras.
Mobilisatsioonivaru on Eesti Vabariigi seaduste alusel kaitsevajadusteks loodud vajalike ressursside kogum, mis võetakse kasutusele kaitseväe vajadusteks sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni väljakuulutamisel.
Mobilisatsioonivaru mittemilitaarseid ressursse võib kasutada elanikkonna vajadusteks hädaolukorras.
Riigireservi moodustamine julgeoleku-, ettevõtja tegevus-, munitsipaal- ja mobilisatsioonivaruna toimub käesoleva seaduse ja teiste õigusaktide alusel.
Riigireservialast tegevust koordineerib ja kontrollib Vabariigi Valitsus.
Riigireservi moodustamine, hoidmine, uuendamine ja kasutamine toimub käesolevas seaduses ja sellele vastavates õigusaktides ettenähtud korras.
Riigireservi moodustamine, hoidmine ja vastavate lepingute sõlmimine on ettevõtjale kohustuslik.
Julgeolekuvaru omanik on riik.
Siseministeerium - tulekustutus- ja päästevahendite ning varustuse osas.
Julgeolekuvaru hoidjad, julgeolekuvaru moodustamise ajakava, koosseisu ja sortimendi kinnitab Vabariigi Valitsus.
Ettepanekud Vabariigi Valitsusele esitavad julgeolekuvaru korraldavad ministeeriumid kooskõlastatult Siseministeeriumiga.
Ressursside ostu julgeolekuvarusse teostab julgeolekuvaru korraldav ministeerium.
Julgeolekuvaru koosseisu kuuluvate ressursside vajadus määratakse miinimum- ja maksimumkogustes.
Julgeolekuvarude miinimumkogused peavad olema tagatud igal ajamomendil.
Maksimumkoguseid võib vähendada miinimumkogusteni varude uuendamise eesmärgil.
Julgeolekuvarusse kuuluvate ressursside miinimum- ja maksimumkogused kinnitab Vabariigi Valitsus julgeolekuvaru korraldavate ministeeriumide ettepanekul.
Julgeolekuvaru hoidja, kelle hoiul on julgeolekuvaru, kannab varalist vastutust vara riknemise või kaotsimineku eest.
Ta vabaneb vastutusest vara mittesäilimise eest, kui selle tingis vääramatu jõud.
Julgeolekuvaru omavolilise kasutamise, varude uuendamis- ja hoiueeskirjade mittetäitmise eest julgeolekuvaru hoidjale kui juriidilisele isikule - määratakse rahatrahv kuni 100 000 krooni.
Hädaolukorras julgeolekuvaru haldava ministri korraldusel.
Julgeolekuvaru uuendamist teostavad julgeolekuvaru korraldavad ministeeriumid.
Julgeolekuvaru kogused ja paigutus on salastatud.
Ametnike ja elanikkonna julgeolekuvarualast koolitust teostavad julgeolekuvaru korraldavad ministeeriumid.
Julgeolekuvaru moodustamist, hoidmist ja uuendamist finantseeritakse julgeolekuvaru korraldavate ministeeriumide eelarvete kaudu.
Sihtotstarbelised eraldised riigieelarvest, mis on laekunud aktsiisimaksust.
Ettevõtja tegevusvaru moodustavad Vabariigi Valitsuse kinnitatud valdkondades tootmistegevuse või teenuste osutamisega tegelevad ettevõtjad.
Ettevõtja tegevusvaru moodustavate ettevõtjate nimekirja kinnitab Vabariigi Valitsus julgeolekuvaru korraldavate ministeeriumide ettepanekul ja vastavate ettevõtjate nõusolekul.
Ettevõtja tegevusvaru arvel tootmistegevuse ja teenuste osutamise aja pikkuse kehtestab Vabariigi Valitsus.
Ettevõtja tegevusvaru koosseis, sortiment ja kogused tootmistegevuse või teenuste osutamise jätkamiseks määratakse igaks aastaks julgeolekuvaru korraldava ministeeriumi ja ettevõtja vahel sõlmitava lepinguga.
Ettevõtja tegevusvaru omanik on tegevusvaru moodustanud ettevõtja.
Ettevõtja hoiab tegevusvaru julgeolekuvaru korraldava ministeeriumiga või tema volitatud isikuga sõlmitud lepinguga kindlaksmääratud tingimustel.
Ettevõtja hoiab tegevusvaru tingimustel, mis tagavad nende koguse ja kvaliteedi säilimise.
Ressursse, mille hoidmiseks on kehtestatud eeskirjad, hoiab ettevõtja nende eeskirjade nõuetele vastavalt.
Ettevõtja tegevusvaru koguse vähendamine toimub julgeolekuvaru korraldava ministeeriumi nõusolekul lepingu muutmise või uue lepingu sõlmimise alusel.
Ettevõtjale tema tootmise või tegevuse muutumisel mittevajalikuks osutunud ressursside tegevusvarust väljaarvamine toimub julgeolekuvaru korraldava ministeeriumi nõusolekul lepingu muutmise alusel, milles määratakse vajadusel uue tegevusvaru kohene moodustamine vastavalt muutunud tootmise või tegevuse vajadustele.
Ettevõtja tegevusvaru võetakse kasutusele eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamisel.
Ettevõtja tegevusvarusse arvatud ressursse võib nende omanik kasutada tootmisvajaduseks julgeolekuvaru korraldava ministeeriumiga sõlmitud lepingu tingimustel, milles määratakse kindlaks ka tegevusvaru taastamise kord ja tähtajad.
Ettevõtja tegevusvaru moodustamise, hoidmise ja uuendamise kulud on ettevõtja kui tegevusvaru omaniku kanda.
Lepingu alusel teistest samaliigilistest ressurssidest eraldi hoitava ettevõtja tegevusvaru hoiukulud tasub julgeolekuvaru korraldav ministeerium vastavalt sõlmitud lepingu tingimustele.
Kohalik omavalitsus määrab oma piirkonnas munitsipaalvaru moodustamise korra, koosseisu, kogused ja finantseerimise.
Kohalik omavalitsus moodustab munitsipaalvaru ja sõlmib ettevõtjatega selle ostmiseks, hoidmiseks ja uuendamiseks vastavad lepingud.
Munitsipaalvaru on kohaliku omavalitsuse omand.
Kohalik omavalitsus korraldab aruandluse ja kontrollib munitsipaalvaru moodustamist ja hoidmist.
Kohalik omavalitsus hoiab munitsipaalvaru temale kuuluvates ladudes ja hoidlates või tema poolt sõlmitud lepingute alusel teistes ladudes ja hoidlates.
Ettevõtja kannab varalist vastutust munitsipaalvaru riknemise või kaotsimineku eest.
Ta vabaneb vastutusest varu mittesäilimise eest, kui selle tingis vääramatu jõud.
Munitsipaalvaru omavolilise kasutamise, varude uuendamise ja hoidmise eeskirjade mittetäitmise eest munitsipaalvaru hoidjale kui juriidilisele isikule - määratakse rahatrahv kuni 75 000 krooni.
Munitsipaalvaru kasutuselevõtu otsustab ning ressursside väljaandmise ulatuse ja korra määrab kohalik omavalitsus.
Munitsipaalvarus olevad ressursid kuuluvad nende hoidmise eeskirjades ettenähtud aja möödudes neid hoidvate ettevõtjate poolt uuendamisele väljavahetamise teel uute samaväärsete ressursside vastu.
Mobilisatsioonivaru moodustamise korra, koosseisu ja kogused kehtestab Vabariigi Valitsus Kaitseministeeriumi ettepanekul.
Mobilisatsioonivaru on riigi omand.
Mobilisatsioonivaru koosseis, kogused ja muud andmed on salastatud.
Mobilisatsioonivaru hoidmise korraldab Kaitseministeerium.
Kaitseministeerium koostab juhendid ja eeskirjad oma ladudes ja hoidlates hoiul asuva mobilisatsioonivaru säilitamiseks, uuendamiseks ja kvaliteedi tagamise kontrolliks.
Mobilisatsioonivaru kasutuselevõtu otsustab Vabariigi Valitsus, ressursside väljaandmise ulatuse ja korra määrab Kaitseministeerium.
Mobilisatsioonivarus olevad ressursid kuuluvad nende hoidmise eeskirjades ettenähtud aja möödudes Kaitseministeeriumi poolt uuendamisele väljavahetamise teel uute samaväärsete ressursside vastu.
Mobilisatsioonivarust väljavahetatud varade kasutamise korra ja viisi määrab kindlaks Kaitseministeerium.
Mobilisatsioonivaru moodustamise, hoidmise ja uuendamisega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.
Uuendamise või vähendamise eesmärgil läbiviidavast mobilisatsioonivaru realiseerimisest saadavad rahalised vahendid suunatakse riigieelarvesse.
Paragrahv 5 tunnistatakse kehtetuks.
Riigireservis olevate riigivarade, julgeoleku-, munitsipaal- ja mobilisatsioonivarude ebaseadusliku kasutamise eest riigi-, era- ja munitsipaalettevõtete juhtide poolt - määratakse rahatrahv kuni kahesaja päevapalga ulatuses.
Riigireservi omavolilise kasutamise eest, kui sellega põhjustati oluline kahju või kui süüdlase suhtes oli samasuguse rikkumise eest kohaldatud distsiplinaar- või halduskaristust, - karistatakse rahatrahviga või arestiga.
Sama teo eest, kui sellega põhjustati suur kahju või muu raske tagajärg - karistatakse rahatrahviga või arestiga või vabadusekaotusega kuni viie aastani.
Käesolev seadus kehtib Eesti kohtu juures asuvasse laevakinnistusraamatusse kantud laevade ja ehitatavate laevade (kinnistatud laev) kohta, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Asjaõiguste tekkimine, muutmine ja lõppemine kinnistatud laevale toimub vastavalt käesolevale seadusele.
Merivõlgade tekkimine ja lõppemine toimub vastavalt käesolevale seadusele ja rahvusvahelisele konventsioonile, millega Eesti on ühinenud, sõltumata sellest, kas merivõlaga tagatud nõue on suunatud kinnistatud või kinnistamata laeva vastu.
Nii kinnistatud kui ka kinnistamata laeva arestimine merinõude ja hagi tagamiseks toimub vastavalt käesolevale seadusele ja rahvusvahelisele konventsioonile, millega Eesti on ühinenud.
Laev on sihtotstarbeliselt kasutatav piisava suurusega ujuvvahend, mis on mõeldud vees või vee peal liikumiseks ja seejuures inimeste või asjade kandmiseks või muuks otstarbeks ning on selleks võimeline.
Laeva päraldis määratakse asjaõigusseaduse (RT I 1993, 39, 590; 1995, 26-28, 355; 57, 976; 1996, 45, 848; 51, 967; 1997, 52, 833; 1998, 12, 152; 30, 409; 59, 941) päraldise sätetest lähtudes.
Kahtluse korral loetakse asi päraldiseks, kui see on kantud laevainventari nimekirja.
Laeva päraldiste hulka kuuluvad laeva tehniline dokumentatsioon ja muud laeva kasutamiseks vajalikud dokumendid.
Laeva võib koormata kasutusvaldusega ja laevahüpoteegiga.
Laevakinnistusraamat koosneb laevade ja ehitatavate laevade registrist ning seda peetakse kinnistatud laevade ja nendega seotud asjaõiguste kohta.
Laevakinnistusraamatut peetakse vastavalt käesolevale seadusele ning laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seadusele (RT I 1998, 23, 321; 59, 941).
Laevakinnistusraamat on avalik.
Keegi ei või end vabandada laevakinnistusraamatu kannete mitteteadmisega.
Eeldatakse, et isikul, kelle kasuks on laevakinnistusraamatusse kantud asjaõigus või õigus asjaõigusele, on sellele õigus.
Kui kinnistatud asjaõigus on kustutatud, siis eeldatakse, et seda ei ole enam olemas.
Võlausaldaja ei saa nõuet tõendades tugineda sellele, et tema nimele on laevakinnistusraamatusse kantud laevahüpoteek.
Isiku suhtes, kes on õigustoimingu kaudu heauskselt omandanud laeva, laevahüpoteegi, õiguse laevahüpoteegile või kasutusvalduse laevale, loetakse laevakinnistusraamatu sisu, niivõrd kui viimane puudutab neid õigusi, õigeks.
Kui õigustatud isikule on laevakinnistusraamatusse kantud õiguse käsutamise piirang, on see piirang õiguse saaja suhtes siduv, kui ta tuleneb laevakinnistusraamatust või on saajale teada.
Käesoleva paragrahvi lõige 1 kehtib vastavalt sellele, kas isiku kasuks, kelle suhtes on laevakinnistusraamatusse tehtud kanne, tehakse sooritus või sõlmitakse tema ja kolmanda isiku vahel tehing, mis sisaldab käsutuse kinnistatud õiguse üle ja ei lange käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu alla.
Kui asjaõiguse tekkimiseks on vaja kannet laevakinnistusraamatus, kehtib õigus asjaõigusena tingimusel, et see on laevakinnistusraamatusse kantud.
Kande piirides võib asjaõiguse sisu täpsemaks piiritlemiseks viidata kinnistamise aluseks olnud dokumentidele.
Omandi tekkimiseks laevale on vaja notariaalselt tõestatud kokkulepet omandi ülemineku kohta ja kannet laevakinnistusraamatus.
Kui omand laevale või laevaosale läheb üle reisi ajal, kannab kestva reisi kahju või saab kasu omandaja, kui pooled pole kokku leppinud teisiti.
Laeva omandamisel muutub omandaja ka päraldise omanikuks, kui see kuulus võõrandajale.
Võõrandamine ei laiene sellele laeva päraldisele, mille osas pooled on kokku leppinud teisiti.
Heausksuse kindlakstegemisel on määrav aeg, millal omandaja sai valduse laevale.
Kui isik on kantud laevakinnistusraamatusse laeva omanikuna seadusliku aluseta, muutub ta omanikuks, kui ta on laeva endale kuuluva asjana katkematult ja heauskselt vallanud kümme aastat.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja arvutamisel kohaldatakse vallasasja igamise sätteid.
Kui isik on laeva katkematult ja heauskselt vallanud kümme aastat, võib ta kohtu kaudu nõuda enda kandmist laeva omanikuna laevakinnistusraamatusse.
Kui laevakinnistusraamatusse on kantud omanik, siis on kande tegemine võimalik juhul, kui omanik on surnud või teadmata kadunud ning laevakinnistusraamatusse ei ole kümne aasta jooksul tehtud kandeid, milleks on vaja omaniku nõusolekut.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja arvutamisel kohaldatakse vallasasja igamise sätteid.
Pärast kande tegemise nõude esitamist määrab kohus tähtaja vastuväidete esitamiseks ning avaldab asjakohase kuulutuse ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Kui ettenähtud tähtajal vastuväiteid ei esitata või kui need lükatakse tagasi, teeb kohus otsuse, mille alusel kantakse nõude esitaja omanikuna laevakinnistusraamatusse.
Isik võib loobuda omandist laevale.
Loobumiseks esitab omanik kohtule notariaalselt tõestatud allkirjaga avalduse, mille alusel kantakse loobumine laevakinnistusraamatusse.
Laev, mille omandist on loobutud, läheb riigi omandisse.
Riik muutub omanikuks seeläbi, et ta kantakse omanikuna laevakinnistusraamatusse.
Riik võib käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kande tegemise eeltingimuseks seada nõude, et laevaomandist loobuja peab enda kanda võtma loobutud laeva omandist tulenenud kohustused.
Laeva võib laevahüpoteegiga koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks laevahüpoteek on seatud (hüpoteegipidaja), on õigus laevahüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud laeva arvel.
Osa laevast (laevaosa) võib koormata eraldi laevahüpoteegiga, kui see on kaasomaniku osa.
Osa kaasomaniku osast ei või laevahüpoteegiga koormata.
Laevahüpoteek ei eelda tagatavat nõuet.
Kui nõue on tagatud laevahüpoteegiga mitmel laeval või mitmel laevaosal, siis võib nõude rahuldada iga laeva või laeva iga osa arvel (ühishüpoteek).
Hüpoteegipidaja võib jagada nõude summa üksikute laevade või laeva üksikute osade vahel nii, et iga laev või iga laevaosa vastutab ainult talle ettenähtud osas.
Jagamiseks on vaja hüpoteegipidaja notariaalselt tõestatud avaldust ja kannet laevakinnistusraamatus.
Kui ühishüpoteek on koormatud kolmanda isiku õigusega, siis on jagamiseks vaja tema notariaalselt tõestatud allkirjaga nõusolekut.
Laevahüpoteegi võib jagada osadeks.
Laevahüpoteegi jagamisel osadeks on vaja teha kanne laevakinnistusraamatusse.
Kanne tehakse hüpoteegipidaja notariaalselt tõestatud avalduse alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Kui laevahüpoteek on koormatud kolmanda isiku õigusega, on laevahüpoteegi jagamiseks vaja tema notariaalselt tõestatud allkirjaga nõusolekut.
Osahüpoteegid asuvad jagatud laevahüpoteegi järjekohal.
Osahüpoteegid on omavahel võrdsed ja asuvad samal järjekohal, kui seadusest või kandest ei tulene teisiti.
Laeva omanik võib laevahüpoteegi seada enda kasuks.
Laevahüpoteek tekib kande tegemisega laevakinnistusraamatusse.
Hüpoteegi kandmiseks laevakinnistusraamatusse on vaja omaniku ja hüpoteegipidaja notariaalselt tõestatud kokkulepet hüpoteegi seadmise kohta.
Laevahüpoteegi liik, kui on tegemist ühishüpoteegiga.
Kui laev on koormatud mitme laevahüpoteegiga, määrab nende järjekoha kannete tegemise ajaline järgnevus põhimõttel, et varem sissekantud laevahüpoteek asub eespool.
Järjekohta võib muuta tagasiastuva ja etteastuva laevahüpoteegi pidaja notariaalselt tõestatud kokkuleppel.
Järjekoha muutmiseks tehakse sellekohane kanne laevakinnistusraamatusse.
Kui tagasiastuv laevahüpoteek on koormatud kolmanda isiku õigusega, siis on järjekoha muutmiseks vaja ka tema notariaalselt tõestatud allkirjaga nõusolekut.
Järjekoha muutmine ei või kahjustada omaniku õigusi ega õigust, mille järjekoht on tagasiastuva ja etteastuva õiguse vahel.
Laevahüpoteegiga koormatud laeva omanikul on õigus koormatud laeva vabalt vallata, kasutada ja käsutada, kui ta sellega ei vähenda koormatud laeva väärtust ega kahjusta hüpoteegipidaja õigusi muul viisil, välja arvatud juhul, kui see toimub korrapärase majandamise tulemusena.
Kui koormatud laeva väärtus väheneb omaniku tegevuse tagajärjel, on hüpoteegipidajal õigus nõuda, et laeva omanik edasise kahjuliku tegevuse lõpetaks.
Hüpoteegipidaja võib koormatud laeva väärtuse vähenemise ärahoidmiseks võtta kohtuotsuse alusel vajalikke meetmeid.
Hüpoteegipidaja võib meetmeid võtta ka kohtuotsuseta, kui viivitamisega oluliselt väheneks koormatud laeva väärtus.
Hüpoteegipidajal on õigus nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud meetmetega seotud kulutuste hüvitamist.
Kui eeldatakse koormatud laeva väärtuse vähenemist või kui see on juba toimunud, võib hüpoteegipidaja laeva omanikult nõuda endise olukorra taastamist või täiendavat tagatist.
Kui laeva omanik hüpoteegipidaja nõudel endist olukorda ei taasta ega anna täiendavat tagatist, võib hüpoteegipidaja nõuda laevahüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist ulatuses, mille võrra koormatud laeva väärtus on vähenenud.
Hüpoteegipidaja peab nõude täitmiseks andma vähemalt ühekuulise tähtaja.
Kui omanik ei ole süüdi koormatud laeva väärtuse vähenemises, võib hüpoteegipidaja nõuda täiendavat tagatist või võla osalist tasumist ulatuses, milles laeva omanikule on väärtuse vähenemine hüvitatud.
Koormatud laeva päraldiste väärtuse vähendamine või korrapärase majandamise nõuete vastane eemaldamine laevast annab hüpoteegipidajale samad õigused nagu laeva väärtuse vähenemise korral.
Kui kolmanda isiku laeva halvendava tegevuse tagajärjel tekib oht laevahüpoteegiga koormatud laevale, siis on hüpoteegipidajal õigus nõuda kolmandalt isikult sellise tegevuse lõpetamist.
Laeva omaniku loobumine õigusest laevahüpoteegiga koormatud laeva võõrandada või täiendavalt koormata on kehtetu.
Kui pärast laevahüpoteegi seadmist on samale laevale seatud kasutusvaldus õigustatud hüpoteegipidaja nõusolekuta, eelistatakse laevahüpoteeki hiljem seatud kasutusvaldusele.
Kasutusvaldus kustutatakse ulatuses, milles see kahjustab laevahüpoteegi teostamist.
Laevahüpoteek laieneb laeva päraldisele, välja arvatud juhul, kui päraldis ei ole laeva omaniku omandis.
Laevahüpoteegi alt vabaneb päraldis, mis on päraldisele iseloomulikud omadused kaotanud korrapärase majandustegevuse käigus enne selle arestimist sundtäitmiseks.
Asi ei lakka olemast laeva päraldis selle ajutisel lahutamisel peaasjaks olevast laevast.
Kui laeva omanik või keegi teine kindlustusvõtja on laeva kindlustanud omaniku arvel, siis laieneb laevahüpoteek ka kindlustushüvitise nõudele.
Kindlustusandja võib kindlustushüvitise kindlustusvõtjale välja maksta hüpoteegipidajate kirjalikul nõusolekul.
Kindlustusandja võib kindlustushüvitise kindlustusvõtjale välja maksta ka juhul, kui kindlustusvõtja või kindlustusandja on hüpoteegipidajale viivitamata teatanud kindlustusjuhtumist ja teatamisest on möödunud kaks nädalat ning hüpoteegipidaja ei ole avaldanud soovi kasutada oma laevahüpoteegist tulenevaid õigusi.
Kindlustusandja ei või tugineda asjaolule, et ta ei olnud teadlik laevakinnistusraamatusse kantud laevahüpoteegist.
Kindlustusandja vabaneb kohustustest hüpoteegipidaja ees, kui kindlustushüvitis on välja makstud käesolevas paragrahvis sätestatud nõudeid järgides.
Hüpoteegipidaja ei saa takistada kindlustushüvitise väljamaksmist, kui kindlustusvõtja kohustub seda kasutama laeva taastamiseks ning tõendab laeva taastamise võimalikkust ja otstarbekust.
Kindlustusandja kohustused loetakse täidetuks, kui laev on taastatud.
Käesolevas paragrahvis sätestatu kehtib kindlustusandja kohta vaid juhul, kui hüpoteegipidaja on kindlustusandjale laevahüpoteegist teatanud.
Kindlustusandja peab hüpoteegipidajale viivitamatult teatama kindlustusmakse tasumata jätmisest ja kindlustusvõtjale määratud täiendavast kindlustusmakse tasumise tähtajast.
Kindlustuslepingu ennetähtaegne lõpetamine või mis tahes alusel muutmine ei jõustu hüpoteegipidaja suhtes enne kahe nädala möödumist sellest hüpoteegipidajale teatamisest, arvestades tavalist kirja kohaletoimetamise aega.
Pooled võivad kokku leppida teisiti.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatu ei kehti kindlustussuhte lõpetamisel kindlustusmakse tasumata jätmise tõttu, kui kindlustusandja on täitnud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teatamiskohustuse ja andnud sellega hüpoteegipidajale võimaluse tasuda kindlustusmakse kindlustusvõtja asemel.
Kindlustusandja ja hüpoteegipidaja vahelised teated edastatakse tähitud kirjaga või antakse üle allkirja vastu.
Kui hüpoteegipidaja asukoht või elukoht ei ole teada, loetakse kindlustusandjapoolne teatamiskohustus täidetuks tähitud kirja saatmisega hüpoteegipidaja poolt viimati näidatud aadressil.
Kui kindlustusandja vabaneb kindlustushüvitise maksmise kohustusest kindlustusvõtja ees viimase käitumise tõttu, säilib sellest sõltumata kindlustushüvitise maksmise kohustus hüpoteegipidaja ees.
Kindlustushüvitise maksmise kohustus hüpoteegipidaja ees säilib ka juhul, kui kindlustusandja pärast kindlustusjuhtumit loobub kindlustuslepingust.
Laev on kõrvale kaldunud kindlaksmääratud sõidupiirkonnast.
Kindlustusandjal on õigus nõuda laevahüpoteegi kandmist tema nimele niivõrd, kuivõrd ta rahuldab hüpoteegipidaja nõude.
Kindlustusandjal on õigus nõuda hüpoteegipidajalt dokumente laevahüpoteegi kandmiseks enda nimele.
Kindlustusandja ei tohi kasutada temale üleläinud laevahüpoteegist tulenevaid õigusi nii, et see kahjustaks hüpoteegipidaja huve, kelle nõue on osaliselt rahuldatud, või nende hüpoteegipidajate huve, kelle suhtes kindlustusandja kohustus on säilinud.
Kindlustusandja on kohustatud hüpoteegipidajalt vastu võtma tasumisele kuuluvaid kindlustusmakseid ja teisi kindlustuslepingu järgi maksmisele kuuluvaid summasid.
Laevahüpoteegiga (vastavalt laevahüpoteegi summaga, laevahüpoteegi intressiga, laevahüpoteegi kõrvalnõuetega) on tagatud nõue, sellelt nõudelt kolme aasta jooksul enne laeva müümist sundenampakkumisel või pankroti väljakuulutamist välja maksmata intressid, samuti viivis ja võla sissenõudmise kulutused, hüpoteegipidaja poolt laeva eest tasutud kindlustuspreemia ning kindlustuslepingust tulenev muu tasutud summa ja muud kõrvalnõuded.
Hüpoteegipidaja võib nõuda laevahüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist ja koormatud laeva omanik võib võla tasuda pärast nõude tähtpäeva saabumist.
Laevahüpoteegiga tagatud tähtajatu nõude rahuldamise korral võib hüpoteegipidaja nõuda võla tasumist ja omanik võib võla tasuda pärast seda, kui laeva omanikule või hüpoteegipidajale etteteatamisest on möödunud seaduses sätestatud tähtaeg.
Ette teatada võib nii laeva omanik kui ka hüpoteegipidaja.
Pooled võivad etteteatamistähtaja suhtes kokku leppida teisiti.
Kokkulepe tuleb kanda laevakinnistusraamatusse.
Omanik võib hüpoteegipidaja nõude vastu kasutada vastuväiteid, mis on võlgnikul.
Omanik võib keelduda hüpoteegipidaja nõude rahuldamisest seni, kuni võlgnikul on õigus vaidlustada võlasuhete aluseks olev tehing.
Samasugune õigus on omanikul ka seni, kuni hüpoteegipidajal on õigus tasaarvelduse kaudu rahuldada oma nõue võlgniku vastu.
Omaniku õigus vastu väita ei kao seetõttu, et võlgnik on vastuväidetest loobunud.
Kui laevahüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse või nõuet ei ole tekkinud, võib koormatud laeva igakordne omanik nõuda laevahüpoteegi kustutamist või kandmist enda nimele.
Kui laevahüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse osaliselt, võib koormatud laeva igakordne omanik nõuda rahuldatud nõude ulatuses laevahüpoteegi kustutamist või kandmist enda nimele.
Üleläinud laevahüpoteegist tulenevaid õigusi kasutades ei tohi kahjustada esialgse hüpoteegipidaja huve.
Kui omanik on rahuldanud hüpoteegipidaja nõude võlgniku asemel, läheb nõue rahuldatud ulatuses temale üle, kui omaniku ja võlgniku vahelisest õigussuhtest ei tulene teisiti.
Omanik võib hüpoteegipidaja nõude rahuldamise korral nõuda hüpoteegipidajalt dokumente, mis on vajalikud laevahüpoteegi kandmiseks tema nimele.
Laevahüpoteegist tuleneva õiguse teostamisel loetakse hüpoteegipidaja suhtes omanikuks see, kes on omanikuna laevakinnistusraamatusse kantud.
Omanikul, kes ei ole laevakinnistusraamatusse kantud, säilib õigus esitada vastuväiteid laevahüpoteegile.
Kui hüpoteegipidaja soovib nõude rahuldamist laevast, siis on igal isikul, kellel on sundtäitmise tõttu oht kaotada õigus laevahüpoteegiga hõlmatud laevale või asjadele, õigus hüpoteegipidaja nõue rahuldada, sealhulgas deponeerimise või tasaarvelduse teel.
Samasugune õigus on laeva või päraldise valdajal, kui tal on sundtäitmise tõttu oht kaotada valdus.
Nõue läheb kolmandale isikule üle ulatuses, milles kolmas isik rahuldas hüpoteegipidaja nõude võlgniku asemel.
Kolmas isik võib nõuda ka samas ulatuses laevahüpoteegi kandmist enda nimele.
Kolmas isik ei tohi temale üleläinud nõudest ja laevahüpoteegist või selle osast tulenevaid õigusi kasutades kahjustada esialgse hüpoteegipidaja huve.
Kolmas isik võib hüpoteegipidaja nõude rahuldamise korral nõuda hüpoteegipidajalt dokumente, mis on vajalikud laevahüpoteegi kandmiseks enda nimele.
Kui laevahüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta, on hüpoteegipidajal õigus rahuldada nõue laevahüpoteegist.
Ühislaevahüpoteegi puhul võib hüpoteegipidaja rahuldada nõude igast laevast tervikuna või laeva igast osast tervikuna.
Hüpoteegipidaja saab rahuldada nõude ainult sundenampakkumise teel.
Kokkulepe, mille kohaselt hüpoteegipidaja omandab koormatud laeva laevahüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks, on kehtetu.
Laevahüpoteegiga tagatud nõuded rahuldatakse vastavalt nende järjekohtadele.
Järgneval järjekohal asuv laevahüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse pärast eelneval järjekohal asuva nõude rahuldamist.
Ühel ja samal järjekohal asuvad laevahüpoteegiga tagatud nõuded rahuldatakse ühel ajal ja võrdeliselt nõuete suurusega, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Laevahüpoteeki võib käsutada, sealhulgas pantida või võõrandada, ainult kinnistusraamatusse kantud hüpoteegipidaja.
Hüpoteegi üleandmiseks on vaja omaniku notariaalselt tõestatud allkirjaga nõusolekut ja kannet laevakinnistusraamatus.
Vastuväidet, mis laeva omanikul on laevahüpoteegi vastu tulenevalt tema ja senise hüpoteegipidaja vahelisest õigussuhtest, võib kasutada ka uue hüpoteegipidaja vastu, sealhulgas laevakinnistusraamatu avaliku usaldatavuse põhimõttest tulenevalt.
Laevahüpoteek lõpeb kande kustutamisega laevakinnistusraamatust.
Laevahüpoteek kustutatakse, kui hüpoteegipidaja nõue on sundenampakkumise teel täielikult või osaliselt rahuldatud.
Kui hüpoteegipidaja laevahüpoteegist loobub, omandab selle laeva omanik.
Laevahüpoteegist loobumiseks esitab hüpoteegipidaja kohtule notariaalselt tõestatud avalduse, mille alusel tehakse kanne laevakinnistusraamatusse.
Kui hüpoteegipidaja loobub laevahüpoteegist osaliselt, omandab omanik laevahüpoteegi vastava osa.
Omanikule üleläinud osahüpoteegist tulenevaid õigusi kasutades ei tohi kahjustada hüpoteegipidaja huve.
Kui laevahüpoteek on koormatud kolmanda isiku õigusega, siis on loobumiseks vaja tema notariaalselt tõestatud allkirjaga nõusolekut.
Pärast laevahüpoteegi kustutamist astuvad sellest järgmistel järjekohtadel asuvad laevahüpoteegid ette, kui seadusest või laevakinnistusraamatu kandest ei tulene teisiti.
Laevakinnistusraamatusse võib teha märke, millega tagatakse laeva omaniku poolt kolmanda isiku ees võetud kohustus kustutada laevahüpoteek, kui omanik selle omandab.
Kui võlgnik rahuldab hüpoteegipidaja nõude ja tal on õigus seetõttu nõuda laeva omanikult või endiselt omanikult hüvitist, siis on tal õigus nõuda ka samas osas laevahüpoteegi kandmist enda nimele, tagamaks hüvitusnõuet.
Kui võlgnik võib nõuda ainult osalist hüvitamist ja sellest tulenevalt on ta omandanud osahüpoteegi, siis on temale üleläinud laevahüpoteegil eesõigus laeva omanikule üleläinud osahüpoteegi ees.
Kui võlgnik rahuldab hüpoteegipidaja nõude osaliselt ja ta on omandanud osahüpoteegi, siis on eesõigus hüpoteegipidajale jääval osahüpoteegil.
Hüpoteegipidaja nõue loetakse rahuldatuks ka vastava võlakohustise poolte kokkulangemisel.
Kui võlgnik rahuldas hüpoteegipidaja nõude, võib ta nõuda, et hüpoteegipidaja väljastaks talle vajalikud dokumendid laevahüpoteegi kandmiseks tema nimele.
Kui hüpoteegipidaja on algatanud laevast nõude rahuldamiseks sundtäitmise menetluse võlgnikule teatamata ja kui võlgnikul on nõude rahuldamise korral õigus nõuda omanikult hüvitist, siis on võlgnikul täitemenetlusest kõrvalejäämise tõttu õigus keelduda hüpoteegipidaja nõude rahuldamisest ulatuses, milles ta on kandnud kahju teatamata jätmise tõttu.
Kui omanikul on püsiv vastuväide, mille tõttu hüpoteegipidajal ei ole võimalik laevahüpoteegiga tagatud nõuet laevast rahuldada, siis võib omanik nõuda, et hüpoteegipidaja loobuks laevahüpoteegist.
Kui laevahüpoteegi ning koormatud laeva omanikuks saab üks ja sama isik, võib sama või tagapool asuva järjekohaga hüpoteegi pidaja nõuda sellise laevahüpoteegi kustutamist.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei kehti käesoleva seaduse § 18 alusel seatud laevahüpoteegi kohta.
Koormatud laeva või laevaosa omanik võib nõuda laevahüpoteegi lõpetamist kohtu korras, kui hüpoteegipidaja asukohta ei teata ning kui viimasest laevahüpoteeki puudutava kande tegemisest on möödunud kümme aastat ja selle aja jooksul ei ole laeva omanik tunnustanud hüpoteegipidaja nõuet viisil, mis on tsiviilseadustiku üldosa seaduses (RT I 1994, 53, 889; 89, 1516; 1995, 26-28, 355; 49, 749; 87, 1540; 1996, 40, 773; 42, 811; 1998, 30, 409; 59, 941) ette nähtud aegumise katkemise korral.
Kui nõudel on kalendri järgi määratud tasumise tähtpäev, ei alga käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja kulgemine enne selle tähtpäeva möödumist.
Laevahüpoteek kustutatakse laevahüpoteegi lõpetamise kohta tehtud kohtuotsuse alusel.
Koormatud laeva omanik võib nõuda laevahüpoteegi lõpetamist kohtu korras, kui hüpoteegipidaja asukohta ei teata ning kui omanikul on õigus nõude rahuldamisele ja ta deponeerib kogu hüpoteegisumma.
Kui intressimäär on kantud laevakinnistusraamatusse, tuleb intressid deponeerida, kuid mitte suuremas ulatuses kui kolme aasta eest, arvates päevast, mil laeva omanik esitas kohtule avalduse laevahüpoteegi kustutamiseks.
Laevahüpoteegi lõpetamise kohtuotsuse jõustumise korral loetakse hüpoteegipidaja nõuded hüpoteegisumma ulatuses rahuldatuks ja laevahüpoteek kustutatakse.
Hüpoteegipidajal on õigus deponeeritud raha kätte saada 30 aasta jooksul, arvates laevahüpoteegi lõppenuks kuulutamise päevast.
Kui hüpoteegipidaja ei ole selle tähtaja jooksul raha välja võtnud, on laeva omanikul õigus see tagasi saada.
Kui ühishüpoteegiga tagatavat nõuet ei teki või kui see rahuldatakse täielikult või osaliselt või kui hüpoteegipidaja ühishüpoteegist loobub, on omanikel õigus nõuda laevahüpoteegi kandmist nende nimele ühiselt.
Igal omanikul eraldi on õigus nõuda laevahüpoteegi vastava osa kandmist enda nimele.
Iga omanik saab nõuda laevahüpoteegi sellist osa, mis vastab tema laeva või laevaosa väärtusele, kui omanikevahelisest suhtest ei tulene teisiti.
Kui ühishüpoteegiga tagatav nõue rahuldatakse osaliselt, on hüpoteegipidajale jääval osahüpoteegil eesõigus laeva omaniku nimele kantud osahüpoteegi ees.
Omanikul on õigus nõuda hüpoteegipidajalt dokumentide väljastamist, mis on vajalikud laevahüpoteegi kandmiseks omaniku või omanike nimele.
Kui üks ühishüpoteegiga koormatud laeva või laevaosa omanik rahuldab hüpoteegipidaja nõude ning seetõttu nõue kustub, siis on sellel omanikul õigus nõuda tema laeva või laevaosa koormava ühishüpoteegi enda nimele kandmist.
Kui omanik, kes on hüpoteegipidaja nõude rahuldanud, võib nõuda teistelt omanikelt või endistelt omanikelt hüvitist, siis on tal õigus nõuda sellise omaniku laeval või laevaosal lasuva laevahüpoteegi kandmist enda nimele hüvitusnõude ulatuses.
Kui hüpoteegipidaja nõue rahuldatakse osaliselt, on hüpoteegipidajale jääval laevahüpoteegil eesõigus omanikule üleläinud osahüpoteegi ees ja vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 üleläinud osahüpoteegi ees.
Nõude rahuldamisena omaniku poolt käsitatakse ka juhtumit, kui hüpoteegipidaja ja omanik on üks ja sama isik.
Kui hüpoteegipidaja nõue rahuldatakse sundenampakkumise teel ühest ühishüpoteegiga koormatud laevast või laevaosast, kohaldatakse vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut.
Laeva või laevaosa omanikul on õigus nõuda hüpoteegipidajalt dokumentide väljastamist, mis on vajalikud laevahüpoteegi kandmiseks omaniku nimele.
Kui laevale või laevaosale on seatud ühishüpoteek ja ilmnevad käesoleva seaduse §-s 54 sätestatud asjaolud ning võlgnik võib nõuda koormatud laeva või laevaosa omanikult või endiselt omanikult hüvitist, saab ta nõuda laevahüpoteegi kandmist enda nimele ainult sellel laeval või laevaosal.
Ülejäänud laevadel ühishüpoteek kustutatakse ja nende laevade või laevaosade omanikel ei ole õigust nõuda osahüpoteegi kandmist enda nimele.
Kui hüpoteegipidaja loobub ühishüpoteegiga koormatud laevade puhul laevahüpoteegist ainult ühe laeva või laevaosa suhtes, ei ole selle laeva või laevaosa omanikul õigust nõuda laevahüpoteegi kandmist enda nimele.
Laevahüpoteek laieneb ehitatavale laevale igas ehitusstaadiumis.
Ehitatavale laevale seatud laevahüpoteek laieneb lisaks käesoleva seaduse §-s 29 nimetatud päraldistele ka ehituskohas leiduvatele laeva ehitamiseks mõeldud ja vastavalt tähistatud ehitusdetailidele, välja arvatud detailid, mis ei kuulu ehitatava laeva omanikule.
Ehitatavale laevale seatud laevahüpoteek laieneb kindlustushüvitise nõudele ainult juhul, kui omanik on ehitatava laeva eraldi kindlustanud.
Ehitatavale laevale seatud laevahüpoteek jääb pärast laeva valmimist püsima oma senisele järjekohale.
Kui laev kantakse pärast laeva valmimist laevaregistrisse, kantakse sinna üle ka laevahüpoteek samale järjekohale, kus see oli ehitatavate laevade registris.
Hagi tagamiseks võib kohus seada haginõude ulatuses laevahüpoteegi, mis peab olema laevakinnistusraamatusse kantud kohtuliku laevahüpoteegina.
Kui haginõuet ei aruta laevakinnistusraamatut pidav kohus, seab laevahüpoteegi laevakinnistusraamatut pidav kohus asja arutava kohtu taotluse alusel.
Kohtuliku laevahüpoteegiga on tagatud kohtuotsuse alusel rahuldatud nõue.
Kohtulikule laevahüpoteegile kohaldatakse lisaks käesoleva seaduse §-le 67 laevahüpoteegi kohta käivaid sätteid.
Laevale seatud kasutusvalduse suhtes rakendatakse asjaõigusseaduse kasutusvalduse sätteid.
Järjekoht kasutusvalduse ja laevahüpoteegi vahel määratakse kande tegemise ajaga.
Varasemal kuupäeval sissekantud õigusel on eesõigus, samal päeval sissekantud õigustel on võrdne järjekoht.
Järjekoha erinev määramine tuleb kanda laevakinnistusraamatusse.
Kasutusvalduse võib laevale seada ainult siis, kui sellele eelneb kohustus seada kasutusvaldus omaniku kogu varale või kogu pärandile või osale kogu varast või kogu pärandist.
Merivõlg on seaduse alusel tekkiv pant laevale seadusega sätestatud nõuete tagamiseks.
Merivõlg tekib laeva kasutamisega seotud nõude tekkimisega laeva omaniku, reederi (isik, kes laeva oma nimel kasutab) või kapteni vastu.
Merivõlga ei kanta laevakinnistusraamatusse.
Merivõlg läheb laevaga kaasa selle võõrandamisel, olenemata sellest, kas omandaja teadis laeva koormatusest merivõlaga, samuti läheb merivõlg laevaga kaasa laeva registreerimise koha või lipu vahetumisel.
Nõuded, mis tulenevad otsesest kahjust, mille on põhjustanud laeva kasutamine, välja arvatud kahju laeval olnud kaubale, konteineritele ja reisijate varale.
Kahju on tekkinud seoses tuumakütuse või tuumajäätmetega, millel on radioaktiivsed omadused või mille omadused moodustavad kombinatsiooni radioaktiivsetest ning toksilistest, plahvatusohtlikest või teistest ohtlikest omadustest.
Merivõlg käesoleva seaduse §-s 74 loetletud nõuete tagamiseks lõpeb ühe aasta möödumisel käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtpäevast.
Merivõlaga tagatava nõude tekkimisest käesoleva seaduse § 74 lõike 1 punktides 2 kuni 5 sätestatud juhtudel.
Käesolevas paragrahvis nimetatud tähtaja kulgemine ei katke.
Tähtaeg peatub üksnes ajaks, mil laeva ei ole vastavalt seadusele lubatud arestida.
Merivõlaga tagatud nõude üleandmine toob kaasa merivõla ülemineku nõude omandajale.
Merivõlaga tagatud nõude omajal ei ole õigust välja nõuda kindlustuslepingujärgset hüvitist.
Käesoleva seaduse §-s 74 nimetatud nõue rahuldatakse enne teisi nõudeid, sealhulgas enne laevahüpoteegiga tagatud nõuet.
Peale käesoleva seaduse §-s 74 loetletute võib seadusega kehtestada teisi merivõlaga tagatud nõudeid.
Need järjestuvad pärast laevahüpoteeki, kuid neil on eesõigus kõigi ülejäänud nõuete ees.
Merivõlaga tagatud nõuded rahuldatakse käesoleva seaduse § 74 lõikes 1 loetletud järjekorras, välja arvatud käesoleva seaduse § 74 lõike 1 punktis 3 nimetatud nõue, millel on eesõigus kõigi merivõlaga tagatud nõuete ees, mis on tekkinud enne käesoleva seaduse § 74 lõike 1 punkti 3 kohaste päästetööde teostamist.
Käesoleva seaduse § 74 lõike 1 punktides 1, 2, 4 ja 5 loetletud samal järjekohal asuvad nõuded on omavahel võrdsed ja need rahuldatakse võrdeliselt.
Käesoleva seaduse § 74 lõike 1 punktis 3 nimetatud nõuded rahuldatakse vastupidises järjekorras, arvestades nende tekkimise aega.
Sellised nõuded loetakse tekkinuks alates vastavate päästetööde lõpetamise kuupäevast.
Laeva müügilepingust tulenevatest vaidlustest.
Laev arestitakse käesoleva seaduse §-s 78 1 nimetatud merinõude alusel.
Laeva arestimisele hagi tagamise abinõuna kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse hagi tagamise sätteid, arvestades käesolevas seaduses kehtestatud erisusi.
Nõue on suunatud laeva omaniku või reederi vastu ja see on tagatud merivõlaga.
Arestida võib merinõude põhjustanud laeva omaniku või seda laeva laevapereta või ajaprahi- või reisiprahilepinguga prahtinud isiku igat laeva, välja arvatud juhul, kui nõue tuleneb laeva omandiõiguse või valduse vaidlustest.
Hageja ei suutnud mõjuval põhjusel ära hoida laeva vabastamist arestist või muust hagi tagamise abinõust.
Laeva aresti ei kohaldata teisele sama merinõude eest vastutavale laevale, välja arvatud juhul, kui antud tagatise iseloom või suurus on ebapiisav või kui laeva aresti kohaldatakse käesoleva seaduse § 78 1 punktides 2 ja 3 toodud alusel.
Piisava tagatise andmisel rahuldavas vormis võib kohus laeva arestist vabastada.
Laeva ei või arestist vabastada, kui laev arestiti käesoleva seaduse § 78 1 punktides 18 ja 19 loetletud merinõuete tagamiseks.
Kui pooled ei jõua kokkuleppele tagatise piisavuse ja vormi osas, määrab need kohus, ületamata seejuures arestitud laeva väärtust.
Taotlust aresti või muu tagatise asendamiseks ei käsitata vastutuse tunnistamisena, piiramisena ega kaitsest loobumisena.
Kinnistatud laevale või merelaevale, mis kohustuslikus korras kuulub kinnistamisele, pööratakse sissenõue võlgniku kinnisvarale täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; 1997, 43/44, 723; 1998, 41/42, 625; 51, 765; 61, 981) sissenõude pööramiseks ettenähtud sätete järgi, arvestades käesolevas seaduses kehtestatud erisusi.
Sissenõude pööramine kinnistamata laevale toimub võlgniku vallasvarale sissenõude pööramiseks täitemenetluse seadustikus ettenähtud sätete järgi.
Sissenõude pööramisel laevale, mis peaks olema kinnistatud laevakinnistusraamatus, rakendatakse neid kinnistatud laevade kohta käivaid täitemenetluse seadustiku sätteid, mis ei eelda kannet laevakinnistusraamatus.
Sissenõude pööramine käesoleva seaduse § 79 lõikes 1 nimetatud asjadele on võimalik ainult sundenampakkumise teel, sundvalitsemine on välistatud.
Sundenampakkumine ehitatava laeva suhtes on võimalik alates selle kinnistamisest.
Avalduse võib esitada enne kinnistamist.
Täitemenetlus on selle kohtu pädevuses, kelle tööpiirkonnas laev asub.
Samuti on pädev kohus, kes arutab võlgniku suhtes peaasja.
Menetluses asub kinnistusraamatu asemele laevakinnistusraamat.
Täitemenetlus võib olla suunatud laeva valdaja vastu.
Sellisel juhul kehtib täitmine ka omaniku suhtes.
Laeva arestimisel ei laiene arest laeva lastile ega prahirahale.
Arestimise aktis sisalduv laeva kirjeldus peab vastama laeva kirjeldusele laevakinnistusraamatus.
Arestimise akti vormi kehtestab justiitsminister.
Laeva arestija võtab laevalt ära laeva dokumendid.
Kohus määrab laevale hoidja.
Hoidja allub kohtu kontrollile ning on seotud kohtu ettekirjutustega.
Hoidja ei või laeva kasutada.
Sundenampakkumise teates või kuulutuses sisalduv laeva kirjeldus peab vastama laeva kirjeldusele laevakinnistusraamatus.
Täitemenetluse seadustiku § 6434 lõike 1 punktis 8 nimetatud üleskutse peab sisaldama selgesõnalise viite merivõlaga tagatud õigustele.
Sundenampakkumise kuulutus tuleb avaldada sobivas laevandusajalehes või -ajakirjas.
Justiitsminister võib selle kohta anda määruse.
Kui merivõla omanik on kuus kuud enne sundenampakkumise kuulutuse avaldamist teatanud talle kuuluvast merivõlast kohtule, siis loetakse teade esitatuks ka täitemenetlust läbiviivale kohtule.
Kohus peab asjakohased dokumendid esitama täitemenetlust läbiviivale kohtule.
Omand kinnistatud laevale või kohustuslikus korras kinnistamisele kuuluvale laevale läheb üle alates sundenampakkumise akti jõustumisest.
Omand kinnistamata laevale läheb üle laeva valduse üleandmisest arvates.
Lisaks täitemenetluse seadustikus sätestatud juhtudele on lubatud laeva täitemenetlus lõpetada juhul, kui on ilmne, et laeva lammutamise ja osade kaupa müümise korral saadakse suurem summa kui sundenampakkumisel.
Laevahüpoteegi kandmist laevakinnistusraamatusse, kui ostja ei ole ostusummat kohe maksnud.
Kui laev on sundenampakkumise korras müüdud, väljastab täitur ostja nõudmisel tõendi, et laev on vaba merivõlgadest, hüpoteekidest ja muudest koormatistest.
Kui laev on sundenampakkumise korras müüdud, kustutatakse täituri poolt väljastatud tõendi alusel kõik koormatised eeldusel, et sundenampakkumisest on nõuetekohaselt teavitatud kõiki õigustatud isikuid.
Ei kustutata koormatisi, millega ostja nõustub.
Käesolev seadus jõustub koos laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seadusega (RT I 1998, 23, 321).
Väljajäetud paragrahviga muudetakse varasemaid õigusakte.
Käesolevas seaduses sätestatakse turustatava toote ja tootega seotud teenuse ohutuse tagamise nõuded ning turujärelevalve korraldamise alused.
Käesolevat seadust kohaldatakse Eestis turustatavale või Euroopa Liidu liikmesriiki eksporditavale tootele ja tootega seotud teenusele (edaspidi teenus).
Käesolevat seadust kohaldatakse toote ja teenuse ning turujärelevalve korraldamisele niivõrd, kuivõrd seda ei ole täiendavalt reguleeritud teiste seadustega.
Toodet võib käsitada kui antiikeset.
Toode käesoleva seaduse tähenduses on tarbimiseks valmistatud vallasasi või ehitis kinnisasja olulise osana.
Toote turustamine kui majandustegevus käesoleva seaduse tähenduses on toote müümine või muul viisil tasuta või tasu eest üleandmine.
Toode ja teenus on käesoleva seaduse tähenduses ohutud, kui need, ettenähtud või mõistuspäraselt eeldatavates tingimustes, eesmärgil ja viisil kasutades, ei ohusta tarbija tervist, turvalisust ja vara.
Seaduse või selle alusel muu õigusaktiga kehtestatud ohutusnõuete järgi kavandatud ja valmistatud toode ning pakutav teenus loetakse ohutuks, kui ta vastab nendele nõuetele.
Toodet ega teenust ei või pidada ohtlikuks põhjusel, et ohutust on võimalik suurendada või mõni samalaadi toode või teenus on ohutum.
Toodet ei loeta ohutuks, kui selle välimus, pakend või märgistus ei vasta toote sisule või ei võimalda üheselt aru saada selle kasutamise eesmärgist ning võib seetõttu ohustada tarbija tervist, turvalisust ja vara.
Keelatud on valmistada, turustada, importida ja eksportida toodet, mis ei ole söödav, kuid mille suurus, kuju, lõhn, maitse, värvus, pakend või märgistus on selline, et tarbija, eriti laps, võib seda ekslikult pidada toiduks ja selle suhupanemine, imemine või allaneelamine võib põhjustada tervisekahjustusi.
Võimalik oht tarbija sihtgruppidele, eriti lastele.
Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister võib kehtestada erinevatele toodetele ohutusnõuded ja nendele nõuetele vastavuse tõendamise korra, arvestades toote nõuetele vastavuse tõendamise seaduses (RT I 1999, 92, 825) sätestatut.
Kui seadusega või seaduse alusel ei ole toote ega teenuse ohutusnõudeid kehtestatud, hinnatakse ohutust Eesti standardeid arvestades.
Kui standardid puuduvad, arvestatakse tervise ja ohutuse tagamise head tava vastavas valdkonnas või tehnika ja tehnoloogia taset, samuti ohutust, mida toote ja teenuse tarbijad võivad mõistuspäraselt eeldada.
Teised toote pakkujad turustusahelas niivõrd, kuivõrd nende tegevus mõjutab toote ohutusomadusi.
Teavitama toote levitajaid ilmnenud ohtudest.
Teenuse osutaja on kohustatud pakkuma ja osutama ainult ohutut teenust.
Teenust pakkudes peab teenuse osutaja tagama tootele kehtestatud ohutusnõuete täitmise.
Levitaja käesoleva seaduse tähenduses on toote turustaja või toote edasitoimetaja, kelle tegevus ei mõjuta toote ohutusomadusi.
Levitaja on kohustatud lõpetama toote turustamise, mille kohta ta teab või oma valduses oleva teabe alusel saab oletada, et toode ei vasta ohutusnõuetele.
Tootja, teenuse osutaja ja levitaja peavad informeerima teisi tootjaid, teenuse osutajaid ja levitajaid ning turujärelevalveasutusi turustatavatel toodetel ja osutatavatel teenustel ilmnenud ohtudest ning tegema koostööd nende ohtude ärahoidmiseks.
Kui ilmneb, et toode või teenus ei ole ohutu, peavad tootja, teenuse osutaja ja levitaja peatama selle turustamise või levitamise ja kaasa aitama sellise toote või teenuse turult kõrvaldamisele.
Turujärelevalveasutused on Tarbijakaitseamet ning teised ametid ja inspektsioonid seadustes ja turujärelevalveasutuste põhimäärustes sätestatud korras.
Turujärelevalveasutused korraldavad toote ja teenuse ohutuse järelevalvet turul.
Turujärelevalveasutused on kohustatud regulaarselt vahetama omavahel informatsiooni ja tegema koostööd.
Kui on kahtlus, et toode või teenus ei ole ohutu.
Võtta kontrollimiseks tasuta tootenäidiseid, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud toote kontrollimise kulude tasumise korda.
Tootenäidise ja teenuse kontrollimiseks tellib turujärelevalveasutus pädevalt ettevõttelt, asutuselt või organisatsioonilt hindamisteenuse.
Hindamisteenus vormistatakse ekspertarvamusena, kus kirjeldatakse analüüsi ning katsetamis- ja ekspertiisitulemusi.
Nõuda ohtlikuks osutunud toote ja teenuse eemaldamist turult ja keelustada nende reklaam ning vajadusel nõuda toote hävitamist.
Kui turujärelevalveasutus on tuvastanud toote või teenuse ohtlikkuse, kehtivad käesoleva paragrahvi lõike 5 punktides 2-4 esitatud õigused sellest olenemata, et toode või teenus on käesoleva seaduse paragrahvi 2 lõike 2 järgi ohutu.
Toote või teenuse kontrollimiseks tellitud hindamisteenuse kulud tasub turujärelevalveasutus ja tagastab tootenäidise või hüvitab selle maksumuse, kui ekspertarvamuse kohaselt toode on ohutu.
Kui ekspertarvamuse kohaselt ei ole toode või teenus ohutu, tasub kulutused vastavalt tootja või teenuse osutaja.
Kui tootjat või teenuse osutajat ei ole võimalik kindlaks määrata, tasub kulutused levitaja.
Kui tootja, teenuse osutaja või levitaja ei nõustu järelevalveametniku ettekirjutuse või turujärelevalveasutuse otsusega või muu toimingu tulemusega, võib ta esitada kaebuse halduskohtusse kümne päeva jooksul ettekirjutuse või otsuse tegemisest või muu toimingu tulemusest teada saamisest arvates.
Turujärelevalveasutus on kohustatud avalikkust teavitama konkreetse toote ja teenuse ohtlikkusest ühes üleriigilise levikuga päevalehes, vajaduse korral teiste meediakanalite kaudu ning muul võimalikul viisil.
Kui turujärelevalve käigus on kindlaks tehtud, et toode või teenus ei ole ohutu ja seda toodet turustatakse või teenust osutatakse välisriigis, siis teavitab Tarbijakaitseamet seda välisriiki tuvastatud ohtudest.
Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatakse nimetatud teavitamise tingimused ja kord.
Käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumise eest kannab füüsiline isik distsiplinaar-, tsiviil-, haldus- või kriminaalvastutust seadusega ettenähtud korras.
Järelevalveametniku ettekirjutuse täitmata jätmise eest määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni.
Turujärelevalveasutuse otsuse täitmata jätmise eest määratakse rahatrahv kuni 150 000 krooni.
Juriidilise isiku poolt käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud õiguserikkumise asja arutamise ja temale karistuse määramise õigus on halduskohtunikul.
Menetlus käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asjas, kaasa arvatud karistuse määramine ja vaidlustamine ning jõustunud halduskaristuse otsuse täitmine toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 58, 608; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247; 49, 301; 49, 305; 51, 321; 54, 346; 348; 351; 55, 361; 58, 376; 84, 533; 86, 544) ja täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; 1997, 43/44, 723; 1998, 41/42, 625; 51, 756; 61, 981; 1999, 18, 302; 27, 380; 95, 845; 103, 1695; 2000, 28, 167; 35, 222; 58, 376) kehtestatud korras, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
Käesoleva seaduse paragrahvi 13 lõigetes 1 ja 2 sätestatud juriidilise isiku haldusõiguserikkumiste kohta protokolli koostamise õigus on järelevalveametnikul.
Muud asja lahendamiseks vajalikud andmed.
Kui haldusõiguserikkuja keeldub protokollile alla kirjutamast, tehakse selle kohta vastav kanne.
Seadus jõustub 1998. aasta 1. septembril.
Määrus kehtestatakse „Telekommunikatsiooniseaduse“ (RT I 2000, 18, 116; 78, 495) § 51 lõike 7 alusel.
Määrusega kehtestatakse püsiliini- või sidumisteenuse turul olulise turujõuga üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatori poolt rakendatavate püsiliini- või sidumisteenuse tasude arvestamise metoodika.
Määrus rakendub püsiliini- või sidumisteenuste turul „Telekommunikatsiooniseaduse“ § 8 kohaselt Sideameti poolt olulise turujõuga ettevõtjaks tunnistatud üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatori (edaspidi OTE) suhtes.
OTE püsiliini- ja sidumisteenuse tasude arvestuse metoodika baseerub Euroopa Komisjoni soovituste 2 põhimõtetel, mis tagavad püsiliini- ja sidumisteenuse tasude läbipaistvuse ja kulupõhisuse.
OTE peab tõestama, et tema poolt rakendatud püsiliini- ja sidumisteenuse tasud on arvestatud objektiivsete kriteeriumide alusel ning on läbipaistvad ja kulupõhised.
Sidumisteenus käesoleva määruse tähenduses on telekommunikatsiooniteenus, mis seisneb kahe telekommunikatsioonivõrgu vastastikuses sidumises ja nende võrkude vahel signaalide suunamises, kommuteerimises või edastamises.
Sidumispunkt käesoleva määruse tähenduses on telekommunikatsioonivõrgu füüsiline punkt, mille kaudu toimub sidumine ning tagatakse telekommunikatsioonivõrkude ja osutatavate telekommunikatsiooniteenuste koostalitusvõime.
Sidumisliin käesoleva määruse tähenduses on sidumiseks kasutatav püsiliin, mis läbib sidumispunkti.
Ajalooline kuluarvestus (historic cost accounting) on kuluarvestusbaas, mille puhul koostatakse finantsaruandeid, lähtudes varade väärtusest, mis neil oli soetusmomendil ja mida on amortiseeritud minevikus määratletud amortisatsiooninormide alusel.
Ärivaldkonnad käesoleva määruse tähenduses on ülekandevõrguäri, juurdepääsuvõrguäri, teenuste osutamine tarbijale (edaspidi jaemüük) ja muud tegevused.
Eraldiseisev kulu (stand alone cost) mõõdab kulusid ühe toote või teenuse osutamiseks, eraldatuna ülejäänud äritegevusest.
See tähendab, et kõik kulud omistatakse ühele teenusele ja muid teenuseid ei eksisteeri.
Üldkulud (common fixed costs) on kulud, mis on seotud kõigi teenuste tootmisega ega ole otseselt jagatavad konkreetsele tootele või teenusele.
Omistatavad püsikulud (shared fixed costs) on püsikulud, mis on seotud mingi teenustegrupiga.
Need sisaldavad enam kui ühe teenuse osutamisega seotud kulusid, kuid pole ühised kõigile teenustele.
Transferthind (transfer price) ehk ülekandmishind on arvestuslik hind teenuse osutamise eest ettevõttesiseselt ühelt majandusüksuselt teisele majandusüksusele.
Juurdepääsuvõrk on telekommunikatsioonivõrgu osa lõpp-punkti ja sellele lähima telefonijaama vahel.
Juurdepääsuvõrk algab lõpp-punktis oleva jaotusraami tarbijapoolsetelt klemmidelt ja lõpeb tarbijaliidese väljundklemmidel.
Käesolevas lõigus nimetatud jaotusraam ja tarbijaliides on defineeritud „Telekommunikatsiooniseaduse“ § 4 lõike 5 ja § 7 lõike 2 alusel kehtestatud määrustes.
Kuluarvestus jooksevhindades (current cost accounting - CCA) on kuluarvestusbaas, kus varasid hinnatakse ja amortiseeritakse, lähtudes nende tänasest asendusväärtusest.
Arvestusaluse vara hinnaks loetakse kaasaegse samaväärse vara hind.
Telekommunikatsioonivõrgu sõlmed käesoleva määruse tähenduses on telefonijaamad ja olemasolu korral telefonijaamade füüsiliselt eraldiseisvad osad.
„Kõrbenud“ maa meetod (scorched earth assumption) on modelleerimise meetod, kus modelleeritakse täielikult uus ja optimaalne telekommunikatsioonivõrk, kaasa arvatud kõik sõlmed.
„Kõrbenud“ sõlme meetod (scorched node assumption) on modelleerimise meetod, mis eeldab optimaalsete tehnoloogiate kasutamist telekommunikatsioonivõrgu sõlmedes nii, et säilitatakse olemasolev tehnoloogia funktsionaalne tase telekommunikatsioonivõrgu erinevates sõlmedes ja nende sõlmede omavahelised ühendused.
Selle meetodi puhul toimub ka mõnede telekommunikatsioonivõrgu sõlmede funktsioonide muutmine.
Kogu teenuse tulevane pikaajaline lisanduv kulu (total service long run incremental cost) on sama mis tulevane pikaajaline keskmine lisanduv kulu.
Lühiajaline periood (short run) on periood, mille jooksul vähemalt ühe sisendfaktori vajadus pole muudetav ning see tuleneb asjaolust, et kõik investeerimisotsused ei ole lühikeses perioodis muudetavad.
Pikk periood (long run) on piisav ajaperiood, mille jooksul kõik tootmisfaktorid, sh kapital, on muudetavad.
Pika perioodi pikkus on vähemalt üks aasta.
Lisanduvad kulud (incremental costs) on kulud, mis kasvavad seoses toodangumahu kasvuga.
Mastaabisääst (economies of scale) on majanduslik efekt, mis väljendub toodanguühiku keskmise kulu vähenemises toodangumahu suurenedes.
Modifitseeritud „kõrbenud“ sõlme meetod (modified scorched node assumption) on modelleerimise meetod, mis eeldab, et olemasolevaid telekommunikatsioonivõrgu sõlmesid võetakse kui statsionaarseid ning uuendatakse seadmeid nendes sõlmedes.
Seejuures ei muudeta telekommunikatsioonivõrgu sõlmede funktsioone.
Pikaajalised keskmised lisanduvad kulud (edaspidi LRAIC) (long run average incremental costs) on sisuliselt LRIC, kui lisanduvust (increment) defineerida teenuse kogumahtu arvestades.
Piirkulu (marginal cost) on kulu, mis lisandub ühe täiendava ühiku tootmisel.
Pikaajalised lisanduvad kulud (long run incremental costs - LRIC) on kulud, mis lisanduvad pikaajalises perioodis tänu toodete või teenuste mahu kasvule.
Teenuse-spetsiifilised püsikulud (service-specific fixed costs) on püsikulud, mis seostuvad kindla teenusega.
Täielikult jaotatavate kulude (fully allocated costs) puhul jaotatakse kulud täielikult kõigi teenuste või toodete vahel vastavalt nende osakaalule teenuses või tootes.
Ühiskulud (joint costs) on kulud, mida ei omistata üksikule teenusele, vaid kahele või enamale teenusele.
Transiit - sidumisteenus, mis seisneb signaali edastamises kahe sidumispunkti vahel.
Muud tasud osutatavate lisateenuste eest.
Sidumisteenuste tasud peavad olema esitatud edastatava signaali kestust või mahtu väljendava arveldusühiku kohta „Telekommunikatsiooniseaduse“ § 39 1 lõigetes 6, 7 ja 8 nimetatud telekommunikatsioonivõrgu tasandite lõikes, kus sidumine on teostatud (edaspidi sidumise tasand).
Käesoleva § lõikes 1 nimetatud sidumisteenuste tasud peab OTE esitama oma telekommunikatsiooniteenuste kasutajatele kehtestatud normaalaja ja soodusaja erinevuse lõikes.
Sidumisteenuse tasu ei tohi sõltuda sidumispunkti läbiva sõnumi sisust.
Kõne alustamise lisanduvate kuludega seotud sidumisteenuse tasu osa võib olulise turujõuga üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatori sidumisteenuse tasudes sisalduda ainult Sideameti kirjalikul nõusolekul, kui selleks on eelnevalt Sideametile esitatud vastav põhjendatud taotlus.
Sidumisteenuse tasude arvestamisel tuleb kulukomponentidena arvestada prognoositavaid optimaalseid täiendavaid kulusid ja investeeringuid (sh kapitalikulu), mida tuleks teha, et sidumise tõttu tekkivat täiendavat liiklust edastada.
Muid antud teenusega mitteseotud kulukomponente.
Olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator on kohustatud kõigile seotavatele pakkuma sidumisteenust ühesuguse arveldusperioodiga, tasumääraga ja tasumise tähtajaga.
Sidumisliini väljaehitamise kulud olulise turujõuga ettevõtjaga sidumisel tasuvad seotavad telekommunikatsioonivõrgud võrdeliselt sidumisliini läbiva liikluse mahuga kolme aasta jooksul, arvates telekommunikatsioonivõrkude tegelikust sidumisest, kui ei ole kokku lepitud teisiti.
Sidumisliini opereerimise kulud kaetakse osapoolte vahel võrdeliselt liiklusele sidumisliinis.
Olulise turujõuga ettevõtja kohalikus tariifipiirkonnas üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutamise tasumäära võrgu opereerimisega seotud kulukomponent ei tohi olla suurem kui kohalikul tasandil seotud telekommunikatsioonivõrgu operaatorilt kõne algatamise ja lõpetamise teenuse eest kokku võetav tasumäär.
Püsiliiniteenuse tasud peavad olema esitatud kasutaja poolt tellitud sidekanali mahu ning püsiliini pikkuse lõikes.
Püsiliiniteenuse tasumäär võib koosneda ühekordsest tasust, mis katab püsiliini loomisega seotud ühekordsed kulutused, ning perioodilisest tasust, mis katab püsiliini opereerimisega seotud kulutused.
Püsiliiniteenuse tasudes ei tohi arvestada selle teenusega mitteseotud kulukomponente.
OTE poolt kehtestatud sidumisteenuse tasud avaldatakse näidissidumislepingus, mis on kättesaadav kõigile huvitatud isikutele.
OTE poolt kehtestatud püsiliinitasud avaldatakse „Telekommunikatsiooniseaduse“ § 33 lõike 3 kohaselt.
Kuluaruannete lahususe eesmärk on tasude kulupõhisuse, läbipaistvuse ja nende mittediskrimineeriva iseloomu tagamine.
Informatsiooni piisav kättesaadavus peab tagama teistele operaatoritele kindlustunde, et sidumisteenuse tasud on kulupõhised ega sisalda OTE telekommunikatsioonivõrgu kulude ala- ega ülekaetust.
OTE peab jagama oma põhilised tegevusalad järgmisteks tegevusvaldkondadeks: ülekandevõrguks, juurdepääsuvõrguks, jaemüügiks ja muudeks tegevusteks.
Toodud jaotuse täpsem selgitus on esitatud „Telekommunikatsiooniseaduse“ § 53 lõike 6 alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud telekommunikatsioonivõrgu operaatori poolt kulude arvestamise ja kulude omistamise metoodikas.
Vajaduse korral võib OTE toodud jaotust detailiseerida.
OTE peab koostama ka aruanded, mis arvestavad käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud erinevate tegevusvaldkondade omavahelisi seoseid ja on selguse tagamiseks nõutavad Sideameti poolt.
Nimetatud aruannetele esitatavad nõuded on toodud „Telekommunikatsiooniseaduse“ § 50 lõike 4 alusel kehtestatud määruses.
Transferthindade süsteemi rakendatakse hinnakujunduseks toodete ja teenuste osutamisel peamiste tegevusvaldkondade ja seotud tegevusvaldkondade vahel.
OTE üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatori transferthindade aruannete süsteemi kujundamisel tuleb jälgida määruse lisas 2 toodud nõudeid.
Enda tarbeks osutatavate teenuste transferthinnad peavad olema sama suured kui nende samade teenuste eest teiselt operaatorilt või teenuse osutajalt võetav tasumäär.
Konkurentsi tingimustes peab aruannetes kajastuv transferthind võrduma turuhinnaga.
Turuhindade ebaobjektiivsuse korral tuleb OTE üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatoril kehtestada transferthinnad täiskulude baasil.
Püsiliini- ja sidumisteenuse tasumäärad arvutatakse käesoleva metoodika kohaselt.
Kogu teenuse lisanduv kulu (total service incremental cost) defineeritakse LRAIC kontseptsioonist lähtuvalt kui senisele kulude mahule lisanduv kulu, mida kantakse teenust osutades ja mida ei eksisteeri, kui teenust ei osutata.
Püsiliini- ja sidumisteenuse kulude kalkuleerimine ei lähtu täisomahinna kontseptsioonist, vaid LRAIC kulude kalkuleerimise ja omahinna kujundamise kontseptsioonist.
Kogu teenuse lisanduv kulu sisaldab küll teenuse-spetsiifilisi püsikulusid, aga ei sisalda tavaliselt üldisi püsikulusid ja jagatavaid püsikulusid (need, mis on jagatavad erinevatele toote- või teenusegruppidele).
Kui antud teenusele vastav osa üldkulusid ikkagi sisaldub kuludefinitsioonis, siis saame täielikult jaotatavate kulude (fully allocated cost) kontseptsiooni.
Nii kujuneb täisomahind, kuhu on arvatud perioodikulud ehk ettevõtte üldkulud.
Kui kõik üldised ja jagatavad püsikulud omistatakse ühele teenusele või tootele, siis tulemuseks on eraldiseisvad kulud (stand alone cost) - kulud, mida kantakse, kui osutatakse ainult ühte teenust.
LRIC mudel eeldab, kasutades kogu teenuse definitsiooni, et jagatavad püsikulud ja üldkulud ei sisaldu sidumisteenuse kulukalkulatsioonides.
Et operaator saaks katta kõik oma põhjendatud kulud, tuleb sidumisteenuse tasudes arvesse võtta OTE ettevaatavad jagatavad püsikulud ja osa üldkuludest, mis lülitatakse vastava hinnalisandina (mark-up) tasumäära.
Kogu teenuse lisanduv kulu peab arvestama mastaabisäästu.
Pikas perspektiivis on lisanduv kulu kui kogu teenuse pikaajaliselt lisanduv kulu (total service long run incremental cost - TS-LRIC) (vt määruse lisa 3).
Kaks võimalikku lähenemist tulevikku suunatud LRAIC süsteemi kehtestamiseks püsiliini- ja sidumisteenuste arvestamiseks on ülalt-alla- ja alt-üles-metoodika.
Ülalt-alla (top-down) lähenemise korral tulenevad algandmed juhtimisarvestuse aruannetest, kohaldades neid vastavalt hetkeväärtusele, mitte kasutades ajaloolisi väärtusi.
Järgneb kulude omistamise protsess erinevatele teenustele, mis põhineb kulude ja mahtude vahelistel seostel.
Ülalt-alla lähenemine algab OTE finantsaruannetest ja järjest toimub nende kulude eraldamine, mis ei lisandu antud teenusele.
Alt-üles (bottom-up) lähenemine nõuab mudelite arendamist, mida kasutatakse vajalike võrguelementide ja erinevate teenuste kulude kalkuleerimiseks.
Selle lähenemise korral tuleb teha kalkulatsioonid operatiivkulude muutuste ja kulutuste efektiivsuse muutumise kohta ning prognoosida tulevikus toimuvaid muutusi tehnoloogias.
Esmalt tuleb identifitseerida vajalikud elemendid võrgu ehitamiseks ja seejärel tuletatakse vastavalt sellele kulud efektiivselt töötava OTE jaoks.
Võrgu planeerimisel peab lähtuma kaasaegsest ja majanduslikult otstarbekast tehnoloogiast.
Kapitalikulu all mõistetakse sidumisteenusega seotud kapitali kasutusest (capital employed) tekkivat kulu.
See saadakse oma- ja laenukapitali kaalutud keskmise hinna (WACC) rakendamisel kapitalikasutuse mahule.
Vastav arvutusmetoodika on toodud „Telekommunikatsiooniseaduse“ § 53 lõike 6 alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud telekommunikatsioonivõrgu operaatori poolt kulude arvestamise ja kulude omistamise metoodikas.
Selliselt arvutatud kapitali hind sisaldab aktivaomanike tulunormi ja seega sisaldab kapitalikulu mõistlikku kasumit.
LRAIC kalkulatsioonides on eraldi käsitluse objektiks operaatori üldkulud kui omistamatud kulud.
Et operaator saaks katta kõik oma põhjendatud kulud, tuleb sidumisteenuste hinnas arvesse võtta ka nn efektiivse operaatori planeeritavad üldkulud.
Need lisanduvad hinnalisandina (mark-up) iga teenuse otseselt ja kaudselt jagatud LRAIC kuludele.
OTE poolt kasutatav kuluarvestussüsteem peab tagama, et sellised kulud ei ületaks 5% kogukuludest.
Erinevaid kulukomponente hinnakujunduses on käsitletud ka „Telekommunikatsiooniseaduse“ § 53 lõike 6 alusel Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud telekommunikatsioonivõrgu operaatori poolt kulude arvestamise ja kulude omistamise metoodikas.
Sidumisteenuse tasud peavad põhinema varade hetkeväärtusel, mitte ajaloolisel väärtusel.
Kaasaegse samaväärse vara hinnad (modern equivalent asset values) näitavad hinda, mis tuleks maksta, kui vahetada olemasolev seade kaasaegsema seadmega, mis täidaks samu funktsioone.
Ajaloolistel kuludel põhinevad sidumisteenuse tasud kajastavad suuremaid kulutusi kui need oleksid kaasaegsema seadme puhul, mis võib maksta vähem.
Kulude ja mahu vahelised seosed peavad olema defineeritud iga kulutüübi ja iga investeerimisliigi jaoks.
Lisanduvate kulude kontseptuaalse raamistiku defineerimine.
See on aluseks lisanduvate kulude arvutamisel.
Oletatavate muutuste prognoosimine.
Kulude, varade väärtuste ja võlgade suuruste täpsustamine.
Selles etapis tegeldakse kulude vajalikul määral eristamisega, et neid omistada kulukandjatele.
Kulukäiturite ja sõltuvuste määramine.
Iga kuluartikli jaoks on vaja leida kulukäitur ja kulukandja, et võimaldada kulude jaotamist.
Lisanduvate kulude modelleerimisel tuleb prognoosida kulude muutusi erinevates tingimustes.
Kulu-mahu vaheliste suhete konstrueerimine.
Seda saab teha, kasutades varem koostatud ja täiendatud spetsiaalseid mudeleid, või statistilise analüüsi abil.
Ka uuringute kasutamine võib osutuda vajalikuks.
Aruandlus ja süsteemi väljundid.
Summaarse lisanduva kulu tuletamist erinevate tegevusvaldkondade lõikes, summeerides erinevate kulugruppide lisanduvad kulud.
Telekommunikatsioonivõrgu uuendamine põhineb modifitseeritud „kõrbenud“ sõlme meetodil ja kaasaegse samaväärse tehnoloogia põhimõtetel.
Kapitalikulu, mis saadakse, kui mingi vara kasutus korrutada kapitali hinnaga.
Kapitali hinda on käsitletud lähemalt „Telekommunikatsiooniseaduse“ § 53 lõike 6 alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud telekommunikatsioonivõrgu operaatori poolt kulude arvestamise ja kulude omistamise metoodikas.
OTE on kohustatud LRAIC süsteemi rakendamiseks kasutama ülalt-alla lähenemist 1. jaanuarist 2001. a.Ülalt-alla lähenemise põhimõtted lisaks üldistele nõuetele on toodud käesolevas määruses.
C (2000) 263 20.03.2000. a („Commission Recommendation on Interconnection in a liberalised telecommunications market“).
C (1999) 3863 24.11.1999. a („Commission Recommendation on Leased lines interconnection pricing in a liberalised telecommunications market“).
Identifitseerida jooksev üldkasutatava telefonivõrgu (PSTN) või üldkasutatava mobiiltelefonivõrgu opereerimisega mitteseotud tegevuste kulumaht 1 ja piir üldkasutatava telefonivõrgu opereerimisega seotud kulumahu ja sellega mitteseotud tegevuse kulude vahel.
Muutus mitte-PSTN tegevustega seotud lisanduvates kuludes (joonisel a-b) on defineeritud kui PSTN opereerimisega mitteseotud tegevuste lisanduv kulu (incremental cost of non-PSTN activities).
Identifitseerida jooksev ülekandevõrgu opereerimisega seotud kulude kogum ja leida kulude maht, mis jääks olemata, kui ei eksisteeriks ülekandevõrgu opereerimisega seotud tegevusi.
Erinevus PSTN võrgu kulude ja niisuguse võrgu kulude vahel, mis on vähendatud ülekandevõrgu opereerimisega seotud tegevuste võrra (joonisel c-d), ongi ülekandevõrgu opereerimisega seotud tegevuste lisanduvad kulud.
Identifitseerida jooksev juurdepääsuvõrgu hooldamisega seotud tegevuste kulukogum ja leida kulude maht, mis jääksid olemata, kui hoolitsetakse vajalikul tasemel küll PSTN võrgu eest, aga ei eksisteeriks juurdepääsuvõrku.
Sellisel juhul juurdepääsu võimaldamise lisanduvad kulud on vaheks PSTN võrgu kulude ja sellise PSTN võrgu vahel, mis koosneb ainult ülekandevõrgust (joonisel d-e).
Individuaalsete tegevuste lisanduvate kulude summa on kogukuludest väiksem summa võrra, mis väljendab üldkulusid (joonisel f-g).
Kus PSTN (Public Switched Telephone Network) on üldkasutatav telefonivõrk.
Üldkasutatava mobiiltelefonivõrgu operaatori korral on üldkasutatava telefonivõrgu (PSTN) asemel antud joonisel üldkasutatav mobiiltelefonivõrk.
Ülekandevõrk müüb suurt hulka teenuseid, et rahuldada teiste operaatorite ja jaemüügi nõudmisi.
Iga teenuse hind baseerub võrgukomponentide ja võrguosade täielikult jaotatud kuludel (täisomahind), sisaldades ka mõistlikku tulu kapitalilt, mida kasutatakse teenuse tootmiseks (return on capital).
Joonisel A-ga tähistatud maksed baseeruvad sidumistariifidel, mida OTE kajastab näidissidumislepingus.
Praktikas arvutatakse kogu teenuse lisanduv kulu üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatori jaoks, arvestades välditavaid kulusid, kui seda teenust poleks osutatud.
Kui defineerida juurdekasvu kogu teenusele, siis kogu teenuse lisanduvad kulud erinevad traditsioonilisest keskmisest piirkulust lisanduvate teenuse-spetsiifiliste fikseeritud kulude võrra (vt lisa 2).
Lisanduv kulu väljendab siin mingi teenuse osutamisel tekkivat lisakulu (kogu teenuse tasandil).
See koosneb erinevatest kulutustest, mida tuleb teha, et antud teenust osutada.
50% (s.o 500) sellest on üldkasutatava telefonivõrgu (PSTN) või üldkasutatava mobiiltelefonivõrgu opereerimisega mitteseotud tegevuste kulumaht 1.
Üldkasutatava telefonivõrgu opereerimisega seotud tegevuste kulumahust on ülekandevõrguga seotud 80% (400) ja juurdepääsuga seotud 20% (100).
Kulude ja mahu seos väljendub graafiliselt sirgjoonena, mille alguspunkt on vertikaalteljel 200 juures (st 200 on üldkulud).
Nurk antud sirgjoone ja horisontaaltelje vahel ongi kulude ja mahu vaheline seos (graafilises väljenduses).
Mingi tegevuse PSTN opereerimisega mitteseotud tegevuste kulud ongi vaheks selle tegevuse kogukulude ja PSTN opereerimisega seotud eraldiseisvate kulude vahel.
Antud juhul saab selle arvutada, korrutades PSTN opereerimisega mitteseotud teenuse mahu (500) kulude ja mahu seosega 0,8 (joonisel α, mis matemaatiliselt vordub arctan 0,8).
Need PSTN opereerimisega mitteseotud tegevuse lisanduvad kulud on 400 (kuna 100 ehk 20% on όldkulude osa).
Ülekandevõrgu opereerimisega seotud tegevuse lisanduvad kulud saab arvutada, vaadates läbi erinevuse mingi tegevuse X kogukulude ja sama teenuse osutamise vahel.
Kui on lineaarne kulude ja mahu vaheline seos, saab selle arvutada kui 400×0, 8 = 320 (sellest 20% on üldkulud).
Juurdepääsuvõrguga seotud lisanduva kulu saab arvutada analoogiliselt 100×0, 8=80.
Nende eespool nimetatud lisanduvate kulude summa kokku on 800, mis on 200 võrra vähem antud tegevuse kogukuludest.
See vahe (200) on tegevuse üldkulud.
Käesoleva seadusega reguleeritakse kindlustustegevust ja selle järelevalvet.
Kindlustuslepingust tulenevad toimingud, sealhulgas kindlustusjuhtumis kahjustatud vara omandamine, valdamine ja võõrandamine.
Kindlustusportfell käesoleva seaduse tähenduses on kindlustusandja sõlmitud kindlustuslepingute kogum koos nendest tulenevate õiguste ja kohustuste ning nende kohustuste täitmiseks vajaliku varaga.
Oluline osalus käesoleva seaduse tähenduses on ühe isiku otsene või kaudne kindlustusandja aktsiate või aktsiatega määratud häälte omamine kümne või enama protsendi ulatuses või muu õiguse omamine, mis annab samasuguse võimaluse mõjutada kindlustusandja juhtimist.
Kindlustusvõtjate ja kindlustatute huvid loetakse piisavalt kaitstuks, kui kindlustusandja tegevus vastab käesolevas seaduses sätestatud nõuetele ning kindlustusandja on igal ajahetkel võimeline täitma endale võetud kohustusi.
Kindlustusandja või kindlustusvahendaja ärinimes peab sisalduma sõna „kindlustus“.
Muude kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juriidiliste isikute ärinimes ei või sisalduda sõna „kindlustus“ ei eesti ega võõrkeeles.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu ei laiene mittetulundusühingutele.
Vabatahtlikuks kindlustuseks nimetatakse kindlustuslepinguid, mille sõlmimise kohustus ei ole sätestatud seaduses.
Kohustuslikuks kindlustuseks nimetatakse kindlustuslepinguid, mille sõlmimise kohustuse sätestab seadus.
Kindlustusandja, kes täidab garantiifondi funktsioone.
Kindlustusandja kohustus tasuda garantiifondiga sõlmitud lepingu alusel garantiifondile makseid.
Rahandusminister võib kehtestada kohustusliku kindlustuse teostamise korra, sealhulgas nõuded poliisi vormile ja muudele lepingudokumentidele, kindlustusandjate poolt garantiifondile kindlustuslepingute ja kindlustusjuhtumite kohta teabe edastamise korra ning kohustusliku kindlustuse liigi kohta aruandluse esitamise korra.
Kui kuulutatakse välja kohustusliku kindlustuse kindlustusandja pankrot, antakse tema kohustusliku kindlustuse kindlustusportfell üle garantiifondile.
Kohustusliku kindlustuse lepingutingimustes ja tariifide suuruses tuleb enne nende rakendamist kokku leppida garantiifondiga.
Ühte liiki kohustusliku kindlustuse lepingutingimused peavad tagama ühetaolise minimaalse kindlustuskaitse.
Sundkindlustus on õigussuhe, mis tekib, kui seadus sätestab kohustuse tasuda kindlustusmakseid ja riik või avalik-õiguslik juriidiline isik võtab enesele kindlustusandja kohustused.
Käesolevat seadust sundkindlustusele ei kohaldata.
Kindlustustegevus jaotub põhiliikideks.
Kindlustustegevuse põhiliigid jaotuvad liikideks ja liigid alaliikideks.
Abistamisteenuste kindlustus.
Mitteproportsionaalne edasikindlustus.
Tegevus kindlustusmaaklerina.
Kindlustustegevuse liikide alaliigid kehtestab vajaduse korral rahandusminister.
Edasikindlustus on kindlustusleping, mille kindlustusandja sõlmib edasikindlustusandjaga, tasudes talle kokkulepitud kindlustusmakse, ja mille kohaselt edasikindlustusandja võtab kohustuse maksta kindlustusandjale hüvitist seoses kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahel sõlmitud kindlustuslepingu järgse kindlustusjuhtumiga.
Eestis registreeritud kindlustusandja peab edasikindlustusega tegelemiseks omama tegevusluba.
Tegevusluba on õigus kindlustustegevuseks.
Kindlustusandjana võib tegutseda isik, kellele käesolevas seaduses sätestatud korras on antud tegevusluba.
Eesti Liikluskindlustuse Fond tegutseb kindlustusandjana ilma tegevusloata.
Eesti Liikluskindlustuse Fond tegutseb piirikindlustuse kindlustusandjana ning liikluskindlustuse edasikindlustusandjana.
Tegevusloa võib anda eritingimusega, milleks on kindlustusriski territoriaalse paiknemise piiritlemine.
Esmase tegevusloa taotlemise all mõistetakse, et tegevusluba taotleb isik, kellele ei ole seda väljastatud tegelemiseks ühegi kindlustustegevuse põhiliigi, liigi või alaliigiga.
Täiendava tegevusloa taotlemise all mõistetakse, et isik taotleb luba tegelemiseks sellise kindlustustegevuse põhiliigi, liigi või alaliigiga, mida ei ole talle varem antud tegevusloas ette nähtud.
Tegevusluba ei ole tehingu objekt.
Tegevusluba on isikuga, kellele see on antud, vahetult seotud õigus, mida ei saa võõrandada ega edasi anda.
Eritingimus, kui see on olemas.
Tegevusloa andmise kohta võib lisaks Finantsinspektsiooni juhatuse otsusele väljastada täiendava dokumendi (edaspidi tegevusluba tõendav dokument).
Tegevusluba tõendavale dokumendile peab lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud andmetele olema märgitud tegevusloa väljaandmise aluseks oleva otsuse number ja kuupäev.
Esmase tegevusloa taotlus esitatakse Finantsinspektsioonile.
Tegevusloa taotlus koosneb kirjalikust avaldusest ning lisadest.
Andmed aktsiaseltsi juhatuse ja nõukogu liikmete kohta, mis sisaldavad nimetatud isikute ees- ja perekonnanime, isikukoodi, sünniaega, elukohta, hariduse kirjeldust, viimase viie aasta töö- ja ametikohtade täielikku loetelu.
Kviitung riigilõivu tasumise kohta.
Taotlusele lisavad juhatuse liikmed kinnituskirja käesoleva paragrahvi lõikes 2 loetletud dokumentides sisalduvate andmete õigsuse kohta.
Kui tegevusloa taotleja esitatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmete ja dokumentide põhjal ei ole võimalik veenduda, kas tegevusloa taotlejal on kindlustustegevuse teostamiseks piisavad võimalused või kas kindlustusvõtjate ning kindlustatute huvid on piisavalt kaitstud käesoleva seaduse § 2 lõike 4 mõistes, on Finantsinspektsioonil õigus nõuda taotlejalt täiendavaid andmeid ning dokumente.
Tegelemiseks kindlustustegevuse põhiliigi, liigi või alaliigiga, mida ei ole varem antud tegevusloas ette nähtud, peab kindlustusandja taotlema täiendava tegevusloa.
Kui tegevusloa taotleja esitatud käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud andmete ja dokumentide põhjal ei ole võimalik veenduda, kas tegevusloa taotlejal on kindlustustegevuse teostamiseks piisavad võimalused või kas kindlustusvõtjate ning kindlustatute huvid on piisavalt kaitstud käesoleva seaduse § 2 lõike 4 mõistes, on Finantsinspektsioonil õigus nõuda taotlejalt täiendavaid andmeid ning dokumente.
Tegevusloa taotlemise ajal toimunud muudatused käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1-9 ja lõike 6 punktides 1, 3 ja 4 nimetatud tegevusloa andmise alustes teeb kindlustusandja viivitamatult teatavaks Finantsinspektsioonile.
Samuti on kindlustusandja kohustatud viivitamatult teatama omavahendite suuruse langemisest alla seaduses sätestatud miinimumi.
Tegevusluba antakse, kui esitatud andmed ja dokumendid on nõuetekohased ning esitatu põhjal saab veenduda, et on võimalused kindlustustegevuseks ning kindlustusvõtjate ja kindlustatute huvid on piisavalt kaitstud käesoleva seaduse § 2 lõike 4 mõistes.
Otsuse esmase tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsiooni juhatus kolme kuu jooksul, arvates tegevusloa taotleja avalduse ja kõigi nõutavate andmete ja dokumentide saamisest.
Otsuse täiendava tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsiooni juhatus ühe kuu jooksul, arvates tegevusloa taotleja avalduse ja kõigi nõutavate andmete ja dokumentide saamisest.
Kindlustusandja tegevusluba on tähtajatu.
Otsus tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta, samuti tegevusluba tõendav dokument, kui selline väljastati, lähetatakse taotlejale taotluses märgitud asukohta hiljemalt otsuse tegemisele järgneval tööpäeval.
Finantsinspektsiooni juhatus võib oma motiveeritud otsusega keelduda tegevusloa andmisest, kui tegevusloa taotleja ei ole täitnud käesolevas seaduses sätestatut või võimalike kindlustusvõtjate ja kindlustatute huvid ei ole piisavalt kaitstud käesoleva seaduse § 2 lõike 4 mõistes.
Kindlustusportfelli üleandmisel.
Kindlustusportfelli osa üleandmisel lõpeb tegevusluba tegelemiseks kindlustustegevuse liigi või alaliigiga, millele vastav kindlustusportfelli osa üle anti.
Tegevusloa kehtetuks tunnistamine on tegevusloa andmise otsusega omandatud õiguse täielik või osaline äravõtmine.
Liikluskindlustuse kindlustusandja ei täida Eesti Liikluskindlustuse Fondi liikme kohustusi või on välja arvatud Eesti Liikluskindlustuse Fondi liikmete hulgast.
Tegevusloa võib tunnistada kehtetuks täielikult või üksikute kindlustustegevuse põhiliikide, liikide või alaliikide kaupa, piiritledes õigused, mis tegevusloa omanik tegevusloa kehtetuks tunnistamisega kaotab.
Kindlustusandja tegevusloa tunnistab kehtetuks Finantsinspektsiooni juhatus oma motiveeritud otsusega.
Kindlustusandja tegevusloa kehtetuks tunnistamisest teatab Finantsinspektsiooni juhatus vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes hiljemalt viiendal päeval, arvates kindlustusandja tegevusloa kehtetuks tunnistamisest.
Bilanss aktiva ja passiva põhigruppide lõikes.
Esmase tegevusloa taotlemise korral esitatakse tegevuskava kolme esimese tegevusaasta kohta.
Täiendava tegevusloa taotlemise korral esitatakse tegevuskava kolme tegevusaasta kohta nende kindlustustegevuse põhiliikide, liikide või alaliikide osas, millega tegelemiseks tegevusluba taotletakse.
Kõikidest muudatustest tegevuskavas tegevusloa taotlemise ajal ja pärast tegevusloa andmist tuleb eelnevalt kirjalikult teatada Finantsinspektsioonile.
Kindlustusandja esitab koos majandusaasta aruandega Finantsinspektsioonile tegevuskava täitmise aruande.
Kindlustusandja on kohustatud Finantsinspektsiooni nõudmisel tegema tegevuskavas muudatusi, kui see on vajalik kindlustusvõtjate ja kindlustatute huvide kaitseks või kindlustusandja maksejõulisuse tagamiseks.
Kindlustusandja võib tegutseda ainult aktsiaseltsina, kui seadusega ei nähta ette teisiti.
Kindlustusandja suhtes rakendatakse äriseadustikus (RT I 1995, 26-28, 355; 1998, 91-93, 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360; 57, 596; 102, 907; 2000, 29, 172) sätestatut käesolevast seadusest tulenevate erisustega.
Kindlustusandja võib tegelda ainult kindlustustegevusega ning tegutseda Finantsinspektsiooni loal kindlustustegevusega seotud alal.
Kindlustusandja ei või üheaegselt tegelda elu- ja kahjukindlustusega.
Elukindlustusandja võib üheaegselt tegelda elukindlustuse ja elukindlustuse edasikindlustusega.
Kahjukindlustusandja võib üheaegselt tegelda kahjukindlustuse ja kahjukindlustuse edasikindlustusega.
Oma asukohamaa kindlustusjärelevalve andmed enda omavahendite piisava suuruse, maksejõulisuse ning asukohamaa kindlustustehniliste eraldiste moodustamise nõuete kohta.
Käesolevas paragrahvis nimetatud võõrkeelsed andmed ja dokumendid tuleb välisriigi kindlustusandjal legaliseerida konsulaarseaduses (RT I 1998, 113/114, 1874) sätestatud korras ning esitada koos allkirjastatud eestikeelse tõlkega.
Kui tegevusloa taotleja esitatud käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud andmete ja dokumentide põhjal ei ole võimalik veenduda, kas loa taotlejal on kindlustustegevuse teostamiseks piisavad võimalused või kas kindlustusvõtjate ning kindlustatute huvid on piisavalt kaitstud käesoleva seaduse § 2 lõike 4 mõistes, on Finantsinspektsioonil õigus nõuda taotlejalt täiendavaid andmeid ning dokumente.
Loa andmise või sellest keeldumise motiveeritud otsuse teeb Finantsinspektsioon kolme kuu jooksul, arvates käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud taotluse ning kõigi nõutavate andmete ja dokumentide esitamisest Finantsinspektsioonile.
Lisaks käesoleva seaduse §-s 14 sätestatule võib Finantsinspektsioon keelduda välisriigi kindlustusandjale loa andmisest, kui tema asukohamaa õigusaktid või kindlustusjärelevalve ei taga järelevalvet, sealhulgas konsolideeritud järelevalvet, filiaali asutava välisriigi kindlustusandja üle.
Euroopa Liidu liikmesriigis registreeritud kindlustusandja peab filiaali asutamiseks Finantsinspektsiooni informeerima filiaali avamise soovist ning esitama oma asukohamaa kindlustusjärelevalve asutuse kaudu käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-3 ja lõikes 3 nimetatud andmed ja dokumendid.
Filiaali äriregistrisse kandmisel esitatakse äriregistrile Finantsinspektsiooni kinnitus eelnimetatud andmete ja dokumentide saamise kohta.
Kui Eestis registreeritud kindlustusandja soovib asutada kindlustustegevusega tegelevat tütarettevõtjat või filiaali välisriigis või omandada osalust mõnes välisriigi kindlustusandjas, mille tulemusena viimane muutub tema tütarettevõtjaks, tuleb taotleda Finantsinspektsioonilt luba.
Andmed välisriigi kindlustusandjas olulist osalust omavate isikute kohta.
Kui tegevusloa taotleja esitatud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide põhjal ei ole võimalik veenduda, kas loa taotlejal on kindlustustegevuse teostamiseks piisavad võimalused või kas kindlustusvõtjate ning kindlustatute huvid on piisavalt kaitstud käesoleva seaduse § 2 lõike 4 mõistes, on Finantsinspektsioonil õigus nõuda taotlejalt täiendavaid andmeid ning dokumente.
Finantsinspektsioon informeerib vastuvõetud taotlusest vastava riigi kindlustusjärelevalve asutust ning kindlustusjärelevalved sõlmivad kolme kuu jooksul, arvates taotluse vastuvõtmisest, kokkuleppe järelevalve teostamise kohta.
Kindlustusvõtjate ja kindlustatute huvid ei ole piisavalt kaitstud käesoleva seaduse § 2 lõike 4 mõistes.
Välisriigis tütarettevõtjat või filiaali omav Eestis registreeritud kindlustusandja on kohustatud Finantsinspektsioonile ja vastava riigi kindlustusjärelevalve asutusele teatama käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 4 sätestatud tegevuskava või andmete muutmise kavatsusest vähemalt üks kuu ette.
Juhatuse või nõukogu pädevust kindlustuslepingute tingimuste, kindlustustehniliste eraldiste moodustamise korra ning sisekontrolli moodustamise ja aruandluse korra kinnitamisel.
Kindlustusandja peab põhikirja muutmise taotluse koos ärakirjaga üldkoosoleku otsusest, millega muudeti põhikirja, ning põhikirja uue teksti esitama Finantsinspektsioonile kümne päeva jooksul, arvates vastavate otsuste tegemisest, ning enne äriregistrile kande tegemiseks esitamist.
Finantsinspektsioon keeldub kindlustusandja põhikirjas muudatuste tegemiseks nõusoleku andmisest juhul, kui need on vastuolus õigusaktidega.
Motiveeritud otsuse põhikirja muutmise lubamise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsiooni juhatus kümne päeva jooksul, arvates vastava taotluse laekumisest.
Äriregistrile esitatavale avaldusele lisatakse Finantsinspektsiooni antud nõusolek kindlustusandja põhikirjas muudatuste tegemiseks.
Kindlustusandja peab Finantsinspektsioonile viivitamata esitama kindlustusandja kohta tehtud kandeotsuse ärakirja.
Kindlustusandja juhatuse ja nõukogu liikmeks, samuti kindlustusandja filiaali juhatajaks võib valida või määrata vaid teovõimelise füüsilise isiku, kellel on kindlustusandja juhtimiseks vajalik haridus, kogemused ning laitmatu reputatsioon.
Kindlustusandja juhatuse liikmel peab olema akadeemiline kõrgharidus või sellega võrdsustatud haridus ja kindlustuse või muu finantsteenuse alase töö kogemus.
Muus vormis kui aktsiaselts tegutseva kindlustusandja juhatuse ja nõukogu liikmetele kohaldatakse kindlustusandja juhatuse liikmete ning juhatuse esimehe kohta sätestatut.
Kindlustusandja juhatuse ega nõukogu liikmeks, samuti filiaali juhatajaks ei tohi olla isik, kelle tegevus on kaasa toonud äriühingu pankroti või äriühingule antud tegevusloa lõpetamise või kehtetuks tunnistamise riigi- või järelevalveasutuse algatusel või kellel on ärikeeld või kelle varasem tegevus viimase kümne aasta jooksul äriühingu juhina on näidanud tema suutmatust korraldada äriühingu juhtimist selliselt, et äriühingu aktsionäride, osanike, liikmete, võlausaldajate ja klientide huvid oleksid piisavalt kaitstud.
Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud isikutele ei või kindlustusandja juhatuse liikmeks olla tema nõukogu liige, sisekontrolli töötaja, pankrotivõlgnik või viimase juhatuse või nõukogu liige.
Kindlustusandja nõukogu liikmeks ei või olla tema juhatuse liige, sisekontrolli töötaja, audiitor või pankrotivõlgnik või viimase juhatuse või nõukogu liige.
Kindlustusandja põhikirjas võib ette näha muid isikuid, kes ei või olla juhatuse või nõukogu liikmeteks.
Kindlustusandja on kohustatud juhatuse ja nõukogu liikmete, filiaali juhataja ning audiitori ja vastutava aktuaari valimisest või määramisest, samuti nende tagasiastumisest enne volituste tähtaja lõppemist teatama ja esitama käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud andmed Finantsinspektsioonile kümne päeva jooksul, arvates nimetatud küsimuse otsustamisest.
Ülevaade tema haridusest ja eelnevast töökogemusest.
Tema tegevus kindlustusandja juhtimisel on näidanud, et ta ei ole suuteline korraldama kindlustusandja juhtimist selliselt, et kindlustusvõtjate ning kindlustatute huvid oleksid piisavalt kaitstud käesoleva seaduse § 2 lõike 4 mõistes.
Kahjukindlustusandja juures peab töölepingu alusel töötama kindlustusmatemaatik ehk aktuaar, kellel on akadeemiline kõrgharidus ning piisavad teadmised ja kutseoskused vastaval erialal töötamiseks.
Elukindlustusandja juhatusse peab kuuluma vastutav aktuaar, kellel on akadeemiline matemaatikaalane kõrgharidus ning piisavad teadmised ja kutseoskused vastaval erialal töötamiseks.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud aktuaar peab hindama kindlustustariifide õigsust ja piisavust, kalkuleerima kindlustusmatemaatiliste (aktuaarsete) meetodite alusel kindlustustehniliste eraldiste suuruse, kinnitama nende õigsust ja vastavust seaduse nõuetele ning omavahendite vastavust omavahendite normatiivile (solventsusmarginaalile).
Vastutav aktuaar peab lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatule koostama elukindlustuse suremustabeleid ja hindama kasutatavate suremustabelite õigsust, arvutama kindlustuslepingute tagasiostuväärtused ning tegema kindlustusmatemaatilist kasumianalüüsi üksiklepingute ja samaliigiliste lepingute lõikes.
Vastutav aktuaar peab hindama sõlmitud või sõlmitavate edasikindlustuslepingute mõju tehnilistele eraldistele, väljamakstavatele kindlustussummadele, tagasiostuväärtusele ja kindlustusmatemaatilisele kasumile üksiklepingute ja samaliigiliste lepingute lõikes.
Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud aktuaar saab oma töö käigus teada kindlustusandja tegevuses esinevatest asjaoludest, millega on seatud ohtu kindlustusandja usaldusväärsus või omavahendite suurus, on ta kohustatud nendest teatama kindlustusandja nõukogule.
Kindlustustegevusega tegeleva juriidilise isiku juhatuse liikmed, nõukogu liikmed, töötajad ning nende volitusel või korraldusel tegutsevad isikud, samuti järelevalvet teostavad ja sellega seoses teavet saavad ametnikud ja isikud on kohustatud nii töötamise või tegutsemise ajal kui ka pärast seda tähtajatult hoidma saladuses kõiki andmeid, mis on neile teatavaks saanud ja mis puudutavad kindlustusvõtjate või kindlustatute majanduslikku ja tervislikku seisundit, isikuandmeid või äri- või muid ametisaladusi, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti.
Kindlustusandja võib välja lasta ainult nimelisi aktsiaid.
Kindlustusandja ei või välja lasta eelisaktsiaid.
Muude kahjukindlustusliikidega tegelemise korral 5 miljonit krooni.
Kahe või enama kindlustustegevuse liigiga tegelemiseks tegevusluba omava kindlustusandja aktsiakapitalile laieneb vastavate kindlustusliikide aktsiakapitalile käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatutest kõrgeim nõue.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud aktsiakapital peab kindlustusandja asutamisel olema tasutud rahalise sissemaksena.
Üldkoosoleku otsusega võib kindlustusandja aktsiakapitali suurendada täiendavate rahaliste sissemaksetega või sissemakseid tegemata (fondiemissioon).
Kindlustusandja fondiemissiooni võib korraldada ainult kinnitatud raamatupidamise aastaaruande alusel.
Fondiemissiooni võib korraldada kindlustusandja aktsiate ülekursi, puhaskasumist moodustatud muude reservide, eelmiste aastate jaotamata kasumi või puhaskasumi arvel.
Üldkoosoleku otsusel võib kindlustusandja aktsiakapitali suurendamisel tasuda mitterahalise sissemaksega, kui aktsiakapitali suurendatakse kindlustusandjate ühinemise käigus.
Kindlustusandja on kohustatud Finantsinspektsioonile kirjalikult teatama kavandatavast aktsiakapitali suurendamisest ja uue emissiooni üksikasjadest vähemalt üks kuu enne vastavate otsuste vastuvõtmist.
Kindlustusandjale ei kohaldata äriseadustiku §-s 346 sätestatut.
Kindlustusandja aktsiakapitali võib vähendada ainult kahjumi katmiseks (aktsiakapitali lihtsustatud vähendamine).
Kindlustusandja on kohustatud Finantsinspektsioonile kirjalikult teatama kavandatavast aktsiakapitali vähendamisest vähemalt üks kuu enne vastava otsuse vastuvõtmist.
Kindlustusandja võib aktsiakapitali vähendamise otsustada, kui Finantsinspektsioon on andnud selleks oma nõusoleku.
Kui isik kavatseb omandada olulist osalust või suurendada seda üle 20, 33 või 50 protsendi kindlustusandja aktsiakapitalist või häälte arvust või kui kindlustusandja muutub tehingu tulemusena tema tütarettevõtjaks, on ta kohustatud eelnevalt taotlema loa Finantsinspektsioonilt.
Omandajaks oleva äriühingu majandusaasta aruanne või auditeeritud vahearuanne, mis peab olema koostatud majandusaasta aruande vormis ja mitte varem kui kuus kuud enne taotluse esitamist.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud andmete või dokumentide põhjal ei ole võimalik veenduda, kas pärast olulise osaluse omandamist või selle suurendamist taotleja poolt on tagatud kindlustusvõtjate ja kindlustatute huvide piisav kaitse, on Finantsinspektsioonil õigus nõuda taotlejalt täiendavaid andmeid ning dokumente.
Kindlustusandja on olulise osaluse omandamise tehingu toimumisest teadasaamisel kohustatud sellest viivitamatult teavitama Finantsinspektsiooni.
Kindlustusandja on kohustatud koos majandusaasta aruandega Finantsinspektsioonile esitama olulist osalust omavate aktsionäride nimed ja osaluse suuruse.
Olulise osaluse omandamiseks või selle suurendamiseks antakse luba, kui kindlustusvõtjate ning kindlustatute huvid on piisavalt kaitstud käesoleva seaduse § 2 lõike 4 mõistes.
Loa olulise osaluse omandamiseks või suurendamiseks annab või selle andmisest keeldub Finantsinspektsiooni juhatus oma motiveeritud otsusega.
Otsus loa andmise või sellest keeldumise kohta tehakse ühe kuu jooksul, arvates kõigi käesolevas paragrahvis nimetatud andmete ja dokumentide saamisest.
Otsus lähetatakse taotlejale tema taotluses märgitud asukohta ja Eesti väärtpaberite keskregistrile otsuse tegemisele järgneval tööpäeval.
Kui isik kavatseb loobuda oma olulisest osalusest kindlustusandjas või vähendada seda alla käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määra või kui kindlustusandja lakkab olemast isiku tütarettevõtja, peab sellest teatama Finantsinspektsioonile kümne päeva jooksul, arvates vastava tehingu toimumisest.
Kui olulise osaluse omandamise või suurendamise tehing on sooritatud ilma Finantsinspektsiooni loata või kui selgub, et Finantsinspektsioon oli loa andnud ebaõige või puuduliku teabe alusel, on Finantsinspektsioonil kahe kuu jooksul, arvates tehingu sooritamisest või andmete ebaõigsusest või puudulikkusest teadasaamisest, õigus taotleda tehingu kehtetuks tunnistamist ja tehingu kehtetuks tunnistamise korral tühistada osaluse omandamise või suurendamise luba.
Antud olulise osaluse luba ei või muuta ega tühistada, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul.
Aktsionäridele võib teha väljamakseid üks kord aastas pärast majandusaasta aruande kinnitamist üldkoosoleku poolt.
Aktsionäridele tehtav väljamakse ei või olla suurem kui aktsionäridele väljamakstav kasumiosa, mille suurus arvutatakse raamatupidamise aastaaruandes kajastatud majandusaasta näitajatest lähtuvalt.
Aktsionäridele väljamakstava kasumiosa suuruse arvutamisel liidetakse eelmiste perioodide jaotamata kasumile/kahjumile aruandeaasta kasum, põhikirjas ettenähtud kasumist moodustatud reservide vähendamine, majandusaastal tütar- või sidusettevõtjalt saadud dividendid ning lahutatakse sellest kasumist/kahjumist aruandeaasta kahjum, käesoleva seaduse §-s 38 sätestatud alusel moodustatava reservkapitali suurendamine, oma aktsiate jääk soetusmaksumuses, põhikirjas ettenähtud kasumist moodustatud reservide suurendamine, immateriaalne põhivara bilansilises maksumuses ja summa, mille võrra raamatupidamise seaduse (RT I 1994, 48, 790; 1995, 26-28, 355; 92, 1604; 1996, 40, 773; 42, 811; 49, 953; 1998, 59, 941; 1999, 55, 584; 101, 903) § 28 lõike 2 kohaselt kajastatud osaluse bilansiline maksumus ületab selle soetusmaksumuse.
Kindlustusandjal peavad kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste jätkuva täitmise tagamiseks olema pidevalt piisava suuruse ja struktuuriga omavahendid.
Eelmiste aastate jaotamata kasum, mis kuulub kandmisele järgnevatesse aastatesse.
Kõik bilansivälised kohustused, välja arvatud käesoleva lõike punktis 5 nimetatud kindlustuslepingu objektiks olevad garantiid.
Allutatud laenu tagasimaksmise tähtaeg on allutatud laenu lepingus fikseeritud ja see ei ole lühem kui viis aastat.
Kindlustusandjal ei ole osalust allutatud laenu andnud äriühingus.
Kindlustusandjal on keelatud võtta laenu, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud allutatud laenu.
Kindlustusandja omavahendite normatiivi (solventsusmarginaali) arvutamise korra kehtestab rahandusminister.
Kindlustusandja esitab Finantsinspektsioonile omavahendite normatiivi arvutuse koos majandusaasta aruandega ning muudel seaduses sätestatud juhtudel.
Kindlustusandja omavahendite miinimum on võrdne käesoleva seaduse § 29 lõikes 1 sätestatud kindlustusandja minimaalse aktsiakapitaliga vastavalt kindlustusandja kindlustustegevuse põhiliigile või liigile.
Omavahendite summa ei tohi ühelgi hetkel olla väiksem omavahendite normatiivist ega omavahendite miinimumist.
Omavahendite vähenemisel alla omavahendite normatiivi esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile finantsseisundi taastamise plaani (saneerimisplaani).
Omavahendite vähenemisel alla ühe kolmandiku omavahendite normatiivist või alla omavahendite miinimumi on kindlustusandja kohustatud Finantsinspektsioonile esitama erakorralise saneerimisplaani, mis võimaldab kolme kuu jooksul taastada omavahendid vähemalt ühe kolmandikuni omavahendite normatiivist, kuid mitte väiksema määrani, kui on omavahendite miinimum.
Reservkapital moodustatakse üldkoosoleku kinnitatud raamatupidamise aastaaruandes fikseeritud puhaskasumist.
Reservkapitali eraldatakse vähemalt 10 protsenti puhaskasumist, kuni reservkapital saavutab kindlustusandja põhikirjas märgitud aktsiakapitali maksimumsuuruse või - kui seda ei ole määratud - aktsiakapitali suuruse.
Reservkapitali võib üldkoosoleku otsusel kasutada kahjumi katmiseks, kui seda ei ole võimalik katta puhaskasumist moodustatud muude reservide või eelmiste aastate jaotamata kasumi arvel.
Kindlustusandja on kohustatud kavandatavast reservkapitali vähendamisest Finantsinspektsioonile kirjalikult teatama üks kuu enne vastava otsuse vastuvõtmist.
Kindlustusandja reservkapitali moodustamise ja kasutamise suhtes ei kohaldata äriseadustiku §-des 336 ja 337 sätestatut.
Kindlustustehnilised eraldised on kindlustusandja kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste arvestuslik suurus, mille katteks peab pidevalt olema kohustuste suurusega vähemalt võrdne hulk vara.
Kindlustusandja peab arvutama kindlustustehnilised eraldised nii, et need väljendavad kindlustuslepingutest tulenevaid kohustusi, nagu neid võib põhjendatult ette näha.
Kindlustusandja kindlustustehniliste eraldiste arvutamise korra kinnitab kindlustusandja nõukogu, kes esitab selle Finantsinspektsioonile.
Õigusaktides ettenähtud muud kindlustustehnilised eraldised.
Kindlustusandja seotud vara on vara, mille väärtus vastab kindlustusandja kindlustustehniliste eraldiste suurusele ilma edasikindlustusandja osata.
Kindlustusandja seotud vara investeerimisel tuleb lähtuda kindlustustegevusest ja kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste iseloomust.
Seotud vara investeerimisel tuleb tagada suurim võimalik turvalisus ja tulu ning samal ajal säilitada kindlustusandja pidev likviidsus, investeeringute mitmekesisus ja hajutatus.
Nõudmiseni hoius ja tähtajaline hoius krediidiasutuses, mis on registreeritud Eestis või Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni A-tsooni riigis.
Nõudest isiku vastu on maha arvatud sama isiku nõue kindlustusandja vastu.
Ühte kinnisasja või ehitisse või mitmesse ehitisse, mida nende vahetu läheduse tõttu saab käsitada ühe ehitisena, võib seotud vara investeerida kuni 10 protsenti kindlustustehniliste eraldiste kogusummast koos edasikindlustusandja osaga, kuid kinnisasjadesse ja ehitistesse kokku mitte üle 15 protsendi.
Ühe emitendi väärtpaberitesse ja ühe laenuvõtja tagatud laenudesse võib seotud vara investeerida kuni 5 protsenti kindlustustehniliste eraldiste kogusummast koos edasikindlustusandja osaga ja kuni 10 protsenti tingimusel, et väärtpaberite ega tagatud laenude osa seotud varas ei ole üle 40 protsendi kindlustustehniliste eraldiste kogusummast koos edasikindlustusandja osaga.
Ühte tagatiseta laenu võib seotud vara investeerida kuni 1 protsent kindlustustehniliste eraldiste kogusummast koos edasikindlustusandja osaga ja tagatiseta laenudesse kokku kuni 5 protsenti kindlustustehniliste eraldiste kogusummast koos edasikindlustusandja osaga.
Nõudmiseni hoiustesse võib seotud vara investeerida kuni 5 protsenti kindlustustehniliste eraldiste kogusummast koos edasikindlustusandja osaga.
Finantsinspektsioonil on õigus oma ettekirjutusega keelata kindlustusandjal tehingu tegemine, mis võib kaasa tuua kindlustusandja seotud vara mittevastavuse käesoleva seaduse sätetele.
Tagatud on tuletisväärtpaberi väärtuse objektiivne hindamine.
Omandada või välja anda tuletisväärtpaberit, mille täitmine ei ole kaetud kindlustusandja vara hulka kuuluvate väärtpaberite või rahaga.
Kahjukindlustusandja kõikide võimalike kohustuste summa ühe kindlustuslepingu alusel või sama kindlustuse objekti suhtes tohib ületada 10 protsenti kindlustusandja omavahenditest ainult juhul, kui kindlustusandja kohustuse täitmine seda protsenti ületavas osas on tagatud edasikindlustuslepinguga.
Elukindlustusandja kõikide võimalike kohustuste summa ühe kindlustuslepingu alusel või sama kindlustuse objekti suhtes tohib ületada 10 protsenti kindlustusandja omavahenditest ainult juhul, kui kindlustusandja kohustuse täitmine seda protsenti ületavas osas on tagatud edasikindlustuslepinguga.
Elukindlustuses edasikindlustuslepinguid, mille alusel kindlustusjuhtumi toimumise tõenäolisusest või kindlustussummadest ja tagasiostusummadest tulenevate kohustuste jagamine lepingupoolte vahel ei põhine üldtunnustatud kindlustusmatemaatilistel (aktuaarsetel) arvestuspõhimõtetel või kui need arvestuspõhimõtted eri aastatel oluliselt erinevad.
Kindlustusandja moodustab sõltumatu sisekontrolliorgani (edaspidi sisekontroll), kes kontrollib kindlustusandja kogu tegevust, selle vastavust õigusaktidele ning headele tavadele.
Sisekontrolli ülesanne on igakülgselt kontrollida kindlustusandja tegevust.
Sisekontroll esitab kindlustusandja nõukogule ja juhatusele igakuulise aruande eelmisel kuul avastatud puuduste kohta.
Sisekontrolli töötajate arv peab olema piisav sisekontrolli ülesannete täitmiseks.
Sisekontrolli töötajad peavad vastama kindlustusandja juhatuse liikmele esitatavatele nõuetele.
Kindlustusandja juhatus tagab sisekontrollile vajalikud töötingimused ja kindlustusandja kohta kogu nõutud informatsiooni saamise.
Sisekontrolli töötajad on kohustatud neile kindlustusandja tegevuse kohta teatavaks saanud informatsiooni, mis viitab õiguserikkumisele või sellele, et kindlustusvõtjate ja kindlustatute huvid ei ole kaitstud, edastama viivitamata kirjalikult kindlustusandja nõukogule ja juhatusele ning Finantsinspektsioonile.
Alluvussuhted, aruandluse esitamise protseduuri ning õiguste delegeerimise.
Kindlustusandja raamatupidamisarvestust ja -aruandlust korraldatakse, lähtudes raamatupidamise seadusest, käesolevast seadusest, muudest õigusaktidest ja kindlustusandja põhikirjast.
Kindlustusandja majandusaastaks on kalendriaasta.
Aruandluse esitamise tähtajad.
Kindlustusandja raamatupidamise aastaaruandes ja vahearuandes peab kindlustustehniliste eraldiste õigsust kinnitav dokument olema kinnitatud aktuaari, elukindlustusega tegeleval kindlustusandjal vastutava aktuaari poolt.
Kindlustusandja peab esitama Finantsinspektsioonile majandusaasta aruande seitsme tööpäeva jooksul, arvates majandusaasta aruande kinnitamisest, kuid mitte hiljem kui majandusaastale järgneva aasta 1. maiks.
Kindlustusandja on kohustatud avaldama oma majandusaasta bilansi ja kasumiaruande vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes hiljemalt aruande koostamise aasta 1. juuliks.
Kindlustusandja majandusaasta aruanne peab olema kontrollitud audiitori poolt vastavalt rahvusvahelistele auditeerimisstandarditele.
Kindlustusandja audiitor peab olema nimetatud vähemalt kuus kuud enne majandusaasta lõppu.
Kindlustusandja nimetab audiitori Finantsinspektsiooni nõusolekul.
Finantsinspektsioon hindab audiitoreid, lähtudes enda käsutuses olevatest andmetest nende usaldusväärsuse, reputatsiooni, ettevalmistuse, kindlustusalaste kogemuste, varasema kindlustusalase auditeerimise kvaliteedi ning mahu kohta.
Audiitor peab Finantsinspektsiooni viivitamata kirjalikult teavitama audiitorkontrolli käigus selgunud asjaoludest, mis ohustavad või võivad ohustada kindlustusandja maksejõulisust ja usaldusväärsust või viitavad võimalikule või toimunud õiguserikkumisele või võimalusele, et kindlustusvõtjate või kindlustatute huvid ei ole piisavalt kaitstud.
Kindlustusandja infosüsteemide turvalisuse kohta.
Finantsinspektsioonile andmete edastamise nõudele ei laiene õigusakti või lepinguga audiitorile pandud andmete mitteavaldamise kohustus.
Erirežiim on kindlustusandja esindamiseks või tema tegevuseks kehtestatud tavalisest erinev kord, mille eesmärk on välja selgitada kindlustusandja tegevuse seadusega kooskõlla viimise võimalikkus ja tarvitusele võtta abinõud kindlustusvõtjate huvide kaitsmiseks.
Erirežiimi võib kehtestada, kui esineb asjaolusid, mis võimaldavad tegevusloa kehtetuks tunnistada, või kui on põhjendatud kahtlus, et selliseid asjaolusid võib esineda.
Erirežiimi kehtestab Finantsinspektsiooni juhatus oma otsusega.
Erirežiimi võib kehtestada tähtajaga kuni kuus kuud.
Muud erirežiimi kehtestamisel tähtsust omavad asjaolud.
Erirežiimi ajal on keelatud kindlustusandja poolt uute kindlustuslepingute sõlmimine ja olemasolevate pikendamine, kindlustussummade suurendamine ning hüvitiste väljamaksmine, kui erirežiimi kehtestamise otsuses ei ole sätestatud teisiti.
Otsuse peale võib esitada halduskohtule kaebuse kümne päeva jooksul, arvates otsuse kättesaamise päevast.
Kaebuse esitamisest tuleb Finantsinspektsioonile kirjalikult teatada.
Teate erirežiimi kehtestamise kohta avaldab Finantsinspektsioon hiljemalt kahe tööpäeva jooksul, arvates otsuse vastuvõtmisest, vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes.
Erirežiimihaldur peab vastama käesoleva seadusega kindlustusandja juhatuse liikme suhtes kehtestatud nõuetele.
Erirežiimihaldur ei tohi olla Finantsinspektsiooni teenistuja.
Finantsinspektsioon saadab erirežiimihalduri kohta viivitamatult teate kindlustusandja asukohajärgse äriregistri pidajale vastava kande tegemiseks, lisades erirežiimihalduri nime, isikukoodi ja elukoha.
Erirežiimihalduril on erirežiimi ajal kindlustusandja juhatuse, nõukogu ja üldkoosoleku õigused.
Erirežiimi ajaks peatuvad kindlustusandja juhatuse, nõukogu, üldkoosoleku, prokuristi ja muu esindaja volitused, kui erirežiimi kehtestamise otsusega ei ole ette nähtud teisiti.
Erirežiimihalduril on õigus peatada kindlustusandja juhatuse, nõukogu ja üldkoosoleku otsuse täitmine.
Avaldama käesoleva lõike punktis 1 sätestatud sisuga teate vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes, kindlustusandja asukoha ja filiaali asukoha kohalikus ajalehes ning kordama neid teateid nelja nädala jooksul kord nädalas.
Erirežiimihaldur võib kindlustusandja kindlustusportfelli või osa sellest üle anda teisele kindlustusandjale.
Isik, kellele erirežiim on määratud, kannab erirežiimihalduri tasustamise kulud.
Erirežiimihalduri kuutöötasu suurus määratakse erirežiimi kehtestamise otsuses.
Erirežiimihalduri tasu peab olema vastavuses tema töö iseloomu ja mahuga.
Erirežiimihaldur on kohustatud oma tegevuses lähtuma eelkõige kindlustusvõtjate, kindlustatute ja võlausaldajate ning seejärel kindlustusandja huvidest.
Erirežiimi ajal tehtud tehingud ei kuulu pankrotimenetluse käigus tagasivõitmisele.
Erirežiimihaldur on kohustatud lisaks erirežiimi otsusega kehtestatud tegevusaruannetele esitama Finantsinspektsioonile kõik viimase poolt nõutud andmed ja dokumendid.
Finantsinspektsioon peab tegema erirežiimihalduri esitatud tegevusaruannete, andmete ja dokumentide alusel otsuse, kas erirežiimi subjekt suudab tegevust jätkata või tuleb tema tegevusluba osaliselt või täielikult kehtetuks tunnistada või tema tegevus ümber korraldada.
Kui kindlustusandja vara erirežiimi ajal väheneb nullini, siis kindlustusandja lõpetatakse.
Erirežiim lõpeb tähtaja saabumisel või erirežiimi lõpetamisel Finantsinspektsiooni juhatuse otsusega, samuti siis, kui kohus teeb määruse kindlustusandja pankrotimenetluse algatamise või otsuse kindlustusandja sundlõpetamise kohta.
Kindlustusandja võib ühineda ainult kindlustusandjaga.
Ühineva kindlustusandja tegevusluba lõpeb kindlustusandjate ühinemisel.
Kui kindlustusandjad ühinevad uue äriühingu asutamise teel, lõpevad kõigi ühinevate kindlustusandjate tegevusload.
Kindlustusandjate ühinemiseks on vaja Finantsinspektsiooni luba.
Finantsinspektsioon annab loa kindlustusandjate ühinemiseks, kui kõigi ühinemises osalevate kindlustusandjate, kindlustusvõtjate ja kindlustatute huvid on piisavalt kaitstud ning kindlustustehnilised eraldised vastavad nõuetele.
Kindlustusandja juhatuse ja nõukogu liikmete nimekiri ning käesoleva seaduse § 24 lõikes 7 sätestatud dokumendid.
Kindlustusandjate ühinemiseks loa andmise või sellest keeldumise otsuse teeb Finantsinspektsiooni juhatus 30 kalendripäeva jooksul, arvates vastava taotluse laekumisest.
Kindlustusandjale ei kohaldata äriseadustiku §-s 399 sätestatut.
Ühinevad kindlustusandjad peavad teatama ühinemisloa saamisest vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes.
Avaldus ühinemise kandmiseks äriregistrisse esitatakse kohe pärast ühinemisteate avaldamist ühes üleriigilise levikuga päevalehes.
Kindlustusandja jagunemine on keelatud.
Kindlustusandja ümberkujundamine teist liiki äriühinguks on keelatud.
Kindlustusandjate ühinemise leping ei või olla sõlmitud edasilükkava või äramuutva tingimusega.
Kindlustusandjate ühinemisel tuleb koostada ühinemisaruanne.
Ühinemisaruande aluseks ei tohi olla bilanss, mis on koostatud varem kui üks kuu enne ühinemisaruande koostamist.
Kindlustusandja ühinemisest ning uue kindlustusandja tegevuse alustamisest teatab kindlustusandja pärast äriregistrisse vastava kande tegemist seitsme päeva jooksul vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes.
Kindlustusandja võib kogu oma kindlustusportfelli või osa sellest üle anda teisele kindlustusandjale.
Kindlustusportfelli üleandmise ja vastuvõtmise otsustab kindlustusandja üldkoosolek või pankrotihaldur.
Kindlustusportfell võidakse üle anda ka erirežiimi või kindlustusandja likvideerimismenetluse käigus.
Kindlustusportfelli üleandmiseks sõlmitakse leping, milles sätestatakse kindlustusportfelli üleandja ja vastuvõtja õigused ja kohustused.
Leping ei või olla sõlmitud edasilükkava või äramuutva tingimusega ega kahjustada kindlustusvõtjate ja kindlustatute huve.
Kindlustusportfelli üleandmiseks sõlmitud leping jõustub alates sellega nõustumise otsuse tegemisest Finantsinspektsiooni juhatuse poolt, kui lepingus eneses ei ole sätestatud hilisemat tähtaega.
Finantsinspektsiooni juhatus peab lepinguga nõustumise otsustama kümne tööpäeva jooksul, arvates lepingu esitamise päevast.
Kindlustusportfelli üleandmisest on kindlustusandjad kohustatud kindlustusvõtjaid teavitama vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes.
Finantsinspektsioon võib nõuda teate uuesti avaldamist, kui selle avaldamise koht, viis või sisu ei taganud kindlustusvõtjate ning kindlustatute õiget ja ammendavat teavitamist.
Kindlustusvõtja võib kolme kuu jooksul, arvates üleandmislepingu sõlmimisest, teisele kindlustusandjale üleantud kindlustuslepingu lõpetada, kusjuures tal on õigus tagasi saada sissemaksed, millest on maha arvatud asjaajamiskulud, makstud hüvitised ja see osa kindlustusmaksest, mis vastab möödunud kindlustusperioodile.
Käesoleva paragrahvi lõikeid 4 ja 7 ei rakendata kindlustusportfelli üleandmisel elukindlustusandja erirežiimi ajal tingimusel, et kindlustusvõtja on kirjalikult nõustunud lepingu üleandmise tingimustega.
Lepingu üleandmise tingimustega nõustumiseks on kindlustusvõtjal aega 30 päeva, arvates vastava pakkumise saamisest kindlustusportfelli ülevõtjalt.
Kindlustusportfelli ülevõtja pakkumisega mittenõustumise korral lepingut üle ei anta.
Kindlustusandja lõpetamine võib toimuda seaduses ja põhikirjas ettenähtud alustel Finantsinspektsiooni juhatuse loal.
Kui Finantsinspektsiooni juhatus annab loa kindlustusandja lõpetamiseks, lõpevad loa andmise päeval kindlustusandja kõik tegevusload.
Kindlustusandja võib lõpetamise otsuse teha alles pärast seda, kui ta on kindlustusportfelli kehtestatud korras üle andnud või kindlustuslepingud lõpetanud või täitnud kõik kindlustuslepingutest tulenevad kohustused.
Kindlustusandja tuleb lõpetada, kui tal on omavahendeid käesoleva seaduse § 36 lõikes 1 ja § 37 lõikes 2 sätestatust vähem ja ta ei ole suutnud neid Finantsinspektsiooni määratud tähtajaks vajaliku määrani suurendada.
Kohus võib otsustada kindlustusandja sundlõpetamise.
Sundlõpetamise otsuse tegemise päeval lõpevad kindlustusandja kõik tegevusload.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsusega määratakse kindlustusandja likvideerijad, nende tasustamise kord ja tasu suurus.
Otsuse kindlustusandja sundlõpetamise kohta koos likvideerijate nimede, elukohtade, isikukoodide ja allkirjanäidistega saadab kohus äriregistrile kande tegemiseks.
Likvideerijateks valitakse või määratakse vähemalt kolm kindlustusalal kogemusi omavat ja juriidilise kõrgharidusega isikut, kes peavad vastama kindlustusandja juhatuse liikme suhtes kehtestatud nõuetele.
Kindlustuslepingute sõlmimine ja pikendamine lõpetatakse sundlõpetamise otsuse tegemise päevast arvates.
Likvideerijad võivad kindlustusandja kindlustusportfelli või osa sellest üle anda teisele kindlustusandjale.
Kindlustusandja sundlõpetamisel antakse esmajärjekorras üle pikaajalise elu- või pensionikindlustuse portfell ning kohustusliku kindlustuse portfell.
Likvideerimiskomisjon.
Finantsinspektsioon esitab kindlustusandja suhtes pankrotiavalduse juhul, kui kindlustusandja varast ei jätku võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamiseks või kindlustustehniliste eraldiste katteks ning kindlustusportfelli üleandmine teis (t) ele kindlustusandja (te) le ei ole võimalik.
Kindlustusandja suhtes pankrotihoiatust ei esitata.
Kindlustusandja pankrotimenetluse algatamise otsustab kohus kolme päeva jooksul, arvates pankrotiavalduse esitamisest.
Kindlustusandja ajutise pankrotihalduri ja pankrotihalduri nimetab kohus Finantsinspektsiooni ettepanekul.
Kindlustusandja pankrotihalduri kinnitamisel ei rakendata pankrotiseaduse (RT 1992, 31, 403; RT I 1997, 18, 302; 1998, 2, 46; 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 13, 93) §-s 30 sätestatut.
Kohus vabastab pankrotihalduri tema soovil.
Vabastamissoovi esitamisest kohtule teatab pankrotihaldur Finantsinspektsioonile 30 päeva ette.
Pankrotihaldur esitab oma tegevuse aruande Finantsinspektsioonile kümne päeva jooksul pärast vabastamist.
Kohus vabastab pankrotihalduri Finantsinspektsiooni, pankrotitoimkonna või garantiifondi ettepanekul, kui pankrotihaldur on kaotanud Finantsinspektsiooni, pankrotitoimkonna või garantiifondi usalduse.
Pankrotihaldur on kohustatud kohe esitama Finantsinspektsioonile ja garantiifondile nõutud andmed ning võimaldama tutvuda kindlustusandja kogu pankrotimenetlust puudutava dokumentatsiooniga.
Kindlustusandja pankrotitoimkond peab olema vähemalt viieliikmeline ja toimkonna koosseisu peab kuuluma vähemalt üks Finantsinspektsiooni nimetatud isik.
Kindlustusandja pankrotitoimkonna nimetab kohus Finantsinspektsiooni ettepanekul.
Kindlustusandja pankrotimenetluses ei kohaldata pankrotiseaduse §-s 27 sätestatut.
Kindlustuslepingutest tulenevad nõuded, mis pankrotihaldurile ei ole esitatud määratud tähtaja jooksul, tehakse kindlaks ja loetakse kaitstuks kindlustusandja dokumentide alusel.
Kindlustuslepingud lõpevad pankrotiotsuse tegemise päeval.
Kindlustuslepingutest tulenevad nõuded rahuldatakse eelisjärjekorras, pankrotiseaduse § 86 lõikes 1 sätestatud nõuete rahuldamise järkudest eespool.
Kindlustustehnilisele eraldisele vastava seotud vara arvel rahuldatakse esmalt vastavatest kindlustuslepingutest tulenevad nõuded, siis teistest kindlustuslepingutest tulenevad nõuded ja vara piisavuse korral ka muud nõuded.
Kindlustusvahendajad on kindlustusmaaklerid ja kindlustusagendid.
Kindlustusvahendusega tegeleva juriidilise isiku juhatusele või seda asendavale juhtimisorganile, samuti nõukogu liikmele kohaldatakse kindlustusandja juhatuse liikmete kohta käesoleva seaduse § 24 lõigetes 1 ja 4 sätestatut.
Kindlustusmaaklerite ja elukindlustuse kindlustuslepinguid vahendavate kindlustusagentide kohta peetakse rahandusministri kehtestatud korras kindlustusvahendajate nimekirja.
Kindlustusvahendaja peab Finantsinspektsioonile esitama aruandeid rahandusministri kehtestatud vormis ja tähtaegadel.
Kindlustusmaakler viib omavahel kokku kindlustusandja ja kindlustuslepingut sõlmida sooviva isiku, samuti kindlustusandja ja edasikindlustusandja.
Kindlustusmaakler tegutseb kindlustusvõtja huvides.
Kindlustusmaaklerina võib tegutseda vaid käesolevas seaduses sätestatud nõuetele vastav äriühing.
Kindlustusmaaklerina võib tegutseda äriühing, mille osakapital või aktsiakapital on vähemalt 1 000 000 krooni.
Kindlustusmaakler ei või tegelda peale kindlustusmaakleri tegevuse millegi muuga.
Konsulteerima klienti muudes kindlustusega seotud küsimustes.
Kindlustusmaakler tohib vahendada vaid nende kindlustusandjate kindlustuslepingute sõlmimist, kellel on õigus kindlustustegevuseks Eestis.
Kindlustusmaakleri esindajana võivad kindlustusvahendusega tegelda vaid need füüsilised isikud, kes on kantud kindlustusvahendajate nimekirja ja kellel on kindlustusalane väljaõpe.
Kindlustusalase väljaõppena käsitatakse kindlustusandja, õppeasutuse või muu pädeva isiku korraldatud tööalast koolitust täiskasvanute koolituse seaduse (RT I 1993, 74, 1054; 1998, 71, 1200; 1999, 10, 150; 60, 617) tähenduses.
Väljaõpet tõendab koolituse korraldaja poolt koolituse edukalt läbinud füüsilisele isikule nimeliselt antud dokument, kus on näidatud koolituse aeg.
Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud isikutele tuleb kindlustusalane väljaõpe tagada vähemalt iga 36 kuu järel.
Kindlustusmaaklerina võib tegutseda vaid isik, kes on kantud Finantsinspektsiooni peetavasse kindlustusvahendajate nimekirja.
Finantsinspektsioon väljastab kindlustusvahendajate nimekirja kantud isikule tunnistuse kindlustusvahendajate nimekirja kandmise kohta.
Kindlustusvahendajate nimekiri avaldatakse Finantsinspektsiooni koduleheküljel Internetis.
Kindlustusmaakler rikub käesolevat seadust või kindlustusvõtjate või kindlustatute huvid ei ole piisavalt kaitstud.
Kindlustusagent on füüsiline isik, kes esindab kindlustusandjat kindlustuslepingu sõlmimisel kindlustusandjalt saadud volituse alusel.
Kui kindlustusandja on kindlustuslepingut sõlmima volitanud juriidilise isiku, siis käsitatakse kindlustusagendina füüsilist isikut, kellel on kindlustuslepingu sõlmimise õigus.
Kindlustusagendina võib tegutseda vaid füüsiline isik, kellel on kindlustusalane väljaõpe.
Elukindlustuslepinguid vahendav kindlustusagent peab olema kantud kindlustusvahendajate nimekirja.
Kindlustusandja töötajat ega juhtorgani liiget ei käsitata käesoleva seaduse tähenduses kindlustusagendina.
Teavitama klienti enne kindlustuslepingu sõlmimist kindlustuslepingu tingimustest, eriti kindlustusmaksetest, ning lepinguga seotud piirangutest ja välistustest.
Kindlustusagent tohib vahendada vaid nende kindlustusandjate kindlustuslepingute sõlmimist, kellel on õigus kindlustustegevuseks Eestis.
Kindlustusalase väljaõppena käsitatakse kindlustusandja, õppeasutuse või muu pädeva isiku korraldatud tööalast koolitust täiskasvanute koolituse seaduse tähenduses.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isikutele tuleb kindlustusalane väljaõpe tagada vähemalt iga 36 kuu järel.
Finantsinspektsioon väljastab kindlustusvahendajate nimekirja kantud kindlustusagendile tunnistuse kindlustusvahendajate nimekirja kandmise kohta.
Ta on rikkunud käesolevat seadust.
Kindlustusvahendaja peab arvestust enda valduses oleva kindlustusvõtjate ja kindlustusandjate vara kohta.
Kindlustusvõtja poolt kindlustusvahendajale tasutud kindlustusmaksed kuuluvad kindlustusandjale.
Kindlustusvahendaja peab kindlustusvõtja nõudmisel avalikustama talle makstava komisjonitasu suuruse.
Kindlustusvahendaja võib avaldada seadusega või kliendi poolt lubatud andmeid.
Kindlustusandja võib tegelda kindlustusvahendusega, välja arvatud tegevus kindlustusmaaklerina.
Lloyd's on käesoleva seaduse tähenduses ühing, mis moodustati 1871. aastal Ühendkuningriigis vastuvõetud Lloyd'si põhimääruse alusel.
Lloyd's võib Eestis tegutseda, nimetades Eestisse esindaja, kes on volitatud esindama Lloyd'si ja kõiki tema liikmeid.
Esindaja nimetamisest teavitab Lloyd'si esimees Finantsinspektsiooni ja esindaja kantakse kindlustusvahendajate nimekirja.
Lloyd'si suhtes ei rakendata käesoleva seaduse 5. ja 6. peatükis ning §-s 18 sätestatut.
Lloyd's võib tegutseda oma esindaja kaudu.
Tõendid selle kohta, et tehniliste reservide moodustamine ja nende suurus on vastavuses tema suhtes kehtivate nõuetega.
Aruanded oma kindlustustegevuse kohta Eestis rahandusministri kehtestatud korras.
Lloyd'si teenuste pakkumine klientidele võib Eestis toimuda vaid tema nimetatud kindlustusagentide kaudu.
Eesti krediidiasutuse tõendi selle kohta, et ta on Eesti krediidiasutusse deponeerinud kokku 10 miljonit krooni ning teinud krediidiasutusele, kuhu deposiit paigutati, korralduse deponeeritud summat mis tahes isikule, kaasa arvatud Lloyd's, mitte välja maksta ega üle kanda muul tingimusel kui Finantsinspektsiooni kirjalikul nõusolekul.
Lloyd's peab volitama Finantsinspektsiooni saama krediidiasutuselt, kuhu on paigutatud käesoleva paragrahvi lõike 6 punktis 3 nimetatud deposiit, igal ajal deposiidilepingu kõikide dokumentide koopiaid ja teavet deponeeritud summa väljamakse, ülekandmise, arestimise või muude selle suhtes tehtud toimingute kohta.
Kui käesoleva paragrahvi lõike 6 punktis 3 nimetatud deposiidi summa või osa sellest arestitakse, peab Lloyd's 20 päeva jooksul deponeerima Eesti krediidiasutusse arestitud summaga võrdse summa.
Lloyd'si nimel sõlmitud kindlustuslepingust tulenevad teated ning nõuded võib esitada käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud esindajale.
Kui Lloyd's ei järgi käesolevas paragrahvis sätestatut, võib Finantsinspektsiooni peadirektori otsusel kustutada tema agendid kindlustusvahendajate nimekirjast.
Järelevalvet kõigi kindlustustegevusega tegelevate isikute üle teostab Finantsinspektsioon.
Kindlustustegevuse kontrollimise eesmärk on tagada kindlustusvõtjate ja kindlustatute huvide ning õiguste kaitse.
Finantsinspektsiooni järelevalvetegevus hõlmab kindlustustegevusega tegelevaid isikuid.
Finantsinspektsioonil on õigus teostada järelevalvet kindlustusandja sidusettevõtjate ning temaga samasse kontserni kuuluvate äriühingute tegevuse üle niivõrd, kuivõrd see on vajalik kindlustusandja kontrollimiseks.
Finantsinspektsioon jälgib pidevalt kindlustustegevusega tegelevate isikute tegevust ja finantsseisundit aruandluse vahendusel, teostab vahetut kontrollimist ja täidab muid temale õigusaktiga pandud ülesandeid.
Kui kindlustusandja tütarettevõtja, sidusettevõtja või kontserni kuuluva ettevõtja kontrollimist Finantsinspektsioonile viimase soovitud ajal või ulatuses ei võimaldata, siis eeldatakse, et kindlustusvõtjate ja kindlustatute huvid ei ole piisavalt kaitstud käesoleva seaduse § 2 lõike 4 mõistes.
Finantsinspektsioon teavitab kohustusliku kindlustuse garantiifondi funktsioone täitvat kindlustusandjat viivitamatult olukorrast, kus kohustusliku kindlustuse kindlustusandja finantsseisund võib põhjustada tema kohustuste ülevõtmise garantiifondi poolt.
Saada kontrollimiseks vajalikud töötingimused kontrollitava isiku asukohas tööajal.
Finantsinspektsioon võib kontrollimisele kaasata teisi isikuid toiminguteks, mida ta vajalikuks peab.
Finantsinspektsioonil on õigus tellida ekspertiis või täiendav audiitorkontroll, kui tema hinnangul kindlustusandja aruanded on eksitavad, tegelikkusele mittevastavad või kui on tehtud tehinguid, mille tagajärjel võidakse tekitada või on tekitatud kindlustusandjale olulist kahju, või kui muud kindlustusandja järelevalveks olulised küsimused vajavad täiendavat selgitamist.
Ekspertiisi või täiendava audiitorkontrolliga seotud kulud kannab Finantsinspektsioon.
Kindlustusandja juhatus on kohustatud määrama kontrollimise juurde oma esindaja, kes esitab kontrollijale tema ülesande täitmiseks vajalikke dokumente ja muud informatsiooni ning annab nende kohta selgitusi.
Kontrollimise tulemuste kohta koostatakse kontrollakt, millele kirjutab (kirjutavad) alla kontrollija (d).
Kontrollakt esitatakse Finantsinspektsiooni juhatuse otsuse alusel kontrollitavale teadmiseks või kirjalike selgituste andmiseks.
Selgituste andmiseks ettenähtud tähtaeg ei või olla lühem kui kümme tööpäeva.
Finantsinspektsioon kontrollib tegevuskava järgimist kindlustusandja poolt.
Kui kindlustusandja ei järgi tegevuskava, võib Finantsinspektsioon nõuda selles muudatuste tegemist.
Finantsinspektsioon võib teha ettekirjutuse kindlustusandja juhatuse või nõukogu koosoleku või aktsionäride üldkoosoleku kokkukutsumiseks, kui ilmnevad asjaolud, mis viitavad olulisele õiguserikkumisele või kindlustusvõtjate või kindlustatute huvide kahjustamisele.
Finantsinspektsioonil on õigus nõuda ettekirjutusega juhatuse või nõukogu või aktsionäride üldkoosoleku päevakorra täiendamist oma ettepaneku kohaselt.
Finantsinspektsioonil on õigus saata kindlustusandja juhatuse või nõukogu koosolekule või aktsionäride üldkoosolekule oma esindajaid, kellel on õigus esitada seisukohti ja teha ettepanekuid ning nõuda nende kandmist koosoleku protokolli.
Kindlustusandja juhatus peab Finantsinspektsioonile üldkoosoleku ja nõukogu koosoleku toimumisest teatama vähemalt kaks nädalat ette.
Erakorralise üldkoosoleku toimumisest peab ette teatama vähemalt ühe nädala.
Finantsinspektsioonil on õigus teha kindlustusandjale ettekirjutus tema sõlmitud edasikindlustuslepingu suhtes, kui selline leping võib kahjustada kindlustusvõtjate või kindlustatute huve või kindlustusandja finantsseisundit.
Edasikindlustuse suhtes ei või teha ettekirjutust edasikindlustusandjale.
Finantsinspektsioon avalikustab oma veebilehel rahandusministri poolt kehtestatud ulatuses ja korras andmed kindlustusandjate, tema filiaalide, tütarettevõtjate, sidusettevõtjate ning samuti kindlustusvahendajate kohta.
Finantsinspektsiooni juhatuse esimees annab teenistusalastes küsimustes käskkirju.
Konkreetsete üksikjuhtude kohta teeb otsuseid ja ettekirjutusi Finantsinspektsiooni juhatus.
Käesolevas seaduses sätestatud loa andmiseks, kooskõlastamiseks, erirežiimi kehtestamiseks ja muuks toiminguks, välja arvatud ettekirjutus, tehakse otsus.
Otsus tehakse 15 päeva jooksul pärast vastava taotluse saamist, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Kui otsust selle tähtaja jooksul ei tehta, tõlgendatakse seda vastavalt loa andmise, kooskõlastamise või nõusolekuna.
Muud seaduses sätestatud andmed.
Ettekirjutuse edasikaebamise kord.
Kui avastatakse kõrvalekaldumine õigusaktides sätestatust või kui kindlustusvõtjate ja kindlustatute huvid ei ole kaitstud, tuleb vastav ettekirjutus teha viivitamata.
Finantsinspektsiooni juhatuse ettekirjutuse, otsuse või muu toimingu peale võib esitada halduskohtule kaebuse 30 päeva jooksul otsuse või ettekirjutuse saamise päevast arvates, kui käesoleva seadusega ei ole ette nähtud teisiti.
Kindlustusalaste õigusaktide rikkumisena käsitatakse kõiki tegevusi, mis on vastuolus käesoleva seadusega või selle alusel väljaantud õigusaktidega, või tegevusetust, s.o käesoleva seadusega või selle alusel väljaantud õigusaktidega ettenähtud kohustuste täitmata jätmist.
Kindlustusandjana ilma vastava tegevusloata tegutsemise eest - määratakse rahatrahv 500 000 kuni 1 000 000 krooni.
Kindlustusvahendajate nimekirja kandmata isikule kindlustusmaaklerina tegutsemise eest - määratakse rahatrahv 50 000 kuni 500 000 krooni.
Kohustuslike aruannete, dokumentide ja teabe esitamata või avaldamata jätmise, mittetäieliku või mitteõigeaegse esitamise või avaldamise või kehtestatud esitamis- või avaldamistähtaegade rikkumise eest - määratakse rahatrahv 5000 kuni 200 000 krooni.
Kindlustusandja või -vahendaja poolt Finantsinspektsiooni ettekirjutuse täitmata jätmise või selle mittenõuetekohase täitmise eest - määratakse rahatrahv 100 000 kuni 1 000 000 krooni.
Kindlustusandja poolt liikluskindlustuse seaduse § 50 lõikes 2 sätestatud tegevuskulude piirmäära ületamise eest - määratakse rahatrahv kuni kehtestatud piirmäära ületava summa ulatuses.
Kindlustusandja poolt liikluskindlustuse seaduse § 50 lõikes 2 sätestatud kindlustustehnilise tulemi piirmäära ületamise eest - määratakse rahatrahv kuni kehtestatud piirmäära ületava summa ulatuses.
Käesoleva seaduse §-s 90 sätestatud haldusõiguserikkumiste kohta koostab haldusõiguserikkumise protokolli Finantsinspektsiooni juhatus või tema asetäitja.
Haldusõiguserikkuja esindaja seletus või märge seletuse andmisest loobumise kohta.
Protokollile kirjutavad alla selle koostanud isik ja haldusõiguserikkuja esindaja.
Kui haldusõiguserikkuja esindaja keeldub protokollile alla kirjutamast, tehakse sellesse vastav kanne.
Protokollile lisatakse haldusõiguserikkuja esindaja kirjalikud märkused protokolli, samuti protokollile allakirjutamisest keeldumise kohta.
Menetlus käesoleva seaduse §-s 90 sätestatud juriidilise isiku haldusõiguserikkumiste asjades, sealhulgas karistuse määramine ja vaidlustamine, toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 45, õiend; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247) ja täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; 1997, 43/44, 723; 1998, 41/42, 625; 51, 756; 61, 981; 103, 1695; 1999, 18, 302; 27, 380; 95, 845; 2000, 28, 167; 35, 222) sätestatud korras.
Käesoleva seaduse §-s 90 sätestatud haldusõiguserikkumiste asjade arutamise ja karistuse määramise õigus on halduskohtunikul ja Finantsinspektsiooni juhatusel.
Finantsinspektsiooni juhatusel on õigus määrata rahatrahv kuni 20 000 krooni ulatuses.
Käesoleva seaduse täitmise üle, välja arvatud krediidiasutuste ja väärtpaberivahendajate osas, teostab järelevalvet Konkurentsiamet.
Riiklikku järelevalvet krediidiasutuste ja väärtpaberivahendajate konkurentsi üle teostab vastava ala riikliku järelevalve asutus, kusjuures Konkurentsiametil on õigus avaldada soovitusliku iseloomuga seisukohti ja kontrollida kõiki ühinemisi.
Kindlustusseaduse (RT 1992, 48, 601; RT I 1995, 26/28, 355; 1996, 23, 455; 40, 773; 52/54, 993; 1998, 61, 979; 91/93, 1500; 1999, 10, 155; 27, 389; 2000, 53, 343; 2001, 24, 133; 43, 238; 48, 268) §-d 1, 2, 10, 13, 17, 22, 25-36, 38-67, 69, 70 ja 71 tunnistatakse kehtetuks.
Kui Eesti Vabariik võetakse vastu Euroopa Liidu liikmeks, võib Eestis kindlustusandjana tegutseda isik, kellele on kindlustustegevuseks tegevusloa andnud Euroopa Liidu liikmesriigi pädev organ.
Isik, kellele kuulub kindlustusandjas oluline osalus vastavat luba omamata, on kohustatud taotlema Finantsinspektsioonilt olulise osaluse omandamise loa kuue kuu jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest.
Käesoleva seaduse jõustumise ajal teenistuses oleva Finantsinspektsiooni peadirektori teenistustähtaeg loetakse möödunuks 2001. aasta 1. jaanuaril.
Käesoleva seaduse § 20 lõige 7 jõustub Eesti Vabariigi vastuvõtmisel Euroopa Liidu liikmeks, kui välislepinguga ei sätestata teisiti.
Käesoleva seaduse §-d 66-70 jõustuvad 2001. aasta 1. augustil.
Käesolev seadus jõustub 2000. aasta 1. augustil.
Kohustusliku ravikindlustusega kindlustatuks (edaspidi kindlustatu) loetakse kõik isikud, kelle eest sotsiaalmaksuseaduse (RT I 1998, 40, 611; 61, 982; 113/114, 1875; 113/114, 1876) §-des 4 ja 6 nimetatud sotsiaalmaksu maksja (edaspidi sotsiaalmaksu maksja) on maksnud või tal on kohustus maksta sotsiaalmaksu.
Eestis määratud riiklikku pensioni saav isik.
Käesoleva seaduse alusel kohustusliku ravikindlustusega hõlmamata välisriikide elanike ravikindlustust korraldatakse välislepingutega sätestatud korras.
Kinnipidamiskohtades karistuse kandjate ja vahi all viibivate isikute ravikindlustust korraldatakse vastavate ametkondade ja haigekassade vahel sõlmitud kokkulepete alusel.
Kohustusliku ravikindlustuse hüvitis (edaspidi hüvitis) on rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab kindlustatule töövõimetuslehe alusel juhul, kui töövabastuse tõttu jääb saamata sotsiaalmaksuga maksustatav tulu.
Hooldushüvitis, mida makstakse hoolduslehe alusel.
Töövõimetusleht on kindlustatu ajutist töövõimetust ja töövabastust tõendav, hüvitise määramise ja maksmise aluseks väljaantav dokument.
Töövõimetuslehe väljaandmise korra ning töövõimetuslehe vormid ja täitmise juhendi kehtestab sotsiaalminister.
Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (RT 1992, 15/16, 241; 1993, 10, 150; RT I 1993, 26, 441; 1995, 14, 170; 16, 228; 1996, 3, 57; 40, 773; 45, 850; 49, 953; 1997, 5/6, 32; 1998, 111, 1829) §-de 62 ja 63 alusel ajutiselt töötingimuste kergendamise või ajutiselt teisele tööle üleviimise korral ning avaliku teenistuse seaduse (RT I 1995, 16, 228; 50, 764; 97, 1664; 1996, 15, 265; 45, 850; 1997, 1, 4; 29, 447; 1998, 34, 486; 38, 563; 41/42, 625; 50, 753; 57, 858; 110, 1809; 111, 1829) § 51 alusel teenistustingimuste ajutise kergendamise või ajutiselt teisele ametikohale üleviimise korral.
Alla 1-aastase lapse lapsendaja puhkuse korral.
Alla 3-aastase lapse (alla 16-aastase lapsinvaliidi) hooldamise korral, kui last hooldav isik on haige või viibib haiglas seoses sünnitusega.
Haiguse, vigastuse, taastusravi ja haiglas proteesi paigaldamise korral kuni haiguslehel märgitud töövabastuse lõpuni või püsiva töövõimetuse kindlakstegemise päevani (kaasa arvatud), kuid ühe haiguse korral mitte rohkem kui 182 kalendripäeva järjest; tuberkuloosi haigestumise korral mitte rohkem kui 240 kalendripäeva järjest.
Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 63 alusel ajutiselt töötingimuste kergendamise või ajutiselt teisele tööle üleviimise korral või avaliku teenistuse seaduse § 51 alusel ajutiselt teenistustingimuste kergendamise või ajutiselt teisele ametikohale üleviimise korral makstakse hüvitist palgavahe ulatuses kuni ajutiselt teisele tööle üleviimise või töötingimuste kergendamise lõpuni.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud juhtudel suunab raviarst kindlustatu hiljemalt 120. haiguspäevaks, tuberkuloosi haigestumise korral hiljemalt 178. haiguspäevaks arstliku ekspertiisi komisjoni ravi jätkamise otsuse saamiseks.
Arstliku ekspertiisi komisjoni otsusega on raviarstil õigus pikendada töövõimetuslehte kuni 62 kalendripäeva.
Rasedus- ja sünnituspuhkuse korral mitte rohkem kui 126 kalendripäeva eest.
Alla 1-aastase lapse lapsendaja puhkuse korral sünnituslehe alusel 70 kalendripäeva eest, arvates lapsendamise päevast.
Alla 14-aastase haige lapse põetamise korral, kuid mitte rohkem kui 14 kalendripäeva eest.
Kindlustatu haigestumise või vigastuse korral välisriigis määrab ja maksab haigekassa sotsiaalministri poolt kehtestatud juhtudel hüvitist välisriigis arsti poolt väljaantud haigestumist tõendava dokumendi alusel käesolevas seaduses ettenähtud tingimustel ja korras.
Käesoleva seaduse §-s 9 nimetatud hüvitise määrab ja maksab kindlustatule haigekassa, kus ta on kindlustatud.
Hüvitis määratakse ja makstakse, kui sotsiaalmaksumaksja on esitanud haigekassale kindlustatu töövõimetuslehe koos hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalike tõenditega hiljemalt 180. kalendripäeval, arvates töövõimetuslehel märgitud tööleasumise päevast.
Kokkuleppel tööandjaga võib töövõimetuslehe ja vajalikud tõendid haigekassale esitada ka kindlustatu.
Hüvitis makstakse välja vastavalt hüvitise saaja soovile tema pangaarvele või posti teel hüvitise maksja kulul 30 kalendripäeva jooksul, arvates töövõimetuslehe ja nõuetekohaselt vormistatud tõendite haigekassale esitamise päevast.
Hüvitise maksmisega viivitamisel üle käesoleva paragrahvi 3. lõikes sätestatud tähtaja maksab haigekassa kindlustatule iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele kuuluvast summast.
Hüvitise maksmisel ümardatakse 50 senti ja üle selle ühe kroonini, summat alla 50 sendi ei arvestata.
Hüvitise määramise ja maksmise korra ning hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalike tõendite vormid, samuti hüvitise arvutamise juhendi kehtestab sotsiaalminister.
Hüvitise arvutamise aluseks on kindlustatu sotsiaalmaksuga maksustatud tulu järgi arvutatud ühe kalendripäeva keskmine tulu.
Ühe kalendripäeva keskmine tulu kindlustatul, kelle eest maksab sotsiaalmaksu tööandja, arvutatakse töövõimetuslehel märgitud töövabastuse alguspäeva kalendrikuule eelnenud kuuel kalendrikuul tööandjate poolt kindlustatule arvestatud sotsiaalmaksuga maksustatud tulu liitmisel ning saadud summa jagamisel selle perioodi (kuue kuu) kalendripäevade arvuga.
Kui käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel arvutatud ühe kalendripäeva keskmine tulu on väiksem summast, mis saadakse töövabastuse alguspäeval kehtiva Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära (edaspidi kuupalga alammäär) jagamisel 30-ga, arvutatakse ühe kalendripäeva keskmine tulu kuupalga alammäära jagamisel 30-ga.
Ühe kalendripäeva keskmine tulu kindlustatul, kes tegeleb füüsilisest isikust ettevõtjana, arvutatakse perioodil 1. juuli kuni järgmise kalendriaasta 30. juuni alanud töövabastuse korral nimetatud perioodile eelnenud kalendriaastal (1. jaanuar kuni 31. detsember) füüsilisest isikust ettevõtjana saadud sotsiaalmaksuga maksustatud tulu jagamisel 365 kalendripäevaga.
Kui kindlustatule ei arvestatud või ta ei saanud käesoleva paragrahvi 1. või 3. lõikes nimetatud perioodil sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, arvutatakse ühe kalendripäeva keskmine tulu töövabastuse alguspäeval kehtiva kuupalga alammäära jagamisel 30-ga, välja arvatud käesoleva paragrahvi 5. ja 6. lõikes nimetatud juhtudel.
Kui kindlustatu füüsilisest isikust ettevõtjana saadud sotsiaalmaksuseaduse § 10 3. lõike alusel sotsiaalmaksuga maksustatud tulu töövabastuse alguspäeval on väiksem kuupalga alammäärast, arvutatakse ühe kalendripäeva keskmine tulu kindlustatu füüsilisest isikust ettevõtjana saadud sotsiaalmaksuga maksustatud ühe kalendrikuu tulu jagamisel 30-ga.
Kui kindlustatu põhipalk kuus on väiksem kuupalga alammäärast, arvutatakse ühe kalendripäeva keskmine tulu põhipalga jagamisel 30-ga.
Ühe kalendripäeva keskmise tulu arvutamisel ei võeta arvesse kalendripäevi, mil kindlustatu oli töölt vabastatud töövõimetuslehe alusel, samuti käesoleva seaduse § 10 5 4. lõikes nimetatud töölt puudutud päevi ning Eesti Vabariigi puhkuseseaduse (RT 1992, 37, 481; 1993, 10, 150; RT I, 1994, 84, 1474; 1995, 16, 228; 1997, 74, 1229; 93, 1560) § 9 2. lõike punktide 1 ja 2 alusel üle 28 kalendripäeva antud puhkuse ja § 31 alusel antud täiendava lapsepuhkuse päevi.
Tööõnnetuse, riigi või ühiskonna huvide kaitsel ja kuriteo tõkestamisel tekkinud töövõimetuse, kutsehaiguse ning alla 14-aastase haige lapse kodus põetamise korral, samuti rasedus- ja sünnituspuhkuse või alla 1-aastase lapse lapsendaja puhkuse korral - 100%.
Eesti Vabariigi töölepingu seaduse §-de 62 ja 63 ning avaliku teenistuse seaduse § 51 alusel ajutiselt tööst või ametiülesannete täitmisest vabastamise korral makstakse kindlustatule hüvitist ühe kalendripäeva kohta 80% ühe kalendripäeva keskmisest tulust.
Eesti Vabariigi töölepingu seaduse §-de 62 ja 63 alusel töötingimuste ajutise kergendamise või ajutiselt teisele tööle üleviimise korral ning avaliku teenistuse seaduse § 51 alusel teenistustingimuste ajutise kergendamise või ajutiselt teisele ametikohale üleviimise korral makstakse kindlustatule palgavahet niisuguses summas, et palgavahe koos selle aja eest saadava palgaga ei ületaks kindlustatu keskmist palka.
Tööandja on kohustatud väljastama kindlustatule ja haigekassale hüvitise ning palgavahe määramiseks ja maksmiseks vajalikud tõendid, mille vormid kehtestatakse käesoleva seaduse § 10 6. lõikes sätestatud korras.
Füüsilisest isikust ettevõtjale väljastab tõendi maksuamet.
Kindlustatu ei ilmu töövõimetuse ajal arsti poolt määratud vastuvõtule ilma mõjuva põhjuseta, mille kohta arst teeb töövõimetuslehele sellekohase märkuse.
Kindlustatu puudub töölt käesoleva paragrahvi 4. lõike alusel.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatud juhtudel makstakse hüvitist päevast, mil kindlustatu pidi tööle asuma.
Tööandja kehtestatud korras tööandjat informeerides on kindlustatul õigus töövõimetusleheta puududa töölt tervislikel põhjustel või kuni 14-aastase lapse hooldamiseks kolm päeva kalendriaastas, mille eest hüvitist ei maksta.
Kohus tuvastab, et haiguse või vigastuse põhjustas kindlustatu enda süüline käitumine.
Tööandjalt tööõnnetuse või kutsehaiguse tagajärjel käesoleva seaduse § 10 4 1. lõike punkti 3 alusel 100% ulatuses makstud hüvitise ja, sõltuvalt ravirežiimist käesoleva seaduse § 10 4 1. lõike punkti 1 või 2 alusel vastavalt 60% või 80% ulatuses arvutatud hüvitise vahe.
Haigekassa hüvitab apteekidele soodustingimustel väljastatavate ravimite soodustuse määra sotsiaalministri poolt kehtestatud ulatuses ja korras.
Kindlustatutele apteekidest soodustingimustel väljastatavate ravimite loetelu, selle koostamise ja korrigeerimise korra kehtestab sotsiaalminister.
Ravimi kandmisel kindlustatutele apteekidest soodustingimustel väljastatavate ravimite loetellu lähtutakse ravimi tõestatud meditsiinilisest efektiivsusest ja ravimi kasutamise majanduslikust põhjendatusest.
Ravimi kandmise aluseks kindlustatutele apteekidest soodustingimustel väljastatavate ravimite loetellu on ravimitootja taotlus koos täiendava dokumentatsiooniga, mille esitamise korra kehtestab sotsiaalminister.
Käesoleva seaduse § 2 1. ja 2. lõikes loetletud isikute kohustuslik ravikindlustus algab isiku haigekassas arvelevõtmise päevast.
Sotsiaalmaksu maksja on kohustatud esitama isiku arvelevõtmiseks ettenähtud dokumendid kümne kalendripäeva jooksul, arvates isiku tööle asumise päevast.
Käesoleva seaduse § 2 1. lõikes loetletud isikute kohustuslik ravikindlustus kehtib kaks kuud pärast sotsiaalmaksu maksja poolt kindlustatu eest sotsiaalmaksu tasumist.
Kindlustatuga võrdsustatud isikute kohustuslik ravikindlustus kehtib käesoleva seaduse § 2 2. lõikes sätestatud õiguslike aluste lõppemise päevani (kaasa arvatud), välja arvatud käesoleva seaduse § 2 2. lõike punktis 3 sätestatud isikud, kelle kohustuslik ravikindlustus kehtib kaks kuud pärast õppeasutuse lõpetamist.
Paragrahvi 13 lõikes 10 asendatakse sõnad „maakonna-, linna- ja vallaarstid“ sõnaga „maakonnaarst“.
Kui isik on kohustusliku ravikindlustusega hõlmamata, kuna sotsiaalmaksu maksja pole sotsiaalmaksu tasunud, tasub tema tervise säilitamise, terviseuuringute ja raviteenuste kulud ning maksab talle hüvitise haigekassa, nõudes need kulud sisse sotsiaalmaksu maksjalt.
Käesoleva seaduse kohaldamisel tekkinud vaidluste lahendamiseks võivad pooled pöörduda kohtusse kolme aasta jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil nad said teada või oleksid pidanud saama teada oma õiguste rikkumisest.
Töötajal on arsti vormistatud haiguslehe alusel õigus tööandjalt nõuda töötingimuste ajutist kergendamist või ajutist üleviimist terviseseisundile vastavale tööle.
Töötingimuste ajutise kergendamise või terviseseisundile vastavale tööle üleviimise tagajärjel tekkinud palgavahe hüvitatakse töötajale Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduses (RT 1991, 23, 272; 1992, 19, 276; RT I 1994, 23, 387; 1997, 28, 425; 1998, 111, 1829) sätestatud korras, välja arvatud käesoleva paragrahvi 3. lõikes ettenähtud juhtudel.
Töötaja vabastatakse haiguslehel ettenähtud ajaks tööst, kui tööandja asukoha (elukoha) järgne tööinspektor on tuvastanud, et tööandjal ei ole võimalik töötingimusi ajutiselt kergendada või töötajat terviseseisundile vastavale tööle ajutiselt üle viia.
Tööst vabastamise aja eest makstakse töötajale kohustusliku ravikindlustuse hüvitist Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduses ettenähtud korras.
Rasedal on õigus nõuda arsti vormistatud haiguslehe alusel töötingimuste ajutist kergendamist või ajutist üleviimist teisele tööle.
Töötajale hüvitatakse palgavahe Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduses ettenähtud korras.
Kui tööandja asukoha (elukoha) järgne tööinspektor on tuvastanud, et tööandjal ei ole võimalik raseda töötingimusi kergendada või teda kergemale tööle üle viia, vabastatakse ta haiguslehel näidatud ajaks tööst ja makstakse kohustusliku ravikindlustuse hüvitist Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduses ettenähtud korras.
Ametnikul on tema raseduse ajaks arsti vormistatud haiguslehe alusel õigus teenistustingimuste ajutisele kergendamisele või ajutisele üleviimisele teisele ametikohale, välja arvatud konkursi korras täidetavale ametikohale.
Palgavahe hüvitatakse Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduses (RT 1991, 23, 272; 1999, 7, 113) sätestatud korras.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud teenistustingimuste kergendamise või üleviimise võimatuse korral vabastatakse ametnik haiguslehel näidatud ajaks ametiülesannete täitmisest ja makstakse kohustusliku ravikindlustuse hüvitist Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduses ettenähtud korras.
Haigekassad raviteenuste ja kohustusliku ravikindlustuse hüvitiste summade sissenõude asjades.
Käesolev seadus jõustub 1999. aasta 1. jaanuaril.
Töötuna arvel olev isik.
Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduse § 10 lõiget 1 rakendatakse nende töövõimetuslehtede osas, mis esitatakse kohustusliku ravikindlustuse hüvitise määramiseks ja maksmiseks pärast 1999. aasta 1. jaanuari.
Kuni 2000. aasta 1. juulini võib haigekassa korraldada hüvitise ja palgavahe määramist ja maksmist tööandjate kaudu.
Vabariigi Valitsus tagab käesoleva seaduse jõustumisest ühe kuu jooksul Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduse tervikteksti avaldamise Riigi Teatajas koos kõigi tehtud muudatuste ja täiendustega.
Korteriomand on omand ehitise reaalosa üle, millega on ühendatud mõtteline osa kaasomandist, mille juurde reaalosa kuulub.
Reguleerimata küsimustes kohaldatakse korteriomandile asjaõigusseaduse (RT I 1993, 39, 590; 1999, 44, 509) kinnisomandi sätteid.
Kaasomandi esemeks on käesoleva seaduse tähenduses maatükk ning ehitise osad ja seadmed, mis käesoleva seaduse § 2 lõike 2 järgi ei kuulu ühegi korteriomandi reaalosa hulka ega ole kolmanda isiku omandis.
Korteriomandi esemeks olevaid ehitise reaalosa ja kaasomandi mõttelist osa ei saa teineteisest eraldi võõrandada, koormata ega pärandada.
Korteriomandid peavad olema ühe kinnisasja piires.
Korteriomandi eseme reaalosa on piiritletud eluruumid või mitteeluruumid ning nende juurde kuuluvad hooneosad, mida on võimalik eraldi kasutada ning mida saab muuta, kõrvaldada või lisada kaasomandit või teise korteriomaniku õigusi kahjustamata või hoone välist kuju muutmata.
Korteriomandi eseme reaalosa hulka võib kuuluda ka püsiva markeeringuga tähistatud garaažiosa.
Korteriomandi eseme reaalosa ei ole ehitis ja selle osad ega ehitise püsimiseks või ohutuse tagamiseks või korteriomanike ühiseks kasutamiseks vajalikud seadmed, ka siis, kui need asuvad korteriomandi eseme reaalosa piires.
Korteriomanditeks võib jagada kinnisomandi, mille ese on maatükk koos sellel oleva või ehitatava ehitisega.
Korteriomanditeks võib jagada üksnes kogu kinnisomandi.
Kinnisomandit korteriomanditeks jagades võib mõne eluruumi või mitteeluruumi jätta kaasomandisse.
Kui kinnisomand jagatakse korteriomanditeks, peab iga kaasomandi mõttelise osa juurde kuuluma korteriomandi reaalosa.
Omanik võib kinnisomandi jagada korteriomanditeks notariaalselt tõestatud allkirjaga ühepoolse kinnistamisavalduse alusel.
Kaasomandis oleva kinnisomandi võib jagada korteriomanditeks kõigi kaasomanike ühise notariaalselt tõestatud kinnistamisavalduse alusel.
Korteriomandid tekivad käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 ettenähtud alusel kinnistusraamatusse kandmisega.
Korteriomandeid võib ühendada ja korteriomandi võib jagada asjaõigusseaduse § 54 alusel.
Kinnistamisavaldusele tuleb lisada käesoleva seaduse § 5 lõike 3 punkti 1 nõuetele vastav plaan või projekt.
Korteriomandite kinnistamise korral avatakse igale korteriomandile üheaegselt kinnistusregistri iseseisev osa ja kinnisasja senine registriosa suletakse.
Suletud registriosa andmed kantakse avatavate registriosade vastavatesse jagudesse.
Registriosa esimesse jakku kantakse ka korteri asukoht ja number, korteriomandi reaalosa üldpinna suurus ja kaasomandi mõttelise osa suurus ning teiste korteriomandite registriosade numbrid.
Teise jakku kantakse korteriomaniku nimi.
Kui korteriomand on ühine, märgitakse ühiste omanike nimed ning kaasomandi korral ka osade suurused.
Korteriomandite registriosade avamiseks tuleb kinnistamisavalduses märkida korteriomandite reaalosade ja kaasomandi mõtteliste osade suurused.
Muud kinnistamise eeldusena seadusega ettenähtud dokumendid.
Korteriomand lõpeb kinnistusraamatu kande kustutamisega või korteriomandite registriosade sulgemisega.
Registriosade sulgemise korral lõpevad korteriomandile seatud asjaõigused.
Korteriomandite registriosad võib sulgeda üksnes üheaegselt.
Isiku notariaalselt tõestatud avalduse alusel, kui ta on omandanud kõik korteriomandid.
Korteriomandite registriosade sulgemise korral avatakse kinnisasja kohta uus registriosa asjaõigusseaduses ja kinnistusraamatuseaduses (RT I 1993, 65, 922; 1999, 44, 511) sätestatud korras.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1 ja 2 sätestatud alustel jääb kinnisasi endiste korteriomanike kaasomandisse.
Kaasomandiosa suurus on võrdeline korteriomanikule kuulunud korteriomandi kaasomandi mõttelise osa suurusega, kui korteriomanike kokkuleppel ei ole määratud teisiti.
Kui korteriomandite registriosade sulgemine puudutab kolmandate isikute õigusi, ei või registriosi sulgeda nende isikute nõusolekuta.
Korteriomandit ei saa koormata hoonestusõigusega.
Korteriomanikul on korteriomandi ostu eesõigus ainult siis, kui ostueesõigus on tema kasuks seatud tehingu või seadusega.
Korteriomanikul ei ole õigust nõuda temale kuuluva kaasomandiosa eraldamist reaalosana.
Kokkuleppe alusel võivad korteriomanikud korraldada kaasomandi esemega seotud õigussuhteid (korteriomanike ühisus) käesolevas seaduses sätestatust erinevalt, välja arvatud juhul, kui seadus selle otse välistab.
Kui korteriomanikud otsustavad asutada korteriühistu korteriühistuseaduse (RT I 1995, 61, 1025; 1999, 42, 498; 2000, 88, 576) nõuete kohaselt, siis valitsevad nad kaasomandi eset korteriühistu õigusvõime tekkimisest alates korteriühistuseaduse järgi.
Eelmises lauses sätestatud juhul kohaldatakse kaasomandi eseme valitsemise suhtes käesolevat seadust niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus korteriühistuseadusega.
Käesolevast seadusest kõrvalekalduvad kokkulepped kehtivad korteriomaniku õigusjärglase kohta vaid juhul, kui need on kantud kinnistusraamatusse.
Kui käesoleva seaduse või korteriomanike kokkuleppe alusel tehakse korteriomanike otsus häälteenamusega, kehtib otsus ka nende korteriomanike kohta, kes on hääletanud otsuse vastu või kes ei ole hääletamises osalenud.
Korteriomaniku õigusjärglase kohta kehtivad korteriomanike üldkoosoleku otsused ja kohtulahendid kinnistusraamatusse kandmata.
Korteriomanike ühisuse lõpetamist ei saa nõuda korteriomanik ega kolmas isik.
Ühisuse võib lõpetada üksnes korteriomandite lõppemise korral.
Korteriomanik võib korteriomandi reaalosa kasutada oma äranägemise järgi, välja arvatud siis, kui kasutus läheb vastuollu seadusega või kolmanda isiku õigustatud huvidega.
Korteriomanikul on õigus kasutada kaasomandi eset selle otstarbe kohaselt.
Võimaldama korteriomandi reaalosa kasutada teistel isikutel, kui see on vajalik kaasomandi eseme korrashoiuks.
Seeläbi tekkinud kahju tuleb omanikule hüvitada.
Korteriomanik on kohustatud tagama, et tema perekonnaliikmed, ajutised elanikud ja korteriomandit kasutavad isikud järgivad käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatut.
Korteriomanik ei vastuta oma kohustuste rikkumise eest, kui ta tõendab, et rikkus kohustust asjaolu tõttu, mida ta ei saanud mõjutada, ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saadud selle asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast asjaolust või selle tagajärgedest ülesaamist korteriomanikult oodata.
Kui takistav asjaolu on ajutine, on kohustuse rikkumine vabandatav üksnes aja vältel, mil asjaolu takistas kohustuse täitmist.
Korteriomanikud võivad korteriomandi reaalosa ja kaasomandi eseme kasutamist reguleerida kokkuleppega.
Käesoleva seaduse § 11 lõike 1 punktis 1 käsitletud tavakasutuse piires võivad korteriomanikud otsustada küsimusi häälteenamusega.
Korteriomanik võib nõuda, et korteriomandi reaalosa ja kaasomandi eset kasutataks seaduse ning korteriomanike kokkulepete ja otsuste kohaselt.
Kui korteriomandi reaalosa ja kaasomandi eseme kasutamine on reguleerimata, lähtutakse korteriomanike huvidest.
Korteriomanik tasub kaasomandil lasuvad maksud, kannab avalik-õiguslikud reaalkoormatised ja kaasomandi majandamise kulutused ning saab kaasomandi majandamisest vilja võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega.
Korteriomanikud võivad sellest suhtest kõrvale kalduda kokkuleppe alusel.
Korteriomanik on kohustatud kaasomandi eseme korrashoiu ja valitsemise kulutused teistele korteriomanikele hüvitama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud suuruses.
Korteriomanik ei ole kohustatud hüvitama kaasomandi eseme korrapäraseks korrashoiuks vajalikest kulutustest suuremaid kulutusi, millega ta ei ole nõustunud.
Kui korteriomanik on korduvalt rikkunud teise korteriomaniku suhtes oma kohustusi ja kui korteriomanikud ei pea tema ühisusse kuulumist enam võimalikuks, võivad nad nõuda, et ta oma korteriomandi võõrandab.
Häirib oma tegevusega oluliselt teiste korteriomandite kasutamist.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõude esitamise üle otsustavad korteriomanikud häälteenamuse alusel.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõude esitamist ei saa korteriomanike kokkuleppega välistada ega piirata.
Kui kohustust rikkunud korteriomanik omandit ei võõranda, otsustab võõrandamise kohus vähemalt ühe korteriomaniku hagi või kaasomandi eseme valitseja (edaspidi valitseja) hagi alusel.
Otsust tehes lähtub kohus võõrandamisnõude aluseks olevatest asjaoludest.
Korteriomanik või valitseja võib nõuda kohtuotsuse täitmist täitemenetluse seadustiku (RT I 1993, 49, 693; 1997, 43/44, 723; 1998, 41/42, 625; 51, 756; 61, 981; 103, 1695; 1999, 18, 302; 27, 380; 95, 845; 2000, 28, 167; 35, 222; 58, 376) alusel.
Kaasomandi eset valitsevad korteriomanikud ühiselt, kui seaduse või korteriomanike kokkuleppega ei ole ette nähtud teisiti.
Korteriomanikul on õigus teha kaasomandi eseme säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste korteriomanike nõusolekuta ning ta võib teistelt korteriomanikelt nõuda, et nad hüvitavad vajalikud kulutused kaasomandi kulude kandmise suhte alusel.
Kokkuleppeid arvestades võivad korteriomanikud häälteenamuse alusel otsustada küsimusi, mis jäävad tavapärase valitsemise piiresse.
Otsuse kehtetuks tunnistamist saab nõuda otsuse vastuvõtmisest alates ühe kuu jooksul, välja arvatud siis, kui otsus läheb vastuollu õigusnormiga, millest ei saa korteriomanikud kokkuleppe ega otsusega kõrvale kalduda.
Korteriomanik võib nõuda, et korteriomandi eset valitsetakse korteriomanike kokkulepete ja otsuste kohaselt või, kui need puuduvad, siis korteriomanike huvidest lähtudes.
Korteriomanikule mõistlike tavakommunikatsioonide rajamiseks ja säilitamiseks vajalike abinõude talumist.
Korteriomanik, kes nõuab käesoleva paragrahvi lõike 6 punktis 6 nimetatud abinõude talumist, on kohustatud hüvitama seeläbi tekkinud kahju.
Ehituslikust või muust kaasomandi eseme korrashoiuks vajalikust muudatusest suurema ümberkorralduse tegemiseks on vaja korteriomanike kokkulepet, seda ei saa otsustada käesoleva seaduse § 15 lõike 3 kohaselt ega nõuda käesoleva seaduse § 15 lõike 5 järgi.
Nimetatud muudatuste tegemiseks ei ole vaja teiste korteriomanike nõusolekut, kui asjakohase toiminguga ei kahjustata teiste korteriomanike õigusi üle käesoleva seaduse § 11 lõike 1 punktis 1 nimetatud määra.
Kui üle poole hoonest hävib ja kahju ei ole kindlustusega või muul moel kaetud, ei saa ehitise taastamist otsustada käesoleva seaduse § 15 lõike 3 kohaselt ega nõuda käesoleva seaduse § 15 lõike 5 järgi.
Käesoleva seaduse või korteriomanike kokkuleppe kohaselt häälteenamusega tehtavad otsused võetakse vastu korteriomanike üldkoosolekul.
Otsuse vastuvõtmiseks on vaja, et otsuse projekti sisu oleks üldkoosoleku kutses esitatud päevakorras kirjeldatud.
Otsuse võib teha ka ilma üldkoosolekut kokku kutsumata, kui otsuse kohta on kõigi korteriomanike kirjalik seisukoht.
Valitseja kutsub korteriomanike üldkoosoleku kokku vähemalt üks kord aastas.
Valitseja kutsub korteriomanike üldkoosoleku kokku korteriomanike kokkuleppes ettenähtud juhtudel, samuti majanõukogu või vähemalt ühe neljandiku korteriomanike kirjaliku nõude alusel.
Nõudes peab esitama üldkoosoleku kokkukutsumise põhjuse.
Kui valitsejat ei ole või kui valitseja õigusvastaselt keeldub üldkoosolekut kokku kutsumast, võib koosoleku kokku kutsuda vähemalt ühe neljandiku korteriomanike algatusel või võib seda teha majanõukogu esimees või selle liige, kui majanõukogu on moodustatud.
Üldkoosoleku kokkukutsumisest teavitatakse korteriomanikke kirjalikult.
Teates tuleb märkida üldkoosoleku toimumise aeg ja koht, koosoleku kokkukutsumise põhjus ja koosoleku päevakord ning muud üldkoosolekuga seotud tähtsad asjaolud.
Üldkoosolekust tuleb ette teatada vähemalt nädal.
Kiireloomulise asja puhul ei pea nimetatud tähtaega järgima.
Üldkoosolekut juhatab valitseja, kui ei otsustata teisiti.
Üldkoosoleku otsused protokollitakse.
Protokollile kirjutavad alla valitseja ja üks korteriomanik.
Kui on moodustatud majanõukogu, kirjutab protokollile alla ka majanõukogu esimees või selle liige.
Korteriomanikel on õigus protokollidega tutvuda.
Igal korteriomanikul on talle kuuluvate korteriomandite arvust sõltumata üks hääl.
Kui korteriomand kuulub mitmele isikule, teostavad nad hääleõigust ühiselt ning nendel on mitme peale üks hääl.
Üldkoosolek on otsustusvõimeline, kui selles osalevatele korteriomanikele kuulub üle poole kinnistusraamatusse kantud kaasomandiosadest.
Kui üldkoosolek on käesoleva paragrahvi lõike 2 järgi otsustusvõimetu, kutsub valitseja kokku uue üldkoosoleku, kes on otsustusvõimeline osalejate arvust olenemata.
Sellele asjaolule tuleb üldkoosoleku kutses viidata.
Uus üldkoosolek kutsutakse kokku otsustusvõimetuks osutunud üldkoosoleku toimumisest alates kolme nädala jooksul, ent mitte varem kui nädala pärast.
Korteriomanikul ei ole hääleõigust juhul, kui otsustatakse temaga tehtavat tehingut, kui lahendatakse tema ja teiste korteriomanike õiguslikku vaidlust või kui tema kohta kehtib käesoleva seaduse § 14 kohaselt tehtud otsus.
Valitseja nimetamise ja tagandamise otsustavad korteriomanikud häälteenamusega.
Valitseja võib nimetada ametisse kuni viieks aastaks.
Nimetamiseks on vaja valitseja kandidaadi nõusolekut.
Valitseja tagandamise suhtes võib kohaldada piirangut, mille järgi võib ta tagandada vaid olulisel põhjusel.
Muid piiranguid valitseja nimetamisele ega tagandamisele ei kohaldata.
Valitseja nimetamist ega tagandamist ei saa korteriomanike kokkuleppega välistada.
Valitsejat võib nimetada ametisse korduvalt, kuid mitte varem kui aasta enne tema volituste lõppemist.
Kui valitsejat ei ole või kui esinevad tungivad asjaolud, nimetab kohus mõjuvate põhjuste korral valitseja korteriomaniku või õigustatud huviga kolmanda isiku avalduse alusel kuni nende asjaolude kõrvaldamiseni, määrates samas kindlaks korteriomanike ja valitseja vahelise õigussuhte olulised asjaolud.
Vajaduse korral tõendab valitseja oma volitusi käesoleva seaduse § 18 lõikes 6 käsitletud korteriomanike üldkoosoleku otsuse protokolliga, millel olevate allkirjade ehtsus on notariaalselt tõestatud.
Võimaldama majanõukogul valitseja tegevusega tutvuda ning esitama majanõukogule kontrollimiseks vajalikke andmeid ja dokumente.
Esitada kohtus ja kohtuväliselt nõudeid korteriomanike otsusega volitatud ulatuses.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 loetletud õigusi ja kohustusi ei saa korteriomanike kokkuleppega piirata.
Valitseja säilitab korteriomanike vara muust varast eraldi.
Vahendite käsutamise võib üldkoosoleku otsusega seada sõltuvusse korteriomanikust või kolmandast isikust.
Valitseja võib korteriomanikelt nõuda volikirja andmist.
Volikirjale kirjutavad alla käesoleva seaduse § 18 lõikes 6 sätestatud isikud või teeb seda üldkoosoleku poolt volitatud isik.
Kaasomandi eseme korrashoiuks remondifondi tehtavate maksete suurust.
Korteriomanikud teevad majanduskava alusel perioodilisi ettemakseid.
Valitseja esitab korteriomanikele pärast kalendriaasta lõppemist aruande, milles kajastatakse muu hulgas majanduskava täitmist ja kaasomandiga seotud varalisi õigusi ja kohustusi.
Korteriomanikud võivad oma otsusega igal ajal nõuda valitsejalt aruande esitamist.
Majanduskava ja aruande kinnitavad korteriomanikud häälteenamusega.
Korteriomanikud võivad oma otsusega nimetada ametisse majanõukogu, mis koosneb korteriomanikest.
Majanõukogul on esimees ja kaks liiget.
Majanõukogu võib häälteenamuse alusel nimetada liikmete seast uue esimehe.
Majanõukogu toetab valitsejat tema ülesannete täitmisel ja kontrollib valitseja tegevust.
Majanõukogu kontrollib majanduskava ja aruannet.
Need esitatakse korteriomanikele kinnitada koos majanõukogu seisukohaga.
Majanõukogu kutsub kokku selle esimees vastavalt vajadusele.
Hoonestaja võib jagada talle kuuluva hoonestusõiguse korterihoonestusõigusteks maatüki omaniku nõusolekul.
Maatükk ei või olla üheaegselt korteriomandite esemeks ja koormatud korterihoonestusõigusega.
Korterihoonestusõiguse esemeks on ehitise piiritletud eluruumid või mitteeluruumid ning nende ruumide juurde kuuluvad hooneosad, mida on võimalik eraldi kasutada ning millega on ühendatud mõtteline osa hoonestusõigusest, mille juurde korter kuulub.
Igale korterihoonestusõigusele avatakse ühel ajal kinnistusregistri iseseisev osa ja hoonestusõiguse senine registriosa suletakse.
Koormatud kinnisasja registriossa tehakse kanne selle kohta, et hoonestusõigus on jagatud korterihoonestusõigusteks.
Muus osas kohaldatakse korterihoonestusõigusele korteriomandit ja hoonestusõigust reguleerivaid sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti.
Korteriomandi esemeks oleva maatüki mõttelise osa kohta käivad sätted kehtivad korterihoonestusõiguse esemeks oleva hoonestusõiguse mõttelise osa kohta.
Korteriomaniku või valitseja avalduse alusel asja, mis käsitleb korteriomanike otsuste kehtivust.
Seaduse, korteriomanike kokkuleppe või otsusega reguleerimata asjades lähtub kohtunik mõistlikkusest.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud juhul korteriomanikud ja kolmas isik.
Käesoleva seaduse §-s 25 loetletud asju menetletakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (RT I 1998, 43-45, 666; 108/109, 1783; 1999, 16, 271; 31, 425; 2000, 51, 319; 55, 365) alusel, juhul kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Kohus otsustab käesoleva seaduse §-s 25 nimetatud avalduse menetlusse võtmise avalduse esitamisest alates 10 päeva jooksul.
Kui kohus peab eelistungi, tuleb tal see pidada avalduse esitamisest alates ühe kuu jooksul.
Võimaluse korral peab kohus istungi avalduse esitamisest alates kahe kuu jooksul.
Kohtunik aitab pooltel jõuda kokkuleppele.
Kokkulepe protokollitakse.
Erastatud eluruumidega elamus võivad omanikud asutada elamu ühiseks haldamiseks korteriühistu.
Korteriühistu liikmeks on ka käesoleva seaduse §-s 6 nimetatud kohustatud subjekt erastamata korterite ja neile vastava muu osaga elamust.
Elamutes, kus ei ole korteriühistut moodustatud ega haldamist korteriomanikele üle antud, korraldab elamu haldamist kuni 2002. aasta 31. detsembrini eluruumide erastamise kohustatud subjekt või isik, kellele on haldamine õigusaktides sätestatud korras üle antud ja kellele on erastatud eluruumide omanikud kohustatud maksma majandamiskulusid korteriomandiseaduse järgi.
Eluruumide erastamise kohustatud subjektile või isikule, kellele on haldamine üle antud, kohaldatakse selles õigussuhtes korteriomandiseaduses valitseja kohta käivaid sätteid.
Korteriomanikud võivad korteriomandiseaduse alusel tehtud otsusega valitsejaks oleva isiku tagandada.
Elamus, kus korteriomanikud on elamu haldamiseks sõlminud ühise tegutsemise lepingu, jääb leping kehtima niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus korteriomandiseadusega.
Korteriühistute moodustamise ja tegevuse alused sätestatakse teiste õigusaktidega.
Paragrahvi 15 1 lõiked 1-4 tunnistatakse kehtetuks.
Käesoleva seaduse 2. ja 4. peatüki sätteid kohaldatakse ka vallasasjana tsiviilkäibes olevale eluruumile ja mitteeluruumile.
Reaalosadena (erastatud eluruum või mitteeluruum) käibes olevale ehitisele, mis on vallasasi, võib juurdeehituse kaudu tekitada uue reaalosa kõigi seniste reaalosade omanike kokkuleppe alusel.
Kokkuleppes näidatakse seniste reaalosade omanike kaasomandi mõtteliste osade muutus, uue reaalosa suurus ja selle juurde kuuluva kaasomandi mõttelise osa suurus ning kellele võõrandatakse reaalosa ehitamise õigus või juurdeehitatav reaalosa pärast selle valmimist ning keda volitatakse tegema juurdeehitusega seotud vajalikke toiminguid.
Allkirjad kokkuleppel peavad olema notariaalselt tõestatud.
Korteriomandiseadus (RT I 1994, 28, 426; 1997, 13, 210; 93, 1566; 1998, 59, 941; 107, 1764; 108/109, õiend; 1999, 27, 386; 2000, 88, 576) tunnistatakse kehtetuks.
Käesolev seadus jõustub 2001. aasta 1. juulil.
Käesoleva seaduse § 15 lõike 6 punkt 3 jõustub 2005. aasta 1. jaanuaril.
Korteriomand on omand ehitise reaalosaks olevale korterile ning reaalosa suurusele vastavale mõttelisele osale nii maatükist kui selle oluliseks osaks oleva ehitise osast, mis ei ole ühegi korteriomandi reaalosa.
Korteriomand loetakse kinnisasjaks ning sellele kohaldatakse asjaõigusseaduse (RT I 1993, 39, 590; 1999, 44, 509) kinnisomandi sätteid, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Korteriomandi ese on ehituslikult tegelikkuses piiritletud omaette kasutust võimaldav eluruum, samuti selle ruumi juurde kuuluvad ehitise osad koos eluruumi üldpinna suurusele vastava reaalosaks mitteoleva ehitiseosa ja maatüki mõttelise osaga.
Käesoleva seaduse tähenduses võib korteriomandi eseme reaalosaks olla ka mitteeluruum.
Eluruumi piires on reaalosaks ehitise osad, mida võib muuta või eemaldada, ilma et kahjustataks mõttelisi osi, teiste korteriomanike õigusi ning muudetakse hoone välist kuju.
Reaalosaks ei ole ehitise osad, samuti rajatised ja seadmed, mis on vajalikud ehitise püsimiseks, ohutuse tagamiseks või korteriomanike ühiseks kasutamiseks, ka siis, kui need asuvad eluruumi piires.
Korteriomandi esemeks olevat ehitise reaalosa ning sellele vastavat reaalosaks mitteolevat ehitiseosa ja maatüki mõttelist osa ei saa teineteisest eraldi võõrandada, koormata ega pärandada.
Korteriomand ei või ulatuda teisele maatükile.
Korteriomandi omanik (edaspidi korteriomanik) võib olla riik, kohalik omavalitsusüksus, füüsiline isik, eraõiguslik juriidiline isik ja seaduses sätestatud omanikuks olev avalik-õiguslik juriidiline isik.
Korteriomanditeks võib jagada kinnisomandi, mille esemeks on maatükk ühes sellel oleva või ehitatava ehitisega.
Korteriomanditeks võib jagada kinnisomandit üksnes tervikuna.
Kinnisomandi jagamisel korteriomanditeks võib ehitise mõne eluruumi või mitteeluruumi jätta korteriomandite eseme mõttelisteks osadeks.
Korteriomanditeks jaotatud kinnisasjale seaduslikult juurde ehitatud osale tekib korteriomand vastava kinnistusraamatu kande tegemisel.
Korteriomanditeks jaotatud kinnisasjale võib teha juurdeehituse, mis võib olla uute korteriomandite tekkimise aluseks kõigi seniste korteriomandite omanike kokkuleppe alusel.
Kokkuleppes näidatakse seniste korteriomanike mõtteliste osade suuruse muutus, uue korteriomandi reaalosa ja selle juurde kuuluva mõttelise osa suurus ning kellele võõrandatakse juurdeehitatav korteriomand ning keda volitatakse tegema juurdeehitusega seotud vajalikke toiminguid.
Juurdeehitus teostatakse planeerimis- ja ehitusseaduses ning muudes kehtivates õigusaktides sätestatud korras.
Koos uue korteriomandi registrisse kandmisega tehakse vajalikud muudatused seniste korteriomandite kannetes.
Korteriomand tekib kinnistusraamatusse kandmisega.
Omanik võib kinnisomandi jagada korteriomanditeks notariaalselt tõestatud ühepoolse kinnistamisavalduse alusel.
Korteriomand on ühendatav ja jagatav asjaõigusseaduse paragrahv 54 alusel.
Kinnistamisavaldusele peab olema lisatud vastav projekt.
Igale korteriomandile avatakse üheaegselt kinnistusregistri iseseisev osa ja kinnisasja senine registriosa suletakse.
Avatava kinnistusregistri osa vastavatesse jagudesse kantakse üle suletud registriosa andmed.
Registriosa esimesse jakku kantakse ka korteri number, üldpinna suurus, mõttelise osa suurus, teiste korteriomandite registriosade numbrid.
Kui korteriomand on ühine omand, märgitakse ühiste omanike nimed, kaasomandi korral ka osade suurused.
Korteriomandi registriosa avamiseks tuleb esitada kinnistamisavaldus, Vabariigi Valitsuse määratud asutuse poolt välja antud dokument (plaan) ehitise, eluruumide ja mitteeluruumide, reaalosade ja mõtteliste osade suuruse ja paiknemise kohta ja muud seadusest tulenevad kinnistamiseks vajalikud dokumendid.
Korteriomandi eseme reaalosaks olevad ruumid tähistatakse plaanil ühe ja sama korterinumbriga.
Korteriomand lõpeb kande kustutamisega kinnistusraamatust, samuti korteriomandite registriosade sulgemisega.
Korteriomandi registriosade sulgemisel avatakse kinnisasja kohta registriosa asjaõigusseaduses ja kinnistusraamatuseaduses (RT I 1993, 65, 922; 1999, 44, 511) sätestatud korras.
Käesoleva paragrahvi 2. lõike punktides 1 ja 2 sätestatud alustel jääb kinnisasi endiste korteriomanike kaasomandisse, kusjuures igaühe kaasomandiosa suurus vastab neile kuulunud mõttelise osa suurusele, kui kõigi korteriomanike kokkuleppel ei määratud teisiti.
Kui korteriomandite registriosade sulgemine puudutab kolmandate isikute õigusi, ei või korteriomandite registriosasid sulgeda nende isikute nõusolekuta.
Korteriomandi registriosade sulgemisel lõpevad korteriomandile seatud asjaõigused.
Korteriomanikul on õigus korteriomandit võõrandada, pärandada, anda teiste isikute kasutusse, samuti koormata servituudi, reaalkoormatise, ostueesõiguse või kinnispandiga.
Teisel korteriomanikul on korteriomandi ostueesõigus ainult siis, kui see on tema kasuks seatud tehingu või seadusega.
Korteriomanikul ei ole õigust nõuda temale kuuluva maatüki ja ehitise mõttelise osa eraldamist reaalosana.
Korteriomandi võõrandamisel või pärimisel lähevad korteriomandi võõrandajale või pärandajale kuuluvad korteriühistu liikme õigused ja kohustused üle korteriomandi omandajale korteriomandi ülemineku hetkest.
Korteriomanikul on õigus mõttelisi osi kasutada vastavalt nende otstarbele niivõrd, kui see ei takista teiste korteriomanike kaaskasutust.
Sama kehtib korteriomaniku perekonnaliikmete, ajutiste elanike ja isikute kohta, kes kasutavad reaalosa lepingu alusel.
Korteriomanikul on õigus teha mõtteliste osade säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste korteriomanike nõusolekuta, kuid ta võib teistelt korteriomanikelt nõuda vajalike kulutuste hüvitamist võrdeliselt nende mõtteliste osade suurusega.
Korteriomanikul on õigus nõuda teistelt korteriomanikelt, et mõtteliste osade valdamine ja kasutamine toimuks vastavalt kõigi korteriomanike huvidele.
Korteriomanik peab lubama reaalosa kasutamist teiste isikute poolt, kui see on vajalik korteriomandi esemeks olevate mõtteliste osade korrashoiuks.
Korteriomanikud tegutsevad mõtteliste osade majandamisel ühiselt ja reaalosade puhul iseseisvalt.
Korteriomandite mõtteliste osade majandamiseks asutatakse korteriühistu, mille liikmeks on iga korteriomanik või sõlmitakse ühise tegutsemise leping kõigi korteriomanike vahel.
Seaduses võib sätestada juhud, millal korteriühistu asutamine on kohustuslik.
Mõtteliste osade majandamise kulutused kannavad korteriomanikud võrdeliselt neile kuuluvate mõtteliste osade suurusega.
Korteriomanik ei vastuta kulutuste eest, mis ületavad mõtteliste osade korrapärase korrashoiu ning remondi vajadused ja millega ta ei ole nõustunud.
Otsused mõtteliste osade majandamiseks tehakse korteriomanike häälteenamusega, kui korteriühistu põhikirjast ei tulene teisiti.
Iga korteriomand annab ühe hääle.
Kui korteriomand on ühine omand, teostavad ühised omanikud hääleõigust ühiselt.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud otsus mõtteliste osade majandamiseks kehtib iga ja igakordse korteriomaniku suhtes.
Otsus ei või kitsendada korteriomandi käsutamist ega kolmandate isikute õigusi.
Korteriomanikud tasuvad kõik mõttelistel osadel lasuvad maksud ja kannavad avalik-õiguslikud reaalkoormatised võrdeliselt neile kuuluvate mõtteliste osade suurusega.
Igale korteriomanikule kuulub tema mõttelise osa suurusele vastav osa mõtteliste osade viljast.
Maatükk ei või samaaegselt olla korteriomandi esemeks ja koormatud korterihoonestusõigusega.
Korterihoonestusõiguse esemeks on ehituslikult tegelikkuses piiritletud omaette kasutust võimaldav eluruum või mitteeluruum, samuti selle juurde kuuluvad ehitise osad, koos selle üldpinna suurusele vastava mõttelise osaga reaalosaks mitteolevast ehitise osast ja hoonestusõigusest.
Igale korterihoonestusõigusele avatakse üheaegselt kinnistusregistri iseseisev osa ja hoonestusõiguse senine registriosa suletakse.
Koormatud kinnisasja registriossa tehakse kanne hoonestusõiguse jagamise kohta korterihoonestusõigusteks.
Korterihoonestusõigusele kohaldatakse muus osas korteriomandit ja hoonestusõigust reguleerivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Korteriomandi esemeks oleva maatüki mõttelise osa kohta käivad sätted kehtivad korteri hoonestusõiguse esemeks oleva hoonestusõiguse mõttelise osa suhtes.
Reaalosadena (erastatud korter või mitteeluruum) käibes olevale ehitisele, mis on vallasasi, võib juurdeehituse kaudu tekitada uue reaalosa kõigi seniste reaalosade omanike kokkuleppe alusel.
Kokkuleppes näidatakse seniste reaalosade omanike mõtteliste osade muutus, uue reaalosa suurus ja selle juurde kuuluv mõttelise osa suurus ning kellele võõrandatakse reaalosa ehitamise õigus või juurdeehitatav reaalosa pärast selle valmimist ning keda volitatakse tegema juurdeehitusega seotud vajalikke toiminguid.
Juurdeehitus teostatakse planeerimis- ja ehitusseaduses ja muudes kehtivates õigusaktides sätestatud korras.
Eesti Vabariigi elamuseaduse (RT 1992, 17, 254; 1998, 71, 1199) paragrahv 27 tühistatakse.
Käesolev seadus reguleerib suhteid, mis tekivad seoses patentse leiutise õiguskaitsega (edaspidi patendikaitse) Eesti Vabariigis.
Patendikaitset sätestatakse käesoleva seadusega, teiste seadustega ning nende alusel ja täitmiseks väljaantud Vabariigi Valitsuse ja ministrite määrustega.
Eesti Vabariigi ja välisriigi füüsilistele ja juriidilistele isikutele (edaspidi isikud) kehtivad käesolevas seaduses ettenähtud õigused ja kohustused võrdsetel alustel, kui Eesti Vabariigi seadustest või Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutest ei tulene teisiti.
Kui käesolev seadus on vastuolus välislepinguga, kohaldatakse välislepingu sätteid.
Patendiga võib kaitsta mis tahes tehnikavaldkonna leiutisi, kui need vastavad käesoleva seaduse paragrahvis 8 sätestatud patentsuse kriteeriumidele ega ole paragrahvis 7 sätestatu järgi mittepatenditavad.
Patendikaitse antakse leiutisele selle registreerimisega riiklikus patendiregistris käesolevas seaduses sätestatud korras.
Leiutise registreerimist riiklikus patendiregistris mõistetakse patendi väljaandmisena.
Meditsiinitootele ja taimekaitsetootele, mis sisaldab patendiga kaitstud toimeainet, võib anda täiendava õiguskaitse (edaspidi täiendav kaitse) käesoleva seaduse VIII 1 peatükis sätestatud tingimustel ja korras.
Leiutise objektiks võib olla seade, meetod, aine, kaasa arvatud bioloogiline aine, või nende kombinatsioon.
Taimesort ja loomatõug.
Bioloogiline aine käesoleva seaduse tähenduses on iga isepaljunev või bioloogilises süsteemis paljundatav geneetilist informatsiooni kandev aine, sealhulgas mikroorganism.
Leiutisi, mida saab kasutada ainult ühe kindla taimesordi või loomatõu puhul.
Bioloogilise aine saamise, taimesordi aretuse või loomatõu aretuse olemuselt bioloogiline meetod käesoleva seaduse tähenduses on meetod, mis täielikult põhineb looduslikul nähtusel, sealhulgas ristamisel ja selektsioonil.
Mikrobioloogiline meetod käesoleva seaduse tähenduses on iga meetod, milles kasutatakse mikroorganismi või mille eesmärk on mikroorganismi saamine.
Leiutised liigitatakse rahvusvahelise patendiklassifikatsiooni Strasbourg'i kokkuleppe (RT II 1996, 4, 15) alusel vastuvõetud rahvusvahelise patendiklassifikatsiooni järgi.
Leiutis on patentne, kui see on uus, omab leiutustaset ja on tööstuslikult kasutatav.
Leiutis on uus, kui see erineb tehnika tasemest.
Tehnika tase määratakse kindlaks kogu teabe põhjal, mis on enne patenditaotluse esitamise kuupäeva või prioriteedinõude puhul enne prioriteedikuupäeva avalikkusele teatavaks saanud kirjaliku või suulise kirjeldamise kaudu, kasutamise läbi või mis tahes muul viisil.
Uudsuse kindlaksmääramisel võetakse arvesse ka Patendiametile varem esitatud patenditaotluste ja kasuliku mudeli seaduse (RT I 1994, 25, 407; 35, õiend; 1006, 49, 953) kohaselt esitatud kasuliku mudeli registreerimise taotluste sisu vastavalt nende esitamise kuupäevale või prioriteedinõude puhul prioriteedikuupäevale tingimusel, et patenditaotlused on käesoleva seaduse paragrahv 24 järgi ja kasuliku mudeli registreerimise kasuliku mudeli seaduse paragrahv 33 järgi avaldatud.
Tehnika taseme kindlaksmääramisel ei võeta arvesse teavet, mille on 12 kuu jooksul enne patenditaotluse esitamise kuupäeva või prioriteedinõude puhul enne prioriteedikuupäeva avalikustanud isik, kellel on käesoleva seaduse paragrahv 12 kohaselt õigus patendile, või muu isik, kes on saanud teabe mainitud isikult kas tema tahte kohaselt või vastaselt.
Leiutisel on leiutustase, kui see vastava ala asjatundja jaoks endastmõistetavalt ei tulene tehnika tasemest.
Leiutis on tööstuslikult kasutatav, kui seda saab toota või kasutada majanduses.
Patenditaotlus võib sisaldada ainult ühte leiutist või ühtse leiundusliku mõttega seotud leiutise objektide kombinatsiooni.
Kui patenditaotlus sisaldab mitut üksteisest sõltumatut leiutist, võib patenditaotleja Patendiameti ettepanekul või omal algatusel need üksteisest eraldada ja esitada Patendiameti poolt määratud tähtaja jooksul iseseisvad patenditaotlused käesoleva seaduse paragrahvide 19 ja 20 järgi.
Patendikaitse ulatus määratakse kindlaks patendinõudluse sisuga.
Patendinõudluse tõlgendamisel kasutatakse leiutiskirjeldust, jooniseid ja muud illustreerivat materjali.
Patendinõudlus on leiutise, millele taotletakse patendikaitset, olemuse selge, täpne ja lühike sõnaline väljendus.
Leiutise olemus esitatakse patendinõudluses leiutise oluliste tunnuste kogumina.
Patendinõudlus on ühe- või mitmepunktiline.
Prioriteet on esimesena patenditaotluse või kasuliku mudeli registreerimise taotluse esitanud isiku eelisõigus taotleda leiutisele patendikaitset.
Esmase patenditaotluse või kasuliku mudeli registreerimise taotluse esitamise kuupäevast alates on mainitud isikul eelis teise isiku ees, kes esitab patenditaotluse sama leiutise kohta hiljem.
Esmase patenditaotluse või kasuliku mudeli registreerimise taotluse Patendiametile esitamise kuupäev loetakse prioriteedikuupäevaks.
Esmase patenditaotluse või kasuliku mudeli registreerimise taotluse esitamise kuupäeva järgi tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooniga mitteühinenud riigis või Maailma Kaubandusorganisatsiooni mittekuuluvas riigis, kui see riik tagab samad tingimused Eesti Vabariigis esitatud esmasele patenditaotlusele või kasuliku mudeli registreerimise taotlusele.
Patenditaotlusele, mis on esitatud leiutise olemust muutvate varasema patenditaotluse paranduste ja täienduste põhjal, võib prioriteedinõude esitamisel määrata prioriteedi nende paranduste ja täienduste Patendiametile esitamise kuupäeva järgi.
Patenditaotlusele, mis on eraldatud varasemast patenditaotlusest, võib prioriteedinõude esitamisel määrata prioriteedi varasema patenditaotluse prioriteedikuupäeva järgi.
Patenditaotlusele, mis on esitatud Patendiametile 12 kuu jooksul sama patenditaotleja poolt sama leiutise kohta, võib prioriteedinõude esitamisel määrata prioriteedi varasema patenditaotluse või kasuliku mudeli registreerimise taotluse esitamise kuupäeva järgi tingimusel, et varasemat patenditaotlust või kasuliku mudeli registreerimise taotlust ei ole avaldatud ja selle alusel ei ole esitatud prioriteedinõuet mõnele muule patenditaotlusele või kasuliku mudeli registreerimise taotlusele.
Kui varasem patenditaotlus on menetluses, siis loetakse varasem patenditaotlus tagasivõetuks.
Patenditaotlusele võib prioriteedinõude esitamisel määrata prioriteedi mitme varem esitatud patenditaotluse või kasuliku mudeli registreerimise taotluse esitamise kuupäeva järgi.
Prioriteedinõude peab esitama patenditaotluses.
Prioriteedinõuet tõendavad dokumendid esitatakse kas patenditaotluses või 16 kuu jooksul prioriteedikuupäevast arvates.
Prioriteedinõuet tõendavaid dokumente ei ole vaja esitada, kui prioriteedinõude aluseks on Eesti Vabariigis esitatud esmane patenditaotlus või kasuliku mudeli registreerimise taotlus.
Õigus taotleda patenti ja saada patendiomanikuks on leiutise autoril ja tema õigusjärglasel.
Kui leiutis on loodud lepingukohustuste või tööülesannete täitmisel, on õigus taotleda patenti ja saada patendiomanikuks autoril või muul isikul vastavalt lepingule või töölepingule.
Leiutise autor (edaspidi autor) on füüsiline isik, kes oma leiutustegevusega on loonud leiutise.
Kui leiutis on loodud mitme füüsilise isiku ühise leiutustegevuse tulemusena, tekib nende ühisautorsus.
Ühisautorsuse korral kasutavad autorid kõiki autorsusest tulenevaid õigusi ühiselt, kui nende vahel ei ole sõlmitud kirjalikku kokkulepet, mis näeb ette teisiti.
Kui kaks või enam isikut taotlevad patenti samale leiutisele üksteisest sõltumata ja autoritena on ära näidatud erinevad füüsilised isikud, siis loetakse autoriks see füüsiline isik, kes on näidatud autorina varem esitatud või varasema prioriteedikuupäevaga patenditaotluses, kui seda patenditaotlust ei ole enne käesoleva seaduse kohast avaldamist tagasi võetud või Patendiamet ei ole seda tagasi lükanud või tagasivõetuks lugenud.
Ühel ja samal kuupäeval sama leiutise kohta esitatud või sama prioriteedikuupäevaga patenditaotluste puhul loetakse patendi väljaandmisel autoreiks nendes patenditaotlustes autorina näidatud füüsilised isikud.
Autorsus on võõrandamatu ja tähtajatu.
Tühistada igal ajahetkel oma nime avalikustamise keelu.
Autoril on õigus saada õiglast tulu leiutisest saadava tulu arvel.
Autori varalised õigused on võõrandatavad ja pärandatavad.
Patendiomanik on isik, kellele kuulub patendiga kaitstud leiutis.
Patendiomanikul on ainuõigus leiutist vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist.
Patendiomanikuks loetakse isik, kelle kohta riiklikku patendiregistrisse on patendiomanikuna tehtud viimane kanne.
Patendiomaniku ainuõigust võib piirata vaid käesoleva seadusega või teiste isikute õigustega.
Kasutada, levitada, müüa või pakkuda müügiks patenditud meetodil valmistatud toodet või omandada (sh. importides) neid tooteid eelnimetatud eesmärkidel.
Toote puhul, mille valmistamise meetod on patenditud, loetakse patendiomaniku loata samasuguse toote valmistamist, kasutamist, levitamist, müümist, müügiks pakkumist või eelnimetatud eesmärkidel omandamist (sh importides) patendiomaniku ainuõiguse rikkumiseks, kui ei tõendata, et samasugune toode on valmistatud teistsugusel meetodil.
Patenditud bioloogilise aine puhul laieneb patendiomaniku ainuõigus mis tahes muule samade omadustega vormilt identsele või erinevale bioloogilisele ainele, mis on saadud sellest bioloogilisest ainest generatiivse või vegetatiivse paljundamise teel.
Patenditud meetodil valmistatud bioloogilise aine puhul laieneb patendiomaniku ainuõigus mis tahes muule samade omadustega bioloogilisele ainele, mis on saadud patenditud meetodil valmistatud bioloogilisest ainest generatiivse või vegetatiivse paljundamise teel identses või erinevas vormis.
Geneetilist informatsiooni kandva leiutise puhul laieneb patendiomaniku ainuõigus tervele seda leiutist sisaldavale ning nimetatud geneetilise informatsiooni kohaselt toimivale bioloogilisele ainele, välja arvatud inimkeha ja selle osad.
Patendiomaniku poolt või tema loal patenditud leiutise kasutamist, levitamist, müüki või müügiks pakkumist Eesti Vabariigis.
Patendiomaniku poolt või tema loal turustatava bioloogilise aine generatiivset või vegetatiivset paljundamist, kui paljundamine on vajalik bioloogilise aine kasutamiseks ja paljundamise tulemusena saadud bioloogilist ainet ei paljundata mingil muul otstarbel.
Isik, kes kasutas Eesti Vabariigis tööstuslikult leiutist enne teise isiku poolt samale leiutisele patenditaotluse esitamist, tehes seda heauskselt ja patenditaotlejast sõltumatult, võib jätkata leiutise kasutamist, säilitades kasutamise üldiseloomu endisena.
Kasutamine on heauskne, kui kasutaja ei teadnud ega pidanudki teadma, et leiutisele kavatsetakse esitada patenditaotlus.
Varemkasutamisõigus kuulub ka isikule, kes heauskselt on teinud olulisi ettevalmistusi leiutise tööstuslikuks kasutamiseks Eesti Vabariigis.
Varemkasutamisõigus võib üle minna teisele isikule ainult koos ettevõttega, kus varemkasutamisõigus on tekkinud või kus seda kavatseti kasutada.
Patendiomanikul ei ole õigust keelata tema poolt või tema nõusolekul Eesti Vabariigi või Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi territooriumil käibesse lastud patendiga kaitstud toote edasist ärieesmärgil kasutamist.
Leiutis saab ajutise kaitse patenditaotluse esitamise kuupäevast arvates kuni patendi väljaandmise teate avaldamise kuupäevani.
Teist isikut, kes alustab või jätkab leiutise kasutamist pärast käesoleva seaduse paragrahvis 24 ettenähtud patenditaotluse avaldamist, loetakse pärast patendi väljaandmise teate avaldamist patendiomaniku ainuõiguse rikkujaks, kui tal ei ole käesoleva seaduse paragrahv 17 kohaselt varemkasutamisõigust.
Teist isikut, kes on alustanud leiutise kasutamist patenditaotluse esitamise kuupäeva ja patenditaotluse avaldamise kuupäeva vahelisel ajal, ei loeta patendiomaniku ainuõiguse rikkujaks, kui ta ei teadnud ega pidanudki teadma, et leiutise kohta on esitatud patenditaotlus, ning kui patenditaotleja ei ole talle kirjalikult teatanud patenditaotluse esitamisest enne selle patenditaotluse avaldamist Patendiameti poolt.
Teine isik, kellele patenditaotleja on teatanud patenditaotluse esitamisest, loetakse pärast patendi väljaandmise teate avaldamist patendiomaniku ainuõiguse rikkujaks patenditaotluse esitamise teate saamise kuupäevast arvates, kui tal ei ole käesoleva seaduse paragrahv 17 kohaselt varemkasutamisõigust.
Ajutise kaitse ulatus määratakse kindlaks avaldatud patenditaotluses oleva patendinõudluse sisuga.
Pärast patendi väljaandmist täpsustatakse ajutise kaitse ulatust väljaantud patendi patendinõudluse järgi.
Volikiri, kui patenditaotlus esitatakse Eesti patendivoliniku kaudu.
Nõuded patenditaotluses sisalduvate dokumentide vormi ja sisu kohta kehtestab Vabariigi Valitsus või tema poolt volitatud minister.
Patenditaotlus esitatakse eesti keeles, välja arvatud leiutise olemuse lühikokkuvõte, mis esitatakse eesti ja inglise keeles.
Patenditaotlus esitatakse Patendiametile.
Patenditaotleja võib esitada patenditaotluse ning ajada patendi taotlemise ja patendi jõushoidmisega seotud asju ise või patendivoliniku kaudu.
Isikud, kelle elukoht või asukoht on väljaspool Eesti Vabariiki, ajavad Eesti Vabariigis patendi taotlemise ja patendi jõushoidmisega seotud asju ainult patendivoliniku kaudu.
Patenditaotleja volitab patendivoliniku patenditaotluse esitamisel või kolme kuu jooksul patenditaotluse Patendiametisse saabumise kuupäevast arvates.
Riigilõiv tasutakse patenditaotluse esitamisel või ühe kuu jooksul patenditaotluse Patendiametisse saabumise kuupäevast arvates.
Üle 10-punktilise patendinõudluse puhul tasutakse alates 11. punktist iga järgmise punkti eest täiendav riigilõiv.
Patenditaotluse esitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema poolt volitatud minister.
Patendiamet kontrollib patenditaotluse saabumisel käesoleva seaduse paragrahvis 19 ettenähtud dokumentide olemasolu.
Ei ole täidetud käesoleva seaduse paragrahv 20 3. lõikes sätestatud nõudeid.
Patenditaotluse menetlusse võtmisest keeldumisel makstakse riigilõiv tagasi.
Patendiamet annab menetlusse võetud patenditaotlusele numbri ning teatab patenditaotlejale kirjalikult patenditaotluse esitamise kuupäeva ja patenditaotluse numbri.
Menetlusse võetud patenditaotluse esitamise kuupäevaks määratakse patenditaotluse Patendiametisse saabumise kuupäev, välja arvatud juhul, kui saabunud dokumentide hulgast puudub leiutiskirjelduses viidatud leiutise olemuse avamiseks oluline joonis või muu illustreeriv materjal.
Joonise või muu illustreeriva materjali puudumise korral teeb Patendiamet patenditaotlejale ettepaneku esitada see ühe kuu jooksul.
Puuduva joonise või muu illustreeriva materjali tähtaegsel esitamisel määratakse patenditaotluse esitamise kuupäevaks joonise või muu illustreeriva materjali Patendiametisse saabumise kuupäev.
Puuduva joonise või muu illustreeriva materjali tähtajaks esitamata jätmise või esitamisest keeldumise korral loetakse kõik patenditaotluses olevad viited sellele dokumendile kehtetuks ning patenditaotluse esitamise kuupäevaks määratakse patenditaotluse Patendiametisse saabumise kuupäev.
Patenditaotluste ja nende menetluse andmekogu on korrastatud andmete kogum menetlusse võetud patenditaotluste dokumentide ja nende menetluse kohta.
Andmekogus hoitakse patenditaotluse ja selle menetluse andmeid kuni patenditaotluse menetluse toimiku sulgemiseni.
Patenditaotluste ja nende menetluse andmekoguga tutvumine ja sealt andmete väljastamine on üldjuhul keelatud.
Andmekogust on lubatud väljastada ainult leiutise nimetust, rahvusvahelise patendiklassifikatsiooni indeksit, patenditaotluse numbrit, patenditaotluse esitamise kuupäeva, prioriteediandmeid, patenditaotleja nime ja aadressi ning patenditaotleja esindaja nime.
Patenditaotluse menetluse toimikuga võib tutvuda patenditaotleja või isik, kellel on selleks patenditaotleja kirjalik luba või keda patenditaotleja on kirjalikult teavitanud patenditaotluse esitamisest ning hoiatanud oma õigusest taotleda patenti ja saada patendiomanikuks.
Pärast patenditaotluse avaldamist võib patenditaotluse menetluse toimikuga tutvuda igaüks.
Patenditaotluse menetluse toimikust ei väljastata andmeid autori kohta, kui autor on keelanud oma nime avalikustamise.
Teabe väljastamine patenditaotluste ja nende menetluse andmekogust on tasuline, välja arvatud teabe väljastamine järelevalveõiguslikule riigiasutusele või kohtule.
Teabe väljastamise eest tasutakse riigilõivu.
Patenditaotluste ja nende menetluse andmekogu asutab Vabariigi Valitsus või tema poolt volitatud minister.
Patendiamet kontrollib prioriteedinõude olemasolul seda tõendavaid dokumente.
Patendiamet teatab patenditaotluse dokumentide vormi ja sisu puuduste või patenditaotluse ekspertiisi takistavate muude asjaolude ilmnemisel nendest kirjalikult patenditaotlejale ning määrab tähtpäeva puuduste kõrvaldamiseks või selgituste andmiseks.
Patendiamet määrab kindlaks patenditaotluse prioriteedikuupäeva.
Patendiamet alustab ekspertiisi, kui patenditaotlus vastab käesoleva seaduse paragrahvide 6, 7, 9 ja 19 sätetele.
Patendiamet teeb patenditaotluse tagasilükkamise otsuse, kui leiutise objekt ei vasta käesoleva seaduse paragrahvide 6 või 7 sätetele või patenditaotleja jätab patenditaotluse dokumentide vormi ja sisu puudused kõrvaldamata või selgitused andmata.
Patendiamet teatab patenditaotlejale patenditaotluse tagasilükkamise otsusest kirjalikult.
Patendiamet kontrollib ekspertiisi käigus leiutise vastavust patentsuse kriteeriumidele käesoleva seaduse paragrahv 8 järgi.
Patenditaotleja võib esitada Patendiametile 1970. aasta 19. juunil Washingtonis sõlmitud patendikoostöölepingu (RT II 1994, 6/7, 21) artikli 15 5. lõike kohaselt nõude rahvusvahelist tüüpi otsingu tegemiseks.
Patenditaotleja tasub nõude esitamisel riigilõivu ja rahvusvahelist tüüpi otsingu tasu.
Patendiamet võib nõuda patenditaotlejalt suulist või kirjalikku selgitust ja patendinõudluse, leiutiskirjelduse, joonise või muu illustreeriva materjali ja leiutise olemuse lühikokkuvõtte parandamist või täiendamist.
Patendiamet määrab selgituste andmiseks või paranduste ja täienduste esitamiseks tähtaja kahest kuust kuni kuue kuuni.
Patendiametil on õigus nõuda patenditaotlejalt tema analoogsete patenditaotluste kohta teiste riikide patendiametite otsuste koopiaid ja vahetada teiste riikide patendiametitega teavet patenditaotluse kohta.
Kui Patendiamet leiab, et leiutise objekt on käesoleva seaduse paragrahvides 6 ja 7 sätestatu kohaselt patendiga kaitstav ja leiutise olemus patendinõudluse sõnastuses vastab tehnika tasemega võrdlemisel käesoleva seaduse paragrahvis 8 kehtestatud patentsuse kriteeriumidele ning patenditaotluse dokumentide vorm ja sisu on kooskõlas käesoleva seaduse paragrahv 19 2. lõike alusel kehtestatud vormi- ja sisunõuetega, lõpetab Patendiamet patenditaotluse ekspertiisi, teeb patendi väljaandmise otsuse ning teatab sellest patenditaotlejale kirjalikult.
Kui Patendiamet leiab, et leiutise objekt ei ole käesoleva seaduse paragrahvides 6 ja 7 sätestatu kohaselt patendiga kaitstav või leiutise olemus patendinõudluse sõnastuses ei vasta tehnika tasemega võrdlemisel käesoleva seaduse paragrahvis 8 kehtestatud patentsuse kriteeriumidele või patenditaotluse dokumentide vorm või sisu ei ole kooskõlas käesoleva seaduse paragrahv 19 2. lõike alusel kehtestatud vormi- ja sisunõuetega või patenditaotleja jätab käesoleva paragrahvi 3. lõike alusel nõutud parandused ja täiendused tegemata või selgitused andmata või käesoleva paragrahvi 4. lõike alusel nõutud otsuste koopiad esitamata, lõpetab Patendiamet patenditaotluse ekspertiisi, teeb patenditaotluse tagasilükkamise otsuse ning teatab sellest patenditaotlejale kirjalikult.
Patenditaotluse avaldamine käesoleva seaduse tähenduses on paragrahv 19 1. lõike punktides 2, 3, 4 ja 6 nimetatud patenditaotluse dokumentide avaldamine.
Patendiamet avaldab patenditaotluse pärast 18 kuu möödumist patenditaotluse esitamise kuupäevast või prioriteedinõude korral prioriteedikuupäevast.
Patenditaotleja nõudmisel avaldatakse patenditaotlus enne käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud tähtaja möödumist.
Patenditaotluse avaldamine on takistatud patenditaotluse dokumentide vormi või sisu puuduste tõttu.
Patenditaotlejale teatatakse patenditaotluse avaldamisest kirjalikult.
Patenditaotluse avaldamisest teatatakse Patendiameti ametlikus väljaandes.
Käesoleva paragrahvi 6. lõikes nimetatud teate avaldamise kuupäev loetakse patenditaotluse avaldamise kuupäevaks.
Patenditaotluse avaldamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema poolt volitatud minister.
Patenditaotleja võib menetluse käigus teha patenditaotluses parandusi ja täiendusi, mis ei muuda patenditaotluse esitamise kuupäeval patenditaotluses avatud leiutise olemust.
Parandused ja täiendused muudavad leiutise olemust, kui need sisaldavad leiutise olulisi tunnuseid, mida ei olnud leiutiskirjelduses, joonisel või muus illustreerivas materjalis patenditaotluse esitamise kuupäeval.
Patendiamet teeb leiutise olemust muutvate paranduste ja täienduste puhul otsuse nende tagasilükkamise kohta, teatades sellest patenditaotlejale kirjalikult.
Pärast patenditaotluse avaldamist käesoleva seaduse paragrahv 24 järgi ei saa patenditaotleja teha patendikaitse ulatust laiendavaid parandusi ja täiendusi.
Pärast käesoleva seaduse paragrahv 23 5. või 6. lõike kohast Patendiameti otsust võib patenditaotleja kahe kuu jooksul, arvates nimetatud otsuse kuupäevast, teha patenditaotluses parandusi ja täiendusi ühel korral, tasudes selle eest riigilõivu.
Riigilõivu ei tasuta, kui parandus puudutab ilmseid kirja- ja arvutusvigu.
Patendiametil on õigus esitatud paranduste ja täienduste alusel teha uus otsus.
Patendiamet võib menetluse käigus patenditaotlejaga kooskõlastamata teha patenditaotluse dokumentides üksnes redaktsioonilisi parandusi.
Leiutise olemuse lühikokkuvõtet võib muuta patenditaotlejaga kooskõlastamata.
Patenditaotleja võib esitada patenditaotluse tagasivõtmise nõude ja võtta tagasi menetluses oleva patenditaotluse.
Patenditaotluse dokumente ei tagastata.
Kui patenti taotleb mitu isikut, saab patenditaotluse tagasivõtmise nõude esitada nende kõigi nõusolekul.
Käesoleva seaduse paragrahv 11 5. lõikes sätestatud juhul.
Kui patenditaotleja jätab menetluse käigus käesoleva seaduse paragrahv 22 3. lõike või paragrahv 23 3. lõike kohaselt määratud tähtpäevaks vastamata, peatab Patendiamet patenditaotluse menetluse.
Patenditaotluse menetlust jätkatakse, kui patenditaotleja vastab kolme kuu jooksul nimetatud tähtpäevast arvates ja tasub riigilõivu.
Kui patenditaotluses on rikutud leiutise ühtsust, peatab Patendiamet patenditaotluse menetluse tähtpäevani mis on määratud käesoleva seaduse paragrahv 9 2. lõike kohaselt patenditaotlejale iseseisvate patenditaotluste esitamiseks.
Kui patenditaotleja on esitanud käesoleva seaduse paragrahv 23 2. lõike kohaselt nõude rahvusvahelist tüüpi otsingu tegemiseks, võib Patendiamet peatada patenditaotluse menetluse kuni nimetatud otsingu tulemuste saabumiseni Patendiametisse.
Patenditaotluse menetluse peatamisest teatatakse patenditaotlejale kirjalikult.
Patendiamet lõpetab tagasivõetud või tagasivõetuks loetud patenditaotluse menetluse.
Patenditaotluse menetluse lõpetamisest teatatakse patenditaotlejale kirjalikult.
Patenditaotleja võib nõuda patenditaotluse menetluse taastamist, kui Patendiamet on lõpetanud patenditaotluse menetluse, lugedes patenditaotluse käesoleva seaduse paragrahv 26 3. lõike punkti 1, 2 või 3 kohaselt tagasivõetuks tingimusel, et nimetatud sätetes loetletud toimingud jäid sooritamata vääramatu jõu või patenditaotlejast ja teda esindavast patendivolinikust sõltumatu muu takistuse tõttu.
Patendiamet taastab patenditaotluse menetluse, kui patenditaotleja tõendab takistuse olemasolu ja sooritab ettenähtud toimingud kahe kuu jooksul pärast takistuse kadumist ja tasub riigilõivu.
Patenditaotluse menetluse taastamise nõuet saab esitada ühe aasta jooksul sooritamata jäänud toimingu tähtpäevast arvates.
Patenditaotleja võib vaidlustada Patendiameti otsuse kaubamärgiseaduse (RT 1992, 35, 459; RT I 1998, 15, 231) kohaselt moodustatud tööstusomandi apellatsioonikomisjonis (edaspidi apellatsioonikomisjon) tööstusdisaini kaitse seaduse (RT I 1997, 87, 1466; 1998, 108/109, 1783) paragrahvides 41-54 sätestatud korras või kohtus.
Patenditaotleja võib esitada kaebuse apellatsioonikomisjonile kahe kuu jooksul otsuse tegemise kuupäevast arvates, tasudes riigilõivu.
Tühistada Patendiameti otsus ja kohustada Patendiametit menetlust jätkama.
Kaebuse rahuldamisel makstakse riigilõiv tagasi.
Kaebuse osalisel rahuldamisel määrab apellatsioonikomisjon tagastatava riigilõivu suuruse.
Patenditaotluse menetlus lõpeb patendi väljaandmise või patenditaotluse tagasilükkamisega.
Rahvusvahelise patenditaotluse all mõistetakse 1970. aasta 19. juunil Washingtonis sõlmitud patendikoostöölepingu (edaspidi patendikoostööleping) alusel esitatud patenditaotlust.
Patendiamet on vastavalt patendikoostöölepingu 2. artikli määratlusele vastuvõttev amet, märgitud amet ja väljavalitud amet.
Patendiamet on vastuvõtvaks ametiks Eesti kodanike või Eesti Vabariigis elukohta või asukohta omavate isikute rahvusvahelistele patenditaotlustele.
Rahvusvaheline patenditaotlus koostatakse patendikoostöölepingu ja selle rakendamise määruste ja administratiivjuhendite kohaselt ning esitatakse Patendiametile kui vastuvõtvale ametile inglise või saksa keeles, tasudes riigilõivu ja patendikoostöölepinguga ettenähtud tasud.
Patendiamet on märgitud või väljavalitud ametiks nendele rahvusvahelistele patenditaotlustele, milles märgitud või väljavalitud riigiks on Eesti Vabariik.
Rahvusvaheline patenditaotlus, milles märgitud riigiks on Eesti Vabariik, loetakse võrdseks käesoleva seaduse paragrahvide 19 ja 20 kohaselt esitatud patenditaotlustega.
Rahvusvaheline patenditaotlus, milles märgitud riigiks on Eesti Vabariik, loetakse Patendiametile esitatuks rahvusvahelise esitamise kuupäeval, mille on määranud patendikoostöölepingu järgne vastuvõttev amet.
Patendiamet teeb ekspertiisi nendele rahvusvahelistele patenditaotlustele, milles märgitud riigiks on Eesti Vabariik.
Patendikoostöölepingus ettenähtud tasude maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema poolt volitatud minister.
Rahvusvahelise patenditaotluse Patendiametile esitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema poolt volitatud minister.
Rahvusvahelise patenditaotluse menetlusse võtmiseks peab patenditaotleja 20 kuu jooksul, arvates prioriteedikuupäevast, esitama Patendiametile rahvusvahelise patenditaotluse eestikeelse tõlke ja tasuma riigilõivu.
Kui patenditaotleja on valinud 19 kuu jooksul, arvates prioriteedikuupäevast, Eesti Vabariigi rahvusvahelise eelekspertiisi tulemusi kasutavaks riigiks, peab ta käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud tõlke esitama ja riigilõivu tasuma 30 kuu jooksul prioriteedikuupäevast arvates.
Patenditaotlejale võidakse põhjendatud juhtudel anda käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud rahvusvahelise patenditaotluse tõlke esitamiseks kaks kuud lisaaega, kui ta tasub tõlke esitamisel täiendava riigilõivu.
Patenditaotleja võib kuue kuu jooksul, arvates rahvusvahelise patenditaotluse tõlke esitamise kuupäevast, täiendada ja parandada patendinõudlust, leiutiskirjeldust, joonist ja muud illustreerivat materjali tingimusel, et täiendused ja parandused ei muuda rahvusvahelises patenditaotluses selle esitamise kuupäeval avatud leiutise olemust.
Kui patenditaotlejat peab esindama käesoleva seaduse paragrahv 20 3. lõike kohaselt patendivolinik, peab patenditaotleja volitama patendivoliniku kuue kuu jooksul käesoleva paragrahvi 1. või 2. lõikes sätestatu järgi arvestatud tähtpäevast arvates.
Patenditaotleja ei ole kinni pidanud käesoleva paragrahvi 5. lõikes kehtestatud nõuetest.
Patendiametil ei ole õigust nõuda patenditaotlejalt rahvusvahelises patenditaotluses märgitud riikide patendiametite ekspertiisiotsuste esitamist, kui patenditaotleja on valinud Eesti Vabariigi rahvusvahelise eelekspertiisi tulemusi kasutavaks riigiks.
Kui osale rahvusvahelisest patenditaotlusest ei ole tehtud rahvusvahelist eelekspertiisi või rahvusvahelist otsingut põhjusel, et selles on rikutud leiutise ühtsust ja patenditaotleja ei ole tasunud täiendava rahvusvahelise otsingu või eelekspertiisi tegemiseks patendikoostöölepinguga ettenähtud tasu, kontrollib Patendiamet, kas rahvusvahelise otsingu ametkonna või rahvusvahelise eelekspertiisi ametkonna otsus jätta osale patenditaotlusest rahvusvaheline otsing või eelekspertiis tegemata on õige.
Kui otsus osutub õigeks, loetakse leiutise ühtsust rikkuvad osad rahvusvahelisest patenditaotlusest tagasi võetuks.
Vastasel korral jätkab Patendiamet rahvusvahelise patenditaotluse ekspertiisi täies mahus.
Patendiamet teatab oma otsusest patenditaotlejale kirjalikult.
Patendiamet kohaldab leiutise ühtsust rikkuvate rahvusvahelise patenditaotluse osade suhtes käesoleva seaduse paragrahv 9 2. lõike sätteid, kui patenditaotleja kahe kuu jooksul, arvates käesoleva paragrahvi 8. lõikes nimetatud Patendiameti otsuse kuupäevast, esitab sellekohase nõude.
Kui vastuvõttev amet on keeldunud tunnistamast rahvusvahelise esitamise kuupäeva või on teatanud, et rahvusvaheline patenditaotlus loetakse tagasivõetuks, või kui Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni Rahvusvaheline Büroo (edaspidi Rahvusvaheline Büroo) on teinud otsuse vastavalt patendikoostöölepingu 12. artikli 3. lõikele või kui vastuvõttev amet on teatanud, et Eesti Vabariigi märkimine loetakse tagasivõetuks, võib patenditaotleja kahe kuu jooksul pärast vastava teate või otsuse saamist nõuda rahvusvahelise patenditaotluse läbivaatamist Eesti Vabariigis ja Rahvusvaheliselt Büroolt rahvusvahelise patenditaotluse koopia saatmist Patendiametile.
Patenditaotleja peab esitama Patendiametile rahvusvahelise patenditaotluse tõlke ja ettenähtud juhtudel andmed patendivoliniku kohta ning tasuma riigilõivu Patendiameti määratud tähtaja jooksul.
Patendiamet kontrollib vastuvõtva ameti või Rahvusvahelise Büroo otsuse õigsust ja teatab tulemustest patenditaotlejale.
Kui vastuvõtva ameti või Rahvusvahelise Büroo otsus ei ole õige, vaadatakse patenditaotlus läbi nagu rahvusvaheline patenditaotlus.
Kui rahvusvahelise patenditaotluse menetlus on lõpetatud põhjusel, et patenditaotleja ei saanud sooritada temast sõltumatu vääramatu jõu või muu takistuse tõttu tähtaegselt mõnd vastuvõtva ameti, rahvusvahelise otsingu ametkonna, rahvusvahelise eelekspertiisi ametkonna või Rahvusvahelise Büroo poolt määratud toimingut, või käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes sätestatut taastab Patendiamet rahvusvahelise patenditaotluse menetluse Eesti Vabariigis, kui patenditaotleja järgib käesoleva seaduse paragrahv 29 2. ja 3. lõike sätteid.
Rahvusvaheliste patenditaotluste ja nende menetluse andmekogu on korrastatud andmete kogum Patendiametile kui patendikoostöölepingu artikli 2 kohasele vastuvõtvale ametile esitatud rahvusvaheliste patenditaotluste dokumentide ja nende menetluse kohta.
Andmekogus hoitakse rahvusvahelise patenditaotluse ja selle menetluse andmeid rahvusvahelise patenditaotluse menetluse toimiku sulgemiseni.
Rahvusvaheliste patenditaotluste ja nende menetluse andmekoguga tutvumine ja andmekogust andmete väljastamine on kuni rahvusvahelise patenditaotluse patendikoostöölepingu artikli 21 kohase avaldamiseni keelatud.
Pärast rahvusvahelise patenditaotluse patendikoostöölepingu artikli 21 kohast avaldamist võib rahvusvahelise patenditaotluse toimikuga tutvuda igaüks.
Teabe väljastamine rahvusvaheliste patenditaotluste ja nende menetluse andmekogust on tasuline, välja arvatud teabe väljastamine järelevalveõiguslikule riigiasutusele või kohtule.
Rahvusvaheliste patenditaotluste ja nende menetluse andmekogu asutab Vabariigi Valitsus või tema poolt volitatud minister.
Riiklikku patendiregistrit (edaspidi register) peetakse leiutiste kohta, mis on tunnistatud patentsuse kriteeriumidele vastavaks.
Registri vastutav ja volitatud töötleja on Patendiamet.
Registri pidamist Patendiametis korraldab ja registrikanded teeb registrisekretär.
Registrit peetakse kanderaamatuna paberkandjal või infotehnoloogilise andmebaasina, säilitades kanded väljatrükina.
Registrit peetakse eesti keeles.
Võõrkeelsed dokumendid esitatakse volitatud töötlejale koos eestikeelse tõlkega.
Registri koosseisu kuuluvad kanderaamat, patenditaotluse menetluse toimik ja registritoimik.
Kanderaamat koosneb registrikaartidest, mis on paigutatud kanderaamatu köidetesse.
Registri pidamise kulud kaetakse riigieelarvest Patendiameti eelarve kaudu.
Registri pidamise põhimääruse kinnitab Vabariigi Valitsus.
Leiutis registreeritakse registris Patendiameti, apellatsioonikomisjoni või kohtu tehtud patendi väljaandmise otsuse alusel leiutise registreeringu (edaspidi registreering) andmete kandmisega kanderaamatusse.
Joonis või muu illustreeriv materjal.
Taimekaitsetoote täiendava kaitse andmed.
Patendinõudlust, leiutiskirjeldust ja joonist või muud illustreerivat materjali hoitakse registritoimikus.
Patendiomanikuna kantakse registrisse patendi väljaandmise otsuses märgitud patenditaotleja.
Registreeringud nummerdatakse leiutiste registreerimise järjekorras alates numbrist 02932, jätkates 1940. aastal katkestatud registri numeratsiooni.
Leiutise registreerimiseks registris peab patenditaotleja tasuma riigilõivu kolme kuu jooksul käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud otsuse tegemise kuupäevast.
Kui riigilõivu ettenähtud tähtaja jooksul ei ole tasutud, loetakse patenditaotlus tagasivõetuks.
Registreeringu andmed kantakse registrisse kolme kuu jooksul käesoleva paragrahvi 6. lõikes sätestatud riigilõivu tasumise kuupäevast.
Patendiamet teatab patendi väljaandmisest oma ametlikus väljaandes.
Patendi väljaandmise teate avaldamise kuupäev kantakse kanderaamatusse.
Registreering jõustub patendi väljaandmise teate Patendiameti ametlikus väljaandes avaldamise päeval.
Igaühel on õigus tutvuda patenditaotluse menetluse toimiku, registritoimiku ja kanderaamatuga ning saada neist ärakirju.
Registrist ei väljastata andmeid autori kohta, kui autor on keelanud oma nime avalikustamise.
Registrist ei väljastata avalikustamisele mittekuuluvat ärisaladust sisaldavat teavet, kui täiendava kaitse taotleja on määratlenud ärisaladuse käesoleva seaduse paragrahv 39 5 6. lõike kohaselt.
Teabe väljastamine registrist on tasuline, välja arvatud teabe väljastamine järelevalveõiguslikule riigiasutusele või kohtule.
Registrit hoitakse Patendiameti ametiruumides ja selle väljaviimine on keelatud.
Registrit säilitatakse alaliselt Patendiameti arhiivis.
Vastutava töötleja õigusvastase tegevuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitab riik.
Patendi kehtivuse alguse kuupäev.
Pärast registreeringu andmete kandmist registrisse koostab Patendiamet patendikirjelduse.
Patendikirjeldust hoitakse registritoimikus.
Patendikirjeldus avaldatakse patendi väljaandmise teate avaldamise päeval.
Patendikirjelduse vorminõuded ja vormistamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema poolt volitatud minister.
Patendikiri on dokument, mis tõendab registreeringut ja patendiomaniku ainuõigust leiutisele.
Patendikiri koosneb tunnistusest ja patendikirjeldusest.
Patent on välja antud 23. mail 1994. aastal jõustunud patendiseaduse paragrahv 5 alusel.
Patent kehtib 20 aastat patenditaotluse esitamise kuupäevast arvates.
Patendi jõushoidmiseks tuleb tasuda riigilõivu iga kehtivusaasta eest.
Patendikiri tõendab registreeringut ja patendiomaniku ainuõigust patendikirjelduses toodud leiutisele.
Patendikirja allakirjutamise kuupäev.
Patendikirja väljaandmise kuupäevaks loetakse kuupäev, millal dokumenti väljaandva asutuse juht on sellele alla kirjutanud.
Patendikirja väljaandmise kuupäev kantakse kanderaamatusse.
Patendikirja numbriks on registreeringu number.
Patendiamet annab patendiomanikule patendikirja välja ühe kuu jooksul patendi väljaandmise teate avaldamise kuupäevast.
Patendiomanike arvust sõltumata antakse välja ainult üks patendikiri.
Patendiomaniku avalduse alusel võib talle välja anda patendikirja duplikaadi.
Duplikaat antakse välja ühe kuu jooksul avalduse ja riigilõivu tasumist tõendava dokumendi Patendiametisse saabumise kuupäevast.
Duplikaadi väljaandmise teade avaldatakse Patendiameti ametlikus väljaandes.
Patendikirja vorminõuded ning vormistamise ja väljaandmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema poolt volitatud minister.
Patenditaotluse ja patendi jõushoidmiseks tuleb tasuda riigilõiv iga kehtivusaasta eest.
Kehtivusaasta alguseks loetakse patenditaotluse esitamise kuupäev.
Patendiomanikuks olev juriidiline isik likvideeritakse või selle tegevus lõpetatakse ja patendiõigused ei ole üle läinud.
Patendiamet teeb patendi kehtivuse ennetähtaegse lõppemise kohta kande registrisse ja teatab sellest oma ametlikus väljaandes.
Patendiomanik võib patendi kogu kehtivuse ajal nõuda muudatuste tegemist patendis.
Muudatuste tegemise nõue esitatakse Patendiametile, tasudes riigilõivu.
Patendiomanik võib nõuda selliste muudatuste tegemist patendis, mis ei muuda patenditaotluse esitamise kuupäeval patenditaotluses avatud leiutise olemust.
Muudatustel on tagasiulatuv jõud.
Patendiamet avaldab oma ametlikus väljaandes patendis muudatuste tegemise teate.
Patendiomanik ei saa nõuda patendinõudluses patendikaitse ulatuse laienemist põhjustavate muudatuste tegemist, välja arvatud käesoleva paragrahvi 6. lõikes sätestatud juhud.
Patendikaitse ulatuse kitsenemist põhjustanud ilmsete kirja- ja arvutusvigade parandamiseks võib patendiomanik esitada muudatuste tegemise nõude Patendiametile kahe aasta jooksul pärast patendi väljaandmise teate avaldamist.
Käesoleva paragrahvi 6. lõike alusel tehtud muudatustest tingitud patendikaitse ulatuse laienemine ei piira selle isiku õigusi, kes enne muudatuste tegemise teate avaldamist oli oma majandus- ja äritegevuses võtnud arvesse esialgset patendikaitse ulatust.
Inimeste või loomade füsioloogiliste funktsioonide taastamiseks, parandamiseks või muutmiseks.
Soovimatute taimeosade hävitamiseks või soovimatu taimekasvu kontrollimiseks ja piiramiseks.
Aluspatent käesoleva seaduse tähenduses on patent, millega kaitstakse meditsiinitoote või taimekaitsetoote toimeainet, toimeainete kombinatsiooni, toimeaine tootmismeetodit või toimeaine kasutamist.
Täiendav kaitse antakse meditsiinitootele või taimekaitsetootele aluspatendiga kaitstud leiutise registreeringust tulenevate õiguste kehtivuse pikendamisega aluspatendi kehtivusaja lõppemisel.
Varem ei ole samale meditsiinitootele või taimekaitsetootele täiendavat kaitset antud.
Täiendav kaitse antakse ühele ja samale meditsiinitootele või taimekaitsetootele ainult ühe patendi alusel.
Ühe ja sama patendi alusel võib täiendava kaitse anda mitmele erinevale meditsiinitootele või taimekaitsetootele.
Täiendav kaitse annab samad õigused mis aluspatent ning allub samadele piirangutele ja kohustustele.
Leiutise registreeringust tulenevate õiguste kehtivuse pikendamine aluspatendi kehtivusaja lõppemisel registreeritakse riiklikus patendiregistris.
Täiendava kaitse andmed kantakse kanderaamatusse.
Täiendava kaitse kehtivuse aeg.
Õigus taotleda ja saada täiendavat kaitset (edaspidi taotlemisõigus) on aluspatendi omanikul või tema õigusjärglasel (edaspidi täiendava kaitse taotleja).
Täiendava kaitse taotluse saab esitada kuue kuu jooksul meditsiinitoote või taimekaitsetoote esmakordse registreerimise jõustumise kuupäevast arvates.
Kui see kuupäev on aluspatendi väljaandmise kuupäevast varasem, saab täiendava kaitse taotluse esitada kuue kuu jooksul aluspatendi väljaandmise kuupäevast arvates.
Volikiri, kui täiendava kaitse taotlus esitatakse patendivoliniku kaudu.
Patendivoliniku ees- ja perekonnanimi, kui täiendava kaitse taotlus esitatakse patendivoliniku kaudu.
Täiendava kaitse taotlusele võib lisada ka muid dokumente, mis täiendava kaitse taotleja arvates on vajalikud.
Kui käesoleva paragrahvi 5. lõike kohased täiendava kaitse taotlusele lisatud dokumendid sisaldavad ärisaladust, peab täiendava kaitse taotleja määratlema selle ulatuse.
Täiendava kaitse taotluse dokumendid esitatakse eesti keeles.
Täiendava kaitse taotluse esitamise eest tasutakse riigilõivu.
Täiendava kaitse taotlus esitatakse Patendiametile.
Täiendava kaitse taotluse dokumentide vorminõuded ja esitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister.
Aluspatendi kehtivust ja meditsiinitoote või taimekaitsetoote registreerimist seda tõendava dokumendi alusel.
Varem on samale meditsiinitootele või taimekaitsetootele täiendavat kaitset antud.
Patendiamet teatab täiendava kaitse taotluse dokumentide vormi ja sisu puuduste või muude menetlust takistavate asjaolude ilmnemise korral nendest täiendava kaitse taotlejale kirjalikult ning määrab puuduste kõrvaldamiseks või selgituste andmiseks kolmekuulise tähtaja.
Kui täiendava kaitse taotlus on vastavuses käesoleva seaduse paragrahv 39 5 1.-3. lõikes ning paragrahv 39 4 2. lõike punktides 1-3 sätestatuga, teeb Patendiamet täiendava kaitse andmise otsuse ning teatab sellest täiendava kaitse taotlejale kirjalikult.
Kui puudub taotlemisõigus, täiendava kaitse taotlus ei ole esitatud õigeaegselt või ei vasta käesoleva seaduse paragrahv 39 4 2. lõike punktides 1-3 sätestatule või kui käesoleva paragrahvi 3. lõike kohaselt määratud tähtaja jooksul ei ole kõrvaldatud dokumentide vormi või sisu puudusi või ei ole antud selgitusi, teeb Patendiamet täiendava kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse ning teatab sellest täiendava kaitse taotlejale kirjalikult.
Patendiamet teatab oma ametlikus väljaandes täiendava kaitse taotluse esitamisest, täiendava kaitse andmisest ja täiendava kaitse taotluse tagasilükkamisest.
Täiendava kaitse tunnistuse number ja kehtivuse aeg, kui täiendav kaitse on antud.
Täiendava kaitse taotluse menetlemise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister.
Täiendava kaitse tunnistus on dokument, mis tõendab leiutise registreeringust tulenevate õiguste kehtivuse pikendamist aluspatendi kehtivusaja lõppemisel.
Patendiamet annab meditsiinitootele või taimekaitsetootele täiendavat kaitset taotlenud isikule välja täiendava kaitse tunnistuse ühe kuu jooksul leiutise registreeringust tulenevate õiguste kehtivuse pikendamise kande teate avaldamise kuupäevast arvates.
Täiendava kaitse tunnistuse vormi ja väljaandmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister.
Täiendav kaitse kehtib kuni viis aastat aluspatendi kehtivusaja lõppemise päevast.
Täiendava kaitse kehtivusaja lõppemise päev ei või olla hilisem päevast, mil möödub 15 aastat aluspatendi väljaandmise kuupäevast või käesoleva seaduse paragrahv 39 5 3. lõike punktis 2 nimetatud dokumendi kehtivuse alguse kuupäevast, kusjuures aluseks võetakse nimetatud kuupäevadest hilisem.
Täiendava kaitse jõushoidmiseks tuleb täiendava kaitse iga kehtivusaasta eest tasuda riigilõivu.
Patendiametile on esitatud tõendid meditsiinitoote või taimekaitsetoote registreeringu tühistamise kohta.
Patendiamet teatab oma ametlikus väljaandes täiendava kaitse kehtivuse ennetähtaegsest lõppemisest.
Täiendav kaitse tühistatakse ning täiendavast kaitsest tulenevaid õigusi vaidlustatakse ja kaitstakse käesoleva seaduse patendiõiguste vaidlustamise ja kaitse sätete kohaselt.
Pärast aluspatendi kehtivuse lõppemist eksisteerivad alused, mis oleksid õigustanud aluspatendi tühistamist või patendikaitse ulatuse piiramist nii, et meditsiinitoode või taimekaitsetoode ei vasta patendinõudluse sisule.
Patendiamet teatab oma ametlikus väljaandes täiendava kaitse tühistamisest.
Käesoleva seadusega ettenähtud juhtudel võetakse toimingute sooritamise, dokumentide väljastamise ning patenditaotluse ja patendi jõushoidmise eest riigilõivu vastavalt riigilõivuseaduse (RT I 1997, 80, 1344; 86, 1461; 87, 1466 ja 1467; 93, 1563; 1998, 2, 47; 4, 63; 23, 321; 36/37, 552 ja 553; 52/53, 771; 57, 859; 59, 941; 60, 951; 61, 979 ja 985; 64/65, 1004, 1005 ja 1008) sätetele.
Riigilõivu tasub patenditaotleja, patendiomanik või mõni muu isik, kes on huvitatud käesolevas seaduses ettenähtud toimingute sooritamisest, dokumentide väljastamisest või patenditaotluse või patendi jõushoidmisest.
Kui patendi taotlemise, väljaandmise või jõushoidmisega seotud riigilõivu tasub teine isik, on vajalik kas patenditaotleja või patendiomaniku nõusolek.
Riigilõiv loetakse tasutuks, kui riigilõivu tasumist tõendav dokument on saabunud Patendiametisse, kaebuse puhul aga apellatsioonikomisjoni.
Tasutud riigilõivu ei tagastata, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahv 21 3. lõikes ja paragrahv 30 4. ja 5. lõikes sätestatud juhud.
Kehtivusaasta riigilõiv tuleb tasuda kuue kuu jooksul enne tasumistähtpäeva saabumist.
Tasumistähtpäevaks loetakse selle kalendrikuu viimane päev, millal kehtivusaasta algab.
Esimese, teise ja kolmanda kehtivusaasta riigilõiv tasutakse üheaegselt kuue kuu jooksul enne kolmanda kehtivusaasta riigilõivu tasumistähtpäeva saabumist.
Kehtivusaasta riigilõivu võib tasuda kuni kuus kuud pärast tasumistähtpäeva möödumist, tasudes täiendava riigilõivu.
Patendiamet võib anda patenditaotlejale või patendiomanikule, kui ta on ühtlasi autor, esimese kuni viienda kehtivusaasta riigilõivu tasumiseks pikendust.
Pikendustaotlus tuleb esitada Patendiametile enne vastava tasumistähtpäeva saabumist.
Patendiameti otsus kehtivusaasta riigilõivu tasumiseks pikenduse andmise kohta on lõplik.
Kui Patendiamet jätab pikendustaotluse rahuldamata ja tasumistähtaeg on möödunud, võib tasuda kehtivusaasta riigilõivu ilma täiendava riigilõivuta kahe kuu jooksul Patendiameti otsuse kuupäevast arvates.
Riigilõiv täiendava kaitse esimese kehtivusaasta eest tuleb tasuda kuue kuu jooksul enne tasumistähtpäeva saabumist.
Tasumistähtpäevaks loetakse selle kalendrikuu viimane päev, millal aluspatendi kehtivusaeg lõpeb.
Riigilõiv täiendava kaitse iga järgneva kehtivusaasta eest tuleb tasuda kuue kuu jooksul enne täiendava kaitse kehtivusaasta riigilõivu tasumistähtpäeva saabumist.
Tasumistähtpäevaks loetakse selle kalendrikuu viimane päev, millal täiendava kaitse kehtivusaasta lõpeb.
Täiendava kaitse kehtivusaasta riigilõivu võib tasuda kuue kuu jooksul pärast täiendava kaitse kehtivusaasta riigilõivu tasumistähtpäeva möödumist, tasudes täiendava riigilõivu.
Isik, kellel käesoleva seaduse paragrahv 12 kohaselt on õigus taotleda patenti, võib selle õiguse teisele isikule üle anda.
Patendi taotlemise õigus läheb üle õigusjärglasele.
Patenditaotleja võib Patendiametis menetluses oleva patenditaotluse teisele isikule üle anda.
Patendiametis menetluses olev patenditaotlus läheb patenditaotleja surma või juriidilisest isikust patenditaotleja lõppemise korral üle pärijale või õigusjärglasele.
Patenditaotleja andmete muutmiseks patenditaotluses peab patenditaotleja või isik, kellele patenditaotlus üle läheb, esitama Patendiametile avalduse ja riigilõivu tasumist tõendava dokumendi.
Kui avalduse esitab isik, kellele patenditaotlus üle läheb, peab ta avaldusele lisama üleminekut tõendava dokumendi või selle tõestatud ärakirja.
Patendiamet muudab patenditaotluses patenditaotleja andmed.
Patenditaotlus loetakse teisele isikule üle läinuks andmete muutmise päevast.
Patendiomanik võib patendi teisele isikule üle anda.
Patendiomaniku surma või juriidilisest isikust omaniku lõppemise korral läheb patent üle pärijale või õigusjärglasele.
Patendiomaniku andmete kande muutmiseks registreeringus peab patendiomanik või isik, kellele patent üle läheb, esitama Patendiametile avalduse ja riigilõivu tasumist tõendava dokumendi.
Kui avalduse esitab isik, kellele patent üle läheb, peab ta avaldusele lisama üleminekut tõendava dokumendi või selle tõestatud ärakirja.
Käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatud avaldus tuleb esitada ühe aasta jooksul, arvates tehingus määratud patendi ülemineku päevast või õigusjärgluse tekkimise päevast.
Kui patent läheb üle kohtuotsuse alusel, tuleb avaldus esitada ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumise päevast arvates.
Patendiamet teeb registrisse käesoleva seaduse paragrahv 35 2. lõike punktis 6 nimetatud registreeringu andmete muutmise kande.
Registreeringu andmete muutmise kanne jõustub andmete muutmise teate Patendiameti ametlikus väljaandes avaldamise päeval.
Patent loetakse teisele isikule üle läinuks tehingu või kohtuotsuse järgi määratud ülemineku päevast või õigusjärgluse tekkimise päevast.
Isik, kellele patent on üle läinud käesolevas paragrahvis sätestatu järgi, võib hakata patendiomaniku õigusi kasutama registreeringu andmete muutmise kande jõustumise päevast.
Patendiomanik (litsentsiaar) võib käesoleva seaduse paragrahv 15 1. lõikes loetletud patendiomaniku õigused anda kirjaliku litsentsilepinguga (edaspidi litsentsiga) osaliselt või täielikult ühe või mitme isiku (litsentsiaadi) kasutusse.
Litsentsiaat võib litsentsiaari loal litsentsist tulenevad õigused anda all-litsentsiga kolmandale isikule.
Litsentsi kehtivusaeg ei või olla pikem kui patendikaitse kehtivus, meditsiinitoodete ja taimekaitsetoodete täiendava kaitse korral aga mitte pikem kui täiendava kaitse kehtivus.
Litsentsi võib registreerida registris.
Registreerimata litsentsil ei ole kolmandate isikute suhtes õiguslikku jõudu.
Kui patent läheb käesoleva seaduse paragrahvis 45 sätestatud juhtudel üle teisele isikule, lähevad sellele isikule üle ka litsentsist tulenevad õigused ja kohustused.
Leiutise kasutamist nõuavad riigikaitse, keskkonnakaitse, tervishoiu ja teised Eesti Vabariigi olulised riiklikud huvid, sealhulgas leiutise kasutamise hädavajadus seoses loodusõnnetusega või muu erakorralise juhtumiga.
Patent takistab sordi kaitse alla võtmist sordikaitseseaduse (RT I 1998, 36/37, 553) järgi või õiguskaitse saanud sordi kasutamist.
Sundlitsentsi ei anta, kui patendiomanik impordib Maailma Kaubandusorganisatsiooni ükskõik millisest liikmesriigist patendiga kaitstud toodet Eesti Vabariigi siseturu vajadustele vastavas mahus.
Patendiomanikul on käesoleva paragrahvi 1. lõike punktis 3 sätestatud juhul õigus saada sundlitsents teisele leiutisele, kui ei lepita kokku litsentside vahetamises (ristlitsents).
Sundlitsentsi andmisel määrab kohus sundlitsentsi tingimused, sealhulgas leiutise kasutamise mahu ja kestuse ning litsentsitasu suuruse ja maksmise korra.
Leiutise kasutamise mahu ja kestuse määramisel võetakse aluseks Eesti Vabariigi siseturu vajadus.
Õigus kasutada leiutist sundlitsentsi alusel võib üle minna teisele isikule vaid koos selle ettevõttega, kus sundlitsentsi kasutatakse või vastavalt sundlitsentsi tingimustele kavatseti kasutada.
Sundlitsentsi andmine ei takista patendiomanikku ennast leiutist kasutamast ega andmast litsentse teistele isikutele.
Sundlitsents hakkab kehtima registrisse kande tegemise kuupäevast.
Registrikanne tehakse riigilõivu tasumist tõendava dokumendi Patendiametisse saabumise päeval.
Asjaolude muutumisel võib nii litsentsiaar kui litsentsiaat esitada kohtusse hagi sundlitsentsi tingimuste muutmiseks.
Vaidlused autorsuse üle lahendab kohus pärast patenditaotluse avaldamist käesoleva seaduse paragrahvis 24 sätestatu järgi.
Füüsiline isik, kes leiab, et käesoleva seaduse paragrahv 13 1. või 2. lõikes sätestatu järgi on leiutise autor tema, võib oma autorsuse tunnistamiseks esitada kohtusse hagi patenditaotleja või pärast patendi väljaandmist patendiomaniku vastu.
Autorsust võib vaidlustada ka selle isiku pärija.
Isik, kes tõendab, et õigus patendile kuulub temale, võib ühe aasta jooksul patendi väljaandmise teate avaldamise kuupäevast või patendiõiguste ülemineku puhul selle asjaolu ilmnemise kuupäevast arvates esitada patendiomaniku vastu kohtusse hagi patendi äravõtmiseks.
Käesoleva paragrahvi 1. lõike kohaselt esitatud hagi rahuldamise korral võib kostja, kes on leiutist kasutanud või teinud selleks olulisi ettevalmistusi, taotleda leiutise kasutamist tasu eest või tasuta ka pärast patendi äravõtmist tingimusel, et leiutise kasutamise iseloom ei muutu.
Isik, kes leiab, et patendiga kaitstud leiutis ei vasta käesoleva seaduse paragrahvis 8 sätestatule ning et patent takistab tema äritegevust, võib esitada patendiomaniku vastu kohtusse hagi patendi tühistamiseks.
Käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatud hagi saab esitada patendi kehtivusaja jooksul.
Isik, kes leiab, et patendi väljaandmine Patendiameti poolt on vastuolus käesolevas seaduses sätestatuga ja sellega on rikutud tema õigusi, võib üheksa kuu jooksul, arvates patendi väljaandmise teate avaldamise kuupäevast, esitada Patendiameti otsuse peale kaebuse apellatsioonikomisjonile või vaidlustada patendi väljaandmise halduskohtus.
Patendiga kaitstud leiutis, sealhulgas käesoleva seaduse paragrahv 9 2. lõike kohaselt esialgsest patenditaotlusest eraldatud leiutis, ei vasta esialgses patenditaotluses avatud leiutise olemusele.
Apellatsioonikomisjon vaatab kaebuse läbi ja teeb otsuse patendi täieliku või osalise tühistamise või patendis muudatuste tegemise kohta või jätab kaebuse rahuldamata.
Kui kaebuse esitanud isik või patendiomanik ei nõustu apellatsioonikomisjoni otsusega, võib ta selle vaidlustada halduskohtus kolme kuu jooksul apellatsioonikomisjoni otsuse kuupäevast arvates.
Patendiamet teeb apellatsioonikomisjoni või kohtu otsuse põhjal kande registrisse ja avaldab oma ametlikus väljaandes patendi tühistamise või patendis muudatuste tegemise teate.
Leiutise autor võib aegumiseta esitada kohtusse hagi käesoleva seaduse paragrahv 13 7. lõikes sätestatud õiguste rikkumise korral ja muude autorsusest tulenevate mittevaraliste vaidluste lahendamiseks.
Leiutise kasutamisega seotud varaliste vaidluste lahendamiseks võib autor esitada hagi kohtusse kolme aasta jooksul, arvates päevast, mil ta sai või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest.
Patenditaotleja võib käesoleva seaduse paragrahv 30 kohaselt esitada Patendiameti otsuse peale kaebuse apellatsioonikomisjonile või halduskohtusse kahe kuu jooksul otsuse kuupäevast arvates.
Apellatsioonikomisjoni otsusega mittenõustumisel võib patenditaotleja selle vaidlustada, esitades halduskohtusse kaebuse kolme kuu jooksul otsuse tegemise päevast arvates.
Patenditaotleja võib ajutise kaitse kehtivuse ajal esitada kohtusse hagi ka ajutise kaitse ajal asetleidnud ainuõiguse rikkumise korral ja nõuda rikkumise tõkestamist.
Patendiameti ja apellatsioonikomisjoni otsuste vaidlustamiseks.
Isik, kes süülise käitumisega on rikkunud patendiomaniku ainuõigust, kannab seaduses ettenähtud juhtudel haldus- või kriminaalvastutust.
Isik, kes süülise teoga on rikkunud patendiomaniku ainuõigust ja tekitanud talle varalist kahju, on kohustatud kahju hüvitama.
Leiutise heauskse kasutamise puhul võib kohus määrata hüvitise mitte rohkem kui hagi esitamisele eelnenud viie aasta jooksul tekitatud kahju ulatuses.
Patendiomanikul on õigus esitada hagi kolme aasta jooksul, arvates ajast, millal ta sai teada ainuõiguse rikkumise toime pannud isikust.
Ajutise kaitse ajal toime pandud ainuõiguse rikkumise puhul tuleb hagi esitada käesoleva paragrahvi 4. lõikes toodud tähtaja või ühe aasta jooksul patendi väljaandmise teate avaldamise kuupäevast arvates, kusjuures aluseks võetakse hiljem lõppev tähtaeg.
Isik, kes heauskselt kasutas leiutist enne patenditaotluse esitamist, võib esitada patendiomaniku vastu kohtusse hagi varemkasutamisõiguse tunnistamiseks.
Isik, kes on huvitatud patenditud leiutise kasutamisest, võib käesoleva seaduse paragrahv 47 1. lõikes toodud juhtudel esitada patendiomaniku vastu kohtusse hagi sundlitsentsi saamiseks.
Isik, kes kasutab leiutist litsentsilepingu alusel (litsentsiaat), võib esitada kohtusse hagi litsentsilepinguga seotud vaidluse lahendamiseks.
Kui litsentsilepingus ei ole ette nähtud teisiti, võib litsentsiaat esitada hagi ka patendiomaniku ainuõiguse rikkumise korral teiste isikute poolt.
Hagi esitamise soovist on litsentsiaat kohustatud eelnevalt teatama patendiomanikule.
Teatamiskohustus loetakse täidetuks, kui teade on saadetud patendiomanikule tähtkirjaga litsentsilepingus märgitud aadressil või patendiregistrisse kantud aadressil.
Iga isik võib kahtluse korral, et tema tegevus võib rikkuda patendiomaniku ainuõigust, esitada kohtusse hagi patendiomaniku vastu tunnistamaks, et patendi olemasolu ei takista tema majandus- või äritegevust.
Patendivaidlusi arutatakse sätestatud juhtudel apellatsioonikomisjonis ja kohtus.
Käesolevas seaduses tähendatud hagid alluvad Patendiameti asukoha järgsele kohtule.
Kohus arutab patendivaidlusi tsiviilkohtumenetluse seadustikus (RT I 1993, 31/32, 538; 1994, 1, 5; 1995, 29, 358; 1996, 3, 57; 42, 811; 1997, 87, 1466; 1998, RT I 1998, 43-45, 666) sätestatud korras, arvestades käesoleva seadusega kehtestatud erisusi.
Kohus võib keelduda hagiavalduse menetlusse võtmisest, kui see sisaldab ainult kaebust, mida käesoleva seaduse kohaselt lahendab apellatsioonikomisjon, ja kaebus on apellatsioonikomisjoni poolt eelnevalt läbi vaatamata.
Apellatsioonikomisjon arutab temale esitatud kaebusi käesoleva seaduse alusel apellatsioonikomisjoni põhimääruses sätestatud korras.
Käesoleva seaduse paragrahv 15 2. lõike alusel esitatud hagi korral on kostja kohustatud tõendama, et ta on kasutanud samasuguse toote valmistamisel teistsugust meetodit, kui patenditud meetod.
Kui teistsuguse meetodi kasutamine ei ole tõendatud, loetakse toode valmistatuks patenditud meetodil tingimusel, et selle valmistamiseks tegelikult kasutatud meetodit ei ole patendiomanikul, piisavatele pingutustele vaatamata, õnnestunud kindlaks määrata ja patenditud meetodi kasutamine on tõenäoline või kui patenditud meetodil valmistatud toode on uus.
Kostja esitatud tõendeid, mis sisaldavad tema tootmis- või ärisaladust, võib avalikustada vaid kostja nõusolekul.
Käesoleva seaduse paragrahv 54 4. lõikes nimetatud hagi korral peab hagiavaldusele olema lisatud patendiomanikule saadetud teate ärakiri.
Selle puudumisel jätab kohus hagiavalduse käiguta ja määrab hagejale tähtaja teatamiskohustuse täitmiseks.
Ainuõiguse rikkumise lõpetamiseks esitatud hagi arutamise ajaks võib kohus hageja palvel jätkuva rikkumise tõkestamiseks määrata, et patendiomaniku loata valmistatud patendiga kaitstud toode või ese, mille kasutamisega rikutakse patendiomaniku ainuõigust, kõrvaldatakse käibest.
Vajadusel võib kohus nõuda hagejalt tagatist kostjale kahju hüvitamiseks hagi rahuldamata jätmise korral.
Kohus võib käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud juhul kostja taotlusel määrata, et toote või eseme valdaja tohib jätkata selle kasutamist õiglase tasu eest patendiomanikule patendi kehtivuse kogu järelejäänud aja või selle osa jooksul.
Patendivaidluste arutamisel kohtus võib kolmanda isikuna protsessis osaleda Patendiamet.
Kohus saadab Patendiametile patendivaidluses tehtud kohtuotsuse ärakirja teadmiseks ka siis, kui Patendiamet ei ole osalenud protsessis.
Patendivaidluste lahendamisel võib peale tsiviilkohtupidamise seadustiku paragrahv 81 nimetatud isikute olla kohtus esindajaks ka patendivolinik.
Patendivoliniku volitusi tõendavad patendivoliniku tunnistus ja kliendi volikiri.
Kui hageja on isik, kelle elukoht või asukoht on välisriigis, peab ta kohtu teadete, kutsete ja dokumentide vastuvõtmiseks volitama oma esindajaks füüsilise isiku, kelle elukoht on Eesti Vabariigis.
Eesti Vabariigis elukohta või asukohta omav isik võib välisriikides patentida oma leiutise, sõltumata selle patentimisest Eesti Vabariigis.
Eesti Vabariigis elukohta või asukohta omav isik patendib oma leiutise välisriikides iseseisvalt vastavalt välisriikide seadustele ja rahvusvahelistele konventsioonidele.
Rahvusvaheline patenditaotlus esitatakse käesoleva seaduse paragrahv 32 3. ja 4. lõike kohaselt.
Patendiseadus jõustub 1994. aasta 23. mail.
Käesoleva seaduse paragrahv 11 2. lõike punkti 1 sätteid rakendatakse pärast Eesti Vabariigi liikmelisuse taastamist tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioonis.
Käesoleva seaduse paragrahv 23 2. lõiget ja VI peatüki sätteid rakendatakse pärast kolme kuu möödumist Eesti Vabariigi ühinemisest 1970. aasta 19. juunil Washingtonis sõlmitud patendikoostöölepinguga.
Mikroorganismide tüvesid kaitstakse patendiga pärast Eesti Vabariigi ühinemist 1977. aasta Budapesti kokkuleppega mikroorganismide deponeerimise rahvusvahelise tunnustamise kohta patendiekspertiisi eesmärgil (RT II 1996, 14/15, 49).
Patenditaotluse esitamisel kuue kuu jooksul pärast käesoleva seaduse jõustumist tunnustatakse igat prioriteeti tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni liikmesriigis esitatud esmase patenditaotluse või kasuliku mudeli registreerimise taotluse põhjal, mis ei ole varasem kui 1990. aasta 20. august.
Meditsiinitootele või taimekaitsetootele, mis on registreeritud ja milles sisalduvale toimeainele on välja antud aluspatent enne 2000. aasta 1. jaanuari, saab täiendavat kaitset taotleda 2000. aasta 30. juunini.
Eesti NSV tsiviilkoodeksi V osa paragrahvid 521-523 ja VI osa paragrahvid 524-530 tunnistatakse kehtivuse kaotanuks.
Käesoleva seadusega sätestatakse kohalikud maksud, kohalike maksude kehtestamise kord ja nendele esitatavad nõuded.
Valla- või linnavolikogul (edaspidi volikogu) on õigus käesoleva seaduse alusel anda määrusi kohalike maksude kehtestamiseks (edaspidi maksumäärus).
Maksumäärus jõustub ja avalikustatakse kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses (RT I 1993, 37, 558; 1994, 12, 200) sätestatud korras.
Kohalike maksude maksuhalduriks oma haldusterritooriumil (edaspidi territoorium) on valla- või linnavalitsus, kes korraldab kohalike maksude kogumist.
Volikogu poolt volitatud ametiisik rakendab kohalike maksude kogumisel maksukorralduse seaduses sätestatud maksuhalduri õigusi volikogu määrusega kehtestatud ulatuses.
Volikogu ja Maksuameti kohalik asutus võivad käesoleva seaduse paragrahvides 7 ja 8 sätestatud kohaliku tulumaksu ja müügimaksu kogumiseks sõlmida Maksuameti keskasutuse nõusolekul lepingu, mille alusel Maksuameti kohalik talitus kohustub koguma neid makse.
Käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatud lepingu sõlmimise ja täitmisega seotud kulud kaetakse valla- või linnaeelarvest.
Maksumääruse jõustumise aeg.
Kohalik maks ei tohi takistada inimeste, kaupade ja teenuste vaba liikumist.
Maksuobjekti ei tohi maksustada rohkem kui ühe kohaliku maksuga.
Isikumaksu maksavad 18 - 65-aastased valla- või linnaelanikud.
Isikumaksu määra või diferentseeritud määrad kehtestab volikogu.
Isikumaksuga maksustamise periood on kalendriaasta.
Isikumaksust on vabastatud tegevteenistuses olevad ajateenijad ning I ja II grupi invaliidid.
Tööandja on kohustatud vähemalt üheks kuuks tööle võetud maksumaksja taotluse alusel kinni pidama tema töötasust igakuiselt 1/12 isikumaksu aastasummast ja kandma selle üle maksumaksja poolt deklareeritud elukohajärgse kohaliku omavalitsuse eelarvesse väljamakse tegemisele järgneva kuu 5. kuupäevaks.
Isikud, kes ei ole vabastatud isikumaksust ning kellelt ei peeta seda maksu kinni käesoleva paragrahvi 5. lõikes sätestatud korras, deklareerivad volikogu määruses sätestatud maksuhaldurile oma elukoha aadressi ja tasuvad isikumaksu vähemalt 1/4 suuruste osadena aastamaksu summast kvartalile järgneva kuu 25. kuupäevaks elukohajärgse omavalitsuse eelarvesse.
Valla- ja linnavalitsusel on õigus anda isikumaksu soodustusi ja vabastusi volikogu poolt kehtestatud tingimustel ja korras.
Müügimaksu maksavad valla või linna territooriumil kauplemis- või teenindusluba omavad füüsilisest isikust ettevõtjad ja juriidilised isikud.
Müügimaksuga maksustatakse maksumaksja poolt valla või linna territooriumil müüdud kaupade ja teenuste maksumus müügihinnas.
Kaupade ja teenuste müügihind käesoleva seaduse tähenduses on käibemaksuseaduses (RT I 1993, 60, 847; 2000, 7, 41) defineeritud maksustatava käibe maksustatav väärtus ilma müügimaksuta.
Müügimaksu määra kehtestab volikogu, kuid mitte rohkem kui 1% käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatud kaupade ja teenuste maksumusest müügihinnas.
Müügimaksuga maksustamise periood on kvartal.
Tasuma müügimaksu kohaliku omavalitsusüksuse eelarvesse deklaratsiooni esitamise tähtpäevaks.
Valla- ja linnavalitsusel on õigus anda müügimaksu soodustusi ja vabastusi volikogu poolt kehtestatud tingimustel ja korras.
Paadimaksu maksavad tehnilisele ülevaatusele kuuluvate kuni 12 meetri pikkuste paatide, jahtide ja kaatrite (edaspidi väikelaevad) omanikud.
Paadimaks tasutakse väikelaeva asukohajärgse omavalitsuse eelarvesse volikogu poolt kehtestatud tähtajaks.
Paadimaksuga maksustamise periood on kalendriaasta.
Kui väikelaev on registreeritud pärast maksustamisperioodi algust, maksustatakse see alates registreerimisele järgnevast kuust proportsionaalselt maksustamisperioodi lõpuni jäänud kuude arvuga.
Väikelaeva võõrandamise korral on paadimaksu tasunud isikul õigus taotleda makstud paadimaksu tagastamist kuude eest, mis on jäänud väikelaeva võõrandamise kuust maksustamisperioodi lõpuni, maksukorralduse seaduse (RT I 1994, 1, 5; 1996, 35, 714; 49, 953; 78, 1379; 81, 1447; 1997, 24, 363; 29, 447; 48, 778; 51, 822; 73, 1201; 77, 1313; 1998, 40, 611; 86/87, 1409; 1999, 24, 360; 27, 394; 71, 685; 92, 823 ja 826) § 10 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimustel ja korras.
Väikelaevade registripidaja on kohustatud esitama valla- ja linnavalitsustele nende taotlusel igale kvartalile järgneva kuu 15. kuupäevaks nende territooriumil elunevatele ja asuvatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele kuuluvatena registreeritud ja registrist kustutatud väikelaevade kohta paadimaksuga maksustamiseks vajalikud andmed.
Volikogul on õigus kehtestada väikelaevadele diferentseeritud maksumäärad ning keelata paadimaksu mittetasunud isikutele kuuluvate väikelaevade tehniline ülevaatus.
Valla- ja linnavalitsusel on õigus anda paadimaksu soodustusi ja vabastusi volikogu poolt kehtestatud tingimustel ja korras.
Reklaami- ja kuulutusemaksu maksavad füüsilised ja juriidilised isikud omavalitsuse territooriumil paigaldatud, samuti omavalitsuse territooriumil elunevatele ja asuvatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele kuuluvatena registreeritud ühissõidukitele paigaldatud kuulutustelt ja reklaamilt.
Maksustamisele kuuluvate kuulutuste ja reklaami ning nende paigutuskohtade loetelu kehtestab volikogu.
Reklaami- ja kuulutusemaksust on vabastatud riigi- ja omavalitsusasutuste kuulutused ning erakondade, valimisliitude ja üksikkandidaatide valimiskampaania kuulutused ja reklaam.
Reklaami- ja kuulutusemaksu määra või diferentseeritud määrad kehtestab volikogu.
Reklaami- ja kuulutusemaks tasutakse omavalitsuse eelarvesse volikogu poolt kehtestatud tähtajaks.
Valla- ja linnavalitsusel on õigus anda reklaami- ja kuulutusemaksu soodustusi ja vabastusi volikogu poolt kehtestatud tingimustel ja korras.
Teede ja tänavate sulgemise maksu maksavad füüsilised ja juriidilised isikud demonstratsioonide, rongkäikude ja muude ürituste korraldamise, samuti ehitus- või remonttööde puhul, kui sellega kaasneb üldkasutatava tee, tänava, väljaku, pargi, puhkeaala või selle osa sulgemine.
Teede ja tänavate sulgemise maksu määra või diferentseeritud määrad kehtestab volikogu.
Teede ja tänavate sulgemise maks tasutakse omavalitsuse eelarvesse volikogu poolt kehtestatud tähtajaks.
Mootorsõidukimaksu maksavad riiklikus autoregistris registreeritud mootorsõidukeid omavad või neid mootorsõidukeid kasutavad maksu kehtestanud kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil elavad füüsilised ja asuvad juriidilised isikud.
Sõiduki kasutaja on mootorsõidukimaksu maksjaks, kui ta kasutab mootorsõidukit rendilepingu alusel.
Maksumäära kehtestab volikogu diferentseerituna sõiduki registrimassi, lubatud teljekoormuse või mootori võimsuse järgi.
I ja II grupi invaliidide mootorsõidukeid.
Mootorsõidukimaksuga maksustamise periood on kalendriaasta.
Jooksval kalendriaastal pärast 30. juunit registreeritud mootorsõidukite eest tasutakse mootorsõidukimaksu 50% aastamaksu määrast.
Mootorsõiduki võõrandamise korral on mootorsõidukimaksu tasunud isikul õigus taotleda makstud mootorsõidukimaksu tagastamist kuude eest, mis on jäänud mootorsõiduki võõrandamise kuust maksustamisperioodi lõpuni, maksukorralduse seaduse § 10 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimustel ja korras.
Mootorsõidukimaks tasutakse mootorsõiduki omaniku või kasutaja elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse eelarvesse volikogu poolt kehtestatud tähtajaks.
Riikliku autoregistri pidaja on kohustatud esitama valla- ja linnavalitsustele nende taotlusel igale kvartalile järgneva kuu 15. kuupäevaks nende territooriumil elavatele füüsilistele ja asuvatele juriidilistele isikutele kuuluvatena või nende kasutatavatena registreeritud ja registrist kustutatud mootorsõidukite kohta mootorsõidukimaksuga maksustamiseks vajalikud andmed.
Loomapidamismaksu maksavad loomade, kelle pidamine valla või linna territooriumil on maksustatud, omanikud.
Nende loomade loetelu kehtestab volikogu.
Loomapidamine valla või linna territooriumil kuni ühe kuu jooksul.
Loomapidamismaksuga maksustamise periood on kalendriaasta.
Loomapidamismaksu määrad kehtestab volikogu.
Loomapidamismaks tasutakse omavalitsuse eelarvesse volikogu poolt kehtestatud tähtajaks.
Valla- ja linnavalitsusel on õigus anda loomapidamismaksu soodustusi ja vabastusi volikogu poolt kehtestatud tingimustel ja korras.
Valla või linna territooriumil asuvate meelelahutusasutuste omanikud.
Lõbustusmaks kehtestatakse müüdud pääsmetelt.
Tasulise meelelahutusürituse pääsmed kuuluvad registreerimisele valla- või linnavalitsuses, mille territooriumil üritus toimub.
Lõbustusmaks tasutakse omavalitsuse eelarvesse volikogu poolt kehtestatud tähtajaks.
Valla- ja linnavalitsusel on õigus anda lõbustusmaksu soodustusi ja vabastusi volikogu poolt kehtestatud tingimustel ja korras.
Kehtestatud tähtajast hiljem omavalitsuse eelarvesse tasutud kohaliku maksu summalt ja maksumaksja poolt maksuhalduri kasuks enammakstud summalt arvutatakse intressi maksukorralduse seaduse paragrahvis 28 sätestatud korras.
Vastutus maksumääruse rikkumise eest sätestatakse maksukorralduse seaduse alusel samas maksumääruses.
Täiendavalt maksmisele kuuluvad summad laekuvad omavalitsuse eelarvesse.
Volikogu määruse alusel tasumisele kuuluvad või nendest vähemmakstud summad nõutakse sisse tagantjärele viimase kolme aasta eest maksustamisperioodi algusest arvates, mil maksmata jäänud või vähemmakstud summa välja selgitati.
Maksumaksjal on õigus taotleda volikogu määruses muudatuste tegemist või selle tühistamist kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses sätestatud korras.
Maksumaksjal on õigus 30 kalendripäeva jooksul maksuhalduri maksuteate või ettekirjutuse kättesaamisest arvates esitada maksustamise kohta vastulause maksuhaldurile.
Maksuhalduri otsusega mittenõustumisel pöördub maksumaksja kaebusega kohtusse.
Maksumaksjal on õigus esitada kaebus kohtusse ka enne vastulause esitamist.
Kaebuse esitamine ei võta maksumaksjalt maksuhalduri ettekirjutuse täitmise kohustust, kuid kuni otsuse tegemiseni maksumaksja kaebuse kohta ei ole maksuhalduril õigust maksuvõla sissenõudmiseks maksukorralduse seaduses sätestatud korras.
Riiklike maksude maksuhaldurid on Maksuamet ja Tolliamet ning nende kohalikud talitused.
Kohalike maksude seaduse rikkumise asja arutamise ja karistuse määramise õigus on volikogu poolt volitatud ametiisikul.
Haldusõiguserikkumiste seadustiku (RT 1992, 29, 396; 1993, 7, 103; RT I 1993, 33, 539; 44, 637; 62, 891; 72/73, 1019; 1994, 1, 5; 12, 202; 23, 385; 24, 391; 28, 424 ja 427; 34, 532 ja 534; 39, 620; 46, 773; 48, 789 ja 50, 845) paragrahv 188 teksti täiendatakse pärast arvu „140“ arvuga „141“.
Eesti väärtpaberite keskregister (edaspidi register) on register aktsiate, võlakohustuste ja muude käesoleva seaduse §-s 2 nimetatud õiguste (edaspidi väärtpaberid) ja nende õigustega tehtavate toimingute registreerimiseks.
Registrile ja selle pidamisele ei kohaldata andmekogude seadust (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77; 24, 133), kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Aktsiate ja registris registreerimisele kuuluvate avalikult emiteeritud või avalikult pakutavate väärtpaberite märkimisõigused.
Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud õigustele ja kohustustele võib registris registreerida teisi aktsiaid, märkimisõigusi, osasid ja emiteeritud võlakohustusi ning muid sarnaseid õigusi ja kohustusi, kui seadusega ei sätestata teisiti.
Äriühingu aktsiad või osad võib registris registreerida üksnes aktsia- või osakapitali täies ulatuses.
Eesti väärtpaberite keskregistri pidajal (edaspidi registripidaja) on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud väärtpaberite registreerimise ainuõigus.
Väärtpaberite omandamine, võõrandamine ja pantimine.
Registrisse kantakse käesoleva seaduse §-des 4 ja 5 nimetatud ning muud rahandusministri poolt määratud andmed.
Andmed väärtpaberite pantimise kohta.
Väärtpaberikonto võib registris avada igale Eesti või välisriigi isikule.
Isikul võib olla mitu väärtpaberikontot.
Lepingulise investeerimisfondi jaoks avatakse väärtpaberikonto fondivalitseja taotlusel.
Isikutele võib avada ühise väärtpaberikonto.
Sel juhul kuulub isikutele ühiselt igakordne väärtpaberikonto jääk.
Muud seadusega sätestatud andmed.
Eesti väärtpaberituru kutselistel osalistel on õigus omada väärtpaberikonto eriliigina esindajakontot.
Esindajakonto omamise õigus on ka välismaistel juriidilistel isikutel või muudel institutsioonidel, kes vastavalt neile kohaldatavale seadusele võivad hoida väärtpabereid oma nimel ja teise isiku arvel.
Registripidamise korras võib esindajakonto avamiseks näha esindajakonto omanikule ette täiendavaid nõudeid.
Esindajakonto vahendusel teostatakse väärtpaberite valitsemist teise isiku (klient) jaoks ja arvel.
Esindajakontol võib hoida üksnes niisuguseid väärtpabereid, mille omandamisel tegutseb esindajakonto omanik kliendi käsundi täitjana või muu sarnase suhte alusel, samuti esindajakontol hoitavate väärtpaberite tuluna saadud väärtpabereid.
Muude väärtpaberite hoidmine esindajakontol on keelatud.
Esindajakonto omaniku poolt käsunduslepingu või muu sarnase lepingu alusel oma nimel, kuid kliendi arvel omandatud või esindajakonto omanikule lepingu täitmiseks üleantud väärtpaberid loetakse esindajakonto omaniku ja tema võlausaldajate suhtes kliendi väärtpaberiteks ning need ei kuulu esindajakonto omaniku pankrotivara hulka.
Esindajakonto omaniku vastu esitatud hagi tagamise abinõud või muud esindajakonto omaniku suhtes riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse teostatava menetluse tagamiseks rakendatavad esindajakonto omaniku vara käsutuspiirangud ei hõlma esindajakontol olevaid kolmandatele isikutele kuuluvaid väärtpabereid.
Esindajakontol olevatest väärtpaberitest tulenevate õiguste teostamiseks on õigustatud ja kohustuste täitmise eest vastutav esindajakonto omanik.
Väärtpaberist tuleneva hääleõiguse ja muude õiguste teostamisel peab esindajakonto omanik järgima kliendi korraldusi.
Kliendi nõudel peab ta andma kliendile nõutavas vormis volituse esindajakonto omaniku esindamiseks väärtpaberitest tulenevate õiguste teostamiseks.
Esindajakontol ei või hoida pensionifondi osakuid.
Esindajakonto kohta kantakse registrisse märkus, et tegu on esindajakontoga.
Esindajakonto puhul ei kanta registrisse andmeid isikute kohta, kellele kuuluvad esindajakontol olevad väärtpaberid.
Esindajakonto puhul kantakse registrisse andmed esindajakonto omaniku kohta ja muud käesoleva seadusega nõutud andmed.
Esindajakonto omanik on kohustatud pidama esindajakontol hoitavate väärtpaberite üle arvestust.
Arvestuses näidatakse muu hulgas ära käesoleva seaduse § 5 lõike 4 punktides 1-4 ja 7-10 toodud andmed kõikide isikute kohta, kelle käsundi kohaselt esindajakonto omanik väärtpabereid on omandanud.
Esindajakontosid peetakse eraldi Eesti juriidiliste isikute või muude institutsioonide, Eesti füüsiliste isikute, välisriikide juriidiliste isikute või muude institutsioonide ja välisriikide füüsiliste isikute arvel hoitavate väärtpaberite kohta.
Esindajakontol võivad olla mitme eelnimetatud isiku arvel hoitavad väärtpaberid.
Esindajakonto omanik on kohustatud klientidega, kelle arvel ta väärtpabereid esindajakontol hoiab, sõlmima kirjaliku lepingu, milles muu hulgas sätestatakse käsundiandja kohustus Eesti seadusega ettenähtud juhtudel ja korras teatada seadusega ettenähtud osaluskünnise ületamisest äriühingutes või küsida selleks pädeva organi luba.
Esindajakontol olevaid väärtpabereid ei loeta avalike osaluspiirangute või muude sarnaste nõuete hindamisel, samuti väärtpaberituru seadusest tuleneva kohustusliku ülevõtmispakkumise tegemise eelduste arvestamisel kuuluvaks esindajakonto omanikule, vaid isikule, kelle arvel väärtpabereid hoitakse.
Käesoleva seaduse § 4 punktides 1 ja 2 nimetatud andmetega on õigus tutvuda ning saada väljavõtteid registrist ja ärakirju dokumentidest kõigil isikutel.
Käesoleva lõike punktides 1-3 nimetamata väärtpaberite kohta - emitendil ja teistel isikutel, kellel on selleks õigustatud huvi.
Käesoleva seaduse § 5 lõikes 4 nimetatud andmetega võib tutvuda ja neist väljavõtteid saada üksnes väärtpaberikonto omanik ja tema poolt selleks volitatud isik.
Oma pädevuse piires järelevalvet teostav väärtpaberibörs.
Väljavõtete ja ärakirjade saamine toimub soovija kulul, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõike 3 teises lauses nimetatud juhtudel.
Registripidaja võib kehtestada käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud andmete väljastamiseks täpsema korra.
Registri andmetega tutvumine muude kui käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud isikute või asutuste poolt ja muul kui seal sätestatud viisil on lubatud üksnes seadusega sätestatud ulatuses ja korras.
Kannete tegemine registrisse, registripidamine ja registriandmete säilitamine toimub rahandusministri poolt kehtestatud registripidamise korras (edaspidi registripidamise kord), kui seadusega ei sätestata teisiti.
Registripidamise korras ettenähtud ulatuses ei pea emitent käesolevas seaduses sätestatud andmeid esitama, kui need on registripidajale arvutivõrgu vahendusel kättesaadavad äriregistrist.
Õigus registrisse kantud väärtpaberitele loetakse kolmandate isikute suhtes kehtivaks üksnes juhul, kui õigus on kantud registrisse.
Kui isik omandab registrile tuginedes heauskselt väärtpaberi või õiguse väärtpaberile, loetakse register tema suhtes õigeks.
Registripidaja registreerib väärtpaberid emitendi kirjaliku või kirjalikku taasesitamist ja isiku identifitseerimist võimaldava taotluse alusel.
Taotluse vormi kehtestab registripidaja.
Muud registripidamise korras ettenähtud andmed ja dokumendid.
Registripidajal on õigus kehtestada täiendavaid nõudeid esitatavatele dokumentidele ja nõuda lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatutele täiendavate dokumentide esitamist.
Väärtpaberid registreeritakse viie tööpäeva jooksul pärast kõigi väärtpaberite registreerimiseks vajalike andmete ja dokumentide esitamist registripidajale.
Väärtpaberikonto avab registripidaja kontohalduri poolt temale edastatud väärtpaberikontot omada sooviva isiku kirjaliku või kirjalikku taasesitamist ja isiku identifitseerimist võimaldava taotluse alusel.
Kui väärtpaberi registreerimisel puudub väärtpaberi omaniku nimel registris avatud väärtpaberikonto, avab registripidaja väärtpaberi omaniku nimel ajutise väärtpaberikonto emitendi taotluse alusel, investeerimisfondi osakute või aktsiate puhul fondivalitseja taotluse alusel.
Kande aluseks võib olla emitendi taotlus, kontohalduri korraldus, kohtulahend või registripidamise korra või muu õigusaktiga ettenähtud alus.
Kannete tegemine toimub vastavalt registripidamise korras sätestatule, kui seadusega ei sätestata teisiti.
Registripidaja peab kande parandama jõustunud kohtulahendi alusel.
Registripidaja võib parandada kande ka enda algatusel, kui ta avastab kandes vea või kande puudumise ja kui kande parandamisega ei kahjustata kellegi õigusi.
Registripidaja peab säilitama andmeid kõigist avastatud kannete vigadest ja kannete puudumisest ning samuti tema tehtud parandustest.
Kande parandamisel teatab registripidaja sellest kõikidele isikutele, keda kande muutmine puudutab.
Kui emitendi aktsiad või osad on registris registreeritud, peab emitent aktsia- või osakapitali suurendamisel täiendavalt emiteeritud aktsiad või aktsiate või osade nimiväärtuse suurendamise registris registreerima.
Emitent peab aktsia- või osakapitali suurendamise äriregistrisse kandmiseks esitatavale avaldusele lisama registripidaja teatise selle kohta, et emitent on teda teavitanud aktsiate või osade väljalaskmisest või nende nimiväärtuse suurendamisest aktsia- või osakapitali suurendamise ulatuses.
Aktsia- või osakapitali suurendamise korral ei või täiendavalt emiteeritud aktsiatest või osadest või aktsiate või osade nimiväärtuse suurenemisest tulenevaid õigusi teostada enne, kui aktsia- või osakapitali suurendamine on kantud äriregistrisse.
Registripidaja teeb vastavate aktsiate või osade kohta registrisse märke.
Kui aktsia või osa omanik võõrandab enne aktsia- või osakapitali suurendamise äriregistrisse kandmist käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud aktsiad või osad, mille kohta on registrisse kantud märge, tuleb vastav märge kanda ka aktsia või osa omandaja väärtpaberikontole.
Kui emitendi aktsiad või osad on registris registreeritud, peab emitent aktsia- või osakapitali vähendamisel aktsiate või osade tühistamise või aktsiate või osade nimiväärtuse vähendamise registris registreerima.
Emitent peab aktsia- või osakapitali vähendamise äriregistrisse kandmiseks esitatavale avaldusele lisama registripidaja teatise selle kohta, et emitent on teda teavitanud aktsiate või osade tühistamisest või nende nimiväärtuse vähendamisest aktsia- või osakapitali vähendamise ulatuses.
Aktsiate tühistamisel vähendatakse aktsionäri väärtpaberikontol olevate aktsiate, sealhulgas koormatud aktsiate arvu proportsionaalselt.
Aktsia- või osakapitali vähendamise korral võib tühistamisele või nimiväärtuse vähendamisele kuuluvatest aktsiatest või osadest tulenevaid õigusi teostada seni, kuni aktsia- või osakapitali vähendamine on kantud äriregistrisse.
Registripidaja teeb tühistamisele kuuluvate aktsiate või osade kohta registrisse märke.
Kui aktsia või osa omanik võõrandab käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud aktsiad või osad, mille kohta on registrisse kantud märge, enne aktsiakapitali vähendamise äriregistrisse kandmist, tuleb vastav märge kanda ka aktsia või osa omandaja väärtpaberikontole.
Väärtpaberiülekanne on registrisse kantud väärtpaberite kirjendamine ühelt väärtpaberikontolt teisele registripidaja poolt esimese väärtpaberikonto debiteerimise ning teise väärtpaberikonto krediteerimise teel vastava arvu väärtpaberite võrra.
Väärtpaberiülekande võib teha kontohalduri korraldusel või muul registripidamise korras sätestatud alusel, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Väärtpaberiülekanded, millega kaasnevad rahalised arveldused (väärtpaberiülekanne makse vastu), teeb registripidaja määratud väärtuspäeval kas rahaliste kohustuste arveldamisega samaaegselt või pärast rahaliste kohustuste arveldamist vastavalt registripidamise korrale.
Kontohalduri poolt väärtpaberiülekande tegemiseks registripidajale antavas korralduses edastamisele kuuluvad andmed ning korralduse edastamise viisi kehtestab registripidaja.
Väärtpaberiülekande tegemiseks edastatud korraldused tehingu mõlema poole kontohalduritelt erinevad teineteisest.
Väärtpaberite pantimine registreeritakse registris pantija kontohalduri korraldusel.
Juhise pandi registreerimise kohta annab välja pantija.
Väärtpaberi pant tekib pandi registreerimisest registris.
Registripidaja teeb panditud väärtpaberite kohta väärtpaberikontole registris märke.
Muud registripidamise korras sätestatud andmed.
Panditud väärtpaberi käsutamisel kehtib pant väärtpaberi omandaja suhtes edasi.
Registripidaja kannab pandi üle panditud väärtpaberi omandaja väärtpaberikontole.
Korralduse pandi kustutamise kohta annab kontohaldurile pandipidaja.
Väärtpaberi pandiga tagatud nõude täitmata jätmise korral võib panditud väärtpaberi nõude katteks realiseerida kohtutäituri poolt pantija kontohaldurile antud korralduse alusel, kui pantija ja pandipidaja vahelises kokkuleppes ei ole sätestatud teisiti.
Pantija ja pandipidaja kokkuleppe alusel võib panditud väärtpaberite realiseerimisest etteteatamise tähtaeg olla lühem asjaõigusseaduse (RT I 1993, 39, 590; 1999, 44, 509) §-s 293 sätestatust.
Kontohaldur ega registripidaja ei kontrolli pandi realiseerimiseks õigusliku aluse olemasolu ega vastuta sellest tuleneva võimaliku kahju eest.
Väärtpaberite või väärtpaberikonto blokeerimine on väärtpaberite või väärtpaberikonto käsutamist ajutiselt piirava kirje kandmine registrisse.
Väärtpaberid või väärtpaberikonto võib blokeerida registritoimingu tegemise tagamiseks, õigusaktidega ettenähtud juhtudel ja korras ka sissenõude pööramiseks ning hagi tagamiseks.
Muu õigusaktidega ettenähtud alus.
Väärtpaberid või väärtpaberikonto jäävad blokeerituks kuni vastava registritoimingu tegemiseni, blokeerimise aluseks oleva korralduse tühistamiseni, uue korralduse tegemiseni või muu õigusaktides ettenähtud ajani.
Emitendi lõppemise korral kustutatakse registrist kõik emitendi poolt emiteeritud väärtpaberid.
Registris registreeritud Eesti äriühingu osad või aktsiad kustutatakse registrist üksnes vastava äriühingu lõppemisel likvideerimis- või pankrotimenetluse lõpetamisega, samuti äriühingu ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise korral.
Võlakohustused kustutatakse registrist pärast nende lunastamist.
Kui registris registreeritud väärtpaberikonto sisaldab väärtpabereid, mis on eeldatavalt kaotanud oma kehtivuse või mille registreerimisest on möödunud üle 20 aasta ja mis on suure tõenäosusega lõppenud või millel suure tõenäosusega puudub omanik, avaldab registripidaja ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded ja vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes üleskutse sellele väärtpaberile pretendeerivatele isikutele oma õigustest teatada kolme kuu jooksul, arvates üleskutse avaldamisest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Registrisse omanikena kantud isikuid tuleb teavitada eraldi tähtkirjaga.
Kui tähtaja möödumisel ei ole keegi registripidajale endast teatanud, kustutab registripidaja sellise väärtpaberi.
Registripidaja edastab emitendi nõudel väljavõtte registrist emitendi poolt emiteeritud väärtpaberite kohta kolme tööpäeva jooksul vastavalt registripidamise korras sätestatule.
Teave väärtpaberite omanike väärtpaberikontodel olevate emitendi poolt emiteeritud väärtpaberite nimiväärtuse ja arvu kohta.
Registripidaja edastab väärtpaberikonto omanikule teatise väärtpaberikonto avamise kohta, kui väärtpaberikonto omanik ei ole kirjalikult sellest õigusest loobunud.
Registripidaja peab tagama registritoiminguid iseloomustavate andmete avaldamise vastavalt registripidamise korras sätestatule.
Andmed loetakse avaldatuks hetkest, mil on toimunud nende salvestamine üldsusele avatud arvutisüsteemi.
Registripidaja peab võimaldama käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmetega tutvuda hiljemalt viiendaks tööpäevaks emitendilt vastava teabe saamisest arvates.
Registripidaja edastab igale väärtpaberikonto omanikule, kelle väärtpaberikontol on väärtpabereid, vähemalt üks kord kalendriaasta jooksul hiljemalt 31. jaanuariks teatise, milles on ära näidatud selle isiku väärtpaberikontol registreeritud väärtpaberite jääk eelmise kalendriaasta viimase päeva seisuga, kui väärtpaberikonto omanik ei ole kirjalikult sellest õigusest loobunud.
Registripidaja edastab väärtpaberikonto omanikule viimase poolt määratud tingimustel väärtpaberikonto väljavõtte väärtpaberikontol tehtud registritoimingute kohta.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 4 ja 5 nimetatud dokumentide vorm ja väljastamise täpsem kord määratakse registripidamise korraga.
Väärtpaberikonto omanikul on õigus nõuda kontohaldurilt igal pangapäeval teavet tema väärtpaberikontol registreeritud väärtpaberite ning väärtpaberikontol tehtud registritoimingute kohta.
Registripidajal on õigus tasuta saada registritoimingute tegemiseks teavet ja vajalikke andmeid väärtpaberite omanikelt, emitentidelt, väärtpaberituru kutselistelt osalistelt, fondivalitsejatelt, äriregistri pidajalt ning riigi ja kohaliku omavalitsuse andmekogude vastutavatelt ja volitatud töötlejatelt.
Muudest olulistest asjaoludest.
Igas otsuses, mis on aluseks väärtpaberitest tulenevate õiguste tekkimisele, muutmisele või lõpetamisele, peab emitent määrama päeva (fikseerimispäev), mis võetakse aluseks nende isikute kindlaksmääramisel, kelle õigusi nimetatud otsus puudutab.
Kannete tegemise taotlus ja kannete tegemiseks vajalikud andmed, mille alusel registripidaja teeb emitendi otsusest tulenevad registritoimingud, tuleb esitada registripidajale hiljemalt viis tööpäeva enne fikseerimispäeva, kui seadusega ei sätestata teisiti.
Registripidajale esitatavad ja kannete aluseks olevad dokumendid ja registrist väljastatavad dokumendid, välja arvatud emissioonitingimused ja emissiooniprospekt, peavad olema eesti keeles.
Kande aluseks võib olla dokument, mis ei ole eestikeelne, kui registripidaja ja dokumendi esitaja on selles eelnevalt kokku leppinud.
Kui registripidaja ja dokumendi esitaja ei ole eelnevalt teisiti kokku leppinud, esitatakse võõrkeelne dokument koos tõestatud eestikeelse tõlkega.
Registripidajal on õigus väljastada dokumente ja muid andmeid muus keeles kokkuleppel isikuga, kellele dokumendid või andmed väljastatakse.
Registripidaja katab oma teenuste osutamise kulud teenuste eest võetava tasuga vastavalt registripidaja poolt kinnitatud hinnakirjale.
Hinnakiri ja selles tehtavad muudatused peavad eelnevalt olema kooskõlastatud rahandusministriga.
Registripidaja ei võta tasu kohtulahendi või uurimisorgani määruse alusel tehtud kannete või väljavõtete eest ning käesoleva seaduse § 7 lõike 3 teises lauses nimetatud juhtudel.
Registris aktsiate registreerimise või registripidaja poolt seoses aktsiate registreerimisega osutatavate teenuste tasude maksmise eest vastutavad aktsiaseltsist emitendi juhatuse liikmed solidaarselt emitendiga.
Kui tasu maksmisega viivitatakse üle kuue kuu, võib registripidaja taotleda kohtus emitendi sundlõpetamist.
Registripidajaks on aktsiaselts, kellele on see õigus antud käesoleva seaduse alusel.
Registripidaja võib lisaks registripidamisele tegutseda üksnes Finantsinspektsiooni lubatud tegevusaladel.
Loa taotlemise ja läbivaatamise korra kehtestab rahandusminister.
Finantsinspektsioon keeldub loa andmisest, kui vastav tegevus võib kahjustada registripidamist või väärtpaberituru korrapärast ja usaldusväärset toimimist.
Registripidaja jagunemine ja ümberkujundamine on keelatud.
Registripidaja ühinemiseks on vajalik Finantsinspektsiooni eelnev luba.
Ühinemine kahjustab registripidaja või väärtpaberituru korrapärast ja usaldusväärset toimimist.
Registripidaja määramise otsustab Vabariigi Valitsus rahandusministri ettepanekul.
Rahandusminister sõlmib lepingu registripidamiseks Vabariigi Valitsuse määratud registripidajaga.
Registripidaja valimise täpsema korra ja registripidamiseks sõlmitava lepingu tingimused kehtestab Vabariigi Valitsus.
Registripidajaga sõlmitav leping registripidamiseks ei või olla pikema tähtajaga kui 20 aastat.
Eesti Vabariigil on õigus registripidamiseks sõlmitud leping ennetähtaegselt lõpetada mõjuval põhjusel, milleks on eelkõige registripidajapoolne kohustuste oluline rikkumine või tema maksejõulisuse oluline vähenemine.
Lepingu lõppemise või ennetähtaegse lõpetamise korral otsustab Vabariigi Valitsus rahandusministri ettepanekul lepingu pikendamise, uue registripidaja määramise või registripidamise üleandmise vastavale asutusele.
Registripidaja aktsiakapital peab olema vähemalt 3 000 000 krooni ja omakapital vähemalt 5 000 000 krooni.
Registripidaja reservkapital peab olema vähemalt 1/5 registripidaja aktsiakapitalist, kuid mitte väiksem kui registripidaja kuue kuu tegevuskulud.
Tegevuskulude arvestamise alused kehtestab rahandusminister.
Registripidaja aktsiakapitali vähendamiseks, põhikirja muutmiseks ja registripidaja lõpetamiseks on vajalik Finantsinspektsiooni nõusolek.
Registripidajal võivad olla üksnes nimelised aktsiad.
Registripidaja ei või otseselt ega kaudselt omada või omandada oma aktsiaid.
Registripidaja aktsiate koormamine ei ole lubatud.
Oluliseks osaluseks käesoleva seaduse tähenduses loetakse sellist osalust äriühingus, mis moodustab äriühingu aktsia- või osakapitalist või häälte arvust 10 protsenti või rohkem.
Häälte arvestamisel osaluste omandamisel või omamisel lähtutakse krediidiasutuste seaduse (RT I 1999, 23, 349; 2000, 35, 222; 40, 250) §-s 10 sätestatust.
Olulist osalust registripidajas võib omada üksnes krediidiasutus, väärtpaberituru kutseline osaline, fondivalitseja või kindlustusselts, samuti muu isik, kui viimasel on olulise osaluse omamiseks Finantsinspektsiooni eelnev luba.
Kui isik kavatseb omandada registripidajas suuremat osalust kui 1/5, 1/3 või 1/2, samuti juhul, kui ta muutub tehingu tagajärjel registripidaja emaettevõtjaks, peab ta selleks taotlema Finantsinspektsioonilt vastava loa.
Ükski krediidiasutus, investeerimisühing, fondivalitseja või kindlustusselts ei või otseselt või kaudselt omada registripidajas hääleenamust või lepingu alusel või ilma selleta valitsevat mõju.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud loa taotlemise ja läbivaatamise korra kehtestab Finantsinspektsioon.
Osaluse omandamine taotleja poolt võib muul põhjusel kahjustada registripidaja või väärtpaberituru korrapärast ja usaldusväärset toimimist.
Kui käesoleva paragrahvi lõike 5 punktides 1-6 nimetatud asjaolud ilmnevad pärast loa andmist, võib Finantsinspektsioon antud loa tühistada.
Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud osalus on omandatud ilma Finantsinspektsiooni loata või see luba on tühistatud, ei omanda tehingu teinud isik omandatud aktsiatega kaasnevat hääleõigust ning neid aktsiaid ei arvata üldkoosoleku kvoorumisse.
Kui need hääled siiski arvati üldkoosoleku kvoorumisse ja see mõjutas üldkoosoleku otsuse vastuvõtmist, võib kohus Finantsinspektsiooni avalduse alusel tunnistada üldkoosoleku otsuse kehtetuks, kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul üldkoosoleku otsuse vastuvõtmisest arvates.
Käesolevas paragrahvis registripidaja ja selle aktsionäride suhtes sätestatut kohaldatakse ka registripidaja emaettevõtja ja selle aktsionäride või osanike suhtes.
Registripidaja juhatuses on vähemalt kaks liiget.
Registripidaja põhikirjas peab olema ette nähtud nõukogu ja juhatuse täpsem töökorraldus.
Registripidaja nõukogu ja juhatuse liikmeks võib olla isik, kellel on oma ülesannete täitmiseks vajalik haridus, kogemused, kutsealane sobivus ning laitmatu ärialane reputatsioon.
Registripidaja nõukogu ja juhatuse liikmete valimiseks või määramiseks on vajalik isiku kirjalik nõusolek.
Koos nõusolekuga esitab isik ülevaate oma hariduse, töökogemuse, ettevõtluses osalemise, karistatuse ja tema kohta karistusregistrisse kantud karistuste kohta ning kinnituse, et talle ei ole teada asjaolud, mis välistaksid tema õiguse olla registripidaja nõukogu või juhatuse liige.
Registripidaja nõukogu ja juhatuse liikmed ning registripidaja töötajad peavad hoidma registris sisalduvat teavet, mis pole avalikult kättesaadav, saladuses nii ametikohustuste täitmise ajal kui ka pärast ametikohustuste täitmise lõppemist.
Registripidaja on kohustatud kindlustama registripidaja nõukogu ja juhatuse liikmete ning töötajate ameti- ja tööalastest tegudest tuleneva tsiviilvastutuse.
Registripidaja peab tagama, et registriandmed oleksid halduslike, füüsiliste ning tark- ja riistvaraliste meetmetega asjakohaselt kaitstud loata töötluse, sealhulgas kasutamise, hävitamise ning muutmise eest.
Registripidaja on kohustatud säilitama temale kande tegemiseks esitatud andmeid ja dokumente vähemalt kümne aasta vältel vastava kande tegemisest arvates.
Käesolevas lõikes nimetatud andmeid ja dokumente säilitatakse dokumentaalselt või dokumentaalset taasesitamist võimaldaval viisil.
Registriandmete arhiveerimine toimub vastavalt registripidamise korras sätestatule.
Registri kontohaldur on isik, kes edastab registripidajale väärtpaberikonto omanike korraldusi registritoimingute tegemiseks ning vahendab registripidaja poolt osutatavaid teenuseid käesoleva seaduse, sellest tulenevate õigusaktide ning registripidaja ja kontohalduri vahelise lepingu alusel.
Kontohaldur peab tagama registritoimingute tegemiseks vajalike andmete õigeaegse edastamise registripidajale ja väärtpaberikontodega seotud toimingute tegemise oma pädevuse piires kooskõlas käesoleva seadusega ja registripidamise korras kehtestatud nõuetega.
Kontohaldur tagab, et tema poolt käesoleva seaduse alusel registripidajale edastatavad andmed ja seoses väärtpaberikontoga salvestatavad andmed oleksid halduslike, füüsiliste, tark- ja riistvaraliste meetmetega kaitstud loata töötluse, sealhulgas kasutamise, hävitamise ning muutmise eest.
Kontohaldur peab vahendama väärtpaberikonto omanikele kõiki registripidaja pakutavaid teenuseid, kui kontohalduri ja registripidaja vahelise lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Kui mõne teenuse osutamine on tehnilistel põhjustel raskendatud või võimatu, peab kontohaldur registripidajat sellest viivitamata teavitama.
Kontohalduril on õigus väljastada registrisse kantud andmeid üksnes õigusaktides ettenähtud juhtudel ja korras.
Kontohalduri töötajad ja juhtorganite liikmed on nii kontohalduri teenistuses olles kui ka pärast seda kohustatud hoidma tähtajatult saladuses kõiki registriesemeks olevaid andmeid, mis on neile teatavaks saanud kontohalduri teenistuses olles.
Kontohalduriks võivad olla Eesti väärtpaberituru kutselised osalised ja Eesti Pank.
Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud isikutele võib kontohalduriks olla Euroopa Liidu liikmesriigis registreeritud äriühing, millele on antud väärtpaberituru kutselise osalise tegevusluba, samuti äriühing, mis on registreeritud riigis, mis ei ole Euroopa Liidu liikmesriik, kuid millega Eesti Vabariigil on jõustunud vastastikuse õigusabi osutamise leping, ning millele on antud väärtpaberituru kutselise osalise tegevusluba.
Kontohalduri staatuse andmise käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud isikutele otsustab registripidaja nõukogu.
Registripidajal on õigus nõuda kontohaldurilt või kontohalduri staatuse taotlejalt teavet registripidamise korras kehtestatud ulatuses eesmärgiga hinnata nende vastavust kontohaldurile seadusega ja registripidamise korraga esitatavatele nõuetele.
Nõukogu võib keelduda kontohalduri staatuse andmisest üksnes põhjusel, et kontohaldur ei vasta talle kehtestatud nõuetele.
Registripidajaga sõlmitud leping peab andma huvitatud isikutele iseseisva hagemise õiguse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud isikute suhtes seoses nende tegevusega kontohaldurina.
Kontohaldur on kohustatud tagama, et registripidajale annaks korraldusi, edastaks andmeid ning teeks päringuid tema selleks pädev esindaja.
Kontohaldur vastutab selle kohustuse rikkumisest tekkinud kahju eest.
Kontohalduril on õigus täita ainult nendelt isikutelt saadud korraldusi ja päringuid, kes on õigustatud käsutama vastaval väärtpaberikontol registreeritud väärtpabereid.
Kontohaldur on kohustatud kontrollima temale registritoimingu tegemiseks korralduse andnud või registriandmete kohta teavet küsiva isiku (korralduse andja) õigust käsutada vastaval väärtpaberikontol registreeritud väärtpabereid ning identifitseerima iga sellise isiku.
Kui registritoimingu tegemiseks ei anna korraldust füüsilisest isikust väärtpaberikonto omanik või juriidilisest isikust väärtpaberikonto omaniku seadustest tulenev esindaja isiklikult, peab korralduse tegemiseks antav volitus olema notariaalselt tõestatud või sisalduma väärtpaberituru kutselise osalisega sõlmitud varavalitsemis- või muus sarnases lepingus.
Kontohaldur on kohustatud täitma väärtpaberikonto omaniku, kohtutäituri ja pankrotihalduri seaduslikke korraldusi.
Kontohalduril on keelatud edastada registripidajale korraldusi registritoimingu tegemiseks ilma väärtpaberikonto omaniku või tema poolt nõuetekohaselt volitatud isiku vastavasisulise korralduseta, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Kontohaldur peab kontrollima tema poolt registripidajale edastatavate andmete õigsust.
Kontohaldur vastutab tema poolt registripidajale registritoimingu tegemiseks edastatud korralduste õigsuse ning korralduse andja tahtele vastavuse eest nii väärtpaberikonto omaniku, tema poolt volitatud isiku kui ka registripidaja ees.
Registripidaja võib võtta täitmiseks registritoimingute tegemiseks antud korraldusi ja päringuid, mis on registripidajale nõuetekohaselt edastatud kontohalduri poolt kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
Kontohaldur on kohustatud säilitama kõigi temale registritoimingute ja päringute tegemiseks antud korralduste aluseks olevaid dokumente vähemalt kümne aasta jooksul, arvates korralduse andmisest temale.
Õigusaktides või registripidajaga sõlmitud lepingus sätestatud nõuete rikkumise korral kontohalduri staatuses tegutseva isiku poolt, samuti tema mittevastavuse korral õigusaktides või registripidajaga sõlmitud lepingus sätestatud nõuetele, on registripidaja nõukogul õigus otsustada kontohalduri staatuses tegutsemise täielik või osaline peatamine, kui see on vajalik, et kaitsta väärtpaberikonto omanike õigusi.
Kontohalduri staatuse täielikust või osalisest peatamisest tulenevad piirangud tühistab registripidaja nõukogu pärast kontohalduri staatuse peatamise tinginud asjaolude kõrvaldamist.
Kontohalduri staatuse peatamise täpsem kord määratakse registripidamise korras.
Õigusaktides või registripidajaga sõlmitud lepingus sätestatud nõuete olulise rikkumise korral kontohalduri staatuses tegutseva isiku poolt, samuti tema mittevastavuse korral õigusaktides või registripidajaga sõlmitud lepingus sätestatud nõuetele, on registripidaja nõukogul õigus tühistada kontohalduri staatus, kui nõudeid rikkunud või nõuetele mittevastava isiku tegutsemine kontohaldurina on võimatu või kui see kujutaks otsest ohtu väärtpaberikonto omanike õigustele.
Kontohalduri staatuse tühistamisel korraldab registripidaja väärtpaberikontode haldamisõiguse üleandmise kontohalduri staatuses tegutsemise õigust omavatele isikutele.
Muud tingimused ja asjaolud, mis on vajalikud haldamisõiguse üleandmise korraldamiseks viisil, millega tagatakse väärtpaberikontode omanikele võimalus sõlmida kokkuleppeid väärtpaberikontode kasutamiseks uue kontohalduri vahendusel.
Kontohalduri staatuse tühistamise korral on kontohaldur kohustatud hüvitama kõigile tema vahendusel väärtpaberikonto avanud väärtpaberikonto omanikele kõik selliste väärtpaberikontode sulgemise, uute väärtpaberikontode avamise ning väärtpaberite suletavatelt väärtpaberikontodelt uutele väärtpaberikontodele ülekandmisega seotud otsesed kulutused.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud otsus avaldatakse ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded ja viie tööpäeva jooksul üldsusele avatud arvutisüsteemis.
Kontohalduri staatuse tühistamise täpsem kord määratakse registripidamise korras.
Kontohalduril on õigus loobuda kontohalduri staatusest, lõpetades selleks registripidajaga sõlmitud lepingu, kui ta teatab sellest kirjalikult registripidajale vähemalt kaks kuud ette.
Kuni kontohalduri staatuse lõppemise päevani kehtivad kontohalduri suhtes kõik kontohalduri staatusest tulenevad õigused ja kohustused.
Kontohalduri staatusest loobuda sooviv kontohaldur on kohustatud teavitama sellest kirjalikult kõiki isikuid, kellel on tema vahendusel avatud väärtpaberikontod.
Vastav teade peab olema saadetud tähtkirjaga selliselt, et see oleks adressaadil käes vähemalt üks kuu enne kontohalduri ning registripidaja vahelise lepingu lõppemist.
Lisaks teabele kontohalduri staatusest loobumise ja selle jõustumise kuupäeva kohta peab teade sisaldama kõigi teiste registripidaja kontohaldurite kontaktandmeid.
Kontohalduri staatusest loobunud kontohaldur on kohustatud hüvitama kõigile tema vahendusel väärtpaberikonto avanud väärtpaberikonto omanikele kõik selliste väärtpaberikontode sulgemise, uute väärtpaberikontode avamise ning väärtpaberite suletavatelt väärtpaberikontodelt uutele väärtpaberikontodele ülekandmisega seotud otsesed kulutused.
Kulutuste hüvitamise õigus tuleb ära näidata kontohalduri poolt väärtpaberikonto omanikele saadetavas teates kontohalduri staatusest loobumise kohta.
Vähemalt üks kuu enne lepingu lõppemist on kontohaldur kohustatud avaldama sellekohase teate ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded ja üldsusele avatud arvutisüsteemis.
Kontohalduri staatusest loobumise täpsem kord määratakse registripidamise korras.
Järelevalvet registripidaja, kontohaldurite ja emitentide tegevuse üle teostab Finantsinspektsioon (edaspidi järelevalve teostaja) käesolevas seaduses ja väärtpaberituru seaduses sätestatud korras.
Järelevalvet krediidiasutustest kontohaldurite tegevuse üle teostab Finantsinspektsioon (edaspidi järelevalve teostaja) krediidiasutuste seaduses, käesolevas seaduses ja nendest tulenevates õigusaktides sätestatud korras.
Vajaduse korral kaasatakse järelevalve teostamiseks sõltumatuid eksperte ning tehakse koostööd teiste Eesti ja välismaiste järelevalveorganitega.
Täidab muid seadustest ja teistest õigusaktidest tulenevaid ülesandeid.
Ettekirjutuse täitmata jätmisel rakendatavad sanktsioonid.
Ettekirjutus väljastatakse viivitamata registripidaja või kontohalduri esindajale allkirja vastu.
Ettekirjutuse saaja peab pärast ettekirjutuse saamist viivitamata asuma selle täitmisele.
Ettekirjutuse saajal on 15 päeva jooksul pärast ettekirjutuse saamist õigus vaidlustada see kohtus.
Ettekirjutuse vaidlustamine kohtus ei peata selle täitmise kohustust, kui seadusega ei sätestata teisiti.
Järelevalve teostajal on õigus registripidaja juures läbi viia kohapealset kontrolli.
Kohapealsel kontrollimisel on registripidaja kohustatud järelevalve teostaja poolt volitatud isikul (kontrollijal) võimaldama piiranguteta tutvuda registripidaja tegevust kajastavate dokumentide ja failidega.
Kontrollijatel on õigus teha dokumentidest ja failidest väljavõtteid, ärakirju ja koopiaid.
Kontrollija on kohustatud koostama kontrollimise kohta akti, milles tuleb märkida kõik dokumendid ja failid, millega kontrollija kohapealse kontrolli käigus tutvus.
Akt esitatakse tutvumiseks registripidaja juhatusele.
Registripidaja esindaja annab aktile sellega tutvumise kohta allkirja.
Kui registripidaja esindaja keeldub aktile alla kirjutamast, tehakse sellesse vastav kanne.
Aktile lisatakse registripidaja esindaja kirjalikud märkused akti, samuti aktile allakirjutamisest keeldumise kohta.
Registripidaja ja kontohaldur peavad viivitamata teatama järelevalve teostajale kõigist oma tegevust ja finantsseisundit oluliselt mõjutavatest asjaoludest.
Kui registripidaja või kontohalduri tegevus ei vasta õigusaktides või põhikirjas sätestatud nõuetele, on registripidaja ja kontohaldur kohustatud sellest ja tekkinud olukorra lahendamiseks kavandatud abinõudest viivitamata teatama järelevalve teostajale.
Registripidaja ja kontohaldur peavad järelevalve teostaja nõudel käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolud või käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud abinõud viivitamata avalikustama.
Esindajakonto omanik peab käesoleva seaduse § 6 lõikes 7 nimetatud andmed nõudmisel avaldama järelevalve teostajale, samuti Eesti väärtpaberite keskregistri pidajale.
Registripidamise korras võib andmete väljastamiseks kehtestada täpsema korra.
Esindajakonto omanik on kohustatud teavitama kontohaldurit ja järelevalve teostajat sellest, kui tulenevalt esindajakontol olevatest väärtpaberitest hääleenamus või muu osalus nimetatud väärtpaberid emiteerinud äriühingus ületab või langeb alla õigusaktis sätestatud piiri, millega kaasneb õigusaktist tulenev kohustus teavitada nimetatud asjaolust, kohustus taotleda riigiasutuselt selleks luba või kohustus teha teatud toiminguid.
Teavitamise kohustus käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatu tähenduses on esindajakonto omanikul ka juhul, kui hääleenamus või muu osalus suureneb või väheneb esindajakonto omaniku poolt hoitavatest väärtpaberitest ja esindajakonto omaniku kui kontohalduri poolt peetavatel kontodel hoitavatest väärtpaberitest tulenevalt.
Nõuda käesoleva paragrahvi punktides 1 ja 2 nimetatud isikute käsutuses olevate registripidaja või kontohalduri kohta käivate dokumentide esitamist.
Järelevalve teostajal on õigus väärtpaberikonto omanike huvide kaitseks teha registripidajale ettekirjutus nõukogu või aktsionäride üldkoosoleku kokkukutsumiseks.
Järelevalve teostajal on õigus saata registripidaja aktsionäride üldkoosolekule ning käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul ka nõukogu koosolekule oma esindaja.
Registripidajal on õigus kontrollida kontohalduri tegevuse vastavust kehtivate õigusaktide ja registripidaja kehtestatud nõuetele registripidaja ja kontohalduri vahel sõlmitud lepingutes ettenähtud tingimustel ja korras.
Registripidajale laieneb krediidiasutuste seaduses sätestatud pangasaladuse hoidmise kohustus.
Kontohaldur on kohustatud esitama kontrolli läbiviivale registripidaja töötajale kõik viimase nõutud väärtpaberikontode avamise ning registritoimingute ja päringute tegemise aluseks olevad ning nendega seotud dokumendid.
Registripidaja poolt vale teabe esitamise, samuti kohustuslike dokumentide ja teabe esitamata või avaldamata jätmise, mittetäieliku või mitteõigeaegse esitamise või avaldamise eest või seadusega ettenähtud registritoimingute tegemata jätmise eest - määratakse rahatrahv kuni 1 000 000 krooni.
Registripidaja poolt järelevalve teostaja ettekirjutuse täitmata jätmise või selle mitteõigeaegse või mittetäieliku täitmise eest - määratakse rahatrahv kuni 100 000 krooni.
Kontohalduri poolt vale teabe esitamise, samuti kohustuslike dokumentide ja teabe esitamata või avaldamata jätmise, mittetäieliku või mitteõigeaegse esitamise või avaldamise eest - määratakse rahatrahv kuni 1 000 000 krooni.
Kontohalduri poolt ettekirjutuse täitmata jätmise või selle mitteõigeaegse või mittetäieliku täitmise eest - määratakse rahatrahv kuni 500 000 krooni.
Isikule, kes vastava õigusliku aluseta tegutseb kontohaldurina - määratakse rahatrahv 1 000 000 krooni.
Trahvi määrajal on õigus käesoleva paragrahvi kohaselt määratud trahvidest teavitada ajakirjandust.
Teates peab olema märgitud selle kontohalduri nimi, kellele trahv määrati, ning trahvi määramise põhjus ja kuupäev.
Registripidajale seadusega sätestatud andmete esitamata jätmise, muu hulgas väärtpaberite registris registreerimata jätmise eest, kui selline kohustus on seadusega sätestatud, või valeandmete esitamise eest - määratakse rahatrahv kuni 2 000 000 krooni.
Järelevalve teostaja volitatud ametiisikul on õigus koostada protokoll registripidaja või kontohalduri toimepandud rikkumise kohta või käesoleva seaduse §-s 49 nimetatud rikkumiste kohta.
Menetlus käesoleva seaduse rikkumise asjas registripidaja, emitendi või kontohalduri poolt, sealhulgas sanktsioonide rakendamine ja nende vaidlustamine, toimub haldusõiguserikkumiste seadustiku (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 50, 548; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247; 45, 279; 49, 301; 305; 51, 321; 54, 346; 348; 351; 55, 361; 58, 376; 84, 533; 86, 544; 548; 89, 578; 95, 609; 613; 2001, 3, 5; 9, 41; 17, 76; 18, 87; 21, 115; 116; 31, 174; 42, 236; 52, 303; 53, 312; 313; 314; 56, 333; 335; 339; 58, 356) menetluskorda järgides.
Käesoleva seaduse rikkumise asja arutamise ja karistuse määramise õigus on halduskohtunikul ja järelevalve teostaja pädeval ametiisikul.
Järelevalve teostaja pädeval ametiisikul on õigus määrata rahatrahv kuni 50 000 krooni ulatuses.
Käesoleva seaduse alusel määratud rahatrahv nõutakse sisse haldusõiguserikkumiste seadustikus ja täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; 2001, 29, 156; 43, 238) kehtestatud korras.
Registripidaja peab hüvitama registripidamisel oma kohustuste rikkumisega tekitatud kahju.
Kahju hüvitamise kohustust ei ole, kui kohustuse rikkumine toimus registripidajast sõltumatutel asjaoludel.
Käesoleva seaduse § 30 lõikes 1 sätestatud kohustuse rikkumise eest vastutab registripidaja, olenemata tema süüst.
Registripidaja peab kindlustama registripidamisest ja muust tegevusest tuleneva vastutuse.
Kindlustuslepingu põhitingimused tuleb eelnevalt kooskõlastada rahandusministriga.
Kui kahju hüvitamise nõudeid ei ole võimalik rahuldada käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud viisil või seda ei ole võimalik teha täies ulatuses, vastutab tekkinud kahju eest Eesti Vabariik, kellel on tagasinõude õigus registripidaja vastu.
Kontohaldur vastutab konto haldamisega seotud kohustuste rikkumise eest üldistel alustel.
Käesoleva seaduse § 31 lõikes 3 sätestatud kohustuse rikkumise eest vastutab kontohaldur, olenemata tema süüst.
Kontohaldur peab kindlustama kontode haldamisest tuleneva vastutuse.
Kui kahju hüvitamise nõudeid ei ole võimalik rahuldada käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud viisil või seda ei ole võimalik teha täies ulatuses, vastutab tekkinud kahju eest Eesti Vabariik, kellel on tagasinõude õigus kontohalduri vastu.
Käesoleva seaduse jõustumisel loetakse registripidajaks Eesti Väärtpaberite Keskdepositooriumi AS ja kontohalduriteks seaduse jõustumisel olemas olnud kontohaldurid, kellel on kontode haldamiseks sõlmitud leping Eesti Väärtpaberite Keskdepositooriumi AS-ga.
Registripidamiseks sõlmitud leping muudetakse ja lõpetatakse käesolevas seaduses sätestatud korras.
Registripidaja põhikiri ning juhatuse ja nõukogu koosseis tuleb viia vastavusse käesolevas seaduses sätestatuga ning sõlmida kindlustuslepingud registripidaja ja tema töötajate ning kontohaldurite vastutuse kindlustamiseks kuue kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest.
Eesti Vabariik võõrandab talle kuuluvad registripidaja aktsiad käesolevas seaduses lubatud isikutele kuue kuu jooksul pärast käesoleva seaduse jõustumist.
Hinnakiri ning registripidamiseks ja väärtpaberite registreerimiseks kehtiv kord tuleb viia vastavusse käesolevas seaduses sätestatuga ja kooskõlastada seadusega ettenähtud korras kuue kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest.
Registris registreeritakse Eesti erastamisväärtpaberite keskregistris depooarvele laekunud erastamisväärtpaberi nimiväärtus.
Märge ühingu osade või aktsiate registreerimise kohta Eesti väärtpaberite keskregistris.
Osaühingu osad võivad olla registreeritud Eesti väärtpaberite keskregistris.
Seda nõuet ei kohaldata Eesti väärtpaberite keskregistris registreeritud osade võõrandamisel.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes ja 2. lõike esimeses lauses sätestatut ei kohaldata osaühingutele, mille osad on registreeritud Eesti väärtpaberite keskregistris.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes ja 5. lõike esimeses ja teises lauses sätestatut ei kohaldata Eesti väärtpaberite keskregistris registreeritud osade pantimisel.
Osanike otsusel võib osad registreerida Eesti väärtpaberite keskregistris.
Sel juhul peab osanike nimekirja Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja.
Osaühingu juhatus tagab osanike nimekirja pidajale seadusega sätestatud ja õigete andmete õigeaegse esitamise.
Osade registreerimise korral Eesti väärtpaberite keskregistris peab osaühingu juhatus esitama äriregistri pidajale viivitamata Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja teatise osade registreerimise kohta.
Osade registreerituse korral Eesti väärtpaberite keskregistris - Eesti väärtpaberite keskregistri teatis selle kohta, et juhatus on teda teavitanud osakapitali suurendamisest.
Osade registreerituse korral Eesti väärtpaberite keskregistris - Eesti väärtpaberite keskregistri teatis selle kohta, et juhatus on teda teavitanud osakapitali vähendamisest.
Paragrahv 227 tunnistatakse kehtetuks.
Aktsiad on nimelised.
Aktsiad peavad olema registreeritud Eesti väärtpaberite keskregistris.
Aktsiaseltsi asutamisel tuleb äriregistri pidajale esitatavale avaldusele lisada Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja teatis aktsiate registreerimise kohta.
Lõiked 3-5 tunnistatakse kehtetuks.
Paragrahvi 229 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks.
Paragrahv 230 tunnistatakse kehtetuks.
Lõige 5 tunnistatakse kehtetuks.
Aktsiaraamatut peab Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja.
Aktsiaseltsi juhatus tagab aktsiaraamatu pidajale seadusega sätestatud ja õigete andmete õigeaegse esitamise.
Paragrahv 240 tunnistatakse kehtetuks.
Paragrahvi 241 lõikest 2 jäetakse välja sõnad „või esitajavõlakiri“.
Paragrahvi 244 lõike 1 punkt 4 tunnistatakse kehtetuks.
Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja teatis aktsiate registreerimise kohta.
Paragrahvi 294 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks.
Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja teatis selle kohta, et juhatus on teda teavitanud aktsiakapitali suurendamisest.
Paragrahvi 345 lõike 1 kolmandas lauses asendatakse sõna „ostueesõiguse“ sõnadega „märkimise eesõiguse“ ja lõikes 4 asendatakse sõna „ostueesõigusega“ sõnaga „eesõigusega“.
Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja teatis selle kohta, et juhatus on teda teavitanud aktsiakapitali vähendamisest.
Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja kinnitus käesoleva seaduse § 402 lõikes 3 nimetatud teate saamisest, kui ühineva äriühingu aktsiad või osad on registreeritud Eesti väärtpaberite keskregistris.
Kui ühendatava ühingu aktsiad või osad on registreeritud Eesti väärtpaberite keskregistris, teavitab ühendatava ühingu asukoha äriregistri pidaja viivitamata Eesti väärtpaberite keskregistri pidajat käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teate saamisest.
Paragrahvid 425, 469 ja 490 tunnistatakse kehtetuks.
Justiitsministri määrusega ettenähtud ulatuses ei tule äriregistri pidajale käesolevas seaduses sätestatud andmeid esitada, kui need on registripidajale arvutivõrgu vahendusel kättesaadavad Eesti väärtpaberite keskregistrist.
Osakud peavad olema registreeritud Eesti väärtpaberite keskregistris.
Lõikest 5 jäetakse välja sõnad „või fondi tingimustest“.
Paragrahvi teksti täiendatakse pärast sõnu „laevakinnistusraamatu pidajale“ sõnadega „, Eesti väärtpaberite keskregistri pidajale“.
Seadusega võib ette näha registreid, mis ei ole andmekogud käesoleva seaduse tähenduses ja millele kohaldatakse käesolevat seadust nendes seadustes sätestatud ulatuses.
Riigilõivuga ei maksustata Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse § 88 lõike 5 alusel aktsiaseltsi põhikirja muutmise kandmist äriregistrisse.
Käesolev seadus jõustub 2001. aasta 1. jaanuaril.
Käesoleva seaduse jõustumise ajal olemasolevate ning käesoleva seaduse § 2 lõike 1 punktides 1, 2, 4 ja 5 nimetatud väärtpaberite registreerimiseks Eesti väärtpaberite keskregistris tuleb esitada avaldus hiljemalt 2001. aasta 1. septembriks.
Käesoleva seaduse jõustumise ajal olemasolevad aktsiaseltsid, samuti aktsiaseltsid, mida ei ole selleks ajaks veel äriregistrisse kantud, kuid mille asutamisotsus on vastu võetud või asutamisleping sõlmitud, peavad esitama taotluse oma aktsiate registreerimiseks Eesti väärtpaberite keskregistris hiljemalt 2003. aasta 1. jaanuariks.
Aktsiaseltsid, kelle aktsiaid emiteeritakse või pakutakse avalikult, peavad oma aktsiad enne nende avalikku emiteerimist või pakkumist registreerima Eesti väärtpaberite keskregistris.
Aktsiaseltsid, kelle põhikirjas on käesoleva seaduse jõustumise ajal ette nähtud võimalus esitajaaktsiate väljaandmiseks, peavad esitajaaktsiad vahetama nimelisteks, viima põhikirja vastavusse käesolevas seaduses ja äriseadustikus sätestatuga ning esitama avalduse vastava põhikirja muudatuse äriregistrisse kandmiseks hiljemalt 2001. aasta 31. detsembriks.
Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja esitab äriregistri pidajale 2002. aasta 1. veebruariks ja 2003. aasta 1. veebruariks andmed aktsiaseltside kohta, kelle aktsiad on registreeritud Eesti väärtpaberite keskregistris.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 5 nimetatud avalduse tähtajaks esitamata jätmisel või avalduse rahuldamata jätmisel loetakse aktsiaselts sundlõpetatuks.
Käesoleva paragrahvi lõike 7 alusel sundlõpetatuks loetud äriühingule kohaldatakse äriseadustiku §-s 513 sätestatut, kusjuures ettevõtteregistri asemel kasutatakse sätete kohaldamisel mõistet „äriregister“ ning nende sätetega ettevõtteregistri pidajale pandud kohustusi täidab äriregistri pidaja.
Kuni esitajaaktsiate ümbervahetamiseni või esitajaaktsiatega aktsiaseltsi lõppemiseni kohaldatakse esitajaaktsiatele äriseadustikus esitajaaktsiate kohta kuni käesoleva seaduse jõustumiseni kehtinud sätteid.
Kuni nimeliste aktsiate registreerimiseni Eesti väärtpaberite keskregistris või nimeliste aktsiatega aktsiaseltsi lõppemiseni ning aktsiaraamatu pidamise üleandmiseni kohaldatakse nimetatud aktsiaseltsidele äriseadustikus kuni käesoleva seaduse jõustumiseni aktsiatähtede ning aktsiaraamatu ja selle pidamise kohta sätestatut.
Kinnitada „Välisriigis väljaantud toote nõuetekohasust tõendava dokumendi tunnustamise kord“ (juurde lisatud).
Välisriigis väljaantud toote nõuetekohasust tõendava dokumendi tunnustamise otsustab asjaomase ministri poolt tema valitsemisalas volitatud tõendamisasutus, kui välisriigi või Eesti tarnija on selle dokumendi tunnustamiseks esitanud kirjaliku taotluse.
Eestis tunnustatakse välisriigi tõendamisasutuse poolt väljaantud dokumenti selle alusel vastavustunnistuse väljaandmisega.
Euroopa Liidus mitteregistreeritud ja teiste Euroopa Liitu mittekuuluvate riikide tõendamisasutuste poolt väljaantud toote nõuetekohasust tõendava dokumendi korral selle väljaandmise aluseks olnud katsete ja kvaliteedijärelevalve tulemustest ning teistest toote nõuetekohasust tõendava dokumendi väljaandmise aluseks olnud andmetest.
Volitatud tõendamisasutus kontrollib esitatud dokumentide alusel toote vastavust Eestis kehtestatud nõuetele ja teatab taotlejale kirjalikult, kas esitatud andmestik on piisav vastavustunnistuse väljaandmiseks või millised täiendavad andmed ja katsetused on vajalikud.
Välisriigi tootja või tema volitatud esindaja poolt hindamisasutuse kaasamisega väljaantud vastavusavalduse tunnustamine toimub volitatud tõendamisasutuse kirjaliku otsusega ja märkega vastavusavaldusel.
Euroopa Liidus mitteregistreeritud ja teiste Euroopa Liitu mittekuuluvate riikide hindamisasutuste kaasamisel väljaantud vastavusavalduse korral selle väljaandmise aluseks olnud katsete ja kvaliteedijärelevalve tulemustest ning teistest vastavusavalduse andmise aluseks olnud andmetest.
Volitatud tõendamisasutus kontrollib esitatud dokumentide alusel toote vastavust Eestis kehtestatud nõuetele ja teatab taotlejale kirjalikult, kas esitatud andmestik on piisav vastavusavalduse tunnustamiseks või millised täiendavad andmed ja katsetused on vajalikud.
Välisriigi tootja või tema volitatud esindaja poolt iseseisvalt väljaantud vastavusavalduse tunnustamine toimub volitatud tõendamisasutuse märkega vastavusavaldusel.
Euroopa Liitu mittekuuluva välisriigi tootja vastavusavalduse korral kontrollitakse, kas Eestis ei ole kehtestatud sellele tootele teisi nõudeid.
Sel juhul teatab volitatud tõendamisasutus kirjalikult täiendavate nõuete täitmise vajadusest.
Välisriigi tootja vastavusavaldus tõlgitakse eesti keelde.
Tõlke õigsust tõendab volitatud tõendamisasutus.
Tunnustamise märge tehakse vastavusavalduse tõlkele.
Eestis turustatavate välisriigi toodete nõuetekohasust tõendavate dokumentide tunnustamine registreeritakse volitatud tõendamisasutuses.
Arhiiviregistri asutab ja selle pidamise põhimääruse kinnitab Vabariigi Valitsus andmekogude seadusega (RT I 1997, 28, 423) ettenähtud korras.
Riigiarhivaar teostab teenistuslikku järelevalvet Rahvusarhiivi teenistujate üle Vabariigi Valitsuse seadusega (RT I 1995, 94, 1628; 1996, 49, 953; 88, 1560; 1997, 29, 447; 40, 622; 52, 833; 73, 1200; 81, 1361 ja 1362; 87, 1468; 1998, 28, 356) ettenähtud korras.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 4 nimetatud arhivaalide loata väljaviimise katse korral erikonfiskeeritakse arhivaalid tolliseaduses (RT I 1998, 3, 54; 36/37, 552; 51, 756; 1999, 10, 156) ettenähtud korras ning antakse üle riigiarhivaari määratud arhiivi.
Delikaatseid isikuandmeid sisaldavale arhivaalile on juurdepääs võimalik kohtu nõudmisel või juurdlus- või eeluurimisorgani või asjaomase isiku kirjalikul loal või pärast tema surma tema abikaasal, vanematel, lastel, lastelastel, vendadel ja õdedel ning teistel isikutel ja asutustel isikuandmete kaitse seaduse (RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941; 111, 1833; 2000, 50, 317) ja avaliku teabe seadusega ettenähtud alustel ja korras ning kooskõlas vastavat valdkonda reguleerivate seadustega.
Isiku õiguste või tehingute tuvastamiseks vajalike arhivaalide olemasolu ja nendes sisalduva teabe vahendamiseks väljastab arhiiv arhiiviteatisi ning ärakirju ja väljavõtteid.
Arhiiviteatis, ärakiri ja väljavõte vormistatakse vastavalt arhiivieeskirjale ning see tõestatakse pitseri ja arhivaari allkirjaga.
Isiku õiguste või tehingute tuvastamiseks väljastatud ärakiri ja väljavõte tõestatakse vastavalt arhiivieeskirjaga kehtestatud nõuetele.
Taotleja kannab avaliku arhiivi poolt väljastatavate ärakirjade ja väljavõtete valmistamise ning arhivaalide kopeerimise kulud riigiarhivaari kehtestatud üldiste kulunormide alusel.
Kui juriidilised või füüsilised isikud ei ole täitnud arhiivijärelevalve korras tehtud ettekirjutusi, teeb riigiarhivaar arhiiviinspektori või maa-arhivaari koostatud protokolli alusel otsuse haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; 1997, 66-68, 1109; 73, 1201; 81, 1361, 1362; 86, 1459, 1461; 87, 1466, 1467; 93, 1563, 1561, 1564, 1565; 1998, 2, 42; 17, 265; 23, 321, 30, 410; 34, 484; 36/37, 552. 553; 38, 562; 51, 756; 52/53, 771; 51, 759; 60, 951, 952; 64/65, 1004; 86/87, 1409; 98/99, 1574; 103, 1695; 108/109, 1783; 1999, 4, 53; 10, 149, 156; 16, 271) ettenähtud sanktsioonide kohaldamiseks.
Kahe kuu jooksul Rahvusarhiivi moodustamisest arvates vormistatakse Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (RT 1992, 15/16, 241; 1993, 10, 150; RT I 1993, 26, 441; 1995, 14, 170; 16, 228; 1996, 3, 57; 40, 773; 45, 850; 49, 953; 1997, 5/6, 32; 1998, 111, 1829) alusel riigi ja kohaliku omavalitsuse arhiivides töötavad arhiiviametnikud nimetamise alusel teenistusse võetuks tagasiulatuvalt 1999. aasta 1. jaanuarist alates, lähtudes riigisekretäri kinnitatud koosseisudest.
Vabariigi Valitsus võib üksikjuhtudel mõne konkreetse isiku puhul ületada kehtivat sisserände piirarvu järgmise aasta piirarvu arvel.
Sisserände piirarv ei kehti Euroopa Liidu, Norra, Islandi ja Šveitsi kodanike suhtes.
Alalise elamisloa võib anda välismaalasele, kes on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning kellel on Eestis elukoht ja töösuhe või muu legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
Alalist elamisluba ei anta välismaalasele, kes on saanud Eestis elamisloa käesoleva paragrahvi 1. lõike punkti 1 või 2 alusel ning välismaalasele, kes on saanud elamisloa käesoleva paragrahvi 5. lõike alusel erandina.
Elamisloa andmisest keeldutakse sisserände piirarvu täitumise tõttu.
Kui välismaalane on asunud elama välisriiki ja viibib väljaspool Eestit rohkem kui 183 päeva aasta jooksul kokku ning ei ole registreerinud oma eemalviibimist Eestist Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras.
Välismaalasele, kes on taotlenud elamisluba enne 1995. aasta 12. juulit ja kellele on elamisluba antud ning kes ei kuulu välismaalaste seaduse § 12 4. lõikes nimetatud välismaalaste hulka, säilivad varasemates Eesti Vabariigi õigusaktides sätestatud õigused ja kohustused.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud välismaalane ei vaja tema tähtajalise elamisloa kehtivusaja jooksul Eestis töötamiseks tööluba, tal on seaduses sätestatud tingimustel hääleõigus kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel samadel alustel Eestis alalise elamisloaga viibiva välismaalasega ning tal on õigus taotleda alalist elamisluba Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras alates 1998. aasta 12. juulist, kuid mitte kauem kui tema elamisloa kehtivusaja lõppemiseni.
Paragrahv 21 tunnistatakse kehtetuks.
Politseiseadus määrab kindlaks politsei koha ja osa riigi- ja kohaliku omavalitsuse organite süsteemis, sätestab politsei põhiülesanded, kohustused, õigused ja vastutuse, organisatsioonilised alused ning järelevalve politsei tegevuse üle.
Politsei on täidesaatva riigivõimu institutsioon, mis kuulub Siseministeeriumi valitsemisalasse.
Ühiskondlikel alustel osalevad politsei tegevuses abipolitseinikud.
Abipolitseinike staatus sätestatakse seadusega.
Avaliku korra kaitsmisel, kuritegeliku ründe tõkestamisel ning kurjategija kinnipidamisel on kõik politseiasutused ja -ametnikud kohustatud üksteist abistama, ootamata selleks erikorraldust.
Politsei tagab avaliku korra, kaitseb inimeste ja organisatsioonide seaduslikke huvisid, tõkestab kuritegevust, teostab kuritegude kohtueelset uurimist, määrab ja viib täide karistusi oma pädevuse piires.
Õiguskorra kaitsel ja turvalise ühiskonna kindlustamisel lähtub politsei seaduslikkuse ja humanismi põhimõtetest.
Talle pandud ülesannete täitmisel teeb politsei koostööd teiste riigiorganitega, ühiskondlike organisatsioonide ja kodanike ning nende ühendustega.
Politsei kaitse all on kõik Eesti Vabariigi territooriumil viibivad ning tema jurisdiktsioonile alluvad isikud sõltumata nende kodakondsusest, rahvusest või rassist, nahavärvist, soost, keelest, usutunnistusest, sotsiaalsest päritolust, ühiskondlikust ja varanduslikust seisundist, haridusest või muudest asjaoludest.
Politsei tegevuses ei tohi kasutada ebaseaduslikku füüsilist ega psüühilist vägivalda, inimese väärikust alandavat kohtlemist või karistust.
Politsei informeerib oma tegevusest riigi- ja kohaliku omavalitsuse organeid ning elanikkonda.
Avalikustamisele ei kuulu riiklikke ja teenistuslikke ning organisatsioonide ja isikute ärisaladusi sisaldavad andmed, eraelu puudutavad andmed, samuti politsei ametialase tegevuse käigus saadud andmed, mis võivad kahjustada kodanike au ja väärikust või raskendada kuritegude avastamist või soodustada kuritegevust.
Politsei on kohustatud vastava avalduse korral esitama kodanikule teabesüsteemis tema kohta säilitatavad andmed.
Andmete esitamine teiste isikute kohta on keelatud.
Politsei teabesüsteemist andmete väljastamise kord sätestatakse seadusega.
Riigi- ja kohaliku omavalitsuse organid ning ametiisikud on kohustatud osutama politseile tema ülesannete täitmisel igakülgset abi.
Ühiskondlike organisatsioonide, kodanike ning nende ühenduste osavõttu avaliku korra kaitsest ja võitlusest kuritegevuse vastu, samuti nende volitusi ning õiguslikku kaitset reguleerivad seadused ja muud õigusaktid.
Politsei tegevust on peale Vabariigi Valitsuse ja siseministri õigus kontrollida Riigikontrollil ja kohaliku omavalitsuse poolt moodustatud komisjonidel nende pädevuse piires seaduste ja muude õigusaktidega kehtestatud korras.
Järelevalvet politsei tegevuse seaduslikkuse üle teostab Prokuratuur oma pädevuse piires seaduste ja muude õigusaktidega kehtestatud korras.
Prokuröri ettekirjutus on politseile täitmiseks kohustuslik.
Politseiõppeasutustest.
Üleriigilised spetsialiseeritud politseiasutused.
Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskus.
Politseiprefektuuri ja politseiõppeasutuse moodustab, korraldab ümber ja nende tegevuse lõpetab Vabariigi Valitsus määrusega.
Politseiamet korraldab avaliku korra ja sisejulgeoleku tagamist, kuritegude ja haldusõiguserikkumiste ennetamist, tõkestamist ja avastamist, kriminaalasjade kohtueelset uurimist, haldusõiguserikkumise asjade menetlemist ning täidab muid seadusega või seaduse alusel antud õigusaktiga politseile pandud ülesandeid.
Politseiamet juhib, suunab, koordineerib ja kontrollib tema halduses olevate politseiasutuste ja politseiõppeasutuste tegevust.
Politseiprefektuur tagab avaliku korra ja sisejulgeoleku, ennetab, tõkestab ja avastab kuritegusid ja haldusõiguserikkumisi, teostab kriminaalasjade kohtueelset uurimist, menetleb haldusõiguserikkumiste asju ning täidab muid seadusega või seaduse alusel antud õigusaktiga politseile pandud ülesandeid, mille täitmine ei kuulu üleriigiliste politseiasutuste pädevusse.
Politseiprefektuur on Politseiameti kohalik täidesaatva riigivõimu volitusi omav asutus.
Politseiprefektuuride koosseisu võivad kuuluda territoriaalsed struktuuriüksused - politseijaoskonnad ja politseiosakonnad.
Politseiosakond moodustatakse vähemalt 50 000 elanikuga piirkonna teenindamiseks.
Siseministri käskkirjaga võidakse politseiosakonna juhi volitused määrata politseiprefektuuri juhi volituste piires.
Politseiprefektuuri koosseisu võib kuuluda arestimaja.
Arestimajale võib siseminister käskkirjaga panna ka muu politseiasutuse teenindamise.
Politseiprefektuuri asukoha ja tööpiirkonna kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Keskkriminaalpolitsei ennetab, tõkestab ja avastab kuritegusid ning teostab kriminaalasjade kohtueelset uurimist siseministri poolt ettenähtud juhtudel.
Keskkriminaalpolitsei on valitsusasutus ning asub Politseiameti halduses.
Julgestuspolitsei julgestab Vabariigi Presidenti, Riigikogu esimeest, peaministrit ja Vabariigi Valitsuse määratud isikuid ning valvab ja kaitseb Vabariigi Valitsuse määratud objekte.
Julgestustegevuse ning objektide valve ja kaitse korraldamise alused kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Julgestuspolitsei on valitsusasutus ning asub Politseiameti halduses.
Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskus teeb kohtuekspertiise ja kriminalistikauuringuid ning võtab osa uurimistoimingute teostamisest.
Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskus on valitsusasutus ning asub Politseiameti halduses.
Politseiõppeasutus asub Politseiameti halduses.
Muu politseiametnikke ettevalmistav õppeasutus asub Siseministeeriumi valitsemisalas.
Politseiametniku erialale võetakse õppima vaid politseiasutuse suunamisel.
Politseikadetile laienevad politseiametnikule ettenähtud sotsiaalsed tagatised, samuti õigused ja vastutus, kui ta viibib õppepraktikal või kui ta kaasati või ta asus oma initsiatiivil või kannatanu palvel politseiametniku ülesannete täitmisele.
Politseiasutuste politseiametnike ja teiste teenistujate arvu kehtestab Vabariigi Valitsus.
Täidab muid ülesandeid, mis on talle pandud seaduse või selle alusel antud õigusaktiga.
Tuletõrje- ja päästeteenistusi nende teenistusülesannete täitmisel, tagades vajaduse korral avaliku korra.
Kodakondsus- ja Migratsiooniametit passimäärustikest kinnipidamise ning isikute sisse- ja väljakirjutamise eeskirjadest kinnipidamise kontrollimisel.
Julgeolekuasutusi nende ülesannete täitmisel.
Kui politseiametnik osutub õiguserikkumise pealtnägijaks, on ta kohustatud, ajast ja kohast sõltumata, asuma teenistuskohustuste täitmisele.
Autasustada avaliku korra kaitsel ja kuritegevusevastases võitluses silmapaistnud isikuid.
Kontrollida tegutsemisloa ja tegevuslitsentsi olemasolu ning selle puudumisel peatada juriidilise isiku või tema allüksuse, samuti üksikisiku tegevus alal, milleks on vajalik tegutsemisluba või tegevuslitsents.
Politsei erivahendid jagunevad passiivse ja aktiivse kaitse vahenditeks ning politseioperatsioonide abivahenditeks.
Muud kaitsevahendid, mida ei kasutata aktiivseks kaitseks, kaasa arvatud tulekindel eririietus ja sööbivate ainete eest kaitsev näokate.
Politsei soomus- või muud eriotstarbelised sõidukid, samuti õhusõidukid.
Tsiviilotstarbelised esemed ja vahendid on politsei erivahenditeks vaid juhul, kui neid kasutatakse politseioperatsioonides.
Õiguserikkujate kinnipidamisel, nende toimetamisel politseisse või teenistusruumi, konvoeerimisel, kinnipeetute kaitsmisel ning halduskorras arreteeritud ja vahi alla võetud isikute suhtes, kui nad ei allu või osutavad vastupanu politseiametnikele või teistele isikutele, kes täidavad ühiskondlikku kohustust avaliku korra kaitsel või võitluses kuritegevuse vastu, või kui on küllaldaselt alust arvata, et nad võivad põgeneda, tekitada kahju teistele isikutele, ümbruskonnale või iseendale.
Politsei kasutab erivahendit, kumminuia ja gaasirelva õiguserikkuja vastu õiguserikkumise iseloomu, isikut ning konkreetset olukorda arvestades.
Erivahendi, kumminuia või gaasirelva kasutuse korral tuleb hoiduda inimeste tervise kahjustamisest suuremal määral, kui see on antud juhul vältimatu.
Politseiametnik võib kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu.
Teenistusülesannete täitmisel võib politseiametnik oma kaaskodanike ohutuse tagamiseks kehtestada enda, teiste isikute või objektide ümber ohutsooni, millesse ei tohi tema loata siseneda.
Selle nõude rikkumise korral võib politseiametnik kasutada füüsilist jõudu, erivahendeid ning külm- ja gaasirelvi.
Politseiametnikul on õigus kanda ja kasutada tulirelva.
Tulirelva võib politseiametnik kasutada konkreetses olukorras äärmise abinõuna, kui teisiti ei ole elu ja tervist ohtu panemata võimalik täita temale pandud teenistuskohustust.
Inimest ründava või ohustava looma kahjutuks tegemiseks või vigastatud looma hukkamiseks.
Hoonetes ja ruumides, kus toodetakse või hoitakse kergesti süttivaid või mürgiseid või lõhkeaineid või aineid, mis aktiivse kaitse vahendi mõjul võivad ohustada inimeste elu või tervist.
Käesolevas seaduses sätestatakse kinnisasja sundvõõrandamise alused ja kord.
Käesolevat seadust kohaldatakse kõikidele kinnisasjade sundvõõrandamise juhtudele, kui seaduses ei sätestata teisiti.
Piiratud asjaõigusi sundvõõrandatakse käesoleva seaduse sätete kohaselt.
Kinnisasjade sundvõõrandamine on kinnisasja võõrandamine omaniku nõusolekuta üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitamise eest.
Kinnisasja sundvõõrandamise otsustab Vabariigi Valitsus.
Seaduses sätestatud juhtudel võivad sundvõõrandamise otsustada teised riigiasutused või kohalik omavalitsusüksus.
Sundvõõrandamist ei välista seaduse sätted, mis keelavad või kitsendavad kinnisasja võõrandamist või jagamist, samuti kinnistusraamatusse kantud kolmandate isikute õigused.
Muudel seaduses sätestatud juhtudel.
Kinnisasja omanik võib taotleda talle kuuluva kinnisasja võõrandamist riigi või kohaliku omavalitsuse poolt, kui kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda kinnisasja kasutamist vastavalt senisele sihtotstarbele.
Kui eesmärk, milleks sundvõõrandamist taotletakse, on saavutatav muul lubataval viisil, ei ole sundvõõrandamine lubatud.
Sundvõõrandamine käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 1-7 ja 9-13 nimetatud juhtudel on tiheasustuses lubatud ainult kehtestatud detailplaneeringu alusel ja hajaasustuses ainult kehtestatud üldplaneeringu alusel.
Sundvõõrandamismenetluse osalised on sundvõõrandamise pooled ja teised isikud, kelle õigusi sundvõõrandamine kahjustab.
Sundvõõrandamise poolteks on sundvõõrandatava kinnisasja omanik (sundvõõrandiandja) ja sundvõõrandatava kinnisasja omandaja (sundvõõrandisaaja).
Sundvõõrandatava kinnisasja omanik loetakse sundvõõrandiandjaks ja sundvõõrandamise taotleja sundvõõrandisaajaks sundvõõrandamise otsuse tegemisest.
Sundvõõrandamise taotlejaks ja sundvõõrandisaajaks võib olla riik või kohalik omavalitsusüksus.
Riik või kohalik omavalitsus võib sundvõõrandatud kinnisasja omandiõiguse võõrandada kolmandatele isikutele sundvõõrandamise eesmärgi teostamiseks.
Sundvõõrandamismenetlus algab sundvõõrandamise taotluse esitamise või eeltöödega ja lõpeb sundvõõrandatud kinnisasja kinnistamisega sundvõõrandisaaja omandisse, sundvõõrandamise taotluse rahuldamata jätmisega või sundvõõrandamisest loobumisega.
Sundvõõrandamise otsuse ja sundvõõrandamismenetluse käigus tehtud otsuse kohtus vaidlustamisel sundvõõrandamismenetlus ning selle tähtajad peatuvad.
Kui kinnisasja sundvõõrandamine ei ole otstarbekas, võib kinnisomandit üldistes huvides kitsendada sundvalduse seadmisega.
Sundvalduse seadmisele kohaldatakse kinnisasjade sundvõõrandamise sätteid, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti.
Sundvalduse seadmine seisneb kinnisasja koormamises piiratud asjaõigusega.
Sundvaldus on tähtajaline.
Sundvalduse teostaja võib kinnisasja kasutada ainult eesmärgil, mis on ette nähtud sundvalduse seadmise otsuses.
Kui kinnisasja koormamine sundvaldusega ei võimalda kinnisasja vastavalt senisele otstarbele kasutada, on kinnisasja omanikul õigus sundvalduse seadmise taotlejalt nõuda, et see omandaks kinnisasja või selle osa.
Sundvõõrandamise taotlejal on õigus enne sundvõõrandamise taotluse esitamist teha kinnisasja omaniku nõusoleku või maavanema loa alusel sundvõõrandamise eeltöid, selgitamaks kinnisasja sobivust sundvõõrandamise eesmärgile.
Taotlus sundvõõrandamise eeltööde loa saamiseks esitatakse maavanemale, kes otsustab eeltööde loa andmise kahe nädala jooksul, arvates nimetatud taotluse saamise päevast.
Eeltööde tähtaeg ja tööde teostamise aeg.
Sundvõõrandamise eeltööde aeg.
Maavanem peab kinnisasja omanikule koheselt kirjalikult teatama eeltööde loa taotlemisest ja selle andmisest või andmisest keeldumisest.
Eeltööde loa alusel võidakse teha loas ettenähtud mõõtmisi, uuringuid, puurimisi, kaevamisi ja raiumisi.
Kinnisasja omanik peab lubama teha kinnisasjal loas näidatud eeltöid.
Ehitistes, kinnistes õuedes ja aedades tohib eeltöid teha ainult omaniku loal.
Sundvõõrandamise taotleja, kes on teinud või kelle algatusel on tehtud sundvõõrandamise eeltöid, on kohustatud hüvitama kinnisasja omanikule ja kolmandatele isikutele kogu eeltöödega tekitatud kahju.
Jõuta kokkuleppele kahju suuruses ja hüvitamises, määrab selle kohus.
Maavanem, kelle pädevuses on eeltööde loa andmise otsustamine, võib loa taotlejalt nõuda kahjude hüvitamise tagamiseks tagatist.
See on kohustuslik, kui tagatist nõuab kinnisasja omanik.
Tagatise suuruse määrab loa väljaandja.
Kui tagatist ei ole tähtajaks makstud, tühistab loa väljaandja eeltööde tegemise loa ja teatab loa tühistamisest sundvõõrandamise taotlejale ja kinnisasja omanikule.
Tagatis tagastatakse, kui selle vastu ei ole esitatud nõuet ühe aasta jooksul eeltööde tegemiseks antud tähtaja lõppemisest arvates.
Pärast eeltööde teostamist esitab sundvõõrandamise taotleja kuue kuu jooksul sundvõõrandamise taotluse või teatab sundvõõrandamisest loobumisest maavanemale.
Sundvõõrandamisest loobumisest teatab maavanem kinnisasja omanikule.
Teavet kinnisomandi kitsendustest ja nendega seotud omaniku kohustustest.
Kohaliku omavalitsusüksuse arvamus.
Kohalik omavalitsusüksus esitab sundvõõrandamise taotluse siseministrile, kes esitab ühe kuu jooksul Vabariigi Valitsusele taotluse, lisades sellele oma arvamuse.
Riigiasutused esitavad sundvõõrandamise taotluse ministrile, kelle valitsemisalasse kuulub valdkond, milleks sundvõõrandamist taotletakse.
Minister esitab ühe kuu jooksul Vabariigi Valitsusele taotluse, lisades sellele oma arvamuse.
Minister saadab ühe nädala jooksul taotluse ärakirja sundvõõrandatava kinnisasja omanikule ning kinnisasja koormavate õiguste omajatele.
Sundvõõrandamisest keeldumise korral selle põhjust.
Vabariigi Valitsus peab sundvõõrandamise kohta vastuvõetud otsuse viivitamata teatavaks tegema sundvõõrandamise taotlejale, kinnisasja omanikule ja kinnisasja koormavate õiguste omajatele.
Sundvõõrandamise taotlejalt võidakse enne kinnisasja sundvõõrandamise otsustamist nõuda tagatist sundvõõrandamise eesmärgi rakendamiseks.
Sundvõõrandamise otsustamisel lähtutakse kehtestatud planeeringust.
Sundvõõrandamise otsuse alusel võib sundvõõrandisaaja esitada sundvõõrandatud kinnisasja asukohajärgsele kinnistusametile avalduse sundvõõrandamismärke kandmiseks kinnisasja kinnistusregistri ossa.
Sundvõõrandamismärge keelab sundvõõrandiandjal kinnisasja võõrandamise ja koormamise.
Kui taotletakse kinnisasja ühe osa sundvõõrandamist ja kinnisasi seetõttu tükeldub või kaotab väärtuselt nii, et selle ülejäänud või teatavaid osi ei saa enam otstarbekalt kasutada, on kinnisasja omanikul õigus nõuda kogu kinnisasja või teatava osa sundvõõrandamist.
Kui taotletakse kogu kinnisasja sundvõõrandamist, aga sundvõõrandamise eesmärk on saavutatav kinnisasja osa sundvõõrandamisega, siis on kinnisasja omanikul õigus nõuda ülejäänud kinnisasja osa sundvõõrandamata jätmist.
Kui kinnisasja või selle osa sundvõõrandamise tõttu ei saa kinnisasja või selle osa päraldisi või vilju vastavalt senisele sihtotstarbele kasutada, on kinnisasja omanikul õigus nõuda ka päraldiste ja viljade sundvõõrandamist.
Käesolevas paragrahvis sätestatud õigusi võib kinnisasja omanik nõuda kuni sundvõõrandamise otsuse tegemiseni.
Taotlus tuleb esitada käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud ministri kaudu Vabariigi Valitsusele.
Sundvõõrandisaaja peab kinnisasja sundvõõrandamise korral maksma sundvõõrandiandjale sundvõõranditasu.
Sundvõõranditasu makstakse rahas, kui pooled ei lepi kokku teisiti.
Sundvõõrandisaaja peab maksma hüvitist isikutele, kelle õigusi sundvõõrandamine kahjustab.
Sundvõõranditasu kindlaksmääramisel lähtutakse erakorralisel hindamisel väljaselgitatud sundvõõrandamisele määratud kinnisasja maksumusest, kui pooled ei lepi kokku teisiti.
Sundvõõranditasu ei või olla madalam kinnisasja harilikust väärtusest.
Ebaseaduslikke ehitisi ei hinnata.
Sundvõõranditasu kindlaksmääramisel ei arvestata sundvõõrandatava kinnisasja väärtuse võimalikku muutumist tulevikus.
Sundvõõranditasu peab katma nii kinnisasja kui ka koos sellega sundvõõrandatavate päraldiste ja viljade väärtuse ning katma kahjud, mida sundvõõrandiandja peab sundvõõrandamise tõttu kandma, kui seadusest ei tulene teisiti.
Pärast sundvõõrandamise otsuse jõustumist kinnisasjale püstitatud ehitisi, kinnisasjal tehtud uuendusi, istutusi ja külve ei hüvitata, välja arvatud, kui sundvõõrandisaaja saab sellest kasu.
Kinnisasja sundvõõrandatavaid olulisi osi, päraldisi ja vilju, ka käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud olulisi osi võib sundvõõrandiandja kinnisasjalt eemaldada ainult sundvõõrandisaaja loal.
Kui sundvõõrandatavat kinnisasja koormav reaalservituut kustutatakse, peab sundvõõrandisaaja valitseva kinnisasja omanikule hüvitama nii kinnisasja kui ka muu vara väärtuse vähenemisest tekkiva kahju.
Valitseva kinnisasja omanikul on õigus nõuda hüvitise asemel talle kuuluva kinnisasja sundvõõrandamist, kui kinnisasja ei saa reaalservituudi kustutamise tõttu enam otstarbekalt kasutada.
Kui sundvõõrandatavat kinnisasja koormav isiklik servituut, reaalkoormatis või ostueesõigus kustutatakse, peab sundvõõrandisaaja hüvitama nende asjaõiguste kustutamisest tekkiva kahju.
Kui sundvõõrandatav kinnisasi on koormatud kasutusvaldusega, kestab kasutusvaldus sundvõõrandatud kinnisasja asemele antud asjal edasi.
Hoonestusõigusega koormatud maatüki sundvõõrandamisel tuleb sundvõõrandada ka hoonestusõigus.
Sundvõõrandisaajal on õigus sundvõõrandatavat kinnisasja koormav hüpoteek üle kanda mõnele teisele tema omandis olevale kinnisasjale, kui sellega ei kahjustata kinnisasja koormava hüpoteegi pidajate huve.
Kui sundvõõrandatav kinnisasi asendatakse poolte kokkuleppel teise kinnisasjaga ja sundvõõrandisaaja nõuab sundvõõrandatud kinnisasja koormava hüpoteegi kustutamist, on hüpoteegipidajal õigus nõuda hüpoteegi ülekandmist asendatud kinnisasjale esimesele vabale järjekohale.
Kui sundvõõrandisaaja ei nõustu sundvõõrandatavat kinnisasja koormava hüpoteegi säilitamise või ülekandmisega, kestab hüpoteek edasi sundvõõranditasul.
Kui kinnisasja sundvõõrandamise tõttu rendi- või üürileping lõpeb, on rentnikul või üürnikul õigus nõuda kahju hüvitamist.
Kokkuleppemenetlus on kokkuleppe sõlmimine sundvõõrandatava kinnisasja eest sundvõõrandiandjale makstava sundvõõranditasu ja teiste isikute õigustele sundvõõrandamisega tekitatud kahju hüvitise suuruses.
Sundvõõrandisaaja peab taotluse kokkuleppemenetluse alustamiseks esitama kolme kuu jooksul sundvõõrandamise otsuse jõustumisest sundvõõrandatava kinnisasja asukohajärgse maakonna maavanemale.
Taotlusele tuleb lisada käesoleva seaduse § 11 3. lõikes sätestatud dokumendid.
Sundvõõrandisaaja võib taotluses nõuda ka sundvõõrandatava kinnisasja kohest hindamist.
Kui sundvõõrandatav kinnisasi asub mitme maakonna territooriumil, esitab sundvõõrandisaaja taotluse selle maakonna maavanemale, mille territooriumil peetakse sundvõõrandatava kinnisasja kohta kinnistusraamatut.
Pärast sundvõõranditasu määramise taotluse saamist avaldab maavanem selle kohta teate Riigi Teatajas, milles teeb isikutele, kelle õigusi sundvõõrandamine kahjustab, ettepaneku teatada oma õigustest maavanemale.
Teatamisaeg ei või olla lühem kui kaks nädalat ega pikem kui kaks kuud teate avaldamisest.
Pärast käesoleva seaduse §-s 23 nimetatud teates kehtestatud tähtpäeva kutsub maavanem kokkuleppemenetluse osalistena välja sundvõõrandamise pooled ja teised isikud, kelle õigusi sundvõõrandamine kahjustab, ning teeb neile ettepaneku leppida kokku sundvõõranditasu ja hüvitise suuruses.
Riigi Teatajas avaldatud teates nimetatud tähtpäevaks saabumata jäänud nõudeid, mis ei ole kantud kinnistusraamatusse, ei rahuldata.
Kokkuleppe sõlmimiseks võib maavanem määrata kokkuleppemenetluse osalistele tähtaja, mis ei tohi ületada kahte nädalat.
Maavanem on kohustatud määrama tähtaja, kui seda nõuab vähemalt üks osalistest.
Kui üks sundvõõrandamise pool või kumbki määratud ajaks maavanema juurde mõjuva põhjuseta ei ilmu või kui menetluse osalised esimesel korral või kokkuleppe sõlmimiseks määratud tähtaja jooksul sundvõõranditasu ja hüvitise suuruses kokkulepet ei saavuta, lõpetab maavanem kokkuleppemenetluse ja alustab sundvõõrandatud kinnisasja ja kustutatavate õiguste hindamist.
Kokkuleppemenetluse osaliste kokkuleppe saavutamise kohta koostab maavanem akti, millele kirjutavad alla menetluse osalised ja maavanem.
Kokkuleppeakti alusel võivad kokkuleppemenetluse osalised nõuda teineteiselt sundvõõrandatava kinnisasja omandiõiguse üleandmist ning kinnisasja koormavate õiguste kustutamist.
Kokkuleppemenetluse kohta koostab maavanem protokolli.
Käesoleva seaduse § 25 2. lõikes sätestatud asjaolude tõttu tagajärjeta jäänud kokkuleppemenetluse kohta koostab maavanem protokolli, milles märgitakse kokkuleppemenetluse tulemusteta jäämise põhjused, sundvõõrandiandja ja kustutatavate õiguste omajate poolt viimasena nõutud ning sundvõõrandisaaja poolt viimasena pakutud sundvõõranditasu ja hüvitise suurus.
Sundvõõranditasu ja hüvitis sundvõõrandatud asjade ja kahjustatud õiguste eest, mille kohta kokkuleppemenetluse osalised kokkulepet ei ole sõlminud, määratakse kindlaks sundvõõrandatava kinnisasja asukohajärgse maakonna maavanema poolt sundvõõrandatava kinnisasja hindamise alusel.
Maavanemal on õigus hindamismenetluse osaliste taotlusel või enda algatusel kaasata hindamisele eksperte, moodustada komisjone ning korraldada sundvõõrandatud kinnisasjal vaatlusi.
Hindamist alustades teeb maavanem sundvõõrandatava kinnisasja asukohajärgsele täitevbüroole ülesandeks sundvõõrandatav kinnisasi üles kirjutada, hinnata ja vajadusel hoiule võtta ning saadab täitevbüroole sundvõõrandatud kinnisasja kinnistusregistri osa ärakirja.
Üleskirjutamise ja hindamise tähtaeg ei või olla lühem kui kaks nädalat ega pikem kui kaks kuud.
Üleskirjutamine, hoidmine ja hindamine toimub täitemenetluse seadustiku kohaselt, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Võlgniku ja sissenõudjana käsitletakse täitemenetluse seadustiku kohaselt sundvõõrandamise pooli.
Üleskirjutamisakt saadetakse sundvõõrandisaajale, sundvõõrandiandjale, täiturile, hoidjale ja maavanemale.
Kinnisasja osa sundvõõrandamisel korraldab maavanem sundvõõrandatava osa registreerimise maakatastris.
Sundvõõranditasu ja hüvitise suuruse määramiseks kutsub maavanem pärast kinnisasja üleskirjutamist ja hindamist kokku hindamiskoosoleku.
Hindamiskoosolekule kutsutakse hindamismenetluse osalistena sundvõõrandamise pooled ja teised isikud, kelle õigusi sundvõõrandamine kahjustab, kes võivad anda suulisi või kirjalikke seletusi.
Nimetatud isikute mõjuva põhjuseta ilmumata jäämine ei takista asja arutamist ja otsuste tegemist.
Maavanemal on õigus kutsuda hindamiskoosolekule ka eksperte.
Menetluse osalistel on õigus sõlmida kokkuleppeid sundvõõranditasu ja hüvitise suuruse kohta hindamiskoosoleku protokolli allakirjutamiseni.
Hindamiskoosoleku kohta koostatakse protokoll, millele kirjutavad alla kõik koosolekust osavõtjad.
Protokolli kantakse koosoleku toimumise aeg ja koht, sellest osavõtjate nimed, päevakord ning tehtud otsused.
Otsusi tuleb põhjendada.
Maavanem saadab koosoleku protokolli ärakirja sundvõõrandamise pooltele, teistele isikutele, kelle õigusi sundvõõrandamine kahjustab, ja sundvõõrandatava kinnisasja asukohajärgsele täitevbüroole.
Hindamiskulud on sundvõõranditasu ja hüvitise kindlaksmääramise tegelikud kulud, nagu teadete avaldamise kulud, kinnistu jagamise kulud, sõidu- ja päevarahad, eksperditasud ning kantseleikulud.
Kulude hulka ei arvestata sundvõõrandamise poolte ja teiste isikute kulusid, kelle õigusi sundvõõrandamisega kahjustatakse.
Maavanem määrab kindlaks, millises ulatuses ja milliseks tähtpäevaks peab hindamise kulud hüvitama.
Kulude tasumata jätmise korral võib maavanem sundvõõrandamismenetluse peatada.
Maavanem võib nõuda sundvõõrandisaajalt hindamiskulude ettemaksmist.
Mida peab tasuma sundvõõrandiandja, mahaarvamist tema poolt täitevbüroo deposiitarvele makstavast sundvõõranditasust.
Kulud hüvitatakse õigustatud isikutele maavanema korraldusel.
Kui sundvõõranditasu ei ole väiksem sundvõõrandiandja poolt viimasena nõutud summast, peab kõik hindamiskulud hüvitama sundvõõrandisaaja.
Kui sundvõõranditasu ei ületa sundvõõrandisaaja poolt viimasena pakutud summat, mida sundvõõrandiandja ei nõustunud vastu võtma, peab kõik hindamiskulud kandma sundvõõrandiandja.
Kui määratud sundvõõranditasu on väiksem kui sundvõõrandiandja poolt viimasena nõutud summa, kuid ületab sundvõõrandisaaja poolt viimasena pakutud summa, jaotatakse hindamiskulud poolte vahel vastavalt enam nõutud ja vähem pakutud summade vahekorrale.
Kui sundvõõrandiandja ei ole maavanemale teatanud tema poolt viimasena nõutud ning sundvõõrandisaaja tema poolt viimasena pakutud summa suurust, jaotatakse hindamiskulud sundvõõrandamise poolte vahel võrdselt.
Kui ainult üks sundvõõrandamise pool on teatanud maavanemale tema nõutava või pakutava summa suuruse, peab hindamiskulud tasuma teine pool.
Kui sundvõõranditasu suurus otsustatakse sundvõõrandamise poolte kokkuleppega ja kui pooled ei ole kokkulepet hindamiskulude jaotamiseks sõlminud, jaotatakse võimalikud hindamiskulud poolte vahel võrdselt.
Kui sundvõõrandisaaja loobub sundvõõrandamisest ja seetõttu sundvõõrandamismenetlus lõpetatakse, hüvitab hindamiskulud sundvõõrandisaaja.
Makstava hüvitise suuruse kindlaksmääramise kulud teistele isikutele, kelle õigusi sundvõõrandamine kahjustab, peab hüvitama sundvõõrandisaaja.
Kui sundvõõrandisaaja taotleb vastavalt käesoleva seaduse §-le 22 kohest kinnisasja hindamist, peab ta hüvitama kõik hindamise kulud.
Sundvõõrandisaajal on õigus sundvõõrandamisest loobuda kuni sundvõõranditasu ja hüvitise täitevbüroo deposiitarvele maksmiseni, sundvõõrandiandja nõusolekul ka kuni kinnisasja kinnistamiseni sundvõõrandisaaja nimele.
Kolme kuu jooksul, alates sundvõõranditasu suurust määrava otsuse tegemisest, ei ole sundvõõranditasu ja hüvitisi täitevbüroo deposiitarvele maksnud.
Sundvõõrandamismenetluse, teatab sellest sundvõõrandiandjale, sundvõõrandisaajale, teistele isikutele, kelle õigusi sundvõõrandamine kahjustab, ning esitab Kinnistusametile lihtkirjaliku avalduse sundvõõrandamismärke kustutamiseks.
Sundvõõrandamismenetluse lõpetamise kohta peab maavanem avaldama teate Riigi Teatajas.
Kui sundvõõrandisaaja ja õiguste omajate kokkuleppel on sundvõõrandisaaja sundvõõrandamisest loobunuks tunnistamise hetkeks mõni kinnisasja koormav õigus kustutatud, on õiguste endistel omajatel õigus nõuda ühe kuu jooksul, arvates sundvõõrandamisest loobunuks tunnistamise kohta teate avaldamisest Riigi Teatajas, kohtu kaudu neile kuulunud õiguste ennistamist.
Sundvõõrandamisest loobunuks tunnistamisel on sundvõõrandisaaja kohustatud hüvitama sundvõõrandiandjale ja isikutele, kelle õigusi sundvõõrandamine kahjustas, kõik sundvõõrandamisega seonduvad kahjud.
Sundvõõrandatava kinnisasja valduse võib üle võtta pärast sundvõõranditasu ja hüvitiste maksmist sundvõõrandatava kinnisasja asukohajärgse täitevbüroo deposiitarvele.
Kui sundvõõranditasu ja hüvitist ei ole kolme kuu jooksul sundvõõranditasu ja hüvitise suurust määrava otsuse tegemisest arvates makstud täitevbüroo deposiitarvele, teatab täitevbüroo sellest viivitamata maavanemale.
Ja annab üle sundvõõrandisaajale kinnisasja asukohajärgse täitevbüroo täitur.
Täitur asub sundvõõrandatava kinnisasja valduse ülevõtmisele ja -andmisele pärast maavanemalt korralduse saamist.
Maavanem teeb korralduse sundvõõrandatava kinnisasja valduse ülevõtmisele asumiseks sundvõõrandisaaja avalduse alusel, millele tuleb lisada tõend sundvõõranditasu ja hüvitise maksmise kohta täitevbüroo deposiitarvele.
Sundvõõrandatava kinnisasja valduse ülevõtmise ja -andmise kohta koostab täitur akti, millele kirjutavad alla sundvõõrandamise pooled, täitur ning üleandmise ja -võtmise juures viibinud kaks tunnistajat.
Kui üks pool keeldub aktile alla kirjutamast, tehakse selle kohta märge akti.
Akt saadetakse sundvõõrandiandjale, sundvõõrandisaajale, täiturile ja maavanemale.
Akti vormi kehtestab Täitevamet.
Akti kantakse kõik sundvõõrandisaaja pretensioonid üleantavate asjade suhtes.
Koostamisest 10 päeva jooksul määratud sundvõõranditasu vähendamist.
Pärast sundvõõranditasu suuruse vähendamist taotleva avalduse saamist on maavanem kohustatud sundvõõrandamise pooled sundvõõranditasu suuruse vähendamise kokkuleppe sõlmimiseks viie päeva jooksul välja kutsuma.
Kokkuleppe kohta vormistatakse akt vastavalt käesoleva seaduse §-le 26 ning selle alusel muudab maavanem sundvõõranditasu kohta tehtud otsust.
Kui sundvõõranditasu suuruse kohta tehakse uus otsus, saadab maavanem selle ärakirja täitevbüroole, kes maksab sundvõõrandisaajale viimase poolt enam makstud summa tagasi.
Asja juhusliku hävimise riisiko läheb sundvõõrandisaajale üle kinnisasja valduse ülevõtmisega.
Sundvõõrandisaaja on valduse ülevõtmisest kohustatud tasuma kinnisasjal lasuvad maksud.
Maavanem peab teatama sundvõõrandiandjale ja teistele puudutatud isikutele sundvõõranditasu ja hüvitise väljamaksmisest ning avaldab teate Riigi Teatajas.
Pärast maavanema korralduse saamist maksab sundvõõrandatava kinnisasja asukoha täitevbüroo vastavalt sundvõõranditasu ja hüvitise määramise otsusele sundvõõranditasu ja hüvitise välja sundvõõrandiandjale ja teistele isikutele, kelle õigusi sundvõõrandamisega on kahjustatud.
Kustutatavate hüpoteekidega tagatud nõuded muutuvad sissenõutavaks alates käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud teate avaldamisest ning võlausaldajal on õigus pöörata nõue sundvõõranditasule.
Võlausaldajal on õigus nõuda nõude tunnustamist kuue kuu jooksul teate avaldamisest.
Nõue täidetakse täitemenetluse seadustikuga kehtestatud korras.
Kui nimetatud tähtaja jooksul nõudeid ei esitata, makstakse sundvõõranditasu sundvõõrandiandjale.
Kinnisasja asukohajärgse täitevbüroo deposiitarvele, kinnistab Kinnistusamet sundvõõrandatava kinnisasja sundvõõrandisaaja omandisse viimase avalduse alusel.
Avalduses peab olema viide sundvõõrandamise otsuse avaldanud Riigi Teatajale.
Avaldusele tuleb lisada tõend sundvõõranditasu ja hüvitise maksmise kohta täitevbüroo deposiitarvele.
Kinnisasja osa sundvõõrandamisel jagatakse kinnisasi sundvõõrandisaaja avalduse alusel ning sundvõõrandatud osa kinnistatakse sundvõõrandisaaja nimele.
Sundvõõrandisaaja on kohustatud tasuma kõik kinnistamisega seotud kulud ja lõivud, kui seadusest ei tulene teisiti.
Pärast sundvõõrandatud kinnisasja kinnistamist sundvõõrandisaaja nimele kustutab Kinnistusamet vastavalt sundvõõrandamise otsusele kinnistusregistri osast kustutamisele kuuluvad piiratud asjaõigused ja märked.
Sundvõõrandatud kinnisasja endisel omanikul on õigus nõuda talle kuulunud kinnisasja tagastamist, kui sundvõõrandisaaja või tema õigusjärglane ei kasuta sundvõõrandatud kinnisasja vastavalt sundvõõrandamise otsusele või teatab loobumisest kinnisasja vastavalt otsusele kasutada.
Sundvõõrandatud kinnisasja tagastamisele kohaldatakse sundvõõrandamist reguleerivaid sätteid, kui käesoleva seaduse §-des 44 ja 45 ei ole sätestatud teisiti.
Sundvõõrandiandjal on õigus nõuda sundvõõrandatud kinnisasja tagastamist ka siis, kui sundvõõrandamise pooled on sõlminud sundvõõrandatud kinnisasja võõrandamise lepingu.
Taotluse sundvõõrandatud kinnisasja tagastamiseks võib esitada ühe aasta jooksul päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama sundvõõrandatud kinnisasja sundvõõrandamise otsuse vastasest kasutamisest või kinnisasja sundvõõrandamise otsuse kohasest kasutamisest loobumisest.
Kui sundvõõrandatud kinnisasja võõrandamise korral selle endine omanik loobub ostueesõiguse teostamisest vastavalt käesoleva seaduse §-le 46, kaotab ta õiguse nõuda sundvõõrandatud kinnisasja tagastamist.
Sundvõõrandatud kinnisasja ei kasutata vastavalt esialgsele sundvõõrandamise eesmärgile, kuid sundvõõrandatud kinnisasja kasutatakse tagastamise taotlemise ajal üldistes huvides.
Sundvõõrandatud kinnisasja koormanud ja sundvõõrandamismenetluse käigus kinnistusraamatust kustutatud õiguste omajatel on pärast sundvõõrandatud kinnisasja tagastamist ühe aasta jooksul õigus kohtu kaudu nõuda neile kuulunud õiguste ennistamist.
Sundvõõrandiandjal on ostueesõigus sundvõõrandatud kinnisasja võõrandamise korral sundvõõrandisaaja või tema õigusjärglase poolt.
Sundvõõrandiandjal on ostueesõigus ka siis, kui sundvõõrandamise pooled on sõlminud sundvõõrandatud kinnisasja ostu-müügilepingu.
Omandireformi käigus seaduse alusel vara äravõtmine või tagastamata jätmine ei ole sundvõõrandamine ning nimetatud juhtude korral ei kohaldata käesolevat seadust.
Käesolevat seadust kohaldatakse nii ehitiste kui vallasasjade sundvõõrandamisel.
Sundvõõrandamismärge kantakse ehitise asukohajärgsesse riiklikusse hooneregistrisse.
Seaduse muutmise korral on märgitud muudatuse kehtestanud seaduse vastuvõtmise, Riigi Teatajas avaldamise ja jõustumise aeg.
Tervikuna või osaliselt muudetud paragrahvi uue sõnastuse kehtestanud seaduse vastuvõtmise kuupäev on sulgudes paragrahvi järel.
Väljajäetud paragrahvid muudavad varasemaid õigusakte.
Käesolev seadustik sätestab halduskohtu pädevuse, halduskohtusse pöördumise ja halduskohtumenetluse korra.
Halduskohtuks on eraldi moodustatud halduskohtud ning haldusasjade läbivaatamisel ringkonnakohtu halduskolleegiumid ja Riigikohus.
Seadusega halduskohtu pädevusse antud muude asjade lahendamine.
Halduskohtu pädevusse ei kuulu avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra.
Haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku korraldus, käskkiri, otsus, ettekirjutus või muu õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks.
Haldusaktiks käesoleva seadustiku mõttes on ka haldusleping.
Haldusleping on avalik-õiguslikke suhteid reguleeriv leping.
Toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes.
Halduskohus juhindub käesoleva seadustikuga reguleerimata küsimustes tsiviilkohtumenetluse sätetest.
Tsiviilkohtumenetluse sätetest juhindudes arvestab halduskohus halduskohtumenetluse erisusi.
Halduskohus algatab haldusasja kaebuse või protesti alusel.
Peatatud haldusakti täitmist või välja andmata jäetud haldusakti väljaandmist, peatatud või sooritamata toimingu sooritamist.
Avalik-õigusliku suhte olemasolu või puudumise kindlakstegemist.
Kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi.
Kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi.
Protesti võib halduskohtusse haldusakti või toimingu peale esitada asutus või ametnik, kellele see õigus on antud seadusega.
Kaebusega võib halduskohtusse pöörduda oma liikmete või muude isikute huvides isikute ühendus, sealhulgas juriidiliseks isikuks mitteolev ühendus, kui seadus talle sellise õiguse annab.
Kui seadusega ei ole sätestatud teistsugust kohtualluvust, esitatakse käesoleva seadustiku § 6 lõikes 2 ja lõike 3 punktides 1 ja 2 tähendatud kaebus või protest halduskohtule asutuse, ametniku või muu isiku asu- või teenistuskoha järgi, kelle haldusakti või toimingu peale kaevatakse või protestitakse.
Kaebus või protest mitme asutuse, ametniku või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva muu isiku haldusakti või toimingu peale, kelle asu- või teenistuskoht on erinevate kohtute tööpiirkonnas, esitatakse kaebuse või protesti esitaja valikul ühe asutuse, ametniku või muu isiku asu- või teenistuskoha järgi.
Kaebus avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise kindlakstegemiseks esitatakse halduskohtule avaldaja elu- või asukoha järgi.
Haldustoiminguks annab loa halduskohus, kelle tööpiirkonnas asub luba taotlev asutus või ametnik, kui seaduses ei ole sätestatud teistsugust kohtualluvust.
Halduslepingust tulenevad vaidlused alluvad halduskohtule, kelle tööpiirkonnas leping sõlmiti.
Halduslepingu või seadusega võidakse sätestada teistsugune kohtualluvus.
Kui kohus on pärast kaebuse või protesti vastuvõtmist kindlaks teinud, et asi ei allu sellele kohtule, teeb kohus määruse asja üleandmiseks kohtualluvuse järgi.
Eelnimetatud kohtumääruse peale võib esitada erikaebuse ringkonnakohtule.
Ringkonnakohtu määruse peale erikaebuse lahendamise kohta edasi kaevata ei saa.
Kõrgema astme kohus ei muuda omal algatusel kohtualluvust, kui keegi pooltest ei ole kohtualluvuse kohta tehtud kohtumääruse peale kaevanud.
Ühest kohtust teise antud asja peab kohus, kellele see on antud, läbi vaatama.
Alluvusvaidlused kohtute vahel ei ole lubatud.
Kui haldusasja menetlusse võtmisest on keeldunud mitu kohut, määrab kohtualluvuse kaebuse või protesti esitaja taotlusel Riigikohtu halduskolleegiumi esimees.
Kaebuse haldusakti tühistamiseks võib halduskohtule esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti.
Kui haldusorgan on keeldunud haldusakti väljaandmisest või toimingu sooritamisest, võib kaebuse haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks kohustamiseks esitada 30 päeva jooksul, arvates keeldumise teatavakstegemisest, kui seadus ei sätesta teisiti.
Kohtueelse menetluse läbimisel võib halduskohtusse kaebuse esitada 30 päeva jooksul, arvates päevast, mil isikule tehti teatavaks otsus kohtueelses menetluses kaebuses sisalduva taotluse osalise või täieliku rahuldamata jätmise kohta.
Kaebuse haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks võib esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates.
Kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks võib esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates.
Kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või puudumise kindlakstegemiseks võib esitada tähtajatult.
Kaebus isiku välisriigile väljaandmise otsuse peale esitatakse halduskohtule kolme päeva jooksul väljaandmise otsuse teatavakstegemisest arvates.
Kui kaebuses on esitatud mitu taotlust, kohaldatakse igale taotlusele vastavat tähtaega.
Kaebust võib täiendada uue taotlusega ainult kooskõlas käesolevas paragrahvis sätestatud tähtaegadega.
Kaebuse võib esitada halduskohtule vahetult või maa- või linnakohtu kaudu.
Maa- või linnakohus saadab kaebuse ja sellele lisatud dokumendid viivitamatult halduskohtule.
Kaebusele või protestile lisatud dokumentide loetelu.
Milliseid kaebuse esitaja õigusi vaidlustatav haldusakt või toiming rikub või milliseid vabadusi piirab, samuti asjaolud, millal isik sai teada kaevatavast haldusaktist või toimingust, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhul.
Kaebuses avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise, samuti haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks märgitakse lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule kaebuse esitaja põhjendatud huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks.
Kui kaebus esitatakse pärast halduskohtusse kaebuse esitamise tähtaja möödumist, tuleb kaebuses esitada tähtaja ennistamise taotlus ning tähtaja möödalaskmise põhjused.
Kaebus või protest koos ärakirjadega esitatakse vastavalt protsessiosaliste arvule.
Koos kaebusega esitatakse kohtule tõend riigilõivu tasumise kohta.
Protest on lõivuvaba.
Iga isik esitab kohtule individuaalse kaebuse.
Kaebusele või protestile kirjutab alla selle esitaja või tema esindaja.
Juriidilise isiku ja juriidiliseks isikuks mitteoleva ühenduse nimel esitatud kaebusele kirjutab alla selleks volitatud isik.
Kaebuse esitaja esindaja lisab volikirja või muu volitusi tõendava dokumendi.
Kui kaebus esitatakse teise isiku huvides, märgitakse selle isiku nimi ja elu- või asukoht (postiaadress), kelle huvides kaebus esitatakse.
Kaebusele lisatakse volitusi tõendav dokument.
Kontrollib, kas kaebus või protest kuulub halduskohtu pädevusse.
Kui halduskohus leiab, et kaebuses või protestis on kõrvaldatavaid puudusi, teeb ta selle käiguta jätmise määruse, annab puuduste kõrvaldamiseks kuni 15-päevase tähtaja ja saadab määruse viivitamata täitmiseks kaebuse või protesti esitajale.
Kui kaebuse või protesti esitaja ei ole määratud tähtajaks puudusi kõrvaldanud, tagastab halduskohus kaebuse või protesti määrusega selle esitajale.
Halduskohus tagastab määrusega kaebuse või protesti, mille lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses, näidates võimaluse korral määruses, kuhu tuleb pöörduda.
Kui halduskohus leiab, et kaebuse või protesti lahendamine kuulub tsiviilasju lahendava kohtu pädevusse ja tsiviilasju lahendav kohus on eelnevalt samas asjas leidnud, et see ei kuulu tsiviilasju lahendava kohtu pädevusse, määrab asja lahendamiseks pädeva kohtu Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vaheline erikogu tsiviilkohtumenetluses sätestatud korras.
Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud asjaolude ilmnemisel edastab halduskohus asja viivituseta Riigikohtule, teavitades sellest protsessiosalisi.
Kaebuse või protesti tagastamine ei võta selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud halduskohtu määruste peale võib esitada erikaebuse ringkonnakohtule kümne päeva jooksul, arvates määruse kättesaamisest.
Pärast asja kohtulikuks arutamiseks ettevalmistamist teeb halduskohus asja menetlusse võtmise määruse, kui käesoleva paragrahvi lõikest 3 või 4 ei tulene teisiti.
Pärast haldusasja menetlusse võtmist toimub eelmenetlus, millega kohus valmistab asja ette nii, et seda saaks katkestamatult lahendada ühel kohtuistungil.
Teeb protsessiosalistele teatavaks asja kohtus läbivaatamise aja ja koha.
Halduskohus kontrollib eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ja lahendab pärast teiste protsessiosaliste arvamuse saamist kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse.
Halduskohus rahuldab tähtaja ennistamise taotluse, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel.
Kui halduskohus leiab, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja taotlust tähtaja ennistamiseks ei ole esitatud, samuti juhul, kui halduskohus jätab tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata, lõpetab ta määrusega asja menetluse.
Tähtaja ennistamise taotluse lahendamise ja menetluse lõpetamise määruse peale võib esitada erikaebuse ringkonnakohtule kümne päeva jooksul, arvates määruse kättesaamisest.
Halduskohus teatab protsessiosalistele ekspertiisi määramisest ja paikvaatluse teostamisest, andes neile võimaluse eksperdile küsimusi esitada ja osa võtta paikvaatlusest.
Asutus või ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik, kellelt halduskohus nõudis tõendite ja kirjaliku seletuse esitamist, on kohustatud need esitama määratud tähtajaks.
Kaebuse või protesti esitamine ei takista kaevatava haldusakti täitmist ega andmist või toimingu sooritamist, kui seadus ei sätesta teisiti.
Halduskohus võib kaebuse esitaja põhjendatud taotluse alusel või oma algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebuse esitaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul oleks kohtuotsuse täitmine raskendatud või osutuks see võimatuks.
Rakendada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (RT I 1998, 43/45, 666; 108/109, 1783; 1999, 16, 271; 31, 425; 2000, 51, 319; 55, 365; 2001, 21, 113; 34, 186) § 156 lõike 1 punktides 1-3 hagi tagamiseks ettenähtud abinõusid.
Halduskohus võib esialgse õiguskaitse määruses rakendada mitut abinõu.
Esialgse õiguskaitse määrusest tulenev õigus, kohustus ja keeld, samuti esialgse õiguskaitse määruse alusel antud haldusakt kehtib kuni kohtuotsuse või kaebuse tagastamise või asja lõpetamise määruse jõustumiseni, kui kohus ei määra lühemat tähtaega.
Esialgse õiguskaitse määruse tegemiseks võib taotluse esitada koos kaebusega või pärast kaebuse või kohustuslikus kohtueelses menetluses vaide esitamist.
Esialgse õiguskaitse taotlus vaadatakse läbi kirjalikus menetluses või kohtuistungil.
Tõendite esitamist ja teiste protsessiosaliste arvamust võib nõuda üksnes juhul, kui see on võimalik ilma viivituseta.
Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel tuleb arvestada avalikku huvi ja kolmanda isiku õigusi.
Määrus võib olla tingimuslik.
Esialgse õiguskaitse määrus jõustub teatavakstegemise hetkest.
Kohus võib protsessiosalise taotluse alusel või oma algatusel esialgse õiguskaitse määruse igas menetlusstaadiumis tühistada või seda muuta.
Esialgse õiguskaitse määruse saadab halduskohus viivitamata täitmiseks vastavale asutusele või ametnikule või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitvale muule isikule.
Esialgse õiguskaitse määruse või esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise määruse peale võib protsessiosaline esitada erikaebuse.
Ringkonnakohtu määruse peale erikaebuse kohta edasi kaevata ei saa.
Kui määruse esialgse õiguskaitse kohta tegi ringkonnakohus, võib selle peale esitada erikaebuse Riigikohtule.
Kaebuse esitajal on õigus nõuda, et isik, kelle süül esialgse õiguskaitse määrus jäi täitmata, hüvitaks sellega tekitatud kahju.
Esialgse õiguskaitse määruse ja selle alusel antud haldusakti alusel saadu tuleb vastavas osas kaebuse rahuldamata jätmisel tagastada.
Tagastamise kohustuse suhtes kohaldatakse vastavalt eraõiguses alusetu rikastumise kohta sätestatut.
Halduskohus võib oma algatusel või huvitatud isiku taotlusel otsuses või eraldi määruses kohustada esialgse õiguskaitse määruse või selle alusel antud haldusakti alusel saadu tagastamiseks.
Kahju hüvitamise nõudeid esialgse õiguskaitse määruse täitmisest ei tulene, kui täitmine toimus õiguspäraselt.
Kui seadusega ei ole sätestatud teistsugust tähtaega, vaatab halduskohus asja läbi mitte hiljem kui kahe kuu jooksul nõuetekohase kaebuse või protesti vastuvõtmisest halduskohtus.
Asja erilise keerukuse korral võib halduskohtu esimees seda tähtaega pikendada kuni kolme kuuni.
Kaebuse isiku välisriigile väljaandmise otsuse peale vaatab halduskohus läbi viie tööpäeva jooksul nõuetekohase kaebuse vastuvõtmisest halduskohtus.
Halduskohtumenetluses on protsessiosalisteks pooled ja kohtu poolt kaasatud isikud.
Halduslepingu pooled.
Riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse esindaja.
Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 2 ja 3 nimetatud isikuid võib halduskohus kaasata asjas arvamuse andmiseks.
Protsessiosaline võib halduskohtus asja ajada isiklikult või esindaja kaudu.
Esindusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse sätteid, arvestades käesoleva seadustikuga sätestatud erisusi.
Haldusülesandeid täitva asutuse seaduslik esindaja halduskohtus on asutuse juht.
Haldusülesandeid täitvat ametnikku võib esindada isik, keda on selleks volitanud asutus, kus ametnik töötab.
Teistes riikides väljaantud dokumente ja tõestatud volikirju võtab kohus vastu siis, kui need on kehtivas korras legaliseeritud, kui välislepingust ei tulene teisiti.
Protsessiosalised kutsutakse kohtuistungile tsiviilkohtumenetluses sätestatud korras.
Protsessiosalisel on õigus tutvuda toimikuga, teha sellest ärakirju, võtta osa kohtuistungitest, teada asja arutava kohtu koosseisu, esitada taandusi ja taotlusi, anda kohtule seletusi, esitada põhjendusi ja kaalutlusi kõigi asja kohtulikul arutamisel tõusetunud küsimuste kohta, esitada tõendeid, osa võtta tõendite vaatlusest ja uurimisest, vaielda vastu teiste protsessiosaliste taotlustele, põhjendustele ja kaalutlustele, esitada küsimusi teistele protsessiosalistele, tunnistajatele ning ekspertidele, saada eraldi dokumendina vormistatud kohtulahendi tõestatud ärakirju.
Protsessiosalisel on ka muud käesolevas seadustikus sätestatud protsessiõigused.
Protsessiosaline on kohustatud kasutama oma protsessiõigusi heauskselt.
Kaebuse või protesti esitaja on kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega.
Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid tõendeid esitada ei saa, ja teatada, kus nad asuvad.
Sama kohustus on vastuväidete esitamisel asutusel või ametnikul või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitval muul isikul, kelle haldusakti või toimingu peale on kaevatud.
Protsessiosaliste kohtuistungile mitteilmumine ei takista kaebuse või protesti läbivaatamist, kui nendele on asja arutamise aeg ja koht teatavaks tehtud.
Halduskohtunik võib aga tunnistada nende kohtusse ilmumise kohustuslikuks.
Halduskohtumenetluses on tõenditeks kõik tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendid.
Tõendeid esitavad protsessiosalised.
Halduskohus võib teha neile ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.
Halduskohus võib koguda tõendeid ja kutsuda uusi tunnistajaid ka omal algatusel.
Ühelgi tõendil ei ole halduskohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu.
Kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses.
Tunnistajad kutsutakse halduskohtu istungile kohtukutsega ja kuulatakse kohtus üle tsiviilkohtumenetluses sätestatud korras.
Tõendeid tagatakse tsiviilkohtumenetluse sätete kohaselt.
Asjaolud, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega tsiviil- või kriminaal- või haldus- või haldusõiguserikkumise asjas, ei vaja tõendamist halduskohtumenetluse asjas, kui sellest võtavad osa samad protsessiosalised.
Kui tõendeid on vaja koguda teise kohtu tööpiirkonnas, teeb asja läbivaatav halduskohus vastavale halduskohtule ülesandeks sooritada need protsessitoimingud.
Halduskohtu erinõude määruses kirjeldatakse lühidalt asja sisu, näidatakse väljaselgitamisele kuuluvad asjaolud ja tõendid, mida erinõuet täitval kohtul tuleb koguda.
See määrus on kohustuslik halduskohtule, kellele see saadeti, ja kuulub täitmisele viivitamata.
Eesti halduskohtu erinõuded välisriigi õigusorganitele ja välisriigi õigusorganite erinõuded Eesti halduskohtule esitatakse ja täidetakse käesoleva seadustiku ning välislepingutega sätestatud korras.
Pärast eelmenetlust vaadatakse asi läbi kohtuistungil.
Halduskohus võib kaebaja taotlusel või omal algatusel ning kooskõlastatult vastava maa- või linnakohtu esimehega otsustada kohtuistungi pidamise kaebajale lähima maa- või linnakohtu ruumides.
Esimese astme halduskohtus vaatab kaebuse või protesti läbi kohtunik ainuisikuliselt.
Halduskohtu määrusega võidakse kaebus või protest anda läbivaatamiseks halduskohtule kolmeliikmelises kohtukoosseisus.
Asja arutatakse avalikul kohtuistungil suuliselt.
Kinnisel istungil võib asja arutada tsiviilkohtumenetluses sätestatud juhtudel.
Asja läbivaatamisel uurib halduskohus tõendeid vahetult.
Kohus kuulab ära protsessiosaliste seletused, tunnistajate ütlused, uurib ekspertide arvamusi ja dokumentaalseid tõendeid, vaatleb asitõendeid ning teeb paikvaatlusi.
Kui asutus, ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik on volitatud tegutsema diskretsiooni (suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid.
Halduskohus vaatab asja läbi kaebuses või protestis esitatud taotluse ulatuses.
Halduskohus ei ole seotud kaebuse või protesti sõnastusega.
Kaebuses või protestis esitatud taotlust võib kaebuse või protesti esitaja muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus, kui ülejäänud protsessiosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks.
Protsessiosalise nõusolekut kaebuses või protestis esitatud taotluse muutmiseks eeldatakse, kui ta ei ole taotluse muutmisele vastu vaielnud või on kohtule esitatud dokumendis või asja suulisel arutamisel kohtuistungil end muudetud kaebuse või protestiga sidunud.
Tunnistaja vande all antud ütlused, protsessiosaliste seletused ja eksperdi suuline arvamus protokollitakse sellises ulatuses, millises neil on tähtsust asja lahendamisel.
Protokollitu tehakse kohe istungil teatavaks ja esitatakse allakirjutamiseks isikule, kelle öeldu on protokollitud.
Protokolli tehakse parandused selle isiku vastuväidete alusel, kui kohus nendega nõustub.
Paranduse õigsust kinnitab oma allkirjaga isik, kelle öeldu on parandatud.
Vastuväited, millega kohus ei nõustu, kantakse protokolli või lisatakse protokollile, kui vastuväited on esitatud kirjalikult.
Protsessiosalistel on õigus nõuda selliste asjaolude protokollimist, mida nad oluliseks peavad.
Protsessiosaliste seletused, tunnistajate ütlused ja eksperdi suuline arvamus võidakse halduskohtu korraldusel stenografeerida, heli- või videosalvestada vastavalt tsiviilkohtumenetluse sätetele.
Protokoll peab vastama tsiviilkohtumenetluses sätestatud nõuetele.
Protokollile kirjutab alla eesistuja ja protokolli koostaja.
Kohtuistungi protokoll kirjutatakse alla viivituseta pärast istungit.
Hilisem protokolli parandamine ei ole lubatud.
Kaebuse või protesti esitajal on õigus kaebusest või protestist loobuda kuni asja läbivaatamise lõpetamiseni kohtuistungil.
Halduskohus võtab loobumise vastu, kui see ei kahjusta teiste isikute õigusi või vabadusi.
Protsessiosalistel on õigus kuni asja läbivaatamise lõpetamiseni kohtuistungil sõlmida vaidluse täielikuks või osaliseks lahendamiseks kokkulepe, kui see ei ole vastuolus seadusega.
Kohus võib teha protsessiosalistele ettepaneku sõlmida kokkulepe.
Enne kaebusest või protestist loobumise vastuvõtmist või kokkuleppe kustutamist selgitab halduskohus kaebuse või protesti esitajale kaebusest loobumise või protsessiosaliste kokkuleppe tagajärgi.
Kaebusest või protestist loobumise või kokkuleppe kinnitab kohus määrusega, millega lõpetab asja menetluse.
Kohus ei kinnita poolte kokkulepet, mis on vastuolus seadusega.
Kohtu määrus, millega ei võeta kaebusest või protestist loobumist vastu või ei kinnitata kokkulepet, peab olema põhjendatud ja sellele saab esitada erikaebuse.
Asja läbivaatamise võimatuse korral enne teise kohtuasja lahendamist kuni kohtulahendi jõustumiseni.
Halduslepingu poolte taotluse korral, kuni poolte avalduses märgitud ajani.
Menetlus peatatakse halduskohtu määrusega.
Menetluse peatamise määruse peale võib esitada erikaebuse, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 nimetatud juhul.
Menetlus uuendatakse protsessiosalise taotlusel või kohtu algatusel pärast seda, kui menetluse peatamise aluseks olnud asjaolud on ära langenud.
Menetlus uuendatakse halduskohtu määrusega.
Menetlus jätkub sealt, kus see pooleli jäi.
Halduskohus jätab oma määrusega kaebuse või protesti läbi vaatamata, kui ta on tunnistanud kaebuse või protesti esitaja kohtusse ilmumise kohustuslikuks ja viimane ei ilmunud sellele vaatamata kohtuistungile ega teatanud kohtule ilmumise võimatusest.
Kui kaebuse või protesti esitaja tõendab, et tal oli kohtusse ilmumata jäämiseks mõjuv põhjus, on tal õigus taotleda menetluse taastamist samas kohtus 15 päeva jooksul mõjuva põhjuse äralangemisest.
Kohus taastab menetluse määrusega.
Kaebuse või protesti läbi vaatamata jätmise ning menetluse taastamise taotluse rahuldamata jätmise määruse peale on õigus esitada erikaebus.
Kui protsessiosalised sõlmisid kokkuleppe ja kohus kinnitab selle.
Kohus lõpetab menetluse määrusega.
Menetluse lõpetamise korral ei saa isik uuesti pöörduda kohtusse samas asjas.
Menetluse lõpetamise määruse peale on õigus esitada erikaebus.
Kui menetluse lõpetamisel ilmnevad käesoleva seadustiku § 11 lõikes 5 tähendatud asjaolud, määrab asja lahendamiseks pädeva kohtu Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vaheline erikogu tsiviilkohtumenetluses sätestatud korras.
Kohtulahend, millega halduskohus lahendab kaebuse või protesti sisuliselt, vormistatakse kohtuotsusena.
Kohtulahend, millega halduskohus lõpetab menetluse või tagastab kaebuse või protesti läbivaatamatult või otsustab muude protsessitoimingute tegemise või tegemata jätmise, vormistatakse määrusena.
Otsuse või määruse tegemisel kohaldatakse käesoleva seadustikuga reguleerimata küsimustes tsiviilkohtumenetluse sätteid.
Otsus või määrus vormistatakse kirjalikult ning sellele kirjutavad alla asja läbivaadanud kohtunikud (kohtunik).
Otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, tuvastab asja lahendamiseks olulised asjaolud, otsustab, millist seadust või seaduse alusel antud haldusakti tuleb asjas kohaldada ja kas kaebus või protest tuleb rahuldada.
Halduskohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata iga seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega (edaspidi põhiseadus).
Kui kohtuotsusega seadusevastaseks tunnistatud haldusakti väljaandmise aluseks oli põhiseadusega vastuolus olev seadus või muu õigustloov akt, mille halduskohus jättis kohaldamata, teeb halduskohus oma otsuse teatavaks Riigikohtule ja õiguskantslerile, millega käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus.
Jätta kaebus või protest rahuldamata.
Kõrvaltingimuse tühistamine haldusaktist eraldi ei kahjusta avalikku huvi ega piira kolmanda isiku õigusi.
Muudel kõrvaltingimuse vaidlustamise juhtudel võib halduskohus tühistada haldusakti täielikult ja teha ettekirjutuse uue haldusakti väljaandmiseks.
Kui kaebuse esitaja taotleb haldusakti täielikku või osalist tühistamist või toimingu sooritamist ning taotlus on seotud teatud rahasumma väljamaksmisega, määrab halduskohus kaebuse rahuldamise korral otsuses kindlaks väljamaksmisele kuuluva summa suuruse ja mõistab selle kaebuse esitaja kasuks välja.
Kohus võib asutusele, ametnikule või muule avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitvale isikule teha motiveeritud ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks, kui rahasumma kindlakstegemine kohtu poolt nõuaks suurt ajakulu ja kahjustaks sellega kaebuse esitaja huvisid.
Ettekirjutuses määrab kohus ära summa kindlaksmääramise ja väljamaksmise üldtingimused.
Kohtunikul on ametikohajärgne õigus juurdepääsuks riigisaladusele põhiseaduse ja seadustega ning nende alusel antud õigusaktidega talle pandud ülesannete täitmiseks.
Protsessiosalisel on õigus juurdepääsuks riigisaladusele põhjendatud teadmisvajadusel vastava tasemega riigisaladusele juurdepääsu loa olemasolu korral või „konfidentsiaalse“ või „salajase“ tasemega riigisaladusele kohtu põhistatud määruse alusel, kui see on haldusasja lahendamisel vältimatult vajalik.
Kohtu määruse alusel ei lubata juurdepääsu „konfidentsiaalse“ või „salajase“ tasemega riigisaladusele, kui see seab ohtu jälitustegevuse seaduse (RT I 1994, 16, 290; 1995, 15, 173; 1996, 49, 955; 1997, 81, 1361; 93, 1557; 1998, 47, 698; 50, 753; 51, 756; 61, 981; 98/99, 1575; 101, 1663; 1999, 16, 271; 31, 425; 95, 845; 2000, 35, 222; 40, 251; 102, 671; 2001, 3, 9; 7, 17; 58, 353) § 8 lõike 1 punktides 2, 3 ja 4 sätestatud kohustuste täitmise, ja „täiesti salajase“ tasemega riigisaladusele.
Halduskohtu otsus kuulutatakse kohtusaalis või tehakse avalikult teatavaks kohtu kantseleis 15 päeva jooksul pärast kohtuistungi lõppu.
Kohtuistungi lõpetamisel teatab kohus otsuse kuulutamise või avalikult teatavakstegemise aja ja koha.
Protsessiosalised võivad soovi korral saada kohtuotsuse või -määruse ärakirja kohtu kantseleist pärast selle kuulutamist või avalikult teatavakstegemist.
Kohtuotsuse või -määruse ärakiri saadetakse viivitamata sellele asutusele või ametnikule või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitvale muule isikule, kelle haldusakti või toimingu peale kaebus või protest oli esitatud, samuti protesti esitajale.
Kui kohtuotsus sisaldab andmeid, mis võivad olla aluseks kohtuistungi kinniseks kuulutamisel, võib protsessiosaline nõuda ka kohtuotsuse väljavõtet.
Väljavõte peab sisaldama kohtuotsuse sissejuhatust ja resolutsiooni.
Kohtuotsuse resolutsioon avaldatakse kohtuteadete avaldamiseks ettenähtud ajalehes, kui protsessiosaline kutsuti kohtusse ajalehe kuulutusega, kuid ta ei ilmunud kohtusse ja asi lahendati tema osavõtuta.
Seadusega sätestatud juhtudel annab ja pikendab halduskohtunik loa haldustoimingu sooritamiseks või tunnistab haldustoimingu õigustatuks (edaspidi annab loa haldustoiminguks).
Taotluse või avalduse loa andmiseks esitab selleks volitatud asutus, ametnik või muu isik (edaspidi taotleja) kirjalikult koos põhjendusega ning seaduses ettenähtud ja asja otsustamiseks vajalike tõendite ja seletustega.
Halduskohtunik võib nõuda täiendavate tõendite või seletuste esitamist.
Isik, kelle suhtes sooritatavaks toiminguks loa andmist otsustakse, esitab seletuse seaduses sätestatud juhtudel.
Halduskohtunik vaatab taotluse läbi ja otsustab haldustoiminguks loa andmise ainuisikuliselt ilma viivituseta ja kohtuistungit korraldamata, kui seadus ei näe ette teisiti.
Kohtuistungit korraldamata võib loa andmise erandkorras otsustada väljaspool kohtu tööaega.
Kui haldustoiminguks loa andmine otsustatakse kohtuistungil, võivad istungist osa võtta taotleja ning isik, kelle suhtes sooritatavaks haldustoiminguks loa andmist otsustatakse, ja nende esindajad.
Otsuses haldustoiminguks loa andmise kohta märgitakse otsuse tegemise aeg ja koht, otsuse teinud kohtu nimetus, halduskohtuniku ja kohtuistungi sekretäri nimi, taotleja, isiku, kelle suhtes sooritatavaks toiminguks luba anti, nimi, sünniaeg- ja koht, kohtu resolutsioon, otsuse aluseks olevad asjaolud, kohaldatavad õigusnormid ja muud seadusega sätestatud andmed.
Otsuse ärakiri saadetakse taotlejale.
Haldustoiminguks antud loa võib halduskohtunik oma otsusega tühistada seadusega sätestatud juhul.
Poolel ja kolmandal isikul on õigus halduskohtu otsuse peale apellatsiooni korras edasi kaevata ringkonnakohtusse, kui halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid või oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi.
Apellatsioonkaebuse võib esitada ka protsessi kaasamata jäänud kolmas isik, kui halduskohus otsustas tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle.
Poolel ja kolmandal isikul on õigus esitada halduskohtule eraldi dokumendina vormistatud määruse peale erikaebus, kui see õigus on sätestatud käesolevas seadustikus.
Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb asja otsustanud halduskohtule kirjalikult teatada kümne päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest või avalikult teatavakstegemisest arvates.
Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus.
Apellatsioonkaebuse võib esitada üksnes teate esitanud isik.
Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest või avalikult teatavakstegemisest arvates otsuse teinud halduskohtu kaudu.
Kui teate esitaja tähtaja jooksul apellatsioonkaebust ei esita, loetakse, et ta ei ole kohtuotsust vaidlustanud.
Apellatsioonkaebus halduskohtu otsuse peale isiku välisriigile väljaandmise kohta tuleb esitada ringkonnakohtule kolme päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest või avalikult teatavakstegemisest arvates.
Erikaebus esitatakse kümne päeva jooksul määruse avalikult teatavakstegemisest arvates määruse teinud halduskohtu kaudu.
Kui määrus tehti pooli kohtusse kutsumata, arvestatakse kaebuse esitamise tähtaega määruse kätteandmisest.
Erikaebuse käesoleva seadustiku § 11 lõigetes 3 ja 4 ja § 12 lõikes 3 sätestatud juhtudel võib esitada vahetult ringkonnakohtule, lisades erikaebuse halduskohtu määruse ja halduskohtu poolt tagastatud dokumendid.
Erikaebusele ja selle läbivaatamisele kohaldatakse apellatsioonkaebuse ja selle läbivaatamise kohta sätestatud nõudeid, kui need ei ole vastuolus erikaebuse olemusega.
Kaebusele lisatud dokumentide loetelu.
Apellatsioonkaebus koos ärakirjadega esitatakse vastavalt protsessiosaliste arvule.
Koos apellatsioonkaebusega esitab apellant kohtule tõendi riigilõivu tasumise kohta.
Erikaebus on lõivuvaba.
Kui apellatsioonkaebuses esitatakse uusi tõendeid, mida ei olnud esimese astme kohtus esitatud, või taotletakse üle kuulata uusi tunnistajaid, tuleb apellatsioonkaebuses näidata põhjused, miks neid ei saadud esitada või üle kuulata esimese astme halduskohtus.
Apellant peab apellatsioonkaebuses märkima, kas ta soovib või ei soovi kohtuistungist osa võtta.
Apellatsioonkaebusele kirjutab alla selle esitaja.
Apellatsioonkaebuse esitaja poolt volitatud isik lisab kaebusele volikirja või esindaja volitust tõendava muu dokumendi, kui seda ei ole tehtud esimese astme kohtus.
Teistes riikides tõestatud volikiri või esindaja volitust tõendav muu dokument peab olema kehtivas korras legaliseeritud, kui välislepingust ei tulene teisiti.
Apellatsioonimenetluses kohaldatakse esindusele käesoleva seadustiku § 14 lõike 5 sätteid.
Nõuab protsessiosalistelt kirjalikku vastust apellatsioonkaebusele.
Kui apellatsioonkaebus ei vasta käesoleva seadustiku §-s 32 sätestatud nõuetele, teatab halduskohus sellest oma määrusega apellandile ja määrab puuduste kõrvaldamiseks kuni kümnepäevase tähtaja.
Kui apellant on puudused kõrvaldanud ja apellatsioonkaebus vastab nõuetele, saadab halduskohus apellatsioonkaebuse koos kohtutoimikuga viivitamata ringkonnakohtule.
Halduskohus tagastab kaebuse selle esitajale määrusega, kui apellant ei kõrvalda puudusi määratud tähtajaks.
Halduskohtu määruse peale kaebuse tagastamise kohta võib esitada erikaebuse.
Halduskohus lahendab apellandi taotluse apellatsioonitähtaja ennistamise kohta.
Halduskohus ennistab tähtaja, kui ta loeb selle möödalastuks mõjuval põhjusel.
Halduskohtu määruse peale apellatsioonitähtaja ennistamise või ennistamata jätmise kohta võib esitada ringkonnakohtule erikaebuse.
Kas protsessiosaline soovib kohtuistungist osa võtta.
Vastusele kirjutab alla protsessiosaline või tema esindaja.
Kui vastuse esitab esindaja, lisatakse volikiri või esindaja volitusi tõendav muu dokument, kui seda ei ole varem esitatud.
Vastus esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult vastavalt protsessiosaliste arvule.
Ringkonnakohus vaatab käesoleva seadustikuga sätestatud korras läbi apellatsioonkaebusi halduskohtu otsuste peale ning erikaebusi halduskohtu määruste peale.
Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires.
Kui ringkonnakohus tuvastab käesoleva seadustiku §-s 45 sätestatud kohtumenetluse normide rikkumise, ei ole ta seotud apellatsioonkaebuse ja vastuväidete piiridega.
Ringkonnakohus võtab arvesse uusi tõendeid, mida ei olnud esimese astme kohtule esitatud, kui ta loeb nende mitteesitamise põhjendatuks.
Ringkonnakohtus ei saa esitada nõudeid, mida esimese astme kohtus ei esitatud.
Ringkonnakohus võib kaasata apellatsioonimenetlusse käesoleva seadustiku § 14 lõikes 3 nimetatud isikuid.
Apellatsioonkaebuse saabumisel kontrollib ringkonnakohus selle vastavust käesoleva seadustiku §-s 32 sätestatud nõuetele.
Kui ta leiab, et apellatsioonkaebus on puudulik, võib ta nõuda apellandilt kaebuse täiendamist määratud tähtajaks.
Kui apellant ei vasta ringkonnakohtu nõudmistele, tagastab ringkonnakohus määrusega apellatsioonkaebuse läbivaatamatult.
Vajadusel selgitab ringkonnakohus asja ettevalmistamise käigus välja teiste protsessiosaliste seisukohad apellatsioonkaebuse kohta ja nende soovi kohtuistungist osa võtta.
Ringkonnakohtul on õigus rakendada esialgset õiguskaitset vastavalt käesoleva seadustiku §-dele 12 1 ja 12 2.
Ringkonnakohus võib asja otsustada üksnes kaebuse põhjal ilma protsessiosalisi välja kutsumata, kui ta üksmeelselt leiab, et halduskohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme, mis vastavalt käesoleva seadustiku § 45 lõikele 1 toob igal juhul endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise.
Sel juhul kaevatud otsus või määrus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks.
Ilma protsessiosalisi välja kutsumata tehtud ringkonnakohtu otsuse või määruse ärakiri saadetakse protsessiosalistele viie päeva jooksul otsuse või määruse allakirjutamisest.
Ringkonnakohus võib kohtuistungit korraldamata lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui kohus on saatnud apellatsioonkaebuse ärakirja teistele protsessiosalistele ja selgitanud nende seisukoha apellatsioonkaebuse kohta ning apellant ja teised protsessiosalised on apellatsioonkaebuses või vastuses apellatsioonkaebusele teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta.
Kui kohus kirjalikus menetluses leiab, et asja tuleb lahendada kohtuistungil, määrab ta kohtuistungi.
Kui protsessiosaline on ringkonnakohtule esitanud uue tõendi, mille kohus vastu võtab, võib asja lahendada kirjalikus menetluses üksnes siis, kui mõni protsessiosalistest ei taotle uue tõendi hindamiseks asja arutamist kohtuistungil.
Erikaebused võib ringkonnakohus lahendada kirjalikus menetluses, sõltumata protsessiosaliste taotlustest.
Kui apellatsioonkaebus lahendati kirjalikus menetluses, saadetakse otsuse või määruse ärakiri protsessiosalistele viie päeva jooksul otsuse või määruse allakirjutamisest.
Apellatsioonkaebuse või erikaebuse esitajal on õigus loobuda kaebusest kuni asja läbivaatamise lõpetamiseni kohtuistungil.
Kui teised protsessiosalised ei ole kohtuotsuse või -määruse peale kaevanud või teised kaebuse esitajad on nõus menetluse lõpetamisega, lõpetab ringkonnakohus määrusega apellatsioonimenetluse.
Kui apellatsioonkaebus tagastati apellandile halduskohtu või ringkonnakohtu nõudmistele vastamata jätmise tõttu (§ 33 lõige 3 ja § 35 lõige 2), uuendab ringkonnakohus apellandi taotlusel apellatsioonimenetluse, kui apellandil ei olnud võimalik täita kohtu nõudmisi määratud tähtajaks ja ta ei saanud sellest halduskohtule või ringkonnakohtule õigeaegselt teatada.
Kui asi on eelmenetluse korras ette valmistatud, määrab ringkonnakohus kindlaks asja arutamise aja ja koha ning teeb selle teatavaks protsessiosalistele.
Apellant ja teised protsessiosalised kutsutakse ringkonnakohtusse tsiviilkohtumenetluses sätestatud korras.
Kui apellant ega tema esindaja kohtuistungile ei ilmu, võib ringkonnakohus jätta kaebuse oma määrusega läbi vaatamata.
Kui ringkonnakohus pidas teiste protsessiosaliste kohtuistungile ilmumist vajalikuks, kuid nad jätsid ilmumata, võib kohus neid trahvida.
Ringkonnakohus vaatab asja läbi kahe kuu jooksul, arvates nõuetekohase kaebuse vastuvõtmisest ringkonnakohtus.
Asja erilise keerukuse korral võib ringkonnakohtu esimees seda tähtaega pikendada kuni kolme kuuni.
Apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse peale isiku välisriigile väljaandmise kohta vaatab ringkonnakohus läbi viie tööpäeva jooksul, arvates nõuetekohase kaebuse vastuvõtmisest ringkonnakohtus.
Ringkonnakohus vaatab erikaebuse läbi 15 päeva jooksul, arvates nõuetekohase erikaebuse vastuvõtmisest ringkonnakohtus.
Apellatsioonkaebus vaadatakse läbi ringkonnakohtu halduskolleegiumi istungil kollegiaalselt vähemalt kolme kohtuniku osavõtul.
Kohtuistungi korraldamisel ringkonnakohtus juhindutakse käesoleva seadustikuga reguleerimata küsimustes tsiviilkohtumenetluse sätetest.
Tõendite uurimine ringkonnakohtus toimub järgmises järjekorras: kõigepealt uuritakse esimese astme kohtus kontrollitud tõendeid, teiseks apellandi ja teiste protsessiosaliste poolt täiendavalt esitatud tõendeid ning seejärel ringkonnakohtu algatusel kogutud täiendavaid tõendeid.
Tunnistaja ja eksperdi ülekuulamisel juhindutakse tsiviilkohtumenetluse sätetest.
Kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse kohtuotsuse põhjendatust motiivil, et halduskohus on andnud tunnistaja ütlustele, eksperdi arvamusele või protsessiosalise seletusele väära hinnangu, ei või ringkonnakohus kohtuotsust muuta, tühistada või ka muutmata jätta, ilma neid tõendeid vahetult kontrollimata ja esitamata motiive, miks neid tõendeid tuleb teisiti hinnata.
Ringkonnakohus võib menetluse peatada käesoleva seadustiku §-s 22 sätestatud alustel ja korras.
Asjas puudub kohtuistungi protokoll.
Kohtumenetluse normide muid olulisi rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.
Tühistada halduskohtu otsus või määrus ja lõpetada menetlus käesoleva seadustiku §-s 24 nimetatud alustel.
Kui ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse läbi vaatamata seetõttu, et apellant ja tema esindaja kohtuistungile ei ilmunud, uuendab kohus menetluse apellandi avalduse alusel, kui istungilt puudumiseks oli mõjuv põhjus, millest ei saadud kohtule teatada.
Avaldus menetluse uuendamiseks tuleb esitada 15 päeva jooksul, arvates mõjuva põhjuse äralangemisest.
Käesoleva seadustiku § 30 lõikes 2 nimetatud isiku apellatsioonkaebuse läbivaatamisel on ringkonnakohtul kõik käesolevas paragrahvis sätestatud volitused.
Ringkonnakohtu lahend, millega otsustatakse apellatsioon halduskohtu otsuse peale, vormistatakse otsusega.
Ringkonnakohtu lahend, millega otsustatakse erikaebus halduskohtu määruse peale, vormistatakse määrusega.
Otsus või määrus tehakse tsiviilkohtumenetluses sätestatud korras, vormistatakse kirjalikult ning sellele kirjutavad alla kõik asja läbivaatamisest osavõtnud kohtunikud.
Ringkonnakohtu otsus kuulutatakse kohtusaalis või tehakse avalikult teatavaks kohtu kantseleis 15 päeva jooksul pärast kohtuistungi lõppu.
Ringkonnakohtus protokollitakse üksnes need seletused ja ütlused, millel on ringkonnakohtu arvates tähtsust asja kassatsiooni korras läbivaatamisel.
Protokolli koostamisel juhindutakse käesoleva seadustiku § 20 sätetest.
Asja lahendamiseks pädeva kohtu määramine kohtute seaduses (RT 1991, 38, 472; RT I 1993, 1, 2; 24, 429; 65, 922; 1994, 81, 1382; 86/87, 1487; 94, 1609; 1995, 29, 358; 1996, 31, 631; 42, 811; 51, 967; 1998, 4, 62; 96, 1515; 1999, 44, 511; 2000, 35, 219; 51, 321; 2001, 21, 113; 43, 240; 48, 264) sätestatud korras.
Haldusasja vaatab läbi Riigikohtu halduskolleegium kolmeliikmelises koosseisus või käesoleva seadustiku §-s 67 sätestatud juhtudel halduskolleegium kogu koosseisus.
Käesolevas seadustikus sätestatud juhtudel vaatab haldusasju läbi Riigikohtu erikogu või Riigikohtu üldkogu.
Esindajaks Riigikohtus võib olla vandeadvokaat või vandeadvokaadi vanemabi.
Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata asutuse, ametniku või haldusülesandeid täitva muu isiku (§ 14 lõige 2 punkt 2) esindaja suhtes, samuti kohtu poolt kaasatud järelevalvet teostava (§ 14 lõige 3 punkt 2) või riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse (§ 14 lõige 3 punkt 3) esindaja suhtes.
Poolel ja kolmandal isikul on õigus ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni korras edasi kaevata Riigikohtusse, kui ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi või oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi.
Poolel ja kolmandal isikul on õigus esitada ringkonnakohtu eraldi dokumendina vormistatud määruse peale erikaebus, kui käesolev seadustik ei sätesta teisiti.
Kassatsioon- või erikaebus esitatakse otsuse või määruse teinud ringkonnakohtu kaudu.
Ringkonnakohtu otsuse peale võib pool või kolmas isik edasi kaevata 30 päeva jooksul kohtuotsuse teatavakstegemisest, kui asi lahendati kirjalikus menetluses, siis kohtuotsuse kättesaamisest.
Kassatsioonkaebus ringkonnakohtu otsuse peale isiku välisriigile väljaandmise kohta tuleb esitada 10 päeva jooksul kohtuotsuse teatavakstegemisest, kui asi lahendati kirjalikus menetluses, siis kohtuotsuse kättesaamisest.
Ringkonnakohtu määruse peale võib edasi kaevata 15 päeva jooksul määruse avalikult teatavakstegemisest.
Kirjalikus menetluses tehtud määruse peale 15 päeva jooksul selle saamisest.
Ringkonnakohus võib kassatsioon- või erikaebuse esitaja taotlusel määrusega tähtaja ennistada, kui ta loeb selle möödalastuks mõjuval põhjusel.
Kassatsioon- või erikaebuse tähtaja ennistamata jätmise määrusele võib esitada Riigikohtule erikaebuse.
Kassatsioonkaebusele lisatud dokumentide loetelu.
Kassatsioonkaebuse esitaja peab kaebuses märkima, kas ta soovib kohtuistungist osa võtta.
Kui kassatsioonkaebuse esitaja ei ole kaebuses märkinud, et ta soovib kohtuistungist osa võtta, loetakse, et ta seda ei soovi.
Kassatsioonkaebusele lisatakse kautsjoni tasumist tõendav dokument.
Kaebusele kirjutab alla kassatsioonkaebuse esitaja või tema esindaja.
Kui kaebuse esitab esindaja, lisatakse volikiri või esindaja volitust tõendav muu dokument, kui seda ei ole tehtud apellatsiooni- või esimese astme kohtus.
Kassatsioonkaebus esitatakse kohtule koos ärakirjadega vastavalt protsessiosaliste arvule.
Erikaebusele ja selle läbivaatamisele kohaldatakse kassatsioonkaebuse ja selle läbivaatamise kohta sätestatud nõudeid, kui need ei ole vastuolus erikaebuse olemusega.
Erikaebusele lisatakse ringkonnakohtu määrus ja ringkonnakohtu poolt tagastatud dokumendid ja kautsjoni tasumist tõendav dokument.
Erikaebus esitatakse kohtule koos ärakirjadega vastavalt protsessiosaliste arvule.
Ringkonnakohus edastab pärast kassatsioonitähtaja möödumist kassatsioonkaebuse viivitamata Riigikohtule koos esimese astme kohtu ja ringkonnakohtu toimikuga.
Ringkonnakohus edastab erikaebuse viivitamata Riigikohtule koos kohtutoimikutega.
Riigikohtu loakogu tagastab kassatsioon- või erikaebuse läbivaatamatult, kui see ei vasta käesoleva seadustiku § 54 või § 55 nõuetele.
Riigikohtu loakogu võib kassatsioonkaebuse esitajale määrata puuduste kõrvaldamiseks tähtaja, kui Riigikohtule edastatud kassatsioon- või erikaebus ei vasta käesoleva seadustiku § 54 või § 55 nõuetele.
Riigikohtu loakogu tagastab kassatsioon- või erikaebuse läbivaatamatult, kui kassatsioonkaebuse esitaja jätab loakogu nõudmise tähtajaks täitmata ja kaebust ei ole seetõttu võimalik läbi vaadata.
Pärast seaduse nõuetele vastava kassatsioonkaebuse vastuvõtmist saadab loakogu kassatsioonkaebuse ärakirja teistele protsessiosalistele.
Ühes kaebuse saatmisega võib loakogu nõuda protsessiosalistelt loakogu määratud tähtajaks kirjalikku vastust kassatsioonkaebusele.
Protsessiosalised võivad esitada kirjalikud vastuväited ka omal algatusel.
Põhjendatud vastuväited kaebuse nõudmiste ja põhjenduste kohta ning asjaolud ja seadus, millele protsessiosaline oma vastuväited rajab.
Kui protsessiosaline soovib kohtuistungist osa võtta, peab ta seda vastuses märkima.
Kui protsessiosaline ei ole vastuses märkinud, et ta soovib kohtuistungist osa võtta, loetakse, et ta seda ei soovi.
Kui vastuse esitab esindaja, lisatakse volikiri või esindaja volitust tõendav muu dokument, kui seda ei ole tehtud apellatsiooni- või esimese astme kohtus.
Vastus esitatakse kohtule koos ärakirjadega vastavalt protsessiosaliste arvule.
Vajaduse korral võib loakogu nõuda protsessiosalistelt määratud tähtajaks kirjalikku vastust kohtu küsimustele.
Riigikohtu otsus on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise seisukohalt.
Menetlusluba ei anta, kui loakogu üksmeelselt veendub kaebuse ilmses põhjendamatuses.
Loakogu otsustab menetlusloa andmise protsessiosalisi välja kutsumata.
Menetlusloa andmine otsustatakse pärast käesoleva seadustiku § 58 lõikes 2 nimetatud dokumentide nõudmist.
Kui loakogule on selge menetlusloa taotluse põhjendatus või põhjendamatus, võib loakogu anda menetlusloa või jätta menetlusloa andmata dokumente eelnevalt nõudmata.
Menetlusloa andmise otsustab loakogu kahe kuu jooksul resolutsiooniga.
Menetlusloa mitteandmisel märgitakse resolutsioonis ära menetlusloa mitteandmise alus.
Kui menetlusluba ei anta, tagastatakse kohtutoimikud vastavatesse kohtutesse ja kaebus ühes resolutsiooniga jääb ringkonnakohtu toimikusse.
Resolutsiooni ärakiri saadetakse kõigile protsessiosalistele.
Loakogu võib kassatsioonkaebuse esitaja taotlusel või omal algatusel kohtuotsuse täitmise peatada.
Riigikohus võib kohtuistungit korraldamata lahendada kassatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui kassatsioonkaebuse esitaja või teised protsessiosalised ei ole käesoleva seadustiku § 54 lõike 2 ja § 59 lõike 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
Erikaebuse võib Riigikohus läbi vaadata kirjalikus menetluses, sõltumata protsessiosaliste taotlustest.
Kirjalikus menetluses tehtud otsuse või määruse ärakiri saadetakse protsessiosalistele viie päeva jooksul otsuse või määruse tegemisest.
Otsuse või määruse tegemise päevaks on selle allakirjutamise päev.
Riigikohtu halduskolleegium vaatab kassatsioonkaebuse kohtuistungil läbi kahe kuu jooksul menetlusloa andmisest.
Asja erilise keerukuse korral võib Riigikohtu esimees seda tähtaega pikendada.
Riigikohtu halduskolleegium teatab protsessiosalistele istungi aja ja koha.
Koos teatisega kohtuistungi aja ja koha kohta saadetakse kassatsioonkaebuse esitajale ärakirjad vastustest kassatsioonkaebusele.
Kui kaebus vaadatakse läbi kirjalikus menetluses, kohtuistungit ei korraldata.
Protsessiosalisele saadetakse kohtukutse, kui Riigikohtu halduskolleegium peab tema isiklikku osavõttu kohtuistungist vajalikuks.
Kohtukutses näidatakse ära võimalikud õiguslikud tagajärjed, kui protsessiosaline kohtuistungile ei ilmu.
Protsessiosalise puudumine kohtuistungilt ei takista asja läbivaatamist.
Kassatsioonkaebuse esitajal on õigus kassatsioonkaebusest loobuda kuni asja läbivaatamise lõpetamiseni kohtuistungil.
Kaebusest loobumise avaldus esitatakse Riigikohtule kirjalikult.
Kaebusest loobumise avalduse alusel lõpetab kohus määrusega kassatsioonimenetluse, kui teised protsessiosalised ei ole esitanud kassatsioonkaebust või kui teised kaebuse esitajad esitavad kaebusest loobumise avalduse.
Riigikohus kontrollib kassatsioonkaebuse alusel, kas ringkonnakohus ja esimese astme kohus on järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ja õigesti kohaldanud seadust.
Riigikohtu otsus põhineb alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel.
Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid.
Käesoleva seadustiku §-s 45 nimetatud kohtumenetluse normide rikkumise korral ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja otsus kuulub igal juhul tühistamisele.
Kui esimese astme kohus rikkus käesoleva seadustiku § 45 lõike 1 sätteid ja ringkonnakohus ei ole otsust tühistanud ega asja uueks läbivaatamiseks saatnud, tühistab Riigikohus alama astme kohtute otsused ja saadab asja läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
Asja läbivaatamine kohtuistungil algab kohtuniku ettekandega asja kohta.
Asja ettekandev kohtunik esitab vajalikus ulatuses ringkonnakohtu otsuse, kassatsioonkaebuse ja kaebusele esitatud vastuväidete sisu.
Pärast ettekannet kõneleb kassatsioonkaebuse esitaja, seejärel vastustaja ja tema järel teised protsessiosalised.
Kohus võib kohtukõne kestust piirata, tagades kõigile protsessiosalistele võrdse kõneaja ja teatades sellest kohtuistungi alguses.
Kohus võib protsessiosalisi küsitleda.
Poolte vaidlusi Riigikohtu istungil ei toimu.
Pärast protsessiosaliste ärakuulamist asub Riigikohus lahendit tegema.
Istungi lõppedes teatab kohus, millal ja kuidas kohtulahend teatavaks tehakse.
Kohtulahend tehakse avalikult teatavaks hiljemalt 30 päeva jooksul kohtuistungi lõppemisest.
Kohtulahendi ärakiri antakse protsessiosalistele halduskolleegiumi kantseleis või soovi korral saadetakse postiga viie päeva jooksul lahendi tegemisest.
Lahendi tegemise päevaks on selle allakirjutamise päev.
Riigikohtu halduskolleegiumi liikme põhjendatud ettepanekul võib anda asja läbivaatamiseks halduskolleegiumi kogu koosseisule.
Asi tuleb anda läbivaatamiseks Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseisule, kui asja läbivaatava kohtu koosseisu enamus tahab muuta halduskolleegiumi senist seisukohta seaduse kohaldamisel.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul tehakse määrus asja halduskolleegiumi kogu koosseisule läbivaatamiseks andmise kohta, mille ärakiri saadetakse protsessiosalistele.
Protsessiosalistele teatatakse uue kohtuistungi toimumise aeg ja koht.
Kui halduskolleegiumi kogu koosseisu enamus ei nõustu asja arutamisel Riigikohtu mõne teise kolleegiumi varasema seisukohaga seaduse kohaldamisel, annab halduskolleegium määrusega asja läbivaatamiseks kahe erineval seisukohal oleva kolleegiumi vahelisele erikogule.
Erikogusse valib kumbki kolleegium kaks riigikohtunikku.
Kui halduskolleegiumi kogu koosseisu enamus ei nõustu asja arutamisel Riigikohtu tsiviil- ja kriminaalkolleegiumi vahelise erikogu varasema seisukohaga seaduse kohaldamisel, annab halduskolleegium asja määrusega läbivaatamiseks kolme kolleegiumi vahelisele erikogule.
Erikogusse valib iga kolleegium kaks riigikohtunikku.
Erikogu istungil on eesistujaks Riigikohtu esimees.
Asja ettekandja on halduskolleegiumi esimehe määratud halduskolleegiumi liige.
Erikogu istungi aeg ja koht tehakse teatavaks kassatsioonkaebuse esitajale ja teistele protsessiosalistele.
Erikogu lahendab asja häälteenamusega ja otsusele kirjutavad alla erikogu koosseisu kuulunud riigikohtunikud.
Erikogu otsus seaduse kohaldamisel on kohustuslik kõigile kohtukolleegiumidele, kuni erikogu või Riigikohtu üldkogu ei ole teinud teistsugust otsust.
Asja lahendamine üldkogus on halduskolleegiumi kogu koosseisu enamuse arvates tähtis seaduse ühetaolise kohaldamise seisukohalt.
Asja üldkogule üleandmine, samuti üldkogu istungi aeg tehakse teatavaks kassatsioonkaebuse esitajale ja teistele protsessiosalistele.
Üldkogu otsus seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel on kohustuslik Riigikohtu kolleegiumidele ja erikogudele, kuni üldkogu ei ole teinud teistsugust otsust.
Tühistada ringkonnakohtu otsus või määrus ja jätta jõusse esimese astme kohtu otsus või määrus.
Kassatsiooni korras kohtuotsuse tühistamise aluseks on materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamine või kohtumenetluse normi oluline rikkumine.
Riigikohtu lahend tehakse põhistatud otsuse, määruse või resolutsioonina.
Riigikohtu lahend jõustub avalikult teatavakstegemise päevast ja selle peale ei saa edasi kaevata.
Riigikohtu lahendid haldusasjades, välja arvatud resolutsioonid, avaldatakse Riigi Teatajas.
Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
Jõustunud kohtuotsuseid ja -määrusi võib protsessiosalise avalduse alusel uute asjaolude ilmsikstulekul uuesti läbi vaadata (teistmine).
Kohtulahendi tühistamine, mis oli aluseks sellele kohtulahendile, mille teistmist nõutakse.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud asjaolud ei ole teistmise aluseks, kui need ei mõjutanud kohtulahendi tegemist protsessiosalise kasuks või kahjuks.
Teistmisavaldus esitatakse Riigikohtule.
Teistmisavalduse esitamisel tuleb tasuda käesoleva seadustiku § 90 lõikes 1 nimetatud kautsjon.
Teistmisavalduse esitamise tähtaeg on kolm kuud päevast, millal teistmisavalduse esitaja sai või pidi teada saama uutest asjaoludest.
Teistmisavalduse võib tagastada läbivaatamatult, kui kohtulahendi tegemisest, mille teistmist taotletakse, on möödunud üle kümne aasta.
Avaldusele lisatud dokumentide loetelu.
Avaldusele lisatakse tõestatud ärakiri kohtulahendist, mille teistmist nõutakse, ja teised teistmisavalduse aluseks olevad dokumendid või nende tõestatud ärakirjad ning kautsjoni tasumist tõendav dokument.
Avaldusele kirjutab alla avaldaja või tema esindaja.
Kui avalduse teeb esindaja, lisatakse volikiri või esindaja volitusi tõendav muu dokument.
Teistes riikides tõestatud volikiri või esindaja volitust tõendav muu dokument peab olema kehtivas korras legaliseeritud.
Teistmisavaldus koos ärakirjadega esitatakse vastavalt protsessiosaliste arvule.
Loakogu tagastab teistmise avalduse läbi vaatamata, kui avaldus on esitatud oluliste puudustega või kautsjon on tasumata.
Loakogu võib teistmisavalduse esitajale anda puuduste kõrvaldamiseks tähtaja.
Kui teistmisavalduse esitaja ei kõrvalda puudusi määratud tähtajaks, tagastab loakogu teistmisavalduse seda läbi vaatamata.
Teistmisavalduse lahendamiseks nõuab loakogu alama astme kohtult haldusasja toimikuid.
Vastuvõetud teistmisavalduse ärakirja saadab loakogu protsessiosalistele ja nõuab määratud tähtpäevaks kirjalikku vastust.
Vastusele kirjutab alla vastaja või tema esindaja.
Kui vastusele kirjutab alla esindaja, lisatakse volikiri või esindaja volitusi tõendav muu dokument.
Teistes riikides väljaantud volikiri või esindaja volitusi tõendav muu dokument peab olema kehtivas korras legaliseeritud, kui välislepingust ei tulene teisiti.
Loakogu annab teistmiseks menetlusloa käesoleva seadustiku § 75 lõikes 2 sätestatud alustel ja § 60 lõigetes 3-6 sätestatud korras.
Menetlusloa saanud teistmisavalduse vaatab Riigikohtu halduskolleegium läbi kahe kuu jooksul menetlusloa andmisest.
Protsessiosalistele teatatakse teistmisavalduse läbivaatamise aeg ja koht, kuid nende puudumine ei takista asja läbivaatamist.
Vajaduse korral peatab halduskolleegium määrusega kohtuotsuse täitmise.
Kui Riigikohus leiab, et teistmisavaldus on põhjendatud, tühistab ta kohtulahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks sellesse alama astme kohtusse, kus see kohtulahend oli tehtud.
Kui asjaolud on selged, muudab Riigikohus alama astme kohtu lahendi või tühistab selle ja teeb uue otsuse või määruse.
Protsessiosalistele antakse kohtulahendi ärakiri kätte halduskolleegiumi kantseleis või saadetakse posti teel viie päeva jooksul lahendi tegemisest.
Teistmisavalduse esitajal on õigus teistmisavaldusest loobuda kuni asja läbivaatamise lõppemiseni kohtuistungil.
Teistmisavaldusest loobumise korral lõpetab kohus määrusega menetluse.
Teistmisavalduse rahuldamata jätmise või teistmisavaldusest loobumise korral võivad teised protsessiosalised nõuda, et teistmisavalduse esitaja hüvitaks nende poolt kantud kohtukulud.
Isik, kelle õiguste ja kohustuste üle kohus otsustas, kuid keda asja ei kaasatud.
Kohtuvea parandamiseks tuleb tasuda käesoleva seadustiku §-s 90 lõikes 1 sätestatud kautsjon.
Kohtuvigade parandamise menetluses kohaldatakse kassatsioonimenetluse norme, arvestades kohtuvigade parandamise menetluse erisusi.
Kaebuse esitamisel halduskohtusse, samuti apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõiv vastavalt seadusele.
Riigilõivu tasunud isiku nõudel tagastatakse rohkem tasutud riigilõiv.
Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on mõjuva põhjuseta mööda lastud (§ 32 lõige 4).
Riigikohtu erikogu leiab vastavalt kohtute seaduse § 28 1 lõikele 7, et isikul puudub antud asjas õigus kohtusse pöörduda.
Käesoleva seadustiku § 11 lõikes 5 ja § 24 lõikes 4 tähendatud juhul riigilõivu ei tagastata.
Riigilõiv tagastatakse kohtumääruse alusel.
Protsessiosalise töölt puudumise tõttu saamata jäänud palk, sõidukulud, korteri- ja päevaraha.
Eksperdil ja tõlgil on õigus saada tasu kohtu ülesandel tehtud töö eest.
Tõlgitasu ei maksta, kui isik töötab samas kohtus tõlgina.
Tunnistajal on õigus saada kohtuistungil viibimise aja eest keskmist töötasu.
Kui tunnistaja ei esita tõendit oma keskmise töötasu kohta, makstakse talle hüvitist kuupalga alammäärast lähtudes.
Kui ekspert, tõlk või tunnistaja viibib kohtuistungil väljaspool oma elukohta, hüvitatakse talle sõidu-, korteri- ja päevaraha Vabariigi Valitsuse kehtestatud suuruses.
Õigusabikulud on asjast esindajana osa võtnud advokaadi või teise õigusabi osutanud isiku kulud.
Kohus võib asjast esindajana osa võtnud advokaadi või teise õigusabi osutanud isiku kulusid vähendada, kui need on põhjendamatult suured.
Tunnistaja- ja eksperditasu, samuti paikvaatluse tegemise kulud tasub ette see protsessiosaline, kes esitas taotluse, millega kulud kaasnevad.
Kui taotluse on esitanud mõlemad pooled või kui tunnistajad ja eksperdid kutsutakse välja või paikvaatlus tehakse kohtu algatusel, tasuvad pooled kulud ette võrdselt.
Ajalehes kutse avaldamise kulud tasub ette kaebuse või avalduse esitaja.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kulude katteks makstakse raha esimese astme või ringkonnakohtu arvele.
Tunnistajale, eksperdile ja tõlgile maksab pärast nende kohustuste täitmist tasu välja kohus, sõltumata sellest, kas protsessiosalised on kulud ette tasunud või kas need on sisse nõutud.
Tunnistajale, eksperdile ja tõlgile raha väljamaksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kassatsioonkaebuse või erikaebuse või teistmis- või kohtuvea parandamise avalduse esitamisel tasutakse kautsjon Riigikohtu arvele pooles suuruses kuupalga alammäärast.
Kaebuse või avalduse osalise või täieliku rahuldamise korral tagastatakse kautsjon Riigikohtu otsuse või määruse alusel.
Kaebuse või avalduse rahuldamata jätmise korral arvatakse kautsjon riigituludesse.
Riigituludesse arvatakse kautsjon ka siis, kui kassatsioonkaebus või erikaebus või teistmis- või kohtuvea parandamise avaldus ei saanud menetlusluba.
Kautsjoni tasunud isiku nõudel tagastatakse rohkem tasutud kautsjon.
Isiku taotlusel võib kohus määrusega vabastada isiku täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse, kui kohus leiab, et isik on maksujõuetu.
Äriühingu ja mittetulundusühingu maksujõuetust tõendab pankrotiotsus või kohtumäärus, millega pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotikulude katteks.
Riigilõivu tasumisest vabastamine esimese astme kohtus ei vabasta riigilõivu tasumisest esimese astme kohtulahendile esitatud apellatsioonkaebuselt.
Taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks apellatsioonkaebuselt esitatakse halduskohtule koos apellatsioonkaebusega.
Taotlus kautsjoni tasumisest vabastamiseks esitatakse ringkonnakohtule koos kassatsioonkaebusega.
Kohtumäärusele, millega kohus ei vabastanud isikut riigilõivu või kautsjoni tasumisest, saab esitada erikaebuse.
Seadusega sätestatud juhtudel ei pea isik riigilõivu tasuma.
Pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud.
Kolmas isik kannab kohtukuludena ekspertiisi või paikvaatluse teostamise või tunnistaja kutsumisega seotud kulud, kui ta on kohtult taotlenud nimetatud protsessitoimingute teostamist.
Poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud.
Kaebuse esitaja kasuks mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud, kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 24 lõike 1 punktis 3 sätestatud alusel.
Kaebuse osalise rahuldamise korral, samuti halduslepingust tuleneva vaidluse lahendamisel jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.
Kaebuse esitaja, kes loobub kaebusest, kannab kohtukulud.
Kui protsessiosalised ei ole kokkulepet sõlmides kohtukulude jagamises kokku leppinud, jäävad kohtukulud protsessiosaliste kanda.
Kui protsessiosaline kuritarvitab oma protsessuaalseid õigusi, jättes mõjuva põhjuseta kohtuistungile ilmumata või muul viisil venitab pahatahtlikult protsessi, võib kohus mõista temalt välja osa teiste protsessiosaliste poolt kantud kohtukuludest.
Kohtukulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid.
Nende esitamata jätmisel kohtukulusid välja ei mõisteta.
Kohtul on õigus vabastada maksujõuetu füüsiline isik täielikult või osaliselt õigusabi eest tasumisest ja kanda õigusabikulud riigi arvele seadusega sätestatud alustel ja korras.
Kui kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse.
Kui kaebuse esitaja oli õigusabi eest tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral vastavalt asutuselt, ametnikult või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitvalt muult isikult tasumisele kuulunud õigusabikulud riigituludesse.
Esimese astme kohtu lahend jõustub pärast apellatsioon- või erikaebuse esitamise tähtaja möödumist.
Kui apellant loobub kaebusest või kui ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse läbi vaatamata käesoleva seadustiku § 35 lõikes 2 nimetatud alusel, jõustub esimese astme kohtu lahend päevast, millal ringkonnakohus lõpetas määrusega apellatsioonimenetluse kaebusest loobumise tõttu või jättis kaebuse läbi vaatamata.
Apellatsioonitähtaja ennistamise või apellatsioonimenetluse uuendamise korral loetakse, et esimese astme kohtu lahend ei ole jõustunud.
Ringkonnakohtu otsus või määrus jõustub otsuse või määruse kuulutamise või avalikult teatavakstegemise päevast.
Kui ringkonnakohtu otsuse või määrusega jäeti esimese astme kohtu otsus või määrus muutmata, jõustub esimese astme kohtu otsus või määrus ringkonnakohtu otsuse või määruse jõustumise päevast.
Riigikohtu otsus või määrus jõustub otsuse või määruse avalikult teatavakstegemise päevast.
Pärast esimese astme kohtu otsuse või määruse jõustumist teeb lahendi teinud esimese astme kohus otsusele või määrusele märke jõustumise kohta.
Jõustunud kohtulahend on täitmiseks kohustuslik protsessiosalistele ja nende õigusjärglastele.
Asjaolusid, mis ühes haldusasjas on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, ei või vaidlustada teises haldusasjas, millest võtavad osa samad protsessiosalised.
Pärast otsuse või määruse jõustumist ei või protsessiosalised ega nende õigusjärglased esitada kohtusse sama nõuet samal alusel.
Kohtulahend täidetakse pärast jõustumist.
Kohus võib kohtuotsuse täitmiseks määrata tähtaja, mis hakkab kulgema kohtuotsuse jõustumisel.
Kohtuotsus täidetakse viivitamata seaduses sätestatud juhtudel või kui kohus ise on seaduses sätestatud juhtudel otsuse pööranud viivitamata täitmisele.
Kohus peatab määrusega lahendi täitmise, kui ta ennistab apellatsioonitähtaja.
Kohus ei saa peatada kohtuotsuse täitmist, kui kohtuotsus kuulub viivitamata täitmisele.
Kohtuotsuse ettekirjutuse täitmata jätmise eest määrab kohus süüdiolevale protsessiosalisele rahatrahvi kuni 100 000 krooni.
Riigikohtu või ringkonnakohtu otsuse täitmata jätmise eest määrab rahatrahvi esimese astme kohus.
Muudel seadusega sätestatud juhtudel.
Otsuse, mille täitmisega viivitamine võib tekitada olulist kahju isikule, kelle kasuks kohtuotsus tehti.
Kui viivitamata täitmist ei lahendatud kohtuotsuses, vaadatakse protsessiosalise taotlus otsuse viivitamata täitmiseks läbi kohtuistungil ja lahendatakse kohtumäärusega.
Protsessiosalistele teatatakse kohtuistungi aeg ja koht, kuid nende puudumine ei takista asja läbivaatamist.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohtumääruse peale võib esitada erikaebuse.
Kohtuistungi ajal eesistuja korraldusele mitteallumise või kohtuistungi segamise või kohtu või kohtuniku suhtes ilmse lugupidamatuse avaldamise eest.
Halduskohus määrab trahvi käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhtudel kindlas summas.
Kohtu poolt määratav trahv ei või olla väiksem kui üks neljandik Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast ega suurem kui kuue kuupalga alammäär.
Kui trahvimäärusele vaatamata jäi kohtu nõudmine trahvitu süül täitmata, võib samale isikule määrata kuni 12 kuupalga alammäära suuruse uue trahvi.
Kui trahvitu ka siis kohtu nõudmist ei täida, võib kohus kuni 12 kuupalga alammäära suuruses uuesti trahvi määrata.
Enne trahvi määramist teeb kohus isikule trahvihoiatuse.
Trahvi suurust määrates arvestab kohus isiku varalist seisundit ja muid asjaolusid.
Trahvitule või tema esindajale saadetakse viivitamata trahvimääruse ärakiri, kui kumbki neist ei viibinud trahvi määramise juures.
Trahvist vabastamine või trahvisumma vähendamine toimub tsiviilkohtumenetluses sätestatud alustel ja korras.
Käesoleva seadustiku jõustumisel halduskohtu menetluses olevas asjas kohaldatakse käesoleva seadustiku sätteid nende menetlustoimingute suhtes, mida sooritatakse pärast seadustiku jõustumist.
Käesoleva seadustiku jõustumisel halduskohtu menetluses olevas asjas ei kohaldata käesoleva seadustiku § 26 lõiget 1, välja arvatud, kui kaebuse esitaja seda taotleb.
Kohtuvea parandamise kohta sätestatut (9. peatükk) kohaldatakse ka enne käesoleva seadustiku jõustumist jõustunud kohtulahenditele.
Kuni 2001. aasta 1. jaanuarini on halduskohtuks lisaks käesoleva seadustiku §-s 2 sätestatule ka maa- ja linnakohtute juures tegutsevad halduskohtunikud.
Isik, kes on käesoleva seadustiku jõustumisel halduskohtu menetluses olevas asjas protsessiosalise esindaja, võib samas asjas olla esindaja Riigikohtus ka pärast seadustiku jõustumist.
Haldusõiguserikkumiste seadustiku (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453) § 3511 lõikes 1 asendatakse sõna „advokaat“ sõnadega „õigusabi osutav isik“ ning jäetakse välja sõna „advokaadi“.
Jälituse erandtoimingu teostamiseks loa andmine, pikendamine ja tühistamine ning jälituse erandtoimingu õigustatuks tunnistamine otsustatakse viivituseta kohtuistungit korraldamata halduskohtumenetluse seadustiku haldustoiminguks loa andmise sätete järgi.
Isiku tahtest olenematuks vältimatuks psühhiaatriliseks raviks antud loa tühistab halduskohtunik järelevalvet teostava ametniku protesti või ravil viibiva isiku abikaasa, seadusliku esindaja või lähisugulaste taotluse alusel, olles ära kuulanud haigla pea- või ülemarsti või tema kohuseid täitva selleks volitatud arsti seletuse.
Vajadusel võib halduskohtunik määrata ravil viibivale isikule kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi.
Loa andmine, pikendamine ja tühistamine isiku tahtest olenematuks vältimatuks psühhiaatriliseks raviks otsustatakse halduskohtumenetluse seadustiku haldustoiminguks loa andmise sätete järgi.
Kaebused avaliku koosoleku teate registreerimata jätmise või avaliku koosoleku läbiviimise keelamise kohta vaatab halduskohus läbi kaebuse esitamise päeval või selle esitamisele järgneval tööpäeval.
Kaitseväelasele distsiplinaarkaristusena määratud distsiplinaararesti seaduslikkuse kontrollimisel otsustab halduskohtunik halduskohtumenetluse seadustiku haldustoiminguks loa andmise sätete järgi kaitseväelase poolt toimepandud teo tehiolusid selgitamata, kas kaitseväelasele on distsiplinaararest määratud seaduslikult, või tunnistab distsiplinaararesti määramise seadusevastaseks.
Ülem oli pädev kaitseväelasele distsiplinaararesti määrama.
Käesoleva seadustiku § 149 lõikes 6 ja § 219 lõikes 2 tähendatud juhul riigilõivu ei tagastata.
Kui Riigikohtu erikogu lõpetab asja menetluse vastavalt käesoleva seadustiku § 373 1 lõikele 5, tagastatakse riigilõiv.
Hinnata hagi puhul kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse.
Kui isik, kelle kasuks otsus tehti, on õigusabi eest tasumisest vabastatud, nõuab kohus nimetatud tasu teiselt poolelt sisse riigituludesse.
Kui kohus leiab, et avalduse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse ja halduskohus on eelnevalt samas asjas leidnud, et see ei kuulu halduskohtu pädevusse, määrab asja lahendamiseks pädeva kohtu Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vaheline erikogu käesoleva seadustiku peatükis 48 1 sätestatud korras.
Kui menetluse lõpetamisel ilmnevad käesoleva seadustiku § 149 lõikes 6 tähendatud asjaolud, määrab asja lahendamiseks pädeva kohtu Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vaheline erikogu käesoleva seadustiku peatükis 48 1 sätestatud korras.
Seaduses sätestatud juhtudel määrab Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vaheline erikogu asja lahendamiseks pädeva kohtu.
Pädeva kohtu määramiseks valivad Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegium kumbki oma liikmete seast kaks liiget.
Erikogu istungeid juhatab Riigikohtu esimees.
Erikogu määrab kahe kuu jooksul asja saamisest arvates määrusega asja lahendamiseks pädeva kohtu protsessiosalisi asja arutamisele kutsumata.
Protsessiosaline võib erikogule esitada kirjalikult oma seisukoha.
Saadab asja lahendamiseks tühistatud määruse teinud kohtule.
Kui pärast tühistatud määruse tegemist on menetlusse kaasatud kolmas isik või kui tühistatud määruse tegemisest on möödunud üle kuue kuu, saadab Riigikohtu erikogu asja lahendamiseks algusest peale pädevale esimese astme kohtule.
Pädev kohus võib asja läbi vaadata samas või uues koosseisus.
Kui Riigikohtu erikogu leiab, et asi ei kuulu lahendamisele ei tsiviil- ega halduskohtumenetluses, lõpetab ta määrusega asja menetluse.
Halduskohtumenetluse seadustik (RT I 1993, 50, 694; 1994, 16, 290; 28, 425; 1995, 29, 358 ja 359; 1996, 37, 739; 1997, 16, 260; 30, 472; 87, 1468; 93, 1557; 95/96, 1575; 1998, 17, 265; 61, 981; 1999, 16, 271) tunnistatakse kehtetuks.
Käesolev seadustik jõustub 2000. aasta 1. jaanuaril.
Määrus kehtestatakse „Mõõteseaduse“ (RT I 1994, 71, 1224; 2000, 71, 442) paragrahvi 12 lõigete 1 ja 3 alusel.
Käesolevas määruses on metroloogiaalaseid põhimõisteid kasutatud vastavalt Eesti standardile EVS 758: 1998 „Metroloogia“.
Nõuetele vastavus - kinnispaki vastavus „Mõõteseaduses“ ja selle rakendusaktides sätestatud nõuetele.
Käesolev määrus kehtestab Eesti Vabariigi territooriumil käideldavate kinnispakkide täitekoguste lubatavad hälbed nimikogusest ja nende kontrolli korra.
Määrus kehtib võrdsete nimikogustega kinnispakkidele, mille nimikogus on väljendatud massi- või mahuühikutes ja on vastavalt vahemikus 5 g kuni 10 kg (kaasa arvatud) või 5 ml kuni 10 l (kaasa arvatud).
Kinnispakkide täitekoguse kontrollimiseks tuleb nii käitleja kui järelevalveametnike poolt kasutada taadeldud mõõtevahendeid.
Käitleja vastutab, et tema poolt käideldavad kinnispakid vastaksid käesoleva määruse ning kinnispakkide lubatavatele nimikogustele ja markeerimisele esitatavatele nõuetele.
Käitleja peab järjepidevalt ja regulaarselt kontrollima kinnispakkide täitekogust oma käitlemisprotsessides.
Kui kinnispakkide valmistaja tõendab dokumentaalselt nende kinnispakkide importijale, et vastava partii kinnispakkide täitekogused vastavad käesoleva määruse 2. peatükis esitatud nõuetele, võib kinnispakkide importija nende kinnispakkide kontrollimise edasise käitlemise jooksul korraldada vastavalt enda kehtestatud ja dokumenteeritud kvaliteedisüsteemile.
Käitleja on kohustatud dokumenteerima kõik läbiviidud täitekoguste kontrollimiste tulemused ning säilitama neid vähemalt kahe aasta jooksul arvates kontrolli toimumisest.
Juhul kui kinnispakkide käitlemise protsessi juhtimine on sertifitseeritud akrediteeritud sertifitseerimisasutuse poolt, võib riikliku järelevalve ametnik käsitleda seda piisava eeldusena kinnispakkide käitlemise protsessi ja kinnispakkide nõuetele vastavuseks.
Sõltumata, kas eelmine eeldus on täidetud või mitte, on kinnispakkide käitleja kohustatud võimaldama riikliku järelevalve ametnikul võtta kontrollmõõtmiste läbiviimiseks vajaliku koguse kinnispakke (edaspidi proovivõtmine).
Riiklikku järelevalvet kinnispakkidele nõudeid kehtestavate õigusaktide järgimise üle teostab Tehnilise Järelevalve Inspektsioon ja selle järelevalveks volitatud ametnikud (edaspidi järelevalveametnikud).
Järelevalveametnikel on õigus kontrollida kinnispakke nende käitlemise protsessi mistahes etapil.
Kinnispakkide kontrollimisel käitlemise protsessis peab järelevalveametnik esitama käitlejale järelevalvetoimingus rakendatavate mõõtevahendite taatlusmärgised ja/või taatlustunnistuse.
Proovivõtmise korraldamisel (vt paragrahvi 5 lõige 4) peab järelevalveametnik veenduma, et kompetentses mõõtelaboris ehk kolmanda sõltumatu osapoole (edaspidi mõõtelabor) poolt kasutatavad mõõtevahendid on taadeldud.
Järelevalveametnik peab kontrollmõõtmisteks vajalikud kinnispakid valima kontrollitavast hulgast juhusliku valiku põhimõttel ning koostama proovivõtmise kohta akti.
Akt koostatakse kahes identses eksemplaris, millest üks antakse käitlejale ja teine jääb järelevalveametnikule.
Riikliku järelevalve ametniku nimi ja allkiri ning kehtiv identifitseerimistunnus (ametitõendi nr vms).
Järelevalveametnik peab teavitama käitlejat kontrolli tulemustest kirjalikult kahe nädala jooksul proovivõtmise hetkest.
Järelevalveametnikud kasutavad kinnispakkide täitekoguse kontrollimisel käesoleva määruse 3. peatükis sätestatud statistilise kontrolli meetodeid.
Järelevalveametnik peab vastava kleebisega tähistama kõik rühmapakendid, millest on võetud proovivõtmise käigus kinnispakke.
Järelevalveametniku nimi ja allkiri.
Kui järelevalveametnik otsustab, et kinnispakkide nõuetekohasuse kontrollimiseks on vajalik nende mõõtmine kompetentses mõõtelaboris ehk kolmanda sõltumatu osapoole poolt (edaspidi mõõtelabor), tuleb järelevalveametniku poolt korraldada prooviks võetud kinnispakkide toimetamine (transportimine) käitleja juurest mõõtelaborisse.
Kontrollmõõtmisteks võetud kinnispakkide algseisundi fikseerimiseks ja säilitamiseks transportimise ajal asetab järelevalveametnik käitleja esindaja juuresolekul prooviks võetud kinnispakid nõusse või pakendisse ja suleb selle lõikes 3 kirjeldatud kleebisega.
Märgistus tuleb kinnitada nõule või pakendile nii, et seda pole võimalik kinnitust rikkumata eemaldada.
Kinnispakkide transportimiseks kasutatava nõu või pakendi kuju ja materjal peab välistama kinnispakkide seisundi olulise muutumise proovivõtmise hetkest kuni nende jõudmiseni mõõtelaborisse.
Oluline seisundi muutus on selline kinnispaki kahjustus, mis vahetult mõjustab pakendatud täitekogust.
Järelevalveametniku poolt kontrollmõõtmisteks võetud kinnispakkide toimetamine (transportimine) käitleja juurest mõõtelaborisse peab toimuma hiljemalt 24 tunni jooksul proovivõtmise ajast.
Järelevalveametnik tagab võetud kinnispakkide säilitamise normaaltingimustel kuni nende toimetamiseni mõõtelaborisse.
Mõõtelabor tagab kinnispakkide üleandmist fikseeriva akti allkirjastamise järel kinnispakkide säilitamise tingimustes, mis ei mõjusta järgnevaid mõõtmisprotseduure.
Lõigetes 4-9 kirjeldatud olukorra ja toimingute fikseerimiseks tehakse vastavad märked proovivõtuaktides.
Võrdse nimikogusega toodetud kinnispakkide hulga keskmine täitekogus peab olema suurem või võrdne nimikogusega.
Kinnispaki täitekogus võib olla väiksem nimikogusest vaid juhul, kui see on põhjustatud fluktuatsioonidest pakendamisprotsessis.
Kinnispakkide, mille täitekoguse negatiivne hälve on suurem kui T, osakaal koguhulgas peab olema piisavalt väike, et rahuldada käesoleva määruse paragrahvides 10 ja 11 esitatud kriteeriume.
Täitekoguse negatiivne hälve nimikogusest ei tohi ühelgi juhul olla suurem kui 2 × T. Kinnispakkide, mille täitekoguse negatiivne hälve on suurem kui 2 × T, markeerimine e-märgistusega on keelatud.
Kasutades täitekoguse lubatud negatiivse hälbe määramiseks tabeli teist veergu, tuleb saadud tulemus ümardada grammi või milliliitri kümnendikkohani ülespoole.
Kinnispakkide täitekoguste kontrollimisel tuleb kasutada allpool esitatud statistilist meetodit või meetodit, mis on vähemalt sama usaldatavuse tasemega.
Statistilise testi käigus kontrollitakse võrdsete nimikogustega kinnispakkide hulga vastavust käesoleva määruse paragrahvis 6 esitatud nõuetele täitekogusele ühes kinnispakis ja hulga keskmisele täitekogusele.
Määratakse kindlaks statistilise testi objekt (ühe statistilise testi kohta) - võrdsete nimikogustega kinnispakkide hulk.
See hulk ühe statistilise testi kohta ei tohi ületada 10 000 kinnispakendit.
Kui statistilise testi objektiks olevate kinnispakkide hulk on väiksem kui 100 kinnispakki, tuleb need kõik võtta kontrollitavaks hulgaks ning, kui täitekoguse kontroll on võimalik kinnispakke avamata, allutada sajaprotsendiliselt kontrollile.
Statistilise testi objektiks olevast kinnispakkide hulgast valitakse juhuslikult välja teatud hulk kinnispakke (edaspidi valim ehk kontrollitav hulk) vastavalt kasutatavale statistilise testi skeemile nii, et oleks vajadusel võimalik läbi viia kaheastmelist kontrolli.
Kontrollitava hulga valimine testiks peab olema lõpetatud enne mõõtmiste alustamist.
Mõõtmiste läbiviimisega samaaegselt ei ole uute kinnispakkide valimine lubatud.
Testi käigus määratakse valimisse kuuluvate kinnispakkide vastavust käesoleva määruse paragrahvis 6 esitatud nõuetele täitekogusele ühes kinnispakis ja hulga keskmisele täitekogusele.
Kinnispakkide hulk loetakse testi positiivselt läbinuks, kui valim rahuldab nii üksiku kinnispaki kui keskmise täitekoguse vastavuskriteeriume.
Kinnispakid, mille täitekoguse negatiivne hälve on suurem kui T, kus T on kinnispaki täitekoguse lubatud negatiivne hälve vastavalt tabelile 1, tuleb tunnistada nõuetele mittevastavaks.
Kinnispaki täitekogust võib kontrollida pakendit avamata (rakendades kaheastmelist statistilist testi) või pakendit rikkudes (rakendades üheastmelist statistilist testi).
Kui täitekogus mõõdetakse ilma kinnispakke avamata, siis tuleb kasutada tabelis 2 esitatud kaheastmelise statistilise testi tüüpskeemi.
Kui nõuetele mittevastavateks tunnistatud kinnispakkide arv on lubatava ja mittelubatava arvu vahel, siis viiakse läbi testi teine osa; testi teise osa käigus leitud nõuetele mittevastavate kinnispakkide arv liidetakse testi esimeses osas leitud nõuetele mittevastavate kinnispakkide arvule.
Kui saadud summaarne nõuetele mittevastavate kinnispakkide arv on võrdne või väiksem kui tabelis 2 teisele testiastmele kehtestatud lubatav arv, siis tunnistatakse testi objektiks olev kinnispakkide hulk vastavaks käesoleva määruse paragrahvi 6 lõikes 2 esitatud nõuetele.
Kui saadud summaarne nõuetele mittevastavate kinnispakkide arv on võrdne või suurem kui samale testiastmele kehtestatud mittelubatav arv, tunnistatakse testi objektiks olev kinnispakkide hulk mittevastavaks käesoleva määruse paragrahvi 6 lõikes 2 esitatud nõuetele.
Kui täitekoguse mõõtmiseks tuleb kontrollitava kinnispaki pakend rikkuda (avada), siis tuleb kasutada tabelis 3 esitatud üheastmelise statistilise testi tüüpskeemi.
Testi objektiks olev kinnispakkide hulk tunnistatakse vastavaks käesoleva määruse paragrahvi 6 lõikes 2 esitatud nõuetele juhul, kui valimis ei sisaldu nõuetele mittevastavaid kinnispakke rohkem kui lubatav arv.
Kinnispakkide hulk alla 100 kinnispaki allutatakse sajaprotsendilisele kontrollile.
Testi objektiks olev kinnispakkide hulk tunnistatakse vastavaks käesoleva määruse paragrahvi 6 lõikes 2 esitatud nõuetele juhul, kui nõuetele mittevastavaid kinnispakke ei sisaldu rohkem, kui tabelis 4 toodud lubatav arv.
Kinnispakkide hulga keskmise täitekoguse kontrollimisel tuleb arvesse võtta statistilise testi usaldatavusastet.
Kinnispakkide hulk rahuldab käesoleva määruse paragrahvi 6 lõikes 1 esitatud nõuet juhul, kui valimi täitekoguse keskväärtus rahuldab vastavalt tabelis 5 või 6 toodud aktsepteerimiskriteeriume.
Q n on testi objektiks olevate samaliigiliste kinnispakkide nimikogus.
Arvestades Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivide 75/106/EMÜ (EÜT L 042, 15.02.1975, lk 1), 76/211/EMÜ (EÜT L 046, 21.02.1976, lk 1) ja 80/232/EMÜ (EÜT L 051, 25.02.1980, lk 1) täiendatud ja muudetud tekste.
Rahapesu tõkestamise seadus reguleerib krediidi- ja finantseerimisasutuste ning teiste käesolevas seaduses sätestatud ettevõtjate, samuti rahapesu andmebüroo tegevust rahapesu tõkestamisel.
Rahapesu on kriminaalkorras karistatava teo otsese tulemusena saadud vara muundamine, üleandmine või varaga õigustoimingute sooritamine, mille eesmärgiks või tagajärjeks on selle vara tegeliku omaniku ning ebaseadusliku päritolu varjamine.
Krediidiasutus käesoleva seaduse mõistes on krediidiasutus krediidiasutuste seaduse (RT I 1995, 4, 36; 1998, 59, 941) tähenduses ning Eestis äriregistrisse kantud välisriigi krediidiasutuse filiaal.
Finantseerimisasutus käesoleva seaduse mõistes on finantseerimisasutus krediidiasutuse seaduse tähenduses ning Eestis äriregistrisse kantud välisriigi finantseerimisasutuse filiaal.
Väärtpaberituru kutseline osaline väärtpaberituru seaduse (RT I 1993, 35, 543; 1995, 22, 328; 1996, 26, 528; 1997, 34, 535; 1998, 61, 979) tähenduses.
Muu ettevõtja, kes sooritab või vahendab tehinguid vähemalt käesoleva seaduse § 7 lõikes 3 nimetatud väärtuses.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettevõtjale laienevad käesoleva seaduse sätted, mis reguleerivad otseselt nimetatud ettevõtja tegevust.
Krediidi- ja finantseerimisasutus on kohustatud tuvastama isikusamasuse kõigil isikutel või nende esindajatel, kes sooritavad sularahata tehingu üle 200 000 krooni või sularahatehingu üle 100 000 krooni.
Tehing on ilmselt seotud teise tehinguga või teiste tehingutega selliselt, et nende tehingute summa ületab käesoleva paragrahvi lõikes 1 toodud määra.
Krediidi- või finantseerimisasutusel tekib kahtlus, et tehingu objektiks olev raha on omandatud kuritegelikul teel.
Krediidi- ja finantseerimisasutus on kohustatud tuvastama isikusamasuse kõigil isikutel, kellele avatakse konto, samuti nende esindajatel.
Krediidi- ja finantseerimisasutus on kohustatud konto pidama kontoomaniku nimel.
Paragrahvis 6 sätestatud kohustus loetakse täidetuks, kui krediidi- või finantseerimisasutus on isikuga varem tehinguid sooritades tema isikusamasuse tuvastanud.
Paragrahvi 6 lõiget 1 ei kohaldata Eesti krediidiasutuste omavaheliste õigustoimingute puhul.
Paragrahvi 5 lõikes 1 nimetatud ettevõtja on kohustatud tuvastama §-s 9 nimetatud dokumentide alusel isikusamasuse kõigil isikutel, kellega ta tehingu või omavahel ilmselgelt seoses olevate tehingute sooritamisel kokku võtab vastu, vahendab või maksab välja sularaha üle 100 000 krooni, sularahata arveldamise korral üle 200 000 krooni või tehingu või omavahel ilmselgelt seoses olevate tehingute eest nii sularahas kui sularahata arveldamise korral sularahas ja sularahata maksetena kokku üle 200 000 krooni.
Käesoleva paragrahvi lõiget 3 ei kohaldata sularaha ja väärtpaberite transportimisel.
Kindlustuspreemia ettemaksena üle 35 000 krooni.
Kindlustusandja, kindlustusagent või kindlustusmaakler on kohustatud tuvastama isikusamasuse isikul, kellele tehakse kindlustuslepingu alusel väljamakse (tagasiost, kindlustussumma) üle 14 000 krooni.
Isikusamasuse tuvastamine on kohustuslik ka juhul, kui väljamakse tehakse ositi kogusummas üle 14 000 krooni.
Isikusamasuse tuvastamiseks esitab füüsiline isik või juriidilise isiku esindaja isikut tõendavate dokumentide seaduse (RT I 1999, 25, 365; 2000, 25 148; 26, 150; 40, 254) § 2 lõikes 2 nimetatud dokumendi, Eesti Vabariigis väljaantud kehtiva juhiloa või välisriigis väljaantud kehtiva reisidokumendi.
Isikusamasuse tuvastamiseks esitatud isikut tõendava dokumendi isikuandmete või kannetega lehekülgedest tehakse säilitamiseks koopia.
Isikusamasuse tuvastamiseks esitab Eestis registreeritud juriidiline isik või Eestis registreeritud välisriigi äriühingu filiaal vastava registri registrikaardi väljavõtte ning välismaa juriidiline isik vastava registri väljavõtte või registreerimistunnistuse ärakirja.
Juhataja või juhatuse liikmete nimed, elukohad, isikukoodid (juhul kui need on olemas) ning nende volitused juriidilise isiku esindamisel.
Välismaa juriidilise isiku esindaja on konto kasutamiseks kohustatud esitama volitust sisaldava notariaalselt tõestatud dokumendi.
Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud andmeid või dokumenti pole võimalik saada, kasutatakse isikusamasuse tuvastamiseks teisi notariaalselt tõestatud dokumente ning krediidi- või finantseerimisasutus või § 5 lõikes 1 nimetatud ettevõtja teostab tehingu ainult siis, kui ei ole põhjust kahelda teise poole isikus.
Kui isiku tuvastamisel tekib põhjendatud kahtlus, et ta ei tegutse enda nimel, peab krediidi- ja finantseerimisasutus ning § 5 lõikes 1 nimetatud ettevõtja tuvastama selle isiku, kelle nimel ta tegutseb.
Kui isikut, kelle nimel teine isik tegutseb, ei ole võimalik tuvastada, on krediidi- ja finantseerimisasutusel ning § 5 lõikes 1 nimetatud ettevõtjal keelatud tehingut sooritada.
Samuti on krediidi- ja finantseerimisasutusel ning § 5 lõikes 1 nimetatud ettevõtjal kohustus kohe informeerida rahapesu andmebürood selle isiku tahteavaldusest sooritada tehing või juba toimunud tehingust.
Juriidilise isiku kohta § 9 lõike 2 või 3 alusel saadav informatsioon.
Muu tehingu puhul: tehingu summa, valuuta, konto number või kontode numbrid.
Käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 nimetatud ettevõtja registreerib isikusamasuse tuvastamisel tehingu aja, kirjelduse ning tehingu teise poole andmed vastavalt lõikes 1 sätestatule.
Krediidi- ja finantseerimisasutusel on õigus keelduda tehingu sooritamisest, kui isik, vaatamata sellekohasele nõudmisele, ei esita tehingu objektiks oleva raha või muu vara legaalset päritolu tõendavaid dokumente.
Krediidi- ja finantseerimisasutus, samuti käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 nimetatud ettevõtja peab säilitama §-s 11 nimetatud andmeid vähemalt viis aastat pärast kliendiga lepingulise suhte lõppemist.
Krediidi- ja finantseerimisasutuse juht määrab isiku, kes on käesoleva seaduse 6. peatükis sätestatud rahapesu andmebüroo kontaktisikuks (edaspidi kontaktisik).
Krediidi- ja finantseerimisasutuse juht on kohustatud rahapesu tõkestamiseks kehtestama töötajatele tegevusjuhendi ja selle täitmise kontrollimiseks sisekontrollieeskirja.
Krediidi- ja finantseerimisasutus peab tagama sularaha- ja sularahata tehinguid teostavate töötajate regulaarse rahapesu tõkestamise alase instrueerimise.
Sisemiste turvameetmete rakendamise korra krediidiasutustele kehtestab Eesti Pank.
Krediidi- või finantseerimisasutuse juhi kirjalik informeerimine puudustest sisekontrollieeskirja täitmisel.
Kohtule kohtumääruse või -otsuse alusel.
Kui krediidi- või finantseerimisasutus või käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 nimetatud ettevõtja tuvastab tehingu sooritamisel olukorra, mille tunnused osutavad rahapesule, teatab ta sellest viivitamatult rahapesu andmebüroole.
Teade edastatakse suuliselt, kirjalikult või elektroonilise sidevahendi kaudu.
Kui teade edastati suuliselt, korratakse seda hiljemalt järgmise tööpäeva jooksul kirjalikult.
Rahapesu andmebüroo võib põhjendatud rahapesukahtluse korral tehingu peatada või sätestada piirangud kontol oleva raha kasutamiseks kuni kaheks tööpäevaks, alates esimesest katsest tehingut sooritada.
Nimetatud juhul võib antud tähtajast varem tehingu sooritada või kontol oleva raha kasutamise piirangud kõrvaldada ainult rahapesu andmebüroo kirjalikul loal.
Kui tehingu edasilükkamine võib tekitada olulist kahju, sooritatakse tehing ning pärast seda edastatakse kirjalik teade viivitamatult rahapesu andmebüroole.
Krediidi- või finantseerimisasutus ning käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 nimetatud ettevõtja ei või rahapesus kahtlustatavat isikut informeerida tema kohta rahapesu andmebüroole edastatud teatisest.
Rahapesu andmebüroole esitatava teatise vormi ja koostamise juhendi kehtestab siseminister.
Krediidi- ja finantseerimisasutus, samuti § 5 lõikes 1 nimetatud ettevõtja on kohustatud informeerima rahapesu andmebürood igast rahapesukahtlusest.
Krediidi- ja finantseerimisasutus, samuti § 5 lõikes 1 nimetatud ettevõtja on kohustatud rahapesu andmebüroo kirjaliku taotluse alusel andma talle rahapesukahtlusega seotud informatsiooni.
Rahapesu andmebüroo kontrollib rahapesukahtlusega seotud informatsiooni kriminaalmenetluse koodeksis (ENSV ÜT 1961, 1, 4 ja lisa; RT I 2000, 56, 369; 75, õiend) sätestatud korras, võtab vajaduse korral tarvitusele abinõud vara säilimiseks ning saadab materjalid kuriteo tunnuste avastamisel kohe pädevale kohtueelse uurimise asutusele kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks.
Krediidi- ja finantseerimisasutused ning § 5 lõikes 1 nimetatud ettevõtjad, nende töötajad ning nende nimel tegutsenud isikud ei vastuta tehingu sooritamata jätmisest või mittetähtaegsest sooritamisest tuleneva kahju eest, mis tekitatakse kliendile seoses rahapesu kahtlusest rahapesu andmebüroole teatamisega.
Rahapesu andmebüroole esitatud andmete alusel ei või neid andmeid esitanud krediidi- või finantseerimisasutuse juhti, töötajat või § 5 lõikes 1 nimetatud ettevõtjat süüdistada seaduse või lepinguga talle pandud konfidentsiaalsusnõude rikkumises.
Rahapesu andmebüroo on Politseiameti struktuuriüksus Siseministeeriumi valitsemisalas.
Rahapesu andmebüroo on kohustatud rahapesu või sellega seotud kuritegude vältimiseks, tuvastamiseks või kohtueelseks uurimiseks edastama olulised andmed kohtueelse uurimise asutusele, prokurörile, samuti kohtule seoses kohtumenetlusega.
Kui rahapesu tunnuste kontrollimisel tekib vajadus tagada rahapesu objektiks oleva vara säilimine, on rahapesu andmebürool õigus pöörduda kohtu poole vara arestimise taotlusega.
Vastavalt käesoleva seaduse §-le 15 laekunud andmete kogumine, registreerimine, töötlemine ja analüüsimine.
Rahapesu andmebüroo ametnik on kohustatud hoidma saladuses talle seoses tööülesannetega teatavaks saanud andmeid, sealhulgas pangasaladust ka pärast nende töötlemise või kasutamisega seotud ametikohustuste täitmist või teenistussuhte lõppemist tähtajatult ning täitma andmekogude seaduses (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552) ja isikuandmete kaitse seaduses (RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941) sätestatud isikuandmete töötlemise nõudeid.
Rahapesu andmebüroos registreeritud andmeid edastatakse ainult eeluurimist teostavale asutusele, prokurörile ja kohtule seoses kohtumenetlusega kas nende kirjaliku taotluse alusel või rahapesu andmebüroo omal algatusel, kui see on oluline rahapesu või sellega seotud kuritegude vältimiseks, tuvastamiseks või uurimiseks.
Rahapesu andmebürool on õigus informeerida käesoleva seaduse §-s 25 nimetatud järelevalveasutust rahapesukahtlusest krediidi- või finantseerimisasutuse suhtes.
Juurdepääs rahapesu andmebüroo andmekogus sisalduvale informatsioonile ning selle töötlemise õigus on ainult rahapesu andmebüroo ametnikul.
Siseminister kehtestab rahapesu andmebüroo kogutavate andmete registreerimise ja töötlemise korra.
Rahapesu andmebürool on õigus põhjendatud rahapesu kahtluse korral taotleda teda informeerinud krediidi- või finantseerimisasutuselt, samuti teiselt krediidi- või finantseerimisasutuselt, § 5 lõikes 1 nimetatud ettevõtjalt ning krediidi- või finantseerimisasutuse järelevalveasutuselt täiendavat informatsiooni kahtlase tehingu või sellega seotud õigustoimingute kohta.
Krediidi- ja finantseerimisasutus, kellelt on taotletud täiendavat informatsiooni vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1, on kohustatud esitama informatsiooni, sealhulgas pangasaladuseks olevat informatsiooni rahapesu andmebüroole kirjalikult, elektrooniliste sidevahendite kaudu või suuliselt, rahapesu andmebüroo määratud mõistliku tähtaja jooksul.
Rahapesu andmebürool on õigus saada rahapesu tõkestamiseks olulisi andmeid, sealhulgas jälitustegevuse käigus kogutud teavet, kõigilt jälitustegevusega tegelevatelt asutustelt õigusaktidega sätestatud korras.
Jälitustegevuse käigus kogutud teabe edastamiseks teistele asutustele peab rahapesu andmebürool olema teabe edastanud jälitustegevusega tegeleva asutuse kirjalik nõusolek.
Rahapesu andmebüroole seadusega pandud ülesannete täitmiseks on rahapesu andmebürool õigus esitada päringuid ja saada andmeid riigi või kohaliku omavalitsuse andmekogudest, samuti avalik-õigusliku isiku peetavast andmekogust vastavalt seaduses sätestatud korrale.
Rahapesu andmebürool on õigus vahetada informatsiooni rahapesu andmebüroo ülesandeid täitvate välisriigi asutustega.
Käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete järgimist krediidi- ja finantseerimisasutuse poolt kontrollib krediidi- või finantseerimisasutuse tegevust reguleerivas seaduses nimetatud järelevalveasutus.
Kui järelevalveasutus tuvastab krediidi- või finantseerimisasutuse kontrollimisel olukorra, mille tunnused osutavad rahapesule, on ta kohustatud sellest teatama rahapesu andmebüroole.
Kontrolli rahapesu andmebüroos registreeritud andmete töötlemise seaduslikkuse üle teostab isikuandmete kaitse seaduse alusel loodud andmekaitse järelevalveasutus.
7. peatükk tunnistatakse kehtetuks.
Käeolev seadus jõustub 1999. aasta 1. juulil.
Käesolev seadus reguleerib Eestis varjupaigataotleja ja pagulase õiguslikku seisundit ja viibimise aluseid, lähtudes ÜRO pagulasseisundi konventsioonist (edaspidi konventsioon) ja 31. jaanuari 1967. aasta pagulasseisundi protokollist (edaspidi protokoll).
Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutuse juht võib volitada sama valitsusasutuse vanem- või kõrgemat ametnikku sooritama valitsusasutuse nimel käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud toiminguid.
Varjupaigataotleja (edaspidi taotleja) on välismaalane, kes Eestis viibides, sealhulgas piiripunktis, taotleb Eesti Vabariigilt varjupaika.
Kellele Eesti Vabariik on andnud varjupaiga.
Kes on esitanud Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutusele varjupaigataotluse.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud tingimuse puudumisel võidakse taotlejale anda varjupaik üksnes vastavalt välislepingule.
Pagulase taotluse alusel võidakse anda varjupaik ka pagulase abikaasale või alaealisele lapsele, kui ta viibib väljaspool Eestit ning vastab konventsiooni ja protokolli pagulase-mõiste määratlusele.
Kelle puhul on kaalukaid põhjusi arvata, et ta võib ohustada Eesti riigi julgeolekut või avalikku korda.
Taotlejale ja pagulasele kindlustatakse Eesti Vabariigi põhiseadusest, seadustest ja muudest õigusaktidest ning konventsioonist ja protokollist, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidest ja rahvusvahelistest tavadest tulenevad õigused ja vabadused.
Saada kirjalik põhjendatud otsus varjupaiga andmisest keeldumise kohta.
Saada kirjalik põhjendatud otsus varjupaiga äravõtmise kohta.
Taotleja on kohustatud igakülgselt kaasa aitama varjupaiga taotlemise asjaolude selgitamisele ning esitama kõik andmed ja dokumendid, mis kinnitavad tema taotluses esitatud asjaolusid.
Taotleja ja pagulane on kohustatud järgima Eesti põhiseaduslikku korda ning täitma Eesti õigusakte.
Pagulasele laienevad välismaalaste seaduse (RT I 1993, 44, 637; 1994, 41, 658; 1995, 57, 981; 1997, 19, 306; 73, 1202; 1998, 98/99, 1575) paragrahvis 15 sätestatud kohustused nagu ka samas paragrahvis sätestatud subjektide kohustused pagulase suhtes.
Taotlejal ja pagulasel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse.
Välismaalasega, kes on teatanud oma soovist taotleda varjupaika, viiakse Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutuse poolt läbi esmane küsitlus.
Võtab vastu vormikohase taotluse varjupaiga saamiseks.
Esmane küsitlus viiakse läbi Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Välismaalasel on Eestis viibimiseks seaduslik alus.
Pärast esmase küsitluse läbiviimist toimub taotluse läbivaatamine ja taotleja põhjalik küsitlus, välja arvatud käesoleva seaduse § 9 lõikes 1 sätestatud juhtudel.
Taotlus on ilmselgelt põhjendamatu.
Jätta taotlus rahuldamata.
Kaebuse kiirmenetluse käigus taotluse rahuldamata jätmise kohta ja sellega seoses tehtud Eestist lahkumise ettekirjutuse või piirilt tagasisaatmise otsuse peale võib esitada halduskohtule kümne päeva jooksul otsuse välismaalasele teatavaks tegemise päevast arvates.
Kiirmenetluse läbiviimise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Turvalise kolmanda riigi määratlemisel lähtub Eesti Vabariik ÜRO pagulaste Ülemkomissari Ameti põhimõtetest.
Eestis viibiv taotleja on kohustatud esmase küsitluse ja kiirmenetluse läbiviimise ajal viibima esmases vastuvõtukeskuses, välja arvatud juhul, kui tal on Eestis viibimiseks seaduslik alus ja ta soovib elada mujal.
Vältimatu arstiabi saamiseks.
Taotluse läbivaatamise ja pagulasseisundi tuvastamise ajal on taotleja kohustatud elama vastuvõtukeskuses, välja arvatud juhul, kui tal on Eestis viibimiseks seaduslik alus ja ta soovib elada mujal.
Taotleja elamine väljaspool vastuvõtukeskust on vajalik tema turvalisuse tagamiseks.
Käesoleva seaduse § 10 1 lõikes 3 nimetatud juhtudel ei ole lubatud taotleja elamine väljaspool vastuvõtukeskust.
Taotleja, kes taotluse läbivaatamise ajal elab väljaspool vastuvõtukeskust, on kohustatud teavitama Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutust oma elukohast ja selle muutumisest ning ilmuma Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutuse määratud tähtaegadel nimetatud valitsusasutusse pagulasseisundi tuvastamiseks vajalike toimingute läbiviimisele.
Taotlejal ei ole õigust taotluse läbivaatamise ja pagulasseisundi tuvastamise ajal Eestis töötada, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on Eestis töötamiseks seaduslik alus.
Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus annab taotlejale tunnistuse, millel on taotleja foto, nimi, elukoht taotluse läbivaatamise ajal, tunnistuse kehtivusaeg ja taotleja allkiri ning mis tõendab, et välismaalane taotleb Eestis varjupaika.
Taotleja, kes viibib väljaspool vastuvõtukeskust, on kohustatud politsei nõudmisel esitama tunnistuse selle kontrollimiseks ning taotleja isiku tuvastamiseks.
Tunnistuse vormi ja selle väljaandmise, väljavahetamise, äravõtmise ja kehtetuks tunnistamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Esmase vastuvõtukeskuse ja vastuvõtukeskuse sisekorraeeskirjad kinnitab asutuse juht.
Muud esmavajalikud teenused.
Esmases vastuvõtukeskuses viibiv taotleja daktüloskopeeritakse ja fotografeeritakse, välja arvatud juhul, kui taotleja on fotografeeritud ja daktüloskopeeritud esmase küsitluse läbiviimisel.
Taotleja, kes taotluse läbivaatamise ajal elab vastuvõtukeskuses, on kohustatud öisel ajal viibima vastuvõtukeskuses.
Öiseks ajaks loetakse ajavahemikku kella 22-st kuni 6-ni.
Eestis seaduslikult viibiva isiku põhjendatud taotluse alusel.
Kelle suhtes on algatatud kriminaalasi ja isikut ei ole paigutatud eelvangistusse.
Taotleja on kohustatud täitma vastuvõtukeskuse eeskirju ja võtma osa vastuvõtukeskuse poolt korraldatud tegevusest.
Vormikohane taotlus esitatakse Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutusele.
Vormikohases taotluses märgib taotleja oma ees- ja perekonnanime, teised nimed, kui need kuuluvad varjupaigataotleja isikuandmete hulka, sünniaja ja -koha, kodakondsuse, alalise asukohamaa ja riigi, mille kaudu taotleja saabus Eestisse, hariduse, elukutse, emakeele ja võõrkeeled, mida taotleja valdab, üksikasjaliku põhjenduse, miks ta taotleb Eestis varjupaika, ning annab allkirja.
Alaealise taotleja eest esitab taotluse tema vanem või eestkostja.
Juhul kui alaealisel taotlejal ei ole vanemat või eestkostjat, määrab kohus vastuvõtukeskuse ettepanekul talle eestkostja.
Taotluse vormi kehtestab Vabariigi Valitsus.
Muud tõendid, mis näitavad taotleja vastavust konventsiooni ja protokolli pagulase-mõiste määratlusele, kui need taotlejal on.
Kui taotleja on kirjaoskamatu või tema tervislik seisund ei võimalda oma käega dokumente täita, teeb seda taotleja ütluste järgi Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutuse poolt selleks volitatud riigiametnik.
Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus viib taotlejaga läbi põhjaliku küsitluse ja vajadusel täiendavad küsitlused tema Eestisse saabumise asjaolude ja varjupaiga taotlemise põhjuste kohta.
Põhjaliku küsitluse ning täiendava küsitluse tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kui taotlejal puudub kehtiv isikut tõendav dokument, teeb Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus taotleja isiku kindlaks muude tõendite alusel.
Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus, esmane vastuvõtukeskus ja vastuvõtukeskus säilitavad taotleja isikuandmed ja muud dokumendid ja tagavad nende konfidentsiaalsuse.
Taotluse vaatab läbi Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus.
Taotluse läbivaatamise käigus kontrollib valitsusasutus esitatud dokumentide ja andmete õigsust, taotleja usutavust ning vastavust käesoleva seaduse paragrahvis 5 sätestatud tingimustele, analüüsib taotluse põhjendatust ning teeb põhjendatud otsuse anda taotlejale varjupaik või jätta taotlus rahuldamata.
Taotlejale, kelle taotlus on jäetud rahuldamata, teeb Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, selle mittetäitmisel saadab Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus ta Eestist välja.
Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus peatab pagulasseisundi tuvastamise, kui taotleja ei ole ilmunud kolme kuu jooksul pagulasseisundi tuvastamiseks vajalike toimingute läbiviimisele ning Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutusel ei ole õnnestunud kindlaks teha taotleja asukohta.
Pagulasseisundi tuvastamine ja taotluse menetlemine taastatakse, kui taotleja ilmub üheksa kuu jooksul pagulasseisundi tuvastamise peatamisest arvates Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutusse pagulasseisundi tuvastamiseks vajalike toimingute läbiviimisele.
Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus lõpetab taotluse menetlemise, kui taotleja ei ole ilmunud ühe aasta jooksul pagulasseisundi tuvastamiseks vajalike toimingute läbiviimisele ning Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutusel ei ole õnnestunud kindlaks teha taotleja asukohta.
Välismaalane, kellele on antud varjupaik, lahkub vastuvõtukeskusest.
Valitsusasutus korraldab vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale ja kokkuleppel kohaliku omavalitsusega pagulaste asumise kohalikesse omavalitsusüksustesse, pidades silmas pagulaste proportsionaalset jaotumist omavalitsusüksuste vahel ning elamis- ja töötamisvõimalusi.
Muude küsimuste lahendamisel.
Pagulase vastuvõtmisega seotud kulud kaetakse riigieelarvest Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud määrades ja korras.
Pagulasel on Eestis viibimise ajal õigus saada riiklikku elatusraha, lastetoetust, tööturuteenuseid ja töötu riiklikku abiraha, sotsiaaltoetusi ja muud abi Eesti alalise elanikuga samadel alustel, mis on sätestatud seadustes, ja Vabariigi Valituse poolt kehtestatud tingimustel ja korras.
Kohalik omavalitsus võib maksta pagulasele, kelle varaline seis ei võimalda elamist korraldada omal kulul, ühekordset toimetulekutoetust.
Pagulasele, kes pöördub tagasi oma kodakondsusjärgsesse riiki, alalisele asukohamaale või asub ümber muusse riiki, võib Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tingimustel ja korras maksta riigieelarvest ühekordset toetust ulatuses, mis korvab täielikult või osaliselt tema reisikulud.
Füüsiline või juriidiline isik võib osaleda pagulase vastuvõtmisel ja tema toetamisel, andes majanduslikku või muud abi.
Abiandmist koordineerib kohalik omavalitsus.
Koos varjupaiga andmise otsustamisega otsustab Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus pagulasele tähtajalise elamisloa andmise, mille kehtivusaeg ei tohi ületada kahte aastat.
Pagulase tähtajalist elamisluba võib valitsusasutus pikendada, kui asjaolud, mis tingisid temale varjupaiga andmise, ei ole ära langenud.
Pagulase tähtajalise elamisloa pikendamine toimub Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Pagulase alaealisele lapsele, kes ei ole Eesti kodanik ega pagulane, annab valitsusasutus sama liiki ja sama kehtivusajaga elamisloa mis pagulasele.
Alalise elamisloa võib valitsusasutus anda pagulasele välismaalaste seaduse Paragrahv 12 lõikes 3 sätestatud tingimustel.
Välismaalasele, kes on saanud varjupaiga, võib Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus anda tööloa kehtivusega kuni kaks aastat, määratlemata selles tööandjat.
Pagulase tööluba võib valitsusasutus pikendada või anda uue tööloa, kui pagulasel on kehtiv elamisluba.
Pagulase elamis- ja tööloa tühistab Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus seoses pagulasseisundi lõppemisega.
Pagulasele antakse isikut tõendavate dokumentide seaduses sätestatud alustel pagulase reisidokument.
Muid riigi poolt väljaantavaid dokumente antakse pagulasele samadel alustel kui teistele elamisloa alusel Eestis viibivatele välismaalastele.
Kui varjupaik võetakse ära käesolevas seaduses sätestatud korras.
Pagulasseisundi lõppemise tuvastab Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus oma otsusega.
Välismaalasele, kelle puhul on pagulasseisundi lõppemine tuvastatud, teeb Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus ettekirjutuse Eestist lahkuda, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on tekkinud muu õiguslik alus Eestis viibimiseks.
Eesti Vabariik ei saada taotlejat või pagulast välja ega tagasi riiki, kus tema elu või vabadus on ohus mingisse rassi, rahvusesse või usku või sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu.
Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata taotlejale või pagulasele, kelle suhtes on põhjendatud kartus, et ta võib asetada ohtu riigi julgeoleku või kes on kohtuotsuse alusel mõistetud süüdi eriti raskes kuriteos ja on seetõttu ühiskonnaohtlik.
Kui ta on kohtu poolt süüdi mõistetud raskes kuriteos ja tema jätkuv Eestis viibimine on ohuks Eesti julgeolekule ja avalikule korrale.
Pagulaste probleemide lahendamisel teeb Eesti Vabariik koostööd ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Ametiga, aidates teda konventsiooni ja protokolli kohaldamise järelevalves.
Pagulaste kohta kehtivad ja kehtestatavad õigusaktid.
Varjupaigataotluse esitanud isikute ja pagulaste kohta peetakse riiklikku pagulaste registrit.
Kuni konventsiooni artiklis 28 sätestatud reisidokumendi väljaandmiseni Eestis võidakse käesoleva seaduse paragrahv 18 lõikes 1 nimetatud pagulasele anda välismaalase pass, millesse on tehtud eesti ja inglise keeles kanne „28. juuli 1951. a. konventsioon“ ning mille kehtivus on kuni kaks aastat.
Välismaalase passi väljaandmine toimub kooskõlas välismaalaste seadusega.
Välismaalaste seaduse (RT I 1993, 44, 637; 1999, 50, 548; 54, 582; 71, 686; 88, 808; 101, 900; 2000, 25, 148; 33, 197; 40, 254) paragrahv 3 lõikes 2 asendatakse sõna „Põgenike“ sõnaga „Pagulaste“.
Käesolev seadus jõustub üheaegselt konventsiooniga.
Käesolev seadus sätestab kogumispensioni sisse- ja väljamaksete tegemise tingimused ja korra ning pensionifondide moodustamise ja toimimise alused.
Käesoleva seaduse eesmärgiks on luua kogumispensioni sissemakseid sooritanud isikule võimalused täiendavaks sissetulekuks pensionieas lisaks riiklikule pensionikindlustusele.
Täiendav kogumispension.
Kohustuslik kogumispension on seaduse kohaselt tagatud perioodiline hüvitis, mille saamiseks omandatakse isiku eest makstud sotsiaalmaksu ja isiku täiendavate maksete eest pensionifondi osakuid ning mille väljamaksmine toimub pensionifondist või kindlustusandja poolt.
Täiendav kogumispension on hüvitis, mille saamiseks omandatakse pensionifondi osakuid või sõlmitakse pensionikindlustuse leping vastavalt käesolevas seaduses sätestatud tingimustele ning mille suhtes kohaldatakse tulumaksuseaduses (RT I 1999, 101, 903; 2001, 11, 49; 16, 69; 50, 283; 59, 359; 79, 480) sätestatud soodustusi.
Pensionifond on lepinguline investeerimisfond investeerimisfondide seaduse (RT I 1997, 34, 535; 1998, 61, 979; 2000, 10, 55; 57, 373; 2001, 48, 268) tähenduses, mille põhieesmärk on kogumispensioni võimaldamine pensionifondi osaku omanikule käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras.
Vabatahtlik pensionifond.
Kohustuslikku pensionifondi tehakse sissemakseid ja sellest tehakse väljamakseid seoses kohustusliku kogumispensioni maksmisega.
Vabatahtlikku pensionifondi tehakse sissemakseid ja sellest tehakse väljamakseid seoses täiendava kogumispensioni maksmisega.
Käesoleva seaduse §-des 6-26, 33, 37-46 ja 50-54 sätestatut ei kohaldata osakute omandamisele ja nende tagasivõtmisele pensionifondivalitseja poolt.
Kohustusliku kogumispensioni makset peab tasuma residendist füüsiline isik (edaspidi kohustatud isik) tingimusel, et tema eest makstakse või tema eest tuleb vastavalt sotsiaalmaksuseadusele (RT I 2000, 102, 675; 2001, 50, 285; 59, 359; 79, 480) maksta sotsiaalmaksu.
Kohustusliku kogumispensioni makset (edaspidi makse) ei tasu käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata isikud, samuti isikud, kelle eest makstakse sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduse §-s 6 sätestatu kohaselt.
Makse tasumise õigus ja kohustus tekib kohustatud isiku 18-aastaseks saamisele järgneva aasta 1. jaanuaril ja lõpeb isiku riikliku pensionikindlustuse seaduses (RT I 1998, 64/65, 1009; 2001, 9, 42) sätestatud vanaduspensioniikka (edaspidi vanaduspensioniiga) jõudmisele järgneva aasta 1. jaanuaril.
Makset tasutakse sotsiaalmaksuseaduse § 2 lõike 1 punktides 1, 3, 4 ja 6 nimetatud tasudelt.
Makset ei tasuta sotsiaalmaksuseaduse § 2 lõike 1 punktides 2, 5 ja 7 ning §-s 3 nimetatud summadelt.
Makse määr on 2% käesoleva seaduse § 7 lõikes 1 nimetatud tasudelt.
Makse kohta rakendatakse maksukorralduse seaduses (RT I 1994, 1, 5; 2000, 45, 279; 55, 365; 84, 533 ja 534; 2001, 17, 76; 43, 242; 48, 266; 56, 335; 59, 360; 65, 378) maksu kohta sätestatut.
Maksuamet kontrollib makse tasumise õigsust, määrab vajadusel tasumisele kuuluva maksesumma, nõuab selle sisse maksukorralduse seaduses sätestatud korras ning rakendab kohustuste täitmisele sundimiseks seadusega lubatud sunnivahendeid.
Makse kinnipidaja kohta rakendatakse maksukorralduse seaduses maksu kinnipidaja kohta sätestatut ja kohustatud isiku kohta rakendatakse maksukorralduse seaduses maksumaksja kohta sätestatut.
Nende isikute suhtes rakendatakse maksumaksjale ja maksu kinnipidajale seadusega sätestatud kohustuste rikkumise eest maksukorralduse seaduses, haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453) ja kriminaalkoodeksis (RT 1992, 20, 287 ja 288; RT I 2001, 73, 452) ettenähtud sanktsioone.
Andmed kohustatud isiku, makse maksja ja makse kinnipidaja kohta kantakse maksukorralduse seaduse kohaselt asutatud maksumaksjate ja maksu kinnipidajate registrisse.
Andma isikule, kellele maksti käesoleva seaduse § 7 lõikes 1 sätestatud summasid, tõendi nendelt kinnipeetud makse kohta isiku nõudmisel ja kalendriaastale järgneva aasta 1. veebruariks.
Isiku töölt lahkumisel antakse eelnimetatud tõend koos lõpparvega.
Tõendi vormi kehtestab rahandusminister.
Iga kohustatud isiku kohta arvutatud makse summa ümardatakse täiskroonideks.
Summat alla 50 sendi ei arvestata ning 50 senti ja üle selle ümardatakse kroonini.
Maksuamet kannab makse tasumisel laekunud vahendid 15 tööpäeva jooksul üle Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja (edaspidi registripidaja) pangakontole Eesti Pangas.
Tasutud makse suurus.
Registripidajale andmete edastamise ja vahendite ülekandmise ning sellega seotud vigade parandamise korra kehtestab rahandusminister.
Kohustusliku pensionifondi osakute omandamiseks peab kohustatud isik esitama vastava avalduse (edaspidi valikuavaldus).
Valikuavalduse esitamisega kohustub isik tegema kohustusliku kogumispensioni makseid käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras.
Avalduse esitamise kuupäev.
Rahandusminister võib kehtestada valikuavalduse ja käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud avalduse vormi.
Valikuavaldus esitatakse isiku poolt valitud Eesti väärtpaberite keskregistri kontohaldurile (edaspidi kontohaldur) kirjalikult või kirjalikku taasesitamist ja isiku identifitseerimist võimaldaval kujul.
Kontohaldur edastab avalduse registripidajale Eesti väärtpaberite keskregistri seaduses (RT 2000, 57, 373; 2001, 48, 268) ning selle alusel kehtestatud õigusaktides ning dokumentides sätestatud tingimustel ja korras.
Digitaalallkirjaga valikuavalduse võib esitada ka registripidajale, kui isikul on digitaalallkirja seaduse kohaselt (RT I 2000, 26, 150; 92, 597; 2001, 56, 338) väljaantud sertifikaat digitaalallkirja andmiseks.
Valikuavalduse esitanud isikule antakse või edastatakse pärast pensionikonto avamist vastav tõend.
Rahandusminister kehtestab tõendis märgitavate andmete loetelu.
Tõendi esitab kohustatud isik makse kinnipidajale.
Registripidaja avab valikuavalduse alusel kohustatud isikule temale kuuluvate kohustusliku pensionifondi osakute registreerimiseks pensionikonto.
Pensionikontot ei avata, kui valikuavaldus ei vasta õigusaktides kehtestatud nõuetele või selles sisalduvad andmed on ebaõiged.
Pensionikonto avamata jätmisest ja selle põhjustest teavitab registripidaja viivitamata valikuavalduse esitanud isikut või kontohaldurit.
Pensionikonto avamiseks peab isik esitama uue nõuetekohase valikuavalduse.
Lisaks valikuavalduse esitanud kohustatud isikutele avab registripidaja pensionikonto ka teistele kohustatud isikutele.
Pensionikonto avatakse Maksuametist käesoleva seaduse § 11 lõike 2 kohaselt saadud andmete alusel.
Pensionikonto avatakse hiljemalt viie tööpäeva jooksul, alates valikuavalduse või käesoleva seaduse § 11 lõikes 2 nimetatud andmete laekumisest registripidajale.
Pensionikontole kantavate andmete loetelu, samuti sellel kannete tegemine, kannetest isiku teavitamine ning tasu võtmine pensionikonto pidamisega seotud teenuste eest toimub Eesti väärtpaberite keskregistri seaduses ning selle alusel kehtestatud õigusaktides ning registripidaja hinnakirjas sätestatud tingimustel ja korras.
Pensionikonto omaniku korraldused kande või muu käesolevas seaduses sätestatud toimingu tegemiseks peavad vastama registripidaja poolt kehtestatud nõuetele.
Pensionikonto omanik on kohustatud viivitamata teavitama kontohaldurit või käesoleva seaduse § 14 lõikes 2 nimetatud juhul registripidajat valikuavalduses või käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 sätestatud avalduses märgitud andmete muutumisest.
Registripidaja edastab Maksuametile käesoleva seaduse § 13 lõike 1 punktides 1-3 nimetatud andmed valikuavalduse esitanud pensionikonto omaniku kohta.
Samaaegselt võib isik teha sissemakseid üksnes ühte kohustuslikku pensionifondi.
Sissemakseid tehakse valikuavalduses märgitud või valikuavalduse puudumisel registripidaja poolt loosi teel määratud kohustuslikku pensionifondi.
Loosimise korra peab registripidaja eelnevalt kooskõlastama rahandusministriga.
Kui on alustatud sissemaksete tegemist registripidaja poolt määratud kohustuslikku pensionifondi ja kohustatud isik esitab valikuavalduse, alustatakse sissemaksete tegemist valikuavalduses nimetatud pensionifondi alates avalduse esitamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist tingimusel, et avaldus on esitatud hiljemalt 1. novembriks.
Isik võib üks kord aastas alustada sissemaksete tegemist uude kohustuslikku pensionifondi.
Isiku vastavale avaldusele ja selle alusel osakute omandamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 13, § 14 lõigetes 1 ja 2 ning §-s 16 sätestatut.
Õigus uue kohustusliku pensionifondi osakute omandamiseks tekib isikul käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud avalduse esitamise aastale järgneva kalendriaasta 1. jaanuaril.
Õiguse tekkimiseks peab avaldus olema esitatud hiljemalt 1. novembriks.
Kuni 1. novembrini võib isik oma avaldust muuta või selle tagasi võtta.
Käesoleva seaduse §-des 37, 38, 40, 41 ja 43 sätestatud tingimustel ja korras võib ühe kohustusliku pensionifondi osakud vahetada teise kohustusliku pensionifondi osakute vastu (edaspidi kohustusliku pensionifondi vahetamine).
Isiku poolt makse maksmisega alustamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist on möödunud vähemalt viis aastat.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud tingimust ei kohaldata isikule, kellel ei ole õigust pensionile selles punktis nimetatud seaduste alusel.
Kohustusliku kogumispensioni saamiseks sõlmib selleks õigustatud isik tema poolt valitud ja käesoleva seaduse §-s 148 sätestatud tingimustele vastava kindlustusandjaga kohustusliku kogumispensioni kindlustuslepingu (edaspidi käesolevas peatükis leping).
Käesoleva seaduse §-s 20 sätestatud juhtudel lepingut ei sõlmita.
Lepingu sõlmimisel tasub isik kindlustusandjale ühekordse kindlustusmaksena kõigi talle kuulunud kohustuslike pensionifondide tagasivõetud osakute tagasivõtmishinna (edaspidi osakute kogusumma), kui käesoleva seaduse §-st 21 ei tulene teisiti.
Väljamaksed tehakse kindlustusvõtjale lepingu alusel perioodiliselt võrdsete või suurenevate summadena (edaspidi annuiteet) vähemalt kord kolme kuu jooksul kuni kindlustusvõtja surmani.
Kui osakute kogusumma alusel arvutatud annuiteet ühe kalendrikuu kohta osutuks lepingu sõlmimisel väiksemaks kui 1/4 riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel kehtestatud rahvapensioni määrast (edaspidi rahvapensioni määr), on isikul õigus perioodilistele kogumispensioni väljamaksetele kohustuslikust pensionifondist.
Perioodiliste väljamaksetena isikule ühe kalendrikuu kohta kõigist kohustuslikest pensionifondidest väljamakstav summa ei või olla suurem kui 1/4 rahvapensioni määrast.
Isikul on õigus nõuda väljamaksete tegemist vähemalt kord kolme kuu jooksul.
Kui osakute kogusumma on väiksem kui kahekordne rahvapensioni määr, on isikul õigus nõuda kõigi osakute tagasivõtmist ühekordse väljamaksena.
Kui osakute kogusumma alusel arvutatud annuiteet ühe kalendrikuu kohta osutuks suuremaks kui kolmekordne rahvapensioni määr, on isikul nimetatud määra ületava summa ulatuses õigus perioodilistele kogumispensioni väljamaksetele kohustuslikust pensionifondist.
Perioodilisi väljamakseid tehakse üksnes lepingu sõlminud isikule.
Perioodiliste väljamaksetena isiku poolt ühe kalendrikuu kohta kohustuslikust pensionifondist tagasivõetavate osakute suurim arv määratakse kindlaks, kasutades Finantsinspektsiooni (edaspidi Inspektsioon) poolt kooskõlastatud arvutusmeetodeid.
Kui osakute kogusumma jääk on pärast lepingu sõlmimist või perioodiliste väljamaksete tegemist väiksem kui kahekordne rahvapensioni määr, siis on isikul õigus nõuda kõigi osakute tagasivõtmist ühekordse väljamaksena.
Kohustusliku pensionifondi osakuomaniku surma korral on talle kuuluvad kohustusliku pensionifondi osakud päritavad käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras.
Kindlustusvõtja surma korral lepingu alusel tehtavad väljamaksed lõpetatakse.
Lepinguga võib ette näha garanteeritud perioodi, mille lõppemiseni teeb kindlustusandja väljamakseid kindlustusvõtja poolt lepingus määratud soodustatud isikule.
Täiendava kogumispensioni saamiseks omandab isik tema poolt valitud vabatahtliku pensionifondi osakuid või sõlmib täiendava kogumispensioni kindlustuslepingu tema poolt valitud vastavat tegevusluba omava kindlustusandjaga.
Isik võib samaaegselt omada ja omandada mitme erineva vabatahtliku pensionifondi osakuid ja sõlmida täiendava kogumispensioni kindlustuslepinguid ühe või mitme kindlustusandjaga.
Käesoleva seaduse §-des 37, 39, 40, 42 ja 43 sätestatud tingimustel ja korras võib ühe vabatahtliku pensionifondi osakud vahetada teise vabatahtliku pensionifondi osakute vastu (edaspidi vabatahtliku pensionifondi vahetamine).
Käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud tingimustel ja korras võib isik vabatahtliku pensionifondi tagasivõetud osakute kogusumma eest sõlmida täiendava kogumispensioni kindlustuslepingu.
Täiendav kogumispension makstakse välja käesolevas seaduses, pensionifondi tingimustes ja täiendava kogumispensioni kindlustuslepingus sätestatud tingimustel ja korras.
Kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti, on täiendava kogumispensioni väljamaksetele õigus isikul, kes on vanem kui 55 aastat või kes on täielikult ja püsivalt töövõimetu.
Vabatahtliku pensionifondi osakuomaniku surma korral on talle kuuluvad vabatahtliku pensionifondi osakud päritavad käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras.
Kindlustusvõtja surma korral tehakse tema poolt määratud soodustatud isikule väljamakseid vastavalt täiendava kogumispensioni kindlustuslepingus kindlaks määratud tingimustele.
Pensionifondile, pensionifondi valitsevale fondivalitsejale (edaspidi pensionifondivalitseja) ja pensionifondi depoopangale kohaldatakse investeerimisfondide seaduses sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Pensionifondi nimetuses tuleb kasutada sõna „pensionifond“.
Teiste isikute, asutuste või ühenduste nimes või nimetuses ei või olla sõna „pensionifond“, samuti eksitavalt sarnase tähendusega sõnu või lühendeid eesti ega mõnes muus keeles.
Kohustusliku või vabatahtliku pensionifondi nimetuses ei või kasutada sõnu, mis annaksid eksitavalt alust arvata, et tegemist on teist liiki pensionifondiga.
Pensionifondi osakuid võivad omandada ja omada üksnes füüsilised isikud, samuti pensionifondivalitseja või pensionifondivalitsejana tegutsenud isik käesoleva seaduse §-des 117-128 sätestatud tingimustel ja korras.
Pensionifondi osak on jagamatu ega või kuuluda üheaegselt mitmele isikule.
Pensionifondi osakud võivad kuuluda abikaasade ühisvarasse.
Pensionifondi osaku nimiväärtus on 10 krooni.
Pensionifondi osaku puhasväärtus määratakse sajandiku täpsusega.
Pensionifondi osakuid ei või võõrandada ega koormata.
Investeerimisfondide seaduses ja käesolevas seaduses sätestatud korras võib osakuomanik nõuda pensionifondi osakute tagasivõtmist pensionifondivalitseja poolt.
Osakuomaniku pankroti korral või tema varale sissenõude pööramisel täitemenetluse korras on vastavalt pankrotihalduril või kohtutäituril õigus nõuda vabatahtlikust pensionifondist osakute tagasivõtmist või vabatahtliku pensionifondi likvideerimise korral väljamaksete tegemist.
Muudel juhtudel on pensionifondi osakutele sissenõude pööramine keelatud.
Sissemakse tegemisel pensionifondi omandab isik sissemakse suurusele vastava arvu pensionifondivalitseja poolt väljalastavaid osakuid.
Sissemaksed pensionifondi tehakse investeerimisfondide seaduse §-s 38 nimetatud osakute väljalaskehinnaga (edaspidi väljalaskehind).
Osakute väljalaskehinna arvutamisel rakendatakse ühel ja samal päeval väljalastud osakute suhtes sama väljalasketasu määra, kui käesolevas seaduses ja vastava pensionifondi tingimustes ei ole sätestatud teisiti.
Väljalasketasu määr ei või olla suurem kui pensionifondi tingimustes ettenähtud piirmäär.
Vabatahtliku pensionifondi osakute väljalaskmisel ei või nõuda, et korraga omandatavate osakute minimaalne väljalaskehind oleks suurem kui 500 krooni.
Kohustusliku pensionifondi osakute väljalaskmisel ei või pensionifondi tingimustes ette näha piiranguid korraga omandatavate osakute arvule või nende eest tasumisele kuuluvale summale.
Osakute omandamisel teise pensionifondi likvideerimisel käesoleva seaduse §-s 61 sätestatu kohaselt.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 1 alusel tehtavate sissemaksete suhtes kohaldatakse investeerimisfondide seaduse § 45 lõikes 4 osakute väljalaske kohta sätestatut üksnes Inspektsiooni poolt vastava otsuse tegemisel.
Otsuse tegemisel pensionifondi osakute väljalaske peatamiseks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel säilitab registripidaja nende osakute omandamiseks laekunud vahendid käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 nimetatud pangakontol.
Kohustusliku pensionifondi osakute väljalaskmist korraldab registripidaja vastavalt õigusaktidele, pensionifondi tingimustele ning registripidaja poolt pensionifondivalitseja või pensionifondi depoopangaga sõlmitud lepingule.
Edastab iga pensionifondi depoopangale või pensionifondivalitsejale andmed pensionikontodel täiendavalt registreeritud vastava pensionifondi osakute arvu ja nende eest ülekantud summa kohta.
Pensionifondivalitseja taotlusel esitatakse nimetatud andmed iga osakuomaniku kohta.
Pensionikontol registreerimisele kuuluvate pensionifondi osakute arvu määramisel võetakse aluseks osaku väljalaskehind käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud ülekande tegemise päeval.
Pensionikontol registreerimisele kuuluvate isiku osakute arvu määramisel ülejäänud summa võetakse arvesse temale järgnevate osakute väljalaskmisel.
Pensionikonto omaniku poolt kohustusliku kogumispensioni lepingu sõlmimisel või väljamaksete alustamisel käesoleva seaduse § 20 või 21 kohaselt, samuti juhul, kui sissemaksed on lõppenud osakuomaniku surma tõttu, kantakse käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud ülejäänud summa pensionifondi, mille osakud viimasena isiku pensionikontole kanti.
Rahandusminister kehtestab kohustusliku pensionifondi osakute väljalaske täpsema korra.
Kui kohustusliku pensionifondi osaku puhasväärtus ületab 20 krooni, tuleb kõigile osakuomanikele iga osaku kohta lasta välja täiendav osak.
Täiendavate osakute väljalaskmisel muudetakse vastavalt osakute puhasväärtust.
Täiendavate osakute väljalaskmisel väljalasketasu ei võeta.
Täiendavate osakute väljalaskmise korraldab registripidaja kolme tööpäeva jooksul pärast seda, kui osaku puhasväärtus on ületanud 20 krooni.
Täiendavate osakute väljalaskmisest teavitab registripidaja viivitamata vastavat pensionifondivalitsejat.
Osakuomanikul on õigus käesolevas jaos sätestatud tingimustel ja korras vahetada ühe pensionifondi osakud teise pensionifondi osakute vastu.
Vabatahtliku pensionifondi osakuid võib vahetada üksnes teise vabatahtliku pensionifondi osakute vastu.
Kohustusliku pensionifondi osakud võib vahetada üksnes teise kohustusliku pensionifondi osakute vastu.
Pensionifondi vahetamine ei ole lubatud, kui ühe või mõlema vahetamisega seotud pensionifondi osakute tagasivõtmine või väljalaskmine on investeerimisfondide seaduse ja käesoleva seaduse alusel keelatud.
Pensionifondi vahetamisel osakuomanikule pensionifondidest väljamakseid ei tehta.
Kohustusliku pensionifondi osakute vahetamiseks peab osakuomanikule selles pensionifondis kuuluma vähemalt 500 osakut.
Kõik osakuomanikule kuuluvad ühe kohustusliku pensionifondi osakud vahetatakse korraga.
Kohustusliku pensionifondi osakud vahetatakse üks kord aastas 1. jaanuarile järgneval tööpäeval.
Vabatahtliku pensionifondi osakute vahetamiseks peab osakuomanikule selles pensionifondis kuuluma vähemalt 1000 osakut.
Minimaalse tähtaja, mille möödumisel osakute vahetamisest võib osakuomanik nõuda järjekordset osakute vahetamist.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud osakute arv ei või olla suurem käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud osakute arvust.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud tähtaeg ei või olla pikem kui kaks aastat.
Pensionifondi vahetamise korral toimub ühe pensionifondi osakute tagasivõtmine ja teise pensionifondi osakute väljalaskmine.
Pensionifondi osakute vahetamine toimub käesolevas seaduses ja vahetamisega seotud pensionifondide tingimustes ettenähtud korras.
Vahetamise tulemusel omandab isik pensionifondi osakute tagasivõtmishinna ulatuses maksimaalse arvu teise pensionifondi osakuid, tasudes viimaste eest sama päeva väljalaskehinna ulatuses.
Kohustusliku pensionifondi osakute vahetamiseks esitab osakuomanik kontohaldurile või registripidajale avalduse.
Avalduse suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 14 lõigetes 1 ja 2 sätestatut.
Avalduses esinevate puuduste korral on vastavalt kontohalduril või registripidajal õigus nõuda täiendavate andmete või nõuetele vastava avalduse esitamist.
Kohustusliku pensionifondi vahetamiseks 1. jaanuari seisuga peab avaldus olema esitatud hiljemalt vahetamisele eelneva aasta 1. novembriks.
Kohustusliku pensionifondi vahetamise korraldab registripidaja koos pensionifondi depoopangaga, kusjuures osakute tagasivõtmisele ja väljalaskmisele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-s 53 ja § 35 lõigetes 1-3 ja 6 sätestatut.
Registripidaja keeldub kohustusliku pensionifondi vahetamise korraldamisest, kui temale esitatud või kontohalduri kaudu edastatud andmed ei ole täielikud või üheselt arusaadavad või ei vasta õigusaktides või pensionifondi tingimustes kehtestatud nõuetele.
Kui kohustusliku pensionifondi, mille osakuid osakuomanik soovib vahetada, osakute tagasivõtmine on käesoleva seaduse § 37 lõikes 4 sätestatud asjaoludel keelatud, korraldab registripidaja vahetamise esimesel võimalusel pärast takistavate asjaolude äralangemist.
Kui kohustusliku pensionifondi, mille osakuid osakuomanik soovib talle kuuluvate osakute eest omandada, osakute väljalaskmine on käesoleva seaduse § 37 lõikes 4 sätestatud asjaoludel keelatud, keeldub registripidaja kohustusliku pensionifondi osakute vahetamisest, teavitades sellest viivitamata avalduse esitajat.
Väljalastavate osakute arvu määramisel käesoleva seaduse § 40 lõike 3 kohaselt võetakse arvesse ka käesoleva seaduse § 35 lõikes 4 nimetatud ülejäänud summa.
Vabatahtliku pensionifondi osakute vahetamiseks peab osakuomanik esitama kirjaliku avalduse pensionifondivalitsejale.
Muud pensionifondi tingimustes ettenähtud andmed.
Vabatahtliku pensionifondi osakute vahetamise korraldab pensionifondi depoopank pensionifondi tingimustes ettenähtud tähtaegadel ja korras, kuid mitte hiljem kui kahe kuu jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud avalduse esitamist.
Pensionifondi osakute vahetamisel makstakse pensionifondivalitsejale osakuomaniku arvel vastava pensionifondi tingimustes ettenähtud ulatuses osakute tagasivõtmis- ja väljalasketasu.
Kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti, rakendatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tasude arvutamisel käesoleva seaduse § 49 lõikes 1 või § 32 lõikes 3 sätestatud ühtseid määrasid (edaspidi käesolevas paragrahvis ühtne määr).
Pensionifondi osakute vahetamisel rakendatav tagasivõtmis- ja väljalasketasu määr võib olla väiksem kui ühtne määr, kui mõlemat vahetamisega seotud pensionifondi valitseb sama pensionifondivalitseja.
Vabatahtliku pensionifondi osakute vahetamisel võib sõltuvalt vahetatavate osakute omandamise ajast rakendada tagasivõtmistasu arvutamisel ühtsest määrast väiksemaid määrasid.
Käesolevas seaduses sätestatud tingimustel võib osakuomanik nõuda pensionifondi osakute tagasivõtmist ja osakute tagasivõtmishinna eest kogumispensioni kindlustuslepingu sõlmimist.
Kohustusliku kogumispensioni kindlustusleping sõlmitakse käesoleva seaduse §-s 19 sätestatud juhul.
Täiendava kogumispensioni kindlustuslepingu sõlmimiseks osakute tagasivõtmist on õigus nõuda vabatahtliku pensionifondi osakuomanikul, kelle vanus on vähemalt 55 aastat või kes on täielikult ja püsivalt töövõimetu.
Kogumispensioni kindlustuslepingu sõlmimine käesolevas jaos sätestatud tingimustel ei ole lubatud, kui pensionifondi osakute tagasivõtmine on investeerimisfondide seaduse alusel keelatud.
Osakute tagasivõtmisel käesolevas jaos sätestatud tingimustel osakuomanikule väljamakseid ei tehta.
Kohustusliku kogumispensioni kindlustuslepingu (edaspidi käesolevas paragrahvis leping) sõlmimisel esitab kohustusliku pensionifondi osakuomanik pärast lepingu sõlmimist kontohaldurile või registripidajale avalduse osakute tagasivõtmiseks.
Avaldusele lisatakse ärakiri sõlmitud lepingust.
Avalduse alusel korraldab registripidaja koostöös pensionifondi depoopanga ja kindlustusandjaga 15 tööpäeva jooksul osakute tagasivõtmise ja kindlustusmakse ülekandmise käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 5 nimetatud kindlustusandjale.
Osakute tagasivõtmisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 53 sätestatut.
Avalduse täitmine ei oleks kooskõlas käesoleva seaduse §-s 19 või 44 sätestatuga.
Avalduse täitmise keeldumisest ja selle põhjusest teavitab registripidaja viivitamata avaldajat ja vastavat kindlustusandjat.
Osakute tagasivõtmiseks täiendava kogumispensioni kindlustuslepingu (edaspidi käesolevas paragrahvis leping) sõlmimiseks esitab vabatahtliku pensionifondi osakuomanik pensionifondivalitsejale vastava avalduse.
Osakute tagasivõtmise ning lepingus ettenähtud kindlustusmakse ülekandmise käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 4 nimetatud kindlustusandjale korraldab pensionifondi depoopank kooskõlastatult kindlustusandjaga pensionifondi tingimustes ettenähtud tähtaegadel ja korras, kuid mitte hiljem kui kahe kuu jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud avalduse esitamist.
Osakute tagasivõtmisel käesoleva seaduse §-s 120 sätestatu kohaselt.
Pensionifondile ei kohaldata investeerimisfondide seaduse § 47 lõigetes 1 ja 2 sätestatut.
Väljamakseid pensionifondist tehakse isikule kuulunud osakute tagasivõtmisel pensionifondivalitseja poolt investeerimisfondide seaduse §-s 40 nimetatud osakute tagasivõtmishinnaga (edaspidi tagasivõtmishind).
Väljamakseid pensionifondist ei tehta, kui pensionifondi osakute tagasivõtmine on investeerimisfondide seaduse alusel keelatud.
Kohustusliku pensionifondi osakute tagasivõtmise peatamiseks investeerimisfondide seaduse § 45 lõike 1 alusel peab pensionifondivalitseja taotlema Inspektsioonilt vastava loa (edaspidi käesolevas paragrahvis luba).
Hinnangu osakute tagasivõtmise peatamise mõju kohta pensionifondi osakuomaniku huvidele.
Inspektsioon võib taotluse läbivaatamiseks nõuda pensionifondivalitsejalt täiendavate või täpsustavate andmete esitamist.
Otsuse loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Inspektsioon viie tööpäeva jooksul pärast vastava avalduse laekumist Inspektsioonile.
Osakuomanike huvid ei osutu osakute tagasivõtmise peatamisel küllaldaselt kaitstuks.
Loa andmisel või investeerimisfondide seaduse § 45 lõike 2 alusel ettekirjutuse tegemisel võib Inspektsioon ette näha tähtaja, mille jooksul võib osakute tagasivõtmist peatada.
Pensionifondi osakute tagasivõtmishinna arvutamisel rakendatakse pensionifondi tingimustes ettenähtud ühtset tagasivõtmistasu määra, kui käesolevas seaduses ja pensionifondi tingimustes ei ole sätestatud teisiti.
Pensionifondi osaku tagasivõtmistasu määr ei või olla suurem kui 1% osaku puhasväärtusest.
Kogumispensioni väljamakseid kohustuslikust pensionifondist (edaspidi käesolevas paragrahvis väljamaksed) tehakse käesoleva seaduse §-des 20, 21 ja käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 ning §-des 51-53 sätestatu kohaselt.
Osakuomanikul on õigus üksnes perioodilistele väljamaksetele, kui käesoleva seaduse § 20 lõikest 3 või § 21 lõikest 3 ei tulene teisiti.
Kui osakuomanik täielikult või osaliselt ei nõua talle ettenähtud väljamaksete tegemist, on tal õigus nõuda tagasivõtmata jäänud osakute tagasivõtmist järgnevatel perioodidel.
Kohustuslikust pensionifondist kogumispensioni väljamaksete saamiseks esitab käesoleva seaduse §-s 18 nimetatud osakuomanik kontohaldurile või registripidajale avalduse (edaspidi käesolevas ja järgmises paragrahvis avaldus).
Muud rahandusministri poolt kehtestatud andmed.
Käesoleva seaduse §-s 21 sätestatud juhul lisatakse avaldusele ärakiri isiku poolt sõlmitud kohustusliku kogumispensioni kindlustuslepingust.
Kohustuslikust pensionifondist kogumispensioni väljamaksete (edaspidi käesolevas paragrahvis väljamaksed) tegemise korraldab registripidaja käesolevas seaduses, selle alusel antud õigusaktides ning pensionifondi tingimustes sätestatud korras.
Väljamaksete tegemiseks või selle tingimuste määramiseks võib registripidaja nõuda avalduse esitanud osakuomanikult või vastavatelt kindlustusandjatelt täiendavate ja täpsustavate andmete esitamist.
Registripidaja võib keelduda väljamaksete tegemisest, kui avaldus ei vasta õigusaktides sätestatud nõuetele või selle alusel väljamaksete tegemine ei ole võimalik või ei ole kooskõlas käesoleva seaduse §-s 20, 21 või 50 sätestatuga.
Väljamaksete tegemisest keeldumisest ja selle põhjustest teavitab registripidaja viivitamata avaldajat.
Rahandusminister kehtestab väljamaksete tegemise täpsemad tingimused ja korra.
Kohustusliku pensionifondi osakute tagasivõtmise korraldab registripidaja kolme tööpäeva jooksul osakute tagasivõtmiseks esitatud avalduse saamisest vastavalt õigusaktidele, pensionifondi tingimustele ning registripidaja poolt pensionifondivalitseja või pensionifondi depoopangaga sõlmitud lepingule.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaega ei kohaldata pensionifondi vahetamisel ja kohustusliku kogumispensioni kindlustuslepingu sõlmimisel käesoleva seaduse §-des 38 ja 45 sätestatu kohaselt.
Rahandusminister võib kehtestada kohustusliku pensionifondi osakute tagasivõtmise täpsema korra.
Osakuomanikul on õigus kogumispensioni väljamaksetele vabatahtlikust pensionifondist (edaspidi käesolevas paragrahvis väljamaksed) käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel, kuid mitte enne kahe aasta möödumist tema poolt väljamaksete tegemise käigus tagasivõetavate osakute omandamisest.
Osakute omandamiseks osakuomaniku poolt käesoleva paragrahvi lõike 1 tähenduses loetakse osakute omandamist abikaasade ühisvarasse ka juhul, kui hiljem on toimunud selle jagamine.
Osakuomanikul on õigus väljamaksetele, kui ta on vanem kui 55 aastat või kui ta on täielikult ja püsivalt töövõimetu.
Väljamaksete tegemisel käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetamata juhtudel peab pensionifondivalitseja väljamaksetelt lisaks tagasivõtmistasule kinni 2% osakute puhasväärtusest.
Kinnipeetud summa jääb pensionifondi.
Väljamaksete tegemisel võib sõltuvalt tagasivõetavate osakute omandamise ajast rakendada tagasivõtmistasu arvutamisel käesoleva seaduse § 49 lõikes 1 nimetatud ühtsest määrast väiksemaid määrasid.
Väljamaksete tegemisel arvestatakse, et osakute tagasivõtmine toimub nende omandamise ajalises järjekorras.
Pensionifondi osakud on päritavad.
Kohustusliku pensionifondi osakuid saab pärandada üksnes füüsilistele isikutele.
Kui osakuomanikul puuduvad pärijad, tühistatakse talle kuulunud kohustusliku pensionifondi osakud.
Tühistatud osakutest tulenevad õigused ja kohustused loetakse lõppenuks.
Ühte pensionifondi osakut ei saa pärida mitu isikut.
Kui kaaspärijad ei lepi pärandi vastuvõtmisest kolme kuu jooksul kokku teisiti, loetakse osakud jagatuks kaaspärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosa suurusega.
Jagamisel ülejäänud osakute jääk kuulub tagasivõtmisele ning selle ulatuses tehakse kaaspärijatele väljamakse pensionifondist.
Kui pärijaks on füüsiline isik, on tal ühe kalendriaasta jooksul pärast pärandi vastuvõtmist õigus nõuda kõigi osakute või nendest osa tagasivõtmist.
Sellisel juhul ei kohaldata käesoleva seaduse § 18 lõikes 1 sätestatut.
Kui pärija ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul osakute tagasivõtmist nõudnud, loetakse, et ta on pärandi vastuvõtmise päevast omandanud talle pärandatud osakud ja tal on õigus üldistel alustel nõuda osakute tagasivõtmist ning muud osakutest tulenevad õigused.
Kui vabatahtliku pensionifondi osakud pärandatakse juriidilisele isikule, loetakse osakud tagasivõetuks alates pärandi vastuvõtmise päevast.
Juriidilisest isikust pärijal on õigus iga tema poolt päritud osaku kohta nõuda rahalise väljamakse tegemist nõude esitamise päeva tagasivõtmishinna ulatuses.
Juriidilisest isikust pärija kaotab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud õiguse, kui ta ei nõua väljamaksmist kolme kuu jooksul, arvates pärandi vastuvõtmisest.
Väljanõudmata raha jääb pensionifondi ja vastav osak kustutatakse.
Pensionifond likvideeritakse investeerimisfondide seaduses, käesolevas seaduses ja pensionifondi tingimustes sätestatud korras.
Pensionifondi likvideerimine on lubatud üksnes Inspektsiooni loal.
Pensionifondi likvideerimise korral ei kohaldata väljamaksete tegemisele käesoleva seaduse §-des 48-54 sätestatut.
Pensionifondi likvideerimise loa (edaspidi käesolevas paragrahvis luba) saamiseks esitab taotluse pensionifondi depoopank.
Loa taotlemisel esitatavate andmete loetelu kehtestab rahandusminister.
Taotluse läbivaatamiseks võib Inspektsioon nõuda pensionifondi depoopangalt, registripidajalt ja pensionifondivalitsejatelt täiendavate või täpsustavate andmete esitamist.
Inspektsioon otsustab loa andmise või sellest keeldumise 10 tööpäeva jooksul pärast kõigi käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmete esitamist, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul pärast nõuetekohase taotluse esitamist.
Inspektsioon keeldub loa andmisest oma motiveeritud otsusega, kui ei ole kasutatud kõiki võimalusi pensionifondi valitsemise üleandmiseks.
Inspektsioon võib kohustusliku pensionifondi likvideerimise loas ette näha likvideerimise kohustuslikud tingimused.
Pensionifondi depoopanga või investeerimisfondide seaduse § 51 lõikes 4 nimetatud likvideerijate taotlusel võib loas ette nähtud likvideerimise tingimusi muuta.
Kohustusliku pensionifondi puhul võib investeerimisfondide seaduse § 50 lõikes 3 sätestatud valitsemise üleandmise tähtaega Inspektsiooni loal pikendada kuni 18 kuuni.
Kohustusliku pensionifondi likvideerimisel käesoleva seaduse § 34 lõike 1 punktides 1 ja 3 nimetatud sissemaksete alusel tehtavat osakute väljalaset ei peatata, kui Inspektsioon ei ole pensionifondi likvideerimise loas ette näinud teisiti.
Osakute väljalaske peatamisel jätkatakse käesoleva seaduse § 34 lõike 1 punktis 1 nimetatud sissemaksete tegemist käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud pensionifondi.
Kohustusliku pensionifondi likvideerimisel omandab iga osakuomanik jaotamisele kuuluva raha eest vastava arvu tema valitud või valiku tegemata jätmisel Inspektsiooni poolt määratud teise kohustusliku pensionifondi osakuid.
Osakute omandamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 32, 33 ja 35 sätestatut.
Rahandusminister kehtestab oma määrusega kohustusliku pensionifondi likvideerimise ning likvideerimise loa taotlemise ja andmise täpsema korra.
Pensionifondi võib valitseda üksnes vastavat tegevusluba omav aktsiaselts või investeerimisfondide seaduse §-s 50 sätestatud juhul pensionifondi depoopank.
Tegevusluba on tähtajatu.
Tegevusluba ei ole üleantav ning selle omandamine ja kasutamine teiste isikute poolt on keelatud.
Kohustusliku pensionifondi valitsemise tegevusluba.
Vabatahtliku pensionifondi valitsemise tegevusloa alusel võib valitseda vabatahtlikke pensionifonde, teisi investeerimisfonde ning osutada väärtpaberituru seaduse § 43 punktis 5 sätestatud teenuseid (edaspidi väärtpaberiportfelli valitsemine).
Kohustusliku pensionifondi valitsemise tegevusloa alusel võib valitseda igat liiki pensionifonde, teisi investeerimisfonde ning osutada väärtpaberiportfelli valitsemise teenuseid.
Pensionifondi valitsemise tegevusloa (edaspidi tegevusluba) annab ja selle tunnistab kehtetuks Inspektsioon oma otsusega.
Otsuse tegemise ja jõustumise kuupäev.
Tegevusloa andmisest keeldumise ning tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral peab otsus sisaldama sellekohast põhjendust.
Tegevusloa kohta tehtud otsuse edastab Inspektsioon viivitamata pärast otsuse tegemist isikule, kelle tegevusloa kohta otsus tehti.
Kohustusliku pensionifondi valitsemise tegevusloa kohta tehtud otsusest teavitab Inspektsioon viivitamata ka registripidajat.
Tegevusloa kehtetuks tunnistamisest teatab Inspektsioon viivitamata investeerimisfondide depoopankadele, mida pensionifondivalitseja valitses.
Teate tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta avaldab Inspektsioon vähemalt ühes üleriikliku levikuga päevalehes hiljemalt viiendal kalendripäeval, arvates vastava otsuse tegemisest.
Tegevusloa taotlemiseks tuleb esitada Inspektsioonile taotlus.
Taotlus koosneb kirjalikust avaldusest ja käesoleva seaduse §-s 67 nimetatud lisadest.
Rahandusminister võib kehtestada taotluse vormi.
Taotlusele ja sellega seonduvalt hiljem esitatavatele andmetele lisatakse taotleja kõigi juhatuse liikmete poolt allkirjastatud kinnitus esitatavate andmete ja dokumentide õigsuse kohta.
Käesoleva seaduse § 67 punktides 4-6 nimetatud füüsiliste isikute kohta esitatud andmete ja dokumentide õigsust kinnitavad nimetatud isikud oma allkirjaga.
Tõend riigilõivu tasumise kohta.
Oluline osalus käesoleva seaduse tähenduses on isiku või koos temaga samasse kontserni kuuluvate isikute selline otsene või kaudne osalus äriühingus, mis moodustab äriühingu osa- või aktsiakapitalist või häältearvust 10 või enam protsenti või mis annab osaluse omajale võimaluse kas lepingu alusel või muul viisil oluliselt mõjutada äriühingu juhtimist või tegevust.
Aktsiate või osaga esindatud hääled, mis kuuluvad kolmandale isikule, kuid mis on isiku või tema poolt kontrollitava äriühingu ja kolmanda isiku poolt sõlmitud kokkuleppe alusel ajutiselt isikule loovutatud või kui isik hääletab selliste aktsiate või osa omaja nimel.
Olles ise äriühingu aktsionär või osanik, kontrollib rohkem kui pooli aktsiate või osaga esindatud häältest vastavalt teiste aktsionäride või osanikega sõlmitud kokkuleppele.
Kui olulist osalust omab välisriigi fondivalitseja, investeerimisühing, krediidiasutus või kindlustusandja, siis vastava järelevalveasutuse poolt väljastatud tõend selle kohta, et nimetatud välisriigi ühing omab kehtivat tegevusluba ja täidab kehtivaid normatiive.
Taotlejas olulist osalust omavate füüsiliste isikute kohta esitatakse taotlemisel käesoleva seaduse § 67 punktis 5 nimetatud andmed.
Fondivalitseja juhtimisstruktuur, tegevuse organisatsiooniline ja tehniline korraldus, investeerimisfondide valitsemisega seotud isikute õigused, kohustused ja vastutus.
Valitsemis- ja depootasude ning osakute väljalaske- ja tagasivõtmistasude määrad ja laekumiste suurused.
Vabatahtliku pensionifondi valitsemise tegevusloa taotlemisel esitatakse äriplaan vähemalt kolme aasta kohta, kohustusliku pensionifondi valitsemise tegevusloa taotlemisel vähemalt viie aasta kohta.
Kui taotleja ei ole tegevusloa taotlemisel esitanud kõiki käesoleva seaduse §-des 66-72 nimetatud andmeid ja dokumente või need ei ole täielikud või nõuetekohaselt vormistatud, nõuab Inspektsioon taotlejalt puuduste kõrvaldamist.
Kui käesoleva seaduse §-des 66 ja 67 nimetatud andmete ja dokumentide põhjal ei ole võimalik veenduda, kas tegevusloa taotlejal on pensionifondide valitsemiseks piisavad võimalused ja ta vastab seaduses või selle alusel pensionifondivalitsejale kehtestatud nõuetele, võib Inspektsioon nõuda täiendavate andmete ja dokumentide esitamist.
Taotleja poolt esitatud andmete kontrollimiseks võib Inspektsioon nõuda täpsustavate andmete ja dokumentide esitamist ning teostada kohapealset kontrolli investeerimisfondide seaduse §-s 136 sätestatud korras.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud andmed esitatakse Inspektsiooni poolt määratud tähtajaks.
Otsuse vabatahtliku pensionifondi valitsemise tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Inspektsioon kolme kuu jooksul pärast Inspektsioonile vastava avalduse laekumist, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul pärast kõigi vajalike dokumentide ja andmete laekumist.
Otsuse kohustusliku pensionifondi valitsemise tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Inspektsioon kuue kuu jooksul pärast Inspektsioonile vastava avalduse laekumist, kuid mitte hiljem kui kahe kuu jooksul pärast kõigi vajalike dokumentide ja andmete laekumist.
Taotleja, temaga samasse kontserni kuuluvad isikud või käesoleva lõike punktis 6 nimetatud isikud ei ole piisavalt usaldusväärsed või vajalikul määral suutelised tagama pensionifondi osakuomanike huvide järgimist.
Taotleja, tema emaettevõtja ja teiste taotlejaga samasse kontserni kuuluvate isikute tegevust, finantsseisundit, reputatsiooni ja kogemusi.
Pensionifondivalitseja pankroti väljakuulutamisel.
Pensionifondivalitseja ei ole ettenähtud tähtajaks või ulatuses täitnud Inspektsiooni ettekirjutust.
Enne tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamist võib Inspektsioon teha pensionifondivalitsejale ettekirjutuse, andes tähtaja kehtetuks tunnistamise aluseks olevate puuduste kõrvaldamiseks.
Tegevusluba tunnistatakse kehtetuks pensionifondivalitseja taotlusel, kui ta ei valitse enam ühtegi investeerimisfondi ning kui tema poolt varem valitsetud investeerimisfondide osakuomanike ja aktsionäride huvid on seejuures küllaldaselt kaitstud.
Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse vaatab Inspektsioon läbi ning teeb otsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise või sellest keeldumise kohta kahe kuu jooksul, arvates taotluse laekumisest.
Muid käesolevas seaduses sätestatud tingimusi.
Pensionifondist perioodiliste väljamaksete tegemise tingimusi ja korda.
Pensionifondi tingimuste registreerimiseks peab pensionifondivalitseja esitama Inspektsioonile taotluse.
Taotlus koosneb kirjalikust avaldusest ja käesoleva seaduse §-s 81 nimetatud lisadest.
Taotlusele ja sellega seonduvalt hiljem esitatavatele andmetele ja dokumentidele lisatakse taotleja kõigi juhatuse liikmete poolt allkirjastatud kinnitus taotlemisel esitatavate andmete ja dokumentide õigsuse kohta.
Käesoleva seaduse § 81 lõike 1 punktis 6 nimetatud andmete ja dokumentide õigsust kinnitab pensionifondi fondijuht oma allkirjaga.
Tõend pensionitagatisfondi tehtud esmase sissemakse kohta.
Fondijuhi kinnitus, et puuduvad investeerimisfondide seaduses või käesolevas seaduses sätestatud asjaolud, mis välistavad tema õiguse olla pensionifondi fondijuht.
Kui pensionifondivalitseja ei ole pensionifondi tingimuste registreerimisel esitanud kõiki käesoleva seaduse §-s 81 nimetatud andmeid ja dokumente või need ei ole täielikud või nõuetekohaselt vormistatud, nõuab Inspektsioon pensionifondivalitsejalt puuduste kõrvaldamist.
Pensionifondivalitseja poolt esitatud andmete kontrollimiseks võib Inspektsioon nõuda pensionifondivalitsejalt, registripidajalt või pensionifondi depoopangalt täpsustavate andmete ja dokumentide esitamist ning teostada kohapealset kontrolli investeerimisfondide seaduse §-s 136 sätestatud korras.
Otsuse vabatahtliku pensionifondi tingimuste registreerimise või sellest keeldumise kohta teeb Inspektsioon 45 kalendripäeva jooksul pärast Inspektsioonile vastava avalduse laekumist, kuid mitte hiljem kui 15 kalendripäeva jooksul pärast kõigi vajalike dokumentide ja andmete laekumist.
Otsuse kohustusliku pensionifondi tingimuste registreerimise või sellest keeldumise kohta teeb Inspektsioon 60 kalendripäeva jooksul pärast Inspektsioonile vastava avalduse laekumist, kuid mitte hiljem kui 20 kalendripäeva jooksul pärast kõigi vajalike dokumentide ja andmete laekumist.
Pensionifondi tingimuste registreerimisest keeldumise korral peab otsus sisaldama sellekohast põhjendust ning käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1, 3, 4 ja 7 nimetatud andmeid.
Ilmnenud mõni käesoleva seaduse § 77 lõikes 2 sätestatud asjaolu.
Pensionifondi tingimuste registreerimise või sellest keeldumise kohta tehtud otsuse edastab Inspektsioon viivitamata pärast otsuse tegemist taotluse esitanud pensionifondivalitsejale ja pensionifondi depoopangale.
Kohustusliku pensionifondi tingimuste registreerimise või sellest keeldumise kohta tehtud otsusest teavitab Inspektsioon viivitamata ka registripidajat.
Pensionifondi tingimuste muutmiseks peab pensionifondivalitseja taotlema Inspektsioonilt vastava loa (edaspidi käesolevas jaos luba).
Loa taotlus koosneb kirjalikust avaldusest ja käesoleva seaduse §-s 87 nimetatud lisadest.
Taotlusele ja sellega seonduvalt hiljem esitatavatele andmetele ja dokumentidele lisatakse pensionifondivalitseja kõigi juhatuse liikmete poolt allkirjastatud kinnitus taotlemisel esitatavate andmete ja dokumentide õigsuse kohta.
Käesoleva seaduse § 35 lõikes 1 ja § 53 lõikes 1 nimetatud lepingu muudatused ja muudetud tekst - kui pensionifondi tingimuste muutmisega kaasneb selle lepingu muutmine.
Loa taotluse läbivaatamisele ja otsusest teavitamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 82 ja 85 sätestatut.
Otsuse vabatahtliku pensionifondi tingimuste muutmiseks loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Inspektsioon 30 kalendripäeva jooksul pärast Inspektsioonile vastava avalduse laekumist, kuid mitte hiljem kui 15 kalendripäeva jooksul pärast kõigi vajalike dokumentide ja andmete laekumist.
Otsuse kohustusliku pensionifondi tingimuste muutmiseks loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Inspektsioon 45 kalendripäeva jooksul pärast Inspektsioonile vastava avalduse laekumist, kuid mitte hiljem kui 20 kalendripäeva jooksul pärast kõigi vajalike dokumentide ja andmete laekumist.
Loa andmisest keeldumise korral peab otsus sisaldama sellekohast põhjendust.
Pensionifondi tingimuste muutmine ei oleks muul põhjusel kooskõlas pensionifondi osakuomanike parimate huvidega.
Pärast loa andmist avaldab pensionifondivalitseja pensionifondi tingimustes sätestatud korras teate (edaspidi käesolevas paragrahvis teade) pensionifondi tingimuste muudatuste kohta.
Teade peab olema avaldatud vähemalt ühes üleriikliku levikuga päevalehes.
Andmed pensionifondi tingimuste muudetud teksti kättesaadavuse kohta.
Vabatahtliku pensionifondi tingimuste muudatused jõustuvad investeerimisfondide seaduse § 36 lõikes 6 sätestatud korras.
Kohustusliku pensionifondi tingimuste muudatused jõustuvad alates 1. jaanuarist, kuid mitte enne 100 kalendripäeva möödumist vastava teate avaldamisest.
45 miljonit krooni - juhul kui ta valitseb kohustuslikku pensionifondi.
Kohustusliku pensionifondi valitsemise tegevusluba omava pensionifondivalitseja aktsiakapitali suurendamisele ja vähendamisele kohaldatakse kindlustustegevuse seaduse (RT I 2000, 53, 343; 2001, 43, 238; 48, 268; 59, 359) §-s 30 ja § 31 lõigetes 1 ja 2 kindlustusandja aktsiakapitali kohta sätestatut.
Pensionifondivalitseja netovara ei või olla väiksem, kui käesoleva seaduse §-s 91 sätestatud aktsiakapitali minimaalne suurus.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõude rikkumise korral kohaldatakse äriseadustiku (RT I 1995, 26-28, 355; 1998, 91-93, 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360; 57, 596; 102, 907; 2000, 29, 172; 49, 303; 55, 365; 57, 373; 2001, 34, 185; 56, 332 ja 336) §-s 301 sätestatut.
Pensionifondivalitseja omakapital peab olema vähemalt 2% tema poolt valitsetavate pensionifondide vara puhasväärtusest, kui käesoleva paragrahvi lõikest 2 ei tulene teisiti.
Selle pensionifondivalitseja omakapital, kelle valitsetavate pensionifondide vara puhasväärtus on suurem kui kaks miljardit krooni, peab olema vähemalt 40 miljonit krooni pluss üks protsent tema poolt valitsetavate pensionifondide vara puhasväärtuse osast, mis ületab kahte miljardit krooni.
Pensionifondi valitsemise ülevõtmisel peab käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud tingimus olema täidetud hiljemalt kuue kuu jooksul pärast valitsemisõiguse üleminekut, kui Inspektsioon ei ole pensionifondi valitsemise üleandmise kooskõlastamisel määranud teisiti.
Osakute tagasivõtmise peatamine.
Kohustuslike pensionifondide valitsemise tegevusluba omava pensionifondivalitseja põhikirja muudatused tuleb enne muudatuste äriregistrisse kandmist kooskõlastada Inspektsiooniga.
Põhikirja muudetud tekst.
Pensionifondivalitseja poolt esitatud andmete kontrollimiseks ja kooskõlastamise otsustamiseks võib Inspektsioon nõuda pensionifondivalitsejalt täpsustavate andmete ja dokumentide esitamist ning teostada kohapealset kontrolli investeerimisfondide seaduse §-s 136 sätestatud korras.
Otsuse põhikirjamuudatuste kooskõlastamise või sellest keeldumise kohta teeb Inspektsioon 10 kalendripäeva jooksul pärast Inspektsioonile vastava avalduse laekumist.
Kooskõlastamisest keeldumise korral peab otsus sisaldama sellekohast põhjendust.
Põhikirja muutmine ei oleks muul põhjusel kooskõlas pensionifondivalitseja poolt valitsetavate investeerimisfondide osakuomanike parimate huvidega.
Põhikirjamuudatuste kooskõlastamise või sellest keeldumise kohta tehtud otsuse edastab Inspektsioon viivitamata pärast otsuse tegemist taotluse esitanud pensionifondivalitsejale.
Põhikirjamuudatuste kooskõlastamise otsus lisatakse äriregistrile esitatavale avaldusele.
Avalduse alusel tehtud äriregistri kandeotsuse ärakirja esitab pensionifondivalitseja viivitamata Inspektsioonile.
Pensionifondivalitsejas võivad olulist osalust omada üksnes isikud, kes on Inspektsiooni hinnangul võimelised tagama pensionifondivalitseja kindla ja usaldusväärse juhtimise ning kelle omanike struktuur ja ärisidemed on läbipaistvad ega takista tõhusa järelevalve teostamist.
Kui isik kavatseb omandada olulist osalust pensionifondivalitsejas või suurendada seda üle 1/3, 1/2 või 2/3 pensionifondivalitseja aktsiakapitalist või aktsiatega esindatud häältest või pensionifondivalitseja muutuks tehingu tulemusena tema tütarettevõtjaks, on ta kohustatud eelnevalt taotlema Inspektsioonilt vastava loa (edaspidi käesolevas jaos luba).
Loa taotlemiseks tuleb Inspektsioonile esitada kirjalik avaldus, milles näidatakse taotleja poolt omatava ja omandatava osaluse suurus.
Taotlusele lisatakse käesoleva seaduse §-s 70 nimetatud andmed ja dokumendid.
Kui taotleja ei ole loa taotlemisel esitanud kõiki käesoleva seaduse § 98 lõikes 2 nimetatud andmeid ja dokumente või need ei ole täielikud või nõuetekohaselt vormistatud, nõuab Inspektsioon taotlejalt puuduste kõrvaldamist.
Kui taotlemisel esitatud andmete ja dokumentide põhjal ei ole võimalik veenduda, kas taotleja vastab käesolevas seaduses sätestatud nõuetele, võib Inspektsioon nõuda täiendavate andmete ja dokumentide esitamist.
Kui taotlejaks on välisriigis registreeritud fondivalitseja, krediidiasutus, investeerimisühing või kindlustusandja, küsib Inspektsioon enne otsustamist Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi (edaspidi lepinguriik) vastava järelevalveasutuse seisukoha osaluse omandamise kohta.
Otsuse loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Inspektsioon kolme kuu jooksul pärast Inspektsioonile vastava avalduse laekumist, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul pärast kõigi vajalike dokumentide ja andmete laekumist.
Loa andmisel võib Inspektsioon määrata olulise osaluse omandamiseks või osaluse suurendamiseks tähtaja.
Loa andmisest keeldumisel peab otsus sisaldama põhjendust.
Otsus saadetakse viivitamata taotlejale tema taotluses märgitud asukohta.
Osaluse omandamine või suurendamine võib muul põhjusel oluliselt kahjustada pensionifondivalitseja vastavust seaduses sätestatud nõuetele ja takistada pensionifondi osakuomaniku huvide järgimist.
Olulise osaluse omandamise või osaluse suurendamise tehing, mis on tehtud ilma Inspektsiooni loata, on tühine.
Sellisel juhul ei omanda tehingu teinud isik aktsiatega kaasnevat hääleõigust ning aktsiaid ei arvata üldkoosoleku kvoorumisse.
Kui ilma Inspektsiooni loata tehtud tehinguga omandatud või suurendatud olulist osalust esindavad hääled arvati pensionifondivalitseja üldkoosoleku kvoorumisse ja need mõjutasid üldkoosoleku otsuse vastuvõtmist, võib kohus Inspektsiooni või aktsionäri või äriühingu juhatuse või nõukogu liikme avalduse alusel tunnistada üldkoosoleku otsuse kehtetuks, kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul üldkoosoleku otsuse vastuvõtmisest arvates.
Ilmnevad muud käesoleva seaduse §-s 101 sätestatud asjaolud.
Loa kehtetuks tunnistamisel kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 102 sätestatut.
Kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid ulatuses, millega ta kaotab olulise osaluse pensionifondivalitsejas, või vähendab oma osalust alla mõne käesoleva seaduse § 98 lõikes 1 nimetatud määra, peab ta sellest teatama Inspektsioonile 10 kalendripäeva jooksul, arvates vastava tehingu toimumisest.
Pensionifondivalitseja on olulise osaluse omandamise tehingust teadasaamisel kohustatud sellest viivitamata teavitama Inspektsiooni.
Nimetatud kohustus kehtib ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tehingute suhtes ning juhul, kui osalust suurendatakse üle mõne käesoleva seaduse § 98 lõikes 1 nimetatud määra.
Pensionifondivalitseja on kohustatud koos majandusaasta aruandega esitama Inspektsioonile olulist osalust omavate aktsionäride nimed ja nende osaluse suuruse.
Pensionifondivalitseja nõukogu või juhatuse liikmeks, samuti käesoleva seaduse § 67 punktis 6 nimetatud isikuteks (edaspidi käesolevas jaos juht) võib valida või määrata üksnes isikuid, kellel on pensionifondivalitseja juhtimiseks vajalik haridus, kogemused, kutsealane sobivus ning laitmatu reputatsioon.
Pensionifondivalitseja juhatuse liikmel peab olema akadeemiline kõrgharidus või sellega võrdsustatud haridus ja rahandusalase töö kogemus.
Pensionifondivalitseja juhatuse esimees või juhataja peab lisaks vastama investeerimisfondide seaduse § 13 lõikes 3 sätestatud nõuetele.
Kelle tegevus on näidanud, et ta ei ole suuteline korraldama äriühingu juhtimist selliselt, et äriühingu aktsionäride, osanike, liikmete, võlausaldajate ja klientide huvid oleksid piisavalt kaitstud.
Pensionifondivalitseja juhid ning töötajad on kohustatud tegutsema nende puhul eeldatava ettenägelikkuse ja pädevusega ning vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele, lähtudes pensionifondivalitseja ning selle poolt valitsetavate investeerimisfondide osakuomanike ja teiste klientide huvidest.
Pensionifondivalitseja juht ei või olla teise fondivalitseja nõukogu või juhatuse liige, välja arvatud nõukogu liige sama pensionifondivalitseja tütarettevõtjas.
Pensionifondivalitseja juhatuse liige ei või olla krediidiasutuse, kindlustusandja või investeerimisühingu juhatuse liige.
Kohustuslike pensionifondide valitsemise tegevusluba omava fondivalitseja juht ega töötaja ei või olla registripidaja juhatuse liige või töötaja.
Pensionifondivalitseja on kohustatud pensionifondivalitseja juhtide ning audiitori valimisest või määramisest, samuti nende tagasiastumisest või tagasikutsumise algatamisest enne volituste tähtaja lõppemist Inspektsioonile teatama ja esitama juhtide kohta käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud dokumendid Inspektsioonile 10 kalendripäeva jooksul, arvates vastava otsuse tegemisest või avalduse saamisest.
Kinnituse, et puuduvad käesolevas seaduses sätestatud asjaolud, mis välistavad tema õiguse olla pensionifondivalitseja juht.
Juhi tegevus on näidanud, et ta ei ole suuteline korraldama pensionifondivalitseja juhtimist selliselt, et osakuomanike ja teiste klientide huvid oleksid piisavalt kaitstud.
Kui pensionifondivalitseja ei ole täielikult või tähtaegselt täitnud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutust, on Inspektsioonil õigus nõuda juhi tagasikutsumist kohtu kaudu.
Pensionifondivalitseja peab kehtestama juhtide ja töötajate tegevust reguleerivad sise-eeskirjad, mis peavad kindlustama pensionifondivalitseja ja selle töötajate tegevuse vastavuse õigusaktidele ja pensionifondivalitseja juhtimisorganite otsustele.
Alluvussuhted, aruandluse esitamise protseduur ja õiguste delegeerimine, sätestades funktsioonide lahususe kohustuste võtmisel, teenuste kajastamisel raamatupidamises ning riskide hindamisel.
Pensionifondivalitseja on kohustatud tagama piisavate sisekontrolli meetmete rakendamise.
Sisekontrolli teostamiseks määratakse eraldi töötaja (d) või sõlmitakse audiitoriga leping siseaudiitori funktsioonide täitmiseks.
Sisekontrolli teostav isik (edaspidi siseaudiitor) peab vastama pensionifondivalitseja juhile sätestatud nõuetele.
Siseaudiitor ei tohi olla sõltuv pensionifondivalitseja allüksustest ja töötajatest, kelle tegevust ta kontrollib, ega nendega seotud.
Siseaudiitor kontrollib pensionifondivalitseja ning selle juhtide ja töötajate tegevuse vastavust õigusaktidele, sise-eeskirjadele, headele tavadele, depoolepingule, registripidajaga sõlmitud lepingule ja juhtimisorganite otsustele.
Pensionifondivalitseja juhatus tagab siseaudiitorile kõik tema ülesannete täitmiseks vajalikud õigused ja töötingimused, sealhulgas õiguse saada selgitusi ja teavet pensionifondivalitseja juhtidelt ning jälgida avastatud puuduste kõrvaldamist ja tehtud ettepanekute täitmist.
Siseaudiitor on kohustatud talle pensionifondivalitseja kohta teatavaks saanud informatsiooni, mis osutab õigusrikkumisele või klientide huvide kahjustamisele, viivitamata kirjalikult edastama pensionifondivalitseja nõukogule ja juhatusele ning Inspektsioonile.
Pensionifondi fondijuhiks võib olla üksnes isik, kes vastab investeerimisfondide seaduse §-s 16 fondijuhile kehtestatud nõuetele ja kellel on pensionifondi juhtimiseks küllaldased erialased kogemused ning laitmatu äri- ja erialane reputatsioon.
Kohustusliku pensionifondi fondijuhiks võib olla fondijuht, kes on viimase viie aasta jooksul vähemalt ühe aasta tegutsenud fondijuhina või vähemalt kolm aastat olnud tegev väärtpaberiportfelli valitsemise teenuste osutamisel.
Pensionifondi fondijuht on kohustatud tegutsema tema puhul eeldatava ettenägelikkuse ja pädevusega ning vastavalt tema ametikohale esitatavatele nõuetele, lähtudes pensionifondi osakuomanike parimatest huvidest.
Kohustusliku pensionifondi fondijuhi määramiseks peab pensionifondivalitseja iga kord taotlema Inspektsioonilt vastava loa (edaspidi käesolevas jaos luba).
Kohustusliku pensionifondi tingimuste registreerimisel loetakse luba antuks alates käesoleva seaduse § 83 lõikes 3 sätestatud otsuse jõustumisest.
Loa taotlemiseks esitab pensionifondivalitseja Inspektsioonile vastava avalduse ning käesoleva seaduse § 81 lõikes 3 nimetatud andmed.
Taotlemisel esitatud andmete kontrollimiseks või loa andmise otsustamiseks võib Inspektsioon nõuda pensionifondivalitsejalt ja pensionifondi fondijuhi kandidaadilt täpsustavate andmete ja dokumentide esitamist ning teostada kohapealset kontrolli investeerimisfondide seaduse §-s 136 sätestatud korras.
Otsuse loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Inspektsioon 30 kalendripäeva jooksul pärast Inspektsioonile vastava avalduse laekumist.
Ilmneb käesoleva seaduse § 84 punktis 5 sätestatud asjaolu.
Loa kohta tehtud otsuse edastab Inspektsioon viivitamata pärast selle tegemist taotluse esitanud pensionifondivalitsejale.
Pensionifondivalitseja on kohustatud vabatahtliku pensionifondi fondijuhi määramisest Inspektsioonile teatama 10 kalendripäeva jooksul vastava otsuse tegemisest.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teatele lisatakse käesoleva seaduse § 81 lõike 3 punktides 1, 2 ja 6 nimetatud andmed ja dokumendid.
Fondijuhi tegevus on näidanud, et ta ei ole suuteline vajalikul määral tagama pensionifondi osakuomanike parimate huvide järgimist.
Pensionifondivalitseja peab omama vähemalt 1% iga tema poolt valitsetava pensionifondi osakutest.
Pensionifondivalitseja ei või omada nende pensionifondide osakuid, mida ta ei valitse.
Kohustusliku pensionifondi moodustamisest alates kolme aasta jooksul peab pensionifondivalitseja omama vähemalt 2% selle pensionifondi osakutest.
Kui kohustuslikul pensionifondil on rohkem kui 100 miljonit osakut, peab pensionifondivalitseja poolt omatavate selle pensionifondi osakute arv olema vähemalt 2 miljonit ning 1% nende osakute arvust, mis ületavad 100 miljonit.
Pensionifondivalitsejale või pensionifondivalitsejana tegutsenud isikule kuuluvate osakute osakaalu määramiseks käesoleva jao tähenduses jagatakse sellele isikule kuuluvate osakute arv registripidaja poolt registreeritud selle pensionifondi osakute arvuga.
Inspektsiooni poolt määratud tingimustel kuni kuue kuu jooksul pärast osakute tühistamist käesoleva seaduse §-s 127 sätestatu kohaselt.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud juhul peab pensionifondivalitsejale hiljemalt kahe kuu möödumisel pensionifondi ülevõtmisest kuuluma vähemalt 0,5% ning hiljemalt nelja kuu möödumisel 1% ülevõetud pensionifondi osakutest.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud tähtaega võib Inspektsiooni loal ja Inspektsiooni poolt määratud tingimustel pikendada kuni 18 kuuni.
Seaduses sätestatud juhtudel peab pensionifondivalitsejale kuuluvate kohustusliku pensionifondi osakute arv olema suurem käesoleva seaduse §-des 117 ja 118 sätestatust.
Ettekirjutuse täiendavate osakute omamise kohustuse ja selle tingimuste kohta teeb pensionifondivalitsejale Inspektsioon.
Pensionifondivalitseja poolt pensionifondi osakute omandamine (edaspidi käesolevas jaos osakute omandamine) või talle kuuluvate pensionifondi osakute tagasivõtmine (edaspidi käesolevas jaos osakute tagasivõtmine) toimub käesolevas seaduses, selle alusel kehtestatud õigusaktides ning vastava pensionifondi tingimustes sätestatud tingimustel ja korras.
Osakute omandamiseks ja tagasivõtmiseks on vajalik Inspektsiooni vastav luba (edaspidi käesolevas jaos luba).
Luba ei ole vajalik, kui osakud omandatakse või võetakse tagasi Inspektsiooni ettekirjutuse alusel käesoleva seaduse §-des 119 ja 125 sätestatu kohaselt.
Käesolevas jaos pensionifondivalitseja suhtes sätestatut kohaldatakse osakute tagasivõtmise osas ka isikule, kes enam ei valitse fondi, mille osakute tagasivõtmist ta nõuab.
Rahandusminister võib kehtestada oma määrusega osakute omandamise ja tagasivõtmise ning selleks loa taotlemise ja andmise täpsema korra.
Muud rahandusministri poolt kehtestatud andmed või dokumendid.
Taotluse läbivaatamiseks võib Inspektsioon nõuda pensionifondivalitsejalt täpsustavate andmete ja dokumentide esitamist.
Loa andmise või sellest keeldumise otsuse teeb Inspektsioon vabatahtliku pensionifondi puhul viie kalendripäeva ning kohustusliku pensionifondi puhul 10 kalendripäeva jooksul vastava taotluse laekumisest Inspektsioonile.
Inspektsioon võib anda loa taotluses märgitust väiksema arvu osakute omandamiseks või tagasivõtmiseks või nõuda suurema arvu osakute omandamist.
Otsuse tegemise kuupäev.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtajaks ei ole Inspektsioon osakute omandamise loa kohta tehtud otsust pensionifondivalitsejale edastanud, loetakse luba taotletud ulatuses antuks.
Osakute omandamine ei oleks muul põhjusel teiste osakuomanike parimates huvides.
Osakute tagasivõtmist taotleb isik, kelle poolt valitsetud pensionifondi valitsemise õigus on läinud üle pensionifondi depoopangale - kuni pensionifondi valitsemisõiguse üleandmiseni teisele pensionifondivalitsejale või pensionifondi likvideerimiseni.
Osakute tagasivõtmine ei oleks muul põhjusel teiste osakuomanike parimates huvides.
Pensionifondi valitsenud isikule kuuluvate pensionifondi osakute tagasivõtmist, kui selle pensionifondi valitsemise õiguse üleminekust on möödunud rohkem kui üheksa kuud.
Pensionifondi osakute omandamisest või tagasivõtmisest teatab pensionifondivalitseja viivitamata Inspektsioonile.
Osaku puhasväärtus tehingupäeval ja tehingupäevale eelneval ning järgneval tööpäeval.
Seaduses sätestatud juhul pensionifondivalitsejale või pensionifondivalitsejana tegutsenud isikule kuuluvad kohustusliku pensionifondi osakud tühistatakse.
Pensionifondi osakud tühistab registripidaja Inspektsiooni ettekirjutuse alusel ja selles sätestatud tingimustel.
Pensionifondi osakute tühistamisel pensionifondivalitsejale või pensionifondivalitsejana tegutsenud isikule pensionifondist väljamakseid ei tehta.
Pensionifondi osakute arvu vähendatakse tühistatud osakute arvu võrra.
Rahandusminister kehtestab kohustusliku pensionifondi osakute tühistamise täpsema korra.
Pensionifondivalitseja pankroti korral rahuldatakse tema poolt valitsetavate pensionifondide osakuomanike nõuded pensionifondivalitseja vastu esimeses järgus pärast pandiga tagatud nõudeid.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse pensionifondi valitsenud isiku suhtes viie aasta jooksul pärast pensionifondi valitsemise üleminekut.
Pensionifondivalitseja võib tegutseda üksnes käesoleva seaduse §-s 63 sätestatud tegevusaladel.
Tema poolt valitsetavatel kohustuslikel pensionifondidel on vastavalt nende pensionifondide tingimustele Inspektsiooni hinnangul oluliselt erinev investeerimispoliitika.
Pensionifondide investeerimispoliitika erinevuse ulatuse määramisel lähtub Inspektsioon investeerimisfondide seaduse § 34 lõike 1 punktis 3 sätestatud põhiprintsiipidest, pidades eelkõige silmas piiranguid pensionifondi vara investeerimisel eri liiki väärtpaberitesse.
Pensionifondi investeerimispoliitika oluliste erinevuste määramise täpsemad tingimused ja korra kehtestab rahandusminister määrusega.
Aktsiatesse ei või kohustusliku pensionifondi vara investeerida rohkem kui 50% ulatuses kohustusliku pensionifondi aktivate turuväärtusest.
Pensionifondi vara võib investeerida aktsiatesse üksnes vastava pensionifondi tingimustes sätestatud ulatuses.
Aktsiatesse tehtud investeeringuteks käesoleva paragrahvi lõike 1 tähenduses loetakse ka investeeringuid investeerimisfondidesse, mille vara võib otseselt või läbi teiste investeerimisfondide paigutada aktsiatesse.
Investeerimisfondide seaduse § 105 lõikes 3 nimetatud väärtpaberite turuväärtus ei või moodustada kokku rohkem kui 5% pensionifondi aktivate turuväärtusest.
Investeerimisfondide seaduse § 102 lõikes 2 nimetatud rahaturuinstrumentidesse ning § 102 lõike 1 punktis 2 nimetatud väärtpaberitesse võib pensionifondi vara investeerida üksnes pensionifondi tingimustes sätestatud ulatuses.
Kohustusliku pensionifondi tingimustes tuleb väärtpaberite suhtes käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud piirangud sätestada riikide lõikes, mille reguleeritud väärtpaberiturul väärtpaberitega kaubeldakse.
Lähtudes vajadusest järgida osakuomanike huvide kaitset, võib rahandusminister oma määrusega kehtestada piiranguid kohustusliku pensionifondi vara investeerimisel käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud väärtpaberitesse ja rahaturuinstrumentidesse.
Kohustusliku pensionifondi aktivate turuväärtusest ei või samasse kontserni kuuluvate isikute poolt emiteeritud väärtpaberite väärtus moodustada rohkem kui 5%, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Vabatahtliku pensionifondi aktivate turuväärtusest ei või samasse kontserni kuuluvate isikute poolt emiteeritud väärtpaberite väärtus moodustada rohkem kui 10%, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Investeerimisfondide seaduse §-s 104 nimetatud riigi poolt emiteeritud või tagatud väärtpaberite väärtus ei või moodustada kokku rohkem kui 35% pensionifondi aktivate turuväärtusest.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud piiranguid ei kohaldata 18 kuu jooksul pärast vabatahtliku pensionifondi tingimuste registreerimist, välja arvatud juhul, kui selle pensionifondi vara puhasväärtus on enne selle tähtaja lõppu ületanud 20 miljonit krooni.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 sätestatud piiranguid ei kohaldata 9 kuu jooksul pärast kohustusliku pensionifondi tingimuste registreerimist, välja arvatud juhul, kui selle pensionifondi vara puhasväärtus on enne selle tähtaja lõppu ületanud 50 miljonit krooni.
Pensionifondi vara võib investeerida teiste investeerimisfondide osakutesse või aktsiatesse üksnes pensionifondi tingimustes sätestatud ulatuses.
Pensionifondi vara investeerimisele ei kohaldata investeerimisfondide seaduse § 106 lõikes 2 sätestatut.
Ühe investeerimisfondi osakute või aktsiate väärtus ei või moodustada rohkem kui 5% pensionifondi aktivate turuväärtusest.
Pensionifondi vara võib investeerida üksnes Eestis, lepinguriigis või muus pensionifondi tingimustes sätestatud riigis registreeritud investeerimisfondi osakutesse või aktsiatesse.
Kohustusliku pensionifondi varade investeerimisel investeerimisfondi osakutesse või aktsiatesse kohaldatakse käesoleva seaduse § 131 lõigetes 3 ja 4 väärtpaberitesse investeerimise kohta sätestatut.
Kohustuslikku pensionifondi valitseva pensionifondivalitseja poolt valitsetavate teiste investeerimisfondide aktsiate ja osakute väärtus kokku võib moodustada kohustusliku pensionifondi varas mitte rohkem kui 5% selle pensionifondi aktivate turuväärtusest, kusjuures täidetud peavad olema investeerimisfondide seaduse § 106 lõikes 1 sätestatud tingimused.
Kohustuslikku pensionifondi valitseva pensionifondivalitsejaga samasse kontserni kuuluvate fondivalitsejate poolt valitsetavate teiste investeerimisfondide aktsiate ja osakute väärtus kokku võib moodustada kohustusliku pensionifondi varas mitte rohkem kui 30% selle pensionifondi aktivate turuväärtusest, kusjuures täidetud peavad olema investeerimisfondide seaduse § 106 lõikes 1 sätestatud tingimused.
Investeerimisfondide seaduse § 106 lõikes 1 sätestatud investeerimisfondide osakutesse või aktsiatesse võib vabatahtliku pensionifondi vara investeerida üksnes pensionifondi tingimustes sätestatud ulatuses, kuid mitte rohkem kui 50% ulatuses selle pensionifondi aktivate turuväärtusest.
Pensionifondi vara võib investeerida krediidiasutuste hoiustesse üksnes pensionifondi tingimustes sätestatud ulatuses.
Kohustusliku pensionifondi vara võib investeerida üksnes Eestis, lepinguriigis või muus pensionifondi tingimustes sätestatud riigis asuva krediidiasutuse hoiustesse.
Krediidiasutuste hoiustesse investeeritud kohustusliku pensionifondi vara ei või moodustada kokku rohkem kui 35 % pensionifondi aktivate turuväärtusest.
Pensionifondi vara ei või hoiustada ühes krediidiasutuses või samasse kontserni kuuluvates krediidiasutustes kokku rohkem kui 5% ulatuses pensionifondi aktivate turuväärtusest.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 sätestatut ei kohaldata pensionifondi likvideerimisel, kui Inspektsioon ei ole käesoleva seaduse §-s 60 sätestatud pensionifondi likvideerimise loa andmise otsuses ette näinud teisiti.
Pensionifondi tingimustes sätestatud ulatuses võib pensionifondi vara investeerida kinnisasjadesse, mis asuvad pensionifondi tingimustes nimetatud riikides.
Kinnisasjadesse investeerimisel kohaldatakse investeerimisfondide seaduse § 110 lõigetes 2 ja 4 sätestatut.
Pensionifondi vara ei või investeerida investeerimisfondide seaduse § 110 lõikes 3 nimetatud kinnisasjadesse.
Investeeringud kinnisasjadesse ei või moodustada rohkem kui 20% vabatahtliku ning rohkem kui 10% kohustusliku pensionifondi aktivate turuväärtusest.
Ühegi kinnisasja soetusväärtus ei või omandamise ajal ületada 5% vabatahtliku ning 2% kohustusliku pensionifondi aktivate turuväärtusest.
Üheks kinnisasjaks käesoleva lõike tähenduses loetakse ka kõrvuti või lähestikku asuvad kinnisasjad.
Investeerimisfondide seaduse §-s 107 ja § 108 lõikes 2 nimetatud tehinguid võib pensionifondi arvel teha üksnes juhul, kui selline võimalus on pensionifondi tingimustes otse ette nähtud.
Nimetatud tehingutega ei või pensionifondi arvel võtta pensionifondile rohkem kohustusi kui 10% ulatuses pensionifondi aktivate turuväärtusest, välja arvatud investeerimisfondide seaduse § 108 lõikes 4 nimetatud tehingutega võetavad kohustused.
Investeerimisfondide seaduse § 108 lõikes 2 nimetatud tehingu vastaspooleks ei või olla osakuomanik või isik, kellel on temaga võrdne majanduslik huvi.
Käesoleva seaduse §-des 130-136 sätestatud nõuete rikkumine tehingute tegemisel ei too kaasa nende tehingute tühisust, kuid pensionifondivalitseja peab hüvitama pensionifondi osakuomanikele rikkumise tõttu tekkinud kahju.
Pensionifondivalitseja on kohustatud käesoleva seaduse §-des 130-136 sätestatud nõuete rikkumisest ja rikkumise lõpetamisest viivitamata kirjalikult teatama Inspektsioonile.
Käesoleva seaduse §-des 131 ja 133, § 130 lõigetes 1 ja 2, § 132 lõigetes 1-3, § 134 lõigetes 1, 3 ja 4, § 135 lõigetes 1, 3 ja 4 ning § 136 lõikes 1 sätestatud piirangute ületamise korral kohaldatakse investeerimisfondide seaduse § 113 lõikes 3 sätestatut.
Kohustuslike pensionifondide puhul seaduse alusel tehtavad regulaarsed sissemaksed pensionitagatisfondi.
Kõik käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-6 nimetamata pensionifondi valitsemisega seotud tasud ja kulud kaetakse pensionifondivalitseja arvel.
Kohustusliku pensionifondi valitsemisega seotud depootasu, registritasu ja käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 6 nimetatud sissemaksed kuuluvad maksmisele pensionifondivalitseja arvel.
Valitsemistasu ning vabatahtlike pensionifondide puhul ka depootasu suurus määratakse suhtarvuna pensionifondi aktivate turuväärtusest ning näidatakse pensionifondi tingimustes aasta arvestuses 365-päevase aasta baasil.
Registritasu suurus määratakse suhtarvuna pensionifondivalitseja poolt valitsetava kohustusliku pensionifondi aktivate turuväärtusest.
Kõikide kohustuslike pensionifondide suhtes rakendatakse ühesugust registritasu määra, mis ei või ületada rahandusministri kehtestatud piirmäära.
Vabatahtliku pensionifondi valitsemistasu, depootasu ja tehingukulud kokku ei või ületada pensionifondi tingimustes sätestatud piirmäära.
Kohustusliku pensionifondi valitsemistasu ei või ületada rahandusministri kehtestatud piirmäära.
Piirmäär võib erineda sõltuvalt kohustuslike pensionifondide aktivate turuväärtuse suurusest või pensionifondide investeeringute struktuurist.
Osakute tagasivõtmisel fikseerima tagasivõtmise aluse, osakuomaniku või tema pärija ees- ja perekonnanime, isikukoodi, sünniaja (juriidilise isiku puhul vastavalt ärinime ja registrikoodi), tagasivõetud osakute arvu, tagasivõtmise aja ning tagasivõtmistasu, väljamakse ja käesoleva seaduse § 54 lõikes 4 nimetatud summa suuruse.
Pensionifondi depoopanga tegevuse organisatsioonilise ja tehnilise korralduse tase, finantsseisund, vastavate töötajate pädevus ja kogemused ning muud võimalused peavad olema küllaldased, et tagada seaduses, depoolepingus või käesoleva seaduse § 35 lõikes 1 ja § 53 lõikes 1 nimetatud lepingus (edaspidi käesolevas peatükis leping) pensionifondi depoopangale ettenähtud ülesannete täitmine.
Kohustusliku pensionifondi depoopangaks võib olla üksnes kontohaldurist depoopank, kes on depoolepingu sõlmimisele eelneva kolme aasta jooksul vähemalt ühe aasta jooksul tegutsenud lepingulise investeerimisfondi depoopangana.
Pensionifondi moodustamisel loetakse depooleping kooskõlastatuks käesoleva seaduse §-s 83 sätestatud pensionifondi tingimuste registreerimise otsuse vastuvõtmisel.
Uue depoopangaga depoolepingu sõlmimisel või juhul, kui depoolepingu muudatustega kaasneb pensionifondi tingimuste muutmine, loetakse depooleping kooskõlastatuks käesoleva seaduse § 86 lõikes 1 sätestatud loa andmisel.
Pensionifondivalitseja poolt esitatud andmete kontrollimiseks ja kooskõlastamise otsustamiseks võib Inspektsioon pensionifondivalitsejalt, depoopangalt või registripidajalt nõuda täpsustavate ja täiendavate andmete ja dokumentide esitamist ning teostada kohapealset kontrolli investeerimisfondide seaduse §-s 136 sätestatud korras.
Otsuse depoolepingu muudatuste kooskõlastamise või sellest keeldumise kohta teeb Inspektsioon 10 kalendripäeva jooksul pärast Inspektsioonile vastava avalduse laekumist.
Depoolepingu muutmisel ilmneks mõni käesoleva seaduse § 84 punktis 1, 7 või 8 sätestatud asjaolu.
Depoolepingu muudatuste kooskõlastamise või sellest keeldumise kohta tehtud otsuse edastab Inspektsioon viivitamata pärast otsuse tegemist taotluse esitanud pensionifondivalitsejale ning pensionifondi depoopangale.
Kohustusliku pensionifondi depoolepingu muudatuste kohta tehtud otsus edastatakse viivitamata ka registripidajale.
Lepingu ja selle muudatused peab pensionifondivalitseja enne nende jõustumist kooskõlastama Inspektsiooniga.
Lepingu ja selle muudatuste kooskõlastamisele kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud erisustega käesoleva seaduse §-des 142-144 depoolepingu ja selle muudatuste kohta sätestatut.
Depoolepingu muudatused ning depoolepingu muudetud tekst - kui lepingu muutmisel on vajalik muuta depoolepingut.
Täidab muid käesolevast seadusest, muudest õigusaktidest või lepingust tulenevaid ülesandeid.
Kohustusliku pensionifondi depoopank teatab registripidajale iga tööpäeva alguseks väljalaske- ja tagasivõtmishinna ning väljalaske- ja tagasivõtmistasu suuruse.
Depoopanga kohustustele lepingu suhtes kohaldatakse investeerimisfondide seaduse §-des 83 ja 90 ning § 84 lõikes 2 depoolepingu kohta sätestatut.
Pensionifondi likvideerimisel on pensionifondi depoopank või investeerimisfondide seaduse § 51 lõikes 4 nimetatud likvideerijad kohustatud väljamaksete tegemisel fikseerima väljamakse tegemise aja, väljamakse suuruse ning pensionifondi osakuomaniku ees- ja perekonnanime ja isikukoodi või selle puudumisel sünniaja, juriidilise isiku puhul vastavalt ärinime ja registrikoodi.
Kohustusliku kogumispensioni kindlustusleping (edaspidi käesolevas peatükis leping) on käesolevas seaduses sätestatud kohustuslike tingimustega kindlustusleping, mille eesmärk on tagada kindlustusvõtjale perioodiliste võrdsete või suurenevate väljamaksete tegemine alates lepingus määratud tähtajast kuni isiku surmani.
Lepingu kohaselt võib kindlustusvõtjaks olla üksnes füüsiline isik.
Kindlustusvõtja ja kindlustatu on sama isik.
Lepingust tulenevad varalised õigused ei või olla laenu tagatiseks või muul viisil koormatud.
Annuiteedi kalkuleerimisel kasutatav intressimäär ei või olla suurem kui 3%.
Rahandusminister kehtestab kindlustusandja poolt kindlustusvõtjatele väljamakstava lepingutest tuleneva kindlustustehnilise kasumi määra.
Kindlustusandja kooskõlastab lepingutest tuleneva kindlustustehnilise kasumi kalkuleerimise meetodi eelnevalt Inspektsiooniga.
Lepinguid sõlmiv kindlustusandja peab meeste ja naiste jaoks kohaldama ühtset suremustabelit.
Lepingu sõlmimisel võivad pooled kokku leppida üksnes tingimustes, mis ei ole vastuolus käesolevas seaduses sätestatuga.
Lepingu sõlmimise õigus on elukindlustusandjal (edaspidi käesolevas peatükis kindlustusandja), kes vastab käesolevas seaduses ja kindlustustegevuse seaduses sätestatud nõuetele ning kellele on väljastatud tegevusluba kohustusliku kogumispensioni kindlustusega tegelemiseks.
Kindlustusandja omavahendite miinimum kohustusliku kogumispensioniga tegelemise korral on 45 miljonit krooni.
Vähemalt 50% kindlustusandja omavahenditest peab olema investeeritud kindlustustegevuse seaduse § 41 lõike 3 kohaselt.
Kindlustusandja seotud vara suhtes ei kohaldata kindlustustegevuse seaduse § 41 lõike 3 punktis 10 sätestatut.
Kindlustusandja kooskõlastab lepingutingimused Inspektsiooniga vähemalt kaks kuud enne nende rakendamist.
Väljamakseid lepingu alusel alustatakse lepingus sätestatud tähtajal (edaspidi käesolevas peatükis pensioniiga), kuid mitte varem, kui kindlustatu vanaduspensioniikka jõudmisel.
Väljamakseid tehakse mitte harvem kui kord kvartalis lepingus sätestatud kuupäeval.
Väljamakseid tehakse kuni kindlustatu surmani, kaasa arvatud kuu eest, mil kindlustatu suri.
Lepingu alusel tehtavate väljamaksete suurus määratakse kindlaks väljamakseperioodi alguses.
Lepingu võib sõlmida garantiiperioodiga, mis ei või olla lühem kui viis aastat pensioniea saabumisest arvates.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul sätestatakse lepingus soodustatud isik või isikud, kellel on õigus lepingu alusel tehtavatele väljamaksetele juhul, kui kindlustatu sureb garantiiperioodi jooksul.
Väljamakseid tehakse garantiiperioodi lõpuni, kaasa arvatud kuu eest, mil garantiiperiood lõppeb.
Kindlustatul on igal ajal õigus nimetada lepingus sätestatud soodustatud isiku asemele teine isik.
Kui soodustatud isik, kellele tehakse lepingu alusel väljamakseid, sureb enne garantiiperioodi lõppu, siis kuulub kindlustusreservi jääk tema pärandvara hulka.
Kindlustusreservi jääk kuulub pärimisele üksnes käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul.
Täiendava kogumispensioni kindlustusleping (edaspidi käesolevas peatükis leping) on käesolevas seaduses sätestatud kohustuslike tingimustega kindlustusleping, milles on sätestatud kindlustatud isikule kindlustuspensioni väljamaksmine alates lepingus määratud tähtajast kuni isiku surmani.
Lepingu sõlmimise õigus on elukindlustusega tegeleval kindlustusandjal, kellele vastavalt käesolevale seadusele on väljastatud tegevusluba lepingute sõlmimiseks.
Kindlustusvõtja ja kindlustatu võib olla ainult füüsiline isik.
Kindlustusvõtja on lepingu alusel kohustatud tasuma kindlustusmakseid seaduses ja lepingus ettenähtud korras.
Alates lepingus sätestatud tähtaja saabumisest tekib kindlustusandjal kohustus maksta kindlustuspensioni lepingus sätestatud korras.
Kindlustuspensioni maksmist võib alustada kas lepingus sätestatud tähtajal (edaspidi käesolevas peatükis pensioniiga), kuid mitte varem kui kindlustusvõtja 55-aastaseks saamisel, või kindlustusvõtja täieliku ja püsiva töövõimetuse korral, alates sellise töövõimetuse kindlakstegemisest.
Kindlustuspensioni makstakse perioodiliselt, mitte harvem kui kord kolme kuu järel kuni kindlustusvõtja surmani, kui lepingus ei ole sätestatud teisiti.
Kindlustusvõtjal on õigus lõpetada leping igal ajal kuni pensioniea saabumiseni.
Kindlustusandjal on õigus lõpetada leping kindlustusseaduse (RT 1992, 48, 601; RT I 1995, 26-28, 355; 1996, 23, 455; 40, 773; 1998, 61, 979; 1999, 10, 155; 27, 389; 2000, 53, 343; 2001, 43, 238; 48, 268) § 23 lõike 1 punktis 3 sätestatud alusel ning muul seaduses sätestatud alusel.
Väärtpaberitega ei kaubelda käesoleva lõike punktis 1 või 2 sätestatud riikide reguleeritud väärtpaberiturgudel, kuid nende emiteerimise tingimuste kohaselt kuuluvad nad käesoleva lõike punktis 1 nimetatud riigi väärtpaberibörsil noteerimisele hiljemalt 12 kuu jooksul pärast väärtpaberite emiteerimist.
Fondivalitseja juhatuse või nõukogu liikme või töötaja tegu, mis tekitas või võib tekitada olulist varalist kahju fondivalitsejale või tema poolt valitsetavate investeerimisfondide osakuomanikele või aktsionäridele või teistele klientidele.
Käesoleva paragrahvi lõike 5 kohaselt Finantsinspektsioonile edastatavatele andmetele ei laiene õigusakti või lepinguga audiitorile pandud andmete saladuses hoidmise kohustus.
Tulumaksuga maksustatakse täiendava kogumispensioni kindlustuslepingu alusel või vabatahtliku pensionifondi poolt osakuomanikule või tema pärijale tehtavad väljamaksed, arvestades lõikes 5 ning §-s 21 toodud erisusi.
Tulumaksuga maksustatakse kohustuslikust pensionifondist osakuomaniku pärijale ja kohustusliku kogumispensioni kindlustuslepingu alusel soodustatud isikule tehtavad väljamaksed.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 1 nimetatud isik on riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud vanaduspensioni eas, maksustatakse tulumaksuga väljamaksed, mida isik saab riikliku pensionikindlustuse seaduse ja kogumispensionide seaduse alusel, välja arvatud täiendav kogumispension kokku osas, mis ületab kolmekordset maksuvaba tulu määra.
Tulumaksuga ei maksustata kogumispensionide seaduse § 152 tingimustele vastava täiendava kogumispensioni kindlustuslepingu alusel kindlustusvõtjale perioodiliselt pärast tema 55-aastaseks saamist või tema täieliku ja püsiva töövõimetuse kindlakstegemist makstavat kindlustuspensioni tingimusel, et kindlustuslepingu kohaselt tehakse vastavaid väljamakseid võrdsete või suurenevate summadena vähemalt üks kord kolme kuu jooksul kuni kindlustusvõtja surmani.
Kindlustusandja likvideerimisel tehtavad väljamaksed.
Vabatahtliku pensionifondi likvideerimisel sellest pensionifondist tehtavad väljamaksed.
Kogumispensionide seaduses sätestatud korras loodud vabatahtliku pensionifondi osakute soetamiseks makstud summad, välja arvatud sama seaduse §-des 39 ja 46 sätestatud juhtudel.
Residendist füüsilise isiku maksustamisperioodi tulust arvatakse maha kogumispensionide seaduse alusel tasutud kohustusliku kogumispensioni maksed.
Paragrahvi 19 lõike 3 punktis 1 ja § 20 lõikes 4 2 nimetatud väljamaksetelt peetakse tulumaks kinni rahandusministri kehtestatud korras.
Paragrahvi 41 punktides 1 ja 3 nimetatud väljamaksetelt arvatakse kinnipeetava tulumaksu arvutamisel igas kalendrikuus maha kogumispensionide seaduse alusel samalt väljamakselt kinnipeetud kohustusliku kogumispensioni makse.
Registris ei pea registreerima käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud väärtpabereid, mida pakutakse välisriigis ning mida emissiooni tingimuste kohaselt ei või avalikult pakkuda Eestis.
Pensionikonto on väärtpaberikonto eriliik, millel registreeritakse üksnes kogumispensionide seaduses sätestatud kohustusliku pensionifondi osakud.
Pensionikonto avatakse üksnes isikule, kellel on vastavalt kogumispensionide seadusele õigus omada kohustusliku pensionifondi osakuid.
Isikul võib olla vaid üks pensionikonto.
Andmed pensionikonto omanikule saldoteatise edastamise tingimuste kohta (elektroonselt arvutivõrgu kaudu või postiga).
Oma pädevuse piires järelevalvet teostav väärtpaberibörsi korraldaja.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud andmete või väljavõtete väljastamine, samuti päringutele vastamine toimub soovija kulul, välja arvatud sama lõike punktides 2-7 ja 9 ning käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud juhtudel.
Pensionikontole kantud ja sellega seotud andmete kohta võivad lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud isikutele rahandusministri kehtestatud ulatuses ja korras saada registripidajalt teavet vastava pensionifondi pensionifondivalitseja ja depoopank.
Rahandusministri poolt kehtestatud ulatuses ja korras esitab registripidaja Maksuametile, Finantsinspektsioonile ja Rahandusministeeriumile regulaarseid koondaruandeid käesoleva seaduse §-des 4, 5, 5 1 ja 6 nimetatud andmete kohta.
Väärtpaberikonto omanik teavitab kontohaldurit viivitamata igast muudatusest tema poolt väärtpaberikonto avamisel esitatud andmetes.
Käesoleva seaduse jõustumise ajal olemasolevate ning käesoleva seaduse § 2 lõike 1 punktides 1, 2 ja 5 nimetatud väärtpaberite registreerimiseks Eesti väärtpaberite keskregistris tuleb esitada avaldus hiljemalt 2001. aasta 1. septembriks.
Käesoleva seaduse jõustumise ajal olemasolevate ning käesoleva seaduse § 2 lõike 1 punktis 4 nimetatud väärtpaberite registreerimiseks Eesti väärtpaberite keskregistris tuleb esitada avaldus hiljemalt 2002. aasta 1. märtsiks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhul kannab Maksuamet sotsiaalmaksu erikontole laekunud sotsiaalmaksu 15 tööpäeva jooksul üle riigieelarve riikliku pensionikindlustuse ja ravikindlustuse vahenditesse ning Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja pangakontole Eesti Pangas.
Riikliku pensionikindlustuse vahenditesse kantava sotsiaalmaksu osa määr on 16 protsenti, riikliku ravikindlustuse vahenditesse kantava sotsiaalmaksu osa määr 13 protsenti ja Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja pangakontole kantava sotsiaalmaksu osa määr 4 protsenti.
Samaaegselt käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud sotsiaalmaksu ülekandmisega edastab Maksuamet Eesti väärtpaberite keskregistri pidajale rahandusministri poolt kehtestatud korras isikute nimed ja isikukoodid ning andmed käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud pangakontole ülekantud sotsiaalmaksu suuruse kohta.
Kindlustusseaduse (RT 1992, 48, 601; RT I 1995, 26-28, 355; 1996, 23, 455; 40, 773; 1998, 61, 979; 1999, 10, 155; 27, 389; 2000, 53, 343; 2001, 43, 238; 48, 268) §-d 70 1 ja 70 2 tunnistatakse kehtetuks.
Pensionifondide seadus (RT I 1998, 61, 979; 2001, 48, 268) tunnistatakse kehtetuks.
Käesoleva seaduse jõustumise ajaks rahandusministri poolt väljaantud ja kehtivad pensionifondide valitsemise tegevusload loetakse vabatahtliku pensionifondi valitsemise tegevuslubadeks käesoleva seaduse § 63 lõike 2 tähenduses.
Käesoleva seaduse jõustumisel tegutsevad pensionifondivalitsejad peavad oma tegevuse ja pensionifondide valitsemisega seotud dokumendid viima vastavusse käesolevas seaduses sätestatuga kuue kuu jooksul pärast käesoleva seaduse jõustumist.
Käesoleva seaduse jõustumise ajaks rahandusministri poolt väljaantud ja kehtivad tulumaksusoodustusega pensionikindlustuse tegevusload loetakse täiendava kogumispensionikindlustuse tegevuslubadeks.
Käesoleva seaduse jõustumisel tegutsevad kindlustusandjad peavad oma tegevuse viima vastavusse käesolevas seaduses täiendava kogumispensionikindlustuse suhtes sätestatuga kuue kuu jooksul pärast käesoleva seaduse jõustumist.
Kuni 2002. aasta 1. jaanuarini on käesoleva seaduse §-des 1-146 sätestatud Inspektsiooni õigused ja kohustused Rahandusministeeriumi valitsemisalas moodustatud Väärtpaberiinspektsioonil.
Kuni 2002. aasta 1. jaanuarini on käesoleva seaduse §-des 147-152 sätestatud Inspektsiooni õigused ja kohustused Rahandusministeeriumi valitsemisalas moodustatud Kindlustusinspektsioonil.
Kohustusliku kogumispensioni makset ei pea tasuma isikud, kes on sündinud varem kui 1983. aasta 1. jaanuaril.
2024. aasta 1. novembrit - isikud, kes on sündinud 1982. aastal.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt valikuavalduse esitanud isik võib avaldust kuni selle esitamise lõpptähtajani muuta.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt valikuavalduse esitanud isikule kohaldatakse käesolevas seaduses kohustatud isiku kohta sätestatut.
Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud isikul tekib kohustusliku kogumispensioni makse maksmise kohustus alates valikuavalduse esitamise aastale järgneva kalendriaasta 1. jaanuarist.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel enne 2002. aasta 1. juunit valikuavalduse esitanud isikutel tekib kohustusliku kogumispensioni makse maksmise kohustus alates 2002. aasta 1. juulist.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punkti 1 alusel võib valikuavalduse esitada alates 2002. aasta 1. märtsist.
Sissemaksete tegemist uude kohustuslikku pensionifondi käesoleva seaduse §-s 12 sätestatud avalduse alusel võib alustada alates 2004. aasta 1. jaanuarist.
Pensionifondi võib käesolevas seaduses sätestatud korras vahetada alates 2005. aasta 1. jaanuarist.
Väljamakseid kohustuslikest pensionifondidest ei tehta ega käesoleva seaduse §-s 19 sätestatud lepingut ei sõlmita enne 2009. aasta 1. jaanuari, kui käesoleva paragrahvi lõikest 2 ei tulene teisiti.
Käesoleva seaduse § 57 lõike 1 alusel tehtavaid väljamakseid kohustuslikest pensionifondidest ei tehta enne 2007. aasta 1. jaanuari.
Nimetatud lõikes sätestatud tähtaega arvestatakse sel juhul alates 2007. aasta 1. jaanuarist.
Pensionifondivalitseja aktsiakapital peab vastama käesoleva seaduse § 91 lõike 1 punktis 2 sätestatule hiljemalt 2007. aasta 1. jaanuariks.
Kuni nimetatud tähtajani peab kohustusliku pensionifondi pensionifondivalitseja aktsiakapital olema vähemalt 30 miljonit krooni.
Käesoleva seaduse § 148 lõikes 2 sätestatud nõue kehtib alates 2007. aasta 1. jaanuarist.
Kuni 2005. aasta 1. jaanuarini ei või pensionifondi osakute väljalasketasu määr olla suurem kui 3%.
Rahandusminister kehtestab käesoleva seaduse § 14 lõike 3 alusel antava määruse 2001. aasta 1. detsembriks.
Tulumaksuseaduse § 40 lõike2 1 alusel antava määruse kehtestab rahandusminister hiljemalt 2009. aasta 1. jaanuariks.
Ülejäänud käesoleva seaduse alusel antavad rakendusaktid kehtestab rahandusminister hiljemalt 2002. aasta 1. jaanuariks.
Käesolev seadus jõustub 2001. aasta 1. oktoobril.
Käesoleva seaduse §-d 6-11; § 79 punktid 1 ja 4; § 81 lõige 2; § 119 lõige 1; § 127 lõige 1; § 138 lõike 1 punkt 6 ja § 156 jõustuvad 2002. aasta 1. juulil.
Käesoleva seaduse § 154 punktid 2, 3, 5, 10 ja 11 jõustuvad 2002. aasta 1. jaanuaril.
Käesolev seadus sätestab liikluse korraldamise Eesti teedel ning liiklusohutuse tagamise alused ja põhinõuded.
Kõik liiklejad ja muud isikud peavad järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist.
Riikliku liiklusohutuse poliitika töötab välja Vabariigi Valitsus.
Liiklejate turvalisuse ja liiklusohutuse tagamist korraldab Teede- ja Sideministeerium.
Liiklusjärelevalvet sõidukite ja jalakäijate liikluse üle korraldab Siseministeerium.
Kohalik omavalitsus korraldab liiklust ja tagab liiklusohutuse oma haldusterritooriumil.
Eestis kehtib sõidukite parempoolne liiklus.
Liikluskorra määrab Vabariigi Valitsus liikluseeskirjaga.
Käesolevas seaduses käsitletakse tee mõistet, nõudeid teele, teehoidu, tee kasutamist, teeomaniku kohustusi ja vastutust vastavalt teeseaduses (RT I 1999, 26, 377; 93, 831) sätestatule.
Teega külgnev ala on teeäärne piirkond, kus asuv rajatis on juhile teelt näha ja kuhu võib viia juurdesõidutee.
Sõidutee on sõidukite liikluseks ettenähtud teeosa.
Teel võib olla mitu eraldusribadega eraldatud sõiduteed.
Samal tasandil ristuvad sõiduteed, mis ei ole põllu- või metsateed, moodustavad sõiduteede ristumisala.
Sõiduteeäärt näitab vastav teekattemärgis ja kui seda ei ole, siis teepeenra, eraldusriba, haljasala või muu riba äär või rentsli põhi või sõidutee äärekivi.
Rööbasteta sõidukite sõidutee ääreks on sõiduteepoolne trammirööbas, kui sõiduteega samal tasandil asuvad mõlemasuunalised trammiteed on sõidutee ühes servas.
Kõnnitee on jalakäija liiklemiseks ettenähtud teeosa või sama otstarbega omaette tee.
Kõnnitee võib olla tähistatud vastavate liiklusmärkide või teekattemärgistega.
Jalgrattatee on jalgratta ja mopeediga liiklemiseks ettenähtud teeosa või sama otstarbega omaette tee.
Jalgrattatee tähistatakse vastavate liiklusmärkide või teekattemärgistega.
Õueala on jalakäijate ja sõidukite üheskoos liiklemiseks ettenähtud tee, mis on tähistatud vastavate liiklusmärkidega.
Ühissõidukirada on sõiduplaani kohaselt sõitvale bussile ja trollibussile, samuti sõitjaid vedavale taksole liiklemiseks ettenähtud sõidutee osa.
Ühissõidukirada tähistatakse vastavate liiklusmärkide või teekattemärgistega.
Asula käesoleva seaduse tähenduses on hoonestatud ala, mille sisse- ja väljasõiduteed on tähistatud asulas ettenähtud liikluskorda kehtestavate liiklusmärkidega.
Riikliku liiklusohutuspoliitika elluviimist korraldatakse riiklike liiklusohutusprogrammide kaudu.
Kohaliku omavalitsuse tasandil korraldatakse liiklusohutuspoliitika elluviimist regionaalsete ja kohalike liiklusohutusprogrammide kaudu.
Kes hoiduvad käitumast inimesi ohustavalt ja liiklust takistavalt.
Laste liikluskasvatust viivad läbi ja valmistavad neid ohutuks liiklemiseks ette lapsevanemad, koolieelsed lasteasutused, lasteaed-algkoolid, algkoolid, põhikoolid, gümnaasiumid, kutseõppeasutused ja huvialakoolid.
Laste liikluskasvatuse korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Liikleja on isik, kes osaleb liikluses jalakäija, sõitja või juhina.
Jalakäija on isik, kes kasutab teed liiklemiseks jalgsi või ratastooliga.
Jalakäijaks loetakse ka isikut, kes kasutab liiklemiseks rula, rulluiske, -suuski, tõukeratast, -kelku või muid nendesarnaseid abivahendeid.
Sõitja on isik, kes kasutab liiklemiseks sõidukit, kuid ei juhi seda.
Juht on isik, kes juhib sõidukit, juhib teel ratsa loomi või veoloomi.
Juhiks loetakse ka isikut, kes ajab teel kariloomi.
Liiklejad peavad oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada inimesi või kahjustada vara.
Jalakäija peab liikuma temale ettenähtud teel või teeosal.
Jalakäija ei või takistada sõidukite liiklust ega põhjustada liiklusohtlikku olukorda.
Sõitja võib sõidukisse siseneda ja sealt väljuda ainult siis, kui sõiduk seisab.
Sõitja ei või oma tegevusega häirida ega ohustada teisi liiklejaid.
Juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisvate või liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist.
Juhil on keelatud juhtimise ajal tegelda toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liikluskeskkonna tajumist.
Juht ei või pargitud sõidukiga sulgeda teiste sõidukite liiklust sissesõidul õuedele ja teega külgnevatele aladele ega takistada jalakäijate liikumist ülekäiguradadel ja ristmikel kõnniteede kulgemise suunas.
Juht võib kasutada asulasisesel teel sõidu ajal telefoni üksnes käsi vabaks jätva abivahendi olemasolul.
Jalgratast võib sõiduteel juhtida vähemalt 10-aastane isik.
Mopeedi võib juhtida vähemalt 14-aastane isik.
10-15-aastasel jalgratturil ja 14-15-aastasel mopeedijuhil peab sõiduteel sõitmisel olema kaasas vastav juhiluba.
Jalgratta või mopeedi ning nendega võrdsustatud sõiduki juhtimiseks ei nõuta juhiluba isikult, kes on vähemalt 16-aastane.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud jalgratturi ja mopeedijuhi eksamineerimise ja neile juhilubade väljaandmise eeskirja kehtestab teede- ja sideminister.
Sõidukiomanik on füüsiline või juriidiline isik, kellele sõiduk kuulub omandiõiguse alusel.
Sõidukiomanik tagab talle kuuluva sõiduki õige kasutamise, tehnilise korrasoleku ja nõuetekohase hoidmise.
Käesoleva seaduse tähenduses on sõiduk teel liiklemiseks ettenähtud või teel liiklev liiklusvahend, mis liigub mootori või muul jõul.
Käesoleva seaduse tähenduses on mootorsõiduk mootori jõul liikuv sõiduk.
Mootorsõidukiks ei loeta mootoriga jalgratast, mopeedi ega mootori jõul liikuvat rööbassõidukit.
Liikluses on lubatud kasutada sõidukit, mille tehnoseisund vastab Eestis kehtivatele nõuetele.
Mootorsõiduk ja selle haagis peavad olema kehtestatud korras registreeritud ja omama vastavat riiklikku registreerimismärki.
Sõiduk tuleb registreerida viie tööpäeva jooksul pärast sõiduki tollivormistamist või omandamist.
Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise ja tehnoseisundi kontrollimise eeskirjad ning nõuded tehnoseisundile ja varustusele kehtestab teede- ja sideminister.
Kaitsejõudude sõiduki ja selle haagise registreerimise ja tehnoseisundi kontrollimise eeskirjad ning nõuded tehnoseisundile ja varustusele kehtestab kaitseminister.
Mootorsõiduki heitgaasi saasteainesisalduse ja mürataseme normid kehtestab keskkonnaminister.
Tüübikinnitus on menetlus, millega pädev asutus tunnistab antud sõiduki tüübi vastavust kehtivatele tehnonõuetele.
Eestis esmakordselt kasutusele võetavate autode, ratastraktorite ja nende haagiste ning mootorrataste tüübid kuuluvad tüübikinnitamisele.
Autode ja nende haagiste ning mootorrataste tüübikinnitamise eeskirja kehtestab teede- ja sideminister.
Ratastraktorite ja nende haagiste tüübikinnitamise eeskirja kehtestab põllumajandusminister.
Sõiduki suurimad lubatud mõõtmed koormaga ja koormata, sõiduki massid ning teljekoormused kehtestab teede- ja sideminister.
Autorongi koosseisus oleva haagise registrimass ei või ületada vedukiga vedada lubatud haagise suurimat registrimassi.
Veduki ja haagise registrimasside summa ei või ületada teede- ja sideministri kehtestatud suurust.
Sõiduki tegelik mass ei või ületada registrimassi ja mis tahes telje koormus registreerimisel määratud suurust.
Kui koormatud või koormamata sõiduki mis tahes mõõde, mass või teljekoormus ületab kehtestatud suuruse, võib sõidukit kasutada teeseadusega kehtestatud korras.
Sõiduk kuulub kohustuslikule kindlustamisele vastavalt liikluskindlustuse seadusele (RT I 1995, 48, 744; 1996, 90, 1612; 1998, 2, 43; 60, 954; 2000, 49, 299).
Juhil peavad mootorsõiduki juhtimisel olema kaasas juhiluba või muu juhtimisõigust tõendav dokument, mootorsõiduki ja selle haagise registreerimistunnistus, kohustusliku liikluskindlustuse poliis või tõend kindlustuslepingu sõlmimisest vabastamise kohta ja muud dokumendid, kui seda nõuab seadus.
Kui sõiduki eest tuleb tasuda mootorsõidukimaksu või raskeveokimaksu, peab juhil olema kaasas vastava maksu tasumist tõendav dokument.
Juhil, kes ei ole sõiduki omanik ja kelle nimi ei ole kantud sõiduki registreerimistunnistusele sõiduki kasutajana, peab kaasas olema omaniku poolt väljaantud sõiduki kasutamise volikiri, kui omanik ei ole kaassõitja.
Volikiri võib olla lihtkirjalik, kui seadus ei nõua notariaalselt tõestatud volikirja.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud volikiri peab olema notariaalselt tõestatud, kui juht soovib Eestis registreeritud sõiduautoga või kuni 3500-kilogrammise registrimassiga veoautoga sõita Eestist välja.
Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud notariaalselt tõestatud volikirja asendab sõiduki rendileping, kui sõiduki omanik ja rendileandja on Eesti äriregistrisse kantud juriidiline isik, kelle põhikirjaliseks tegevuseks on sõidukite rentimine.
Rendileping peab sisaldama käesoleva seaduse § 18 lõikes 1 nimetatud andmeid.
Veoste veol peab lisaks käesolevas paragrahvis nimetatule olema kaasas veodokumendid ja eriveoste veol ka juhile antud tunnistus vastava väljaõppe läbimise ja sõiduki eriveole lubamise kohta kooskõlas autoveoseadusega (RT I 2000, 54, 346).
Käesoleva seaduse § 23 lõigetes 2 ja 3 nimetatud isikul, kes on B-kategooria autos piiratud juhtimisõigusega juhi kõrval või on piiratud juhtimisõigusega juhi poolt juhitava R-kategooria mootorsõiduki vahetus läheduses, peab olema kaasas vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust tõendav juhiluba.
Isikul, kes juhib mootorsõidukit kooskõlas käesoleva seaduse § 32 lõigetega 1 ja 2, peab õppesõidu ajal olema kaasas koolituskursuse õpingukaart või tunnistus.
Käesoleva seaduse § 32 lõikes 1 nimetatud mootorsõidukijuhi õpetajal ja lõikes 2 nimetatud juhendajal peab olema kaasas juhiluba ja vastav tunnistus.
Sõiduki kasutaja nimi ja aadress ning juhiloa number.
Volikiri peab olema kinnitatud volitaja allkirjaga.
Sõitjaid vedava üle üheksa istekohaga (kaasa arvatud juhi koht) või veost vedava üle 3500-kilogrammise registrimassiga, haagisega või haagiseta mootorsõiduki juhi sõidu- ja puhkeaja kestuse ning arvestamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud mootorsõiduki juhi sõidu- ja puhkeaja arvestus toimub sõidumeeriku salvestuslehtede järgi.
Salvestuslehti peab säilitama vähemalt viimase 12 kuu kohta.
Mootorsõiduki valdaja juures Tööinspektsiooni ametnikud.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud mootorsõiduki juhil peavad sõidu ajal olema kaasas ja ta peab esitama kontrollijale jooksva nädala salvestuslehed ja eelmise nädala viimase päeva salvestuslehe, millal ta juhtis mootorsõidukit.
Mootorsõidukit ei või juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust.
Mootorsõiduki omanik, valdaja või juht ei või lubada mootorsõidukit juhtima isikut või anda juhtimist üle isikule, kellel puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus või kes ei vasta käesoleva paragrahvi lõigetes 3, 4 või 7 nimetatud nõuetele.
Juht ei või olla joobeseisundis.
Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides.
Alkoholisisaldus ühes liitris juhi väljahingatavas õhus ei või olla 0,1 milligrammi või rohkem või alkoholisisaldus juhi veres 0,2 promilli või rohkem.
Juhil on õigus pärast tema väljahingatava õhu alkoholisisalduse kontrollimist nõuda alkoholisisalduse määramist veres.
Kui juht põgeneb sündmuskohalt või keeldub alkoholisisalduse kontrollimisest tema väljahingatavas õhus või veres või joobeseisundi tuvastamisest või pärast nimetatud kontrollimise või tuvastamise ettepanekut tarvitab aineid, mis võivad esile kutsuda joovet, loetakse kirjeldatud tegevus käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud nõuete rikkumiseks.
Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise korra ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Juht ei või olla sellises haigus- või väsimusseisundis, mis takistab liiklusolude täpset tajumist ning liikluseeskirja nõuete kõrvalekaldumatut täitmist.
Haigus- ja väsimusseisundi tuvastamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Mootorsõiduki juhtimise õiguse (edaspidi juhtimisõiguse) seisukohalt jagunevad autod ja mootorrattad põhikategooriatesse A (mootorrattad), B, C, D (autod), BE, CE, DE (autorongid) ja nende alamkategooriatesse A1, B1, C1, D1, C1E ja D1E.
Mootorsõidukit võib juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus.
A-, B-, C- või D-kategooria mootorsõiduki juhil on õigus juhtida vastavalt ka A1-, B1-, C1- või D1-alamkategooria mootorsõidukit.
C1E-, CE-, D1E- või DE-kategooria autorongi juhtimise õigus lubab juhtida ka BE-kategooria autorongi.
CE-kategooria autorongi juhtimise õigus lubab juhtida ka DE-kategooria autorongi, kui isikul on D-kategooria auto juhiluba.
C1E-alamkategooria autorongi juhtimise õigus lubab juhtida ka D1E-alamkategooria autorongi, kui isikul on D1-alamkategooria auto juhiluba.
DE-kategooria autorongi juhtimise õigus lubab juhtida ka C1E-alamkategooria autorongi, kui isikul on C1-alamkategooria auto juhiluba.
T-kategooria mootorsõidukit võib juhtida ka isik, kellel on C- või D-kategooria, C1- või D1-alamkategooria auto juhtimise õigus.
R-kategooria mootorsõidukit võib juhtida ka isik, kellel on T-kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus või B-, C- või D-kategooria või C1- või D1-alamkategooria auto juhtimise õigus.
Piiratud juhtimisõigus on noorema kui käesoleva seaduse § 29 lõikes 1 sätestatud isiku õigus juhtida mootorsõidukit käesolevas paragrahvis nimetatud juhtudel ja korras.
Piiratud juhtimisõiguse võib B-kategooria auto juhtimiseks anda 16-17-aastasele isikule tingimusel, et mootorsõidukis on tema kõrval lapsevanem (seaduslik eestkostja) või lapsevanema (seadusliku eestkostja) poolt selleks volitatud isik.
Nimetatud isikutel peab olema B-kategooria auto juhiluba vähemalt kaks aastat.
Piiratud juhtimisõiguse võib R-kategooria mootorsõiduki juhtimiseks anda vähemalt 15-aastasele isikule tingimusel, et ta ei vea veoseid teedel ja juhtimine toimub lapsevanema (seadusliku eestkostja) või lapsevanema (seadusliku eestkostja) poolt selleks volitatud isiku vahetu järelevalve all.
Nimetatud isikutel peab olema R- või T-kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust tõendav juhiluba vähemalt kaks aastat.
Piiratud juhtimisõigus annab õiguse juhtida mootorsõidukit üksnes Eestis.
Juhtimisõigust tõendav dokument on kehtiv juhiluba või seadusega ettenähtud juhtudel juhiluba asendav dokument.
Igal isikul võib olla ainult üks kehtiv juhiluba.
Juhiloa võib ühitada muu isikut tõendava dokumendiga.
Käies juhitava mootorsõiduki juhtimiseks ei ole juhiluba vaja.
Mootorsõidukijuhi koolituskursuse õpingukaart või tunnistus tõendab sõiduõppija õigust juhtida mootorsõidukit õppesõidul käesoleva seaduse § 32 lõigetes 1 ja 2 nimetatud tingimustel.
Sõidueksami kaart tõendab eksamineeritava õigust juhtida mootorsõidukit eksamisõidul.
Käesoleva seaduse § 30 lõike 2 kohaselt vormistatud mootorsõidukijuhi koolituskursuse tunnistus tõendab juhtimisõiguse saanud isiku õigust juhtida mootorsõidukit esmase juhiloa saamiseni.
Ajutine juhiluba väljastatakse isikule, kelle juhtimisõigus ei ole peatatud, ära võetud või tühistatud, juhiloa dublikaadi vormistamise ajaks või muul seadusega ettenähtud juhul.
Ajutine juhiluba kehtib kuni kaks kuud.
Ajutine juhiluba annab õiguse juhtida mootorsõidukit ainult Eestis.
Juhiloa ja ajutise juhiloa ning käesoleva seaduse § 30 lõikes 2 nimetatud esmase juhiloa liigid ja vormid kehtestab teede- ja sideminister.
Kõik nimetatud juhiload peavad vastama Viini 1968. aasta teeliikluse konventsiooni (RT 1992, 12, 194) ning selle juurde kuuluvate hilisemate kokkulepete ja konventsiooni täienduste põhimõtetele, samuti Euroopa Liidus kehtivatele juhiloa vorminõuetele.
Juhiluba kehtib kümme aastat, kui käesoleva seaduse § 28 lõike 2 järgi kehtestatud nõuded ei näe ette lühemat tähtaega.
Esmane juhiluba kehtib kaks aastat.
Juhiloa väljastab ja vahetab teede- ja sideministri määratud asutus.
Esmane juhiluba ja juhiluba antakse välja 10 tööpäeva jooksul vastava eksami sooritamisele või juhiloa vahetamise taotluse esitamisele järgnevast päevast arvates.
Kui esmase juhiloa taotleja ei ole 12 kuu jooksul, arvates päevast, mil tekkis esmase juhiloa väljaandmise alus, võtnud välja esmast juhiluba, antakse see välja vaid siis, kui isik sooritab edukalt juhtimisõiguse saamiseks nõutavad liiklusteooria- ja sõidueksami.
Kui esmase juhiloa omanik ei ole 12 kuu jooksul, arvates esmase juhiloa kehtivuse möödumisest, saanud vastava kategooria juhiluba, peab ta uuesti taotlema esmast juhiluba ja sooritama edukalt juhtimisõiguse saamiseks nõutavad liiklusteooria- ja sõidueksami.
Eestis kehtib välisriigis väljaantud juhiluba, mis on välja antud ja vormistatud vastavalt Viini 1968. aasta teeliikluse konventsiooni ning selle juurde kuuluvate hilisemate kokkulepete ja konventsiooni täienduste põhimõtetele.
Eestisse elama asunud isiku välisriigis väljaantud juhiluba kehtib Eestis üks aasta juhiloa omaniku Eestisse saabumisest arvates.
Välisriigis väljaantud juhiloa vahetamiseks Eesti juhiloa vastu peab taotleja edukalt sooritama liiklusteooria- ja sõidueksami.
Juhtimisõigus antakse Eesti kodanikule, kelle alaline elukoht on Eestis, ja elamisloa alusel Eestis viibivale välismaalasele, kui nende vanus ja terviseseisund vastavad kehtivatele nõuetele ja kui nad on saanud vastava ettevalmistuse ning edukalt sooritanud nõutavad liiklusteooria- ja sõidueksami.
Nõuded mootorsõidukijuhi terviseseisundile, kutsesobivusele ja esmaabialasele väljaõppele kehtestab sotsiaalminister.
Mootorsõidukijuhi teadmiste, oskuste ja käitumise liiklusalased kvalifikatsiooninõuded kehtestab teede- ja sideminister, arvestades, et juht peab tundma liiklusalaste õigusaktide nõudeid ning oskama valitseda sõidukit, jälgida liiklust, märgata ja ette näha võimalikke ohte ning sellele vastavalt tegutseda.
Mootorsõidukijuhi ettevalmistamise, eksamineerimise ning talle juhtimisõiguse andmise eeskirjad ja riiklikud õppekavad kehtestab teede- ja sideminister.
21-aastane - A-kategooria mootorratas, mille mootori võimsus ületab 25 kW või erivõimsus ületab 0,16 kW/kg; C-, D-kategooria ja D1-alamkategooria auto.
Käesoleva seaduse § 32 lõigetes 1 ja 2 nimetatud õppesõit või sõidupraktika on lubatud B-kategooria ja B1-alamkategooria autoga, A1-alamkategooria mootorrattaga ja R-kategooria mootorsõidukiga alates 15,5 -aastaselt ning C1-alamkategooria autoga alates 17-aastaselt.
C-, D-kategooria auto ja CE-kategooria autorongi juhtimise õiguse võib anda vähemalt 18-aastasele kaitseteenistuse ajateenijale üksnes teenistusülesannete täitmiseks.
A-kategooria ja A1-alamkategooria mootorratta, välja arvatud A-kategooria mootorratas, mille mootori võimsus ületab 25 kW või erivõimsus ületab 0,16 kW/kg, B-kategooria auto ja B1-alamkategooria auto või üheaegselt B- ja C1-kategooria auto juhtimise õiguse andmine toimub kahes etapis käesoleva seaduse § 28 lõike 4 kohaselt kehtestatud eeskirjade järgi.
Isikule, kellel varem ei ole olnud auto või mootorratta juhtimise õigust, antakse esimeses etapis käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud mootorsõidukite juhtimiseks esmane juhiluba käesoleva seaduse § 28 lõike 4 kohaselt kehtestatud eeskirjade järgi.
Pärast eksamitulemuste vormistamist ja kuni esmase juhiloa saamiseni, kuid mitte kauem kui 15 päeva eksami sooritamisest arvates, tõendab juhtimisõiguse saanud isiku õigust juhtida mootorsõidukit iseseisvalt mootorsõidukijuhi koolituskursuse tunnistus, millele teede- ja sideministri määratud asutus on teinud kande juhtimisõiguse andmise kohta.
Nimetatud tunnistus annab õiguse juhtida mootorsõidukit üksnes Eestis.
Kui esmase juhiloa omanik on omandanud vajaliku vilumuse ja läbinud lõppastme koolituse, antakse talle käesoleva seaduse § 28 lõike 4 kohaselt kehtestatud eeskirjade järgi juhiluba.
Kui esmase juhiloa omanikku on haldus- või kriminaalkorras karistatud selliste liiklusalaste nõuete rikkumise eest, mille eest on karistusena ette nähtud juhtimisõiguse äravõtmine, tühistatakse juhtimisõigus.
Kui esmase juhiloa omanikku on viimase 12 kuu jooksul halduskorras karistatud selliste liiklusalaste nõuete rikkumise eest, mille eest ei ole karistusena ette nähtud juhtimisõiguse äravõtmist, antakse talle käesoleva paragrahvi lõike 3 tingimuste täitmise korral juhiluba pärast liiklusteooria- ja sõidueksami edukat sooritamist.
C-kategooria ja D1-alamkategooria auto juhtimise õiguse võib anda isikule, kellel on B-kategooria auto juhiluba vähemalt üks aasta.
D-kategooria auto juhtimise õiguse võib anda isikule, kellel on B-kategooria auto juhiluba vähemalt kaks aastat.
C1-alamkategooria auto juhtimise õiguse võib anda isikule koos B-kategooria auto juhtimise õiguse andmisega või isikule, kellel on B-kategooria auto juhtimise õigus.
BE-, CE- või DE-kategooria ja C1E- või D1E-alamkategooria autorongi juhtimise õiguse võib anda isikule, kellel on vastava kategooria vedukauto juhtimise õigus.
Käesolevas paragrahvis loetletud autode ja autorongide kategooriate juhtimise õigus antakse isikule pärast vastavat ettevalmistust ning liiklusteooria- ja sõidueksami edukat sooritamist käesoleva seaduse § 28 lõike 4 kohaselt kehtestatud eeskirjade järgi.
Käesolevas paragrahvis loetletud autode ja autorongide kategooriate juhtimise õigust ei või anda isikule, kellel on käesoleva seaduse §-s 30 nimetatud esmane juhiluba.
Isik, kes õpib mootorsõidukijuhi koolituskursusel, võib juhtida mootorsõidukit õppesõidu ajal mootorsõidukijuhi õpetaja juuresolekul.
Juhendaja on saanud teede- ja sideministri määratud asutuselt tunnistuse selle kohta, et ta vastab käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetatud tingimustele.
Tunnistuse vormi ja väljaandmise korra kehtestab teede- ja sideminister.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud mootorsõidukijuhi õpetaja ja lõikes 2 nimetatud juhendaja loetakse õppesõidu ja sõidupraktika ajal juhiks.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud sõiduõppija on noorem kui 18-aastane, võib juhendajaks olla üksnes tema vanem või seaduslik eestkostja.
Mootorsõiduki juhtimise aluseks eksamisõidul on teede- ja sideministri määratud asutuse poolt eksamineeritava nimele vormistatud sõidueksami kaart.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sõidueksami kaart vormistatakse pärast liiklusteooriaeksami sooritamist.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eksamineeritav loetakse juhiks.
Esmase juhiloa taotleja ei või sooritada sõidueksamit varem kui kolm kuud enne käesoleva seaduse § 29 lõikes 1 nimetatud vanuseni jõudmist.
Mootorsõidukijuhi koolitust teostavad eraõiguslikud juriidilised isikud, füüsilisest isikust ettevõtjad ning riigi- ja munitsipaalharidusasutused, kes on kantud äriregistrisse või seaduse alusel teise registrisse ja kellel on mootorsõidukijuhi koolitamise luba (edaspidi koolitusluba).
Koolitusloa annab haridusminister kolmeks aastaks, kui loa taotleja ei soovi seda lühemaks ajaks.
Koolitusluba antakse, sõltumata koolituse ühe kursuse õppetundide mahust.
Koolitusloa väljastamise ja kehtetuks tunnistamise korra kehtestab haridusminister.
Õppekavades ettenähtud metoodilised ja audiovisuaalsed õppevahendid ning tarvikud.
Mootorsõidukijuhi õpetaja kvalifikatsiooni võib taotleda vähemalt 21-aastane isik, kellel on õpetatava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust tõendav juhiluba vähemalt kolm aastat ja keda ei ole karistatud viimase viie aasta jooksul mootorsõiduki joobes juhtimise eest ega viimase kolme aasta jooksul liiklusalaste õigusaktide nõuete sellise rikkumise eest, mille eest on ette nähtud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine.
Nõuded mootorsõidukijuhi õpetaja kvalifikatsioonile, riikliku õppekava ning õpetajale koolitamise õigust tõendava tunnistuse andmise ja kehtetuks tunnistamise eeskirja kehtestab teede- ja sideminister.
Mootorsõidukijuhi õpetaja tunnistuse väljastab teede- ja sideministri määratud asutus.
Mootorsõidukijuhi õpetajalt võetakse koolitamise õigus ära, kui teda on karistatud liiklusohu või liiklusõnnetuse tekitamise eest või käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud rikkumiste eest või kui ta on sooritanud sellise rikkumise, mis paneb kahtluse alla tema sobivuse mootorsõidukijuhi õpetajana töötamiseks.
Koolitusloa eest riigilõivu tasumist tõendav dokument.
Koolitusloa andja annab koolitusloa või teatab loa taotlejale koolitusloa andmisest keeldumisest kirjalikult 30 kalendripäeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumentide esitamisest arvates.
Koolitusloa andja keeldub koolitusloa andmisest, kui taotleja ei vasta käesoleva seaduse §-s 35 nimetatud nõuetele või on maksuvõlglane.
Riiklikku järelevalvet mootorsõidukijuhi koolituse üle teostavad haridusministri ning teede- ja sideministri volitatud asutused.
Kui mootorsõidukijuhi koolitus ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetele, on riiklikku järelevalvet teostaval asutusel õigus teha koolitajale ettekirjutus puuduste kõrvaldamiseks ning õppetegevuse parandamiseks.
Koolitaja on kohustatud ettekirjutuse täitma selles sätestatud tähtaja jooksul.
Koolitaja ei ole ühe aasta jooksul koolitusloa kehtivuse algusest arvates tegevust alustanud või ei ole viimase aasta jooksul õppetööd teostanud.
Koolitusloa andja teavitab koolitajat talle antud koolitusloa kehtetuks tunnistamisest 10 tööpäeva jooksul vastava otsuse tegemisest arvates.
Üksikkorras võib mootorsõidukijuhti ette valmistada käesoleva seaduse §-s 34 nimetatud koolitaja juhendamisel käesoleva seaduse § 28 lõike 4 kohaselt kehtestatud eeskirja järgi.
Juhtimisõiguse peatamine on isikul mootorsõiduki juhtimise keelamine.
Juhtimisõiguse peatab politseiametnik või muu selleks seaduse alusel volitatud ametiisik või kohtunik.
Mootorsõidukijuhi terviseseisund ei vasta käesoleva seaduse § 28 lõikes 2 nimetatud nõuetele.
Juhtimisõigus peatub otsuse tegemisest arvates.
Juhtimisõiguse peatamise otsuses näidatakse ära juhtimisõiguse peatamise tähtaeg või tingimus, mille täitmine on nõutav.
Juhtimisõiguse peatamist on pädeval ametiisikul või kohtunikul õigus pikendada seadusega ettenähtud korras.
Juhtimisõiguse peatamise korral on isik kohustatud juhiloa andma peatamisotsuse tegijale või tema nimetatud teisele ametiisikule.
Juhtimisõiguse peatamise otsuse peale võib esitada kaebuse otsuse teinud ametiisiku kõrgemalseisvale ametiisikule või võib otsuse vaidlustada kohtus.
Juhtimisõiguse äravõtmine on haldus- või kriminaalkaristus, mille sisuks on keeld juhtida mootorsõidukit.
Juhtimisõigus tühistatakse, kui isik on juhtimisõiguse saanud pettuse teel või kui talle on juhiluba välja antud võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi alusel, samuti käesoleva seaduse § 30 lõikes 4 nimetatud juhul.
Juhtimisõiguse tühistamise otsuse teeb asutus, kes on käesoleva seaduse alusel volitatud juhtimisõigust andma.
Juhtimisõiguse tühistamine jõustub otsuse tegemisest arvates.
Juhtimisõiguse tühistamise otsuse teinud asutus teatab otsusest asjaomasele isikule tähtkirjaga.
Juhtimisõiguse tühistamise korral on isik kohustatud loovutama juhiloa tühistamisotsuse tegijale või tema nimetatud teisele ametiisikule.
Juhtimisõiguse tühistamise otsuse peale võib esitada kaebuse otsuse teinud ametiisiku kõrgemalseisvale ametiisikule või võib otsuse vaidlustada kohtus.
Kui isikult on juhtimisõigus ära võetud rohkem kui kuueks kuuks, kuid mitte kauemaks kui 12 kuuks, saab ta taastada juhtimisõiguse juhul, kui ta sooritab edukalt liiklusteooriaeksami.
Kui isikult on juhtimisõigus ära võetud kauemaks kui 12 kuuks, saab ta juhtimisõiguse taastada juhul, kui ta sooritab edukalt liiklusteooria- ja sõidueksami.
Kui isik ei ole vahetanud juhiluba 12 kuu jooksul selle kehtivuse tähtaja möödumisest arvates, saab ta juhtimisõiguse taastada juhul, kui ta sooritab edukalt liiklusteooria- ja sõidueksami.
Liikluse korraldamise eesmärk on tagada häireteta, sujuv, võimalikult kiire, ohutu ja keskkonda minimaalselt kahjustav liiklus.
Liikluse korraldamine toimub liiklusmärkide, teemärgiste, fooride, piirete ja muude liikluskorraldusvahenditega vastavalt teeseaduse alusel kehtestatud nõuetele.
Liikluse korraldamise ning liikluskorraldusvahendite õige paigutuse ja korrasoleku tagab teeomanik või teehoiu korraldamise eest vastutav isik.
Liiklusjärelevalvet teostavad politseiametnikud, abipolitseinikud ja muud ametiisikud nendele seadusega antud volituste piires.
Riigipiiril kontrollivad mootorsõidukeid ja nende haagiseid ning juhte piirivalve- ja tollitöötajad.
Liikluse reguleerimise ja liiklusjärelevalve teostamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel on 90 kilomeetrit tunnis.
Suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel on 50 kilomeetrit tunnis.
Olenevalt liiklus- ja teeoludest, ohutusest ja sõiduki kategooriast võib teeomanik vähendada käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud suurimat lubatud sõidukiirust.
Kohalik omavalitsus suurendada asulasisesel teel suurimat lubatud sõidukiirust 90 kilomeetrini tunnis.
Juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees.
Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb.
Mootorsõidukid, välja arvatud eritalituse sõidukid, ei või sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis ei ole ette nähtud mootorsõidukite liikluseks.
Nendes kohtades võib liigelda ainult maaomaniku loal.
Mootorsõidukid, välja arvatud eritalituse sõidukid, ei või sõita, peatuda ega parkida kõnniteedel, ohutussaartel, eraldusribadel, õuede ja teega külgnevate alade sissesõitudel.
Peatuda veose laadimiseks, kuid mitte lähemal kui 15 meetrit ühissõidukite peatuskohast.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud peatumise ja parkimise korral peab jalakäijale jääma vabaks vähemalt 1,5 meetri laiune käiguriba.
Jalakäija võib õuealal liikuda kogu tee ulatuses.
Juht ei või õuealal jalakäijat ohustada ega takistada, vajaduse korral tuleb sõiduk peatada.
Jalakäija ei või juhti põhjendamatult takistada.
Sõiduk võib õuealal jalakäijate vahetus läheduses liikuda jalakäija kiirusega ja mujal mitte kiiremini kui 20 kilomeetrit tunnis.
Mootorsõiduk võib õuealale sõita vaid peatumiseks või parkimiseks.
Õuealal võib parkida ainult A- ja B-kategooria ning D1-alamkategooria sõidukit.
Parkida võib ainult tähistatud parklas või teel kohas, kus parkimine ei takista jalakäijat ega muuda võimatuks teiste sõidukite liiklust.
Parkimine on sõiduki ettekavatsetud seismajätmine kauemaks, kui seda on vaja sõitjate peale- või mahaminekuks või veose laadimiseks.
Parkimine peab olema korraldatud nii, et see ei häiri ega ohusta liiklust ega põhjusta elamupiirkonnas inimeste häirimist mootorsõidukite heitgaasi ja müraga.
Liiklust häirivalt või ohustavalt pargitud sõiduki võib parkimist korraldav teeomanik või teehoiu eest vastutav isik lasta ümber paigutada valvega hoiukohta seadusega ettenähtud korras.
Ümberpaigutamis- ja hoidmiskulud tasub sõiduki kasutaja.
Parkimist korraldab teeomanik või teehoiu korraldamise eest vastutav isik liiklusmärkide, teemärgiste ning muude liikluskorraldusvahendite abil.
Teeomanik või teehoiu korraldamise eest vastutav isik võib kehtestada tasulise parkimise.
Erandolukorras, mis on tingitud kiiresti muutuvatest ilmastikuoludest, vajadusest täita operatiivülesandeid või muust liikluskorra muutmise vajadusest, võidakse muuta parkimise korraldust.
Erandolukorrast tingitud parkimiskorralduse muutmisel fikseerib parkimist korraldav ametnik seni õiguspäraselt pargitud sõidukid ning need paigutatakse ümber valvega hoiukohta seadusega ettenähtud korras.
Ümberpaigutamis- ja hoidmiskulud tasub parkimist korraldav asutus.
Juht ei või kahjustada keskkonda sõiduki mootori või teiste seadmete põhjustatud liigse müra, tolmu või heitgaasiga, mida oleks võimalik vältida.
Mootorsõidukit ei või pesta veekogus ega kaldal lähemal kui 10 meetrit veepiirist.
Liigelda sõidukiga, millel on keskkonda saastav leke.
Sõiduki mootori heitgaasi saasteainesisaldus ega müratase ei või ületada keskkonnaministri kehtestatud normi.
Õuealal ja elamupiirkonnas ei või seisva sõiduki mootor töötada kauem kui kaks minutit.
Liikumispuudega või pimedate inimeste liiklemist ja neid teenindavate sõidukite parkimist ning liikumispuudega inimeste juhitavate sõidukite parkimist korraldab kohalik omavalitsus.
Liikumispuudega juht võib tema kasutuses olevat sõidukit käesoleva seaduse lisa 2 kohase parkimiskaardi olemasolul parkida avalikes tasulistes parkimiskohtades tasuta.
Liikumispuudega inimene, kes liigub inimjõul või mootori jõul, kuid jalakäija kiirusega liikuva ratastooliga, võib kasutada kõnniteed või selleks kõlblikku teepeenart.
Liikumispuudega või pimeda inimese liiklemise tagamiseks antakse talle käesoleva seaduse lisa 2 kohane teda teenindava sõiduki parkimiskaart.
Liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaartide trükkimist korraldab ja väljaandmise tingimused kehtestab sotsiaalminister.
Parkimiskaardi väljaandmise aluseks on arsti teatis.
Parkimiskaardi annab välja kohalik omavalitsus.
Liikumispuudega juht ja liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki juht võib panna oma sõiduki esi- või tagaklaasile käesoleva seaduse lisa 2 kohase parkimiskaardi.
Asulas peatuda ja parkida peatumist või parkimist keelavate liiklusmärkide mõjupiirkonnas tingimusel, et seisev sõiduk asub täielikult kõnniteel, jättes jalakäijale seal vabaks vähemalt 1,5 meetri laiuse käiguriba.
Parkida parkimist keelavate liiklusmärkide mõjupiirkonnas, piiratud parkimisajaga parklas ettenähtust kauem ja õueala teel väljaspool parklat kohas, kus see ei takista jalakäijaid ega muuda võimatuks teiste sõidukite liiklust.
Liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki juht, kelle sõidukil on käesoleva seaduse lisa 2 kohane parkimiskaart, võib asulas peatuda peatumist keelavate liiklusmärkide mõjupiirkonnas liikumispuudega või pimeda inimese sõidukisse pealevõtmiseks või sõidukist väljalaskmiseks.
Liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki juht, kelle sõidukil on käesoleva seaduse lisa 2 kohane parkimiskaart ja kes talutab liikumispuudega või pimedat inimest soovitud kohta ja tagasi, võib asulas peatuda käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud tingimustel.
Liiklusõnnetus on juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada või surma või tekib varaline kahju.
Iga juht on kohustatud abistama liiklusõnnetuses kannatada saanud abitus seisundis olevat inimest.
Kui kannatanu abistamiseks on vaja ta kohe toimetada haiglasse ja kui kannatanu seisukord võimaldab teda transportida, siis peab juht seda tegema.
Kui sõiduk ei sobi kannatanu ohutuks transportimiseks, peab selle juht aitama korraldada kannatanu toimetamist haiglasse muu sobiva sõidukiga.
Liiklusõnnetuse sündmuskohal sõidukijuhi tegevuse ja liiklusõnnetusest teatamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Liiklusõnnetuse sündmuskohal teostab tulekustutus- ja päästetöid päästeasutus.
Liiklusõnnetuse sündmuskohal korraldab hukkunute äravedu politsei.
Kui sõidukijuht sai liiklusõnnetuses surma või selliselt vigastada, et ta toimetati raviasutusse, korraldab tema sõiduki liiklusõnnetuse sündmuskohalt äraviimise ja tagab selle säilimise politsei.
Liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamise, vormistamise, registreerimise ja arvestuse korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Liiklusõnnetuse põhjuste väljaselgitamiseks, üldistamiseks ja liiklusohutuse tagamise ettepanekute väljatöötamiseks võib teede- ja sideminister moodustada ekspertkomisjone.
Ekspertkomisjonil on õigus tutvuda liiklusõnnetuse kohta koostatud materjalidega, selgitada välja liiklusõnnetuse asjaolusid, koostada üldistusi ja teha ettepanekuid liiklusohutuse parandamiseks, liiklusõnnetuste tekkepõhjuste kõrvaldamiseks ja liiklusõnnetuste tagajärgede leevendamiseks.
Liiklusregister on Vabariigi Valitsuse poolt teede- ja sideministri ettepanekul asutatud riiklik register andmekogude seaduse (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597) tähenduses, mille pidamise eesmärk on sõidukite (välja arvatud kaitsejõudude sõidukid), juhilubade ja muude juhtimisõigust tõendavate dokumentide üle arvestuse pidamine.
Liiklusregister on ühetasandiline riiklik register.
Liiklusregistri vastutav töötleja on Teede- ja Sideministeerium ning volitatud töötleja teede- ja sideministri määratud asutus.
Juhilubade andmebaasist.
Sõidukite andmebaasis peetakse arvestust Eestis registreeritud mootorsõidukite, nende haagiste ja käesoleva seaduse §-s 68 nimetatud maastikusõidukite ning nende omanike ja õigustatud kasutajate, samuti sõidukite kasutamisele seatud piirangute üle.
Juhilubade andmebaasis peetakse arvestust juhtimisõiguse andmise, peatamise, äravõtmise, tühistamise ja taastamise, samuti Eestis väljaantud juhilubade ja muude juhtimisõigust tõendavate dokumentide üle.
Käsutamispiiranguid kohaldama õigustatud isikud.
Käesolevas seaduses ettenähtud ülesannete täitmiseks on teede- ja sideministri määratud asutusel õigus nõuda ja seadustes nimetatud andmete esitajatel kohustus esitada tõeseid andmeid õigusaktidega kehtestatud tingimustel ja korras.
Ametiasutus või kohus, kes on teinud otsuse isikult mootorsõiduki või trammi juhtimise õiguse äravõtmise kohta, saadab otsuse ärakirja teede- ja sideministri määratud asutusele hiljemalt järgmisel tööpäeval otsuse tegemisest arvates.
Füüsilisel ja juriidilisel isikul on õigus juurde pääseda üksnes nendega seotud registriandmetele.
Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusel on õigus juurde pääseda seadustekohaste ülesannete täitmiseks vajalikele andmetele.
Riigiga lepingu alusel avalikku ülesannet täitval isikul on õigus juurde pääseda andmetele, mis on talle vajalikud avalike ülesannete täitmiseks.
Teaduslikul eesmärgil või muu õigustatud huvi puhul andmetele juurdepääsu korra kehtestab registri vastutav töötleja.
Registreerib mootorsõidukeid, nende haagiseid ja maastikusõidukeid, väljastab nende registreerimismärke ja registreerimistunnistusi ning vormistab registrimuudatusi.
Teede- ja sideminister võib volitada tema määratud asutust sõlmima äriühingutega lepinguid mootorsõidukite, trammide ja nende haagiste ning maastikusõidukite tehnoseisundi nõuetele vastavuse kontrollimiseks.
Lepingu kohustuslikud tingimused kehtestab teede- ja sideminister.
Käesoleva seaduse § 13 lõike 3 kohaselt kehtestatud eeskirja nõuetele vastavad töötajad, seadmed, vahendid, mõõteriistad ja inventar.
Lepingut ei sõlmita äriühinguga, kellega on viimase kahe aasta jooksul katkestatud käesoleva seaduse § 66 lõikes 2 nimetatud leping äriühingu poolt toimepandud rikkumiste tõttu.
Käesoleva seaduse tähenduses on maastikusõiduk mootori jõul maastikul liikumiseks ettenähtud liiklusvahend, mis ei ole käesoleva seaduse tähenduses mootorsõiduk ja mis kuulub registreerimisele teede- ja sideministri määratud korras.
Registreerimisele kuuluvate maastikusõidukite loetelu kehtestab teede- ja sideminister.
Maastikusõiduki registreerimise ja tehnoseisundi kontrollimise eeskirjad ning nõuded maastikusõiduki tehnoseisundile ja varustusele kehtestab teede- ja sideminister.
Registreeritud maastikusõidukil peab olema vastav riiklik registreerimismärk.
Kaitsejõudude maastikusõidukite registreerimise ja tehnoseisundi kontrollimise eeskirjad ning nõuded tehnoseisundile ja varustusele kehtestab kaitseminister.
Maastikusõidukiga ei või sõita teel.
Maastikusõidukiga on lubatud sõita teel jõgede, teede ja muude takistuste ületamiskohtades ning lumega kaetud teel, mis ei ole mootorsõidukitele ajutiselt läbitav.
Teel liikudes ei või sõita kiiremini kui 50 kilomeetrit tunnis.
Maastikul võib maastikusõidukiga sõita või seda parkida üksnes maavaldaja loal.
Maastikusõidukit võib juhtida isik, kellel on mis tahes kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus.
Maastikusõiduki juhtimisel peab juhil olema kaasas juhiluba ja maastikusõiduki registreerimistunnistus.
Maastikusõidukite liiklemise eeskirja kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kohalikul omavalitsusel on õigus maastikusõidukite liiklemisele kehtestada täiendavaid nõudeid oma valla või linna territooriumil.
Sõiduk, mida jälitusametkonna või tema halduses oleva asutuse jälitustegevusega tegelev töötaja kasutab jälitustegevuse seaduses (RT I 1994, 16, 290; 1995, 15, 173; 1996, 49, 955; 1997, 81, 1361; 93, 1557; 1998, 47, 698; 50, 753; 51, 756; 61, 981; 98/99, 1575; 101, 1663; 1999, 16, 271; 31, 425; 95, 845; 2000, 35, 222; 40, 251; 102, 671) ettenähtud jälitustegevuse eri- või erandtoimingu teostamisel (edaspidi jälitussõiduk).
Alarmsõiduki juht, kelle sõidukil on sisse lülitatud sinine vilkur koos erilise helisignaaliga või helisignaalita, võib ametiülesannete täitmisel eirata käesoleva seaduse § 47 lõigetes 1-4 nimetatud suurimat lubatud sõidukiirust.
Jälitussõiduki juht võib käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud toimingute teostamisel eirata käesoleva seaduse § 47 lõigetes 1-4 nimetatud suurimat lubatud sõidukiirust erisignaale kasutamata.
Hooldussõiduki juht, kelle sõidukil on sisse lülitatud kollane vilkur, võib tööülesannete täitmisel eirata käesoleva seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud nõuet.
Eritalituse sõiduki juht peab käesolevas paragrahvis nimetatud õigusi kasutades tagama liikluse ohutuse.
Teised liiklejad peavad eritalituse sõidukile, millel on sisse lülitatud vilkur koos erisignaaliga või erisignaalita, ja sellise sõiduki poolt saadetavale sõidukile andma teed või vajaduse korral peatuma.
Eritalituse sõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Trammi ja selle haagise registreerimise ja tehnoseisundi kontrollimise eeskirjad ning nõuded trammi ja selle haagise tehnoseisundile ja varustusele kehtestab teede- ja sideminister.
Trammi võib juhtida isik, kellel on B-kategooria auto ja trammi juhtimise õigus ja kes on vähemalt 21-aastane.
Trammi juhtimist võib õppida isik, kes on vähemalt 20,5 -aastane ja kellel on B-kategooria auto juhtimise õigus.
Trammi juhtimise õiguse annab teede- ja sideministri määratud asutus.
Nõuded trammijuhi terviseseisundile ja kutsesobivusele kehtestab sotsiaalminister.
Trammijuhi kvalifikatsiooninõuded, trammijuhi ettevalmistamise, eksamineerimise ja temale trammi juhtimise õiguse andmise eeskirjad ning trammi juhtimisel kohustuslikult kaasas olevate dokumentide loetelu kehtestab teede- ja sideminister.
Trammi juhtimise õigus peatatakse, võetakse ära, tühistatakse ja taastatakse käesolevas seaduses mootorsõiduki juhtimise õiguse peatamise, äravõtmise, tühistamise ja taastamise kohta sätestatu kohaselt.
Väljastada esmakordselt riiklikku registrisse kantud mootorsõiduki omanikule või tema esindajale mootorsõiduki riiklikku registreerimistunnistust ega riiklikku registreerimismärki.
Käesolev seadus laieneb Eesti territooriumil viibivale välismaalasest liiklejale ja välismaal registreeritud sõidukile, kui konventsioonide või rahvusvaheliste lepingutega ei ole ette nähtud teisiti.
Tähtajata auto- ja mootorrattajuhiload, mis on välja antud Eestis elavatele isikutele Eestis või endise Nõukogude Liidu territooriumil, kehtivad 2001. aasta 30. juunini.
Eestis enne 1993. aasta 1. novembrit väljaantud mootorsõidukite ja nende haagiste tehnilised passid, tehnilised talongid ja registreerimistunnistused kehtivad 2001. aasta 30. juunini.
Kui 2002. aasta 1. jaanuariks ei ole nimetatud dokumendid uuendatud, kustutatakse mootorsõiduk ja selle haagis liiklusregistrist.
Käesoleva seaduse § 36 lõikes 2 nimetatud nõuded mootorsõidukijuhi õpetaja kvalifikatsioonile rakenduvad 2002. aasta 1. juulil.
Käesoleva seaduse jõustumise päevast tunnistatakse seni kehtinud liiklusseadus (RT 1992, 12, 193; RT I 1995, 2/3, 3; 1996, 16, 268; 1997, 86, 1459; 1999, 16, 272; 2000, 81, 515) kehtetuks.
Käesolev seadus jõustub 2001. aasta 1. veebruaril.
Auto on sõitjate või veoste veoks või sõidukite haakes vedamiseks või eritööde tegemiseks ettenähtud vähemalt neljarattaline mootorsõiduk, mille valmistajakiirus ületab 25 km/h.
Autoks loetakse ka kolmerattalist mootorsõidukit ja elektrikontaktliiniga ühendatud rööbasteta sõidukit.
Autoks ei loeta mopeedi, mootorratast, traktorit ega liikurmasinat.
Autorong on autost ja ühest või enamast haagisest koostatud sõidukite kombinatsioon.
Erivõimsus on mootori võimsuse ja sõiduki tühimassi suhe.
Haagis on mootorsõidukiga haakes liikumiseks valmistatud või selleks kohandatud sõiduk.
Kerghaagis on haagis, mille registrimass ei ületa 750 kg.
Liikurmasin on ratastel liikuv teatud kindla töö tegemiseks ettenähtud mootorsõiduk, mille suurim valmistajakiirus ületab 6 km/h, kuid ei ületa 40 km/h.
Liikurmasinaks ei loeta auto alusel valmistatud eritöömasinat.
Mootorratas on külghaagisega või külghaagiseta kaherattaline mootorsõiduk, mille sisepõlemismootori töömaht on üle 50 cm 3 või valmistajakiirus on üle 45 km/h.
Mopeed on kahe- või kolmerattaline sõiduk, mille sisepõlemismootori töömaht ei ületa 50 cm 3 ja valmistajakiirus ei ületa 45 km/h.
Ratastraktor on mootorsõiduk, millel on rattad ja vähemalt kaks telge ja mille suurim valmistajakiirus ületab 6 km/h, kuid ei ületa 40 km/h.
Ratastraktori põhifunktsiooniks on sellel paikneva või sellega haakes oleva masina või riistaga töötamine, paikse masina käitamine või haagise vedamine.
Registrimass on juhi, sõitjate ja veosega täisvarustuses sõidukile registreerimisel määratud suurim mass, mis ei või ületada valmistaja lubatud suurimat massi.
Tegelik mass on sõiduki mass antud hetkel koos juhi, sõitjate ja veosega.
Tühimass on juhi, sõitjate ja veoseta täisvarustuses sõiduki mass, mille on määranud valmistaja.
Asulas peatuda ja parkida peatumist ja parkimist keelavate liiklusmärkide mõjupiirkonnas tingimusel, et seisev sõiduk asub täielikult kõnniteel, jättes jalakäijale vabaks vähemalt 1,5 meetri laiuse käiguriba.
Kinnitada „Piirirežiimi eeskiri“ (juurde lisatud).
Õhusõidukite Eesti õhuruumi sisenemise, selles liikumise ja sellest väljumise kord (piirirežiim õhuruumis).
Piirirežiimi eeskirja rakendamisel arvestatakse rahvusvaheliste meditsiiniliste sanitaareeskirjade nõuetega, millega Eesti on ühinenud tulenevalt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 27. veebruari 1992. a. otsusest „Eesti Vabariigi ühinemise kohta „Rahvusvaheliste meditsiiniliste sanitaareeskirjadega““ (RT 1992, 9, 121).
Mööda maismaad Eestisse saabuvad või Eestist lahkuvad isikud ja transpordivahendid võivad riigipiiri ületada ainult Vabariigi Valitsuse poolt rahvusvaheliseks liikluseks avatud piiripunktide kaudu.
Välislepingu või seadusega võidakse teatava kategooria isikutele kehtestada riigipiiri ületamise lihtsustatud kord.
Eestisse toodav kaup (vara, sealhulgas asjad, valuuta ja väärtpaberid, samuti loomad) peab pärast riigipiiri ületamist ja Eestist väljaviidav kaup enne riigipiiri ületamist läbima piiri- ja tollikontrolli ning vajaduse korral toimub riigipiiril välislepingute ja Eesti õigusaktidega kehtestatud sanitaar-, karantiini-, veterinaar- või fütosanitaarkontroll.
Riigipiiri ületamist väljaspool piiripunkte ei loeta piirirežiimi rikkumiseks, kui riigipiiri ületati loodusõnnetuse või muu katastroofi või avariiga seotud päästetööde tegemiseks vastavalt välislepingutega sätestatud ja Vabariigi Valitsuse poolt päästetööde tegemiseks kehtestatud riigipiiri ületamise korrale.
Eestisse saabuvad ja Eestist lahkuvad laevad võivad Eesti merepiiri ületada igas kohas, välja arvatud juhul, kui Vabariigi Valitsus on territoriaal- ja sisemere mõnes piirkonnas piiranud või keelanud välisriigi laeva sissesõidu ja viibimise.
Eestisse saabuvad laevad peavad suunduma sadamasse, kus asub rahvusvaheliseks liikluseks avatud piiripunkt.
Eestist lahkuvatel laevadel on riigipiiri ületamine lubatud ainult pärast piirikontrolli läbimist sadamas.
Eesti territoriaalmerest rahumeelset läbisõitu teostavad laevad võivad Eesti merepiiri ületada, välja arvatud juhul, kui Vabariigi Valitsus kehtestab ajutiselt mõne merepiiri lõigu ületamise keelu.
Eestisse saabuva, Eestist lahkuva või rahumeelset läbisõitu teostava laeva sildumist rahvusvaheliseks liikluseks avatud piiripunktita sadamas või randumist selleks mitteettenähtud kohas ei loeta piirirežiimi rikkumiseks, kui see toimus vääramatu jõu toimel, inimelu päästmiseks, mereõnnetuse tagajärjel, sellise õnnetuse ärahoidmiseks või sellest tuleneva kahju vähendamiseks.
Sellisest sildumisest või randumisest on laeva kapten kohustatud viivitamata teatama piirivalveasutusele.
Riigipiiri ületamist õhusõidukite poolt, nende liikumist Eesti õhuruumis ja sellest väljumist kontrollib lennuliiklusteenistuse keskus, kes teavitab Piirivalveameti korrapidamisteenistust riigipiiri ületamise, Eesti õhuruumis liikumise ja paiknemise korra rikkumisest ning õhusõiduki maandumisest selleks mitteettenähtud kohas.
Eestisse saabuva, Eestist lahkuva või ülelendu sooritava õhusõiduki maandumist selleks mitteettenähtud kohas või riigipiiri ületamist väljaspool kehtestatud lennutrassi ei loeta piirirežiimi rikkumiseks, kui see toimus õhusõiduki tehnilise rikke, avarii, loodusõnnetuse või muu sundolukorra tõttu.
Õhusõiduki kapten on sellisest maandumisest või riigipiiri ületamisest kohustatud viivitamata teatama lennuliiklusteenistuse keskusele, kes edastab teate piirivalveasutusele.
Maandunud õhusõiduk võib startida ainult pärast piirikontrolli.
Piiripunkt maanteel on rahvusvaheliseks liikluseks avatud maanteelõik, kus asub Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras rajatud ehitiste kompleks, mis on vajalik piirikontrolli teostamiseks maanteed mööda Eestisse saabuvate ja Eestist lahkuvate isikute ja sõidukite üle.
Piiripunkt raudteel on kindlaksmääratud ja nõuetekohaselt piiratud ja tähistatud osa raudtee piirijaama (edaspidi piirijaam) territooriumist koos sellel paiknevate ehitistega, kus teostatakse riigipiiri ületamisega seonduvat seadusega ettenähtud piirikontrolli.
Reisijatele riigipiiri ületamisega seonduvat seadusega ettenähtud kontrolli teostatakse üldjuhul piirijaama raudteevaksalis (või jaamahoones) selleks otstarbeks sisustatud ja ettenähtud korra kohaselt tähistatud ruumis.
Reisirongis asuvaid reisijaid kontrollitakse vagunites.
Reisirongi kontrollimise ajaks suletakse kõik muud läbipääsud perroonile, välja arvatud piiripunkti pääsla.
Kaubarongi kontrollitakse selle vastuvõtu- või ärasaateteel.
Piiripunkt sadamas on rahvusvaheliseks liikluseks avatud sadama territooriumi osa koos seal paiknevate ehitistega.
Piirikontroll toimub selleks ettenähtud ja vastavalt väljaehitatud sadamahoone osas, vahetult kai äärde sildunud laevas või laevatrapi juures.
Piiripunkt lennujaamas on rahvusvaheliseks liikluseks avatud lennujaama osa, kus teostatakse riigipiiri ületamisega seonduvat seadusega ettenähtud piirikontrolli.
Piirikontroll lennuväljal toimub lennujaama hoone selleks väljaehitatud osas või lennuvälja territooriumil riiki saabunud või riigist lahkuva õhusõiduki juures.
Piiripunkti siseneda ja sealt väljuda on lubatud ainult selleks ettenähtud teid ja läbipääse kasutades.
Piiripunktis viibival isikul peab olema kaasas isikut tõendav dokument ja ta peab selle esitama piirikontrolli teostava piirivalveametniku nõudmisel.
Teatama viivitamatult piirikontrolli teostama asuvale piirivalveametnikule kaasasolevatest relvadest, laskemoonast, erivahenditest, lõhkematerjalist, narkootilistest ning radioaktiivsetest ja muudest eriluba vajavatest esemetest ja ainetest; kontrollimise käigus avastatud deklareerimata jäetud eriluba vajavad esemed ja ained kuuluvad erikonfiskeerimisele.
Piiripunktis isiku kindlakstegemiseks ning õiguserikkumise asjaolude selgitamiseks kinnipeetud isik tohib piiripunktist lahkuda ainult teda kinni pidanud piirivalveametniku loal.
Kõrvalistel isikutel ei ole lubatud ilma vastava ametiisiku loata siseneda ja viibida piiripunkti ametiruumides.
Riigipiiri ületava sõiduki juhil tuleb esitada sõiduki omandi- või kasutamisõigust tõendavad dokumendid.
Kaupu üle riigipiiri toimetav isik peab piirivalve nõudel esitama kauba saatedokumendid.
Sõidukijuht on kohustatud oma sõidukiga liiklema vastavalt suunavatele viitadele ja liiklusmärkidele või piirikontrolli teostava piirivalveametniku antud märguannetele.
Sõidukijuht peab kontrolli teostava piirivalveametniku nõudmisel sõiduki läbivaatuseks avama kõik selle uksed, pagasiruumid, tööriistakastid ja muud panipaigad.
Sõidukis viibivad isikud peavad kontrolli teostava piirivalveametniku palvel sõidukist väljuma.
Litsentsimisele kuuluvaid rahvusvahelisi vedusid teostavate sõidukite juhid peavad kontrollivale piirivalveametnikule esitama kõik rahvusvaheliste vedude teostamiseks ja vormistamiseks nõutavad dokumendid.
Raudteejaama piiripunkti territooriumil on piiri ületavate rongide saabumise, seismise ja väljumise ajal kõrvaliste isikute, sealhulgas reisijate vastuvõtjate ja saatjate viibimine keelatud.
Rongiga riiki saabunud reisijad, kes piirijaamas rongist lahkuvad, väljuvad pärast rongi peatumist vagunist ja lahkuvad piiripunkti pääsla kaudu perroonilt.
Piirijaamas rongile minevad riigist väljasõitvad reisijad aga väljuvad rongile asumiseks piiripunkti pääsla kaudu perroonile.
Reisirongi ülem peab piirikontrolli teostavale piirivalveametnikule esitama rongi personali nimekirja kahes eksemplaris, millest üks tagastatakse temale pärast personali kontrollimist ning vastava piiriületuse sissekande tegemist.
Vedurijuhil, kaubavaguni saaturil ja teistel rongi saatvatel ja/või teenindavatel isikutel tuleb piirivalvepunkti ametnikule esitada marsruutleht (või nõuetekohane nimekiri) ning isikut tõendav dokument.
Vagunisaatjal tuleb enne rongi piirijaama saabumist reisijatele õigeaegselt teatada eelseisvast piiriületamisest ja kaasa aidata, et kontrollimine läheks ladusalt.
Vagunisaatja koostab nende vagunis olevate reisijate nimekirja, kes vagunis riigipiiri ületavad, ning esitab selle piirikontrolli teostajale.
Nimekiri jääb piirivalveametnike kätte.
Nimekirja plankidega varustab vagunisaatjaid reisivagunit ja/või reisirongiliini haldav ettevõtja.
Öisel ajal lülib vagunisaatja kontrollimise alguseks sisse vaguni täisvalgustuse, avab vagunitevahelised, reisija- ja teenistuskupeede ning tualettruumide uksed, äratab reisijad ja hoiab ära nende liikumise vagunist vagunisse ning reisi jätkavate isikute väljumise perroonile.
Rongi peatumisel piirijaamas asuvad reisi jätkavad reisijad oma sõidupiletil näidatud kohale, nende isiklik pagas peab olema nende juures ja nad peavad olema valmis esitama piirikontrolli teostavale piirivalveametnikule kontrollimiseks oma dokumente ja pagasit.
Piirijaama korraldaja (dispetšer või vaksalikorraldaja) peab kehtestatud korra kohaselt informeerima piirijaama piiripunkti piirivalveametnikku rahvusvahelise reisirongi sõiduplaani muudatustest ning teatama võimalikult täpsed reisirongi piirijaama saabumise ja väljumise ajad.
Riiki saabuvast ja riigist väljuvast kaubarongist tuleb informeerida piirijaama piiripunkti piirivalveametnikku hiljemalt üks tund enne selle piirijaama saabumist või väljumist.
Sadama administratsioonil tuleb määrata vastutavad isikud, kes tagavad piirirežiimi nõuete täitmise sadamates käesolevate eeskirjadega sätestatud kohustuste ulatuses.
Sadama vastutava isiku kohustuseks on teatada igast graafiku kohaselt välisvetest saabuvast laevast piirivalvele vähemalt 24 tundi enne laeva kohalejõudmist.
Täpsustavad andmed (laeva nimi, meeskonna suurus, reisijate hulk, last, millisest sadamast saabub ja karantiini vajadus) tuleb piirivalvele esitada vähemalt neli tundi enne laeva kohalejõudmist.
Etteteatamata laevade saabumisest sadamasse peab sadama vastutav isik teatama piirivalvele viivitamata ning tagama, et piirivalvetoimkonna saabumiseni laevapere liikmed ja reisijad laevast ei väljuks ega keegi kaldalt laevale ei läheks, et laevalt kaldale ja kaldalt laevale ei toimetataks kaupu või esemeid.
Piirivalvel on kohustus piirikontrolli teostamiseks viivitamata kohale tulla.
Kõrvaliste isikute, sealhulgas sadama töötajate viibimine sadama piiripunktis, samuti sõidukite paigutamine sadama piiripunkti territooriumile ilma sellekohase loata ei ole lubatud.
Laevapere liikmed ja reisijad võivad laevalt lahkuda ja laevale minna ainult piiripunkti pääsla kaudu.
Kui piirikontroll toimub laeval või laevatrapi juures, võivad laevapere liikmed ja reisijad laevalt lahkuda pärast piirikontrolli.
Sadama vastutav isik peab igast Eesti territoriaalmerest väljuvast laevast piirivalvele teatama vähemalt neli tundi enne laeva sadamast väljumist ning mitte lubama laeval lahkuda enne piirivalvetoimkonna kohalesaabumist ja piirikontrolli läbimist.
Kõikidest sadamast omavoliliselt lahkunud laevadest tuleb viivitamata piirivalvele teatada.
Sadama administratsioon peab piirivalvele esitama kõikide territoriaal- ja sisemerel liikuvate laevade sadamasse saabumise ja sadamast lahkumise graafiku, samuti andmed iga sadamast väljunud laeva sihtsadama, sihtsadamasse saabumise aja ning laeva meeskonna kohta.
Kui laeval ei ole võimalik sadamas silduda, võib sadama administratsiooni taotlusel laeva piirikontroll toimuda reidil.
Lennujaama valdaja määrab vastutava isiku, kes kindlustab piirirežiimi nõuete täitmise lennujaamas käesolevate eeskirjadega sätestatud kohustuste ulatuses.
Lennujaama dispetšeri kohustuseks on teatada piirivalvele kõikidest välisriikidest saabuvatest õhusõidukitest vähemalt üks tund enne nende maandumist.
Välisriigist tulevast plaaniväliselt maanduvast või maandunud õhusõidukist teatatakse piirivalvele viivitamata.
Õhusõidukist tulevate ja õhusõidukisse minevate meeskonnaliikmete ja reisijate piirikontrolli teostatakse piiripunkti pääslas.
Erandiks võivad olla õhusõiduki meeskonnaliikmed ja reisijad, kelle piirikontrolli teostab piirivalve vahetult õhusõiduki juures.
Keelatud kõrvaliste isikute viibimine lennuväljal välisriigist saabunud õhusõiduki juures enne piirikontrolli algust ja selle ajal ning välisriiki suunduva õhusõiduki juures piirikontrolli ajal ja pärast selle lõppu kuni õhusõiduki startimiseni.
Käesoleva nõude täitmise tagab lennuvälja administratsioon koostöös piirivalvega.
Lennujaama vastutav isik on kohustatud kohe informeerima piirivalvet välismaale suunduvate õhusõidukite kapteni esitatud lennuplaanist.
Omavoliliselt startinud õhusõidukist tuleb viivitamata teatada Piirivalveametile.
Lennujaama administratsioon peab kooskõlastama piirivalvega regulaarsete lennureiside graafiku muutmise taotlused või avatavate uute lennureiside graafikud ja informeerima viivitamatult piirivalvet lennundusvõimudelt graafikute kinnitusteate saamisest.
Piirivalve tegevuspiirkond maismaal on Vabariigi Valitsuse määratud valdade, linnade ja saarte territoorium, kus piirivalve oma ülesandeid täidab.
Piirivalve tegevuspiirkonda kuuluvad samuti piiriveekogude Eestile kuuluvad osad, territoriaal- ja sisemeri koos nendes asuvate saartega ning rahvusvaheliseks liikluseks avatud piiripunkti territoorium, sõltumata piiripunkti asukohast.
Piirivalve tegevuspiirkonnas on piirivalvel õigus kontrollida piirirežiimi rikkumises kahtlustatava isikut tõendavaid dokumente ning teostada kohapeal isiku ja tema asjade ning transpordivahendi läbivaatust.
Piirivalve tegevuspiirkonnas on isikud ja transpordivahendid kohustatud vormiriietuses piirivalveametniku antud märguande peale peatuma ning isikud esitama neid peatanud piirivalveametniku nõudmisel isikut tõendava dokumendi, samuti dokumendid sõiduki ja veose kohta.
Piiratud tsiviilkäibega relvade, laskemoona, lõhkematerjali ja muude esemete olemasolu korral peab piirivalve tegevuspiirkonnas olev isik esitama piirivalveametniku nõudmisel nende omamise, kandmise ja kasutamise õigust kinnitavad dokumendid.
Riigipiiri valvamiseks on piirivalvel õigus paigaldada piiri vahetus läheduses piirile ja piiriveekogude kallastele viivatele teedele ja radadele liiklust piiravaid või suunavaid märke, viitasid ja tõkkepuid, kooskõlastades nende paigaldamise kohaliku omavalitsuse asutusega ning vajaduse korral maa omanikuga.
Keelatud punaste signaalrakettide kasutamine piirivalve tegevuspiirkonnas, mis külgneb territoriaal- ja sisemerega ning Peipsi järve, Lämmijärve ja Pihkva järvega.
Kõik isikud peavad piirivalvega kirjalikult kooskõlastama nende poolt riigipiirist vähem kui 5 kilomeetri kaugusel läbiviidavad lõhkamistööd, õppused, võistlused, ajujahid ja muud üritused, mis võivad takistada riigipiiri valvamist või häirida piirirahu.
Keelatud on mürk- ja radioaktiivsete ainete kasutamine piiriveekogudel.
Piirirahu häirib igasugune tegevus, mille mõju võib ulatuda üle riigipiiri või takistada riigipiiri valvamist.
Välisriigi laeva peatusteta rahumeelne läbisõit Eesti territoriaalmerest on lubatud.
Välisriigi laeva läbisõitu territoriaalmerest loetakse rahumeelseks, kui see läbisõit ei ohusta Eesti julgeolekut ega riku Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1982. aasta mereõiguse konventsiooniga kehtestatud rahumeelse läbisõidu korda.
Igasugune keskkonna reostamine, mis on vastuolus Eesti seaduste ja välislepingutega.
Sõjalaeva või muu riiklikku ülesannet täitva laeva, allveelaeva ja tuumalaeva rahumeelne läbisõit territoriaalmerest toimub riigipiiri seaduse (RT I 1994, 54, 902; 1997, 77, 1315) paragrahvis 13 sätestatud korras.
Tuumalaev käesoleva eeskirja mõistes on laev, millel on tuumajõuseade või mille pardal on tuumarelv.
Eestisse saabuvatel laevadel enne piiripunkti jõudmist ja Eestist lahkuvatel laevadel pärast piirikontrolli läbimist, samuti territoriaalmerest rahumeelset läbisõitu teostavatel ja tormivarjus seisvatel laevadel on keelatud astuda niisugusesse otsesesse kontakti teiste laevadega, mis võimaldaks inimeste, kauba ja esemete laevalt laevale üleandmist.
Käesoleva eeskirja punktis 59 nimetatud laevadel on keelatud isikute laevast väljumine ja laevale asumine, samuti kaupade peale-, maha- ja ümberlaadimine ning vedurlaevadel järelveetavate praamide vahetamine ilma piirivalve eelneva loata.
Loetletud toimingute sooritamine avariiolukordades või õnnetusjuhtumite korral tuleb kooskõlastada piirivalvega.
Lubatud on riikliku merelootsi pardale võtmine.
Riigipiiri ületanud Eesti või välisriigi laev võib siseneda sisemerre, suunduda sadamasse või sadama reidile, kus toimub piirikontroll.
Erandina on lubatud laeval riigipiiri ületada ja sisemerre siseneda laeva avarii, tehnilise rikke tõttu või inimelu päästmiseks, samuti vääramatu jõu toimel.
Niisugusest riigipiiri ületamisest ja sisemerre sisenemisest peab laeva kapten teatama piirivalve merevalvekeskusele.
Sisemerest on välisriigi tsiviillaeval lubatud peatusteta läbi sõita suundumiseks Soome lahest Liivi lahte ja vastupidi mööda kehtestatud laevateid ja riikliku merelootsi lootsimisel.
Kehtestatud laevateede järgimise ja merelootsi kasutamise nõue ei kehti lõbusõidulaevadele kehtestatud tingimustele vastava laeva kohta.
Merelootsi laevale võtmiseks võib laev siseneda sisemerre lühimat teed pidi ja pärast merelootsi pardale võtmist sisemerest väljuda territoriaalmerre.
Piirikontrolli läbinud laev võib seilata Eesti sise- ja territoriaalmeres ning siseneda igasse sadamasse.
Välisvetest saabunud laev võib ilma sadamasse sissevormistamiseta jääda sadamasse sisenemise ootel reidile ankrusse kuni 24 tunniks.
Laeva lossimine reidil võib toimuda ainult pärast sadamasse sissevormistamist.
Territoriaal- ja sisemerel kabotaaživedusid teostaval või territoriaal- ja sisemeres töötaval Eesti laeval on keelatud ilma piirivalve loata välisvetest saabuvalt või sinna suunduvalt laevalt isikuid ja kaupu peale võtta või üle anda.
Kõik territoriaal- ja sisemerel viibivad laevad peavad vastama piirivalve rahvusvahelises praktikas kasutatavatele väljakutsesignaalidele ja andma piirivalvele nõutavat informatsiooni või teatama informatsiooni andmisest keeldumise põhjuse.
Territoriaalmerest rahumeelse läbisõidu eeskirju rikkunud ja piirivalve korraldustele mitteallunud laeva võib piirivalve jälitada kuni teise riigi territoriaalmere piirini.
Ujuvvahendite liikumine Narva jõel ja Narva jõe lähtesse Peipsi järvest, samuti Lämmijärvest Pihkva järve on lubatud mööda pealaevateed.
Ujuvvahendid võivad läheneda riigipiirile Peipsi järvel kuni 200 meetri ning Narva veehoidlal, Lämmijärvel ja Pihkva järvel kuni 50 meetri kaugusele.
Ujuvvahendite liikumine Koiva jõel on lubatud kogu jõe laiuses väljumiseta vastaskaldale.
Ujumine veekogus, liikumine jääl ja kalapüük Eesti-Läti piiriveekogudel on lubatud kuni riigipiiri jooneni.
Ujumine Narva jões ja Narva veehoidlas on lubatud ainult selleks ettenähtud kohtades, päevasel ajal ning kaldast tohib eemalduda kuni vastava märgistuseni.
Kalapüük ja jääl viibimine on lubatud Narva jõel kuni 20 meetri, Narva veehoidlal, Lämmijärvel ja Pihkva järvel kuni 50 meetri ning Narva lahel ja Peipsi järvel kuni 200 meetri kaugusel riigipiirist.
Viibimine Narva jõel ja Narva veehoidlal öisel ajal (pool tundi pärast päikese loojumist, kuni pool tundi enne päikese tõusu) on piirivalve loata keelatud.
Narva jões ja Narva veehoidlas asuvatele saartele minek ja seal viibimine on lubatud ainult kooskõlastatult piirivalvega.
Kõik piiriveekogudel kasutatavad või nende veekogude kaldal hoitavad ujuvvahendid peavad olema registreeritud vastavas registris ja kandma registreerimisnumbrit.
Maavalduste ja rajatiste omanikud peavad võimaldama piirivalvetoimkondadel liikuda piki piiriveekogu kallast ja merekallast, jättes vabaks kallasraja.
Kallasrajaga ristuvates piirdeaedades ja tarades peavad olema lukustamata väravad ja üle kraavide paigaldatud purded.
Kõik isikud, asutused ja organisatsioonid peavad nende poolt piiriveekogudel korraldatavad õppused, võistlused, allveetegevuse, lõhkamistööd ning muu piirirahu häiriva tegevuse eelnevalt piirivalvega kooskõlastama.
Käesoleva seadusega reguleeritakse strateegilise kauba Eesti tolliterritooriumile sisse- ja sealt väljavedu ning transiiti läbi Eesti tolliterritooriumi.
Relvade ja laskemoona Eesti tolliterritooriumile sissevedu, samuti relvade üksikeksemplaride väljavedu Eestist või transiiti läbi Eesti tolliterritooriumi reguleeritakse käesoleva seadusega niivõrd, kuivõrd see ei ole reguleeritud teiste seadustega.
Relvade ja laskemoona väljavedu Eestist ja transiiti läbi Eesti tolliterritooriumi reguleeritakse käesoleva seaduse või välislepinguga.
Nii tsiviil- kui ka sõjaliseks otstarbeks kasutatav kaup (edaspidi kahesuguse kasutusega kaup).
Eesti füüsilisest isikust teenuseosutaja poolt välisriigi territooriumil viibides ja välisriigi füüsilisest isikust teenuseosutaja poolt Eesti territooriumil viibides.
Strateegiliste kaupade nimekiri kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Strateegilise kauba sisse- ja väljaveo ning transiidi kontrolli komisjon (edaspidi komisjon) väljastab, pikendab ning tunnistab kehtetuks strateegilise kauba Eesti tolliterritooriumile sisse- ja sealt väljaveo ning transiidiga seonduvaid, käesoleva seaduse § 4 lõigetes 1 ja 3 nimetatud dokumente, samuti kontrollib oma tegevuses osalevate asutuste kaudu nende dokumentide kasutamist ning käesoleva seaduse § 4 lõikes 3 nimetatud dokumentide väljastamise korral strateegilise kauba sihtotstarbelist kasutamist.
Kui kaup ei ole strateegiline kaup või kui selle suhtes on kehtestatud erand vastavalt käesoleva seaduse § 4 lõikele 2, väljastab komisjon taotlejale sellekohase õiendi.
Komisjonil on õigus saada oma ülesannete täitmiseks vajalikku informatsiooni ametiasutustelt ning kõigilt füüsilistelt ja juriidilistelt isikutelt, kes taotlevad § 4 lõigetes 1 või 3 nimetatud dokumente.
Komisjon moodustatakse ning selle põhimäärus kinnitatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Komisjoni kuuluvad Kaitseministeeriumi, Majandusministeeriumi, Välisministeeriumi, Kaitsepolitseiameti, Politseiameti ja Tolliameti esindajad.
Komisjoni juhib välisminister või tema poolt määratud esindaja.
Strateegiliste kaupade nimekirjas olevate kaupade Eesti tolliterritooriumile sisse- või sealt väljavedu või transiit läbi Eesti tolliterritooriumi, samuti nende kaupade sissetoimetamine vabatsooni või väljatoimetamine vabatsoonist võib toimuda ainult ühekordse eriloa - sisse- või väljaveolitsentsi või transiidiloa - alusel ning selles määratud tingimustel.
Kaitseministeeriumi valitsemisalasse kuuluvate lahingurelvade ja nende oluliste osade, laskemoona ja lahingumoona ajutist sisse- või väljavedu või alalist sissevedu.
Kauba kättesaamise tõend - dokument, mis sisaldab Eesti füüsilisest või juriidilisest isikust importija kinnitust, et ta on kauba lähteriigi eksportija saadetud kauba näidatud väärtuses ja koguses Eestis kätte saanud ning kohustub seda mitte ümber adresseerima ega taas välja vedama sellekohase litsentsi või kirjaliku loata, ja komisjoni kinnitust selle kohta, et Eestis tagatakse kauba kasutuse järelevalve.
Kauba suhtes kehtivad käesoleva seaduse §-s 6 nimetatud piirangud.
Uute asjaolude ilmnemisel, millest teadmise korral nende dokumentide taotluste läbivaatamise ajal oleks nende dokumentide väljastamisest keeldutud, juhul kui väljastatud dokumente pole kauba sisse- või väljaveo või transiidi eesmärgil veel jõutud kasutada.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 nimetatud dokumentide taotlemise, väljastamise, pikendamise ja kehtetuks tunnistamise kord, taotluse menetlemise tähtajad ning strateegilise kauba üle tollipiiri toimetamise kord ja tähtajad kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 nimetatud dokumentide vormid kehtestatakse välisministri määrusega.
Sisse- ja väljaveolitsentsi kehtivusaeg on kuni üks aasta, transiidiloa kehtivusaeg kuni üks kuu ning nende kehtivusaega võib pikendada dokumendi saaja põhjendatud taotluse korral üks kord niisama pikaks perioodiks.
Rahvusvahelise impordisertifikaadi, lõppkasutaja sertifikaadi või kauba kättesaamise tõendi kehtivusaeg on kuni kuus kuud.
Strateegilise kauba väljavedu Eesti tolliterritooriumilt ning selle transiit läbi Eesti tolliterritooriumi kriisikolletesse.
Isikuvastaste maamiinide, tuuma-, bakterioloogiliste (bioloogiliste) või keemiarelvade ning nende valmistamiseks kasutatavate materjalide, riist- ja tarkvara ning tehnoloogia väljavedu või transiit läbi Eesti tolliterritooriumi ja teenuste osutamine nende artiklite valmistamisel, olenemata sihtriigist.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkte 2 ja 3 ei kohaldata välisriikide suhtes, kellega Eesti Vabariik on sõlminud sellekohase välislepingu.
Kui kauba valdajal või printsipaalil on informatsiooni, mis annab alust arvata, et Eestisse sisseveetavat, Eestist väljaveetavat või transiitkaupa kavatsetakse kasutada massihävitusrelvade või tavarelvade arendamiseks või tootmiseks, on ta kohustatud sellest informeerima komisjoni, olenemata sellest, kas need kaubad kuuluvad strateegiliste kaupade nimekirja või mitte.
Strateegilise kauba sisse- ja väljaveo ning transiidiga seotud informatsiooni strateegilise kauba valdaja kohta võib avalikustada ainult käesolevas seaduses ettenähtud juhtudel.
Edastada informatsiooni rahvusvahelistele organisatsioonidele või välislepingute täitmise üle järelevalvet teostavatele asutustele, juhul kui Eesti on võtnud kohustuse anda neile aru strateegiliste kaupade sisse- ja väljaveo ning transiidi kohta.
Kasutamata jäänud sisse- või väljaveolitsentsi, transiidiloa, rahvusvahelise impordisertifikaadi, kauba kättesaamise tõendi või lõppkasutaja sertifikaadi peab kauba eksportija, importija või printsipaal komisjonile tagastama koos kirjaliku selgitusega, miks seda ei kasutatud.
Kauba eksportija, importija või printsipaal vastutab selle eest, et strateegilise kauba sisse- või väljavedu või transiit toimub käesoleva seaduse ja muude õigusaktidega kehtestatud korras ja vastavuses talle antud, käesoleva seaduse § 4 lõigetes 1 või 3 nimetatud dokumentidega.
Valeandmete esitamise või teabe varjamise eest strateegilise kauba sisse- või väljaveolitsentsi, transiidiloa, rahvusvahelise impordisertifikaadi, lõppkasutaja sertifikaadi või kauba kättesaamise tõendi taotlemisel - karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega kuni kahe aastani.
Relvade ja laskemoona sisse- ja väljavedu ning transiit toimub käesoleva seaduse, tolliseaduse (RT I 1998, 3, 54; 36/37, 552; 51, 756; 1999, 10, 156) ja strateegilise kauba sisse- ja väljaveo ning transiidi seaduse ning nende alusel välja antud õigusaktidega sätestatud korras.
Teenistus- ja tsiviilrelvade või nende oluliste osade või laskemoona väljavedu ja transiit toimub strateegilise kauba sisse- ja väljaveo ning transiidi seaduse või välislepingu alusel.
Strateegilise kauba välja- ja transiitveo seadus (RT I 1994, 30, 466) tunnistatakse kehtetuks.
Kinnitada „Fondivalitseja regulaarse aruandluse kord“ (juurde lisatud).
Käesolev kord sätestab fondivalitseja poolt fondivalitseja ja tema poolt valitsetavate investeerimisfondide kohta Väärtpaberiinspektsioonile lisaks investeerimisfondide seaduse paragrahvi 116 lõigetes 6 ja 7 nimetatud aruannetele täiendavate regulaarsete aruannete esitamise korra.
Fondivalitseja peab igal aastal hiljemalt 10 päeva möödumisel pärast kinnitamist esitama Väärtpaberiinspektsioonile raamatupidamise seaduse (RT I 1994, 48, 790; 1995, 26-28, 355; 92, 1604; 1996, 40, 773; 42, 811; 49, 953) paragrahvi 22 lõikes 1 nimetatud majandusaasta aruande.
Lisaks majandusaasta aruandele peab fondivalitseja kord kvartalis esitama Väärtpaberiinspektsioonile fondivalitseja tegevusaruande, mis täidetakse vastavalt käesolevale korrale lisatud aruandevormile (lisa 1).
Tegevusaruandele lisatakse fondivalitseja bilanss kvartali lõpu seisuga ning kvartaalne kasumiaruanne ja rahavoogude aruanne.
Investeerimisfondi kinnisasjade aruanne (lisa 7).
Käesoleva korra punktis 4 nimetatud aruanded esitatakse Väärtpaberiinspektsioonile aruandeperioodile järgneva kuu 10. kuupäevaks, fondivalitseja tegevusaruanne koos lisadega aruandeperioodile järgneva kuu 25. kuupäevaks.
Kui esitamise päev on puhkepäev või riiklik püha, siis esitatakse aruanne järgmiseks tööpäevaks.
Tuletisinstrument on optsioon, futuur, forward või muu tehing vara ostuks või müügiks tulevikus kindlaksmääratud tähtajal ja kindlaksmääratud hinnaga, välja arvatud käesoleva punkti alapunktis 1 ja 2 nimetatud tehing.
Investeerimisfondi (edaspidi fond) aktivate turuväärtus ja puhasväärtus määratakse investeerimisfondide seaduse paragrahvi 43 lõike 2 ja paragrahvi 69 lõike 1 alusel rahandusministri poolt kehtestatud korra kohaselt.
Käesoleva korrale lisatud aruandevormides näidatakse turuväärtus perioodi viimase päeva seisuga.
Investeerimisfondi investeeringute aruandes ei märgita käesoleva korra punkti 4 alapunktides 4, 5 ja 6 nimetatud aruannetes märgitud investeeringuid.
Samas aruandes (lisa 4) tuleb lahtris „Väärtpaberi noteerija või vahendaja“ märkida väärtpaberit noteeriva väärtpaberibörsi nimi ja asukoht või börsil mittenoteeritava väärtpaberi puhul vähemalt ühe antud väärtpaberit noteeriva väärtpaberivahendaja nimi ja aadress.
Repo ja pöördrepotehingute tabelites lisas 1 ja 5 toodud aruannetes tuleb lahtris „Intress“ näidata vastavalt tagasiostu- ja müügihinna või tagasimüügi- ja ostuhinna vahe protsentides, aasta baasil.
Lisas 5 toodud aruande lahtris 11 märgitakse repotehingu puhul alusvara turuväärtuse suhe ja pöördrepotehingu puhul tagasimüügihinna suhe fondi aktivate turuväärtusesse.
Lisas 1 ja 6 toodud tuletisinstrumentide tabelites märgitakse instrumendi väljaandjana teine tehingu täitmiseks kohustatud või õigustatud isik peale fondi või fondivalitseja.
Turuväärtusena märgitakse tuletisinstrumendi väärtpaberibörsil noteeritud hind või selle puudumisel alusvara turuväärtus.
Tuletisinstrumendid, mida ei ole võimalik kajastada käesoleva korra lisades 1 ja 6 toodud aruandevormide kohaselt, tuleb kajastada vabas vormis.
Eraldi peab olema välja toodud tehingu sõlmimise ja täitmise aeg, instrumendi nimetus ja alus, instrumendi väljaandja, tehingu vastaspool, täitmishind ja muud olulised asjaolud.
Kõik tehingud, mille aluseks on välisvaluuta, näidatakse Eesti kroonides.
Välisvaluuta ostmise või müümise korral arvestatakse väärtus Eesti kroonidesse tehingupäeva Eesti Panga kursi järgi.
Muu vara, mis on arvel välisvaluutas, arvestatakse Eesti kroonidesse aruandeperioodi viimase päeva Eesti Panga valuutakursi järgi.
Käesolev seadus sätestab rahvastikuregistri andmete koosseisu ja rahvastikuregistri kasutuselevõtmise, pidamise, andmete töötlemise, andmetele juurdepääsu, elukoha andmete rahvastikuregistrisse kandmise ja rahvastikuregistri pidamise üle järelevalve teostamise korra.
Käesoleva seaduse eesmärgiks on tagada Eesti kodaniku ja Eestis elamisloa saanud välismaalase peamiste isikuandmete kogumine ühte andmekogusse riigile ja kohalikule omavalitsusele seadusega sätestatud ülesannete täitmiseks isiku õiguste, vabaduste ja kohustuste realiseerimisel ning Eesti rahvastiku arvestuse pidamine.
Rahvastikuregistri ametlik nimi on Eesti rahvastikuregister (edaspidi rahvastikuregister).
Rahvastikuregister on riigi põhiregister.
Rahvastikuregistri objektiks on Eesti kodanik ja Eestis elamisloa saanud välismaalane.
Rahvastikuregistrit peetakse kooskõlas andmekogude seaduse (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155), isikuandmete kaitse seaduse (RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941; 111, 1833) ja käesoleva seadusega sätestatud korras.
Juriidiliste ja füüsiliste isikute juurdepääs rahvastikuregistri andmetele nende õigustatud huvi korral.
Rahvastikuregistrisse kantud andmetel on informatiivne ja statistiline tähendus.
Seadusega ettenähtud juhtudel on rahvastikuregistrisse kantud andmetel õiguslik tähendus.
Kui avaliku ülesande täitmisel kasutatakse rahvastikuregistri objekti andmeid, lähtutakse rahvastikuregistrisse kantud andmetest.
Rahvastikuregistrisse kantud andmed on riigi ja kohaliku omavalitsuse nende andmekogude aluseks, milles sisalduvad rahvastikuregistri objekti andmed.
Rahvastikuregistri omanik on riik.
Rahvastikuregistrit peetakse elektroonilise andmekoguna.
Rahvastikuregistri andmete töötlemisel kasutatakse automatiseeritud andmetöötlust.
Rahvastikuregistri andmeid võib töödelda siduspöördumise teel käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras.
Siduspöördumine käesoleva seaduse mõistes on registriandmete automatiseeritud töötlemine andmesidevõrgu kaudu.
Rahvastikuregistrit peetakse ühtse ühetasandilise andmekoguna.
Rahvastikuregistri andmete koosseis on üles ehitatud riigi haldusterritoriaalse korralduse ja rahvastikuregistri andmete liikide alusel.
Rahvastikuregistri vastutava töötleja õiguste teostaja (edaspidi vastutav töötleja) on Siseministeerium.
Vastutav töötleja peab tagama rahvastikuregistri pidamise ja andmete töötlemise vastavuses seadusega ja seaduse alusel vastuvõetud õigusaktidega.
Täidab teisi ülesandeid, mis käesoleva seadusega on tema pädevusse antud.
Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 ettenähtud õigustele ja kohustustele laienevad vastutavale töötlejale isikuandmete kaitse seaduses ja andmekogude seaduses ettenähtud õigused ja kohustused, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Siseminister määrab oma käskkirjaga vastutava ametniku või ministeeriumi struktuuriüksuse vastutava töötleja kohustuste täitmise korraldamiseks.
Rahvastikuregistri volitatud töötlejaks (edaspidi volitatud töötleja) määrab siseministri ettepanekul Vabariigi Valitsus oma korraldusega käesolevas paragrahvis sätestatud nõuetele vastava riigiasutuse või eraõigusliku juriidilise isiku, kelle kõik aktsiad või osad kuuluvad riigile.
Volitatud töötleja määramisel kuulab Vabariigi Valitsus ära riigi infosüsteemide alaseid töid koordineeriva asutuse ja Andmekaitse Inspektsiooni arvamuse.
Omama võimalust kasutada töötajaid, kes tunnevad isikuandmete kaitse ja andmekogude alaseid õigusakte ning kõrgtasemel infotehnoloogiat.
Eraõiguslikust juriidilisest isikust volitatud töötlejal ei või olla maksuvõlgnevusi ja muid varalisi kohustusi, mis takistaksid rahvastikuregistri pidamist.
Vastutav töötleja kontrollib enne Vabariigi Valitsusele ettepaneku esitamist koos infosüsteemidealaseid töid koordineeriva asutuse ja Andmekaitse Inspektsiooniga volitatud töötleja kandidaadi vastavust nõuetele.
Vastutav töötleja võib täpsustada käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tingimusi, teatades täpsustatud tingimustest volitatud töötleja kandidaadile üks kuu enne tema nõuetele vastavuse kontrollimist.
Volitatud töötleja on kohustatud pidama rahvastikuregistrit vastavuses seadusega ja seaduse alusel antud õigusaktidega, rahvastikuregistri pidamise korra või rahvastikuregistri pidamise lepinguga ning vastutava töötleja poolt tema pädevuse piires antud korraldustega.
Täidab teisi ülesandeid, mis käesoleva seadusega on antud tema pädevusse.
Kui volitatud töötleja leiab, et vastutava töötleja korraldus on vastuolus seadusega, jätab ta selle täitmata ja teatab sellest viivitamatult kirjalikult vastutavale töötlejale ja Andmekaitse Inspektsioonile.
Kui vastutav töötleja kordab oma korraldust kirjalikult, on volitatud töötleja kohustatud selle täitma, teatades sellest Andmekaitse Inspektsioonile.
Volitatud töötlejal on õigus nõuda vastutavalt töötlejalt kirjalikke korraldusi.
Volitatud töötlejale laienevad lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 2-4 sätestatud õigustele ja kohustustele andmekogude seaduses ja isikuandmete kaitse seaduses ettenähtud õigused ja kohustused, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Rahvastikuregistri pidamiseks kehtestab siseminister riigiasutusest volitatud töötleja puhul rahvastikuregistri pidamise korra või sõlmib eraõiguslikust juriidilisest isikust volitatud töötlejaga rahvastikuregistri pidamiseks halduslepingu (edaspidi leping).
Leping kooskõlastatakse enne sõlmimist Andmekaitse Inspektsiooniga.
Leping sõlmitakse kirjalikult viieks aastaks.
Lepingu tähtaeg pikeneb järgmiseks viieks aastaks, kui vastutav töötleja või eraõiguslikust juriidilisest isikust volitatud töötleja ei teata kirjalikult lepingu lõpetamisest vähemalt üks aasta enne lepingu tähtaja lõppemist.
Kui vastutav töötleja või eraõiguslikust juriidilisest isikust volitatud töötleja on teatanud lepingu lõpetamisest, määratakse uus volitatud töötleja ning uus leping sõlmitakse vähemalt kuus kuud enne kehtiva lepingu tähtaja lõppemist, lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral vähemalt kolm kuud enne lepingu lõpetamist.
Rahvastikuregistri pidamise uuele volitatud töötlejale üleandmise kord ja muud kasutuselevõetavad abinõud rahvastikuregistri pidamise järjepidevuse tagamiseks.
Vastutava töötleja poolt algatatud lepingu lõpetamisest tulenevate volitatud töötleja rahvastikuregistri pidamisega seotud kulude katmise tingimused, ulatus ja kord.
Lepingus võib lepingupoolte kokkuleppel ette näha täiendavaid tingimusi.
Lepingutingimusi võib muuta poolte kokkuleppel.
Lepinguga ei või laiendada ega kitsendada vastutavale töötlejale ja volitatud töötlejale seadusega antud õigusi ja kohustusi rahvastikuregistri pidamisel ja andmete töötlemisel.
Andmekaitse Inspektsiooni põhjendatud ettepanek lepingu lõpetamiseks volitatud töötleja poolt andmete kaitse nõuete täitmata jätmise või mittekohase täitmise korral, millega ohustatakse rahvastikuregistri andmete aktuaalsust või võimaldatakse andmete sattumine isikute kätte, kellel pole õigust andmeid omada.
Otsus mitte pikendada lepingut järgmiseks tähtajaks.
Lepingu võib lõpetada ennetähtaegselt ja ühepoolselt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1, 3, 5 ja 6 ning lõike 2 punktides 2 ja 3 ettenähtud alustel.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1, 3, 5 ja 6 sätestatud alustel lepingu lõpetamisel volitatud töötlejale lepingujärgseid kulutusi ei hüvitata.
Lepingu lõpetamisest teatab lepingu lõpetamise algataja kirjalikult teisele lepingupoolele hiljemalt üks aasta enne lepingu tähtaja lõppemist, ennetähtaegsest lõpetamisest hiljemalt kuus kuud enne lepingu lõpetamist, viidates käesoleva seaduse § 16 lõikes 1 või 2 sätestatud alusele.
Lepingupoolte lepingu lõpetamise järgsed õigused ja kohustused.
Aktile kirjutavad alla vastutava ja volitatud töötleja volitatud esindajad.
Vastutav töötleja ja tema igakordsel volitusel volitatud töötleja võib sõlmida rahvastikuregistri andmete töötlemise lepinguid andmeandjate ja andmesaajatega andmete töötlemiseks piiratud ulatuses.
Vastutava töötleja taotlusel sõlmitakse kolmepoolne leping vastutava töötleja, volitatud töötleja ja andmeandja või andmesaaja vahel.
Erandina võib volitatud töötleja andmekaitse järelevalveasutuse loal ja siseministri igakordsel volitusel sõlmida andmete töötlemise lepinguid üksikute andmete töötlemise operatsioonide ulatuses juriidiliste isikutega või andmeandjateks või andmesaajateks mitteolevate asutustega, kes vastavad volitatud töötlejale käesoleva seaduse § 12 lõike 3 punktides 1, 2, 4 ja 5 sätestatud nõuetele.
Lepingu kehtivuse aeg ja lepingu lõpetamise tingimused.
Andmete töötlemise lepingu alusel rahvastikuregistri andmeid töötlevale isikule või asutusele (edaspidi lepinguline töötleja) laienevad andmete töötlemise ja andmete kaitse nõuete täitmisel tema pädevuse piires kõik andmekogude seaduses, isikuandmete kaitse seaduses ja käesolevas seaduses volitatud töötlejale ettenähtud kohustused ning vastutus, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Andmeandjaga sõlmitakse tähtajatu andmete töötlemise leping.
Lepingu lõpetamisel kohaldatakse käesoleva seaduse § 16 lõigetes 1 ja 2 sätestatud alustega analoogilisi aluseid, teatades lepingu lõpetamisest teisele poolele vähemalt kaks nädalat enne lepingu lõpetamist.
Andmeandjaga andmete töötlemise lepingu lõpetamisel on vastutaval töötlejal õigus anda andmeandjale korraldusi andmete töötlemise järjepidevuse kindlustamiseks.
Rahvastikuregistri arhiivis säilitatavad andmed.
Statistilisel eesmärgil kogutavad ja isiku vabal tahtel antud andmed rahvuse, emakeele, hariduse ja tegevusala kohta.
Isiku eelmised kodakondsused.
Välisriigis püsivalt elava hääleõigusliku Eesti kodaniku puhul tema või tema vanemate (vanavanemate) viimane püsiv elukoht Eestis, kehtiva haldusterritoriaalse korralduse alusel valla või linna ja Tallinnas linnaosa täpsusega (isiku avalduse alusel).
Isikule väljaantud dokumentide andmed.
Rahvastikuregistri aktuaalsete andmete hulka kantakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud dokumentide kohta käesoleva seaduse § 23 lõike 2 punktides 1-3 sätestatud andmed ja selle isiku isikukood, kellele dokument välja anti.
Andmete töötlemise andmed.
Dokumendi (originaali) säilitamise koht (asutuse täpsusega).
Andmetöötluse tingimustest (tarkvarast) tulenevad andmed.
Andmete üleandmise aeg.
Andmete väljastamise andmed (andmete väljastamise alus ja aeg).
Mis ajast mis ajani on juurdepääs piiratud.
Isiku kohta, kelle kohta kogutud andmetest ilmneb, et ta on rahvastikuregistri objektiks, kuid puuduvad osaliselt käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktides 1-9 sätestatud andmed.
Vastsündinu ema käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktides 1-10 nimetatud andmed või viide ema andmetele rahvastikuregistris.
Isik või asutus, kellele leidlaps on kasvatada antud (eestkostja andmed).
Elamisloa taotleja käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktides 1-7, 9 ja 10 sätestatud andmed.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud isiku kohta kantakse registrisse rahvastikuregistri objekti staatust ettevalmistavate andmete hulka kõik tema kohta kogutud käesoleva seaduse §-des 21 ja 22 sätestatud andmed.
Andmete arhiivi kandmise või sealt aktuaalsesse seisu viimise alus ja aeg.
Välisriigi asutuse väljaantud dokument, mille alusel rahvastikuregistri objektiks oleva isiku isikuandmed tekivad või muutuvad, kui sellise dokumendi tunnustamise aluseks on välisleping, või kui see on Välisministeeriumis või Eesti välisesinduses legaliseeritud.
Muul juhul, kui kohtuotsusega muudetakse või täiendatakse rahvastikuregistrisse kantavaid andmeid.
Andmeandjad on kohustatud rahvastikuregistri volitatud töötlejale üle andma käesoleva seaduse §-s 26 nimetatud dokumendi koostamise, väljaandmise, muutmise ja täpsustamise korral kogutud ja dokumendile kantud andmed, mis tekitavad, muudavad või täpsustavad rahvastikuregistrisse kantavaid isikuandmeid või isikuandmetega seotud andmeid.
Koos lõikes 1 nimetatud andmetega on andmeandjad kohustatud üle andma käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktides 1-9 sätestatud isikuandmed ja § 23 lõikes 2 sätestatud andmed rahvastikuregistri andmete alusdokumentide kohta, samuti § 22 lõikes 2 sätestatud dokumentide kohta, kui neid anti välja, muudeti või tunnistati kehtetuks.
Rahvastikuregistrisse andmeandjateks on käesoleva seaduse § 22 lõikes 2 ja §-s 26 nimetatud dokumente väljaandvad asutused ja isikud neile dokumentidele kantud ja rahvastikuregistrisse kandmisele kuuluvate andmete osas.
Siseminister kehtestab määrusega andmeandjate kaupa nende poolt üleantavate andmete loetelu.
Andmete edastamisega andmesidevõrgu kaudu.
Erandina võib andmeandja kokkuleppel volitatud töötlejaga üle anda andmed dokumendi koopiana, väljavõttena dokumendist või teatena.
Andmeandja annab andmed volitatud töötlejale üle hiljemalt järgmisel tööpäeval pärast käesoleva seaduse §-s 26 sätestatud rahvastikuregistri andmete alusdokumendi koostamist, muutmist, täpsustamist, jõustumist või saamist.
Vastavate tehniliste võimaluste loomiseni võib vastutav töötleja andmeandja taotlusel pikendada seda tähtaega kolme tööpäevani.
Andmete üleandmiseks paberkandjal koostab andmeandja kaaskirja, milles esitab üleantavate dokumentide loetelu.
Andmete üleandmiseks võib volitatud töötleja kooskõlastatult vastutava töötlejaga ette näha andmete üleandmise kodeeritud kuju ja viisi ning täiendavate andmete kaitse abinõude kasutamise.
Siseminister võib kehtestada määrusega andmete üleandmiseks vajalikud teadete vormid ja vajadusel nende täitmise juhendid.
Nõuda rahvastikuregistrist oma ülesannete täitmiseks vajalikke andmeid.
Pidama andmete üleandmise kohta arvestust.
Talle on antud elamisluba.
Isiku rahvastikuregistri objektina arvelevõtmisel kantakse rahvastikuregistri aktuaalsete andmete hulka tema kohta kogutud käesoleva seaduse §-s 21 sätestatud isikuandmed ja §-s 22 sätestatud isikuandmetega seotud andmed.
Kui rahvastikuregistri objektiks oleva isiku kohta puudub mõni käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktides 1-9 sätestatud andmetest, võtab volitatud töötleja viivitamatult kasutusele abinõud puuduvate andmete saamiseks, esitades järelepärimise vastavale andmeandjale.
Rahvastikuregistri objekti kohta puudub mõni käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktides 1-9 sätestatud andmetest.
Andmetele juurdepääsu sulgemisel.
Käesoleva seaduse § 21 lõikes 1, § 22 lõigetes 1 ja 2 ning § 23 lõikes 2 sätestatud andmed kantakse rahvastikuregistri aktuaalsete andmete hulka kas andmeandja poolt siduspöördumise teel või volitatud või lepingulise töötleja poolt, kui andmed on üle antud muul viisil.
Andmete töötlemise andmete kandmine rahvastikuregistrisse või rahvastikuregistri arhiivi toimub rahvastikuregistri tarkvara abil automaatselt või volitatud töötleja poolt.
Käesoleva seaduse § 23 lõikes 6 sätestatud juurdepääsupiirangu andmed kannab rahvastikuregistrisse volitatud või lepinguline töötleja.
Kui kohaliku omavalitsuse asutusel puuduvad tehnilised võimalused andmete kandmiseks rahvastikuregistrisse siduspöördumise teel või andmete edastamiseks andmesidevõrgu kaudu, sõlmitakse andmete üleandmiseks kohaliku omavalitsusüksuse poolt üleantavate andmete osas andmete töötlemise leping.
Tähtajaliste andmete tähtaeg on möödunud.
Ekslikult arvelevõtmise tuvastamisel.
Isikuandmete rahvastikuregistri arhiivi kandmise alusdokumendi andmed.
Isiku rahvastikuregistri objekti staatuse lõppemisel toimub andmete kandmine rahvastikuregistri arhiivi automaatselt koos objekti staatuse lõppemist käsitlevate andmete rahvastikuregistrisse kandmisega või elamisloa tähtaja lõppemisega.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 6 ja 7 nimetatud alustel kannab rahvastikuregistri arhiivi andmed üksnes volitatud töötleja koos andmetega, kelle poolt, millal ja millistel põhjustel tühistati või tunnistati kehtetuks isiku rahvastikuregistrisse kandmise aluseks olevad dokumendid või millistel põhjustel ja kelle vea tõttu oli isik rahvastikuregistrisse ekslikult arvele võetud.
Nimetatud asjaoludest informeerib volitatud töötleja vastutavat töötlejat igakordselt kirjalikult.
Rahvastikuregistri andmete muutmise või parandamise korral kantakse rahvastikuregistri aktuaalsete andmete hulka uued andmed ja rahvastikuregistri arhiivi rahvastikuregistri varasemad andmed.
Andmete parandamisel kantakse ebaõiged andmed rahvastikuregistri arhiivi koos andmetega selle kohta, kes, mille tõttu ja millal vea tegi.
Andmed on rahvastikuregistri arhiivi kantud ekslikult.
Elukoha andmete kandmiseks rahvastikuregistrisse esitab isik kirjalikult elukohateate elukohajärgse kohaliku omavalitsusüksuse pädevale asutusele.
Perekonnaliikmed võivad esitada ühise elukohateate.
Isik võib esitada elukohateate digitaalallkirjaga, kui kohaliku omavalitsusüksuse pädeval asutusel on tehnilised võimalused vastavas vormis elukohateate töötlemiseks.
Elukohateates esitatakse ühe elukoha aadressiandmed.
Elukohateatega võib isik esitada ka teiste tema poolt kasutatavate elukohtade andmed ja oma sideandmed.
Ruum, mille aadressiandmed isik elukohateates märgib, peab vastama elamuseaduse (RT 1992, 17, 254; RT I 1998, 71, 1199) alusel Vabariigi Valitsuse poolt eluruumidele kehtestatud nõuetele.
Kui isik ei ole elukohateates märgitud ruumi omanik, lisab ta elukohateatele ruumi kasutamise õigust tõendava dokumendi koopia või ruumi omaniku loa elukohateates nimetatud elukoha andmete kandmiseks rahvastikuregistrisse.
Kui isik esitab elukohateate posti teel, lisab ta elukohateatele koopia oma isikut tõendava dokumendi isikuandmetega leheküljest.
Digitaalallkirjaga elukohateate esitamisel ei lisata koopiat isikut tõendava dokumendi isikuandmetega leheküljest.
Elukohateatega kinnitavad isik ja tema täisealised perekonnaliikmed senise elukoha rahvastikuregistrisse kantud aadressiandmete muutmise soovi.
Elukohateate vormi ja täitmise juhendi kinnitab siseminister.
Kohaliku omavalitsusüksuse pädev asutus kontrollib kümne tööpäeva jooksul elukohateate saamisest isiku õigust elukohateates nimetatud ruumi aadressiandmete kandmiseks rahvastikuregistrisse ja elukohateates esitatud isikuandmete vastavust rahvastikuregistrisse kantud isikuandmetele ning esitab elukoha andmed rahvastikuregistrisse kandmiseks või keeldub elukoha andmete kandmisest rahvastikuregistrisse käesoleva seaduse § 44 lõikes 1 sätestatud alustel.
Elukoha andmete kandmiseks rahvastikuregistrisse teeb kohaliku omavalitsusüksuse pädev asutus elukohateatele sellekohase märke ning annab elukohateates esitatud andmed üle rahvastikuregistri volitatud töötlejale.
Rahvastikuregistri volitatud töötleja teatab elukoha andmete kandmisest rahvastikuregistrisse isiku endise elukoha järgsele kohalikule omavalitsusüksusele, kui elukoha aadressiandmete kandmisel rahvastikuregistrisse isiku elukohajärgne kohalik omavalitsusüksus muutub.
Meditsiinilise sünnitõendi alusel kantakse vastsündinu elukoha aadressiandmetena rahvastikuregistrisse tema ema elukoha rahvastikuregistrisse kantud aadressiandmed.
Leidlapse elukoha aadressiandmetena kantakse rahvastikuregistrisse tema eestkostja elu- või asukoha aadressiandmed.
Vanem või eestkostja võib taotleda enda elu- või asukohaks mitteoleva ruumi aadressiandmete kandmist rahvastikuregistrisse oma alaealise lapse või eestkostealuse elukoha aadressiandmetena käesoleva seaduse §-s 40 sätestatud korras.
15-17-aastane alaealine võib esitada elukohateate vanemast või eestkostjast erineva elukoha andmete rahvastikuregistrisse kandmiseks vanema või eestkostja nõusolekul käesoleva seaduse §-s 40 sätestatud korras.
Välisriigis püsivalt elava Eesti kodaniku elukoha andmed kantakse Eesti rahvastikuregistrisse Eesti välisesinduse poolt üleantud andmete alusel.
Täisealise teovõimetu isiku elukohateate esitab eestkostja käesoleva seaduse §-s 40 sätestatud korras.
Elamisloa taotleja esitab oma elukohateate käesoleva seaduse §-s 40 sätestatud korras pärast seda, kui talle on antud elamisluba.
Koos elamisloa andmetega kantakse rahvastikuregistrisse käesoleva seaduse § 21 lõike 3 punktis 5 sätestatud elukoha andmed.
Eesti laevaregistrisse kantud laeva laevapere liige võib käesoleva seaduse §-s 40 sätestatud korras teatada oma elukohaks laeva ja selle kodusadama asukohajärgse kohaliku omavalitsusüksuse.
Elukohateatele tuleb lisada laevapere liikmeks olemist tõendava dokumendi koopia.
Isikul on õigus käesoleva seaduse §-s 40 sätestatud korras teatada enda ja oma perekonnaliikmete elukoha andmete rahvastikuregistrisse kandmiseks talle kuuluva ehitatava hoone või muu talle kuuluva ruumi aadressiandmed.
Isikute, kes asuvad käesoleva seaduse § 45 lõike 3 punktides 1-4 nimetatud asutustes ja kelle elukoha aadressiandmed pole kantud rahvastikuregistrisse ning kelle asutusse asumisele eelnenud elukohta pole võimalik määrata ühegi kohaliku omavalitsusüksusega, elukoha aadressiandmeteks on see kohalik omavalitsusüksus, kelle territooriumil nimetatud asutus paikneb.
Kui kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil püsivalt viibiva rahvastikuregistri objektiks oleva isiku elukoha andmed pole kantud rahvastikuregistrisse, peab kohaliku omavalitsusüksuse pädev asutus algatama elukoha andmete rahvastikuregistrisse kandmise sotsiaal-, meditsiini-, pääste- või politseiasutuse või muu asutuse või isiku poolt üleantud andmete alusel käesolevas paragrahvis sätestatud korras.
Sotsiaalhoolekande-, meditsiini-, pääste- või politseiasutus teatab kohalikule omavalitsusüksusele oma ülesannete täitmise käigus kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil avastatud püsivalt viibivatest isikutest, kelle elukoha andmed pole kantud rahvastikuregistrisse.
Teates märgitakse viibimiskoha aadress või selle puudumine.
Kui isiku viibimiskoha aadress on teada, küsib kohaliku omavalitsusüksuse pädev asutus enne elukoha andmete rahvastikuregistrisse kandmist isikult ja viibimiskohaks oleva ruumi omanikult kirjalikku nõusolekut elukoha andmete rahvastikuregistrisse kandmiseks.
Kui nii isik kui ka ruumi omanik ei teata kohaliku omavalitsusüksuse pädeva asutuse järelepärimise väljasaatmisest arvates 30 päeva jooksul oma nõusolekust isiku elukoha aadressiandmete rahvastikuregistrisse kandmisega viibimiskohaks oleva ruumi täpsusega, kantakse rahvastikuregistrisse isiku elukoha aadressiandmed linna või valla ja linnaosa või osavalla ning võimaluse korral asustusüksuse täpsusega.
Isikukoodid või sünniaja andmed.
Kui isiku pideva viibimiskoha aadress pole teada, kantakse tema elukoha aadressiandmed rahvastikuregistrisse linna või valla ja linnaosa või osavalla ning võimaluse korral asustusüksuse täpsusega.
Kui kohaliku omavalitsusüksuse pädev asutus leiab, et alla 15-aastase alaealise huvid saavad vanematest erineva elukoha aadressiandmete rahvastikuregistrisse kandmisel kahjustatud.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 toodud alust ei kohaldata isiku suhtes, kelle perekonnaliikmel on õigus elukohateates nimetatud ruumi aadressiandmete kandmisele rahvastikuregistrisse elukohana.
Kui kohaliku omavalitsusüksuse pädev asutus keeldub isiku elukohateates märgitud andmete kandmisest rahvastikuregistrisse, teatab ta sellest koos viitega käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alusele isikule kirjalikult kümne tööpäeva jooksul pärast isiku elukohateate saamist.
Isiku püsivalt elama asumisel välisriiki.
Püsivalt elama asumisel välisriiki teatab isik oma sealse elukoha kohta kohaliku omavalitsusüksuse pädevale asutusele käesoleva seaduse § 21 lõike 3 punktis 5 sätestatud andmed.
Kaitseväeteenistusse.
Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1-4 sätestatud juhtudel edastab asutus elukohajärgsele kohalikule omavalitsusüksusele isiku sideaadressi.
Ruumi omanikul on õigus taotleda kohaliku omavalitsusüksuse pädevalt asutuselt isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressiandmete muutmist, kui isiku elukohaks on märgitud omanikule kuuluv ruum ja isikul ei ole õigust seda kasutada oma elukohana elamuseaduses sätestatud alustel.
Kui isik kasutas ruumi elamuseaduses sätestatud alusel, esitab ruumi omanik isiku elukoha andmete muutmise taotlemisel ruumi kasutamise õiguse lõppemist tõendavad dokumendid.
Kohaliku omavalitsusüksuse pädev asutus teatab ruumi omaniku taotlusest kümne tööpäeva jooksul tähitud kirjaga isikule rahvastikuregistris märgitud elukoha aadressil ja ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Ametlikes Teadaannetes avaldatakse teadaande avaldamise põhjus, isiku ees- ja perekonnanimi ja sünniaeg.
Isik ei nõustu ruumi omaniku taotlusega, välja arvatud juhul, kui ruumi omanik esitab dokumendid, mis tõendavad isiku õiguse lõppemist kasutada ruumi elamuseaduse alusel elukohana.
Volitatud töötleja muudab jõustunud kohtuotsuse alusel, millega otsustatakse isik ruumist välja tõsta, rahvastikuregistrisse kantud aadressiandmed ja teatab sellest isiku elukohajärgsele kohalikule omavalitsusüksusele.
Käesolevas paragrahvis sätestatud korras elukoha aadressiandmete muutmisel säilitatakse rahvastikuregistri aktuaalsete andmete hulgas elukoha aadressiandmed valla või linna ja linnaosa või osavalla ning võimaluse korral asustusüksuse täpsusega.
Elukoha aadressiandmete aluseks oleva haldusterritoriaalse korralduse või aadressikohaks olevate objektide nimede ja numbrite muutmisest teatab kohaliku omavalitsusüksuse pädev asutus volitatud töötlejale, kes muudab vastavad rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressiandmed.
Isikute teavitamise muutunud aadressiandmetest korraldab isikute elukohajärgse kohaliku omavalitsusüksuse pädev asutus.
Rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressiandmed ei anna isikule õigust aadressijärgset ruumi elukohana kasutada, kui puudub ruumi kasutamise õigus elamuseaduses sätestatud alustel.
Avaliku ülesande täitmisel, kui selle ülesande täitmine on seotud elukohajärgsusega.
Isiku elukoha aadressiandmete puudumine rahvastikuregistris ei takista kohtu ja eeluurimist või riiklikku järelevalvet läbiviiva või riiklikku sundi kohaldava asutuse seadusjärgsete toimingute teostamist.
Isikukood on isiku soo ja sünniaja alusel moodustatud isiku üheselt kindlaksmääramist võimaldav arv.
Isikukoodi moodustab volitatud töötleja.
Isikukood moodustatakse vastsündinule, leidlapsele, elamisloa taotlejale ning isikukoodi mitteomavale Eesti kodanikule.
Isikukood moodustatakse asutuse taotluse alusel, kes väljastab dokumente, kuhu isikukood kantakse.
Isikukoodide moodustamisel peab volitatud töötleja välistama sama isikukoodi moodustamise mitmele isikule ja mitme isikukoodi moodustamise samale isikule.
Isikukoodide moodustamise, väljajagamise ja andmise kord kehtestatakse siseministri määrusega.
Isikukood loetakse antuks selle kandmisel rahvastikuregistrisse rahvastikuregistri objekti staatust ettevalmistavate andmete hulka käesoleva seaduse §-s 33 sätestatud korras ja rahvastikuregistri isikuandmete hulka isiku arvelevõtmisel rahvastikuregistris §-s 32 sätestatud korras.
Isikukood kantakse isikuandmeid sisaldavasse dokumenti, kui seadusega või seaduse alusel on nii ette nähtud.
Käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktides 3 ja 4 sätestatud rahvastikuregistrisse kantud isikuandmete parandamisel või muutmisel.
Uue isikukoodi andmisest teatab volitatud töötleja andmesaajatele, kes saavad rahvastikuregistrist andmeid nende poolt peetavatesse andmekogudesse või väljaantavatesse dokumentidesse kandmiseks.
Uue isikukoodi andmisel korraldab perekonnaseisuasutus uue sünnitunnistuse ja isikut tõendavat dokumenti väljaandev asutus uue isikut tõendava dokumendi väljastamise.
Isikult võib nõuda isikukoodi andmist vaid juhul, kui isiku üheselt kindlaksmääramine on vajalik seadusega või seaduse alusel pandud ülesande täitmiseks.
Rahvastikuregistri tarkvara abil tagatakse vigade avastamine vastuoluliste ja ilmselt ebaõigete andmete kandmisel rahvastikuregistrisse.
Rahvastikuregistrisse uute andmete kandmisel ja andmete muutmisel võrreldakse rahvastikuregistri tarkvara abil kõiki rahvastikuregistrisse kantud käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktides 1-9 sätestatud andmeid andmeandja poolt üleantud andmetega.
Andmed on ilmselt ebaõiged.
Andmeandjad on kohustatud tagama rahvastikuregistrisse kandmiseks üleantavate andmete samasuse andmete rahvastikuregistrisse kandmise alusdokumentidesse kantud andmetega ning vigade avastamisel teatama nendest viivitamata volitatud töötlejale.
Kui rahvastikuregistrisse kantud andmed ei vasta rahvastikuregistri alusdokumendi andmetele, loetakse õigeks alusdokumenti kantud andmed nende andmete osas, mille rahvastikuregistrisse kandmise aluseks alusdokument on.
Kui andmeandja avastab rahvastikuregistrisse kantud ebaõiged andmed, parandab ta need siduspöördumise teel talle antud andmete töötlemise õiguse ulatuses ühe tööpäeva jooksul pärast vea ilmsiks tulekut.
Kui andmeandjal puudub õigus parandada ebaõigeid andmeid, teatab ta viivitamata volitatud töötlejale rahvastikuregistrisse kantud ebaõigetest andmetest.
Käesoleva seaduse § 54 lõikes 3 sätestatud juhtudel või kui andmeandja teatab ebaõigetest andmetest, on volitatud töötleja kohustatud kontrollima andmete õigsust ja ebaõiged andmed parandama.
Ebaõigete andmete parandaja teeb kindlaks andmetes vea tekkimise asjaolud ja kannab ebaõigete andmete parandamisel rahvastikuregistrisse andmed ebaõigete andmete parandamise aluse kohta.
Ebaõigete andmete parandamise kohta peab volitatud töötleja arvestust rahvastikuregistri tarkvara abil.
Andmesaajatele, kes kasutavad rahvastikuregistrist saadud andmeid avalike ülesannete täitmiseks.
Ebaõigete andmete parandamisest teatab volitatud töötleja hiljemalt ühe tööpäeva jooksul pärast ebaõigete andmete parandamist.
Isikule, kes on vaidlustanud enda kohta rahvastikuregistrisse kantud andmed, teatab volitatud töötleja vigade puudumisest vaidlustatud andmetes.
Parandamisest teatava isiku ametikoht, ees- ja perekonnanimi.
Ebaõigete andmete esitamisest andmeandjate poolt, nende esinemisest rahvastikuregistris, parandamisest ja tekkimise põhjustest (kes, millal ja mis põhjusel on vea teinud) esitab volitatud töötleja vastutavale töötlejale üks kord kvartalis aruande.
Volitatud töötleja ja lepingulised töötlejad on kohustatud rahvastikuregistrisse kantud andmeid töötlema ainult käesolevas seaduses sätestatud eesmärkidel, korras ning tingimustel ja tagama isikuandmete kaitse seaduses sätestatud nõuete täitmise.
Rahvastikuregistri tarkvara abil peab olema välditud rahvastikuregistri andmete loata töötlemine.
Rahvastikuregistri andmed korrastatakse rahvastikuregistri tarkvara abil nii, et nende töötlemine oleks võimalikult kiire ja lihtne.
Kui andmeandjatele ja andmesaajatele on antud andmete töötlemise ja andmetele juurdepääsu õigus siduspöördumise teel, peab volitatud töötleja tagama andmetele juurdepääsu käesoleva seaduse §-s 19 sätestatud andmete töötlemise lepinguga ettenähtud ulatuses ja mahus.
Vastutav töötleja korraldab rahvastikuregistri andmeid töötlevate isikute väljaõpet ja atesteerimist.
Rahvastikuregistri andmete töötlejate atesteerimisnõuded ja atesteerimise läbiviimise korra kehtestab siseminister määrusega.
Rahvastikuregistri volitatud töötleja annab andmete töötlemise õiguse volitatud või lepingulise töötleja töötajale aktiga, milles sätestatakse õiguse kasutaja ees- ja perekonnanimi ning isikukood, asutuse või juriidilise isiku nimi ning andmete töötlemise ulatus ja kord.
Andmete töötlemise ja andmete kaitse abinõud antakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud akti alusel isiklikult andmete töötlemisele lubatud töötajale, kes annab allkirja nende vastuvõtmise kohta koos kohustusega järgida andmete töötlemise ja andmete kaitse nõudeid.
Töötaja ei tohi talle aktiga üleantud abinõusid üle anda teisele isikule.
Vastutava töötleja, Andmekaitse Inspektsiooni või lepingulise töötleja nõudmisel võtab volitatud töötleja töötajalt viivitamatult andmete töötlemise õiguse.
Vastava väljaõppeta ja atesteerimata töötajatele rahvastikuregistri andmete töötlemise õigust ei anta.
Rahvastikuregistri andmed säilitatakse tähtajatult.
Rahvastikuregistri andmeid säilitatakse nii, et oleks võimalik väljastada iga ajahetke andmeid ning kõikide andmete muudetud kujud ajalises järgnevuses.
Rahvastikuregistri andmete säilitamisel peab olema võimalus teha väljavõtteid selle kohta, kes, millal ja milliseid andmeid on töödelnud ning kellele, millal ja milliseid andmeid on väljastatud (juurdepääsuandmed).
Rahvastikuregistri andmete säilimiseks kopeerib volitatud töötleja andmed ja korraldab koopiate säilitamise vastutava töötleja poolt antud juhiste kohaselt.
Rahvastikuregistri andmete kaitsmisel kohaldatakse isikuandmete kaitse seaduses ja andmekogude seaduses sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Vastutav töötleja kehtestab rahvastikuregistri andmete kaitse täpsemad nõuded volitatud töötlejaga sõlmitud lepingus või rahvastikuregistri pidamise korras.
Andmete kaitse nõuded peavad vastama ajakohastele andmete kaitse standarditele.
Volitatud töötleja koostab ja kooskõlastab vastutava töötlejaga andmete kaitse tehniliste ja organisatsiooniliste abinõude kava.
Vastutav töötleja võib volitatud töötlejale anda korraldusi andmete kaitse täiendavate abinõude kasutuselevõtmiseks.
Rahvastikuregistri andmete töötlemises osalevad isikud on kohustatud hoidma saladuses neile tööülesannete täitmisel teatavaks saanud rahvastikuregistri andmeid ja teavet andmekaitse abinõude kohta.
Saladuses hoidmise kohustus jätkub ka pärast töö- või teenistussuhte lõppemist.
Rahvastikuregistri andmete loata töötlemise, andmete juhusliku hävitamise või muutmise või muude andmete töötlemise, säilitamise või kaitse nõuete rikkumiste kohta koostab volitatud või lepinguline töötleja rikkumise avastamise päeval akti.
Akti koostanud isiku ees- ja perekonnanimi, ametikoht ja allkiri.
Volitatud või lepinguline töötleja esitab rikkumise kohta koostatud akti viivitamata vastutavale töötlejale ja Andmekaitse Inspektsioonile.
Lepinguline töötleja esitab akti ka volitatud töötlejale.
Viie tööpäeva jooksul, arvates akti koostamisest, esitab volitatud või lepinguline töötleja vastutavale töötlejale ja Andmekaitse Inspektsioonile seletuskirja, mis sisaldab muu hulgas analoogiliste rikkumiste vältimise abinõude kirjelduse ja ettepanekud rikkumises süüdiolevate isikute vastutusele võtmiseks või teavet sellekohastest tarvitusele võetud meetmetest.
Vastutav töötleja ja Andmekaitse Inspektsioon võtavad vajadusel kasutusele abinõud süüdlaste karistamiseks ja andmete kaitse nõuete täiustamiseks.
Välisriigi asutusel ja isikul, kui see õigus on sätestatud välislepinguga või tagatakse üksikjuhtudel vastutava töötleja korraldusel.
Volitatud töötleja on kohustatud tagama juurdepääsu rahvastikuregistri kõigile andmetele ja lepinguline töötleja vaid andmetele, mille väljastamise õigus on talle antud andmete töötlemise lepinguga.
Teavitama andmesaajat väljastatavate andmete suhtes kehtivatest juurdepääsupiirangutest.
Kui seadusega ei ole sätestatud teisiti, võimaldatakse vajalike tehniliste tingimuste olemasolu korral andmetele juurdepääs taotleja poolt soovitud viisil.
Täisealisel isikul on juurdepääsuõigus kõigi tema, tema alaealiste laste ja eestkostetavate kohta rahvastikuregistrisse kantud aktuaalsetele andmetele, samuti rahvastikuregistri arhiivi kantud andmetele ja andmete töötlemise andmetele, välja arvatud rahvastikuregistri tarkvarast tulenevatele andmetele ja andmete koodidele.
Rahvastikuregistri pidamise organisatsioonilisest struktuurist.
Volitatud töötleja või lepinguline töötleja tagab isikule juurdepääsu tema, tema alaealiste laste ja eestkostetavate kohta rahvastikuregistrisse kantud andmetele isiklikult või andmesidevõrgu kaudu või posti või telefoni teel edastatud avalduse alusel.
Andmetele juurdepääsu taotledes teatab isik, millisel viisil ja millistele rahvastikuregistrisse kantud andmetele ta juurdepääsu taotleb.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud andmetele on isikul üks kord kalendriaastas õigus tasuta juurde pääseda.
Isiku poolt andmesidevõrgu kaudu või posti või telefoni teel juurdepääsu taotlemisel rahvastikuregistrisse kantud andmetele tekib andmete väljastajal kahtlus isiku samasuses.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud andmed väljastatakse isikule hiljemalt kolmandal tööpäeval avalduse saamisest arvates.
Andmete väljastamisel taotlejale isiklikult teatab andmete väljastaja isikule hiljemalt kolmandal tööpäeval avalduse saamisest arvates, kus ja millal talle andmed väljastatakse.
Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusel ning juriidilisel ja füüsilisel isikul on õigus juurde pääseda rahvastikuregistri andmetele avalike ülesannete täitmiseks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmesaajatel on keelatud rahvastikuregistrist saadud andmeid väljastada kolmandatele isikutele, kui see ei ole ette nähtud seadusega.
Rahvastikuregistri andmetele juurdepääsuks sõlmitakse käesoleva seaduse §-s 19 ettenähtud korras andmete töötlemise leping.
Andmete töötlemise lepingu puudumisel otsustatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmesaaja juurdepääs rahvastikuregistri andmetele vastutava töötleja korraldusel igal üksikjuhul eraldi.
Füüsilisel ja juriidilisel isikul on õigustatud huvi korral õigus juurdepääsuks käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktides 1-8 ja 10-16 ning § 22 lõikes 2 sätestatud andmetele ja elukoha aadressiandmetele juhul, kui neile andmetele ei ole kehtestatud juurdepääsupiirang.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestamata juurdepääsupiiranguteta andmetele otsustab juurdepääsu võimaldamise vastutav töötleja igal üksikjuhul eraldi.
Füüsiline ja juriidiline isik võivad taotleda ühes aastas kuni saja isiku kohta andmete väljastamist.
Suurema hulga andmete väljastamine on lubatud põhjendatud taotlusel Andmekaitse Inspektsiooni loal.
Füüsilisel ja juriidilisel isikul ei ole juurdepääsuõigust teiste isikute andmete töötlemise andmetele.
Allkirja selle kohta, et saadud andmeid kasutatakse vaid taotletaval eesmärgil.
Volitatud töötleja on kohustatud enne andmete väljastamist kontrollima taotleja isikut tõendavat dokumenti, juriidilise isiku puhul ka tema tegutsemise seaduslikkust (õiguslikku alust) ja andmete saamiseks volitatud isikule antud juriidilise isiku pädeva organi volitust.
Volitatud töötleja keeldub andmete väljastamisest, kui ta leiab, et taotleja õigustatud huvi ei ole piisavalt põhjendatud või andmete väljastamisega võib tekitada kahju isiku huvile, kelle andmetele juurdepääsu taotletakse.
Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusel, juriidilisel ja füüsilisel isikul avaliku ülesande täitmiseks.
Käesolevas paragrahvis sätestatud ristkasutuse lubamise otsustab Andmekaitse Inspektsioon.
Rahvastikuregistrisse kantud andmed on aluseks rahvastikuregistriga ristkasutuses olevates andmekogudes töödeldavatele rahvastikuregistri andmekoosseisu kuuluvatele andmetele.
Rahvastikuregistrit ristkasutuse korras kasutavate andmesaajatega sõlmitakse käesoleva seaduse §-s 19 sätestatud korras andmete töötlemise leping.
Rahvastikuregistri andmete avalik kasutamine käesoleva seaduse mõistes on nende avalikustamine trükiväljaandes, elektroonilises meedias või avaliku andmesidevõrgu kaudu.
Avalikuks kasutamiseks võib rahvastikuregistri objekti andmeid väljastada üksnes tema enda nõusolekul või riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusele või juriidilisele või füüsilisele isikule avaliku ülesande täitmiseks.
Andmekaitse Inspektsiooni loal.
Andmetele peab andmesaaja andma kuju, mis ei võimalda üheselt tuvastada rahvastikuregistri objektiks olevat isikut.
Kasutamise eesmärgi saavutamise järgselt tuleb rahvastikuregistri objekti ühest tuvastamist võimaldavad andmed arhiveerida või hävitada.
Muul juhul, kui elukoha aadressiandmetele ei ole kehtestatud juurdepääsupiirangut.
Isiku aadressiandmetena, kelle kohta taotleja on esitanud tema üheselt määratlemiseks piisavalt andmeid, sealhulgas käesoleva seaduse § 21 punktides 1-3 sätestatud andmed.
Füüsilise või juriidilise isiku poolt käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud andmetele juurdepääsu taotlemisel, kui juurdepääsu ei taotleta avaliku ülesande täitmiseks, rakendatakse käesoleva seaduse §-des 71 ja 72 sätestatud tingimusi.
Kui isiku aadressiandmeid väljastatakse taotlejale telefoni teel, ei rakendata § 71 lõikes 3 sätestatud piirangut, samuti ei ole sel juhul nõutav taotleja poolt avalduse esitamine kirjalikult ning isikut tõendava dokumendi esitamine.
Isikul on õigus kehtestada oma isikuandmetele ja nendega seotud andmetele juurdepääsupiirang, esitades volitatud töötlejale otse või lepingulise töötleja kaudu kirjaliku avalduse.
Avalduses märgib isik, mis tähtajaks ja mis eesmärgil andmete kasutamiseks ta juurdepääsu piirab.
Pädev uurimist teostav organ võib kehtestada rahvastikuregistrisse kantud isikuandmetele ja isikule väljaantud dokumentide andmetele juurdepääsupiirangu kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks kuni kolmeks kuuks.
Seda tähtaega võib pikendada üks kord kolme kuu võrra.
Andmeid, millele isik või pädev uurimist teostav organ on kehtestanud juurdepääsupiirangu, on õigus väljastada vaid avalike ülesannete täitmiseks.
Volitatud töötleja on kohustatud käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhtudel sulgema rahvastikuregistri andmetele juurdepääsu ja teavitama juurdepääsupiirangust andmesaajaid, kellele pärast piirangu kehtestamist rahvastikuregistri andmeid väljastatakse või kelle peetava andmekoguga on rahvastikuregister ristkasutuses.
Volitatud töötleja on kohustatud sulgema juurdepääsu käesoleva seaduse § 54 lõikes 3 sätestatud juhtudel mittetäielikele või ebaõigetele rahvastikuregistri objekti andmetele või andmetele, mille suhtes on tekkinud kahtlus, et nad ei ole õiged (edaspidi kaheldavad andmed).
Rahvastikuregistri objekti andmed loetakse mittetäielikeks, kui nende kohta on rahvastikuregistrisse kandmata osa käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktides 1-8 sätestatud andmetest ja elukoha aadressiandmed.
Kui rahvastikuregistri objekti andmed on mittetäielikud või käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktides 1-8 sätestatud andmed on ebaõiged või kaheldavad, suleb volitatud töötleja juurdepääsu kõigile antud objekti andmetele kuni õigete andmete kandmiseni rahvastikuregistrisse või kaheldavate andmete õigsuse tuvastamiseni.
Andmesaajal avaliku ülesande täitmiseks, kusjuures andmete väljastamisel on volitatud töötleja kohustatud andmesaajat informeerima andmete mittetäielikkusest, ebaõigsusest või kaheldavusest.
Andmeandjatel enda poolt esitatud andmetele nende õigsuse kontrollimiseks.
Mittetäielike, ebaõigete või kaheldavate andmete saamise korral rahvastikuregistrist on andmesaajal õigus saada volitatud töötlejalt teavet andmete kontrollimise tulemuste või andmete parandamise kohta.
Andmesaaja taotlusel edastab volitatud töötleja teabe andmesaajale viie tööpäeva jooksul, arvates andmesaaja poolt volitatud töötlejale mittetäielikest, ebaõigetest või kaheldavatest andmetest teatamisest.
Andmesaaja, kes kasutab andmeid andmekogude riiklikusse registrisse kantud andmekogu pidamiseks või muu avaliku ülesande täitmiseks, on kohustatud volitatud töötlejale viivitamata teatama avastatud ebaõigetest, kaheldavatest või mittetäielikest andmetest.
Andmesaaja on kohustatud andmeid kasutama üksnes taotletaval eesmärgil ning järgima käesoleva seaduse ja isikuandmete kaitse seadusega sätestatud ja talle andmete üleandmisel kehtestatud andmete kasutamise piirangutest tulenevaid tingimusi, samuti tagama, et andmed ei satuks töötlemise õigust mitteomavate isikute kätte.
Rahvastikuregistrist väljastatud andmete ristkasutus teistest andmekogudest saadud või andmesaaja enda poolt kogutud andmetega on lubatud ainult seaduses või seaduse alusel antud õigusaktis sätestatud juhtudel Andmekaitse Inspektsiooni loal.
Vastutava töötleja selleks volitatud ametnik käesoleva seaduse, rahvastikuregistri pidamise korra või lepingu ja andmete töötlemise lepingu ning vastutava töötleja korralduste täitmise üle.
Saada teavet andmete rahvastikuregistrisse kandmiseks üleandmise, kandmise, rahvastikuregistrist väljastamise ja kasutamise kohta.
Andmekaitse Inspektsioon teostab järelevalvet isikuandmete kaitse seaduse ning andmekogude seaduse kohaselt volitatud töötleja poolt rahvastikuregistri pidamise ning lepingulise töötleja poolt rahvastikuregistri andmete töötlemise üle.
Kui ilmneb, et rahvastikuregistri andmete töötlemine, säilitamine või kaitsmine ei toimu seaduse või teiste õigusaktide kohaselt või pole täidetud muid andmete kaitse nõuetega ettenähtud kohustusi, teeb Andmekaitse Inspektsioon rahvastikuregistri volitatud või lepingulisele töötlejale täitmiseks kohustusliku ettekirjutuse puuduste kõrvaldamiseks, määrates selleks tähtaja.
Kui puudused pole ettekirjutuses määratud tähtajaks kõrvaldatud, koostab järelevalve teostaja käesoleva seaduse §-s 86 sätestatud järelevalve teostamise akti.
Kui puudused pole järelevalve aktis määratud tähtajaks kõrvaldatud, on järelevalve teostaja kohustatud esitama pädevale asutusele taotluse süüdlaste vastu distsiplinaar-, kriminaal-, või haldusõigusrikkumise menetluse algatamiseks.
Andmekaitse Inspektsioon teavitab igast tema poolt avastatud rahvastikuregistri andmete töötlemise ja andmete kaitse nõuete rikkumisest vastutavat ja volitatud töötlejat.
Andmekaitse Inspektsioon võib järelevalve tulemusena nõuda vastutavalt töötlejalt rahvastikuregistri pidamise lepingu lõpetamist ja volitatud töötlejalt andmete töötlemise lepingu või siduspöördumise õiguse lõpetamist.
Andmekaitse Inspektsioon kontrollib andmekogude seaduse ja isikuandmete kaitse seaduse järgimist rahvastikuregistri pidamisel ja andmete töötlemisel, koostab vastava aruande ning esitab selle vastutavale ja volitatud töötlejale.
Vastutava töötleja volitatud ametnik kontrollib rahvastikuregistri pidamisel ja andmete töötlemisel volitatud töötleja ja andmeandjate ning saajate poolt seadustest ja rahvastikuregistri pidamise korrast või lepingust ning andmete töötlemise lepingutest ning vastutava töötleja juhistest ja korraldustest, samuti vastutava töötleja kinnitatud rahvastikuregistri pidamise eelarvest kinnipidamist.
Teeb ettepanekuid pädevale asutusele või ametiisikule avastatud rikkumistes süüdiolevate isikute väljaselgitamiseks ja vastutusele võtmiseks.
Vastutav töötleja on kohustatud lahendama järelevalve korras kaebusi rahvastikuregistri pidamise ja andmete töötlemise ning kasutamise kohta.
Järelevalve tulemustest teatatakse kaebuse esitajale ühe kuu jooksul kaebuse saamisest.
Järelevalve läbiviimisel koostatakse järelevalve akt (edaspidi akt).
Järelevalve teostaja ettekirjutus või ettepanekud pädevale asutusele või töötlejale.
Aktile kirjutavad alla järelevalve teostamiseks volitatud ametnik ja järelevalve juures viibinud järelevalvealuse asutuse või isiku vastutav töötaja või töötajad.
Akt koostatakse kolmes eksemplaris, millest üks jääb asutusele või isikule, kelle üle järelevalvet teostati, teine vastutavale töötlejale ja kolmas Andmekaitse Inspektsioonile.
Kui järelevalvet teostati andmeandja või andmesaaja üle, edastab vastutav töötleja akti koopia volitatud töötlejale kolme tööpäeva jooksul.
Aktis märgitud puuduste ja rikkumiste kõrvaldamistest või järelevalve tulemusel tehtud ettekirjutuste täitmisest teavitab järelevalvealune asutus või isik vastutavat töötlejat ja Andmekaitse Inspektsiooni aktis ettenähtud tähtaja jooksul või, kui sellist tähtaega ei määratud, ühe kuu jooksul akti koostamisest.
Kui järelevalvet teostati andmeandja või andmesaaja üle, teavitatakse järelevalve tulemustega arvestamisest ka volitatud töötlejat.
Rahvastikuregistri pidamist finantseeritakse riigieelarvest Siseministeeriumi eelarves eraldi ettenähtud vahenditest ja rahvastikuregistri volitatud töötleja poolt käesolevas seaduses rahvastikuregistri andmetele juurdepääsu teenuste osutamise eest saadud tuludest.
Andmeandja poolt rahvastikuregistrisse andmete andmisel tehtud kulutused kaetakse riigieelarvest andmeandjale selle ülesande täitmiseks eraldatud vahenditest, välja arvatud juhul, kui nende kulutuste katmine nähakse andmete töötlemise lepinguga ette Siseministeeriumile rahvastikuregistri pidamiseks ettenähtud vahenditest.
Riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuse rahvastikuregistri andmetele juurdepääsu kulud, mis ei ole seotud andmete andmisega rahvastikuregistrisse, kaetakse vastavalt riigiasutuse või kohaliku omavalitsusüksuse eelarvetest selleks ettenähtud vahenditest.
Kui juurdepääs rahvastikuregistrile ei ole seotud andmete andmisega rahvastikuregistrisse, tasuvad andmesaajad volitatud töötlejale neile volitatud töötleja poolt andmete väljastamisega seotud kulud vastutava töötleja poolt kinnitatud hindade alusel.
Avalike ülesannete täitmiseks vajalike andmete väljastamisel tasutakse volitatud töötleja kulud andmesaaja poolt vastutava töötleja poolt kinnitatud kulunormide alusel.
Volitatud töötleja rahvastikuregistri pidamise tulude ja kulude eelarve kinnitab ja eelarve täitmist kontrollib siseminister.
Volitatud töötleja esitab vastutavale töötlejale rahvastikuregistri eelarve täitmise aruande vähemalt üks kord aastas, kui vastutava töötlejaga sõlmitud rahvastikuregistri pidamise lepingus ei ole ette nähtud sagedamat aruandlust.
Rahvastikuregister moodustatakse seni peetavate rahvastiku arvestuse andmebaasi, Eesti hääleõiguslike kodanike riiklikku registrisse ja Eesti hääleõiguslike välismaalaste riiklikku registrisse kantud andmete alusel käesolevas seaduses ettenähtud korras.
Rahvastikuregistri moodustamisel kantakse rahvastiku arvestuse andmebaasist, Eesti hääleõiguslike kodanike riiklikust registrist ja Eesti hääleõiguslike välismaalaste riiklikust registrist andmed üle rahvastikuregistri arhiivi.
Eesti kodakondsusesse kuulumine või kehtiva elamisloa omamine.
Kui isikute kohta puuduvad osaliselt käesoleva seaduse § 93 lõikes 3 sätestatud andmed, esitab volitatud töötleja puuduvate andmete väljaselgitamiseks vähemalt üheksa kuud enne rahvastikuregistri kasutuselevõtmist järelepärimise vastavatele andmeandjatele.
Andmeandjad on kohustatud selgitama välja ja esitama õiged andmed koos käesoleva seaduse § 26 lõikes 1 sätestatud rahvastikuregistri andmete alusdokumendi andmetega kolme kuu jooksul järelepärimise saamisest käesolevas seaduses andmete üleandmiseks sätestatud korras.
Kui andmeandjal ei ole mõne isiku kohta andmeid, siis teatab ta andmete puudumisest.
Isikul on õigus kontrollida rahvastikuregistrisse kantavate andmete olemasolu rahvastikuregistris ja esitada puuduvad andmed ning nõuda nende andmete rahvastikuregistrisse kandmist.
Volitatud töötleja esitab saadud andmed vastavale andmeandjale kontrollimiseks ja kannab andmed andmeandja poolt esitatud kujul rahvastikuregistrisse või teatab isikule andmete rahvastikuregistrisse kandmata jätmise põhjustest ühe kuu jooksul isikult avalduse saamisest.
Rahvastikuregistri moodustamisel peetakse samaaegselt rahvastiku arvestuse andmebaasi, Eesti hääleõiguslike kodanike riiklikku registrit ja Eesti hääleõiguslike välismaalaste riiklikku registrit.
Rahvastikuregistri kasutuselevõtmisest alates lõpetab Vabariigi Valitsus rahvastiku arvestuse andmebaasi, Eesti hääleõiguslike kodanike riikliku registri ja Eesti hääleõiguslike välismaalaste riikliku registri pidamise.
Käesoleva seaduse §-de 40-48 jõustumisel kohaldatakse kuni rahvastikuregistri kasutuselevõtmiseni rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmetena rahvastiku arvestuse andmebaasi vastavaid andmeid.
Rahvastikuregister võetakse kasutusele 2002. aasta 1. jaanuaril.
Rahvastikuregistri tarkvara väljatöötamise.
Vastutav töötleja esitab hiljemalt 2000. aasta 1. oktoobril Vabariigi Valitsusele ettepaneku volitatud töötleja määramiseks.
Rahvastikuregistri tarkvara väljatöötamisel ja kasutusele võtmisel kinnitab vastutav töötleja rahvastikuregistri andmete töötlemise tehnoloogilise ülesehituse, rahvastikuregistri algoritmi, tarkvara kirjelduse ja tarkvara nime ning annab loa rahvastikuregistri moodustamisel tarkvara kasutusele võtmiseks.
Rahvastikuregistri tarkvara väljatöötamisel tuleb tagada rahvastikuregistri ja rahvastiku arvestuse andmebaasi tarkvara ühilduvus.
Volitatud töötleja täiendab rahvastiku arvestuse andmebaasi tarkvara ulatuses, mis võimaldab eristada rahvastikuregistrisse kantud andmeid rahvastiku arvestuse andmebaasi kantud andmetest.
Rahvastikuregistri tarkvara täiendamise vajaduse korral teeb seda vastutava töötleja korraldusel volitatud töötleja.
Tarkvara täiendamisel lisatakse tarkvara nimele versiooni number ja kasutusele võtmise kuupäev.
Välisriigi pädeva asutuse koostatud dokument on perekonnaseisuakti kande aluseks, kui see on koostatud kooskõlas välisriigi seadusega ja seda tunnustatakse välislepingu alusel või kui see on Välisministeeriumis või Eesti välisesinduses legaliseeritud.
Perekonnaseisuakti koostamisel kontrollib perekonnaseisuasutuse ametnik esitatud dokumentide andmete vastavust rahvastikuregistrisse kantud andmetele.
Rahvastikuregistri volitatud töötlejale antakse üle perekonnaseisuakti ärakiri või andmed perekonnaseisuaktilt ja perekonnaseisuakti muutmise otsus või akt või andmed sellelt.
Perekonnaseisuakti võib muuta ja parandada käesolevas seaduses sätestatud juhtudel kohtu või perekonnaseisuasutuse otsuse alusel, millega parandatakse või muudetakse perekonnaseisuakti kannet.
Ja andmekogude pidamisel osutatavate teenuste eest võetavate tasude arvel, kui tasuliste teenuste osutamine on sätestatud seadusega.
Kui andmekogu pidamisel on seadusega sätestatud tasuliste teenuste osutamine, esitatakse andmekogu pidamise eelarve koostamisel andmed vastavate tasude suuruse ja laekumise kohta eelmisel eelarveaastal.
Äriühing, mille kõik aktsiad või osad kuuluvad riigile.
Riigi põhiregistri volitatud töötleja määrab vastutava töötleja ettepanekul oma korraldusega Vabariigi Valitsus, kui seadusega pole sätestatud teisiti.
Rahvastikuregistri andmekoosseisu muutmine või pidamise ümberkorraldamine otsustatakse seadusega.
Kui on oht, et rahvastikuregister muutub sõjaseisukorras või erakorralises seisukorras ohuks isikute või riigi julgeolekule, peatatakse Vabariigi Valitsuse korraldusega või vastutava töötleja poolt rahvastikuregistri kasutamine.
Vastutav töötleja on kohustatud sõjaseisukorra või erakorralise seisukorra ajal kasutusele võtma abinõud rahvastikuregistri andmete säilitamiseks ja kaitsmiseks või hävitamiseks.
Paragrahvid 40-48 jõustuvad 2001. aasta 1. jaanuaril.
Reklaamiseadus sätestab reklaami mõiste, kehtestab reklaami üldnõuded, reklaami piirangud ning nende ulatuse, reklaami eritingimused ning reguleerib reklaamialase tegevuse järelevalvet ja kehtestab vastutuse käesoleva seaduse rikkumise eest.
Käesolevas seaduses käsitletakse reklaamina teavet, mis avalikustatakse toodete või teenuste müügi suurendamise, ürituse või idee edendamise või mõnes muus vallas mõne muu soovitud tagajärje saavutamise eesmärgil ning mida reklaami avalikustaja tasu eest või mõnel muul vastaval kaalutlusel levitab.
Reklaami avalikustajana käsitletakse käesolevas seaduses reklaami avalikku esitajat, üldsusele näitajat, üldsusele ülekandjat, tootjat, vahendajat või tellijat.
Reklaami sisu, kujundus ja esitlusviis peavad olema sellised, mis üldsuse tavalise tähelepanu juures tagavad arusaamise, et tegemist on reklaamiga.
Reklaamis peab sisalduma selgelt eristatav teave reklaami avalikustaja kohta.
Selline teave peab reklaamis sisalduma tekstina või Eestis registreeritud kaubamärgi kaudu.
Eksitav on reklaam, mis ükskõik millisel viisil, kaasa arvatud esitlusviis, petab või tõenäoliselt petab üldsust või mis toodud põhjustel kahjustab või võib kahjustada konkurenti.
Eksitav reklaam on keelatud.
Toote või teenuse nime all avalike või heategevate ürituste toetamise ulatus.
Reklaamis on keelatud kasutada teaduslike või muude uuringute tulemusi, tsitaate teaduslikest ja tehnilistest väljaannetest, samuti statistilisi või teaduslikke andmeid sellisel viisil, mis eksitavad üldsust reklaami eseme suhtes.
Reklaam ei tohi jätta muljet, et esitatavatel teadetel on teaduslik alus, kui see tegelikult puudub.
Võrdlev on reklaam, milles otseselt või kaudselt osutatakse samal kaubaturul tegutsevale konkurendile või konkurendi poolt pakutavale tootele või teenusele, mis täidab samu vajadusi või on ette nähtud samaks otstarbeks kui reklaamitav toode või teenus.
Võrdlev reklaam peab võrdluse osas põhinema võrreldavate toodete või teenuste ühel või mitmel asjakohasel, olulisel ja tõestataval tunnusel, milleks võib olla ka hind.
Esitada toodet või teenust kaitstud kaubamärgiga tähistatud toote või teenuse mis tahes koopia või jäljendamisena.
Reklaamis sisalduv toote või teenuse tavapärasest erinevale pakkumisele viitav võrdlus peab sisaldama selget ja ühest teavet sellise pakkumise lõppkuupäeva või selle seotuse kohta pakutava toote lõppemisega, samuti teenuse kättesaadavusega ning pakkumise muude eritingimuste kohta.
Kui reklaami avalikustamisel tavapärasest erinev pakkumine ei ole veel alanud, peab reklaamis sisalduma ka sellise pakkumise alguskuupäev.
Kõlvatu on reklaam, mis on vastuolus heade kommete ja tavadega või mis kutsub üles käituma seadusvastaselt või rikkuma üldisi moraalinorme või mis sisaldab sellist tegevust.
Kõlvatu reklaam on keelatud.
Esitab valeteateid teise isiku või tema toodete või teenuste või muude asjaolude kohta.
Halvustavaks reklaamiks loetakse reklaami, mis otseselt või kaudselt alavääristab või mõnel muul viisil halvustab mõnda isikut, tegevust, tegevusala, toodet, teenust, äritegevust või muud reklaamis avaldatut.
Halvustav reklaam on keelatud.
Reklaami tootja ei tohi reklaamis ilma isiku nõusolekuta kasutada pildimaterjali või nimelist viidet ühegi füüsilise isiku kohta.
Ilma omaniku loata ei tohi reklaamis kasutada tema omandit või viidata sellele viisil, mis jätab üldsusele mulje omaniku sellekohasest soovist.
Reklaami tootja peab reklaami tootmisel järgima autoriõiguse seaduse (RT 1992, 49, 615; RT I 2000, 16, 109; 78, 497; 2001, 50, 289) sätteid.
Eesti Panga poolt käibele lastud pangatähtede ja müntide kujunduse kasutamine reklaamis on lubatud ainult Eesti Panga eelneval nõusolekul.
Varjatud reklaamiks loetakse reklaami, mis, olenemata avalikustamise viisist või vahendist, ei ole üldsuse tavalise tähelepanu juures selgelt eristatav ja grupeeritud muust samal ajal ja samal reklaamikandjal avalikustatavast teabest.
Varjatud reklaam on keelatud.
Reklaamis ei tohi ära kasutada laste loomulikku kergeusklikkust ja kogemuste puudust.
Reklaam ei tohi tekitada lastes alaväärsustunnet või õhutada neid agressiivsele käitumisele.
Lastele suunatud reklaami tootmisel või nende kasutamisel reklaamis tuleb arvestada nende east tuleneva kehalise ja vaimse eripäraga.
Tubakatoote reklaam on keelatud.
Tubakatooted käesoleva seaduse mõistes on tubakatooted tubakaaktsiisi seaduse (RT I 1994, 54, 901; 93, 1572; 1996, 87, 1543; 1997, 77, 1316; 1998, 110, 1810; 1999, 56, 589; 84, 763; 2000, 40, 253; 59, 379; 2001, 43, 242) tähenduses.
Alkohoolse joogina käsitletakse käesolevas seaduses piiritust või alkohoolset jooki alkoholiaktsiisi seaduse (RT I 1995, 87, 1539; 1996, 45, 852; 87, 1544; 1997, 35, 540; 1998, 103, 1700; 1999, 24, 359) tähenduses.
Alkohoolne jook, milles alkoholisisaldus on üle 22 mahuprotsendi, on käesoleva seaduse tähenduses kange alkohoolne jook.
Alkohoolne jook, mille alkoholisisaldus jääb 3 ja 22 mahuprotsendi vahele, on käesoleva seaduse tähenduses lahja alkohoolne jook.
Keelatud on alkohoolse joogi reklaam, mis propageerib alkohoolse joogi kasutamise alustamist või mis sisaldab otsest üleskutset selliste toodete ostmiseks või tarbimiseks või on suunatud peamiselt alla 21 aasta vanustele isikutele (edaspidi - lapsed või noored).
Tähistusele, mida kasutatakse alkohoolse joogi tootmise, ladustamise või levitamisega tegeleva füüsilisest isikust ettevõtja, äriühingu või välismaa äriühingu filiaali asukoha tähistamiseks.
Ühistranspordivahendi või takso sees ja väliskülgedel.
Informatsiooni, sündmusi või tegevust, mis võiks jätta mulje, et kange alkohoolse joogi tarbimine on tähtis mõnel elualal heade tulemuste saavutamiseks.
Kange alkohoolse joogiga seotud eseme või trükise müük või tasuta jagamine lastele või noortele.
Kino-, muuseumi-, teatri- või kontserdihoones, välja arvatud nendes asuvas alkohoolse joogi müügikohas.
Informatsiooni, sündmusi või tegevust, mis võiks jätta mulje, et alkohoolse joogi tarbimine on tähtis mõnel elualal heade tulemuste saavutamiseks.
Keelatud on lahja alkohoolse joogi reklaamina käsitletav lahja alkohoolse joogiga seotud eseme või trükise müük või tasuta jagamine lastele või noortele.
Kohalikul omavalitsusel on õigus määratleda piirkond, mida loetakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2-4 nimetatud rajatiste lähedal asuvaks.
Ravimina käsitletakse käesolevas seaduses ravimit, ravimpreparaati ja ravimisarnast ainet ravimiseaduse (RT I 1996, 3, 56; 49, 954; 1997, 93, 1564; 1998, 36/37, 554; 1999, 58, 608) tähenduses.
Ravimi reklaamiks käesoleva seaduse tähenduses ei loeta ravimite väljakirjutamisõigust omavatele isikutele suunatud reklaami, millele sätestatakse nõuded ravimiseadusega.
Keelatud on Eestis registreerimata või soodustingimustel väljastatava ravimi või retseptiravimi reklaam üldsusele.
Ravimi reklaami võib tellida ainult ravimitootja.
Ravimi reklaam ei tohi sisaldada mistahes viiteid tuberkuloosi, suguhaiguse või mõne teise raske nakkushaiguse, vähi või mõne teise kasvajalise haiguse, kroonilise unetuse, suhkurtõve või mõne teise ainevahetushaiguse ravile.
Sisaldama selgelt väljendatud üleskutset lugeda tähelepanelikult kasutamisõpetust välispakendil või pakendivahelehel ja konsulteerida arstiga.
Teatab reklaamitavale ravimile antud müügiloast.
Ravimite väljakirjutamisõigust mitteomavatele isikutele on keelatud anda ravimite näidiseid ning müügiedendusmeetodina müüa või jagada ravimiga seotud esemeid või trükiseid.
Välisreklaamina ja ühistranspordivahendi või takso sees ja väliskülgedel.
Tervishoiuteenuse pakkujatena võivad end reklaamida ainult tervishoiuteenuste korraldamise seadusega kooskõlas tegutsevad tervishoiuteenuste osutajad.
Tervishoiuteenuse reklaamis võivad sisalduda ainult tervishoiuteenuse osutaja nimi, tööaeg, tegevuskoht, eriala, tervishoiutöötajate nimed, erialad ja akadeemilised kraadid ning osutatavad tervishoiuteenused.
Tervishoiuteenuse reklaamis peab sisalduma tervishoiuteenuse pakkuja tegevusloa number.
Finantsteenusena käesoleva seaduse mõistes käsitletakse krediidiasutuste seaduse (RT I 1995, 4, 36) paragrahv 5 lõike 1 punktides 1-12 nimetatud teenuseid.
Finantsteenuse reklaam peab olema arusaadav, üheselt mõistetav ning tagama selge ja kerge arusaamise pakutava teenuse kõikidest tingimustest, eelkõige tegelikust intressimäärast, kõikidest teistest teenusega seotud kuludest ning maksetingimustest.
Finantsteenuse reklaam ei tohi sisaldada konkureerivate teenuste otsest või kaudset võrdlust, milles kasutatakse teavet, mida ei saa otseselt ja kergesti võrrelda.
Mürgise, tuleohtliku või muul viisil ohtliku toote reklaam peab sisaldama otsest viidet niisuguse toote ohtlikele omadustele ja tingimustele, mil need ohtlikud omadused võivad ilmneda, samuti vajalikele ohutusabinõudele sellise toote kasutamisel.
Keelatud on toodet ohutuna reklaamida, kui toote kasutamine on selle ohtlikkuse tõttu õigusaktidega kitsendatud.
Narkootilise või psühhotroopse aine reklaam on keelatud.
Relva või laskemoona reklaam on keelatud, välja arvatud müügikohas, erialasel näitusel, messil või erialases trükises.
Relva või laskemoona reklaam peab olema arusaadav, üheselt mõistetav ning tagama relva või laskemoona eristatavuse teisest samaliigilisest tootest.
Relva või laskemoona reklaam ei tohi sisaldada raskesti mõistetavaid erialaseid väljendeid või tootja arvamusi või hinnanguid toote omaduste kohta.
Vägivalla elemente või relvade või laskemoona kasutamise ülistamist.
Hasartmängu ja mängukohtade reklaam on keelatud, välja arvatud hasartmängu korraldamise kohas.
Hasartmängu reklaam peab olema arusaadav ja üheselt mõistetav.
Hasartmängu reklaam ei tohi sisaldada otsest üleskutset osaleda hasartmängus.
Prostitutsiooni reklaam on keelatud.
Viidata toidu haigusi tõkestavatele, ravivatele või leevendavatele omadustele.
Rinnapiimaasendajaid, sealhulgas imiku piimasegusid ja jätkupiimasegusid reklaamida on keelatud.
Reklaamialase tegevuse järelevalvet teostavad Vabariigi Valitsuse poolt määratud asutused käesoleva seaduse ja teiste õigusaktidega sätestatud alustel, viisil ja piires.
Müügikohtades tehtava reklaami ja reklaamürituste suhtes.
Reklaami avalikustajad solidaarselt, juhul kui nende tegevus rikub käesoleva seadusega reklaamile kehtestatud nõudeid või piiranguid ning käesoleva lõike punktides 1-3 nimetatud isikute eraldi vastutust ei ole võimalik tuvastada.
Reklaami avalik esitaja, üldsusele näitaja või üldsusele ülekandja on kohustatud säilitama reklaami reprodutseeritava koopia vähemalt 30 päeva, arvestades reklaami viimasest avalikustamisest ja esitama reklaami koopia kontrollimiseks reklaamialast järelevalvet teostavale ametnikule tema esimesel nõudmisel.
Reklaamialast järelevalvet teostava asutuse juhil või tema poolt volitatud ametnikul on käesoleva seaduse rikkumise fakti tuvastamise korral õigus teha käesoleva seaduse nõuetega vastuolus oleva reklaami avalikustajale kohustuslik ettekirjutus.
Nõue peatada käesoleva seadusega vastuolus oleva reklaami avalikustamine ning vastulause esitamise ja nõude täitmise piisav tähtaeg.
Käesoleva seaduse §-s 23 sätestatud kohustusliku ettekirjutuse täitmata jätmisel või mittenõuetekohasel täitmisel juriidilise isiku poolt, koostab kohustusliku ettekirjutuse teinud reklaamialast järelevalvet teostava asutuse juht või tema poolt volitatud ametnik haldusõiguserikkumise protokolli ja esitab selle hiljemalt kolme päeva jooksul halduskohtunikule käesoleva seaduse rikkumise asja arutamiseks.
Käesoleva lõike punktides 1 ja 2 sätestamata käesoleva seadusega reklaamile kehtestatud nõuete ja reklaamipiirangute rikkumise eest rahatrahv kuni 60 000 krooni.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punkti 1 alusel ei käsitleta käesoleva seaduse nõuete rikkumist korduvana, kui eelmisest rikkumisest on möödas vähemalt kaks aastat.
Juriidilise isiku õiguserikkumise asja menetlus toimub käesoleva seaduse alusel ning haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 45, lk 2654; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247; 49, 301, 305; 51, 321; 54, 346, 348, 351; 55, 361; 58, 376; 84, 533; 86, 544, 548; 89, 578; 95, 609, 613; 2001, 3, 5; 17, 76; 18, 87; 21, 115, 116; 31, 174; 42, 236) ettenähtud korras.
Käesoleva seadusega reklaamile kehtestatud nõuete ja reklaamipiirangute rikkumise eest kannab füüsiline isik haldusvastutust haldusõiguserikkumiste seadustikus ettenähtud tingimustel, korras ja ulatuses.
Käesoleva seaduse rikkumise eest juriidilistele isikutele määratud trahvisumma laekub riigieelarvesse, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul.
Käesoleva seaduse § 21 lõikes 2 sätestatud juhtudel laekub käesoleva seaduse rikkumise eest juriidilisele isikule määratud trahvisumma kohaliku omavalitsuse eelarvesse.
Käesolev seadus jõustub 1998. aasta 1. jaanuaril.
Pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageeriva teose levitamine ja demonstreerimine alaealisele on keelatud.
Vägivalla või julmuse propageerimine - enesekaitseliselt õigustatud piire ületava vägivalla või julmuse kujutamine heakskiitval viisil, eesmärgiga levitada inimeste hulgas vägivaldset või julma käitumist.
Pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageeriva televisiooni- või raadiosaate edastamine Eestis televisiooni- või raadiosaadete edastamise õigust omava isiku poolt on keelatud.
Pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste levitamiseks või demonstreerimiseks vastava tegutsemisloa alusel töötava kaupluse, kino, videosaali või muu tegevuskoha (edaspidi spetsialiseeritud tegevuskoht) ruumides ei või viibida alaealine.
Spetsialiseeritud tegevuskohas peab olema välja pandud teade „alaealistele keelatud“.
Pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivaid teoseid võib demonstreerida ainult spetsialiseeritud tegevuskohas.
Ei tohi teoseid nähtavale kohale välja panna.
Käesoleva seaduse §-des 2 ja 3 sätestatud nõuete täitmise tagab teoste levitamise või demonstreerimisega tegelev füüsiline või juriidiline isik (edaspidi ettevõtja).
Kahtluse korral, kas tegemist on alaealisega, on ettevõtjal või temaga töösuhetes oleval isikul õigus kontrollida isikut tõendavat dokumenti.
Spetsialiseeritud tegevuskoht ei või asuda koolide või lasteasutuste läheduses.
Spetsialiseeritud tegevuskoha vastavuse sellele tingimusele määrab kindlaks valla- või linnavalitsus ettevõtjale tegutsemisloa väljaandmise otsustamisel.
Tegutsemisloa väljaandmise taotluses peab olema märgitud, et tegutsemisluba taotletakse pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste levitamiseks või demonstreerimiseks.
Pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageeriva teose reklaam on lubatud ainult spetsialiseeritud tegevuskoha siseruumides.
Teose sisu määratlemine käesoleva seaduse tähenduses on otsustus, kas teos on või ei ole pornograafilise sisuga või vägivalda või julmust propageeriv, millest tulenevalt rakendatakse või ei rakendata käesoleva seaduse 1. peatükis sätestatut.
Ettevõtja määratleb teose sisu enne levitamisele või demonstreerimisele asumist.
Kui teose sisu ei ole üheselt määratletav, on ettevõtjal õigus taotleda teose läbivaatamist ja sisu määratlemist teoste ekspertkomisjonis (edaspidi ekspertkomisjon).
Ekspertkomisjonis läbivaatamisel oleva teose levitamisel ja demonstreerimisel tuleb lähtuda eeldusest, et teos on pornograafilise sisuga või vägivalda või julmust propageeriv.
Ekspertkomisjon tegutseb Kultuuriministeeriumi juures.
Ekspertkomisjoni koosseisu kuuluvad Kultuuriministeeriumi, haridus- ja kultuuriasutuste, tervise- ja õiguskaitseasutuste, kunstiloomeühenduste, tervisekaitseühenduste ning teoste levitajate ja demonstreerijate ühenduste esindajad.
Ekspertkomisjoni koosseisu ja töökorra kinnitab kultuuriminister oma käskkirjaga.
Ekspertkomisjoni ülesanne on teoste sisu määratlemine käesoleva seaduse § 7 lõikes 2 ja § 13 lõike 1 punktis 4 nimetatud juhtudel.
Ekspertkomisjoni liige saab tehtud ekspertiiside eest tasu kultuuriministri kehtestatud korras.
Ekspertkomisjoni teenindab ja finantseerib Kultuuriministeerium.
Ettevõtja esitab taotluse teose sisu määratlemiseks Kultuuriministeeriumi nimele.
Koos taotlusega esitatakse teos, mille sisu määratlemist taotletakse.
Ekspertkomisjon teeb otsuse läbivaadatud teose sisu kohta hiljemalt 30 päeva jooksul taotluse saabumise päevast arvates.
Kultuuriministeerium teatab otsusest kolme päeva jooksul ettevõtjale.
Ekspertkomisjoni otsus läbivaadatud teose sisu kohta avaldatakse.
Avaldamist korraldab Kultuuriministeerium üleriigilise levikuga ajalehe kaudu.
Ekspertkomisjoni otsuse peale võib ettevõtja esitada kaebuse kultuuriministrile 15 päeva jooksul teate kättesaamisest arvates.
Kultuuriminister vaatab kaebuse läbi 15 päeva jooksul selle saabumise päevast arvates ja oma käskkirjaga kas muudab ekspertkomisjoni otsuse või jätab selle muutmata.
Järelevalvet käesolevas seaduses sätestatud nõuete täitmise üle teostavad politseiametnikud ja Kultuuriministeeriumi leviosakonna ametnikud (edaspidi järelevalveametnikud).
Teha valla- või linnavalitsusele ettepanek ettevõtja tegutsemisloa peatamiseks või tühistamiseks, kui ettevõtja rikub korduvalt käesolevat seadust.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 sätestatut rakendatakse juhul, kui teost ei ole ekspertkomisjonis läbi vaadatud või kui teos ei ole ekspertkomisjonis läbivaatamisel.
Järelevalveametnikul on käesolevast seadusest lähtudes õigus teha ettevõtjale täitmiseks kohustuslik ettekirjutus õiguserikkumise lõpetamiseks või teatud toimingute sooritamiseks.
Ettekirjutus antakse ettevõtjale või tema esindajale kätte allkirja vastu.
Ettevõtja võib ettekirjutuse vaidlustada 15 päeva jooksul halduskohtus.
Ettekirjutuse vaidlustamine halduskohtus ei peata ettekirjutuse täitmise kohustust.
Ettekirjutuse mittetäitmisel või mittekohasel täitmisel kohaldatakse haldusõiguserikkumiste seadustikus ettenähtud vastutust.
Käesoleva seaduse rikkumine toob kaasa seadustes ettenähtud haldus- või kriminaalvastutuse.
Valla- või linnavalitsus peatab käesoleva seaduse korduva rikkumise korral kuni üheks aastaks ettevõtja tegutsemisloa või tühistab selle.
Tegutsemisloa tühistamisel ei anta ettevõtjale uut tegutsemisluba enne ühe aasta möödumist loa tühistamise päevast.
Lisas VII loetletud riigid keelustavad lisas IV A loetletud toiminguteks määratud ohtlike jäätmete veo lisas VII loetlemata riikidesse.
Lisas VII loetletud riigid lõpetavad 31. detsembriks 1997. a ja keelustavad alates sellest kuupäevast konventsiooni artikli 1 lõike 1 punktis a nimetatud ning lisas IV B loetletud toiminguteks määratud ohtlike jäätmete veo lisas VII loetlemata riikidesse.
Nimetatud riikidevaheline vedu on keelatud, kui kõnealused jäätmed on konventsiooni kohaselt ohtlikud.
Konventsiooniosalised ja teised riigid, kes on OECD liikmed ning EÜ ja Liechtenstein.
Käesoleva seaduse eesmärk on luua õiguslikud alused üle tollipiiri toimetatud või toimetatavate kaupade tollimaksuga maksustamisele.
Tollimaks on tollitariifi alusel määratud maks.
Maksumaksja on importija ja eksportija, kes on kohustatud tema poolt vastavalt imporditud või eksporditava kauba eest tasuma tollimaksu käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud tingimustel ja korras.
Tollimaks laekub riigieelarvesse.
Tollimaks makstakse täiskroonides.
Kauba klassifitseerimine on aluseks üle tollipiiri toimetatud või toimetatava kauba tollimaksuga maksustamisel.
Üle tollipiiri toimetatud või toimetatava kauba klassifitseerimine toimub Eesti kaupade nomenklatuuri alusel.
Üle tollipiiri toimetatud või toimetatava kauba kaubapositsioon loendis määratakse vastavalt Eesti kaupade nomenklatuuri klassifitseerimise reeglitele ja kauba kasutamise eesmärgile.
Importija või eksportija määrab kauba päritoluriigi välislepingutes ettenähtud või Vabariigi Valitsuse kehtestatud päritolureeglite alusel.
Toll väljastab eksportija taotluse alusel eksporditava kauba sooduspäritolu tõendamiseks päritolutõendi välislepingutest tulenevate tollitariifisoodustuste saamiseks.
Välislepingutes ettenähtud korras võib päritolutõendi väljastada ka eksportija.
Kombineeritud tollitariifi määrade meetod - tollitariifi määr väljendatakse, kasutades kombineeritult käesoleva paragrahvi punktides 1 ja 2 nimetatud meetodeid.
Tollitariifi määraga on sätestatud tollimaksu suurus vastavalt klassifitseeritud kaubapositsioonile.
Eritollitariifi määr.
Enamsoodustusrežiimi raames sätestatud tollitariifi määra rakendatakse eelkõige kauba suhtes, mis pärineb riikidest, kes rakendavad Eesti päritoluga kaupade suhtes tingimusteta ja piiramata enamsoodustusrežiimi.
Enamsoodustusrežiimi tollitariifi määrad on kehtestatud enamsoodustusrežiimi tollimaksu seaduses (RT I 1999, 93, 832; 2001, 88, 531).
Ühepoolse soodustollitariifi määra rakendatakse kauba suhtes, mis pärineb riikidest, kelle suhtes Eesti Vabariik rakendab kaupade üldist soodustuste süsteemi (Generalized System of Preferences).
Ühepoolse soodustollitariifi määra võib kehtestada kaubale, mis pärineb riikidest, kes rakendavad Eesti päritoluga kaupade suhtes enamsoodustusrežiimi ning ei piira Eesti päritoluga kaupade importi diskrimineerivate meetmetega.
Kui ühepoolset soodustollitariifi määra ei ole kehtestatud nende kaubapositsioonide puhul, mis pärinevad riikidest, kelle suhtes Eesti Vabariik rakendab kaupade üldist soodustuste süsteemi, siis rakendatakse nende puhul enamsoodustusrežiimi tollitariifi määra.
Välislepingutes sätestatud soodustollitariifi määra rakendatakse kauba suhtes, mis pärineb riikidest, kellega Eesti Vabariik on sõlminud vastavad välislepingud, sealhulgas kahe- ja mitmepoolsed vabakaubanduslepingud.
Eritollitariifi määra võib rakendada kauba suhtes, mis pärineb riikidest, kes ei rakenda Eesti päritoluga kauba suhtes tingimusteta ja piiramata enamsoodustusrežiimi ning kauba suhtes, millele ei laiene käesoleva seaduse paragrahvides 12 ja 13 sätestatud määrad.
Eritollitariifi määr on kahekordne enamsoodustusrežiimi tollitariifi määr, kuid mitte väiksem kui 10 protsenti kauba tolliväärtusest.
Vajadus tagada Eesti tootjatele importijatega võrdsed konkurentsivõimalused.
Käesoleva seaduse paragrahvis 14 toodud tollitariifi määra korral autonoomsetest otsustest.
Rakendatavad tollitariifi määrad vahemikus nullist kuni käesoleva seaduse lisas esitatud maksimummääradeni kehtestab ja tühistab Vabariigi Valitsus.
Tollimaksuga maksustatavad kaubad vastavalt Eesti kaupade nomenklatuurile ja neile vastavad tollimaksu määrad kehtestab Riigikogu seadusega.
Eritollitariifi määrad käesoleva seaduse paragrahv 14 lõikes 2 sätestatud määradeni kehtestab ja tühistab, sõltumata nende rakendamise ajast, Vabariigi Valitsus.
Kui see on ette nähtud kasutamiseks puuetega inimestele ning kantud sotsiaalministri ettepanekul vastavasse Vabariigi Valitsuse kinnitatud nimekirja.
Tollimaksuga ei maksustata füüsilise isiku poolt imporditavat kaupa ja postisaadetises füüsilisele isikule saadetavat kaupa käibemaksuseadusega (RT I 1993, 60, 847; 2000, 7, 41; 51, 328) lubatud käibemaksuvabade väärtuseliste ja koguseliste piirnormide ulatuses.
Paragrahv 16 tunnistatakse kehtivuse kaotanuks.
Käesolev seadus sätestab loomatauditõrje meetmed ja reguleerib nende rakendamist, samuti loomataudist põhjustatud kahjude hüvitamist.
Loomatauditõrjeks rakendatavate meetmete eesmärgiks on ära hoida ja likvideerida loomade nakkushaigusi ning kaitsta inimest loomadega ühiste ja loomade kaudu levivate haiguste eest.
Käesolevas seaduses käsitletakse looma, loomseid saadusi ja nende käitlemist ning loomseid jäätmeid veterinaarkorralduse seaduse §-s 2 esitatud tähenduses.
Käesolevas seaduses koduloomade kohta sätestatut rakendatakse kõigi tehistingimustes elavate loomade suhtes (kaasa arvatud tehistingimustes peetavad metsloomad) ja metsloomade kohta sätestatut looduses vabalt elavate loomade suhtes.
Tapaloom käesoleva seaduse tähenduses on liha ja lihasaaduste tootmise eesmärgil tapmisele määratud loom.
Loomataudiks loetakse looma haigus, mis on põhjustatud bioloogiliste haigusetekitajate poolt, mis võivad kas otseselt või keskkonna vahendusel kanduda ühelt loomalt teisele, loomalt inimesele ja vastupidi.
Käesoleva seaduse tähenduses loetakse loomataudiks ka selline loomade massiline haigestumine, mida põhjustaval teguril puudub omadus üle kanduda.
Loomataudide kohta käivaid sätteid kohaldatakse ka zoonooside suhtes.
Zoonoosiks loetakse mis tahes haigus või nakkus, mis võib loomulikul teel loomalt inimesele üle kanduda.
Käesoleva seaduse tähenduses loetakse loomataud eriti ohtlikuks, kui selle tekitajal on omadus kiiresti levida loomapopulatsioonis, põhjustada ulatuslikku haigestumist ja suurt suremust ning millega võib kaasneda suur majanduslik kahju, samuti kui loomataud kujutab tõsist ohtu inimese elule ja tervisele.
Loomapidaja käesoleva seaduse mõistes on isik, kellele loom kuulub (loomaomanik) või kes õigussuhte alusel loomaomanikuga vastutab viimasele kuuluva looma eest.
Järelevalve käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate nõuete täitmise üle toimub veterinaarkorralduse seaduses sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Veterinaarpraksisega tegelevad isikud (tegevusluba omavad veterinaararstid ja veterinaarlaboratooriumid) on kohustatud juhtima loomapidaja ja loomsete saaduste käitleja tähelepanu käesolevast seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate nõuete rikkumistele ja tegema ettepanekuid puuduste kõrvaldamiseks.
Kõik veterinaarpraksisega tegelevad isikud on kohustatud eriti ohtliku loomataudi puhkemise korral tegema koostööd järelevalveametnikega loomataudi leviku peatamiseks ja selle likvideerimiseks.
Tegevusluba omaval veterinaararstil on õigus taotleda loomataudi ennetamise ja tõrje toimingus osalemise õigust.
Taotluse rahuldamise või sellest keeldumise otsustab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht, määrates nimetatud toimingus osalemise tingimused.
Loomataudide ennetamise ja tõrje toimingutele kaasatud veterinaarpraksisega tegelevatel isikutel on õigus saada nimetatud toimingute eest tasu.
Loomakasvatushooned ja -rajatised ning loomade pidamiseks piiritletud alad peavad oma asukoha, projektlahenduse, tehnoloogia ja mikrokliima poolest vastama veterinaarnõuetele ja olema järelevalveasutuse poolt tunnustatud või seal registreeritud.
Uusehitise ja põhjaliku tehnoloogilise ümberkorralduse projekt tuleb kooskõlastada Veterinaar- ja Toiduametiga.
Loomakasvatushoonete ja -rajatiste ning loomade pidamiseks piiritletud alade veterinaarnõuded, samuti loomade pidamisele, tunnustamisele või registreerimisele kuuluvate loomakasvatushoonete ja -rajatiste ning loomade pidamiseks piiritletud alade loetelu ning nende tunnustamise ja registreerimise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister.
Loomade pidamise veterinaarnõuetena käsitatakse ka nõudeid loomade ning nende paljundamisega seotud tegevuste kohta, nagu haudemunade tootmine ja hautamine, embrüote kogumine ja siirdamine ja muu taoline.
Loomapidaja on kohustatud rakendama meetmeid, vältimaks kõrvaliste isikute vaba sissepääsu loomakasvatushoonetesse ja -rajatistesse.
Välisriikidest saabunud isikutel ei ole lubatud siseneda loomakasvatushoonetesse ja -rajatistesse enne 48 tunni möödumist Eestisse saabumisest.
Oma tööülesannete tõttu põllumajandusloomade ja loomsete saadustega vahetult kokkupuutuv isik peab nakkus- ja parasitaarhaiguste tuvastamiseks ning nende leviku tõkestamiseks käima enne töösuhte algust ja töösuhte ajal korrapäraselt tervisekontrollis ning tal peab vastavalt rahvatervise seadusele (RT I 1995, 57, 978; 1996, 3, 56; 49, 953; 1997, 37/38, 569; 1999, 30, 415; 88, 804; 2001, 23, 128) ja selle alusel kehtestatud õigusaktidele olema tervisetõend.
Põllumajandusloomade omanik ja loomsete saaduste käitleja peab nõudma oma tööülesannete tõttu põllumajandusloomade ja loomsete saadustega vahetult kokkupuutuvalt isikult käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustuse täitmist.
Põllumajandusloomade pidamises ja loomsete saaduste käitlemises osalev isik peab teavitama põllumajandusloomade omanikku või loomsete saaduste käitlejat või tema esindajat oma tervisehäirest, haigusest, kontakteerumisest nakkushaigega või muudest ohtudest, mis võivad põhjustada põllumajandusloomade haigestumise või loomsete saaduste saastumise.
Isikut, kellel puudub kehtiv tervisetõend, kes võib levitada haigusetekitajaid või parasiite või kellel on põllumajandusloomade ja inimeste tervise seisukohalt muu ohtlik tervisehäire või haigus, ei tohi lubada tööle, kus ta puutub vahetult kokku põllumajandusloomade või loomsete saadustega.
Pidama kinni käesolevast seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevatest nõuetest loomataudide ennetamisel ja tõrjel ning järgima loomataudi esinemise tõttu kehtestatud kitsendusi.
Loomade identifitseerimisviisid on looma märgistamine, looma kirjeldamine või looma kuuluvuse määratlemine.
Looma märgistamine on tema varustamine eristamist võimaldava püsiva ning kordumatu kunstliku tunnusega.
Looma kirjeldamist tema eristamise eesmärgil kasutatakse loomade puhul, keda ei ole võimalik või otstarbekas märgistada.
Loomad, keda ei ole võimalik või otstarbekas märgistada ja kelle kohta ei saa selle loomaliigi isendite suure välise sarnasuse tõttu koostada kirjeldust, identifitseeritakse nende kuuluvuse kaudu.
Kuuluvuse kaudu identifitseerimisel loetakse loom kuuluvaks isikule, kelle valduses, sealhulgas kelle kinnisel territooriumil või kellele kuuluvas hoones või rajatises ta asub, kui looma kuuluvusest huvitatud isik ei tõenda vastupidist.
Identifitseerimiseks vajalikud vahendid väljastatakse loomapidaja kulul.
Põllumajandusloomade omanik on kohustatud pidama oma põllumajandusloomade kohta arvestust ja registreerima nad käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud korras riiklikus registris.
Kohalik omavalitsus korraldab koerte ja vajaduse korral teiste lemmikloomade üle arvestuse pidamist.
Identifitseerimisele kuuluvate põllumajandusloomade liikide loetelu, nende identifitseerimise ning registreerimise viisid ja korra, registreerimistunnistuse väljastamise korra, samuti põllumajanduslooma kirjelduse koostamise eeskirja ning põllumajandusloomade arvestuse pidamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister.
Põllumajandusloomade register on vastavalt andmekogude seadusele (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77) põllumajandusministri ettepanekul asutatud riiklik register.
Põllumajandusloomade registri vastutavaks töötlejaks on Põllumajandusministeerium ja volitatud töötlejaks Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet.
Omanikuta koduloomaks loetakse identifitseerimata koduloom, kelle omanikku ei ole võimalik tuvastada.
Loomapidaja juurest lahti pääsenud koduloomaks loetakse loom, kes viibib omaniku või looma eest vastutava isiku juuresolekuta väljaspool loomapidajale kuuluvat või tema kasutuses olevat territooriumi.
Kohalik omavalitsus korraldab omanikuta koduloomade püüdmist, pidamist ja hukkamist vastavalt loomakaitseseadusele.
Loomapidaja juurest lahti pääsenud kodulooma püüdmist korraldab loomapidaja.
Kui loomapidaja juurest lahti pääsenud kodulooma kinnipüüdmise korraldas kohalik omavalitsus, kannab kodulooma püüdmise ja pidamisega seotud kulud loomaomanik.
Käesolevas seaduses mõistetakse loomade liikumise all põllumajandusloomade asukoha ajutist või püsivat muutmist nende võõrandamisel või mõnel muul põhjusel, millega kaasneb loomade üleviimine ühest karjast teise.
Loomi on keelatud välja viia piirkonnast ja karjast, kus on loomataudi kahtluse või esinemise tõttu kehtestatud loomade liikumise piirangud.
Käesoleva seaduse tähenduses loetakse karjaks ühte liiki põllumajandusloomade rühma, keda peetakse ühises hoones või rajatises või väljaspool neid ühisel territooriumil või mõnel muul viisil kontaktis olevat loomarühma, kes nakkuse leviku seisukohalt moodustab ühtse terviku.
Käesoleva seaduse tähenduses moodustab karja ka üks loom.
Karjast on lubatud välja viia vaid kliiniliselt tervet looma, kes on identifitseeritud ja registreeritud käesoleva seaduse § 11 alusel kehtestatud korra kohaselt ning kes vastab käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele.
Loomade ühest karjast teise ja tapamajja saatmise korra ning nendele loomadele esitatavad veterinaarnõuded kehtestab põllumajandusminister.
Looma vastavust käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud veterinaarnõuetele tõendab käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud korras väljastatud veterinaartõend.
Loomanäituse, -võistluse, -laada või -oksjoni korraldamiseks peab korraldajal olema korraldusluba, mis on kooskõlastatud selle Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutusega, kelle järelevalvealal üritus toimub.
Loomanäituse, -võistluse, -laada või -oksjoni korraldamine on lubatud üksnes korraldusloal näidatud kohas ning kuupäevadel.
Loomanäitusele, -võistlusele, -laadale või -oksjonile on lubatud tuua kliiniliselt tervet ning käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele vastavat looma.
Loomanäituse, -võistluse, -laada või -oksjoni korraldaja on kohustatud tagama looma tervislikku seisundit ja veterinaarnõuetele vastavust tõendavate veterinaartõendite või sellega võrdsustatud dokumentide kontrolli.
Looma viimisel loomanäituselt, -võistluselt, -laadalt või -oksjonilt tema alalisse asukohta peab loomapidaja tagama ennetusabinõude rakendamise nakkushaiguste sissetoomise vältimiseks nimetatud loomadega.
Loomadega kauplev isik on ettevõtja, kelle tegevusalaks on loomapidajalt või loomadega kauplevalt isikult ostetud loomade müük tapmiseks, teisele loomadega kauplevale isikule või loomapidajale.
Loomadega kaupleva isiku ettevõte peab olema tunnustatud.
Kauplemise objektiks olev loom peab olema identifitseeritud ja registreeritud käesolevas seaduses sätestatud korras ning vastama käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud veterinaarnõuetele, mida tõendatakse käesoleva seaduse §-des 28 ja 29 sätestatud veterinaartõendi või veterinaarsertifikaadiga.
Nõuded loomadega kauplevale isikule ja tema ettevõtte tunnustamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister.
Põllumajandusloomade ja loomsete saaduste veoks peab kasutama selleks ettenähtud või kohandatud veovahendeid.
Loomade veol tuleb vältida keskkonna reostumist loomade väljaheidetega.
Pärast iga põllumajandusloomade vedu või vajaduse korral ka enne järgmist loomade vedu, kui veovahendiga on veetud kaupa, mis võib olla loomade tervist ohustav, tuleb veovahend puhastada ja desinfitseerida Veterinaar- ja Toiduameti veebilehel avalikustatud loetelus oleva desinfektsioonivahendiga.
Loetelus nimetamata desinfektsioonivahendit võib kasutada järelevalveametniku nõusolekul.
Haigeid või haiguskahtlasi loomi tuleb vedada eraldi veosena veterinaararsti kontrolli all.
Kui loom haigestub veo ajal, peab vedaja sellest kohe teavitama veterinaararsti.
Vedaja peab tagama veovahendi puhastamise ja desinfitseerimise ning kasutatud allapanu ladestamise.
Vedaja peab pidama dokumenteeritud arvestust põllumajandusloomade laadimise aja ja koha, veetud põllumajandusloomade, nende saatja ja saaja ning veovahendi puhastamise ja desinfitseerimise aja ja koha kohta.
Nimetatud dokumente tuleb säilitada vähemalt kolm aastat.
Lisaks veterinaarkorralduse seaduse §-s 35 sätestatule on loomsete saaduste käitleja kohustatud tagama veterinaarnõuete täitmise talle kuuluvas ettevõttes.
Põllumajandusminister võib kehtestada veterinaarnõuded loomsete saaduste käitlemisega tegelevatele ettevõtetele käitlemisvaldkondade kaupa, määrates nende kuulumise tunnustamisele või registreerimisele, ning kehtestab tunnustamise või registreerimise korra.
Loomi võib loomsete saaduste saamise eesmärgil tappa ainult tunnustatud tapamajades.
Tapamajja tapmiseks lähetatav loom peab olema kliiniliselt terve ning pärinema karjast ja piirkonnast, millele ei ole loomataudi esinemise või kahtluse tõttu kehtestatud loomade liikumise piirangut.
Järelevalveametniku või volitatud veterinaararsti poolt tapmisele saadetud või tapamajas avastatud kliiniliselt haigeid ja taudikahtlasi loomi tapetakse eraldi tervetest loomadest järelevalveametniku või volitatud veterinaararsti järelevalve all.
Loomsete saaduste ja nende käitlemise veterinaarnõuded kehtestab põllumajandusminister.
Haigetelt ja taudikahtlastelt loomadelt pärinevate saaduste käitlemise ja kasutamise veterinaarnõuded sätestatakse käesoleva seaduse § 43 lõike 2 alusel kehtestatud loomatauditõrje eeskirjades.
Tapaloomade ja loomsete saaduste vastavust käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud veterinaarnõuetele tõendab käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud korras väljastatud veterinaartõend.
Loomsed jäätmed ja toitlustamisel tekkivad jäätmed kuuluvad kogumisele, transportimisele, säilitamisele, ümbertöötamisele, kahjutustamisele ja kasutamisele (edaspidi loomsete jäätmete käitlemine) viisil, mis välistab haigusetekitajate ja muude kahjulike ainete leviku.
Loomsete jäätmete valdaja korraldab tema valduses olevate loomsete jäätmete käitlemise.
Loomsete jäätmete matmisel tuleb matmispaiga suhtes arvestada kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud heakorranõudeid.
Toitlustamisel tekkivate jäätmete kasutamine loomasöödana on lubatud Veterinaar- ja Toiduameti loa alusel.
Nõuded toitlustamisel tekkivate jäätmete käitlemisele ja laboratoorsele uurimisele ning nende kasutamise loa väljastamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister.
Loomsete jäätmete liigituse, nende käitlemise veterinaarnõuded ning käitlemisega tegelevate ettevõtete tunnustamise korra kehtestab põllumajandusminister.
Loomsete jäätmete matmispaik peab vastama keskkonnanõuetele.
Loomsete jäätmete kavandatava matmispaiga keskkonnanõuetele vastavuse kohta annab arvamuse maakonna keskkonnateenistus.
Loomataudi puhkemisel on loomsete jäätmete käitlemisega tegelevad isikud kohustatud oma käitlemisvaldkonna ulatuses osalema loomataudi tagajärgede likvideerimises vastavalt Veterinaar- ja Toiduameti ettekirjutusele.
Loomsete jäätmete käitlemise kulud kannab nende valdaja, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 57 sätestatud juhtudel.
Loomade ja loomsete saaduste sissevedu Eestisse on lubatud riigist või selle piirkonnast, mille episotoloogiline olukord vastab Eestis kehtivatele nõuetele.
Veterinaarnõuetele mittevastavaid loomi ja loomseid saadusi on keelatud sisse vedada.
Riigist või selle piirkonnast väljaveetava kauba liiki ja selle sisseveoga Eestisse inimeste ning loomade tervisele kaasnevaid riske.
Veterinaar- ja Toiduamet koostab loetelud riikidest ja piirkondadest, millest on lubatud sisse vedada teatud loomaliiki kuuluvat looma või loomset saadust ning avalikustab need oma veebilehel.
Sisse- ja väljaveol kontrollitavate kaupade loetelu kehtestab põllumajandusminister.
Sisseveetavate loomade ja loomsete saaduste veterinaarnõuded kehtestab põllumajandusminister.
Kui riigis või selle piirkonnas, kust sisseveetavad loomad või loomsed saadused on pärit, ilmneb või levib rahvusvaheliselt teatamiskohustuslikuks tunnistatud loomataud, zoonoos või muu haigus või asjaolu, mis kujutab tõsist ohtu looma või inimese tervisele, on Veterinaar- ja Toiduameti peadirektoril õigus viivitamata peatada loomade ja loomsete saaduste sissevedu kõnesolevast riigist või selle piirkonnast või piirata nende edasist kasutamist.
Kehtestatud piirangud tuleb viivitamata avalikustada Veterinaar- ja Toiduameti veebilehel ning teavitada nendest selle riigi pädevat järelevalveasutust.
Loomade ja loomsete saaduste sisseveoks peab olema Veterinaar- ja Toiduameti (edaspidi eriloa väljaandja) eriluba ning neid veetakse sisse käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud korras.
Ühekordseks loomade ja loomsete saaduste sisseveoks väljastatakse eriluba, mille kehtivusaja määrab eriloa väljaandja.
Korduvaks loomsete saaduste sisseveoks võib väljastada eriloa kehtivusajaga kuni üks aasta.
Loomsete saaduste sisseveol seestöötlemiseks tuleb eriloa taotlemisel esitada andmed töötlemise kohta.
Eriloa taotlemise ning väljaandmise korra, samuti loa sisunõuded kehtestab põllumajandusminister.
Eriloa saaja loetakse loomade või loomsete saaduste sisseveo eest vastutavaks isikuks.
Veterinaar- ja Toiduamet teavitab importijat tema soovil sisseveetavatelele loomadele ja loomsetele saadustele esitatavatest nõuetest.
Kavandatavast sisseveost tuleb teavitada piiripunkti järelevalveametnikku vähemalt 24 tundi ette.
Loomade ja loomsete saaduste eksportijale väljastab Veterinaar- ja Toiduamet loomade ja loomsete saaduste sihtriigis kehtestatud nõuete kohasuse tõendamiseks käesoleva seaduse §-s 29 nimetatud veterinaarsertifikaadi.
Loomade ja loomsete saaduste sisse- ja väljavedu on lubatud selleks ettenähtud piiripunktide kaudu.
Nõuded loomade ja loomsete saaduste sisse- ja väljaveoks ettenähtud piiripunktidele ja nende piiripunktide loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus.
Piiripunktis peavad olema vajalikud ruumid ja vahendid käesolevas seaduses ja teistes veterinaariaalastes õigusaktides sätestatud järelevalvetoimingute tegemiseks.
Piiripunkti valdaja on kohustatud tagama järelevalveametnikule järelevalvetoimingute teostamiseks vajalike tööohutuse ja töötervishoiu nõuete kohased ruumid tasuta kasutamiseks, sealhulgas vajaduse korral sisustatud bürooruumid ja sidevahendid.
Loomade ja loomsete saaduste nõuetekohasuse tõendamiseks esitab loomade või loomsete saaduste sisseveo eest vastutav isik nende päritoluriigi volitatud järelevalveasutuse väljastatud veterinaarsertifikaadi piiripunkti järelevalveametnikule.
Loomade tervislikku seisundit ja sisseveol vajaduse korral ka loomsete saaduste nõuetekohasust.
Järelevalveametnikul on loomataudi kahtluse korral või loomade tervisliku seisundi või loomsete saaduste nõuetekohasuse kontrollimiseks õigus laboratoorseks uurimiseks võtta sisseveetavatelt loomadelt ja loomsetest saadustest loomade ja loomsete saaduste sisseveo eest vastutava isiku kulul kontrollproove.
Loomade ja loomsete saaduste üle sisse- ja väljaveol piiripunktis tehtava veterinaarjärelevalve korra kehtestab põllumajandusminister.
Sisseveo lubamise korral väljastab järelevalveametnik tõendi vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud korrale.
Järelevalveametnik koostab looma üle tehtud järelevalve ja selle tulemuste kohta akti ning, lähtudes looma ohtlikkusest, otsustab nõuetele mittevastava looma sisseveo keelamise või loomakaitseseaduse (RT I 2001, 3, 4; 93, 565) §-s 10 sätestatud hukkamisele saatmise, arvestades võimaluse korral looma eest vastutava isiku sooviga, ja teeb vastava märke loomaga kaasasolevatele dokumentidele.
Järelevalveametnik koostab loomsete saaduste üle tehtud järelevalve ja selle tulemuste kohta akti ning, lähtudes loomsete saaduste ohtlikkusest, otsustab nõuetele mittevastavate loomsete saaduste sisseveo keelamise või ümbertöötamisele või hävitamisele saatmise, arvestades võimaluse korral loomsete saaduste eest vastutava isiku sooviga, ja teeb vastava märke loomsete saadustega kaasasolevatele dokumentidele.
Kui looma tervislik seisund ei luba vedu jätkata.
Kui looma või loomsete saaduste sisseveo eest vastutav isik ei täida käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud järelevalveametniku otsust, kuuluvad nõuetele mittevastav loom ja loomsed saadused erikonfiskeerimisele.
Kui looma või loomsete saaduste sisseveo eest vastutavat isikut ei ole võimalik kindlaks teha, suunatakse loomsed saadused ümbertöötamisele või hävitamisele ja loom hukkamisele riigi kulul.
Ümbertöötamise, hävitamise või hukkamise kohta koostatakse akt, mille kinnitab Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor.
Profülaktiline karantiin on karja juurdetoodavate või ärilisel eesmärgil vabaks ringluseks sisseveetavate loomade pidamine karja ülejäänud loomadest eraldi kindlaksmääratud ajavahemiku vältel, millal selgitatakse diagnostiliste uurimistega loomade tervislik seisund ja teostatakse veterinaarprofülaktilised menetlused.
Loomade sisseveo eest vastutav isik on kohustatud paigutama vabaks ringluseks sisseveetud põllumajandusloomad, välja arvatud hobused, profülaktilisse karantiini.
Profülaktilist karantiini läbimata lubatakse vabaks ringluseks sisse vedada tapaloomi, kui nad saadetakse kohe tapamajja tapmisele.
Veterinaar- ja Toiduametil on õigus vajaduse korral nõuda profülaktilise karantiini rakendamist kõigi sisseveetavate loomade puhul.
Nõuded loomade profülaktilise karantiini läbiviimisele ja karantiinilautadele kehtestab põllumajandusminister.
Profülaktilise karantiini nõuetekohase läbiviimise eest vastutab ja sellega kaasnevad kulud katab loomade sisseveo eest vastutav isik.
Veterinaar- ja Toiduamet võib, lähtudes looma päritoluriigi episotoloogilisest olukorrast, nõuda loomade sisseveo eest vastutavalt isikult enne loomade sissevedu vabaks ringluseks nende paigutamist profülaktilisse karantiini päritoluriigis.
Loomade ja loomsete saaduste vastavuse korral sihtriigi nõuetele väljastatakse loomade ja loomsete saaduste eksportijale käesoleva seaduse §-s 29 nimetatud veterinaarsertifikaat.
Veterinaartõend on looma või loomse saaduse käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud veterinaarnõuetele vastavust tõendav dokument.
Veterinaartõendi väljaandmise õigus on järelevalveametnikul ja volitatud veterinaararstil, kellele on antud vastav kontrollipädevus ja kelle järelevalvealases piirkonnas loom või loomne saadus asub.
Veterinaartõendite vormi- ja sisunõuded ning väljaandmise tingimused ja korra kehtestab Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor.
Veterinaartõendi väljastamine on tasuline.
Veterinaarsertifikaat on imporditavate ja eksporditavate loomade ja loomsete saaduste käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud veterinaarnõuetele vastavust tõendav dokument.
Ekspordiks veterinaarsertifikaadi väljaandmise õigus on Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhil ja tema volitatud järelevalveametnikul.
Veterinaarsertifikaadi vormi- ja sisunõuded ning nende väljaandmise tingimused ja korra kehtestab Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor.
Veterinaarsertifikaadi väljastamine on tasuline.
Loomataudi laboratoorne diagnoosimine, samuti veterinaarjärelevalve toiminguna võetud proovide uurimine on lubatud veterinaarkorralduse seaduse § 5 lõikes 5 loetletud laboratooriumides.
Veterinaar- ja Toidulaboratoorium tagab riiklikus loomatauditõrje programmis ettenähtud laboratoorsete uurimiste teostamise Veterinaar- ja Toiduameti esitatud mahtudes ja tähtaegadel.
Loomataudi kahtluse või puhkemise korral kindlustab Veterinaar- ja Toidulaboratoorium Veterinaar- ja Toiduameti korralduse alusel laboratoorse uurimise ja saadab kohale erialaspetsialistid.
Teaduslik uurimine, milleks on vajalik ohtlikke loomataude põhjustavate haigusetekitajate isoleerimine või kultiveerimine, on lubatud ainult selleks eriluba omavates teaduslaboratooriumides.
Haigusetekitajate loetelu, mille isoleerimiseks ja kultiveerimiseks vajab laboratoorium eriluba, samuti nõuded loomataudialase teadusliku uurimistööga tegelevale laboratooriumile ja eriloa väljaandmise korra kehtestab põllumajandusminister.
Sõltuvalt haigusetekitaja iseloomust loetakse loomataudi kahtlus tekkinuks ühel või mitmel loomal esinevate haigusele omaste kliiniliste tunnuste, lahanguleiu või laboratoorse uurimise tulemuste alusel, samuti otsese või kaudse kontakti tõttu nakatunud karja või loomaga.
Loomataudi kahtluse püstitab veterinaararst ja otsustab järelevalveametnik.
Loomataudi tekitajate esinemise kahtlus loomsete saaduste puhul loetakse tekkinuks järelevalveametniku otsusel, kui temale teada olevatel andmetel võivad need sisaldada haigusetekitajaid või olla nendega saastunud.
Loomataudi kahtluse korral rakendatavad meetmed kehtestatakse selle loomataudi tõrje-eeskirjas.
Loomataudi kahtluse korral tuleb haiguse kliiniliseks diagnoosimiseks, vajalike proovide võtmiseks, episotoloogilise uurimise läbiviimiseks ja loomataudi leviku vältimiseks vajalike abinõude rakendamiseks viivitamatult kohale kutsuda piirkonda teenindav volitatud veterinaararst või järelevalveametnik.
Loomataudi kahtluse tekkimisel tapamajja toodud loomadel tapaeelset või tapajärgset kontrolli teostanud järelevalveametnik või volitatud veterinaararst korraldab taudikahtlaste loomade ja nendelt pärinevate saaduste isoleerimise, peatab loomade ja loomsete saaduste töötlemise ning võtab tarvitusele abinõud loomataudi leviku tõkestamiseks.
Veterinaararst informeerib loomapidajat ja loomsete saaduste käitlejat loomataudiga kaasnevatest ohtudest ning annab tegevusjuhised oletatava loomataudi leviku vältimiseks.
Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht kehtestab pärast loomataudi kahtlusest teate saamist vajaduse korral diagnoosi täpsustamiseni karjale, ettevõttele või piirkonnale kitsendused.
Kitsenduste kehtestamisest teatab järelevalveametnik loomapidajale kirjalikult.
Järelevalveametnik informeerib loomapidajat ja loomsete saaduste käitlejat temale kuuluvate loomadega või loomsete saadustega ning loomapidamishoones ja -rajatises või loomsete saaduste käitlemise ettevõttes teostatavatest toimingutest.
Otsuse loomataudi kahtluse korral kehtestatud kitsenduste tühistamiseks teeb Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht laboratoorse uurimise tulemuste või käesoleva seaduse § 37 lõikes 3 nimetatud komisjoni otsuse alusel, kui need välistavad loomataudi puhkemise.
Loomataudi kahtluse lõpetamisest teatab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht loomapidajale ja loomsete saaduste käitlejale kirjalikult 24 tunni jooksul pärast otsuse tegemist.
Loomataudi diagnoosib veterinaararst episootilise olukorra, kliiniliste tunnuste, lahanguleiu ja laboratoorse uurimise tulemuste põhjal.
Vajadusel võidakse proovide võtmise eesmärgil teha loomade kontrolltapmisi.
Kontrolltapmine on looma tapmine taudikahtluse kontrollimiseks lubatud uimastamis- ja tapmisvahendiga ning lubatud uimastamis- ja tapmismeetodil.
Looma kontrolltapmisele määramise õigus on Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhil ja tema volitatud järelevalveametnikul.
Looma kontrolltapmisele määramise otsusest teatab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht või tema volitatud järelevalveametnik loomapidajale kirjalikult.
Loomataudi ametliku diagnoosi teatamiskohustuslike loomataudide puhul paneb Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht või tema volitatud järelevalveametnik loomataudi kliiniliste tunnuste, lahanguleiu, episotoloogiliste andmete ja laboratoorse uurimise tulemuste alusel või Veterinaar- ja Toiduameti määratud ekspertide komisjon kliiniliste tunnuste, lahanguleiu ja episotoloogiliste andmete alusel.
Eriti ohtliku loomataudi korral kinnitab loomataudi ametliku diagnoosi Veterinaar- ja Toiduamet.
Veterinaar- ja Toiduametil ning Veterinaar- ja Toidulaboratooriumil on õigus saata proove loomataudi diagnoosimiseks välisriigi tunnustatud laboratooriumisse või rahvusvahelisse referentlaboratooriumisse.
Teatamiskohustusliku loomataudi kahtlusest või diagnoosimisest peavad järelevalveametnikud, volitatud veterinaararstid ja veterinaararstid, samuti veterinaarlaboratooriumid ja teised isikud viivitamatult teavitama Veterinaar- ja Toiduameti kohalikku asutust.
Registreerimiskohustusliku loomataudi diagnoosimise juhud registreeritakse ja neist teavitatakse Veterinaar- ja Toiduameti kohalikku asutust regulaarse aruandluse korras, kui loomataudi tõrje-eeskiri ei sätesta teisiti.
Teatamiskohustuslikeks on kõik eriti ohtlikud loomataudid, inimesele ohtlikud loomataudid ja loomataudid, mida eesti loomapopulatsioonides pole kunagi või pikema aja vältel diagnoositud.
Teatamiskohustuslike ja registreerimiskohustuslike loomataudide loetelu kehtestab põllumajandusminister.
Teatamiskohustusliku loomataudi kahtluse korral on veterinaararst kohustatud teavitama sellest kohe järelevalveametnikku või volitatud veterinaararsti ja loomapidajat.
Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhile esitatava loomataudi teatise vormi- ja sisunõuded ning esitamise korra kehtestab Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor.
Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht on kohustatud viivitamatult informeerima teatamiskohustusliku loomataudi kahtlusest ja selle diagnoosimisest Veterinaar- ja Toiduameti peadirektorit, tema äraolekul tema asetäitjat ning naaberpiirkondade Veterinaar- ja Toiduameti kohalike asutuste juhte.
Teatamiskohustusliku zoonoosi või zoonoosse haigusetekitaja diagnoosimisest on Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht kohustatud viivitamata teavitama Tervisekaitseinspektsiooni kohalikku asutust.
Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht esitab aruande Veterinaar- ja Toiduametile registreeritud loomataudide ning Tervisekaitseinspektsiooni kohalikule asutusele registreeritud zoonooside kohta tema järelevalvealasel territooriumil.
Aruande esitamise korra kehtestab Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor.
Veterinaarkorralduse seaduse § 5 lõikes 5 loetletud laboratooriumid on kohustatud teatama teatamiskohustusliku loomataudi kahtlusest või laboratoorsest diagnoosimisest viivitamatult Veterinaar- ja Toiduameti peadirektorile, tema äraolekul tema asetäitjale ning selle Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhile, kelle järelevalvealalt uurimismaterjal pärines.
Esitatava teatise vormi- ja sisunõuded ning esitamise korra kehtestab põllumajandusminister.
Teatamiskohustus kehtib, olenemata sellest, kas materjal toodi uurimiseks riikliku loomatauditõrje programmi raames, diagnostiliseks uurimiseks või ettevõtte enesekontrolliks.
Registreerimiskohustusliku loomataudi laboratoorsest diagnoosimisest teatab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud laboratoorium Veterinaar- ja Toiduametile regulaarse aruandluse korras, kui selle loomataudi tõrje-eeskiri ei näe ette teisiti.
Veterinaar- ja Toiduamet teatab rahvusvahelistele veterinaarorganisatsioonidele, Euroopa Liidu Komisjonile, Euroopa Liidu liikmesriikide ja naaberriikide veterinaarteenistustele rahvusvaheliselt teatamiskohustuslikeks tunnistatud loomataudide puhkemisest 24 tunni jooksul pärast ametliku diagnoosi panemist esmases taudipunktis ning uutest taudipunktidest hiljemalt iga nädala esimesel tööpäeval.
Veterinaar- ja Toiduamet teatab rahvusvahelistele veterinaarorganisatsioonidele ja naaberriikide veterinaarteenistustele rahvusvaheliselt teatamiskohustuslikeks tunnistatud loomataudide tõrjealaste kitsenduste lõpetamisest 24 tunni jooksul pärast käesoleva seaduse § 53 lõikes 3 nimetatud korralduse avalikustamist.
Tervisekaitseinspektsiooni kohalik asutus on kohustatud teatama zoonooside diagnoosimisest inimestel sellele Veterinaar- ja Toiduameti kohalikule asutusele, kelle järelevalvealasel territooriumil zoonoos diagnoositi.
Teatamiskohustuslike zoonooside loetelu ning Veterinaar- ja Toiduameti kohalikule asutusele esitatava asjakohase teatise vormi nõuded ning esitamise korra kehtestab sotsiaalminister kooskõlastatult põllumajandusministriga.
Loomatauditõrje eeskirjades sätestatakse tegutsemisjuhised erinevate loomataudide ennetamiseks ja tõrjeks ning taudikahtlastelt ja taudistunud loomadelt pärinevate saaduste käitlemiseks.
Loomatauditõrje eeskirjad on kohustuslikud täitmiseks kõigile loomapidajatele, loomsete saaduste käitlejatele, loomataudi levialal viibivatele isikutele, järelevalveametnikele, volitatud veterinaararstidele, tegevusluba omavatele veterinaararstidele ja veterinaarlaboratooriumidele ning teistele oma tööülesannete tõttu loomatauditõrjega seotud isikutele.
Loomatauditõrje eeskirjad kehtestab põllumajandusminister.
Loomatauditõrje programm on loomataudide ennetamise ja tõrjemenetluste täpsustatud kava, milles sätestatakse loomataudide ennetamise ja tõrjemenetluste loetelu ning vastavate menetluste mahud loomataudide kaupa iga aasta kohta.
Loomatauditõrje programmi kehtestab Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor.
Loomatauditõrje programmi rakendamisega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.
Loomatauditõrje situatsioonplaan (edaspidi situatsioonplaan) on eriti ohtlike loomataudide puhkemisel rakendatav tõrjemeetmete täpsustatud kava loomataudi kiireks ja efektiivseks likvideerimiseks.
Situatsioonplaani koostab ning selle tegelikkusele vastavuse eest vastutab Veterinaar- ja Toiduamet.
Situatsioonplaani kinnitab Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor.
Situatsioonplaani avalikustab Veterinaar- ja Toiduamet oma veebilehel.
Erinevate ametiasutuste loomataudi likvideerimisalase koostöö põhimõtted.
Kaasata loomataudi ennetamise ja tõrje toimingutele tegevusluba omavat veterinaararsti viimase taotluse alusel või nõusoleku korral, määrates kirjalikus lepingus teostatava toimingu ulatuse ja tegevuspiirkonna.
Loomataudi leviku tõkestamiseks ja selle likvideerimiseks vajalike meetmete rakendamisel teeb Veterinaar- ja Toiduamet koostööd Politseiameti, Päästeameti, Piirivalveameti ja teiste riigiasutuste ning kohaliku omavalitsuse asutustega nende pädevuse piires.
Moodustatakse riiklik ja kohalik loomatauditõrje komisjon, mis juhivad kogu tegevust taudipunkti likvideerimisel ja loomataudi leviku tõkestamisel.
Teostada vajalikke tauditõrjetoiminguid ilma loomapidaja või loomsete saaduste käitleja kohalolekuta ja teda sellest eelnevalt teavitamata.
Loomataudide ennetamist ja tõrjet metsloomade populatsioonis korraldab Veterinaar- ja Toiduamet koostöös Keskkonnainspektsiooni ning jahipidamise ja kalapüügi õigust omavate füüsiliste ja juriidiliste isikutega.
Haigustunnustega metslooma avastamisest, samuti metslooma ründest tuleb kohe teavitada veterinaararsti.
Metslooma püüdmine ühest piirkonnast teise ümberasustamise või tehistingimustes pidamise eesmärgil ning metsloomade ümberasustamine ühest piirkonnast teise on lubatud õigusaktides sätestatud nõuete kohaselt ning kooskõlastatult Veterinaar- ja Toiduametiga.
Kohaliku loomatauditõrje komisjoni moodustab pärast eriti ohtliku loomataudi ametliku diagnoosi panemist Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi ettepanekul maavanem.
Kohalikku loomatauditõrje komisjoni kuuluvad maavalitsuse ja kohaliku omavalitsuse esindaja, Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht ja järelevalveametnikud, Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi esindaja vähemalt peaspetsialisti tasemel, taudipunkti piirkonda teenindav volitatud veterinaararst ning Politseiameti ja Päästeameti esindaja vähemalt kohaliku asutuse juhi asetäitja tasemel.
Kohaliku loomatauditõrje komisjoni tööd juhib Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht ja selle töökorraldus kehtestatakse loomatauditõrje situatsioonplaanis.
Loomatauditõrje meetmete rakendamise koordineerimine, korraldamine ja kontroll.
Riikliku loomatauditõrje komisjoni moodustab pärast eriti ohtliku loomataudi ametliku diagnoosi panemist Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori ettepanekul põllumajandusminister.
Riiklikku loomatauditõrje komisjoni kuuluvad Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor ja järelevalveametnikud, Veterinaar- ja Toiduameti Piiriteenistuse juht, Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi esindaja vähemalt peaspetsialisti tasemel, loomataudi levipiirkonna Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht ning Politseiameti ja Päästeameti esindajad vähemalt peadirektori asetäitja tasemel.
Komisjoni tööd juhib Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor.
Taudikahju hüvituste taotluste läbivaatamine.
Karantiin on teatud perioodiks taudipunktis kehtestatav loomade, loomsete saaduste, söötade, seadmete ja inventari väljaviimise keeld ning inimeste liikumise piiramine.
Taudipunkt on piiritletud territoorium, kus haiged või nakatunud loomad asuvad.
Karantiini kehtestab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi ettepanekul maavanem kirjaliku korraldusega, mis antakse üle loomapidajale või ettevõtte omanikule allkirja vastu ja millest teavitatakse elanikkonda massiteabevahendite kaudu.
Maavanem kehtestab kirjaliku korraldusega Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi ettepanekul taudipunkti ümber ohustatud ja järelevalvetsooni, millest teavitatakse elanikkonda massiteabevahendite kaudu.
Vajadusel muudetakse ohustatud ja järelevalvetsooni ulatust maavanema kirjaliku korraldusega käesoleva paragrahvi lõikes 5 kehtestatud korras.
Ohustatud tsoon on piiritletud ala taudipunkti ümber, kus kehtestatakse loomade, loomsete saaduste ja inimeste liikumise piirangud ja kus viiakse läbi loomataudile vastuvõtlike loomaliikide ulatuslik uurimine uute taudipunktide õigeaegseks avastamiseks.
Järelevalvetsoon on piiritletud ala ohustatud tsooni ümber, kus kehtestatakse inimeste ja transpordi liikumise piiranguid ja kus loomakarju hoitakse kõrgendatud veterinaarjärelevalve all.
Karantiinitingimused ning tingimused ohustatud ja järelevalvetsoonis määratakse kindlaks loomataudi tõrje-eeskirjas või selle puudumisel Veterinaar- ja Toiduameti poolt kehtestatud nõuetes.
Kitsendused taudipunktis hakkavad kehtima alates kirjaliku korralduse üleandmisest loomapidajale.
Kitsendused ohustatud ja järelevalvetsoonis hakkavad kehtima massiteabevahendite kaudu teatamisest alates.
Järelevalvet karantiiniga kehtestatud meetmete täitmise üle teostab Veterinaar- ja Toiduameti kohalik asutus.
Järelevalvet transpordivahendite, loomade ja inimeste liikumise piirangute täitmise üle taudipunktis, ohustatud ja järelevalvetsoonis teostab Politseiamet.
Eriti ohtliku loomataudi puhkemisel viib kohalik loomatauditõrje komisjon läbi episotoloogilise uurimise, mille käigus selgitab välja võimalikud nakatumise põhjused, ajavahemiku loomade nakatumise ja selle avastamise vahel, nakkuse leviku teed, kontaktsed karjad ja loomad ning selle alusel loomataudi võimaliku leviala.
Kontaktseks loetakse kari ja loom, kellega nakatunud loom või kari on olnud otseses või kaudses kokkupuutes ajal, mil nakatumine tõenäoliselt toimus, ja pärast seda.
Kontaktsed karjad ja loomad loetakse taudikahtlasteks ning neilt võetakse proovid laboratoorseks uurimiseks.
Karantiin ja kitsendused lõpetatakse pärast loomataudi likvideerimist ja selle loomataudi tõrje-eeskirja või Veterinaar- ja Toiduameti kehtestatud nõuete täitmist.
Kitsendused lõpetab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht.
Karantiini lõpetab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi ettepanekul maavanem kirjaliku korraldusega ning sellest teavitatakse elanikkonda massiteabevahendite kaudu.
Kui on tegemist eriti ohtliku loomataudiga või kui loomataud levib ulatuslikult, informeerib Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor sellest põllumajandusministrit, kes teeb vajaduse korral Vabariigi Valitsusele ettepaneku kuulutada välja eriolukord vastavalt eriolukorra seadusele (RT I 1996, 8, 164; 1999, 57, 598).
Loomade liikumise, sealhulgas sisse- ja väljaveo piirangud ja keelud.
Vabariigi Valitsusel on õigus anda loomatauditõrje komisjonidele tõrje läbiviimiseks täiendavaid volitusi.
Loomataudi ennetamise ja tõrje toimingutele kaasatud isikute tehtud kulutused ja töötasu.
Eriti ohtlike loomataudide nimekirja kantud loomataudide ennetamise ja tõrjega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.
Eriti ohtlike loomataudide nimekirja ning loomataudi ennetamise ja tõrjega seotud kulude hüvitamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema määratud valitsusasutus.
Muude loomataudide ennetamist ja tõrjet finantseeritakse riigieelarvest põllumajandusministri kehtestatud korras, milles määratakse eraldi iga loomataudi kohta finantseerimisele kuuluvad kulud.
Riik hüvitab eriti ohtlike loomataudide ennetamise ja tõrjega seotud põllumajandusloomade taudikahju käesoleva seaduse §-s 55 loetletud kulud ning muude loomataudide ennetamise ja tõrjega seotud põllumajandusloomade taudikahju käesoleva seaduse § 56 lõike 3 alusel kehtestatud korras sätestatud kulud.
Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi, tema asetäitja või järelevalveametniku ettekirjutusel loomatauditõrje käigus loomataudi avastamiseks ning leviku tõkestamiseks hukatud põllumajandusloomade arvestuslik väärtus loetakse isikule tekkinud taudikahjuks.
Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi, tema asetäitja või järelevalveametniku ettekirjutusel loomatauditõrje käigus loomataudi avastamiseks ning leviku tõkestamiseks hukatud põllumajandusloomade maksumus hüvitatakse isikule tema taotluse alusel vastavalt kehtestatud arvestuslikule väärtusele.
Põllumajandusloomade väärtuse arvutamise ning taudikahjude hüvitamise korra kehtestab põllumajandusminister.
Lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatule hüvitatakse taudikahju põllumajanduslooma eest, kes suri loomataudi tagajärjel pärast ettekirjutuse tegemist tema hukkamise kohta.
Kohustuslikus korras hukatud loomade korjuste utiliseerimise kulud.
Enne loomataudi kahtluse püstitamist hukkunud loomade eest.
Füüsilised isikud vastutavad käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumise eest haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453; 87, 524 ja 526; 97, 605; 102, 677) ja kriminaalkoodeksis (RT 1992, 20, 288; RT I 2001, 73, 452; 85, 510; 87, 526) sätestatud korras.
Looma või loomsete saaduste veterinaarnõuete rikkumise või mittenõuetekohase täitmise eest viisil, mis ohustab inimese või looma tervist või keskkonda, - määratakse rahatrahv kuni 100 000 krooni.
Käesoleva seaduse §-s 60 nimetatud haldusõiguserikkumiste asjades on asja arutamise ja karistuse määramise õigus Veterinaar- ja Toiduameti peadirektoril, tema asetäitjal ja järelevalveametnikul ning Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhil, tema asetäitjal ja järelevalveametnikul ning maa- või linnakohtul.
Veterinaar- ja Toiduameti peadirektoril, tema asetäitjal ning Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhil on õigus käesoleva seaduse §-s 60 nimetatud haldusõiguserikkumiste asjades määrata rahatrahvi kuni 15 000 krooni, sellest suurema rahatrahvi võib kohaldada ainult maa- või linnakohus.
Erikonfiskeerimisega seotud haldusõiguserikkumise asja arutab maa- või linnakohus.
Erikonfiskeerimisega seotud haldusõiguserikkumise asja arutamisel võib erikonfiskeerimist kohaldada ka Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor, tema asetäitja ja järelevalveametnik ning Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht, tema asetäitja ja järelevalveametnik.
Käesoleva seaduse §-s 60 nimetatud haldusõiguserikkumiste asjades on protokolli koostamise õigus Veterinaar- ja Toiduameti peadirektoril, tema asetäitjal ning Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhil, tema asetäitjal ning järelevalveametnikul.
Käesoleva seaduse § 60 punktis 10 nimetatud haldusõiguserikkumise korral võib kohaldada õiguserikkumise objektiks olnud looma või loomsete saaduste erikonfiskeerimist.
Erikonfiskeerimisele kuuluva looma või loomsed saadused võtab ära ametnik, kellel on käesoleva seaduse § 61 lõike 3 järgi haldusõiguserikkumise protokolli koostamise õigus.
Äravõetud looma või loomseid saadusi hoitakse kuni haldusõiguserikkumise asja arutamiseni kohas, mille määrab looma või loomsed saadused äravõtnud ametnik.
Äravõetud looma või loomsed saadused võib jätta ka õiguserikkuja hoiule.
Hoiukoht plommitakse või pitseeritakse.
Loom või loomsed saadused, mille kohta on tehtud erikonfiskeerimise otsus, läheb kohe tasuta üle riigi omandisse.
Looma erikonfiskeerimise otsuse, milles nähakse ette looma hukkamine, ja kiirestiriknevate loomsete saaduste erikonfiskeerimise otsuse, milles nähakse ette nende hävitamine, võib täide viia enne erikonfiskeerimise otsuse jõustumist.
Erikonfiskeerimise otsuse täitmise menetlus toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus ettenähtud korras.
Kui rahvusvahelise kokkuleppe sätted erinevad käesolevas seaduses või sellest tulenevates õigusaktides kehtestatud veterinaarnõuetest, samuti koostöö ja teavitamise nõuetest, kohaldatakse rahvusvahelise kokkuleppe sätteid.
Lõiget 2 täiendatakse pärast sõnu „nimetatud haiguste“ sõnadega „või loomataudide“.
Eriolukorra seaduse (RT I 1996, 8, 164; 1999, 57, 598) § 5 punkti 1 täiendatakse pärast sõna „taudina“ sõnadega „, kaasa arvatud loomataudina,“.
Registreerimisele kuuluvad loomakasvatushooned ja -rajatised ning loomade pidamiseks piiritletud alad, mis on kasutuses 2002. aasta 1. jaanuaril, peavad olema registreeritud hiljemalt 2003. aasta 1. jaanuariks.
Tunnustamisele kuuluvad loomakasvatushooned ja -rajatised ning loomade pidamiseks piiritletud alad, mis on kasutuses käesoleva seaduse § 7 lõike 2 alusel kehtestatud vastavate veterinaarnõuete jõustumise hetkel, peavad olema tunnustatud hiljemalt 2003. aasta 1. jaanuariks.
Käesolev seadus jõustub 2000. aasta 1. jaanuaril, välja arvatud § 15 lõige 1, mis jõustub 2002. aasta 1. juulil ning § 18 lõige 1, mis jõustub 2003. aasta 1. jaanuaril.
Käesoleva seaduse § 7 lõike 2 alusel kehtestatud veterinaarnõuded jõustuvad 2002. aasta 1. jaanuaril, kui nende kehtestamisel ei ole ette nähtud jõustumise hilisemat tähtpäeva.
Käesolev seadus reguleerib kohtutäituri õiguslikku seisundit ja distsiplinaarvastutust ning kohtutäituri tasustamise aluseid.
Kohtutäitur on avalik-õiguslikku ametit pidav sõltumatu isik.
Kohtutäitur peab oma ametit enda nimel ja vastutusel vaba elukutsena.
Kohtutäitur ei ole ettevõtja ega riigiametnik.
Kohtutäituri ametitegevuse maksustamisel kohaldatakse talle füüsilisest isikust ettevõtja kohta kehtivaid sätteid.
Kohtutäitur peab ametitoimingut tehes olema erapooletu ning äratama usaldust kõigis isikutes, kelle kasuks või kelle suhtes ta toiminguid teeb.
Kohtutäitur peab järgima oma ametivannet ning käituma väärikalt ka väljaspool ametitegevust.
Kohtutäituril on ametimärk ja -pitsat.
Ametimärgi ja -pitsati kirjelduse ning nende kasutamise korra kehtestab justiitsminister.
Kohtutäiturid kuuluvad justiitsministri valitsemisalasse, kellel on õigus anda määrusi kohtutäiturite ametitegevuse korraldamiseks.
Kohtutäiturite ametikohtade arvu ja tööpiirkonnad määrab justiitsminister.
Kohtutäituri tööpiirkond on maa- või linnakohtu tööpiirkond.
Justiitsminister võib mitme maa- või linnakohtu tööpiirkonna ühendada üheks kohtutäituri tööpiirkonnaks.
Kohtutäituri töökoht on tema büroo.
Kohtutäituri büroo peab asuma tema tööpiirkonnas kergesti juurdepääsetavas kohas ning see peab sobima isikute vastuvõtuks.
Kohtutäituri büroo avamiseks ja selle asukoha muutmiseks on vaja justiitsministri luba.
Justiitsministri loal võib kohtutäitur avada büroo väljaspool oma tööpiirkonda või avada mitu bürood.
Samasse tööpiirkonda nimetatud kohtutäiturid võivad justiitsministri loal pidada ühist bürood.
Ühist bürood pidavad kohtutäiturid määravad omavahelised õigused ja kohustused lepinguga.
Ka ühise büroo pidamise korral teeb kohtutäitur ametitoiminguid enda nimel ja kannab ametitegevuse eest isiklikku vastutust.
Kohtutäituri büroo peab olema avatud igal tööpäeval vähemalt neli tundi.
Kohtutäituril peab olema neljatunnine vastuvõtuaeg vähemalt kahel tööpäeval nädalas.
Büroo lahtioleku aeg ja kohtutäituri vastuvõtu aeg tuleb teha avalikkusele teatavaks.
Kohtutäitur on kohustatud sisse seadma raamatupidamise vastavalt raamatupidamise seadusele (RT I 1994, 48, 790; 1995, 26-28, 355; 92, 1604; 1996, 40, 773; 42, 811; 49, 953; 1998, 59, 941; 1999, 55, 584; 101, 903).
Kohtutäitur ei või kohtutäituriameti kõrval pidada teisi tasulisi ameteid ega olla muul tasulisel tööl, välja arvatud pedagoogiline ja teadustöö õppe- või teadusasutustes.
Tegutsev pankrotihaldur, pankrotitoimkonna liige ega kinnisasja sundvalitseja.
Kui eksisteerivad asjaolud, mis tekitavad kahtlust kohtutäituri erapooletuses, ei või kohtutäitur täitemenetlust läbi viia ja peab ennast taandama.
Kohtutäitur vastutab oma ametikohustuse süülise rikkumise eest.
Riik ei vastuta kohtutäituri tekitatud kahju eest.
Kindlustussumma alampiir ühe kindlustusjuhtumi kohta on vähemalt 1 miljon krooni ning kindlustusaasta jooksul väljamakstavate kindlustushüvitiste ülempiir vähemalt 1 miljon krooni.
Ametikohustuse tahtlikust rikkumisest tekkivat vastutust kindlustama ei pea.
Justiitsministril on õigus kehtestada kohtutäituri ametikindlustuslepingu lisatingimusi eelkõige kindlustusjuhtumi, hüvitise vähendamise või hüvitamisest keeldumise aluste ja hüvitamise tähtaja kohta.
Ametikindlustuslepingu ärakiri esitatakse viivitamata Justiitsministeeriumile.
Kohtutäitur on kohustatud hoidma ärisaladust ning mitte avaldama ametitegevuses saadud andmeid, mida isikuandmete kaitset reguleerivate õigusaktide kohaselt ei või avaldada.
Kohustus kehtib ka pärast kohtutäituri ametist lahkumist.
Saladuse hoidmise nõuet peavad järgima kohtutäituri büroo töötajad ning teised isikud, kellele nimetatud andmed on kättesaadavad.
Kohtutäitur avaldab ametitegevuses saadud andmeid ainult neile isikutele, kelle kasuks või kelle suhtes on täitetoimingud tehtud, või nende esindajatele.
Kohtule tuleb tema nõudel anda kohtumenetluses oleva asjaga seotud andmeid.
Kohtumääruse alusel annab kohtutäitur andmeid uurimisorganile.
Isik, kelle kasuks või kelle suhtes on täitetoiming tehtud, tema õigusjärglane või esindaja võib oma kirjaliku nõusolekuga vabastada kohtutäituri saladuse hoidmise kohustusest.
Kui nimetatud isikul ei ole õigusjärglast või kui temalt ei ole muul põhjusel võimalik nõusolekut küsida või kui on muid kaalukaid põhjusi, võib kohus vabastada kohtutäituri saladuse hoidmise kohustusest.
Kohtutäituri ametitegevuses saadud andmeid on kohustatud saladuses hoidma ka krediidiasutus, kohus, arhiiv ning muu juriidiline isik ja asutus ning nende töötaja, kelle valduses on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmeid sisaldav dokument, kui seadusega ei sätestata teisiti.
Nad avaldavad andmeid samadel alustel ja korras nagu kohtutäitur käesoleva paragrahvi lõigete 2 ja 3 kohaselt, kui seadusega ei sätestata teisiti.
Käesolevas paragrahvis sätestatu ei ole vastuolus isikule täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; 1997, 43/44, 723; 1998, 41/42, 625; 51, 756; 61, 981; 103, 1695; 1999, 18, 302; 27, 380; 95, 845; 2000, 28, 167; 35, 222; 58, 376) ettenähtud õigusega olla täitetoimingute juures ja tutvuda täitetoimikuga.
Kohtutäitur peab oma erialateadmisi pidevalt täiendama.
Kohtutäituriks võib saada ettevalmistusteenistuse läbinud ja kohtutäiturieksami sooritanud Eesti kodanik, kes on täitnud akadeemilise õigusõppe riiklikult tunnustatud õppekava, valdab kõnes ja kirjas eesti keelt ning on aus ja kõlbeline.
Kohtutäiturikandidaat on isik, kes on läbinud kohtutäiturikandidaadi kohtade täitmiseks korraldatud konkursi.
Pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud konkursi läbimist läbib kohtutäiturikandidaat ettevalmistusteenistuse.
Kohtutäiturikandidaadi ettevalmistamise kava kinnitab ja kohtutäiturikandidaadi ettevalmistamise kavakohasust kontrollib justiitsminister.
Kohtutäituri ettevalmistusteenistus on justiitsministri kinnitatud kava alusel korraldatav väljaõpe, milles osaledes täidab kohtutäiturikandidaat juhendava kohtutäituri antud ülesandeid.
Ettevalmistusteenistust korraldab Vabariigi Valitsuse määratud õppeasutus.
Justiitsministri määratud kohtutäitur on kohustatud kohtutäiturikandidaati juhendama, kuid mitte üle ühe kandidaadi kolme aasta jooksul.
Kohtutäiturikandidaadi tasustamise korra ja palga minimaalsuuruse kehtestab justiitsminister.
Kohtutäituri ametikohad täidetakse konkursi alusel.
Konkursi tingimused ja korra kinnitab justiitsminister.
Konkursikomisjoni kuuluvad justiitsministri määratud kohtunik ja kohtutäitur ning kolm Justiitsministeeriumi esindajat ja üks tunnustatud jurist, kellele teeb ettepaneku komisjoni töös osalemiseks justiitsminister.
Kohtutäituri nimetab ametisse justiitsminister.
Kohtutäitur nimetatakse ametisse tähtajatult.
Kohtutäitur peab ametisse asuma kolme kuu jooksul pärast ametisse nimetamist.
Oma au nimel tõotan olla truu Eesti Vabariigile ning järgida tema põhiseadust ja seadusi.
Kohtutäiturina tõotan pidada oma ametit ausalt, väärikalt ja erapooletult.
Kohtutäituri ametivannet hoitakse Justiitsministeeriumis.
Kohtutäiturite atesteerimise komisjon atesteerib kohtutäitureid üks kord viie aasta jooksul.
Kohtutäiturite atesteerimise komisjoni koosseisu ning atesteerimise nõuded ja viisi kehtestab justiitsminister.
Kui kohtutäituri suhtes on välja kuulutatud pankrot või kui pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu pankrotiseaduse (RT 1992, 31, 403; RT I 1997, 18, 302; 1998, 2, 46; 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 13, 93; 54, 353) § 15 lõike 1 punktis 2 ettenähtud alusel.
Enne kohtutäituri ametist vabastamist käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 5-7 nimetatud alustel kuulab justiitsminister ära kohtutäituri selgitused.
Kui kohtutäitur ei saa oma ametikohustusi täita üle viie päeva, nimetab tema tööpiirkonna maa- või linnakohtu esimees kohtutäituri ettepanekul talle asendaja.
Asendamisettepaneku peab tegema kohtutäitur ja võimaluse korral peab ta asendamisvajadusest teatama kaks nädalat ette.
Kohtutäituri ettepanekul võib kohtu esimees nimetada talle alalise asendaja kalendriaastaks, määrates juhud, millal asendaja kohtutäituri ametikohustusi täidab.
Kohtutäitur peab käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud asendamisettepaneku esitama kirjalikult, tuues ära kohtutäituri asendajaks sobiva kandidaadi isiku ja tema kontaktandmed.
Asendataval kohtutäituril on keelatud teha ametitoiminguid.
Justiitsminister võib nimetada kohtutäituri asendaja kuni üheks aastaks juhul, kui kohtutäituri ametikoht on täitmata.
Kohtutäiturit võib asendada teine kohtutäitur või muu isik, kes on sooritanud kohtutäituri asendaja eksami.
Kohtutäituri asendaja eksami tingimused ja korra kehtestab justiitsminister.
Kohtutäiturit saab asendada isik, kes on Eesti kodanik, valdab kõnes ja kirjas eesti keelt ning on aus ja kõlbeline.
Kohtutäituri asendamisel kohaldatakse kohtutäituri asendaja eksami sooritanud muu isiku suhtes vastavalt käesoleva seaduse §-des 2, 8 ja § 10 lõikes 2 sätestatut.
Kui pärast asendajaks nimetamist selgub, et isikut asendajaks nimetades ei järgitud käesoleva seaduse § 10 lõikes 2 sätestatud nõudeid või isik esitas valeandmeid, jäävad asendaja poolt selle hetkeni tehtud ametitoimingud kehtima.
Käesoleva seaduse § 17 lõike 5 kohaselt nimetatud kohtutäituri asendaja saab ametitoimingute eest laekunud tasu endale ja ta kannab ka kohtutäituri büroo ülalpidamise kulud.
Käesoleva seaduse § 17 lõigete 1 ja 2 kohaselt nimetatud kohtutäituri asendaja saab tasu kohtutäiturilt, keda ta asendab.
Tasu suuruse määrab kohtutäitur.
Kohtutäituri asendaja vastutab samadel alustel kohtutäituriga.
Kui kohtutäituri asendajaks on käesoleva seaduse § 17 lõigete 1 ja 2 kohaselt nimetatud teine kohtutäitur, vastutab ta oma tegevusega tekitatud varalise kahju eest ise.
Kui kohtutäituri asendajaks on käesoleva seaduse § 17 lõigete 1 ja 2 kohaselt nimetatud muu isik, kes on sooritanud kohtutäituri asendaja eksami, vastutavad asendaja tegevusega tekitatud varalise kahju eest kohtutäitur ja tema asendaja solidaarselt.
Käesoleva seaduse § 17 lõigete 1 ja 2 kohaselt kohtutäituri asendajaks nimetatud muu isiku tegevusele, kes on sooritanud kohtutäituri asendaja eksami, laieneb kohtutäituri ametikindlustus.
Käesoleva seaduse § 17 lõike 5 kohaselt nimetatud asendaja vastutab oma tegevusega tekitatud varalise kahju eest ise.
Kohtutäituri ametitoiming on tasuline.
Kohtutäituri tasu määrad kehtestab justiitsminister.
Justiitsministril on õigus kehtestada riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuste nõuete kohta erimäärad.
Kohtutäituril on õigus võtta tasu ainult käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktiga sätestatud ulatuses ja korras.
Kohtutäituril on keelatud sõlmida kokkuleppeid käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktiga sätestatud tasumäärade või tasu võtmise korra muutmiseks.
Kohtutäituri tasu määr kehtestatakse kindla summana rahalise nõude suurusest lähtudes või kindla summana täitetoimingu eest.
Justiitsminister võib ette näha kindlas summas lisatasu täitetoimingu eest, mis tehakse väljaspool kohaliku omavalitsuse üksust, kus kohtutäituri büroo asub.
Justiitsminister võib ette näha kohtutäituri tasu erisused elatise sissenõudmise korral.
Kohtutäituri tasu nõutakse võlgnikult sisse koos sundtäitmisel oleva rahalise nõude summaga.
Kui sundtäitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, võib kohtutäitur tasuna sisse nõuda üksnes sissenõutud summa osa, mis on võrdeline kohtutäituri tasu kogumäära osatähtsusega nõude ja kohtutäituri tasu kogumäära summast.
Kui täitetoimingu eest makstav tasu on kehtestatud nõude suurusest sõltumatu summana või kui on ette nähtud lisatasu täitetoimingu eest, mis tehakse väljaspool kohaliku omavalitsuse üksust, kus kohtutäituri büroo asub, muutub kohtutäituri tasu sissenõutavaks täitetoimingu lõpetamisel.
Elatise sissenõudmise asjas muutub tasu sissenõutavaks täitemenetluse algatamisega.
Solidaarvõlgnikud vastutavad kohtutäituri tasu maksmise eest solidaarselt.
Kohtutäituri tasu sissenõudmise alus on kohtutäituri arve.
Kohtutäituril on õigus nõuda sissenõudjalt enne täitemenetluse algatamist ettemaksu tasumist.
Kohtutäitur võib täitemenetlust algatades määrata sissenõudjale ettemaksu tasumiseks hilisema tähtaja.
Ettemaksu määrad kehtestab justiitsminister.
Füüsiliselt isikult, kes esitab täitmiseks kriminaalkohtumenetluses tehtud lahendi, millega on rahuldatud talle kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõue.
Kui samas täitemenetluses on mitu sissenõudjat, tasuvad nad ettemaksu omavahelisel kokkuleppel.
Kui sissenõudja ei tasu ettemaksu, võib kohtutäitur jätta täitemenetluse algatamata.
Kui kohtutäitur on algatanud täitemenetluse ja määranud ettemaksu tasumiseks hilisema tähtpäeva, võib kohtutäitur täitemenetluse peatada, kui ettemaksu ei ole ettenähtud tähtpäevaks tasutud.
Kui kohtutäituri tasu on võlgnikult täielikult sisse nõutud, tagastab kohtutäitur sissenõudjale ettemaksu.
Kohtutäiturile tasu maksmise nõue aegub selle sissenõutavaks muutumisest alates kolme aasta jooksul.
Enammakstud tasu tagastamise nõue aegub selle sissenõutavaks muutumisest alates viie aasta jooksul.
Kohtutäitur peab võlgnikule ja sissenõudjale tegema kohtutäituri tasu määra teatavaks ning ta peab neile selgitama tasu maksmise ja sissenõudmise korda.
Kohtutäitur peab kohustatud isikult tasu sissenõudmiseks esitama talle arve, mis vastab seaduses sätestatud nõuetele.
Kui kohtutäituri tasu on kehtestatud täitetoimingu eest võetava kindla summana ja võlgnik või sissenõudja ettenähtud tasu ei maksa, on kohtutäituril õigus esitatud arve alusel pöörata sissenõue nimetatud isikute varale täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
Kaebuse kohtutäituri tasu ebaõige määramise kohta võib kohustatud isik esitada kohtutäituri büroo asukoha järgsele maa- või linnakohtule talle kohtutäituri arve esitamisest alates ühe kuu jooksul.
Kui kohtumenetluses tehtud ja jõustunud otsusega on tõendatud kaebuse esitaja pahausksus kaebuse esitamisel, võib kohtutäitur esitada kohtule taotluse kaebaja trahvimiseks.
Trahvisumma on vähemalt 10, kuid mitte rohkem kui 100 päevapalka.
Trahv kantakse riigituludesse.
Kui kohus on tunnistanud kohtutäituri tegevuse tasu sissenõudmisel või tasu suuruse määramisel seadusevastaseks, tagastab kohtutäitur alusetult nõutud ja tasutud summa kohustatud isikule kohtumääruse jõustumisest alates kümne päeva jooksul.
Kohtu tööpiirkonna kohtutäiturite tegevuse järele valvab maa- või linnakohtu esimees ning kõigi kohtutäiturite tegevuse järele justiitsminister.
Järelevalveametnik kontrollib kohtutäituri tegevuse nõuetekohasust.
Ta kontrollib kohtutäituri büroo töökorraldust, finantsmajanduslikku tegevust, infosüsteemi kasutamist ja infotehnoloogilise töö korraldust, kohtutäituri dokumentide säilitamist ning ametikindlustuse nõude järgimist.
Kohtutäitur võib eelnimetatud küsimustes konsultatsiooni saamiseks pöörduda järelevalveametniku poole.
Järelevalveametnik kontrollib kohtutäituri tegevust korrapäraselt vähemalt üks kord aastas.
Erakorraliselt on lubatud kohtutäituri tegevust kontrollida, kui on andmeid, mis viitavad lisakontrollimise vajadusele või seda taotleb kohtutäitur.
Uue kohtutäituri puhul korraldatakse esimene kontrollimine teise ametiaasta jooksul.
Kohtutäitur on kohustatud järelevalveametnikule esitama registrid ja muud dokumendid.
Käesolevat paragrahvi kohaldatakse ka kohtutäituri asendaja ametitegevuse kontrollimisele.
Vääritu tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega või mis vähendab usaldust kohtutäituri ameti vastu, sõltumata sellest, kas tegu on pandud toime ametikohustusi täites.
Ametist tagandamine.
Kohtutäiturile distsiplinaarkaristuse määramise õigus on justiitsministril.
Justiitsminister algatab distsiplinaarmenetluse, kui seda nõuab maa- või linnakohtu esimees.
Justiitsminister võib algatada distsiplinaarmenetluse, kui kohtutäituri ametitegevuse järelevalve tulemused või isiku kaebus või muu dokument või teade annab alust arvata, et kohtutäitur on toime pannud distsiplinaarsüüteo.
Distsiplinaarmenetluse algatamise aluseks olevate asjaolude kohta nõuab justiitsminister kohtutäiturilt kirjalikku seletust.
Distsiplinaarmenetluse algatamiseks annab justiitsminister käskkirja, mis tehakse kohtutäiturile viivitamata teatavaks.
Justiitsminister annab käskkirja distsiplinaarsüüteo tuvastamise kohta ja määrab distsiplinaarkaristuse või annab käskkirja distsiplinaarsüüteo puudumise tuvastamise kohta ning lõpetab distsiplinaarmenetluse.
Käskkiri tehakse teatavaks kõigile kohtutäituritele.
Käskkiri noomituse tegemise kohta antakse käskkirja allakirjutamisest alates kolme päeva jooksul kohtutäiturile, kellele noomitus on tehtud.
Kohtutäiturile võib distsiplinaarkaristusena määrata kuni 100 000 krooni suuruse rahatrahvi.
Rahatrahv tuleb tasuda selle määramisest alates kolme kuu jooksul.
Justiitsminister võib rahatrahvi määramise käskkirjas ette näha, et trahv tasutakse kindlaksmääratud tähtpäevadel osade kaupa kuni ühe aasta jooksul.
Kohtutäitur võidakse ametist tagandada tahtlikult toimepandud raske distsiplinaarsüüteo eest, kustumata või kustutamata distsiplinaarkaristuse ajal toimepandud süüteo eest või sellise vääritu teo eest, mis teeb kohtutäiturina töötamise võimatuks.
Enne kohtutäituri ametist tagandamist kuulab justiitsminister ära kohtutäituri selgitused.
Käesoleva seaduse § 32 punktis 1 nimetatud süüteo eest võib distsiplinaarkaristuse määrata süüteo toimepanemisest alates kümne aasta jooksul ning süüteo toimepanemisest teada saamisest alates kolme kuu jooksul.
Käesoleva seaduse § 32 punktis 2 nimetatud süüteo eest võib distsiplinaarkaristuse määrata süüteo toimepanemisest alates kuue kuu jooksul ning süüteo toimepanemisest teada saamisest alates ühe kuu jooksul.
Ühe süüteo eest võib määrata ainult ühe distsiplinaarkaristuse.
Süüteo jätkumine pärast distsiplinaarkaristuse määramist on uus süütegu ja selle eest võib kohtutäiturile määrata uue distsiplinaarkaristuse.
Kohtutäituri võtmine haldus-, kriminaal- või materiaalsele vastutusele ei takista sama teo eest määrata distsiplinaarkaristust.
Distsiplinaarkaristus on kustunud, kui kohtutäiturile ei ole karistuse määramisest alates ühe aasta jooksul määratud uut distsiplinaarkaristust.
Justiitsminister võib distsiplinaarkaristuse kustutada enne karistusaja lõppemist.
Kohtutäitur võib distsiplinaarkaristuse määramise peale esitada halduskohtule kaebuse karistuse määramisest teada saamisest alates ühe kuu jooksul.
Kui kohtutäiturit on karistatud ebaseaduslikult või kui karistus ei vasta süüteo raskusele ja süüteo toimepanemise asjaoludele või süüteole eelnevale kohtutäituri käitumisele, tühistab kohus distsiplinaarkaristuse.
Kui kohus on kohtutäituri ametist tagandamise distsiplinaarsüüteo raskusele mittevastavuse tõttu tühistanud, on kohtutäituril õigus nõuda saamata jäänud sissetuleku eest hüvitist enne distsiplinaarkaristuse määramist töötatud viimase kuue kuu keskmise sissetuleku ulatuses.
Kui kohtutäituri suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus, võib ta oma soovil ametist vabastada pärast seda, kui distsiplinaarmenetlus on lõpetatud.
Justiitsministril on õigus anda määrusi käesoleva seaduse rakendamiseks.
Kuni 2002. aasta 1. juulini ei kohaldata kohtutäituri ametisse nimetamisele käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 sätestatud haridusnõuet ja nõuet läbida ettevalmistusteenistus.
Nimetatud nõuetele mittevastavus ei ole kohtutäituri ametist vabastamise alus ka pärast 2002. aasta 1. juulit.
Kuni 2001. aasta 31. detsembrini võib kohtutäituriks nimetada isiku, kelle tsiviiltäiteteadmised võimaldavad kohtutäituriametit pidada kohtutäiturieksamit sooritamata.
2001. aastal kohtutäiturite ametisse nimetamisel ei ole nõutav kohtutäituri osalemine käesoleva seaduse § 13 lõikes 2 nimetatud konkursikomisjoni töös.
2001. aastal kohtutäiturite ametisse nimetamisel peab kohtutäitur ametisse asuma viie tööpäeva jooksul pärast ametisse nimetamist.
Alates Euroopa Liiduga ühinemisest võib kohtutäituriks saada lisaks Eesti kodanikule ka Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik.
Käesoleva seaduse jõustumise ajal maa- või linnakohtu täitevosakonna menetluses olev täitedokument antakse kohtutäituri menetleda sissenõudja avalduse alusel.
Käesoleva seaduse jõustumise ajal maa- või linnakohtu täitevosakonna menetluses olev täitedokument, mille kohaselt on sissenõudja riik või kohaliku omavalitsuse üksus, antakse kohtutäituri menetleda sissenõudja avalduseta justiitsministri kehtestatud korras.
Käesoleva seaduse jõustumise ajal maa- või linnakohtu täitevosakonna menetluses olevate avalik-õiguslike nõuete üleandmisel kohtutäiturile tasutakse ettemaks justiitsministri kehtestatud korras ja määras riigieelarvest.
Kohtutäiturite esimene korrapärane atesteerimine toimub 2002. aasta teisel poolel.
Käesoleva seaduse alusel ametisse nimetatud endisele maa- või linnakohtu täitevosakonna kohtutäiturile ei maksta avaliku teenistuse seaduse (RT I 1995, 16, 228; 1999, 7, 112; 10, 155; 16, 271 ja 276; 2000, 25, 144 ja 145; 28, 167; 102, 672; 2001, 7, 17 ja 18) §-s 131 ettenähtud hüvitist.
Käesoleva seaduse alusel ametisse nimetatud kohtutäiturile võib tema tegevuse alustamiseks võõrandada riigile kuuluvat vallasvara.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul ei kohaldata riigivaraseaduse (RT I 1995, 22, 327; 1996, 36, 738; 40, 773; 48, 942; 81, 1446; 1997, 45, 724; 1998, 30, 409; 1999, 10, 155; 16, 271; 2000, 39, 239; 49, 306; 51, 319; 2001, 7, 17) §-s 24 ettenähtud piiranguid.
Käesoleva seaduse alusel ametisse nimetatud kohtutäiturile võib tema tegevuse alustamiseks anda kuni 2001. aasta 31. detsembrini tasuta kasutada enne käesoleva seaduse jõustumist maa- või linnakohtu täitevosakonna käsutuses olnud ruumi.
Kui ühe abikaasa suhtes on algatatud täitemenetlus ja tema lahusvarast ei piisa sissenõudja nõude rahuldamiseks, võib sissenõudja esitada kohtule hagi abikaasade ühisvara jagamiseks.
Kohus, prokuratuur, uurija, notar, kohtutäitur ja Maksuamet on riigilõivu tasumisest vabastatud nende pädevuses olevate ülesannete täitmiseks vajalike hooneregistri toimingute eest.
Pankrotihalduri kutse taotlemise ja pankrotihalduri atesteerimise eest tasutakse riigilõivu 2000 krooni.
Paragrahvi 14 lõikesse 5 lisatakse pärast sõna „notar“ sõnad „ja kohtutäitur“.
Ettevõtlusena käsitatakse ka notari ja kohtutäituri ametitegevust.
Senine teine lause loetakse kolmandaks lauseks.
Käesolev seadus jõustub 2001. aasta 1. märtsil.
Käesoleva seaduse §-d 3, 10, 13, 48 ja 49 jõustuvad Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval.
Käesolevas seaduses sätestatut ei kohaldata enne 2001. aasta 1. märtsi ametisse nimetatud maa- ja linnakohtu täitevosakondade koosseisu kuuluvatele kohtutäituritele.
Käesoleva seaduse ülesandeks on luua Eestis tingimused toimiva konkurentsi tekkimiseks telekommunikatsiooni valdkonnas ja kaitsta tarbijat ebakvaliteetsete kaabelleviteenuste eest.
Kaabellevivõrgu omanikule ja operaatorile esitatavad nõuded.
Kaabellevi käesoleva seaduse tähenduses on televisiooni- või raadiosaadete ja televisiooni- või raadioprogrammide (edaspidi programmid) edastamine abonentidele kaabellevivõrgu kaudu.
Kaabellevivõrk käesoleva seaduse tähenduses on tehniliste vahendite süsteem, mida kasutatakse programmide edastamiseks abonentidele.
Liinivõimendit ja liinivõimendit-muundajat.
Kaabeltelevisioonivõrgu vahendusel riiklikku tegevusluba nõudva telekommunikatsiooniteenuse osutamiseks peab ettevõtjal olema vastav tegevusluba.
Liinivõimendeid ja liinivõimendeid-muundajaid.
Individuaalvastuvõtusüsteem on tehniliste vahendite süsteem, mille abil isik võtab või isikud ühiselt võtavad oma tarbeks vastu programme.
Individuaalvastuvõtusüsteemi kaudu programmide edastamine abonentidele ei ole lubatud.
Individuaalvastuvõtusüsteemi kasutamine ei või kahjustada programmide vastuvõtmist või edastamist teiste õiguslikul alusel rajatud kaabellevivõrkude või individuaalvastuvõtusüsteemide kaudu.
Kaabellevivõrgu operaator on isik, kes edastab kaabellevivõrgu kaudu abonentidele programme.
Kaabellevivõrgu operaatoriks võib olla kaabellevivõrgu omanik või omanikuga vastava lepingu sõlminud ettevõtja.
Kaabellevivõrgu operaator ei või kahjustada programmide vastuvõtmist või edastamist teiste õiguslikul alusel rajatud kaabellevivõrkude või individuaalvastuvõtusüsteemide kaudu.
Abonent käesoleva seaduse tähenduses on kaabellevivõrguga liitunud isik, kellele edastatakse tasu eest programme.
Abonendil ei ole õigust edastada programme kolmandatele isikutele.
Kaabeltelevisioonivõrgu omanikuks võib olla Eestis äriregistrisse kantud ettevõtja, kellele on käesoleva seaduse alusel väljastatud kaabeltelevisioonivõrgu luba.
Kaabeltelevisioonivõrgu omanik ei tohi olla Eestis osutatava käesoleva seaduse §-s 11 sätestatud telefoniteenuse käibest üle 40 protsenti omav äriühing või sellise äriühinguga läbi majandusliku huvi seotud.
Üle 2 protsendi suuruse osaluse omamist teises ettevõtjas vahetult või läbi osanike või aktsionäride või läbi kolmandate isikute.
Kaabeltelevisioonivõrgu omanikuks olevas ettevõtjas osalust omavate isikute ring ja nende osalus kolmandates ettevõtjates peab olema läbipaistev.
Kaabeltelevisioonivõrgu luba on Sideameti poolt välja antud tegevusluba, mis annab sellel märgitud isikule õiguse kaabeltelevisioonivõrgu rajamiseks, omamiseks ja kasutamiseks loaga määratud tingimustel.
Kaabeltelevisioonivõrgu luba antakse välja tähtajaga 10 aastat.
Kaabeltelevisioonivõrgu luba ei ole edasiantav ning sellest tulenevate õiguste ja kohustuste täitmist ei tohi üle anda käesoleva seaduse § 8 nõuetele mittevastavale isikule.
Kaabellevi programmide pakett on kaabellevivõrgu operaatori poolt kaabellevivõrgu kaudu abonendile edastatavate programmide kogum.
Kaabellevi programmide põhipakett on kaabellevi programmide pakett, mida kaabellevivõrgu operaator edastab kõigile abonentidele.
Telekommunikatsiooniteenus on teenus, mille sisuks on täielikult või peamiselt signaalide edastamine telekommunikatsioonivõrgus ning ühenduste loomine telekommunikatsioonivõrgu lõpp-punktide vahel.
Telefoniteenus on telekommunikatsiooniteenus, mis võimaldab kasutajale ühenduse telefonivõrguga ja kõne reaalajas edastamist selle võrgu lõpp-punktide vahel.
Kohaliku omavalitsuse territooriumile rajatavate kaabeltelevisioonivõrkude piirkonnad määrab kindlaks kohaliku omavalitsuse volikogu, piiritledes kogu kohaliku omavalitsuse territooriumi kas ühe kaabeltelevisioonivõrgu piirkonnana või jagades selle mitmeks kaabeltelevisioonivõrgu piirkonnaks, võttes aluseks potentsiaalsete abonentide arvu ning lähtudes eesmärgist tagada kaabellevi kogu omavalitsusüksuse territooriumil.
Sideamet annab igas kaabeltelevisioonivõrgu piirkonnas avaliku konkursi alusel välja ühe või mitu kaabeltelevisioonivõrgu luba.
Sideamet annab igas kaabeltelevisioonivõrgu piirkonnas avaliku konkursi alusel välja ühe kaabeltelevisioonivõrgu loa, kui mõni selle loa taotleja kohustub kogu kaabeltelevisioonivõrgu ulatuses tegevusloa saamisest kaheksa kuu jooksul lisaks programmide edastamisele tagama käesoleva seaduse § 11 lõikes 2 nimetatud teenuse osutamise.
Avalik konkurss kaabeltelevisioonivõrgu piirkonnas kaabeltelevisioonivõrgu lubade väljaandmiseks korraldatakse kohaliku omavalitsuse volikogu taotlusel.
Taotlus peab sisaldama potentsiaalsete abonentide arvu antud piirkonnas ning muid konkursi korraldamiseks vajalikke andmeid.
Potentsiaalsete abonentide arvu leidmisel lähtutakse antud piirkonnas asuvate eluruumide ja selles piirkonnas tegutsevate juriidiliste isikute arvust.
Kaabeltelevisioonivõrgu lubade konkursi korraldaja on Sideamet.
Tagab konkursil osalejate ärisaladuse ja esitatud andmete konfidentsiaalsuse.
Konkursi tingimuste kindlaksmääramisel lähtub Sideamet käesolevas seaduses sätestatud nõuetest ja käesoleva seaduse § 12 lõikes 4 nimetatud taotluses esitatud andmetest.
Konkursi tingimustes peavad sisalduma kaabeltelevisioonivõrgu kasutussevõtmise tähtajad, kasutusloa saamiseks nõutavad kaabeltelevisioonivõrku iseloomustavad tehnilised parameetrid, kaabellevi programmide pakettide minimaalne arv, kaabellevi programmide põhipaketti kuuluvate televisiooniprogrammide minimaalne arv, telekommunikatsiooniteenuste loetelu, mille osutamiseks peab kaabeltelevisioonivõrgu loa omanik lisaks programmide edastamisele looma võimalused.
Kaabellevi programmide põhipaketti kuuluvate televisiooniprogrammide minimaalse arvu määramisel lähtutakse kuni konkursi korraldamiseni kaabeltelevisioonivõrgu piirkonnas vastuvõetavate ning teede- ja sideministri kehtestatud tehnilistele nõuetele vastava signaalitugevusega maapealsete ringhäälingusaatjate abil väljastatavate programmide arvust.
Konkursi korraldaja aadress ja kontakttelefon.
Muudatustest konkursile registreerimisel esitatud andmetes on konkursil osaleja kohustatud konkursi korraldajale teatama kümne päeva jooksul.
Konkursil osalejate ärinimesid ei avalikustata enne konkursile registreerumise tähtaja möödumist.
Enne käesoleva seaduse jõustumist kohalike omavalitsuste korraldatud avalike konkursside tulemuste põhjal sõlmitud kaabeltelevisioonivõrkude rajamise lepinguid.
Konkursi korraldaja võib konkursil osalejalt nõuda täiendavate dokumentide esitamist konkursi võistlustöös sisalduvate andmete täpsustamiseks.
Täiendavate dokumentide nõudmine ei või kitsendada ühegi konkursist osavõtja võrdse konkureerimise õigust.
Konkursi võistlustööd konkursil osalejale ei tagastata ja tema nõusolekuta ei avalikustata.
Käesoleva seaduse § 13 lõike 2 punktis 7 nimetatud konkursikomisjon hindab konkursi võistlustööde vastavust konkursi tingimustele, sealhulgas konkurentsivõimet telekommunikatsiooniteenuste osutamisel ning tarbijate huvide arvestamist, investeerimisprogrammi usaldusväärsust ja kaabeltelevisioonivõrgu tehnilise eskiisprojekti taset ning valib välja ja esitab Sideametile kaabeltelevisioonivõrgu loa väljastamiseks parima või parimad võistlustööd.
Võrdsete võistlustööde puhul käesoleva seaduse § 12 lõikes 3 sätestatud juhul lähtub konkursikomisjon parima võistlustöö valimisel kaabeltelevisioonivõrgu loa taotleja võistlustöös esitatud telekommunikatsiooniteenuste mahust ja kvaliteedist ning varem § 40 alusel välja antud kaabeltelevisioonivõrgu loa olemasolust.
Sideameti peadirektor või tema asetäitja teeb konkursikomisjoni soovitusel otsuse konkursi tulemuste kohta nelja kuu jooksul pärast võistlustööde esitamise tähtaega.
Ükski konkursile esitatud võistlustöö ei vastanud konkursi tingimustele.
Kuue kuu jooksul esimese konkursi ebaõnnestunuks kuulutamisest korraldab Sideamet uue konkursi samas kaabeltelevisioonivõrgu piirkonnas kaabeltelevisioonivõrgu lubade väljaandmiseks.
Lähtuvalt konkursi tingimustest ja konkursi võitnud isiku võistlustöös esitatud andmetest määratakse kaabeltelevisioonivõrgu loaga kindlaks kaabeltelevisioonivõrgu või selle osade kasutussevõtmise tähtajad, kasutusloa saamiseks nõutavad kaabeltelevisioonivõrku iseloomustavad tehnilised parameetrid, kaabelleviprogrammide pakettide minimaalne arv, kaabellevi programmide põhipaketti kuuluvate programmide minimaalne arv ning telekommunikatsiooniteenuste tähtajad ja loetelu, mille osutamiseks lisaks programmide edastamisele peab kaabeltelevisioonivõrgu loa omanik looma vastavad võimalused ning muud olulised tingimused.
Järelevalvet kaabeltelevisioonivõrgu rajamise ja opereerimise üle teostab Sideamet seaduse alusel ning teede- ja sideministri kehtestatud korras.
Kontrollib kaabeltelevisioonivõrgu opereerimist ja korrashoidu.
Sideameti peadirektor või tema asetäitja teeb kaabeltelevisioonivõrgu loa tingimuste rikkumise korral kaabeltelevisioonivõrgu loa omanikule ettekirjutuse rikkumise kõrvaldamiseks.
Ei vasta käesoleva seaduse § 8 nõuetele.
Sideameti peadirektor või tema asetäitja tunnistab tema tehtud ettekirjutuse täitmata jätmise korral kaabeltelevisioonivõrgu loa kehtetuks motiveeritud käskkirjaga, milles on ära näidatud loa kehtetuks tunnistamise õiguslik alus.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud käskkirja ärakiri väljastatakse kaabeltelevisioonivõrgu loa omanikule ja vastava kohaliku omavalitsuse volikogule.
Kui kaabeltelevisioonivõrgu piirkonna kohta väljastatud tegevuslubadest viimane on tunnistatud kehtetuks aasta jooksul pärast selle väljastamist, kuulutab Sideamet kahe kuu jooksul välja konkursi samas kaabeltelevisioonivõrgu piirkonnas kaabeltelevisioonivõrgu lubade väljaandmiseks käesoleva seadusega sätestatud korras ja endistel tingimustel, kui kohaliku omavalitsuse volikogu ei taotle käesoleva seaduse § 12 lõikes 4 nimetatud taotluse andmete muutmist.
Vähemalt kaheksa kuud enne kaabeltelevisioonivõrgu lubade tähtaja möödumist kuulutab Sideamet välja konkursi samas kaabeltelevisioonivõrgu piirkonnas kaabeltelevisioonivõrgu lubade väljaandmiseks käesoleva seadusega sätestatud korras, kusjuures ei rakendata käesoleva seaduse § 12 lõikes 3 sätestatut.
Kaabellevivõrk peab läbima kasutuskõlblikkuse kindlaksmääramiseks kohustusliku tehnilise ülevaatuse teede- ja sideministri kehtestatud korras.
Kaabellevivõrgu tehnilise ülevaatuse võib läbi viia üksnes vastavat tegevusluba omav ettevõtja.
Kaabellevivõrgu tehnilise ülevaatuse tegevusluba taotleval ja omaval ettevõtjal peab olema selleks tegevuseks vajalik tehniline varustus ja ta peab kindlustama ülevaatuse teostamise vastava ala asjatundjate poolt.
Kaabellevivõrgu tehnilise ülevaatuse teostanud ettevõtja peab tagama tema poolt esitatavate andmete õigsuse.
Kaabellevivõrgu tehnilise ülevaatuse tegevuslubasid väljastab ja tunnistab kehtetuks teede- ja sideminister käesoleva seaduse alusel ja Vabariigi Valitsuse kinnitatud korra kohaselt.
Kaabellevivõrgu tehnilise ülevaatuse tegevusloa kehtivuse tähtaeg on kolm aastat.
Ettevõtja taotlusel.
Tegevusloa kehtivuse lõppemisel käesoleva paragrahvi lõike 6 punktide 1 ja 2 alusel ei saa ettevõtjale uut tegevusluba väljastada enne ühe aasta möödumist tegevusloa kehtetuks tunnistamisest.
Kaabeltelevisioonivõrgu kasutusluba on luba, mille Sideamet annab kaabeltelevisioonivõrgu loa alusel projekti kohaselt rajatud kaabeltelevisioonivõrgule.
Kaabeltelevisioonivõrgule antakse kasutusluba teede- ja sideministri kehtestatud korras pärast tehnilise ülevaatuse läbimist.
Kaabeltelevisioonivõrku võib kaabeltelevisioonivõrgu loaga määratud tingimuste kohasele opereerimisele anda pärast kasutusloa saamist.
Kasutusloa võib väljastada kaabeltelevisioonivõrgule tervikuna või selle osale.
Kaabeltelevisioonivõrgu opereerimine ilma kaabeltelevisioonivõrgu kasutusloata on keelatud.
Ühisantennisüsteemi kasutusluba on luba, mille Sideamet annab projekti kohaselt rajatud ühisantennisüsteemile.
Ühisantennisüsteemile antakse kasutusluba teede- ja sideministri kehtestatud korras pärast tehnilise ülevaatuse läbimist.
Ühisantennisüsteemi opereerimine ilma kasutusloata on keelatud.
Maapealsete ringhäälingusaatjate poolt edastatavad kaabeltelevisioonivõrgu piirkonnas tehnilistele nõuetele vastava signaalitugevuse juures vastuvõetavad televisiooniprogrammid, mille edastamise eest omanik ei nõua tasu.
Enda loodud programmide edastamiseks peab kaabellevi operaatoril olema ringhäälinguseaduses (RT I 1994, 42, 680; 66, 1145; 1995, 83, 1437; 97, 1664; 1996, 49, 953; 1997, 29, 448; 52, 834; 93, 1564; 1998, 2, 42 ja 44; 1999, 16, 268) sätestatud ringhäälinguluba.
Sideameti nõudmisel on kaabellevi operaator kohustatud esitama tema edastatud programmide salvestuse, kui see nõue on esitatud 20 päeva jooksul programmi edastamisest arvates.
Kaabellevi operaator on kohustatud programmide edastamisel või taasedastamisel järgima autoriõiguse kaitsega seonduvaid nõudeid ning sõlmima lepingud kaabeltelevisioonivõrgus edastatavate programmide levitamise õigusi omavate isikutega.
Kui olemasolevas kaabeltelevisioonivõrgus vaba maht puudub, kuulutab Sideamet kohaliku omavalitsuse volikogu taotlusel välja täiendava kaabeltelevisioonilubade konkursi, millega ei kaasne luba telekommunikatsiooniteenuste osutamiseks.
Ühisantennisüsteemi opereerimine toimub käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud tingimustel.
Lepingu muutmise ja täiendamise korra ning poolte vastutuse.
Kaabellevivõrgu omandiõiguse üleminekul teisele isikule jääb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kehtiv leping jõusse ka uue omaniku suhtes, kui kaabellevivõrgu uus omanik ja abonent ei lepi kokku teisiti.
Järelevalvet käesoleva seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide täitmise üle teostab Sideamet.
Järelevalvet teostavad ametnikud käesoleva seaduse tähenduses on Sideameti peadirektor ja tema asetäitja ning nende poolt järelevalve teostamiseks volitatud ametnikud (edaspidi ametnikud).
Järelevalvet teostaval ametnikul on õigus teha kaabellevivõrku omavatele või opereerivatele ettevõtjatele kohustuslikke ettekirjutusi õiguserikkumise lõpetamiseks või teatud toimingute sooritamiseks või tegevuse peatamiseks, kui kaabellevivõrgu rajamise, kasutusseandmise või opereerimise kontrollimisel on avastatud käesoleva seaduse, muude õigusaktide või kaabeltelevisioonivõrgu loaga sätestatud tingimuste rikkumisi.
Viide ettekirjutuse täitmata jätmisel rakendatavatele sanktsioonidele.
Ettekirjutus antakse ettevõtjale või tema esindajale kätte vahetult allkirja vastu või saadetakse posti teel väljastusteatega.
Käesoleva seaduse nõuete täitmise kontrollimiseks on järelevalvet teostaval ametnikul õigus kontrollida kaabellevivõrgu tehnilist seisundit ning kaabellevivõrgu omaniku ja operaatori majandustegevust kajastavaid dokumente ning teha dokumentidest väljavõtteid ja ärakirju.
Järelevalvet teostav ametnik on kohustatud hoidma kontrollimise käigus talle teatavaks saanud ettevõtja ärisaladust ning kasutama saadud teavet ainult järelevalve teostamisel.
Võimaldama järelevalvet teostavale ametnikule juurdepääsu kaabellevivõrgule.
Juriidilisest isikust ettevõtja vastutab käesoleva seaduse rikkumise korral käesoleva seaduse § 37 alusel.
Füüsilise isiku vastutus sätestatakse haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1997, 66-68, 1109; 73, 1201; 81, 1361 ja 1362; 86, 1459 ja 1461; 87, 1466 ja 1467; 93, 1561, 1563-1565; 1998, 2, 42; 17, 265; 23, 321; 30, 410; 34, 484; 36/37, 552 ja 553; 38, 562; 51, 756 ja 759; 52/53, 771; 60, 951 ja 952; 64/65, 1004; 86/87, 1409; 98/99, 1574; 103, 1695; 108/109, 1783; 1999, 4, 53; 10, 149 ja 156; 16, 267, 271, 272, 276).
Käesoleva paragrahvi punktides 1-4 nimetamata käesolevast seadusest tulenevate nõuete rikkumise eest, kui sama teo või tegevusetuse lõpetamiseks on tehtud ettekirjutus ja isik ei ole seda ettekirjutust täitnud, - määratakse rahatrahv kuni 10 000 krooni.
Käesoleva seaduse §-s 37 loetletud juriidilise isiku haldusõiguserikkumiste kohta protokolli koostamise õigus on järelevalvet teostaval ametnikul.
Protokollis tuuakse ära selle koostamise aeg ja koht, protokolli koostanud isiku ametinimetus ning ees- ja perekonnanimi, haldusõiguserikkuja ärinimi ja aadress (haldusõiguserikkuja esindaja ees- ja perekonnanimi ning ametikoht), haldusõiguserikkumise kirjeldus, viide käesoleva seaduse § 37 sättele, mis näeb ette vastutuse selle haldusõiguserikkumise eest, haldusõiguserikkuja esindaja seletus ja muud andmed, mis on vajalikud asja lahendamiseks.
Haldusõiguserikkuja esindaja kirjalikud märkused protokolli, samuti protokollile allakirjutamisest keeldumise kohta lisatakse protokollile.
Juriidilise isiku õiguserikkumise asja menetlus toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus ettenähtud korras.
Käesoleva seaduse alusel juriidilisele isikule määratud rahatrahv nõutakse sisse haldusõiguserikkumiste seadustikus ja täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; 1997, 43/44, 723; 1998, 41/42, 625; 51, 756; 61, 981; 103, 1695; 1999, 18, 302) kehtestatud korras.
Enne käesoleva seaduse jõustumist kohalike omavalitsuste korraldatud avalike konkursside tulemuste põhjal sõlmitud lepingute alusel rajatud kaabeltelevisioonivõrkude omanike taotlusel väljastab Sideamet neile kaabeltelevisioonivõrgu load kuue kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates.
Kaabeltelevisioonivõrgu luba antakse välja tähtajaga kümme aastat, kusjuures kaabeltelevisioonivõrgu loa tingimustes juhindutakse avaliku konkursi tulemuste põhjal sõlmitud lepingus sätestatud tingimustest, mis ei ole vastuolus seadusega.
Muud dokumendid, mis tõendavad enne käesoleva seaduse jõustumist rajatud kaabeltelevisioonivõrgu rajamise õiguslikku alust.
Kaabeltelevisioonivõrgu loa saamiseks esitab kaabeltelevisioonivõrgu omanik Sideametile vastavasisulise taotluse kolme kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates.
Kaabeltelevisioonivõrgu luba asendab Eesti Vabariigi sideseaduse (RT 1991, 3, 49) § 7 lõikes 2 nimetatud riiklikku tegevuslitsentsi kaabeltelevisioonivõrkude osas.
Enne käesoleva seaduse jõustumist rajatud kaabeltelevisioonivõrkude omanikele, kellele ei väljastata kaabeltelevisioonivõrgu luba käesoleva seaduse § 40 lõike 1 alusel, väljastatakse nende soovil ajutine tähtajaline luba kaabeltelevisioonivõrgu opereerimise jätkamiseks kuni konkursi võitja poolt rajatava kaabeltelevisioonivõrgu opereerimisele andmiseni.
Ajutise tähtajalise loa saamiseks esitab kaabeltelevisioonivõrgu omanik kolme kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates Sideametile vastavasisulise taotluse, millele lisatakse andmed abonentidega sõlmitud kehtivate lepingute kohta ja programmide edastamise õigust tõendavad dokumendid.
Sideametil on õigus abonentide huvidest lähtuvalt väljastada ajutine tähtajaline luba kaabeltelevisioonivõrgu omanikule, kelle tegevusluba on tunnistatud kehtetuks käesoleva seaduse § 22 lõike 1 punktide 2, 3, 4 ja 8 alusel.
Ajutine tähtajaline luba annab õiguse kaabeltelevisioonivõrgu opereerimise jätkamiseks kuni konkursi võitja poolt rajatava kaabeltelevisioonivõrgu opereerimisele andmiseni.
Kui konkursi korraldaja pikendab konkursi võistlustööde esitamise tähtaega käesoleva seaduse § 13 lõike 2 punkti 6 alusel ning konkursi võitjale väljastatakse kaabeltelevisioonivõrgu luba pärast selles kaabeltelevisioonivõrgu piirkonnas kaabeltelevisioonivõrgu loa tähtaja möödumist, väljastab Sideamet kaabeltelevisioonivõrgu omaniku soovil ajutise tähtajalise loa kaabeltelevisioonivõrgu opereerimise jätkamiseks kuni konkursi võitja poolt rajatava kaabeltelevisioonivõrgu opereerimisele andmiseni.
Enne käesoleva seaduse jõustumist rajatud ühisantennisüsteeme võib opereerida ilma kasutusloata kuni Sideamet väljastab ühisantennisüsteemide omanike taotlusel kasutusload käesoleva seaduse § 27 lõikes 2 sätestatud korras.
Kasutusloa saamiseks esitab ühisantennisüsteemi omanik hiljemalt 2000. aasta 1. jaanuariks Sideametile vastavasisulise taotluse ja ühisantennisüsteemi projekti.
Kaabeltelevisioonivõrgu loa konkursil osaleja ja konkursi võitja või kaabeltelevisioonivõrgu omanik, kellele väljastatakse kaabeltelevisioonivõrgu luba käesoleva seaduse §-s 40 sätestatud korras, on kohustatud samas kaabeltelevisioonivõrgu piirkonnas enne käesoleva seaduse jõustumist õiguslikul alusel rajatud kaabeltelevisioonivõrkude omaniku soovil ostma temalt kaabeltelevisioonivõrgu kokkuleppehinnaga.
Kui kokkulepet ei saavutata, määrab hinna suuruse kohus, lähtudes ostu-müügi objekti harilikust väärtusest.
Kaabeltelevisioonivõrgu loa väljastamise eest tasutakse riigilõivu 1000 krooni + 10 krooni iga kaabeltelevisioonivõrgu piirkonna potentsiaalse abonendi kohta, kuid mitte üle 150 000 krooni.
Kaabeltelevisiooni kasutusloa väljastamise eest tasutakse riigilõivu 10 000 krooni.
Ühisantennisüsteemi kasutusloa väljastamise eest tasutakse riigilõivu 1000 krooni.
Kaabeltelevisioonivõrgu loa pikendamise eest tasutakse riigilõivu pool esialgse loa riigilõivu määrast.
Kaabeltelevisioonivõrgu loa väljaandmiseks korraldatavale konkursile osalejaks registreerimise eest tasutakse riigilõivu 1000 krooni + 10 krooni iga kaabeltelevisioonivõrgu piirkonnas asuva potentsiaalse abonendi kohta, kuid mitte üle 50 000 krooni.
Ringhäälinguluba - kaabeltelevisioonivõrgus.
Käesoleva seaduse § 12 lõikes 3 sätestatud tähtaega rakendatakse 2001. aasta 1. jaanuarist.
Käesolev seadus jõustub 1999. aasta 1. juunil.
Kinnitada „Aktiivse siirdatava meditsiiniseadme kasutussevõtmise ja kasutamise eeskiri“ (juurde lisatud).
Käesolev aktiivse siirdatava meditsiiniseadme kasutussevõtmise ja kasutamise eeskiri (edaspidi eeskiri) kehtestab põhinõuded aktiivsele siirdatavale meditsiiniseadmele ja selle tervishoiuasutuses kasutussevõtmise ning kasutamise korra.
Mis on mõeldud kas osaliselt või täielikult, kirurgilisel või mittekirurgilisel teel inimkehasse viimiseks või mittekirurgilisel teel inimkeha loomulikku õõnde viimiseks ning mis peab sinna jääma ka pärast protseduuri.
Tervishoiuasutuses on lubatud kasutusse võtta ja kasutada seadet, mis on ohutu patsiendile, kasutajale ja teistele isikutele ning vastab käesoleva eeskirja lisas toodud teistele põhinõuetele.
Seadme kasutussevõtmine on seadme kättesaadavaks tegemine eriarstile ja seadme kasutamises osalevale tervishoiuasutuse muule personalile (edaspidi kasutaja).
Tarnija peab tervishoiuasutusele tõendama seadme vastavust käesoleva eeskirja lisas toodud põhinõuetele toote nõuetekohasuse tõendamise seadusega (RT I 1997, 81, 1362) ja selle alusel välja antud õigusaktidega sätestatud korras, järgides käesoleva eeskirja punktide 6, 7 ja 20 nõudeid.
Kui tarnija on seadme nõuetekohasust tõendanud Eestis, peab ta tervishoiuasutusele esitama Vabariigi Valitsuse 2. juuni 1998. a määrusega nr 118 (RT I 1998, 50, 1589) kinnitatud „Toote vastavusavalduse ja -tunnistuse väljaandmise tingimuste ja korra“ alusel tõendamisasutuses väljaantud vastavustunnistuse.
Kui seadme nõuetekohasus on tõendatud välisriigis, peab tarnija tervishoiuasutusele esitama Vabariigi Valitsuse 28. juuli 1998. a määrusega nr 168 (RT I 1998, 69, 1141) kinnitatud „Välisriigis väljaantud toote nõuetekohasust tõendava dokumendi tunnustamise korra“ alusel tõendamisasutuses väljaantud vastavustunnistuse.
Kui seade on mõeldud sellise aine manustamiseks, mida ravimiseaduse (RT I 1996, 3, 56; 49, 954; 1997, 93, 1564; 1998, 36/37, 554) paragrahvis 2 toodud määratluse järgi võib nimetada ravimiks või ravimisarnaseks aineks, siis võib seadet kasutusse võtta juhul, kui selle aine nõuetekohasus on tõendatud kooskõlas ravimiseaduse nõuetega.
Käesoleva eeskirja punktide 5, 6, 7 ja 20 nõuetele vastav seadme nõuetekohasuse tõendatus.
Tervishoiuasutus peab tagama seadme hoiu- ja transporditingimused, mis ei avaldaks negatiivset mõju seadme karakteristikutele.
Seadme kasutamine on seadme siirdamine, patsiendi terviseseisundi jälgimine ja seadme töönäitajate kontroll ning vajadusel korrigeerimine.
Tervishoiuasutus peab tagama seadme kasutamise valmistaja poolt ettenähtud eesmärgil.
Seadme kasutamine peab toimuma valmistaja poolt väljastatud kasutamisjuhendi kohaselt.
Seadme kasutaja peab olema välja õpetatud ja seadme kasutamisjuhendi kohaselt instrueeritud.
Seadmeid on lubatud siirdada adekvaatses meditsiinikeskkonnas, kus on tagatud kõik tingimused käesoleva eeskirja nõuete täitmiseks, silmas pidades patsiendi, kasutaja ja teiste isikute ohutust.
Kasutaja peab tagama patsiendi instrueerimise ja seadme siirdamisjärgse kontrolli kooskõlas kasutamisjuhendi nõuetega.
Kasutaja peab tarnijat ja Sotsiaalministeeriumi kohe teavitama kõigist mittevastavustest, mis ilmnevad seadme kasutamisel ettenähtud eesmärgil ja viisil.
Mittevastavuseks loetakse seadme karakteristikute või töönäitajate halvenemist, samuti ebatäpsusi seadmele kantud ja kaasa antud teabes, mis võivad või võisid põhjustada patsiendi surma või tema terviseseisundi halvenemist ning ohustada kasutajat või teisi isikuid.
Siirdatud seadmete tervishoiuasutuses registreerimise ja registreerimisandmete säilitamise.
Kuni käesoleva eeskirja punktides 6 ja 7 nimetatud tõendamisasutuste tegevuse alustamiseni on tervishoiuasutuses lubatud kasutada ainult Euroopa Nõukogu aktiivseid siirdatavaid meditsiiniseadmeid käsitleva direktiivi 90/385/EMÜ nõuete kohaselt omistatud CE-märgistusega seadmeid.
Aktiivse siirdatava meditsiiniseadme põhinõuded on aluseks seadme vastavushindamisel selle nõuetekohasuse tõendamiseks kooskõlas aktiivse siirdatava meditsiiniseadme kasutussevõtmise ja kasutamise eeskirja punktides 5, 6, 7 ja 20 toodud nõuetega.
Seade peab olema selliselt projekteeritud ja valmistatud, et juhul, kui seda kasutatakse ettenähtud eesmärgil, ei kujuta see ohtu patsiendile, kasutajale ega teistele isikutele.
Seadme karakteristikud ja töötnäitajad ei tohi valmistaja poolt seadme jaoks ettenähtud kasutusea vältel olla mõjutatavad sedavõrd, et patsiendi või teise isiku terviseseisund ja/või elu oleksid ohustatud, tingimusel, et seadet kasutatakse tavalistes kasutustingimustes.
Seade peab olema selliselt projekteeritud, valmistatud ja pakendatud, et valmistaja poolt ettenähtud ladustamise ja transpordi tingimused (temperatuur, niiskus) ei avaldaks selle karakteristikutele ega töönäitajatele negatiivset mõju.
Valmistaja poolt ettenähtud seadme konstruktsioon ja lahendused peavad olema kooskõlas ohutusnõuetega.
Mõõte- ja kontrollimehhanismi täpsuse vähenemisega.
Seade ja vajaduse korral ka selle osad peavad olema identifitseeritavad, et oleks võimalik vajalikke meetmeid tarvitusele võtta juhul, kui avastatakse seadme või selle osaga seonduv potentsiaalne risk.
Seadmele peab olema kantud kood, mille abil seadet ja valmistajat on võimalik üheselt identifitseerida (eriti seadme liiki ja valmistamise aastat); seda koodi peab olema võimalik vajaduse korral lugeda ilma patsiendile kirurgilist operatsiooni tegemata.
Seade peab olema pakendatud ühekordseks kasutamiseks mõeldud pakendisse.
Pakend peab tagama seadme steriilsuse valmistaja poolt ettenähtud transpordi- ja ladustamistingimustes kuni pakendi eemaldamiseni seadme siirdamiseks.
Sõnad „eritellimusel valmistatud seade“ juhul, kui seade on ette nähtud ainult nimeliselt nimetatud patsiendil kasutamiseks ja valmistatud vastavalt meditsiinispetsialisti kirjalikule kirjeldusele, milles on tema vastutusel antud seadme spetsiifilised karakteristikud.
Seadme transpordiks ja ladustamiseks ettenähtud tingimused.
Seadme pakendil toodud rekvisiidid võivad olla esitatud üldtunnustatud sümbolite kujul.
Vajadusel märge selle kohta, et seadet on lubatud teistkordselt kasutada ainult juhul, kui seade on valmistaja vastutusel rekonditsioneeritud nõuetekohaselt.
Kasutamisjuhend peab esitama andmeid, mis võimaldavad arstil anda patsiendile lühiteavet seadme kasutamise vastunäidustuste ning rakendatavate ettevaatusabinõude kohta.
Teavet ravimi või ravimisarnase aine kohta, mille manustamiseks seade on ette nähtud.
Teavet, mis kinnitab, et seade vastab käesolevas lisas esitatud põhinõuetele, ja vajadusel teavet seadme mittevastavusest põhinõuetele koos põhjuste äranäitamisega.
Teavet, mis kinnitab kõnealuse seadme vastavust käesolevas lisas esitatud põhinõuetele, välja arvatud aspektid, mis on uuringuobjektiks ja et nende aspektide suhtes on võetud tarvitusele kõik ettevaatusabinõud, et kaitsta patsiendi ohutust ja tervist.
Riiklike peretoetuste seaduse eesmärk on tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine.
Käesolev seadus sätestab riiklike peretoetuste (edaspidi peretoetused) liigid, ulatuse, saamise tingimused ja korra.
Vaidemenetluse sätestab haldusmenetluse seadus (RT I 2001, 58, 354), kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
Kui Eesti Vabariigi sõlmitud välisleping sisaldab peretoetuste saamise tingimuste ja korra ning vaidemenetluse kohta käesolevast seadusest erinevaid sätteid, kohaldatakse välislepingut.
Eestis elavale välismaalasele, kellel on tähtajaline elamisluba või kes viibib Eestis välismaalaste seaduse (RT I 1993, 44, 637; 1999, 50, 548; 54, 582; 71, 686; 88, 808; 101, 900; 2000, 25, 148; 33, 197; 40, 254; 2001, 16, 68; RT III 2001, 7, 75; RT I 2001, 58, 352) § 9 lõikes 1 1 sätestatud alusel.
Peretoetustele on õigus Eestis elavatel perekonnaliikmetel ja välismaal õppimise tõttu perest eemalviibivatel lastel.
Peretoetusi ei maksta käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud perekonnaliikme kohta, kes saab mõne teise riigi vastavat toetust.
Eestkostel või perekonnas hooldamisel oleva lapse toetus.
Kord kvartalis makstav peretoetus on nelja- ja enamalapselise pere ning kolmikuid kasvatava pere toetus.
Kord aastas makstav peretoetus on koolitoetus.
Kui isikul on õigus saada mitut liiki peretoetusi, määratakse ja makstakse neid toetusi samaaegselt.
Peretoetusi finantseeritakse riigieelarvest.
Peretoetuste, välja arvatud lapsehooldustasu arvutamise aluseks on lapsetoetuse määr, mis kehtestatakse igaks eelarveaastaks riigieelarvega.
Lapsetoetuse uus määr ei või olla väiksem kehtivast määrast.
Lapsehooldustasu arvutamise aluseks on lapsehooldustasu määr, mis kehtestatakse igaks eelarveaastaks riigieelarvega.
Lapsehooldustasu uus määr ei või olla väiksem kehtivast määrast.
Lapsetoetusele on õigus igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni.
Lapsel, kes õpib päevases õppevormis või meditsiinilistel näidustustel muus õppevormis põhikoolis või gümnaasiumis või põhikooli baasil kutseõppeasutuses, on õigus lapsetoetusele kuni 19-aastaseks saamiseni.
19-aastaseks saamisel makstakse toetust jooksva õppeaasta lõpuni.
Lapsetoetust makstakse pere esimese lapse kohta ühekordses lapsetoetuse määras, teise ja iga järgneva lapse kohta kahekordses lapsetoetuse määras.
Kasvatab kolme- ja enamalapselises perekonnas kolme või enamat lapsetoetust saavat vähemalt kolmeaastast last - ühes neljandikus lapsehooldustasu määras iga kolme kuni kaheksa-aastase lapse kohta.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktide 2 ja 3 alusel üheaegselt sama lapse kohta toetust ei maksta.
Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud laps läheb esimesse klassi ja saab jooksval õppeaastal kaheksa-aastaseks, makstakse selle lapse kohta lapsehooldustasu õppeaasta lõpuni.
Kui üks vanematest on lapsehoolduspuhkusel, on õigus lapsehooldustasule sellel vanemal.
Kui lapsehoolduspuhkust kasutab vanema asemel mõni teine isik, on tal õigus lapsehooldustasule pooles lapsehooldustasu määras iga hooldatava lapse kohta, kuid kokku mitte rohkem kui poolteisekordses lapsehooldustasu määras.
Vanemale sama lapse kohta selle aja eest lapsehooldustasu ei maksta.
Lapse eestkostjal või hooldajal, kellega on sõlmitud kirjalik perekonnas hooldamise leping (edaspidi hooldaja), on õigus lapsehooldustasule käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel.
Üksikvanema lapse toetusele on õigus lapsel, kelle sünniaktis puudub kanne isa kohta või see on tehtud ema ütluse alusel või kelle vanem on seadusega kehtestatud korras tunnistatud tagaotsitavaks ja kes vastab käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 või 2 sätestatud tingimustele.
Üksikvanema lapse toetust makstakse kahekordses lapsetoetuse määras.
Ajateenija lapse toetusele on õigus Eesti kaitsejõududes ajateenistuses oleva isiku lapsel, kes vastab käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 või 2 sätestatud tingimustele.
Ajateenija lapse toetust makstakse viiekordses lapsetoetuse määras.
Eestkostel või perekonnas hooldamisel oleva lapse toetusele on õigus vanemliku hoolitsuseta lapsel, kelle üle on seatud eestkoste või kelle suhtes on sõlmitud kirjalik perekonnas hooldamise leping ja kes vastab käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 või 2 sätestatud tingimustele.
Eestkoste või perekonnas hooldamise lõppemisel seoses lapse 18-aastaseks saamisega makstakse toetust selle jooksva õppeaasta lõpuni, mil laps saab 19-aastaseks.
Eestkostel või perekonnas hooldamisel oleva lapse toetust makstakse kuuekordses lapsetoetuse määras.
Iga järgmise lapse sünni korral - kahekümnekordses lapsetoetuse määras.
Mitmikute sünni korral makstakse sünnitoetust iga lapse kohta kahekümne viie kordses lapsetoetuse määras.
Sünnitoetust ei maksta, kui laps sündis surnult.
Sünnitoetusele on õigus lapsendajal, eestkostjal või hooldajal, kui varem ei ole sama lapse kohta sünnitoetust makstud.
Lapsendamistoetusele on õigus Eestis alaliselt või tähtajalise elamisloaga elaval lapsendajal, kellest lapsendatav laps ei põlvne ja kes ei ole selle lapse võõrasvanem, kui varem ei ole sellele perele sama lapse kohta sünnitoetust makstud.
Lapsendamistoetust makstakse kahekümnekordses lapsetoetuse määras.
Elluastumistoetusele on õigus lapsena hoolekandeasutuses või erivajadustega laste koolis kasvanud vanemliku hoolitsuseta isikul, kui ta asub uude elukohta iseseisvalt elama.
Elluastumistoetust makstakse neljakümnekordses lapsetoetuse määras.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik on elanud hoolekandeasutuses või erivajadustega laste koolis alla kolme aasta, vähendatakse elluastumistoetust iga vähem oldud kuu eest 2,5 protsenti.
Nelja- ja enamalapselise pere ning kolmikuid kasvatava pere toetust on õigus saada ühel vanematest, kes kasvatab nelja või enamat lapsetoetust saavat last või lapsetoetust saavaid kolmikuid.
Nelja- ja enamalapselisele perele makstakse toetust ühekordses lapsetoetuse määras iga lapse kohta, kes jooksva kalendriaasta antud kvartalis vastab käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 või 2 sätestatud tingimustele.
Kolmikuid kasvatavale perele makstakse toetust neljakordses lapsetoetuse määras, kui iga laps jooksva kalendriaasta antud kvartalis vastab käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 või 2 sätestatud tingimustele.
Käesoleva paragrahvi lõigete 2 ja 3 alusel üheaegselt toetust ei maksta.
Lapse eestkostjal või hooldajal on õigus nelja- ja enamalapselise pere ning kolmikuid kasvatava pere toetusele käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel.
Koolitoetust on õigus saada õppeaasta alustamiseks lapsel, kes vastab käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 või 2 sätestatud tingimustele.
Koolitoetust makstakse kolmekordses lapsetoetuse määras.
Hoolekandeasutusest või erivajadustega laste koolist uude elukohta iseseisvalt elama asunud vanemliku hoolitsuseta olnud isik.
16-aastase või vanema õpilase õpilaspilet või õppeasutuse teatis.
Peretoetuste taotlemise avalduse vormi ja vajalike lisadokumentide loetelu kehtestab sotsiaalminister.
Vajaduse korral on pensioniametil õigus nõuda peretoetuste taotlejalt täiendavaid dokumente.
Peretoetuste taotlemiseks esitatakse originaaldokumendid või notariaalselt kinnitatud ärakirjad või väljavõtted.
Pensioniamet kinnitab originaaldokumendi koopia, mis jäetakse pensioniametisse.
Kõik originaaldokumendid tagastatakse.
Peretoetuste taotlemiseks esitab peretoetuste taotleja (edaspidi taotleja) taotluse oma elukohajärgsele pensioniametile.
Taotleja elukohaks on rahvastikuregistrisse kantud elukoht.
Kui taotlejal ei ole registrijärgset elukohta, määratleb taotleja oma elukoha ise.
Käesoleva seaduse § 15 punktis 3 nimetatud isik esitab taotluse õppeasutuse asukohajärgsele pensioniametile.
Toetuste taotlemise päevaks loetakse taotluse vastuvõtmise päev.
Kui taotlus on saadetud posti teel, loetakse toetuste taotlemise päevaks taotluse lähtekoha postitempli kuupäev.
Pensioniamet vaatab peretoetuste taotlemiseks esitatud dokumendid läbi esimesel võimalusel.
Kui taotlusele ei ole lisatud kõiki vajalikke dokumente või esitatud dokumentides on puudusi, määrab pensioniamet taotlejale esimesel võimalusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.
Kui taotleja kõrvaldab puudused pensioniameti määratud tähtajaks, loetakse toetuste taotlemise päevaks taotluse vastuvõtmise päev või taotluse lähtekoha postitempli kuupäev.
Kui taotleja ei kõrvalda puudusi määratud tähtaja jooksul, teeb pensioniamet otsuse olemasolevate dokumentide alusel.
Peretoetuste suuruse kindlakstegemisel võetakse arvesse kõik peres kasvavad lapsetoetusele õigust omavad lapsed, neist vanimat loetakse esimeseks lapseks.
Puudest tingitud erivajaduse või õppimise tõttu ajutiselt perest eemalviibiv laps loetakse peretoetuste suuruse kindlakstegemisel pere koosseisu.
Kes elab pidevalt hoolekandeasutuses.
Hoolekandeasutusest õppimise tõttu eemalviibiv vanemliku hoolitsuseta laps loetakse lapsetoetuse suuruse kindlakstegemisel esimeseks lapseks.
Lapsetoetuse, üksikvanema lapse toetuse, ajateenija lapse toetuse ja eestkostel või perekonnas hooldamisel oleva lapse toetuse suurus arvutatakse toetuse määramise algtähtajal kehtinud lapsetoetuse määra alusel.
Lapsetoetuse määra muutmise korral arvutatakse toetus ümber uue lapsetoetuse määra kehtestamise kuupäevast arvates.
Lapsehooldustasu suurus arvutatakse toetuse määramise algtähtajal kehtinud lapsehooldustasu määra alusel.
Lapsehooldustasu määra muutmise korral arvutatakse toetus ümber uue lapsehooldustasu määra kehtestamise kuupäevast arvates.
Sünnitoetuse suurus arvutatakse lapse sünnikuupäeval kehtinud lapsetoetuse määra alusel.
Lapsendamistoetuse suurus arvutatakse lapsendamise kohtuotsuse jõustumise päeval kehtinud lapsetoetuse määra alusel.
Elluastumistoetuse suurus arvutatakse uude elukohta elama asumise kuupäeval kehtinud lapsetoetuse määra alusel.
Nelja- ja enamalapselise pere ning kolmikuid kasvatava pere toetuse suurus arvutatakse toetuse määramise kvartali viimasel kuul kehtinud lapsetoetuse määra alusel.
Koolitoetuse suurus arvutatakse õppeaasta alguskuule eelneval kuul kehtinud lapsetoetuse määra alusel.
Igakuiselt makstav peretoetus määratakse käesolevas seaduses sätestatud toetusele õiguse tekkimise päevast, kui toetuse taotlemiseks vajalikud dokumendid on esitatud kuue kuu jooksul, arvates toetusele õiguse tekkimise päevast.
Igakuiselt makstava peretoetuse hilisemal taotlemisel määratakse toetus tagantjärele, kuid mitte rohkem kui taotluse esitamise kuule eelnenud kuue kalendrikuu eest.
Sünnitoetus määratakse, kui toetust on taotletud kuue kuu jooksul, alates lapse sünnist.
Lapsendamistoetus määratakse, kui toetust on taotletud kuue kuu jooksul, alates lapsendamise kohtuotsuse jõustumisest.
Elluastumistoetus määratakse, kui toetust on taotletud hiljemalt kahe aasta möödumisel vanemliku hoolitsuseta olnud lapse hoolekandeasutuse või erivajadustega laste kooli kasvandike nimekirjast kustutamisest ja uude elukohta elama asumisest.
Koolitoetus määratakse 16-aastasele ja vanemale lapsele, kui toetust on taotletud kuue kuu jooksul, arvates õppeaasta algusest.
Peretoetused määratakse taotlejale ajaks, mil isik vastab käesolevas seaduses sätestatud tingimustele.
Peretoetuste määramise või sellest keeldumise otsustab pensioniamet.
Peretoetused määratakse toetuste taotlejale, kes vastab käesolevas seaduses sätestatud tingimustele.
Toetuse taotleja nõudmisel või kollegiaalset lahendust nõudva taotluse puhul otsustab toetuse määramise või sellest keeldumise pensioniametis riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel moodustatud pensionikomisjon.
Otsuse teinud ametniku või ametnike allkirjadest.
Peretoetuste määramisest keeldumisest teatatakse taotlejale kirjalikult viie tööpäeva jooksul, arvates otsuse tegemise päevast.
Peretoetusi ei määrata, kui peretoetuste saamiseks kehtestatud tingimused ei ole täidetud.
Peretoetusi makstakse elukohajärgse pensioniameti kaudu igakuiselt jooksva kuu eest vastavalt toetuste saaja soovile panka tema arvele või posti teel maksja kulul.
Peretoetuste maksmist jätkatakse lapse 16-aastaseks saamisel pärast õpilaspileti või õppeasutuse teatise esitamist kuni uue õppeaasta algusele eelneva päevani.
Pärast nimetatud tähtaega esitatakse peretoetuste saamiseks pikendatud kehtivusajaga õpilaspilet või õppeasutuse teatis uue õppeaasta esimese kuu jooksul.
Hilisemal õpilaspileti või õppeasutuse teatise esitamisel makstakse toetusi tagasiulatuvalt, kuid mitte rohkem kui dokumendi esitamisele eelnenud kuue kuu eest.
Kui 16-aastane või vanem laps lõpetab põhikooli, gümnaasiumi või põhikooli baasil kutseõppeasutuse, lõpetatakse peretoetuste maksmine kooli lõpetamisele järgnevast kuust.
Õpingute jätkamisel samal kalendriaastal õppeasutuses, kus õppimine annab õiguse peretoetustele, makstakse pärast õpilaspileti või õppeasutuse teatise esitamist toetusi tagasiulatuvalt toetuste maksmise lõpetamisest kuni uuesti õppima asumiseni.
Koolitoetust makstakse jooksva aasta 1. oktoobriks seitsmeaastaseks saanud lapsele õppeasutuse teatist või õpilaspiletit esitamata kuni lapse 16-aastaseks saamiseni.
Lapse varasema koolimineku korral makstakse koolitoetust õppeasutuse teatise või õpilaspileti esitamisel.
Lapse hilisema koolimineku korral on toetust saanud isik kohustatud sellest pensioniametile kirjalikult teatama.
16-aastasele ja vanemale lapsele makstakse koolitoetust pärast õpilaspileti või õppeasutuse teatise esitamist uue õppeaasta esimese kuu jooksul, kuid mitte hiljem kui kuue kuu möödumisel õppeaasta algusest.
Nelja- ja enamalapselise pere ning kolmikuid kasvatava pere toetust makstakse, sõltumata neljale ja enamale lapsele või kolmikutele lapsetoetuse maksmise aja kestusest selles kvartalis.
Toetus makstakse välja jooksva kalendriaasta iga kvartali viimases kuus.
Toetusesaaja surma päevaks saamata jäänud peretoetus makstakse teisele isikule tema taotluse alusel, kui ta vastab käesolevas seaduses sätestatud tingimustele, kuid mitte rohkem kui taotluse esitamisele eelnenud kuue kuu eest.
Toetuste maksmisel ümardatakse 50 ja rohkem senti kroonini, alla 50-sendist summat ei arvestata.
Vanemliku hoolitsuseta lapsele, kes elab pidevalt hoolekandeasutuses või erivajadustega laste koolis, peretoetusi ei maksta.
Hoolekandeasutusest õppimise tõttu eemalviibivale vanemliku hoolitsuseta lapsele makstakse lapsetoetust, üksikvanema lapse toetust ja koolitoetust, kui ta vastab nimetatud toetuste saamiseks käesolevas seaduses sätestatud tingimustele.
Puudest tingitud erivajaduse tõttu ajutiselt hoolekandeasutuses või erivajadustega laste koolis viibiva lapse kohta makstakse peretoetusi, välja arvatud lapsehooldustasu ja eestkostel või perekonnas hooldamisel oleva lapse toetust, kui laps vastab toetuste saamiseks käesolevas seaduses sätestatud tingimustele.
Pensioniamet peatab toetuste maksmise, kui posti teel makstavad toetused on välja võtmata vähemalt kuus kuud.
Pärast vastava taotluse ja käesoleva seaduse § 16 lõike 1 punktis 2 sätestatud dokumendi esitamist makstakse toetus taotlejale välja.
Elukohta vahetanud toetusesaajale jätkatakse peretoetuste maksmist pärast vastava taotluse ja käesoleva seaduse § 16 lõike 1 punktis 2 sätestatud dokumendi esitamist uue elukohajärgse pensioniameti kaudu ajast, mil maksmine endises kohas lõpetati.
Pensioniamet peatab valla- või linnavalitsuse korraldusel ajutiselt peretoetuste maksmise, kui lapsevanem ei täida perekonnaseadusest (RT I 1994, 75, 1326; 1996, 40, 773; 49, 953; 1997, 28, 422; 35, 538; 2000, 50, 317; 2001, 16, 69; RT III 2001, 15, 154; RT I 2001, 53, 307) tulenevat kohustust last kasvatada ja tema eest hoolitseda.
Pensioniamet jätkab peretoetuste maksmist lapse vanemale käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud põhjuste äralangemisel valla- või linnavalitsuse korralduse või kohtuotsuse alusel.
Pensioniamet jätkab vanemliku hoolitsuseta lapsele ettenähtud peretoetuste maksmist võõrasvanemale või kasuvanemale või eestkostjale või perekonnas hooldajale valla- või linnavalitsuse korralduse või kohtuotsuse või perekonnas hooldamise lepingu alusel.
Pensioniamet jätkab peretoetuste maksmist iseseisvalt elama asunud vanemliku hoolitsuseta lapsele, kes vastab käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 või 2 sätestatud tingimustele, valla- või linnavalitsuse korralduse alusel.
Peretoetuste maksmise jätkamisel käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 sätestatud juhtudel makstakse peretoetusi tagantjärele mitte rohkem kui vastava taotluse esitamise kuule eelnenud kuue kalendrikuu eest.
Kui laps viibis peretoetuste maksmise peatamise ajal hoolekandeasutuses, siis hoolekandeasutuses viibimise aja eest toetust tagantjärele ei maksta.
Asjaoludest, mis mõjutavad peretoetuste saamist või toetuste suurust, on toetuste saaja kohustatud elukohajärgsele pensioniametile kirjalikult teatama kümne tööpäeva jooksul, arvates nende asjaolude tekkimise päevast.
Kui lapse vanem on seadusega kehtestatud korras tunnistatud tagaotsitavaks ning tagaotsimine lõpetatakse, on tagaotsimisega tegelev asutus kohustatud saatma pensioniametile teate tagaotsimise lõpetamise kohta viie tööpäeva jooksul, arvates tagaotsimise lõpetamisest.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud asjaolude ilmnemisel ühekordselt makstavat peretoetust, kord kvartalis või kord aastas makstavat peretoetust ei maksta; igakuiselt makstava toetuse maksmine lõpetatakse asjaolude tekkimise kuule järgnevast kuust.
Kui asjaolud mõjutavad toetuse suurust, makstakse toetust uues suuruses asjaolude tekkimise kuule järgnevast kuust.
Käesoleva seaduse § 7 alusel määratud toetuse maksmine lõpetatakse lapse vanema tagaotsimise lõpetamisele või isaduse tuvastamise kohtuotsusele järgnevast kuust.
Toetuse maksmine lõpetatakse, kui toetus on määratud seadusliku aluseta pensioniameti süül.
Toetuse maksmise lõpetamise otsus saadetakse toetust saanud isikule posti teel viie tööpäeva jooksul, arvates otsuse tegemise päevast.
Peretoetuste saajal on õigus toetustest loobuda.
Peretoetuste maksmine lõpetatakse vastava kirjaliku taotluse esitamisele järgnevast kuust.
Toetuste saaja teadliku valeandmete esitamise või peretoetuste saamist mõjutavate asjaolude mitteteatamise ilmnemisel nõutakse peretoetusteks enammakstud summad tagasi või tehakse tasaarvestus.
Kui isik ei maksa alusetult saadud peretoetusi tagasi, võidakse enammakstud summad pensionikomisjoni otsuse alusel talle ettenähtud peretoetustest kinni pidada.
Kinnipeetav osa ei või ületada 20 protsenti isikule määratud toetuste summast.
Kui peretoetuste maksmine lõpetatakse enne enammakstud summa täielikku tasaarvestamist, tehakse isikule enammakstud summade tagasinõudmiseks ettekirjutus koos hoiatusega.
Hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ettekirjutuse täitmata jätmise korral on pensioniametil õigus rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses (RT I 2001, 50, 283) sätestatud korras.
Sunniraha ülemmäär on 2000 krooni.
Ettekirjutus koos hoiatusega saadetakse toetusi saanud isikule posti teel viie tööpäeva jooksul, arvates ettekirjutuse ja hoiatuse tegemise päevast.
Andmed peretoetuste määramise, määramise aluste ja maksmise kohta kantakse riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel moodustatud riikliku pensionikindlustuse registrisse.
Andmete kandmine registrisse ja andmete saamine registrist toimub vastavalt andmekogude seadusele (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77), isikuandmete kaitse seadusele (RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941; 111, 1833; 2000, 50, 317; 92, 597; 104, 685; 2001, 50, 283) ja teistele seadustele.
Peretoetuste määramise otsusega mittenõustumise korral on toetuse taotlejal õigus pöörduda pensionikomisjoni poole 30 päeva jooksul, arvates otsuse saamise päevast.
Pensionikomisjoni otsusega mittenõustumise korral on toetuse taotlejal õigus pöörduda halduskohtusse 30 päeva jooksul, arvates vaideotsuse isikule teatavaks tegemise päevast.
Isikule, kellele peretoetused on määratud enne 2002. aasta 1. jaanuari, kuid keda ei loeta käesoleva seaduse § 2 alusel peretoetustele õigust omavaks isikuks, makstakse peretoetusi, kui ta vastab muudele käesolevas seaduses sätestatud tingimustele.
Isik, kellele makstakse lapsehooldustasu riiklike peretoetuste seaduse (RT I 2001, 95, 587) § 6 lõike 1 punkti 1, lõike 5 või 6 alusel, ja mittetöötav vanem, kellele makstakse lapsehooldustasu nimetatud seaduse § 6 lõike 1 punkti 3 ja lõike 3 alusel.
Käesoleva seaduse jõustumisel tunnistatakse kehtetuks riiklike peretoetuste seadus (RT I 1997, 42, 676; 77, 1309; 1998, 86/87, 1407; 1999, 10, 150; 16, 273; 67, 657; 82, 749; 2000, 102, 668).
Käesolev seadus sätestab riigi ja kohaliku omavalitsuse andmekogu valdamise, kasutamise ja käsutamise korra ning riigi, kohaliku omavalitsuse ja eraõigusliku isiku andmekogu pidamise, andmete väljastamise ja andmete kasutamise üldalused.
Andmekogu käesoleva seaduse mõistes on riigi, kohaliku omavalitsuse, avalik-õigusliku või eraõigusliku isiku peetav korrastatud andmete kogum, mille pidamisel kasutatakse automatiseeritud andmetöötlust või mida peetakse käsitsi ja korrastatud vormidel, mis võimaldavad andmetega lihtsat tutvumist või nende mehhaanilist töötlemist.
Organisatsiooni operatiivse juhtimise vajaduseks õigusaktidest tulenevate või põhikirjaliste ülesannete täitmisel, kui neist kogudest ei väljastata andmeid muudeks vajadusteks ja teistele isikutele.
Andmeteks käesoleva seaduse mõttes loetakse igasuguseid üksteisest eraldatavaid informatsiooniühikuid.
Andmete töötlemine käesoleva seaduse tähenduses on andmete kogumine, salvestamine, korrastamine, säilitamine, muutmine, nende kohta päringute teostamine, nendest väljavõtete tegemine, andmete kasutamine, üleandmine, ühendamine, sulgemine, kustutamine või hävitamine või mitu eeltoodud toimingut, sõltumata toimingute teostamise viisist või kasutatavatest vahenditest.
Automatiseeritud andmetöötlus on andmete töötlemine arvuti või arvutisüsteemi ja andmete töötlemiseks ettenähtud tarkvara abil.
Andmekogu pidamine on andmete töötlemine, andmete töötlemise arvestuse pidamine, andmete kaitsmine ja nimetatud tegevuste korraldamine.
Andmekogu laiendamine on andmekogusse kogutavate andmete loetelu täiendamine.
Andmete ristkasutus on andmete ülekandmine ühest andmekogust teise või mitmes andmekogus sisalduvate andmete ühine infotehnoloogiline töötlemine.
Eraõiguslikul isikul on õigus koguda tema peetavasse andmekogusse kõiki avalikult kättesaadavaid või isiku poolt vabatahtlikult andmekogusse kandmiseks esitatavaid andmeid.
Eraõiguslik isik võib nõuda oma klientidelt ainult neid andmeid, mis on otseselt vajalikud kliendi poolt soovitava toimingu sooritamiseks.
Avalik-õiguslikul isikul on õigus tema peetavasse andmekogusse koguda ainult tema asutamise seaduses nimetatud ülesannete täitmiseks vajalikke andmeid.
Riik ja kohalik omavalitsus võivad koguda nende peetavatesse andmekogudesse oma seadusekohaste ülesannete täitmiseks andmeid, mille kogumine on ette nähtud seadustes või seaduse alusel vastuvõetud õigusaktides.
Andmete kogumisel andmekogusse peab andmekogu omanik arvestama käesolevas seaduses, isikuandmete kaitse seaduses (RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941; 111, 1833; 2000, 50, 317), riigisaladuse seaduses (RT I 1994, 45, 720; 1996, 42, 809), muudes seadustes ja nende alusel vastuvõetud õigusaktides sätestatud piiranguid ja seaduses ettenähtud juhul saama andmete kogumiseks loa andmekaitse järelevalveasutuselt.
Andmekogu omanikuks võib olla eraõiguslik isik, avalik-õiguslik isik, riik või kohalik omavalitsus.
Eraõiguslik isik ja avalik-õiguslik isik peavad seaduses sätestatud juhtudel andmekogu asutamiseks taotlema loa andmekaitse järelevalveasutuselt.
Riik ja kohalik omavalitsusüksus asutavad andmekogu käesolevas seaduses ettenähtud korras.
Andmekogu vastutavaks töötlejaks on andmekogu omanik.
Riigi või kohaliku omavalitsuse andmekogu vastutava töötleja õiguste teostaja määratakse seaduses või seaduse alusel vastuvõetud õigusaktis sätestatud korras.
Volitatud töötleja on isik, kes peab andmekogu või töötleb andmeid andmekogu vastutava töötleja tellimusel.
Vastutav töötleja on kohustatud tagama andmekogu pidamise ja selles sisalduvate andmete töötlemise täies vastavuses seaduse ja seaduse alusel vastuvõetud õigusaktidega.
Volitatud töötleja on kohustatud täitma kõiki temale andmekogu vastutava töötleja poolt antud ülesandeid andmekogu pidamisel ja andmete töötlemisel täies vastavuses seaduse ja seaduse alusel vastuvõetud õigusaktidega ning neid järgides sõlmitud lepingutega.
Volitatud töötleja võib teostada andmekogus säilitatavate andmete töötlust ainult juhul, kui ta on saanud selleks otsese käsu andmekogu vastutavalt töötlejalt või ta täidab seaduse, muu õigusakti või andmekogu vastutava töötlejaga sõlmitud lepinguga talle pandud ülesandeid.
Volitatud töötleja peab hoolitsema selle eest, et andmekogu oleks halduslike, füüsiliste ning tark- ja riistvaraliste meetmetega asjakohaselt kaitstud loata töötluse, sealhulgas kasutamise, hävitamise ning muutmise eest.
Andmete edastamisel andmesidevahenditega ja andmekandjate transportimisel andmete omavoliline lugemine, kopeerimine, muutmine ning kustutamine.
Andmekogu volitatud töötleja on kohustatud koostama ja pidama andmete töötlemisel kasutatavate vahendite loetelu ja dokumentatsiooni ning andmete töötlemise arvestust.
Andmete töötlemises ja väljastamises osalevad isikud on kohustatud hoidma saladuses neile tööülesannete täitmisel teatavaks saanud andmeid, mida pole antud avalikuks kasutamiseks.
See kohustus jätkub pärast töösuhte lõppemist.
Andmekogu vastutav töötleja vastutab kõigi andmekogu pidamisel toimunud õiguserikkumiste eest, välja arvatud juhul, kui tema poolt seaduse või muu õigusakti täpseks täitmiseks antud korraldused on jäetud täitmata või on täidetud pahatahtlikult või on volitatud töötleja rikkunud vastutava töötlejaga sõlmitud lepingut ja vastutav töötleja on alustanud ise menetlust või pöördunud vastavasisulise avaldusega pädeva organi poole õiguserikkuja vastutusele võtmiseks seaduses ettenähtud korras.
Volitatud töötleja vastutab ainult nende rikkumiste eest, mis on seotud tema lepinguliste ülesannete täitmisega, või ta enda lepinguvälise seadusvastase tegevuse eest.
Andmekogu vastutava töötleja ja andmekogu volitatud töötleja juures peab olema võimalik tutvuda andmekogu asutamise ja muude andmekogu kohta käivate dokumentidega.
Eraõiguslikule isikule kuuluvas andmekogus olevate andmetega tutvumiseks loa andmise või sellest keeldumise ja andmetest ärakirjade väljastamise otsustab andmekogu omanik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Riigi ja kohaliku omavalitsuse andmekogudes peetavad andmed on avalikud ning igal Eesti kodanikul on õigus nendega seaduses sätestatud korras tutvuda ja neist ärakirju saada, välja arvatud juhul, kui seadusega on andmetega tutvumine või andmete väljastamine keelatud või need on ette nähtud ainult ametialaseks kasutamiseks.
Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on käesolevas lõikes nimetatud õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul.
Seaduses sätestatud juhtudel on riigi või kohaliku omavalitsuse andmekogus olevate andmetega tutvumine, andmete väljastamine ja neist ärakirjade saamine tasuline.
Igal isikul on õigus tutvuda tema kohta andmekogusse kogutud andmetega, kui seda õigust ei ole piiratud seadusega.
Julgeolekuasutust puudutavaid riigisaladuseks tunnistatud või ametialaseks kasutamiseks ettenähtud andmeid kajastatakse üksnes julgeolekuasutuste andmekogudes.
Julgeolekuasutust puudutavate muude andmete kajastamisel riigi andmekogudes võib vajaduse korral kasutada variandmeid.
Variandmete kasutamine toimub julgeolekuasutuse juhi salajase käskkirja alusel, milles näidatakse ära julgeolekuasutust puudutavad tegelikud andmed ja nende kajastamisel riigi andmekogudes kasutatavad variandmed.
Riigi või kohaliku omavalitsuse eri andmekogudes säilitatavate andmete ristkasutus on lubatud ainult seaduses või seaduse alusel vastuvõetud õigusaktis sätestatud juhtudel ja ainult riigile või kohalikule omavalitsusüksusele seadusega pandud ülesannete täitmiseks.
Isikuandmete ristkasutus on lubatud ainult andmekaitse järelevalveasutuse loal ja juhul, kui see ei riku isiku perekonna- ja eraelu puutumatust.
Riigi ja kohaliku omavalitsuse andmekogude laiendamine või nende ühendamine on lubatud ainult seaduses sätestatud alustel ja korras, kusjuures see peab toimuma riigile ja kohalikule omavalitsusele seadusega pandud ülesandeid arvestades.
Delikaatseid isikuandmeid sisaldava andmekogu laiendamiseks või ühendamiseks teise andmekoguga on vaja andmekaitse järelevalveasutuse luba.
Kui riigi või kohaliku omavalitsuse andmekogu volitatud töötlejaks on andmekogu asutamise õigusaktis määratud eraõiguslik isik, peetakse andmekogu lepingu alusel.
Riigi põhiregistri ja riikliku registri pidamise leping sõlmitakse vähemalt viieks aastaks.
Lepingu kestvus pikeneb automaatselt järgmiseks viieks aastaks, kui üks lepingupool ei esita vähemalt kaks aastat enne lepingu lõpetamist teisele lepingupoolele lepingu lõpetamise otsust.
Riigiasutuse andmekogu ja kohaliku omavalitsuse registri või muu andmekogu pidamise leping sõlmitakse vähemalt kolmeks aastaks.
Lepingu kestvus pikeneb automaatselt järgmiseks kolmeks aastaks, kui üks lepingupool ei esita vähemalt üks aasta enne lepingu lõpetamist teisele lepingupoolele lepingu lõpetamise otsust.
Lepingu lõpetamisel ja andmekogu pidamise jätkumisel määratakse andmekogu volitatud töötlejaks vastavalt riigiasutus või kohaliku omavalitsuse asutus või sõlmitakse andmekogu pidamiseks hankeleping.
Riigi põhiregistri, riikliku registri ja riigiasutuse andmekogu pidamise hankeleping sõlmitakse kooskõlastatult riigihangete ameti ja andmekaitse järelevalveasutusega.
Kohaliku omavalitsuse andmekogu pidamise hankeleping sõlmitakse menetluse alusel, mille määrab kohalik omavalitsus.
Kasutatava tarkvara dokumentide asukoht.
Vabariigi Valitsus asutab riigi ja kohalike omavalitsuste andmekogude ning eraõiguslike isikute peetavate delikaatseid isikuandmeid sisaldavate andmekogude riikliku registri nimetusega „Andmekogude riiklik register“.
Vabariigi Valitsuse kehtestatud tunnustega riigiasutuste muud andmekogud ja kohalike omavalitsuste andmekogud.
Andmekogude riikliku registri vastutavaks töötlejaks määratud valitsusasutus annab Vabariigi Valitsuse ja valitsusasutuste poolt asutatavate andmekogude asutamise dokumentide projektide kohta arvamuse.
Andmekogude riikliku registri vastutaval töötlejal on õigus teha Vabariigi Valitsusele ja andmekogude vastutavatele töötlejatele ning riigi infosüsteemide alaseid töid koordineerivale asutusele sarnaste ja teineteist sisuliselt kordavate andmekogude pidamise vältimiseks ettepanekuid andmekogu laiendamiseks, ühendamiseks või likvideerimiseks, andmete ristkasutuseks, andmetöötluse või andmehõive korrastamiseks.
Järelevalvet andmekogude pidamise seaduslikkuse üle teostab andmekaitse järelevalveasutus.
Andmekaitse järelevalveasutuse ülesanded, õigused ja kohustused on sätestatud isikuandmete kaitse seaduses, käesolevas seaduses ning muudes seadustes.
Andmekaitse järelevalveasutuse tegevuse üle teostab kontrolli Riigikogu õiguskomisjon.
Riigi andmekogu on käesolevas seaduses sätestatud korras asutatud ja riigi omandis olev andmekogu.
Riigiasutuste peetavad muud andmekogud.
Kohaliku omavalitsuse andmekogu on käesolevas seaduses sätestatud korras asutatud ja kohaliku omavalitsuse omandis olev andmekogu.
Kohaliku omavalitsuse muud andmekogud.
Mitu kohalikku omavalitsust võivad pidada oma ülesannete täitmiseks vajalikku ühist andmekogu.
Riigi ja kohaliku omavalitsuse andmekogusid peetakse infotehnoloogiliste andmebaasidena.
Andmekogu pidamisel tuleb andmed klassifitseerida ja kodeerida vastavalt riiklikele klassifikaatoritele ja standarditele.
Muul andmekogu asutavas õigusaktis määratud viisil.
Andmekogu ülesehitus määratakse teda asutava õigusaktiga, lähtudes andmekogu koostamise eesmärgist ja kasutamise lihtsusest.
Riigiasutustel on keelatud pidada sarnaseid ja teineteist sisuliselt kordavaid andmekogusid.
Riigi või kohaliku omavalitsuse andmekogu vastutav töötleja on andmekogu omaniku esindaja, kes vastutab andmekogu pidamise seaduslikkuse eest, korraldab andmekogu ja tema osade projekteerimiseks ja kasutuselevõtmiseks vajalike tööde läbiviimise ja vastuvõtmise, juhib andmekogu pidamist, teostab andmekogu pidamise üle järelevalvet ning lahendab seaduses sätestatud ulatuses ja korras vaidlusi andmekogu pidamisel tekkinud küsimustes.
Riigi või kohaliku omavalitsuse andmekogu volitatud töötleja on käesoleva seaduse või muu õigusakti alusel määratud või andmekogu vastutava töötlejaga sõlmitud lepingu alusel tegutsev riigi- või kohaliku omavalitsuse asutus või isik, kes teostab õigusaktis või lepingus ja õigusaktis ettenähtud ulatuses andmete töötlemist.
Andmekogu vastutav töötleja annab andmekogu volitatud töötlejale ülesandeid ja juhendeid andmekogu pidamise ja töötlemisega seotud asjades ning teostab kontrolli volitatud töötleja tegevuse üle andmekogu pidamisel.
Igaühel on õigus saada riigi ja kohaliku omavalitsuse andmekogust andmeid, millele juurdepääs ei ole seadusega piiratud.
Riigi ja kohaliku omavalitsuse andmekogu volitatud töötleja on kohustatud isiku nõudel andmed väljastama sellekohase taotluse saamisest alates viie tööpäeva jooksul, kui seadusega ei ole sätestatud teist tähtaega.
Riigi ja kohaliku omavalitsuse andmekogust või andmekogu kohta ei väljastata andmeid, mis käsitlevad andmekaitset ja andmete tehnilist töötlemist.
Sellistele andmetele on juurdepääsuõigus üksnes andmete töötlejal ja andmekogu pidamise järele valvaval isikul või uurimisorganil.
Riigi ja kohaliku omavalitsuse andmekogus töödeldavatele andmetele tagatakse juurdepääs avaliku teabe seaduses sätestatud korras, viisil, tingimustel ja tähtaegadel, kui seadusega ei ole sätestatud teistsugust korda, viisi, muid tingimusi või tähtaegu.
Juurdepääs isikuandmetele võimaldatakse kooskõlas isikuandmete kaitse seaduse ja avaliku teabe seadusega.
Avalikkusele olulist teavet sisaldavale andmekogule peab olema võimalik juurde pääseda üldkasutatava andmesidevõrgu kaudu.
Andmekogud või nende osad, mis tuleb sel viisil avalikustada, sätestatakse andmekogude asutamise aluseks olevas seaduses või muus õigusaktis.
Riigi ja kohaliku omavalitsuse andmekogu pidamiseks vajalikud kulud sisaldavad andmekogu asutamise, kasutuselevõtmise, pidamise ja arendamisega, andmete kogumise, registreerimise, töötlemise ja väljastamisega seotud kulusid.
Riigi andmekogude pidamiseks vajalikud kulud kaetakse riigieelarvest ja andmekogude pidamisel osutatavate teenuste eest võetavate tasude arvel, kui tasuliste teenuste osutamine on sätestatud seadusega.
Riigi põhiregistrite ja riiklike registrite pidamiseks vajalikud kulud nähakse eelarves ette eraldi real sihtotstarbeliste summadena.
Muude riigi andmekogude puhul näidatakse nende pidamiseks vajalikud kulud vastutava töötleja informaatikakulude eelarvereal.
Kohaliku omavalitsuse andmekogudega seotud kulud kaetakse kohalikust eelarvest.
Riigiasutusele või kohalikule omavalitsusele on seadusega pandud uusi ülesandeid, mille nõuetekohane täitmine toob kaasa vajaduse olemasolevat andmekogu laiendada või ühendada see mõne teise olemasoleva andmekoguga.
Riigi ja kohaliku omavalitsuse andmekogu likvideerimise otsustab seaduses sätestatud korras andmekogu asutaja.
Andmekogu likvideerimise otsusest teatatakse ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded ja palutakse nelja kuu jooksul esitada võimalikud andmekoguga seotud pretensioonid ja nõuded.
Alles pärast nende lahendamist võib andmekogus sisalduvad andmed üle anda või hävitada (kustutada).
Riigi põhiregister on seadusega asutatud avalikuks kasutamiseks määratud andmekogu, mida peetakse üldistes huvides riigi kõige olulisemate ülesannete täitmiseks.
Muude seadusega määratud oluliste objektide kohta.
Riigi põhiregister asutatakse tema kohta käiva seadusega või antakse mõne muu seadusega loodud registrile riigi põhiregistri staatus.
Registri laiendamise, teise registriga ühendamise ja likvideerimise alused ja kord.
Seaduses võib sätestada ka teisi riigi põhiregistri kohta käivaid tingimusi.
Riigi põhiregistri vastutavaks töötlejaks määratakse üks ministeeriumidest (ministritest) või Riigikantselei.
Registri pidamise täpsemaks korraldamiseks on Vabariigi Valitsusel ja vastutaval töötlejal õigus anda (seaduses sätestatud juhtudel ja ulatuses) välja õigusakte.
Kui seadusega nähakse ette volitatud töötleja leidmiseks avaliku konkursi korraldamine, siis avaliku konkursi võitnud äriühing.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 või 2 nimetatud riigi põhiregistri volitatud töötleja määrab vastutava töötleja ettepanekul oma korraldusega Vabariigi Valitsus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Riigi põhiregistri laiendamine või sellega muu andmekogu ühendamine toimub põhiregistri kohta käiva seaduse vastavasisulise muutmise teel.
Riigi põhiregistri võib likvideerida ainult seaduses sätestatud juhtudel eraldi seaduse alusel.
Riiklik register käesoleva seaduse mõistes on Vabariigi Valitsuse poolt seaduse või välislepingu alusel asutatud ühe või mitme ministeeriumi või Riigikantselei seadusekohaste ülesannete täitmiseks vajalik andmekogu.
Riikliku registri asutab Vabariigi Valitsus määrusega.
Riikliku registri asutamise ettepaneku Vabariigi Valitsusele teeb minister, kelle valitsemisala ülesannete täitmiseks on register vajalik.
Minister esitab riikliku registri asutamise ettepaneku Vabariigi Valitsuse määruse eelnõuna koos seletuskirja ja riikliku registri põhimääruse eelnõuga.
Juhul kui asutatav riiklik register hõlmab mitme ministeeriumi valitsemisala, esitab minister ettepaneku riikliku registri asutamiseks kooskõlastatult vastavate ministritega.
Riikliku registri asutamise kohta annab arvamuse riigi infosüsteemide alaseid töid koordineeriv asutus, andmekaitse järelevalveasutus ja andmekogude riikliku registri vastutav töötleja.
Ettepanek registri vastutava töötleja ja volitatud töötleja kohta.
Registri volitatud töötleja (te) - riigiasutus (t) e või äriühingu (te), mille kõik aktsiad või osad kuuluvad riigile, või muu (de) seadusega määratud isiku (te) - nimi (nimed) või nimetus (ed).
Riikliku registri asutamise määrusega kinnitatakse riikliku registri pidamise põhimäärus.
Registri likvideerimise kord.
Riikliku registri laiendamine toimub seaduses sätestatud aluste olemasolul riikliku registri pidamise põhimääruses vastavasisuliste muudatuste tegemise järel.
Riikliku registri likvideerimise otsustab Vabariigi Valitsus.
Registri likvideerimisel otsustab Vabariigi Valitsus andmete üleandmise teise registrisse, riiklikku arhiivi või nende kuulumise hävitamisele ja üleandmise või hävitamise tähtaja.
Andmete üleandmine toimub volitatud töötleja poolt vastutava töötleja vastutusel ning riikliku andmekaitse järelevalveasutuse volitatud ametiisiku ja riiklike infosüsteemide alaseid töid koordineeriva asutuse volitatud ametiisiku juuresolekul.
Andmete üleandmisel või hävitamisel koostatakse vastav akt.
Riigiasutuse andmekogu käesoleva seaduse mõistes on riigiasutusele seaduse või muu õigusaktiga pandud ülesannete täitmiseks või riigiasutuse töö korraldamise tagamiseks vajalik andmekogu.
Riigiasutusele seaduse või muu õigusaktiga pandud ülesannete täitmiseks vajaliku andmekogu asutamise otsustab riigiasutuse juht.
Riigiasutuse andmekogu asutab riigiasutuse juht või tema poolt volitatud ametiisik.
Andmekogu pidamise üle järelevalve teostamise korra.
Andmekogu asutamisest informeeritakse andmekaitse järelevalveasutust ja vajadusel saadakse sealt andmekogu asutamiseks luba.
Andmekogu asutamise dokumentide kohta annab arvamuse andmekogude riikliku registri vastutav töötleja.
Andmekogu likvideerimise otsustab andmekogu asutaja.
Andmekogu likvideerimisel otsustatakse andmete üleandmine teise andmekogusse, riiklikku või riigiasutuse arhiivi või nende kuulumine hävitamisele ja üleandmise või hävitamise tähtaeg.
Andmete üleandmine toimub andmekogu volitatud töötleja poolt andmekogu vastutava töötleja vastutusel ja riikliku andmekaitse järelevalveasutuse volitatud ametiisiku juuresolekul.
Kohaliku omavalitsuse register käesoleva seaduse mõistes on kohalikule omavalitsusele seaduse või muu õigusaktiga pandud ülesannete täitmiseks või kohaliku omavalitsuse töö korraldamise tagamiseks vajalik register.
Kohaliku omavalitsuse registri asutab kohaliku omavalitsuse volikogu käesoleva seaduse alusel ja kohaliku omavalitsuse kehtestatud korras.
Kohaliku omavalitsuse registri asutamise aluseks on seadus või kohaliku omavalitsuse volikogu otsus.
Mitme kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks ühiselt peetav register asutatakse vastavate volikogude otsusega ning informeeritakse sellest vastavaid maavanemaid ja andmekaitse järelevalveasutust.
Ettepanek registri volitatud töötlejate kohta.
Registri pidamise põhimääruse esitamise tähtaja.
Andmekogu asutamise dokumentidele annab arvamuse andmekogude riikliku registri vastutav töötleja.
Kohaliku omavalitsuse andmekogu käesoleva seaduse mõistes on kohalikule omavalitsusele seaduse või muu õigusaktiga pandud ülesannete täitmiseks või töö korraldamise tagamiseks vajalik andmekogu.
Kohalikule omavalitsusele seaduse või muu õigusaktiga pandud ülesannete täitmiseks vajaliku andmekogu asutamise otsustab kohaliku omavalitsusasutuse juht.
Kohaliku omavalitsuse andmekogu asutab kohaliku omavalitsusasutuse juht või tema poolt volitatud ametiisik.
Andmekogu likvideerimisel otsustatakse andmete üleandmine teise andmekogusse, riiklikku või kohaliku omavalitsuse arhiivi või nende kuulumine hävitamisele ja üleandmise või hävitamise tähtaeg.
Andmete üleandmine toimub andmekogu volitatud töötleja poolt andmekogu vastutava töötleja vastutusel ja isikuandmete korral riikliku andmekaitse järelevalveasutuse volitatud ametiisiku juuresolekul.
Andmekaitsealast järelevalvet teostab isikuandmete kaitse seaduse § 34 alusel määratud riigiasutus.
Andmekaitse järelevalveasutusel on lisaks isikuandmete kaitse seaduses sätestatud õigustele õigus igal ajal kontrollida riigi ja kohalike omavalitsuste andmekogude pidamise vastavust seadustele ja muudele õigusaktidele, anda seaduses sätestatud juhtudel lubasid andmete töötlemiseks ja ristkasutuseks, andmekogude ühendamiseks, laiendamiseks ja likvideerimiseks, lahendada andmete töötlemisel tekkivaid vaidlusi ning määrata seaduses sätestatud korras karistusi andmete ebaseadusliku töötlemise ja andmekogude pidamise korra rikkumise puhul.
Kaebused andmekaitse järelevalveasutusele tuleb esitada kirjalikus vormis ja kaebuses peavad olema kaebaja andmed, andmed kaebuse objekti kohta, kaebuse põhjuseks olevad asjaolud ning nõuded, mille rahuldamist taotletakse.
Riikliku registri või andmebaasi põhimäärus, mis on vastu võetud enne käesoleva seaduse jõustumist, tuleb viia vastavusse käesoleva seadusega kahe aasta jooksul pärast seaduse jõustumist.
Andmekogusse andmete kogumise, andmekogu pidamise ja andmekogust andmete saamise finantseerimine tuleb viia vastavusse käesoleva seadusega seaduse jõustumisele järgneval riigieelarve koostamisel.
Riigi põhiregistrite kasutamist kindlustavate süsteemide väljatöötamise ja rakendamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Objektide aadressiandmete ja nimede süsteem.
Põhiregistrite loomist kindlustavad süsteemid tuleb välja töötada kahe aasta jooksul pärast käesoleva seaduse jõustumist ja sätestada nende rakendamise tähtajad.
Isikud, kes andmekogu pidamisel või andmekogu andmete kasutamisel rikuvad käesolevat seadust, kannavad vastutust distsiplinaar-, haldus- ja kriminaalkorras.
Tunnistatakse kehtetuks Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi riiklike registrite seadus (ENSV Teataja 1990, 3, 61).
Kohaliku omavalitsuse volikogu liikmed valitakse vabadel valimistel üldise, ühetaolise ja otsese valimisõiguse alusel salajasel hääletamisel.
Hääletamine kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel korraldatakse vastava kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Kohaliku omavalitsuse volikogu valitakse kolmeks aastaks, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahv 1 2 lõikes 4 sätestatud juhul.
Kui kohaliku omavalitsuse volikogu liikmete arv langeb kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (RT I 1993, 37, 558; 1994, 12, 200; 19, 340; 72, 1263; 84, 1475; 1995, 16, 228; 17, 237; 23, 334; 26-28, 355; 59, 1006; 97, 1664; 1996, 36, 738; 37, 739; 40, 773; 48, 942; 89, 1591; 1997, 13, 210; 29, 449 ja 450; 69, 1113; 1998, 28, 356; 59, 941; 61, 984; 1999, 10, 155; 27, 392; 29, 401) paragrahv 45 lõikes 5 osutatud tegutsemiseks vajaliku miinimumini või alla selle, korraldatakse volikogu koosseisu puuduolevate liikmete valimiseks täiendavad valimised.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolust teatab volikogu esimees või aseesimees, nende puudumisel vallavanem või linnapea maavanemale kolme päeva jooksul.
Täiendavad valimised kuulutab maavanem välja oma korraldusega kooskõlastatult Vabariigi Valimiskomisjoniga kümne päeva jooksul, arvates käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teate saamisest.
Valimised toimuvad kõige varem 30. ja hiljemalt 90. päeval pärast valimiste väljakuulutamist.
Maavanema korraldus avaldatakse üldiseks teadmiseks kolme päeva jooksul, arvates korralduse allakirjutamise päevast.
Täiendavatel valimistel valitud volikogu liikmete volitused lõpevad samaaegselt korralistel valimistel valitud volikogu liikmete volitustega.
Kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemisel korraldatakse ühinemise teel moodustunud kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu valimised.
Ühinemise teel moodustunud kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu valimised kuulutab maavanem välja oma korraldusega kooskõlastatult Vabariigi Valimiskomisjoniga kümne päeva jooksul, arvates Vabariigi Valitsuse haldusterritoriaalse korralduse muutmise määruse jõustumisest.
Volikogu uue koosseisu ja tema liikmete volitused algavad ja ühinenud kohaliku omavalitsuse üksuste volikogude volitused lõpevad valimistulemuste väljakuulutamise päeval.
Volikogu uue koosseisu ja tema liikmete volitused lõpevad järgmiste korraliste valimiste valimistulemuste väljakuulutamise päeval koos kõigi teiste kohaliku omavalitsuse volikogude ja nende liikmete volitustega.
Kohaliku omavalitsuse volikogu korraliste valimiste päev on valimiste aasta oktoobrikuu kolmas pühapäev.
Kohaliku omavalitsuse volikogu täiendavate valimiste ja kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise tõttu toimuvate volikogu valimiste päev on pühapäev.
Keda ei ole kohtu poolt tunnistatud teovõimetuks.
Kohaliku omavalitsuse volikogu liikmeks ei või kandideerida isik, kes kannab karistust tahtliku kuriteo eest.
Hääletamisest ei võta osa isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannab karistust kinnipidamiskohas.
Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on igal hääleõiguslikul Eesti kodanikul ja Eestis seaduslikult viibival hääleõiguslikul välismaalasel (edaspidi valijal) üks hääl.
Valimistulemused selgitatakse valimistest osavõtnud valijate tahteavalduse alusel.
Hääletamine on kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel salajane.
Valla- ja linnavalitsuse, valla ja linna valimiskomisjoni ning jaoskonnakomisjoni poolt valimiste korraldamise käigus tehtavate toimingutega kaasnevad kulud kaetakse valla- või linnaeelarvest.
Kui täiendavate valimiste ettevalmistamiseks ja korraldamiseks valla- või linnaeelarves vahendeid ei jätku, kaetakse valimistega seotud kulud maavanema taotlusel ja näidatud ulatuses riigieelarvest.
Täiendavate valimiste läbiviimiseks riigieelarvest saadud eraldis peetakse kinni vastava valla või linna järgmise aasta eelarvest.
Vabariigi Valitsusel on õigus vähendada tagasimakstavat summat või vabastada vald või linn tagasimaksmise kohustusest.
Vabariigi Valimiskomisjoni ja maakonna valimiskomisjoni poolt valimiste korraldamise käigus tehtavate toimingutega kaasnevad kulud kaetakse riigieelarvest.
Erakondade, valimisliitude ja üksikkandidaatide valimiskampaaniat riigi-, valla- ega linnaeelarvest ei finantseerita.
Erakond esitab aruande valimiskampaania läbiviimiseks erakonna ja tema nimekirjas kandideerinud isikute poolt tehtud kulutuste ning kasutatud vahendite päritolu kohta Vabariigi Valimiskomisjonile ühe kuu jooksul, arvates valimiste toimumisest.
Kodanike valimisliidud ja üksikkandidaadid esitavad aruande vastavale valla või linna valimiskomisjonile.
Valimiskomisjonid avalikustavad aruanded.
Aktiivne valimisagitatsioon on valimiste päeval keelatud.
Kohaliku omavalitsuse volikogu, välja arvatud Tallinnas, moodustab omavalitsusüksuse territooriumil ühe või mitu valimisringkonda.
Mitu valimisringkonda võib moodustada, kui volikogu mandaatide arv on vähemalt 31, arvestusega, et mandaatide arv moodustatavates valimisringkondades ei oleks väiksem kui 10 ega erineks rohkem kui 2 võrra.
Kohalikus omavalitsusüksuses, kus on moodustatud linnaosad või osavallad, võib volikogu moodustada valimisringkonnad linnaosade või osavaldade kaupa.
Sellisel juhul käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud piirangud ei kehti.
Tallinnas moodustab volikogu valimisringkonnad linnaosade kaupa.
Pooled mandaatidest jaotab volikogu Tallinna linnaosade vahel võrdselt, ülejäänud mandaadid jaotab volikogu lihtkvoodi ja suuremate jääkide põhimõttel, lähtudes linnaosas valimiste aasta 1. juunil püsivalt elavate valijate arvust.
Kohaliku omavalitsuse volikogu moodustab valimisringkonnad hiljemalt 90 päeva enne valimiste päeva, määrates kindlaks nende arvu ja piirid, ühtse numeratsiooni vastava kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil ning mandaatide arvu igas valimisringkonnas.
Käesoleva lõike punkti 3 alusel jaotamata mandaadid jaotatakse suurimate jääkide põhimõttel, lähtudes käesoleva lõike punkti 2 alusel tehtud tehete tulemusena saadud arvude murdosadest.
Kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise tõttu toimuvate valimiste puhul määravad ühinevate omavalitsusüksuste volikogud, ühinemisel moodustatava valla või linna elanike arvust lähtudes, valitava volikogu liikmete arvu ning valimisringkondade arvu ja piirid, ühtse numeratsiooni moodustatava kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil ning mandaatide arvu igas valimisringkonnas.
Mandaatide arv määratakse käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud viisil, lähtudes valimisringkonnas valimiste aasta 1. jaanuaril elavate valijate arvust.
Volikogu otsus või volikogude otsused valimisringkondade moodustamise kohta koos mandaatide arvuga igas ringkonnas ja ringkonna piiride kirjeldusega avaldatakse üldiseks teadmiseks kolme tööpäeva jooksul, arvates otsuse vastuvõtmise päevast.
Hääletamise korraldamiseks jaotab valla- või linnavalitsus iga valimisringkonna valimisjaoskondadeks.
Valla- või linnavalitsus moodustab valimisjaoskonnad hiljemalt 40 päeva enne valimiste päeva, määrates kindlaks nende arvu ja piirid ning ühtse numeratsiooni vastava kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil ja jaoskonna-komisjonide asukohad.
Jaoskonnakomisjonid.
Maakonna valimiskomisjoni ülesandeid Tallinnas ja Tartu linnas täidavad linna valimiskomisjonid.
Valla ja linna valimiskomisjonide ning jaoskonnakomisjonide volituste kestus on kolm aastat, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahv 14 lõikes 2 1 sätestatud juhul.
Komisjoni volitused kestavad komisjoni uue koosseisu kinnitamiseni.
Valla ja linna valimiskomisjonide liikmeteks võivad olla ainult hääleõiguslikud Eesti kodanikud, jaoskonnakomisjonide liikmeteks võivad olla ka teised valijad.
Isik võib olla ainult ühe valimiskomisjoni liige.
Isiku võib enne tähtaega valimiskomisjoni liikme kohustustest vabastada tema nimetanud organ kas oma algatusel või valimiskomisjoni ettepanekul.
Tema volikogu liikmekandidaadiks registreerimiseks esitamisega.
Vabariigi Valimiskomisjon võib peatada jaoskonnakomisjoni, valla või linna valimiskomisjoni ja maakonna valimiskomisjoni seadustrikkunud liikme tegevuse.
Maakonna valimiskomisjon võib peatada valla või linna valimiskomisjoni ja jaoskonnakomisjoni seadustrikkunud liikme tegevuse.
Käesoleva paragrahvi lõike 8 punktis 4 sätestatud juhul - kandidaadi registreerimata jätmisel, kandideerimisest loobumisel või valitud volikogu liikmete volituste alguspäevast, kui kandidaat ei osutunud valituks.
Valimiskomisjoni liige ei või agiteerida kandidaatide, erakondade ega valimisliitude poolt ega vastu.
Valimiskomisjoni liige on oma ülesannete täitmisel sõltumatu ning ta juhindub üksnes seadusest.
Alamalseisva valimiskomisjoni liikmed peavad juhinduma kõrgemalseisva valimiskomisjoni juhistest.
Vabariigi Valimiskomisjoni ülesanne on tagada kohaliku omavalitsuse volikogude valimiste ühetaoline läbiviimine, juhendada teisi valimiskomisjone ja teostada järelevalvet nende tegevuse üle ning täita muid käesolevast seadusest tulenevaid ülesandeid.
Tunnistada maakonna valimiskomisjoni, valla ja linna valimiskomisjoni või jaoskonnakomisjoni otsus kehtetuks.
Vabariigi Valimiskomisjon annab määrusi käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhtudel.
Vabariigi Valimiskomisjoni määrusele kirjutavad alla esimees ja sekretär.
Määrus jõustub selle allakirjutamise päevale järgneval päeval.
Valimisteks tehtud kulutuste aruande koostamise, esitamise ja avalikustamise korra.
Vabariigi Valimiskomisjoni pädevuses olevate üksikküsimuste lahendamiseks võtab Vabariigi Valimiskomisjon vastu otsuseid.
Vabariigi Valimiskomisjoni otsusele kirjutavad alla esimees ja sekretär.
Otsus jõustub allakirjutamisega.
Vabariigi Valimiskomisjon esitab halduskohtule protesti valla või linna valimiskomisjoni otsuse tühistamiseks osas, millega registreeriti isik kohaliku omavalitsuse volikogu liikmeks, juhul kui on ilmnenud, et see volikogu liige ei vasta seadusega sätestatud nõuetele.
Maakonna valimiskomisjoni ülesanne on juhendada valla ja linna valimiskomisjone ning jaoskonnakomisjone ja teostada järelevalvet nende tegevuse üle ning täita muid käesolevast seadusest tulenevaid ülesandeid.
Tunnistada valla või linna valimiskomisjoni või jaoskonnakomisjoni otsus kehtetuks.
Maakonna valimiskomisjoni pädevuses olevate küsimuste lahendamiseks võtab maakonna valimiskomisjon vastu otsuseid.
Maakonna valimiskomisjoni otsusele kirjutavad alla esimees ja sekretär.
Valla või linna valimiskomisjon moodustatakse hiljemalt 90 päeva enne valimiste päeva.
Kohaliku omavalitsuse volikogu moodustab valla või linna valimiskomisjoni kuni seitsmeliikmelisena, määrates komisjoni liikmete hulgast esimehe, samuti kuni kolm asendusliiget, kes komisjoni volituste ajal volikogu poolt määratud järjekorras asuvad nende komisjoni liikmete asemele, kelle tegevus on peatunud või lõppenud.
Kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise tõttu toimuvate valimiste puhul määravad ühinevate omavalitsusüksuste volikogud konsensuslike otsustega ühinemisel moodustatava valla või linna valimiskomisjoni.
Valla või linna valimiskomisjoni esimeheks määratakse isik, kellel on vajalikud teadmised ja kogemused valimiste korraldamiseks.
Esimehe väljalangemisel määrab volikogu uue esimehe.
Valla või linna valimiskomisjoni aseesimehe ja sekretäri valib komisjon oma liikmete hulgast.
Valla või linna valimiskomisjon võib kasutada temale pandud ülesannete täitmiseks vajalikul hulgal abitööjõudu, sealhulgas häältelugejaid.
Valla või linna valimiskomisjoni organisatsioonilise ja tehnilise teenindamise tagab vastav kohaliku omavalitsuse volikogu või tema ülesandel valla- või linnavalitsus.
Valla või linna valimiskomisjon määrab ja avaldab valimiskomisjoni asukoha ja tööaja.
Valla või linna valimiskomisjoni ülesanne on teha kindlaks hääletamis- ja valimistulemus vallas või linnas, juhendada jaoskonnakomisjone ning täita muid käesolevast seadusest tulenevaid ülesandeid.
Valla või linna valimiskomisjon kehtestab kooskõlastatult Vabariigi Valimiskomisjoniga täiendavate valimiste toimingute tähtajad ja avalikustab need üldiseks teadmiseks kolme päeva jooksul, arvates otsuse vastuvõtmise päevast.
Valla ja linna valimiskomisjoni pädevuses olevate küsimuste lahendamiseks võtab valimiskomisjon vastu otsuseid.
Valla või linna valimiskomisjoni otsusele kirjutavad alla esimees ja sekretär.
Jaoskonnakomisjon moodustatakse hiljemalt 20 päeva enne valimiste päeva.
Kohaliku omavalitsuse volikogu moodustab jaoskonnakomisjoni kuni üheksaliikmelisena, määrates samuti kuni neli asendusliiget, kes komisjoni volituste ajal volikogu poolt määratud järjekorras asuvad nende komisjoni liikmete asemele, kelle tegevus on peatunud või lõppenud.
Jaoskonnakomisjoni liikmeks ei või määrata kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel registreeritud kandidaati, üksikkandidaadi registreerimiseks esitajat ega erakonna või valimisliidu volitatud esindajat.
Jaoskonnakomisjoni esimehe, aseesimehe ja sekretäri valib komisjon oma liikmete hulgast.
Jaoskonnakomisjoni organisatsioonilise ja tehnilise teenindamise tagab valla- või linnavalitsus.
Jaoskonnakomisjoni ülesanne on korraldada hääletamine, teha kindlaks hääletamistulemus valimisjaoskonnas ning täita muid käesolevast seadusest tulenevaid ülesandeid.
Jaoskonnakomisjoni pädevuses olevate küsimuste lahendamiseks võtab jaoskonnakomisjon vastu otsuseid.
Jaoskonnakomisjoni otsusele kirjutavad alla esimees ja sekretär.
Valimiskomisjoni otsused võetakse vastu koosolekul, mille kutsub kokku komisjoni esimees või tema äraolekul aseesimees.
Komisjoni koosolekud protokollitakse.
Valimiskomisjon on otsustusvõimeline, kui koosolekul on vähemalt pool komisjoni koosseisust, sealhulgas komisjoni esimees või aseesimees.
Komisjoni otsused võetakse vastu poolthäälte enamusega.
Komisjoni liikme eriarvamus kantakse koosoleku protokolli.
Valimiskomisjoni pitsati hoidmise ja kasutamise tagab komisjoni esimees.
Vabariigi Valimiskomisjoni määrused, otsused ja ettekirjutused on maakonna valimiskomisjonile, valla ja linna valimiskomisjonile ning jaoskonnakomisjonile kohustuslikud.
Valla või linna valimiskomisjoni poolt oma pädevuse piires vastuvõetud otsus on jaoskonnakomisjonile kohustuslik.
Valimiskomisjoni ettepanek on aluseks komisjoni liikme või komisjoni abistava isiku töölepingu või teenistussuhte peatumisele valimiste korraldamise ajaks.
Valimiskomisjoni koosolekud on avalikud ja otsused avalikustatakse.
Riigi- ja kohaliku omavalitsuse organid, ametiasutused ja asutused on oma pädevuse piires kohustatud abistama valimiskomisjone valimiste korraldamisel.
Valimiskomisjonil on õigus pöörduda kirjalikult ametiasutuse poole taotlusega valimiste korraldamisega seonduvas küsimuses.
Ametiasutus peab valimiskomisjoni taotlusele vastama kirjalikult kolme tööpäeva jooksul, arvates taotluse saamisest.
Valijate arvestust peetakse Vabariigi Valitsuse poolt asutatud riiklikus registris (edaspidi register).
Registrit peetakse vallaregistri, linnaregistri ja keskregistrina.
Valla- ja linnaregistrite volitatud töötlejad on valla- ja linnavalitsused.
Tallinnas korraldab registri pidamist Tallinna Linnavalitsus.
Keskregistri volitatud töötleja määrab Vabariigi Valitsus.
Iga valija peab olema kantud ühte valla- või linnaregistrisse.
Registri volitatud töötleja koostab registri andmete alusel igale valimisjaoskonnale eraldi valijate nimekirja hääleõiguslike Eesti kodanike ja hääleõiguslike välismaalaste kohta.
Valija kantakse ainult ühte valijate nimekirja.
Valijad kantakse valijate nimekirja nende püsiva elukoha aadresside või perekonnanimede järjekorras.
Valijate nimekirjale kirjutab alla valla- või linnasekretär.
Valijate nimekirjad antakse jaoskonnakomisjonile üle hiljemalt üks päev enne eelhääletamise algust.
Registri volitatud töötleja saadab hiljemalt 25 päeva enne valimiste päeva kõigile valijatele valijakaardi.
Valijakaardile kantakse valija ees- ja perekonnanimi, valija sünniaasta, -kuu ja -päev ning püsiva elukoha aadress, selle valimisjaoskonna number, mille valijate nimekirja valija on kantud, ning eelhääletamise ja valimiste päeval hääletamise aeg ja koht.
Valijal, kes 20 päeva enne valimiste päeva ei ole valijakaarti saanud või kelle valijakaardile kantud andmetes on vigu, võib pöörduda püsiva elukoha järgse registri volitatud töötleja poole selgituse saamiseks või vigade parandamiseks.
Valija võib kontrollida registrisse enda kohta kantud andmete õigsust.
Samuti võib valija kontrollida valijate nimekirja enda või teiste valijate kohta kantud andmete õigsust.
Kui valija leiab, et registrisse või valijate nimekirja kantud andmetes on viga, võib ta esitada registri volitatud töötlejale või jaoskonnakomisjonile taotluse viga parandada.
Viga registris või valijate nimekirjas parandatakse viivitamata dokumentide alusel, mis tõendavad, et registrisse või nimekirja kantud andmetes on viga.
Kui vea parandus tehti registris, teatab registri volitatud töötleja tehtud parandusest jaoskonnakomisjonile.
Kui vea parandus tehti valijate nimekirjas, teatab jaoskonnakomisjon tehtud parandusest registri volitatud töötlejale.
Valija võib taotleda registris või nimekirjas muudatuse tegemist.
Alates valimiste päevale eelnevast 10. päevast kuni valimiste päevani (kaasa arvatud) tehakse registris või nimekirjas muudatusi üksnes juhul, kui valija on registrist või nimekirjast ekslikult välja jäänud või sellesse ekslikult kantud.
Jaoskonnakomisjonile esitatud valijate nimekirja muutmise taotluse edastab jaoskonnakomisjon registri volitatud töötlejale, kes vaatab selle läbi viivitamata.
Kui registri volitatud töötleja teeb registris muudatuse, teatab ta sellest jaoskonnakomisjonile.
Jaoskonnakomisjon teeb valijate nimekirjas sellekohase muudatuse üksnes pärast registris muudatuse tegemist.
Kui valijat ei ole ekslikult kantud valijate nimekirja, kuid ta on registris, kannab jaoskonnakomisjon ta valijate nimekirja.
Hiljemalt 70 päeva enne valimiste päeva saadab justiitsminister Vabariigi Valimiskomisjonile erakondade nimekirja.
Erakondade nimekirja kantakse erakonnad, kes on kantud mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse hiljemalt 80 päeva enne valimiste päeva.
Vabariigi Valimiskomisjon edastab erakondade nimekirja valdade ja linnade valimiskomisjonidele.
Erakonnad osalevad valimistel oma nime all, välja arvatud paragrahvis 25 sätestatud juhul.
Erakond esitab enne kandidaatide registreerimiseks esitamist valla või linna valimiskomisjonile kirjaliku teatise, milles on märgitud erakonna volitatud esindajate nimed, isikukoodid, aadressid ja sidevahendite numbrid.
Teatisele kirjutab alla mittetulundusühingute seaduse (RT I 1996, 42, 811; 1998, 96, 1515; 1999, 10, 155; 23, 355) või erakonna põhikirja järgselt erakonda esindama õigustatud isik.
Erakonnad või hääleõiguslikud Eesti kodanikud võivad moodustada valimisliidu.
Erakond või hääleõiguslik Eesti kodanik võib vastava kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel kuuluda ainult ühte valimisliitu või kandidaatide nimekirja.
Valimisliit esitatakse valla või linna valimiskomisjonile registreerimiseks varemalt 60 ja hiljemalt 45 päeva enne valimiste päeva.
Valla või linna valimiskomisjon registreerib nõuetekohaselt registreerimiseks esitatud valimisliidu kolme päeva jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõigetes 4 või 5 märgitud dokumentide saamist.
Erakondade valimisliidu registreerimiseks esitab valimisliidu volitatud esindaja valla või linna valimiskomisjonile avalduse ja asutamislepingu.
Mittetulundusühingute seaduse või erakonna põhikirja järgselt erakondi esindama õigustatud isikute allkirjad.
Kodanike valimisliidu registreerimiseks esitab valimisliidu volitatud esindaja valla või linna valimiskomisjonile avalduse.
Valimisliidu moodustanud hääleõiguslike Eesti kodanike nimed ja allkirjad.
Valimisliidu nimi ei või olla ebaesteetiline ega eksitav.
Keelatud on valimisliidu nimena kasutada valimisliitu mittekuuluva erakonna või mõne muu valimisliidu ametlikku nime või sellega sarnast nime.
Valla või linna valimiskomisjon ei registreeri valimisliitu, kui selle registreerimiseks esitamise tähtaja jooksul ei ole esitatud käesoleva paragrahvi lõigetes 4 või 5 märgitud dokumente või neis on puudusi või vigu.
Kandidaatide registreerimiseks esitamine algab varemalt 60 päeva enne valimiste päeva.
Kandidaatide nimekirja võib registreerimiseks esitada erakond, samuti käesoleva seaduse paragrahvis 25 sätestatud alusel registreeritud valimisliit.
Üksikkandidaadi võib registreerimiseks esitada hääleõiguslik Eesti kodanik, sealhulgas isik, kes ise soovib kandideerida kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel.
Täiendavate valimiste korral peab valimisliitude moodustamiseks ja registreerimiseks ning kandidaatide registreerimiseks esitamiseks ja registreerimiseks jääma kokku vähemalt 15 päeva.
Kandidaadid esitatakse registreerimiseks valimisringkondade kaupa kandidaatide nimekirjadena või üksikkandidaatidena.
Erakond või valimisliit võib ühes valimisringkonnas registreerimiseks esitada ainult ühe kandidaatide nimekirja.
Kandidaadi võib registreerimiseks esitada vaid ühes valimisringkonnas.
Isik võib kandideerida üksikkandidaadina või olla ainult ühe erakonna või valimisliidu kandidaatide nimekirjas.
Kandidaat kasutab kandideerimisel üksnes ees- ja perekonnanime.
Üksikkandidaadi esitanud isik või erakonna või valimisliidu volitatud esindaja esitab kandidaadi või kandidaatide registreerimiseks valla või linna valimiskomisjonile Vabariigi Valimiskomisjoni kehtestatud vormi kohase avalduse ja kandidaatide nimekirja ning käesoleva paragrahvi lõikes 7 nõutud dokumendid.
Üksikkandidaadi esitamisel märgitakse kandidaadi nimi esildises ja kandidaatide nimekirja ei esitata.
Kandidaadi allkirjaga tõendatud vormikohane nõusolek tema registreerimiseks esitamiseks ja kandideerimiseks vastavas valimisringkonnas registreerimiseks esitaja nimekirjas või üksikkandidaadina.
Kandidaadi isikuandmed vastavalt Vabariigi Valimiskomisjoni kehtestatud vormile.
Ees- ja perekonnanimi, isikukood, erakondlik kuuluvus, postiaadress ja sidevahendite numbrid.
Sünnikoht, haridus ja eriala koos õppeasutuse nimetuse ja lõpetamise ajaga, teaduskraad, töökoht ja amet.
Kandidaadi poolt käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud dokumentides teadlikult valeandmete esitamine on aluseks temale valimistel antud mandaadi tühistamiseks.
Kandidaatide järjestuse nimekirjas määrab registreerimiseks esitaja.
Avaldused kandidaatide registreerimiseks, kandidaatide nimekirjad ja käesoleva paragrahvi lõikes 7 nõutud dokumendid esitatakse valla või linna valimiskomisjonile hiljemalt 40 päeva enne valimiste päeva.
Kui kandidaatide nimekirja või üksikkandidaadi registreerimiseks esitamisel puudub osa nõutavaid dokumente, neis on vigu või nad ei ole Vabariigi Valimiskomisjoni kehtestatud vormi kohased, teeb neid vastuvõttev valla või linna valimiskomisjoni liige registreerimiseks esitajale ettepaneku nõutud dokumentide esitamiseks või vigade kõrvaldamiseks.
Kõik esitatud dokumendid tagastatakse.
Tagastatud dokumentide kättesaamise kohta annab registreerimiseks esitaja allkirja.
Dokumentide uuesti esitamisel loetakse need esmakordselt esitatuks ja võetakse arvele nende uuesti esitamise kuupäevaga.
Kui kandidaatide nimekirja või üksikkandidaadi registreerimiseks esitatakse dokumendid valimiste päevale eelneval 40. päeval enne kella 6 õhtul ja nende osas esineb puudusi või vigu, mida ei ole võimalik kohe parandada, või nad ei ole Vabariigi Valimiskomisjoni kehtestatud vormi kohased, võetakse dokumendid vastu.
Sellisel juhul teeb valla või linna valimiskomisjon registreerimiseks esitajale ettepaneku puuduste või esitatud dokumentidest vigade kõrvaldamiseks või Vabariigi Valimiskomisjoni kehtestatud vormi kohaste dokumentide esitamiseks hiljemalt valimiste päevale eelneval 38. päeval kell 6 õhtul.
Kui selleks tähtajaks ei ole puudusi või vigu kõrvaldatud, jäetakse kandidaat, kelle dokumentide osas puudused või vead esinevad, registreerimata.
Valla või linna valimiskomisjon registreerib pärast kandidaatide registreerimiseks esitamise tähtaja lõppemist, kuid mitte hiljem kui 35. päeval enne valimiste päeva kõik käesoleva seaduse nõuete kohaselt registreerimiseks esitatud isikud nende registreerimiseks esitamise järjekorras.
Registreerimisel antakse igale kandidaadile registreerimisnumber.
Registreerimisnumbrid algavad 101-st ja need antakse kandidaatidele registreerimiseks esitamise järjekorras.
Registreerimata jätmise kohta võtab valla või linna valimiskomisjon vastu motiveeritud otsuse.
Tõendatakse, et kandidaat vastab või ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele.
Kui mõnes valimisringkonnas on registreeritud kandidaate niisama palju või vähem, kui selles ringkonnas on mandaate, pöördub valla või linna valimiskomisjon valijate ja erakondade poole ettepanekuga kandidaatide täiendavaks esitamiseks.
Täiendavalt esitatud kandidaadid registreeritakse hiljemalt 15 päeva enne valimiste päeva ja kantakse valimisringkonnas kandideerijate nimekirja.
Kandidaatide täiendaval registreerimiseks esitamisel ja registreerimisel tuleb järgida käesoleva seaduse paragrahvide 26 ja 27 nõudeid.
Kui 15 päeva enne valimiste päeva on mõnes valimisringkonnas kandidaate niisama palju või vähem, kui selles ringkonnas on mandaate, võtab valla või linna valimiskomisjon vastu otsuse valimiste kuni ühe kuu võrra edasilükkamise kohta selles valimisringkonnas.
Sellisel juhul koostab ja avaldab valla või linna valimiskomisjon valimiste läbiviimiseks kalenderplaani.
Pärast kandidaatide registreerimist koostab valla või linna valimiskomisjon kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel kandideerijate nimekirja iga valimisringkonna kohta eraldi.
Registreeritud kandidaatide nimekirjad kantakse valimisringkonnas kandideerijate nimekirja vastavalt nende registreerimise järjekorrale.
Nimekirja ette märgitakse kandidaadid esitanud erakonna või valimisliidu nimi.
Erakondadest moodustatud valimisliidu nimekirja puhul märgitakse valimisringkonnas kandideerijate nimekirja lisaks valimisliidu nimele ka kõigi selle moodustanud erakondade täielikud nimed.
Üksikkandidaadid kantakse valimisringkonnas kandideerijate nimekirja nende registreerimiseks esitamise järjekorras pärast kandidaatide nimekirju.
Valla või linna valimiskomisjon edastab valimisringkondades kandideerijate nimekirja Vabariigi Valimiskomisjonile.
Vabariigi Valimiskomisjon koostab kohaliku omavalitsuse volikogudesse kandideerijate koondnimekirja.
Kõik parandused ja muudatused registreeritud kandidaatide kohta kantakse viivitamatult vastavas valimisringkonnas kandideerijate nimekirja, kusjuures selles valimisringkonnas kandideerijate nimekiri trükitakse uuesti ja saadetakse kõigile vastava valimisringkonna jaoskonnakomisjonidele.
Eelmine nimekiri hävitatakse.
Nimekirja ei muudeta pärast eelhääletamise algust.
Valla või linna valimiskomisjon teavitab käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud parandustest ja muudatustest viivitamata Vabariigi Valimiskomisjoni.
Vabariigi Valimiskomisjon teavitab parandustest ja muudatustest valla või linna valimiskomisjone.
Valla või linna valimiskomisjonid teevad seejärel käesoleva paragrahvi lõikes 3 1 nimetatud kohaliku omavalitsuse volikogude kandideerijate koondnimekirja vastavad parandused ja muudatused.
Valla või linna valimiskomisjon korraldab valimisringkonnas kandideerijate nimekirja trükkimise ning jaoskonnakomisjonidele edastamise.
Hiljemalt üks päev enne eelhääletamise algust peab igal jaoskonnakomisjonil olema selles valimisringkonnas kandideerijate nimekiri.
Valimisringkonnas kandideerijate nimekiri pannakse välja jaoskonnakomisjoni asukohas, hääletamisruumis ja salajase hääletamise kabiinis.
Nimekiri on jaoskonnakomisjoni liikmetel kaasas kodus hääletamise korraldamisel.
Hääletamine valimisjaoskonnas korraldatakse valla- või linnavalitsuse poolt määratud hääletamisruumis.
Hääletamisruumi asukoht märgitakse valijale saadetavale valijakaardile.
Hääletamisruumis on hääletamissedelite väljaandmise kohad, hääletamiskabiinid ja valimiskast.
Eelhääletamise ajal on hääletamisruumis eraldi hääletamiskabiin ja valimiskast väljaspool elukohajärgset valimisjaoskonda hääletavate valijate jaoks.
Hääletamisruumis on välja pandud selle valimisringkonna kandideerijate nimekiri.
Hääletamisruumis ja ruumides, mille kaudu valija siseneb hääletamisruumi, on valimisagitatsioon keelatud.
Hääletamisruumis peab korda jaoskonnakomisjon.
Jaoskonnakomisjoni liikme seaduslikud suulised korraldused on kohustuslikud kõigile hääletamisruumis viibivatele isikutele.
Hääletamiskabiin peab võimaldama salajast hääletamist.
Hääletamiskabiinis on selle valimisringkonna kandideerijate nimekiri.
Valimiskasti kontrollib ja pitseerib selle jaoskonnakomisjon enne hääletamise algust.
Valimiskasti ava on kaetud.
See avatakse üksnes hääletamissedeli kasti laskmiseks.
Hääletamissedeli vormi kehtestab Vabariigi Valimiskomisjon.
Vabariigi Valimiskomisjon korraldab hääletamissedelite valmistamise ning jaoskonnakomisjonidele kättetoimetamise.
Pärast hääletamissedelite kättesaamist paneb jaoskonnakomisjon saadud sedelitele jaoskonnakomisjoni pitsati jäljendi.
Eelhääletamine algab kuuendal päeval enne valimiste päeva ning lõpeb neljandal päeval enne valimiste päeva.
Kodus hääletamine korraldatakse käesolevas seaduses sätestatud juhtudel valimiste päeval.
Kinnipidamiskohas hääletamine korraldatakse käesolevas seaduses sätestatud juhtudel eelhääletamise päevadel.
Kohalike omavalitsusüksuste ühinemise tõttu toimuvatel valimistel, kui need ei toimu käesoleva seaduse paragrahv 2 lõikes 1 sätestatud ajal, ja täiendavatel valimistel käesoleva seaduse paragrahvides 36 1, 36 2 ja 36 3 sätestatut ei kohaldata.
Valija hääletab selles valimisjaoskonnas, mille valijate nimekirja ta on kantud, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahvides 36 1 ja 36 3 sätestatud juhtudel.
Hääletamissedeli saamiseks esitab valija jaoskonnakomisjonile kehtiva isikut ja kodakondsust tõendava dokumendi või Eesti ametiasutuse poolt väljaantud kehtiva isikut tõendava dokumendi, millel on isiku foto ning ees- ja perekonnanimi.
Hääletamissedeli saamise kohta annab valija allkirja valijate nimekirja.
Valija täidab hääletamissedeli hääletamiskabiinis.
Valija kirjutab hääletamissedelile selleks ettenähtud kohta ühe oma elukohajärgse valimisringkonna kandidaadi registreerimisnumbri.
Valija täidab hääletamissedeli ise.
Kui valija füüsilise puude tõttu ei ole võimeline hääletamissedelit ise täitma, võib ta lasta oma hääletamissedeli täita mõnel teisel isikul, kuid mitte oma elukohajärgse valimisringkonna kandidaadil.
Kui valija rikub hääletamissedeli, on tal õigus saada jaoskonnakomisjonilt uus sedel.
Sellisel juhul peab valija rikutud hääletamissedeli jaoskonnakomisjonile tagastama.
Pärast hääletamissedeli täitmist murrab valija sedeli kokku ning annab selle jaoskonnakomisjoni liikmele.
Viimane paneb kokkumurtud hääletamissedeli välisküljele jaoskonnakomisjoni pitsati jäljendi.
Valija laseb hääletamissedeli valimiskasti ise.
Kui valija füüsilise puude tõttu ei ole võimeline hääletamissedelit ise valimiskasti laskma, võib seda tema palvel teha mõni teine isik valija juuresolekul.
Eelhääletamine toimub käesoleva seaduse paragrahvis 35 sätestatud korras.
Eelhääletamise õigus on valijate nimekirjas oleval valijal, kes sellel eelhääletamise päeval on vähemalt 18-aastane.
Eelhääletamist korraldavad vähemalt kolm jaoskonnakomisjoni liiget.
Jaoskonnakomisjoni liige märgib hääletanud valija kohta valijate nimekirja hääletamise kuupäeva.
Pärast hääletamise lõppemist pitseerib jaoskonnakomisjon valimiskasti ava ja hääletamisruumi ukse.
Eelhääletamise päevadel ja sellele järgnevatel päevadel paigutab jaoskonnakomisjon valimiskasti pärast hääletamise lõppemist ruumi, kuhu pääsevad üksnes jaoskonnakomisjoni liikmed.
Valijal on eelhääletamise päevadel (paragrahv 34 lõige 2) võimalik hääletada väljaspool oma elukohajärgset valimisjaoskonda.
Maakonna valimiskomisjon määrab igas vallas ja linnas vähemalt ühe valimisjaoskonna, kus valijad saavad hääletada väljaspool oma elukohajärgset jaoskonda.
Komisjoni sellekohane otsus avaldatakse üldiseks teadmiseks.
Väljaspool oma elukohajärgset valimisjaoskonda hääletada sooviv valija esitab jaoskonnakomisjoni liikmele käesoleva seaduse paragrahv 35 lõikes 2 sätestatud dokumendi.
Jaoskonnakomisjoni liige annab valijale hääletamissedeli, kaks ümbrikku ja valija elukohajärgse valimisringkonna kandideerijate nimekirja.
Valija annab hääletamissedeli saamise kohta allkirja väljaspool elukohajärgset valimisjaoskonda hääletavate valijate nimekirja.
Valija täidab hääletamissedeli käesoleva seaduse paragrahv 35 lõigetes 3-6 sätestatut järgides.
Valija paneb sedeli ühte jaoskonnakomisjoni liikme antud ümbrikku.
Viimase paneb valija jaoskonnakomisjoni liikme antud teise ümbrikku.
Välimisele ümbrikule kirjutab valija ise või jaoskonnakomisjoni liige valija nime, isikukoodi ja aadressi.
Ümbriku laseb valija väljaspool elukohajärgset valimisjaoskonda hääletavate valijate sedelitele ettenähtud valimiskasti.
Kui väljaspool elukohajärgset valimisjaoskonda hääletada sooviv valija terviseseisundi või mõne muu mõjuva põhjuse tõttu ei saa hääletada valimisjaoskonnas asuvas hääletamisruumis, võib ta esitada kirjaliku taotluse lähimale käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud korras määratud jaoskonnakomisjonile hääletamiseks oma asukohas.
Hääletamissedeli saamise kohta annab valija allkirja väljaspool elukohajärgset valimisjaoskonda hääletavate valijate nimekirja.
Hääletamist korraldavad vähemalt kaks jaoskonnakomisjoni liiget käesoleva seaduse paragrahv 35 lõigetes 2, 4, 5 ja 6 ning käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 6 sätestatut järgides.
Jaoskonnakomisjon pakib väljaspool elukohajärgset valimisjaoskonda hääletanud valijate hääletamissedelitega ümbrikud maakondade ning Tallinna ja Tartu linna kaupa ning edastab need oma asukohajärgse maakonna valimiskomisjonile.
Maakonna valimiskomisjon edastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hääletamissedelitega ümbrikud Vabariigi Valimiskomisjoni kaudu vastavatele maakonna valimiskomisjonidele hiljemalt teisel päeval enne valimiste päeva.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud korras teistelt maakonna valimiskomisjonidelt saadud hääletamissedelitega ümbrikud edastab maakonna valimiskomisjon vastavatele jaoskonnakomisjonidele hiljemalt valimiste päevale eelneval päeval.
Saanud hääletamissedelitega ümbrikud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud korras, kontrollib jaoskonnakomisjon, kas valija ei ole elukohajärgses valimisjaoskonnas hääletanud.
Kui valija on hääletanud elukohajärgses valimisjaoskonnas või kui valija on hääletanud mitmes jaoskonnas väljaspool elukohajärgset jaoskonda, jätab jaoskonnakomisjon väljaspool elukohajärgset jaoskonda täidetud hääletamissedelid hääletamistulemuste kindlakstegemisel arvestamata.
Kui valija ei ole hääletanud elukohajärgses valimisjaoskonnas, teeb jaoskonnakomisjoni liige valijate nimekirja märke eelhääletamise kohta.
Pärast käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatud toiminguid avab jaoskonnakomisjon välimised ümbrikud ning laseb sisemised hääletamissedelitega ümbrikud eelhääletamisel kasutatavasse valimiskasti.
Kinnipidamiskohas korraldatakse hääletamine eelhääletamise päevadel kinnipidamiskoha administratsiooni kirjaliku taotluse alusel.
Administratsioon on kohustatud taotluse esitama, kui vähemalt üks kinnipidamiskohas viibiv isik, kellel on õigus vastavalt käesoleva seaduse paragrahv 3 lõigetele 1 ja 2 kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel hääletamisest osa võtta, on administratsioonile sellekohase taotluse esitanud.
Kinnipidamiskoha administratsioon esitab taotluse hääletamise korraldamiseks lähimale käesoleva seaduse paragrahv 361 lõikes 2 sätestatud korras määratud jaoskonnakomisjonile.
Hääletamist korraldavad vähemalt kaks jaoskonnakomisjoni liiget käesoleva seaduse paragrahv 35 lõigetes 2, 4, 5 ja 6 ning paragrahv 36 1 lõikes 6 sätestatut järgides.
Kui valija terviseseisundi või mõne muu mõjuva põhjuse tõttu ei saa hääletada hääletamisruumis, võib ta taotleda hääletamist oma kodus.
Valla- või linnavalitsus, Tallinnas linnaosavalitsus, või jaoskonnakomisjon registreerib taotluse.
Valla- või linnavalitsus või Tallinnas linnaosavalitsus edastab taotluse vastavale jaoskonnakomisjonile.
Kodus hääletamist korraldavad vähemalt kaks jaoskonnakomisjoni liiget käesoleva seaduse paragrahv 35 lõigetes 2, 4, 5, 6 ja 8 sätestatut järgides.
Kodus hääletav valija annab hääletamissedeli saamise kohta allkirja kodus hääletavate valijate nimekirja.
Kodus hääletanute hääletamissedeleid sisaldav valimiskast avatakse valimiste päeval pärast hääletamise lõppemist.
Seejärel pannakse kodus hääletanute hääletamissedelite välisküljele jaoskonnakomisjoni pitsati jäljend ning need sedelid pannakse valimiste päeval hääletanute sedelite hulka.
Valimiskastid avatakse pärast hääletamise lõppemist.
Avamise juures peab olema üle poole jaoskonnakomisjoni liikmetest.
Enne valimiskastide avamist peab jaoskonnakomisjon üle lugema ja kustutama kõik valijatele välja andmata jäänud, samuti nende poolt tagastatud rikutud hääletamissedelid.
Hääletamissedelid kustutatakse sedeli nurga äralõikamisega.
Valimiskasti avamisel kontrollitakse valimiskastil oleva pitsati jäljendi seisukorda.
Enne valimiskasti avamist teeb jaoskonnakomisjon valijate nimekirjade alusel kindlaks nimekirjadesse kantud valijate arvu, valijate nimekirjadesse hääletamissedeli saamise kohta antud allkirjade alusel sedeli saanud valijate arvu ja kannab need vormikohasesse protokolli.
Jaoskonnakomisjon teeb valimiskastis olevate sedelite alusel kindlaks hääletamisest osavõtnud valijate arvu, kehtetuks tunnistatud sedelite arvu, samuti kandidaatide ja kandidaatide nimekirjade poolt antud häälte arvu ning kannab need vormikohasesse protokolli.
Millele kirjutatud kandidaadi registreerimisnumber ei ole loetav.
Kui hääletamissedel ei ole täidetud nõuetekohaselt, kuid sellele on arusaadavalt märgitud, kelle poolt valija hääletas, loetakse sedel kehtivaks.
Kahtluse korral otsustab hääletamissedeli kehtivuse jaoskonnakomisjon hääletamise teel.
Hääletamistulemuste kindlakstegemise kohta koostatakse vormikohane protokoll.
Protokollile kirjutavad alla komisjoni esimees ja sekretär.
Protokollis märgitakse selle koostamise kuupäev ja kellaaeg.
Pärast hääletamistulemuste kindlakstegemist pakitakse eraldi kehtivad sedelid kandidaatide kaupa, kehtetud sedelid, valijatele välja andmata jäänud ja valijate poolt tagastatud sedelid.
Pakile kirjutatakse, millise valimisjaoskonna sedelid, millised ja kui palju neid pakis on.
Kirjele kirjutab alla jaoskonnakomisjoni esimees.
Hääletamissedelid, valijate nimekirjad, komisjoni otsused, protokollid, komisjoniliikmete eriarvamused ning komisjonile esitatud avaldused ja kaebused edastatakse viivitamatult valla või linna valimiskomisjonile.
Hääletamistulemuste kindlakstegemine on avalik.
Jaoskonnakomisjonidelt laekunud protokollide alusel teeb valla või linna valimiskomisjon iga valimisringkonna kohta kindlaks valijate nimekirjadesse kantud valijate arvu, hääletamissedeli saanud valijate arvu, hääletamisest osavõtnud valijate arvu, kehtetuks tunnistatud hääletamissedelite arvu ning kandidaatide ja kandidaatide nimekirjade poolt antud häälte arvu.
Saadud tulemust kontrollitakse hääletamissedelite ülelugemise teel.
Hääletamistulemuste kohta koostatakse vormikohane protokoll.
Kui jaoskonnakomisjoni poolt esitatud ja valla või linna valimiskomisjoni poolt loetud hääletamistulemuste osas ilmneb erinevus, kontrollitakse hääletamistulemusi ja selgitatakse erinevuse tinginud asjaolud.
Lõplike hääletamistulemuste kohta võtab vastu otsuse valla või linna valimiskomisjon.
Kui mõnes valimisjaoskonnas või valimisringkonnas rikuti käesolevat seadust, võib maakonna valimiskomisjon või Vabariigi Valimiskomisjon tunnistada hääletamistulemused selles valimisjaoskonnas või valimisringkonnas kehtetuks.
Sellisel juhul korraldab valla või linna valimiskomisjon ühe kuu jooksul vastavates valimisjaoskondades kordushääletamise ja valimistulemused vastava kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel tehakse kindlaks pärast kordushääletamise tulemuste selgumist.
Hääletamistulemusi ei tunnistata kehtetuks, kui valimisseaduse rikkumine ei mõjuta valimistulemusi.
Valimistulemused tehakse kindlaks valimisringkonniti.
Kui kandidaatide nimekirjas olev kandidaat sureb või kustutatakse valimisringkonnas kandideerijate nimekirjast ajavahemikus eelhääletamise algusest kuni valimiste päevani või valimiste päeval, jäävad temale antud hääled sellele nimekirjale.
Surnud või valimisringkonnas kandideerijate nimekirjast kustutatud üksikkandidaadile antud hääli valimistulemuste kindlakstegemisel ei arvestata.
Iga valimisringkonna kohta arvutatakse lihtkvoot, mis saadakse valimisringkonnas antud kehtivate häälte arvu jagamisel mandaatide arvuga.
Valituks osutub kandidaat, kellele antud häälte arv ületab lihtkvoodi või on sellega võrdne.
Valimisringkonnas lihtkvoodi alusel jaotamata jäänud mandaadid jaotatakse nimekirjamandaatidena nende kandidaatide nimekirjade vahel, mille kandidaadid kogusid vastavas kohalikus omavalitsusüksuses kokku vähemalt 5% kehtivatest häältest.
Nimekirjamandaatide jaotamiseks reastatakse kandidaadid nimekirjades vastavalt saadud häälte arvule.
Kui kandidaadid said valijatelt hääli võrdselt, siis paigutatakse ettepoole kandidaat, kes paiknes valimisringkonnas kandideerijate nimekirjas tagapool.
Ühes nimekirjas kandideerijate hääled liidetakse.
Igale kandidaatide nimekirjale antud kehtivate häälte arv jagatakse jagajate jadaga.
Nimekirjamandaadid jaotatakse saadud võrdlusarvude alusel.
Seejuures jäetakse iga nimekirja võrdlusarvude arvutamisel vahele nii mitu jada esimest elementi, kui mitu mandaati jaotati samale nimekirjale vastavas valimisringkonnas lihtkvoodi alusel.
Nimekirjamandaadid saab nimekiri, millele arvutatud võrdlusarvud on suuremad.
Kui mandaadi jaotamisel on võrdlusarvud võrdsed, siis antakse mandaat nimekirjale, mis sai valijatelt rohkem hääli.
Kui saadud häälte arvud on võrdsed, siis antakse mandaat nimekirjale, mis paiknes valimisringkonnas kandideerijate nimekirjas tagapool.
Valituks osutuvad nimekirjas ettepoole reastatud kandidaadid vastavalt kandidaatide nimekirjale antud mandaatide arvule.
Kui valimisringkonnas kandideerijate nimekirjas on ainult üksikkandidaadid, osutuvad valituks enim hääli saanud kandidaadid.
Kui vähemalt kahele kandidaadile on antud võrdne arv hääli, siis osutub valituks kandideerijate nimekirjas eespool paiknev kandidaat.
Valituks ei osutu kandidaat, kes ei saanud ühtegi häält.
Kui pärast mandaatide jaotamist lihtkvoodi alusel ja nimekirjamandaatidena jääb osa mandaate jaotamata, osutuvad valituks ülejäänud kandidaatidest enim hääli saanud.
Valimistulemuste kohta koostab valla või linna valimiskomisjon vormikohase protokolli.
Valimistulemuste kindlakstegemine on avalik.
Valla või linna valimiskomisjon registreerib oma otsusega valitud volikogu liikmed ja avalikustab nimetatud otsuse üldiseks teadmiseks hiljemalt 10. päeval pärast valimiste päeva.
Käesoleva seaduse paragrahv 38 lõikes 3 nimetatud juhtudel registreerib valla või linna valimiskomisjon volikogu liikmed hiljemalt 10. päeval pärast kordushääletamise korraldamist.
Valimistulemus loetakse väljakuulutatuks ja volikogu liikme volitused algavad otsuse avaldamisele järgneval päeval.
Valla või linna valimiskomisjon kutsub valitud volikogu kokku hiljemalt seitsmendal päeval, arvates käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsuse avalikustamise päevast.
Volikogu esimest istungit kuni volikogu esimehe valimiseni juhatab valla või linna valimiskomisjoni esimees.
Valitud volikogu liikmeid ei registreerita enne esitatud kaebuste läbivaatamist maakonna valimiskomisjoni või Vabariigi Valimiskomisjoni poolt.
Avaldus valla või linna valimiskomisjoni otsuse peale esitatakse valla või linna valimiskomisjonile kolme päeva jooksul, arvates otsuse tegemisest.
Komisjon vaatab avalduse läbi kolme päeva jooksul, arvates avalduse laekumisest ning teeb otsuse teatavaks avalduse esitajale.
Kaebus jaoskonnakomisjoni või valla või linna valimiskomisjoni toimingu või otsuse peale esitatakse vastavale maakonna valimiskomisjonile kolme päeva jooksul, arvates toimingu või otsuse tegemisest.
Maakonna valimiskomisjon vaatab kaebuse läbi kolme päeva jooksul, arvates kaebuse laekumisest, ning teeb otsuse teatavaks kaebuse esitajale ja vastavale komisjonile.
Kaebus Tallinna ja Tartu linna valimiskomisjoni toimingu või otsuse peale esitatakse Vabariigi Valimiskomisjonile.
Kaebus maakonna valimiskomisjoni toimingu või otsuse peale esitatakse Vabariigi Valimiskomisjonile kolme päeva jooksul, arvates toimingu või otsuse tegemisest.
Vabariigi Valimiskomisjon vaatab kaebuse läbi kolme päeva jooksul, arvates kaebuse laekumisest, ning teeb otsuse teatavaks kaebuse esitajale ja vastavale maakonna valimiskomisjonile.
Käesolevas paragrahvis sätestatud avalduste ja kaebuste esitamise korra mittejärgimine ei võta huvitatud isikult õigust pöörduda vahetult kohtusse kolme tööpäeva jooksul, arvates toimingu või otsuse tegemisest valimiskomisjoni poolt.
Huvitatud isikul on õigus pöörduda kohtusse ka pärast tema avalduse või kaebuse rahuldamata jätmist vastava valimiskomisjoni poolt kolme tööpäeva jooksul, arvates vastava otsuse teatavakstegemise päevast.
Valimisseaduse sätete rikkumise eest kohaldatakse haldus- või kriminaalvastutust.
Teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hääleõiguslike Eestis seaduslikult viibivate välismaalaste arvestus toimub käesoleva seaduse 4. peatükis kehtestatud korras.
Käesoleva seaduse paragrahvis 18 ja 19 ettenähtud juhtudel astub volikogu liikme asemele volikogu asendusliige.
Asendusliikmel on kõik volikogu liikme õigused ja kohustused.
Valla või linna valimiskomisjon registreerib kohaliku omavalitsuse volikogu asendusliikmed ja edastab nende nimekirja kohaliku omavalitsuse volikogu esimehele.
Asendusliige on esimene sama erakonna või valimisliidu valimata jäänud kandidaat, kes kandideeris samas valimisringkonnas, milles kandideeris asendatav volikogu liige.
Kui esimene valimata jäänud kandidaat ei saa mingil põhjusel volikogu liikmeks asuda, on asendusliikmeks järgmine sama erakonna või valimisliidu samas valimisringkonnas valimata jäänud kandidaat.
Kui asendatav volikogu liige kandideeris üksikkandidaadina või kui selles valimisringkonnas samal erakonnal või valimisliidul rohkem asendusliikmeid ei ole, siis saab volikogu liikmeks asendusliige, kes on määratud erakondade ja valimisliitude vahel jaotatud lisamandaadi alusel, mille on registreerinud valla või linna valimiskomisjon.
Kui kohaliku omavalitsuse uude koosseisu valitud vallavanem või linnapea või valla- või linnavalitsuse liige jätkab kuni uue vallavanema või linnapea valimiseni või valla- või linnavalitsuse moodustamiseni oma tegevust valla- või linnavolikogu uue koosseisu kokkuastumise tõttu tagasi astuva vallavanema või linnapeana või valla- või linnavalitsuse koosseisus, teeb valla või linna valimiskomisjon otsuse asendusliikme asumise kohta valla- või linnavolikogu liikmeks, lähtudes käesolevas paragrahvis sätestatust.
Valla või linna valimiskomisjoni otsus jõustub samal päeval valimistulemuse väljakuulutamisega.
Kohaliku omavalitsuse volikogu liikme volitused peatuvad või lõpevad ning asendusliikme volitused volikogu liikmena algavad vastava volikogu otsuse jõustumise hetkest.
Volikogu liikme volituste taastumisel lõpevad selle asendusliikme volitused, kes on viimasena määratud asendama volikogu liiget selle valimisringkonna sama erakonna või valimisliidu kandidaatide hulgast.
Asendusliikmete ammendumisel on volikogu liikmete arv vastava arvu võrra väiksem.
Valimisringkondade arvu, piiride ja ühtse numeratsiooni ning igas valimisringkonnas mandaatide arvu määramine, valla või linna valimiskomisjoni ja jaoskonnakomisjoni moodustamine, komisjoni esimehe ja asendusliikmete määramine.
Paragrahvi 43 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks.
Paragrahvis 53 asendatakse sõnad „kohaliku omavalitsuse volikogu valimise“ sõnaga „käesolevas“.
Riigikogus ja kohaliku omavalitsuse volikogus töötamiseks on vajalik eesti keele suuline ja kirjalik oskus.
Keeleoskustaseme kirjeldus antakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Erakond esitab aruande Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu valimisteks tehtud kulutuste ning kasutatud vahendite päritolu kohta Vabariigi Valimiskomisjonile ühe kuu jooksul, arvates valimiste toimumisest.
Valimiskomisjoni õigusakti või toimingu peale.
Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus (RT I 1993, 29, 505; 1995, 57, 981).
Kinnitada „Toiduhügieeni üldeeskiri“ (juurde lisatud).
Käitlemisettevõte, selle territoorium, hooned, rajatised ja ruumid peavad olema puhtad ja heas seisukorras.
Kust on lihtne eemaldada vedelaid ja tahkeid jäätmeid.
Toidu käitlemiseks vajalikke temperatuure.
Käitlemisettevõtte territoorium peab olema heakorrastatud ja vajaduse korral ümbritsetud piirdega; sõidu- ja juurdepääsuteed ning laadimisplatsid peavad olema sillutatud, mittetolmavad ja puhastatavad.
Käitlemisettevõtte territooriumil peab olema sademetekanalisatsioon või vajalikud kalded sademete eemaldamiseks.
Käitlemisettevõttes peab olema piisavalt kätepesukohti, mis on varustatud külma ja sooja voolava veega ning ühendatud vajadustele vastava äravoolusüsteemiga, mis suubub heitveetorustikku.
Kätepesukohtade vahetus läheduses peab olema piisavalt kätepesuvahendeid ja hügieenilisi kätekuivatusvahendeid ning vajaduse korral käte desinfitseerimisvahendeid.
Käitlemisvahendite ning toidutoorme ja toidu pesemise kohad peavad olema üksteisest ja kätepesukohtadest eraldatud.
Käitlemisettevõttes peab olema piisav arv loomuliku või mehaanilise ventilatsiooniga vesitualette (edaspidi tualetid), mis on ühendatud vajadustele vastava äravoolusüsteemiga.
Tualettide uksed peavad avanema ruumi, kus ei käidelda toitu.
Tualettide vahetus läheduses peab olema võimalik käsi pesta ja hügieeniliselt kuivatada ning vajaduse korral desinfitseerida.
Heitvee äravoolu süsteem peab olema projekteeritud käitlemise jaoks piisava võimsusega ning ehitatud ja hooldatud nii, et toit ei saastuks ega halveneks toidu omadused.
Käitlemisvaldkonnast olenevalt peab käitlemisettevõttes olema tagatud loomulik või mehaaniline ventilatsioon.
Vältida tuleb saastunud õhu mehaanilist liikumist puhtasse piirkonda.
Ventilatsioonisüsteem konstrueeritakse nii, et puhastatavatele ja vahetatavatele osadele on lihtne ligi pääseda.
Ventilatsiooniavad kaetakse kaitsevõredega või teiste kaitsvate sulguritega, mis on valmistatud korrosioonikindlast materjalist ning on kergesti eemaldatavad ja puhastatavad.
Käitlemisettevõttes peab olema küllaldane loomulik või kunstlik valgustus.
Valgustid peavad olema ohutud, et vältida lambipirnide või valgustite purunemise korral toidu saastumist.
Käitlemisettevõttes peab töötajate jaoks olema piisav arv otstarbekalt projekteeritud ja ehitatud ning hooldatud olmeruume, mis on piisavalt valgustatud ning ventileeritavad ja köetavad ning mis asuvad käitlemisruumidest eraldi.
Käitlemisettevõtte territooriumi, hoonete, rajatiste ja ruumide kohta kehtivaid nõudeid ei kohaldata III peatükis loetletud müügikohtade suhtes.
Käitlemisruumi põranda pind peab olema heas korras ning kergesti puhastatav ja vajaduse korral desinfitseeritav.
Selleks kasutatakse veekindlat, mittelibedat, mitteimavat, pestavat ja mittetoksilist materjali.
Vajaduse korral ehitatakse põrand kaldega.
Käitlemisruumi seina pind peab olema heas korras ning kergesti puhastatav ja vajaduse korral desinfitseeritav.
Tehnoloogilisest protsessist tuleneva kõrguseni peavad seinad olema siledad ning kaetud veekindla, mitteimava, pestava ja mittetoksilise materjaliga.
Käitlemisruumi lagi ja laevalgustid peavad olema projekteeritud, ehitatud, viimistletud ja hooldatud nii, et oleks takistatud tolmu kogunemine ja hallituse kasv ning võõrkehade pudenemine.
Kondensatsioonivee teke peab olema minimaalne.
Käitlemisruumi aknad ja teised avad peavad olema ehitatud nii, et oleks välditud mustuse kogunemine.
Käitlemisruumi aknad ja uksed peavad sulguma tihedalt ning nende ümbrus peab olema pragudeta.
Väliskeskkonda avanevad aknad ja teised avad peavad vajaduse korral olema kaetud putukatõrjevõrguga, mida saab kergesti eemaldada ja puhastada.
Kui avatud akna tõttu võib toit saastuda, tuleb käitlemise ajal hoida aken suletud.
Käitlemisruumi ukse pind peab olema sile ja kergesti puhastatav ning vajaduse korral desinfitseeritav.
Käitlemisvahendite, seadmete ja sisseseade pinnad ning muud toiduga kokkupuutuvad pinnad peavad olema terved ning kergesti puhastatavad ja vajaduse korral desinfitseeritavad.
Toiduga kokkupuutuvate pindade katmiseks kasutatavad materjalid peavad olema siledad, pestavad ja mittetoksilised ning vastama õigusaktidega kehtestatud nõuetele.
Käitlemisvahendite, seadmete ja sisseseade puhastamiseks ning desinfitseerimiseks peavad olema korrosioonikindlast materjalist seadmed ja vahendid, mis on kergesti puhastatavad ning varustatud piisava koguse külma ja sooja veega ning hoitud puhtad ja heas korras.
Toidu pesemise ja puhastamise seadmed ning vahendid peavad olema varustatud piisava koguse sooja või külma veega ning hoitud puhtad ja heas korras.
Käitlemisruumide kohta kehtivaid nõudeid ei kohaldata toitlustusettevõtte söögisaalide ega III peatükis loetletud müügikohtade suhtes.
Ajutist või teisaldatavat müügikohta projekteerides, ehitades ja paigaldades tuleb arvestada, et müügikoht oleks kergesti hooldatav, puhas ja heas seisukorras ning et selles oleks takistatud toidu saastumine ja kahjurite levik.
Toiduga kokkupuutuv pind peab olema terve ja kergesti puhastatav ning vajaduse korral desinfitseeritav.
Toit tuleb paigutada nii, et toidu saastumine oleks välistatud.
Toidutooret ja toitu veetakse veokiga, kus nende omaduste säilitamiseks on vajalikud tingimused ning kus nad ei saastu ja kus nende omadused ei halvene.
Veokit peab olema võimalik piisavalt puhastada ja vajaduse korral desinfitseerida.
Toidutooret ja toitu ei ole lubatud vedada koos ainetega, mis võivad neid saastata või halvendada nende omadusi.
Pakendamata vedelat, granuleeritud või pulbrilist toidutooret ja toitu tohib vedada ainult selleks ettenähtud veokis, konteineris või anumas, millel on sõnad: „Ainult toidu jaoks“ või veoki, konteineri või anuma eriotstarbelisust näitav, selgesti loetav ja püsikindel eestikeelne muu tähistus.
Kui veokis ja konteineris veetakse koos toiduga ka muid kaupu või samal ajal erisuguseid toiduaineid, tuleb need saastumise vältimiseks vajaduse korral üksteisest piisavalt eraldada.
Kui veokit ja konteinerit kasutatakse erisuguste toiduainete või toidu ja muude kaupade veoks, peab veovahendit saastumise vältimiseks pealelaadimiste vahel põhjalikult puhastama ja vajaduse korral desinfitseerima.
Veokis ja konteineris tuleb toit paigutada nii, et see oleks kaitstud saastumise eest.
Veokis ja konteineris peab olema tagatud toidu hoidmine sobival temperatuuril ja vajaduse korral peab olema võimalik temperatuuri kontrollida ja jälgida.
Paigaldatud selliselt, et on võimalik piisavalt puhastada nende ümbrust.
Toidujäätmeid ja muid jäätmeid (edaspidi jäätmed) ei tohi käitlemisruumidesse koguda rohkem, kui see on töö nõuetekohase tegemise ajal vältimatu.
Jäätmed eemaldatakse nii sageli kui vajalik, kuid vähemalt tööpäeva lõpus.
Jäätmeid hoitakse suletavates mahutites või nõudes.
Jäätmemahuti või -nõu peab olema sobiva konstruktsiooniga, heas korras, kergesti puhastatav ja vajaduse korral desinfitseeritav.
Käitleja peab korraldama jäätmete kogumise, hoidmise, eemaldamise ja jäätmeveo.
Jäätmepanipaigad peavad olema puhtad ning kaitstud kahjurite eest, et vältida toidu, vee, sisseseade, seadmete, hoonete, teede ja territooriumi saastumist.
Käitlemisettevõttes kasutatav vesi peab vastama joogivee kohta veeseaduses (RT I 1994, 40, 655; 1996, 13, 241; 1998, 2, 47; 61, 987; 1999, 10, 155; 1999, 54, 583) kehtestatud kvaliteedinõuetele.
Kasutatav jää ja aur peavad olema saadud nõuetekohasest joogiveest.
Erandina võib merel viibivatel kalapüügialustel kasutada kala esmaseks töötlemiseks tervisele ohutut merevett.
Toiduga mittekokkupuutuva auru saamiseks seadmete jahutusveena ja teistel seda laadi eesmärkidel kasutatav vesi, mis ei ole joogivee kvaliteedinõuete kohane, tuleb juhtida joogiveesüsteemist eraldi asuvasse asjakohase märgistusega süsteemi, mida ei saa joogiveesüsteemiga ühendada ega avada käitlemisruumidesse.
Käitlemisettevõtte töötaja peab hoidma isiklikku puhtust ning kandma puhast tööriietust ja vajaduse korral eririietust ning peakatet ja jalanõusid, mis on kergesti puhastatavad või ühekordselt kasutatavad.
Eririietuse pesemise korraldab käitleja.
Eririietust pestakse ruumis, kus toitu ei käidelda.
Käitlemisettevõtte töötaja peab teavitama käitlejat või tema esindajat oma tervisehäiretest, haigustest, kontakteerumisest nakkushaigega või muudest ohtudest, mis võivad põhjustada toidu saastumise.
Töötajat, kes võib levitada nakkusetekitajaid või parasiite või kellel on toiduohutuse seisukohalt ohtlik muu tervisehäire või haigus, ei tohi lubada tööle, kus ta võib toitu saastata.
Toitu käitlev töötaja ning oma tööülesannete tõttu toidutoorme või toiduga ja selle käitlemisvahenditega vahetult kokkupuutuv töötaja peab sageli ja hoolikalt käsi pesema.
Käsi pestakse enne tööle asumist, pärast tualeti kasutamist ja muudel vajalikel juhtudel.
Tegevus, mis võib põhjustada toidu saastumist, nagu söömine ning suitsetamine, närimine, sülitamine või muu ebahügieeniline tegevus, on käitlemisruumis keelatud.
Toiduseaduse kohaselt peavad käitlemisettevõttesse saabuv toidutoore ja toit olema nõuetekohased.
Toidutoorme ja toidu võtab käitlemisettevõte vastu asjakohaste dokumentide alusel.
Toidus ei tohi olla selle omadusi halvendavaid või inimese tervist ohustavaid parasiite, kahjureid ega võõrkehi.
Riknenud, saastunud või mikrobioloogilistele nõuetele mittevastavat toidutooret ja toitu või ebasobivate tehnoloogiliste võtete, toidule mitteomase lõhna, maitse, värvi või teiste asjaolude tõttu rikutud toitu käidelda on keelatud.
Toorainet ja toitu peab kõigil käitlemisetappidel kogu käitlemisahela jooksul hoidma tingimustes, mis takistavad tooraine ja toidu riknemist ning saastumist.
Kiirestiriknevat toitu, mis oma koostise tõttu on soodne keskkond riknemist põhjustavate mikroorganismide kasvuks ja paljunemiseks, peab hoidma sellisel temperatuuril ja sellistes tingimustes, mis välistavad kiirestirikneva toidu muutumise ohtlikuks inimese tervisele.
Kiirestiriknevat toitu peab säilitama temperatuuril, mille on määranud valmistaja või pakendaja.
Ettenähtud temperatuurist kõrvale kalduda on lubatud väga lühiajaliselt toidutoorme või toidu käitlemisest tuleneva vajaduse tõttu, rangelt arvestades toidu ohutust.
Jahutatuna serveeritav või hoitav toit jahutatakse kohe pärast viimast töötlemist temperatuurini, kus mikroorganismid oluliselt ei paljune ega tekita ohtu inimese tervisele.
Käitleja peab välja töötama ja rakendama piisavad meetmed kahjuritõrjeks.
Ohtlikku või mittesöödavat ainet peab hoidma asjakohase tähistusega ja kindlalt suletavas konteineris või anumas ning ruumis, kus ei käidelda toitu.
Käitleja on kohustatud kontrollima toidutoorme ja toidu ning nende käitlemise nõuetekohasust (edaspidi enesekontroll) ja rakendama abinõud nõuete täitmiseks.
Rakendatavad abinõud vormistatakse kirjalikult ja need moodustavad enesekontrollisüsteemi.
Kriitiliste punktide, seiremeetodite ja dokumentatsiooni perioodiline ülevaatus ning lisaülevaatus juhul, kui on avastatud mingi kõrvalekalle või kui toidukäitlemise mingis etapis on tehtud muudatusi; seiresüsteemi tõhususe hindamiseks meetodite väljatöötamine.
Et tagada enesekontrollisüsteemi tõhus toimimine, peavad käitlemisettevõtte juhtkonnal ja enesekontrolli eest vastutaval töötajal olema piisavad teadmised toiduhügieeni põhimõtetest ning kogemused ohtude hindamiseks ja ohu korral asjakohaste meetmete võtmiseks.
Käitleja koostab vastavalt toiduseaduse paragrahvile 29 käitlemisettevõtte töötajate toiduhügieenikoolituse kava, mille alusel korraldab perioodiliselt töötajate tööülesannetele vastavat koolitust ja hindab töötajate toiduhügieeniteadmisi.
Toiduhügieenikoolituse kava ja korraldamise aeg ning teadmiste hindamine peavad olema dokumenteeritud.
Toitu käitleva töötaja kohustused ja vastutus toiduhügieeninõuete täitmise eest vastavalt tööülesannetele.
Tunnustamisele kuuluv käitlemisettevõte peab täitma toiduhügieeni üldeeskirjas kehtestatud nõudeid.
Kui lisaks toiduhügieeni üldeeskirjale on põllumajandusminister kooskõlas käesoleva üldeeskirjaga kehtestanud toiduhügieeni tagamiseks vajalikud eeskirjad toidutoorme ja käitlemisvaldkondade kaupa, siis peab käitlemisettevõte täitma selles eeskirjas sätestatud nõudeid.
Kütuseaktsiisiga (edaspidi aktsiis) maksustatakse Eestis toodetud ning Eestisse imporditud mootorikütus ning mootori- ja kütteõli.
Mootorikütus ning mootori- ja kütteõli maksustatakse aktsiisiga seaduse lisas toodud määrade järgi.
Käesoleva seadusega kehtestatud aktsiis laekub riigieelarvesse.
Aktsiis makstakse täiskroonides.
Eelnimetatud toodetele või nende segule parendava toimega lisandi või komponendi, mis moodustab rohkem kui 0,5% lõpptoote massist, lisamise teel.
Mootorikütuse ning mootori- ja kütteõli tootmiseks loetakse ka Eestis kehtivatele kvaliteedinõuetele mittevastava mootorikütuse ning mootori- ja kütteõli valmistamine, kui sellist kütust või õli realiseeritakse või võetakse omatarbeks.
Eestis toodetud mootorikütus ning mootori- ja kütteõli ning imporditud, mootorikütusena kasutatav vedel- ja surugaas maksustatakse aktsiisiga selle realiseerimisel või omatarbeks võtmisel.
Käesoleva paragrahvi 3. lõikes sätestatud juhul on maksustamisperioodiks kalendrikuu.
Aktsiisi maksab ja aktsiisideklaratsiooni esitab mootorikütuse ning mootori- ja kütteõli tootja või mootorikütusena kasutatava vedel- ja surugaasi importija Maksuameti kohalikule asutusele maksustamisperioodile järgneva kuu 20. kuupäevaks.
Aktsiisideklaratsiooni vormi ja esitamise korra kehtestab rahandusminister.
Mootorikütuse ning mootori- ja kütteõli sarnaseid tooteid ning nende komponente ja lisandeid, mille on importinud äriregistrisse kantud kemikaalide käitleja või mis on toodetud Eestis ja mida kemikaalide käitleja kasutab toorainena keemiakaupade või kemikaaliseaduse (RT I 1998, 47, 697; 1999, 45, 512) mõistes valmististe tootmiseks.
Kemikaalide käitleja poolt toorainena kasutatavate mootorikütuse ning mootori- ja kütteõli sarnaste toodete ning nende komponentide ja lisandite aktsiisivabastuse korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Maaomanikele või -kasutajatele, kes kasutavad diislikütust põllumajanduskultuuride kasvatamisega seotud töödel, Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tingimustel ja korras.
Ostja taotlusel on mootorikütuse ning mootori ja kütteõli tootja või importija kohustatud näitama realiseerimisel esitataval arvel aktsiisimäära ja -summa.
Eesti Vabariigi aktsiisimaksu seadus (RT 1990, 2, 26; 1991, 7, 115; 30, 360; 40, 493; 1992, 4/5, 59; 11, 166; 31, 410) tunnistatakse kehtetuks.
Laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaliseks hüvitamiseks on lastega peredel õigus saada riiklikke peretoetusi.
Käesolev seadus määrab kindlaks isikud, kellel on õigus lastetoetusi saada, lastetoetuste liigid ja toetuste saamise tingimused.
Eestis viibivale pagulasele.
Peretoetuste määramisel võetakse arvesse ainult need perekonnaliikmed, kes elavad Eestis.
Peretoetusi ei maksta, kui isik saab mõne teise riigi poolt lapsele või perele määratud igakuist toetust.
Kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab peretoetuste määramiseks ja maksmiseks käesolevast seadusest erinevaid sätteid, kohaldatakse välislepingut.
Nelja- ja enamalapselise pere ning kolmikuid kasvatava pere toetus.
Käesoleva seadusega sätestatud peretoetusi finantseeritakse riigieelarvest.
Eelarveaastal riigieelarvest peretoetusteks eraldatud vahendite ülejäägi korral makstakse nelja- ja enamalapselistele peredele lisaks käesoleva seaduse §-s 3 loetletud peretoetustele ühekordset täiendavat toetust.
Täiendava toetuse määramise tingimused, suuruse ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Käesoleva seaduse § 3 punktides 1, 2 ja 5-9 nimetatud toetuste arvutamise aluseks on lapsetoetuse määr, mis kehtestatakse igaks eelarveaastaks riigieelarvega.
Täielikul riiklikul ülalpidamisel olevale lapsele peretoetusi ei maksta, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 4 toodud juhul.
Osalisel riiklikul ülalpidamisel olevale lapsele makstakse peretoetusi üldises korras, välja arvatud lapsetoetus, mida makstakse pooles määras.
Lastekodust kutseõppeasutusse õppima läinud orvule või vanemliku hoolitsuseta jäänud lapsele, kelle vanus vastab käesoleva seaduse § 6 lõikes 1 toodud tingimustele, makstakse lapsetoetust ühekordses lapsetoetuse määras.
Käesoleva seadusega sätestatud lapsehooldustasu arvutamise aluseks on lapsehooldustasu määr, mis kehtestatakse igaks eelarveaastaks riigieelarvega.
Ühekordset sünnitoetust makstakse igale esimesele lapsele lapsetoetuse 25-kordses määras ja igale järgnevale lapsele lapsetoetuse 20-kordses määras.
Mitmikute sünni korral makstakse ühekordset sünnitoetust igale lapsele lapsetoetuse 25-kordses määras.
Lapsetoetust makstakse igakuiselt lapse sündimisest kuni tema 16-aastaseks saamiseni, päevases õppevormis või meditsiinilistel näidustustel muus õppevormis põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses õppimise korral kuni 19-aastaseks saamiseni.
Lapse 19-aastaseks saamisel makstakse jooksval õppeaastal toetust õppeaasta lõpuni.
Peres, kus kasvab üks lapsetoetust saav laps, makstakse igakuiselt toetust ühekordses lapsetoetuse määras.
Peres, kus kasvab kaks ja enam lapsetoetust saavat last, makstakse igakuist toetust teisele lapsele poolteisekordses lapsetoetuse määras ja igale järgnevale lapsele kahekordses lapsetoetuse määras.
Lapsetoetusele õigust omav laps, kes seoses päevases õppevormis või meditsiinilistel näidustustel muus õppevormis põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses õppimisega ei ela ajutiselt peres, loetakse selle pere koosseisu.
Ühele vanemale, kes kasvatab ühte või enamat kuni kolmeaastast last, makstakse igakuiselt lapsehooldustasu pooles lapsehooldustasu määras iga kuni kolmeaastase lapse kohta.
Kui peres on lisaks ühele või enamale kuni kolmeaastasele lapsele ka kolme- kuni kaheksa-aastasi lapsi, makstakse igakuiselt lapsehooldustasu ühele lapsi kasvatavale vanemale ühes neljandikus lapsehooldustasu määras iga kolme- kuni kaheksa-aastase lapse kohta.
Kui koolikohustuslik laps läheb esimesse klassi ja saab jooksval õppeaastal kaheksa-aastaseks, makstakse nimetatud lapse kohta lapsehooldustasu õppeaasta lõpuni.
Kui üks vanematest on lapsehoolduspuhkusel kuni kolmeaastase lapsega, makstakse lapsehooldustasu lapsehoolduspuhkusel olevale vanemale.
Kui lapsehoolduspuhkust kasutab vanema asemel mõni teine isik, siis makstakse eelnimetatud isikule lapsehooldustasu igakuiselt pooles lapsehooldustasu määras iga lapse kohta, kellega eelnimetatud isik on lapsehoolduspuhkusel, kuid kokku mitte rohkem kui poolteisekordses lapsehooldustasu määras.
Vanemale nimetatud laste kohta lapsehooldustasu käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel ei maksta.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-4 sätestatud tingimustel makstakse lapsehooldustasu ka lapse hooldajale, kellega on sõlmitud kirjalik perekonnas hooldamise leping, või lapse eestkostjale.
Kaitsejõududes ajateenistuses oleva ajateenija lapsele makstakse igakuist toetust lapsetoetuse viiekordses määras vanema kogu ajateenistuses olemise aja jooksul.
Koolitoetust makstakse päevases õppevormis või meditsiinilistel näidustustel muus õppevormis põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses õppivale lapsetoetust saavale lapsele õppeaasta alustamiseks lapsetoetuse kolmekordses määras.
Vanemliku hoolitsuseta jäänud kuni 16-aastasele ning põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses õppivale lapsetoetust saavale lapsele, kelle üle on seatud eestkoste või kelle suhtes on sõlmitud kirjalik perekonnas hooldamise leping, makstakse igakuiselt toetust lapsetoetuse kahekordses määras.
Eestkoste või perekonnas hooldamise lõppemisel seoses lapse 18-aastaseks saamisega jätkatakse toetuse maksmist selle jooksva õppeaasta lõpuni, mil laps saab 19-aastaseks.
Orvule või vanemliku hoolitsuseta jäänud isikule, kes on elanud lastekodus või hälvikute erikoolis vähemalt kolm viimast aastat, makstakse elluastumistoetust 5000 krooni.
Kui orb või vanemliku hoolitsuseta jäänud isik on elanud lastekodus või hälvikute erikoolis alla kolme aasta, vähendatakse elluastumistoetust iga vähem oldud kuu eest kaks ja pool protsenti.
Nelja- ja enamalapselise pere ning kolmikuid kasvatava pere toetust makstakse ühele vanemale või eestkostjale, kes kasvatab nelja või enamat lapsetoetust saavat last või lapsetoetust saavaid kolmikuid.
Nelja- ja enamalapselise pere toetuse suurus on lapsetoetust saavate laste arvu kordne lapsetoetuse määr pere kohta kvartalis.
Kolmikuid kasvatava pere toetuse suurus, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 toodud juhul, on neljakordne lapsetoetuse määr pere kohta kvartalis.
Toetust makstakse, sõltumata neljale ja enamale lapsele või kolmikutele lapsetoetuse maksmise aja kestusest antud kvartalis.
Toetuste määramise ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Andmed riiklike peretoetuste määramise, määramise aluste ja maksmise kohta kantakse riikliku pensionikindlustuse e (RT I 1998, 64/65; 2000, 36, 226; 102, 674) alusel moodustatud riiklikku pensionikindlustuse registrisse.
Andmete kandmine registrisse ja andmete saamine registrist toimub vastavalt andmekogude seadusele (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 99, 10, 155; 2000, 50 317; 57, 373; 92, 597), isikuandmete kaitse seadusele (RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941; 111, 1833; 2000, 50, 317; 92, 597) ja teistele seadustele ning riikliku pensionikindlustuse registri pidamise põhimäärusele (RT I 1999, 9, 139; 100, 897).
Toetus määratakse toetusele õiguse tekkimise päevast, kui toetuse taotlemiseks vajalikud dokumendid on esitatud kuue kuu jooksul.
Hilisemal toetuse taotlemisel määratakse igakuine toetus tagantjärele, kuid mitte rohkem kui taotluse esitamisele eelneva kuue kuu eest.
Pensioniamet peatab valla- või linnavalitsuse korralduse alusel toetuse maksmise, kui vanem ei täida perekonnaseadusest (RT I 1994, 75, 1326; 1996, 40, 773; 49, 953; 1997, 28, 422; 35, 538; 2000, 50 317) tulenevat kohustust last kasvatada ja tema eest hoolitseda.
Ettepaneku valla- või linnavalitsusele korralduse tegemiseks toetuse maksmise peatamise kohta teeb kohaliku omavalitsuse poolt moodustatud sotsiaalküsimustega tegelev komisjon.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud põhjuste äralangemisel jätkab pensioniamet valla- või linnavalitsuse korralduse või kohtuotsuse alusel toetuse maksmist lapse vanemale.
Vanemliku hoolitsuseta jäänud lapse puhul jätkab pensioniamet valla- või linnavalitsuse korralduse või kohtuotsuse alusel toetuse maksmist võõrasvanemale või kasuvanemale.
Kui vanemliku hoolitsuseta jäänud laps on asunud iseseisvalt elama, jätkab pensioniamet valla- või linnavalitsuse korralduse alusel toetuse maksmist lapsele.
Toetuse maksmise jätkamisel makstakse toetust tagantjärele mitte rohkem kui vastava taotluse esitamisele eelneva kuue kuu eest.
Kui toetuse peatamise perioodil oli laps täielikul riiklikul ülalpidamisel, siis täielikul riiklikul ülalpidamisel oldud aja eest toetust tagantjärele ei maksta, välja arvatud käesoleva seaduse § 4 lõikes 4 toodud juhul.
Käesoleva seaduse alusel liigselt makstud toetussummad nõutakse tagasi või tehakse tasaarvestus, kui enammakse on tingitud toetuse saaja kuritarvitusest.
Pensioniametis moodustatud pensionikomisjoni otsuse alusel võidakse igakuiselt kinni pidada kuni 20 protsenti toetusest.
Kui toetuse maksmine lõpetatakse enne, kui komisjoni otsuse alusel kinnipeetud enammakstud summa on täielikult kustutatud, nõutakse maksmata osa sisse kohtu korras.
Peretoetuste määramisel ja maksmisel tekkinud vaidlused lahendab kohus.
Lastetoetuste seaduse (RT I 1994, 13, 232; 68, 1171; 1995, 55, 918; 1997, 42, 676) § 8 lõikes 1 asendatakse sõnad „ühekordses määras“ sõnadega „kahekordses määras“.
Käesolev seadus jõustub 1998. aasta 1. jaanuaril, välja arvatud § 18, mis jõustub 1997. aasta 1. augustil.
Käesoleva seaduse jõustumisel tunnistatakse kehtetuks lastetoetuste seadus (RT I 1994, 13, 232; 68, 1171; 1995, 55, 918).
Maareformi seadus määrab kindlaks maasuhete ümberkorraldamise (maareformi) alused.
Maareformi eesmärk on kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks.
Maareformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse endistele omanikele või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maa, antakse tasu eest või tasuta maa eraõigusliku isiku, avalik-õigusliku juriidilise isiku või kohaliku omavalitsusüksuse omandisse ning määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa.
Maareformi käigus seatakse ehitise omaniku kasuks hoonestusõigus või seatakse seaduses sätestatud juhul rendiõigus või kasutusvaldus maale.
Maareform kui omandireformi osa viiakse läbi Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduses (RT 1991, 21, 257; RT I 1994, 38, 617; 40, 653; 51, 859, 94, 1609) (edaspidi Alused) ja käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras.
Maareformi suhtes rakendatakse Aluseid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Isikutel, kellele on nõudeõigus loovutatud või kes on selle pärinud käesoleva seaduse paragrahvide 19 1 ja 19 2 alusel.
Maa tagastamist või kompenseerimist, mille omanikud võõrandasid pärast 1940. aasta 16. juunit, on õigus nõuda isikutel, kellele maa võõrandati, või nende õigusjärglastel, vastavalt käesoleva paragrahvi 1. lõikele.
Endise kruntrendimaa (obrokimaa) tagastamise ja kompenseerimise küsimused reguleeritakse eraldi seadusega.
Maa tagastatakse endistes piirides, kui käesolevast seadusest või planeeringu ja maakorralduse nõuetest või kokkuleppest õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel ei tulene teisiti.
Maa tagastatakse plaani- ja kaardimaterjali alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Kui see ei ole võimalik plaani- ja kaardimaterjali puudulikkuse tõttu või kui õigustatud subjekt ei soovi plaani- ja kaardimaterjali alusel tagastamist, viiakse läbi katastriüksuse mõõdistamine.
Planeeringu või maakorralduse nõuetest tulenevalt võib tagastatava maaüksuse pindala erineda tagastamisele kuuluva maa pindalast kuni +/- 8 protsenti, kuid mitte rohkem kui 5 ha.
Sellisel juhul ja juhul, kui maa tagastati endistes piirides, kuid enne maa õigusvastaselt võõrandamist mõõdetud pindala erineb maa tagastamisel määratud pindalast, täiendavalt kompensatsiooni ei maksta ja õigustatud subjekt ei ole kohustatud täiendavalt maa eest tasuma.
Maa tagastamisel võib läbi viia ümberkruntimise vastavalt maakorraldusseadusele (RT I 1995, 14, 169; 59, 1006) või ümberplaneerimise vastavalt planeerimis- ja ehitusseadusele (RT I 1995, 59, 1006) ning maa tagastatakse ümberkruntimiskava või detailplaneeringu alusel.
Hoone või rajatis käesoleva seaduse tähenduses on maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis planeerimis- ja ehitusseaduse (RT I 1995, 59, 1006; 1996, 36, 738; 49, 953) paragrahv 38 tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba.
Rajatise kohta sätestatut kohaldatakse sordiaretus-, teadus- või kultuuriväärtust omava istanduse, kaasa arvatud dendropark ja -aed suhtes.
Nimetatud istanduste loetelu kinnitab Vabariigi Valitsus.
Rajatise kohta sätestatut kohaldatakse samuti kultuuriväärtust omava endise mõisakompleksi ehitiste ja pargi suhtes, kui need on muinsuskaitseseaduses (RT I 1994, 24, 391; 1996, 49, 953; 86, 1538; 1997, 93, 1559) sätestatud alustel ja korras tunnistatud kultuurimälestisteks.
Teed ning tehnovõrgud ja -rajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, ei ole rajatised käesoleva seaduse tähenduses.
Samuti ei käsitata ehitisena ajutisi hooneid või rajatisi ning lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi.
Viimati nimetatud ehitised teeb omanik korda või kõrvaldab kohaliku omavalitsuse määratud tähtpäevaks.
Tähtaeg ei või olla lühem kui üks aasta.
Tähtpäevaks korrastamata või kõrvaldamata ehitised sundvõõrandatakse kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (RT I 1995, 30, 380; 59, 1006) paragrahv 3 1. lõike punktis 8 sätestatu alusel.
Kui kohalik omavalitsus määrab käesoleva lõike teises lauses nimetatud ehitise omanikule ehitise kordategemiseks tähtpäeva, määratakse ehitisele teenindamiseks vajalik maa, mida ehitise omanikul on õigus erastada pärast ehitise korrastamist.
Elamu käesoleva seaduse tähenduses on hoone, mille üldpinnast vähemalt 20 protsenti on ette nähtud alaliseks elamiseks ja ülejäänud osa põllumajanduslikuks tootmiseks või muuks elamuga seotud sihtotstarbeks.
Elamu kohta sätestatut kohaldatakse ka lõpetamata elamu suhtes, mis vastab planeerimis- ja ehitusseaduse § 38 2. lõikes sätestatud tunnustele.
Lõpetamata ehitise vastavus käesolevas lõikes sätestatud elamu tunnustele määratakse ehitise projekti alusel.
Lõpetamata elamut, mis ei vasta planeerimis- ja ehitusseaduse § 38 2. lõikes sätestatud hoone tunnustele, ja elamu püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba käsitletakse käesolevas seaduses muu ehitisena.
Ehitise (ehitiste kompleksi) teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise.
Kui sama maatükki saab arvata mitme ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka, jagatakse vastav maatükk nii pindala kui ka väärtust ning maakorraldus- ja muid nõudeid arvestades võimalikult võrdselt.
Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel arvestatakse seaduslikus korras koostatud ja kinnitatud ehitusprojekte, mis põhjendavad sellele ehitisele juurdeehitamise või selle ehitisega seotud teise ehitise rajamise vajadust, kui see ei kahjusta maa tagastamise õigustatud subjekti huve.
Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel ei lähtuta maaüksuste õigusvastase võõrandamise aegsetest piiridest.
Õigustatud subjekt taotleb lahustüki tagastamist.
Linna piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ja kui õigustatud subjekt ning praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitiste võõrandamises õigustatud subjektile.
Kokkulepe maale hoonestusõiguse seadmises peab olema notariaalselt tõestatud ning sisaldama õigustatud subjekti kohustust seada maa tagastamisel hoonestusõigus ehitise omaniku kasuks.
Kokkulepe peab sisaldama hoonestusõiguse olulisi tingimusi, kaasa arvatud hoonestusõiguse tasu ja tähtaeg.
Muus osas kohaldatakse hoonestusõiguse seadmisele asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (RT I 1993, 72/73, 1021; 1994, 53, 889; 66, 1159; 94, 1609; 1995, 22, 327; 57, 979; 1996, 36, 738) paragrahv 15 sätteid.
Ehitise kaasomanik, kes on õigustatud subjekt, võib kokku leppida omanikuhoonestusõiguse seadmises.
Kohaliku omavalitsuse lihtkirjaliku kinnistamisavalduse alusel kantakse kinnistusraamatusse märge hoonestusõiguse seadmise tagamiseks.
Ehitise võõrandamise kokkuleppe korral tagastatakse maa pärast ehitise omandiõiguse üleminekut õigustatud subjektile.
Kui elamu võõrandatakse eluaegse ülalpidamise tingimusega, on võõrandajal pärast elamualuse maa kinnistusraamatusse kandmist õigus nõuda õigustatult subjektilt isikliku kasutusõiguse seadmist elamule.
Elamu võõrandaja notariaalselt tõestatud avalduse alusel kantakse kinnistusraamatusse märge isikliku kasutusõiguse seadmise tagamiseks.
Käesoleva paragrahvi sätteid kohaldatakse tiheasustusega aladel.
Tiheasustusega aladeks käesoleva seaduse tähenduses on maa-alad, mis on tiheasustusega aladeks määratud planeerimis- ja ehitusseaduse alusel kehtestatud maakonna- või üldplaneeringuga.
Kui üldplaneering puudub või kui maakonnaplaneeringu alusel ei ole võimalik tiheasustusega ala määrata, loetakse tiheasustusega aladeks maa-alad, mille kohta on enne planeerimis- ja ehitusseaduse jõustumist koostatud nimetatud seaduse § 68 1. lõikes nimetatud plaanid, skeemid või projektid, mida ei ole tühistatud.
Käesoleva lõike teises ja kolmandas lauses nimetatud dokumentide puudumisel määrab tiheasustusega alad kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul maavanem.
Ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras, kusjuures kohaliku omavalitsuse otsusega võib ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid määrata detailplaneeringut koostamata.
Elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka arvatakse kogu elamuomaniku õiguspärases kasutuses olev maa.
Maa kasutamist tõendatakse maarendise (maamaksu) tasumise kviitungiga või muu dokumendiga, mis on välja antud enne Aluste jõustumist.
Muude ehitiste teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse ja piiride muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas.
Teisele isikule antud talumaast tagastatakse õigustatud subjektile eluasemekoht kuni 2 ha suuruses, kui selle tagastamine ei ole teisiti võimalik.
Eluasemekoha suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Talumaast võib eraldada maad kuni 2 ha, mida ehitise omanikul on vastavalt käesolevale seadusele õigus ostueesõigusega erastada, kui selle maa erastamine ei ole teisiti võimalik või kui taluperemees ja ehitise omanik ei lepi kokku teisiti.
Kui Eesti NSV taluseaduse alusel seaduslikus korras põliseks kasutamiseks antud maa sihtotstarbelist kasutamist ei ole alustatud enne 1996. aasta 1. aprilli, otsustab maakasutusõiguse lõpetamise maavanem.
Muu ehitise juures ehitise teenindamiseks vajaliku maa ulatuses.
Kui õigusvastaselt võõrandatud maal asuvad nii teiste füüsiliste isikute omandis olevad elamud kui ka õigustatud subjektile kuuluv elamu ja kui elamute omanikud ning õigustatud subjekt ei lepi kokku teisiti, jagatakse maa elamute omanike ja õigustatud subjekti vahel võimalikult võrdsetes osades.
Kui õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik soovib maad osta rohkem kui 2 ha ja õigustatud subjekt soovib maa tagastamist ning nad ei jõua omavahel kokkuleppele kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks, erastatakse elamu omanikule vabade piirnevate maade arvel kuni 50 ha.
Kui elamu omanik saab piirnevate maade arvel erastada vähem kui 20 ha maad, on tal õigus tagastatava kinnistu arvelt erastada täiendavalt maad 20 ha-st puudujäävas osas, kuid mitte rohkem, kui jääb maad õigustatud subjektile.
Vabade piirnevate maade puudumisel jagatakse maa õigustatud subjekti ja elamu omaniku vahel võimalikult võrdsetes osades, kusjuures elamu omanikul ei ole õigust nõuda rohkem kui 20 ha maad.
Kui õigusvastaselt võõrandatud maal asub mitu elamut, mille omanikud soovivad erastada maad rohkem kui 2 ha, saavad nad vabade maade puudumise või vähesuse korral õigusvastaselt võõrandatud maa arvelt erastada kuni pool maast, kuid kokku mitte üle 20 ha.
Maa erastamisel käesoleva lõike alusel arvestatakse tingimusega, et kinnistu moodustatakse elamu juurde ning sellega ei rikuta teise ostueesõigust omava isiku õigusi.
Kui väljaspool linna piire asuva elamuga ühtse kompleksi moodustavad ehitised paiknevad mitme tagastamisele kuuluva endise kinnistu maadel ja elamu omanik ning õigustatud subjektid ei lepi kokku teisiti, määratakse elamu juurde ostueesõigusega erastatav maa selle endise kinnistu maast, millel asub elamu.
Teisest tagastamisele kuuluvast endisest kinnistust erastatakse elamu omanikule sellele kinnistule jääva ehitise sihipäraseks kasutamiseks vajalik maa, kusjuures tootmiseks vajalikku maad eelnimetatud maa hulka ei arvata.
Kui elamu paikneb mitme tagastamisele kuuluva endise kinnistu maadel ja elamu omanik ning õigustatud subjektid ei lepi kokku teisiti, määratakse elamu juurde ostueesõigusega erastatav maa mitme endise kinnistu arvelt proportsionaalselt endiste kinnistute suurusega.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud ehitise võõrandamisel on selle omandamise eesõigus õigustatud subjektil, välja arvatud ehitise võõrandamisel alanejatele sugulastele või kohaliku omavalitsuse omandisse andmisel.
Õigustatud subjekti ostueesõigus kehtib kuni ehitisealuse maa mittetagastamise otsustamiseni.
Ostueesõigus ei kehti, kui võõrandatav ehitis ei asu ühe kinnistu piirides.
Ehitise omanik on kohustatud enne ehitise võõrandamist teatama kirjalikult võõrandamise kavatsusest ja tingimustest omandamiseesõigust omavale õigustatud subjektile.
Kui õigustatud subjekt ei kasuta omandamiseesõigust ühe kuu jooksul, arvates kirjaliku teate saamise päevast, on ehitise omanikul õigus võõrandada ehitis vähemalt kirjalikus teates märgitud hinnaga ning tingimustel.
Kui ehitise omanik võõrandab ehitise õigustatud subjekti omandamiseesõigust rikkudes, võib õigustatud subjekt pöörduda kahe kuu jooksul, arvates rikkumisest teada saamise päevast, kohtusse hagiga talle kõigi omandaja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks.
Käesoleva paragrahvi alusel mittetagastatava ja ostueesõigusega erastatava maa, sealhulgas ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas.
Tootmiseks vajalik maa ei kuulu ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud ehitise omaniku kasuks hoonestusõiguse seadmise ja ehitise võõrandamise kokkuleppe suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse paragrahv 7 2. ja 3. lõike sätteid.
Väljaspool linna piire ei tagastata riigi, kohaliku omavalitsuse või juriidilise isiku hoonete või rajatiste alust ning nende teenindamiseks vajalikku maad, kui õigustatud subjekt ning praegune ehitiste omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitiste omanikule või ehitiste võõrandamises õigustatud subjektile.
Muus osas kohaldatakse käesoleva seaduse paragrahv 7 2. ja 3. lõike sätteid.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud ehitise võõrandamisel on selle omandamise eesõigus õigustatud subjektil, välja arvatud ehitise erastamisel või kohaliku omavalitsuse omandisse andmisel.
Ostueesõigus kehtib ehitise üleandmisel Eesti Vabariigi põllumajandusreformi seaduse (RT 1992, 10, 143; 36, 474; RT I 1994, 52, 880) alusel, välja arvatud munitsipaliseerimisel.
Ehitise võõrandamisel kohaldatakse käesoleva seaduse paragrahv 9 8. lõikes sätestatut.
Ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Kui tagastataval maal asuv ehitis on mitme õigustatud subjekti kaasomandis ja ehitise kaasomandi osad ning õigustatud subjektide osad tagastatavast maast ei ole võrdsed, tagastatakse neile linna piires asuv krunt või õiguspärases kasutuses olev maa ning väljaspool linna piire asuv maa käesoleva seaduse § 9 1. lõikes sätestatud ulatuses kaasomandisse vastavalt iga õigustatud subjekti osale ehitise kaasomandis.
Väljaspool linna piire asuv käesoleva seaduse paragrahv 9 1. lõikes sätestatust suurem maa tagastatakse ehitise juurde kuuluvast maast eraldi kinnistuna kaasomandisse vastavalt õigustatud subjektide osadele tagastatavast maast, kui nad ei ole katastriüksuse moodustamise alguseks kokku leppinud teisiti.
Õigustatud subjekt, kellele maa tagastati tema osast suuremas osas, on kohustatud riigile tasuma võla selle maa eest, mille ulatuses tema osa suurenes.
Võlg on teistele õigustatud subjektidele makstud või maksmisele kuulunud kompensatsiooni summa.
Võla võib tasuda rahas või erastamisväärtpaberites.
Võla tasumisel võib kasutada järelmaksu tingimustel, mis kehtivad maa erastamisel käesoleva seaduse § 22 3 4. lõikes nimetatud isikutele.
Võla tasumine tagatakse Eesti Vabariigi kasuks seatava hüpoteegiga.
Hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu sõlmib riigi nimel notariaalselt tõestatud vormis kohalik omavalitsus.
Hüpoteegi seadmise lepingu kohustuslikuks tingimuseks on poolte kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja igakordse omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud võla tasumise nõude rahuldamiseks.
Notari tasu tasub õigustatud subjekt.
Hüpoteegipidaja ülesandeid Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteegi osas täidab maavanem või tema volitatud isik.
Kui tagastataval maal asub abikaasade ühisomandis olev ehitis, tagastatakse maa sellele abikaasale, kellel on õigus nõuda maa tagastamist.
Tagastatava maa kandmisel kinnistusraamatusse kantakse teine abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel.
Kui abikaasa, kellele maa tagastati, keeldub ühise avalduse esitamisest, on teisel abikaasal õigus nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse ehitise teenindamiseks vajaliku maa ühisomanikuna ning kinnistu jagamist.
Kehtiva mäeeraldise piires maavara kasutus- või kaevandamisloa alusel püstitatud ehitis.
Istandus käesoleva paragrahvi tähenduses on enne käesoleva seaduse jõustumist seadusliku maakasutuse alusel rajatud vähemalt 0,25 ha suurune mitmeaastane puuvilja- või marjaaed või muu istandus, välja arvatud käesoleva seaduse § 6 3. lõikes nimetatud istandus.
Kui tagastataval maal asub teisele isikule kuuluv ajutine ehitis või istandus, määrab kohalik omavalitsus ehitise või istanduse teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid ning annab pooltele tähtaja kokkuleppimiseks.
Pooltel on õigus kokku leppida hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises ajutise ehitise või istanduse omaniku kasuks, maa rendileandmises või maa tagastamise nõudeõiguse loovutamises ajutise ehitise või istanduse omanikule, ehitise või istanduse võõrandamises õigustatud subjektile, ajutise ehitise või istanduse teisaldamises või muul viisil.
Kokkulepe sõlmitakse notariaalses vormis ja esitatakse kohalikule omavalitsusele.
Kui õigustatud subjekt ja ajutise ehitise või istanduse omanik määratud tähtajaks kokku ei lepi, siis maa tagastatakse ja jäetakse ajutise ehitise või istanduse omaniku kasutusse kuni tähtajalise maakasutusõiguse või maavara kasutus- või kaevandamisloa tähtaja lõpuni.
Tähtajata maakasutusõiguse alusel püstitatud ajutise ehitise või istanduse omaniku kasutusse jäetakse maa kuni kümneks aastaks, alates tagastamisotsuse tegemisest, kuid mitte kauemaks kui 2008. aasta 1. jaanuarini.
Omandiõigus tagastamisele kuuluvale katastriüksusele, millel asub teisele isikule kuuluv istandus, läheb üle maakasutusõiguse lõppedes.
Ajutise ehitise või istanduse omanik kannab maa tema kasutusse jätmise vormistamisega seotud kulud, maksab tema kasutusse jäetud maa eest maamaksu ja tasu maa tagastamise otsuses nimetatud isikule maamaksuga võrdses summas.
Kui maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kompenseeritakse see maa hindamise seadusega (RT I 1994, 13, 231; 94, 1609; 1995, 2/3, 4; 1996, 36, 738; 49, 953) sätestatud korras.
Kui maa, sealhulgas eluasemekoha tagastamist nõuavad mitu õigustatud subjekti, tagastatakse maa nende kaasomandisse vastavalt nende osadele, välja arvatud juhul, kui õigustatud subjektid lepivad katastriüksuse moodustamise alguseks kokku maa jagamises.
Maa jagamisega seotud kulud kannavad maa jagamist taotlenud isikud.
Igal õigustatud subjektil on õigus nõuda maa kompenseerimist vastavalt oma osale.
Kui mõni õigustatud subjekt soovib oma osa kompenseerimist ja teised õigustatud subjektid taotlevad selle tagastamist, tagastatakse kogu kinnistu võrdeliselt oma osast suurema osa tagastamist taotlevate subjektide osadega, kui õigustatud subjektid ei ole katastriüksuse moodustamise alguseks kokku leppinud teisiti.
Kui õigustatud subjektid lepivad katastriüksuse moodustamise alguseks kokku maa jagamises, tagastatakse maa vastavalt kokkuleppele.
Kui õigusvastaselt võõrandatud maa oli kaasomandis, tagastatakse maa kaasomandi osade suhtes õigustatud subjektide kaasomandisse vastavalt nende osadele.
Kui mõnda kaasomandi osa ei taotleta tagasi ja teiste osade õigustatud subjektid taotlevad selle endale tagastamist, tagastatakse kogu kinnistu võrdeliselt oma osast suurema osa tagastamist taotlevate subjektide osadega nende kaasomandisse, kui õigustatud subjektid ei ole katastriüksuse moodustamise alguseks kokku leppinud teisiti.
Kui aga teiste kaasomandi osade õigustatud subjektid ei taotle nimetatud osa tagastamist, tagastatakse üksnes kaasomandi osadele vastav maa, mille tagastamist taotletakse.
Õigustatud subjekt, kellele maa tagastati tema nõudeõiguse osast suuremas osas, on kohustatud riigile tasuma võla selle maa eest, mille ulatuses tema osa suurenes.
Maa tagastamise ja kompenseerimise otsustab kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Maa tagastatakse õigustatud subjekti kulul.
Käesoleva seaduse paragrahv 5 1. lõike punktis 1 nimetatud isikutele ja nende lastele ning abikaasale tagastatakse maa riigi kulul.
Käesoleva seaduse paragrahv 5 1. lõike punktis 3 nimetatud organisatsioonidele tagastatakse maa riigi kulul, kui tagastamine toimub plaani- ja kaardimaterjali alusel.
Riik soodustab Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras õigustatud subjektide poolt maa tagastamise kulude katmiseks laenu võtmist.
Maa tagastamise korraldamise üle teostab järelevalvet maavanem.
Maa omandiõiguse tõendamiseks kasutatakse 1938. aastal ja järgnevatel aastatel Katastri Ameti poolt koostatud „Maksualuste maaüksuste nimekirju“, kinnistusametite dokumentatsiooni ning Aluste paragrahv 7 4. lõikes nimetatud dokumente.
Piirkondades, kus Katastri Ameti ja kinnistusametite dokumentatsioon ei kajasta enne 1940. aasta 16. juunit lõpule viidud maakorraldustoimingute (ümberkruntimise) järgset situatsiooni, võib tõendada maa omandiõigust enne maa õigusvastast võõrandamist kehtinud korras koostatud maakorralduskava alusel.
Äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtjale, kes tegeleb maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega.
Mõttelises osas võib nõudeõigust loovutada üksnes tagastataval maal asuva ehitise, samuti ajutise ehitise või istanduse omanikule.
Kui nõudeõigus kuulub mitmele õigustatud subjektile, võib neist igaüks loovutada oma nõudeõiguse osa.
Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise leping peab olema notariaalselt tõestatud.
Nõudeõiguse loovutamine on tagastamise korraldajale kehtiv, kui talle on esitatud nõudeõiguse loovutamise leping või selle notariaalselt tõestatud ärakiri.
Maa tagastamisega seotud kulud tasub maa tagastamise nõudeõiguse omandanud isik, välja arvatud juhul, kui ta on ise sama kinnistu osas tunnistatud õigustatud subjektiks, kellele maa tagastatakse riigi kulul, või kui käesoleva seaduse § 15 2. lõike teises lauses nimetatud isik loovutas nõudeõiguse abikaasale või lapsele.
Nõudeõigus on päritav.
Kui tagastataval maal asub samale isikule tagastatav ehitis, on ka ehitise tagastamise nõudeõigus päritav.
Nõudeõiguse pärimisele kohaldatakse Eesti tsiviilseaduse sätteid.
Kui kohalik omavalitsus ei ole teinud tagastamise või kompenseerimise otsust, on nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks õigustatud subjektiks tunnistamise otsus.
Pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise kohta notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates.
Kui maa tagastamise nõudeõigus on päritud ja pärandaja kuulus käesoleva seaduse § 15 2. lõike teises lauses nimetatud isikute ringi, kellele maa tagastatakse riigi kulul, on ka nõudeõiguse pärinud isikul õigus maa tagastamisele riigi kulul.
Erastamisele kuulub maa, mida käesoleva seaduse alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse.
Kui maad taotletakse riigi omandisse käesoleva seaduse § 31 1. lõike punkti 8 alusel või munitsipaalomandisse käesoleva seaduse § 28 2. lõike alusel, on selle maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist käesoleva seaduse §-s 22 1 sätestatud ulatuses.
Erastamisele ei kuulu metsaseaduse (RT I 1998, 113/114, 1872; 1999, 54, 583; 82, 750; 95, 843; 2000, 51, 319; 102, 670; 2001, 50, 282) § 57 2. lõikes nimetatud maa (edaspidi riigimetsamaa).
Riigimetsamaal asuva elamu omanikul on õigus erastada maad kuni 2 ha ulatuses ning muu ehitise omanikul ehitise teenindamiseks vajaliku maa ulatuses.
Erastamisele ei kuulu kaitstavate loodusobjektide seaduses (RT I 1994, 46, 773; 1998, 36/37, 555; 1999, 54, 583; 95, 843; 2001, 50, 286; 56, 337) sätestatud kaitsealade loodusreservaatide, sihtkaitse- ja piiranguvööndite maa, samuti kaitstavate looduse üksik- ja muude objektide juurde kuuluv maa.
Käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud maal asuva elamu omanikul on õigus erastada maad kuni 2 ha ulatuses ning muu ehitise omanikul ehitise teenindamiseks vajaliku maa ulatuses.
Erandina võib kaitseala valitseja, arvestades kehtestatud kaitserežiimi, lubada kaitsealade sihtkaitse- ja piiranguvööndi maa erastamist kuni käesoleva seaduse § 22 1 1.-2 2. lõikes, § 23 1 5. lõikes või § 23 2 5. lõikes sätestatud ulatuses.
Kui elamus vallasasjana omatava eluruumi või mitteeluruumi juurde ei ole iseseisva kinnistu moodustamine maakorralduse nõuetest või ehitustehnilistest tingimustest tulenevalt võimalik või otstarbekas, on eluruumi või mitteeluruumi omanikul õigus saada maa omanikuks eluruumide erastamise seaduses (RT I 1993, 23, 411; 2000, 99, 638) sätestatud alustel ja korras.
Maa erastamise õigustatud subjekt on Eesti kodanik.
Teised isikud on maa erastamise õigustatud subjektid käesolevast seadusest tulenevate kitsendustega.
Välismaalane võib erastada talle Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maad ja talle kuuluva ehitise teenindamiseks vajalikku maad.
Välismaalane käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes ei ole Eesti kodanik.
Välismaine juriidiline isik võib erastada talle kuuluva ehitise teenindamiseks vajalikku maad maavanema loal.
Seejuures peab välismaise äriühingu filiaal olema kantud Eesti äriregistrisse.
Välisriigil ei ole maa ostueesõigusega erastamise õigust.
Eesti eraõiguslik juriidiline isik võib maad erastada, kui ta on kantud Eesti äriregistri pidaja poolt peetavasse registrisse.
Kirikute ja koguduste seaduse (RT I 1993, 30, 510; 44, 637; 1994, 28, 425; 1999, 50, 548), mittetulundusühingute seaduse (RT I 1996, 42, 811) või sihtasutuste seaduse (RT I 1995, 92, 1604; 1996, 42, 811) alusel tegutsev ja vastavasse registrisse kantud isik võib maad erastada sihtotstarbeliselt vastavuses oma põhikirjalise tegevusega.
Vabariigi Valitsus kehtestab riigipiiri, piiriveekogu või mererannikuga piirnevate kohalike omavalitsusüksuste või maa-alade, samuti muude riigi julgeolekule tähtsate maa-alade loetelu, kus maa erastamiseks välismaalase või Eesti eraõigusliku juriidilise isiku poolt on vajalik maavanema luba.
Maavanem kuulab enne loa andmist ära maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse seisukoha.
Luba antakse, kui maa erastamine ei ole vastuolus riigi ja kohaliku omavalitsusüksuse avalike huvide või julgeolekuga.
Kui kohalik omavalitsus on loa andmise vastu, kuid maavanem soovib seda anda, peab maavanem esitama taotluse otsustamiseks Vabariigi Valitsusele.
Loa andmine või sellest keeldumine otsustatakse ühe kuu jooksul, arvates selle taotlemisest või taotluse edastamisest Vabariigi Valitsusele.
Maa enampakkumisega erastamisel ei või osaleda välismaalane, välisriik, välismaine juriidiline isik, kohalik omavalitsus, avalik-õiguslik juriidiline isik, samuti eraõiguslik juriidiline isik, mille aktsiatest või osadest vähemalt üks kolmandik kuulub riigile või kohalikule omavalitsusele.
Ostueesõigusega saavad maad erastada isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel või kellel on õigus osta maad ehitise või istanduse omanikuna vastavalt käesolevale seadusele, arvestades paragrahvis 21 sätestatud kitsendusi, samuti elamu-, korteri-, garaaži-, suvila- või aiandusühistu tema liikmete ühiskasutuses olevat maad.
Käesoleva seaduse paragrahv 12 1 2. lõikes nimetatud istanduse omanik saab ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat istandusealust maad.
Elamu-, korteri-, garaaži-, suvila- või aiandusühistu liikmete ühiskasutuses olevaks maaks loetakse nimetatud ühistu maakasutusõiguse piiridesse jääv maa, mida ühistu liikmed kasutavad ühiselt ja mis ei ole määratud ühistu liikme ehitise juurde kuuluva krundina või selle teenindamiseks vajaliku maana.
Erastamisele kuuluv maa, millele ei ole ostueesõigusega erastamise taotlusi, välja arvatud põllumajandusmaa ja metsamaa, erastatakse käesoleva paragrahvi 4. lõikes nimetatud isikute olemasolu korral piiratud enampakkumisel.
Erastamisele kuuluv põllumajandusmaa (edaspidi vaba põllumajandusmaa) erastatakse või antakse kasutusvaldusesse vastavalt käesoleva seaduse §-le 23 1.
Põllumajandusmaast moodustatava katastriüksuse koosseisu võib maakorralduse nõuetest tulenevalt kuuluda ka teisi maatulundusmaa kõlvikuid, sealhulgas metsamaad kuni käesoleva seaduse § 23 2 5. lõikes sätestatud ulatuses.
Erastamisele kuuluv metsamaa (edaspidi vaba metsamaa) erastatakse vastavalt käesoleva seaduse §-le 23 2.
Metsamaast moodustatava katastriüksuse koosseisu võib maakorralduse nõuetest tulenevalt kuuluda ka teisi maatulundusmaa kõlvikuid.
Maa, mis jääb käesoleva seaduse §-de 23 1 ja 23 2 alusel või piiratud enampakkumisel erastamata ja kasutusvaldusesse andmata, erastatakse avalikul enampakkumisel.
Tiheasustusega aladel erastatakse maa, millele ei ole ostueesõigusega erastamise taotlusi, katastriüksuste kaupa, mis on moodustatud detailplaneeringu alusel.
Avalikul enampakkumisel ja piiratud enampakkumisel sõlmitakse müügileping isikuga, kes nõustub kehtestatud müügitingimustega ja pakub kõige kõrgemat ostuhinda.
Ostueesõigusega võib maad erastada käesoleva seaduse §-des 7, 8, 9, 10, § 20 1 1. ja 1 2. lõikes ning §-s 21 sätestatud ulatuses, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti.
Väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu omanikul, kes on Eesti kodanik, on õigus ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses või endise kinnistu piires, kui see oli suurem 50 ha-st, tingimusel, et kinnistu moodustatakse elamu juurde ning sellega ei rikuta teise ostueesõigust omava isiku õigusi.
Kinnistu võib koosneda elamualuse katastriüksusega vahetult külgnevatest katastriüksustest, kui nende vahel asub halduspiir või teisele isikule kuuluv tee, oja või jõgi, maaparandussüsteemi magistraalkraav või muude tehnovõrkude ja -rajatiste alune maa.
Kirikute ja koguduste seaduse, mittetulundusühingute seaduse või sihtasutuste seaduse alusel tegutsev ja vastavasse registrisse kantud isik võib maad erastada kuni 75 ha.
Põllumajandusliku tootmisega tegeleval isikul on kohaliku omavalitsuse nõusolekul õigus ostueesõigusega erastada kuni 50 ha tagastamise käigus vabaks jäävat põllumajandusmaad talle kuuluva sihtotstarbelises kasutuses oleva loomakasvatushoone (hoonete kompleksi) juurde.
Sihtotstarbelises kasutuses oleva loomakasvatushoone (hoonete kompleksi) juurde erastatav maa võib koosneda käesolevas lauses nimetatud hoone aluse katastriüksusega vahetult külgnevatest katastriüksustest, kui nende vahel asub halduspiir või teisele isikule kuuluv tee, oja või jõgi, maaparandussüsteemi magistraalkraav või muude tehnovõrkude ja -rajatiste alune maa.
Kui sama maatüki ostueesõigusega erastamist taotleb mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, viiakse nimetatud taotlejate vahel läbi enampakkumine.
Üks isik võib piiratud enampakkumisel erastada kokku kuni 200 ha maad.
Käesoleva seaduse paragrahv 22 4. lõikes nimetatud isikud saavad piiratud enampakkumisel maad omandada ainult üks kord.
Avalikul enampakkumisel võib üks isik erastada kokku kuni 300 ha põllumajandusmaad, 100 ha metsamaad ja 3 ha linnade ja muude asulate maad.
Kui ehitis on kaasomandis, on kaasomanikel õigus maad ostueesõigusega erastada käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes sätestatud ulatuses ja tingimustel.
Igal kaasomanikul on õigus erastada ehitise kaasomandi osale vastav mõtteline osa maast.
Väljaspool linna piire asuva elamu kaasomanikud võivad ostueesõigusega erastada kokku maad kuni 50 ha ulatuses või endise kinnistu piirides, kui see oli suurem 50 ha-st.
Erastatava maa suurus, mis ületab 2 ha, määratakse kaasomanike kokkuleppel.
Kui kokkulepet ei saavutata, erastatakse maa käesoleva seaduse paragrahv 9 1. lõikes sätestatud ulatuses.
Kui mõni väljaspool linna piire asuva elamu kaasomanikest ei soovi ostueesõigusega erastada maad 2 ha ületavas osas, on teistel kaasomanikel õigus, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatud ostueesõigusega erastatava maa ulatust ning muid tingimusi, erastada maad eraldi katastriüksusena vastavalt rohkem.
Kui ehitis on abikaasade ühisvara, on maa erastamise õigus käesoleva paragrahvi 2. ja 2 2. lõikes sätestatud ulatuses abikaasadel ühiselt nende ühise avalduse alusel.
Kui abikaasad ühist avaldust ei esita, erastatakse maa abikaasale, kes on registreeritud ehitise omanikuna.
Teine abikaasa kantakse ühisomanikuna kinnistusraamatusse abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel.
Kui mõni ehitise kaasomanikest on maa tagastamise õigustatud subjekt ja maad taotletakse tagasi, siis tagastatakse ja erastatakse käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud ulatuses maa kaasomandisse vastavalt kaasomanike mõttelistele osadele ehitises.
Erastatava maa suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse ja piiride muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas.
Tiheasustusega alal asuvale elamule määratakse teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid käesoleva seaduse § 7 5. ja 5 1. lõikes sätestatud alustel.
Aiandus- ja suvilaühistu ringpiiri sees asuv suvila või aiamaja omanikule ostueesõigusega erastatav maa võib koosneda mitmest lahustükist.
Maa erastamist korraldab maavanem.
Kui riigivara erastamise käigus on erastataval maal asuvad ehitised võõrandanud Eesti Erastamisagentuur või need kuuluvad juriidilisele isikule, kelle aktsiad või osad on müünud Eesti Erastamisagentuur, korraldab kuni 2001. aasta 1. novembrini Eesti Erastamisagentuur selle maa erastamist, mille erastamise toimikud on talle esitatud 2001. aasta 1. juuniks, ülejäänud maade erastamist korraldab maa asukoha järgne maavanem.
Kohalik omavalitsus teeb maa erastamisel seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud.
Maavanem võib kokkuleppel kohaliku omavalitsuse volikoguga volitada kohalikku omavalitsust korraldama riigi nimel maa ostueesõigusega ning vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamist.
Ostueesõigusega erastatava maa müügihinnaks on maa maksustamishind.
Kuni 2002. aasta 1. jaanuarini on maa ostueesõigusega erastamisel müügihinnaks 1993. aasta maa maksustamishind.
Kui kehtiv maa maksustamishind on väiksem kui 1993. aasta maa maksustamishind, on ostueesõigusega erastatava maa müügihinnaks kehtiv maa maksustamishind.
Vaba põllumajandusmaa, vaba metsamaa, samuti põllumajandusmaa katastriüksuse koosseisu arvatud metsamaa ja sihtotstarbeta maa müügihinnaks ning enampakkumisega erastatava maa alghinnaks on maa erastamise avalduse esitamise ajal kehtinud maa maksustamishind.
Metsamaa erastamisel lisatakse maa müügihinnale või enampakkumisega erastatava maa alghinnale kasvava metsa maksumus.
Elamu, suvila ja aiamaja krundi või teenindamiseks vajaliku maa, sealhulgas elamu, suvila ja aiamaja püstitamiseks antud maa või väljaspool linna elamu juurde maa ostueesõigusega erastamisel Eesti alalisele elanikule korrutatakse erastatava maa müügihind kuni 2 ha ulatuses koefitsiendiga 0,5.
Üks isik saab sooduskoefitsiendiga erastada maad ühe elamu ja ühe suvila või aiamaja juurde.
Põllumajandusmaa ostueesõigusega erastamisel äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtjale, kes tegeleb erastatava maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega, korrutatakse erastatava põllumajandusmaa müügihind koefitsiendiga 0,5.
Kui eelmises lauses nimetatud isik erastab põllumajandusmaad elamu juurde ja erastatava maa kogupindala on suurem kui 2 ha, siis maa müügihinna määramiseks korrutatakse esmalt erastatava maa hulka kuuluva põllumajandusmaa müügihind koefitsiendiga 0,5 ja järgnevalt lahutatakse kogu müügihinnast ühe hektari maa keskmine müügihind.
Maa erastamisel võib ostja kuni poole müügihinnast tasuda erastamisväärtpaberites, kui käesoleva paragrahvi 4., 5., 6. ja 6 1 lõikest ei tulene teisiti.
Erastamisväärtpaberites võib maa eest tasuda seaduses sätestatud tähtaja jooksul.
Isik põllumajandusliku tootmishoone maa eest.
Füüsiline isik, kes ei ole Eesti alaline elanik, ning juriidiline isik, kelle osa- või aktsiakapitalis välismaalaste või välismaise juriidilise isiku osa moodustab üle 50 protsendi, peavad erastatava maa eest tasuma rahas ning ei saa tasumisel kasutada järelmaksu.
Maa erastamisel võib füüsiline isik, kes ei ole Eesti alaline elanik, tasuda erastatava maa eest erastamisväärtpaberites talle õigusvastaselt võõrandatud vara eest tasutud kompensatsiooni ulatuses.
Eesti Vabariigi seaduse „Kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise kohta“ (RT 1992, 24, 337; 1993, 11, 173; RT I 1996, 2, 28) kohustatud subjekt ja Eesti Vabariigi põllumajandusreformi seaduse kohustatud subjekti õigusjärglane võivad ostueesõigusega erastatava maa eest tasuda erastamisväärtpaberites lisaks käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatud osale ka ülejäänud osa müügihinnast eluruumide erastamisest talle või temaga ühte kontserni kuuluvale äriühingule laekunud summa ulatuses.
Käesoleva seaduse paragrahv 5 1. lõike punktis 3 nimetatud organisatsioon võib ostueesõigusega ja piiratud enampakkumisel erastatava maa eest tasuda erastamisväärtpaberites lisaks käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatud osale ka ülejäänud osa müügihinnast talle või temaga ühte liitu või kirikusse kuuluvale organisatsioonile õigusvastaselt võõrandatud maa eest laekunud kompensatsiooni ulatuses.
Käesoleva paragrahvi 4. lõike punktis 1 nimetatud isikud võivad erastatava maa eest tasuda erastamisväärtpaberitega ettemaksuna enne katastriüksuse moodustamist vastavalt käesoleva seaduse paragrahvile 22 4.
Käesoleva paragrahvi 4. lõikes sätestatud maa erastamisel kuni 50 aastat arvestusega, et tasumisele kuuluv summa intresse arvestamata ei oleks väiksem kui 2000 krooni aastas.
Vähemalt 10 protsenti ostuhinnast tasutakse enne müügilepingu sõlmimist.
Võla tasumine tagatakse hüpoteegiga.
Järelmaksu korral maksab ostja aastas tasumisele kuuluvalt summalt intressi 10 protsenti aastas ja käesoleva paragrahvi 4. lõikes sätestatud juhul 5 protsenti aastas.
Maksmisega viivitamise korral maksab ostja tähtaegselt tasumata summalt viivist 0,05 protsenti iga tasumisega viivitatud päeva eest.
Intressid ja viivised tasutakse rahas.
Isiku poolt ostueesõigusega, käesoleva seaduse paragrahvide 23 1 ja 23 2 alusel või piiratud enampakkumisel erastatava või erastatud maa müügihinda võib vähendada või väljaostuvõlga kustutada maaomaniku või maa erastaja iga pärast 1996. aasta 7. juunit sündinud lapse kohta kuni 25 000 krooni ulatuses, sõltumata ostu-müügilepingu sõlmimise ajast.
Kui müügihinna tasumata osa on väiksem kui 25 000 krooni või müügihind on täielikult tasutud (ka ettemaksuna), on eelmises lauses nimetatud isikul õigus nõuda enammakstud summa tagastamist, sõltumata maa ostu-müügilepingu sõlmimise ajast.
Käesolevas lõikes sätestatud soodustuste rakendamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Füüsilisel isikul, kelle kasvatada ja ülal pidada on vähemalt neli alla 18-aastast last, võib ostueesõigusega, käesoleva seaduse paragrahvide 23 1 ja 23 2 alusel või piiratud enampakkumisel erastatava või erastatud maa müügihinda vähendada või väljaostuvõlga kustutada kuni 25 000 krooni ulatuses.
Enne 1997. aasta 30. novembrit sõlmitud maa ostu-müügilepingute korral võib müügihinda vähendada või väljaostuvõlga kustutada, kui maaomaniku kasvatada ja ülal pidada oli nimetatud kuupäeval vähemalt neli alla 18-aastast last.
Kui müügihinna tasumata osa on väiksem kui 25 000 krooni või müügihind on täielikult tasutud (ka ettemaksuna), on käesolevas lõikes nimetatud isikul õigus nõuda enammakstud summa tagastamist.
Kui isikul pärast 1997. aasta 30. novembrit sündinud laps on ühtlasi neljas tema kasvatada ja ülal pidada olevatest alla 18-aastastest lastest, võib rakendada nii käesoleva paragrahvi 9. kui ka 10. lõikes sätestatut.
Käesoleva paragrahvi 9. ja 10. lõikes nimetatud enammakstud summa tagastatakse erastamisväärtpaberites.
Avaldus enammakstud summa tagastamiseks esitatakse erastamise korraldajale hiljemalt üks kuu enne erastamisväärtpaberite väljaandmise lõpetamist.
Kui maa ostueesõigusega või käesoleva seaduse §-de 23 1 või 23 2 alusel erastamise õigust omav isik soovib erastatava maa eest tasuda ettemaksu, teatab ta oma soovist kirjalikult kohalikule omavalitsusele.
Omavalitsus määrab maksualuste maade nimekirja alusel erastatava maa pindala ja hinna ning väljastab taotlejale ettemaksu tasumise teatise kümne tööpäeva jooksul.
Ettemaksuna tasutava erastatava maa müügihinda võib vähendada käesoleva seaduse § 22 3 lõigetes 9-11 sätestatud juhtudel ja suuruses.
Kui kinnistu piires on üle 0,5 ha metsamaad, on nõutav maa ja kasvava metsa hindamise akt.
Sellisel juhul väljastab omavalitsus teatise kümne tööpäeva jooksul pärast hindamisakti saamist.
Ettemaksuna tasutakse korraga kogu ostuhind.
Kui maa ostu-müügilepingus määratud maa müügihind erineb ettemaksuna tasutud summast kuni 8 protsenti, loetakse maa müügihind täielikult tasutuks.
Kui ettemaksuna tasutud summa on üle 8 protsendi väiksem maa ostu-müügilepingus määratud maa müügihinnast, tasub maa erastaja ettemaksuna makstud summa ja maa ostu-müügilepingus määratud maa müügihinna vahe rahas või erastamisväärtpaberites ostu-müügilepingus sätestatud tingimustel ja tähtajaks.
Ettemaksuna makstud summat tagasi ei maksta, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahv 22 3 9.-11. lõikes sätestatud juhul ja juhul, kui ettemaksu tasunud isik ei saa maad temast olenemata põhjusel ostueesõigusega erastada või kui ettemaksu summa ei ole määratud õigesti.
Ettemaks tagastatakse vastavalt ettemaksu tasumisel kasutatud maksevahenditele erastamisväärtpaberites või rahas.
Maa eest tasutud ettemaks läheb üle teisele isikule koos maa ostueesõiguse üleminekuga.
Erastatava maa eest saab ettemaksu tasuda Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Maa erastatakse vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega.
Maa erastamiseks moodustatakse katastriüksus plaani- ja kaardimaterjali alusel.
Kui see ei ole võimalik plaani- ja kaardimaterjali puudulikkuse tõttu või kui erastamise õigustatud subjekt ei soovi maad plaani- ja kaardimaterjali alusel erastada, viiakse läbi katastriüksuse mõõdistamine.
Vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamisel võib katastriüksuse moodustada plaani- ja kaardimaterjali alusel üksnes juhul, kui erastatav maa piirneb üksnes riigi maakatastris registreeritud, mõõdistamise teel moodustatud katastriüksustega.
Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine otsustatakse pärast seda, kui valla- või linnavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määratud.
Maa erastamine muul käesoleva seaduse §-s 22 sätestatud viisil algatatakse pärast õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise või kompenseerimise otsustamist.
Ostueesõigusega erastamise avalduse kohta tehakse otsus kolme kuu jooksul, arvates avalduse esitamisest.
Erastamise korraldaja, kuulanud ära kohaliku omavalitsuse seisukoha, otsustab piiratud enampakkumisele kutsutavate isikute ringi.
Maa erastamisel käesoleva seaduse §-de 23 1 ja 23 2 alusel või maa enampakkumisega erastamisel erastatakse maa piiritletud maatükkide või erastamiseks moodustatud katastriüksuste kaupa, mitte nende kogumina.
Maa erastamisel piiratud ja avalikul enampakkumisel on erastamise korraldajal õigus kehtestada enampakkumise osavõtutasu, mille suurus ei või olla suurem kui 1000 krooni, ja tagatisraha, mille suurus ei või olla suurem kui 10 protsenti enampakkumisega erastatava maa alghinnast.
Vaba põllumajandusmaa ja vaba metsamaa erastamisel enampakkumisega määrab enampakkumise osavõtutasu kohalik omavalitsus käesoleva lõike esimeses lauses sätestatud piirmäära ulatuses.
Osavõtutasu enampakkumisest osavõtnutele ei tagastata.
Enampakkumise võitjale, kui temaga sõlmitakse maa ostu-müügileping, tagatisraha ei tagastata ja see võetakse arvesse maa müügihinna tasumisel.
Tagatisraha, sealhulgas reserveeritud tagatisraha, ei tagastata isikule, kes põhjustas enampakkumise nurjumise või tulemuste kinnitamata jätmise, samuti enampakkumise võitjale, kui ta mõjuva põhjuseta ei sõlmi maa ostu-müügilepingut kolme kuu jooksul enampakkumise tulemuste kinnitamise päevast arvates.
Maa erastamine toimub ostja kulul.
Erastamiskulude koosseisu ja nende määramise alused kehtestab Vabariigi Valitsus.
Maa müügi-, asjaõigus- ja hüpoteegi seadmise lepingud sõlmib riigi nimel erastamise korraldaja.
Maa erastamisel võib müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmida lihtkirjalikus vormis.
Kui maa erastatakse järelmaksuga, sõlmitakse maa müügi-, asjaõigus- ja hüpoteegi seadmise leping notariaalselt tõestatud vormis.
Notari tasu tasub ostja.
Maa piiratud või avaliku enampakkumise võitja, kes mõjuva põhjuseta ei sõlmi maa ostu-müügilepingut kolme kuu jooksul enampakkumise tulemuste kinnitamise päevast arvates, või vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise õigust omav isik, kes mõjuva põhjuseta ei sõlmi maa ostu-müügilepingut kolme kuu jooksul maa erastamise korraldaja poolt erastamise otsuse tegemise päevast arvates, kaotab pakkumisel olnud maa erastamise õiguse.
Järelmaksu kasutamise korral poolte kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja igakordse omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud maa väljaostuvõla tasumise nõude rahuldamiseks.
Ostja kohustus ilma hüpoteegipidaja loata mitte raiuda kasvavat metsa maal, millele erastamisel tekkinud nõuete täitmise tagamiseks on seatud Eesti Vabariigi kasuks hüpoteek.
Vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise korral ostja kohustus kahe aasta jooksul lepingu sõlmimisest mitte võõrandada ja mitte koormata hoonestusõiguse või kasutusvaldusega erastatud vaba põllumajandus- ja metsamaad, välja arvatud alanejatele sugulastele ja vanematele.
Erastatud maa võõrandamisel alanejatele sugulastele ja vanematele kehtib ka nende suhtes eelmises lauses nimetatud maa võõrandamise ja hoonestusõiguse või kasutusvaldusega koormamise keeld sama tähtaja lõpuni.
Vastavad märked kantakse kinnistusraamatusse.
Ostja on kohustatud tasuma erastamise korraldaja erastamise eriarvele rahas kolmekordse müügihinnaga võrdse summa, kui pärast maa ostu- müügilepingu sõlmimist selgub, et ostja ületas vastava maatüki erastamisega käesolevas seaduses sätestatud maa erastamise piirmäära.
Maa erastamisel täidab hüpoteegipidaja ülesandeid Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteegi osas maa erastamise korraldaja või tema poolt volitatud isik.
Hüpoteegipidajal on õigus anda nõusolek maa erastamise või tagastamise käigus Eesti Vabariigi kasuks hüpoteegiga koormatud kinnistu võõrandamisel kinnistu väljaostuvõla ülekandmiseks kinnistu omandajale.
Hüpoteegipidajal on õigus käesoleva paragrahvi 5 1. lõike punktis 4 sätestatud loa andmisest keelduda, kui raie tulemusena langeks kinnisasja väärtus alla 1,2 -kordse hüpoteegiga tagatud nõude määra.
Hüpoteegi seadmisel ei või kokku leppida asjaõigusseaduse (RT I 1993, 39, 590; 1999, 44, 509; 2001, 34, 185) § 332 1. lõikes sätestatud nõude mittekehtimise suhtes.
Maa erastatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Vallavalitsus selgitab välja käesoleva seaduse paragrahv 22 2. lõikes nimetatud vaba põllumajandusmaa pindala ning, arvestades maa efektiivse kasutamise, planeeringu ja maakorralduse nõudeid, piiritleb plaanil erastamisele kuuluvad või kasutusvaldusesse antavad maatükid.
Iga piiritletud maatükk registreeritakse ja tähistatakse plaanil numbriga.
Koostatud plaani ja maatükkide registreerimise lehe üks eksemplar jääb omavalitsusse avalikuks tutvumiseks ja teine esitatakse maavanemale.
Teade plaani avaliku väljapaneku koha, alguse ja kestuse kohta avaldatakse maakonnalehes.
Vaba põllumajandusmaa erastamiseks või sellele maale kasutusvalduse seadmiseks esitab äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega, või äriregistrisse kantud Eesti eraõiguslik juriidiline isik, kelle põhiliseks tegevusalaks on põllumajanduslik tootmine maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil, omavalitsusele avalduse maa suuruse ja maatüki numbri (te) nimetamisega.
Põllumajandusliku tootmisega tegeleja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust.
Põllumajandusmaa kasutamise õigusena käesoleva seaduse tähenduses käsitletakse põllumajandusmaa tegelikku kasutamist õiguslikul alusel.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatud tingimustele vastavad isikud võivad esitada kas ühe avalduse kõikide erastamiseks taotletavate maatükkide kohta või ka eraldi avaldused iga maatüki kohta või esitada ühise avalduse vaba põllumajandusmaa erastamiseks kaasomandisse.
Kaasomanikel on õigus kokku erastada maad käesoleva paragrahvi 5. lõikes sätestatud ulatuses.
Kui nimetatud isikud tegelevad põllumajandusliku tootmisega mitme kohaliku omavalitsusüksuse haldusterritooriumil, on neil õigus esitada vaba põllumajandusmaa erastamise avaldusi mitmele taotletava maa asukohajärgsele vallavalitsusele.
Avalduse võib saata ka tähitud kirjana.
Vallavalitsus on kohustatud esitatud avaldused registreerima.
Vallavalitsus koostab vaba põllumajandusmaa erastamise ja kasutusvalduse taotlejate nimekirja.
Nimekiri (maatüki number, taotleja nimi või nimetus, äriregistri kood, taotluse sisu) pannakse välja omavalitsuses avalikuks tutvumiseks.
Teade nimekirja avaliku väljapaneku koha, alguse ja kestuse kohta avaldatakse maakonnalehes.
Enne nimekirja kinnitamist on kohalikul omavalitsusel õigus nõuda taotlejalt põllumajanduslikku tootmist tõendavat väljavõtet tuludeklaratsioonist või teisi põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendavaid dokumente.
Kaebusi võib huvitatud isik esitada kümne päeva jooksul, arvates nimekirja avalikustamise kuupäevast.
Vallavolikogu lahendab huvitatud isikute kaebused, kinnitab nimekirja ja esitab selle maavanemale.
Vallavolikogu poolt kinnitatavasse nimekirja ei kanta isikuid, kes juba omavad vaba põllumajandusmaa erastamise õigust käesoleva paragrahvi 5. lõikes sätestatud piirmäära ulatuses või kes ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele.
Isik loetakse vaba põllumajandusmaa erastamise õigust omavaks vallavolikogu poolt nimekirja kinnitamisest.
Vaba põllumajandusmaa erastamise õigust omav isik, kes on taotlenud maa erastamist käesoleva paragrahvi 5. lõikes sätestatud piirmäärast suuremas ulatuses, on kohustatud viivitamatult pärast seda, kui talle on saanud teatavaks, et ta on kantud vallavolikogu otsusega kinnitatud nimekirja käesoleva paragrahvi 5. lõikes sätestatud piirmäära ulatuses, teatama sellest kirjalikult vallavolikogule ning loobuma piirmäära ületava maa erastamisest.
Vallavolikogu on kohustatud kustutama nimekirjast isiku, kes on kantud nimekirja käesoleva paragrahvi 5. lõikes sätestatud piirmäära ületavas osas.
Käesoleva paragrahvi 5. lõikes sätestatud piirmäära ületava maa erastamiseks sõlmitud tehing on õigustühine.
Üks isik võib käesoleva paragrahvi alusel erastada kokku kuni 200 ha vaba põllumajandusmaad.
Maakorralduse nõuetest tulenevalt põllumajandusmaa koosseisu arvatud metsamaa pindala ei või ületada käesoleva seaduse § 23 2 5. lõikes sätestatud piirmäära.
Kui ühele maatükile on esitatud nii erastamise kui ka kasutusvalduse taotlus, on maa saamise õigus erastajal.
Kui ühe maatüki erastamist soovib mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, teeb kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse kas eelistada taotlejat, kes alates maareformi seaduse jõustumisest on kauem tegelenud põllumajandusliku tootmisega, või korraldada taotlejate vaheline enampakkumine.
Kui ühte maatükki taotleb kasutusvaldusesse mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab küsimuse maavanem kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul.
Kui käesoleva paragrahvi alusel toimunud vaba põllumajandusmaa erastamisel jäi osa vaba põllumajandusmaad erastamata, korraldatakse vaba põllumajandusmaa erastamise menetlus teistkordselt, kusjuures vallavalitsusel on õigus erastamisele kuuluvad või kasutusvaldusesse antavad maatükid uuesti piiritleda.
Muus osas kohaldatakse vaba põllumajandusmaa erastamise menetluse teistkordsel läbiviimisel käesoleva paragrahvi sätteid.
Vallavalitsus selgitab välja käesoleva seaduse paragrahv 22 2. lõikes nimetatud vaba metsamaa pindala ja piiritleb plaanil erastamisele kuuluvad maatükid.
Vaba metsamaa erastamiseks võib omavalitsusele avalduse esitada äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega, või äriregistrisse kantud Eesti eraõiguslik juriidiline isik, kelle põhiliseks tegevusalaks on põllumajanduslik tootmine maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil, samuti äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja või äriregistrisse kantud Eesti eraõiguslik juriidiline isik, kes tegeleb maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil metsamajandusega.
Metsamajandusega tegeleja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse territooriumil omab metsamaad koos kasvava metsaga ning kes on teostanud selles metsas metsaseaduse (RT I 1998, 113/114, 1872; 1999, 54, 583; 82, 750; 95, 843; 2000, 51, 319; 102, 670; 2001, 50, 282) paragrahvides 16-18 nimetatud hooldustöid või asunud täitma sama seaduse paragrahvis 11 sätestatut.
Kohalikul omavalitsusel on õigus vaba metsamaa taotlejalt nõuda eelmises lauses nimetatud tegevust tõendavaid dokumente.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatud tingimustele vastavad isikud võivad esitada kas ühe avalduse kõikide erastamiseks taotletavate maatükkide kohta või ka eraldi avaldused iga maatüki kohta või esitada ühise avalduse vaba metsamaa erastamiseks kaasomandisse.
Kui nimetatud isikud tegelevad metsamajandusega mitme kohaliku omavalitsusüksuse haldusterritooriumil, on neil õigus esitada vaba metsamaa erastamise avaldusi mitmele taotletava maa asukohajärgsele vallavalitsusele.
Vallavalitsus koostab vaba metsamaa erastamise taotlejate nimekirja.
Lähtudes erastamisele kuuluva vaba metsamaa pindalast ja maakorralduse nõuetest, määratakse keskmine ühele taotlejale erastatava metsamaa pindala.
Kui avalikuks tutvumiseks väljapandud vabad metsamaatükid vastavad käesoleva paragrahvi 5. lõikes sätestatud piirmääradele või on nimetatud määradest väiksemad, siis neid maatükke täiendavalt ei jagata.
Kui avalikuks tutvumiseks väljapandud vabad metsamaatükid on käesoleva paragrahvi 5. lõikes sätestatud piirmääradest suuremad, jagatakse nimetatud metsamaatükid koostöös taotlejatega maakorralduse nõudeid arvestades, kusjuures jagamisel tekkinud metsamaatükid ei või olla väiksemad kui 5 ha.
Jagamisel tekkinud metsamaatükid nummerdatakse uuesti.
Metsamaad erastamiseks taotlenud isikutel on õigus esitada avaldus, milles märgitakse jagamise käigus tekkinud taotletava maatüki number.
Nimekiri (maatüki number ja suurus, taotleja nimi või nimetus, äriregistri kood) ja erastatava metsamaa plaan pannakse välja omavalitsuses avalikuks tutvumiseks.
Teade plaani ja nimekirja avaliku väljapaneku koha, alguse ja kestuse kohta avaldatakse maakonnalehes.
Vallavolikogu poolt kinnitatavasse nimekirja ei kanta isikuid, kes juba omavad vaba metsamaa erastamise õigust käesoleva paragrahvi 5. lõikes sätestatud piirmäära ulatuses või kes ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele.
Isik loetakse vaba metsamaa erastamise õigust omavaks vallavolikogu poolt nimekirja kinnitamisest.
Vaba metsamaa erastamise õigust omav isik, kes on taotlenud maa erastamist käesoleva paragrahvi 5. lõikes sätestatud piirmäärast suuremas ulatuses, on kohustatud viivitamatult pärast seda, kui talle on saanud teatavaks, et ta on kantud vallavolikogu otsusega kinnitatud nimekirja käesoleva paragrahvi 5. lõikes sätestatud piirmäära ulatuses, teatama sellest kirjalikult vallavolikogule ning loobuma piirmäära ületava maa erastamisest.
Üks isik võib erastada kuni 10 ha metsamaad.
Maakorralduse nõuetest tulenevalt võib erastatava maa pindala olla kuni 5 ha suurem.
Kui ühte maatükki taotleb mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, teeb kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse kas eelistada füüsilist isikut või korraldada taotlejate vaheline enampakkumine.
Kui käesoleva paragrahvi alusel toimunud vaba metsamaa erastamisel jäi osa vaba metsamaad erastamata, korraldatakse vaba metsamaa erastamise menetlus teistkordselt, kusjuures vallavalitsusel on õigus erastamisele kuuluvad maatükid uuesti piiritleda.
Muus osas kohaldatakse vaba metsamaa erastamise menetluse teistkordsel läbiviimisel käesoleva paragrahvi sätteid.
Munitsipaalomandisse antakse tasuta käesoleva seaduse paragrahvis 28 nimetatud maa, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Maa munitsipaalomandisse andmise otsustab kohaliku omavalitsuse volikogu taotlusel käesoleva seaduse paragrahv 28 1. lõike punktides 1, 3, 5, 7 ja 8 sätestatud maa osas maavanem ning sama lõike punktis 4 ja sama paragrahvi 2. lõikes sätestatud maa osas Vabariigi Valitsus.
Kui munitsipaalomandisse taotletav maa koosneb planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt mitmest käesoleva seaduse § 28 1. lõike punktides 4, 7, 8 või 2. lõikes sätestatud maast, otsustab maa munitsipaalomandisse andmise Vabariigi Valitsus.
Maa munitsipaalomandisse andmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
1940. aasta 16. juuni seisuga kohaliku omavalitsusüksuse omandis olnud ja käesoleval ajal munitsipaliseerimist taotleva kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil asuv maa, välja arvatud maa, mis kuulub riigi omandisse jätmisele vastavalt käesoleva seaduse §-le 31 või mis kuulub ostueesõigusega erastamisele vastavalt käesoleva seaduse paragrahvidele 7, 8, 9 või 10 või mis kuulub omandisse andmisele endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse (RT I 1993, 79, 1182; 1994, 94, 1609; 1996, 36, 738) alusel.
1940. aasta 16. juuni seisuga külakogukonna omandis olnud ühismaa, välja arvatud maa, mis kuulub tagastamisele või ostueesõigusega erastamisele käesoleva seaduse paragrahvides 6 kuni 10 sätestatud ulatuses.
Munitsipaalomandisse võib anda ka käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetamata maad, mis on vajalik kohaliku omavalitsusüksuse ülesannete täitmiseks ja arenguks.
Riigi omandisse jäetakse Vabariigi Valitsuse või tema poolt volitatud valitsusasutuse otsusega käesoleva seaduse paragrahvis 31 1. lõikes nimetatud maa.
Maa riigi omandisse jätmise korra, volitatud valitsusasutused ja riigimaa valitseja määramise alused kehtestab Vabariigi Valitsus.
Riigi omandisse jäetava maa suurus ja piirid määratakse vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks detailplaneeringut koostamata.
Maa, mis antakse välisriigi omandisse, valdusse või kasutusse või mille üleandmises on valitsusdelegatsioonid kirjalikult kokku leppinud.
Maa, mida ei tagastata, erastata ega anta munitsipaalomandisse või mis ei ole jäetud riigi omandisse käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel, on samuti riigi omandis.
Riigi omandisse jäetud maa võõrandamine toimub riigivaraseaduses (RT I 1995, 22, 327; 1996, 36, 738; 40, 773; 48, 942; 81, 1446; 1997, 45, 724; 1998, 30, 409; 1999, 10, 155; 16, 271; 2000, 39, 239; 49, 306; 51, 319; 2001, 7, 17; 24, 133) sätestatud korras, kui seadusega ei sätestata teisiti.
Riigi omandisse jäetud maa kasutusse andmine toimub riigivaraseaduses sätestatud alustel ja korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Maareformi käigus tagastamisele või ostueesõigusega erastamisele kuuluvat maad lepingulisse kasutusse ei anta, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahvides 34 1 ja 35 1 sätestatud juhtudel.
Kasutusvalduse võib seada Eesti NSV taluseaduse alusel selle maad kasutava isiku kasuks, kes ei soovi maad omandada.
Põllumajandusliku tootmisega tegeleva isiku kasuks seatakse kasutusvaldus kuni 20 aastaks.
Isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud käesoleva paragrahvi alusel, tasub esimesel viiel aastal ainult maamaksu, kasutusvalduse tasu maksmine algab viie aasta möödumisel kasutusvalduse lepingu jõustumisest.
Kasutusvalduse tasu võib üle vaadata iga viie aasta järel.
Kasutusvalduse tasu määramise aluseks on kohalik keskmine kasutusvalduse tasu.
Kasutusvalduse seadmist korraldab maavanem Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Maavanem võib kokkuleppel kohaliku omavalitsuse volikoguga volitada kohalikku omavalitsust korraldama riigi nimel kasutusvalduse seadmist.
Isikul, kelle kasuks kasutusvaldus seati käesoleva paragrahvi 1 1 lõike alusel, on viie aasta möödumisel õigus tema kasutusvalduses olev maa välja osta.
Maa väljaostul on maa müügihinnaks kehtiv maksustamishind ja ostjal on õigus tasumisel kasutada järelmaksu vastavalt käesoleva seaduse paragrahv 22 3 7. ja 8. lõikele.
Maa kasutusvaldusesse andmise ning hilisema erastamisega seotud kulud kannab kasutusvaldaja.
Ehitise omaniku kasuks, kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada, võib riigimaale seada hoonestusõiguse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Senine maakasutusõigus lõpeb maakasutuse ümbervormistamisega käesolevas seaduses või riigivaraseaduses sätestatud alustel.
Maareformi viivad läbi Vabariigi Valitsus Maa-ameti kaudu ja kohalikud omavalitsused käesoleva seaduse alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Kui kohalik omavalitsus ei täida tähtaegselt seadusel põhinevaid ettekirjutusi, anda kooskõlastatult maavanemaga maareformi seadusega kohaliku omavalitsuse pädevusse antud toimingu teostamise õigus üle maavalitsusele.
Käesoleva seaduse §-s 2 sätestatud eesmärgi saavutamiseks ning §-s 3 sätestatud ülesannete täitmiseks võib Maa-amet korraldada erastatava, munitsipaalomandisse antava ning riigi omandisse jäetava maa väljaselgitamist.
Maa erastamise õigust omav isik on kohustatud maa erastamise menetluses tegema Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikke toiminguid.
Kui maa erastamise õigust omav isik mõjuva põhjuseta ei tee talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid, loetakse ta erastamisnõudest loobunuks ja erastamismenetlus lõpetatakse, ehitise teenindamiseks vajalik maa jäetakse riigi omandisse ning sellele seatakse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras hoonestusõigus ehitise omaniku kasuks.
Käesolevas seaduses sätestatakse õiguslikud alused ja kord riiklikku tehnilist järelevalvet teostavatele ning riiklikule tehnilisele järelevalvele allutatud isikutele.
Käesolevat seadust kohaldatakse suurema ohtlikkusega tehnoloogilise protsessi (edaspidi tehnoloogiline protsess) projekteerimisel ja läbiviimisel ning suurema ohtlikkusega seadme (edaspidi seade) projekteerimisel, valmistamisel ning käitlemisel.
Käesolevat seadust kohaldatakse seadme tehnilise järelevalve suhtes niivõrd, kuivõrd seda ei ole reguleeritud teiste seadustega.
Tehnoloogiline protsess käesoleva seaduse tähenduses on tööde järgnevus, milles erinevate riskide hindamine ja ennetamine on raskendatud ning millega kaasneb kõrgendatud oht kahjustada inimese tervist, vara või keskkonda.
Teravilja esmatöötlemist.
Jõusööda valmistamine ning teravilja hoidmine, puhastamine ja jahvatamine teraviljatööstuses Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud ulatuses.
Seade käesoleva seaduse tähenduses on masin, agregaat või paigaldis, mida kasutatakse tehnoloogilises protsessis ning mille kasutamise korral on erinevate riskide hindamine ja ennetamine raskendatud või mille kasutamine väljaspool tehnoloogilist protsessi toob kaasa kõrgendatud ohu kahjustada inimese tervist, vara või keskkonda.
Seadme käitlemine käesoleva seaduse tähenduses on seadme monteerimine, katsetamine, kasutamine, hoidmine ja töökohal toimuv vedu.
Tehnilise järelevalve alla kuuluvad väljaspool tehnoloogilist protsessi kasutatavad seadmed tuleb registreerida Tehnilise Järelevalve Inspektsioonis.
Tehnilise järelevalve alla kuuluvad väljaspool tehnoloogilist protsessi kasutatavate seadmete, sealhulgas allmaakaeveõõntes kasutatavate tõsteseadmete, kompressorite, maavara ja maa-ainese purustite ning puurkaevude ja geoloogiliste uuringupuuraukude puurseadmete loetelu ja nende registreerimise kord kehtestatakse majandusministri määrusega.
Järelevalve alla kuuluv objekt (edaspidi objekt) on käesoleva seaduse §-s 2 sätestatud tehnoloogiline protsess või seade.
Tehniline järelevalve käesoleva seaduse tähenduses on tehnoloogilisele protsessile ning seadme käitlemisele tehniliste ja organisatsiooniliste abinõude kehtestamine ning nende järjepidev rakendamine inimese tervise ja vara säilimise tagamiseks ning keskkonnakahjustuse vältimiseks.
Riiklik tehniline järelevalve.
Seadme valmistaja kontrollib seadme valmistamise vastavust õigusaktidega kehtestatud nõuetele, korraldab seadme katsetamist ning koostab seadme ohutust käsitleva dokumentatsiooni.
Objekti kasutaja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kelle omandis või valduses on objekt ja kes teostab sellel objektil töid.
Objekti kasutajapoolne järelevalve on tema poolt abinõude rakendamine tööohutuse tagamiseks tema omandis või valduses oleval objektil.
Tagama ohutuse tema poolt kasutataval objektil.
Objekti on keelatud võtta kasutusele Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni lubava otsuseta.
Teatama viivitamatult Tehnilise Järelevalve Inspektsioonile objektil toimunud avariist, mis põhjustab tööprotsessi seisaku vähemalt kuueks tunniks, ning raskest, üliraskest ja üheaegselt kahe või enama töötajaga toimunud tööõnnetusest.
Riiklik tehniline järelevalve käesoleva seaduse tähenduses on riigi poolt teostatav juriidilise ja füüsilise isiku tegevuse seaduslikkuse kontrollimine objektil ning ebaseadusliku tegevuse ja tegevusetuse tõkestamine vastavalt käesolevale seadusele.
Riiklikku tehnilist järelevalvet objektidel teostab Tehnilise Järelevalve Inspektsioon vastavalt Vabariigi Valitsuse seadusele (RT I 1995, 94, 1628; 1996, 49, 953; 88, 1560; 1997, 29, 447; 40, 622; 52, 833; 73, 1200; 81, 1361 ja 1362; 87, 1468; 1998, 28, 356; 36/37, 552; 40, 614) ja selle seaduse alusel kehtestatud õigusaktidele.
Loa andmine juriidilistele või füüsilistele isikutele objektide katsetamiseks.
Osaleda objekti kasutuselevõtmisel.
Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni peadirektor võib järelevalvealaste küsimuste lahendamiseks moodustada oma käskkirjaga ekspertide komisjone.
Volitatud ametnik peab järelevalve teostamisel, sealhulgas ka otsuste ja ettekirjutuste tegemisel juhinduma käesolevast seadusest ja teistest riiklikku tehnilist järelevalvet reguleerivatest õigusaktidest.
Volitatud ametnik peab hoidma töökohustuste täitmisel temale teatavaks saanud ärisaladust.
Riikliku tehnilise järelevalve inspektorina võib töötada isik, kellel on tehniline kõrg- või kutseharidus ning kellel on vähemalt kolmeaastane erialane töökogemus.
Riikliku tehnilise järelevalve toiminguid teostab Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni peadirektori poolt volitatud ametnik, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Otsuse ja tegevuslitsentsi peatamine ning lõpetamine.
Järelevalveks õigustatud isiku tunnustamine on tema vastavuse tõendamine objekti vastutava järelevaataja, tööde juhi, mäetööde juhi või projekteerija nõuetele.
Objekti vastutav järelevaataja, tööde juht, mäetööde juht ja projekteerija peavad olema Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni poolt järelevalveks õigustatud isikuks tunnustatud ja vastavat tunnistust omavad isikud.
Vastutav järelevaataja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes korraldab tööde tegemist ja teostab objekti kasutaja poolt määratud töökohas alalist või perioodilist järelevalvet tööde ohutu teostamise üle.
Tööde juht käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes korraldab ja juhib tööde tegemist ettevõttes seaduste ja teiste õigusaktide nõuete kohaselt.
Mäetööde juht käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes korraldab ja juhib mäetööde tegemist ettevõttes seaduste ja teiste õigusaktide nõuete kohaselt.
Järelevalveks õigustatud isiku tunnustab objekti vastutavaks järelevaatajaks, tööde juhiks, mäetööde juhiks või projekteerijaks selleks Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni peadirektori käskkirjaga moodustatud komisjon.
Tunnustatule väljastatakse komisjoni esimehe allkirjaga tunnistus, mis kehtib viis aastat.
Tunnustamise kord ja tunnistuse vorm kehtestatakse majandusministri määrusega.
Järelevalveks õigustatud isiku tunnustamise aluseks objekti vastutavaks järelevaatajaks, tööde juhiks, mäetööde juhiks või projekteerijaks on tema kutsealane ettevalmistus, praktilised tööalased kogemused ning töövaldkonda puudutavate õigusaktide nõuete tundmine.
Objekti kasutaja poolt kehtestatud töökorraldus peab tagama, et objekti vastutav järelevaataja, tööde juht, mäetööde juht ja projekteerija saavad täita neile pandud kohustusi.
Objekti käitaja käesoleva seaduse tähenduses on operaator, masinist, juht või mõni teine isik, kes vahetult juhib objekti.
Objekti käitaja sobivus peab olema tõendatud.
Objekti käitaja sobivuse tõendamise kord ning käitajale vastavalt töö ohtlikkusele esitatavad nõuded kehtestatakse majandusministri määrusega.
Objekti kontrollimine on juriidilise või füüsilise isiku ohutusalase tegevuse, tema poolt kasutatava tehnoloogilise protsessi või seadme ohutu kasutamise kindlakstegemine.
Ülevaatus on seadme ohutuks kasutamiseks sobivuse kindlakstegemine ja seda tehakse enne seadme kasutuselevõtmist ning pärast seda perioodiliselt.
Seadme perioodilise ülevaatuse sagedus kehtestatakse majandusministri määrusega.
Kuulab ära objekti kasutaja või tema esindaja vastuväited ning tema nõudmisel fikseerib need järelevalveaktis.
Objekti, mille ohutust käsitlev dokumentatsioon on ebapiisav, katsetatakse.
Objekti iseloomustavad tööparameetrid töötamiseks ettenähtud töökeskkonnas.
Katsetamise korraldab objekti kasutaja Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni loal.
Katsetamise läbiviimiseks moodustab objekti kasutaja komisjoni, mille koosseisu kuulub ka volitatud ametnik.
Katsetamistulemused vormistatakse aktina.
Tehnilise Järelevalve Inspektsioon arvestab katsetamistulemusi objekti kasutamise loa väljastamise otsustamisel.
Objekti katsetamisel ja selle tulemuste hindamisel eriarvamuste tekkimisel moodustab Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni peadirektor komisjoni ekspertidest, kes on võimelised hindama konkreetse katsetamise tulemusi ja kelle arvamust arvestab Tehnilise Järelevalve Inspektsioon objekti kasutamise loa väljastamise otsustamisel.
Komisjoni moodustamisega kaasnevad kulud kannab objekti kasutaja.
Järelevalveakt on dokument, milles fikseeritakse kontrollimise, ülevaatuse, katsetamise või mõne teise järelevalvetoimingu tulemused.
Järelevalveakti koostab volitatud ametnik.
Akti koostaja allkiri.
Otsus tehakse järelevalveakti alusel, kui seda eeldab järelevalveaktis fikseeritud tulemus.
Otsusele kirjutab alla Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni peadirektor või tema poolt volitatud ametnik.
Vajadusel ka otsuse täitmise või kehtivuse tähtaeg ja selle täitmiseks vajalikud meetmed.
Ettekirjutuses esitatakse objekti kasutajale nõuded õigusaktide alusel.
Ettekirjutuse teeb ja sellele kirjutab alla järelevalvet teostanud volitatud ametnik.
Ettekirjutuse täitmise tähtaeg ja selleks vajalikud meetmed.
Järelevalveakt, otsus või ettekirjutus koostatakse kahes identses eksemplaris, millest üks antakse allkirja vastu objekti kasutajale või tema esindajale täitmiseks.
Vastuvõtmisest keeldumise korral teeb järelevalveakti, otsuse või ettekirjutuse koostaja järelevalveaktile, otsusele või ettekirjutusele vastava märkuse ja edastab järelevalveakti, otsuse või ettekirjutuse objekti kasutajale posti teel tähitud kirjas väljastusteatega.
Objektil korduva õiguserikkumise avastamisel või tööde seiskamisel järelevalvet teostava volitatud ametniku poolt võib Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni peadirektor või tema asetäitja järelevalvet teostava volitatud ametniku ettepanekul peatada isiku tegevuslitsentsi või objekti kasutamist lubava otsuse kuni üheks kuuks.
Kui isik jätkab pärast tegevuslitsentsi või objekti kasutamist lubava otsuse peatamist tegevuslitsentsi või kasutamist lubavat otsust nõudvaid töid, võib Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni peadirektor või tema asetäitja oma otsusega vastava tegevuslitsentsi või kasutamist lubava otsuse kehtivuse lõpetada.
Korduv õiguserikkumine käesoleva seaduse tähenduses on järelevalvet teostava volitatud ametniku poolt tuvastatud ühes ja samas kohas ühe ja sama õigusakti nõude täitmata jätmine kaks või enam korda ühe aasta jooksul.
Objekti kasutajal on õigus järelevalveakti või muu toiminguga mittenõustumisel vaidlustada see Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni peadirektori juures kümne kalendripäeva jooksul, arvates järelevalveaktist või muust toimingust teada saamise päevast.
Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni peadirektor vaatab kaebuse läbi ning teeb oma otsuse ühe kuu jooksul, arvates kaebuse saamise päevast.
Otsus tehakse teatavaks kaebuse esitajale ning antakse kätte allkirja vastu või saadetakse posti teel tähitud kirjas väljastusteatega.
Järelevalveakti, otsuse või ettekirjutuse vaidlustamine ei peata selle täitmise kohustust objekti kasutaja poolt ega peata selle täitmist järelevalveakti koostaja ja otsuse või ettekirjutuse tegija poolt.
Objektil tehtavad tööd reguleeritakse kaevise töötlemise, allmaaehitiste rajamise, kaevanduse ja karjääri tehnoloogilise autotranspordi, maavarade jäägihoidlate kasutamise, geoloogiliste tööde ning teraviljatöötlemise ohutuseeskirjadega ja teiste õigusaktidega.
Ohutuseeskirjades sätestatakse nõuded, mille täitmisel objekti tööst tulenevad ohud ei kahjusta inimese tervist, vara või keskkonda.
Ohutuseeskirjad riiklikule tehnilisele järelevalvele allutatud objektidel kehtestatakse majandusministri määrusega.
Objekti käitaja tööohutusjuhendi kehtestab objekti kasutaja enne objekti kasutuselevõtmist.
Tööohutusjuhend peab vastama kehtivate õigusaktide nõuetele.
Tehnilise Järelevalve Inspektsiooniga kooskõlastamist vajavate tööohutusjuhendite loetelu kehtestatakse majandusministri määrusega.
Tegevusloal märgitud eritingimuste täitmata jätmise eest - määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni.
Kui füüsiline isik, tegutsedes juriidilise isiku nimel või huvides, rikkus käesolevas seaduses kehtestatud nõudeid, võib selle rikkumise asjas füüsilisele isikule ja juriidilisele isikule samaaegselt kohaldada karistust seaduses ettenähtud korras.
Juriidilise isiku poolt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud õiguserikkumise asja arutamise ja karistuse määramise õigus on halduskohtunikul.
Menetlus käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asjas, kaasa arvatud karistuse määramine ja vaidlustamine ning jõustunud halduskaristuse otsuse täitmine, toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1997, 66-68, 1109; 73, 1201; 81, 1361 ja 1362; 86, 1459 ja 1461; 87, 1466 ja 1467; 93, 1561, 1563, 1564 ja 1565; 1998, 2, 42; 17, 265; 23, 321; 30, 410; 34, 484; 36/37, 552 ja 553; 38, 562; 51, 756 ja 759; 52/53, 771) kehtestatud korras, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
Käesoleva seaduse § 24 lõikes 1 sätestatud haldusõiguserikkumiste kohta on õigus haldusõiguserikkumise protokolli koostada volitatud ametnikul.
Kui haldusõiguserikkuja esindaja keeldub haldusõiguserikkumise protokollile alla kirjutamast, tehakse selle kohta vastav kanne.
Kuni käesoleva seaduse alusel antavate õigusaktide jõustumiseni juhindutakse tehnilise järelevalve teostamisel varem kehtestatud õigusaktidest niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus käesoleva seadusega.
Käesolev seadus jõustub 1998. aasta 1. detsembril.
Eesti riigikeel on eesti keel.
Eesti keele ametliku kasutuse aluseks käesoleva seaduse mõttes on eesti kirjakeele norm Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Iga muu keel peale eesti keele on käesoleva seaduse mõttes võõrkeel.
Vähemusrahvuse keel on võõrkeel, mida vähemusrahvusest Eesti kodanikud on Eestis põliselt kasutanud emakeelena.
Käesoleva seadusega reguleeritakse eesti keele oskuse nõudeid ning eesti keele ja võõrkeelte kasutamist.
Äriühingute, mittetulundusühingute, sihtasutuste ja nende töötajate ning füüsilisest isikust ettevõtjate eesti keele kasutamist reguleeritakse juhul, kui see on õigustatud avalikes huvides, milleks käesoleva seaduse mõttes on ühiskonna turvalisus, avalik kord, avalik haldus, rahvatervis, tervisekaitse, tarbijakaitse ja tööohutus.
Eesti keele oskuse ja kasutamise nõude kehtestamine peab olema põhjendatud ning proportsionaalne taotletava eesmärgiga ega tohi moonutada piiratavate õiguste olemust.
Riigiasutuse, kohaliku omavalitsuse ja tema asutuste (edaspidi kohaliku omavalitsuse) asjaajamiskeel ning Eesti kaitsejõudude teenistus- ja käskluskeel on eesti keel.
Erandid sätestatakse käesoleva seaduse 2., 3. ja 4. peatükis.
Keelte kasutamine kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses sätestatakse vastavate seadustega.
Igaühel on õigus eestikeelsele asjaajamisele ja suhtlemisele riigiasutustes, kohalikes omavalitsustes, notari, kohtutäituri ja vandetõlgi büroos, kultuuriomavalitsustes ning asutustes, äriühingutes, mittetulundusühingutes ja sihtasutustes.
Asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide kõigile töötajatele peab olema tagatud eestikeelne tööalane teave.
Avalikud teenistujad ning valitsusasutuste hallatavate riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töötajad, samuti avalik-õiguslike juriidiliste isikute ja nende asutuste töötajad, notar, kohtutäitur, vandetõlk ja nende büroo töötajad peavad oskama ja kasutama eesti keelt tasemel, mis on vajalik teenistuskohustuste või tööülesannete täitmiseks.
Äriühingute, mittetulundusühingute ja sihtasutuste töötajatele ning füüsilisest isikust ettevõtjatele sätestatakse eesti keele oskuse nõue tööülesannete täitmiseks vajalikul tasemel juhul, kui see on õigustatud käesoleva seaduse § 2 1 lõikes 2 nimetatud avalikes huvides.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud avalikele teenistujatele, töötajatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele kehtestab kohustusliku keeleoskustaseme Vabariigi Valitsus.
Algtase - eesti keele piiratud suuline ja elementaarne kirjalik oskus.
Kesktase - eesti keele suuline ja piiratud kirjalik oskus.
Kõrgtase - eesti keele suuline ja kirjalik oskus.
Isik väljendab ennast vabalt, sõltumata keelekasutusolukorrast, saab aru ka kiire tempoga kõnest, mõistab raskusteta keerulisemate tekstide sisu, suudab kirjutada stiililt ja funktsioonilt erinevaid tekste.
Eesti keele oskuse nõudeid ei kohaldata isikule, kes töötab Eestis tähtajaliselt väliseksperdi või välisspetsialistina.
Eesti keele oskust hindavad eesti keele tasemeeksamitel riiklikud eksamikomisjonid.
Riiklike eksamikomisjonide koosseisu kinnitab ja eesti keele tasemeeksami läbiviimise korra kehtestab haridusminister määrusega.
Võõrkeelse põhikooli ja gümnaasiumi eesti keele lõpueksami ja eesti keele tasemeeksami ühitamise tingimused kehtestab haridusminister.
Kodakondsuse taotleja eesti keele eksami ja eesti keele tasemeeksami ühitamise tingimused kehtestab Vabariigi Valitsus.
Põhihariduse baasil kutsekeskharidust omandavate muu õppekeelega õppegruppide lõpetajate eesti keele riigieksami ja eesti keele tasemeeksami ühitamise tingimused kehtestab haridusminister.
Eesti keele tasemeeksamit ei pea sooritama isikud, kes on omandanud põhi-, kesk-, keskeri- või kõrghariduse eesti keeles.
Eesti keele tasemeeksamit sooritada soovivatel isikutel on õigus saada Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud ulatuses ja korras tasuta eesti keele tasemeeksami eelseid konsultatsioone, mille kulud kaetakse riigieelarvest.
Eesti keele tasemeeksami sooritanud isikule väljastatakse eesti keele oskuse tunnistus, mille vormi kinnitab Vabariigi Valitsus.
Riigiasutused ja kohalikud omavalitsused tagavad seaduses ettenähtud korras eestikeelse hariduse omandamise võimaluse kõigis neile kuuluvates õppeasutustes, samuti võõrkeelse hariduse omandamise võimaluse seaduses ettenähtud korras.
Kohalikus omavalitsuses, kus eesti keele kõrval on sisemise asjaajamise keeleks vähemusrahvuse keel, peavad avalikud teenistujad ja töötajad valdama eesti keelt Vabariigi Valitsuse kehtestatud eesti keele valdamise ja kasutamise nõuete piires.
Kui riigiasutusele või kohalikule omavalitsusele esitatav avaldus, taotlus või muu dokument on võõrkeelne, on asutusel õigus nõuda dokumendi esitajalt dokumendi tõlget eesti keelde, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 10 sätestatud juhul.
Kui riigiasutus või kohalik omavalitsus ei nõua kohe avalduse, taotluse või muu dokumendi tõlget eesti keelde, loetakse võõrkeelne dokument asutuse poolt vastuvõetuks.
Seaduses sätestatud juhtudel on riigiasutusel või kohalikul omavalitsusel õigus nõuda tõlke notariaalset kinnitamist.
Kui nõutud tõlget ei esitata, võib riigiasutus või kohalik omavalitsus dokumendi tagastada või selle tõlkida esitaja nõusolekul ja kulul.
Eesti keelt mittevaldavad isikud võivad suulises suhtlemises riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse teenistujate ning töötajatega, samuti notari, kohtutäituri ja vandetõlgi büroos poolte kokkuleppel kasutada ka võõrkeelt, mida need teenistujad või töötajad oskavad.
Kui kokkulepet ei saavutata, suheldakse tõlgi vahendusel ning kulud katab eesti keelt mittevaldav isik, kui seadusega ei sätestata teisiti.
Riigiasutustel ja kohalikel omavalitsustel ning nende avalikel teenistujatel ja töötajatel on õigus kasutada välissuhtluses mõlemale poolele sobivat keelt.
Omavalitsusüksuses, kus vähemalt pooled püsielanikud on vähemusrahvusest, on igaühel õigus saada vastava omavalitsusüksuse territooriumil tegutsevatelt riigiasutustelt ja vastavalt kohalikult omavalitsuselt ning nende ametnikelt vastuseid eesti keeles antavate kõrval ka selle vähemusrahvuse keeles.
Omavalitsusüksuse püsielanik on isik, kes viibib seaduslikult Eestis ja elab omavalitsusüksuses vähemalt 183 päeva aastas, kusjuures tema eemalviibimine omavalitsusüksusest ei tohi ületada 90 päeva järjest.
Omavalitsusüksuses, mille püsielanike enamiku keel ei ole eesti keel, võib kohaliku omavalitsuse sisemise asjaajamise keelena vastava kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul ja Vabariigi Valitsuse otsusel kasutada eesti keele kõrval omavalitsusüksuse püsielanike enamiku moodustava vähemus-rahvuse keelt.
Kohalikus omavalitsuses, kus eesti keele kõrval on sisemise asjaajamise keeleks vähemusrahvuse keel, toimub kirjavahetus riigiasutustega ja teiste kohalike omavalitsustega eesti keeles.
Kohalikus omavalitsuses, kus eesti keele kõrval on sisemise asjaajamise keeleks vähemusrahvuse keel, peavad pitsatid, templid ja kirjaplangid olema eestikeelsed.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud kohalikus omavalitsuses peavad kutsed, kuulutused ja teadaanded olema eestikeelsed, millele kohalik omavalitsus võib lisada tõlke vastava vähemusrahvuse keelde.
Vähemusrahvuse kultuuriomavalitsus võib sisemise asjaajamise keelena kasutada oma vähemusrahvuse keelt.
Kultuuriomavalitsuse suhtlemine nii riigiasutuste kui ka nende kohalike omavalitsustega, kus sama vähemusrahvuse keel pole sisemise asjaajamise keelena kasutusel, toimub eesti keeles.
Vähemusrahvuse kultuuriomavalitsuse pitsatid peavad olema eestikeelsed.
Ametlikud kirjaplangid, kuulutused, teadaanded ja templid peavad olema eestikeelsed, millele kultuuriomavalitsus võib lisada tõlke vastava vähemusrahvuse keelde.
Kaupade ja teenuste tarbijal on õigus eestikeelsele teabele ja teenindamisele vastavuses tarbijakaitseseadusega (RT I 1994, 2, 13; RT I 1999, 35, 450; 102, 907; 2000, 40, 252; 59, 379; 2001, 50, 283 ja 289; 56, 332).
Eestis registreeritud asutuste, äriühingute ja mittetulundusühingute ja sihtasutuste aruandlus toimub eesti keeles seadustega ettenähtud korras.
Võõrkeelte kasutamine informatsiooni edastamiseks teenuste ja kaupade tarbijatele ning tööalases suhtlemises toimub Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Kohanimedes võib lubada aja- ja kultuurilooliselt põhjendatud erandeid.
Igal Eesti kohal on üksainus ametlik nimi.
Eesti kohanime algkuju kirjutatakse eesti-ladina tähtedega.
Eesti kohanimesid kirjutatakse muud tähestikku kasutava vähemusrahvuse keeles vastavuses kirjakeele normides kehtestatud ümberkirjutusreeglitega.
Eesti kodaniku nime ametlik kuju kirjutatakse eesti-ladina tähtedega.
Eesti kodaniku nimesid kirjutatakse muud tähestikku kasutavates keeltes vastavuses kirjakeele normides kehtestatud ümberkirjutusreeglitega.
Eestis registreeritud asutuse, äriühingu, mittetulundusühingu, sihtasutuse või füüsilisest isikust ettevõtja pitsatid, templid ja kirjaplangid on eestikeelsed.
Eestikeelsele tekstile võib asutus, äriühing, mittetulundusühing, sihtasutus või füüsilisest isikust ettevõtja lisada tõlke võõrkeelde.
Eesti koha-, kodaniku, asja-, äriühingu, asutuse või mittetulundusühingu ja sihtasutuse nime rahvusvaheline ladinatäheline kuju on samane Eestis kasutatavaga.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud nimede kirjutamisel muud tähestikku kasutavas keeles rakendatakse kirjakeele normides kehtestatud ümberkirjutusreegleid.
Avalikud sildid, viidad, kuulutused, teadaanded ja reklaam on eestikeelsed, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahvides 13, 15 ja 18 sätestatud juhtudel ning rahvusvaheliste ürituste korraldamisel.
Käesoleva paragrahvi sätted ei kehti välisriikide esinduste kohta.
Riiklike registrimärkide tähekombinatsioonid võivad sisaldada ainult ladina tähti.
Audiovisuaalse teose (sealhulgas saate ja reklaami) avalikustamisel (sealhulgas edastamisel telejaama või kaabelvõrgu vahendusel), peab võõrkeelsele tekstile olema lisatud adekvaatne eestikeelne tõlge.
Eestikeelset tõlget ei nõuta vahetult taasedastatavate saadete, keeleõppesaadete või omatoodetud võõrkeelsete uudiste diktoriteksti ja otsesaadete puhul.
Eestikeelset tõlget ei nõuta võõrkeelsele kuulajale suunatud raadiosaadete puhul.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud eestikeelse tõlketa võõrkeelsete uudiste ja otsesaadete maht ei tohi ületada 10 protsenti nädala omatoodangu mahust.
Riigikogu kui Eesti seadusandliku kogu nimi ei kuulu tõlkimisele.
Riigikogu kirjutatakse ladina tähestikku kasutavates võõrkeeltes samaselt eestikeelsega, muud tähestikku kasutavates keeltes vastavuses kirjakeele normides kehtestatud ümberkirjutusreeglitega.
Riigikogu kui Eesti seadusandliku kogu nime asemel või täiendina võib kasutada mitteametliku nimetusena mõistet „parlament“ nii eesti keeles kui ka võõrkeeltes.
Käesoleva seaduse ja sellega seotud muude õigusaktide rikkujad kannavad haldusvastutust seaduses ettenähtud korras.
Käesoleva seaduse täitmist kontrollitakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Tunnistatakse kehtetuks Eesti NSV keeleseadus (ENSV Teataja 1989, 4, 60; RT I 1993, 20, 352; 1994, 49, 804).
Volikogu määrused ja otsused ning istungite protokollid vormistatakse ja avalikustatakse eesti keeles.
Omavalitsusüksuses, mille püsielanike enamiku keel ei ole eesti keel, võidakse volikogu istungite protokollid vormistada antud omavalitsusüksuse püsielanike enamiku moodustava vähemusrahvuse keeles, kuid neile peab olema lisatud eestikeelne tõlge.
Võõrkeelte, sealhulgas vähemusrahvuste keelte kasutamise kohalikes omavalitsustes sätestab keeleseadus.
Käesolev seadus jõustub 1995. aasta 1. aprillil.
Tsiviilasjades mõistab õigust üksnes kohus.
Tsiviilasju lahendavad maa- ja linnakohtud, ringkonnakohtud ja Riigikohus.
Tsiviilasjadena mõistetakse käesoleva seadustiku tähenduses tsiviil- ja tööõigussuhetest tekkinud vaidlusi.
Kohus lahendab ka teisi seadusega kohtu pädevusse antud asju, mis seadusest tulenevalt tuleb läbi vaadata tsiviilkohtumenetluse korras.
Kohtusse esitatud avalduse kohtu pädevusse kuulumise lahendab kohus.
Tsiviilasja ei vaata kõrgema astme kohus läbi enne, kui selle on läbi vaadanud temast vahetult madalama astme kohus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Tsiviilasja menetluses tehakse protsessitoiming selle tegemise ajal kehtiva tsiviilkohtumenetluse seaduse järgi.
Tsiviilkohtumenetluse ülesanne on tsiviilasi õigesti ja võimalikult kiiresti läbi vaadata ning lahendada.
Igal isikul on õigus oma rikutud või vaidlustatud õiguse või vabaduse kaitseks pöörduda seadusega kindlaksmääratud korras kohtusse.
Tsiviilõigusliku vaidluse võib poolte kokkuleppel anda lahendada vahekohtule, kui seadusest ei tulene teisiti.
Seaduses sätestatud juhtudel avaliku huvi kaitseks riigi või kohaliku omavalitsusüksuse avalduse alusel.
Kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi võib esitada ka kriminaalkohtumenetluses.
Õigusemõistmisel tsiviilasjades on kõik isikud seaduse ja kohtu ees võrdsed.
Tsiviilkohtumenetluse keel on eesti keel.
Kohtu ja protsessiosaliste nõusolekul võib asja menetleda ka muus keeles, kui kohus ja protsessiosalised seda valdavad.
Protsessiosalisel ja teisel isikul, kes ei saa kohtumenetluse keelest aru, on õigus teha avaldusi, anda seletusi ja ütlusi, esineda kohtus ning esitada taotlusi tõlgi vahendusel emakeeles või mõnes muus keeles, mida ta valdab.
Protsessiosalistele antakse eraldi dokumendina vormistatud eestikeelne kohtulahend.
Kui kohtumenetlus toimub muus keeles, võib kohus teha kohtulahendi eraldi dokumendina eesti keeles või kohtumenetluse keeles.
Kui eraldi dokumendina vormistatud kohtulahend ei ole eestikeelne, antakse protsessiosalise soovil talle eesti keelde tõlgitud kohtulahend.
Muukeelse kohtulahendi võib protsessiosalisele anda üksnes tema nõusolekul.
Kui protsessiosalise kohtule esitatud kirjalik avaldus, kaebus või dokumentaalne tõend ei ole eestikeelne, võib kohus määratud tähtpäevaks nõuda avalduse või dokumentaalse tõendi kinnitatud tõlget.
Kui tõlget tähtpäevaks ei esitata, võib kohus jätta avalduse või dokumendi tähelepanuta.
Muukeelseid dokumente võib protsessiosalisele anda üksnes tema nõusolekul.
Avaldus ja hagiavaldus, apellatsioonkaebus, kassatsioonkaebus ja erikaebus ning kirjalik vastus esitatakse kohtule selgesti loetavas masinakirjas formaadis A4.
Asjade arutamine on kõigis kohtutes avalik.
Asja arutava kohtu koosseis tehakse avalikult teatavaks.
Kuni 15-aastase, psüühiliste häiretega või nõrgamõistusliku isiku ärakuulamiseks.
Kinnisel kohtuistungil viibivad asja arutamise juures protsessiosalised, vajalikel juhtudel ka tunnistajad, eksperdid ja tõlgid.
Eesistuja loal võivad kinnisel istungil viibida kohtuametnikud ja praktikandid ning isikud, kel selleks on eriline põhjus.
Kuni 15-aastane isik, kes ei ole protsessiosaline ega tunnistaja, võib viibida kohtuistungil kohtu loal.
Kinnisel kohtuistungil järgitakse tsiviilkohtumenetluse norme.
Kinnise istungi kohtuotsus tehakse teatavaks avalikult, kui alaealise või abielupoole huvid ei nõua teisiti.
Kohus ei avalda riigisaladust, mis on kohtule tsiviilkohtumenetluses teatavaks saanud.
Isikul, kellel on õigustatud huvi, on õigus tutvuda kohtus lahendatud tsiviilasjaga, milles kohtulahend on jõustunud.
Tsiviilasjaga ei ole õigust tutvuda, kui kohus arutas asja kinnisel istungil või kui istungi kinniseks kuulutamiseks oli käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud alus.
Istungi kinniseks kuulutamise aluse olemasolu kontrollib kohtunik enne toimikuga tutvumiseks loa andmist.
Kohtunikul on ametikohajärgne õigus juurdepääsuks riigisaladusele Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega ning nende alusel antud õigusaktidega talle pandud ülesannete täitmiseks.
Protsessiosalisel või tema esindajal on õigus juurdepääsuks riigisaladusele põhjendatud teadmisvajadusel vastava tasemega riigisaladusele juurdepääsu loa olemasolu korral või „konfidentsiaalse“ või „salajase“ tasemega riigisaladusele kohtu põhistatud määruse alusel, kui see on tsiviilasja lahendamisel vältimatult vajalik.
Kohtu määruse alusel ei lubata juurdepääsu „konfidentsiaalse“ või „salajase“ tasemega riigisaladusele, kui see seab ohtu jälitustegevuse seaduse paragrahv 8 lõike 1 punktides 2, 3 ja 4 sätestatud kohustuste täitmise, ja „täiesti salajase“ tasemega riigisaladusele.
Kohus menetleb asja Eesti seaduse alusel.
Protsessisuhet reguleeriva seadusesätte puudumise korral kohaldab kohus sätet, mis reguleerib vaieldavale suhtele lähedasi suhteid.
Kui selline seadusesäte puudub, lähtub kohus õiguse üldisest mõttest.
Isiku õigusi ja vabadusi võib piirata üksnes siis, kui see võimalus on otse sätestatud seaduses.
Kui Eesti välislepingus on menetlusseadusest teistsugused menetlussätted, kohaldatakse välislepingu sätteid.
Kui protsessiosalist ei esinda advokaat, selgitab kohus talle protsessitoimingu tegemise või tegemata jätmise tagajärgi, kui selgitamiskohustus on seaduses otse ette nähtud.
Kui protsessitoimingu tegemise või tegemata jätmise tagajärgi on protsessiosalisele selgitatud, ei pea seda hiljem kordama.
Maa- ja linnakohtus lahendab kohtunik tsiviilasju kohtu nimel ainuisikuliselt.
Kohtunik peab kohtukaasistujaid asja lahendamisel vajalikuks.
Hagita asjad lahendab kohtunik ainuisikuliselt.
Eelmenetluse korraldab ja eelistungi peab kohtunik ainuisikuliselt.
Käesoleva seadustiku VIII, IX ja X osa sätete alusel menetleb kohtunik asja ainuisikuliselt.
Eelistungil määrab kohus kohtusse kutsutavad kohtukaasistujad seaduse kohaselt koostatud ja kinnitatud kaasistujate nimekirja alusel.
Kohtukaasistujal on õigusemõistmisel kõik kohtuniku õigused.
Ringkonnakohus lahendab tsiviilasju apellatsiooni korras kollegiaalselt, kui menetlusseaduses ei ole sätestatud teisiti.
Ringkonnakohtunik võib protsessitoiminguid teha ainuisikuliselt, kui see ei ole vastuolus menetlusseaduses sätestatuga.
Ringkonnakohtu esimehel on õigus apellatsiooni korras asja arutamisele kaasata kohtu koosseisu sama kohturingkonna maa- või linnakohtunikke.
Apellatsiooni korras asja läbivaatamisel eesistuja või nimetab eesistujaks ühe ringkonnakohtu kohtuniku.
Riigikohus lahendab tsiviilasju kollegiaalselt.
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi esimees moodustab tsiviilasja lahendamiseks tsiviilkolleegiumi liikmetest kolmeliikmelise kohtukoosseisu ja on asja läbivaatamisel eesistuja.
Seaduses sätestatud juhtudel vaatab tsiviilasja läbi tsiviilkolleegiumi kogu koosseis või Riigikohtu eri- või üldkogu.
Kui kolleegiumi esimees ei võta asja läbivaatamisest ise osa, nimetab ta eesistujaks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi ühe liikme.
Asja lahendamisel tekkinud lahkarvamusi otsustavad kohtunikud häälteenamusega, kui seadustikus ei ole sätestatud teisiti.
Kui linna- või maakohtu koosseisu kuuluvad kohtukaasistujad, hääletab asja lahendamisel viimasena eesistuja.
Ringkonnakohtus ja Riigikohtus teatab asja ettevalmistust juhtinud kohtunik oma arvamuse esimesena, kui ta ei ole asjas eesistuja, ja hääletamist jätkatakse kohtunike ametialase vanemuse järjekorras nooremast alates.
Kui hääled jagunevad võrdselt, otsustab asja eesistuja hääl.
Eesistuja hääletab viimasena.
Ühelgi kohtunikul ei ole õigust hääletamisest keelduda ega erapooletuks jääda.
Kui kogu asja lahendamiseks ei piisa ühest hääletamisest, ei ole hääletamisel vähemusse jäänud kohtunikul õigust keelduda järgnevate lahkarvamuste hääletamisest.
Ta peab tunnistama eelnenud hääletuse enamiku arvamust.
Hääletamisel vähemusse jäänud kohtunik või kohtukaasistuja võib esitada eriarvamuse.
Kohtunik, kohtukaasistuja, ekspert või tõlk ei või osa võtta asja läbivaatamisest ja taandatakse, kui ta on isiklikult otseselt või kaudselt huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses.
Esindaja taandatakse käesoleva seadustiku §-s 88 sätestatud alustel.
Ilmnevad käesoleva seadustiku § 17 lõikes 1 nimetatud asjaolud.
Kohtu koosseisu ei või kuuluda isikud, kes on omavahel käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud sugulased või hõimlased.
Kohtukaasistuja ei või asja läbivaatamisest osa võtta ja taandatakse, kui ta on või on olnud poolest või teisest protsessiosalisest tööalases, teenistuslikus või muus sõltuvuses.
Kohtunik või kohtukaasistuja, kes on osa võtnud tsiviilasja läbivaatamisest linna- või maakohtus, ei või osa võtta selle asja läbivaatamisest ringkonnakohtus ega Riigikohtus.
Kohtunik, kes on osa võtnud asja läbivaatamisest ringkonnakohtus, ei või osa võtta selle asja läbivaatamisest maa- või linnakohtus ega Riigikohtus.
Kohtunik, kes on osa võtnud asja läbivaatamisest Riigikohtus, ei või osa võtta selle asja läbivaatamisest maa- või linnakohtus ega ringkonnakohtus.
Käesoleva seadustiku § 18 lõike 1 punktides 2 ja 3 sätestatud taandamise aluseid kohaldatakse ka eksperdi ja tõlgi suhtes.
Tema korraldatud revideerimise andmed on asjas tõendiks.
Taandamise aluseks ei ole eksperdi või tõlgi varasem osavõtt asja läbivaatamisest eksperdi või tõlgina.
Kui ilmnevad käesoleva seadustiku §-des 18-20 sätestatud alused, on kohtunik, kohtukaasistuja, ekspert või tõlk kohustatud end taandama.
Samadel alustel võib taanduse esitada protsessiosaline.
Taandus peab olema põhjendatud.
Protsessiosalisel on õigus esitada kohtuniku vastu taandus üksnes esimesel kohtusse ilmumisel või esimeses kirjalikus kohtu poole pöördumises.
Taanduse hilisem esitamine on lubatud juhul, kui taanduse avaldajale on taandamise alus hiljem teatavaks saanud.
Kohus lahendab kohtuniku taandamise kohe pärast taanduse esitamist.
Pärast kohtuniku vastu taanduse esitamist ja enne selle lahendamist võib kohtunik teha asjas üksnes edasilükkamatuid toiminguid, millel ei ole asja lahendi suhtes määravat tähtsust.
Kohtuistungil tuleb taandus esitada enne asja sisulise läbivaatamise algust.
Taanduse hilisem esitamine on lubatud ainult juhul, kui taanduse avaldajale on taandamise alus saanud teatavaks pärast asja läbivaatamise algust.
Kui taandamise aluseks olevad asjaolud said kohtule teatavaks pärast asja läbivaatamise algust, teatab kohus neist kohtuistungil, et taandus lahendada.
Kui taandus esitatakse kohtuistungil, kuulab kohus ära taandatava enda ja protsessiosaliste arvamuse.
Kohtuniku või kohtukaasistuja taandamise lahendab ülejäänud kohtukoosseis taandatava juuresolekuta.
Häälte võrdse jagunemise korral loetakse kohtunik või kohtukaasistuja taandatuks.
Mitme kohtuniku või kohtukaasistuja või kogu kohtu koosseisu taandamise lahendab sama kohtukoosseis.
Eelmenetluses ja ainuisikulisel asja läbivaatamisel lahendab kohtunik tema vastu esitatud taanduse ainuisikuliselt.
Eksperdi ja tõlgi taandamise lahendab asja läbivaatav kohus.
Taanduse lahendab kohus määrusega ja vajaduse korral nõupidamistoas.
Kõrgema astme kohtule esitatud kaebuses võib taotleda otsuse tühistamist seetõttu, et kohtunik kuulus taandamisele, üksnes siis, kui taandus esitati õigeaegselt alama astme kohtus või kui taandamise alusest saadi teada pärast asja lahendamist selles kohtus.
Taandatud kohtunik või kohtukaasistuja asendatakse esimesel võimalusel.
Kohtuniku, kohtukaasistuja või kogu kohtu koosseisu taandamise korral vaatab asja läbi sama kohtu teine koosseis.
Kui kohtus, kus asi oli läbivaatamisel, ei ole võimalik kohtunikku asendada, saadetakse asi vahetult kõrgema astme kohtu kaudu teisele sama astme kohtule.
Kohtunikul ja kohtukaasistujatel on enesetaandamiskohustus ja -õigus üksnes käesoleva seadustiku §-des 18 ja 19 sätestatud kohtuniku taandamise alustel.
Õigusemõistmisest põhjendamatu keeldumine ei ole lubatud.
Kui kohus istungisaali siseneb ja sealt lahkub, tõusevad saalisviibijad püsti.
Protsessiosaline, tunnistaja, ekspert ja tõlk, samuti ka kõik teised kohtusaalis viibijad on kohustatud järgima istungi korda ning vastuvaidlematult alluma kohtu eesistuja korraldustele.
Keelata kohtuistungil pildistada ja filmida, teha raadio- või televisiooniülekannet või heli- või videosalvestust, kui see võib häirida protsessiosaliste, tunnistajate ja eksperdi ärakuulamist või takistada muul viisil õigusemõistmist.
Kohtu eesistuja võib kohtusaalist eemaldada iga isiku, kes rikub kohtuistungi korda või häirib asja arutamist.
Kui kohtuistungilt eemaldatakse protsessiosaline ja kohus ei pea võimalikuks lahendada asja selle protsessiosaliseta, võib kohus asja arutamise edasi lükata.
Asja arutamise edasilükkamisega kaasnevad kulud kannab süüdlane.
Isikut, kes kohtu keelust hoolimata kohtusaalis pildistab, filmib, teeb raadio- või televisiooniülekannet või heli- või videosalvestust, on kohtul õigus trahvida ja kohtusaalist eemaldada.
Kui kohtuistungi korda rikkunud isik ei allu kohtu eesistuja korraldusele, on kohtul õigus teda trahvida või määrata arest kogu istungi ajaks, kuid mitte üle kolme ööpäeva.
Kohtul on õigus trahvida iga isikut, kes suuliselt, teoga või kohtule adresseeritud kirjas, kaebuses või dokumendis väljendab kohtu vastu lugupidamatust, mis seisneb sündsusetute või solvavate väljendite või võrdluste kasutamises.
Kohtu vastu lugupidamatust väljendava kirja, kaebuse või muu dokumendi võib kohus jätta tõendite hulgast välja.
Protsessiosalised ja nende esindajad, tunnistajad, eksperdid ja tõlgid kutsub kohus kohtusse kutsega.
Kohtukutse tuleb protsessiosalisele ja tema esindajale kätte anda arvestusega, et tal jääks piisavalt aega asjaks valmistuda ja õigeaegselt kohtusse ilmuda.
Kohtukutse saadetakse füüsilisele isikule elukoha või töökoha aadressil ja juriidilisele isikule asukoha aadressil.
Kui füüsilisest isikust protsessiosalisel on esindaja ja kohus ei pea protsessiosalise isiklikku osavõttu kohtuistungist vajalikuks, võib ta kohtukutse saata üksnes esindajale.
Kohtusse ilmumata jätmise tagajärjed.
Kui registris ei ole andmeid isiku aadressi kohta või isik ei ela registris märgitud aadressil või tema tegelik viibimiskoht ei ole teada, kutsutakse isik kohtusse ajalehekuulutusega.
Kui hageja soovib, et kostja kutsutakse kohtusse ajalehekuulutusega, peab ta kohtule esitama lisaks registritõendile politseiasutuse või linna- või vallavalitsuse tõendi, et politseile, linna- või vallavalitsusele on kostja tegelik viibimiskoht teadmata.
Ajalehekuulutus avaldatakse väljaandes Ametlikud Teadaanded vähemalt kahel korral ja vähemalt nädalase vahega.
Ajalehekuulutuses märgitakse käesoleva seadustiku § 26 lõike 5 punktides 1-5, 7 ja 8 sätestatu.
Ajalehekuulutuse avaldamisega käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 sätestatut järgides loetakse, et kutse on kostjale kätte antud.
Kohus võib kutse edastada telefoni, faksi või muu sidevahendiga.
Sel viisil edastatud tekst jääb toimikusse ja kutse loetakse kätteantuks.
Kirjalik kutse saadetakse postiga, käskjalaga või kohtukordnikuga ja antakse kätte allkirja vastu teatisel, millele märgitakse ka kutse kätteandmise aeg.
Teatis tagastatakse kohtule ja see jääb toimikusse.
Protsessiosalise nõusolekul võib kohus anda tema kätte kutse teisele asjas väljakutsutud isikule edasiandmiseks.
Isik, kellele kohus tegi ülesandeks kutse edasiandmise, on kohustatud kohtule tagastama kutse kättesaamise teatise, millele adressaat on alla kirjutanud.
Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud korras ei olnud võimalik kutset adressaadile kätte anda, võib kohus pöörduda selleks politseiasutuse, maal ka vallavalitsuse poole.
Adressaadi ajutise äraoleku korral märgib kutset kättetoimetav isik kutsele lisatud teatisele, kuhu adressaat on lahkunud ja millal on oodata tema saabumist.
Protsessiosalise esindajale kohtukutse kätteandmisel loetakse ka tema volitajale kohtukutse kätte antuks.
Vahi all viibivale või vabadusekaotust kandvale protsessiosalisele antakse kohtukutse kätte kinnipidamisasutuse juhi kaudu, kes võtab protsessiosaliselt teatisele allkirja kutse kättesaamise kohta ning toimetab selle ja tema kirjaliku vastuse kohtule.
Kohtukutse loetakse kätteantuks ka siis, kui see on allkirja vastu kätte antud adressaadiga koos elavale vähemalt 10-aastasele perekonnaliikmele.
Juriidilisele isikule loetakse kohtukutse kätteantuks, kui see on kohale toimetatud selle isiku registrisse kantud aadressil.
Kohtukordnikul või -käskjalal on õigus anda kutset kätte iga päev mis tahes kellaajal.
Kui kutse saadetakse postiga, tuleb kohtukutse kätteandmise teatis või kutse, kui selle kätteandmine ei olnud võimalik, tagastada kohtule 15 päeva jooksul kutse postile üleandmise päevast.
Kui adressaat keeldub kutset vastu võtmast, teeb kutse kättetoimetaja kutsele märkuse, mida kinnitab oma allkirjaga.
Märkusega kutse tagastab ta kohtule.
Sel juhul loetakse, et kutse on adressaadile kätte antud.
Protsessiosaline on kohustatud kohtule teatama, kui tema aadress asja menetluse kestel on muutunud.
Kui protsessiosaline ei ole oma aadressi muutumisest kohtule teatanud, saadetakse kutse kohtule teada oleval viimasel aadressil.
Kutse kättetoimetaja teeb kutsele märkuse, millega kinnitab, et adressaat ei viibi enam kutsel märgitud aadressil.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmise eest võib protsessiosalist trahvida.
Protsessiosaline, tunnistaja, ekspert või tõlk, kes seadusliku takistuse tõttu ei saa kohtusse ilmuda, peab sellest kohtule õigeaegselt teatama.
Kohus määrab tsiviilkohtumenetluses trahvi käesolevas seadustikus nimetatud juhtudel käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud suuruses kindlas summas.
Kohtu määratav trahv ei või olla väiksem kui üks neljandik Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast ega suurem kui kuue kuupalga alammäär.
Kui trahvimäärusele vaatamata jäi kohtu nõudmine trahvitu süül täitmata, võib samale isikule määrata kuni 12 kuu kuupalga alammäära suuruse uue trahvi.
Kui trahvitu ka siis kohtu nõudmist ei täida, võib kohus kuni 12 kuu kuupalga alammäära suuruses uuesti trahvi määrata.
Kohus võib isikut trahvida seadusest tuleneva või kohtu poolt antud kohustuse täitmata jätmise eest, kui ta on sellele isikule teinud trahvihoiatuse.
Trahvitul on õigus trahvi määranud kohtult taotleda trahvist vabastamist või selle suuruse vähendamist.
Trahvitu võib avalduse esitada viie päeva jooksul määruse avalikult teatavaks tegemisest.
Taotlust tuleb põhjendada.
Kui trahvitu või tema esindaja ei viibinud trahvi määramise juures, võib trahvitu taotleda trahvi määranud kohtult trahvist vabastamist või trahvi suuruse vähendamist viie päeva jooksul määruse ärakirja saamisest.
Avaldus vaadatakse läbi kohtuistungil.
Trahvitule teatatakse kohtuistungi aeg ja koht, kuid tema puudumine ei takista avalduse läbivaatamist.
Esimese astme kohtu määruse peale, millega trahvist vabastamisest või trahvi suuruse vähendamisest keelduti, võib trahvitu esitada erikaebuse ringkonnakohtule.
Ringkonnakohtu määruse peale erikaebuse kohta ei saa edasi kaevata.
Määruse peale, millega ringkonnakohus on keeldunud sama kohtu poolt määratud trahvist vabastamisest või selle suuruse vähendamisest, võib trahvitu esitada erikaebuse Riigikohtule.
Aresti võib kohus tsiviilkohtumenetluses määrusega kohaldada seaduses otse ettenähtud juhul, kui ta on teinud isikule arestihoiatuse.
Politseiga sundtoomist võib kohus määrusega isiku suhtes kohaldada seaduses otse ettenähtud juhul, kui ta on teinud isikule sundtoomise hoiatuse.
Sundtoomise määruse täitmiseks võib isikut enne kohtuistungi algust vahi all pidada kuni 48 tundi.
Kohtu eelistung ja kohtuistung, samuti väljaspool istungit tehtud dokumentaalse tõendi või asitõendi vaatlus või paikvaatlus protokollitakse.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata protsessitoiming protokollitakse juhul, kui kohus peab seda vajalikuks.
Protsessitoimingu protokoll peab kajastama asja arutamise käiku, samuti protsessitoimingu või asja lahendamise seisukohalt olulist.
Protokollile allakirjutamise kuupäev.
Poolte vande all antud seletused, tunnistajate ütlused ja eksperdi suulised vastused protokollitakse ulatuses, mis omab tähtsust asja lahendamisel.
Paranduse õigsust kinnitab oma allkirjaga isik, kelle öeldut on parandatud.
Kui asjas ei ole kostja kirjalikku vastust, tuleb tema seletus protokollida.
Poolel on õigus tutvuda oma protokollitud seletusega ka juhul, kui ta ei ole seletust andnud vande all.
Vastuväited protokollitule võib ta esitada käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud korras.
Protsessiosalise taotlusel protokollitakse temale oluline, kuid protokollimata jäänud asjaolu.
Kohus võib jätta taotluse rahuldamata, kui asjaolu, mille protokollimist taotletakse, ei oma asjas ilmselt tähtsust.
Protokollile kirjutavad alla eesistuja ja protokollija.
Kohtuistungi või kohtu eelistungi protokoll kirjutatakse alla viivituseta pärast istungit.
Protsessiosaliste seletused, tunnistajate ütlused ja eksperdi suulised vastused võib kohtu korraldusel stenografeerida.
Stenogrammi järgi kantakse nimetatud isikute öeldu protokolli.
Stenogrammi tegemine märgitakse protokolli ja stenogramm lisatakse toimikule.
Kohus võib kohtuistungi heli- või videosalvestada.
Sel juhul märgitakse kohtuistungi protokolli käesoleva seadustiku § 36 lõike 2 punktides 1-4 nimetatud andmed ning salvestuse liik.
Kohtunik võib pärast protsessiosalise seletuse, tunnistaja ütluse ja eksperdi suulise vastuse ärakuulamist selle sisu lühidalt sõnastatuna salvestada.
Salvestanud seletuse, ütluse või vastuse, küsib kohtunik isikult, kelle öeldu on salvestatud, kas tal on salvestatule vastuväiteid.
Vastuväite puudumine salvestatakse.
Kui isik ei nõustu tema seletusele, ütlusele või vastusele kohtuniku antud sõnastusega, võib ta esitada vastuväite.
Kui kohus vastuväitega nõustub, salvestatakse seletus, ütlus või vastus uues sõnastuses.
Kui kohus vastuväitega ei nõustu, salvestatakse vastuväite sisu.
Kohus võib kohtuistungi heli- või videosalvestada ka osaliselt.
Salvestamata osad protokollitakse.
Heli- või videosalvestus lisatakse toimikule.
Hilisem heli- ja videosalvestuse parandamine ei ole lubatud.
Apellatsioonikohtus protokollitakse istung ulatuses, mida kohus peab vajalikuks.
Kassatsioonikohtus protokollitakse istung juhul, kui kohus peab seda vajalikuks.
Protsessitähtaeg on kindlaksmääratud ajavahemik, millega on seotud protsessitagajärjed.
Protsessitähtaeg määratakse aastate või päevadega või kindlalt saabuva sündmusega.
Protsessitoiming tehakse seaduses kindlaksmääratud tähtaja jooksul.
Kui protsessitähtaega ei ole seaduses kindlaks määratud, määrab selle kohus, vältides viivitamisega protsessiosalistele kahju tekitamist.
Protsessitoimingu tegemise tähtpäev määratakse kindlaks kuupäevaga või kindlasti toimuva sündmuse või ajavahemikuga.
Viimasel juhul võib toimingut teha kogu ajavahemiku vältel.
Aastate, kuude või päevadega määratud tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus.
Päevadega määratud tähtaeg lõpeb tähtaja viimasel päeval.
Aastatega määratud tähtaeg lõpeb tähtaja viimase aasta vastaval päeval.
Kui tähtpäev ei lange tööpäevale, lõpeb tähtaeg järgmisel tööpäeval.
Kui protsessitoiming tuleb teha kohtus, loetakse tähtaja lõpuks kohtu tööpäeva lõpp.
Sideasutusele esitamisega võrdsustatakse dokumendi teksti edastamine faksi või muu sidevahendiga.
Protsessitoimingu tegemise õigus lõpeb tähtaja lõppemisega.
Pärast protsessitähtaja lõppemist esitatud kaebused ja muud dokumendid jäetakse tähelepanuta ja tagastatakse.
Seaduses kindlaksmääratud protsessitähtaegade kulg peatub päevast, mil ilmnevad asja menetluse peatamise aluseks olevad asjaolud.
Protsessitähtaja kulg jätkub menetluse uuendamise päevast.
Kohtu määratud protsessitähtaega võib kohus pikendada.
Kohus võib seaduses kindlaksmääratud protsessitähtaja ennistada, kui see on kaalukatel põhjustel mööda lastud.
Möödalastud tähtaja ennistamise avaldus esitatakse kohtule, kus tuli teha protsessitoiming.
Avaldus vaadatakse läbi samas kohtus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Üheaegselt tähtaja ennistamise avalduse esitamisega tuleb teha protsessitoiming, mille tegemiseks tähtaja ennistamist taotletakse.
Kohus ei või ennistada tähtaega apellatsioonkaebuse esitamiseks, kui kohtuotsus, mille peale soovitakse kaebust esitada, on jõustunud ja pärast seda täidetud.
Määruse peale, millega protsessitähtaeg on ennistatud või ennistamata jäetud, võib esitada erikaebuse.
Kassatsioonikautsjon.
Kutse või teate avaldamise eest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Hinnaga hagilt tasutakse riigilõivu sõltuvalt hagi hinnast, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Hinnata hagilt tasutakse riigilõivu kindlas suuruses.
Kui hageja on esitanud mitu nõuet, tuleb riigilõivu tasuda igalt nõudelt.
Riigilõivu kutse või teate avaldamise eest tasub hageja.
Kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuselt tasutakse riigilõivu samas suuruses, kui tuleks tasuda hagi või avalduse esitamisel esimese astme kohtule.
Varalises vaidluses tasutakse riigilõivu apellatsioonkaebuses vaidlustatud summast lähtudes.
Kohtumääruse peale esitatud erikaebuselt tuleb tasuda riigilõivu samas suuruses kui hinnata hagilt.
Mitmest varalisest nõudest koosnevas hagis - kõikide nõuete summaga.
Hagihinna nimetab hageja.
Kui hagihind ilmselt ei vasta hagetava vara tegelikule väärtusele, määrab hagihinna kohus.
Hagihinna hulka ei arvata kohtukulusid.
Kui ühises hagiavalduses on mitu hagejat esitanud eraldi nõude, tuleb riigilõiv tasuda igalt nõudelt eraldi.
Kui ühises hagiavalduses on mitu hagejat esitanud ühise nõude, tuleb riigilõiv tasuda vaid sellelt nõudelt.
Kui hagi esitamisel on raske hagi hinda kindlaks määrata, määrab riigilõivu esialgse suuruse kohus.
Riigilõivu lõpliku suuruse määrab kohus kohtuotsuses.
Kui menetlusse võetud hagiavalduselt on riigilõivu tasutud seaduses sätestatust vähem, nõuab kohus riigilõivu tasumist seaduses sätestatud suuruses.
Kui hageja kohtu nõudmist ei täida, võib kohus jätta hagi läbi vaatamata.
Kui hageja on tasunud riigilõivu seaduses sätestatust vähem, võib kohus riigilõivu seaduses sätestatud ulatuses välja mõista kohtuotsusega protsessiosaliselt, arvestades käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut.
Nõude suurendamise korral tasutakse täiendavalt riigilõivu vastavalt hagihinna suurenemisele.
Kui hageja täiendavalt riigilõivu kohtu määratud tähtpäevaks ei tasu, loetakse hagi esitatuks esialgses suuruses.
Riigilõivu tasunud isiku nõudel tagastatakse rohkem tasutud riigilõiv, millest käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 2-5 nimetatud juhtudel arvatakse maha asja läbivaatamiskulud.
Muul seaduses sätestatud alusel.
Apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kaebus on tagastatud käesoleva seadustiku § 304 lõikes 2 või § 310 lõikes 4 nimetatud alusel.
Poolel töölt puudumise tõttu saamata jäänud palk, sõidukulud ja korteriraha.
Tõlgitasu ei maksta, kui tõlk on sama kohtu töötaja.
Kui tunnistaja ei esita tõendit oma keskmise töötasu kohta, makstakse talle hüvitist Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast lähtudes.
Kui ekspert, tõlk või tunnistaja viibib kohtuistungil väljaspool oma elukohta, hüvitatakse talle sõiduraha, korteriraha ja makstakse päevaraha Vabariigi Valitsuse kehtestatud suuruses.
Tunnistaja- ja eksperditasu, samuti paikvaatluse tegemise kulud, postikulud ja kutsete kättetoimetamise kulud tasub ette see pool, kes esitas taotluse, millega kulud kaasnevad.
Kui taotluse on esitanud mõlemad pooled või kui tunnistajad ja eksperdid kutsutakse välja või paikvaatlus tehakse kohtu algatusel, tasuvad pooled kulud võrdselt.
Väljaandes Ametlikud Teadaanded kutse avaldamise kulud tasub ette hageja.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kulude katteks makstakse raha kohtu arvele.
Kui pool, kes pidi ette maksma käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kulud, seda kohtu määratud tähtpäevaks ei teinud, võib kohus jätta taotletava toimingu tegemata või mõista läbivaatamiskulud välja kohtuotsusega protsessiosaliselt, arvestades käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut.
Tunnistajale, eksperdile ja tõlgile maksab pärast nende kohustuste täitmist tasu välja kohus sellest sõltumata, kas pooled on kulud ette tasunud või kas need on pooltelt sisse nõutud.
Tunnistajale, eksperdile ja tõlgile raha väljamaksmise korra määrab Vabariigi Valitsus.
Kassatsioonikautsjon makstakse kassatsiooni korras esitatavalt kaebuselt eelnevalt Riigikohtu arvele.
Kassatsioonkaebuselt tasutakse kautsjoniks üks protsent vaidlustatavalt summalt, kuid mitte alla 200 ja mitte üle 20 000 krooni.
Hinnata hagi asjas või hagita asjas, samuti erikaebuselt tasutakse kautsjonit 200 krooni.
Kautsjonit peab tasuma iga kassatsioonkaebuse või erikaebuse esitaja.
Kaebuse osalise või täieliku rahuldamise korral tagastatakse kautsjon Riigikohtu otsuse või määruse alusel.
Kaebuse rahuldamata jätmise korral arvatakse kautsjon riigituludesse.
Kui loakogu ei anna menetlusluba, arvatakse kautsjon Riigikohtu loakogu resolutsiooni alusel riigituludesse.
Riigilõivuseaduses (RT I 1997, 80, 1344; 2000, 5, 32; 10, 58; 19, 117; 26, 150; 29, 168 ja 169; 39, 237; 49, 300; 54, 346 ja 349; 55, 365; 57, 372 ja 373; 59, 379; 78, 489; 92, 597 ja 598; 95, 607 ja 611; 2001, 2, 2; 16, 69 ja 72) sätestatud juhtudel ei pea isik riigilõivu riigituludesse tasuma.
Kui kohus leiab, et isik on maksejõuetu, võib kohus määrusega vabastada isiku täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse või kassatsioonikautsjoni tasumisest.
Äriühingu maksejõuetust tõendab pankrotiotsus või kohtumäärus, millega pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu, kuna võlgnikul ei jätku vara pankrotikulude katteks.
Kui kohus vabastab hageja riigilõivu tasumisest riigituludesse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel, peab kohus määruses märkima, kas isik on vabastatud riigilõivu tasumisest üksnes hagiavalduse esitamisel või ka hagi rahuldamata jätmise korral.
Kautsjoni tasumisest on vabastatud riik ja kohalik omavalitsusüksus.
Kohus võib kohtuotsuse tegemisel pikendada protsessiosaliselt riigituludesse sissenõutavate kohtukulude tasumise tähtaega, kui protsessiosaline oma varalise seisundi tõttu ei suuda kohtukulusid kohe tasuda.
Kohtul on õigus vabastada füüsiline isik täielikult või osaliselt õigusabi eest tasumisest ja kanda advokaadikulud riigi arvele, kui ta leiab, et isik on maksejõuetu.
Advokaadibüroole riigi arvelt väljamakstava tasu määra kehtestab justiitsminister.
Täielikult või osaliselt õigusabi eest tasumisest vabastamise määrus saadetakse täitmiseks advokaadibüroole ja Justiitsministeeriumile.
Kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud.
Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti.
Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka siis, kui pool, kelle kahjuks on otsus tehtud, oli vabastatud kohtukulude tasumisest riigituludesse.
Kui pool ei ole esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente, ei ole tal õigust kulude hüvitamist nõuda.
Kui hageja, kelle kasuks tehti kohtuotsus, esitas pahatahtlikult kohtusse hagi eesmärgiga põhjustada vastaspoolele tarbetut kohtuskäimist, võib kohus jätta kohtukulud kostjalt hageja kasuks välja mõistmata.
Pool, kes seadusliku takistuseta jättis kohtu kutsel ilmumata või kohtu nõudmise täitmata ja põhjustas sellega asja arutamise edasilükkamise, peab sellega kaasnenud kulutused vastaspoolele hüvitama kohtukulude jaotamisest sõltumata.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud asjaoludel on vastaspoolele põhjendamatud kohtukulud põhjustanud esindaja, võib kohus panna kohtukulude ühise hüvitamise kohustuse poolele ja tema esindajale.
Kohus võib sundtoomise ning aresti ja vahi all pidamise kulude hüvitamise kohustuse panna isikule, kelle suhtes neid abinõusid kohaldati.
Apellatsioonimenetluse kohtukulud jaotab ringkonnakohus käesoleva paragrahvi lõigetes 1-7 nimetatud alustel.
Kui apellant, kelle kahjuks on esimese astme kohus otsuse teinud, esitab ringkonnakohtus uue tõendi, mida oli võimalik esimeses astmes esitada, kuid mida ei esitatud ja mille ringkonnakohus vastu võtab ja mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise, võib kohus vastustaja taotlusel jätta apellatsioonimenetluse kohtukulud apellandi kanda.
Kui kostja, kelle kahjuks esimese astme kohus on otsuse teinud, taotleb ringkonnakohtus aegumise kohaldamist, kuigi ta seda esimese astme kohtus ei taotlenud, ja ringkonnakohus aegumist kohaldab, võib kohus vastustaja taotlusel jätta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.
Kui kõrgema astme kohus muudab tehtud otsuse või teeb uue otsuse asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vastavalt kohtukulude jaotust.
Hagita asjas kannab kohtukulud avaldaja.
Kui hageja hagist loobub, ei pea kostja hagejale kohtukulusid hüvitama.
Kohus võib kostja nõudel menetluse lõpetamise määrusega hagejalt välja mõista kostja kohtukulud, välja arvatud siis, kui hageja loobub hagist seetõttu, et kostja on nõude rahuldanud.
Kui hageja loobub hagist seoses sellega, et kostja on pärast hagi esitamist täitnud hageja nõudmised vabatahtlikult, võib kohus hageja nõudel menetluse lõpetamise määrusega kostjalt välja mõista hageja kohtukulud.
Kui pooled ei ole kokkulepet sõlmides kohtukulude jaotamises kokku leppinud, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.
Kui kohaliku omavalitsusüksuse käesoleva seadustiku § 5 lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud alusel esitatud hagi jäetakse täielikult või osaliselt rahuldamata, hüvitatakse kostjale tema kantud kohtukulud kohaliku omavalitsusüksuse arvelt kohtukulude jaotamiseks ettenähtud korras.
Kui esindaja jättis mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata või muu seadusest tuleneva kohustuse täitmata, võib kohus protsessiosalise nõudel kohustada esindajat tasuma protsessiosalisele asja arutamise edasilükkamisega põhjustatud kohtukulud.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud alustel võib kohus poole nõudel vabastada ta oma esindajale tasu maksmisest või kohustada esindajat saadud tasu tagastama.
Riigilõivu, mille tasumisest hageja on vabastatud, mõistab kohus kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga.
Kui hageja on vabastatud riigilõivu tasumisest üksnes hagiavalduse esitamisel, mõistab kohus hagi rahuldamata jätmisel otsusega temalt riigilõivu välja riigituludesse.
Kui hagi rahuldati osaliselt ja kostja on vabastatud riigilõivu tasumisest, mõistab kohus hagejalt välja riigilõivu riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldamata osaga.
Riigilõivu, mille tasumisest mõlemad pooled on vabastatud, riigituludesse välja ei mõisteta.
Määruse peale, millega protsessiosaline on riigilõivu tasumisest vabastatud või vabastamata jäetud või millega kohtukulud on välja mõistetud, võib esitada erikaebuse.
Ringkonnakohtu määruse peale erikaebuse kohta, samuti määruse peale kautsjoni tasumisest vabastamise või vabastamata jätmise kohta, ei saa edasi kaevata.
Hagita menetluses - avaldaja ja muud asjast huvitatud isikud.
Protsessiosaline on ka avalikku huvi kaitsma õigustatud asutus ja muu seaduses nimetatud isik.
Protsessiosalisel on õigus tutvuda toimikuga, teha sellest ärakirju, võtta osa kohtuistungitest, teada asja arutava kohtu koosseisu, esitada taandusi ja taotlusi, anda kohtule seletusi, esitada põhjendusi ja kaalutlusi kõigi asja kohtulikul arutamisel tõusetunud küsimuste kohta, esitada tõendeid, võtta osa tõendite vaatlusest ja uurimisest, vaielda vastu teiste protsessiosaliste taotlustele, põhjendustele ja kaalutlustele, esitada küsimusi teistele protsessiosalistele, tunnistajatele ning ekspertidele, saada eraldi dokumendina vormistatud kohtulahendi tõestatud ärakirju ning kaevata edasi kohtuotsuse ja -määruse peale seaduses sätestatud alustel ja korras.
Kohus ei luba protsessiosalistel õigusi kuritarvitada, protsessi venitada ega kohut eksitusse viia.
Asja õiget ja kiiret läbivaatamist pahatahtlikult takistavat protsessiosalist võib kohus trahvida.
Hagejat või iseseisva nõudega kolmandat isikut, kes esitas teadvalt põhjendamata hagi vastaspoolele kahju tekitamise eesmärgil, võib kohus trahvida.
Tsiviilprotsessiõigusvõime on isiku võime omada tsiviilprotsessiõigusi ja tsiviilprotsessikohustusi.
Igal Eesti ja välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul, samuti Eesti ja välismaa juriidilisel isikul on tsiviilprotsessiõigusvõime.
Tsiviilprotsessiteovõime on isiku võime oma tegudega kohtus teostada tsiviilprotsessiõigusi ja täita tsiviilprotsessikohustusi.
Tsiviilprotsessiteovõime on teovõimelisel või piiratud teovõimega täisealisel füüsilisel isikul, samuti juriidilisel isikul.
7- kuni 18-aastase alaealise tsiviilprotsessiteovõime on piiratud.
Tema tsiviilprotsessiõigusi kasutab ja tsiviilprotsessikohustusi täidab kohtus seaduslik esindaja.
15- kuni 18-aastasel alaealisel on õigus koos seadusliku esindajaga osaleda eel- ja kohtuistungil ning teistes protsessitoimingutes.
7- kuni 15-aastast alaealist võib kohus kutsuda kohtuistungile seletuse andmiseks.
15- kuni 18-aastasel alaealisel on tsiviilprotsessiteovõime asjades, mis tulenevad tema töö- või abielusuhetest, samuti tegutsemisest ettevõtjana, kui talle on antud õigus tegutseda ettevõtjana.
Kuni 7-aastase alaealise ja teovõimetuks tunnistatud isiku tsiviilprotsessiõigusi kasutab ja tsiviilprotsessikohustusi täidab kohtus tema seaduslik esindaja.
Alaealisel on tsiviilprotsessiteovõime oma lapse seadusliku esindajana.
Riik ja kohalik omavalitsusüksus teostavad tsiviilprotsessiõigusi ja täidavad tsiviilprotsessikohustusi oma asutuste kaudu.
Tsiviilprotsessi pooled on hageja ja kostja.
Hageja on isik, kes on esitanud hagi oma eeldatavate õiguste ja vabaduste kaitseks, samuti käesoleva seadustiku § 5 lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud isik, kui ta ei ole seaduslik esindaja.
Kostja on isik, kelle vastu on hagi esitatud.
Pooled on kohtu ees võrdsed.
Lisaks käesoleva seadustiku §-s 67 nimetatud õigustele on hagejal õigus muuta hagi alust või eset, suurendada või vähendada oma nõuet või loobuda hagist, kostjal aga õigus hagi õigeks võtta.
Poolel on ka muud käesolevas seadustikus sätestatud protsessiõigused.
Pooled võivad asja lõpetada kokkuleppega, kui kokkulepe ei ole seadusega vastuolus.
Kokkulepe peab olema täidetav ega või olla tingimuslik.
Kokkuleppega võivad pooled lahendada üksnes asja, mille lahendamises seadusest tulenevalt nad võivad kokku leppida.
Pooltel on õigus nõuda kohtuotsuse täitmist seaduses sätestatud korras.
Kohus võib poolt või tema seaduslikku esindajat kohustada ilmuma kohtuistungile, eelistungile või mõne protsessitoimingu juurde, kui seda on vaja asja lahendamiseks.
Kohus teatab isikliku kohtusse ilmumise kohustusest isikule, keda ta kohtusse ilmuma kohustab.
Kui kohtuistungile on ilmunud poole lepingujärgne esindaja ja kohus ei ole kohustanud poolt või tema seaduslikku esindajat isiklikult ilmuma, ei ole poole või seadusliku esindaja ilmumata jäämine asja arutamise edasilükkamise aluseks.
Mitu hagejat võib esitada ühise hagi.
Hagi võib esitada ühiselt mitme kostja vastu.
Iga hageja või kostja esineb protsessis teise poole suhtes iseseisvalt.
Kui hageja leiab, et hagi ei ole esitatud selle isiku vastu, kes peab olema kostja, võib kohus hageja ettepanekul menetlust lõpetamata asendada kostja teise kostjaga.
Pärast kostja asendamist peab hageja esitama kohtule asendatud kostja jaoks hagiavalduse ärakirja koos lisadega.
Pärast kostja asendamist alustatakse asja läbivaatamist algusest peale.
Kui hageja on suunanud nõude ka isiku vastu, keda ta ei ole hagiavalduses kostjana märkinud, kuid kes on vaidlustatud õigussuhte osaline, kaasab kohus kostjana ka selle isiku.
Pärast kostja kaasamist peab hageja esitama kohtule kaasatud kostja jaoks hagiavalduse ärakirja koos lisadega.
Pärast kostja kaasamist alustatakse asja läbivaatamist algusest peale.
Füüsilisest isikust poole surma korral või juriidilisest isikust poole lõppemisel lubab kohus protsessi astuda selle poole õigusjärglasel.
Õigusjärglus on võimalik protsessi igas staadiumis.
Õigusjärglasele on kohustuslikud kõik enne tema protsessi astumist tehtud protsessitoimingud samal määral, kui need oleksid olnud kohustuslikud õiguseelnejale.
Kolmas isik, kes esitab iseseisva nõude vaidluseseme suhtes, võib hagi esitamisega protsessi astuda kuni sisulise arutamise lõpetamiseni esimese astme kohtus.
Tal on kõik hageja õigused ja kohustused.
Kolmas isik, kes ei esita iseseisvat nõuet vaidluseseme suhtes, võib protsessi astuda hageja või kostja poolel kuni asja sisulise arutamise lõpetamiseni esimese astme kohtus, kui asjas tuvastamisele kuuluvad asjaolud ja õigussuhted võivad mõjuda tema õigustele või kohustustele ühe poole suhtes.
Teda võib kaasata osa võtma ka poole taotlusel või kohtu algatusel.
Kolmandal isikul, kes ei esita iseseisvat nõuet, on käesoleva seadustiku §-s 67 sätestatud protsessiõigused ja §-s 68 sätestatud kohustused.
Avalduses kolmanda isiku kaasamiseks ja kolmanda isiku avalduses protsessi astumiseks hageja või kostja poolel märgitakse kolmanda isiku nimi ja aadress ning kolmanda isiku protsessi kaasamise alus, samuti, kas kolmanda isiku kaasamist taotletakse hageja või kostja poolel.
Avaldus tuleb esitada asja menetlevale kohtule kirjalikult.
Kohus teatab poolele teise poole taotlusest kolmanda isiku kaasamiseks ja saadab talle avalduse ärakirja.
Poolel on õigus taotlusele vastata.
Kohus lahendab kolmanda isiku protsessi kaasamise määrusega ning teatab sellest taotlejale ja pooltele.
Kui ilmneb, et kolmas isik on kaasatud käesoleva seadustiku § 80 lõikes 1 sätestatut arvestamata, võib kohus ta protsessist kõrvaldada.
Kohus lahendab kolmanda isiku protsessist kõrvaldamise määrusega ning teatab sellest poolele ja protsessist kõrvaldatud isikule.
Määruse peale, millega kohus kolmanda isiku protsessi kaasab või kaasamata jätab või protsessist kõrvaldab, võib pool esitada erikaebuse.
Kui pool soovib, et juhul, kui kohtuotsusega lahendatakse asi tema kahjuks, mõistetakse kolmandalt isikult välja regressi korras hüvitis tema kasuks, võib ta enne kohtuistungit esitada kohtule hagiavalduse kolmanda isiku vastu selle ühiseks lahendamiseks põhihagiga.
Füüsiline isik võib kohtus asja ajada isiklikult või esindaja kaudu.
Isiklik osavõtt asjast ei võta õigust omada selles asjas esindajat.
Juriidiline isik ajab kohtus asja esindaja kaudu, kes tegutseb temale seaduse või lepinguga antud volituse piires.
Kui kohus leiab, et asjas pooleks oleva füüsilise isiku olulised huvid võivad jääda kaitseta tema maksejõuetuse tõttu, võib kohus määrata talle esindajaks advokaadi riigi arvel.
Sel juhul saadab kohus määruse täitmiseks Eesti Advokatuuri juhatusele.
Esindajal on selle protsessiosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab, kui seaduses ei ole sätestatud, et tal neid õigusi ja kohustusi ei ole.
Teovõimetut isikut, samuti 7- kuni 18-aastast alaealist esindab kohtus tema seaduslik esindaja, arvestades käesoleva seadustiku §-s 71 sätestatut.
Riigi või kohaliku omavalitsusüksuse seaduslik esindaja on riigi- või kohaliku omavalitsuse asutus, kelle kaudu riik või kohalik omavalitsusüksus teostab oma tsiviilõigusi ja täidab tsiviilkohustusi.
Riigi esindamine kohtus toimub vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse (RT I 1995, 94, 1628; 1996, 49, 953; 88, 1560; 1997, 29, 447; 40, 622; 52, 833; 73, 1200; 81, 1361 ja 1362; 87, 1468; 1998, 28, 356; 36/37, 552; 40, 614; 107, 1762; 111, 1833; 1999, 10, 155; 16, 271 ja 274; 27, 391; 29, 398 ja 401; 49, 302; 51, 319 ja 320; 54, 352; 58, 608 ja 378; 95, 613 ja 843 ja 845; 2000, 49, 302; 51, 319 ja 320; 54, 352; 58, 378; 95, 613; 102, 677; 2001, 7, 16) §-le 44 1.
Juriidilist isikut esindab kohtus juhatus või seda asendav organ, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Juriidilist isikut võib kõigis õigustoimingutes esindada iga juhatuse liige, kui seaduse või põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed või mõned neist võivad esindada juriidilist isikut ühiselt.
Pankrotimenetluses esindab võlgnikku pankrotihaldur.
Asjas, millest peaks osa võtma isik, kes on kohtu korras tunnistatud teadmata kadunuks, osaleb tema esindajana hooldaja, kelle kohus on määranud teadmata kadunu vara valitsema.
Kui pärandvara suhtes on esitatud nõue ja pärandit ei ole veel vastu võetud, on pärija esindajaks pärandi hooldaja või testamenditäitja.
Kui nõue on esitatud kinnisasja suhtes, mis on määratud sundvalitsemisele, on kinnisasja omaniku esindajaks kinnisasja sundvalitseja.
Isiku seaduslik esindaja teeb esindatava nimel protsessitoiminguid, arvestades seaduses sätestatud kitsendusi.
Seaduslik esindaja võib asja ajamise kohtus edasi volitada lepingulisele esindajale.
Muu õigusteadmistega isik.
Esindaja Riigikohtus võib olla ja lepingulise esindajana kassatsioonkaebust esitada üksnes vandeadvokaat.
Seadusliku esindaja volitust tõendab dokument, millest tuleneb tema seaduslikuks esindajaks olek.
Lepingulise esindaja volitust tõendab volikiri.
Advokaadi volitusi tõendab advokaadibüroo pidaja poolt väljaantud dokument (advokaadivolikiri).
Prokuristi volitust tõendab väljavõte äriregistri kandest.
Käesoleva seadustiku § 85 lõike 1 punktis 4 nimetatud isikule võib volitaja volituse anda ka kohtuistungil suuliselt.
Suuline volitus protokollitakse.
Ravil või vahi all viibiva või vabaduskaotuslikku karistust kandva isiku allkiri lihtkirjalikul volikirjal peab olema tõestatud vastavalt raviasutuse juhi või isikut kinnipidava asutuse juhi poolt.
Välisriigis väljaantud volikiri peab olema legaliseeritud.
Volitus asjaajamiseks kohtus annab esindajale õiguse teha kõiki protsessitoiminguid volitaja nimel, sealhulgas asja üleandmine vahekohtule, täielik või osaline hagist loobumine, hagi õigeksvõtmine, hagi aluse või eseme muutmine, kokkuleppe sõlmimine, volituse edasiandmine teisele isikule (edasivolitus), kohtulahendi peale kaebuse esitamine, täitedokumendi sissenõudmiseks esitamine ning väljamõistetud vara ja raha vastuvõtmine, samuti vaidluse algatamine dokumendi võltsituse kohta.
Esindaja volituse piiramine igaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud toiminguks peab olema märgitud esindajale antud volikirjas.
Käesoleva seadustiku § 86 lõikes 5 nimetatud suuline volitus ei anna esindajale õigust esitada kaebust kohtulahendi peale.
Kui suulise volituse andnud isik piirab esindaja volitust, tuleb volituse piirang märkida protokolli.
Lepingulisel esindajal, kes ei ole vandeadvokaat, ei ole õigust kassatsioonkaebust esitada.
Kohtunik, uurija ja prokurör, välja arvatud juhul, kui ta seadusliku esindajana esindab oma last või eestkostetavat.
Isik ei või olla esindaja, kui ta selles asjas on andnud õigusabi isikule, kelle huvid on esindatava huvidega vastuolus, välja arvatud juhul, kui ta seadusliku esindajana esindab oma last või eestkostetavat.
Isik ei või olla esindaja, kui ta on võtnud sellest asjast osa kohtuniku, eksperdi, tõlgi või tunnistajana või kui ta on asja läbivaatamisest osavõtva kohtuniku abikaasa või käesoleva seadustiku § 18 lõike 1 punktis 2 nimetatud sugulane või hõimlane.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud alustel kõrvaldab kohus määrusega esindaja protsessist protsessiosalise taanduse alusel või omal algatusel.
Kui kohus leiab, et lepinguline esindaja, kes ei ole advokaat, on kohtumenetluses näidanud end ebaausa, asjatundmatu või vastutustundetuna, võib kohus tema volitused seda asja ajada määrusega tühistada.
Kui esindajaks on advokaat ja kohus leiab, et advokaat ei tunne asja või on käitunud kliendi suhtes ebaausalt, võib kohus asja arutamise edasi lükata ning teatada sellest advokatuuri juhatusele.
Advokatuuri juhatus kontrollib kümne päeva jooksul asjaolusid ning teatab kontrolli tulemustest kohtule.
Kui kohus on esindaja protsessist kõrvaldanud või tema volituse tühistanud, võimaldab kohus esindataval võtta uue esindaja.
Seaduses sätestatud juhtudel kaasab kohus riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse protsessi asja kohta arvamuse andmiseks.
Kui kohus ei ole seda teinud, võib see asutus astuda protsessi omal algatusel.
Kui kohus peab seda vajalikuks, võib ta arvamuse andmiseks protsessi kaasata ka riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, kelle kaasamine ei ole seaduses otse ette nähtud, kuid kes seadusest tulenevalt on õigustatud kaitsma avalikku huvi.
Kohus hindab avalikku huvi kaitsma õigustatud asutuse arvamust koos asjas kogutud tõenditega.
Tõendiks tsiviilasjas on igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte või teiste protsessiosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud.
Tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, poole ja kolmanda isiku seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus ning eksperdiarvamus.
Kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
Tõendeid esitavad pooled ja teised protsessiosalised.
Kohus võib teha pooltele ja teistele protsessiosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.
Avaliku huvi kaitseks võib kohus tõendeid koguda omal algatusel.
Kohus võtab vastu ainult selle tõendi, millel on asjas tähtsust.
Kohtule esitatud tõendi vastuvõtmisest keeldumist peab kohus põhjendama.
Kui seadusest tulenevalt tuleb asjaolu tõendada teatud liiki või teatud vormis tõendiga, ei või seda asjaolu tõendada teist liiki või teises vormis tõendiga.
Tõendada ei ole vaja asjaolu, mida kohus loeb üldiselt teadaolevaks.
Ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu ei saa vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled.
Seda asjaolu ei saa vaidlustada ka asjast osavõtnud kolmas isik.
Jõustunud kohtuotsus kriminaal- või haldusõiguserikkumise asjas on teo tsiviilõiguslike tagajärgede asja läbi vaatavale kohtule kohustuslik üksnes küsimuses, kas tegu leidis aset ja kas teo pani toime see isik.
Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.
Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.
Kui on vajadus koguda tõendeid väljaspool asja läbivaatava kohtu tööpiirkonda ja protsessiosalisel endal ei ole võimalust tõendit saada, teeb asja läbivaatav kohus määruse protsessitoimingu tegemiseks kohtus, kelle tööpiirkonnas on võimalik tõendit saada.
Kohtu erinõude määruses kirjeldatakse lühidalt asja sisu, märgitakse asjaolud, mis tuleb välja selgitada, ja tõendid, mida tuleb koguda.
Erinõude saanud kohus peab selle täitma viivituseta.
Erinõue täidetakse korras, mis on kehtestatud erinõudes taotletava protsessitoimingu tegemiseks.
Protsessiosalistele teatatakse protsessitoimingu aeg ja koht, kuid protsessiosalise puudumine ei takista erinõude täitmist.
Protsessitoimingu protokoll, samuti erinõude täitmisel kogutud tõendid saadetakse viivituseta asja läbivaatavale kohtule, kes avaldab need tõendite uurimise käigus.
Kui erinõuet täitvas kohtus seletusi või ütlusi andnud protsessiosaline või tunnistaja ilmub asja läbivaatavasse kohtusse, annab ta seletusi või ütlusi sellele vaatamata, et ta seletusi või ütlusi erinõude korras juba andis.
Kui protsessiosalisel on põhjust arvata, et asjas vajaliku tõendi esitamine muutub hiljem võimatuks või raskendatuks, võib ta nõuda, et kohus selle tõendi tagaks.
Isiku põhjendatud avalduse alusel võib kohus tagada tõendi ka enne hagi esitamist.
Tõendi tagamine seisneb tunnistaja ülekuulamises, paikvaatluses või muu protsessitoimingu tegemises.
Tõendi tagamise avalduses märgitakse tagamist vajav tõend ja asjaolud, mida avaldaja soovib selle tõendiga tõendada, samuti, miks tõendi tagamine on vajalik.
Avalduses tuleb märkida, mis asjas on vaja tõendit tagada.
Tõendi tagamise avaldus esitatakse kohtule, kelle tööpiirkonnas tuleb tõend tagada.
Tõendi tagamisest keeldumise määruse peale võib esitada erikaebuse.
Tõendi tagamise avalduse vaatab kohus läbi viivituseta.
Tõendi tagamise protsessitoimingu aeg ja koht teatatakse protsessiosalistele, kui tõendi tagamise avaldus on aga esitatud enne hagi esitamist, siis avaldajale.
Avaldaja või protsessiosalise puudumine ei takista tõendi tagamist.
Kui tõend on tagatud väljaspool asja läbivaatava kohtu tööpiirkonda, saadetakse protsessitoimingu protokoll ja tagatud tõend asja läbivaatavale kohtule, kes avaldab selle tõendite uurimise käigus.
Tunnistajana võib üle kuulata iga isikut, kellele võivad olla teada asjas tähtsust omavad asjaolud, kui see isik ei ole selle protsessi osaline.
Enne ütlusi annab tunnistaja järgmise vande: „Mina, (nimi), kinnitan oma au ja südametunnistuse kohaselt, et räägin asja kohta kogu tõe, midagi varjamata, lisamata või muutmata.“
Tunnistaja annab vande suuliselt ja kirjutab vandetekstile alla.
Vannet ei anna kuni 15-aastane isik ning isik, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu vaimutegevuse häire tõttu ei mõista vande tähendust.
Pärast vande andmist selgitab kohus tunnistajale vande tähtsust ja tunnistaja kohustust rääkida tõtt.
Vajaduse korral selgitab kohus tunnistajale käesoleva seadustiku §-des 102 ja 103 sätestatut.
Korduval ülekuulamisel samas asjas ei ole vaja vannet korrata.
Kohus meenutab tunnistajale vande jõusolekut.
Riigi- ja kohaliku omavalitsuse teenistujat, kel on seadusega keelatud avaldada teenistuse tõttu teatavaks saanud riigi- ja ärisaladust või konfidentsiaalseid andmeid, ei või nende andmete osas kohtus tunnistajana üle kuulata.
Arsti või teist raviasutuse töötajat asjaolude suhtes, mis patsient on talle usaldanud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Kohus võib keelduda tunnistajana üle kuulamast kuni 15-aastast isikut või isikut, kes oma füüsilise või psüühilise puude tõttu ei ole võimeline õigesti tajuma asjas tähtsust omavaid asjaolusid või andma nende kohta tõepäraseid ütlusi.
Vaimulikku ei või tunnistajana üle kuulata seoses temale usaldatuga.
Tunnistajana ei või üle kuulata isikut, kelle ülekuulamiseks tsiviilkohtumenetluses on seaduses sätestatud keeld.
See õigus tuleneb muust seaduses sätestatud alusest.
Tunnistajal on õigus ütluste andmisest põhjendatult keelduda, kui ta oma ütlustega peaks ennast või oma abikaasat, endist abikaasat, vanemat, last, venda, õde, vanavanemat või lapselast paljastama kuriteo või muu ebasündsa teo toimepanemises.
Tunnistaja ülekuulamist taotlev protsessiosaline märgib, milliste asjas tähtsate asjaolude kohta võib tunnistaja ütlusi anda ja teatab kohtule tunnistaja nime ning muud tema kohtusse kutsumist võimaldavad andmed.
Kui tunnistaja ülekuulamist taotlev protsessiosaline tunnistaja ülekuulamise vajalikkust ei põhjenda või jätab tunnistajatasu maksmata, võib kohus jätta taotluse tähelepanuta.
Kui protsessiosalise taotlus tunnistaja ülekuulamiseks jäi rahuldamata seetõttu, et protsessiosaline jättis kohtu nõudmisest hoolimata tunnistajatasu ette maksmata, ei ole tal hiljem õigust taotleda selle tunnistaja ülekuulamist, kui taotluse rahuldamine põhjustaks asja arutamise edasilükkamise.
Tunnistajana väljakutsutud isik on kohustatud ilmuma kohtusse ja andma kohtule tõeseid ütlusi temale teada olevate asjaolude kohta.
Kohus võib tunnistaja ülekuulamiseks minna ise tunnistaja juurde, kui tunnistaja haiguse, vanaduse, invaliidsuse või muu mõjuva põhjuse tõttu ei ole võimeline kohtusse ilmuma.
Kui tunnistaja jätab kohtu kutsel seadusliku takistuseta ilmumata, võib kohus teda trahvida või kohaldada sundtoomist.
Kui tunnistaja mõjuva põhjuseta keeldub vannet või ütlusi andmast või küsimustele vastamast, võib kohus teda trahvida või kohaldada aresti.
Aresti võib kohaldada tunnistajale kuni kolmeks kuuks, kuid see ei tohi kesta pärast asja arutamise lõppu selles kohtus või pärast seda, kui tunnistaja on ütlused või vande andnud või kui tunnistaja ülekuulamise vajadus on ära langenud.
Kui tunnistaja ülekuulamist taotlenud protsessiosaline taotlusest loobub või tunnistaja ülekuulamise vajadus langeb ära muul põhjusel, ilmumata jäänud tunnistajat ei trahvita, kuid tasutud trahvi tagasi ei maksta.
Kohus võib omal algatusel või poole taotlusel määrata, et tunnistaja vande andmisest või ütluste andmisest keeldumisest või istungile ilmumata jätmisest tingitud kohtukulud hüvitab tunnistaja.
Tunnistajad kuulatakse üle üksteisest eraldi.
Üle kuulamata tunnistajad ei või asja arutamise ajal viibida kohtusaalis.
Ülekuulatud tunnistaja jääb istungisaali kuni asja arutamise lõpetamiseni, kui kohus ei luba tal varem lahkuda.
Kohus teeb kindlaks tunnistaja isiku ja selgitab välja tema tegevusala, hariduse, elukoha, samuti seose asjaga ning vastastikused suhted poolte ning kolmandate isikutega.
Kohus teeb tunnistajale ettepaneku rääkida kohtule asja kohta ainult tõtt.
Esimesena küsitleb tunnistajat protsessiosaline, kelle taotlusel tunnistaja välja kutsuti, seejärel küsitlevad teda teised protsessiosalised.
Kohtu algatusel kutsutud tunnistajat küsitleb esimesena hageja.
Kohtul on õigus kõrvaldada suunavad küsimused ja küsimused, mis asjasse ei puutu.
Kui kohtul on põhjust arvata, et tunnistaja kardab või ei räägi mõnel muul põhjusel kohtule protsessiosalise juuresolekul tõtt või kui protsessiosaline suunab oma sekkumisega või muul viisil tunnistaja ütlusi, võib kohus selle protsessiosalise tunnistaja ülekuulamise ajaks saalist eemaldada.
Protsessiosalise tagasipöördumise järel loetakse talle tunnistaja ütlused ette ja protsessiosalisel on õigus tunnistajat küsitleda.
Tunnistaja kuulatakse üle sellel kohtuistungil, kuhu ta on kutsutud, kui tema üle kuulamata jätmiseks sellel kohtuistungil ei ole kaalukat põhjust.
Ülekuulatud tunnistaja korduv väljakutsumine uuele kohtuistungile sama astme kohtus peab olema põhjendatud.
Vajaduse korral võib kohtus tunnistajat samal istungil korduvalt üle kuulata, samuti tunnistajaid vastastada, kui nende ütlused on vasturääkivad.
Tunnistaja võib ütluste andmisel kasutada kirjalikke märkmeid, kui tema ütlused on seotud arvude või muude raskesti meelespeetavate andmetega.
Need märkmed esitatakse kohtu nõudmisel kohtule ja protsessiosalistele ning need võib kohus toimikule lisada.
Kuni 15-aastane tunnistaja kuulatakse vajaduse korral üle pedagoogi, psühholoogi, vanema või eestkostja juuresolekul, kes samuti võib kohtu loal tunnistajat küsitleda.
Kui seda on vaja tõe selgitamiseks, võib kohus alaealise tunnistaja ülekuulamise ajaks mõne protsessiosalise kohtusaalist eemaldada.
Protsessiosalise tagasipöördumise järel loetakse talle alaealise tunnistaja ütlused ette ja tal on õigus tunnistajat küsitleda.
Vajaduse korral võib kohus kuni 15-aastase tunnistaja pärast tema ülekuulamist kohtusaalist eemaldada.
Erinõude ja tõendite tagamise korras, samuti asja arutamise edasilükkamise korral eelmistel kohtuistungitel ülekuulatud tunnistajate ütlused avaldatakse kohtuistungil.
Kui eelmistel kohtuistungitel ülekuulatud tunnistajad ilmuvad kohtuistungile, võib kohus neid uuesti üle kuulata.
Poole ja kolmanda isiku seletusi temale teada olevate asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta hinnatakse koos teiste asjas kogutud tõenditega.
Seadusliku esindaja seletust loetakse selle poole või kolmanda isiku seletuseks, kelle seaduslikuks esindajaks ta on.
Asjas eriti tähtsate asjaolude kohta võib pool ja kolmas isik, samuti poole või kolmanda isiku seaduslik esindaja anda seletuse vande all.
Vande all võib seletuse võtta isikult, kes on andnud selleks kirjaliku nõusoleku.
Poolel on õigus taotleda, et tema ise, vastaspool või kolmas isik, samuti nende seaduslik esindaja annaks seletuse vande all.
Kui pool ise soovib anda seletust vande all, tuleb taotlus esitada kirjalikult.
Pool, kolmas isik, samuti nende seaduslik esindaja, annab enne vande all seletuse andmist käesoleva seadustiku § 101 lõikes 2 sätestatud vande.
Riigi- ja kohaliku omavalitsuse teenistuja, kellel on seadusega keelatud avaldada teenistuse tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladust või konfidentsiaalseid andmeid - nende andmete osas.
Kui pool, kolmas isik või seaduslik esindaja, kes on andnud kirjaliku nõusoleku vande all seletuse andmiseks, mõjuva põhjuseta keeldub vande andmisest või seletuse andmisest pärast vande andmist, võib kohus teda trahvida.
Kui pool ei saa haiguse või muu erakorralise takistuse tõttu kohtusse ilmuda, võib kohus temalt seletuse võtta kohas, kus ta viibib.
Kui üks pool võtab omaks asjaolu, millele teine pool rajab oma nõude või vastuväite, loeb kohus omaksvõetud asjaolu tõendatuks, kui see ei riku teiste protsessiosaliste õigusi ega seaduslikke huve ja kui omaksvõttu ei mõjutatud pettuse ega vägivallaga ning see ei rajanenud eksimusel.
Dokumentaalsed tõendid on igasugused kirjalikud, pildistamisega või video, heli- või muu andmesalvestusega jäädvustatud dokumendid, mis sisaldavad andmeid asja lahendamisel tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul.
Kirjalikud dokumendid on ka ametlikud ja isiklikud kirjad.
Poolel on õigus kohtule esitada asja tundva isiku või asutuse arvamus, mida kohus hindab dokumentaalse tõendina.
Kirjalik dokument esitatakse algdokumendi või ärakirja või väljavõttena.
Kui dokument on esitatud ärakirja või väljavõttena, on kohtul õigus nõuda omal algatusel või teise protsessiosalise taotlusel algdokumendi esitamist.
Kui protsessiosaline esitab algdokumendi koos ärakirja või väljavõttega, võib kohus algdokumendi tagastada ja jätta toimikusse kohtuniku tõestatud ärakirja või väljavõtte.
Esitaja palvel võib toimikus oleva kirjaliku algdokumendi pärast kohtuotsuse jõustumist tagastada.
Toimikusse jäetakse kirjaliku algdokumendi tagasi saanud isiku esitatud ja kohtuniku tõestatud ärakiri.
Kui kirjalik dokument sisaldab riigisaladuseks olevaid andmeid, võib esitada tõestatud väljavõtte dokumendi osast, mis riigisaladust ei sisalda.
Isik, kes esitab dokumentaalse tõendi või taotleb kohtu abi selle väljanõudmisel, peab märkima, milliseid asjas tähtsaid asjaolusid ta soovib selle tõendiga tõendada ja kas ta vajab selle väljanõudmiseks kohtu abi.
Isik, kes taotleb, et kohus nõuaks mingi dokumentaalse tõendi välja teiselt isikult, peab tõendit kirjeldama ja märkima, miks ta arvab, et tõend on selle isiku käes.
Kohus nõuab välja ainult need dokumentaalsed tõendid, millel on asjas tähtsust.
Tõendi väljanõudmisest keeldumist peab kohus põhjendama.
Iga isik, kelle valduses on dokumentaalne tõend, on kohustatud kohtu nõudel esitama selle kohtule.
Kui isiku valduses on asja lahendamiseks tähtsaid andmeid, peab ta kohtu nõudel koostama nende andmete alusel kirjaliku dokumendi ja esitama selle kohtule.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustust ei ole advokaadil, kelle valduses on seoses kutsetegevusega dokumentaalne tõend, mis võiks paljastada tema klienti kuriteo või muu ebasündsa teo toimepanemises või mille esitamine muus mõttes on vastuolus käesoleva seadustiku § 102 lõike 2 punktis 1 sätestatuga.
Füüsilisel isikul ei ole kohustust esitada dokumentaalse tõendina posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel temale edastatud sõnumit.
Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutust ja selle teenistujat ei või kohustada esitama dokumentaalset tõendit, mille sisu kohta ei või teenistujat käesoleva seadustiku § 102 lõike 1 kohaselt kohtus tunnistajana üle kuulata.
Dokumentaalse tõendi valdaja ei pea dokumentaalset tõendit kohtule esitama, kui see paljastab teda, tema abikaasat, endist abikaasat või temaga käesoleva seadustiku § 103 lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud suguluses või hõimluses olevat isikut kuriteo või muu ebasündsa teo toimepanemises.
Dokumentaalset tõendit välja nõudes märgib kohus, millal, kus ja mil viisil tuleb tõend esitada.
Tõendi esitamata jätnud isikut võib kohus trahvida.
Trahvimine ei vabasta trahvitut kohustusest tõend esitada.
Tõendi esitamise nõudele võib isik esitada seadusest tulenevaid vastuväiteid.
Kohtule dokumentaalse tõendi esitanud isikul, kes ei ole selles asjas pool, on õigus nõuda kulude hüvitamist, mida ta kandis seoses tõendi esitamisega.
Kui kirjalikku dokumenti on kohtule raske esitada, võib kohus nõuda sellest väljavõtet või vaadelda ja uurida dokumenti selle hoidmise kohas.
Asitõendiks on asi, mille olemasolu või omadused võivad aidata selgitada asja lahendamiseks tähtsaid asjaolusid.
Asitõendi esitamise kohta kohaldatakse dokumentaalse tõendi esitamise kohta sätestatut.
Asitõend võetakse asja juurde määrusega.
Asitõend säilitatakse toimikus või antakse kohtu asitõendite hoiukohta.
Selle kohta tehakse märge toimikus.
Asitõendit, mida ei saa toimetada kohtusse, hoitakse selle asukohas.
Kohus hoiab asitõendit nii, et asitõend ja selle tõenduslikud omadused säiliksid.
Vajaduse korral asitõend pitseeritakse.
Käesoleva seadustiku § 124 lõikes 3 nimetatud asitõendit vaadeldakse tema asukohas.
Kiiresti riknevat asitõendit vaatleb kohus viivituseta ning tagastab selle isikule, kellelt asitõend on saadud või kellele see kuulub.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud asitõendi vaatlusel kirjeldatakse seda üksikasjalikult.
Vajaduse ja võimaluse korral asitõendit pildistatakse või selle olulised omadused salvestatakse muul viisil.
Vaatluse kohta koostatakse protokoll.
Pärast kohtuotsuse jõustumist tagastatakse asitõend isikule, kellelt see on saadud või kellele see kuulub, või antakse üle isikule, kelle õigust sellele esemele on kohus tunnistanud.
Asi, mis seaduse järgi ei või olla isiku valduses, antakse üle riigiasutusele.
Isiku taotlusel võidakse temalt saadud asitõend pärast vaatlust ja uurimist tagastada talle ka enne kohtuotsuse jõustumist.
Kui asja lahendamiseks on vaja kinnisasja, paikkonda või sündmuskohta üle vaadata, võib kohus poole taotlusel või omal algatusel teha paikvaatlust.
Paikvaatlusel kirjeldatakse kinnisasja, paikkonda või sündmuskohta üksikasjalikult ning vajaduse ja võimaluse korral pildistatakse või salvestatakse selle olulised omadused muul viisil.
Paikvaatluse kohta koostatakse protokoll.
Kui asjaolud seda tingivad, teeb kohus paikvaatluse viivituseta.
Kohtul on õigus asjas tähtsate ja mitteõiguslikke eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks määrata ekspertiis.
Ekspertiisi teeb riiklikus ekspertiisiasutuses töötav kohtuekspert, riiklikult tunnustatud ekspert või kohtu määratud muu asjatundja.
Eksperdi määramisel arvestab kohus poolte arvamusi.
Kui pooled on eksperdi isikus kokku leppinud, määrab kohus selle isiku tema sobivuse korral eksperdiks.
Kohus võib määrata lisaks teisi eksperte.
Kui ekspertiis korraldatakse väljaspool riiklikku ekspertiisiasutust, selgitab kohus, kas eksperdiks määratav isik on erapooletu ja nõus tegema ekspertiisi.
Kohus määrab kokkuleppel eksperdiga ekspertiisi tähtaja.
Kui poolte kohalolek on ekspertiisi tegemise ajal vajalik ja võimalik, märgib kohus seda ekspertiisimääruses.
Kui pooled eksperdi juurde ei ilmu ja eksperdiarvamuse andmine on võimalik nende kohalolekuta, ei takista poolte puudumine ekspertiisi tegemist.
Protsessiosalisel on õigus eksperdile kohtu kaudu kirjalikult küsimusi esitada.
Küsimused, mille kohta eksperdiarvamust soovitakse, määrab kohus.
Protsessiosalise küsimuse tagasilükkamist peab kohus põhjendama.
Pärast eksperdiarvamuste uurimist kohtuistungil võivad protsessiosalised eksperdile ekspertiisiakti või ekspertiisist keeldumise akti sisu selgitamiseks ja täpsustamiseks esitada küsimusi.
Kohus kõrvaldab asjasse mittepuutuvad ja väljaspool eksperdi pädevust olevad küsimused.
Ekspert peab andma temale esitatud küsimustes õige ja põhjendatud eksperdiarvamuse.
Ekspert peab kohtu kutsel ilmuma kohtusse.
Ekspert on kohustatud hoidma saladuses temale ekspertiisi tegemisel teatavaks saanud asjaolud.
Neid võib avaldada üksnes menetleja kirjalikul loal.
Eksperdil on õigus ekspertiisi tegemiseks tutvuda vajalikus ulatuses asja materjalidega, osa võtta tõendite uurimisest kohtus ja taotleda kohtult ekspertiisimaterjali täiendamist.
Ekspert võib taotleda, et kohtu loal viibiks ekspertiisi tegemise juures isik, kes võib anda eksperdiuuringuteks vajalikke selgitusi.
Kui ekspert teeb ekspertiisiga kindlaks asjas tähtsa asjaolu, võib ta oma algatusel tõstatada ja lahendada ekspertiisimääruses esitamata küsimusi.
Ekspert võib ekspertiisi tegemisest keelduda, kui tal ei ole eksperdiarvamuse andmiseks vajalikke eriteadmisi või kui temale esitatud ekspertiisimaterjal on puudulik ja seda ei ole võimalik täiendada või kui lisamaterjali saamise taotlust ei rahuldata.
Kui ekspert seadusliku takistuseta ei ilmu kohtu kutse peale kohtusse või põhjuseta keeldub ekspertiisi tegemast või ei järgi ekspertiisi tegemise tähtaega, võib kohus teda trahvida.
Kohus võib oma algatusel või poole taotlusel määrata, et ekspertiisi tegemisest põhjendamata keeldumisest või kohtu kutse peale ilmumata jätmisest tingitud kulud hüvitab ekspert.
Ekspert annab eksperdiarvamuse kirjalikult.
Ekspertiisiaktis märgitakse ka eksperdiuuringutes kasutatud meetodid ja vahendid, uuringutulemuste hindamine ja eksperdiarvamuse põhjendus.
Ekspert kirjutab ekspertiisiaktile alla.
Kui mõni eksperdile esitatud küsimustest on õiguslik, eksperdi eriala väline või kui küsimusele vastamine ei eelda eksperdiuuringuid ja eriteadmistele tuginevate arvamuste andmist, keeldub ekspert ekspertiisiaktis nendele vastamast.
Kui kohus on määranud mitu eksperti ja eksperdid jõuavad ühisarvamusele, koostavad nad ühise ekspertiisiakti.
Lahkarvamuse korral koostab iga ekspert eraldi ekspertiisiakti.
Kui ekspert keeldub vastavalt käesoleva seadustiku § 132 lõikele 3 ekspertiisi tegemisest, koostab ta ekspertiisist keeldumise akti, milles põhjendab keeldumist.
Kohus võib ekspertiisiakti või ekspertiisist keeldumise akti sisu selgitamiseks ja täiendamiseks kutsuda eksperdi välja suuliseks küsitlemiseks.
Mina, (nimi), tõotan täita eksperdiülesanded ausalt ning anda eksperdiarvamuse erapooletult, oma eriteadmiste ja südametunnistuse kohaselt.
Olen teadlik, et teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest kohaldatakse karistust vastavalt kriminaalkoodeksi §-s 175 sätestatule.
Ekspert kirjutab vandetekstile alla, kuupäevastab selle ja esitab hiljemalt koos ekspertiisiaktiga või ekspertiisist keeldumise aktiga kohtule.
Eksperdiarvamuse ebaselguse, vasturääkivuse või puudulikkuse korral, mida ei ole võimalik kõrvaldada suuliste küsimustega, on kohtul õigus omal algatusel või poole taotlusel määrata kordusekspertiis.
Kordusekspertiis tehakse ülesandeks teisele eksperdile.
Kui eksperdiarvamused on ekspertiisiülesandeid või tõendamise asjaolusid arvestades ebaselged või mittetäielikud, võib määrata täiendekspertiisi.
Esmaekspertiisi tulemusi täiendekspertiisi korral ei vaidlustata.
Täiendekspertiisi võib määrata tegema esmaekspertiisi teinud või uue eksperdi.
Kohtu pädevusse kuuluvaid tsiviilasju vaatab esimese astme kohtuna läbi maa- või linnakohus.
Hagi esitatakse kohtule füüsilisest isikust kostja elukoha järgi ja juriidilisest isikust kostja asukoha järgi.
Riigi või kohaliku omavalitsusüksuse vastu esitatakse hagi selle riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse asukoha järgi, kelle kaudu riik või kohalik omavalitsus vaidluses osaleb.
Kostja vastu, kelle elukoht ei ole teada, võib hagi esitada tema kinnisvara asukoha või tema viimase teada oleva elukoha järgi.
Kui kostjal on mitu elukohta, valib hageja, millise elukoha järgi hagi esitada.
Kostja vastu, kelle elukoht ei ole Eestis, võib hagi esitada tema vara asukoha või tema viimase teada oleva elukoha järgi Eestis.
Äriühingu majandusüksuse (ettevõtte) tegevusest tuleneva hagi võib esitada ka majandusüksuse asukoha järgi.
Välismaa äriühingu filiaali tegevusest tuleneva hagi võib esitada ka filiaali asukoha järgi.
Töölepingust tuleneva hagi võib esitada ka koha järgi, kus töötaja harilikult töötab.
Elatisehagi või põlvnemise tuvastamise hagi võib hageja esitada ka oma elukoha järgi.
Kehavigastusega või mõne muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi võib hageja esitada oma elukoha järgi või kahju tekitamise koha järgi.
Kahju hüvitamise hagi võib esitada ka kahju tekitamise koha järgi.
Hagi, mis tuleneb ühest või mitmest laeva asjaõigusseaduse (RT I 1998, 30, 409; 59, 941; 2000, 55, 365) §-s 78 1 loetletud merinõudest, võib esitada kostja laeva asukoha või laeva kodusadama järgi.
Päästetöödest või päästelepingust tulenevat hagi võib esitada ka päästetööde tegemise koha järgi.
Lepingust tuleneva hagi võib esitada ka kohustuse täitmise koha järgi.
Võla nõude võib esitada kohtule võlgniku viibimiskoha järgi, kuni võlgnik selles kohas viibib.
Abielulahutushagi isiku vastu, kes on kehtestatud korras tunnistatud teadmata kadunuks või teovõimetuks, samuti isiku vastu, kellele on mõistetud karistuseks vabadusekaotus, võib esitada ka hageja elukoha järgi.
Abielulahutushagi võib esitada hageja elukoha järgi ka juhul, kui tema juures on alaealised lapsed.
Alusetu süüdimõistmisega, alusetu kriminaalvastutusele võtmisega, alusetu vahi all pidamisega või alusetu aresti kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamise hagi võib esitada ka hageja elukoha järgi.
Kui asi võib alluda üheaegselt mitmele kohtule, on hagejal õigus valida, millisesse kohtusse hagi esitada.
Poolte kirjalikul kokkuleppel võib kohtualluvust muuta.
Erandlikku kohtualluvust ei või poolte kokkuleppel muuta.
Hagi seoses kinnisasjaga esitatakse kinnisasja asukoha järgi.
Vara arestist vabastamise hagi ja muu arestitud varaga seotud hagi esitatakse vara asukoha järgi.
Pärandaja võlausaldaja hagi ja pärandi jagamise hagi, mis esitatakse enne pärandvara jagamist, esitatakse pärandi avanemise koha järgi.
Veolepingust tulenev hagi esitatakse vedaja elu- või asukoha järgi.
Eluruumi üürilepingust tulenev hagi esitatakse eluruumi asukoha järgi.
Mõnda liiki hagide erandlik kohtualluvus võidakse määrata ka seadusega.
Hagi mitme kostja vastu, kelle elu- või asukoht on erinevate kohtute tööpiirkonnas, esitatakse hageja valikul ühe kostja elu- või asukoha järgi.
Tsiviilhagi, mis tuleneb kriminaalasjast, kui seda kriminaalasja menetluses ei esitatud või ei lahendatud, esitatakse läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse kohtualluvuse järgi.
Vastuhagi ja iseseisva nõudega kolmanda isiku hagi esitatakse kohtusse, kus vaadatakse läbi põhihagi.
Kui kohus on pärast avalduse vastuvõtmist avastanud, et asi ei allu sellele kohtule, teeb kohus määruse asja üleandmiseks kohtualluvuse järgi.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määruse peale võib esitada erikaebuse.
Kui kohtualluvus pärast kostjale hagiavalduse kätteandmist muutub, lahendab kohus asja sisuliselt.
Kohus annab asja üle teisele kohtule üksnes siis, kui kostja, kelle elukoht varem ei olnud teada, taotleb asja üleandmist kohtule oma elukoha järgi.
Määruse peale, millega kohus käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel andis asja üle teisele kohtule, võib esitada erikaebuse.
Asi antakse ühest kohtust teise pärast kohtumääruse peale erikaebuse esitamise tähtaja möödumist.
Kui ringkonnakohus jätab kaebuse rahuldamata, annab ringkonnakohus ise asja üle kohtualluvuse järgi.
Kui asja menetlusse võtmisest on keeldunud mitu kohut, võib kohtualluvuse määrata poole avalduse alusel Riigikohtu tsiviilkolleegiumi esimees.
Kohus otsustab asja menetlusse võtmise pärast hagiavalduse esitamist kohtule.
Hagiavaldusele lisatud dokumentaalsete tõendite loetelu.
Kui hageja on füüsiline isik, kellel on Eesti isikukood, peab ta selle märkima hagiavalduses.
Kui hagejaks või kostjaks on juriidiline isik, kes on kantud äriregistrisse või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse, lisab hageja registrikaardi ärakirja.
Kui hageja ei tea kostja aadressi, tuleb hagiavalduses märkida, mida ta on teinud kostja aadressi teadasaamiseks.
Abikaasade ühiste alaealiste laste nimed, sünniajad, kes lapsi ülal peab ja kasvatab, kelle juures lapsed elavad ning kuidas laste elu edaspidi korraldada.
Hagiavalduses ühisvara jagamiseks märgitakse lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud andmetele vara koosseis, asukoht ja hageja hinnang iga eseme väärtuse kohta ning ühisvara jagamisettepanek.
Kui abikaasadel on sõlmitud abieluvaraleping, lisatakse see hagiavaldusele.
Hagiavaldusele kirjutab alla hageja või tema esindaja.
Esindaja lisab volikirja või muu tema volitusi tõendava dokumendi.
Hagiavaldusele lisatakse dokumentaalsed tõendid, mis hagiavalduses lisana on märgitud.
Hagiavaldus koos lisadega esitatakse kohtule ühes hagiavalduse ja lisade ärakirjadega vastavalt kostjate ja kolmandate isikute arvule.
Kohus otsustab avalduse menetlusse võtmise 20 päeva jooksul avalduse esitamisest.
Avalduse on huvitatud isiku nimel esitanud isik, kellel ei ole selleks volitust.
Avalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruses tuleb märkida menetlusse võtmisest keeldumise põhjus.
Avalduse menetlusse võtmisest keeldumine käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 2 ja 10 nimetatud juhtudel ei takista teistkordset kohtusse pöördumist samas asjas, kui takistused kõrvaldatakse.
Kui avalduse menetlusse võtmisest on keeldutud käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 8 ja 9 nimetatud alustel, võib see isik samas asjas pöörduda kohtusse, kui ta on saanud tsiviilprotsessiteovõimeliseks.
Kui hagiavaldus ei vasta käesoleva seadustiku § 147 lõike 1 punktides 1-4 ja 7 ning § 147 lõigetes 2-6 sätestatule või ei ole lisatud § 147 lõikes 7 või §-s 148 nimetatu või on kohtukulud tasumata, nõuab kohus määratud tähtpäevaks puuduste kõrvaldamist.
Kui avaldaja jätab kohtu nõudmise tähtpäevaks täitmata, keeldub kohus määrusega avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle.
Avalduse vastuvõtmisest keeldumise ja avalduse tagastamise määruse peale võib esitada erikaebuse.
Hageja võib ühes hagiavalduses esitada mitu omavahel seotud nõuet.
Kui kohus leiab, et ühes hagiavalduses esitatud nõuete eraldi arutamine võimaldab asja õiget ja kiiremat läbivaatamist, võib ta nõuded eraldada iseseisvaks menetluseks.
Kui kohtu menetluses on üheaegselt mitu üheliigilist hagi, milles on samad pooled või mille on esitanud üks hageja erinevate kostjate vastu või mille on esitanud mitu hagejat sama kostja vastu, võib kohus liita need hagid ühte menetlusse, kui see võimaldab asja õiget ja kiiremat läbivaatamist.
Kostjal on õigus kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus esitada hageja vastu vastuhagi ühiseks läbivaatamiseks põhihagiga.
Vastuhagi avaldusele kohaldatakse hagiavalduse kohta sätestatut.
Iseseisva nõudega kolmandal isikul on õigus esitada hagi kuni asja sisulise arutamise lõpetamiseni esimese astme kohtus.
Tema hagiavaldusele kohaldatakse hagiavalduse kohta sätestatut.
Vastuhagi ja põhihagi vahel on vastastikune seos ja nende ühine läbivaatamine võimaldab asja õiget ja kiiremat läbivaatamist.
Hagejal on õigus kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus muuta hagi alust või eset või suurendada nõuet, esitades selle kohta avalduse.
Avaldusele kohaldatakse hagiavalduse kohta sätestatut.
Hagi eseme muutmiseks ei loeta asja nõudmise asendamist selle hüvitamisega rahas.
Loodus- või õigusvilja või viivise nõude suurendamise avaldus ei pea vastama hagiavalduse kohta sätestatule.
Poole taotlusel võib kohus hagi määrusega tagada.
Hagi tagamist lubatakse asja kogu menetluse kestel, kui tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha.
Põhjendatud kirjaliku avalduse alusel võib kohus hagi tagada mitte varem kui üks kuu enne hagi esitamist.
Avaldus hagi tagamiseks esitatakse kohtule, kellele kohtualluvuse sätete kohaselt tuleks esitada hagi, ja selles märgitakse, miks hagi kohe ei esitata.
Kui kohus leiab, et hagi tagamisega võidakse põhjustada varalist kahju, võib kohus nõuda, et hagi tagamist taotlev isik maksaks kohtu määratud summa kohtu arvele.
Kui isik, kes pidi ette maksma käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud raha, seda kohtu määratud tähtpäevaks ei teinud, võib kohus jätta hagi tagamata.
Kohus saadab teisele poolele hagi tagamise määruse pärast selle täitmist.
Hagi tagamata jätmisest teatab kohus avaldajale.
Sissenõudmise peatamine täitemenetluses, kui täitedokument on hagi esitamisega vaidlustatud.
Kohus võib hagi tagamiseks rakendada üheaegselt mitut abinõu.
Hagi tagamisel arvestab kohus hagi hinda.
Hagi tagamise abinõust tulenevat keeldu rikkunud isikut võib kohus trahvida.
Hagejal on õigus nõuda, et isik, kelle süül hagi tagamise määrus jäi täitmata, hüvitaks sellega tekitatud kahju.
Isik, kes on kohustatud hagi tagamise määrust täitma, peab määruse täitmisest kohtule teatama.
Poole taotlusel võib kohus määrusega asendada ühe hagi tagamise abinõu teisega.
Hagi tagamise abinõu asendamise taotlusest teatab kohus teisele poolele.
Teisel poolel on õigus esitada kohtule taotluse kohta vastuväiteid.
Kohus võib lugeda, et hagi on tagatud, kui kolmas isik on võtnud endale käendajana vastutuse kostja eest kooskõlas tsiviilseadustikus sätestatuga või kui kostja on tasunud kohtu arvele hageja nõutud summa.
Kohus lahendab hagi tagamise avalduse hiljemalt hagi tagamise avalduse esitamise päevale järgneval tööpäeval.
Kostjale ja teistele protsessiosalistele hagi tagamise avalduse läbivaatamisest ei teatata.
Elukohast lahkumise keelu kohaldamiseks kutsub kohus kostja välja ja võtab temalt allkirja.
Kui kostja soovib, et kohus loeks hagi käendusega tagatuks, peab ta kindlustama, et käendaja ilmuks kohtusse.
Kohus selgitab käendaja nõusoleku ja maksejõulisuse, tehes seda vajaduse korral poolte juuresolekul.
Käendaja annab kohtus allkirja, märkides, millises ulatuses ta vastutab oma varaga kostja kohustuse eest kostjalt raha või vara väljamõistmise korral sel juhul, kui kostja ei suuda väljamõistetut tasuda.
Hagi tagamise määrus täidetakse viivituseta.
Kohus saadab määruse täitmiseks kohtutäiturile, registripidajale või muule määruse täitmiseks kohustatud isikule.
Kohus tühistab hagi tagamise, kui hagi jääb rahuldamata või kui kostja rahuldab nõude täies ulatuses või kui isik, kes taotles hagi tagamist enne hagi esitamist, ei esitanud hagi ühe kuu jooksul.
Kui kohus pärast hagi tagamist on nõudnud, et hagi tagamist taotlenud isik maksaks võimaliku kahju hüvitamiseks raha kohtu arvele ja see isik ei ole seda kohtu määratud tähtpäevaks teinud, võib kohus hagi tagamise tühistada.
Hagi tagamise tühistab hagi taganud kohus poole taotlusel või omal algatusel.
Kui asi on kõrgema astme kohtu menetluses, tühistab hagi tagamise see kohus.
Hagi tagamise tühistamise lahendab kohus otsuse või määrusega.
Hagi rahuldamata jätmise korral kehtib hagi tagamine kohtuotsuse jõustumiseni.
Määruse peale, millega kohus hagi tagamise taotluse rahuldas, ühe tagamisabinõu teisega asendas või hagi tagamise tühistas, võib esitada erikaebuse.
Kui hagi tagab ringkonnakohus, võib hagi tagamise määruse peale esitada erikaebuse Riigikohtule.
Erikaebuse esitamine hagi tagamise määruse peale ei peata määruse täitmist.
Erikaebuse esitamine hagi tagamise tühistamise või ühe tagamisabinõu teisega asendamise määruse peale peatab määruse täitmise.
Pärast hagi rahuldamata jätmise otsuse jõustumist on kostjal õigus nõuda, et hageja hüvitaks kahju, mis temale tekitati hageja taotlusel määratud hagi tagamisega.
Kui hageja tasus kohtu määratud rahasumma hagi tagamisega tekkida võiva kahju hüvitamiseks kohtu arvele, tagastab kohus raha hagejale, kui kostja ei ole esitanud hagi kahju hüvitamiseks ühe kuu jooksul tema vastu esitatud hagi rahuldamata jätmise otsuse jõustumisest.
Pärast avalduse menetlusse võtmist toimub eelmenetlus, milles kohus valmistab asja ette niisuguse põhjalikkusega, et seda saaks katkestamatult lahendada ühel kohtuistungil.
Eelistungil määrusega poolte kokkuleppe ja hagist loobumise korral käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatut arvestades.
Kas pooled soovivad, et asja arutataks kollegiaalselt.
Eelmenetluse ülesannete täitmiseks võib kohus nõuda protsessiosalistelt kirjalikke selgitusi, küsitleda pooli ja määrata eelistungeid.
Kohus saadab riigi vastu esitatud hagi ministeeriumisse, kelle enda või kelle valitsemisalas oleva asutuse tegevuse tõttu vaidlus on tekkinud või kelle valitsemisalasse kuulub vaidluse objektiks olev küsimus.
Kui hagi on esitatud riigi vastu küsimuses, mis kuulub maavanema pädevusse, saadab kohus hagi asjaomasele maavanemale.
Kui hagi on esitatud riigi vastu Riigikantselei ülesannete täitmisest tulenevas küsimuses, saadab kohus hagi Riigikantseleisse.
Kui kohus on suunanud hagi ministeeriumisse, kelle valitsemisalasse vaidlusalune küsimus ei kuulu, saadab ministeerium, kellele hagi valesti adresseeriti, viie päeva jooksul hagi saamisest hagi edasi Justiitsministeeriumisse, kus täpsustatakse riigi esindaja vastavas kohtuvaidluses.
Riigi esindaja täpsustamise menetluse puhul esitatakse hagi ministeeriumisse, kelle valitsemisalasse asi kuulub, hiljemalt 15 kalendripäeva enne kohtule vastamiseks antud tähtaja lõppemist.
Eelmenetluses peavad protsessiosalised hiljemalt eelistungil teatama kohtule kõik asjaolud, mida nad peavad oluliseks asja lahendamisel, samuti nimetama neid asjaolusid kinnitavad tõendid.
Dokumentaalsed tõendid, mida ei ole veel esitatud, tuleb esitada eelistungil või kohtu määratud ajaks enne kohtuistungit.
Eelmenetluses lahendab kohus protsessiosaliste taotlused, sealhulgas ekspertiisi tegemiseks, paikvaatluseks või erinõudega tunnistajate ülekuulamiseks, asitõendite ja dokumentaalsete tõendite väljanõudmiseks.
Asjas, kus puudub avalik huvi, võib kohus eelmenetluses määrata poolte lepitajaks erapooletu isiku ja kohustada pooli ilmuma kohtu määratud tähtajaks selle isiku juurde lepitamiseks.
Lepitajaks võib määrata isiku, kes on selleks andnud eelnevalt kirjaliku nõusoleku.
Pärast kohtu määratud tõendite esitamise tähtaega ei ole protsessiosalisel õigust esitada uusi tõendeid.
Tõendite hilisemal esitamisel võib kohus need tagasi lükata, kui ilmneb, et protsessiosaline soovib venitada protsessi, üllatada vastaspoolt või saavutada muud kohatut eesmärki.
Kui avaldus on menetlusse võetud, teatab kohus viivituseta kostjale hagi esitamisest.
Kohus saadab kostjale ja kolmandale isikule hagiavalduse ja sellele lisatud hageja nõudeid põhjendavate dokumentaalsete tõendite ärakirjad.
Kostja peab kohtule kirjalikult vastama.
Kirjaliku vastuse ja sellele lisatud tõendite ärakirjad saadab kohus hagejale ja kolmandale isikule.
Kui hagi on esitatud riigi vastu, ei tohi hagile vastamiseks antud tähtaeg olla lühem kui 30 kalendripäeva.
Kohus lubab kostjal kirjaliku vastuse asemel vastata suuliselt eelistungil, kui kohus leiab, et suuline vastus kiirendab asja läbivaatamist.
Kohtukulude jaotamise viisi.
Füüsilisest isikust kostja peab vastuses märkima oma isikukoodi.
Kui hagiavalduses märgitud kostja andmed on ebaõiged, peab ta kohtule teatama õiged andmed.
Vastusele lisatakse dokumentaalsed tõendid.
Vastuse kirjutab alla kostja või tema esindaja, kes lisab volikirja või muu tema volitust tõendava dokumendi.
Vastus koos lisadega esitatakse kohtule ühes vastuse ja lisade ärakirjadega vastavalt hagejate ja kolmandate isikute arvule.
Vastust nõudes teatab kohus kostjale kirjaliku vastuse andmata jätmise või vastuse puudulikkuse või eelistungilt puudumise võimalikud õiguslikud tagajärjed.
Ei ole oma vastuses põhjendanud, miks ta hagi ei tunnista.
Tagaseljaotsuse saab kohus teha vaidluses, kus puudub avalik huvi.
Kui kohus ei pea tagaseljaotsuse tegemist õigeks või kui vaidlus puudutab avalikku huvi, määratakse eelistung.
Kui kohus peab eelistungi, peab ta selle kahe kuu jooksul hagiavalduse esitamisest.
Eelistungile kutsub kohus protsessiosalised.
Käesoleva seadustiku §-s 10 nimetatud juhul selgitab kohus pooltele, millised on menetluse lõpetamise tagajärjed poolte kokkuleppe ja hagist loobumise korral, samuti kohtuistungile ilmumata jätmise tagajärjed.
Eelistungil selgitavad pooled ja teised protsessiosalised suuliselt kohtule kõiki oma nõudmisi ja vastuväiteid, samuti nimetavad kõik tõendid, millele nad tuginevad.
Kui protsessiosaline soovib, et kohus kuulaks üle tunnistaja, teatab ta tunnistaja nime, postiaadressi ja asjaolud, mida tema ütlustega soovitakse tõendada.
Kostja teatab, kas ta soovib esitada vastuhagi või hagi õigeks võtta.
Kontrollib esitatud tõendite kuuluvust, lubatavust, samuti, kas dokumentaalne tõend on esitatud vastavuses käesoleva seadustiku §-s 118 sätestatule.
Kui pooled taotlevad asja sisulist lahendamist või kohus ise poolte kohalolekul leiab, et asjas tähtsad asjaolud on välja selgitatud ning asja lahendamine võimalik, võib kohtuistungi pidada ja asja sisuliselt lahendada vahetult eelistungi jätkuna.
Sel juhul ei pea protsessiosalised eelistungil antud seletusi kordama.
Protsessiosalistele peab olema teatavaks tehtud kohtuistungi toimumise kuupäev, kellaaeg ja koht.
Kohtuistungi peab kohus võimaluse korral kolme kuu jooksul hagiavalduse esitamisest.
Istungist teatatakse allkirja vastu eelistungil või kohtukutsega, samuti muul käesoleva seadustiku §-s 27 märgitud viisil.
Kohtunik juhib kohtuistungit ja on asja kollegiaalsel arutamisel kohtuistungil eesistuja, tagades protsessiosalistele asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimaluse ning kõrvaldades kohtulikust arutamisest kõik, mis ei puutu läbivaadatavasse asjasse.
Kui mõni protsessiosaline, tunnistaja või ekspert esitab eesistuja tegevusele vastuväiteid, kantakse need kohtuistungi protokolli ja need lahendab kogu kohtukoosseis.
Asja arutamine kohtuistungil on suuline.
Asja läbivaatamisel uurib esimese astme kohus tõendeid vahetult.
Kohus kuulab ära protsessiosaliste seletused, tunnistajate ütlused, uurib eksperdiarvamusi ja dokumentaalseid tõendeid, vaatleb asitõendeid ning teeb paikvaatlusi.
Asja arutab algusest lõpuni sama kohtukoosseis.
Kui asja läbivaatamisel kohtunik või kohtukaasistuja vahetub, arutatakse asja algusest peale.
Kui eelmine kohtukoosseis on ära kuulanud tunnistaja ütluse, ei pea uus kohtukoosseis seda toimingut kordama, kui pooled seda ei taotle.
Sel juhul avaldab kohus toimingu protokolli.
Kui asja arutamisel tehakse vaheaegu ning esimese ja viimase kohtuistungi vahe ei ületa 20 päeva, võib kohus sama kohtukoosseisuga kohtuistungit jätkata sealt, kus see pooleli jäi.
Kui vaheaeg ületab 20 päeva, arutatakse asja algusest peale.
Kohtuistungi avab eesistuja, tehes teatavaks, milline asi tuleb läbivaatamisele.
Esindajate volitused.
Kui istungist võtab osa tõlk, teatab eesistuja, kes võtab istungist tõlgina osa ja selgitab tõlgile tema kohustused.
Vannutatud tõlgile ei ole kohustusi vaja selgitada.
Enne tõlkima asumist annab tõlk järgmise vande: „Mina, (nimi), kinnitan oma au ja südametunnistuse järgi, et täidan minule pandud tõlkimise kohustust kõigi oma võimete kohaselt.“
Vanne antakse suuliselt ja tõlk kirjutab vandetekstile alla.
Vannet ei pea kohtuistungil andma vannutatud tõlk ega tõlk, kes on samas asjas vande andnud.
Protsessiosalise taotluse lahendab kohus määrusega pärast teiste protsessiosaliste arvamuse ärakuulamist.
Ilmneb mõni muu takistus, mida ei saa sel istungil kõrvaldada.
Kohus võib istungit alustada, olenemata käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaoludest.
Asja läbivaatamise edasilükkamist peab kohus põhjendama.
Põhjendus tuleb märkida kohtuistungi protokolli.
Uus kohtuistung peab toimuma mõistliku aja jooksul.
Uue kohtuistungi aja ja koha määrab kohus protsessiosaliste arvamust arvestades.
Kui kohus lükkab asja läbivaatamise edasi pikemaks ajaks kui kolm kuud, teeb ta kirjaliku määruse.
Määruse peale võib protsessiosaline esitada erikaebuse, kui ta leiab, et asja arutamine lükati edasi põhjendamatult pikaks ajaks.
Kui istungist võtab osa ekspert, tutvustab eesistuja pooltele eksperti ja selgitab eksperdile käesolevas seaduses sätestatud õigusi ja kohustusi ning vajadusel vannutab eksperdi käesoleva seadustiku §-s 135 sätestatud korras.
Eesistuja selgitab tunnistajale käesoleva seadustiku § 101 lõikes 4 sätestatud õigusi ja kohustusi.
Eesistuja võtab temalt vande.
Vannutatud tunnistajad eemaldatakse kuni ülekuulamiseni kohtusaalist.
Asja läbivaatamise edasilükkamise korral võib kohus ära kuulata kohtuistungile ilmunud poolte seletused, tunnistaja ütlused ja eksperdiarvamuse, eriti kui neil isikutel ei ole võimalik ilmuda hilisemale kohtuistungile ülemääraste kulutusteta või kui see on neile muul viisil ebasobiv.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 märgitud isikute ärakuulamisega on tingimata seotud muude tõendite uurimine või mõni muu toiming, tehakse ka see toiming.
Protsessiosalised saavad sõna kohtuvaidluseks.
Asja läbivaatamist võib eesistuja alustada selgitusega, mille üle vaidlus käib.
Hagist loobumine ja hagi õigeksvõtmine protokollitakse ning sellele kirjutab alla vastavalt kas hageja või kostja.
Kui hagist loobumine või hagi õigeksvõtmine on esitatud kohtule kirjalikus avalduses, kirjutab avalduse esitaja sellele alla ja avaldus võetakse toimikusse.
Avalduse esitamine märgitakse kohtuistungi protokolli.
Poolte kokkuleppe esitavad pooled kohtule kirjalikult.
Kokkuleppele kirjutavad pooled alla.
Kokkuleppe esitamine märgitakse kohtuistungi protokolli.
Kui hageja loobub hagist või pooled soovivad kokkulepet sõlmida, selgitab kohus käesoleva seadustiku §-s 10 nimetatud juhul nende protsessitoimingute tagajärgi.
Kohus võtab hagist loobumise vastu või kinnitab poolte kokkuleppe määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse.
Kokkuleppe kinnitamise määruses märgitakse poolte kokkuleppe tingimused.
Kohus ei võta hagist loobumist vastu ega kinnita poolte kokkulepet, kui see kahjustab avalikku huvi.
Kohus ei võta vastu alaealise või teovõimetu isiku seadusliku esindaja hagist loobumist ega kinnita poolte kokkulepet, kui hagist loobumine või poolte kokkulepe rikub alaealise või teovõimetu õigusi ja huve.
Sel juhul kaasab kohus protsessi alaealise või teovõimetu seadusliku esindajana eestkosteasutuse.
Kui kohus on hagist loobumise vastu võtnud või poolte kokkuleppe kinnitanud, ei või samad pooled samal alusel sama hagi eseme suhtes esitada uut hagi.
Kui kohus ei võta vastu hagist loobumist või ei kinnita poolte kokkulepet, teeb kohus selle kohta põhjendatud määruse.
Sel juhul asja menetlus jätkub.
Hagi õigeksvõtu korral arvestab kohus käesoleva seadustiku §-s 116 sätestatut.
Kohus kuulab ära hageja ja tema poolel osa võtva kolmanda isiku, kostja ja tema poolel osa võtva kolmanda isiku, seejärel teiste protsessiosaliste seletused.
Protsessiosalistel on õigus esitada üksteisele küsimusi.
Protsessiosaline, kes tervise tõttu ei saa anda seletust suuliselt, võib seda teha kirjalikult või mõnel muul arusaadaval viisil.
Eesistuja teeb vajaduse korral teatavaks protsessiosaliste kirjalikud seletused, samuti seletused, mis kohus on saanud käesoleva seadustiku §-des 96, 98 ja 115 sätestatud korras.
Eelmenetluses antud poole seletuse ja avalduse teeb kohus teatavaks üksnes siis, kui see erineb kohtuistungil antud suulisest seletusest või kui pool ei suuda või ei soovi oma eelmenetluses põhjendatud seisukohta kohtuistungil selgitada.
Kui kohtuistungil osaleb ainult üks pool, teeb kohus vajaduse korral teise poole seisukoha teatavaks varem antud seletuse põhjal.
Kohus määrab kindlaks tõendite uurimise järjekorra pärast protsessiosaliste arvamuse ärakuulamist.
Kohtuistungil uuritakse kõiki protsessiosalistelt vastuvõetud ja kohtu abiga kogutud tõendeid, sealhulgas neid, mis on kogutud tõendite tagamise korras ja kohtu erinõudega.
Kui poolt on vaja vande all üle kuulata, tehakse seda enne tunnistaja ütluste ärakuulamist, kui erilised asjaolud ei tingi teistsugust järjekorda.
Protsessiosaline, kes soovib kohtuistungil esitada uut tõendit, millest ta eelmenetluses kohtu määratud ajaks ei teatanud, peab põhjendama, miks tal ei olnud võimalik tõendist tähtpäevaks teatada.
Kohus võib jätta uue tõendi esitamise taotluse rahuldamata, kui protsessiosaline ei ole põhjendanud, miks ta tõendist tähtpäevaks ei teatanud, või kui protsessiosalisel ei olnud tõendist teatamata jätmiseks kaalukat põhjust.
Tunnistaja kuulatakse kohtuistungil üle käesoleva seadustiku §-des 107-112 sätestatud korras.
Dokumentaalne tõend, mis on kogutud käesoleva seadustiku §-des 96, 98 ja 121 sätestatud korras, või selle vaatlusprotokoll avaldatakse kohtuistungil ja esitatakse protsessiosalistele, vajalikel juhtudel ka ekspertidele ja tunnistajatele.
Pärast seda võivad protsessiosalised anda nende tõendite kohta seletusi.
Kui kohus uurib dokumentaalset tõendit, mida ei saa kohtusse tuua, selle asukohas, võib ta uurimise juurde kutsuda eksperdi ja tunnistaja.
Dokumentaalse tõendi uurimine selle asukohas märgitakse kohtuistungi protokolli.
Posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatud sõnumi saladuse kaitsmiseks võib sõnumi avalikul kohtuistungil teatavaks teha, kui sellega nõustub füüsiline isik, kes sõnumi saatis või sai.
Nõusoleku puudumisel võib kohus sõnumi teatavaks teha kinnisel kohtuistungil.
Kui protsessiosaline avaldab, et asjas olev dokument on võltsitud, võib selle dokumendi esitanud protsessiosaline paluda kohut seda tõendina mitte arvestada ja lahendada asi muude tõendite alusel.
Dokumendi võltsituse kontrollimiseks võib kohus protsessiosalise taotlusel või omal algatusel määrata ekspertiisi või välja nõuda muud tõendid.
Kohus uurib asitõendit kohtuistungil ja esitab selle protsessiosalistele, vajaduse korral ka ekspertidele ja tunnistajatele.
Käesoleva seadustiku §-des 97, 98 ja 125 sätestatud korras koostatud asitõendi vaatlusprotokoll avaldatakse kohtuistungil.
Pärast seda võivad protsessiosalised anda nende asitõendite kohta seletusi.
Asitõendit, mida ei saa kohtusse tuua, võib kohus uurida selle asukohas.
Uurimise juurde võib kutsuda eksperdi või tunnistaja.
Asitõendi uurimine märgitakse kohtuistungi protokolli.
Käesoleva seadustiku §-s 127 sätestatud korras koostatud paikvaatluse protokoll avaldatakse kohtuistungil.
Pärast seda võivad protsessiosalised anda paikvaatluse kohta seletusi.
Kohus võib uurida kinnisasja, paikkonda või sündmuskohta kohapeal.
Uurimise juurde võib kutsuda eksperdi ja tunnistaja.
Uurimine märgitakse kohtuistungi protokolli.
Vaatlusest osa võtnud isikutel on õigus teha märkusi, mis protokollitakse.
Ekspertiisiakt avaldatakse kohtuistungil.
Ekspertiisiakti sisu selgitamiseks ja täiendamiseks võib eksperdile esitada küsimusi.
Esimesena esitab eksperdile küsimusi isik, kelle taotlusel ekspertiis määrati, seejärel teised protsessiosalised.
Kui ekspertiis oli määratud kohtu algatusel, esitab esimesena küsimusi hageja.
Protsessiosalised esitavad eksperdile küsimusi kohtu kaudu.
Eksperdile esitatud suulised küsimused ja eksperdi suulised vastused protokollitakse.
Ekspertiisist keeldumise akt avaldatakse kohtuistungil.
Eksperdile võib esitada küsimusi ka ekspertiisi tegemisest keeldumise akti sisu selgitamiseks või täiendamiseks käesolevas paragrahvis sätestatud korras.
Käesoleva seadustiku § 89 alusel protsessis osaleva riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse kirjalik arvamus avaldatakse kohtuistungil.
Pärast seda võivad kohus ja protsessiosalised arvamuse selgitamiseks ja täiendamiseks esitada arvamuse andjale küsimusi.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutus ei ole kirjalikku arvamust andnud, antakse arvamus kohtuistungil suuliselt.
Pärast kõigi asjas olevate tõendite uurimist ja asjast osavõtva riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse arvamuse ärakuulamist küsib kohus protsessiosalistelt, kas nad soovivad täiendada asja arutamist.
Kui poolt ei esinda advokaat ja ta pole esitanud kohtukulude nimekirja, selgitab kohus talle käesoleva seadustiku § 60 lõikes 3 sätestatut.
Kui protsessiosalistel ei ole taotlusi asja sisulise arutamise täiendamiseks või kui kohus jätab taotluse rahuldamata, lõpetab kohus asja sisulise arutamise.
Pärast asja sisulise arutamise lõpetamist kuulab kohus ära kohtuvaidluse.
Protsessiosalistel on õigus kohtuvaidluses kohtukõnega esineda.
Kohtukõnes võib viidata üksnes asjaoludele, mida asja sisulisel arutamisel esile toodi, ja tõenditele, mida kohtuistungil uuriti.
Kohus võib kohtukõne kestust piirata, tagades kõigile protsessiosalistele võrdse kõneaja.
Protsessiosalisele ei või anda kohtukõneks aega vähem kui 15 minutit.
Kui kohus kohtukõne kestust piirab, peab ta sellest teatama hiljemalt kohtuvaidluse alguseks.
Kohtukõne kestuse piiramine märgitakse kohtuistungi protokolli.
Kohtuvaidluses kõneleb esimesena hageja, seejärel kostja.
Iseseisva nõudega kolmas isik kõneleb pärast pooli.
Iseseisva nõudeta kolmas isik kõneleb pärast hagejat või kostjat, kelle poolel ta asjast osa võtab.
Käesoleva seadustiku § 89 alusel protsessis osaleva riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse esindaja kõneleb kohtuvaidluses pärast pooli ja kolmandaid isikuid.
Pärast kohtukõnesid võib protsessiosaline vastata teise protsessiosalise kohtukõnele repliigiga.
Repliigi kestus ei või olla üle kolme minuti.
Viimase repliigi õigus on kostjal.
Kohtuvaidluses võib protsessiosaline esitada kohtule kohtukõne kirjalikud seisukohad kohtuistungi protokollile lisamiseks.
Kohtukõne kirjalike seisukohtade lisamine märgitakse protokolli.
Kui kohus kohtuvaidluse ajal peab vajalikuks uute asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamist või uute tõendite uurimist, uuendab ta määrusega asja sisulise arutamise.
Pärast asja sisulise arutamise lõpetamist toimub uus kohtuvaidlus üldises korras.
Pärast kohtuvaidlust läheb kohus otsust tegema, teatades, millal ja mil viisil tehakse kohtuotsus avalikult teatavaks.
Kui mõlemad pooled eelmenetluses kohtukutsele vaatamata eelistungile ei ilmu, võib kohus jätta hagi läbi vaatamata.
Kui üks pool eelistungile ei ilmu, võib kohus kohaloleva poole nõudmisel teha tagaseljaotsuse, kui puuduvat poolt on hoiatatud, et tema puudumisel võib tema kahjuks teha tagaseljaotsuse.
Kui kohus tagaseljaotsust ei tee, võib kohus määrata uue eelistungi.
Kui hageja ei ole eelistungile ilmunud ja kohalolev kostja ei nõua tagaseljaotsuse tegemist, võib kohus jätta hagi läbi vaatamata või määrata uue eelistungi.
Kui kostja ei ole eelistungile ilmunud ja kohalolev hageja ei nõua tagaseljaotsust, määrab kohus uue eelistungi.
Kui kostja ei ole teistkordselt eelistungile ilmunud ja kohalolev hageja ei nõua tagaseljaotsuse tegemist, võib kohus jätta hagi läbi vaatamata.
Kui kostja ei ole ilmunud eelistungile asjas, milles kohus ei pea võimalikuks teha tagaseljaotsust, võib ta kostjat trahvida või kohaldada sundtoomist.
Kui mõlemad pooled kohtuistungile ei ilmu, võib kohus jätta hagi läbi vaatamata.
Kui üks pool kohtuistungile ei ilmu, võib kohus kohaloleva poole nõudel teha tagaseljaotsuse, kui puuduvat poolt on hoiatatud, et tema puudumisel võib tema kahjuks teha tagaseljaotsuse.
Kui kohus tagaseljaotsust ei tee, võib kohus lükata asja läbivaatamise edasi või asja sisuliselt lahendada.
Kui hageja ei ole kohtuistungile ilmunud ja kohus ei tee tagaseljaotsust, võib kohus jätta hagi läbi vaatamata, lükata asja läbivaatamise edasi või asja sisuliselt lahendada.
Kui kostja ei ole kohtuistungile ilmunud ja kohus ei tee tagaseljaotsust, võib kohus lükata asja läbivaatamise edasi või asja sisuliselt lahendada.
Kui kostja ei ole ilmunud kohtuistungile asjas, milles kohus ei pea võimalikuks tagaseljaotsust teha, võib kohus kostjat trahvida või kohaldada sundtoomist.
Kui kohus ei pea võimalikuks lahendada asja poole kohalolekuta ja on kohustanud poolt isiklikult kohtusse ilmuma, võib kohus ilmumata jäänud poolt trahvida või kohaldada sundtoomist.
Ilmumata jäänud poole esindaja kohalolek ei vabasta poolt isikliku kohaloleku kohustusest.
Kui pool, vaatamata käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud abinõude kohaldamisele, ei ole kohtusse ilmunud, võib kohus eelmenetluse lõpetada ja asja sisuliselt lahendada poole isikliku kohalolekuta.
Tagaseljaotsus on kohtuotsus, mille põhjendus esitatakse lihtsustatud vormis.
Ühe poole puudumisel, kui kohalolev pool seda eelistungil või kohtuistungil nõuab.
Tagaseljaotsuse võib poole kahjuks teha üksnes siis, kui poolt on sellest hoiatatud.
Hageja puudumisel tehtud tagaseljaotsusega jäetakse hagi rahuldamata, välja arvatud juhul, kui kostja võtab hagi õigeks.
Kostja puudumisel tehtud tagaseljaotsusega rahuldatakse hagi ulatuses, milles hageja nõue on kostjale teatavaks tehtud, kui hagi on hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud.
Tagaseljaotsuse sissejuhatavas osas tuleb märkida, et tegemist on tagaseljaotsusega.
Tagaseljaotsus jõustub, kui selle peale ei esitata kaja (menetluse taastamise avaldust) ega apellatsioonkaebust või kui kaja jäetakse läbi vaatamata.
Kui kas või ühe poole elu- või asukoht on välismaal.
Tagaseljaotsuse ärakiri saadetakse viie päeva jooksul otsuse tegemisest poolele, keda kohtus ei olnud.
Tagaseljaotsuse ärakiri antakse poolele kätte kohtukutse kätteandmiseks ettenähtud korras.
Kui tagaseljaotsus on tehtud kostja suhtes, keda ajalehekuulutusega kohtusse kutsuti, samuti kui ühe kuu jooksul ei ole saadud andmeid tagaseljaotsuse ärakirja kostjale kätteandmise kohta, tehakse tagaseljaotsuse resolutsioon teatavaks väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Sel juhul loetakse resolutsiooni avaldamisega tagaseljaotsus kostjale teatavaks tehtuks.
Kohus taastab menetluse, kui pool, kelle kohalolekuta tagaseljaotsus tehti, taotleb kümne päeva jooksul otsuse kättesaamisest kajas samalt kohtult menetluse taastamist.
Kui tagaseljaotsuse resolutsioon tehti teatavaks väljaandes Ametlikud Teadaanded, võib kaja esitada 20 päeva jooksul resolutsiooni väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumisest.
Märge menetluse taastamise kohta tehakse kajale.
Kui tagaseljaotsus tehti eelmenetluses seetõttu, et pool ei vastanud tähtaegselt kirjalikult kohtule või ei ilmunud eelistungile, tuleb kajale lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik.
Kui eelmenetluses tehtud tagaseljaotsuse peale esitatud kajal puuduvad käesoleva paragrahvi lõikes 2 nõutud lisad, annab kohus kaja esitanud poolele tähtaja puuduste kõrvaldamiseks ja jätab seniks kaja käiguta.
Kaja käiguta jätmisel teatab kohus, mida on vaja kajale lisada.
Tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmisel jäetakse kaja määrusega läbi vaatamata ja tagastatakse.
Menetluse taastamisega seotud kulud kannab kaja esitaja.
Kui kaja esitaja ei maksa eelnevalt kohtu arvele menetluse taastamisega seotud kulude katteks kohtu määratud rahasummat, annab kohus kaja esitajale tähtaja kulude tasumiseks ja jätab seniks kaja käiguta.
Kui kaja esitaja kohtu määratud rahasummat tähtpäevaks ei tasu, jätab kohus määrusega kaja läbi vaatamata ja tagastab selle.
Kui kaja esitajal oli istungile ilmumata jätmiseks seaduslik takistus, ei pea ta käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud kulusid kandma.
Määruse peale, millega kaja läbi vaatamata jäeti, võib esitada erikaebuse.
Menetluse taastamise korral tagaseljaotsus ei jõustu ja seda ei täideta.
Taastatud menetlus jätkub samas kohtus sealt, kus menetlus pooleli jäi.
Kui pool taastatud menetluses kohtusse ei ilmu ja tema vastu tehakse uus tagaseljaotsus, ei ole tal enam õigust kaja esitada.
Pool, kelle kohalolekuta tagaseljaotsus tehti, ei saa selle otsuse peale apellatsioonkaebust esitada, vaid võib esitada kaja.
Pool, kelle kohalolekul tehti tagaseljaotsus, võib esitada apellatsioonkaebuse.
Kui pärast menetluse taastamist tehakse sama poole kahjuks uus tagaseljaotsus, võib see pool uue otsuse peale esitada apellatsioonkaebuse.
Kui üks pool on esitanud kaja ja teine pool on esitanud apellatsioonkaebuse, vaadatakse asi läbi menetluse taastamise korras tagaseljaotsuse teinud kohtus.
Seaduslik takistus on haigus või üldine liikluskatkestus, mille tõttu isik ei saanud kohtusse ilmuda või kirjalikult kohtule vastata või teha muud temale menetluses kohustuslikku.
Mõne teise põhjuse võib seaduslikuks takistuseks lugeda kohus protsessiosalise taotlusel.
Kui hagi jäeti läbi vaatamata seetõttu, et hageja ei ilmunud istungile, kuid tal oli puudumiseks seaduslik takistus, millest hageja ei saanud õigeaegselt kohtule teatada, on tal õigus 30 päeva jooksul hagi läbi vaatamata jätmisest taotleda, et sama kohus asjas menetluse taastaks.
Kui kohus menetluse taastab, teeb kohus taotlusele selle kohta märke.
Kui hageja ei ole tõendanud seadusliku takistuse olemasolu ega sellest teatamise võimatust, siis menetlust ei taastata.
Menetluse taastamata jätmise määruse peale võib esitada erikaebuse.
Kui kohtukutsele vaatamata ei ilmu kohtusse protsessiosaline, kes ei ole pool, ei takista see asja läbivaatamist.
Kui protsessiosaline kohtu loata kohtuistungilt lahkub, ei takista see asja läbivaatamist.
Omavoliliselt kohtuistungilt lahkunud protsessiosalist võib kohus trahvida või kohaldada tema suhtes sundtoomist.
Kui protsessiosaline, kes on kohtusse kutsumisest teadlik, seadusliku takistuseta eelistungilt või kohtuistungilt puudub, võib kohus teda trahvida.
Kui kohtusse ilmumata jätnud protsessiosaline tõendab, et ilmumata jäämiseks oli seaduslik takistus, võib ta taotleda trahvist vabastamist.
Seadusliku takistuseta kohtusse ilmumata jäänud protsessiosalise suhtes võib kohaldada sundtoomist.
Kohtumäärus on kohtulahend, millega asja sisuliselt ei otsustata.
Kohtumääruse teeb kohtunik ainuisikuliselt.
Kui kohus teeb määruse kohtuistungil, kus kohtu koosseisus on ka kohtukaasistujad, tehakse määrus kollegiaalselt, juhindudes käesoleva seadustiku §-s 16 sätestatust.
Eel- ja kohtuistungil võib kohus teha suulise või kirjaliku määruse.
Suuline määrus tehakse kohe teatavaks ja protokollitakse.
Kui kohtumääruse peale võib seaduse kohaselt edasi kaevata, tuleb määrus teha kirjalikult.
Eel- või kohtuistungil tehtud kirjaliku määruse teeb kohus kohe teatavaks.
Kui määruse tegemine ja vormistamine nõuab enam aega, võib kohus selle avalikult teatavakstegemise kümneks päevaks edasi lükata.
Sel juhul teatab kohus protsessiosalistele, millal määrus istungil kuulutatakse või kohtu kantselei kaudu teatavaks tehakse.
Määrus, mida kohus ei tee eel- või kohtuistungil, tehakse kirjalikult.
Määruse peale edasikaebamise kord ning tähtaeg.
Suuline määrus peab sisaldama käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 4-6 loetletud andmeid.
Kui ilmneb, et sama hagi on esitatud ka mõne välisriigi kohtusse ja välisriigi kohtu otsus on Eestis tunnustatav.
Kui mõlemad pooled seda taotlevad.
Paragrahvi 213 lõike 2 punktis 3 nimetatud juhul poolte avalduses märgitud ajani.
Menetluse peatamise määruse peale võib esitada erikaebuse.
Ringkonnakohtu määruse peale erikaebuse kohta ei või edasi kaevata.
Pärast asjas pooleks oleva füüsilise isiku surma vaieldav õigussuhe ei võimalda õigusjärglust või juriidiline isik on lõppenud õigusjärgluseta.
Vajaduse korral peab kohus menetluse lõpetamise otsustamiseks kohtuistungi.
Kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 217 punktides 4, 5 ja 6 nimetatud alustel kohtuistungit pidamata, selgitab kohus käesoleva seadustiku §-s 10 sätestatud juhul eelnevalt vastavale protsessiosalisele protsessitoimingu tagajärgi.
Enne menetluse lõpetamise otsustamist teatab kohus kostjale hagist loobumise avalduse esitamisest, andes kostjale vastamise tähtaja.
Kui kostja soovib kohtukulude väljamõistmist hagejalt, peab ta seda vastuses märkima.
Kohtukulud jaotab kohus menetluse lõpetamise määrusega.
Kui asja menetlus lõpetatakse käesoleva seadustiku § 217 punktis 1 nimetatud alusel, selgitab kohus käesoleva seadustiku §-s 10 sätestatud juhul, kuhu avaldaja võib pöörduda.
Menetluse lõpetamise korral ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses sama hagieseme üle samal alusel.
Määruse peale, millega asja menetlus on lõpetatud, võib esitada erikaebuse.
Määruse peale, millega kohus ei lõpeta asja menetlust seetõttu, et ei võta vastu hagist loobumist või ei kinnita poolte kokkulepet, võib esitada erikaebuse.
Hageja kohtu nõudmisele vaatamata ei esita kohtu määratud tähtpäevaks andmeid, mis võimaldavad kostjale kohtukutse kätte anda või teda ajalehekuulutusega kohtusse kutsuda.
Kohus võib jätta avalduse läbi vaatamata ka muudel seaduses sätestatud juhtudel.
Kohus jätab avalduse läbi vaatamata määrusega.
Määruses märgitakse, kuidas kõrvaldada käesoleva seadustiku §-s 221 nimetatud asja läbivaatamist takistavad asjaolud.
Pärast takistuste kõrvaldamist, mis tingisid avalduse läbivaatamata jätmise, on isikul õigus uuesti avaldusega kohtusse pöörduda või seaduses sätestatud alusel taotleda menetluse taastamist.
Määruse peale, millega kohus jättis avalduse läbi vaatamata, võib esitada erikaebuse.
Kohtuotsus on kohtulahend, millega asi sisuliselt otsustatakse.
Pärast asja läbivaatamist asub kohus otsust tegema.
Kohus teeb otsuse Eesti Vabariigi nimel.
Kui kohus lahendab asja kollegiaalselt, tehakse kohtuotsus käesoleva seadustiku §-s 16 sätestatud korras.
Kohtunike nõupidamise ajal toimunud arutlusi on keelatud avaldada.
Kohtuotsuse kuupäev on selle avalikult teatavakstegemise päev.
Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks kuulutamisega või kantselei kaudu.
Kohus kuulutab kohtuotsuse kohtusaalis, selgitades otsuse peale edasikaebamise korda ja tähtaega.
Kui otsuse tegemine ja vormistamine nõuab enam aega, võib kohus otsuse avalikult teatavakstegemise kuni 15 päevaks edasi lükata.
Kui kohus ei kuulutanud kohtuotsust kohtusaalis samal istungil, teatab ta protsessiosalistele, millal kohtuotsus istungil kuulutatakse või kohtu kantselei kaudu teatavaks tehakse.
Kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud.
Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida kohtuistungil uuriti.
Kui kohus teeb seaduse kohaselt otsuse kohtuistungit pidamata, rajab kohus otsuse asjas kogutud tõenditele.
Otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist seadust või seaduse alusel antud õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta.
Kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.
Asjas, mis ei riiva avalikku huvi, ei või kohus otsust rajada asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud.
Otsus vormistatakse kirjalikult ja sellele kirjutavad alla kõik otsuse teinud kohtunikud.
Kui otsus tehakse hääletamisega, võib vähemusse jäänud kohtunik esitada eriarvamuse.
Sel juhul märgitakse otsuse lõpus, kes kohtunikest jäi eriarvamusele.
Eriarvamuse lühike sisu märgitakse pärast allkirju ja sellele kirjutab alla eriarvamusele jäänud kohtunik.
Enne kohtuotsuse avalikku teatavakstegemist võib kohtuotsuses parandada kirja- ja arvutusvead.
Parandused tõestatakse kohtunike allkirjadega.
Otsus koosneb sissejuhatusest, kirjeldavast ja põhjendavast osast ning resolutsioonist.
Otsuse sissejuhatuses märgitakse otsuse teinud kohtu nimi ja kohtunike nimed, kohtuistungi toimumise aeg, otsuse tegemise aeg ja koht, tsiviilasja number, poolte ja nende esindajate nimed, samuti ka füüsilisest isikust poole isikukood ja elukoht ning juriidilisest isikust poole registrikood.
Otsuse kirjeldavas osas märgitakse hageja nõue ja selle põhjendus ning kostja vastuväited.
Otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas.
Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega.
Kohus peab otsuses kõiki kogutud tõendeid analüüsima.
Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.
Otsuse resolutsioonis märgitakse kohtu seisukoht hagi täieliku või osalise rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta, samuti otsuse peale edasikaebamise kord ja tähtaeg.
Kui pool taotles, et kohus jaotaks kohtukulud, tuleb resolutsioonis märkida, kuidas kohus kohtukulud jaotab.
Tagaseljaotsuse ja kostja õigeksvõtul põhineva otsuse põhjendused võib esitada lihtsustatud vormis.
Kohus võib otsuses kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra, täitmise tähtaja või tähtpäeva, samuti, et otsus pööratakse viivitamata täitmisele või et otsuse täitmine tagatakse.
Kui seaduse kohaselt kuulub otsus täies ulatuses või mõnes osas viivitamata täitmisele, tuleb seda otsuse resolutsioonis märkida.
Kui kohtuotsusega muudetakse isikuandmeid, mis seaduse kohaselt kuuluvad registrisse kandmisele, tuleb kohtuotsuse resolutsioonis märkida nii endised kui uued isikuandmed.
Vara väljamõistmise otsuses märgib kohus otsuse resolutsioonis, mis asjad on kostjalt hagejale välja mõistetud ja milline on iga asja väärtus.
Otsuses, millega kostjat kohustatakse tegema toimingut, mis pole seotud asja või raha üleandmisega, võib kohus märkida, et hagejal on õigus teha need toimingud kostja arvel ja nõuda kostjalt sisse vajalikud kulud, kui kostja kindlaksmääratud tähtpäevaks otsust ei täida.
Kui kohus kohustab otsuses kostjat tegema toimingut, mida saab teha ainult kostja, märgib kohus otsuses tähtaja toimingu tegemiseks.
Otsuses mitme hageja kasuks märgib kohus, mis osas iga hageja kasuks on nõue rahuldatud.
Kui nõue on rahuldatud mitme hageja kasuks solidaarselt, tuleb seda otsuses märkida.
Otsuses mitme kostja vastu märgib kohus, mis osas iga kostja peab otsust täitma.
Kui vastutus on solidaarne, tuleb seda otsuses märkida.
Pärast otsuse avalikku teatavakstegemist ei saa otsuse teinud kohus seda tühistada või muuta.
Kohus võib omal algatusel või protsessiosaliste avalduse alusel parandada otsuses kirja- ja arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta otsuse sisu.
Vead parandab kohus määrusega.
Enne määruse tegemist võib kohus protsessiosalised ära kuulata.
Kohus saadab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud määruse kõikidele isikutele, kellele väljastati vigase otsuse ärakiri.
Otsuse parandamise määruse peale võib esitada erikaebuse.
Kohus ei ole poole taotlusele vaatamata lahendanud kohtukulude jaotamist.
Täiendava otsuse tegemise avalduse võib esitada kümne päeva jooksul otsuse avalikust teatavakstegemisest.
Kohus võib omal algatusel teha täiendava otsuse kümne päeva jooksul otsuse avalikust teatavakstegemisest.
Täiendava otsuse tegemiseks peab kohus kohtuistungi.
Protsessiosalistele teatatakse istungi aeg ja koht, kuid nende kohtuistungilt puudumine ei takista täiendava otsuse tegemist.
Täiendav otsus on selle kohtuotsuse osa, mille täiendamiseks ta on tehtud.
Kohtumääruse peale, millega keelduti täiendava otsuse tegemisest, võib esitada erikaebuse.
Kui ühte menetlusse on ühendatud mitu omavahel seotud iseseisvat nõuet, võib kohus teha neist igaühes eraldi otsuse, kui see kiirendab asja läbivaatamist.
Lahendamata nõuetes jätkab kohus menetlust.
Kui mitme nõude ühine menetlus toimub ühe kostja vastu, ei või kohus teha osaotsust, kui kostja selle vastu põhjendatult vaidleb.
Poolte varalisest seisundist ja muudest asjaoludest lähtudes võib asja otsustanud kohus määrusega otsuse täitmist pikendada või ajatada, samuti täitmise viisi ja korda muuta, samuti otsuse täitmist tagada.
Kui kohus on otsuses kindlaks määranud otsuse täitmise viisi ja korra, täitmise tähtaja või tähtpäeva, võib kohus seda muuta üksnes juhul, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolud on pärast otsuse jõustumist muutunud.
Pikendamine, ajatamine, täitmise viisi ja korra muutmine vaadatakse läbi kohtuistungil.
Protsessiosalistele teatatakse kohtuistungi aeg ja koht, kuid nende istungilt puudumine ei takista asja lahendamist.
Esimese astme kohtu otsus jõustub pärast 10-päevase apellatsioonkaebusest teatamise tähtaja möödumist, kui kaebuse esitamise kavatsusest ei teatatud.
Esimese astme kohtu otsus jõustub pärast 20-päevase apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumist, kui kaebuse esitamise kavatsusest teatati, kuid apellatsioonkaebust ei esitatud.
Kui apellant loobub apellatsioonkaebusest, samuti kui ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse läbi vaatamata käesoleva seadustiku § 322 lõikes 1 nimetatud alusel, jõustub esimese astme kohtu otsus päevast, mil ringkonnakohus määrusega apellatsioonimenetluse lõpetas või kaebuse läbi vaatamata jättis.
Tagaseljaotsus jõustub pärast 10-päevase kaja või apellatsioonkaebuse esitamisest teatamise tähtaja möödumist, kui kaja ei esitatud või apellatsioonkaebuse esitamisest ei teatatud.
Kui tagaseljaotsuse resolutsioon tehti teatavaks väljaandes Ametlikud Teadaanded, jõustub tagaseljaotsus pärast 20-päevase kaja esitamise tähtaja möödumist, kui kaja ei esitatud või apellatsioonkaebuse esitamisest ei teatatud.
Kohtuotsus, millele on tehtud täiendav otsus, jõustub pärast kümne päeva möödumist täiendava otsuse avalikust teatavakstegemisest, kui apellatsioonkaebuse esitamisest ei teatatud.
Apellatsioonitähtaja ennistamise ja apellatsioonimenetluse uuendamise korral loetakse, et esimese astme kohtu otsus ei ole jõustunud.
Ringkonnakohtu otsus jõustub otsuse tegemise päevast.
Kui ringkonnakohtu otsusega jäeti esimese astme kohtu otsus muutmata, jõustub esimese astme kohtu otsus ringkonnakohtu otsuse tegemise päevast.
Riigikohtu otsus jõustub otsuse tegemise päevast.
Pärast esimese astme kohtu otsuse jõustumist teeb selle otsuse teinud esimese astme kohus otsusele jõustumismärke.
Jõustunud kohtuotsus on kohustuslik asjast osa võtnud pooltele ja kolmandatele isikutele ning nende õigusjärglastele.
Jõustunud kohtuotsus on täitmiseks kohustuslik kõigile riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele ja nende ametnikele.
Asjaolusid, mis ühes tsiviilasjas on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, ei või vaidlustada teises tsiviilasjas, millest võtavad osa samad protsessiosalised või nende õigusjärglased.
Pärast otsuse jõustumist ei või pooled ja teised asjast osa võtnud protsessiosalised ega nende õigusjärglased esitada kohtusse sama nõuet samal alusel.
Kui pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed, muutuvad maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist.
Kohtuotsus täidetakse pärast jõustumist.
Kohtuotsus täidetakse viivitamata seaduses sätestatud juhtudel, samuti, kui kohus on otsuse viivitamata täitmisele pööranud.
Kohus võib otsuse täitmise tagamiseks rakendada otsusega hagi tagamise abinõusid.
Kohtuotsus täidetakse sissenõudja avalduse alusel.
Kohtuotsus täidetakse täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; 1997, 43/44, 723; 1998, 41/42, 625; 51, 756; 61, 981; 103, 1695; 1999, 18, 302; 27, 380; 95, 845; 2000, 28, 167; 35, 222; 58, 376; 2001, 21, 113) sätestatud korras.
Kui kohus ennistab apellatsioonitähtaja, peatab kohus otsuse täitmise.
Kohus ei peata kohtuotsuse täitmist, kui kohtuotsus kuulub viivitamata täitmisele.
Muudel seaduses ettenähtud juhtudel.
Kui seaduses on sätestatud otsuse viivitamatu täitmine, ei või kohus otsustada, et otsust viivitamata ei täideta.
Muudes asjades, kui otsuse täitmisega viivitamine võib tekitada olulist kahju sissenõudjale või viivitamine võib muuta täitmise võimatuks.
Kui otsuses viivitamatut täitmist ei lahendatud, vaadatakse protsessiosalise taotlus otsuse viivitamatuks täitmiseks läbi kohtuistungil ja lahendatakse määrusega.
Protsessiosalistele teatatakse kohtuistungi aeg ja koht, kuid nende puudumine ei takista viivitamatu täitmise lahendamist.
Kohtumääruse peale võib esitada erikaebuse.
Kaebuse esitamine ei peata otsuse viivitamata täitmist.
Otsuse teinud kohus võib protsessiosalise või otsuse täitja avalduse alusel otsust määrusega selgitada, muutmata otsuse sisu.
Otsust võib selgitada, kui see on veel täitmata ja tähtaeg, mille jooksul võib nõuda otsuse täitmist, ei ole möödunud.
Otsuse selgitamise avaldus vaadatakse läbi kohtuistungil.
Protsessiosalistele teatatakse kohtuistungi aeg ja koht, kuid nende puudumine ei takista avalduse läbivaatamist.
Pool ja teine protsessiosaline võib soovi korral saada kohtuotsuse või -määruse ärakirja pärast kohtulahendi avalikult teatavakstegemist.
Kui eraldi dokumendina vormistatud kohtulahend oli tehtud pooli kohtusse kutsumata, saadab kohus pooltele kohtulahendi ärakirja viie päeva jooksul selle tegemisest.
Kui kohtuotsus sisaldab andmeid, mis käesoleva seadustiku § 8 lõike 1 kohaselt võivad olla aluseks kohtuistungi kinniseks kuulutamiseks, võib protsessiosaline nõuda ka kohtuotsuse väljavõtet.
Kui isik kutsuti kohtusse ajalehekuulutusega, kuid ta kohtusse ei ilmunud ja asi lahendati tema kohalolekuta, tuleb kohtuotsuse resolutsioon avaldada väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Kui kohtuotsusega muudetakse registrisse kantavaid isikuandmeid, saadab kohus kohtuotsuse ärakirja registripidajale.
Väljakutsetoimingute tegemine.
Kohus vaatab hagita menetluses läbi ka teisi asju, mis seadusega on antud kohtu pädevusse ja mis kuuluvad läbivaatamisele hagita menetluses.
Avaldus hagita menetluses peab vastama hagiavalduse sisu ja vormi nõuetele.
Hagita asja vaatab kohus läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi.
Avalduse hagita asjas vaatab kohus läbi kohtuistungil avaldaja ja huvitatud isiku osavõtul.
Kohus kaasab kõik asjast huvitatud isikud ka juhul, kui avaldaja ei ole nende kaasamist taotlenud.
Avaldusele vastuväidete puudumine ei võta kohtult kohustust kontrollida, kas avaldus vastab seadusele ja on tõendatud.
Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel avaldaja kulul.
Kui ringkonnakohus leiab, et kohtu algatusel kogutud tõendid ei olnud tarvilikud, jäetakse tõendite kogumise kulud riigi kanda.
Kohtuotsuse peale, millega kohus ei rahuldanud hagita asjas esitatud avaldust, võib avaldaja edasi kaevata.
Kohtuotsuse peale, millega kohus hagita asjas esitatud avalduse rahuldas, võib edasi kaevata avaldaja, asjasse kaasatud huvitatud isik ja isik, keda asjasse ei kaasatud, kuid kelle õigusi ja kohustusi kohtuotsus puudutab.
Hagita asjas tehtud kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.
Apellatsiooniteadet ei ole vaja esitada.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud asjasse kaasamata isik, kes 30 päeva jooksul kohtuotsusest teada ei saanud, võib taotleda kohtuvea parandamist.
Isiku teadmata kadunuks või surnuks tunnistamise avalduse esitab asjast huvitatud isik kohtule oma elu- või asukoha järgi.
Avalduses märgitakse, milleks avaldaja vajab isiku teadmata kadunuks või surnuks tunnistamist.
Isiku teadmata kadunuks tunnistamise avalduses märgitakse asjaolud, mis kinnitavad, et ühe aasta jooksul ei ole andmeid selle isiku viibimiskoha kohta, samuti, kas isikul on vara, mille valitsemiseks on vaja määrata hooldaja.
Avaldaja võib avalduses märkida isiku, kelle määramist hooldajaks ta soovib.
Avaldusele lisatakse selle isiku kirjalik nõusolek, kelle hooldajaks määramist soovitakse.
Isiku surnuks tunnistamise avalduses märgitakse asjaolud, mis kinnitavad, et viie aasta jooksul ei ole andmeid selle isiku elusoleku kohta, või muud andmed, mis seaduse kohaselt on aluseks isiku surnuks tunnistamiseks.
Eelmenetluses selgitab kohus välja isikud, kes võivad anda andmeid teadmata kadunu või äraolija kohta, samuti selgitab välja, kas teadmata kadunu või äraolija kohta on andmeid tema viimases teadaolevas töö- või elukohas.
Avaldaja nõudel võib kohus enne isiku teadmata kadunuks tunnistamise otsustamist määrata äraolija vara valitsemiseks hooldaja.
Pärast isiku surnuks tunnistamise avalduse saamist avaldab kohus väljaandes Ametlikud Teadaanded teate, milles kutsub üles igaüht andma kohtule andmeid isiku kohta, kelle surnuks tunnistamist taotletakse.
Teadmata kadunuks või surnuks tunnistab kohus isiku kohtuotsusega.
Isiku teadmata kadunuks tunnistamise otsusega määrab kohus teadmata kadunuks tunnistatud isiku vara valitsemiseks hooldaja.
Kui kohus määras vara hooldaja eelmenetluses, võib kohus otsustada, et hooldajaks jääb sama isik.
Isiku surnuks tunnistamise otsuse ärakirja saadab kohus kümne päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest perekonnaseisuasutusele isiku surmaakti koostamiseks.
Teadmata kadunuks tunnistamise tühistamise avalduse võib esitada taasilmunud isik või teine asjast huvitatud isik kohtule oma elu- või asukoha järgi.
Teadmata kadunuks tunnistamise tühistamise otsusega vabastab kohus vara hooldaja valitsemise alt.
Surnuks tunnistamise tühistamise avalduse võib esitada taasilmunud isik või teine asjast huvitatud isik kohtule oma elu- või asukoha järgi.
Avalduses märgitakse asjaolud, mis kinnitavad isiku taasilmumist, samuti andmed elusoleku või viibimiskoha kohta.
Kohus saadab isiku surnuks tunnistamise tühistamise otsuse ärakirja perekonnaseisuasutusele kümne päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
Isiku surnuks tunnistamise tühistamise kohtuotsus on surmaakti tühistamise aluseks.
Isiku teadmata kadunuks või isiku surnuks tunnistamise tühistamise otsuse ärakirja saadab kohus sellele kohtule, kes isiku teadmata kadunuks või surnuks tunnistas.
Isiku teovõime piiramise või isiku teovõimetuks tunnistamise avalduse võib esitada täisealine laps, vanem või eestkosteasutus, samuti abikaasa, kes elab koos isikuga, kelle teovõime piiramist või teovõimetuks tunnistamist taotletakse.
Avaldus esitatakse selle isiku elukoha järgi, kelle teovõime piiramist või teovõimetuks tunnistamist taotletakse.
Isiku teovõime piiramise või teovõimetuks tunnistamise avalduses märgitakse, kuidas isiku teovõime piiramine või teovõimetuks tunnistamine puudutab avaldaja huve.
Isiku teovõime piiramise avalduses märgitakse asjaolud, mis kinnitavad, et isik paneb pillamise, alkohoolsete jookide või uimastava toimega ainete tarvitamise tagajärjel oma perekonna raskesse majanduslikku olukorda.
Avaldaja peab avalduses märkima, milliste tehingute osas ta isiku teovõime piiramist taotleb.
Isiku teovõimetuks tunnistamise avalduses märgitakse asjaolud, mis kinnitavad, et isik vaimuhaiguse või nõrgamõistuslikkuse tõttu kestvalt ei saa aru oma tegude tähendusest ega suuda neid juhtida.
Avaldaja peab avalduses märkima, milliste tehingute tegemist võib isikule lubada.
Avaldaja märgib avalduses, kelle määramist piiratud teovõimega või teovõimetu isiku eestkostjaks ta soovib.
Avalduses märgitakse, kas isik, kelle teovõime piiramist taotletakse, soovib avalduses nimetatud isikut eestkostjaks.
Avaldusele lisatakse selle isiku kirjalik nõusolek, keda soovitakse eestkostjaks määrata.
Kui kohtul on andmeid isiku vaimuhaiguse või nõrgamõistuslikkuse kohta, määrab kohus eelmenetluses kohtupsühhiaatriaekspertiisi.
Isik, kelle suhtes ekspertiis on määratud, on kohustatud eksperdi juurde ilmuma.
Kui isik, kelle suhtes määrati ekspertiis, ei ilmu eksperdi juurde, võib kohus pärast psühhiaatri arvamuse ärakuulamist kohaldada isiku eksperdi juurde toimetamiseks sundtoomist.
Kohtu korraldusel kogub ja esitab eestkosteasutus kohtule eestkoste seadmiseks vajalikud andmed.
Eestkosteasutus annab arvamuse, keda määrata eestkostjaks.
Teovõime piiramise avalduse vaatab kohus läbi avaldaja, isiku enda ja eestkosteasutuse osavõtul.
Teovõimetuks tunnistamise avalduse vaatab kohus läbi avaldaja ja eestkosteasutuse osavõtul.
Isik, kelle teovõimetuks tunnistamist taotletakse, kutsutakse kohtuistungile, kui seda võimaldab tema vaimne tervis.
Kohus piirab isiku teovõimet või tunnistab isiku teovõimetuks kohtuotsusega, määrates eestkostja isikule, kelle teovõimet piiratakse või kes teovõimetuks tunnistatakse.
Kohtuotsuse resolutsioonis märgitakse isik, kelle üle eestkoste seatakse, samuti selle isiku registrisse kantavad isikuandmed, ja isik, kes eestkostjaks määratakse ja tema registrisse kantavad isikuandmed.
Kohtuotsus, millega eestkostja määrati, annab eestkostjaks määratud isikule eestkostja volituse.
Teovõime piiramise kohtuotsuses märgitakse, milliseid tehinguid piiratud teovõimega isik võib teha ainult eestkostja nõusolekul.
Teovõimetuks tunnistamise kohtuotsuses märgitakse, kas ja milliseid tehinguid võib teovõimetu isik ise teha.
Kui isikule, kelle teovõimet on piiratud või kes on tunnistatud teovõimetuks, ei ole eestkostjat määratud, määrab kohus talle eestkostja eestkosteasutuse avalduse alusel.
Avalduse eestkostja volituse lõpetamiseks esitab eestkosteasutus kohtule eestkostetava elukoha järgi.
Avalduses märgitakse eestkostja volituse lõpetamise alus.
Avaldus vaadatakse läbi kohtuistungil eestkosteasutuse ja eestkostja osavõtul.
Kohus lõpetab eestkostja volituse kohtuotsusega.
Isiku teovõime piiramise tühistamise avalduse võib esitada see isik ise või tema eestkostja kohtule selle isiku elukoha järgi, kelle teovõime piiramist tahetakse tühistada.
Isiku teovõimetuks tunnistamise tühistamise avalduse võib esitada teovõimetuks tunnistatud isiku eestkostja, eestkosteasutus või asjast huvitatud isik kohtule teovõimetuks tunnistatud isiku elukoha järgi.
Avalduses märgitakse asjaolud, mis kinnitavad, et teovõime piiramise või teovõimetuks tunnistamise alus on ära langenud.
Tuvastamaks, kas teovõimetuks tunnistatud isik on taas võimeline oma tegudest aru saama ja neid juhtima, määrab kohus kohtupsühhiaatriaekspertiisi.
Avalduse vaatab kohus läbi piiratud teovõimega või teovõimetuks tunnistatud isiku enda, eestkostja, eestkosteasutuse, samuti avaldaja osavõtul.
Tühistanud isiku teovõime piiramise või teovõimetuks tunnistamise, tunnistab kohus isiku teovõimeliseks ja lõpetab eestkoste.
Avalduse alaealisele isikule eestkostja määramiseks esitab eestkosteasutus kohtule alaealise isiku elukoha järgi.
Andmed, mis võimaldavad kohtul otsustada eestkoste seadmise vajalikkuse ja isiku sobivuse kohta olla eestkostja.
Kui laps, kellele eestkostja määratakse, on vähemalt 7-aastane, märgitakse avalduses, kas laps soovib avalduses märgitud isikut eestkostjaks.
Avaldusele lisatakse selle isiku kirjalik nõusolek, kelle eestkostjaks määramist soovitakse.
Avalduse alaealisele eestkostja määramiseks vaatab kohus läbi avaldaja ning isiku osavõtul, kelle eestkostjaks määramist soovitakse.
Lapse soovi selgitamiseks eestkostjaks soovitava isiku suhtes võib kohus vähemalt 7-aastase lapse kutsuda kohtuistungile.
Eestkoste seadmise kohtuotsuse resolutsioonis märgitakse isik, kelle üle eestkoste seatakse, ja tema registrisse kantavad isikuandmed, samuti isik, kes määratakse eestkostjaks, ja tema registrisse kantavad isikuandmed.
Eestkoste seadmise kohtuotsus annab eestkostjaks määratud isikule eestkostja volituse.
Avaldus vaadatakse läbi eestkosteasutuse ja eestkostja osavõtul.
Vähemalt 7-aastase lapse võib kohus kutsuda kohtuistungile, kui see on lapse huvides.
Eestkoste lõpetamise avalduse esitab eestkostja või eestkosteasutus kohtule eestkostetava elukoha järgi.
Avalduses märgitakse eestkoste lõpetamise alus.
Kohus lõpetab eestkoste kohtuotsusega.
Lapsendamise avalduse esitab lapsendada sooviv isik kohtule lapsendatava elukoha järgi.
Avalduses märgitakse isiku nimi, keda soovitakse lapsendada, tema sünniaasta, -kuu ja -päev, samuti andmed tema vanemate kohta.
Kui lapsendada sooviv isik tahab muuta lapse nime, peab ta seda avalduses märkima.
Lapsendada sooviv isik märgib avalduses oma sünniaasta, -kuu ja -päeva, samuti asjaolud, mis kinnitavad, et ta on suuteline last kasvatama, tema eest hoolitsema ja teda ülal pidama.
Kui lapsendada sooviv isik on abielus, lisab ta avaldusele abikaasa kirjaliku nõusoleku lapsendamiseks.
Abikaasa kirjalikku nõusolekut ei ole vaja esitada, kui abikaasade abielusuhted on lõppenud ja nad elavad lahus, samuti, kui teine abikaasa on tunnistatud teovõimetuks või teadmata kadunuks.
Kui teine abikaasa on tunnistatud teovõimetuks või teadmata kadunuks, tuleb avaldusele lisada selle kohta jõustunud kohtuotsus.
Kohus teeb lapsendamise otsustamiseks vajalike andmete kogumiseks ja kohtule esitamiseks korralduse eestkosteasutusele lapse elukoha järgi.
Eestkosteasutus esitab kohtule lapsendatava vanemate kirjaliku nõusoleku lapsendamiseks või eestkostja kirjaliku nõusoleku, kui laps on eestkoste all, samuti andmed lapsendatava tervise ja selle kohta, kas lapsendada sooviv isik on lapse tervisest ja arengust teadlik.
Kui lapsendatava vanemalt on vanema õigused ära võetud või ta on tunnistatud teovõimetuks või teadmata kadunuks, tuleb esitada selle kohta jõustunud kohtuotsus.
Eestkosteasutus esitab kohtule andmed lapsendada sooviva isiku tervise, varalise seisundi ja eluaseme kohta ning arvamuse selle kohta, kas lapsendada sooviv isik on suuteline last kasvatama, tema eest hoolitsema ja teda ülal pidama.
Eestkosteasutus esitab kohtule vähemalt 7-aastase lapse nõusoleku lapsendamiseks, kui seaduse kohaselt tuleb lapselt nõusolekut küsida, samuti nime muutmiseks, kui lapsendada sooviv isik tahab lapse nime muuta.
Lapsendamise avaldus vaadatakse läbi kinnisel kohtuistungil avaldaja ja eestkosteasutuse osavõtul.
Avaldaja peab kohtuistungist isiklikult osa võtma.
Kaalukatel põhjustel võib kohus asja läbi vaadata avaldaja isikliku osavõtuta.
Sel juhul peab avaldaja esindaja esitama kohtule volikirja, milles on märgitud esindaja volitus esindada lapsendada soovivat isikut selle lapse lapsendamisel.
Kohus võib kutsuda vähemalt 7-aastase lapse kohtuistungile, kui ta soovib kontrollida lapse nõusolekut lapsendamiseks.
Lapsendamise kohtuotsuse resolutsioonis märgitakse lapsendatu nimi ja tema teised registrisse kantavad isikuandmed, tema ees- ja perekonnanime muutmisel uus ees- ja perekonnanimi, samuti lapsendaja nimi ja tema teised registrisse kantavad isikuandmed.
Kohus saadab lapsendamise kohtuotsuse ärakirja pärast otsuse jõustumist perekonnaseisuasutusele, kus lapsendatu sünniakt asub.
Kohtuotsus on aluseks muudatuste tegemiseks lapsendatu sünniakti.
Avalduse abiellumisloa saamiseks võib esitada 15- kuni 18-aastane alaealine, tema vanem, eestkostja või eestkosteasutus kohtule selle isiku elukoha järgi, kellega abiellumiseks luba soovitakse.
Avalduses märgitakse isik, kellega soovitakse abielluda, ja põhjus, miks soovitakse abielu sõlmida enne täisealiseks saamist, samuti andmed, mis kinnitavad, et vanem on keeldunud abiellumiseks nõusolekut andmast.
Avaldusele lisatakse selle isiku kirjalik abiellumissoov, kellega abiellumiseks luba soovitakse.
Kohus vaatab abiellumisloa andmise avalduse läbi kohtuistungil alaealise enda, tema vanemate või eestkostja, eestkosteasutuse ja isiku osavõtul, kellega abiellumiseks luba soovitakse.
Kohus annab alaealisele abiellumisloa kohtuotsusega.
Kohtuotsuse resolutsioonis märgitakse nende isikute registrisse kantavad isikuandmed, kes soovivad abielu sõlmida.
Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata alaealine, kes abiellumiseks luba soovis, tema vanem, eestkostja või eestkosteasutus.
Avalduse alaealise põlvnemise tuvastamiseks isast, kes on surnud, võib esitada lapse ema, eestkostja või eestkosteasutus.
Avalduse täisealise põlvnemise tuvastamiseks isast, kes on surnud, võib esitada üksnes isik, kes enda põlvnemise tuvastamist taotleb.
Avaldus esitatakse kohtule selle isiku elukoha järgi, kelle põlvnemise tuvastamist taotletakse.
Avalduses märgitakse asjaolud, mille alusel võib isaks pidada isikut, kellest põlvnemist tuvastatakse.
Kohus vaatab põlvnemise avalduse läbi avaldaja osavõtul.
Eestkosteasutuse, kui avalduse oli esitanud alaealise lapse ema või eestkostja.
Kohus tuvastab põlvnemise kohtuotsusega.
Kohtuotsuse resolutsioonis märgitakse selle isiku nimi ja tema teised registrisse kantavad isikuandmed, kelle põlvnemine tuvastati, samuti selle isiku nimi ja tema teised registrisse kantavad isikuandmed, kellest põlvnemine tuvastati.
Kohus saadab põlvnemise tuvastamise kohtuotsuse ärakirja pärast otsuse jõustumist perekonnaseisuasutusele, kus lapse sünniakt asub.
Kohtuotsus on aluseks muudatuste tegemiseks lapse sünniakti.
Pärandvara hoiumeetmete rakendamise avalduse võib esitada notar, pärija, pärandi hooldaja, testamenditäitja, pärandaja võlausaldaja, pärandisse kuuluva vara ühis- või kaasomanik või muu huvitatud isik kohtule pärandi avanemise koha järgi.
Kui pärand avanes välismaal, pärandvara aga asub Eestis, võib avalduse esitada kohtule vara asukoha järgi.
Avalduses märgitakse pärandvara koosseis ja asukoht ning põhjendus, miks pärandvara hoiumeetmete rakendamine on vajalik, samuti, millise vara suhtes ja millise hoiumeetme rakendamist soovitakse.
Kui soovitakse, et kohus nimetaks pärandvara valitsemiseks hooldaja, tuleb avalduses märkida, kelle nimetamist hooldajaks soovitakse.
Kohus võib määrusega kohustada avaldajat tasuma pärandvara hoiumeetmete rakendamise kulude katteks kohtu arvele kohtu määratud rahasumma, kui on alust eeldada, et pärandvara selleks ei jätku.
Määruse peale võib esitada erikaebuse.
Avalduse pärandvara hoiumeetmete rakendamiseks vaatab kohus läbi avaldaja ning isiku osavõtul, kelle nimetamist pärandi hooldajaks soovitakse.
Avalduse läbivaatamisele kaasatakse teised huvitatud isikud, kelle õigusi ja kohustusi avaldus puudutab.
Kohus otsustab hoiumeetmete rakendamise, samuti pärandi hooldaja nimetamise määrusega.
Hoiumeetmete rakendamise määrus täidetakse viivitamata.
Käesoleva seadustiku § 281 lõikes 1 nimetatud isiku või täituri avalduse alusel võib kohus hoiumeetmeid muuta või tühistada, samuti hooldaja tema kohustustest vabastada.
Määruse peale võib avaldaja, hooldajaks nimetatud isik, samuti asja kaasatud teised huvitatud isikud esitada erikaebuse.
Hoiumeetmete rakendamise vajalikud kulutused makstakse pärandvarast.
Kohtu korraldusel võib hoiumeetmete rakendamise kulutuste katteks pärandvara müüa.
Kui pärandvarast ei jätku hoiumeetmete rakendamise kulutuste katteks, makstakse need käesoleva seadustiku § 281 lõikes 4 nimetatud rahasummast.
Avaldaja poolt kohtu arvele tasutud rahasummast järelejäänud raha tagastatakse avaldajale.
Kohtumääruse peale hoiumeetmete rakendamise kulutuste hüvitamise kohta võib pärija, annakusaaja, pärandi hooldaja, pärandaja võlausaldaja, samuti testamenditäitja esitada erikaebuse.
Kohus võib kohustada pärandvara hooldajat esitama kohtule määratud tähtpäevaks pärandvara nimekirja, milles on märgitud kõik pärandi avanemise ajal olemasolevad päritavad asjad, õigused ja kohustused, samuti asjade kirjeldus ja väärtus.
Nimekirja koostamise juures võivad viibida huvitatud isikud.
Avalduse pärandvarasse kuuluva kinnisasja võõrandamiseks loa saamiseks võib pärandi hooldaja esitada kohtule, kes pärandi hoiumeetme rakendas.
Loa andmise otsustab kohus määrusega.
Määruse peale võib pärija, pärandi hooldaja, testamendi täitja, pärandaja võlausaldaja, selle kinnisasja kaas- või ühisomanik, samuti annakusaaja esitada erikaebuse.
Hooldamise lõpetamisel esitab pärandi hooldaja kohtule aruande.
Kohus võib pärandi hooldajalt aruannet nõuda ka enne hooldamise lõpetamist.
Pärijal ja annakusaajal on õigus esitatud aruandega tutvuda.
Aruandes märgitakse esialgne pärandvara koosseis, väljamaksed pärandvarast, samuti sissetulekud tulutoovast pärandvarast.
Kui pärandi hooldamise alused on ära langenud, lõpetab kohus määrusega pärandvara valitsemise ja vabastab pärandi hooldaja kohustustest.
Hooldamise lõpetamise määruse peale võib pärija, annakusaaja, testamenditäitja, pärandaja võlausaldaja, pärandisse kuuluva vara ühis- või kaasomanik esitada erikaebuse.
Avalduse esitaja võladokumendi kehtetuks tunnistamiseks ja dokumendist tuleneva õiguse ennistamiseks võib esitada kohtule, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud avalduse võib esitada dokumendi kaotanud isik kohtule dokumendi väljaandnud isiku elu- või asukoha järgi.
Avalduses märgitakse kaotatud dokumendi eritunnused, dokumendi väljaandnud isiku nimi ning dokumendi kaotamise asjaolud.
Eelmenetluses teeb kohus määruse, millega keelab dokumendi väljaandnud isikul teha selle järgi väljamakseid.
Ettepanek isikule, kelle valduses on kaotatud dokument, esitada kohtusse kolme kuu jooksul pärast kuulutuse avaldamist avaldus oma õigusest sellele dokumendile.
Kui kaotatud dokumendist on teatatud, peab dokumendivaldaja kolme kuu jooksul kuulutuse avaldamisest esitama määruse teinud kohtule avalduse oma õigusest dokumendile.
Avaldusele tuleb lisada dokument, mille kohta esitati kuulutus.
Kui kohtule saabub tähtaegselt dokumendivaldaja avaldus, jätab kohus dokumendi kaotanud isiku avalduse läbi vaatamata ja määrab tähtaja, mille jooksul keelab dokumendi väljaandnud isikul teha selle järgi väljamakseid.
See tähtaeg ei või ületada kahte kuud.
Üheaegselt dokumendi kaotanud isiku avalduse läbivaatamata jätmisega selgitab kohus avaldajale õigust esitada dokumendivaldaja vastu hagi selle dokumendi väljanõudmiseks, dokumendivaldajale aga tema õigust avaldajalt sisse nõuda keelu rakendamisest tekkinud kahju.
Avalduse läbivaatamata jätmise määruse peale võib esitada erikaebuse.
Kui dokumendivaldaja ei esitanud käesoleva seadustiku §-s 291 nimetatud tähtaja jooksul avaldust oma õiguse kohta dokumentidele, vaatab kohus kaotatud dokumendi kehtetuks tunnistamise avalduse läbi.
Kohus lahendab kaotatud dokumendi kehtetuks tunnistamise avalduse otsusega.
Kohtuotsus, millega dokument kehtetuks tunnistati, on rahalise väljamakse või kehtetuks tunnistatud dokumendi asemele uue väljaandmise aluseks.
Dokumendivaldaja, kes käesoleva seadustiku §-s 291 nimetatud tähtaja jooksul ei teatanud oma õigusest sellele dokumendile, võib pärast dokumendi kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumist nõuda oma õiguse tunnustamist hagimenetluses.
Ringkonnakohtu pädevusse kuulub tema tööpiirkonnas asuvate maa- ja linnakohtute lahendite läbivaatamine nende peale esitatud apellatsioonkaebuste ja erikaebuste alusel, samuti muude protsessitoimingute tegemine, mis seadusega on antud ringkonnakohtu pädevusse.
Tsiviilasjades ja teistes seadusega kohtu pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamiseks antud asjades tehtud lahendeid nende peale esitatud kaebuste alusel vaatab läbi tsiviilkolleegium.
Kui ringkonnakohtus ei ole moodustatud halduskolleegiumi, võib tsiviilkolleegium läbi vaadata halduskohtu lahendeid nende peale esitatud kaebuste alusel.
Esimese astme kohtu otsuse peale on poolel ja teisel protsessiosalisel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata ringkonnakohtule.
Tagaseljaotsuse peale võib edasi kaevata käesoleva seadustiku §-s 205 sätestatud korras.
Esimese astme kohtu määruse peale võib pool ja teine protsessiosaline esitada erikaebuse, kui erikaebuse esitamise õigus on selles seadustikus ette nähtud või kui kohtumäärus takistab asja edasist menetlust.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetamata määruste peale ei saa erikaebust esitada, kuid vastuväited nendele määrustele võib esitada apellatsioonkaebuses.
Kohus peab apellatsioonkaebuse esitaja (apellant) vastaspoolele (vastustaja) andma võimaluse apellatsioonkaebusele vastata.
Apellatsioonkaebus esitatakse otsuse teinud kohtu kaudu.
Erikaebus esimese astme kohtu määruse peale esitatakse määruse teinud kohtu kaudu, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb asja otsustanud kohtule kirjalikult teatada kümne päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg protsessiosalisele, kes kümne päeva jooksul teatas kohtule apellatsioonkaebuse esitamisest, on 20 päeva kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Kui teate esitaja tähtaja jooksul põhjendatud apellatsioonkaebust ei esita, loetakse, et ta ei ole kohtuotsust vaidlustanud.
Kui asjas on tehtud täiendav otsus, arvestatakse apellatsioonitähtaega täiendava otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Kui tagaseljaotsuse resolutsioon tehti teatavaks väljaandes Ametlikud Teadaanded, arvestatakse apellatsioonkaebusest teatamise ja apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega resolutsiooni väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumisest.
Kohtumääruse peale on õigus edasi kaevata kümne päeva jooksul määruse avalikult teatavaks tegemisest.
Kaebus, mis on esitatud pärast tähtaja möödumist, tagastatakse esitajale.
Vastuapellatsioonkaebus on apellatsioonkaebus, mille üks pool esitas vastuseks vastaspoole apellatsioonkaebusele.
Vastuapellatsioonkaebuses võib vaidlustada ka kohtuotsuse neid osi, mille peale apellatsioonkaebuses ei kaevatud.
Vastuapellatsioonkaebusele kohaldatakse apellatsioonkaebuse kohta sätestatut.
Esimesena apellatsiooniteate esitanud protsessiosalise vastaspool võib vastuapellatsiooniteate esitada hiljemalt kümne päeva jooksul esimese apellatsiooniteate esimese astme kohtule esitamisest.
Esimesena apellatsioonkaebuse esitanud protsessiosalise vastaspool võib oma vastuapellatsioonkaebuse esitada hiljemalt kümne päeva jooksul esimese apellatsioonkaebuse esimese astme kohtule esitamisest.
Apellatsioonkaebusele kirjutab alla apellant või tema esindaja.
Kui kaebuse esitab esindaja, lisatakse kaebusele volikiri või volitusi tõendav muu dokument, kui seda ei ole varem esitatud.
Apellant peab kaebuses märkima tõendid, millele ta kavatseb tugineda, samuti, millist asjaolu ta soovib iga tõendiga tõendada.
Kaebusele lisatakse need dokumentaalsed tõendid, mida esimese astme kohtus ei esitatud.
Kaebuses märgitakse tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjendus.
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda kaebuses märkima.
Kui apellant ei ole kaebuses märkinud, et ta soovib asja arutamist kohtuistungil, loetakse, et ta asja arutamist kohtuistungil ei soovi.
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta kaebuses märkima, kas ta soovib kohtuistungist isiklikult osa võtta, samuti, kas ja miks ta peab vastaspoole isiklikku osavõttu kohtuistungist vajalikuks.
Kui apellant ei ole kaebuses seda märkinud, loetakse, et ta ei pea isiklikku osavõttu vajalikuks.
Kui apellant soovib, et kohus kuulaks ära tunnistaja, eksperdi, poole seletuse vande all või teeks asitõendi vaatluse või paikvaatluse, tuleb seda koos põhjendusega kaebuses märkida.
Sel juhul tuleb kaebuses märkida tunnistaja ja eksperdi nimed, aadressid ja sidevahendite numbrid, kui need on teada.
Protsessiosalise või tunnistaja registrisse kantavate isikuandmete muutumisel peab apellant sellest ringkonnakohtule teatama.
Erikaebusele kohaldatakse apellatsioonkaebuse kohta sätestatut, kui see ei ole erikaebuse olemusega vastuolus.
Apellatsioonkaebus koos lisadega esitatakse kohtule ühes nende ärakirjadega vastavalt protsessiosaliste arvule.
Erikaebus esitatakse ühes lisadega.
Erikaebuse ja lisade ärakirjad esitatakse, kui kaebus puudutab vastaspoole või teise protsessiosalise huve.
Kui apellatsioonkaebus ei vasta käesoleva seadustiku § 302 lõike 1 punktidele 1-4, 6 ja 8 ning lõikele 2, samuti § 303 nõuetele või riigilõiv on tasumata, jätab esimese astme kohus selle käiguta ja annab apellandile puuduste kõrvaldamiseks tähtaja.
Kui apellant jätab kohtu nõudmise tähtpäevaks täitmata ja seetõttu ei ole võimalik kaebust läbi vaadata, tagastatakse kaebus määrusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud määruse peale võib esitada erikaebuse.
Esimese astme kohus teatab hiljemalt järgmisel päeval vastaspoolele kirjaliku apellatsiooniteate esitamisest.
Saadab pärast apellatsioonitähtaja möödumist toimiku koos kaebuse ja selle lisadega ringkonnakohtusse.
Saadab pärast määruse peale edasikaebamise tähtaja möödumist erikaebuse koos lisade, muude kaebuse läbivaatamiseks vajalike dokumentide ning määrusega ja vajaduse korral ka koos toimikuga ringkonnakohtule.
Vastust ei nõuta, kui erikaebus on esitatud määruse peale, millega kohus on keeldunud hagiavaldust menetlusse võtmast.
Kui esimese astme kohus jätab käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2 või 3 nimetatud toimingud tegemata, saadab ringkonnakohus toimiku esimese astme kohtusse vajalike toimingute tegemiseks.
Apellatsioonitähtaja jooksul ei või keegi toimikut kohtust välja nõuda.
Protsessiosalised võivad toimikuga tutvuda kohtus.
Kaashageja, kaaskostja ja samal poolel esinenud iseseisva nõudeta kolmas isik võib apellatsioonitähtaja jooksul ühineda apellatsioonkaebusega omapoolseid nõudmisi esitamata.
Kaebusega ühinemise avaldust riigilõivuga ei maksustata.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud protsessiosaline esitab omapoolseid nõudmisi, peab ta esitama apellatsioonkaebuse.
Kui apellant kaebusest loobub, jääb apellatsioonkaebusega ühinemise avaldus läbi vaatamata.
Apellant või vastustaja võib esitada ringkonnakohtus tõendeid, mida ta ei esitanud esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus põhjendamatult keeldus tõendeid vastu võtmast või kui tõendit ei olnud võimalik muul kaalukal põhjusel varem esitada.
Uute tõendite esitamist peab apellant kaebuses ja vastustaja vastuses põhjendama.
Tõendi, mida oli võimalik esitada esimese astme kohtus, kuid mis jäeti esitamata, võib ringkonnakohus jätta tähelepanuta.
Apellatsioonimenetluses kohaldatakse esimese astme kohtu menetluse kohta käivaid sätteid, kui apellatsioonimenetluse kohta ei ole sätestatud teisiti.
Eelmenetluses valmistab asja ette ringkonnakohtu kohtunik või tema juhtimisel kohtuametnik.
Asi valmistatakse ette niisuguse põhjalikkusega, et seda saaks katkestamatult lahendada ühel kohtuistungil.
Kui ringkonnakohtu kohtunik leiab, et vaatamata apellandilt juba nõutud täiendustele ei vasta apellatsioonkaebus käesoleva seadustiku § 302 lõike 1 punktidele 1-4, 6 ja 8 ning lõikele 2, samuti § 303 nõuetele või on riigilõiv vajalikus ulatuses tasumata, määrab kohus puuduste kõrvaldamiseks tähtaja.
Kui apellant jätab kohtu nõudmise tähtpäevaks täitmata, mistõttu asja ei ole võimalik läbi vaadata, tagastatakse kaebus määrusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud määruse peale võib esitada erikaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest.
Kohus võib otsustada asja üksnes apellatsioon- või erikaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti protsessiõiguse norme, mis käesoleva seadustiku § 333 lõigete 1 ja 2 järgi toob kaasa otsuse või määruse tühistamise.
Sel juhul otsus või määrus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks.
Ringkonnakohtu otsuse või määruse ärakiri saadetakse protsessiosalistele viie päeva jooksul otsuse või määruse avalikult teatavaks tegemisest.
Ringkonnakohus võib määratud tähtpäevaks nõuda vastustajalt täiendavat kirjalikku vastust apellatsioon- või erikaebusele.
Vastustajal on õigus eelnevalt kätte saada kaebus ning sellele lisatud dokumentide ärakirjad.
Vastuväited kaebuse nõudmiste ja põhjenduste kohta ning asjaolud, millele vastustaja tugineb.
Vastusele kirjutab alla vastustaja või tema esindaja.
Kui vastuse esitab esindaja, lisatakse vastusele volikiri või esindaja volitusi tõendav muu dokument, kui seda ei ole varem esitatud.
Vastusele lisatakse dokumentaalsed tõendid, mida esimese astme kohtus ei esitatud.
Vastuses märgitakse tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjendused.
Kui vastustaja soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda vastuses märkima.
Kui vastustaja ei ole vastuses märkinud, et ta soovib asja arutamist kohtuistungil, loetakse, et ta asja arutamist kohtuistungil ei soovi.
Kui vastustaja soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta vastuses märkima, kas ta soovib kohtuistungist isiklikult osa võtta, samuti, kas ja miks ta peab vastaspoole isiklikku osavõttu kohtuistungist vajalikuks.
Kui vastustaja ei ole seda vastuses märkinud, loetakse, et ta ei pea isiklikku osavõttu vajalikuks.
Kui vastustaja soovib, et kohus kuulaks ära tunnistaja, eksperdi, poole seletuse vande all või teeks asitõendi vaatluse või paikvaatluse, tuleb seda vastuses koos põhjendusega märkida.
Sel juhul tuleb vastuses märkida eksperdi ja tunnistaja nimi, aadress ja sidevahendite numbrid.
Ringkonnakohus võib täiendavalt nõuda vastust tema poolt vajalikuks peetud küsimusele või vastuse täiendamist kohtu määratud tähtaja jooksul.
Apellatsioonkaebuse vastus koos lisadega esitatakse ringkonnakohtule ühes nende ärakirjadega vastavalt protsessiosaliste arvule.
Erikaebuse vastus esitatakse ühes lisadega ringkonnakohtule.
Vastuse ja lisade ärakirjad esitatakse ringkonnakohtule vastavalt protsessiosaliste arvule, keda erikaebus puudutab.
Ringkonnakohus saadab vastuse ärakirja koos lisade ärakirjadega apellandile ja teistele protsessiosalistele, keda vastus puudutab.
Teeb protsessiosalise taotlusel käesoleva seadustiku § 305 lõike 2 punktis 3 nimetatud toiminguid.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetatud toiminguid võib teha ka kohtuametnik.
Kui apellant ega vastustaja ei ole taotlenud asja lahendamist kohtuistungil, võib kohus protsessiosalisi kohtusse kutsumata lahendada asja kirjalikus menetluses, arvestades käesoleva seadustiku §-des 312-315 sätestatut ja rajades otsuse asjas kogutud tõenditele.
Kui protsessiosaline on ringkonnakohtule esitanud uue tõendi, mille kohus vastu võtab, võib kohus lahendada asja kirjalikus menetluses üksnes siis, kui tõendi esitanud poole vastaspool ei taotle uue tõendi hindamiseks asja lahendamist kohtuistungil.
Erikaebuse võib kohus läbi vaadata kirjalikus menetluses protsessiosalisi kohtusse kutsumata.
Kui kaebus lahendati kirjalikus menetluses, saadetakse otsuse või määruse ärakiri protsessiosalistele viie päeva jooksul otsuse või määruse tegemisest.
Apellandil on õigus kaebusest loobuda kuni asja läbivaatamise lõpetamiseni kohtuistungil, kui asi lahendatakse aga kirjalikus menetluses, siis kuni otsuse tegemiseni.
Kui teised protsessiosalised ei ole otsuse peale edasi kaevanud või kui vastuapellatsioonkaebust ei ole esitatud käesoleva seadustiku § 300 lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul, lõpetab kohus määrusega apellatsioonimenetluse.
Kui apellatsioonkaebuse esitaja loobub kaebusest, kuid vastuapellatsioonkaebuse esitaja ei loobu oma kaebusest ja see kaebus on esitatud käesoleva seadustiku § 300 lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul, siis jätkatakse apellatsioonimenetlust vastuapellatsioonkaebuse alusel.
Hagist loobumise avaldus, mis esitati pärast apellatsioonkaebuse esitamist, või poolte kokkulepe, mille pooled sõlmisid pärast apellatsioonkaebuse esitamist, esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult.
Käesoleva seadustiku §-s 10 nimetatud juhul selgitab kohus enne hagist loobumise avalduse vastuvõtmist hagejale või enne kokkuleppe kinnitamist pooltele nende protsessitoimingute tagajärjed.
Hagist loobumise vastuvõtmisel või poolte kokkuleppe kinnitamisel tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse ja lõpetab asja menetluse.
Kui kohus käesoleva seadustiku § 182 lõigetes 5-7 nimetatud alusel ei võta vastu hagist loobumist või ei kinnita poolte kokkulepet, vaatab kohus asja apellatsiooni korras läbi.
Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati.
Apellatsioonkaebuses ei ole hagejal õigust muuta hagi alust ega eset, samuti esitada nõuet, mida esimese astme kohtus ei esitatud.
Apellant võib apellatsioonkaebuses nõuda asja nõudmise asendamist selle hüvitamisega rahas, samuti suurendada viivise nõuet.
Huvitatud protsessiosalisel on õigus nõuda aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud.
Apellandil ei ole õigust pärast apellatsioonitähtaja möödumist oma kaebust täiendada ega kaebust kohtuotsuse neile osadele laiendada, mille peale ei kaevatud.
Kui ringkonnakohus vaatab asja läbi kohtuistungil, teatab kohus protsessiosalistele kohtuistungi kuupäeva, kellaaja ja koha.
Apellant kutsutakse kohtusse, hoiatades teda, et tema või tema esindaja kohtuistungilt puudumise korral võib kohus apellatsioonkaebuse jätta läbi vaatamata.
Kui kohus leiab, et apellant peab isiklikult kohtuistungile ilmuma, kohustab kohus teda trahvihoiatusel ilmuma.
Kui kohus leiab, et vastustaja peab isiklikult kohtuistungile ilmuma, kohustab kohus teda trahvihoiatusel ilmuma.
Kui vastustaja või kolmanda isiku ilmumist ei peeta vajalikuks, märgitakse kutses, et asi võidakse lahendada tema kohalolekuta.
Kohus võib jätta kohtuistungile kutsumata protsessiosalised, keda apellatsioonkaebus ei puuduta.
Kui apellant ega tema esindaja kohtuistungile ei ilmu, võib ringkonnakohus määrusega jätta kaebuse läbi vaatamata.
Kui kohus pidas vastustaja kohtuistungile ilmumist vajalikuks, kuid vastustaja jättis ilmumata, võib kohus teda trahvida.
Kui kohtuistungile jättis ilmumata apellant või vastustaja, keda kohustati isiklikult kohtuistungile ilmuma, võib kohus apellanti või vastustajat trahvida ka siis, kui istungil on tema esindaja.
Kui ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse läbi vaatamata seetõttu, et apellant ja tema esindaja kohtuistungile ei ilmunud, uuendab kohus menetluse apellandi avalduse alusel, kui kohtuistungilt puudumiseks oli seaduslik takistus, millest ei saadud õigeaegselt kohtule teatada.
Menetluse uuendamise avalduse võib apellant esitada ringkonnakohtule kümne päeva jooksul kaebuse läbi vaatamata jätmise määruse tegemisest.
Kui apellant pärast menetluse uuendamist ringkonnakohtu istungile ei ilmu, ei ole tal enam õigust menetluse uuendamisele.
Menetluse uuendamata jätmise määruse peale võib esitada erikaebuse.
Eesistuja avab kohtuistungi ja teatab, milline kohtuotsus ja kelle kaebuse alusel tuleb läbivaatamisele.
Eesistuja selgitab välja, kes protsessiosalistest on kohtuistungile ilmunud, kas puudujatele on istungist teatatud, samuti millised on andmed nende puudumise põhjuste kohta.
Eesistuja teeb kindlaks kohalolijate isikusamasuse ja esindajate volitused.
Ringkonnakohtu istungil teeb asja ettevalmistanud kohtunik või kohtuametnik asjast ettekande, milles tutvustab vajalikus ulatuses esimese astme kohtu otsust ja apellatsioonkaebuse nõuet.
Apellant seletab, millises osas ta kohtuotsust vaidlustab ja milles seisneb tema nõue.
Kui kaebuse esitasid nii hageja kui kostja, saab esimesena sõna hageja.
Vastustaja teatab, kas ta nõustub apellatsioonkaebusega või vaidleb sellele vastu.
Kui ringkonnakohus ei määra teisiti, esitab oma põhjendused esimesena apellant, siis kolmas isik tema poolel, pärast seda vastustaja, seejärel saavad sõna teised protsessiosalised.
Kui kohus peab võimalikuks arutada asja apellandi või vastustaja kohalolekuta, esitab kohus vajalikus ulatuses puuduva protsessiosalise seisukoha toimiku andmete põhjal.
Oma seisukohtade põhjendamiseks esitavad pooled tõendeid.
Vaidlustatavate asjaolude kohta esitatakse esimese astme kohtus protokollitud ja toimikusse võetud tõendid enne kui samu asjaolusid kajastavad ringkonnakohtule esitatavad tõendid, kui ei ole kaalukat põhjust seda järjekorda muuta.
Kui esimese astme kohtus kuulati ära tunnistaja, ekspert või pool vande all, siis ei ole nende isikute ärakuulamine ringkonnakohtus vajalik, välja arvatud juhul, kui kohus seda vajalikuks peab.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tõendi taasesitamise põhimõtet kohaldatakse ka paikvaatlusele ja asitõendi vaatlusele selle asukohas ja dokumentaalse tõendi vaatlusele selle hoidmise kohas.
Kui tõendit apellatsioonikohtus ei taasesitata, avaldatakse vastavad protokollid ja dokumendid.
Kui kohus peab võimalikuks arutada asja apellandi või vastustaja kohalolekuta, teeb eesistuja vajalikus ulatuses teatavaks puuduva protsessiosalise esimese astme kohtus esitatud tõendid.
Kui protsessiosaline soovib, annab kohus talle kohtuvaidluses sõna.
Kohtuvaidluses saab esimesena sõna apellant, seejärel vastustaja.
Protsessiosalise soovil võib kohus talle anda sõna repliigiks.
Kui kohus ei kuulutanud kohtuotsust kohtusaalis samal istungil, teatab ta protsessiosalistele, millal otsus istungil kuulutatakse või ringkonnakohtu kantselei kaudu teatavaks tehakse.
Otsus või määrus tehakse avalikult teatavaks hiljemalt 15 päeva jooksul kohtuistungi lõppemisest.
Apellatsioonkaebuse esimese astme kohtu otsuse peale lahendab ringkonnakohus otsusega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Ringkonnakohtu otsuse sissejuhatuses tuleb lisaks käesoleva seadustiku § 231 lõikes 2 sätestatule märkida, kes on apellatsioonkaebuse esitanud.
Kohtuotsuse kirjeldavas osas märgitakse, millise otsuse tegi esimese astme kohus, samuti apellandi nõue ja selle põhjendus.
Otsuse põhjendavas osas märgitakse ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas.
Kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, ei pea kohus otsuses kordama esimese astme kohtu põhjendusi.
Ringkonnakohus peab otsuses vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele.
Erikaebuse esimese astme kohtu määruse peale lahendab ringkonnakohus määrusega.
Käesoleva seadustiku §-des 217 ja 221 sätestatud alusel tühistab ringkonnakohus esimese astme otsuse määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse või jätab avalduse läbi vaatamata.
Kui esimese astme kohus on otsusega lahendanud mitu nõuet, millest mõnes tuleb menetlus lõpetada või avaldus läbi vaatamata jätta, lahendab ringkonnakohus asja täies ulatuses otsusega.
Kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõne tunnistaja ütlusel, eksperdiarvamusel või poole vande all antud seletusel põhineva asjaolu osas, ei ole ringkonnakohtul õigust kohtuotsust selles osas muuta, märkimata põhjusi, miks neid tõendeid tuleb teisiti hinnata, või tunnistajat, eksperti või poolt vande all vahetult üle kuulamata.
Kohus otsustas isiku õiguste ja kohustuste üle, keda asjasse ei kaasatud.
Ringkonnakohtul on õigus, protsessiosalise kaebuse põhjendusest olenemata, tühistada esimese astme kohtu lahend ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka teiste protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui seda rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.
Kui protsessiõiguse normi on oluliselt rikutud, kuid seda rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada esimese astme kohtus ega apellatsioonimenetluses, lahendab ringkonnakohus asja sisuliselt seda esimese astme kohtule tagasi saatmata.
Kui protsessiõiguse normi rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, siis otsustab ringkonnakohus olenevalt asjaoludest, kas otsuse seda osa tühistada.
Tühistada kohtuotsus osaliselt või täies ulatuses ja lõpetada asja menetlus või jätta avaldus läbi vaatamata.
Kui ringkonnakohus tühistab tagaseljaotsuse, saadab ta asja täies ulatuses läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
Muuta või tühistada kohtumäärus osaliselt või täies ulatuses ja teha uus määrus või, kui uut määrust ei ole võimalik apellatsioonimenetluses teha, saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
Kohtuvigade parandamine.
Tsiviilasju vaatab läbi Riigikohtu tsiviilkolleegium.
Seaduses sätestatud juhtudel vaatab tsiviilasju läbi Riigikohtu erikogu või Riigikohtu üldkogu.
Asja Riigikohtu menetlusse võtmiseks on vaja menetlusluba, mille andmise otsuse teeb Riigikohtu loakogu.
Menetlusloa andmisel võib loakogu kohtuotsuse täitmise peatada, samuti hagi tagada.
Poolel ja teisel protsessiosalisel on õigus ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni korras edasi kaevata Riigikohtule, kui ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi või oluliselt rikkunud protsessiõiguse normi.
Ringkonnakohtu määruse peale võib pool ja teine protsessiosaline esitada erikaebuse, kui erikaebuse esitamise õigus on selles seadustikus ette nähtud või kui kohtumäärus takistab asja edasist menetlust.
Kohus peab kassatsioonkaebuse esitaja (kassaator) vastaspoolele (vastustaja) andma võimaluse kassatsioonkaebusele vastata.
Ringkonnakohtu otsuse peale võib pool ja teine protsessiosaline edasi kaevata 30 päeva jooksul kohtulahendi avalikult teatavaks tegemisest, kui otsus tehti aga kirjalikus menetluses, siis 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest.
Kui ringkonnakohus lahendas asja käesoleva seadustiku § 311 lõike 1 alusel üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, võib otsuse peale edasi kaevata kümne päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest.
Ringkonnakohtu määruse peale võib edasi kaevata kümne päeva jooksul määruse avalikult teatavaks tegemisest, kui määrus tehti aga käesoleva seadustiku § 311 lõikes 1 sätestatud alusel või kirjalikus menetluses, siis kümne päeva jooksul määruse kättesaamisest.
Pärast tähtaja möödumist esitatud kaebus tagastatakse esitajale läbivaatamatult.
Kui kassaator soovib kohtuistungist osa võtta, peab ta seda kaebuses märkima.
Kui kassaator ei ole kaebuses märkinud, et ta soovib kohtuistungist osa võtta, loetakse, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi.
Kaebusele kirjutab alla kassaator või tema esindaja.
Kui kaebuse esitab esindaja, lisatakse volikiri või esindaja volitust tõendav muu dokument.
Protsessiosaliste registrisse kantavate isikuandmete muutumisel peab kassaator sellest kohtule teatama.
Erikaebusele kohaldatakse kassatsioonkaebuse kohta sätestatut, kui see ei ole erikaebuse olemusega vastuolus.
Kassatsioonkaebus koos lisadega esitatakse kohtule ühes nende ärakirjadega vastavalt protsessiosaliste arvule.
Ärakirjad erikaebusest ja lisadest esitatakse vastavalt protsessiosaliste arvule, kelle huvide vastu erikaebuses vaieldakse.
Kui kaebus ei vasta käesoleva seadustiku § 342 lõike 1 punktide 1-4 ja 7 ning lõike 4 ning § 343 nõuetele või on kautsjon tasumata, jätab ringkonnakohus kaebuse käiguta ja määrab kassaatorile puuduste kõrvaldamiseks tähtaja.
Kui kassaator jätab kohtu nõudmise tähtpäevaks täitmata ja kaebust ei ole seetõttu võimalik kassatsiooni korras läbi vaadata, tagastatakse kaebus määrusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud määruse peale võib esitada erikaebuse Riigikohtule.
Pärast kassatsioonitähtaja möödumist edastab ringkonnakohus kaebuse koos esimese astme kohtu ja ringkonnakohtu toimikuga viivitamata Riigikohtule.
Kui Riigikohtule edastatud kassatsioonkaebus ei vasta käesoleva seadustiku § 342 lõike 1 punktide 1-4 ja 7 ning lõike 4 või § 343 nõuetele või on kassatsioonikautsjon vajalikus ulatuses tasumata, võib loakogu määrata kassaatorile puuduste kõrvaldamiseks tähtaja.
Kui kassaator jätab loakogu nõudmise tähtpäevaks täitmata ja kaebust ei ole seetõttu võimalik läbi vaadata, tagastatakse kaebus läbivaatamatult.
Pärast seaduse nõuetele vastava kassatsioonkaebuse saamist saadab loakogu kaebuse ärakirja koos selle lisade ärakirjadega vastustajale ja teistele protsessiosalistele.
Ühes kaebuse ja selle lisade saatmisega nõuab loakogu vastustajalt loakogu määratud tähtpäevaks kirjalikku vastust kassatsioonkaebusele.
Põhjendatud vastuväited kaebuse nõudmiste ja põhjenduste kohta ning asjaolud ja seadus, millele vastustaja oma vastuväited rajab.
Kui vastustaja soovib kohtuistungist osa võtta, peab ta seda vastuses märkima.
Kui vastustaja ei ole vastuses märkinud, et ta soovib kohtuistungist osa võtta, loetakse, et ta seda ei soovi.
Kui vastuse esitab esindaja, lisatakse volikiri või esindaja volitust tõendav muu dokument, kui seda ei ole varem esitatud.
Vastus koos lisadega esitatakse kohtule ühes nende ärakirjadega vastavalt protsessiosaliste arvule.
Loakogu saadab vastuse ärakirja koos lisade ärakirjadega kassaatorile.
Vajaduse korral võib loakogu määratud tähtpäevaks protsessiosalistelt nõuda kirjalikku vastust kohtu küsimustele.
Loakogu annab menetlusloa, kui kaebuses esitatud väited võimaldavad arvata, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi või on oluliselt rikkunud protsessiõiguse normi, mis võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi.
Loakogu ei anna hindamisele kuuluvas hagis menetlusluba, kui kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsust väiksemas ulatuses kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga 10-kordne alammäär.
Loakogu annab menetlusloa, olenemata käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud asjaoludest, kui Riigikohtu otsus on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise seisukohalt.
Kui menetlusluba anti ühes asjas kahest või enamast ühel ajal loakogus lahendamisel olevast ühetaolisest asjast, antakse luba ka ülejäänud asjades.
Menetlusloa andmine otsustatakse pärast käesoleva seadustiku §-des 347 ja 348 nimetatud dokumentide vahetamist.
Kui loakogule on dokumente vahetamata selge menetlusloa taotluse põhjendamatus, võib loakogu jätta menetlusloa andmata dokumente eelnevalt vahetamata.
Loakogu annab menetlusloa, kui kas või üks loakogu liige leiab, et menetlusluba tuleb anda.
Menetlusloa andmise otsustab loakogu kolme kuu jooksul kaebuse saamisest resolutsiooniga, mida ei pea põhjendama.
Resolutsiooni ärakiri saadetakse teadmiseks kassaatorile ja vastustajale.
Vastustajale ei saadeta resolutsiooni ärakirja, kui loakogu on menetlusloa andmisest keeldunud kassatsioonkaebuse ärakirja vastustajale saatmata.
Pärast menetlusloa andmist vaatab tsiviilkolleegium kaebuse kohtuistungil läbi.
Istungi aja ja koha teatab Riigikohus protsessiosalistele, välja arvatud juhul, kui kaebus vaadatakse läbi kirjalikus menetluses.
Kui Riigikohus ei pea poole isiklikku osavõttu istungist vajalikuks, ei takista selle poole puudumine asja läbivaatamist.
Kui Riigikohus peab poole isiklikku osavõttu kohtuistungist vajalikuks, kohustab Riigikohus teda trahvihoiatusel kohtusse ilmuma.
Kui pool, keda trahvihoiatusel isiklikult kohtusse ilmuma kohustati, kohtusse ei ilmu, võib Riigikohus teda trahvida või kohaldada sundtoomist.
Kassaatoril on õigus kuni asja läbivaatamise lõpetamiseni kohtuistungil kassatsioonkaebusest loobuda.
Kaebusest loobumise avalduse alusel lõpetab kohus määrusega kassatsioonimenetluse, kui teised protsessiosalised ei ole esitanud kassatsioonkaebust.
Pärast menetlusloa andmist võib hageja loobuda hagist ning pooled võivad sõlmida kokkuleppe.
Hagist loobumise avaldus või kokkulepe esitatakse Riigikohtule kirjalikult.
Hagist loobumise vastuvõtmise või poolte kokkuleppe kinnitamise korral tühistab Riigikohus eelnevad kohtulahendid ja lõpetab asja menetluse määrusega.
Käesoleva seadustiku §-s 10 nimetatud juhul selgitab kohus enne hagist loobumise vastuvõtmist hagejale või enne kokkuleppe kinnitamist pooltele selle protsessitoimingu tagajärgi.
Kui kohus ei võta hagist loobumist vastu või ei kinnita poolte kokkulepet, vaatab kohus asja kassatsiooni korras läbi.
Riigikohus kontrollib kassatsioonkaebuse alusel ja piires, kas ringkonnakohus on kohtuotsuses õigesti tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme ning järginud protsessiõiguse norme.
Kassatsioonkaebuses ei ole õigust muuta hagi alust ega eset, esitada nõudmisi, mida ei ole varem esitatud ega nõuda hagi aegumise kohaldamist, kui selle kohaldamist ei ole varem nõutud.
Kassatsioonkaebuses ei või suurendada viivise nõuet ega nõuda asja asemel selle hüvitamist rahas.
Riigikohus ei või tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid.
Riigikohtu otsus põhineb alama astme kohtu otsusega tuvastatud asjaoludel.
Kui alama astme kohtu otsus põhineb tunnistaja ütlusel, eksperdiarvamusel, poole vande all antud seletusel või paikvaatlusel, ja nende tõendite alusel tuvastatud asjaoludest oleneb Riigikohtu otsus, saab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse seda osa muuta üksnes siis, kui ringkonnakohus ise muutis samas osas esimese astme kohtu otsust.
Kui rikuti käesoleva seadustiku § 333 lõikes 1 nimetatud protsessiõiguse norme, ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja otsus kuulub igal juhul tühistamisele.
Kui esimese astme kohus rikkus käesoleva seadustiku § 333 lõike 1 sätteid ja ringkonnakohus ei ole otsust tühistanud ega asja uueks läbivaatamiseks saatnud, tühistab Riigikohus alama astme kohtute otsused ja saadab asja läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
Riigikohtu istung toimub käesoleva seadustiku §-des 173-177 sätestatud korras, arvestades kassatsioonimenetluse erisusi.
Eesistuja tagab kohtuistungi korra vastavalt käesoleva seadustiku §-des 23-25 sätestatule.
Kui pooled ei soovi osa võtta asja arutamisest kohtuistungil, võib Riigikohus asja lahendada kirjalikus menetluses ilma kohtuistungi aega ja kohta pooltele teatamata.
Asja läbivaatamine algab kohtuistungil kohtuniku ettekandega asja kohta.
Asja ettekandev kohtunik esitab vajalikus ulatuses ringkonnakohtu otsuse, kassatsioonkaebuse ja kaebusele esitatud vastuse sisu.
Pärast ettekannet kõneleb kassaator, seejärel vastustaja ja tema järel teised protsessiosalised.
Pärast protsessiosaliste ärakuulamist asub Riigikohus otsust tegema.
Istungi lõppedes teatab kohus, millal otsus kantselei kaudu avalikult teatavaks tehakse.
Otsus tuleb teatavaks teha hiljemalt 30 päeva jooksul kohtuistungi lõppemisest.
Kohtulahendi ärakiri antakse protsessiosalistele kätte või saadetakse postiga.
Kui asja läbivaatamisel Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekivad põhimõttelist laadi eriarvamused seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel või kui tsiviilkolleegiumi see koosseis tahab muuta tsiviilkolleegiumi viimast seisukohta seaduse tõlgendamisel, antakse asi määrusega lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
Määruse ärakiri saadetakse protsessiosalistele.
Kui asi antakse lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule, ja protsessiosalistele oli kohtuistungi aeg teatatud, lükatakse asja arutamine edasi ja protsessiosalistele teatatakse uue istungi aeg ja koht.
Kui asi on antud lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule, võib tsiviilkolleegium asja lahendada, kui tsiviilkolleegiumi kogu koosseisust ei puudu rohkem kui üks kohtunik.
Tsiviilkolleegium asja kogu koosseisus läbi vaadates asub seisukohale, et asja lahendamine üldkogus on oluline seaduse ühetaoliseks kohaldamiseks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhtudel jätab tsiviilkolleegium asja läbi vaatamata.
Asja tsiviilkolleegiumis läbi vaatamata jätmise ja Riigikohtu üldkogule läbivaatamiseks andmise kohta teeb tsiviilkolleegium määruse.
Kui Riigikohtu tsiviilkolleegium asja kogu koosseisus läbi vaadates tahab tõlgendada seadust teisiti, kui seda on teinud Riigikohtu mõni teine kolleegium või erikogu oma viimases otsuses, jätab tsiviilkolleegium asja määrusega läbi vaatamata ja annab selle läbivaatamiseks erikogule.
Kui tsiviilkolleegium ei nõustu teise kolleegiumi otsusega seaduse tõlgendamisel, moodustatakse kahe kolleegiumi vaheline erikogu, millesse kumbki seadust erinevalt tõlgendanud kolleegium valib oma liikmete hulgast kaks kohtunikku.
Kui tsiviilkolleegium ei nõustu kahe teise kolleegiumi vahelise erikogu otsusega seaduse tõlgendamisel, moodustatakse kolme kolleegiumi vaheline erikogu, kuhu iga kolleegium valib oma liikmete hulgast kaks kohtunikku.
Erikogu istungit juhatab Riigikohtu esimees.
Ettekandja on selle kolleegiumi liige, kes algatas asja üleandmise erikogule.
Üldkogu otsus on seaduse tõlgendamisel kohustuslik Riigikohtu kolleegiumidele ja erikogudele, kuni üldkogu ei ole teinud teistsugust otsust.
Erikogu otsus on seaduse tõlgendamisel kohustuslik Riigikohtu kolleegiumidele, kuni erikogu või üldkogu ei ole teinud teistsugust otsust.
Tühistada ringkonnakohtu ja esimese astme kohtu otsus või määrus käesoleva seadustiku § 353 lõikes 5 nimetatud alusel ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule ;.
Muuta ringkonnakohtu otsus või määrus või tühistada ringkonnakohtu otsus või määrus ja teha uus otsus või määrus asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata, kui ringkonnakohus on kohtuotsuses tuvastatud asjaoludele andnud väära õigusliku hinnangu ja ei esine käesoleva seadustiku § 333 lõikes 1 nimetatud protsessiõiguse normide rikkumist.
Protsessiõiguse normi oluline rikkumine.
Riigikohtu lahend tehakse põhistatud otsusena või põhistatud määrusena või resolutsioonina.
Kui Riigikohus peab vajalikuks teatavaks teha lahendi motiivid, teeb ta põhistatud otsuse või määruse.
Riigikohtu otsus tehakse kooskõlas käesoleva seadustiku §-des 230 ja 231 sätestatuga, arvestades kassatsioonimenetluse erisusi.
Otsuses kajastatakse vajalikus ulatuses alama astme kohtu otsust.
Resolutsioonina tehtud otsuses tuleb märkida, et otsuse on teinud Riigikohus.
Mida Riigikohus otsustas.
Riigikohtu lahend jõustub tegemise päevast ja selle peale ei saa edasi kaevata.
Riigikohtu põhistatud lahendid tsiviilasjades avaldatakse Riigi Teatajas.
Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
Jõustunud otsuseid ja määrusi võib protsessiosalise avalduse alusel uute asjaolude ilmsikstulekul uuesti läbi vaadata (teistmine).
Teistmisavalduse esitamisel tuleb tasuda käesoleva seadustiku §-s 56 nimetatud kautsjon.
Paragrahvi 366 lõike 2 punktis 4 sätestatud alusel - kuus kuud kohtulahendi tühistamisest.
Teistmisavalduse võib tagastada läbivaatamatult, kui kohtulahendi tegemisest, mille teistmist nõutakse, on möödunud kümme aastat.
Teistmisavalduses märgitakse, et avaldus esitatakse Riigikohtule.
Menetlusloa andmise taotlus.
Avaldusele lisatakse tõestatud ärakiri kohtulahendist, mille teistmist nõutakse, ja teised teistmisavalduse aluseks olevad dokumendid või nende tõestatud ärakirjad.
Kui avalduse esitab esindaja, lisatakse volikiri või esindaja volitusi tõendav muu dokument.
Vastaspoole jaoks lisatakse teistmisavalduse ärakiri ja avaldusele lisatud dokumentide ärakirjad.
Kui avaldus on esitatud oluliste puudustega või on kautsjon tasumata, võib loakogu avalduse läbivaatamatult tagastada.
Teistmisavalduse lahendamiseks nõuab loakogu alama astme kohtult tsiviilasja välja.
Vastuvõetud avalduse ärakirja saadab loakogu vastaspoolele teadmiseks ja nõuab määratud tähtpäevaks kirjalikku vastust.
Vastaja peab märkima, kas ta on teistmisavaldusega nõus.
Oma vastuväiteid peab vastaja põhjendama.
Loakogu annab teistmiseks menetlusloa, kui teistmisavalduses esitatud asjaolud võimaldavad arvata, et tegemist on seaduses sätestatud teistmise alusega.
Menetlusloa saanud teistmisavalduse lahendab Riigikohtu tsiviilkolleegium.
Vajaduse korral peatab tsiviilkolleegium määrusega kohtuotsuse täitmise.
Kui asjaolud on selged, muudab Riigikohus alama astme kohtu lahendi või tühistab alama astme kohtu lahendi ja teeb uue otsuse või määruse.
Protsessiosalistele saadetakse otsuse või määruse ärakiri.
Teistmisavalduse rahuldamata jätmise korral võib vastaspool nõuda, et teistmisavalduse esitaja hüvitaks kulud, mida ta seoses avalduse läbivaatamisega kandis.
Riik või kohalik omavalitsusüksus, kui seadusest tulenevalt on neil avalikes huvides selline õigus.
Kohtuvea parandamiseks tuleb taotleda menetlusluba ja tasuda käesoleva seadustiku §-s 56 sätestatud kautsjon.
Kohtuvigade parandamise menetluses kohaldatakse kassatsioonimenetluse kohta sätestatut, arvestades kohtuvigade parandamise menetluse erisusi.
Kui pärast täidetud kohtuotsuse tühistamist ja asja uuesti läbivaatamist jäetakse hagi otsusega rahuldamata või määrusega läbi vaatamata või lõpetatakse menetlus, tuleb kostjale tagastada kõik, mis tühistatud otsuse alusel hageja kasuks oli sisse nõutud.
Kui kohtuotsuse alusel, mis hiljem tühistati, on hageja saanud asja, mille tagastamine on võimatu, on kostjal õigus asja asemel saada hüvitist rahas.
Hageja või kostja taotlusel võib kohus kaalukal põhjusel otsustada, et asja tagastamine ei ole otstarbekas, ja asendada asja tagastamine hüvitisega rahas.
Esimese astme kohtule või ringkonnakohtule uuesti läbivaatamiseks antud asjas lahendab kohus tagasitäitmise omal algatusel, arvestades poolte seisukohti.
Kui asja uuesti läbivaatav kohus jättis tühistatud otsuse tagasitäitmise lahendamata, on kostjal õigus nõuda, et sama kohus lahendaks tagasitäitmise.
Tagasitäitmise avalduse võib kostja esitada kolme aasta jooksul päevast, mil jõustus kohtuotsus, mille alusel kostjal on õigus tagasitäitmist nõuda.
Protsessiosalistele teatatakse tagasitäitmise avalduse läbivaatamise aeg ja koht, kuid nende ilmumata jätmine ei takista avalduse lahendamist.
Kui Riigikohus teeb uue otsuse asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata, jätab hagi läbi vaatamata või lõpetab asja menetluse, lahendab Riigikohus otsuse tagasitäitmise ise või annab asja alama astme kohtule tagasitäitmise lahendamiseks.
Kui Riigikohus ei ole otsuses tagasitäitmist lahendanud, on kostjal õigus esitada tagasitäitmise avaldus kohtule, kelle otsuse Riigikohus tühistas.
Välisriigi kohtu- ja vahekohtu otsust tunnustatakse vastavalt Eesti välislepingutele.
Tunnustamise avalduse vaatab läbi Tallinna Linnakohus.
Kui välisriigi kohtu- või vahekohtu otsus tuleb täita Eestis, tunnistatakse see täidetavaks vastavalt Eesti välislepingutele.
Taotluse välisriigi kohtu- või vahekohtu otsuse täitmiseks vaatab läbi see maa- või linnakohus, kelle tööpiirkonnas otsus tuleb täita.
Käesoleva lõike punktides 1-3 nimetatud dokumentide tõestatud tõlked eesti keelde.
Dokument otsuse täitmise kohta, kui seda on juba täidetud.
Kohus võib taotlejale anda tähtaja käesoleva paragrahvi lõigetes 5 ja 6 nimetatud dokumendi esitamiseks.
Kui asjaolud seda võimaldavad, võib kohus lahendada asja dokumente nõudmata.
Otsuses märgitud võlgnikult, kelle suhtes otsust tahetakse täita.
Välisriigi kohtu- ja vahekohtu otsust täidetakse täitemenetluse seadustikuga sätestatud korras.
Välisriigi kohtu erinõue protsessitoimingu tegemiseks täidetakse Eesti seaduse järgi, kui Eesti välislepinguga ei ole sätestatud teisiti.
Välisriigi kohtu erinõude täitmisel antakse kohtukutse ja muud dokumendid adressaadile kätte allkirja vastu kohtus tema elukoha järgi.
Kui kohtutoimik tsiviilasjas on kadunud, võib kohus taastada selle protsessiosalise avalduse alusel või omal algatusel.
Kaotatud kohtutoimiku taastamise avaldus esitatakse kohtule, kelle toimik on kadunud.
Avaldus peab sisaldama üksikasjalikke andmeid asja kohta.
Avaldusele lisatakse avaldajal säilinud ja asjasse puutuvad dokumendid või nende ärakirjad.
Toimiku taastamise avalduse läbivaatamisel kasutab kohus toimiku säilinud osi, enne toimiku kadumist selles asjas väljaantud dokumente või nende ärakirju ja teisi asjasse puutuvaid tõendeid.
Kohus võib tunnistajana üle kuulata isikuid, kes viibisid protsessitoimingute juures, samuti isikuid, kes kuulusid asja arutava kohtu koosseisu ja isikuid, kes täitsid kohtuotsust.
Kohus otsustab kaotatud toimiku taastamise määrusega.
Kaotatud toimik taastatakse täielikult või osas, mille taastamist peab vajalikuks avaldust läbivaatav kohus.
Kui kaotatud toimik taastatakse, tuleb taastada igal juhul kohtuotsus või asja menetluse lõpetamise või asja läbivaatamata jätmise määrus, kui need asjas tehti.
Kui kogutud andmed ja dokumendid ei ole küllaldased kaotatud toimiku taastamiseks, lõpetab kohus oma määrusega toimiku taastamise avalduse arutamise.
Sel juhul võib avaldaja oma tsiviilõigusi asjas, milles toimik on kadunud, kaitsta hagimenetluses.
Kaotatud toimiku taastamise asjas on avaldaja vabastatud kohtukulude tasumisest.
Kui avaldaja on esitanud teadvalt vale avalduse, nõuab kohus kohtukulud avaldajalt riigituludesse.
Käesolev seadustik jõustub 1998. aasta 1. septembril.
Tsiviilkohtupidamise seadustik (RT I 1993, 31/32, 538; 1998, 43/45, 666) tunnistatakse kehtetuks.
Kohtuvea parandamise kohta sätestatut (48. peatükk) kohaldatakse ka kohtulahenditele, mis on jõustunud enne 1998. aasta 1. septembrit.
Enne 1993. aasta 15. septembrit jõustunud kohtulahendites kohtuvea parandamist võivad kuni 2000. aasta 1. jaanuarini taotleda lisaks käesoleva seadustiku §-s 72 nimetatud isikutele ka teised protsessiosalised.
Seadus sätestab kohustusliku vedelkütuse miinimumvaru moodustamise, hoidmise ja haldamise alused.
Vedelkütuse miinimumvaru (edaspidi varu) on riigi käsutuses või kontrolli all olev käesoleva seadusega kindlaksmääratud naftatoodete miinimumkogus, mis moodustatakse riigi elanikkonna toimetuleku tagamiseks, energia ja kütuse varustamisega seotud rahvusvaheliste lepingute alusel võetud kohustuste täitmiseks ning tootmise säilitamiseks naftatoodete impordi häirete või toornafta maailmaturuhinna olulise tõusu (edaspidi varustamisraskused) korral.
Varu tuleb igas käesoleva seaduse §-s 2 sätestatud vedelkütuse liigis pidevalt säilitada tasemel, mis vastab vähemalt 90 päeva keskmisele sisetarbimisele (edaspidi sisetarbimine) eelmisel kalendriaastal.
Vedelkütuse sisetarbimise arvutamist ning varu moodustamist, hoidmist, uuendamist ja kontrollimist haldab Majandusministeerium.
Varu moodustavad ning hoiavad vedelkütuse importijad, vedelkütuse suurtarbijad ja riik.
Vedelkütuse importija (edaspidi importija) on kohustatud tema poolt imporditud vedelkütuse liike, mis on sätestatud käesoleva seaduse §-s 2, hoidma kui varu vähemalt 60 päeva koguses, mis arvutatakse viimase kalendriaasta jooksul tema poolt sama liiki vedelkütuse keskmisest imporditud kogusest lähtudes.
Vedelkütuse suurtarbija (edaspidi suurtarbija) on kohustatud tema poolt tarbitavaid vedelkütuse liike, mis on sätestatud käesoleva seaduse §-s 2, hoidma kui varu vähemalt 60 päeva koguses, mis arvutatakse viimase kalendriaasta jooksul tema poolt sama liiki vedelkütuse sisetarbimisest lähtudes.
Suurtarbija käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes tarbib üht liiki vedelkütust vähemalt 10 000 tonni aastas.
Kui suurtarbija on ka importija, siis on ta kohustatud hoidma teatavat liiki vedelkütust ainult sellise hoidjana, kelle poolt hoitava varu kogus on suurem.
Käesoleva seaduse tähenduses loetakse suurtarbijaks ühte kontserni kuuluvaid äriühinguid.
Riik võib temale kuuluvat varu hoida ise või anda hoida äriühingule vastavalt äriühinguga sõlmitud hoiulepingule.
Riik on kohustatud hoidma teatavat liiki vedelkütust koguses, mille moodustab käesoleva seaduse §-s 3 sätestatud varu miinimumkoguse ning importijate ja suurtarbijate poolt hoitava varu koguse vahe.
Riigi poolt moodustatava varu ostu ja hoidmist rahastatakse varu uuendamisel vana varu realiseerimisest saadavatest vahenditest ja riigieelarve sihtotstarbelistest eraldistest.
Varu hoidja uuendab varu rotatsiooni korras ning tagab igal ajal varu koguse olemasolu ja kvaliteedi vastavalt kehtestatud nõuetele.
Iga kalendriaasta alguses, hiljemalt 31. märtsiks, arvutavad varu hoidjad varu koguse ümber ning tagavad uue koguse olemasolu hiljemalt sama aasta 31. juuliks.
Arvutused esitatakse Majandusministeeriumile kontrollimiseks hiljemalt 15. aprilliks.
Majandusministri poolt volitatud ametiisikul on õigus igal ajal kontrollida varu olemasolu, selle hoidmist, uuendamist ning vastavust kehtestatud kvaliteedinõuetele.
Käesoleva seaduse täitmiseks võib riik kui varu hoidja hoida varu Euroopa Liitu kuuluva riigi territooriumil asuva äriühingu, asutuse või organisatsiooni juures.
Välisriigis varu hoidmise aluseks on riikidevaheline välisleping ning selle alusel sõlmitav hoiuleping või ostu-müügileping edasilükkava tingimusega.
Varu hoidva äriühingu, asutuse või organisatsiooni kohustus alluda selle riigi jurisdiktsioonile, mille territooriumil varu hoitakse.
Varu kasutatakse varustamisraskuste korral.
Varu kasutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Eelistada tarbijaid, kes tagavad riigile elutähtsate valdkondade toimimise hädaolukorraks valmisoleku seaduse (RT I 2000, 95, 613) tähenduses.
Majandusministeerium koostab iga kuu 25. kuupäevaks statistilise kokkuvõtte eelmise kuu lõpul olemas olnud varu kogusest, näidates seejuures ära, mitmele eelmise kalendriaasta keskmise sisetarbimisega päevale see varu vastab.
Statistilise kokkuvõtte koostamiseks esitab varu hoidja Majandusministeeriumile iga kuu viiendaks kuupäevaks kokkuvõtte eelmise kuu lõpu varu kohta.
Vedelkütust rafineerimistehaste reservuaarides, välja arvatud torujuhtmetes ja rafineerimisseadmetes.
Vedelkütust, mida hoitakse Eesti territooriumil Euroopa Liidu liikmesriigi tarbeks.
Statistilises kokkuvõttes esitatakse andmed Eesti territooriumil Euroopa Liidu liikmesriigi tarbeks hoitava ning Euroopa Liidu liikmesriigis Eesti tarbeks hoitava varu koguste kohta.
Mõlemal juhul tuleb vedelkütuse liikide kaupa esitada varu kogused, hoidmiskohad ja varu hoidvate äriühingute, asutuste või organisatsioonide nimed.
Statistilises kokkuvõttes arvestatakse varu kogus vedelkütuse tegeliku kaalu järgi tonnides.
Statistilise kokkuvõtte ja varu hoidjate poolt esitatava vedelkütuse miinimumvaru koguse kokkuvõtte vormi kehtestab majandusminister.
Varu hoidjale, kelle poolt hoitava varu kogus on väiksem käesoleva seadusega kehtestatud miinimumkogusest, - määratakse rahatrahv kuni 100 000 krooni.
Varu hoidjale, kes varu omavoliliselt kasutab, - määratakse rahatrahv kuni 200 000 krooni.
Varu hoidjale, kes esitab Majandusministeeriumile või tema volitatud ametiisikule valeandmeid, - määratakse rahatrahv kuni 100 000 krooni.
Varu hoidjale, kes ei esita Majandusministeeriumile varu statistilist kokkuvõtet eelmise kuu lõpu kohta, - määratakse rahatrahv kuni 20 000 krooni.
Menetlus käesoleva seaduse §-s 12 sätestatud juriidilise isiku haldusõiguserikkumiste asjades, sealhulgas karistuse määramine ja vaidlustamine, toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453; 87, 524 ja 526) sätestatud korras.
Käesoleva seaduse §-s 12 sätestatud haldusõiguserikkumiste asjade arutamise ja karistuse määramise õigus on maa- või linnakohtul.
Käesoleva seaduse §-s 12 sätestatud haldusõiguserikkumiste kohta koostab haldusõiguserikkumise protokolli Energiaturu Inspektsiooni järelevalveks volitatud ametnik.
Protokoll esitatakse tutvumiseks selle juriidilise isiku esindajale, kelle tegevuse või tegevusetuse kohta protokoll on koostatud.
Esindaja annab protokolliga tutvumise kohta allkirja.
Allkirja andmisest keeldumise korral teeb koostaja protokolli sellekohase märke.
Protokolli koopia väljastatakse juriidilise isiku esindajale.
60 päeva koguses 2010. aasta 1. jaanuariks.
30 päeva koguses 2009. aasta 1. jaanuariks.
Käesolev seadus sätestab aiandustoodete kvaliteedi ja turustamise nõuded, reguleerib aiandustootjate ja aiandustoodete käitlejate ühistegevust, turukorrastusabinõude rakendamist ning aiandustoetuste maksmist.
Aiandustoode, sealhulgas aiandussaadus on kasvukeskkonna suhtes nõudlik taim, mis on kasvatatud avamaal või katmikalal ja on kasvukohast eraldatud.
Aiandustoode on mõeldud toiduks, keskkonna kujundamiseks või taastootmiseks.
Toiduks mõeldud aiandustooted on puu- ja köögiviljad, marjad ning seened.
Keskkonna kujundamiseks mõeldud aiandustooted on ilutaimed ja nende sibulad, mugulad, mugulsibulad ja risoomid, lõikelilled ja -roheline ning eluspuud ja -põõsad.
Taastootmiseks mõeldud aiandustoode on seeme ja taimne paljundusmaterjal.
Käesolevat seadust kohaldatakse aiandustoote suhtes, mis on mõeldud toiduks või keskkonna kujundamiseks.
Taastootmiseks mõeldud aiandustoote suhtes kohaldatakse seemne ja taimse paljundusmaterjali seadust (RT I 1998, 52/53, 771; 1999, 95, 843; 2000, 29, 169).
Aiandustootja on äriregistrisse kantud ettevõtja, kelle püsiv tegevus on aiandustoodete kasvatamine, esmatöötlemine ja turustamine.
Värske aiandustoode käesoleva seaduse tähenduses on algse tavapärase kuju ja tavapäraste omadustega toode, mis on mõeldud toiduks.
Värske aiandustoode võib olla puhastatud, sorteeritud, jahutatud või esmatöödeldud muul viisil.
Töödeldud aiandustoode käesoleva seaduse tähenduses on toode, mille algset tavapärast kuju või tavapäraseid omadusi on käideldes muudetud ja millele seetõttu saab anda uue tootenimetuse.
Aiandustoote turustamine käesoleva seaduse tähenduses on aiandustoote müümine, tarbijale esitlemine, sisse- ja väljavedu ning tasuta jaotamine.
Turustamisaasta on ajavahemik aiandustoote saagi koristusperioodi algusest kuni järgmise koristusperioodi alguseni järgneval kalendriaastal.
Aiandustoote kvaliteedinõue on aiandustoote omaduste (edaspidi kvaliteedi) kohta kehtestatud nõue.
Käesoleva seaduse tähenduses on kvaliteedinõue ka aiandustoote pakendamise ja märgistamise kohta kehtestatud nõue.
Kvaliteedinõudena ei käsitata nõuet, mis on kehtestatud aiandustoote ohutuse kohta.
Kvaliteedinõuded on miinimumnõue ja kvaliteediklassinõue.
Miinimumnõue on aiandustoote kvaliteedi kohta kehtestatud madalaim kriteerium, millele peavad vastama kõik aiandustooted, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Miinimumnõue kehtib ka aiandustoote kohta, mille kvaliteediklass on määratud.
Miinimumnõude võib kehtestada aiandustoote, selle liigi või grupi kohta.
Eestis kasvatatud aiandustoote kohta kehtestatakse miinimumnõue, kui selle toote kohta ei ole kehtestatud kvaliteediklassinõuet ja toote turuosa kaubagrupis, välja arvatud marjad ja lillesibulad, on üle viie protsendi.
Kvaliteediklassinõue on aiandustoote kvaliteedi kohta kehtestatud kriteeriumide kogum, mille alusel määratakse aiandustoote kvaliteediklass.
Kvaliteediklass määratakse värske puu- ja köögivilja ning värskete marjade, seente ja lõikelillede puhul, kui kvaliteediklassid on kvaliteediklassinõude kohaselt ette nähtud.
Eestisse imporditava aiandustoote kohta kehtestatakse kvaliteediklassinõue, kui selle toote impordi osakaal kaubagrupis on puu- ja köögiviljade, marjade ning seente puhul üle viie protsendi ja ilutaimede puhul üle kümne protsendi.
Aiandustoote kvaliteedi või kvaliteediklassinõude muutumise korral tuleb aiandustoote kvaliteediklass määrata uuesti.
Kvaliteediklassinõudega nähakse ette vähemalt kaks kvaliteediklassi, lähtudes nende järjekorrast.
Kolmas kvaliteediklass.
Aiandustoodete kvaliteedinõuded kehtestatakse Vabariigi Valitsuse või tema volitusel põllumajandusministri määrusega.
Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister võib kvaliteedinõuded kehtestada eraldi määrustega toiduks ja keskkonna kujundamiseks mõeldud aiandustoodete kohta ning värskete ja töödeldud aiandustoodete kohta.
Kvaliteedinõudeid kehtestades ja muutes võib Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister, juhindudes käesoleva seaduse §-st 51, määrata turukorrastusabinõuna kvaliteedinõuete kohaldamise erisused.
Turustatav aiandustoode peab vastama kvaliteedinõuetele.
Mis on isiklikuks tarbimiseks reisijaga kaasas või saadetakse postipakis.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud juhtudel peab aiandustoote kasutamisotstarve kajastuma saate- või müügidokumentides ja seda toodet ei või kasutada muul otstarbel.
Aiandustooteid võib importida või turustada tööstustoormeks töötlemise tõendi alusel.
Tõendi väljastab Taimetoodangu Inspektsiooni järelevalveametnik isiku kirjaliku taotluse alusel aiandustoote koguse või partii kohta.
Pärast aiandustoote koguse või partii töötlemist peab töötleja täitma tõendis töötlemise kohta ettenähtud osa ja saatma tõendi viie tööpäeva jooksul töötlemise lõpetamisest arvates Taimetoodangu Inspektsioonile tagasi.
Eestis kasvatatud aiandustoodet kontrollitakse toodet turustamiseks ette valmistades.
Kui toodet ei ole varem kontrollitud, tuleb seda teha kaupluses enne müüki.
Eestis kasvatatud ja eksporditavat aiandustoodet peab kontrollima, kui kvaliteedi tagamine või selle kontrollimine on ette nähtud välislepingus.
Eestis kasvatatud ja eksporditavat aiandustoodet kontrollitakse veovahendile laadimise käigus.
Kiirestiriknevat aiandustoodet peab kontrollima võimalikult lühikese ajavahemiku jooksul.
Selleks tuleb importijal anda Taimetoodangu Inspektsiooni järelevalveametnikule käesoleva seaduse § 70 kohast eelteavet imporditavate aiandustoodete kohta.
Aiandustoodet ei kontrollita täiendavalt, kui see kvaliteeditõendi kohaselt vastab Eestis kehtivatele või samaväärsetele kvaliteedinõuetele ja Taimetoodangu Inspektsiooni järelevalveametnikul ei ole põhjust toote nõuetekohasuses kahelda.
Aiandustooteid võib importida tööstustoormeks, kui sihtkoht on teada ja toote kasutusotstarve on määratud päritoluriigi järelevalveasutuse või Taimetoodangu Inspektsiooni väljastatud töötlemise tõendiga ning toodet töödeldakse kohas, kus Taimetoodangu Inspektsioon saab töötlemist kontrollida.
Õigus aiandustoodet kontrollida selle kvaliteedi määramiseks on Taimetoodangu Inspektsiooni järelevalveametnikul, aiandustootjal, aiandustoote turustajal ja selleks volitatud isikul.
Taimetoodangu Inspektsiooni järelevalveametnik kontrollib toodet riiklikku järelevalvet teostades.
Volitatud isik kontrollib teisele isikule kuuluvat aiandustoodet kokkuleppel selle omanikuga.
Aiandustootja ja aiandustoote turustaja võivad oma toodet ise kontrollida ja selle kvaliteeti tõendada, kui neil on selleks luba.
Aiandustootja ja aiandustoodete turustaja tõendavad toote kvaliteedi nõuetekohasust märkega saate- ja müügidokumentides.
Kvaliteeditõendi andmise õigus on Taimetoodangu Inspektsiooni järelevalveametnikul ja selleks volitatud isikul.
Kehtiv ja toimiv dokumenteeritud enesekontrollisüsteem.
Sellekohane väljaõpe või sellekohase väljaõppega töötajad.
Loa või volituse andmise või andmisest keeldumise otsus tehakse taotluse esitamisest alates kümne tööpäeva jooksul.
Põhjendatud kirjalik otsus edastatakse isikule, kelle kohta see on tehtud.
Luba kehtib selle andmisest alates üks aasta ja volitus selle andmisest alates kolm aastat ning kehtivuse lõppemisel võib isiku kirjaliku taotluse alusel loa ja volituse kehtivuse tähtaega samadel alustel pikendada.
Aiandustoodete kontrollimise ja kvaliteedi tõendamise loa või volituse saaja peab järgima käesolevas seaduses sätestatud nõudeid ning esitama Taimetoodangu Inspektsioonile aastaaruande.
Aruanne peab sisaldama kontrollitud aiandustoodete nimekirja ning andmeid kontrollitud aiandustoodete koguste kohta.
Käesoleva seaduse nõuete korduva rikkumise korral tunnistab Taimetoodangu Inspektsiooni peadirektor loa või volituse kehtetuks ja saadab oma põhjendatud kirjaliku otsuse isikule, kelle kohta see on tehtud.
Kui aiandustoote kohta kehtib kvaliteediklassinõue ja kvaliteediklass on määratud, kajastatakse see kvaliteeditõendis.
Kvaliteeditõendi ja töötlemise tõendi sisu nõuded ja vormid kehtestatakse põllumajandusministri määrusega.
Aiandustoote kogusena käsitatakse mahuliselt, kaaluliselt või arvuliselt määratud üht liiki aiandustooteid, mida hoitakse eraldi teistest sama liiki aiandustoodetest.
Aiandustoote partii on üht liiki ja ühtmoodi märgistatud aiandustoodete kogus.
Kvaliteeditõend antakse aiandustoote koguse või partii kohta.
Aiandustoote koguse või partii osadeks jaotamise korral tuleb kvaliteeditõend asendada selle koguse või partii kohta antud kvaliteeditõendi kinnitatud koopiaga.
Kvaliteeditõendi koopia kinnitab Taimetoodangu Inspektsiooni järelevalveametnik või isik, kellel on kvaliteeditõendi andmise õigus.
Kvaliteeditõend kehtib kuni tõendis märgitud tähtpäevani selle aiandustoote koguse või tootepartii kohta, mille nõuetekohasuse tõendamiseks ta on antud.
Tähtpäeva määrates arvestatakse, kui kaua seda liiki aiandustoote kvaliteet tavaoludes muutumatuna püsib.
Jae- ja hulgikaubanduses tarbijale turustatava aiandustoote kvaliteet peab olema määratud ja tõendatud.
Eri kvaliteediklassidesse kuuluvad aiandustooted peab turustaja üksteisest eraldama.
Aiandustoote turustamise nõudeid kohaldatakse ka selle aiandustoote suhtes, mida tarbijale esitletakse või tasuta üle antakse.
Aiandustoote turustamise nõuete täitmise eest vastutab isik, kelle valduses turustatav aiandustoode on.
Turu valdaja on kohustatud keelama määramata ja tõendamata kvaliteediga aiandustoodete müümise turul, välja arvatud käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktis 2 nimetatud isikute aiandustooted.
Kui määramata ja tõendamata kvaliteediga aiandustooteid müüakse vahetult turu territooriumiga külgneval alal, peab turu valdaja sellest teatama Tarbijakaitseametile.
Turustatava aiandustoote kvaliteedi kohta tuleb anda ostjale teavet käesoleva seaduse §-des 24, 26 ja 27 sätestatud korras.
Peale käesoleva seaduse nõuete järgimise tuleb toiduks mõeldud aiandustoote kohta teavet andes järgida ka toiduseaduse (RT I 1999, 30, 415; 58, 608) §-de 38-40 nõudeid.
Turustatava aiandustoote kohta antav teave peab põhinema kvaliteeditõendil.
Teave tuleb esitada nähtaval kohal loetavana ja üheselt mõistetavana.
Teavet tuleb anda aiandustoote liigi, päritolu ja kvaliteediklassi ning teiste asjaolude kohta vastavalt käesoleva seaduse §-des 25-27 sätestatule.
Kui aiandustoote kvaliteeti on tõendatud loa või volituse alusel, peab loa number olema märgitud saate- ja müügidokumendile ning pakendatud aiandustoote puhul pakendile ning volituse number kvaliteeditõendile või saate- ja müügidokumendile.
Värsket aiandustoodet turustatakse aiandustoote liiginimetust muutmata.
Töödeldud aiandustoote turustamise korral kasutatakse tootenimetust, mis iseloomustab töötlemisviisi või toote liiki.
Pakendamata aiandustoote turustamise korral tuleb aiandustootele või selle juurde lisada teatis aiandustoote kohta esitatava teabega.
Jae- ja hulgikaubanduses müüdava pakendamata aiandustoote sordi kohta tuleb anda teavet, kui see on ette nähtud kvaliteedinõuetega või kui seda nõuab ostja.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõudeid kohaldatakse ka puistes veetavale aiandustootele.
Asjakohane teave esitatakse saate- ja müügidokumentides või veovahendis nähtavale kohale pandud teatises.
Pakendatud aiandustootena käsitatakse kinnisesse müügipakendisse ostja juuresolekuta mõõdetud, loetud või kaalutud aiandustoodet.
Teave pakendatud aiandustoote kohta esitatakse selle pakendil.
Aiandustoote mis tahes liiki pakendil peab teave asetsema pakendi ühel küljel trükituna kustumiskindlalt pakendile või pakendi lahutamatuks osaks olevale või sellele kindlalt kinnituvale etiketile.
Pakendatud värske puu- ja köögivilja, marjade ning seente pakendile tuleb lisaks käesoleva seaduse § 24 lõikes 1 nimetatud andmetele kanda ka aiandustoote netomass.
Netomassi ei pea pakendile kandma tükikaubana turustatavate aiandustoodete puhul, kui nende arv on väljastpoolt selgelt näha, kui arv on kantud märgistusele või kui netomass loomuliku kao tõttu kiiresti muutub.
Ühistegevus käesoleva seaduse tähenduses on mittetulundusühingu või tulundusühistu (edaspidi ühing) eesmärgikohane tegevus oma liikmete toetamiseks ja nende majanduslike huvide soodustamiseks.
Käesolevas seaduses sätestatud ühingu õigused ja kohustused on üksnes tunnustatud aiandustootjate ühingul ning aiandustoodete käitlejate ja aiandustootjate ühingul.
Ühingute tegevus, mida ei reguleerita käesoleva seadusega, ei tohi olla vastuolus konkurentsiseadusega (RT I 1998, 30, 410; 1999, 89, 813; 2000, 53, 343; RT III 2000, 21, 232).
Aiandustootjate ühing käesoleva seaduse tähenduses on ühing, kuhu kuuluvad üksnes aiandustootjad.
Ilutaimekasvatajate ühing.
Aiandustootjate ühingu eesmärk on kavandada nõudlusele vastavas koguses ning kvaliteedi ja muude nõuete kohaste aiandustoodete kasvatamist ja tagada nende kasvatamine, edendada keskkonnahoidu, vähendada kasvatamiskulu, korraldada oma liikmete aiandustoodete varumist ja turustamist, turukorrastusabinõude rakendamist ning muud seda laadi tegevust.
Ühe valdkonna tunnustatud aiandustootjate ühinguid võib olla mitu.
Aiandustootjate ühingul peab olema vähemalt viis liiget, kes kokku toodavad aastas vähemalt kaheksa miljoni krooni väärtuses turustamiskõlblikku toodangut, või vähemalt kümmet liiget, kes kokku toodavad aastas vähemalt nelja miljoni krooni väärtuses turustamiskõlblikku toodangut.
Aiandustoodete käitlejate ja aiandustootjate ühing käesoleva seaduse tähenduses on ühing, kuhu kuuluvad aiandustootjad ning aiandustoote töötlejad, turustajad, importijad ja eksportijad või nende ühingud.
Aiandustoodete käitlejate ja aiandustootjate ühingu eesmärk on koordineerida aiandustoodete kasvatamist, töötlemist, turustamist, importimist ja eksportimist ning korraldada neis valdkondades uuringuid ja teabevahetust.
Tunnustatud aiandustoodete käitlejate ja aiandustootjate ühinguid võib olla mitu.
Põhikirjas ettenähtud korras võib ühing turustamisaasta kohta kehtestada käesolevas seaduses ettenähtud eesmärgi kohase ühingusisese turukorralduseeskirja (edaspidi eeskiri).
Et ühingu liige ja muu huvitatud isik saaks oma tegevust kavandada, tuleb põhikirjas või eeskirjas sätestada ühingu liikmete ja teiste huvitatud isikute õigus tutvuda eeskirjaga ning eeskirja kehtetuks tunnistamise otsusega enne nende kehtima hakkamist.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eeskiri ei tohi ette näha ühingu mõne liikme eelistamist ega kahjustada ühingu liikme või teiste samal tegevusalal tegutsevate isikute huve.
Eeskirja ei kohaldata tagasiulatuvalt aiandustoodetele, mida turustatakse töötlemiseks enne eeskirja kehtestamist sõlmitud lepingute alusel.
Ühing peab võimaldama eeskirja ning selle kehtestamise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise korraga tutvuda ühingu liikmetel ja teistel huvitatud isikutel, et nad saaksid oma tegevust kavandada.
Ühingu põhjendatud otsusega ärisaladuseks tunnistatud andmeid ei pea teistele huvitatud isikutele avaldama.
Järelevalveasutusele peab avaldama ka ärisaladuseks tunnistatud andmed.
Eeskirja sisuks võib olla teavitamis-, kasvatamis- ja turustamis- ning keskkonnahoiupõhimõtte järgimise kokkulepe.
Teavitamiskokkuleppena käsitatakse lepet, mille kohaselt aiandustootja peab ühingule teatama aiandustoodete kasvatamise ja turustamise kava liikide ja võimaluse korral ka sortide kaupa ning ühingu kaudu ja iseseisvalt turustatud kogused.
Kasvatamiskokkuleppena käsitatakse lepet, milles on ette nähtud seemne ja taimse paljundusmaterjali valiku põhimõtete järgimine ning aiandustoote kasvatamise otstarve ja viljapuuaedade parandamise viis.
Turustamiskokkuleppena käsitatakse lepet saagikoristuse ja turustamisaastal saadud saagi turustamise alustamise, samuti aiandustoote kvaliteedi ning toote turustamiseks ettevalmistamise ja turustamise korraldamise abinõude kohta.
Keskkonnahoiupõhimõtete järgimise kokkuleppena käsitatakse lepet väetiste ja taimekaitsevahendite ning muude materjalide kasutamise, puu- ja köögiviljades ning marjades ja nende pinnal pestitsiidijääkide lubatud määra, samuti kõrvalsaaduste ja kasutatud materjalide hävitamise kohta.
Turustamiskokkuleppest hoolimata on ühingu liikmel õigus oma aiandustooteid ise turustada.
Iseseisva turustamise maht tuleb sätestada eeskirjas.
Kui eeskirjas ei ole iseseisva turustamise mahtu sätestatud, võib aiandustootja ise turustada kuni 25 protsenti tema toodetud vastavat liiki aiandustoote kogusest.
Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud õigusele peab ühing andma liikmele loa aiandustoote iseseisvaks turustamiseks või loa aiandustoote turustamiseks teise ühingu kaudu, kui sel viisil turustatava aiandustoote kogus on ühingu kaudu turustatava kogusega võrreldes väike või kui on tegemist aiandustootega, mida ühingu kaudu ei turustata, ja teistel turustamiskokkuleppes sätestatud alustel.
Aiandustoetust taotleval aiandustootjate ühingul peab olema ühingu liikmete poolt heaks kiidetud tegevuskava ja tegevusfond.
Eeltunnustamise korral asendab tegevuskava tunnustamisplaan.
Tegevusfond luuakse liikmete maksetest ja seda võib kasutada tegevuskava või tunnustamisplaani täitmiseks ja turukorrastustoetuse maksmiseks.
Tegevuskava võib muuta, kui muutuvad tegevuskava täitmiseks tähtsad asjaolud ning kui muutmine ei too kaasa kulutuste suurenemist üle viie protsendi.
Tegevuskava kehtivusaeg ei tohi muudatuste tõttu pikeneda.
Ühingu liikme poolt tegevusfondi tasutava makse suurus arvutatakse tulult, mida liige on aiandustoodete turustamisest saanud ajavahemikus 1. juulist 30. juunini.
Makse arvutamise metoodika ja makse tegevusfondi tasumise kord nähakse ette ühingu põhikirjas.
Tunnustamist taotlev aiandustootjate ühing peab vastama käesoleva seaduse ja teiste õigusaktide nõuetele.
Ühingu majanduslik seisund peab olema kindel ning tal peab olema võimalik osutada liikmetele toodangu hoidmise, pakendamise ja turustamise teenuseid.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ühingu liikmete arv ja turustamiskõlbliku toodangu maht rahalises väljenduses võivad taotluse esitamise ajal olla kuni poole võrra väiksemad käesoleva seaduse § 29 lõikes 3 sätestatust, kui tunnustamisplaanis on kavandatud nende suurenemine kehtestatud tasemeni.
Turustamiskõlbliku toodangu maht peab olema tõendatud.
Tunnustamist taotlev aiandustoodete käitlejate ja aiandustootjate ühing peab vastama käesoleva seaduse ja teiste nende tegevust reguleerivate õigusaktide nõuetele.
Aiandustoodete käitlejate ja aiandustootjate ühinguna tunnustatakse ühingut, kes oma liikmete kaudu esindab olulist turuosa, kuid kes ise ei tegutse aladel (aiandustoodete kasvatamine, töötlemine, turustamine, importimine ja eksportimine), millel tegutsevad tema liikmed.
Aiandustoodete käitlejate ja aiandustootjate ühinguna võib tunnustada ka välisriigis asuvat rahvusvaheliselt tegutsevat ühingut või selle filiaali, kui tunnustamine on ühingu Eestis asuvate liikmete huvides.
Ühingu tunnustamise või tunnustamisest keeldumise otsuse teeb Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti peadirektor või tema volitatud ametnik.
Ühingu tunnustamine otsustatakse taotluse saamisest alates kolme kuu jooksul.
Põhjendatud kirjalik otsus edastatakse ühingule.
Ühing tunnustatakse, kui ta vastab käesoleva seaduse nõuetele.
Ühing tunnustatakse määramata ajaks.
Kui tunnustamist taotlev ühing ei vasta täielikult käesoleva seaduse nõuetele, kuid esitab taotlusega koos nõuetekohase tunnustamisplaani, teeb Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti peadirektor või tema volitatud ametnik ühingu eeltunnustamise otsuse.
Eeltunnustatud ühing on tunnustatud tunnustamisplaani täitmise ajaks.
Kui eeltunnustamise otsust ei ole tunnustamisplaani täitmise ajal kehtetuks tunnistatud ning ühing vastab tunnustamisplaani täitmise lõpus käesoleva seaduse nõuetele, on ühing tunnustatud tulenevalt käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatust.
Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet saadab ühingule sellekohase kirjaliku teatise.
Tunnustamist taotlev ühing peab esitama kirjaliku taotluse Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile.
Taotluses tuleb esitada teave selle kohta, missuguse ühinguna tunnustamist taotletakse, ühingu liikmete nimed ning nende varasema tegevuse kirjeldus ja ühingu tegevuse vastavus tunnustamisnõuetele ning nõuetele mittevastavuse korral tunnustamisplaan.
Taotlusele tuleb lisada põhikirja koopia ja kui on koostatud tegevuskava, siis selle koopia.
Kui tunnustamisplaani täitmiseks taotletakse toetust käesoleva seaduse § 62 alusel, tuleb lisada ka vastav taotlus.
Taotluse lisadena esitatakse dokumendid, mis tõendavad taotluse andmeid.
Taotluse lisad on taotluse lahutamatu osa.
Plaani täitmise tähtaeg.
Tunnustamisplaanis ettenähtud ülesanded peavad olema kooskõlas ühingu põhikirjaga ja käesolevas seaduses nimetatud eesmärkidega ning nende täitmise aeg ei või ületada viit aastat.
Tunnustamisplaani võib selle täitmise ajal muuta vaid Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti loal.
Luba antakse, kui muudatused ei ole vastuolus liikmete huvide ja aiandustoetuse sihtotstarbelise kasutamisega.
Tunnustamisplaanis tuleb kirjeldada abinõusid, mida liikmed rakendavad keskkonnahoidliku maaviljeluse juurutamiseks, toodangu kavandamiseks ja toodangu kvaliteedi parandamiseks, aiandustoodete säilitamiseks, turustamise ettevalmistamiseks ning selle korraldamiseks.
Tunnustamisplaani täitmiseks kavandatud abinõud tuleb ette näha iga ülesande kohta eraldi.
Tunnustamisplaan peab sisaldama kulude kalkulatsiooni ja analüüsi iga rakendatava abinõu kohta ning kulude jaotamise aastate kaupa tunnustamisplaani tähtaja jooksul.
Tunnustamisest keeldutakse, kui ühing ei esita kõiki käesolevas seaduses sätestatud andmeid või kui ta on esitanud valeandmeid või kui ühing ei vasta käesoleva seaduse nõuetele.
Ühingu eeltunnustamisest keeldutakse, kui ühing ei esita kõiki käesolevas seaduses sätestatud andmeid või kui ta on esitanud valeandmeid, kui tema tunnustamisplaan ei ole nõuetekohane või kui Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti põhjendatud hinnangul ei ole selle plaani järgi võimalik tunnustamisnõudeid täita.
Tunnustamisotsus tunnistatakse kehtetuks, kui ühing ei vasta käesoleva seaduse nõuetele, kui ta on korduvalt rikkunud käesoleva seaduse nõudeid või kui ta lõpetab oma tegevuse.
Tunnustamisotsuse võib kehtetuks tunnistada ka ühingu kirjaliku taotluse alusel.
Tunnustamisotsuse tunnistab kehtetuks Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti peadirektor või tema volitatud ametnik.
Kehtetuks tunnistamise põhjendatud kirjalik otsus edastatakse ühingule.
Eeltunnustamisotsus tunnistatakse kehtetuks, kui ühing ei täida tunnustamisplaani, kui ta on korduvalt rikkunud käesoleva seaduse nõudeid või kui ta lõpetab oma tegevuse.
Eeltunnustamisotsuse võib kehtetuks tunnistada ka ühingu kirjaliku taotluse alusel.
Eeltunnustamisotsuse kehtetuks tunnistamise otsus tehakse käesoleva seaduse § 43 lõikes 2 sätestatud korras.
Turukorrastusabinõusid (edaspidi abinõu) rakendatakse olulise tähtsusega aiandustoote hinna stabiliseerimiseks ja aiandustootja tegevuse tasuvuse säilitamiseks.
Olulise tähtsusega aiandustoodete nimekirja kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Mida viljeldakse tavapärase aianduse alternatiivina.
Kui turustamisaastaks varutud saagi äärmise nappuse või ebatavalise külluse tõttu on aiandustoote kohta kehtestatud kvaliteedinõuetekohase aiandustoote varutud kogus tarbijate nõudluse rahuldamiseks ebapiisav või kui kogus märgatavalt ületab nende vajadusi, rakendatakse nõudluspäraseid abinõusid.
Kui siseriigist pärit olulise tähtsusega aiandustoote ja imporditud aiandustoote omavahelise hinnakonkurentsi tõttu on aiandustoote hind siseriigi aiandustootja jaoks langenud tasuvuse piirini ja tavalised turu korraldamise vahendid on tasuvuse säilitamiseks ebapiisavad või sobimatud, rakendatakse tasuvuspäraseid abinõusid.
Aiandustoote müügilt kõrvaldamine.
Abinõusid rakendatakse tähtajaliselt kuni nende rakendamise eesmärgi täitmiseni, kuid korraga mitte kauem kui üks turustamisaasta.
Üheaegselt võib rakendada mitut käesoleva seaduse §-s 49 sätestatud abinõu.
Kvaliteedinõude kohaldamise etapp.
Aiandustoote kvaliteedinõuete kohaldamist piiratakse, kui toodet on varutud ebatavaliselt vähe.
Aiandustoote kohta võib kehtestada rangemad kvaliteedinõuded, kui toodet on varutud ebatavaliselt palju või kui järelevalvetulemustest selgub, et on sagenenud aiandustoodete mittevastavus kvaliteedinõuetele.
Aiandustoote kohta rangemate kvaliteedinõuete kehtestamiseks kaotatakse madalam kvaliteediklass või madalamad kvaliteediklassid.
Käesoleva seaduse § 49 punktides 1 ja 2 nimetatud abinõusid rakendatakse Vabariigi Valitsuse või tema volitusel põllumajandusministri määrusega.
Aiandustoodete ebatavalise külluse korral võivad ühingu liikmed otsustada osa aiandustooteid müügilt kõrvaldada.
Aiandustoote müügilt kõrvaldamisena vaadeldakse aiandustoodete turustamise aja või turustatavate aiandustoodete koguse piiramist.
Aiandustoote müügilt kõrvaldamise õigus on tunnustatud ühingul.
Müügilt kõrvaldatavad aiandustooted peavad vastama kvaliteedinõuetele.
Aiandustoote müügilt kõrvaldamine peab olema otstarbekohane ja üksikasjalikult kavandatud ning ei tohi kahjustada nõudluse rahuldamist.
Müügilt kõrvaldatud aiandustoodet võib kasutada oma tarbeks ja loomasöödaks.
Toodet võib ka eksportida või töötlemiseks turustada.
Müügilt kõrvaldatud õunu, ploome ja marju võib turustada alkoholitööstusele.
Müügilt kõrvaldatud aiandustoodet on lubatud töötlemiseks turustada Taimetoodangu Inspektsiooni järelevalveametniku antud töötlemise tõendi alusel.
Koolidele, laste puhkelaagritele ja teistele lasteasutustele, haiglatele, vanadekodudele või karistusasutustele.
Käesoleva seaduse §-s 54 nimetatud ühingutel ja asutustel on aiandustoodete jaotamisel keelatud teha eelistusi ja võtta toodete eest tasu.
Käesoleva seaduse § 54 punktis 2 nimetatud asutustele võib anda aiandustooteid lisaks nende poolt tavaliselt ostetavale kogusele.
Ühing võib müügilt kõrvaldatud aiandustoote või selle ülejäägi kooskõlastatult Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametiga komposteerida või bioloogiliselt lagundada keskkonnanõudeid järgides, kui ühing on täitnud aiandustoote müügilt kõrvaldamise nõuded ja tal ei ole õnnestunud aiandustoodet ühelgi seaduses ettenähtud viisil kasutada.
Ühing peab Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile eelnevalt kirjalikult teatama hävitatava aiandustoote liigi ja koguse ning hävitamise aja ja koha.
Ühing peab Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile kirjalikult teatavaks tegema kavandatava aiandustoote müügilt kõrvaldamise ja edasise kasutamise viisi ning kõrvaldamise käigu ja tulemused.
Turukorrastustoetus.
Aiandustoetust makstakse riigieelarves selleks ettenähtud rahast.
Aiandustoetust võib maksta ka riikliku välisabi rahast, kui välislepingus ei ole sätestatud teisiti.
Aiandustoetuse taotlemise ja saamise õigust ei teki, kui selle maksmiseks ei ole raha ette nähtud.
Kui riigieelarves nähakse ette raha käesolevas seaduses nimetamata aiandustoetuse maksmiseks, kehtestatakse aiandustoetuse taotlemise ja maksmise kord käesoleva seaduse § 60 alusel.
Aiandustoetuse taotlemise ja maksmise korra ning aiandustootjate ühistegevuse toetuse ja turukorrastustoetuse aruannete esitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister määrusega.
Aiandustoetuse maksmise või sellest keeldumise otsuse teeb Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti peadirektor või tema volitatud ametnik.
Aiandustootjate ühistegevuse toetust antakse ühingule rahalise abina tunnustamisplaani või tegevuskava täitmise kulu osaliseks hüvitamiseks.
Toetust antakse ühingule, kui selle liikmed ei ole samal ajal teise sama valdkonna ühingu liikmed, kes samuti taotleb või on saanud toetust.
Toetuse andmiseks võib nõuda ühingult tagatist.
Aiandustoote või aiandustootja reklaamikampaaniaga.
Tunnustamisplaani täitmise kulude osaliseks hüvitamiseks aiandustootjate ühistegevuse toetuse taotlemiseks tuleb ühingul esitada tunnustamistaotlus ja nõuetekohane tunnustamisplaan.
Ühing peab toetuse taotluses Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile teatama tegevusfondi moodustamise alused ja korra, kalendriaastaks kavandatud suuruse ning taotletava toetuse suuruse.
Tunnustamisplaani täitmise kulude osaliseks hüvitamiseks antava aiandustootjate ühistegevuse toetuse suurus ei või ületada kalendriaastaks ettenähtud tegevusfondi suurust.
Tunnustamisplaani täitmise kulude osaliseks hüvitamiseks antava aiandustootjate ühistegevuse toetuse maksmise või sellest keeldumise otsus tehakse koos eeltunnustamisotsusega.
Tegevuskava täitmise kulude osaliseks hüvitamiseks võib ühing tegevuskava kehtimise ajal taotleda toetust tegevuskava täitmise kulude osaliseks hüvitamiseks.
Tegevuskava peab olema käesoleva seaduse nõuete kohane.
Toetuse taotlus, milles on nimetatud tegevuskava täitmise kulude osaliseks hüvitamiseks taotletava aiandustootjate ühistegevuse toetuse suurus ja esitatud selle sihtotstarbe kirjeldus, tuleb esitada koos tegevuskavaga, milles on märgitud kava üldmaksumus.
Tegevuskava täitmise kulude osaliseks hüvitamiseks antava aiandustootjate ühistegevuse toetuse suurus ei või ületada 50 protsenti tegevuskava üldmaksumusest.
Turukorrastustoetust makstakse ühingule Eestis kasvatatud aiandustoodete müügilt kõrvaldamise ja tasuta jaotamiseks üleandmise tõttu aiandustootjale tekkinud kahju osaliseks hüvitamiseks.
Turukorrastustoetust makstakse, kui aiandustoode on müügilt kõrvaldatud ja tasuta jaotamiseks üle antud Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti teadmisel.
Turukorrastustoetuse suuruse määrab Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti peadirektor või tema volitatud ametnik kindla summana ja see ei tohi ületada 50 protsenti müügilt kõrvaldatud aiandustoote sellest hinnast, mida aiandustootja tavaliselt selle aiandustoote eest Eesti turul saab.
Turukorrastustoetus makstakse ühingule, kes jaotab saadud summa müügilt kõrvaldamise tõttu kahju saanud aiandustootjate vahel pärast ühingule tekkinud kõrvaldamiskulu mahaarvamist.
Ei ole tagastanud ebaõigesti saadud toetust või selle osa käesoleva seaduse §-s 67 sätestatud korras.
Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 ettenähtud juhtudele keeldutakse ka käesoleva seaduse §-s 62 nimetatud toetuse maksmisest § 42 lõikes 2 ettenähtud juhul.
Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 ettenähtud juhtudele keeldutakse ka käesoleva seaduse §-s 63 nimetatud toetuse maksmisest, kui Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti põhjendatud hinnangul ei ole võimalik tegevuskava täita.
Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 ettenähtud juhtudele keeldutakse aiandustootjate ühistegevuse toetuse maksmisest, kui Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti põhjendatud hinnangul on ühingul tunnustamisplaani või tegevuskava täitmiseks piisavalt raha.
Aiandustootjate ühistegevuse toetust ja turukorrastustoetust tuleb kasutada sihtotstarbeliselt.
Aiandustoetuse kasutamise sihtotstarbe määrab Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet toetuse maksmist otsustades.
Aiandustoetuse kasutamise kohta tuleb ühingul esitada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile järelevalveks vajalikud aruanded tegevuskava või tunnustamisplaani täitmise, aiandustoote müügi ja müügilt kõrvaldamise kohta.
Kui taotlejale on makstud aiandustoetust või osa sellest valeandmete alusel või eksimuse mõjul, tuleb toetusraha riigieelarve tuludesse tagasi maksta.
Aiandustoetus või selle osa, mida ei ole kasutatud sihtotstarbeliselt või mille kohta ei ole ettenähtud tähtpäevaks aruannet esitatud, tuleb riigieelarve tuludesse tagasi maksta.
Aiandustoetus või selle osa, mis on tunnustamisotsuse kehtetuks tunnistamise ajaks kasutamata või mida ei saa sihtotstarbeliselt kasutada, tuleb riigieelarve tuludesse tagasi maksta.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud asjaolude avastamisel esitab Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti järelevalveametnik toetusraha saajale toetusraha või selle osa tagasimaksmise nõude.
Kui isik toetusraha või selle osa riigieelarve tuludesse tagasi ei maksa, nõutakse raha välja kohtu kaudu.
Nõude esitamise tähtaeg on aiandustoetuse maksmisest arvates kolm aastat.
Käesoleva seaduse nõuete täitmise üle teostab riiklikku järelevalvet Taimetoodangu Inspektsioon, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud juhul.
Tarbijakaitseamet teostab riiklikku järelevalvet aiandustoote kvaliteedi- ja turustamise nõuete täitmise üle jaekaubanduses.
Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet teostab riiklikku järelevalvet tunnustatud ühingute käesolevas seaduses sätestatud eesmärgikohase tegevuse ja aiandustoetuste kasutamise üle.
Järelevalveasutused edastavad üksteisele teavet järelevalve tulemuste kohta, välja arvatud teave, mida on seadusega keelatud anda.
Taimetoodangu Inspektsiooni, Tarbijakaitseameti ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti järelevalveametnikud teostavad järelevalvet oma pädevuse piires nende isikute tegevuse üle, kes on kohustatud täitma käesoleva seaduse nõudeid.
Järelevalveametniku pädevus peab olema kajastatud ametitõendil.
Järelevalve alustamisel peab järelevalveametnik esitama isikule ametitõendi.
Ametitõendi esitanud järelevalveametnikul on õigus takistamatult kontrollida käesoleva seaduse nõuete täitmist.
Tal on õigus siseneda isiku territooriumile ja ruumi, võtta kontrollproove, kontrollida toote vastavust kvaliteedinõuetele, nõuda isikult koopiaid asjakohastest dokumentidest ning saada muud järelevalveks vajalikku kirjalikku ja suulist teavet ning teha vaatlusi ja talletada tulemused, kasutades selleks isiku või tema esindaja teadmisel järelevalveasutuse tehnikavahendeid.
Järelevalveametnik peab teatama isikule või tema esindajale järelevalve eesmärgi.
Isik võib soovi korral viibida järelevalvetoimingu juures.
Enne imporditava kiirestirikneva aiandustoote partii saabumist piiril asuvasse tollipunkti peab isik andma Taimetoodangu Inspektsiooni järelevalveametnikule selle kohta järelevalveks vajaliku eelteabe.
Eelteave tuleb anda aiandustoote partii lähetamise aja, sihtkoha, saabumise aja ja koha ning aiandustoote liigi ja koguse kohta.
Kui toodet imporditakse korduvalt, ei pea eelteavet korduvalt esitama.
Järelevalveametnik teeb järelevalvetoimingud eesmärgikohaselt.
Õiguserikkumise avastamise korral kontrollib järelevalveametnik kõiki sellega seotud asjaolusid.
Järelevalveametnik on kohustatud hoidma talle järelevalve ajal teatavaks saanud ärisaladust.
Teabe võib avalikustada, kui selle hoidmine ohustaks inimese tervist või keskkonda.
Järelevalvetoiminguid tehes on järelevalveametnikul õigus võtta kontrollimiseks vajalikus koguses kontrollproove tasuta.
Kontrollprooviks võetud aiandustoote kogus, mida kontrollides ei ole ära kasutatud, tagastatakse omanikule.
Kontrollproovide võtmise korra ning kogused, samuti kontrollimise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Käesolev paragrahv laieneb ka isikule, kellele Taimetoodangu Inspektsioon on käesoleva seaduse § 17 alusel andnud aiandustoodete kontrollimise ja kvaliteedi tõendamise volituse.
Järelevalvetulemused vormistab järelevalveametnik protokollis, millele lisatakse järelevalve ajal saadud dokumendid või nende koopiad.
Protokoll vormistatakse kahes eksemplaris, millest üks säilitatakse järelevalveasutuses ja teine antakse isikule või tema esindajale allkirja vastu üle pärast järelevalve lõpetamist.
Kui isik või tema esindaja ei võta protokolli vastu või keeldub allkirja andmast, teeb järelevalveametnik protokolli asjakohase märke ja saadab protokolli posti teel väljastusteatega isiku elu- või asukohta, millega protokoll loetakse üleantuks.
Isikul on õigus esitada oma arvamus protokolli kohta kirjalikult ja see lisatakse protokollile.
Protokolli säilitatakse kolm aastat.
Õiguserikkumise avastamise korral teeb järelevalveametnik ettekirjutuse või koostab seaduse alusel haldusõiguserikkumise protokolli ning otsustab halduskaristuse määramise või taotleb, et haldusõiguserikkumise asja arutab ja karistuse määrab kohus.
Kohustatakse tegema õiguserikkumise lõpetamiseks või edasiste õiguserikkumiste ärahoidmiseks vajalikke toiminguid.
Ettekirjutust tehes määrab järelevalveametnik ettekirjutuse täitmise tähtaja.
Kui õiguserikkuja jätab ettekirjutuse täitmata, koostab järelevalveametnik seaduse alusel haldusõiguserikkumise protokolli ning protokolli koostamisel otsustab halduskaristuse määramise või taotleb, et haldusõiguserikkumise asja arutab ja karistuse määrab kohus.
Kui õiguserikkumise lõpetamiseks ja edasise õiguserikkumise ärahoidmiseks on erinevaid viise, arvestab järelevalveametnik vajalikku toimingut määrates võimaluse korral isiku soovi.
Tähtajaks määratakse aeg, mis tavaliselt kulub seda laadi toimingu tegemiseks.
Adressaadi allkiri akti kättesaamise kohta või märge muul viisil kättetoimetamise kohta.
Aiandustoote turustamise nõuete rikkumise ja käesoleva seaduse § 22 lõikes 3 nimetatud turu valdaja kohustuste täitmata jätmise eest - määratakse rahatrahv kuni 15 000 krooni.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud ametnikel on õigus määrata rahatrahv kuni 10 000 krooni.
Sellest suurema rahatrahvi võib määrata kohus.
Tarbijakaitseameti peadirektoril ja tema asetäitjal ning inspektoril.
Juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asja menetletakse haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453; 87, 524 ja 526) sätestatud korras, kui käesolevas seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Vajaduse korral muud andmed.
Kui õiguserikkuja esindaja keeldub protokollile alla kirjutamast, tehakse protokolli selle kohta märge.
Protokollile lisatakse õiguserikkuja esindaja kirjalikud märkused protokolli kohta ja sellele allakirjutamisest keeldumise kohta.
Kui õiguserikkuja on juriidilise isiku ametiisik, võib määrata halduskaristuse juriidilisele isikule käesolevas seaduses sätestatud korras või ametiisikule haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud korras.
Enne kvaliteedinõuete kehtestamist Eestis varutud saagi ja Eestisse imporditud aiandustoote suhtes ei kohaldata tagasiulatuvalt käesoleva seaduse § 11 alusel kehtestatavaid kvaliteedinõudeid.
Kuni 2003. aasta 1. jaanuarini kehtiva volituse võib anda käesoleva seaduse §-s 17 sätestatud korras ka isikule, kelle võimet aiandustooteid kontrollida ei ole veel Eestis tunnustatud asutuse või organi poolt hinnatud ja kui positiivse hinnangu saanud isikud puuduvad.
Käesolev seadus jõustub 2001. aasta 1. aprillil, välja arvatud §-d 45-57, mis jõustuvad 2002. aasta 1. jaanuaril.
Kinnitada „Meditsiinigaasisüsteemi paigaldamise ja kasutamise juhend“ (lisatud).
Käesolev meditsiinigaasisüsteemi paigaldamise ja kasutamise juhend (edaspidi juhend) kehtestab tehnilised ja ohutusnõuded tervishoiuasutuse meditsiinigaasisüsteemi paigaldamiseks ja kasutamiseks.
Käesolevas juhendis on arvestatud meditsiiniseadmeid käsitleva Euroopa Nõukogu direktiivi 93/42/EEC ja meditsiinigaasisüsteemidele laieneva rahvusvahelise standardi ISO 7396 ohutust tagavaid sätteid.
Meditsiinigaasisüsteem (edaspidi gaasisüsteem) käesoleva juhendi tähenduses on tervishoiuasutust meditsiinigaasiga varustav süsteem, mis koosneb erinevate gaaside jaotussüsteemidest.
Jaotussüsteem koosneb gaasikeskusest, jaotustorustikust ja lõppseadmetest.
Meditsiinigaasid käesoleva juhendi tähenduses on tervishoiuasutustes tervisehäirete diagnostikaks ja raviks ning meditsiiniseadmetes kasutatavad meditsiiniliselt puhtad gaasid ja gaasisegud, mida tarnitakse gaasilises või veeldatud olekus.
Muud lubatud meditsiinilised gaasid ja nende segud.
Märkus: Pneumaatiliste meditsiiniseadmete käitamiseks kasutatavat meditsiinilist lämmastikku ja meditsiinilist õhku nimetatakse instrumendigaasideks.
Gaasisüsteemi tuleb projekteerida, paigaldada, hooldada ja kontrollida nii, et selle eesmärgipärane kasutamine tavalistes või mõistuspäraselt eeldatavatel tingimustel, viisil ja perioodil ei ohustaks inimese tervist, keskkonda ja vara.
Meditsiinigaaside tervishoiuasutusse tarnimisel tuleb järgida ravimiseadust (RT I 1996, 3, 56; 49, 954; 1997, 93, 1564).
Gaaside koostis, omadused ja puhtus peavad vastama farmakopöades esitatud nõuetele.
Meditsiinigaaside tarnelepingus tuleb sätestada gaasi partii ja tarneüksuse (ballooni, mahuti jm. gaasiseadme) nõuetekohasuse tõendamise viis ja sagedus.
Tervishoiuasutuses peab iga erineva tarneüksuse liigi kohta olema ohutusnõudeid kajastav eestikeelne kasutamisjuhend.
Temperatuuri mõju gaasile.
Gaasi partiid ja tarneüksust peab olema võimalik identifitseerida.
Kirje tarneüksuse viimaste katsetuste kohta.
Ballooni märgistus peab asuma ventiilipoolses otsas, mittesilindrilises osas.
Iga gaasi (vastavat värvust ja märgistust omaval) balloonil peab olema gaasikohane ventiil vältimaks antud jaotussüsteemile mittevastava gaasi ühendamist jaotussüsteemi.
Gaasiballoonide ventiili suudmik peab olema suletud kapsliga kuni ballooni kasutuselevõtuni.
Gaasisüsteemi projektdokumentatsioon on dokumentide kogum, mis sisaldab gaasisüsteemi tehnilist kirjeldust, jooniseid, arvutustulemusi, paigaldamiseks kavandatud tehnilisi meetmeid ning paigaldusprotsessi kirjeldust.
Jaotussüsteemide skeemid.
Gaasisüsteemi projekteerimisel tuleb järgida tule-, ehitus- ja elektriohutuse ning tehnilisi nõudeid, samuti nende valdkondade riikliku järelevalve õigusakte ning käesoleva juhendi nõudeid.
Gaasisüsteem tuleb paigutada kasutuskohale ning seda ümbritsevad ruumid ja rajatised projekteerida nii, et ei oleks takistatud gaasisüsteemi seadmete kasutamine, kontrollimine ja hooldamine.
Gaasisüsteemi projektid ja nende muudatused peavad olema heaks kiidetud pädeva tehnilise järelevalve asutuse poolt enne gaasisüsteemi paigaldamise alustamist.
Puhtad; nende transportimisel, hoidmisel ja paigaldamisel tuleb tagada puhtuse säilimine täiendavate vahenditega (korgid torude otstes, kaitsekapslid ventiilidel jms.).
Gaasisüsteemi seadmete, materjalide ja koostude nõuetekohasus peab olema tõendatud.
Jaotustorustiku valmistamiseks on soovitav kasutada lisas D loetletud või nendega samaväärseid materjale.
Teiste osade materjale ei määratleta, kuid nende valikul peavad olema täidetud punkti 8.5 nõuded.
Meditsiinigaasi jaotussüsteemi moodustavad gaasikeskus, jaotustorustik ja lõppseadmed.
Gaasikeskus käesoleva juhendi tähenduses on jaotussüsteemi gaasiga varustavad gaasiseadmed (sealhulgas vaakumseadmed), nende juurde kuuluvad torustikud ning juhtimis- ja ohutusseadised.
Gaasiseadmed käesoleva juhendi tähenduses on gaasilise või veeldatud gaasi balloonid, mahutid, kompressorid, vaakumseadmed, hapniku kontsentraatorid ja muud seadmed meditsiinigaasi tarnimiseks või tootmiseks.
Muud gaasikeskused (hapniku kontsentraator jt.).
Gaasikeskuses peab olema esmane ja teisene gaasivaru ning reservgaasivaru.
Esmane gaasivaru käesoleva juhendi tähenduses on gaasivaru, mille tagavad jaotussüsteemi seadmed (esmane gaasivarustus) mitte vähem kui kahe ööpäeva jooksul.
Teisene gaasivaru käesoleva juhendi tähenduses on esmase gaasivaruga võrdne gaasikogus, mille tagavad seadmed (teisene gaasivarustus), mis automaatselt hakkavad varustama jaotussüsteemi kui esmavaru on ammendatud või esmase gaasivarustuse seadmed on töötamast lakanud ja mis muutub seejärel esmaseks gaasivaruks.
Reservgaasirvaru käesoleva juhendi tähenduses on vähemalt esmase gaasivaruga võrdne gaasivaru, mille tagavad seadmed, mis lülituvad automaatselt või lülitatakse käsitsi jaotussüsteemi, kui tekib tõrge nii esmases kui teiseses gaasivarustuses.
Krüogeense hapniku jaotussüsteemis peab avarii või ootamatu remondivajaduse tekkimise juhuks olema gaasikohane sisendseade ajutise gaasiseadme ühendamiseks.
Sisend ballooni ühendamiseks peab olema kaitstud vältimaks kõrvaliste isikute vahelesegamist gaasivarustusse.
Sisendi asukoht peab võimaldama seda kontrollida, remontida ja vahetada.
Anesteesia, reanimatsiooni, intensiivravi ja kardioloogia osakondades, kus patsiendid on sõltuvuses meditsiinigaasist või vaakumist, peab olema kohalik alternatiivne gaasiseade.
Kui alternatiivse gaasiseadmena kasutatakse gaasiballooni koos rõhuregulaatoriga, peavad ballooni ventiil ja rõhuregulaatori sisend olema gaasikohased.
Gaasikeskus võib paikneda ruumis (välja arvatud mahuti-gaasikeskus) või välisterritooriumil.
Maapind gaasikeskuse territooriumil peab olema kaetud tulekindla materjaliga.
Viide võtme asukohale.
Sildi kinnitus ja kirjed peavad olema püsivad.
Reservgaasivaru hoidmisel tuleb erinevad gaasid paigutada eraldi.
Tühjad balloonid peavad asetsema eraldi täidetud balloonidest, võimaluse korral teises ruumis.
Gaasikeskuse ruum peab olema ventileeritav.
Gaaside töörõhkude määramisel lähtutakse gaasi tarbiva meditsiiniseadme kasutamisjuhendis ette nähtud töörõhust.
Märkus: Gaasi töörõhu määramisel arvestatakse rõhulangust jaotussüsteemis sõltuvalt reguleeritud rõhust, gaasitarbest, torustiku mõõtmetest ning torustiku pikkusest.
Gaasilises olekus gaaside balloonid (hapnik, hingamisõhk, karbogeen, MEDIMIX 50).
Igale gaasile peab olema ette nähtud kaks omavahel ühendatud balloonide paketti esmase ja teisese gaasivaru tagamiseks ning reservgaasivaru.
Viimane võib olla süsteemi ühendatud või mitteühendatud.
Balloon-gaasikeskuse põhimõttelised skeemid on toodud lisas E (joonised 1 ja 2).
Balloonide ühendamine juhtimis- ja ohutusseadistega peab toimuma läbi gaasikohaste paindkõrgrõhutorude.
Paindühendused gaasikeskuse balloonide ja kogumistorude vahel ning balloonipaketis balloonide asendamisega seotud taasühendused peavad olema gaasikohased.
Balloon-gaasikeskus võib paikneda tervishoiuasutuse hoones või territooriumil.
Keelatud on balloon-gaasikeskuse paigaldamine hoone keldrisse.
Gaasikeskuse ruumis peavad olema tulekustutusvahendid vastavalt tuleohutusnõuetele.
Kui gaasikeskus asub välisterritooriumil, peavad selle juhtimis- ja ohutusseadised olema kaitstud ilmastiku mõjude eest.
Mahuti-gaasikeskusesse paigaldatakse krüogeenselt veeldatud hapniku või lämmastiku mahuti.
Mahuti-gaasikeskuse skeem on toodud lisas E (joonis 3).
Gaasikeskuse mahuti (te) maht peab tagama esmase ja teisese gaasivaru.
Reservgaasivaru võib olla tagatud ka gaasiballoonidega.
Mahuti-gaasikeskusel, mis varustab jaotussüsteemi veeldatud hapnikuga, peab hädaohu või ootamatu remondivajaduse juhuks olema gaasikohane sisendseade ajutise gaasiallika ühendamiseks.
Sisendseade peab olema kaitstud kõrvaliste isikute juurdepääsu eest.
Sisendseadme asukoht peab võimaldama seda kontrollida, remontida ja vahetada.
Mahuti konstruktsioon peab võimaldama proovide võtmist analüüside tegemiseks.
Mahuti-gaasikeskus paikneb tervishoiuasutuse välisterritooriumil.
Mahuti paigaldamine hoonesse, ehitise katusele ja maa alla on keelatud.
Mahuti-gaasikeskus peab paiknema maapinnaga ühel kõrgusel, mitte lähemal kui 5 m kaugusel kraavidest, vaatluskaevudest ja muudest katmata või kaetud süvenditest maapinnas ning mitte lähemal kui 3 m kaugusel teedest.
Mahuti-gaasikeskuse juhtimis- ja ohutusseadised peavad olema kaitstud ilmastiku mõjude eest.
Mahuti täitmiseks tuleb tagada vedelgaasiveoki vaba juurdepääs mahutile.
Maapind mahuti täitmise paigas ja selle läheduses peab olema betoneeritud või kaetud muu tugeva mittepõleva materjaliga.
Kompressor-gaasikeskusesse paigaldatakse meditsiinilise õhu tootmiseks kaks või enam kompressorit.
Kompressor-gaasikeskuse skeem on toodud lisas E (joonis 4).
Kompressor-gaasikeskuste elektripaigaldis peab vastama eeskirja EEI 3: 1994 „Ehitiste madalpinge-elektripaigaldised“ nõuetele.
Õhusissetõmme kompressorisse peab toimuma kohas, kus õhk ei ole saastatud.
Nõutud kvaliteediga õhu tootmiseks peab olema paigaldatud filtrid kompressori õhusissetõmbe ette.
Kondensaadi kõrvaldamiseks tuleb kuivati, järeljahuti ja ressiiver ühendada drenaažiga.
Kompressor-gaasikeskuses peab sururõhu rõhu reguleerimine olema dubleeritud.
Kompressori ja torustiku vahel peab olema paindühendus vältimaks vibratsiooni ülekandumist torustikule.
Vaakum-gaasikeskusesse paigaldatakse kaks või enam vaakumseadet.
Vaakum-gaasikeskuse skeem on toodud lisas E (joonis 5).
Iga vaakumseadme tootlikkus peab tagama vähemalt 75% süsteemi projekteeritud gaasitarbest ka juhul, kui üks seade on lakanud töötamast.
Vaakumseadmete töö peab olema projekteeritud nii, et ühe seadme töös häirete tekkimisel või selle töö lakkamisel ei saaks häiritud ega lakkaks teiste seadmete töö.
Vaakum-gaasikeskuste elektripaigaldis peab vastama eeskirja EEI 3: 1994 „Ehitiste madalpinge-elektripaigaldised“ nõuetele.
Vaakumireservuaari kasutamisel tuleb paigaldada ka kuivati.
Vaakumseadme gaasi väljavoolutoru ots peab olema painutatud allapoole, kaitstud võrguga ning suunatud hoonest välja sobivasse kohta.
Seadmetesse ja ümbritsevasse õhku bakterite sattumise vältimiseks tuleb vaakumsüsteemis ette näha bakteriaalsed filtrid ja kondensaadiärastid, mis mõlemad peavad olema dubleeritud.
Vaakumseadme ja torustiku vahel peab olema paindühendus vältimaks vibratsiooni ülekandumist torustikule.
Jaotustorustik käesoleva juhendi tähenduses on gaasikeskust lõppseadmetega ühendav torustik koos juhtimis- ja ohutusseadistega.
Jaotustorustikku on lubatud kasutada ainult meditsiinigaaside edastamiseks gaasiseadmetest lõppseadmeteni.
Keelatud on teiste tarvitite ühendamine jaotussüsteemi, välja arvatud meditsiinilise õhu kasutamisel instrumendigaasina, anesteesia heitgaaside väljajuhtimiseks, sterilisatsiooniosakonnas, õhukonditsioneeride pneumaatiliseks kontrolliks ja meditsiiniseadmete katsetamiseks.
Jaotustorustiku ja elektrijuhistiku paigaldamisel ühte süvendisse paigaldatakse jaotustorustik vähemalt 50 mm kaugusele elektrijuhistikust.
Kui jaotustorustik paigaldatakse konsoolidele, peab vahe torude vahel olema vähemalt 10 mm.
Jaotustorustik peab olema ühendatud peapotentsiaaliühtlustusjuhi abil hoone elektripaigaldiste peamaanduslatiga võimalikult lähedal torustiku hoonesse sisenemise kohale.
Jaotustorustikku ei tohi kasutada maandus- ja kaitsejuhina.
Raviruumides paiknevad jaotustorustikud tuleb ühendada lisapeapotentsiaaliühtlustusjuhi abil neis ruumides kasutatavate elektriseadmete toiteahela kaitsejuhiga.
Seejuures tuleb lähtuda eeskirja EEI 3: 1994 „Ehitiste madalpinge-elektripaigaldised“ nõuetest.
Jaotustorustik peab olema kaitstud mehaaniliste kahjustuste eest.
Jaotustorustikku ei tohi paigaldada kergestisüttivate materjalide lähedusse.
Kui sellises asukohas on torustiku paigaldamine möödapääsmatu, peab jaotustorustikku kaitsma mittepõlev ümbris.
Maasse asetatud jaotustorustikku tuleb kaitsta külma, korrosiooni ja mehaaniliste kahjustuste eest.
Sulgeventiili ei tohi paigaldada kohta, kus toimub võimalikest leketest tekkiva gaasi kogunemine.
Jaotustorustiku paigaldamisel tuleb kasutada korrosioonikindlaid materjale.
Jaotustorustiku paigaldus peab võimaldama torustiku termilist pikenemist ja lühenemist.
Barokambri kasutamiseks paigaldatakse eraldi torustik koos lisaseadmete ning juhtimis- ja ohutusseadistega.
Toed peavad vältima torustiku nihkumise.
Toed peavad olema korrosioonikindlast materjalist või korrosiooni vastu töödeldud ning torudest isoleeritud.
Torude ja elektrijuhtmete ristumisel tuleb toed asetada vahetult elektrijuhtmete kõrvale.
Jaotustorusid ei tohi kasutada tugedena ning neid ei tohi toestada teised torud.
Jaotustorustikus on lubatud kõvajoodis- või keevisliited, sulgeventiilide keermesliited ning vaakumsüsteemi plastmassmaterjalide liited.
Keermesliite väliskeere peab olema kaetud selleks otstarbeks lubatud tihendusmaterjali või -lindiga.
Kõvajoodisega jootmisel tuleb kasutada inertgaase.
Jaotustorustikul peab olema gaase identifitseeriv püsiv märgistus.
Gaasi tähistav värvuskood.
Lõppseade käesoleva juhendi tähenduses on jaotustorustiku väljundseade (vaakumi puhul sisendseade) meditsiiniseadme jaotussüsteemi ühendamiseks.
Lõppseadmete vajalik arv nähakse ette projektdokumentatsioonis vastavalt kasutaja vajadusele.
Iga jaotustorustiku kõik lõppseadmed ja ühendused peavad olema ühte tüüpi.
Tervishoiuasutuse kõikide üksuste gaasikasutuse kohtades peab olema ühesugune lõppseadmete paigutuse järjekord.
Lõppseade peab olema gaasikohane keermes- või kiirühendustüüpi.
Tehnohoolde sulgeventiil (käsi- või automaatne), mis võimaldab teostada tehnohooldust lõppseadme tsooni sulgeventiili kasutamata (see ei kehti vaakumseadmetele).
Tehnohoolde sulgeventiili võib ära jätta, kui torustik on dubleeritud või kui sulgeventiil teenindab ainult ühte lõppseadet.
Lõppseade peab olema märgistatud gaasi nimetuse ja sümboliga.
Soovitav on märgistuses kasutada ka konkreetse gaasi ballooni värvusele vastavat värvuskoodi.
Lõppseade peab olema paigaldatud kergesti ligipääsetavasse kohta sellisele kõrgusele, mis väldiks mehaanilise kahjustuse võimaluse.
Juhtimis- ja ohutusseadised käesoleva juhendi tähenduses on sulgeventiil, manomeeter, rõhuregulaator, kaitseklapp, rõhualandusventiil, häireseadis ning gaasivarustuse automaat- ja käsitsiümberlüliti.
Gaasisüsteemile tuleb paigaldada selle kindlat ja ohutut kasutamist tagavad juhtimis- ja ohutusseadised, mis võimaldavad jaotussüsteemi sisse ja välja lülitada, selle töörežiimi juhtida, kontrollida ja reguleerida ning mis töörežiimi lubamatust hälbest automaatselt, õigeaegselt ja töökindlalt signaliseerivad.
Gaasisüsteemi juhtimis- ja ohutusseadiste vajadus ja asukohad määratakse projektiga kooskõlas käesoleva juhendi nõuetega.
Iga töörõhuregulaatori järele ja liinirõhuregulaatori ette peab olema paigaldatud rõhualandusventiil.
See peab avanema, kui rõhk ületab nimitöörõhku 30% kuni 40% ja saavutama maksimaalse läbilaske rõhu puhul, mis ei ole rohkem kui 50% kõrgem klapi maksimaalse avanemise rõhust.
Rõhuregulaatori järele, kuid avariisignaali andurist ja sulgeventiilist ettepoole peab olema paigaldatud kaitseklapp.
See peab avanema, kui rõhk ületab nimitöörõhku 30% kuni 40% ja saavutama oma maksimaalse läbilaske rõhu puhul, mis ei ole rohkem kui 60% kõrgem nimitöörõhust.
Dilämmastikoksiidi jaotussüsteemis peab kaitseklapp avanema rõhul, mis on 25% kuni 35% kõrgem liini nimitöörõhust ja saavutama oma maksimaalse läbilaske rõhu puhul, mis ei ole rohkem kui 55% kõrgem nimitöörõhust.
Märkus: Kui anesteesia puhul kasutatakse kõrge kontsentratsiooniga dilämmastikoksiidi, võib rõhu tõus üle 20% töörõhust kõrgemaks tõsta dilämmastikoksiidi sisaldust gaasisegus, mis on patsiendile ohtlik.
Juhtimis- ja ohutusseadised peavad tagama lõppseadmetesse mineva gaasi ettenähtud töörõhu.
Kaitseklapist ja rõhualandusventiilist väljuv gaas (välja arvatud õhk) peab olema suunatud hoonest välja.
Ükski sulgeventiil või gaasivoolu piirav seade ei tohi segada kaitseklapi ja rõhualandusventiili tööd.
Häireseadised käesoleva juhendi tähenduses on seadised, mis edastavad hooldus- ja avariisignaale.
Avariisignalisaatorid.
Igas häireseadises peab olema visuaalsignalisaator, selle juurde võib kuuluda ka helisignalisaator.
Häireseadistele tuleb elektriline toide ette näha nii põhi- kui turvatoitesüsteemist ning nad tuleb varustada lisatoiteallikaga.
Toitesüsteem peab tagama nende toime ka anduri ja signalisaatori vahelise katkestuse korral.
Hooldussignalisaator käesoleva juhendi tähenduses on valgussignalisaator või heli- ja valgussignalisaator, mis osutab vajadusele tehnilise personali sekkumiseks gaasisüsteemi korrastamiseks või puuduste kõrvaldamiseks.
Häired vaakumpumpade töös.
Hooldussignalisaatorid peavad olema visuaalse signaaliga, kusjuures signaalid punkti 12.7.2 alapunktide a, c ja d teadete kohta peavad olema dubleeritud helisignaaliga.
Avariisignalisaator käesoleva juhendi tähenduses on heli- ja valgussignalisaator, mis osutab tehnilisele ja meditsiinipersonalile, et gaasisüsteemis on lubamatud hälbed.
Häired hapniku kontsentraatori või muu alternatiivse gaasiseadme töös.
Avariisignalisaatorid peavad punktis 12.8.1 nimetatud avariidest hoiatama üheaegselt nii visuaal- kui helisignaaliga.
Gaasirõhu tõusust teatamiseks dilämmastikoksiidi jaotussüsteemis peavad avariisignalisaatorid paiknema enne iga intensiivravi osakonda ja operatsioonisaali teenindavat lõppregulaatorit.
Tsooni sulgemiseks tehnohoolduseks ja avariiolukorras kasutatakse sulgeventiile.
Kõrvaliste isikute juurdepääs tehnohoolduse sulgeventiilidele peab olema välistatud.
Kõik sulgeventiilid gaasisüsteemis (välja arvatud gaasiseadmetes ja lõppseadmetes) peavad olema „kuul“ või „diafragma“ tüüpi.
Ventiilide avatud või suletud olek peab olema selgelt arusaadav nende visuaalsel vaatlemisel.
Teenindatav tsoon.
Kõik jaotussüsteemi peatorud peavad olema varustatud sulgeventiilidega vahetult gaasivarustuse algallika läheduses.
Tsooni sulgeventiilid peavad olema paigaldatud anesteesia- või intensiivravi osakondi teenindavatele torustikele (välja arvatud vaakumsüsteem).
Rõhuregulaatori järele, kuid avarii häireseadise andurist ja sulgeventiilist ettepoole peab olema paigaldatud manomeeter.
Gaasisüsteemi võivad paigaldada, remontida või ümber ehitada (edaspidi paigaldada) ja katsetada (sh. ülevaatust teha) vastavat kvalifikatsiooni omavad spetsialistid.
Gaasisüsteem tuleb paigaldada vastavuses pädeva tehnilise järelevalve asutuse poolt heakskiidetud paigaldusprojektiga, kusjuures süsteemi seadmeid tuleb paigaldada nendele tootja poolt kaasa antud asjakohaste paigaldusjuhiste järgi.
Paigaldamise käigus tehtud projekti muudatused peavad olema pädeva tehnilise järelevalve asutuse poolt heaks kiidetud.
Gaasisüsteemi katsetamise metoodika, perioodsuse ja mahu peab ette nägema projekteerija.
Katsetuste tulemused peavad tõendama, et paigaldatud gaasisüsteem on ohutu selle kasutamisel ja hooldamisel.
Erinevate asutuste poolt katsetuste läbiviimisel peab nende tegevusvaldkond olema selgelt piiritletud enne katsetuste alustamist.
Katsetamine peab toimuma puhta õlivaba õhu, lämmastiku või süsinikdioksiidiga, välja arvatud katsetused, kus on ette nähtud kasutada vastava jaotussüsteemi tööks ette nähtud gaase.
Enne katsetuste alustamist peab iga jaotussüsteemi lõppseade olema märgistatud (kinnitatud silt) teabega selle kasutamise keelust seoses süsteemi katsetamisega.
Katsetuste kohta tuleb koostada protokoll (vt. teatmeline lisa B), mida säilitatakse tervishoiuasutuses kümme aastat.
Kui katsetuste tulemused ei vasta ettenähtud normidele, tuleb pärast vigade kõrvaldamist läbi viia korduskatsetused ja koostada selle kohta protokollid.
Pärast jaotussüsteemide lõplikku paigaldamist ja enne süsteemi kasutusele võtmist.
Gaasisüsteemi võib kasutusele võtta siis, kui pädev tehnilise järelevalve asutus ja vastuvõtukomisjon (edaspidi komisjon) on kinnitanud gaasisüsteemi vastavust käesoleva juhendi nõuetele ning kogu gaasisüsteemi puudutav dokumentatsioon on tervishoiuasutusele üle antud.
Gaasisüsteemi vastavuse hindamiseks käesoleva juhendi nõuetele viiakse läbi esmane tehniline ülevaatus pädeva tehnilise järelevalve asutuse poolt.
Enne gaasisüsteemi esmast tehnilist ülevaatust peavad olema tehnilise järelevalve asutuses registreerimisele kuuluvad seadmed (mahutid, tõsteseadmed, barokambrid jt.) registreeritud.
Dokumentatsiooni kontrolli.
Selle käigus kontrollitakse gaasisüsteemi paigaldustööde dokumentatsiooni, paigaldamise käigus tehtud katsetuste protokolle ja otsuseid, kasutamis- ja hooldusjuhendite olemasolu ja nõuetekohasust, gaasisüsteemi hooldava ja kasutava personali pädevust tõendavat dokumentatsiooni.
Gaasisüsteemi visuaalset ülevaatust.
Katsetusi (surveproove).
Esmase tehnilise ülevaatuse tulemuste kohta koostatakse protokoll.
Vastuvõtukomisjoni kutsub kokku tervishoiuasutuse juht.
Komisjoni kuuluvad gaasisüsteemi projekteerija, paigaldaja, katsetaja ja tervishoiuasutuse esindajad.
Komisjoni tööst kutsutakse osa võtma riiklike järelevalveasutuste esindajad.
Komisjonile tuleb esitada gaasisüsteemi projektdokumentatsioon, kasutatud materjalide ja seadmete kvaliteeti tõendavad dokumendid ning läbiviidud katsetuste protokollid, sealhulgas pädeva tehnilise järelevalve asutuse poolt läbi viidud esmase tehnilise ülevaatuse protokoll, mis kinnitab, et gaasisüsteem vastab juhendi nõuetele.
Vajadusel võib komisjon nõuda teisi asjakohaseid dokumente ja uute katsetuste läbiviimist ning protokollimist.
Komisjoniliikmete allkirjad (nime dešifreering ja allakirjutamise kuupäev).
Gaasisüsteem loetakse kasutuselevõetuks hetkest, mil alustatakse selle sihtotstarbelist kasutamist.
Kasutamiseks ei loeta gaasisüsteemi häälestamist, reguleerimist ega katsetamist, mis on vajalikud süsteemi esmase tehnilise ülevaatuse teostamiseks.
Gaasisüsteemi tuleb kasutada nii, et see ei põhjustaks ohtu inimesele, varale ega keskkonnale.
Tagama hoolduspersonalile asjakohased tingimused oma ülesannete täitmiseks.
Meditsiinigaasisüsteemi hooldavat ja kasutavat personali juhendatakse küllaldaselt neile antud ülesannete nõuetekohaseks täitmiseks ning nende kasutuses oleksid tööülesannete täitmiseks vajalikud töövahendid ja dokumentatsioon.
Kasutamise järelevaataja vastutab tema järelevalve all oleva gaasisüsteemi ohutu kasutamise eest.
Hoolduspersonal peab gaasisüsteemi korras hoidma vastavalt kasutus- ja tehnohooldusjuhendile.
Ilmse ohu korral ning kasutus- ja tehnohooldusjuhendis ette nähtud juhtudel ja viisil peab hoolduspersonal, kooskõlastatult gaasisüsteemi kasutava personaliga, gaasisüsteemi seiskama, kui see ei ole automaatse juhtimissüsteemi seadisega tagatud.
Avariist või õnnetusjuhtumist peab tervishoiuasutus viivitamatult teatama pädevale tehnilise järelevalve asutusele ja teistele asjaomastele asutustele vastavalt kehtivatele õigusaktidele.
Kuni pädeva tehnilise järelevalve asutuse töötaja kohalejõudmiseni peab hoolduspersonal tagama avarii või õnnetusjuhtumi tagajärjel tekkinud olukorra säilimise, kui see ei põhjusta edasisi kahjustusi.
Gaasisüsteem tuleb esitada pädevale tehnilise järelevalve asutusele korraliseks tehniliseks ülevaatuseks asjakohaste õigusaktidega kehtestatud korras.
Pärast gaasisüsteemi remonti või ümberehitamist vastavalt pädeva tehnilise järelvalve asutuse asjakohastele õigusaktidele.
Käesolev lisa esitab informatsiooni tervishoiuasutuses gaasisüsteemi tehnohoolduse kava koostamiseks, kuid ei sisalda selle läbiviimise konkreetseid ülesandeid ega sagedust.
A.1. Meditsiinigaasisüsteemi tuleb hooldada pidevalt.
A.2. Hooldustööde läbiviimiseks tuleb määrata vastava kvalifikatsiooni ja töökogemusega isikud, kes tunnevad meditsiinigaasisüsteemis töötavate seadmete funktsioone, süsteemi paigaldamise ja katsetamisega seotud töid.
A.3. Hooldustööde kava peab sisaldama seadmete tootjate ja meditsiinigaasisüsteemi paigaldaja poolt kaasa antud juhendites ettenähtud hooldustöid ja nende teostamise sagedust.
A.4. Hooldustööde kavas peab sisalduma tõrgetest kohese teatamise nõue.
A.5. Hooldustöödega seotud jaotussüsteemi üksikute tsoonide sulgemine peab olema kooskõlastatud vastavate tsoonide meditsiinipersonaliga.
Kui osutub, et mõne ventiili või lõppseadme töös on tekkinud tõrked, tuleb need vastavalt märgistada, et vältida nende kasutamist.
Jaotussüsteemi läbipuhumine ja saasteallikatest puhastamine.
A.7. Hooldustööd ja sellele järgnevate katsetuste tulemused peavad olema kirjalikult vormistatud.
Hooldustööde dokumentatsiooni tuleb säilitada koos projekt-, katsetamis- ja remondidokumentidega.
A.8. Meditsiinigaasisüsteemi omanik või haldaja peab kindlustama süsteemi hoolduseks ettenähtud tagavaraosade olemasolu ja kättesaadavuse.
Remonditööde läbiviimine.
C.2. Igasse osakonda (piirkonda) tuleb määrata kogenud töötaja personali tegevuse koordineerimiseks avariiolukorras.
Kavandatavaid remonditöid.
C.4. Avariiolukorrast teate saamisel tuleb igas piirkonnas vähendada gaasi kasutamist minimaalse vajaduseni ning kasutusele võtta reservgaasivaru.
C.5. Vastutav personal peab kontrollima olemasolevaid reserve ning vajadusel võtma kasutusele reservtorustiku, -seadmed ja -balloonid või muu gaasiseadme ning avariisisendid kasutuspunktides.
C.6. Meditsiinigaasisüsteemis tuleb välja selgitada vead ja vajadusel isoleerida piirkonnad, mis pole avariist kahjustatud.
C.7. Vastutav personal peab olema teadlik kogu süsteemi torustiku ja kõikide tsoonide eraldusventiilide asukohast.
Vähemalt kord aastas tuleb läbi viia õppusi avariiolukordade lahendamiseks.
C.8. Gaasiballoonide teisaldamiseks peavad olema kärud.
C.9. Gaasiballoone tuleb hoida ja käsitseda vastavalt gaasi tarnija poolt antud juhendite nõuetele.
C.10. Juurdepääs kogumistoruga ühendatud balloonidepaketile ja ladudesse peab olema takistusteta ja puhas.
D.1. Käesolev lisa annab soovitusi ja piiranguid materjalide kasutamiseks ja ühenduste tegemiseks.
Märkus: Torustiku valmistamiseks tuleb eelistada külmvaltsitud meditsiinilist vasktoru.
Mõningad mittemetallilised materjalid eraldavad kõrgel temperatuuril mürgiseid või toksilisi aure.
Kõik mittemetallilised materjalid võivad olla ohtlikud mõnedes tingimustes (näiteks torustiku rõhul), mistõttu tuleb nende kasutamisel arvestada gaaside omadusi, rõhku jms. ning vajadusel katsetada.
Joonistel 1 kuni 5 on toodud gaasikeskuste näidisskeemid, mis tagavad patsientide raviks pideva ja ohutu gaasivarustuse.
Ka teised lahendused, mis vastavad käesoleva juhendi nõuetele on võimalikud.
Avariiteeninduse sisendi asukoht on valikuline.
Krüogeenselt veeldatud gaasi balloon-gaasikeskus.
Gaasilises olekus gaasi balloon-gaasikeskus.
Krüogeenselt veeldatud gaasi mahuti-gaasikeskus.
Meditsiinilise õhu kompressor-gaasikeskus.
F.1. Gaasikeskse ruum peab paiknema hoone esimesel korrusel.
Eelistada tuleb ruumi sissepääsu väljast, selle puudumisel peavad välja viiva koridori uksed avanema väljumise suunas.
Asuma mitte kaugemal kui 10 m lähimast väljapääsust ja mitte lähemal kui 10 m ruumidele, kus hoitakse tuleohtlikke aineid.
F.3. Ukseava peab olema nii suur, et gaasiballoonide käsitsemine ei oleks takistatud.
F.5. Põrand tuleb teha mittepõlevast staatilist elektrit mittetekitavast materjalist (näiteks betoonist), põrand peab olema sile ja aukudeta.
F.6. Muu ehitusega ühenduses olevad siseseinad peavad olema ühekiviseina tugevusega.
F.7. Ruumi ei tohi läbida ventilatsiooni-, õli- ja kütusetorustikud ega suitsulõõrid.
Ruumis ei tohi paikneda elektrikilpe ja trafosid ega muudes ruumides paiknevaid elektriseadmeid toitvaid juhistikke.
F.8. Ruum peab olema ventileeritav.
Meditsiinilise suruõhu, lämmastiku ja süsihappegaasi gaasikeskuste ruumis on nõutav 1,5 -kordne õhuvahetus tunnis.
Meditsiinilise hapniku, dilämmastikoksiidi ja hapnikuga rikastatud gaaside gaasikeskuste ruumis on nõutav 6-kordne õhuvahetus tunnis.
Ventilaator peab olema plahvatuskindla konstruktsiooniga.
Lubatud on kasutada nii loomulikku (talvel) kui mehaanilist (suvel) ventilatsiooni.
Loomuliku ventilatsiooni resti suurus on ligikaudu 3% põrandapinnast, kuid mitte üle 500 mm 2.
Konversioonkomplekt (vajadusel).
Jaotussüsteemi rõhu sõltuvus ümbritseva õhu temperatuurist.
H.1. Katsetuste metoodika, perioodsuse ja mahu näeb ette projekteerija.
Märkus: Pädev tehnilise järelevalve asutus võib tema poolt läbi viidavate katsetamiste korral kasutada teistsugust metoodikat.
H.2. Allpool toodud katsetuste tegemise viis on üheks võimaluseks gaasisüsteemi käesolevas juhendis esitatud nõuetele vastavuse kontrollimisel.
Visuaalne vaatlus.
H.3.1. Hermeetilisuse kontroll.
Nõuded: Katsetatav sektsioon peab olema lõplikult paigaldatud, kinnitatud ja ülejäänud jaotussüsteemist eraldatud, sellele peab olema ühendatud kontrollmanomeeter.
Lõppseadmete baasplokid peavad olema monteeritud.
Katsetused tuleb läbi viia jaotussüsteemi kõikides osades.
Üheaegselt võib katsetada mitut jaotussüsteemi.
Katsetamine: Täita süsteem 1,5 -kordse nimitöörõhuga meditsiinigaaside süsteemis ja rõhuga 500 kPa vaakumsüsteemis.
Lahutada sektsioonid gaasivarustusest.
Märkida üles ümbritseva õhu temperatuur ja manomeetri näidud katsetuse alguses ja pärast 24 tunni möödumist.
Tulemused: Pärast 24 tunni möödumist ei tohi jaotussüsteemi katsetatavas osas rõhu langus ületada normatiivses lisas G (joonis 6) toodud väärtusi.
H.3.2. Jaotussüsteemide omavahelise ühendatuse ja ummistuste puudumise kontroll.
Nõuded: Kõik jaotussüsteemid peavad olema atmosfäärirõhul.
Korraga kinnitatakse ainult üks rõhuallikas (gaasiseade) ja ainult ühele jaotussüsteemile.
Vähemalt üks lõppseadme baasplokk kõikides jaotussüsteemides peab olema atmosfääriõhuga ühenduses.
Kõik tsooni eraldusventiilid peavad olema avatud kogu katsetusaja jooksul.
Ühendada rõhuallikas järgmisesse süsteemi ja korrata katsetamist vastavalt punktidele „a“ kuni „d“.
Märkus: Pärast katsetuste lõpetamist tühjendada kõik lõppseadme baasplokid.
Katsetuste lõppedes on kasulik jätta torustik rõhu alla.
Kui seda ei saa teha, tuleb enne lõppseadmete ventiilide paigaldamist lekkekatsetus uuesti läbi viia.
Tulemused: Igast baasplokist võib voolata ainult adekvaatne katsetamisgaas ja seda ei tohi voolata teiste süsteemide avatuks jäetud baasplokkidest.
Väljuv katsetamisgaas ei tohi sisaldada tahkeid aineosakesi.
Kui gaas voolab baasplokist mittetestitavas süsteemis, on tegemist ristiühendusega.
Pärast vigade selgitamist ja parandamist tuleb läbi viia korduskatsetus.
H.3.3. Visuaalne vaatlus.
Visuaalsel vaatlusel kontrollitakse seadmete ja jaotustorustike paigutuse ja ühenduste vastavust projektile, keevisühenduste kvaliteeti, märgistuse nõuetekohasust.
H.4. Katsetused pärast gaasisüsteemi lõplikku paigaldamist ja enne kasutusele võtmist.
Identifitseerimise õigsus.
H.4.1. Gaasisüsteemi hermeetilisuse kontroll.
Nõuded: Punktis H.3 toodud katsetused peavad olema eelnevalt tehtud ja nende tulemused rahuldavad.
Kõik lõppseadmete ventiilid, rõhumõõtjad ja kaitseklapid peavad olema paigaldatud, rõhuallikad süsteemidesse ning manomeetrid katsetatavatesse sektsioonidesse ühendatud.
Kõiki jaotussüsteeme võib katsetada üheaegselt, kuid suurte süsteemide puhul tuleks katsetada süsteemi üksikuid osi eraldi.
Katsetamine: Täita süsteemid töörõhul katsetamisgaasiga ja eemaldada gaasiseade.
Märkida üles rõhumõõturi näidud katsetuse alustamisel ja 24 tunni möödumisel.
Märkus: Arvutus põhineb suurimal lubatud lekkel ühe lõppseadme kohta: 0,48 l / 24 h.
H.4.2. Vaakumsüsteemi hermeetilisuse kontroll.
Nõuded: Katsetus vastavalt punkti H.3 nõuetele peab olema läbi viidud ja tulemused rahuldavad.
Kõik lõppseadmete ventiilid, manomeetrid ja kaitseklapid peavad olema paigaldatud, vaakumseade katsetatavasse süsteemi ning manomeeter katsetatavasse sektsiooni ühendatud.
Katsetamine: Tühjendada süsteem kuni hõrenduse nimiväärtuseni.
Hoida vaakumiallikas töös kuni süsteem on kuivanud.
Eraldada vaakumseade.
Märkida üles rõhu näidud katsetuse alguses ja pärast ühe tunni möödumist.
Tulemused: Pärast ühe tunni möödumist hõrenduse nimiväärtusel töötava vaakumi ja isoleeritud gaasiseadmega jaotussüsteemis ei tohi rõhk torustikus ületada 10 kPa.
H.4.3. Sulgeventiilide hermeetilisuse, tsoonide õige eraldatuse ja identifitseerimise kontroll.
Nõuded: Katsetused vastavalt punktile H.3 ja H.4.1 peavad olema tehtud nõuetekohaste tulemuste saavutamiseni.
Kõik lõppseadmete sulgeventiilid peavad olema suletud.
Kontrollida võib üheaegselt mitut jaotussüsteemi, vaakumsüsteemis ei ole katsetamine vajalik.
Katsetamine: Katsetada töörõhul jaotussüsteemi enne suletud sulgeventiili nii, et ventiilile järgnev torustik on rõhu alt vabastatud ja lõppseadmed suletud.
Viia süsteem töörõhule ja sulgeda kõik tsoonide eraldusventiilid.
Alandada rõhku kõikides süsteemides gaasiseadmest kõige kaugemal asuvast ventiilist allpool, tehes seda lõppseadme sulgeventiili avamise teel.
Seejärel sulgeda lõppseadme ventiil ja avada see uuesti 15 minuti möödumisel.
Avada järjekorras sulgeventiilid igas süsteemis liikudes gaasiseadme suunas.
Katsetada nii kõiki sulgeventiile, kontrollides leket ümbritsevasse keskkonda ventiili avatud ja suletud olekus.
Pärast nimetatud tegevust kontrollida iga sulgeventiili poolt teenindatava tsooni ja seda identifitseeriva tähistuse vastavust.
Tulemused: 15 minuti jooksul ei tohi toimuda suletud ventiilile järgnevas torustikus rõhu tõusu ega leket keskkonda.
Iga sulgeventiil peab olema nõuetekohaselt identifitseeritud ja teenindama ainult antud sulgeventiilile ette nähtud lõppseadmeid.
Torustikus ei tohi esineda rõhu tõusu allpool kontrollitavat sulgeventiili.
Iga ventiil peab teenindama vaid ettenähtud piirkonda ja nii peavad nad olema ka identifitseeritud.
Ei tohi esineda lekkeid ventiilidest keskkonda.
H.4.4. Jaotussüsteemide omavahelise ühendatuse (ristiühenduste) ja ummistuste puudumine, gaasi voolu, rõhu ning lõppseadmete nõuetekohasuse kontroll.
Nõuded: Kõik jaotussüsteemid peavad olema atmosfäärirõhu tingimustes.
Kõikide tsoonide eraldusventiilid peavad olema avatud kogu katsetamise aja jooksul.
Kasutada võib ainult ühte rõhuallikat (või vaakumseadet) ja ainult ühes süsteemis korraga.
Katsetada tuleb nimitöörõhul (või vaakumi nimiväärtuse juures).
Katsetamine: Viia spetsiaalsed gaasikohased andurid kõikide jaotussüsteemide igasse lõppseadmesse.
Kontrollida, et rõhu (või vaakumi) all oleksid ainult katsetatavate süsteemide lõppseadmed ja et need oleksid õigesti tähistatud.
Teiste jaotussüsteemide lõppseadmeid ei või rõhu alla viia.
Jälgida gaasivoolu ja rõhulangust.
Vabastada katsetatud süsteem rõhu alt või vaakumist.
Korrata protseduure iga erineva gaasi jaotussüsteemis, katsetada kõiki lõppseadmeid ja teha kindlaks nende gaasikohasus.
Kontrollida iga lõppseadme mehaanilist funktsioneerimist.
Tulemused: Lõppseadmetes ilmnenud rõhulangus ei tohi ületada tabelis 2 esitatud norme.
Katsetamiseks kasutatud gaas peab voolama katsetatava süsteemi igast lõppseadmest, mitte mõne teise süsteemi lõppseadmest.
Vaakum peab tekkima vastavas lõppseadmes.
Lõppseadmed peavad töötama tõrgeteta.
Andurid peavad hambuma kergesti, lukustuma kindlalt ja vabanema kergelt.
Identifitseerivad tähised peavad olema igal lõppseadmel ja need peavad olema selgelt arusaadavad ning kindlalt kinnitatud.
H.4.5. Jaotussüsteemi töökorrasoleku kontroll.
Nõuded: Katsetusi võib siduda punkti H.4.4 katsetustega.
Kõikide jaotussüsteemide kõik tsoonieraldusventiilid peavad olema avatud, katsetatav süsteem ühendatud gaasiseadmega.
Viimane peab tagama kogu süsteemi projekteeritud gaasitarbe (mahu).
Kui seda katsetust viiakse läbi koos gaaside identifitseerimise katsetustega, tuleb kasutada sellele süsteemile ette nähtud gaasi.
Katsetamine: Spetsiaalsed andurid asetatakse katsetatavas jaotussüsteemis lõppseadmetesse, et kindlustada gaasitarvet (mahtu), mis vastaks projekteeritule.
Survestada gaas või tekitada vaakum, hoida katsetatav süsteem töös töörõhul (või -vaakumis).
Märkida üles rõhk valitud kohtades.
Vabastada süsteem rõhu alt (või vaakumist), korrata sama protseduuri kõikide jaotussüsteemide juures.
Tulemused: Rõhulangus torustikus ei tohi ületada tabelis 2 toodud väärtusi.
Kui rõhulangus ületab nimetatud normi, on torud kas liiga väikese läbimõõduga teenindamaks projekteeritud gaasitarvet või on neis ummistus.
H.4.6. Rõhualandusventiilide ja kaitseklappide töökorrasoleku kontroll.
Nõuded: Kõik rõhualandusventiilid ja kaitseklapid peavad olema monteeritud ja neid kõiki tuleb katsetada eraldi.
Kui on paigaldatud tüübikinnitusega rõhualandusventiilid ja kaitseklapid, pole nende eraldi katsetamine nõutav.
Katsetamine: Eraldada jaotustorustiku osa, kus asuvad katsetatavad ventiilid.
Survestada jaotustorustik katsetamisgaasiga, kasutades piisavat gaasivoolu tagavat gaasiseadet.
Suurendada rõhku jaotustorustikus järk-järgult.
Märkida üles rõhk, millisel ventiilid avanevad.
Seejärel alandada rõhku kuni nimitöörõhuni ja märkida üles rõhk, millisel ventiilid sulguvad.
Tulemused: Rõhud, millistel töötavad ventiilid, peavad vastama punktides 12.3.1 ja 12.3.2 esitatud nõuetele.
H.4.7. Gaasiseadmete töökorrasoleku kontroll.
Nõuded: Katsetada tuleb normaal- ja avariirežiimis kõiki funktsioone ja tööparameetreid tootja ja paigaldaja poolt väljastatud juhendite järgi.
Kõik gaasiseadmed peavad olema paigaldatud.
Katsetamine: Katsetada normaalsel töörõhul või -vaakumis vastavalt seadme tootja juhistele.
Tulemused: Katsetuste tulemused peavad vastama seadme tootja tehnospetsifikatsioonis esitatud normidele.
Ei tohi esineda leket keskkonda.
Kompressorit katsetatakse ühe tunni jooksul.
Lubatav on mullikestena märgatav leke.
H.4.8. Häireseadiste töökorrasoleku kontroll.
Kõik signalisaatorid peavad olema paigaldatud ja töökorda viidud.
Katsetada tuleb ühe funktsiooni kaupa, ainult ühel jaotussüsteemil korraga, normaal- ja avariiolukorra režiimides.
Katsetamine: Mõjutada kõiki andureid jaotussüsteemis tingimuste muutmisega (näiteks niiskusesisaldus, rõhk, veeldatud gaasi nivoo).
Märkida üles tingimused, mille puhul andurid tööle hakkavad ja välja lülituvad.
Jälgida andurite funktsioone: valgussignaali süttimine, helisignaal.
Katsetada ka varuallikaga.
Tulemused: Kõik häireseadised peavad töötama nii tavalise kui varuallikaga.
H.4.9. Jaotussüsteemi tööks ettenähtud gaasiga läbipuhumine ja puhtuse kontrollimine.
Nõuded: Katsetusteks kasutatud gaasi eemaldamiseks jaotussüsteemist tuleb iga süsteemi läbi puhuda selle süsteemi tööks ettenähtud gaasiga piisav arv kordi kuni torustikku ja lõppseadmetesse ei jää katsetusgaasi jääke ega muid aineosakesi.
Tingimused: Eelnevad katsetused peavad olema tehtud ja nende tulemused nõuetele vastavad.
Kõik katsetusgaasi allikad peavad olema lahti ühendatud ja eemaldatud.
Katsetamine: Avada kõik ventiilid.
Täita iga jaotussüsteem töörõhul süsteemi tööks ettenähtud gaasiga vastavast gaasiseadmest.
Sulgeda gaasiseade, et vabastada jaotussüsteem.
Gaaside jaotussüsteemist välja suunamisel, eriti lämmastiku ja hapniku puhul, on vaja järgida gaaside käitlemise ohutusnõudeid.
Korrata gaasiga täitmist ja jaotussüsteemi rõhu alt vabastamist vähemalt kolm korda.
Avada ja sulgeda lõppseade vähemalt korra mingiks ajaks.
Protseduur peab välistama katsetamisgaaside jääkide, nn. taskute jäämist süsteemi.
Jätta iga jaotussüsteem gaasiseadmega ühendusse töörõhul.
Gaasi puhtust kontrollitakse iga gaasi jaotussüsteemi lõppseadmel.
Aineosakeste puudumise määramiseks sisestada andur lõppseadmesse, hoida 10 sekundit valgest riidest või paberist riba sobival kaugusel lõppseadmest.
Katsetatakse 1,5 -kordse töörõhuga meditsiinigaaside süsteemis ja rõhuga 500 kPa vaakumsüsteemis.
Heas valguses ei tohi riideribal täheldada mingeid aineosakesi.
Õlijääkide puudumist lõppseadmetes hinnatakse lõhna ja maitse järgi.
Süsinikoksiidi ja süsinikdioksiidi sisaldust määratakse kompressoriga ühendatud meditsiinilise õhu jaotussüsteemi lõppseadmetes.
Veeauru puudumist hinnatakse veepiiskade puudumise järgi.
Kompressorõhu kastepunkt lõppseadmes ei tohi ületada +5 o C (mõõdetuna jaotussüsteemi töörõhul).
H.4.10. Meditsiinigaaside identifitseerimise kontroll.
Nõuded: Hapniku sisaldus peab vastama tabelis 7 toodud normile.
Tingimused: Kõik jaotussüsteemid täidetakse antud süsteemile ette nähtud gaasiga töörõhul.
Kõikide gaaside jaotussüsteeme tuleks katsetada üheaegselt.
Kogu katsetamise ajal ei ühendata süsteemi meditsiiniseadmega.
Katsetamine: Kõiki lõppseadmeid katsetatakse hapnikukontsentratsiooni mõõturiga.
Tulemused: Hapniku kontsentratsioon lõppseadmel peab vastama tabelis 7 esitatud väärtustele.
Tuleb arvestada meditsiinilistele gaasidele farmakopöadega kehtestatud puhtuse nõudeid.
H.5. Katsetamine pärast jaotussüsteemi remonti või rekonstrueerimist.
Katsetused pärast jaotussüsteemi remonti või rekonstrueerimist viiakse läbi sõltuvalt tööde iseloomust mahus, mis võimaldab hinnata kogu jaotussüsteemi korrasolekut.
Määrus kehtestatakse „Konkurentsiseaduse“ (RT I 2001, 56, 332) § 26 lõike 5 alusel.
Määruses sisalduva juhendiga sätestatakse koondumise teate (edaspidi teade) ja sellele lisatud dokumentide esitamise kord.
Väärtpaberite avaliku ostupakkumise teel ettevõtja üle valitseva mõju omandamisel pakkumist tegev isik.
Kontaktisik või volitatud isik (nimi, amet, aadress, telefoni ja faksi number ning e-posti aadress).
Ülevaade koondumiseni viinud asjaoludest ja eesmärkidest.
Ühise ettevõtja juhtimise kirjeldus.
Käibe kohta esitatakse andmed vastavalt „Konkurentsiseaduse“ §-le 24 ja rahandusministri määrusega kinnitatud käibe arvutamise juhendile.
Iga koondumise osalise eelmise majandusaasta käive Eestis.
Kui koondumisele eelnenud aruandlusperiood on olnud erinev kui 12 kuud või kui koondumise osaline on pärast aruandlusperioodi lõppu osalenud mõnes teises koondumises, siis esitatakse selgitus käibe arvestamise kohta.
Kui koondumisele eelnenud kahe aasta jooksul on käesoleva määruse §-s 2 nimetatud koondumise osaline saavutanud valitseva mõju teise ettevõtja või selle osa üle „Konkurentsiseaduse“ § 24 lõigetes 4 ja 5 sätestatud viisil, siis esitatakse selgitus käibe arvutamise kohta.
Kui koondumise osaline või temaga samasse kontserni kuuluv ettevõtja on aruandlusperioodil saanud riigiabi „Konkurentsiseaduse“ § 30 lõike 1 tähenduses, siis esitatakse andmed riigiabi laadi ja määra kohta ning selgitus, kas riigiabi arvestati koondumise osalise või temaga samasse kontserni kuuluva ettevõtja käibe hulka.
Iga koondumise osalisega samasse kontserni kuuluvate ettevõtjate kohta esitatakse loetelu.
Kui need ettevõtjad tegutsevad käesoleva määruse § 7 lõikes 3 ja 4 nimetatud kaubaturgudel, siis esitatakse teave iga ettevõtja ja koondumise osalise vahelise valitseva mõju iseloomu ja teostamise vahendite kohta.
Iga koondumise osalise ja temaga samasse kontserni kuuluva ettevõtja juhtimisorganite liikmete kohta, kes kuuluvad mõne teise ettevõtja juhtimisorganitesse, kes tegutseb käesoleva määruse § 7 lõikes 3 nimetatud kaubaturgudel.
Teates esitatakse iga lõikes 1 ja 2 nimetatud ettevõtja ärinimi ja lõike 2 punktis 3 nimetatud juhtimisorgani liikme nimi ja ametikoht.
Esitatakse andmed kaubaturgude kohta, mis võimaldavad kindlaks määrata need tooted ja teenused, mis konkureerivad või võivad konkureerida koondumise osaliste poolt valmistatud, hangitud või tarnitud kaupade ja teenustega.
Andmed esitatakse lähtudes „Konkurentsiseaduse“ §-s 3 sätestatud kaubaturu mõistest.
Iga kaubaturu kohta, kus tegutseb üks koondumise osaline või temaga samasse kontserni kuuluv ettevõtja ning mis on tootmise või kauba turustamise eelneval või järgneval tasandil seotud kaubaturuga, kus tegutseb koondumise teine osaline või temaga samasse kontserni kuuluv ettevõtja.
Andmed tuleb esitada, kui koondumise osaliste või nendega samasse kontserni kuuluvate ettevõtjate turuosad kokku on vähemalt 25 protsenti (vertikaalsed suhted).
Esitatakse andmed muude kaubaturgude kohta, mis on seotud lõikes 3 sätestatud kaubaturgudega.
Nimetatakse põhjused, miks sellele kaubaturule kuuluvaid tooteid ei peaks arvestama lõikes 3 nimetatud kaubaturgudel.
Esitatakse hinnang iga mõjutatud kaubaturu mahu kohta rahaliselt (realiseerimise netokäive) ja koguseliselt viimase kolme aasta lõikes ning antakse hinnang, kuidas iga mõjutatud kaubaturg võiks areneda järgnevatel aastatel.
Lisatakse teabe aluseks olevad dokumendid.
Esitatakse hinnang iga lõikes 4 nimetatud kaubaturu mahu kohta rahaliselt (realiseerimise netokäive) ja koguseliselt viimase kolme aasta lõikes ning antakse hinnang, kuidas nimetatud kaubaturg võiks areneda järgnevatel aastatel.
Esitatakse andmed iga koondumise osalise ja temaga samasse kontserni kuuluva ettevõtja käibe kohta igal mõjutatud kaubaturul rahaliselt (realiseerimise netokäive) ja koguseliselt ning antakse hinnang koondumise osalise ja temaga samasse kontserni kuuluva ettevõtja turuosa kohta igal mõjutatud kaubaturul viimase kolme aasta lõikes.
Nimetatakse viis olulisemat konkurenti igal mõjutatud kaubaturul ning antakse hinnang nende turuosa kohta kolme viimase aasta lõikes.
Kui võimalik, nimetatakse iga konkurendi puhul tema ärinimi, aadress, telefoni ja faksi number ning e-posti aadress, kontaktisiku nimi ja amet.
Esitatakse andmed viie olulisema kliendi kohta, kes ei kuulu koondumise osalisega samasse kontserni, igal mõjutatud kaubaturul.
Iga kliendi puhul nimetatakse ärinimi, aadress, telefoni ja faksi number ning e-posti aadress, kontaktisiku nimi ja amet.
Samuti esitatakse andmed iga kliendi ostude osakaalu kohta lõikes 7 määratletud käibest kolme viimase aasta lõikes.
Esitatakse andmed viie olulisema tarnija kohta, kes ei kuulu koondumise osalisega samasse kontserni, igal mõjutatud kaubaturul.
Iga tarnija puhul nimetatakse ärinimi, aadress, telefoni ja faksi number ning e-posti aadress, kontaktisiku nimi ja amet.
Samuti esitatakse andmed iga tarnija tarnete osakaalu kohta iga koondumise osalise ja temaga samasse kontserni kuuluva ettevõtja hankest kokku igal mõjutatud kaubaturul kolme viimase aasta lõikes.
Esitatakse andmed väliskaubanduse osatähtsuse kohta, sealhulgas antakse hinnang impordi ja ekspordi väärtuse kohta rahaliselt (realiseerimise netokäive) ja koguseliselt igal mõjutatud kaubaturul päritolu- ja sihtkohamaa kohta eraldi.
Koondumise osalise ja temaga samasse kontserni kuuluvate ettevõtjate osatähtsus impordis ja ekspordis.
Andmed esitatakse kolme viimase aasta lõikes.
Samuti antakse hinnang kvootide, tollimaksude, transpordikulude ja muude seadusandlike tegurite mõju kohta impordile.
Asjaolude kohta, mis mõjutavad kaubaturule sisenemist ja sealt lahkumist.
Muud asjaolud, mis on olulised koondumisele hinnangu andmisel.
Esitatakse hinnang koondumise mõjust mõjutatud kaubaturgudele.
Esitatakse hinnang antud koondumisele ja põhjendused, miks tuleks koondumisele luba anda.
Nimetatakse kodu- ja välismaised ettevõtjate ühendused, mille liikmeks on mõjutatud kaubaturul tegutsev koondumise osaline.
Lõikes 1 nimetatud ettevõtjate ühenduste kohta esitatakse nimi, aadress, telefoni ja faksi number, e-posti aadress ning kontaktisik.
Teates nimetatakse koondumise jõustamise aluseks olevates lepingutes või muudes dokumentides sisalduvad koondumisega otseselt seotud ja selle jõustamiseks vajalikud konkurentsipiirangud nende esinemisel ja põhjendus konkurentsipiirangute vajalikkuse kohta.
Muude koondumisega seotud asjaolude kohta esitatakse ettepanekud koondumisega otseselt seotud tingimuste ja kohustuste osas, kui antud koondumine võib tekitada või tugevdada turguvalitsevat seisundit, mis oluliselt kahjustab konkurentsi kaubaturul.
Konkurentsiametile esitatakse teade ja „Konkurentsiseaduse“ § 26 lõikes 2 nimetatud dokumendid (edaspidi lisatud dokumendid) ühes eksemplaris.
Teade peab sisaldama teavet vastavalt käesoleva määruse 3. peatüki sätetele.
Teade ja sellele lisatud dokumendid esitatakse eesti keeles.
Kokkuleppel Konkurentsiametiga võib teatele lisatud dokumendid esitada mõnes muus keeles.
Kokkuleppel Konkurentsiametiga võivad lisatud dokumendid olla ärakirjad, mille vastavust originaalile kinnitab nende esitaja oma allkirjaga.
Ärakirja esitamise korral on Konkurentsiametil õigus nõuda algdokumenti ärakirja õigsuse kontrollimiseks.
Koondumise osalise kirjaliku taotluse alusel võib Konkurentsiameti peadirektor või tema asetäitja vastavalt „Konkurentsiseaduse“ § 26 lõikele 8 vabastada koondumise osalise mõnede andmete ja dokumentide esitamise kohustusest, kui need ei ole vajalikud antud koondumise menetlemisel.
Teatel peab olema selle esitamise kuupäev ja allkiri.
Teatele alla kirjutanud ettevõtja (te) või isiku (te) esindaja esitab oma volitusi tõendava dokumendi.
Ühisel teatamisel esitatakse üks teade ning koondumise osalised volitavad end esindama ühel esindajal.
Teade loetakse esitatuks selle Konkurentsiametisse saabumise kuupäeval, mis on fikseeritud Konkurentsiameti dokumendiregistris.
Kui teade ja lisatud dokumendid ei vasta „Konkurentsiseaduse“ § 26 lõigetes 1 kuni 4 sätestatud nõuetele ja käesolevale juhendile loetakse teade mitteesitatuks.
Kui teates sisalduv teave ja lisatud dokumendid on mittetäielikud teatab Konkurentsiameti peadirektor või tema asetäitja sellest teatajale kirjalikult ning võib määrata tähtaja teate puuduste kõrvaldamiseks.
Sellisel juhul loetakse teade esitatuks kuupäevast, mil kogu käesoleva määruse 3. peatükis sätestatud teave ja lisatud dokumendid on saadud, välja arvatud käesoleva määruse § 12 lõikes 5 kirjeldatud juhul.
Juhul, kui teates sisalduvates faktides on pärast teate esitamist toimunud muutused, tuleb sellest viivitamata Konkurentsiametile teatada.
Kui need muutused omavad olulist mõju koondumise hindamisel, võib Konkurentsiamet lugeda teate esitatuks kuupäevast, millal teade muutustest jõudis Konkurentsiametisse.
Konkurentsiametil ei ole õigust ilma teate esitaja nõusolekuta avaldada teisele isikule teates ja sellele lisatud dokumentides sisalduvaid ärisaladusi ega neid avalikustada.
Teate esitaja peab selgelt piiritlema teabe ja lisatud dokumendid, mida ta käsitleb ärisaladusena, tehes neile vastava märke või esitades selle teabe eraldi lisana.
Ärisaladuseks ei loeta andmeid koondumise osaliste kohta, koondumise kirjeldust, andmeid koondumise osaliste eelmise majandusaasta käibe kohta, andmeid koondumise osalistega samasse kontserni kuuluvate ettevõtjate ja ettevõtjate valitseva mõju ja osaluse kohta teistes ettevõtjates.
Rahandusministri 24. septembri 1998. a määrus nr 80 „Ettevõtjate ühinemisest teatamise juhendi kinnitamine“ (RTL 1998, 292/293, 1192) tunnistatakse kehtetuks.
Käesolev määrus jõustub 2001. aasta 1. oktoobril.
Seaduse ülesanne on reguleerida põllumajandusloomade tõuaretust, et suurendada nende geneetilist potentsiaali ja jõudlusvõimet, säilitada genofondi, tõsta loomakasvatuse majanduslikku tasuvust ning saada kvaliteetset toodangut.
Tõutunnistus - tõuaretusühingu poolt väljaantud dokument tõulooma põlvnemise, jõudluse ja aretusväärtuse kohta.
Geneetiliste ressursside säilitamine.
Kogub ja säilitab tõuaretusalaseid andmeid.
Tõumaterjali turustamise kohta.
Tõuaretusühing on tõuloomapidajate ning teiste isikute poolt asutatud ühe või mitme tõu aretusprogrammi rakendav äriühing või mittetulundusühing.
Olemas tehnilised ja organisatsioonilised eeldused tõuaretustöö läbiviimiseks.
Põhikirjast tulenevad muud ülesanded.
Tõuaretusühingu asutamine, likvideerimine, töö organiseerimine ja kasumi jagamine toimub seaduses ja põhikirjaga ettenähtud korras.
Täitma kehtivaid veterinaarnõudeid.
Andma tõuaretusühingule ja Tõuaretusinspektsioonile teavet oma tõuloomade kohta.
Tõuaretusega tegelev isik osutab tõuaretusteenust.
Tõuaretusega tegelev isik saab ametliku tunnustuse Tõuaretusinspektsiooni poolt väljaantud tegevusloaga.
Tegevusluba antakse, kui isik täidab käesolevat seadust ja sellest tulenevaid õigusakte.
Seemendusjaam käesoleva seaduse tähenduses on tõuaretusühingu struktuuriüksus või isik, kes on ametlikult tunnustatud Tõuaretusinspektsiooni poolt väljaantud tegevusloaga.
Olemas vastavad tehnilised ja organisatsioonilised tingimused sperma varumiseks, selle töötlemiseks, säilitamiseks ja väljastamiseks vastavalt veterinaarnõuetele.
Embrüojaam käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes on ametlikult tunnustatud Tõuaretusinspektsiooni poolt väljaantud tegevusloaga.
Embrüojaamale antakse tegevusluba, kui ta varub, töötleb, säilitab ja siirdab embrüoid.
Sperma ja embrüo märgistatakse pärast võtmist ning seemendusjaam ja embrüojaam peavad registrit sperma või embrüo võtmise, säilitamise ja kasutamise kohta.
Põllumajandusloomade jõudluskontrolli viivad läbi ja nende aretusväärtust määravad tõuaretusühingud ja tõuaretusega tegelevad isikud, kes on ametlikult tunnustatud Tõuaretusinspektsiooni poolt väljaantud tegevusloaga.
Jõudluskontrolli all olevad põllumajandusloomad märgistatakse püsiva ning kordumatu sümboliga või neid kirjeldatakse.
Nimetatud andmed kantakse tõudokumentidesse.
Jõudluskontrolli läbiviijad ja aretusväärtuse määrajad vastutavad jõudluskontrolli andmete ja aretusväärtuse hindamise tulemuste õigsuse eest.
Aretusväärtuse määramise aluseks võivad olla ka teiste riikide tõuaretusorganisatsioonide poolt määratud jõudlusandmed, kui tõuaretusühing tunnustab nende määramise metoodikat.
Põlvnemisandmete kontrollimiseks viiakse läbi geneetiline ekspertiis.
Tõuraamatusse kantakse ühe tõu ja selle sugulastõugude puhtatõuliste tõuloomade põlvnemise, jõudluse ja aretusväärtuse andmed koos looma eellaste äranäitamisega.
Tõuraamatut peab ametlikult tunnustatud tõuaretusühing.
Importlooma, kes on registreeritud ekspordimaa tõuraamatusse, võib kanda Eestis vastava tõu tõuraamatusse tõuaretusühingu otsuse alusel.
Tõuaretusregistrisse kantakse ristandloomade põlvnemise, jõudluse ja aretusväärtuse andmed koos looma eellaste äranäitamisega.
Tõuaretusregistrit peab tõuaretusühing või isik, kes on ametlikult tunnustatud Tõuaretusinspektsiooni poolt väljaantud tegevusloaga.
Tõumaterjali impordi ja ekspordi korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Imporditav ja eksporditav tõumaterjal kuulub kohustuslikule registreerimisele Tõuaretusinspektsiooni määratud tõuaretusühingus.
Imporditava ja eksporditava tõumaterjaliga peavad kaasas olema tõu- või põlvnemistunnistus ning veterinaarsertifikaat.
Tõumaterjali on õigus turustada, kui on olemas tõu- või põlvnemistunnistus ning tõumaterjali on võimalik identifitseerida.
Tõumaterjalina võib turustada tõuaretuseks ametlikult tunnustatud aretusloomade spermat ja embrüoid.
Sperma või embrüo müügil peab kaasas olema dokument, mille alusel on võimalik spermat või embrüot identifitseerida ning kindlaks määrata selle päritolu.
Sperma puhul märgitakse põlvnemis- või tõutunnistusele isaslooma veregrupp, embrüo puhul geneetiliste vanemate veregrupid.
Riik toetab tõuaretust.
Toetuse suurus määratakse kindlaks igal aastal riigieelarvega Põllumajandusministeeriumi taotluse alusel.
Tõuaretustoetuse andmise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Kui rahvusvahelise kokkuleppega laienevad Eesti Vabariigile tõuaretusnõuded, mis erinevad käesoleva seaduse ja teiste õigusaktidega kehtestatuist, kohaldatakse rahvusvahelises kokkuleppes sisalduvaid sätteid.
Isikud, kes on süüdi tõuaretusalaste õigusaktide nõuete rikkumises, kannavad vastutust seaduses kehtestatud korras.
Tõuaretusinspektsioon kontrollib tõuaretusühingu, tõuaretusega tegeleva isiku, seemendusjaama või embrüojaama tegevuse vastavust käesolevale seadusele ja sellest tulenevatele õigusaktidele.
Tõuaretusühing, tõuloomapidaja, tõuaretusega tegelev isik või jõudluskontrolli all oleva looma omanik peab tagama Tõuaretusinspektsiooni poolt kontrollimiseks volitatud isikutele juurdepääsu territooriumile ja ruumidesse, kus peetakse loomi või hoitakse aretusmaterjali, samuti tõuaretusega seonduvale dokumentatsioonile ning esitama järelevalve teostamiseks vajaliku teabe.
Tõuaretusinspektsioon võib tõuaretusühingult, tõuaretusega tegelevalt isikult, seemendusjaamalt ja embrüojaamalt nõuda ilmnenud puuduste kõrvaldamist tema poolt määratud tähtaja jooksul.
Tõuaretusinspektsioon võib tegevusloa tühistada või määratud tegevuse ulatust piirata, kui tõuaretusega tegeleja ei kõrvalda puudusi käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tähtaja jooksul.
Ebaõigete tõuaretusandmete esitamise ja väljastamise eest - määratakse rahatrahv kuni saja päevapalga ulatuses.
Seemenduseeskirjade rikkumise eest - määratakse rahatrahv kuni saja päevapalga ulatuses.
Tõumaterjali impordi ja ekspordi korra rikkumise eest - määratakse rahatrahv kuni saja päevapalga ulatuses.
Riigi Tõuaretusinspektsiooni ametnikud arutavad käesoleva seadustiku paragrahvis 80 1 sätestatud haldusõiguserikkumiste asju.
Halduskaristuse määramise õigus on Riigi Tõuaretusinspektsiooni direktoril, tema asetäitjal ning direktori poolt volitatud töötajal.
Vanemad (ka kasuvanemad), lapsed (ka kasulapsed), vennad ja õed; abikaasa (ka vabaabielukaaslase) vanemad, õed, vennad ja lapsed (kui ei ole ühised ning ei ole ka kasulapsed); eestkoste- ja hooldusalused isikud.
Vajadusel kasutage lisalehena valget lehte.
Kui keegi eelloetletutest on surnud, palume sünniaja lahtrisse märkida ka surma-aasta.
Märkige kaks isikut, kes Teid lähemalt tunnevad ning kes käesoleval ajal elavad Eesti Vabariigis.
Nimetatud isikud peaksid tundma Teid viimase 7 aasta jooksul.
Palume mitte märkida abikaasat, eelmisi abikaasasid ja sugulasi.
Märkige ajalises järjestuses kõik kohad, kus olete töötanud (ka lepinguline tegevteenistus kaitsejõududes, kohakaaslus, lepingud teise tööandjaga jmt), märkides esimesena praeguse töökoha.
Otsese ülemuse nimi märkige vaid siis, kui see on Teile teada.
Küsimus ei puuduta lepingulist tegevteenistust.
Vastake järgmistele küsimustele, märkides ristiga „jah“ või „ei“.
Jah-vastustele andke selgitus järgnevas tabelis.
Loetlege ajalises järjestuses viimase 10 aasta jooksul külastatud välisriigid (välja arvatud Eesti Vabariigi välislähetused), märkides esimesena viimase külastuse.
Kinnitan esitatud andmete õigsust ning olen teadlik valeandmete esitamisest tulenevatest tagajärgedest.
Olen nõus käesolevas ankeedis toodud andmete kontrolliga Kaitsepolitseiameti/Kaitsejõudude Peastaabi poolt.
Käesolev seadus määrab kindlaks maa hindamise alused ja korra.
Hindamise tulemusi kasutatakse maksustamise, erastamise, sundvõõrandamise ja maakorralduse läbiviimisel ning õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimisel.
Hindamise objektiks on maatükk ilma sellel asuvate ehitiste, kasvava metsa, muude taimede ja päraldisteta.
Erakorralisel hindamisel võib hindamise objektiks olla ka maatükk koos selle oluliste osade ja päraldistega.
Käesoleva seaduse paragrahvis 10 sätestatud juhul on hindamise objektiks maatükk koos sellel kasvanud metsaga.
Maa hindamisel lähtutakse kinnisasja hindamise headest tavadest ja rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetest.
Hindamise eesmärgiks on maa hariliku väärtuse leidmine.
Hindamisel kasutatakse turuväärtuse (tehingute võrdlemise), puhastulu ja kulumeetodit ning nende meetodite kombinatsioone.
Maa hindamine jaguneb korraliseks, erakorraliseks ja õigusvastaselt võõrandatud maa hindamiseks.
Maa hindajaks (edaspidi hindaja) on isik, kellele on Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras välja antud vastav tegevuslitsents.
Korralisel hindamisel võib hindajaks olla ka avaliku teenistuse ametnik, kelle teenistuskohustuste hulka kuulub maa hindamine.
Hindajal on õigus nõuda omanikult või valdajalt ning kõigilt riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustelt maa hindamiseks vajalikke andmeid Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Hindaja on kohustatud hoidma temale seoses hindamisega teatavaks saanud ameti- ja ärisaladusi.
Korraline hindamine on maksustamise eesmärgil perioodiliselt läbiviidav hindamine, mille tulemusena leitakse maa väärtus tsoonide ja sihtotstarvete või kõlvikute kaupa.
Korralise hindamise tulemused vormistatakse hinnatsoonide kaartidena ja maa väärtuste loeteluna hinnatsoonide ja sihtotstarvete kaupa.
Hindamise tulemustele lisatakse seletuskiri.
Korraline hindamine viiakse läbi maaregistri tehingute andmebaasi andmete alusel hindamise aasta 30. juuni seisuga.
Hindamisel jaotatakse maa hinnatsoonidesse.
Hinnatsoonina käsitatakse piirkonda, kus on sarnane väärtustase ja väärtuse moodustumise mehhanism.
Igas hinnatsoonis määratakse maa väärtus seal esinevate sihtotstarbe liikide kaupa, kasutades ühikuna krooni maatüki ruutmeetri, maatüki hektari või krundi ehitusõiguse ruutmeetri kohta.
Korralise hindamise läbiviimise korra ja hindamisel kasutatava metoodika kehtestab Vabariigi Valitsus.
Korraline hindamine finantseeritakse riigieelarvest.
Korralise hindamise läbiviimise otsustab Vabariigi Valitsus keskkonnaministri ettepanekul hiljemalt hindamise aasta 30. maiks.
Korralise hindamise läbiviimise aluseks on olulised muudatused maa turuväärtuses.
Maa korralise hindamise toimingud ja tulemused on avalikud.
Maa hindaja korraldab koostöös valla- või linnavalitsusega maa hindamise tulemuste avaliku väljapaneku kestusega vähemalt 20 kalendripäeva.
Valla- või linnavalitsus avaldab vähemalt 10 päeva enne väljapaneku toimumist ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded teate hindamise tulemuste avaliku väljapanemise aja ja koha kohta.
Huvitatud isikutel on õigus 10 päeva jooksul avaliku väljapaneku lõppemisest arvates esitada hindajale kirjalikke parandusettepanekuid ja pretensioone ning ilma kautsjonit tasumata vaidlustada hindamise tulemusi.
Hindaja esitab hindamise tulemused Maa-ametile, kes kontrollib hindamise tulemuste vastavust hindamise metoodikale ja korrale.
Hindamise tulemused kehtestab hiljemalt hindamise aasta 30. novembriks keskkonnaminister määrusega.
Korralise hindamise tulemused jõustuvad hindamisele järgneva aasta 1. jaanuaril.
Maatüki maksustamishinna (edaspidi maa maksustamishind) arvutab korralise hindamise tulemuste alusel kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Maa maksustamishind väljendatakse 100 krooni täpsusega, kusjuures summa alates 50 kroonist ümardatakse järgmise sajani.
Maa korralise hindamise tulemuste vaidlustamisel halduskorras tuleb avalduse esitajal tasuda kautsjon.
Põhjendatud taotluse korral kautsjon tagastatakse.
Maa korralise hindamisega seotud vaidluste halduskorras lahendamise korra ja kautsjoni suuruse kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kautsjoni suurus ei tohi ületada kahte protsenti vaidlusaluse maatüki maksustamishinnast.
Erakorraline hindamine on hindamise objekti maksumuse kindlaksmääramine tehingute teostamiseks, sundvõõrandamiseks, maakorralduse läbiviimiseks või muudel eesmärkidel maaomaniku või õigustatult huvitatud isikute tellimisel.
Erakorraline hindamine sundvõõrandamiseks ja riigi omandis oleva objekti erakorraline hindamine toimuvad Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Erakorraline hindamine toimub tellija kulul.
Maakorralduse läbiviimisel kasutatakse alusena harilikku väärtust või suhtelist väärtust, kusjuures viimasel juhul kasutatakse võrdluse elementidena maa kvaliteeti ja asukohta.
Muude maa väärtust oluliselt mõjutavate tegurite olemasolul võetakse need arvesse.
Maakorralduse läbiviimisel maareformi käigus kasutatakse alusena maa maksustamishinda.
Õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus määratakse maareformi seaduse (RT 1991, 34, 426; RT I 2000, 70, 441; 88, 576) § 6 2. lõike alusel mittetagastatava maa kompenseerimiseks ja maareformi seaduse alusel riigile tasumisele kuuluva võla suuruse kindlaksmääramiseks maa tagastamise korral nõudeõigusest suuremas osas.
Õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus määratakse, lähtudes maa võõrandamisaegsest üldpindalast.
Õigusvastaselt võõrandatud kinnistu 1940. aasta üldpind määratakse kinnistusraamatu sissekannete, maksualuste maade nimekirjade või ostu-müügilepingute, kohtuotsuste, kinkelepingute, pärandite vastuvõtudokumentide või muude maa suurust tõendavate dokumentide alusel.
Erinevate andmete korral võetakse aluseks kinnistusraamatu sissekanne, selle puudumisel hilisem dokument.
Hajaasustusega alal paikneva õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aluseks on maa asukohajärgse valla üldpinna hektari kaalutud keskmine maksustamishind, arvestamata maa maksustamishinda vähendavaid soodustusi.
Tiheasustusega alal paikneva õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aluseks on maa asukohajärgse hinnatsooni maa maksustamishind elamumaa ruutmeetri kohta, arvestamata maa maksustamishinda vähendavaid soodustusi.
Kuni 0,5 ha õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus määratakse maa maksustamishinna alusel.
Kui õigusvastaselt võõrandatud maa pindala on suurem kui 0,5 ha, korrutatakse ülejäänud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramiseks maa maksustamishind koefitsiendiga 0,1.
Kui maa tagastatakse osaliselt, kuid tagastatava maa pindala on väiksem kui 0,5 ha, siis õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse saamiseks määratakse tagastatava maa ja 0,5 ha vahe maksumus maa maksustamishinna alusel ning ülejäänud tagastamata jääva maa maksumuse leidmiseks korrutatakse maa maksustamishind koefitsiendiga 0,1.
Kui õigusvastaselt võõrandatud maa tagastatakse osaliselt, kuid tagastatava maa pindala on 0,5 ha või suurem, siis tagastamata jääva maa maksumuse leidmiseks korrutatakse maa maksustamishind koefitsiendiga 0,1.
Kui õigusvastaselt võõrandatud maa asub mitmes hinnatsoonis, võetakse maa maksumuse määramisel aluseks selle maatüki kaalutud keskmine maksustamishind.
Tiheasustusega aladena käesoleva seaduse tähenduses käsitatakse linnade, alevite ja alevike territooriume ning maavanema poolt kuni 2001. aasta 1. maini seaduse alusel kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul kinnitatud kompaktse hoonestusega alasid ja määratud tiheasustusega alasid.
Kui õigusvastaselt võõrandatud maa paikneb Ida-Petserimaal või Narva jõe tagusel Virumaal, võetakse õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramisel Ida-Petserimaa osas aluseks Põlva ja Võru maakondade maa hektari kaalutud keskmine maksustamishind ja Narva jõe taguse Virumaa osas Ida-Viru maakonna kaalutud keskmine maksustamishind.
Petseri linnas paikneva maa maksumuse määramisel võetakse aluseks Räpina linna maa kaalutud keskmine maksustamishind ja Jaanilinnas paikneva maa maksumuse määramisel Narva linna maa kaalutud keskmine maksustamishind.
Käesoleva paragrahvi 4., 5. ja 7. lõikes märgitud maa maksustamishinnad õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramiseks kinnitab Vabariigi Valitsus, lähtudes 1993. aasta korralise hindamise tulemustest.
Õigusvastaselt võõrandatud maal kasvanud metsa maksumuse kompenseerimiseks liidetakse käesoleva seaduse paragrahv 9 4. ja 7. lõikes nimetatud maade maksumusele maa kompenseerimise korral kuni 30% kompenseerimisele kuuluva maa maksumusest Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Muud õigusvastaselt võõrandamise ajal maaga seotud loodusobjektid hindamisele ei kuulu.
Õigusvastaselt võõrandatud maa ja sellel kasvanud metsa eest kompensatsiooni määramisega seotud vaidlused lahendatakse omandireformi aluste seaduses sätestatud korras.
Vaidlused maa hindamise ja tulemuste üle lahendatakse kohtu korras.
Õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramine toimub käesoleva seaduse paragrahvide 9 ja 10 alusel õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seaduses (RT I 1993, 30, 509; 1994, 8, 106) sätestatud korras.
Ida-Petserimaal ja Narva jõe tagusel Virumaal paikneva õigusvastaselt võõrandatud maa eest määrab kompensatsiooni Ida-Petserimaa osas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Võru maakonnakomisjon ning Narva jõe taguse Virumaa osas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Ida-Viru maakonnakomisjon.
Esimeseks korraliseks hindamiseks loetakse maa maksustamishinna kindlaksmääramine 1993. aastal.
Selle alusel toimub õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramine kompenseerimisel.
Erastatava maa maksumus või alghind määratakse kindlaks maa korralise hindamise tulemusena saadud maa maksustamishinna alusel, arvestamata maa maksustamisega seotud soodustusi.
Erastataval maal asuva metsa maksumus määratakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ja liidetakse erastatava maa maksumusele või alghinnale.
Kui õigusvastaselt võõrandatud maa paiknes maa kompenseerimise otsuse vastuvõtmise ajal käesoleva seaduse § 9 lõikes 6 sätestatud tiheasustusega alal, kuid kompensatsioon määrati valla üldpinna kaalutud keskmise maksustamishinna alusel, on kompensatsiooni saanud isikul õigus kuni 2001. aasta 1. septembrini taotleda kompensatsiooni ümberarvutamist ja lisakompensatsiooni määramist.
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Vara, kaasa arvatud maa tagastamisel vara maksumust kindlaks ei määrata.
Maa asendamine toimub maa hindamise seaduses sätestatud maa maksumusest lähtudes.
Asendusmaa piirid määratakse kindlaks vastavuses maakorralduse nõuetega.
Kui maad ei tagastata ega asendata kas osaliselt või tervikuna, kompenseeritakse see maa hindamise seadusega sätestatud korras.
Maamaksuseaduse (RT I 1993, 24, 428) paragrahv 1 2.lõikes asendatakse sõna „hinna“ sõnaga „hindamise“.
Käesolev seadus jõustub Riigi Teatajas avaldamisele järgnevast päevast.
Määrus kehtestatakse „Kemikaaliseaduse“ (RT I 1998, 47, 697; 1999, 45, 512) paragrahvi 11 lõike 3 punkti 2 alusel.
Käesolev määrus kehtestab nõuded Eestis registreeritud veovahendile ja Eestit külastavale välisriigi veovahendile inimese tervist, keskkonda või vara ohustada võiva kemikaali, seda sisaldava toote või materjali veol.
Ohuklass 9 - ained, millest tulenevad ohud ei ole kaetud eelmiste ohuklassidega.
Laev peab sobima oma ehituse, seadmete, varustuse ja meeskonna ettevalmistuse poolest ohtliku veose mereveoks.
Laev kogumahutavusega 500 ja suurem, mis on ehitatud 1. septembril 1984. a või hiljem, või kogumahutavusega kuni 500 ja on ehitatud 1. veebruaril 1992. a või hiljem, peab omama SOLAS 74 peatüki II-2 reegli 54 alusel välja antud kehtivat tunnistust laeva vastavusest ohtlike kaupade mereveo erinõuetele.
Pakendis veol peab ohtliku veose stoovima ja segregeerima teistest veostest nii, nagu sätestab rahvusvaheline ohtlike kaupade mereveo eeskiri (International Maritime Dangerous Goods Code) (IMDG koodeks) ja puistlastina veol nii, nagu sätestab tahkete puistekaupade veo ohutuseeskiri (Code of Safe Practice for Solid Bulk Cargoes) (BC koodeks), kuid mitte vastuolus eelmises lõikes mainitud tunnistuse sätetega.
Alates 1. jaanuarist 2001. a peab pakitud ohtlike veoste merevedu toimuma IMDG koodeksi versiooni 30-00 (Amendments 30-00) sätete kohaselt.
Kiirlaevas, kus on üle 12 reisija, ei ole lubatud vedada ohtlikku veost.
Laevas ohtlike veoste tõstmiseks kasutatav kaubatõstuk peab olema kord viie aasta jooksul katsetatud ja läbinud iga-aastase ülevaatuse.
Ammooniumnitraati või mineraalväetist, mis sisaldab üle 40% ammooniumnitraati ammoonium- ja nitraatioonide stöhhiomeetrilise summana, on lubatud vedada laeva A-kategooria masinaruumiga piirnevas lastiruumis, kui piirde tulekindlus vastab SOLAS 74 kategooria A-60 nõuetele, või ammooniumnitraat tuleb paigutada vähemalt 3 m kaugusele sellest piirdest.
Plaskudes on lubatud vedada kasutatud tuumakütust, plutooniumi ja kõrgradioaktiivseid jäätmeid vastavalt laeva INF klassile, mille määramise aluseks on Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni eeskiri plaskudes oleva kasutatud tuumakütuse, plutooniumi ja kõrgradioaktiivsete jäätmete ohutuks veoks laeval (Code for Safe Carriage of Irradiated Nuclear Fuel, Plutonium and High-Level Radioactive Wastes in Flasks on Board Ship).
Veeteede Ameti, Läti Mereadministratsiooni, Poola Majandusministeeriumi, Rootsi Mereadministratsiooni, Saksamaa Liikluse, Ehituse- ja Elamumajanduse Liiduministeeriumi, Soome Mereadministratsiooni ja Taani Mereadministratsiooni vahel sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandum ohtlike kaupade veoks parvlaevadega vastavalt „Rahvusvahelise ohtlike kaupade mereveo koodeksile“, „Rahvusvahelisele ohtlike kaupade raudteevedude korrale“ ja „Rahvusvahelisele ohtlike kaupade autoveo Euroopa kokkuleppele“ (Läänemeremaade kokkulepe) on rakendatav ohtliku veose veol, kui parvlaevale on välja antud käesoleva paragrahvi lõikes 2 mainitud tunnistus või on see tunnistus välja antud Läänemeremaade kokkuleppe paragrahvi 7 alusel.
Eelmises lõikes mainitud tunnistuse kohustuslik lisa on veoks lubatud kemikaalide nimekiri koos sätestatud veotingimustega.
Gaasitankeriks ümber ehitatud laeva ehitamise ajaks tuleb lugeda ümberehitamise aeg.
Gaasitanker peab pärast remonti, modifitseerimist ja nende töödega kaasnenud muudatusi seadmete ja varustuse osas vastama vähemalt nõudmistele, mis olid rakendatavad enne mainitud tööde tegemise algust.
Kui enne 1. juulit 1986. a ehitatud gaasitankerit on pärast seda kuupäeva remonditud või modifitseeritud ja sellega on kaasnenud olulised ümberehitused või on muudetud oluliselt gaasitankeri seadmeid või varustust, siis peavad tehtud muudatused olema vastavuses IGC koodeksi nõuetega.
Eelmises lõikes nimetatud tunnistuse kohustuslik lisa on veoks lubatud kemikaalide nimekiri koos sätestatud veotingimustega.
Reostuskategooria C kemikaali, kui tanki tühjendussüsteem katsetamisel ei jäta tankist välja pumpamata enne 1. juulit 1986. a ehitatud kemikaalitankeris üle 0,9 m 3 ja 1. juulil 1986. a või hiljem ehitatud kemikaalitankeris üle 0,3 m 3.
Kemikaalitankeriks ümber ehitatud laeva ehitamise ajaks tuleb lugeda ümberehitamise aeg, välja arvatud juhud, kui enne 1. juulit 1986. a ehitatud laevale on lõikes 1 nimetatud tunnistus välja antud BCH koodeksi alusel või kemikaalitankeriga on lubatud vedada ohtlikest kemikaalidest ainult keskkonnaohtlikke kemikaale.
Kemikaalitanker peab pärast remonti, modifitseerimist ja nende töödega kaasnenud muudatusi seadmete ja varustuse osas vastama vähemalt nõudmistele, mis olid rakendatavad enne mainitud tööde tegemise algust.
Kui enne 1. juulit 1986. a ehitatud kemikaalitankerit on pärast seda kuupäeva remonditud või modifitseeritud ja sellega on kaasnenud olulised ümberehitused või on muudetud oluliselt kemikaalitankeri seadmeid või varustust, siis peavad tehtud muudatused olema vastavuses IBC koodeksi nõuetega.
Laeva, mis ei ole kemikaalitanker, on lubatud kasutada IBC koodeksi peatüki 17 nimekirjas olevate reostuskategooria D ja peatüki 18 nimekirjas olevate kemikaalide veoks, kui on olemas kehtiv tunnistus laeva vastavusest MARPOL 73/78 II lisa nõuetele.
Laev, mis on ehitatud ja varustatud seadmetega nafta ja naftasaaduste veoks mahtlastina, või kemikaalitanker, mis võib vedada naftat või naftasaadust mahtlastina (naftatanker), peab oma ehituse ja seadmetega varustatuse osas vastama MARPOL 73/78 I lisa nõuetele.
Mahtlasti leekpunktiga kuni 61 °C on lubatud vedada, kui naftatankeril rakendatavad meetmed tuleohutuse tagamiseks vastavad vähemalt SOLAS 74 peatüki II-2 osa D nõuetele.
Mootorsõiduki ja haagise (veok) üldine tehnoseisund peab vastama teede- ja sideministri 29. mai 1998. a määrusega nr 21 (RTL 1998, 278-286, 1169 ja 1170; 1999, 52, 697; 90, 1100; 2000, 5, 31) kinnitatud „Sõiduki tehnojärelevalve eeskirja“ ja ohtlike veoste veo korral teede- ja sideministri 15. jaanuari 1996. a määrusega nr 3 (RTL 1996, 43-45, 292; 139, 687; 1997, 90, 530; 1999, 77, 958; 2000, 108, 1656) kinnitatud „Ohtlike veoste riigisisese autoveo eeskirja“ nõuetele.
Veokile paigutatud lisa kütusepaak peab vastama „Sõiduki tehnojärelevalve eeskirja“ lisa 1 koodi 703 nõuetele.
Veokil peab olema kummalgi küljel piisav arv kinnituskohti, mis kannavad kinnitusjõu otse veoki kandvale osale või raamile.
Keelatud on kinnituskohana kasutada löögineelajat või mis tahes telge, kui selle konstruktsioon ei taga kinnitusjõu otsest ülekandmist veoki kandvale osale või raamile.
Kinnituskoht peab veokil olema selgesti nähtavalt tähistatud.
Kinnituskoha ava väikseim läbimõõt sõltumata kujust peab olema vähemalt 80 mm.
Vähim lubatud jõud, mida kinnituskoht peab ilma jäävdeformatsioonita vastu võtma, leitakse lisas toodud tabelist.
Haagisega mootorsõiduki korral peab olema võimalik eraldi kinnitada mootorsõidukit ja iga haagist.
Sadulveoki korral piisab veoki esiosas kahest kinnituskohast, kui nende paigutus ja tugevusvaru võimaldavad vältida kinnitatud veoki esiosa külgnihkumist.
Laeva on lubatud võtta veokit, mille toitesüsteem või veos ei leki ja koorem on veokile kinnitatud merekindlalt.
Ohtlike kaupade raudteeveol kohaldatakse „Rahvusvahelise raudteekaubaveo kokkuleppe“ (RRKK/SMGS) lisa 2 „Ohtlike kaupade veo eeskiri“ (jõustus 1. märtsil 1993. a teede- ja sideministri 15. jaanuari 1993. a määruse nr 1 alusel) sätteid ning SRÜ riikide, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Eesti Vabariigi raudtee administratsioonide nõukogu poolt vastu võetud kokkuleppeid SMGS-i üksikute sätete kohaldamise kohta rahvusvahelises raudteeotseühenduses SRÜ ja Balti riikide vahel.
Rongiliiklus ja manöövritöö ohtliku veosega on sätestatud „Raudtee rongiliikluse ja manöövritöö juhendis“, mis on vastu võetud teede- ja sideministri 13. aprilli 2000. a määrusega nr 22 (RTL 2000, 54, 836).
Seaduses sätestatakse tsiviilõiguse üldpõhimõtted.
Seadus on kohaldatav perekonna-, pärimis-, võla- ja asjaõigusseaduse ning äriseadustiku üldosana.
Seaduse sätet tõlgendatakse koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse mõttest.
Seaduse tõlgendamisel lähtutakse seaduses kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, kui seaduses ei ole otseselt kasutatud sõnade eritähendust.
Kui sõnal on mitu üldlevinud tähendust, kasutatakse seda tähendust, mis on enam kooskõlas tõlgendatava seaduse mõttega.
Kui seaduse üks säte täpsustab teist või kehtestab teisest erandi, loetakse täpsustatavat sätet üldsätteks ja täpsustavat erisätteks.
Sel juhul kohaldatakse erisätet.
Õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldatakse sätet, mis reguleerib sellele õigussuhtele lähedasi suhteid.
Sellise sätte puudumisel lähtutakse seaduse üldisest mõttest.
Õigussuhet reguleeriva seaduse puudumisel lähtutakse õiguse üldisest mõttest.
Isik on füüsiline isik või juriidiline isik.
Füüsiline isik on inimene.
Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt.
Eraõiguslik juriidiline isik on juriidiline isik, mis on loodud erahuvides.
Eraõiguslik juriidiline isik on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, ühistu, sihtasutus ja mittetulundusühing.
Seaduses võib ette näha muid eraõiguslikke juriidilisi isikuid.
Avalik-õiguslik juriidiline isik on juriidiline isik, mis on loodud seadusega avalikes huvides.
Riik ja kohalik omavalitsusüksus osalevad tsiviilõigussuhtes avalik-õigusliku juriidilise isikuna.
Riik ja kohalik omavalitsusüksus teostavad juriidilise isiku tsiviilõigusi ja täidavad tsiviilkohustusi oma asutuste kaudu.
Riigi ja kohaliku omavalitsusüksuse suhtes kohaldatakse juriidilise isiku kohta käivaid sätteid niivõrd, kui need ei ole vastuolus riigi ega kohaliku omavalitsusüksuse olemusega.
Tsiviilõigusvõime (õigusvõime) on isiku võime omada tsiviilõigusi ja tsiviilkohustusi.
Tsiviilteovõime (teovõime) on isiku võime oma tegudega omandada tsiviilõigusi ja võtta tsiviilkohustusi, samuti neid muuta ja lõpetada.
Õigus- või teovõimet ei või piirata teisiti, kui seaduses sätestatud alustel ja korras.
Õigus- või teovõimet piirav tehing on tühine.
Õigusvõime on igal füüsilisel isikul.
Õigusvõime algab inimese elusalt sündimisega ja lõpeb surmaga.
Seaduses sätestatud juhtudel on inimloode õigusvõimeline alates eostamisest, kui laps sünnib elusana.
Teovõime on täisealisel isikul.
Isik on täisealine, kui ta on saanud 18-aastaseks.
Kui seadus lubab abielluda enne 18-aastaseks saamist, saab alaealine teovõime abielu sõlmimise ajast.
Abielu lõppemisel või kehtetuks tunnistamisel põhjusel, mis ei ole seotud abiellumisega, ei kaota alaealine abiellumisega omandatud teovõimet.
7- kuni 18-aastasel alaealisel on piiratud teovõime.
Tal on õigus teha tehinguid seadusliku esindaja nõusolekul.
7- kuni 18-aastase alaealise poolt seadusliku esindaja nõusolekuta tehtud tehing loetakse kehtivaks, kui ta täidab tehingu vahenditega, mille temale selleks otstarbeks või vabaks kasutamiseks on andnud seaduslik esindaja või viimase nõusolekul kolmas isik.
Eestkosteasutus võib seadusliku esindaja nõusolekul anda vähemalt 15-aastasele alaealisele õiguse tegelda majandustegevusega, kui seadus seda ei keela.
Alaealine, kes on saanud õiguse olla ettevõtja, omab selleks vajalike tehingute tegemiseks teovõimet, välja arvatud tehingud, mille tegemiseks seaduslik esindaja vajab eestkosteasutuse nõusolekut.
Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohus seadusliku esindaja nõudel käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatud õiguse ära võtta.
Kuni 7-aastane alaealine on teovõimetu.
Tema nimel teeb tehinguid seaduslik esindaja.
Kuni 7-aastane alaealine võib iseseisvalt teha pisitehinguid.
Kohus võib huvitatud isiku nõudel piirata teovõimet isikul, kes pillamise, alkohoolsete jookide või uimastava toimega ainete tarvitamise tagajärjel paneb oma perekonna raskesse majanduslikku olukorda.
Piiratud teovõimega isiku üle seatakse eestkoste.
Teovõime piiramisel otsustab kohus, milliseid tehinguid võib piiratud teovõimega isik teha ainult eestkostja nõusolekul.
Muid tehinguid teeb piiratud teovõimega isik iseseisvalt.
Kohus võib huvitatud isiku nõudel tunnistada teovõimetuks isiku, kes vaimuhaiguse või nõrgamõistuslikkuse tõttu kestvalt ei suuda oma tegude tähendusest aru saada või neid juhtida.
Tema üle seatakse eestkoste.
Teovõimetuks tunnistatud isiku nimel teeb tehinguid tema eestkostja.
Teovõimetuks tunnistamisel võib kohus otsustada, milliseid tehinguid võib teovõimetuks tunnistatud isik ise teha.
Isiku teovõime piiramise või teovõimetuks tunnistamise aluste äralangemisel tühistab kohus isiku teovõime piiramise või teovõimetuks tunnistamise.
Teovõime piires võib tehingu teha otsusevõimeline isik.
Otsusevõimetu on isik, kes tehingu tegemise ajal ei saa aru oma teo tähendusest või ei suuda seda juhtida.
Kui üks isik põlvneb teisest, on nad sugulased otsejoones.
Otsejoones sugulased on ülenejad ja alanejad.
Ülenejad sugulased on vanemad ja nende eellased, alanejad sugulased on lapsed ja nende järglased.
Kui isikud põlvnevad samast isikust, kuid ei ole sugulased otsejoones, on nad sugulased külgjoones.
Lapsed, kellel on ühine isa ja ema, on vennad või õed.
Lapsed, kellel on ühine isa, kuid erinevad emad, või ühine ema, kuid erinevad isad, on poolvennad või poolõed.
Kui lapsed ei põlvne ühisest isast või emast, ei ole lapsed omavahel sugulased, kuigi nende vanemad on omavahel abielus.
Lapsendatud ja nende alanejad sugulased loetakse lapsendajate ja nende sugulaste suhtes, samuti lapsendajad ja nende sugulased lapsendatute ja nende alanejate sugulaste suhtes võrdseks sugulastega.
Abikaasa sugulased on teisele abikaasale ja tema sugulastele hõimlased.
Hõimlus ei lõpe selle abielu lõppemisega, millest see on tekkinud.
Isiku elukoht on koht, kus inimene alaliselt või peamiselt elab.
Kui seda kohta, kus inimene alaliselt või peamiselt elab, ei ole võimalik kindlaks teha, on elukohaks koht, millega inimene on isiklikult ja majanduslikult enam seotud.
Kui 2. lõikes nimetatud tunnuste alusel võib isiku elukohaks lugeda mitut kohta, võib isik määrata, milline neist on tema elukoht.
Kui isik ise ei ole oma elukohta määranud, võib huvitatud isik valida, millist neist kohtadest lugeda isiku elukohaks.
Kui 1. ja 2. lõikes nimetatud tunnuste alusel võib isiku elukohaks lugeda mitut kohta erinevates riikides, on elukoht riigis, mille kodanik isik on.
Elukoht loetakse muutunuks, kui isik asub mujale elama sooviga oma elukohta muuta.
Kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata, loetakse tema elukohaks igakordne viibimiskoht.
Alaealise elukohaks on tema vanemate või eestkostja elukoht.
Kui vanemad elavad lahus, on alaealise elukohaks selle vanema elukoht, kelle juures ta elab.
Teovõimelise alaealise (§ 9 lg. 2) elukoht määratakse § 21 alusel.
Teovõimetu täisealise elukohaks loetakse eestkostja elukoht.
Isikul on õigus nõuda kohtu korras au teotamise lõpetamist, tema au teotavate andmete ümberlükkamist, kui au teotaja ei tõenda nende vastavust tegelikkusele, samuti au teotamisega tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamist.
Kui tegelikkusele mittevastavaid andmeid on levitatud massiteabevahendis, tuleb need ümber lükata samas massiteabevahendis.
Dokument, mis sisaldab tegelikkusele mittevastavaid andmeid, tuleb välja vahetada.
Kui isiku au teotanud andmeid on levitatud 2. ja 3. lõikes sätestatust erineval viisil, määrab andmete ümberlükkamise viisi kohus.
Isikul on õigus nõuda tema eraelu puutumatuse rikkumise lõpetamist ning rikkumisega tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamist.
Andmete kogumist isiku eraelu kohta.
Kohus võib tunnistada eraelu puutumatuse rikkumiseks ka 2. lõikes nimetamata tegevuse, millega seadusliku aluseta või isiku tahte vastaselt kahjustatakse tema eraelu.
Isik, kelle huve on kahjustatud tema nime kasutamisega, võib nõuda nime õigustamatu kasutamise lõpetamist, samuti sellega temale tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamist.
Esimeses lõikes sätestatut kohaldatakse ka avalikult kasutatava varjunime kohta.
Seaduses sätestatud juhtudel võib isik nõuda ka §-des 23-25 nimetamata isiklike õiguste rikkumise lõpetamist, samuti sellega tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamist.
Isiku võib kohus huvitatud isiku nõudel tunnistada teadmata kadunuks, kui ühe aasta jooksul ei ole andmeid tema viibimiskoha kohta.
Kui ei ole võimalik kindlaks määrata äraolija kohta viimaste andmete saamise päeva, loetakse teadmata äraolemise alguseks viimaste andmete saamise kuule järgnenud kuu esimene päev, kui aga ei ole võimalik seda kuud kindlaks määrata, siis järgmise aasta esimene päev.
Teadmata kadunuks võib tunnistada isiku, kelle elukoht või vara asukoht on Eestis.
Teadmata kadunuks tunnistatud isiku vara valitsemiseks määrab kohus hooldaja.
Hooldaja on kohustatud heaperemehelikult vara valitsema ja tagama selle säilimise, samuti andma sellest varast ülalpidamist isikule, keda teadmata kadunuks tunnistatu on seaduse järgi kohustatud ülal pidama, ning maksma teadmata kadunu võlad.
Huvitatud isiku nõudel võib kohus määrata äraolija vara valitsemiseks hooldaja ka enne isiku teadmata kadunuks tunnistamist.
Hooldaja ei või võõrandada teadmata kadunule kuuluvat kinnisvara.
Teadmata kadunuks tunnistatud isikule kuuluvat vallasvara võib hooldaja võõrandada ainult 1. lõikes nimetatud kohustuste täitmiseks.
Teadmata kadunuks tunnistatud isikul säilib õigus teha tehinguid hooldaja valitseda antud varaga.
Teadmata kadunuks tunnistatud isiku taasilmumisel või tema viibimiskoha kindlakstegemisel tühistab kohus isiku enda või huvitatud isiku nõudel tema teadmata kadunuks tunnistamise.
Isiku teadmata kadunuks tunnistamise tühistamisel, samuti teadmata kadunu surma või surnuks tunnistamise korral vabastab kohus tema vara hooldaja valitsemise alt.
Hooldaja on kohustatud taasilmunud teadmata kadunuks tunnistatud isikule, tema surma või surnuks tunnistamise korral aga pärijale vara valitsemisest aru andma.
Isiku, kelle elukoht või vara asukoht on Eestis, võib kohus huvitatud isiku nõudel surnuks tunnistada, kui viie aasta jooksul ei ole andmeid, et ta on elus.
Kui ei ole võimalik kindlaks määrata isiku kohta viimaste andmete saamise päeva, kohaldatakse § 27 2. lõikes sätestatut.
Kui isik jäi teadmata kadunuks olukorras, mis oli ohtlik elule või mis annab alust eeldada tema hukkumist õnnetusjuhtumi tagajärjel, võib kohus tema surnuks tunnistada kuue kuu möödumisel teadmata kadunuks jäämisest.
Teises lõikes nimetatud aluse puudumisel võib seoses sõjategevusega teadmata kadunuks jäänud isiku surnuks tunnistada, kui andmed tema elusoleku kohta puuduvad kahe aasta jooksul sõjategevuse lõppemisest.
Isiku surnuks tunnistamisel on samad õiguslikud tagajärjed kui tegeliku surma korral, kui seadusest ei tulene teisiti.
Pärast surnuks tunnistamise avalduse saamist avaldab kohus üleriigilises päevalehes teate, milles kutsub üles igaüht andma andmeid isiku kohta, kelle surnuks tunnistamist taotletakse.
Kohus ei tunnista isikut surnuks, kui kuue kuu jooksul teate avaldamisest saabuvad andmed, mis tõendavad, et isik on elus.
Surnuks tunnistatud isiku surmapäevaks loetakse tema kohta viimaste andmete saamise päeva.
Kui seda päeva ei ole võimalik kindlaks määrata, kohaldatakse § 27 2. lõikes sätestatut.
Juhul kui surnuks tunnistatakse isik, kes jäi teadmata kadunuks olukorras, mis oli ohtlik tema elule või mis annab alust eeldada tema hukkumist õnnetusjuhtumi tagajärjel, võib kohus tunnistada selle isiku surmapäevaks tema eeldatava hukkumise päeva.
Surnukstunnistatud isiku taasilmumisel taastuvad kõik tema õigused ja kohustused, kui see ei ole vastuolus seadusega, nende õiguste ja kohustuste olemusega ega riku kolmandate isikute heauskselt omandatud õigusi.
Surnukstunnistatud isiku taasilmumisel või tema elusoleku kindlakstegemisel tühistab kohus isiku enda või huvitatud isiku avalduse põhjal tema surnuks tunnistamise.
Pärijale pärast isiku surnuks tunnistamist üleläinud vara võib taasilmunud isik pärast surnuks tunnistamise tühistamist välja nõuda.
Vara puudumisel võib nõuda selle väärtuse hüvitamist alusetu rikastumise sätete järgi.
Pärast surnuks tunnistamise tühistamist võib taasilmunud isik nõuda vara tagastamist või vara puudumisel selle väärtuse hüvitamist isikult, kellele tema vara pärast surnuks tunnistamist on üle läinud, kui see isik vara omandades teadis või pidi teadma, et surnukstunnistatud isik on elus.
Kohus võib huvitatud isiku nõudel muuta surnukstunnistatud isiku surmakuupäeva, kui pärast isiku surnuks tunnistamist on teatavaks saanud isiku tegelik surmaaeg.
Kui kohus tuvastab, et surnukstunnistatud isik on surnud teisel ajal, kui surnuks tunnistamise otsuses märgitud, võivad isikud, kes on pärijateks isiku tegelikul surmaajal, nõuda vara tagastamist või selle väärtuse hüvitamist § 34 3. ja 4. lõikes sätestatu alusel.
Eraõigusliku juriidilise isiku võib asutada vastava juriidilise isiku liigi kohta käiva seaduse alusel, avalik-õigusliku juriidilise isiku otse selle juriidilise isiku kohta käiva seadusega.
Eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib seaduses ettenähtud registrisse kandmisest, kui seadus ei ole sätestatud teisiti.
Avalik-õigusliku juriidilise isiku ja seaduses sätestatud juhtudel eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib seaduses sätestatud ajast.
Registrisse ei kanta asutamisel olevat juriidilist isikut, mille eesmärk on vastuolus seaduse, põhiseadusliku korra või heade kommetega.
Juriidiline isik võib omada kõiki tsiviilõigusi ja -kohustusi, välja arvatud neid, mis on omased ainult inimesele.
Seadus võib juriidilise isiku õigusvõimet piirata.
Avalik-õiguslik juriidiline isik ei või omada tsiviilõigusi ja -kohustusi, mis on vastuolus tema eesmärgiga.
Juriidilise isiku teovõime on võime oma esindaja tegudega omandada õigusvõime piires tsiviilõigusi ja võtta tsiviilkohustusi, samuti neid muuta ja lõpetada.
Eraõiguslikul juriidilisel isikul on põhikiri või seaduses sätestatud juhtudel ühinguleping.
Avalik-õiguslikul juriidilisel isikul on põhikiri, kui see on sätestatud vastava juriidilise isiku kohta käivas seaduses.
Juriidilise isiku asukohaks on koht, kus asub tema juhatus või juhatust asendav organ, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Juriidilisel isikul on nimi, mis peab teda eristama teistest isikutest.
Juriidiline isik, kelle huve on kahjustatud tema nime kasutamisega, võib nõuda nime õigustamatu kasutamise lõpetamist, samuti sellega tekitatud varalise kahju hüvitamist.
Juriidilisel isikul on õigus nõuda kohtu korras au teotamise lõpetamist, tema au teotavate andmete ümberlükkamist, kui au teotaja ei tõenda nende vastavust tegelikkusele, samuti au teotamisega tekitatud varalise kahju hüvitamist.
Au teotavate andmete ümberlükkamine toimub § 23 2.-4. lõikes sätestatud korras.
Esimeses lõikes sätestatut ei kohaldata riigi ja kohaliku omavalitsusüksuse suhtes, samuti muudel seaduses ettenähtud juhtudel.
Juriidilise isiku seaduslik esindaja on juhatus või seda asendav organ, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Juriidilist isikut võib kõikides õigustoimingutes esindada iga juhatuse liige, kui seaduses või põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed või mõned neist võivad esindada juriidilist isikut ühiselt.
Eraõigusliku juriidilise isiku organid on üldkoosolek ja juhatus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Avalik-õigusliku juriidilise isiku organid ja nende pädevus sätestatakse seaduses.
Eraõigusliku juriidilise isiku organi pädevus määratakse seaduse, põhikirja või ühingulepinguga.
Juriidilise isiku organi pädevust võib juriidilise isiku teistele organitele edasi anda ainult seaduses sätestatud juhtudel.
Juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi liikmeks võib olla üksnes teovõimeline füüsiline isik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Kohus võib huvitatud isiku nõudel tunnistada juriidilise isiku organi seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva otsuse kehtetuks, kui nõue on esitatud kolme kuu jooksul otsuse vastuvõtmisest.
Juriidiline isik vastutab oma kohustuste eest oma varaga.
Seaduses sätestatud juhtudel vastutavad juriidilise isiku liikmed või osanikud juriidilise isiku kohustuste eest täiendavalt oma varaga.
Juhatuse või seda asendava organi liikmed, kes on oma kohustuse täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega süüliselt kahju tekitanud sellele juriidilisele isikule, vastutavad juriidilise isiku ees solidaarselt.
Juhatuse või seda asendava organi liikmed, kes on oma kohustuse täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega süüliselt kahju tekitanud selle juriidilise isiku võlausaldajale, vastutavad solidaarselt võlausaldaja ees, kui juriidilise isiku varast ei jätku võlausaldaja nõude rahuldamiseks.
Juriidiline isik asutatakse määramata tähtajaks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Juriidilise isiku lõpetamine toimub vabatahtlikult või kohtuotsusega (sundlõpetamine).
Juriidilise isiku pankroti korral lõpetatakse juriidiline isik pankrotiseaduses sätestatud korras.
Muul seaduse, põhikirja või ühingulepinguga ettenähtud alusel.
Kohus võib anda tähtaja 1. lõike punktides 1, 3 ja 4 nimetatud puuduste kõrvaldamiseks.
Juriidilise isiku sundlõpetamise korral põhjusel, et selle eesmärk või tegevus on vastuolus kriminaalkoodeksi, põhiseadusliku korra või heade kommetega, jääb pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist järelejäänud juriidilise isiku vara riigile.
Juriidilise isiku lõpetamisel toimub selle likvideerimine (likvideerimismenetlus), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Likvideerimise korraldavad likvideerijad.
Vabatahtliku likvideerimise korral on likvideerijateks juhatuse või seda asendava organi liikmed, kui seaduse, põhikirja või ühingulepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Sundlõpetamise korral määrab likvideerijad kohus.
Likvideerijatel on juhatuse või seda asendava juhtorgani õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus likvideerimise eesmärgiga.
Likvideerijad lõpetavad juriidilise isiku tegevuse, nõuavad sisse võlad, müüvad vara, rahuldavad võlausaldajate nõuded ja annavad pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist allesjäänud vara isikutele, kes on selleks õigustatud seaduse, põhikirja või ühingulepingu kohaselt.
Likvideerijad võivad teha ainult neid tehinguid, mis on vajalikud juriidilise isiku likvideerimiseks.
Likvideerimismenetluses peab juriidilise isiku nimele lisama märkuse „likvideerimisel“.
Likvideerijad avaldavad viivitamatult teate juriidilise isiku likvideerimismenetlusest ajalehes ja Riigi Teataja Lisas.
Teada olevatele võlausaldajatele peavad likvideerijad likvideerimisteate saatma.
Likvideerimisteates tuleb märkida, et võlausaldajad esitaksid nõuded nelja kuu jooksul viimase teate avaldamisest.
Kui teada olev võlausaldaja ei ole nõuet esitanud, deponeeritakse temale kuuluv raha.
Kui võlausaldaja nõude tähtaeg ei ole saabunud ja võlausaldaja ei võta täitmist vastu, deponeeritakse temale kuuluv raha.
Pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist ja raha deponeerimist võib allesjäänud vara õigustatud isikutele välja jagada kuue kuu möödumisel likvideerimisteate avaldamisest.
Kui juriidilise isiku likvideerimise korral ei ole juriidilise isiku vara suhtes õigustatud isikuid, jääb pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist ja raha deponeerimist allesjäänud vara riigile, kes peab seda vara kasutama võimalikult senisele otstarbele vastavalt.
Kui likvideeritava juriidilise isiku varast ei jätku võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamiseks, peavad likvideerijad esitama pankrotiavalduse.
Pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist, raha deponeerimist ja allesjäänud vara õigustatud isikutele väljajagamist esitavad likvideerijad avalduse eraõigusliku juriidilise isiku registrist kustutamiseks.
Eraõigusliku juriidilise isiku registrist kustutamisel juriidiline isik lõpeb.
Lõppenud juriidilise isiku dokumendid antakse hoiule likvideerijale või kolmandale isikule.
Dokumente säilitatakse kümme aastat, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Kui juriidiline isik oli kantud registrisse, kantakse registrisse dokumentide hoidja nimi ja elukoht või asukoht.
Juridiiliste isikute ühinemine ja jagunemine on lubatud ainult seaduses sätestatud juhtudel.
Juriidilise isiku võib ümber kujundada teist liiki juriidiliseks isikuks ainult seaduses sätestatud juhtudel.
Kui §-s 36 nimetatud seadustes on juriidlistele isikutele kehtestatud II osa 3. peatükist erinevad sätted, kohaldatakse nende seaduste sätteid.
Tsiviilõigused ja -kohustused tekivad seaduses sätestatud sündmustest, tehingutest ja muudest õigustoimingutest, samuti õigusvastastest tegudest.
Tsiviilõigused ja -kohustused tekivad ka õigustoimingutest, mis küll ei ole seaduses sätestatud, kuid mis ei ole vastuolus tsiviilseaduse sisu ja mõttega.
Õigustoiming on õigusliku tähendusega õiguspärane tegu.
Tsiviilõigused ja -kohustused võivad üle minna ühelt isikult teisele (õigusjärglus), kui need seaduse järgi või oma olemuselt ei ole isikuga lahutamatult seotud.
Seaduses sätestatud juhtudel võivad isikuga lahutamatult seotud õigused üle minna ühelt isikult teisele.
Õigusjärgluse aluseks on tehing, seadus või muu õigusakt.
Tehing on õigustoiming, mis on suunatud tsiviilõiguste ja -kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele.
Tehingud on ühepoolsed ja kahe- või mitmepoolsed (lepingud).
Tehingus on oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses.
Tahe peab olema kujunenud tegelikke asjaolusid teades ja neist õiget ettekujutust omades.
Tahteavaldus peab vastama isiku vabalt kujunenud tegelikule tahtele.
Tahteavalduse vastavust tahtele eeldatakse.
Tahteavaldust ei loeta isiku tahtega vastuolus olevaks, kui isik tegelikult ei tahtnud seda, mida avaldas, jättes teadlikult tegeliku tahte avaldamata.
Tahteavaldus võib olla väljendatud otseselt või kaudselt.
Otsene on tahteavaldus, milles otseselt avaldub tehingu tegemise tahe, mis võib väljenduda kõnes, kirjas või märkides, millel on sõnade tähendus.
Kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tehingu tegemise tahet.
Vaikimist loetakse tahteavalduseks, kui see on ette nähtud seaduses või poolte kokkuleppega.
Tehingu tõlgendamisel lähtutakse tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti.
Tehingu tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt tehing jääb kehtima võimalikult suuremas ulatuses.
Kahtluse korral tõlgendatakse tehingut kohustatud isiku kasuks.
Tehingu kohta käivaid sätteid kohaldatakse ka õigustoimingu suhtes, mis ei ole tehing, kui seadusest ei tulene teisiti.
Tehing, mis on vastuolus põhiseadusliku korra või heade kommetega, on tühine.
Seadusega vastuolus olev tehing on tühine, välja arvatud, kui seadust ei ole oluliselt rikutud.
Tühine tehing on kehtetu algusest peale.
Tühist tehingut ei pea täitma.
Tühise tehingu järgi saadu peavad pooled tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas.
Vaieldav on tehing, mille kohus võib huvitatud isiku nõudel seaduses sätestatud alustel kehtetuks tunnistada.
Kuni tehingu kehtetuks tunnistamiseni võib pool nõuda vaieldava tehingu täitmist.
Kui kohus on tunnistanud vaieldava tehingu kehtetuks, loetakse see kehtetuks algusest peale.
Kehtetuks tunnistatud tehingu järgi saadu peavad pooled tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas.
Vaieldava tehingu kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda, kui isik, kes on õigustatud tehingut vaidlustama, on tehingu heaks kiitnud.
Tehingu ühe osa kehtetus ei too kaasa teiste osade kehtetust, kui võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka kehtetu osata.
Näilik on tehing, mille pooled on teinud kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi.
Näilik tehing on tühine.
Näiliku tehingu järgi saadud vara üleminekul heausksele omandajale loetakse see üleläinuks õiguslikul alusel.
Teeseldud on tehing, mille pooled on teinud teise tehingu varjamiseks, mida tegelikult teha taheti.
Tehing, mida tegelikult teha taheti, on varjatud tehing.
Teeseldud tehing on tühine.
Varjatud tehingu suhtes kohaldatakse selle tehingu kohta käivaid sätteid.
Eksimus on tegelike asjaolude mitteteadmine või ebaõige ettekujutus neist.
Tehing on tehtud olulise eksimuse mõjul, kui tegelike asjaolude teadmisel või neist õige ettekujutuse omamisel ei oleks tehingut tehtud või oleks tehing tehtud teistel tingimustel.
Oluliseks eksimuseks ei ole seaduse mittetundmine ega ebaõige ettekujutus tulevikus saabuvate asjaolude suhtes.
Olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tunnistab kohus kehtetuks eksinud isiku nõudel.
Tehingu kehtetuks tunnistamise hagi aegumistähtaeg on kuus kuud ajast, mil isik sai teada eksimusest või pidi sellest teada saama, kuid mitte pikem kui viis aastat tehingu tegemisest.
Olulise eksimuse mõjul tehtud tehingut ei tunnista kohus kehtetuks, kui teine pool nõustub mõistma tehingut nii nagu eksinud pool.
Olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu kehtetuks tunnistamisel kohaldatakse § 67 2. lõikes sätestatut.
Isik, kelle nõudel eksimuse mõjul tehtud tehing on kehtetuks tunnistatud, on kohustatud hüvitama teisele poolele kahju.
Kahju ei tule hüvitada, kui teine pool teadis eksimusest või pidi sellest teadma.
Isik, kelle nõudel eksimuse mõjul tehtud tehing on kehtetuks tunnistatud, võib nõuda teiselt poolelt kahju hüvitamist, kui ta tõendab, et eksimus leidis aset teise poole süül.
See õigus on isikul ka siis, kui ta ei nõua tehingu kehtetuks tunnistamist.
Pettus on isiku poolt teise isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine, et kallutada teda tehingut tegema.
Pettuse mõjul tehtud tehingu tunnistab kohus petetud poole nõudel kehtetuks.
Tehingu kehtetuks tunnistamise hagi aegumistähtaeg on üks aasta ajast, mil isik pettusest teada sai või pidi sellest teada saama, kuid mitte pikem kui 10 aastat tehingu tegemisest.
Kui petnud on kolmas isik, võib pettuse mõjul tehingu teinud pool nõuda tehingu kehtetuks tunnistamist, kui teine pool pettusest teadis või pidi teadma.
Kui teine pool pettusest ei teadnud ega pidanud teadma, võib pettuse mõjul tehingu teinud pool nõuda tehingu kehtetuks tunnistamist § 71 alusel.
Pettuse mõjul tehtud tehingu kehtetuks tunnistamisel kohaldatakse § 67 2. lõikes sätestatut.
Isik, kelle nõudel pettuse mõjul tehtud tehing on kehtetuks tunnistatud, võib nõuda petjalt kahju hüvitamist.
Kui petjaks on kolmas isik ja tehingu teine pool pettusest teadis või pidi teadma, vastutavad nad solidaarselt.
Sund on vägivalla kasutamine, vabaduse võtmine või tegelik ähvardus kasutada vägivalda, võtta vabadus, hävitada vara või avaldada häbistavaid andmeid eesmärgiga kallutada isikut tehingut tegema.
Ähvardus on õiguslikult arvestatav, kui see ähvardatava ja ähvardaja omadusi ja olukorda arvestades paistab küllaldaselt põhjendatud.
Sunni mõjul tehtud tehingu tunnistab kohus kehtetuks kannatanud poole nõudel.
Tehingu kehtetuks tunnistamise hagi aegumistähtaeg on viis aastat sunni lõppemisest.
Sunni mõjul tehtud tehingu kehtetuks tunnistamisel kohaldatakse § 67 2. lõikes sätestatut.
Isik, kelle nõudel sunni mõjul tehtud tehing on kehtetuks tunnistatud, võib nõuda isikult, kes teda sundis, kahju hüvitamist.
Kui sundijaks on kolmas isik ja tehingu teine pool sunnist teadis või pidi teadma, vastutavad nad solidaarselt.
Tehingu, mille tegemisel üks pool kasutas ära, et füüsiline isik oli sunnitud tegema tehingu raskete asjaolude kokkusattumise mõjul talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, tunnistab kohus kannatanud poole nõudel kehtetuks.
Raskete asjaolude kokkusattumise mõjul tehtud tehingu kehtetuks tunnistamisel kohaldatakse § 67 2. lõikes sätestatut.
Isik, kelle nõudel raskete asjaolude kokkusattumise mõjul tehtud tehing on kehtetuks tunnistatud, võib nõuda teiselt poolelt kahju hüvitamist.
Kuni 7-aastase alaealise enda tehtud tehing on tühine, välja arvatud pisitehing.
Teovõimetu alaealise tehtud tühise tehingu suhtes kohaldatakse § 66 4. ja 5. lõikes sätestatut.
Tehingu teovõimeline pool on kohustatud hüvitama teisele poolele kahju, kui ta teadis või pidi teadma, et teine pool on teovõimetu.
Tehingu, mille teovõimetu alaealise seaduslik esindaja on teinud teovõimetu alaealise nimel eestkosteasutuse eelneva nõusolekuta, kui seaduse kohaselt võis tehingu teha ainult eestkosteasutuse nõusolekul, tunnistab kohus huvitatud isiku nõudel kehtetuks.
Eestkosteasutus võib 4. lõikes nimetatud tehingu heaks kiita § 76 6. lõikes sätestatud korras, kui seda taotleb seaduslik esindaja või tehingu teine pool.
Tehingu, mille piiratud teovõimega alaealine isik on teinud seadusliku esindaja nõusolekuta, kui seaduse kohaselt võis seda teha ainult seadusliku esindaja nõusolekul, tunnistab kohus huvitatud isiku nõudel kehtetuks, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tegi tehingu alaealisega.
Tehingu, mille piiratud teovõimega täisealine isik tegi eestkostja nõusolekuta, kui kohtuotsuse kohaselt (§ 12 lg. 2) võis seda teha ainult eestkostja nõusolekul, tunnistab kohus huvitatud isiku nõudel kehtetuks, kui tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et piiratud teovõimega isikul ei olnud õigus seda tehingut iseseisvalt teha.
Tehingu, mille piiratud teovõimega isik tegi eestkosteasutuse eelneva nõusolekuta, kui seaduse kohaselt võis tehingut teha ainult eestkosteasutuse nõusolekul, tunnistab kohus huvitatud isiku nõudel kehtetuks.
Seaduslik esindaja võib piiratud teovõimega isiku poolt tema nõusolekuta tehtud tehingu heaks kiita.
Eestkosteasutus võib piiratud teovõimega isiku poolt eestkosteasutuse eelneva nõusolekuta tehtud tehingu heaks kiita 6. lõikes sätestatud korras, kui seda taotleb seaduslik esindaja või tehingu teine pool.
Kui tehingu teine pool heakskiitu taotleb, peab seaduslik esindaja kahe nädala jooksul otsustama, kas ta tehingu heaks kiidab.
Kui seaduslik esindaja tehingut kahe nädala jooksul heaks ei kiida, loetakse, et tehing tehti seadusliku esindaja nõusolekuta.
Kirjalik heakskiit asendab seadusliku esindaja nõusoleku tehingu tegemiseks.
Kui alaealine teovõimeliseks saamisel kiidab 1. lõikes nimetatud tehingu heaks, asendab see seadusliku esindaja nõusoleku.
Piiratud teovõimega isiku tehtud tehingu kehtetuks tunnistamisel kohaldatakse § 67 2. lõikes sätestatut.
Huvitatud isik, kelle nõudel piiratud teovõimega isiku tehtud tehing on kehtetuks tunnistatud, võib nõuda teovõimeliselt poolelt kahju hüvitamist.
See õigus on huvitatud isikul ka siis, kui ta ei nõua tehingu kehtetuks tunnistamist.
Teovõimetuks tunnistatud isiku tehtud tehing on tühine, välja arvatud tehing, mida kohus on lubanud teovõimetuks tunnistatul teha.
Teovõimetuks tunnistatud isiku tehingu suhtes kohaldatakse § 66 4. ja 5. lõikes sätestatut.
Tehing, mille tegemine isiku seaduslikule esindajale on seadusega keelatud, on tühine.
Otsusevõimetu isiku tehtud tehingu tunnistab kohus selle isiku või tehingu teise poole nõudel kehtetuks, kui nõue on esitatud kolme aasta jooksul tehingu tegemisest.
Otsusevõimetuna tehingu teinud isik võib selle tehingu otsusevõimelisena heaks kiita.
Kui tehingu teine pool heakskiitu taotleb, peab otsusevõimetuna tehingu teinud isik kahe nädala jooksul otsustama, kas ta tehingu heaks kiidab.
Kui heakskiit järgneb kahe nädala jooksul, ei saa tehingut otsusevõimetuse tõttu kehtetuks tunnistada.
Hilisem heakskiit ei loo õiguslikke tagajärgi.
Otsusevõimetu isiku tehtud tehingu kehtetuks tunnistamisel kohaldatakse § 67 2. lõikes sätestatut.
Otsusevõimeline pool on kohustatud otsusevõimetule poolele tehingu kehtetuks tunnistamisel hüvitama kahju, kui otsusevõimeline pool teadis või pidi teadma, et teine pool oli tehingu tegemise ajal otsusevõimetu.
Tehingu, mille juriidiline isik on teinud õigusvõimet ületades, tunnistab kohus huvitatud isiku nõudel kehtetuks.
Kui 1. lõikes nimetatud tehing on tunnistatud kehtetuks, kohaldatakse § 67 2. lõikes sätestatut.
Isik, kelle nõudel 1. lõikes nimetatud tehing on tunnistatud kehtetuks, võib nõuda õigusvõimet ületanud juriidiliselt isikult kahju hüvitamist.
Tingimuslik on tehing, mis on tehtud edasilükkava või äramuutva tingimusega.
Tehing on tehtud edasilükkava tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud õiguste ja kohustuste tekkimine seati sõltuvusse asjaolust, mille kohta ei ole teada, kas ta saabub või ei saabu.
Tehing on tehtud äramuutva tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud õiguste ja kohustuste lõppemine seati sõltuvusse asjaolust, mille kohta ei ole teada, kas ta saabub või ei saabu.
Kui tehinguga on kindlaks määratud mitu omavahel seotud edasilükkavat või äramuutvat tingimust, siis on tehinguga kindlaksmääratud õiguste ja kohustuste tekkimiseks või lõppemiseks vajalik kõigi tingimuste saabumine.
Kui tingimused on määratud alternatiivselt, on vajalik vähemalt ühe tingimuse saabumine.
Kui pool, kellele tingimuse saabumine ei ole kasulik, takistas tingimuse saabumist pahatahtlikult, loetakse tingimus saabunuks.
Kui tingimuse saabumisele pahatahtlikult aitas kaasa pool, kellele tingimuse saabumine on kasulik, loetakse, et tingimus ei ole saabunud.
Edasilükkava tingimusega tehtud tehingu puhul tekivad ja äramuutva tingimusega tehtud tehingu puhul lõpevad tehinguga kindlaksmääratud õigused ja kohustused tingimuse saabumisel, kui tehinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Kui tehinguga on ette nähtud, et tingimuse saabumisel tekivad või lõpevad tehinguga kindlaksmääratud õigused ja kohustused kindlaksmääratud ajal enne tingimuse saabumist, peavad pooled tingimuse saabumisel täitma lepingust tulenevaid kohustusi tehinguga kindlaksmääratud ajast alates.
Hõljumisaeg on ajavahemik tehingu tegemisest kuni edasilükkava tingimuse saabumiseni.
Võib õigustatud isik nõuda kohustatud isikult tagatist, kui on alust arvata, et viimane ei suuda tehingust tulenevat kohustust täita.
Esimeses lõikes sätestatut kohaldatakse ka siis, kui tehing ei ole tehtud edasilükkava tingimusega, kuid tehingust tulenevate õiguste ja kohustuste tekkimise aeg erineb tehingu tegemise ajast.
Õigustatud isik võib pärast edasilükkava tingimuse saabumist kohustatud isikult nõuda viimase süül hõljumisajal tekkinud kahju hüvitamist.
Kui edasilükkav tingimus jääb saabumata, loetakse, et tingimuslikku tehingut ei ole tehtud.
Sel juhul on õigustatud isik kohustatud § 85 1. lõike 3. punkti alusel antud tagatise tagastama.
Kui äramuutev tingimus jääb saabumata, jäävad tehingust tulenevad õigused ja kohustused kehtima, nagu oleks tehing tehtud äramuutva tingimuseta.
Võimatu on tingimus, mille kohta tehingu tegemise ajal on teada, et ta kindlasti ei saabu.
Kui pooled seadsid tehinguga kindlaksmääratud õiguste või kohustuste tekkimise sõltuvusse võimatust tingimusest, on tehing tühine.
Kui pooled seadsid tehinguga kindlaksmääratud õiguste või kohustuste lõppemise sõltuvusse võimatust tingimusest, loetakse tehing tehtuks äramuutva tingimuseta.
Kui tehingus sisalduv edasilükkav tingimus on vastuolus seaduse, heade kommete või põhiseadusliku korraga, on tehing tühine.
Kui pooled seadsid tehinguga kindlaksmääratud õiguste ja kohustuste lõppemise sõltuvusse seaduse, põhiseadusliku korra või heade kommetega vastuolus olevast tingimusest, loetakse tehing tehtuks äramuutva tingimuseta.
Paratamatu on tingimus, mille kohta on kindlalt teada, et see täitub.
Paratamatu tingimusega tehtud tehingut ei loeta tingimuslikuks.
Pooled võivad tehingu teha mis tahes vormis või kokku leppida, mis vormis tuleb tehing teha, kui seaduses ei sätestata tehingu kohustuslikku vormi.
Pooled võivad teha tehingu notariaalselt tõestatud vormis ka siis, kui seaduses on sätestatud tehingu kohustuslik lihtkirjalik vorm või seaduses ei ole tehingu kohustuslikku vormi sätestatud.
Kui pooled on teinud tehingu teatud vormis või tehingu vormis kokku leppinud, kehtivad selle vormi kohta seaduses sätestatud nõuded.
Tehingut saab muuta samas vormis, milles on tehing tehtud.
Suuliselt tehtud tehingut võib muuta ka kirjalikus vormis, lihtkirjalikus vormis tehtud tehingut võib muuta ka notariaalselt tõestatud vormis.
Kirjalik tehing on lihtkirjalik või notariaalselt tõestatud.
Kirjalikus vormis tehtud tehingule kirjutavad alla tehingu teinud isikud.
Seaduses sätestatud juhtudel peab allkiri olema notariaalselt tõestatud.
Tehingu lihtkirjaliku vormiga võrdsustatakse poolte allkirjadega kirjavahetus.
Seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi või allkirja notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel on tehing tühine, kui seadusest ei tulene teisiti.
Tehinguga kokkulepitud vormi järgimata jätmisel on tehing tühine, kui selline tagajärg on tehinguga ette nähtud.
Seaduses või poolte kokkuleppega nõutud tehingu notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel on tehing tühine.
Seaduses sätestatud kohustusliku kirjaliku vormi järgimata jätmisel on tehing kehtiv osas, mille ulatuses ei ole seaduses sätestatud kohustuslikku vormi.
Füüsiline isik võib teha tehingu isiklikult või esindaja kaudu.
Esindaja kaudu ei või teha tehingut, mis seadusest või kokkuleppest tulenevalt tuleb teha isiklikult.
Juriidiline isik teeb tehingu esindaja kaudu.
Tehing, mille esindaja on teinud esindatava nimel volituse piires, tekitab, muudab või lõpetab tsiviilõigusi ja -kohustusi vahetult esindatavale.
Esindaja on kohustatud tehingu järgi saadu esindatavale üle andma.
Esindaja võib tehingut teha esindatava nimel iseenda või isikuga, kelle esindaja ta samaaegselt on, ainult siis, kui see tuleneb seadusest või esindatava antud volitusest.
Esinduse aluseks on seadus (seadusjärgne esindus) või tehing (tehingust tulenev esindus).
Seadusjärgse esinduse korral määratakse esindaja volitus seaduse alusel.
Tehingust tuleneva esinduse korral määrab esindaja volituse esindatav.
Esindajaks võib olla teovõimeline füüsiline isik.
Seaduses sätestatud juhtudel ei või teatud teovõimelised füüsilised isikud olla esindajad.
Piiratud teovõimega isik võib olla esindajaks, kui see tuleneb seadusest.
Juriidiline isik võib olla esindaja, kui see ei ole vastuolus tema õigusvõimega.
Esindaja peab ise tegema tehingu, milleks teda volitati, kui volitusega ei ole antud esindajale edasivolitamise õigust.
Edasivolitamise korral vastutavad esindaja ja isik, kellele esindaja on volituse edasi andnud, solidaarselt.
Kui volitus on antud mitmele esindajale ühiselt (ühisvolitus), vastutavad esindajad esindatava ees solidaarselt.
Volitus on õiguste kogum, mille piires esindaja võib tegutseda esindatava nimel.
Kui seaduses ei ole sätestatud volituse kohustuslikku vormi, võib esindatav anda volituse mis tahes vormis.
Kui isik müüb kaupu või osutab teenuseid teise isiku ülesandel, loetakse teda volitatuks sellest tulenevaid tehinguid tegema.
Kui seaduses on sätestatud tehingu kohustuslik lihtkirjalik vorm, peab selle tegemiseks antud volitus olema lihtkirjalikus või notariaalselt tõestatud vormis.
Kui seaduses on sätestatud tehingu kohustuslik notariaalselt tõestatud vorm, peab selle tegemiseks antud volitus olema notariaalselt tõestatud vormis.
Isik võib nõuda, et esindaja, kellega ta tehingu teeb, tõendaks oma volituse.
Kui 3. lõikes nimetatud isik tegutseb olukorras, millest võib järeldada, et ta tegutseb teise isiku ülesandel, loetakse tema volitus tõendatuks.
Volikiri on esindatava poolt esindajale antud kirjalik dokument, mis väljendab esindaja volitust.
Esindaja peab esitama volikirja, kui see kohustus on sätestatud seaduses või kui seda nõuab isik, kellega ta tehingut teeb.
Volitus võib olla tähtajaline või tähtajatu.
Volitus kehtib selle andmisest alates, kui esindatav ei ole määranud teisiti.
Esindaja sureb või tunnistatakse teovõimetuks või teadmata kadunuks või piiratakse tema teovõimet.
Tehingust tuleneva esinduse korral võib esindatav volituse igal ajal tühistada.
Esindaja võib volitustest loobuda, välja arvatud siis, kui seadusest tulenevalt ei ole loobumine lubatud.
Kokkulepe, millega esindatav loobub volituse tühistamise õigusest või esindaja loobub volitusest loobumise õigusest, on tühine.
Seadusjärgse esinduse korral lõpeb volitus seaduses ettenähtud alustel.
Esindatav on kohustatud volituse tühistamisest teatama viivitamatult esindajale, samuti temale teada olevatele kolmandatele isikutele, kellega tehingu tegemiseks volitus oli antud.
Kui volitus lõpeb § 105 1. lõike punktides 5, 6 ja 7 sätestatud alusel, on teatamise kohustus juhatusel, seda asendaval organil, pankrotihalduril või pärijal.
Kui volitus on antud volikirjas, peab volituse tühistamiseks enne volituse tähtaja lõppu volikirja tagasi nõudma või avaldama volituse tühistamise teate üleriigilises ajalehes.
Kui esindatav tühistab volituse, loetakse volitus lõppenuks ajast, mil esindaja sai või pidi teada saama volituse tühistamisest, kuid mitte hiljem teate ilmumisest ajalehes.
Pärast volituse lõppemist on esindaja või tema pärija kohustatud volikirja viivitamatult esindatavale tagastama.
Pidi teada saama volituse lõppemisest, jäävad kehtima, kui tehingu teine pool ei teadnud ega pidanud teadma, et volitus on lõppenud.
Tehing, mille teise isiku nimel on teinud isik, kellel ei olnud volitust või kes volituse piire ületas, on tühine.
Kui isik tegi teise isiku nimel tehingu volitust ületades, kehtib tehing osas, milleks esindajal oli volitus.
Kui isik, kelle nimel 1. lõikes nimetatud tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab, on tehing kehtiv algusest peale.
Kui tehingu teine pool heakskiitu taotleb, peab isik, kelle nimel tehing tehti, kahe nädala jooksul otsustama, kas ta tehingu heaks kiidab.
Kui ta tehingut kahe nädala jooksul heaks ei kiida, loetakse, et tehing tehti volituseta.
Isikul, kes on teinud tehingu isikuga, kellel ei olnud volitust või kes ületas volituse piire, on õigus nõuda sellelt isikult kahju hüvitamist, kui ta ei teadnud ega pidanud teadma, et isikul puudus volitus või ta ületas volituse piire.
Tähtaeg on kindlaksmääratud ajavahemik, millega on seotud õiguslikud tagajärjed.
Tähtaeg määratakse aastate, kuude, nädalate, päevade, tundide või väiksemate ajaühikute või kindlalt saabuva sündmusega.
Tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel.
Tähtpäeva saabumine määratakse tähtajaga või kindlaksmääratud sündmusega.
Kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval.
Kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval.
Kui 1. ja 2. lõikes sätestatud korras määratav tähtpäev satub kuule, milles vastavat kuupäeva ei ole, loetakse tähtpäev saabunuks selle kuu viimasel päeval.
Kui tähtpäeva saabumine on määratud nädalates arvutatava ajavahemikuga, saabub tähtpäev ajavahemiku viimase nädala vastaval päeval.
Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades arvutatava ajavahemikuga, saabub tähtpäev ajavahemiku viimasel päeval.
Kui tähtpäeva saabumine on määratud teatud kuupäeva, kellaajaga või sündmuse toimumisega, saabub tähtpäev sellel kuupäeval, kellaajal või sündmuse toimumisel.
Kui tähtpäev satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval tööpäeval.
Tähtaja määramisel loetakse päevaks ajavahemikku keskööst keskööni.
Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevast väiksema ajaühikuga arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev selle ajaühiku saabumisel.
Kui tähtpäeva saabumine on määratud kuu alguse, keskpaiga või lõpuga, saabub tähtpäev vastavalt kuu esimesel, 15. või viimasel päeval.
Sideasutusele esitamisega võrdsustatakse dokumendi teksti edastamine teletaibi, telefaxi või muu sidevahendiga.
Tsiviilõiguse teostamisel ja tsiviilkohustuse täitmisel tuleb toimida heas usus.
Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti siis, kui õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.
Kui seadus seob õiguslikud tagajärjed heausksusega, tuleb selle olemasolu eeldada, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Hädakaitseks tehtud tegu ei ole õigusvastane, kui ei ole ületatud hädakaitse piire.
Hädaseisundis tehtud tegu ei ole õigusvastane, kui see on suunatud ohu ärahoidmisele ja tekitatud kahju on väiksem ärahoitud kahjust.
Tsiviilõigusi võib kaitsta kohtus.
Kui pooled on selles kokku leppinud, võib tsiviilõigusi kaitsta vahekohtus.
Tsiviilõigusi kaitstakse kohtus või vahekohtus.
Muud seaduses sätestatud viisid.
Hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg on 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata.
Aegumistähtaega ei või poolte kokkuleppel muuta, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Loobumine õigusest nõuda aegumise kohaldamist on tühine.
Isik võib oma rikutud või vaidlustatud õiguse kaitseks pöörduda kohtusse aegumisest sõltumata.
Kohus kohaldab aegumist ainult huvitatud poole nõudel.
Kui hagi esitatakse pärast aegumistähtaja möödumist (hagi aegumist) ja huvitatud pool nõuab hagi aegumise kohaldamist, jätab kohus hagi rahuldamata.
Aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest.
Seaduses võib sätestada hagemisõiguse tekkimise muu aja.
Peanõude aegumisega aegub ka sellest tulenev kõrvalnõue, vaatamata sellele, et kõrvalnõude aegumistähtaeg ei ole möödunud.
Kui kohustus kuulub täitmisele ositi, aegub iga osa täitmise nõue eraldi.
Õigusjärglus ei mõjuta aegumistähtaja kulgu.
Aegumistähtaja hulka ei arvata aega, mille kestel aegumistähtaja kulg on peatunud.
Mil hageja või kostja on sõjaseisukorra ajal kaitseväe tegevteenistuses.
Aegumistähtaja kulg peatub, kui 2. lõikes nimetatud asjaolud tekkisid või jätkusid aegumisaja viimase kuue kuu jooksul, kui aga aegumisaeg on lühem kui kuus kuud, siis aegumisaja jooksul.
Aegumistähtaja kulg jätkub aegumise peatumist põhjustanud asjaolu lõppemise päevast.
Järelejäänud aegumistähtaeg pikeneb kuue kuuni, kui aegumistähtaeg on lühem kui kuus kuud, siis aegumistähtaja võrra.
Kui kohustatud isik teeb teo, millega tunnistab võlga.
Kohustatud isiku poolt võla tunnistamist tõendava teo tegemisest.
Kuni aegumistähtaja katkemiseni möödunud aega uuesti alanud aegumistähtaja hulka ei arvata.
Kui võlgnik on täitnud kohustuse pärast hagi aegumist, ei või ta nõuda üleantu tagastamist.
Pandiga tagatud nõude aegumine ei võta pandipidajalt õigust nõude rahuldamisele panditud vara arvel.
Nõude aegumine ei võta õigust nõuet tasaarvestada või kohaldada kinnipidamisõigust, kui õigus nõuet tasaarvestada või kohaldada kinnipidamisõigust oli tekkinud enne aegumistähtaja möödumist.
Kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg on 10 aastat.
Aegumistähtaja kulg algab kohtuotsuse jõustumisest.
Täitemenetluse algatamisel aegumistähtaja kulg katkeb.
Täitemenetluse peatumisel sissenõudja süül algab aegumistähtaja kulg uuesti.
Kuni aegumistähtaja katkemiseni möödunud aega aegumistähtaja hulka ei arvata.
Esimeses ja teises lõikes sätestatu ei kehti nõude suhtes, millele ei kohaldata aegumist.
Õigussuhe tekib, muutub või lõpeb väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi.
Maa käesoleva seaduse tähenduses on territoorium, kus kehtib iseseisev õigussüsteem.
Õigussüsteemi osaks käesoleva seaduse tähenduses ei loeta kollisiooninorme, kui tsiviilseadustiku üldosa seadusest ei tulene teisiti.
Õigussuhtele kohaldatakse välismaa seadust, kui seda näeb ette käesolev seadus, Eesti muu seadus, Eesti välisleping, Eestis tunnustatav rahvusvaheline tava, samuti tehing, mis ei ole vastuolus seaduse, välislepingu või tavaga.
Kui käesolev seadus või Eesti muu seadus näeb ette välismaa seaduse kohaldamise ja selle maa seadus näeb ette Eesti seaduse kohaldamise, kuulub kohaldamisele Eesti seadus.
Kui käesolev seadus või Eesti muu seadus näeb ette välismaa seaduse kohaldamise ja selle maa seadus näeb ette kolmanda maa seaduse kohaldamise, kuulub kohaldamisele Eesti seadus.
Välismaa seaduse tõlgendamisel Eestis lähtutakse selle seaduse tõlgendusest ja kohaldamise praktikast vastaval maal.
Isikult, kelle nõue toetub välismaa seadusele, võib nõuda selle seaduse teksti või muid andmed, mis on piisavad seaduse kohaldamiseks.
Välismaa seaduse tõlgenduse saamiseks võib kohus, vahekohus, riigi- või kohaliku omavalitsuse asutus pöörduda Justiitsministeeriumi, Välisministeeriumi poole või kasutada eksperte.
Kui välismaa seaduse sisu ei õnnestu välja selgitada, kohaldatakse Eesti seadust.
Välismaa seadust ei kohaldata ja selle alusel tekkinud õigusi ja kohustusi ei loeta Eestis kehtivaks, kui need on vastuolus Eesti seaduse, põhiseadusliku korra või heade kommetega.
Sellisel juhul kohaldatakse Eesti seadust.
Kui Eesti välislepingus on tsiviilseadustiku üldosa seadusest erinevad sätted, kohaldatakse välislepingu sätteid.
Välismaine isik käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kelle elukoht (§ 21) või juriidiline isik, kelle asukoht (§ 40) on väljaspool Eestit.
Välismaise füüsilise isiku õigusvõime (§ 7 lg. 1) ja teovõime (§ 7 lg. 2) määratakse tema elukoha maa seadusega.
Välismaisel füüsilisel isikul on Eestis võrdne õigus- ja teovõime isikuga, kelle elukoht on Eestis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Välismaise füüsilise isiku teovõime Eestis tehtud tehingu suhtes ja Eestis tekitatud kahju suhtes määratakse Eesti seadusega.
Välismaise füüsilise isiku teovõimetuks tunnistamine või teovõime piiramine elukohamaal loetakse Eestis kehtivaks.
Juriidilise isiku asutamisel Eestis kohaldatakse Eesti seadust.
Välismaise juriidilise isiku õigus- ja teovõime suhtes kohaldatakse selle maa seadust, kus asub tema juhtorgan.
Kui välismaise juriidilise isiku põhitegevus ei toimu maal, kus asub tema juhtorgan, kohaldatakse selle maa seadust, kus toimub juriidilise isiku põhitegevus.
Välismaise juriidilise isiku filiaali suhtes kohaldatakse käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõike sätteid.
Eesti Vabariigis tunnustatakse välismaiseid juriidilisi isikuid ja neil on võrdne õigus- ja teovõime Eesti juriidiliste isikutega, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.
Valitsus võib kehtestada vastukitsendusi nende maade isikute õigusvõime ja teovõime suhtes, kus on kehtestatud Eesti Vabariigi kodanike, alaliste elanike ja juriidiliste isikute õigus- ja teovõime kitsendused.
Kui isiklikke õigusi rikutatakse, kohaldatakse selle isiku valikul kas selle maa seadust, kus tehti tegu, mis on nõude aluseks, või selle isiku alalise elukoha maa seadust.
Kohus võib isiku õiguste kaitseks kohaldada Eesti seadust, kui ta leiab, et asjaoludest tulenevalt tuleb tarvitusele võtta kiired abinõud nende õiguste kaitseks.
Intellektuaalsele omandile kohaldatakse Eesti seadust, kui seaduse või Eesti välislepinguga ei ole sätestatud teisiti.
Välismaal tehtud tehingut ei loeta Eestis kehtivaks, kui see on vastuolus Eesti seaduse, põhiseadusliku korra või heade kommetega.
Tehingu sisule kohaldatakse selle maa seadust, mille kohaldamises pooled on kokku leppinud.
Pooled võivad kokku leppida teatud maa seaduse kohaldamises kas kogu tehingu või selle osa suhtes.
Poolte kokkuleppe puudumisel kohaldatakse tehingu täitmise koha seadust.
Tehingu täitmise koht määratakse selle maa seadusega, millega tehingust tulenev kohustus on kõige lähemalt seotud.
Kohustus loetakse kõige lähemalt seotuks selle maa seadusega, kus asub kohustuse täitja elukoht või asukoht.
Vahekohtu kokkuleppele kohaldatakse selle maa seadust, mida kohaldatakse tehingu sisule, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud.
Tehingu vormile kohaldatakse tehingu tegemise maa seadust.
Pooled võivad kokku leppida, et tehingu vormile kohaldatakse tehingu täitmise maa, poolte elu- või asukohamaa või tehingu esemeks oleva vara asukoha seadust.
Kui pooled ei ole kokku leppinud tehingu vormile kohaldatavas seaduses ja tehing ei vasta 1. lõikes nimetatud vormile, ei või tehingut tunnistada kehtetuks ainuüksi vormi mittejärgimise tõttu, kui tehing vastab Eesti seaduse või tehingu sisu osas kohaldatava seaduse nõuetele.
Tehingu vormile, mille esemeks on Eestis asuv kinnisasi või Eestis registrisse kantud laev või lennuk, kohaldatakse Eesti seadust.
Abielu sõlmimise eeldused määratakse kummagi abielluja suhtes tema elukoha maa seadusega.
Abielu sõlmimise vormi suhtes kohaldatakse abielu sõlmimise koha maa seadust.
Välismaal ja Eestis asuvas välisriigi esinduses sõlmitud abielu loetakse Eestis kehtivaks, kui see vastab 1. ja 2. lõike nõuetele või selle riigi seaduse nõuetele, kelle kodanik abielluja on.
Abielu lahutamisel kohaldatakse abikaasade ühise elukoha maa seadust.
Kui abikaasade elukohad on eri maades, kohaldatakse nende viimase ühise elukoha maa seadust, kuid abielu lahutamine on võimalik ainult juhul, kui seda lubavad mõlema abikaasa elukoha maa seadused.
Kui abikaasadel puudus ühine elukoht, kohaldatakse abielu lahutava organi asukoha maa seadust.
Välismaal toimunud abielu lahutamine loetakse Eestis kehtivaks, kui see vastab abielu lahutamise koha maa seadusele.
Abielu kehtetuks tunnistamisel kohaldatakse abielu sõlmimisel kohaldatavat seadust (§ 143).
Abikaasade isiklikud ja varalised õigused määratakse selle maa seadusega, kus on abikaasade ühine elukoht.
Kui abikaasade elukohad on eri maades, kuid neil on ühine kodakondsus, määratakse nende isiklikud ja varalised õigused selle maa seadusega, kelle kodanikud nad on.
Kui abikaasade elukohad on eri maades ja neil on erinev kodakondsus, määratakse nende isiklikud ja varalised õigused selle maa seadusega, kus oli nende viimane ühine elukoht.
Kui abikaasadel puudus ühine elukoht, kohaldatakse abielu sõlmimise koha maa seadust.
Kui abikaasade varalised õigused on määratud käesoleva paragrahvi kohaselt välismaa seadusega ja kui abikaasa elab Eestis, siis kolmandate isikute suhtes kehtivad välismaa seadusega määratud abikaasade varalised õigused juhul, kui selle kohta on tehtud kanne abieluvararegistrisse või kui kolmas isik teadis või pidi neid õigusi teadma.
Abikaasade varalistele õigustele kinnisasja suhtes kohaldatakse kinnisasja asukoha maa seadust.
Vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused määratakse nende ühise elukoha maa seadusega.
Kui vanemate ja laste elukohad on eri maades, kohaldatakse selle maa seadust, kelle kodanik laps on.
Lapse põlvnemise tuvastamisel ja kindlakstegemisel lähtutakse lapse või tema ühe vanema elukoha või kodakondsuse maa seadusest lapse sünni hetkel, sõltuvalt sellest, mis on lapsele kasulikum.
Lapsendamisel kohaldatakse lapsendaja või lapsendajate ühise elukoha maa seadust.
Kui lapsendajaks on abikaasad, kelle elukoht on eri maades või kes on eri maade kodanikud, peab lapsendamine vastama mõlema abikaasa elukoha või kodakondsuse maa seadusele.
Lapsendamise võimalikkuse ning lapse ja tema seadusliku esindaja nõusoleku kohta lapsendamiseks kohaldatakse lapsendatava ja tema seadusliku esindaja elukoha maa seadust.
Lahutatud abikaasa ülalpidamise kohustused määratakse abielu lahutamisel kohaldatava seadusega (§ 144).
Vanemate ja laste, samuti teiste perekonnaliikmete ülalpidamiskohustuste suhtes kohaldatakse nõude esitanud isiku valikul kas tema enda elukoha maa seadust või isiku elukoha maa seadust, kelle vastu nõue on esitatud.
Eestkoste ja hoolduse suhtes kohaldatakse selle maa seadust, kus eestkoste ja hooldus seatakse.
Perekonnaseisuakti suhtes kohaldatakse selle maa seadust, kus perekonnaseisuakt on koostatud.
Välisriigis tehtud perekonnaseisuakt kehtib Eestis, kui see on tehtud selle riigi seaduse kohaselt.
Välisriigi asutuse poolt perekonnaseisuakti kohta välja antud dokument kehtib Eestis pärast konsulaarlegaliseerimist.
Asjaõiguse suhtes kehtib asja asukohamaa seadus.
Kas asi on kinnisasi või vallasasi, määratakse asja asukoha maa seaduse järgi.
Väljaspool Eestit teel oleva vallasasja suhtes kohaldatakse selle asja sihtkoha maa seadust, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud.
Asjaõigused riiklikusse registrisse kandmisele kuuluvale laevale või lennukile määratakse selle maa seaduse järgi, kus laev või lennuk on registrisse kantud.
Asjaõiguslikule nõudele kohaldatakse õigustatud isiku valikul kas asja asukoha maa seadust või kohtu asukoha maa seadust, kus asjaõiguslik nõue on läbivaatamisel.
Transpordivahendiga seotud asjaõiguslikule nõudele võib õigustatud isiku valikul kohaldada ka selle maa seadust, kus transpordivahend on kantud riiklikku registrisse.
Nimelise ja esitajaväärtpaberite suhtes kohaldatakse selle maa seadust, kus väärtpaber on välja antud, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud.
Esitajaväärtpaberi puhul väärtpaberi asukoha maa seadust.
Eestis asuva kinnisasja pärimisele kohaldatakse Eesti seadust.
Välismaal asuva kinnisasja pärimisele kohaldatakse selle maa seadust, kus asi asub.
Vallasvara pärimisele kohaldatakse selle maa seadust, kus oli pärandaja viimane elukoht.
Isik võib määrata testamendiga, et tema vallasvara pärimisele kohaldatakse vallasasja asukoha maa või tema kodakondsuse maa seadust.
Testamendi vorm, samuti testamendi teksti tähendus määratakse kindlaks selle maa seaduse järgi, kus isik testamendi tegi, muutis või tühistas.
Kui välismaal tehtud testamendi vorm ei vasta tegemise koha maa seadusele, kehtib see Eestis, kui selline vorm vastab Eesti seadusele.
Eestis asuva kinnisasja pärandamiseks peab testament, selle muutmise ja tühistamise vorm vastama Eesti seadustele.
Testamentaarsele annakule kohaldatakse 1.-4. lõikes sätestatut.
Kui pooled ei ole kinnisasja ostu-müügilepingus kokku leppinud, millise maa seadust lepingu sisule kohaldatakse, kuulub kohaldamisele selle maa seadus, kus asi asub.
Lepingus on ette nähtud, et asi antakse üle sellel maal.
Kui enampakkumisel, konkursi alusel või börsil sõlmitud lepingus ei ole kindlaks määratud, millise maa seadust kohaldatakse, kuulub kohaldamisele selle maa seadus, kus enampakkumine või konkurss läbi viidi või kus asub börs.
Kui tarbija ja müüja vahelises lepingus ei ole pooled kokku leppinud, millise maa seadust lepingu sisule ja vormile kohaldatakse, kuulub kohaldamisele Eesti seadus.
Kui tarbija ja müüja on kokku leppinud kohaldatavas seaduses, ei võta see tarbijalt õigusi, mida näeb ette Eestis tarbijat kaitsev seadus.
Esindaja volitus, samuti esindaja ja esindatava vastastikused õigused ja kohustused määratakse selle maa seaduse järgi, mille kohaldamises esindatav ise või tema esindaja ja kolmas isik on kokku leppinud.
Poolte kokkuleppe puudumisel kohaldatakse selle maa seadust, kus esindaja teeb volitusest tulenevaid tegusid, kui esindatava või kolmanda isiku elukoht või asukoht on sellel maal.
Volikirja vorm ja kehtivuse aeg määratakse selle maa seaduse järgi, kus volikiri on tehtud.
Kui volikirja vorm ei vasta maa seadusele, kus volikiri välja anti, on volikiri kehtiv, kui volikiri vastab Eesti seadusele.
Kui pooled ei ole kokku leppinud, millise maa seadust kohaldatakse, kuulub vastava lepingu sisu suhtes kohaldamisele selle maa seadus, kus on laenutaja, rendileandja, litsentsiaari, hoidja, komisjonäri, vedaja, ekspediitori, kindlustaja või kinkija elukoht või asukoht.
Esimeses lõikes nimetamata lepingutele kohaldatakse selle maa seadust, kus on selle isiku elukoht või asukoht, kelle kohustuse täitmine on lepingu suhtes määrav.
Määravaks loetakse sellist kohustuse täitmist, mis on omane antud liiki lepingule.
Kui 1. ja 2. lõikes nimetatud lepingu pool on juriidiline isik, kohaldatakse § 134 2. lõikes sätestatud juhul selle juriidilise isiku asukoha maa seadust.
Vastutus lepingulise kohustuse täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise eest määratakse selle maa seadusega, mida kohaldatakse selle lepingu sisule (§ 141).
Lepinguvälise kahju hüvitamise nõude suhtes kohaldatakse selle maa seadust, kus tehti tegu või toimus sündmus, mis on kahju hüvitamise nõude aluseks.
Kas tegu või sündmus on kahju hüvitamise nõude aluseks, määratakse selle maa seadusega, kus see tegu tehti või sündmus toimus.
Kui kahju hüvitamise nõude aluseks olev tegu tehti või sündmus toimus ühel maal, kuid sellest tulenev kahju tekkis teisel maal, võib kannatanu nõudel kohaldada selle maa seadust, kus kahju tekkis.
Välismaal tekitatud kahju hüvitamise nõudele võib kannatanu nõudel kohaldada Eesti seadust, kui kahju tekitaja ja kannatanu elukoht või asukoht on Eestis.
Kui Eesti kohus või vahekohus kohaldab kahju hüvitamisel välismaa seadust, arvestatakse kahju suuruse kindlaksmääramisel Eestis kujunenud praktikat.
Selle maa seadust, kus tarbija kauba omandas või talle teenus osutati.
Kui kahju on tekkinud kõlvatu konkurentsiga või konkurentsi muu ebaseadusliku piiramisega, kohaldatakse selle maa seadust, kus kahju tekkis.
Kui kõlvatu konkurentsiga kahjustatakse lepingulisi suhteid, võib kannatanu nõudel kohaldada kahju hüvitamisel selle lepingu sisu kohta käivat seadust (§ 141).
Alusetu rikastumise korral kohaldatakse selle maa seadust, kus alusetu rikastumine aset leidis.
Tsiviilseadustiku üldosa seadus jõustub 1994. aasta 1. septembrist.
Tsiviilseadustiku üldosa seadusel ei ole tagasiulatuvat jõudu, kui rakendussätetest ei tulene teisiti.
Enne 1994. aasta 1. septembrit tekkinud ja sel päeval kestvatele õigussuhetele kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätteid, kui rakendussätetest ei tulene teisiti.
Isiku teovõime tehingu suhtes määratakse tehingu tegemise ajal kehtinud seaduse kohaselt.
Kui isiku teovõimet on piiratud või ta oli tunnistatud teovõimetuks enne 1994. aasta 1. septembrit, otsustab kohus eestkostja taotlusel §-de 12 2. lõike ja § 13 2. lõike alusel isiku õiguse üle tehinguid teha.
Enne seaduse jõustumist piiratud teovõimega täisealise või alaealise hooldajaks määratud isikut loetakse alates 1994. aasta 1. septembrist eestkostjaks.
Paragrahvide 23-26 ning 41 ja 42 sätteid kohaldatakse ka siis, kui isiklikke õigusi rikuti enne 1994. aasta 1. septembrit.
Isikule tekitatud moraalne kahju kuulub kahju tekitanu poolt hüvitamisele.
Kahju tekitanu vabaneb moraalse kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi.
Kui isiklikke õigusi on rikutud, otsustab kohus asjaolude kohaselt, kas sellega on tekitatud moraalset kahju.
Hüvituse suuruse määramisel arvestab kohus tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet.
Paragrahvide 27-35 sätteid kohaldatakse ka isiku suhtes, kes jäi kadunuks enne 1994. aasta 1. septembrit.
Tehingu vormi suhtes kohaldatakse tehingu tegemise ajal kehtinud seadust.
Kui enne 1994. aasta 1. septembrit tehti notariaalset tõestamist nõudev tehing notariaalset vormi järgimata, kuid üks pooltest on enne nimetatud aega selle täielikult või osaliselt täitnud, ja tehingu teine pool hoidub tehingu notariaalsest vormistamisest kõrvale, on kohtul õigus tehingu täitnud poole nõudel tunnistada tehing kehtivaks.
Sel juhul tehingu järgnevat notariaalset vormistamist ei nõuta.
Kui enne 1994. aasta 1. septembrit tehti tehing seaduses ettenähtud lihtkirjalikku vormi järgimata, ei too see kaasa tehingu kehtetust, kuid pooltel ei ole õigust vaidluse korral viidata tehingu olemasolu kinnitamiseks tunnistajate ütlustele.
Kolmandas lõikes sätestatut ei kohaldata enne 1994. aasta 1. septembrit tehtud tehingute suhtes, mille kehtetus lihtkirjaliku vormi järgimata jätmise tõttu oli ette nähtud tehingu tegemise ajal kehtinud seaduses.
Paragrahvide 69-74, 76, 79 ja 80 sätteid kohaldatakse ka enne 1994. aasta 1. septembrit tehtud tehingute suhtes.
Volituse vormi kohta kohaldatakse volituse andmise ajal kehtinud seadust.
Volikiri, mis oli tehtud enne 1994. aasta 1. septembrit ja milles kehtivuse aeg ei olnud märgitud, loetakse kehtivaks ühe aasta jooksul, arvates selle tegemise päevast.
Tähtaeg määratakse §-des 91-94 sätestatud korras ka siis, kui tähtaeg määrati ajavahemikuga, mille kulg algas enne 1994. aasta 1. septembrit.
Kui enne 1994. aasta 1. septembrit kehtinud hagi aegumistähtaeg on seaduse jõustumise ajaks möödunud, kohaldatakse varemkehtinud aegumistähtaega.
Kui enne 1994. aasta 1. septembrit kehtinud hagi aegumistähtaeg ei ole seaduse jõustumise ajaks möödunud ja üldosa seaduses sätestatakse pikem aegumistähtaeg, kohaldatakse pikemat aegumistähtaega.
Kui enne 1994. aasta 1. septembrit kehtinud seaduse kohaselt hagi aegumist ei kohaldatud, kuid tsiviilseadustiku üldosa seaduses on see ette nähtud, või on tsiviilseadustiku üldosa seaduses kehtestatud varasemast aegumistähtajast lühem aegumistähtaeg, kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumistähtaega, arvutades selle algust seaduse jõustumisest.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-des 34 ja 168 tähendatud alusetu rikastumise sätetena kohaldatakse Eesti NSV tsiviilkoodeksi §-de 477 ja 478 sätteid.
Käesolev seadus määratleb keskkonnaohuga tegevuse ja sätestab sellest tegevusest tuleneva saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise alused, et ära hoida inimtegevusest tulenevat kahjulikku mõju keskkonnale või seda vähendada.
Saastus on ainete, vibratsiooni, soojuse või müra inimtegevusest põhjustatud otsene või kaudne väljutamine õhku, vette või pinnasesse nii, et see võib ohustada inimeste tervist või keskkonda, põhjustada varalist kahju või kahjustada või häirida keskkonna puhkeotstarbelist või muud õiguspärast kasutamist.
Heide on ainete, vibratsiooni, soojuse või müra otsene või kaudne väljutamine käitise saasteallikast õhku, vette või pinnasesse.
Käitis käesoleva seaduse tähenduses on paikne tehniline üksus, milles tootmine on korraldatud keskkonnakompleksluba vajavas tegevusvaldkonnas või sellega tehniliselt seotud valdkonnas, kus tootmine võib mõjutada heite ja saastuse hulka.
Käitaja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes käitab või valdab käitist.
Parim võimalik tehnika peab vastama tegevusala ja selles rakendatavate töömeetodite tõhusaimale ja arenenumale astmele.
Seda võib põhimõtteliselt pidada sobivaks heite piirväärtuse aluse määramiseks, et vältida või, kui see pole võimalik, vähendada heidet ja selle mõju kogu keskkonnale.
Parim - tõhusaimat kogu keskkonna kaitsmiseks.
Heite piirväärtus on heidet iseloomustava näitaja suhtes väljendatud heite mass, kontsentratsioon või tase, mida kindlaksmääratud ajavahemikus või ajavahemikes ei tohi ületada või mille piiresse tuleb jääda.
Keskkonnakompleksluba (edaspidi kompleksluba) on dokument, mis annab õiguse kasutada käitist või selle osa viisil, mis tagab käesoleva seaduse alusel määratud tegevusvaldkonnas või allvaldkondades toimuva tegevuse võimalikult vähese kahjuliku mõju keskkonnale.
Kompleksloaga sätestatavad nõuded peavad tagama vee, õhu ja pinnase kaitse ning käitises tekkinud jäätmete käitlemise viisil, mis hoiab ära saastuse kandumise ühest keskkonnaelemendist (vesi, õhk, pinnas) teise.
Kompleksloa võib anda ühe või mitme samas kohas paikneva sama käitaja käitise või käitiseosa kohta.
Käitaja ei tohi ilma kompleksloata tegutseda tegevusvaldkonnas, kus käesoleva seaduse järgi on vaja kompleksluba.
Kui vähemalt ühes kompleksluba nõudvas käitise tegevusvaldkonnas ületab tegevus käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud künnisvõimsuse, on kompleksluba vaja käitise kui terviku tegutsemiseks.
Sel juhul asendab kompleksluba veeseaduse (RT I 1994, 40, 655; 1996, 13, 241; 1998, 2, 47; 61, 987; 1999, 10, 155; 54, 583; 95, 843; 2001, 7, 19; 42, 234; 50, 283), jäätmeseaduse (RT I 1998, 57, 861; 88, õiend; 1999, 10, 155; 23, 353; 95, 843; 2001, 16, 72; 43, 239; 50, 283; 56, 340) ja välisõhu kaitse seaduse (RT I 1998, 41/42, 624; 1999, 10, 155; 95, 843; 2001, 50, 283) kohased load.
Loomakorjuste ja loomsete jäätmete kõrvaldamine või taaskasutamine.
Alltegevusvaldkonnad ja künnisvõimsused käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tegevusvaldkondade raames kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Käitajatelt, kelle tegevus jääb neist alltegevusvaldkondadest välja või ei ületa künnisvõimsust, kompleksluba ei nõuta.
Kui käitaja tegutseb samas käitises või samas asukohas mitmes käesoleva paragrahvi lõikes 3 käsitletud tegevusvaldkonnas, tuleb kompleksloa kohustuslikkuse üle otsustades mahud, võimsused või kogused liita.
Käitaja taotluse alusel tohib kompleksluba anda ka käitisele, mille jaoks ei ole käesoleva seaduse järgi kompleksluba vaja.
Kompleksluba ei nõuta teadustööd tegevalt või uusi tooteid või tehnoloogilisi protsesse väljatöötavalt või katsetavalt käitajalt, kelle tegevuse mastaap on nii väike, et ei mõjuta keskkonda oluliselt.
Kompleksloa annab käitise asukoha järgne Keskkonnaministeeriumi maakonna keskkonnateenistus (edaspidi loa andja).
Kuupäeva ja taotleja allkirjaga kompleksloa taotlus esitatakse loa andjale.
Taotluses sõnastatakse taotluse sisu ja märgitakse taotlejale otsuse kättetoimetamise viis (tava- või tähitud postiga).
Käitise tehnilised võimalused võrrelduna parima võimaliku tehnikaga, sealhulgas selgitus toorme, vee ja energia säästlikuks kasutamiseks, jäätmetekke vältimiseks ning jäätmete taaskasutamiseks rakendatavate meetmete kohta.
Keskkonnamõju vältimiseks või vähendamiseks käitise sulgemise korral rakendatavad ning saastuskollete ohutustamise ja järelhoolde abinõud.
Kompleksloa taotlusele lisatakse riigilõivu tasumist tõendav dokument.
Suurõnnetuse ohuga ettevõtte korral kemikaaliseaduse (RT I 1998, 47, 697; 1999, 45, 512) § 11 lõike 4 punktide 1 ja 2 kohane teave.
Kompleksloa taotluse lisade vormid ja nende täitmise juhise kehtestab keskkonnaminister määrusega.
Keskkonnaminister võib määrusega kehtestada mõnes valdkonnas kompleksloa taotlustele lisanõudeid.
Kompleksloa taotlus esitatakse loa andjale kolmes eksemplaris, millest pärast menetlemise lõppemist jääb üks loa andjale ja teine tagastatakse taotlejale.
Kompleksloa taotluse kolmanda eksemplari esitab loa andja pärast selle nõuetele vastavuse kindlakstegemist käitise asukoha järgsele linna- või vallavalitsusele.
Loa andja registreerib kompleksloa taotluse kohe pärast selle saamist.
Loa andja kontrollib kompleksloa taotluse nõuetekohasust selle saamisest alates 21 kalendripäeva jooksul.
Kui kompleksloa taotlus ei sisalda kõiki käesoleva seadusega ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega nõutud andmeid, tagastab loa andja taotluse, osutades kirjalikult taotluses esinenud puudustele, ning määrab puuduste kõrvaldamiseks tähtaja.
Tähtaega määrates peab loa andja arvestama taotluse puuduste laadi ja andmete kättesaadavust.
Kui kompleksloa taotluses puudusi ei ole, võtab loa andja selle läbivaatamiseks vastu ja teatab sellest taotlejale.
Kui taotleja ei ole 21 kalendripäeva jooksul saanud teadet taotluse vastavusest nõuetele või selle tagastamisest, on taotlus nõuetekohaselt esitatud.
Käitise asukoha järgne valla- või linnavalitsus esitab kuu aja jooksul pärast kompleksloa taotluse saamist loa andjale kirjalikult oma seisukoha.
Kui valla- või linnavalitsus ei ole loa andjale kuu aja jooksul taotluse saamisest alates oma seisukohta esitanud, on ta loa andmisega nõustunud.
Kui käitise tegevus võib oluliselt kahjustada teise riigi keskkonda või kui kompleksloa olemasolu nõuab riik, kes leiab, et tootmine võib tema keskkonda oluliselt mõjutada, peab loa andja tagama kompleksloa taotluse edastamise Eesti Vabariigis jõustunud rahvusvahelistes lepingutes sätestatud viisil asjaomase riigi pädevale asutusele ja avalikkusele, et kaasata see kompleksloa andmise menetlusse.
Loa andja otsustab kompleksloa andmise 120 kalendripäeva jooksul, alates taotluse menetlusse võtmisest.
Kui otsuse tegemiseks läheb kauem aega selle tõttu, et kompleksluba taotletakse suure või tehniliselt keeruka käitise või tegevusvaldkonna jaoks, võib loa andja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaega pikendada, kuid mitte rohkem kui ühe aasta võrra, arvates taotluse menetlusse võtmisest.
Tähtaja pikendamine, selle põhjus ja otsuse tegemise kavandatav tähtaeg tehakse kompleksloa taotlejale teatavaks.
Kui kompleksloa taotlust menetledes ilmneb lisateabe vajadus, teatab loa andja sellest taotlejale ja teeb ettepaneku teabe esitamiseks.
Lisateabe esitamise kulud kannab taotleja.
Taotluse menetlemise aeg pikeneb lisateabe esitamiseks kuluva aja võrra.
Kompleksloa eelnõu või kompleksloa andmisest keeldumise otsuse eelnõu esitatakse kompleksloa taotlejale seisukohavõtuks.
Taotleja võib esitada oma seisukoha eelnõu saamisest alates 14 kalendripäeva jooksul.
Kompleksloa andmist otsustades tuleb arvestada kompleksloa taotluse aluseks oleva tegevuse laadi ja käitise geograafilist asukohta ning saastuse vältimise põhimõtteid.
Parimal võimalikul tehnikal.
Kompleksluba vormistatakse kahes eksemplaris, millest üks jääb loa andjale ja teine käitajale.
Kompleksloa taotluses on esitatud valeandmed.
Kompleksloa andmisest keeldumise otsuses tuleb keeldumist põhjendada ning viidata õigusnormile, mille alusel kompleksloa andmisest keeldutakse.
Saastuse mõjupiirkond.
Loa nõuete iga-aastase ülevaatuse tulemused.
Kui keskkonna kvaliteedinormatiividega on ette nähtud rangemad nõuded kui need, mida on võimalik täita parimat võimalikku tehnikat kasutades, pannakse käitajale kompleksloaga kohustus rakendada lisaabinõusid, mis tagavad normatiivide täitmise.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud nõudeid määrates arvestatakse ka muudes õigusaktides saastuse vältimise ja vähendamise kohta kehtestatud nõudeid.
Kompleksloa nõuete suhtes võib teha ka ajutisi erandeid, kui käitaja võetavad meetmed tagavad nõuete täitmise kuue kuu jooksul ning kui saastus nende tulemusena väheneb.
Kompleksloas peavad olema andmed käitaja kasutatavate seadmete ja tehnoloogia vastavuse kohta parimale võimalikule tehnikale ning asjaomaste ametiasutuste kirjalike ettepanekute ja seisukohtade ning nende arvestamise kohta kompleksloa andmise otsustamisel.
Kompleksloa sisu täpsustavad nõuded ja kompleksloa vormid kehtestab keskkonnaminister määrusega.
Ametiasutuste ja rahvusvaheliste organisatsioonide asjakohane teave parima võimaliku tehnika kohta.
Käitaja peab heite piirväärtustest lähtudes täitma keskkonnanormatiive, minimeerima piiriülese saastuse ja kaitsma kogu keskkonda tõhusalt, kasutades parimat võimalikku tehnikat ning arvestades käitise tehnilisi näitajaid, käitise asukohta ja kohalikke keskkonnaolusid.
Heite piirväärtusi määrates lähtutakse õigusaktides ettenähtud piirväärtustest.
Kui õigusaktis on sätestatud heite piirväärtuse vähim ja suurim väärtus, võib loa andja määrata käitise või selle osa konkreetse heite piirväärtuse nende väärtuste vahemikust, arvestades tulemust, mida on võimalik saada parimat võimalikku tehnikat kasutades.
Heite piirväärtus kehtib heite käitisest väljumise kohas.
Heite piirväärtust määrates ei arvestata heite hajutamist või lahjendamist muude ainete või keskkonnakomponentidega enne keskkonda väljutamist.
Kui heide juhitakse vette kaudselt, võib käitisele heite piirväärtust määrates arvestada reoveepuhasti mõju tingimusel, et keskkonnasaastus ei suurene ning käitaja järgib ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete kohta kehtestatud nõudeid.
Heite piirväärtusi määrates peab loa andja arvestama käitise saasteallikast keskkonda heidetavate ainete olemust ja võimet kanda saastust ühest keskkonnaelemendist teise.
Polüklooritud dibensodioksiinid ja polüklooritud dibensofuraanid.
Ained, mis mõjuvad halvasti hapnikubilansile ning mida on võimalik mõõta bioloogilise hapnikutarbe (BHT), keemilise hapnikutarbe (KHT) või teiste analoogiliste näitajate kaudu.
Kompleksluba antakse tähtajatult.
Loa andja vaatab kompleksloa nõuded läbi ja käitise kohapeal üle vähemalt kord aastas.
Käitise iga-aastase ülevaatuse võib siduda käitise inspekteerimisega keskkonnajärelevalve korras.
Kui käitaja on loa andjale juba elluviidud või kavandatavatest ning keskkonda mõjutada võivatest muudatustest käitise laadis või toimimisviisis teatanud või on loa andja sellest muul viisil teada saanud, peab loa andja viivitamata selgitama ümberkorralduste olemuse.
Muutus käitise laadis või toimimisviisis on oluline, kui see võib loa andja arvates põhjustada olulist kahju inimese tervisele või keskkonnale.
Loa andja otsustab teabe saamisest alates 21 kalendripäeva jooksul, kas tegemist on olulise muudatusega ning teeb otsuse käitajale viivitamatult teatavaks.
Käitise laadi või toimimisviisi on oluliselt muudetud või kavatsetakse oluliselt muuta.
Kui kompleksloa muutmise algatab käitaja, toimub menetlus käesoleva seaduse §-de 10-14 kohaselt.
Kui kompleksloa muutmise algatab loa andja, teeb ta käitajale kirjalikult teatavaks kompleksloa tingimuste muutmise põhjused, nõuab käesoleva seaduse §-s 9 loetletud kompleksloa muutmiseks vajalike andmete esitamist ning määrab andmete esitamise tähtaja.
Tähtaega määrates arvestab loa andja nõutavate andmete ulatust ja kättesaadavust.
Kui kompleksloas tehtavate muudatuste rohkus ei võimalda enam tootmist tõhusalt kontrollida, võib loa andja kohustada käitajat esitama taotluse muudatusi arvestava kompleksloa saamiseks.
Kui käitaja vahetub, muudab loa andja pärast sellekohase teate saamist käitaja andmed kompleksloas menetluseta.
Loa andja saadab käitaja vahetumise teate saamisest alates viie tööpäeva jooksul kompleksloa vastava muudatuse käitajale ning selle koopia käitise asukoha järgsele linna- või vallavalitsusele ja Keskkonnainspektsioonile.
Käitaja on pankrotistunud või on juriidilise isikuna likvideeritud ja tegevust ei jätka teine käitaja.
Kui kompleksluba on tunnistatud kehtetuks, võib loa andja määrata käitajale käitise ja selle asukoha järelhoolduse tingimused, et pärast käitaja tegevuse lõpetamist vältida ohtu keskkonnale, inimese tervisele või varale.
Kompleksloa kehtetuks tunnistamise algatab käitaja ise, loa andja või Keskkonnainspektsioon.
Kui kompleksloa kehtetuks tunnistamise algatab käitaja, esitab ta sellekohase avalduse loa andjale, kes määrab järelhoolduse tingimused ja teeb need käitajale teatavaks otsuse tegemisest alates viie tööpäeva jooksul.
Kui loa andja või Keskkonnainspektsioon algatab kompleksloa kehtetuks tunnistamise menetluse, teatab ta sellest käitajale kolme tööpäeva jooksul, näidates kompleksloa kehtetuks tunnistamise menetlemise algatamise põhjused.
Käitajal on õigus käesoleva paragrahvi lõike 3 kohase teate saamisest 14 kalendripäeva jooksul esitada loa andjale vastuväiteid, selgitusi või lisadokumente ning nõuda loa andjalt enda ärakuulamist.
Kompleksloa kehtetuks tunnistamise või menetluse lõpetamise otsuse teeb loa andja hiljemalt seitsme kalendripäeva jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud seletuste ja lisaandmete saamist või käitaja ärakuulamist.
Loa andja saadab käitajale motiveeritud otsuse kompleksloa kehtetuks tunnistamise või menetluse lõpetamise kohta otsuse tegemise päevast alates kolme tööpäeva jooksul.
Otsuse ärakirjad saadab loa andja käitise asukoha järgsele linna- või vallavalitsusele ja Keskkonnainspektsioonile.
Kompleksloa kehtetuks tunnistamise korral tagastab käitaja kompleksloa originaali loa andjale asjaomase otsuse saamisest alates 14 kalendripäeva jooksul.
Keskkonnamemorandumis esitatud abinõusid ja keskkonnamõju hindamise tulemusi.
Loa andja võib nõustuda ehitustööde alustamisega käitises enne kompleksloa andmist.
Loa andja teatab oma otsusest kirjalikult käitajale ja ehitusloa andjale kompleksloa taotluse saamisest alates 21 kalendripäeva jooksul.
Ehitustööde alustamisega nõustumine ei võta kompleksloa andjalt õigust käesolevas seaduses ettenähtud juhtudel keelduda kompleksloa andmisest.
Loa andja teatab kompleksloa taotluse saamisest kompleksloa taotleja kulul ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded kompleksloa taotluse nõuetele vastavuse kindlakstegemisest alates 21 kalendripäeva jooksul.
Teave selle kohta, kus saab taotlusega ja kompleksloa eelnõuga tutvuda.
Loa andja võib kompleksloa taotleja kulul teatada kompleksloa taotluse saamisest peale käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud väljaande ka käitise asukoha järgses kohalikus ajalehes.
Loa andja paneb kompleksloa taotluse nõuetele vastavuse kindlakstegemisest alates viie tööpäeva jooksul oma asukohas avalikkusele juurdepääsetavas paigas välja teate kompleksloa taotluse saamise kohta.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud teadete vormi kehtestab keskkonnaminister määrusega.
Keskkonnaminister võib kehtestada kohustuse avalikustada kompleksloa taotluse esitamise teade Interneti kaudu.
Loa andja teeb kompleksloa andmise teatavaks taotleja kulul ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded loa andmisest alates seitsme kalendripäeva jooksul.
Kompleksloa andmise teade peab sisaldama käesoleva seaduse § 29 lõikes 1 nimetatud andmeid.
Kui loa andja on kompleksloa taotluse esitamise teate avaldanud käitise asukoha järgses kohalikus ajalehes, avaldatakse samas ajalehes taotleja kulul ka teade kompleksloa andmisest.
Keskkonnaminister võib kehtestada kohustuse avaldada kompleksloa andmise teade ka Interneti kaudu.
Kompleksloa taotlus, kompleksloa eelnõu, kompleksluba, kompleksloaga määratud ametiasutuste valduses olevad keskkonnaseire tulemused ning kompleksloa nõuete täitmise kontrollimise tulemused on avalikud.
Informatsioon käitise projekti või tegevuse või teatava toorme, kemikaali või muu materjali või toote koostise ja kasutamise kohta võib olla konfidentsiaalne, kui see on esitatud kompleksloa taotluse eraldi osana ning sellele on selgelt märgitud „Ärisaladus“.
Nimetatud märkusega andmed avalikustab loa andja taotleja nõusolekul, kui seadus ei sätesta teisiti.
Igaühel on õigus esitada loa andjale kirjalikke ettepanekuid kompleksloa taotluse kohta, enne kui kompleksloa eelnõu edastatakse käitajale seisukoha võtmiseks.
Loa andja peab loa andmisest huvitatud isikut tema taotlusel informeerima kompleksloa eelnõu üleandmisest kompleksloa taotlejale, et võimaldada huvitatud isikul eelnõuga tutvuda ning esitada oma ettepanekud käesoleva seaduse § 14 lõikes 5 nimetatud aja jooksul.
Kirjalikud arvamused ja ettepanekud peavad sisaldama vähemalt nende esitaja nime ja aadressi ning arvamuse või ettepaneku põhjendust.
Komplekslubade register on avalik andmekogu, millesse koondatakse andmed komplekslubade väljastamise ning komplekslubade nõuete täitmise kontrolli ja seire kohta.
Komplekslubade registri asutab Vabariigi Valitsus vastavalt andmekogude seadusele (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77).
Käitaja peab kompleksloa kehtivuse aja jooksul ja vähemalt viis aastat pärast loa kehtetuks tunnistamist säilitama kõik talle kuuluvad kompleksloa taotlemisega, kompleksloa andmisega, kompleksloaga määratud seirega ning nõuete täitmise kontrollimisega seotud dokumendid ja andmed.
Dokumendid peavad olema kättesaadavad loa andja ja Keskkonnainspektsiooni nõudmisel.
Kavandatavast käitaja vahetumisest.
Kompleksloa objektiks oleva tehnilise ümberkorralduse võib ellu viia ainult pärast seda, kui loa andja on käitajale kirjalikult teatanud, et selleks ei ole vaja muuta kompleksloa nõudeid, või kui kompleksloa nõudeid on muudetud.
Esitama loa andjale kompleksloa andmiseks, muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks vajalikud andmed ja osutama käitist üle vaatavale loa andjale igakülgset abi kompleksloa nõuete täitmise selgitamisel.
Kui saastus on lähtunud käitisest, mille kasutamiseks on antud kompleksluba või mille käitamiseks peab käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusaktide kohaselt kompleksluba olema, peab käitaja oma tehnilisi ja majanduslikke võimalusi arvestades saastuse viivitamata likvideerima, sõltumata asjaolust, kas saastus on tahtlik või tuleb ettevaatamatusest.
Kui käitaja ei täida kohustust likvideerida saastus, korraldab likvideerimise asendustäitmise ja sunniraha seaduses (RT I 2001, 50, 283) sätestatud korras Keskkonnainspektsioon.
Keskkonnainspektsioon kontrollib vähemalt üks kord aastas käitise ja selle tegevuse vastavust kompleksloa nõuetele.
Keskkonnainspektsioon edastab kontrollimise tulemused loa andjale, käitajale ja komplekslubade registrile 14 kalendripäeva jooksul alates kontrollimisest.
Tegevuse eest kompleksloata valdkonnas, kus kompleksluba on nõutav, või kompleksloa nõuete rikkumise eest karistatakse juriidilist isikut kuni 50 000-kroonise rahatrahviga.
Käesoleva seaduse §-s 37 sätestatud väärtegudele kohaldatakse karistusseadustiku (RT I 2001, 61, 364) üldosa ja väärteomenetluse seadustiku sätteid.
Käesoleva seaduse §-s 37 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Keskkonnainspektsioon.
Olemasolev käitis on käesoleva seaduse jõustumise ajal tegutsev käitis ning käitis, mille käitajal on enne käesoleva seaduse jõustumist saadud õigusaktide kohased tegevus- ja keskkonnaload ning kus alustatakse tegevust hiljemalt aasta jooksul pärast käesoleva seaduse jõustumist.
Olemasoleva käitise käitaja peab esitama kompleksloa taotluse loa andjale hiljemalt Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tähtajaks.
Ajavahemik käesoleva seaduse jõustumisest kuni esitamise tähtajani ei tohi olla lühem kui üks aasta.
Selgituse saamiseks kompleksloa taotluse esitamise vajalikkuse või esitamise tähtpäeva kohta pöördub käitaja loa andja poole.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kohustuse täitmata jätmise korral peatatakse käitise tegevus keskkonnajärelevalve seaduses (RT I 2001, 56, 337) sätestatud korras.
Kui loa andja tuvastab, et käitises ei kasutata kompleksloa taotluse esitamise ajal parimat võimalikku tehnikat, tehakse käitajale lisaks käesoleva seaduse §-s 17 sätestatule kohustuseks koostada tehniliste ümberkorralduste kava parima võimaliku tehnika rakendamiseks.
Kava peab sisaldama meetmeid ka käesoleva seaduse § 9 lõikes 3 nimetatud õigusaktide nõuete täitmiseks.
Loa andja kas kiidab kava heaks ja määrab selle alusel heite piirväärtused ja meetmete rakendamise tähtajad igaks kalendriaastaks või tagastab kava ümbertegemiseks.
Tegevuskava abinõude rakendamise tulemusel peab käitis toimima parima võimaliku tehnika nõuete kohaselt hiljemalt 2007. aasta 30. oktoobriks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud tehniliste ümberkorralduste kava esitab taotleja loa andjale koos kompleksloa taotlusega.
Kui tehnilisi ümberkorraldusi ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud tähtajaks võimalik majanduslikel või tehnilistel põhjustel teha, peab käitaja esitama kompleksloa taotluse keskkonnaministrile, kes otsustab kompleksloa andmise käesolevas seaduses sätestatud korras.
Kompleksluba peab sel juhul sisaldama tehniliste ümberkorralduste kava.
Käitaja tegevust tehniliste ümberkorralduste kava elluviimisel jälgib loa andja.
Käesoleva seaduse §-d 37 ja 38 jõustuvad 2003. aasta 1. jaanuaril.
Keskkonnakompleksloa esmataotluse nõuetele vastavuse kontrollimise ja edasise menetlemise eest tasutakse riigilõivu 50 000 krooni.
Keskkonnakompleksloa nõuete iga-aastase läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 5000 krooni.
Käesolev seadus jõustub 2002. aasta 1. mail.
Käesolev seadus kehtestab dokumendikohustuse ja reguleerib Eesti Vabariigi poolt Eesti kodanikele ja välismaalastele isikut tõendavate dokumentide väljaandmist.
Isikut tõendav dokument (edaspidi dokument) on riigiasutuse poolt väljaantud dokument, kuhu on kantud kasutaja nimi ja sünniaeg või isikukood ning foto, kui seadus või selle alusel kehtestatud õigusakt ei sätesta teisiti.
Tagasipöördumistunnistus.
Tagasipöördumise luba.
Reisidokument on seaduses riigipiiri ületamiseks ettenähtud Eesti dokument või Välisministeeriumi poolt tunnustatud välisriigi reisidokument (edaspidi välisriigi reisidokument).
Siseriiklik dokument on riigisiseselt isiku tõendamiseks ettenähtud dokument, mis ei ole ette nähtud riigipiiri ületamiseks, kui seadus või välisleping ei sätesta teisiti.
Eesti kodanik või välismaalane võib oma isikut tõendada ka käesolevas seaduses sätestamata dokumendiga, kui dokumenti on kantud kasutaja nimi, foto ja sünniaeg või isikukood ning dokument on kehtiv.
Alla nelja-aastase Eesti kodaniku või välismaalase dokumenti ei pea olema kantud fotot.
Eesti Vabariigi poolt väljaantav käesolevas seaduses sätestamata dokument peab olema kehtestatud seaduse või selle alusel antud õigusaktiga.
Käesolevas seaduses sätestamata dokumendi suhtes ei kohaldata käesoleva seaduse 3. peatükki.
Eestis püsivalt viibival (elaval) Eesti kodanikul peab olema isikutunnistus.
Isikutunnistust ei pea olema käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alla 15-aastasel Eesti kodanikul.
Eestis vähemalt üheaastase kehtiva elamisloa alusel püsivalt viibival (elaval) välismaalasel peab olema isikutunnistus.
Isikutunnistust ei pea olema alla 15-aastasel Eestis vähemalt üheaastase elamisloa alusel viibival (elaval) välismaalasel, kui tal on reisidokument või tema nimi, sünniaeg, kodakondsus, elamisloa andmed ja foto on kantud vanema reisidokumenti.
Alla seitsmeaastase välismaalase foto ei pea olema kantud vanema reisidokumenti.
Käesoleva paragrahvi lõikeid 1 ja 2 kohaldatakse pärast Eestis elava välismaalase sünni registreerimist.
Eestisse saabuval, Eestis ajutiselt viibival ja Eestist lahkuval välismaalasel peab olema kehtiv välisriigi reisidokument, Eesti välismaalase reisidokument või välisriigis väljaantud tagasipöördumist lubav dokument, kui välisleping ei näe ette teisiti.
Reisidokumenti või tagasipöördumistunnistust ei pea olema alla 15-aastasel välismaalasel, kui tema nimi, sünniaeg ja foto on kantud teda saatva isiku reisidokumenti.
Alla seitsmeaastase välismaalase foto ei pea olema kantud teda saatva isiku dokumenti.
Dokumendikohustuse riigipiiri ületamisel sätestab riigipiiri seadus (RT I 1994, 54, 902; 1997, 77, 1315; 1999, 25, 365; 2000, 86, 550; 2001, 23, 126).
Dokumendi vormi, tehnilise kirjelduse ja dokumenti kantavate andmete loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Dokumenti ei ole lubatud kanda andmeid, mille kandmist ei ole ette nähtud välislepingu, seaduse või selle alusel antud muu õigustloova aktiga.
Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud andmed.
Vanema taotlusel kantakse Eesti kodaniku või välismaalase reisidokumenti tema alla 15-aastase lapse nimi, sünniaeg, isikukood, kodakondsus ja foto.
Alla seitsmeaastase alaealise foto ei pea olema kantud Eesti kodaniku või välismaalase reisidokumenti.
Dokumendi kasutaja taotlusel võib isikutunnistusele kanda käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetamata isikuandmeid, kui selline võimalus on ette nähtud seaduse või selle alusel antud muu õigustloova aktiga.
Dokumenti võib kanda digitaalset tuvastamist ja allkirjastamist võimaldavat informatsiooni ning teisi digitaalseid andmeid, mille loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Dokument antakse välja üksnes käesolevas seaduses sätestatud alustel.
Kui dokumendi väljaandjal tekib põhjendatud kahtlus, et alla 15-aastasele isikule reisidokumendi andmine või väljavahetamine võib kahjustada tema huve, peab reisidokumendi väljaandmiseks või väljavahetamiseks olema eestkosteasutuse nõusolek.
Reisidokumendi viisaleheküljed on kannetega täitunud.
Dokumenti kantud andmete muutumisest on dokumendi kasutaja kohustatud teatama dokumendi väljaandnud valitsusasutusele ühe kuu jooksul andmete muutumisest arvates.
Dokumendi kasutamiskõlbmatuks muutumisest, kaotsiminekust või hävimisest on dokumendi kasutaja kohustatud teatama dokumendi väljaandnud valitsusasutusele kolme tööpäeva jooksul dokumendi kasutamiskõlbmatuks muutumise, kaotsimineku või hävimise või sellest teada saamise päevast arvates.
Dokumendi väljaandmisest ja väljavahetamisest keeldutakse, kui nimetatud toiminguteks puudub seaduses sätestatud alus.
Eestkosteasutuse ettepanekul või käesoleva seaduse § 10 lõikes 2 nimetatud nõusoleku puudumisel võidakse keelduda reisidokumendi väljaandmisest või väljavahetamisest alla 15-aastasele isikule, kui reisidokumendi väljaandmine või väljavahetamine võib kahjustada alla 15-aastase isiku huve.
Käesoleva paragrahvi lõikeid 1 ja 2 kohaldatakse ka lapse andmete kandmisel vanema dokumenti.
Dokumendi väljaandmisest keeldutakse, kui isikul on juba vastavat liiki dokument ja seadus ei näe ette mitme üheliigilise dokumendi kasutamist.
Dokumendi kasutaja on kohustatud tagastama dokumendi selle väljaandnud valitsusasutusele dokumendi väljavahetamisel, välja arvatud dokumendi hävimise või kaotsimineku korral.
Dokumendi andmise (omamise) aluse äralangemisel on dokumendi kasutaja kohustatud tagastama dokumendi selle väljaandnud valitsusasutusele kolme tööpäeva jooksul aluse äralangemise päevast arvates.
Dokumendi kasutaja surma või surnuks või teadmata kadunuks tunnistamise korral tagastatakse dokument selle väljaandnud valitusasutusele.
Dokumendi väljavahetamisel või kehtetuks tunnistamisel käesoleva seaduse § 14 punktis 4 toodud juhul võib dokumendi väljaandnud valitsusasutus jätta tagastatud dokumendi selle kasutajale pärast dokumenti vastava märke kandmist.
Dokumendi kaotsimineku või hävimise korral.
Dokumendi väljaandmise ja väljavahetamise taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu.
Siseminister kehtestab määrusega isikutunnistuse, Eesti kodaniku passi, välismaalase passi, ajutise reisidokumendi, pagulase reisidokumendi, meremehe teenistusraamatu ja meresõidutunnistuse väljaandmise ja väljavahetamise taotluste vormid.
Välisminister kehtestab määrusega diplomaatilise passi, tagasipöördumistunnistuse ja tagasipöördumise loa väljaandmise ja väljavahetamise taotluste vormid ning välisriigi reisidokumendi tunnustamise korra.
Meresõidutunnistuse.
Välisministeerium annab välja, vahetab ja tunnistab kehtetuks diplomaatilise passi, tagasipöördumistunnistuse ja tagasipöördumise loa.
Dokumendi väljaandjal on kohustus tuvastada dokumendi taotleja isik.
Tuvastamise korra kehtestab siseminister määrusega.
Välisminister ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti peadirektor võivad volitada vastava valitsusasutuse vanem- või kõrgemat ametnikku valitsusasutuse nimel dokumenti välja andma või sellest keelduma, välja vahetama või sellest keelduma ning dokumenti kehtetuks tunnistama.
Dokumenti (välismaalase pass, pagulase reisidokument) on kantud kehtiva elamisloa andmed.
Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, piirivalveasutus ja politseiasutus võib põhjendatud kahtluse korral võtta dokumendi selle kehtivuse kontrollimiseks.
Nimetatud valitsusasutuse juht võib volitada nimetatud toimingut sooritama sama valitsusasutuse vanem- või kõrgemat ametnikku.
Käesoleva paragrahvi lõiget 1 kohaldatakse ka käesolevas seaduses sätestamata dokumendi suhtes.
Välismaalase dokumendi ja välisriigi reisidokumendi võib kontrollimiseks võtta ka sinna kantud elamisloa, tööloa või viisa õigsuse kontrollimiseks.
Kontrollib dokumendi kehtivust.
Dokumendi kontrollimiseks võtmise tõendi vormi kehtestab siseminister määrusega.
Kontrollimisel kehtivaks osutunud dokument tagastatakse selle kasutajale.
Kontrollimise käigus dokumendi kehtetuks tunnistamise aluse ilmnemisel tunnistatakse dokument motiveeritud kirjaliku otsusega kehtetuks.
Otsus tehakse teatavaks dokumendi kasutajale.
Kui välisriigi reisidokumendi kontrollimisel ilmnevad selle kehtetuks tunnistamise alused, edastatakse dokument motiveeritud kirjaliku otsuse alusel välisriigi pädevale ametiasutusele.
Kui välismaalase dokumendi kontrollimisel avastatakse sellesse mitteõiguspäraselt kantud elamisloa, tööloa või viisa andmed, annulleeritakse andmed kehtestatud korras ja dokument tagastatakse kasutajale.
Dokument tagastatakse või tunnistatakse kehtetuks ilma põhjendamatu viivituseta, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul kontrollimiseks võtmise päevast arvates.
Dokumendi kontrollimiseks võtnud asutuse juht võib dokumendi kontrollimise keerukuse korral pikendada dokumendi kontrollimise tähtaega, näidates kirjalikult ära dokumendi kontrollimise tähtaja pikendamise põhjuse.
Dokumendi kontrollimise tähtaja pikendamisest teatatakse dokumendi kasutajale kirjalikult.
Isikutunnistus on Eestis püsivalt viibiva (elava) Eesti kodaniku ja Eestis püsivalt viibiva välismaalase siseriiklik dokument.
Eestis püsivalt viibivale (elavale) välismaalasele, kellele on antud elamisluba kehtivusajaga vähemalt üks aasta.
Teised käesoleva seadusega kehtestatud dokumendid antakse välja isikutunnistuse andmete alusel.
Käesolev lõige ei laiene isikutele, kellel käesoleva seaduse alusel ei pea olema isikutunnistust.
Isikutunnistusele kantakse digitaalset tuvastamist võimaldav sertifikaat ning digitaalset allkirjastamist võimaldav sertifikaat.
Isikutunnistusele kantavate muude digitaalsete andmete loetelu kinnitab Vabariigi Valitsus, arvestades käesoleva seaduse § 9 lõikes 3 sätestatut.
Kui dokumenti kantakse sertifikaat digitaalallkirja seaduse (RT I 2000, 26, 150; 92, 597) mõistes, ei kanta kasutusvaldkonna piirangute kirjeldust sertifikaati.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sertifikaatide väljaandmist teostab digitaalallkirja seaduse § 18 lõikes 1 nimetatud sertifitseerimisteenuse osutaja.
Eesti kodanikule ja välismaalasele, kellel on kehtiv Eesti elamisluba, antakse isikutunnistus välja kehtivusajaga kuni kümme aastat.
Välismaalase isikutunnistuse kehtivusaeg ei tohi ületada talle antud elamisloa kehtivusaega.
Isikutunnistusele kantavate digitaalsete andmete kehtivusaja määrab Vabariigi Valitsus määrusega.
Digitaalsete andmete kehtivusaeg ei tohi ületada isikutunnistuse kehtivusaega.
Digitaalsete andmete kehtivusaja lõppemine ei ole isikutunnistuse kehtivuse lõppemise aluseks.
Eesti kodaniku pass antakse välja vähemalt 15-aastasele Eesti kodanikule isikliku taotluse alusel.
Alla 15-aastasele Eesti kodanikule võidakse tema seadusliku esindaja taotlusel välja anda Eesti kodaniku pass, kui ta reisib välisriiki eraldi vanemast, kelle reisidokumenti tema andmed on kantud, või kui ta reisib välisriiki koos vanematega, kelle reisidokumenti tema andmeid ei ole kantud.
Eesti kodanikule, kes tõendab põhjendatud isikliku või teenistusliku vajaduse olemasolu, võidakse lisaks varem väljaantud kehtivale Eesti kodaniku passile anda teine Eesti kodaniku pass (lisapass).
Endisele Vabariigi Presidendile ja tema abikaasale.
Kaitseväe juhatajale.
Vabariigi Valitsus võib välisministri ettepanekul otsustada diplomaatilise passi andmise ühekordseks kasutamiseks ka muule isikule, kui see on vajalik riigi ülesannete täitmiseks ja vastab rahvusvahelisele tavale.
Perekonnaliikmeks käesoleva paragrahvi tähenduses loetakse abikaasa ja kuni 18-aastane laps.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1-7, 10 ja 11 loetletud isikud on kohustatud tagastama diplomaatilise passi Välisministeeriumile ametist vabastamisest arvates ühe kuu jooksul.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 8 ja 9 loetletud diplomaadid on ametist vabastamise korral kohustatud kohe tagastama diplomaatilise passi Välisministeeriumile.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 8 nimetatud välislähetuses viibiva diplomaadi perekonnaliikmed on kohustatud Eestis viibides hoiustama diplomaatilist passi Välisministeeriumis.
Välislähetuse lõppedes on välislähetuses viibiva diplomaadi perekonnaliikmed kohustatud tagastama diplomaatilise passi Välisministeeriumile ühe nädala jooksul.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud isik on kohustatud tagastama diplomaatilise passi riigi ülesannete täitmise lõppemisest arvates ühe nädala jooksul.
Vajaduse korral võib Välisministeerium välja anda diplomaatilise lisapassi.
Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooni „Meremeeste riiklike isikut tõendavate dokumentide kohta“ (RT II 1996, 38, 142) nõuetele vastav meremehe teenistusraamat antakse Eesti kodanikust meremehele.
Eesti kodaniku pass antakse välja kehtivusajaga kuni kümme aastat.
Alla 15-aastasele Eesti kodanikule antakse Eesti kodaniku pass välja kehtivusajaga kuni viis aastat.
Lisapass antakse kehtivusajaga kuni kolm aastat, kuid mitte kauemaks kui varem väljaantud Eesti kodaniku passi kehtivusajaks.
Üks aasta käesoleva seaduse § 22 lõikes 3 nimetatud isikule.
Meremehe teenistusraamat antakse välja kehtivusajaga kuni kümme aastat.
Eesti kodaniku või välismaalase reisidokumendi kehtivusala on piiramatu.
Reisidokumendi kehtivusala võib dokumendi väljaandnud valitsusasutus piirata prokuröri ettepanekul, kui dokumendi kasutajale on kriminaalasjas kohaldatud tõkendina allkirja võtmist elukohast mittelahkumise kohta või isiklikku käendust või kautsjoni.
Välismaalase pass on välismaalasele Eesti Vabariigi poolt antav reisidokument, millesse kantakse elamisloa ja vajaduse korral tööloa andmed.
Välismaalase pass ei anna selle kasutajale õigust Eesti välisesinduse poolsele kaitsele, kui seadus või välisleping ei sätesta teisiti.
Välismaalase pass antakse välja isikliku taotluse alusel välismaalasele, kellel on kehtiv Eesti elamisluba, ning kui on tõendatud, et välismaalasel puudub välisriigi reisidokument ja tal ei ole võimalik seda saada.
Alla 15-aastasele välismaalasele võidakse tema seadusliku esindaja taotlusel välja anda välismaalase pass, kui ta vastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 kehtestatud tingimustele ning reisib välisriiki eraldi isikust, kelle reisidokumenti on kantud tema andmed.
Välisriigi kodanikule välismaalase passi väljaandmiseks peab välismaalane esitama oma kodakondsusriigi pädeva ametiasutuse nõusoleku talle välismaalase passi väljaandmiseks või tõendama, et nimetatud nõusolekut ei ole võimalik saada.
Välismaalase pass antakse välja kehtivusajaga kuni kümme aastat, kusjuures kehtivusaeg ei tohi ületada välismaalasele antud elamisloa kehtivusaega.
Ajutine reisidokument on Eestis viibivale välismaalasele Eesti Vabariigi poolt antav reisidokument Eestist lahkumiseks ja Eestisse tagasipöördumiseks.
Ajutine reisidokument võidakse anda tagasipöördumise õiguseta Eestist lahkuvale või väljasõiduks kohustatud välismaalasele, kui tal puudub kehtiv reisidokument või välisriigi poolt väljaantud tagasipöördumistunnistus.
Ajutine reisidokument võidakse Eestis seaduslikult elavale välismaalasele anda ühekordseks Eestist lahkumiseks ja siia tagasipöördumiseks, kui tal puudub kehtiv reisidokument ja tal ei ole õigust saada välismaalase passi.
Ajutine reisidokument ei anna selle kasutajale õigust Eesti välisesinduse poolsele kaitsele, kui seadus või välisleping ei sätesta teisiti.
Ajutine reisidokument antakse kehtivusajaga kuni kaks aastat.
Pagulase reisidokument on välismaalasele, kellele on antud varjupaik Eestis, Eesti Vabariigi poolt antav reisidokument.
Pagulase reisidokument ei anna selle kasutajale õigust Eesti välisesinduse poolsele kaitsele, kui seadus või välisleping ei sätesta teisiti.
Pagulase reisidokument peab vastama pagulasseisundi konventsiooni (RT II 1997, 6, 26) nõuetele.
Pagulase reisidokument antakse välismaalasele, kellele on antud varjupaik Eestis.
Pagulase reisidokument antakse välja kehtivusajaga kuni kaks aastat, kusjuures kehtivusaeg ei tohi ületada pagulasele antud elamisloa kehtivusaega.
Meresõidutunnistus on välismaalasele Eesti Vabariigi poolt antav dokument.
Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooni „Meremeeste riiklike isikut tõendavate dokumentide kohta“ nõuetele vastav meresõidutunnistus antakse Eestis elamisluba omavale välismaalasest meremehele tema isikliku taotluse alusel.
Meresõidutunnistus antakse kehtivusajaga kuni viis aastat, kusjuures kehtivusaeg ei tohi ületada välismaalasele antud elamisloa kehtivusaega.
Tagasipöördumistunnistus antakse välisriigis viibivale Eesti kodanikule, kelle reisidokument on muutunud kasutamiskõlbmatuks, hävinud või kaotsi läinud.
Tagasipöördumistunnistus antakse kehtivusajaga kuni kolm kuud.
Tagasipöördumistunnistus tagastatakse Eestisse sissesõitmisel piirivalveasutusele, kes edastab selle Välisministeeriumile.
Tagasipöördumise loa võib anda Eestisse tagasipöördumiseks Eesti Vabariigis elamisloa alusel elavale välismaalasele, kellele väljaantud välismaalase pass, ajutine reisidokument või pagulase reisidokument on välisriigis viibides muutunud kasutamiskõlbmatuks, hävinud või kaotsi läinud.
Tagasipöördumise luba antakse kehtivusajaga kuni üks kuu, kuid arvestusega, et pärast välismaalase Eestisse tagasipöördumist on talle antud tähtajaline elamisluba kehtiv ja välismaalasel on võimalus esitada taotlus tähtajalise elamisloa pikendamiseks.
Tagasipöördumise luba tagastatakse Eestisse sissesõitmisel piirivalveasutusele, kes edastab selle Välisministeeriumile.
Andmed käesoleva seaduse alusel väljaantavate dokumentide kohta kantakse rahvastikuregistrisse vastavalt rahvastikuregistri seadusele (RT I 2000, 50, 317; 2001, 31, 173).
Andmeid Eestis ebaseaduslikult viibiva välismaalase dokumentide kohta töödeldakse välismaalaste seaduse (RT I 1993, 44, 637; 1999, 50, 548; 54, 582; 71, 686; 88, 808; 101, 900; 2000, 25, 148; 33, 197; 40, 254; 2001, 16, 68; 58, 352) alusel kehtestatud siseministri määrusega sätestatud korras.
Eesti kodaniku isikut ja kodakondsust tõendavate dokumentide seaduse (RT I 1993, 43, 618) alusel väljaantud Eesti kodaniku pass, diplomaatiline pass ja meremehe teenistusraamat kehtivad kuni dokumendi kehtivusaja lõpuni ja nende suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse sätteid.
Välismaalaste seaduse (RT I 1993, 44, 637; 1999, 50, 548; 54, 582; 71, 686; 88, 808; 101, 900; 2000, 25, 148; 33, 197; 40, 254; 2001, 16, 68; 58, 352) alusel väljaantud välismaalase pass kehtib kuni selle kehtivusaja lõpuni ja selle suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse sätteid.
Ajutise reisidokumendi seaduse (RT I 1994, 41, 658; 1999, 25, 365) alusel väljaantud ajutine reisidokument kehtib kuni selle kehtivusaja lõpuni ja selle suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse sätteid.
Käesoleva seaduse §-sid 5 ja 6 rakendatakse alates 2002. aasta 1. jaanuarist.
Isikutunnistuse ja pagulase reisidokumendi väljaandmise alustamise aja määrab Vabariigi Valitsus, arvestades käesoleva seaduse §-s 39 sätestatut, ühe aasta jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates.
Välismaalaste seaduse 3. peatükk tunnistatakse kehtetuks.
Kaitseväeteenistuse tunnistus on kaitseväelase ja reservväelase isikut ning tema kaitseväelist eriala, sõjaväelist auastet ja teenistuskäiku tõendav dokument.
Välislepingus sätestatud juhtudel võib kaitseväeteenistuse tunnistust kasutada reisidokumendina.
Kaitseväeteenistuse tunnistus on tähtajatu.
Kui välisleping ei sätesta teisiti, ei ole Eestist lahkumisel lubatud kaitseväeteenistuse tunnistust kaasa võtta.
Kaitseministeerium võib anda erandina ühekordse tähtajalise või alalise loa kaitseväeteenistuse tunnistuse kaasavõtmiseks Eestist lahkumisel.
Kaitseväeteenistuse tunnistuse vormi määrab Vabariigi Valitsus.
Kaitseväeteenistuse tunnistuse väljaandmist korraldavad Kaitseministeerium ja väeosad.
Kaitseväeteenistuse tunnistus antakse välja isikut tõendavate dokumentide seaduses sätestatud isikut tõendava dokumendi ning Kaitseministeeriumi ja väeosa andmete alusel.
Alaliselt välisriiki elama asumisel tagastatakse kaitseväeteenistuse tunnistus Kaitseministeeriumile, maakonna või linna riigikaitseosakonnale või väeosale.
Kaitseväeteenistuse tunnistuse kadumisest, kõlbmatuks muutumisest või hävimisest on kaitseväelane või reservväelane kohustatud teatama kaitseväeteenistuse tunnistuse väljaandnud asutusele kolme päeva jooksul kaitseväeteenistuse tunnistuse kadumisest, kõlbmatuks muutumisest või hävimisest või sellest teada saamise päevast arvates.
Kaitseväeteenistuse tunnistusse kantud andmete muutumisel on kaitseväelane või reservväelane kohustatud esitama kaitseväeteenistuse tunnistuse selle väljaandnud asutusele paranduste tegemiseks seitsme päeva jooksul andmete muutumisest arvates.
Eestist lahkudes riigipiiri ületaval Eesti kodanikul peab olema reisidokument.
Eestisse saabudes riigipiiri ületaval Eesti kodanikul peab olema reisidokument, tagasipöördumistunnistus või muu dokument, mis on välislepinguga ette nähtud välisriigi külastamiseks.
Eestisse saabudes lubatakse riigipiiri ületada ka Eesti kodanikul, kellel ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 nõutavat dokumenti, kui tema isik ja kodakondsus on tõendatud muude dokumentide alusel.
Riigipiiri ületaval välismaalasel peab olema kehtiv välisriigi reisidokument, Eesti Vabariigi poolt antud välismaalase reisidokument või tagasipöördumistunnistus, kuhu on kantud viisa või elamisloa andmed, kui seadus või välisleping ei sätesta teisiti.
Alla 15-aastasel Eesti kodanikul ei pea riigipiiri ületamisel olema reisidokumenti ega tagasipöördumistunnistust, kui tema nimi, sünniaeg, kodakondsus ja foto on kantud teda Eestisse sissesõitmisel või Eestist väljasõitmisel saatva vanema reisidokumenti.
Foto ei pea olema kantud saatja reisidokumenti, kui Eesti kodanik on alla seitsmeaastane.
Alla 15-aastasel välismaalasel ei pea olema reisidokumenti, kui ta sõidab Eestisse sisse, viibib Eestis ja sõidab Eestist välja isiku saatel, kelle reisidokumenti on kantud tema nimi, sünniaeg, viisa või elamisloa andmed, juhul kui välismaalasele kehtib Eestis viisa- või elamisloa kohustus, ja foto.
Foto ei pea olema kantud saatja reisidokumenti, kui alaealine on alla seitsmeaastane.
Paragrahvi 18 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks.
Eesti kodaniku isikut ja kodakondsust tõendavate dokumentide seadus (RT I 1993, 43, 618) tunnistatakse kehtetuks.
Ajutise reisidokumendi seadus (RT I 1994, 41, 658; 1999, 25, 365) tunnistatakse kehtetuks.
Käesolev seadus jõustub 2000. aasta 1. jaanuaril.
Käesolev seadus reguleerib väetiste turustamisotstarbelist tootmist, töötlemist ja importimist.
Uurimistöö või katsetuste eesmärgil imporditava väetise suhtes, kui imporditav kogus ei ületa 50 kilogrammi.
Tule- ja plahvatusohtliku väetise tootmine, töötlemine, importimine, turustamine ja kasutamine toimub Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Väetis on aine või ainete segu, mis parandab taimede toitumistingimusi ning suurendab taimekasvatustoodangut ja parandab selle kvaliteeti.
Väetised jagunevad mineraalväetisteks, orgaanilisteks väetisteks, meliorantideks ja bakterväetisteks.
Väetiste hulka ei kuulu taimekaitsevahendid, kasvusubstraadid, kasvuregulaatorid, süsihappegaas, töötlemata turvas ja vesi.
Mineraalväetis on anorgaaniline või sünteetiliselt toodetud orgaanilises vormis olev väetis, mis sisaldab ühte või mitut taimetoitainet ja mida kasutatakse saagi suurendamiseks või selle kvaliteedi parandamiseks ning mille mõju avaldub taimede toitumise kaudu.
Orgaaniline väetis on taimse või loomse päritoluga töödeldud või töötlemata väetis, mis sisaldab ühte või mitut taimetoitainet.
Meliorant on väetis, mille abil parandatakse mulla või kasvusubstraadi füüsikalisi ja keemilisi omadusi, samuti bioloogilist seisundit, ning mis soodustab taimede kasvu või parandab saagi kvaliteeti.
Bakterväetis on kasulikke mullamikroorganisme sisaldav preparaat.
Väetiste register (edaspidi register) on vastavalt andmekogude seadusele (RT I 1997, 28, 423) põllumajandusministri taotluse alusel asutatud riiklik register, mis sisaldab andmeid Eestis registreeritud väetiste ning nende tootjate, töötlejate ja importijate kohta.
Registri vastutavaks töötlejaks on Põllumajandusministeerium ja volitatud töötlejaks Taimetoodangu Inspektsioon (edaspidi registripidaja).
Registri kulud kaetakse Põllumajandusministeeriumi eelarvest.
Registri pidamine, kande tegemine registrisse ja informatsiooni saamine registrist toimub vastavalt käesolevale seadusele, andmekogude seadusele ja registri põhimäärusele.
Tootja, töötleja ja importija on kohustatud esitama registripidajale andmed enda toodetava, töödeldava või imporditava väetise kohta ja selle registrisse kandmise taotluse.
Registrisse kandmisele ei kuulu oma tarbeks toodetav, töödeldav või imporditav väetis.
Registripidaja informeerib esitatud taotlusest ja deklareeritud andmetest järelevalveasutust, kes on kohustatud kontrollima esitatud andmete õigsust, välja arvatud käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud andmed, mille õigsust kontrollib registripidaja.
Registrisse tehakse kanne ühe kuu jooksul pärast taotluse ja registrisse kantavaid andmeid tõendavate dokumentide saamist ning riigilõivu tasumist, kui käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud kontrollimisel on tuvastatud registrile esitatud andmete vastavus tegelikkusele.
Registrisse kandmise ja registrikannete muutmise, samuti registrikannetest tehtavate väljavõtete eest tasutakse riigilõivu riigilõivuseaduses (RT I 1997, 80, 1344) sätestatud ulatuses ja korras.
Muud käesoleva seaduse §-s 7 sätestatud andmed.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 4 alusel registrisse kantavad andmed on piiratud kättesaadavusega.
Nimetatud andmeid võivad kasutada üksnes registripidaja ja järelevalveasutuse volitatud ametnikud ning teised isikud seaduse alusel oma teenistusalaste õiguste ja kohustuste täitmiseks.
Väetise registrisse kandmiseks peab tootja, töötleja või importija registripidajale esitama volitatud tõendamisasutuse antud väetise vastavustunnistuse.
Registrisse kantud andmete muutumisel on registreeritud isik kohustatud ühe kuu jooksul esitama taotluse ja andmed registrikande muutmiseks või täiendamiseks.
Kande muutmine või täiendamine toimub käesoleva seaduse §-s 4 sätestatud korras.
Kasutatavate toorainete liigid ja kogused.
Väetise importija peab iga aasta kohta koostama ja registripidajale jaanuarikuu jooksul esitama planeeritava impordimahu tüüpnimetuste kaupa.
Koos esitatavate planeeritavate andmetega on käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud isik kohustatud esitama registripidajale andmed eelmisel aastal toodetud, töödeldud ja imporditud väetiste kohta, näidates ära kogused tüüpnimetuste kaupa.
Tootja, töötleja ja importija taotlusel väljastab registripidaja talle registreerimistunnistuse, mis tõendab, et need väetised on selle isiku nimel registris registreeritud ja nende tootmine, töötlemine ja importimine on riikliku järelevalve all.
Registreerimistunnistuse vormi ja sisu nõuded kehtestab põllumajandusminister.
Tootja, töötleja või importija taotlusel väljastab registripidaja talle väljavõtteid tema kohta tehtud registrikannetest.
Kui registrisse kantud isik on lõpetanud väetise tootmise, töötlemise või importimise, kustutatakse ta registrist tema taotluse alusel.
Registripidaja otsusega, kui toodetav, töödeldav või imporditav väetis ei vasta riigis kehtestatud kvaliteedinõuetele.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punkti 1 alusel väetise registrist kustutamisel on isik kohustatud lõpetama antud väetise tootmise, töötlemise või importimise.
Pärast käesoleva paragrahvi lõike 2 punkti 2 alusel väetise registrist kustutamist põhjustanud asjaolude kõrvaldamist võib isik esitada uue taotluse toodetava, töödeldava või imporditava väetise registrisse kandmiseks.
Registripidaja koostab ja avalikustab üks kord aastas ülevaate väetiste tootmise, töötlemise ja importimise ning tootjate, töötlejate ja importijate üle teostatava riikliku järelevalve tulemuste kohta.
Kogu registrisse kantud teave, välja arvatud käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punkti 4 ja § 7 lõigete 1 ja 2 alusel registrisse kantud andmed, on avalik.
Toota, töödelda ja importida on lubatud väetisi, mis vastavad riigis kehtestatud kvaliteedinõuetele ning on ohutud inimeste ja loomade tervisele, samuti keskkonnale.
Tootmiseks, töötlemiseks ja importimiseks lubatud väetiste ja väetiste toorainete kvaliteedinõuded kehtestatakse põllumajandusministri määrusega.
Kuni käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud nõuete kehtestamiseni peab toodetav, töödeldav ja imporditav väetis vastama registrile deklareeritud kvaliteedile.
Väetise tootmisel, töötlemisel ja importimisel on kvaliteedi määramine kohustuslik, tõendamaks selle vastavust tervisekaitse-, keskkonnakaitse-, ohutus- ja teistele kehtestatud nõutele ning registrile deklareeritud kvaliteedile.
Väetise nõuetekohasuse tõendamiseks tehtud kulutused kannab selle väetise tootja, töötleja või importija.
Tootja, töötleja ja importija on kohustatud tõendama volitatud tõendamisasutuse antud vastavustunnistusega väetise vastavust käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuetele.
Väetise vastavustunnistus peab väetise turustamisel või muul viisil üleandmisel olema kättesaadav väetise ostjale või vastuvõtjale.
Õiguse tegutseda volitatud tõendamisasutusena käesoleva seadusega reguleeritud valdkonnas annab juriidilisele isikule põllumajandusminister oma käskkirjaga tema moodustatud komisjoni ettepanekul.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud komisjon teostab järelevalvet volitatud tõendamisasutuse tegevuse üle.
Korduvate puuduste avastamisel on komisjonil õigus teha põllumajandusministrile ettepanek tunnistada tõendamisasutuse volitused kehtetuks.
Volitatud tõendamisasutus hindab väetise nõuetekohasust tootekatsetuste, toote valmistamisega seotud katsete ja kvaliteedijärelevalve tulemuste põhjal ning tal on õigus väljastada tootjale, töötlejale või importijale väetise vastavustunnistust juhul, kui väetis osutub hindamise tulemusena nõuetekohaseks.
Väetise tootjale või töötlejale võib volitatud tõendamisasutus anda vastavustunnistuse sama väetise jätkuvaks valmistamiseks kehtivusajaga kuni viis aastat.
Kui väetis enam nõuetele ei vasta, tunnistab volitatud tõendamisasutus kehtivusajaga antud vastavustunnistuse kehtetuks.
Väetise importijale võib volitatud tõendamisasutus anda vastavustunnistuse üksiktoote või väetisepartii kohta.
Importijale võib volitatud tõendamisasutus anda vastavustunnistuse välisriigis väljaantud nõuetekohasust tõendava dokumendi ja selle koostamise aluseks olnud dokumentide põhjal.
Mille kasutamine ettenähtud viisil ei kahjusta mullaviljakust ega saasta keskkonda.
Enne väetise importimise alustamist tuleb see importida soovival isikul registris registreerida.
Importija, kes tegeleb väetise importimisega käesoleva seaduse jõustumise ajal, võib importimist jätkata, kui ta on imporditava väetise registris registreerinud.
Väetisi võib importida kindlate piiripunktide kaudu.
Väetiste impordiks lubatud piiripunktide nimekiri kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Bakterväetisi võib importida üksnes registripidaja poolt iga partii kohta väljastatava kirjaliku loa alusel.
Käesoleva seaduse § 2 lõike 2 punktis 4 nimetatud uurimistöö või katsetuste eesmärgil võib väetisi importida üksnes registripidaja poolt väljastatava kirjaliku loa alusel ning koguses mitte üle 50 kilogrammi.
Bakterväetiste ning uurimistöö ja katsetuste eesmärgil väetiste importimise kord kehtestatakse põllumajandusministri määrusega.
Väetise pakend ja selle konstruktsioon peavad tagama väetise säilimise ning tootja või töötleja poolt garanteeritud omadused ning käsitsemise ohutuse väetise liikumisel tootjalt tarbijani.
Tootja või töötleja poolt müügipakendisse pakendatud väetist võib müüa üksnes suletud ja nõuetekohaselt märgistatud originaalpakendis.
Müügipakend peab olema selline, et pärast selle avamist ei oleks võimalik pakendit esialgsel kujul taastada.
Märgistus peab olema pakendile kantud loetavalt ja märgistuse ning pakendi püsivust tagaval viisil.
Märgistuse sisu peab olema tarbijale arusaadav, ühemõtteline ning ei tohi sisaldada eksitavat teavet.
Võõrkeelse märgistusega väetisele tuleb kaasa anda võõrkeelse teksti eestikeelne tõlge.
Andmed Eestis tegutseva väetisetootja ja -töötleja kohta: nimi, asukoht, äriregistri kood, samuti registreerimisnumber väetiste registris.
Muud andmed, mille pakendile kandmise kohustuse on käitleja deklareerinud registrile, samuti tarbijakaitseseaduse (RT I 1994, 2, 13; 1995, 20, 297; 1996, 49, 953) ja pakendiseadusega (RT I 1995, 47, 739; 1997, 53, 836) nõutud muu teave.
Käesolevast seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate nõuete täitmise üle teostab riiklikku järelevalvet Taimetoodangu Inspektsioon (edaspidi järelevalveasutus) oma ametnike (edaspidi järelevalveametnikud) kaudu.
Järelevalveasutuse järelevalveametnikel on õigus kontrollida väetise tooret, väetist, tootmis-, töötlemis-, säilitamis- ja pakkimisruume, müügikohti, võtta kontrollproove väetise toormest, väetisest, samuti mullast.
Väetisest, väetise toorainest ja mullast kontrollproovide võtmise kord ja kvaliteedianalüüsi metoodikad kehtestatakse põllumajandusministri määrusega.
Väetise importimisel võib järelevalveasutuse otsusel võtta imporditavast väetisepartiist kontrollproove.
Kuni väetisepartiist võetud kontrollproovide tulemuste selgumiseni on väetisepartii või selle osa kasutamine, turustamine või muul viisil üleandmine keelatud.
Kontrollproovide alusel teostatava kontrolli tulemuste põhjal teeb järelevalveasutus 10 tööpäeva jooksul, alates proovide võtmisest, oma otsuse selle partii edasise turustamise või muul viisil üleandmise lubamise või keelamise kohta.
Tagamaks väetise vastavust käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 nimetatud nõuetele, on volitatud tõendamisasutus kohustatud väljastatud vastavustunnistuse kehtivuse ajal teostama tootja või töötleja juures kvaliteedijärelevalvet.
Kvaliteedijärelevalve on tootja ja töötleja omakontrollisüsteemi toimivuse, tootmiskorralduse ning väetiste nõuetekohasuse perioodiline kontrollimine, mille tulemuste põhjal on volitatud tõendamisasutusel õigus teha tootjale ja töötlejale kohustuslikke ettekirjutusi ning tunnistada kehtetuks väljaantud vastavustunnistus.
Tootja, töötleja või importija peab perioodiliselt määrama toodetava, töödeldava ja imporditava väetise kvaliteeti (edaspidi omakontroll).
Omakontroll peab vastama käesolevast seadusest ja teistest omakontrolli teostamist reguleerivatest muudest õigusaktidest tulenevatele nõuetele.
Omakontrolli tulemused tuleb dokumenteerida, registreerida ning säilitada vähemalt 10 aasta jooksul.
Kui tootja või töötleja omakontrolli või volitatud tõendamisasutus kvaliteedijärelevalve teostamisel tuvastab, et väetis ei vasta registrile deklareeritud või riigis kehtestatud kvaliteedinõuetele, tuleb sellest koheselt kirjalikult informeerida järelevalveasutust.
Kehtestatud nõuetele mittevastava kvaliteediga, kuid ohutu väetise turustamisel või muul viisil üleandmisel tuleb ostjat või vastuvõtjat kvaliteedi mittevastavusest eelnevalt kirjalikult informeerida.
Kehtestatud nõuetele mittevastava kvaliteediga ohtlikud väetised, mida täiendava töötlusega ei ole võimalik ohutuks ja kasutamiskõlblikuks muuta, tuleb tootjal, töötlejal või importijal hävitada vastavalt keskkonnakaitsenõuetele.
Füüsilised isikud vastutavad käesoleva seaduse rikkumise eest haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1997, 66-68, 1109; 73, 1201; 81, 1361 ja 1362; 86, 1459) sätestatud korras.
Juriidilised isikud vastutavad käesoleva seaduse §-de 29 ja 30 kohaselt.
Väetise kustutamine registrist.
Vastavalt haldusõiguserikkumiste seadustikule on haldusõiguserikkumise protokolli koostamise ja halduskaristuse kohaldamise õigus Taimetoodangu Inspektsiooni peadirektoril, tema asetäitjal ning riiklikul inspektoril.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ametnikud võivad määrata rahatrahvi kuni 10 000 krooni.
Halduskohtunik võib määrata rahatrahvi käesoleva seaduse §-s 30 ettenähtud ulatuses.
Menetlus haldusõiguserikkumise asjas toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Jätab täitmata käesoleva seaduse §-s 24 sätestatud informeerimiskohustuse või takistab järelevalveametnikku tema käesolevast seadusest tulenevate õiguste teostamisel - määratakse rahatrahv kuni 15 000 krooni.
Alustab käesoleva seaduse §-des 21, 25, 26 sätestatud väetisepartii või selle osa turustamist või muul viisil üleandmist enne järelevalveasutuse kontrollproovide alusel tehtavat otsust, samuti kui ta jätab kehtestatud nõuetele mittevastava kvaliteediga väetise turustamisel või muul viisil üleandmisel ostja või vastuvõtja informeerimata - määratakse rahatrahv kuni 10 000 krooni.
Käesolevast seadusest tulenevate toote kvaliteedi- ja ohutusnõuete rikkumise või mittenõuetekohase täitmise tõttu, väetise turustamisel või muul viisil üleandmisel ostjale või vastuvõtjale tekitatud kahju eest vastutab tootja, töötleja või importija tsiviilkorras.
Väetise tootja, töötleja ja importija on kohustatud esitama taotluse ja andmed tema poolt toodetava, töödeldava ja imporditava väetise registrisse kandmiseks kuue kuu jooksul, arvates väetiste registri asutamisest.
Käesolev seadus jõustub 1998. aasta 1. juulil.
Käesoleva seaduse eesmärk on reguleerida raskete vägivallakuritegude materiaalsete tagajärgede leevendamise korda.
Käesolev seadus määrab kindlaks isikud, kellel on õigus saada riiklikku hüvitist, ning hüvitise taotlemise, määramise ja maksmise tingimused ning korra.
Vähemalt kuus kuud kestev tervisehäire.
Seoses kannatanu või kolmanda isiku poolt kuriteo tõkestamisele, kurjategija kinnipidamisele või kuriteoohvri abistamisele suunatud tegevusega.
Teo toimepanijat ei ole kindlaks tehtud, kui teda ei ole õnnestunud tabada või kui teda ei ole muudel põhjustel võimalik süüdi mõista ja on tõenäone, et toime on pandud vägivallakuritegu.
Õigus saada hüvitist on vägivallakuriteo tagajärjel käesoleva seaduse § 2 lõikes 1 nimetatud kahju kannatanud Eesti kodanikul, alalise või tähtajalise elamisloa alusel Eesti Vabariigis elaval välismaalasel ning Eestis viibival pagulasel (edaspidi ohver).
Kui ohver saab vägivallakuriteo tagajärjel surma, on õigus saada hüvitist tema ülalpeetaval.
Kes on kuriteo toimepanemise ajaks juba eostatud, kuid sünnib pärast ohvri surma.
Hüvitist makstakse Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all oleval territooriumil toimepandud vägivallakuriteo ohvritele ja ülalpeetavatele.
Välismaal toimepandud vägivallakuriteo ohvrile, kes on Eesti kodanik, makstakse hüvitist juhul, kui välismaal viibimine oli tingitud õppimisest, töö- või teenistusülesannete täitmisest või muust mõjuvast põhjusest ning kui ohvril ei ole õigust saada samasugust hüvitist kuriteo toimepanemise asukohamaa seaduse alusel.
Ohvri surma korral makstakse hüvitist ülalpeetavale, kes vägivallakuriteo toimepanemise ajal elas alaliselt Eesti Vabariigis.
Prillidele, hambaproteesidele, kontaktläätsedele ja muudele keha funktsioone asendavatele abivahenditele ning riietele tekitatud kahju käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhtudel.
Hüvitise suuruse määramisel arvestatakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 nimetatud kahju juhul, kui selle kogusumma ületab 50 protsenti taotleja vägivallakuriteo ohvriks langemisele eelnenud kuu sissetulekust.
Taotleja kuusissetulekuks loetakse tulumaksuseaduse (RT I 1999, 101, 903; 2000, 55, 359; 58, 377; 102, 667 ja 675) §-des 13-17 märgitud maksustatavad tulud ja § 19 lõike 3 punktides 1-3 märgitud tulud.
Hüvitise suuruse määramise aluseks olevast kahjust arvatakse maha kõik summad, mida ohver või ülalpeetav (edaspidi hüvitise taotleja) on seoses vägivallakuriteost põhjustatud kahjuga saanud või on õigustatud saama muust allikast kui kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult.
Kuriteoga tekitatud kahju eest vastutava isiku makstavast hüvitisest arvestatakse hüvitise suurust määrates seda osa, mille ta on hüvitise taotlejale maksnud enne käesoleva seaduse alusel hüvitise määramist.
Hüvitise suurus on 50 protsenti käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud varalisest kahjust.
Hüvitise suurust arvutatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Töövõimetusest tulenev kahju on vägivallakuriteost põhjustatud ajutise või püsiva töövõimetuse tõttu saamata jäänud osa sotsiaalmaksuga maksustatud tulust.
Töövõimetusest tulenev kahju hüvitatakse Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduse (RT 1991, 23, 272; RT I 1999, 7, 113; 29, 397; 2000, 57, 374; 84, 536; 102, 675) § 10 3 alusel arvutatud ühe kalendripäeva keskmisest tulust.
Tööettevõtu-, käsundus- või muu tsiviilõigusliku lepingu alusel, sealhulgas spordiseaduse (RT I 1998, 61, 982) § 13 lõikes 2 sätestatud lepingu alusel töötavale füüsilisele isikule.
Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1 ja 2 nimetatud isikule, kes ei saanud vägivallakuriteo toimepanemisele eelnenud kuue kuu jooksul sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, kuna tema töö- või teenistussuhe oli peatatud, arvutatakse hüvitis isiku sotsiaalmaksuga maksustatud tulust, mida ta sai viimase kuu eest enne töö- või teenistussuhte peatamist.
Füüsilisest isikust ettevõtjale arvutatakse hüvitis vägivallakuriteole eelnenud kalendriaastal (1. jaanuar kuni 31. detsember) saadud puhastulust.
Vägivallakuriteo ohvriks langemise ajal mittetöötavale ja töötule isikule makstakse hüvitist ainult püsiva töövõimetuse korral.
Hüvitise arvutamise aluseks on Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära 30-ga jagamisel saadud ühe kalendripäeva keskmine tulu.
Ohvrile hüvitatakse tema ravimise ning ravimite ja keha funktsioone asendavate abivahendite soetamise, traumajärgsete tüsistuste kergendamise ja tervislikule seisundile kohase uue eriala õpetamisega seotud hädavajalikud kulutused ning eespool nimetatud asjaoludega seotud hädavajalikud sõidukulud.
Ohvri surma korral on õigus hüvitisele tema ülalpeetaval käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude osas juhul, kui ülalpeetav on neid kulusid kandnud.
Vägivallakuriteo ohvri matusteks tehtud põhjendatud kulutused arvatakse ülalpeetavale makstava hüvitise hulka.
Matusekuludest arvatakse maha saadud riiklik matusetoetus.
Kahele või enamale ülalpeetavale kokku 50 protsenti.
Käesoleva seaduse alusel makstav hüvitis ühele ohvrile ja kõigile ülalpeetavatele kokku ei või olla suurem kui 50 000 krooni.
Hüvitise maksmine on ebaõiglane või põhjendamatu muudel põhjustel.
Ülalpeetavale ei maksta hüvitist ka siis, kui tema käitumises esinesid käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2-5 nimetatud asjaolud.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud asjaoludest olenemata võib maksta hüvitist ülalpeetavale, kelle kuusissetulek on alla Vabariigi Valitsuse kehtestatud minimaalsetest tarbimiskulutustest lähtuvat toimetulekupiiri.
Hüvitise maksmisest võib keelduda, kui hüvitise taotleja on keeldunud tegemast õiguskaitseorganitega koostööd kuriteo asjaolude selgitamiseks, kurjategija kindlakstegemiseks ja tabamiseks ning kahjude tõendamiseks.
Perioodiliselt makstava hüvitise korral tehakse maksed igakuiselt, kui hüvitise määramise otsuses ei nähta ette teisiti.
Üldjuhul määratakse ülalpeetavatele ühine hüvitis.
Ülalpeetava kirjaliku avalduse alusel võib tema osa ühisest hüvitisest eraldada.
Ohvri ravi- ja matusekulud hüvitatakse ühekordse maksena.
Hüvitise taotleja põhjendatud taotluse alusel võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hüvitise maksta osadena või kogu summa korraga.
Hüvitise maksmise otsustab pensioniameti direktor.
Hüvitistaotlus (edaspidi taotlus) esitatakse taotleja elukohajärgsele pensioniametile ühe aasta jooksul kuriteo toimepanemisest või ohvri surma päevast, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhtudel.
Kui hüvitise taotleja tervisehäire kestis üle kuue kuu ja taotluse õigeaegne esitamine ei olnud terviseseisundi tõttu võimalik ja kui vastav taotlus on esitatud ühe aasta jooksul pärast terviseseisundi paranemist.
Taotluses peavad olema hüvitise taotleja andmed ning andmed kuriteo ja tekitatud kahju kohta ja kahju muudest allikatest hüvitamise kohta.
Hüvitise taotlemiseks vajalike dokumentide loetelu kehtestab sotsiaalminister.
Hüvitise taotlemiseks vajalike eeluurimisasutuse poolt esitatavate andmete dokumendi vormi kehtestab siseminister.
Taotletava hüvitise suuruse näitab oma avalduses hüvitise taotleja meditsiinidokumentide, sissetulekut tõendavate dokumentide ning vägivallakuriteoga tekitatud otseseid kulusid tõendavate dokumentide alusel, samuti seoses sama kahjuga muudest allikatest saadud või saadavat hüvitist tõendavate dokumentide alusel, mis lisatakse taotlusele.
Pensioniametil on õigus hüvitise taotleja esitatud andmeid kontrollida.
Pensioniameti direktoril on õigus nõuda hüvitise taotlejalt ning asjaomastelt asutustelt ja teistelt juriidilistelt isikutelt otsuse tegemiseks vajalikke lisadokumente.
Hüvitise taotlemiseks esitatakse originaaldokumendid või ametlikult kinnitatud koopiad või väljavõtted.
Pensioniamet kinnitab temale jääva originaaldokumendi koopia ja tagastab originaaldokumendid.
Pensioniameti direktoril on õigus saata ohver täiendavale arstlikule läbivaatusele, mille kulud arvatakse hüvitise maksmisel ravikulude hulka.
Pensioniameti direktor vaatab esitatud taotluse läbi ja teeb otsuse hüvitise määramise või sellest keeldumise kohta 30 päeva jooksul taotluse ja sellele lisatud dokumentide saabumisest.
Kui taotlusele ei ole kõiki vajalikke dokumente lisatud, teatab pensioniamet hüvitise taotlejale kirjalikult, missugused dokumendid tuleb veel esitada.
Kui hüvitise taotleja ei esita lisadokumente kolme kuu jooksul nende esitamise vajalikkuse kohta teatise saamisest, võib pensioniameti direktor teha otsuse olemasolevate andmete alusel.
Taotluste läbivaatamise korra kehtestab sotsiaalminister.
Ilmne, et kuriteoga tekitatud kahju eest vastutav isik on nõus ja võimeline hüvitama kuriteoga tekitatud kahju.
Kui hüvitise taotleja õigus saada sama kahjuga seoses hüvitist muust allikast kui kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult või kui selle hüvitise suurus on ebaselge või vaieldav, võib hüvitise maksmise otsustamise edasi lükata ajani, mil nimetatud õigus või hüvitise suurus on lõplikult kindlaks tehtud.
Otsustamise edasilükkamise teeb pensioniamet hüvitise taotlejale viivitamata teatavaks kirja teel.
Kui hüvitise maksmise otsustamine on käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud alustel edasi lükatud, otsustab pensioniameti direktor hüvitise määramise või sellest keeldumise 10 päeva jooksul, arvates päevast, mil ta on saanud teada otsuse edasilükkamist tinginud asjaolu äralangemisest.
Kui hüvitise maksmise otsustamine lükatakse käesoleva seaduse § 16 lõigetes 1 ja 2 ettenähtud juhtudel edasi, on pensioniameti peadirektoril õigus maksta hüvitise taotleja avalduse alusel avanssi, kui hüvitise taotleja õigus saada hüvitist on ilmne ja ta on majanduslikult raskes olukorras.
Avanss ei või olla suurem kui 10 000 krooni.
Hüvitise määramisest keeldumise korral võib avansi tagasi nõuda üksnes siis, kui maksmine on tingitud hüvitise taotleja kuritarvitusest.
Otsus hüvitise määramise või sellest keeldumise kohta peab tuginema seadusele ja olema põhjendatud.
Otsus koosneb sissejuhatusest, kirjeldavast osast, põhjendusest ja resolutsioonist.
Otsuse ärakiri saadetakse hüvitise taotlejale otsuse tegemise päevast arvates viie tööpäeva jooksul posti teel.
Kui hüvitise taotleja ei nõustu pensioniameti direktori otsusega, on tal õigus pöörduda elukohajärgsesse halduskohtusse otsuse ärakirja kättesaamise päevale järgnevast päevast arvates ühe kuu jooksul.
Kuriteoohvrite isikuandmeid ja andmeid ohvrile hüvitise määramise ja maksmise kohta töödeldakse kooskõlas isikuandmete kaitse seadusega (RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941; 111, 1833; 2000, 50, 317; 92, 597; 104, 685).
Andmed ohvrile hüvitiste määramise ja maksmise kohta kantakse riikliku pensionikindlustuse registrisse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Asjaolust, mis tingib hüvitise suuruse vähendamise või hüvitise maksmise lõpetamise, on hüvitise saaja kohustatud pensioniametile teatama 15 päeva jooksul arvates taolise asjaolu tekkimisest.
Esitatud avaldus vaadatakse läbi 10 päeva jooksul selle saabumisest.
Riiklike toetuste ja muude maksete suuruse muutmise korral teeb pensioniamet omal algatusel ümberarvutused muudatuse jõustumise päevast arvates 10 päeva jooksul.
Hüvitise suurust vähendatakse või hüvitise maksmine lõpetatakse vähendamise või lõpetamise asjaolu tekkimisele järgnevast kuust arvates.
Hüvitist suurendatakse suurendamise asjaolu tõendavate dokumentide esitamisele järgneva kuu esimesest päevast arvates.
Vähemalt üks kord aastas on pensioniamet kohustatud perioodiliselt makstavate hüvitiste summad üle vaatama.
Perioodiliselt makstavate hüvitiste puhul arvestatakse hindade ja elukalliduse muutumist korras, mille on kehtestanud Vabariigi Valitsus.
Enammakstud hüvitis nõutakse hüvitise saajalt tagasi tsiviilseadustes ettenähtud korras.
Käesolevas seaduses käsitletud hüvitisele ja hüvitisnõudele ei või pöörata sissenõuet, nõuet ei või ka loovutada ega tasaarvestada.
Käesoleva seaduse alusel makstavat hüvitist ei tulumaksustata.
Käesoleva seaduse alusel hüvitise taotlemine ja hüvitise määramine ei piira hüvitise saaja õigust nõuda vägivallakuriteoga tekitatud kahju hüvitamist üldistel alustel.
Kui hüvitise saaja esitab vägivallakuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks hagi maa- või linnakohtusse, on ta kohustatud sellest viivitamata pensioniametile kirjalikult teatama.
Pärast käesoleva seaduse alusel hüvitise maksmist läheb hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile.
Tagasinõutav summa ei või olla suurem tsiviilhagiga rahuldatud summast.
Regressinõudeasjades esindab riiki sotsiaalminister.
Sotsiaalministril on edasivolitamisõigus.
Kui hüvitise saaja saab sama kahju eest hüvitist pärast käesoleva seaduse alusel hüvitise määramist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult või mõnest muust allikast, mida ei arvestatud hüvitise suuruse määramise aluseks olevast kahjust maha vastavalt käesoleva seaduse § 5 lõikele 3, peab ta sellest viivitamata teatama pensioniametile ja maksma hüvitise tagasi hüvitise suuruse määramisel arvestatud ulatuses.
Eeluurimisasutus on kohustatud teavitama käesoleva seaduse sisust ohvreid ja ülalpeetavaid, kes võiksid saada käesoleva seaduse alusel hüvitist.
Käesoleva seaduse alusel makstavaid hüvitisi finantseeritakse riigieelarve eraldistest Sotsiaalministeeriumi eelarvesse ja need määratakse kindlaks vastava eelarveaasta riigieelarve seadusega.
Riigieelarves ettenähtud muud vahendid.
Käesoleva seaduse alusel makstakse hüvitist pärast 2001. aasta 1. jaanuari (k.a) toimepandud vägivallakuritegude ohvritele ja nende ülalpeetavatele.
Kuriteoohvritele riikliku hüvitise maksmise seaduse alusel makstud hüvitis.
Pankrot käesoleva seaduse tähenduses on võlgniku kohtuotsusega väljakuulutatud maksejõuetus.
Võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.
Pankrotimenetluse kaudu saab võlausaldaja õiguse võlgniku vara arvel oma nõuete rahuldamiseks käesolevas seaduses ettenähtud korras.
Pankrotimenetluse algatab kohus määrusega pankrotiavalduse alusel.
Pankrotimenetlus lõpeb paragrahvis 92 sätestatud alustel.
Pankrotimenetlus toimub kohtu- ja kohtuvälise menetlusena.
Pankrotimenetluses kohaldatakse tsiviilkohtupidamise seadustikku (RT I 1993, 31/32, 538; 1994, 1, 5; 1995, 29, 358; 1996, 3, 57; 42, 811), kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Pankrotimenetluses tehtud kohtumääruse peale võib esitada erikaebuse käesolevas seaduses ettenähtud juhtudel.
Erikaebuse esitamine ei peata määruse täitmist.
Pankrotimenetluses kohaldatakse täitemenetluse seadustikku (RT I 1993, 49, 693; 2001, 29, 156; 43, 238), kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Käesolevas seaduses sätestatud juhtudel täidab pankrotimenetlusest tulenevaid ülesandeid täitemenetluse seadustikus sätestatud korras haldur.
Pankrotivõlgnik (võlgnik) on füüsiline või juriidiline isik, kelle suhtes kohus on algatanud pankrotimenetluse.
Pankrotivõlgnikuks ei saa olla riik ega kohalik omavalitsusüksus.
Pankroti-võlausaldaja (võlausaldaja) on füüsiline või juriidiline isik, kellel on nõudeõigus võlgniku vastu.
Pankrotiavalduse läbivaatamine kuulub maa- või linnakohtu pädevusse.
Pankrotiavaldus esitatakse kohtule füüsilisest isikust võlgniku elukoha või juriidilisest isikust võlgniku asukoha järgi.
Käesolevat seadust kohaldatakse füüsilisest isikust võlgniku suhtes, kelle elukoht on Eestis, ja juriidilisest isikust võlgniku suhtes, kelle asukoht on Eestis.
Pankrotimenetluses kohaldatakse füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes ühesuguseid sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti.
Krediidiasutuse ja kindlustusseltsi suhtes kohaldatakse käesolevat seadust, kui krediidiasutuste seadusest (RT I 1995, 4, 36) või kindlustusseadusest (RT 1992, 48, 601; RT I 1995, 26/28, 355; 1996, 23, 455; 40, 773; 52/54, 993; 1998, 61, 979; 91/93, 1500; 1999, 10, 155; 27, 389; 2000, 53, 343; 2001, 24, 133; 43, 238; 48, 268; 79, 480) ei tulene teisiti.
Seaduses võib sätestada ka teiste võlgnike pankrotimenetluse suhtes erisätteid.
Pankrotiavalduse võib esitada võlgnik või võlausaldaja.
Võlgniku surma korral võib pankrotiavalduse tema vara suhtes esitada ka võlgniku pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja.
Võlgniku pankrotiavalduse aluseks on tema maksejõuetus (paragrahv 1 lg. 2).
Võlgnik lisab pankrotiavaldusele seletuse maksejõuetuse põhjuse kohta ja võlanimekirja.
Võlanimekirjas märgitakse võlgniku võlad ja võlausaldajad, samuti andmed võlgniku vara kohta.
Seletusele ja võlanimekirjale kirjutab võlgnik alla.
Seaduses võib sätestada võlgniku kohustuse esitada pankrotiavaldus.
Juriidilisest isikust võlgniku nimel võivad pankrotiavalduse esitada juhatuse või seda asendava organi liikmed ühiselt, täisühingu osanik, usaldusühingu täisosanik, muu seaduses nimetatud isik või organ, samuti likvideerijad ühiselt.
Täisühingu osanik või usaldusühingu täisosanik võib ühingust võlgniku nimel pankrotiavalduse esitada ka siis, kui tal ei ole õigust ühingut esindada või tal ei ole õigust ühingut esindada üksinda.
Võlgnik on lahkunud Eestist eesmärgiga hoiduda võlgade tasumisest või varjab end samal eesmärgil.
Kohus võib lõike 1 punktides 1-3 ning 5 ja 6 sätestatud alustel pankroti välja kuulutada, sõltumata sellest, kas nõude täitmise tähtaeg on saabunud või mitte.
Pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja peab esitama tõendid võla suuruse, aluse ja maksetähtaja ning pankrotiavalduse aluseks oleva asjaolu kohta.
Kui nõude rahuldamise kohta on jõustunud kohtuotsus või vahekohtu otsus, ei pea võla kohta teisi tõendeid esitama.
Kohus võib määrusega kohustada võlausaldajat tasuma ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks kohtu deposiiti kohtu määratud rahasumma, kui on alust eeldada, et pankrotivara selleks ei jätku.
Erikaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa edasi kaevata.
Võlausaldaja, kes on esitanud teadvalt vale pankrotiavalduse ja sellega võlgnikule kahju tekitanud, peab selle hüvitama.
Pärija on kohustatud esitama pankrotiavalduse, kui ta pärandit vastu võttes nõudis inventuuri, mille tulemusena selgus, et pärandvarast ei jätku pärandaja kõigi võlgade tasumiseks.
Kui pärija on riik või kohalik omavalitsusüksus, tuleb esitada pankrotiavaldus, kui pärandvarast ei jätku pärandaja kõigi võlgade tasumiseks.
Sel juhul on kohustatud pankrotiavalduse esitama testamenditäitja või pärandi hooldaja, kui aga neid ei ole määratud, siis pärija.
Lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhtudel esitatakse pankrotiavaldus pankroti väljakuulutamiseks pärandvara suhtes.
Esinevad tsiviilkohtupidamise seadustiku paragrahv 148 lõike 1 punktides 3, 6-8, 10 ja 11 sätestatud alused.
Pankrotiavalduse vastuvõtmisest keeldumise määruse peale võib esitada erikaebuse.
Pankrotiavalduse tagastamine ei takista uue avalduse esitamist, kui puudused kõrvaldatakse.
Pankrotimenetluse algatamise otsustab kohus 10 päeva jooksul pankrotiavalduse esitamisest, tehes selle kohta määruse.
Esinevad muud seaduses sätestatud alused.
Võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et nõuet tuleb tõendada hagimenetluses.
Vajaduse korral võib kohus pankrotimenetluse algatamise otsustamiseks pidada eelistungi, kuhu kutsutakse pankrotiavalduse esitaja ja võlgnik.
Kui pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ei ilmu eelistungile, keeldub kohus pankrotimenetlust algatamast.
Kui võlgnik ei ilmu eelistungile, võib kohus pankrotimenetluse algatamise otsustada võlgniku osavõtuta.
Pankrotiavalduse võib kohus võlausaldaja taotlusel tagada enne pankrotimenetluse algatamise otsustamist, kohaldades hagi tagamise abinõusid.
Pankrotimenetluse algatamisel peatab kohus võlgniku vara suhtes toimuva sundtäitmise.
Pankrotimenetluse algatamata jätmise määruse peale võib esitada erikaebuse.
Määruse peale, millega pankrotiavaldus tagati, võib esitada erikaebuse.
Algatanud pankrotimenetluse, nimetab kohus ajutise halduri ja määrab kohtuistungi aja pankrotiavalduse läbivaatamiseks.
Kohus võib kohaldada võlgniku suhtes elukohast lahkumise keeldu, võttes selle kohta allkirja, otsustada vara võõrandamise või koormamise keelu märke tegemise kinnistusraamatusse ja teistesse vararegistritesse, samuti kohaldada muid hagi tagamise abinõusid.
Kui neid abinõusid oli kohaldatud enne pankrotimenetluse algatamise otsustamist ja kohus ei otsusta teisiti, jäävad need kehtima.
Pankrotiavalduse tagamise määruse täidab ajutine haldur täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
Kohus võib keelata võlgnikul ajutise halduri nõusolekuta vara võõrandada.
Tehing, mille võlgnik on teinud ajutise halduri nõusolekuta, kui kohus on selle tegemise ajutise halduri nõusolekuta keelanud, on tühine.
Juriidilisest isikust võlgniku korral võib elukohast lahkumise keeldu kohaldada nõukogu liikme, juhatuse või seda asendava organi liikme, likvideerija, täisühingu osaniku, usaldusühingu täisosaniku, suurema häältearvuga aktsionäri, osaühingu suurema häältearvuga osaniku, prokuristi ja raamatupidamise eest vastutava isiku suhtes.
Juhatuse või seda asendava organi liikme, likvideerija, prokuristi ja raamatupidamise eest vastutava isiku suhtes võib kohaldada keeldu ka siis, kui nad on vabastatud oma kohustustest ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist.
Kohus kohaldab elukohast lahkumise keeldu selle lõikes 4 nimetatud isiku suhtes, kelle kohalolek on pankrotimenetluses vajalik.
Kohus võib avaldada ajalehes teate pankrotiavalduse läbivaatamise aja ja koha kohta.
Ajutise halduri nimetab kohus, arvestades paragrahv 29 lõigetes 1-4 sätestatut.
Täidab muid kohtu poolt pankrotimenetluses antud ülesandeid.
Ajutine haldur esitab lõikes 2 nimetatud ülesannete täitmise kohta kohtule kirjaliku aruande ja arvamuse võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuste kohta.
Arvamuses peab ajutine haldur märkima, kas maksejõuetuse põhjuseks on kuriteo tunnustega tegu, raske juhtimisviga või muu asjaolu.
Saada teistelt isikutelt punktis 2 nimetatud teavet ja dokumente.
Ajutisel halduril on õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti hüvitist ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste katteks.
Tasu suuruse määramisel arvestab kohus töö mahtu, keerukust ja ajutise halduri kutseoskust.
Õigus saada tasu ajutise haldurina tehtud töö eest ja hüvitist kulutuste katteks on ka isikul, kelle nimetamise ajutiseks halduriks kõrgemalseisev kohus on tühistanud.
Ajutise halduri tasu ja vajalikud kulutused makstakse pankrotivarast.
Kui pankrotivarast ei jätku ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks või kui pankrotimenetlus lõpeb paragrahv 15 lõike 1 punkti 2 alusel, makstakse ajutise halduri tasu paragrahv 9 lõikes 5 nimetatud rahast.
Võlausaldaja poolt kohtu deposiiti tasutud rahast järelejäänud raha tagastatakse võlausaldajale.
Ajutise halduri nimetamise kohta tehtud kohtumääruse peale võivad võlgnik ja pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja esitada erikaebuse, kui halduri nimetamisel on rikutud paragrahv 29 lõikes 1, 3 või 4 sätestatut.
Ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitamise kohta tehtud kohtumääruse peale võivad võlgnik, pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ja ajutine haldur esitada erikaebuse.
Ajutine haldur, kes oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega on süüliselt võlgnikule või võlausaldajale kahju tekitanud, peab selle hüvitama.
Aegumistähtaeg ajutise halduri vastu esitatud nõudes on kolm aastat, arvates päevast, mil ajutise halduri tegevus lõpeb.
Pankrotiavalduse läbivaatamisel kohtus on protsessiosalisteks pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ja võlgnik.
Protsessiosalistel on tsiviilkohtupidamise seadustikus sätestatud õigused ja kohustused, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Kohtuistungile, kus vaadatakse läbi pankrotiavaldus, kutsub kohus protsessiosalised ja ajutise halduri.
Pankrotiavalduse läbivaatamise ettevalmistamiseks võib kohus pidada eelistungi.
Kui pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ei ilmu lõikes 2 nimetatud eelistungile või kohtuistungile, jätab kohus pankrotiavalduse läbi vaatamata.
Kui võlgnik ei ilmu lõikes 2 nimetatud eelistungile või kohtuistungile, võib kohus pankrotiavalduse lahendada võlgniku osavõtuta.
Pankrotiavalduse läbi vaatamata jätmise määruse peale võib esitada erikaebuse.
Võlgniku pankrotiavalduse vaatab kohus läbi 10 päeva jooksul, kaalukatel põhjustel aga 20 päeva jooksul pankrotimenetluse algatamisest.
Võlausaldaja pankrotiavalduse vaatab kohus läbi 30 päeva jooksul, kaalukatel põhjustel aga kahe kuu jooksul pankrotimenetluse algatamisest.
Pankrotimenetlust ei saa peatada.
Pankrotimenetluses ei saa teha tsiviilkohtupidamise seadustikus sätestatud tagaseljaotsust.
Kui kohus pärast pankrotimenetluse algatamist on kohustanud võlausaldajat tasuma paragrahv 9 lõikes 5 nimetatud rahasumma, kuid võlausaldaja ei ole seda teinud, jätab kohus pankrotiavalduse läbi vaatamata.
Vaadanud pankrotiavalduse läbi, teeb kohus otsuse, millega kuulutab pankroti välja (pankrotiotsus), või jätab avalduse rahuldamata või teeb määruse, millega lõpetab pankrotimenetluse raugemise tõttu.
Lõikes 6 nimetatud otsuse või määruse peale võivad võlgnik ja pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja edasi kaevata.
Haldur ei või võlgniku nimel kaebust esitada.
Kui pankrotimenetluses ilmneb, et võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on kuriteo tunnustega tegu, teatab kohus sellest prokurörile või politseile kriminaalasja algatamise otsustamiseks.
Kui pankrotimenetluses ilmneb, et võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on raske juhtimisviga, märgib seda kohus otsuses või määruses.
Esinevad muud seadusest tulenevad asjaolud.
Kohus leiab, et võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ja puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus.
Pankrotimenetluse lõpetamisest lõike 1 punkti 2 alusel avaldab kohus teate kohtuteadete avaldamiseks ettenähtud ajalehes.
Kohus ei lõpeta lõike 1 punkti 2 alusel pankrotimenetlust, kui võlgnik, võlausaldaja või kolmas isik maksab pankrotimenetluse kulude katteks kohtu määratud summa kohtu deposiiti.
Lõikes 1 nimetatud määruse peale võib esitada erikaebuse.
Kohus kuulutab võlausaldaja avalduse alusel pankroti välja, kui võlgnik on püsivalt maksejõuetu ja esineb vähemalt üks paragrahv 9 lõikes 1 nimetatud asjaolu ning pankrotiavalduse aluseks on selge nõue.
Kui pankrotiavalduse on esitanud võlgnik, kuulutab kohus pankroti välja, kui selle välja kuulutamata jätmiseks ei ole kaalukaid põhjusi.
Pankroti väljakuulutamisel otsustab kohus võlausaldajate esimese üldkoosoleku (paragrahv 27) toimumise aja ja koha, pankrotihalduri (haldur) nimetamise, võlgniku vara arestimise, keelumärgete tegemise, samuti muude hagi tagamise abinõude kohaldamise.
Kui hagi tagamise abinõusid oli kohaldatud enne pankroti väljakuulutamist ja kohus ei otsusta teisiti, jäävad need kehtima.
Pankrotiotsus kuulub viivitamatult täitmisele.
Pankrotiotsuse täitmist ei saa peatada ega ajatada, samuti ei saa muuta seaduses sätestatud täitmise viisi ega korda.
Pankrotiotsuse teeb kohus kohe teatavaks ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Vajaduse korral teadet korratakse.
Kordusteates märgitakse esimese teate avaldamise kuupäev.
Pankrotiteates märgitakse kohtu nimi, otsuse tegemise kuupäev, andmed võlgniku ja halduri kohta, nõuete esitamise tähtaeg (paragrahv 23) ning võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise aeg ja koht.
Haldur teatab teadaolevatele võlausaldajatele pankrotiotsusest, samuti võlausaldajate esimese üldkoosoleku aja ja koha.
Pankrotiotsuse tühistanud või pankrotiotsuse teinud kõrgemalseisev kohus teeb oma otsuse teatavaks lõikes 1 nimetatud viisil.
Järgnevad muud käesolevas seaduses ettenähtud tagajärjed.
Pärast pankroti väljakuulutamist võib võlgniku ärinime kasutada üksnes koos sõnaga „pankrotis“.
Juriidilisest isikust võlgnik teha mingeid tehinguid.
Lõikes 1 nimetatud tehinguid teeb käesolevas seaduses ettenähtud korras haldur.
Isik, kelle valduses on võlgniku vara, ei tohi selle varaga tehinguid teha alates pankrotiteate ilmumisest ajalehes.
Kui isik, kelle valduses on võlgniku vara, sai pankroti väljakuulutamisest teada või pidi teada saama enne pankrotiteate ilmumist, ei tohi ta teha selle varaga tehinguid alates päevast, mil isik pankroti väljakuulutamisest teada sai või teada saama pidi.
Tehing, mis on sõlmitud lõike 1 või 3 sätteid rikkudes, on tühine.
Kui kohus on otsustanud, et registris tuleb teha vara võõrandamise või koormamise keelu märge, saadab ta pankrotiotsuse või määruse ärakirja registripidajale keelumärke tegemiseks kinnistusraamatusse või muusse vararegistrisse.
Kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses, on võlgniku hagi teise isiku vastu vara suhtes, mida on võimalik arvata pankrotivarasse, võib haldur astuda protsessi võlgniku seadusliku esindajana.
Kui haldur on hagist teadlik, kuid protsessi ei astu, võib võlgnik jätkata hagejana ja halduril ei ole õigust samal alusel hagi esitada.
Protsessi astunud halduri loal võib võlgnik jätkata protsessis osalemist koos temaga.
Kui kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, milles tehtud otsuse peale on võimalik edasi kaevata apellatsiooni või kassatsiooni korras, võib pärast pankroti väljakuulutamist selle otsuse peale edasikaebamiseks ettenähtud tähtaja jooksul võlgniku nimel edasi kaevata haldur.
Halduri nõusolekul võib võlgnik ise kaebuse esitada ja seda toetada.
Kui pärast pankroti väljakuulutamist on kohtumenetluses varaline nõue võlgniku vastu, milles ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus selle hagimenetluses läbi vaatamata, teatades nõudest haldurile.
Kui pärast pankroti väljakuulutamist on kohtumenetluses võlgniku vastu nõue vaieldava tehingu kehtetuks tunnistamiseks, vaatab kohus selle nõude läbi.
Sama kehtib koos nimetatud nõudega esitatud ja sellest tuleneva varalise nõude kohta.
Sel juhul osaleb kohtumenetluses võlgniku nimel haldur.
Võlgnik on kohustatud teatama pankroti väljakuulutanud kohtule ja haldurile lõikes 1 nimetatud hagidest.
Võlgnik on kohustatud teatama lõikes 3 nimetatud kohtule pankroti väljakuulutamisest.
Pärast pankroti väljakuulutamist võib varalisi nõudeid võlgniku vastu esitada üksnes paragrahvis 69 sätestatud korras, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 4 ja paragrahv 85 lõikes 1 nimetatud nõuded.
Pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku kõigi võlgade maksetähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti.
Intresside ja viiviste arvestamine lõpetatakse.
Kui nõue võlgniku vastu põhineb tingimuslikul tehingul, mille edasilükkav või äramuutev tingimus ei ole saabunud, loetakse nõue tekkinuks, kui on alust arvata, et tingimus saabub.
Halduril on õigus võlgniku kohustusi täita või loobuda võlgniku kohustuste täitmisest õigustatud isiku suhtes, kui seadusest ei tulene teisiti.
Haldur ei või loobuda võlgniku kohustuste täitmisest, mille tagamiseks on kinnistusraamatusse kantud eelmärge.
Õigustatud isiku avalduse alusel määrab kohus tähtaja, mille jooksul haldur peab teatama, kas ta täidab võlgniku kohustuse.
Tähtaeg ei tohi ületada 20 päeva, arvates kohtule avalduse esitamisest.
Kui haldur selle tähtaja jooksul kohustuse täitmisest või sellest loobumisest ei teata või kohustust ei täida, võib õigustatud isik loobuda oma kohustuse täitmisest võlgniku suhtes.
Kui haldur jätkab võlgniku kohustuse täitmist või teatab, et kavatseb võlgniku kohustusi täita, peab isik, kellel on kohustus võlgniku ees, jätkama oma kohustuse täitmist.
Isik, kellel on kohustus võlgniku ees, võib nõuda, et haldur tagaks võlgniku kohustuse täitmise tema ees.
Kui haldur võlgniku kohustuse täitmist ei taga, võib õigustatud isik loobuda oma kohustuse täitmisest võlgniku ees.
Nõue, mis isikul on tekkinud võlgniku vastu oma kohustuse täitmisest pärast seda, kui haldur on jätkanud võlgniku kohustuse täitmist või teatanud kavatsusest seda täita, rahuldatakse paragrahv 85 lõike 1 punktis 1 sätestatud alusel.
Kui pärast pankroti väljakuulutamist haldur loobus võlgniku kohustuse täitmisest, võib isik, kelle ees kohustuse täitmisest loobuti, esitada nõude paragrahvis 23 sätestatud korras.
Rendileandja pankrot ei ole rendilepingu lõpetamise aluseks, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti.
Kui rendilepingu järgi on pankrot selle lõpetamise aluseks, võib haldur rendilepingu sel alusel lõpetada.
Kui võlgnik on rentnik, on rendileandjal õigus nõuda rendilepingu lõpetamist.
Kui haldur lepingu täitmise tagab, ei või randileandja nõuda lepingu lõpetamist.
Üürileandja või üürniku pankrot ei ole eluruumi üürilepingu lõpetamise aluseks.
Võlausaldajad on kohustatud nõudeavaldusega hiljemalt kahe kuu jooksul, arvates pankrotiteate ajalehes ilmumise päevast, teatama haldurile kõigist oma nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nende tekkimise alusest ja nõude tähtajast.
Kui pankrotiteade avaldatakse ajalehes mitu korda, algab nimetatud tähtaja kulg esmase teate avaldamise päevast.
Kõik isikud on kohustatud teatama haldurile lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul ükskõik mis alusel nende valduses olevast võlgnikule kuuluvast varast, sealhulgas varalisest kohustusest võlgniku vastu.
Isik, kelle nõue kuulub rahuldamisele paragrahv 85 lõike 1 punktis 1 sätestatud alustel.
Muude seadusest tulenevate ülesannete täitmine.
Kohus edastab äriregistrisse või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud võlgniku asu- või elukohajärgsele kohtu registriosakonnale viivitamatult ärakirjad enda ja kõrgemalseisva kohtu lahenditest, mis on tehtud käesoleva seadustiku § 14 lõike 6, § 15 lõike 1 punkti 2, § 30 lõigete 2 ja 3, § 33, § 35 lõigete 2 ja 3, § 57 lõigete 5 ja 6, § 81 lõigete 6 ja 7, § 93, § 94 lõigete 8 ja 10, § 96 lõike 3, §-de 115 ja 117 alusel.
Muude seadusega võlausaldajate üldkoosoleku pädevusse antud küsimuste lahendamine.
Haldur kutsub võlausaldajate üldkoosoleku kokku seaduses ettenähtud juhtudel või enda äranägemisel.
Haldur avaldab võlausaldajate üldkoosoleku toimumise aja ja koha kohta teate kohtuteadete avaldamiseks ettenähtud ajalehes.
Teadet ei ole vaja avaldada, kui kõigile võlausaldajatele on koosoleku toimumisest teatatud muul viisil.
Teade ajalehes tuleb avaldada või võlausaldajatele muul viisil edasi anda vähemalt 10 päeva enne koosoleku toimumist, kui seaduses ei ole selleks ette nähtud teistsugust tähtaega.
Haldur on kohustatud võlausaldajate üldkoosoleku kokku kutsuma pankrotitoimkonna nõudel, samuti siis, kui seda nõuavad võlausaldajad, kelle nõuete summa moodustab vähemalt 1/5 nõuete kogusummast.
Üldkoosolek tuleb kokku kutsuda kahe nädala jooksul nõude esitamisest.
Kui haldur nimetatud tähtaja jooksul üldkoosolekut kokku ei kutsu, võivad seda teha pankrotitoimkond või võlausaldajad, kes koosoleku kokkukutsumist nõuavad.
Võlausaldajate üldkoosolekut juhatab haldur ja sellel osalemise õigus on kõigil võlausaldajatel kas isiklikult või esindaja kaudu, kohtunikul ja võlgnikul ning isikutel, keda on kutsunud või kellel on lubanud osaleda kohus või haldur.
Võlausaldajate üldkoosolekul on iga võlausaldaja häälte arv võrdeline tema nõude suurusega.
Häälte arvu määrab haldur temal olevate dokumentide alusel.
Võlausaldaja peab tema häälte arvu määramise aluseks olevad dokumendid esitama haldurile hiljemalt kolm päeva enne koosolekut.
Otsused võetakse vastu koosolekust osavõtvate võlausaldajate lihthäälteenamusega.
Kui võlausaldaja ei nõustu talle halduri poolt määratud häälte arvuga, otsustab tema häälte arvu üldkoosolek.
Häälte arvu üle otsustamisel on igal võlausaldajal halduri määratud arv hääli, kui üldkoosolek ei ole temale häälte arvu juba määranud.
Kui võlausaldaja nõue on kaitstud, on tema häälte arv võrdeline kaitstud nõude suurusega.
Võlausaldajate üldkoosolek on otsustusvõimeline esindatud häälte arvust olenemata, kui koosoleku aeg ja koht oli võlausaldajatele õigeaegselt teatatud.
Võlausaldajate esimene üldkoosolek toimub mitte varem kui 15 päeva ja mitte hiljem kui 30 päeva pärast pankroti väljakuulutamist.
Üldkoosolekust teatatakse pankrotiteatega.
Võlausaldajate esimesel üldkoosolekul valivad võlausaldajad pankrotitoimkonna, otsustavad halduri kinnitamise ja juriidilisest isikust võlgniku tegevuse jätkamise või lõpetamise.
Võlausaldajad võivad otsustada muid üldkoosoleku pädevusse kuuluvaid küsimusi.
Kui võlausaldajate esimesest üldkoosolekust on teatatud ettenähtud korras, kuid ükski võlausaldaja esimesele üldkoosolekule ei ilmu, võib haldur määrata pankrotitoimkonna ja otsustada juriidilisest isikust võlgniku tegevuse jätkamise või juriidilise isiku lõpetamise.
Võlgnik, võlausaldaja või haldur võib nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, mis ei vasta seadusele või mille tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda.
Muudel juhtudel võib üldkoosoleku otsuse peale edasi kaevata, kui edasikaebamine on seaduses otseselt ette nähtud.
Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse peale võib edasi kaevata kohtusse 10 päeva jooksul otsuse tegemisest.
Kui võlausaldaja või haldur ei nõustu üldkoosoleku otsusega võlausaldajale häälte arvu määramise kohta, võib võlausaldaja või haldur üldkoosoleku otsuse peale edasi kaevata.
Kui kohus leiab, et üldkoosoleku otsus häälte arvu määramise kohta ei ole põhjendatud, tunnistab kohus üldkoosoleku otsuse selles osas kehtetuks ja määrab võlausaldaja häälte arvu.
Kui kohtu poolt määratud häälte arv erineb üldkoosolekul määratud häälte arvust määral, mis oleks tinginud üldkoosoleku teistsuguse otsuse, tunnistab kohus üldkoosoleku otsuse võlausaldaja või halduri nõudel kehtetuks.
Üldkoosoleku otsuse peale, mille kinnitamine on antud kohtu pädevusse, ei saa kaevata.
Võlausaldaja võib selle otsuse kohta esitada vastuväited haldurile, kes peab need esitama kohtule koos üldkoosoleku otsusega, mille ta kinnitamiseks esitab.
Kohus vaatab kaebuse läbi 10 päeva jooksul selle esitamisest, tehes kaebuse kohta otsuse.
Kohtuistungist teatab kohus haldurile, kaebuse esitanud isikule ning lõikes 6 nimetatud isikule.
Nende isikute puudumine ei takista kaebuse läbivaatamist.
Üldkoosoleku otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel kohtus osaleb üldkoosoleku nimel pankrotitoimkonna esimees või, kui pankrotitoimkonda ei ole valitud, üldkoosolekul selleks valitud isik.
Pankrotimenetluses kaitseb pankrotitoimkond võlausaldajate huve, valvab halduri tegevuse üle ja täidab muid seadusest tulenevaid ülesandeid.
Pankrotitoimkond jälgib, et haldur tegutseks otstarbekalt ja kooskõlas seadusega.
Halduri taotlusel otsustab pankrotitoimkond halduri pädevuses olevaid küsimusi.
Pankrotitoimkond võib pärida haldurilt aru tema kohustuste täitmise kohta ja nõuda teavet pankrotimenetluse kohta, samuti kontrollida halduri majandustegevust pankrotivara valitsemisel.
Pankrotitoimkonna liikmete arvu otsustab võlausaldajate üldkoosolek.
Pankrotitoimkonnas peab olema vähemalt kolm liiget.
Pankrotitoimkonna liikmeks võib olla üksnes füüsiline isik.
Pankrotitoimkonna liikmed valivad endi hulgast pankrotitoimkonna esimehe.
Pankrotitoimkonda ei või kuuluda paragrahvis 49 loetletud isikud, samuti selle pankrotimenetluse kohtunik ja haldur.
Pankrotitoimkonna võib jätta moodustamata, kui võlausaldajaid on alla viie.
Pankrotitoimkonna ülesandeid täidab sellisel juhul võlausaldajate üldkoosolek.
Pankrotitoimkond on otsustusvõimeline, kui kohal on üle poole tema liikmetest.
Igal pankrotitoimkonna liikmel on üks hääl.
Pankrotitoimkond teeb otsuseid lihthäälteenamusega, häälte võrdsel jagunemisel on otsustav esimehe hääl.
Võlausaldajate üldkoosolek võib pankrotitoimkonna liikme vabastada, kui see liige on jätnud oma kohustused täitmata või ise vabastamist soovib.
Pankrotitoimkonna liikmed, kes on oma kohustuse täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega süüliselt kahju tekitanud võlgnikule või võlausaldajale, vastutavad kahju eest solidaarselt.
Pankrotitoimkonna liikmetele võib maksta tasu, mille suurus ja maksmise kord määratakse võlausaldajate üldkoosoleku otsusega.
Pankrotitoimkonna liikmetele pankrotivara arvel tasu maksmise piirmäärad kehtestab justiitsminister.
Haldur peab pankrotitoimkonna liikmetele tasu maksmise otsuse viivitamata esitama kohtule kinnitamiseks.
Pankrotitoimkonna liikmetele tasu maksmise otsuse kinnitamise otsustab kohus 15 päeva jooksul otsuse kohtule esitamisest, tehes selle kohta määruse.
Pankrotitoimkonna liikmetele makstava tasu summa kokku ei tohi ületada kohtu poolt pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel haldurile määratavat tasu.
Halduriks võib olla vandeadvokaat või vandeadvokaadi vanemabi, samuti muu teovõimeline füüsiline isik, kellel on Vabariigi Valitsuse moodustatud pankrotihaldurite eksami- ja atesteerimiskomisjoni väljaantud pankrotihalduri tunnistus.
Haldurit atesteeritakse iga kolme aasta järel.
Atesteerimata isik ei või tegutseda haldurina.
Eksami tegemise ja atesteerimise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Haldurite nimekirja peetakse justiitsministri määratud korras.
Atesteerimisnõue ei kehti vandeadvokaadi ja vandeadvokaadi vanemabi suhtes.
Halduril peab olema kohtu ja võlausaldajate usaldus.
Haldur ei tohi olla kohtu töötaja ning ta peab olema sõltumatu võlgnikust ja võlausaldajatest.
Andes kohtule nõusoleku haldurina tegutsemiseks, kinnitab isik kirjalikult, et ta on sõltumatu võlgnikust ja võlausaldajatest.
Halduriks ei või nimetada asja menetleva kohtuniku lähikondset.
Halduriks võib nimetada ajutise halduri või muu isiku.
Pankrotimenetluses võib olla mitu haldurit.
Kohus määrab haldurite arvu pankrotivara iseloomu ja suurust arvestades.
Pankrotiotsusega nimetatud halduri kinnitamise otsustab võlausaldajate esimene üldkoosolek.
Kui võlausaldajate üldkoosolekust on teatatud ettenähtud korras, kuid ükski võlausaldaja esimesele üldkoosolekule ei ilmu, täidab haldur oma ülesandeid, ilma et teda hiljem oleks vaja kinnitada.
Kui pankrotiotsusega nimetatud haldurit ei kinnitata, valivad võlausaldajad uue halduri, kelle nimetamise otsustab kohus viie päeva jooksul üldkoosoleku otsuse saamisest, tehes selle kohta määruse.
Kui kohus üldkoosolekul valitud haldurit ei kinnita, nimetab ta määrusega uue halduri, keda võlausaldajate üldkoosolekul ei ole vaja kinnitada.
Kohus jätab võlausaldajate valitud halduri kinnitamata, kui ta ei vasta paragrahvis 29 sätestatud nõuetele, ega nimeta halduriks isikut, kelle võlausaldajate üldkoosolek vastavalt lõikele 2 oli jätnud kinnitamata.
Kui kohus lõikes 3 nimetatud juhul on halduri nimetamisel rikkunud lõikes 4 sätestatut, võib võlausaldaja või võlgnik esitada erikaebuse.
Haldur kaitseb kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi ja huve ning tagab seadusliku ja asjatu viivituseta pankrotimenetluse.
Täidab muid seadusest tulenevaid kohustusi.
Halduril on paragrahv 12 1 lõikes 4 nimetatud õigused, samuti õigus oma ülesannete täitmiseks viibida füüsilisest isikust võlgniku eluruumis.
Halduril on õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest ja hüvitist ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste katteks.
Haldur on pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, kes teeb võlgniku nimel pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid õigustoiminguid ning esindab võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes.
Võlgnikul ei ole õigust pankrotivaraga seonduvaid tehinguid teha ja pankrotivaraga seotud vaidlustes kohtus esineda, kui seadusest ei tulene teisiti.
Haldur võib pankrotimenetluses teha toimingu esindaja kaudu.
Halduri ettepanekul võib pankrotitoimkond nimetada üksikute ülesannete täitmiseks halduri abilise.
Halduri abiliseks võib olla füüsiline isik, kes oma teadmistelt ja kogemustelt vastab nõuetele, mis tulenevad abilise kohustustest, ning kes on sõltumatu võlgnikust ja võlausaldajatest ja kellel on võlausaldajate usaldus.
Haldur jääb võlausaldajate ja võlgniku ees vastutavaks ka juhul, kui toimingu tegi esindaja või ülesande täitis halduri abiline.
Esindajale ja abilisele maksab haldur tasu oma tasu arvel vastavalt nende kokkuleppele.
Pankrotitoimkond võib otsustada, et esindajate tasu makstakse pankrotivarast paragrahv 98 lõike 1 punkti 4 alusel.
Kohus vabastab halduri tema soovil.
Vabastamise soovist teatab haldur kohtule 30 päeva ette, esitades tegevusaruande.
Pankrotimenetluse huvides võib kohus halduri vabastada enne etteteatamistähtaja möödumist.
Kui haldur on jätnud oma ülesanded täitmata või ei täida neid nõuetekohaselt, vabastab kohus halduri kas omal algatusel või pankrotitoimkonna või võlgniku ettepanekul või võlausaldajate üldkoosoleku otsuse alusel.
Kohtu nõudel esitab haldur kohtu määratud tähtajaks tegevusaruande.
Kui kohus halduri vabastab, nimetab ta määrusega uue halduri, keda ei ole vaja üldkoosolekul kinnitada.
Mitme halduri korral ühe halduri vabastamisel otsustab kohus, kas vabastatu asemele on vaja uut haldurit nimetada.
Kui kohus lõikes 3 nimetatud juhul on uue halduri määramisel rikkunud paragrahv 29 lõikes 1 või 3 või 4 sätestatut, võivad võlausaldaja ja võlgnik esitada erikaebuse.
Halduri tegevuse peale võivad võlausaldaja ja võlgnik edasi kaevata võlausaldajate üldkoosolekule.
Halduri tegevuse peale võivad võlausaldaja ja võlgnik kaevata pankrotitoimkonnale ja võlausaldajate üldkoosolekule.
Haldur, kes oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega on süüliselt võlgnikule või võlausaldajale kahju tekitanud, peab selle hüvitama.
Mitme halduri poolt ühiselt põhjustatud kahju eest vastutavad haldurid solidaarselt.
Aegumistähtaeg halduri vastu esitatud nõudes on kolm aastat halduri vabastamisest.
Füüsilisest isikust võlgnik ei tohi tema pankroti väljakuulutamisest kuni pankrotimenetluse lõpuni kohtu loata olla ettevõtja, juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi liige, nõukogu liige, täisosanik, juriidilise isiku likvideerija, prokurist ega pankrotihaldur.
Kohus võib juriidilisest isikust võlgniku pankroti korral määrata, kes paragrahv 12 lõikes 4 nimetatud isikutest ei või pankrotimenetluse lõpuni olla ettevõtja, juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi liige, nõukogu liige, täisosanik, juriidilise isiku likvideerija, prokurist ja pankrotihaldur.
Kui pankrotimenetluses ilmnevad paragrahv 9 lõike 1 punktis 1 või 2 nimetatud asjaolud, võib kohus pankrotimenetluse lõpetamisel halduri nõudel määrata, et lõikes 1 nimetatud ärikeeld kehtib füüsilisest isikust võlgniku või paragrahv 12 lõikes 4 nimetatud isiku suhtes ka kolme aasta jooksul pärast pankrotimenetluse lõppu.
Nimetatud nõude võib haldur esitada pankrotitoimkonna otsuse alusel.
Määruse peale, millega kohus on kohaldanud ärikeeldu, võib isik, kelle suhtes keeldu on kohaldatud, esitada erikaebuse.
Võlgnik peab andma kohtule, haldurile ja pankrotitoimkonnale oma vara, sealhulgas võlgade ning äritegevuse kohta andmeid, mida nad vajavad seoses pankrotimenetlusega, samuti osutama haldurile abi tema ülesannete täitmisel.
Võlgnik peab isiklikult viibima kohtu eelistungil ja kohtuistungil, kui kohus teda selleks kohustab.
Kui kohus või haldur teda selleks kohustab, peab võlgnik isiklikult viibima võlausaldajate üldkoosolekul, pankrotitoimkonna koosolekul, vara üleskirjutamise juures ja osa võtma muudest pankrotimenetluse toimingutest.
Võlgniku puudumine ei takista kohtuistungi ja koosoleku pidamist ega muu toimingu tegemist, kui toimingut ei pea tegema võlgnik isiklikult.
Kohus võib kohustada võlgnikku kohtus vandega kinnitama, et andmed vara, võlgade ja äritegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged.
Kui kohus on kohustanud võlgnikku vannet andma, peab võlgnik vande andma enne võlausaldajate esimest üldkoosolekut, kui kohus ei määra vande andmiseks teist tähtpäeva.
Mina (nimi) kinnitan oma au ja südametunnistuse juures, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja äritegevuse kohta on mulle teadaolevalt õiged.
Vandetekstile kirjutab võlgnik alla.
Võlgnik ei tohi kohtu loata pärast pankroti väljakuulutamist ning enne vande andmist sõita välismaale.
Kui on alust arvata, et võlgnik hoiab kõrvale käesolevast seadusest tulenevate kohustuste täitmisest, võib kohus halduri ettepanekul või oma algatusel kohaldada võlgniku suhtes elukohast lahkumise keeldu, võttes võlgnikult selle kohta allkirja.
Lõikes 2 nimetatud keeld kehtib pankrotimenetluse lõppemiseni, kui kohus ei määra teisiti.
Kui lõikes 2 nimetatud keeldu on rakendatud enne pankroti väljakuulutamist (paragrahv 12), otsustab kohus pankrotiotsuse tegemisel keelu kehtimajäämise või tühistamise.
Rikub pankrotivara käsutamise keeldu ja muid keelde ega täida käesolevast seadusest tulenevaid kohustusi ning kahjustab sellega pankrotivara.
Võlgnikku võib vahi all pidada kuni kolm kuud.
Kui võlgnik võeti vahi alla lõike 1 punktis 1 või 2 või 3 nimetatud kohustuse täitmata jätmise tõttu, tuleb ta vahi alt vabastada pärast kohustuse täitmist.
Kui võlgnik võeti vahi alla lõike 1 punktis 4 nimetatud keelu rikkumise või lõike 1 punktis 5 nimetatud tegevuse tõttu, vabastab kohus ta vahi alt, kui on alust arvata, et võlgniku vabastamine ei takista edasist pankrotimenetlust.
Määruse peale, millega kohus on kohaldanud võlgniku vahi all pidamist, võib võlgnik esitada erikaebuse.
Otsustab kohus halduri ettepanekul või oma algatusel, kes paragrahv 12 lõikes 4 nimetatud isikutest peab andma vande (paragrahv 37) ja kelle suhtes kohaldatakse elukohast lahkumise keeldu (paragrahv 38), samuti selle, kelle suhtes kohaldatakse sundtoomist või vahi all pidamist (paragrahv 39).
Lõike 1 punktis 1 nimetatud kohustusi täitma võib kohustada ja punktis 2 nimetatud abinõusid võib kohaldada juriidilise isiku nende paragrahv 12 lõikes 4 nimetatud isikute suhtes, kelle kohalolek pankrotimenetluses on vajalik.
Pankrotiotsuse alusel muutub võlgniku vara pankrotivaraks, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks.
Pankrotivara on see vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal muul viisil.
Pankrotivara ei ole füüsilisest isikust võlgniku see vara, millele vastavalt seadusele ei või pöörata sissenõuet.
Tagasivõitmisel tunnistab kohus paragrahvides 43, 44, 47 ja 48 sätestatud alustel kehtetuks tehingud ja muud õigustoimingud ning mõistab pankrotivarasse nende tehingute ja muude õigustoimingutega ning paragrahvides 45 ja 46 sätestatud alustel võlgniku omandist väljaläinud vara.
Tagasivõitmise nõude esitab võlgniku nimel haldur.
Kui tehingu teisel poolel ei ole tehingu järgi saadud vara alles, võib haldur tagasivõitmise korras tehingu kehtetuks tunnistamisel nõuda vara eest hüvitist.
Tagasivõitmisele ei kuulu vara, mis on võlgniku omandist välja läinud enampakkumisega.
Viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma.
Kui tehing, mille kehtetuks tunnistamist taotletakse, on sõlmitud 10 päeva jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, samuti pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni, siis eeldatakse, et võlgnik teadlikult kahjustas võlausaldajate huve.
Enne punktis 3 nimetatud tähtaja algust, kuid viimase viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui kingisaajaks oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu.
Kohus võib tunnistada kehtetuks lõikes 1 sätestatud alustel ka ostu-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom.
Toetused ja tavapärased kingitused, mis vastasid võlgniku majanduslikule olukorrale, ei kuulu tagasivõitmisele.
Viimase kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist võlgniku lähikondsele ja kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks võla tasumise tõttu.
Viimase kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui palga või muu makse saaja on võlgniku lähikondne ja kui makse saaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli makse tegemise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks makse tegemise tõttu.
Viimase kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja võlgnik või tema abikaasa ei tõenda, et võlgnik oli vara jagamise või varast loobumise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu.
Enne punktis 2 nimetatud tähtaja algust, kuid viimase kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui pandipidajaks on võlgniku lähikondne ja kui pandipidaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik pandi seadmise ajal oli maksejõuline ega muutunud pandi seadmisega maksejõuetuks.
Füüsilisest isikust võlgniku lähikondsed on tema abikaasa, ülenejad ja alanejad sugulased, õde, vend ja nende alanejad sugulased, võlgniku abikaasa ülenejad ja alanejad sugulased, abikaasa õde ja vend, samuti võlgniku faktiline abikaasa.
Punktides 1 ja 2 nimetatud isikute lõikes 1 loetletud lähikondsed.
Kohus võib tunnistada võlgniku lähikondseks võlgnikule lähedase isiku, keda lõigetes 1 ja 2 ei ole nimetatud.
Võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve.
Tagasivõitmiseks esitab haldur võlgniku seadusliku esindajana kohtusse hagi.
Tagasivõitmise hagi aegumistähtaeg on kolm aastat pankroti väljakuulutamisest.
Kui tagasivõitmise korras on tehing tunnistatud kehtetuks ja tehingu teiselt poolelt on välja mõistetud tehingu järgi saadu, on tehingu sellel poolel õigus nõuda pankrotivarast tagasi vara, mille ta tehingu järgi võlgnikule andis, kui ta ei teadnud ega pidanud teadma, et tehing kahjustas võlausaldajate huve.
Kui vara tagastamine pankrotivarast on võimatu, on nimetatud poolel selle asemel õigus saada hüvitist rahas.
Halduri taotlusel võib kohus kaalukatel põhjustel otsustada, et vaatamata sellele, et tehingu teisele poolele pankrotivarast tagastamisele kuuluv vara on alles, asendatakse selle tagastamine hüvitisega.
Pankrotivarast vara või hüvitise saamise hagi aegumistähtaeg on kuus kuud tagasivõitmise korras tehingu teiselt poolelt vara väljamõistmise kohtuotsuse jõustumisest, kui aga tehingu teine pool tagasivõitmisele kuuluva vara kohtuotsuseta pankrotivarasse andis, siis vara üleandmise päevast.
Kui vara on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis, nõuab haldur ühisvara jagamist ja võlgniku osa ühisomandist.
Võlgnikul on õigus koos halduriga protsessis osaleda.
Protsessiosalisena on võlgnikul õigus anda üksnes seletusi.
Haldurile on ühisvara jagamise hagi aegumistähtaeg üks aasta pankroti väljakuulutamisest.
Kui haldur ei ole esitanud võlgniku osa ühisvarast väljanõudmise hagi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul, võib võlgnik selle hagi ise esitada ja asja läbivaatamisel hagejana osaleda.
Kui võlgnik esitab hagi pankrotimenetluse ajal, peab ta sellest teatama haldurile.
Kui haldur on pankrotivarasse arvanud vara, mis on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis, võib võlgniku abikaasa esitada hagi ühisvara jagamiseks ja oma osa välistamiseks pankrotivarast.
Lõikes 4 nimetatud ühisvara jagamise hagi aegumistähtaeg on kolm kuud ühisvara pankrotivarasse arvamisest.
Haldur nõuab tagasi võlgniku vara, mis on teiste isikute valduses, kui seadusest ei tulene teisiti.
Kui vara on võlgniku omandist välja läinud tehingu või muu õigustoiminguga, võib haldur selle tehingu või muu õigustoimingu vaidlustada ja vara pankrotivarasse tagasi nõuda ka tsiviilseadustes sätestatud alustel.
Haldur võib vara pankrotivarasse nõuda ka muul seaduses sätestatud alusel.
Haldur tagastab võlgniku valduses oleva teistele isikutele kuuluva vara (vara välistamine).
Haldur tagab vara säilimise kuni selle tagastamiseni.
Vara välistamise taotlus tuleb esitada haldurile kahe kuu jooksul pankrotiteate ilmumisest.
Kui haldur ei tagasta vara ühe kuu jooksul taotluse esitamisest, võib vara välistamist taotlev isik esitada hagi kohtusse.
Hagi aegumistähtaeg on kuus kuud päevast, mil möödus vara tagastamise ühekuuline tähtaeg.
Kui haldur müüs lõikes 1 nimetatud vara või kui see vara ei ole halduri süül säilinud, on välistamisõigust omaval isikul õigus saada vara eest rahalist hüvitist pankrotivara arvel või nõuda müüdud vara tagastamist vara saanud isikult, kui see isik teadis või pidi teadma, et vara ei kuulunud võlgnikule.
Osavõttu pankrotimenetlusest võlausaldajana, kui raha on makstud võlgnikule enne pankroti väljakuulutamist.
Kui võlgnik jääb pankrotimenetluse tõttu ilma elatusvahenditest, määrab kohus võlgniku avalduse alusel temale ja tema ülalpeetavatele pankrotivarast hädavajaliku elatise kuni kaheks kuuks.
Kaalukatel põhjustel võib kohus nimetatud tähtaega pikendada.
Kui kohtuotsusega on võlgnikult välja mõistetud vara, ei või seda pärast pankroti väljakuulutamist sissenõudjale üle anda ja see vara arvatakse pankrotivara hulka.
Lõikes 1 nimetatu kehtib ka võlgniku vara suhtes, mis on arestitud, kuid pankroti väljakuulutamise ajaks sissenõudjale üle andmata.
Pankrotiotsusega läheb haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus.
Pankrotivara valitsemine seisneb juriidilise isiku tegevuse juhtimises või füüsilisest isikust ettevõtja majandustegevuse korraldamises, samuti pankrotivara säilitamises.
Juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetluses on halduril juhatuse või seda asendava organi õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus pankrotimenetluse eesmärgiga.
Haldur vastutab nagu juhatuse või seda asendava organi liige.
Haldur võib võlgniku seadusliku esindajana majandustegevuse korraldamiseks teha tehinguid.
Majandustegevuse korraldamiseks võib haldur laenu võtta võlausaldajate üldkoosoleku nõusolekul.
Üldkoosolek võib otsustada, et laenu võib haldur võtta pankrotitoimkonna nõusolekul.
Pärast pankroti väljakuulutamist koostab haldur võlgniku vara nimekirja, märkides vara koosseisu, sealhulgas võlgniku võlad ja nõuded liikide kaupa, samuti vara väärtuse.
Nimekirjas peavad olema kõikide teadaolevate võlausaldajate nimed ja elu- või asukohad.
Haldur esitab vara nimekirja võlausaldajate esimesele üldkoosolekule, kohtule ja pankrotitoimkonnale.
Pärast pankroti väljakuulutamist koostab haldur juriidilise isiku tegevuse jätkamise tervendamiskava või teeb ettepaneku juriidilise isiku lõpetamiseks.
Haldur esitab tervendamiskava kinnitamiseks või ettepaneku juriidilise isiku lõpetamise otsustamiseks võlausaldajate esimesele üldkoosolekule.
Üldkoosolek kas kinnitab halduri esitatud tervendamiskava või otsustab, et juriidiline isik lõpetatakse.
Üldkoosolek võib teha haldurile ettepaneku uue tervendamiskava või juriidilise isiku lõpetamise ettepaneku asemel tervendamiskava esitamiseks.
Tervendamist võib haldur alustada kohe pärast pankroti väljakuulutamist.
Kui võlausaldajate üldkoosolek leiab, et vaatamata tervendamiskavale ei ole tervendamine õnnestunud, võib üldkoosolek otsustada, et juriidilisest isikust võlgnik lõpetatakse.
Haldur peab juriidilise isiku lõpetamise otsuse viivitamata esitama kohtule kinnitamiseks.
Juriidilise isiku lõpetamise otsuse kinnitamise otsustab kohus 15 päeva jooksul otsuse kohtule esitamisest, tehes selle kohta määruse.
Kui halduri esitatud tervendamiskavale vaatamata on võlausaldajate üldkoosolek otsustanud juriidilise isiku lõpetada või kui võlausaldajate üldkoosolek on leidnud, et tervendamiskava alusel ei ole tervendamine õnnestunud, võib kohus jätta juriidilise isiku lõpetamise otsuse kinnitamata, kui kohus leiab, et tervendamine on võimalik.
Juriidilisest isikust võlgniku tervendamine seisneb abinõude rakendamises, mis võimaldavad võlausaldajate nõuete rahuldamise võlgniku majandustegevuse jätkamise kaudu.
Pankrotimenetluses likvideerib juriidilise isiku haldur.
Haldur alustab või jätkab enne pankroti algatamist alustatud likvideerimist pärast kohtumääruse tegemist, millega kinnitati juriidilise isiku lõpetamise otsus.
Kui kohus on kinnitanud juriidilise isiku lõpetamise otsuse, likvideeritakse juriidiline isik pankrotimenetluse lõpuks.
Kui pankrotimenetlus lõpetatakse paragrahv 15 lõike 1 punktis 2 nimetatud alusel, likvideerib ajutine haldur juriidilisest isikust võlgniku nelja kuu jooksul pankrotimenetluse lõpetamise kohtumääruse jõustumisest.
Juriidilise isiku likvideerimisel näeb pankrotihaldur ette vahendid isiku tegevuse tulemusena loodud või saadud dokumentide säilitamiseks ja vastutab nende säilitamise eest kuni üleandmiseni säilitamisteenust osutavale isikule või arhiivile.
Võlgnikule jääb pärast pankrotivarast kõigi nõuete rahuldamist piisavalt vara juriidilise isiku tegevuse jätkamiseks.
Juriidilise isiku lõpetamata jätmise lõike 4 punktides 1 ja 3 sätestatud alustel otsustab kohus halduri ettepanekul ja punktis 2 sätestatud alusel võlgniku ettepanekul, tehes selle kohta määruse.
Tööandja pankroti korral jätkab haldur töölepingu täitmist või lõpetab selle seaduses sätestatud korras.
Tööandja pankroti või käesoleva seaduse § 15 lõike 1 punktis 2 sätestatud juhul pankrotimenetluse raugemise tõttu saamata jäänud palga, puhkusetasu ja töölepingu lõpetamise hüvitise maksab töötajale Eesti Töötukassa töötuskindlustuse seaduses (RT I 2001, 59, 359; 82, 488) sätestatud korras.
Muud pankrotimenetluses tähtsust omavad asjaolud.
Kui võlgnik on kohustatud pidama raamatupidamist, lisab haldur ettekandele võlgniku tehtud viimase aastabilansi.
Haldur esitab ettekande pärast lõikes 1 nimetatud asjaolude väljaselgitamist, kuid mitte hiljem kui kolm kuud pärast pankroti väljakuulutamist.
Mõjuvatel põhjustel võib kohus ettekande esitamise tähtaega pikendada.
Haldur esitab ettekande tutvumiseks igale võlausaldajale, kes seda nõuab.
Kui halduril on andmeid pankrotikuriteost või majandustegevusega seotud kuriteost või muust õiguserikkumisest, on ta kohustatud sellest teatama prokurörile või politseile.
Kui kohus on otsuses või määruses märkinud või pankrotimenetluses ilmneb, et võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on võlgniku raske juhtimisviga, on haldur kohustatud esitama kahju hüvitamise nõude raskes juhtimisveas süüdioleva isiku vastu.
Juriidilist isikut kahjustanud muud enda huvides tehtud teod, mis põhjustasid juriidilise isiku maksejõuetuse.
Raha, mis laekub pankrotivara valitsemise ajal, hoitakse pangas võlgniku kontol.
Jooksvateks kuludeks vajamineva raha võib haldur jätta hoiustamata.
Haldur peab pankrotivara sissetulekute ja väljaminekute arvestust.
Kui võlgnik on raamatupidamiskohustuslane, jätkab haldur tegevuse jätkumise korral raamatupidamise korraldamist vastavalt raamatupidamise seadusele (RT I 1994, 48, 790; 1995, 26/28, 355; 92, 1604; 1996, 40, 773; 42, 811; 49, 953; 52/54, 993; 1998, 59, 941; 91/93, 1500; 96, 1515; 1999, 55, 584; 101, 903).
Võlausaldaja võib pankrotimenetluses esitada nõude, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist, ja mis põhineb võlal, mille tasumise tähtpäev on saabunud või mille tasumise tähtpäev loetakse saabunuks paragrahvis 21 sätestatud alustel.
Kui võlgnik vastutab võlausaldaja ees solidaarselt teise isikuga, võib võlausaldaja esitada pankrotivõlgniku vastu nõude kas tervikuna või osaliselt.
Kui solidaarvõlgnik on osa võlast tasunud, arvatakse see osa võlast maha.
Täisühingu pankrotimenetluses on võlausaldajateks täisühingu, mitte aga täisühingu osanike võlausaldajad.
Kui ei jätku ühingu vara, on ühingu võlausaldajatel õigus esitada nõudeid iga täisühingu osaniku vastu.
Kui täisosanikud ei suuda võlgu tasuda, võidakse lisaks täisühingu pankroti väljakuulutamisele taotleda iga täisosaniku pankroti väljakuulutamist.
Täisosaniku pankrotimenetluses võib sissenõude pöörata sellele osale täisühingu varast, mille oleks saanud täisosanik ühingust lahkumisel.
Lõigetes 1 ja 2 sätestatu kehtib ka usaldusühingu ja selle täisosaniku suhtes.
Võlausaldaja võib tunnustatud nõude võlgniku vastu tasaarvestada nõudega, mis oli võlgnikul tema vastu enne pankroti väljakuulutamist, kui tasaarvestus ei ole seadusega keelatud.
Avalduse nõude tasaarvestamiseks võib esitada kuni jaotusettepaneku esitamiseni kohtule.
Kui nõue on sõltuv tingimusest, mida võlausaldaja ei ole veel täitnud, tuleb jaotusettepaneku koostamisel võlausaldajale arvestatud summa deponeerida, kui on alust eeldada, et tingimus hiljem täidetakse.
Pankrotimenetluses on lubatud ka selliste nõuete tasaarvestamine, mille tähtaeg ei ole saabunud või edasilükkav tingimus ei ole veel täitunud.
Loovutamisega saadud nõuet võib pankrotimenetluses tasaarvestada ainult juhul, kui nõude omandamisest on võlgnikule kirjalikult teatatud ja nõude loovutamise leping on notariaalselt tõestatud või lepingule allakirjutanud isikute allkirjade ehtsus on notariaalselt tõestatud.
Nõuet võlgniku vastu, mis on saadud nõude loovutamise teel ja mille saamisest on teatatud kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist või pankrotimenetluse kestel, ei või tasaarvestada.
Käesolevas lõikes sätestatu kehtib ka siis, kui nõue võlgniku vastu oli loovutatud viimase kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik oli sel ajal maksejõuetu.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 4 sätestatut ei kohaldata võlausaldaja ja võlgniku omavaheliste nõuete suhtes, mis tulenevad poolte vahel nende tavapärase majandustegevuse käigus sama lepingu alusel tehtud finants-, panga- või väärtpaberitehingutest, mille sisuks on võlausaldaja ja võlgniku vastastikused ja samaliigilised kohustused.
Selliste kohustuste tasaarvestamine on lubatud ühe poole avalduse alusel igal ajal pärast pankrotimenetluse algatamist ning see jõustub vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingu tingimustele.
Nõudeavaldus esitatakse haldurile kirjalikult paragrahvis 23 sätestatud tähtaja jooksul.
Nõudeavalduses märgitakse nõude sisu, alus ja suurus, samuti see, kas nõue on eesõigusnõue.
Nõudeavaldusele lisatakse avalduses nimetatud asjaolusid tõendavad dokumendid või nende tõestatud ärakirjad.
Nõudeavaldusele kirjutab alla võlausaldaja või tema esindaja.
Esindaja lisab volikirja või tema volitusi tõendava muu dokumendi.
Kui nõudeavaldus ei ole nõuetekohaselt vormistatud või ei ole avaldusele lisatud dokumentide ärakirjad nõuetekohaselt tõestatud, annab haldur esitajale vähemalt 10 päeva puuduste kõrvaldamiseks.
Puuduste kõrvaldamisel loetakse nõudeavaldus esitatuks avalduse esialgse esitamise päeval.
Kui puudusi ei kõrvaldata, võib võlausaldajate üldkoosolek lugeda, et nõudeavaldust ei ole esitatud.
Kui nõue on mõjuval põhjusel esitatud pärast paragrahvis 23 sätestatud tähtaega, kuid enne viimast nõuete kaitsmise koosolekut, võib üldkoosolek võlausaldaja taotlusel nõude esitamise tähtaja ennistada.
Kui nõude esitamise tähtaega ei ole ennistatud, võetakse nõue kaitsmisele, kuid tunnustamise korral rahuldatakse pärast õigeaegselt esitatud tunnustatud nõuete rahuldamist.
Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse peale, millega nõudeavaldus loeti esitamata jäetuks või jäeti esitamise tähtaeg ennistamata, võib võlausaldaja edasi kaevata kohtusse.
Kui kohus leiab, et üldkoosolek on põhjendamatult jätnud nõude tähtaja ennistamata või on põhjendamatult leidnud, et nõudeavaldust ei ole esitatud, tunnistab kohus otsuse selles osas kehtetuks ja ennistab nõude esitamise tähtaja või loeb nõude esitatuks.
Nõudeid kaitstakse võlausaldajate üldkoosolekul (nõuete kaitsmise koosolek).
Haldur määrab nõuete kaitsmise koosoleku aja ja koha.
Koosolek peab toimuma mitte varem kui üks kuu ja mitte hiljem kui kolm kuud pärast paragrahvis 23 sätestatud tähtaja möödumist.
Kaalukatel põhjustel võib kohus halduri taotlusel tähtaega pikendada.
Nõuete kaitsmise koosolek viiakse läbi, olenemata osavõtvate võlausaldajate arvust, kui koosoleku aeg ja koht oli võlausaldajatele õigeaegselt teatatud.
Vajaduse korral võib lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul pidada mitu nõuete kaitsmise koosolekut.
Nõuet, mis on läbi vaadatud ühel nõuete kaitsmise koosolekul, ei või hilisemal nõuete kaitsmise koosolekul uuesti läbi vaadata.
Võlausaldajal ja võlgnikul on enne nõuete kaitsmise koosolekut õigus tutvuda nõudeavalduse ja kirjalikult esitatud vastuväidetega.
Haldur teatab nõuete kaitsmise koosolekust kohtuteadete avaldamiseks ettenähtud ajalehes vähemalt 15 päeva ette, märkides ära, kus ja millal saab tutvuda nõudeavalduste ja vastuväidetega.
Nõudeavaldustega on õigus tutvuda viie päeva jooksul enne nõuete kaitsmise koosolekut.
Haldur ja võlgnik on kohustatud osa võtma nõuete kaitsmise koosolekust.
Võlgniku puudumisel otsustab koosolek, kas nõuete kaitsmine on võimalik.
Nõude esitanud võlausaldaja koosolekult puudumine nõude läbivaatamist ei takista.
Haldur kontrollib esitatud nõuete põhjendatust ja kui selleks on alust, vaidleb nõuete kaitsmise koosolekul nõudele vastu.
Võlausaldaja ja võlgnik võivad enne nõuete kaitsmise koosolekut esitada haldurile nõuete kohta kirjalikke vastuväiteid.
Nõuete kaitsmise koosolekul vaadatakse nõuded läbi nende esitamise järjekorras.
Nõue ja selle rahuldamisjärk loetakse tunnustatuks, kui sellele nõuete kaitsmise koosolekul ei vaidle vastu haldur ega ükski võlausaldaja, samuti siis, kui vastuväite esitanud võlausaldaja või haldur nõuete kaitsmise koosolekul vastuväitest loobub.
Kui võlausaldaja on enne nõuete kaitsmise koosolekut esitanud kirjaliku vastuväite ja koosolekul ei osale, on kirjalikult esitatud vastuväitel sama tähendus kui koosolekul esitatud vastuväitel.
Nõuete kaitsmise koosolekul loetakse kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud otsusega rahuldatud.
Pärast nõude tunnustamist nõuete kaitsmise koosolekul vastuväiteid selle nõude kohta arvesse ei võeta.
Iga nõude läbivaatamise kohta märgitakse nõuete kaitsmise koosoleku protokolli, kas nõuet tunnustati või mitte ja kes vaidles nõudele või selle rahuldamisjärgule vastu.
Samuti märgitakse protokolli, kes loobus vastuväitest.
Tunnustatud nõuete kohta koostatakse nimekiri.
Nimekirjas märgitakse, millises ulatuses on nõue tunnustatud ning millisesse rahuldamisjärku see on arvatud.
Nimekirjale kirjutavad alla pankrotitoimkonna esimees ja kõik kohalolevad võlausaldajad.
Kui nõue või selle rahuldamisjärk on nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud, ei saa seda hiljem vaidlustada, välja arvatud paragrahv 74 lõikes 2 ja paragrahv 81 lõikes 8 sätestatud juhtudel.
Kaitsmisele ei kuulu halduri tegevusest pankrotivara valitsemisel tekkinud nõue, mis rahuldatakse paragrahv 85 lõike 1 punktis 1 sätestatud alusel.
Kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet või selle rahuldamisjärku ei tunnustatud, otsustab nõude või selle rahuldamisjärgu tunnustamise võlausaldaja hagiavalduse alusel kohus.
Kui nõude või selle rahuldamisjärgu vastu on vaielnud haldur, on kostjaks võlgnik, keda esindab haldur.
Kui nõude või selle rahuldamisjärgu vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele või selle rahuldamisjärgule vastu vaidles.
Hagi aegumistähtaeg on üks kuu päevast, mil koosolek jättis nõude või selle rahuldamisjärgu tunnustamata.
Kui ilmneb, et nõude või selle rahuldamisjärgu tunnustamine põhineb võltsitud andmetel või kui nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt rikutud seadust, vaatab nõuete kaitsmise koosolek nõude või selle rahuldamisjärgu tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või halduri nõudel uuesti läbi.
Kui nõuete kaitsmise koosolek ei ole nõude või selle rahuldamisjärgu tunnustamist uuesti läbi vaadanud ühe kuu jooksul, arvates läbivaatamise nõude esitamisest, otsustab nõude või selle rahuldamisjärgu tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või halduri hagiavalduse alusel kohus.
Hagi aegumistähtaeg on kaks kuud uue koosoleku kokkukutsumise nõude esitamise päevast.
Selles asjas on kostjaks võlausaldaja, kelle nõude või selle rahuldamisjärgu tunnustamist on vaidlustatud.
Haldur võib alustada pankrotivara müüki pärast võlausaldajate esimest üldkoosolekut, kui võlausaldajad sellel koosolekul ei ole otsustanud teisiti.
Kui võlgnik on pankrotiotsuse peale edasi kaevanud, ei tohi võlgniku nõusolekuta enne apellatsioonkaebuse läbivaatamist vara müüa.
Lõigetes 1 ja 2 nimetatud piiranguid ei kohaldata kiiresti rikneva või sellise vara müügil, mille väärtus kiiresti langeb või mille hoidmine on ülemääraselt kulukas.
Kui võlgniku tegevust jätkatakse, ei või vara müüa, kui see takistab võlgniku tegevust.
Kui võlgnik teeb kompromissettepaneku, ei või vara müüa enne kompromissi tegemist, kui võlausaldajate üldkoosolek ei ole otsustanud, et vara võib müüa kompromissettepanekule vaatamata.
Vara võib müüa, kui vara müük vastab võlgniku kompromissettepanekule või vara müüakse paragrahv 75 lõikes 3 märgitud alustel.
Pankrotivara müüakse täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, arvestades käesolevas seaduses ettenähtud erisusi.
Haldur müüb pankrotivara enampakkumisel.
Võlausaldajate üldkoosolek võib teha haldurile ettekirjutusi vara müügiks suuremat kasu andval viisil.
Kui üldkoosolek ei ole haldurile teinud ettekirjutusi vara müügiks, võib haldur pankrotivara müüa pankrotitoimkonna nõusolekul enampakkumiseta suuremat kasu andval viisil.
Pärast pankroti väljakuulutamist ei pea kohus kinnispandi eseme müüki eraldi otsustama.
Halduri nõusolekul võib pandipidaja käsipandi eseme ise müüa.
Vara müünud pandipidaja esitab haldurile aruande müügist saadu kohta.
Vara müügi järjekorra määrab haldur.
Võlgniku nõudeid võib haldur müüa paragrahvis 78 sätestatud korras nagu vallasvara.
Pankroti väljakuulutamine ei mõjuta võlgniku nõuete tähtaegu ega tingimusi tema võlgnike suhtes.
Andmed müümata pankrotivara ja võlgnikul teistelt isikutelt saadaoleva vara kohta.
Kui nõuet või selle rahuldamisjärku ei ole kohtus vaidlustatud, esitab haldur jaotusettepaneku kohtule ja pankrotitoimkonnale neljakümne päeva jooksul viimase nõuete kaitsmise koosoleku toimumisest.
Halduri taotlusel võib kohus jaotusettepaneku esitamise tähtaega pikendada.
Kui nõue või selle rahuldamisjärk on kohtus vaidlustatud, esitab haldur jaotusettepaneku pärast nõude või selle rahuldamisjärgu üle toimunud vaidluse lahendamist.
Kui pankrotivara müügist on laekunud raha käesoleva seaduse § 83 lõikes 1 sätestatud väljamaksete ning võlausaldajatele jaotiste alusel väljamaksete tegemiseks, võib haldur pankrotitoimkonna ettepanekul või nõusolekul esitada kohtule ja pankrotitoimkonnale jaotusettepaneku enne kõigi nõuete ja nende rahuldamisjärkude üle peetavate vaidluste lõppu.
Kui pankrotimenetluses on esitatud pandiga tagatud nõue, koostab haldur jaotusettepanku pärast seda, kui pandi ese on müüdud.
Sel juhul lõikes 2 nimetatud tähtaega ei kohaldata.
Haldur avaldab kohtuteadete avaldamiseks ettenähtud ajalehes teate, milles on andmed, kus ja millal võib jaotusettepanekuga tutvuda, ning see, et vastuväite võib esitada kohtule 10 päeva jooksul teate avaldamisest.
Jaotusettepaneku kinnitamise otsustab kohus 10 päeva jooksul pärast vastuväidete esitamise tähtaja möödumist, tehes selle kohta määruse.
Kohus jätab jaotusettepaneku kinnitamata ja tagastab selle haldurile põhistatud määrusega, kui ettepanekust ilmneb, et pankrotimenetluses rikutakse võlgniku või võlausaldajate õigusi.
Kui kohus jätab jaotusettepaneku kinnitamata seetõttu, et nõuete kaitsmise koosolek on tunnustatud nõude arvanud ebaõigesse rahuldamisjärku, vaatab nõuete kaitsmise koosolek nõude rahuldamisjärgu uuesti läbi.
Haldur esitab uue jaotusettepaneku 10 päeva jooksul kohtumääruse tegemisest, lõikes 8 nimetatud juhul aga koosoleku toimumisest.
Enne jaotise alusel raha väljamaksmist rahuldatakse vara välistamise (paragrahv 53) ja tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad (paragrahv 51) nõuded ning makstakse võlgnikule ja tema ülalpeetavatele elatist (paragrahv 53 1) ning seejärel tehakse pankrotimenetlusega seotud väljamaksed (paragrahv 85) ja deponeeritakse väljamaksete tegemiseks vajalik raha Eesti krediidiasutuses või välisriigi krediidiasutuse filiaalis Eestis juhul, kui jaotusettepanek esitatakse kooskõlas käesoleva seaduse § 81 lõikega 3 1.
Pankrotimenetluse kulud (paragrahv 98).
Kui jaotamisele kuuluvat vara ei piisa kõigi lõikes 1 loetletud kulude täielikuks katmiseks, tehakse kõigepealt punktis 1 nimetatud väljamaksed.
Punktis 2 nimetatud väljamaksed tehakse pärast punktis 1 nimetatud väljamakseid.
Kui varast ei jätku punktis 1 nimetatud väljamakseteks, tehakse väljamaksed võrdeliselt selles punktis nimetatud võlgade suurusega.
Tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõuded (paragrahv 69 lg. 5).
Järgmise järgu nõuded rahuldatakse pärast eelmise järgu nõuete täielikku rahuldamist.
Kui varast ei piisa kõigi ühe järgu nõuete rahuldamiseks, rahuldatakse selle järgu nõuded võrdeliselt nõuete suurusega.
Lõike 1 punktides 1 ja 4 nimetatud nõuded rahuldatakse vastavalt pandiõiguste järjekohtadele.
Lõike 1 punktides 1-4 nimetatud nõuded on eesõigusnõuded.
Maksuvõla viivis ei ole eesõigusnõue.
Pandiga tagatud nõue on eesõigusnõue pandieseme müügist saadud raha suhtes pandiga tagatud nõude ulatuses.
Nõuete rahuldamisel vastavalt käesoleva seaduse § 81 lõike 3 1 kohaselt esitatud jaotusettepanekule deponeerib haldur käesoleva seaduse § 83 lõikes 1 sätestatud väljamaksete tegemiseks vajaliku ning vaidlustatud nõuetele vastavate arvestuslike jaotiste alusel väljamaksmisele kuuluva raha Eesti krediidiasutuses või välisriigi krediidiasutuse filiaalis Eestis, et tagada nende nõuete rahuldamine ja kohustuste täitmine.
Haldur ei ole kohustatud deponeerima vaidlustatud nõuetele vastavate arvestuslike jaotiste alusel väljamaksmisele kuuluvat raha, kui enne nõuete ja nende rahuldamisjärkude üle peetavate vaidluste lõppu tehakse jaotiste alusel väljamakseid üksnes vaidlustatud nõude järgule eelnevate järkude, kus puuduvad vaidlustatud nõuded, nõuete rahuldamiseks.
Jaotis on suhtarv, mis näitab, kui suurele osale pankrotivara müügist laekunud rahast on võlausaldajal vastavas rahuldamisjärgus õigus tunnustatud nõude alusel.
Kui haldur on esitanud jaotusettepaneku vastavalt käesoleva seaduse § 81 lõikele 3 1, näitab vaidlustatud nõude osas märgitud jaotis võimalikku osa pankrotivara müügist laekunud rahast, millele võlausaldajal on õigus juhul, kui kohus tunnustab tema nõuet täies ulatuses.
Haldur alustab jaotiste alusel raha väljamaksmist pärast jaotusettepaneku kinnitamist vastavalt raha laekumisele.
Raha väljamaksmine toimub pankrotitoimkonna nõusolekul, arvestades paragrahvis 83 nimetatud väljamakseid.
Võlausaldaja kaotab õiguse saada jaotise alusel raha, kui võlausaldaja süül ei olnud võimalik talle seda kahe aasta jooksul välja maksta.
Lõikes 1 märgitud alusel välja maksmata raha makstakse teistele võlausaldajatele paragrahvides 83, 85 ja 86 sätestatud korras.
Pärast pankrotivarast väljamaksete tegemist ja võlausaldajate nõuete täielikku rahuldamist järelejäänud vara tagastatakse võlgnikule.
Kui juriidilisest isikust võlgnik lõpetatakse, kuid pärast pankrotivarast väljamaksete tegemist ja võlausaldajate nõuete täielikku rahuldamist on järele jäänud vara, makstakse see välja isikutele, kellele kuuluks õigus juriidilise isiku varale juriidilise isiku lõpetamise korral pankrotimenetluseta.
Muudel seadusest tulenevatel alustel.
Kohus lõpetab pankrotimenetluse halduri ettepanekul pärast pankroti väljakuulutamist raugemise tõttu, kui pankrotivarast ei jätku paragrahvis 85 nimetatud väljamakseteks.
Kohus ei lõpeta pankrotimenetlust lõikes 1 nimetatud alusel enne paragrahvis 37 sätestatud vande andmist, kui kohus on kohustanud võlgnikku vannet andma ja vande võtmine on võimalik.
Kohus lõpetab pankrotimenetluse võlgniku taotlusel raugemise tõttu, kui kolmas isik rahuldab võlausaldajate kõik nõuded või annab pandi nende tagamiseks.
Kui enne pankrotimenetluse lõpetamist oli kohus kinnitanud üldkoosoleku otsuse juriidilisest isikust võlgniku lõpetamise kohta (paragrahv 57 lg. 5), kuid võlgnikul jääb piisavalt vara tegevuse jätkamiseks, märgib kohus pankrotimenetluse lõpetamise määruses, et juriidilist isikut ei lõpetata.
Ei osutunud võimalikuks pankrotivara täielikult müüa ja pankrotitoimkond on andnud nõusoleku lõpparuande esitamiseks.
Kohtukulud ning ajutise halduri ja halduri tehtud vajalikud kulutused.
Haldur peab lõpparuandes märkima, kas maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on kuriteo tunnustega tegu, raske juhtimisviga või muu asjaolu.
Kui juriidilisest isikust võlgnik likvideeritakse, lisatakse lõpparuandele lõppbilanss.
Haldur avaldab kohtuteadete avaldamiseks ettenähtud ajalehes teate, milles on andmed, kus ja millal võib lõpparuandega tutvuda, ja see, et vastuväite võib esitada kohtule 10 päeva jooksul teate avaldamisest.
Halduri lõpparuande kinnitamise määruses märgib kohus, kas võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on kuriteo tunnustega tegu, juhtimisviga või muu asjaolu.
Kui kohus on määruses märkinud, et võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on kuriteo tunnustega tegu, teatab kohus sellest prokurörile või politseile kriminaalasja algatamise otsustamiseks.
Kui kohus määruses märgib, et võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on raske juhtimisviga, on haldur kohustatud esitama kahju hüvitamise nõude raskes juhtimisveas süüdioleva isiku vastu.
Kui kohus lõpparuande kinnitamisel leiab, et haldur on oma ülesannete täitmiseks teinud põhjendamatuid kulutusi, võib kohus halduri tasu vähendada kulutuste võrra, mis ei olnud vajalikud.
Kui halduril oli põhjendamatute kulutuste tegemiseks pankrotitoimkonna nõusolek, on halduril regressiõigus pankrotitoimkonna liikmete vastu, kes hääletasid nõusoleku andmise poolt.
Kümne päeva jooksul pärast vastuväidete esitamise tähtaja möödumist otsustab kohus lõpparuande kinnitamise ja pankrotimenetluse lõpetamise.
Pankrotimenetluse lõpetamise määruses märgib kohus iga võlausaldaja tunnustatud nõude osa, mille ulatuses võlausaldaja ei ole raha saanud.
Kui kohus kohaldab võlgniku suhtes paragrahv 35 lõikes 3 märgitud ärikeeldu, märgib kohus määruses ärikeelu kohaldamise.
Määruse peale, millega kohus pankrotimenetluse lõpetab, lõpparuande kinnitab või ärikeeldu kohaldab, võib võlgnik või võlausaldaja esitada erikaebuse.
Kohus jätab lõpparuande kinnitamata ja tagastab selle põhistatud määrusega haldurile pankrotimenetluse jätkamiseks, kui lõpparuandest ilmneb, et pankrotimenetluses on rikutud võlgniku või võlausaldajate õigusi.
Nõude, mille võis esitada pankrotimenetluses, kuid mis on selles jäänud esitamata, võib võlausaldaja esitada füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku, keda ei ole lõpetatud, vastu pärast pankrotimenetluse lõppu hagimenetluses.
Kui võlgniku võla maksetähtpäev loeti paragrahv 21 alusel saabunuks, arvestatakse aegumistähtaega pankroti väljakuulutamisest.
Pankrotimenetluse aja eest intresse ja viiviseid ei arvestata.
Pankrotimenetluse ajal tekkinud nõude võlgniku vastu võib esitada pärast pankrotimenetluse lõppu hagimenetluses.
Aegumistähtaega arvestatakse pankrotimenetluse lõppemisest.
Pankrotimenetluses tunnustatud nõude osa, mille ulatuses võlausaldaja ei ole pankrotimenetluses raha saanud, täidab haldur pärast pankrotimenetluse lõppu täitemenetluse seadustikus sätestatud korras paragrahv 94 lõikes 5 nimetatud kohtumääruse alusel.
Lõikes 3 nimetatud nõuet täidetakse kuni nõude täieliku rahuldamiseni, kuid mitte kauem kui 10 aasta jooksul pankrotimenetluse lõppemisest.
Pankrotimenetluse lõpetamisel otsustab kohus, kas vabastada haldur tema kohustustest, märkides selle pankrotimenetluse lõpetamise määruses.
Kohus võib jätta halduri vabastamata, kui pankrotivara ei ole täielikult müüdud või kui pankrotivarasse on veel raha laekumas, samuti siis, kui halduri poolt esitatud hagid on läbi vaatamata või kui haldur kavatseb hagi esitada või kui haldur on paragrahv 94 lõikes 6 nimetatud alusel kohustatud esitama hagi.
Nendel juhtudel jätkab haldur pankrotivara müümist ja jaotiste alusel raha väljamaksmist.
Kui haldur jätkab pärast pankrotimenetluse lõpetamist lõikes 2 nimetatud kohustuste täitmist, esitab ta iga kuue kuu järel kohtule aruande laekunud raha ja väljamakstud raha kohta.
Kui kogu vara on müüdud ja raha ei ole laekumas, vabastab kohus halduri tema kohustustest halduri ettepaneku alusel, tehes selle kohta määruse.
Andmed pankrotivara valitsemise kohta.
Lõikes 1 nimetatud ettekande esitab haldur iga järgneva kuue kuu järel pankrotimenetluse lõpetamiseni.
Pankrotitoimkonna liikmete tasu.
Ajutise halduri ja halduri tehtud vajalikud kulutused oma ülesannete täitmiseks, sealhulgas kulutused ekspertiisile ja audiitorkontrollile.
Lõike 1 punktis 4 nimetatud kulutusi võib haldur teha pankrotitoimkonna nõusolekul.
Kui pankrotitoimkond on andnud haldurile nõusoleku teha oma ülesannete täitmiseks põhjendamatuid kulutusi, vastutavad nõusoleku andnud pankrotitoimkonna liikmed võlgniku ees solidaarselt halduriga.
Kui pankrotiavaldus rahuldatakse, samuti kui pankrotimenetlus lõpetatakse pärast pankroti väljakuulutamist kompromissiga, tasutakse pankrotimenetluse kulud pankrotivarast.
Kui kompromiss tehakse enne pankroti väljakuulutamist, tasub pankrotimenetluse kohtukulud võlgnik.
Kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata, hüvitab võlausaldaja pankrotimenetluse kulud.
Pankrotimenetluse raugemise korral otsustab kohus pankrotimenetluse kulude jagamise asjaolude kohaselt.
Pankrotimenetluse kulude kohta tehtud määruse peale võib esitada erikaebuse.
Pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel määrab kohus pärast halduri, pankrotitoimkonna ja võlgniku arvamuse ärakuulamist haldurile tasu.
Halduri tasu arvestatakse pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest, samuti halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast lähtudes.
Tasu suuruse määramisel arvestab kohus töö mahtu, keerukust ja halduri kutseoskust.
Halduri taotlusel võib kohus pärast pankrotitoimkonna arvamuse ärakuulamist määrata haldurile esialgse tasu, mis tasaarvestatakse pankrotimenetluse lõppemisel haldurile määratud tasuga.
Kui pärast pankrotimenetluse lõppemist laekub pankrotivarasse või arvatakse pankrotivara hulka täiendavat raha, määrab kohus halduri taotlusel talle täiendava tasu.
Haldurile lõikes 2 nimetatud rahast väljamakstava tasu piirmäärad protsentides kehtestab justiitsminister.
Tasu suurus ei või olla väiksem kui üks protsent sellest rahast.
Kui tehakse kompromiss või pankrotimenetlus lõpetatakse juriidilisest isikust võlgnikku lõpetamata, määrab kohus halduri tasu paragrahv 12 1 lõikes 5 sätestatust lähtudes.
Haldurile paragrahv 56 lõikes 2, paragrahv 57 lõikes 5, paragrahv 57 2 lõikes 1, paragrahv 59 lõikes 1, paragrahv 81 lõikes 2, paragrahv 94 lõikes 1 või paragrahv 96 lõikes 3 nimetatud kohustuste täitmata jätmise eest.
Kompromiss on võlgniku ja pandiga tagamata nõudega võlausaldajate vaheline kokkulepe võlgade tasumise kohta, mis seisneb võlgade vähendamises või nende tasumise tähtaja pikendamises.
Kompromiss tehakse võlgniku ettepanekul pankrotimenetluses enne või pärast pankroti väljakuulutamist.
Kompromissotsuse teeb pandiga tagamata nõudega võlausaldajate üldkoosolek.
Kohus otsustab kompromissi kinnitamise, tehes selle kohta määruse.
Kompromissettepanekus teatab võlgnik, mis ulatuses ja mis tähtpäevaks ta tasub võlad.
Võlgnik peab põhjendama, et ta suudab oma võlad selles ulatuses ja selleks tähtpäevaks tasuda.
Juriidilisest isikust võlgnik esitab ettepaneku lisana majandustegevuse jätkamise ja juriidilise isiku tervendamiskava.
Enne pankroti väljakuulutamist esitatud kompromissettepanekule lisab võlgnik ajutise halduri kinnitatud võlgniku vara ja võlgade nimekirja ning juriidilisest isikust võlgnik lisab bilansi.
Kompromissettepaneku esitab võlgnik ajutisele haldurile või haldurile, kes teeb selle teatavaks võlausaldajatele.
Kompromiss tehakse pandiga tagamata nõudega võlausaldajate üldkoosolekul kõigi pandiga tagamata nõuete kohta (kompromissotsus), mis olid olemas kompromissi tegemise ajaks, sõltumata sellest, kas nõude tasumise tähtaeg oli möödunud või mitte.
Võlgnik teeb ettepaneku maksta alla poole pandiga tagamata nõuete summast ja kui selle poolt hääletab vähemalt 3/4 kohalviibivatest võlausaldajatest, kelle nõuded moodustavad vähemalt 3/4 kõigi pandiga tagamata nõuete summast.
Kompromiss kehtib kõigi pandiga tagamata nõudega võlausaldajate suhtes, sõltumata sellest, kas võlausaldaja hääletamisel osales või mitte.
Kompromissotsuses märgitakse ka kompromissi kehtivuse tähtaeg.
Kompromissettepaneku esitamisest kuni kompromissi otsustamiseni võib kohus pankroti välja kuulutada vaid siis, kui on kaalukaid põhjusi eeldada, et kompromissi ei saavutata.
Kui kompromissettepanekule vaatamata kompromissi ei tehta, otsustab kohus pankroti väljakuulutamise.
Kui kompromissettepanek on tehtud enne pankroti väljakuulutamist, kutsub ajutine haldur kokku võlausaldajate üldkoosoleku.
Ajutine haldur teatab võlausaldajate üldkoosoleku aja ja koha kohtuteadete avaldamiseks ettenähtud ajalehes vähemalt 15 päeva enne koosoleku toimumist.
Võlausaldajate üldkoosolekule kutsutakse kõik pandiga tagamata nõudega võlausaldajad, sõltumata sellest, kas nende nõuete esitamise tähtaeg on möödunud või tingimus saabunud.
Pärast pankroti väljakuulutamist tehtud kompromissettepanek vaadatakse läbi pärast nõuete kaitsmist.
Haldur kutsub kokku võlausaldajate üldkoosoleku 15 päeva jooksul pärast viimast nõuete kaitsmise koosolekut.
Ajutine haldur või haldur esitab kompromissotsuse kohtule viivitamata.
Kompromissi kinnitamise otsustab kohus 15 päeva jooksul kompromissotsuse kohtule esitamise päevast, tehes selle kohta määruse.
Kompromiss on tehtud pettuse mõjul.
Kui kohus ei kinnita kompromissotsust lõike 2 punkti 1 alusel, kutsub ajutine haldur või haldur kokku uue võlausaldajate üldkoosoleku 15 päeva jooksul kompromissi kinnitamata jätmise määruse tegemise päevast.
Määruse peale, millega kohus kompromissi kinnitas või kinnitamata jättis, võib pandiga tagamata nõudega võlausaldaja või võlgnik, ajutine haldur või haldur esitada erikaebuse.
Ajutine haldur või haldur avaldab teate kompromissi kinnitamisest kohtuteadete avaldamiseks ettenähtud ajalehes.
Kompromissi kinnitamise määrusega lõpetab kohus pankrotimenetluse.
Määruse alusel saab võlgnik tagasi vara valitsemise õiguse ja vara müük lõpetatakse.
Vara müügist laekunud raha, mis ei ole võlausaldajale üle antud, antakse üle võlgnikule.
Võlgnikule läheb üle kohustus teha pankrotimenetlusega seotud väljamaksed (paragrahv 85).
Nõudeid, mille suhtes kompromiss kehtib, ei saa kompromissi kehtivuse ajal esitada.
Kompromissi kehtivuse ajal ei saa võlgniku pankrotti välja kuulutada.
Pankrotimenetluse lõpetamisel kompromissotsuse kinnitamisega ei vabastata haldurit ja ta täidab paragrahvides 112, 114 ja 115 ettenähtud kohustusi.
Kui kompromiss on tehtud pärast pankroti väljakuulutamist, on halduril õigus kompromissi kehtivuse ajal vara pankrotivarasse tagasi nõuda või tagasi võita.
Pankrotivarasse saadud varast täidab võlgnik kompromissotsusest tulenevaid kohustusi.
Kui kompromissettepanek esitatakse enne pankroti väljakuulutamist, võib kohus võlausaldajate üldkoosoleku taotlusel nõuda võlgnikult vande andmist enne kompromissi tegemist.
Kompromissi täitmise järele vaatab haldur.
Kui kompromiss on tehtud enne pankroti väljakuulutamist, nimetab kohus üheaegselt kompromissotsuse kinnitamisega halduriks võlausaldajate üldkoosoleku esitatud isiku.
Kui esitatud isik ei vasta paragrahvis 29 sätestatud nõuetele, nimetab kohus halduriks teise isiku.
Kompromissi kehtivuse ajast vähemalt poole möödumisel on ilmne, et võlgnik ei suuda kompromissi tingimusi täita.
Kompromissi tühistamise nõude võib esitada kompromissi kehtivuse tähtajal.
Kompromissi tühistamisel pankrotimenetlus taastatakse.
Kompromissi tühistab ja pankrotimenetluse taastab kohus määrusega.
Kompromissi tühistamisel on võlausaldajal, kelle nõue kompromissiga vähenes, nõudeõigus esialgses suuruses, arvestades tema poolt saadut.
Pärast kompromissi kehtivuse tähtaja möödumist võivad võlausaldajad juhul, kui kompromiss ei ole tühistatud, nõuda, et kompromissi ajal nende rahuldamata jäänud nõuded rahuldataks kompromissiga kokkulepitud ulatuses.
Kui kompromissi ei ole tühistatud, vabastab kohus halduri tema kohustustest pärast kompromissi kehtivuse tähtaja möödumist, määrates talle tasu.
Määrus kehtestatakse „Toiduseaduse“ (RT I 1999, 30, 415; 58, 608) paragrahvi 12 lõike 3 alusel.
Toit peab vastama käesoleva määrusega sätestatud mikrobioloogilistele nõuetele.
Mikroorganismide suurimad lubatud sisaldused toidus toidugruppide kaupa on esitatud määruse lisas.
Toit ei vasta mikrobioloogilistele nõuetele, kui mikroorganismide hulk ületab määruse lisas esitatud piirnorme või sisaldab mikroorganisme, mille haigusi põhjustavad omadused on tõestatud.
Lõikes 3 nimetatud mikroorganismide rühmades 1-3 esitatud mikroorganismidest tuleb tavauuringute käigus määrata mikrobioloogilisi näitajaid valikuliselt.
Mikroorganismide rühmas 4 esitatud mikroorganismidest tuleb vajadusel määrata ainult Salmonella'de esinemist.
Teisi rühmas 4 olevaid mikroorganisme tuleb määrata sihtotstarbeliste uuringute tegemise abil toidu kaudu nakkuse leviku selgitamiseks.
Analüüse tehakse Eesti või rahvusvahelistele standarditele vastavate või samaväärsete meetoditega.
M on suurim toidus lubatud mikroorganismide kolooniate arv grammi või milliliitri kohta.
C on osaproovide arv, milles uuringu käigus määratud mikroorganismide kolooniate arv grammi või milliliitri kohta võib jääda väärtuste m ja M vahele.
Toit loetakse mikrobioloogilistele nõuetele vastavaks, kui mikroorganismide kolooniate arv ülejäänud osaproovides on võrdne väärtusega m või sellest väiksem.
Arvestades Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivide 89/437/EMÜ (EÜT L 212, 22.07.1989), 91/492/EMÜ (EÜT L 286, 24.09.1991), 91/493/EMÜ (EÜT L 286, 24.09.1991), 92/46/EMÜ (EÜT L 268, 14.09.1992) ja 94/65/EÜ (EÜT L 368, 31.12.1994) ning Euroopa Ühenduse Komisjoni otsuse 93/51/EMÜ (EÜT L 13, 21.01.1993) nõudeid.
Standardiseerimata analüüsimise aeg on toote kogu realiseerimisaeg, millele lisandub kiirestiriknevate toitude puhul 6 tundi ja teiste toitude puhul 24 tundi.
Kui puudub täpsustav märge, siis kõikide toodete puhul siin ja edaspidi kehtib Salmonella spp. sisaldus 25 g toote kohta.
Käesolev seadus määrab kindlaks notariaadi korralduse Eesti Vabariigis, notarite ametitegevuse õiguslikud alused ning notariaaltoimingute tegemise põhinõuded.
Notarite distsiplinaarvastutus ja distsiplinaarmenetlus sätestatakse eraldi seadusega.
Notariaat on avalik-õiguslik institutsioon, mille ülesanne on tõestada riigi poolt määratud piires isikutevahelisi õigussuhteid ja juriidilisi fakte, tagamaks isikute ja riigi seaduslike õiguste kaitse ja õiguskorra stabiilsuse.
Notariaat kuulub justiitsministri valitsemisalasse, kellel on õigus anda määrusi käesoleva seaduse ellurakendamiseks ja notarite ametitegevuse korraldamiseks.
Notar on riigiametit pidav sõltumatu isik, kes täidab notariaadi ülesandeid käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides ettenähtud korras.
Notar ei ole ettevõtja.
Notar on notariaaltoimingute tegemisel sõltumatu ja erapooletu.
Notari ametitegevuse eest makstav tasu kuulub notarile.
Notar on oma büroo töötajate tööandja.
Notaribüroo töötajate arvu määrab notar omal äranägemisel.
Notar vastutab oma ametitegevusega tekitatud kahju eest käesoleva seaduse paragrahvis 20 sätestatud ulatuses.
Riik notari poolt tekitatud kahju eest ei vastuta.
Notarite koda on käesoleva seaduse alusel asutatud avalik-õiguslik juriidiline isik, mille eesmärk on notarite ühendamine notariaadi ülesannete täitmiseks.
Notarite koja organid on notarite koja koosolek ja notarite koja eestseisus.
Notari ametikohtade arvu ja tööpiirkonnad määrab kindlaks justiitsminister.
Ette nähakse nii palju notarite ametikohti, kui on vajalik elanike vajaduste rahuldamiseks notariaaltoimingute järele.
Notariaaltoimingu keel on eesti keel.
Isiku taotlusel teeb notar notariaaltoimingu mõnes teises keeles, kui notar seda keelt valdab.
Kui notariaaltoimingut taotlev isik eesti keelt ei valda, teeb notar vajaduse korral notariaaltoimingu tõlgi osavõtul, kui tõlki on võimalik leida.
Notariaaltoimingu tegemisel isikute vahel tekkinud õigusvaidlused lahendab nende taotlusel kohus.
Notar on kohustatud saladuses hoidma talle seoses ametitegevusega teatavaks saanud andmed.
See kohustus jääb püsima ka pärast notari ametist lahkumist ning laieneb notaribüroo töötajatele ja teistele isikutele, kellel on juurdepääs nimetatud andmetele.
Notar annab andmeid notariaaltoimingute kohta ainult nendele füüsilistele või juriidilistele isikutele, kelle ülesandel või kelle suhtes notariaaltoimingud tehti, või nende volinikele.
Kohtute nõudmisel annab notar neile andmeid notariaaltoimingute kohta neis kriminaal- või tsiviilasjades, mis on kohtute menetluses.
Kohtu määruse alusel annab notar andmeid notariaaltoimingute kohta uurimisorganitele.
Notar võib avaldada andmeid testamendi olemasolu ja sisu kohta ainult pärast testaatori surma.
Isik, kelle ülesandel notariaaltoiming tehti, või tema õigusjärglane või volinik võib notari vabastada notariaaltoimingu saladuses hoidmise kohustusest, esitades selle kohta kirjaliku nõusoleku.
Kui see isik on surnud ning tal õigusjärglasi ei ole või kui temaga ühendusse astumine pole võimalik, võib notari saladuse hoidmise kohustusest vabastada kohus.
Kohus võib notari taotlusel vabastada ta notariaaltoimingu saladuses hoidmisest ka muudel kaaluvatel põhjustel.
Notariaaltoimingu saladuses hoidmise kohustus laieneb pankadele, kohtutele, arhiividele ning teistele juriidilistele isikutele ja asutustele ning nende töötajatele, kelle valduses on käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud andmeid sisaldavaid dokumente, kui seadusega ei sätestata teisiti.
Pangad, kohtud, arhiivid ning teised juriidilised isikud ja asutused, kelle valduses on notariaaltoiminguid sisaldavaid dokumente või informatsiooni nende kohta, avaldavad andmeid analoogselt käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatud korrale, kui seadusega ei sätestata teisiti.
Notaril on Eesti riigivapi kujutisega pitsat, millel on notari nimi ja asukoht.
Notaril on õigus kasutada oma dokumentide plankidel ja siltidel Eesti riigivapi kujutist.
Notaril võib olla kuni kaks riigivapi kujutisega värvi-, reljeef- või muud liiki pitsatit.
Notari ametipitsati kasutuselevõtmise korra määrab justiitsminister.
Notari ametist lahkumise või teise tööpiirkonda ülemineku korral notari pitsat hävitatakse.
Järelevalvet notari ametitegevuse üle teostab justiitsminister.
Notar on kohustatud justiitsministrile või tema poolt määratud isikutele esitama järelevalve teostamiseks vajalikud registrid, raamatud ja muud materjalid.
Justiitsminister võib järelevalve teostamisele kaasata notarite koja.
Justiitsminister võib notarite ametitegevuse üksikutes küsimustes järelevalve delegeerida notarite kojale ning anda selle teostamiseks kohustuslikke juhendeid.
Neis küsimustes vastuvõetud notarite koja otsuseid võib justiitsminister muuta.
Järelevalve materjalide alusel vastuvõetud justiitsministri või notarite koja otsuse peale võib notar kaevata kohtusse.
Notariks võib saada Eesti kodanik, kellel on juriidiline kõrgharidus ning kes on kandidaaditeenistuses ja sooritanud notarieksami.
Notari ametikoht täidetakse konkursi alusel.
Konkursi tingimused ja korra määrab justiitsminister, ära kuulanud notarite koja arvamuse ja ettepanekud.
Notari nimetab ametisse kindlaksmääratud tööpiirkonda ja väljastab talle ametitunnistuse justiitsminister.
Notar nimetatakse ametisse eluaegsena.
Notari taotlusel ning notarite koja ettepanekul võib justiitsminister lubada notaril pärast pensioniea saabumist jääda ametisse, kuid mitte kauemaks kui 10 aastaks.
Tõotan oma au ja teadmiste juures olla truu Eesti Vabariigile, järgida tema põhiseadust ja alluda ainult seadusele.
Notarina tõotan pidada oma ametit väärikalt ja erapooletult.
Notari ametivannet hoitakse Justiitsministeeriumis.
Notar peab ametisse asuma kolme kuu jooksul pärast ametisse nimetamist.
Notar peab enne ametisse asumist esitama justiitsministrile oma ametipitsati, allkirjaproovi ja ametikindlustusdokumendi.
Notari töökohaks on tema büroo.
Notar võib avada ainult ühe büroo.
Notari taotlusel ja notarite koja eestseisuse ettepanekul võib justiitsminister lubada notaril oma tööpiirkonnas avada mitu bürood, kui seda on vaja teha elanike teenindamise huvides.
Kaks või enam ühte ja samasse tööpiirkonda määratud notarit võivad notarite koja eestseisuse nõusolekul pidada ühist bürood.
Notarite õigused ja kohustused ühise büroo pidamisel määratakse kindlaks nendevahelise lepinguga.
Ka ühise büroo pidamise puhul teeb iga notar notariaaltoiminguid enda nimel ja kannab oma ametitegevuse eest isiklikku vastutust.
Notaril on keelatud töötada ühistes ametiruumides teiste elukutsete esindajatega.
Notaribüroo peab olema avatud tööpäevadel vähemalt viis tundi päevas.
Kui notar on avanud oma tööpiirkonnas mitu bürood, kehtib nimetatud nõue ainult ühe büroo kohta.
Teiste büroode lahtiolekuaja määrab notar vastavalt vajadusele.
Notar ei või peale notariameti pidada teisi palgalisi ameteid ega olla muul palgalisel tööl, välja arvatud pedagoogiline ja teadustöö.
Notar ei või tegelda maaklerlusega ega ühineda teiste elukutsete esindajatega ühiseks kommerts- ja majandustegevuseks.
Notaril on õigus investeerida oma isiklikku kapitali.
Olla äriühingu juhatuse või nõukogu liige.
Notaril ja tema büroo töötajail on keelatud olla poolte vahendajaks tehingute sõlmimisel.
Notariaaltoimingute tegemine ning notarite poolt õigusalaste ja tehniliste teenuste osutamine on tasuline.
Notari tasu määrad kehtestatakse seadusega.
Notaritel on keelatud sõlmida kokkuleppeid tasumäärade muutmiseks.
Igal notariaalselt vormistatud dokumendil peab olema märgitud notari poolt võetud tasu suurus.
Notari tulu ametialasest tegevusest on summa, mis jääb notarile pärast notari tasuna saadud summa arvel notaribüroo ülalpidamise kulude, seadusega sätestatud maksude ja muude notari ametialase tegevusega seotud kohustuslike maksete tasumist.
Notar vastutab otsese varalise kahju eest, mis on tekkinud tema poolt tahtlikult või raskest ettevaatamatusest tehtud ebaõigete tegude tagajärjel.
Notari ettevaatamatuse tõttu tekkinud kahju eest vastutab notar ainult selles ulatuses, mis jääb hüvitamata selle kahju tekitanud teiste isikute poolt.
Käesoleva seaduse paragrahvi 20 2. lõikes näidatud kahju hüvitamise tagamiseks on notar kohustatud kogu oma ametisoleku ajaks sõlmima ametikindlustuslepingu.
Notari ametikindlustuse olulised tingimused ja kindlustussumma alammäära määrab justiitsminister.
Notarite koda sõlmib täiendava kindlustuslepingu käesoleva seaduse paragrahvis 20 näidatud kahju hüvitamise tagamiseks ning kindlustuslepingu käesoleva seaduse paragrahvi 27 2. lõikes näidatud kahju hüvitamise tagamiseks.
Notari dokumendid käesoleva seaduse mõistes on notari poolt säilitatavad notariaaldokumendid ja nende alusdokumendid, registrid ja raamatud.
Notari dokumentideks loetakse ka ajutiselt täitmata notari ametikohale nimetatud notari asendaja vastavad dokumendid.
Notari dokumentide säilitamise korra määrab justiitsminister.
Notari dokumendid kuuluvad riigile.
Notari ametist lahkumisel või teise tööpiirkonda üleminekul annab ta notari dokumendid üle tööpiirkonnajärgsele arhiivile.
Notari surma või raske haiguse korral annab notari dokumendid arhiivile üle notarite koja esindaja.
Notari dokumentide üleandmise korra määrab justiitsminister.
Justiitsministri korraldusel võib notari dokumentide ülevõtmise teha kohustuslikuks ajutiselt täitmata notari ametikohale nimetatud notari asendajale.
Justiitsministri korraldusel võib teisele samas tööpiirkonnas ametit pidavale notarile teha kohustuslikuks notari dokumentide ülevõtmise, mis on vajalikud alustatud toimingute lõpuleviimiseks.
Arhiivile üleandmisele ei kuulu testamendid, pärimislepingud ja pärimistoimikud, mis kuuluvad säilitamisele maa- või linnakohtu arhiivis.
Käesoleva seaduse paragrahv 14 2. lõikes näidatud vanusepiiri saabumisel.
Muude asjaolude ilmnemisel, mis teevad võimatuks notarina töötamise.
Enne notari ametist vabastamist või tagandamist kuulab justiitsminister ära notari selgitused ning notarite koja seisukoha.
Justiitsminister kehtestab notari ametist vabastamise ja tagandamise küsimuste ettevalmistamise ja läbivaatamise korra.
Notaril on õigus tema ametist vabastamise või tagandamise otsuse peale esitada kaebus kohtusse.
Notari taotlusel võib justiitsminister notari erialase enesetäiendamise korral või muul mõjuval põhjusel peatada notari ametisoleku.
Notari suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise korral distsiplinaarmenetluse lõpuni.
Notari ametisolek peatub notarile kriminaalkorras süüdistuse esitamise hetkest kuni kriminaalasja lõpetamiseni või notari õigeksmõistmiseni või justiitsministri poolt ametisoleku peatumise lõpetamise otsustamiseni.
Notaril, kelle ametisolek on peatatud või peatunud, on keelatud teha notariaaltoiminguid.
Notari ametisoleku peatamise või peatumise ajaks nimetatakse notarile asendaja analoogselt käesoleva seaduse paragrahv 24 1. lõikes sätestatud korrale.
Notar on kohustatud enam kui kahepäevasest ametikohustuste täitmisest eemalviibimisest teatama notarite kojale.
Notari enam kui ühekuuliseks ametikohustuste täitmisest eemalviibimiseks, välja arvatud haiguse korral, on nõutav justiitsministri luba.
Notari oma ametikohustuste täitmisest enam kui viiepäevase eemalviibimise ajaks nimetab notarite koda notari taotlusel talle asendaja.
Notari ettepanekul ning kooskõlastatult notarite kojaga võib justiitsminister nimetada notarile alalise asendaja kalendriaastaks, ära näidates juhud, millal asendaja asub ametikohustuste täitmisele.
Notari asendamise korral on notaril keelatud teha notariaaltoiminguid.
Justiitsminister võib notarite koja eestseisuse ettepanekul nimetada notari asendaja kuni üheks aastaks juhul, kui notari ametikoht on ajutiselt täitmata.
Käesoleva seaduse alusel notari asendamise korra kehtestab justiitsminister.
Notari asendajaks võib olla teine notar, pensionil viibiv endine notar või notari kandidaat.
Notari taotlusel võidakse nimetada notari asendajaks ka mõni teine Eesti kodanik, kellel on juriidiline kõrgharidus ning kes on sooritanud notari asendaja eksami.
Eksamikomisjoni koosseisu ja töökorra kinnitab justiitsminister.
Isikud, kes on nimetatud notari asendajaks, peavad enne ametisse asumist andma justiitsministrile notari ametivande, kui nad varem seda teinud ei ole.
Notari asendaja juhindub oma ametialases tegevuses käesoleva seaduse sätetest.
Notari asendaja ametialased kohustused ja õigused algavad tema asendajakohale nimetamisega ja lõpevad asendajakohalt vabastamise päevast.
Käesoleva seaduse paragrahv 24 1. ja 2. lõike sätete kohaselt nimetatud notari asendaja saab tasu sellelt notarilt, keda ta asendab.
Tasu suuruse nimetab notar, tasu minimaalsuuruse nimetab notarite koda.
Käesoleva seaduse paragrahv 24 4. lõike sätete kohaselt nimetatud notari asendaja saab tasu notarite kojalt selle poolt nimetatud suuruses.
Notari asendaja poolt tehtud notariaaltoimingute eest laekunud tasu läheb notarite kojale.
Notaribüroo ülalpidamise kulud kannab notarite koda.
Notari taotlusel nimetatud notari asendaja (käesoleva seaduse paragrahv 24 1. ja 2. lõige) ebaõige ametialase tegevusega tekitatud varalise kahju eest vastutab notar.
Notarite koja eestseisuse taotlusel nimetatud notari asendaja (käesoleva seaduse paragrahv 24 4. lõige) ebaõige ametialase tegevusega tekitatud varalise kahju eest vastutab notarite koda.
Notaril või notarite kojal on väljamakstud hüvise suuruses tagasinõude õigus notari asendaja vastu.
Notari kandidaadiks võib saada juriidilise kõrgharidusega Eesti kodanik, kelle suhtes pole teada ühtegi asjaolu, mis lubaks eeldada sobimatust tööks notarina.
Notarite koda korraldab notari kandidaadiks taotlejatele konkursi.
Notari kandidaadiks taotleja nimetab kandidaaditeenistusse notarite koja ettepanekul justiitsminister.
Kandidaaditeenistus on justiitsministri poolt kinnitatud programmi alusel toimuv väljaõpe ning notarite koja poolt antud ülesannete täitmine.
Kandidaaditeenistuses olevate notari kandidaatide arvu määrab justiitsminister.
Notari kandidaadi väljaõpe kestab kaks aastat ja lõpeb notarieksamiga.
Notarite koja ettepanekul võib justiitsminister väljaõppe kestust muuta.
Pärast notarieksami sooritamist jätkab notari kandidaat kandidaaditeenistust, täites notarite koja poolt antavaid ülesandeid.
Notari kandidaadil ei ole õigust teha notariaaltoiminguid enda nimel, välja arvatud juhul, kui ta on nimetatud notari asendajaks.
Notari kandidaat saab kandidaaditeenistuse ajal notarite kojalt tasu, mille suuruse nimetab notarite koda.
Väljaõppe programmi edukalt täitnud notari kandidaat peab sooritama notarieksami.
Notari kandidaat esitab enne notarieksamit notarite kojale aruande väljaõppe kohta.
Notari kandidaati juhendav notar esitab enne notarieksamit notarite kojale arvamuse notari kandidaadi sobivuse kohta tööks notarina.
Kandidaaditeenistuse lõpetab justiitsminister notarite koja ettepanekul.
Kui notari kandidaadile on määratud distsiplinaarkaristuseks kandidaaditeenistuse lõpetamine.
Notarite koja koosseisu kuuluvad kõik ametisse nimetatud notarid.
Notar saab notarite koja liikmeks notari ametisse nimetamise päevast ning tema liikmeksolek lõpeb notari ametikohalt vabastamise päevast.
Notarite koja asukoht on Tallinnas.
Notarite koda on avalik-õiguslik juriidiline isik.
Notarite koda tegutseb käesoleva seaduse ning notarite koja põhikirja alusel, mille võtab vastu notarite koja koosolek ja kinnitab justiitsminister.
Järelevalvet notarite koja tegevuse üle teostab justiitsminister.
Järelvalve seisneb notarite koja poolt seaduse ja põhikirja järgimise ning käesolevas seaduses sätestatud notarite koja põhiliste ülesannete täitmise kontrollimises.
Kalendriaasta lõpus esitab notarite koda justiitsministrile aruande notarite koja, notarite ja notari kandidaatide tegevuse ning notariaadi ülesannete täitmise kohta lõppeval aastal ning töökava notarite koja põhiliste ülesannete täitmiseks järgneval aastal.
Justiitsminister, otsustades oma pädevusse kuuluvaid notariaadialaseid küsimusi, kuulab eelnevalt ära notarite koja arvamuse ja ettepanekud.
Notarite kojal on Eesti riigivapi kujutisega pitsat.
Notarite kojal on õigus kasutada oma dokumentide plankidel ja siltidel Eesti riigivapi kujutist.
Osavõtt notarite tegevuse üle järelevalve teostamisest ning notarite kutse-eetika nõuete järgimise kontrollimine.
Kasutada teisi seaduse ja notarite koja põhikirjaga kooskõlas olevaid tegevusviise.
Eraldada raha notarite koja eelarvest notaritele, kelle tulu on notarist mittesõltuvate asjaolude tõttu notariameti pidamiseks ebapiisav, kuid kelle ametisolek on hädavajalik vastava tööpiirkonna elanike teenindamiseks.
Omandada ja käsutada kinnis- ja vallasvara, mis on vajalikud käesolevas seaduses nimetatud ülesannete täitmiseks.
Notarite koja korralised koosolekud toimuvad üks kord aastas.
Kui seda nõuab vähemalt 1/5 notarite koja liikmete üldarvust.
Notarite koja koosoleku kutsub kokku notarite koja eestseisus, teatades koja liikmetele koosoleku aja, koha ja päevakorra vähemalt kaks nädalat ette.
Notarite koja koosolekust võtab koja liige osa isiklikult või voliniku kaudu, kelleks võib olla teine koja liige kirjaliku volituse alusel.
Notarite koja koosolek on otsustusvõimeline, kui sellel on esindatud vähemalt 2/3 notarite koja liikmete üldarvust.
Notarite koja koosoleku otsused võetakse vastu lihthäälteenamusega.
Notarite koja koosolek võib oma päevakorda võtta ja otsustada iga notarite koja pädevusse kuuluva küsimuse.
Notarite koja aasteelarve kinnitamine ning notarite kojale notarite poolt tehtavate kohustuslike maksete ja nende suuruse kehtestamine.
Notarite koja koosolek võib anda eestseisusele õiguse teha mõjuvatel põhjustel notarite koja eelarves muudatusi, mis esitatakse järgmisele notarite koja koosolekule kinnitamiseks.
Notarite koja koosolek valib notarite koja eestseisuse koosseisus: eestseisuse esimees, esimehe asetäitja ja kolm eestseisuse liiget.
Eestseisus valitakse salajasel hääletamisel kolmeks aastaks.
Eestseisuse istungid toimuvad üldjuhul üks kord kuus ja need kutsub kokku eestseisuse esimees.
Notarite koja eestseisus tagab notarite koja põhikirja täitmise ning notarite koja koosolekute otsuste elluviimise.
Eestseisus täidab notarite koja koosolekute vahelisel ajal kõiki notarite koja ülesandeid, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahv 38 2. lõikes toodud küsimused, suhtleb notarite koja nimel riigi- ja kohaliku omavalitsuse organite ja teiste organisatsioonidega ning teeb notarite koja nimel neile ettepanekuid ja esitab arvamusi.
Eestseisus võib oma ülesannete täitmisele kaasata notarite koja liikmeid ning moodustada enda juurde palgalise aparaadi.
Eestseisuse koosseisu kuuluvad notarid ja eestseisuse palgalised töötajad ei tohi avaldada neile nende tegevusega teatavaks saanud andmeid notariaaltoimingute kohta.
Nad võivad neid andmeid kohtus avaldada ainult notarite koja eestseisuse loal.
Andmete saladuses hoidmise kohustus säilib ka pärast nende lahkumist eestseisuse koosseisust või notarite koja teenistusest.
Notarite koja põhikiri on notarite koja organite pädevust ja ülesannete jaotust, organite ja notarite koja liikmete vahelisi õigussuhteid, notarite koja majandamist ja asjaajamise korda ning teisi notarite koja pädevuses olevaid küsimusi reguleeriv akt.
Tõestab mereproteste.
Peale käesoleva paragrahvi 1. lõikes toodud toimingute dokumenteerib (tõestab) notar ka teisi käesoleva seaduse paragrahv 2 1. lõikes nimetatud asjaolusid.
Muid toiminguid peale dokumenteerimise teeb notar juhul, kui see on seadusega sätestatud.
Seoses notariaaltoimingutega annab notar isikutele õigusabi ning koostab isikute taotlusel dokumentide projekte.
Notariaaltoimingute tegemise korra kehtestab justiitsminister, ära kuulanud notarite koja arvamuse ja ettepanekud.
Notarid esitavad justiitsministrile käesoleva seaduse paragrahvi 2 2. lõikes ja paragrahvi 11 1. lõikes nimetatud ülesannete täitmiseks vajalikke statistilisi andmeid tehtud notariaaltoimingute kohta.
Käesoleva seaduse paragrahv 41 1. lõikes või muus seaduses sätestatud toiminguid teevad ka Eesti Vabariigi konsulaaresinduste selleks volitatud ametiisikud, juhindudes konsulaaresinduste tegevust reguleerivatest õigusaktidest ning käesoleva seadusega kehtestatud notariaaltoimingute tegemise põhinõuetest.
Eesti Vabariigi konsulaaresinduste volitatud ametiisikute poolt käesolevas paragrahvis nimetatud toimingute tegemine loetakse võrdsustatuks notariaaltoimingute tegemisega.
Notariaaltoimingu võib teha isiku taotlusel ükskõik milline notar, välja arvatud juhul, kui seadus on sätestanud, et antud liiki notariaaltoiminguid võib teha ainult teatud tööpiirkonna notar.
Notar teeb notariaaltoimingud oma büroos.
Notariaaltoimingut taotleva isiku soovil teeb notar notariaaltoimingu oma tööpiirkonnas isiku poolt näidatud kohas.
Notariaaltoiming tehakse pärast seda, kui on esitatud kõik vajalikud dokumendid ja tehtud ettenähtud maksed.
Asjast huvitatud isiku taotlusel, kes soovib kohtus vaidlustada notariaaltoimingu sisusse puutuvat fakti või õigsust, kuni 10 päevaks.
Notariaaltoimingu tegemine peatatakse kohtu sellekohase teate alusel kuni õigusliku vaidluse lahendamiseni kohtus.
Notariaaltoimingu tegemise edasilükkamisel või peatamisel ei anna notar selle toimingu raames välja notariaalselt tõestatud dokumente ega tunnistusi.
Notar peab hoiduma notariaaltoimingu tegemisest, milles osalejaks või esindajaks või toimingust tuleneva hüve saajaks on ta ise, tema abikaasa või endine abikaasa; tema, tema abikaasa või endise abikaasa vanemad, lapsed, vanavanemad, lapselapsed, vennad või õed.
Notar peab hoiduma tehingu tõestamisest, milles osaleb äriühing, mille liikmeks, osanikuks või aktsionäriks on ta ise, tema abikaasa, tema vanemad või lapsed.
Notari kuulumisel kohaliku omavalitsuse esinduskogusse peab ta hoiduma tehingu tõestamisest, milles osaleb kohalik omavalitsus või äriühing, mille liikmeks, osanikuks või aktsionäriks on kohalik omavalitsus.
Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes loetletud piirangute rikkumisel eeldatakse notari poolt sõltumatuse ja erapooletuse nõude rikkumist.
Kohustus tõendada asjaolu, et nimetatud piirangute rikkumisega ei kaasnenud notari sõltumatuse ja erapooletuse nõude rikkumist või asjaolu, et notaril ei olnud võimalik teada, et tehtav notariaaltoiming allub nimetatud piirangutele, lasub notaril.
Notaril ei ole õigust tõestada tehingut, milles osalejaks või esindajaks või tehingust tuleneva hüve saajaks on ta ise, tema abikaasa või endine abikaasa; tema, tema abikaasa või endise abikaasa vanemad, lapsed, vanavanemad, lapselapsed, vennad või õed.
Käesolevas lõikes sätestatud piirangute rikkumisega tehtud notariaaltoiming on kehtetu.
Käesolevas paragrahvis sätestatud piiranguid peab asendatava notari suhtes järgima ka notari nimel tegutsev notari asendaja.
Nende notariaaltoimingute tegemiseks, mida võib teha ainult antud tööpiirkonna notar, määrab notari käesoleva paragrahvi 1., 2., 4. ja 5. lõikes loetletud juhtudeks justiitsminister.
Notariaaltoimingu tegemisel tuvastab notar notariaaltoimingus osalevate füüsiliste isikute või nende esindajate ning juriidiliste isikute esindajate isikusamasuse passi või seda asendava dokumendi alusel.
Kui notar tunneb isikut, ei ole isikuttõendava dokumendi esitamine nõutav.
Tehingu tõestamisel kontrollib notar tehinguosaliste isikute õigus-, teo- ja otsusevõimet.
Vajadusel märgib notar notariaaldokumendis, mil viisil ta isikute õigus-, teo- ja otsusevõimet kontrollis.
Kui tehing tehakse esindaja kaudu, kontrollib notar esindaja volitusi.
Notar võib riigi- ja omavalitsuse ametiasutustest ja kohtu registriosakondadest välja nõuda notariaaltoimingu tegemiseks vajalikke dokumente.
Notar on notariaaltoimingu tegemisel kohustatud notariaaltoimingut taotlevatele isikutele selgitama notariaaltoimingu sisu ja õiguslikke tagajärgi.
Seejuures peab notar eriti jälgima, et ei kahjustataks seadust mittetundvate ja õiguslikku kaitset vajavate isikute huve.
Notar on seoses tehtud või tehtava notariaaltoiminguga õigustatud esindama notariaaltoimingus osalejaid kohtu registriosakondades ning riigi- ja omavalitsuse ametiasutustes, kui seadusega ei sätestata teisiti.
Notari poolt tõestatavatele tehingutele ja muudele dokumentidele kirjutatakse alla notari juuresolekul.
Kui dokument on varem alla kirjutatud, peab allakirjutanud isik notarile kinnitama, et alla on kirjutanud tema.
Juhul kui notariaaldokument sisaldab notariaaltoimingus osaleja tahteavaldust, peab notar enne dokumendile allakirjutamist selle teksti talle ette lugema.
Kui notariaaltoimingus osaleja on kurt, tumm või kurttumm, peab notar vajadusel kasutama sellele isikule toimingu sisu ja tagajärgede selgitamisel vastava asjatundja abi.
See asjatundja peab oma allkirjaga kinnitama, et toimingu sisu on isikule selgitatud ja vastab tema tahtele.
Kui isik ei ole füüsilise puude, haiguse või muul põhjusel võimeline notariaaldokumendile alla kirjutama, kirjutab tema ülesandel ja notari juuresolekul sellele alla teine isik.
Kõik notari tehtud notariaaltoimingud registreeritakse notariaalregistris.
Notariaaltoimingu sissekanne notariaalregistris tõendab notariaaltoimingu tegemist.
Vajaduse korral antakse selle isiku kirjaliku avalduse alusel, kelle taotlusel või kelle suhtes notariaaltoiming tehti, talle väljavõte notariaalregistrist.
Notariaalregistri vormi kinnitab justiitsminister.
Notariaaldokumentide koostamise korra kinnitab justiitsminister.
Taotletakse notariaaltoimingu tegemist keeles, mida notar ei valda ning puudub võimalus tõlgi kasutamiseks.
Isikule, kellele notar keeldus notariaaltoimingut tegemast, annab notar hiljemalt kolme päeva jooksul keeldumise päevast arvates dokumendi, milles on toodud keeldumise põhjused.
Notar on kohustatud selgitama isikule, kellele ta keeldus notariaaltoimingut tegemast, keeldumise peale kaebamise korda.
Isik, kelle õigusi notariaaltoiming puudutab, või isik, kellele notar keeldus notariaaltoimingut tegemast, võib notariaaltoimingu või notariaaltoimingu tegemisest keeldumise peale esitada kaebuse kohtule notaribüroo asukoha järgi.
Kaebused notari tegevuse peale, mis pole toodud käesoleva paragrahvi 1. lõikes, vaatab läbi justiitsminister või tema ülesandel notarite koda.
Notari tegevuse peale kaebuse esitamise või notari vastu hagi esitamise korral ametitegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõudes teatab notar nimetatud asjaoludest viivitamatult justiitsministrile, märkides teates lühidalt ära kaebuse või hagi sisu.
Menetluse lõppedes esitab notar justiitsministrile ärakirja menetluse lõppemise aluseks olevast dokumendist.
Teiste riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud võivad isiklikult või oma esindajate kaudu taotleda notariaaltoimingute tegemist samas korras nagu Eesti kodanikudki.
Teistes riikides väljaantud dokumente võtab notar vastu siis, kui need on Välisministeeriumi asutuste poolt legaliseeritud.
Kui rahvusvaheliste lepingute või kokkulepetega, mille on sõlminud või millega on ühinenud Eesti Vabariik, on sätestatud Eesti Vabariigi seaduste sätetest erinev notariaaltoimingute tegemise kord, juhindub notar notariaaltoimingute tegemisel rahvusvahelistest lepingutest või kokkulepetest.
Käesolev seadus jõustub l993. aasta 1. novembrist.
Eesti NSV seadus „Riikliku notariaadi kohta“ (ENSV Teataja 1973, 33, 473; 1977, 6, 72; 1979, 21, 249 ja 1985, 27, 452) tunnistatakse kehtetuks käesoleva seaduse jõustumise päevast.
Riiklikud notariaalkontorid reorganiseeritakse käesoleva seaduse jõustumise päevast.
Riiklikud notarid võivad esitada taotlused käesoleva seaduse alusel notariks nimetamise kohta justiitsministrile kahe kuu jooksul käesoleva seaduse vastuvõtmise päevast arvates.
Riiklikud notarid jätkavad töötamist päevani, mil nad on nimetatud käesoleva seadus alusel notariks või vabastatud ametist.
Isikud, kes ei tööta riiklike notaritena, nimetatakse notariks konkursi alusel, mille kuulutab välja Justiitsministeerium.
Kuni 1995. aasta 1. juulini võib lubada notari ametisolekut ilma käesoleva seaduse paragrahvi 21 1. lõikes nimetatud ametikindlustuslepingut justiitsministrile esitamata.
Kuni l995. aasta 1. juulini võib notariks saada ka Eesti kodanik, kes ei vasta käesoleva seaduse paragrahvi 12 muudele nõuetele.
Kuni 1996. aasta 31. detsembrini on justiitsministril õigus nimetada konkursi alusel notariks juriidilise kõrgharidusega Eesti kodanikke, kes ei vasta käesoleva seaduse paragrahvi 12 muudele nõuetele.
Notarid lahendavad pärimisasju pärimisseaduses sätestatud juhtudel ja tähtajal.
Lugeda valla- või linnasekretäri poolt dokumendi või ärakirja või väljavõtte õigsuse, dokumendi isiku allkirja ehtsuse ning volikirja tõestamine võrdseks notariaalse tõestamisega.
Valla- ja linnasekretäril ei ole õigust tõestada tehingu tegemiseks antavat volikirja.
Valla- ja linnasekretäril on õigus tõestada raha väljavõtmiseks, dokumentide edastamiseks või vastuvõtmiseks ning muude õigustoimingute (v.a. tehingud) tegemiseks antavat volikirja.
Maa- ja linnakohtul ning arhiivi selleks volitatud ametiisikul on õigus väljastada ärakirju maa- ja linnakohtus ning arhiivis säilitatavatest dokumentidest.
Ärakirja tõestamine maa- ja linnakohtu või arhiivi selleks volitatud ametiisiku poolt on võrdne notariaalse tõestamisega.
Käesolevas paragrahvis nimetatud toimingute tegemisel juhinduvad valla- ja linnasekretärid ning maa- või linnakohtu ning arhiivi selleks volitatud ametiisikud kohaliku omavalitsuse, kohtu või arhiivi tegevust reguleerivatest õigusaktidest ning käesoleva seadusega kehtestatud notariaaltoimingute tegemise põhinõuetest.
Üürilepingud, millega on üüritud või üüritakse loodavate notaribüroode jaoks ruume majades, mis on tagastatud või kuuluvad õigusjärgsetele omanikele tagastamisele kui õigusvastaselt võõrandatud vara, jäetakse kehtima viieks aastaks, arvates käesoleva seaduse jõustumise päevast.
Notariaadi ümberkorraldamine vastvalt käesolevale seadusele pannakse Justiitsministeeriumile.
Notarid, kes on nimetatud või nimetatakse ametisse enne 2001. aasta 1. jaanuari, kuuluvad atesteerimisele.
Atesteerimine viiakse läbi ajavahemikus 2001. aasta 1. jaanuar kuni 2002. aasta 31. detsember.
Atesteerimisel kontrollitakse notari teadmiste ja kutseoskuste vastavust ametikohale.
Atesteerimine toimub eksami vormis.
Eksamikava kinnitab justiitsminister.
Atesteerimise viib läbi atesteerimiskomisjon (edaspidi komisjon).
Komisjoni kuuluvad kaks Justiitsministeeriumi esindajat justiitsministri määramisel, kaks notarite koja poolt nimetatud notarit, kaks Riigikohtu esimehe poolt nimetatud kohtunikku ja kaks juriidilise kõrgharidusega spetsialisti justiitsministri määramisel.
Komisjoni töökorra ja koosseisu kinnitab justiitsminister.
Komisjoni otsusega loetakse notar ametikohale vastavaks või mittevastavaks.
Atesteerimisel ametikohale mittevastavaks tunnistamise korral määrab komisjon atesteeritavale tähtaja, mille järel toimub kordusatesteerimine.
Kordusatesteerimisel ametikohale mittevastavaks tunnistamise korral või mõjuva põhjuseta kordusatesteerimisele mitteilmumise korral vabastab justiitsminister komisjoni esildisel notari ametist.
Notaril on õigus tema ametist vabastamise peale esitada ühe kuu jooksul vabastamise otsusest teatamise päevast arvates kaebus kohtusse.
Kinnitada tööstusdisainilahenduse registreerimise taotluse dokumentide sisu- ja vorminõuded ning esitamise kord (juurde lisatud).
Vastavalt tööstusdisaini kaitse seadusele (edaspidi seadus) rakendatakse Eesti Vabariigis tööstusdisainilahenduste registreerimisel avaldus- ehk registreerimissüsteemi.
Registreerimissüsteemi puhul ei kontrolli Patendiamet tööstusdisainilahenduse uudsust, eristatavust ja seda, kas tööstusdisainilahenduse järgi on võimalik tööstuslikult või käsitöönduslikult valmistada tooteid.
Tööstusdisainilahenduse uudsuse, eristatavuse, selle tööstusliku või käsitööndusliku valmistamise võimalikkuse eest vastutab tööstusdisainilahenduse omanik.
Prioriteedinõuet tõendavad dokumendid, kui taotletakse prioriteeti.
Registreerimistaotlusele võib lisada tööstusdisainilahenduse olemust avava kirjelduse.
Tööstusdisainilahenduse registreerimise avaldus ja reproduktsioon (id), sealhulgas tööstusdisainilahenduse variantide ja komplekti puhul, esitatakse kolmes eksemplaris.
Tööstusdisainilahenduse registreerimise avaldus peab sisaldama seaduse paragrahvis 21 ettenähtud andmeid.
Avalduse plank on esitatud käesoleva korra lisas.
Andmeväljal 1 esitatakse tööstusdisainilahenduse nimetus.
Nimetuses on soovitav kasutada tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise klassifikatsiooni kaupade loetelu terminoloogiat.
Nimetust ei tohi lühendada ega kasutada sõnalühendeid.
Andmeväljale 1 võib märkida ka tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise klassifikatsiooni Locarno kokkuleppe (RT II 1996, 23, 87) klassi ja alaklassi numbri, kuhu tööstusdisainilahendus kuulub.
Tööstusdisainilahenduse registreerimise avaldusest peab selgelt ilmnema, kas taotleja on füüsiline või juriidiline isik.
Füüsilise isiku andmed on tema ees- ja perekonnanimi, elukoha aadress.
Soovitav on lisada telefoni ja/või faksi number.
Kui füüsilise isiku nimest ei selgu, milline nimeosa on ees- ja milline perekonnanimi, tuleb perekonnanimi alla joonida või esitada suurtähtkirjas.
Juriidilise isiku andmed on äriregistrisse või tema asukohariigi seaduse järgi muusse ametlikku registrisse kantud täielik või lühendatud nimi ja asukoha täielik aadress.
Kui taotlejaid on mitu, siis esitatakse kõigi taotlejate andmed.
Taotleja on kohustatud Patendiametile teatama oma andmete muutumisest taotluse menetluse kestel.
Sellise teate puudumise korral lähtutakse menetluses viimastest Patendiametile teadaolevatest andmetest.
Andmeväli 3 täidetakse vaid juhul, kui taotlejat esindab registreerimistaotluse esitamisel või Patendiametiga asjaajamisel patendivolinik või mitme taotleja korral nende ühine esindaja.
Soovitav on lisada postiaadress, patendivoliniku registreerimisnumber riiklikus Eesti patendivolinike registris ja telefoni ja/või faksi number, mille puudumisel teha sellekohane märge.
Kui andmeväljal on esitatud nii ühise esindaja kui ka patendivoliniku andmed, loetakse taotlejate esindajaks patendivolinik.
Andmeväli 4 täidetakse juhul, kui registreerimistaotluse esitab ja registreerimisega seotud asju ajab taotleja ise või mitme taotleja korral nende ühine esindaja.
Andmeväljale märgitakse taotleja või ühise esindaja andmed ka juhul, kui patendivoliniku andmed on andmeväljal 3 märgitud, aga ta ei ole volitatud vastu võtma Patendiameti kirjalikke teateid ega vahetama suulist informatsiooni.
Kui taotleja on füüsiline isik või mitme taotleja korral on nende ühiseks esindajaks füüsiline isik, märgitakse andmeväljale 4 selle isiku nimi ja postiaadress.
Kui taotleja on juriidiline isik või mitme taotleja korral on nende ühiseks esindajaks juriidiline isik, märgitakse andmeväljale 4 tema nimi ja postiaadress.
Kui andmeväli 4 ei ole täidetud, on täidetud valesti või vigaselt, edastab Patendiamet teated andmeväljal 3 märgitud ühisele esindajale või selle puudumisel andmeväljal 2 märgitud taotlejale.
Kui mitme taotleja korral ei ole ühist esindajat määratud, edastatakse teated andmeväljal 2 esimesena märgitud taotlejale tema elu- või asukoha aadressil.
Kui taotlejate hulgas on nii Eesti Vabariigis kui ka välisriigis elu- või asukohta omavaid isikuid, edastatakse teated andmeväljal 2 järjekorras esimesena märgitud Eesti Vabariigis elu- või asukohta omavale isikule.
Andmeväljale 5 märgitakse autori ees- ja perekonnanimi ning elukoha aadress.
Mitme autori puhul märgitakse andmeväljale 5 punktis 3.6.1 nimetatud andmed kõigi autorite kohta.
Kui autor on ühtlasi taotleja, võib andmeväljale kirjutada ainult autori ees- ja perekonnanime või sõna „taotleja“.
Aadressi märkimine ei ole sel juhul kohustuslik.
Andmeväljale 7 märgitakse vastavalt seaduse paragrahvile 14 registreerimise taotlemise ja tööstusdisainilahenduse omanikuks saamise õiguslik alus vastava ruudu märgistamise teel.
Andmeväli täidetakse, kui taotleja soovib kasutada seaduse paragrahvis 11 sätestatud võimalusi prioriteedi määramiseks.
Seaduse paragrahvi 11 lõike 2 kohaselt tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni liikmesriigis esitatud esmase registreerimistaotluse alusel prioriteedinõude või tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooniga mitteühinenud riigis esitatud esmase registreerimistaotluse prioriteedinõude esitamise korral märgitakse andmeväljale esmase taotluse esitamise päev, taotluse number ja riigi nimi või WIPO standardile ST.3 vastav riikide identifitseerimise kahetäheline kood.
Kui taotlejal ei ole registreerimistaotluse Patendiametile esitamise päeval esmase registreerimistaotluse number teada, siis märgib ta prioriteedinõudes ainult esmase taotluse esitamise päeva ja riigi.
Seaduse paragrahvi 11 lõike 3 kohaselt esmasele registreerimistaotlusele järgnenud identse tööstusdisainilahenduse registreerimise taotluse alusel prioriteedinõude esitamisel märgitakse andmeväljale esmasele registreerimistaotlusele järgnenud registreerimistaotluse number ja esitamise päev.
Andmeväli 9 täidetakse juhul, kui taotleja soovib registreerimistaotluse menetlust peatada.
Andmeväljale 10 märgitakse tasutud riigilõivu suurus ja maksemoodus, riigilõivu tasumist tõendava dokumendi number ja kuupäev.
Andmeväljal 11 tehakse lisade loetelus vastavatesse ruutudesse märked registreerimistaotluse koosseisus olevate dokumentide kohta.
Seejärel märgitakse iga dokumendi lehtede ja eksemplaride arv.
Kui registreerimistaotluses on mõni dokument, mida loetelu ei sisalda, täiendatakse loetelu, lisades selle dokumendi nimetuse, lehtede ja eksemplaride arvu.
Tööstusdisainilahenduse registreerimise avaldusele kirjutab alla taotleja või volituse olemasolul patendivolinik.
Kui taotlejaid on mitu, kirjutavad alla kõik taotlejad või patendivolinik.
Allkirjale peab lisama selle dešifreeringu, kui allkiri ei ole loetav.
Kui taotlejaks on juriidiline isik, lisatakse pädeva ametiisiku ametinimetus.
Allkiri lisalehel peab vastama käesoleva korra punktides 3.12.2 ja 3.12.3 sätestatud nõuetele.
Registreerimistaotlus peab sisaldama reproduktsiooni (fotod, joonised), mis peab andma täieliku ja täpse ettekujutuse tööstusdisainilahendusest.
Tööstusdisainilahenduse reproduktsioon peab koosnema tööstusdisainilahenduse üldvaatest ja nendest vaadetest, mis on vajalikud tööstusdisainilahendusest täieliku ja täpse ettekujutuse saamiseks.
Tööstusdisainilahenduse variandi reproduktsioon peab koosnema tööstusdisainilahenduse variandi üldvaatest ja nendest vaadetest, mis on vajalikud täieliku ja täpse ettekujutuse saamiseks tööstusdisainilahenduse variandist.
Tööstusdisainilahenduste komplekti reproduktsioon peab koosnema tööstusdisainilahenduste komplekti üldvaatest ja nendest vaadetest, mis on vajalikud täieliku ja täpse ettekujutuse saamiseks tööstusdisainilahenduste komplektist kui tervikust.
Juhul kui tööstusdisainilahendust soovitakse registreerida värvilisena, peab reproduktsioon olema värviline.
Registreerimistaotluse esitamise eest tasutakse riigilõiv.
Riigilõivu tasumist tõendavale dokumendile (maksekorraldus, kviitung jne.) märgitakse tööstusdisainilahenduse nimetus ja registreerimistaotluse saabumise number, kui viimane on taotlejal teada.
Kui registreerimistaotlus sisaldab üle kahe tööstusdisainilahenduse variandi, tasutakse registreerimistaotluse esitamise eest kolmandast variandist alates iga järgmise variandi eest täiendav riigilõiv.
Üldjuhul esitatakse riigilõivu tasumist tõendav dokument iga registreerimistaotluse jaoks eraldi.
Kui riigilõiv tasutakse korraga mitme registreerimistaotluse esitamise eest, märgitakse riigilõivu tasumist tõendavale dokumendile iga registreerimistaotluse kohta tööstusdisainilahenduse nimetus või registreerimistaotluse saabumise number ja tasutud riigilõivu suurus.
Volikiri antakse ühe või mitme patendivoliniku nimele või, kui taotlejatel on ühine esindaja, siis ühisele esindajale registreerimistaotluse esitamiseks või tööstusdisainilahenduse registreerimise taotlemisega või registreeringu jõushoidmisega seotud kõigi toimingute või mõne toimingu sooritamiseks.
Kui volikiri on antud mitme patendivoliniku nimele, võib esindada taotlejat igaüks neist eraldi, kui volikirjas ei ole sätestatud teisiti.
Volikiri allkirjastatakse käesoleva korra punkti 3.12.2 kohaselt.
Edasivolitamise korras võib volikirja anda juhul, kui algvolikirjas on antud edasivolitamise õigus.
Edasivolitamise korras välja antud volikirjas märgitakse kohustuslikult algvolikirja allakirjutamise koht ja aeg, algvolikirja saanud isiku ja edasivolitatud patendivoliniku ees- ja perekonnanimi.
Kui taotleja, kelle elu- või asukoht on väljaspool Eesti Vabariiki, esitab registreerimistaotluse ise, peab ta registreerimistaotluse menetluse asjade ajamiseks volitama patendivoliniku.
Volikiri peab olema esitatud seaduses sätestatud tähtaja jooksul.
Patendiamet loeb volitust tõendavaks ja volikirja asendavaks dokumendiks ka tööstusdisainilahenduse registreerimise avalduse, kui avalduse andmeväljale 3 on kantud seaduse paragrahvi 26 lõike 2 punktides 2 või 3 nõutud andmed ja avaldusele on alla kirjutanud taotleja ise.
Sel juhul loetakse patendivoliniku volituse ulatuseks registreerimistaotluse menetlusega ja registreeringu jõushoidmisega seotud kõigi toimingute sooritamine ning volikirja väljaandmise kohaks ja ajaks avalduse allakirjutamise koht ja aeg.
Kui registreerimistaotlus esitatakse esindaja kaudu ja tööstusdisainilahenduse registreerimise avaldusele on alla kirjutanud esindaja, peab volikirja esitama seaduses sätestatud tähtaja jooksul.
Kui sama toimingu tegemiseks kehtib mitu volikirja eri isikutele, peab Patendiamet kirjavahetust hilisemas volikirjas märgitud isikuga.
Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni alusel prioriteedinõude esitamisel lisatakse registreerimistaotluse dokumentidele esmase registreerimistaotluse vastu võtnud ametiasutuse tõend registreerimistaotluse esitamise päeva kohta ning esmase registreerimistaotluse koopia, mille autentsust on tõendanud esmase registreerimistaotluse vastu võtnud ametiasutus.
Kui prioriteedinõue on esitatud mitme varasema tööstusdisainilahenduse registreerimise taotluse alusel, lisatakse kõigi nende taotluste kohta prioriteeti tõendavad dokumendid.
Registreerimistaotluse dokumentide keel ja nende tõlgete keel peab vastama eesti kirjakeele normile.
Tõlge peab vastama originaaldokumendile.
Kui taotlejate või nende esindajate Patendiametile esitatavad prioriteedinõuet tõendavad dokumendid ei ole eestikeelsed, võib Patendiamet registreerimistaotluse menetluse käigus nõuda dokumendi tõlget.
Reproduktsioon esitatakse ühtlasel neutraalsel taustal.
Reproduktsioon peab olema kvaliteetne, selgete kontuuridega, sobiv vähenduste või suurenduste tegemiseks.
Joonis (ed) tehakse joonistusvahenditega tugeva musta joonega vastupidaval valgel ja siledal paberil formaadis A4 (210 × 297 mm).
Alumine veeris - 10 mm.
Joonis (ed) esitatakse ilma pealkirjade, kirjeldava teksti ja mõõtmete tähistusteta.
Kui kujutised, mis paiknevad kahel või enamal lehel, on ühe joonise osad, paigutatakse need kujutised nii, et joonist oleks võimalik lehtedest tervikuks kokku panna.
Joonised paigutatakse soovitavalt püstformaadis lehele nii, et leht oleks maksimaalselt täidetud.
Kui jooniseid ei saa paigutada püstformaadis lehele, siis paigutatakse nad nii, et ülemine osa oleks lehe vasaku serva pool (arvestades püstformaati).
Ühele joonise lehele võib paigutada rohkem kui ühe kujutise, kuid need peavad olema üksteisest selgelt eraldatud.
Kui tööstusdisainilahenduse selgitamiseks kasutatakse ainult üht kujutist, ei ole seda tarvis nummerdada.
Jooniste lehed nummerdatakse lehe keskel ülemise veerise all paiknevate araabia numbritega, mis on mõõtmetelt vähemalt 3,2 mm.
Iga lehe number peab koosnema kahest araabia numbrist, mis on eraldatud kaldkriipsuga ning millest esimene on lehe number ja teine on reproduktsiooni lehtede koguarv (näiteks 1/3, milles number 1 näitab joonise lehe järjekorranumbrit ja 3 joonise lehtede koguarvu).
Jooniseid ei või kokku murda, rulli keerata ega kinnitada muude dokumentide külge.
Foto peab olema kvaliteetne, selgete kontuuridega, fotol tohib olla kujutatud ainult kaitstav tööstusdisainilahendus, sellel ei tohi olla kõrvalisi esemeid.
Esitada ei tohi diapositiive ja negatiive.
Foto ei tohi olla mõõtmetelt suurem kui formaat A4 (210 × 297 mm).
Foto tagaküljele märgitakse kujutise number, tööstusdisainilahenduse nimetus ja taotleja ees- ja perekonnanimi või nimi.
Tasapinnalised tekstiiltoodete (kangad, laudlinad, salvrätid, käterätid, voodipesu, sallid, pearätid jms.) lahendused tuleb reproduktsioonil kujutada tasapinnalistena, et saada selge ja täpne ettekujutus esitatud lahendusest, näiteks kanga faktuurist või mustrist.
Kui materjali muster kordub, tuleb reproduktsioonil kujutada kogu mustri korduv osa.
Tööstusdisainilahenduse komplekti puhul tuleb igal fotol või joonisel kujutada komplekti tervikuna.
Tööstusdisainilahenduse variantide kaitse korral tuleb lahenduse iga variandi kohta esitada eraldi fotode või jooniste komplekt.
Need toote osad, mis pakuvad huvi, aga pole reproduktsioonil küllalt selgelt välja toodud, on soovitav näidata suurendatuna eraldi.
Registreerimistaotluse tekstidokumendid vormistatakse ja esitatakse valgel vastupidaval paberil formaadis A4 (210 × 297 mm).
Iga paberilehte kasutatakse püstformaadis ja ainult ühelt poolt.
Alumine veeris - 20-30 mm.
Tekstidokumentide leheküljed nummerdatakse araabia numbritega.
Lehekülje number paigutatakse lehe keskele ülemise veerise alla.
Esimesele lehele lehekülje numbrit ei märgita.
Dokumentide tekst esitatakse masinakirjas.
Dokumendid peavad olema trükitud musta kustutamatu ja säilitamiskindla värviga ning sellise värvitumedusega, mis võimaldab dokumentidest tänapäevaste paljundusseadmetega teha vajalik arv koopiaid.
Tekst trükitakse minimaalse reavahega 1,5 intervalli kirjas, mille suurtähtede kõrgus on vähemalt 2,1 mm.
Tööstusdisainilahenduse kirjelduses kasutatakse teadus- ja tehnikakirjanduses üldlevinud termineid, tähiseid, lühendeid ja mõõtühikuid.
Kui kasutatakse terminit või tähistust, mis ei ole erialakirjanduses üldlevinud, siis seletatakse selle tähendus esimesel tööstusdisainilahenduse kirjelduses kasutamise juhul.
Kõigile tingtähistele antakse selgitus.
Tööstusdisainilahenduse kirjelduses järgitakse terminoloogia ühtsuse nõuet.
Registreerimistaotluse dokumentide tekstis ei tohi olla väljendeid, mis on vastuolus heade tavadega või halvustavad teisi isikuid ja nende tööstusdisainilahendusi.
Tööstusdisainilahenduse kirjelduses või teistes registreerimistaotluse dokumentides ei tohi esitada tööstusdisainilahendust või taotlejat reklaamivaid tekste või kujutisi.
Registreerimistaotluse esitab taotleja või tema esindaja otse või posti teel Patendiameti vastuvõtuosakonda.
Telefaksi või elektroonsete vahendite kaudu esitatud registreerimistaotlust vastu ei võeta.
Riigilõivu tasumist tõendav dokument esitatakse kas registreerimistaotluse saabumise päeval või ühe kuu jooksul registreerimistaotluse saabumise päevast.
Kui riigilõivu tasumist tõendav dokument ei ole saabunud Patendiametisse tähtaegselt, keeldub Patendiamet registreerimistaotlust menetlusse võtmast.
Volikiri esitatakse registreerimistaotluse saabumise päeval või kahe kuu jooksul registreerimistaotluse saabumise päevast.
Kui volikiri ei ole saabunud Patendiametisse tähtaegselt, keeldub Patendiamet registreerimistaotlust menetlusse võtmast.
Prioriteedinõue peab olema esitatud registreerimistaotluse saabumise päeval.
Prioriteedinõuet tõendavad dokumendid esitatakse kas registreerimistaotluse saabumise päeval või üheksa kuu jooksul prioriteedikuupäevast.
Kui registreerimistaotluses on esitatud prioriteedinõue, kuid taotleja ei ole esitanud prioriteedinõuet tõendavaid dokumente registreerimistaotluses ega üheksa kuu jooksul prioriteedikuupäevast, või kui esitatud dokumendid ei vasta seaduse paragrahvi 11 lõigetes 2-4 ja paragrahvis 23 sätestatud nõuetele, jätab Patendiamet prioriteedinõude rahuldamata.
Kui taotleja poolt esitatud registreerimistaotluses on puudusi, teatab Patendiamet nendest taotlejale kirjalikult ning määrab tähtaja puuduste kõrvaldamiseks või selgituste andmiseks seaduse paragrahvi 31 lõigetes 5 ja 6 sätestatud korras.
Käesoleva seaduse eesmärk on inimese tervise kaitsmine, haiguste ennetamine ja tervise edendamine, mis saavutatakse riigi, omavalitsuse, avalik- ja eraõigusliku juriidilise isiku ning füüsilise isiku kohustustega ning riiklike ja omavalitsuslike abinõude süsteemiga.
Elukeskkond - inimesega kokkupuutuva loodusliku, tehisliku ja sotsiaalse keskkonna tegurite kogum, mis mõjutab või võib mõjutada inimese tervist.
Tervisekaitse õigusaktide väljatöötamine, kehtestamine ja riiklik järelevalve nende täitmise üle.
Õppe- ja töötingimused ning õppe- ja töövahendid peavad olema tervisele kahjutud ning nendes tegevusvaldkondades, kus võivad esineda tervist kahjustavad tegurid, peab inimene enne õppima või tööle asumist ja edaspidi perioodiliselt läbima tervisekontrolli.
Surnute hoidmine, vedamine, matmine ja ümbermatmine peab olema korraldatud nii, et see ei ohustaks inimeste tervist.
Haiguste varase avastamise programmide väljatöötamine ja riskirühmade uurimine.
Tervistsoodustava elukeskkonna kujundamine.
Tervisele ohutu elukeskkonna loomisele, tervisehäirete ja haiguste ennetamisele ning tervise edendamisele suunatud riiklike programmide kinnitamine.
Kosmeetikatoodetele ja nende käitlemisele.
Tervisele ohutu elukeskkonna loomisele, tervisehäirete ja haiguste ennetamisele ning tervise edendamisele suunatud riiklike programmide ja projektide ning muude abinõude kavandamine ja elluviimise korraldamine.
Rahvastiku tervisega seonduvate andmete kogumine ja isikuandmete töötlemine riikliku tervise- ja tervishoiupoliitika väljatöötamiseks ning elluviimiseks kooskõlas isikuandmete kaitse seaduse (RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941; 111, 1833; 2000, 50, 317; 92, 597; 104, 685; 2001, 50, 283) ja andmekogude seadusega (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77).
Ravimuda turustamine, säilitamine ja kasutamine.
Joogiveeproove võtvate isikute atesteerimiseks.
Tervisekaitse ja tervise edendamisega tegelevate asutuste ning valla- ja linnaarstide vahelise koostöö koordineerimine.
Elanikkonna haiguste ennetamisele ja tervise edendamisele suunatud tegevuse korraldamine kohaliku omavalitsuse maa-alal.
Valla- või linnaarst kontrollib oma teeninduspiirkonna riigi, munitsipaal- ja eraomandis olevate avalik- ja eraõiguslike juriidiliste ja füüsiliste isikute halduses või omandis olevatel territooriumidel, ehitistel ja rajatistel tervisekaitse õigusaktide täitmist ning õigusaktide rikkumise korral teeb ettevõtte, asutuse või organisatsiooni juhtkonnale või füüsilisele isikule ettepaneku rikkumiste kõrvaldamiseks.
Käesoleva seaduse täitmisel on valla- või linnaarstil käesoleva seaduse paragrahv 16 1. lõike punktis 1 toodud tervisekaitse riikliku järelevalve ametniku õigused.
Tervisekaitse õigusaktide rikkumisest teatab valla- või linnaarst tervisekaitse riikliku järelevalve asutusele.
Valla- või linnaarsti ülesandeks on ettepanekute esitamine kohalikule omavalitsusele või teistele pädevatele organitele elukeskkonna seisundi parandamiseks ja tervise edendamiseks vallas või linnas.
Valla- või linnaarsti ülesandeks on koostöö maakonna tervisekaitsetalitusega.
Tervist kahjustada võivate kiirgus-, müra- või vibratsiooniallikate valmistamine.
Avalik- ja eraõiguslik juriidiline ning füüsiline isik kooskõlastab tervisekaitse riikliku järelevalveasutusega käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud kaupu käitleva, samuti ilu- ja isikuteenuseid osutava ettevõtte, laste-, kooli-, tervishoiu-, hoolekandeasutuse ning laeva ehitusprojekti ja käesolevas lõikes loetletud ehitiste ning laeva kasutuselevõtu.
Avalik- ja eraõiguslik juriidiline isik ning füüsiline isik informeerib viivitamatult tervisekaitse riikliku järelevalve asutust ja kohalikku omavalitsust avariidest ja olukordadest, mis võivad halvendada inimeste tervist ja elukeskkonda.
Avalik- ja eraõiguslik juriidiline isik ning füüsiline isik ei tohi levitada inimese tervist ja elukeskkonda kahjustada võivaid ideid, arvamusi, veendumusi ja muud teavet sõnas, trükis või muul viisil.
Deratisatsiooni, desinfektsiooni või desinsektsiooni, kui on tekkinud soodsad tingimused nakkuste levikuks.
Tervisekaitse, haiguste ennetamise ja tervise edendamise põhiülesandeid täidavad tervishoiuasutused vastavalt oma põhitegevuse suunale.
Tervisekaitsenõuete elluviimist korraldavad täidesaatva riigivõimu asutused, avalik- ja eraõiguslikud juriidilised isikud ning füüsilised isikud vastavalt oma pädevusele.
Elukeskkonna objektide terviseohutust hindavad Tervisekaitseinspektsiooni ja tema kohalike asutuste järelevalveametnikud.
Tervisekaitse, haiguste ennetamise ja tervise edendamisega tegelevad asutused tagavad inimese tervise ja elukeskkonna üldiseks kasutamiseks määratud andmete kättesaadavuse.
Tervisekaitse riiklikku järelevalvet käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides ettenähtud nõuete täitmise üle ning toote ohutuse seaduse (RT I 1998, 40, 613; 1999, 82, 753; 2000, 86, 546) § 3 lõikes 3 nimetatud juhtudel terviseohutuse üle, välja arvatud käesoleva seaduse § 8 lõike 2 punkti 11 alusel kehtestatud õigusaktides ettenähtud nõuded, teostavad Tervisekaitseinspektsioon ja tema kohalikud asutused.
Tervisekaitse riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse § 8 lõike 2 punkti 11 alusel kehtestatud õigusaktides ettenähtud nõuete täitmise üle teostab Ravimiamet.
Tervisekaitse riikliku järelevalve ametnik on oma ametikohustuste täitmisel võimuesindaja ja tema seaduslikud nõudmised ning korraldused õiguserikkumiste kõrvaldamiseks on kohustuslikud kõikidele ametnikele ja isikutele.
Kohustada avalik- ja eraõiguslikke juriidilisi isikuid ning füüsilisi isikuid omandi valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel piirama, peatama või lõpetama oma tegevust, mis kahjustab või võib kahjustada inimese tervist ning teha ettekirjutusi tervisekaitse õigusaktide rikkumiste kõrvaldamiseks koos täitmise tähtaja kehtestamisega ning kontrollida nende täitmist.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib järelevalveametnik rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses (RT I 2001, 50, 283; 94, 580) sätestatud korras.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 1 nimetatud sunniraha ülemmäär on 10 000 krooni.
Kohustada tööandjaid ajutiselt kõrvaldama töölt töötajaid, kes pole õigeaegselt läbinud kohustuslikku tervisekontrolli, või nakkushaigeid ja tõvestavate pisikute kandjaid, ning kes töö iseärasuse tõttu võivad nakatada teisi inimesi.
Hoidma seoses tervisekaitse järelevalve ülesannete täitmisega neile teatavaks saanud arstlikke ja ärisaladusi, samuti temale teatavaks saanud isikute eraellu puutuvaid andmeid.
Avalik- ja eraõiguslikul juriidilisel isikul ning füüsilisel isikul on õigus tervisekaitse riikliku järelevalve asutuse või ametniku ettekirjutuse või muu toiminguga mittenõustumisel esitada kaebus Tervisekaitseinspektsiooni peadirektorile 10 kalendripäeva jooksul, arvates ettekirjutusest või muust toimingust teada saamise päevast.
Kaebuse esitamine ei võta isikult kohustust täita tervisekaitse riikliku järelevalve asutuse või ametniku ettekirjutust.
Tervisekaitseinspektsiooni peadirektor vaatab kaebuse läbi ühe kuu jooksul, arvates kaebuse saamise päevast.
Kaebuse läbivaatamisel teeb Tervisekaitseinspektsiooni peadirektor ühe järgmistest otsustest: jätta ettekirjutus või muu toiming jõusse, see muuta või tühistada.
Otsus tehakse kaebuse esitajale teatavaks ning antakse kätte allkirja vastu või saadetakse posti teel väljastusteatega.
Otsusega mittenõustumisel võib selle vaidlustada halduskohtu kaudu.
Avalik- ja eraõiguslikul juriidilisel isikul ning füüsilisel isikul on õigus tervisekaitse riikliku järelevalve asutuse või ametniku ettekirjutuse või muu toimingu peale esitada kaebus halduskohtusse, sõltumata käesoleva seaduse paragrahvis 17 nimetatud kaebuse varasemast esitamisest.
Kaebuse esitamine kohtusse ei võta isikult kohustust täita tervisekaitse riikliku järelevalve asutuse või ametniku ettekirjutust seni, kuni kohus tunnistab selle kas osaliselt või täielikult seadusevastaseks.
Avalik- ja eraõiguslik juriidiline isik ning füüsiline isik kannab vastutust käesoleva seaduse ja muude tervisekaitse õigusaktide rikkumise eest.
Füüsiline isik kannab käesoleva seaduse ja muude tervisekaitse õigusaktide rikkumise eest distsiplinaar-, tsiviil-, haldus- või kriminaalvastutust seaduses ettenähtud korras.
Juriidilisele isikule teatavaks tehtud ettekirjutuste täitmata jätmise eest, kui see põhjustas inimese tervise kahjustuse või haigestumise - määratakse rahatrahv kuni 250 000 krooni.
Käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatud õiguserikkumise asjades on asja arutamise ja karistuse määramise õigus Tervisekaitseinspektsiooni peadirektoril ja tema asetäitjal, Eesti Sanitaarkarantiinitalituse direktoril, tervisekaitsetalituse direktoril ja halduskohtunikul.
Tervisekaitseinspektsiooni peadirektoril ja tema asetäitjal, Eesti Sanitaarkarantiinitalituse direktoril ja tervisekaitsetalituse direktoril on käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatud õiguserikkumise asjades õigus määrata rahatrahv kuni 10 000 krooni, sellest suuremat rahatrahvi võib kohaldada ainult halduskohtunik.
Menetlus käesoleva paragrahvi 3. lõikes loetletud juriidilise isiku haldusõiguserikkumiste asjades, kaasa arvatud karistuste määramine, nende vaidlustamine ja jõustunud halduskaristuse otsuste täitmine toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453; 87, 524 ja 526; 97, 605; 102, 677; 2002, 18, 98; 21, 117; 29, 174 ja 175; 30, 176; 32, 189) ja kriminaalkoodeksis (RT 1992, 20, 288; RT I 2000, 73, 452; 85, 510; 87, 526; 2002, 30, 176; 32, 189) sätestatud korras, kusjuures arvestatakse täitemenetluse seadustiku (RT I 1993, 49, 693; RT I 2001, 29, 156; 43, 238) ja halduskohtumenetluse seadustiku (RT I 1993, 50, 694; 1994, 16, 290; 28, 425; 1995, 29, 358 ja 359; 1996, 37, 739; 1997, I, 16, 260; 30, 472) norme.
Käesoleva paragrahvi 3. lõikes loetletud juriidilise isiku haldusõiguserikkumiste kohta on protokolli koostamise õigus haldusõiguserikkumiste seadustiku paragrahv 205 3. lõikes nimetatud ametnikel.
Protokollis tuuakse ära selle koostamise aeg ja koht; asutuse nimi ja aadress, kelle nimel protokoll koostatakse; protokolli koostanud isiku ametinimetus, ees- ja perekonnanimi; õiguserikkujaks olnud juriidilise isiku nimetus ja aadress, tema pädeva esindaja ees- ja perekonnanimi ning ametikoht; õiguserikkumise koht, aeg ja kirjeldus, viide käesoleva paragrahvi 3. lõike punktile, mis näeb ette vastutuse selle õiguserikkumise eest, õiguserikkuja esindaja seletus ja vajadusel muud andmed.
Protokollile kirjutavad alla selle koostanud isik ja õiguserikkuja esindaja.
Kui õiguserikkuja esindaja keeldub protokollile alla kirjutamast, teeb protokolli koostaja sellesse vastava kande.
Protokollile lisatakse õiguserikkuja esindaja kirjalikud märkused protokolli kohta, samuti protokollile allakirjutamisest keeldumise kohta.
Kui füüsiline isik, tegutsedes juriidilise isiku töötajana või tema volitusel, pani toime käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatud õiguserikkumise, võib selle õiguserikkumise eest kohaldada vastutust samaaegselt nii füüsilisele isikule haldusõiguserikkumiste seadustiku alusel kui ka juriidilisele isikule käesoleva paragrahvi 3. lõike alusel.
Käesolevat seadust ning tervisekaitse õigusakte rikkunud avalik- ja eraõiguslik juriidiline isik ning füüsiline isik, kui see rikkumine põhjustas inimeste tervise kahjustuse või tekitas kahju elukeskkonnale, teistele juriidilistele või füüsilistele isikutele, on kohustatud hüvitama selle kahju ja kandma kahju likvideerimisega seotud kulutused seadusega ettenähtud korras.
Tervisekaitse riikliku järelevalve asutuste tegevust finantseeritakse riigieelarvest.
Tervisekaitse, haiguste ennetamise ja tervise edendamisega seotud riiklikke programme finantseeritakse riigieelarvest.
Tervisekaitse, haiguste ennetamise ja tervise edendamisega seotud kohalikke programme võib osaliselt või täielikult finantseerida riigieelarvest.
Tervisekaitse, haiguste ennetamise ja tervise edendamisega seotud programme võib osaliselt või täielikult finantseerida ravikindlustuse eelarvest.
Riiklikud tervisekaitse asutused osutavad tasulisi tervisekaitsealaseid teenuseid Sotsiaalministeeriumi kehtestatud korra ja hinnakirja kohaselt.
Avalik- ja eraõiguslikud juriidilised isikud ning füüsilised isikud kannavad käesoleva seadusega neile pandud ülesannete ja kohustuste täitmise kulud.
Käesolevas seaduses sätestatakse nõuded masina ohutuse tagamiseks masina turule laskmise või kasutusele võtmise korral ja masina turujärelevalve kord.
Käesolevat seadust kohaldatakse samuti turule eraldi lastavale ohutusseadisele.
Käesolevat seadust ei kohaldata masinale ja ohutusseadisele, mille turule laskmise või kasutusele võtmise nõuded on sätestatud eraldi seadusega.
Ehitusplatsidel inimeste või kaupade tõstmiseks kasutatavatele tõstukitele.
Kui masinaga seotud oht tuleneb peamiselt elektrist, kohaldatakse sellise masina suhtes elektriohutusseadust (RT I 1999, 29, 403).
Masina funktsiooni muutev vahetatav seade, mis ei ole varuosa ega tööriist ning mille kasutaja ise ühendab masina, eri masinate või traktoriga.
Ohutusseadis käesoleva seaduse tähenduses on masina juures kasutatav komponent, mis täidab ohutusfunktsiooni ja mille tõrge või talitlushäire võiks ohustada inimesi, kusjuures see ei ole vahetatav seade.
Käesolevas seaduses kasutatakse toote nõuetele vastavuse tõendamise seaduse (RT I 1999, 92, 825) §-s 2 loetletud mõisteid seal sätestatud tähenduses.
Masinat või ohutusseadist ei tohi turule lasta või kasutusele võtta, kui see ei vasta ohutusnõuetele ja kui ei ole järgitud käesoleva seaduse 2. peatükis sätestatud nõuetele vastavuse tõendamise korda.
Masinat või ohutusseadist, mis ei vasta ohutusnõuetele ja mille puhul ei ole järgitud nõuetele vastavuse tõendamise korda, võib esitleda messidel, näitustel, demonstratsioonidel ja teistel avalikel esitlustel tingimusel, et selle juures on selgelt nähtav silt, mis teavitab, et masin või ohutusseadis ei vasta kehtestatud ohutusnõuetele ja seda ei lasta turule enne, kui see on ohutusnõuetele vastavaks muudetud.
Esitluse ajal peab masina või ohutusseadise esitleja tagama inimeste ohutuse.
Ohutusnõuete kehtestamise eesmärk on tagada, et masin ja ohutusseadis ei ohustaks nõuetele vastava paigaldamise, hooldamise ja ettenähtud otstarbel kasutamise korral inimeste tervist ja vara, koduloomi ega keskkonda.
Ohutusnõuded ja nende kohaldamise põhimõtted kehtestab majandusminister.
Kui käesoleva seaduse alusel kehtestatud ohutusnõuetega ühtlustatud Eesti standard katab üht või enamat ohutusnõuet, tuleb eeldada, et nimetatud standardiga kooskõlas konstrueeritud ja valmistatud masin või ohutusseadis vastab asjakohastele ohutusnõuetele.
Masina ja ohutusseadise nõuetele vastavuse tõendamisel kohaldatakse toote nõuetele vastavuse tõendamise seaduse 2. peatüki sätteid käesolevas seaduses sätestatud erisustega.
Enne turule laskmist või kasutusele võtmist kohaldatakse igale masinale ja ohutusseadisele käesoleva seaduse 3. peatükis sätestatud vastavushindamise korda ja antakse välja vastavusdeklaratsioon.
Masina ja ohutusseadise vastavushindamist korraldab ning vastavusdeklaratsiooni annab välja tootja või tema volitatud esindaja (edaspidi tootja).
Enne vastavusdeklaratsiooni väljaandmist tagab selle väljaandja, et tema valduses oleksid masina või ohutusseadise tehnilisse toimikusse kuuluvad dokumendid ning säilitab need.
Pärast vastavusdeklaratsiooni väljaandmist paigaldab tootja masinale vastavusmärgi, arvestades käesoleva seaduse § 8 sätteid.
Kui tootja ei täida käesolevas seaduses sätestatud masina ja ohutusseadise nõuetele vastavuse tõendamise korda, peab seda täitma tarnija.
Nõuetele vastavuse tõendamise korda kohaldatakse ka iga isiku suhtes, kes koostab masina või selle osa või ohutusseadise eri päritoluga osadest või kes valmistab masina või ohutusseadise omatarbeks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatut ei kohaldata isikute suhtes, kes ühendavad masinaga vahetatava seadme tingimusel, et kõik kokkuühendatavad koostisosad on vastavusmärgistatud ja nendega on kaasas vastavusdeklaratsioon.
Näidisele, mis on läbinud tüübihindamise.
Vastavusdeklaratsiooni väljaandnud isiku nimi ja allkiri või tema esindaja nimi, allkiri ja ametikoht.
Eraldi turule lastava teise masinasse sisseehitamiseks või sellega ühendamiseks mõeldud masina või masina osa puhul teadaanne selle kohta, et seda masinat või masina osa ei tohi kasutusele võtta enne, kui masin, millega see ühendatakse, on tunnistatud käesoleva seaduse nõuetele vastavaks.
Vastavusdeklaratsioon koostatakse eesti keeles kas masinakirjas või trükitähtedega kirjutatult.
Välisriigist imporditud masina või ohutusseadise vastavusdeklaratsiooniga peab olema kaasas selle tõlge eesti keelde.
Vastavusmärk näitab, et masin vastab käesoleva seaduse nõuetele, samuti teise seaduse nõuetele, mille reguleerimisalasse masin kuulub ja mis näeb ette vastavusmärgi paigaldamise.
Vastavusmärgi, selle kuju, mõõtmete ja paigaldamise suhtes kohaldatakse toote nõuetele vastavuse tõendamise seaduse § 6 sätteid.
Masinale, mis on projekteeritud teise masinasse sisseehitamiseks või sellega ühendamiseks ja sellekohane informatsioon on esitatud vastavusdeklaratsioonis, vastavusmärki ei paigaldata.
Tootja peab tegema masina või ohutusseadise osade, masina või ohutusseadise juurde kuuluvate seadmete ja masina või ohutusseadise kui terviku vajalikud katsed ja uurimised, veendumaks, et masinat või ohutusseadist on võimalik ohutult paigaldada ja kasutusele võtta.
Teostada tüübihindamisele kuuluva masina või ohutusseadise tüübihindamise menetlus käesoleva seaduse §-s 11 sätestatu kohaselt.
Tüübihindamisele kuuluvate masinate ja ohutusseadiste tüüpide loetelu kehtestab majandusminister.
Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 1 nimetatud juhul informeerib volitatud asutus tootjat tehnilise dokumentatsiooni saamisest ja säilitab selle.
Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 2 nimetatud juhul kontrollib volitatud asutus, kas ühtlustatud Eesti standardeid on kohaldatud õigesti, ja annab välja tunnistuse masina või ohutusseadise tehnilise dokumentatsiooni nõuetele vastavuse kohta.
Kui masin või ohutusseadis kuulub tüübihindamisele, tuleb volitatud asutust teavitada kõikidest mis tahes muudatustest, mida masina või ohutusseadise valmistamise käigus on tehtud või kavatsetakse teha.
Seeriatootmise puhul sisemeetmete kirjeldus, mida rakendatakse, et tagada toodetud masina ja ohutusseadise vastavus käesoleva seaduse nõuetele.
Tehniline toimik ei pea sisaldama masina või ohutusseadise valmistamisel kasutatud koostisosade üksikasjalikke kavandeid või muid spetsiifilisi andmeid.
Nimetatud teabe koostamine on kohustuslik, kui seda on vaja masina või ohutusseadise ohutusnõuetele vastavuse kindlakstegemiseks.
Tehniline toimik koostatakse eesti keeles.
Välisriigis valmistatud ja Eestis turule lastava või kasutusele võetava masina ja ohutusseadise tehniline toimik võib olla ühe Euroopa Liidu liikmesriigi ametlikus keeles, kusjuures juhendid peavad olema tõlgitud eesti keelde.
Masina ja ohutusseadise paigaldamis- ja hooldamisjuhendid, mida kasutavad vaid tootja spetsialiseeritud töötajad, võivad olla tõlkimata.
Tehniline toimik ei pea olema esitamisvalmis, kuid seda peab olema võimalik mõistliku aja jooksul turujärelevalveasutusele tema põhjendatud nõudmise korral paberkandjal esitada.
Tüübihindamine on menetlus, mille käigus volitatud asutus teeb kindlaks ja tõendab, et masina või ohutusseadise näidis vastab masina või ohutusseadise suhtes kohaldatavatele käesoleva seaduse sätetele.
Masina või ohutusseadise tüübihindamiseks tuleb esitada taotlus taotleja valitud volitatud asutusele.
Taotlus peab sisaldama masina või ohutusseadise vastavusdeklaratsiooni väljaandja nime või nimetust ja elu- või asukohta, tootja nime või nimetust, elu- või asukohta ning masina või ohutusseadise valmistamiskohta.
Koos taotlusega tuleb volitatud asutusele esitada masina või ohutusseadise näidis.
Kui näidist pole võimalik kohale toimetada, tuleb volitatud asutust teavitada, kus näidist on võimalik kontrollida.
Olles veendunud masina või ohutusseadise vastavuses kõigile kohaldatavatele nõuetele, koostab tüübihindamissertifikaadi ja edastab selle taotluse esitajale.
Ohutusseadise tüübihindamisel kontrollib volitatud asutus lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatule, et ohutusseadis täidab tootja poolt ettenähtud ohutusfunktsiooni.
Teised volitatud asutused võivad saada tüübihindamissertifikaadi ärakirja ja põhjendatud huvi korral tehnilise dokumentatsiooni ning katse- ja uurimistulemuste ärakirjad.
Kontrollib esitatud muudatusi ja teatab tootjale, kas väljastatud tüübihindamissertifikaat säilitab kehtivuse, kui on kohaldatud käesoleva seaduse § 9 lõike 2 punktis 2 sätestatut.
Kui volitatud asutus keeldub väljastamast tüübihindamissertifikaati, peab ta sellest teavitama teisi samas valdkonnas tegutsevaid volitatud asutusi.
Volitatud asutus, kes tunnistab tüübihindamissertifikaadi kehtetuks, peab sellest teavitama Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni.
Tüübihindamismenetlusega seotud tehniline dokumentatsioon koostatakse ja kirjavahetust peetakse eesti keeles või volitatud asutuse nõusolekul mõnes teises keeles.
Tüübihindamissertifikaat on dokument, mis kinnitab, et masina või ohutusseadise näidis vastab masina või ohutusseadise suhtes kohaldatavatele ohutusnõuetele.
Tüübihindamissertifikaadis esitatakse masina või ohutusseadise näidise kontrolli põhjal tehtud järeldused ja kõik selle väljaandmisel esitatud tingimused.
Sertifikaadile lisatakse tüübihindamise läbinud näidise identifitseerimiseks vajalikud kirjeldused ja joonised.
Isikule volitatud asutusena tegutsemise õiguse andmisel ja tühistamisel järgitakse toote nõuetele vastavuse tõendamise seaduse 3. ja 4. peatüki sätteid käesolevas paragrahvis sätestatud erisustega.
Isik ja selle töötajad peavad olema võimelised täitma volitatud asutuse ülesandeid ausalt, erapooletult ja sõltumatult.
Isik, selle juht ega ükski vastavushindamise eest vastutav töötaja ei tohi olla hindamisele esitatud masina või ohutusseadise projekteerija, tootja, tarnija ega paigaldaja ega ühegi nimetatud isiku volitatud esindaja ning ei tohi otseselt ega volitatud esindajana osaleda masina või ohutusseadise projekteerimises, konstrueerimises, turule laskmises või hooldamises.
Õigus tegutseda volitatud asutusena antakse kuni viieks aastaks.
Isiku tegutsemisele volitatud asutusena ja tema üle riikliku järelevalve korraldamisel kohaldatakse toote nõuetele vastavuse tõendamise seaduse 5. ja 6. peatüki sätteid käesolevas seaduses sätestatud erisustega.
Volitatud asutus peab sõlmima vastutuskindlustuslepingu ulatuses, mis tagab tema tegevuses volitatud asutusena tekkida võiva kahju hüvitamise.
Turujärelevalve käesoleva seaduse tähenduses on riigi turujärelevalveasutuse järelevalve masina ja ohutusseadise vastavuse üle käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele.
Masina ja ohutusseadise turujärelevalvet korraldab Tehnilise Järelevalve Inspektsioon.
Turujärelevalve korraldamisel kohaldatakse toote ohutuse seaduse (RT I 1998, 40, 613; 1999, 82, 753; 2000, 86, 546) 4. peatüki sätteid käesolevas paragrahvis sätestatud erisustega.
Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni nõudmisel peab vastavusdeklaratsiooni väljaandja esitama määratud tähtajaks masina või ohutusseadise tehnilise toimiku.
Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni järelevalveametnik võib tootjalt või tarnijalt õiglase tasu eest võtta masina või ohutusseadise, et kontrollida selle vastavust kehtestatud ohutusnõuetele.
Masina või ohutusseadise ohutusnõuetele vastavuse kontrollimiseks tellitud hindamisteenuse kulud tasub Tehnilise Järelevalve Inspektsioon.
Kui tuvastatakse, et masin või ohutusseadis ei vasta ohutusnõuetele, peab tootja või tarnija tagastama Tehnilise Järelevalve Inspektsioonile käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud tasu ja hüvitama masina või ohutusseadise ohutusnõuetele vastavuse kontrollimise kulud.
Kontrollimiseks võetud masin või ohutusseadis võõrandatakse või kantakse maha riigivaraseaduses (RT I 1995, 22, 327; 1996, 36, 738; 40, 773; 48, 942; 81, 1446; 1997, 45, 724; 1998, 30, 409; 1999, 10, 155; 16, 271; 2000, 39, 239; 49, 306; 51, 319) sätestatud korras.
Käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise ning defektiga masina ja ohutusseadise turule laskmise eest kannab tootja või tarnija vastutust toote ohutuse seaduse 5. peatüki sätete kohaselt, rakendades käesolevas paragrahvis sätestatud trahvimäärasid.
Turujärelevalveasutuse otsuse täitmata jätmise eest määratakse rahatrahv 10 000 kuni 600 000 krooni.
Masinaid ja ohutusseadiseid võib 2002. aasta 1. juulini turule lasta või kasutusele võtta enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud õigusaktide nõudeid järgides.
Käesoleva seaduse § 6 lõike 4 rakendamise aja, mis ei või olla varasem kui 2002. aasta 1. juuli, kehtestab Vabariigi Valitsus.
Käesolev seadus sätestab riigihangete teostamise korra, riigihangetega seotud subjektide õigused ja kohustused ning vastutuse käesoleva seaduse rikkumise eest, samuti riikliku järelevalve teostamise korra.
Riigihangeteks käesoleva seaduse tähenduses on asjade ostmine, ehitustööde ja teenuste tellimine, ehitustöö kontsessioonide andmine ning ideelahenduste tellimine käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 nimetatud ostja poolt.
Riigihangeteks ei ole käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktis 1 nimetatud ostja ja Eesti Panga poolt asjade ostmine või teenuste tellimine riigiasutuselt, linna- või vallavalitsuselt või kohaliku omavalitsuse asutuselt ning Eesti Panga poolt asjade ostmine ja teenuste tellimine Eesti Panga seaduse (RT I 1993, 28, 498; 30, õiend; 1994, 30, 463; 1998, 64/65, 1006; 1999, 16, 271; 2001, 58, 353; 59, 358) §-s 2 nimetatud ülesannete täitmiseks, samuti Tervishoiuameti poolt kiirabiteenuse ja Eesti Haigekassa poolt raviteenuste, tervise edendamise ja haiguste ennetamise teenuste tellimine, välja arvatud ravimite ostmine ning meditsiinitehnika ja nendega seonduvate õiguste ostmine ja rendile võtmine.
Riigihangete objektideks on asjad, sealhulgas varalised õigused, ning teenused, ehitustööd, ehitustöö kontsessioonid ja ideelahendused.
Ehitustöö on mis tahes töö, mis on seotud ehitamisega või ehitise või selle osa lammutamisega.
Ehitusgeoloogiliste ja -geodeetiliste uurimistööde tegemine, ehitise projekteerimine, ehitusjärelevalve, ehitusprojektide ja ehitiste ekspertiiside tegemine ning ehituse korraldamiseks ehituse juhtimine loetakse teenusteks.
Ehitustöö kontsessioon on käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud ehitustöö teostamise eest saadav ehitise ekspluateerimise ainuõigus.
Ehitustöö kontsessiooni korral peab riigiasutusel olema ehitustöö kontsessiooni käsitlev luba Vabariigi Valitsuselt.
Ideelahendus käesoleva seaduse tähenduses on projekteerimise alal korraldatud ideekonkursist osavõtja esitatud ideekonkursi kutses määratletud nõuetele vastava idee kavand (edaspidi kavand).
Käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktis 6 nimetatud ostja poolt, kelle eelneva majandusaasta netokäive oli üle 500 miljoni krooni, ehitustöö tellimise korral 4 miljonit krooni ja üle selle.
Kui kavandatav riigihange sisaldab mitut riigihanke objekti käesoleva seaduse § 2 tähenduses, liigitatakse riigihange selle objekti järgi, mille eest eeldatavalt makstav tasu ületab poole kogu riigihanke maksumusest.
Kui tasu mitte ühegi käesoleva seaduse § 2 tähenduses riigihanke objekti eest ei ületa poolt kogu riigihanke maksumusest, liigitatakse riigihange selle peamist eesmärki arvestades.
Asju või teenuseid, mis ei ole konkreetsete ehitustööde teostamiseks vajalikud, võib osta või tellida eraldi.
Asju osta või teenuseid tellida võib käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 nimetatud ostja ühes menetluses ehitustööde tellimisega ainult juhul, kui selle ehitustöö tellimisele kohaldub sama range menetluse nõue kui asjade ostmise või teenuste tellimise korral eraldi menetluses.
Kui asjade ostmisel või teenuste tellimisel eraldi menetluses on asjade või teenuste maksumus võrdne rahvusvahelise piirmääraga või ületab seda, võib asju osta ja teenuseid tellida ühises menetluses ehitustöö tellimisega üksnes juhul, kui sellise ühendamise tulemusena riigihanke maksumus on võrdne ehitustööde tellimisele kehtestatud rahvusvahelise piirmääraga või ületab seda.
Elektrienergia ja elektrienergia tootmiseks vajaliku kütuse ostmise korral energiaettevõtja poolt.
Sidusettevõtja käesoleva seaduse tähenduses on ettevõtja, kelle raamatupidamise aastaaruanne konsolideeritakse ostja raamatupidamise aastaaruandega, või ettevõtja, kes on otseselt või kaudselt ostja valitseva mõju all või kelle valitseva mõju all on ostja või kes on koos ostjaga sama ettevõtja valitseva mõju all, kusjuures vähemalt 80 protsenti selle ettevõtja keskmisest käibest on viimasel kolmel aastal või kogu tegevusaja jooksul, kui see on lühem kui kolm aastat, saadud selliste teenuste osutamisest ettevõtjatele, kelle sidusettevõtja ta on.
Kui sama või sellesarnast teenust pakub enam kui üks ostja sidusettevõtja, võetakse arvesse nende ettevõtjate osutatud teenuste koondkäive.
Ostja kohtleb kõiki riigihanke pakkumismenetluses osalevaid isikuid (edaspidi pakkuja) võrdselt.
Ostja korraldab riigihanke pakkumismenetluse (edaspidi pakkumismenetlus) eesmärgiga kasutada rahalisi vahendeid säästlikult ja ratsionaalselt ning sõlmida riigihanke leping (edaspidi hankeleping).
Pakkumismenetluse alguseks on pakkumise kutse, ideekonkursi kutse või väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumismenetluse teate esitamine registrile.
Pakkumiste jõusoleku tähtaja lõppemine ja hankelepingu sõlmimata jätmine pakkujast sõltuvatel põhjustel.
Ostja ei avalikusta pakkujatelt või pakkumismenetluses osalemist taotlevatelt isikutelt (edaspidi taotleja) nende ning pakkuja ja taotleja ei avalikusta ostjalt tema äritegevuse kohta saadud informatsiooni ega pakkumiste ja läbirääkimiste sisu, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Teated, otsused ja muud dokumendid, millele käesolevas seaduses viidatakse, peavad olema koostatud nende sisu täielikku säilimist tagavas vormis ning ostja säilitab neid vastavalt seadustele.
Pakkumismenetluse korraldajaks on ostja, kes määrab riigihanke eest vastutava isiku.
Ostjal on õigus volitada teisi isikuid korraldama käesoleva seaduse sätete alusel pakkumismenetlust ja teostama pakkumismenetlusega seotud toiminguid.
Vabariigi Valitsus kinnitab nende riigihangete objektide loetelu, mille suhtes teostatakse konsolideeritult riigihankeid, ja selliste riigihangete pakkumismenetluste korraldajad.
Vabariigi Valitsusel on õigus kohustada valitsusasutusi ja valitsusasutuste hallatavaid riigiasutusi korraldama pakkumismenetlust käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud pakkumismenetluste korraldaja kaudu, kui selline riigihange on kantud käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud loetellu.
Riigiasutus ja riigitulundusasutus on kohustatud korraldama pakkumismenetluse, kohalik omavalitsus ja kohaliku omavalitsuse asutus võivad korraldada pakkumismenetluse käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud pakkumismenetluste korraldaja kaudu lepingu alusel käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud loetellu kantud riigihangete objektide korral.
Kui pakkumismenetlus korraldatakse selleks, et sõlmida raamleping käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud pakkumismenetluste korraldaja kaudu, loetakse selline pakkumismenetluste korraldaja käesoleva seaduse tähenduses ostjaks.
Kui pakkumismenetlus korraldatakse selleks, et sõlmida hankeleping, mis ei ole raamleping, käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud pakkumismenetluste korraldaja kaudu, loetakse selline pakkumismenetluste korraldaja käesoleva seaduse tähenduses ostjaks pakkumismenetluse jooksul kuni hankelepingu sõlmimiseni.
Ehitustööde ja ehitiste projekteerimise riigihangete korraldamise eeskirja kehtestab majandusminister.
Omab õigust riikliku järelevalve teostamisel saada ostjalt riigihangete kohta kogu vajaminevat informatsiooni, samuti riigihanget puudutavate dokumentide originaale või ärakirju.
Kui riigihange on jaotatud mitmeks osaks, summeeritakse riigihanke eeldatava maksumuse määramisel kõikide osade maksumus.
Riigihanke iga osa ostetakse või tellitakse vastavalt riigihanke summeeritud eeldatava maksumuse suhtes rakendatavale pakkumismenetlusele.
Ostja ei või riigihanke teostamiseks kehtestatud korra või nõuete järgimise vältimiseks jaotada riigihanget osadeks.
Kui pakkumismenetlus teostatakse asjade ostmiseks, ehitustööde või teenuste tellimiseks teatud tähtaja jooksul, loetakse riigihanke eeldatavaks maksumuseks kõikide selliselt ostetavate asjade, tellitavate ehitustööde või teenuste suurim hinnanguline kogumaksumus.
Raamlepingu võib sõlmida kuni neljaks aastaks, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul.
Ehitustööde riigihangete korral, mille jaoks rahalised vahendid hankelepingu sõlmimisel on olemas osaliselt, võib sõlmida riigihanke objekti kohta raamlepingu.
Raamlepingu sõlmimise kavatsusest peab ostja teatama pakkumise kutses.
Kui kavandatava hankelepingu tingimuste kohaselt ostja omandab õiguse osta asju või tellida ehitustöid või teenuseid lisaks neile asjadele, ehitustöödele või teenustele, mille ostmises või tellimises hankelepingu sõlmimisel kokku lepitakse, arvestatakse riigihanke maksumuse määramisel ka täiendavalt ostetavate või tellitavate asjade, ehitustööde või teenuste maksumust.
Teenuste tellimise korral kavandatavate tähtajatute hankelepingute või hankelepingute alusel, mille kehtivusaeg on pikem kui 48 kuud, võetakse riigihanke eeldatava maksumuse määramisel arvesse teenuste osutamise ühe kuu maksumus korrutatult 48-ga.
Kindlustusteenuste tellimise korral võetakse riigihanke eeldatava maksumuse määramisel arvesse makstavate kindlustusmaksete suurus, panga- või muude finantsteenuste tellimise korral intressid, teenustasud ja muud liiki tasud.
Kui riigihange näeb ette asjade ostmise koos teenuste tellimisega, on riigihanke eeldatava maksumuse määramisel aluseks asjade ostmise ja teenuste tellimise kogumaksumus.
Eelmise hankelepingu sõlmimisele järgnenud 12 kuu või kogu hankelepingu kehtivusaja jooksul sõlmitud hankelepingute kogumaksumuse alusel, kui see periood oli pikem kui 12 kuud, sõltuvalt sellest, milline meetod annab tulemuseks suurema summa.
Ehitustööde tellimise korral on riigihanke eeldatava maksumuse määramisel aluseks kõikide teostatavate eri liiki ehitustööde summaarne maksumus.
Ostjal tuleb ehitustööde eeldatavale maksumusele juurde arvestada võimalike asjade ja teenuste, mis on vajalikud ja mida ta ise pakkujale üle annab või osutab, eeldatav maksumus.
Ehitustöö kontsessiooni eeldatav maksumus määratakse tasu alusel, mis ostjal tuleks nende ehitustööde eest maksta, kui ta ehitustöö kontsessiooni andmise asemel telliks ehitustööde teostamise.
Käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktis 6 nimetatud avalikkust kaabellevi- või telekommunikatsiooniteenustega varustava ettevõtja poolt - 600 000 eurot.
Riigihanke maksumuse rahvusvaheline piirmäär on ehitustööde tellimise korral 5 miljonit eurot.
Teenuste tellimise korral, kui kogumaksumust ei ole näidatud, on riigihanke eeldatava maksumuse määramisel aluseks kavandatavate tähtajaliste hankelepingute korral, mille kehtivusaeg on kuni 48 kuud, teenuste kogumaksumus hankelepingu kogu kehtivusaja jooksul.
Ostja võib ühe pakkumismenetluse raames teostatava riigihanke jaotada osadeks, kusjuures selline jaotamine võib toimuda objekti või koguse järgi või nii objekti kui ka koguse järgi.
Kui ostja jaotab riigihanke osadeks, tuleb võimalik osade suurus pakkumise kutses või pakkumise kutse dokumentides selgelt ära näidata.
Ehitustööde tellimise korral iga riigihanke eeldatava maksumuse ja olulisema iseloomustuse.
Ostja esitab registrile eelteate eesti keeles, lisades eelteate ingliskeelse tõlke.
Eelteates peavad sisalduma käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 1, 2 või 3 ning käesoleva seaduse § 19 lõike 1 punktides 1, 2 ja 3 sätestatud andmed.
Eelteate vorminõuded ja esitamise korra kehtestab majandusminister.
Piiratud pakkumismenetluse korral pakkujate valiku objektiivsed kriteeriumid.
Pakkumise kutse esitatakse eesti keeles.
Riigihanke korral, mille maksumus on võrdne rahvusvahelise piirmääraga või ületab seda, peab ostja esitama pakkumise kutse ingliskeelse tõlke, muudel juhtudel võib lisada pakkumise kutse ingliskeelse kokkuvõtte.
Pakkumise kutse ingliskeelses kokkuvõttes peab sisalduma informatsioon vähemalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 ning punktides 6 ja 10 või 11 ja 12 sätestatu kohta.
Ostja ei või avatud pakkumismenetluse, piiratud pakkumismenetluse ja väljakuulutamisega läbirääkimistega pakkumismenetluse korral pakkumise kutset avalikustada enne, kui pakkumise kutse on registrisse kantud.
Pakkumise kutse muutmise korral ei või muutuda riigihanke objekti nimetus ja iseloomustus, avatud pakkumismenetluse korral pakkujate kvalifitseerimise majanduslike ja tehniliste tingimuste miinimumnõuded, pakkumise tagatise nõutavus ja suurus.
Riigihanke objektile ühtse riigihangete objektide klassifikatsiooni koodi omistamisel lähtutakse ühtse riigihangete objektide klassifikatsiooni nimetuse alajaotisest, mis vastab võimalikult täpselt riigihanke objektile.
Ühtse riigihangete objektide klassifikatsiooni kinnitab majandusminister.
Pakkumise kutse vorminõuded ja esitamise korra kehtestab majandusminister.
Ostja esitab kümne päeva jooksul pärast pakkumismenetluse lõppemist registrile riigihanke deklaratsiooni (edaspidi deklaratsioon).
Ostja esitab registrile kümne päeva jooksul ideekonkursi võitja otsustamisest arvates sellekohase deklaratsiooni.
Käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktis 6 nimetatud ostja esitatav deklaratsioon ei tohi sisaldada informatsiooni, mille avalikustamine oleks vastuolus avaliku huviga, kahjustaks teiste isikute seaduslikke ärihuve või vaba konkurentsi.
Pakkumismenetluse valiku põhjendus, kui ei kasutatud avatud pakkumismenetlust.
Kavandite hindamise ja võrdlemise kokkuvõte.
Deklaratsioonide vorminõuded ja esitamise korra kehtestab majandusminister.
Hankelepingu täitmise käigus esitatud pretensioonid.
Riigihanke aruannet säilitatakse hankelepingu lõppemisele järgneva neljanda aasta lõpuni.
Ostja esitab registrile riigihanke aruande kohe pärast selle koostamist.
Riigihanke aruande vorminõuded ja esitamise korra kehtestab majandusminister.
Eelteadete, teadete, pakkumise kutsete, ideekonkursi kutsete, deklaratsioonide, riigihangete aruannete ja vaidlustuste andmed kantakse registrisse.
Registri asutab ja registri pidamise põhimääruse kinnitab Vabariigi Valitsus.
Registri vastutav ja volitatud töötleja on Amet.
Registrit peetakse infotehnoloogilise andmebaasina.
Eelteated, teated, pakkumise kutsed, ideekonkursi kutsed, deklaratsioonid, riigihangete aruanded ja vaidlustuste andmed esitatakse registrile elektrooniliselt.
Registrisse kantud eelteateid, teateid, pakkumise kutseid, ideekonkursi kutseid, deklaratsioone, riigihangete aruandeid ja vaidlustusi käsitleva teabe töötlemine.
Ostja, välja arvatud käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktis 1 nimetatud ostja, tasub eelteate, pakkumise kutse ja ideekonkursi kutse andmete registrisse kandmise eest riigilõivu.
Andmete registrile esitajad vastutavad nende poolt esitatud andmete õigsuse eest.
Registrisse kantud andmetele tagab register juurdepääsu kuni viie aasta möödumiseni hankelepingu või ideekonkursi lõppemisest arvates.
Pakkumise struktuur.
Pakkumise kutse dokumentides võib ostja nõuda, et pakkuja teataks oma pakkumises enda poolt teostatava hanke mahu, samuti kavatsetava allhanke suuruse, kusjuures allhange ei vähenda pakkuja enda vastutust.
Ostja võib nõuda pakkumise kutse dokumentide eest tasumist, kui vastava tasu suurus on pakkumise kutses nimetatud.
Tasu suurus ei või ületada pakkumise kutse dokumentide paljundamise ja kättetoimetamise kulusid.
Kui pakkumise kutses oli märgitud tasu pakkumise kutse dokumentide eest, peab ostja väljastama pakkumise kutse dokumendid pärast seda, kui pakkumise kutses märgitud tasu on makstud.
Ostja peab võimaldama pakkumismenetluses osalemisest huvitatud isikul enda juures tasuta tutvuda pakkumise kutse dokumentidega.
Väljakuulutamisega läbirääkimistega pakkumismenetluse ja väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumismenetluse korral esitab ostja pakkumise kutse dokumentides käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud andmetest need, mida ta peab vajalikuks.
Ostja võib pakkumise kutse dokumentides teha muudatusi tingimusel, et need saadetakse ühel ja samal päeval kõikidele pakkumise kutse dokumendid saanud pakkujatele pakkumiste esitamise tähtaja esimese poole jooksul.
Vaidlustuse või kaebuse esitamise korral võib ostja pikendada pakkumiste esitamise tähtaega.
Tehniline kirjeldus on riigihanke korras ostetavate asjade või tellitavate ehitustööde või teenuste omaduste loetelu või neid omadusi mõjutava protsessi kirjeldus.
Ehitustööde tellimise korral on tehniliseks kirjelduseks vastavaid jooniseid, seletusi, kvaliteedinõudeid ja muid vajalikke dokumente sisaldavad ehitusprojekti dokumendid ulatuses ja mahus, mis võimaldavad korraldada ehitustöövõttu.
Tehniline kirjeldus ei või anda osale pakkujatest konkurentsis eeliseid ja sellega ei või luua tõkkeid rahvusvahelisele kaubandusele.
Ostjad ei või tehnilise kirjelduse koostamisel kasutada nende isikute nõuandeid, kellel võib selle riigihanke osas olla ärihuve.
Tehnilise kirjelduse võib koostada tehnilise normi või standardi alusel.
Tehnilises kirjelduses loetletakse spetsiifilist liiki, spetsiifilisest allikast ostetavaid või spetsiifilise protsessi tulemusena valmivaid asju, mis annavad teatud pakkujatele eelise ja välistavad teiste pakkujate osalemise, ainult siis, kui selline spetsifikatsioon on riigihanke objekti iseärasuse tõttu vältimatu.
Tehnilises kirjelduses on lubatud loetleda andmeid konkreetse päritolu või tootmismeetodi kohta, tüüpe, kaubamärke või patente või neile viidata ainult juhul, kui sellisele loetelule või viitele on lisatud sõnad „või sellega samaväärne“ ja kui tehnilises kirjelduses ei ole võimalik riigihanke objekti muul viisil piisavalt täpselt ning kõikidele arusaadavalt iseloomustada.
Tehnilises kirjelduses võib viidata rahvusvahelistele standarditele juhul, kui need ei ole Eesti standardina kasutusele võetud.
Tehnilised normid või standardid on omavahel vastuolus.
Ostja tagab pakkujatele võimaluse vastava taotluse alusel tutvuda tehnilise normi või standardiga, millele viidatakse pakkumise kutse dokumentides või mille ta kavatseb aluseks võtta riigihanke korral, millele viidatakse eelteates.
Kui tehnilise kirjelduse aluseks on pakkujatele kättesaadav dokument, piisab viitest sellele dokumendile.
Pakkujaks või taotlejaks võib olla eraõiguslik juriidiline isik, avalik-õiguslik juriidiline isik ja füüsiline isik.
Kui pakkumise või pakkumismenetluses osalemise taotluse esitavad mitu pakkujat või taotlejat ühiselt, peavad nad järgnevate pakkumismenetluse ning hankelepingu sõlmimise ja täitmisega seotud toimingute tegemiseks volitama enda hulgast esindaja.
Volikiri tuleb esitada koos ühise pakkumise või pakkumismenetluses osalemise taotlusega.
Ostja on kohustatud kontrollima pakkujate ja taotlejate kvalifikatsiooni.
Taotleja kvalifikatsiooni kontrollimisel piiratud pakkumismenetluse ja väljakuulutamisega läbirääkimistega pakkumismenetluse korral kohaldatakse taotleja suhtes pakkujale ettenähtud kvalifitseerimise nõudeid.
Avatud pakkumismenetluse korral peab ostja kontrollima pakkuja kvalifikatsiooni enne pakkumise sisulist läbivaatamist.
Piiratud pakkumismenetluse või väljakuulutamisega läbirääkimistega pakkumismenetluse korral peab ostja kontrollima taotleja kvalifikatsiooni enne pakkumise kutse dokumentide esitamist.
Hiljem võib pakkuja diskvalifitseerida vaid juhul, kui ostjale on teatavaks saanud uued asjaolud.
Väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumismenetluse korral peab ostja pakkuja kvalifikatsiooni kontrollima asja ostmise või teenuse tellimise korral kas enne või pärast pakkumise kutse dokumentide esitamist, ehitustöö tellimise korral enne pakkumise kutse dokumentide esitamist.
Ehitustööde tellimise korral, mille eeldatav maksumus on üle 3 miljoni krooni, peavad ühispakkumise korral lisaks käesoleva lõike punktis 1 sätestatule ühe pakkuja vastavad näitajad vastama vähemalt 40 protsendile pakkumise kutse dokumentides esitatud tingimustele.
Täitnud kõik oma kohustused riiklike ja kohalike maksude osas, esitades sealhulgas ostjale andmed enda poolt viimasel kolmel kalendriaastal oma töötajatele makstud tasudelt tasutud sotsiaalmaksu või oma asukohamaa sotsiaalkindlustusmaksu suuruse kohta ja andes kirjaliku nõusoleku vastava järelepärimise tegemiseks Maksuametile või muule õiguspädevale institutsioonile.
Ostja võib nõuda pakkujalt ainult tema kvalifitseerimiseks vajalikku informatsiooni ning peab arvesse võtma pakkuja õigustatud huve seoses tema ärisaladuste kaitsega.
Ostja võib nõuda pakkujalt tõendust asukohamaa seaduse kohase registreerimise kohta äriregistris või erialases registris või kinnitust vastava ametivande andmise kohta.
Kui pakkuja peab riigihanke teostamiseks oma asukohamaal või Eestis omama tegevusluba või olema vastava organisatsiooni liige, võib ostja pakkujalt nõuda tõendust sellise tegevusloa või liikmeksoleku kohta.
Teenuste tellimise korral kinnituse vastava ametialase vastutuskindlustuse olemasolu kohta.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumentide esitamine ei ole võimalik, võib ostja nõuda pakkujalt tema majandusliku seisundi hindamiseks muid andmeid ja dokumente.
Kui pakkuja ei saa mõjuvatel põhjustel esitada ostja poolt nõutavaid dokumente, võib ta tõendada oma majanduslikku seisundit muude, ostja poolt vastuvõetavaks tunnistatud dokumentidega.
Pakkuja tehnilise kompetentsuse hindamiseks peab ostja vastavalt ostetavate asjade või tellitavate ehitustööde või teenuste olemusele, kogusele ja otstarbele nõudma ühe või mitme käesoleva paragrahvi lõigetes 2-4 loetletu esitamist.
Dokumente, mis tõendavad asjade vastavust spetsiifilistele normidele või standarditele.
Andmeid hankelepingu täitmiseks kasutada kavatsetavate allhankijate kohta.
Ostja on kohustatud kõrvaldama pakkuja pakkumiselt igal ajal, kui selgub, et pakkuja on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumente.
Pakkuja ei vasta tegutsemiseks vastavas valdkonnas õigusaktidega ettenähtud nõuetele või tema majanduslik seisund või tehniline kompetentsus ei vasta ostja esitatud tingimustele.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1-4 loetletud juhtudel on aktsepteeritav õiguspädeva institutsiooni väljastatud dokument.
Kui pakkuja asukohamaal asjassepuutuvaid dokumente ei väljastata, võivad neid asendada asjassepuutuva isiku kinnitused tema asukohamaa notari või muu pädeva ametniku juuresolekul.
Pakkuja, kelle asukoht on Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigis, võib oma kvalifikatsiooni tõendamiseks vastavalt käesoleva seaduse § 31 lõike 1 punktides 1 ja 2 ning §-s 32 sätestatud nõuetele esitada ostjale oma asukohamaa õiguspädeva organi väljastatud registreerimistunnistuse pakkuja registreerituse kohta pakkujate ametlikus nimekirjas.
Registreerimistunnistuses viidatakse registreerimise alusele ja pakkuja klassifikatsioonile.
Igalt ametlikus nimekirjas registreeritud pakkujalt võib ostja nõuda lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud registreerimistunnistusele täiendavat kinnitust sotsiaalmaksu tasumise kohta.
Käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktis 6 nimetatud ostja võib kasutada pakkujate kvalifitseerimise süsteemi nii rahvusvahelisest piirmäärast eeldatavalt madalama maksumusega kui ka rahvusvahelise piirmääraga võrdse või seda ületava maksumusega riigihanke korral.
Käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktides 1-5 nimetatud ostjad võivad kasutada pakkujate kvalifitseerimise süsteemi väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumismenetluse ja rahvusvahelisest piirmäärast eeldatavalt madalama maksumusega riigihanke korral.
Ostja võib kehtestada pakkujate kvalifitseerimise süsteemi objektiivsete kriteeriumide alusel, lähtudes käesolevas seaduses sätestatust.
Taotleda kvalifitseerimist.
Ostja võib kasutada teiste isikute koostatud kvalifitseeritud pakkujate nimekirju eeldusel, et kasutatav pakkujate kvalifitseerimise süsteem on vastavuses ostja nõudmistega ja käesoleva seaduse sätetega.
Sellisel juhul teatab ostja huvitatud isikutele kvalifitseeritud pakkujate nimekirjad koostanud isikute nimed.
Ostja informeerib taotlejat kvalifitseerimise otsusest.
Kui kvalifitseerimise otsuse tegemine võtab aega rohkem kui kaks kuud, informeerib ostja taotlejat viivituse põhjusest ja teatab otsuse tegemise päeva kahe nädala jooksul taotluse esitamise päevast arvates.
Taotlejat, kelle kvalifitseerimisest keelduti, informeeritakse vastavast otsusest ning keeldumise põhjustest.
Keeldumise põhjuste aluseks peavad olema käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud pakkujate kvalifitseerimise kriteeriumid.
Ostja ei või pakkujalt nõuda dokumentide esitamist, mis dubleerivad temale pakkuja poolt juba esitatud dokumente.
Kvalifitseeritud pakkujate kohta peetakse kirjalikku arvestust.
Sellekohane nimekiri võib olla jaotatud kategooriatesse vastavalt riigihanke objektile, millega seoses kvalifitseerimine kehtib.
Ostja võib pakkuja diskvalifitseerida vaid põhjustel, mis tulenevad käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kvalifitseerimise kriteeriumidest.
Pakkujat tuleb diskvalifitseerimisest informeerida, näidates ära diskvalifitseerimise põhjuse.
Pakkujate kvalifitseerimise kriteeriumide ja eeskirjadega tutvumise koht ja aeg.
Käesoleva paragrahvi lõikes 10 nimetatud teate vorminõuded ja esitamise korra kehtestab majandusminister.
Ostja võib pakkujalt nõuda tagatist, mis kindlustab ostjale pakkuja poolt kohustuste täitmata jätmise korral kahjude täieliku või osalise hüvitamise.
Tagatise olemasolu tõendatakse krediidi- või finantseerimisasutuse või kindlustusseltsi garantiiga või rahasumma deponeerimisega ostja või käesoleva seaduse § 10 lõikes 3 nimetatud pakkumismenetluste korraldaja arvelduskontole.
Pakkumise tagatist ei või nõuda asjade ostmise ja ehitustööde või teenuste tellimise korral suuremas ulatuses kui 1 protsent riigihanke eeldatavast maksumusest ostja hinnangul.
Pakkumise tagatist tuleb nõuda ühesuguses ulatuses kõikidelt pakkujatelt.
Pakkuja keeldub sõlmimast hankelepingut, mis vastab tema poolt esitatud pakkumisele.
Pakkumiste tagasilükkamise korral käesoleva seaduse § 43 lõikes 4 või § 44 lõikes 1 sätestatu alusel.
Ehitustööde riigihangete ehitusaegne tagatis on 10 protsenti ja garantiiaegne tagatis 2 protsenti pakkumise maksumusest.
Pakkumine peab vastama pakkumise kutse dokumentides esitatud tingimustele ega või olla mis tahes viisil eksitav.
Pakkumine peab olema esitatud kirjalikult ja kinnises pakendis, mis peab sisaldama eraldi kinnises ja tähistatud pakendis pakkumise maksumust.
Pakkumise kättesaamise kohta peab ostja andma pakkujale tõendi, milles on märgitud pakkumise kättesaamise päev ja kellaaeg.
Pakkujad võivad esitada ühise pakkumise, kui selline võimalus on ette nähtud pakkumise kutse dokumentides.
Pakkuja võib oma pakkumist muuta, esitades uue pakkumise, või pakkumise tagasi võtta, kusjuures sellekohane kirjalik teade tuleb esitada ostjale enne pakkumiste esitamise tähtpäeva.
Võrdne rahvusvahelise piirmääraga või ületab seda, üldjuhul mitte lühem kui 52 päeva või mitte lühem kui 36 päeva, sealjuures ajalise piiratuse korral või lihtsamatel juhtudel mitte lühem kui 22 päeva, kui ostja on eelteates ära märkinud kogu sellel hetkel teadaoleva avatud pakkumismenetluse jaoks vajaliku informatsiooni, tingimusel, et eelteade avaldati vähemalt 52 päeva, kuid mitte rohkem kui 12 kuud enne pakkumise kutse avaldamist.
Võrdne rahvusvahelise piirmääraga või ületab seda, üldjuhul mitte lühem kui 37 päeva või mitte lühem kui 15 päeva, kui ajaline piiratus muudab 37 päeva nõude järgimise võimatuks.
Võrdne rahvusvahelise piirmääraga või ületab seda, üldjuhul mitte lühem kui 37 päeva või mitte lühem kui 15 päeva, kui ajaline piiratus muudab 37 päeva nõude järgimise võimatuks, või mitte lühem kui 52 päeva, kui läbirääkimistele tulev hankeleping on ehitustööde kontsessioonileping.
Võrdne rahvusvahelise piirmääraga või ületab seda, mitte lühem kui 40 päeva või mitte lühem kui 26 päeva, kui ostja on eelteates ära näidanud kogu sellel hetkel piiratud pakkumismenetluse jaoks vajaliku teadaoleva informatsiooni, tingimusel, et eelteade avaldati vähemalt 52 päeva, kuid mitte rohkem kui 12 kuud enne piiratud pakkumismenetluse väljakuulutamist, või mitte lühem kui 10 päeva, kui ajaline piiratus muudab 40 või 26 päeva nõude järgimise võimatuks, või mitte lühem kui 24 päeva käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktis 6 nimetatud ostja korral, kui ostja ei saavuta valitud pakkujatega kokkulepet lühema tähtaja suhtes, tingimusel, et kõikidele pakkujatele antakse pakkumiste ettevalmistamiseks ja esitamiseks ühepalju aega.
Väljakuulutamisega läbirääkimistega pakkumismenetluse korral peab ajavahemik pakkumise kutse dokumentide väljastamisest kuni pakkumiste esitamise tähtpäevani olema mitte lühem kui 14 päeva asjade ostmise või teenuste tellimise korral ja mitte lühem kui 30 päeva ehitustööde tellimise korral.
Pakkumiste esitamise tähtaja pikendamise korral peab ostja avatud pakkumismenetluse korral muutma pakkumise kutset ja pakkumise kutse dokumente.
Pakkumiste esitamise tähtaja pikendamise korral peab ostja piiratud pakkumismenetluse ja väljakuulutamisega läbirääkimistega pakkumismenetluse korral muutma pakkumise kutse dokumente.
Pakkumise kutse muutmise korral peab ostja esitama registrile teate tähtaja pikendamise kohta.
Pakkumise kutse dokumentide muutmise korral peab ostja arvestama käesoleva seaduse §-s 25 sätestatut.
Ostja võib pakkumismenetluses osalemise taotluste esitamise tähtaega pikendada.
Pakkumismenetluses osalemise taotluste esitamise tähtaja pikendamise korral peab ostja piiratud pakkumismenetluse ja väljakuulutamisega läbirääkimistega pakkumismenetluse korral muutma pakkumise kutset.
Pakkumine on jõus pakkumise kutse dokumentides näidatud tähtaja jooksul.
Jõusoleku tähtaeg algab pakkumiste esitamise tähtpäevast ja see ei või olla pikem kui 90 päeva.
Pakkumismenetluse peatamise korral ei pikene pakkumise jõusoleku tähtaeg.
Hiljemalt kümme päeva enne pakkumise jõusoleku tähtaja lõppemist võib ostja teha pakkujale argumenteeritud ettepaneku seda pikendada.
Kui pakkuja keeldub pakkumise jõusoleku tähtaega pikendamast, lõpeb pakkumise jõusolek varem kindlaksmääratud tähtpäeval.
Ostja ei või nõuda pakkujalt pakkumise tagatise kehtivuse pikendamist.
Igal pakkujal on isiklikult või volitatud esindaja kaudu õigus osaleda pakkumiste avamisel.
Pakkumiste avamisel tehakse teatavaks pakkujate nimed ja registrikoodid ning kontrollitakse esitatud dokumentide vastavust pakkumise kutse dokumentides nõutud loetelule.
Pakkumise maksumust sisaldavat pakendit ei avata ja ostja tagab selle kinniselt säilimise pakkumiste maksumuste avamiseni.
Pakkumiste avamise kohta koostatakse pakkumiste avamise protokoll.
Pakkumise tagasilükkamise korral vastavalt käesoleva seaduse § 43 lõikele 4 või § 44 lõikele 1 tagastatakse pakkujale pakkumise maksumust sisaldav pakend avamatult pakkumise jõusoleku tähtaja lõppemisele järgneval päeval.
Ostja teatab pakkujatele pakkumiste maksumuste avamise koha, kuupäeva ja kellaaja pakkumiste avamisel või koos pakkumiste vastavaks tunnistamise või pakkumiste tagasilükkamise teatega.
Ostja kontrollib esitatud pakkumiste vastavust pakkumise kutse dokumentides esitatud tingimustele.
Pakkumine tunnistatakse vastavaks, kui see on kooskõlas kõikide pakkumise kutse dokumentides esitatud tingimustega.
Teade pakkumiste vastavaks tunnistamise või pakkumiste tagasilükkamise ja selle põhjuste kohta edastatakse pakkujale kirjalikult kolme tööpäeva jooksul otsuse tegemisest arvates.
Ostja võib tagasi lükata kõik pakkumised enne hankelepingu sõlmimist, kui pakkumise kutse dokumentides on selline võimalus ja alus selleks ette nähtud.
Teade kõikide pakkumiste tagasilükkamise kohta tuleb ostjal kohe edastada kõikidele pakkujatele, kellele pakkumise kutse dokumendid väljastati.
Ostja peab pakkujale tema nõudmisel teatama kõikide pakkumiste tagasilükkamise alused.
Kõikide pakkumiste tagasilükkamise korral tagastab ostja pakkujale pakkumise kutse dokumentide eest pakkujalt sissenõutud tasu.
Ostja võrdleb ja hindab kõiki pakkumisi, mida ei ole tagasi lükatud.
Pakkumiste võrdlemisel ja hindamisel arvestatakse ainult pakkumise kutse dokumentides esitatud tingimusi.
Edukas pakkumine on vastavaks tunnistatud pakkumiste hulgast pakkumise kutse dokumentides esitatud hindamiskriteeriumide suhtes kõige soodsam pakkumine, kusjuures see peab olema objektiivselt põhjendatav.
Majanduslikult kõige soodsama pakkumise kindlaksmääramise aluseks on vastavaks tunnistatud pakkumistele hindamiskriteeriumide järgi omistatud väärtuspunktid või muu hindamistulem.
Kohe pärast pakkumiste maksumuste avamist lisatakse pakkumisele vastavalt käesoleva lõike punktile 1 omistatud väärtuspunktidele või muule hindamistulemile pakkumise maksumusest tulenevad väärtuspunktid või muu hindamistulem.
Igal pakkujal on isiklikult või volitatud esindaja kaudu õigus osaleda pakkumiste maksumuste avamisel ja käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 2 nimetatud toimingu juures.
Pakkumiste maksumuste avamisel tehakse kindlaks, et pakkumiste maksumuste pakendid on kinnised, ning seejärel tehakse teatavaks pakkujate nimed, registrikoodid ja pakkujate poolt esitatud pakkumiste maksumused.
Selle kohta koostatakse pakkumiste maksumuste avamise protokoll.
Pakkujale tuleb saata pakkumiste maksumuste avamise protokolli ärakiri kolme tööpäeva jooksul pakkumiste maksumuste avamise päevast arvates.
Ostja, kes on riigihanke jaotanud osadeks, hindab pakkumisi nii osade kaupa kui ka tervikuna, kui vähemalt üks vastavaks tunnistatud pakkumine on tehtud kogu riigihanke objektile.
Ostja tunnistab iga osa puhul edukaks pakkumiseks kõige soodsama pakkumise, kui ühe pakkumise edukaks tunnistamine kõikidele osadele koos ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimustele.
Pakkumiste hindamisel ei või osaleda isikud, kes on või on olnud pakkujaga sellistes suhetes, mis võib tekitada õigustatud kahtlusi nende isikute objektiivsuses.
Edukas pakkumine loetakse vastuvõetuks 14 päeva möödumisel selle edukaks tunnistamisest arvates.
Teade pakkumise edukaks tunnistamise kohta edastatakse kirjalikult kõikidele pakkujatele kolme tööpäeva jooksul sellekohase otsuse tegemisest arvates.
Pakkujatele edastatav teave peab sisaldama edukaks tunnistatud pakkumise esitanud pakkuja nime ja selle pakkumise eelist teiste pakkumistega võrreldes.
Pakkumise kutse dokumentides esitatud tingimused ei välista pakkumise variantide esitamist.
Ostja, kes pakkumise kutse dokumentides ei välistanud pakkumise variantide esitamist, ei või pakkumise varianti tagasi lükata põhjendusega, et pakkumise edukaks tunnistamise korral ei oleks tegemist asja ostmise, vaid teenuse tellimisega või vastupidi.
Ostja võib juhul, kui pakkumise maksumus on ilmselt põhjendamatult madal, nõuda pakkujalt pakkumise elementide kohta selliseid andmeid, mida ta peab asjassepuutuvaiks.
Ostja kehtestab pakkujale tähtaja andmete esitamiseks.
Nimetatud nõudmine ja vastus sellele peavad olema vormistatud kirjalikult.
Ostja võtab arvesse pakkuja selgituses esitatud objektiivselt õigustavaid asjaolusid, mis tulenevad ehitus- või tootmismeetodi ökonoomsusest, valitud tehnilistest lahendustest, pakkuja kasutada olevatest eriti soodsatest tingimustest hankelepingu täitmisel või pakkuja poolt pakutava asja või teenuse osutamise või ehitustöö teostamise originaalsusest.
Ostja võib põhjendamatult madala maksumusega pakkumise tagasi lükata.
Ostja ei või madala maksumusega pakkumist tagasi lükata, kui pakkuja annab enda esitatud pakkumise hinna ja riigihanke eeldatava maksumuse vahelisele summale 100-protsendilise tagatise.
Ostja informeerib kirjalikult pakkumismenetluses osalemises kvalifitseerimata jäetud taotlejat tema kvalifitseerimata jätmise põhjusest kolme tööpäeva jooksul sellekohase otsuse tegemisest arvates.
Takistada pakkujatevahelist vaba konkurentsi.
Kui pakkumise kutse või pakkumise kutse dokumendid või ostja tehtud pakkumismenetlusega seotud otsus või pakkumismenetlus on tühistatud, teatab ostja kolme tööpäeva jooksul kirjalikult tühistamise otsusest pakkumise kutse dokumendid saanud pakkujatele või isikutele, keda ostja eelnevalt kvalifitseeris.
Taotlejal ja pakkujal on õigus saada selgitusi pakkumise kutse ja pakkumise kutse dokumentide sisu kohta.
Ostja annab selgitused kolme tööpäeva jooksul vastava taotluse saamisest arvates, edastades need samal ajal teistele taotlejatele või pakkujatele.
Ostja võib avatud pakkumismenetluse või piiratud pakkumismenetluse korral nõuda pakkujatelt põhjendatud ja asjassepuutuvaid selgitusi pakkumises esinevate ebatäpsuste ja ebaselguste kohta.
Nõudmine ja selgitused peavad olema vormistatud kirjalikult.
Kui pakkuja temalt põhjendatult nõutud selgitusi ostjale kolme tööpäeva jooksul ei esita, võidakse tema pakkumine tagasi lükata.
Väljakuulutamisega läbirääkimistega pakkumismenetluse ja väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumismenetluse korral on ostjal õigus otsustada, kas ja millisel määral pakkujatega läbirääkimisi pidada.
Läbirääkimised on keelatud avatud pakkumismenetluse ja piiratud pakkumismenetluse korral.
Läbirääkimiste pidamise korral peab ostja enne läbirääkimiste alustamist teatama pakkujatele läbirääkimiste pidamise korra.
Ostja ei tohi edastada läbirääkimistel saadud informatsiooni teistele pakkujatele.
Kirjalik hankeleping sõlmitakse mitte varem kui 14 päeva möödumisel edukaks tunnistatud pakkumise esitanud pakkujale käesoleva seaduse § 46 lõikes 2 sätestatud teate väljasaatmisest, kuid mitte enne pakkumise vastuvõtmist.
Kui pakkumise edukaks tunnistamise otsuse kohta esitatakse vaidlustus, ei sõlmita hankelepingut enne, kui peatatud pakkumismenetlust võib jätkata.
Hankelepingu tingimused peavad vastama pakkumise kutse dokumentides ja edukaks tunnistatud pakkumises esitatud tingimustele.
Hankeleping, mis on sõlmitud enne käesoleva paragrahvi lõikes 1 märgitud tähtaja möödumist või mis ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule, on tühine.
Kui pakkumise kutse dokumentides on seatud nõue võrdsustada vastuvõetud pakkumine hankelepinguga, jõustub vastuvõetud pakkumine hankelepinguna mitte varem kui 14 päeva möödumisel edukaks tunnistatud pakkumise esitanud pakkujale käesoleva seaduse § 46 lõikes 2 sätestatud teate väljasaatmisest.
Kui pakkumise edukaks tunnistamise otsuse kohta esitatakse vaidlustus, ei jõustu hankeleping enne, kui peatatud pakkumismenetlust võib jätkata.
Ostja peab kasutama avatud pakkumismenetlust.
Teiste pakkumismenetluste kasutamine on lubatud vaid käesolevas seaduses sätestatud juhtudel.
Avatud pakkumismenetlusest kutsub ostja pakkumise kutse avaldamisega osa võtma kõiki huvitatud isikuid.
Pakkumiste esitamise tähtpäeva määramisel peab ostja arvesse võtma riigihanke maksumust ja keerukust, pakkumise kutse dokumentide mahtu ning pakkuja vajadust võtta ostjaga ühendust pakkumisega seotud dokumentide või ehituskohaga tutvumiseks.
Ostja väljastab pakkumise kutse dokumendid avatud pakkumismenetluses osalemisest huvitatud isikutele ajavahemikul pakkumise kutse avaldamisest kuni pakkumiste esitamise tähtpäevani kolme tööpäeva jooksul vastava taotluse saamisest arvates.
Majanduslikult on otstarbekas kontrollida taotleja kvalifikatsiooni enne pakkumise kutse dokumentide esitamist.
Piiratud pakkumismenetluse korral valib ostja taotlejate majanduslikku seisundit ja tehnilisi võimalusi arvesse võttes nende hulgast välja isikud, kellele ta esitab üheaegselt pakkumise kutse dokumendid.
Hankelepingute korral, mille maksumus on madalam rahvusvahelisest piirmäärast, ei ole pakkujate minimaalne arv väiksem kui kolm.
Pakkumiste esitamise tähtpäeva määramisel peab ostja arvesse võtma riigihanke maksumust ja keerukust, pakkumise kutse dokumentide mahtu ning pakkuja vajadust tutvuda pakkumisega seotud dokumentide või ehituskohaga.
Riigihanke objektiks on ehitustöö kontsessioon.
Väljakuulutamisega läbirääkimistega pakkumismenetluse korral valib ostja taotlejate majanduslikku seisundit ja tehnilisi võimalusi arvesse võttes nende hulgast isikud, kellele ta esitab üheaegselt pakkumise kutse dokumendid.
Pakkumismenetluses osalevate pakkujate arv on piisav konkurentsi tagamiseks.
Riigihanke eeldatavaks maksumuseks on aasta arvestuses koos käibemaksuga asjade ostmise või teenuste tellimise korral kuni 200 000 krooni või ehitustööde tellimise korral kuni 2 miljonit krooni.
Ostja võib väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumismenetluse korral pidada läbirääkimisi nii paljude pakkujatega, kui ta seda ise otstarbekaks peab.
Väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumismenetluse korral valib ostja isikud, kellele ta esitab üheaegselt pakkumise kutse dokumendid.
Ostja ei pea väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumismenetluse korral arvestama käesoleva seaduse §-des 18, 19, 25 ja 38, § 39 lõigetes 2-5, §-des 40 ja 42, § 43 lõigetes 2-5, §-des 44-46, 48-50, 52 ja 53 sätestatud nõudeid.
Pakkumismenetluse valiku põhjendus käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel.
Väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumismenetluse teate vorminõuded ja esitamise korra kehtestab majandusminister.
Käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktis 6 nimetatud ostja võib avatud pakkumismenetluse või piiratud pakkumismenetluse asemel kasutada väljakuulutamisega läbirääkimistega pakkumismenetlust.
Avaldanud pakkumise kutse avatud pakkumismenetluse, piiratud pakkumismenetluse või väljakuulutamisega läbirääkimistega pakkumismenetluse korraldamiseks ja puuduvad pakkujad või taotlejad või kvalifitseeritud pakkujad või taotlejad ning esialgsed pakkumise tingimused ei ole oluliselt muutunud.
Ideekonkursi korraldamisel peab ostja lähtuma käesoleva seaduse avatud pakkumismenetlust või piiratud pakkumismenetlust käsitlevatest sätetest.
Ostja volitab ideekonkursi korraldamise ja võitjate väljaselgitamise ideekonkursi komisjonile.
Ideekonkursist võib osa võtta eraõiguslik juriidiline isik, avalik-õiguslik juriidiline isik ja füüsiline isik.
Kavandite esitamise koht, tähtpäev ja kellaaeg.
Ostja võib ideekonkursist osavõtjate arvu piirata, kuid peab sellise valiku tegema selgete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel.
Ideekonkursist osavõtjate arvu määramisel peab ostja lähtuma vajadusest tagada piisav konkurents.
Ideekonkursi komisjon peab koosnema isikutest, kes on ideekonkursist osavõtjatest sõltumatud.
Kui ideekonkursist osavõtjatelt nõutakse teatud ametialast kvalifikatsiooni, peab vähemalt ühel kolmandikul ideekonkursi komisjoni liikmetest olema sama või sellele lähedane kvalifikatsioon.
Ideekonkursi komisjon on oma otsustes ja arvamustes sõltumatu.
Otsused ja arvamused tehakse anonüümselt esitatud kavandite kohta vaid ideekonkursi kutses avaldatud kriteeriumide alusel.
Ideekonkursi kutse vorminõuded ja esitamise korra kehtestab majandusminister.
Ostjal on õigus korraldada pakkumismenetlusi kehtestatud nõuetele vastavate veebilehtede kaudu.
Ettevõtja tegevus käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud veebilehe haldajana on lubatud äriregistri kande, riikliku erinõuetega tegevusaladel tegutsevate ettevõtjate registri registreeringu ja nõuetele vastava vastutuskindlustuse olemasolu korral.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud veebilehe haldajana tegutseda sooviva ettevõtja registreerimistaotluse alusel teeb riikliku erinõuetega tegevusaladel tegutsevate ettevõtjate registri registreeringu tegemise otsuse majandusministri moodustatud komisjon (edaspidi komisjon), kui ettevõtja on kantud äriregistrisse ja ta on sõlminud vastutuskindlustuslepingu kindlustussumma alammääraga 5 miljonit krooni, mis tagab tema tegevuses sellise veebilehe haldajana tekkida võiva kahju hüvitamise, ning tema poolt hallata soovitav veebilehe veebirakendus vastab nõuetele.
Riikliku erinõuetega tegevusaladel tegutsevate ettevõtjate registri registreeringu tegemisest keeldumise otsuse teeb komisjon, kui ettevõtja ei ole kantud äriregistrisse või tal ei ole nõuetekohast vastutuskindlustust või tema poolt hallata soovitud veebilehe veebirakendus ei vasta kehtestatud nõuetele.
Riikliku erinõuetega tegevusaladel tegutsevate ettevõtjate registri registreeringu andmete kustutamise otsuse teeb komisjon käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud veebilehe haldajana tegutseva ettevõtja taotluse alusel või kui ettevõtja andmed äriregistris on kustutatud või tal ei ole nõuetekohast vastutuskindlustust või tema poolt hallatava veebilehe veebirakendus ei vasta enam kehtestatud nõuetele.
Komisjoni koosseisu ja töökorra kehtestab majandusminister.
Registreerimistaotlusele alla kirjutanud isiku nimi, ametinimetus ja kontaktandmed.
Komisjoni otsuse kohta käivad andmed.
Käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud registreeringuandmed avaldatakse riikliku erinõuetega tegevusaladel tegutsevate ettevõtjate registri veebilehel.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud veebilehe veebirakendusele kehtestatud nõuete eiramise korral tekkinud kahjude hüvitamise eest vastutab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud veebilehe haldaja.
Nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud veebilehe veebirakendusele ja sellise veebilehe veebirakendusele kehtestatud nõuetele vastavuse hindamise korra kehtestab majandusminister.
Pakkuja või pakkumismenetluses osalemisest huvitatud isik, kes leiab, et pakkumismenetluse käigus on ostja käesoleva seaduse sätete rikkumisega rikkunud tema õigusi või kahjustanud tema huve, võib esitada vaidlustuse ostja tegevuse peale.
Ametile esitatakse vaidlustus pakkumise kutse, pakkumise kutse dokumentide või ostja tehtud taotleja kvalifitseerimise otsuse või taotleja kvalifitseerimata jätmise otsuse, pakkuja kvalifitseerimise otsuse või pakkuja kvalifitseerimata jätmise otsuse, pakkumise vastavaks tunnistamise otsuse, pakkumise tagasilükkamise otsuse, kõigi pakkumiste tagasilükkamise otsuse või pakkumise edukaks tunnistamise otsuse peale.
Vaidlustus esitatakse seitsme päeva jooksul, arvates päevast, millal vaidlustuse esitaja sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest või huvide kahjustamisest, kuid mitte pärast edukaks tunnistatud pakkumise vastuvõtmist ostja poolt.
Vaidlustus pakkumise kutse dokumentide kohta tuleb esitada enne, kui ostja avab pakkumised.
Vaidlustusele lisatud dokumentide loetelu.
Vaidlustuse esitaja lisab vaidlustusele oma käsutuses oleva teabe pakkumismenetluse kohta, millega seoses ta vaidlustuse esitab, ja riigilõivu tasumist tõendava dokumendi.
Ametil on õigus nõuda ostjalt kõikide vaidlustuse läbivaatamiseks vajalike dokumentide esitamist.
Ostja on kohustatud esitama Ametile nõutud dokumendid kahe tööpäeva jooksul Ametilt sellekohase nõudmise saamisest arvates.
Ametil on õigus nõuda ostjalt enne vaidlustuse läbivaatamist kirjalikku seletust vaidlustatava pakkumise kutse või pakkumise kutse dokumentide või otsuse sisu kohta, mille ostja on kohustatud esitama Ametile kahe tööpäeva jooksul Ametilt sellekohase nõudmise saamisest arvates.
Tehtud käesoleva seaduse § 70 lõikes 1 nimetatud otsus või ettekirjutus.
Kui Amet leiab, et esitatud vaidlustus ei vasta käesoleva seaduse § 62 lõikes 3 sätestatud nõuetele või vaidlustusele ei ole lisatud riigilõivu tasumist tõendavat dokumenti, tagastab ta vaidlustuse selle esitajale ja määrab puuduste kõrvaldamise tähtajaks kaks tööpäeva.
Kui vaidlustuse esitaja ei kõrvalda puudusi määratud tähtaja jooksul, jätab Amet vaidlustuse läbi vaatamata.
Ametil on õigus kaasata vaidlustuse läbivaatamisele eksperte.
Ekspert võib esitada oma arvamuse kirjalikult või avalikul istungil.
Vaidlustuse esitamise kulud, mis koosnevad riigilõivust ja eksperdi kaasamise tõendatud kuludest, sealhulgas eksperdi tasust, kannab vaidlustuse esitaja juhul, kui vaidlustuse läbivaatamine lõpeb käesoleva seaduse § 65 lõike 6 punktis 1 või 3 nimetatud alusel, ja ostja juhul, kui vaidlustuse läbivaatamine lõpeb käesoleva seaduse § 65 lõike 6 punktis 2, 4 või 5 nimetatud alusel.
Vaidlustuse esitamise kulude suuruse määrab Amet oma otsusega.
Eksperdi tasu aluseks on riigiteenistujate palgaastmestiku kõrgeima astme palgamäärale vastava tunnitasu kolmekordne määr.
Andmed vaidlustuse kohta kantakse registrisse.
Vaidlustuse saamisel, mille puhul puuduvad § 63 lõikes 4 sätestatud alused selle läbi vaatamata jätmiseks, on Amet kohustatud teatama ostjale vaidlustuse esitamisest ostja tegevuse peale pakkumismenetluse teostamisel ning edastama talle vaidlustuse koopia.
Kui Amet määrab tähtaja vaidlustuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks, teatab ta ostjale vaidlustuse esitamisest ostja tegevuse peale pakkumismenetluse teostamisel ning edastab ostjale pärast puuduste kõrvaldamist Ametile laekunud vaidlustuse koopia.
Kui vaidlustuse esitaja ei kõrvalda puudusi määratud tähtaja jooksul, teatab Amet sellest kohe ostjale.
Ametilt vaidlustuse esitamise kohta teate saamisel on ostja kohustatud pakkumismenetluse peatama.
Kui ostja jätkab pakkumismenetlust pärast Ametilt vaidlustuse esitamise kohta teate saamist, on kõik selle käigus tehtud järgnevad toimingud tühised.
Samuti on tühine hankeleping, mis sõlmitakse pärast Ametilt vaidlustuse esitamise kohta teate saamist.
Vaidlustuse vaatab Amet läbi kümne tööpäeva jooksul Ametile vaidlustuse esitamise päevast arvates.
Amet otsustab vaidlustuse läbivaatamise kas esitatud dokumentide alusel kirjalikus menetluses või korraldab vaidlustuse läbivaatamise avalikul istungil (edaspidi avalik istung) vähemalt Ameti esindaja, vaidlustuse esitaja ja ostja osavõtul.
Vaidlustuse läbivaatamine Ameti esindaja, vaidlustuse esitaja, ostja ja juhul, kui vaidlustus on esitatud ostja otsuse peale pakkumise edukaks tunnistamisel, siis ka edukaks tunnistatud pakkumise esitaja osavõtul toimub avalikul istungil.
Ametil on õigus vajaduse korral otsustada täiendava istungi toimumine.
Täiendava istungi toimumisest teatatakse kas eelmisel istungil või käesoleva paragrahvi lõikes 3 ettenähtud korras.
Amet teatab ostjale, vaidlustuse esitajale ning juhul, kui vaidlustus on esitatud ostja otsuse peale pakkumise edukaks tunnistamisel, siis ka edukaks tunnistatud pakkumise esitajale avaliku istungi toimumise aja.
Ostja teatab avaliku istungi toimumise aja kõikidele ülejäänud pakkujatele või taotlejatele.
Ostja poolt pakkujatele või taotlejatele avalikul istungil osalemise võimalusest teatamata jätmine või pakkujate või taotlejate ilmumata jäämine avalikule istungile ei takista vaidlustuse läbivaatamist.
Vaidlustusmenetluse osalised on vaidlustuse esitaja, ostja ja juhul, kui vaidlustus on esitatud ostja otsuse peale pakkumise edukaks tunnistamisel, siis ka edukaks tunnistatud pakkumise esitaja.
Vaidlustusmenetluse pooled on vaidlustuse esitaja ja ostja.
Vaidlustusmenetluse ühe või mõlema poole avalikule istungile ilmumata jäämise korral vaatab Amet vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 vaidlustuse läbi esitatud dokumentide alusel kirjalikus menetluses.
Käesoleva seaduse § 70 lõikes 1 nimetatud Ameti otsuse või ettekirjutusega.
Vaidlustuse läbivaatamise lõppemine vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 6 punktis 1 või 2 sätestatule vormistatakse kirjaliku protokolliga, millele kirjutavad alla Ameti esindaja, vaidlustuse esitaja ja ostja.
Vaidlustuse läbivaatamise lõppemine vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 6 punktis 3 või 4 sätestatule vormistatakse Ameti motiveeritud otsusega.
Vaidlustuse lahendamiseks, mille puhul on tehtud käesoleva seaduse § 63 lõikes 4 või § 65 lõike 6 punktis 3 nimetatud otsus, võib esitada halduskohtusse kaebuse ostja tehtud pakkumismenetlusega seotud otsuse või pakkumise kutse või pakkumise kutse dokumentide peale või Ameti poolt tehtud § 65 lõike 6 punktis 4 nimetatud otsuse või ettekirjutuse peale.
Halduskohtu määratud pakkumismenetluse peatamise tähtaja möödumist.
Vaidlustuse põhjendatuks tunnistamisel vastavalt käesoleva seaduse § 65 lõike 6 punktile 2 või Ameti otsuse tegemisel vastavalt käesoleva seaduse § 65 lõike 6 punktile 4 jätkub pakkumismenetlus pärast pakkumismenetlusega seotud vaidlustatud otsuse tühistamist või ostja poolt ettekirjutuse täitmist.
Amet teostab riiklikku järelevalvet riigihangete teostamise üle.
Teha otsus või ettekirjutus, kui ostja on pakkumismenetluse käigus rikkunud käesoleva seaduse sätteid.
Avatud pakkumismenetluse või piiratud pakkumismenetluse korral pidanud läbirääkimisi ühe või mitme pakkujaga.
Pakkumismenetluse tühistamise korral on kõik pakkumismenetlusega seotud otsused ja toimingud tühised, olenemata sellest, kas need on tehtud enne või pärast tühistamise otsustamist.
Samuti on tühine hankeleping, mis sõlmitakse pärast pakkumismenetluse või ostja tehtud pakkumismenetlusega seotud otsuse tühistamise otsustamist.
Enne pakkumismenetluse tühistamise või ettekirjutuse tegemise otsustamist annab Amet ostjale võimaluse omapoolsete vastuväidete esitamiseks Ameti määratud tähtaja jooksul, mis ei või olla pikem kui kolm tööpäeva.
Otsuse või ettekirjutuse teinud ametiisiku ees- ja perekonnanimi ning ametinimetus.
Käesoleva seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumise korral kohaldatakse tsiviil-, distsiplinaar-, haldus- või kriminaalvastutust.
Juriidilisele isikule kohaldatav haldusvastutus ei välista haldus- või kriminaalvastutuse kohaldamist asjakohasele füüsilisele isikule.
Kui Ametile laekub teave riigihangete teostamisega seotud õiguserikkumise kohta või Amet avastab õiguserikkumise riigihangete teostamisega seotud kontrollimise käigus ja see õiguserikkumine ei ole käsitatav käesoleva seaduse §-s 74 sätestatud haldusõiguserikkumisena, peab Amet teavitama talle teadaolevatest asjaoludest politseiasutust või prokuröri.
Ametil on õigus teha ettepanekuid käesolevat seadust või selle alusel kehtestatud õigusakte rikkunud isiku või isikute distsiplinaarvastutusele võtmiseks.
Ostja eirab Ameti tehtud käesoleva seaduse § 65 lõike 6 punktis 4 või § 70 lõikes 1 nimetatud otsust või ettekirjutust.
Pakkujal on õigus nõuda ostjalt pakkumise esitamisega seotud kulude hüvitamist, kaasa arvatud pakkumise ettevalmistamise kulud, kui ta tõendab, et hankeleping oleks tõenäoliselt sõlmitud temaga, kui ostja ei oleks rikkunud käesolevat seadust.
Kui pakkuja on esitanud valeandmeid või võltsinud dokumente pakkumismenetluse käigus või vaidlustuse lahendamise käigus, hüvitab ta selliste andmete või dokumentide esitamisest ostjale või teistele isikutele tulenenud kahju.
Pakkujaks oleva juriidilise isiku poolt pakkumismenetluses valeandmete või võltsitud dokumentide süülise esitamise eest - määratakse rahatrahv 10 000 kuni 500 000 krooni.
Käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktides 2-6 nimetatud ostja poolt riigihangete teostamise korra olulise rikkumise eest - määratakse rahatrahv 10 000 kuni 500 000 krooni.
Käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktides 2-6 nimetatud ostja poolt käesoleva seaduse § 69 punktis 2 sätestatu eiramise eest - määratakse rahatrahv 5000 kuni 100 000 krooni.
Käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktides 2-6 nimetatud ostja poolt käesoleva seaduse § 18 lõikes 1, 2 või 3, § 19 lõikes 1, 2 või 4, § 20 lõikes 1 või 2, § 21 lõikes 3, § 57 lõikes 5 või § 59 lõikes 3 sätestatu eiramise eest - määratakse rahatrahv 5000 kuni 50 000 krooni.
Juriidilisele isikule käesoleva seaduse §-s 74 nimetatud haldusõiguserikkumise eest haldusõiguserikkumise protokolli koostamise õigus on Ameti peadirektoril, peadirektori asetäitjal ja peadirektori volitatud sama asutuse ametiisikul.
Muud haldusõiguserikkumise asja õigeks lahendamiseks vajalikud andmed.
Haldusõiguserikkumise protokollile kirjutavad alla selle koostanud ametiisik ja haldusõiguserikkuja esindaja.
Kui haldusõiguserikkuja esindaja keeldub haldusõiguserikkumise protokollile alla kirjutamast või seletusi andmast, teeb protokolli koostaja selle kohta protokolli vastava kande.
Haldusõiguserikkumise protokollile lisatakse haldusõiguserikkuja esindaja kirjalikud märkused protokolli kohta, samuti protokollile allakirjutamisest keeldumise või seletuste andmisest keeldumise motiivid.
Juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asja arutab maa- või linnakohtu kohtunik.
Juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asja menetlus toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud korras.
Halduskaristuse võib määrata mitte hiljem kui kolme aasta jooksul haldusõiguserikkumise päevast arvates.
Eesti Panga poolt teostatavate riigihangete korral ei rakendata käesoleva seaduse §-des 61-67, § 69 punktis 3 ja §-s 70 sätestatut.
Käesolevas seaduses sätestatud korda ei ole ostja kohustatud rakendama riigimetsa raieteenuste tellimiseks kuni 2003. aasta 1. jaanuarini.
Käesolevas seaduses ettenähtud toimingute sooritamise eest võetakse riigilõivu riigilõivuseaduses (RT I 1997, 80, 1344; RT I 2001, 55, 331; 56, 332; 64, 367; 65, 377; 85, 512; 88, 531; 91, 543; 93, 565; 2002, 1, 1) sätestatud määrade järgi.
Kaebuse esitaja poolt esitatud pakkumise puudumise korral 100 krooni.
Eelteate, teate või pakkumise kutse andmete riiklikusse riigihangete registrisse kandmise eest tasutakse riigilõivu 300 krooni.
Maksukorralduse seaduse (RT I 1994, 1, 5; RT I 2000, 45, 279; 55, 365; 84, 533 ja 534; 2001, 17, 76; 43, 242; 48, 266; 56, 335; 59, 360; 65, 378; 88, 531) § 11 lõike 4 punkti 9 täiendatakse pärast sõna „Statistikaametile“ sõnadega „ja Riigihangete Ametile“.
Paragrahvi 7 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks.
Käesoleva seaduse jõustumise päevast tunnistatakse seni kehtinud riigihangete seadus (RT I 1995, 54, 883; 1997, 9, 79; 1998, 38, 561; 1999, 16, 271; 92, 824; 97, 859; 2000, 57, 374) kehtivuse kaotanuks.
Käesolev seadus jõustub 2001. aasta 1. aprillil.
Käesoleva seaduse § 10 lõige 5, § 19 lõige 3 ja § 57 lõike 1 punkt 3 jõustuvad 2003. aasta 1. jaanuaril.
Käesoleva seaduse § 60 jõustub 2001. aasta 1. juulil.
Käesoleva seaduse § 80 jõustub järgmisel päeval pärast käesoleva seaduse avaldamist Riigi Teatajas.
Enne käesoleva seaduse jõustumist Ametile esitatud protestid ja vahekohtule esitatud kaebused vaadatakse läbi ning Riigihangete Bülletäänis väljakuulutatud või Ametile teatatud pakkumismenetlused viiakse läbi käesoleva seaduse jõustumiseni kehtinud riigihangete seaduses (RT I 1995, 54, 883; 1997, 9, 79; 1998, 38, 561; 1999, 16, 271; 92, 824; 97, 859; 2000, 57, 374; 84, 534; 2001, 7, 17) ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatu kohaselt.
Kultuuriministeeriumi juurde moodustatud autoriõiguse asjatundjate komisjon on oma loomisest möödunud aasta jooksul aktiivselt tegutsenud ning endale seadusega pandud ülesandeid täitnud.
Koosolekuid on 2000. aasta jooksul seni toimunud 3: 28. jaanuaril, 22. märtsil ja 9. mail.
Samuti on toimunud mitmeid arutelusid, kus konkreetsete avalduste alusel algatatud juhtumeid on lahendanud komisjoni liikmetest moodustatud väiksemad töögrupid.
Komisjoni liikmete initsiatiivil on toimunud ka erinevaid teemasid puudutavaid kohtumisi - näiteks 25. mail 2000. aastal toimus Kultuuriministeeriumi ruumes internetipiraatlusealane kohtumine, kuhu olid kutsutud suuremad teenusepakkujad.
26. mail toimus aga piraatluseteemaline ümarlaud Tallinna Linnavalitsuse, Tallinna Linnavolikogu, Mustamäe Linnaosa Valitsuse, Kesklinna Linnaosa Valitsuse, politsei (Politseiamet, Tallinna Politseiprefektuur) ning autoriõiguse komisjoni liikmete osavõtul.
Juba toimunud ja planeeritakse ka lisaks mitmeid autoriõigusealaseid seminare, millede ettevalmistamise ja läbiviimisega on tihedalt seotud ka komisjoni liikmed.
Komisjon on saanud 2000. aasta jooksul täiendust ka ühe liikme võrra - Vabariigi Valitsuse 28. märtsi 2000. a. korraldusega nr 242-k „Vabariigi Valitsuse 1. juuni 1999. a. korralduse nr 646-k „Autoriõiguse asjatundjate komisjoni moodustamine“ muutmine“ (RTL 2000, 40, 580) nimetati komisjoni liikmeks Eesti Audiovisuaalautorite Liidu juhatuse liige Allen-Illimar Putnik.
Sama Vabariigi Valitsuse korraldusega tehti veel üks muudatus, mis komisjoni tööd efektiivsemalt korraldada aitab - seniste Vabariigi Valitsusele esitatava ülevaate tähtaegadeks (iga aasta I ja IV kvartalis) on nüüd iga aasta II ja IV kvartal, s.t. ei ole kohustust esitada praktiliselt kahte ülevaadet järjest.
Käesoleva materjali näol on tegemist autoriõiguse asjatundjate komisjoni teise ülevaatega Vabariigi Valitsusele, mille eesmärgiks on põhiliselt kajastada 2000. aasta I poolaastal toimunud muudatusi ja arenguid autoriõigusealases olukorras Eestis.
Kehtivad seadused ja Vabariigi Valitsuse õigusaktid.
Kuna autoriõiguse asjatundjate komisjoni eelmises ülevaates Vabariigi Valitsusele anti küllaltki põhjalik ülevaade praktiliselt kõigist olulisematest Eestis autoriõigust ning autoriõigusega kaasnevaid õigusi reguleerivatest õigusaktidest, siis käesoleva dokumendiga kajastatakse vaid 2000. a. I poolaastal toimunud arenguid.
„Autoriõiguse seadusesse“ (RT 1992, 49, 615; RT I 2000, 16, 109) tehti viimased muudatused 9. detsembril 1999. a., kui Riigikogu võttis vastu „Autoriõiguse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse“ (RT I 1999, 97, 859).
Tänaseks on nimetatud muudatused ka jõustunud ning võib öelda, et 6. jaanuarist 2000. a. alates kehtib Eestis praktiliselt kõiki rahvusvahelisi autoriõigusealaseid norme täitev ja ka Euroopa Liidu direktiividega harmoniseeritud „Autoriõiguse seadus“.
9. detsembril 1999. a. ratifitseeris Riigikogu samuti teose esitaja, fonogrammitootja ja ringhäälinguorganisatsiooni kaitse rahvusvahelise konventsiooni (RT II 1999, 27, 165).
Oma 9. detsembri 1999. a. istungil ratifitseeris Riigikogu ka fonogrammitootjat fonogrammi loata paljundamise vastu kaitsva konventsiooni (RT II 1999, 27, 166).
Autoriõiguse asjatundjate komisjoni moodustanud Vabariigi Valitsuse korraldusse on tehtud muudatusi - seda Vabariigi Valitsuse 28. märtsi 2000. a. korraldusega nr 242-k „Vabariigi Valitsuse 1. juuni 1999. a. korralduse nr 646-k „Autoriõiguse asjatundjate komisjoni moodustamine“ muutmine“ (RTL 2000, 40, 580).
Autoriõiguse seadusesse tehtud ning 15. veebruaril 1999. a. jõustunud muudatuste alusel (§ 87 lg 1) moodustati 1999. a. autoriõiguse asjatundjate komisjon (Vabariigi Valitsuse 1. juuni 1999. a. korraldus nr 646-k).
Uued muudatused autoriõiguse seadusesse jõustusid k.a. algul (06.01.2000) ning nende kohaselt täpsustati ka autoriõiguse komisjoni puudutavaid sätteid.
Korralduse punkti 4 (eelnõu punkt 2) on muudetud tulenevalt komisjoni töö parema ja efektiivsema organiseerimise vajadusest.
Autoriõiguse seaduses on sätestatud, et komisjon esitab Vabariigi Valitsusele kaks korda aastas ülevaate olukorrast autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste kaitse taseme vastavusest Eesti Vabariigi poolt võetud rahvusvahelistele kohustustele ning autoriõigusaktide kohaldamise praktikast, esitades vajaduse korral samas ettepanekuid sellealase tegevuse tõhustamiseks (§ 87 lg 3).
Komisjoni moodustanud Vabariigi Valitsuse 1. juuni 1999. a. korraldusega nr 646-k oli pandud nimetatud kohustuse täitmiseks iga aasta esimene ja neljas kvartal, s.t. esitada oleks tulnud praktiliselt kaks ülevaadet järjest (31. detsembriks ja järgmise aasta 31. märtsiks).
See ei oleks jätnud aega komisjoni poolt tehtud ettepanekute konkretiseerimiseks ega vajalike eelnõude korrektseks ja läbimõeldud väljatöötamiseks.
Samuti ei toimu paari kuu jooksul eeldatavasti suuri ja põhimõttelisi muudatusi üleüldises autoriõigusealases olukorras, mis vajaksid põhjalikku analüüsi Vabariigi Valitsusele esitatavas ülevaates.
Seega oli otstarbekam panna ülevaadete esitamise tähtaegadeks iga aasta teine ja neljas kvartal, kuna pooleaastaste vahedega esitatavad dokumendid saavad arvatavasti olema sisukamad ja põhjalikumad, kui põhimõtteliselt järjestikku esitatavad.
Samuti on nimetatud komisjoni liikmeks mittetulundusühingu Eesti Audiovisuaalautorite Liidu juhatuse liige Allen-Illimar Putnik (korralduse eelnõu punkt nr 3).
Vabariigi Valitsuse 1. juuni 1999. a. korralduse nr 646-k vastuvõtmise ajaks ei olnud vastav audiovisuaalautoreid esindav organisatsioon veel loodud (ühing registreeriti 1999. a. augustis).
Autoriõiguse asjatundjate komisjoni idee on võimalikult laiapõhjaline esindatus erinevate kollektiivse esindamise organisatsioonide poolt, seega peame otstarbekaks kaasata nimetatud komisjoni ka audiovisuaalsete teoste autorite esindaja.
Komisjoni poolt Vabariigi Valitsusele esitatava ülevaate üheks eesmärgiks on ettepanekute esitamine autoriõigusealases olukorra parandamiseks ka seadusandluse tasemel.
Tulenevalt nimetatud istungi protokolli päevakorrapunkti nr 2 alapunktist 2 tehti Kultuuriministeeriumile koos Justiitsministeeriumiga, Siseministeeriumiga, Majandusministeeriumiga ja Rahandusministeeriumiga ülesandeks töötada (lähtudes nimetatud ülevaatest) välja konkreetsed ettepanekud kehtivatesse õigusaktidesse muudatuste tegemise kohta.
Tänaseks on põhiliselt nimetatud ministeeriumite komisjoni töös osalevate esindajate ning teiste komisjoni liikmete poolt välja töötatud ka „Autoriõiguse seaduse muutmise seaduse“ eelnõu.
Eelnõu on kooskõlastusringi läbinud (Majandus-, Rahandus-, Sise- ja Justiitsministeerium) ning Riigikantseleile esitatud Kultuuriministeeriumi 01.06.2000. a. kirjaga nr 3-6/2496.
Nimetatud eelnõu on välja töötatud mõningate autoriõiguse seaduse rakendamise praktikas esilekerkinud probleemide lahendamiseks.
Vabariigi Valitsusele esitatud ülevaade sisaldas ka mitmeid ettepanekuid protsessinormide muutmise ja täiendamise kohta.
Läbirääkimistel Justiitsministeeriumi esindajatega selgus siiski, et kuna ettevalmistamisel on mitmed uued seadustikud (uus tsiviilkohtupidamise seadustik, väärteomenetluse seadustik jne), kus need probleemid saavad lahendatud, siis ei ole hetkel otstarbekas hakata kehtivatesse protsessinormidesse muudatusi tegema.
Seetõttu ongi tegemist eelnõuga, millega planeeritakse muudatusi vaid autoriõiguse seadusesse, et nende kaudu seadusi rakendavate institutsioonide tööd veelgi tõhustada.
Piraatkoopia ladustamise, hoidmise või edasitoimetamise kvalifitseerimine haldusõigusrikkumisena.
„Intellektuaalset omandit rikkuva kauba sisse- ja väljavedu tõkestamise seaduse“ eelnõu on tänaseks päevaks Rahandusministeeriumi poolt välja töötatud.
Tegemist on eelnõuga, mis peaks Eesti tollikontrolli teostamise spetsiifikat arvestades üle võtma võltsitud ja piraatkaupade sisse- ja väljavedu reguleeriva Nõukogu määruse (EÜ) nr 3295/94.
Eelnõu on hetkel kooskõlastusringil, kuid ministeeriumitesse saabunud kujul eelnõud lõplikult heaks kiita ei ole veel võimalik.
Nagu nimetatud teema juures ka eelmises ülevaates sai mainitud, ei saa muidugi mööda vaadata ka Euroopa Liidu ja ka TRIPS-lepingu nõuetest, mis sätestavad menetluse õiguste valdaja avalduse alusel, kuid eelnõu niisugusel kujul vajab veel põhjalikumat läbitöötamist.
EL nimetatud määruse rakendamine nimetatud kujul tekitaks asjatuid arusaamatusi ning võib seega viia piraatlusevastase võitluse nõrgenemisele ning pärsiks tolli initsiatiivi piraattoodangu tõkestamisel piiril.
Eelmises komisjonipoolses ülevaates sai suure probleemina nimetatud haldusõiguserikkumise asjas määratava karistuse tähtaega e. kahte (2) kuud ei saa kuidagi pidada piisavaks ajaks, mille jooksul karistuse peab määrama.
Nimetatud küsimus on leidnud lahenduse Riigikogu menetluses olevas „Haldusõiguserikkumiste seadustiku, kriminaalkoodeksi, kriminaalmenetluse koodeksi ja tolliseaduse muutmise seaduse“ eelnõus (eelnõu 33-SE).
Kaks aastat haldusõiguserikkumise toimepanemisest, mille eest seaduses on karistusena ette nähtud füüsilisele isikule ainult rahatrahv üle saja päevapalga või lisaks rahatrahvile eriõiguste äravõtmine või haldusarest või juriidilisele isikule rahatrahv üle viiekümne tuhande krooni.
2000. aasta jooksul on seni märgata ka teatud arengut seaduste rakendamise osas.
Siiski on ja arvatavasti ka jääb see osa autoriõigusealasest temaatikast veel mõneks ajaks olulisimaks probleemiks.
Üheks tähtsaimaks initsiatiiviks abistamaks seadusi rakendavaid institutsioone on erinevate koolituste ja seminaride läbiviimine.
Käesoleva aasta jooksul on põhiliselt küll välisabiprogrammide raames läbi viidud mitmeid vastavaid üritusi erinevatele sihtgruppidele.
Näiteks 28. märtsil toimus autoriõigusealane seminar autoriõiguse komisjoni liikmetele ning erinevate teemaga kokku puutuvate ministeeriumite ametnikele.
15 ja 16 mail viidi läbi autoriõigusega kaasnevaid õigusi käsitlev seminar esitajatele, fonogrammitootjatele ja ringhäälinguorganisatsioonidele.
Nende seminaride sihtgruppide näol polnud niivõrd tegemist seadusi rakendavate institutsioonidega, kuid kõigil tasanditel on sellealane temaatika seni vähe käsitlemist ja tutvustamist leidnud.
Seega saab mainitud üritusi kindlasti nimetada vajalikeks ja kordaläinuteks.
Mis puudutab aga konkreetselt politseid, tolli, kohtunikke ja prokuröre, siis näiteks 10-12 mail 2000. a. korraldas EAKO nn „Tollituuri“, mis hõlmas endas Pärnu (Edela), Võru (Kagu) ja Narva (Kirde) tolliinspektuure.
Koolitusel osales igast inspektuurist ligikaudu 30 osavõtjat ning põhiteemaks oli piraatkoopiate eristamine (film, muusika, interaktiivsed mängud) ja loa olemasolu kontrollimine piiril.
Üks seminar neile sihtgruppidele on planeeritud ka 20. ja 22. juunile 2000. aastal.
Esimese päeva koolitus on mõeldud politsei- ja tolliametnikele, teine päev kohtunikele ja prokuröridele.
Tegemist on küllaltki praktilise suunitlusega seminariga, kus lektoriteks on autoriõigusealase temaatikaga igapäevaselt oma töös kokku puutuvad spetsialistid, kes on kõik ühtlasi ka autoriõiguse asjatundjate komisjoni liikmed.
Selle seminari näol on järjekordselt tegemist Phare 4MEUR projekti raames esitatud koolitustaotlusega, kuid erinevaid õigustevaldajate gruppe esindavate organisatsioonide initsiatiivil saavad koolitusprojektid kindlasti jätkuma.
Üheks viimasel ajal päevakorrale tõusnud oluliseks teemaks on ka autoriõiguste ja autoriõigustega kaasnevate õiguste rikkumine internetis.
Autoriõiguste rikkumine ja piraatkoopiate müügilepakkumine internetis on sagenenud, mis on ka üheks paratamatuks tagajärjeks tänavapiraatluse tõkestamisele.
Kultuuriministeeriumi egiidi all toimub interneti asjatundjatega koostööprotsess, mis on tervitatav ja mille jätkamiseks on põhilist initsiatiivi üles näidanud Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsioon (EAKO) ja Eesti Fonogrammitootjate Ühing (EFÜ). on Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsioon (EAKO ja EFÜ) väga huvitatud.
25. mail 2000. a. toimus esimene kohtumine õigustevaldajate esindajate (EFÜ ja EAKO) ning suuremate teenusepakkujate ja internetikaubamajade esindajate vahel.
Kohtumisel lepiti põhimõtteliselt kokku edasises koostöös ning (lähtudes maikuus 2000 Euroopa Liidu Nõukogu ja Parlamendi poolt vastu võetud uue direktiivi nõuetest) hakatakse välja töötama koostöömemorandumit.
Eelmainitud koostöö võimaldab riigil vältida oletatavaid kulutusi, mis tekkiksid juhul kui internet jääks stiihiliseks keskkonnaks väljaspool täitevvõimu vaatevälja.
Vääriks tutvustamist ka veel üks Kultuuriministeeriumi ja Majandusministeeriumi tellimisel toimunud uurimustöö - nimelt Phare projekti „Support to European Integration Process“ (No 99/C/62) raames viis Eesti Konjunktuuri Instituut (EKI) läbi uurimuse „Piraat muusikakassettide, CD'de, videote ja arvutitarkvara osakaal elanike ostudes ja elanike hinnang antud toodete turule (hinnad, toodete päritolu, ostukohad)“.
Tänaseks päevaks on EKI lõpetanud ka uuringu analüüsi tegemise ning seda tutvustati 31. mail 2000. a. erinevatele asjaosalistele (Majandus-, Rahandus- ja Kultuuriministeeriumi esindajad, samuti oli kutsutud õigustevaldajate ja maaletoojate esindajaid).
Tegemist oli ulatuslikuma uuringu esimese etapiga e. elanike küsitlusega.
Uurimistöö püüab kaasa aidata ülevaate loomisele salvestustoodete piraatkaubanduse ulatusest Eestis ning on suunatud intellektuaalse omandi kaitse tugevdamisele ja võitluse tõhustamisele salvestiste salakaubanduse vastu.
Rõhutamist vajab, et selle etapi tulemused kajastavad elanike hinnanguid piraatkaubanduse leviku osas.
Küsitletute eksperthinnangul ehk nende arvamusel „teiste kohta“ ostab 38% eestimaalasi helikassette piraattoodetena.
Sama näitaja CD-plaatide osas on 43%, videokassettide osas 42% ja arvutitarkvara osas 40%.
Tootjate ja esindusorganisatsioonide arvates ei pruugi aga uuringus kajastatavad andmed olla lõpuni tegelikkusele vastavad.
Tootjate hinnangul võib opereerida järgnevate andmetega - 60% pakutavast muusikast, 70% videotest ning 72% arvutitarkvarast.
Seega on vahe elanike ja tootjate hinnangu vahel küllaltki suur.
Põhjaliku ja erinevatel allikatel põhineva uurimistöö valmimiseks plaanibki EKI jätkata tööd nn tootjauuringuga ning ettevõtete majandusnäitajatest lähtuvatel arvutustel.
Ära võiks veel mainida jätkuvalt tugevnevat kolmandat sektorit ning nende tihedat koostööd riiklike struktuuridega.
Näiteks Eesti Filmilevitajate Liidu baasil loodi äsja uus Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsioon (EAKO).
EAKO esindab meelelahutusäris tegutsevaid ettevõtjaid, kes kasutavad autoriõigusega kaitstud teoseid (filmi- ja fonogrammitootjad, kes on autoriõigusega kaasnevate õiguste valdajad).
EAKO egiidi alla on kogunenud kohaliku muusikatootmise enamik (läbi EFÜ, kes on ka EAKO liige).
Mis puudutab filmilevi, siis ka selles valdkonnas on enamik turul tegutsevad legaalseid ettevõtteid koondunud EAKO alla; samuti on näiteks IFPI (International Federation of the Phonographic Industry) ja MPA (Motion Picture Association) kaudu ollakse seotud ka enamiku Läänes tegutsevate filmi- ja muusikatootjatega.
Hoolimata ligi kaheksa aastat eksisteerinud fonogrammitootjate seaduslikest õigustest, ei toimi tänases Eesti Vabariigis tootjate õiguste teostamine praktiliselt üldse.
Fonogrammitootjate õigustele on küll kaitse antud, kuid näiteks tootjate põhiõigus - saada enda poolt toodetud fonogrammi kasutamise eest õiglast tasu - on praktiliselt teostamata.
Tootjate teadmatus oma õigustest.
Tootjaid ühendava organisatsiooni pikaaegne puudumine.
Rooma 1961. aasta konventsiooni ratifitseerimatus.
Tootjate teadlikkuse tase oma õiguste olemasolust on märkimisväärselt tõusnud.
Loodud Eesti Fonogrammitootjate Ühing (9. märts 1998).
Siiski, hoolimata Rooma konventsiooni ratifitseerimisest, on jäänud veel üks tasu kogumist oluliselt takistav tegur ja selleks on eelmainitud konventsiooni artiklile 12 Eesti poolt artiklile 16 tuginedes tehtud reservatsioon.
Nimelt otsustas Eesti konventsiooni artiklit 12 välismaiste õiguste valdajate suhtes mitte rakendada, mis teisisõnu tähendab, et kasutajad ei pea välismaistele fonogrammitootjatele ega esitajatele nende fonogrammide kasutamise (täpsemalt: avaliku esitamise) eest tasu maksma.
Rooma konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu väljatöötamisel püüti konventsiooniga ühinemise kõiki aspekte silmas pidada, võimalike reservatsioonide suhtes sai Eesti tugineda nii välis- kui kohalike ekspertide soovitustele, samuti teiste riikide praktikale.
Rooma konventsiooni artiklile 12 on algselt täieliku reservatsiooni teinud 11 liikmesriiki (s.h. väikeriigid nagu Monaco, Luksemburg jne), tänaseks päevaks on see reservatsioon kehtima jäänud kuues (6) liikmesriigis.
Kõigile kogutud andmetele ja kooskõlastusringil kogutud ettepanekutele vastavalt otsustas ka Eesti täieliku reservatsiooni kasuks, millisena Riigikogu konventsiooniga ühinemise seaduse vastu võttis.
Eesti Fonogrammitootjate Ühing on aga seisukohal, et praktikas tekitab eelnimetatud reservatsioon olukorra, kus ringhäälingujaamade repertuaaris suureneb välismaise toodangu osakaal ning väheneb kohaliku toodangu oma.
Nii tekib situatsioon, kus Eesti muusikat mängitakse vähem, lisaks kaob tootjatel võimalus sõlmida ringhäälingujaamadega hetkel laialt praktiseeritavaid n.ö. bartertehinguid.
Tehtud reservatsioon seab õiguste valdajad läbirääkimistes ebakindlale ja oluliselt nõrgemale positsioonile.
Samuti muudab see tasu kogumise rahaliselt mõttetuks, kuna eelnimetatud tegevus on suhteliselt kulukas ning omab reaalset väärtust üksnes juhul, kui vastaval organisatsioonil on õigus esindada lisaks kohalikele ka välismaiseid õiguste valdajaid.
Hoolimata olukorra keerukusest ja tasu kogumise süsteemi ülesehitamise võimatusest antud hetkel, ei ole olukord siiski lootusetu, vaid täiesti parandatav.
Nimelt on konventsiooniga ühinenud riikidel võimalus tehtud reservatsioone muuta.
Reservatsioonide tagasivõtmine ja muutmine on pikemaajaline protsess, millega tuleb hakata tegelema ja kõiki osapooli hõlmava aruteluga leida võimalus küsimuse lahendamiseks ning tehtud reservatsiooni arvatavaks muutmiseks.
Politsei tegevust 2000. aastal piraatkaubanduse vastu võitlemisel võib nimetada küllaltki aktiivseks.
Nüüdseks võib küllaltki kindlalt väita, et Kadaka Turg on tuntud juba ka rahvusvahelisel areenil ning seda enam on Tallinna politsei poolt algatatud ettevõtmine kiiduväärt.
Kolme nädala jooksul Kadaka Turule ja Merekeskusesse tehtud sagedate reidide tulemusena on ära võetud üle 14 000 võltsimiskahtlusega riideeseme, CD-plaadi, videokasseti, tarkvara.
Politsei plaanib tihedaid reide jätkata sügiseni.
Niisiis on esimesed sammud Kadaka Turul piraattoodanguga kauplemise likvideerimiseks politsei poolt olnud edukad.
Ei saa aga ära unustada ohtu, et organiseeritud kuritegevus üritab võtta revanši kohe, kui politseipoolne tähelepanu nõrgeneb.
EAKO hinnangul toimuvad kaubanduses positiivsed muutused ainult sellisel juhul, kui intellektuaalse omandiga seonduv on jätkuvalt politsei huviorbiidis.
Kadaka Turu alane temaatika oli päevakorras ka autoriõiguse komisjoni initsiatiivil 26. mail 2000. a. toimunud ümarlauakohtumisel.
Koosolekul osalesid Tallinna Linnavolikogu, Tallinna Linnavalitsuse, Mustamäe Linnaosa Valitsuse, Kesklinna Linnaosa Valitsuse, Tallinna Politseiprefektuuri ja Politseiameti esindajad ning enamus komisjoni liikmeid.
Päevakorras oli piraatkaubandusega seonduvad probleemid (Kadaka kaubanduskeskus, Merekeskus) ning nägemus võimalikest lahendustest - seda just läbi kauplemislubade andmise korra Tallinnas.
Püüti leida lahendust küsimusele, kas linnaosade poolt ettevõtetele antavate kauplemislubade kaudu oleks võimalik (politsei tegevusele lisaks ja abiks) probleemi kontrolli alla saada.
Tallinnas reguleerib kauplemislubade andmist Tallinna Linnavalitsuse 29. detsembri 1998. a. määrus nr 84, millega kinnitati „Kauplemislubade väljaandmise juhend Tallinnas“.
Juhendi punkti 2.4. alusel on loa väljaandjal tegelikult olemas ka õigus see luba kehtetuks tunnistada.
Näiteks lubab punkt 2.4.1. loa väljaandjal kauplemisluba tühistada või kehtetuks tunnistada, loa peatada või lõpetada, kui ei täideta riigi ja Tallinna õigusaktidega kehtestatud nõudeid.
Kohtumisel lepiti kokku, et õigustevaldajaid esindavate organisatsioonide kaasabil üritatakse (enne õigusaktide täiendamist) kehtivaid sätteid praktikas kasutada ning üritada tegutsemislubade andmise ja kehtetuks tunnistamise kaudu tekkinud olukorda omakorda parandada (s.h. muusikateoste avaliku esitamisega seonduv).
BSA (Business Software Alliance) hinnangul aga on just viimastel kuudel olnud märgata tendentsi, et tarkvarapiraatlusega soovitakse tegeleda üha vähem.
Põhjuseid on selleks toodud mitmeid, näiteks: teised prioriteedid (varavastased kuriteod jms), ajanappus jms. asjaolud.
Keskkriminaalpolitsei on isegi asunud seisukohale, et nende tegevusega tarkvarapiraatluse vastu võitlemine ei seondu.
Politseiprefektuurid on väljendanud oma seisukohti, et nende huviks ei ole tegeleda haldusõiguserikkumise asjadega (peamine tarkvarapiraatlusega seonduv õigusrikkumine seisnebki aga juriidiliste isikute poolt tarkvara ebaseaduslikus valdamises või kasutamises arvutites), vaid kriminaalasjadega.
Sama seisukohta on toetanud ka Keskkriminaalpolitsei.
Samas ei tunta tegelikult aga huvi ka tarkvarapiraatlusega ja arvutite kasutamisega seotud kuritegude uurimise vastu.
Selliseid arvamusi on kahjuks viimasel ajal avaldatud ka ajakirjanduses politseiasutuste endi poolt.
Tuleb aga ka arvestada, et politseiametnike koolitus just selles valdkonnas on siiani puudulik, kuid lähemasse tulevikku on juba planeeritud sellealase täiendõppe teostamine.
Riik peaks siiski pöörama piisavalt tähelepanu sellele, et kõik riigis aset leidvad õiguserikkumised (nii haldusõiguserikkumised kui kuriteod) saaksid avastatud, tõkestatud ja süüdlased vastutusele võetud.
Samas sooviksime aga siiski rõhutada, et üldine olukord autoriõiguste järgimisega on Eestis alates 2000. aasta algusest muutunud mõningal määral paremaks ning seda kindlasti ka politseipoolse tegevuse aktiviseerumisest tulenevalt.
Asjaolu, et mõningate autoriõigusealaste rikkumiste puhul nende initsiatiiv on mõningal määral vähenenud, ei vähenda oluliselt tehtud töö tähtsust.
Probleemiks on teatud määral senini jäänud Ida-Virumaa, kus näiteks Sillamäel ja Kohtla-Järvel on autoriõiguste kaitsmine jäänud tahaplaanile.
Siiski on ka selles piirkonnas 2000. aasta jooksul senisest suuremat tähelepanu pööratud piraatluse probleemi lahendamiseks (töö tõhustamise näitena võiks tuua KrK § 280 alusel algatatud seitset (7) kriminaalasja).
1999. aastal kokku võttis politsei ära 53 052 ühikut piraattooteid (s.h. audiokassette 2987, CD-plaate 26 137, videokassette 18 756, tarkvara 1261).
Autoriõiguselastes rikkumistes koostas politsei 73 protokolli ning algatas 42 kriminaalasja.
Koostatud HÕS protokolle (AÕS § 83) - 40; määratud trahve kohtu poolt 132 570 krooni ulatuses; algatatud 37 kriminaalasja (KrK § 278- 3, § 280- 32, § 281- 1, § 283- 1).
Tolli tegevusest, rikkumistest, 1999. a. statistikast on andnud hea ülevaate Rahandusministeeriumi poolt esitatud aruanne tolli tegevuse kohta (Vabariigi Valitsuse 18. jaanuari 2000. a. istungi protokolli nr 3 päevakorrapunkti 2 alapunkti 3 täitmine).
Seal kajastatud andmeid ei ole seega mõtet täies mahus siinkohal reprodutseerida.
Siiski mõned olulisemad punktid peaks välja tooma.
Sellest nähtub, et põhiküsimus taandub ikkagi tolliametnike koolitusvajadusele.
Tolliameti järelevalveosakonna koolitusspetsialistid on teinud palju tööd tolliametnike koolitamisel, kuid tulemused on Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsiooni (EAKO) hinnangul jäänud kesisteks.
EAKO toob positiivse näitena välja Kagu tolliinspektuuri ning avaldab arvamust, et kui toll töötaks intellektuaalse omandi rikkumistega veelgi tõsisemalt, väheneks selle tulemusel koormus teistele ametkondadele.
1999. a. kokku avastati juhtumeid 169, neist õiguste rikkumisi 154 puhul.
Piraatkaupa võeti ära 851 ühikut (muusikat 546, tarkvara 193, filmid 112 ühikut).
Äravõetud kauba kogus kokku (piraat- ja võltsitud kaup) - 26 634 ühikut.
Kohtunike puhulgi on suurimaks probleemkohaks vähene autoriõigusealane koolitus.
Analoogselt politsei ja tolli koolitusele hakatakse ka kohtuvõimu täiendamisega aktiivsemalt tegelema.
Kohtute tegevust käsitlevas peatükis Vabariigi Valitsusele 1999. a. detsembris esitatud ülevaates peatuti pikemalt kahel probleemil - autoriõigusealastes kohtuasjades eksperthinnangu andmist ning halduskaristuse määramiseks sätestatud 2-kuulisel tähtajal.
Nagu eespool mainitud, on viimane nimetatud küsimustest juba leidnud lahenduse Riigikogu menetluses olevas „Haldusõiguserikkumiste seadustiku, kriminaalkoodeksi, kriminaalmenetluse koodeksi ja tolliseaduse muutmise seaduse“ eelnõus (eelnõu nr 33-SE).
Mis puudutab spetsialisti arvamust, ekspertiisi piraatlusküsimustes, siis „Autoriõiguse seaduse muutmise seaduse“ eelnõu väljatöötamise käigus arutati nimetatud probleemi seadusandliku lahendamise võimalust.
Läbirääkimistel Justiitsministeeriumi karistusõiguse osakonna esindajatega aga ei peetud vastavate muudatuste sisseviimist kehtivatesse õigusaktidesse vajalikuks.
Kohtule ei saa ette kirjutada, millise organisatsiooni esindajaid ta kohtuasjas ekspertidena peab kasutama.
Siiski on seni kohtud küllaltki paljudel erikonfiskeerimise juhtudel toetunud just esindusorganisatsioonide poolt antud hinnangule.
Tegemist võib olla mõnes mõttes kompromissiga kohtu poolt (saades aru, et praktiliselt on esindusorganisatsioonid praegu kõige kompetentseimad isikud piraattoodete hindamisel).
Siiski - juhtudel, kui hinnangut andnud ekspert ei ole kannatanute esindajana protsessiosaliseks (e. ei ole asjast huvitatud pooleks), peaks kohtud seda praktikat ka kindlasti jätkama.
BSA esindaja sõnul on praktikas tekkinud probleeme sellega, milline kohus saadab otsuse erikonfiskeerimise täideviimiseks täitevosakonnale.
Kohtute endi poolt on viidatud peamiselt sellele, et seadused ei sätesta seda üheselt.
Üldiste põhimõtete kohaselt peaks erikonfiskeerimise otsuse täitmiseks saatma otsuse teinud kohus.
Samas on näiteks Tallinna Ringkonnakohus asunud seisukohale, et erikonfiskeerimise otsus, mille nemad on teinud, tuleb täitmiseks saata kas esimese astme kohtu või haldusõiguserikkumise protokolli koostaja enda poolt.
Seega tuleks ühe võimalusena kõne alla vastava küsimuse lahendamine Justiitsministeeriumil enda poolt või hoopiski seaduses või mõnes madalamalseisvas õigusaktis fikseerida erikonfiskeerimise otsuse täitmise kord.
Nagu ka ülaltoodust nähtub, on mitmed esimeses ülevaates esitatud ettepanekud leidnud k.a. I poolaasta jooksul kajastamist kas „Autoriõiguse seaduse muutmise seaduse“ eelnõus või juba Riigikogu menetluses olevas eelnõus.
Samuti langesid esialgsetest plaanidest välja mõningad protsessinorme puudutavad vajalikud sätted, kuna läbirääkimistel Justiitsministeeriumiga ei leidnud need hetkel poolehoidu.
Järgnevalt lühikokkuvõte sellest, millised 1999. a. detsembris esitatud ülevaate II osa „Ettepanekud Vabariigi Valitsusele“.
„Seadusandlus“ toodud punktidest on erineval viisil lahenduse leidnud.
„Protsessinormid seoses TRIPS'iga“ ei leidnud (nagu ülalpool mainitud) läbirääkimistel Justiitsministeeriumiga lõplikku heakskiitu, kuid uute protsessikoodeksite jõustumisega peaks kõik üles jäänud probleemid saama lahendatud.
„Füüsilisest isikust ettevõtjad“ (e. kas füüsilisest isikust ettevõtjad peavad saama karistatud kriminaal- või halduskorras) - seadustesse ei peetud vajalikuks teha sellealaseid muudatusi, kuna JM ekspertide sõnul saab siin olla vaid ühene lahendus - füüsilisest isikust ettevõtja vastutab vaid kriminaalkorras.
„Piraattoodangu hoidmise eest ei saa karistada“ - probleem peaks leidma lahenduse „Autoriõiguse seaduse muutmise seaduse“ eelnõuga (§ 4).
„Halduskaristuse määramise tähtaeg“ - eelnõu nr 33-SE (Riigikogu menetluses) teeb haldusõiguserikkumiste seadustikku vastavad parandused, mille tulemusena pikeneb halduskaristuse määramise tähtaeg.
„Ebaseaduslikult muusikateoseid kasutavad äriühingud“ - kuna tegemist on paljuski teavitamisprobleemiga ning Kultuuriministeeriumis 26. mail 2000. a. toimunud koosolekul, kus viibisid ka Tallina Linnavalitsuse ja Tallinna Linnavolikogu esindajad, saavutati põhimõtteliselt kokkulepe koostööks õiguste valdajate esindajate (antud juhul Eesti Autorite Ühing) ja tegutsemislubade väljaandjate (linnaosa valitsused) vahel.
Jääb ka võimalus, et muudetakse Tallinna Linnavalitsuse 29. detsembri 1998. a. määrust nr 84, millega kinnitati „Kauplemislubade väljaandmise juhend Tallinnas“ lisades nende organisatsioonide nimekirja, kellelt peab olema kauplemisloa väljaandmiseks kooskõlastus, ka Eesti Autorite Ühing.
„Ettevõtte ruumidesse sisenemine ning piraattarkvaral olevate andmete kaitse“ - ettevõtte ruumidesse sisenemise korda puudutati ka kohtumisel Justiitsministeeriumiga, kuid sealsed eksperdid (karistusõiguse osakond) ei pidanud võimalikuks vastavasisulisi muudatusi kehtivatesse õigusaktidesse teha.
Kui jõustub hetkel väljatöötatav „Väärteomenetluse seadustik“, siis nimetatud küsimuses peaks tulevikus olema võimalus kasutada ka kõnealuste rikkumiste puhul kriminaalmenetluses kasutatavat läbiotsimist.
Veel tänini on üleval mõned probleemid, mis vajavad muudatusi õigusaktides.
Nagu ka eelmises ülevaates tegelikult nimetati, on praktiliselt kogu seadusandlik baas piraatluse vastu võitlemiseks olemas ning enne järgmiste muudatuste kallale asumist peaks proovima olemasolevaid sätteid kasutada. tõlgendada, ellu rakendada.
Siinkohal tooks siiski (lisaks eelmisest korrast üles jäänud protsessinormidele) mõned vajakajäämised, mis tulevikus arvatavasti lahendamist vajaksid.
Autoriõiguse seadus võimaldab erikonfiskeerida haldusõiguserikkumise toimepanemise vahendina arvutisüsteemi.
Samas ei ole üheski seaduses lahti kirjutatud arvutisüsteemi mõiste.
Kuivõrd tegemist on siiski olulise küsimusega ehk milline vara võib kuuluda erikonfiskeerimisele haldusõiguserikkumise asjas, oleks selle täpsustamine ja lahtikirjutamine seaduses hädavajalik.
Praktikas on kujunenud välja olukord, kus kohtud on leidnud, et asjas menetluse lõpetamisel ja isiku karistusest vabastamisel ei ole võimalik kohaldada õiguserikkumiseks kasutatud tehniliste vahendite jms. erikonfiskeerimist.
Selline olukord on lubamatu, sest tihti on tegemist vahenditega, mis on kas kohandatud või mida on otseselt kasutatud õiguserikkumise toimepanemiseks.
Samuti on väga sageli tuvastatav haldusõiguserikkumise toimepanemise vahend, kuid erikonfiskeerimist ei kohaldata menetluse lõpetamise ettekäändel.
Kohtutel peaks olema vähemalt võimalus (õigus) erikonfiskeerida õigustrikkuvaks käitumiseks kasutatud vahendid.
Kohtud ise on oma praktikas asunud seisukohale, et juriidilise isiku vastutuse puhul peab selline võimalus olema sätestatud eriseadustes.
Sellest tulenevalt peaks autoriõigusega seotud õiguserikkumise asjades haldusõiguserikkumise toimepanemiseks kasutatud vahendite erikonfiskeerimise võimalikkus (sõltumata karistuse kohaldamisest) olema fikseeritud autoriõiguse seaduses.
Praktikas on tõusetunud küsimus selle kohta, mis juhtub, kui kriminaalasjas süüdistuskokkuvõtet või haldusõiguserikkumise asjas haldusõiguserikkumise protokolli ei koostata, kuid asjas on ära võetud näiteks piraatkoopiad.
Kohtud ei võta üldjuhul selliseid asju oma menetlusse, sest puudub protsessuaalne dokument, mille alusel asi kohtunikule lahendamisele saadetakse.
Sellest tulenevalt peaks seadus ka sätestama, millise dokumendi alusel ja kes on pädev lahendama vastavaid küsimusi (näiteks politseiasutuse juht ise võetuse akti alusel vms.).
Põhimõtteliselt on tegemist ka eelmises ülevaates kirjeldatud probleemiga (punkti 2.1.1. alapunkti 2 all).
Probleem ei leidnud kooskõlastatud lahendust läbirääkimistel Justiitsministeeriumiga ning seetõttu peab nimetatud küsimusega veel põhjalikumalt tegelema.
Eelmises ülevaates esitati ettepanekuid ka seaduste rakendamise osas olukorra parandamiseks.
Seaduste rakendamise osas tehtud ettepanekute täitmisest on siiski raskem anda täpset ülevaadet, kuna tegemist on palju laiemahaardelise probleemistikuga, mille puhul ette võetud meetmete efektiivsus selgub pikema protsessi tulemusel.
Seega saab vaid veelkord mainida arvukaid koolitusprogramme ja välisabiprojekte nii erialaspetsialistidele kui ka laiemale üldsusele.
Mis puudutab levitalituse koosseisu (sealhulgas k.a. alguses loodud meedia- ja autoriõiguse osakonna) täiendamist (punkt 2.2.3.), siis selles osas peaks leevendust tooma aasta 2001, mil eelarvesse planeeritakse vahendeid kohtade täitmiseks.
Mis puudutab punkti 2.2.5 „Autoriõiguse õpetamine ja uurimistöö“, siis hetkel on Phare 4 MEUR projekti raames plaan eesti keeles välja anda kõigi autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste alaste Eesti välislepingute tekstid ning EL direktiivide tõlked.
Üleüldine suhtumine piraatlusse.
Nagu käesolevas ülevaates juba mainitud, saab politsei tegevust piraatluse tõkestamises ning intellektuaalse omandi rikkumistes üldjoontes pidada positiivseks ning on täheldada arengut selles osas.
Siiski võib tunda politseipoolse huvi ajutist raugemist sagedaste reidide korraldamises ning see on andnud kohe tagasilöögi - jälle on Kadaka Turul avatud enamus piraattoodanguga kauplevaid bokse.
Seega tuleks kindlasti jätkata antud initsiatiiviga, mis ennast tegelikult juba mõne nädalaga on õigustanud ning äsjased arengud on ka kinnitanud, et niipea, kui tähelepanu nõrgeneb, seavad müüjad ennast jälle sisse.
Kindlasti tuleb edaspidigi tööd teha piraatlusevastase võitluse prioriteetide hulka tõstmise osas.
Jätkuvalt on oluliseks osaks seadusi rakendavate institutsioonide koolitamine, mida peaks lisaks juba toimunud ja kindlalt planeeritud üritustele veelgi enam korraldama.
Seni on tõhusaks abiks olnud välisabiprogrammide finantsvahendid, samuti on initsiatiivi üles näidanud esindusorganisatsioonid, aga nii Politseiamet, Tolliamet kui Riigikohus peaks ka ise jätkama sellealaste koolituste korraldamist.
Mõtlema peaks ka efektiivsemate koostöövõimaluste leidmisele tolli- ja politseistruktuuride vahel, sest kahtlemata jääb tolli vähetõhus töö olulist lisakoormust teistele seadusi rakendavatele institutsioonidele.
Mis puudutab üleüldist suhtumist, siis sellelgi juhul on vaja jätkata inimeste laialdast informeerimist esmatasandist.
Hetkel on järjekordse Phare 4MEUR projekti raames koostamisel informatiivne autoriõigusi ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi tutvustav brošüür, kuid sarnane algatus ei saa edaspidi jääda jällegi ainult välisvahendite arvel finantseeritavaks.
Käesoleva materjali kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi praktiliselt kogu töö Eesti autoriõigusealase seadusandluse rahvusvahelisele tasemele viimiseks tehti ära 1998 ja 1999 aasta jooksul, on vastavad muudatused just jõustunud 2000. aastal - 6. jaanuaril jõustusid Euroopa Liidu direktiividel põhinevad muudatused meie „Autoriõiguse seadusesse“, 28. aprillist alates on Eesti suhtes kehtiv Rooma 1961. a. konventsioon ning 28. maist alates Genfi 1971. a. konventsioon.
Seega võib öelda, et Eestis kehtib nüüdsest praktiliselt kõikidele hetkel jõus olevatele autoriõigusealastele rahvusvahelistele normidele vastav seadusandlus ning samavõrdselt oluline on ka fakt, et oleme nüüdsest ülalnimetatud konventsioonide liikmed ning täidetud on Euroopa Lepingu Artiklist 66 ja lisast IX tulenevad autoriõigusealased kohustused.
Veel eelnõu staadiumis olevad mõningad seadusemuudatused vähendavad veelgi seni eksisteerivate väiksemate lünkade arvu meie õigusaktides (jäävad vaid mõned TRIPS-lepingust tulenevad nõuded, mis saavad lahendatud pikemas perspektiivis tulenevalt Justiitsministeeriumis alles valmimisjärgus olevatest uutest protsessikoodeksitest).
Seega on kogu baas nii politseile, tollile kui ka kohtutele intellektuaalase omandi efektiivseks kaitseks tõepoolest olemas.
Maikuine initsiatiiv politseipeadirektori korraldusega moodustatud töögrupi poolt tihedate reidide korraldamiseks Kadaka Turule on tõendanud, et tahtmise korral on võimalus piraattoodetega kauplejate tegevuse pärssimiseks ning lõpuks ka piraatkaubanduse likvideerimiseks täiesti olemas.
Elu on ka kahjuks näidanud, et aastate jooksul hästi sissetöötanud piraattoodangu pakkumise süsteem saab jalad jälle alla niipea, kui tähelepanu neilt pöörata.
Mingil juhul ei saa lubada juba saavutatu käest ära andmist.
Järelikult on ka laiema üldsuse poolt hakatud aru saama, et autoriõigusealane temaatika on oluline nii meie siseriiklikul tasandil kui rahvusvaheliste nõudmiste kontekstis.
Juba korraldatud ja ka planeerimisel mitmeid seminare ja koolitusi, välisabi projektide raames on plaanis välja anda ka informatiivne brošüür ja mahukam autoriõigusi ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi puudutavad Eesti välislepingute tekstid ning EL direktiivide tõlked.
Tulenevalt punktis 1 nimetatud seaduse jõustumisega ning punktis 2 nimetatud Rooma 1961. a. konventsiooni jõustumisega Eesti Vabariigi suhtes on Eesti täitnud Euroopa Lepingu Artiklist 66 ja lisast IX tulenevad autoriõigusealased kohustused.
Agreement on Trade Related Aspects of Intellectual Property Rights (vt Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu lisa 1C; ilmunud RT II 1999, 22, I lisavihik Eesti Ühinemine Maailma Kaubandusorganisatsiooniga.
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv siseturu elektroonilise kaubanduse teatavate õiguslike aspektide kohta (European Parliament and Council Directive on Certain Legal Aspects of Electronic Commerce in the Internal Market) - teenusepakkujaid ja nende vastutust käsitlevad sellest artiklid 12-15, millist regulatsiooni peakski vastava koostööleppe sõlmimisel arvestama.
Teatud määral on piraatluse uurimisega Eestis tegelenud ka BSA (Business Software Alliance) Eesti haru.
Tarkvarapiraatluse 72%-line osakaal turu kogumahust on nende hinnangul suuresti BSA korraldatud tarkvara legaliseerimise kampaania (september-detsember 1999) tulemus.
Enne kampaania alustamist oli tarkvarapiraatluse osakaal nende hinnangul Eestis 86% (vt „Postimees“ 03.02.2000).
Andmed on esialgsed ning I poolaasta ametlik statistika on alles koostamisel, seega võivad hilisemad andmed esitatutest mõningal määral erineda.
Käesolev seadus kehtestab riiklikku keskkonnajärelevalvet teostavate ja juhtivate ning riiklikule järelevalvele allutatud isikute õigused ja kohustused ning järelevalvetoimingute korra.
Käesolevat seadust rakendatakse majandusvööndis niivõrd, kuivõrd selle rakendamine ei ole vastuolus rahvusvahelistes lepingutes sätestatuga.
Geneetiliselt muundatud organismide keskkonda tahtliku viimise seaduslikkuse kontrollimises.
Käesoleva seaduse tähenduses ei käsitata keskkonnana hoonesisest ruumi.
Kohalik omavalitsus.
Riiklikku keskkonnajärelevalvet teostab Keskkonnainspektsioon käesolevas seaduses sätestatud järelevalvetoimingute kaudu koos riikliku sunni rakendamisega seadusega sätestatud juhtudel, ulatuses ja korras.
Seadusega võidakse ka teistele riigiasutustele anda riikliku keskkonnajärelevalve õigus.
Linna- või vallavalitsusel on oma haldusterritooriumi keskkonna kaitsel riigi keskkonnajärelevalve asutustega ühesugused õigused.
Seadusega kehtestatud juhtudel ja korras pidada kinni ebaseaduslikult soetatud loodussaadusi ja nende loodusest õigusvastase hankimise vahendeid ja kiirgusallikaid ning korraldada nende hoidmine ja kiirestirikneva või hoidmisel ülemääraseid kulutusi nõudva loodussaaduse müümine, riigi keskkonnajärelevalve asutusel ka loodussaaduse ja kiirgusallika riigi valdusesse võtmine ja rahvusvaheliste lepingutega määratud juhtudel nende tagasisaatmine lähtemaale.
Loodussaaduseks loetakse käesoleva seaduse mõistes esialgsest paiknemis-, kasvu- või elukohast eemaldatud töötlemata loodusvara (puit, maavara, toorkala jm.).
Loodussaadus loetakse ebaseaduslikult soetatuks, kui seda võis soetada ainult loaga või seadusest tulenevas korras sooritatud tehinguga ja see luba puudus või tehing ei vastanud nõuetele.
Kinnisasja omaniku tegevus või tegevusetus ei tohi temale kuuluval kinnisasjal põhjustada õiguserikkumisi ja keskkonna lubamatut kahjustamist.
Kinnisasja omanik on kohustatud jälgima, et kinnisasjal korraldatud tegevusest lähtuvad kahjulikud mõjutused ei ületaks keskkonnanormatiividega lubatud määra.
Keskkonnajärelevalve asutuse juures tegutsev keskkonnakaitse-abiinspektor.
Riigi keskkonnakaitseinspektor on käesoleva seaduse §-s 5 nimetatud valitsus- või muu riigiasutuse töötaja, kellele järelevalvekohustus on pandud tööülesannete asutusesisese jaotusega.
Kohaliku omavalitsuse keskkonnakaitseinspektor on omavalitsusüksuse volikogult keskkonnakaitse alal haldusõiguserikkumise asja arutamiseks volituse saanud isik, samuti linna- või vallavalitsuse või omavalitsusüksuses moodustatud keskkonnajärelevalve asutuse töötaja, kellele järelevalvekohustus on pandud tööülesannete asutusesisese jaotusega.
Käesoleva seaduse § 7 lõike 1 kohaselt riigi keskkonnajärelevalve ülesandeid täitva omavalitsuse keskkonnajärelevalve asutuse inspektoril on riigi keskkonnajärelevalve asutuse inspektoriga ühesugused õigused ja kohustused.
Loomastiku ja taimestiku kaitsele, kaitsealade kaitsekorra tagamisele ning heakorranõuete täitmise jälgimisele võivad keskkonnajärelevalve asutused kaasata keskkonnakaitse-abiinspektoreid.
Keskkonnakaitse-abiinspektorile annab tegutsemiseks volituse Keskkonnainspektsioon.
Keskkonnakaitseinspektori tegutsemisõigust keskkonna kaitsel tõendab inspektori tõend ja tunnusmärk, mille vormi ja kujunduse ning valmistamise, väljaandmise ja äravõtmise korra kehtestab keskkonnaminister.
Käesoleva seadusega sätestatud korras võtta ära ja anda hoiule ebaseaduslikult soetatud loodussaadus, selle loodusest ebaseadusliku hankimise vahend ja kiirgusallikas.
Keskkonnakaitseinspektori teenistusjuhend kinnitatakse keskkonnaministri määrusega.
Päikesetõusust päikeseloojanguni puhastusseadmetele, loodusvara ümbertöötavatele rajatistele, loodusvara ladustamiskohtadesse ja keskkonda mõjutavate seadmete asukoharuumidesse.
Riigi keskkonnakaitseinspektoril ja keskkonnakaitse-abiinspektoril on tegutsemisõigus riigi kogu maa-alal, territoriaalvetel ja majandusvööndis, kohaliku omavalitsuse keskkonnakaitseinspektoril on tegutsemisõigus omavalitsusüksuse territooriumil.
Riigi keskkonnakaitseinspektorile väljastatakse tasuta vormi- ja eririietus.
Vormiriietuse ja ametitunnuste kirjelduse kehtestab Vabariigi Valitsus, vormi- ja eririietuse väljaandmise ja kandmise korra kehtestab keskkonnaminister.
Vormi- ja eririietuse valmistamise kulud kaetakse riigieelarvest.
Kohaliku omavalitsuse keskkonnakaitseinspektorile väljastatakse vormi- ja eririietus kohaliku omavalitsuse kehtestatud korras.
Kohaliku omavalitsuse keskkonnakaitseinspektor kannab omavalitsuse sellekohase otsuse olemasolul riigi keskkonnakaitseinspektoritega ühesugust, kuid erinevate eraldusmärkidega vormi- ja eririietust.
Riigi ja kohaliku omavalitsuse keskkonnakaitseinspektoril, kelle ametikohustuseks on metsa, jahifauna ja kalavarude kaitse, on lubatud ametiülesannete täitmisel kasutada teenistusrelvi, mille liigid on kehtestatud relvaseaduses (RT I 1995, 62, 1056; 1997, 93, 1564; 1999, 57, 597) sätestatud korras, ning kasutada erivahendina teenistuskoera ja käeraudu.
Keskkonnakaitseinspektorite teenistusrelvade kasutamise korra niivõrd, kuivõrd see ei ole määratud relvaseaduses sätestatud korras, kehtestab keskkonnaminister.
Erivahendeid kasutab keskkonnakaitseinspektor keskkonnaministri kehtestatud korras õiguserikkuja kinnipidamisel ning politseiasutusse või muusse teenistusruumi toimetamisel, kui õiguserikkuja ei allu inspektori korraldusele.
Teenistuskoera võib lisaks sellele kasutada peidetud loodussaaduste ning nende ebaseadusliku hankimise vahendite leidmiseks.
Keskkonnakaitsealase õiguserikkumise tõkestamiseks või õiguserikkumisega seotud asjaolu väljaselgitamiseks.
Valdab kiirgusallikat ja selle kaitseks ning kasutamiseks ehitatud rajatist.
Ära kuulama ning kontrollitava nõudmisel protokollima või kirjalikul esitamisel vastu võtma kaebuse või muu esildise ning esitama selle seisukoha võtmiseks teenistuskohajärgse keskkonnajärelevalve asutuse või kõrgemalseisva asutuse juhatajale.
Kui inspektoril on küllaldane alus arvata, et kontrollitav isik varjab õiguserikkumise vahendeid, ebaseaduslikult hangitud loodussaadust või looduskasutusega seotud dokumente, korraldatakse tema isiku ja asjade läbivaatus, tehes seda korras, mis on sätestatud haldusõiguserikkumiste seadustiku § 237 lõigetes 1-4 isiku ja asjade läbivaatamiseks haldusõiguserikkumise korral.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 6 nimetatud inspektorist kõrgemalseisev ametiisik vaatab kontrollimise kohta esitatud kaebuse läbi ja teeb otsuse isiku kontrollimise seaduslikkuse kohta 48 tunni jooksul, arvates kaebuse saabumisest.
Otsusest teatatakse kontrollitud isikule avaldustele vastamise seaduses (RT I 1994, 51, 857; 1996, 49, 953) sätestatud korras.
Objekti valdaja või tema volitatud esindaja (edaspidi objekti valdaja) kohalolekul ennast talle esitlema, esitades inspektori tõendi, ning selgitama kontrollimise eesmärki ja kontrollimise viisi.
Keskkonnakaitsealase õiguserikkumise avastamisel, milles on süüdi kolmas isik, abistama objekti valdajat õiguserikkuja tuvastamisel, sellega seotud asjaolude selgitamisel ning rikkuja vastutuselevõtmisel.
Keskkonnakaitsealaste nõuete täitmise selgitamiseks vajalikud tõendusmaterjalid, sealhulgas proovid ja muud asitõendid, antakse inspektorile tasuta.
Materjalide või ainete proove võetakse asjaolude selgitamiseks minimaalses vajalikus koguses ning tagastatakse vajaduse möödumisel valdajale niivõrd, kuivõrd see on võimalik ja valdaja seda soovib.
Proovide ja asitõendite võtmine ja tagastamine vormistatakse keskkonnaministri kehtestatud korras niivõrd, kuivõrd see ei ole sätestatud seadusega.
Selguseta kuuluvusega loodussaaduste hoiulevõtmise kohta.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed esitavad keskkonnaministri kehtestatud korras keskkonnajärelevalve asutused.
Keskkonnajärelevalve asutused teevad otsuseid või ettekirjutusi, keskkonnakaitseinspektorid ettekirjutusi.
Peatada ega lõpetada ei tohi keskkonda kahjustavat tegevust, mille peatamine või lõpetamine võib põhjustada üldistele huvidele suuremat kahju, kui põhjustaks tegevuse jätkamine.
Tegevus, mis ületab keskkonnanormatiivide või looduskasutusloaga lubatud määra, kuid ei ohusta otseselt keskkonda või inimeste elu, tervist või vara, samuti ainult loa alusel lubatud tegevus, kui luba puudub või seda ei esitata, peatatakse ohu kõrvaldamise või tegevuse seaduslikkuse selgitamiseni või seadustamiseni.
Keskkonnakaitseinspektor tegevuse viivitamatu peatamise vajadusel ettekirjutusega kuni kolmeks ööpäevaks asja edasise otsustamisega keskkonnajärelevalve asutuses.
Füüsilise isiku tegevuse, kui see ei ole ettevõtlus, võib keskkonnakaitseinspektor peatada ka suulise korraldusega.
Paragrahvi 25 kohaselt peatatud tegevuse jätkamine on lubatud ettekirjutatud tingimuste täitmise ja sellest tegevuse peatanud isikule teatamise korral.
Tegevuse peatanud isik ei tohi tegevuse jätkamise tingimuseks seada objekti uuesti ülevaatamist.
Keskkonda kahjustava või ohustava ebaseadusliku tegevuse, samuti seadusliku tegevuse, kui see ohustab inimeste elu, tervist või vara ja seda ohtu ei saa kõrvaldada, lõpetab keskkonnajärelevalve asutus juhataja tehtud otsusega.
Füüsilise isiku sellise tegevuse, kui see ei ole ettevõtlus, võib keskkonnakaitseinspektor lõpetada ka suulise korraldusega.
Kui looduskasutusõiguse loa alusel toimuv tegevus ohustab inimesi või keskkonda ning ohtu pole võimalik kõrvaldada või luba oli väljastatud ekslikult, lõpetab tegevuse kasutusloa väljaandja loa tühistamisega.
Otsuse keskkonda kahjustava tegevuse peatamiseks või lõpetamiseks teeb keskkonnajärelevalve asutuse juhataja ainuisikuliselt.
Asja arutamise aluseks on keskkonnakaitseinspektori koostatud objekti ülevaatuse akt või käesoleva seaduse § 25 lõike 2 punktis 2 nimetatud juhul keskkonda ohustava tegevuse peatamiseks tehtud ettekirjutus.
Asja arutamise koha ja aja teatab objekti kontrollija objekti valdajale objekti kontrollimise käigus.
Kui see ei osutunud võimalikuks, saadab keskkonnajärelevalve asutus objekti valdajale asja arutamiseks kirjaliku kutse.
Kui keskkonna või inimeste kaitseks on oluline tegevuse kiire peatamine või lõpetamine, kuid kontrollitud objekti valdaja ei ole asja arutamisele ilmunud, tehakse otsus tema osavõtuta.
Muul juhul lepitakse kokku asja arutamise uues ajas.
Objekti valdaja teistkordsel mitteilmumisel tehakse otsus tema osavõtuta.
Objekti tegevuse peatamise või lõpetamise arutamisel koostatakse protokoll, milles märgitakse poolte seisukohad ja asja arutamisel selgunud täiendavad asjaolud.
Protokollile kirjutavad alla asja arutanud ametiisik ning objekti valdaja.
Kui otsuse tegemiseks ei vajata täiendavaid uuringuid ega tõendusmaterjale, võetakse otsus vastu ja vormistatakse kohe asja arutamise lõpetamisel.
Kui asja arutamisel ilmneb vajadus teha täiendavaid uuringuid või koguda lisamaterjali, teavitab asja arutaja sellest objekti valdajat, määrab otsuse tegemiseks uue päeva ning teatab talle uuestiilmumise vajalikkusest või mittevajalikkusest.
Otsuse vastuvõtmisel asja arutamise käigus antakse objekti valdajale ärakiri otsusest ning see jõustub otsuse tegemisele järgneval päeval.
Otsuse hilisemal tegemisel jõustub otsus üleandmisele järgneval päeval.
Objekti tegevuse peatamise või lõpetamise kohta avatakse keskkonnajärelevalve asutuses eraldi toimik, kuhu koondatakse objekti kontrollimisel tehtud akt, asja arutamise protokoll, tehtud otsus ning muud asjaga seotud dokumendid.
Toimik avatakse ka siis, kui tegevus peatati inspektori ettekirjutusega.
Objekti valdaja allkiri otsuse kättesaamise kohta või märge otsuse muul viisil kättetoimetamise kohta.
Kui loodusobjekti ja kiirgusallika valdajal või kasutajal on seadusest, sellest tulenevast muust õigusaktist või lepingust tulenevalt keskkonnakaitseabinõude rakendamise kohustus ja ta ei täida seda, teeb keskkonnajärelevalve asutus või keskkonnakaitseinspektor talle ettekirjutuse nimetatud kohustuse täitmiseks.
Õiguserikkuja allkiri ettekirjutuse kättesaamise kohta või märge selle muul viisil kättetoimetamise kohta.
Algatada sundvõõrandamise kinnisasja sundvõõrandamise seaduses (RT I 1995, 30, 380; 59, 1006) sätestatud korras, kui õiguserikkumine on seotud kinnisasja kasutamis- või kaitsenõuete rikkumisega.
Keskkonnakaitseinspektori tehtud ettekirjutuse peale võib kohustatud subjekt ühe kuu jooksul edasi kaevata keskkonnajärelevalve asutusele, mille juures inspektor tegutseb, või halduskohtule.
Keskkonnajärelevalve asutuse otsust või ettekirjutust saab vaidlustada halduskohtus ühe kuu jooksul, arvates otsuse või ettekirjutuse tegemise päevast.
Otsuse või ettekirjutuse vaidlustamine ei peata selle täitmise kohustust kohustatud subjekti poolt ega peata täitmist keskkonnajärelevalve asutuse poolt, välja arvatud kinnisasja võõrandamise algatamine.
Keskkonda kahjustava õigusvastase teo õiguspärase peatamise või lõpetamisega seotud kahju ja saamata jäänud tulu ei kompenseerita.
Loodusest leitud selguseta kuuluvusega kalapüügi- või salaküttimise vahendi või muu eseme või aine, mida kasutati loodussaaduse ebaseaduslikul hankimisel loodusest, võtab keskkonnajärelevalve asutus omaniku selgumiseni või veendumiseni tema väljaselgitamise võimatuses hoiule.
Hävitab või hoiustab, kui esemel või ainel ei ole väärtust või kui seda saab kasutada ainult ebaseaduslikus tegevuses.
Loodussaaduse, mida võib loodusest hankida, vedada, töödelda või hoiustada ainult loaga või kindlaksmääratud korras vormistatud aktiga, mille kaasaskandmine ja esitamine on kohustuslik, kuid mille valdajal puuduvad nimetatud dokumendid, samuti loodussaaduse või kiirgusallika, mida keegi ei tunnista oma valduses olevaks, või loodussaaduse, millel ei saagi olla seaduslikku valdajat (kaitse all olevad loomad, keeluajal püütud kalad jm.), võtab loodussaaduse või kiirgusallika valdamise seaduslikkuse selgitamiseni, valdamise õigust omava isiku leidmiseni või saadusega toimimise otsustamiseni hoiule konkreetse loodusvara kaitset antud paikkonnas korraldav keskkonnajärelevalve asutus või see antakse nõusoleku saamisel selle isiku vastutavale hoiule, kelle tegelikus valduses loodussaadus oli.
Loodussaaduse hoiule andja ja hoiule võtja allkirjad.
Kui hoiulevõetud selguseta omanikuga loodussaadust või kiirgusallikat on võimalik kulutusi tegemata ning riknemata säilitada, hoitakse seda kuus kuud.
Loodussaaduse hoiulevõtmisest teatatakse selle valdamiseks õigustatud isiku leidmiseks hoiulevõtmise korraldanud keskkonnajärelevalve asutuse kulul üleriigilise levikuga ajalehes.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loodussaadus on kiirestiriknev või selle valvamise kulud kujunevad suuremaks selle väärtusest, müüb saaduse selle äravõtmist või hoidmist korraldanud keskkonnajärelevalve asutus käesoleva seaduse §-s 36 sätestatud korras.
Kokkuleppel isikuga, kelle vastutavale hoiule oli loodussaadus käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt antud, võib selle müügi korraldada ka nimetatud isik.
Loodussaaduse valdamise õigustatud isiku selgumisel antakse saadus talle üle käesoleva seaduse §-s 35 sätestatud korras või makstakse talle välja loodussaaduse müügist saadud rahasumma, kusjuures saaduse hoiu- ja müügikulu arvatakse sellest maha.
Mahaarvatud rahasumma ulatuses tekib loodussaaduse valdamise õigust omaval isikul nõudeõigus saaduse ebaseaduslikult hankinud isiku suhtes.
Ebaseaduslikus valduses olnud loodussaadus või kiirgusallikas, mille valdamiseks õigustatud isik on tuvastatud, tagastatakse nimetatud isikule asjaõigusseaduse (RT I 1993, 39, 590; 1999, 44, 509) sätteid järgides.
Loodussaaduse üleandja ja vastuvõtja allkirjad.
Riigi poolt hõivatud loodussaaduse või selle hankimise vahendi ning käesoleva seaduse § 34 kohaselt hoiulevõetud, säilitamist mittevõimaldava loodussaaduse müügi korraldab saaduse või vahendi riigi valdusesse võtnud või selle hoidmise korraldanud keskkonnajärelevalve asutus.
Müügi korraldanud isiku, tunnistaja ning hulgimüügil ostja allkirjad.
Müüki korraldanud isik annab müügist saadud rahasumma koos käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud protokolliga üle oma asutuse raamatupidamisele hiljemalt esimesel müügile järgneval tööpäeval, kus sellega toimitakse raamatupidamise seaduses (RT I 1994, 48, 790; 1995, 26-28, 355; 92, 1604; 1996, 40, 773; 42, 811; 49, 953; 1998, 59, 941) sätestatud korras.
Loodussaaduse või selle hankimise vahendi müügist saadud rahalised vahendid hoitakse selle müüki korraldanud keskkonnajärelevalve asutuse arvel kuus kuud väljamaksmise võimaldamiseks saaduse või vahendi valdamise õigust omavale isikule tema selgumisel, olles rahalistest vahenditest eelnevalt maha arvanud saaduse või vahendi hoidmise ja müügi kulud.
Valdaja mitteselgumisel kantakse järelejäänud summa riigieelarvesse.
Looduskeskkonnale kahju tekitamisel kannab süüdlane tsiviilvastutust seadusega kehtestatud korras.
Kui hävitatud või kahjustatud keskkonnaosa ei ole asjaõiguse esemeks, kehtestab keskkonnakahju hüvituse määra Vabariigi Valitsus.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kahju kuulub hüvitamisele ka siis, kui keskkonnaosa kahjustuse põhjustas loodusvara omanik ise temale kuuluva loodusvara kasutamise piiranguid eirates.
Keskkonnale tekitatud kahju hüvitamiseks sissenõutud ning loodussaaduse ja selle õigusvastasel hankimisel kasutatud eseme või aine müügist, kui nende valdamise õigust omav isik on jäänud selgusetuks, laekunud rahalised vahendid kantakse riigieelarvesse ning kasutatakse keskkonnakaitse tõhustamiseks ning kahjustatud loodusobjektide endise seisundi taastamiseks.
Laekunud summast 30 protsenti võib kasutada keskkonnakaitse-abiinspektorite tegevuse korraldamiseks ning looduskahjustuse avastanud ning ebaseadusliku tegevuse peatamisele ja süüdlaste vastutuselevõtmisele kaasa aidanud isikute tegevuse ergutamiseks keskkonnaministri poolt määratud korras.
Järelevalve käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle toimub seadusega sätestatud korras.
Jahimaa kasutajal on õigus kontrollida jahimaal relva, muu jahipidamisvahendi või jahisaagiga viibivat isikut ning kohustus õiguserikkumisest informeerida keskkonnakaitseinspektorit.
Kinnitada „Toidukauba märgistamise kord“ (juurde lisatud).
Enne 1. juunit 1999. a Vabariigi Valitsuse 31. oktoobri 1995. a määruse nr 344 „Pakendatud toiduainete märgistamise korra kinnitamine“ alusel märgistatud toidukaupa võib müüa kuni kauba lõppemiseni.
Tunnistada 1. juunist 1999. a kehtetuks Vabariigi Valitsuse 31. oktoobri 1995. a määrus nr 344 „Pakendatud toiduainete märgistamise korra kinnitamine“.
Tootja, töötleja või pakendaja nimi, aadress ja asukoht.
Toitumisalane teave, kui märgistusel esineb toitumisalane väide.
Imporditud, võõrkeelse märgistusega toidukaubale lisatakse originaaltekstist lähtuv, käesoleva korra nõuetele vastav eestikeelne märgistus.
Toidukauba nimetus, netokogus ning minimaalne säilimisaeg või realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtaeg või viide nimetatud tähtaegade asukohale müügipakendil esitatakse märgistusel samas vaateväljas.
Kui toidukauba müügipakendi suurima külje pindala on alla 10 cm2, tuleb sellele kanda toidukauba nimetus, netokogus ning minimaalne säilimisaeg või realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtaeg, kusjuures eelnimetatud teavet ei pea esitama ühes vaateväljas.
Ilupakendis toidukauba puhul esitatakse märgistusel nõutav teave müügikohal ja toidukaubaga kaasasolevatel dokumentidel.
Müügipakendi märgistusel tuleb esitada toidukauba nimetus, netokogus ning minimaalne säilimisaeg või realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtaeg, kusjuures seda teavet ei pea esitama ühes vaateväljas.
Staatilisse toidukilesse pakendatud pagari- ja kondiitritoodete puhul võib märgistusel nõutav teave olla esitatud müügikohal.
Kui tootja või töötleja poolt müügipakendisse pakendamata toidukaup on läinud pakendaja valdusesse, tuleb pakendile märkida pakendaja nimi, aadress ja asukoht koos sõnaga „pakendaja“.
Müügipakendisse pakendamata toidukauba puhul esitatakse nõutav teave toidukaubaga kaasasolevatel dokumentidel või veopakendil.
Partii tähistus kantakse müügipakendisse pakendamata toidukauba puhul veopakendile, aga kui see ei ole võimalik, siis toidukaubaga kaasasolevatele dokumentidele.
Antakse üle toitlustusettevõtetele ettevalmistamiseks, töötlemiseks, jaotamiseks või jaemüügiks.
Käesoleva korra punktis 12 nimetatud toidukauba veopakendile märgitakse toidukauba nimetus, minimaalne säilimisaeg või realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtaeg ning tootja, töötleja või pakendaja nimi, aadress ja asukoht.
Käesoleva korra punktis 12 nimetatud toidukauba puhul esitatakse kogu müügipakendil nõutav teave toidukaubaga kaasasolevatel dokumentidel.
Märgistusel tuuakse esile toidukauba nimetus, mis viitab selle toidukauba tegelikule olemusele eristamaks maksimaalselt seda teistest sarnastest toidukaupadest.
Lubatud on nimetust laiendada täpsustavate sõnadega.
Nimetust ei asendata kauba- või teenindusmärgiga.
Toidukauba nimetusega antakse teavet toidukauba valmistamisel kasutatud töötlemisviisi (kuivatamine, kontsentreerimine, taastamine, suitsutamine, külmutamine või muu) kohta juhul, kui sellise teabe puudumine võib tarbijat eksitada.
Ioniseeriva kiirgusega töödeldud toidukaubal lisatakse nimetusele märge: „töödeldud ioniseeriva kiirgusega“.
Toidukauba koostisosade ehk komponentide (sealhulgas lisaained), mida kasutati tootmisel või töötlemisel ja mis sisalduvad toidukaubas samal või muutunud kujul, loetelu märgitakse pakendile pealdisega „Koostisosad“ või „Koostis“ või kasutades pealdises sõnu „koostisosad“ või „koostis“.
Koostisosa võib esitada liitkoostisosana või käesoleva korra lisas toodud üldnimetusega.
Ühest toorainest saadud fermenteeritud äädikal, millele ei ole lisatud teisi koostisosi.
Ainet, mida kasutatakse kindlates kogustes lahustina või keskkonnana tehislikule lõhna- ja maitseainele ning lisaainele.
Koostisosade loetelus märgitakse kõik toidukauba koostisosad nende sisalduse alanevas järjestuses.
Soola sisaldavad maitseainesegud.
Alkoholisisaldus märgitakse, kui see on toidukaubas üle 1,7 massiprotsendi.
Lisatud vesi ja lenduvad ühendid esitatakse koostisosade hulgas nende sisalduse järgi valmistootes.
Vee koguse arvutamiseks lahutatakse valmistoote massist teiste selle valmistamiseks kasutatud koostisosade masside summa.
Vee kogus ei ületa 5 protsenti valmistoote massist.
Kontsentreeritud või kuivatatud koostisosade kasutamisel taastatuna on lubatud arvestada nende sisaldust veetustamiseelse kaalu järgi.
Kontsentreeritud või kuivatatud taastatavate toidukaupade koostisosade puhul võib esitada koostisosad taastatud toidukauba järgi tingimusel, et koostisosade loeteluga kaasnevad sõnad „Koostisosad valmistootes“ või „Koostisosad taastatud tootes“.
Puu- või köögiviljasegude puhul ning looduslike maitseainete segude puhul, kus ükski koostisosa massivahekorras oluliselt ei domineeri, võib neid koostisosi loetleda vabas järjestuses tingimusel, et koostisosade loeteluga kaasnevad sõnad „muutuvas suhtes“.
Lisaained (välja arvatud pakendusgaasid) tähistatakse rühma nimetusega, millele järgneb lisaaine nimetus või rahvusvaheliselt kehtestatud numbriline tunnus vastavalt Vabariigi Valitsuse 9. oktoobri 1997. a määrusele nr 193 „Toidus lubatud lisaainete loetelu ja piirnormide ning märgistamise eeskirja kinnitamine“ (RT I 1997, 89-92, 1551).
Kui lisaaine kuulub rohkem kui ühte rühma, märgitakse see rühm, mis omab põhilist tehnoloogilist funktsiooni selle toidukauba puhul.
Tehisliku lõhna- ja maitseaine puhul esitatakse märge „lõhna- ja maitseaine“ või lõhna- ja maitseaine täpsem nimetus.
Lõhna- ja maitseomadustega lõhna- ja maitsepreparaadid on kontsentreerimata või kontsentreeritud tooted, mis on saadud vastavate füüsikaliste (sealhulgas destillatsioon ja ekstraheerimine), ensümaatiliste või mikrobioloogiliste protsessidega taimse või loomse päritoluga materjalist, mis võib olla kas töötlemata või töödeldud traditsiooniliste toiduvalmistusviisidega (sealhulgas kuivatamine, röstimine, fermentatsioon).
Sõnu „loodusliku päritoluga“ või teisi samatähenduslikke sõnu ei kasutata, kui tehisliku lõhna- ja maitseaine nimetus viitab loomsele või taimsele olemusele või päritolule, kuid tehisliku lõhna- ja maitseaine koostisosa pole saadud vastavate füüsikaliste, ensümaatiliste või mikrobioloogiliste protsessidega või traditsiooniliste toiduvalmistusviisidega ainult või peaaegu ainult vastavast toiduainest või tehisliku lõhna- ja maitseaine lähteainest.
Toidukauba puhul, mille säilimisaja pikendamiseks on pakendamisel kasutatud pakendusgaase vastavalt Vabariigi Valitsuse 9. oktoobri 1997. a määrusele nr 193 „Toidus lubatud lisaainete loetelu ja piirnormide ning märgistamise eeskirja kinnitamine“, märgitakse pakendile „pakendatud gaasikeskkonda“.
Rohkem kui 10 protsenti polüoole, esitatakse toidukaubal märge „üleliigne tarbimine võib põhjustada kõhulahtisust“.
Toidukauba liitkoostisosa komponendid märgitakse selle järel sulgudes nende sisalduse alanevas järjestuses.
Kui toidukauba mõni koostisosa või liitkoostisosa on töödeldud ioniseeriva kiirgusega, siis märgitakse koostisosade loetelus, et see koostisosa või liitkoostisosa on töödeldud ioniseeriva kiirgusega.
Liitkoostisosa on toidukaup, mille puhul koostisosade loetelu esitamine ei ole kohustuslik.
Põhiline toidukauba iseloomustamiseks ja eristab seda teistest nimetuse või välimuse tõttu sarnastest toidukaupadest.
Puu- või köögiviljasegudel ning looduslike maitseainete segudel ükski koostisosa ei domineeri massivahekorras oluliselt ja koostisosade loeteluga kaasnevad sõnad „muutuvas suhtes“.
Netokogus märgitakse vedelatel toidukaupadel mahu järgi liitrites (l), sentiliitrites (cl) või milliliitrites (ml) ja teistel toidukaupadel massi järgi kilogrammides (kg) või grammides (g).
Rühmapakendile märgitakse selles sisalduva üksiku pakendi netokogus ja pakendite üldarv juhul, kui üksikpakendid sisaldavad sama koguse sama toidukaupa.
Kui üksikute pakendite arv ja vähemalt ühe üksiku pakendi netokogus on selgelt loetav läbi rühmapakendi, ei ole selline märgistus kohustuslik.
Tervikuna müüdavale rühmapakendile märgitakse üldine netokogus ja üksikpakendite arv.
Koos vedeliku või kastmega väljastatava toidukauba puhul, kus vedelik või kaste kuulub lisana põhikomponendi juurde, tuleb märgistusel täiendavalt näidata põhikomponendi nimetus ja netokogus koos sõnadega „vähemalt... g“.
Netokoguse märkimine ei ole kohustuslik toidukaubal, mille netokogus on alla 5 grammi või 5 milliliitri, välja arvatud looduslikud maitseained.
Aasta, kui toidukauba minimaalne säilimisaeg on üle 18 kuu.
Minimaalse säilimisaja tähtaeg arvestatakse minimaalse säilimisaja sisse.
Kiirestirikneva toidukauba, mis oma koostise tõttu on soodne keskkond riknemist põhjustavate mikroorganismide kasvuks ja paljunemiseks, muutudes seetõttu ohtlikuks inimese tervisele, realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtaja, milleni selle määranud tootja, töötleja või pakendaja tagab toidukauba vastavuse kehtestatud nõuetele, esitamisel märgitakse kodeerimata kronoloogilises järjestuses vähemalt kuupäev ja kuu.
Kui säilimisaeg on kuni üks ööpäev, märgitakse ka kellaaeg.
Müügipakendil märgitakse kiirestirikneva toidukauba realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtajaga koos sõnad „kõlblik kuni“, kusjuures märgitud tähtaeg arvestatakse lõpptähtaja sisse.
Toidupartii tähistus peab andma võimaluse määrata, millisest partiist toidukaup pärineb.
Toidupartii määrab ja tähistab pakendil tootja, töötleja või pakendaja.
Toidupartii tähistusele eelneb täht „L“, välja arvatud ülejäänud teabest selgelt eristatava toidupartii tähistuse korral.
Üksikportsjonitena oleval jäätisel, mille tähistus kantakse rühmapakendile.
Kogutakse koheseks terviku moodustamiseks ettevõttesse, kes seda töötleb.
Toitumisalase väite ehk mis tahes teabe kinnitamaks toidukauba toiduenergiaga või toitainete sisaldusega seotud omadusi võib esitada energiasisalduse, valkude, süsivesikute, rasvade, kiudainete, naatriumi ning käesoleva korra punktis 65 toodud vitamiinide ja mineraalainete kohta.
Toidukaup ei sisalda (kolesteroolivaba).
Valkude, süsivesikute, suhkrute (kõik mono- ja disahhariidid, välja arvatud polüoolid), rasvade, küllastunud rasvhapete (kaksiksidemeta rasvhapped), kiudainete (taimse päritoluga süsivesikud, mida inimese seedeensüümid ei ole võimelised hüdrolüüsima) ja naatriumi hulk.
Kui toitumisalane väide on esitatud suhkrute, küllastunud rasvhapete, kiudainete või naatriumi kohta, siis peab toitumisalane teave sisaldama 2. rühma näitajaid.
Vitamiinid ja mineraalained.
Kui märgistusel on toodud polüküllastumata või monoküllastumata rasvhapete või kolesterooli kogused, peab olema näidatud ka küllastunud rasvhapete kogus.
Orgaanilised happed-3 kcal/g või 13 kJ/g.
Vitamiinid ja mineraalained käesoleva korra punktis 65 nimetatud ühikutes.
Eelnev teave peab olema esitatud kas 100 g või 100 ml kohta, lähtuvalt sellest, millistes ühikutes on märgistusel näidatud toidukauba netokogus.
Lisaks võib olla teave väljendatud toidukauba netokoguse või portsjoni kohta, kui märgistusel on näidatud, mitu portsjonit pakend sisaldab.
Juhul kui märgistusel on antud toidu valmistamise piisavalt detailne juhis, võib teave olla esitatud valmistoidu kohta eeldusel, et märgistusel on viide toitainetesisalduse ja energiasisalduse seose kohta valmistoiduga.
Teave vitamiinide ja mineraalainete sisalduse kohta väljendatakse protsentides toitumissoovitustes toodud täiskasvanud inimese päevasest kogusest.
Toitumisalases märgistuses esitatakse vitamiinide ja mineraalainete kogused, mille sisaldus 100 g-s, 100 ml-s või ühes portsjonis (kui pakendis on ainult üks portsjon) on vähemalt 15 protsenti päevasest toitumissoovitusest.
Esitatud väärtused peavad olema keskmised väärtused, mis väljendavad kõige paremini toidukaubas sisalduva toitaine hulka ning võtavad arvesse kõikumisi, olenevalt aastaajast või muudest teguritest.
Keskmised väärtused saadakse toidukaupade keemilisel analüüsil tootja poolt või toidu koostisosade toiduenergia ja keemilise koostise järgi arvutades.
Käesolevas osas käsitletud toitumisalane teave peab olema märgistusel ühes kohas tabelina, numbrid üksteise all.
Kui tabeliks ei ole ruumi, siis võib toitainete sisaldused esitada koos järgneva arvväärtusega üksteise järel.
Toitumisalase teabe esitamise nõuded ei laiene toiduks ettenähtud veele ja toidulisandile.
Rafineeritud õli, v.a oliiviõli -- „Õli“ koos sõnaga „taimne“ või „loomne“ või koos sõnaga, mis tähistab täpsemalt tema taimset või loomset päritolu.
Käesolev seadus reguleerib metsa majandamist taastuva loodusvarana, tagamaks inimesi rahuldav elukeskkond ja majandustegevuseks vajalikud ressursid looduskeskkonda põhjendamatult kahjustamata.
Käesolev seadus sätestab metsa korraldamise ja majandamise õiguslikud alused, kehtestab metsanduse suunamise ning metsa majandamise korraldamise.
Seda majandatakse puidu ja teiste metsasaaduste saamiseks või seal säilitatakse puittaimestikku käesolevas seaduses nimetatud viisidel kasutamiseks.
Käesolevat seadust kohaldatakse maa, sellel kasvava taimestiku ja seal eluneva loomastiku suhtes juhul, kui see maa on metsamaana maakatastrisse kantud või vastab käesoleva seaduse § 2 vähemalt ühe punkti nõuetele.
Kohaliku omavalitsuse volikogu otsusel võidakse rakendada käesoleva seaduse § 10-24, 27-34 ja 55-56 ka juhul, kui § 2 punktis 1 nimetatud tunnustega maatükk on väiksem kui 0,5 ha.
Eraomanikule kuuluval metsamaana maakatastrisse kandmata maal, kus puittaimestiku keskmine vanus ei ületa 20 aastat.
Stabiilse keskkonnaseisundi ja mitmekülgse metsakasutuse tagamiseks peab riigile kuuluva metsa pindala moodustama vähemalt 20 protsenti Eesti Vabariigi maismaa pindalast.
Riigimetsa pindala igas maakonnas määrab Vabariigi Valitsus, lähtudes metsanduse arengukavast.
Metsa korraldatakse eesmärgiga saada andmeid metsa seisundi ja varude suuruse kohta, koostada metsamajandamiskava või nõustada metsaomanikku, hinnata metsa majandamise viiside ja võtete sobivust ning metsandusalaste õigusaktide toimimist.
Metsa majandamise hindamine.
Korraldamisele kuuluvad kõik metsad, mille suhtes käesolevat seadust kohaldatakse § 3 lõike 1 kohaselt.
Metsa korraldatakse metsa korraldamise juhendi alusel.
Metsa korraldamise juhend kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Metsa majandamise hindamise kord.
Metsa korraldamist suunab Keskkonnaministeerium.
Metsa korraldamise kulud kaetakse riigieelarvest, välja arvatud käesoleva seaduse § 45 lõike 1 punktis 3 toodud juhul.
Metsamajandamiskava või metsa majandamise soovituste koostamiseks algandmete kogumine.
Katastri- või majandamisüksuse tasandil ülepinnalise takseerimisega.
Inventeerimise eesmärgi kinnitab keskkonnaminister.
Riigimetsa majandamiseks koostatakse metsamajandamiskava metskondade või muude majandamisüksuste kaupa.
Riigile mittekuuluva metsa omaniku nõustamiseks koostatakse kinnistute kaupa metsa majandamise soovitused.
Metsakorralduse objekti iseloomustavaid parameetreid, mille saavutamine on metsa majandamise eesmärk.
Metsa iseloomustavaid parameetreid, mida püütakse metsa majandamisega saavutada.
Metsamajandamiskava ja metsa majandamise soovitused koostatakse vähemalt iga kümne aasta järel.
Erametsaomanikul on õigus osa võtta metsa majandamise soovituste koostamisest ja kohustus teha soovituste koostajale oma tahtest tulenevaid ettepanekuid.
Metsamajandamiskavade ja metsa majandamise soovituste vastavuse kohta õigusaktide nõuetele.
Metsa majandamise hinnangut kasutatakse õigusaktide ja riigi metsapoliitika täpsustamiseks, metsanduse pikaajalise arengukava koostamiseks ning täiendavate keskkonnakaitsemeetmete rakendamiseks, metsamajandamiskavadele ja metsa majandamise soovitustele hinnangu andmiseks.
Metsa majandamine on metsa uuendamine, kasvatamine ja kasutamine ning metsakaitse.
Metsa uuendatakse kaitse- ja tulundusmetsas.
Hoiumetsas ei tohi inimene metsa looduslikku uuenemisesse sekkuda.
Uuendamiseks loetakse metsaseemnete külvamist, metsataimede istutamist, looduslikule uuenemisele kaasaaitamist maapinna ettevalmistamise või uuenduse teket ja arengut soodustavate muude võtete abil ulatuses, mis tagab käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud nõuete täitmise.
Uuenenuks loetakse raiesmik või hukkunud metsa osa, kui seal kasvab enam kui 1200 ülepinnaliselt paiknevat vähemalt 0,8 m kõrgust peapuuliigi taime hektari kohta.
Peapuuliigiks loetakse käesoleva seaduse tähenduses antud kasvutingimustes metsa kasutamise viisile kõige enam vastavaid puuliike.
Metsa uuendamiseks tuleb maapind ette valmistada nii, et ettevalmistamine ei takista metsa edasist majandamist ega põhjusta erosiooni, tuulekannet, soostumist või kasvukoha muul viisil halvenemist.
Metsa uuendamiseks võib raiuda koridore ja häile kuni 8 m kõrgusesse noorendikku.
Need pärinevad puudelt, mille kasvukoht ja välistunnused lubavad oletada puude järglaskonna väärtuslikkust ja sobivust uuendatava kasvukohaga.
Tundmatu päritoluga metsaseemnete ja neist kasvatatud paljundusmaterjali turustamine on keelatud.
Lageraielankidele jäetakse 20-70 männi, arukase, saare või tamme seemnepuud ühe hektari kohta.
Seemnepuudeks jäetakse seemnekandvusea saavutanud, suhteliselt hea tüve vormi, kitsa ja lühikese võra ning kiire kasvuga puud.
Eeldused loodusliku uuenduse tekkimiseks raielanki ümbritsevatelt metsaosadelt.
Metsaseemnete ja paljundusmaterjali sissevedu Eestisse on lubatud üksnes piirkondadest, mis kliima ja mullastiku poolest on Eestile lähedased ja kus esineb majanduslikult väärtuslikku metsa.
Eesti jaotatakse metsaseemne päritolu piirkondadeks.
Metsapuudena kasvatada lubatud võõrpuuliikide loetelu.
Metsaomanik on kohustatud uuendama kõik raiesmikud ja suurema kui 0,1 ha pindalaga kaitse- ja tulundusmetsa hukkunud osad kolme aasta jooksul, arvates raiest või hukkumisest.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud ala ei ole seitsme aasta jooksul pärast raiet või hukkumist uuenenud, korraldab uuendamise omaniku kulul Keskkonnaministeerium.
Metsaomanikust mittesõltuvad metsa hukkumise põhjused pole kõrvaldatud.
Uuendamise tähtaja pikendamise taotluse esitamise ja selle lahendamise korra kehtestab keskkonnaminister.
Kinnistu võõrandamisel läheb uuendamata raiesmiku või hukkunud metsa uuendamise kohustus üle uuele omanikule.
Metsa uuendamiseks on lubatud teha uuendusraiet.
Uuendusraiet tohib teha mis tahes vanusega puistutes, mis tagavara madala juurdekasvu, halva tervisliku seisundi, madala täiuse, ebasobiva koosseisu või halbade pärilike omaduste tõttu ei vasta kasutamise eesmärgile.
Halva tervisliku seisundi või halbade pärilike omaduste tõttu tohib teha uuendusraieid Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse ekspertiisi alusel, kui muude metsa majandamise võtetega pole võimalik metsa seisundit parandada.
Ekspertiisi tellimise ja tegemise korra sätestab metsakaitse eeskiri.
Ebasobiva koosseisu tõttu tohib uuendusraiet teha pehmelehtpuupuistutes tingimusel, et alad, kus raiuti, uuenevad või uuendatakse majanduslikult väärtuslikumate puuliikidega.
Madala tagavara juurdekasvu ja madala täiuse tõttu tohib teha metsas uuendusraiet käesoleva seadusega sätestatud juhtudel.
Uuendusraie jaguneb lageraieks ja turberaieks.
Säilikpuud ja bioloogilise mitmekesisuse tagamiseks vajalikud puud või nende säilinud püstiseisvad osad tüvepuidu kogumahuga vähemalt 5 tm hektari kohta.
Raiesmiku kõrval võib teha uue lageraie pärast eelmise raiesmiku uuenemist ja minimaalse liitumisaja möödumist.
Minimaalne liitumisaeg on männiga või kõvalehtpuudega looduslikul uuenemisel või uuendamisel neli aastat, kuusega looduslikul uuenemisel või uuendamisel kolm aastat, muudel juhtudel kaks aastat.
Raieaastaid ei loeta liitumisaja sisse.
Nende täius on omanikust sõltumata põhjusel madalam keskkonnaministri määrusega kehtestatust.
Turberaie jaguneb aegjärkseks, häil- ja veerraieks.
Aegjärkse raie korral raiutakse uuendamisele kuuluv mets hajali paiknevate üksikpuudena 10 kuni 20 aasta jooksul korduvate raiejärkudega.
Häilraie korral raiutakse uuendamisele kuuluv mets häiludena 20 kuni 40 aasta jooksul korduvate raiejärkudega.
Veerraie korral raiutakse uuendamisele kuuluv mets servast lageraiena, mujalt hajali paiknevate üksikpuudena või häiludena 20 kuni 40 aasta jooksul korduvate raiejärkudega.
Lageraiet ei tohi teha alal, mis on laiem kui pool metsa keskmisest kõrgusest.
Lagedaks raiutud ala kõrvale võib teha uue lageraie pärast eelmise raiesmiku uuenemist.
Uut turberaiet võib eelmise turberaie langi kõrval alustada pärast selle uuenemist.
Metsa kasvatamiseks on lubatud teha hooldus- ja valikraieid ning reguleerida metsamulla vee- ja toiterežiimi.
Hooldusraied jagunevad valgustusraieks, harvendusraieks ja sanitaarraieks.
Valgustusraiet tohib teha peapuuliigi valgustus- ja toitetingimuste parandamiseks ning metsa koosseisu kujundamiseks.
Valgustusraiet tohib teha metsas, mille keskmine rinnasdiameeter on alla 6 cm.
Harvendusraiet tohib teha metsa väärtuse tõstmiseks metsa tiheduse ja koosseisu reguleerimise teel ning lähitulevikus väljalangevate puude puidu kasutamise võimaldamiseks.
Harvendusraiet tohib teha metsas, mille keskmine rinnasdiameeter on vähemalt 6 cm ja täius ning rinnaspindala on lubatud alammäärast suurem.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud rinnaspindala ja täiuse lubatud alammäärad kehtestab, lähtudes metsa vanusest, puuliigist, kasvukoha tüübist, boniteediklassist ja metsa kasutamise viisist, keskkonnaminister oma määrusega.
Sanitaarraiet tohib teha nakkusallikaks olevate või kahjurite paljunemist soodustavate puude eemaldamiseks metsast, samuti ohuallikaks mitteolevate surevate või surnud puude raieks puidu kasutamise eesmärgil, kui see ei ohusta bioloogilist mitmekesisust.
Sanitaarraiet tohib teha mis tahes vanusega metsas juhul, kui sanitaarraie alla kuuluvaid puid pole võimalik eemaldada mõne muu käesolevas seaduses lubatud raiega.
Keskkonnaministeerium või tema kohalik asutus või naaberkinnisasja omanik võib metsakaitselise ekspertiisi alusel nõuda nakkusallikaks olevate või kahjurite paljunemist soodustavate puude eemaldamist metsast.
Keskkonnaministeerium võib nimetatud raiet doteerida või raieks soodustingimusi luua, kui ohtlik olukord on tekkinud metsaomanikust mitteolenevatel põhjustel.
Valikraiet on lubatud teha püsimetsana majandatavates erivanuselistes segapuistutes, erivanuselistes puhtmännikutes ja puhtkuusikutes, mitmerindelistes puistutes ja hall-lepikutes.
Püsimetsana majandamine käesoleva seaduse tähenduses on väljaraiutud või väljalangenud puude pidev asendumine või asendamine uutega.
Esimese valikraiega tohib välja raiuda kuni 20 protsenti elusate puude tagavarast tingimusel, et metsa ülarinde täius ei lange madalamale kui 0,6.
Korduva valikraiega ei tohi viia puistu tagavara madalamale, kui see oli pärast esimest valikraiet, välja arvatud juht, kui seda põhjustab surnud puude raie.
Püsimetsana majandatavas metsas on hooldus- ja uuendusraiete tegemine keelatud.
Lubatud on üksnes käesoleva seaduse §-des 12-14, 16-19 ja 34 nimetatud raied.
Metsamulla vee- ja toiterežiimi reguleerimisel tuleb arvestada keskkonnakaitse nõudeid.
Metsa maaparandussüsteemi rajamise tingimused, maaparandusprojekti kooskõlastamise ja maaparandussüsteemi ehitusloa väljaandmise korra sätestab maaparandusseadus (RT I 1994, 34, 534).
Metsa väetamine otsetoimeliste mineraalväetistega on keelatud, välja arvatud väetamine metsataimlas.
Metsa tervisliku seisundi halvenemise ja tuleohu vältimiseks kehtestatakse keskkonnaministri määrusega metsakaitse eeskiri.
Metsakaitselise ekspertiisi tellimise ja tegemise kord ning tingimused.
Õigusaktidele tuginevad keskkonnajärelevalve asutuste ettekirjutused ja otsused ning nende asutuste keskkonnakaitseinspektorite ettekirjutused metsakahjustuste ja tuleohu ennetamiseks, piiramiseks või nende tagajärgede likvideerimiseks on metsaomanikule ja ohu tekitajale kohustuslikud, sõltumata asjaolust, kas ohtu põhjustav tegevus toimub metsamaal või väljaspool seda.
Kui metsa majandamine on vastuolus käesoleva seaduse § 24 lõike 2 punktide 3 ja 4 nõuetega, on keskkonnajärelevalve asutustel õigus oma otsusega metsamajanduslik tegevus peatada või lõpetada.
Hormoon- ja bakterpreparaate ning mürkkemikaale kasutatakse metsa kaitseks, välja arvatud metsataimlates, vaid siis, kui nende kasutamine on metsakaitselise ekspertiisi hinnangul möödapääsmatu.
1. septembrist kuni 31. märtsini raiutud toores koorimata okaspuit tuleb metsast välja vedada 1. maiks.
1. aprillist 31. augustini raiutud toorest koorimata okaspuitu ei tohi metsas hoida kauem kui üks kuu.
Käesoleva paragrahvi lõikes 5 toodud nõuet ei rakendata, kui metsamaterjali omanik on täitnud metsakaitse eeskirjaga ettenähtud metsamaterjali kaitsmise abinõud.
Keskkonnaminister on õigustatud nõudma kinnisasjale riigi kasuks reaalkoormatise seadmist, mis seisneb tulekaitseliste abinõude rakendamises.
Keskkonnaminister lähtub reaalkoormatise seadmise nõudmisel õigusaktiga määratud tulekaitseabinõu ulatusest.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 loetletud andmed esitatakse asukohajärgsele keskkonnateenistusele vähemalt kaks nädalat enne tööde alustamist ja punktis 2 nimetatud informatsioon kohe pärast seda, kui omanik sai teada või pidi teada saama metsa kahjustamisest.
Metsateatis loetakse esitatuks selle asukohajärgses keskkonnateenistuses registreerimise päevast või posti panemise päevast postitempli järgi.
Metsamaa iga hektari kohta aastas 1 tm muu puidu raiumise kohta juhul, kui üldkogus ei ületa 50 tm aastas.
Teeb teatise esitajale ettepaneku viia kavandatav tegevus kooskõlla õigusaktiga, metsamajandamiskavaga või metsa majandamise soovitustega ja esitada uus teatis.
Metsateatise esitajal on õigus alustada metsateatises kavandatud töid, kui asukohajärgne keskkonnateenistus ei ole kahe nädala jooksul teatise esitamisest keelanud teatises kavandatud tegevust.
Metsateatise vormi, edastamise ja läbivaatamise korra kehtestab keskkonnaminister.
Metsaomanikul on õigus tulekaitse kaalutlustel, metsa ökosüsteemi või sihtide, teede ja teiste rajatiste kaitseks peatada või keelata oma metsa, sihtide, teede ja teiste rajatiste kasutamine, kui ilmastikutingimused ei võimalda metsa või nimetatud rajatisi kasutada ilma metsa või rajatisi kahjustamata või ohtu seadmata.
Esitama statistilised aruanded vastavalt riikliku statistika seadusele (RT I 1997, 51, 822) ja metsateatise.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punkti 3 nõuded ei laiene metsadele, mille kasutamise viisiks on riigikaitse.
Metsa kasutamise reguleerimisel lähtutakse metsa kasutamise eesmärgist, sellest tulenevast metsakategooriast ja nendele vastavatest metsa kasutamise viisidest.
Majandusliku tulu saamine.
Metsa kasutamise eesmärgi määrab metsaomanik, kui eesmärki ei määra planeerimis- ja ehitusseaduse (RT I 1995, 59, 1006; 1996, 36, 738; 49, 953) alusel kehtestatud planeering või õigusakt.
Kui õigusakt ei kitsenda metsa kasutamise ulatust, peab metsa kasutamine üheaegselt tagama ökoloogiliste, majanduslike, kultuuriliste ja sotsiaalsete vajaduste rahuldamise.
Metsa kasutamise eesmärk fikseeritakse metsamajandamiskavas või metsa majandamise soovitustes.
Metsakategooria ja metsa kasutamise viis fikseeritakse metsamajandamiskavas või metsa majandamise soovitustes ja need on aluseks metsamajandusliku tegevuse kavandamisel või soovitamisel metsa korraldajate poolt.
Kaitseala sihtkaitsevööndis, kus kaitstavate loodusobjektide seaduse (RT I 1994, 46, 773; 1998, 36/37, 555) alusel kehtestatud kaitseala kaitse-eeskirjaga (edaspidi kaitseala kaitse-eeskiri) on majandustegevus keelatud, ning sellega võrdsustatud alal.
Teised käesoleva seaduse §-s 27 nimetatud metsa kasutamise viisid, kui need on lubatud kaitseala kaitse-eeskirjaga.
Hoiumetsa majandamise kitsendused tulenevad kaitstavate loodusobjektide seadusest ja kaitseala kaitse-eeskirjast.
Keskkonnaseisundi kaitsmiseks määratud mets kuulub kaitsemetsa kategooriasse.
Muudel planeeringuga määratud aladel.
Teised käesoleva seaduse §-s 27 nimetatud metsa kasutamise viisid, kui need ei ole planeerimis- ja ehitusseaduse alusel kehtestatud planeeringuga vastuolus või õigusaktiga keelatud.
Turberaielangi pindala ületada 10 ha.
Hoiu- või kaitsemetsaks määramata mets on tulundusmets.
Tulundusmetsas on lubatud kõik käesoleva seaduse §-s 27 nimetatud metsa kasutamise viisid.
Metsa kasutamise viisi tulundusmetsas valib metsaomanik.
Tulundusmetsa kasutamine looduse kaitseks toimub metsaomaniku soovil.
Turberaielangi pindala olla suurem kui 10 ha.
Võtmebiotoop käesoleva seaduse tähenduses on kaitset vajav ala tulundusmetsas, kus tõenäosus ohustatud, ohualdiste või haruldaste liikide esinemiseks on suur, nagu väikeste veekogude ja allikate lähiümbrus, väikesed lodud, põlendikud ja soosaared, liigirikkad metsalagendikud, metsa kasvanud kunagised aiad, metsaservad, astangud, põlismetsa osad.
Metsa majandamise käigus tuleb võtmebiotoobi moodustamise eelduseks olevad võtmeelemendid nagu vanad puud, põõsad, kiviaiad ja allikad säilitada.
Võtmebiotoobi klassifikaatori ja võtmebiotoobi väljavaliku juhendi kinnitab keskkonnaminister.
Võtmebiotoobi kaitse eraõiguslikule isikule ja omavalitsusele kuuluvas metsas toimub keskkonnaministri ja metsaomaniku vahel sõlmitud lepingu alusel.
Riigimetsas korraldab võtmebiotoobi kaitset riigimetsa majandaja keskkonnaministri ettekirjutuse kohaselt.
Lepinguga määratakse metsaomaniku kohustused võtmebiotoobi kaitsel ning riigipoolsed kohustused võtmebiotoobi kaitsele kaasaaitamisel, samuti bioloogilise mitmekesisuse säilitamisest ja lepingust tulenevate metsakasutuse kitsendustega põhjustatud kahjude hüvitamiseks või täiendavate kulude tasumiseks.
Koertega võib metsas liikuda neid rihma otsas pidades, välja arvatud teenistuskoerad teenistusülesannete täitmisel ja jahikoerad jahil.
Kui metsaomanik on metsamarjade, seente, pähklite, dekoratiivokste, ravimtaimede ja dekoratiivtaimede või nende osade saagikuse suurendamiseks teinud kulutusi või on saagikuse suurendamiseks tehtu tõttu vähenenud teistest metsakasutustest saadav tulu, on tal õigus metsamarjade, seente, pähklite, dekoratiivokste, ravimtaimede ja dekoratiivtaimede või nende osade varumise eest nõuda tasu.
Võõras metsas viibimine.
Muudel juhtudel metsaomaniku või riigimetsa majandaja loal.
Ostueesõiguse teostamiseks ettenähtud ajavahemikul on harvendus-, sanitaar-, valik-, lage- ja turberaie keelatud.
Metsamaterjal antakse üle töötlemiseks, ladustamiseks või vedamiseks.
Kasvava metsa raieks andmisel peab andja tõendama võtjale kasvava metsa raieõiguse valdamise seaduslikkust ja võtja selles veenduma.
Raieõiguse ja metsamaterjali üleandja ning kasvava metsa raieks andja isikut tõendav dokument või äriregistri registrikaardi ärakiri.
Kasvava metsa raieõigusega ja metsamaterjaliga sooritatud tehingud käesoleva seaduse tähenduses on kasvava metsa raieõiguse või metsamaterjali võõrandamine ning metsamaterjali üleandmine töötlemiseks või ladustamiseks.
Metsamaterjali vedajal peab metsamaterjali veol kaasas olema metsamaterjali omaniku antud metsamaterjali kogust ja kuuluvust tõendav veoseleht.
Kasvava metsa raieõiguse ja metsamaterjaliga sooritatavate tehingute eeskirjad, metsamaterjali veo eeskirjad ja metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise akti ning veoselehe vormi kehtestab keskkonnaminister.
Müüdud metsamaterjali koguse.
Metsamaterjal käesoleva seaduse tähenduses on maharaiutud puu ja sellest valmistatud puidusortiment.
Metsamaterjali mõiste ei laiene metsa kõrvalkasutuse saadusele.
Raadamine käesoleva seaduse tähenduses on raie, mida tehakse võimaldamaks maa kasutamist muul otstarbel peale metsa kasvatamise.
Raadamine võib toimuda kohaliku omavalitsuse täitevorgani korraldusega, kui selleks on eelnevalt saadud keskkonnaministri volitatud isiku nõusolek.
Metsanduse suunamine toimub riigi tasandil koostatud metsanduse arengukava kaudu.
Metsanduse arengukavas seostatakse metsamajandus, puidutööstus, puidukaubandus, keskkonnakaitse ja sotsiaalmajanduslikud küsimused, määratakse riiklikku finantseerimist vajavad metsanduslikud programmid ja piiritletakse riigimets.
Metsanduse arengukavad koostatakse vähemalt iga kümne aasta tagant.
Arengukava koostamist korraldab Keskkonnaministeerium, koostamise kulud kaetakse riigieelarvest.
Vabariigi Valitsus esitab arengukava olulise tähtsusega riigielu küsimusena Riigikogule heakskiitmiseks.
Metsanduse arengukava koostamisele tuleb kaasata asjassepuutuvad valitsusvälised organisatsioonid.
Jahinduse suunamine.
Metsapoliitika ja õigusaktide väljatöötamisele tuleb kaasata asjassepuutuvad valitsusvälised organisatsioonid.
Maakonna metsanõukogu moodustatakse eesmärgiga koordineerida maakonnas metsamajanduslikku tegevust.
Asjassepuutuvate valitsus- ja omavalitsusasutuste ning valitsusväliste organisatsioonide tegevuskavade ühitamise ettepanekute tegemine.
Maakonna metsanõukogu moodustab, tema liikmete arvu määrab ning esimehe nimetab maavanem.
Maakonna metsanõukogu tehnilist teenindamist korraldab Keskkonnaministeerium.
Jälgib metsa säästlikku majandamist.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud abinõusid metsa hea seisundi tagamiseks viib riik ellu Keskkonnaministeeriumi kaudu.
Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus on valitsusasutus keskkonnaministri valitsemisalas.
Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus kontrollib metsa uuendamisel kasutatavate metsaseemnete ja turustatava või riigimetsas kasutatava paljundusmaterjali kvaliteeti, korraldab riigi metsaseemnevaru loomist, jälgib ja prognoosib metsa seisundit, teostab riiklikku järelevalvet seaduses sätestatud ulatuses ja korras, rakendab meetmeid ulatuslike ja eriti ohtlike metsakahjustuste vältimiseks või piiramiseks, kogub ja analüüsib metsakaitse ja -uuenduse alast informatsiooni ning peab vastavaid metsanduslikke andmekogusid.
Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse põhimääruse kinnitab keskkonnaminister.
Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse direktori nimetab ametisse ja vabastab ametist keskkonnaminister.
Riik peab arvestust metsa pindala, tagavara, paiknevuse ja seisundi kohta käesoleva seaduse § 6 kohaselt tehtavast inventeerimisest saadud andmete alusel riiklikus registris.
Metsaressursi arvestust peetakse riiklikus registris eraldi tootliku ja vähetootliku metsa kohta.
Tootlik mets tähendab metsa, mille puidu tootmise võime pikema perioodi keskmisena on vähemalt 1 tm tüvepuitu 1 ha kohta aastas.
Vähetootlik mets tähendab metsa, mille puidu tootmise võime pikema perioodi keskmisena on vähem kui 1 tm tüvepuitu 1 ha kohta aastas.
Metsaressursi arvestuse riikliku registri asutab ja registri põhimääruse kinnitab Vabariigi Valitsus.
Metsandusalase informatsiooni kogumist, töötlemist ja edastamist korraldab Keskkonnaministeerium.
Ühistegevuse soodustamisega.
Riik võib metsanduse arengukava alusel erametsandust toetada ka maaparandustööde, teede ehitamise ja jäätmaade metsastamisega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud tegevusi finantseeritakse riigieelarvest.
Erametsanduse arengu toetamise sihtasutuse asutamise ja selle tegevuses osalemise kulud kaetakse riigieelarvest.
Keskkonnaministeeriumi valitsetavas riigimetsas käesoleva seadusega moodustatud Riigimetsa Majandamise Keskus (edaspidi keskus) või kaitseala hoiumetsas kaitseala valitseja.
Riigimetsa kasutusõigus kuulub riigimetsa majandamist korraldavale isikule või riigiasutusele (edaspidi riigimetsa majandaja).
Maksimaalse uuendusraie, valikraie ja harvendusraiega riigimetsast raiuda lubatud puidu koguse määrab igaks aastaks Vabariigi Valitsus riigimetsa majandajate viisi, lähtudes metsa majandamiskavadest.
Riigimetsa majandaja kasutab riigimetsa ise või võõrandab käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kasutusõigusi tasuta või tasu eest.
Õigust kasutada riigimetsa rekreatsiooniks, kõrvalkasutuseks, jahipidamiseks, teadus- ja õppetööks ning riigikaitseks võib riigimetsa majandaja võõrandada tasuta või tasu eest, arvestades käesoleva seaduse § 32 lõigetes 1 ja 2 sätestatut.
Kasvava metsa raieõigust saab riigimetsa majandaja üle anda üksnes müügi teel käesolevas seaduses sätestatud korras.
Kasvava metsa raieõigus tähendab õigust langetada puid ostu-müügilepingus fikseeritud ulatuses, kohas, ajal ja tingimustel, valmistada nendest puudest puidusortimente ja saadud sortimendid metsast ära vedada.
Kasvava metsa raieõigusega kaasneb õigus kasutada maad vastavalt raieõiguse sisule.
Käesoleva seaduse nõuetele vastavaks metsa kasvatamiseks ja uuendamiseks vajalikku raieõigust kasutab riigimetsa majandaja ise või annab üle riigivaraseaduse (RT I 1995, 22, 327; 1996, 36, 738; 40, 773; 48, 942; 81, 1446; 1997, 45, 724; 1998, 30, 409; 1999, 16, 271) § 24 lõike 1 punkti 6 alusel.
Kasvava metsa raieõiguse ja metsamaterjali müügi korraldaja määrab riigivara valitseja.
Kasvava metsa raieõiguse ja metsamaterjali müügi korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kokkuleppehinda võib rakendada väikeste koguste, küttepuude, kiiresti rikneva metsamaterjali, proovipartiide ja kestvuslepingute puhul.
Kasvava metsa raieõiguse ja metsamaterjali müügihind avalikul enampakkumisel ja eelläbirääkimistega pakkumisel ei tohi olla madalam käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 1 kohaselt määratud alghinnast.
Kasvava metsa raieõiguse ja metsamaterjali kokkuleppehind ei tohi olla väiksem kasvava metsa ja metsamaterjali harilikust väärtusest.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud teenuste nimekirja kehtestab riigivara valitseja.
Tellima riigimetsa majandamiskavad ja finantseerima nende koostamist.
Vabariigi Valitsus võib riigimetsa majandajale anda eriülesandeid, mille täitmist finantseeritakse riigieelarvest.
Riigimetsa majandaja vastutab riigimetsa, riigimetsast saadud metsamaterjali ja majandaja käsutusse antud vara säilimise ja seaduspärase kasutamise eest.
Riigimetsa, välja arvatud keskuse majandatav riigimets, uuendamise, kasvatamise ja kasutamise ning metsakaitse finantseerimist korraldab riigivara valitseja, kelle valitseda riigimets riigivarana on antud.
Keskus on riigitulundusasutus, kelle majandustegevuse lubatud ulatuse, metsa majandamise kohustused ja tegevuse korraldamise sätestab käesolev seadus.
Riigimetsale pandud avalike funktsioonide täitmise.
Keskuse põhimääruse kinnitab keskkonnaministri ettepanekul Vabariigi Valitsus.
Keskuse kõrgeim juhtimisorgan on nõukogu, kes korraldab keskuse strateegilist juhtimist.
Keskusel on peadirektor, kes esindab keskust erivolituseta, korraldab keskuse operatiivset juhtimist ja keskuse raamatupidamist.
Keskuse peadirektoriga sõlmib töölepingu kuni viieks aastaks keskuse nõukogu otsuse alusel nõukogu esimees.
Keskuse töötajatega sõlmib töölepingud keskuse peadirektor või peadirektori volitatud isik.
Keskuse peadirektor annab oma tegevusest aru nõukogule, keskkonnaministrile ja keskkonnaministri volitatud isikule.
Keskuse peadirektor või tema volitatud isik sõlmib riigimetsa kasutusõiguste, kasvava metsa raieõiguse ja metsamaterjali võõrandamise lepingud ning kontrollib nende lepingute täitmist.
Turismialase tegevuse korraldamisel kohaldatakse keskusele turismiseadusega (RT I 2000, 95, 607) ettevõtjale kehtestatud nõudeid.
Nõukogu moodustakse kolmeks aastaks.
Nõukogu on üheksaliikmeline.
Nõukogu koosseisu kinnitab Vabariigi Valitsus.
Kolm asjatundjat keskkonnaministri ettepanekul.
Mõjuval põhjusel võib nõukogu liige tagasi astuda enne tähtaja lõppu ja tema asemele nimetatakse uus liige.
Riigikogu nimetab keskuse nõukogu liikmed otsusega Riigikogu alatise keskkonnakomisjoni ettepanekul.
Riigikogu nimetatud nõukogu liikme volitused lõpevad koos nimetatud isiku Riigikogu liikme volituste lõppemisega.
Tema töö- või teenistussuhted on lõppenud.
Nõukogu liikmed valivad endi hulgast esimehe, kes korraldab nõukogu tegevust, ja esimehe asetäitja, kes täidab esimehe kohustusi esimehe äraolekul.
Laenuvõtmise lubamine.
Nõukogu koosolekud toimuvad vastavalt vajadusele, kuid mitte harvem kui üks kord kolme kuu jooksul.
Nõukogu koosoleku kutsub kokku nõukogu esimees või esimehe äraolekul tema asetäitja.
Nõukogu koosolek on otsustusvõimeline, kui sellest võtavad osa vähemalt pooled liikmed, sealhulgas esimees või tema äraolekul esimehe asetäitja.
Nõukogu koosolek kutsutakse kokku ka siis, kui seda nõuab nõukogu liige, keskuse peadirektor, audiitor või keskkonnaminister.
Nõukogu otsus protokollitakse.
Protokollile kirjutavad alla esimees ja protokollija.
Protokolli kantud eriarvamuse kinnitab nõukogu liige oma allkirjaga.
Nõukogu otsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletas üle poole koosolekul osalenud nõukogu liikmetest.
Igal nõukogu liikmel on üks hääl.
Nõukogu liikmel ei ole õigust hääletamisest keelduda või erapooletuks jääda.
Nõukogu liikmed vastutavad seaduse nõuete rikkumise ning oma kohustuste täitmata jätmisega keskusele süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt.
Nõukogu liige vabaneb vastutusest, kui ta on ebaseadusliku tegevuse aluseks oleva otsuse vastuvõtmisel jäänud eriarvamusele ning eriarvamus on kantud protokolli.
Nõukogu liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on viis aastat rikkumise algusest või toimumisest.
Nõukogu liikmete töötasustamine toimub Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Keskuse ja riigimetsa kasutaja vahel sõlmitud lepingu tingimuste täitmisest.
Uuendusraieteks müüdud kasvava metsa raieõiguse tasust ja uuendusraietest saadud metsamaterjali müügist keskusele laekunud rahast kantakse 26 protsenti riigieelarvesse.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetamata metsatulu jäetakse keskuse käsutusse ja seda kasutatakse metsa uuendamiseks, kasvatamiseks ja kasutamiseks ning metsakaitseks ja nende tegevuste korraldamiseks.
Keskuse eelarve kinnitab keskuse nõukogu, lähtudes riigieelarves sätestatud metsatulust ja riigimetsa majandamiseks jäetud metsatulu osast.
Keskuse nõukogu otsuse alusel võetud laenust.
Laenu suurus ei tohi ületada 10% aastaeelarve kuludest.
Keskus on käibemaksukohustuslane.
Keskuse valduses olev vara moodustub talle riigi poolt kasutada antud varast ja keskuse enda tegevuse tulemusena tekkinud või soetatud varast, välja arvatud kasvav mets.
Keskus kasutab tema valduses olevat vara riigimetsa majandamiseks ja tulu saamiseks.
Võõrandada tasu eest avalikul enampakkumisel või eelläbirääkimistega pakkumisel.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud vara kasutusse andmise, üleandmise ja võõrandamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Keskuse valduses oleva riigivara kasutamine, kasutusse andmine ja võõrandamine käesolevas paragrahvis nimetamata juhul toimub riigivaraseadusega ja selle alusel kehtestatud õigusaktiga sätestatud korras.
Keskuse peadirektor või tema volitatud isik sõlmib keskuse valduses oleva vara kasutusse andmise, üleandmise ja võõrandamise lepingud ja kontrollib nende täitmist.
Keskuse valduses oleva riigivara kasutamisest, kasutusse andmisest ja võõrandamisest saadava tulu suhtes ei rakendata riigivaraseaduse § 16 lõikes 4, § 17 lõikes 2 ja § 24 lõikes 2 sätestatut.
Keskuse tegevust kontrollib Riigikontroll.
Riigikontrollil on kontrollimise tulemuse alusel õigus teha Riigikogule, keskkonnaministrile, majandusministrile ja rahandusministrile ettepanek käesoleva seaduse § 49 lõike 4 alusel nõukogu liige või liikmed tagasi kutsuda.
Metsaomaniku kohustuste täitmist riigimetsa majandaja poolt kontrollivad Keskkonnaministeerium ja Riigikontroll.
Keskkonnaministeeriumi poolt teostatav kontroll toimub keskkonnaministri kehtestatud korras.
Riiklikku järelevalvet metsa uuendamise, kasvatamise ja kasutamise ning metsakaitse seaduslikkuse üle teostavad keskkonnajärelevalve asutused keskkonnajärelevalve seadusega (RT I 1997, 86, 1460) sätestatud korras.
Juriidilistele isikutele - haldus- ja tsiviilvastutust.
Metsaõigusnormide rikkumisega keskkonnale tekitatud kahju arvestamise määrad kehtestab Vabariigi Valitsus.
Jäetakse koristamata raiekohad ja metsamaterjali laoplatsid.
Metsa uuendamise, kasvatamise, kasutamise ja metsakaitse nõuete rikkumise eest - karistatakse kuni 50 000kroonise rahatrahviga.
Puude või põõsaste ebaseadusliku raiumise või muul viisil kahjustamise, samuti metsakultuuride, loodusliku uuenduse ning metsamajanduslike rajatiste või tähiste hävitamise või kahjustamise eest - karistatakse kuni 50 000kroonise rahatrahviga.
Kasvava metsa raieõiguse või metsamaterjaliga sooritatavate tehingute nõuete või metsamaterjaliveo nõuete rikkumise eest - karistatakse kuni 50 000kroonise rahatrahviga.
Juriidilise isiku valduses oleva mootorsõiduki lubamise eest veoseleheta või varastatud metsamaterjali veoks - karistatakse kuni 30 000kroonise rahatrahviga.
Juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asja menetlemine toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 50, 548; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247; 45, 279; 49, 301; 305; 51, 321; 54, 346; 348; 351; 55, 361; 58, 376; 84, 533; 86, 544; 548; 89, 578; 95, 609; 613; 2001, 3, 5; 9, 41; 17, 76; 18, 87; 21, 115; 116; 31, 174; 42, 236; 52, 303; 53, 312; 313; 314; 56, 333; 335; 339; 58, 356; 65, 378) ettenähtud korras, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.
Käesoleva seaduse paragrahvides 56 1 ja 56 2 sätestatud haldusõiguserikkumiste kohta võib juriidilisele isikule protokolli koostada keskkonnakaitseinspektor või politseiametnik.
Juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asjades on asja arutamise ja karistuse määramise õigus maa- või linnakohtul.
Kui füüsiline isik pani toime käesolevas seaduses nimetatud teo, tegutsedes juriidilise isiku nimel või huvides, võib selle rikkumise asjas kohaldada karistust füüsilisele ja juriidilisele isikule samaaegselt.
Erastamisele määratud metsa majandamist korraldab kuni võõrandamiseni keskkonnaminister või tema määratud asutus.
Erastamisele ei kuulu 1940. aasta 23. juulini riigile kuulunud, käesolevaks ajaks metsaga kaetud alad.
Metsa uuendamise, kasvatamise ja kasutamise, metsakaitse ning kasvava metsa ja metsamaterjali kasutamisega seotud õigusaktid viiakse käesoleva seadusega kooskõlla kolme kuu jooksul.
Seni kehtivad need niivõrd, kuivõrd nad ei ole vastuolus käesoleva seadusega.
Metsakapitali seadus (RT I 1995, 57, 977; 1996, 6, 102; 1997, 86, 1463).
Keskus moodustatakse Metsamajanduse Ökonoomika- ja Infokeskuse, Keskkonnaministeeriumi hallatavate metskondade, Sagadi koolituskeskuse, Räpina metsakooli, Marana puukooli ja Kullenga puukooli ühendamisega nende õigusjärglasena 1999. aasta 1. jaanuari seisuga.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud riigiasutuste valduses oleva vara, kohustuste ja asjaajamise keskusele üleandmise ja tegevuse lõpetamise ning Metsaameti eriarvel olevate Metsakapitali vahendite üleandmise keskusele korraldab keskkonnaminister.
Keskus viib oma tegevuse käesoleva seaduse nõuetega vastavusse kolme kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates.
Kuni keskuse nõukogu esimese koosolekuni korraldab keskuse tegevust või määrab selleks isiku, valmistab ette ja kutsub kokku nõukogu esimese koosoleku ning kinnitab keskuse tegevuseks vajalikud dokumendid keskkonnaminister.
Keskusel on õigus osutada turismialaseid teenuseid kuni 2003. aasta 1. jaanuarini.
Tulumaksuga maksustatakse maksumaksja tulu, millest on tehtud seadusega lubatud mahaarvamised.
Paragrahvis 48 sätestatud tulumaksuga maksustatakse füüsilisele isikule tehtud erisoodustused.
Paragrahvides 49-52 sätestatud tulumaksuga maksustatakse residendist juriidilise isiku poolt tehtud kingitused, annetused ja vastuvõtukulud, jaotatud kasum, ettevõtlusega mitteseotud kulud ja väljamaksed.
Paragrahvis 53 sätestatud tulumaksuga maksustatakse mitteresidendi poolt tehtud erisoodustused, mitteresidendi poolt püsiva tegevuskoha kaudu tehtud kingitused, annetused ja vastuvõtukulud, kasumieraldised, ettevõtlusega mitteseotud kulud ja väljamaksed.
Paragrahvi 1 lõikes 1 nimetatud tulumaksu maksjaks on füüsiline isik ja mitteresidendist juriidiline isik, kes saab maksustamisele kuuluvat tulu.
Paragrahvi 1 lõikes 2 nimetatud tulumaksu maksjaks on füüsilisest isikust tööandja, residendist juriidiline isik, Eestis püsivat tegevuskohta omav või tööandjana tegutsev mitteresident või Eesti riigi- või kohaliku omavalitsusüksuse asutus, kes teeb maksustatavaid erisoodustusi.
Paragrahvi 1 lõikes 3 nimetatud tulumaksu maksjaks on residendist juriidiline isik.
Paragrahvi 1 lõikes 4 nimetatud tulumaksu maksjaks on mitteresidendist juriidiline isik, kellel on Eestis registreeritud püsiv tegevuskoht (§ 7).
Paragrahvi 1 lõikes 1 nimetatud tulumaksu maksustamisperiood on kalendriaasta.
Paragrahvi 1 lõigetes 2-4 nimetatud tulumaksu maksustamisperiood on kalendrikuu.
Paragrahvi 1 lõikes 1 nimetatud tulumaksu määr on 26%, välja arvatud lõikes 2 ning § 43 lõikes 4 nimetatud juhtudel.
Paragrahvis 21 nimetatud tulu puhul on tulumaksu määr 10%.
Paragrahvi 1 lõigetes 2-4 nimetatud tulumaksu määr on 26 / 74.
Residendist füüsilise isiku poolt makstud või temalt kinnipeetud tulumaksust laekub 44% riigile ning 56% maksumaksja elukohajärgsele kohalikule omavalitsusüksusele.
Maksumaksja elukohaks kalendriaastal loetakse sama kalendriaasta 1. jaanuari seisuga Maksuameti poolt peetavasse maksumaksjate ja maksu kinnipidajate riiklikku registrisse kantud elukoht.
Kui Maksuametil puuduvad andmed füüsilise isiku elukoha kohta, jaotatakse 56% lõike 1 punktis 2 nimetatud tulumaksust kohalike omavalitsusüksuste vahel proportsionaalselt nende arvestuslikele osakaaludele.
Tulumaksu kandmine kohalikele omavalitsusüksustele ning arvestuslike osakaalude arvutamine toimub rahandusministri määrusega kehtestatud korras.
Paragrahvi 1 lõigetes 2-4 nimetatud tulumaks laekub riigile.
Füüsiline isik on resident, kui tema alaline elukoht on Eestis või kui ta viibib Eestis maksustamisperioodi jooksul 183 päeva või rohkem.
Samuti on resident välisteenistuses viibiv Eesti riigiteenistuja.
Residendist füüsiline isik maksab tulumaksu kõikidelt nii Eestis kui väljaspool Eestit saadud, nii §-des 13-22 loetletud kui ka loetlemata tuludelt.
Juriidiline isik on resident, kui ta on asutatud Eesti seaduse alusel.
Residendist juriidiline isik maksab tulumaksu §-des 48-52 nimetatud maksuobjektilt ning peab kinni tulumaksu §-s 41 loetletud väljamaksetelt.
Mitteresident on lõigetes 1 või 2 nimetamata füüsiline või juriidiline isik.
Mitteresident maksab tulumaksu ainult Eesti tuluallikast saadud tulult vastavalt §-s 29 sätestatule.
Mitteresidendist juriidilise isiku tulude deklareerimine ja maksustamine, tulumaksu kinnipidamine ja tasumine toimub samadel tingimustel ja korras nagu mitteresidendist füüsilise isiku puhul, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Juriidilise isiku staatust mitteomava välismaise isikute ühenduse ja varakogumi tulu maksustatakse nimetatud ühenduse või varakogumi osanike või liikmete tuluna proportsionaalselt nende osalusele.
Kui ühenduse või varakogumi liikmed või osanikud ei ole teada või ei ole tõendatud nende residentsus, siis omistatakse tulu isikule, kes valitseb ühenduse või varakogumi vara või teeb tema nimel tehinguid.
Nimetatud ühendusele või varakogumile tehtavatelt väljamaksetelt tulumaksu kinnipidamisel kohaldatakse mitteresidendist juriidilise isiku kohta käivaid sätteid.
Kui nimetatud ühendus või varakogum asub madala maksumääraga territooriumil (§ 10), kohaldatakse tulumaksu kinnipidamisel madala maksumääraga territooriumil asuva juriidilise isiku kohta käivaid sätteid.
Nimetatud mitteresidendi püsiva tegevuskoha kaudu saadud tulu maksustamisel ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut.
Kui Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingus on tulumaksuga maksustamisel või tulumaksu kinnipidamisel ette nähtud seaduses sätestatust soodsamad tingimused, kohaldatakse välislepingu sätteid.
Koht, kus toimub teenuste (sealhulgas juhtimis- ja konsultatsiooniteenuste) osutamine.
Kui Eestis tegutseb mitteresidendi esindaja, kes on volitatud tegema ja korduvalt teeb mitteresidendi nimel tehinguid, loetakse, et mitteresidendil on Eestis püsiv tegevuskoht selle esindaja poolt mitteresidendi nimel Eestis tehtud tehingute osas.
Mitteresidendi tulu, mida ta saab Eestis asuva püsiva tegevuskoha kaudu, arvestatakse kui tulu, mida see püsiv tegevuskoht oleks võinud saada iseseisva maksumaksjana, kes tegutseb samade või sarnaste tingimuste alusel samadel või sarnastel tegevusaladel ja on täiesti iseseisev mitteresidendi suhtes, kelle püsiv tegevuskoht see on.
Isik on juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liige (§ 9), juhtimis- või kontrollorgani liikme abikaasa või otsejoones sugulane.
Juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgan on igasugune volitatud organ või isik, kellel on tulenevalt vastava juriidilise isiku kohta käivast seadusest, ühingulepingust, põhikirjast või muust juriidilise isiku tegevust reguleerivast õigusaktist õigus osaleda juriidilise isiku tegevuse juhtimisel või juhtorgani tegevuse kontrollimisel.
Juhtimis- või kontrollorganiks on muu hulgas juhatus, nõukogu, täis- või usaldusühingut esindama volitatud osanik, prokurist, asutaja kuni juriidilise isiku registrisse kandmiseni, likvideerija, pankrotihaldur, audiitor, revident või revisjonikomisjon.
Samuti loetakse juhtimisorganiks välismaa äriühingu filiaali juhatajat ning Maksuameti kohalikus asutuses registreeritud püsiva tegevuskoha (§ 7) tegevjuhti.
Lõigetes 1 ja 2 sätestatut kohaldatakse nii avalik- kui eraõiguslike, nii residendist kui ka mitteresidendist juriidiliste isikute suhtes.
Madala maksumääraga territoorium on välisriik või välisriigis asuv iseseisva maksujurisdiktsiooniga territoorium, kus ei ole kehtestatud juriidilise isiku teenitud või jaotatud kasumilt võetavat maksu või kus sellise maksu suurus on väiksem kui 2 / 3 tulumaksust, mida Eesti residendist füüsiline isik peaks maksma niisama suurelt ettevõtlustulult vastavalt käesolevale seadusele, arvestamata §-des 23-28 lubatud mahaarvamisi.
Kui erinevat liiki juriidiliste isikute teenitud või jaotatud kasumilt võetava maksu suurus on erinev, siis loetakse territoorium madala maksumääraga territooriumiks ainult nende juriidiliste isikute suhtes, kelle puhul maksu suurus vastab käesoleva lõike esimeses lauses toodud madala maksumääraga territooriumi tingimustele.
Laevade prahtimisest.
Vabariigi Valitsus koostab nimekirja territooriumidest, mida ei loeta madala maksumääraga territooriumideks, olenemata lõigetes 1 ja 2 sätestatust.
Vabariigi Valitsuse korraldusega kinnitatakse tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekiri (edaspidi nimekiri).
Kirikute ja koguduste seaduse (RT I 1993, 30, 510; 44, 637; 1994, 28, 425) alusel asutatud ning Eesti kirikute, koguduste ja koguduste liitude registrisse kantud juriidiline isik loetakse käesoleva seaduse mõttes tulumaksusoodustusega mittetulundusühinguks nimekirja kandmata.
Samadel tingimustel loetakse tulumaksusoodustusega mittetulundusühinguteks erakonnad.
Nimetatud isikute suhtes ei kohaldata lõigetes 3-7 sätestatut.
Ühing või sihtasutus ei maksa oma töötajatele ega juhtimis- või kontrollorgani liikmetele (§ 9) suuremat tasu, kui makstakse samasuguse töö eest ettevõtluses.
Lõike 3 punktis 1 toodud tingimus ei kehti sotsiaalhoolekande toetamise ja puuetega inimeste ühingute suhtes.
Mille poolt nimekirja kandmiseks esitatud dokumendid ei vasta õigusaktides kehtestatud nõuetele.
Kui mittetulundusühing või sihtasutus saab tulu põhikirjavälisest tegevusest.
Nimekirja koostamise korra, selleks esitatavad dokumendid, samuti isiku nimekirja kandmise ja sealt kustutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Madala maksumääraga territooriumil asuva juriidilise isiku tulu (§ 22).
Füüsilise isiku maksustatava tulu hulka ei kuulu §-de 48-53 alusel maksustatavad erisoodustused, kingitused ja annetused, dividendid või muud kasumieraldised.
Tulumaksuga maksustatakse kõik rahalised tasud, mida makstakse töötajale või avalikule teenistujale, sealhulgas palk, lisatasu, juurdemakse, puhkusetasu, avaliku teenistuse seaduse (RT I 1995, 16, 228; RT I 1999, 7, 112; 10, 155; 16, 271 ja 276; 2000, 25, 144 ja 145; 28, 167; 102, 672; 2001, 7, 17 ja 18; 17, 78; 42, 233; 47, 260) § 46 alusel makstav puhkusetoetus, töölepingu lõpetamisel või teenistusest vabastamisel ettenähtud hüvitis, kohtu või töövaidluskomisjoni poolt väljamõistetud hüvitis või viivis, Eesti Vabariigi puhkuseseaduse (RT 1992, 37, 481; 1993, 10, 150; RT I 1994, 84, 1474; 1995, 16, 228; 1997, 74, 1229; 93, 1560; 1999, 82, 749) § 31 alusel riigi poolt hüvitatav tasu täiendavate puhkusepäevade eest, samuti spordiseaduse (RT I 1998, 61, 982) § 13 lõikes 2 nimetatud lepingu alusel sportlasele makstav tasu.
Avalik teenistuja käesoleva seaduse tähenduses on ka avaliku teenistuse seaduse § 12 lõigetes 2 ja 3 nimetatud teenistuja.
Tulumaksuga maksustatakse kõik rahalised tasud, mida maksab juriidiline isik juhtimis- või kontrollorgani liikmele (§ 9) oma ametiülesannete täitmise eest.
Kaitseväeteenistuse seaduse (RT I 2000, 28, 167; 2001, 34, 190; 47, 260; 58, 353) § 160 ja politseiteenistuse seaduse (RT I 1998, 50, 753; 104, 1742; 2000, 10, 57; 28, 167; 2001, 7, 17; 85, 511) § 26 alusel makstavat vormiriietuse maksumuse kompensatsiooni.
Tulumaksuga maksustatakse ettevõtlusest saadud tulu (ettevõtlustulu).
Ettevõtlus on isiku iseseisev majandus- või kutsetegevus (sealhulgas ka notari ja kohtutäituri kutsetegevus), mille eesmärgiks on tulu saamine kauba tootmisest, müümisest või vahendamisest, teenuse osutamisest või muust tegevusest, kaasa arvatud loominguline või teaduslik tegevus.
Ettevõtluseks ei loeta füüsilise isiku poolt oma väärtpaberite võõrandamist.
Ettevõtlustulu võib hõlmata ka §-s 16 nimetatud tulusid.
Äriregistrisse kantud või elukohajärgses Maksuameti kohalikus asutuses registreeritud füüsilisest isikust ettevõtja võib teha oma ettevõtlustulust 6. peatükis lubatud mahaarvamisi.
Äriregistrisse kantud või elukohajärgses Maksuameti kohalikus asutuses registreeritud füüsilisest isikust ettevõtja kohta käesolevas seaduses sisalduvad sätted laienevad ka notarile ja kohtutäiturile.
Tulumaksuga maksustatakse kasu (§ 37) ükskõik millise võõrandatava ja varaliselt hinnatava eseme, sealhulgas kinnis- või vallasasja, väärtpaberi, nimelise aktsia, osa, täis- või usaldusühingusse tehtud sissemakse, ühistule makstud osamaksu, investeerimisfondi osaku, nõudeõiguse, ostueesõiguse, hoonestusõiguse, kasutusvalduse, isikliku kasutusõiguse, rentniku õiguste, tagasiostukohustuse, hüpoteegi, kommertspandi, registerpandi või muu piiratud asjaõiguse või selle järjekoha või muu varalise õiguse (edaspidi vara) müügist või vahetamisest.
Tulumaksuga maksustatakse aktsiaseltsi aktsiakapitali, osaühingu või ühistu osakapitali või täis- või usaldusühingu sissemaksete vähendamisel, samuti aktsiate või osade tagasiostmisel isikule tehtav väljamakse osas, mis ületab osaluse soetamismaksumust või isiku poolt tehtud sissemakset osaluse (aktsiad, osad, osamaks) omandamisel.
Tulumaksuga maksustatakse juriidilise isiku likvideerimisel makstav likvideerimisjaotis osas, mis ületab osaluse soetamismaksumust või isiku poolt tehtud sissemakset osaluse omandamisel.
Tulu osaluse (aktsiad, osad, osamaks, sissemakse) vahetamisest äriühingute või mittetulundusühistute ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise käigus.
Maksumaksja kasutas elamuühistu liikmena elamuühistule kuuluvas elamus asuvat korterit oma alalise või peamise elukohana.
Kui lõike 5 punktides 1, 5 või 7 nimetatud kinnisasja, ehitist või korterit kasutati peale maksumaksja elukoha osaliselt ka muul otstarbel, siis rakendatakse lõikes 4 nimetatud maksuvabastust proportsionaalselt elukohana ja muul otstarbel kasutatavate ruumide pindala suhtele.
Tulumaksuga maksustatakse tulu kinnis- või vallasasja või selle osa üürile või rendile andmisest, tasu hoonestusõiguse seadmise, kinnisasja ostueesõigusega, kasutusvaldusega, isikliku kasutusõiguse või servituudiga koormamise eest, samuti tasu vallasasja, aktsia või osa koormamise eest kasutusvaldusega.
Tulumaksuga maksustatakse tasu kirjandus-, kunsti- või teadusteoste (sealhulgas kino- või videofilmi, raadio- või telesaate salvestise või arvutiprogrammi) autoriõiguse, patendi, kaubamärgi, tööstusdisainilahenduse või kasuliku mudeli, plaanide, salajaste valemite või protsesside kasutada andmise või nende kasutamise õiguse võõrandamise eest (edaspidi litsentsitasu).
Tulumaksuga maksustatakse tasu tööstusliku, kaubandusliku või teadusalase sisseseade või tööstuslikku, kaubanduslikku või teadusalast kogemust puudutava informatsiooni (oskusteabe) kasutada andmise või nende kasutamise õiguse võõrandamise eest (edaspidi litsentsitasu).
Tulumaksuga maksustatakse kõik laenudelt, väärtpaberitelt või muudelt võlakohustustelt (sealhulgas kapitalirent) saadud intressid.
Tulumaksuga ei maksustata residendist krediidiasutuse, mitteresidendist krediidiasutuse Eesti äriregistrisse kantud filiaali või Hüvitusfondi poolt füüsilisele isikule makstud intresse.
Tulumaksuga maksustatakse kõik dividendid ja muud kasumieraldised, mida residendist füüsiline isik saab välismaa juriidiliselt isikult rahalises või mitterahalises vormis.
Dividend on väljamakse, mida tehakse juriidilise isiku pädeva organi otsuse alusel puhaskasumist või eelmiste majandusaastate jaotamata kasumist ning mille aluseks on dividendi saaja osalus juriidilises isikus (aktsiate või osade omamine, täis- või usaldusühingu osanikuks või tulundusühistu liikmeks olemine või muud osaluse vormid vastavalt äriühingu asukohamaa seadustele).
Kui residendist füüsiline isik on osanik või liige sellises isikute ühenduses või sellise varakogumi kaasomanik, millele ei ole omistatud juriidilise isiku staatust, siis maksustatakse tulumaksuga nimetatud ühenduse või varakogumi puhaskasumi osa proportsionaalselt maksumaksja osalusele või hääleõigusele.
Lõikes 4 sätestatut ei kohaldata investeerimisfondide seaduse (RT I 1997, 34, 535; 1998, 61, 979; 2000, 10, 55; 57, 373; 2001, 48, 268; 79, 480; 89, 532) alusel asutatud lepingulise investeerimisfondi ning kogumispensionide seaduse (RT I 2001, 79, 480) alusel asutatud pensionifondi osakuomanike suhtes.
Tulumaksuga maksustatakse saadud pensionid, toetused, stipendiumid, kultuuri-, spordi- ja teaduspreemiad ning loteriivõidud.
Seaduse alusel makstavat ajateenija toetust, seoses ettevõtlusega seaduse alusel antavaid mitterahalisi toetusi, samuti töötu riiklikku abiraha.
Tulumaksuga maksustatakse Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduse (RT 1991, 23, 272; RT I 1999, 7, 113; 29, 397; 2000, 57, 374; 84, 536; 102, 675; 2001, 42, 233; 47, 260) § 6 alusel väljamakstud ajutise töövõimetuse hüvitis.
Tulumaksuga maksustatakse töötuskindlustuse seaduse alusel saadud hüvitised.
Tulumaksuga maksustatakse kahjukindlustuse varakindlustusjuhtumi korral väljamakstud kindlustushüvitis, kui maksumaksja on selle kindlustusjuhtumiga seotud kindlustusmaksed, kindlustatud vara soetamismaksumuse või samalt varalt enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud tulumaksuseaduse alusel arvestatud põhivara amortisatsiooni maha arvanud oma ettevõtlustulust.
Saadud kindlustushüvitist maksustatakse nagu kasu vara müügist (§ 37), kusjuures vara müügihinnaks loetakse kindlustushüvitise suurus.
Tulumaksuga maksustatakse investeerimisriskiga elukindlustuslepingu alusel kindlustusvõtjale või soodustatud isikule väljamakstud summa, millest on maha arvatud sama lepingu alusel kindlustusvõtja poolt tasutud kindlustusmaksed.
Nimetatud summa maksustatakse juhul, kui see on saadud enne kaheteistkümne aasta möödumist kindlustuslepingu sõlmimisest.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 1 nimetatud isik on riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud vanaduspensioni eas, maksustatakse tulumaksuga väljamaksed, mida isik saab Eesti riigi poolt seaduse ja kogumispensionide seaduse alusel, välja arvatud täiendav kogumispension, kokku osas, mis ületab §-s 23 sätestatud kolmekordset maksuvaba tulu määra.
Lõigetes 1-4, 4 1, 4 2 ning §-s 21 nimetamata kindlustussummasid ja -hüvitisi ning elukindlustuslepingu lõpetamisel makstavat tagasiostuväärtust, samuti lõikes 3 nimetatud lepingu alusel väljamakstud surmajuhtumi kindlustuse hüvitisi ei maksustata tulumaksuga.
Tulumaksuga maksustatakse madala maksumääraga territooriumil (§ 10) asuva ning Eesti residentide kontrolli all oleva juriidilise isiku tulu, sõltumata sellest, kas see juriidiline isik on oma kasumit maksumaksjale jaotanud või mitte.
Juriidiline isik loetakse Eesti residentide kontrolli all olevaks, kui ühele või mitmele Eesti residendist juriidilisele või füüsilisele isikule kuulub otseselt või koos seotud isikutega (§ 8) kokku vähemalt 50% juriidilise isiku aktsiatest, osadest, häältest või õigusest juriidilise isiku kasumile.
Välismaise juriidilise isiku tulu loetakse residendi maksustatavaks tuluks, kui on täidetud lõikes 2 toodud tingimus ja kui residendile kuulub otseselt või koos seotud isikutega (§ 8) kokku vähemalt 10% juriidilise isiku aktsiatest, osadest, häältest või õigusest juriidilise isiku kasumile.
Residendist maksumaksja tuluks loetakse temale langev osa lõikes 2 nimetatud välismaise juriidilise isiku kogutulust.
Maksumaksjale langev osa on proportsionaalne osa juriidilise isiku tulust, mis vastab maksumaksja osale juriidilise isiku aktsia- või osakapitalis, häälte üldarvus või õiguses juriidilise isiku kasumile.
Maksumaksjal on õigus arvata maksustamisele kuuluvast välismaise juriidilise isiku tulust maha sama juriidilise isiku poolt tehtud ettevõtlusega seotud kulud vastavalt 6. peatükis lubatud tingimustele.
Residendist füüsiline isik deklareerib kalendriaastal temale kuulunud madala maksumääraga territooriumil asuva juriidilise isiku aktsiad, osad, häälte arvu ning õiguse juriidilise isiku kasumile oma tuludeklaratsioonis.
Lõikes 3 nimetatud residendist maksumaksja lisab temale langeva osa välismaise juriidilise isiku tulust oma maksustatavale tulule ning deklareerib selle tulu oma tuludeklaratsioonis.
Tuludeklaratsioonide vormid ning madala maksumääraga territooriumidel registreeritud juriidiliste isikute tulu deklareerimise kord kehtestatakse rahandusministri määrusega.
Kui residendist maksumaksja on tasunud tulumaksu lõikes 1 nimetatud tulult, siis tema poolt lõike 1 järgi maksustatud tulu arvel saadud dividende (§ 18 lõige 2) või muid kasumieraldisi hiljem tulumaksuga ei maksustata.
Residendist füüsilise isiku maksustamisperioodi tulust arvatakse maha maksuvaba tulu 12 000 krooni.
Lapse üks residendist vanem, eestkostja või muu last ülalpidav isik perekonnaseaduse §-de 60, 65, 67 või 97 tähenduses, kes peab üleval kolme või enamat alaealist last, võib maksustamisperioodi tulust maha arvata täiendavat maksuvaba tulu iga kuni 17 aasta vanuse lapse kohta, alates kolmandast lapsest.
Lõikes 1 sätestatud täiendavat maksuvaba tulu rakendatakse kolmanda ja iga järgneva lapse kohta osas, mille võrra lapse maksustatav tulu on väiksem maksustamisperioodi maksuvabast tulust (§ 23).
Lõikes 1 sätestatud täiendavat maksuvaba tulu rakendatakse alates lapse sündimise, eestkostja määramise või ülalpidamiskohustuse tekkimise aastast kuni lõikes 1 nimetatud lapse 17-aastaseks saamise aastani (kaasa arvatud).
Vaidluse korral loetakse last ülalpidavaks isikuks lõike 1 tähenduses isikut, kes saab riiklike peretoetuste seaduse (RT I 1997, 42, 676; 77, 1309; 1998, 86/87, 1407; 1999, 10, 150; 16, 273; 67, 657; 82, 749) § 6 alusel lapsetoetust.
Residendist füüsilisel isikul on õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata tema poolt maksustamisperioodil residendist füüsilisele isikule makstud elatis, kui see elatis kuulub maksustamisele § 19 lõike 1 kohaselt.
Residendist füüsilisel isikul on õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata endale, oma abikaasale, vanematele või lastele eluasemeks elamu või korteri soetamiseks võetud laenu või kapitalirendi (liisingu) intressid, mis on maksustamisperioodil tasutud residendist krediidi- või finantseerimisasutusele või mitteresidendist krediidiasutuse Eesti äriregistrisse kantud filiaalile.
Soetamiseks loetakse ka ehitamist planeerimis- ja ehitusseaduse (RT I 1995, 59, 1006; 1996, 36, 738; 49, 953; 1999, 27, 380; 29, 398 ja 399; 95, 843; 2000, 54, 348; 2001, 42, 234; 50, 283; 65, 377) § 39 punktide 1-3 mõistes.
Maksustatavast tulust võib üheaegselt maha arvata ainult ühe elamu või korteri soetamise laenu ja kapitalirendi (liisingu) intressid.
Residendist füüsilisel isikul on õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata maksustamisperioodil tasutud enda, perekonnaseaduse §-des 60, 65 ja 67 nimetatud alla 26 aasta vanuse ülalpeetava koolituskulud või isikute koolituskulude puudumisel ühe alla 26 aasta vanuse Eesti alalise elaniku haridusasutusega sõlmitud kirjaliku lepingu alusel tasutud koolituskulud.
Koolituskuludeks on riigi või kohaliku omavalitsusüksuse haridusasutuses, avalik-õiguslikus ülikoolis, koolitusluba omavas erakoolis või eelloetletutega samaväärses välismaa õppeasutuses õppimise või nende õppeasutuste poolt korraldatavatel tasulistel kursustel õppimise eest tasutud dokumentaalselt tõendatud kulud.
Koolituskuludeks loetakse samuti Eesti Vabariigi haridusseaduse (RT 1992, 12, 192; RT I 1993, 35, 547; 40, 593; 63, 892; 1994, 12, 200; 1995, 12, 119; 16, 228; 23, 333; 58, 1003; 1996, 49, 953; 51, 965; 1997, 42, 678; 81, 1365; 1998, 57, 859; 61, 980; 64/65, 1007; 1999, 10, 150; 24, 358; 51, 550; 102, 908; 2000, 40, 255; 95, 611; 2001, 65, 375; 75, 454) peatükis IX 1 sätestatud õppelaenu intressid.
Koolituskulude ja õppelaenu intresside maksustatavast tulust mahaarvamise kord ning koolituskulude tasumist tõendavale dokumendile esitatavad nõuded kehtestatakse rahandusministri määrusega.
Residendist füüsilisel isikul on õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata § 11 lõikes 1 nimetatud nimekirja kantud või § 11 lõikes 2 nimetatud isikule või riigi või kohaliku omavalitsusüksuse teadus-, kultuuri-, spordi-, haridus- või sotsiaalhoolekandeasutusele, kaitseala valitsejale või avalik-õiguslikule ülikoolile maksustamisperioodil tehtud dokumentaalselt tõendatud kingitused ja annetused, välja arvatud kingituse ja annetusena osutatud teenused.
Residendist füüsilisel isikul on õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud ametiühingule maksustamisperioodil makstud ning dokumentaalselt tõendatud sisseastumis- ja liikmemaksud mitte rohkem kui 2% maksumaksja sama maksustamisperioodi tulust, millest on tehtud 6. peatükis ja §-des 23-26 lubatud mahaarvamised.
Lõikes 1 nimetatud kingitusi ja annetusi ning lõikes 2 nimetatud sisseastumis- ja liikmemakse ei või maksustamisperioodi tulust maha arvata rohkem kui 5% maksumaksja sama maksustamisperioodi tulust, millest on tehtud 6. peatükis ja §-des 23-26 lubatud mahaarvamised.
Lõikes 1 nimetatud kingitused ja annetused võivad olla tehtud rahalises või mitterahalises vormis.
Mitterahalise kingituse või annetuse maksumuseks on vara turuhind, kusjuures vara soodushinnaga müügi korral on kingituse või annetuse maksumuseks vara turuhinna ja müügihinna vahe.
Lõikes 1 nimetatud summasid ei või maksustamisperioodi tulust maha arvata rohkem kui 15% maksumaksja sama maksustamisperioodi tulust, millest on tehtud 6. peatükis lubatud mahaarvamised.
Residendist füüsilisel isikul on õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata töötuskindlustuse seaduse alusel tasutud töötuskindlustusmaksed.
Käesoleva seaduse §-des 25-27 sätestatud mahaarvamisi võib maksustamisperioodil teha kokku kuni 100 000 krooni maksumaksja kohta, kuid mitte rohkem kui 50% ulatuses maksumaksja sama maksustamisperioodi tulust, millest on tehtud ettevõtlusega seotud mahaarvamised.
Tulumaksuga maksustatakse tulu, mida mitteresident sai töötamisest töölepingu alusel või avalikus teenistuses (§ 13 lõige 1), kui mitteresident täitis oma töö- või teenistusülesannet Eestis ning väljamakse tegijaks on Eesti riik, kohalik omavalitsusüksus, resident, Eestis tööandjana tegutsev mitteresident või kui väljamakse tehti mitteresidendist juriidilise isiku Eestis registreeritud püsiva tegevuskoha (§ 7) kaudu.
Tulumaksuga maksustatakse residendist juriidilise isiku poolt mitteresidendile makstud juhtimis- või kontrollorgani liikme tasud (§ 13 lõige 2).
Tulumaksuga maksustatakse tulu, mida mitteresident sai Eestis toimunud ettevõtlusest (§ 14).
Kui mitteresidendiks on madala maksumääraga territooriumil asuv juriidiline isik (§ 10), siis maksustatakse tulumaksuga kõik tema poolt Eesti residendile teenuse osutamisest saadud tulud, sõltumata sellest, kus toimus teenuse osutamine või kasutamine.
Võõrandati vähemalt 10%-list osalust äriühingus, kelle varast võõrandamisele eelneva majandusaasta viimase päeva seisuga koostatud bilansi alusel üle 75% moodustasid Eestis asuvad kinnisasjad või ehitised kui vallasasjad.
Tulumaksuga maksustatakse § 15 lõigetes 2 ja 3 nimetatud väljamaksed, mida mitteresident sai residendist juriidiliselt isikult.
Paragrahvi 16 lõikes 3 nimetatud tööstuslikku, kaubanduslikku või teadusalast sisseseadet või oskusteavet kasutatakse Eestis.
Tulumaksuga maksustatakse kõik mitteresidendi poolt Eesti riigilt, kohalikult omavalitsusüksuselt, residendilt ning teiselt mitteresidendilt Eestis registreeritud püsiva tegevuskoha kaudu või arvel saadud intressid.
Tulumaksuga maksustatakse mitteresidendi poolt residendist äriühingult saadud dividendid (§ 18 lõige 2) ja muud kasumieraldised.
Kui mitteresidendist juriidilisele isikule, välja arvatud madala maksumääraga territooriumil (§ 10) asuvale juriidilisele isikule, kuulub dividendi väljakuulutamise või väljamaksmise ajal vähemalt 25% dividende maksva residendist äriühingu aktsia- või osakapitalist või häältest, saadud dividende tulumaksuga ei maksustata.
Tulumaksuga maksustatakse kõik Eesti riigi, kohaliku omavalitsusüksuse või residendi poolt mitteresidendile makstud pensionid ja stipendiumid, kultuuri-, spordi- ja teadusalased preemiad, toetused ja abirahad ning loteriivõidud (§ 19 lõige 2).
Samuti maksustatakse tulumaksuga Eesti haigekassa, Eesti Töötukassa või residendist kindlustusseltsi poolt mitteresidendile väljamakstud kindlustushüvitised ning Eesti pensionifondist mitteresidendile tehtud väljamaksed (§-d 20 ja 21).
Tulumaksuga maksustatakse mitteresidendist kunstnikule või sportlasele seoses tema esinemisega Eestis või seoses tema teoste esitamisega Eestis makstud tasu.
Tulumaksuga maksustatakse ka mitteresidendist kolmandale isikule makstud tasu residendist või mitteresidendist kunstniku või sportlase Eestis toimunud tegevuse eest.
Tulumaksuga ei maksustata tulu, mida saab Eestis oma ametikohustuste täitmise eest välisriigi diplomaatiline või konsulaaresindaja, erimissiooni esindaja või diplomaatilise delegatsiooni liige, rahvusvahelise või valitsustevahelise organisatsiooni või koostööprogrammi esinduse liige või nimetatud esinduse juures töötav isik, kes ei ole Eesti kodanik ega alaline elanik.
Lõikes 1 nimetatud isikud, välja arvatud koostööprogrammide esinduste liikmed, peavad olema registreeritud Välisministeeriumis.
Registreerimise kord kehtestatakse välisministri määrusega.
Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tingimustel ja piirmäärades avalikule teenistujale töötajale või juriidilise isiku juhatuse või juhatust asendava organi liikmele makstavaid hüvitisi seoses maksumaksja isiklikus omandis oleva või kapitalirendi korras rendile võetud sõiduauto kasutamisega teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel.
Intresside saaja residendiriigis intressidele kohaldatav tulumaksumäär ei ole väiksem kui 2 / 3 Eestis intressidele kohaldatavast tulumaksumäärast.
Tulumaksuga ei maksustata mitteresidendist krediidi- või finantseerimisasutusele Eesti riigi, kohaliku omavalitsusüksuse või residendi poolt makstud intresse laenudelt, mis on võetud või garanteeritud Eesti Vabariigi poolt vastavalt Eesti Vabariigile välislaenude võtmise ja välislaenulepingutele riigigarantiide andmise seadusele (RT I 1995, 31, 387; 1997, 40, 619).
Maksumaksja ettevõtlustulust võib maha arvata kõik maksustamisperioodi jooksul maksumaksja poolt tehtud dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulud.
Kui maksumaksja poolt tehtud kulu on ettevõtlusega seotud vaid osaliselt, võib kulu ettevõtlustulust maha arvata vaid ettevõtlusega seotud ulatuses.
Residendist füüsiline isik võib omatoodetud töötlemata põllumajandussaaduste realiseerimisest saadud tulust, millest on tehtud lõikes 1 nimetatud mahaarvamised, maksustamisperioodil täiendavalt maha arvata kuni 45 000 krooni.
Töötlemiseks lõike 4 tähenduses ei loeta põllumajandussaaduste puhastamist, sorteerimist, tükeldamist, kuivatamist, jahutamist ja pakendamist.
Külaliste või äripartnerite vastuvõtmisel tehtud toitlustamise, majutamise, transpordi või kultuurilise teenindamisega seotud dokumentaalselt tõendatud kulusid võib maksustamisperioodi ettevõtlustulust maha arvata mitte rohkem kui 2% ettevõtlustulust, millest on tehtud § 32 lõigetes 1 ja 4 lubatud mahaarvamised.
Erisoodustuste andmisele tehtud kulusid võib ettevõtlustulust maha arvata alles pärast seda, kui on tasutud §-s 48 ettenähtud tulumaks.
Kahju (§ 37), mis tekkis maksumaksjaga seotud isikult (§ 8) turuhinnast kõrgema hinnaga ostetud vara võõrandamisest.
Kui § 32 lõigetes 1-3 lubatud mahaarvamiste summa ületab maksumaksja maksustamisperioodi ettevõtlustulu, võib ettevõtlustulu ületava kulude summa (edaspidi edasikantud kulud) maha arvata kuni seitsme järgneva maksustamisperioodi ettevõtlustulust.
Kui edasikantud kulude summa on suurem kui maksustamisperioodi ettevõtlustulu, arvatakse edasikantud kulud ettevõtlustulust maha osaliselt ning edasikantud kulude mahaarvamata osa kantakse edasi järgmistele maksustamisperioodidele.
Kui maksumaksjal tekib edasikantud kulusid mitmel maksustamisperioodil, võetakse need kulud arvele aastate kaupa vastavalt tekkimise järjekorrale.
Üle seitsme aasta vanuseid edasikantud kulusid või nende mahaarvamata osa ei tohi järgmistele maksustamisperioodidele edasi kanda.
Füüsilise isiku poolt saadud tulu (sealhulgas ettevõtlustulu) võetakse tulumaksuga maksustamisel arvesse sellel maksustamisperioodil, millal tulu laekus.
Maksustatavast tulust tehtavad mahaarvamised (sealhulgas ettevõtluse kulud) võetakse arvesse sellel maksustamisperioodil, millal need tasuti.
Tasutud või kinnipeetud tulumaks võetakse arvesse sellel maksustamisperioodil, millal maks tasuti või kinni peeti.
Maksumaksja on kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed.
Maksumaksja on kohustatud samuti säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente.
Ettevõtlustulu ning sellest tehtavate mahaarvamiste arvestamine toimub vastavalt raamatupidamist reguleerivates õigusaktides sätestatud eeskirjadele niivõrd, kuivõrd käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Lõikes 1 sätestatud arvestusmeetod kehtib ka tekkepõhist raamatupidamist kasutavate füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes.
Kui maksustamisele kuuluv tulu on saadud mitterahalises vormis, siis on maksumaksja tulu suuruseks tuluna saadud asja või varalise õiguse turuhind.
Välisvaluutas saadud tulu, tulust lubatud mahaarvamised ning makstud või kinnipeetud tulumaks arvestatakse ümber Eesti kroonidesse tulu saamise, väljamakse tegemise või tulumaksu tasumise või kinnipidamise päeval kehtinud Eesti Panga päevakursi alusel.
Füüsilise isiku pankroti väljakuulutamisel peetakse tulumaksuga maksustatavate tulude ja kulude ning tasutud ja kinnipeetud tulumaksu arvestust eraldi maksustamisperioodi pankroti väljakuulutamisele eelneva ja sellele järgneva osa kohta.
Erikontol oleva summa kasv maksustamisperioodil ei ületa maksumaksja sama maksustamisperioodi ettevõtlustulu ja seoses ettevõtlusega seaduse alusel saadud toetuste summat, millest on tehtud §-s 32 lubatud ettevõtlusega seotud mahaarvamised.
Krediidiasutuse poolt makstud intressid raha hoiustamise eest lõikes 7 nimetatud erikontol loetakse kontoomaniku ettevõtlustuluks.
Ettevõtluse lõpetamisel lisatakse erikontol olev summa ettevõtlustulule.
Kasu või kahju vara (§ 15 lõige 1) müügist on müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe.
Kasu või kahju vara vahetamisest on vahetatava vara soetamismaksumuse ning vahetuse teel vastu saadud vara turuhinna vahe.
Maksumaksjal on õigus kasust maha arvata vara müügi või vahetamisega otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulud.
Sellise vara võõrandamise korral, mille soetamismaksumuse on maksumaksja oma ettevõtlustulust maha arvanud, loetakse vara müügihind või vahetuse teel saadud vara turuhind maksumaksja ettevõtlustuluks.
Kui maksumaksja on arvanud ettevõtlustulust maha varem kehtinud tulumaksuseaduse alusel arvestatud põhivara amortisatsiooni, vähendatakse sellise põhivara võõrandamise korral kasu arvestamisel vara soetamismaksumust selle vara amortisatsiooni võrra.
Lõikes 2 nimetatud vara isiklikku tarbimisse võtmisel (nii ettevõtlusega tegelemise ajal kui ka ettevõtluse lõpetamisel) lisatakse selle vara turuhind maksumaksja ettevõtlustulule.
Sellise vara hilisema võõrandamise korral loetakse vara soetamismaksumuseks käesoleva lõike kohaselt ettevõtlustulule lisatud summa.
Lõikes 3 nimetatud vara isiklikku tarbimisse võtmisel (nii ettevõtlusega tegelemise ajal kui ka ettevõtluse lõpetamisel) lisatakse maksumaksja ettevõtlustulule selle vara turuhind, millest on maha arvatud soetamismaksumuse ja arvestatud põhivara amortisatsiooni vahe.
Soetamismaksumus on kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, sealhulgas makstud komisjonitasud ja lõivud.
Kapitalirendi (liisingu) korras soetatud vara soetamismaksumuseks on lepingujärgsete rendi- või väljaostumaksete kogusumma ilma intressideta.
Omavalmistatud asja soetamismaksumus on selle asja valmistamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulude summa.
Füüsilisele isikule riigi poolt välja antud, pärandina või abikaasalt, vanemalt või lapselt saadud erastamisväärtpaberite eest soetatud vara soetamismaksumuseks loetakse erastamisväärtpaberite väärtpaberibörsil noteeritud keskmine müügihind vara soetamise päeval.
Enne erastamisväärtpaberite väärtpaberibörsil noteerimise alustamist soetatud vara soetamismaksumuseks loetakse erastamisväärtpaberite keskmine kohalik müügihind vara soetamise päeval.
Äriühingute või mittetulundusühistute ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise tulemusena omandatud osaluse (aktsiad, osad, osamaks, sissemakse) soetamismaksumuseks loetakse ühineva, ühendatava, jaguneva või ümberkujundatava äriühingu või mittetulundusühistu osaluse soetamismaksumus või nimetatud osaluse soetamiseks tehtud sissemaksed, millele on juurde arvatud ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise käigus tehtud täiendavad sissemaksed ja maha arvatud saadud väljamaksed.
Kaalutud keskmise meetod - ühe võõrandatud väärtpaberi soetamismaksumus leitakse võõrandamise hetkeks olemasolevate samanimeliste väärtpaberite soetamismaksumuse summa jagamisel nende arvuga.
Residendist füüsilisel isikul on õigus maksustamisperioodil väärtpaberite võõrandamisest saadud kasust maha arvata samal perioodil väärtpaberite võõrandamisest saadud kahju.
Kahju, mis tekkis väärtpaberite turuhinnast madalama hinnaga võõrandamisest maksumaksjaga seotud isikule (§ 8) või temalt turuhinnast kõrgema hinnaga omandatud väärtpaberite võõrandamisest, maha ei arvata.
Summat, mille võrra maksustamisperioodil väärtpaberite võõrandamisest saadud kahju ületab samal perioodil väärtpaberite võõrandamisest saadud kasu, maksustatavast tulust maha ei arvata.
Kui väärpaberite võõrandamisest maksustamisperioodil saadud kahju on suurem kui maksumaksja poolt samal maksustamisperioodil väärtpaberite võõrandamisest saadud kasu, võib kasu ületava kahju summa maha arvata järgnevatel maksustamisperioodidel väärtpaberite võõrandamisest saadud kasust.
Kui maksustamisperioodil tekkinud ja eelnevatest maksustamisperioodidest edasikantud kahju summa on suurem kui maksustamisperioodil väärtpaberite võõrandamisest saadud kasu, kaetakse selline kahju ainult maksustamisperioodi kasu ulatuses ning kahju katmata jääk kantakse edasi järgnevatele maksustamisperioodidele.
Tulumaksu kinnipidaja on residendist juriidiline isik, riigi- või kohaliku omavalitsusüksuse asutus, füüsilisest isikust ettevõtja või tööandja, samuti Eestis püsivat tegevuskohta omav või tööandjana tegutsev mitteresident, kes teeb füüsilisele isikule või mitteresidendile käesoleva seaduse 3. ja 5. peatüki kohaselt tulumaksuga maksustatavaid väljamakseid.
Tulumaksu kinnipidaja on kohustatud pidama §-s 41 loetletud väljamaksetelt kinni tulumaksu vastavalt § 43 lõikes 1 sätestatud määradele.
Tulumaks peetakse kinni väljamakse tegemisel.
Äriregistrisse kantud või Maksuameti kohalikus asutuses registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjale tehtud väljamaksetelt, kui väljamakse on saaja ettevõtlustuluks või seotud vara soetamisega füüsilisest isikust ettevõtjalt, sealhulgas kapitalirendi tingimustel.
Füüsilisest isikust tööandja (välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja) ning Eestis tööandjana tegutsev mitteresident, kellel ei ole Eestis püsivat tegevuskohta (§ 7), on kohustatud pidama tulumaksu kinni ainult § 41 punktides 1 ja 2 nimetatud väljamaksetelt.
Paragrahvi 41 punktis 1 nimetatud väljamaksetest ei peeta kinni tulumaksu, kui väljamakse saaja täitis oma tööülesannet väljaspool Eestit ning väljamakse tehakse residendist juriidilise isiku välisriigis asuva püsiva tegevuskoha kaudu.
Tulumaksu kinnipidaja on kohustatud kandma kinnipeetud tulumaksu üle Maksuameti pangakontole hiljemalt väljamakse tegemise kuule järgneva kuu 10. kuupäevaks.
Tulumaksu kinnipidaja on kohustatud esitama lõikes 4 nimetatud tähtpäevaks kinnipidaja elu- või asukohajärgsele Maksuameti kohalikule asutusele maksudeklaratsiooni.
Deklaratsiooni vorm ja täitmise kord kehtestatakse rahandusministri määrusega.
Tulumaksu kinnipidaja on kohustatud väljastama hiljemalt maksu kinnipidamisele järgneva aasta 1. veebruariks maksumaksjale tõendi kogu kalendriaasta jooksul maksumaksjale tehtud väljamaksete ning nendelt kinni peetud tulumaksu kohta maksumäärade lõikes.
Isiku töölt lahkumisel antakse tõend koos lõpparvega.
Tõendi vorm ja täitmise kord kehtestatakse rahandusministri määrusega.
Asutuse töötajate, kelle koosseis, koondandmed või konkreetsed tööülesanded on riigisaladus, tulumaksu arvestust peetakse rahandusministri määrusega kehtestatud korras.
Füüsilisele isikule tehtavatelt §-s 21 loetletud väljamaksetelt.
Paragrahvi 41 punktis 1 nimetatud väljamaksetest või residendist füüsilisele isikule makstavatest § 41 punktis 6 nimetatud kindlustushüvitistest, pensionidest, toetustest, stipendiumidest, kultuuri-, spordi- ja teaduspreemiatest ning loteriivõitudest võib kinnipeetava tulumaksu arvutamisel maha arvata igas kalendrikuus 1/12 §-s 23 sätestatud maksuvabast tulust.
Paragrahvi 41 punktis 1 nimetatud väljamaksetest võib samuti kinnipeetava tulumaksu arvutamisel maha arvata §-s 24 nimetatud elatise, kui see elatis on tulumaksuga maksustamisele kuuluvast väljamaksest kinni peetud enne tulumaksu kinnipidamist.
Käesoleva seaduse § 41 punktis 1 nimetatud väljamaksetest arvatakse kinnipeetava tulumaksu arvestamisel maha käesoleva seaduse § 28 lõikes 3 nimetatud töötuskindlustusmakse, kui see makse on kinni peetud enne tulumaksu kinnipidamist.
Kui väljamakse saaja saab maksustatavat tulu mitmest allikast, võib lõikes 1 lubatud mahaarvamise teha ainult ühes maksumaksja poolt valitud ja väljamakse tegijale kirjalikult teatatud kohas.
Kui töötajale või teenistujale ei tehtud tulumaksuga maksustatavaid väljamakseid seoses töölepingu peatumisega Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (RT 1992, 15/16, 241; 1993, 10, 150; RT I 1993, 26, 441; 1995, 14, 170; 16, 228; 1996, 3, 57; 40, 773; 45, 850; 49, 953; 1997, 5/6, 32; 1998, 111, 1829; 1999, 16, 276; 60, 616; 2000, 25, 144; 51, 327; 57, 370; 102, 669; 2001, 17, 78; 42, 233; 53, 311) § 55 punktide 3-11 alusel või seoses teenistussuhte peatumisega avaliku teenistuse seaduse § 108 punktide 2-9 alusel, on tulumaksu kinnipidajal õigus kanda lõikes 1 lubatud mahaarvamised nende maksustamisperioodi kuude eest edasi järgmistele kuudele ning arvestada mahaarvamisi summeeritult.
Summeeritud mahaarvamisi võib teha ainult töö- või teenistussuhte jätkumise päevast kuni kalendriaasta lõpuni tehtavatelt § 41 punktis 1 nimetatud väljamaksetelt.
Punktis 12 nimetatud väljamaksetelt - 10%.
Kui välislepingus on mitteresidendilt tulumaksu kinnipidamisel ette nähtud lõikes 1 toodud määradest väiksemad määrad, tuleb tulumaksu kinnipidamisel kohaldada välislepingus ettenähtud määrasid ja tulumaksu kinnipidaja on kohustatud esitama oma asukohajärgsele Maksuameti kohalikule asutusele väljamakse saaja residentsust tõendava dokumendi.
Nõuded välisriikide residentsust tõendavatele dokumentidele kehtestab rahandusminister.
Lõikes 1 toodud või lõikes 2 nimetatud välislepingutes sätestatud määrade järgi kinnipeetud tulumaks on mitteresidendist väljamakse saajale Eesti tuluallikast saadud tulu maksustamisel lõplikuks tulumaksuks §-s 41 loetletud väljamaksetena saadud tulude osas.
See säte ei kehti mitteresidendi suhtes, kes sai tulu läbi Eestis asuva püsiva tegevuskoha (§ 7).
Residendist füüsiline isik on kohustatud esitama elukohajärgsele Maksuameti kohalikule asutusele tuludeklaratsiooni maksustamisperioodi tulude kohta hiljemalt maksustamisperioodile järgneva aasta 31. märtsiks.
Residentidest maksumaksjad, kes on olnud omavahel abielus kogu maksustamisperioodi, võivad esitada ühise tuludeklaratsiooni.
Ühise tuludeklaratsiooni võib esitada ka juhul, kui abielu on sõlmitud maksustamisperioodi kestel või üks abikaasadest on surnud maksustamisperioodi kestel.
Paragrahvi 36 lõikes 6 sätestatud juhul on füüsiline isik kohustatud esitama tuludeklaratsiooni ühe kuu jooksul, alates pankroti väljakuulutamisest.
Mitteresident on kohustatud esitama kalendriaasta jooksul § 29 lõigete 4 ja 5 kohaselt maksustamisele kuuluva kasu kohta Maksuametile tuludeklaratsiooni hiljemalt järgmise aasta 31. märtsiks.
Mitteresidendi poolt kinnisasja, ehitise või korteri kui vallasasja võõrandamisel tuleb tuludeklaratsioon esitada kuu aja jooksul pärast tehingu toimumist.
Tuludeklaratsioon esitatakse võõrandatud vara või § 29 lõikes 5 nimetatud väljamakse teinud isiku asukohajärgsele Maksuameti kohalikule asutusele.
Mitteresident, kes sai Eestis maksustamisele kuuluvat ettevõtlustulu (§ 29 lõige 3), on kohustatud esitama tuludeklaratsiooni maksustamisperioodi ettevõtlustulude kohta.
Tuludeklaratsioon esitatakse ettevõtluse toimumise koha asukohajärgsele Maksuameti kohalikule asutusele maksustamisperioodile järgneva kuue kuu jooksul.
Ettevõtluse lõpetamise korral enne maksustamisperioodi lõppu tuleb tuludeklaratsioon esitada kahe kuu jooksul, arvates tegevuse lõpetamisest.
Mitteresident, kes sai § 29 lõigete 1, 6, 7, 9 või 10 alusel maksustatavat tulu, millelt ei ole § 41 alusel tulumaks kinni peetud, on kohustatud Maksuametile esitama tuludeklaratsiooni maksustamisperioodi nimetatud tulude kohta hiljemalt maksustamisperioodile järgneva aasta 31. märtsiks.
Residendist füüsiline isik (välja arvatud § 22 lõikes 6 nimetatud maksumaksja), kelle ainsaks maksustatavaks tuluks maksustamisperioodil oli ühes töökohas töötamisest saadud § 13 lõikes 1 nimetatud tulu ja § 20 lõikes 1 nimetatud hüvitis, kui nendelt on kinni peetud tulumaks § 41 alusel.
Tuludeklaratsioonide ning nende lisade vormid ja täitmise kord kehtestatakse rahandusministri määrusega.
Kui residendist maksumaksja on saanud maksustamisperioodil tulu välismaalt, liidetakse kõik välisriikides saadud tulud isiku maksustatavale tulule ning tasumisele kuuluvast tulumaksust arvatakse maha nimetatud tuludelt välismaal tasutud või kinnipeetud tulumaks vastavalt lõigetes 2-6 toodud tingimustele.
Eestis ning igas välisriigis saadud tulu kohta arvutatakse tulumaks eraldi.
Kui välisriigis saadud tulult käesoleva seaduse järgi arvutatud tulumaks on suurem välisriigis tasutud tulumaksust, on maksumaksja kohustatud Eestis tulumaksuna tasuma välisriigi tulumaksu ja Eesti tulumaksu vahe.
Kui välisriigis saadud tulult arvutatud tulumaks on väiksem välisriigis tasutud tulumaksust, samuti juhul, kui maksumaksja tuludeklaratsiooni järgi kõikidest allikatest saadud tulult arvutatud tulumaks on väiksem välisriigis tasutud tulumaksust, siis välisriigis enammakstud tulumaksu Eestis ei hüvitata.
Kui residendist füüsiline isik on saanud § 18 lõike 4 või § 22 järgi maksustamisele kuuluvat tulu, on tal õigus arvata oma tasumisele kuuluvast tulumaksust maha proportsionaalne osa välisriigi juriidilise isiku, isikute ühenduse või varakogumi poolt välismaal tasutud või kinnipeetud tulumaksust, mis vastab residendi tuluna maksustatavale kasumiosale.
Välisriigis tasutud või kinnipeetud tulumaksu on lubatud Eestis tasumisele kuuluvast tulumaksust maha arvata ainult juhul, kui maksumaksja esitab välisriigi maksuhalduri või maksu kinnipidaja õiendi tulumaksu või muu tulumaksuga samaväärse maksu tasumise kohta.
Kui välisriigis on tulumaksu tasutud või kinni peetud rohkem, kui vastava riigi seadus või välisleping ette näeb, võib Eestis tasumisele kuuluvast tulumaksust maha arvata ainult selle osa välisriigi tulumaksust, mille tasumine oli kohustuslik.
Maksuameti kohalik asutus arvutab juurdemaksmisele kuuluva maksusumma (juurdemakse) ning saadab maksumaksjale sellekohase kirjaliku maksuteate.
Abikaasad, kes esitasid ühise tuludeklaratsiooni, vastutavad juurdemaksmisele kuuluva tulumaksu tasumise eest solidaarselt ning nendele väljastatakse ühine maksuteade.
Mitteresidendile maksuteadet ei väljastata.
Maksustamisperioodi tulumaksu kogusummast arvatakse maha tulumaks, mis on maksustamisperioodi jooksul kas kinni peetud või makstud §-de 41 ja 47 alusel.
Samuti arvatakse maha välisriigis kinni peetud või makstud tulumaks §-s 45 lubatud ulatuses.
Tasumisele või tagastamisele kuuluv tulumaks arvutatakse täiskroonides.
Maksumaksja on kohustatud tasuma maksuteates näidatud juurdemakse Maksuameti pangakontole hiljemalt maksustamisperioodile järgneva kalendriaasta 1. juuliks, välja arvatud lõigetes 4 ja 5 toodud juhtudel.
Residendist füüsiline isik, kes deklareeris ettevõtlustulu või kasu vara võõrandamisest, on kohustatud tasuma maksuteates näidatud juurdemakse Maksuameti pangakontole hiljemalt maksustamisperioodile järgneva kalendriaasta 1. oktoobriks.
Mitteresident, kes sai kasu vara võõrandamisest, maksustatavat ettevõtlustulu või § 44 lõikes 5 1 nimetatud tulu, tasub juurdemaksmisele kuuluva maksusumma vastavalt § 44 lõigetes 4, 5 või 5 1 sätestatud tuludeklaratsiooni esitamise tähtpäevaks Maksuameti pangakontole.
Füüsilise isiku poolt enammakstud maksusumma tagastab Maksuamet maksudeklaratsioonil näidatud pangakontole, välja arvatud maksukorralduse seaduses ettenähtud juhtudel.
Enammakstud maksusumma tuleb tagastada hiljemalt lõikes 3 sätestatud tähtpäevaks, lõikes 4 nimetatud maksumaksja puhul aga lõikes 4 nimetatud tähtpäevaks.
Füüsiline isik, kes sai eelmisel maksustamisperioodil ettevõtlustulu, on kohustatud tasuma maksustamisperioodi kestel tulumaksu avansilisi makseid.
Avansilise makse suuruseks on 1 / 4 isiku poolt eelmisel maksustamisperioodil ettevõtlustulult arvestatud tulumaksu summast.
Avansilised maksed tuleb tasuda võrdsete summadena, alates tuludeklaratsiooni esitamise tähtpäevale järgnevast kvartalist iga kvartali kolmanda kuu 15. kuupäevaks Maksuameti pangakontole.
Avansilisi makseid ei pea maksma, kui ühe kvartali makse suurus ei ületa 1000 krooni.
Esimese maksustamisperioodi kestel ei ole ettevõtlusest tulu saav maksumaksja kohustatud tulumaksu avansilisi makseid maksma.
Füüsilisest isikust ettevõtja, kes on maksustamisperioodi kestel kustutatud äriregistrist või kes on teatanud Maksuameti kohalikule asutusele oma ettevõtluse lõpetamisest, ei ole kohustatud pärast toimingut tulumaksu avansilisi makseid maksma.
Maksuametil on õigus vähendada avansilisi makseid või vabastada maksumaksja avansiliste maksete tasumisest, kui maksumaksja prognoositav ettevõtlustulu on maksustamisperioodil oluliselt väiksem eelmise maksustamisperioodi tulust ning kui maksumaksja esitab selle kohta põhjendatud taotluse.
Tööandja maksab tulumaksu töötajale tehtud erisoodustuselt.
Tööandjaks lõike 1 tähenduses on residendist juriidiline või füüsiline isik, samuti riigi- või kohaliku omavalitsusüksuse asutus ning mitteresident, kellel on Eestis püsiv tegevuskoht (§ 7) või kellel on Eestis töötajad.
Töötajaks lõike 1 tähenduses on töölepingu alusel töötav isik, avalik teenistuja (§ 13 lõige 1), juhtimis- või kontrollorgani liige (§ 9), samuti füüsiline isik, kes müüb tööandjale kaupu pikema aja jooksul kui kuus kuud.
Töötajaks lõike 1 tähenduses loetakse ka tööettevõtu-, käsundus- või muu võlaõigusliku lepingu alusel töötavat või teenust osutavat füüsilist isikut.
Erisoodustus on igasugune kaup, teenus, loonustasu või rahaliselt hinnatav soodustus, mida antakse lõikes 3 nimetatud isikule seoses töö- või teenistussuhtega, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga või pikaajalise lepingulise suhtega.
Täiskasvanute koolituse seaduse (RT I 1993, 74, 1054; RT I 1998, 71, 1200; 1999, 10, 150; 60, 617) § 3 tähenduses taseme- või vabaharidusliku koolituse kulude katmine.
Erisoodustuste hulka ei kuulu rahalised väljamaksed, mida tavaliselt loetakse palgaks, lisatasuks, juurdemakseks, juhtimis- või kontrollorgani liikme tasuks või tasuks müüdud kauba või osutatud teenuse eest.
Samuti ei kuulu erisoodustuste hulka sellised füüsilistele isikutele tehtud väljamaksed, millelt on kinni peetud tulumaks § 41 alusel või mis ei kuulu tulumaksuga maksustamisele §-de 13-20 või 30-31 kohaselt.
Erisoodustuseks loetakse ka need lõikes 4 nimetatud soodustused, mida tööandja annab lõikes 3 nimetatud isiku abikaasale, vanemale või lapsele.
Erisoodustuse hinna määramise kord kehtestatakse rahandusministri määrusega.
Residendist juriidiline isik maksab tulumaksu kõikidelt füüsilistele isikutele ning mitteresidentidele tehtud kingitustelt ja annetustelt, välja arvatud sellised kingitused ja annetused, millelt on kinni peetud tulumaks § 41 alusel või makstud tulumaks § 48 alusel.
Spordivõistlusel osalejale võistlusel kingitud meeneid kuni 500 krooni ulatuses võistluse kohta.
Tulumaksuga ei maksustata ametiühingute registrisse kantud ametiühingu poolt tehtud kulutusi seoses lastelaagrite korraldamisega ning tervistava puhkuse ja vaba aja veetmise projektidega.
Residendist juriidiline isik maksab tulumaksu lõike 3 punktides 1 ja 3 nimetamata residendist juriidilistele isikutele tehtud kingitustelt ja annetustelt.
Mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud ametiühingule, ametiühingute liidule või ametiühingute keskliidule tehtud kingitustelt ja annetustelt.
Tulumaksuga maksustatakse kalendrikuu jooksul tehtud lõike 3 punktis 1 nimetatud väljamaksete kogusumma, mis ületab 3%, ning lõike 3 punktides 2 ja 3 nimetatud väljamaksete kogusumma, mis ületab 2% maksumaksja poolt samal kalendrikuul tehtud vastavalt sotsiaalmaksuseaduse § 2 lõike 1 punktidele 1-6 sotsiaalmaksuga (edaspidi isikustatud sotsiaalmaks) maksustatud väljamaksete summast.
Kui lõike 3 punktides 2 ja 3 nimetatud väljamaksete kogusumma kalendrikuul on alla 2% maksumaksja poolt samal kalendrikuul tehtud isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete summast, maksustatakse lõikes 3 nimetatud väljamaksete kogusumma, mis ületab 5% maksumaksja poolt samal kalendrikuul tehtud isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete summast.
Kui residendist juriidiline isik ei ole lõike 3 punktis 2 nimetatud väljamaksete tegemise kuul kohustatud maksma sotsiaalmaksu, siis maksustatakse tulumaksuga kalendrikuu jooksul tehtud lõike 3 punktis 2 nimetatud väljamaksete kogusumma, mis ületab 500 krooni.
Kui maksumaksja ei teinud lõike 4 kohaselt maksustamisele kuuluvaid väljamakseid kalendriaasta kõikidel kuudel, siis on tal õigus teha kalendriaasta tulumaksu summeeritud arvestus.
Summeeritud arvestuse korral maksustatakse tulumaksuga lõike 3 punktis 1 nimetatud väljamaksete kogusumma, mis ületab 3% ning lõike 3 punktides 2 ja 3 nimetatud väljamaksete kogusumma, mis ületab 2% maksumaksja poolt samal kalendriaastal tehtud isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete summast.
Kui kalendriaastal tehtud lõike 3 punktides 2 ja 3 nimetatud väljamaksete kogusumma on alla 2% maksumaksja poolt samal kalendriaastal tehtud isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete summast, maksustatakse lõikes 3 nimetatud väljamaksete kogusumma, mis ületab 5% maksumaksja poolt samal kalendriaastal tehtud isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete summast.
Tulumaksu summeeritud arvestus ning sellega kaasnev maksu ümberarvutus deklareeritakse kalendriaasta viimase kuu maksudeklaratsioonis (§ 54 lõige 2).
Residendist äriühing (sealhulgas ka täis- ja usaldusühing) maksab tulumaksu dividendina (§ 18 lõige 2) või muu kasumieraldisena jaotatud kasumilt.
Kui residendist juriidilise isiku ja temaga seotud mitteresidendi või füüsilise isiku vahel tehtud tehingu väärtus on erinev omavahel mitteseotud isikute vahel tehtavate sarnaste tehingute väärtusest, võib maksuhaldur tulumaksu määramisel kasutada tehingute väärtusi, mida rakendavad sarnastes tingimustes mitteseotud iseseisvad isikud.
Lõikes 4 toodud juhul maksustatakse tulumaksuga kas tulu, mille maksumaksja oleks saanud, või kulu, mis oleks maksumaksjal jäänud kandmata, kui seotud isikuga tehtud tehingu väärtus oleks olnud selline, mida rakendavad sarnastes tingimustes mitteseotud iseseisvad isikud.
Lõikes 4 nimetatud tehingute väärtuse määramise meetodid kehtestatakse rahandusministri määrusega.
Kulud või väljamaksed ettevõtlusega mitteseotud kohustuste täitmiseks.
Residendist mittetulundusühing, sihtasutus, kirik, kogudus või koguduste liit maksab tulumaksu lõike 2 punktides 1 ja 3 ning §-s 52 nimetatud kuludelt ja väljamaksetelt, samuti kuludelt isiku põhikirjalise tegevusega (sealhulgas põhikirjas lubatud ettevõtlusega) mitteseotud teenuste ja vara ostmiseks.
Residendist juriidiline isik maksab tulumaksu kalendrikuu jooksul temaga seotud füüsilistele isikutele (§ 8) väljamakstud laenude, avansside ja ettemaksete kogusummalt, mis ületab 50% maksumaksja poolt eelneval kalendrikuul tehtud vastavalt sotsiaalmaksuseadusele sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete summast.
Eelmises lauses nimetatud laenude, avansside ja ettemaksete kogusummast arvatakse maha residendist juriidilise isikuga seotud füüsiliste isikute poolt samal kalendrikuul tagastatud laenud, avansid ja ettemaksed, samal kalendrikuul eespool nimetatud avansside või ettemaksete arvel soetatud kaupade ja teenuste maksumus ning eespool nimetatud avansside või ettemaksete arvel väljamakstud töö- või teenustasude summad.
Ettevõtlusega mitteseotud kuludeks ei loeta § 13 lõike 3 punktides 6-10 nimetatud kulusid.
Laenu andmine või ettemakse sooritamine madala maksumääraga territooriumil asuvale juriidilisele isikule või muul viisil nõudeõiguse omandamine madala maksumääraga territooriumil asuva juriidilise isiku vastu.
Kahjult, mida krediidiasutus saab madala maksumääraga territooriumil asuva juriidilise isiku vastu omandatud nõudeõiguse (sealhulgas antud laenu ja tehtud ettemakse) võõrandamisest või sissenõudmisest loobumisest.
Mitteresidendist juriidiline isik, kellel on Eestis registreeritud püsiv tegevuskoht (§ 7), maksab tulumaksu vastavalt §-dele 48-52, arvestades käesolevas paragrahvis toodud erisusi.
Paragrahvi 48 alusel maksustatakse tulumaksuga kõik erisoodustused, mida mitteresident teeb püsiva tegevuskoha kaudu või püsiva tegevuskoha arvel oma töötajale või juhtimis- või kontrollorgani liikmele, sõltumata sellest, kas erisoodustuse saaja on resident või mitteresident.
Paragrahvi 49 alusel maksustatakse tulumaksuga kingitused ja annetused ning vastuvõtukulud, mida mitteresident teeb püsiva tegevuskoha kaudu või püsiva tegevuskoha arvel, sõltumata sellest, kas kingituse või annetuse saajaks, külaliseks või äripartneriks on resident või mitteresident.
Külaliseks ja äripartneriks loetakse ka mitteresidendi peakontori või muu väljaspool Eestit asuva struktuuriüksuse esindajaid.
Püsiva tegevuskoha kaudu või püsiva tegevuskoha arvel kolmandale isikule tehtavad väljamaksed nende väljamaksete eest kaupa või teenust vastu saamata.
Paragrahvide 51 ja 52 alusel maksustatakse tulumaksuga kõik püsiva tegevuskoha kaudu või püsiva tegevuskoha tulu arvel tehtud ettevõtlusega mitteseotud kulud või muud väljamaksed.
Mitteresidendist krediidiasutuse Eesti äriregistrisse kantud filiaali kaudu tehtud ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed maksustatakse § 51 ja § 52 lõike 3 alusel.
Paragrahvi 48 alusel maksustamisele kuuluvaid erisoodustusi tegev isik või asutus on kohustatud esitama maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu 10. kuupäevaks oma asukohajärgsele Maksuameti kohalikule asutusele maksudeklaratsiooni kalendrikuu jooksul tehtud erisoodustuste kohta.
Kõik residendist juriidilised isikud ning § 53 nimetatud mitteresidendist juriidilised isikud on kohustatud esitama maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu 10. kuupäevaks oma asukohajärgsele Maksuameti kohalikule asutusele maksudeklaratsiooni §-des 49-53 sätestatud tulumaksu kohta eelmisel kalendrikuul, sõltumata sellest, kas isikul oli nimetatud perioodil tulumaksu maksmise kohustus või mitte.
Lõigetes 1 ja 2 nimetatud maksudeklaratsiooni ja selle lisade vorm ning täitmise kord kehtestatakse rahandusministri määrusega.
Maksumaksja on kohustatud kandma §-de 48-53 alusel maksmisele kuuluva tulumaksu Maksuameti pangakontole hiljemalt maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu 10. kuupäevaks.
Kui residendist äriühing on saanud dividende mitteresidendist äriühingult, võib dividendide saaja § 50 lõike 1 alusel tasumisele kuuluvast tulumaksust maha arvata välismaal dividendidelt kinnipeetud tulumaksu.
Kui dividende saanud residendist äriühingule kuulus dividendide väljamaksmise ajal vähemalt 20% dividende maksnud mitteresidendist äriühingu aktsiatest, osadest või häältest, võib dividendide saaja § 50 lõike 1 alusel tasumisele kuuluvast tulumaksust maha arvata lisaks dividendidelt kinnipeetud tulumaksule ka dividendide aluseks olevalt kasumiosalt välismaal tasutud tulumaksu.
Käesoleva lõike alusel § 50 lõike 1 alusel tasumisele kuuluvast tulumaksust maha arvatava tulumaksu summa ei tohi ületada 26/74 mitteresidendi poolt makstud dividendide summast.
Maha võib arvata ainult selle osa välisriigi tulumaksust, mille tasumine oli vastava riigi seaduse või välislepingu alusel kohustuslik.
Igas riigis tasutud tulumaksu kohta peetakse eraldi arvestust.
Kui residendist äriühing või mitteresidendi Eestis registreeritud püsiv tegevuskoht on saanud dividende residendist äriühingult ning dividendide saajale kuulus dividendide maksmise ajal vähemalt 20% dividendide maksja aktsiatest, osadest või häältest, võib dividendide saaja § 50 lõike 1 või § 53 lõike 4 alusel tasumisele kuuluvast tulumaksust maha arvata summa, mis võrdub 26/74-ga residendist äriühingult saadud dividendidest.
Kui maksumaksja kasutab § 49 lõikes 5 nimetatud summeeritud arvestust või kui langevad ära § 51 lõike 2 punktides 3-4, § 51 lõigetes 3 ja 4 ning § 52 lõigetes 2 ja 3 maksustamise aluseks olevad asjaolud, on maksumaksjal õigus teha tulumaksu ümberarvutus ning nõuda enammakstud tulumaksu tagastamist.
Vastavad ümberarvutused tehakse lõikes 2 nimetatud deklaratsioonis.
Enammakstud tulumaksu tagastamine toimub maksukorralduse seaduses sätestatud korras.
Residendist äriühing, mittetulundusühing, sihtasutus, § 11 lõikes 2 nimetatud juriidiline isik ning avalik-õiguslik juriidiline isik on kohustatud kuue kuu jooksul, arvates majandusaasta lõpust, esitama oma asukohajärgsele Maksuameti kohalikule asutusele majandusaasta aruande allkirjastatud eksemplari.
Mitteresident, kellel on Eestis püsiv tegevuskoht (§ 7), on kohustatud kuue kuu jooksul, arvates majandusaasta lõpust, esitama püsiva tegevuskoha asukohajärgsele Maksuameti kohalikule asutusele püsiva tegevuskoha majandusaasta aruande allkirjastatud eksemplari.
Residendist äriühing on kohustatud aktsiakapitali, osakapitali või sissemaksete vähendamisel või aktsiate või osade tagasiostmisel tehtud väljamaksetest või likvideerimisjaotiste väljamaksmisest teatama oma asukohajärgsele Maksuameti kohalikule asutusele.
Teates tuleb näidata väljamakse saaja nimi, isiku- või registrikood, aadress, isikule tehtud väljamakse suurus ning isikule kuulunud aktsia, osa, sissemakse või osamaksu nimiväärtuse suurus enne ja pärast väljamakse tegemist.
Residendist äriühing on kohustatud § 50 lõikes 1 nimetatud dividendide ja muude kasumieraldiste suuruse ning saajate kohta esitama deklaratsiooni oma asukohajärgsele Maksuameti kohalikule asutusele.
Lõikes 2 sätestatud teade ja lõikes 2 1 sätestatud deklaratsioon tuleb esitada väljamakse või kasumieraldise tegemise kuule järgneva kalendrikuu 10. kuupäevaks.
Tehingutest, millega on koormatud kinnisasja või registrisse kantud vallasasja piiratud asjaõigusega välismaa juriidilise isiku või Eestis elamisluba mitteomava välisriigi kodaniku või kodakondsuseta isiku kasuks.
Residendist krediidi- või finantseerimisasutus ja mitteresidendist krediidiasutuse Eesti äriregistrisse kantud filiaal on kohustatud Maksuameti kohalikule asutusele esitama deklaratsiooni kalendriaastal füüsiliste isikute poolt tasutud §-s 25 nimetatud eluasemelaenu intresside kohta.
Residendist krediidi- või finantseerimisasutus ja mitteresidendist krediidiasutuse Eesti äriregistrisse kantud filiaal, samuti riigi või kohaliku omavalitsusüksuse haridusasutus, avalik-õiguslik ülikool ja koolitusluba omav erakool on kohustatud Maksuameti kohalikule asutusele esitama deklaratsiooni kalendriaastal füüsiliste isikute poolt tasutud §-s 26 nimetatud koolituskulude kohta.
Paragrahvi 11 lõikes 1 nimetatud nimekirja kantud ja lõikes 2 nimetatud isik, avalik-õiguslik ülikool ning mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud ametiühing, ametiühingute liit ja ametiühingute keskliit on kohustatud Maksuameti kohalikule asutusele esitama deklaratsiooni kalendriaastal saadud kingituste ja annetuste ning nende kasutamise kohta.
Kindlustusandja on kohustatud Maksuameti kohalikule asutusele esitama deklaratsiooni kogumispensionide seaduse § 152 tingimustele vastava täiendava kogumispensioni kindlustuslepingu alusel kalendriaastal füüsilistelt isikutelt saadud kindlustusmaksete osa kohta, mille eesmärgiks on kindlustussumma maksmine kindlustuspensionina.
Kogumispensionide seaduses sätestatud korras loodud vabatahtliku pensionifondi valitseja on kohustatud Maksuameti kohalikule asutusele esitama deklaratsiooni kalendriaastal füüsiliste isikute poolt soetatud vabatahtliku pensionifondi osakute ja nende soetamiseks makstud summade, samuti pensionifondi vahetamise käigus tagasivõetud pensionifondi osakute kohta.
Lõigetes 1-5 nimetatud deklaratsioon esitatakse kalendriaastale järgneva aasta 1. märtsiks.
Deklaratsiooni vorm ja esitamise kord kehtestatakse rahandusministri määrusega.
Kõikide maksumaksjate 1999. aasta tulud deklareeritakse ja maksustatakse ning tulumaks tasutakse ja tagastatakse vastavalt enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud tulumaksuseaduse (RT I 1993, 79, 1184; 1998, 9, 111; 28, 353 ja 354; 34, 485 ja 489; 40, 612; 51, 757; 61, 979; 103, 1699; 1999, 4, 51; 10, 150; 16, 270 ja 273; 27, 383 ja 393; 101, 902) sätetele.
Residendist juriidilise isiku ning välismaa äriühingu filiaali puhul, kelle majandusaasta ei ole kalendriaasta, loetakse käesoleva seaduse jõustumise päevale eelnev majandusaasta osa iseseisvaks maksustamisperioodiks ning selle kohta esitatakse tuludeklaratsioon ning makstakse tulumaks vastavalt lõikes 1 sätestatule.
Sealjuures rakendatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud tulumaksuseaduse § 17 lõikes 4 ja § 20 lõikes 1 sätestatud protsendimäärasid proportsionaalselt maksustamisperioodi kuude arvuga.
Füüsilisest isikust maksumaksja, kellel on põhivara, millelt on enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud tulumaksuseaduse § 17 alusel arvutatud amortisatsiooni, võib põhivara korrigeeritud maksumuse maha arvata 2000. aasta ettevõtlustulust.
Kui põhivara soetamismaksumuse eest ei ole täies ulatuses tasutud, siis ei või tulust mahaarvatav summa ületada põhivara eest tasutud summat.
Füüsilisest isikust maksumaksja, kellel on põhivara, millelt on enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud tulumaksuseaduse § 17 alusel arvutatud amortisatsiooni, arvestab põhivara objekti võõrandamise korral kasu või kahju (§ 37) lähtuvalt vara korrigeeritud maksumusest.
Korrigeeritud maksumuseks loetakse käesoleva seaduse jõustumise päevaks lõppenud viimase maksustamisperioodi kohta koostatud maksuamortisatsiooni tabelis toodud järgmisele maksustamisperioodile ülekantav põhivara väärtus.
II amortisatsioonigruppi kuuluva põhivara puhul arvutatakse iga üksiku põhivara objekti korrigeeritud maksumus proportsionaalselt vastavalt iga objekti soetamismaksumuse ja kõikide II amortisatsioonigrupi põhivara objektide soetamismaksumuste kogusumma suhtele.
Kui füüsilisest isikust maksumaksja on teinud maksustatavast tulust enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud tulumaksuseaduse § 18 1 lõikes 1 lubatud mahaarvamisi, siis sellise põhivara võõrandamise või isiklikku tarbimisse võtmise (§ 37 lõiked 4 ja 5) korral kahe aasta jooksul pärast põhivara soetamist, parendamist või täiendamist rakendatakse seaduse § 18 1 lõikes 4 sätestatut.
Maksustatavast tulust tehtud mahaarvamiste summa lisatakse selle maksustamisperioodi ettevõtlustulule, millal põhivara võõrandati või isiklikku tarbimisse võeti.
Kui maksumaksja on lisaks põhivara soetamismaksumusele arvanud maksustatavast tulust maha ka põhivara amortisatsiooni enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud tulumaksuseaduse § 17 alusel, siis kohaldatakse sellise põhivara võõrandamise või isiklikku tarbimisse võtmisel lisaks lõikes 2 sätestatule ka § 37 lõigetes 3, 4 või 5 sätestatut.
Kui residendist juriidiline isik või § 6 lõikes 4 nimetatud mitteresident on teinud maksustatavast tulust enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud tulumaksuseaduse § 18 1 lõikes 1 lubatud mahaarvamisi, siis sellise põhivara võõrandamise korral kahe aasta jooksul pärast põhivara soetamist, parendamist või täiendamist on maksumaksja kohustatud tasuma tulumaksu 26% võõrandatud põhivara soetamise, parendamise või täiendamise kuludest, mis on varasemal maksustamisperioodil maksustatavast tulust maha arvatud.
Kui maksumaksjal on enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud tulumaksuseaduse § 21 lõike 1 1 alusel edasikantavaid mahaarvamisi, siis ta võib käesoleva lõike alusel tulumaksuga maksustamisele kuuluvat summat vähendada edasikantavate mahaarvamiste võrra.
Eelmises lauses nimetatud mahaarvamise võrra vähendatakse ka enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud tulumaksuseaduse § 21 lõike 1 1 alusel edasikantavate mahaarvamiste jääki.
Lõikes 4 nimetatud tulumaks deklareeritakse § 54 lõikes 2 nimetatud deklaratsioonis sellel kalendrikuul, millal põhivara võõrandati.
Tulumaks tuleb tasuda § 54 lõikes 4 nimetatud tähtpäevaks.
Äriühing, kelle poolt enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud tulumaksuseaduse § 32 lõike 2 alusel tasutud tulumaks ei ole enne käesoleva seaduse jõustumist lõppenud viimase maksustamisperioodi kohta esitatud tuludeklaratsiooni alusel täies ulatuses maha arvatud sellesama seaduse alusel tasumisele kuuluvast tulumaksust, võib sel viisil tekkinud tulumaksu enammakse arvata maha § 50 lõike 1 alusel tasumisele kuuluvast tulumaksust.
Kui tulumaksu enammakse on suurem kui maksustamisperioodil § 50 lõike 1 alusel tasumisele kuuluv tulumaks, siis võib maha arvamata osa enammaksest, mida on vähendatud lõike 3 kohaselt teisele residendist äriühingule ülekantud mahaarvamise õiguse võrra, edasi kanda järgmistele maksustamisperioodidele.
Kui residendist äriühing maksab dividende aastatel 1994-1999 lõppenud majandusaastate puhaskasumist, võib see äriühing § 50 lõike 1 alusel tasumisele kuuluvast tulumaksust maha arvata väljamakstud dividendile vastavalt kasumiosalt aastate 1994-1999 eest makstud tulumaksu osa, kuid mitte rohkem kui maksustamisperioodil § 50 lõike 1 alusel tasumisele kuuluv tulumaksu summa.
Mahaarvatav tulumaks määratakse kindlaks selliselt, et äriühingu aastate 1994-1999 maksustamisperioodide kohta esitatud tuludeklaratsioonides maksustatavalt tulult arvutatud ja soodustustega korrigeeritud tulumaksu kogusumma jagatakse sama äriühingu aastate 1994-1999 majandusaasta aruannete bilansi ridade „aruandeaasta puhaskasum“ kogusummaga, millest on lahutatud aastate 1994-1999 jooksul samade aastate puhaskasumi arvel läbiviidud fondiemissiooni summa, ning saadud tulemus korrutatakse väljamakstud dividendi summaga.
Äriühing, kellele on enne 2003. aasta 1. jaanuari teise residendist äriühingu poolt üle kantud lõigetes 1 ja 2 sätestatud tulumaksu mahaarvamise õigust, võib lisaks lõikes 2 nimetatud tulumaksule § 50 lõike 1 alusel tasumisele kuuluvast tulumaksust maha arvata ka ülekantud tulumaksu, kuid kokku mitte rohkem kui maksustamisperioodil § 50 lõike 1 alusel tasumisele kuuluv tulumaksu summa.
Mahaarvamise tulemusena tekkinud ülekantud tulumaksu jääki võib maha arvata järgnevatel maksustamisperioodidel § 50 lõike 1 alusel tasumisele kuuluvast tulumaksust.
Enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud tulumaksuseaduse § 32 lõike 4 alusel moodustatud dividendiarvelt makstavaid dividende ei maksustata § 50 lõikes 1 ettenähtud tulumaksuga.
Äriühingud, kelle tulu on vastavalt Eesti Vabariigi ettevõtte tulumaksu seaduse (RT 1991, 36, 446; 1992, 34, 442; 1993, 6, 95; RT I 1993, 79, 1184) §-le 17 täielikult või osaliselt tulumaksust vabastatud, maksavad tulumaksu §-des 48-52 sätestatud maksuobjektilt.
Paragrahvis 35 sätestatut kohaldatakse ka enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud tulumaksuseaduse § 21 alusel edasikantavatele kuludele.
Enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud tulumaksuseaduse § 21 lõikes 1 1 sätestatud kulusid võib edasi kanda kuni seitsmele järgnevale maksustamisperioodile.
Paragrahvi 34 punktis 1 sätestatu kehtib samuti enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud tulumaksuseaduste alusel tasumisele kuuluva tulumaksu suhtes.
Paragrahvi 54 lõiget 5 kohaldatakse pärast käesoleva seaduse jõustumist välismaal kinnipeetud või tasutud tulumaksu suhtes.
Enne 2001. aasta 1. jaanuari sõlmitud investeerimisriskiga elukindlustuslepingu alusel väljamakstud summa kuulub maksustamisele § 20 lõike 3 alusel, kui see on saadud enne viie aasta möödumist kindlustuslepingu sõlmimisest.
Paragrahvi 54 lõiget 5 1 ei kohaldata dividendidele, mis on residendist äriühingule või mitteresidendi Eestis registreeritud püsivale tegevuskohale makstud enne 2003. aasta 1. jaanuari.
Kohalike maksude seaduse (RT I 1994, 68, 1169; 1996, 49, 953; 1999, 16, 269; 101, 903; 2000, 33, 196; 81, 515) § 5 punkt 2 ning § 7 tunnistatakse kehtetuks.
Käesolev seadus laieneb käesoleva paragrahvi 2.-8. lõikes sätestatud erisusi arvestades kõigile Eestis registreeritud eraõiguslikele juriidilistele isikutele ning füüsilistest isikutest ettevõtjatele, Eestis registreeritud filiaali või muud püsivat tegevuskohta omavatele välismaa juriidilistele isikutele, samuti Eestis asutatud avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele (edaspidi raamatupidamiskohustuslastele), välja arvatud Eesti Pank.
Maksustamisega seotud arvestuse ja aruandluse kord kehtestatakse teiste õigusaktidega.
Paragrahvi 2 lõikes 10 asendatakse sõnad „välismaa äriühingu filiaal“ sõnadega „raamatupidamiskohustuslasest välismaa juriidiline isik“.
Asutuse töötajate, kelle koosseis, koondandmed või konkreetsed tööülesanded on riigisaladus, sotsiaalmaksu arvestust peetakse rahandusministri määrusega kehtestatud korras.
Käibemaksuseaduse (RT I 1993, 60, 847; 1996, 63, 1149; 76, 1344; 81, 1447; 1997, 11, 96; 40, 621; 42, 679; 48, 773 ja 776; 72, 1187; 74, 1231 ja 1232; 1998, 23, 321; 57, 863; 86/87, 1410; 103, 1702; 1999, 18, 302; 27, 392; 52, 558; 92, 823) § 5 lõikes 4 asendatakse sõnad „ning tulumaksuseaduse (RT I 1993, 79, 1184; 1998, 9, 111; 28, 353 ja 354; 34, 485 ja 489; 40, 612; 51, 757; 61, 979; 103, 1699; 1999, 4, 51; 10, 150; 16, 270 ja 273; 27, 383 ja 393) § 5 lõike 1 punkti 2 1 alusel Vabariigi Valitsuse kinnitatud nimekirja kantud Eestis registreeritud mittetulundusühingute ja sihtasutuste“ sõnadega „, tulumaksuseaduse alusel Vabariigi Valitsuse kinnitatud nimekirja kantud tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste ning Eesti kirikute, koguduste ja koguduste liitude registrisse kantud juriidiliste isikute“.
Tulumaksuseadus (RT I 1993, 79, 1184; 1998, 9, 111; 28, 353 ja 354; 34, 485 ja 489; 40, 612; 51, 757; 61, 979; 103, 1699; 1999, 4, 51; 10, 150; 16, 270 ja 273; 27, 383 ja 393; 101, 902) tunnistatakse kehtetuks.
Käesoleva korraga sätestatakse riigisaladusele juurdepääsu loa taotlemise, andmise, andmisest keeldumise ja tühistamise kord (edaspidi kord).
Käesolevas korras ettenähtud juurdepääsulubade taotlemiseks esitatavaid avaldusi vaatab läbi, teostab asjakohast julgeolekukontrolli ja annab juurdepääsulubasid Kaitsepolitseiamet, kaitsejõududes Kaitsejõudude Peastaap (edaspidi julgeolekukontrolli teostav asutus).
Juurdepääsuloa taotlemiseks peab riigisaladusele juurdepääsu luba taotlev isik (edaspidi taotleja) esitama temaga töö-, teenistus- või lepingulises suhtes oleva asutuse kaudu vormikohase avalduse.
Nõuetekohaselt täidetud avalduse annab taotleja ametiisikule, kes korraldab riigisaladuse kaitset ning vastutab riigisaladuse seaduse ja selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud nõuete täitmise eest asutuses (edaspidi riigisaladuse tagamise talitus).
Enne julgeolekukontrolli teostavale asutusele juurdepääsuloa taotluse esitamist on asutuse juht kohustatud kontrollima, kas isikul, kellele juurdepääsuluba taotletakse, on põhjendatud ning otseselt tööülesannetega seotud vajadus pääseda salastatud teabe juurde.
Isikute arv, kellele taotletakse juurdepääsuluba, peab olema minimaalne, tagades vajalike tööülesannete täitmise.
Riigisaladuse tagamise talitus kontrollib taotleja isikuandmeid ning avalduse nõuetekohast täitmist ning seejärel edastab taotleja avalduse julgeolekukontrolli teostavale asutusele.
Asutuse kiri, milles põhjendatakse töö-, teenistus- või lepingulises suhtes oleva või seda taotleva isiku juurdepääsuvajadust ja toetatakse juurdepääsuloa saamist.
Taotleja vormikohane volikiri, millega volitatakse julgeolekukontrolli teostavat asutust saama isiku kohta käivat teavet kõikidelt asutustelt ja ühingutelt juurdepääsuloa andmise otsustamiseks, loa kehtimise ajal ja kolme aasta jooksul pärast selle lõppemist.
Kui juurdepääsuloa taotlemise avaldus või sellele lisatud dokumendid ei vasta käesoleva korra punktis 3 toodud nõuetele, ei võta julgeolekukontrolli teostav asutus avaldust menetlusse ning see tagastatakse avalduse saatnud asutusele 10 päeva jooksul avalduse saamisest arvates koos vastusega, milles on ära näidatud tagastamise põhjused.
Taotlejal on õigus avaldus uuesti esitada pärast puuduste kõrvaldamist.
Juurdepääsuloa taotleja või juurdepääsuluba omav isik on kohustatud julgeolekukontrolli teostavat asutust riigisaladuse tagamise talituse kaudu viivitamata teavitama oma nime, elukoha või postiaadressi muutumisest.
Taotlejale juurdepääsuloa andmise otsustamiseks viib julgeolekukontrolli teostav asutus läbi julgeolekukontrolli.
Julgeolekukontrolli läbiviimiseks algatab julgeolekukontrolli teostav asutus taotleja avalduse alusel jälitusmenetluse jälitustegevuse seaduse (RT I 1994, 16, 290; 1995, 15, 173; 1996, 49, 955; 1997, 81, 1361) § 9 lõike 1 punkti 6 alusel.
Julgeolekukontroll viiakse läbi jälitustegevuse seaduse alusel.
Jälitusmenetluse käigus selgitab julgeolekukontrolli teostav asutus välja, kas isik vastab riigisaladuse seaduse § 15 lõikes 1 sätestatud juurdepääsuloa andmise tingimustele.
Enne juurdepääsuloa andmise otsustamist viib julgeolekukontrolli teostav asutus taotlejaga läbi vestluse.
Julgeolekukontrolli teostav asutus protokollib vestluse.
Vestlusel küsitletakse taotlejat asjaolude kohta, mida julgeolekukontrolli teostav asutus peab oluliseks juurdepääsuloa andmise otsustamisel.
Taotlejal on vestlusel õigus anda selgitusi, mida ta peab juurdepääsuloa andmise otsustamise jaoks oluliseks.
Juurdepääsuloa andmise või sellest keeldumise otsustab julgeolekukontrolli teostanud asutus hiljemalt kolme kuu jooksul nõuetekohase avalduse saamisest arvates.
Juurdepääsuloa andmise või sellest keeldumise otsustamiseks moodustatakse julgeolekukontrolli teostavas asutuses vähemalt kolmeliikmeline komisjon.
Komisjoni arvamus juurdepääsuloa andmise kohta peab olema vastavuses riigi julgeoleku huvidega ning tuginema kogu julgeolekukontrolli käigus kogutud teabele.
Komisjoni arvamus, sõnavõttude põhiseisukohad ja hääletamistulemused protokollitakse.
Komisjon teeb oma otsused koosolekust osavõtvate komisjoni liikmete häälteenamusega.
Häälte võrdse jagunemise korral otsustab koosoleku juhataja hääl.
Komisjon on otsustusvõimeline, kui koosolekust võtab osa üle poole komisjoni koosseisust.
Juurdepääsuluba vormistatakse julgeolekukontrolli teostanud asutuse turvaelementidega kirjaplangil asutuse juhi allkirjaga.
Juurdepääsuloa kehtivusaeg.
Juurdepääsuluba antakse tähtajaga mitte üle kolme aasta.
Kui isikul on ajutine juurdepääsuvajadus, et osaleda mingis riigisaladust puudutavas projektis, antakse talle juurdepääsuluba ainult vastavas projektis osalemise ajaks.
Juurdepääsuluba saadetakse juurdepääsuvajadust põhjendanud ja loa saamist toetanud asutusele 3 tööpäeva jooksul.
Riigisaladuse tagamise talitus teavitab taotlejat juurdepääsuloa saamisest ning võtab isikult allkirja kohustuse kohta hoida temale töö või teenistuse kaudu teatavaks saavat riigisaladust.
Juurdepääsuloa saanud isiku poolt allkirjastatud kohustuse saadab riigisaladuse tagamise talitus julgeolekukontrolli teostanud asutusele.
Juurdepääsuloa kehtivusaja lõppemisel tuleb taotleda uut juurdepääsuluba.
Uue juurdepääsuloa saamiseks esitatakse julgeolekukontrolli teostavale asutusele käesoleva korra punktis 3 nimetatud avaldus koos selle juurde kuuluvate dokumentidega hiljemalt kolm kuud enne juurdepääsuloa kehtivusaja lõppemist.
Riigisaladuse seaduse § 15 lõike 2 alusel keeldutakse juurdepääsuloa andmisest isikule, kes ei vasta riigisaladuse seaduse § 15 lõikes 1 sätestatud tingimustele.
Põhjendus, miks nimetatud asjaolude põhjal on riigi julgeoleku huvidest ja riigisaladuse kaitsest tulenevalt keeldutud juurdepääsuloa andmisest.
Juurdepääsuloa andmisest keeldumise otsus saadetakse 3 tööpäeva jooksul juurdepääsuvajadust põhjendanud ja loa saamist toetanud asutusele.
Riigisaladuse tagamise talitus teavitab taotlejat juurdepääsuloa andmisest keeldumisest.
Julgeolekukontrolli teostanud asutus tühistab juurdepääsuloa, kui ilmnevad riigisaladuse seaduse § 20 lõike 1 punktides 1-3 nimetatud asjaolud.
Riigisaladuse seaduse § 20 lõike 1 punktides 1-3 nimetatud asjaolude ilmnemisest on juurdepääsuluba omava isiku töö- või teenistuskoht (asutus) kohustatud viivitamata teavitama julgeolekukontrolli teostanud asutust.
Juurdepääsuloa tühistamise otsustab julgeolekukontrolli teostav asutus juurdepääsuloa andmise otsustamiseks moodustatud komisjoni ettepanekul.
Juurdepääsuloa tühistamise otsuse vormistab julgeolekukontrolli teostanud asutus viivitamata ning edastab selle juurdepääsuluba omanud isiku töö- või teenistuskohale (asutusele).
Nimetatud asutuse juht on kohustatud kohe võtma kasutusele meetmed selle isiku juurdepääsu tõkestamiseks riigisaladusele ning teavitama juurdepääsuloa tühistamise otsusest isikut, kelle juurdepääsuluba tühistati.
Juurdepääsuloa tühistamise alus.
Juurdepääsuloa tühistamise korral vabastatakse isik ametikohalt, millel töötamise eeltingimuseks on riigisaladusele juurdepääsu loa omamine.
Juurdepääsuloa andmisest keeldumise või juurdepääsuloa tühistamise otsust on isikul õigus vaidlustada riigisaladuse seaduse § 21 sätestatud korras.
Määrus kehtestatakse „Toote nõuetele vastavuse tõendamise seaduse“ (RT I 1999, 92, 825; 2001, 94, 597) § 12 lõike 2 alusel.
Volitatud asutusena tegutsemise õiguse andmise ja õiguse äravõtmise otsustamiseks tegutseb Majandusministeeriumi juures komisjon (edaspidi komisjon).
Komisjon on 6-liikmeline.
Üks komisjoni liikmetest on komisjoni esimees.
Komisjoni liige peab olema vastava ministeeriumi või ministeeriumi valitsemisalas oleva valitsusasutuse ametnik.
Majandusminister nimetab komisjoni esimehe ja ühe komisjoni liikme, teede- ja sideminister ja sotsiaalminister kumbki kaks komisjoni liiget.
Komisjoni liikmed nimetatakse tähtajatult.
Komisjoni liikme nimetanud minister võib liikme igal ajal tagasi kutsuda.
Komisjon valib komisjoni aseesimehe, kellel on komisjoni esimehe pädevus viimase äraolekul.
Komisjoni töövormiks on istung.
Komisjoni istungi kutsub kokku komisjoni esimees vastavalt vajadusele.
Komisjoni esimees võib vajaduse korral kutsuda komisjoni tööst osa võtma sõnaõigusega isikuid, kes ei kuulu komisjoni koosseisu.
Komisjoni istungeid juhatab komisjoni esimees.
Komisjon võtab vastu otsuseid avalikul hääletusel lihthäälteenamusega.
Häälte võrdse jagunemise korral on otsustavaks komisjoni esimehe hääl, tema äraolekul aseesimehe hääl.
Komisjoni istungid protokollitakse.
Protokollile kirjutavad alla komisjoni esimees ja vähemalt üks komisjoni liige.
Komisjon on otsustusvõimeline, kui kohal on vähemalt üks iga § 2 lõikes 1 nimetatud ministri poolt nimetatud liikmetest, nende seas komisjoni esimees või tema äraolekul komisjoni aseesimees.
Komisjoni otsused vormistatakse kirjalikult Majandusministeeriumi ametlikul kirjablanketil.
Komisjoni otsusele kirjutavad alla komisjoni esimees ja vähemalt üks komisjoni liikmetest.
Komisjoni otsuse ärakiri saadetakse isikule, kelle suhtes otsus on tehtud, kolme tööpäeva jooksul otsuse tegemisest.
Saada teavet volitatud asutusena tegutsemist puudutavates küsimustes.
Komisjoni liige teostab lõikes 1 nimetatud õigusi komisjoni vastavasisulise otsuse alusel.
Volitatud asutuse nõudmisel peab komisjoni liige esitama ärakirja komisjoni otsusest.
Pärast lõikes 1 nimetatud kontrolli teostamist annab komisjoni liige sellest aru komisjoni istungil, esitades komisjonile kirjaliku aruande ning saadud dokumentide koopiad.
Komisjoni liikmele väljastatakse § 8 lõikes 1 sätestatud õiguse teostamiseks Majandusministeeriumi kantsleri allkirjaga Majandusministeeriumi ametlikul kirjablanketil tõend, mis kinnitab, et vastav isik on komisjoni liige.
Majandusministeerium korraldab komisjoni asjaajamist, sealhulgas tagab komisjoni istungite ettevalmistamise, komisjoni tööks vajalike dokumentide edastamise ja dokumentide säilitamise.
Käesolevas seaduses sätestatakse kutsekvalifikatsiooninõuete väljatöötamise ning kutsekvalifikatsiooni tõendamise ja omistamise alused.
Käesolevat seadust ei kohaldata kutsealadel, mille kutsekvalifikatsiooninõuete väljatöötamise ning kutsekvalifikatsiooni tõendamise ja omistamise alused on reguleeritud teiste seadustega.
Kutseala on samalaadsetel tööülesannetel ja tegevustel põhinev tegevusvaldkond.
Kutse on tööülesannete täitmiseks vajalike teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtushinnangute ja hoiakute kogum, mis omandatakse õppides ja vastaval kutsealal töötades.
Kutsekvalifikatsioon on antud kutsealal nõutav pädevuse tase, mida tunnustatakse kas reguleeritud, ajalooliselt või rahvusvaheliselt kujunenud nõuete alusel.
Kutsekvalifikatsiooni omamine loob eelduse antud kutsealal tegutsemiseks, kui õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti.
Kutsestandard käesoleva seaduse tähenduses on dokument, mis määrab kindlaks kutsekvalifikatsioonist tulenevad nõuded teadmistele, oskustele, vilumustele, kogemustele, väärtushinnangutele ja isikuomadustele.
Kutsestandardite koostamise, muutmise, ülesehituse ja vormistamise korra kehtestab sotsiaalminister.
Kutsestandardi kinnitab kutsenõukogu.
Kutsenõukogu on vastava tegevusvaldkonna töötajate, tööandjate, kutse- ja erialaühenduste ning riigi esindajate koostööorgan.
Kutsenõukogude koosseisud esitab Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks sotsiaalminister.
Kutsenõukogu koosseisu moodustamisel lähtub sotsiaalminister vastaval kutsealal tegutsevate töötajate, tööandjate, kutse- ja erialaühenduste ning riigi esindajate ettepanekutest ja tagab kõigi eelloetletute esindatuse kutsenõukogus.
Kutsenõukogu töökorraldus ning kutsenõukogu koosseisu täiendavate liikmete juurdevõtmise ja väljaarvamise kord sätestatakse kutsenõukogu põhimääruses.
Kutsenõukogu põhimääruse kinnitab Vabariigi Valitsus.
Kutsenõukogu tegevuse lõpetab sotsiaalministri ettepanekul Vabariigi Valitsus.
Kutsenõukogu tegevuse eesmärk on tööturu vajaduste rahuldamiseks vajalike kutsestandardite väljatöötamine ning kutsekvalifikatsiooni tõendamise ja omistamise süsteemi väljatöötamine, rakendamine ja uuendamine.
Eksaminõuete kinnitamine.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 loetletud ülesannete täitmiseks võib kutsenõukogu moodustada töörühmi ja ekspertgruppe.
Kutsenõukogu on otsustusvõimeline, kui koosolekul osaleb vähemalt kaks kolmandikku liikmetest, sealhulgas kutsenõukogu esimees, tema äraolekul aseesimees.
Kutsenõukogu otsus võetakse vastu koosolekul viibivate liikmete poolthäälte enamusega.
Häälte võrdsel jagunemisel on otsustavaks kutsenõukogu esimehe hääl, tema äraolekul aseesimehe hääl.
Kutsenõukogu otsuse võib võtta vastu ilma koosolekut kokku kutsumata, kui kutsenõukogu liikmed hääletavad kirjalikult.
Kirjaliku hääletamise tulemustest informeeritakse kõiki kutsenõukogu liikmeid.
Kutsekvalifikatsiooni tõendamine on kutse- ja erialase pädevuse taseme hindamine käesoleva seaduse §-s 9 sätestatud organi poolt.
Käesoleva lõike punktides 1-3 nimetatud vormide kombinatsioon.
Kutsekvalifikatsiooni tõendamine toimub isiku esitatud avalduse alusel ja on vabatahtlik, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti.
Kutsekvalifikatsiooni tõendamise ja omistamise põhitingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Tegevusvaldkonnas, kus kutsenõukogu ei ole moodustatud, täidab vajadusel kutsekvalifikatsiooni tõendamise ja omistamisega seotud ülesandeid Vabariigi Valitsuse nimetatud asjaomane ministeerium või muu seadusega ettenähtud institutsioon.
Kutsekvalifikatsiooni omistamise õiguse saamist võib taotleda era- või avalik-õiguslik juriidiline isik või asutus, kelle tegevuse hulka kuulub vastava kutsetegevuse arendamine või vastav kutse-, eri- ja ametialane koolitus.
Kutsekvalifikatsiooni omistamise korraldamise ja kutsetunnistuste väljastamise õiguse taotlus esitatakse kutsenõukogule.
Kutsekvalifikatsiooni omistava organi määrab kutsenõukogu.
Kutsekvalifikatsiooni omistav organ lähtub kutsekvalifikatsiooni omistamisel ja kutsetunnistuste väljastamisel kutsekvalifikatsiooni tõendamise ja omistamise põhitingimustest ja korrast ning kutsestandarditest.
Kutsekvalifikatsiooni omistamiseks moodustatakse organi juurde töötajate, tööandjate, kutse- ja erialaühenduste esindajatest vastav kutsekomisjon.
Kutsekvalifikatsiooni omistav organ tagab kõigile soovijatele kutsekvalifikatsiooni omistamisel esitatavate nõuetega seotud teabe võrdse kättesaadavuse.
Kutsekvalifikatsiooni omistav organ tagab kutsekvalifikatsiooni omistamise käigus saadud avaldamisele mittekuuluva teabe kaitstuse.
Kutsetunnistus on kutsekvalifikatsiooni tõendav dokument.
Kutsetunnistuse statuudi, vormi ja väljaandmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kutsetunnistuse väljaandmisega seotud kulude katmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kutsetunnistused registreeritakse väljaandja poolt ning kantakse kutseregistri põhimäärusega sätestatud korras kutseregistrisse.
Kutsetunnistuse omanikul on õigus kasutada kutsealast tulenevat kutsenimetust või selle lühendit.
Kutseregister on riiklik register, mis sisaldab teavet kutsenõukogude ja kutsestandardite kohta ning muude antud kutsealal kehtivate nõuete, kutsenimetuste, kutsekvalifikatsioonide ja nende tasemete, kutsetunnistuste, kutsekvalifikatsiooni tõendamise ja omistamise tingimuste ja korra ning kutsekvalifikatsiooni omistavate organite kohta.
Kutseregistri pidamise, andmete töötlemise, kasutamise ja väljastamise kord sätestatakse kutseregistri pidamise põhimääruses, mille kinnitab Vabariigi Valitsus.
Kutseregistri vastutavaks töötlejaks on Sotsiaalministeerium.
Kutseregistrit peetakse vastavalt käesolevale seadusele, andmekogude seadusele (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597), isikuandmete kaitse seadusele (RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941; 111, 1833; 2000, 50, 317; 92, 597; 104, 685) ja kutseregistri pidamise põhimäärusele.
Kutseregistri volitatud töötleja on Eesti seaduste kohaselt ja Eesti Vabariigi osalemisel asutatud sihtasutus.
Kutsenõukogude poolt antud ülesannete täitmist.
Kutseregistri pidamiseks ja muude käesolevast seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks sõlmib sotsiaalminister käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud sihtasutusega halduslepingu.
Kutse-, eri- ja ametialade riiklike õppekavade koostamisel lähtutakse kutsenõukogu poolt kinnitatud kutsestandarditest ning kutse-, eri- ja ametialade riiklikele õppekavadele kehtestatud üldnõuetest.
Kutse-, eri- ja ametialade riiklikud õppekavad koostab Haridusministeerium, võttes aluseks kutsenõukogu poolt kinnitatud kutsestandardid.
Paragrahv 12 tunnistatakse kehtetuks.
Käesoleva seaduse § 11 lõikes 6 nimetatud haldusleping sõlmitakse kuue kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates.
Määrus kehtestatakse „Lennundusseaduse“ (RT I 1999, 26, 376) § 52 lõike 2 alusel õhusõiduki sundmaandamise korra rakendamiseks.
Käesolev kord sätestab tsiviilõhusõiduki (edaspidi õhusõiduk) sundmaandamise korra kooskõlas Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni (RTO) 1944. a Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni artikliga 5 ja lisaga (Annex) 2 ning sisaldab RTO dokumendi 9433 põhimõtteid.
Õhusõiduki sundmaandamist käsitatakse õhusõiduki lendu sekkumisena ning see on äärmine abinõu lennuohutuse ning julgeoleku ja avaliku korra tagamiseks.
Sundmaandamist võib nõuda õhusõiduki kaptenilt lennujuht, kes on saanud vastava korralduse lennuliikluse juhtimise teenistuse vanemlennujuhilt ja/või teenistuse ülemalt, ning kelle vastutusalas õhusõiduk asub, kasutades selleks raadiosidet ja vajadusel raadiosagedust 121,5 MHz.
Ettepaneku õhusõiduki sundmaandamiseks võivad lennuliikluse juhtimise teenistusele teha Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi vastavad ametkonnad.
Edastada õhusõiduki kaptenile kõik vajalikud korraldused ning navigeerimisjuhendid kuni õhusõiduki maandumiseni määratud lennuväljal koordineeritult riiklike ametkondade ja asjasse puutuvate lennuliiklusteenistustega, kelle vastutusalaks olevas õhuruumis toimuvat lennutegevust võib nimetatud juhtum mõjutada.
Kui lennujuhil endal pole võimalik edastada õhusõiduki kaptenile sundmaandumise korraldust ja sellega kaasnevaid juhiseid, tuleb selleks kasutada teisi lennuliiklusteenistuse üksusi ja nähtavaid valgus- või muid signaale.
Õhusõiduki sundmaandamisega seotud teadete edasiandmiseks võib kasutada ka teisi õhusõidukeid, kui selgub, et neid teateid ei õnnestu edastada raadiosidet kasutades.
Õhusõiduki kaptenile antavad korraldused peavad olema üheselt arusaadavad ja nende järgimine peab tagama lennuohutuse säilimise igal lennuetapil.
Õhusõiduki maandumiseks vajalikud ja nõutavad manöövrid ei mõjutaks lennuohutust juhul, kui väheneb oluliselt õhusõiduki lennukõlblikkus.
Kui õhusõiduk kavatsetakse sundmaandada õhusõiduki kaptenile tundmatul lennuväljal, peab talle jätma piisavalt aega maandumise ettevalmistamiseks.
Otsuse maandumise ohutuse kohta teeb õhusõiduki kapten.
Valima sekundaarradari transponderil koodi A 7700, kui lennujuht ei ole andnud teistsugust korraldust.
Õhusõiduki kaptenit ei tohi sundida õhusõidukit maandama, kui on kindlalt teada, et see on ohuolukorras või tema tehniline seisund ei võimalda õhusõiduki kapteni arvates ohutult järgida maandumiseks saadud korraldusi.
Õhusõiduki sundmaandamises osalenud lennuliiklusteenistused esitavad kolme tööpäeva jooksul Lennuametile täieliku aruande õhusõiduki sundmaandamisest.
Välisriigi õhusõiduki sundmaandamisest teatab Lennuamet õhusõiduki registreerinud riigi lennundusametkonnale.
Eesti Kultuurkapital (edaspidi Kultuurkapital) on avalik-õiguslik juriidiline isik, kelle tegevuse eesmärk on kunstide, rahvakultuuri ning kehakultuuri ja spordi toetamine rahaliste vahendite sihipärase kogumise ja sihtotstarbelise jagamise kaudu stipendiumidena ning kes tegutseb käesoleva seaduse ja muude õigusaktide alusel.
Kultuurkapitali stipendiumid võrdsustatakse riiklike stipendiumidega.
Rahvakultuur käesoleva seaduse mõttes hõlmab rahvakunsti, sealhulgas traditsioonilisi (folkloorseid) rahvakunstialasid, seltsielu ning vabaharidust.
Kultuurkapital juhindub käesolevast seadusest ning muudest õigusaktidest.
Kultuurkapitali tegevus lõpetatakse seadusega.
Toetada kunsti- ja sporditegelaste mälestuse jäädvustamist.
Kultuurkapital valdab, kasutab ja käsutab oma vara käesolevas seaduses ja muudes õigusaktides sätestatud korras ja tingimustel.
Vastavalt kehtestatud korrale laekumised loteriituludest.
Kultuurkapitali nõukogu eraldab osa tuludest põhikapitali täiendamiseks, kusjuures nõukogu ei tohi põhikapitali vähendada.
Sihtotstarbelisi annetusi ja pärandusi võib Kultuurkapital kasutada ainult annetaja või pärandaja näidatud eesmärgil.
Kultuurkapitali majandustegevus on piiratud käesoleva seadusega.
Anda rendile kinnis- ja vallasvara.
Kultuurkapitali vahenditest on keelatud anda laenu.
Kultuurkapitalil ei ole lubatud asutada ettevõtteid.
Kultuurkapitalil ei ole lubatud tema omandis olevat vara pantida ega olla käendajaks ja garandiks.
Kultuurkapitali iga-aastasest tulust eraldab Kultuurkapitali nõukogu pärast põhikapitali täiendamist 75 protsenti sihtkapitalide käsutusse ning 25 protsenti jääb Kultuurkapitali nõukogu käsutusse kultuurivaldkondade vaheliste projektide finantseerimiseks ning kantselei halduskuludeks.
Kultuurkapitali vahendite kasutamise üle teostab järelevalvet kontrollkomisjon, kelle koosseisu kinnitab kolmeks aastaks Kultuurkapitali nõukogu.
Riigikontroll kontrollib Kultuurkapitali tegevust vastavalt Riigikontrolli seadusele.
Kultuurkapitali nõukogul on õigus kutsuda Kultuurkapitali tegevuse kontrollimiseks audiitor.
Kultuurkapital peab raamatupidamise arvestust ning tasub makse õigusaktidega kehtestatud korras.
Kehakultuur ja sport.
Sihtkapital on Kultuurkapitali struktuuriüksus, kelle ülesanne on Kultuurkapitali nõukogu poolt konkreetsele kultuurivaldkonnale eraldatud raha jaotamine esitatud taotluste alusel ja omal algatusel.
Iga sihtkapitali nõukogu poolt nimetatud esindaja.
Täidab muid kunstide ja rahvakultuuri ning kehakultuuri ja spordi arendamist puudutavaid ülesandeid.
Nõukogu volituste tähtaeg on kaks aastat.
Nõukogu liikmed täidavad oma ülesandeid kuni nõukogu uue koosseisu kinnitamiseni.
Nõukogu liikmed, välja arvatud kultuuriminister, võivad osaleda ainult kahe järjestikuse nõukogu koosseisus.
Nõukogu liige arvatakse nõukogu koosseisust välja tagasikutsumisel, tema avalduse alusel või surma korral.
Nõukogu liikme töö ei kuulu tasustamisele.
Liikmetel on õigus Kultuurikapitali tegevusega seotud lähetusega seotud lähetuskulude kompenseerimisele vastavalt kehtestatud korrale.
Nõukogu liikmed valivad endi hulgast nõukogu aseesimehe.
Nõukogu istungi kutsub kokku esimees vastavalt vajadusele, kuid mitte harvemini kui üks kord kvartalis.
Nõukogu liikmeid informeeritakse istungist kirjalikult vähemalt 20 päeva ette.
Nõukogu erakorraline istung kutsutakse kokku kahe nädala jooksul, kui seda nõuab vähemalt kuus nõukogu liiget.
Nõukogu on otsustusvõimeline, kui kohal viibib vähemalt kuus nõukogu liiget, sealhulgas esimees või aseesimees.
Nõukogu võtab vastu otsuseid istungil viibivate liikmete lihthäälteenamusega.
Käesoleva seaduse paragrahv 11 2. lõike punktides 1, 2, 3, 4, 5, 6, 10 ja 12 toodud küsimuste puhul võetakse otsused vastu nõukogu koosseisu lihthäälteenamusega.
Nõukogu otsused protokollitakse ning tehakse ühe nädala jooksul teatavaks sihtkapitalide nõukogudele.
Iga sihtkapitali tegevust korraldab selle sihtkapitali nõukogu, kuhu kuulub seitse vastaval kultuurialal tegutsevat isikut, kelle on esitanud selle kultuuriala ühendused.
Sihtkapitali nõukogu koosseisu kinnitab kultuuriminister.
Täidab muid Kultuurkapitali nõukogu poolt antud ülesandeid.
Nõukogul on õigus tagasi kutsuda oma esindaja Kultuurkapitali nõukogust.
Sama isik võib järjest kuuluda sihtkapitali nõukogu kahte koosseisu.
Vabanenud nõukogu liikme asemele kinnitatakse uus esindaja vastavalt käesoleva seaduse paragrahv 14 1. lõikele.
Nõukogu liige ei saa palka.
Nõukogu liikme tehtud ekspertiisid tasustatakse vastavalt kehtestatud korrale.
Liikmetel on õigus sihtkapitali tegevusega seotud lähetuskulude kompenseerimisele vastavalt kehtestatud korrale.
Nõukogu liikmed valivad endi hulgast nõukogu esimehe ja aseesimehe.
Sihtkapitali nõukogu iga koosseisu esimese koosoleku kutsub kokku kultuuriminister, edaspidi sihtkapitali nõukogu esimees vastavalt vajadusele, kuid mitte harvem kui üks kord kvartalis.
Nõukogu liikmeid informeeritakse istungist kirjalikult vähemalt 10 päeva ette.
Erakorraline nõukogu koosolek kutsutakse kokku kahe nädala jooksul, kui seda nõuavad vähemalt neli tema liiget.
Nõukogu on otsustusvõimeline, kui kohal viibib vähemalt viis nõukogu liiget, sealhulgas esimees või aseesimees.
Nõukogu otsused protokollitakse ning tehakse teatavaks ühe nädala jooksul Kultuurkapitali kantseleile.
Nõukogu otsuseid ei vaidlustata, välja arvatud juhud, kui on rikutud käesoleva paragrahvi 3. ja 5. lõiget.
Kultuurkapitali täitev-korraldavat tegevust teostab kantselei, kelle töö korra kinnitab Kultuurkapitali nõukogu.
Sõlmib Kultuurkapitali nõukogu otsuste täitmiseks ja alusel lepinguid.
Kultuuriminister kinnitab kolme kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates käesoleva seaduse paragrahvis 10 sätestatud sihtkapitalide nõukogude koosseisud.
Vabariigi Valitsus kinnitab nelja kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates Kultuurkapitali nõukogu koosseisu.
Käesolev seadus jõustub 1994. aasta 1. juulil.
Käesoleva seaduse paragrahv 19 3. lõige jõustub 1995. aasta 1. jaanuaril.
Käesolev seadus kehtestab õiguslikud alused riiklike statistiliste vaatluste süsteemseks ja kavakindlaks korraldamiseks.
Riiklik statistika on kokkuvõtlik ja üldistatud andmestik, mis saadakse riiklike statistiliste vaatluste korraldamisel andmete kogumise ja süstemaatilise töötlemise tulemusena.
Riiklik statistika kajastab Eesti majanduse, rahvastiku, sotsiaalvaldkonna ja keskkonna seisundit ning selles toimuvaid muutusi.
Riiklik statistika peab vastama erapooletuse, usaldusväärsuse, asjakohasuse, tasuvuse, konfidentsiaalsuse ja läbipaistvuse põhimõtetele.
Riiklike statistiliste vaatluste korraldamine hõlmab andmete kogumiseks, kokkuvõtuks, töötlemiseks, avaldamiseks, analüüsiks ja säilitamiseks vajalikku tegevust.
Vabariigi Valitsus kinnitab igaks aastaks riiklike statistiliste vaatluste loetelu vaatluste korraldajate kaupa, välja arvatud Eesti Panga poolt korraldatavate vaatluste kohta.
Vajaduse korral loetelu ajakohastatakse.
Riiklike statistiliste vaatluste loetelu alusel kinnitab rahandusminister ja Eesti Panga seaduse (RT I 1993, 28, 498; 1994, 30, 463) § 2 lõikes 8 sätestatud ulatuses Eesti Panga president riiklike statistiliste aruannete vormid.
Riiklike statistiliste vaatluste korraldamist finantseeritakse riigieelarvest ja muudest seadusega sätestatud allikatest.
Riiklike statistiliste vaatluste korraldajad võivad olla selleks seadusega määratud riigiasutused ja Eesti Pank.
Riiklike statistiliste vaatluste põhikorraldajad on Statistikaamet ja Eesti Panga seaduse § 2 lõikes 8 sätestatud ulatuses Eesti Pank.
Riiklike statistiliste vaatluste põhikorraldajad on statistiliste meetodite valimisel sõltumatud, kuid kooskõlastavad need omavahel.
Riiklike statistiliste vaatluste põhikorraldajatel on õigus otse suhelda kõigi valitsusasutustega statistiliste vaatluste korraldamise küsimustes.
Riiklike statistiliste vaatluste korraldajad peavad enne andmete kogumise alustamist viima oma andmete kogumise, töötlemise ja avaldamise meetodid vastavusse riiklike ja rahvusvaheliste standardite, klassifikaatorite ning statistiliste meetoditega.
Vabariigi Valitsus kinnitab riiklike statistiliste vaatluste korraldamisel kasutatavad klassifikaatorid.
Riigiasutused kooskõlastavad andmete kogumise, töötlemise ja avaldamise meetodid enne riiklike statistiliste vaatluste loetelus ettenähtud vaatluste alustamist Statistikaametiga.
Statistikaametiga tuleb kooskõlastada ka kõik nendes meetodites hiljem tehtavad muudatused.
Riiklike statistiliste vaatluste korraldamisel kasutatakse eelkõige riiklikesse ja teistesse andmekogudesse kogutud andmeid, riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste ning juriidiliste isikute tegevuse käigus tekkinud või nende kogutud andmeid.
Andmekogude volitatud töötlejad on kohustatud Statistikaametiga kooskõlastama andmekogude andmete struktuuri, definitsioonid ja kasutatavad klassifikaatorid.
Riikliku statistilise vaatluse korraldaja teatab andmeesitajale kogutavate andmete kasutamise eesmärgi, nende töötlemise, edastamise ja avaldamise põhimõtted ning esitamise tähtpäevad.
Andmeesitajat teavitatakse ka vastutusest käesoleva seaduse §-s 7 sätestatud nõuete rikkumise eest.
Riikliku statistilise vaatluse korraldaja teatab andmeesitajale andmete kogumisest või muudatustest andmete kogumisel kas hiljemalt üks kuu enne vastavate andmete kogumise algust või hiljemalt üks kuu enne andmete esitamise tähtpäeva.
Andmeesitajateks käesoleva seaduse mõttes on Eestis registreeritud juriidilised isikud, välismaa äriühingute filiaalid, riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning füüsilisest isikust ettevõtjad ning kinnisvara, ehitisi või nende osi omavad füüsilised isikud.
Andmeesitajal on õigus üks kord aastas tutvuda riikliku statistilise vaatluse korraldaja poolt tema kohta kogutud andmetega.
Riikliku statistilise vaatluse korraldaja nõudmisel on andmeesitajad kohustatud õigeaegselt esitama andmeid käesoleva seaduse § 3 lõigete 2 ja 3 alusel kehtestatud ulatuses oma asukoha, alluvuse, majandusliku tegevuse ja seisundi, töö iseloomu, kasutada olevate ressursside, tegevusplaanide ja perspektiivide kohta.
Andmete esitamise eest tasu ei maksta.
Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused on riikliku statistilise vaatluse korraldaja nõudmisel kohustatud esitama andmeid, mida nad on kogunud oma tegevuse käigus, välja arvatud andmed, mida neil seadusega on keelatud avaldada.
Andmekogude pidajad on kohustatud riikliku statistilise vaatluse korraldaja nõudmisel esitama käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 nimetatud andmekogudesse kogutud andmeid.
Füüsiline isik esitab andmeid enda kohta vabatahtlikkuse alusel, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Juriidilised isikud ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused on riikliku statistilise vaatluse korraldaja nõudmisel kohustatud teatama, mille kohta nad andmeid koguvad.
Riikliku statistilise vaatluse korraldaja võib erandina vabastada andmeesitaja tema kirjalikul taotlusel käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustusest kas osaliselt või täielikult, kui andmete esitamine on raskendatud või võimatu.
Riikliku statistilise vaatluse korraldaja on kohustatud tagama kogutud andmete kaitse.
Riikliku statistilise vaatlusega kogutud andmeid võib kasutada ainult statistilisel otstarbel.
Riikliku statistilise vaatlusega kogutud andmeid ei tohi kasutada kontrolli, maksustamise ega ühelgi teisel mittestatistilisel otstarbel.
Käesoleva paragrahvi lõikeid 1-3 ei kohaldata andmete suhtes, mis vastavalt seadustele on avalikud.
Statistikaameti kogutud ja töödeldud andmete kaitse korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kogutud andmeid võib riikliku statistilise vaatluse korraldaja edastada ja avaldada ainult sellisel kujul, mis välistab andmeesitaja otsese või kaudse identifitseerimise võimaluse.
Et otsustada, kas andmeesitaja on identifitseeritav, võetakse arvesse kõik vahendid, mida kolmas isik võib põhjendatult kasutada nimetatud andmeesitaja identifitseerimiseks.
Andmeesitaja identifitseerimist võimaldavaid andmeid võib riikliku statistilise vaatluse korraldaja erandkorras edastada ja avaldada ainult andmeesitaja kirjalikul nõusolekul.
Andmeesitaja identifitseerimist võimaldavaid andmeid võib Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras edastada teadusuuringuteks ka andmeesitaja nõusolekuta.
Töötluses olevaid andmeid ei tohi riikliku statistilise vaatluse korraldaja edastada ega avaldada.
Andmed loetakse avaldatuks hetkest, millal riikliku statistilise vaatluse korraldaja need üldiseks kasutamiseks kättesaadavaks teeb.
Käesoleva seaduse §-s 7 sätestatud nõuete rikkumise eest füüsilise isiku poolt sätestatakse vastutus haldus-õiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1995, 76-78, 1345; 83, 1441; 1996, 3, 56 ja 57; 26, 528; 31, 631; 48, 944; 83, 1488; 86, 1538; 1997, 1, 3 ja 4; 5/6, 30; 16, 259; 28, 423; 30, 472; 48, 777; 51, 822 ja 823; 52, 833 ja 834).
Riikliku statistilise vaatlusega kogutavate andmete esitamata jätmise või teadlikult moonutatult esitamise eest - määratakse rahatrahv kuni 40 000 krooni.
Juriidilise isiku poolt käesoleva seaduse §-s 7 sätestatud nõuete rikkumise korral on haldusõiguserikkumise protokolli koostamise õigus Statistikaameti peadirektori ja Eesti Panga presidendi poolt selleks volitatud isikutel.
Juriidilise isiku poolt käesoleva seaduse §-s 7 sätestatud nõuete rikkumise korral on asja arutamise ja karistuse määramise õigus halduskohtul.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1 ja 2 ettenähtud sanktsioone rakendatakse haldusõiguserikkumiste seadustikus toodud menetluskorda järgides.
Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi statistikaseadus (ENSV Teataja 1990, 9, 145) tunnistatakse kehtetuks.
Kutseõppeasutuse seaduse ülesanne on sätestada kutseõppeasutuse (edaspidi kool) asutamise, ümberkorraldamise ja tegevuse lõpetamise alused, õppekorralduse alused, kooli juhtimise põhimõtted, kooli eelarve moodustumise ja finantseerimise alused, kooli liikmeskonna õigused ja kohustused ning riiklik järelevalve kooli tegevuse üle.
Kooli ülesanne on luua õpilastele võimalused eluks ja tööks vajalike teadmiste, oskuste ja eetiliste tõekspidamiste omandamiseks.
Kutse-, eri- ja ametialase koolituse, samuti täiskasvanute tööalase koolituse korraldamisel arvestab kool ühiskonna ja tööturu vajadusi.
Koolid jagunevad, lähtudes õpingute alustamiseks nõutavast haridustasemest, põhihariduse baasil tegutsevateks koolideks ja keskhariduse baasil tegutsevateks koolideks.
Käesoleva seaduse alusel tegutsevad ka koolid, kus on võimalik õppida nii põhi- kui keskhariduse baasil.
Käesolev seadus reguleerib riigi- ja munitsipaalkoolide tegevust.
Käesolevat seadust kohaldatakse erakoolidele niivõrd, kuivõrd erakooliseadus ei sätesta teisiti.
Kooli nimi väljendab kooli asukohta ja koolitusala ega tohi olla eksitav haridustaseme suhtes, mida koolis on võimalik omandada.
Riigikool on Haridusministeeriumi hallatav riigiasutus.
Riigi- või sisekaitseline riigikool on Kaitseministeeriumi või Siseministeeriumi hallatav riigiasutus.
Munitsipaalkool on kohaliku omavalitsuse asutus.
Kool tegutseb käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide ning oma põhimääruse alusel.
Riigi- või sisekaitselise riigikooli põhimääruses võib sätestada käesolevast seadusest erinevaid sätteid riigi- või sisekaitselisse riigikooli astumise üldtingimuste, õppevormide, kooli lõpetamise ning riigi- või sisekaitselise riigikooli struktuuri ja juhtimise osas.
Riik ning vald ja linn tagavad soovijatele võimaluse põhihariduse baasil kutsekeskhariduse omandamiseks.
Riigikooli asutab asjaomase ministri ettepanekul Vabariigi Valitsus.
Riigikooli asutamise ettepaneku teeb Haridusministeerium.
Kui riigikooli asutamise ettepaneku teeb Siseministeerium või Kaitseministeerium, kooskõlastatakse ettepanek Haridusministeeriumiga.
Haridusministeerium nõustub riigikooli asutamise ettepanekuga, kui on täidetud käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud kooli asutamise kohustuslikud tingimused.
Kooli põhimääruse olemasolu.
Riigikool asutatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Munitsipaalkooli asutab kohaliku omavalitsuse volikogu otsusel valla- või linnavalitsus Haridusministeeriumi väljaantud koolitusloa alusel.
Finantseerimise, majandamise ja asjaajamise alused.
Riigikooli põhimääruse kinnitab minister, kelle juhitava ministeeriumi valitsemisalasse riigikool kuulub.
Munitsipaalkooli põhimääruse kinnitab valla- või linnavolikogu.
Koolitusluba on riiklik dokument, mis annab munitsipaalkoolile õiguse viia läbi õpet koolitusloal märgitud vastava kutse-, eri- ja ametiala õppekava alusel.
Koolituslubade väljaandmise ja tühistamise korra ning koolitusloa vormi kehtestab haridusminister määrusega.
Koolitusluba on tähtajaline.
Koolitusluba antakse õppekavaga määratud nominaalse õppeaja kestuse ajaks.
Koolitusloa saamiseks esitab valla- või linnavalitsus taotluse Haridusministeeriumile hiljemalt neli kuud enne õppeaasta algust.
Taotlusele lisatakse käesoleva seaduse § 5 lõikes 4 sätestatud andmed kooli asutamise kohustuslike tingimuste täitmise kohta ja maavanema ning omavalitsusüksuste liidu kirjalikud arvamused munitsipaalkooli asutamise vajalikkuse kohta.
Haridusministeerium vaatab koolitusloa taotluse läbi ühe kuu jooksul.
Haridusministeerium teavitab koolitusloa taotlejat koolitusloa väljaandmisest kirjalikult kümne tööpäeva jooksul pärast vastava otsuse tegemist.
Koolitusloa väljastamise eest tuleb tasuda riigilõivu.
Õppekavale määratud ekspertiisi tulemused on negatiivsed.
Haridusministeerium teatab keeldumise põhjustest koolitusloa taotlejale kirjalikult kümne tööpäeva jooksul pärast vastava otsuse tegemist.
Haridusminister võib anda käskkirja õppekavale ekspertiisi tegemiseks, moodustades selleks ajutise komisjoni õigusaktides sätestatud korras.
Õppekavale tehtavast ekspertiisist teatatakse koolitusloa taotlejale viie tööpäeva jooksul pärast vastava käskkirja andmist.
Ekspertiisikulude kandmise otsustab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud komisjon.
Käesoleva seaduse § 7 lõikes 4 nimetatud koolitusloa taotluse läbivaatamise tähtaeg pikeneb õppekavale ekspertiisi tegemise aja võrra, kuid mitte rohkem kui kahe kuu võrra.
Kool ei ole ühe aasta jooksul pärast koolitusloa väljaandmist alustanud õppetegevust või on õppetegevuse peatanud või lõpetanud.
Haridusministeerium teatab valla- või linnavalitsusele munitsipaalkoolile väljaantud koolitusloa tühistamisest kirjalikult viie tööpäeva jooksul pärast vastava otsuse tegemist.
Koolis toimub õpe kutse-, eri- ja ametiala riikliku õppekava alusel koostatud õppekava järgi.
Koolis võib toimuda õpe kutse-, eri- ja ametiala riikliku õppekava alusel koostatud kutsealase eelkoolituse õppekava järgi, mis võimaldab põhiharidust või üldkeskharidust omandavatel õpilastel omandada põhi- ja üldkeskhariduse riikliku õppekavaga ettenähtud valikainete raames esmased kutse-, eri- või ametialased teadmised ja oskused.
Keskhariduse baasil tegutsevates koolides võib õpe toimuda ka kõrgharidusstandardile vastava kutsekõrghariduse õppekava järgi.
Kutsekõrghariduse õppekava rakendamisele koolis laienevad rakenduskõrgkooli seaduses (RT I 1998, 61, 980; 1999, 10, 150; 102, 908; 2000, 54, 350; 78, 496; 2001, 65, 375) kehtestatud nõuded.
Kutse-, eri- ja ametialade riiklikud õppekavad määravad kindlaks kutse-, eri- ja ametialase koolituse ülesanded, üld- ja tasemenõuded õpingute alustamiseks ning kooli lõpetamiseks, kohustuslike õppeainete loetelu ja õpingute kogumahu.
Kutse-, eri- ja ametialade riiklike õppekavade üldnõuded kinnitab Vabariigi Valitsus.
Riiklikud õppekavad valdkonniti kinnitab haridusminister määrusega.
Kooli õppekava on vastava kutse-, eri- ja ametialaga seotud õpingute alusdokument, mis määrab õppeainete loetelu koos mahu ja sisu üldiseloomustusega, õppeainete valiku võimalused ja tingimused ning nõuded õpingute alustamiseks ja kooli lõpetamiseks, sealhulgas lõputöö tegemiseks.
Kool koostab õppekava iga kutse-, eri- ja ametiala jaoks, mida koolis on võimalik omandada.
Kooli õppekava ja selles tehtavad muudatused ning täiendused kinnitab kooli direktor.
Kooli õppekava ja selles tehtavad muudatused ning täiendused registreeritakse Haridusministeeriumis vastavalt haridusministri määrusega kehtestatud korrale.
Kooli, mis tegutseb põhihariduse baasil, võivad õppima asuda isikud, kellel on põhiharidus.
Kooli, mis tegutseb keskhariduse baasil, võivad õppima asuda isikud, kellel on üld- või kutsekeskharidus.
Õpilaste vastuvõtu korra kinnitab haridusminister määrusega.
Õpilasel on õigus ühes koolis alustatud õpinguid jätkata vabade kohtade olemasolul teises koolis samal kutse-, eri- ja ametialal.
Üleminekul teisele kutse-, eri- ja ametialale peab õpilane sooritama kõik selles õppekavas ettenähtud eksamid ja arvestused, mida eelmise kooli õppekava ei sisaldanud.
Põhihariduse baasil tegutseva kooli pooleli jätnud õpilasel on keskhariduse omandamiseks õigus jätkata õpinguid gümnaasiumis haridusministri määrusega kehtestatud tingimusel.
Puudega inimestele tagatakse koolis õppimise võimalused Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tingimustel ja korras.
Kooli vastuvõetud õpilasele väljastatakse õpilaspilet.
Õpilaspileti vormi ja väljaandmise korra kehtestab haridusminister määrusega.
Kool võimaldab põhi- ja üldkeskhariduse riikliku õppekavaga ettenähtud valikainete raames ja kutsealase eelkoolituse õppekava järgi kutsealast eelkoolitust põhiharidust või üldkeskharidust omandavatele õpilastele.
Kutsealase eelkoolituse läbimise kohta väljastab kool õpilasele tõendi, mille alusel tehakse kanne õpilase põhikooli või gümnaasiumi lõputunnistusele.
Kool võimaldab kutsealase eelkoolituse õppekava järgi kutsealast eelkoolitust ka nendele põhiharidust omandavatele õpilastele, kes on väljunud koolikohustuse east ja omandavad põhiharidust õhtuses või kaugõppe vormis põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega (RT I 1993, 63, 892; 1999, 42, 497; 79, 730; 2000, 33, 195; 54, 349; 95, 611; 2001, 50, 288; 75, 454) sätestatud alustel ja korras.
Kutsealase eelkoolituse läbimise kohta väljastab kool õpilasele tõendi.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kutsealase eelkoolituse korraldamiseks sõlmitakse leping kooli ja selle põhikooli või gümnaasiumi vahel, kus õpilane omandab põhi- või üldkeskharidust.
Kooli juurde, kus toimub kutsekeskhariduse omandamine muusika või koreograafia valdkonna õppekavade järgi, võib moodustada vastava kutsealase eelkoolituse korraldamiseks õppegruppe neljanda kuni üheksanda klassi õpilastele.
Põhihariduse omandamine toimub põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega sätestatud alustel ja korras.
Kutsealase eelkoolituse läbinud õpilane on omandanud kooli õppekavas ettenähtud esmased kutse-, eri- või ametialased teadmised ja oskused ning võib jätkata õpinguid koolis käesoleva seadusega kehtestatud tingimustel ja korras, kusjuures kooli õppekava täitmisel arvestatakse eelkoolituse õppekava läbimisel omandatud teadmisi ja oskusi.
Koolis omandatakse kutsekeskharidus kutse-, eri- ja ametiala riiklikule õppekavale vastava kutsekeskhariduse õppekava alusel, kusjuures õppekava nominaalkestus põhihariduse baasil õppivatele õpilastele on vähemalt kolm aastat ja keskhariduse baasil vähemalt üks aasta.
Põhihariduse baasil õppivad õpilased omandavad üldhariduslikke õppeaineid vähemalt 50 õppenädala ulatuses.
Koolis omandatakse kõrgharidus kutsekõrghariduse õppekava alusel, mille õppekavaga määratud õppeaja nominaalkestus on kolm kuni neli aastat.
Kooli, õpilase või tema seadusliku esindaja ja riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku või eraõigusliku juriidilise isiku või füüsilisest isikust ettevõtja vahelised suhted õpilaste õppepraktika korraldamisel reguleeritakse nende vahel sõlmitava lepinguga.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud leping sõlmitakse vähemalt 10 päeva enne õppepraktika algust.
Vaidluste lahendamise kord.
Õppepraktika läbiviimiseks loodud ametikohad, sealhulgas kooli õppetöökojas ja õppemajandis, peavad vastama tingimustele, mis võimaldavad õppekavaga kehtestatud nõuete täitmise.
Õppepraktikal viibimise ajal laienevad õpilastele töökaitsealased õigusaktid.
Õppekeel on koolis eesti keel.
Õppekeelena teiste keelte kasutamise otsustab haridusminister.
Õpe toimub päeva-, õhtu- ja kaugõppe vormis.
Õppeaasta koosneb õppeajast, praktikaajast, eksamiperioodist ja õppevaheajast.
Õppeaeg koos eksamiperioodi ja praktikaajaga on vähemalt 40 õppenädalat.
Õppevaheaja kogukestus on vähemalt kaheksa nädalat aastas.
Õpilaste teadmisi, oskusi ja vilumusi kutsekeskhariduse omandamisel hinnatakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses (RT I 1993, 63, 892; 1999, 42, 497; 79, 730; 2000, 33, 195; 54, 349; 95, 611; 2001, 50, 288; 75, 454) sätestatud skaala alusel.
Kool loetakse lõpetatuks pärast vastava õppekava täitmist.
Põhihariduse baasil kutsekeskharidust omandavate muu õppekeelega õppegruppide lõpetajad sooritavad kooli lõpetamiseks ka eesti keele riigieksami.
Eesti keele riigieksami sooritamine toimub keeleseaduse (RT I 1995, 23, 334; 1996, 37, 739; 40, 773; 1997, 69, 1110; 1998, 98/99, 1618; 1999, 1, 1; 16, 275; 60, 618; 2000, 51, 326; 2001, 58, 354; 65, 375) ja selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud tingimustel ja korras.
Kooli lõpetamist tõendab kooli lõputunnistus, kutsekõrghariduse õppekava läbimisel diplom, mille vormi ja väljaandmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kooli väljaantud lõputunnistused kantakse Haridusministeeriumi lõpudokumentide registrisse haridusministri määrusega kehtestatud korras.
Kool korraldab täiskasvanute tööalast koolitust haridusministri määrusega kehtestatud tingimustel ja korras.
Kooli juhib direktor, kelle ülesanne on tagada kooli tulemuslik töö.
Direktor kannab oma pädevuse piires vastutust kooli põhimääruselise tegevuse, üldseisundi ja arengu ning rahaliste vahendite õiguspärase kasutamise eest.
Direktor annab oma tegevusest aru kooli nõukogule ja teda ametisse kinnitanule.
Lahendab teisi talle antud küsimusi.
Direktor annab käskkirju.
Kooli direktori vaba ametikoha täitmiseks korraldatakse avalik konkurss.
Konkursi viib läbi kooli nõukogu haridusministri määrusega kehtestatud korras.
Direktor kinnitatakse konkursitulemuste alusel ametisse konkursil väljakuulutatud tähtajaks, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks.
Riigikooli direktoriga sõlmib, muudab ning lõpetab töölepingu minister, kelle juhitava ministeeriumi valitsemisalasse kool kuulub, munitsipaalkooli direktoriga sõlmib, muudab ning lõpetab töölepingu vallavanem või linnapea valla- või linnavalitsuse ettepanekul.
Koolil on õppenõukogu, kelle ülesandeks on kooli õppetegevusega seotud küsimuste lahendamine.
Õppenõukogu liikmeteks on kooli pedagoogid.
Õppenõukogu töökord sätestatakse kooli põhimääruses.
Kooli nõukogu suunab kooli tegevust ja otsustab kooli arengu, vara ja eelarvega seotud küsimusi.
Kooli nõukogu on viie- kuni üheksaliikmeline ja selle moodustab riigikooli puhul minister, kelle valitsemisalasse kool kuulub, munitsipaalkooli puhul aga vastav valla- või linnavalitsus.
Kooli nõukogu moodustatakse ministeeriumi, kelle valitsemisalasse kool kuulub, vastava valla- või linnavalitsuse või kohalike omavalitsusüksuste liidu, vastava kutse-, eri- ja ametialaga seotud tööandjate ja töötajate (teenistujate) registreeritud ühingute ja kutseühingute ning Tööturuameti piirkondlike tööhõiveametite esindajatest kolmeks aastaks.
Nõukogu liikmed võib minister, kelle valitsemisalasse kool kuulub, või vastav valla- või linnavalitsus tagasi kutsuda juhul, kui nõukogu koosseis ei ole kokku tulnud kolme kuu jooksul pärast nõukogu koosseisu kinnitamist või kui nõukogu ei ole täitnud talle käesoleva seadusega pandud ülesandeid.
Kinnitab otsusega riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused, avalik- ja eraõiguslikud juriidilised isikud ning füüsilistest isikutest ettevõtjad, kus toimub õppepraktika.
Kooli nõukogu teeb üksikküsimustes otsuseid.
Kooli nõukogu tegutseb haridusministri määrusega kehtestatud korras.
Kooli liikmeskonna moodustavad kooli pedagoogid ja teised töötajad (edaspidi personal) ning õpilased ja üliõpilased (edaspidi õpilased).
Käesoleva seaduse tähenduses on üliõpilaseks kutsekõrghariduse õppekava järgi õppija.
Üliõpilastele laienevad käesoleva seadusega kehtestatud õigused ja kohustused niivõrd, kuivõrd rakenduskõrgkooli seadus ei sätesta teisiti.
Personali tööülesanded ja -kohustused määrab kooli direktor töösuhteid reguleerivate õigusaktide alusel.
Personaliga sõlmib, muudab ja lõpetab töölepingud kooli direktor.
Käesolevas seaduses käsitletakse pedagoogidena õppealal töötavaid isikuid ning direktorit.
Kooli pedagoogi vaba ametikoht täidetakse avaliku konkursi korras.
Pedagoogide kvalifikatsiooninõuded kehtestab haridusminister määrusega.
Kooli pedagoogide vabade ametikohtade täitmiseks korraldatava konkursi tingimused ja korra kinnitab haridusminister määrusega.
Pedagoogi vastavus ametikohale määratakse atesteerimisega.
Atesteerimise tingimused ja korra kehtestab haridusminister määrusega.
Pedagoogi töötasustamise aluseks on ametikoht.
Kasutada muid seaduse ja kooli põhimäärusega kehtestatud õigusi.
Kool tagab õpilase koolis viibimise ajal tema tervise kaitse.
Kooli asukohajärgne valla- või linnavalitsus määrab õpilaste meditsiinilise teenindamise korra.
Õpilane peab järgima seaduse, kooli põhimääruse, sisekorraeeskirja ja muude õigusaktidega kehtestatud kohustusi ning kandma vastutust nende rikkumise korral.
Kooli õpilased moodustavad ühe õpilaskonna.
Täiskasvanute täiendõppe kursuste kuulajad õpilaskonda ei kuulu.
Nende õigusliku seisundi määrab täiskasvanute koolituse seadus (RT I 1993, 74, 1054; 1998, 71, 2100; 1999, 10, 150; 60, 617).
Õpilaskonnal on õigus otsustada ja korraldada iseseisvalt, kooskõlas seaduse ja seaduse alusel antud õigusaktidega, õpilaselu küsimusi, lähtudes õpilaste huvidest, vajadustest, õigustest ja kohustustest.
Otsustada ja korraldada kõiki muid õpilaselu küsimusi, mis seaduse ja seaduse alusel antud õigusaktide kohaselt kuuluvad õpilaskonna pädevusse ning mis ei ole samadel alustel antud kellegi teise otsustada ja korraldada.
Õpilaskonnal on põhikiri, milles sätestatakse õpilaskonna esindus- ja täitevorganite moodustamise kord, nende õigused, kohustused ja vastutus ning töökord.
Õpilaskonna põhikirja võtab vastu õpilaskond kooli põhimääruses sätestatud korras.
Õpilasesindus esitab õpilaskonna põhikirja kooli nõukogule kinnitamiseks.
Kooli nõukogu kinnitab õpilaskonna põhikirja, kui see vastab seadusele, seaduse alusel antud õigusaktidele ja rahvusvaheliselt tunnustatud demokraatlikele põhimõtetele.
Õpilaskonna vastutav ja korraldav esindusorgan on demokraatlikult valitud õpilasesindus, kes esindab õpilaskonda suhetes kooliga, Eesti ja rahvusvaheliste organisatsioonide, asutuste ja isikutega.
Õpilasesinduse valimise õigus on kõikidel kooli õpilastel.
Esimese õpilasesinduse valimised korraldab direktor kooli põhimääruses sätestatud korras, lähtudes demokraatlikest printsiipidest.
Kooli finantseeritakse riigieelarvest, valla- või linnaeelarvest, kooli põhimääruses sätestatud kooli põhitegevusega seotud tasulistest teenustest, laekumistest sihtasutustelt ja muudest vahenditest.
Riigikooli õppekulud kaetakse riigieelarvest selle ministeeriumi eelarve vahenditest, kelle valitsemisalasse kool kuulub.
Riigikooli õppekulud kaetakse riigieelarve vahenditest riigi poolt finantseeritavate koolituskohtade arvu ulatuses õppekavaga määratud nominaalse õppeaja jooksul, lähtudes koolituskoha maksumusest ning õppekavade ja õppevormide koefitsientidest.
Riigikooli riigi poolt finantseeritavad koolituskohad kinnitab pärast vastava kutsenõukogu arvamuse ärakuulamist minister, kelle juhitava ministeeriumi valitsemisalasse kool kuulub.
Munitsipaalkooli valla- või linnaeelarvest finantseeritavad koolituskohad kinnitab pärast vastava kutsenõukogu arvamuse ärakuulamist valla- või linnavalitsus.
Koolituskoha maksumuse igaks eelarveaastaks kehtestab Vabariigi Valitsus.
Õppevaldkondade ja õppevormide koefitsiendid ning koefitsiendid erivajadustega õpilastele õppe läbiviimiseks kehtestab Vabariigi Valitsus.
Munitsipaalkoolis põhihariduse baasil õppivate õpilaste õpetamisega seotud õppekulud kaetakse riigieelarve vahenditest käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud alustel.
Riigieelarve vahenditest võib kokkuleppel vastava valla- või linnavalitsusega lõikes 3 nimetatud alustel katta ka munitsipaalkoolis keskhariduse baasil õppivate õpilaste õpetamisega seotud õppekulud.
Munitsipaalkoolis keskhariduse baasil õppivate õpilaste õpetamisega seotud õppekulude katmiseks riigieelarve vahenditest sõlmitakse vastava valla- või linnavalitsuse ja Haridusministeeriumi kui riigi esindaja vahel leping.
Õppevaldkondade ja õppevormide koefitsiendid.
Põhiharidust omandavate isikute kutsealase eelkoolituse korraldamisega seotud kulud kaetakse riigikooli puhul riigieelarvest selle ministri kinnitatud koolituskohtade arvu ulatuses, kelle valitsemisalasse kool kuulub, munitsipaalkooli puhul valla- või linnaeelarvest vastava valla- või linnavalitsuse kinnitatud koolituskohtade arvu ulatuses.
Riigieelarve vahenditest võib vastava valla- või linnavalitsuse ja Haridusministeeriumi kui riigi esindaja vahelise lepingu alusel katta ka munitsipaalkoolis põhiharidust omandavate isikute kutsealase eelkoolituse korraldamisega seotud kulud.
Lepingule kohaldatakse käesoleva seaduse § 14 1 lõikes 3 nimetatud lepingu kohustuslikke tingimusi.
Koolil on oma eelarve.
Riiklikku järelevalvet kooli õppe- ja kasvatustegevuse üle teostavad Haridusministeerium ja maavanem (edaspidi riiklik järelevalveorgan).
Riiklikul järelevalveorganil on õigus kaasata riikliku järelevalve teostamisele eksperte.
Riikliku järelevalve eesmärk on tagada õppe- ja kasvatustegevuse efektiivsus ning seaduslikkus.
Analüüsida kutsekeskhariduse taset ning kutsekõrghariduse õppekava järgi omandatava kõrghariduse taset.
Teha ministeeriumile, kelle valitsemisalasse kool kuulub, või valla- või linnavalitsusele ettepanekuid kooli õppe- ja kasvatustegevuse tingimuste parandamiseks või direktori distsiplinaarkorras karistamiseks.
Arvestama kooli õppe- ja kasvatustegevusele üldhinnangu andmisel kompleksse analüüsi tulemusi.
Riikliku järelevalve käigus kontrollitakse kooli tegevust kompleksselt või üksikküsimustes.
Riikliku järelevalve läbiviimise aja, kontrollimise kava ja riiklikku järelevalvet läbiviivad ametnikud kinnitab haridusminister või maavanem.
Kontrollimise kestus ei tohi ületada kaht nädalat.
Riikliku järelevalve läbiviimisest teavitatakse kooli direktorit, munitsipaalkooli puhul ka valla- või linnavalitsust, vähemalt 10 päeva enne kontrollimise algust, edastades neile kontrollimise kava.
Üksikküsimuste kontrollimisest ei pea eelnevalt informeerima kooli direktorit ega munitsipaalkooli puhul vastavat valla- või linnavalitsust.
Riikliku järelevalve tulemused vormistatakse kontrollaktiga, kui kooli tegevust kontrolliti kompleksselt.
Üksikküsimuste kontrollimine vormistatakse õiendiga.
Kontrollakti või õiendi kinnitab haridusminister või maavanem.
Kinnitatud kontrollakt või õiend edastatakse kooli direktorile ning munitsipaalkooli puhul vastavale valla- või linnavalitsusele 30 päeva jooksul kontrollimise lõpetamise päevast arvates.
Maavanema kinnitatud kontrollakt või õiend edastatakse Haridusministeeriumile 10 päeva jooksul selle koolile edastamisest arvates.
Riikliku järelevalveorgani tehtud ettekirjutused on täitmiseks kohustuslikud ettekirjutuses sätestatud tähtaja jooksul.
Kontrollakti või õiendiga mittenõustumisel on kooli direktoril õigus vaidlustada kontrollakt või õiend Haridusministeeriumis ühe kuu jooksul kontrollakti või õiendi kättesaamisest arvates.
Riigikooli korraldab ümber Vabariigi Valitsus ministri ettepanekul, kelle juhitava ministeeriumi valitsemisalasse riigikool kuulub.
Munitsipaalkooli ümberkorraldamise otsustab valla- või linnavalitsuse ettepanekul valla- või linnavolikogu.
Muudel seadusest tulenevatel juhtudel.
Kooli ümberkorraldamine toimub pärast õppeaasta lõppu.
Riigikooli ümberkorraldamine toimub Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Kooli ümberkorraldamise otsusest teatatakse Haridusministeeriumile, välja arvatud juhul, kui kool kuulub Haridusministeeriumi valitsemisalasse, ning õpilastele ja kooli personalile hiljemalt kuus kuud enne uue õppeaasta algust.
Vabariigi Valitsusel on õigus haridusministri ettepanekul anda luba riigikooli munitsipaal- või eraomandisse andmiseks käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel ja korras.
Riigikooli munitsipaal- või eraomandisse andmine toimub likvideerimismenetluseta ja riigikool antakse munitsipaal- või eraomandisse koos kõigi tema õiguste, kohustuste, asjade ja muude õigushüvedega.
Selle tulemusel moodustub munitsipaalkool või erakool ja riigikooli tegevus loetakse lõppenuks.
Samaaegselt riigikooli munitsipaal- või eraomandisse andmisega väljastatakse munitsipaal- ja erakoolile koolitusluba.
Kool suudab munitsipaal- või erakoolina efektiivsemalt reageerida tööturu nõuetele.
Riigikooli võib anda eraõigusliku juriidilise isiku omandisse, mille üheks osaniku-, aktsionäri-, asutaja- või liikmeõiguse teostajaks on riik või vald või linn.
Riigikooli munitsipaalomandisse andmiseks esitab valla- või linnavolikogu, riigikooli eraomandisse andmiseks aga eraõigusliku juriidilise isiku vastav organ haridusministrile taotluse, mis peab sisaldama andmeid käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tingimuste täitmise kohta.
Samaaegselt riigikooli munitsipaal- või eraomandisse andmise taotlusega taotletakse õigusaktidega sätestatud tingimustel ja korras munitsipaalkoolile või erakoolile koolitusluba.
Haridusminister otsustab Vabariigi Valitsuselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loa taotlemise, kui käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tingimused ja õigusaktidega sätestatud koolitusloa saamise tingimused on täidetud.
Vabariigi Valitsus annab loa riigikooli munitsipaal- või eraomandisse andmiseks, kui käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tingimused on täidetud, ja volitab haridusministrit sõlmima riigikooli munitsipaal- ja eraomandisse andmise kohta lepingut.
Riigikooli munitsipaal- või eraomandisse andmine sätestatakse vastavalt valla- või linnavolikogu või eraõigusliku juriidilise isiku organi ja Vabariigi Valitsuse volitusel haridusministri vahel käesoleva seaduse alusel sõlmitavas lepingus.
Riigikooli munitsipaal- või eraomandisse andmisega kaasnevate võimalike organisatsiooniliste ja eelarveliste, sealhulgas koolituskoha maksumusest tulenevate küsimuste, ning muude varalisi kohustusi ja õigusi käsitlevate küsimuste lahendamine.
Riigikooli munitsipaal- või eraomandisse andmisel tagavad Haridusministeerium ja vald või linn või eraõiguslik juriidiline isik õpilastele võimaluse jätkata õpinguid munitsipaalkoolis või erakoolis samal või lähedasel erialal.
Riigikooli munitsipaal- või eraomandisse andmine toimub pärast õppeaasta lõppu.
Riigikooli munitsipaal- või eraomandisse andmise otsusest teatatakse õpilastele ja kooli personalile hiljemalt kaks kuud enne uue õppeaasta algust.
Riigikooli tegevuse lõpetab Vabariigi Valitsus ministri ettepanekul, kelle juhitava ministeeriumi valitsemisalasse riigikool kuulub.
Munitsipaalkooli tegevuse lõpetamise otsustab valla- või linnavalitsuse ettepanekul linna- või vallavolikogu.
Munitsipaalkooli kõik koolitusload on tühistatud.
Kooli tegevuse lõpetamine toimub pärast õppeaasta lõppu.
Kooli tegevuse lõpetamisel tagab kooli kõrgemalseisev asutus õpilastele võimaluse jätkata õpinguid teises koolis samal või lähedasel kutse-, eri- ja ametialal.
Riigikooli tegevuse lõpetamine toimub Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Kooli tegevuse lõpetamise otsusest teatatakse Haridusministeeriumile, välja arvatud juhul, kui kool kuulub Haridusministeeriumi valitsemisalasse, ning õpilastele ja kooli personalile hiljemalt kuus kuud enne uue õppeaasta algust.
Koolide põhikirjad viiakse käesoleva seadusega vastavusse kolme kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates.
Vabariigi Valitsusel korraldada Põllumajandusministeeriumi valitsemisalasse kuuluvate riigi kutseõppeasutuste üleviimine Haridusministeeriumi valitsemisalasse 2000. aasta 1. septembriks.
Õpilastele, kes asusid õppima kutseõppeasutuses keskerihariduse õppekava alusel enne 1999. aastat ja on selle õppekava täies mahus täitnud, antakse keskerihariduse omandamist tõendav lõputunnistus.
Õpilastele, kes asusid õppima kutseõppeasutuses põhihariduse baasil kutsehariduse õppekava alusel enne 1999. aastat ja on selle õppekava täies mahus täitnud, antakse põhihariduse baasil kutsehariduse omandamist tõendav lõputunnistus.
Õpilastele, kes asusid õppima kutseõppeasutuses põhihariduse baasil kutse- ja keskhariduse õppekava alusel enne 1999. aastat ja on selle õppekava täies mahus täitnud, antakse põhihariduse baasil kutse- ja keskhariduse omandamist tõendav lõputunnistus.
Käesoleva seaduse § 4 1 jõustub 2003. aasta 1. jaanuaril.
Käesoleva seaduse § 33 jõustub 2002. aasta 1. jaanuaril.
Õppeasutus on haridusasutus, kus toimub õpetamine ja õppimine vastavalt õppekavale.
Haridusasutuste pedagoogide töösuhteid reguleerib tööseadusandlus, arvestades teistest õigusaktidest tulenevaid erisusi.
Tunnistada kehtetuks kutseõppeasutuse seadus (RT I 1995, 58, 1003; 1998, 64/65, 1007).
Pensionifond on lepinguline investeerimisfond, mille põhieesmärk on täiendava tulu võimaldamine pensionifondi osakuomanikule pärast tema 55-aastaseks saamist või täieliku ja püsiva töövõimetuse korral.
Teiste isikute, asutuste või ühenduste nimes või nimetuses ei või olla sõna „pensionifond“ või sama sõna käändes, samuti eksitavalt sarnase tähendusega sõnu või lühendeid eesti ega mõnes muus keeles.
Pensionifondile, pensionifondi valitsevale fondivalitsejale (edaspidi pensionifondivalitseja) ja pensionifondi depoopangale kohaldatakse investeerimisfondide seaduses (RT I 1997, 34, 535; 1998, 61, 979; 2000, 10, 55; 57, 373) sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Pensionifondi võib valitseda üksnes vastavat tegevusluba omav fondivalitseja või investeerimisfondide seaduse §-s 50 sätestatud juhul pensionifondi depoopank.
Pensionifondivalitseja võib valitseda kahte või enamat pensionifondi üksnes juhul, kui see on tingitud pensionifondivalitsejate ühinemisest või pensionifondi valitsemise ülevõtmisest.
Pensionifondivalitseja jagunemine ei ole lubatud.
Pensionifondi valitsemise tegevusloa (edaspidi tegevusluba) annab ja tühistab Finantsinspektsiooni juhatus oma otsusega.
Tegevusloa andmisest keeldumise ning tegevusloa tühistamise korral peab otsus sisaldama põhjendust.
Pensionifondi valitsemise tegevusluba võib taotleda üksnes fondivalitseja, kes on taotlemise ajaks tegutsenud fondivalitsejana vähemalt 18 kuud ning on viimase 12 kuu jooksul valitsenud lepingulist investeerimisfondi.
Pensionifondivalitseja organisatsioonilise struktuuri ja tehnilise korralduse areng.
Fondivalitseja on kohustatud esitama Finantsinspektsiooni nõudmisel esitamisele kuuluvate andmete kohta täpsustavat teavet ja dokumente.
Rahandusminister võib kehtestada käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmete esitamise korra.
Kui fondivalitseja ei ole esitanud kõiki käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmeid ja dokumente või need on ebaõiged, mittetäielikud, ebakorrektselt vormistatud või ei vasta õigusaktides kehtestatud nõuetele, teatab Finantsinspektsioon sellest taotlejale kirjalikult.
Taotleja peab puudused kõrvaldama 20 kalendripäeva jooksul, arvates teate kättesaamise päevast.
Taotleja või käesoleva lõike punktis 5 nimetatud isikud ei ole piisavalt usaldusväärsed või vajalikul määral suutelised tagama pensionifondi osakuomanike huvide järgimist.
Investeeringute hajutamise astet ning kogemust eri liiki investeeringute (aktsiad, võlakirjad, kinnisvara, tuletisväärtpaberid, eri riikide emitendid, eri majandusharud) tegemisel.
Otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsiooni juhatus hiljemalt 90 päeva jooksul pärast taotleja poolt Finantsinspektsioonile käesoleva seaduse § 6 lõikes 2 nimetatud avalduse ja andmete esitamist.
Fondivalitseja ja depoopank on kohustatud esitama Finantsinspektsiooni nõudmisel täiendavaid dokumente ja andmeid.
Tegevusloa väljaandja.
Tegevusluba ja ärakiri Finantsinspektsiooni juhatuse otsusest tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta, samuti ärakiri käesoleva seaduse § 20 lõikes 3 nimetatud otsusest saadetakse taotlejale hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast otsuse tegemist.
Tegevusloa tühistamisega.
Ilmnevad käesoleva seaduse § 7 lõike 1 punktides 3, 4, 6 ja 13 nimetatud asjaolud.
Enne tegevusloa tühistamise otsustamist võib Finantsinspektsiooni juhatus oma otsusega määrata pensionifondivalitsejale tähtaja tühistamise aluseks olevate puuduste kõrvaldamiseks.
Ärakiri Finantsinspektsiooni juhatuse otsusest, millega tegevusluba tühistati või määrati käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaeg, saadetakse viivitamata otsuses nimetatud isikule, samuti tema poolt valitsetava pensionifondi depoopangale.
Pensionifondivalitseja aktsiakapital peab olema vähemalt 12 miljonit krooni.
Pensionifondivalitseja omakapital peab olema vähemalt 2% tema poolt valitsetavate pensionifondide aktivate turuväärtusest.
Pensionifondivalitseja netovara ei või olla väiksem kui tema aktsiakapital.
Selle nõude rikkumise korral kohaldatakse äriseadustiku (RT I 1995, 26/28, 355; 1998, 91/93, 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360; 57, 596; 102, 907; 2000, 29, 172; 49, 303; 55, 365; 57, 373; 2001, 24, 133; 34, 185; 56, 332; 336) §-s 301 sätestatut.
Pensionifondi valitsemise ülevõtmisel peab käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimus olema täidetud hiljemalt ühe aasta jooksul pärast valitsemisõiguse üleminekut.
Pensionifondivalitseja peab omama vähemalt 2% iga tema poolt valitsetava pensionifondi osakutest, välja arvatud kuue kuu jooksul pärast pensionifondi ülevõtmist.
Pensionifondi osakute omandamine või tagasivõtmine pensionifondivalitseja poolt toimub üks kord kuus pensionifondi tingimustes kindlaksmääratud päeval.
Pensionifondivalitseja poolt osakute omandamine või tagasivõtmine on vaja eelnevalt kooskõlastada Finantsinspektsiooniga.
Finantsinspektsioon lähtub kooskõlastuse andmise otsustamisel osakuomanike huvide kaitsest.
Osakute tagasivõtmist, kui selle tagajärjel jääb pensionifondivalitsejale vähem kui 2% pensionifondi osakutest.
Finantsinspektsioon võib nõuda osakute tagasivõtmist pensionifondivalitseja poolt, kui pensionifondivalitseja omab rohkem kui 5% pensionifondi osakutest.
Pensionifondi valitsemise õiguse üleandnud isik võib pensionifondi osakute tagasivõtmist nõuda pärast kuue kuu möödumist pensionifondi valitsemise üleandmisest.
Pensionifondivalitseja poolt pensionifondi osakute omandamise ja tagasivõtmise täpsema korra kehtestab rahandusminister.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse pensionifondi valitsenud isiku suhtes viie aasta jooksul pärast pensionifondi valitsemise üleandmist.
Pensionifondivalitseja nõukogu ega juhatuse liige ei või olla teise fondivalitseja nõukogu või juhatuse liige, välja arvatud nõukogu liige fondivalitsejas, mille aktsiate või osadega esindatud häältest kuulub üle 50% pensionifondivalitsejale.
Pensionifondivalitseja juhatuse ja nõukogu liikme nimetamine tuleb eelnevalt kooskõlastada Finantsinspektsiooniga.
Nõukogu või juhatuse liikme nimetamise kooskõlastamiseks tuleb Finantsinspektsioonile esitada vastav avaldus ning käesoleva seaduse § 6 lõike 2 punktides 9 ja 14 nimetatud andmed.
Pensionifondivalitseja on kohustatud esitama Finantsinspektsiooni nõudmisel täpsustavat teavet ja dokumente.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kooskõlastuse andmisest keeldutakse käesoleva seaduse § 7 lõike 1 punktides 1, 2, 5, 6 või 13 nimetatud asjaoludel.
Nõukogu või juhatuse liikme nimetamise kooskõlastamise kohta teeb Finantsinspektsiooni juhatus otsuse 20 päeva jooksul pärast vastava avalduse saamist.
Otsuse ärakiri saadetakse pensionifondivalitsejale kolme päeva jooksul pärast vastava otsuse tegemist.
Kui 30 päeva möödumisel avalduse esitamisest Finantsinspektsioonile ei ole taotleja otsuse ärakirja saanud, loetakse nõukogu või juhatuse liikme nimetamine kooskõlastatuks.
Pensionifondivalitseja aktsiate võõrandamine või muu tehingu tegemine tuleb eelnevalt kooskõlastada Finantsinspektsiooniga, kui sellise tehingu tagajärjel ühele isikule kuuluv osalus ületab või langeb alla 1/10, 1/5, 1/3, 1/2 või 2/3 pensionifondivalitseja aktsiakapitalist või aktsiatega esindatud häältest.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tehingu kooskõlastamiseks tuleb Finantsinspektsioonile esitada avaldus ning käesoleva seaduse § 6 lõike 2 punktides 12 ja 13 nimetatud andmed.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tehingule kooskõlastuse andmisest keeldutakse, kui tehinguga ilmneksid käesoleva seaduse § 7 lõike 1 punktides 1, 5, 6 või 13 nimetatud asjaolud.
Kooskõlastamisele kohaldatakse käesoleva seaduse § 14 lõikes 5 sätestatut.
Pensionifondivalitseja põhikirja muudatused tuleb enne muudatuste äriregistrisse kandmist kooskõlastada Finantsinspektsiooniga.
Põhikirja muudetud teksti.
Põhikirja muudatuste kooskõlastamisest keeldutakse, kui sellega kahjustataks pensionifondi osakuomanike huvisid või ilmneksid muud käesoleva seaduse § 7 lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud asjaolud.
Kooskõlastamisele kohaldatakse käesoleva seaduse § 14 lõike 5 esimeses ja teises lauses sätestatut.
Kellel on küllaldased erialased kogemused, laitmatu ärialane ja erialane reputatsioon.
Pensionifondi fondijuhi määramine on vaja eelnevalt kooskõlastada Finantsinspektsiooniga.
Pensionifondi moodustamisel loetakse pensionifondi fondijuhi määramine kooskõlastatuks alates tegevusloa andmise otsuse jõustumisest.
Pensionifondi fondijuhi määramise kooskõlastamiseks tuleb Finantsinspektsioonile esitada vastav avaldus ning käesoleva seaduse § 6 lõike 2 punktides 14 ja 17 nimetatud andmed.
Pensionifondi fondijuhi määramise kooskõlastamisest keeldutakse, kui ilmnevad käesoleva seaduse § 7 lõike 1 punktides 1, 5, 6 või 13 nimetatud asjaolud.
Käesoleva seaduse § 6 lõike 2 punktides 3, 4, 9-14, 17, 19, 21 ja 22 nimetatud andmete muutumisel peab pensionifondivalitseja viivitamata esitama Finantsinspektsioonile vastavad andmed ja dokumendid uuendatud kujul.
Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule peab pensionifondivalitseja viivitamata esitama temale teada olevad andmed käesoleva seaduse § 6 lõike 2 punktides 9-11, 13, 14 ja 17 nimetatud isikute suhtes pankroti- või täitemenetluse algatamise, juriidilise isiku puhul ka ümberkujundamise, jagunemise, ühinemise ja likvideerimismenetluse algatamise kohta.
Lisaks investeerimisfondide seaduse § 34 lõikes 1 sätestatule peavad pensionifondi tingimused sisaldama pensionifondi vahetamise tingimuste ja korra ning tulumaksusoodustusega pensionikindlustuslepingu sõlmimise eesmärgil tagasivõetud osakute eest saadud summa kindlustusandjale ülekandmise korra täpset kirjeldust.
Pensionifondi tingimused registreeritakse käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud tegevusloa andmise otsuse alusel hiljemalt seitsme tööpäeva jooksul pärast tegevusloa andmist.
Pensionifondi tingimuste muutmiseks on vaja Finantsinspektsiooni luba.
Lisaks investeerimisfondide seaduse § 36 lõikes 3 sätestatule tuleb pensionifondi tingimuste muutmiseks esitada põhjendus ja analüüs, kuidas muudatused mõjutavad pensionifondi edasist arengut ja pensionifondi osakuomanike huvisid, ning depoopanga juhatuse seisukoht pensionifondi tingimuste muutmise kohta.
Uue depoolepingu sõlmimisel on vaja esitada ka käesoleva seaduse § 6 lõike 2 punktides 21-24 nimetatud andmed.
Otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb rahandusminister oma käskkirjaga 40 päeva jooksul pärast taotleja poolt Finantsinspektsioonile vastava avalduse ja ettenähtud dokumentide esitamist.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loa andmisest keeldutakse, kui pensionifondi tingimuste muutmine kahjustab pensionifondi osakuomanike huvisid või ilmnevad muud käesoleva seaduse § 7 lõikes 1 nimetatud asjaolud.
Pensionifondi osaku (edaspidi osak) nimiväärtus on 10 krooni.
Osakuid võivad omandada või omada ainult füüsilised isikud ja pensionifondivalitseja käesoleva seaduse §-s 12 sätestatud tingimustel.
Osak on jagamatu ega või kuuluda üheaegselt mitmele isikule.
Osakud võivad kuuluda abikaasade ühisvarasse.
Osakuid ei või võõrandada ega koormata.
Osakuomaniku pankroti korral või tema varale sissenõude pööramisel täitemenetluse korras on vastavalt pankrotihalduril või täituril õigus nõuda osakute tagasivõtmist või pensionifondi likvideerimise korral väljamaksete tegemist.
Muudel juhtudel on osakutele sissenõude pööramine keelatud.
Osakute omandamisel tehakse sissemaksed pensionifondi väljalaskehinnaga.
Osakute väljalaskmisel ei või nõuda, et ühekordselt omandatavate osakute minimaalne kogus oleks suurem kui kümme osakut.
Pensionifondist tehakse osakuomanikele väljamakseid kas osakute tagasivõtmisel pensionifondivalitseja poolt või pensionifondi likvideerimisel.
Väljamaksete tegemiseks ei loeta osakute tagasivõtmist pensionifondi vahetamisel käesoleva seaduse §-s 28 sätestatu kohaselt.
Väljamakse tegemiseks ei loeta osakute tagasivõtmist tulumaksusoodustusega pensionikindlustuse lepingu sõlmimise eesmärgil käesoleva seaduse §-s 29 sätestatud juhul.
Ühekordselt tagasivõetavate osakute arvu ei või piirata.
Osakuomanikul on õigus nõuda osakute tagasivõtmist üksnes käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel, kuid mitte enne kahe aasta möödumist tema poolt nende osakute omandamisest.
Osakute tagasivõtmisel käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetamata juhtudel peab pensionifondivalitseja väljamaksetelt täiendavalt kinni 3% osakute puhasväärtusest.
Osakute tagasivõtmisel enne viie aasta möödumist nende osakute omandamisest osakuomaniku poolt peab pensionifondivalitseja väljamaksetelt täiendavalt kinni 2% osakute puhasväärtusest.
Käesoleva paragrahvi lõigete 3 ja 4 kohaselt kinnipeetud summad jäävad pensionifondi.
Osakute omandamiseks osakuomaniku poolt loetakse käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 4 tähenduses ka osakute omandamist abikaasade ühisvarasse, kui hiljem on toimunud selle jagamine.
Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata käesoleva seaduse § 26 lõigetes 3 ja 4 ning §-des 27 ja 29 sätestatud juhtudel, samuti osakute tagasivõtmisele pensionifondi vahetamisel.
Osaku tagasivõtmistasu ei või olla suurem kui 1% osaku puhasväärtusest.
Osakud on päritavad.
Ühte osakut ei saa pärida mitu isikut.
Osakud ei saa jääda mitme pärija kaasomandiks.
Kui kaaspärijad ei lepi viie kuu jooksul osakute üleminekust kaasomandisse kokku teisiti, loetakse osakud jagatuks kaaspärijate vahel võrdeliselt nende kaasomandi osaga.
Jagamisel ülejäänud osakute jääk kuulub tagasivõtmisele ning selle ulatuses tehakse kaaspärijatele väljamakse.
Kui pärijaks on füüsiline isik, on tal kuue kuu jooksul pärast pärandi vastuvõtmist õigus nõuda kõigi osakute või nendest osa tagasivõtmist.
Kui füüsilisest isikust pärija ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tähtajaks nõudnud osaku tagasivõtmist, loetakse, et ta on pärandi vastuvõtmise päevast omandanud talle pärandatud osaku ja tal on õigus üldistel alustel nõuda osaku tagasivõtmist ning muud osakust tulenevad õigused.
Kui pensionifondi osakud pärandatakse juriidilisele isikule, loetakse osakud tagasivõetuks alates pärandi vastuvõtmise päevast.
Väljanõudmata raha jääb pensionifondi ja osak ning sellest tulenevad õigused ja kohustused loetakse lõppenuks.
Osakuomanikul on õigus nõuda ühe pensionifondi osakute vahetamist teise pensionifondi osakute vastu.
Pensionifondi vahetamiseks peab osakuomanikule kuuluma vähemalt 2000 vahetatavat osakut.
Kõik osakuomanikule kuuluvad ühe pensionifondi osakud vahetatakse korraga.
Kahe aasta jooksul pärast pensionifondi vahetamist.
Pensionifondi vahetamiseks peab osakuomanik esitama pensionifondivalitsejale avalduse.
Avalduses näidatakse, millise pensionifondi osakute vastu osakuomanik soovib vahetada talle kuuluvad pensionifondi osakud, samuti muud pensionifondi tingimustes ettenähtud andmed.
Pensionifondi vahetamisel toimub ühe pensionifondi osakute tagasivõtmine ja teise pensionifondi osakute väljalaskmine osakute vahetamise päeva seisuga.
Osakute tagasivõtmishinna ulatuses omandatakse maksimaalne hulk teise pensionifondi osakuid, tasudes nende eest väljalaskehinna ulatuses.
Pensionifondi vahetamise korraldab pensionifondi depoopank pensionifondi tingimustes ettenähtud tähtaegadel ja korras, kuid mitte hiljem kui kahe kuu jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud avalduse esitamist.
Pensionifondi vahetamisel osakuomanikule väljamakseid ei tehta.
Pensionifondi vahetamine ei ole lubatud, kui osakute tagasivõtmine on investeerimisfondide seaduse alusel peatatud või keelatud.
Osakuomanikul on pärast 55-aastaseks saamist või täieliku ja püsiva töövõimetuse korral õigus nõuda osakute tagasivõtmist, kui osakuomanik sõlmib kindlustusandjaga tulumaksusoodustusega pensionikindlustuslepingu, milles kindlustusmakseks on tagasivõetavate osakute eest saadud summad ning mille kohaselt makstakse kindlustuspension kindlustusvõtjale välja perioodiliselt võrdsete või suurenevate summadena vähemalt kord kolme kuu jooksul kuni kindlustusvõtja surmani.
Osakute tagasivõtmiseks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimustel peab osakuomanik esitama pensionifondivalitsejale avalduse, mis sisaldab pensionifondi tingimustes ettenähtud andmeid.
Avaldust esitada ning osakuid tagasi võtta ei või, kui osakute tagasivõtmine on investeerimisfondide seaduse alusel peatatud või keelatud.
Tagasivõetavate osakute eest arvestatud summade ülekandmise kindlustusandjale pensionikindlustuslepingus ettenähtud kindlustusmaksete ulatuses korraldab pensionifondi depoopank kooskõlastatult kindlustusandjaga pensionifondi tingimustes ettenähtud tähtaegadel ja korras, kuid mitte hiljem kui kahe kuu jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud avalduse esitamist.
Osakute tagasivõtmisel käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel osakuomanikule väljamakseid ei tehta.
Osakute tagasivõtmisel fikseerima tagasivõtmise aluse, osakuomaniku või tema pärija ees- ja perekonnanime, isikukoodi, sünniaja (juriidilise isiku puhul vastavalt ärinime või nimetuse ja registrikoodi), tagasivõetud osakute koguse, tagasivõtmise aja ning tagasivõtmistasu, väljamakse ja käesoleva seaduse § 24 lõikes 5 nimetatud summa suuruse.
Pensionifondi likvideerimisel on pensionifondi depoopank või investeerimisfondide seaduse § 51 lõikes 4 nimetatud likvideerijad kohustatud väljamaksete tegemisel fikseerima väljamakse aja, suuruse ning osakuomaniku ees- ja perekonnanime ja isikukoodi või selle puudumisel sünniaja.
Osakute eest väljamaksete tegemisel arvestatakse, et osakute tagasivõtmine toimub nende omandamise ajalises järjekorras.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud andmed tuleb säilitada kuni viie aasta möödumiseni pensionifondi likvideerimisest.
Pensionifondi arvel teostatavate tehingutega vahetult seotud ülekandekulud ja teenustasud.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud tasud määratakse suhtarvuna pensionifondi aktivate turuväärtusest ning näidatakse pensionifondi tingimustes aasta arvestuses.
Kõik käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata pensionifondi valitsemisega seotud kulud kuuluvad maksmisele pensionifondivalitseja arvelt.
Rahandusminister kehtestab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tasude piirmäärad ning nende arvestamise ja rakendamise korra.
Nimetatud tasud kokku ei või moodustada rohkem kui 3% pensionifondi aktivate turuväärtusest.
Pensionifondi depoopangaks võib olla ainult krediidiasutus, kes on tegutsenud lepingulise investeerimisfondi depoopangana vähemalt ühe aasta jooksul.
Depoopanga kohustuseks on lisaks investeerimisfondide seaduses märgitule pensionifondi vahetamise korraldamine.
Pensionifondi moodustamisel või uue depoolepingu sõlmimisel loetakse depooleping kooskõlastatuks vastavalt käesoleva seaduse §-s 8 või § 20 lõikes 1 sätestatud tegevusloa või loa andmisest alates.
Depoolepingu muudatuste kooskõlastamine toimub investeerimisfondide seaduse § 87 lõigetes 1 ja 3 sätestatud korras.
Pensionifondivalitseja on kohustatud esitama Finantsinspektsiooni nõudmisel esitamisele kuuluvate andmete kohta täpsustavat teavet ja dokumente.
Depoolepingu muudatustele kooskõlastuse andmisest keeldutakse, kui sellega kahjustataks pensionifondi osakuomanike huvisid või ilmneksid muud käesoleva seaduse § 7 lõikes 1 nimetatud asjaolud.
Otsuse depoolepingu muudatuste kooskõlastamise või kooskõlastamisest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsiooni juhatus 30 päeva jooksul pärast taotleja poolt Finantsinspektsioonile vastava avalduse ja kõigi ettenähtud dokumentide esitamist.
Otsuse ärakiri saadetakse pensionifondivalitsejale kolme päeva jooksul pärast otsuse vastuvõtmist.
Pensionifondi likvideerimine on lubatud üksnes Finantsinspektsiooni juhatuse loal.
Enne likvideerimisloa andmist peab Finantsinspektsioon tegema kindlaks, et pensionifondi valitsemise üleandmine ei ole võimalik.
Investeerimisfondide seaduse § 101 lõike 1 teises lauses nimetatud rahaturuinstrumentidesse ei või pensionifondi vara investeerida rohkem kui 30% ulatuses pensionifondi aktivate turuväärtusest.
Aktsiatesse ei või pensionifondi vara investeerida rohkem kui 40% ulatuses pensionifondi aktivate turuväärtusest.
Lähtudes osakuomanike huvide kaitsest, on rahandusministril õigus kehtestada piirangud pensionifondi vara investeerimisel investeerimisfondide seaduse § 102 lõike 1 punktis 3 ja § 104 lõike 1 punktis 3 nimetatud väärtpaberitesse.
Pensionifondi varasse kuuluvate ühe isiku poolt väljalastud väärtpaberite väärtus ei või moodustada rohkem kui 5% pensionifondi aktivate turuväärtusest.
Ühte kontserni kuuluvate isikute poolt väljalastud väärtpaberite väärtus ei või moodustada kokku rohkem kui 10% pensionifondi aktivate turuväärtusest.
Investeerimisfondide seaduse §-s 104 nimetatud riigi poolt väljalastud või tagatud väärtpaberite väärtus ei või moodustada kokku rohkem kui 35% pensionifondi aktivate turuväärtusest.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 sätestatud piiranguid ei kohaldata 18 kuu jooksul pärast pensionifondi registreerimist, välja arvatud juhul, kui pensionifondi vara puhasväärtus on enne selle tähtaja lõppu ületanud 25 miljonit krooni.
Pensionifondi arvel ei või omandada või omada selle fondi fondivalitseja või temaga ühte kontserni kuuluva fondivalitseja poolt valitsetavate teiste investeerimisfondide aktsiaid või osakuid kokku mitte rohkem kui 5% ulatuses fondi aktivate turuväärtusest, kusjuures täidetud peavad olema investeerimisfondide seaduse § 106 lõikes 1 sätestatud tingimused.
Pensionifondi arvel ei või omandada või omada teiste investeerimisfondide aktsiaid või osakuid kokku rohkem kui 20% ulatuses pensionifondi aktivate turuväärtusest.
Pensionifondi vara võib investeerida ainult Eestis, Euroopa Liidus ja rahandusministri poolt kinnitatud nimekirja arvatud riikides asuvate krediidiasutuste hoiustesse.
Krediidiasutuse hoiustesse investeeritud pensionifondi vara ei või moodustada kokku rohkem kui 20% pensionifondi aktivate turuväärtusest.
Pensionifondi vara ei või hoiustada ühes krediidiasutuses rohkem kui 5% ulatuses pensionifondi aktivate turuväärtusest.
Lisaks investeerimisfondide seaduses lepinguliste investeerimisfondide kohta sätestatule võib pensionifondi vara investeerida kinnisasjadesse, mis asuvad pensionifondi tingimustes nimetatud riikides.
Investeeringud investeerimisfondide seaduse § 110 lõikes 2 nimetatud kinnisasjadesse ei tohi kokku ületada 20%, investeeringud investeerimisfondide seaduse § 110 lõikes 3 nimetatud kinnisasjadesse aga 5% pensionifondi aktivate turuväärtusest.
Ühegi kinnisasja soetusväärtus ei või omandamise ajal ületada 5% pensionifondi aktivate turuväärtusest.
Nimetatud nõuet ei kohaldata 18 kuu jooksul pärast pensionifondi registreerimist, välja arvatud juhul, kui pensionifondi vara puhasväärtus on enne selle tähtaja lõppu ületanud 25 miljonit krooni.
Käesoleva seaduse §-des 34-39 sätestatud nõuete rikkumine tehingute sõlmimisel ei too kaasa nende tehingute tühisust, kuid pensionifondivalitseja peab hüvitama osakuomanikele rikkumise tõttu tekkinud kahju.
Pensionifondivalitseja on kohustatud käesoleva seaduse §-des 34-39 sätestatud nõuete rikkumisest ja rikkumise lõpetamisest viivitamata kirjalikult teatama Finantsinspektsioonile.
Käesoleva seaduse §-des 34 ja 36, § 35 lõigetes 1-3, § 37 lõikes 1, § 38 lõigetes 2 ja 3 ning § 39 lõikes 2 sätestatud piirangute ületamisele kohaldatakse investeerimisfondide seaduse § 113 lõikes 3 sätestatut.
Kolme aasta jooksul pärast käesoleva seaduse jõustumist võib pensionifondi käesoleva seaduse § 28 tähenduses vahetada, kui osakuomanikule kuulub 500 või rohkem vahetatavat osakut.
Kuni 2000. aasta 1. jaanuarini ei või pensionifondi vara aktsiatesse investeerida rohkem kui 30% ulatuses pensionifondi aktivate turuväärtusest.
Paragrahvi 16 lõike 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
Fondijuhi kvalifikatsiooninõuded kehtestab rahandusminister.
Fondijuht ei või olla teise fondivalitseja või väärtpaberituru kutselise osalise nõukogu või juhatuse liige ega töötaja.
Kes on olulisel määral rikkunud häid äritavasid.
Fondijuht peab tegutsema aktsiaseltsina asutatud fondi aktsionäride või lepingulise fondi osakuomanike parimates huvides.
Fondijuhina võib tegutseda üksnes isik, kellel on vastavat kvalifikatsiooni tõendav tunnistus.
Tunnistuste väljaandmine ja nende kehtetuks tunnistamine toimub rahandusministri kehtestatud korras.
Väljamakse tegemise päevast alates loetakse osak ning sellest tulenevad õigused ja kohustused lõppenuks.
Täpsemad nõuded nimetatud lepingutele ja investeerimispiirangute arvestamise korra nende sõlmimisel kehtestab rahandusminister.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud piirangut ei kohaldata valuutariski maandamiseks tehtavatele tehingutele ulatuses, milles on omandatud fondi arvel vara tehingu aluseks olevas valuutas.
Paragrahvi 151 lõikes 3 asendatakse number „104“ numbriga „103“ ja sama paragrahvi lõikes 4 number „113“ numbriga „106“.
Tulumaksusoodustusega pensionikindlustuse leping (edaspidi soodusleping) on käesolevas seaduses sätestatud kohustuslike tingimustega kindlustusleping, mille eesmärk on tagada kindlustusvõtjale kindlustussumma maksmine kindlustuspensionina alates lepingus määratud tähtajast.
Sooduslepingute sõlmimise õigus on elukindlustusega tegeleval kindlustusandjal, kellele vastavalt käesolevale seadusele on väljastatud tegevusluba sooduslepingute sõlmimiseks.
Kindlustusvõtja on sooduslepingu alusel kohustatud tasuma kindlustusmakseid seaduses ja lepingus ettenähtud korras ning alates sooduslepingus sätestatud tähtaja saabumisest tekib kindlustusandjal kohustus maksta kindlustuspensioni sooduslepingus sätestatud korras.
Kindlustuspensioni maksmist võib alustada kas sooduslepingus sätestatud tähtajal (edaspidi pensioniiga), kuid mitte varem kui kindlustusvõtja 55-aastaseks saamisel, või kindlustusvõtja täieliku ja püsiva töövõimetuse korral, alates sellise töövõimetuse kindlakstegemisest.
Kindlustusvõtjal on õigus lõpetada soodusleping igal ajal kuni lepingus sätestatud pensioniea saabumiseni.
Kindlustusandjal on õigus lõpetada soodusleping käesoleva seaduse § 23 lõike 1 punktis 3 sätestatud alusel ning muul seaduses sätestatud alusel.
Sooduslepingust tulenevad varalised õigused ei või olla laenu tagatiseks või muul viisil koormatud.
Pensionifondi osakuomaniku pärijale või tulumaksusoodustusega pensionikindlustuse lepingu alusel kindlustusvõtja surma korral soodustatud isikule või kindlustusvõtja pärijale.
Residendist füüsilise isiku tulumaksust laekub 44% riigieelarvesse ja 56% tema elukohajärgse kohaliku omavalitsusüksuse eelarvesse.
Kindlustusvõtjale tulumaksusoodustusega pensionikindlustuse lepingu alusel tehtavad väljamaksed.
Tulumaksusoodustusega pensionikindlustuslepingu alusel kindlustusvõtjale perioodiliselt pärast tema 55-aastaseks saamist või tema täieliku ja püsiva töövõimetuse kindlakstegemist makstav kindlustuspension juhul, kui kindlustusleping näeb ette, et vastavaid väljamakseid tehakse võrdsete või suurenevate summadena vähemalt kord kolme kuu jooksul kuni kindlustusvõtja surmani.
Residendist füüsilisel isikul on õigus maksustamisperioodi maksustatavast tulust maha arvata tulumaksusoodustusega pensionikindlustuse lepingu alusel tasutud kindlustusmaksed ning pensionifondi osakute soetamiseks makstud summad, välja arvatud pensionifondide seaduse §-des 28 ja 29 sätestatud juhtudel, kokku kuni 15% ulatuses maksustamisperioodi tulust.
Käesoleva seaduse § 7 lõikes 4 nimetatud juhtudel.
Punktis 13 nimetatutelt - 10%.
Käesolev seadus jõustub 1998. aasta 1. augustil.
Käesolev seadus sätestab leiutise õiguskaitse kasuliku mudelina.
Leiutise õiguskaitset kasuliku mudelina käsitlevates õigusaktides ettenähtud õigused ja kohustused kehtivad, arvestades käesolevas seaduses sätestatud piiranguid, võrdselt Eesti Vabariigi ja välisriigi isiku (edaspidi isik) suhtes.
Kasulik mudel on leiutis, mis on uudne, millel on leiutustase ja mis on tööstuslikult kasutatav.
Taimesort või loomatõug.
Leiutis saab õiguskaitse kasuliku mudelina registreerimisel riiklikus kasulike mudelite registris (edaspidi register).
Kasuliku mudeli õiguskaitse ulatus määratakse kindlaks kasuliku mudeli nõudluse sisuga.
Kasuliku mudelina saab kaitsta seadet, meetodit ja ainet.
Biotehnoloogilist leiutist.
Bioloogilise aine saamist või kasutamist käsitlev leiutis.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud bioloogiline aine on käesoleva seaduse tähenduses iga isepaljunev või bioloogilises süsteemis paljundatav geneetilist informatsiooni kandev aine, sealhulgas mikroorganism.
Leiutis on uudne, kui see erineb tehnika tasemest.
Tehnika tase määratakse kindlaks kogu teabe põhjal, mis on enne kasuliku mudeli registreerimise taotluse (edaspidi registreerimistaotlus) esitamise kuupäeva või prioriteedinõude puhul enne prioriteedikuupäeva avalikkusele teatavaks saanud kirjaliku või suulise kirjeldamise kaudu, kasutamise läbi või mis tahes muul viisil.
Uudsuse määramisel võetakse arvesse ka enne registreerimistaotluse esitamise kuupäeva või prioriteedinõude korral enne prioriteedikuupäeva käesoleva seaduse § 33 järgi avaldatud registreerimistaotluste ja patendiseaduse (RT I 1994, 25, 406; 1998, 74, 1227; 107, 1768; 1999, 84, 764) § 24 järgi avaldatud patenditaotluste sisu, kui nende esitamise kuupäev või prioriteedinõude korral prioriteedikuupäev on varasem.
Tehnika taseme kindlaksmääramisel ei võeta arvesse teavet, mille on 12 kuu jooksul enne registreerimistaotluse esitamise kuupäeva või prioriteedinõude puhul enne prioriteedikuupäeva avalikustanud isik, kellel on käesoleva seaduse § 11 kohaselt õigus kasuliku mudeli registreerimisele, või muu isik, kes on saanud teabe mainitud isikult kas tema tahte kohaselt või vastaselt.
Leiutisel on käesoleva seaduse tähenduses leiutustase, kui leiutis ei tulene endastmõistetavalt tehnika tasemest.
Registreerimistaotlus võib sisaldada ainult ühte leiutist.
Kasuliku mudeli nõudlus on leiutise olemuse selge, täpne ja lühike sõnaline väljendus.
Leiutise olemus esitatakse kasuliku mudeli nõudluses oluliste tehniliste tunnuste kogumina.
Kasuliku mudeli nõudlus on ühe- või mitmepunktiline.
Kasuliku mudeli nõudluse tõlgendamisel kasutatakse leiutiskirjeldust ja illustratsioone.
Leiutiskirjeldus ja illustratsioonid peavad avama leiutise olemuse nii täpselt ja selgelt, et vastava ala asjatundja võib leiutise teostada.
Prioriteet on esimesena registreerimistaotluse või patenditaotluse esitanud isiku eelisõigus taotleda leiutisele õiguskaitset kasuliku mudelina.
Esmase registreerimistaotluse või patenditaotluse esitamise kuupäev loetakse prioriteedikuupäevaks.
Esmase registreerimistaotluse või patenditaotluse esitamise kuupäeva järgi tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooniga mitteühinenud riigis või Maailma Kaubandusorganisatsiooni mittekuuluvas riigis, kui see riik tagab samad tingimused Eesti Vabariigis esitatud esmasele registreerimistaotlusele või patenditaotlusele.
Registreerimistaotlusele, mis on esitatud Patendiametile 12 kuu jooksul sama isiku poolt sama leiutise kohta, võib prioriteedi määrata varasema registreerimistaotluse või patenditaotluse esitamise kuupäeva järgi tingimusel, et varasemat registreerimistaotlust või patenditaotlust ei ole avaldatud ja selle alusel ei ole esitatud prioriteedinõuet mõnele muule registreerimistaotlusele või patenditaotlusele.
Kui varasem registreerimistaotlus on menetluses, loetakse varasem registreerimistaotlus tagasivõetuks.
Registreerimistaotlusele võib prioriteedinõude esitamisel määrata prioriteedi mitme varem esitatud registreerimistaotluse või patenditaotluse esitamise kuupäeva järgi.
Prioriteedinõue peab olema esitatud registreerimistaotluses.
Prioriteedinõuet tõendavad dokumendid esitatakse kas registreerimistaotluses või 16 kuu jooksul prioriteedikuupäevast arvates.
Prioriteedinõuet tõendavaid dokumente ei ole vaja esitada, kui prioriteedinõude aluseks on Eesti Vabariigis esitatud esmane registreerimistaotlus või patenditaotlus.
Õigus taotleda kasuliku mudeli registreerimist ja saada kasuliku mudeli omanikuks on leiutise autoril ja tema pärijal või õigusjärglasel.
Kui leiutis on loodud lepingukohustuste täitmisel, on õigus taotleda kasuliku mudeli registreerimist ja saada kasuliku mudeli omanikuks isikul vastavalt lepingule.
Kasuliku mudeli autor (edaspidi autor) on füüsiline isik, kes oma loomingulise tegevusega on loonud leiutise.
Kui leiutis on loodud mitme füüsilise isiku ühise loomingulise tegevusega, tekib nende ühisautorsus.
Autoril on õigus saada õiglast tulu kasulikust mudelist saadava tulu arvel.
Kasuliku mudeli omanik on isik, kes on omanikuna kantud registrisse.
Kasuliku mudeli registreerimisel kantakse kasuliku mudeli omanikuna registrisse kasuliku mudeli registreerimise taotleja (edaspidi taotleja).
Kasutada või pakkuda kasutamiseks kasuliku mudelina kaitstud meetodit, samuti kasutada, pakkuda müügiks, müüa või importida eelnimetatud eesmärkidel toodet, mis on valmistatud kasuliku mudelina kaitstud meetodil.
Toote puhul, mille valmistamise meetod on kaitstud kasuliku mudelina, loetakse kasuliku mudeli omaniku loata samasuguse toote valmistamist, kasutamist, levitamist, müümist, müügiks pakkumist või eelnimetatud eesmärkidel omandamist (sealhulgas importides) kasuliku mudeli omaniku ainuõiguse rikkumiseks, kui ei tõendata, et samasugune toode on valmistatud teistsugusel meetodil.
Kasuliku mudeli eraviisiline ärieesmärgita kasutamine, kui see ei kahjusta kasuliku mudeli omaniku huve.
Kasuliku mudeli omanikul ei ole õigust keelata tema poolt või tema nõusolekul Eesti Vabariigi või Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi territooriumil käibesse lastud registreeritud kasulikku mudelit sisaldava toote edasist ärieesmärgil kasutamist.
Isik, kes kasutas Eesti Vabariigis tööstuslikult leiutist enne teise isiku poolt samale leiutisele registreerimistaotluse esitamist, tehes seda heauskselt ja registreerimistaotluse esitanud isikust sõltumatult, võib jätkata leiutise kasutamist, säilitades kasutamise üldiseloomu endisena.
Kasutamine on heauskne, kui kasutaja ei teadnud ega pidanudki teadma, et leiutisele kavatsetakse esitada registreerimistaotlus.
Leiutis saab ajutise kaitse registreerimistaotluse esitamise kuupäevast arvates kuni registreeringu andmete kande teate Patendiameti ametlikus väljaandes avaldamise kuupäevani.
Isikut, kes on alustanud leiutise kasutamist registreerimistaotluse esitamise kuupäeva ja registreeringu andmete kande teate Patendiameti ametlikus väljaandes avaldamise kuupäeva vahelisel ajal, ei loeta kasuliku mudeli omaniku ainuõiguse rikkujaks, kui ta ei teadnud ega pidanudki teadma, et leiutise kohta on esitatud registreerimistaotlus, ning kui taotleja ei ole talle kirjalikult teatanud registreerimistaotluse esitamisest.
Isik, kellele taotleja on teatanud registreerimistaotluse esitamisest, loetakse pärast registreeringu andmete kande teate Patendiameti ametlikus väljaandes avaldamise kuupäeva kasuliku mudeli omaniku ainuõiguse rikkujaks registreerimistaotluse esitamise teate saamise kuupäevast arvates, kui tal ei ole käesoleva seaduse § 16 kohaselt varemkasutamisõigust.
Volikiri, kui taotlejal on esindaja.
Registreerimistaotluse dokumendid, välja arvatud kasuliku mudeli registreerimise avaldus, võib esitada ka muus keeles, kui neile on lisatud tõlge eesti keelde.
Registreerimistaotluse vorminõuded kehtestab majandusminister.
Registreerimistaotlus esitatakse Patendiametile.
Riigilõivu tasumist tõendav dokument esitatakse ühe kuu jooksul registreerimistaotluse saabumise kuupäevast arvates.
Volikiri esitatakse kahe kuu jooksul registreerimistaotluse saabumise kuupäevast arvates.
Registreerimistaotluse dokumentide tõlked esitatakse kolme kuu jooksul registreerimistaotluse saabumise kuupäevast arvates.
Kasuliku mudeli registreerimise ja registreeringu jõushoidmisega seotud toiminguid teostab taotleja või tema volitatud patendivolinik.
Kui taotleja elu- või asukoht on väljaspool Eesti Vabariiki, esitab registreerimistaotluse taotleja või patendivolinik.
Registreerimistaotluse esitamisele järgnevaid kasuliku mudeli registreerimisega ja registreeringu jõushoidmisega seotud toiminguid teeb taotleja volitatud patendivoliniku kaudu.
Kui registreerimistaotluse esitavad ühiselt mitu taotlejat, peavad nad järgnevate kasuliku mudeli registreerimise ja registreeringu jõushoidmisega seotud toimingute tegemiseks volitama patendivoliniku või enda hulgast esindaja, kelle elu- või asukoht on Eesti Vabariigis.
Registreerimistaotluse võib esitada sama leiutist käsitleva Patendiametis menetluses oleva patenditaotluse põhjal.
Registreerimistaotlust ei saa esitada hiljem kui 10 aasta jooksul patenditaotluse esitamise kuupäevast arvates.
Registreerimistaotluse esitamise kuupäevaks ja prioriteedikuupäevaks loetakse vastavalt patenditaotluse esitamise kuupäev ja selle prioriteedikuupäev.
Patendiamet teeb registreerimistaotluse saabumisel registreerimistaotluse igale dokumendile saabumismärke.
Registreerimistaotluse saabumise järjekorranumber.
Posti teel esitatud registreerimistaotluse saabumise päevaks loetakse selle Patendiametisse saabumise päev.
Dokument, milles on taotleja nimi ja aadress.
Pärast registreerimistaotluse esitamise päeva määramist käesoleva paragrahvi 3. lõikes sätestatu järgi ning pärast riigilõivu tasumist tõendava dokumendi saabumist käesoleva seaduse § 18 2. lõikes sätestatu järgi võtab Patendiamet registreerimistaotluse menetlusse ning teatab sellest taotlejale kirjalikult.
Patendiamet keeldub registreerimistaotlust menetlusse võtmast, tehes registreerimistaotluse menetlusse võtmisest keeldumise otsuse, kui esitatud dokumendid ei vasta käesoleva seaduse § 20 3. lõikes sätestatud nõuetele.
Puudub volikiri ja seda ei ole esitatud kahe kuu jooksul registreerimistaotluse saabumise kuupäevast arvates.
Registreerimistaotluse menetlusse võtmisest keeldumise korral teatatakse sellest taotlejale kirjalikult ja makstakse riigilõiv tagasi.
Leiutise vastavust käesoleva seaduse § 5 2. lõikes ja §-s 6 sätestatule.
Patendiamet määrab kindlaks registreerimistaotluse prioriteedikuupäeva.
Patendiamet teatab registreerimistaotluse dokumentide vormi puuduste või registreerimistaotluse menetlust takistavate muude asjaolude ilmnemisel nendest kirjalikult taotlejale ning määrab tähtpäeva puuduste kõrvaldamiseks või selgituste andmiseks.
Kui registreerimistaotlus vastab käesoleva seaduse § 5 2. lõike ning §-de 6 ja 17 sätetele, teeb Patendiamet kasuliku mudeli registreerimise otsuse ja selle alusel registreeringu andmete kande ning teatab sellest taotlejale kirjalikult.
Kui registreerimistaotlus ei vasta käesoleva seaduse § 5 2. lõike või § 6 või § 17 sätetele või taotleja jätab registreerimistaotluse dokumentide vormi puudused kõrvaldamata või selgitused andmata, keeldub Patendiamet kasulikku mudelit registreerimast, tehes registreerimistaotluse tagasilükkamise otsuse, ning teatab sellest taotlejale kirjalikult.
Kui taotleja jätab käesoleva seaduse § 21 4. lõike kohaselt määratud tähtpäevaks vastamata, peatab Patendiamet registreerimistaotluse menetluse.
Menetlust jätkatakse, kui taotleja vastab kahe kuu jooksul nimetatud tähtpäevast arvates ja tasub riigilõivu.
Registreerimistaotluse menetlust saab peatada ja jätkata ainult ühel korral.
Taotleja võib menetluse käigus teha registreerimistaotluses parandusi ja täiendusi, mis ei muuda registreerimistaotluse esitamise kuupäeval registreerimistaotluses avatud leiutise olemust.
Parandused ja täiendused muudavad leiutise olemust, kui need sisaldavad leiutise olulisi tunnuseid, mida ei olnud leiutiskirjelduses, kasuliku mudeli nõudluses või illustratsioonidel registreerimistaotluse esitamise päeval.
Patendiamet võib menetluse käigus taotlejaga kooskõlastamata teha registreerimistaotluse dokumentides üksnes redaktsioonilisi parandusi.
Taotleja võib esitada registreerimistaotluse tagasivõtmise nõude ja võtta tagasi menetluses oleva registreerimistaotluse.
Registreerimistaotluse dokumente ei tagastata.
Kui kasuliku mudeli registreerimist taotleb mitu isikut, saab registreerimistaotluse tagasivõtmise nõude esitada nende kõigi nõusolekul.
Käesoleva seaduse paragrahvi 10 3. lõikes sätestatud juhul.
Patendiamet lõpetab tagasivõetud või tagasivõetuks loetud registreerimistaotluse menetluse.
Registreerimistaotluse menetluse lõpetamisest teatatakse taotlejale kirjalikult.
Taotleja võib nõuda registreerimistaotluse menetluse taastamist, kui Patendiamet on lõpetanud registreerimistaotluse menetluse, lugedes registreerimistaotluse käesoleva seaduse paragrahvi 24 3. lõike punkti 1 või 2 kohaselt tagasivõetuks, tingimusel, et nimetatud sätetes loetletud toimingud jäid sooritamata vääramatu jõu või taotlejast ja teda esindavast patendivolinikust sõltumatu muu takistuse tõttu.
Patendiamet taastab registreerimistaotluse menetluse, kui taotleja tõendab takistuse olemasolu ja sooritab ettenähtud toimingud kahe kuu jooksul pärast takistuse kadumist ja tasub riigilõivu, esitades nimetatud tähtaja jooksul riigilõivu tasumist tõendava dokumendi.
Registreerimistaotluse menetluse taastamise nõuet saab esitada ühe aasta jooksul sooritamata jäänud toimingu tähtajast arvates.
Käesoleva paragrahvi 1., 2. ja 3. lõike sätted ei laiene käesoleva seaduse § 34 4. lõikes sätestatule.
Patendiameti otsuseid võib vaidlustada kaubamärgiseaduse (RT 1992, 35, 459; RT I 1998, 15, 231; 1999, 93, 834; 102, 907) kohaselt moodustatud tööstusomandi apellatsioonikomisjonis (edaspidi apellatsioonikomisjon) tööstusdisaini kaitse seaduse (RT I 1997, 87, 1466; 1998, 108/109, 1783) §-des 41-54 sätestatud korras või kohtus.
Taotleja võib esitada kaebuse apellatsioonikomisjonile kahe kuu jooksul otsuse tegemise kuupäevast arvates, tasudes riigilõivu.
Registreerimistaotluse menetlus lõpeb kasuliku mudeli registreerimisega registris või registreerimistaotluse tagasilükkamisega.
Kasuliku mudeli rahvusvahelise registreerimise taotluse (edaspidi rahvusvaheline registreerimistaotlus) all mõeldakse 1970. aasta 19. juunil Washingtonis sõlmitud patendikoostöölepingu (RT II 1994, 6/7, 21) (edaspidi patendikoostööleping) alusel esitatud registreerimistaotlust.
Patendiamet on märgitud või väljavalitud ametiks nendele rahvusvahelistele registreerimistaotlustele, milles märgitud või väljavalitud riigiks on Eesti Vabariik.
Rahvusvaheline registreerimistaotlus, milles märgitud riigiks on Eesti Vabariik, loetakse võrdseks käesoleva seaduse paragrahvide 17 ja 18 kohaselt esitatud registreerimistaotlustega.
Rahvusvaheline registreerimistaotlus, milles märgitud riigiks on Eesti Vabariik, loetakse Patendiametile esitatuks rahvusvahelise esitamise kuupäeval, mille on määranud patendikoostöölepingu järgne vastuvõttev amet (edaspidi vastuvõttev amet).
Rahvusvahelise registreerimistaotluse menetlusse võtmiseks peab taotleja 20 kuu jooksul prioriteedikuupäevast arvates esitama Patendiametile kirjalikult rahvusvahelise registreerimistaotluse menetlusse võtmise taotluse, lisades sellele rahvusvahelise registreerimistaotluse eestikeelse tõlke (edaspidi tõlge) ja tasuma riigilõivu.
Kui taotleja on 19 kuu jooksul prioriteedikuupäevast arvates Eesti Vabariigi välja valinud, peab ta rahvusvahelise registreerimistaotluse menetlusse võtmise taotluse ja tõlke esitama ning riigilõivu tasuma 30 kuu jooksul prioriteedikuupäevast arvates.
Taotlejale antakse tõlke esitamiseks kaks kuud lisaaega eeldusel, et ta tasub tõlke esitamise korral täiendava riigilõivu.
Taotleja võib kolme kuu jooksul, rahvusvahelise registreerimistaotluse menetlusse võtmise taotluse esitamise kuupäevast arvates, täiendada ja parandada kasuliku mudeli nõudlust, leiutiskirjeldust ja illustratsioone tingimusel, et täiendused ja parandused ei muuda rahvusvahelises registreerimistaotluses selle esitamise kuupäeval avatud leiutise olemust.
Kui taotlejat peab esindama käesoleva seaduse § 18 1 2. või 3. lõike kohaselt patendivolinik või esindaja, peab patendivoliniku või esindaja volitama kahe kuu jooksul rahvusvahelise registreerimistaotluse menetlusse võtmise taotluse esitamise kuupäevast arvates.
Taotleja ei ole kinni pidanud käesoleva paragrahvi 5. lõikes sätestatud nõudest.
Kui vastuvõttev amet on keeldunud tunnistamast rahvusvahelise esitamise kuupäeva või on teatanud, et rahvusvaheline registreerimistaotlus loetakse tagasivõetuks, või kui Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni Rahvusvaheline Büroo (edaspidi Rahvusvaheline Büroo) on teinud otsuse vastavalt patendikoostöölepingu artikli 12 3. lõikele või kui vastuvõttev amet on teatanud, et Eesti Vabariigi märkimine loetakse tagasivõetuks, võib taotleja kahe kuu jooksul pärast vastava teate või otsuse saamist nõuda rahvusvahelise registreerimistaotluse läbivaatamist Eesti Vabariigis ja Rahvusvaheliselt Büroolt rahvusvahelise registreerimistaotluse koopia saatmist Patendiametile.
Taotleja peab esitama Patendiametile rahvusvahelise registreerimistaotluse tõlke ja ettenähtud juhtudel andmed patendivoliniku kohta ning tasuma riigilõivu Patendiameti määratud tähtaja jooksul.
Patendiamet kontrollib vastuvõtva ameti või Rahvusvahelise Büroo otsuse õigsust ja teatab tulemustest taotlejale.
Kui vastuvõtva ameti või Rahvusvahelise Büroo otsus ei ole õige, vaadatakse registreerimistaotlus läbi nagu rahvusvaheline registreerimistaotlus.
Kui rahvusvahelise registreerimistaotluse menetlus on lõpetatud põhjusel, et taotleja ei saanud sooritada temast sõltumatu vääramatu jõu või muu takistuse tõttu tähtaegselt mõnd vastuvõtva ameti, rahvusvahelise otsingu ametkonna, rahvusvahelise eelekspertiisi ametkonna või Rahvusvahelise Büroo poolt määratud toimingut või käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes sätestatut, taastab Patendiamet rahvusvahelise registreerimistaotluse menetluse Eesti Vabariigis, kui taotleja järgib käesoleva seaduse paragrahvi 26 2. ja 3. lõike sätteid.
Registri koosseisu kuuluvad kanderaamat ja registritoimik.
Registrikanded on registreerimistaotluse andmete kanne, registreerimistaotluse andmete muutmise kanne, registreerimistaotluse menetluse kanne, registreeringu andmete kanne, registreeringu andmete muutmise kanne, registreeringu kehtivuse pikendamise kanne ja registreeringu kustutamise kanne.
Registrikanne tehakse Patendiameti, apellatsioonikomisjoni või kohtu otsuse alusel.
Registrikanne jõustub selle tegemise päeval.
Taotleja nõudmisel lükatakse kasuliku mudeli registreerimine registris edasi, kuid mitte rohkem kui 18 kuud prioriteedikuupäevast arvates.
Nõue peab olema esitatud koos registreerimistaotlusega.
Registreeringu andmete kande, registreeringu andmete muutmise kande ja registreeringu kustutamise kande teade avaldatakse Patendiameti ametlikus väljaandes.
Pärast registreeringu andmete kandmist registrisse koostab Patendiamet kasuliku mudeli kirjelduse.
Kasuliku mudeli kirjelduse vorminõuded ja vormistamise korra kehtestab majandusminister.
Kasuliku mudeli kirjeldust hoitakse registritoimikus.
Pärast registreeringu andmete kande teate avaldamist väljastab Patendiamet kasuliku mudeli omanikule kasuliku mudeli tunnistuse, milles sisaldub kasuliku mudeli kirjeldus.
Kasuliku mudeli omanike arvust sõltumata väljastatakse ainult üks kasuliku mudeli tunnistus.
Kasuliku mudeli tunnistuse vorminõuded ja vormistamise ning väljaandmise korra kehtestab majandusminister.
Igaühel on õigus tutvuda registritoimiku ja kanderaamatuga ning saada neist ärakirju.
Registreerimistaotlus loetakse avaldatuks alates registreeringu andmete kande teate avaldamisest.
Taotleja ja taotleja esindaja andmed.
Enne registreeringu andmete kande teate avaldamist võivad registreerimistaotluse menetluse toimikuga tutvuda taotleja või isik, kellel on selleks taotleja kirjalik luba või keda taotleja on kirjalikult teavitanud registreerimistaotluse esitamisest ning hoiatanud oma õigusest taotleda kasuliku mudeli registreerimist ja saada kasuliku mudeli omanikuks.
Tagasilükatud, tagasivõetud või tagasivõetuks loetud registreerimistaotluse leiutiskirjeldust ja kasuliku mudeli nõudlust ei avalikustata.
Kirjaliku teabe väljastamise eest võetakse riigilõivu, välja arvatud teabe väljastamise eest järelevalveõiguslikule riigiasutusele või kohtule.
Registreering kehtib neli aastat registreerimistaotluse esitamise kuupäevast arvates.
Registreeringu kehtivust võib pikendada kasuliku mudeli omaniku taotluse alusel esmalt neljaks aastaks ja hiljem veel kaheks aastaks.
Registreering kaotab kehtivuse ennetähtaegselt, kui kasuliku mudeli omanik esitab taotluse registreeringu kehtivuse lõpetamiseks.
Täiendavat riigilõivu tasudes kuue kuu jooksul registreeringu kehtivuse lõppemise kuupäevast arvates.
Kasuliku mudeli omanik võib registreeringu kehtivuse ajal muuta kasuliku mudeli registreeringut selles leiutise olemust muutmata ja õiguskaitse ulatust laiendamata.
Kasuliku mudeli registreeringu muutmise taotlus ja riigilõivu tasumist tõendav dokument esitatakse Patendiametile.
Taotluse kasuliku mudeli nõudluses õiguskaitse ulatuse kitsenemist põhjustanud ilmsete kirja- või arvutusvigade parandamiseks võib kasuliku mudeli omanik esitada Patendiametile ühe aasta jooksul registreeringu andmete kande teate avaldamisest arvates.
Kasuliku mudeli õiguskaitse ulatuse laienemine, mis on tingitud käesoleva paragrahvi 3. lõike alusel tehtud muudatustest, ei piira isikute õigusi, kes enne kasuliku mudeli registreeringus muudatuste tegemise teate avaldamist olid oma majandus- või äritegevuses võtnud arvesse esialgset kasuliku mudeli õiguskaitse ulatust.
Isik, kellel on käesoleva seaduse §-s 11 sätestatu kohaselt õigus taotleda kasuliku mudeli registreerimist, võib selle õiguse teisele isikule üle anda.
Kasuliku mudeli registreerimise taotlemise õigus läheb üle pärijale või õigusjärglasele.
Taotleja võib Patendiametis menetluses oleva registreerimistaotluse teisele isikule üle anda.
Patendiametis menetluses olev registreerimistaotlus läheb taotleja surma või juriidilisest isikust taotleja lõppemise korral üle pärijale või õigusjärglasele.
Taotleja andmete muutmiseks registreerimistaotluse andmete kandes peab taotleja või isik, kellele registreerimistaotlus üle läheb, esitama Patendiametile sellekohase taotluse ja riigilõivu tasumist tõendava dokumendi.
Kui taotluse esitab isik, kellele registreerimistaotlus üle läheb, peab ta taotlusele lisama üleminekut tõendava dokumendi või selle tõestatud ärakirja.
Registreerimistaotlus loetakse teisele isikule üle läinuks registreerimistaotluse andmete muutmise kande tegemise päevast.
Kasuliku mudeli omanik võib kasuliku mudeli teisele isikule üle anda.
Kasuliku mudeli omaniku surma või juriidilisest isikust omaniku lõppemise korral läheb kasulik mudel üle pärijale või õigusjärglasele.
Kasuliku mudeli omaniku andmete muutmiseks registreeringu andmete kandes peab kasuliku mudeli omanik või isik, kellele kasulik mudel üle läheb, esitama Patendiametile sellekohase taotluse ja riigilõivu tasumist tõendava dokumendi.
Kui taotluse esitab isik, kellele kasulik mudel üle läheb, peab ta taotlusele lisama üleminekut tõendava dokumendi või selle tõestatud ärakirja.
Käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatud taotlus tuleb esitada ühe aasta jooksul tehingus määratud kasuliku mudeli ülemineku päevast või õigusjärgluse tekkimise päevast arvates.
Kui kasulik mudel läheb üle kohtuotsuse alusel, tuleb taotlus esitada ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumise päevast arvates.
Käesolevas lõikes nimetatud tähtaegade eiramise korral loetakse registreering kehtetuks.
Kasulik mudel loetakse teisele isikule üleläinuks tehingu või kohtuotsuse järgi määratud kasuliku mudeli ülemineku päevast või õigusjärgluse tekkimise päevast.
Isik, kellele kasulik mudel on üle läinud käesolevas paragrahvis sätestatu järgi, võib kasuliku mudeli omaniku õigusi kasutama hakata registreeringu andmete muutmise kande jõustumise päevast.
Kasuliku mudeli omanik (litsentsiaar) võib käesoleva seaduse § 14 1. lõikes loetletud kasuliku mudeli omaniku õigused kirjaliku litsentsilepinguga (edaspidi litsentsiga) osaliselt või täielikult ühe või mitme isiku (litsentsiaadi) kasutusse anda.
Litsentsi kehtivusaeg ei või olla pikem kui registreeringu kehtivus.
Vaidlused autorsuse üle lahendab kohus pärast kasuliku mudeli registreerimist.
Isik, kes leiab, et käesoleva seaduse § 12 1. või 2. lõike järgi on tema kasuliku mudeli autor või ühisautor, võib oma autorsuse tunnistamiseks esitada kohtusse hagi kasuliku mudeli omaniku vastu.
Autorsust võib vaidlustada autor või tema pärija.
Isik, kes leiab, et õigus kasulikule mudelile kuulub talle, võib ühe aasta jooksul registreeringu andmete kande teate avaldamise kuupäevast või, kasuliku mudeli ülemineku korral, registreeringu andmete muutmise kande teate avaldamise kuupäevast arvates esitada kasuliku mudeli omaniku vastu kohtusse hagi kasuliku mudeli üleandmiseks.
Käesoleva paragrahvi 1. lõike kohaselt esitatud hagi rahuldamise korral võib kostja, kes on leiutist kasutanud või teinud selleks olulisi ettevalmistusi, taotleda leiutise kasutamist tasu eest või tasuta ka pärast kasuliku mudeli üleandmist tingimusel, et leiutise kasutamise iseloom ei muutu.
Isik, kes leiab, et registreeritud kasulik mudel ei vasta käesoleva seaduse § 5 1. lõikes sätestatule või selle leiutiskirjeldus ei vasta § 9 5. lõikes sätestatule või leiutis ei vasta esialgses registreerimistaotluses avatud olemusele ning registreering takistab tema majandus- või äritegevust, võib esitada kohtusse registreeringu õigusvastaseks tunnistamise hagi kasuliku mudeli omaniku vastu.
Käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatud hagi saab esitada registreeringu kehtivuse jooksul.
Registreeringu õigusvastaseks tunnistamise korral teeb Patendiamet registreeringu kustutamise kande, kui kasuliku mudeli omanik või käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatud isik esitab Patendiametile taotluse, millele on lisatud jõustunud kohtuotsuse ärakiri.
Asjast huvitatud isik, kes leiab, et leiutise registreerimine Patendiameti poolt on vastuolus käesoleva seaduse § 17 4. lõikes nimetatud vorminõuetega või § 5 2. lõikes või §-s 19 sätestatuga, võib esitada halduskohtumenetluse seadustikus (RT I 1999, 31, 425; 96, 846) sätestatud korras halduskohtusse kaebuse nõudega tunnistada kasuliku mudeli registreering õigusvastaseks ja kohustada Patendiametit registreerimistaotluse menetlust taastama ja uut otsust tegema.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud kaebuse saab esitada kolme kuu jooksul registreeringu andmete kande teate avaldamise päevast arvates.
Kasuliku mudeli autor võib aegumiseta esitada kohtusse hagi käesoleva seaduse paragrahvi 12 7. lõikes sätestatud õiguste rikkumise korral ja muude autorsusest tulenevate mittevaraliste vaidluste lahendamiseks.
Kasuliku mudeli kasutamisega seotud varaliste vaidluste lahendamiseks võib autor esitada hagi kohtusse kolme aasta jooksul, arvates päevast, mil ta sai või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest.
Taotleja võib käesoleva seaduse § 27 kohaselt esitada Patendiameti otsuse peale kaebuse apellatsioonikomisjonile või kahe kuu jooksul, arvates otsuse kuupäevast, kaebuse halduskohtusse.
Apellatsioonikomisjoni otsusega mittenõustumisel võib taotleja selle vaidlustada, esitades kaebuse halduskohtusse kolme kuu jooksul otsuse tegemise päevast arvates.
Isik, kes süülise käitumisega on rikkunud kasuliku mudeli omaniku ainuõigust, kannab seaduses ettenähtud juhtudel haldus- või kriminaalvastutust.
Isik, kes süülise teoga on rikkunud kasuliku mudeli omaniku ainuõigust ja tekitanud talle varalist kahju, on kohustatud kahju hüvitama.
Kasuliku mudeli heauskse kasutamise puhul võib kohus määrata hüvitise mitte rohkem kui hagi esitamisele eelnenud viie aasta jooksul tekitatud kahju ulatuses.
Kasuliku mudeli omanikul on õigus esitada hagi kolme aasta jooksul, arvates ajast, millal ta sai teada ainuõiguse rikkumise toime pannud isikust.
Enne registreeringu andmete kande teate avaldamist toimepandud ainuõiguse rikkumise korral tuleb hagi esitada käesoleva paragrahvi 4. lõikes toodud tähtaja või ühe aasta jooksul, arvates registreeringu andmete kande teate avaldamise kuupäevast, kusjuures aluseks võetakse hiljem lõppev tähtaeg.
Isik, kes heauskselt kasutas kasulikku mudelit enne registreerimistaotluse esitamist, võib esitada kasuliku mudeli omaniku vastu kohtusse hagi varemkasutamisõiguse tunnistamiseks.
Isik, kes kasutab leiutist litsentsi alusel (litsentsiaat), võib esitada kohtusse hagi litsentsiga seotud vaidluse lahendamiseks.
Kui litsentsi andmisel ei ole ette nähtud teisiti, võib litsentsiaat esitada hagi ka kasuliku mudeli omaniku ainuõiguse rikkumise korral teiste isikute poolt.
Hagi esitamise soovist on litsentsiaat kohustatud eelnevalt teatama kasuliku mudeli omanikule.
Teatamiskohustus loetakse täidetuks, kui teade on saadetud kasuliku mudeli omanikule tähtkirjaga litsentsilepingus märgitud aadressil või kasuliku mudeli registrisse kantud aadressil.
Iga isik võib kahtluse korral, et tema tegevus võib rikkuda kasuliku mudeli omaniku ainuõigust, esitada kohtusse hagi kasuliku mudeli omaniku vastu tunnistamaks, et kasuliku mudeli olemasolu ei takista tema majandus- või äritegevust.
Kasuliku mudeli alaseid vaidlusi arutatakse seaduses sätestatud juhtudel apellatsioonikomisjonis ja kohtus.
Kohus arutab kasuliku mudeli alaseid vaidlusi tsiviilkohtumenetluse seadustikus (RT I 1998, 43-45, 666; 108/109, 1783; 1999, 16, 271; 31, 425) sätestatud korras, arvestades käesolevas seaduses kehtestatud erisusi.
Kohus võib keelduda hagiavaldust menetlusse võtmast, kui see sisaldab ainult kaebust, mida käesoleva seaduse kohaselt lahendab apellatsioonikomisjon, ja kaebus on apellatsioonikomisjoni poolt eelnevalt läbi vaatamata.
Apellatsioonikomisjon arutab temale esitatud kaebusi käesoleva seaduse alusel apellatsioonikomisjoni põhimäärusega sätestatud korras.
Käesoleva seaduse § 14 2. lõikes sätestatu alusel esitatud hagi korral on kostja kohustatud tõendama, et ta on kasutanud samasuguse toote valmistamisel kasuliku mudelina kaitstud meetodist erinevat meetodit.
Kui teistsuguse meetodi kasutamine ei ole tõendatud, loetakse toode valmistatuks kasuliku mudelina kaitstud meetodil tingimusel, et selle valmistamiseks tegelikult kasutatud meetodit ei ole kasuliku mudeli omanikul, vaatamata piisavatele pingutustele, õnnestunud kindlaks määrata ja kasuliku mudelina kaitstud meetodi kasutamine on tõenäoline või kui kasuliku mudelina kaitstud meetodil valmistatud toode on uus.
Käesoleva seaduse paragrahvi 51 4. lõikes nimetatud hagi korral peab hagiavaldusele olema lisatud kasuliku mudeli omanikule saadetud teate ärakiri.
Ainuõiguse rikkumise lõpetamiseks esitatud hagi arutamise ajaks võib kohus hageja palvel jätkuva rikkumise tõkestamiseks määrata, et kasuliku mudeli omaniku loata valmistatud kasuliku mudelina kaitstud toode või ese, mille kasutamisega rikutakse kasuliku mudeli omaniku ainuõigust, kõrvaldatakse käibest.
Kohus võib käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud juhul kostja taotlusel määrata, et toote või eseme valdaja tohib jätkata selle kasutamist õiglase tasu eest kasuliku mudeli omanikule registreeringu kehtivuse kogu järelejäänud aja või selle osa jooksul.
Kasuliku mudeli alaste vaidluste arutamisel kohtus võib kolmanda isikuna protsessis osaleda Patendiamet.
Kohus saadab Patendiametile kasuliku mudeli alases vaidluses tehtud kohtuotsuse ärakirja teadmiseks ka siis, kui Patendiamet ei ole osalenud protsessis.
Kasuliku mudeli alaste vaidluste lahendamisel võib olla kohtus esindajaks patendivolinik.
Kui hagejaks on isik, kelle elukoht või asukoht on välisriigis, peab ta kohtu teadete, kutsete ja dokumentide vastuvõtmiseks volitama füüsilise isiku, kelle elukoht on Eesti Vabariigis.
Eesti Vabariigis elukohta või asukohta omav isik võib välisriikides registreerida oma kasuliku mudeli, sõltumata selle registreerimisest Eesti Vabariigis.
Eesti Vabariigis elukohta või asukohta omav isik registreerib oma kasuliku mudeli välisriikides iseseisvalt vastavalt välisriikide seadustele ja rahvusvahelistele konventsioonidele.
Kasuliku mudeli seadus jõustub 1994. aasta 23. mail.
Käesoleva seaduse paragrahvi 10 2. lõike 1. punkti sätteid rakendatakse pärast Eesti Vabariigi liikmelisuse taastamist tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioonis.
Käesoleva seaduse VI peatüki sätteid rakendatakse pärast kolme kuu möödumist Eesti Vabariigi ühinemisest 1970. aasta 19. juunil Washingtonis sõlmitud patendikoostöölepinguga.
Käesoleva seaduse paragrahvi 10 2. ja 3. lõikes näidatud prioriteedi määramise aluseks saavad olla ainult pärast käesoleva seaduse jõustumist esitatud patenditaotlused ja registreerimistaotlused.
Käesoleva seadusega kehtestatakse surve- ja tõsteseadme valmistamise ja kasutamise ning tehnilise kontrolli ja riikliku järelevalve õiguslikud alused.
Raudteeveeremi, autode ja teiste liiklusvahendite käiguosade hulka kuuluva surveseadme korral.
Tuleohtliku, plahvatusohtliku või mürgise või muude ohtlike omadustega vedeliku anum ja torustik, milles rõhk tekib vedelikusamba kõrgusest või hüdraulilisest löögist.
Tõsteseade käesoleva seaduse mõistes on kraana, lift, eskalaator, ehitustõstuk või muu seade inimese või lasti tõstmiseks või tõstmise teel ümberpaigutamiseks.
Surve- ja tõsteseadme (edaspidi seade) valmistamist ning kasutamist reguleeritakse käesoleva seaduse alusel kehtestatud ohutuseeskirjaga (edaspidi ohutuseeskiri), mille nõuete täitmise korral on seadme kasutamisel ohud inimesele, varale või keskkonnale minimaalsed.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõuded lähtuvad seadme tööparameetritest, konstruktsioonist, kasutamisohtlikkusest, -otstarbest ja -tingimustest ning valmistusprotsessi iseärasustest.
Ohutuseeskirjaga kehtestatakse seadmete liikide loetelu, millele kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõudeid.
Ohutuseeskiri kehtestatakse majandusministri määrusega.
Kasutatav seade peab vastama käesoleva seaduse ja ohutuseeskirja nõuetele.
Käesoleva seaduse ja ohutuseeskirja nõuetele mittevastavat seadet on keelatud Eestis surve- või tõsteseadmena kasutada.
Seadme valmistamine käesoleva seaduse mõistes on seadme või selle elemendi tootmine, paigaldamine, remontimine või ümberehitamine.
Ohutuseeskirjas ettenähtud juhtudel võib seadme valmistamist surve- või tõsteseadmena kasutamiseks alustada, kui tehnilise kontrolli teostaja on kontrollinud ja tõendanud seadme valmistamise eeltingimuste vastavust ohutuseeskirja nõuetele.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud seadme valmistamise eeltingimuste kontrollimise ja tõendamise sagedus kehtestatakse ohutuseeskirjaga.
Seadme valmistaja peab tegema seadme nii, et võimalik oht inimesele, varale või keskkonnale oleks seadme kogu planeeritud kasutusaja jooksul minimaalne, arvestades muuhulgas seadme võimalikku mittesihipärast või ettenähtust erinevatel tingimustel kasutamist.
Teavitama seadme kasutajaid jääkohtudest ning riski vähendamise sobivatest meetmetest.
Ohutuseeskirjaga ettenähtud juhtudel peab seadme tootja enne seadme müümist või muul viisil võõrandamist või enda poolt kasutuselevõtmist esitama selle tehnilise kontrolli teostajale esmaseks tehniliseks ülevaatuseks.
Seadme tootja või importija peab esitama oma tegevuse alustamise ja muutmise kohta kirjaliku teatise Tehnilise Järelevalve Inspektsioonile.
Teatis peab sisaldama tootja või importija nime või nimetust ja registreerimisnumbrit ning toodetavat või imporditavat seadet iseloomustavaid tehnilisi andmeid.
Ohutuseeskirja nõuetele vastav seadme projekt ja valmistuskavand.
Seadme valmistamise järelevaataja on ohutuseeskirjaga ettenähtud juhtudel valmistaja nimetatud füüsiline isik, kelle kohustuseks on teostada valmistajapoolset järelevalvet seadme valmistamise vastavuse üle ohutuseeskirja nõuetele.
Seadme valmistamisel ja selle kvaliteedi kontrollimisel kasutatavad mõõteriistad oleksid nõutava täpsusega ning taadeldud.
Seadme valmistamise järelevaataja kvalifikatsiooninõuded hariduse, tööalase kogemuse ja erialase ettevalmistuse kohta, olenevalt seadme tüübist ja tööparameetritest, kehtestatakse ohutuseeskirjaga.
Seadet tuleb valmistada ohutuseeskirja nõuetele vastava projekti ja valmistuskavandi kohaselt.
Seadme projekt ja valmistuskavand peavad, vastavalt ohutuseeskirja nõuetele, sisaldama valmistatava seadme tehnilist kirjeldust, jooniseid, ohutust mõjutavaid arvutusi, valmistamiseks kavandatud organisatsioonilisi ja tehnilisi meetmeid, tootmisprotsessi kirjeldust ning andmeid valmistusmaterjalide, personali kvalifikatsiooni, valmistamise käigus läbiviidavate kontrollimiste ja katsetamiste kohta ning seadme valmistamist ja kasutamisohutust iseloomustavaid muid tehnilisi andmeid.
Seadme konstruktsioon peab olema vastupidav ja töökindel, tagama kasutamisohutuse valmistaja poolt valitud tingimustel ja parameetritel ning võimaldama seadme ülevaatust ja remonti.
Seadme valmistamisel kasutatavad materjalid peavad tagama seadme arvutusliku töökindluse planeeritud kasutusaja jooksul ettenähtud kasutamistingimustel, sealjuures etteantud tööparameetritel, töörežiimil, töökeskkonna omadustel ning ümbritseval välistemperatuuril.
Kaitseseadised, mis etteantud kasutamisrežiimist lubamatu hälbe korral sellest automaatselt, õigeaegselt ja töökindlalt signaliseerivad ning seiskavad seadme töö.
Seadmega peab olema kaasas selle ohutuseeskirja nõuetele vastavat valmistamist iseloomustav dokumentatsioon.
Ohutuseeskirjaga ettenähtud juhtudel on tehnilise kontrolli teostaja poolt läbiviidava seadme valmistamise kvaliteedijärelevalve objekt seadme valmistaja.
Viib läbi valmistuskohal või laos olevate seadmete valikulist kontrollimist.
Seadme valmistamise kvaliteedijärelevalve toimingute sagedus kehtestatakse ohutuseeskirjaga.
Ohutuseeskirjas ettenähtud juhtudel on läbi viidud seadme tehniline ülevaatus.
Seade loetakse kasutamiselevõetuks momendist, kui alustatakse seadme sihtotstarbelist kasutamist.
Andma Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni inspektorile ja teistele volitatud ametiisikutele igakülgset abi avarii või õnnetusjuhtumi põhjuste uurimisel.
Seadme kasutamise järelevaataja on seadme valdaja poolt ohutuseeskirjaga ettenähtud juhtudel nimetatud füüsiline isik, kelle kohustuseks on teostada kasutajapoolset järelevalvet seadme kasutamise vastavuse üle ohutuseeskirja nõuetele.
Kontrollima seadet teenindava personali tegevust ning vajadusel juhendama neid seadme ohutu kasutamise küsimustes.
Seadme kasutamise järelevaataja kvalifikatsiooninõuded hariduse, tööalase kogemuse ja erialase ettevalmistuse kohta, olenevalt seadme tüübist ja tööparameetritest, kehtestatakse ohutuseeskirjaga.
Seadme käitaja käesoleva seaduse mõistes on operaator, masinist, juht või mõni teine isik, kes vahetult juhib seadme tööd.
Seiskama seadme ohu korral inimesele, varale või keskkonnale ning seadme kasutamisjuhendiga ettenähtud juhtudel ja viisil.
Tehniline kontroll käesoleva seaduse mõistes on seadme valmistamise ja kasutamise ohutuseeskirja nõuetele vastavuse kontrollimine ning seadme tehniline ülevaatus.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tehnilise kontrolli tulemuste kohta koostab tehnilise kontrolli teostaja dokumendi, mille nõuded kehtestatakse ohutuseeskirjaga.
Tehniline ülevaatus viiakse läbi ohutuseeskirjaga ettenähtud juhtudel, viisil ja sagedusega.
Keelatud on kasutada seadet, millele ohutuseeskirjaga ettenähtud tehniline ülevaatus on tegemata.
Tehnilise kontrolli teostaja on riigi poolt eraõiguslike juriidiliste isikute asutamise ja nendes osalemise seaduse (RT I 1996, 48, 942; 73, lk 2178; 1998, 59, 941) alusel ning tehnilise kontrolli teostamise eesmärgil asutatud riigi äriühing.
Tehnilise kontrolli teostaja viib läbi kontrolli käesolevas seaduses ja ohutuseeskirjas sätestatud juhtudel ja korras.
Hoidma saladuses oma ülesannete täitmisel talle teatavaks saanud äri-, ameti- ja tehnikateavet.
Tehnilise kontrolli teostaja ja tema personal ei tohi olla kontrollitava seadme projekteerija, valmistaja ega müüja või mainitud osapoolte volitatud esindaja ega töötaja.
Tehnilise kontrolli teostaja võib oma ülesannete täitmisel omal vastutusel kasutada teiste isikute teenuseid kindlalt piiritletud ülesannete täitmiseks, kui ta on veendunud nende isikute vastavuses käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud nõuetele.
Tehnilise kontrolli teostaja peab juhtima seadme valdaja tähelepanu tehnilise kontrolli käigus ilmnenud käesoleva seaduse või ohutuseeskirja nõuete rikkumistele ning võimalikule ohule inimesele, varale või keskkonnale.
Kui tehnilise kontrolli teostaja oma töö käigus tuvastab käesoleva seaduse või ohutuseeskirja nõuete rikkumisi, mis võivad kahjustada inimest, vara või keskkonda, või kui ta saab teada seadme kasutamisel toimunud avariist või õnnetusjuhtumist, peab ta sellest viivitamatult teatama Tehnilise Järelevalve Inspektsioonile.
Tehnilise kontrolli teostaja poolt läbiviidud tehnilise kontrolli eest tasub tehnilise kontrolli tellija.
Kohustusliku tehnilise kontrolli piirhinnad kehtestatakse majandusministri määrusega.
Tehnilise kontrolli teostaja on kohustatud esitama tehnilise kontrollialase tegevuse kvaliteedi üle järelevalve teostamisel Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni volitatud ametnikule tehnilist kontrolli puudutava dokumentatsiooni ja andma vajalikku teavet.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tehnilise kontrolli teostajale esitatavad tehnilise kontrollialase tegevuse nõuded kehtestatakse majandusministri määrusega.
Seadmete kasutamisel toimunud avariide ja õnnetusjuhtumite tehniliste tekkepõhjuste uurimine.
Saada seadme valmistajalt, müüjalt, importijalt ja kasutajalt andmeid, mis on vajalikud käesolevas seaduses ja ohutuseeskirjas sätestatud ülesannete täitmiseks.
Käesoleva seaduse või ohutuseeskirja nõuete mittetäitmise eest, kui see põhjustas inimese surma või üliraske või raske kehavigastuse, - määratakse rahatrahv kuni 200 000 krooni.
Juriidilise isiku poolt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud haldusõiguserikkumise asja arutamise ja karistuse määramise õigus on halduskohtunikul.
Menetlus käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asjas, kaasa arvatud karistuse määramine ja vaidlustamine ning jõustunud halduskaristuse otsuse täitmine toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1997, 66-68, 1109; 73, 1201; 81, 1361 ja 1362; 86, 1459 ja 1461; 87, 1466 ja 1467; 93, 1561 ja 1563-1565; 1998, 2, 42; 17, 265; 23, 321; 30, 410; 34, 484; 36/37, 552 ja 553; 38, 562; 51, 756 ja 759; 52/53, 771; 60, 951 ja 952; 64/65, 1004; 86/87, 1409; 98/99, 1574; 103, 1695) kehtestatud korras, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
Käesoleva seaduse § 22 lõikes 1 sätestatud haldusõiguserikkumiste kohta on õigus haldusõiguserikkumise protokolli koostada Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni volitatud ametnikul.
Protokoll esitatakse tutvumiseks juriidilise isiku esindajale, kelle tegevuse või tegevusetuse suhtes on protokoll koostatud.
Esindaja annab protokolliga tutvumisel allkirja.
Allkirja andmisest keeldumise korral teeb koostaja protokolli sellekohase märkuse.
Käesolevat seadust ei kohaldata kütuse- ja energiamajanduses kasutatavatele surve- ja tõsteseadmetele.
Nende surve- ja tõsteseadmete kohta käiv regulatsioon kehtestatakse eraldi seadusega.
Käesolev seadustik reguleerib kriminaalkohtumenetlust apellatsiooni- ja kassatsioonikohtus.
Apellatsiooni korras vaatavad kriminaalasju läbi ringkonnakohtud.
Kassatsiooni korras vaatab kriminaalasju läbi Riigikohus.
Kriminaalasja läbivaatamiseks ringkonnakohtus moodustab ringkonnakohtu esimees või kriminaalkohtukolleegiumi esimees vastavalt ringkonnakohtu reglemendile kohtukoosseisu vähemalt kolmest kohtunikust.
Kriminaalasja läbivaatamiseks Riigikohtus moodustab Riigikohtu esimees või kriminaalkohtukolleegiumi esimees vastavalt Riigikohtu reglemendile kohtukoosseisu vähemalt kolmest Riigikohtu liikmest.
Riigikohtu loakogu moodustatakse kolmest Riigikohtu liikmest Riigikohtu reglemendis sätestatud korras.
Menetlusosalisel on õigus juurdepääsuks riigisaladusele põhjendatud teadmisvajadusel vastava tasemega riigisaladusele juurdepääsu loa olemasolu korral või „konfidentsiaalse“ või „salajase“ tasemega riigisaladusele kohtu põhistatud määruse alusel, kui see on kriminaalasja lahendamisel vältimatult vajalik.
Esimese astme kohtu otsuse peale on kohtualusel, tema kaitsjal või seaduslikul esindajal, kannatanul ning tema esindajal õigus apellatsiooni korras edasi kaevata, prokuröril aga esitada proteste ringkonnakohtule.
Tsiviilhagejal, tsiviilkostjal ja nende esindajatel on õigus esitada apellatsioonkaebusi ainult tsiviilhagisse puutuvas osas.
Lihtmenetluse kohaldamisel võivad kohtualune, kaitsja või alaealise kohtualuse seaduslik esindaja esitada apellatsioonkaebusi ainult lihtmenetlust reguleerivate menetlusnormide rikkumise peale.
Prokuröril on õigus samas küsimuses esitada apellatsioonproteste.
Apellatsioonkaebus või -protest esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 10 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast.
Vahi all viibiv kohtualune võib apellatsioonkaebuse esitada 10 päeva jooksul, alates kohtuotsuse ärakirja kättesaamisele järgnevast päevast.
Otsuse teinud kohus võib tähtaja mööda lasknud menetlusosalise, tema kaitsja või seadusliku esindaja taotlusel kaebuse või protesti esitamise tähtaja ennistada, kui ta leiab, et tähtaeg on lastud mööda mõjuval põhjusel.
Kui kriminaalasi on enne taotluse esitamist edasi saadetud, otsustab tähtaja ennistamise ringkonnakohus.
Apellatsioonitähtaja jooksul asub kriminaaltoimik esimese astme kohtus ning ei kuulu väljastamisele.
Menetlusosalised võivad kriminaaltoimikuga tutvuda ja teha sellest väljakirjutusi ning taotleda kohtu kantseleilt tasu eest koopiate tegemist toimiku materjalidest.
Apellatsiooni esitamise kuupäev ja apellandi allkiri.
Apellant võib kaebuses või protestis tugineda uutele või esimese astme kohtus läbi vaatamata jäetud tõenditele ainult siis, kui ta põhjendab kaebuses, et tal ei olnud võimalik neid esimese astme kohtus esitada.
Apellant peab kaebuses või protestis märkima isikute nimed ja aadressid, kelle ülekuulamist ringkonnakohtus ta taotleb.
Kui kohtualune valib ise endale apellatsioonimenetluseks kaitsja, peab kaebuses olema näidatud kaitsja aadress ja tema telefoni- või faksinumber.
Apellatsioonkaebuse või -protesti esitamisest teatab esimese astme kohus kolme päeva jooksul kaebuse või protesti saamise päevast alates menetlusosalistele, kelle huve see puudutab.
Kohtualusele, kelle huve kaebus või protest puudutab, saadetakse koos teatega ärakiri või koopia esitatud kaebusest või protestist.
Menetlusosalistel on õigus esitada apellatsiooni kohta kirjalikke seletusi ja vastuväiteid.
Kui apellatsioonkaebus või -protest ei vasta käesoleva seadustiku § 8 nõuetele, jätab kohtunik selle määrusega käiguta ja annab tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, millest teatab apellandile.
Kui apellant ei täida määratud tähtajaks esitatud nõudmisi ega põhista nende täitmise võimatust või kui kaebuse või protesti on esitanud isik, kes ei olnud selleks õigustatud käesoleva seadustiku paragrahv 5 kohaselt, tagastab kohtunik oma määrusega kaebuse või protesti läbivaatamatult.
Pärast apellatsioonitähtaja möödumist saadab esimese astme kohus kriminaalasja koos apellatsioonidega ringkonnakohtule.
Kriminaalasja valmistab kohtulikuks arutamiseks ette üks ringkonnakohtu liige, kelle määrab ringkonnakohtu esimees või ringkonnakohtu kriminaalkohtukolleegiumi esimees.
Asja ettevalmistamisel juhindutakse kriminaalmenetluse koodeksi paragrahvide 184, 192, 193, 196, 197, 198 ja 200 sätetest, välja arvatud käesolevas peatükis kehtestatud erandid.
Menetlusosalistele teatatakse eelmenetluse istungi aeg ja koht.
Kui ringkonnakohtunik leiab, et apellatsioonkaebus või -protest ei vasta käesoleva seadustiku paragrahv 8 nõuetele, määrab ta apellandile tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.
Kui apellant ei täida määratud tähtajaks esitatud nõudmisi ega põhista nende täitmise võimatust, tagastab ringkonnakohtunik oma määrusega kaebuse või protesti läbivaatamatult.
Kui kohtuistungi ettevalmistamise käigus tuvastatakse kriminaalmenetluse seaduse olulisi rikkumisi, mis välistavad kohtuotsuse seaduslikkuse, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab asja esimese astme kohtule uueks arutamiseks.
Kriminaalmenetluse koodeksi paragrahv 5 1.lõike punktides 5, 7, 8 või 9 sätestatud asjaolude ilmnemisel tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja lõpetab kriminaalasja.
Kohtumääruse ärakiri saadetakse menetlusosalistele, kelle huve see puudutab, kolme päeva jooksul selle tegemise päevast alates.
Kriminaalasja igakülgse ja täieliku uurimise huvides võib ringkonnakohus eelmenetluse käigus määrata ekspertiisi ja nõuda tõendeid.
Menetlusosalistel on õigus esitada selle kohta ringkonnakohtule taotlusi.
Menetlusosalistele teatatakse ekspertiisi määramisest eelmenetluse käigus ja tehakse teatavaks kriminaalmenetluse koodeksi paragrahv 157 2.lõikes toodud õigused.
Apellatsioonkaebuse või -protesti esitanud isikul on õigus kaebusest või protestist loobuda kuni hetkeni, mil kohus läheb otsust tegema.
Kui teised menetlusosalised ei ole otsuse peale edasi kaevanud, lõpetab kohus apellatsioonimenetluse.
Apellatsioonimenetluse lõpetamise määruse kuulutamisega jõustub esimese astme kohtu otsus ning seda ei saa vaidlustada kassatsiooni korras.
Kui apellatsioonimenetluse ettevalmistamisel ei ilmne menetlust takistavaid asjaolusid või kui need asjaolud on kõrvaldatud, määrab kohtunik kriminaalasja arutamisele.
Tõlgi osavõtt kohtuistungist.
Kohus peab ühtlasi lahendama menetlusosaliste poolt kohtule esitatud taotlused ning teatama nende läbivaatamise tulemustest esitajale.
Taotluste rahuldamata jätmise peale ei saa edasi kaevata, kuid neid on õigus kohtuistungil uuesti esitada.
Kohtul on õigus omal algatusel kutsuda kohtuistungile tunnistajaid ning eksperte, määrata ekspertiise ja nõuda tõendeid.
Tunnistajate või ekspertide uuesti kutsumise taotlused rahuldatakse siis, kui esimese astme kohus on sellised taotlused jätnud ebaõigesti rahuldamata või kui kutsutud tunnistaja või ekspert on jäänud esimese astme kohtu kutsel ilmumata või kui ringkonnakohus leiab, et ülekuulatud tunnistaja või eksperdi kordusülekuulamine on olulise tähtsusega.
Menetlusosalised kutsutakse ringkonnakohtu istungile kohtukutsega.
Kohtukutse saanud menetlusosalise suhtes, kes mõjuva põhjuseta ei ole ilmunud kohtuistungile, kohaldab kohus kriminaalmenetluse koodeksis ettenähtud mõjutusvahendeid.
Ringkonnakohus juhindub apellatsioonikohtu istungi läbiviimisel kehtiva kriminaalmenetluse seaduse sätetest, mis käsitlevad menetlust esimese astme kohtus, arvestades käesolevas seadustikus sätestatud erandeid ja täiendusi.
Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust esitatud kaebuse või protesti piires käesolevas seadustikus sätestatud eranditega.
Kohtuistungi käigus ei ole apellandil õigust väljuda apellatsioonkaebuse või -protesti piiridest.
Kohus arutab kriminaalasja koosseisus eesistuja ja vähemalt kaks kohtu liiget.
Eesistujaks on ringkonnakohtu esimees, kriminaal-kohtukolleegiumi esimees või nende määratud kohtu liige.
Eesistuja kuulutab kohtuistungi avatuks ja teatab, milline asi ning kelle kaebuse või protesti alusel tuleb arutamisele.
Kohtuistungi sekretär teeb kohtule teatavaks, kes kutsututest on ilmunud, kas ilmumata jäänud isikutele on kohtuistungist teatatud ja millised on andmed nende mitteilmumise põhjuste kohta.
Kontrollib, kas kohtualune on kaebuse või protesti ärakirja kätte saanud tähtajal, mida kohus peab küllaldaseks kohtuistungiks valmistumisel; see tähtaeg võib olla lühem kui kolm päeva ainult kohtualuse nõusolekul.
Seejärel täidab eesistuja kriminaalmenetluse koodeksi paragrahvides 228, 230-237 sätestatud toimingud.
Eesistuja või tema korraldusel üks kohtu liige kannab ette kohtuotsuse kaevatava või protestitava osa sisu ja kaebuse või protesti motiivid ning taotlused, samuti kohtule saabunud dokumentide ja käesoleva seadustiku paragrahv 15 korras teostatud toimingute sisu.
Mitteilmunud apellandi kaebus loetakse ette tervikuna.
Pärast ettekannet selgitab eesistuja apellandile tema õigust kaebusest või protestist loobuda, samuti loobumise tagajärgi ja küsib apellandilt, kas ta jääb oma kaebuse või protesti juurde või loobub sellest osaliselt või täielikult.
Kaebusest või protestist loobumise kohta annab apellant kohtule allkirja.
Kannatanu, tsiviilhageja, tsiviilkostja või nende esindajate mitteilmumist kohtuistungile ei loeta kaebusest loobumiseks, nende mitteilmumine aga ei takista asja sisulist arutamist.
Kaebusest või protestist loobumine on kohtule siduv ning sel juhul teeb kohus määruse apellatsioonimenetluse lõpetamise kohta.
Kui prokurör loobub protestist, kuid menetlusosaline, kelle huvides protest on esitatud, nõuab ringkonnakohtus asja arutamist kohtuistungil, jätkab kohus asja arutamist.
Kui kohus tuvastab, et asja arutamisel esimese astme kohtus on oluliselt rikutud kriminaalmenetluse seadust või ebaõigesti kohaldatud kriminaalseadust, millega on raskendatud kohtualuse olukorda, jätkab ta asja sisulist arutamist, hoolimata apellandi loobumisest kaebusest või protestist.
Apellatsioonimenetluse lõpetamisega kaebusest või protestist loobumise tõttu jõustub vaidlustatud kohtuotsus ning see ei kuulu edasikaebamisele või protestimisele kassatsiooni korras.
Kohtualune viibib väljaspool Eesti Vabariigi piire ja hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale.
Kui kohtualune on seda kirjalikult taotlenud.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud aluste puudumisel võib ringkonnakohus kohtualuselt kaitsjast loobumise vastu võtta ilma kaitsja juuresolekuta.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 nimetamata menetlusosaliste osavõtu vajalikkuse ringkonnakohtu istungist otsustab ringkonnakohus, lähtudes kriminaalmenetluse koodeksi § 218 lõikes 1 sätestatust.
Asja kohtulikul arutamisel juhindub ringkonnakohus kriminaalmenetluse koodeksi paragrahvide 208, 226 ja 239-255 sätetest.
Kohtuvaidlusel esineb esimesena kaebuse või protesti esitaja, seejärel teised menetlusosalised kohtu poolt määratud järjekorras.
Viimasena antakse sõna kohtualusele ja tema kaitsjale ka siis, kui nad kaebuse esitajana on juba enne esinenud.
Kohus ei või piirata vaidluse kestust, kuid eesistujal on õigus osavõtjat peatada, kui ta oma kõnes kaldub kõrvale ringkonnakohtu istungil uuritud asjaoludest.
Pärast kohtuvaidlust läheb kohus nõu pidama.
Enne nõupidamist teatab kohus, millal otsus avalikult kuulutatakse.
Kohus võib kohtuotsuse resolutiivosa koostada eraldi menetlusdokumendina, teatades resolutiivosa kuulutamisel, millal saavad menetlusosalised kohtu kantseleis tutvuda kohtuotsusega.
Kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisel peab kohtuotsus olema vormistatud hiljemalt kahe nädala jooksul.
Toimikusse lisatakse nii kohtuotsuse resolutiivosa kui ka kohtuotsus.
Kohtuotsus koosneb sissejuhatavast, kirjeldavast, motiveerivast ja resolutiivosast.
Kohtuotsuse sissejuhatavas osas märgitakse otsuse tegemise aeg ja koht, otsuse teinud kohtu nimetus ja koosseis, kohtuistungi sekretäri, tõlgi ja asja arutamisest osa võtnud menetlusosaliste nimed, kaebuse või protesti esitaja nimi ning kohtu nimetus, kelle otsusele apelleeritakse, samuti esimese astme kohtu otsuse kuupäev.
Otsuse kirjeldavas osas märgitakse esimese astme kohtu otsuse sisu kaevatavas või protestitavas osas ja apellandi taotluste sisu.
Otsuse motiveerivas osas märgitakse ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud, järeldused kaebuse või protesti põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, tõendid, millele kohtu järeldus on rajatud, motiivid, millega kohus on ühed või teised tõendid tagasi lükanud, ja seaduse sätted, millest kohus on juhindunud.
Kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, võib ta oma otsuses esimese astme kohtu põhjendusi mitte korrata.
Otsuse resolutiivosas peab olema üks käesoleva seadustiku paragrahvis 30 loetletud lahenditest.
Kui ringkonnakohus teeb uue sisulise otsuse, peavad selle motiveeriv ning resolutiivosa vastama esimese astme kohtu otsusele esitatavatele menetlusnõuetele.
Tühistada otsus täies ulatuses või osaliselt ning teha uus otsus.
Tühistada otsus täies ulatuses või osaliselt ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule.
Kohtu poolt mõistetud karistuse mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isiksusele.
Jätta esimese astme kohtu otsuse sisuliselt muutmata, tehes sellesse täpsustusi, mis ei halvenda kohtualuse olukorda.
Kui on tuvastatud kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine, peab kohus käesoleva paragrahvi 1.lõike sätteid kohaldama ka teiste samas kuriteos süüdimõistetud isikute suhtes, olenemata sellest, kas nende suhtes on esitatud kaebusi või proteste või mitte.
Tühistada esimese astme kohtu otsuse karistuse mõistmise osas ja mõista kohtualusele raskema karistuse.
Kui kohtuistungil tuvastatakse käesoleva seadustiku § 39 lõikes 3 loetletud kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks esimese astme kohtule.
Kui kohtuistungil tuvastatakse käesoleva seadustiku § 39 lõikes 4 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse muu oluline rikkumine, mis on takistanud või oleks võinud takistada kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist, siis tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui rikkumist ei ole apellatsioonimenetluses võimalik kõrvaldada.
Pärast kohtuotsuse kuulutamist või kantselei kaudu teatavaks tegemist võivad menetlusosalised sellega tutvuda ringkonnakohtu kantseleis.
Menetlusosalise soovil antakse talle kohtuotsuse koopia.
Kohtuotsus jõustub ringkonnakohtu otsuse tervikuna kuulutamisest või kantselei kaudu teatavaks tegemisest.
Jõustunud kohtuotsust võib vaidlustada kassatsiooni korras.
Jõustunud kohtuotsus saadetakse täitmisele pööramiseks samas kriminaalasjas esmakordselt kohtulahendi teinud maa- või linnakohtule.
Pärast kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamist arutab kriminaalasja esimese astme kohtu teine kohtukoosseis üldises korras.
Kui apellatsioonkaebuse esitas üksnes kohtualune, tema kaitsja või seaduslik esindaja või kui apellatsioonprotestis taotlesid prokurör, kannatanu või tema esindaja kohtualuse olukorra kergendamist, ei või kriminaalasja uuel arutamisel esimese astme kohtus mõista kohtualusele sama teo eest raskemat karistust kui karistus, mis oli mõistetud tühistatud kohtuotsusega.
Lihtmenetluse kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse või -protesti käesoleva seadustiku paragrahv 6 1. ja 2. lõikes ettenähtud tähtajal.
Lihtmenetluse apellatsioonkaebus või -protest peab sisaldama käesoleva seadustiku paragrahvis 8 sätestatud andmeid ja lisasid.
Pärast apellatsioonitähtaja möödumist saadab esimese astme kohus kriminaalasja koos apellatsioonkaebuse või -protestiga ringkonnakohtule.
Lihtmenetluse asjades ringkonnakohtus eelmenetlust ei toimu.
Kriminaalasja valmistab kohtulikuks arutamiseks ette üks ringkonnakohtu liige, kelle määrab ringkonnakohtu esimees või kriminaalkohtukolleegiumi esimees.
Kriminaalasja ettevalmistav kohtunik võib tähtaja möödalasknud kohtualuse, kaitsja või alaealise kohtualuse seadusliku esindaja taotlusel kaebuse, prokuröri taotlusel aga protesti esitamise tähtaja ennistada, kui ta leiab, et tähtaeg on mööda lastud mõjuvatel põhjustel.
Tähtaja ennistamata jätmisel tagastab kohtunik oma määrusega kaebuse või protesti läbivaatamatult.
Kui kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks ettevalmistamisel ilmneb käesoleva seadustiku paragrahv 36 1 2. lõike sätete rikkumine, määrab kohtunik apellandile tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.
Kui apellant ei täida määratud tähtajaks esitatud nõudmisi, tagastab kohtunik oma määrusega kaebuse või protesti läbivaatamatult.
Kui kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks ettevalmistamisel ringkonnakohtus ei ilmne lihtmenetlust takistavaid asjaolusid, määrab ringkonnakohtunik kriminaalasja arutamisele.
Arutamine peab toimuma kümne päeva jooksul, alates kriminaalasja ringkonnakohtusse saabumise päevale järgnevast päevast.
Kriminaalasja arutamine avalikul või kinnisel kohtuistungil.
Ringkonnakohus teatab kohtualusele, kaitsjale, alaealise kohtualuse seaduslikule esindajale ja prokurörile ringkonnakohtu lihtmenetluse istungi aja ja koha.
Lihtmenetluse osaliste mitteilmumine kohtuistungile ei takista kriminaalasja arutamist.
Vahi all viibiva kohtualuse taotlus kohtuistungist osa võtta kuulub rahuldamisele.
Eesistuja avab istungi ja teatab, missugune kriminaalasi, kelle kaebuse või protesti alusel ja missuguse kohtu otsuse peale läbivaatamisele tuleb.
Eesistuja selgitab välja kohtuistungile ilmunud isikud, teeb kindlaks nende isikusamasuse ning kontrollib esindajate volitusi.
Eesistuja teeb teatavaks kohtu koosseisu, sekretäri ja tõlgi nimed ning selgitab menetlusosalistele nende õigust avaldada taandust.
Eesistuja või tema korraldusel üks kohtu liige kannab ette kohtuotsuse sisu ja kaebuse või protesti motiivid ja taotlused.
Pärast kriminaalasja materjalide ettekandmist kuulab kohus ära kohtuistungile ilmunud menetlusosaliste seletused lihtmenetlust sätestavate menetlusnormide järgimisest.
Esimesena esineb kaebuse või protesti esitaja, seejärel teised menetlusosalised kohtu poolt määratud järjekorras.
Viimasena antakse sõna ilmunud kohtualusele või tema kaitsjale ka siis, kui nad on kaebuse esitajana juba varem seletuse andnud.
Seejärel uurib kohus esitatud kirjalikke materjale.
Pärast neid toiminguid läheb kohus nõu pidama.
Tühistada kriminaalasjas tehtud otsuse ja saata kriminaalasja prokurörile menetluse jätkamiseks üldises korras.
Lihtmenetluse korras tehtud kohtuotsuse tühistamise aluseks on lihtmenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumine, mis takistas või võis takistada seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist.
Kohtuotsuse tegemisel juhindub ringkonnakohus käesoleva seadustiku paragrahv 29 1.-4. lõikest.
Otsuse resolutiivosas peab olema üks käesoleva seadustiku paragrahvis 36 8 loetletud lahenditest.
Kohtuotsus kuulutatakse selle tegemise päeval, see on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.
Menetlusosalistele antakse nende taotlusel kohtuotsuse ärakiri.
Ringkonnakohtu otsuse peale on kohtualusel, tema kaitsjal või seaduslikul esindajal, kannatanul, tsiviilhagejal, tsiviilkostjal ning nende esindajatel õigus kassatsiooni korras edasi kaevata, prokuröril aga esitada protest Riigikohtule käesolevas peatükis toodud alustel ja tingimustel.
Kassatsiooni korras edasikaebamise või protestimise õigust ei ole menetlusosalisel, kes ei ole vaidlustanud esimese astme kohtu otsust apellatsiooni korras.
Kui ringkonnakohtu otsusega on tühistatud või muudetud esimese astme kohtu otsus, siis võivad otsuse tühistatud või muudetud osas kassatsioonkaebuse või -protesti esitada ka need menetlusosalised, kes apellatsioonkaebust või -protesti ei ole esitanud.
Tsiviilhagejal, tsiviilkostjal ja nende esindajatel on õigus esitada kassatsioonkaebus ainult tsiviilhagisse puutuvas osas.
Kassatsioonkaebus või -protest esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult ühe kuu jooksul, alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast päevast.
Otsuse teinud kohus võib tähtaja möödalasknud menetlusosalise, tema kaitsja või seadusliku esindaja taotlusel kaebuse või protesti esitamise tähtaja ennistada, kui ta leiab, et tähtaeg on lastud mööda mõjuvatel põhjustel.
Kui kriminaalasi on enne taotluse esitamist edasi saadetud, otsustab tähtaja ennistamise Riigikohtu loakogu.
Kassatsioonkaebuse või -protesti esitamise alused on kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine või kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine.
Kohaldamisele mittekuulunud seaduse kohaldamine.
Kriminaalasja arutamine prokuröri osavõtuta, kui tema osavõtt on kohustuslik.
Riigikohus või ringkonnakohus võib tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks ka teisi menetlusosaliste õiguste või muude kriminaalmenetluse eeskirjade rikkumisi, mis on takistanud või oleksid võinud takistada kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist.
Kassatsioonkaebus ja -protest vormistatakse masina-, arvuti- või selgelt loetavas käekirjas.
Kassatsioonkaebusele või -protestile lisatud dokumentide loetelu.
Kassatsioonkaebuse või -protesti koopia vahi all viibivale süüdimõistetule, kelle huve kassatsioon puudutab, kui kassaator ise ei ole vahistatud.
Kassatsioonkaebusele või -protestile kirjutab alla kassaator, märkides koostamise kuupäeva.
Kui kassatsioonkaebus või -protest ei vasta käesoleva seadustiku paragrahv 41 nõuetele, jätab Riigikohtu loakogu selle käiguta ja määrab kassaatorile tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.
Kui kassaator ei täida määratud tähtajaks temale esitatud nõudmisi, tagastatakse kaebus või protest läbivaatamatult.
Kassatsioonkaebuse esitaja peab tasuma kautsjoni kaebuse esitamise ajal kehtiva poole miinimumpalga suuruses.
Kaebuse osalisel või täielikul rahuldamisel kautsjon tagastatakse.
Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel läheb kautsjon riigituludesse.
Kautsjon tagastatakse Riigikohtu määruse alusel riigilõivu tagastamiseks ettenähtud korras.
Kui kassaator ei ole kautsjoni tasunud, jätab ringkonnakohtunik määrusega kaebuse käiguta ning annab kassaatorile tähtaja kautsjoni tasumiseks.
Kautsjoni tasumisel saadetakse kaebus Riigikohtule.
Määratud tähtajaks kautsjoni mittetasumisel tagastatakse kaebus kassaatorile.
Kassatsioonkaebuse või -protesti esitamisest teatab ringkonnakohus kolme päeva jooksul menetlusosalistele, kelle huvisid esitatud kaebus või protest puudutab.
Kohtualusele, kelle huvisid esitatud kaebus või protest puudutab, saadetakse koos teatega ärakiri esitatud kaebusest või protestist.
Menetlusosalistel on õigus esitada kassatsiooni kohta kirjalikke seletusi ja vastuväiteid.
Kui ringkonnakohtu otsuse peale ei ole kassatsioonkaebust või -protesti esitatud, saadab ringkonnakohus kassatsioonitähtaja möödumisel kriminaalasja tagasi otsuse teinud esimese astme kohtule.
Kassatsioonkaebuse või -protesti esitamisel saadab ringkonnakohus kassatsioonitähtaja möödumisel kriminaalasja koos esitatud kaebuse või protestiga Riigikohtule.
Kassaator võib kaebusest või protestist loobuda kuni selle hetkeni, mil kohus läheb otsust tegema.
Kaebusest või protestist loobumisel lõpetab kohus määrusega kassatsioonimenetluse, kui teised menetlusosalised ei ole esitanud kassatsioonkaebust või - protesti.
Kui Riigikohus tuvastab, et asja arutamisel esimese või teise astme kohtus on oluliselt rikutud kriminaalmenetluse seadust või ebaõigesti kohaldatud kriminaalseadust, millega on raskendatud kohtualuse olukorda, jätkab ta kassatsioonimenetlust, vaatamata kassaatori loobumisele kaebusest või protestist.
Menetlusloa andmise või sellest keeldumise otsustab loakogu menetlusosalisi välja kutsumata ühe kuu jooksul, arvates kaebuse saamisest.
Kaebuses või protestis vaidlustatakse kriminaalseaduse kohaldamise õigsust või taotletakse kohtulahendi tühistamist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ja Riigikohtu otsus on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise seisukohalt.
Menetlusluba ei vaja süüdimõistetu, tema seadusliku esindaja või kaitsja kaebus ja prokuröri protest, milles vaidlustatakse käesoleva seadustiku § 32 lõikes 3 nimetatud ringkonnakohtu otsust.
Menetlusloa andmine või sellest keeldumine vormistatakse resolutsioonina, mida ei pea põhjendama.
Resolutsiooni koopia saadetakse kaebuse või protesti esitajale.
Riigikohus vaatab kriminaalasja läbi kahe kuu jooksul, arvates menetlusloa andmisest või käesoleva seadustiku § 48 lõikes 3 nimetatud kassatsioonkaebuse või -protesti Riigikohtusse saabumisest.
Kriminaalasi vaadatakse läbi kassatsioonkaebuses või -protestis taotletud ulatuses.
Riigikohus on kohustatud väljuma kassatsioonkaebuse või -protesti piiridest, kui ta tuvastab käesoleva seadustiku § 39 lõikes 2 nimetatud rikkumise, millega on raskendatud süüdimõistetu olukorda.
Riigikohtul on õigus väljuda kassatsioonkaebuse või -protesti piiridest, kui ta tuvastab käesoleva seadustiku § 39 lõikes 3 nimetatud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise või kriminaalmenetluse seaduse muu olulise rikkumise, mis on takistanud või oleks võinud takistada kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist.
Riigikohus laiendab kriminaalasja läbivaatamise piire kõigile samas kuriteos süüdimõistetutele, sõltumata nende suhtes kassatsioonkaebuse või -protesti esitamisest, ning nimetatud juhul kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 sätestatut.
Kassaatoril ei ole kriminaalasja läbivaatamisel õigust väljuda kassatsioonkaebuse või -protesti piiridest.
Riigikohus teatab menetlusosalistele, kelle huvisid esitatud kaebus või protest puudutab, kriminaalkohtukolleegiumi istungi toimumise aja ja koha ning nad võivad istungist osa võtta.
Kohtuotsuse peale esitatud kassatsioonkaebuse või -protesti vaatab Riigikohtu kriminaalkohtukolleegium läbi kohtuistungil vähemalt kolme kohtuniku osavõtul.
Kohtuistungi eesistujaks on Riigikohtu esimees, Riigikohtu kriminaalkohtukolleegiumi esimees või mõni nende poolt määratud Riigikohtu liige.
Eesistuja avab kohtuistungi ja teatab, milline kriminaalasi, kelle kaebuse või protesti alusel ja millise kohtu otsuse peale läbivaatamisele tuleb.
Eesistuja teeb teatavaks kohtu koosseisu ja tõlgi nimed ning selgitab menetlusosalistele nende õigust avaldada taandusi.
Täiendavalt võib avaldada taanduse Riigikohtu liikme vastu ja ta asja arutamiselt taandada, kui Riigikohtu liige on kohtunikuna võtnud osa selle kriminaalasja arutamisest esimese astme või ringkonnakohtus.
Eesistuja küsib menetlusosalistelt, kas neil on taotlusi ning kas nad toetavad kaebust või protesti.
Esitatud taotluste suhtes võtab kohus seisukoha.
Kriminaalasja läbivaatamine Riigikohtus algab eesistuja või kohtu liikme ettekandega.
Ettekandja esitab kriminaalasja tehiolud, kohtuotsuse sisu kaevatavas osas ning kassatsioonkaebuse või -protesti sisu ja põhjendused.
Pärast kriminaalasja materjalide ettekandmist kuulab kohus ära kohtuistungile ilmunud menetlusosaliste seletused.
Viimasena antakse sõna ilmunud kohtualusele ja tema kaitsjale ka siis, kui ta kaebuse esitajana on juba varem seletuse andnud.
Kohtul on õigus menetlusosalisi küsitleda.
Menetlusosalistel on õigus esitada ka põhjendusi, mis ei ole kassatsioonkaebuses või -protestis märgitud, kuid mis ei välju käesoleva seadustiku paragrahv 39 1.lõikes sätestatud piiridest.
Pärast menetlusosaliste ärakuulamist teatab kohus päeva, mil kohtuotsus on menetlusosalistele Riigikohtu kantseleis kättesaadav.
Riigikohtu otsus peab olema vormistatud ja menetlusosalistele Riigikohtu kantseleis kättesaadav hiljemalt üks kuu pärast Riigikohtu istungit.
Kui asja läbivaatamisel Riigikohtu kriminaalkohtukolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekivad kohtuistungil põhimõttelist laadi eriarvamused seaduse kohaldamisel, antakse asi eesistuja või kohtu liikme nõudmisel lahendada kriminaalkohtukolleegiumi kogu koosseisule.
Kriminaalkohtukolleegiumi kogu koosseisule antakse asi lahendada ka juhul, kui asja läbi vaatav kohtukoosseis peab vajalikuks muuta kriminaalkohtukolleegiumi endist seisukohta seaduse kohaldamisel.
Käesoleva paragrahvi 1. ja 2.lõikes sätestatud juhtudel määratakse uus kohtuistung, kus asja arutab kriminaalkohtukolleegium kogu koosseisus.
Menetlusosalistele teatatakse asja arutamise aeg ja koht ning asja arutamine toimub käesoleva peatüki sätete kohaselt.
Kui Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis peab kriminaalasja läbi vaadates põhjendatuks asuda seaduse tõlgendamisel erinevale seisukohale, kui seda on teinud Riigikohtu mõni teine kolleegium sama küsimuse käsitlemisel oma viimases otsuses, annab kriminaalkolleegium kriminaalasja läbivaatamiseks Riigikohtu erikogule.
Ta leiab, et kriminaalasja lahendamine Riigikohtu üldkogus on oluline seaduse tõlgendamiseks.
Kui kriminaalkohtukolleegium ei nõustu seaduse kohaldamisel Riigikohtu mõne teise kolleegiumi seisukohaga, moodustatakse asja lahendamiseks nende kolleegiumide vaheline erikogu, millesse kumbki kolleegium valib oma liikmete hulgast kaks Riigikohtu liiget.
Kui kriminaalkohtukolleegium ei nõustu kahe teise kolleegiumi vahelise erikogu otsusega seaduse kohaldamisel, moodustatakse kolme kolleegiumi vaheline erikogu, kuhu iga kolleegium valib oma liikmete hulgast kaks Riigikohtu liiget.
Ettekandjaks on seaduse kohaldamise õigsuse vaidlustanud kohtukolleegiumi liige.
Erikogu otsus on seaduse kohaldamisel kõigile Riigikohtu kolleegiumidele kohustuslik, kuni erikogu ise seda pole muutnud või kuni kahe kolleegiumi vahelise erikogu otsust ei ole muutnud kolme kolleegiumi vaheline erikogu või üldkogu.
Üldkogu otsus seaduse kohaldamisel on kohustuslik Riigikohtu kolleegiumidele ja erikogudele, kuni üldkogu ei ole uue otsusega varasemat lahendit muutnud.
Tühistada asjas tehtud kohtuotsuse ja lõpetada kriminaalasja, kui esinevad kriminaalmenetluse koodeksi paragrahv 5 1.lõike punktides 5, 7, 8 ja 9 ettenähtud asjaolud.
Jätta kohtulahend sisuliselt muutmata, tehes sellesse täpsustusi, mis ei halvenda süüdimõistetu olukorda.
Kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine.
Riigikohus teeb kohtuotsuse üksnes resolutsiooni vormis, kui ta ei pea vajalikuks seda põhistada.
Kui kassatsioonikohus peab vajalikuks teha teatavaks lahendi motiivid, koostatakse otsus põhistatud kujul.
Riigikohus ei või tuvastada faktilisi asjaolusid.
Riigikohtu otsus jõustub tegemise päevast ja edasikaebamisele ei kuulu.
Riigikohtu põhistatud otsused kriminaalasjades avaldatakse.
Riigikohtu seisukohad seaduse kohaldamise küsimustes on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
Erikaebuse ja -protesti esitamisel ja läbivaatamisel juhindutakse käesolevas peatükis sisalduvate erisustega sätetest, mis reguleerivad apellatsiooni- ja kassatsioonimenetlust.
Lihtmenetluses kriminaalasja lõpetamise määruse peale kriminaalmenetluse koodeksi paragrahv 375 punktis 5 ja paragrahv 385 punktis 3 toodud alustel - kohtualusel, tema kaitsjal või seaduslikul esindajal, kannatanul või tema esindajal ja prokuröril.
Kriminaalmenetluse koodeksi paragrahv 289 3 alusel tehtud määruse peale, millega otsustatakse loa andmine alaealise eri-õppekasvatusasutusse paigutamiseks, eri-õppekasvatusasutuses viibimise tähtaja pikendamiseks, eri-õppekasvatusasutusest vabastamiseks või keeldutakse loa andmisest - alaealisel ja tema vanemal või muul seaduslikul esindajal.
Kriminaalmenetluse koodeksi §-s 412 nimetatud määruse peale - isikul, kelle vara välisriigile väljaandmist kohtumääruses käsitatakse, tema kaitsjal või esindajal ning prokuröril.
Teised kriminaalasjas tehtud määrused ei kuulu eraldi edasikaebamisele ja protestimisele, kuid nende peale võib esitada vastuväiteid apellatsioon- ja kassatsioonkaebuses või -protestis.
Kriminaalmenetluse koodeksi §-des 337 3 ja 337 4 ettenähtud alustel kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise määruse peale - menetlusosalistel.
Erikaebuse esitamise kuupäev ning esitaja allkiri.
Erikaebused või -protestid esimese astme kohtu ja kohtuniku määruse peale lahendab ringkonnakohus lõplikult.
Ringkonnakohtu poolt esmakordselt käesoleva seadustiku § 68 lõikes 1 nimetatud küsimustes tehtud määruse peale võib esitada ringkonnakohtu kaudu erikaebusi ja -proteste Riigikohtule.
Ringkonnakohus juhindub erikaebuste ja - protestide läbivaatamisel käesoleva seadustiku sätetest, mis reguleerivad apellatsioonimenetlust.
Riigikohus juhindub erikaebuste ja -protestide läbivaatamisel käesoleva seadustiku sätetest, mis reguleerivad kassatsioonimenetlust.
Erikaebus või -protest esitatakse käesoleva seadustiku paragrahvis 6 sätestatud korras ja tähtajal, välja arvatud käesoleva seadustiku paragrahvi 68 1. lõike punktis 1 toodud juhtudel, mil erikaebuse või -protesti esitamise tähtaeg on viis päeva.
Kui määrust ei kuulutatud kohtuistungil, siis esitatakse erikaebus või -protest 10 päeva jooksul määruse teatavakssaamise päevast.
Erikaebuse või -protesti esitanud isik võib sellest loobuda kuni kohtumääruse tegemiseni.
Erikaebus või -protest saadetakse määruse teinud kohtu poolt ringkonnakohtule kaebuse esitamisele järgneval päeval.
Arutamisele määramise, millest teatab menetlusosalistele, kelle huvisid esitatud erikaebus või -protest puudutab.
Erikaebus või -protest vaadatakse läbi 10 päeva jooksul arutamisele määramise päevast alates.
Menetlusosaliste mitteilmumine ei takista asja arutamist.
Määruse teinud kohus või kõrgema astme kohus võib erikaebuse või -protesti saamisel määruse täitmise peatada.
Erikaebus või -protest vaadatakse kohtus läbi ainult nende isikute suhtes, kelle kohta see on esitatud.
Erikaebuse või -protesti läbivaatamisel piirdub kohus neis märgitud küsimuste lahendamisega, võtmata seisukohta asja sisu kohta.
Erikaebuse ja -protesti lahendab kohus määrusega.
Ringkonnakohus saadab käesoleva seadustiku § 68 lõikes 1 loetletud kohtumääruste peale esitatud erikaebused ja -protestid nende esitamisele järgneval päeval Riigikohtule.
Riigikohtule esitatavad erikaebused ja -protestid ei vaja menetlusluba ja nad määratakse läbivaatamisele viie päeva jooksul, arvates nende saabumisest.
Riigikohus vaatab erikaebusi ja -proteste läbi 15 päeva jooksul, arvates nende saabumisest.
Erikaebuse või -protesti läbivaatamise aeg teatatakse menetlusosalisele, kelle huvisid erikaebus või -protest puudutab.
Menetlusosalise ilmumata jäämine Riigikohtu istungile ei takista erikaebuse või -protesti läbivaatamist.
Uute asjaolude ilmnemisel võib taotleda jõustunud kohtuotsuse või -määruse Riigikohtus taasläbivaatamist kriminaalkohtumenetluse uuendamiseks ehk teistmist.
Kriminaalasi, milles menetluse teistmist taotletakse, on teistitav kriminaalasi.
Teistitav kohtuotsus või -määrus, mis rajanes Riigikohtu poolt põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud õigusnormile või selle tõlgendusele.
Teistmisavalduse võivad Riigikohtule kirjalikult esitada süudimõistetu, tema kaitsja või seadusjärgne esindaja, kannatanu või tema seadusjärgne esindaja ja prokurör.
Kuupäev ja avalduse esitaja allkiri.
Taotledes teistmist käesoleva seadustiku paragrahv 77 1 3.lõike punktides 1-4 ja 6 sätestatud alustel, tuleb teistmisavaldusele lisada kohtulahendi ärakiri, millele tuginedes teistmist taotletakse.
Kui avalduse esitab esindaja, lisatakse sellele volikiri või esindaja volitusi tõendav muu dokument.
Teistmismenetluseks loa andmise otsustab Riigikohtu loakogu kahe kuu jooksul, arvates teistmisavalduse saabumisest.
Teistmismenetluseks loa andmine või sellest keeldumine vormistatakse loakogu resolutsiooniga, mida ei põhjendata.
Resolutsiooni koopia saadetakse avaldajale.
Teistmismenetluse tulemina on samas kriminaalasjas samal alusel keeldutud kriminaalkohtumenetluse teistmisest.
Võib peatada kohtuotsuse või -määruse täitmise teistitavas kriminaalasjas.
Teistmismenetlus Riigikohtu kriminaalkohtukolleegiumis toimub käesoleva seadustiku paragrahvides 49-57 sätestatud korras.
Teistmisavalduse põhjendatuse korral tühistab Riigikohus vaidlustatud kohtulahendid, teistib kriminaalkohtumenetluse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks maa- või linnakohtusse, kus tehti esimene kohtuotsus.
Teistmisavalduse põhjendamatuse korral jätab Riigikohus selle rahuldamata.
Kui ei ole vajadust tuvastada kriminaalasja tehiolusid või raskendada õigeksmõistetu või süüdimõistetu olukorda, võib Riigikohus üheaegselt teistmisega teha ise uue otsuse.
Menetlusosalistele, kes teistmismenetluses ei osalenud, saadetakse teistmismääruse või Riigikohtu poolt tehtud uue kohtuotsuse ärakiri teadmiseks.
Teistmisavalduse rahuldamata jätmisel võidakse avalduse esitajale panna kohtukulude hüvitamise kohustus.
Pärast kriminaalasja teistmist toimub kohtumenetlus üldises korras.
Asjaolude selguse korral kohtu äranägemisel ja prokuröri nõusolekul.
Kriminaalkohtumenetluses leidis aset käesoleva seadustiku paragrahvis 39 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse normide oluline rikkumine.
Kohtuvigade parandamise avaldus peab vastama käesoleva seadustiku §-s 41 sätestatud nõuetele.
Kohtuvea parandamiseks tuleb taotleda menetlusluba ja tasuda käesoleva seadustiku paragrahvis 43 sätestatud kautsjon.
Avalduse osalisel või täielikul rahuldamisel kautsjon tagastatakse.
Avalduse rahuldamata jätmisel läheb kautsjon riigituludesse.
Kautsjoni tasumisest vabastatakse vahi all viibiv või vabadusekaotust kandev isik, prokurör, samuti isik, kellel on õigus tasuta õigusabile.
Menetlusluba antakse käesoleva seadustiku paragrahvis 48 sätestatud alustel ja korras.
Kriminaalasja läbivaatamine kohtuvea parandamiseks toimub käesoleva seadustiku paragrahvides 49-66 sätestatud korras.
Esimese astme kohtu jõustumata lahendi peale esitatav kaebus või protest, mille esitamise tähtaeg kriminaalmenetluse koodeksi järgi lõpeb pärast apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku jõustumist, tuleb esitajal vormistada apellatsioonkaebusena ning see vaadatakse läbi apellatsiooni korras vastavas ringkonnakohtus.
Sellise kaebuse või protesti esitamisel kohaldatakse käesoleva seadustiku paragrahvis 6 sätestatud tähtaegu.
Kui kriminaalmenetluse koodeksi kohaselt vormistatud ja esitatud kassatsioonkaebus või -protest on Ülemkohtus läbi vaatamata, antakse kriminaalasi üle vastavale ringkonnakohtule läbivaatamiseks apellatsiooni korras.
Kaebuse või protesti esitajalt kassatsiooni ümbervormistamist ei nõuta.
Ülemkohtus läbi vaatamata järelevalvekaebused ja -protestid antakse 15 päeva jooksul apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku jõustumisest alates üle Riigikohtule.
Ülemkohtus läbi vaatamata erikaebused ja -protestid antakse 15 päeva jooksul apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku jõustumisest alates üle vastavale ringkonnakohtule.
Ülemkohtu järgi kinnipeetavad isikud arvatakse kriminaalasja üleandmise päevast kinnipeetavaks vastava ringkonnakohtu järgi.
Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku paragrahvis 43 sätestatud kassatsioonikautsjon tasutakse Riigikohtu deposiitarvele ja kaebusele lisatakse selle tasumist tõendav dokument.
Apellatsiooni ja kassatsiooni korras vaatavad kohtud kriminaalasju läbi koosseisus vähemalt kolm kohtunikku.
Paragrahv 21, paragrahv 23 2., 3. ja 4. lõige, paragrahvid 201 ja 287 ning koodeksi neljas osa „Menetlus teise astme kohtus“ tunnistatakse kehtivuse kaotanuks.
Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustik jõustub 1993. aasta 15. septembril.
Kinnitada „Jalatsite märgistamise eeskiri“ (juurde lisatud).
Käesoleva „Jalatsite märgistamise eeskirjaga“ (edaspidi eeskiri) kehtestatakse tarbijale pakutavate või müüdavate jalatsite peamistes osistes kasutatavate materjalide märgistamise nõuded.
Eeskirjas käsitatakse jalatsina kõiki tallaga tooteid (kaasa arvatud eeskirja lisas 1 loetletud eraldi märgistatavad osad), mis on mõeldud jala katmiseks või kaitsmiseks.
Eeskirja nõuded laienevad kõigile jalatsitele, alates reguleeritavatest nööridest või paeltest koosneva pealsega sandaalidest kuni jala säärt ja reit katva pealsega reissaabasteni.
Mänguasjajalatsitele.
Jalatsi peamistes osistes kasutatud materjalid peavad olema märgistatud vastavalt käesoleva eeskirja punktile 9 eri materjalide piktogrammidena või kirjalike märgetena.
Jalatsi pealses kasutatud materjali märgistamisel lähtutakse käesoleva eeskirja punktis 9 ja lisas 2 nimetatust, kusjuures arvesse ei võeta aksessuaare ja tugevdusi (pahkluu toestused, randid, ornamendid, pandlad, ehispaelad, paelaaugu toestused ja muud samalaadsed lisandid).
Vähemalt 80% välistalla mahust.
Kui jalatsi peamistes osistes kasutatud materjalide puhul on nende osatähtsus alla 80 protsendi, peab märgistus sisaldama teavet jalatsi valmistamisel kasutatud kahe põhilise materjali kohta.
Teave jalatsite peamistes osistes kasutatud materjalide kohta peab olema esitatud iga jalatsipaari vähemalt ühel jalatsil või ühe jalatsi juures kas piktogrammidena või eestikeelsete kirjalike märgetena.
Nimetatud teave võib olla trükitud, kleebitud või pressitud jalatsile või esitatud jalatsi külge kinnitatud etiketil, kusjuures lisa 2 kohased piktogrammid või kirjalikud märked kasutatud materjalide kohta peavad asetsema kõrvuti lisa 1 kohaste jalatsi vastavaid osiseid kujutavate piktogrammide või kirjalike märgetega.
Jalatsite märgistus peab olema nähtav ja loetav, asetsedes jalatsil või jalatsi külge kinnitatud etiketil.
Piktogrammide mõõtmed peavad olema piisavalt suured, et neis sisalduv teave oleks kergesti mõistetav.
Märgistus ei tohi olla tarbijat eksitav.
Lisaks käesolevas eeskirjas nõutud teabele võib jalatsite märgistus vajaduse korral sisaldada täiendavat tekstilist teavet.
Imporditud, võõrkeelse märgistusega jalatsid tuleb varustada ka eestikeelse teabega ulatuses, mis võimaldab tarbijal kasutada kaupa sihipäraselt ning ohutult.
Jalatsite märgistamise kohustus, samuti vastutus selles sisalduva teabe õigsuse eest lasub tootjal või tema volitatud esindajal.
Importija ja hulgimüüja peavad tagama, et nende poolt realiseeritavad jalatsid oleksid märgistatud käesoleva eeskirja nõuete kohaselt.
Käesoleva eeskirja nõuete täitmise eest vastutab tarbija ees jaemüüja.
Jaemüüja on kohustatud andma tarbijale täiendavat teavet pakutavate või müüdavate jalatsite omaduste, nende hoolduse, märgistuses kasutatavate piktogrammide tähenduse, suurustähistuse jms kohta.
Järelevalvet käesoleva eeskirja täitmise üle teostavad seadusega sätestatud korras riigiasutuste ning valla- ja linnavalitsuste volitatud ametiisikud.
Käesoleva eeskirja rikkumise korral kohaldatakse vastutust vastavalt seadusele.
Pealne - välistalla külge kinnitatud strukturaalelemendi välimine osa.
F (Prantsusmaa) - Tige; D (Saksamaa) - Obermaterial; IT (Itaalia) - Tomaia; NL (Holland) - Bovendeel; EN (Ingland) - Upper; DK (Taani) - Overdel; GR (Kreeka) - EAN MEPO; ES (Hispaania) - Empeine; P (Portugal) - Parte Superior; FI (Soome) - Päällinen; IS (Island) - Efri hluti; N (Norra) - Overdel; S (Rootsi) - Ovandel; EST (Eesti) - Pealne.
Vooder ja sisetald - pealse ja sisetalla vooderdus, mis moodustab jalatsi sisepoole.
F - Doublure et semelle de propreté; D - Futter und Decksohle; IT - Fodera e Sottopiede; NL - Voering en inlegzool; EN - Lining and sock; DK - Foring og bindsål; GR - OPE; ES - Forro y plantilla; P - Forro e Palmilha; FI - Vuori ja sisäpohja; IS - Fóður og bindsóli; N - Fór og bindsåle; S - Foder och bindsula; EST - Vooder ja sisetald.
Välistald - jalatsi alumine osa, mis on kinnitatud pealse külge ja peab taluma tugevat kulumist.
F - Semelle extérieure; D - Laufsohle; IT - Suola esterna; NL - Buitenzool; EN - Outer sole; DK - Ydersål; GR - OA; ES - Suela; P - Sola; FI - Ulkopohja; IS - Slitsóli; N - Yttersåle; S - Slitsula; EST - Välistald.
Nahk (pargitud nahk) - üldine termin naha kohta, mille algupärane kiudjas struktuur on peaaegu rikkumata ja mis on parkimisega muudetud kõdunemiskindlaks.
Karv või vill võib olla eemaldatud või mitte.
Pargitud nahk võib olla valmistatud ka sellisest nahast, mis on enne või pärast parkimist lõhestatud kihtideks.
Pargitud nahaks ei loeta sellist materjali, mille puhul nahk on kas mehaaniliselt või keemiliselt või üheaegselt mõlemal viisil lahutatud kiulisteks osakesteks, väikesteks tükkideks või pulbriks ja seejärel koos siduva ainega või ilma selleta pressitud lehtedeks või antud talle muu vorm. Kui nahale on ükskõik millisel kujul kantud pinnakate või viimistlus, ei tohi selline pealispinna kiht olla paksem kui 0,15 mm.
Täiendavas tekstilises informatsioonis võib kasutada väljendit „täistoimnahk“ naha kohta, millel on marrasnaha eemaldamisel saadud algupärane toimne pind ja mida ei ole täiendavalt lihvitud, poleeritud või muul viisil töödeldud.
F - Cuir; D - Leder; IT - Cuoio; NL - Leder; EN - Leather; DK - Læder; GR - EPMA; ES - Cuero; P - Couros e peles curtidas; FI - Nahka; IS - Leður; N - Lær; S - Läder; EST - Nahk.
Kaetud nahk - nahk, mille pealispinnale kantud kate ei ületa üht kolmandikku selle kogupaksusest, kuid mille pealispinna kiht on paksem kui 0,15 mm.
F - Cuir enduit; D - Beschichtetes Leder; IT - Cuio rivestito; NL - Gecoat leder; EN - Coated leather; DK - Overtrukket læder; GR - EENEMENO EPMA; ES - Cuero untado; P - Couro revestido; FI - Pinnoitettu nahka; IS - Húðað leður; N - Belagt lær; S - Överdraget läder; EST - Kaetud nahk.
Naturaalsed tekstiilmaterjalid ja sünteetilised või mittekootud tekstiilmaterjalid Vabariigi Valitsuse 11. juuli 1995. a määrusega nr 269 kinnitatud „Rõivaste ja muude tekstiiltoodete märgistamise eeskirja“ lisa 4 kohased tekstiilmaterjalid.
F - Textile; D - Textil; IT - Tessili; NL - Textiel; EN - Textile; DK - Tekstilmaterialer; GR - YAMA; ES - Textil; P - Txteis; FI - Tekstiilit; IS - Textilefni; N - Tekstilmaterialer; S - Textilmaterial; EST - Tekstiil.
F - Autres matériaux; D - Sonstiges Material; IT - Altre materie; NL - Overige materialen; EN - Other materials; DK - Andre materialer; GR - AA IA; ES - Otros materiales; P - Outros materiais; FI - Muut materiaalit; IS - Öll önnur efni; N - Andre materialer; S - Övriga material; EST - Teised materjalid.
Käesolev seadus sätestab ametiühingute põhilised õigused, tegevuse alused, suhted riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste ja tööandjatega.
Käesolev seadus sätestab erisused mittetulundusühingutena tegutsevate ametiühingute asutamise, tegevuse ja lõpetamise kohta.
Ametiühing on iseseisev omaalgatuslik ja vabatahtlik isikute ühendus, mille eesmärgiks on töötajate töö-, teenistus- ja kutsealaste, majanduslike ning sotsiaalsete õiguste ja huvide esindamine ning kaitsmine.
Käesolevas seaduses kasutatakse mõistet ametiühing kõikide käesolevas seaduses sätestatud ametiühinguliste ühenduste kohta.
Käesoleva seaduse tähenduses on töötajaks iga töötav isik, olenemata tehtava töö iseloomust.
Ametiühingud saavutavad oma eesmärke, olles sotsiaalse dialoogi partnerid tööandjatele, tööandjate ühendustele, kohalikele omavalitsusüksustele ja Vabariigi Valitsusele vastastikuses informeerimises, konsulteerimises, kollektiivsetes läbirääkimistes ja käesoleva seaduse § 2 lõikes 1 toodud töötajate huve puudutavates küsimustes.
Isikutel on õigus vabalt ilma eelneva loata asutada ametiühinguid, nendega ühineda või mitte ühineda.
Ametiühingut asutada ning nendega ühineda on keelatud kaitsejõudude tegevteenistuses olevatel kaitseväelastel.
Ametiühingutel on töötajate õiguste ja huvide esindamiseks õigus moodustada liite ja keskliite ning nendega ühineda.
Ametiühingutel on õigus liituda töötajate rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Ametiühingud on oma seaduslikus tegevuses sõltumatud tööandjatest, nende ühendustest ja nende esindajatest, riigiasutustest ja kohalikest omavalitsusüksustest ning teistest organisatsioonidest.
Ametiühingutel on õigus iseseisvalt korraldada oma tegevust ja juhtimist, sealhulgas töötada välja oma põhikiri, koostada tegevuskavasid ning vabalt valida oma esindajaid.
Tööandjatel, nende ühendustel ja esindajatel, riigiasutustel ja kohalikel omavalitsusüksustel on keelatud ametiühingute laialisaatmine, tegevuse piiramine või keelustamine ja sekkumine ametiühingute siseasjadesse.
Ametiühingute tegevuse lõpetamine toimub ainult vabatahtlikult või kohtuotsuse alusel.
Ametiühing on mittetulundusühing, kui ta on kantud tema asukohajärgsesse ametiühingute registrisse.
Ametiühingute suhtes kohaldatakse mittetulundusühingute seadust (RT I 1996, 42, 811; 1998, 96, 1515; 1999, 10, 155; 23, 355; 67, 658) käesolevast seadusest tulenevate erisustega.
Ametiühingu õigusvõime tekib tema asukohajärgsesse ametiühingute registrisse (edaspidi register) kandmisega ja lõpeb registrist kustutamisega.
Ametiühingu ümberkujundamine teist liiki mittetulundusühinguks ei ole lubatud.
Ametiühingu võivad asutada vähemalt viis töötajat.
Ametiühingute liidu võivad asutada vähemalt viis ametiühingut.
Ametiühingute keskliidu võivad asutada vähemalt viis üleriigiliselt tegutsevat tegevus- või kutseala ametiühingut või ametiühingute liitu.
Juhatuse liikmete nimed ja elukohad, samuti asutajate isiku- või registrikoodid.
Asutamislepinguga kinnitatakse põhikiri.
Asutamislepingule ja põhikirjale kirjutavad alla koosoleku juhataja ja protokollija.
Asutamislepingu lahutamatu lisa on asutamiskoosolekul osalenute nimekiri koos igaühe allkirjaga.
Kui asutajateks on ametiühingud, lisatakse asutamislepingule asutajate organite otsused asutamise kohta ja registrikaardi ärakirjad.
Põhikiri peab olema kirjalik.
Muud seadusega sätestatud tingimused.
Põhikirjas sätestatu peab tagama, et ametiühingu organite moodustamine ja esindajate valimine toimuks võimalikult paljude liikmete või nende esindajate osavõtul ning et liikmed oleksid võimalikult hästi organite tööst informeeritud.
Põhikirjaga võib ette näha ka muid tingimusi, mis ei ole seadusega vastuolus.
Kui põhikirjasäte on vastuolus seaduses sätestatuga, kohaldatakse seaduses sätestatut.
Ametiühingu kõrgeimaks organiks on vastavalt tema põhikirjale kas üldkoosolek, konverents või kongress (edaspidi üldkoosolek).
Üldkoosolekul võivad osaleda kõik ametiühingu liikmed või nende poolt valitud esindajad vastavalt põhikirjas sätestatud korrale.
Üldkoosoleku otsused võetakse vastu, kui poolt hääletavad enam kui pooled koosolekul osalenud liikmetest või nende esindajatest, kui põhikirjas ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Muud põhikirjas sätestatud küsimused.
Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1-3 sätestatud küsimustes on üldkoosoleku otsus vastu võetud, kui vähemalt 2/3 üldkoosolekul osalenud liikmetest või nende poolt valitud esindajatest hääletasid poolt, kui põhikirjas ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Igal füüsilisest isikust liikmel on üks hääl.
Igal liikmeks oleval ametiühingul on vähemalt üks hääl.
Ametiühingute suhtes kohaldatakse mittetulundusühingute seaduse § 13 lõikes 2, § 16 lõikes 4, §-des 19-20 ja §-des 22-23 esitatud nõudeid, kui põhikiri ei sätesta teisiti.
Ametiühingu suhtes kohaldatakse mittetulundusühingute seaduse § 36 lõigetes 2 ja 3 sätestatud nõuet aruannete üldkoosolekule esitamise ja üldkoosolekul kinnitamise kohta, kui põhikiri ei sätesta teisiti.
Ametiühingu suhtes ei kohaldata mittetulundusühingute seaduse § 8 lõike 1 punktis 3, § 10 lõike 3 neljandas lauses, § 44 lõike 1 kolmandas lauses ning § 79 lõikes 2 sätestatud allkirjade notariaalse tõestamise nõuet.
Ametiühingu suhtes ei kohaldata mittetulundusühingute seaduse § 60 lõike 1 punktis 1 ja § 69 lõike 1 punktis 1 sätestatud notariaalse tõestamise nõuet.
Ametiühingute register on mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri osa, mille suhtes kohaldatakse mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri kohta õigusaktides sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Registrit peetakse ametiühingute kohta.
Registrit peavad maa- ja linnakohtute registriosakonnad (registripidajad) oma tööpiirkonnas asuvate ametiühingute kohta.
Registri kanded teeb registripidaja, kelle tööpiirkonnas on ametiühingu asukoht.
Kui ametiühing vastab käesoleva seaduse nõuetele ametiühingulise eesmärgi, asutajate, liikmete, liikmete arvu, ametiühinguorganite asutamisotsuste, seadusest tulenevate juhtorganite olemasolu ja pädevuse osas ning kui ametiühingu põhikirjas on reguleeritud käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud nõuded ning kui ametiühingu nimi ei ole eksitav ametiühingu pädevuse ulatuse ja õigusliku vormi osas, ei ole registripidajal õigust registreerimisest keelduda.
Ametiühing lõpetatakse vabatahtlikult üldkoosoleku otsusega.
Otsuse likvideerimise korra kohta võtab üldkoosolek vastu vastavalt põhikirjale ja seadusele.
Ametiühingu suhtes on tehtud pankrotiotsus.
Kohus võib anda tähtaja käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud puuduste kõrvaldamiseks.
Ametiühingu likvideerimise korral jaotatakse pärast võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamist ja raha deponeerimist allesjäänud vara vastavalt põhikirjale.
Kui põhikirjas ettenähtud vara jaotamise korda ei ole võimalik kohaldada, antakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud allesjäänud vara liidule või keskliidule, kuhu likvideeritud ametiühing kuulus.
Kui ametiühing ei kuulunud liitu ega keskliitu, jaotatakse allesjäänud vara sarnase tegevusala või kutseala ametiühingutele.
Kollektiivsetes töösuhetes on ametiühingul oma pädevuse piires õigus esindada ja kaitsta töötajate õigusi ja huve.
Individuaalsetes töösuhetes esindab ja kaitseb ametiühing oma liikmete õigusi ja huve liikme volituse alusel, kui seadustes ei ole sätestatud teisiti.
Ametiühingul on individuaalsetes töösuhetes õigus esindada ja kaitsta ametiühingu liikmeks mitteoleva töötaja õigusi ja huve tingimusel, et ta esitab ametiühingule vastava kirjaliku volituse.
Oma liikmete esindamine ja kaitsmine töövaidlusorganites, suhetes riigi- ja kohalike omavalitsuste asutuste, tööandjate ja tööandjate ühendustega.
Koolitada ja nõustada oma liikmeid töö-, sotsiaal- ja muudes töötajate huve puudutavates küsimustes.
Ametiühingutel on õigus teostada ka muid seadustes või lepingutes ettenähtud õigusi.
Töötajal on õigus kuuluda oma töökohajärgsesse või mõnda muusse ametiühingusse.
Töötajal on õigus tegutseda ametiühingu valitud esindajana.
Töötaja ja tööotsija õigusi ei või piirata sõltuvalt tema kuulumisest või mittekuulumisest ametiühingusse, ametiühingu valitud esindajaks olemisest või muust seaduslikust ametiühingualasest tegevusest.
Muud ebavõrdset kohtlemist.
Töötajal, kelle õigusi käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud viisil piirati, on õigus nõuda piiramise lõpetamist, talle tekitatud varalise või mittevaralise kahju hüvitamist ning endise olukorra taastamist.
Tööandja vabaneb vastutusest üksnes siis, kui tõestab, et töötaja õiguste piiramine oli seaduslik ega olnud seotud töötaja ametiühingualase tegevusega.
Andma vähemalt kord kuus ruumi ametiühinguürituste läbiviimiseks ja lubama neile üritustele ühingu, asutuse või muu organisatsiooni ametiühingu liikmeid, samuti teisi ametiühingute poolt kutsutud isikuid.
Võimaldama ametiühingu liikmele ametiühingu poolt esitatud kirjalike kutsete alusel aastas vähemalt viis tööst vaba päeva osalemiseks ametiühingu poolt korraldatavas koolituses või ametiühingute organite töös tingimusel, et sellega ei kaasne olulisi takistusi tööandja majandustegevuses.
Lubama ametiühingu poolt valitud esindajaid takistamatult tutvuda töötajate töökorralduse ja tingimustega ühingus, asutuses või muus organisatsioonis, kus töötab selle ametiühingu liikmeid.
Täitma ametiühingute suhtes muid seadustest või kollektiivlepingust tulenevaid kohustusi.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud kohustusi võib laiendada kollektiiv- või muu poolte vahel sõlmitud lepinguga.
Täitma tööandja suhtes muid seadustest või kollektiivlepingust tulenevaid kohustusi.
Muudest töötajaid ja nende tööd puudutavatest küsimustest.
Muudes osapoolte vahel kokku lepitud või seadustes sätestatud küsimustes.
Ametiühingu valitud esindaja on kohustatud edastama saadud informatsiooni töötajatele.
Ametiühingutel on õigus edastada tööandjale oma arvamus vähemalt kümne päeva jooksul, kui kokku ei lepita pikemas ajas.
Sel ajal ei ole tööandjal õigust käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu kohta antud küsimuses otsust teha.
Informeerimise ja konsulteerimise korras ja sageduses lepivad tööandja ja ametiühing kokku.
Ametiühingu ja selle valitud esindajate õigused ja kohustused tööandja suhtes ei muutu tööandja õiguste ja kohustuste ülemineku korral.
Kui tööandja rikub töö- ja teenistusalaseid seadusi, töö- ja kollektiivlepingut ning ametiühingu liikmete huve puudutavaid muid lepinguid, on ametiühingul õigus pöörduda Tööinspektsiooni ja teiste järelevalveasutuste poole.
Järelevalveasutusel on kohustus vastata kirjalikule pöördumisele hiljemalt kahe nädala jooksul.
Kui tööandja või tema esindaja seadust või lepingut ei täida või seda rikub, on ametiühingul, kelle liige töötaja on, õigus töötaja vastava pöördumise korral nõuda tööandjalt seaduse või lepingu täitmist või rikkumise lõpetamist.
Ametiühingu pädevusse kuulub oma liikme vastava pöördumise korral töö- ja kollektiivlepinguid, töötingimusi, töö- ja puhkeaega ning töörežiimi, palgatingimusi, palga maksmise aluseid, tööohutust, sotsiaalkindlustuse makse või maksete tegemist puudutavate dokumentide kontrollimine.
Käesoleva seaduse sätete kohaldamisel tekkinud individuaalsed töövaidlused töötajate või ametiühingu valitud esindajate ja tööandja vahel lahendatakse individuaalsete töövaidluste lahendamise korras ning avalikus teenistuses tekkinud vaidlused lahendatakse halduskohtumenetluse seadustikus (RT I 1999, 31, 425; 33, õiend; 40, õiend; 96, 846; 2000, 51, 321) sätestatud korras.
Käesoleva seadusega sätete kohaldamisel tekkinud muud vaidlused lahendatakse kohtu korras.
Käesoleva seaduse rikkumise eest kannavad füüsilised isikud distsiplinaar-, tsiviil-, haldus- ja kriminaalvastutust, juriidilised isikud tsiviilvastutust seadusega ettenähtud korras.
Ametiühingul, mille õigusi rikuti, on õigus nõuda rikkumise lõpetamist, kohustuse täitmist ning tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist.
Alates käesoleva seaduse jõustumisest võib ametiühinguid asutada ainult käesolevas seaduses sätestatud korras ja neile kohaldatakse käesolevas seaduses sätestatut.
Enne käesoleva seaduse jõustumist asutatud ning mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud ametiühingu kannab registripidaja, lähtudes ametiühingu nimest või põhikirjas sätestatud eesmärgist, mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri allosana peetavasse ametiühingute registrisse kuue kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest.
Registripidaja teatab vastavale ametiühingule kandeotsusest.
Mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud ametiühingul, mis ei ole kantud ametiühingute registrisse, on õigus taotleda registrisse kandmist.
Ametiühingul, mis oli asutatud ENSV ametiühingute seaduse (ENSV Teataja 1989, 40, 623; RT 1992, 35, 462) alusel ja ei olnud ümber registreeritud mittetulundusühingute seaduse (RT I 1996, 42, 811; 1998, 96, 1515; 1999, 10, 155; 23, 355; 67, 658) alusel, on õigus taotleda registrisse kandmist asutamisdokumentide alusel, kui selle põhikiri ei ole vastuolus käesoleva seaduse nõuetega.
Ametiühingul, mis ei olnud ümber registreeritud mittetulundusühingute seaduse alusel, on õigus taotleda registrisse kandmist kuue kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest.
Registrisse kandmise avalduses tuleb märkida seaduses sätestatud andmed, avaldusele tuleb lisada seaduses sätestatud dokumendid, välja arvatud asutamisleping, samuti ettevõtte registris registreerimise tunnistus.
Ettevõtte töötajate hulgast valitud ametiühingu esindajale antakse pärast tema volituste lõppemist valitaval ametikohal tagasi endine töö või amet, selle puudumisel teine samaväärne töö- või ametikoht.
Riigilõivuga ei maksustata ametiühingute mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri kandeid.
Ettevõttes, asutuses ja muus organisatsioonis sõlmib kollektiivlepinguid töötajate ühing.
Kui ettevõttes, asutuses või muus organisatsioonis ei esinda töötajaid ametiühing, sõlmib kollektiivlepingu töötajate volitatud esindaja.
Tööandjate ühingu või liidu ja töötajate ühingu või liidu ning tööandjate keskliidu ja töötajate keskliidu vahel sõlmitud kollektiivlepingut võib laiendada poolte kokkuleppel käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktides 1 ja 3 määratud tingimuste osas.
Laienemise ulatus määratakse kindlaks kollektiivlepingus.
Laiendatud kollektiivlepingute tingimused avaldatakse sotsiaalministri poolt ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Laiendatud kollektiivlepingute tingimused jõustuvad teadaande avaldamisele järgneval päeval.
Sõlmitud kollektiivlepingud registreeritakse Sotsiaalministeeriumi poolt peetavas andmekogus.
Kollektiivlepingute registreerimise ja andmete täiendamise korra kehtestab sotsiaalminister määrusega.
Eesti NSV ametiühingute seadus (ENSV Teataja 1989, 40, 623; RT 1992, 35, 462) ja ENSV töökoodeksi (ENSV Teataja 1972, 28, lisa 1; 1973, 53, 464; 1975, 9, 69; 1977, 1, 11; 1978, 30, 367; 1980, 9, 121; 16, 178; 31, 491; 1981, 25, 360; 1982, 38, 574; 1984, 16, 178; 49, 577; 1985, 37, 579; 1986, 11, 143; 19, 251; 27, 387; 1987, 4, 38; 47, 634; 1988, 30, 376; 1990, 6, 93; RT 15, 162; 1991, 16, 221; 1992, 35, 462; 1993, 7, 101; RT I 20, 353; 26, 441; 74, 1054; 1994, 2, 12; 11, 154; 12, 199; 1996, 3, 57; 1999, 60, 616) §-d 235-246 tunnistatakse kehtetuks.
Määrus kehtestatakse „Loomatauditõrje seaduse“ (RT I 1999, 57, 598; 97, 861) paragrahvi 11 lõike 2 alusel.
Põllumajandusloomad identifitseeritakse märgistamise teel ning registreeritakse põllumajandusloomade registris (edaspidi register).
Märgistamisele kuuluvad paragrahvis 2 loetletud põllumajandusloomad.
Põllumajandusloomade märgistamisviisid on looma märgistamine kõrvamärgi või tätoveeringuga.
Märgistamisel kinnitatakse kitsele, lambale, seale ja veisele kõrvamärk, millel on põllumajanduslooma kordumatu ja eluaegne registreerimise number (edaspidi registrinumber).
Põllumajanduslooma märgistab loomaomanik või tema poolt volitatud isik.
Jõudluskontrolli Keskus väljastab tasu eest kitse, lamba, sea ja veise märgistamiseks vajalikud kõrvamärgid ja aplikaatortangid.
Märgistust võib eemaldada või asendada ainult töötleja loal.
Põllumajandusloomad (välja arvatud sead) märgistatakse 20 tööpäeva jooksul arvates looma sündimise päevast.
Märgistuse kadumisel või loetamatuks muutumisel on loomaomanik kohustatud täitma lisas 2 esitatud vastava vormi ja saatma selle töötlejale ühe tööpäeva jooksul.
Märgistuse kadumisel või loetamatuks muutumisel peab loomaomanik kinnitama põllumajandusloomale uue kõrvamärgi seitsme tööpäeva jooksul pärast selle Jõudluskontrolli Keskusest väljastamist.
Loomaomanik peab arvestust temale kuuluvate põllumajandusloomade kohta.
Arvestusdokumentides peab olema kajastatud informatsioon karjas olevate loomade kohta: looma registrinumber, sünnikuupäev, sugu, tõug, liikumise kuupäev karja ja karjast välja, hukukuupäev ning ostja ja müüja nimed, aadressid ning isiku- või registrikoodid.
Põllumajandusloomaga toimunud sündmuse all mõistetakse tema märgistamist, ostmist, müümist, eksportimist, muul viisil tasu eest või tasuta üleandmist, kadumist, tapmist loomapidaja oma tarbeks ja hukkumist.
Kitse kõrvamärk on plastikust ja punast värvi, millele on trükitud Eesti ISO-kood „EE“ ning kümnekohaline looma registrinumber.
Kitse kõrvamärk koosneb kahest identsest poolest.
Kõrvamärgi esimesel real on Jõudluskontrolli Keskuse logo ja Eesti ISO-kood „EE“, teisel real on kümnekohalise registrinumbri viis esimest ning kolmandal real viis viimast numbrit.
Kõrvamärk kinnitatakse kitse paremasse kõrva selleks ette nähtud aplikaatortangidega.
Kitse märgistuse kadumisel või loetamatuks muutumisel väljastab Jõudluskontrolli Keskus 20 tööpäeva jooksul paragrahvi 3 lõikes 7 nimetatud teate saamisest loomaomanikule uue kõrvamärgi, millel on kitse endine registrinumber.
Lamba kõrvamärk on plastikust ja kollast värvi, millele on tükitud Eesti ISO-kood „EE“ ning kümnekohaline looma registrinumber.
Lamba kõrvamärk koosneb kahest identsest poolest.
Kõrvamärk kinnitatakse lamba paremasse kõrva selleks ette nähtud aplikaatortangidega.
Lamba märgistuse kadumisel või loetamatuks muutumisel väljastab Jõudluskontrolli Keskus 20 tööpäeva jooksul paragrahvi 3 lõikes 7 nimetatud teate saamisest loomaomanikule uue kõrvamärgi, millel on lamba endine registrinumber.
Siga märgistatakse karjana ja individuaalselt.
Individuaalse märgistamise korral kinnitatakse põhikarja viimisel emisele ja kuldile kõrvamärk registrinumbriga vasakusse kõrva.
Põhikari on emised ja kuldid, keda peetakse põrsaste tootmiseks.
Põhikarja sea registrinumber koosneb sünnikarja koodist, sea individuaalnumbrist, mille annab loomaomanik, ja sünniaasta kahest viimasest numbrist.
Karjana märgistamise korral kasutatakse karjakoodi, mis väljastatakse töötleja poolt.
Seakarjaks loetakse sigade rühma, keda peetakse ühises hoones või rajatises või väljaspool neid ühisel territooriumil.
Seakarja moodustab ka üks siga.
Nuumsea märgistamine kõrvamärgiga, millel on registrinumber, ei ole kohustuslik.
Seale, keda viiakse tapamajja, lüüakse karjakood vahetult enne veokile laadimist kintsu piirkonda nõelhaamriga.
Sea viimisel teise karja peab siga olema märgistatud kas kõrvamärgi või tätoveeringuga.
Märgistuses peab kajastuma selle karja kood, kus siga paiknes enne liikumist.
Kõrvamärk või tätoveering peab olema sea vasakus kõrvas.
Sea kõrvamärk peab olema valmistatud plastikust ja kinnitatud kõrva selleks ettenähtud tangidega.
Veise kõrvamärk on plastikust ning kollast värvi.
Kõrvamärgil on märgitud Eesti ISO-kood „EE“ ning trükitud 10-kohaline looma registrinumber.
Kõrvamärgile on trükitud kõrvamärgil sisalduvat informatsiooni kandev ribakood.
Kõrvamärgi üks pool on trükitud neljas reas: esimesel real on Jõudluskontrolli Keskuse logo ja Eesti ISO-kood „EE“, teisel real on kümnekohalise registrinumbri viis esimest numbrit, kolmandal real on ribakood ning neljandal real on kümnekohalise registrinumbri viis viimast numbrit.
Kõrvamärgi teine pool on trükitud kahes reas: esimesel real on 10-kohalise registrinumbri viis esimest numbrit ja teisel real on viis viimast numbrit.
Veisele kinnitatakse mõlemasse kõrva kõrvamärgid identse registrinumbriga.
Märgistuse kadumisel või loetamatuks muutumisel väljastab töötleja 20 tööpäeva jooksul paragrahvi 3 lõikes 7 nimetatud teate saamisest loomaomanikule uue kõrvamärgi, millel on veise endine registrinumber.
Euroopa Liidu liikmesriikidest imporditud põllumajandusloomal (välja arvatud lammas ja kits) säilitatakse eksportiva riigi registrinumber, millega põllumajandusloom kantakse Eesti registrisse.
Väljastpoolt Euroopa Liitu imporditud põllumajandusloom, kes on läbinud profülaktilise karantiini, märgistatakse 20 tööpäeva jooksul ning imporditud põllumajanduslooma eksportiva riigi registrinumbri ja Eesti registrinumbri vahel luuakse registris vastav seos.
Imporditud põllumajanduslooma ei pea märgistama juhul, kui loom viiakse tapamajja, mille üle teostatakse riiklikku veterinaarjärelevalvet, ning kui loom tapetakse 20 tööpäeva jooksul arvates importimise päevast.
Põllumajanduslooma märgistamise või karjast väljaviimise kohta peab loomaomanik või tema poolt volitatud isik täitma määruse lisas 1 esitatud vormi ja esitama selle töötlejale registreerimiseks seitsme tööpäeva jooksul arvates sündmuse toimumise päevast.
Põllumajanduslooma tapamajja lähetamise korral peab tapmist korraldav isik saatma töötlejale loomaga kaasas oleva veterinaartõendi koopia seitsme tööpäeva jooksul arvates looma tapmise päevast.
Põllumajanduslooma, välja arvatud nuumsea, tasu eest või tasuta üleandmisel peab uus loomaomanik või tema poolt volitatud isik täitma määruse lisas 1 esitatud vormi ja esitama selle töötlejale seitsme tööpäeva jooksul arvates põllumajanduslooma üleandmise päevast või näitama oma andmed looma endise omaniku poolt looma karjast väljaviimise kohta täidetud vormil.
Töötleja registreerib või teeb märke põllumajanduslooma karjast väljaviimise kohta registris 20 tööpäeva jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõigetes 1 kuni 3 nimetatud andmete esitamist.
Põllumajandusloomale registrinumbri andmise, muutmise või kustutamise õigus on ainult töötlejal.
Loomaomaniku kirjaliku taotluse alusel väljastab töötleja põllumajanduslooma registrisse kandmise kohta registreerimistunnistuse.
Registrisse kantud põllumajandusloomade arv ja nende registrinumbrid.
Registreerimistunnistuse allkirjastab töötleja volitatud esindaja ja kinnitatakse töötleja pitseriga.
Registreerimistunnistus väljastatakse töötleja vastaval dokumendiplangil viie tööpäeva jooksul arvates taotluse saabumise päevast.
Põllumajandusloomade märgistamise ja registreerimise üle teostab järelevalvet Veterinaar- ja Toiduamet.
Järelevalveametnikul on õigus kontrollida loomaomaniku arvestusdokumente põllumajandusloomade kohta kolme aasta jooksul pärast põllumajanduslooma väljaminekut karjast.
Põllumajandusministri 21. augusti 1995. a määrus nr 27 „Veiste märgistamise korraldamine“ (RTL 1995, 58, lk 1988) tunnistatakse kehtetuks, välja arvatud pullvasikate märgistamise osas, mis kehtib kuni 2000. aasta 1. juunini.
Lammast, kitse ja siga, keda on märgistatud ja registreeritud enne määruse jõustumist ei tule uuesti märgistada ega registreerida.
Enne määruse jõustumist märgistatud veise kõrvamärgi kadumise või loetamatuks muutumise korral väljastab Jõudluskontrolli Keskus 20 tööpäeva jooksul paragrahvi 3 lõikes 7 nimetatud teate saamisest loomaomanikule veise mõlemasse kõrva kinnitatavad kõrvamärgid, millel on veise endine registrinumber ning Eesti ISO-kood „EE“.
Enne määruse jõustumist märgistatud ja registreeritud veis märgistatakse ja registreeritakse arvates 1. novembrist 2002. a määrusega sätestatud korras uuesti.
Lammast võib märgistada kõrvamärgiga, millele on sisse pressitud Eesti ISO-kood „EST“ ning 10-kohaline lamba registrinumber, kuni nimetatud kõrvamärkide lõppemiseni.
Kitse ja lammast võib märgistada alumiiniumist kõrvamärgiga, millele on sisse pressitud Eesti ISO-kood „EE“ ning kümnekohaline looma registrinumber, kuni nimetatud kõrvamärkide lõppemiseni.
Määrus jõustub põllumajandusloomade registri asutamisega.
Määruses on arvestatud Euroopa Ühenduse määruste 3508/92/EMÜ (EÜT L 355, 05.12.1992, lk 1), 820/97/EMÜ (EÜT L 117, 07.05.1997, lk 1), 2629/97 EÜ (EÜT L 354, 30.12.1997, lk 19) ja direktiivi 92/102 EMÜ (EÜT L 355, 05.12.1992, lk 32) nõudeid.
Käesolev seadus sätestab õiguskantsleri õigusliku seisundi ja tema kantselei töökorralduse.
Õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik, kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide vastavuse üle põhiseadusele ja seadusele.
Oma tegevuses juhindub õiguskantsler põhiseadusest ja seadusest.
Õiguskantsleri nimetab ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul seitsmeks aastaks.
Käesoleva seaduse § 10 1. lõike punktides 1 ja 2 tähendatud juhtudel esitab Vabariigi President Riigikogule ettepaneku uue õiguskantsleri ametisse nimetamiseks vähemalt kolm kuud enne õiguskantsleri volituste lõppemist.
Õiguskantsler peab olema Eesti kodanik.
Õiguskantsleril peab olema õigusalane kõrgharidus, kõrge erialane kvalifikatsioon ja sellele vastavad praktilise töö kogemused ning ta peab vabalt valdama riigikeelt.
Õiguskantsleriks ei saa nimetada isikut, kes on süüdi mõistetud tahtlikult toimepandud kuriteo eest või kes on oma tervisliku seisundi tõttu sobimatu töötama õiguskantslerina.
Kahtluse korral määrab õiguskantsleriks kandideeriva isiku tervisliku seisundi kindlaks arstlik komisjon.
Osaleda ettevõtluses, välja arvatud nende endi isiklikud investeeringud ning nendelt saadavad protsendid ja dividendid, samuti neile kuuluva vara käsutamisest saadav tulu.
Õiguskantsleril ja tema nõunikel on lubatud tegelda teadusliku ja pedagoogilise tööga, kui see ei takista nende ametiülesannete täitmist.
Tõotan jääda ustavaks Eesti rahvale, Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning oma südametunnistuse järgi, kooskõlas põhiseaduse ja seadusega, täita erapooletult kõiki neid kohustusi, milleks amet mind kohustab.
Ametivande tekstile kirjutab õiguskantsler alla ja seda hoitakse õiguskantsleri ametisoleku ajal Riigikogu Kantseleis, pärast ametist lahkumist aga Riigiarhiivis.
Õiguskantsleri saab kriminaalvastutusele võtta ainult Vabariigi Presidendi ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.
Õiguskantsleri saab ametist tagandada üksnes kohtuotsusega.
Õiguskantsler teatab oma ametist tagasiastumisest Vabariigi Presidendile vähemalt neli kuud ette.
Kuni uue õiguskantsleri ametisse astumiseni käesoleva seaduse § 10 1. lõike punktides 3 - 5 tähendatud juhtudel täidab tema ülesandeid õiguskantsleri asetäitjanõunik.
Igal isikul on õigus pöörduda avaldusega õiguskantsleri poole seaduse või mõne muu õigustloova akti põhiseadusele või seadusele vastavuse kontrollimiseks.
Õiguskantslerile saadetakse kõigi seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide, jõustumata välislepingute ning kõigi Riigikohtu põhiseaduslikke vaidlusi käsitlevate jõustunud kohtuotsuste ärakirjad kümne päeva jooksul vastavalt nende väljakuulutamisest, vastuvõtmisest, allakirjutamisest või jõustumisest arvates.
Õiguskantsler esitab kord aastas, Riigikogu sügisistungjärgu täiskogu kolmandal töönädalal, Riigikogule ülevaate seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide kooskõlast põhiseaduse ja seadusega.
Kui õiguskantsler leiab, et õigustloov akt kas täielikult või osaliselt ei vasta põhiseadusele või seadusele, teeb ta akti vastu võtnud organile ettepaneku see akt või selle säte 20 päeva jooksul põhiseaduse ja seadusega kooskõlla viia.
Kui õiguskantsler leiab, et õigustloov akt on vastuolus tähtajalise välislepinguga, teeb ta akti vastu võtnud organile ettepaneku peatada määratud ajaks selle akti toime.
Erakorralisel juhul, kui õiguskantsler leiab, et õigustloov akt või selle säte seab ohtu füüsiliste isikute elu või tervise või rikub kas rahvusvahelise praktika järgi jõustunud või Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingut, teeb õiguskantsler akti vastu võtnud organile ettepaneku peatada selle toime kuni selle akti põhiseaduse või seadusega kooskõlla viimiseni.
Kui õigustloova akti vastu võtnud organ ei ole 20 päeva jooksul, arvates õiguskantsleri ettepaneku saamise päevast, akti või selle sätet põhiseaduse või seadusega kooskõlla viinud, teeb õiguskantsler Riigikohtule ettepaneku tunnistada õigustloov akt või selle säte kehtetuks.
Õiguskantsleri osalemise korra ning õigused Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses sätestavad seadus ja Riigikohtu reglement.
Õiguskantsler analüüsib seaduste muutmiseks ja uute seaduste vastuvõtmiseks ning riigiasutuste töö kohta talle tehtud ettepanekuid ja esitab vajaduse korral Riigikogule ettekande.
Õiguskantsler vastab käesoleva seaduse §-des 12 ja 19 tähendatud avaldustele ja ettepanekutele ühe kuu jooksul, arvates nende saamisest.
Kui õiguskantsler leiab, et avalduse või ettepaneku lahendamine kuulub kohtu või teiste organite pädevusse, edastab ta selle vastavalt kuuluvusele või tagastab motiveeritult esitajale.
Kui õiguskantsler tuvastab, et ametiisik on rikkunud põhiseadust või seadust, teatab ta sellest kirjalikult kas uurimisorganile või muule pädevale organile ning edastab vajaduse korral neile kõik tema käsutuses olevad andmed ja dokumendid.
Õiguskantsler teeb Riigikogule põhiseaduse §-des 76, 85, 101, 138 ja 153 ettenähtud juhtudel ettepaneku Riigikogu liikme, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, riigikontrolöri, Riigikohtu esimehe või Riigikohtu liikme kriminaalvastutusele võtmiseks vastavalt seadusele.
Seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse organid on kohustatud vastama õiguskantsleri järelepärimistele kümne päeva jooksul, arvates nende saamisest.
Õiguskantsler võib sõnaõigusega osa võtta Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse istungitest.
Temale saadetakse Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse istungite päevakorrad koos arutusele tulevate õigusaktide eelnõudega.
Õiguskantsleril, samuti tema poolt volitatud nõunikel on õigus tutvuda nende tööks vajalike, s.h. salastatud dokumentidega ning saada vastavat informatsiooni.
Õiguskantsler, tema nõunikud ja kantselei töötajad on kohustatud hoidma riiklikku saladust, samuti mitte avaldama neile teatavaks saanud ärisaladust ning andmeid üksikisikute eraelu kohta.
Õiguskantsleri asjaajamist toimetab tema kantselei.
Õiguskantsleril on oma kantselei juhtimisel samad õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhtimiseks.
Õiguskantsleri nõunikud nimetab ametisse ja vabastab ametist õiguskantsler.
Oma tegevuses juhinduvad nõunikud põhiseadusest, käesolevast seadusest ja muudest õigusaktidest.
Õiguskantsleri ettepanekul nimetab Riigikogu ühe õiguskantsleri nõunikest tema asetäitjaksnõunikuks.
Õiguskantsleri asetäitjanõunik annab ametisse astumisel käesoleva seaduse §-s 7 tähendatud ametivande.
Kui õiguskantsler ei saa ajutiselt täita oma ametiülesandeid, täidab neid õiguskantsleri asetäitja-nõunik.
Õiguskantsleri kantselei ülalpidamiskulud kaetakse riigieelarve vahenditest.
Õiguskantsleri asetäitja-nõuniku ametipalk on võrdne ministeeriumi kantsleri ametipalgaga.
Õiguskantsleri nõunike ning kantselei spetsialistide töö tasustamine toimub eelarveliste asutuste ja organisatsioonide töötajatele ettenähtud korras.
Õiguskantsleri kantselei eelarves nähakse ette vahendid konsultatsioonide ja ekspertiiside eest tasustamiseks kuni 20% ulatuses aasta palgafondist.
Õiguskantslerile, tema nõunikele ning kantselei töötajatele laienevad riigiteenistujatele ettenähtud sotsiaalsed tagatised.
Asjaõigusseadus (RT I 1993, 39, 590; RT I 1999, 44, 509; 2001, 34, 185; 93, 565) jõustub 1993. aasta 1. detsembril.
Enne 1993. aasta 1. detsembrit tekkinud ja sel päeval kestvatele õigussuhetele kohaldatakse asjaõigusseaduse sätteid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Omandireformi käigus vara tagastamine, kompenseerimine, erastamine, vara riigi omandisse jätmine, munitsipaliseerimine ja taasriigistamine toimub omandireformi aluste seaduses (RT 1991, 21, 257; RT I 1997, 27, 391; 74, 1230; 1998, 12, 153; 51, 758; 86/87, 1434; 103, 1697; 1999, 23 354; RT III 1999, 9, 90; RT I 1999, 82, 751; 96, 847; 2000, 47, 288; 51, 324; 2001, 48, 265; 93, 565) ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras.
Valduse kaitseks kohaldatakse asjaõigusseaduse paragrahvide 40-50 sätteid üksnes juhul, kui valdust on rikutud või valdus on ära võetud pärast 1993. aasta 30. novembrit.
Omandit kaitstakse alates 1993. aasta 1. detsembrist asjaõigusseaduse sätete kohaselt, sõltumata rikkumise ajast.
Omandi kaitseks hagi esitamise tähtaeg on 10 aastat, kui asjaõigusseadusest või käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Valduse suhtes, mis on omandatud enne 1993. aasta 1. detsembrit, algab igamistähtaja kulgemine 1993. aasta 1. detsembrist.
Asjaõigusseaduse paragrahvides 108 ja 117 tähendatud alusetu rikastumise sätetena kohaldatakse Eesti NSV tsiviilkoodeksi (ENSV Teataja 1964, 25, 115; 1968, 46, 341; 1969, 30, 295; 1970, 37, 332; 1973, 9, 68; 44, 389; 53, 465; 1974, 28, 47; 1977, 6, 72; 37, 424; 1980, 31, 490; 1985, 27, 251; 1986, 19, 251; 1988, 6, 68; 25, 295 ja 296; 1989, 17, 203; Eesti Vabariigi Teataja 1990, 20 300; RT 1990, 12, 128; 1992, 33, 418; 49, 615; RT I 1993, 72/73, 1021; 994, 25, 406; 53, 889; 63, 1065; 1996, 31, 630; 38, 752) paragrahvide 477 ja 478 sätteid.
Asjaõigusseaduse paragrahvides 320-324 sätestatud kinnipidamisõigust võib teostada ka nende asjade suhtes, mis on seaduslikult võlausaldaja valdusse sattunud enne 1993. aasta 1. detsembrit, samuti nende nõuete tagamiseks, mis on tekkinud enne 1993. aasta 1. detsembrit.
Maareformi käigus tagastatud maa kantakse kinnistusraamatusse (kinnistusregistri osa avatakse) valla- või linnavalitsuse poolt esitatud kirjaliku kinnistamisavalduse, valla- või linnavalitsuse korralduse ja maakatastri andmete alusel.
Enne asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse (RT I 1994, 94, 1609; 1995, 9, õiend) jõustumist riikliku maakatastri pidaja poolt kinnistamiseks esitatud maaüksused kantakse kinnistusraamatusse riigi maakatastri pidaja esildise alusel.
Tagastatava maa suhtes ei kohaldata enne tagastamist asjaõigusseaduse paragrahv 51 2. lõikes esitatud nõuet avalik-õiguslikule isikule kuuluva kinnisasja kandmisest kinnistusraamatusse enne kinnisasja andmist teise isiku valdusse.
Maakatastri andmed käesoleva seaduse tähenduses on riigi maakatastri pidaja õiend maaüksuse registreerimise kohta maakatastris, mis peab sisaldama kinnistatava maaüksuse katastritunnuse, sihtotstarbe, asukoha, pindala, samuti vannutatud maamõõtja või vastavat litsentsi omava isiku poolt koostatud katastriüksuse plaani ärakiri, mis on kinnitatud riikliku maakatastri pidaja poolt.
Kui tagastatud maa on võõrandatud maareformi seaduse paragrahvi (RT 1991, 34, 426; RT I 2001, 52, 304; 93, 565) 19 1. lõike alusel enne 1993. aasta 1. detsembrit või on päritud, on õigustatud subjektil õigus esitada notariaalselt tõestatud ühepoolne avaldus ja omandamise aluseks olevad dokumendid kande tegemiseks kinnistusraamatusse.
Kinnistusamet peab kinnistusregistriosa avamisest teatama ehitise asukohajärgsele riiklikule hooneregistrile.
Kui maa tagastamise aluseks olnud linna- või vallavalitsuse korraldus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab.
Nõude rahuldamisel kantakse kinnistusraamatusse omanikuna riik.
Kui isik suri pärast maa tagastamist või erastamist, kuid enne maa kinnistusraamatusse kandmist, kinnistatakse maa omandiõigus pärija nimele.
Kande võib teha pärija ühepoolse kinnistamisavalduse ja nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse alusel.
Kinnistamine toimub pärija kulul.
Enne 1993. aasta 1. detsembrit erastatud maa kantakse kinnistusraamatusse riikliku maakatastri pidaja poolt esitatud maa ostu-müügi lepingu ja maakatastri andmete alusel.
Enne 1993. aasta 1. detsembrit välisriigi omandisse antud maa kantakse kinnistusraamatusse riikliku maakatastri pidaja poolt esitatud Vabariigi Valitsuse otsuse ja maakatastri andmete alusel.
Pärast asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumist erastatud maa kantakse kinnistusraamatusse (kinnistusregistriosa avatakse) asjaõiguslepingu, maaüksuse omandamist tõendava dokumendi, maakatastri andmete ja teiste kinnistamiseks vajalike dokumentide alusel.
Erastatava maa suhtes ei kohaldata enne erastamist asjaõigusseaduse paragrahv 51 2. lõikes esitatud nõuet avalik-õiguslikule isikule kuuluva kinnisasja kandmisest kinnistusraamatusse enne kinnisasja andmist teise isiku valdusse.
Kui maa erastamise aluseks olnud otsus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab.
Riigi omandisse jäetud maa kantakse kinnistusraamatusse Vabariigi Valitsuse poolt määratud valitsusasutuse volitatud isiku kirjaliku kinnistamisavalduse, riigi omandiõigust tõendava dokumendi ja maakatastri andmete alusel.
Riigi omandiõigust tõendavaks dokumendiks on ka väljavõte Riigi Teatajast, milles on avaldatud maa riigi omandisse jätmise otsus.
Munitsipaalomandisse antud maa kantakse kinnistusraamatusse kohaliku omavalitsusüksuse volitatud isiku kirjaliku kinnistamisavalduse, maa kohaliku omavalitsusüksuse omandiõigust tõendava dokumendi ja maakatastri andmete alusel.
Munitsipaalmaa omandiõigust tõendavaks dokumendiks on ka väljavõte Riigi Teatajast, milles on avaldatud maa munitsipaalomandisse andmise otsus.
Munitsipaalomandisse antava maa suhtes ei kohaldata enne munitsipaliseerimist asjaõigusseaduse paragrahv 51 2. lõikes esitatud nõuet avalik-õiguslikule isikule kuuluva kinnisasja kandmisest kinnistusraamatusse enne kinnisasja andmist teise isiku valdusse.
Kui maa munitsipaalomandisse andmise otsus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab.
Kaasomandis oleva ehitise aluse ja selle ehitise teenindamiseks vajalik maa tagastatakse või erastatakse kaasomanikele vastavalt nende osa suurusele ehitises.
Kui ehitise kaasomanik ei soovi käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud maaosa tagastamist või erastamist, on maa tagastamist või erastamist soovivatel kaasomanikel õigus nõuda kohtu korras ehitiseosa müümist.
Lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvist 32, müüakse ehitiseosa üldistes huvides kohtuotsuse alusel täituri poolt enampakkumisel.
Ehitiseosa omandiõigus läheb ehitiseosa ostnud isikule üle pärast ehitisealuse maa kandmist kinnistusraamatusse.
Ehitise kaasomanikel, kelle osa müüakse käesoleva paragrahvi 2.lõikes sätestatud korras, on õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist müüdud elamuosale.
Isikliku kasutusõiguse tingimused määratakse kokkuleppel.
Kui kokkulepet ei saavutata, lahendab vaidluse kohus.
Kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse ei ole õiguslikul alusel püstitatud ehitis, sealhulgas pooleliolev ehitis maa oluline osa ja seda loetakse vallasasjaks, kui seaduses ei sätestata teisiti.
Riigi omandisse jäetud maal ja munitsipaalomandisse antud maal asuv riigile või kohalikule omavalitsusüksusele kuuluv ehitis muutub maa oluliseks osaks maa riigi maakatastris registreerimisega.
Ehitise kui vallasasja omandamine ei toimu leiu ja igamisega.
Peremehetu ehitise hõivamise õigus ja kohustus on kohalikul omavalitsusel ja riigil Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Ehitise omanikul on õigus saada maa omanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras.
Kui eluruumi või elamus asuva mitteeluruumi juurde ei ole maakorralduslikel või ehitustehnilistel tingimustel võimalik iseseisva kinnistu moodustamine, on eluruumi või elamus asuva mitteeluruumi omanikul õigus saada maa omanikuks eluruumide erastamise seaduses (RT I 1993, 23, 411; RT I 2000, 99, 638; 2001, 93, 565) sätestatud alustel ja korras.
Ehitisealune maa ei kuulu teistele isikutele tagastamisele, erastamisele, munitsipaalomandisse andmisele ega riigi omandisse jätmisele, kui seadusest ei tulene teisiti.
Asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumisel loetakse tsiviilkäibes olevad ehitise reaalosad mõttelisteks osadeks, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
Mõttelise osa suuruseks on ehitise reaalosa üldpinna ja ehitise reaalosade üldpinna suhe.
Ehitise reaalosa võib tsiviilkäibes olla vaid korteriomandina, korterihoonestusõigusena, erastatud eluruumina, elamus asuva erastatud mitteeluruumina, elamuühistu liikme omandisse antud korterina, endise korteriühingu liikme omandisse antud korterina või ehitise kaasomandi lõpetamisel tekkiva ehitise reaalosana.
Ehitise jagamine kaasomandi lõpetamisel ei või olla vastuolus ehitise olemusega ja maakorralduse nõuetega.
Ehitist võib reaalosadeks jagada vaid tervikuna.
Ehitise omanik, kes ei soovi või kellel ei ole õigust saada maa omanikuks, võib nõuda ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõiguse seadmist.
Kuni ehitisealuse maa kandmiseni kinnistusraamatusse või riigi omandisse jäetud või munitsipaalomandisse antud maa riigi maakatastrisse kandmiseni võib ehitist, selle mõttelist osa, reaalosana erastatud eluruumi, elamus asuvat mitteeluruumi, elamuühistu liikme omandisse antud korterit, endise korteriühingu liikme omandisse antud korterit või kaasomandi lõppemisel tekkinud ehitise reaalosa võõrandada ja pärida kui vallasasja.
Ehitise või selle osa võõrandamise tehing peab olema notariaalselt tõestatud.
Ehitise tasuta üleandmisel, kui üleandmisel on üheks pooleks riik või kohalik omavalitsusüksus, omandireformi aluste seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide alusel tehingu tegemisel ning ehitise müümisel täituri poolt enampakkumisel ei ole notariaalne tõestus nõutav, välja arvatud eluruumide, elamu mõttelise osa ja elamutes asuvate mitteeluruumide erastamisel.
Alates 1993. aasta 1. detsembrist kuni asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumiseni tehtud ehitise võõrandamise tehing ei ole tehingu notariaalse vormi mittejärgimise tõttu tühine, kui käesolev paragrahv ei nõua ehitise võõrandamise tehingu notariaalset vormi.
Ehitist või selle osa võib vallasasjana võõrandada kuni 2003. aasta 31. detsembrini.
Nimetatud tähtaega ei rakendata käesoleva seaduse § 15 2 1. lõikes nimetatud tehnorajatiste suhtes.
Kui ehitis on panditud enne 2003. aasta 31. detsembrit, võib ehitist võõrandada pandiga tagatud nõude täitmiseks.
Ehitist või selle osa võib pärast 2003. aasta 31. detsembrit vallasasjana võõrandada pankroti-, täite- ja sundvõõrandamismenetluse korras.
Ehitise või selle osa võõrandamine või pärimine tuleb 15 päeva jooksul, alates omandiõiguse üleminekust, registreerida omandaja esildisel ehitise asukohajärgses riiklikus hooneregistris ja kohalikus omavalitsusüksuses.
Kui ehitise võõrandamise tehing tõestatakse notariaalselt, on tehingu tõestanud notaril kohustus registreerida tehing poolte kulul 15 päeva jooksul, alates tehingu tõestamisest.
Hooneregistrisse ja ehitusregistrisse kantud ehitiste ja ehitiste osade kuuluvust ning nendel lasuvaid koormatisi puudutavad, samuti vallasasja määratlemiseks vajalikud andmed on avalikud.
Andmetega tutvumine ning väljavõtete saamine toimub Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Kui ehitis on võõrandatud või päritud pärast ehitisealuse maa tagastamise korralduse vastuvõtmist või maa ostu-müügilepingu sõlmimist või maa riigi omandisse jätmise või munitsipaalomandisse andmise otsustamist, on ehitise omanikul õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist ühe aasta jooksul, arvates ehitisealuse maa kandmisest kinnistusraamatusse.
Kui ehitise omanik ei nõua nimetatud tähtaja jooksul hoonestusõiguse seadmist, muutub ehitis maatüki oluliseks osaks.
Ehitise pärimisele kohaldatakse Eesti seadusi.
Kui ehitisealune maa on pärast testamendi tegemist kantud kinnistusraamatusse, pärib ehitise maa pärinud isik.
Isikul, kes testamendi kohaselt pidi pärima ehitise, on õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale ühe aasta jooksul, arvates nimetatud maa omandi ülemineku kandmisest kinnistusraamatusse.
Muus osas kohaldatakse hoonestusõiguse seadmisele käesoleva seaduse paragrahv 15 1. ja 4. lõike sätteid.
Kui ehitis on kaasomandis, on kaasomanikul ehitise mõttelise osa võõrandamisel võõrandatava osa ostueesõigus, välja arvatud juhul, kui see võõrandatakse kaasomaniku alanejale sugulasele või vanemale, teisele kaasomanikule või seaduse järgi eesõigustatud isikule.
Võõrandaja on kohustatud kirjalikult teatama teistele ehitise kaasomanikele ehitiseosa võõrandamise kavatsusest, näidates ära ehitiseosa võõrandamise hinna ja muud tingimused.
Ehitiseosa võõrandamisel, välja arvatud müümisel, määratakse hind selle hariliku väärtuse alusel.
Kui kaasomanik ei kasuta ostueesõigust ühe kuu jooksul, arvates kirjaliku teate saamisest, on võõrandajal õigus võõrandada ehitiseosa kirjalikus teates märgitud või kõrgema hinnaga ja samadel või võõrandajale soodsamatel tingimustel.
Kui võõrandaja võõrandab ehitiseosa ostueesõigust rikkudes, võib kaasomanik pöörduda kolme kuu jooksul, arvates rikkumisest teada saamise päevast, kohtusse hagiga talle ostja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks.
Kaasomaniku ostueesõigust ei kohaldata eluruumide ja elamutes asuvate mitteeluruumide erastamisel.
Erastatud eluruum ja elamus asuv mitteeluruum ning nende juurde kuuluv muu osa on käibes koos.
Erastatud eluruumi ja elamus asuva mitteeluruumi võõrandamisel ei kohaldata kaasomaniku ostueesõigust, kui kaasomanikke on rohkem kui kuus.
Ostueesõigust ei ole eluruumide ja mitteeluruumide erastamise kohustatud subjektil.
Kaasomaniku ostueesõiguse korral laieneb see ka ehitise muu osaga seotud eluruumile ja elamus asuvale mitteeluruumile.
Nõude üleminekul uuele võlausaldajale läheb temale üle ka pandiõigus.
Kui võlgnik ei täida pandiga tagatud nõuet, rahuldatakse pandipidaja nõue panditud asja väärtusest kohtu otsuse alusel või kohesele sundtäitmisele alludes täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; RT I 2001, 29, 156; 43, 238) kehtestatud korras.
Kuni ehitisealuse maa kandmiseni kinnistusraamatusse või riigi omandisse jäetud või munitsipaalomandisse antud maa riigi maakatastrisse kandmiseni võib ehitist või selle mõttelist osa pantida valdust üle andmata.
Pandile kohaldatakse käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud pandiõiguse sätteid.
Samale ehitisele või samale ehitise osale ei või seada mitut panti.
Käesoleva paragrahvi 2. lõike kohaselt sõlmitud pandileping peab olema notariaalselt tõestatud ja lepingu tõestanud notari esildisel registreeritud poolte kulul ehitise asukohajärgses riiklikus hooneregistris 15 päeva jooksul, alates tehingu tõestamisest.
Pandiõigus tekib pandilepingu notariaalse tõestamise hetkest.
Enne asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumist sõlmitud ehitise pandilepingud võib ehitise asukohajärgses riiklikus hooneregistris registreerida tehingu sõlminud poole esildisel.
Registreerimata pant lõpeb pandi eseme omandi üleminekul, kui omandaja pandist ei teadnud ega pidanudki teadma.
Ehitise või selle osa pandiõiguse lõppemise või hüpoteegiks ümberregistreerimise kohta tuleb huvitatud isiku nõudel teha märge riiklikus hooneregistris, kus pandileping registreeriti.
Kui enne kinnisaja koormamist hüpoteegiga on seatud registerpant vallasvarale, ei laiene hüpoteek registerpandi kestuse ajal kinnisasja päraldistele, mis on koormatud registerpandiga.
Registerpant ei ulatu kinnisasja päraldistele, kui enne registerpandi seadmist oli kinnisasi koormatud hüpoteegiga.
Pärast asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumist seatud kommertspant ei laiene ehitistele, transpordivahenditele ja intellektuaalse omandi vormidele.
Pärast asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumist ei või käsipandi esemeks olla ehitis.
Eesti NSV seaduse riikliku notariaadi kohta (ENSV Teataja 1973, 53, 473) paragrahv 44 alusel elamule seatud võõrandamise keelud kustutab riiklik hooneregister huvitatud isiku avalduse alusel.
Laenu tasumine või pandilepingu lõppemine tuleb tõendada.
Kui ehitis või selle osa, mis on panditud käesoleva seaduse paragrahv 13 2 1. ja 2. lõike kohaselt või enne asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumist kommertspandi või käsipandina, muutub maa oluliseks osaks, on pandipidajal õigus nõuda asjaõiguslepingu sõlmimist ja pandiõiguse kinnistamist kinnistut koormava hüpoteegina alates ehitisealuse maa kohta kinnistusregistri osa avamise teate avaldamisest Riigi Teataja Lisas.
Asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumisel kinnistusraamatusse kantud kinnisasjade suhtes võib pandipidaja nõuda pandiõiguse kandmist kinnistusraamatusse esimesele vabale järjekohale.
Kui panditud ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus, on pandipidajal õigus nõuda asjaõiguslepingu sõlmimist ja pandiõiguse kinnistamist hoonestusõigust koormava hüpoteegina, alates hoonestusõiguse kohta kinnistusregistri osa avamise teate avaldamisest Riigi Teataja Lisas.
Kui ehitis oli koormatud mitme pandiõigusega, kantakse need hüpoteekidena kinnistusraamatusse vastavalt kinnistamisavalduste registreerimisele kinnistuspäevikus.
Pandipidajal on ehitise pandilepingu alusel asjaõigusseaduse paragrahv 121 1. lõikes sätestatud õigus.
Kui kinnisasi on pärast kinnistusraamatusse kandmist omandatud heauskse omandaja poolt, ei saa nõuda senise pandiõiguse hüpoteegina sissekandmist.
Hüpoteegisummana kantakse kinnistusraamatusse ehitise pandiga tagatud võla summa, kui pooled ei lepi kokku teisiti.
Kui ehitise või ehitiseosa juurde kuuluva maa esmakinnistamiseks antava hooneregistri tõendi väljastamisel nähtub hooneregistrist, et ehitis või selle osa on koormatud pandiga või kohtulahendi alusel hooneregistrisse kantud keelu või arestiga, teatab hooneregister nimetatud tõendi väljastamisest kohe kirjalikult hooneregistrist nähtuvate pantide pandipidajatele ja kohtulahendi alusel hooneregistrisse kantud keeldude ja arestide järgi õigustatud isikutele.
Teatele lisatakse maa esmakinnistamiseks väljastatud hooneregistri tõendi kinnitatud ärakiri.
Kui ehitise või ehitise osa juurde kuuluva maa esmakinnistamisavalduse esitab erastamise korraldaja või tema poolt volitatud isik, teavitab ta esmakinnistamisavalduse esitamisest vastava kirjaliku taotluse esitanud pandiga koormatud ehitise või ehitiseosa pandipidajat ja kohtulahendi alusel hooneregistrisse kantud keelu või aresti järgi õigustatud isikut.
Taotluses peavad sisalduma andmed pandipidaja ja pantija kohta, ehitise aadress ja viide pandilepingule.
Teates märgitakse kinnistamisavalduse esitamise kuupäev, kinnisasja aadress, ehitise või selle osa omaniku andmed ning viide eelmises lauses märgitud taotlusele.
Hooneregistrist nähtuval pandipidajal, samuti hooneregistrisse kohtulahendi alusel kantud keelu või aresti järgi õigustatud isikul on ühepoolses korras õigus taotleda avatavasse kinnistusraamatu registriossa eelmärke või keelumärke kandmist alates kinnistusregistriosa avamise teate avaldamisest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Märke kinnistusraamatusse kandmiseks ei ole vaja nõusolekut isikult, kes esmakinnistamisel kantakse kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna.
Kande aluseks on käesoleva lõike esimeses lauses sätestatud isiku avaldus, milles märgitakse vastavalt taotletav hüpoteegisumma ja viide pandilepingule või viide keelu või aresti hooneregistrisse kandmise aluseks olevale kohtulahendile.
Avaldusele lisatakse hooneregistri tõend või selle kinnitatud ärakiri, millest nähtub ehitise või selle osa koormatus.
Hüpoteegi seadmist tagavas eelmärkes märgitakse hüpoteegisumma, intressimäär ja kõrvalnõuete summa pandipidaja poolt avaldatud suuruses, samuti tehakse viide pandilepingule.
Keelumärkes tehakse viide keelu või aresti hooneregistrisse kandmise aluseks olevale kohtulahendile.
Ehitisele seatud pandiga tagatud nõuet saab pärast ehitisealuse maa või hoonestusõiguse kinnistusraamatusse kandmist sundtäita alles pärast ehitisele pandi alusel hüpoteegi seadmist.
Ehitisele seatud pandile kohaldatakse asjaõigusseaduse kinnispandi sätteid alles pärast pandi kinnistamist hüpoteegina.
Meres olev kaldaga püsivalt ühendatud ehitis, mis kuulub kaldamaatüki omanikule ja mis on püstitatud seaduslikul alusel enne 1999. aasta 1. aprilli, kuulub kinnisomandi koosseisu.
Meres olevad merepõhjaga püsivalt ühendatud ehitised ja rajatised, mis on püstitatud seaduslikul alusel ning mis ei kuulu kaldamaatüki omanikule, kantakse kinnistusraamatusse seaduses sätestatud korras.
Maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa (juurdeehitis), mis on maaga püsivas ühenduses, on asjaõigusseaduse paragrahv 16 kohaselt maatüki oluline osa.
Maakasutusõiguse või ehitusloata püstitatud ning omandireformi aluste seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide alusel üleantava ehitise või selle osa või teeseaduse (RT I 1999, 26, 377; 93, 831; 2001, 43, 241; 50, 283; 93, 565) § 2 2. lõikes nimetatud rajatise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 13 sätteid ning ehitist võib käsutada pärast ehitisele kasutusloa andmist.
Õigusliku aluseta püstitatud ehitisele kasutusloa andmine toimub planeerimis- ja ehitusseaduse (RT I 1995, 59, 1006; 1996, 36, 738; 49, 953; 1999, 27, 380; 29, 398 ja 399; 95, 843; 2000, 54, 348; 2001, 42, 234; 50, 283; 65, 377) paragrahv 70 alusel, kuid sellega ei või rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi.
Ehitusloana käesoleva paragrahvi 1. lõike tähenduses käsitletakse ka enne 1991. aasta 1. novembrit koostatud ja kehtinud korras kinnitatud maa ostueesõigusega erastamist taotleva isiku elamu, suvila või aiamaja tüüpprojekti või enne nimetatud tähtpäeva koostatud ja kehtinud korras kinnitatud maa ostueesõigusega erastamist taotleva isiku elamu, suvila või aiamaja ehitusprojekti, kui ehitusloa väljaandmist ei ole võimalik tuvastada.
Maa omaniku ja ehitaja vahelistele suhetele kohaldatakse asjaõigusseaduse paragrahvide 138 ja 139 sätteid, välja arvatud käesoleva paragrahvi 1. lõike teises lauses sätestatud ehitise puhul.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud ehitise olemasolu ei saa olla aluseks selle maa suhtes maareformi seaduse paragrahvi 6 2. lõike punkti 3 sätete kohaldamisele, välja arvatud käesoleva paragrahvi 1. lõike teises lauses sätestatud ehitise puhul.
Ehitise omanikul, kellele kuuluv ehitis on püstitatud õiguslikul alusel ja kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada, on õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale ühe aasta jooksul, arvates nimetatud maa kandmisest kinnistusraamatusse.
Kui ehitise omanik ei nõua nimetatud tähtaja jooksul hoonestusõiguse seadmist, muutub ehitis maatüki oluliseks osaks, välja arvatud riigimaal asuv ehitis.
Kui maa omanik keeldub hoonestusõiguse seadmisest, kuid eelnevalt oli sõlmitud notariaalselt tõestatud kokkulepe hoonestusõiguse seadmiseks, on ehitise omanikul õigus esitada ühe aasta jooksul, arvates ehitisealuse maa kandmisest kinnistusraamatusse, hoonestusõiguse tunnustamist ja vastavat kinnistusraamatu kannet taotlev hagi.
Kuni kohtuotsuse jõustumiseni on nimetatud ehitis vallasasi.
Kui käesoleva paragrahvi 1.lõikes nimetatud ehitise omanik ei nõua hoonestusõiguse seadmist ühe aasta jooksul, arvates maa kinnistusraamatusse kandmisest, seatakse hoonestusõigus riigimaale Vabariigi Valitsuse poolt määratud riigiasutuse otsuse alusel.
Ehitise omanikul on õigus nõuda, et hoonestusõiguse tähtaeg ei oleks lühem kui ehitise eeldatava püsimise tähtaeg.
Maa omanikul on õigus nõuda, et hoonestusõiguse tähtaeg ei oleks pikem kui ehitise eeldatava püsimise tähtaeg.
Erinevalt asjaõigusseaduse paragrahvi 251 1.lõikes sätestatust võib nimetatud hoonestusõiguse tähtaeg olla lühem kui 36 aastat.
Omanikul, kes on koormanud oma kinnisasja hoonestusõigusega enne 1999. aasta 1. aprilli, on kuni 2000. aasta 31. märtsini õigus nõuda hoonestajalt hoonestusõiguse koormamist ostueesõigusega omaniku kasuks.
Tehnovõrgu ja -rajatise (tehnorajatise) omanikul, kellele kuuluv tehnorajatis on püstitatud võõrale maale õiguslikul alusel enne 1999. aasta 1. aprilli, on õigus nõuda kümne aasta jooksul, arvates tehnorajatisega seotud maa kandmisest kinnistusraamatusse, kas reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse (servituudi) seadmist tehnorajatise teenindamiseks ja remontimiseks.
Juba kinnistusraamatusse kantud maatükil asuva tehnorajatise omanikul on käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud õigus kuni 2008. aasta 30. detsembrini.
Kui tehnorajatise omanik ei nõua käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud tähtaja jooksul reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse seadmist või ei likvideeri selle aja jooksul tehnorajatist, on maatüki omanikul õigus nõuda tehnorajatise kõrvaldamist ja sellega seotud kahjude hüvitamist tehnorajatise omaniku poolt.
Kinnisasja omanik võib reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse seadmisest keelduda, kui tehnorajatise edasine asumine kinnisasjal selle kasutamist oluliselt takistab ja omaniku kahju tehnorajatisest on suurem kui tehnorajatise teise kohta ümberpaigutamise kulud, samuti juhul, kui omanik kannab kõik tehnorajatise ümberpaigutamise kulud ja annab selleks tehnorajatise omanikule eelnevalt piisava tagatise.
Esitada ühepoolse avalduse kinnistusametile reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse kinnistamiseks, milles sisalduvad kõik reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse sisu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed.
Käesoleva paragrahvi 2. lõike punktis 1 nimetatud hagi rahuldamisel määratakse kohtuotsuses reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse tingimused ja kohtuotsus on aluseks kande tegemisele kinnistusraamatusse.
Käesoleva paragrahvi 2. lõike punktis 3 nimetatud avalduse saamisel teatab kinnistusamet sellest kirjalikult koormatava kinnisasja omanikule ja annab talle kolmekuulise tähtaja vastuväidete esitamiseks.
Kui nimetatud tähtaja jooksul kirjalikult vastuväiteid ei esitata, saadetakse kinnisasja omanikule täiendav teade, millega antakse ühekuuline tähtaeg vastuväidete esitamiseks.
Kui vastuväiteid ei esitata, rahuldab kinnistusamet avalduse.
Kui kinnisasja omanik esitab vastuväiteid, jätab kinnistusamet avalduse rahuldamata.
Käesoleva seaduse Paragrahv 15 2 1. lõikes nimetatud tehnorajatise omanik, kelle kasuks seatakse reaalservituut või isiklik kasutusõigus, on kuni 2009. aasta 1. jaanuarini vabastatud tasu maksmisest nimetatud piiratud asjaõiguse eest.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja möödumisel ei tohi omaniku poolt nõutav tasu reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse eest ületada vastava tasu kohalikku tavalist suurust.
Alates 1993. aasta 1. detsembrist kuulub kolhoosi- ja talupere vara kolhoosipere peale ja tema abikaasale või taluperemehele ja tema abikaasale ühiselt.
Kui kolhoosi- või talupere vara või selle osa oli omandatud pere teiste liikmete varalise või tööpanuse arvel, on neil õigus nõuda oma osa eraldamist kokkuleppel kolhoosipere pea või taluperemehega.
Kolhoosi- või taluperele kuuluva ehitise jagamise kokkulepe peab olema notariaalselt tõestatud.
Kui käesoleva paragrahvi 2.lõikes märgitud kokkulepet ei saavutata, on kolhoosi- või talupere liikmel õigus nõuda kohtu korras ühe aasta jooksul, arvates 1993. aasta 1. detsembrist, oma osa eraldamist.
Alates 1993. aasta 1. detsembrist toimub endise kolhoosi- või talupere vara kui kolhoosipere pea ja tema abikaasa või taluperemehe ja tema abikaasa ühisvara pärimine Eesti NSV tsiviilkoodeksi sätete kohaselt.
Alates 1993. aasta 1. detsembrist toimub endise kolhoosi- või talupere varast endise pere liikmele eraldatud osa pärimine, kui sellele pole välja antud pärimisõiguse tunnistust, Eesti NSV tsiviilkoodeksi sätete kohaselt.
Kui kolhoosipere pea või taluperemees on surnud ning endise kolhoosi- või talupere liikme osa on pere varast eraldamata, on endise kolhoosi- või talupere liikmel õigus nõuda oma osa eraldamist pärandvarast kuni 1994. aasta 1. detsembrini.
Kui endise kolhoosi- või talupere liige on surnud ning tema pärandile pole välja antud pärimisõiguse tunnistust, või kui ta on surnud enne 1994. aasta 1. detsembrit ning tema osa endise kolhoosi- või talupere varast ei ole eraldatud, on tema pärijatel, kes on notarile esitanud avalduse pärandi vastuvõtmiseks, õigus nõuda surnud pereliikme osa eraldamist käesoleva seaduse paragrahvi 16 2.lõike sätete kohaselt või nõuda tema osa eraldamist paragrahvi 16 3.lõike sätete kohaselt kohtu korras kuni 1994. aasta 1. juunini või kuue kuu jooksul, arvates pärandi avanemise päevast.
Taluperemehel, kellele on antud talumaa põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel, või tema pärijal on õigus saada talumaa omanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras.
Talumaa põlise kasutamise õigus on päritav.
Õigusvastaselt võõrandatud ning Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maa ei kuulu maareformi seaduse paragrahvi 6 2.lõike punkti 2 alusel endistele (õigusjärgsetele) omanikele või nende pärijatele tagastamisele ainult siis, kui maa eraldamisel on kinni peetud taluseaduse paragrahvi 8 sätetest.
Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel või kompenseerimisel loetakse Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maaga võrdseks kuni taluseaduse jõustumiseni EKP Keskkomitee ja ENSV Ministrite Nõukogu 1988. aasta 22. märtsi määruse nr. 144 „Individuaalse töise tegevuse kohta põllumajanduses“ (ENSV Teataja 1988, 17, 214) ning ENSV Ministrite Nõukogu 1989. aasta 16. veebruari määruse nr. 71 „Talumajanduse arendamise esmaste abinõude kohta“ (ENSV Teataja 1989, 11, 121) alusel talude rajamiseks antud maa.
Kui maa eraldamise õigsus eelmises lauses nimetatud õigusaktide sätete rikkumise või ebaõige tõlgendamise tõttu vaidlustatakse, kuulub vaidlus lahendamisele kohtus.
Taluperemehel, kes ei soovi talumaad omandada, on õigus nõuda ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõiguse seadmist vastavalt käesoleva seaduse paragrahvile 15 ja ülejäänud talumaale pikaajalise pärijale ülemineva kasutusvalduse seadmist kuni 99 aastaks.
Maakasutusõigus on päritav ja üleantav talupere liikmele.
Maakasutusõiguse üleandmine peab olema notariaalselt tõestatud ning registreeritud kohalikus omavalitsusüksuses.
Maakasutusõigus lõpeb taluhoonete võõrandamisel talupere liikmeks mitteolevale isikule, maakasutusõigusest loobumisel, talupere vara müümisel nõuete katteks ning taluperemehe teovõimetuks tunnistamisel.
Kohaliku omavalitsuse volikogu otsustab maakasutusõiguse lõpetamise, kui talupere kahel järjestikusel aastal maad sihtotstarbeliselt ei kasuta või rikub korduvalt maa kasutamise eeskirju.
Kuni maa, maapõue, vete, metsa ja teiste loodusobjektide kasutamise ja kaitse alaste õigusaktide kooskõlla viimiseni asjaõigusseadusega kohaldatakse neis sätestatud kitsendusi niivõrd, kuivõrd need pole vastuolus asjaõigusseadusega.
Jahipidamisele kohaldatakse asjaõigusseaduse sätteid alates 1994. aasta 1. märtsist.
Kohalikul omavalitsusel on kuni 2002. aasta 1. jaanuarini oma haldusterritooriumil kõigi kinnisasjade suhtes nende igat liiki võõrandamisel igakordne ostueesõigus vastavalt asjaõigusseaduse paragrahvidele 256-275, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Kui kinnisasi asub mitme kohaliku omavalitsuse territooriumil, on neil kohalikel omavalitsustel ühine ostueesõigus.
Käesoleva paragrahvi 1.lõikes nimetatud ostueesõigus kehtib ka kaasomanikule kuuluva kinnisasja mõttelise osa võõrandamisel, samuti ühisomandis oleva kinnisasja võõrandamisel.
Käesoleva paragrahvi 1.lõikes nimetatud ostueesõigus ei kehti kinnisasja või selle mõttelise osa võõrandamisel riigi või kohaliku omavalitsuse poolt või võõrandamisel abikaasale, alanejatele sugulastele, vanematele, õdedele ja vendadele ning nende alanejatele sugulastele, samuti müügil enampakkumisel, võõrandamisel riigile või kohalikule omavalitsusele, ostueesõiguse teostamisel seadusega õigustatud muu isiku poolt või pärimisel.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud ostueesõigus ei kehti juhul, kui krediidi- või finantseerimisasutus võõrandab tema omandis oleva kinnisasja liisingulepingust tulenevalt liisinguvõtjale.
Notar on kohustatud pärast kinnisasja või selle mõttelise osa võõrandamise tehingu tõestamist esitama tehingu tõestatud ärakirja võõrandaja kulul kohalikule omavalitsusele, kelle halduspiirkonnas kinnisasi asub.
Kohalik omavalitsus võib paragrahvis 20 sätestatud ostueesõigusega omandatud kinnisasja võõrandada ainult avalikul enampakkumisel.
Kohalikul omavalitsusel on keelatud pantida talle kuuluvat kinnisasja.
Juriidilised isikud, kes käesoleva paragrahvi 1.lõike kohaselt ei ole avalik-õiguslikud isikud, ja füüsilised isikud on eraõiguslikud isikud.
Kehtetuks tunnistatakse Eesti NSV taluseadus (ENSV Teataja 1989, 39, 611), välja arvatud paragrahvi 4 5.lõige ning paragrahvi 14 3. ja 5.lõige, mis kehtivad kuni antud valdkondade reguleerimiseni seadusega.
Kehtetuks tunnistatakse Eesti Vabariigi omandiseadus (Eesti Vabariigi Teataja 1990, 20, 299).
Kehtetuks tunnistatakse Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 1990. aasta 17. juuli otsus „Privatiseerimisprotsessi korraldamise esmajärgulistest abinõudest“ (RT 1990, 3, 40).
2.lõiget täiendatakse sõnadega „või seatakse maale hoonestusõigus“.
1.lõike lõppu lisatakse tekst: „Kokkulepe maale hoonestusõiguse seadmise kohta peab olema notariaalselt tõestatud ning sisaldama õigustatud subjekti kohustust seada maa tagastamise korral hoonestusõigus ehitise omaniku kasuks“.
Kokkulepe võib sisaldada hoonestusõiguse tingimusi.
Muus osas kohaldatakse asjaõigusseaduse rakendamise seaduse paragrahv 15 sätteid.
2.lõiget täiendatakse sõnadega „või temaga alaliselt koos elavale täisealisele perekonnaliikmele“.
Ehitise omanik on kohustatud enne ehitise võõrandamist teatama kirjalikult õigustatud subjektile ehitise võõrandamise kavatsusest.
Kui õigustatud subjekt ei kasuta omandamise eesõigust ühe kuu jooksul, arvates kirjaliku teate saamise päevast, on ehitise omanikul õigus võõrandada ehitis kirjalikus teates märgitud hinnaga ja tingimustel.
Kui ehitise omanik võõrandab ehitise omandamise eesõigust rikkudes, võib õigustatud subjekt pöörduda kolme kuu jooksul, arvates rikkumisest teadasaamise päevast, kohtusse hagiga endale omandaja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks.
Väljaspool linna või alevi piire asuv käesoleva seaduse paragrahv 9 1.lõikes märgitust suurem maa tagastatakse või asendatakse õigustatud subjektide kaasomandisse nende kokkuleppel.
Kui kokkuleppe kohaselt nende kaasomandisse tagastatava või asendusmaa suurused ei vasta ehitise kaasomandi suurusele, võib maa tagastada või asendada kaasomandisse hoonete juurde kuuluvast maast eraldi kinnistuna.
Kui kokkulepet maa kaasomandisse tagastamiseks või asendamiseks ei saavutata, tagastatakse või asendatakse maa hoone kaasomanikele samadel alustel kui hoone omanikule.
3.lõikest jäetakse pärast sõna „abikaasade“ välja sõnad „talupere või kolhoosipere liikmete“ ja pärast sõna „abikaasale“ jäetakse välja sõnad „talu- või kolhoosipere liikmele“.
Kui rentnik on kooskõlas rendilepinguga püstitanud renditud maale ehitise, on tal õigus nõuda ühe aasta jooksul, arvates tagastatud maa või asendusmaa kandmisest kinnistusraamatusse, renditud maale hoonestusõiguse seadmist tähtajaga, mis ei ületa rendilepingu kehtimise tähtaega.
1.lõikest jäetakse välja teine lause.
Eluruumide erastamise õigustatud subjektid, kes ei ole Eesti kodanikud, võivad osta nende poolt erastatava elamu (eluruumide) alust ja selle elamu teenindamiseks vajalikku maad õigusaktides sätestatud suuruses ja korras.
Füüsilised isikud, kes ei ole Eesti kodanikud, võivad osta nende omandis oleva hoone alust ja selle hoone teenindamiseks vajalikku maad, samuti talumaad, mis on neile antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel.
Kaasomandis oleva hoone kaasomanikul on õigus osta hoone kaasomandi suurusele vastav osa maast.
Paragrahvi 25 1. ja 2.lõiget täiendatakse sõnadega „kui seaduses ei ole sätestatud teisiti“.
VII osa pealkirja täiendatakse sõnadega „ja hoonestusõigus“.
Vabariigi Valitsuse otsusel võib välisriigi diplomaatilise esinduse hoonete aluse ja nende juurde kuuluva või nende ehitamiseks vajaliku maa anda välisriigi lepingulisse kasutusse või seada sellele maale hoonestusõiguse.
Maad võib anda kasutada hoonestusõiguse alusel vastavalt asjaõigusseadusele.
Riigi- ja munitsipaalmaad antakse hoonestusõiguse alusel kasutusse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Vabariigi Valitsusel on õigus kehtestada riigi- ja munitsipaalmaale seatud hoonestusõiguse tasu ülemmäär.
Paragrahvi 36 1.lõiget täiendatakse järgmise lausega:
Isik, kes on ehitise omanik ja kes ei soovi või kellel ei ole õigust saada maatüki omanikuks, võib nõuda hoonestusõiguse seadmist hoonealusele ja hoone teenindamiseks vajalikule maale.
Sõna „tükeldama“ sõnaga „jagama“ vastavas pöördes.
Käesolev seadus jõustub 1993. aasta 1. detsembril.
Käesolev seadus sätestab alaealisele kohaldatavad mõjutusvahendid ning alaealiste komisjoni pädevuse.
Haldusõiguserikkumise, kuid asja arutav ametiisik, halduskohtunik või kohus on haldusõiguserikkumise asja menetluse lõpetanud ja andnud materjalid üle alaealiste komisjonile.
Tarvitab alkohoolset jooki, narkootilist või psühhotroopset ainet.
Alaealine käesoleva seaduse tähenduses on seitsme kuni kaheksateistkümne aasta vanune isik, välja arvatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (RT I 1994, 53, 889; 89, 1516; 1995, 26/28, 355; 49, 749; 87, 1540; 1996, 40, 773; 42, 811; 52/54, 993; 1998, 30, 409; 59, 941; 91/93, 1500; 96, 1515; 1999, 10, 155; 2001, 24, 133) § 9 lõikes 2 ettenähtud juhul.
Kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli suunamine.
Kooliinternaati suunamine.
Alaealiste komisjon suunab alaealise põhikooli või gümnaasiumi juures olevasse kooliinternaati juhul, kui alaealine ei täida koolikohustust tulenevalt kodusest olukorrast.
Alaealine suunatakse kooliinternaati kooskõlastatult alaealise elukohajärgse valla- või linnavalitsusega ning selle kooli direktoriga, kuhu alaealine suunatakse.
Enne alaealise õiguserikkumise asja arutamist alaealiste komisjonis teeb selle sekretär kindlaks, milliseid kasvatusmeetodeid on alaealise suhtes koolis rakendatud.
Alla 13-aastastele alaealistele võib määrata üldkasulikku tööd kuni 10 tundi.
Kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kool on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel moodustatud kool, kuhu õpilane suunatakse alaealiste komisjoni taotlusel kohtumääruse alusel.
Alaealiste komisjonil on õigus taotleda kohtult alaealise kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli suunamist, kui alaealine on toime pannud käesoleva seaduse § 1 lõikes 2 sätestatud teo, mille eest kohaldatud mõjutusvahendid ei ole andnud tulemust ja kui kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli suunamine toimub alaealise kasvatusliku järelevalve huvides.
Alaealiste komisjon võib taotleda kohtult luba 12 aasta vanuse või vanema alaealise kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutamiseks.
Erandkorras võib kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutamiseks luba taotleda ka juhul, kui alaealine on vähemalt 10 aasta vanune ja on toime pannud käesoleva seaduse § 1 lõike 2 punktis 1 sätestatud teo.
Kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli õpilase valduses ei või olla esemeid ja aineid, mille loetelu kinnitab Vabariigi Valitsus määrusega.
Kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli direktoril või tema volitatud isikul on õigus õpilase juuresolekul avada õpilasele saadetud posti- või muid saadetisi.
Kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli direktoril või tema volitatud isikul on õigus õpilase juuresolekul võtta temalt ära käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loetelusse kuuluvad esemed ja ained.
Kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli direktoril ning teistel töötajatel ei ole õigust kontrollida õpilase kirjavahetuse ja telefoni või muude üldkasutatavate sidekanalitega edastatavate sõnumite sisu.
Õpilase ja protokolli koostaja allkiri.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loetelusse kuuluvad esemed ja ained, mis õpilaselt ära võetakse, antakse allkirja vastu üle õpilase seaduslikule esindajale, posti- või muu saadetise saatnud isikule või hävitatakse seadusega sätestatud korras, mille kohta tehakse käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud protokolli vastavasisuline märge.
Pideva kasvatusliku järelevalve teostamiseks on õpilasel keelatud lahkuda kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli territooriumilt, välja arvatud kooli põhimääruses sätestatud juhtudel.
Kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli õpilase võib paigutada rahunemiseks eraldusruumi, kuid mitte kauemaks kui 24 tunniks.
Eraldusruumi paigutamise kohta koostab kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli direktor või tema volitatud isik viivitamatult motiveeritud käskkirja, mida kooli direktor või tema volitatud isik on kohustatud tutvustama õpilasele allkirja vastu käskkirja koostamise päeval.
Õpilase võib paigutada eraldusruumi juhul, kui on otsene oht enesevigastuseks või vägivallaks teiste isikute suhtes ning suusõnaline rahustamine ei ole osutunud küllaldaseks.
Andmed käesoleva paragrahvi lõikes 10 nimetatud vestluse kohta ning selle tulemus.
Õpilase eraldusruumi paigutamisest teavitab kooli direktor või tema volitatud isik vanemat, eestkostjat või hooldajat viivitamatult pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud käskkirja väljaandmist.
Eraldusruumi, samuti õpilase esmaseid olmevajadusi rahuldava sisustuse tervisekaitse- ja ohutusnõuded kehtestab sotsiaalminister määrusega.
Eraldusruumi paigutatavalt õpilaselt võetakse ära esemed, millega ta võib ohustada oma elu ja tervist.
Eraldusruumi paigutatud õpilane peab olema koolitöötaja pideva järelevalve all.
Eraldusruumi ei tohi paigutada haigestunud õpilasi.
Õpilase haigestumisel eraldusruumis viibimise ajal tuleb õpilane üle viia meditsiinilisse isolaatorisse.
Väljuda eraldusruumist koolitöötaja saatel.
Pärast eraldusruumis viibimise aja lõppu vestleb koolipsühholoog, kooli direktor või tema volitatud isik õpilasega, et selgitada välja õpilase eraldusruumi paigutamist tinginud käitumise põhjused ning arvestada vestluse tulemusi edaspidises kasvatusprotsessis.
Kui õpilane või tema seaduslik esindaja leiab, et õpilasele seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktiga antud õigusi on rikutud või vabadusi piiratud, on õpilasel või tema seaduslikul esindajal õigus esitada kaebus haridusministrile või maavanemale.
Kaebus vaadatakse läbi ning selle tulemusest teatatakse kaebuse esitajale ja kooli direktorile 10 päeva jooksul kaebuse saamisest arvates.
Kui kaebust on vaja täiendavalt uurida, võib haridusminister või maavanem kaebuse läbivaatamise tähtaega kuni 30 päeva võrra pikendada, teatades sellest kaebuse esitajale kirjalikult.
Mõjutusvahendi eesmärk on kaasabi osutamine alaealise õiguserikkuja resotsialiseerumisele ning alaealise järgnevate võimalike õiguserikkumiste ennetamine.
Käesolevas seaduses ettenähtud mõjutusvahendi valikul lähtub alaealiste komisjon õiguserikkuja isikust, toimepandud õiguserikkumise raskusastmest ning tema suhtes varem kohaldatud mõjutusvahendite tulemuslikkusest.
Mõjutusvahendi määramisel arvestab alaealiste komisjon alaealise esindaja, sotsiaalametniku, õppeasutuse esindaja ja politseiametniku arvamust ning alaealise nõusolekut võtta endale kohustusi vabatahtlikult.
Käesoleva seaduse § 3 lõike 1 punktides 2-8 ettenähtud mõjutusvahenditest liita mitu mõjutusvahendit ja määrata need koos ühe otsuse alusel.
Järelevalvet mõjutusvahendi määramisest tulenevate kohustuste täitmise üle teostab otsuse teinud alaealiste komisjoni sekretär koos mõjutusvahendi kohaldajaga.
Kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli direktor.
Mõjutusvahendi kohaldaja on kohustatud andma alaealiste komisjoni sekretärile informatsiooni, mille alusel annab sekretär alaealiste komisjonile aru mõjutusvahendi kohaldamise tulemuslikkusest vähemalt üks kord kvartalis.
Kui aruandest selgub, et alaealine ei täida talle määratud mõjutusvahendist tulenevaid kohustusi, määrab alaealiste komisjon uue mõjutusvahendi.
Otsuse mõjutusvahendi kohaldamise lõpetamiseks enne tähtaega, välja arvatud kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolist vabastamine, teeb käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud pädevuse kohaselt alaealiste komisjon mõjutusvahendi kohaldaja või alaealise elukohajärgse sotsiaalametniku ettepanekul.
Kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolist vabastamine enne tähtaega toimub kriminaalmenetluse koodeksis (ENSV ÜT 1961, 1, 4 ja lisa; RT I 1995, 6-8, 69; 15, 173; 83, 1441; 1996, 6, 101; 31, 631; 48, 943; 1997, 24, 362; 29, 447; 77, 1312; 81, 1361; 86, 1461; 87, 1468; 1998, 4, 62) sätestatud korras.
Alaealiste komisjon moodustatakse maakonnas maavanema korraldusega.
Kohalik omavalitsus võib kooskõlastatult maakonna alaealiste komisjoniga moodustada linna või valla alaealiste komisjoni.
Linnaosavalitsus võib kooskõlastatult linnavalitsusega moodustada linnaosa alaealiste komisjoni.
Alaealiste komisjon on seitsmeliikmeline.
Alaealiste komisjoni asjaajamist korraldab alaealiste komisjoni sekretär.
Maavalitsuse juurde moodustatava alaealiste komisjoni isikkoosseisu kinnitab maavanem.
Komisjoni kuuluvad haridus-, sotsiaal- ja tervishoiualaste töökogemustega isikud, politseiametnik, kriminaalhooldusametnik ja maavalitsuse koosseisuline teenistuja, kes on alaealiste komisjoni sekretär.
Linna- või vallavalitsuse juurde moodustatava alaealiste komisjoni isikkoosseisu nimetab linnapea või vallavanem.
Komisjoni kuuluvad haridus-, sotsiaal- ja tervishoiualaste kogemustega isikud, politsei ning volikogu esindajad ja alaealiste komisjoni sekretär.
Linnaosa valitsuse juurde moodustatava alaealiste komisjoni isikkoosseisu nimetab linnaosavanem.
Komisjoni kuuluvad haridus-, sotsiaal- ja tervishoiualaste kogemustega isikud, politsei ning halduskogu esindajad ja alaealiste komisjoni sekretär.
Alaealiste komisjon valib oma liikmete hulgast esimehe ja aseesimehe.
Alaealiste komisjoni esimehe äraolekul täidab tema kohustusi aseesimees.
Alaealiste komisjoni liikmel on keelatud avalikustada talle töö käigus alaealise kohta teatavaks saanud delikaatseid isikuandmeid.
Maakonna alaealiste komisjon arutab alaealise õiguserikkumise asja juhul, kui puudub vastav kohaliku omavalitsuse komisjon.
Linna alaealiste komisjon arutab alaealise õiguserikkumise asja juhul, kui puudub linnaosa alaealiste komisjon.
Alaealiste komisjon koordineerib oma haldusterritooriumil alaealistega tehtavat kriminaalpreventiivset tööd.
Alaealiste komisjon määrab peale alaealise õiguserikkumise asja arutelu alaealisele käesoleva seaduse § 3 lõike 1 punktides 1-8 ettenähtud mõjutusvahendeid või taotleb maa- või linnakohtult luba käesoleva seaduse § 3 lõike 1 punktis 9 ettenähtud mõjutusvahendi kohaldamiseks.
Riigieelarves võidakse ette näha toetusi maavalitsuse alaealiste komisjonide kriminaalpreventiivsete arengukavade alusel mõjutusvahendite kohaldamisega seotud kulude katteks.
Keskkonnajärelevalve asutuse ametnikud.
Taotlus alaealise õiguserikkumise asja arutamiseks koos talle koolist või töökohast antud iseloomustuse ja sotsiaaltöötaja arvamusega tema perekonna kohta esitatakse alaealise elukohajärgsele alaealiste komisjonile.
Taotluse esitaja nimi, postiaadress, töökoht ja amet.
Kui isik jätab koos taotlusega esitamata käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nõutud andmed või dokumendid või kui taotluses on muid puudusi, määrab alaealiste komisjon taotluse esitajale esimesel võimalusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, selgitades, et tähtajaks puuduste kõrvaldamata jätmisel võidakse jätta taotlus läbi vaatamata.
Alaealise õiguserikkumise asja arutamise ettevalmistamisel nõuab alaealiste komisjoni sekretär õppeasutuselt, alaealiselt või tema seaduslikult esindajalt ja muudelt isikutelt välja vajalikud materjalid alaealise ning tema poolt toimepandud teo kohta.
Alaealiste komisjoni esimees määrab kindlaks alaealise õiguserikkumise asja arutamise aja, koha ning isikud, kelle osalemine asja arutamisel on vajalik.
Alaealiste komisjoni sekretär saadab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isikutele kirjaliku kutse, milles teatab alaealise õiguserikkumise asja arutamise aja ja koha.
Alaealisele ja tema seaduslikule esindajale saadetavas kutses informeeritakse neid käesoleva seaduse §-st 18 tulenevast alaealise sundtoomise võimalusest.
Alaealiste komisjon on otsustusvõimeline, kui istungist võtab osa alaealiste komisjoni esimees või aseesimees ja lisaks vähemalt kolm alaealiste komisjoni liiget.
Alaealiste komisjon lükkab alaealise õiguserikkumise asja arutamise edasi alaealise, tema seadusliku esindaja või käesoleva seaduse § 15 lõike 2 alusel nimetatud isikute istungile mitteilmumise korral või § 14 lõikes 5 nimetatud juhtumil.
Alaealiste komisjoni sekretär selgitab välja istungile ilmumata jäänud isikute puudumise põhjused ja võtab vajaduse korral tarvitusele meetmed, et tagada nende ilmumine järgmisele istungile.
Alaealise õiguserikkumise asja arutamist ei või edasi lükata rohkem kui 30 päeva vastava otsuse tegemisest arvates.
Kui alaealine asub pärast taotluse esitamist elama teise alaealiste komisjoni tööpiirkonda, lahendab asja arutamist alustanud alaealiste komisjon alaealise õiguserikkumise asja lõpuni.
Kui alaealise elukoht pärast taotluse esitamist muutub ega ole alaealiste komisjonile teada, lükkab alaealiste komisjon alaealise õiguserikkumise asja arutamise edasi.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhtumil on alaealiste komisjon kohustatud rakendama meetmeid alaealise elukoha väljaselgitamiseks.
Kui alaealine, keda kohustati kirjaliku kutsega alaealiste komisjoni istungile ilmuma, jääb mõjuva põhjuseta ilmumata, võib alaealiste komisjoni otsuse alusel kohaldada sundtoomist.
Alaealiste komisjon loeb mitteilmumise mõjuvaks põhjuseks haiguse, üldise liikluskatkestuse või muu põhjuse, kui alaealine või tema seaduslik esindaja seda taotleb ja alaealiste komisjon sellega nõus on.
Alaealise sundtoomist teostab politsei.
Alaealisele teatatakse sundtoomise põhjus, selgitatakse tema õigusi ning antakse võimalus teatada sundtoomisest oma valikul vähemalt ühele lähedastest.
Alaealise, kes asub alaealiste komisjoniga samas asulas, võib kinni pidada kuni 18 tundi enne istungi algust.
Sundtoomisel teisest asulast ei tohi kinnipidamise tähtaeg ületada 48 tundi.
Alaealiste komisjoni istung on kinnine.
Istungit juhib alaealiste komisjoni esimees, tema äraolekul aseesimees.
Alaealiste komisjon vaatab läbi alaealise õiguserikkumise asja kohta kogutud materjalid, kuulab ära alaealise ja tema seadusliku esindaja ütlused ning kannatanu ja tunnistaja olemasolu puhul võimaluse korral nende ütlused.
Alaealiste komisjoni istungil peab viibima alaealine, tema esindaja ja alaealise õiguserikkumise asja arutamiseks taotluse esitanud isik või taotluse esitanud institutsiooni esindaja.
Kohtunik või prokurör, kes on esitanud taotluse alaealise õiguserikkumise asja arutamiseks, osaleb alaealiste komisjoni istungil soovi korral.
Määrata alaealisele esindaja, kui tema seaduslik esindaja või alaealise poolt taotletud esindaja ei ole suuteline tema huvisid kaitsma või kui alaealise esindaja huvid ei ole kooskõlas alaealise huvidega.
Alaealise teadmisel otsustada alaealise töökoha või õppeasutuse informeerimine alaealiste komisjoni otsusest.
Saada teavet tema suhtes võimalike kohaldatavate mõjutusvahendite kohta.
Alaealise esindajal on õigus esitada asjakohaseid taotlusi ja proteste.
Alaealisel on õigus taotleda endale esindaja määramist, kui tema seadusliku esindaja huvid on alaealise huvidega vastuolus.
Tegema mõistetavaks alaealise ütlused ja taotlused ning esitama need alaealiste komisjonile lähtuvalt alaealise huvidest.
Alaealisel ja tema esindajal on kohustus ilmuda kutse saamisel alaealise õiguserikkumise asja arutamisele alaealiste komisjoni.
Alaealiste komisjoni istung protokollitakse.
Alaealiste komisjoni liikmete ettepanekud ja arvamused.
Protokolli koostab alaealiste komisjoni sekretär.
Protokollile kirjutavad alla alaealiste komisjoni istungit juhtinud esimees või aseesimees ja sekretär.
Alaealiste komisjon teeb otsuse komisjoni istungil alaealise õiguserikkumise asja arutelu lõppedes või hiljemalt kolme päeva möödumisel arutelust, kui otsuse tegemiseks on vaja enam aega.
Kui otsust ei tehtud alaealise õiguserikkumise asja arutelu lõppedes, teatab alaealiste komisjoni istungit juhtinud isik, millal ja kus otsus tehakse teatavaks.
Alaealiste komisjon teeb otsuse arutamisest osavõtnud alaealiste komisjoni liikmete lihthäälteenamusega.
Häälte võrdse jagunemise korral otsustab alaealiste komisjoni esimehe, tema äraolekul aseesimehe hääl.
Otsuse tegemise ajal võivad nõupidamistoas viibida ainult alaealiste komisjoni liikmed ja sekretär.
Otsuse vaidlustamise kord ja tähtaeg.
Alaealiste komisjoni otsusele kirjutavad alla alaealiste komisjoni istungit juhtinud esimees või aseesimees ja sekretär.
Otsus tehakse alaealisele ja tema esindajale teatavaks allkirja vastu pärast selle allakirjutamist alaealiste komisjoni tööd juhtinud isiku poolt ja otsuse ärakiri antakse alaealisele või tema esindajale ning mõjutusvahendi kohaldajale.
Kui alaealine asub elama välisriiki.
Käesoleva seaduse § 3 lõike 1 punktides 1-8 nimetatud mõjutusvahendite määramise otsust ning alaealiste komisjoni toiminguid ja otsuseid võib vastavalt halduskohtumenetluse seadustikus (RT I 1999, 31, 425; 96, 846; 2000, 51, 321) ettenähtud korrale vaidlustada 10 päeva jooksul otsuse või toimingu tegemisest arvates.
Alaealiste komisjoni otsus jõustub otsuse vaidlustamise tähtaja möödumisele järgnevast päevast.
Laps on kohustatud järgima avalikku korda.
Kohalikul omavalitsusel on õigus käesolevas paragrahvis sätestatud öist liikumispiirangut ajutiselt lühendada.
Käesolevas paragrahvis sätestatud kohustuse mittejärgimise korral kohaldatakse haldusvastutust vastavalt haldusõiguserikkumiste seadustiku (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 50, 548; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247; 45, 279; 49, 301; 305; 51, 321; 54, 346; 348; 351; 55, 361; 58, 376; 84, 533; 86, 544; 548; 89, 578; 95, 609; 613; 2001, 3, 5; 9, 41; 17, 76; 18, 87; 21, 115; 116; 31, 174; 42, 236; 52, 303; 53, 312; 313; 314; 56, 333; 335; 339; 58, 356) §-le 142.
Alaealiste komisjoni põhimääruse kinnitab Vabariigi Valitsus.
Alaealiste komisjoni poolt määratud isiku juurde vestlusele suunamise, kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli suunamise ja noorteprogrammides osalemise korra kehtestab haridusminister.
Käenduse korra, vanema, kasuvanema, eestkostja või perekonnas hooldaja juures või lastekodus elamise kohustuse rakendamise korra, lepitamise korra, sotsiaalprogrammides või ravikuurides osalemise rakendamise korra, üldkasuliku töö täitmise korra ning meditsiiniliste vastunäidustuste loetelu, mille olemasolu korral alaealist ei suunata kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli, kehtestab Vabariigi Valitsus või tema poolt määratud minister.
Üldkasulike tööde loetelu kinnitab Vabariigi Valitsus.
Seaduse rakendamiseks vajalikud aktid peavad olema kinnitatud seaduse jõustumise ajaks.
Käesoleva seaduse §-s 6 2 nimetatud eraldusruum viiakse vastavusse sotsiaalministri määrusega kehtestatud nõuetega hiljemalt 2002. aasta 1. juuliks.
Käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud lastekaitseseaduse muutmine jõustub 10. päeval pärast seaduse Riigi Teatajas avaldamist.
Vabariigi Presidendi valib Riigikogu.
Kui Vabariigi President jääb Riigikogus valimata, valib presidendi valimiskogu.
Riigikogu või valimiskogu liikmel on igas hääletusvoorus üks hääl.
Vabariigi President valitakse salajasel hääletusel.
Vabariigi Presidendi kandidaadiks võib üles seada sünnilt Eesti kodaniku, kes on vähemalt 40 aastat vana.
Vabariigi Presidendi kandidaadiks ei või üles seada isikut, kes on Vabariigi President teist ametiaega järjest.
Vabariigi Presidendi korraline valimine toimub varemalt 60 ja hiljemalt 10 päeva enne Vabariigi Presidendi ametiaja lõppemist.
Päevast, mil Vabariigi President jäi valimiskogus valimata.
Vabariigi Presidendi valimine valimiskogus toimub ühe kuu jooksul, arvates Riigikogus kolmanda hääletusvooru toimumise päevast.
Vabariigi Presidendi valimise korraldab Vabariigi Valimiskomisjon (edaspidi valimiskomisjon).
Vabariigi Presidendi valimise korraldamise kulud kaetakse riigieelarvest.
Riigikogu ja valimiskogu istungit Vabariigi Presidendi valimisel juhatab Riigikogu esimees või aseesimees.
Riigikogu ja valimiskogu istungit ei või juhatada Vabariigi Presidendi kandidaat ega Riigikogu esimees või aseesimees, kui ta täidab ajutiselt Vabariigi Presidendi ülesandeid.
Kui Riigikogu esimees ja aseesimehed on Vabariigi Presidendi kandidaadid, juhatab Riigikogu või valimiskogu istungit vanim kohalolev Riigikogu liige.
Enne hääletamise väljakuulutamist tutvustab valimiskomisjoni esimees Riigikogu või valimiskogu liikmetele hääletamise ning hääletamis- ja valimistulemuste kindlakstegemise korda.
Riigikogu või valimiskogu liikmel on õigus esitada valimiskomisjoni esimehele küsimusi hääletamise ning hääletamis- ja valimistulemuste kindlakstegemise korra kohta.
Valimiskomisjon kontrollib valimiskasti ja pitseerib selle.
Hääletamise kuulutab välja istungi juhataja.
Hääletamissedelile kantakse kandidaatide nimed tähestikulises järjestuses.
Hääletamissedeli vormi kehtestab valimiskomisjon.
Valimiskomisjon annab Riigikogu või valimiskogu liikmele valimiskomisjoni pitsati jäljendiga hääletamissedeli ja ümbriku.
Sedel antakse nimekirja alusel isikut tõendava dokumendi esitamisel.
Sedeli saamise kohta annab Riigikogu või valimiskogu liige allkirja.
Hääletamissedel täidetakse hääletamiskabiinis.
Riigikogu või valimiskogu liige märgib sedelil lahtrisse risti selle kandidaadi nime juures, kelle poolt ta hääletab.
Kui hääletamissedelile on kantud ainult ühe kandidaadi nimi, märgib Riigikogu või valimiskogu liige sedelil lahtrisse risti sel juhul, kui ta hääletab kandidaadi poolt.
Pärast sedeli täitmist paneb hääletaja sedeli ümbrikusse ja annab selle valimiskomisjonile, kes paneb ümbrikule valimiskomisjoni pitsati jäljendi.
Seejärel laseb hääletaja ümbriku valimiskasti.
Kui hääletamissedel rikutakse enne selle valimiskasti laskmist, on Riigikogu või valimiskogu liikmel õigus rikutud sedeli tagastamise korral saada valimiskomisjonilt uus sedel, mille kohta tehakse nimekirja märge.
Istungi juhataja kuulutab hääletamise lõppenuks üks tund pärast hääletamise väljakuulutamist.
Enne häälte lugemist on Riigikogu või valimiskogu liikmel õigus esitada valimiskomisjonile kirjalik protest hääletamise korra rikkumise kohta.
Valimiskomisjon vaatab protesti pärast hääletamise lõppemist läbi, võtab vastu motiveeritud otsuse ja teeb selle teatavaks.
Kui hääletamise korda on rikutud oluliselt, korraldab valimiskomisjon kordushääletuse.
Valimiskomisjon loeb hääled avalikult kohe pärast hääletamise lõppemist ja protestide lahendamist.
Vabariigi Presidendi igale kandidaadile antud häälte arvu.
Millel või mille ümbrikul puudub valimiskomisjoni pitsati jäljend.
Hääletamistulemuse teeb teatavaks valimiskomisjoni esimees.
Enne valimistulemuse kindlakstegemist on Riigikogu või valimiskogu liikmel õigus esitada kirjalik protest hääletamistulemuse kindlakstegemise korra rikkumise kohta.
Valimiskomisjon vaatab protesti pärast häälte lugemist läbi, võtab vastu motiveeritud otsuse ja teeb selle teatavaks.
Kui hääletamistulemuse kindlakstegemise korda on rikutud, loeb valimiskomisjon hääled uuesti.
Valimistulemuse kindlakstegemiseks kuulutab istungi juhataja välja vaheaja.
Valimistulemuse kohta võtab valimiskomisjon vastu otsuse, mis jõustub allakirjutamisega.
Otsuse teeb valimiskomisjoni esimees teatavaks kohe pärast selle jõustumist.
Vabariigi Presidendi valimiseks kutsub Riigikogu esimees Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse või vähemalt viiendiku Riigikogu koosseisu ettepanekul kokku Riigikogu erakorralise istungjärgu või Riigikogu täiendava istungi.
Enne Riigikogu kokkukutsumist kuulab Riigikogu esimees ära valimiskomisjoni arvamuse.
Kandidaadi ülesseadmise õigus on vähemalt viiendikul Riigikogu koosseisust.
Riigikogu liige võib olla ainult ühe kandidaadi ülesseadjaks.
Kandidaatide registreerimiseks esitamine algab neljandal päeval kell 9.00 ja lõpeb teisel päeval kell 18.00 enne esimese hääletusvooru päeva.
Esildise koostamise kuupäeva.
Dokumendid, mis tõendavad, et kandidaat on sünnilt Eesti kodanik.
Kandidaadi registreerimiseks nõutavad dokumendid esitab valimiskomisjonile üks kandidaadi ülesseadjatest.
Kui kandidaadi registreerimiseks esitamisel puudub osa nõutavaid dokumente või neis on vigu, teeb dokumentide vastuvõtja kandidaadi registreerimiseks esitajale ettepaneku nõutavad dokumendid esitada või vead enne registreerimisaja lõppu parandada.
Esitatud dokumendid tagastatakse.
Annab registreerimiseks esitaja allkirja.
Kui dokumendid esitatakse uuesti, loetakse need esmakordselt esitatuks ja võetakse arvele nende uuesti esitamise kuupäeva ja kellaajaga.
Valimiskomisjon registreerib nõuetekohaselt esitatud kandidaadid järgmisel päeval pärast kandidaatide registreerimiseks esitamise tähtaja lõppemist.
Nende registreerimiseks esitamise järjekorras.
§-s 2 nimetatud nõuetele.
Esimeseks hääletusvooruks kantakse hääletamissedelile selleks vooruks registreeritud kandidaatide nimed.
Valituks tunnistatakse kandidaat, kelle poolt hääletab Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline enamus.
Kui ükski kandidaat ei saa nõutavat häälteenamust, korraldatakse järgmisel päeval teine hääletusvoor.
Vabariigi Presidendi valimise teise hääletusvooru algusaja teatab istungi juhataja Riigikogu liikmetele kohe pärast esimese hääletusvooru valimistulemuse teatavakstegemist.
Esimeseks vooruks registreeritud kandidaadi registreerimiseks esitamise korral ei ole vaja esildisele lisada käesoleva seaduse § 15 lõike 5 punktides 2 ja 3 nimetatud dokumente.
Kandidaatide registreerimiseks esitamine algab neli tundi ja lõpeb kaks tundi enne teise hääletusvooru algust.
Valimiskomisjon registreerib nõuetekohaselt esitatud kandidaadid enne teise hääletusvooru algust.
Teiseks hääletusvooruks kantakse hääletamissedelile selleks hääletusvooruks registreeritud kandidaatide nimed.
Kui ükski kandidaat ei saa nõutavat häälteenamust, korraldatakse samal päeval kolmas hääletusvoor.
Vabariigi Presidendi valimise kolmanda hääletusvooru algusaja teatab istungi juhataja Riigikogu liikmetele kohe pärast teise hääletusvooru valimistulemuse teatavakstegemist.
Kolmandaks hääletusvooruks kantakse hääletamissedelile kahe teises voorus kõige rohkem hääli saanud kandidaadi nimed.
Kui teises hääletusvoorus saab vähemalt kaks kandidaati võrdse arvu hääli, kantakse hääletamissedelile vanema kandidaadi nimi või vanemate kandidaatide nimed.
Kui teises hääletusvoorus kandideerib ainult üks kandidaat ja ta ei saa nõutavat häälteenamust, kantakse hääletamissedelile ainult tema nimi.
Kui ükski kandidaat ei saa nõutavat häälteenamust, kutsub Riigikogu esimees Vabariigi Presidendi valimiseks kokku valimiskogu.
Vabariigi Presidendi valimiskogu kutsub kokku Riigikogu esimees hiljemalt järgmisel päeval pärast kolmandat hääletusvooru Riigikogus, tehes teatavaks valimiskogu istungi aja ja koha.
Valimiskogu koosneb Riigikogu liikmetest ja kohaliku omavalitsuse volikogude esindajatest.
Valimiskogu liikmed on otsuse langetamisel vabad.
Järgmisel päeval pärast kolmandat hääletusvooru Riigikogus saadab valimiskomisjon igale kohaliku omavalitsuse volikogule teatise tema esindajate arvu kohta valimiskogus.
Üle 100 000 hääleõigusliku Eesti kodaniku 10 esindajat.
Kohaliku omavalitsuse volikogu esindaja peab olema Eesti kodanik ja teda valinud kohaliku omavalitsuse volikogu liige.
Kohaliku omavalitsuse volikogu esindajaks ei või olla Riigikogu liige.
Kohaliku omavalitsuse volikogu valib oma esindaja hiljemalt seitsmendal päeval enne Vabariigi Presidendi valimiskogus valimise päeva.
Kohaliku omavalitsuse volikogu otsus kohaliku omavalitsuse volikogu esindaja või esindajate valimise kohta edastatakse valimiskomisjonile viivitamata.
Kandidaadi ülesseadmise õigus on vähemalt 21 valimiskogu liikmel.
Valimiskogu liige võib olla ainult ühe kandidaadi ülesseadjaks.
Riigikogu esimeseks või teiseks vooruks registreeritud kandidaadi registreerimiseks esitamise korral ei ole vaja esildisele lisada käesoleva seaduse § 15 lõike 5 punktides 2 ja 3 nimetatud dokumente.
Valimiskogu liikmete registreerimine valimiskogu istungiks algab kaks tundi enne valimiskogu istungi algust.
Valimiskogu liikmed registreeritakse isikut ja kodakondsust tõendava dokumendi esitamisel.
Esimeseks hääletusvooruks kantakse hääletamissedelile Riigikogu kolmandas hääletusvoorus osalenud kandidaatide ja valimiskogu esimeseks hääletusvooruks registreeritud kandidaatide nimed.
Valituks tunnistatakse kandidaat, kelle poolt hääletab hääletamisest osavõtnud valimiskogu liikmete enamus.
Kui ükski kandidaat ei saa nõutavat häälteenamust, korraldatakse samal päeval teine hääletusvoor.
Valimiskogu istungi juhataja teatab valimiskogu liikmetele teise hääletusvooru algusaja kohe pärast esimese vooru valimistulemuse teatavakstegemist.
Teiseks hääletusvooruks kantakse hääletamissedelile kahe esimeses voorus enim hääli saanud kandidaadi nimed.
Kui esimeses hääletusvoorus saab vähemalt kaks kandidaati võrdse arvu hääli, kantakse hääletamissedelile vanema kandidaadi või vanemate kandidaatide nimed.
Kui esimeses hääletusvoorus kandideerib ainult üks kandidaat ja ta ei saa nõutavat häälteenamust, kantakse hääletamissedelile ainult tema nimi.
Korraliselt valitud uus Vabariigi President astub ametisse ametivande andmisega esimesel Riigikogu istungil, mis järgneb Vabariigi Presidendi ametiaja lõppemise päevale.
Erakorraliselt valitud uus Vabariigi President astub ametisse ametivande andmisega esimesel Riigikogu istungil, mis järgneb Vabariigi Presidendi valimise päevale.
Vabariigi Presidendi valimiseks Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse või vähemalt viiendiku Riigikogu koosseisu ettepanekul.
Vabariigi Presidendi valimise seadus (RT 1992, 31, 413) tunnistatakse kehtetuks.
Käesoleva seaduse eesmärk on tagada kvaliteetne postisaadetiste edastamine ja postiteenuse tarbijate huvide kaitse.
Käesolevas seaduses sätestatakse nõuded osutatavatele postiteenustele ja riikliku järelevalve kord kehtestatud nõuete täitmise üle.
Postiteenus majandustegevusena käesoleva seaduse tähenduses on adresseeritud postisaadetise edastamine saatjalt või teiselt postiteenuse osutajalt saajale või teisele postiteenuse osutajale.
Kullerposti saadetis.
Postisaadetise saajale kättetoimetamist.
Postisaadetiste mõõdud, liigid ja muud tingimused kehtestab postiteenuse osutaja postiteenuse osutamise tüüptingimustega.
Diplomaatilise posti edastamine.
Postiteenuse osutaja käesoleva seaduse tähenduses on adresseeritud postisaadetise edastamise kui majandustegevusega tegelev isik.
Postisaadetis loetakse adresseerituks, kui see kannab saaja aadressi või sellele viitavat märgistust.
Tähtsaadetise edastamine on postisaadetise edastamise teenus, mille puhul väljastatakse saatjale tõend postisaadetise edastamiseks vastuvõtmise ning saatja soovi korral ka teade selle saajale kättetoimetamise kohta.
Väärtsaadetise edastamine on postisaadetise edastamise teenus, millega tagatakse postisaadetise kaotsimineku või rikkumise korral selle saatja poolt deklareeritud väärtuse hüvitamine.
Kullerposti teenus käesoleva seaduse tähenduses on adresseeritud saadetise edastamine kulleriga selle kiire ja usaldusväärse kättetoimetamise huvides nii, et saatjal on võimalus igal ajal saada informatsiooni saadetise asukohast selle teekonnal, kättetoimetamisse sekkuda ja vajaduse korral edastamist ümber korraldada.
Nõuded täht- ja väärtsaadetisele ning täht- ja väärtsaadetise edastamisele kehtestab teede- ja sideminister.
Universaalne postiteenus on kindla kvaliteediga ja üksiksaadetistele ühtse ja mõistliku hinnaga Eesti territooriumil kõigile kättesaadav postiteenuse kogum.
Välisriiki saadetavate ja välisriigist saabuvate kuni 2 kg kaaluvate kirjade ja kuni 20 kg kaaluvate postipakkide edastamist (edaspidi rahvusvaheline postiteenus).
Universaalse postiteenuse osutamisega tuleb tagada vähemalt viiel päeval nädalas ja vähemalt üks kord päevas postisaadetiste kogumine ja saajatele kättetoimetamine.
Vabariigi Valitsus kehtestab nõuded universaalsele postiteenusele ja selle osutamisele.
Postivõrk käesoleva seaduse tähenduses on seadmete ja vahendite süsteem, mida postiteenuse osutaja kasutab postisaadetiste edastamiseks.
Postivõrk jaguneb kogumis- ja jaotusvõrguks ning töötlemiskeskusteks.
Kogumisvõrk käesoleva seaduse tähenduses on seadmete ja vahendite süsteem, mida postiteenuse osutaja kasutab postisaadetiste juurdepääsupunktidest kogumiseks.
Juurdepääsupunktid on füüsilised seadmed ja tegevuskohad, kus postiteenuse tarbijad võivad postisaadetisi postiteenuse osutajale üle anda või vastu võtta.
Jaotusvõrk käesoleva seaduse tähenduses on seadmete ja vahendite süsteem, mida postiteenuse osutaja kasutab postisaadetiste saajale kättetoimetamiseks.
Töötlemiskeskused on postiteenuse osutaja tegevuskohad, kus toimub postisaadetiste sorteerimine.
Isik, kes soovib osutada postiteenust, mille osutamiseks ei ole vaja käesoleva seaduse §-s 7 sätestatud tegevusluba, peab sellest kirjalikult teatama Sideametile (edaspidi tegevuse alustamise teade).
Tegevuse geograafiline piirkond, kus soovitakse postiteenust osutada.
Riigilõivu tasumist tõendav dokument.
Tegevuse alustamise teate vormi kehtestab teede- ja sideminister.
Tegevuse alustamise teate registreerimine või registreerimisest keeldumine vormistatakse Sideameti peadirektori sellekohase käskkirja alusel kahe nädala jooksul teate ja kõigi nõutavate dokumentide Sideametile laekumisest arvates.
Sideamet registreerib tegevuse alustamise teate käesoleva seaduse §-s 37 sätestatud registris ja saadab teate esitajale Sideameti peadirektori vastava käskkirja väljavõtte ühe nädala jooksul käskkirja andmisest arvates.
Teates esitatud postiteenuse osutamiseks on vajalik käesoleva seaduse §-s 7 sätestatud tegevusluba.
Enne tegevuse alustamise teate registreerimisest keeldumise otsustamist võib Sideamet anda taotluse esitajale tähtaja tegevuse alustamise teate registreerimist takistavate asjaolude kõrvaldamiseks.
Tähtaja andmisest teatab Sideamet kirjalikult taotluse esitajale, märkides tähtaja andmise aluse ja aja, mille jooksul tuleb puudused kõrvaldada.
Käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 nimetatud isik võib tegevuse alustamise teates nimetatud tegevust alustada pärast teate registreerimist Sideametis.
Tegevusluba väljastatakse Eestis registreeritud juriidilisele isikule või välisriigi äriühingu filiaalile.
Tegevusluba annab õiguse käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud postiteenuste majandustegevusena osutamiseks.
Seadusega ettenähtud korras sularaha siirete teostamine ning riiklike pensionide, abirahade ja toetuste posti vahendusel väljamaksmine.
Tegevusloaga määratav vähim tegevuse geograafiline piirkond on linn või vald.
Universaalse postiteenuse osutamisel on tegevusloaga määratav tegevuse geograafiline piirkond kogu Eesti territoorium.
Universaalse postiteenuse osutamiseks väljastatakse tegevusluba ainult käesoleva seaduse § 3 lõikes 2 nimetatud postiteenuse kogumile tervikuna.
Sideamet väljastab tegevusloa käesolevas seaduses sätestatud korras viieks aastaks, kui tegevusloa taotleja ei soovi lühemat tähtaega.
Tegevusluba ei ole üleantav.
Tegevusloa taotlemiseks esitab käesoleva seaduse § 7 lõikes 1 nimetatud isik Sideametile kirjaliku taotluse.
Tegevusloa väljastamise otsustab Sideamet hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates taotluse esitamisest või käesoleva seaduse § 10 lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul puuduste kõrvaldamisest teatamisest.
Sideameti peadirektori käskkirja väljavõte tegevusloa väljastamise või sellest keeldumise kohta edastatakse tegevusluba taotlenud isikule kolme tööpäeva jooksul pärast käskkirja andmist.
Sideamet registreerib tegevusloa andmed käesoleva seaduse §-s 37 sätestatud registris.
Tegevusloa ja selle taotluse ning tegevusloa pikendamise taotluse vormi kehtestab teede- ja sideminister.
Taotluse esitajal on maksuvõlg.
Enne tegevusloa väljastamisest keeldumise otsustamist võib Sideamet anda taotluse esitajale tähtaja tegevusloa väljastamist takistavate asjaolude kõrvaldamiseks.
Tegevusloaga antav postiteenuste osutamise õigus, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud rahvusvahelise postiteenuse osutamise õigus, jõustub pärast põhikirja täiendamist vastava tegevusalaga ja registriandmete muutmist ning seda kinnitavate dokumentide Sideametile esitamist.
Tegevusloaga antav rahvusvahelise postiteenuse osutamise õigus jõustub pärast vastavate kokkulepete sõlmimist välisriikide postiettevõtjatega, postiettevõtjate rahvusvaheliste ühendustega või rahvusvaheliste postiorganisatsioonidega ning pärast lepingute tõestatud ärakirjade Sideametile esitamist.
Kui tegevusloa väljastamise aluseks olnud asjaolud on muutunud, on loa omanik kohustatud viivitamata teatama Sideametile toimunud muudatustest ja esitama vastavad dokumendid.
Tegevusloa kehtivusaja pikendamiseks esitab tegevusloa omanik Sideametile hiljemalt kuus kuud enne tegevusloa kehtivusaja lõppemist vastava taotluse.
Sideamet võib vajaduse korral nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete kohta täpsustavat teavet ja dokumente.
Sideamet otsustab tegevusloa kehtivusaja pikendamise ühe kuu jooksul, arvates nõuetekohase taotluse ja kõigi nõutavate dokumentide laekumisest Sideametile.
Tegevusloa kehtivusaja pikendamisel jäävad kehtima kõik tegevusloa kehtivusaja lõppemisel kehtinud tegevusloa tingimused.
Sideamet võib tegevusloa omaniku kirjaliku taotluse alusel tegevusloa tingimusi muuta, kui sellega ei rikuta võrdse kohtlemise ja vaba konkurentsi põhimõtteid.
Sideamet on kohustatud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse suhtes tegema otsuse ühe kuu jooksul ning teavitama sellest ühe nädala jooksul vastavat tegevusloa omanikku.
Postitehnoloogia arengust.
Tegevusloa tingimuste muutmine peab olema objektiivselt põhjendatud ja mittediskrimineeriv.
Tegevusloa omanikul on õigus esitada oma kirjalikud seisukohad käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tegevusloa tingimuste muutmise kohta kolme kuu jooksul teate saamisest arvates.
Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud kirjalikud seisukohad peab Sideamet läbi vaatama kahe kuu jooksul nende esitamise tähtajast arvates ja teatama oma motiveeritud otsusest esitatud seisukohtade suhtes kirjalikult.
Tegevusloa omaniku taotluse alusel, kui ta ei soovi enam tegevusloaga määratud tegevusalal tegutseda.
Omanik ei ole ettenähtud ajaks või ulatuses täitnud Sideameti ettekirjutust.
Enne käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamist peab Sideamet andma selle omanikule mõistliku tähtaja kehtetuks tunnistamise aluseks oleva asjaolu kõrvaldamiseks.
Loa kehtetuks tunnistamise aluseks oleva asjaolu kõrvaldamise tähtaja alampiir on üks kuu.
Tähtaja andmisest teatatakse tegevusloa omanikule kirjalikult, märkides tähtaja andmise aluse ja aja, mille jooksul tuleb puudus kõrvaldada.
Väljavõte Sideameti peadirektori käskkirjast, millega tegevusluba tunnistatakse kehtetuks, saadetakse tegevusloa omanikule vähemalt üks kuu enne selle jõustumist.
Kõik postiteenuse osutajad, kellel on universaalse postiteenuse osutamise tegevusluba, peavad osutama universaalset postiteenust kogu Eesti territooriumil kõigile seda soovivatele isikutele.
Universaalse postiteenuse osutaja on vastavalt seadusele kohustatud tähtsaadetisena kätte toimetama avalikule kättetoimetamisele kuuluvaid saadetisi, sealhulgas kohtukutseid ja -teateid.
Universaalse postiteenuse osutaja postivõrk peab tagama käesolevas seaduses universaalsele postiteenusele kehtestatud nõuete täitmise.
Juurdepääsupunktid postisaadetiste kogumiseks ja kättetoimetamiseks peavad asuma saajatest ja saatjatest mõistlikul kaugusel, arvestades kohalike olude eripära.
Universaalse postiteenuse osutaja peab avalikkust vähemalt üks kuu ette teavitama oma postivõrgu juurdepääsupunktide ümberkorraldamisest.
Vabariigi Valitsus kehtestab nõuded universaalse postiteenuse osutaja postivõrgu juurdepääsupunktide paiknemisele.
Universaalse postiteenuse kogumisse kuuluvate postiteenuste tasud peavad põhinema efektiivsel teenuse osutamisel ning olema arvestatud teenuse osutamiseks tehtavate objektiivselt mõõdetavate kriteeriumide ja hinnatavate kulude alusel.
Universaalse postiteenuse osutaja peab kehtestama kulupõhised ning Eesti territooriumi jaoks ühesugused ja mõistlikud tasud.
Universaalse postiteenusena osutatud üksiksaadetise edastamise tasu peab olema arvestusliku keskmisena ühesugune kõikjal Eesti territooriumil.
Kõiki postiteenuse tarbijaid koheldakse sarnaste teenuste kasutamisel sarnases mahus sarnaselt.
Universaalse postiteenuse osutaja võib muuta universaalse postiteenuse kogumisse kuuluvate postiteenuste tasusid üks kord aastas.
Universaalse postiteenuse osutaja peab avalikkust postiteenuse tasu muudatusest mõistlikul viisil teavitama vähemalt kuu aega enne tasu muudatuse jõustumist.
Universaalse postiteenuse osutaja peab postiteenuse tasu muutmise kavatsusest teatama Sideametile kirjalikult koos vajalike põhjenduste ja kalkulatsioonidega kaks kuud enne tasu muudatuse jõustumist.
Sideametil on õigus teha ettekirjutus postiteenuse tasu rakendamise peatamiseks, kui rakendatav tasu või selle rakendamise kord ei vasta käesoleva seaduse nõuetele.
Postiteenuse tarbija, kes leiab, et universaalse postiteenuse osutaja poolt rakendatavad tingimused, sealhulgas teenuse eest võetav tasu, on vastuolus käesoleva seadusega, võib vaidlustada tingimused või tasu Sideametis, esitades vastava kirjaliku põhjendatud kaebuse Sideametile.
Sideamet teavitab universaalse postiteenuse osutajat 10 päeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaebuse esitamisest ja nõuab selgitust tema poolt rakendatud tingimuste kohta.
Universaalse postiteenuse osutaja, kelle tegevusele esitati kaebus, peab esitama kirjaliku selgituse tingimuste kohta ühe kuu jooksul Sideameti vastava nõude saamisest.
Sideamet peab kahe kuu jooksul kaebuse saamisest otsustama selle rahuldamise või rahuldamata jätmise ning saatma Sideameti peadirektori vastava käskkirja väljavõtte vastavale universaalse postiteenuse osutajale ja kaebuse esitajale.
Kaebuse rahuldamisel teeb Sideamet universaalse postiteenuse osutajale ettekirjutuse selles määratud tingimuste või tasu viivitamatuks muutmiseks.
Universaalse postiteenuse osutaja peab pidama eraldi tulude ja kulude arvestust universaalse postiteenuse kogumisse kuuluvate teenuste ja teiste tegevusvaldkondade kohta.
Universaalse postiteenuse osutaja peab oma siseses kuluarvestuses rakendama tegevuspõhise kuluarvestuse põhimõtteid ja meetodeid.
Teede- ja sideminister võib kehtestada nõuded käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatu täitmiseks.
Postiteenuse osutaja on kohustatud osutama postiteenust tegevusloaga määratud piirkonnas kooskõlas tema poolt kehtestatud tüüptingimustega.
Postiteenuse osutaja on kohustatud postisaadetise kehtiva tasu eest vastu võtma ja saajale kätte toimetama, kui saatja täidab kõik tüüptingimustes ettenähtud nõuded.
Postiteenuse osutaja võib postiteenuse osutamiseks tegevusloaga määratud piirkonnas sõlmida lepingu teise isikuga.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud lepingu sõlmimine ei vabasta tegevusloa omanikku kohustusest tagada tegevusloaga sätestatud nõuete täitmine.
Postiteenuse osutajal on keelatud postisaadetiste kogumine ja kättetoimetamine väljaspool tema tegevusloaga määratud tegevuspiirkonda.
Postiteenuse osutajal on keelatud posti teel edastamisele mittekuuluvate saadetiste vastuvõtmine ja edastamine.
Posti teel edastamisele mittekuuluvate saadetiste loetelu kehtestab teede- ja sideminister.
Tegevusloa alusel postiteenuse osutaja peab kehtestama postiteenuse osutamise tüüptingimused.
Postiteenuse tarbija kaebuse käsitlemise kord, eriti postisaadetise kaotsimineku, varguse, rikkumise või teenuse kvaliteedinõuetele mittevastavuse korral, koos postiteenuse eest võetud tasu tagasimaksmise või kahjude hüvitamise tingimustega.
Tegevusloa alusel tegutsev postiteenuse osutaja peab postiteenuse osutamise tüüptingimused ja nende muudatused eelnevalt kooskõlastama Sideametiga.
Sideamet kooskõlastab postiteenuse osutamise tüüptingimused koos tegevusloa väljastamisega.
Tüüptingimuste muudatuse kooskõlastamise otsustab Sideamet ühe kuu jooksul, arvates vastava avalduse esitamisest.
Sideamet ei kooskõlasta postiteenuse osutamise tüüptingimusi, kui need on vastuolus õigusaktidega.
Postiteenuse osutamise tüüptingimused peavad olema postiteenuse osutaja poolt tehtud igale soovijale mõistlikul viisil avalikult kättesaadavaks.
Universaalse postiteenuse osutaja poolt kasutatav sihtnumbrite süsteem peab olema välja töötatud nii, et see võimaldab postisaadetisi efektiivselt sorteerida ja kätte toimetada kogu Eesti territooriumil.
Sihtnumbrite süsteemi võib muuta üksnes Sideameti eelneval nõusolekul, välja arvatud juhul, kui muudatus piirdub üksikute postiaadressidega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud muudatus ei jõustu varem kui kuue kuu möödumisel Sideametilt nõusoleku saamisest.
Sihtnumbrite süsteem peab olema postiteenuse osutaja poolt tehtud igale soovijale mõistlikul viisil avalikult kättesaadavaks.
Postimaksevahendid on postmargid ning frankeerimismasina- või muud postisaadetise edastamise eest tasumist kinnitavad postisaadetisele kantavad jäljendid.
Postimaksevahendite väljalaskmise ja kasutamise õigus lõpeb hiljemalt tegevusloa kehtivusaja lõppemisega.
Postimaksevahendite järeletegemine on keelatud.
Postmarkide reproduktsioonide tegemine selle väljalaskja loata on keelatud.
Postmarkide väljalaskmise ainuõiguse annab Vabariigi Valitsus ühele universaalse postiteenuse osutajale.
Postimaksevahendite väljalaskmise, kasutamise ja kehtetuks tunnistamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Postiteenuse osutaja nimelised templid (edaspidi nimelised templid) on kalendertempel, tähtsaadetise tempel, väärtsaadetise tempel ning muud templid, mille jäljendeid kannab postiteenuse osutaja postisaadetistele nende eristamisel või edastamise korraldamisel.
Kalendertemplil ka postitoimingu teostamise kuupäev.
Ühte liiki nimelise templi kasutamine sisult erinevatel postitoimingutel või postitoimingute teostamise erinevates kohtades või teiste isikute poolt on keelatud.
Postiteenuse osutaja peab märgistama kõik tema poolt edastamisele kuuluvad postisaadetised kalendertempliga.
Postiteenuse osutaja nimelised templid kuuluvad kohustuslikule registreerimisele Sideametis.
Nimeliste templite registreerimise, kasutamise ja hävitamise korra kehtestab teede- ja sideminister.
Postisaadetis on tagastatud teise postiteenuse osutaja poolt postiteenuse osutajale, kes selle edastas, käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetatud põhjusel.
Postiteenuse osutaja peab tegema mõistlikke pingutusi postisaadetise kättetoimetamise võimatuse tõttu edastamata postisaadetise õige saaja väljaselgitamiseks.
Kui saaja ei selgu, tagastatakse kättetoimetamise võimatuse tõttu edastamata postisaadetis saatjale.
Postiteenuse osutaja on kohustatud käesoleva seaduse § 28 lõikes 1 nimetatud postisaadetisi, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud postisaadetised, säilitama kuus kuud.
Käesoleva seaduse §-s 28 nimetatud postisaadetised, mille sisu on kiirelt riknev või mis sisaldavad reklaam- või turundustrükiseid, kuuluvad postiteenuse osutaja poolt kohesele hävitamisele.
Postisaadetises sisalduvad kirjalikud teated hävitatakse pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja möödumist.
Muu postisaadetises sisalduv müüakse avalikul oksjonil tingimusel, et see ei riku saatja ja saaja eraelu puutumatust.
Postisaadetises sisalduv ja müügist saadud raha kantakse riigieelarvesse.
Teede- ja sideminister kehtestab postisaadetise kättetoimetamise võimatuse tõttu edastamata postisaadetise säilitamisele, müümisele ja hävitamisele nõuded ja korra.
Postiteenuse osutaja poolt juhtima õigustatud või volitatud isikud ja töötajad ning isikud, kes postiteenuse osutajaga sõlmitud lepingu alusel aitavad kaasa postisaadetiste edastamisele, peavad hoidma postisaladust nii teenuse osutamise ajal kui ka pärast seda.
Postisaladus on igasugune posti saatjat ja saajat ning postisaadetise sisu puudutav informatsioon, sealhulgas informatsioon konkreetse isiku postikäibe kohta.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikud ei tohi hankida teavet postisaadetiste sisu või postikäibe täpsemate asjaolude kohta suuremas ulatuses kui postiteenuse osutamiseks vajalik.
Sellise teabe kasutamine muul eesmärgil kui postiteenuse osutamine on keelatud.
Erandeid käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud postisaladuse hoidmise kohustusest ja käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teabe hankimise piirangutest võib teha üksnes jälitustoimingute läbiviimiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks seadusega sätestatud juhtudel ja korras.
Postisaadetiste kinnipidamine ja konfiskeerimine on reguleeritud teiste seadustega.
Juhul, kui postisaadetis on kättetoimetamise võimatuse tõttu edastamata ja seda ei ole võimalik andmete puudumise tõttu saatjale tagastada.
Postisaadetiste avamine viiakse läbi selleks moodustatud komisjoni poolt postiteenuse osutaja selleks ettenähtud ruumides.
Postisaadetiste avamiseks moodustatud komisjon on vähemalt kolmeliikmeline ja sellesse kuulub üks vastava ülesande täitmiseks määratud politseiametnik.
Saatja või saaja nõusolekul avatavat postisaadetist võib avada ka üksnes saatja või saaja või nende poolt volitatud isiku juuresolekul.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud juhul võib postisaadetise avada ja ohutuks teha, kui on alust arvata, et postisaadetisest lähtub võimalik füüsiline oht ja avamise juures viibib vähemalt kaks päästetöötajat või politseiametnikku.
Avatud postisaadetise sisuga on keelatud tutvuda põhjalikumalt, kui seda eeldab avamise põhjus.
Postisaadetise avamise juures viibivad isikud on kohustatud hoidma postisaadetise avamisel teada saadud postisaladust.
Avatud postisaadetis tuleb märgistada ja avamise kohta tuleb koostada protokoll kehtestatud korras.
Postisaadetiste avamise korra kehtestab teede- ja sideminister.
Postiteenuse osutajal on õigus kooskõlas andmekogude seadusega (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77) postiteenuste osutamiseks kasutatava aadressiregistri koostamiseks ja ülalpidamiseks koguda ja töödelda posti saatjate ja saajate mittedelikaatseid isikuandmeid isikuandmete kaitse seaduses (RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941; 111, 1833; 2000, 50, 317; 92, 597; 104, 685; 2001, 50, 283) ja käesolevas seaduses sätestatud korras.
Postiteenuste eest võetava tasu määramiseks, hindamiseks ning kontrollimiseks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu ei anna õigust koguda, töödelda ja kasutada postisaadetiste sisu puudutavaid andmeid.
Postiteenuse osutaja võib lepingu sõlmimiseks või muutmiseks kogutud isikuandmeid töödelda ja kasutada kliendi nõusolekul oma reklaami, kliendinõustamise või turu-uuringute eesmärgil.
Postiteenuse osutaja ei või postiteenuse osutamist ega selle eest tasu määramist seada sõltuvusse nende isikuandmete avaldamisest, mis ei ole vajalikud teenuse osutamiseks või selle eest tasu määramiseks.
Järelevalvet käesolevas seaduses sätestatud nõuete täitmise üle teostab Sideamet.
Sideameti peadirektoril, tema asetäitjal ja järelevalvet teostaval volitatud ametnikul on õigus teha kohustuslikke ettekirjutusi õiguserikkumise lõpetamiseks või teatud toiminguteks, kui järelevalve teostamise käigus on avastatud käesoleva seaduse, muude õigusaktide või tegevusloa tingimuste rikkumisi.
Ettekirjutuse täitmise tähtaeg.
Ettekirjutus antakse isikule või tema esindajale kätte allkirja vastu kuupäevaliselt ja kellaajaliselt või saadetakse posti teel väljastusteatega.
Sideametil on õigus nõuda igalt postiteenuse osutajalt käesoleva seadusega Sideametile pandud ülesannete ja kohustuste täitmiseks vajalikku teavet, muu hulgas andmeid majandustegevuse rahaliste ja mitterahaliste andmete kohta, ning õigus kontrollida postiteenuse osutaja tööajal tema postiteenuste osutamisega seotud dokumente.
Taotluse teabe või dokumendi saamiseks esitab Sideamet kirjalikult, määrates selle teabe või dokumendi esitamise tähtaja, mis ei või olla lühem kui 10 päeva.
Postiteenuse osutaja on kohustatud teavitama Sideametit ühe kuu jooksul kirjalikult kõigist tema kohta käivates andmetes toimunud muudatustest, võrreldes tema poolt Sideametile käesoleva seaduse alusel esitatud andmetega.
Sideameti ametnikud peavad tagama neile seoses tööülesannete täitmisega teatavaks saanud posti- ja ärisaladuse hoidmise ning neil on õigus kasutada nimetatud teavet ainult oma tööülesannete täitmiseks.
Postiteenuse osutaja õigusaktidega vastuolus oleva tegevuse peale võib iga isik esitada Sideametile kirjaliku kaebuse.
Sideamet peab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaebuse läbi vaatama ja tegema selle kohta otsuse kahe kuu jooksul, arvates kaebuse saamisest, kui seaduses ei ole sätestatud teistsugust tähtaega.
Sideamet võib nõuda kaebuse esitanud isikult ja isikult, kelle tegevuse peale kaevati, lisaandmeid, mis on vajalikud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud otsuse tegemiseks, ning viia läbi ekspertiise.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja kulgemine peatub alates vastava taotluse esitamisest Sideameti peadirektori poolt kuni lisaks nõutud andmete esitamiseni või ekspertiisi tulemuste saamiseni, kuid mitte kauemaks kui neljaks kuuks.
Sideamet peab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaebuse kohta antud Sideameti peadirektori käskkirja väljavõtte saatma viivitamata kaebuse esitanud isikule ja isikule, kelle tegevuse peale kaebus esitati.
Postiteenuse osutajate riikliku registri (edaspidi register) asutab ja selle põhimääruse kinnitab Vabariigi Valitsus andmekogude seaduses sätestatud korras.
Registri vastutav töötleja on Sideamet.
Tegevuse lõpetamise kuupäev.
Sideamet esitab teede- ja sideministrile iga aasta esimeses kvartalis kirjaliku aruande postivaldkonnas toimunud arengute ja esilekerkinud probleemide ning Sideameti tegevuse kohta nimetatud valdkonnas eelnenud kalendriaastal.
Ülevaade Sideameti tegevusest ning esilekerkinud probleemidest koos ettepanekutega edasise tegevuse kavandamiseks.
Teenistuslikku järelevalvet Sideameti üle teostab teede- ja sideminister Vabariigi Valitsuse seaduses (RT I 1995, 94, 1628; 1996, 49, 953; 88, 1560; 1997, 29, 447; 40, 622; 52, 833; 73, 1200; 81, 1361 ja 1362; 87, 1468; 1998, 28, 356; 36/37, 552; 40, 614; 107, 1762; 111, 1833; 1999, 10, 155; 16, 271 ja 274; 27, 391; 29, 398 ja 401; 58, 608; 95, 843 ja 845; 2000, 49, 302; 51, 319 ja 320; 54, 352; 58, 378; 95, 613; 102, 677; 2001, 7, 16) sätestatud korras.
Teenistuslik järelevalve ei tohi piirata Sideameti sõltumatust talle käesoleva seadusega pandud ülesannete täitmisel.
Postiteenuse majandustegevusena osutamise eest ilma tegevusloata, kui tegevusluba on vastavalt käesolevale seadusele vajalik, - määratakse rahatrahv 50 000 kuni 1 000 000 krooni.
Postiteenuse majandustegevusena osutamise eest ilma Sideametit sellest eelnevalt teavitamata, kui tegevusluba ei ole nõutav, - määratakse rahatrahv 10 000 kuni 100 000 krooni.
Postimaksevahendite järeletegemise, ilma vastava loata väljalaskmise, reprodutseerimise ja kasutamise ning nimelise templi mittenõuetekohase kasutamise või sellest reproduktsiooni tegemise eest - määratakse rahatrahv 50 000 kuni 1 000 000 krooni koos vastavate postimaksevahendite või nimelise templi erikonfiskeerimisega.
Sideameti ettekirjutuse määratud ajaks täitmata jätmise eest - määratakse rahatrahv 1000 kuni 50 000 krooni.
Sideametile majandustegevusena osutatava postiteenuse osutaja kohta käivate andmete muutumisest teatamata jätmise eest - määratakse rahatrahv 1000 kuni 50 000 krooni.
Postisaladuse või andmekaitse nõuete rikkumise eest - määratakse rahatrahv 25 000 kuni 500 000 krooni.
Universaalse postiteenuse osutamise nõuete rikkumise eest - määratakse rahatrahv 10 000 kuni 1 000 000 krooni.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-7 nimetamata, käesolevast seadusest tulenevate nõuete rikkumise eest, kui sama teo või tegevusetuse lõpetamiseks on tehtud ettekirjutus ja isik ei ole seda ettekirjutust täitnud, - määratakse rahatrahv 1000 kuni 100 000 krooni.
Menetlus käesoleva seaduse §-s 40 sätestatud juriidilise isiku haldusõiguserikkumiste asjades, sealhulgas karistuse määramine ja vaidlustamine, toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 45, õiend; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247; 49, 301 ja 305; 51, 321; 54, 346, 348 ja 351; 55, 361; 58, 376; 84, 533; 86, 544 ja 548; 89, 578; 95, 609 ja 613; 2001, 3, 5; 17, 76; 18, 87; 21, 115 ja 116; 31, 174; 42, 236) ja täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; 2001, 29, 156; 43, 238) sätestatud korras.
Käesoleva seaduse §-s 40 sätestatud haldusõiguserikkumiste asjade arutamise ja karistuse määramise õigus on Sideameti peadirektoril ja maa- või linnakohtul.
Sideameti peadirektoril on õigus määrata rahatrahv kuni 20 000 krooni ulatuses.
Käesoleva seaduse §-s 40 sätestatud juriidiliste isikute haldusõiguserikkumiste kohta protokolli koostamise õigus on Sideameti järelevalvet teostama volitatud ametnikul.
Kui haldusõiguserikkuja esindaja keeldub protokollile alla kirjutamast, tehakse selle kohta protokolli kanne.
Protokollile lisatakse haldusõiguserikkuja esindaja kirjalikud märkused protokolli ning sellele allakirjutamisest keeldumise kohta.
Enne käesoleva seaduse jõustumist postiteenust osutanud isikud peavad tegevuse alustamise teate või tegevusloa väljastamise taotluse esitama Sideametile käesoleva seadusega sätestatud korras hiljemalt 2002. aasta 1. märtsiks.
Enne käesoleva seaduse jõustumist postiteenust osutanud isikud, kes käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korras on esitanud vastava teate või taotluse, võivad oma tegevust jätkata enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud alusel ja korras kuni Sideameti otsuseni tegevuse registreerimise või sellest keeldumise või tegevusloa väljastamise või sellest keeldumise kohta.
Kuni käesoleva seaduse § 43 lõikes 2 nimetatud tähtajani osutavad universaalset postiteenust isikud, kellel oli Eesti Vabariigi sideseaduse (RT 1991, 3, 49; RT I 2000, 18, 116) alusel väljastatud riiklik tegevuslitsents.
Kuni käesoleva seaduse § 43 lõikes 2 nimetatud tähtajani võivad postimaksevahendeid välja lasta ja kasutada isikud, kellel oli selline õigus käesoleva seaduse jõustumisel.
Kuni 2006. aasta 31. detsembrini antakse postmarkide väljalaskmise ainuõigus käesoleva seaduse § 26 lõike 5 alusel isikule, kellel oli selline õigus käesoleva seaduse jõustumisel.
Tegevusloa väljastamise eest tasutakse riigilõivu 3000 krooni.
Tegevusloa kehtivusaja pikendamise eest tasutakse riigilõivu 3000 krooni.
Tegevuse alustamise teate registreerimise eest tasutakse riigilõivu 300 krooni.
Postiteenuse osutajate riikliku registri tõestatud väljavõtete ning Sideameti poolt väljastatud muude dokumentide tõestatud ärakirjade eest tasutakse riigilõivu 50 krooni iga lehekülje eest.
Eesti Vabariigi sideseadus (RT 1991, 3, 49; RT I 2000, 18, 116) tunnistatakse kehtetuks.
Kinnistusraamatuseadus sätestab kinnistusraamatu pidamise korra.
Käesolevas seaduses sätestamata küsimustes juhindutakse tsiviilkohtumenetluse kohta käivast seadusest.
Kinnistusraamatut peetakse kirjalikus menetluses, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Justiitsministril on õigus anda määrusi käesoleva seaduse ellurakendamiseks ning kinnistusametite tegevuse korraldamiseks.
Nõude, mille kohaselt kinnistusametile esitatava avalduse ja muu notariaalselt kinnitatava dokumendi projekti peab koostama notar.
Kinnistusraamatule ja selle pidamisele ei kohaldata andmekogude seadust (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77), kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Kinnistusraamatuid peavad maa- ja linnakohtutes asuvad kinnistusametid.
Kinnistusamet peab kinnistusraamatuid tema kinnistuspiirkonnas asuvate kinnistute kohta.
Kinnistusameti õigusvastase tegevuse tagajärjel tekitatud kahju eest vastutab riik.
Kinnistusameti koosseisu sätestab kohtute seadus (RT 1991, 38, 472; 1993, 1, 2; RT I 1993, 24, 429; 65, 922; 1994, 81, 1382; 86/87, 1487; 94, 1609; 1995, 29, 358; 87, 1540; 1996, 31, 631; 42, 811; 51, 967; 1998, 4, 62; 2000, 35, 219; 51, 321; 2001, 21, 113; 43, 240; 48, 264).
Kinnistusametil on pitsat, mille jälg (edaspidi pitser) koos kinnistamiseks pädevate isikute allkirjanäidistega saadetakse kõigile kinnistusametitele.
Kinnistuspiirkond on vastava maa- või linnakohtu tööpiirkond.
Justiitsminister võib oma määrusega teha sellest erandeid.
Justiitsministri määrusega võib kinnistuspiirkonna jaotada kinnistusjaoskondadeks, kus peetakse eraldi kinnistusraamatuid.
Kinnistuspiirkonna muutumisel läheb kinnistu kohta kinnistusraamatu pidamine üle kinnistusametile, mille tööpiirkonda jääb kinnistu.
Senises kinnistusametis peetud kinnistusregistriosad ja kinnistustoimikud antakse üle uuele kinnistusametile.
Üleantud kinnistusregistriosa ja kinnistustoimiku pealkirjas muudetakse kinnistuspiirkond, kinnistusjaoskond ja kinnistu number.
Käesoleva paragrahvi 1.-4.lõikes sätestatu kehtib ka kinnistu üleminekul teise kinnistusjaoskonda sama kinnistuspiirkonna piires.
Kui kinnistu asub mitmes kinnistuspiirkonnas, peetakse selle kohta kinnistusraamatut ainult ühes kinnistusametis, mille suhtes teeb valiku omanik kinnistusregistriosa avamisel.
Kinnistusraamatusse kantakse kõik kinnisasjad, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Iga kinnistusraamatusse kantud kinnisasja kohta avatakse iseseisev registriosa ja sellele antakse eraldi number (kinnistu number).
Käesoleva paragrahvi 1.lõikes nimetatud registriosa loetakse kinnisasja suhtes kinnistusraamatuks.
Avalik-õiguslikule isikule kuuluv kinnisasi kantakse kinnistusraamatusse, kui seda koormatakse asjaõigusega või kui seda soovib omanik, samuti siis, kui kinnisasi antakse teise isiku valdusse.
Kinnistusregistriosa avatakse omaniku avalduse alusel.
Enne registriosa avamist kinnistusraamatusse kandmata kinnisasja kohta avaldab kinnistusamet selle kohta teate Riigi Teataja Lisas ja justiitsministri poolt iga aasta 1. detsembriks määratud ajalehes ning vajadusel muul puudutatud isikutele kättesaadaval viisil.
Kinnistusameti nimetus ja asukoht.
Registriosa avamise ja tehtava kande suhtes esitatud kaebus ei takista registriosa avamist.
Kaebuse esitanud isik võib nõuda märke tegemist avatavasse kinnistusregistri ossa.
Kinnistusraamatusse kantakse kinnisasjaga seotud asjaõigused.
Asjaõiguse kanne tehakse koormatava kinnisasja kinnistusregistriossa.
Kinnistu igakordsele omanikule kuuluvate piiratud asjaõiguste kohta tehakse kinnistu omaniku avalduse alusel märge ka tema kinnistu kinnistusregistriossa.
Avaldus võib olla lihtkirjalik.
Kui käesoleva paragrahvi 3.lõikes nimetatud asjaõigus muudetakse või lõpetatakse, on kinnistusamet kohustatud märke parandama.
Kanded tehakse kinnistusregistrisse.
Ühes kinnistuspiirkonnas, kinnistusjaoskondade olemasolul kinnistusjaoskonnas, on kinnistutel ühtne numeratsioon.
Kinnistusregistriosal on pealkiri ja neli jagu, jaod jagunevad lahtriteks.
Kinnistusregistreid peetakse väljavõetavate vahelehtedega vihikutena.
Kui registriosa mõnes jaos ei ole kannete jaoks enam ruumi, lisatakse registriossa vastav lisaleht.
Kinnistute ühendamine ja jagamine, samuti kinnistuga kinnistu osa liitmine ja kinnistu osa eraldamine.
Esimese lõike punktides 1, 2, 3 ja 5 sätestatud andmed esitab enne kinnistamist riigi maakatastri pidaja, kes vastutab nende andmete õigsuse eest.
Nimetatud andmed ei ole kanneteks asjaõigusseaduse (RT I 1993, 39, 590; RT I 1999, 44, 509; 2001, 34, 185; 93, 565) ja käesoleva seaduse tähenduses.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud andmete muutumisel, kui sellega ei kaasne kinnistu piiride muutumist katastriüksuse plaanil, parandab kinnistamiseks pädev isik need andmed registriosa esimeses jaos riigi maakatastri pidaja kirjaliku taotluse alusel.
Kui kinnistu pindala muutumisega kaasneb kinnistu piiride muutumine katastriüksuse plaanil, esitab riigi maakatastri pidaja koos andmete parandamise taotlusega kinnistu omaniku ja teiste kinnistusraamatust nähtuvate puudutatud isikute nõusoleku nende andmete parandamiseks kinnistusregistris.
Omaniku ja puudutatud isiku nõusolek peab olema notariaalselt kinnitatud.
Kande õiguslik alus.
Isikukoodi täiendav sissekandmine ja isikuandmete parandamine toimub omaniku lihtkirjaliku avalduse ja isikuandmeid parandanud ametiasutuse tõendi alusel.
Registrikoodi täiendav sissekandmine ja parandamine toimub juriidilise isiku esindaja lihtkirjaliku avalduse ja vastava registri registrikaardi kinnitatud ärakirja alusel.
Käesoleva paragrahvi punktides 1-3 nimetatud kannete kustutamine.
Riigi omandis oleva kinnistu korral kantakse käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud jakku märkus riigivara valitseja kohta.
Käesoleva paragrahvi punktides 1-6 nimetatud kannete kustutamine.
Kinnistusregistrile lisatakse kaks abiregistrit, millest üks koostatakse omanike nimede, teine kinnistute järgi.
Abiregistrid on ette nähtud ainult kinnistusameti töö hõlbustamiseks ja nendega tutvumist ei võimaldata.
Kui kinnistusregistriosa on hävinud, kadunud või rikutud, seab kohus erimenetluse korras sisse asendusosa.
Menetlus algatatakse kinnistusameti juhataja või puudutatud isiku avalduse alusel.
Vähemalt kolm kuud enne avalduse sisulist läbivaatamist avaldab kohus Riigi Teataja Lisas ja justiitsministri poolt iga aasta 1. detsembriks määratud ajalehes teate, milles märgitakse avalduse sisu.
Asendusosa sisseseadmise otsuse teeb maa- või linnakohtu esimehe nimetatud kohtunik.
Kinnistuspäevikus registreeritakse kinnistamisavaldused (paragrahv 34), milles on väljendatud soov kande tegemiseks.
Kinnistuspäevikusse kantakse lisaks avalduse vastuvõtmise kuupäev, puudutatud kinnistu number, määruse tegemise aeg, kestus, täiendavate dokumentide saabumise aeg, kinnistamisotsuse tegemise, sissekandmise ja teatavakstegemise aeg, kinnistamist läbiviivate isikute allkirjad, tehinguväärtus ja riigilõiv.
Kinnistu jaoks seatakse sisse kinnistustoimik, mis tähistatakse selle kinnistu kinnistusregistriosa numbriga.
Kinnistustoimikusse pandud dokumendid nummerdatakse jooksvalt.
Kõigist kinnistu kohta käivatest dokumentidest.
Kinnistusamet tagab kinnistustoimikus oleva registriosa ärakirja ja muude dokumentide vastavuse algdokumentidele.
Kinnistusraamatud säilitatakse alaliselt kinnistusametis asuvas arhiivis.
Kinnistusameti arhiivi pidamise korra ja arhiivile esitatavad nõuded määrab justiitsminister.
Kande teinud isikute allkirja.
Viidet järjekohale, kui samal päeval tehakse samasse registriossa mitu kannet (paragrahv 49).
Kanded kinnistusregistriosas nummerdatakse iga registrijao piires nende tegemise järjekorras.
Muutmise ja kustutamise kanded saavad selle kande numbri, mille kohta need käivad.
Kanded tuleb teha selgelt ja lühenditeta, välja arvatud üldkasutatavad lühendid.
Mahatõmbamised ja juurdekirjutused kande tekstis, välja arvatud õiguslikku tähendust mitteomavate kirjavigade parandamine, samuti teksti kustutamine või muul viisil loetamatuks muutmine ei ole lubatud.
Märge kantakse kinnistusregistrisse kinnisasja omaniku või puudutatud asjaõiguse omaja nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Hagi tagamise määruse alusel.
Keelumärge kantakse kinnistusregistrisse hagi tagamise määruse või muul seaduses sätestatud alusel.
Märkus kantakse kinnistusregistrisse seaduses sätestatud juhtudel.
Registrisse ei ole lubatud kanda märget, milles ei ole ära näidatud isikut, kelle kasuks märge tehakse.
Märke kandmise avaldus peab olema notariaalselt kinnitatud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Ülejäänud juhtudel muudatuste lahtritesse selles jaos, kuhu on kantud õigus, mille kohta märge käib.
Kui kinnistusregistriosa ühte jakku tehakse mitu kannet, saavad need järjekoha, mis vastab registreerimise järjekohale kinnistuspäevikus.
Kui avaldused on esitatud samaaegselt, antakse neile üks ja sama järjekoht.
Kui eri aegadel esitatud kinnistamisavalduste alusel tehakse kandeid eri jagudesse samal päeval, tuleb neis ära näidata, et hiljem taotletud kanne asub varem taotletud kandest järjekohas tagapool.
Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõiget ei kohaldata, kui asjaosalised on määranud teisiti.
Kohtu või pankrotihalduri poolt pankrotimenetluse käigus taotletud keelumärge kantakse kinnistusregistrisse kohe määruse või avalduse saabumisel, arvestamata kinnistamisavaldusi, mis on varem saabunud.
Kui kinnistusametil ei ole võimalik käesoleva paragrahvi 4. lõikes nimetatud kannet teha määruses või avalduses sisalduva kõrvaldatava puuduse tõttu, teatab kinnistusamet sellest viivitamatult avaldajale ning kannab ametiülesande korras registriossa ajutise märke keelumärke kohta.
Kui käesoleva paragrahvi 4. lõikes nimetatud kande tegemise puudus on kõrvaldatud, tehakse taotletud kanne, mis omandab ajutise märke järjekoha.
Ajutine märge kustutatakse ametiülesande korras.
Kui käesoleva paragrahvi 4. lõikes nimetatud kande tegemise puudust ei ole kõrvaldatud kuu aja jooksul, arvates puudusest teatamise hetkest, kustutab kinnistusamet ajutise märke ametiülesande korras.
Üheaegselt mitmele isikule kuuluva asjaõiguse kinnistusregistrisse kandmisel märgitakse ära vastav õigussuhe ja iga isiku osa suurus.
Kui kinnistamise aluseks olnud dokumentidest ei nähtu, mis osades õigus igale isikule kuulub, eeldatakse, et õigus kuulub isikuile võrdsetes osades.
Kui mitut kinnistut koormatakse sama asjaõigusega, märgitakse igas registriosas teised sama õigusega koormatud kinnistud.
Sama kehtib ka siis, kui ühte kinnistut koormava õigusega koormatakse hiljem veel teist kinnistut või kui kinnistu osa ülekandmisel teise kinnistusregistriossa kantakse üle ka seda koormav asjaõigus.
Kui käesoleva paragrahvi 1.lõikes nimetatud koormatis mõne kinnistu suhtes kustutatakse, tuleb see märkida teiste kinnistute registriosades.
Kohtunikuabi on pädev tegema kinnistamisotsuseid ning kinnistusraamatu pidamisega seotud kohtumäärusi.
Kinnistamisavalduse läbivaatamisel ilmnevad õiguslikud raskused.
Kohtunik võib kinnistamisotsuse tegemise tagasi anda kohtunikuabile.
Sellisel juhul on kohtunikuabi kohustuslikult seotud kohtuniku kirjaliku seisukohaga.
Kinnistamisotsus, mille kohtunik tegi kohtunikuabi pädevuses oleva kinnistamisavalduse kohta, on kehtiv.
Kinnistamisotsus, mille kohtunikuabi tegi kinnistamisavaldust 2. lõike kohaselt üle andmata, on kehtiv.
Kohtunikuabi peab kinnistamismenetluses oma allkirjale lisama sõna „kohtunikuabi“.
Kinnistamiseks pädev isik ei või teha kandeotsust, kui ta on poolte sugulane või hõimlane või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses.
Kinnistussekretär on pädev läbi vaatama kinnistamisavaldusi ja tegema kinnistamisotsuse eelnõusid.
Kinnistusameti juhataja võib lubada kinnistussekretäril teha kõiki kohtunikuabi pädevuses olevaid töid peale kinnistamisotsuse tegemise.
Kinnistamine on kinnistamiseks pädeva isiku otsuse alusel kinnistusraamatusse kande tegemine, sealhulgas kande muutmine või kustutamine.
Kanne tehakse pärast lõivu tasumist, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Kui ei ole kokku lepitud teisiti, tasub lõivu isik, kelle kasuks kinnistamine toimub.
Õigustloova kande korral on kinnistamisavalduse esitamise õigus vahetutel asjaosalistel, kelle vahel õigusemuutus toimub.
Kande muutmise või kustutamise korral võib kinnistamisavalduse esitada iga isik, kelle kinnistusregistrisse kantud õiguslik seisund selle tagajärjel muutub.
Kinnistu või piiratud asjaõiguse ülekandmisel teisele isikule või koormamisel teise isiku kasuks peab vastav kinnistamisavaldus olema notariaalselt tõestatud.
Kande muutmisel või kustutamisel peab vastav kinnistamisavaldus olema notariaalselt kinnitatud.
Ametiasutus ja kohtutäitur võib seaduses sätestatud juhtudel esitada kinnistamisavalduse lihtkirjalikus vormis.
Sellisel juhul peab avaldus olema allkirjastatud selleks pädeva isiku poolt ja varustatud pitseriga.
Kinnistusamet peab kahtluse korral kontrollima allakirjutanud isiku pädevust.
Kinnistamisavaldus peab sisaldama füüsilisest isikust avaldaja puhul nime, isikukoodi (selle puudumisel sünniaega) ja aadressi (elukohta), eraõigusliku juriidilise isiku puhul nime, aadressi ja registrikoodi või registreerimistunnistuse numbrit selle seadusega sätestatud kehtivusaja lõpuni ning avalik-õigusliku isiku puhul nime.
Kinnistamisavalduses peavad olema näidatud kinnistu registriosa number, millesse taotletakse kande tegemist (välja arvatud kande taotlemisel avatavasse registriossa), ning taotletava asjaõiguse sisu.
Kuni kinnistamisotsuse tegemiseni võib kinnistamisavalduse esitaja selle osaliselt või täielikult tagasi võtta.
Tagasivõtmise avaldus, samuti volitus kinnistamisavalduse tagasivõtmiseks peab olema samas vormis nagu kinnistamisavaldus.
Kui notarit on volitatud kinnistamisavaldust esitama ja ta on seda teinud, siis on avalduse tagasivõtmise õigus kas ainult sellel notaril või asjaõiguslepingu osalisel teiste osaliste notariaalselt kinnitatud nõusolekul.
Kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik).
Teised isikud, kelle kinnistusregistrist nähtuvat õigust taotletav kanne kahjustab.
Puudutatud isiku nõusolek võib sisalduda ka kinnistamisavalduses.
Hoonestusõiguse ja hüpoteegi kustutamiseks vastavalt hoonestaja või hüpoteegipidaja avalduse alusel on vaja kinnisasja omaniku nõusolekut.
Puudutatud isiku nõusolek peab olema notariaalselt kinnitatud.
Puudutatud isiku nõusolek ei ole tagasivõetav.
Puudutatud isiku nõusolekut ei ole vaja, kui kanne tehakse, muudetakse või kustutatakse kohtutäituri avalduse alusel.
Muud seadusest tulenevad kinnistamiseks vajalikud dokumendid.
Kui dokument asub selles kinnistusametis, kus kinnistamist sooritatakse, ei ole seda dokumenti vaja uuesti esitada.
Kinnistamisavalduses tuleb märkida selle dokumendi asukoht.
Kohus võib edastada eelteate keelumärke või kohtuliku hüpoteegi sissekandmiseks registriossa telefaksi teel või elektrooniliselt, saates määruse posti või muul teel järele.
Telefaksi teel või elektrooniliselt saadud eelteade kantakse kinnistuspäevikusse ning kanne kinnistusregistrisse tehakse määruse saabumisel varem saabunud teate kuupäevaga.
Justiitsministril on õigus anda määrusi käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud eelteatamise korraldamiseks.
Maatüki kinnistusregistrisse kandmiseks on nõutav katastriüksuse plaani koopia, mis on kinnitatud riigi maakatastri pidaja poolt.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud plaani koopia on nõutav ka kinnistu jagamise, kinnistust osa eraldamise ja kinnistule maatüki liitmise kande tegemisel.
Muude kannete tegemisel esitatakse kinnistu plaani koopia või skeem siis, kui see on vajalik kande mõistmiseks.
Notariaalsel tõestamisel kasutatud kinnistu plaani koopia või skeem on notariaalakti osa.
Kui isik tegutseb teise isiku nimel, peab ta kinnistusametile esitama vormikohased esindusõigust tõendavad dokumendid.
Nendeks võivad olla registrikaardi kinnitatud ärakiri, notariaalselt tõestatud volikiri või muu seadusega ettenähtud dokument.
Seadusest tulenevast erinevaid abikaasade varalisi suhteid tõendatakse abieluvararegistri kinnitatud väljavõttega.
Pärimisjärglust tõendatakse pärimisõiguse tunnistusega.
Kinnistusraamatut peetakse eesti keeles.
Võõrkeelsed dokumendid esitatakse koos notariaalselt kinnitatud eestikeelse tõlkega.
Rahasummad kantakse kinnistusregistrisse Eesti kroonides.
Kinnistamisavaldus loetakse kinnistusametile esitatuks, kui see on esitatud kinnistusametis pädevale töötajale ja vastab käesoleva seaduse paragrahvis 34 toodud nõuetele.
Esitatud avaldusele teeb kinnistusameti pädev töötaja kohe oma allkirjaga pealdise selle avalduse saamise kuupäeva ja kellaaja kohta.
Kinnistusametisse saabunud kinnistamisavaldus registreeritakse kohe kinnistuspäevikus ja nummerdatakse vastavalt avalduse saabumise ajale.
Samal päeval posti teel saabunud kinnistamisavaldused loetakse üheaegselt saabunuiks ja registreeritakse päevikus sellel päeval saabunud avaldustest viimastena.
Vastuvõtmise kellaajaks märgitakse kinnistamisavalduste vastuvõtu lõpetamise kellaaeg.
Kinnistamisavalduse vastuvõtmisel väljastab kinnistusamet avaldaja soovil tõendi, mis kinnitab avalduse vastuvõtmist.
Kui ühe kinnistu kohta on esitatud mitu kinnistamisavaldust, ei tohi hiljem esitatud avalduse alusel teha kannet enne varem esitatud avalduse alusel kande tegemist.
Kinnistamisavaldust, mille täitmine on seotud tingimusega, ei rahuldata.
Kui kinnistamisavalduses soovitakse mitut kannet, võib avaldaja seada tingimuseks, et ühte kannet ei tehtaks teist kannet tegemata.
Kui kinnistamisavalduses taotletakse mitme kande tegemist kinnistusregistrisse, tuleb iga taotletav kanne eraldi välja tuua.
Kuni kinnistamisotsuse tegemiseni võib kinnistamisavalduse esitanud isik esitada kinnistusametile täiendavaid dokumente.
Kui soovitud kande tegemine ei ole võimalik kõrvaldatava takistuse tõttu, määrab kinnistamiseks pädev isik piisava tähtaja takistuse kõrvaldamiseks (määrus).
Kui avaldaja selle aja jooksul takistust ei kõrvalda, teeb kinnistamiseks pädev isik otsuse avalduse rahuldamata jätmise kohta.
Kui ühe kinnisasja kohta on esitatud mitu kinnistamisavaldust ja kui takistusega seotud avaldus on registreeritud kinnistuspäevikus varem, võib kande teha hiljem laekunud avalduse alusel, kandes enne varem esitatud avalduses taotletava kande kohta kinnistusregistri kande jaoks ettenähtud veergu ametiülesande korras eelmärke või vastuväite.
Eelmärge või vastuväide kustutatakse ametiülesande korras, kui takistusega seotud kanne tehakse või kui avaldus tagasi lükatakse.
Avalduse esitanud riigi- või omavalitsuse asutusel või kohtul või juriidilisel isikul on avalduse esitamise õigus.
Vaadanud kinnistamisavalduse läbi, teeb kinnistamiseks pädev isik hiljemalt kolme kuu jooksul, avalduse laekumise päevast arvates, kinnistamisotsuse, millega rahuldab avalduse täielikult või osaliselt või jätab avalduse rahuldamata või määrab vastavalt käesoleva seaduse paragrahv 44 1. lõikele tähtaja takistuse kõrvaldamiseks.
Kinnistamisotsus on maa- või linnakohtu lahend.
Määruses märgitud puuduste kõrvaldamisel vaatab kinnistamiseks pädev isik kinnistamisavalduse läbi hiljemalt kolme kuu jooksul, arvates täiendavate dokumentide saabumisest kinnistusametisse.
Kande tegemise takistust ei ole kõrvaldatud määratud tähtaja jooksul (paragrahv 44).
Esineb muu takistus, mille tõttu ei ole võimalik kannet teha.
Kinnistamisotsus jõustub otsuse tegemise päevast.
Otsuse teinud isiku nimi ja ametikoht.
Kinnistamisotsuse alusel tehakse kanne kinnistusregistrisse.
Kui kinnistusregistriossa tehakse mitu kannet, siis saavad need järjekorra, mis vastab avalduse esitamise ajalisele järjekorrale.
Kui ühe kinnistusregistriosa erinevatesse jagudesse tehakse samal päeval mitu kannet, mille avaldused polnud esitatud üheaegselt, siis kantakse muudatuste veergu ametiülesande korras märkus, et hiljem esitatud avalduse alusel tehtav kanne on varem esitatud avalduse alusel tehtavast kandest järjekohas tagapool.
Käesoleva paragrahvi 2. ja 3.lõiget ei rakendata, kui sissekantavate õiguste vahel pole järjekohasuhet või puudutatud isikute poolt on kannete tegemise järjekohad määratud.
Kandele kirjutavad alla esmalt kande teostanud isik ja peale kande kinnistamisotsusele vastavuses veendumist kinnistamisotsuse teinud isik.
Kandel on allakirjutamise kuupäev.
Kanne jõustub päevast, mil kinnistamisotsuse teinud isik sellele alla kirjutab.
Kui kande teostab kinnistamisotsuse teinud isik, kirjutab kandele alla vaid see isik.
Eelpärija kandmisel kinnistusregistrisse kantakse sinna ka märkus järelpärija kohta.
Kui testaator on eelpärija seaduses sätestatud kitsendustest ja kohustustest vabastanud, kantakse koos eelpärijaga kinnistusregistrisse ka märkus tema vabastamise kohta nimetatud kitsendustest ja kohustustest.
Kinnistusregistri neljanda jao muudatuste veergu, kui pärimise esemeks on hüpoteek.
Kui testaator on testamenditäitjale andnud õiguse osaleda pärimise eseme käsutamisel, kantakse koos pärijaga kinnistusregistrisse märkus testamenditäitja kohta.
Märkus testamenditäitja kohta kantakse sõltuvalt pärimise esemest ametiülesande korras kinnistusregistri samadesse jagudesse ja veergudesse nagu käesoleva seaduse paragrahv 49 1 lõikes 2 nimetatud märkused.
Kinnistu koormamisel hoonestusõigusega avatakse hoonestusõigusele ametiülesande korras iseseisev registriosa.
Hoonestusõigusele avatud registriosale antakse number üldises järjekorras.
Registriosa pealkirjas näidatakse, et registriosa on avatud hoonestusõigusele.
Käesoleva lõike punktide 1-3 muudatused.
Hoonestusõiguse sisu osas võib kandes viidata kinnistamisavaldusele.
Käsutuspiirangud ning piirangud hoonestusõiguse tingimuste ja tähtaegade osas peavad kandest otseselt nähtuma.
Kui hoonestusõiguse sisu osas on hoonestusõiguse ja hoonestusõigusega koormatud maatüki registriosade kannetes erinevusi, on määravaks hoonestusõiguse registriosas olev kanne.
Muus osas kohaldatakse kannete tegemisel hoonestusõiguse registriossa kinnisomandi registriosade suhtes sätestatut.
Õigust, mis on piiratud õigustatud isiku elueaga ja mille korral on võimalikud tema kasuks tehtavate soorituste võlgnevused, võib aasta jooksul õigustatud isiku surmast või surnukstunnistamisest arvates kustutada ainult tema pärija nõusolekul.
Pärijal, kes ei anna nõusolekut käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud õiguse kustutamiseks kinnistusregistrist, on õigus nõuda võlguolevate soorituste tagamiseks vastuväite kandmist kinnistusregistrisse.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõusolek pole vajalik, kui kinnistusregistrisse on kantud märkus, et õiguse kustutamiseks piisab õigustatud isiku surma tõendamisest.
Käesoleva seaduse paragrahv 49 4 sätteid rakendatakse vastavalt ka õiguse suhtes, mis kustub õigustatud isiku jõudmisel teatud vanuseni või mõne muu kindlaksmääratud tingimuse täitumisel.
Kohtumääruse alusel tehtud märke kustutamiseks ei ole vaja õigustatud isiku nõusolekut, kui määrus, mille alusel märge tehti, on tühistatud jõustunud kohtuotsusega.
Pärast kande tegemist antakse või saadetakse kinnistamisotsuse ärakiri kohe avalduse esitanud isikutele, kinnistu omanikule, kõigile kinnistusregistrist nähtuvatele isikutele, kelle kasuks kanne tehti või kelle kinnistusregistrisse kantud õigust kanne kahjustab, ja teistele seaduses sätestatud isikutele ning ametiasutustele.
Kinnistamisotsuse ärakirjale märgitakse kinnistusregistrisse vastava kande tegemise kuupäev.
Kui kinnistamiseks pädev isik jätab kinnistamisavalduse rahuldamata, tagastatakse avaldajale allkirja vastu avaldus ning koos sellega esitatud dokumendid.
Avalduse täielikul või osalisel rahuldamata jätmisel tagastatakse tasutud lõiv kinnistusameti õiendi alusel.
Tagastatavast lõivust arvatakse maha kinnistamismenetluse tegelikud kulud.
Tagastatud dokumentide ärakirjad lisatakse kinnistustoimikule.
Kannete kustutamine toimub vastava kustutuskande tegemisega kinnistusregistri osa vastavasse jakku.
Kanne või selle osa, mis kustutatakse, tõmmatakse punase joonega alla.
Kui kinnistu jagamisel soovitakse eraldatud osast moodustada uus kinnistu, avab kinnistusamet uue registriosa.
Endises kinnistusregistriosas näidatakse pindala vähenemine jagamise tulemusena ja uue kinnistu number.
Kinnistamiseks pädev isik võib kinnistusregistri ülevaatlikkuse huvides otsustada avada kõigi kinnistu jagamisel tekkinud kinnistute kohta uued registriosad.
Sel juhul endine registriosa suletakse.
Uutes kinnistusregistriosades viidatakse endise kinnistusregistriosa numbrile.
Kui kinnistu osa soovitakse koormata piiratud asjaõigusega, tuleb see osa eraldada kinnistust ja sisse kanda iseseisva kinnistuna.
Kinnistu osa koormamisel servituudiga ei ole jagamine nõutav, kui sellest ei teki segadust.
Koormatud osa tähistatakse kinnistamisavalduse juurde kuuluval kinnistu plaani koopial või skeemil.
Piiratud asjaõigusega koormatud kinnistu jagamisel jäetakse vastav kanne endises registriosas püsima ja ühtlasi tehakse kanne ka uude registriossa, kui kinnistu omaniku ja puudutatud isiku vahelise notariaalselt tõestatud kokkuleppega ei ole määratud teisiti.
Kui puudub asjaõigusseaduse paragrahv 356 1.lõikes nimetatud kokkulepe, tuleb kinnistusametile esitada dokument kinnistu jagamisel tekkivate osade väärtuste kohta.
Kinnistu jagamisel jääb märge püsima endises registriosas ja kantakse üle ka uutesse registriosadesse.
Kui märge käib kinnistu ühe osa kohta, kantakse see kinnistu jagamisel isiku nõusolekul, kelle kasuks märge tehti, ainult vastavasse registriossa.
Kui ühe kinnistu osa liidetakse teise kinnistuga, tehakse muudatus mõlema kinnistu kannetes ja märgitakse nendes mõlema kinnistu number.
Muus osas kohaldatakse vastavalt paragrahvide 53-56 ja 59-60 sätteid.
Mitme kinnistu ühendamisel üheks kinnistuks tuleb kinnistusregistris sulgeda ühendatava kinnistu registriosa, märkides selles, millise kinnistuga nimetatud kinnistu ühendati.
Kinnistusregistriosas, mida edasi peetakse, märgitakse kinnistu pindala suurenemine ja suletud registriosa number.
Ühendada saab kinnistuid, mis asuvad ühes kinnistuspiirkonnas või kinnistusjaoskondade olemasolul ühes kinnistusjaoskonnas.
Kinnistute ühendamisel kantakse kanded edasi peetavasse kinnistusregistriossa üle ja need kehtivad kogu kinnistu kohta.
Reaalservituudid, reaalkoormatised ja ostueesõigus, mis koormavad ühte ühendatavat kinnistut teise ühendatava kinnistu kasuks, kustutatakse kinnistusameti poolt, kui omanik ei määra teisiti.
Kinnistu jagamisel ja ühendamisel tuleb esitada käesoleva seaduse paragrahvides 35 ja 36 nimetatud dokumendid.
Kui kinnistusregistriosa kanne ei vasta kinnistamisotsusele ja kande ebaõigsus ilmneb enne, kui kinnistamisotsuse teinud isik sellele alla kirjutab, tehakse parandus uut kinnistamisotsust tegemata.
Kui kinnistusregistriosa kanne ei vasta kinnistamisotsusele ja kande ebaõigsus ilmneb pärast seda, kui kinnistamisotsuse teinud isik sellele alla kirjutab, kannab kinnistusamet kinnistusregistrisse ametiülesande korras vastuväite ebaõigesti sissekantud õiguse parandamise tagamiseks ja teatab parandusettepanekust puudutatud isikutele, kellel on tema poolt määratud aja jooksul õigus esitada vastuväiteid.
Tähtaja möödumisel otsustab kinnistamiseks pädev isik kande parandamise.
Kui kinnistusregistri kanne on ebaõige kinnistamisotsuse ebaõigsuse tõttu ja kinnistamisotsuse ebaõigsus ilmneb pärast kandele allakirjutamist kinnistamiseks pädeva isiku poolt, kannab kinnistusamet kinnistusregistrisse ametiülesande korras vastuväite ebaõige kande parandamise tagamiseks ja teatab parandusettepanekust puudutatud isikutele, kellel on tema poolt määratud aja jooksul õigus esitada vastuväiteid.
Kui kanne on kaotanud täielikult õigusliku tähenduse, teeb kinnistamiseks pädev isik otsuse kande kustutamiseks kandest puudutatud isiku avalduse ja vastava kohtuotsuse alusel.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud isiku kande kustutamise avalduse tagasilükkamise korral peab kinnistusamet seda põhjendama.
Kui kinnistusamet saab teada, et mingi kanne on kaotanud õigusliku tähenduse, kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse paragrahvis 63 1 sätestatut.
Kui kinnistusraamat on muutunud valeks omandi kinnistusraamatuvälise ülemineku tõttu, võib kinnistusamet kohustada omanikku või testamenditäitjat esitama avaldust kinnistusraamatu parandamiseks.
Uues kandes märgitakse, et see asendab eelmist.
Kande parandamine muul viisil on keelatud.
Kui kinnistusregistriosa jagu on muutunud ebaülevaatlikuks, kirjutatakse see ametiülesande korras ümber.
Kustutatud kanne kirjutatakse uude registrijakku ümber, kui see on vajalik kehtivate kannete mõistmiseks.
Kui registri kannete mõistmine on raskendatud, võib need ümberkirjutamisel kinnistamiseks pädeva isiku otsuse alusel ümber sõnastada nende sisu muutmata.
Kohtunikuabi otsuse peale võib esitada ühe kuu jooksul, arvates otsuse ärakirja saamisest, vastulause.
Vastulause vaatab kahe nädala jooksul läbi otsuse teinud kohtunikuabi.
Vastulause rahuldamise korral teeb kohtunikuabi uue otsuse.
Kohtunikuabi tehtud määruse peale võib esitada vastulause määruses näidatud aja jooksul, kuid mitte hiljem kui kuu aja jooksul, arvates määruse saamisest.
Vastulause vaatab kahe nädala jooksul läbi määruse teinud kohtunikuabi.
Lõigetes 1 ja 1 1 nimetatud kohtunikuabi ajutisel äraolekul kauem kui viis päeva annab kinnistusameti juhataja vastulause lahendada teisele kohtunikuabile.
Kõigi kohtunikuabide äraolekul kauem kui viis päeva vaatab vastulause läbi kohtunik käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatud korras.
Kui kohtunikuabi ei rahulda vastulauset, peab ta selle esitama läbivaatamiseks kinnistamiseks pädevale kohtunikule.
Kohtunik vaatab vastulause läbi kahe nädala jooksul.
Kohtuniku otsuse peale võib kaevata paragrahvis 70 sätestatud korras.
Kohtuniku otsuse peale võib edasi kaevata ringkonnakohtule ühe kuu jooksul, arvates otsuse ärakirja saamisest.
Kaebuse esitaja võib nõuda vastuväite kandmist kinnistusregistrisse selle kande parandamise tagamiseks, mille kohta kaebus on esitatud.
Keelumärge selle õiguse käsutamise keelamiseks, mille kohta kaebus on esitatud, kantakse kinnistusregistrisse ringkonnakohtu määruse alusel.
Kinnistusamet kustutab keelumärke ametiülesande korras, kui kaebus tagasi võetakse või tagasi lükatakse.
Ringkonnakohus vaatab kaebuse läbi tsiviilkohtupidamise seadustikus (RT I 1993, 31/32, 538) sätestatud apellatsioonimenetluses.
Avalik-õiguslikule isikule kuuluva kinnisasja kohta avatud registriosa suletakse omaniku lihtkirjaliku avalduse alusel, kui kinnisasja kinnistusraamatusse kandmine ei ole käesoleva seaduse § 8 3. lõike järgi kohustuslik ning kinnisasi ei ole koormatud piiratud asjaõigustega ega antud teise isiku valdusse.
Kinnistusregistriosa sulgemisel kriipsutatakse kõik selle osa lehed punase joonega diagonaalselt läbi ja tehakse pealkirjas märge sulgemise kohta.
Sulgemise märkes näidatakse sulgemise alus ja kuupäev, sellele kirjutavad alla kinnistamiseks pädev isik ja sulgemise teostanud isik.
Igaüks võib kinnistusregistriga tutvuda ja saada sellest väljavõtteid.
Tutvumiseks piisab kinnistu registriosa numbri, aadressi või omaniku nime teadmisest.
Teiste kinnistusraamatu koosseisus olevate dokumentidega võib tutvuda ja saada väljavõtteid õigustatud huvi olemasolul.
Käesoleva paragrahvi 1.lõikes sätestatu kehtib ka käesoleva seaduse paragrahvis 4 nimetatud pitseri ning kinnistamiseks pädevate isikute allkirja näidiste suhtes.
Kinnistusraamatuga tutvumiseks ja väljavõtte saamiseks tuleb esitada isikut tõendav dokument.
Kinnistusregistriosaga tutvumiseks ja sellest väljavõtte saamiseks ei pea dokumenti esitama.
Tutvumise ja väljavõtte andmise kord sätestatakse kinnistusameti reglemendis.
Väljavõtteid kinnistusraamatust tehakse ärakirjadena.
Väljavõte peab sisaldama kinnistusregistriosa vastava jao kõiki kehtivaid kandeid.
Keelatud on väljavõtte tegemine üksikutest kannetest.
Taotleja soovil võib väljavõte sisaldada ka kustutatud kandeid.
Kinnistusraamatu väljavõtte kinnitab kohtunikuabi või kinnistussekretär.
Kui kinnistusametile on esitatud kinnistamisavaldus, mille kohta ei ole veel tehtud kinnistamisotsust, peab kinnistusraamatu väljavõte sisaldama viidet kinnistamisavaldusele, mis on kantud kinnistuspäevikusse.
Kinnistusraamatuid hoitakse kinnistusameti arhiivis ja neid on keelatud sealt välja viia, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Elektroonilise kinnistusraamatu puhul on kinnistusraamatuks käesoleva seaduse paragrahv 8 lõike 2 mõttes selleks määratud andmekandjale salvestatud kinnistusregistriosa, mida on võimalik kestvalt muutumatuna loetavas vormis taasesitada.
Elektroonilise kinnistusraamatu korral peetakse elektrooniliselt ka kinnistuspäevikut, mis on ette nähtud kinnistusametisiseseks kasutamiseks ja millega tutvumist ei võimaldata.
Elektroonilise kinnistuspäeviku pidamise korra kinnitab justiitsminister.
Käesoleva seaduse paragrahvis 17 nimetatud abiregistreid elektroonilise kinnistusraamatu korral ei peeta.
Elektroonilise kinnistusraamatu suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse paragrahvide 1-77 sätteid, kui käesolevast peatükist ei tulene teisiti.
Kinnistusametid peavad elektroonilist kinnistusraamatut oma kinnistuspiirkonna kohta.
Kõigi kinnistusametite registriosade andmed salvestatakse ja säilitatakse ühes andmetöötluskeskuses, millega kinnistusametitel on otseside ja mille määrab justiitsminister.
Andmetöötluskeskus ei ole kinnistusamet ega pea kinnistusregistrit, vaid tagab üksnes kinnistusregistri andmete elektroonilise salvestamise, kestvalt muutumatu säilitamise ja taasesitamise kinnistusametitele ning õigustatud ametiasutustele ja isikutele.
Justiitsministril on õigus anda määrusi andmetöötluse korraldamiseks.
Protokollida kõik pöördumised kinnistusraamatu poole.
Kande taasesituse välise vormi määrab käesoleva seaduse 3. peatükk.
Registriosa pealkiri ei pea asuma iseseisval leheküljel.
Kinnistamisavalduse registreerimisel tuleb kanda registriosa pealkirja viide esitatud avaldusele (plomm).
Plomm koosneb kinnistuspäeviku jooksvast numbrist ja aastaarvust.
Plomm peab olema nähtav nii kinnistusraamatuga tutvumisel kui ka kinnistusraamatu väljatrükil.
Plomm kustutatakse kas pärast eitava kinnistamisotsuse või kinnistuskande tegemist.
Elektroonilise kinnistusraamatu korral tehakse eraldi vaid eitav otsus.
Jaatava kinnistamisotsuse asemel teeb kinnistamiseks pädev isik kohe registrikande.
Kandele kirjutab erinevalt paragrahv 49 lõikest 5 alla vaid kande teinud isik.
Justiitsminister võib kinnistusameti juhataja avalduse alusel määrata, et kinnistusametis rakendatakse elektroonilise kinnistusraamatu pidamisel kinnistusraamatuseaduse paragrahvides 47 ja 49 sätestatud korda.
Kannet teostav isik peab kontrollima kande õigsust, täielikkust ja andmekandjale vastuvõtmist.
Registrikandele lisatakse kande teinud isikut identifitseeriv teave.
Kanne ja identifitseeriv teave salvestatakse elektroonilise allkirjaga, mis moodustatakse kande tekstist ja allakirjutajast sõltuvana.
Elektroonilist allkirja peab saama kontrollida pädev asutus.
Kande jõustumise eelduseks on selle allakirjutamine kinnistamiseks pädeva isiku poolt.
Kanne jõustub vastuvõtmisel kinnistusraamatu kannetele määratud andmekandjale.
Kõik kanded, välja arvatud paragrahv 13 lõikes 2 nimetatud, peavad olema varustatud jõustumise kuupäevaga.
Jaatava kinnistamisotsuse korral saadetakse puudutatud ja teistele seaduses sätestatud isikutele ning asutustele paragrahvis 50 nimetatud kinnistamisotsuse ärakirja asemel registrikande väljatrükk.
Elektroonilise kinnistusraamatu kande muutmine toimub senise kande kustutamise ja uue kande tegemise teel.
Senist kannet asendav uus kanne omandab senise kande järjekoha.
Kande muutmisel ja kustutamisel peab kustutatud osa olema võimalik kestvalt taasesitada.
Kinnistusraamatuga tutvumisel ja väljatrükil esitatakse kustutatud kanded vaid siis, kui seda eraldi taotletakse.
Kustutatud kannete taasesitamisel peavad need kuvaril ja väljatrükil olema alla joonitud.
Kinnistustoimikus säilitatakse kõik eitavad kinnistamisotsused ja määrused.
Jaatav kinnistamisotsus säilitatakse kinnistamistoimikus vaid siis, kui see on eelnevalt paberil koostatud.
Elektroonilise kinnistusraamatu korral ei hoita kinnistustoimikus registriosa ärakirja.
Justiitsministril on õigus kehtestada kord kinnistusraamatu edasipidamiseks mittevajalike dokumentide kinnistustoimikust eraldamiseks.
Kui kinnistusraamat on elektrooniliselt seotud maakatastriga, siis kutsub kinnistusamet kinnistusraamatu I jao pidamiseks vajalikud maakatastriseaduse (RT I 1994, 74, 1324; 2001, 9, 41; 93, 565) paragrahv 4 lõikes 2 nimetatud andmed maakatastrist ise välja.
Kui kinnistusraamat on elektrooniliselt seotud maakatastriga, siis kutsub katastripidaja katastri pidamiseks vajalikud maakatastriseaduse paragrahv 4 lõikes 3 nimetatud kinnistusregistri esimese ja teise jao andmed ise välja.
Andmete väljakutsumiseks käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhtudel ei ole vaja eraldi luba või kokkulepet.
Kinnistusameti teatamiskohustus ei kehti käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt maakatastrist kinnistusraamatusse ülevõetud andmete kinnistusraamatusse kandmise kohta.
Igaüks võib tutvuda elektroonilise kinnistusraamatuga ja saada sellest väljavõtteid.
Tutvumine toimub vastava registriosa taasesitamise teel kuvaril.
Tutvuv isik võib registriosa ise esile kutsuda, kui tehniliselt tagatakse, et lubatud tutvumise mahtu ei ületata ja et tutvujal ei ole võimalik muuta kinnistusraamatu sisu.
Taasesitamise asemel kuvaril võib lubada ka tutvumist väljatrükiga.
Elektroonilise kinnistusraamatuga võib tehniliste võimaluste olemasolu korral käesoleva paragrahvi lõigete 1 või 2 järgi tutvuda ka kinnistusametis, kus vastavat registriosa ei peeta.
Elektroonilise kinnistusraamatu korral asendab ärakirja väljatrükk ning kinnitatud ärakirja kinnitatud väljatrükk.
Kinnitamata väljatrükile alla ei kirjutata.
Väljatrükk elektroonilisest kinnistusraamatust tuleb varustada pealkirjaga „Väljatrükk“ ja väljatrüki tegemise kuupäevaga.
Väljatrüki võib avalduse esitajale edastada ka elektroonilisel teel.
Ametlikus väljatrükis võib pitseri asemel vormile olla eelnevalt trükitud või trükitakse väljatrüki valmistamise käigus kinnistusameti pitsati jäljend.
Päringute lubatavust on võimalik kontrollida.
Päringuõiguse annab justiitsminister.
Luba antakse ametiasutustele, notaritele, vannutatud maamõõtjatele, kinnistu suhtes asjaõiguslikult õigustatud isikutele ja nende poolt volitatud isikutele või asutustele avalduse alusel.
Olemas tehnilised võimalused päringumenetluse sisseviimiseks ja teostamiseks ning see ei häiri kinnistustööd.
Järelevalveasutused, kohtud ja notarid ei pea päringuõiguse olemasolu korral tõendama konkreetse päringu tegemisel õigustatud huvi olemasolu.
Luba võetakse tagasi, kui langevad ära käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud eeltingimused.
Loa võib tagasi võtta, kui päringuvõimalust kuritarvitatakse.
Kui elektroonilises päringumenetluses antakse edasi isikuandmeid, siis tohib vastuvõtja neid kasutada ainult sel eesmärgil, milleks neid talle vahendati.
Päringud tuleb automaatselt protokollida.
Protokollist peab olema näha päringu teostaja, päringu sisu ja päringu teostamise aeg.
Informatsiooni saamise õigus päringute protokollist vastavas ulatuses on kõigil isikutel, kelle õiguste kohta päringud tehti.
Päringuprotokolli pidamise ja hoidmise korra kehtestab justiitsminister.
Kui kannete tegemine elektroonilises kinnistusraamatus pole ajutiselt võimalik, siis võib kandeid teha kinnistusameti juhataja loal paberil olevasse asenduskinnistusraamatusse.
Need võetakse üle elektroonilisse kinnistusraamatusse niipea, kui see on jälle võimalik.
Justiitsministril on õigus reguleerida määrusega menetluse üksikasju.
Suletud elektroonilise kinnistusraamatu sisu peab olema võimalik kestvalt taasesitada.
Registriosa loetakse suletuks, kui kuvarilt ja väljatrükilt nähtub, et registriosa lehed on diagonaalselt läbi joonitud.
Kinnistusraamatuseaduses sätestatud korras asjaõiguse kandmise ja muu kande tegemise kinnistusraamatusse ning kinnistusraamatu kande kustutamise ja muutmise otsustab kohtunik ainuisikuliselt.
Senised 2. ja 3. lõige loetakse vastavalt 3. ja 4. lõikeks.
Maa- ja linnakohtu esimees või tema määramisel üks või mitu vastava maa- ja linnakohtu kohtunikku otsustavad kohtu tööpiirkonnale vastavas kinnistuspiirkonnas asuvate kinnistute kohta peetavatesse kinnistusraamatutesse asjaõiguse kandmise, nendesse muu kande tegemise ning kande kustutamise ja muutmise.
Kinnistussekretäriks võib nimetada isiku, kes on töötanud vähemalt kolm kuud kinnistusameti tehnilise töötajana ja sooritanud seejärel kinnistussekretäri eksami justiitsministri moodustatud eksamikomisjoni ees.
Kinnistussekretäri eksam hõlmab kinnistusraamatu pidamiseks vajalikku materiaal- ja menetlusõigust kinnistussekretäri pädevuse piires.
Kinnistussekretäri nimetab ametisse ja vabastab ametist justiitsminister kohtu esimehe ettepanekul.
Kuni üleriigilise kinnistusraamatute andmetöötluskeskuse loomiseni võib justiitsminister lubada elektroonilise kinnistusraamatu pidamist kohalikel andmekandjatel, mis paiknevad kas kinnistusametis või mõnes teises riigiasutuses.
Kinnistusamet on ette valmistatud elektroonilise kinnistusraamatu pidamiseks.
Elektroonilise kinnistusraamatu avamise otsustab justiitsminister.
Elektroonilise kinnistusraamatu katselisel rakendamisel enne avamist võib justiitsminister lubada jaatava kinnistamisotsuse tegemist ja teatavakstegemist käesoleva seaduse paragrahv 77 7 2. lõikes ja paragrahvis 77 10 sätestatud korras.
Muudetud kande ümberkirjutamisel kantakse elektroonilisse kinnistusraamatusse üle ainult kande kehtiv sõnastus, lisades muudatuste veergu märkuse kande ümberkirjutamise ja muutmise kohta.
Kui kanne sõnastatakse ümberkirjutamisel ümber, kantakse muudatuste veergu märkus ümberkirjutamise ja ümbersõnastamise kohta.
Kande kustutamise korral kantakse elektroonilisse kinnistusraamatusse üle ainult kande jooksev number ja sulgemise kuupäev.
Kustutatud kanne kantakse tervikuna üle vaid siis, kui see on vajalik kehtivate kannete mõistmiseks.
Suletud registriosi ümber ei kirjutata.
Nende alusel avatud registriosades näidatakse suletud registriosa number.
Ümberkirjutatud registriosa suletakse vastavalt käesoleva seaduse paragrahvile 73 ja säilitatakse kinnistusameti arhiivis.
Sulgemismärkele senises kinnistusraamatus kirjutavad alla käesoleva seaduse paragrahv 49 lõikes 5 nimetatud isikud.
Andmekandjale salvestatud registriosa säilitab oma senise numbri.
Korteriomandi ja -hoonestusõiguse registriosade avamisel kinnistusraamatusse kandmata maatükkidel avab kinnistusamet vastava maatüki registriosa ametiülesande korras.
Justiitsminister kehtestab registriosade ümberkirjutamise korra.
Riik vastutab elektroonilisele kinnistusraamatule üleminekuga seotud kahjude eest, mis tulenevad kinnistusraamatu pidamise, automatiseeritud andmetöötluse või andmetöötlusseadme vigadest.
Seoses kinnistusameti moodustamisega võib maa- ja linnakohtute kohtunike arvu suurendada 10 kohtuniku võrra lisaks käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatule.
Täiendavate kohtunike jaotuse maa- ja linnakohtute vahel otsustab justiitsminister kooskõlastatult Riigikohtuga.
Paragrahvi senine tekst loetakse 1. lõikeks.
Käesolev seadus jõustub asjaõigusseaduse rakendamise seaduse jõustumisega.
Eesti Vabariigi rahvusvaheliste kohustuste täitmine, mis nõuab jälitustegevust ja mis ei ole vastuolus käesoleva paragrahvi punktides 1 ja 2 loetletud ülesannetega.
Jälitustegevus on käesoleva seaduse paragrahvis 6 sätestatud jälitusametkondade avalik ja salajane tegevus käesolevas seaduses sätestatud juhtudel ja korras.
Jälitustegevus, mida ei teosta käesoleva seaduse paragrahvis 6 sätestatud jälitusametkonnad, samuti jälitustegevus, mida teostavad jälitusametkonnad, kuid mida ei teostata käesolevas seaduses ettenähtud juhtudel ja korras või mis ei järgi käesolevas seaduses sätestatud jälitustegevuse eesmärki, on ebaseaduslik.
Käesoleva seaduse paragrahv 9 1. lõike punktis 5 ja 2. lõikes ettenähtud juhtudel.
Jälitustegevust käesoleva paragrahvi 1. lõikes märgitud eesmärgil võib teostada päringute täitmiseks, mis tulenevad Eesti Vabariigi välislepingutest ning osalemisest Interpoli või muude rahvusvaheliste organisatsioonide tegevuses.
Jälitustegevuse õiguslikuks aluseks on põhiseadus, kriminaalmenetlust sätestavad seadused, politseiseadus, käesolev seadus ja muud seadused ning nende alusel ja täitmiseks väljaantud õigusaktid.
Jälitustegevuses lähtutakse seaduslikkuse, avalikkuse ja salajasuse ühendamise põhimõttest.
Jälitustegevuse organiseerimise ja taktika ning salajast koostööd tegevate või teinud isikute kohta käivad andmed on jälitusametkonna sisesed ja ei kuulu avaldamisele.
Jälitustegevust ei tohi kasutada erakondade, ühiskondlik-poliitiliste ühenduste ja liikumiste huvides või diskrediteerimiseks.
Jälitusametkonnad ei tohi Eesti kodaniku vaba tahte vastaselt koguda ega talletada andmeid tema veendumuste kohta.
Jälitusametkonnad tegelevad jälitustegevusega nii vahetult kui ka nende halduses olevate ja selleks volitatud asutuste, allüksuste ja töötajate, samuti salajasele koostööle kaasatud isikute kaudu.
Jälitusametkonna juht vastutab jälitustegevuse korraldamise ning selle tegevuse seaduslikkuse eest temale alluvas süsteemis.
Jälitusametkonnad teevad omavahelist koostööd, lähtudes käesolevast seadusest.
Kaitsepolitseiamet on jälitusametkond kriminaalasjade kohtueelsel uurimisel.
Muude tema pädevusse kuuluvate ülesannete lahendamisele kohaldatakse julgeolekuasutuste seadust.
Kaasata jälitustegevusse asjatundjaid nende nõusolekul.
Väeosa või kaitseväeasutuse allüksuse.
Varistruktuuri asutamise ja lõpetamise otsustab siseminister kaitsepolitsei peadirektori või politseipeadirektori põhistatud taotluse alusel.
Varistruktuuri orienteeruv tegutsemisperiood.
Varistruktuur asutatakse ja lõpetatakse seaduses ettenähtud korras.
Varistruktuuri asutab ja lõpetab ning selle tegevust korraldab jälitusametkonna juhiga sõlmitud kirjaliku lepingu alusel jälitusametkonna poolt alalisele salajasele koostööle kaasatud isik või jälitusametkonna koosseisuline töötaja.
Varistruktuuri töötajaks vormistatakse jälitusametkonna juhiga sõlmitud kirjaliku lepingu alusel jälitusametkonna poolt alalisele salajasele koostööle kaasatud isik või jälitusametkonna koosseisuline töötaja.
Varistruktuuri töökorralduses peab järgima kõiki seaduslikke protseduure, mida tuleb järgida sama liiki avalikul struktuuril, sealhulgas töötasu ja maksude maksmisel.
Varistruktuuri asutaval või asutanud jälitusametkonnal on õigus eraldada rahalisi vahendeid varistruktuuri asutamiseks ja selle tegevuse arendamiseks.
Varistruktuuri tegevusest laekunud summad kantakse pärast käesoleva paragrahvi lõike 6 järgi tehtud kulude mahaarvamist jälitusametkonna kaudu riigieelarvesse.
Kõrvalekaldumatult järgima jälitustegevust sätestavate õigusaktide nõudeid.
Kui jälitustegevuse tulemusena saadud andmetest ilmnevad kuriteo tunnused, esitab jälitusametkond need andmed kriminaalmenetluse alustamiseks.
Vajadus otsustada politseiametniku sobivus politseiteenistusse ning politseiteenistusse ja politseiametniku erialale õppima kandideerivate isikute sobivus vastavalt politseiteenistusse võtmiseks ja politseiametniku erialal õppimiseks.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 7 nimetatud jälitusmenetlust teostavad Politseiamet ja viimase poolt volitatud politseiasutused.
Elamis- või tööloa või Eesti kodakondsuse andmine.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud lubade taotlemine loetakse jälitusmenetluse alustamise ajendiks, kui luba väljaandev asutus leiab, et loa taotleja taust või usaldusväärsus või tema poolt loa taotlemiseks esitatud andmed äratavad põhjendatud kahtlust ning nende kontrollimiseks on muud võimalused ammendatud.
Tõe selgitamise vajadus eelvangistuses peetava või vabadusekaotust kandva kinnipeetava kriminaalasjas, olenemata toimepandud kuriteo raskusastmest.
Käesoleva seaduse paragrahv 9 2. lõikes nimetatud luba välja andma volitatud asutuse (välja arvatud jälitusametkond) juhi taotlus.
Käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 1 ja 2 nimetatud taotlus või ettepanek ei ole nõutav, kui jälitusmenetluse alustamise otsus võetakse vastu jälitusametkonna juhi või tema volitatud ametniku algatusel või jälitusametkonna juhi korraldusel.
Otsuse tegija allkirja.
Jälitusmenetluse alustamise otsusele antakse selle otsusega alustatud jälitustoimiku number.
Jälitusmenetluse alustamise otsusest teatatakse kirjalikult vastavale initsiaatorile kolme tööpäeva jooksul, arvates otsuse tegemisest.
Esinevad muud seadusest või selle alusel antud õigusaktist tulenevad takistused.
Jälitusmenetluse alustamisest keeldumise otsusest ning keeldumise põhjustest ühes viitega selle aluseks olevale sättele teatatakse kirjalikult vastavale initsiaatorile kolme tööpäeva jooksul, arvates otsuse tegemisest.
Kuriteo jälitustoimik avatakse käesoleva seaduse paragrahv 9 1. lõike punktides 1 ja 3 sätestatud ajendil.
Isiku jälitustoimik avatakse käesoleva seaduse paragrahv 9 1. lõike punktides 1, 3 ja 5 ning 2. lõikes sätestatud ajendil.
Tagaotsimistoimik avatakse käesoleva seaduse paragrahv 9 1. lõike punktides 2 ja 4 sätestatud ajendil.
Jälitustoimik avatakse jälitusmenetluse alustamise otsusega.
Jälitustoimikus säilitatakse jälitusmenetluse käigus kogutud teavet.
Jälitustoimiku avamisel saadetakse jälitustegevuse seaduslikkuse üle järelevalvet teostavale prokurörile jälitustoimiku avamise kohta kirjalik teade, milles on nimetatud avatud jälitustoimiku liik, avamise kuupäev ja registreerimisnumber.
Jälitustoimikud on kaheosalised: esimeses osas salajase kaastöötaja poolt, variisiku poolt, jälituse eri- ja erandtoimingutega hangitud või muu salajane teave ning teises osas muude jälitustoimingutega hangitud või muu avalikest allikatest saadud teave.
Jälitustoimik lõpetatakse jälitusmenetluse lõpetamise otsusega käesoleva seaduse paragrahvis 11 sätestatud alusel.
Jälitustoimiku lõpetamisel saadetakse jälitustegevuse üle järelevalvet teostavale prokurörile jälitustoimiku lõpetamise kohta kirjalik teade, kus on nimetatud jälitustoimiku liik, registreerimisnumber ja lõpetamise kuupäev.
Jälitusmenetlus lõpeb jälitusametkonna juhi või tema poolt volitatud ametniku kirjaliku põhjendatud otsusega.
Pärast käesoleva seaduse § 9 lõike 1 punktis 6 1 nimetatud arvamuse edastamist vastavalt Riigikohtule, Vabariigi Presidendile, Eesti Panga Nõukogule, Eesti Panga Nõukogu esimehele või kaitseministrile.
Jälitusametkonna juht või tema poolt volitatud ametnik lõpetab jälitusmenetluse, kui selle alustamise otsuse vastu protestib jälitustegevuse üle järelevalvet teostav prokurör.
Telekommunikatsioonivõrgu kaudu edastatavate sõnumite fakti, kestuse, edastamise viisi ning edastaja või vastuvõtja isikuandmete ja asukoha kohta andmete kogumine telekommunikatsioonivõrgu operaatorilt ja telekommunikatsiooniteenuse osutajalt.
Kurjategija kinnipidamise või kuriteo väljaselgitamise eesmärgil kuritegude matkimine.
Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes ning käesoleva seaduse paragrahvis 12 1 loetletud jälituse eri- ja erandtoimingute loetelu on ammendav ning seda võib muuta või täiendada ainult seadusega.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetamata jälitusametkonnad välja arvatud Justiitsministeeriumi vanglate osakond esitavad oma põhjendatud taotluse käesoleva paragrahvi 2. lõikes loetletud jälituse erandtoimingute teostamiseks Kaitsepolitseiametile.
Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes loetletud jälituse eri- ja erandtoimingute alustamise aluseks on jälitusmenetlust läbiviiva jälitusametkonna juhi või tema poolt volitatud ametniku korraldus.
Jälituse eri- ja erandtoimingud on lubatud üksnes siis, kui jälitusmenetluses vajalikke andmeid ei ole võimalik koguda muude jälitustoimingutega või kriminaalmenetlust sätestavates seadustes kehtestatud protsessitoimingutega.
Jälituse eri- ja erandtoimingud ei tohi kahjustada isiku elu, tervist, vara või ümbritsevat keskkonda.
Eelvangistuses peetava või vabadusekaotust kandva kinnipeetava telegraafi, telefoni või muude üldkasutatavate tehniliste sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite ja muu teabe salajast pealtkuulamist ning salvestamist.
Põhjendatud ja kirjaliku taotluse anda luba teostada alustatud jälitusmenetluse käigus käesoleva seaduse paragrahv 12 2. lõike punktides 1-3 loetletud konkreetset jälituse erandtoimingut, mis on vajalik esimese astme kuriteo või tahtlikult toimepandud teise astme kuriteo, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt nelja-aastane vabadusekaotus, tõkestamiseks või avastamiseks, või käesoleva seaduse paragrahv 12 2. lõike punktis 4 loetletud jälituse erandtoimingut, mis on vajalik teise astme kuriteo, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kaheaastane vabadusekaotus, tõkestamiseks või avastamiseks, esitab Tallinna Halduskohtu esimehele või tema poolt määratud sama kohtu halduskohtunikule kaitsepolitsei peadirektor või politseipeadirektor või nende kohuseid täitev ametiisik.
Kohtunik vaatab esitatud taotluse läbi viivitamata ja annab kirjaliku loa või keeldub kirjalikult ning põhjendatult loa andmisest.
Edasilükkamatutel juhtudel võib kaitsepolitsei peadirektor või politseipeadirektor või nende kohuseid täitev ametiisik anda kirjaliku korralduse käesoleva seaduse paragrahv 12 2. lõikes loetletud konkreetse jälituse erandtoimingu teostamiseks ilma käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud kohtuniku loata.
Kaitsepolitsei peadirektor või politseipeadirektor või nende kohuseid täitev ametiisik saadab kohe kirjaliku teate vastava korralduse väljaandmisest järelevalvet teostavale prokurörile ja teatab sellest kohtunikule hiljemalt järgmisel tööpäeval ning taotleb kohtunikult jälituse erandtoimingu tunnistamist õigustatuks ning vajadusel luba selle jätkamiseks.
Kui kohtunik ei tunnista jälituse erandtoimingut õigustatuks või ei anna luba selle jätkamiseks, on kaitsepolitsei peadirektor või politseipeadirektor või nende kohuseid täitev ametiisik kohustatud viivitamata andma korralduse jälituse erandtoimingu lõpetamiseks.
Käesolevas paragrahvis nimetatud loa jälituse erandtoimingu teostamiseks võib anda kuni kaheks kuuks või pikendada igakordselt sama tähtaja võrra.
Loa kehtivus lõpeb ennetähtaegselt, kui lõpetatakse jälitusmenetlus käesoleva seaduse paragrahvis 11 sätestatud tingimustel ja korras või kui kohtunik põhjendatult tühistab loa või kui loa saanu otsustab jälituse erandtoimingu teostamise lõpetada.
Uurija, kelle menetluses on eelvangistuses peetava või vabadusekaotust kandva kinnipeetava kriminaalasi, esitab põhjendatud kirjaliku taotluse kinnipidamiskoha asukohajärgsele maa- või linnakohtule käesoleva seaduse paragrahvis 12 1 nimetatud jälituse erandtoimingute teostamiseks Justiitsministeeriumi vanglate osakonnale loa andmiseks või alustatud jälitusmenetluse jätkamise lubamiseks, mis on vajalik eelvangistuses peetava või vabadusekaotust kandva kinnipeetava kriminaalasjas tõe väljaselgitamiseks.
Justiitsministeeriumi vanglate osakonna juht või tema kohuseid täitev isik esitab põhjendatud kirjaliku taotluse kinnipidamiskoha asukohajärgsele halduskohtule käesoleva seaduse paragrahvis 12.1 nimetatud jälituse erandtoimingute teostamiseks Justiitsministeeriumi vanglate osakonnale loa andmiseks või alustatud jälitusmenetluse jätkamise lubamiseks, mis on vajalik kinnipeetavate poolt kinnipidamiskohas ettevalmistatava või toimepandava kuriteo tõkestamiseks või toimepandud kuriteo ja avastamiseks.
Edasilükkamatutel juhtudel võib Justiitsministeeriumi vanglate osakonna juht või tema käskkirjaga volitatud ametnik anda kirjaliku korralduse käesolevas seaduses loetletud jälituse erandtoimingute tegemiseks ilma kohtuniku loata.
Justiitsministeeriumi vanglate osakonna juht või tema käskkirjaga volitatud ametnik saadab kohe kirjaliku teate vastava korralduse väljaandmisest järelevalvet teostavale prokurörile ja teatab sellest vastavalt maa- või linnakohtunikule või halduskohtunikule hiljemalt järgmisel tööpäeval ning taotleb kohtunikult jälituse erandtoimingu tunnistamist õigustatuks ning vajadusel luba selle jätkamiseks.
Kohtunik vaatab esitatud taotluse läbi viivitamata ja annab loa või keeldub põhjendatult loa andmisest.
Kohtuniku luba või loa andmisest keeldumine vormistatakse määrusena.
Kui kohtunik ei tunnista jälituse erandtoimingut õigustatuks või ei anna luba selle jätkamiseks, on Justiitsministeeriumi vanglate osakonna juht või tema käskkirjaga volitatud ametnik kohustatud viivitamata andma korralduse jälituse erandtoimingu lõpetamiseks.
Halduskohus kuni üheks aastaks või pikendada igakordselt sama tähtaja võrra.
Loa kehtivus lõpeb ennetähtaegselt, kui jälitusmenetlus lõpetatakse käesoleva seaduse paragrahvis 11 sätestatud tingimustel ja korras, või kui kohtunik tühistab põhjendatult loa või kui Justiitsministeeriumi vanglate osakonna juht või tema käskkirjaga volitatud ametnik otsustab jälituse erandtoimingu lõpetada.
Jälitusametkondadel on õigus kaasata vabatahtlikule ajutisele või alalisele salajasele koostööle jälitustegevuses täisealisi isikuid nende nõusolekul.
Salajane koostöö ja sellesse kaasatud isikud on salastatud.
Jälitusametkond, muu riigiasutus või riigiametnik, kohaliku omavalitsuse asutus või kohaliku omavalitsuse ametnik võib teavet koostöös osalenu kohta avaldada ainult koostöös osalenu kirjalikul loal pärast seda, kui salastatuse tähtaeg on möödunud või seda on muudetud.
Salajasele koostööle kaasatud isikud on kohustatud hoiduma teadvalt väära või laimava teabe edasiandmisest ning hoidma saladuses neile koostöö käigus teatavaks saanud andmed, samuti jälitustegevuses kasutatavad vahendid, meetodid ja taktika.
Salajasele koostööle kaasatud isikul on õigus keelduda jälitustegevuse ülesannete täitmisest oma lähedaste isikute suhtes.
Salajasele koostööle kaasatud isikul on õigus lõpetada salajane koostöö, täites käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes esitatud nõudeid saladuste hoidmise suhtes.
Riigikogu ning valla- ja linnavolikogu liikmeid, kohtunikke, prokuröre, advokaate ja vaimulikke ning Riigikogu poolt valitavaid ja nimetatavaid ametiisikuid on õigus Tallinna Halduskohtu esimehe või tema määratud sama kohtu halduskohtuniku kirjalikul loal kaasata ajutisele salajasele koostööle kriminaalmenetluse üksikute jälitustoimingute teostamiseks vaid juhul, kui nad on samas kriminaalasjas menetlusosalised või tunnistajad.
Salajane koostöö jälitusametkonnaga töölepingu alusel arvatakse isiku tööstaaži üldalustel.
Kui jälitustegevusse töölepingu alusel salajasele koostööle kaasatud isik invaliidistub või hukkub, makstakse talle või tema omastele ühekordset toetust samas määras, mis on politseiseadusega ette nähtud politseiametnikule teenistusülesannete täitmisel invaliidistumise või hukkumise korral, kui ei ole kehtestatud suuremat toetusmäära.
Toetuse maksab välja jälitusametkond.
Invaliidsus- ja toitjakaotuspension määratakse salajasele koostööle töölepingu alusel kaasatud isiku invaliidistumise või hukkumise korral üldalustel ning pensionile arvutatakse juurde 25 protsenti miinimumpalgast, kui ei ole kehtestatud suuremat pensioni.
Jälitusametkonnad on kohustatud võtma tarvitusele abinõud, vältimaks ohtu, mis ähvardab salajasele koostööle kaasatud isikute ja nende perekonnaliikmete elu, tervist, au ja väärikust ning vara.
Jälitustegevuse tulemusena saadud andmeid (edaspidi jälitusteave) kasutatakse uurimistoimingute ettevalmistamisel ja tegemisel, kuritegude ennetamiseks, tõkestamiseks ja avastamiseks, samuti tagaotsitavate isikute tabamiseks ning teadmata kadunud isikute asukoha väljaselgitamiseks.
Jälitusteavet kasutatakse ka välismaalastele elamis- ja tööloa andmisest keeldumise või tühistamise ning sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel.
Käesoleva seaduse paragrahv 9 1. lõike punktides 5, 6 ja 7 ning lõikes 2 nimetatud juhtudel kogutud jälitusteavet kasutatakse selle otsuse vastuvõtmisel, milleks teavet koguti.
Jälitusteabe kasutamine tõendina kriminaalasjas sätestatakse kriminaalmenetluse seadustega.
Jälitusteabe kasutamine tõendina kriminaalasjas ei tohi üldjuhul tuua kaasa jälitustegevuse salajaste andmete ning jälitustegevuses osalenud ja sellesse kaasatud isikute avalikustamist.
Jälitusametkondadel ning jälitustegevuses osalenud isikutel on keelatud jälitusteavet kasutada erakondade ning ühiskondlik-poliitiliste ühenduste ja liikumiste huvides või diskrediteerimiseks.
Jälitusametkonnal ei ole õigust esitada kaebust läbivaatavale kohtule materjali või andmeid, mis rikuvad jälitustegevuses osalenud või sellesse kaasatud isiku õigust hoida koostöö saladuses.
Lõpetatud jälitustoimikud, välja arvatud paragrahv 11 2. lõike punkti 3 alusel lõpetatud jälitustoimikud, säilitatakse jälitusametkondade struktuuriüksustes, kes tagavad nende säilimise ja nendele juurdepääsu seaduses sätestatud korras.
Muud tagaotsimistoimikud - kuni kolme aasta möödumiseni toimiku lõpetamisest.
Jälitusteavet võidakse säilitada õppe- ja uurimisotstarbeks.
Teabes sisalduvad isikuandmed ja vajaduse korral ka olustik peavad olema täielikult muudetud, vältimaks jälitustegevuses osalenud või sellesse kaasatud isikute avalikuks tulemist.
Riigisaladuseks tunnistatud jälitustoimikuid säilitatakse vastavalt riigisaladuseks tunnistatud teabe säilitamise tähtajale.
Jälitustoimikud, mis on lõpetatud käesoleva seaduse paragrahv 11 2. lõike punkti 3 alusel, tuleb pärast nende lõpetamist hävitada.
Muud jälitustoimikud hävitatakse pärast säilitustähtaja möödumist.
Hävitamisele kuuluvad jälitustoimikud hävitab selleks moodustatud komisjon.
Jälitustoimikute hävitamise komisjoni moodustab jälitusametkonna juht.
Jälitustoimiku hävitamise kohta koostab komisjon akti, kuhu märgitakse hävitatud jälitustoimiku number ja jälitustoimiku hävitamise põhjus.
Eesti kodanikul on õigus isiklikult tutvuda jälitusametkondades ja nende arhiivides tema kohta hoitavate andmetega.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud õiguste teostamiseks peab Eesti kodanik esitama isiklikult jälitusametkonnale sellekohase kirjaliku avalduse.
Jälitusametkond on kohustatud hiljemalt kolme kuu jooksul avalduse saamisest avalduse esitajale vastama, kas ta hoiab avaldaja kohta käivaid andmeid ja teatama vähemalt kaks nädalat ette, millal ja kus saab avaldaja nende andmetega isiklikult tutvuda hiljemalt kolme kuu jooksul, või teatama avaldajale käesoleva seaduse sätete alusel põhjendatud keeldumisest.
Eesti kodanikul ei ole õigust esitada jälitusametkonnale uut avaldust enne ühe aasta möödumist eelmise avalduse esitamisest.
Kui avaldaja ei saanud ilmuda andmetega tutvuma mõjuval põhjusel, võib ta esitada selleks uue avalduse ilma käesoleva paragrahvi 3. lõikes kehtestatud üheaastase tähtajata.
Mis ei käi avaldaja kohta.
Mis koguti seoses avaldaja poolt toimepandud kuriteoga, mis leidis tõendamist kriminaalmenetluses.
Jälitusametkonnal on õigus keelduda andmete esitamisest, mis on kogutud veel lõpetamata jälitusmenetluse käigus.
Avalduse kuupäeva ja avalduse esitaja allkirja.
Avaldus esitatakse masinakirjas või selgesti loetavas käekirjas.
Avalduse esitaja võib oma avalduses viidata põhjusele, miks ta arvab, et jälitusametkond on tema kohta andmeid kogunud.
Eesti kodanik, kes ei ole isiklikult võimeline esitama käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud avaldust, ilmuma kohale andmetega tutvumiseks või tutvuma andmetega ilma kõrvalise isiku abita, võib nende toimingute teostamiseks volitada teist Eesti kodanikku.
Volikirja peab olema tõestanud notar või notariaaltoimingute tegemiseks volitusi omav ametiisik.
Käesoleva paragrahvi 3. lõikes märgitud juhul tuleb avalduses märkida ka selle isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood ning elukoht, kelle huvides avaldus esitatakse.
Avaldusele lisatakse volikiri.
Jälitusametkonna vastus avalduse esitajale peab sisaldama käesoleva seaduse paragrahv 17 2. lõikes nõutavaid andmeid.
Avalduse esitajale saadetav vastus vormistatakse jälitusametkonna kirjaplangil ja sellele kirjutab alla jälitusametkonna juht või tema asetäitja.
Käesoleva seaduse paragrahv 17 1 1. lõikes nimetatud andmed esitatakse tutvumiseks üksnes jälitusametkonna ametiruumides ning võimaluse korral süstematiseerituna ja kronoloogilises järjekorras.
Andmetega tutvumise kohta koostatakse protokoll, kuhu märgitakse iga tutvumiseks esitatud dokumendi nimetus, number ja koostamise kuupäev (kui need on olemas) ning lehtede arv.
Protokollile kirjutab alla isik, kellele andmeid tutvustati, ning ametiisik (ud), kes andmed tutvustamiseks esitas (id).
Kui isik, kes andmetega tutvus, keeldub protokollile alla kirjutamast, teeb ametnik protokolli sellekohase märke ja kinnitab seda oma allkirjaga.
Andmetega tutvumise protokolli vormi kinnitab vastava jälitusametkonna juht.
Igaühel on õigus esitada jälitusametkonna juhile või jälitusametkonna kõrgemalseisvale riigiasutusele kaebusi ja avaldusi jälitusametkonna või jälitusametkonna töötaja ametialase tegevuse kohta.
Kui selle tulemusena otsustatakse ümber paragrahvis 17 käsitletud avalduse rahuldamisest keeldumine, siis ei kehti sama paragrahvi 3. lõikes sätestatud üheaastase tähtaja nõue.
Igaühel on õigus pöörduda kohtusse, kui jälitusametkonna või jälitusametkonna ametniku tegevus rikub tema õigusi ja vabadusi.
Eesti kodanikul on õigus pöörduda kohtusse, kui tema suhtes on rikutud käesoleva seaduse paragrahv 17 1. lõikes sätestatud õigust ja selle teostamise korda.
Jälitusametkondade kõrgemalseisvad organid kontrollivad nende haldusse kuuluvate ametkondade jälitustegevuse seaduslikkust ja põhjendatust.
Järelevalvet kohtueelse uurimise asutuseks oleva jälitusametkonna jälitustegevuse seaduslikkuse üle kuritegude avastamisel või kriminaalasjade kohtueelses menetluses teostab prokuratuur.
Järelevalvet käesoleva seaduse paragrahv 12 2. lõikes nimetatud jälituse erandtoimingute seaduslikkuse üle teostab riigi peaprokurör või tema käskkirjaga määratud prokurör.
Julgeolekuasutuste seaduse §-s 36 nimetatud Riigikogu komisjon kuulab ära kaitsepolitsei peadirektori, politseipeadirektori ja Justiitsministeeriumi vanglate osakonna juhi aruande paragrahv 12 2. lõikes nimetatud jälituse erandtoimingute teostamisest vähemalt üks kord kolme kuu jooksul.
Kaitseväe juhataja, Piirivalveameti peadirektor, Tolliameti peadirektor, Maksuameti peadirektor ja vangla direktor esitavad läbi asjaomase ministri käesoleva paragrahvi 4. lõikes nimetatud Riigikogu komisjonile kirjaliku aruande nende poolt teostatud eritoimingute kohta vähemalt üks kord kolme kuu jooksul.
Jälitustegevuseks eraldatud rahaliste vahendite kasutamise seaduslikkust kontrollivad riigikontrolör või tema määratud Riigikontrolli ametnik ning rahandusministri määratud ametnik.
Kontrolli või järelevalvet teostavale asutusele või ametiisikule ei esitata andmeid isikute kohta, kes on või olid kaasatud salajasuse alusel jälitustegevusse.
Jälitustegevust finantseeritakse riigieelarvest.
Jälitusametkonna poolt salajasele koostööle kaasatud isikule salajase koostöö ja edastatud teabe eest väljamakstud tasu kuulub maksustamisele tulumaksuga, mille tasub jälitusametkond.
Jälitusametkonna töötaja või jälitustegevusse kaasatud isik, kes on rikkunud kehtestatud korda või ületanud oma võimupiire, kannab vastutust seaduses või muudes õigusaktides kehtestatud korras.
Jälitusametkonna töötaja või jälitustegevusse kaasatud isik kannab seaduses või muudes õigusaktides kehtestatud korras vastutust salajaste või avaldamiseks keelatud andmete avaldamise või levitamise eest.
Muu riigiametnik või kohaliku omavalitsuse ametnik, kes avaldab salastatud teavet jälitustegevuses osalenu või jälitustegevusse kaasatu kohta, kui selleks ei ole jälitusametkonna ning jälitustegevuses osalenu või sellesse kaasatud isiku kirjalikku luba ja ei ole möödunud salastatuse tähtaeg, kannab vastutust seaduses ettenähtud korras.
Kinnitada „Kemikaalist teavitamise kord“ (lisatud).
Käesolev kord määratleb uuest ja olemasolevast ainest teavitamisele esitatavad vormilised ja sisulised nõuded ning on kohustuslik igale teavitajale.
Teavitaja võib esitada kirjaliku taotluse osa andmete ärisaladusena salastamiseks.
Teabekeskus võib salastada teavitaja isikuandmed viimase kirjalikul, põhjendatud nõudmisel kuni üheks aastaks.
Teavitamise registreerimise päevaks loetakse tööpäev, millal Kemikaalide Teabekeskusesse saabub teavitaja poolt esitatav teave või teavitamist täiendav teave.
Importija on teavitamise kohustusest vabastatud juhul, kui tema eest teavitab valmistaja volitatud esindaja.
Käesoleva korra lisad 1A, 1B, 1C, 1D ja 2 ja nendes lisades kasutatav numeratsioon on täpses vastavuses Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 92/32 EMÜ lisadega VII A, VII B, VII C, VII D ja VIII ning nendes lisades kasutatava numeratsiooniga.
Polümeer on aine, mille molekulid koosnevad vähemalt kolmest järjestikuliselt paiknevast ühesugusest või erinevast monomeerühikust, millest igaüks on kovalentselt seotud vähemalt ühe monomeerühiku või muu reagendiga ning mille molekulidest vähem kui pooltel on sama molekulmass.
Molekulid peavad teatavas vahemikus jaotuma molekulmassi järgi nii, et masside erinevus seostub esmajoones monomeerühikute arvu erinevusega.
Teaduslik uurimis- ja arendustöö on teaduslik katsetus, analüüs või uurimistöö, mida tehakse kontrollitud tingimustes.
Kemikaali suur kogus ületab 1000 tonni.
Valmistis on kahe või rohkema aine segu või lahus.
Uuest ainest, ka valmistises sisalduvast, samuti tootes sisalduvast juhul, kui aine võib eralduda toote kasutamise käigus, peab valmistaja, väljaspool Eestit asuva valmistaja volitatud esindaja Eestis või importija teavitama Kemikaalide Teabekeskust enne selle aine turustamist.
Kui kemikaal on valmistatud väljaspool Eestit ja teavitaja on valmistaja volitatud esindaja Eestis, siis selle kohta dokumentaalse kinnituse valmistajalt.
Ainet, mida turustatakse ainult ravimina või ainult ravimi koostises või kasutamiseks ainult ravimi toimeainena.
Ainet, mida turustatakse kasutamiseks mõnes muus tootes ja millest teavitatakse mõne teise õigusakti kohaselt või mis on vabastatud teavitamise kohustusest mõne teise õigusaktiga.
Teavitamisele ei kuulu tollitransiidina veetav või hoitav aine, kui see on tolli järelevalve all ja ainet ei käidelda selle omadusi muutval viisil.
Teavitamisele ei kuulu ohtliku aine vedu raudteel, maanteel, siseveekogudel, merel ja õhus.
Aine, mida turustatakse alla 10 kg aastas valmistaja kohta tingimusel, et valmistaja või importija täidab kõik Kemikaalide Teabekeskuse poolt esitatavad nõuded.
Aine, mida turustatakse alla 100 kg aastas valmistaja kohta tingimusel, et seda ainet kasutatakse ainult kontrolli all läbiviidavas teaduslikus uurimis- ja arendustöös.
Aine, mida turustatakse registreeritud käitlejatele tehnoloogiliseks uurimis- ja arendustööks ning ainult selleks vajalikus koguses.
Teavitamisest vabastamist rakendatakse sel juhul ühe aasta jooksul tingimusel, et valmistaja või importija esitab Kemikaalide Teabekeskusele aine identifitseerimiseks ja märgistamiseks vajaliku teabe, turustatava aine koguse koos põhjendamisega, käitlejate nimekirja ning tehnoloogilise uurimis- ja arendustöö programmi, mille täitmiseks ainet vajatakse.
Ühtlasi peab teavitaja täitma Kemikaalide Teabekeskuse ettekirjutisi, milles ei tohi nõuda suuremat teabe mahtu kui seda nõuab käesoleva korra kohane lühendatud teavitamine.
Valmistaja või importija peab garanteerima, et ainet või seda ainet sisaldavat valmistist käideldakse ainult asjatundjate kontrolli all olevates tingimustes ja ainet või seda ainet sisaldavat valmistist ei tehta mitte mingil moel kõrvalistele isikutele kättesaadavaks.
Aasta möödudes tuleb sellest ainest kui uuest ainest teavitada üldistel alustel.
Vastavalt oma pädevusele on Tervisekaitseinspektsioonil, Tööinspektsioonil ja Keskkonnainspektsioonil õigus piirata kõigi tehnoloogilise uurimis- ja arendustöö käigus valmistatud uut ainet sisaldavate toodete kasutamist, kui kasutamisega võib kaasneda ettearvamatu risk tervisele ja keskkonnale.
Eespool mainitud üheaastast tähtaega võib sotsiaalminister pikendada veel üheks aastaks, kui teavitaja seda põhjendatult ja õigeaegselt taotleb.
Teavitatuks loetav aine tuleb enne turustamist pakendada ja märgistada sotsiaalministri 11. detsembri 1998. a määrusega nr 64 (RTL 1998, 372/373, 1610) kinnitatud „Ohtlike kemikaalide identifitseerimise, klassifitseerimise, pakendamise ja märgistamise korra“ kohaselt niivõrd, kuivõrd valmistaja on teadlik aine ohtlikest omadustest.
Kui kõigi käesoleva korra lisa 1A kohaste testide tulemused ei ole kättesaadavad, tuleb märgistusele lisada hoiatus „Ettevaatust - aine ei ole veel täielikult testitud“.
Kui aine on väga mürgine, mürgine, kantserogeenne, teratogeenne või mutageenne, peab valmistaja või importija edastama Kemikaalide Teabekeskusele käesoleva korra lisa 1A alapunktide 2.3, 2.4 ja 2.5 kohase teabe.
Mürgisuse ägeda toime andmed peab esitama viivituseta nende saamisel.
Uue aine füüsikalised ja keemilised omadused, tervise- ja keskkonnaohtlikkus tuleb määrata üldtunnustatud meetoditega, rakendades hea labori tava*.
Sealjuures tuleb vältida asjatut piina katseloomadele ja viia loomkatsete arv minimaalse tasemeni, mis võimaldab veel saada usaldusväärseid tulemusi.
Uuest ainest teavitatakse täielikult, kui ainet kavatsetakse turustada vähemalt 1 tonn aastas valmistaja kohta.
Täieliku teavitamise tehnilises toimikus tuleb esitada vähemalt käesoleva korra lisas 1A nõutud teave koos läbiviidud katsete ja kasutatud analüüsimeetodite täpse ja täieliku kirjeldamisega või anda viited kasutatud erialakirjandusele.
Tehnilisele toimikule tuleb lisada käesoleva korra alapunktides 3.2.2-3.2.5 toodud teave ning vajadusel teavitaja kirjalik taotlus palvega salastada tema seotus antud aine teavitamisega ja taotlus andmete ärisaladusena salastamiseks.
Lisaks võib teavitaja esitada omapoolse hinnangu ainest tulenevate reaalsete või potentsiaalsete tervise- ja keskkonnaohtude kohta.
10 tonni aastas või kokku 50 tonni.
100 tonni aastas või kokku 500 tonni.
1000 tonni aastas või kokku 5000 tonni.
Kemikaalide Teabekeskusele tuleb esitada käesoleva korra lisa 2 tasemele 2 vastavate täiendavate uuringute tulemused.
Täiendavate uuringute tulemused tuleb esitada Kemikaalide Teabekeskusele viimase poolt etteantud aja jooksul.
Uuest ainest teavitatakse lühendatult, kui ainet kavatsetakse turustada vähem kui 1 tonn aastas valmistaja kohta.
Lühendatud teavitamise tehnilises toimikus tuleb esitada käesoleva korra lisas 1B nõutud teave koos läbiviidud katsete ja kasutatud analüüsimeetodite täpse ja täieliku kirjeldamisega või anda viited kasutatud erialakirjandusele.
Kui turustatava aine kogus valmistaja kohta on vähem kui 100 kg aastas, võib tehniline toimik sisaldada käesoleva korra lisas 1C nõutud teavet.
Kui teavitati käesoleva korra punkti 7.3 kohaselt, tuleb esitada teave tehnilise toimiku täiendamiseks käesoleva korra lisa 1B nõuetele vastavaks enne, kui turustatava aine kogus valmistaja kohta saavutab 100 kg aastas või turustatav kogus kokku saavutab 500 kg.
Kui teavitati käesoleva korra punkti 7.4 kohaselt, tuleb teha täielik teavitamine enne, kui turustatava aine kogus valmistaja kohta saavutab 1 tonni aastas või turustatav kogus kokku saavutab 5 tonni.
Aine, mille kohta on tehtud lühendatud teavitamine, tuleb pakendada ja märgistada sotsiaalministri poolt kinnitatud korra (RTL 1998, 372/373, 1610) kohaselt niivõrd, kuivõrd käitleja on teadlik aine ohtlikest omadustest.
Kui kõigi lisa 1A kohaste testide tulemused ei ole kättesaadavad, tuleb märgistusele lisada hoiatus „Ettevaatust - aine ei ole veel täielikult testitud“.
Uuest ainest, mis on polümeer, tuleb teavitamisel esitada käesoleva korra lisa 1D nõuetele vastav tehniline toimik.
Aine korral, millest teavitati esmakordselt vähemalt kümne aasta eest, piisab, kui esitada vastavalt käesoleva korra lisades 1A, 1B, 1C või 1D punktides 1 ja 2 nõutud teave.
Kui väljaspool Eestit asuva sama valmistaja valmistatud ainest on teavitatud enam kui üks kord, määratakse aine aastas turustatud kogus teavitajatelt saadud andmete summeerimisega ja käesoleva korra punktis 6.4 esitatud lisauuringute nõue kehtib kõigile teavitajatele võrdselt.
Kemikaalide Teabekeskus võib nõustuda, et juba teavitatud aine uus teavitaja võib käesolev korra lisade 1A ja 1B punktide 3, 4 ja 5 ja lisa 1C punktide 3 ja 4 kohase teabe ja uurimistulemuste osas viidata varasema teavitaja tehtud katsetele ja analüüsitulemustele.
Viitamine on lubatud ainult varasema teavitaja kirjalikul nõusolekul.
Uus teavitaja peab tõestama, et tema poolt teavitatav aine on sama aine, millel on juba teavitatud ainega võrreldes ka sama puhtusaste ja sisalduvad samad lisandid.
Ning kinnitama kavatsust turustada uut ainet, samuti teatama planeeritava turustusmahu.
Siis annab Kemikaalide Teabekeskus teavitajale varasema teavitaja nime ja aadressi ning teatab varasemale teavitajale uue teavitaja nime ja aadressi.
Varasem ja uus teavitaja peavad tegema kõik neist oleneva, et saavutada kokkulepe olemasoleva teabe jagamiseks, vältimaks korduskatsete tegemist katseloomadel.
Teavitajad, kes on kokku leppinud käesoleva korra lisade 1A, 1B ja 1C kohase teabe jagamise osas, peavad tegema kõik endast oleneva saavutamaks kokkulepet ka käesoleva korra lisas 2 nõutud katseloomadel tehtavate katsete tulemuste jagamise osas.
Ainet, millest teavitati täielikult, võib hakata turustama 60 päeva möödumisel teavitamise registreerimise päevast, kui Kemikaalide Teabekeskus ei ole enne selle aja möödumist teatanud teavitamise mittevastavusest käesoleva korraga kehtestatud nõuetele ega nõudnud täiendavat teavet.
Kui Kemikaalide Teabekeskus teatab 60 päeva jooksul kirjalikult teabe mittevastavusest käesoleva korra nõuetele ja nõuab täiendavat teavet, algab 60-päevane periood päevast, millal teavitamise täiendamiseks nõutud teave Kemikaalide Teabekeskuses registreeriti.
Ainet, millest teavitati lühendatult, võib hakata turustama 30 päeva möödumisel teavitamise registreerimise päevast, kui Kemikaalide Teabekeskus ei ole enne selle aja möödumist teatanud teavitamise mittevastavusest käesoleva korra nõuetele ega nõudnud lisateavet.
Kui Kemikaalide Teabekeskus teatab 30 päeva jooksul kirjalikult teabe mittevastavusest käesoleva korra nõuetele ja nõuab täiendavat teavet, algab 30-päevane periood päevast, millal teavitamise täiendamiseks nõutud teave Kemikaalide Teabekeskuses registreeriti.
Täiendavat teavet nõutakse kuni teavitamine vastab käesolevas korras esitatud nõuetele.
Kui Kemikaalide Teabekeskus on teatanud teavitajale kirjalikult teabe vastavusest käesolevas korras esitatud nõuetele, võib lühendatud teavitamise puhul ainet erandina hakata turustama 15 päeva möödumisel teavitamise registreerimise päevast.
Teavitamise registreerimisest teatab Kemikaalide Teabekeskus teavitajale kirjalikult.
Esitatud teabe heakskiitmisel Kemikaalide Teabekeskuse poolt edastab Kemikaalide Teabekeskus teavitajale kirjalikult registreerimisnumbri täieliku teavitamise korral 60 päeva ja lühendatud teavitamise korral 30 päeva jooksul, arvates nõuetele vastava teabe või täiendava teabe kättesaamisest Kemikaalide Teabekeskuse poolt.
Muutustest oma seisundis valmistajana või importija.
Iga importija, kes turustab väljaspool Eestit asuva valmistaja poolt valmistatud ainet, millest valmistaja volitatud esindaja Eestis on varem teavitanud, peab viivituseta edastama valmistaja volitatud esindajale andmed aine turustatava koguse muutuse kohta.
Iga teavitaja, kes on käesoleva korra kehtima hakkamisele järgneval aastal vähemalt ühel korral valmistanud või importinud Euroopa kaubanduslike keemiliste ainete loetelus (EINECS) loetletud keemilist ainet kas ainena või valmistises koguses, mis ületab 1000 tonni aastas, peab 24 kuu jooksul käesoleva määruse kehtima hakkamisest teatama Kemikaalide Teabekeskusele käesoleva korra lisa 3 punktides 1.1-1.19 nimetatud teabe.
Teavitaja on kohustatud hankima käesoleva korra lisa 3 punktides 2-5 nõutud teavet olemasoleva kättesaadava teabe hulgast.
Kui teave puudub, siis ei ole teavitajal kohustust teha loomkatseid puuduva teabe hankimiseks.
Iga teavitaja, kes on käesoleva korra kehtima hakkamisele järgneval aastal valmistanud või importinud Euroopa kaubanduslike keemiliste ainete loetelus (EINECS) loetletud keemilist ainet kas ainena või valmistises koguses, mis ületab 10 tonni, kuid mitte rohkem kui 1000 tonni, peab 24 kuu jooksul käesoleva korra kehtima hakkamisest teatama Kemikaalide Teabekeskusele käesoleva korra lisa 3 punktides 1.1-1.17 nimetatud teabe.
Hea labori tava (good laboratory practice, GLP) on Euroopa Liidu direktiividega 87/18 EMÜ, 88/320 EMÜ ja 89/569 EMÜ määratletud põhimõtted kemikaali testimiseks läbiviidavate katsete ja analüüside ning saadud tulemuste kontrolli kohta.
Teavitamisel näidata uuringute eest vastutavad asutused.
Kui mõne näitaja määramine ei ole tehniliselt võimalik või teaduslikult otstarbekas, tuleb põhjus selgelt välja tuua ning põhjendusega peab nõustuma Kemikaalide Teabekeskus.
Äge mürgisus vesikirpudele (Daphnia).
Teavitamisel tuleb näidata uuringute eest vastutavad asutused.
Polümeeride perekond - homo- või kopolümeeride rühm, kus üksikud polümeerid erinevad keskmise molekulmassi või erinevate monomeerühikute vahekorra poolest.
Polümeerid rühmitatakse perekondadesse, et vältida asjatuid teste.
Testitakse polümeeri perekonna esindajaid.
Sama perekonna homopolümeerid erinevad omavahel ainult keskmise moolmassi poolest.
Sama perekonna kopolümeerid erinevad omavahel keskmise moolmassi ja monomeerühikute suhte poolest.
Kui uuritud polümeeri perekonna esindajate puhul täheldatud efektid erinevad sõltuvalt M n -st või koostisest, siis tuleb testida ka teisi sama perekonna polümeere.
Tehnilise toimiku see osa, mis käsitleb polümeerist teavitamist ning mis puudutab polümeeri omaduste hindamist, võib arvesse võtta asjakohast kättesaadavat teavet monomeeride omaduste kohta.
Vajalikud uuringud tuleb läbi viia kompetentsete rahvusvaheliste organisatsioonide poolt tunnustatud ja soovitatud meetodite, kui niisugused on olemas, kasutamisega.
Kui mõne suuruse määramine ei ole tehniliselt võimalik või teaduslikult otstarbekas, tuleb põhjus selgelt välja tuua ning põhjendusega peab nõustuma Kemikaalide Teabekeskus.
Füüsikalis-keemiliste omaduste täiendav uurimine sõltub uurimistulemustest, mis on saadud käesoleva korra lisa 1 kohaselt.
Lisauuringud võivad haarata näiteks selliste analüüsimeetodite arendamist, mis teevad võimalikuks aine või selle muundumise produktide avastamise, ja uuringuid, mis käsitlevad termilise lagunemise produkte.
Sigivuse uuringud (üks liik, üks generatsioon, isas- ja emasisend, sobivaim manustamise viis).
Kui esimesel generatsioonil saadakse ebaselged tulemused, siis on vajalik ka teise generatsiooni uurimine.
Sõltuvalt doseerimisest on uuringuga võimalik näidustada ka teratogeensust.
Positiivse näidu korral on vajalik täielik teratoloogiline uuring.
Teratoloogiline uuring (üks liik, sobivaim manustamise viis).
Uuring on vajalik, kui teratogeensust ei uuritud sigivusuuringute tegemise käigus.
Subkroonilise ja/või kroonilise mürgisuse uuringuid, kaasa arvatud eriuuringuid (üks liik, isas- ja emasisend, sobivaim manustamise viis) nõutakse, kui korduvdoosi uuringud vastavalt käesoleva korra lisale 1A või muu asjasse puutuv teave näitab täiendavate uuringute vajadust.
Selge seos uuritava aine struktuuri ja teiste, juba ohtlikeks tunnistatud ainete struktuuride vahel.
Mutageensuse ja/või kantserogeensuse väljaselgitamiseks tehtud täiendavaid uuringuid tuleb teha kasutades sotsiaalministri tunnustatud meetodit.
Kui mõlema käesoleva korra lisas 1 nõutud baastesti tulemused olid negatiivsed, siis edasiste uuringute tegemine sõltub aine erilistest omadustest ja kasutusvaldkondadest.
Kui ühe või mõlema käesoleva korra lisas 1 nõutud baastesti tulemus oli positiivne, tuleb teha täiendav uuring mõne muu in vivo testimismeetodiga, millel on sama või erinev mõjutusobjekt (end point).
Toksokineetiline baasteave.
Täiendavad adsorptsiooni/desorptsiooni uuringud, mis sõltuvad käesoleva korra lisa 1 kohaselt tehtud uuringute tulemustest.
Täiendavad uuringud organite mürgisuse või süsteemse mürgisuse väljaselgitamiseks.
Mürgisuse täiendavad uuringud teistel organismidel.
Mootorsõidukite turustus- ja teeninduskokkulepped (juurde lisatud).
Frantsiisivõtja kasutab frantsiisi ainult kokkuleppe kohaselt.
Käesolev „Grupierand frantsiisikokkulepete suhtes“ (edaspidi grupierand) laieneb ka kahe ettevõtja vahelistele põhifrantsiisikokkulepetele, s.t frantsiisiandja ja põhifrantsiisivõtja või põhifrantsiisivõtja ja frantsiisivõtja kokkulepetele, kus põhifrantsiisivõtja on ettevõtja, kellel on õigus sõlmida kokkuleppeid frantsiisivõtjatega, olles neile frantsiisiandjaks põhifrantsiisikokkuleppega määratud territooriumi piires.
Kohustuda määrama frantsiisivõtja poolt esitatud teisi ettevõtjaid volitatud tootjateks, kui see ei kahjusta frantsiisiandja frantsiisi või sama frantsiisiga seotud ettevõtjate, s.o ühise frantsiisivõrgu identiteeti või reputatsiooni.
Osaleda ise frantsiisiandja poolt korraldatavatel erialastel kursustel või suunata nendele oma töötajaid.
Käesoleva grupierandi punkti 4 alapunktis 3 nimetatud tingimus võib kehtida ka pärast kokkuleppe lõppemist, välja arvatud juhul, kui oskusteave on muutunud üldiselt teadaolevaks või kergesti kättesaadavaks ilma frantsiisivõtjapoolsete kohustuste rikkumiseta.
Käesoleva grupierandi punkti 1 alapunkt 2, punkti 3 alapunktid 2 ja 3, punkti 4 alapunktid 1 ja 2 kehtivad niivõrd, kuivõrd see on vajalik kaitsmaks frantsiisiandja frantsiisi või säilitamaks ühist frantsiisivõrgu identiteeti ja mainet.
Käesolev grupierand laieneb ka kokkuleppele, milles ei sisaldu kõik käesoleva grupierandi punktides 3 ja 4 loetletud tingimused.
Frantsiisivõtja tegutseb iseseisva ettevõtjana, kahjustamata seejuures ühise frantsiisivõrgu identiteeti, mis tuleneb eelkõige ühisest kaubamärgist ning ühtsest kokkuleppega määratud ruumide ja transpordivahendite kujundusest.
Keelatud on kokkuleppesse võtta käesoleva grupierandiga mittelubatud konkurentsivabadust kahjustavaid või kahjustada võivaid tingimusi, eelkõige loobumist võimalusest ise hindu või äritingimusi määrata või ostjaid vabalt valida, välja arvatud frantsiisiandja õigus anda soovitusi müügihindade kohta.
Käesoleva grupierandiga ei lubata konkureerivate kaupade tootjate omavahelist kokkulepet.
Edasimüüja ostab kokkuleppe objektiks olevaid kaupu edasimüügiks ainult sellelt tarnijalt või temaga ühte kontserni kuuluvalt ettevõtjalt või tarnijaga valitseva mõju kaudu seotud ettevõtjalt või teiselt, tarnija poolt määratud ettevõtjalt.
Edendada müügitegevust, sealhulgas reklaamida, hoolitseda müügivõrgu ja kaubavarude olemasolu eest, osutada kliendi- ja garantiiteenuseid, võtta tööle ainult erialase koolitusega töötajaid.
Käesolev grupierand laieneb ka kokkuleppele, milles ei sisaldu kõik käesoleva grupierandi punktis 2 loetletud tingimused.
Kokkulepet enam kui ühte liiki kaupade osas, mis ei ole üksteisega seotud oma omadustelt ega kaubanduslikult otstarbelt.
Käesoleva grupierandi punkti 4 alapunkti 1 rakendatakse ka juhul, kui ühe või mõlema tootja asemel on kokkuleppepooleks või -poolteks konkurentsiseaduse mõttes nendega üheks ettevõtjaks loetav ettevõtja.
Edasimüüja piiramine teiselt ettevõtjalt kokkuleppe objektiks mitteolevate kaupade ostmisel.
Keelatud on samade kokkuleppepoolte vahel kasutada üheaegselt rohkem kui ühte käesoleva grupierandi I, II või III osa kokkulepet.
Kohustust reklaamida teise ettevõtja poolt tarnitud kaupu õlleostukokkuleppega määratud ruumides ja neist väljaspool ainult vastavalt nende osatähtsusele nimetatud ruumides müüdud kaupade kogukäibes.
Käesoleva grupierandi punkti 8 alapunkti 1 rakendatakse ka juhul, kui õlleostukokkuleppe pooleks on tarnija kasuks tingimuste kehtestajana tarnijat esindav ettevõtja.
Õlu või muud joogid loetakse käesoleva grupierandi mõttes ühte liiki kuuluvaks, kui nad ei ole üksteisest oma koostise, välimuse ega maitse poolest selgesti eristatavad.
Keelatud on õlleostukokkuleppega piirata edasimüüja õigust osta õlleostukokkuleppe objektiks olevat jooki (v.a õlu) selliselt teiselt ettevõtjalt, kes pakub seda jooki tarnijast soodsamatel tingimustel.
Keelatud on rakendada õlleostukokkulepet selles määratud ruumide kasutamisest pikema aja jooksul.
Kohustus reklaamida teise ettevõtja poolt tarnitud kaupu teenindusjaamade kokkuleppes määratud teenindusjaamas ainult vastavalt nende osatähtsusele nimetatud teenindusjaamas müüdud kaupade kogukäibes.
Keelatud on rakendada teenindusjaamade kokkulepet selles määratud teenindusjaamade kasutamisest pikema aja jooksul.
Edasimüüja ostab kokkuleppe objektiks olevaid kaupu edasimüügiks ainult teiselt kokkuleppepoolelt.
Kokkulepet, kui kumbki kokkuleppepool takistab teistel edasimüüjatel või vahendajatel kokkuleppe objektiks olevate kaupade saamist teiselt edasimüüjalt väljaspool kokkuleppega määratud territooriumi.
Tarnija piiramist edasimüügil teistele edasimüüjatele ja ostjatele väljaspool kokkuleppega määratud ala.
Edasimüüja ei tooda kokkuleppe objektiks olevate kaupadega konkureerivaid kaupu, s.t identseid kaupu või nendega hinna, kvaliteedi, tehniliste omaduste, realiseerimis- ning kasutustingimuste, tarbimis- ja muude omaduste poolest ostja seisukohalt omavahel asendatavaid kaupu.
Varustada kokkuleppega määratud territooriumi piires teist, tarnijaga kokkulepet omavat edasimüüjat kokkuleppe objektiks olevate kaupadega või nendega konkureerivate kaupadega, sh varuosadega juhul, kui edasimüüja kasutab neid teenindustööde tegemiseks.
Käesoleva grupierandi punkti 2 alapunktide 9 ja 10 osas kokkuleppimisel kasutatakse vajadusel sõltumatut eksperti, kes määrab vastavad kogused, võttes arvesse viimase aja müügitulemusi ja võimalikku kaubaturu muutumist.
Kui kokkuleppes sisaldub tingimus vastavalt käesoleva grupierandi punkti 2 alapunktile 7, on keelatud sätestada selles kokkuleppes käesoleva grupierandi punkti 2 alapunktis 12 nimetatud tingimust.
Kokkuleppepooltel on õigus lõpetada kokkulepe ühepoolselt, kui teine kokkuleppepool ei täida endale kokkuleppega võetud põhikohustusi.
Mitte tarnida edasimüüjale konkreetset mootorsõiduki mudelit vastavalt edasimüüja ja ostja vahel sõlmitud müügilepingus kokkulepitule, kui nimetatud mootorsõiduki mudel sisaldub kokkuleppe objektis.
Piirata otseselt või kaudselt teenindustööde tegemiseks vajaliku teabe edastamist teistele ettevõtjatele, v.a kui selline teave on käsitatav intellektuaalse omandina.
Käesoleva grupierandi punkti 8 alapunkti 1 rakendatakse ka juhul, kui ühe või mõlema tootja asemel on kokkuleppepooleks või -poolteks konkurentsiseaduse mõttes nendega üheks ettevõtjaks loetav ettevõtja.
Keelatud on kokkuleppesse võtta käesoleva grupierandiga mittelubatud konkurentsivabadust kahjustavaid või kahjustada võivaid tingimusi.
Käesolev seadus reguleerib väärtpaberituru kutseliste osaliste, emitentide ja investorite tegevust esmas- ja järelturul avalikult ringluses olevate väärtpaberitega.
Väärtpaberivahendaja - äriühing, kelle peamiseks ja/või püsivaks tegevuseks on väärtpaberite valitsemise, väärtpaberitehingute tegemise või väärtpaberite väljalasete tagamise või korraldamise teenuse osutamine.
Välismaine väärtpaberivahendaja peab Eestis püsivalt teenuste osutamiseks registreerima äriregistris filiaali, välja arvatud käesoleva seaduse § 18 lõikes 2 sätestatud juhul.
Emitent on juriidiline või füüsiline isik, kes kehtestatud korras emiteerib väärtpabereid ja kannab sellega kaasnevaid kohustusi investorite ja vahendajate ees.
Investor on juriidiline või füüsiline isik, kes on väärtpaberi omanik või on andnud välja kohustuse osta väärtpabereid.
Kutseline investor on krediidiasutus, fondivalitseja, investeerimisfond, kindlustusselts või väärtpaberivahendaja.
Kutseliseks investoriks loetakse ka Eesti Panka, Hüvitusfondi, Hoiuste Tagamise Fondi ja Liikluskindlustusfondi.
Väärtpaberite esmasturg on väärtpaberite väljalaskmine ja esmaslevitamine.
Esmaslevitamine on väärtpaberite müük esmasinvestorile märkimisega või ilma.
Esmaslevitamiseks ei loeta väärtpaberite kogu väljalaske müüki emissioonikorraldajale või väärtpaberite väljalaset korraldavale juriidilisele isikule.
Väärtpaberite järelturg on väljalaskmisele ja esmaslevitamisele järgnev väärtpaberite ost ja müük.
Väärtpaberi all mõistetakse dokumenti, milles on dokumenteeritud eraõigus sellisel viisil, et selle õiguse maksmapanekuks on tingimata tarvilik nimetatud dokumenti omada.
Käesolev seadus ei reguleeri eraõiguse alusel väljaantavate maksevahendite (veksel, tšekk jmt.) käivet.
Ostu- või müügiõigust või -kohustust tõendavad väärtpaberid (optsioonid jmt.).
Väärtpaberijärelevalve käesoleva seaduse mõistes on väärtpaberiturul riiklikku järelevalvet teostav asutus rahandusministri valitsemisalas.
Väärtpaberite väljalase (emissioon) on emitendi ühekordse otsuse alusel väljalastud väärtpaberite kogum.
Väärtpabereid võib emiteerida seeriatena või üksikult.
Emitendi otsuse alusel erinevatel perioodidel võrdsetel tingimustel emiteeritud tähtajatud väärtpaberid loetakse üheks emissiooniks ning emissioon registreeritakse ühe tervikuna, välja arvatud juhul, kui varem emiteeritud väärtpaberid on juba iseseisva emissioonina väärtpaberiturul järelevalvet teostavas asutuses registreeritud.
Emitendi otsusega kinnitatud programmi alusel ühe aasta jooksul otsuse tegemisest samas programmis sätestatud tingimustel emiteeritud tähtajalised väärtpaberid loetakse väärtpaberite üheks väljalaskeks (programmemissioon).
Väärtpaberite väljalase või juba emiteeritud väärtpaberite pakkumine on avalik (edaspidi avalik väljalase või emissioon), kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 ei ole sätestatud teisiti.
Vahetusvõlakirjade või muude sarnaste vahetus- või ostuõigust andvate väärtpaberite vahetamisel, kui vahetatavate väärtpaberite avalik väljalase oli eelnevalt registreeritud.
Kui väärtpaberite väljalase ei ole eelnevalt registreeritud, kohaldatakse käesolevas seaduses ja selle alusel avaliku väljalaske, emissiooni või emiteerimise kohta sätestatut ka juba emiteeritud väärtpaberite avalikule pakkumisele.
Väärtpaberite avalik ringlus on väärtpaberite ost ja müük emitendi poolt eelnevalt nimeliselt kindlaks määramata investorite vahel.
Emitent peab väärtpaberite avaliku väljalaske eelnevalt registreerima Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras väärtpaberijärelevalves.
Väärtpaberijärelevalves registreerimata väärtpaberite avalik väljalase on kehtetu.
3. väärtpaberite esmaslevitaja nime, nimetust või ärinime ja aadressi.
Avaldusele tuleb lisada emissiooniprospekt, emitendi põhikirja koopia ja emitendi otsus väärtpaberite väljalaske kohta ning riigilõivu tasumise kviitung.
Kui emitent on täitnud kõik registreerimisnõuded, tuleb emissioon 30 päeva jooksul registreerida.
Pärast emissiooni registreerimist peab emitent avaldama emissiooni kajastava emissiooniprospekti, mis peab olema kättesaadav kõigile sellest huvitatud juriidilistele ja füüsilistele isikutele.
Emissiooniprospekt on infoülevaade emitendi majanduslikust olukorrast, väärtpaberite väljalasketingimustest ja muudest investeerimisotsuse tegemiseks vajalikest andmetest.
Emissiooniprospekt peab sisaldama kogu vajaliku informatsiooni emitendi ja väärtpaberite väljalaske tingimuste kohta ning audiitori hinnangu.
Enne programmemissiooni raames toimuvat igakordset väärtpaberite emiteerimist peab emitent väärtpaberijärelevalvele esitama väärtpaberite emiteerimise tingimused ja kirjaliku kinnituse käesoleva seaduse § 15 lõikes 3 nimetatud muudatuste puudumise kohta või muudatusi kajastava emissiooniprospekti.
Väärtpaberijärelevalve kooskõlastab käesoleva paragrahvi lõikes 3 1 nimetatud emissiooniprospekti 10 päeva jooksul emissiooniprospekti saamisest, kui emissiooniprospekt vastab õigusaktides sätestatud nõuetele.
Avaldada võib ainult kooskõlastatud emissiooniprospekti.
Emitent peab kõik väärtpaberite esmaslevitamise perioodil emissiooniprospektis toodud informatsioonis asetleidvad muutused registreerima väärtpaberijärelevalves, avalikult nendest väärtpaberijärelevalve poolt ettenähtud korras teatama ning need investoritele kättesaadavaks tegema.
Väärtpaberite avalikku esmaslevitamist või pakkumist ei tohi alustada enne avaliku väljalaske registreerimist ja avalikku väljakuulutamist.
Väärtpaberite avaliku väljalaske kuulutab välja emitent Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Väljakuulutamisel tuleb teatada esmaslevitamise alguse ja lõpu kuupäev, programmemissiooni puhul selle raames toimuva igakordse väärtpaberite emiteerimise olulised tingimused.
Pärast väärtpaberite väljalaske väljakuulutamist võib emitent muuta väljalasketingimusi üksnes väärtpaberijärelevalve loal ja ettekirjutuste kohaselt.
Emissiooni kohta käivat reklaami võib avaldada alles pärast emissiooni avalikku väljakuulutamist.
Reklaam tohib sisaldada ainult emissiooniprospektis kirjasolevat informatsiooni ning peab ühtlasi informeerima üldsust emissiooniprospekti saamise asukohast.
Kui emitent väärtpaberite avaliku esmaslevitamise perioodil või programmemissiooni puhul igakordse väärtpaberite avaliku emiteerimise perioodil muudab emiteerimise tingimusi, on ta kohustatud investoritele nende taotlusel viivitamata hüvitama väärtpaberite ostmiseks või märkimiseks tehtud kulutused ning väärtpaberid tagasi ostma.
Sama kohustus laieneb ka kolmandale isikule tema poolt väärtpaberite avalikul pakkumisel.
Laekub informatsioon emitendi tegevuse kohta, mis mõjutab tema väärtpaberite turukonjunktuuri.
Väärtpaberite emissiooni peatamise põhjuste kõrvaldamise järel võib emitent väljalaset väärtpaberijärelevalve loal jätkata.
Väärtpaberite emissiooni võib peatada emitent ise.
Sellisel juhul on ta kohustatud viivitamata hüvitama kõigile investoritele väärtpaberite emissiooni käigus viimaste poolt kantud kulutused ning neile tekitatud kahjud.
Kui emitent loeb väärtpaberite emissiooni peatamist alusetuks, võib ta esitada kaebuse kohtusse.
Kaebuse esitamine kohtusse ei peata emissiooni peatamise otsuse rakendamist.
Emitent peab esitama väärtpaberijärelevalvele oma finants- ja majandustegevuse aastaaruande koos ettenähtud lisade ja audiitori otsusega.
Emitent peab tagama investoritele võimaluse tutvuda oma finants- ja majandustegevuse aastaaruandega ning teatama sellest väärtpaberijärelevalve poolt kehtestatud korras.
Emitent peab viivitamatult ametlikult informeerima väärtpaberijärelevalvet, avalikkust ja börse, kus tema väärtpabereid noteeritakse, kõikidest olulistest sündmustest emitendi tegevuses, juhtimises, majandus- ja finantsseisundis ning muudest väärtpaberitega seotud olulistest asjaoludest.
Sama kohustus on emitendil enne programmemissiooni raames toimuvat igakordset väärtpaberite emiteerimist, kusjuures vastav teave peab kajastama muudatusi, võrreldes sama programmemissiooni raames eelnevalt avalikustatud emissiooniprospektiga.
Avalikkuse informeerimiseks loetakse teabe avaldamist üleriigilise levikuga päevalehes või Eesti väärtpaberibörsi (edaspidi börs) või Eesti Väärtpaberite Keskregistri pidaja infosüsteemi vahendusel, millele on avalikkusel vaba juurdepääs.
Kui käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatud muudatuste kohta avaldatud informatsioon osutub ebatäpseks ja see ebatäpsus võib mõjutada väärtpaberite hinda ning neist saadavat tulu, on emitent kohustatud kahe tööpäeva jooksul pärast ebatäpseks osutunud informatsiooni avaldamist avaldama sellega vähemalt samaväärsel alusel (tiraaž, levimus, silmatorkavus jmt.) täpsustava õiendi.
Emitent vastutab väärtpaberite väljalaske kohta esitatud või avaldatud informatsiooni õigsuse eest seaduses ettenähtud korras.
Emitent ja väärtpaberivahendajad peavad väärtpaberite emaslevitamisel andma kõikidele potentsiaalsetele investoritele informatsiooni võrdsetel alustel.
Väärtpaberituru kutselisel osalisel peab olema vastav tegevusluba (edaspidi litsents, tegevuslitsents).
Litsents võib olla tähtajaline või tähtajatu.
Euroopa Liidu liikmesriigi väärtpaberivahendajale, kes ei registreeri Eestis filiaali, võidakse anda väärtpaberivahendaja litsents tingimusel, et ta osutab väärtpaberivahendaja teenust üksnes välismaistele isikutele ja väärtpaberituru kutselistele osalistele.
Litsentsi annab välja ja tühistab rahandusminister.
Litsentsi taotluse vaatab läbi rahandusministri poolt moodustatud vastav komisjon.
Komisjoni töökorralduse, taotluse ja litsentsi vormid ning taotlemisel esitamisele kuuluvate andmete ja dokumentide loetelu kehtestab rahandusminister.
Iga väärtpaberivahendaja juures, välja arvatud käesoleva seaduse § 18 lõikes 2 sätestatud juhul, peab töötama vähemalt üks kvalifitseeritud väärtpaberispetsialist (edaspidi spetsialist).
Spetsialist ei või sõlmida kolmandate isikutega lepinguid, mille kohaselt tema ülesanneteks on vara investeerimine, väärtpaberitehingute teostamine või muu sellesarnane tegevus.
Spetsialistil peab olema kõrgharidus ja tal peavad olema oma ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised ja kogemused ning laitmatu reputatsioon.
Kes on oma tegevuses olulisel määral rikkunud käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud nõudeid või häid äritavasid.
Spetsialistina võib tegutseda üksnes isik, kellel on kehtiv vastavat kvalifikatsiooni tõendav tunnistus (edaspidi tunnistus).
Tunnistuse väljaandmise ja kehtetuks tunnistamise otsustab rahandusminister tema poolt selleks moodustatud komisjoni (edaspidi eksamikomisjon) ettepaneku alusel.
Tunnistus antakse välja viieks aastaks.
Tunnistuse vormi kehtestab rahandusminister.
Tunnistust ei anta, kui tunnistuse taotleja ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele või kui ta ei ole sooritanud kvalifikatsioonieksamit (edaspidi eksam).
Eksami võtab vastu ja otsuse eksami sooritamise kohta teeb eksamikomisjon.
Eksamiprogrammi ja eksamikomisjoni töökorralduse kehtestab rahandusminister.
Tunnistuse taotluste vastuvõtmist ning eksamite ettevalmistamist ja läbiviimist korraldab Väärtpaberiinspektsioon.
Taotluse vormi ja taotlemisel esitatavate dokumentide ja andmete loetelu kehtestab rahandusminister.
Ei ole viimase 12 kuu jooksul olnud vähemalt kolm kuud järjest tegev finantsturgudealase tegevusega väärtpaberituru kutselises osalises, fondivalitsejas, Eesti Pangas, Rahandusministeeriumis või Väärtpaberiinspektsioonis.
Taotlejale, kes on olulisel määral või korduvalt rikkunud õigusaktides sätestatud nõudeid või kelle tegevus ei vasta headele äritavadele.
Välismaisele väärtpaberivahendajale, kelle tegevus väärtpaberivahendajana Eestis ei ole kooskõlas asukohamaa õigusaktidega või kui väärtpaberijärelevalve koostöö asukohamaa järelevalveorganitega ei ole piisav või järelevalve teostamine taotleja üle vajalikul tasemel on muul põhjusel takistatud.
Väärtpaberituru kutseline osaline on kaotanud usalduse.
Ilmnevad käesoleva seaduse § 19 punktides 2, 5-8 või 9 nimetatud asjaolud.
Väärtpaberijärelevalve võib litsentsi tühistamise põhjuseks olevate puuduste kõrvaldamise ajaks litsentsi kehtivuse peatada.
Väärtpaberitehinguid teostatakse börsil ainult väärtpaberivahendajate kaudu.
Kõik väärtpaberituru kutselised osalised peavad edastama informatsiooni börsinimekirjadesse kantud väärtpaberitega sooritatud tehingutest börsidele, kus neid väärtpabereid noteeritakse.
Emitendi ja käesoleva lõike punktides 1 ja 6 nimetatud isikute juhatuse ja nõukogu või neid asendavate organite liikmed.
Börsil noteeritud aktsiate emitent on kohustatud esitama väärtpaberijärelevalvele viimase nõudmisel andmed emitendi lähikondsete ja teiste isikute kohta, kes omavad juurdepääsu konfidentsiaalsele informatsioonile.
Emitendi lähikondsed ja teised isikud, kes omavad konfidentsiaalset informatsiooni, on kohustatud esitama väärtpaberijärelevalvele ja börsile, kus selle emitendi aktsiaid noteeritakse, viimaste nõudmisel andmed oma väärtpaberikontode ja väärtpaberitehingute kohta.
Konfidentsiaalseks informatsiooniks käesoleva seaduse mõistes loetakse emitendi või tema väärtpaberitega seotud avalikustamata informatsiooni, mis ei ole võrdselt kättesaadav massiteabevahendite, emitendi perioodiliste aruannete või muude infomaterjalide kaudu ja mille avalikustamine võib mõjutada väärtpaberite hinda.
Börsil noteeritud väätpaberite või nende emitentide kohta konfidentsiaalset informatsiooni omaval isikul (edaspidi insaider) on keelatud selle informatsiooni alusel oma nimel või kolmandate isikute kaudu teha tehinguid emitendi väärtpaberitega.
Emitendi väärtpaberiteks loetakse börsil noteeritud väärtpabereid ja väärtpabereid, mis annavad õiguse või kohustavad neid väärtpabereid omandama või võõrandama.
Insaideril on keelatud avaldada konfidentsiaalset informatsiooni mis tahes kolmandatele isikutele, välja arvatud, kui see on ette nähtud õigusaktiga või on vajalik tema töö- või ametikohustuste täitmiseks.
Insaideril on keelatud konfidentsiaalse informatsiooni alusel anda kolmandatele isikutele otseselt või kaudselt soovitusi käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tehingute tegemiseks.
Ülevõtmispakkumine käesoleva seaduse tähenduses on avalik pakkumine börsil noteeritud aktsiaemitendi (edaspidi sihtemitent) aktsionäridele (edaspidi sihtisikud) aktsiate omandamiseks raha või väärtpaberite eest.
Otseselt või koos kooskõlastatult tegutsevate isikutega sihtemitendi üle valitseva mõju saanud isik on kohustatud vähemalt 10 päeva jooksul, arvates valitseva mõju saamise päevast, tegema vähemalt 28 päeva kestva ülevõtmispakkumise sihtemitendi kõigi aktsiate suhtes.
Valitsev mõju on olukord, kus sihtemitent on või muutub tehingu täitmisel kontrollitavaks äriühinguks krediidiasutuste seaduse (RT I 1999, 23, 349) § 10 lõike 2 punktide 1-3 tähenduses, kusjuures hääleõiguse arvestamisel lähtutakse krediidiasutuste seaduse § 10 lõikes 1 sätestatust.
Kooskõlastatult tegutsevad isikud on kontrollitav äriühing, seda äriühingut kontrolliv isik ja teised selle isiku poolt kontrollitavad äriühingud (edaspidi seotud isikud), samuti isikud, kes tegutsevad koos ülevõtmispakkumist tegeva isiku (edaspidi pakkuja) või sihtemitendiga suulise või kirjaliku kokkuleppe alusel eesmärgiga saavutada, säilitada või suurendada valitsevat mõju sihtemitendi üle või eesmärgiga nurjata ülevõtmispakkumine.
Pakkuja peab samaliigiliste aktsiate omanikke kohtlema võrdselt.
Pakkuja ja sihtemitent peavad andma sihtisikutele ülevõtmispakkumise kaalumiseks olulist, õiget, täpset, täielikku ja ühesugust teavet.
Sihtemitendi tegevjuhtkonna, juhatuse ja nõukogu liikmed peavad ülevõtmispakkumise korral lähtuma sihtemitendi huvidest ning ei tohi takistada sihtisikutel ülevõtmispakkumise kaalumist.
Pakkuja, sihtemitent ja nendega kooskõlastatult tegutsevad isikud on kohustatud ülevõtmispakkumise tähtajal hoiduma tegudest, mis põhjustavad sihtemitendi aktsiate ebaharilikku hinnakõikumist.
Pakkuja, juriidilisest isikust pakkuja tegevjuhtkonna, juhatuse, nõukogu või neid asendava organi liikmed, sihtemitent, selle sihtemitendi tegevjuhtkonna, juhatuse ja nõukogu liikmed, eelnimetatutega kooskõlastatult tegutsevad isikud ja sihtemitendi aktsionärid on kohustatud nõuetekohaselt täitma selle börsi reglemendi ülevõtmispakkumist reguleerivaid sätteid, kus sihtemitendi aktsiad on noteeritud.
Pakkuja ja börs sõlmivad lepingu vastava sihtemitendi suhtes ülevõtmispakkumise läbiviimiseks.
Pakkujal ja temaga kooskõlastatult tegutseval isikul ei ole õigust teha sama sihtemitendi suhtes uut ülevõtmispakkumist ühe aasta jooksul ülevõtmispakkumise tähtaja möödumisest.
Börsi pädevus ülevõtmispakkumise avalikustamisele eelneva ja muu ülevõtmispakkumisega seoses teostatava kontrollmenetluse tegemisel.
Börs on kohustatud enne ülevõtmispakkumise reeglite kehtestamist või muutmist esitama need kooskõlastamiseks väärtpaberijärelevalvele.
Selleks tuleb väärtpaberijärelevalvele esitada vastav avaldus, börsi reglemendi kehtiv tekst ja ülevõtmispakkumise reeglite või nende muutmise projekt.
Väärtpaberijärelevalve teeb otsuse ülevõtmispakkumise reeglite kooskõlastamise või sellest keeldumise kohta 20 päeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kõigi dokumentide saamisest.
Kooskõlastamisest keeldutakse, kui ülevõtmispakkumise reeglid ei vasta õigusaktidele, on vastuolulised, eksitavad või puudulikud või kui nende rakendamine ei taga investorite huvide küllaldast kaitset.
Börs avaldab ülevõtmispakkumise reeglid viivitamatult pärast nende kooskõlastamist ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Väärtpaberituru kontrollimise eesmärgiks on investorite huvide ja õiguste kaitse.
Järelevalvet käesoleva seaduse paragrahvis 2 nimetatud isikute (edaspidi väärtpaberituru osalised) tegevuse üle väärtpaberiturul teostab väärtpaberijärelevalve.
Väärtpaberijärelevalvel on käesolevast seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks õigus saada andmeid ja dokumente väärtpaberituru osalistelt, riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustelt, Eesti Pangalt ning riigi andmekogude vastutavatelt ja volitatud töötlejatelt, samuti Eesti Väärtpaberite Keskregistri pidajalt, käesoleva seaduse §-s 23, § 24 lõikes 2, § 24 1 lõigetes 2 ja 4 nimetatud ning teistelt väärtpaberituru osalistega seotud isikutelt.
Ülevõtmispakkumise vastavust seadusele ja börsi reglemendile kontrollib reglemendis sätestatud korras börs, kes noteerib sihtemitendi aktsiaid.
Börs keelab seaduse või oma reglemendiga vastuolus oleva ülevõtmispakkumise tegemise ja avalikustamise.
Seaduse või vastava börsi reglemendiga vastuolus olev, selles reglemendis sätestatud viisil kontrollimata või avalikustamata ülevõtmispakkumine ning sellega seoses tehtud tehingud on tühised.
Isiku poolt käesoleva seaduse § 24 1 lõikes 2 sätestatu rikkumisel, kui isikule ei olnud antud nõusolekut loobuda kohustusliku ülevõtmispakkumise tegemisest vastavalt § 24 3 punktis 1 sätestatule, ei saa isik kuni rikkumise lõppemiseni teostada hääleõigusi sihtemitendis ning neid hääli ei arvata sihtemitendi üldkoosoleku kvoorumisse.
Kui hääled arvati sihtemitendi üldkoosoleku kvoorumisse, võib kohus sihtemitendi, selle nõukogu liikme või aktsionäri avalduse alusel tunnistada sihtemitendi vastava üldkoosoleku otsuse kehtetuks, kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul sihtemitendi üldkoosoleku otsuse vastuvõtmisest arvates.
Väärtpaberijärelevalve juhi poolt järelevalvemenetlust teostama volitatud ametnikul (edaspidi kontrollija) on õigus kontrollida väärtpaberituru osalise kõiki väärtpaberitehinguid, nendega seotud panga- ja muid arveid ning dokumente niivõrd, kuivõrd see on vajalik järelevalve teostamiseks.
Kontrollijal on seejuures õigus nõuda ka andmeid ja dokumente, mis on pangasaladuseks krediidiasutuste seaduse tähenduses, samuti väärtpaberituru osalise käsutuses olevaid teise osalise kohta käivaid andmeid ja dokumente.
Kontrollijal on õigus teha kõigist kontrollitavatest dokumentidest väljavõtteid, ärakirju ja koopiaid.
Kontrollija on kohustatud koostama kontrollimise kohta akti, mis esitatakse tutvumiseks väärtpaberituru osalisele või tema poolt volitatud isikule, kes annab aktiga tutvumise kohta allkirja.
Järelevalvetegevuse käigus saadud avalikustamata andmed on salajased ega kuulu avaldamisele ilma isiku, kelle käest need on saadud, ja isiku, kelle ärisaladuseks need on, nõusolekuta.
Väärtpaberijärelevalve teenistuja või töötaja, samuti väärtpaberijärelevalve volitusel tegutsenud audiitorid, eksperdid ja teised isikud on kohustatud järelevalvetegevuse käigus saadud teavet pidama saladuses tähtajatult.
Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud nõue ei laiene andmetele, mille avaldamine on seaduse alusel kohustuslik.
Kuriteo või haldusõiguserikkumise tõkestamise, kurjategija või õiguserikkuja tabamise või kriminaal- või haldusmenetluses tõe väljaselgitamise huvides võib väärtpaberijärelevalve anda isiku, kelle käest need on saadud, või isiku, kelle ärisaladuseks need on, nõusoleku ja teadmiseta informatsiooni kohtule või pädevale riigiasutusele kriminaal- või haldusmenetluses oleva asja uurimiseks, menetlemiseks ja arutamiseks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud andmeid võib avaldada Eesti Pangale ja Kindlustusinspektsioonile ning teiste riikide finantsjärelevalve asutustele nendega sõlmitud koostöökokkulepete alusel tingimusel, et edastatud informatsiooni kasutatakse ainult järelevalve eesmärkidel ning nimetatud asutuste teenistujatele ja töötajatele laieneb saladuse pidamise kohustus.
Krediidiasutused on kohustatud avaldama väärtpaberijärelevalvele tema juhi kirjalikul järelepärimisel järelevalve teostamiseks andmeid, mida krediidiasutuste seaduse § 88 lõike 1 kohaselt käsitatakse pangasaladusena.
Järelepärimisele kohaldatakse krediidiasutuste seaduse § 88 lõigetes 6 ja 7 sätestatut.
Väärtpaberituru kutselised osalised on kohustatud esitama väärtpaberijärelevalvele aruandeid ja andmeid vastavalt rahandusministri kehtestatud korrale.
Väärtpaberituru kutseliste osaliste ja emitentide ning väärtpaberijärelevalve vahelised vaidlused lahendatakse õigusaktides kehtestatud korras.
Käesolevast seadusest ja sellest tulenevatest õigusaktidest lähtudes võib väärtpaberijärelevalve teha väärtpaberiturul osalejale täitmiseks kohustusliku ettekirjutuse õiguserikkumise lõpetamiseks või teatud toimingute sooritamiseks.
Väärtpaberijärelevalvel on õigus teha Eesti Väärtpaberite Keskregistri pidajale viivitamatuks täitmiseks kohustuslik ettekirjutus blokeerida tähtajaliselt pakkuja ja/või temaga kooskõlastatult tegutseva isiku väärtpaberikonto ülevõtmispakkumise ebaseaduslikul avalikustamisel või selle muul viisil sihtemitendi aktsionäridele kättesaadavaks tegemisel või pakkuja ja/või temaga kooskõlastatult tegutseva isiku poolt muude käesoleva seadusega vastuolus olevate tegude tegemisel.
Ettekirjutus väljastatakse väärtpaberiturul osalejale või tema esindajale allkirja vastu vahetult või posti teel väljastusteatega.
Tehtud ettekirjutuse vaidlustamiseks võib väärtpaberiturul osaleja pöörduda 15 kalendripäeva jooksul ettekirjutuse tegemisest arvates kohtu poole.
Väärtpaberiturul osaleja peab pärast ettekirjutuse saamist koheselt asuma selle täitmisele, ettekirjutuse vaidlustamine kohtus ei peata selle täitmise kohustust.
Väärtpaberijärelevalve ettekirjutuse mittetäitmisel või mittekohasel täitmisel 15 kalendripäeva jooksul ettekirjutuse tegemisest arvates kohaldatakse juriidilisele isikule käesoleva seaduse paragrahvis 31 sätestatud vastutust ning füüsilisele isikule haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; 1997, 66-68, 1109; 73, 1201; 81, 1361; 81, 1362; 86, 1459; 86, 1461; 87, 1466; 87, 1467; 93, 1561; 93, 1563; 93, 1564; 93, 1565; 1998, 2, 42; 17, 265; 23, 321; 30, 410; 34, 484; 36/37, 552; 36/37, 553; 38, 562; 51, 756; 51, 759; 52/53, 771; 60, 951; 60, 952) sätestatud vastutust.
Juriidilised isikud - käesoleva seaduse paragrahv 31 alusel.
Kui füüsiline isik rikub käesolevat seadust või sellest tulenevaid õigusakte, tegutsedes juriidilise isiku nimel või huvides, on õiguserikkumise eest vastutavad mõlemad ning karistust tuleb võimalusel kohaldada nii juriidilisele kui ka füüsilisele isikule.
Juriidilisele isikule karistuse kohaldamisel käesoleva seaduse või sellest tulenevate õigusaktide rikkumise eest arvestatakse õiguserikkumise raskust ja laadi.
Määratakse rahatrahv 5 000 kuni 300 000 krooni suuruses summas.
Määratakse rahatrahv 10 000 kuni 500 000 krooni suuruses summas.
Määratakse rahatrahv 10 000 kuni 1 000 000 krooni suuruses summas.
Määratakse rahatrahv 500 000 kuni 1 000 000 krooni suuruses summas.
Ülevõtmispakkumise tegemise kohustuse rikkumise eest, kui isikule ei olnud antud nõusolekut loobuda kohustusliku ülevõtmispakkumise tegemisest, väärtpaberijärelevalve ettekirjutuse täitmata jätmise või selle mitteõigeaegse või mittetäieliku täitmise eest - määratakse rahatrahv 100 000 kuni 1 000 000 krooni suuruses summas.
Pakkuja poolt ülevõtmispakkumise raames samaliigiliste aktsiate omanike ebavõrdse kohtlemise eest, pakkuja või sihtemitendi poolt sihtisikutele ülevõtmispakkumise kaalumiseks olulise, õige, täpse, täieliku või ühesuguse teabe andmata jätmise eest või eksitava, ebaõige või ebatäpse teabe andmise eest või erinevatele sihtisikutele erisuguse teabe andmise eest, samuti sihtisikutel ülevõtmispakkumise kaalumise takistamise eest - määratakse rahatrahv 50 000 kuni 100 000 krooni suuruses summas.
Pakkuja, juriidilisest isikust pakkuja tegevjuhtkonna liikme, juhatuse liikme, nõukogu liikme või neid asendava organi liikme, sihtemitendi, selle sihtemitendi tegevjuhtkonna liikme, juhatuse liikme või nõukogu liikme, eelnimetatutega kooskõlastatult tegutseva isiku või sihtemitendi aktsionäri poolt sihtemitendi aktsiaid noteeriva börsi reglemendi ülevõtmispakkumist reguleerivate sätete rikkumise eest - määratakse rahatrahv 500 000 kuni 1 000 000 krooni suuruses summas.
Pakkuja või temaga kooskõlastatult tegutseva isiku poolt sellesama sihtemitendi suhtes ühe aasta jooksul ülevõtmispakkumise tähtaja möödumisest uue ülevõtmispakkumise tegemise eest, börsi poolt ülevõtmispakkumise reeglite kehtestamisel või muutmisel nende väärtpaberijärelevalvele kooskõlastamiseks esitamata jätmise eest, Eesti Väärtpaberite Keskregistri pidaja poolt viivitamatuks täitmiseks antud kohustusliku ettekirjutuse - blokeerida tähtajaliselt pakkuja ja/või temaga kooskõlastatult tegutseva isiku väärtpaberikonto - täitmata jätmise eest - määratakse rahatrahv 50 000 kuni 500 000 krooni suuruses summas.
Kontrollijal on õigus koostada protokoll juriidilise isiku poolt käesoleva seaduse või sellest tulenevate õigusaktide rikkumise kohta käesoleva seaduse paragrahv 31 alusel.
Menetluse kord, sealhulgas sanktsioonide rakendamine ja nende vaidlustamine käesoleva seaduse või sellest tulenevate õigusaktide rikkumise asjas juriidilise isiku poolt, toimub haldusõiguserikkumiste seadustiku menetluskorda järgides.
Käesoleva seaduse või sellest tulenevate õigusaktide rikkumise asja arutamise ja karistuse määramise õigus on halduskohtunikul ja väärtpaberijärelevalve juhil.
Väärtpaberijärelevalve juhil on õigus määrata rahatrahvi kuni 50 000 krooni.
Käesoleva seaduse alusel juriidilisele isikule määratud rahatrahv nõutakse sisse haldusõiguserikkumiste seadustikus ja täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; RT I 1997, 43/44, 723; 1998, 41/42, 625; 51, 756) kehtestatud korras.
Käesolevas seaduses avaliku pakkumise kohta sätestatut ei kohaldata enne 2000. aasta 1. märtsi emiteeritud väärtpaberite avalikule pakkumisele.
Kuni 2002. aasta 1. juulini võib spetsialisti tunnistust taotleda ja spetsialistina töötada ka isik, kes ei ole omandanud kõrgharidust, kuid kes on töötanud vähemalt viimase 18 kuu jooksul väärtpaberituru kutselises osalises või fondivalitsejas ja on alustanud kõrghariduse omandamist.
Kehtivad tunnistused, mis on välja antud enne 1997. aasta 1. oktoobrit, kaotavad kehtivuse nende kehtimistähtaja lõppemisel või nende käesoleva seaduse kohaselt kehtetuks tunnistamisel, kuid mitte hiljem kui viie aasta möödumisel nende väljaandmisest.
Määrus kehtestatakse „Telekommunikatsiooniseaduse“ (RT I 2000, 18, 116; 78, 495; 2001, 23, 125; 53, 310) paragrahvi 58 lõike 5 alusel, arvestades paragrahvi 60 lõike 1 ja paragrahvi 62 lõike 1 nõudeid.
Käesolevas määruses sätestatakse telekommunikatsioonivõrgu lõppseadme, üldkasutatava telekommunikatsioonivõrguga ühendamiseks mitteettenähtud lõppseadme ja eriotstarbelise raadiosagedusseadme (edaspidi lõppseade) märgistamise kord.
Käesolev määrus ei reguleeri kaitseotstarbeliste raadioseadmete märgistamist.
Käesolevas määruses sätestatud märgistamise nõuet ei kohaldata lõppseadme eksportimisel või turule laskmisel Eestis, mille puhul on tagatud, et seda ei kasutata sihtotstarbeliselt või eksporditakse, välja arvatud käesolevas määruses sätestatud juhtudel.
Vastavusmärk on sümbol, mis näitab, et telekommunikatsioonivõrgu lõppseade, üldkasutatava telekommunikatsioonivõrguga ühendamiseks mitteettenähtud lõppseade ja eriotstarbeline raadiosagedusseade vastab sellele seadmele kehtestatud nõuetele.
Telekommunikatsioonivõrgu lõppseade peab vastama „Telekommunikatsiooniseaduse“ paragrahvi 56 lõike 1 nõuetele.
Üldkasutatava telekommunikatsioonivõrguga ühendamiseks mitteettenähtud lõppseade peab vastama telekommunikatsiooniseaduse paragrahvi 60 lõike 1 nõuetele.
Eriotstarbeline raadiosagedusseade peab vastavama „Telekommunikatsiooniseaduse“ paragrahvi 62 lõike 1 nõuetele.
Telekommunikatsioonivõrgu lõppseade, üldkasutatava telekommunikatsioonivõrguga ühendamiseks mitteettenähtud lõppseade ja eriotstarbeline raadiosagedusseade loetakse märgistatuks, kui sellele on paigaldatud käesoleva määruse paragrahvi 3 nõuete kohane vastavusmärk.
Lõppseadme päritolumaaks loetakse käesoleva määruse tähenduses riiki, kus on väljastatud lõppseadme nõuetekohasust tõendav dokument ja paigaldatud selle alusel märgistus.
Juhul, kui lõppseade on märgistatud päritolumaa rahvusliku vastavusmärgiga, peab lõppseade lisaks päritolumaa rahvuslikule märgistusele olema märgistatud „CE“-märgiga.
Turule lastud lõppseadmele kantud „CE“-märgistus (edaspidi vastavusmärgistus) peab vastama käesolevas paragrahvis sätestatud nõuetele.
„CE“-märgistus koosneb initsiaalidest „CE“ ja omab käesoleva määruse lisas 1 kirjeldatud kuju.
Juhul kui lõppseadme vastavushindamisse on kaasatud volitatud asutus, peab vastavusmärgistusele olema lisatud volitatud asutuse tähis või eraldusnumber.
Juhul kui kaasatud on rohkem kui üks volitatud asutus, peab märgistus sisaldama kõigi kaasatud volitatud asutuste tähiseid või eraldusnumbreid.
Käesoleva lõike punktis 1 sätestatud minimaalse mõõtme nõuet võib väikeste seadmete puhul mitte arvestada.
Lõppseadmed peavad olema märgistatud turule laskmisel.
Lisaks vastavusmärgile peab tootja või tema volitatud esindaja paigaldama lõppseadmele lõppseadme identifitseerimiseks vajaliku märgistuse.
Lõppseadme tüübi või seeria tähis.
Märgistus paigaldatakse lõppseadmele või sellele kinnitatud plaadile, kasutusjuhendile ja pakendi olemasolul ka sellele.
Vastavusmärgistus peab olema nähtaval, loetaval ja hävimatul viisil kantud lõppseadmele või selle pakendile.
Vastavusmärgistus võib olla kantud ka kasutusjuhendile ja müügipakendile.
Seadmele, pakendile või kasutusjuhendile kantud muu märgistus ei tohi vähendada vastavusmärgistuse nähtavust ja loetavust.
Lõppseadme võib jätta märgistamata, kui lõppseadme suurus või kasutusotstarve ei võimalda paigaldada käesolevas määruses sätestatud nõuetele vastavat märgistust.
Sellisel juhul paigaldatakse märgistus lõppseadme eestikeelsele kasutusjuhendile ja pakendile.
Lõppseadmele ei või paigaldada märki, tähistust, sümbolit või muud pealdist, mis on eksitav, sealhulgas eksitavalt sarnane vastavusmärgi või toote identifitseerimiseks vajaliku märgistusega.
Märgistuse olemasolu eest lõppseadme tarnimisel vastutab lõppseadme tootja või tarnija.
Lõppseadme tarnijaks loetakse isikut või riigi- või kohaliku omavalitsuse asutust, kelle tegevus seisneb toote turule laskmises, samuti toote Eestisse importijat.
Märgistuse lõppseadmel, mida on võimalik ühendada üldkasutatava telekommunikatsioonivõrguga, kuid mis ei ole selleks otstarbeks ette nähtud, peab tagama tootja või tarnija.
Märgistuse eriotstarbelisel raadiosagedusseadmel peab tagama eriotstarbelise raadiosagedusseadme tootja või tarnija.
Teede- ja sideministri 31. mai 1993. a määruse nr 16 „„Raadioseadmete kasutamise korra“ kinnitamine“ lisa 2 tunnistatakse kehtetuks käesoleva määruse jõustumisel.
Ülejäänud osas tunnistatakse käesoleva paragrahvi esimeses lauses nimetatud määrus kehtetuks 2001. aasta 1. jaanuarist.
Kus tähis „XXXX“ on volitatud asutuse tähis või eraldusnumber.
Juhul kui vastavushindamisse on kaasatud mitu volitatud asutust, siis peab „CE“-märgile olema lisatud kõigi kaasatud volitatud asutuste tähised või eraldusnumbrid.
Käesolev seadus reguleerib tööotsijale ja tööandjale tööturuteenuse osutamist.
Sobiv töö on töö, mida tööhõiveamet peab isikule kohaseks tema haridust, erialaoskusi, töökogemust, terviseseisundit, soolist sobivust ning elukoha ja töötamiskoha vahemaad arvestades.
Käesoleva seaduse §-s 3 loetletud tööturuteenuseid osutavad tööhõiveametid.
Eraõiguslikul juriidilisel isikul ja äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtjal on õigus osutada § 3 punktides 1-4 loetletud tööturuteenuseid.
Riigi tööturuasutused on Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas tegutsevad Tööturuamet ja selle kohalikud asutused - tööhõiveametid.
Eraõiguslikul juriidilisel isikul ja äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtjal peab tööturuteenuste osutamiseks olema tegevusluba.
Õigus tööturuteenusele tööhõiveametis on tööandjal ja tööotsijal, kes on Eesti alaline elanik või Eestis viibiv pagulane.
Tööandjal on õigus käesoleva seaduse § 3 punktides 1, 2 ja 6 nimetatud tööturuteenustele.
Töötul on õigus käesoleva seaduse § 3 punktides 1-5 ja 7 nimetatud tööturuteenustele.
Töölepingu lõpetamise kohta teate saanud töötajal on õigus käesoleva seaduse § 3 punktides 1-4 nimetatud tööturuteenustele.
Võrdselt Eesti alalise elanikuga on õigus tööturuteenustele tööhõiveametis Eestis elaval välismaalasel, kellel on tähtajaline elamisluba kehtivusega kuni viis aastat, kuid mitte kauem kui 2001. aasta 12. juulini.
Teistel Eestis tähtajalise elamisloa alusel viibivatel välismaalastel on õigus tööhõiveametis käesoleva seaduse § 3 punktides 1 ja 2 nimetatud tööturuteenustele, kui välislepinguga ei ole sätestatud teisiti.
Tööturuteenus peab soodustama tööotsija töölerakendumist ja tööandjal sobiva tööjõu saamist.
Tööturuteenust osutades lähtutakse tööandja vajadustest ja õigusest vabalt valida endale tööjõudu ning tööotsija vajadustest ja õigusest vabalt valida tööd.
Tööturuteenust osutades võetakse arvesse tööturu olukorda ja prognoose selle kohta.
Tööturuteenust osutades teevad koostööd riigi tööturuasutused ning eraõiguslikust juriidilisest isikust või äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtjatest tööturuteenuste osutajad, arvestades tööandjate ja töötajate organisatsioonide ettepanekutega.
Tööturuteenust osutades ei tohi teha eelistusi ega piirata tööotsija õigusi, lähtudes tema rahvusest, soost, vanusest, puude liigist, seksuaalsest orientatsioonist, nahavärvist, rassist, sotsiaalsest päritolust, ühiskondlikust seisundist, usulistest, poliitilistest või muudest veendumustest ega töövõtjate või tööandjate huvide esindamisest, välja arvatud juhul, kui see on ette nähtud teiste seadustega.
Tööhõiveamet osutab käesoleva seaduse §-s 3 loetletud tööturuteenuseid tööotsijale ja tööandjale tasuta.
Eraõiguslik juriidiline isik ja äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja osutavad tööotsijale tööturuteenust tasuta.
Tööhõiveamet, eraõiguslik juriidiline isik ja äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja osutavad meremeestele tööturuteenust nende töölevärbamisel ja -paigutamisel tasuta.
Tööturuamet peab tööotsijate ja tööturuteenuste riiklikku registrit (edaspidi register), mis sisaldab andmeid tööotsijate, sealhulgas töötute, töötuna arveloleku aja ja töötule makstud toetuste ning osutatud tööturuteenuste kohta, ning Eestis töötamiseks nõusolekut taotlenud välismaalaste kohta.
Eraõiguslik tööturuteenuse osutaja peab tööturuteenuse andmekogu (edaspidi andmekogu), mis sisaldab andmeid tööotsijate ja osutatud tööturuteenuste kohta.
Andmekogu ja registri andmeid töödeldakse ja kogutakse andmekogude seaduse (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77) ja isikuandmete kaitse seaduse (RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941; 111, 1833; 2000, 50, 317; 92, 597; 104, 685; 2001, 50, 283) kohaselt.
Registri eesmärk on andmete tagamine Tööturuametile käesoleva seaduse, töötu sotsiaalse kaitse seaduse ja teiste seadustega pandud ülesannete täitmiseks.
Registri asutab Vabariigi Valitsus sotsiaalministri ettepanekul andmekogude seadusega kehtestatud korras.
Andmete kandmine registrisse ja andmete saamine registrist toimub vastavalt käesolevale seadusele, andmekogude seadusele, isikuandmete kaitse seadusele, sotsiaalmaksuseadusele, töötu sotsiaalse kaitse seadusele ja teistele õigusaktidele ning riikliku tööotsijate ja tööturuteenuste registri pidamise põhimäärusele, mille kinnitab Vabariigi Valitsus määrusega.
Registri vastutav töötleja on Tööturuamet.
Isikut identifitseerivaid andmeid, mille aluseks on rahvastiku arvestuse andmebaas.
Andmeid isikule osutatud tööturuteenuste, määratud ja makstud töötu riikliku abiraha, õppestipendiumi ja ühekordse toetuse ning töötuna arveloleku aja kohta.
Käesoleva seaduse § 3 punktides 2-7 nimetatud teenuse osutaja kannab andmekogusse tööotsija isikuandmed.
Need on: nimi, sünniaeg, isikukood, elukoht, kodakondsus, sugu, isiku töökogemus, vastunäidustused teatud tööde tegemiseks ja haridus ning välismaalase puhul tema Eestis viibimise õiguslik alus.
Eraõiguslik tööturuteenuse osutaja võib andmekogusse kantud tööotsija isikuandmeid ja andmeid osutatud tööturuteenuste kohta avaldada ainult isiku nõusolekul tööandjale ja seadustega ettenähtud korras teistele asutustele.
Eraõiguslik tööturuteenuse osutaja kustutab andmekogust isikuandmed pärast seda, kui isik on leidnud töökoha või on andmete kustutamiseks esitanud avalduse.
Statistiliste ja teaduslike uuringute jaoks andmete esitamise korra kehtestab sotsiaalminister.
Tööandja on kohustatud teatama töötaja elukohajärgsele tööhõiveametile kavandatavast töölepingu lõpetamisest hiljemalt järgmisel päeval, kui ta on sellest teatanud töötajale.
Tööandja teatab tööhõiveametile vabadest töökohtadest, kuhu on kavas tööle võtta uusi töötajaid, välja arvatud töökohad, mis täidetakse seaduses või Vabariigi Valitsuse määruses ettenähtud juhtudel avaliku konkursi või valimise teel või kuhu tööandja on juba leidnud sobiva kandidaadi.
Vabast töökohast teatades esitab tööandja tööhõiveametile andmed, mille põhjal tööotsija saab teavet pakutavast tööst, töötajale esitatavatest kvalifikatsiooninõuetest ja töötingimustest.
Tööandja teatab tööhõiveametile vaba töökoha täitmisest hiljemalt järgmisel tööpäeval.
Tööturuteenuse tegevusluba on dokument, mis annab õiguse selles märgitud tööturuteenuse osutamiseks.
Tööturuteenuse tegevusloa vormi kehtestab ja tegevusloa annab välja sotsiaalminister.
Avalduse täitnud isiku nimi ja allkiri ning ametikoht.
Esindaja olemasolul volikiri.
Sotsiaalministril või tema volitatud Sotsiaalministeeriumi töötajal on õigus nõuda tegevusloa taotlejalt kavandatava tööturuteenuse osutamise kohta lisateavet ning kontrollida esitatud andmete õigsust.
Tegevusloa andmise või andmisest keeldumise otsustab sotsiaalminister avalduse saamisest alates ühe kuu jooksul ja teatab sellest taotlejale kirjalikult otsuse tegemisest alates kümne päeva jooksul.
Tegevusloa andmisest keeldumise otsus peab sisaldama keeldumise põhjendust.
Tegevusluba antakse kolmeks aastaks.
Delikaatsete isikuandmete töötlemine on andmekaitse järelevalveasutuses registreerimata.
Tööturuteenuse osutaja tegevus ei vasta käesoleva seaduse ja teiste õigusaktide nõuetele.
Tööturuteenuse tegevusloa pikendamiseks esitab selle taotleja sotsiaalministrile käesoleva seaduse § 10 lõigetes 2 ja 3 loetletud andmed ja dokumendid.
Tegevusloa pikendamine vaadatakse läbi samas korras kui tegevusloa väljastamine.
Järelevalvet tööturuteenuste osutamise üle teostab tööturuteenuse tegevusloa väljaandja Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Teavitamine tööturu olukorrast ja tööturukoolituse võimalustest on teabe andmine tööturu seisust, muudatustest ja prognoosidest, koolitajatest ning õpetatavatest erialadest.
Tööturu olukorrast ja tööturukoolituse võimalustest teavitamise eesmärk on anda ülevaade tööturust, töökohtadest ja neil töötamiseks esitatavatest nõuetest ning tööturukoolituse võimalustest sobivaima töökoha või otstarbekaima tööturuteenuse valimiseks.
Töövahendus on vabale töökohale vajalike oskustega töötaja leidmine.
Töövahenduse eesmärk on tööotsijale sobiva töö ja tööandjale sobivaima töötaja leidmine ning väiksema konkurentsivõimega töötu töölerakendumise soodustamine.
Tööturukoolitus on õpe, milles osalev tööotsija omandab või täiendab kutse-, eri- ja ametialaseid teadmisi, oskusi ja vilumusi või kohaneb tööturu nõuetega.
Riigi tööturuasutuste ülesanne tööturukoolituse korraldamisel on tööotsija konkurentsivõime tõstmine tööturul.
Tööturuteenuse osutaja tellib tööturukoolitust haridusasutuselt või füüsiliselt või juriidiliselt isikult, kellel on koolitusluba.
Koolituse eest maksmise tingimused.
Andma koolituse läbimise kohta tõendi või tunnistuse.
Tööhõiveamet tellib tööturukoolitust, mille kestus on kuni kuus kuud.
Pikema kestusega koolituse võib tellida, kui töötule on tagatud töökoht ning kuut kuud ületava koolitusosa eest tasub tulevane tööandja sellekohase lepingu alusel.
Tööturuteenuse osutaja on kohustatud koolituse taseme hindamiseks tutvuma koolituse korraldamisega ning tal on õigus kaasata selleks eksperte ja korraldada küsitlusi.
Tööturutoetust ettevõtluse alustamiseks antakse töötule.
Toetuse eesmärk on aidata luua uusi kvaliteetseid töökohti ja toetada ettevõtluse alustamist.
Kes on läbinud ettevõtluskoolituse või kellel on ettevõtluskogemusi.
Dokumendid, mis tõendavad ettevõtluskoolituse läbimist või ettevõtluskogemust.
Tööturutoetuse andmise otsuse teeb tööhõiveamet koos kohaliku omavalitsuse ja Maksuameti kohaliku asutuse esindajaga töötu avalduse saamisest alates 15 tööpäeva jooksul.
Otsus vormistatakse protokollina, mis on tööhõiveameti ja taotleja vahelise lepingu sõlmimise alus.
Lepingu vormi kehtestab sotsiaalminister.
Tööhõiveamet kannab tööturutoetuse töötu pangakontole.
Tööturutoetust saanud isik on kohustatud seda kasutama sihtotstarbeliselt.
Tööhõiveamet kontrollib tööturutoetust saanud isiku majandustegevust ja toetuse kasutamise sihtotstarbelisust toetuse ülekandmisest alates vähemalt kaks korda aastas.
Tööturutoetust ei kasutata sihtotstarbeliselt.
Tööturutoetuse suuruse kehtestab Vabariigi Valitsus.
Tööturutoetust ei anta olemasoleva ettevõtte või äriühingu majandustegevuse alustamiseks ega selle osanikuks või aktsionäriks astumiseks ega isikule, kelle asutatud ettevõte on pankrotistunud või kellel on maksuvõlg riigi või kohaliku omavalitsuse ees või kui esitatud äriplaan on suure riskiga.
Tööturutoetuse andmisest keeldumise otsus peab sisaldama keeldumise põhjendust.
Tööturutoetus on tööhõiveameti kaudu tööandjale antav raha väiksema konkurentsivõimega töötu töölerakendamiseks.
Tööandjale tööturutoetuse maksmise eesmärk on toetada väiksema konkurentsivõimega töötu töölerakendumist ja töötamist.
Tööturutoetust võib taotleda tööandja, kes võtab tööle või teenistusse väiksema konkurentsivõimega töötu.
Järgmise kuue kuu jooksul 50 protsenti kuupalga alammäärast kuus.
Tööturutoetuse maksmise alus on tööturuteenuse osutaja ja tööandja vahel sõlmitud leping.
Tööturutoetust makstakse ühe aasta vältel kord kuus tööandja esitatud tööajatabeli ja palgatõendi alusel vastavalt tööturuteenuse osutaja ning tööandja vahel sõlmitud lepingule.
Äriühing likvideeritakse või füüsilisest isikust ettevõtja lõpetab oma tegevuse.
Hädaabitöö on ajutine tasuline töö, mille tegemiseks ei ole üldjuhul vaja kutse-, eriala- ega ametialast ettevalmistust.
Hädaabitööle ei kohaldata tööõigusakte, välja arvatud töötervishoiu ja tööohutuse seadus (RT I 1999, 60, 616; 2000, 55, 362; 2001, 17, 78) ning töö- ja puhkeaja seadus (RT I 1994, 2, 12; 1995, 12, 120).
Hädaabitööd korraldab tööhõiveamet valitsusasutuse hallatava riigiasutuse või omavalitsusüksusega sõlmitud lepingu alusel.
Lepingus määratakse kindlaks hädaabitöö laad, töötamiskoht ja töö kestus, rakendatavate töötute arv ning nende palk ja selle maksmise tingimused.
Hädaabitööl osalevale töötule maksab tasu hädaabitöö korraldaja.
Hädaabitöö tunnitasu alammäära kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kutsenõustamine on tööotsijale tema haridusele, tööoskustele ja isikuomadustele vastava töö või töölerakendumiseks vajaliku tööturukoolituse soovitamine.
Kutsenõustamise eesmärk on aidata tööotsijal lahendada töö valikuga, tööalase karjääri ning töö saamise või kaotamisega seotud küsimusi.
Kutsenõustajal peab olema kõrgharidus.
Riigi tööturuasutuste ülalpidamist ja tööturuteenuste osutamist rahastatakse riigieelarvest.
Ebaõigete andmete esitamisega tööturuteenust saanud isik on kohustatud saadu hüvitama.
Käesoleva seaduse kohaldamisel tekkivad vaidlused lahendab kohus.
Pooltel on õigus pöörduda kohtusse nelja kuu jooksul, alates päevast, millal nad on saanud või oleksid pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest.
Enne käesoleva seaduse jõustumist tööturuteenuseid osutav eraõiguslik juriidiline isik ning füüsilisest isikust ettevõtja on kohustatud taotlema tegevusluba seaduse jõustumisest alates kuue kuu jooksul.
Töötu abiraha saava isiku eest.
Töölepingu lõpetamisel ettevõtte, asutuse või organisatsiooni likvideerimise või töötajate koondamise tõttu on tööandja kohustatud esitama andmed vabanevate töötajate kohta töötaja elukohajärgsele tööhõiveametile hiljemalt järgmisel päeval, kui ta on teatanud töötajale töölepingu lõpetamisest.
Kui tööleping lõpetatakse töötajatega tööandaja pankroti väljakuulutamisel, esitab tööandja töötajate kohta andmed tööhõiveametile töölepingu lõpetamisele järgneval päeval.
Käesolev seadus jõustub 2000. aasta 1. oktoobril.
Käesolev seadus kehtestab relvade ja nende laskemoona käitlemise, tsiviilkäibesse lubamise, tsiviilkäibes olemise ning tsiviilkäibest kõrvaldamise õiguslikud alused ja korra, nõuded lasketiirule ja laskepaigale ning nendes valdkondades riikliku järelevalve teostamise alused ja korra.
Käesoleva seaduse mõistes on relv seade või ese, mis on ette nähtud elava või muu objekti kahjustamiseks või hävitamiseks.
Relvade ja nende laskemoona käitlemise all mõistetakse käesolevas seaduses relvade ja laskemoona valmistamist, müüki, soetamist, omamist, valdamist, hoidmist, kandmist, edasitoimetamist, vedu, sissevedu, väljavedu, transiiti, võõrandamist, pärimist, leidmist ja hävitamist ning relvade parandamist, ümbertegemist, laskekõlbmatuks muutmist, lammutamist ja laenutamist.
Sõjaväe- ja teenistusrelvadele ning nende laskemoonale, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
Tsiviilrelv - relv, mis on põhiliselt ette nähtud jahipidamiseks, vastava spordialaga tegelemiseks või turvalisuse tagamiseks.
Sõjaväerelvade käitlemise korra kehtestab kaitseminister määrusega.
Sõjaväerelvad kantakse sõjaväerelvade riiklikusse registrisse (edaspidi sõjaväerelvade register), mille asutab ja põhimääruse kinnitab Vabariigi Valitsus kaitseministri ettepanekul andmekogude seadusega (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77) kehtestatud korras.
Teenistusrelvade liigid ja nende käitlemise korra kehtestab siseminister määrusega.
Teenistusrelvad kantakse teenistus- ja tsiviilrelvade riiklikusse registrisse, mille asutab ja põhimääruse kinnitab Vabariigi Valitsus siseministri ettepanekul andmekogude seadusega kehtestatud korras.
Laskekõlblikku tulirelva võib filmivõtetel ja etendustel kasutada üksnes Politseiameti ühekordse kirjaliku loa alusel.
Tulistada on lubatud ainult paukpadrunitega.
Külmrelva võib ohutust tagades kasutada filmivõtetel, etendustel ja etenduste ettevalmistamisel.
Isik, kelle valdusse sattusid relv ja laskemoon omaniku surma tõttu, on kohustatud need viivitamata üle andma politseiprefektuurile käesoleva seaduse § 44 lõigetega 3 ja 4 kehtestatud korras.
Alates pärandi vastuvõtmise päevast on pärijal õigus ühe kuu jooksul esitada avaldus relvaloa saamiseks päritud relva kohta või võõrandada päritud relv ja laskemoon kolme kuu jooksul käesoleva seadusega kehtestatud korras.
Kui pärijale keeldutakse päritud relva kohta relvaluba andmast, peab pärija võõrandama relva ja laskemoona kolme kuu jooksul, arvates relvaloa andmisest keeldumise otsuse kättesaamise päevast.
Pärandvaras olevat, tsiviilkäibes keelatud, kuid kollektsioneerida lubatud relva ja laskemoona võib võõrandada riigile või kollektsioneerimisluba omavale isikule käesoleva seadusega kehtestatud korras.
Kui omanik ei ole relva ja laskemoona võõrandanud käesoleva paragrahvi lõigetega 2 ja 3 kehtestatud tähtaja jooksul, kuuluvad relv ja laskemoon sundvõõrandamisele.
Sundvõõrandamise all mõistetakse käesolevas seaduses relva ja laskemoona võtmist riigi omandisse käesolevas seaduses ettenähtud juhtudel.
Relv ja laskemoon sundvõõrandatakse õiglase ja kohese hüvitise eest.
Hüvitis makstakse sundvõõrandamisele kuuluva relva või laskemoona omanikule, valdajale või pärijale.
Sundvõõrandamine vormistatakse politseiprefekti otsusega, milles näidatakse sundvõõrandamise alus, väljamaksmisele kuuluva hüvitise suurus ja hüvitise saaja.
Otsus tehakse teatavaks hüvitise saajale.
Sundvõõrandamisele kuuluva relva ja laskemoona eest väljamakstava hüvitise arvestamise ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Sundvõõrandatud relva ja laskemoona realiseerimise ja hävitamise korra kehtestab siseminister määrusega.
Kui abikaasade ühisomandi jagamisel jääb ühele neist teise nimele registreeritud relv ja laskemoon, on ta kohustatud need viivitamata üle andma politseiprefektuurile käesoleva seaduse § 44 lõigetega 3 ja 4 kehtestatud korras.
Alates jagatud varale omandiõiguse tekkimisest on omanikul õigus ühe kuu jooksul esitada avaldus relvaloa saamiseks omandatud relva kohta või võõrandada relv ja laskemoon kolme kuu jooksul käesoleva seadusega kehtestatud korras.
Juhul kui relvaloa andmisest keeldutakse, tuleb relv ja laskemoon võõrandada kolme kuu jooksul, arvates keeldumise otsuse kättesaamise päevast.
Kui omanik ei ole relva ja laskemoona võõrandanud käesoleva paragrahvi lõikega 2 või 3 kehtestatud tähtaja jooksul, kuuluvad relv ja laskemoon sundvõõrandamisele.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikul on paralleelrelvaluba sama relva kohta ning tal on käesoleva seaduse kohased tingimused relva hoidmiseks, võib ta relva ja laskemoona käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 ettenähtud toimingute ajal oma käes hoida.
Pankroti korral peab pankrotihaldur tagama pankrotivaras oleva relva ja laskemoona hoidmise käesoleva seadusega kehtestatud korras ja tingimustel.
Pankrotivaras olevat relva ja laskemoona võib võõrandada käesoleva seadusega kehtestatud tingimustel ja korras.
Relva võõrandamise luba väljastatakse pankrotihalduri taotluse alusel.
Kui pankrotivaras olevat relva ja laskemoona ei õnnestu võõrandada kuue kuu jooksul pärast pankroti väljakuulutamist, hävitatakse need käesoleva seaduse §-s 83 sätestatud korras.
Isik, kes on leidnud kaotatud, maetud, peidetud või mahajäetud relva ja laskemoona ning need oma valdusse võtnud, peab sellest viivitamata teatama asukohajärgsele politseiprefektuurile ning andma talle leiu üle käesoleva seaduse § 44 lõigetega 3 ja 4 kehtestatud korras.
Politseiprefektuur teatab leitud relvast ja laskemoonast üleriigilise levikuga ajalehes seitsme tööpäeva jooksul, arvates leitud relva ja laskemoona temale üleandmise päevale järgnevast päevast.
Kui leitud relva või laskemoona omanik või valdaja ei ole kuue kuu möödumisel ajalehes kuulutuse avaldamisest selgunud, on leidjal õigus leitud relv ja laskemoon omandada juhul, kui ei ole tuvastatud relva eelnevat kasutamist seadusvastastes toimingutes.
Alates leitud varale omandiõiguse tekkimisest on omanikul õigus ühe kuu jooksul esitada taotlus relvaloa saamiseks omandatud relva kohta või võõrandada relv ja laskemoon kolme kuu jooksul käesoleva seadusega kehtestatud korras.
Kui leidjale keeldutakse leitud relva kohta relvaluba andmast, tuleb relv ja laskemoon võõrandada kolme kuu jooksul, arvates keeldumise otsuse kättesaamise päevast.
Leitud, tsiviilkäibes keelatud, kuid kollektsioneerida lubatud relva ja laskemoona võib võõrandada riigile või kollektsioneerimisluba omavale isikule käesoleva seadusega kehtestatud korras.
Kui leidja ei ole relva ja laskemoona võõrandanud käesoleva paragrahvi lõikega 4 või 5 kehtestatud tähtaja jooksul, kuuluvad need sundvõõrandamisele.
Relvavaldaja on kohustatud relva kasutamisest viivitamata teatama kasutuskohajärgsele politseiprefektuurile või -jaoskonnale, kui relva kasutamisega on põhjustatud isiku surm või tekitatud talle kehavigastus või varaline kahju.
Relvade ja laskemoona liigitamine ja tsiviilkäive.
Elektrišokirelv - relv, mille toime põhineb elektrienergia kasutamisel.
Revolver - trumliga tulirelv, mille üldpikkus on kuni 600 mm (kaasa arvatud) ja relvaraua pikkus kuni 300 mm (kaasa arvatud) ning mille trummel on nii padrunisalveks kui ka padrunipesaks.
Väikesekaliibriline - tulirelv, mille kaliiber on.22 või 5,6 mm ja mille laskemoonaks on ääretulepadrun.
Kombineeritud - sile- ja vintraudade kombinatsiooniga tulirelv.
Gaasipüstol, gaasirevolver - gaasirelv, mis on ette nähtud tulistamiseks ainult gaasipadrunis sisalduva gaasilaenguga.
Pneumopüstol, pneumorevolver.
Torke-raierelv (mõõk jt).
Kumminui on kummist või plastmassist löögirelv, mis on ette nähtud enesekaitseks ja ründe tõkestamiseks ründaja lühiajalise kahjustamise teel.
Allveerelv (allveepüss ja -püstol).
Laskemoona liigitamisel lähtutakse relva, mille jaoks laskemoon on määratud, parameetritest.
Gaasipüstoli- ja -revolvripadrun.
Piiramata tsiviilkäibega padrunikomponendid on kuulid, haavlid ja padrunikestad.
Piiramata tsiviilkäibega relvadele ja nende laskemoonale laieneb seadus üksnes käesoleva paragrahvi lõigete 4-8 osas.
Piiramata tsiviilkäibega relva ega selle laskemoona ei või soetada, omada, vallata, kanda, hoida ega edasi toimetada alla 18-aastane isik.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 4-9 nimetatud relva võib vallata, kanda, hoida ja edasi toimetada vastavat spordiala harrastav vähemalt kümneaastane isik.
Lubatud on üksnes lakrimaatoritega CS või pipragaasiga (kapsaitsiiniga) täidetud gaasipihustid.
Kasutatava gaasi kontsentratsioon seejuures võib olla kuni 5%.
Gaasipihusti ja pneumorelva valmistamiseks ja ümbertegemiseks on nõutav käesoleva seaduse §-s 66 sätestatud tegevusluba.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 6nimetatud külmrelva võib ohutust tagades kanda ja kasutada ajaloolise kultuuri-, võitlus- või sporditraditsiooni järgimiseks ning traditsioone järgiva võitluse imiteerimiseks.
Tulirelvad, välja arvatud § 20 lõikes 1 nimetatud tulirelvad.
Piiratud tsiviilkäibega relvi võib soetada käesoleva seaduse §-s 32 sätestatud soetamisloa alusel koos järgneva registreerimisega relvaomaniku või -valdaja nimele.
Piiratud tsiviilkäibega relvade laskemoona, püssirohtu ja sütikuid võib soetada käesoleva seaduse §-des 32 ja 34 sätestatud soetamisloa või relvaloa alusel.
Eriti tugevajõuline, tavaliselt sõjaväerelvana kasutatav tulirelv.
Vedru- või raskusjõul väljaviskuva ja seejärel jäigalt kinnituva teraga nuga, mille tera pikkus on üle 8,5 cm või mille tera on kahelt poolt teritatud.
Tsiviilkäibes on keelatud elektrišokirelv.
Eriti ohtlik, tavaliselt sõjaväerelvades kasutatav laskemoon.
Tsiviilkäibes keelatud, eriti tugevajõuliste tavaliselt sõjaväerelvana kasutatavate tulirelvamudelite ja eriti ohtliku tavaliselt sõjaväerelvades kasutatava laskemoona liikide loetelu kehtestab siseminister määrusega.
Tulirelva olulised osad on relvaraud, lukk, padrunipesa ja revolvritrummel, samuti nende toorikud, kui neid saab lõpuni viimistleda üldkasutatavate tööriistadega.
Tulirelva olulise osa käitlemisele laieneb sama kord, mis käesoleva seadusega on kehtestatud seda liiki relva käitlemisele, kui seadus otseselt ei sätesta teisiti.
Adapter - tulirelva relvarauda paigutatav relvaraud või vahetatav mehhanism, mis võimaldab kasutada väiksema kaliibriga laskemoona.
Lasersihiku ja adapteri soetamiseks on nõutav Politseiameti kirjalik luba.
Lasersihik ja adapter tuleb registreerida elu- või asukohajärgses politseiprefektuuris nädala jooksul pärast selle soetamist.
Lasersihiku ja adapteri registreerimisel väljastab politseiprefektuur relvaomanikule või -valdajale uue relvaloa, millele kannab soetatud lasersihiku ja adapteri andmed.
Relvaluba, millele on kantud lasersihiku ja adapteri andmed, on lasersihiku ja adapteri omamist, kandmist ja edasitoimetamist õigustavaks dokumendiks.
Öösihik ja helisummuti on tsiviilkäibes keelatud.
Relva ja laskemoona tüübikinnitus.
Relva ja laskemoona tüübikinnitus (edaspidi tüübikinnitus) on toiming, mille käigus otsustatakse relva- või padrunimudeli kuuluvus tsiviilkäibesse lubatud relvade ja nende padrunite hulka.
Tüübikinnitusele kuuluvad Eestis käibes olevad, Eestis valmistatud ja Eestisse sissetoodavad relva- ja padrunimudelid ning nende modifikatsioonid, samuti Eestis ümberehitatud relvamudelid ja nende modifikatsioonid.
Tüübikinnitusele ei kuulu kumminuiad ega piiramata tsiviilkäibega relvad.
Tüübikinnitusel määratakse kindlaks relva- või padrunimudeli või selle modifikatsiooni tsiviilkäibesse lubatavus ning selle liigitus, lähtudes käesoleva seaduse 2. peatükis sätestatust.
Tüübikinnitust teostab Vabariigi Valitsuse volitatud asutus (edaspidi kinnitusasutus).
Tüübikinnitus toimub relva või padruni valmistaja või relva ümbertegija, samuti Eestisse sissetooja avalduse alusel.
Tsiviilkäibes olevate relvade tüübikinnitust teostab kinnitusasutus vastava tehnilise dokumentatsiooni ja tehnilise kirjanduse alusel.
Tüübikinnituse saanud relva- ja padrunimudel ning nende modifikatsioon kantakse teenistus- ja tsiviilrelvade registrisse.
Tsiviilkäibes olevad relvad ning kõik relva- ja padrunikollektsiooni kuuluvad relvad kantakse teenistus- ja tsiviilrelvade registrisse.
Transiitsaadetises olevat relva.
Relv kantakse teenistus- ja tsiviilrelvade registrisse Eestisse sisseveol, Eesti tootjalt Eesti tellijale üleandmisel ning relva igakordsel registreerimisel omaniku või valdaja nimele.
Relva- ja padrunikollektsioon (edaspidi kollektsioon) on ajaloo- või kultuuriväärtusega relvade ja padrunite korrastatud kogum, mida kasutatakse või mida on võimalik kasutada väljapanekuks või uurimistööks.
Kollektsiooni võib asutada ja pidada Eesti kodanik või Eestis registreeritud juriidiline isik Politseiameti antud relva- ja padrunikollektsioneerimisloa (edaspidi kollektsioneerimisluba) alusel.
Lõhke-laskemoon, süüte-laskemoon, eriti ohtlik tavaliselt sõjaväerelvades kasutatav laskemoon ning närviparalüütilist, nahakahjustust tekitavat, üldmürgitava ja lämmatava toimega ainet sisaldav laskemoon.
Kollektsiooni kuuluvad relvad tuleb registreerida elu- või asukohajärgses politseiprefektuuris käesoleva seaduse §-s 33 kehtestatud korras.
Andmed registreeritud relvade kohta kantakse kollektsioneerimisloale.
Kollektsiooni kuuluva relva kandmine on keelatud.
Kollektsiooni kuuluvate relvade ja padrunite hoidmine, edasitoimetamine, võõrandamine ja vedu peab toimuma käesoleva seadusega kehtestatud tingimustel ja korras.
Kollektsiooni kuuluvaid relvi ja padruneid tuleb hoida käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud relvahoidlas.
Kollektsiooni kuuluvaid relvi ja padruneid võib eksponeerida relvahoidlas.
Väljaspool relvahoidlat võib kollektsiooni kuuluvaid relvi ja padruneid eksponeerida Politseiameti ühekordsel kirjalikul loal, millega määratakse ka tingimused relvade ja padrunite eksponeerimiseks.
Eksponeeritavad relvad peavad asuma lukustatud või mehaaniliste vahenditega suletud vitriinides või olema kindlalt kinnitatud põranda, seina või muu ehituskonstruktsiooni külge.
Eksponeeritavad padrunid peavad asuma lukustatud või mehaaniliste vahenditega suletud vitriinides.
Riigi- ja munitsipaalmuuseumi relvakollektsiooni pidamise korra kehtestab kultuuriminister määrusega.
Kollektsiooni asutada ja pidada sooviv füüsiline või juriidiline isik esitab vastava avalduse Politseiametile oma elu- või asukoha järgse politseiprefektuuri kaudu.
Avalduses näidatakse kollektsioneerimise eesmärk, kollektsioneeritavate relvade ja padrunite liik ning nende hoiutingimused.
Avaldusele lisab füüsiline isik käesoleva seaduse § 35 lõike 2 punktides 2-5, juriidiline isik aga käesoleva seaduse § 37 lõike 2 punktides 2-5 nimetatud dokumendid.
Enne kollektsioneerimisloa saamist peab seda taotlev füüsiline isik sooritama elukohajärgses politseiprefektuuris käesoleva seaduse § 35 lõikes 5 ettenähtud relvatundmise eksami.
Taotlus vaadatakse läbi hiljemalt kahe kuu jooksul, arvates kõigi nõutavate dokumentide esitamise päevast.
Kollektsioneerimisloa andmise või andmisest keeldumise otsus vormistatakse kirjalikult, keeldumise puhul näidatakse keeldumise alus.
Kollektsioneerimisloa andmisest füüsilisele isikule võidakse keelduda, kui esineb käesoleva seaduse § 36 lõikes 1 sätestatud asjaolu, välja arvatud sama lõike punktis 3 sätestatu.
Kollektsioneerimisloa andmisest juriidilisele isikule võidakse keelduda, kui esineb käesoleva seaduse § 40 lõikes 1 sätestatud asjaolu.
Kollektsioneerimisloal näidatakse kollektsioonis säilitamiseks lubatud relvade ja padrunite liigid, samuti kollektsiooni kuuluvad politseiprefektuuris registreeritud relvad.
Kollektsioneerimisluba antakse tähtajaga kümme aastat, misjärel seda võidakse pikendada samaks tähtajaks.
Relvakollektsiooni omanik on vähemalt kaks korda viimase kolme aasta jooksul rikkunud käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusakti nõudeid, mida ta peab täitma, või ei ole täitnud temale tehtud ettekirjutuse nõudeid.
Kollektsioneerimisloa kehtetuks tunnistamine vormistatakse Politseiameti otsusega.
Otsuses peab olema näidatud kehtetuks tunnistamise alus viitega seaduse vastavale sättele.
Otsuse ärakiri saadetakse viivitamata kollektsioneerimisloa omajale.
Kollektsioneerimisloa kehtivuse lõppemisel või kehtetuks tunnistamisel rakenduvad käesoleva seaduse §-s 44 sätestatud nõuded, kusjuures politseiprefektuurile üleantavad relvad ja padrunid võib jätta hoiule politseiprefektuuri poolt pitseeritud kollektsiooniomaniku relvahoidlasse.
Kollektsioneerimisloa vormi kehtestab siseminister määrusega.
Relva soetamine kollektsiooni jaoks toimub käesoleva seaduse §-s 32 sätestatud soetamisloa alusel.
Soetamisloa väljastamise aluseks on kollektsioneerimisluba.
Padruni soetamine kollektsiooni jaoks toimub kollektsioneerimisloa alusel.
Soetamisloa taotlemise avaldus esitatakse elu- või asukohajärgsele politseiprefektuurile.
Avalduses näidatakse soetatava relva liik ja mark ning registreeritud relva korral ka selle markeering.
Kollektsiooni jaoks soetatava relva soetamisloa taotlemisele ei laiene käesoleva seaduse §-dega 35 ja 37 kehtestatud kord.
Relva või laskemoona sissevedu relvakollektsiooni jaoks toimub käesoleva seaduse § 60 lõikega 3 kehtestatud korras.
Kollektsioneerimiseks.
Relva kasutamisel ei tohi rikkuda teiste isikute õigusi ega avalikku korda.
Vähemalt 18-aastane - väikesekaliibrilist sporditulirelva, pneumo- ja gaasirelva, ambu ja sileraudset püssi.
Ajateenistuskohustuse (välja arvatud asendusteenistus) täitnud või vähemalt 21-aastane - kõiki tsiviilkäibesse lubatud relvi, välja arvatud kumminui.
Sporditulirelv on rahvusvaheliselt tunnustatud, laskmisega seotud spordiala harrastamiseks ettenähtud tulirelv.
Jahipüss on põhiliselt jahipidamiseks ettenähtud sile- ja vintraudne ning kombineeritud püss.
Välismaalane, kes viibib Eestis alalise elamisloa alusel ja on vähemalt 18-aastane, võib soetada ja omada pneumo- ja gaasirelva ning sileraudset püssi.
Vintraudset sporditulirelva ning vintraudset ja kombineeritud jahipüssi võib ta omada tingimusel, et neid hoitakse jahindus- või spordiorganisatsiooni või vastavat tegevusluba omava isiku relvahoidlas.
Välismaalane, kes viibib Eestis tähtajalise elamisloa ja tööloa alusel, võib soetada ja omada jahipidamise või vastava spordialaga tegelemise eesmärgil jahipüssi ja sporditulirelva käesoleva seadusega kehtestatud korras tingimusel, et tal on alalise elukoha järgse riigi pädeva asutuse poolt seda liiki relva kohta antud relvaluba.
Vintraudset tulirelva tuleb sellisel juhul hoida jahindus- või spordiorganisatsiooni või vastavat tegevusluba omava isikurelvahoidlas.
Eestis seaduslikult viibiv välismaalane, keda ei ole nimetatud käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 ning kes on vähemalt 18-aastane, võib Politseiameti antud soetamisloa alusel soetada Eestist väljaviimiseks relva ja laskemoona tingimusel, et tal on alalise elukoha järgse riigi pädeva asutuse poolt väljastatud luba seda liiki relva ja laskemoona soetamiseks ning ta kohustub soetatava relva ja laskemoona Eestist lahkumisel välja viima.
Eestis spordivõistlusel, õppusel või jahil viibiv välismaalane võib soetada laskemoona teda kutsunud isiku või asutuse kirjalikul taotlusel relva ajutise sisseveo loa esitamisel.
Soetatava laskemoona ühekordne kogus ei tohi ületada käesoleva seaduse § 46 lõikes 4 näidatud kogust.
Välisriigi diplomaatilise või konsulaaresinduse töötaja, kes on välisriigi kodanik, võib soetada ja vallata relva, välja arvatud kumminui, käesoleva seadusega kehtestatud korras Välisministeeriumi taotlusel oma elukoha järgse politseiprefektuuri antud loa alusel tingimusel, et tal on kodakondsusjärgse riigi relvaluba.
Turvateenuse osutamiseks.
Käesoleva seadusega juriidilisele isikule antud õigused ja temale pandud kohustused laienevad füüsilisest isikust ettevõtjale ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusele.
Turvateenuse osutamiseks ja sisevalveks lubatud relvade kogused liikide järgi määrab kindlaks asukohajärgne politseiprefektuur kirjaliku taotluse alusel, arvestades valvatavate ja kaitstavate objektide iseloomu ning ohustatuse astet ning tulirelvade hoiutingimusi.
Kui valvatav ja kaitstav objekt asub teise politseiprefektuuri teenistuspiirkonnas, kooskõlastab taotluse selle esitaja objekti asukoha järgse politseiprefektuuriga.
Turvateenuse osutamiseks ja sisevalveks ettenähtud tulirelvade ja gaasirelvade arv kokku ning kumminuiade arv võib olla 10% suurem objekte vahetult valvavate või kaitsvate töötajate arvust.
Laskmisega seotud spordialaga tegelemiseks võib omada või vallata mitte üle 200 sporditulirelva, pneumorelva ja ammu.
Jahindusega tegelemiseks võib omada või vallata kahte jahipüssi iga jahindusega tegeleva töötaja kohta.
Õppetööks relvadega seonduvates õppeainetes võib omada või vallata kokku mitte üle 50 püssi, püstoli ja revolvri.
Käesoleva seaduse §-s 19 nimetatud relvade ja laskemoona soetamiseks, välja arvatud §-des 5 ja 7 ning § 9 lõikes 3 sätestatud juhtudel, on vajalik relvasoetamisluba (edaspidi soetamisluba).
Soetamisluba annab selles näidatud isikule õiguse loal märgitud relvaliigi hulka kuuluva relva soetamiseks, selle järgnevaks hoidmiseks ja edasitoimetamiseks kuni relva registreerimiseni, samuti vastava laskemoona soetamiseks käesoleva seaduse § 46 lõikes 4 näidatud koguses.
Soetamisloa väljastab relva soetamist taotlevale isikule tema elu- või asukoha järgne politseiprefektuur, käesoleva seaduse § 30 lõikes 3 sätestatud juhul aga Politseiamet.
Soetamisluba antakse ainult seda liiki relva soetamiseks, mis vastab otstarbele, milleks relva taotletakse.
D-osa jääb relvaomanikule ja annab õiguse sellele märgitud relva edasitoimetamiseks soetamiskohast politseiprefektuuri ja hoiukohta ning relva hoidmiseks kuni relvaloa või relva Eestist väljaviimise eriloa saamiseni.
Soetamisloa D-osa tagastatakse politseiasutusele relvaloa või relva Eestist väljaviimise eriloa saamisel.
Loa igale osale kannab soetamisloa väljastaja andmed relva soetaja ja soetada lubatud relva liigi ja arvu kohta, samuti soetamisloa väljastanud politseiasutuse ja politseiametniku nime.
Soetamisloa A-, B- ja D-osale kannab relva müüja andmed müüdud relva ja selle müüja kohta.
Soetamisluba on kehtiv kolme kuu jooksul, arvates loa väljastamise päevast.
Luba võidakse pikendada kolme kuu võrra, kui pikendamise taotlus on esitatud enne soetamisloa kehtivusaja lõppu.
Soetamisloa kehtivusaja lõppemisel tuleb taotleda uus soetamisluba.
Soetamisloa hävimisest või kadumisest on loa omaja kohustatud viivitamata teatama loa väljastajale või oma elu- või asukoha järgsele politseiprefektuurile.
Soetamisloa vormi kehtestab siseminister määrusega.
Relva soetanud isik on kohustatud seitsme tööpäeva jooksul, arvates relva soetamise päevast, välisriigist soetamise puhul aga relva Eestisse saabumise päevast, registreerima selle elu- või asukohajärgses politseiprefektuuris.
Relv esitatakse registreerimiseks koos soetamisloaga, millele relva müüja on kandnud andmed müüdud relva kohta, kui relv on ostetud relvade müügi tegevusluba omavalt isikult.
Kui relv on soetatud muul käesoleva seadusega lubatud viisil, esitatakse selle registreerimiseks soetamisluba ning soetamise seaduslikkust tõendav dokument.
Soetamisluba ei nõuta päritud, leitud või ühisomandis oleva relva, samuti käesoleva seaduse § 34 lõikes 9 nimetatud nimelise tulirelva registreerimisel.
Relva registreerimisel kontrollitakse selle vastavust soetamisloale või relva soetamise seaduslikkust tõendavale muule dokumendile kantud andmetega.
Relva registreerimisel vormistatakse iga relvaomaniku või -valdaja kohta toimik (edaspidi relvatoimik).
Relvatoimikut peetakse relvaomaniku või -valdaja elu- või asukoha järgses politseiprefektuuris.
Kui relvad asuvad teise politseiprefektuuri teenistuspiirkonnas olevas relvaomaniku või -valdaja tegutsemiskohas, peetakse relvatoimikut ka tegutsemiskohajärgses politseiprefektuuris.
Relvatoimikusse pannakse kõik soetamisloa ja relvaloa taotlemise, väljastamise, väljastamisest keeldumise, kehtivuse pikendamise ja peatamise ning kehtetuks tunnistamisega seotud dokumendid, samuti dokumendid relva soetamise, ümbertegemise ja võõrandamise ning relvaomaniku või -valdaja käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetele vastavuse ja relva hoidmise tingimuste kontrollimise kohta.
Relva registreerimise ajaks võib relvaomanik või -valdaja anda selle hoiule politseiprefektuuri või hoida seda oma elu- või asukohas käesoleva seadusega kehtestatud korras ja tingimustel.
Relva registreerimisel väljastab politseiprefektuur relvaomanikule või -valdajale relvaloa.
Relvaloa väljastamise aluseks on politseiprefektuuri juhi kirjalik otsus.
Füüsilise isiku relvaluba annab selle omanikule õiguse relva ja selle laskemoona hoidmiseks, kandmiseks ja edasitoimetamiseks käesoleva seaduse ning selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud tingimustel ja korras, samuti relvamudelile vastava laskemoona soetamiseks.
Füüsilisele isikule kuuluva relva kohta võidakse väljastada mitu relvaluba.
Relvaluba, mis on väljastatud füüsilisele isikule, kes ei ole relva omanik, nimetatakse paralleelrelvaloaks.
Paralleelrelvaluba antakse ühele või kahele füüsilisele isikule juhul, kui relvaomanik on andnud kirjaliku nõusoleku temale kuuluva relva kasutamiseks konkreetselt näidatud isiku või isikute poolt.
Relva andmisel paralleelrelvaloa omaja valdusse koostatakse akt relva üleandmise-vastuvõtmise kohta, näidates selles relva vastuvõtmise koha, kuupäeva ja kellaaja.
Akt koostatakse kahes eksemplaris, millest üks jääb relva üleandjale, teine vastuvõtjale.
Relva tagastamisel omanikule koostatakse analoogne akt.
Juriidilise isiku relvaluba annab selle omajale õiguse vastava laskemoona soetamiseks, relva ja laskemoona hoidmiseks ja edasitoimetamiseks (veoks) ning õiguse anda relva ja laskemoona oma töötajatele kandmiseks käesoleva seaduse ning selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud korras ja tingimustel.
Relvaloa kehtivus on viis aastat.
Paralleelrelvaloa kehtivus on piiratud relvaomaniku relvaloa kehtivusega ja paralleelrelvaluba kaotab kehtivuse relvaomaniku relvaloa kehtetuks tunnistamise korral.
Juriidilisele isikule, kelle tegevuse määratud tähtaeg on lühem kui viis aastat.
Isikule, keda siseminister või kaitseminister on seaduses sätestatud korras autasustanud nimelise tulirelvaga, antakse nimelise relva relvaluba ilma kehtivusaega määramata.
Relvaloa hävimisest või kadumisest on selle omaja kohustatud viivitamata kirjalikult teatama loa väljastanud või oma elu- või asukoha järgsele politseiprefektuurile.
Relvaloa, sealhulgas paralleelrelvaloa vormi kehtestab siseminister määrusega.
Füüsilise isiku taotluse soetamisloa või relvaloa saamiseks vaatab läbi elukohajärgne politseiprefektuur, käesoleva seaduse § 30 lõikes 3 sätestatud juhul aga Politseiamet, hiljemalt kahe kuu jooksul, arvates kõigi nõutavate dokumentide esitamise päevast.
Riigilõivu tasumist tõendava dokumendi.
Soetamisloa või relvaloa taotleja arstliku läbivaatuse ja järeldusotsuse vormistamise korra kehtestab sotsiaalminister määrusega.
Paralleelrelvaloa taotleja peab esitama ka relvaomaniku kirjaliku nõusoleku tema relva kasutamiseks paralleelrelvaloa alusel.
Soetamisluba või relvaluba võib taotleda isik, kes on sooritanud relva soetamist, registreerimist, hoidmist, kandmist, võõrandamist ja seaduslikku kasutamist reguleerivate õigusaktide nõuete tundmise eksami ning laskevigastuse korral kannatanule esmaabi andmise eksami.
Tulirelva relvaloa taotlemise korral tuleb sooritada eksami käigus tulirelva tundmise test ning tulirelva käsitsemise katse.
Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud eksami korra kehtestab siseminister määrusega.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 ja lõikes 5 sätestatud nõuded ei laiene politseiametnikule ja lepingulises tegevteenistuses olevale kaitseväelasele, samuti käesoleva seaduse § 30 lõigetes 2, 3 ja 5 nimetatud isikule.
Relvaloa omaja ei pea relvaloa kehtivuse ajal teise ja iga järgmise sama liiki relva soetamisel läbima arstlikku läbivaatust ega sooritama uut eksamit.
Halduskorras karistatud relva ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleeriva õigusaktiga sätestatud nõuete rikkumise eest või jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta.
Ei oma käesoleva seadusega ettenähtud tingimusi relva ja laskemoona hoidmiseks.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 6 ja 7 sätestatud keeld ei laiene isikule, kelle karistusandmed on kustutatud karistusregistrist karistusregistri seaduse (RT I 1997, 87, 1467; 1998, 111, 1830; 2001, 93, 565) kohaselt.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1, 2 ja 3 nimetatud psüühika- ja käitumishäirete ning füüsiliste puuete loetelu kehtestab sotsiaalminister määrusega.
Isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama.
Soetamisloa või relvaloa andmise või andmisest keeldumise otsus vormistatakse kirjalikult, näidates keeldumise puhul keeldumise põhjuse ühes viitega keeldumise aluseks oleva seaduse sättele.
Otsus tehakse teatavaks või saadetakse taotluse esitajale kümne päeva jooksul, arvates otsuse vastuvõtmise päevast.
Juriidilise isiku taotluse soetamisloa või relvaloa saamiseks võtab vastu asukohajärgne politseiprefektuur ja vaatab selle läbi hiljemalt kahe kuu jooksul, arvates kõigi nõutavate dokumentide esitamise päevast.
Relvade asukoha järgse politseiprefektuuri õiendi relvade hoiukoha ja -tingimuste nõuetekohasuse kohta.
Juriidilise isiku relvade ja laskemoona eest vastutav isik (edaspidi vastutav isik) vastutab selle eest, et juriidilise isiku relvade ja laskemoona käitlemine toimuks käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide kohaselt ning vastaks vastavas loas ettenähtud tingimustele.
Vastutavaks isikuks või tema asendajaks võib olla vähemalt 21-aastane alaliselt Eestis elav Eesti kodanik, kelle suhtes ei esine käesoleva seaduse § 36 lõigetes 1 ja 4 loetletud asjaolusid.
Vastutavaks isikuks või tema asendajaks võib määrata isiku, kes on sooritanud vastutava isiku eksami.
Nõuded vastutava isiku teadmistele ja tema eksamineerimise korra kehtestab siseminister määrusega.
Vastutav isik määratakse juriidilise isiku kirjaliku otsusega (otsus, korraldus, käskkiri).
Kui juriidilisel isikul on struktuuriüksus teises haldusüksuses, tuleb vastava otsusega määrata ka struktuuriüksuse relvade ja laskemoona eest vastutav isik, kellele laienevad käesoleva seaduse § 38 lõigetes 2 ja 3 sätestatud nõuded.
Otsuse ärakiri saadetakse kolme tööpäeva jooksul juriidilise isiku ning struktuuriüksuse asukoha järgsele politseiprefektuurile.
Vastutava isiku volitused lõpevad tema töölt vabastamisega või lõpetatakse, kui ta ei vasta enam käesoleva seaduse § 38 lõigetes 2 ja 3 sätestatud nõuetele või on rikkunud käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusaktide nõudeid.
Teade volituste lõppemise kohta saadetakse kolme tööpäeva jooksul vastavale politseiprefektuurile.
Vastutava isiku volituste lõppemisel määratakse viivitamata vastutava isiku kohusetäitjaks tema asendaja ning tehakse relvade ja laskemoona inventuur.
Hiljemalt kahe kuu jooksul, arvates volituste lõppemisest, määratakse uus vastutav isik.
Vastutava isiku määramine ei vabasta juriidilise isiku juhatust või seda asendavat organit vastutusest selle eest, et relvade ja laskemoonaga seotud tegevus vastaks käesoleva seaduse ja muude õigusaktide nõuetele.
Kes ei ole täitnud järelevalveorgani ettekirjutust käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusakti nõuete täitmise kohta.
Juriidilisele isikule soetamisloa ja relvaloa andmise või andmisest keeldumise otsus vormistatakse kirjalikult, näidates keeldumise puhul keeldumise põhjuse.
Otsus tehakse teatavaks või saadetakse taotluse esitajale kümne päeva jooksul, arvates otsuse vastuvõtmisest.
Relvaluba vahetatakse selle omaja avalduse põhjal relvaloa kehtivuse lõppemisel, kõlbmatuks muutumisel või relva või relvaloa omaja andmete muutumisel, samuti relvahoidla asukoha muutumisel.
Foto mõõtmetega 3×4 cm.
Relva või relvaloa omaja andmete või relvahoidla asukoha muutumisega - seitsme tööpäeva jooksul, arvates andmete või asukoha muutumisest.
Paralleelrelvaloa vahetamisel tuleb esitada ka relvaomaniku kirjalik nõusolek tema relva kasutamiseks paralleelrelvaloa alusel.
Uus relvaluba väljastatakse, kui ei esine käesoleva seaduse §-s 36 või 40 sätestatud loa andmist välistavaid asjaolusid.
Endine relvaluba säilitatakse relvatoimikus.
Relva ümbertegemisest tingitud muudatused relvaandmetes (liik, mark, kaliiber, markeering).
Muudatused muudes teenistus- ja tsiviilrelvade registrisse kantavates andmetes.
Muudatuste vormistamiseks tuleb esitada politseiprefektuurile käesoleva seaduse § 41 lõikes 2 nimetatud dokumendid.
Avalduses tuleb märkida uued relvaandmed, relvaomaniku või -valdaja uus nimi, elu- või asukoht, relva hoiukoha uus aadress ja muud muutunud andmed.
Politseiprefektuur teeb vastavad kanded relvatoimikusse ja teenistus- ja tsiviilrelvade registrisse ning väljastab uue relvaloa.
Relvaomaniku või -valdaja asumise korral teise politseiprefektuuri teenistuspiirkonda tehakse relvatoimikusse vastav märge ja toimik edastatakse koos kõigi selles sisalduvate materjalidega relvaomaniku või -valdaja uue elu- või asukoha järgsele politseiprefektuurile.
Relvaomaniku või -valdaja uue elu- või asukoha järgne politseiprefektuur teeb vajalikud kanded relvatoimikusse ja teenistus- ja tsiviilrelvade registrisse ning teatab sellest kohe kirjalikult politseiprefektuurile, kus relv oli registreeritud.
Teate saanud politseiprefektuur kustutab relva ja relvaomaniku või -valdaja oma arvestusest.
Juriidiline isik on põhjendamatult jätnud täitmata järelevalveorgani ettekirjutuse käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusaktide nõuete täitmise kohta.
Soetamisloa või relvaloa kehtivuse peatatus lõpetatakse peatamise aluseks olnud asjaolude äralangemisel või loa kehtetuks tunnistamisel käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud korras.
Relvaomanik või -valdaja on vähemalt kaks korda viimase kolme aasta jooksul rikkunud käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusakti nõudeid või on jätnud täitmata temale tehtud ettekirjutuse nõuded.
Paralleelrelvaluba kaotab kehtivuse või selle kehtivus peatub vastavalt relvaloa kehtetuks tunnistamisel või kehtivuse peatamisel.
Paralleelrelvaluba võidakse tunnistada kehtetuks ka relvaomaniku avalduse alusel.
Soetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamine, kehtivuse peatatuse lõpetamine või loa kehtetuks tunnistamine vormistatakse politseiprefektuuri otsusega.
Otsuses peab olema näidatud loa kehtivuse peatamise, kehtivuse peatatuse lõpetamise või loa kehtetuks tunnistamise alus viitega seaduse vastavale sättele.
Otsuse koopia saadetakse viivitamata loa omajale.
Pärast soetamisloa või relvaloa kehtivuse lõppemist, peatamist või kehtetuks tunnistamist on loa omaja, vastava relva omanik, valdaja või muu isik, kelle valduses on vastav luba ja relv ning selle laskemoon, kohustatud need loa kehtivuse viimasel tööpäeval, kehtetuks tunnistamise või kehtivuse peatamise otsuse kättesaamisele järgneval tööpäeval üle andma loa väljastanud politseiprefektuurile ja kui see ei ole võimalik, siis relva asukoha järgsele politseiprefektuurile.
Juriidilise isiku relva ja laskemoona võib jätta politseiprefektuuri poolt pitseeritud juriidilise isiku relvahoidlasse.
Paralleelrelvaloa kehtivuse lõppemisel, peatamisel või kehtetuks tunnistamisel peab paralleelrelvaloa omaja käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul tagastama relva ja laskemoona selle omanikule ning paralleelrelvaloa selle väljastanud politseiprefektuurile ja kui see ei ole võimalik, siis elukohajärgsele politseiprefektuurile.
Loa, relva ja laskemoona üleandmine võib toimuda nende asukohas või politseiprefektuuris.
Relva ja laskemoona üleandmine peab toimuma nende asukohas juhul, kui need annab üle isik, kes käesoleva seaduse järgi ei olnud nende omanik või valdaja enne soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamist ja kes on teatanud politseiprefektuurile enda valduses olevast relvast või laskemoonast.
Relva ja laskemoona, samuti kehtivuse kaotanud loa või loa, mille kehtivus on peatatud, üleandmine-vastuvõtmine vormistatakse aktiga, milles on kirjas andmed üleantud relva, laskemoona ja loa kohta.
Akti vormi kehtestab siseminister määrusega.
Akt koostatakse kahes eksemplaris ja sellele kirjutavad alla relva, laskemoona või loa üleandja ja politseiprefektuuri esindaja.
Üks eksemplar aktist jääb politseiprefektuurile, teine üleandjale.
Politseiprefektuur on kohustatud tagama vastuvõetud relva ja laskemoona säilimise ja seisundi, milles need üleandmise-vastuvõtmise aktis fikseeriti.
Üleandmise päevast alates on relva- ja laskemoonaomanikul või -valdajal õigus relv ja laskemoon võõrandada kolme kuu jooksul käesoleva seadusega kehtestatud korras ja tingimustel, välja arvatud erikonfiskeerimise otsuse alusel üleantud relv ja laskemoon.
Juhul kui soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamise või kehtivuse peatamise otsuse peale esitati kaebus kohtule ja kohus või politseiprefektuur tunnistas loa kehtetuks tunnistamise või kehtivuse peatamise seadusega vastuolus olevaks, on vastava loa, relva ja laskemoona hoiule võtnud politseiprefektuur kohustatud need pärast loa kehtivuse peatatuse lõpetamist või kohtuotsuse jõustumist viivitamata tagastama omanikule või valdajale.
Soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamise või kehtivuse peatamise otsuse jõussejäämise korral on relva- ja laskemoonaomanikul või -valdajal õigus need võõrandada käesoleva paragrahvi lõikes 6 kehtestatud korras alates otsuse jõustumise päevast.
Juhul kui võõrandamisele kuuluvat relva ja laskemoona ei ole nende omanik või valdaja käesoleva paragrahvi lõikes 6 ettenähtud tähtaja jooksul võõrandanud, kuulub hoiule antud relv või laskemoon sundvõõrandamisele.
Relva ja laskemoona võib hoida isik, kellel on relvaluba või tegevusluba relvade või laskemoona valmistamiseks, müügiks, parandamiseks, ümbertegemiseks või hoidmiseks teenusena.
Relva ja laskemoona tuleb hoida tingimustes, mis tagavad nende säilimise ja ohutuse ümbrusele ning välistavad neile kõrvaliste isikute juurdepääsu.
Tulirelvi võib hoida ainult tühjaks laetuna.
Relvi ja laskemoona võib hoida füüsilise isiku elukohas, juriidilisele isikule kuuluvas või renditud relvahoidlas või anda need hoiule isikule, kellel on tegevusluba relvade või laskemoona hoidmiseks teenusena.
Relvade ja laskemoona hoiuleandmine teisele isikule vormistatakse üleandmise-vastuvõtmise aktiga, mis koostatakse kolmes eksemplaris, millest esimene saadetakse politseiprefektuurile säilitamiseks relvatoimikus, teine jääb hoiuleandjale ja kolmas hoiulevõtjale.
Relvaomanik või -valdaja on kohustatud igast relva kaotsimineku või hävimise juhtumist viivitamata teatama oma elu- või asukoha järgsele politseiprefektuurile.
Füüsiline isik peab temale kuuluvaid või tema valduses olevaid tulirelvi hoidma selleks kohandatud ja põranda, seina või ehituskonstruktsiooni külge statsionaarselt kinnitatud raudkapis (edaspidi relvakapp).
Üle kaheksa tulirelva hoidmiseks peab olema selleks spetsiaalselt kohandatud ruum (edaspidi relvahoidla).
Relvakapp ei ole nõutav ühe tulirelva puhul.
Sel juhul tuleb relva ja selle laskemoona hoida kõrvalisele isikule raskesti avastatavas ja kättesaadavas kohas.
Padruneid, püssirohtu ja sütikuid võib hoida koos relvadega samas relvakapis, selle eraldi lukustatavas osas või eraldi asuvas lukustatavas raudkapis.
Gaasirelva võib hoida lukustatavas sahtlis või laekas.
Nõuded relvahoidlale, relvakapile ning püssirohu ja sütiku hoidmisele kehtestab siseminister määrusega.
Juriidilisel isikul peab tulirelvade ja laskemoona hoidmiseks olema relvahoidla.
Relvi tuleb relvahoidlas hoida relvakappides, mille uste sisekülgedel peab olema relvakapis hoitavate relvade nimekiri.
Laskemoona hoitakse relvadest eraldi asuvas raudkapis või relvakapi eraldi lukustatavas osas.
Gaasirelvi võib hoida relvakapis või lukustatavas sahtlis või laekas.
Kuni kaheksa (kaasa arvatud) tulirelva hoidmiseks ei ole relvahoidla nõutav.
Sel juhul peab relvakapp asuma ruumis, kus on elektrooniline valveseade, mis lülitatakse sisse ajal, kui ruumis ei viibi vastutavat isikut.
Ruumi uks peab olema terasplekist või plekiga üle löödud ning sellel peab olema vähemalt kaks lukku.
Ruumi aknad peavad olema trellitatud või valmistatud purunemiskindlast klaasist.
Politseiprefektuurid kontrollivad vähemalt kaks korda aastas relvade ja laskemoona hoidmise nõuete täitmist juriidilise isiku poolt.
Kontrollimise tulemuse kohta koostatakse akt kahes eksemplaris, millest üks antakse kontrollitavale isikule ja teine pannakse relvatoimikusse.
Spordivõistlusele ja treeningule toodud relva ja laskemoona hoitakse lasketiiru relvahoidlas juhul, kui see on olemas.
Lasketiiru relvahoidlas hoitava relva ja laskemoona eest vastutab lasketiiru omanik või valdaja.
Võimaluse kasutada relvahoidlat relvade ja laskemoona hoidmiseks võistluse ja treeningu ajal tagab ürituse korraldaja.
Relvahoidla puudumise korral tagab relvade hoidmise ja valve võistluse ja treeningu ajal ürituse korraldaja.
Relvahoidlast võib laskma minnes kaasa võtta vaid selleks korraks vajalikud relvad ning vajaliku koguse laskemoona.
Laskepaigas ei ole relvahoidla olemasolu kohustuslik.
Relva ja laskemoona hoidmise eest laskepaigas vastutab relva valdaja.
Relvakandmise all mõistetakse käesolevas seaduses relva endaga kaasaskandmist väljaspool hoiukohta.
Relva ja laskemoona võib kanda koos vastava relvaloa või relvakandmisloaga.
Relva ja laskemoona tuleb kanda varjatult ning viisil, mis välistab nende kadumise või sattumise teise isiku valdusse, samuti juhusliku kahju tekitamise.
Kantava tulirelva, välja arvatud revolvri padrunipesas ei tohi olla padrunit.
Koosolekul, meeleavaldusel, piketil, pidustusel ja teistel avalikel üritustel, välja arvatud nimetatud avalikel üritustel teenistus- või tööülesannet täitval isikul.
Minister võib oma käskkirjaga piirata relvakandmist ministeeriumis, ministeeriumi valitsemisalas olevates valitsusasutustes ja hallatavates riigiasutustes ning nende valduses olevatel objektidel.
Äriühingu või mittetulundusühingu juhtorgan või juht, samuti füüsilisest isikust ettevõtja võib oma aktiga piirata relvakandmist oma asukohas ja teistel tema omandis või valduses olevatel objektidel, kui selleks on antud objekti asukoha järgse politseiprefektuuri nõusolek.
Jahirelva kandmist jahil reguleerib jahikorralduse seadus (RT I 1994, 30, 465; 83, 1449; 1996, 49, 953; 1997, 86, 1460; 1999, 54, 583; 95, 843) ja selle alusel antud õigusaktid.
Juriidiline isik võib anda tema nimele registreeritud relva kanda oma töötajale, kellel on relvakandmisluba.
Relv antakse töötajale kanda töö- või teenistusülesannete täitmiseks vastava juriidilise isiku juhi otsuse alusel.
Relv väljastatakse töötajale töö- või teenistusülesannete täitmiseks üldjuhul tööpäevaks või valvekorraks, välja arvatud juhul, kui relva pikemaajalise kandmise vajadus on tingitud ametikohustuste iseloomust.
Ametikohtade loetelu, kus selliseid kohustusi tuleb täita, kehtestatakse juriidilise isiku otsusega, mis on eelnevalt kooskõlastatud asukohajärgse politseiprefektuuriga.
Kanda relva teise juriidilise isiku huvides või selle töö- või teenistusülesannete täitmisel.
Relva kaotamisest, hävimisest või muul viisil valdusest väljaminekust on relva kandev töötaja kohustatud viivitamata teatama sündmuskohajärgsele politseiprefektuurile või -jaoskonnale ja relva väljastanud isikule või asutusele.
Relva ja laskemoona väljastav isik on enne relva väljastamist kohustatud kontrollima relvakandmisloa olemasolu.
Relva ja laskemoona väljastamine fikseeritakse nööritud ja politseiprefektuuri pitseriga kinnitatud relvade ja laskemoona arvestusraamatus (edaspidi relvaraamat) allkirja vastu.
Relvaraamatusse kantakse relva väljastamise ja tagastamise kuupäev ning kellaaeg, relva liik, mark, kaliiber ja markeering, padrunite arv, relva saanud ja relva väljastanud töötaja ees- ja perekonnanimi ning ametikoht.
Pärast töö- või teenistusülesande täitmist peab töötaja relva ja laskemoona tagastama.
Relva ja laskemoona vastuvõtnud isik teeb relvaraamatusse märke relva ja laskemoona vastuvõtmise kohta ning kinnitab seda oma allkirjaga.
Juhul kui töötajal on kaasas isiklik tulirelv, tuleb see juriidilise isiku relva kandmise ajaks anda hoiule juriidilise isiku relvahoidlasse või -kappi.
Isikliku tulirelva hoiulevõtmine ja tagastamine peab olema kantud relvaraamatusse.
Relvaraamatut säilitatakse viis aastat viimase sissekande tegemise kuupäevast arvates.
Relvaraamatu vormi kehtestab siseminister määrusega.
Juriidilise isiku relvakandmisloa (edaspidi relvakandmisluba) väljastab töötajale tema elukoha järgne politseiprefektuur juriidilise isiku taotlusel, kui töötaja on sooritanud käesoleva seaduse § 35 lõikes 5 sätestatud relvatundmise ja -käsitsemise eksami ning kui tema suhtes ei esine asjaolusid, mis välistavad relvaloa saamise füüsilise isiku poolt.
Relvakandmisloa väljastamise taotluses märgitakse töötaja ees- ja perekonnanimi, ametikoht, isikukood ja elukoht ning selle relva liik ja mark, mille kandmiseks luba taotletakse.
Taotlusele lisatakse käesoleva seaduse § 35 lõike 2 punktides 2 ja 3 nimetatud dokumendid, kaks fotot mõõtmetega 3×4 cm ning sama paragrahvi lõikes 5 nimetatud eksami sooritamist tõendav dokument.
Politseiprefektuur vaatab taotluse läbi hiljemalt kahe kuu jooksul kõigi nõutavate dokumentide esitamise päevast arvates.
Taotluse rahuldamise korral väljastatakse relvakandmisluba ning selle omaja kohta avatakse käesoleva seaduse §-s 33 sätestatud korras relvatoimik.
Relvakandmisloa kehtivus on viis aastat.
Relvakandmisluba kaotab kehtivuse töötaja lahkumisel antud ametikohalt, samuti juriidilise isiku lõppemisel.
Relvakandmisloa vormi kehtestab siseminister määrusega.
Kehtivuse kaotanud relvakandmisluba tagastatakse selle väljastanud politseiprefektuurile.
Relva ja laskemoona edasitoimetamise all mõistetakse käesolevas seaduses relva ja laskemoona endaga kaasaskandmist nende ühest kohast teise toimetamise vajaduse korral ilma relva vahepealse kasutamise eesmärgita ja sõltumata asjaolust, kas sellega kaasneb sõiduki kasutamine või mitte.
Juriidilise isiku nimele registreeritud relvade ja laskemoona, mis ei ole väljastatud kandmiseks nende töötajatele, edasitoimetamine, kui sellega kaasneb transpordivahendi kasutamine, loetakse kohalikuks relvaveoks.
Relva ja laskemoona saatmine posti teel on keelatud.
Relva ja laskemoona edasitoimetamise õigus on soetamisluba või relvaluba, samuti käesoleva seaduse §-s 80 nimetatud luba omaval füüsilisel isikul.
Edasitoimetatav relv peab olema tühjaks laetud ja lahti võetud või pakitud viisil, mis ei võimalda relva kohest kasutuselevõttu.
Relva või laskemoona edasitoimetamisel tuleb järgida käesoleva seaduse § 50 lõigetes 1-3 sätestatud nõudeid.
Relvaveo all mõistetakse käesolevas seaduses relvade ja laskemoona kohalikku ja rahvusvahelist õhu-, raudtee-, vetel- või autovedu.
Kohaliku relvaveo all mõistetakse relvade ja laskemoona vedu Eesti piires.
Kohalik relvavedu toimub autoveoseaduse (RT I 2000, 54, 346), lennundusseaduse (RT I 1999, 26, 376; 2001, 87, 525), kaubandusliku meresõidu koodeksi (RT 1991, 46-48, 577; RT I 1993, 65, 923; 1995, 54, 882; 1996, 78, 1380; 1997, 77, 1315; 1998, 2, 47; 23, 321; 30, 409; 2000, 35, 221; 2001, 21, 114; 93, 565; 2002, 1, 1) ja raudteeseaduse (RT I 1999, 29, 405; 2001, 31, 170; 93, 565) ning nende alusel antud õigusaktide kohaselt.
Rahvusvahelise relvaveo all mõistetakse relvade ja laskemoona vedu, millega kaasneb riigipiiri ületamine.
Rahvusvaheline relvavedu toimub vastavas veoliigis kehtivate rahvusvaheliste veoeeskirjade kohaselt.
Kohalikku relvavedu võib teostada füüsiline või juriidiline isik, kellel on relvaluba, soetamisluba või tegevusluba relvade valmistamiseks või müügiks.
Relvade ja laskemoona valve ja kaitse tagab nende veol omanik või valdaja.
Relvi ja laskemoona peab vedama valmistajapakendis või pakituna viisil, mis ei võimalda nende kohest kasutuselevõttu.
Kuni 20 tulirelva või 10 000 padrunit võib vedada varjatult sõiduautoga, suurema tulirelva- või padrunipartii veoks tuleb kasutada kinnise veoseruumiga veoautot.
Veoseruumi uksed peavad olema kindlalt suletud ja lukustatud.
Kuni 20 tulirelva või 10 000 padruni veol peab olema vähemalt üks relvastatud saatja, üle 20 tulirelva või üle 10 000 padruni veol aga vähemalt kaks relvastatud saatjat.
Relvastatud saatjad võivad asuda relvi vedava veoauto kabiinis või relvi vedavat autot saatvas autos.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatu ei laiene juriidilisele isikule tema nimele registreeritud sporditulirelvade ja nende laskemoona veol lasketiiru seoses osavõtuga treeningust või võistlusest.
Sel juhul peab relvadega kaasasõitvate isikute hulgast olema määratud relvaveo eest vastutav relvastatud isik.
Relva ja selle laskemoona kommertseesmärgil kasutatava õhusõiduki reisijatesalongi kaasavõtmise korra kehtestab teede- ja sideminister määrusega.
Käesolevas seaduses mõistetakse relvade ja laskemoona üle tollipiiri toimetamise all relvade ja laskemoona sisse- ja väljavedu, transiiti ning sissetoomist ja väljaviimist.
Relvade ja laskemoona üle tollipiiri toimetamine toimub käesoleva seaduse, tolliseadustiku ning strateegilise kauba sisse- ja väljaveo ning transiidi seaduse (RT I 1999, 57, 597; 2001, 88, 531) ja nende alusel antud õigusaktidega kehtestatud korras.
Relvade ja laskemoona üle tollipiiri toimetamine võib käesoleva seaduse kohaselt toimuda üksnes Politseiameti ühekordse eriloa alusel.
Eriloa väljastamise ja vormistamise korra, eriloa alusel üle tollipiiri toimetatavate relvade, tulirelva oluliste osade, lisaseadiste ja laskemoona nomenklatuuri ning eriloa vormi kehtestab siseminister määrusega.
Relvade, tulirelva oluliste osade ning lisaseadiste valmistamise, parandamise või ümbertegemise ning laskemoona valmistamise tegevusluba omav isik võib taotleda luba ainult seda liiki relvade, tulirelva oluliste osade, lasersihikute või laskemoona sisseveoks, mille valmistamiseks, parandamiseks või ümbertegemiseks tegevusluba on antud.
Lubatud on ainult selliste tulirelvade ja padrunite sissevedu, mis on saanud käesoleva seaduse §-s 23 sätestatud tüübikinnituse, tingimusel, et sisseveetavate relvade ja padrunite mudelid on kantud teenistus- ja tsiviilrelvade registrisse.
Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatu ei laiene relvadele ja padrunitele, mis tuuakse Eestisse sisse nende katsetamise, demonstreerimise või näitusel väljapaneku eesmärgil.
Strateegilise kauba nimekirja arvatud relvade ja laskemoona väljavedu Eestist ja transiit läbi Eesti tolliterritooriumi toimub strateegilise kauba sisse- ja väljaveo ning transiidi seaduse ja selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud korras.
Strateegilise kauba nimekirja mittekuuluvate relvade ja laskemoona väljavedu ja transiiti võivad teostada käesoleva seaduse § 59 lõikes 3 nimetatud eriloa alusel isikud, kellel on tegevusluba seda liiki relvade ja laskemoona valmistamiseks või müügiks.
Eestit läbiva transiidi puhul tuleb järgida käesoleva seaduse §-s 57 kehtestatud korda.
Füüsiline või juriidiline isik võib enda nimele registreeritud relva ja selle laskemoona Eestist ajutiselt välja viia relva taassissetoomise kohustusega osalemiseks spordivõistlusel, õppusel, jahipidamiseks ja muudeks samalaadseteks üritusteks, kui tal on välisriigi isiku või asutuse kutse ja käesoleva seaduse § 59 lõikes 3 nimetatud eriluba.
Füüsiline isik võib enda nimele registreeritud relva ja selle laskemoona Eestist alatiseks välja viia, kui ta asub elama välisriiki ja tal on käesoleva seaduse § 59 lõikes 3 nimetatud eriluba.
Välisriigi füüsiline või juriidiline isik võib enda nimele registreeritud relva ja selle laskemoona Eestisse ajutiselt sisse tuua relva taasväljaviimise kohustusega osalemiseks spordivõistlusel, õppusel, jahipidamiseks ja muudeks samalaadseteks üritusteks, kui tal on käesoleva seaduse § 59 lõikes 3 nimetatud eriluba.
Sissetoodud relv peab olema loal märgitud tähtajaks Eestist välja viidud.
Välisriigi diplomaatilise või konsulaaresinduse töötaja, kes on välisriigi kodanik, samuti Eestis riiklikul tasemel külalisena viibiv välisriigi kodanik ning teda saatev isik võivad kodakondsusjärgses riigis registreeritud relva ning selle laskemoona Eestisse sisse tuua ja Eestist välja viia Välisministeeriumi taotlusel antava käesoleva seaduse § 59 lõikes 3 nimetatud eriloa alusel.
Välismaalane peab Politseiameti loal Eestist väljaviimiseks soetatud relva ja laskemoona Eestist välja viima käesoleva seaduse § 59 lõikes 3 nimetatud eriloa alusel viie päeva jooksul, arvates soetamise päevast.
Relva ja laskemoona Eestist väljaviimise tähtaeg märgitakse loale.
Välisriigi füüsilise või juriidilise isiku nimele registreeritud relva ja selle laskemoona transiit võib toimuda käesoleva seaduse § 59 lõikes 3 nimetatud eriloa alusel käesoleva seaduse §-des 54 ja 55 kehtestatud korras.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 5 sätestatud juhtudel saadab Politseiamet viivitamata, kuid mitte hiljem kui kolme tööpäeva jooksul, teate relva väljaviimise kohta sihtriigi kompetentsele asutusele.
Relvade ja laskemoona sisse- ja väljavedu võib toimuda rahvusvaheliseks liiklemiseks avatud piiripunktide kaudu, kus on toll alaliselt kohal.
Tulirelvade ja laskemoona saatmine Eestisse ja Eestist välja rahvusvahelistes postisaadetistes ei ole lubatud.
Sisseveetavate relvade ja laskemoona vastavust nõuetele kontrollib tollikontrolli tsoonis Vabariigi Valitsuse volitatud asutus, kes nende nõuetele vastavuse korral teeb sellekohase märke eriloale.
Relvade või laskemoona mittevastavuse korral kehtestatud nõuetele koostatakse akt, kus näidatakse ära puudused, mille tõttu kõigi või osa relvade või laskemoona sissevedu on keelatud.
Relv ja laskemoon peavad olema saatedokumentide ja loa alusel täpselt identifitseeritavad.
Nomenklatuur ei tohi erineda loal märgitud nomenklatuurist ning kogus ei tohi ületada loal näidatud kogust.
Sisseveetaval tulirelval ja tulirelva olulisel osal peab olema nõuetekohane markeering.
Registreeritud tulirelva markeering peab vastama eriloal näidatule.
Ilma käesoleva seaduse § 59 lõikes 3 nimetatud eriloata tollipiirile toimetatud relv ja laskemoon peetakse kinni kuni asjaolude selgitamiseni ja paigutatakse tollilattu.
Kinnipeetud relvade ja laskemoona säilimise ja nõuetekohase hoidmise tagab toll.
Relva ja laskemoona võõrandamise all mõistetakse käesolevas seaduses nende omandiõiguse üleandmist teisele füüsilisele või juriidilisele isikule või riigile või kohalikule omavalitsusele.
Relvade müügi, valmistamise, ümbertegemise või parandamise tegevusluba omavale isikule.
Laskemoona tohib võõrandada käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 2 ja 3 nimetatud isikute vahendusel või isikule, kellel on vastava relva relvaluba.
Relva võõrandamine soetamisluba omavale isikule toimub politseiprefektuuri pädeva ametniku juuresolekul politseiprefektuuris või relva asukohas.
Relva võõrandamine vormistatakse relvaomaniku või -valdaja kirjaliku avalduse alusel.
Avalduses tuleb märkida andmed relva ning isiku kohta, kellele relv võõrandatakse.
Avaldusele lisatakse relvaluba või muu relva seaduslikku omamist tõendav dokument.
Käesoleva seaduse § 63 lõike 2 punktides 2 ja 3 nimetatud juhtudel toimub relva võõrandamine käesoleva seaduse §-s 80 sätestatud loa alusel ja sellel näidatud tingimustel.
Relvade või laskemoona hoidmine teenusena.
Tegevusloaga antakse selles märgitud isikule õigus käesoleva seaduse ja muude õigusaktidega kehtestatud korras ning tingimustel tegutseda kindlaksmääratud ajavahemikus ühel või mitmel relvade ja laskemoonaga seonduval tegevusalal.
Tegevusloa koopia peab olema paigutatud tegevuskohas nähtavale kohale.
Tegevusloa vormi kehtestab siseminister määrusega.
Eestis registreeritud juriidiline isik, kelle põhikirjas on tegevusalaks märgitud vähemalt üks käesoleva seaduse § 66 lõikes 1 nimetatud tegevusala.
Omab seadusega või seaduse alusel antud õigusaktiga kehtestatud muid tingimusi tegutsemiseks tegevusloa taotlemise avalduses märgitud tegevusalal.
Soovitav tegevusloa kehtivusaeg, kui see on lühem kui viis aastat.
Uue lasketiiru korral ehitise kasutusluba.
Tegevusloa väljastab, muudab ja pikendab seda, peatab selle kehtivuse ning tunnistab kehtetuks Politseiamet.
Tegevusluba relvade ja laskemoona valmistamiseks või müügiks, relvade ümbertegemiseks või parandamiseks ei anta isikule, kes tegeleb turvateenuste osutamise või eradetektiivindusega.
Politseiamet teeb otsuse tegevusloa väljastamise või sellest keeldumise kohta hiljemalt 30 päeva jooksul pärast kõigi nõutavate dokumentide laekumist.
Tegevusloa väljastamise või väljastamisest keeldumise otsus peab olema motiveeritud ning viitama selle aluseks olevale seadusele või muule seaduse alusel antud õigusaktile.
Iga tegevusloa taotleja kohta vormistatakse toimik, kuhu koondatakse kõik materjalid tegevusloa väljastamise ja väljastamisest keeldumise, selle muutmise, kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise ning tegevusloa omaja tegevuse kontrollimise kohta.
Tegevusloas märgitakse tegevusloa omaja nimi, tegevusloa kehtivusaeg, väljastamise kuupäev, väljastaja rekvisiidid, väljastamise aluseks oleva otsuse number ja kuupäev, samuti tegevusala, millega lubatakse tegelda.
Tegevusloale pannakse Politseiameti pitser.
Tegevusloa omaja on kohustatud kirjalikult informeerima Politseiametit ja oma asukoha järgset politseiprefektuuri kõigist muudatustest oma andmetes, dokumentides ja struktuuris viie tööpäeva jooksul, arvates nimetatud muudatuste toimumise päevast.
Tegevusluba antakse üheks kuni viieks aastaks või ajutise kohustuse või ülesande täitmise ajaks, kui selleks kulub aega vähem kui üks aasta.
Tegevusloa kehtivuse pikendamiseks esitatakse avaldus käesoleva seaduse § 67 lõigetega 3 ja 4 kehtestatud korras vähemalt üks kuu enne tegevusloa kehtivusaja lõppemist.
Tegevusloa kehtivusaja möödumisel tagastatakse tegevusluba selle väljastajale.
Tegevusluba tagastatakse selle väljastajale ka juriidilise isiku lõppemise ja tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral.
Muul seaduses sätestatud juhul.
Tunnistab tegevusloa kehtetuks ja määrab tegevuse lõpetamise tähtaja.
Enne tegevusloa kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise otsuse tegemist kuulatakse ära tegevusloa omaja või tema esindaja.
Tegevusloa omaja või tema esindaja kohale mitteilmumine ei takista otsuse tegemist.
Tegevusloa kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise otsuse ärakiri saadetakse tegevusloa omaja asukoha järgsele politseiprefektuurile kolme tööpäeva jooksul otsuse tegemise päevast arvates.
Relvad ja laskemoon, mis tegevusloa omajal on tegevusloa kehtivuse peatamise ajal, antakse hoiule asukohajärgsesse politseiprefektuuri või tagatakse nende valve ja kaitse kuni tegevusloa kehtivuse peatatuse tähtaja lõpuni.
Relvad ja laskemoon, mis tegevusloa omajal on tegevusloa kehtetuks tunnistamise ajal, antakse hoiule asukohajärgsesse politseiprefektuuri või tagatakse nende nõuetekohane valve ja kaitse kuni nende võõrandamise või hävitamiseni käesoleva seadusega kehtestatud korras.
Relvade ja laskemoona hoiuleandmine, vedu, hoidmine, valve, kaitse ning tagastamine toimub tegevusloa omaja kulul.
Tegevusloa, mille kehtivus on peatatud, omaja võib peatatud tegevust jätkata üksnes Politseiameti kirjalikul loal, kui on kõrvaldatud või on ära langenud tegevusloa kehtivuse peatamise aluseks olnud asjaolu.
Juhul kui tegevusloa peatamise aluseks olnud asjaolu ei ole tegevusloa kehtivuse peatatuse aja jooksul kõrvaldatud või ära langenud, otsustab Politseiamet tegevusloa kehtetuks tunnistamise.
Politseiamet ja politseiprefektuurid kontrollivad vähemalt kaks korda aastas tegevusloa omaja relvade ja laskemoonaga seonduva tegevuse seaduslikkust.
Vajaduse korral võidakse kontrollimisele kaasata ka teisi ametkondi või asutusi.
Volitus kontrollimiseks antakse ametnikule Politseiameti või politseiprefektuuri käskkirjaga.
Kontrollimise tulemuste kohta koostatakse akt, mille üks eksemplar antakse tegevusloa omajale ja teine jääb kontrollijale.
Relva, tulirelva olulise osa, laskemoona, samuti lasersihiku valmistamine toimub vastavalt tegevusloal näidatule.
Lõhkematerjali sisaldavat laskemoona valmistatakse lõhkematerjaliseadusega (RT I 1997, 86, 1461; 2001, 65, 377; 85, 510; 88, 531) ja selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud korras.
Kandma tulirelvale ja tulirelva olulisele osale nõuetekohase markeeringu sellisel moel, et selle eemaldamine oleks tehniliselt raske või võimatu.
Eestis valmistatud relvade ja laskemoona nõuetele vastavuse tõendamine on kohustuslik ning toimub toote nõuetele vastavuse tõendamise seaduse (RT I 1999, 92, 825; 2001, 94, 579; 2002, 6, 20) ja selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud korras.
Nõuded Eestis valmistatavatele relvadele ja laskemoonale kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega või Vabariigi Valitsuse volitusel majandusminister määrusega.
Käesoleva paragrahvi nõuded ei laiene füüsilise isiku poolt kodusel teel jahipidamise eesmärgil padrunite valmistamisele padrunikomponentidest.
Kodusel teel valmistatud padruneid ei tohi võõrandada.
Tulirelvade ja tulirelva oluliste osade markeerimise nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Teatama soetamisloa väljastanud politseiprefektuurile andmed müüdud relva ja selle ostnud isiku kohta kolme tööpäeva jooksul pärast relva müümist.
Müüa relva või padruneid, millel ei ole tüübikinnitust, välja arvatud komisjonimüügiks võetud relv.
Tehnilised nõuded relvade ja laskemoona müügikohale kehtestab siseminister määrusega.
Tegevusloa alusel relvi, tulirelva olulisi osi, lasersihikuid ja laskemoona valmistav ning müüv isik on kohustatud pidama eraldi arvestust relvade, tulirelva oluliste osade, lasersihikute ja laskemoona kohta.
Arvestust peetakse nööritud ja politseiprefektuuri pitseriga kinnitatud relvaraamatus.
Relvaraamatu ühele poolele märgitakse valmistatud või müügiks soetatud, teisele poolele realiseeritud relvad, tulirelva olulised osad, lasersihikud või laskemoon.
Relvaraamatut säilitatakse viis aastat viimase sissekande tegemise päevast arvates.
Relvaraamatusse kantud andmetest on lubatud teavitada ainult vastavat kontrollimise õigust omavat isikut ning isikut, kellele dokumentidele juurdepääsu õigus on antud muu seadusega.
Relva parandamise all mõistetakse käesolevas seaduses relva defekti kõrvaldamist viisil, millega ei kaasne relva omaduste olulist muutumist.
Relva parandamiseks ei nõuta luba ja seda võib teha relvaomanik või -valdaja või tema tellimusel vastavat tegevusluba omav isik.
Relva ümbertegemise all mõistetakse käesolevas seaduses relva muutmist viisil, millega kaasneb relva omaduste oluline muutumine.
Relva ümbertegemine võib toimuda ainult käesoleva seaduse §-s 80 nimetatud relva ümbertegemise loa alusel.
Politseiprefektuur võib relva ümbertegemise loa andmisest keelduda, kui taotlus on põhjendamata või kui taotletakse relva ümbertegemist viisil, mille tagajärjel ümbertehtud relv ei vasta enam oma esialgsetele liigitunnustele, juhul, kui relvaomanik või -valdaja ei oma vastavat relvaluba.
Relva ümbertegemise loal näidatakse, millises ulatuses on relva ümbertegemine lubatud.
Kui relva ümbertegemisel asendati relva oluline osa, millel on relva number, tuleb sellest teatada loa väljastanud politseiprefektuurile.
Relva laskekõlbmatuks muutmine toimub tulirelva olulise osa mehaanilise töötlemise teel, mille tulemusena relv kaotab jäädavalt lasu sooritamise võime.
Relva võib laskekõlbmatuks muuta relva parandamise või ümbertegemise tegevusluba omav isik ainult käesoleva seaduse §-s 80 nimetatud relva laskekõlbmatuks muutmise loa alusel.
Relva laskekõlbmatuks muutmise tehnilised nõuded kehtestab siseminister määrusega.
Relva lammutamise all mõistetakse käesolevas seaduses relva kasutamisest loobumist ja selle lahtivõtmist koostisosadeks.
Relva võib lammutada ainult käesoleva seaduse §-s 80 nimetatud relva lammutamise loa alusel relvaomanik või -valdaja või tema tellimusel relva parandamise või ümbertegemise tegevusluba omav isik.
Relva lammutamisest järelejäänud kasutuskõlblikke tulirelva olulisi osi võib kasutada üksnes relvade parandamiseks või ümbertegemiseks.
Juriidiline isik võtab kasutuskõlblikud relva olulised osad arvele käesoleva seaduse §-s 75 kehtestatud korras.
Kõlbmatud tulirelva olulised osad hävitatakse käesoleva seaduse §-s 83 kehtestatud korras.
Relva võõrandamise, ümbertegemise, laskekõlbmatuks muutmise või lammutamise loa (edaspidi luba) annab relvaomaniku või -valdaja taotlusel politseiprefektuur, kus relv on registreeritud.
Loa realiseerimise viis (kellele ja mil viisil relv võõrandatakse, millises ulatuses relv ümber tehakse, kes relva ümber teeb, laskekõlbmatuks muudab või lammutab).
Avaldusele lisatakse relvaluba, selle puudumisel aga relva omamise seaduslikkust tõendav dokument.
Nimetatud dokumendid tagastatakse pärast kontrollimist loa taotlejale.
Politseiprefektuur vaatab taotluse läbi hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates kõigi nõutavate dokumentide esitamise päevast.
Luba ei anta isikule, kes kasutab relva paralleelrelvaloa alusel.
Loa väljastamisest keeldumise korral peab sellekohane otsus olema motiveeritud ning viitama selle aluseks oleva seaduse või seaduse alusel antud õigusakti vastavale sättele.
Loa väljastamisest keeldumise otsusest teatatakse taotlejale kolme tööpäeva jooksul pärast sellise otsuse vastuvõtmist.
Luba on kehtiv üks kuu, mille jooksul on relvaomanikul õigus relv võõrandada, anda see komisjonimüüki, ümbertegemiseks, laskekõlbmatuks muutmiseks või lammutamiseks.
Kui luba ei olnud võimalik kasutada ühe kuu jooksul, pikendab loa väljastanud politseiprefektuur loa kehtivustähtaega ühe kuu võrra, kui pikendamise taotlus on põhjendatud ja esitatud enne loa kehtivustähtaja möödumist.
Relva võõrandamise luba ei piira relva komisjonimüügiks vajaminevat aega.
Relvade müügi tegevusloa omajal on õigus komisjonimüüki antud relv ühe kuu möödudes omanikule tagastada.
Sel juhul teeb müüja loale märke relva tagastamise kohta ja teatab sellest kirjalikult kolme tööpäeva jooksul loa väljastanud politseiprefektuurile.
Kui relvaluba tunnistatakse kehtetuks ajal, millal relv on antud müüki või ümbertegemisele, annab relva asukohajärgsele politseiprefektuurile üle relva müüja või ümbertegija.
Pärast tehingu sooritamist tehakse loale sellekohane märge ja luba tagastatakse viie tööpäeva jooksul loa väljastanud politseiprefektuurile ning see on teenistus- ja tsiviilrelvade registrisse vastava märke tegemise aluseks.
Loa vormi kehtestab siseminister määrusega.
Teatama relva vastuvõtmisest ümbertegemiseks, laskekõlbmatuks muutmiseks või lammutamiseks vastava loa väljastanud politseiprefektuurile kolme tööpäeva jooksul, arvates relva vastuvõtmise päevast.
Keelatud on vastu võtta relva parandamiseks, ümbertegemiseks, laskekõlbmatuks muutmiseks või lammutamiseks isikult, kes ei esita isikut tõendavat dokumenti ja nõutavat luba.
Tegevusloa alusel relvade parandamise, ümbertegemise ja laskekõlbmatuks muutmisega tegelev isik on kohustatud pidama parandamisele, ümbertegemisele ja laskekõlbmatuks muutmisele toodud relvade, samuti relvade parandamiseks ja ümbertegemiseks vajalike tulirelva oluliste osade arvestust.
Relva ja laskemoona hävitamise all mõistetakse käesolevas seaduses relva kui terviku ja laskemoona füüsilist hävitamist.
Muu relv ja laskemoon seadusega või seaduse alusel antud õigusaktiga kehtestatud korras.
Hävitamisele ei kuulu ajaloo- või kultuuriväärtusega relv.
Ajaloo- või kultuuriväärtust omavaks tunnistatakse relv muinsuskaitseseadusega (RT I 1994, 24, 391; 1996, 49, 953; 86, 1538; 1997, 93, 1559) kehtestatud korras.
Ajaloo- või kultuuriväärtusega relv kuulub säilitamisele relvakollektsioonis käesoleva seadusega kehtestatud korras.
Hävitamisele kuuluva relva ja laskemoona annab relvaomanik või -valdaja koos sellekohase avaldusega elu- või asukohajärgsele politseiprefektuurile.
Relvade ja laskemoona hävitamist korraldab Politseiamet.
Relv hävitatakse ümbersulatamise või vastava pressi all purustamise teel sellisel moel, et relva kui terviku ja selle üksiku osa edasine kasutamine oleks võimatu.
Lõhkematerjali sisaldav laskemoon hävitatakse lõhkematerjaliseadusega kehtestatud korras.
Relv ja laskemoon hävitatakse Politseiameti juhi poolt volitatud politseiametniku juuresolekul.
Hävitamise juurde võidakse kutsuda relvaomanik või -valdaja, samuti teiste ametkondade esindajaid.
Relva ja laskemoona hävitamise kohta koostatakse akt, milles näidatakse relva või laskemoona liik, mark, mudel, kaliiber, relva markeering (selle olemasolu korral), laskemoona kogus, hävitamise koht, kuupäev ja moodus.
Akt koostatakse kahes eksemplaris, millest üks köidetakse relvatoimikusse, teine antakse relvaomanikule või -valdajale.
Aktile kirjutavad alla relva või laskemoona hävitamise juures viibinud politseiametnik ja teised isikud.
Relva hävitamise kohta tehakse teenistus- ja tsiviilrelvade registrisse vastav märge.
Lasketiir on käesoleva seaduse mõistes laskevõistlusteks või -harjutusteks alaliselt kasutatav ehitis, ruum või territoorium.
Laskepaik on koht, mis sobib või on kohandatud laskevõistluste või -harjutuste ajutiseks korraldamiseks.
Lasketiiru või laskepaiga rajamiseks peab olema selle kohaliku omavalitsuse kirjalik nõusolek, kelle territooriumile see tahetakse rajada.
Lasketiir või laskepaik peab asetsema, olema rajatud ja seadistatud selliselt, et selle kasutamisel on tagatud lasketiiru või laskepaiga kasutajate ja ümbruse ohutus ning välistatud kõrvaliste inimeste ja loomade pääs laskmispiirkonda.
Lasketiir ja laskepaik, kus korraldatakse spordivõistlusi, peab olema ehitatud ja varustatud vastava rahvusvaheliselt tunnustatud spordiorganisatsiooni nõuete kohaselt.
Lasketiirus ja laskepaigas peavad nähtavale kohale olema välja pandud ohutusnõuded, sisekorraeeskiri ning laskmise eest vastutava isiku nimi.
Lasketiiru ja laskepaiga ning laskevõistluse ja treeninglaskmise ohutusnõuded kehtestab siseminister määrusega.
Käesoleva paragrahvi mõisted ja nõuded ei laiene kaitsejõudude harjutusväljal paiknevale lasketiirule ja laskepaigale.
Kaitsejõudude harjutusväli on maa- või mereala koos selle kohal oleva õhuruumiga, kus korraldatakse kaitseväe ja Kaitseliidu üksuste taktikalisi harjutusi ja õppusi, laskmisi ja lõhketöid ning katsetatakse relvi, lahingumoona, lahingu- ja muud tehnikat.
Kaitseliidu maleva harjutusväli.
Kaitsejõudude harjutusvälja asutamise otsustab Vabariigi Valitsus.
Kaitsejõudude harjutusväljale esitatavad nõuded ja kasutamise korra kehtestab kaitseminister.
Lasketiirus võib relva laenutada isik (edaspidi laenutaja), kellel on tegevusluba relvade laenutamiseks lasketiirus.
Õppeasutuses ja laskespordiorganisatsioonis, kus laskespordiga tegeldakse põhikirja alusel, ei ole tegevusluba nõutav.
Relva laenutatakse isikule (edaspidi laenaja) isikut tõendava dokumendi esitamisel.
Isikut tõendava dokumendi alusel kantakse laenaja ees- ja perekonnanimi ja isikukood relvaraamatusse.
Laenaja, kellel vanuse tõttu isikut tõendavat dokumenti veel ei ole, esitab õpilaspileti.
Enne relva laenamist peab laenaja tutvuma relva ja laskemoona käsitsemise ohutusnõuetega ja lasketiiru sisekorraeeskirjaga.
Selle kohta annab ta relvaraamatusse allkirja.
Nimetatud nõudeid ja eeskirja tutvustab relvade laenutamise eest vastutav isik või laskeinstruktor.
Relva laenutamine kantakse relvaraamatusse, mille kohta laenaja annab oma allkirja.
Relva laenaja vastutab relva hoidmise ning õiguspärase ja ohutu kasutamise eest.
Laenutatud relva võib kasutada ainult samas lasketiirus laskeinstruktori juhendamisel.
Iseseisvalt võib laenutatud relva kasutada laenaja, kellel on relvaluba või laskeinstruktori, lasketreeneri või laskesportlase litsents.
Sporditulirelva võib laenutada vähemalt 16-aastasele isikule.
Õppeasutuse või põhikirja alusel tegutseva laskespordiorganisatsiooni lasketiirus võib laskeinstruktori või relvaluba omava lapsevanema vahetu järelevalve all sporditulirelva kasutada anda vähemalt 12-aastasele isikule.
Pärast relva kasutamist tuleb laenutatud relv viivitamata tagastada laenutajale.
Relva vastuvõtnud isik teeb relvaraamatusse märke relva vastuvõtmise kohta ja kinnitab seda oma allkirjaga.
Relva väljaviimine lasketiirust on keelatud.
Laskemoona võib lasketiirus müüa isik, kellel on tegevusluba laskemoona müügiks.
Laskemoona võib müüa relvaomanikule või -valdajale relvaloa alusel käesoleva seaduse § 46 lõikega 4 kehtestatud koguses.
Kui laskemoona ostetakse laskmiseks lasketiirust laenatud relvaga, ei ole relvaloa esitamine nõutav.
Sel juhul on laskemoona väljaviimine lasketiirust keelatud ning lasketiirus kasutamata laskemoon kuulub tagasiostmisele.
Järelevalvet tsiviilkäibes olevate relvade ja laskemoona käitlemise üle teostavad politseiasutused ning relvade ja laskemoona üle tollipiiri toimetamise seaduslikkuse üle tolli- ja piirivalveasutused.
Järelevalvet sõjaväerelvade ja teenistusrelvade käitlemise üle teostavad Vabariigi Valitsuse volitatud asutused.
Järelevalvet käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide täitmise üle asutuste poolt teostavad ka nende kõrgemalseisvad asutused.
Võtta käesoleva seaduse täitmise tagamiseks tarvitusele muid abinõusid, mis on ette nähtud seaduste ja nende alusel antud õigusaktidega.
Juriidilise isiku poolt relva, tulirelva olulise osa või laskemoona hoidmise, üleandmise, valmistamise, ümbertegemise, parandamise, müügi, laenutamise, veo või käitlemise muude nõuete või arvestuse või registreerimise korra rikkumise eest - karistatakse kuni 50 000-kroonise rahatrahviga.
Juriidilise isiku poolt elektrišokirelva või tsiviilkäibes keelatud külmrelva valmistamise, soetamise, omamise, hoidmise, müümise, edasitoimetamise, vedamise või muu ebaseadusliku käitlemise eest - karistatakse kuni 50 000-kroonise rahatrahviga.
Juriidilise isiku poolt gaasi-, pneumo-, heit- või külmrelva, välja arvatud tsiviilkäibes keelatud külmrelv, valmistamise, soetamise, omamise, hoidmise, müümise, edasitoimetamise, vedamise või muu ebaseadusliku käitlemise eest - karistatakse kuni 20 000-kroonise rahatrahviga.
Relva või laskemoona ettenähtud tähtaja jooksul politseiasutusele üleandmata jätmise eest juriidilise isiku poolt, kelle relvasoetamisloa või relvaloa kehtivus on lõppenud, peatatud või kehtetuks tunnistatud, - karistatakse kuni 30 000-kroonise rahatrahviga.
Juriidilise isiku poolt relvasoetamisloa või relvaloa, mille kehtivus on lõppenud, peatatud või kehtetuks tunnistatud, ettenähtud tähtaja jooksul politseiasutusele tagastamata jätmise eest - karistatakse kuni 10 000-kroonise rahatrahviga.
Juriidilise isiku poolt riiklikku järelevalvet teostavale ametiisikule relva, tulirelva olulise osa või laskemoona kontrollimiseks esitamata jätmise või nende hoiu- ja asukoha või lasketiiru või laskepaiga kontrollimise takistamise või kontrollimiseks vajalike dokumentide või andmete esitamisest keeldumise, samuti valeandmete esitamise eest või esitamise eest sellisel kujul, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist, - karistatakse kuni 50 000-kroonise rahatrahviga.
Kohus võib kohaldada käesoleva seaduse §-des 89 1 - 89 4 sätestatud haldusõiguserikkumiste vahetuks objektiks olnud aine või eseme erikonfiskeerimist.
Maa- või linnakohtu kohtunikul.
Käesoleva seaduse §-des 89 1 - 89 6 sätestatud haldusõiguserikkumiste asjades on haldusõiguserikkumise protokolli koostamise õigus politseiametnikul.
Politseiametnikul on õigus haldusõiguserikkumise asja arutades määrata rahatrahv.
Kui haldusõiguserikkumise asjas on vaja otsustada erikonfiskeerimise kohaldamine, arutab asja maa- või linnakohtu kohtunik.
Juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asja menetletakse haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453; 87, 524 ja 526; 97, 605; 102, 677; 2002, 18, 98; 21, 117; 29, 174 ja 175) ja täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; 2001, 29, 156; 43, 238) sätestatud korras, kui käesolevas seaduses ei sätestata teisiti.
Protokollile kirjutavad alla selle koostanud ametnik ja õigusrikkuja esindaja.
Kui õigusrikkuja esindaja keeldub protokollile alla kirjutamast, tehakse selle kohta protokolli märge.
Protokollile lisatakse õigusrikkuja esindaja kirjalikud märkused protokolli ja sellele allakirjutamisest keeldumise kohta.
Seni kehtinud õigusaktide alusel väljastatud tegevusload, relvaload ja relvakandmisload kehtivad kuni nende kehtivusaja lõpuni.
Füüsilise isiku nimele seni kehtinud õigusaktide alusel registreeritud relv, mis ei saa tüübikinnitust, jäetakse selle omanikule ja talle säilitatakse relva senise kasutamise õigused.
Sellist relva ei tohi anda kasutada paralleelrelvaloa alusel ja võib võõrandada ainult riigi omandisse.
Käesoleva seaduse § 25 kohaselt kollektsioneerida lubatav, kuid seni registreerimata relv tuleb registreerida elu- või asukohajärgses politseiprefektuuris kuue kuu jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud relva registreerimiseks tuleb politseiprefektuurile esitada avaldus, milles on kirjas relva nimetus, liik ja number (mittestandardse relva puhul aga selle kirjeldus) ning relva saamise asjaolud.
Relva registreerimisel ei rakendata käesoleva seaduse § 33 lõigetes 1-4 sätestatut.
Enne käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud relva registreerimist hindab politseiprefektuur relva saamise asjaolude tõepärasust, kontrollib relva vastavust avalduses toodud andmetele, veendub, et avalduses märgitud relva ei ole kasutatud seadusvastastes toimingutes ning võrdleb relva andmeid sõjaväerelvade registri ning teenistus- ja tsiviilrelvade registri andmetega.
Politseiprefektuuril on õigus küsida eksperdi arvamust relva kohta.
Käesoleva seaduse § 3 lõikes 5 nimetatud registri kasutusele võtmiseni jätkatakse teenistus- ja tsiviilrelvade registri pidamist Vabariigi Valitsuse poolt varem kehtestatud korras.
Relvaseadus (RT I 1995, 62, 1056; 1997, 93, 1564; 1999, 57, 597; 2001, 7, 17; RT III 2001, 26, 280; RT I 2001, 65, 377), välja arvatud seaduse § 16 lõige 5, tunnistatakse kehtetuks 2002. aasta 31. märtsist.
Relvaseaduse (RT I 1995, 62, 1056; 1997, 93, 1564; 1999, 57, 597; 2001, 7; 17; RT III 2001, 26, 280; RT I 2001, 65, 377) § 16 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks 2003. aasta 31. märtsist.
Piirivalveseaduse (RT I 1994, 54, 903; 1995, 62, 1056; 2001, 65, 377; 88, 531) § 9 tunnistatakse kehtetuks.
Paragrahvi 14 lõikes 7 asendatakse sõnad „Erivahendi ning külm- või gaasirelva“ sõnadega „Erivahendi, kumminuia või gaasirelva“.
Relva soetamisloa väljastamise eest tasutakse riigilõivu 200 krooni.
Relvaloa väljastamise eest tasutakse riigilõivu 200 krooni sile- või vintraudse või kombineeritud jahipüssi, gaasipüstoli või gaasirevolvri registreerimisel ning 2000 krooni muu vintraudse tulirelva registreerimisel.
Paralleelrelvaloa, relvakandmisloa või relvade kollektsioneerimisloa väljastamise eest tasutakse riigilõivu 200 krooni.
Relva soetamisloa või relvade kollektsioneerimisloa pikendamise eest tasutakse riigilõivu 50 krooni.
Relvaloa, paralleelrelvaloa või relvakandmisloa vahetamise eest tasutakse riigilõivu 50 krooni.
Kollektsioneeritava relva andmete kollektsioneerimisloale kandmise eest tasutakse riigilõivu 50 krooni.
Relva soetamisloa või relvaloa taotleja relvatundmise ja -käsitsemise eksami vastuvõtmise eest tasutakse riigilõivu 200 krooni.
Juriidilise isiku relvade ja laskemoona eest vastutava isiku või tema asendaja kandidaadi eksami vastuvõtmise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Relva- või padrunimudeli tüübikinnituse teostamise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Eesti kodanikule eriloa väljastamise eest tulirelva või gaasirelva Eestisse sisseveoks või Eestist väljaviimiseks tasutakse riigilõivu 500 krooni ühe relva kohta.
Välisriigi kodanikule eriloa väljastamise eest tulirelva või gaasirelva Eestist väljaviimiseks või tulirelva või gaasirelva Eestisse sissetoomiseks või transiitveoks tasutakse riigilõivu 1000 krooni ühe relva kohta.
Tema nimele registreeritud tulirelva või gaasirelva valjaviimiseks või sissetoomiseks või transiitveoks tasutakse riigilõivu 1000 krooni ühe relva kohta.
Isik, keda siseminister või kaitseminister on seadusega kehtestatud korras autasustanud nimelise tulirelvaga, on vabastatud riigilõivu tasumisest nimelisele tulirelvale relvaloa väljastamise eest.
Käesolev seadus laieneb lõhkematerjali sisaldavale laskemoonale ainult selle tööstusliku valmistamise osas.
Füüsilise isiku poolt kodusel teel oma tarbeks padrunite valmistamist padrunikomponentidest ja laskemoona käitlemist teistel juhtudel reguleerib relvaseadus.
Paragrahvi 23 lõige 7 tunnistatakse kehtetuks.
Käesolevat erandkorda kasutatakse kaitseväe keskpolügooni, õhuväepolügooni ja mereväepolügooni kavandamisel ja ehitamisel (edaspidi kaitseväepolügoon).
Käesolevat erandkorda võib rakendada üksnes siis, kui kaitseväepolügooni esialgsest asukohavalikust lähtuvalt on peetud läbirääkimisi esialgse võimaliku asukoha üle kohaliku omavalitsusüksuse või kõigi esialgsete võimalike asukohtade vastavate kohalike omavalitsusüksustega ning kohalik omavalitsusüksus või kohalikud omavalitsusüksused ei ole nõustunud muutma kehtivaid planeeringuid nii, et oleks võimalik vajadustele vastava kaitseväepolügooni ehitamine.
Esialgse asukohavaliku kinnitab Vabariigi Valitsus koos otsusega asutada vastav kaitseväepolügoon.
Otsuse erandkorra kohaldamiseks teeb Vabariigi Valitsus, nähes oma otsuses ette kaitseväepolügooni kavandatava asukoha ja seal üldplaneeringu algatamise.
Vabariigi Valitsuse otsus peab olema põhistatud majanduslike, tehniliste, keskkonnamõjude ja muude määravaks saanud asjaolude osas.
Enne otsuse tegemist peab olema tehtud keskkonnamõjude hindamine.
Üldplaneeringuala suuruse määrab kaitseväepolügooni asukoha järgne maavanem.
Üldplaneeringuala suuruse määramisel kuulatakse ära kohalikud omavalitsused, keda kaitseväepolügooni ehitamine puudutab.
Planeeringuala suurus kooskõlastatakse keskkonnaministriga.
Kaitseväepolügooni lõpliku asukoha määrava üldplaneeringu koostamise korraldamisel ja kehtestamisel, ehitise projekteerimise aluseks oleva detailplaneeringu koostamise algatamisel, korraldamisel ja kehtestamisel, kaitseväepolügooni ehitusloa ja kasutusloa väljastamisel ning ehitusjärelevalve korraldamisel täidab käesoleva seadusega seatud kohaliku omavalitsuse ülesandeid Kaitseministeerium Vabariigi Valitsuse esindajana, korraldades planeeringu koostamist koostöös kaitseväepolügooni asukoha järgse kohaliku omavalitsuse ja maavanemaga.
Kaitseväepolügooni üldplaneeringu ja detailplaneeringu koostamise üle teostab järelevalvet Keskkonnaministeerium.
Kaitseväepolügooni üldplaneeringu kinnitamise korral algatatakse maakonna ja kohaliku omavalitsuse üldplaneeringu muutmine, kaitseväepolügooni detailplaneeringu kinnitamise korral detailplaneeringu muutmine, kui see on vajalik.
Käesoleva seaduse § 97 jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.
Käesolev seadus jõustub 2002. aasta 31. märtsil.
Määrus kehtestatakse „Raudteeseaduse“ (RT I 1999, 29, 405) paragrahvi 25 lõike 1 alusel.
Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, kelle majandamisel olev raudtee on määratud avalikuks kasutamiseks, on kohustatud jaotama raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõime (edaspidi läbilaskevõime) seda taotlevatele raudteeveoettevõtjatele avaliku konkursi alusel rongiliinidena raudteeveoteenuse osutamiseks käesolevas määruses sätestatud tingimustel ja korras.
Väljaspool avalikku konkurssi tagab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ühiskondliku raudteeveoteenuse osutamiseks vajalike rongiliinide eraldamise esimese eelistusena raudteeveo-ettevõtjale, kellelt riik tellib ühiskondlikku raudteeveoteenust.
Raudteeamet teavitab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjat ühiskondliku veoteenuse kasutamise vajadusest arvestusega, et ühiskondliku veoteenuse osutamise vajadus oleks raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjal teada hiljemalt läbilaskevõime jaotamise avaliku konkursi väljakuulutamise ajaks.
Avalikul konkursil on raudteeveo-ettevõtjatel eelisõigus saada läbilaskevõimeosa avaliku raudteeveoteenuse osutamiseks rahvusvahelises otseühenduses (ehk teine eelistus).
Teist eelistust kohaldatakse raudteeveo-ettevõtjatele, kes vastavad sellekohases rahvusvahelises kokkuleppes sätestatud tingimustele ja hakkavad avalikku raudteeveoteenust rahvusvahelises otseühenduses osutama vastavate riikide raudteede vahel kooskõlastamisele kuuluva liiklusgraafiku alusel.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud esimese või teise eelistuse kasutamisõiguse saamise eeltingimusena peavad raudteeveo-ettevõtjad olema nende taotlusel määratud avalikku raudteeveoteenust osutavaks raudteeveo-ettevõtjaks „Raudteeseaduse“ paragrahvi 7 lõike 3 alusel kehtestatud korras.
Raudteeveo-ettevõtjale eraldatud läbilaskevõimeosa annab raudteeveo-ettevõtjale juurdepääsuõiguse kõigile vastavas sõidupiirkonnas asuvatele raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja majandamisel olevatele raudteeinfrastruktuuri rajatistele ja hoonetele, mis on vajalikud raudteeveoteenuse osutamiseks.
Kõigis raudteeinfrastruktuurile juurdepääsu üksikasjades lepivad raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ja läbilaskevõimeosa saanud raudteeveo-ettevõtja kirjalikult kokku enne raudteeveo-ettevõtja poolt läbilaskevõimeosa kasutama asumist raudteeinfrastruktuuri kasutamise lepingus (edaspidi leping).
Läbilaskevõime jaotamise avalikule konkursile raudteeveo-ettevõtja esitatud pakkumise tingimusi, mis olid talle läbilaskevõimeosa eraldamise aluseks, ei või raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ja raudteeveo-ettevõtja omavahelises lepingus muuta.
Raudteeinfrastruktuuri kasutamise kogutasu koosneb avalikul konkursil raudteeveo-ettevõtja pakutud, raudteeinfrastruktuurile juurdepääsu eest makstavast tasust (edaspidi juurdepääsutasu) ja vastavalt „Raudteeseaduse“ paragrahvi 25 lõikele 2 Raudteeameti kehtestatud raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu arvestamise metoodika alusel arvestatud kasutustasust, mis määratakse kindlaks ühtse suurusena lepingu jõustumisest selle kehtivusaja lõpuni.
Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt siht- ja saatepunktidega kindlaksmääratud raudteelõikudel (edaspidi kindlaksmääratud raudteelõigud) korraldab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja igal aastal omal algatusel avaliku konkursi.
Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt siht- ja saatepunktidega kindlaksmääramata raudteelõikudel (edaspidi kindlaksmääramata raudteelõigud) on õigus algatada avaliku konkursi korraldamine raudteeveo-ettevõtjatel, kes esitavad selleks raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale kirjaliku taotluse, näidates ära kindlaksmääramata raudteelõigu siht- ja saatepunkti.
Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, kelle majandamisel on avalikuks kasutamiseks määratud raudtee, ei või osaleda raudteeveo-ettevõtjana tema enda poolt korraldataval läbilaskevõime jaotamise avalikul konkursil.
Läbilaskevõimeosad jaotatakse raudteeveo-ettevõtjatele avaliku konkursi alusel jaotusperioodiks, mis üldjuhul kestab kaksteist kuud ning algab iga aasta maikuu viimasel pühapäeval ja lõpeb järgneva aasta maikuu viimasele pühapäevale eelneval laupäeval.
Ühel läbilaskevõime jaotamise avalikul konkursil võib raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raudteeveo-ettevõtjatele läbilaskevõimeosi eraldada kuni kolmeks järjestikuseks jaotusperioodiks.
Kus 1440 on minutite arv ööpäevas ja I on intervall minutites samasuunaliste rongide saatepunktist väljumise vahel.
Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja algatusel korraldatavale avalikule konkursile pandava läbilaskevõimemahu arvestamiseks lahutab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja tema majandamisel oleva raudteeinfrastruktuuri maksimaalsest läbilaskevõimest igal kindlaksmääratud raudteelõigul kõigepealt maha esimest eelistust omavatele raudteeveo-ettevõtjatele eraldatud läbilaskevõimeosad.
Ülejäänud läbilaskevõimest igal kindlaksmääratud raudteelõigul peab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja jaotama igaks jaotusperioodiks avaliku konkursi teel vähemalt 20%.
Avalikule konkursile pandava läbilaskevõimemahu arvestamise aluseks on kõige suurema keskmise ööpäevase rongipaaride arvuga kvartali läbilaskevõimemaht vastaval raudteelõigul, arvates avaliku konkursi toimumise aastale eelneva aasta teisest kvartalist kuni avaliku konkursi toimumise aasta esimese kvartalini (kaasa arvatud).
Kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja algatusel korraldatud avaliku konkursi tulemusena eraldati raudteeveo-ettevõtjale läbilaskevõimeosa mingil raudteelõigul kauemaks kui üheks jaotusperioodiks, loetakse vastaval raudteelõigul lepinguga hõlmatud läbilaskevõimemaht nendeks jaotusperioodideks avaliku konkursi alusel jaotatuks ning selle arvel võib vähendada käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud iga-aastasele avalikule konkursile pandava läbilaskevõimemahu kohustuslikku minimaalset määra.
Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja peab tema majandamisel oleva raudteeinfrastruktuuri kõigi peateede ulatuses määrama siht- ja saatepunktidega kindlaks raudteelõigud, mille läbilaskevõimet raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja algatusel korraldataval avalikul konkursil jaotama hakatakse.
Hiljemalt üks kuu enne iga-aastase avaliku konkursi väljakuulutamist peab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja esitama Raudteeametile kinnitamiseks kindlaksmääratud raudteelõikude nimekirja ja kontrollimiseks avalikule konkursile pandava läbilaskevõimemahu arvestamise aruande.
Raudteeametil on õigus nõuda kindlaksmääratud raudteelõikude nimekirjas muudatuste tegemist, kui kindlaksmääratud raudteelõigud ei hõlma kogu raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja majandamisel oleva raudteeinfrastruktuuri kõiki peateid või kui raudteelõikude kindlaksmääramine esitatud kujul ei ole majanduslikult põhjendatud ega taga raudteeveo-ettevõtjatele läbilaskevõime diskrimineerimata jaotamist.
Läbilaskevõime jaotamise avalik konkurss korraldatakse üldjuhul juurdepääsutasu enampakkumisena ühe rongiliini eest taotletaval raudteelõigul.
Kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja soovib avaliku konkursi tulemuste hindamise põhikriteeriumina kasutada lõikes 1 sätestatust erinevat hindamiskriteeriumi, peab ta selle eelnevalt kooskõlastama Raudteeametiga, esitades sellekohase kirjaliku põhjendatud taotluse.
Kui avalik konkurss korraldatakse raudteeveo-ettevõtja algatusel, peab see alati olema korraldatud juurdepääsutasu enampakkumisena.
Kui kaks või enam raudteeveo-ettevõtjat teevad võrdse või sarnase pakkumise, on raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjal õigus pakkumiste hindamiseks kasutada abistavaid hindamiskriteeriume, kuid ainult selliseid, mis on toodud pakkumiskutse dokumentides, kus tuleb ära näidata ka tingimused (sh sarnaste juurdepääsutasu pakkumiste võimalik suurim hinnavahe protsentides), mille esinemisel abistavaid hindamiskriteeriume rakendatakse, ja abistavate hindamiskriteeriumide suhteline osatähtsus protsentides.
Avaliku konkursi läbilaskevõime jaotamiseks kindlaksmääramata raudteelõigul võib algatada üksnes sellise raudteeveo-ettevõtja kirjalikul taotlusel, kes vastab raudteeveo-ettevõtjatele avalikuks kasutamiseks määratud raudteel raudteeveoteenuse osutamiseks kehtestatud nõuetele.
Taotluses esitab raudteeveo-ettevõtja omapoolse esialgse pakkumise ning andmed enda kui raudteeveo-ettevõtja kohta koos neid andmeid tõendavate dokumentidega, kusjuures esialgselt pakutud juurdepääsutasu on avaliku konkursi enampakkumise alghinnaks.
Taotletud läbilaskevõimeosa jaotamiseks korraldatud avalikul konkursil on raudteeveo-ettevõtjal pakkumiste esitamise lõpptähtajani õigus oma esialgset pakkumist täiendada, samuti on tal kohustus esitada lähtuvalt väljakuulutatud konkursitingimustest täiendavaid andmeid ja dokumente.
Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja võib lähtuvalt konkursi algatanud raudteeveo-ettevõtja taotlusest jaotada võimalusel läbilaskevõimet paragrahvi 6 lõikes 1 sätestatud jaotusperioodist erineva algustähtaja ja lühema kestusega jaotusperioodiks või jaotusperioodideks.
Kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjal ei ole raudteeveo-ettevõtja taotluse alusel võimalik korraldada läbilaskevõime jaotamise avalikku konkurssi taotluses esitatud raudteelõigul vaba läbilaskevõime puudumise tõttu taotletaval jaotusperioodil, on raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kohustatud sellest teatama raudteeveo-ettevõtjale koos põhjendustega kirjalikult.
Kui taotluse esitanud raudteeveo-ettevõtja seda nõuab, peab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja võimalusel korraldama läbilaskevõime jaotamise avaliku konkursi taotletud jaotusperioodile järgnevaks jaotusperioodiks.
Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja teatab läbilaskevõime jaotamise avaliku konkursi ettevalmistamisele asumisest avaliku konkursi korraldamist taotlenud raudteeveo-ettevõtjale kirjalikult.
Vastava kirjaliku teate saanud raudteeveo-ettevõtja ei või avaliku konkursi korraldamise taotlust mõjuva põhjuseta tagasi võtta.
Mõjuvaks põhjuseks loetakse eelkõige raudteeveo-ettevõtjale pankroti väljakuulutamist, tema likvideerimist või talle väljaantud raudtee reisijateveo- või kaubaveoteenuse tegevusloa kehtetuks tunnistamist.
Enne läbilaskevõimeosa eraldamise taotlemist avaliku veoteenuse osutamiseks rahvusvahelises otseühenduses peab raudteeveo-ettevõtja saama Teede- ja Sideministeeriumilt kirjaliku nõusoleku, mis tunnistab raudteeveo-ettevõtja õigust kasutada vastava rahvusvahelise kokkuleppe alusel avalikul konkursil teist eelistust.
Nõusolek tuleb raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale esitada koos teiste pakkumisdokumentidega.
Avalik konkurss paragrahvi 7 lõikes 2 sätestatud läbilaskevõimemahule tuleb välja kuulutada mitte hiljem kui üheksa kuud enne vastava jaotusperioodi algust ja korraldada arvestusega, et konkursitulemused avalikustatakse hiljemalt kuus kuud enne jaotusperioodi algust.
Kui raudteeveo-ettevõtja soovib läbilaskevõime jaotamise avaliku konkursi korraldamist järgmiseks jaotusperioodiks kindlaksmääramata raudteelõikudel, peab ta vastava taotluse esitama hiljemalt ühe kuu jooksul pärast avaliku konkursi väljakuulutamist läbilaskevõime jaotamiseks kindlaksmääratud raudteelõikudel.
Kui raudteeveo-ettevõtja poolt taotluses esitatud raudteelõigul on olemas vaba läbilaskevõimet, kuulutab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja vastava avaliku konkursi välja mitte hiljem kui neli kuud enne järgneva jaotusperioodi algust ja korraldab selle arvestusega, et konkursitulemused avalikustatakse hiljemalt kaks kuud enne jaotusperioodi algust.
Avaliku konkursi väljakuulutamiseks loetakse vastava teate avaldamist vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes.
Konkursitulemuste avaldamise koht ja tähtaeg.
Pakkumiste avamise koht, kuupäev ja kellaaeg ning vastavad protseduurid.
Juurdepääsutasu pakkumine esitatakse iga raudteelõigu kohta eraldi.
Pakkumises esitatakse juurdepääsutasu ühe rongiliini eest üheks jaotusperioodiks ja taotletav rongiliinide arv vastaval raudteelõigul.
Kui väljakuulutatud konkursitingimused võimaldavad läbilaskevõimeosi mingil raudteelõigul taotleda kaheks või kolmeks järjestikuseks jaotusperioodiks, tuleb pakkumises näidata taotletav jaotusperioodide arv ja esitada peale üheks jaotusperioodiks tehtud pakkumise juurdepääsutasu pakkumine rongiliini eest kõigi taotletavate jaotusperioodide kohta.
Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja jaotab avalikule konkursile pandud läbilaskevõime raudteelõikude kaupa rongiliinidena kõigepealt esimeses ringis teist eelistust omavate raudteeveo-ettevõtjate vahel ja seejärel, kui vastava raudteelõigu avalikule konkursile pandud läbilaskevõimemaht seda võimaldab, teises ringis kõigi teiste raudteeveo-ettevõtjate vahel.
Paragrahvi 9 lõikes 1 sätestatust erineva põhihindamiskriteeriumi rakendamisel otsustab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja vastaval raudteelõigul läbilaskevõime jaotamise lähtuvalt taotletud rongiliinide arvust raudteeveo-ettevõtjate vahel, kelle pakkumised vastavad (või kelle pakkumised kõige enam vastavad) sellele põhihindamiskriteeriumile.
Võrdsete või sarnaste pakkumiste korral pakkumiskutse dokumentides toodud abistavate hindamiskriteeriumide rakendamisel otsustab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja vastaval raudteelõigul läbilaskevõime jaotamise lähtuvalt taotletud rongiliinide arvust raudteeveo-ettevõtjate vahel, kelle pakkumised kõige enam vastavad rakendatavatele abistavatele hindamiskriteeriumidele, arvestades abistavate hindamiskriteeriumide suhtelist osatähtsust.
Kui raudteeveo-ettevõtja taotleb avaliku konkursi tingimuste kohaselt läbilaskevõimeosa eraldamist mitmeks järjestikuseks jaotusperioodiks, on raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjal õigus otsustada, kui mitmeks jaotusperioodiks (kas üheks jaotusperioodiks või kõigiks taotletud jaotusperioodideks) läbilaskevõimeosa raudteeveo-ettevõtjale selle avaliku konkursi tulemusena eraldatakse.
Kui mingil raudteelõigul läbilaskevõimet taotlev ükski ettevõtja ei vasta konkursil osalejate kvalifitseerimise tingimustele või kui läbilaskevõimele mingil raudteelõigul ei laeku ühtki pakkumist, tunnistab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja avaliku konkursi selles osas ebaõnnestunuks ning läbilaskevõime vastaval raudteelõigul jääb täies mahus jaotamata.
Ainult ühe konkursitingimustele vastava pakkumise laekumine ei ole konkursi vastava osa ebaõnnestunuks tunnistamise aluseks.
Teist eelistust omavad raudteeveo-ettevõtjad maksavad juurdepääsutasu vastavalt pakkumisele, mille alusel eraldati vastaval raudteelõigul läbilaskevõimeosa teist eelistust mitteomavale raudteeveo-ettevõtjale viimasena, kui nimetatud pakkumine oli kõrgem kui teist eelistust omavate raudteeveo-ettevõtjate esitatud pakkumised.
Kui teist eelistust omavatele raudteeveo-ettevõtjatele eraldati mingil raudteelõigul kogu avalikule konkursile pandud läbilaskevõime, siis maksavad nad juurdepääsutasu arvestuslikus keskmises suuruses, mida sellel raudteelõigul pakkusid teist eelistust mitteomavad raudteeveo-ettevõtjad, kui see oli kõrgem kui teist eelistust omavate raudteeveo-ettevõtjate esitatud pakkumised.
Kui viimasena läbilaskevõimeosa saanud teist eelistust mitteomava raudteeveo-ettevõtja pakutud juurdepääsutasu või teist eelistust mitteomavate raudteeveo-ettevõtjate pakutud juurdepääsutasude arvestuslik keskmine oli madalam kui teist eelistust omavate raudteeveo-ettevõtjate esitatud pakkumised või kui mingil raudteelõigul raudteeveo-ettevõtjad peale teist eelistust omavate raudteeveo-ettevõtjate läbilaskevõimet ei taotle, siis maksavad teist eelistust omavad raudteeveo-ettevõtjad juurdepääsutasu vastavalt nende poolt esitatud pakkumistele.
Raudteeveo-ettevõtja pakutud juurdepääsutasu jagatakse jaotusperioodi (või jaotusperioodide) kõigi kuude arvuga ja iga nii saadud juurdepääsutasu võrdne osa makstakse raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale hiljemalt üks kuu enne jaotusperioodi (või jaotusperioodide) iga järgneva kuu algust.
Mingiks jaotusperioodiks avalikul konkursil mingil raudteelõigul jaotamata jäänud või enne raudteeinfrastruktuuri kasutamise lepingu tähtaja lõppu raudteeveo-ettevõtjalt „Raudteeseaduse“ paragrahvi 25 lõikes 3 sätestatud nõuete rikkumise tõttu äravõetud läbilaskevõimeosa võib raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja eraldada jooksva jaotusperioodi kestel seda taotlenud raudteeveo-ettevõtjale avaliku konkursita, kuid mitte kauemaks kui jooksva jaotusperioodi lõpuni.
Riiklikku järelevalvet läbilaskevõime jaotamise üle teostab Raudteeamet.
Kui Raudteeametil tekib raudteeveo-ettevõtja poolt „Raudteeseaduse“ paragrahvi 25 lõikes 4 toodud alustel esitatud kaebust läbi vaadates kahtlus, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja on läbilaskevõime eraldamisel või eraldamata jätmisel rikkunud „Konkurentsiseadust“ (RT I 1998, 30, 410; 1999, 89, 813; 2000, 53, 343), on Raudteeametil õigus pöörduda avaldusega juhtumi menetlemise algatamiseks Konkurentsiameti poole.
Läbilaskevõime jaotamise esimese avaliku konkursi korraldavad raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad, kelle raudtee on määratud avalikuks kasutamiseks, käesolevas määruses sätestatud tingimustel ja korras 2002. aasta maikuu viimasel pühapäeval algavaks jaotusperioodiks.
2002. aasta maikuu viimasel pühapäeval algavaks jaotusperioodiks korraldataval avalikul konkursil jaotamisele kuuluvaid läbilaskevõimeosi eraldatakse raudteeveo-ettevõtjatele mitte kauemaks kui üheks jaotusperioodiks, 2003. aasta maikuu viimasel pühapäeval algavaks jaotusperioodiks korraldataval avalikul konkursil jaotamisele kuuluvaid läbilaskevõimeosi võib raudteeveo-ettevõtjatele eraldada mitte kauemaks kui kaheks jaotusperioodiks.
Kõik enne käesoleva määruse jõustumist sõlmitud raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõime jaotamise või eraldamise kirjalikud kokkulepped jäävad käesoleva määruse jõustumisel kehtima kuni neis ettenähtud tähtaegadeni.
Käesolev seadus sätestab asendustäitmise ja sunniraha (edaspidi sunnivahend) mõiste ning sunnivahendi rakendamise menetluse.
Käesolevas seaduses sätestatud menetluses võib seadusega ette näha erandeid.
Sunnivahendit rakendatakse, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata.
Sunnivahendit võib kuni ettekirjutusega taotletava eesmärgi saavutamiseni korduvalt rakendada.
Sunnivahendit võib muuta.
Teenistusliku järelevalve läbiviimisel.
Sunnivahendi rakendamisel antavatele aktidele ja tehtavatele toimingutele kohaldatakse haldusmenetluse seadust, arvestades käesolevast seadusest tulenevaid erisusi.
Sunnivahendi rakendamist ei käsitata karistusena.
Kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad.
Haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust.
Ettekirjutus käesoleva seaduse tähenduses on haldusakt, mis paneb isikule kohustuse teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost.
Karistuse määramine ei välista ettekirjutuse täitmise tagamiseks sunnivahendi rakendamist.
Sunnivahendi adressaat on füüsiline isik või eraõiguslik või avalik-õiguslik juriidiline isik, keda on ettekirjutusega kohustatud nõutavat tegu tegema või keelatud teost hoiduma.
Sunnivahendi adressaat on ka isik, kelle suhtes rakendatakse käesoleva seaduse §-s 12 sätestatud ettekirjutuseta asendustäitmist.
Kolmandale isikule, kes seadusest tulenevalt vastutab sunnivahendi adressaadile ettekirjutusega pandud kohustuse täitmise eest.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isiku suhtes on lubatud rakendada sunnivahendit pärast seda, kui ta on ettekirjutuses sisalduvast kohustusest ja sunnivahendi rakendamise võimalusest teada saanud.
Sunnivahendit rakendab ettekirjutuse teinud haldusorgan, kui seadus ei sätesta teisiti.
Hoiatuse koostamise kuupäev.
Hoiatus võib kaasneda ettekirjutusega või olla tehtud eraldi teatena.
Hoiatusega ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg peab võimaldama sunnivahendi adressaadil kohustus täita.
Kui ettekirjutuse täitmiseks on võimalik rakendada mitut sunnivahendit, tuleb märkida nende liigid ja rakendamise järjekord ning rakendamise alustamise kuupäevad.
Sunnivahendeid ei tohi hoiatuses kindlaks määrata alternatiivselt ega jätta sunni rakendajale õigust nende vahel valida.
Uut sunnivahendit võib haldusorgan rakendada siis, kui esialgse sunnivahendiga ei ole ettekirjutuse täitmist saavutatud.
Sunniraha rakendamise hoiatuses märgitakse ettenähtud sunniraha summa.
Kui isikut kohustatakse tegema mitut tegu või mitmest teost hoiduma, tuleb sunniraha määrata iga kohustuse kohta eraldi.
Asendustäitmise rakendamise hoiatuses märgitakse asendustäitmise kulude eeldatav suurus.
Sunnivahendit on lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud.
Sunnivahendi adressaadi põhjendatud taotluse alusel võib ettekirjutuse teinud haldusorgan sunnivahendi rakendamise edasi lükata ja teha uue hoiatuse, milles määrab ettekirjutuse täitmiseks uue tähtaja.
Tähtaeg ei tohi olla pikem kui kaks kuud.
Halduskohus peatab sunnivahendi rakendamise halduskohtumenetluse seadustikus (RT I 1999, 31, 425; 33, õiend; 40, õiend; 96, 846; 2000, 51, 321) ettenähtud korras.
Sunnivahendi rakendamata jätmise otsusest teatab sunnivahendi rakendamiseks pädev haldusorgan viivitamata sunnivahendi adressaadile.
Rakendatava sunnivahendi.
Adressaadi nõudmisel peab sunnivahendit vahetult rakendav isik esitama talle oma ametitunnistuse ning täitekorralduse.
Sunniraha on hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille peab adressaat tasuma, kui ta ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei täida.
Sunniraha igakordse rakendamise ülemmäära sätestab seadus.
Adressaadil on õigus saada sunniraha tasumise kohta tasumist tõendav kviitung.
Kui adressaat hoiatuses ettenähtud tähtaja jooksul ei täida talle ettekirjutusega pandud kohustust, mis ei ole temaga lahutamatult seotud, võib pädev haldusorgan selle adressaadi kulul täita ise või korraldada selle täitmise kolmanda isiku poolt (asendustäitmine).
Kui asendustäitmist viib läbi kolmas isik, võib haldusorgan kohustada adressaati hoiduma asendustäitmise takistamisest.
Haldusorgan annab asendustäitmist läbiviivale kolmandale isikule täitekorralduse.
Asendustäitmist on lubatud rakendada ettekirjutuse, hoiatuse ja täitekorralduseta, kui vahetu oht avalikule julgeolekule või korrale tuleb kõrvaldada viivitamata.
Asendustäitmist võib ettekirjutuseta rakendada ka juhul, kui adressaadile ei ole võimalik ettekirjutust õigel ajal teha.
Ettekirjutuses näidatud kohustuse täitmiseks võib rakendada asendustäitmist hoiatuse ja täitekorralduseta, kui vahetu oht avalikule julgeolekule või korrale tingib ettekirjutuse kiirendatud täitmise.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 loetletud juhtudel kohaldatakse käesolevas seaduses sätestatud sunnivahendi rakendamise menetlust käesolevas paragrahvis sätestatud erisustega.
Haldusorgan või tema volitusel asendustäitmist läbi viiv kolmas isik protokollib asendustäitmise toimingu.
Adressaadi nõudel antakse talle protokolli ärakiri.
Protokolli koostanud isiku allkirja.
Hüvitis isikule, kellele on õiguspäraselt tekitatud kahju asendustäitmist rakendades.
Kui asendustäitmise tegelikud kulud oluliselt ületavad asendustäitmise rakendamise hoiatuses märgitud kulusid, peab sunnivahendit rakendav haldusorgan sellest kulude suurenemise selgumisel viivitamatult adressaadile teatama.
Asendustäitmise kulud ja sunniraha nõutakse sisse täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; 2001, 29, 156; 43, 238) sätestatud korras nagu kohtuotsusest tulenev rahaline nõue.
Võlgnikuks on adressaat ja sissenõudjaks sunnivahendit rakendanud haldusorgan.
Sisse nõutakse asendustäitmise tegelikult kantud kulud, seda ka siis, kui nad ületavad hoiatuses märgitud eeldatava summa.
Asendustäitmise kulude arvutamise korra ja asendustäitmise läbi viinud kolmandale isikule makstava tasu piirmäärad ning tasu maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Erandina võib sunnivahendit rakendav haldusorgan asendustäitmise eeldatavad kulud enne asendustäitmise tegelikku algust kindlaks määrata ning ettemaksuna sisse nõuda.
Pärast asendustäitmise läbiviimist tehakse tasaarveldus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Adressaat võib halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras pöörduda kaebuse, esialgse õiguskaitse taotluse või kahju hüvitamise nõudega halduskohtu poole, kui ta leiab, et sunnivahendi rakendamisega on rikutud või võidakse rikkuda tema õigusi.
Kaebuse esitamine ei peata ettekirjutuse täitmist ega sunnivahendi rakendamist, kui kohus ei otsusta teisiti.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutuse mittetäitmisel võib andmekaitse järelevalveasutus rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud sunniraha ülemmäär on 10 000 krooni.
Kui reostatud kinnisasja omanik ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud kohustust, korraldab reostuse likvideerimise asendustäitmise korras kohalik omavalitsus reostatud kinnisasja omaniku kulul asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.
Järelevalveinseneri ettekirjutuse täitmata jätmisel võib kohalik omavalitsus rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.
Käesoleva paragrahvi 5. lõikes nimetatud sunniraha ülemmäär on 10 000 krooni.
Ehitise omanik on kohustatud kohaliku omavalitsuse ettekirjutusel omavolilise ehitise likvideerima.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud ettekirjutuse täitmata jätmisel võib kohalik omavalitsus rakendada asendustäitmist asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.
Kui ehitise omanik ei lammuta ajutist ehitist ehitusloas ja kasutusloas näidatud tähtajaks, võib kohalik omavalitsus teha ehitise omanikule ettekirjutuse käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud kohustuste täitmiseks.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud ettekirjutuse täitmata jätmisel võib kohalik omavalitsus ehitise lammutamiseks ja ehitisega seotud maa-ala heakorrastamiseks rakendada asendustäitmist asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.
Kui ehitise omanik või ehitusettevõtja ei ole kõrvaldanud avariiohtu, võib kohalik omavalitsus teha ehitise omanikule või ehitusettevõtjale ettekirjutuse avariiohu kõrvaldamiseks.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud ettekirjutuse täitmata jätmisel võib kohalik omavalitsus rakendada asendustäitmist asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.
Ettekirjutuse täitmata jätmisel võib riikliku tuleohutusjärelevalve ametnik rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.
Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud sunniraha ülemmäär on 10 000 krooni.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud ettekirjutuse täitmata jätmisel võib Tarbijakaitseameti ametiisik rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.
Käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatud sunniraha ülemmäär on 10 000 krooni.
Maanteeamet, Politseiamet või kohalik omavalitsus võib oma ametiisiku poolt tee omaniku käesoleva seaduse § 37 lõikes 1 nimetatud kohustuste täitmiseks tehtud ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendada asendustäitmist asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.
Kui kohustatud isik ei täida ettekirjutust põhjaveekihile ja veekogule tekitatud kahjustuse likvideerimiseks, võib riiklikku järelevalvet teostav ametiasutus rakendada asendustäitmist asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud kohustuse täitmata jätmise korral teeb registripidaja tootjale, töötlejale või importijale ettekirjutuse andmete esitamiseks.
Ettekirjutuse mittetäitmisel võib registripidaja rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.
Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud sunniraha ülemmäär on 10 000 krooni.
Kui saasteallika valdaja ei täida keskkonnakaitseinspektori ettekirjutuses nõutud keskkonnakaitseabinõude rakendamise kohustust, võib keskkonnajärelevalve asutus rakendada asendustäitmist asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.
Seaduse alusel määratud trahve ja sunniraha ning maksukorralduse seaduse (RT I 1994, 1, 5; 2000, 45, 279; 55, 365; 84, 533 ja 534; 2001, 17, 76; 43, 242) § 28 alusel tasutud intresse.
Määrus kehtestatakse „Lennundusseaduse“ (RT I 1999, 26, 376) paragrahvi 60 alusel.
Teede- ja Sideministeeriumi valitsemisalas tegeleb lennundusjulgestusalaste küsimustega Lennuamet.
Teostab lennundusjulgestusalast järelevalvet lennundusega tegelevates ettevõtetes ja lennuväljadel.
Kaitseministeeriumi valitsemisalas tegeleb lennundusjulgestusalaste küsimustega Kaitsejõudude Peastaap.
Lennuväljadel, mida kasutavad ühiselt kaitsejõudude õhuvägi ja tsiviillennundus, töötatakse välja ühised lennundusjulgestuse meetmed.
Rahandusministeeriumi valitsemisalas tegeleb lennundusjulgestusalaste küsimustega Tolliamet, kelle ülesandeks on reisijate, käsipagasi, pagasi, kauba ja õhusõidukite kontroll vastavalt oma pädevusele.
Politseiamet tagab vastavalt oma pädevusele avaliku korra ja lennueelse julgestuskontrolli protseduuride läbiviimise kaitse lennujaamades.
Piirivalveamet teostab vastavalt oma pädevusele reisijate ja õhusõidukite meeskonnaliikmete piirikontrolli, tõkestab ebasoovitavate isikute riiki sisenemist ning saadab või võtab lennuettevõtjalt (saatjalt) vastu väljasaadetavaid isikuid riigi vastavale ametkonnale üleandmiseks.
Päästeamet teostab vastavalt oma pädevusele pommiähvarduste ja -kahtluste korral tsiviillennunduses vastavaid otsimis- ja demineerimistöid ning tagab teabevahetuse ja häireteeninduse ohuolukordade tekkimisel.
Teede- ja sideminister võib kooskõlastatult teiste valitsusasutustega moodustada lennundusjulgestusalast tegevust koordineeriva komisjoni.
Määrab kindlaks transiitreisijate ja nende käsipagasi lennueelse julgestuskontrolli korra.
Informeerida viivituseta Lennuametit kõikidest lennundusjulgestusalastest probleemidest.
Lennuvälja valdaja teeb lennundusjulgestuse koordineerimiseks koostööd Lennuameti, Tolliameti, Piirivalveameti ja Politseiameti ning lennuväljal opereerivate lennuettevõtjate esindajatega.
Lennuvälja lennundusjulgestusnõuded sisaldavad vajalikku teavet lennuvälja teenindavate objektide, nagu radarid, navigatsiooniseadmed, maapealsed antennid, energiavarustuse seadmed, kütte-, vee- ja kanalisatsioonisüsteemid ning muud tsiviillennunduse seadmed, kohta.
Lennuvälja valdaja määrab oma territooriumil piirkonnad, mis on tähtsad tsiviillennunduse ohutu käitamise seisukohalt ning mis määratletakse kui lennuvälja liiklusala, kinnine tsoon, kuhu pääseb läbipääsuloaga, ja steriilne tsoon, kuhu pääseb pärast lennueelse julgestuskontrolli läbimist.
Lennuvälja territooriumil asuvad lennuettevõtjad vastutavad juurdepääsu eest oma piirkondadele ja rajatistele.
Lennundusjulgestusteenistused kaitsevad julgestuspiirkonda tehniliste valvevahenditega.
Julgestuspiirkond eraldatakse tõketega vaba juurdepääsuga alast.
Lennuvälja valdaja kehtestab koos lennuettevõtjatega standardsed läbipääsuload isikutele ja mootorsõidukitele.
Kehtiv luba isikutele, kes töötavad kinnises või steriilses tsoonis.
Lennuvälja lennundusjulgestusteenistus või -töötaja väljastab läbipääsulubasid ja peab nende üle arvestust.
Lennuohutuse ja lennundusjulgestuse järelevalvet teostavate ametiisikute töötõendid väljastab Lennuamet ja need on läbipääsuloaks kõikidesse Eesti lennundusega tegelevatesse ettevõtetesse ja lennuväljadele.
Pardale mineku kaardi õhusõidukile minekuks.
Peab omama kriisi lahendamise, lennundusjulgestuse koolituse ja treeningu kavu.
Lennueelset julgestuskontrolli teostab lennuvälja lennundusjulgestusteenistus selleks, et tõkestada tulirelvade, lõhkeainete ja teiste ohtlike ainete ja esemete sattumist õhusõiduki pardale.
Lennueelse julgestuskontrolli teostamiseks läbivad reisijad ja nende pagas lennueelse julgestuskontrolli enne steriilsesse tsooni ja õhusõidukisse sisenemist.
Reisijate ja nende pagasi lennueelset käsitsi julgestuskontrolli tehakse juhul, kui kontrollaparatuur ei ole töökorras.
Käsitsi kontrolli teostatakse ka siis, kui läbivalgustusaparaadi või teiste seadmete abil on avastatud kahtlane ese või aine.
Isikut, kes keeldub lennueelsest julgestuskontrollist, ei lubata steriilsesse tsooni ja õhusõiduki pardale.
Lennundusjulgestusmeetmed peavad tagama, et lennueelse julgestuskontrolli läbinud reisijal ei oleks võimalust kokkusaamiseks reisijaga, kes ei ole lennueelset julgestuskontrolli läbinud.
Teha õhusõidukile minevate reisijate ja nende pagasi teistkordne lennueelne julgestuskontroll.
Kui õhusõidukitele minevatel reisijatel oli võimalus siseneda õhusõidukisse pärast kokkupuudet lennueelset julgestuskontrolli mitteläbinud reisijatega, tuleb teostada selle õhusõiduki, reisijate ja nende käsipagasi korduv julgestuskontroll.
Põhjendatud kahtluse korral kõrvaldatakse õhusõidukist kõik kahtlased esemed.
Kontrolli teostaja on kohustatud need reisijatelt ära võtma ja kehtestatud korras registreerima.
Tulirelva, lõhkekeha või mõne muu ohtliku eseme või aine avastamise korral, mille transportimine on keelatud, peab kontrollija sellest teatama politseile.
Kui on alust kahtlustada, et stardieelset ruleerimist teostaval õhusõidukil on ohtlik ese või aine, peatatakse õhusõiduk ning reisijad, meeskonnaliikmed, pagas, last, post ja pardavarud eemaldatakse õhusõidukist.
Õhusõidukisse siseneda, seda laadida ja lendu jätkata lubatakse pärast seda, kui õhusõiduk on tunnistatud ohutuks ning reisijad, pagas, last, post ja pardavarud on kontrollitud.
Õhusõiduki meeskonnaliikmed, teenindav personal ja ametiisikud, kes täidavad oma ametikohustusi, peavad kinnisesse või steriilsesse tsooni sisenemisel läbima reisijatega võrdselt julgestuskontrolli.
Reisija, kellel on diplomaatiline puutumatus, allub tavalisele lennueelsele lennujulgestuskontrollile.
Temaga kaasas olev pitseeritud diplomaatiline post ei kuulu käsitsi läbiotsimisele.
Käsipagas ja pagas läbivad tavalise lennueelse julgestuskontrolli.
Kui tekib põhjendatud kahtlus, et diplomaatiline post ei vasta deklareeritule, on lennueelse julgestuskontrolli teostajal õigus kontrollida selle vastavust lähetava riigi diplomaatilise esindaja juuresolekul.
Presidendi või Vabariigi Valitsuse poolt kutsutud ametlikud külalised.
Kui saadakse teave ohuolukorrast, siis on teabe saaja kohustatud selle viivitamata edastama Päästeameti juhtimiskeskusele ja lennuvälja lennundusjulgestusteenistusele.
Lennuliiklusteenistus tagab ohuolukorda sattunud õhusõiduki lennu juhtimise Eesti õhuruumis ning edastab teabe kõikidele lennumarsruudil asuvatele lennuliiklusteenistustele ning võimaluse korral sihtlennuväljale.
Kui ohuolukorda on sattunud välisriigi õhusõiduk, siis edastab Lennuamet teabe Välisministeeriumile.
Vabariigi Valitsuse 21. aprilli 1994. a määrus nr 142 „Riiklike ametkondade ülesanded lennuturvalisusalases tegevuses“ (RT I 1994, 31, 497) tunnistatakse kehtetuks.
Riigilõivu maksavad kehtestatud maksumäärade järgi juriidilised ja üksikisikud juriidiliste toimingute tegemiselt ja dokumentide väljastamiselt.
Riigilõiv laekub riigieelarvesse, välja arvatud notariaadiseaduse § 60 alusel valla- või linnasekretäri poolt kuni 1997. aasta 1. jaanuarini dokumentide ärakirjade ja väljavõtete õigsuse, dokumentidel allkirjade ehtsuse ning volikirjade tõestamise eest võetav riigilõiv, mis laekub valla- või linnaeelarvesse.
Muudelt käesoleva seaduse lisas 1** sätestatud toimingutelt.
Riigilõivu võetakse käesoleva seaduse lisades 1 ja 2 sätestatud määrade järgi.
Vabariigi Valitsusel on õigus korrigeerida käesoleva seadusega kehtestatud lõivumäärasid diferentseeritult kuni 50 % ulatuses.
Välisesindustes sooritatavatelt toimingutelt tasutakse riigilõivu esinduse asukohamaa valuutas või muus rahandusministri poolt määratud valuutas.
Välisesindustes sooritatavatelt toimingutelt tasutava riigilõivu määrad välisvaluutas sätestab rahandusminister käesoleva seaduse alusel valuutavahetuskurssidest lähtuvalt.
Hagejad riigireservi varadega seonduvatelt hagidelt.
Notariaaltoimingute puhul, mida notariaadiseaduse § 60 alusel kuni 1997. aasta 1. jaanuarini teostavad valla- või linnasekretärid, on riigilõivu tasumisest vabastatud üksikisikud riiklike toetuste ja pensionide saamiseks ning eestkoste, hoolduse ja lapsendamise asjades vajalike dokumentide väljastamise ja ärakirjade õigsuse tõestamise eest.
Üksikisikud - kordustunnistuse eest õigusvastaselt represseeritud sugulase surma ja selle põhjuste kohta.
Looduskaitseorgan kinnisomandi kitsenduse kinnistusraamatusse kandmisel.
Kinnisasja sundvõõrandamisel omandi üleminek riigile.
Tagastamatu majandusabi korras saadud ja saadetud kauba tollivormistust.
Eesti Punase Risti nimele saadetud humanitaarabi tollivormistust.
Mittetulundusühingu ja sihtasutuse kandmisel mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse ei võeta riigilõivu mittetulundusühingult ja sihtasutuselt, kes on enne 1996. aasta 1. oktoobrit registreeritud ettevõtteregistris.
Registri ärakirja tõestamine kohtule, valitsusasutusele, kohaliku omavalitsuse organile ja notarile nende pädevuses olevate ülesannete täitmiseks.
Pärimisregistrist teabe saamisel on riigilõivu maksmisest vabastatud kohtud ja notarid.
Äriregistri ning mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri toimingutes on riigilõivust vabastatud kohus, valitsusasutus, kohaliku omavalitsuse asutus nende pädevuses olevate ülesannete täitmiseks äriregistrist või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrist ärakirja saamise eest.
Riigilõivu makstakse enne avalduse esitamist, lõivuga maksustatava toimingu sooritamist või dokumendi väljastamisel.
Toimingutes, kus üks pool on lõivust vabastatud, maksab kogu lõivu teine pool.
Teistel juhtudel, mille määrab kindlaks Eesti Vabariigi Valitsus.
Hagihinna suurenemisel kohtuasja lahendamise käigus tuleb tasuda täiendav riigilõiv.
Riigilõivu võtvate asutuste juhid vastutavad lõivu õige võtmise ning selle õigeaegse ja täieliku ülekandmise eest riigieelarvesse või valla- või linnaeelarvesse.
Lõivu võtvaid asutusi kontrollivad neist kõrgemalseisvad organid ja Maksuamet.
Käesolev seadus jõustub alates 1991. aasta 1. jaanuarist.
Käesoleva seaduse lisad 1 ja 2 on välja jäetud.
Riigivaraseadus määrab kindlaks riigi omandis oleva vara (edaspidi riigivara) valitsejad ning riigivara valitsemise alused.
Riigivara on riigile kuuluv kinnis- ja vallasvara, s.o. asjad ning rahaliselt hinnatavad õigused ja kohustused.
Riigivara võetakse arvele riiklikus riigivara registris (edaspidi riigivara register), kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Riigivara registrisse kantakse riigile kuuluvad kinnisasjad ja nendega seotud asjaõigused, samuti Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustele vastavad vallasasjad ning rahaliselt hinnatavad õigused ja kohustused.
Kinnisasja ega sellega seotud asjaõigust, samuti vallasasja, rahaliselt hinnatavat õigust ega kohustust ei kanta riigivara registrisse, kui see võib kaasa tuua riigisaladuse avalikuks tuleku.
Julgeolekuasutuse valdusse antud kinnisasja ega sellega seotud asjaõigust, samuti Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tingimustele vastavat vallasasja, rahaliselt hinnatavat õigust ega kohustust ei kanta riigivara registrisse või need kantakse riigivara registrisse, kasutades variandmeid.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 2 nimetatud riigivara kohta peetakse eraldi registrit, mille asutab ja mille pidamise põhimääruse kinnitab Vabariigi Valitsus.
Registrisse märgitakse riigivara kandmine riigivara registrisse, samuti variandmete kasutamine.
Register asub julgeolekuasutuses.
Riigivara registri asutab ja registripidaja määrab Vabariigi Valitsus.
Registripidamise, registrisse andmete esitamise, kannete muutmise või kustutamise ning registrist väljaarvamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Volitatud asutus käesoleva seaduse mõistes on riigiasutus, kelle valdusesse riigivara valitseja oma valitsemisel oleva vara on andnud.
Riigivara valitsemist korraldavad käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-5 nimetatud riigivara valitsejate puhul vastavalt Riigikogu juhatus, Vabariigi President, riigikontrolör, õiguskantsler ja Riigikohtu esimees.
Punktides 6-8 nimetatud riigivara valitsejate puhul korraldab riigivara valitsemist vastavalt minister, maavanem ja riigisekretär.
Riigikogu ja Vabariigi President võivad volitada riigivara valitsemist korraldama vastavalt Riigikogu Kantseleid ja Vabariigi Presidendi Kantseleid.
Riigiteenistuja õigused, kohustused ja vastutus riigivara valdamisel sätestatakse käesoleva seaduse ja teiste õigusaktidega.
Riigiteenistuja ametialase teenistusega saadud või loodud vara kuulub riigile, kui seadus ei sätesta teisiti.
Riigivara valitseja või volitatud asutuse juht määrab kindlaks riigiteenistuja, kes on riigivara eest materiaalselt vastutav.
Kui riigivara eest materiaalselt vastutavat riigiteenistujat ei ole määratud, on selle riigivara eest materiaalselt vastutav riigivara valitseja või volitatud asutuse juht.
Riigiteenistuja on kohustatud tema valdusse antud riigivara kasutama ja majandama heaperemehelikult.
Riigitulundusasutus on riigiasutus, mis võib oma põhimääruses sätestatud piires osutada tasulisi teenuseid ja saada selle eest tulu.
Riigitulundusasutuste valduses oleva riigivara valitsemise kord sätestatakse eraldi seadusega.
Riigi poolt äriühingute ja teiste eraõiguslike juriidiliste isikute asutamine ja nendes osalemine ning riigivara üleandmine eraõiguslikule juriidilisele isikule sätestatakse riigi poolt eraõiguslike juriidiliste isikute asutamise ja nendes osalemise seadusega.
Riigivara valitsemine on riigivara valitseja ja volitatud asutuse õigus ja kohustus käesoleva seaduse alusel riigi nimel korraldada riigivara valdamist, kasutamist ja käsutamist.
Riigivara valitsejad on kohustatud nende valitsemisel olevat riigivara ja volitatud asutused on kohustatud nende valduses olevat riigivara majandama heaperemehelikult ning hoolitsema igati selle säilimise ja väärtuse võimaliku kasvu eest.
Riigivara valitseja esindab riiki kohtus riigivara valitsemisest tulenevates kohtuvaidlustes.
Riigivara valitseja võib riigi esindamiseks kohtus anda volitusi.
Sooritades riigivaraga mis tahes tehinguid, peavad riigivara valitsejad ja volitatud asutused juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mis riik võib neist tehingutest saada.
Kohustus vajaduse tekkimisel tõendada, et riigivaraga teostatud tehing on põhjendatud, õiguspärane ja ei ole põhjustanud riigile kahju, lasub tehingu õiguspärasel otsustajal.
Riigivara valitsejad peavad arvestust nende valitsemisel oleva riigivara kohta ja volitatud asutused peavad arvestust nende valduses oleva riigivara kohta raamatupidamise seaduse (RT I 1994, 48, 790; 1995, 26B28, 355; 92, 1604; 1996, 40, 773; 42, 811; 49, 953; 1998, 59, 941) alusel ja rahandusministri kehtestatud ühtses korras.
Riigivara arvestamisega seotud aruandluse esitamise korra kehtestab rahandusminister.
Riigivara valitseja valitsemisalas olevat kinnisvara võib vajadusel tasuta üle anda ühelt riigivara valitsejalt teisele.
Kui kinnisvara üleandjaks ja saajaks on valitsusasutused, toimub kinnisvara üleandmine Vabariigi Valitsuse otsusel; muudel juhtudel otsustab kinnisvara üleandmise käesoleva seaduse § 36 2. lõikes nimetatud komisjon.
Riigi omandis olevat vallasvara võib tasuta üle anda ühelt riigivara valitsejalt teisele vastavate valitsejate kirjalikul kokkuleppel.
Ühe riigivara valitseja valitsemisala piires võib riigivara üle anda valitseja kirjalikul otsusel või volitatud asutuste kirjalikul kokkuleppel.
Riigivara valitsejal on õigus oma valitsemisalas kindlaks määrata riigivara liigid või väärtus, mille puhul üleandmine võib toimuda ainult valitseja eelneval kirjalikul nõusolekul.
Riigivara registrisse kandmisele kuuluva riigivara üleandmine jõustub alates vastava kande tegemisest riigivara registrisse, muus registris registreerimisele kuuluva vallasvara üleandmine ühelt riigivara valitsejalt teisele aga alates kande tegemisest vastavasse registrisse.
Kinnistusraamatusse kantud kinnisvara üleandmine ühelt riigivara valitsejalt teisele jõustub alates kande tegemisest kinnistusraamatusse.
Kinnistusraamatusse ja teistesse registritesse kande tegemiseks peab vastav üleminekut näitav kanne olema eelnevalt tehtud riigivara registrisse.
Riigivara tasuta üleandmine ja vastuvõtmine ühelt riigivara valitsejalt või volitatud asutuselt teisele toimub kirjaliku akti alusel.
Akti märgitakse andmed vara üleandja ja vastuvõtja, üleandmise aja ning vara koosseisu ja bilansilise väärtuse kohta.
Kinnisvara üleandmisel märgitakse akti lisaks käesoleva paragrahvi 2. lõikes loetletud andmetele ka andmed vara päraldiste, seisukorra, kasutamisviisi ja puuduste kohta ning fikseeritakse vajadus märke tegemiseks kinnistusraamatusse.
Vallasvara üleandmise akti märgitakse kõik käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatud andmed või osa neist juhul, kui seda nõuab üks pooltest.
Registreerimisele kuuluva vallasvara üleandmisel tehakse vara ülemineku kohta märge ka vastavasse registrisse.
Riigiteenistuja on kohustatud teenistusest lahkumisel temale teenistusalaselt usaldatud vara üle andma selle vastuvõtjaks määratud riigiteenistujale.
Puhkusele mineku või muudel teenistusest puudumise juhtudel määrab vara üleandmise vajalikkuse ja korra selleks määratud ametiisik, kes on kohustatud hoolitsema selle eest, et vara võetaks teenistusest lahkuvalt riigiteenistujalt üle aegsasti, üldjuhul hiljemalt teenistusest lahkumise päevaks.
Kui riigiteenistuja keeldub tema kätte usaldatud vara üle andmast või kui ta on teenistusest lahkunud ilma vara üle andmata, võetakse vara üle ühepoolselt vastava ametiisiku korraldusel, kusjuures koostatakse akt.
Kui riigiteenistuja põhjendamatult viivitab vara üleandmise või vastuvõtmisega (vastuvõtmise korraldamisega), vastutab ta vara juhusliku hävimise, riknemise või väärtuse vähenemise eest, kui ta ei suuda tõendada, et kahju oleks tekkinud ka vara õigeaegse üleandmise ja vastuvõtmise korral.
Kui põhjendamatus viivitamises on süüdi nii vara üleandja kui ka vastuvõtja, vastutavad nad mõlemad solidaarselt vara juhusliku hävimise, riknemise või väärtuse vähenemise eest, kui nad ei suuda tõendada, et kahju oleks tekkinud ka vara õigeaegse üleandmise ja vastuvõtmise korral.
Riigiteenistujal on õigus nõuda riigilt kahju hüvitamist, mis temale on tekitatud sellega, et tema riigiteenistusest lahkumisel põhjendamatult viivitati temalt vara vastuvõtmisega, kusjuures riigivara valitseja nõuab tekkinud kahju sisse süüdi olevalt riigiteenistujalt.
Riigivara kasutamise otstarbe muutmise otsustab riigivara valitseja.
Avalikuks otstarbeks kasutatakse riigi omandis olevat avalikku asja ja seaduses sätestatud juhtudel ka selleks määratud riigi omandis olevat eraasja.
Riigivõimu teostamise otstarbeks kasutatakse riigi omandis olevat eraasja, mis on vajalik riigivara valitseja ja tema valitsemisalas olevate asutuste õiguste teostamiseks ja kohustuste täitmiseks.
Kui riigivara ei ole vajalik avalikuks otstarbeks või riigivõimu teostamiseks, võib seda kasutada tulu saamiseks vastavalt käesoleva seaduse 3. ja 4. peatükis sätestatule.
Tulu saamiseks kasutatakse riigitulundusasutuste valduses olevat riigivara.
Riigitulundusasutuste poolt riigieelarvesse kandmisele kuuluva (omaniku) tulu osa määratakse riigivara valitsejate ettepaneku alusel iga aasta riigieelarves.
Riik saab tulu talle kuuluvatelt aktsiatelt, osadelt ja muudelt osalustelt.
Riigile makstava dividendi suuruse otsustamine sätestatakse riigi poolt eraõiguslike juriidiliste isikute asutamise ja nendes osalemise seadusega.
Käesoleva paragrahvi 1., 2. ja 3. lõikes nimetatud tulu on riigieelarve tulu vastavalt riigieelarve seadusele (RT I 1993, 42, 614; 1994, 30, 464; 69, 1194).
Nimetatud tulude riigieelarvesse kandmine toimub rahandusministri kehtestatud korras.
Riigivara kasutab kas riigivara valitseja või volitatud asutus ise või annab selle teise isiku kasutusse käesoleva seadusega sätestatud korras.
Riigivara kasutusse andmine toimub Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Riigivara registrisse kandmisele kuuluva riigivara kasutusse andmine jõustub alates vastava kande tegemisest riigivara registrisse, muus registris registreerimisele kuuluva vallasvara kasutusse andmine aga alates kande tegemisest vastavasse registrisse.
Kinnistusraamatusse kantud kinnisvara kasutusse andmine jõustub alates kande tegemisest kinnistusraamatusse.
Kinnistusraamatusse ja teistesse registritesse kande tegemiseks peab vastav kasutusse andmist kajastav kanne olema eelnevalt tehtud riigivara registrisse.
Riigivara tasuta kasutusse andmise ja selle tingimused otsustab riigivara valitseja, välja arvatud käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatud juhtudel.
Teise isiku tasuta kasutusse ei anta käesoleva seaduse paragrahvis 25 nimetatud piiratud tsiviilkäibega riigivara, välja arvatud käesoleva paragrahvi 1. lõike punktis 1 nimetatud juhul.
Vabariigi Valitsusel on õigus määrata sellise valitsusasutuste valitsemisel oleva riigivara liigid või väärtus, mille tasuta kasutusse andmise ja selle tingimused otsustab igal üksikjuhul Vabariigi Valitsus.
Riigivara antakse tasu eest teisele isikule rendile või kasutusvaldusesse või koormatakse hoonestusõigusega avaliku enampakkumise või eelläbirääkimistega pakkumise (valikpakkumise) korras riigivara valitseja või Vabariigi Valitsuse määratud vallasvara osas volitatud asutuse otsusel, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Riigile kuuluvaid eluruume ei anta kasutusvaldusesse.
Riigile kuuluvaid mitteeluruume võidakse kasutusvaldusesse anda vaid seadusega sätestatud juhtudel.
Valitsusasutuste valitsemisel olevat riigivara võib avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta rendile või kasutusvaldusesse anda või koormata hoonestusõigusega ainult Vabariigi Valitsuse nõusolekul, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Riigivara rendile või kasutusvaldusesse andmise või hoonestusõigusega koormamise pakkumisest teatatakse vähemalt kaks nädalat enne pakkumise toimumist ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Vajaduse korral võib sellekohaseid teateid ja kuulutusi levitada täiendavalt ka muul viisil.
Pakkumise teates tuleb ära märkida tasu eest kasutusse antavat vara iseloomustavad põhinäitajad ja kasutusse andmise tingimused.
Riigivara avalikul enampakkumisel kasutusse andmisel sõlmitakse tehing isikuga, kes nõustub kehtestatud kasutusse andmise tingimustega ja pakub kõige suurema tasu.
Eelläbirääkimistega pakkumise ehk valikpakkumise korral sõlmitakse leping isikuga, kelle pakkumise on tehingu otsustaja tunnistanud parimaks, arvestades nii pakutud hinda kui ka kehtestatud lisatingimusi.
Kehtestatud tingimustele vastavate pakkumiste puudumisel on tehingu otsustajal õigus jätta leping sõlmimata.
Riigivara kasutusse andmise otsustaja on kohustatud 10 päeva jooksul, arvates kasutusse andmise aluseks oleva tehingu jõustumisest, teatama sellest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Teates tuleb ära märkida, kellega tehing sõlmiti, samuti kasutusse andmise tingimused ning selle eest makstava tasu suurus.
Riigile kuuluvaid eluruume võib üürile anda Eesti Vabariigi elamuseaduses (RT 1992, 17, 254; 1998, 71, 1199) ning teistes õigusaktides sätestatud juhtudel ja korras.
Käesoleva seaduse paragrahvis 25 nimetatud piiratud tsiviilkäibega riigivara tasu eest kasutusse ei anta.
Erandjuhul võib sellist vara tasu eest kasutusse anda ainult seadustes ettenähtud piiranguid arvestades.
Käesolev paragrahv ei laiene julgeolekuasutustele.
Tähtaega määramata (tähtajatult) antakse riigivara kasutusse juhul, kui tulevikus tõenäoliselt on vara riigile vaja muuks otstarbeks või kui riigiasutus muul põhjusel peab jätma endale õiguse lepingut igal ajal lõpetada.
Riigivara tähtajalisse kasutusse andmise korral ei või vastav tähtaeg ületada ruumide osas 10 aastat, muu vallasvara osas viit aastat ning muu kinnisvara osas 50 aastat.
Valitsusasutuste valitsemisel olevate mitteeluruumide rentimise tähtajaga üle viie aasta ja kinnisvara kasutusse andmise rohkem kui 50 aastaks otsustab Vabariigi Valitsus.
Vabariigi Valitsus määrab kindlaks riigivara registris registreerimisele mittekuuluva vallasvara väärtuse taseme, millest väiksema väärtusega vallasvara kasutusse andmisele ei laiene käesoleva seaduse paragrahvide 17-20 sätted.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud riigivara kasutusse andmine toimub riigivara valitseja kehtestatud korras.
Kui käesolev seadus ei sätesta teisiti, võib riigivara valitseja otsusel koormata riigile kuuluvat asja piiratud asjaõigusega Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Muud riigivara valitsejad käesoleva seaduse § 36 2. lõikes nimetatud komisjoni otsusel.
Kinnisasja koormamine piiratud asjaõigusega jõustub vastava kande tegemisel kinnistusraamatusse, riigivara registrisse kandmisele kuuluva vallasasja koormamine aga kande tegemisel vastavatesse registritesse või riigivara registrisse.
Kinnistusraamatusse või teistesse vastavatesse registritesse kande tegemiseks peab piiratud asjaõigusega koormamist kajastav kanne olema eelnevalt tehtud riigivara registrisse.
Riigivara täieneb seaduste ja tehingute alusel.
Riigi poolt omandatav vara loetakse selle riigivara valitseja valitsemisalas olevaks, kellele või kelle valitsemisalas olevale volitatud asutusele see vara seaduse või tehingu alusel tuleb üle anda või kes on õigustatud või kohustatud selle vastu võtma.
Kui niisugust riigivara valitsejat või asutust seadusest või tehingust otseselt ei selgu, määrab vara edasise valitsemise käesoleva seaduse alusel Vabariigi Valitsus.
Võõrandamine on ette nähtud seadusega või toimub kohtuotsuse alusel.
Riigivara võõrandamine toimub Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Riigi omandiks olevad sotsiaal- ja kultuuriobjektid ning muinsuskaitselise või looduskaitselise väärtusega varad ei tohi olla tavalises korras toimuva tsiviilkäibe objektiks.
Nimetatud varade nimekirja kinnitab Vabariigi Valitsus riigivara valitsejate ettepanekul pärast võimalike vaidluste lahendamist käesoleva seaduse paragrahvis 36 sätestatud korras.
Riigivara valitsejad, kelle vara hulka niisugused objektid on arvatud, võivad nendega mis tahes tehinguid sooritada ainult seadustes ja nende alusel antud Vabariigi Valitsuse määrustes ettenähtud ühtseid piiranguid arvestades.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud varad loetakse üldjuhul mittevõõrandatavateks ja võetakse riigivara valitsejate või volitatud asutuste raamatupidamises arvele märkega „mittevõõrandatav“.
Piiratud tsiviilkäibega riigivara ei tohi kasutada tehingute (kaasa arvatud laenude) tagatisena, selle vara vastu ei saa pöörata kohtulikke sissenõudeid.
Kõikidel juhtudel, kui seadusest ei selgu, missuguses korras käesoleva paragrahvi 1. lõikes märgitud varadega tohib tehinguid sooritada, otsustab küsimuse käesoleva seaduse § 36 2. lõikes nimetatud komisjon.
Riigivara võib omandada igaüks, kui seadus ei sätesta vara omandamisel kitsendusi.
Käesoleva seaduse § 24 1. lõike punktides 3, 4 ja 5 nimetatud juhtudel võib riigile kuuluvat vallasvara (välja arvatud võlakirjad ning muud väärtpaberid, aktsiad, osad ja muud osalused) tasuta või alla hariliku väärtuse võõrandada riigivara valitseja otsusel, riigile kuuluvat kinnisvara aga ainult käesoleva seaduse § 36 2. lõikes nimetatud komisjoni otsusel.
Riigivara müüakse avalikul enampakkumisel või eelläbirääkimistega pakkumisel (valikpakkumisel), kui seadus ei sätesta teisiti.
Riigile kuuluvad võlakirjad ja muud väärtpaberid, aktsiad, osad ja muud osalused müüakse avalikul enampakkumisel või eelläbirääkimistega pakkumisel või avaliku müügi teel, kui nende väljalaske tingimustega ei ole sätestatud teisiti.
Kui riigivarale ei ole leitud ostjat käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud viisil, võib riigivara müüa muul riigivara müügi otsustaja määratud viisil.
Riigivara võib füüsilistele isikutele ja eraõiguslikele juriidilistele isikutele võõrandada ainult vara harilikule väärtusele vastava tasu eest, kui seadus ei näe ette teisiti.
Riigile kuuluvate võlakirjade ning muude väärtpaberite, aktsiate, osade ja muude osaluste müügi otsustab valitsusasutuste puhul Vabariigi Valitsus riigivara valitseja ettepanekul.
Valitsusasutuste valitsemisel oleva kinnisvara müügi otsustab riigivara valitseja.
Teiste riigivara valitsejate puhul otsustab eespool nimetatud riigivara müügi käesoleva seaduse § 36 2. lõikes nimetatud komisjon.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetamata riigivara müügi otsustab riigivara valitseja.
Riigivara müügi vahetu korraldaja määratakse riigivara müügi otsustaja poolt.
Riigile kuuluvate võlakirjade ja muude väärtpaberite, aktsiate, osade ja muude osaluste müügi vahetuks korraldajaks määratakse riigivara valitseja või muu riigiasutus.
Riigivara müügi vahetu korraldaja võib müügi ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks sõlmida lepinguid kolmandate isikutega.
Teade riigivara müügi kohta käesoleva seaduse § 28 1. lõikes nimetatud viisil avaldatakse vähemalt kaks nädalat enne enampakkumise toimumist või eelläbirääkimistega pakkumisel enne pakkumise esitamist ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Enam- või eelläbirääkimistega pakkumise teates tuleb märkida müüdava vara põhinäitajad ja müügi tingimused.
Huvitatud isikutel on õigus tutvuda müümisele kuuluva riigivaraga müügi korraldaja poolt kindlaksmääratud korras.
Riigivara avalik enampakkumine on riigivara müügi viis, kus ostu-müügileping sõlmitakse isikuga, kes nõustub kehtestatud müügitingimustega ja pakub kõige kõrgemat ostuhinda.
Eelläbirääkimistega pakkumise ehk valikpakkumise korral sõlmitakse leping isikuga, kelle pakkumise on müügi otsustaja tunnistanud parimaks, arvestades nii pakutud hinda kui ka kehtestatud lisatingimusi.
Kehtestatud tingimustele vastavate pakkumiste puudumisel on müügi otsustajal õigus jätta leping sõlmimata.
Riigivara müümisel määrab alghinna müügi otsustaja.
Aktsiate, võlakirjade ja muude väärtpaberite (edaspidi väärtpaberid) avaliku müügi viisideks on väärtpaberite müük neid noteerival börsil või väärtpaberite avalik pakkumine eelnevalt kindlaksmääratud hinnaga või pakkumise käigus kujuneva tasakaaluhinnaga.
Väärtpaberite müügi korral neid noteerival börsil määrab müügi otsustaja või tema volitusel müügi vahetu korraldaja müüdavate väärtpaberite koguse, väärtpaberi minimaalse müügihinna ning vajadusel müügi ajakava ja muud müügiga seotud olulised asjaolud.
Väärtpaberite avaliku pakkumise korral määrab müügi otsustaja või tema volitusel müügi vahetu korraldaja kindlaks müügi viisi, pakkumishinna või selle kujunemise alused, pakkumise tulemuste väljaselgitamise alused, väärtpaberite investorite vahel jaotumise reeglid ning muud müügiga seotud olulised asjaolud.
Riigile kuuluva vallasvara võõrandamise leping sõlmitakse lihtkirjalikus vormis, kui seadus ei sätesta teisiti või kui vähemalt üks pooltest ei nõua selle notariaalset tõestamist.
Riigile kuuluva kinnisvara võõrandamise leping ja asjaõigusleping tõestatakse notariaalselt, kui seadus ei sätesta teisiti.
Riigivara võõrandamise ja asjaõiguslepingule kirjutab riigi nimel alla riigivara valitseja volitatud esindaja.
Eesti väärtpaberite keskregistris registreeritud väärtpaberite avalikul müügil sõlmib lepingud müügi vahetu korraldaja või tema poolt selleks volitatud isik.
Riigivara registrisse kandmisele kuuluva riigivara võõrandamine jõustub alates vastava kande tegemisest riigivara registrisse, muus registris registreerimisele kuuluva vallasvara võõrandamine aga alates kande tegemisest vastavasse registrisse.
Kinnistusraamatusse kantud kinnisvara võõrandamine jõustub alates kande tegemisest kinnistusraamatusse.
Kinnistusraamatusse ja teistesse registritesse kande tegemiseks peab võõrandamist kajastav kanne olema eelnevalt tehtud riigivara registrisse.
Käesoleva seaduse § 29 3. lõikes nimetatud riigivara müügi korraldaja on kohustatud 10 päeva jooksul, arvates võõrandamise jõustumisest, teatama sellest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Teates tuleb ära märkida vara omandaja, müügihind ja müügi lisatingimused.
Väärtpaberite avalikul müügil mitmele ostjale teatatakse nende isikute nimed, kes omandasid kümme või enam protsenti müüdud väärtpaberitest.
Käesoleva paragrahvi 5. lõikes sätestatut ei kohaldata börsil noteeritud või pakkumise tingimuste kohaselt börsil noteeritavate väärtpaberite avalikul müügil.
Kui riigile kuuluvat vallasasja või maatüki oluliseks osaks olevat hoonet või rajatist ei vaja teised riigivara valitsejad või volitatud asutused, seda vara ei ole võimalik kasutusse anda või võõrandada ning selle säilitamine on ebaotstarbekas, tunnistab riigivara valitseja nimetatud vara kõlbmatuks ning see kantakse maha ja vajadusel hävitatakse.
Riigivara registrisse kandmisele kuuluva riigivara kõlbmatuks tunnistamise, mahakandmise ja hävitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Riigivara registrisse kandmisele mittekuuluva vara kõlbmatuks tunnistamise, mahakandmise ja hävitamise korra kehtestab riigivara valitseja.
Vabariigi Valitsus määrab kindlaks riigivara registris registreerimisele mittekuuluva vallasvara väärtuse taseme, millest väiksema väärtusega vallasvara võõrandamisele ei laiene käesoleva seaduse paragrahvide 27-33 sätted.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud riigivara võõrandamine toimub riigivara valitseja kehtestatud korras.
Käesoleva seaduse §-d 28 ja 30-32 ei laiene julgeolekuasutustele.
Majanduskontrolli riigivara valdamise, kasutamise ja käsutamise üle teostab Riigikontroll vastavalt seadustele.
Riigikontrolli majandustehingute üle teostatakse järelevalvet Riigikontrolli seaduses (RT I 1995, 11, 115; 1996, 81, 1448; 1997, 5, 32; 77, 1311; 1999, 16, 271) kehtestatud korras.
Käesoleva seaduse kohaldamisel tekkivaid ministeeriumide, Riigikantselei ja maavalitsuste vahelisi vaidlusi lahendab Vabariigi Valitsus.
Kui üheks vaidluspooleks on Riigikogu, Vabariigi President, Riigikohus, Riigikontroll või õiguskantsler, lahendab käesoleva seaduse kohaldamisel tekkivad vaidlused Riigikogu moodustatud komisjon oma otsusega.
Avalik-õiguslik juriidiline isik, kelle kasutusse on vastavalt käesoleva seaduse § 18 1. lõike punktile 3 antud riigivara, võib nimetatud vara suhtes tekkinud vaidluste lahendamiseks pöörduda käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud komisjoni poole.
Riigivara valitsejate vaheliste vaidluste lahendamisel lähtutakse Eesti ühiskonna kui terviku sotsiaalsetest ja majanduslikest huvidest.
Käigus- või korrashoidmiseks teinud regulaarseid kulutusi.
Käesoleva seaduse jõustumisel loetakse riigivara valitseja valitsemisel või volitatud asutuse valduses olevaks varaks see osa Eesti riigi varast, mida vastav riigivara valitseja või volitatud asutus käesoleva seaduse jõustumise ajal tegelikult valdas.
Eesti Pank valdab, kasutab ja käsutab avalik-õigusliku juriidilise isikuna tema valduses olevat riigivara Eesti Panga seaduse (RT I 1993, 28, 498; 1994, 30, 463; 1998, 64/65, 1006; 1999, 16, 271) ja kinnisvara osas käesoleva seaduse alusel.
Eesti riigi vara koosneb käesoleva seaduse jõustumise momendil riigivara valitsejate valitsemisel olevatest ja neile üleandmisele kuuluvatest varadest.
Juhul kui mõni riigivara objekt pole mingisugusel põhjusel ühegi riigivara valitseja valitsemisalas oleva varana arvele võetud, määrab riigivara valitseja Vabariigi Valitsus.
Sama säte tuleb sisse viia kõigi pärast käesoleva seaduse jõustumist asutatavate riigiasutuste põhimäärusesse.
Pärast riigivara registri asutamist on riigivara valitseja kohustatud käesoleva seaduse § 2 2. lõikest ja § 3 2. lõikest lähtuvalt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tähtaja jooksul korraldama registreerimiseks vajalike andmete esitamise tema valitsemisalas oleva riigivara kohta.
Käesolevas seaduses käsitatakse kinnisvarana ka ehitisi, nende reaalosi ning rajatisi kuni nende aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maatüki kandmiseni kinnistusraamatusse ja laevu üldpikkusega vähemalt 9 meetrit.
Mille valdamine, kasutamine ja käsutamine on reguleeritud teiste seadustega.
Riigivara registrisse või riigi omandisse jääva vara nimekirja mittekantud või Vabariigi Valitsuse otsusega nimetatud registrist või nimekirjast välja arvatud riigivara erastamisnimekirja kandmine toimub erastamisseaduse alusel.
Käesoleva seaduse paragrahvides 18-35 sätestatut kohaldatakse vastavalt ka avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, välja arvatud kohaliku omavalitsuse üksused, nende vara valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel, kui vastava avalik-õigusliku juriidilise isiku tegevust reguleerivas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Eesti Vabariigi ettevõtteseaduse (ENSV Teataja 1989, 36, 554; RT 1992, 27, 352; RT I 1994, 54, 904; 1995, 5, 40) § 4 1. lõikest jäetakse välja sõnad „riigiettevõttena, rahvaettevõttena“ ja sõna „rendiettevõttena“.
Vabariigi Valitsuse seaduse (RT 1992, 45, 574; RT I 1993, 68, 979; 1995, 94, 1628; 1996, 49, 953; 88, 1560; 1997, 40, 622; 73, 1200; 87, 1468; 52, 833; 81, 1361, 1362; 1998, 28, 356; 36/37, 552; 40, 614; 107, 1762; 111, 1833; 16, 271, 274) § 3 teine lause tunnistatakse kehtetuks.
Riigivara registrisse kantud riigivara või Vabariigi Valitsuse poolt riigi omandisse jääva vara nimekirja kinnitatud vara ei ole erastamise objekt.
Täiendatakse § 49 teksti pärast sõna „päraldistele“ sõnadega „ning riigivaraseaduses sätestatud piiratud tsiviilkäibega riigivarale.
Sissenõuet ei pöörata riigivaraseaduses sätestatud piiratud tsiviilkäibega riigivarale.
Täiendatakse § 15 4. lõike esimest lauset pärast sõnu „püsimise tähtaeg“ sõnadega „, välja arvatud riigimaale hoonestusõiguse seadmisel, mille korral määratakse tähtaeg vastavalt riigivaraseadusele.
Tunnistatakse kehtetuks § 24 4. lõige.
Käesoleva seaduse § 3, § 10 4. lõige, § 17 3. lõige, § 22 3. lõige ja § 32 4. lõige jõustuvad 1995. aasta 1. juulil.
Käesolev seadus sätestab üldised nõuded turismiteenuse pakkumisele ja osutamisele ning turismiinfokeskusele, samuti vastutuse käesoleva seaduse rikkumise eest ja riikliku järelevalve teostamise korra.
Turismiteenust pakkuda ja osutada võib ettevõtja.
Giiditeenuse, giid-tõlgiteenuse ja reisisaatjateenuse osutamine.
Transpordivahendi renditeenuse osutamine või vahendamine.
Riikliku turismiarengukava koostamisel kaasatakse turismiteenuseid pakkuvaid ja osutavaid ettevõtjaid ning teisi asjassepuutuvaid isikuid.
Riikliku turismiarengukava kinnitab Riigikogu.
Reisikorraldaja on äriregistris registreeritud ettevõtja, kes koostab ja müüb ise või pakub reisibüroole müügiks pakettreise.
Lisaks sellele võib ta osutada ja vahendada reisiteenuseid.
Reisibüroo on äriregistris registreeritud ettevõtja, kes müüb reisikorraldaja koostatud pakettreise.
Muud reisiteenused, mis ei ole sõitjateveoteenuse või majutusteenuse kõrvalteenused ja mis moodustavad koguteenuse olulise osa.
Pakettreis on ka reisiteenuste kogum, mida osutatakse vähem kui 24 tunni jooksul, kuid mis sisaldab majutusteenust.
Pakettreisi kirjeldus või muud tarbijale edastatud pakettreisi tingimused ei või sisaldada eksitavat teavet.
Tähtaeg, mille jooksul tarbija võib esitada lepingu rikkumisest tulenevaid nõudeid, ja koht, kuhu sellised nõuded võib esitada.
Ettevõtja tegevus reisikorraldajana või reisibüroona on lubatud registri registreeringu ja käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud nõuetekohase tagatise olemasolu korral.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tagatise olemasolu nõuet ei rakendata reisikorraldaja või reisibüroo suhtes, kelle poolt pakutava ja osutatava reisiteenuse vahendamine või müümine isikule toimub välisriigi territooriumil.
Tagatise olemasolu korral.
Registrit peetakse infotehnoloogilise andmebaasina ja registritoimikutena paberkandjal.
Registri pidamise põhiülesanneteks on registreerimise menetluse läbiviimine, registreeringuandmete töötlemine ja muude registritoimingute tegemine.
Registreerimise taotleja vastutab tema poolt registrile esitatud andmete õigsuse eest.
Reisikorraldaja või reisibüroo esitab registrile registreerimistaotluse.
Registreering tehakse reisikorraldaja või reisibüroo poolt esitatud andmete alusel kahe tööpäeva jooksul registreerimistaotluse saamisest arvates tingimusel, et reisikorraldaja või reisibüroo poolt turismiteenuse pakkumise ja osutamise õiguse äravõtmise kohta ei ole jõustunud kohtuotsust.
Reisikorraldaja või reisibüroo poolt turismiteenuse pakkumise ja osutamise õiguse äravõtmise kohta jõustunud kohtuotsuse olemasolu tuvastatakse Majandusministeeriumi poolt Karistusregistrile esitatud päringu vastuse alusel.
Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 9 nimetatud registreeringuandmete kanne tehakse Tarbijakaitseameti esitatud teate alusel.
Käesoleva seaduse §-s 31 nimetatud ettekirjutuse kohta käiv teave.
Registreeringuandmed avaldatakse registri Interneti-lehel.
Registreeringu tegemisest keeldutakse, kui reisikorraldaja või reisibüroo esitatud registreerimistaotlus ei ole nõuetekohane või kui reisikorraldaja või reisibüroo poolt reisiteenuse pakkumise ja osutamise õiguse äravõtmise kohta on jõustunud kohtuotsus.
Kohtuotsuse olemasolu tuvastatakse vastavalt käesoleva seaduse § 11 lõikes 2 sätestatule.
Teade registreeringu tegemisest keeldumise kohta edastatakse registreerimistaotluse esitanud isikule viie päeva jooksul registreeringu tegemisest keeldumise otsuse tegemise päevast arvates.
Registreeringuandmed kustutatakse reisikorraldaja või reisibüroo taotluse alusel või kui reisikorraldaja või reisibüroo poolt reisiteenuse pakkumise ja osutamise õiguse äravõtmise kohta on jõustunud kohtuotsus.
Teade registreeringuandmete kustutamise kohta edastatakse registreeringuandmetes märgitud reisikorraldajale või reisibüroole viie päeva jooksul registreeringuandmete kustutamise otsuse tegemise päevast arvates.
Reisikorraldaja ja reisibüroo on kohustatud registrit kohe teavitama registreeringuandmete muutumisest või reisiteenuse pakkumise ja osutamise lõpetamisest.
Ettemaksu tagastamise osas tarbijale reisi mittetoimumise korral või kompensatsiooni tasumise osas reisi mittetoimunud osa eest.
Tagatise olemasolu tõendatakse Eesti-siseste reisiteenuste osutamise korral kindlustuslepinguga või krediidi- või finantseerimisasutuse garantiiga.
Eesti-siseste reisiteenuste osutamise korral peab tagatis olema 1 protsent planeeritavast käibest, kuid mitte vähem kui 10 000 krooni.
Tagatise olemasolu tõendatakse väljaspool Eestit osutatavate reisiteenuste korral kindlustuslepinguga või krediidiasutuse garantiiga.
Väljaspool Eestit osutatavate reisiteenuste korral peab tagatis olema 1 protsent planeeritavast käibest, kuid mitte vähem kui 100 000 krooni.
Kindlustuslepingu ja krediidi- või finantseerimisasutuse garantii väljastamisel arvestatakse olemasolevaid kindlustuslepinguid või garantiisid.
Giid on füüsiline isik, kes tutvustab huviväärsusi eelnevalt kokkulepitud programmi, marsruudi ja ajakava järgi.
Giid-tõlk on füüsiline isik, kes tutvustab huviväärsusi eelnevalt kokkulepitud programmi, marsruudi ja ajakava järgi ning vahendab järel- või sünkroontõlke kaudu huviväärsuse lühitutvustust ja vestlust.
Giid ja giid-tõlk peavad oma tööalast kompetentsust tõendama.
Reisisaatja on füüsiline isik, kes saadab tarbijaid reisikorraldaja poolt ettenähtud marsruudil ja korraldab pakettreisi kuuluvate teenuste õigeaegse ja kvaliteetse osutamise.
Majutusettevõte on majandusüksus, mille kaudu ettevõtja pakub tasu eest majutusteenust ja sellega kaasnevaid teenuseid.
Majutamist regulaarliinil sõitvas transpordivahendis.
Majutusettevõtted on hotell, motell, külalistemaja, hostel, puhkeküla ja -laager, puhkemaja, külaliskorter, kodumajutus.
Hotell on toitlustusteenust pakkuv vähemalt 10 majutusruumiga majutusettevõte.
Motell on eeskätt mootorsõidukitega liikujate teenindamiseks mõeldud toitlustusteenust pakkuv vähemalt 10 majutusruumiga maantee läheduses paiknev majutusettevõte, kus on tagatud turvaline parkimine.
Külalistemaja on toitlustusteenust pakkuv vähemalt viie majutusruumiga majutusettevõte.
Hostel on toitlustusteenust või toiduvalmistamise võimalust pakkuv majutusettevõte.
Puhkeküla ja -laager on piiratud mahus teenuseid pakkuv majutusettevõte, kus on platsid telkide ja/või haagissuvilate jaoks, parkimiskohad mootorsõidukitele ja võivad olla ka majutushooned.
Puhkemaja on puhkuseks mõeldud majutusettevõte, mille toiduvalmistamise võimalust pakkuv majutushoone üüritakse välja täies ulatuses.
Külaliskorter on majutusettevõte, mille toiduvalmistamise võimalust pakkuv majutusüksus on korter, mis üüritakse välja täies ulatuses.
Kodumajutus on hommikusööki pakkuv füüsilise isiku valduses olevas talus, majas või korteris paiknev majutusettevõte.
Ettevõtja võib osutada majutusteenust ainult tunnustatud majutusettevõtte kaudu.
Majutusettevõtte tunnustamine on majutusettevõtte vastavuse hindamine kohustuslikele nõuetele.
Majutusettevõtet tunnustab oma haldusterritooriumi piires kohalik omavalitsus, kes kaasab selleks eksperdina turismiinfokeskuse töötaja või muu pädeva isiku.
Majutusettevõtetele esitatavad kohustuslikud nõuded ja majutusettevõtte tunnustamise korra kehtestab majandusminister.
Majutusettevõtte vastavust kohustuslikele nõuetele kinnitab majutusettevõtte tunnistus.
Majutusettevõtte tunnistuse väljastab ja tunnistab kehtetuks kohalik omavalitsus.
Majutusettevõtte tunnistus väljastatakse kuni kolmeks aastaks.
Majutusettevõtte tunnistus kaotab kehtivuse majutusettevõtte tunnistuse kehtivuse tähtaja lõppemisel või tunnistatakse kehtetuks, kui majutusettevõte ei vasta enam kohustuslikele nõuetele.
Majutusettevõtte tunnistuse kehtivuse tähtaja lõppemise korral on kohalikul omavalitsusel õigus majutusettevõtte tunnistust pikendada kuni samale majutusettevõttele väljastatud järgutunnistuse kehtivuse tähtaja lõppemiseni.
Majutusettevõtte tunnistuse number.
Kohalik omavalitsus on kohustatud teavitama käesoleva seaduse § 26 lõikes 5 nimetatud isikut kohe majutusettevõtte tunnistuse väljastamisest ja selle kehtetuks tunnistamisest.
Majutusettevõtte tunnistuse väljastamise eest tasutakse riigilõivu.
Majutusettevõtte järk (edaspidi järk) näitab majutusettevõtte ja majutusettevõttes pakutavate teenuste taset.
Järkude omistamise aluseks olevad nõuded ja järgu omistamise korra kehtestab majandusminister.
Järgu omandamine on ettevõtjale vabatahtlik.
Majutusettevõtte vastavust järgunõuetele kinnitab järgutunnistus.
Järgutunnistuse väljastab ja tunnistab kehtetuks majandusminister.
Järgutunnistus väljastatakse kuni kaheks aastaks.
Järgutunnistus kaotab kehtivuse järgutunnistuse kehtivuse tähtaja lõppemisel või tunnistatakse kehtetuks, kui majutusettevõte ei vasta enam järgunõuetele.
Järgutunnistuse number.
Järgutunnistuse väljastamise eest tasutakse riigilõivu.
Majutusettevõtte fassaadil või juurdepääsutee ääres peab paiknema majutusettevõtte tähistus majutusettevõtte nime, liigi ja järgutähisega viimase olemasolu korral.
Majutusettevõtte nimes võib kasutada majutusettevõtte tunnistusele märgitud majutusettevõtte liigi nimetust ja järgu olemasolu korral järgutähist.
Maapiirkonnas asuva külalistemaja, hosteli, puhkeküla ja -laagri, puhkemaja ning kodumajutuse nimes võib kasutada sõna „turismitalu“.
Majutusettevõtte majutusteenuse kasutaja registreeritakse majutusettevõttes.
Registreerimisel täidetakse külastajakaart, millele kantakse majutusteenuse kasutaja nimi, elukoht ja majutusteenuse osutamise aeg, ning külastajakaardile kirjutab alla majutusteenuse kasutaja.
Külastajakaarte säilitatakse majutusettevõttes kaks aastat nende täitmise päevast arvates.
Turismiinfo on kogutud ja korrastatud informatsioon turismiteenuse ja selle osutamise ning huviväärsuste kohta.
Tasuta erapooletut ja pädevat turismiinfot edastavad turismiinfost huvitatud isikutele turismiinfokeskused ja -punktid.
Turismiinfokeskus kogub ja korrastab erapooletut ja pädevat informatsiooni turismiteenuse ja selle osutamise ning huviväärsuste kohta enda asukoha järgse maakonna haldusterritooriumil ja edastab selle turismiinfost huvitatud isikutele ja teistele turismiinfokeskustele ning Vabariigi Valitsuse määratud isikule.
Vabariigi Valitsuse määratud isik avaldab Interneti-lehel majutusettevõtte tunnistusele, järgutunnistusele ja turismiinfokeskuse tunnistusele märgitud andmeid, samuti andmeid giidide ja giid-tõlkide kohta ning turismiinfokeskuste poolt edastatud turismiinfot.
Turismiinfokeskus tähistatakse märgiga, kus rohelisel põhjal asetseb valget värvi täht „i“.
Posti- ja sideteenuste müük.
Vabariigi Valitsus määrab isiku, kellele turismiinfokeskus edastab enda poolt kogutud ja korrastatud erapooletut ja pädevat informatsiooni turismiteenuse ja selle osutamise ning huviväärsuste kohta enda asukoha järgse maakonna haldusterritooriumil.
Turismiinfokeskusele esitatavad kohustuslikud nõuded ja nendele vastavuse hindamise korra kehtestab majandusminister.
Turismiinfokeskuse vastavust kohustuslikele nõuetele kinnitab turismiinfokeskuse tunnistus.
Turismiinfokeskuse tunnistuse väljastab ja tunnistab kehtetuks majandusminister.
Turismiinfokeskuse tunnistus väljastatakse kuni viieks aastaks.
Turismiinfokeskuse tunnistus kaotab kehtivuse turismiinfokeskuse tunnistuse kehtivuse tähtaja lõppemisel või tunnistatakse kehtetuks, kui turismiinfokeskus ei vasta enam kohustuslikele nõuetele.
Turismiinfokeskuse tunnistuse number.
Turismiinfokeskuse tunnistus väljastatakse lõivuvabalt.
Turismiinfopunkt kogub ja korrastab erapooletut ja pädevat informatsiooni turismiteenuse ja selle osutamise ning huviväärsuste kohta enda asukoha järgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil.
Tervisekaitseinspektsioon.
Kohustab tegema edasise reisiteenuse pakkumise ja osutamise õiguspäraseks jätkamiseks vajalikke toiminguid.
Tarbijakaitseamet edastab teate ettekirjutuse kohta koos ettekirjutuse koopiaga kohe registrile.
Kohustab tegema edasise majutusteenuse pakkumise ja osutamise õiguspäraseks jätkamiseks vajalikke toiminguid.
Juriidilise isiku poolt registreeringuta reisiteenuse pakkumise või osutamise või reisiteenuse osutamise korral mittenõuetekohase transpordivahendi kasutamise või käesoleva seaduse § 31 lõikes 1 või 3 nimetatud ettekirjutuse järgimata jätmise eest - määratakse rahatrahv 50 000 kuni 500 000 krooni ühes reisiteenuse pakkumise ja osutamise õiguse äravõtmisega kuni kolmeks aastaks või ilma selleta.
Juriidilise isiku poolt registreeringuandmete muutumisest teatamata jätmise või majutusteenuse osutamise korral tunnustamata majutusettevõtte kaudu või majutusettevõttele mittevastava liigi või järgu kasutamise eest majutusettevõtte tähistamisel - määratakse rahatrahv 5000 kuni 50 000 krooni.
Juriidilisele isikule haldusõiguserikkumise eest haldusõiguserikkumise protokolli koostamise õigus on käesoleva seaduse §-s 30 nimetatud asutuste ametiisikutel.
Kui haldusõiguserikkuja esindaja keeldub haldusõiguserikkumise protokollile alla kirjutamast, teeb protokolli koostaja selle kohta protokolli vastava kande.
Haldusõiguserikkumise protokollile lisatakse haldusõiguserikkuja esindaja kirjalikud märkused protokolli kohta, samuti protokollile allakirjutamisest keeldumise motiivid.
Juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asja menetlus toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 45, õiend; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247; 49, 301 ja 305; 51, 321; 54, 346, 348 ja 351; 55, 361; 58, 376; 84, 533; 86, 544 ja 548; 89, 578) sätestatud korras.
Juriidilisele isikule käesoleva seaduse § 32 järgi määratav rahatrahv laekub haldusõiguserikkumise koha järgse omavalitsuse eelarvesse, kui haldusõiguserikkumise protokoll on koostatud linna- või vallavalitsuse ametiisiku poolt.
Muudel juhtudel laekub rahatrahv riigieelarvesse.
Käesolevas seaduses ettenähtud toimingute sooritamise eest võetakse riigilõivu riigilõivuseaduses (RT I 1997, 80, 1344; 2000, 5, 32; 10, 58; 19, 117; 26, 150; 29, 168 ja 169; 39, 237; 49, 300; 54, 346 ja 349; 55, 365; 57, 372 ja 373; 59, 379; 60, õiend; 78, 498; 84, 534; 92, 597 ja 598) sätestatud määrade järgi.
Riigilõivu tasub majutusettevõtte tunnistuse taotleja või kolmas isik, kes on huvitatud käesolevas seaduses ettenähtud toimingute sooritamisest ja dokumentide väljastamisest.
Riigilõiv loetakse tasutuks, kui selle tasumist tõendav dokument on saabunud majutusettevõtte tunnistuse taotlemise korral kohalikule omavalitsusele, järgutunnistuse taotlemise korral Majandusministeeriumile.
Majutusettevõtte tunnistuse väljastamise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Viietärnihotelli järgu taotlemisel 1000 krooni.
Viietärnihotelli järgu taotlemisel 1300 krooni.
Ettevõtja, kellele on enne käesoleva seaduse jõustumist majandusministri poolt turismialaseks ettevõtluseks väljastatud tegevuslitsents, mille kehtivuse tähtaeg lõpeb pärast 2001. aasta 1. märtsi, võib pakkuda ja osutada reisiteenuseid tegevuslitsentsil märgitud tähtpäeva saabumiseni, kuid mitte kauem kui 2001. aasta 1. juulini.
Enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud õigusakte järgides väljastatud majutusettevõtte tunnistus kehtib sellel märgitud tähtpäeva saabumiseni, kuid mitte kauem kui 2002. aasta 1. jaanuarini.
Enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud õigusakte järgides väljastatud tunnistus hotellile omistatud kategooria kohta, mille kehtivuse tähtaeg lõpeb pärast 2001. aasta 1. märtsi, kehtib sellel märgitud tähtpäeva saabumiseni, kuid mitte kauem kui 2002. aasta 1. jaanuarini.
Ettevõtja, kellele on väljastatud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuslitsents, ei pea sellise tegevuslitsentsi kehtivuse ajal omama käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud tagatist.
Valla- ja linnaeelarve (edaspidi eelarve) ning riigieelarve vahekorra seadus sätestab riigi poolt eelarvetele tehtavate eraldiste määramise põhimõtted.
Sihtotstarbeliste eraldistena.
Kohalike omavalitsuste rahalised vahendid peavad olema vastavuses neile põhiseaduses ja seadustes sätestatud kohustustega.
Toetusfond moodustatakse riigieelarves eelarvetele täiendavate vahendite eraldamiseks.
Toetusfondist finantseeritakse seadusega ettenähtud kohustuste täitmist ja arengueelduste loomist.
Toetusfondi jaotamisel võetakse aluseks eeldatavad laekumised eelarvesse riiklikest maksudest, maardlate kaevandamisõiguse ja vee erikasutuse tasust, valdade ja linnade alaliste elanike arv ja muud valdade ja linnade erisused.
Toetusfondi suurus riigieelarve eelnõus ja toetusfondi jaotus määratakse kindlaks kohalike omavalitsuste ja omavalitsuste liitude volitatud esindajate ja Vabariigi Valitsuse vahelise kokkuleppe alusel.
Kokkuleppe mittesaavutamisel otsustab toetusfondi suuruse riigieelarve eelnõus ja selle jaotuse Vabariigi Valitsus.
Sihtotstarbeliste eraldiste suurus ja nende kasutamise otstarve nähakse ette riigieelarves.
Vabariigi Valitsuse reservfondist võib eelarveaasta jooksul teha täiendavaid sihtotstarbelisi eraldisi.
Eelarved ei osale riigieelarve kulude katmisel.
Eraldiste ülekandmine riigieelarvest eelarvetele toimub riigieelarve seadusega (RT I 1993, 42, 614; 1994, 30, 464; 69, 1194; 1996, 22, 436; 49, 953) kehtestatud korras.
Kui kohalikul omavalitsusel on riigi ees täitmata rahalisi kohustusi, on Vabariigi Valitsusel õigus täitmata kohustuste ulatuses ülekandeid vähendada.
Käesoleva seaduse jõustumisel tunnistatakse kehtetuks valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seadus (RT I 1993, 58, 802; 79, 1187; 1994, 10, 132).
Korteriühistuseadus sätestab korteriühistu õigusliku seisundi, tegevuse aluste ja lõpetamise erisused.
Käesolevas seaduses reguleerimata küsimustes rakendatakse korteriühistu suhtes mittetulundusühingute seaduse (RT I 1996, 42, 811; 1998, 96, 1515; 1999, 10, 155; 23, 355; 67, 658; 2000, 55, 365) sätteid.
Korteriühistu on korteriomandiseaduses (RT I 1994, 28,426; 1997, 13, 210; 93, 1566; 1998, 59, 941; 107, 1764; 1999, 27, 386) sätestatud korteriomanike loodud mittetulundusühistu, mille eesmärgiks on korteriomandite eseme osaks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade ühine majandamine ja korteriühistuliikmete ühiste huvide esindamine.
Korteriühistu käesoleva seaduse tähenduses on samuti korterihoonestusõiguse omanike loodud mittetulundusühistu, mille eesmärgiks on korterihoonestusõiguste eseme osaks olevatehoonestusõiguse mõtteliste osade ühine majandamine.
Korteriühistu asutamine toimub mittetulundusühingute seaduses ettenähtud korras korteriomanditeks jagatud kinnisasjakorteriomanike enamuse otsuse alusel, kui sellele enamusele kuulub korteriomandi eseme mõtteliste osade kaudu suurem osaehitisest ja maatükist.
Asutamislepingut ei sõlmita.
Muud seaduses ettenähtud dokumendid.
Registripidajale esitatud avaldus korteriühistukandmise kohta mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse peab sisaldama korteriühistu nime, asukohta ja aadressi, juhatuse liikmete nimesid, elukohti ja isikukoode, juhatuseliikmete ühise esindusõiguse reegleid ning põhikirja kinnitamiseaega.
Registrisse kandmise avaldusele kirjutavad alla kõikjuhatuse liikmed, allkirjad avaldusel peavad olema notariaalselttõestatud.
Korteriühistu liikmete nimekiri peab sisaldama igaühenime, liikmeks astumise aega, isiku- või registrikoodi, Eesti isikukoodi puudumisel sünnipäeva, -kuud ja -aastat, korterinumbrit, liikmele kuuluvat häälte arvu ja tema osamaksu suurust ning selle tasumise aega, andmeid liikme väljaastumise võiväljaarvamise kohta.
Korteriühistu võib asutada ühe või mitme majakorteriomandite majandamiseks.
Kui korteriühistu hõlmab rohkem kui üht maja, võib sellest eralduda üksnes majade kaupa.
Eraldumisotsuse poolt peab olema rohkem kui pool eralduda sooviva maja korteriomanike häälte arvust.
Allkirjad eraldumisotsusel peavad olema notariaalselt tõestatud.
Korteriühistu põhikirja võtab vastu asutamiskoosolek ja muudab liikmete üldkoosolek.
Vastuvõtmise või muutmise poolt peab olema rohkem kui pool häälte üldarvust.
Lisaks mittetulundusühingute seaduses põhikirja kohtasätestatule sätestatakse korteriühistu põhikirjas veel häältejagunemine üldkoosolekul ja korteriühistu liikme korteriomandieseme mõtteliste osade majandamise kulude eest tasumise alused ja kord.
Korteriühistu liikmeks on kõik ühe või mitme korteriomanditeks jagatud kinnisasja korteriomanikud, kui korteriühistu moodustamise otsus on tehtud käesolevas seaduses sätestatud korras.
Teised isikud ei saa olla korteriühistu liikmeks.
Korteriühistusse kuuluva korteriomaniku korteriomandi võõrandamisel loetakse omandaja korteriühistu liikmeks astumise päevaks omandiõiguse ülemineku päeva.
Pärandi vastuvõtnud pärija korteriühistu liikmeksastumise ajaks loetakse pärandi avanemise päeva.
Kui korteriühistu omandab korteriomandi, mille esememõtteliste osade majandamiseks ta on asutatud, ei loeta teda korteriühistu liikmeks.
Kui korteriomand kuulub mitmele omanikule, võetakse korteriühistu liikmeks üks omanikest vastavalt nendevahelisele kirjalikule kokkuleppele.
Korteriomanike vaidlused liikmeksastumise üle lahendab kohus.
Korteriühistu olemasolul lähevad korteriomandi võõrandamisel või pärimisel korteriomandi võõrandajale või pärandajale kuuluvad korteriühistu liikme õigused ja kohustused üle korteriomandi omandajale korteriomandi ülemineku hetkest.
Korteriühistu kui mittetulundusühistu võib omandada põhikirjaliste ülesannete täitmiseks vajalikku vara.
Korteriühistu vara tekib tema liikmete osamaksudest, ühistutegevusest saadavast tulust ja muudest laekumistest.
Korteriühistu ei saa omandada korteriomandit, mille eseme mõtteliste osade majandamiseks ta on asutatud, kui sellega korteriühistu liikmete arv väheneb alla kolme.
Korteriühistul on osakapital.
Korteriühistu liikme osamaksu suurus korteriühistuvaras on võrdeline tema korteriomandi eseme osaks oleva ehitise ja maatüki mõttelise osa suurusega, kui korteriühistu põhikirjas ei sätestata teisiti.
Osamaksu tasumine on kohustuslik.
Osamaksmääratakse ühesugustel alustel kõigile korteriühistu liikmetele.
Korteriomandi võõrandamisel ja pärimisel hinnatakse selle väärtust koos korteriomaniku varaliste kohustustega korteriühistu suhtes ja osamaksuga korteriühistu varas.
Korteriomandi võõrandamisel või pärimisel on korteriomandi omandaja kohustatud korteriühistule tasuma korteriomandi võõrandaja või pärandaja poolt tasumata jäänud majandamiskulude ja muude maksete eest.
Majandamiskulude maksmisega viivitamisel võib korteriühistu juhatus nõuda korteriomanikult viivist kuni 0,07 protsenti maksmata jäänud summalt päevas iga viivitatud kalendripäeva eest majandamiskulude maksmise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast arvates.
Korteriühistu osakapital moodustub korteriühistuliikmete osamaksudest ning ei või olla väiksem korteriühistuasutamise aasta majandustegevuse aastakava ühe kuu eeldatavatest kuludest.
Korteriomanikud võivad teha korteriühistule ettemakseid korteriühistu valduses olevate ehitiste mõtteliste osade remondiks ja muudeks põhikirjas ettenähtud kulutuste katmiseks.
Korteriühistu liikmed tagavad korteriomandi esememõtteliste osade majandamise kulude nõuded korteriühistu kasuks osamaksu kuuekordses ulatuses korteriomandi arvel hüpoteegiga esimesele vabale järjekohale.
Korteriühistu võib nõuda hüpoteegiga tagatud nõuderahuldamist pärast kolmekuulise etteteatamistähtaja möödumist.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatu kehtib ka juhul, kui korteriomand on antud teise hüpoteegipidaja sundvalitsemisele.
Üldkoosolekul võib osaleda ja hääletada korteriühistu liige või tema esindaja, kellele on antud lihtkirjalik volikiri.
Esindajaks võib olla korteriomaniku abikaasa, täisealine perekonnaliige, korteri kaasomanik või teine ühistu liige.
Korteriühistu liikmete üldkoosolekul annab igakorteriomand ühe hääle, kui korteriühistu põhikirjas ei sätestata teisiti.
Sõltumata talle kuuluvate korteriomandite arvust, ei ole korteriühistu liikmeks oleval juriidilisel isikul korteriühistu liikmete üldkoosolekul osalemisel rohkem kui poolihäältest, kui korteriühistu põhikirjas ei sätestata teisiti.
Korteriühistu liige, kellele korteriühistu asutamise ajal kuulus üle poole kõigist korteriomanditest, peab kahe nädalajooksul, arvates päevast, kui tema häälte arv korteriomanditevõõrandamise tõttu vähenes alla poole kõigist häältest, kutsuma kokku erakorralise üldkoosoleku korteriühistu põhikirja ja juhatuse koosseisu muutmise otsustamiseks.
Korteriühistu liikmete üldkoosoleku otsus jõustub otsuse tegemise ajast, kui üldkoosolek ei otsusta teisiti.
Korteriühistu juhatuse otsus jõustub kümnendal päeval, arvates päevast, mil see tehti teatavaks kõigile korteriühistuliikmetele põhikirjas sätestatud korras.
Korteriühistu liikmel on õigus korteriühistu üldkoosoleku ebaseadusliku otsuse tühistamiseks pöörduda kohtupoole kolme kuu jooksul otsuse teadasaamise päevast arvates.
Korteriühistu otsused elamu majandamise ja säilitamiseks vajalike toimingute tegemise ning majandamiskulude kandmise kohta on kõigile korteriühistu liikmetelekohustuslikud.
Korteriühistu peab oma liikmetele, samuti korteriomandite suhtes piiratud asjaõigusi omavatele isikutele nende soovil väljastama Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud tüüpvormile vastava tõendi, mis kajastab korteriühistu liikmetevaralisi õigusi ja kohustusi korteriühistu suhtes.
Korteriühistu võib tõendi väljastamisega seotud kuludekatteks võtta tasu.
Korteriühistu liikmete kohustusi sihtkulutuste ja koormatiste kandmisel.
Korteriühistu juhatus annab igale korteriühistuliikmele vähemalt kaks nädalat enne majandustegevuse aastakavaarutelu tutvumiseks selle projekti koos eelmise aasta aruande ja bilansiga.
Korteriühistu põhikirjas võib ette näha, et majandusaasta aruandele lisatakse audiitori otsus.
Majandamiskulud käesoleva seaduse tähenduses on korteriühistu vajalikud kulud eluruumide ja nende pindala osatähtsusele vastava elamu ja elamu ümbruse osa hoolduseks ja remondiks ning tasu korteriühistu poolt elamu majandamiseks osutatud ja ostetud teenuste eest, arvestatuna eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta, kui korteriühistu põhikirjas ei sätestata teisiti.
Lisaks majandamiskuludele peab eluruumi omanik tasuma veevarustuse, kanalisatsiooniteenuste ja soojavarustuseks vajaliku soojusenergia eest ning maksma maamaksu.
Eluruumi hoolduseks käesoleva seaduse tähenduses loetakse töid, millega hoitakse elamu kasutuskõlblikus seisukorras ja tagatakse elamu ümbruse korrashoid.
Eluruumi remondiks käesoleva seaduse tähenduses loetakse ehituskonstruktsioonide, tehnosüsteemide või nende osade paigaldamist, eemaldamist, asendamist või ennistamist.
Remondi käigus võib tõsta elamu heakorrataset ning paigaldada täiendavaid seadmeid.
Erastatud eluruumidega elamutes lähtutakse korteriühistu asutamisel eluruumide erastamise seaduse §-s 15 sätestatust.
Enam kui poolte korteriomandite erastamise järel võivad korteriühistu liikmed korteriühistu likvideerida ja valida korteriomandite eseme mõtteliste osade majandamise muu vormi.
Erastamise kohustatud subjekt sellisel hääletamisel ei osale ja nõustub enamuse otsusega.
Senine elamu haldaja on kohustatud kolme kuu jooksul, arvates korteriühistu registrisse kandmisest, korteriühistule üle andma Vabariigi Valitsuse korras loetletud dokumendid elamu kohta.
Vajaliku dokumentatsiooni puudumisel tuleb see vastava elamu remondirahade eest taastada ja korteriühistule üle anda.
Kõik elamu majandamiseks sõlmitud lepingud lõpevad kolme kuu jooksul pärast nende üleandmist ühistule, kui ühistu neid ei pikenda.
Kui vastava elamu remondirahade summa ei ole piisav dokumentatsiooni taastamiseks, hüvitab korteriühistu dokumentatsiooni taastamise kulud.
Korteriühistu üldkoosoleku otsusega on ühistul õigus loobuda nimetatud dokumentide taastamise nõudest.
Eluruumide erastamise kohustatud subjekt määrab volitatud isiku, kes vastutab korteriühistu moodustamise eest, kui korteriühistu moodustatakse kohustatud subjekti initsiatiivil.
Volitatud isik esindab kohustatud subjekti korteriühistus, mille liikmeks ta on juhul, kui eluruum on erastamata.
Vallasasjana erastatud või osaliselt erastatud elamumõtteliste osade ühiseks valdamiseks ja kasutamiseks asutatud korteriühistu suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse sätteid.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud korteriühistu liikmeks erastamata eluruumide osas on eluruumide erastamise kohustatud subjekt.
Vallasasjana erastatud korteri ja sellele vastava elamu muu mõttelise osa võõrandamine toimub koos korteriühistu liikmevaraliste õiguste ja kohustustega korteriühistu suhtes ning sellele ei laiene teiste korteriühistu liikmete ostueesõigus.
Vallasasjana erastatud elamu mõtteliste osademajandamiseks asutatud korteriühistu registreerimiseks esitatakse kinnistusraamatu kande ärakirja asemel hooneregistritalituse õiend korteri ja sellele vastava elamu muu mõttelise osa omandiõiguse kohta.
Õiendi vormi kinnitab justiitsminister.
Kuni korteriomandi moodustumiseni tagavad käesoleva seaduse Paragrahv 9 1. lõikes sätestatud nõuded korteri ja sellele vastava elamu muu mõttelise osa kui vallasasja omanikud pandiga korteriühistu kasuks asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (RT I 1993, 72/73, 1021; 1999, 44, 510; 2000, 51, 325) paragrahvis 13 2 sätestatud korras.
Korteriühistu asutamisel käesoleva paragrahvi alusel võib korteriühistu asutada ühe või mitme maja erastatud korterite baasil.
Elamuühistust korteriühistu moodustamine toimub eluruumide erastamise seaduse §-des 21 8 ja 21 9 sätestatud korras, kuni 2001. aasta 1. jaanuarini korteriomandiseaduse §-s 18 ja eluruumide erastamise seaduse §-s 21 9 sätestatud korras, välja arvatud käesolevas paragrahvis sätestatud juhul.
Elamuühistu tegevuse lõpetamisel võivad omanikud asutada elamu ühiseks majandamiseks korteriühistu või valida elamu mõtteliste osade majandamise muu vormi.
Käesoleva seaduse paragrahvides 16 ja 17 vallasasjana erastatud eluruumi kohta sätestatut kohaldatakse ka endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse (RT I 1993, 35, 546; 1997, 13, 210) paragrahv 3 1. lõike alusel tagastatud või omandisse antud eluruumide puhul.
Enne käesoleva seaduse jõustumist asutatud korteriühistutel viia oma põhikirjad korteriühistuseadusega vastavusse kahe kuujooksul käesoleva seaduse jõustumisest.
Korteriühistus, kus kõik korterid ei ole kinnistatud, on korteriomanik kohustatud pärast omandiõiguse ülemineku päeva omandiõiguse üleminekust korteriühistut teavitama.
Kinnitada lennuettevõtjate sertifitseerimise tingimused ja kord (juurde lisatud).
Lennuametil kohaldada sertifitseerimisel 1944. a Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni lisa 6 „Õhusõidukite käitamine“, Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni dokumendi 8335 „Inspekteerimise, sertifitseerimise ja järelevalve protseduuride teostamise käsiraamat“ ning Euroopa Ühinenud Lennuametite (JAA) ühtsete lennundusnõuete JAR-OPS sätteid.
Lennuamet annab eesti keeles teavet käesolevas punktis nimetatud dokumentide kohta.
Käesoleva korraga kehtestatakse lennuettevõtja sertifikaadi (Air Operator's Certificate) väljaandmine.
Lennuettevõtja sertifikaat (edaspidi sertifikaat) on Lennuameti poolt välja antud dokument, mis kinnitab, et lennuettevõtjal on lennutegevuse ohutuks ja seaduslikuks korraldamiseks vajalikud talitused, rajatised, seadmed ja varustus ning piisavate teadmiste, oskuste ja kogemustega personal.
Sertifikaati võib taotleda ettevõtja, kelle üheks põhikirjaliseks tegevuseks on lennutegevus.
Sertifikaadile kantakse selle väljaandja ja ettevõtja andmed, selle seaduslik alus, väljaandmise kuupäev ja kehtivuse aeg.
Sertifikaadi juurde kuuluvad käitamistingimused (Operations Specifications), millele kantakse lennutegevuse liigid, käitatavate õhusõidukite tüübid, lennutegevuse piirkond, käitamise eritingimused, meteomiinimumid ja lennutegevuse eriliigid ning õhusõidukite registreerimistunnused.
Sertifikaat ja käitamistingimused (lisa) trükitakse turvapaberile.
Sertifikaati taotletakse Lennuametilt kirjalikult.
Teave taotleja käsutuses olevate õhusõidukite, nende tüüpide ja riiklike registreerimistunnuste kohta.
Õhusõiduki käitamiseelse ülevaatuse protokoll.
Enne uue või varem eralennunduses kasutatud õhusõiduki lubamist tasuliseks lennutegevuseks peab remondi- või hooldeorganisatsioon tegema käitamiseelse ülevaatuse, mille kohta esitatakse vastav protokoll, mis on koostatud mitte varem kui üks kuu enne avalduse esitamist.
Käesoleva eeskirja punktides 8 ja 9 nimetatud sertifikaadi saamiseks nõutavad dokumendid tuleb esitada vähemalt kaks kuud enne planeeritavat lennutegevuse algust või sertifikaadi pikendamisel kaks kuud enne selle kehtivusaja lõppemist.
Kui lennuettevõtja on esitanud kõik nõutavad dokumendid ja nende kohta ei ole märkusi, teatab Lennuamet ettevõtjale kahe nädala jooksul, et dokumendid on analüüsitud ja vastu võetud.
Enne otsuse tegemist sertifikaadi väljastamise kohta inspekteerib Lennuamet ettevõtjat hinnangu andmiseks, kas taotlejal on lennutegevuse ohutuks ja seaduslikuks korraldamiseks nõutav dokumentatsioon, vajalikud talitused, rajatised, seadmed ja küllaldane varustus ning piisavate teadmiste, oskuste ja kogemustega personal.
Lennuettevõtja sertifitseerimine toimub 30 päeva jooksul viimase nõutava dokumendi vastuvõtmisest arvates.
Täiendavate materjalide esitamise vajadusel võib Lennuameti peadirektor sertifitseerimise tähtaega pikendada, millest kohe informeeritakse ka taotlejat.
Lennuamet väljastab taotlejale sertifikaadi tähtajalisena kuni viieks aastaks.
Taotleja teenistused, struktuur, personal, varustus ja seadmed ei vasta esitatavatele nõuetele või ta ei ole esitanud määratud tähtajaks kõiki punktides 8 ja 9 nimetatud andmeid ja nende juurde käivaid dokumente.
Sertifikaadi väljaandmisest keeldumise korral on taotlejal õigus nõuda 15 päeva jooksul taotluse uut läbivaatamist, mille kohta ta esitab avalduse Teede- ja sideministeeriumile.
Sertifikaati omav ettevõtja on kohustatud viivitamatult teatama kirjalikult Lennuametile kõigist muudatustest, mis olid aluseks sertifikaadi saamisel, sealhulgas ettevõtja vastutavate ametiisikute vahetumisest, lennutegevuse juhataja, vanempiloodi või hooldustööde juhataja, maapealse teeninduse juhataja või lendude korraldaja töölepingu lõpetamisest ettevõtjaga või õhusõidukite klassi muutusest suuremaks või keerulisemaks, samuti hoolduskorra muutustest.
Töölepingu lõpetamisel lennundustegevuse üldjuhiga, lennutegevuse juhatajaga ning hooldustööde juhatajaga tuleb lennutegevuse jätkamiseks saada Lennuametilt heakskiitmine uute töölevõetavate isikute suhtes.
Sertifikaadile ja sertifikaadi käitamistingimustesse kantud andmete muutumisel peavad muudatused olema heakskiidetud Lennuametis enne nende rakendamist.
Rentniku lennutegevuse juhataja ja hooldustööde juhataja on andnud loa selle õhusõiduki kasutamiseks tasulises lennutegevuses.
Märge nimetatud loa kohta ja õhusõiduki saamisest ning tagastamisest kantakse õhusõiduki lennupäevikusse.
Sertifikaadi omanik on oma tegevuse lõpetanud.
Sertifikaadi kehtetuks tunnistamise võimalike põhjuste ilmnemisel teeb Lennuamet ettevõtjale kirjaliku ettekirjutuse rikkumise kõrvaldamiseks.
Kui ettevõtja ei kõrvalda kirjalikus ettekirjutuses sisalduvat rikkumist määratud tähtaja jooksul, tunnistatakse sertifikaat kehtetuks.
Sertifikaadi kehtetuks tunnistamise otsus saadetakse ettevõtjale kolme päeva jooksul pärast selle vastuvõtmist ning avalikustamist.
Kehtetuks tunnistatud sertifikaat tagastatakse Lennuametile kolme päeva jooksul pärast teate kättesaamist.
Volitada Piirivalveametit, Politseiametit, piirivalvepiirkondi ja politseiprefektuure esitama halduskohtunikule taotlust välismaalase Eestist väljasaatmiseks, väljasaatmise otsuse tühistamiseks, väljasaadetava väljasaatmislaagrisse paigutamiseks ning tema väljasaatmislaagrist vabastamiseks.
Volitada Kodakondsus- ja Migratsiooniametit esitama halduskohtunikule taotlust välismaalase Eestist väljasaatmiseks, väljasaatmise otsuse tühistamiseks, väljasaadetava väljasaatmislaagrisse paigutamiseks, tema väljasaatmislaagrist vabastamiseks ning väljasaatmislaagris kinnipidamise tähtaja pikendamiseks.
Vabariigi Valitsuse 29. detsembri 1998. a määrus nr 304 „Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse paragrahvi 15 lõikest 1 ning paragrahvi 16 lõikest 1 tulenevaid toiminguid tegevate valitsusasutuste määramine“ (RT I 1998, 118-120, 1901).
Eesti riigilippu kannab laev, mille omanik on Eesti Vabariik, kohalik omavalitsusüksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik.
Muu eraõiguslik juriidiline isik, mis asub Eestis ja mille juhatuses või sellega võrdsustatud organis on Eesti kodanike enamus.
Kaasomandis olev merelaev kannab Eesti riigilippu, kui vähemalt üks kaasomanikest on Eesti kodanik elukohaga Eestis ja Eesti kaasomanikele kuulub suurem osa merelaevast.
Eesti riigilippu võib kanda merelaev, mille omanik on Eesti kodanik.
Kaasomandis olev merelaev võib kanda Eesti riigilippu, kui suurem osa merelaevast kuulub Eesti kaasomanikele.
Kaaspärandi esemeks olev merelaev võib kanda Eesti riigilippu, kui selle kaaspärinud Eesti kodanikele või Eesti juriidilistele isikutele kuulub suurem osa kogu pärandist.
Merelaeval, mille kohta on väljastatud lipudokument, võib kapteniks olla ainult Eesti kodanik.
Eesti osanik või Eesti kaasomanik käesoleva seaduse mõttes on Eesti kodanik või Eesti juriidiline isik.
Eesti juriidiline isik selle seaduse tähenduses on Eestis registreeritud juriidiline isik või Eestis asutatud avalik-õiguslik juriidiline isik.
Merelaev on laev, mis on mõeldud kasutamiseks meresõidus.
Siseveelaev on laev, mis on mõeldud sõiduks siseveel.
Väikelaev on alla 12-meetrise üldpikkusega laev, mis ei ole kantud laevaregistrisse.
Purjejahtlaev või kaater loetakse väikelaevaks, kui tema üldpikkus on alla 24 meetri ja ta ei ole kantud laevaregistrisse.
Kui siseveelaev või väikelaev ületab Eesti riigipiiri, peab ta Eesti riigilipu kandmiseks vastama käesolevas seaduses merelaevadele Eesti riigilipu kandmise õiguse saamiseks esitatavatele tingimustele.
Registreerimata laeva kasutamine kaubanduslikuks meresõiduks on keelatud.
Laeva omanik või laevapereta prahtija on kohustatud tõendama asjaolusid, mis on nende laeval Eesti riigilipu kandmise lubamise alus.
Lipudokumendid on merelaevatunnistus, liputunnistus, siseveelaevatunnistus, väikelaevatunnistus, laevapilet ja ajutine liputunnistus.
Lipudokument tõendab, et laeval on lubatud kanda Eesti riigilippu.
Lipudokumendis peab olema viide seadusesättele, mille järgi on laeval lubatud kanda Eesti riigilippu.
Enne lipudokumendi väljastamist ei ole lubatud laeval Eesti riigilippu heisata.
Merelaevatunnistuse ja siseveelaevatunnistuse väljastab kohus laevakinnistusraamatusse kantud merelaevadele ja siseveelaevadele.
Väikelaevatunnistuse väljastab Veeteede Amet väikelaevaregistrisse kantud laevadele.
Laevapilet väljastatakse riigihaldusülesandeid täitvatele laevadele.
Kui laev, mis vastavalt käesoleva seaduse §-le 1 või 2 peab kandma või võib kanda Eesti riigilippu, viibib välismaal ning laeva omanikul ei ole võimalik esitada taotlust lipudokumendi saamiseks Eestis või taotlus on seotud liiga suure finants- või ajakuluga, väljastab Eesti Vabariigi välisesindus laeva omaniku taotlusel laeva kohta ajutise liputunnistuse.
Välisesindus edastab ajutise liputunnistuse koopia ning selle aluseks olnud dokumentide koopiad otsekohe Veeteede Ametile ja laevakinnistusraamatut pidavale kohtule, mille tööpiirkonnas on vastava laeva kodusadam.
Eesti Vabariigi välisesinduse väljastatud ajutine liputunnistus kehtib kuni laeva saabumiseni Eesti sadamasse, kuid mitte üle kuue kuu.
Paragrahvis 23 ja § 24 lõikes 2 käsitletud asjaolude ilmnemise korral väljastab ajutise liputunnistuse Veeteede Amet.
Ajutise liputunnistuse taotlemisel tuleb esitada samad andmed mis laeva kinnistamisel.
Merelaevatunnistus ja siseveelaevatunnistus sisaldavad kogu laevakinnistusregistriosa sisu.
Laevakinnistusraamatusse tehtud kanded tuleb viivitamatult märkida merelaevatunnistusele või siseveelaevatunnistusele.
See nõue ei kehti kannete kohta, mis koormavad osa laevast.
Merelaeva omaniku taotlusel väljastatakse lisaks merelaevatunnistusele liputunnistus, milles on § 42 lõike 1 punktides 1 kuni 7 ettenähtud andmed ja kutsungsignaal.
Ajutises liputunnistuses on § 42 lõike 1 punktides 1 kuni 7 nimetatud andmed ja kutsungsignaal.
Prahitud laevale väljastatud ajutine liputunnistus peab sisaldama lisaks lõikes 1 nimetatud andmetele andmeid prahtija kohta ja märget, et laev on kantud laevapereta prahitud laevade registrisse ning seda ei saa selles registris koormata piiratud asjaõigusega.
Paragrahvi 23 järgi väljastatud ajutine liputunnistus peab sisaldama märget, et tunnistus on väljastatud esimeseks üleviimisreisiks.
Ajutisele liputunnistusele tuleb märkida reisi marsruut ja planeeritav kestus.
Väikelaevatunnistus sisaldab § 82 punktides 1 kuni 4 nimetatud andmeid ja kutsungsignaali, kui see on antud.
Laevapileti andmed ja selle väljastamise korra kehtestab teede- ja sideminister.
Korduv lipudokument väljastatakse juhul, kui lipudokumendile kantud andmed on muutunud.
Korduva lipudokumendi väljastamise taotlemisel tuleb esitada esialgne lipudokument.
Korduv lipudokument väljastatakse ka siis, kui on tõendatud, et esialgne on hävinud, kadunud või muutunud kasutamiskõlbmatuks.
Lipudokument on eesti ja inglise keeles.
Merelaevatunnistuse, liputunnistuse ja siseveelaevatunnistuse vormi kehtestab justiitsminister.
Väikelaevatunnistuse, ajutise liputunnistuse ja laevapileti vormi kehtestab teede- ja sideminister.
Merelaev, mis käesoleva seaduse § 1 järgi peab kandma Eesti riigilippu, ei või kanda teise riigi riigilippu ahtris.
Laev, mille kohta on väljastatud lipudokument, ei või kanda teise riigi riigilippu.
Kui merelaev, mis käesoleva seaduse § 1 järgi peab kandma Eesti riigilippu, antakse laevapereta prahilepingu alusel vähemalt üheks aastaks kasutamiseks oma nimel isikule, kes ei ole Eesti Vabariigi kodanik elukohaga Eestis ja kellel ei ole käesoleva seaduse § 2 järgi õigust lasta oma laeval sõita Eesti riigilipu all, võib teede- ja sideminister omaniku taotlusel lubada laeva kanda mõne teise riigi registrisse, kui see on vastava riigi seaduste kohaselt lubatud.
Sellise loa maksimaalne kehtivus on kaks aastat.
Luba võib omaniku taotlusel ühe aasta kaupa pikendada.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loa kehtivuse ajal on keelatud kanda laeval Eesti riigilippu ahtrilipuna.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud luba jõustub alates märke tegemisest laevakinnistusraamatusse.
Märge tehakse laeva omaniku notariaalselt tõestatud allkirjadega avalduse alusel, millele on lisatud teede- ja sideministri väljastatud luba ning kviitung riigilõivu tasumise kohta.
Teise riigi riigilipu kandmise õiguse tähtaja lõppemisel peab laeva omanik esitama kohtule notariaalselt tõestatud allkirjaga avalduse märke kustutamiseks laevakinnistusraamatust.
Avaldusele tuleb lisada lipudokumendid ja kviitung riigilõivu tasumise kohta, samuti tõendi selle kohta, et laev on kustutatud või kustutatakse välisriigi laevaregistrist.
Omanik võib taotleda märke kustutamist ka enne teise riigi riigilipu kandmise õiguse tähtaja lõppemist.
Eestis ehitatud laev, millele ei laiene käesoleva seaduse §-st 1 või 2 tulenev õigus, võib kanda Eesti riigilippu esimese üleviimisreisi ajal Veeteede Ameti väljastatud ajutise liputunnistuse alusel.
Laev, millele ei laiene käesoleva seaduse §-st 1 või 2 tulenev õigus, võib kanda Eesti riigilippu välislepingu alusel.
Laeva suhtes kehtinud õigus ei keela Eesti riigilipu kandmist.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel väljastatud ajutise liputunnistuse maksimaalne kehtivusaeg on kaks aastat.
Luba võib prahtija taotlusel ühe aasta kaupa pikendada.
Laeval peab olema nimi või muu tähis.
Nime annab laeva omanik.
Laeva nimi peab selgelt erinema teiste Eestis registreeritud laevade nimedest.
Laeva nimi ei või olla vastuolus heade kommetega.
Laeva nimes ei tohi kasutada sõna „Eesti“ ega selle võõrkeelseid vasteid.
Laeva nimi peab olema kirjutatud eesti-ladina tähestikus.
Laeva registreerija võib laeva registrissekandmisest motiveeritult keelduda, kui laeva nimi ei vasta seaduse nõuetele.
Keeldumise korral antakse laeva omanikule tähtaeg laeva nime kooskõlla viimiseks seaduse nõuetega.
Laeva nime võib muuta, kui laev läheb vähemalt pooles osas üle uuele omanikule või kui ilmnevad muud kaalukad põhjused.
Loa laeva nime muutmiseks annab laeva registreerija.
Laeva nimi kantakse laevale teede- ja sideministri kinnitatud korras.
Eestis registreeritud laevanimede nimekirja peab Veeteede Amet, kellega laevaomanik või laevapereta prahtija kooskõlastab laevale antava või muudetava nime.
Veeteede Amet ei kooskõlasta nime, mis ei erine selgelt varem registreeritud nimest.
Kalalaevale antakse alaline kordumatu pardanumber.
Kalalaevade pardanumbri moodustamise ja laevale kandmise juhendi kinnitab teede- ja sideminister.
Laeva kodusadam on sadam, mille kaudu laeva meresõiduks peamiselt kasutatakse.
Eesti riigilippu kandva laeva kodusadam võib olla ainult Eesti sadam.
Kui Eesti riigilippu kandval laeval ei ole kodusadamat Eestis, siis loetakse selle laeva kodusadamaks Tallinna sadam.
Kodusadama nimi kantakse laevale teede- ja sideministri kinnitatud korras.
Laevale antakse registreerimisel alaline kordumatu registrinumber.
Laeva identifitseerivaks tunnuseks on ka Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) registrinumber, kui see on laevale antud.
Registrinumbrite moodustamise korra kehtestab teede- ja sideminister.
Laeva kutsungi annab laevale raadiotehniliste seadmete registreerimisel Sideamet.
Laevade ja ehitatavate laevade kohta peetakse eraldi registrit.
Laevaregister ja ehitatavate laevade register moodustavad laevakinnistusraamatu.
Samuti peetakse eraldi registrit väikelaevade ja laevapereta prahitud laevade kohta.
Laevaregistrisse kantakse merelaev, mis käesoleva seaduse § 1 või 2 järgi peab kandma või võib kanda Eesti riigilippu ning mille üldpikkus on vähemalt 12 meetrit.
Samuti kantakse laevaregistrisse vähemalt 12 meetrit pikk siseveelaev, mille omanik on füüsiline isik elukohaga Eestis või Eesti juriidiline isik.
Purjejahtlaev või kaater tuleb kanda laevaregistrisse, kui tema üldpikkus on vähemalt 24 meetrit.
Omaniku soovil võib laevaregistrisse kanda ka merelaeva ja siseveelaeva, mis on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud üldpikkusest lühem.
Ehitatavate laevade registrisse kantakse Eestis ehitatav mere- või siseveelaev või teisaldatav ujuvvahend ning Eestis asuv teisaldatav ujuvvahend.
Ehitatav laev kantakse registrisse juhul, kui samal ajal soovitakse seada laevahüpoteek või on esitatud taotlus sissenõude pööramiseks laevale.
Ehitatav mere- või siseveelaev peab oma eeldatavate tehniliste näitajate poolest olema pärast valmimist sobiv laevaregistrisse kandmiseks.
Ehitatav mere- või siseveelaev võidakse kanda ehitatavate laevade registrisse hetkest, mil kiil on maha pandud ja ehitis on püsivalt nime või numbriga tähistatud.
Sama kehtib vastavalt ehitatava teisaldatava ujuvvahendi suhtes.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud andmeid tõendab Veeteede Amet.
Käesoleva seaduse ja laeva asjaõigusseaduse sätted, mis käivad ehitatavate laevade kohta, kehtivad ka teisaldatavate ujuvvahendite kohta.
Väikelaevaregistrit peab Veeteede Amet.
Väikelaevaregistrisse kantakse merelaev ja siseveelaev, mida ei kanta laevaregistrisse ning mille omanik on füüsiline isik elukohaga Eestis või Eesti juriidiline isik.
Laevapereta prahitud laevade registrit peab Veeteede Amet.
Laevapereta prahitud laevade registrisse kantakse merelaev, mis käesoleva seaduse § 24 lõike 2 järgi võib kanda Eesti riigilippu.
Riigi või kohaliku omavalitsusüksuse laev registreeritakse või kinnistatakse ühes käesolevas seaduses nimetatud registris omaniku soovil, kui laev antakse teise isiku valdusse või kui laeva koormatakse asjaõigusega.
Laevu registreerivatele registritele esitatavad dokumendid tuleb esitada eesti keeles.
Võõrkeelsed dokumendid tuleb esitada koos notariaalselt tõestatud tõlkega.
Ametiasutuste väljastatud dokumendid tuleb esitada originaalis või notariaalselt tõestatud ärakirjana.
Välisriigi ametiasutuste väljastatud dokumendid tuleb esitada legaliseeritult.
Laevakinnistusraamatu pidamisel kohaldatakse kinnistusraamatuseaduse sätteid niivõrd, kuivõrd käesolev seadus ei sätesta teisiti.
Laevakinnistusraamatu pidamisel asub kinnistusregistri asemele laevakinnistusregister, kinnistuspäeviku asemele laevakinnistuspäevik ja kinnistustoimiku asemele laevatoimik.
Elektroonilise laevakinnistusraamatu pidamisel on Veeteede Ametil samasugused õigused ja kohustused kui riigi maakatastri pidajal.
Laevakinnistusraamatusse kantud laeva kohta avatakse iseseisev registriosa ja sellele antakse jooksvalt eraldi number (registrinumber).
Registriosa loetakse laeva suhtes laevakinnistusraamatuks.
Laev ja ehitatav laev kinnistatakse, kui omanik esitab seaduses sätestatud tingimustel ja korras notariaalselt tõestatud allkirjadega avalduse, milles ta taotleb kinnistamist.
Ehitatava laeva kinnistamist võib taotleda ka isik, kes täitedokumendi alusel võib nõuda laeva realiseerimist või laevahüpoteegi kinnistamist.
Merelaeva omanik on kohustatud laeva kinnistama, kui laev käesoleva seaduse § 1 lõike 2 või 3 järgi peab kandma Eesti riigilippu.
See nõue ei kehti laeva kohta, mille üldpikkus on alla 12 meetri, purjejahtlaeva või kaatri puhul alla 24 meetri.
Eestis alaliselt elav füüsiline isik ja Eesti juriidiline isik on kohustatud talle kuuluva siseveelaeva kinnistama.
Kui laeva ei ole siseriiklikult mõõdetud, siis piisab välismaal väljaantud legaliseeritud mõõdukirja esitamisest.
Kui ehitatava mere- või siseveelaeva või ehitatava teisaldatava ujuvvahendi omanik ei ole ehitaja, tuleb kinnistamiseks esitada ehitaja notariaalselt tõestatud kinnitus teise isiku omanikuks saamise asjaolude kohta.
Laeva või ehitatava laeva kinnistamiseks esitatavate laevatehniliste ja laevaohutusalaste dokumentide täpse loetelu kehtestab teede- ja sideminister.
Laevakinnistusraamatusse tuleb kanda käesoleva seaduse § 42 lõike 1 punktides 1 kuni 7 ja 10, § 43 punktides 1 kuni 6, § 44 lõike 1 punktides 1 kuni 3 ning § 45 punktides 1 kuni 4 nimetatud andmed, samuti mõõdukirja tähistus ja laeva kinnistamise kuupäev.
Merelaeva või käesoleva seaduse §-s 6 nimetatud tingimuste esinemise korral siseveelaeva kinnistamisel tuleb laevakinnistusraamatusse kanda ka viide seadusesättele, mille järgi laeval on lubatud kanda Eesti riigilippu.
Merelaeva puhul tuleb laevakinnistusraamatusse kanda ka laevale antud kutsungsignaal.
Kui käesoleva seaduse § 20 lõike 1 järgi on lubatud merelaeval kanda mõne muu riigi lippu, tuleb laevakinnistusraamatusse kanda märge, et laeval ei ole selle loa kehtivuse jooksul lubatud kanda Eesti riigilippu.
Loa tühistamisel tuleb märkida, et laeval on taas lubatud kanda Eesti riigilippu.
Ehitatava laeva puhul tuleb laevakinnistusraamatusse kanda viide käesoleva seaduse § 44 lõikes 2 nimetatud ja Veeteede Ameti poolt vastavalt käesoleva seaduse § 32 lõikele 4 väljastatud dokumendile.
Laevakinnistusraamatusse kantakse isiku nimi koos isikukoodiga või selle puudumisel sünniajaga, juriidilise isiku puhul koos registrikoodi või registreerimisnumbriga, kui isik kuulub registrisse kandmisele; samuti elu- või asukoht.
Laeva ei kinnistata, kui ta on kantud välisriigi laevaregistrisse.
Kohtu nõudmisel tuleb tõendada, et laev on välisriigi laevaregistrist kustutatud või kustutatakse kohe pärast kinnistamist Eestis.
Kui laev, mis tuleb käesoleva seaduse järgi esitada kinnistamiseks, on registreeritud välisriigis, peab laeva omanik taotlema laeva kustutamist välisriigi registrist.
Kui ehitatavate laevade registris kinnistatud laev on valminud, siis peab laeva omanik taotlema kas laeva ehitatavate laevade registrist kustutamist või kinnistamist laevaregistris.
Ehitatavate laevade registris kinnistatud laeva kinnistamisel laevaregistris kantakse laevahüpoteegid üle koos laevaga ning nad säilivad senisel järjekohal.
Kui enne laeva kinnistamist on keegi teine isik esitanud vastuväite laeva kinnistamise kohta põhjendusega, et tema on laeva omanik, siis võib kohus teha laeva kinnistamisel laevakinnistusregistriossa vastuväite kohta märke.
Kohtule tuleb viivitamata kirjalikult teatada muutustest laevakinnistusraamatusse kantud andmetes, mis ei ole kanneteks asjaõiguse tähenduses.
Viivitamata tuleb teatada muutustest asjaoludes, mille alusel laev kannab Eesti riigilippu.
Samuti tuleb teatada muutustest asjaoludes, mille alusel on väljastatud luba kanda mõne muu riigi riigilippu.
Kui laev on hukkunud või loetud hukkunuks või kui ta on muutunud kasutamiskõlbmatuks või kaotanud õiguse kanda Eesti riigilippu, tuleb sellest viivitamata teatada kohtule.
Ehitatava laeva puhul tuleb viivitamata teatada laeva valmimisest.
Esitatud andmed tuleb tõendada.
Käesoleva seaduse §-s 51 nimetatud andmete esitamise ja muutustest teatamise kohustus on laeva omanikul, laevaühingu korral disponendil, juriidilisest isikust omaniku korral selle seadusjärgsel esindajal.
Kui käesoleva paragrahvi järgi on teatama kohustatud mitu isikut, siis piisab, kui teatab üks neist.
Sama kehtib siis, kui juriidilist isikut on volitatud esindama mitu isikut.
Vastutus andmete esitamata jätmise või valeandmete esitamise eest.
Laeva kinnistusraamatut pidavale kohtule andmete esitamata jätmise või valeandmete esitamise eest on kinnistamiseks pädeval isikul õigus määrata kohustatud isikule trahv kuni 400 päevapalga ulatuses.
Trahvi tasumine ei vabasta kohtuotsuse täitmisest.
Kui kohustust ei ole pärast trahvi määramist täidetud, võib kinnistamiseks pädev isik määrata uue trahvi.
Isik, kellele trahv määrati, peab pärast selle tasumist esitama kohtule viivitamatult tõendi trahvi tasumise kohta.
Trahvitud isik võib viie päeva jooksul, alates trahvimääruse ärakirja saamisest, taotleda trahvist vabastamist või trahvi suuruse vähendamist tsiviilkohtumenetluse seadustikus (RT I 1998, 43-45, 666; 108/109, 1783; 1999, 16, 271; 31, 425; 2000, 51, 319; 55, 365; 2001, 21, 113; 34, 186) sätestatud korras.
Avalduse vaatab läbi kohtunik.
Kui teatatakse muudatustest laevakinnistusraamatusse kantud andmetes, mis ei ole kanneteks asjaõiguse tähenduses, ja muudatused on küllaldaselt tõendatud, siis parandab kohus andmed laevakinnistusraamatus kinnistamisotsust tegemata.
Käesoleva seaduse § 51 lõikes 3 nimetatud asjaolude esinemise korral peab laeva omanik taotlema laeva kustutamist laevakinnistusraamatust.
Siseveelaeva laevakinnistusraamatust kustutamist ei pea taotlema, kui see on kaotanud õiguse kanda Eesti riigilippu merelaevade kohta kehtiva lipuõiguse kohaselt.
Laev, mille kinnistamine sõltub laevaomaniku tahtest, kustutatakse laevakinnistusraamatust lisaks käesoleva seaduse § 51 lõikes 3 nimetatud põhjustele ka laevaomaniku taotluse alusel.
Laeva laevakinnistusraamatust kustutamiseks on vajalik puudutatud isikute notariaalselt tõestatud allkirjadega nõusolek.
Kui merelaev on kaotanud õiguse kanda Eesti riigilippu, kuid käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud nõusolekut ei ole saadud, tuleb laevaregistrisse teha märge, mille järgi see laev on kaotanud õiguse kanda Eesti riigilippu.
Märge on võrdne laeva kustutamisega laevakinnistusraamatust, välja arvatud osas, mis puudutab piiratud asjaõigusi.
Kui laevakinnistusraamatusse ei ole 30 aasta jooksul laeva kohta tehtud ühtegi kannet ja pärast Veeteede Ameti seisukoha ärakuulamist võib eeldada, et laeva ei ole enam olemas või teda ei kasutata enam laevana, kustutab kohus laeva laevakinnistusraamatust juhul, kui laev ei ole koormatud piiratud asjaõigusega.
Kviitungi riigilõivu tasumise kohta.
Kui laev kustutatakse laevakinnistusraamatust seetõttu, et laev kaotab omandi ülemineku tõttu õiguse kanda Eesti riigilippu, peab käesoleva paragrahvi lõike 7 punktis 1 nimetatud avaldus olema notariaalselt tõestatud.
Ehitatav laev kustutatakse laevakinnistusraamatust omaniku taotluse alusel.
Omanik peab taotlema ehitatava laeva laevakinnistusraamatust kustutamist, kui see on hävinud või siirdunud välismaale.
Kustutamiseks on vaja puudutatud isikute notariaalselt tõestatud allkirjadega nõusolekut.
Kui laeva kinnistamine oli olulise vea tõttu lubamatu, kui merelaev on kaotanud õiguse kanda Eesti riigilippu või kui laev või ehitatav laev on siirdunud välismaale, hukkunud või muutunud kasutamiskõlbmatuks ning kohustatud isikud ei ole taotlenud laeva või ehitatava laeva laevakinnistusraamatust kustutamist, kustutab kohus laeva laevakinnistusraamatust oma ametikohustustest tulenevalt.
Kohus teatab laevakinnistusraamatusse kantud omanikele ja muudele puudutatud isikutele kavandatavast kustutamisest ning määrab neile tähtaja vastuväidete esitamiseks.
Tähtaeg ei või olla lühem kui kolm kuud.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikute asukohta ei teata, avaldab kohus teate koos vastuväite esitamise tähtajaga kohtuteadete avaldamiseks mõeldud ajalehes ning vähemalt ühes merendusajalehes või -ajakirjas.
Kui esitatakse vastuväide, otsustab selle üle registrit pidav kohus.
Laeva võib laevakinnistusraamatust kustutada ainult juhul, kui vastuväidet ei ole esitatud või kui vastuväidet tagasilükkav kohtuotsus on jõustunud.
Kui hüpoteegipidaja esitab vastuväiteid Eesti riigilipu kandmise õiguse kaotanud laeva laevakinnistusraamatust kustutamisele põhjendusega, et hüpoteek veel püsib, siis kantakse laevakinnistusraamatusse märge, et laev on kaotanud õiguse kanda Eesti riigilippu.
Selline märge on võrdne laeva kustutamisega laevakinnistusraamatust, välja arvatud osas, mis puudutab laevahüpoteeki.
Kohus teeb otsuse laeva kinnistamise või laevakinnistusraamatu andmete muutmise või laeva laevakinnistusraamatust kustutamise avalduse täieliku või osalise rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta viivitamatult.
Kohtu esimees võib pikendada käesoleva seaduse lõikes 1 nimetatud tähtaega kuni 30 päevani, arvates avalduse saabumisest, kui esineb täiendavat kontrollimist vajavaid asjaolusid.
Samal eesmärgil võib kohtumääruse alusel nõuda kohustatud isikult täiendavate dokumentide esitamist lisaks seaduses nimetatutele.
Kui avalduses esineb kinnistamist või kustutamist takistav puudus, võib kohus määrata tähtaja puuduse kõrvaldamiseks.
Kui puudust tähtaja möödumise ajaks kõrvaldatud ei ole, jätab otsuse tegemiseks pädev isik avalduse rahuldamata.
Laevakinnistusraamatut pidav kohus sulgeb laevakinnistusregistriosa, kui laev või ehitatav laev kustutatakse laevakinnistusraamatust või kui laevakinnistusregistriosa kirjutatakse ümber.
Ehitatavate laevade registri laevakinnistusregistriosa suletakse peale käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhtude ka laeva kinnistamisel laevaregistris.
Kohus informeerib viivitamata Veeteede Ametit igast laeva kinnistamisest või kustutamisest.
Kui vahetub merelaeva omanik, tuleb tõendada, et laev on ka edaspidi õigustatud kandma Eesti riigilippu.
Kui mitu laeva koormatakse ühe laevahüpoteegiga või ühe kasutusvaldusega, tuleb kaaskoormamine märkida iga laeva laevakinnistusregistriossa.
Sama kehtib teise laeva koormamise korral tagantjärele juba olemasoleva koormisega ühel laeval.
Kaaskoormatise kustumise korral tuleb see kustutada iga laeva laevakinnistusregistriosast.
Kanded ja andmed laeva kohta kantakse selle laeva laevakinnistusregistriossa.
Laevakinnistusregistriosal on pealkiri ja kolm jagu, mis jagunevad lahtriteks.
Laevakinnistusregistreid peetakse väljavõetavate vahelehtedega vihikutena või elektroonilisel kujul.
Laevakinnistusregistriosa vormi kehtestab justiitsminister.
Laevakinnistusregistriosa pealkirjas näidatakse kohus ja registriosa number (laeva registrinumber).
Muudatused talletatud andmetes.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud andmed ei ole kanded käesoleva seaduse ja laeva asjaõigusseaduse tähenduses.
Muudatused kannetes ja kustutamine.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud andmed ei ole kanneteks käesoleva seaduse ja laeva asjaõigusseaduse tähenduses.
Ehitatavate laevade registri laevakinnistusregistriosa kolmandasse jakku „Laeva koormatised“ kantakse samad andmed mis laevaregistri kolmandasse jakku.
Kui laevakinnistusregistriosa on hävinud, kadunud või rikutud, seab kohus sisse asendusosa.
Menetlus algatatakse kinnistamist teostava kohtuniku, kohtunikuabi või puudutatud isiku avalduse alusel.
Vähemalt kolm kuud enne avalduse sisulist läbivaatamist avaldab kohus ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded teate, milles märgitakse avalduse sisu.
Asendusosa sisseseadmise otsust ei või teha seni kinnistamist teostanud kohtunikuabi ega kohtunik.
Laevakinnistusregistrile lisatakse kaks sisujuhti, millest üks on koostatud laevaomanike nimede järgi ning teine laevade ja ehitatavate laevade nimede või tähistuste järgi.
Sisujuht on abiregister kinnistusraamatuseaduse tähenduses.
Laevakinnistuspäevikus registreeritakse kinnistamisavaldused, milles on väljendatud soov kande tegemiseks.
Laevakinnistuspäevikusse kantakse ka avalduse vastuvõtmise kuupäev, puudutatud laeva registreerimise number, määruse tegemise aeg, määrusega puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaeg, täiendavate dokumentide saabumise aeg, kinnistamisotsuse tegemise, sissekandmise ja teatavakstegemise aeg, kinnistamist läbiviivate isikute allkirjad, tehinguväärtus ja riigilõiv.
Laeva kohta seatakse sisse laevatoimik, mis tähistatakse laeva laevakinnistusregistriosa numbriga.
Laevatoimikusse võetud dokumendid nummerdatakse jooksvalt.
Laevatoimikusse võetakse dokumendid, mis on kande aluseks või millele kandes viidatakse.
Dokumendi võib laevatoimikust välja anda ainult juhul, kui laevatoimikusse jääb tõendatud ärakiri.
Kui dokument puudutab mitme laevakinnistusregistriosa kandeid, tuleb ta võtta ühte puudutatud laevatoimikusse.
Teistes laevatoimikutes tuleb sellele dokumendile viidata.
Kohus tagab laevatoimikus oleva registriosa ärakirja ja muude dokumentide vastavuse algdokumentidele.
Laevakinnistusraamatut säilitatakse kohtus.
Justiitsminister määrab kindlaks, millistes maa- ja linnakohtute registriosakondades või kinnistusametites laevakinnistusraamatut peetakse.
Justiitsminister kehtestab laevakinnistusraamatu pidamise korra.
Justiitsminister võib kehtestada laevakinnistusraamatu andmete arvutivõrgu kaudu kasutamise korra.
Laevahüpoteekide kohta käivaid andmeid võib arvutivõrgu kaudu teha kättesaadavaks üksnes järelevalveõiguslikule riigiasutusele, kohtule ja notarile.
Väikelaevaregistrisse kantud laeval on õigus kanda Eesti riigilippu.
Väikelaevaregistri kandel ei ole asjaõiguslikku tähendust.
Väikelaevaregistriga on lubatud tutvuda laeva omanikul, laeva prahtijal, pädeval riigiasutusel ning muudel isikutel, kellel on selleks õigustatud huvi.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikutel on õigus saada väikelaevaregistrist tõendatud ärakirju.
Kõik väikelaevaregistri pidamisega seonduvad toimingud tehakse Veeteede Ameti otsuse alusel.
Füüsiline isik elukohaga Eestis ja Eesti juriidiline isik on kohustatud registreerima väikelaevaregistris oma väikelaeva, kui selle kodusadam on Eestis.
See nõue ei kehti, kui väikelaev on seaduslikul alusel kantud laevaregistrisse või mõne muu riigi laevaregistrisse.
Väikelaev registreeritakse, kui omanik esitab kirjaliku avalduse, milles taotleb registreerimist.
Väikelaevaregistrisse kantakse käesoleva seaduse § 82 punktides 1 kuni 5 nimetatud andmed, kutsungsignaal, kui see on antud, ja laeva omaniku nimi.
Veeteede Amet teeb otsuse laeva registreerimise või registrist kustutamise avalduse rahuldamise või osalise rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta viie päeva jooksul, arvates avalduse saabumisest.
Kui avaldus jäetakse osaliselt rahuldamata, tuleb otsuses näidata tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks.
Kui puudusi tähtaja jooksul ei kõrvaldata, jäetakse avaldus rahuldamata.
Otsusest teatatakse viivitamata avalduse esitajale.
Muutustest väikelaevaregistrisse kantud muudes andmetes.
Teate esitamisel peab laeva omanik esitama väikelaevatunnistuse, kirjaliku avalduse väikelaevaregistrisse kantud andmete muutmiseks, kviitungi riigilõivu tasumise kohta ning vajaduse korral dokumendid, mis tõendavad andmete muutumist.
Kui vaja, tehakse väikelaevatunnistuses ja väikelaevaregistris vastavad parandused.
Teadete esitamisel Veeteede Ametile kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 52 sätestatut.
Laev kustutatakse väikelaevaregistrist, kui ta ei või enam olla registreeritud Eestis või hukkub või muutub kasutamiskõlbmatuks.
Laeva omanik on kohustatud tagastama väikelaevatunnistuse, kui laev kuulub kustutamisele väikelaevaregistrist.
Teede- ja sideminister kinnitab väikelaevaregistri vormi.
Teede- ja sideminister võib jagada väikelaevaregistri pidamise Veeteede Ameti kohalike allasutuste vahel, määrates ära allasutuste tööpiirkonnad.
Teede- ja sideminister kinnitab väikelaevaregistri pidamise korra.
Laevapereta prahitud laevade registris registreeritud laeva (välismaa laev) eraõiguslik seisund on määratud tema algregistririigi õigusega.
Välismaa laev on allutatud Eesti avalikule õigusele.
Välismaa laeva suhtes kohaldatakse Eesti Vabariigis kehtivaid laevaohutusnõudeid, kui laeva algregistririigi ohutusnõuded ei ole karmimad kui Eesti omad.
Laevapereta prahitud laevade registriga on lubatud tutvuda laeva omanikul, laeva prahtijal, pädeval riigiasutusel ning isikutel, kellel on selleks õigustatud huvi.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikutel on õigus saada laevapereta prahitud laevade registrist tõestatud ärakirju.
Kõik laevapereta prahitud laevade registri pidamisega seotud toimingud tehakse Veeteede Ameti otsuse alusel.
Registreerimise pikendamiseks tuleb lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 toodud andmetele esitada ka ajutine liputunnistus.
Laevapereta prahitud laevade registrisse kantakse käesoleva seaduse § 92 lõike 1 punktides 1 kuni 7 nimetatud andmed, kutsungsignaal, kui see on antud, ning laeva omaniku ja prahtija nimi, isikukood või selle puudumisel sünniaeg, juriidilise isiku puhul registrikood või registreerimisnumber, kui isik kuulub registrisse kandmisele ning elu- või asukoht.
Laeva prahtija on kohustatud viivitamata teatama laevapereta prahitud laevade registrile muutustest asjaoludes, mille alusel temale kasutamiseks antud laeval on lubatud kanda Eesti riigilippu.
Prahtija on kohustatud viivitamata kirjalikult teatama laeva hukkumisest või kasutamiskõlbmatuks muutumisest.
Laev kustutatakse prahitud laevade registrist, kui ta kaotab õiguse kanda Eesti riigilippu, hukkub või muutub kasutamiskõlbmatuks.
Laev kustutatakse laevapereta prahitud laevade registrist laeva prahtija taotluse alusel.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhtudel peab prahtija taotlema laeva kustutamist registrist.
Välismaa laeva kustutamiseks laevapereta prahitud laevade registrist prahtija taotluse alusel peab prahtija esitama kirjaliku avalduse, milles on märgitud kustutamise alus, ajutise liputunnistuse ja kviitungi riigilõivu tasumise kohta.
Laeva registrist kustutamise alus tuleb tõendada.
Prahtija taotlusel väljastab Veeteede Amet eesti- ja ingliskeelse tunnistuse välismaa laeva kustutamise kohta laevapereta prahitud laevade registrist.
Teede- ja sideminister kinnitab laevapereta prahitud laevade registri vormi ja pidamise korra.
Laeva omanikud või laevapereta prahtijad, kelle laevad või kellele prahitud laevad vastavalt seni kehtinud korrale olid registreeritud Eestis, on kohustatud oma laevad kahe aasta jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest, registreerima vastavalt käesolevale seadusele.
Alates käesoleva seaduse jõustumisest, ei tohi teha ühtegi kannet Eesti laevaregistrisse, Eesti laevaraamatusse ning muudesse olemasolevatesse registritesse, välja arvatud kustutamine.
Eesti riigilipu kandmise õigust tõendavad dokumendid kaotavad oma kehtivuse kahe aasta möödudes käesoleva seaduse jõustumisest.
Isikutel, kelle nimele on Eesti laevaregistris registreeritud registerpant, on õigus nõuda laeva omanikult laevahüpoteegi seadmist laevakinnistusraamatusse senises ulatuses ja senisel järjekohal, kui laev kinnistatakse laevakinnistusraamatus.
Kui registerpantide järjekohad ei ole määratud, siis tuleb esitada registerpandipidajate ja laeva omaniku notariaalselt tõestatud kokkulepe järjekohtade määramise kohta.
Kui laev, mis kinnistatakse laevakinnistusraamatus, on Eesti laevaregistris olnud koormatud registerpandiga ning registerpandipidaja ei soovi laeva koormamist laevahüpoteegiga, siis peab laeva omanik lisama laeva kinnistamise avaldusele registerpandipidaja nõusoleku pandist ning käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud õigusest loobumise kohta.
Veeteede Amet peab esitama laevakinnistusraamatu pidajale 1998. aasta 30. juuniks nimekirja Eesti laevaregistris registreeritud registerpantidest.
Laeval Eesti riigilipu ebaseadusliku heiskamise eest - karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega kuni kuue kuuni.
Eesti riigilipu laeval kandmise kohustuse rikkumise eest - karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega kuni kuue kuuni.
Äriregistri pidajale, mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri pidajale, laevakinnistusraamatu pidajale ning kommertspandiregistri pidajale ebaõigete andmete tahtliku esitamise eest - karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Laeva kapteni või laeva juhtimise eest vastutava isiku poolt laeva identifitseerimisnõuete rikkumise eest - määratakse rahatrahv viiekümne kuni kahesaja päevapalga ulatuses.
Laeva kapteni või laeva juhtimise eest vastutava isiku poolt laeval Eesti riigilipu kandmise eeskirja rikkumise eest - määratakse rahatrahv viiekümne kuni saja päevapalga ulatuses.
Käibemaksuseaduse (RT I 1993, 60, 847; 2000, 7, 41; 51, 328; 89, 581; 2001, 11, 49; 16, 67; 69; 23, 129; 26, 148; 43, 242; 56, 335) § 2 punkti 2 teist lauset täiendatakse pärast sõna „kinnisasjad“ sõnadega „ja vähemalt 9 meetrit pikad laevad“.
Laevakinnistusraamatusse kantud andmete märkimine varem väljastatud merelaevatunnistusele või siseveelaevatunnistusele.
Esmakordse laevakinnistusraamatusse kandmise eest koos merelaevatunnistuse või siseveelaevatunnistuse väljastamisega tasutakse riigilõivu merelaeva ja teisaldatava ujuvvahendi korral 2000 krooni ning siseveelaeva korral 500 krooni.
Uue omaniku või kaasomaniku laevakinnistusraamatusse kandmise eest tasutakse riigilõivu merelaeva ja teisaldatava ujuvvahendi korral 2000 krooni ja siseveelaeva korral 500 krooni.
Laeva identifitseerivate tunnuste, tehniliste ja päritoluandmete muutmise kannete ning lipuõiguslike märgete eest tasutakse riigilõivu 250 krooni.
Hüpoteegi seadmise kande eest tasutakse riigilõivu merelaeva ja teisaldatava ujuvvahendi korral 2000 krooni ja siseveelaeva korral 500 krooni.
Kasutusvalduse seadmise kande eest tasutakse riigilõivu merelaeva ja teisaldatava ujuvvahendi korral 2000 krooni ja siseveelaeva korral 500 krooni.
Hüpoteegi ja kasutusvalduse kannete muutmise ja kustutamise eest ning hüpoteegi ja kasutusvaldusega seotud märgete tegemise ja muutmise eest tasutakse riigilõivu merelaeva ja teisaldatava ujuvvahendi korral 1000 krooni ja siseveelaeva korral 250 krooni.
Muude käesolevas paragrahvis nimetamata laevakinnistusraamatu kannete ja märgete eest tasutakse riigilõivu 250 krooni.
Liputunnistuse, sealhulgas korduva liputunnistuse väljastamise eest tasutakse riigilõivu 300 krooni.
Korduva merelaevatunnistuse ja korduva siseveelaevatunnistuse eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Laevakinnistusregistriosa ja laevatoimiku dokumendi tõestatud ärakirja eest tasutakse riigilõivu 50 krooni.
Laevakinnistusregistriosa ja laevatoimiku dokumendi tõestamata ärakirja eest tasutakse riigilõivu 15 krooni.
Laeva kandmise eest laevapereta prahitud laevade registrisse koos lipudokumendi väljastamisega, samuti registreerimise pikendamise eest koos lipudokumendi väljastamisega tasutakse riigilõivu 500 krooni + 1 kroon iga kogumahutavuse ühiku eest, kuid mitte üle 50 000 krooni laeva kohta.
Laeva kandmise eest väikelaevaregistrisse koos väikelaevatunnistuse väljastamisega tasutakse riigilõivu 300 krooni.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel registrisse kantud andmete muutmise ja täiendamise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel registrisse kantud andmete muutmise ja täiendamise eest tasutakse riigilõivu 300 krooni.
Laeva kustutamise eest laevapereta prahitud laevade registrist või väikelaevaregistrist koos vastava tunnistuse väljastamisega tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Korduva väikelaevatunnistuse väljastamise eest tasutakse riigilõivu 300 krooni.
Ajutise liputunnistuse väljastamise eest laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse § 23 alusel tasutakse riigilõivu 300 krooni.
Laevapereta prahitud laevade registri ja väikelaevaregistri dokumendi ärakirja väljastamise eest tasutakse riigilõivu 50 krooni.
Ajutise liputunnistuse väljastamise eest tasutakse riigilõivu 1000 krooni.
Laevakinnistusraamatusse kantud laeva, ehitatava laeva ja teisaldatava ujuvvahendi kasutusvalduse minimaalne aastaväärtus on 1% kasutusvalduse eseme väärtusest.
Notari tasu laeva, ehitatava laeva ja teisaldatava ujuvvahendi omandi ülemineku kokkuleppe tõestamise eest on veerand täistasust, kuid mitte vähem kui 1000 krooni.
Notari tasu laevahüpoteegi seadmise kokkuleppe tõestamise eest on veerand täistasust, kuid mitte vähem kui 1000 krooni.
Käesoleva seaduse § 100 ja § 101 punkt 3 jõustuvad 10. päeval pärast seaduse Riigi Teatajas avaldamist.
Käesolev seadus sätestab üleriigilise põllumajandusloenduse (edaspidi loendus) läbiviimise korra.
Küsitletav isik - majapidamise või kodumajapidamise valdaja või tema esindaja.
Loenduse objektiks on põllumajanduslik majapidamine ja põllumajanduslik kodumajapidamine.
Vähem kui üks hektar põllumajandus- või metsamaad või 0,3 hektarit kalatiike või see puudub ja kus toodetakse põllumajandussaadusi peamiselt (üle poole) müügiks.
Andmeid statistiliste vaatluste valimite moodustamiseks.
Loenduse korraldamisel tekkivate probleemide lahendamiseks moodustatakse asjatundjate komisjonina Vabariigi Valitsuse põllumajandusloenduskomisjon.
Vähemalt üks aasta enne loendusmomenti moodustatakse käesoleva seaduse alusel maakondade ja linnade põllumajandusloenduskomisjonid.
Kohalikud omavalitsused täidavad loenduse korraldamisel käesoleva seadusega sätestatud kohustusi.
Loendusmomendi, loendusperioodi ja järelküsitlusperioodi määrab Vabariigi Valitsus.
Järgmine loendus korraldatakse hiljemalt kümne aasta möödumisel viimasest loendusest.
Paadid ja kalapüügivahendid.
Loendusdokumendid on loendusleht, loenduseeskiri, loenduskaart ja loendustulemuste tabel.
Loendusleht on loendusandmete kogumise küsimustik.
Loenduseeskiri sisaldab loenduslehe täitmise, loenduse korraldamise ning kokkuvõtete tegemise selgitusi.
Loenduskaart on loenduse jaoks kohandatud tihe- ja hajaasustusalade kaart digitaalkujul ja paberil.
Loenduse korraldamisel kasutatakse järgmisi abidokumente: juhendeid, nimestikke, aruandevorme, tõendeid ja teatisi.
Loenduseeskirja ja loenduslehe vormi kinnitab Vabariigi Valitsus määrusega hiljemalt üks aasta enne loendusmomenti.
Loendustulemuste tabelite vormid kinnitab rahandusminister määrusega.
Loenduse abidokumentide vormid kinnitab Statistikaameti peadirektor.
Loenduse korraldamiseks moodustatakse loendustöötajatele kehtestatud koormusnormide alusel loendusringkonnad, loenduspiirkonnad ja loendusjaoskonnad.
Loendustöötajate koormusnormid kehtestab rahandusminister määrusega.
Ringkonnajuhataja äraolekul asendab teda ringkonnajuhataja asetäitja.
Ringkonnajuhataja ja tema asetäitja ülesanne on korraldada loendusringkonna territooriumil loendus ning selle tulemuste põhjal teha loenduseeskirjas sätestatud korras esialgsed kokkuvõtted.
Loenduspiirkonnad moodustab Statistikaameti ettepanekul maakonna või linna põllumajandusloenduskomisjon.
Loenduspiirkonnad moodustatakse loendusringkonna territooriumil.
Loendajate juhendaja ülesanne on loendus ette valmistada ja korraldada loendajate töö loenduspiirkonnas ning selle tulemuste põhjal teha loenduseeskirjas sätestatud korras esialgsed kokkuvõtted.
Loendusjaoskonnad moodustab Statistikaameti ettepanekul maakonna või linna põllumajandusloenduskomisjon.
Loendaja ülesanne on loendusjaoskonnas loendus ette valmistada ja läbi viia ning selle tulemuste põhjal teha loenduseeskirjas sätestatud korras esialgsed kokkuvõtted.
Maakonna põllumajandusloenduskomisjoni moodustab maavanem hiljemalt üks aasta enne loendusmomenti.
Maakonna põllumajandusloenduskomisjoni esimehe ja selle liikmed nimetab maavanem.
Maakonna põllumajandusloenduskomisjon kooskõlastab maakonnas loenduse korraldamise kava, koordineerib ja jälgib loenduse korraldamist oma haldusalal ning aitab lahendada loendusega seotud küsimusi.
Maakonna põllumajandusloenduskomisjonil on õigus saada maakonnas asuvatelt riigiasutustelt ja kohaliku omavalitsuse asutustelt ning loendusringkondade juhatajatelt oma tegevuseks vajalikku teavet.
Linna põllumajandusloenduskomisjon moodustatakse Tallinnas, Tartus, Pärnus, Kohtla-Järvel ja Narvas.
Komisjoni moodustab linnavalitsus vähemalt üks aasta enne loendusmomenti.
Linna põllumajandusloenduskomisjoni esimehe ja liikmed nimetab linnavalitsus.
Linna põllumajandusloenduskomisjon kooskõlastab linnas loenduse korraldamise kava, koordineerib ja jälgib loenduse korraldamist oma haldusalal ning aitab lahendada loendusega seotud küsimusi.
Linna põllumajandusloenduskomisjonil on õigus saada linnas asuvatelt riigiasutustelt ja kohaliku omavalitsuse asutustelt ning loendusringkondade juhatajatelt oma tegevuseks vajalikku teavet.
Jälgida, et loenduse korraldamisel järgitaks käesolevat seadust.
Statistikaamet on loendusandmeid sisaldavate andmekogude vastutav ja volitatud töötleja, kes tagab loendusandmete kaitse nende kogumisel, töötlemisel, kasutamisel ja säilitamisel.
Andes Vabariigi Valitsuse põllumajandusloenduskomisjonile ning maakonna ja linna põllumajandusloenduskomisjonidele loenduse korraldamiseks vajalikku teavet.
Loendustöötajad on ringkonnajuhataja, tema asetäitja, loendajate juhendaja ja loendaja.
Loendustöötaja võetakse teenistusse Statistikaameti peadirektori käskkirjaga määratud ajaks avaliku teenistuse seaduse (RT I 1995, 16, 228; 1999, 7, 112; 10, 155; 16, 271 ja 276; 2000, 25, 144 ja 145; 28, 167) § 8 alusel.
Loendustöötaja ametikohustused, kvalifikatsiooninõuded ning koolituse ja atesteerimise korra kehtestab Statistikaameti peadirektor.
Loendustöötajana võib töötada vähemalt 18-aastane isik, kes vastab Statistikaameti kehtestatud kvalifikatsiooninõuetele ja on läbinud loendustööks vajaliku koolituse.
Loendustöötaja volitusi tõendab Statistikaameti väljaantud kehtiv loendaja pildiga töötõend.
Loendustöötajana võidakse teenistusse võtta ka teise tööandja juures töötav isik tööandja kirjalikul nõusolekul.
Loendustöötajate töö tasustamise ning kulude hüvitamise korra ja määrad kehtestab Vabariigi Valitsus.
Loenduse korraldamisel on riigi ja kohalike omavalitsuste andmekogude pidajad kohustatud Statistikaameti nõudmisel esitama riigi ja kohalike omavalitsuste andmekogudes olevaid loenduse korraldamiseks vajalikke andmeid kooskõlas isikuandmete kaitse seaduse (RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941; 111, 1833) ja andmekogude seaduse (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155) ning nende alusel kehtestatud õigusaktidega.
Küsitletavat isikut küsitletakse tema elukohas või majapidamise või kodumajapidamise asukohas.
Loendaja esitab küsitletavale isikule oma volitusi tõendava dokumendi.
Loendaja küsitleb küsitletavat isikut vahetult.
Küsitletaval isikul on õigus anda loendajale vastuseid eesti keele mittevaldamise korral mõnes muus keeles, mida ta valdab.
Kui loendaja ei valda küsitletava isiku poolt kasutatavat keelt, on loendajal õigus kasutada tõlgi abi.
Loendamisel osalevale tõlgile laienevad käesoleva seaduse § 23 lõikes 1 ja §-s 26 sätestatud kohustused.
Küsitletav isik on kohustatud andma tõeseid ja täielikke vastuseid kõigile loenduslehtedel esitatud küsimustele.
Küsitletaval isikul on õigus tutvuda tema majapidamise või kodumajapidamise kohta täidetud loenduslehtedega.
Loendusandmeid kasutatakse üksnes statistilistel eesmärkidel.
Loendusandmed salvestatakse magnetkandjatele, mida säilitatakse Statistikaameti arhiivis.
Loenduslehti säilitatakse kuni järgmise loenduse lõpuni vastavalt andmekogude seadusele ning arhiveerimist sätestavatele õigusaktidele.
Loendusandmed on konfidentsiaalsed.
Neid ei avalikustata ega anta üle kolmandatele isikutele.
Loendaja on kohustatud pidama tähtajatult saladuses ka loendamisel teatavaks saanud muid andmeid.
Loendusandmete kaitse korraldamisel juhindutakse isikuandmete kaitse seadusest, andmekogude seadusest ja riikliku statistika seadusest (RT I 1997, 51, 822).
Järelevalvet isikuandmete kaitse nõuetest kinnipidamise üle loenduse läbiviimisel korraldab Andmekaitse Inspektsioon.
Loendustulemused on avalikud ja kõigile kättesaadavad.
Esialgsed loenduse kokkuvõtted avaldab Statistikaamet hiljemalt üheksakümnendal päeval järelküsitluse lõppemisest arvates.
Loendustulemused statistiliste tabelitena avaldab Statistikaamet kahe aasta jooksul pärast loendusperioodi lõppemist.
Loendustulemusi võib avaldada või edastada ainult sellisel kujul, mis välistab majapidamise ja kodumajapidamise otsese või kaudse identifitseerimise.
Valitsusasutuse, kohaliku omavalitsuse asutuse või juriidilise või füüsilise isiku taotlusel võib Statistikaamet andmekaitse nõudeid arvestades koostada taotleja kulul selliseid statistilisi tabeleid, mis ei kuulu kehtestatud statistiliste tabelite nimistusse.
Loendustöötaja ja loendusandmete töötleja võetakse käesolevas seaduses, isikuandmete kaitse seaduses ja andmekogude seaduses sätestatud nõuete rikkumise eest haldus- või kriminaalvastutusele seadusega sätestatud alustel ja korras.
Loendusega kogutavate andmete esitamise ja edastamise korra rikkumise eest kohaldatakse haldusõiguserikkumiste seadustiku (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 45, õiend; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169) §-s 183 ja riikliku statistika seaduses sätestatud karistusi.
Ringhäälingu eraõiguslike isikute tegevuse korra ringhäälingulubade alusel.
Käesoleva seadusega luuakse õiguslikud alused Eestis tegutsevate ringhäälinguorganisatsioonide poolt edastatavate televisioonisaadete ja -programmide vastavuse tagamiseks Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingute nõuetele.
Käesolevat seadust kohaldatakse kõigile Eestis asuvatele ringhäälinguorganisatsioonidele.
Tema juhatus asub Eestis või mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis või piiriülese televisiooni Euroopa konventsiooniga ühinenud riigis, aga otsused teleprogrammide saatekava kohta tehakse kolmandas riigis või, vastupidi, tema juhatus asub kolmandas riigis, aga otsused teleprogrammide saatekava kohta tehakse Eestis või mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis või piiriülese televisiooni Euroopa konventsiooniga ühinenud riigis, kuid oluline osa tema teleprogrammide edastamisega tegelevatest töötajatest asub Eestis.
Ta ei kasuta Eestis antud sagedust ega Eestile kuuluvat satelliidivõimsust, kuid kasutab Eestis asuvat satelliitsidet saatvat maajaama.
Ringhääling käesoleva seaduse tähenduses on raadio- või televisiooniprogrammide edastamine eetri (sealhulgas satelliidi) või kaabellevivõrgu kaudu kodeerimata või kodeeritud kujul eesmärgiga teha need üldkasutatavate vastuvõtuvahenditega üldsusele kättesaadavaks.
Ringhäälingusaatja on käesoleva seaduse tähenduses tehniliste vahendite kogum, mille abil väljastatakse avatud keskkonda televisiooni- või raadiosignaal, mis on ringhäälingu informatsiooni kandja.
Ringhäälingusaatjate võrk on sidekanalitega ühendatud saatjate kogum, mille abil edastatakse üheaegselt ringhäälingu ühe saatja tegevusulatusest suuremal territooriumil informatsiooni kandev signaal.
Ringhäälingusagedus on televisiooni- või raadiosignaali edastamiseks ette nähtud korras eraldatud raadiosagedusspektri osa, mida võib tähistada kanalina.
Ringhäälingukanalid ja -sagedused määrab Sideamet kooskõlas Eesti Vabariigi välislepingute ja rahvusvaheliste kokkulepetega.
Saade on ajaliselt piiritletud, ringhäälingu kaudu signaalina edastatud ning heli, teksti, kujutise või nende kogumina üldkasutatavate vastuvõtuvahenditega vastuvõetav informatsioon.
Programm on teadlikult järjestatud saadete kogum, mida edastatakse kindlaksmääratud kanalitel ehk sagedustel.
Programmil on oma nimi, mis avalikustatakse vähemalt kaks korda ööpäevas, sealhulgas saatepäeva alguses ja lõpus.
Ringhäälinguorganisatsioon tagab oma saadete või programmi päevamahust vähemalt 5 protsenti tema enda poolt toodetud uudistesaadete edastamiseks, välja arvatud pühapäevases ja riiklike pühade programmis.
Ringhäälinguorganisatsiooni enda poolt toodetud uudistesaateks loetakse ka sellist uudistesaadet, mis sisaldab vähemalt kahe erineva uudistetootja poolt toodetud uudiseid.
Ringhäälinguorganisatsioon tagab teleprogrammi iga kalendrikuu mahust, millest on maha arvatud uudiste-, spordi- ja mänge sisaldavate saadete ning reklaami, otsepakkumise ja teleteksti maht, vähemalt 10 protsenti omatoodangu edastamiseks.
Ringhäälinguorganisatsioon edastab käesolevas lõikes sätestatud omatoodangu miinimummahust vähemalt 50 protsenti parimal vaadatavuse ajal ajavahemikus kella 19-st kuni 23-ni.
Omatoodang käesoleva seaduse tähenduses on ringhäälinguorganisatsiooni enda või koostöös Euroopa Liidu mõne liikmesriigi tootjaga toodetud või ringhäälinguorganisatsiooni poolt mõnelt Euroopa sõltumatult tootjalt tellitud saated või programmid Eesti tänapäeva või eesti kultuuripärandi vallas.
Televisiooniorganisatsioon tagab oma programmi (programmide) kalendriaasta mahust, millest on maha arvatud uudiste-, spordi- ja mänge sisaldavate saadete ning reklaami, otsepakkumise ja teleteksti maht, vähemalt 51 protsenti Euroopa päritoluga teoste edastamiseks.
Televisiooniorganisatsioon tagab oma programmi (programmide) kalendriaasta mahust, millest on maha arvatud uudiste-, spordi- ja mänge sisaldavate saadete ning reklaami, otsepakkumise ja teleteksti maht, vähemalt 10 protsenti Euroopa päritolu teoste edastamiseks, mida on loonud sellest ringhäälinguorganisatsioonist sõltumatud tootjad.
Nimetatud teoste hulgas peab olema teoseid, mille tootmisest ei ole möödunud rohkem kui viis aastat.
Käesoleva paragrahvi 4. ja 5. lõikes sätestatud nõudeid ei kohaldata nende televisiooniprogrammide suhtes, mis on mõeldud kohalikele vaatajatele ning mida edastatakse ühe ringhäälingusaatja kaudu, mis ei ole osa üleriigilisest saatjatevõrgust.
21 tundi televisioonisaadete ja -programmide edastamisel kohaliku ringhäälinguloa või ringhäälinguloa kaabellevivõrgus alusel.
Muudest Euroopa kolmandatest riikidest pärinevad teosed, mis vastavad käesoleva paragrahvi 4. lõikes nimetatud tingimustele.
Käesoleva paragrahvi 1. lõike punktide 2 ja 3 sätteid kohaldatakse tingimusel, et Eesti või Euroopa Liidu liikmesriikidest pärinevate teoste suhtes ei kohaldata kõnealustes kolmandates riikides diskrimineerivaid meetmeid.
Nendes riikides asuvate ühistootjate panus moodustab enamiku ühistootmise kuludest ja ühistootmist ei kontrolli üks ega mitu väljaspool kõnealuseid riike asuvat tootjat.
Käesoleva paragrahvi 1. lõike punktis 3 nimetatud teosed on täielikult või ühistoodanguna ühes või mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis asuvate tootjatega valmistanud sellised tootjad, kes asuvad ühes või mitmes kolmandas Euroopa riigis, kellega Euroopa Liidul on audiovisuaalala lepingud ning need teosed on põhiosas valmistatud koostöös ühes või mitmes Euroopa riigis asuvate autorite ja töötajatega.
Teoseid, mis ei ole Euroopa päritolu teosed käesoleva paragrahvi 1. lõike tähenduses, kuid on valmistatud Euroopa Liidu liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste ühistootmislepingute raames, käsitatakse Euroopa päritolu teostena tingimusel, et Euroopa Liidu ühistootjad katavad suurema osa tootmiskuludest ja et tootmist ei kontrolli üks ega mitu väljaspool Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumi asuvat tootjat.
Teoseid, mis ei ole Euroopa päritolu teosed käesoleva paragrahvi 1. ja 5. lõike tähenduses, kuid mis põhiosas on valminud koostöös ühes või enamas liikmesriigis elavate autorite ja töötajatega, käsitatakse Euroopa päritolu teostena ulatuses, mille moodustab Euroopa Liidu ühistootjate panus tootmiskuludest.
Tootja, kes viimase kahe aasta jooksul on tootnud mitte rohkem kui 90 protsenti oma audiovisuaaltoodangust ühele ja samale ringhäälinguorganisatsioonile.
Ringhäälinguorganisatsioon (raadio- või televisiooniorganisatsioon) käesoleva seaduse tähenduses on ettevõtja, mittetulundusühing, sihtasutus või avalik-õiguslik juriidiline isik, kellel on toimetusvastutus ühe või mitme programmi koostamisel ja kes edastab või laseb edastada programme ringhäälingus.
Ringhäälinguorganisatsioon edastab saateid või programme käesoleva seaduse 6. peatükis sätestatud ringhäälinguloa alusel, kui käesoleva seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Operaator käesoleva seaduse tähenduses on ettevõtja või ringhäälinguorganisatsioon, kes edastab või taasedastab ringhäälinguorganisatsioonide saateid ja programme ringhäälingus.
Operaator peab oma tegevuses järgima teede- ja sideministri poolt ringhäälingusaatjatele kehtestatud tehnilisi nõudeid.
Operaator võib edastada või taasedastada ainult ringhäälinguorganisatsioonide saateid ja programme ning peab omama selleks nende ringhäälinguorganisatsioonide luba.
Operaator ei vastuta ringhäälinguorganisatsiooni ebaseadusliku tegevuse eest, välja arvatud juhul, kui ringhäälinguorganisatsioon ise on operaator.
Edastamine käesoleva seaduse tähenduses on elekterside vahendite abil ringhäälinguorganisatsiooni saadete või programmide üldsusele tajutavaks muutmine.
Edastajaks võib olla ringhäälinguorganisatsioon või operaator.
Taasedastamine on ringhäälinguorganisatsiooni saate või programmi muutmata kujul edastamine teise ringhäälinguorganisatsiooni või operaatori poolt.
Saadete ja programmide edastamine ja taasedastamine on lubatud ainult nende suhtes õigusi omavate isikute loal.
Ringhäälinguorganisatsioonil on õigus seadustest ja ringhäälinguloa tingimustest kinni pidades vabalt otsustada oma saadete ja programmide sisu üle.
Seadusega tagatud loomevabaduse piiramine on karistatav haldus- või kriminaalkorras.
Saateaja andmisel erakonnale või poliitilisele liikumisele oma seisukohtade tutvustamiseks peab ringhäälinguorganisatsioon tagama samas programmis võimaluse anda seda põhjendamatu viivituseta ka teisele erakonnale või poliitilisele liikumisele.
Ringhäälinguorganisatsioon ei või avalikustada temale informatsiooni edastanud isiku andmeid, kui see isik seda ei soovi.
Ringhäälinguorganisatsioon ei ole kohustatud avalikustama temale oma tegevuses teatavaks saanud informatsiooni.
Ringhäälinguorganisatsioon peab tõe tuvastamiseks seaduses ettenähtud alustel ja korras esitama kohtule käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud andmed ning informatsiooni.
Välisriikidest pärit raadio- ja telesaadete ning raadio- ja teleprogrammide vastuvõtmist ja taasedastamist ei piirata.
Sisaldab pornograafiat või põhjendamatut vägivalda.
Eesti pädeva asutuse ja Euroopa Liidu pädeva institutsiooni konsultatsioonid pole 15 päeva jooksul käesoleva lõike punktis 2 sätestatud teatamisest alates viinud kokkuleppele ning väidetav rikkumine jätkub.
Käesolevas paragrahvis sätestatu laieneb kõigile telesaadetele ja -programmidele, mis võivad kahjustada alaealiste füüsilist, vaimset või moraalset arengut, välja arvatud juhul, kui saateaja valiku või tehniliste meetmetega tagatakse, et nende saadete või programmide levialas olevad alaealised ei saa neid vastu võtta.
Lisaks käesoleva paragrahvi 4. lõikes toodule tagatakse, et selliste saadete kodeerimata kujul edastamisele eelneb neile vastav hoiatus helis või selgelt tajutaval visuaalsel kujul.
Igal füüsilisel või juriidilisel isikul, sõltumata tema kodakondsusest või asukohast, kelle seaduslikke õigusi, eriti mainet, on kahjustatud ringhäälinguprogrammis ebaõigete faktide esitamisega, on õigus esitada vastulause või taotleda muude võrdväärsete vahendite rakendamist, mis peavad olema kooskõlas tsiviil-, haldus- või kriminaalõiguse sätetega.
Ringhäälinguorganisatsioon tagab vastulause esitamise võimaluse või muude võrdväärsete vahendite rakendamise ega tee takistusi põhjendamatute tähtaegade või tingimustega.
Vastulause esitamise soovist tuleb ringhäälinguorganisatsioonile kirjalikult teatada 20 päeva jooksul, alates taotluse põhjustanud saate edastamisest.
Ringhäälinguorganisatsioon edastab vastulause samas programmis hiljemalt 20 päeva jooksul pärast põhjendatud taotluse saamist.
Vastulause esitaja ei ole kohustatud hüvitama ringhäälingus vastulause edastamisega seotud kulutusi.
Vastulause taotluse võib tagasi lükata, kui vastulause pole õigustatud käesoleva paragrahvi 1. lõikes toodud tingimuste alusel.
Samuti siis, kui taotlus sisaldab karistatavat tegu või kui taotluse rahuldamine tooks ringhäälinguorganisatsioonile kaasa tsiviilvastutuse või kui sellega eiratakse üldtunnustatud moraalinorme.
Ringhäälinguorganisatsioon ei edasta saateid, mille sisu on kõlblusvastane või vastuolus põhiseaduse või seadustega.
Teleprogrammidele, mis tõenäoliselt võivad kahjustada alaealiste füüsilist, vaimset või moraalset arengut, laienevad käesoleva seaduse § 7 1 2. lõike punktis 1 ning sama paragrahvi 4. ja 5. lõikes sätestatud nõuded, välja arvatud, kui saateaja valiku või vastavate tehniliste meetmetega tehakse alaealistele võimatuks nende saadete või programmide vastuvõtmine tavaoludes.
Kui käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud saateid edastatakse kodeerimata kujul, peab sellele eelnema vastav hoiatus helis või peab see saade olema äratuntav vastava sümboli abil, mis on nähtav kogu saate jooksul.
Ühiskonna julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu korral on ringhäälinguorganisatsioon kohustatud viivitamatult kõigis oma programmides oma kulul väljastama Riigikogu, Vabariigi Presidendi ning Vabariigi Valitsuse ametlikke teateid.
Ringhäälinguorganisatsioon edastab viivitamatult ja tasuta kõigis oma programmides informatsiooni, mis on vajalik inimese elu, tervise ja julgeoleku kaitseks või varalise kahju või hädaohu ärahoidmiseks, samuti keskkonnakahjustuse ärahoidmiseks või selle vähendamiseks.
Ringhäälinguorganisatsioon ja operaator on kohustatud oma tegevuses järgima autoriõiguse seaduses (RT 1992, 49, 615; RT I 2000, 16, 109; 78, 497; 2001, 50, 289; 56, 335) sätestatud nõudeid.
Vabariigi Valitsus kehtestab vastavas nimekirjas need sündmused, mida peetakse Eesti üldsuse jaoks oluliseks ning mida tuleks seetõttu edastada nii, et märkimisväärne osa üldsusest saaks neid vabalt vastu võtta mittetasulises televisioonis kas tervikuna või osaliselt otseülekandes või hiljem salvestusena.
Kui Eesti ringhäälinguorganisatsioon on hankinud endale ainuõiguse kanda üle selliseid sündmusi, mille mõni Euroopa Liidu liikmesriik või piiriülese televisiooni Euroopa konventsiooniga ühinenud riik on võtnud oma vastavasse tähtsamate sündmuste loetellu, ei saa ta ainuõigust kasutada juhul, kui märkimisväärne osa kõnealuse riigi üldsusest ei saa jälgida nende tähtsamate sündmuste ülekannet mittetasulises televisioonis.
Mittetasuline televisioon käesoleva seaduse tähenduses on saadete või programmide edastamine televisioonis nii, et vaatajad ei pea, lisaks televisiooniorganisatsiooni rahastamise üldlevinud viisile, maksma selle eest eraldi tasu.
Eesti üldsuse märkimisväärne osa käesoleva seaduse tähenduses on võrdne vähemalt 70 protsendiga Eesti elanikest.
Ringhäälinguorganisatsioon tagab edastatud saadete salvestamise.
Salvestused säilitatakse, arvates nende edastamisest, vähemalt 20 päeva vältel.
Kohus võib oma menetluses olevates asjades määrata konkreetsete saadete salvestuste säilitamiseks pikemaid tähtaegu.
Ringhäälinguorganisatsioon määrab edastatavatele saadetele ja programmidele vastutavad toimetajad.
Vastutav toimetaja tagab edastatavates saadetes ja programmides käesoleva seaduse nõuetest ja heast ajakirjandustavast kinnipidamise ning sõnavabaduse põhimõtete järgimise.
Vastutavate toimetajate nimekiri on üldsusele kättesaadav.
Vastutavate toimetajate nimekiri säilitatakse kolme aasta vältel, arvates saate edastamise kuupäevast.
Reklaam ringhäälingus on heli, kujutise või heli ja kujutise kogumina ringhäälingus tasu eest edastatav teade, mille eesmärk on toote või teenuse omaduste demonstreerimise, selgitamise või hinnangute andmise kaudu saavutada isiku või isikute grupi huvides tarbijate teatud käitumine.
Otsepakkumine käesoleva seaduse tähenduses on reklaami erivorm, mille eesmärk on kaupade või teenuste müügiks pakkumine.
Otsepakkumise vormid on otsepakkumise lõik ja otsepakkumise saade.
Ringhäälinguorganisatsiooni programmide saateaeg, mida kasutatakse reklaamiks või otsepakkumiseks, on kaup, mida müüakse tellijale.
Reklaam ja otsepakkumine peab olema programmi muudest osadest lahus ning heli, kujutise või heli ja kujutise kogumina programmis selgelt eristatav.
Ringhäälingus edastatavale reklaamile ja otsepakkumisele laieneb reklaamiseaduses (RT I 1997, 52, 835; 1999, 27, 388; 30, 415; 2001, 23, 127; 50, 284) sätestatu.
Lisaks reklaamiseaduses sätestatud nõuetele laienevad ringhäälingus edastatavale reklaamile ja otsepakkumisele käesoleva paragrahvi 3.-6. lõikes sätestatud nõuded.
Kasutada selle isiku häält ega kujutist, kes esineb uudistesaate diktori, saatejuhi või kommentaatorina aktuaalseid poliitilisi sündmusi ja probleeme käsitlevates saadetes.
Otsepakkumine ja reklaam ei tohi õhutada alaealisi sõlmima kaupade või teenuste müügi- või rendilepinguid.
Rõhutada suurt alkoholisisaldust kui jookide positiivset omadust.
Ettevõtjad, kelle tegevus sisaldab meditsiinilise raviteenuse osutamist või meditsiiniliste toodete tootmist või müüki, võivad telesaateid või programme spondeerida oma nime või maine edendamiseks, kuid ei tohi reklaamida meditsiinilist ravi ega spetsiifilisi meditsiinilisi tooteid, mis on Eestis kättesaadavad ainult retsepti alusel.
Üksnes enesetutvustusega tegeleva televisiooniorganisatsiooni programmi suhtes ei kohaldata käesoleva seaduse §-des 4 1, 4 2, 4 3 ning § 17 3. ja 4. lõikes sätestatud nõudeid.
Teisi käesoleva seaduse sätteid kohaldatakse selliste televisiooniorganisatsioonide suhtes nende eripärast tulenevaid erisusi arvestades.
Reklaam on üksnes enesetutvustusega tegeleva televisiooniorganisatsiooni programmis lubatud käesoleva seaduse § 17 1. ja 2. lõikes toodud mahtude ulatuses.
Üksnes otsepakkumisega tegeleva televisiooniorganisatsiooni programmi suhtes ei kohaldata käesoleva seaduse §-des 4 1, 4 2, 4 3 sätestatud nõudeid.
Reklaam on üksnes otsepakkumisega tegeleva televisiooniorganisatsiooni programmis lubatud käesoleva seaduse § 17 1. lõikes toodud mahtude ulatuses ning selle suhtes ei kohaldata sama paragrahvi 2. lõikes sätestatut.
Reklaam ja otsepakkumine tuleb paigutada saadete või saateosade vahele.
Eraldiseisvad reklaamilõigud või otsepakkumise lõigud on lubatud erandina.
Kui televisioonisaates puuduvad eraldiseisvad osad, võib saadet reklaamiks ja otsepakkumise lõiguks katkestada, kui see ei kahjusta saate terviklikkust ja saate suhtes õigusi omava isiku huve, kusjuures igast katkestusest peab olema möödunud vähemalt 20 minutit.
Mängufilme ja televisioonifilme (välja arvatud seeria- ja dokumentaalfilmid ning meelelahutussaated), mille kestus on üle 45 minuti, võib reklaamiks ja otsepakkumise lõiguks katkestada üks kord iga 45-minutilise ajavahemiku järel.
Edasine katkestamine on lubatud juhul, kui nende kestus on vähemalt 110 minutit.
Reklaami ega otsepakkumist ei tohi paigutada programmis vahetult enne ega pärast jumalateenistuse edastamist, samuti ei tohi jumalateenistuse edastamist reklaamiks ega otsepakkumiseks katkestada.
Uudiste-, laste- ja poliitikasaateid ning dokumentaalfilme ei tohi reklaamiks ja otsepakkumiseks katkestada, kui nende kestus on 30 minutit või vähem.
Reklaami ja otsepakkumise lõikude maht ringhäälinguorganisatsiooni programmis ei tohi ületada 20 protsenti programmi päevamahust.
Reklaami maht ei tohi ületada 15 protsenti programmi päevamahust.
Reklaami ja otsepakkumise lõikude maht ei tohi ületada 12 minutit tunnis.
Otsepakkumise saade peab katkestamatult kestma vähemalt 15 minutit.
Maksimaalselt võib olla saatepäevas 8 otsepakkumise saadet, mille kogukestus ei tohi ületada 3 tundi.
Heategevusele kutsuvaid saateid.
Reklaami ja otsepakkumise tellija ei tohi mõjutada saadete sisu ega programmi struktuuri.
Sponsorlus käesoleva seaduse tähenduses on ringhäälinguorganisatsiooni tegevuse või audiovisuaalteoste tootmisega mitteseotud isiku osalemine selle ringhäälinguorganisatsiooni saate või programmi otseses või kaudses materiaalses toetamises eesmärgiga edendada oma nime, kaubamärki, mainet, tegevust või tooteid.
Spondeeritud saadete või programmide alguses või lõpus või nii alguses kui ka lõpus tuleb arusaadavalt esitada sponsori isik või tema kaubamärk või mõlemad.
Sponsori toodangu või teenuste propageerimine saate käigus on keelatud.
Sponsor ei tohi mõjutada saate sisu või programmi struktuuri.
Sponsoriks ei tohi olla isik, kelle põhitegevusalaks on tubakatoodete valmistamine või müük.
Uudiste- ja poliitikasaadete finantseerimiseks ei tohi kasutada sponsorlust.
Avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide programmide edastamiseks vajalikud saatjad ja saatjate võrgud kuuluvad aktsiaseltsile, mis on asutatud vastavalt käesoleva seaduse paragrahvi 45 1. ja 2. lõikele ja mille üheks põhikirjaliseks ülesandeks on tagada avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide programmide kvaliteetne vastuvõetavus kogu Eesti territooriumil.
Kogu Eesti territooriumi katvate saatjate ja saatjate võrkude rajamise otsustab ning nende võõrandamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Ringhäälingusaateid ning -programme võib omandada, luua ja vahendada igaüks.
Saateid ja programme võib ringhäälinguorganisatsiooni, -saatja või -saatjate võrgu kaudu edastada ringhäälinguluba omav eraõiguslik isik või käesoleva seaduse alusel tegutsevad avalik-õiguslikud isikud.
Eesti Raadio ja Eesti Televisioon on avalik-õiguslikud juriidilised isikud, kes täidavad käesoleva seaduse alusel avalik-õiguslike raadio- ja televisiooniorganisatsioonide ülesandeid.
Eesti Raadiol ja Eesti Televisioonil on juriidilise isiku õigused käesoleva seadusega ja nende põhikirjadega sätestatud ulatuses.
Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni põhikirjad kinnitab ringhäälingunõukogu.
Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni ringhäälingusagedused määrab Kultuuriministeerium.
Peamiselt info-, kultuurhariduslike, koolitus- ja meelelahutussaadete loomine.
Eesti Raadio ja Eesti Televisioon täidavad muid käesolevas seaduses ja nende põhikirjades sätestatud ülesandeid.
Eesti rahvusvahelise maine tõstmisele.
Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni saated ja programmid peavad erinevate rahvastikurühmade moraalseid, poliitilisi ja usulisi veendumusi arvestades mõjutama kõiki austama inimväärikust ja järgima seadusi.
Eesti Raadio ja Eesti Televisioon on kohustatud, põhjendamatult viivitamata, edastama ringhäälingu kaudu kõik põhiseaduslike riigiorganite ametlikud teated.
Põhiseaduslike riigiorganite teated edastavad Eesti Raadio ja Eesti Televisioon omapoolsete muudatusteta.
Eesti Raadio ja Eesti Televisioon ei ole kohustatud kontrollima käesoleva paragrahvi 1. lõikes märgitud teadetes esinevate andmete õigsust ega kanna vastutust edastatud teate sisu eest.
Oma saadete ja programmide loomisel ning ringhäälingus edastamisel on Eesti Raadio ja Eesti Televisioon sõltumatud, lähtudes üksnes seaduse nõuetest.
Lülitada oma regulaarsetesse uudistesaadetesse kuni 90-sekundiline lõik mõne teise Eesti ringhäälinguorganisatsiooni poolt edastatud saatest, järgides autoriõigust ja saate levitamise aluseks oleva lepingu sätteid.
Eesti Raadio ja Eesti Televisioon reklaami ega otsepakkumist ei edasta.
Eesti Raadio ja Eesti Televisioon ei kasuta sponsoreid oma saadete ja programmide hankimiseks, tootmiseks ega edastamiseks.
Eesti Raadiol ja Eesti Televisioonil on õigus edastada reklaami ja teavet sponsorite kohta juhul, kui reklaam ja teave kaasnevad Euroopa Ringhäälingute Liidu (European Broadcasting Union - EBU) vahendusel omandatud ürituste ja sündmuste ülekande õigusega.
Kultuuriministeerium võib ringhäälingunõukogu igakordse põhjendatud taotluse alusel lubada Eesti Raadiol ja Eesti Televisioonil lisaks käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatule reklaami ja sponsorite kohta käiva teabe edastamist juhul, kui need kaasnevad Eesti üldsusele oluliste ürituste ja sündmuste ülekande õigusega.
Kui käesoleva paragrahvi 3. ja 4. lõikes nimetatud ülekandeõigusest ei tulene teisiti, sisaldab Eesti Raadio programmides edastatavate ürituste ja sündmuste ülekande õigusega kaasnev teave sponsorite kohta sponsori nime ilma helitaustata ja Eesti Televisiooni programmides sponsori nime ilma logo või kaubamärgita ning audiovisuaalse taustata.
Eesti Raadiol ja Eesti Televisioonil on õigus ringhäälingunõukogu kehtestatud mahus ja korras tasuta edastada üldist huvi pakkuvaid teateid Eestis toimuvatest mittetulunduslikest avalikest ja heategevusüritustest, samuti sotsiaalse iseloomuga üleskutseid.
Eesti Raadiol ja Eesti Televisioonil on võrdsete tingimuste korral eesõigus teiste isikute ees sõlmida lepinguid ürituste ja sündmuste ülekandmiseks ning salvestamiseks.
Eesõigusest loobumisest teatavad Eesti Raadio ja Eesti Televisioon õigeaegselt teistele konkureerivatele isikutele.
Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni kõrgeim organ on ringhäälingunõukogu, mis koosneb üheksast liikmest.
Riigikogu nimetab oma koosseisu liikmete hulgast poliitilise tasakaalustatuse põhimõttel viis ringhäälingunõukogu liiget Riigikogu kultuurikomisjoni ettepanekul.
Riigikogu koosseisu volituste lõppemisel jäävad Riigikogu liikmetest ringhäälingunõukogu liikmed ringhäälingunõukogusse kuni jõustub otsus Riigikogu uue koosseisu liikmete ringhäälingunõukogusse nimetamise kohta.
Riigikogu nimetab Riigikogu kultuurikomisjoni ettepanekul viieks aastaks neli ringhäälingunõukogu liiget avalik-õigusliku ringhäälingu ülesannete täitmiseks vajalike valdkondade tunnustatud asjatundjate hulgast.
Ringhäälingunõukogusse nimetamiseks on vajalik nimetatava isiku kirjalik nõusolek.
Vabariigi Valitsuse liige.
Ringhäälingunõukogu liikme volitused lõpevad ennetähtaegselt tagasiastumise, Riigikogu poolt tagasikutsumise, süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise või surma korral.
Ringhäälingunõukogu liige astub tagasi oma soovil või ta kutsutakse tagasi käesolevas seaduses sätestatud tingimustele mittevastavuse tekkimisel või kui ta on püsivalt võimetu täitma oma ülesandeid.
Riigikogu teeb otsuse ringhäälingunõukogu liikme tagasiastumise või tagasikutsumise kohta Riigikogu kultuurikomisjoni ettepanekul.
Ringhäälingunõukogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise korral nimetab Riigikogu kolme töönädala jooksul, ringhäälingunõukogu liikme volituste lõppemisest arvates, Riigikogu kultuurikomisjoni ettepanekul uue liikme.
Ringhäälingunõukogu liikmed valivad endi hulgast ringhäälingunõukogu esimehe ja aseesimehe.
Ringhäälingunõukogu esimees ja aseesimees valitakse koosseisu häälteenamusega kuni neljaks aastaks.
Ringhäälingunõukogu esimehe ja aseesimehe võib ringhäälingunõukogu tagasi kutsuda oma koosseisu häälteenamusega.
Ringhäälingunõukogu esimees korraldab ringhäälingunõukogu tööd, esindab ringhäälingunõukogu ja käesolevas seaduses sätestatud juhtudel Eesti Raadiot ja Eesti Televisiooni ning täidab teisi talle õigusaktidega pandud kohustusi.
Kui ringhäälingunõukogu esimees ei saa oma ülesandeid täita, täidab neid aseesimees.
Ringhäälingunõukogu koosolekud toimuvad vastavalt vajadusele, kuid mitte harvem kui üks kord kahe kuu jooksul.
Koosolekud protokollitakse.
Ringhäälingunõukogu on otsustusvõimeline, kui koosolekust võtab osa vähemalt viis ringhäälingunõukogu liiget, sealhulgas esimees või aseesimees.
Ringhäälingunõukogu võtab otsuseid vastu oma koosseisu häälteenamusega, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
Ringhäälingunõukogu tegevuskulud kaetakse riigieelarvest.
Ringhäälingunõukogu esitab Riigikogule aruande oma tegevusest üks kord aastas.
Teiste käesolevas seaduses sätestatud küsimuste lahendamine.
Käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 13, 16, 18 ja 19 nimetatud küsimustes saab ringhäälingunõukogu otsuseid vastu võtta koosolekust osavõtvate liikmete häälteenamusega.
Ringhäälingunõukogu liikmed vastutavad seaduse nõuete rikkumise, samuti oma kohustuste täitmata jätmise tõttu Eesti Raadiole või Eesti Televisioonile süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt.
Ringhäälingunõukogu liikmed, kes on seaduse nõuete rikkumise või oma kohustuste täitmata jätmise tõttu tekitanud süüliselt kahju Eesti Raadio või Eesti Televisiooni võlausaldajatele, vastutavad võlausaldajate ees solidaarselt Eesti Raadio või Eesti Televisiooniga.
Ringhäälingunõukogu liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on viis aastat rikkumise toimumisest või rikkumise algusest.
Ringhäälingunõukogu liige vabaneb vastutusest, kui ta on ebaseadusliku tegevuse aluseks oleva otsuse vastuvõtmisel jäänud eriarvamusele ning eriarvamus on kantud protokolli või kui ta on istungilt, mil selline otsus tehti, mõjuva põhjusega puudunud.
Eesti Raadiot ja Eesti Televisiooni juhivad ja esindavad kuni viieliikmelised juhatused (edaspidi juhatus).
Juhatuseliige peab olema vähemalt 21-aastane teovõimeline Eesti kodanik.
Ringhäälingunõukogu liige.
Juhatuseliikmetega sõlmitakse teenistuslepingud, milles sätestatakse juhatuseliikme õigused, teenistuskohustused, palga suurus, lepingu muutmise ja lõpetamise kord ning teised teenistusküsimused.
Teenistuslepingus sätestatud alusel.
Juhatuse tegevust korraldab juhatuse esimees.
Juhatus peab oma tegevuses järgima ringhäälingunõukogu otsuseid.
Juhatus on pädev otsustama kõigi juhtimisküsimuste üle, mis ei kuulu ringhäälingunõukogu pädevusse.
Juhatuse või selle liikme esindusõigust võib ringhäälingunõukogu piirata.
Piirang sätestatakse Eesti Raadio põhikirjas ja Eesti Televisiooni põhikirjas ning teadaanne sellest avaldatakse väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Piirang kehtib kolmandate isikute suhtes.
Eesti Raadio juhatus ja Eesti Televisiooni juhatus peavad esitama ringhäälingunõukogule kord kolme kuu jooksul ülevaate vastavalt Eesti Raadio või Eesti Televisiooni majandustegevusest ning majanduslikust seisundist, samuti teatama kohe vastavalt Eesti Raadio või Eesti Televisiooni majandusliku seisundi olulisest halvenemisest ning muudest majandustegevusega seotud olulistest asjaoludest.
Riigikontroll kontrollib Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni tegevust vastavalt Riigikontrolli seadusele.
Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni majandustegevust kontrollivad ringhäälingunõukogu määratud korralised ja erakorralised revisjonid.
Eesti Raadio ja Eesti Televisioon valdavad, kasutavad ja käsutavad oma vara käesolevas seaduses sätestatud korras.
Eesti Raadiol ja Eesti Televisioonil on õigus omada ainult sellist vara, mis on vajalik nende põhikirjaliste ülesannete täitmiseks.
Vara, mis soetatakse Eesti Raadio või Eesti Televisiooni enda tegevuse tulemusena.
Võtta laenu (krediiti) või võtta rendile kaupu väljaostmiskohustusega (kapitalirent), kui selle tehingu tagajärjel ületab krediitidega ja kapitalirendiga seotud maksete kogusumma suvalisel aastal 10 protsenti tehingu tegemise aasta eelarvetuludest.
Käesoleva paragrahvi 3. lõike punktis 5 märgitud laenude hulka ei arvestata laene, mille võtmiseks on Riigikogu andnud riigigarantii.
Laenule riigigarantii taotluse esitab ringhäälingunõukogu Vabariigi Valitsusele, kes otsustab vastava Riigikogu otsuse eelnõu algatamise.
Laekumistest, mis saadakse käesoleva seaduse § 29 1 3. ja 4. lõikes ning § 45 1 8. lõikes sätestatud juhtudel.
Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni kõigi tulude ja kulude kohta koostatakse eelarve, mis peab igal aastal olema tasakaalus.
Eelarveprojekti koostab vastavalt Eesti Raadio või Eesti Televisiooni juhatus ning eelarve kinnitab ringhäälingunõukogu.
Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni kinnitatud eelarve ja nende täitmise aruanded on avalikud.
Ringhäälingunõukogu kinnitab Eesti Raadiole ja Eesti Televisioonile tehtavate annetuste ning sihtotstarbeliste projektitoetuste arvelevõtmise ja avalikustamise korra.
Juhul kui käesoleva paragrahvi 5. lõikest tulenev avalikustamine toimub Eesti Raadio või Eesti Televisiooni programmides, peab teave projektitoetajate ja annetajate kohta sisaldama toetaja või annetaja nime ilma helitaustata ja Eesti Televisioonis toetaja või annetaja nime ilma logo või kaubamärgita ning audiovisuaalse taustata.
Riigieelarvest avalik-õiguslikule ringhäälingule eraldatava toetuse suurus planeeritakse kolmeaastaseks perioodiks, lähtudes Riigikogu poolt heakskiidetud Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni arengukavast.
Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni arengukava esitab ringhäälingunõukogu Riigikogu kultuurikomisjonile Riigikogu otsuse eelnõu algatamiseks kolmeaastasele perioodile eelneva aasta jaanuaris.
Arengukavas nähakse ette kultuuri, sotsiaalsete vajaduste ning demokraatia arengu seisukohalt põhjendatud ning käesolevas seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks tarvilik avalik-õigusliku teenuse iseloom ja maht, samuti selleks ning infrastruktuuri arenguks ja tehniliste arenguprogrammide rahastamiseks vajalikud investeeringud.
Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni arengukava lahutamatu osa on avalikõiguslike ringhäälinguorganisatsioonide eelarvevajaduste kava, milles nähakse ette kolmeaastaseks perioodiks tervikuna ja iga aasta lõikes eraldi summad käesolevas seaduses sätestatud ja arengukavas seatud ülesannete täitmiseks.
Riigikogu poolt heakskiidetud Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni arengukava alusel esitab ringhäälingunõukogu Kultuuriministeeriumile igal aastal Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni eelarvetaotlused järgmiseks eelarveaastaks.
Kultuuriministeerium esitab Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni eelarvetaotlused Rahandusministeeriumile ning eelarvetaotluste üle peetavates läbirääkimistes Rahandusministeeriumiga esindab avalik-õiguslikku ringhäälingut ringhäälingunõukogu.
Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni tegevus lõpetatakse seaduse alusel, milles nähakse ette ka Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni varade edasine kuuluvus.
Ringhäälinguluba on tegevusluba, mis annab loal märgitud füüsilisele või juriidilisele isikule õiguse loaga määratud tingimustel edastada saateid ja programme ringhäälingus.
Ringhäälinguloa annab välja Kultuuriministeerium käesoleva seadusega ettenähtud alustel ja korras.
Ringhäälinguluba asendab sideseaduse (RT 1991, 3, 49; RT I 2000, 18, 116) paragrahvi 7 2. lõikes nimetatud riikliku tegevuslitsentsi, kui loal märgitud isiku otseses seaduslikus valduses on ringhäälingu tehnilised vahendid.
Ringhäälinguluba - kaabellevivõrgus.
Käesoleva paragrahvi 3. lõike punktides 1, 3 ja 4 nimetatud ringhäälinguluba televisioonivõrgus on tasuline.
Rahvusvaheline ringhäälinguluba televisioonivõrgus - 15 000 000 krooni.
Ringhäälinguloa tasu maksab loa omanik neljas võrdses osas tasu suurusest aastas 1. märtsiks, 1. juuniks, 1. septembriks ja 1. detsembriks.
Loa väljaandmise aasta eest tasutakse ringhäälinguloa eest esmakordselt loa väljaandmisel.
Kui ringhäälinguluba antakse välja või luba lõpeb jooksva aasta sees, tasutakse loa eest proportsionaalselt päevade arvuga, mis jäävad loa väljastamisele järgnevast päevast aasta lõpuni või aasta algusest loa lõppemise päevani.
Ringhäälinguloa tasu laekub riigieelarvesse.
Tasu maksmise kohta esitab loa omanik tasu maksmist tõendava dokumendi koopia Kultuuriministeeriumi levitalitusele 10 tööpäeva jooksul tasu maksmisest arvates.
Käesoleva paragrahvi 3. lõike punktides 2-4 ja 6 sätestatud ringhäälinguluba antakse tähtajaga kuni viis aastat.
Käesoleva paragrahvi 3. lõike punktis 1 sätestatud kohalik ringhäälinguluba raadiovõrgus antakse tähtajaga kuni viis aastat; kohalik ringhäälinguluba televisioonivõrgus antakse tähtajaga kuni kaks aastat.
Samaaegse kehtivusega antakse välja kuni kaks rahvusvahelist või kaks üleriigilist või üks üleriigiline ja üks rahvusvaheline ringhäälinguluba televisioonivõrgus.
Ringhäälinguloa väljaandjal on õigus korrigeerida loa kehtivusaja pikendamise tingimusi, teatades sellest ringhäälinguloa senisele valdajale vähemalt üks aasta enne ringhäälinguloa kehtivuse lõppemist.
Ringhäälinguloaga võib määrata täiendavaid tingimusi, mis ei ole vastuolus seaduse ja sõnavabaduse üldtunnustatud põhimõtetega.
Ringhäälinguloa taotluses märgitakse kavandatava programmi üldiseloomustus ja andmed, mis võivad olla vajalikud loa andmise otsustamiseks või aluseks käesoleva seaduse paragrahvi 38 1. lõikes sätestatud tingimuste määramisele.
Taotleja isiku esindaja volitusi tõendav dokument.
Käesoleva paragrahvi 2. lõike punktides 4, 5 ja 6 nimetatud dokumendid.
Kui taotletakse ringhäälinguluba kaabellevivõrgus, lisatakse taotlusele kaabelleviseaduse (RT I 2001, 53, 310) alusel Sideameti poolt väljaantud kaabellevivõrguluba.
Vaatab tähtaegselt laekunud taotlused läbi ning teeb otsuse ringhäälinguloa väljaandmise, sellest keeldumise või taotluse käiguta jätmise kohta.
Ringhäälinguloa taotlus jäetakse käiguta, kui taotlus ei vasta käesoleva seaduse paragrahvis 39 sätestatud nõuetele.
Taotluse käiguta jätmisest teatatakse taotlejale hiljemalt 30 päeva jooksul, arvates taotluse esitamisest.
Käskkiri ringhäälinguloa väljaandmise kohta saadetakse loa omanikule kolme tööpäeva jooksul pärast käskkirja väljaandmist.
Loa omanik tasub käesoleva seaduse § 37 3 2. ja 3 3. lõike alusel ringhäälinguloa tasu viie tööpäeva jooksul pärast käskkirja saamist summa ulatuses, mis on vaja tasuda kuni esimese korralise tasu maksmise tähtaja saabumiseni.
Televisiooni- ja raadioorganisatsioonina tegutsev isik või päeva- ja nädalalehe vastutav väljaandja muutuks saatetegevuseks kavandatud territooriumil või osal Eesti territooriumist samaaegselt televisiooni- ja raadioorganisatsioonina tegutsevaks isikuks ja päeva-või nädalalehe vastutavaks väljaandjaks, kusjuures antud piirang ei laiene ringhäälinguorganisatsiooni enda poolt väljaantud saatekavalehele.
Ringhäälinguloa taotlused vaadatakse läbi kolme kuu jooksul, arvates käesoleva paragrahvi 1. lõike punktis 1 nimetatud tähtaja möödumise päevast.
Ringhäälinguloa väljaandmise tähtaega võib Kultuuriministeerium oma otsusega pikendada kuni kaheksa kuuni, informeerides sellest ringhäälinguloa taotlejat, kui see on tingitud vajadusest rahvusvaheliselt ringhäälingusagedusi kooskõlastada.
Ringhäälinguloa väljaandmisest keeldumise korral näidatakse viitega käesolevale paragrahvile loa väljaandmisest keeldumise alus.
Ringhäälinguloa väljaandmisest keeldumise või taotluse käiguta jätmise võib taotleja vaidlustada kohtus.
Ringhäälinguluba kehtib sellel märgitud ajani.
Ringhäälinguloal märgitud isiku surma või juriidilise isiku likvideerimise korral kaotab ringhäälinguluba kehtivuse.
Loa välja andnud Kultuuriministeerium.
Kultuuriministeerium tunnistab ringhäälinguloa kehtetuks motiveeritud käskkirjaga, milles näidatakse ära kehtetuks tunnistamise õiguslik alus.
Ringhäälinguloa kehtetuks tunnistamise käskkirja võib vaidlustada kohtus.
Järelevalvet käesoleva seaduse täitmise ja ringhäälinguloa tingimustest kinnipidamise üle teostavad Kultuuriministeeriumi levitalituse ja Sideameti ametnikud.
Kultuuriministeeriumi levitalituse ametnikud teostavad järelevalvet käesoleva seaduse nõuetest, samuti programmiga seotud tingimustest ja tegevuse alustamise tähtajast (käesoleva seaduse paragrahv 38 lõike 1 punktid 3-6) kinnipidamise üle.
Sideameti ametnikud teostavad järelevalvet ringhäälinguloa tehnilistest tingimustest (käesoleva seaduse paragrahv 38 lõike 1 punktid 1 ja 2) kinnipidamise üle.
Saada vajaduse korral ringhäälinguorganisatsioonilt andmeid käesoleva seaduse täitmise ja ringhäälingulubade tingimustest kinnipidamise kohta.
Televisiooniorganisatsioonid esitavad Kultuuriministeeriumile igal aastal hiljemalt 15. veebruariks andmed käesoleva seaduse § 4 1 2., 4. ja 5. lõikes sätestatud nõuete täitmise kohta andmete esitamisele eelnenud kalendriaastal, arvestades § 4 1 6. lõikes sätestatud erisust.
Nõue õiguserikkumise lõpetamiseks ja ettekirjutuse täitmise tähtaeg.
Ettekirjutuse mittetäitmisel või mittekohasel täitmisel kohaldatakse käesolevas seaduses või haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453; 87, 524 ja 526; 97, 605; 102, 677; 2002, 18, 98; 21, 117) ettenähtud vastutust.
Käesoleva seaduse rikkumine toob kaasa seadustes ettenähtud distsiplinaar-, tsiviil- või haldusvastutuse.
Kultuuriministril on õigus vastavalt järelevalvet teostava ametniku motiveeritud esildisele oma käskkirjaga peatada ringhäälinguloa kehtivus kuni 14 päevaks või tunnistada ringhäälinguluba kehtetuks.
Ringhäälinguloa muudest tingimustest mittekinnipidamise või muude käesolevas seaduses sätestatud nõuete rikkumise eest - määratakse rahatrahv kuni 40 000 krooni.
Kui füüsiline isik, tegutsedes juriidilise isiku nimel või huvides, pani toime käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud haldusõiguserikkumise, võib selle haldusõiguserikkumise eest kohaldada vastutust samaaegselt nii füüsilisele isikule haldusõiguserikkumiste seadustiku alusel kui ka juriidilisele isikule käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud juriidilise isiku haldusõiguserikkumiste asju arutab halduskohtunik.
Menetlus käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud haldusõiguserikkumiste asjades, kaasa arvatud karistuse määramine ja vaidlustamine ning jõustunud halduskaristuse otsuse täitmine, toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus ja täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; RT I 2001, 21, 113; 29, 156; 43, 238) ettenähtud korras.
Kultuuriministeeriumi levitalituse ametnikel käesoleva seaduse paragrahv 43 2 lõike 1 punkti 3 osas.
Protokollis tuuakse ära selle koostamise aeg ja koht, asutuse nimi ja aadress, kelle nimel protokoll koostatakse, protokolli koostanud isiku ametinimetus, ees- ja perekonnanimi, haldusõiguserikkujaks olnud juriidilise isiku nimi, aadress ja registrikood, tema pädeva esindaja ees- ja perekonnanimi ning ametikoht, haldusõiguserikkumise koht, aeg ja kirjeldus, viide käesoleva seaduse paragrahv 43 2 lõike 1 punktile, mis näeb ette vastutuse selle haldusõiguserikkumise eest, õiguserikkuja esindaja seletus või märge seletuse andmisest loobumise kohta ja vajadusel muud andmed.
Kui haldusõiguserikkuja esindaja keeldub protokollile alla kirjutamast, teeb protokolli koostaja sellesse vastava kande.
Protokollile lisatakse haldusõiguserikkuja esindaja soovil tema kirjalikud märkused protokolli.
Enne käesoleva seaduse jõustumist väljaantud televisiooni ja raadio tegevuslitsentsid asendatakse ringhäälingulubadega käesolevas seaduses sätestatud korras.
Litsentsi asendamiseks ringhäälinguloaga tuleb loa taotlejal kahe kuu jooksul, arvates seaduse jõustumisest, esitada Kultuuri- ja Haridusministeeriumile käesoleva seaduse nõuetele vastav taotlus.
Taotlus vaadatakse läbi käesoleva seaduse alusel ja korras.
Muudel juhtudel - viie kuu möödumisel käesoleva seaduse jõustumise päevast.
Käesoleva seaduse paragrahv 41 lõiked 4 ja 5 jõustuvad 2003. aasta 1. jaanuaril.
Alates 2002. aasta 1. jaanuarist - vähemalt 45 protsenti.
Alates 2002. aasta 1. jaanuarist - vähemalt 8 protsenti.
Riigiettevõtte „Eesti Telekommunikatsioonid“ Ringhäälingu Saatekeskuse tervikvara baasil asutab Vabariigi Valitsus 1996. aasta 1. jaanuariks aktsiaseltsi äriseadustikus (RT I 1995, 26-28, 355; RT I 1998, 91/93, 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360; 57, 596; 102, 907; 2000, 29, 172; 49, 303; 55, 365; 57, 373; 2001, 34, 185; 56, 332 ja 336; 89, 532; 93, 565; 2002, 3, 6) kehtestatud korras.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud aktsiaseltsi aktsiad kuuluvad asutamisel riigile.
Aktsiate võõrandamine toimub riigivaraseaduses (RT I 1995, 22, 327; 1996, 36, 738; 40, 773; 48, 942; 81, 1446; 1997, 45, 724; 1998, 30, 409; 1999, 10, 155; 16, 271; 2000, 39, 239; 49, 306; 51, 319; 2001, 7, 17; 93, 565) kehtestatud korras, kusjuures aktsiate võõrandamisel peab riigile jääma vähemalt 51% aktsiatega esindatud häältest.
Käesoleva seaduse §-s 31 märgitud ringhäälingunõukogu liikmed nimetab Riigikogu hiljemalt 2000. aasta 1. maiks.
Riigikogu kultuurikomisjoni esimees kutsub hiljemalt 10 tööpäeva jooksul, arvates ringhäälingunõukogu moodustamisest, ringhäälingunõukogu kokku, juhatades istungit esimehe valimiseni.
Seniste ringhäälingunõukogu liikmete volitused lõpevad päeval, mil jõustub otsus käesoleva paragrahvi 1. lõikes märgitud ringhäälingunõukogu liikmete nimetamise kohta.
Käesoleva seaduse §-s 32 2 märgitud Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni juhatuste liikmed määrab ringhäälingunõukogu hiljemalt 2000. aasta 1. juuliks ja nende volitused algavad hiljemalt 2000. aasta 10. juulist.
Sellest päevast loetakse lõppenuks Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni peadirektorite ja seniste juhatuste liikmete volitused.
Ringhäälingunõukogu võib Eesti Raadio peadirektori ja Eesti Televisiooni peadirektori enne volituste lõppemist ametist vabastada ja nendega töölepingu lõpetada Eesti Vabariigi töölepingu seaduses (RT 1992, 15/16, 241; 1993, 10, 150; RT I 1993, 26, 441; 1995, 14, 170; 16, 228; 1996, 3, 57; 40, 773; 45, 850; 49, 953; 1997, 5/6, 32; 1998, 111, 1829; 1999, 16, 276; 60, 616; 2000, 25, 144; 51, 327; 57, 370; 102, 669; 2001, 17, 78; 42, 233; 53, 311) sätestatud alustel või umbusaldusotsusega, mille vastuvõtmiseks on nõutav ringhäälingunõukogu koosseisu vähemalt kahekolmandikuline häälteenamus.
Ringhäälingunõukogu viib Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni põhikirjad käesoleva seadusega kooskõlla hiljemalt 2000. aasta 1. juuliks.
Käesoleva seaduse § 31 13. lõige jõustub 2001. aasta 1. jaanuaril.
Vabariigi Valitsus kehtestab käesoleva seaduse § 11 1 1. lõikes nimetatud Eesti üldsuse jaoks oluliste sündmuste nimekirja 2003. aasta 1. jaanuariks.
Käesoleva seaduse § 29 1 1. ja 2. lõiget rakendatakse Eesti Raadio suhtes alates 2005. aasta 1. jaanuarist.
Nimetatud tähtajani on Eesti Raadiol õigus jätkata reklaami edastamist kahel kanalil, kusjuures reklaami maht ei ületa 5 protsenti päevasest programmi saatemahust.
Reklaami edastamise korra, hinna, kasutamise ja mahu kehtestab ringhäälingunõukogu.
Kuni 2005. aasta 1. jaanuarini moodustuvad Eesti Raadio tulud lisaks käesoleva seaduse § 35 1. lõikes nimetatud tuludele ka laekumistest, mis saadakse saateaja müügist reklaamiks.
Enne kaabelleviseaduse jõustumist Sideameti väljastatud tähtajalise loa, kaabeltelevisioonivõrgu kasutusloa või kaabeltelevisioonivõrgu loa alusel tegutsevad isikud lisavad ringhäälinguloa kaabeltelevisioonivõrgus taotlusele dokumendi, mis tõendab, et nad on esitanud Sideametile taotluse kaabellevivõrguloa väljastamiseks kaabelleviseaduse § 33 1. lõikes ettenähtud korras.
2002. aastal kehtivate televisioonivõrgu ringhäälingulubade eest tasutakse ringhäälinguloa tasu 2002. aasta II poolaasta eest 2002. aasta 1. juuliks ja 1. novembriks.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 1990. aasta 29. oktoobri seadlus „Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni põhimääruse kinnitamise kohta“ (RT 1990, 19, 224) tunnistatakse Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni põhikirjade kinnitamise päevast kehtetuks.
„Eesti Televisiooni, Eesti Raadio ja Eesti Rahvusraamatukogu töötajate töötasustamise seadus“ (RT 1993, 19, 338) tunnistatakse kehtetuks.
Seadus jõustub Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval.
Käesoleva seaduse eesmärk on õiguslike aluste loomine imporditud kaupade tolliväärtuse määramiseks.
Sarnased kaubad - kaubad, mis on toodetud samas riigis, kuid ei ole identsed, vaid sarnanevad omaduste ning materjali poolest, täidavad samasugust otstarvet ning on omavahel kaubanduslikult asendatavad.
Hinnatava kaubaga saab identseks või sarnaseks lugeda hinnatava kauba tootja poolt toodetud kaupa.
Sellise kauba puudumisel kasutatakse hindamisel teiste isikute poolt samas riigis toodetud ja hinnatava kaubaga identset või sarnast kaupa.
Nad on abikaasad, sugulased otseses ülenevas või alanevas liinis, õed, vennad või nende sugulased alanevas liinis, abielu kaudu hõimlased otseses ülenevas või alanevas liinis või abikaasa õed ja vennad.
Kui isikud on seotud äritegevuses nii, et üks on teise mis tahes viisil määratletud ainuagent, -edasimüüja või -kontsessionäär, loetakse nad sõltuvaks käesoleva paragrahvi 3. lõikes loetletud juhtudel.
Käesolevas seaduses hõlmab mõiste „tootmine“ ka kasvatamist, valmistamist, kaevandamist või muud tegevust, mille tulemuseks on kaup.
Esmane tolliväärtus loetakse imporditud kauba tolliväärtuseks alati, kui on täidetud käesoleva seaduse paragrahv 4 2. lõikes loetletud tingimused.
Kui tolliväärtust ei ole võimalik määrata tehinguväärtuse alusel, määratakse tolliväärtus järjekorras esimesel käesoleva seaduse paragrahvides 5 - 8 loetletud meetodil, mille alusel on võimalik tolliväärtust määrata.
Importija taotlusel on lubatud muuta käesoleva seaduse paragrahvides 7 ja 8 loetletud meetodite kasutamise järjekorda.
Ostja ja müüja ei ole teineteisest sõltuvad või kui on sõltu0vad, siis peab tehinguväärtus vastama käesoleva paragrahvi 3. ja 4. lõike tingimustele.
Kui tollil on importija poolt antud või mõnel muul viisil saadud teabe põhjal alust arvata, et ostja ja müüja omavaheline sõltuvus on avaldanud mõju kauba hinnale, peab toll esitama oma väited importijale, kellel on õigus esitada vastuväiteid.
Importija nõudel esitab toll oma väited kirjalikult.
Kui tolliväärtust ei ole võimalik määrata käesoleva seaduse paragrahv 4 järgi, loetakse tolliväärtuseks Eestisse ekspordiks müüdud ja hinnatava kaubaga ligikaudu samal ajal Eestisse eksporditud identse kauba tehinguväärtus.
Erineval kaubanduslikul tasemel ja erinevas koguses, kusjuures tehinguväärtust korrigeeritakse esitatud tõendusmaterjali alusel, arvestades erinevusi vastavalt kas koguses või kaubanduslikus tasemes või koguses ja kaubanduslikus tasemes.
Et arvestada olulisi erinevusi käesoleva seaduse paragrahv 10 2. lõikes loetletud kuludes, mis tulenevad hinnatava kauba ja sellega identse kauba erinevatest veoviisidest ja -kaugustest, on lubatud teha tolliväärtuse määramisel käesoleva paragrahvi järgi vajalik korrigeerimine.
Kui on võimalik kasutada rohkem kui üht identsete kaupade tehinguväärtust, kasutatakse tolliväärtuse määramisel neist kõige madalamat.
Kui tolliväärtust ei ole võimalik määrata käesoleva seaduse paragrahvide 4 ja 5 järgi, loetakse tolliväärtuseks Eestisse ekspordiks müüdud ja hinnatava kaubaga ligikaudu samal ajal Eestisse eksporditud sarnase kauba tehinguväärtus.
Et arvestada olulisi erinevusi käesoleva seaduse paragrahv 10 2. lõikes loetletud kuludes, mis tulenevad hinnatava kauba ja sellega sarnase kauba erinevatest veoviisidest ja -kaugustest, on lubatud teha tolliväärtuse määramisel käesoleva paragrahvi järgi vajalik korrigeerimine.
Kui on võimalik kasutada rohkem kui üht sarnaste kaupade tehinguväärtust, kasutatakse tolliväärtuse määramisel neist kõige madalamat.
Kui tolliväärtust ei ole võimalik määrata käesoleva seaduse paragrahvide 4 - 6 järgi ning importija ei ole taotlenud tolliväärtuse määramist käesoleva seaduse paragrahv 8 järgi, määratakse tolliväärtus käesoleva paragrahvi järgi.
Impordi- ja siseriiklikud maksud, mis tuleb tasuda Eestis seoses selle kauba impordi või müügiga.
Kui hinnatavat, sellega identset ning sarnast kaupa ei müüda hinnatava kauba impordiga ligikaudu samaaegselt, määratakse hinnatava kauba tolliväärtus ühe kaubaühiku selle hinna alusel, millega hinnatavat kaupa või sellega identset või sarnast kaupa on müüdud Eestis samas seisundis, mis sellel oli importimisel, ja kõige lähemal ajal hinnatava kauba importimise päevast arvestades.
See aeg ei tohi ületada 90 kalendripäeva.
Kui hinnatavat kaupa, sellega identset ning sarnast kaupa ei müüda Eestis samas seisundis, mis sellel oli importimisel, määratakse importija nõudmisel hinnatava kauba tolliväärtus ühe kaubaühiku selle hinna alusel, millega hinnatavat kaupa on pärast töötlemist müüdud Eestis kõige suuremas üldkoguses müüjast sõltumatule isikule.
Seejuures tuleb hinnast maha arvata hinnatavale kaubale töötlemisel lisandunud väärtus ning käesoleva paragrahvi 2. lõike punktides 1-3 nimetatud tasud, kulud ja maksud.
Kui tolliväärtust ei ole võimalik määrata käesoleva seaduse paragrahvide 4 - 7 järgi, määratakse see käesoleva paragrahvi järgi.
Käesoleva seaduse paragrahv 10 2. lõikes nimetatud kulud.
Arvutatud väärtuse määramisel ei ole tollil õigust nõuda juurdepääsu võimaldamist ühelegi arvele ega muule raamatupidamisdokumendile ega nõuda nende esitamist isikult, kes ei ole Eesti resident.
Kauba tootja poolt antud teavet käesoleva paragrahvi alusel arvutatud tolliväärtuse määramiseks võivad Eesti pädevad asutused kontrollida välisriigis vastava välisriigi pädeva valitsusasutuse ja kauba tootja nõusolekul.
Kui tolliväärtust ei ole võimalik määrata käesoleva seaduse §-de 4-8 alusel, määratakse see Eestis kättesaadavate andmete alusel, järgides käesolevas seaduses sätestatud põhimõtteid.
Identsete ja sarnaste kaupade väärtuse määramisel muudest tootmiskuludest peale käesoleva seaduse paragrahv 8 2. lõikes nimetatute.
Importija nõudel teatatakse talle kirjalikult käesoleva paragrahvi alusel määratud tolliväärtus ja selle määramisel kasutatud meetod.
See osa tulust, mis imporditud kauba igast edasimüügist või kasutamisest laekub otseselt või kaudselt müüjale.
Vastavalt käesolevale paragrahvile lisatakse imporditud kauba tegelikule hinnale ainult tõeste ja imporditud kauba täpseid koguseid puudutavate andmete alusel määratud kulud.
Selliste andmete puudumisel ei saa imporditud kauba tehinguväärtust määrata käesoleva seaduse paragrahv 4 alusel.
Tollivormistuskulud ja muud kauba edasitoimetamisega seotud kulud Eestis.
Intressimäär ei ületa selliste tehingute puhul finantseerija asukohariigis finantseerimise aegset keskmist intressimäära.
Käesoleva paragrahvi 1. lõiget rakendatakse sõltumata sellest, kas tehingut finantseerib müüja, pank või kolmas isik.
Kui imporditud kauba tolliväärtuse määramiseks kasutatavad hinnaelemendid ei ole väljendatud Eesti kroonides, kasutatakse konverteerimisel Eesti Panga ümberarvestuskurssi vastavalt rahandusministri poolt kehtestatud korrale.
Importija on kohustatud andma tollile kogu teabe, mida toll temalt tolliväärtuse määramiseks nõuab.
Konfidentsiaalset äri- ja ametialast teavet, mida toll on saanud tolliväärtuse määramiseks, ei tohi toll avalikustada ilma Vabariigi Valitsuse või teavet andnud isiku loata, välja arvatud kohtule kriminaal- või haldusmenetluses oleva asja arutamiseks.
Importijal on õigus pöörduda kirjaliku järelepärimisega 30 kalendripäeva jooksul pärast tolliväärtuse määramist piirkondliku tolliinspektuuri poole selgituste saamiseks tema poolt imporditud kauba tolliväärtuse määramise kohta.
Piirkondlik tolliinspektuur on kohustatud esitama kirjaliku selgituse 30 kalendripäeva jooksul pärast kirjaliku järelepärimise laekumist.
Kui tollil on tarvis imporditud kauba tolliväärtuse lõplik määramine edasi lükata, on importijal õigus saada oma kaup tollist kätte juhul, kui ta on tasunud tollis määratud maksud deklareeritud tolliväärtuse alusel ning annab tollile tolliseaduse (RT I 1998, 3, 54; 36/37, 552; 51, 756; 1999, 10, 156) mõistes tagatise nende maksude täielikuks tasumiseks, millega kaup maksustatakse pärast tolliväärtuse lõplikku kindlaksmääramist.
Kui imporditud kauba deklareeritud tolliväärtus ei ole tollile vastuvõetav, teatatakse sellest importijale ning määratakse tolliväärtus vastavalt käesolevale seadusele.
Täiendavalt ilmnenud asjaoludel on tollil õigus korrigeerida tolliväärtust kolme aasta jooksul pärast tolliväärtuse määramist.
Importijal või muul imporditud kaubalt maksude tasumise eest vastutaval isikul on õigus esitada Tolliametile kaebus hinnatava kauba tolliväärtuse määramise või korrigeerimise kohta 30 kalendripäeva jooksul alates päevast, millal ta sai või oleks pidanud saama teada tolliväärtuse määramisest või korrigeerimisest.
Tolliamet annab kaebuse esitajale põhjendustega kirjaliku vastuse 30 kalendripäeva jooksul pärast kaebuse esitamist.
Esialgselt deklareeritud tolliväärtuse alusel arvestatud maksud tuleb tasuda täies ulatuses edasikaebamisest sõltumata.
Importijal või muul imporditud kaubalt maksude tasumise eest vastutaval isikul on õigus hinnatava kauba tolliväärtuse määramise või korrigeerimise asjas pöörduda kohtusse.
Tolliväärtuse deklareerimise, hindamise ja korrigeerimise korra kehtestab rahandusminister.
Kinnitada „Lennuintsidendi uurimise komisjoni moodustamise kord“ (juurde lisatud).
Lennuametil kohaldada 1944. a Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni lisa 13 „Õhusõidukite lennuõnnetused ja intsidentide uurimine“ sätteid lennuintsidendi uurimisel.
Lennuamet annab eesti keeles teavet käesolevas punktis nimetatud konventsiooni lisa 13 kohta.
Tunnistada kehtetuks teede- ja sideministri 28. juuli 1997. a määrus nr 28 (RTL 1997, 125, 727) „Lennuõnnetuste ja -intsidentide uurimise eeskirja kinnitamine“.
Käesolev lennuintsidendi uurimise komisjoni moodustamise kord (edaspidi kord) sätestab toimunud lennuintsidendi uurimiseks vajaliku ametkondliku uurimiskomisjoni moodustamise, eesmärgiga tagada toimunud intsidendi tekkepõhjuste objektiivne väljaselgitamine nende edaspidiseks vältimiseks ja üldise lennuohutuse tagamiseks.
Iga toimunud lennuintsidendi puhul tuleb läbi viia uurimine, milleks moodustab Lennuamet või lennuettevõtja vastava komisjoni.
Eesti territooriumil või õhuruumis toimunud lennuõnnetuse korral moodustab Lennuameti ettepanekul uurimiskomisjoni Vabariigi Valitsus.
Lennuintsidendi uurimise organiseerimisel tuleb arvestada Chicago 1944. aasta konventsiooni lisa 13 nõuetes sätestatud osapoolte (õhusõiduki registreerinud riik, käitajariik, väljatöötajariik, valmistajariik, Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon ja teised rahvusvahelised organisatsioonid, kuhu kuulumine toob endaga kaasa sellise kohustuse) teavitamist ning nendepoolsete nõuete täitmist uurimiskomisjoni moodustamisel ja uurimise korraldamisel.
Eestis registreeritud õhusõidukiga väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi või õhuruumi toimunud lennuintsidendi uurimist korraldatakse vastavalt selle riigi seadustele ja volitatud ametkonna nõuetele, kus intsident toimus.
Kui riiki ei ole võimalik määrata või vastav riik ei ole huvitatud uurimiskomisjoni moodustamisest, korraldatakse lennuintsidendi uurimine vastavalt Lennuameti ja õhusõiduki tootjariigi (või väljatöötajariigi) volitatud ametkonna vahelisele kokkuleppele.
Lennuintsidentide uurimist teostab lennuettevõtja poolt moodustatud komisjon.
Lennuamet teostab komisjoni uurimistegevuse üle järelevalvet ja vajadusel abistab uurimist.
Kui tegu on intsidendiga, kus osales kaks või enam poolt või kui Lennuamet peab seda mõnel muul põhjusel vajalikuks, moodustab ta lennuintsidendi uurimiskomisjoni.
Kui tekib vajadus uurida mittetulunduslikus lennutegevuses (klubi või eralennutegevus) toimunud intsidenti, määrab selle uurijad Lennuamet.
Lennuintsidendi uurimise alguse kuupäevaks loetakse Lennuametile sündmuse kohta esmase informatsiooni laekumise kuupäeva.
Sündmusi, mida ei saa klassifitseerida lennuõnnetuste ja -intsidentidena klassifitseeritakse ja uuritakse vastavalt lennuettevõtja kehtestatud korrale.
Lennuametil on õigus uurida igasugust lennuohutust mõjutavat sündmust.
Lennuamet teatab toimunud intsidendi uurimises osalemisest õhusõiduki käitajale ühe tööpäeva jooksul pärast esmase ettekande saamist intsidendi kohta.
Lennuameti töötajail on vastava volituse korral õigus osaleda kõikidel lennuintsidendi uurimiskomisjoni koosolekutel.
Uurimisprotsessis osalevad isikud vastutavad tehtud töö täiemahulisuse ja kvaliteedi eest, järelduste objektiivsuse ja põhjendatuse, samuti aruannete vormistamise kvaliteedi eest.
Uurimiskomisjoni esimene koosolek viiakse läbi kohe pärast komisjoni koosseisu kinnitamist.
Sellel koosolekul määratakse komisjoniliikmete kohustused, võetakse vastu komisjoni tööplaan, milles peab olema ette nähtud informatsiooni kogumise, analüüsimise ja asitõendite uurimise kord ning sellele vastavad ohutuse ja turvanõuded, tööde tegemise eest vastutavad isikud ning tähtajad.
Kuni tööplaani kinnitamiseni uurimiskomisjoni esimehe poolt on keelatud õhusõidukil ja sündmuskohal tööde tegemine.
Lubatud on päästetööd, õhusõiduki ülevaatus, kergestikaduvate jälgede (jää, tahma jäljed, pardaregistraatorite salvestised jne) säilitamine või fikseerimine, õhusõiduki liikumise jälgede fikseerimine ja pardaregistraatorite eemaldamine.
Tegevuste kohta tuleb esitada ettekanne uurimiskomisjoni esimehele.
Enne mootorite, agregaatide, süsteemide ja seadmete töövõime kontrollimist ja muude eksperimentide läbiviimist koostatakse ja allkirjastatakse komisjoni töös osalejate poolt tegutsemisprogramm, mis lisatakse hiljem uurimismaterjalidele.
Uurimiskomisjoni koosolekud viiakse läbi komisjoni esimehe otsusega.
Koosolekutel osalemine on uurimiskomisjoni liikmetele kohustuslik.
Iga koosoleku kohta vormistatakse protokoll, milles fikseeritakse uurimise kulg, esilekerkinud küsimused ja versioonid, vastuvõetud otsused, esimehe juhendid, komisjoni liikmete eriarvamused.
Protokollile kirjutatavad alla kõik komisjoni liikmed.
Lennuintsidentide uurimisel tuleb maksimaalselt kasutada sündmuses vahetult osalenud õhusõiduki (te) pardaregistraatorite, sündmuse toimumise ajal samas rajoonis lennanud õhusõidukite pardaregistraatorite ja samuti maapealsete registraatorite andmeid.
Lennutehnika uurimisi ja katsetusi teostatakse komisjoni otsusega, kooskõlastatult valmistajariigi volitatud esindajaga.
Intsidendi uurimiskomisjoni esimees võib anda loa rikkega agregaadi väljavahetamiseks ja õhusõiduki käitamisele lubamiseks enne valmistajatehase, remondiettevõtja esindaja või õhusõiduki käitaja kohalesaabumist juhul, kui uurimise käigus on vaieldamatult tuvastatud, et intsidendi põhjuseks on lennutehnika rike, mida on võimalik likvideerida rikkisoleva komponendi väljavahetamisega.
Luba õhusõiduki käitamiseks vormistatakse kirjalikult.
Õhusõiduki väljavahetatud komponent säilitatakse puutumatult kuni valmistajatehase või remondiettevõtja esindaja saabumiseni või saadetakse vastavasse asutusse (ettevõttesse) ekspertiisi.
Õhusõiduki käitamisloa saamiseks tuleb õhusõidukile teha ettenähtud hooldustööd.
Õhusõiduki rikkis komponendile ekspertiisi tegemise otsuse võtab vastu uurimiskomisjoni esimees.
Tehtud tööde loetelu ja tulemused.
Uurimiskomisjoni töö lõppdokumendiks on uurimisaruanne, mis koostatakse kogu olemasoleva informatsiooni põhjal.
Uurimisaruande peamine eesmärk on lennuõnnetuse või intsidendi asjaolude, faktide ja põhjuste määramine ja lennuohutust tagavate soovituste väljatöötamine uurimiskomisjoni poolt.
Uurimisaruande vorm on esitatud käesoleva korra lisas.
Uurimisaruandele kirjutavad alla komisjoni esimees ja komisjoni kõik liikmed.
Lahkarvamuste puhul vormistatakse aruanne komisjoni esimehe redaktsioonis.
Komisjoni liige, kes ei ole nõus aruande sisuga, esitab eriarvamuse.
Eriarvamus koos põhjendustega esitatakse kirjalikult ja see on uurimisaruande lahutamatu osa.
Muud aruannet selgitavad dokumendid.
Lennuintsidendi uurimise komisjoni esimees esitab uurimisaruande kinnitamiseks Lennuametile.
Uurimismaterjalid vaadatakse Lennuametis läbi kahe nädala jooksul nende saabumise momendist arvates ja kui intsidendi uurimise protsessis leitakse puudusi, võib Lennuamet nõuda uurimismaterjalide ülevaatamist, uurimise kordamist, lisauurimist, katsetusi ja muid tegevusi objektiivsuse ja kvaliteedi tagamiseks.
Aruande kinnitamise kuupäev loetakse uurimise lõpetamise kuupäevaks.
Lennuintsidendi uurimise komisjoni aruande esitamise piirtähtaeg sõltub uurimise mahust ja selle määrab Lennuamet.
Pärast uurimiskomisjoni lõpparuande kinnitamist saadab Lennuamet uurimisaruande koopiad kümne päeva jooksul huvitatud ettevõtjatele ja organisatsioonidele.
Kõik ettevõtjad, kelle tegevuse kohta esines aruandes kriitilisi märkusi, peavad 20 päeva jooksul esitama Lennuametile ettekande rakendatud või kavandatud meetmetest nimetatud puuduste kõrvaldamiseks.
Kui uurimiskomisjoni töö käigus on avastatud lennuohutust tõsiselt mõjutavaid kõrvalekaldeid, peab komisjoni esimees sellest viivitamatult informeerima Lennuametit.
Lennuintsidendi uurimismaterjalid kuuluvad säilitamisele ühe aasta jooksul pärast lõpliku uurimisaruande kinnitamist.
Lennuintsidentide uurimisaruandeid säilitatakse kümne aasta jooksul Lennuametis.
Lennuametile saabuv esialgne informatsioon lennuintsidentidest registreeritakse järjekorranumbri alusel vastavalt selle saabumisele.
Uurimise alustamise ja lõpetamise kuupäevad.
Andmed sündmuste kohta, mis toimusid maandumislähenemisel või maandumisel (IFR, VFR), kasutatud navigatsioonivahendite kirjeldus, maandumislähenemise skeem, maandumislähenemise kategooria, automaatse lähenemise kasutamine või mittekasutamine maandumisel.
Õhusõiduki vigastuste lühikirjeldus.
Muude objektide vigastuste lühikirjeldus.
Lennuõnnetuses või -intsidendis osalejate (ametiisikute) nimed ei kuulu avaldamisele ja esitatakse vaid uurimisaruande originaalides.
Käesolevas ametis olemise aeg.
Ametisolemise aeg.
Õhusõiduki lubatud ja tegeliku massi ning raskuskeskme andmed.
Osade/komponentide seerianumbrid.
Jäätumise olemasolu ja intensiivsus, turbulentsus, tuulenihe.
Marsruutlennu ja maandumislähenemise vastavatel etappidel kasutatud navigatsiooniseadmed, kaasa arvatud valgustus- ja signaalseadmed.
Andmed sidepidamist fikseerinud magnetlindi kohta ja sellele juurdepääs.
Lennuraja kategooria.
Takistused veepinnal.
Saadud andmete kasulikkuse aste uurimisel.
Kui informatsioon ei ole kättesaadav, siis nimetada selle põhjus.
Kui õhusõiduk väljus maandumisraja või ruleerimisteede piiridest, või reisijate (meeskonna) väljumine õhusõidukist toimus väljapool perrooni, lisada õhusõiduki asendi skeem pärast seiskumist, õhusõiduki poolt tekitatud jäljed konkreetsete orientiiride suhtes, nende kaugused ja suunad.
Vee sügavus, kui õhusõiduk oli sattunud vette.
Õhusõiduki kokkupõrke tagajärjel saadud vigastused.
Diagrammid, skeemid ja fotod võivad olla lisatud sellele peatükile või lisade osadele.
Töövõimetuse põhjus.
Kasutatud vee hulk.
Lasti iseloomustus ja tema mõju tulekahju arengule.
Õhusõiduki leidmine ja otsimismeetodite efektiivsuse võrdlemine.
Teadmata põhjused.
Avariivalgustus ja selle efektiivsus.
Mittekorras istmete arv.
Kasutatavate päästevahendite tüüp ja efektiivsus.
Päästeülikonnad ja nende efektiivsus.
Teise õhusõiduki registreerimistunnused.
Selles osas tuleb esitada andmed läbiviidud katsetuste ja uuringute kohta.
Selles osa esitatakse lisainformatsioon eespool toodule, mis käsitleb lennu seaduslikkust, organiseerimist ja käitaja administratiivtegevust.
Analüüsi osa sisaldab faktide põhjal koostatud sündmuse kirjelduse ja on aluseks lõppjärelduste ning põhjuste kindlakstegemisel.
Kirjeldab kokkuvõtlikult sündmuse kulgemise sõlmpunkte, tagajärgi ja nende põhjuslikku seost.
Selles osas esitatakse lühidalt kõik soovitused, mis aitaksid ära hoida lennuõnnetusi ja intsidente.
See osa sisaldab muud informatsiooni, mis aitab antud aruande sisu lahti mõtestada.
Uurimiskomisjoni esimehe ja liikmete allkirjad.
Käesoleva seaduse eesmärk on tagada üldiseks kasutamiseks mõeldud teabele avalikkuse ja igaühe juurdepääsu võimalus, lähtudes demokraatliku ja sotsiaalse õigusriigi ning avatud ühiskonna põhimõtetest, ning luua võimalused avalikkuse kontrolliks avalike ülesannete täitmise üle.
Teabele juurdepääsu korraldamise üle riikliku järelevalve teostamise korra.
Teabele juurdepääsupiirangute, juurdepääsu eritingimuste, korra ja viiside osas, juhul kui need on eriseaduses või välislepingus sätestatud teisiti.
Avalik teave (edaspidi teave) on mis tahes viisil ja mis tahes teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teave, mis on saadud või loodud seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud avalikke ülesandeid täites.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabele juurdepääsu võib piirata seaduses sätestatud korras.
Demokraatliku riigikorralduse tagamiseks ning avaliku huvi ja igaühe õiguste, vabaduste ja kohustuste täitmise võimaldamiseks on teabevaldajad kohustatud tagama juurdepääsu nende valduses olevale teabele seaduses sätestatud tingimustel ja korras.
Teabele juurdepääs tuleb tagada igaühele võimalikult kiirel ja hõlpsal viisil.
Teabele juurdepääsu võimaldamisel peab olema tagatud isiku eraelu puutumatus.
Juurdepääs teabele võimaldatakse tasuta, välja arvatud juhul, kui teabe väljastamisega seotud otseste kulutuste eest maksmine on seadusega ette nähtud.
Igaühel on õigus vaidlustada teabele juurdepääsu piiramist, kui selline piirang rikub tema õigusi ja vabadusi.
Eraõiguslik juriidiline isik ja füüsiline isik käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustel.
Eraõiguslikule juriidilisele isikule ja füüsilisele isikule laienevad teabevaldaja kohustused, kui isik täidab seaduse, haldusakti või lepingu alusel avalikke ülesandeid, sealhulgas osutab haridus-, tervishoiu-, sotsiaal- või muid avalikke teenuseid, - teabe osas, mis puudutab nende ülesannete täitmist.
Mittetulundusühing, sihtasutus või äriühing, mille liige, asutaja või milles osaleja on riik, kohaliku omavalitsuse üksus või avalik-õiguslik juriidiline isik, - teabe osas, mis puudutab riigi või kohaliku omavalitsuse eelarvest eraldatud vahendite kasutamist.
Teabenõue on teabenõudja poolt käesolevas seaduses sätestatud korras teabevaldajale esitatud taotlus teabe saamiseks.
Teabenõudja on iga isik, kes esitab teabevaldajale teabenõude käesolevas seaduses sätestatud korras.
Teabe avalikustamisega.
Teabe avalikustamine on teabevaldaja poolt seadusega sätestatud korras teabele juurdepääsu võimaldamine, ilma et selleks peaks teabenõuet esitama.
Teabevaldaja on kohustatud võimaldama juurdepääsu tema valduses olevale teabele seaduses sätestatud korras.
Mitte andma teadvalt eksitavat, tegelikkusele mittevastavat või ebaõiget teavet ning kontrollima kahtluse korral väljastatava teabe õigsust ja vastavust tegelikkusele.
Teabevaldaja poolt teabele juurdepääsu seadusekohase korraldamise eest vastutab teabevaldaja juht või füüsilisest isikust teabevaldaja.
Teabevaldaja võib asjaajamiskorra või muude dokumentidega määrata kindlaks teabenõuete täitmise ja teabe avalikustamise eest vastutavad struktuuriüksused ja ametnikud või töötajad ning teabenõuete või avalikustamisele kuuluva teabe asutusesisese menetlemise korra.
Kui teabevaldaja ei ole kehtestanud ametnike või töötajate pädevust teabenõuete täitmisel, vastutab teabenõude nõuetekohase täitmise eest iga ametnik või töötaja, kellele teabenõue on täitmiseks antud või kellele see on esitatud.
Teabe nõuetekohase avalikustamise eest vastutab teabevaldaja juht, kui õigusaktiga ei ole teabe avalikustamise korraldamist tehtud ülesandeks teisele isikule.
Asutuse dokumendiregister on digitaalselt peetav andmekogu, mida asutusse saabunud ja asutuses koostatud dokumentide registreerimiseks ja neile juurdepääsu tagamiseks peab riigi- või kohaliku omavalitsuse asutus või avalik-õiguslik juriidiline isik.
Raamatupidamisdokumente dokumendiregistrisse ei kanta.
Dokumendi suhtes kehtivad juurdepääsupiirangud.
Saabunud ja lahendamist või vastamist vajavate dokumentide kohta kantakse dokumendiregistrisse ka seadusest tulenev lahendamise või vastamise tähtaeg, vastuse koostamise või lahendamise korraldamise eest vastutava struktuuriüksuse nimetus ja ametniku või töötaja nimi, kes vastuse koostab.
Dokumendiregistri pidaja peab võimaldama juurdepääsu dokumendiregistrile ja looma dokumentide leidmise hõlbustamiseks sisujuhi ning kasutusjuhendi.
Kirjalikult, andes teabenõude üle isiklikult või edastades selle posti, faksi või elektronpostiga.
Taotletav teabenõude täitmise viis.
Kui isik taotleb teavet, milles sisalduvad tema või kolmandate isikute delikaatsed või eraelulised isikuandmed, esitab ta teabenõude teabevaldajale vahetult, isikut tõendava dokumendiga enda isikut tõendades.
Teabevaldajal on õigus nõuda kirjaliku teabenõude esitamist, kui teabenõudja ei ole rahul suuliselt antud teabega.
Kui riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse ametnik või töötaja taotleb teavet ameti- või tööülesannete täitmiseks või isik taotleb eraelulisi isikuandmeid kolmanda isiku kohta, peab ta teatama teabevaldajale teabele juurdepääsu eesmärgi.
Teabenõudja ei tohi ameti- või tööülesannete täitmise ettekäändel või ametiseisundit kasutades taotleda teabele juurdepääsu muul eesmärgil.
Teabevaldaja on kohustatud selgitama teabenõudjale arusaadavalt teabele juurdepääsu korda, tingimusi ja viise.
Teabevaldaja ametnik või töötaja on kohustatud igakülgselt abistama teabenõudjat teabenõude esitamisel ning teabenõudjale vajaliku teabe, selle asukoha ja teabenõudjale sobivamate võimalike juurdepääsuviiside väljaselgitamisel.
Teabevaldaja ametnik või töötaja, kellel ei ole pädevust teabenõuet täita, on kohustatud viivitamata juhatama teabenõudja ametniku või töötaja juurde, kellel on vastav pädevus, või edastama viivitamata kirjaliku teabenõude nimetatud ametnikule või töötajale.
Kui teabenõudest ei selgu, millisel viisil või millist teavet teabenõudja soovib, peab teabevaldaja teabenõude täpsustamiseks võtma teabenõudjaga viivitamata ühendust.
Teabevaldaja registreerib teabenõude selle saamise päeval või hiljemalt saamisele järgneval tööpäeval.
Käesoleva seaduse §-s 11 sätestatud teabevaldaja dokumendiregistrisse kantakse teabenõudja esitatud § 14 lõikes 1 loetletud andmed ja teabenõude täitmise eest vastutava töötaja või struktuuriüksuse andmed ning teabenõude täitmise tähtpäev.
See on esitatud suuliselt ja täidetakse viivituseta.
Muul viisil, arvestades teabekandja tüüpi.
Teabe suuliselt edastamine takistab ajalise kestuse tõttu ülemääraselt teabevaldaja põhiülesannete täitmist.
Teabevaldaja peab teabenõudja taotlusel väljastama dokumentide koopiad paberkandjal, kui teabekandja tüüp ja teabenõudja sideandmed seda võimaldavad ja kui teave ei ole avalikustatud.
Teabenõudja nõudel peab teabevaldaja väljastama teabe (sealhulgas avalikustatud teabe) ametliku kinnitusega, kui kinnitus on vajalik teabenõudja õiguste ja vabaduste kasutamiseks ning kohustuste täitmiseks.
Soovitakse andmeid selle kohta, kas teabevaldaja valduses on teabenõudja poolt soovitud teave.
Teabenõude suulisel täitmisel ei ole teabenõude täitja kohustatud dokumente ette lugema.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhtudel valib sobiva teabenõude täitmise viisi teabevaldaja, konsulteerides võimaluse korral enne teabenõude täitmist teabenõudjaga.
Kui teabenõudest ei selgu teabenõudja poolt taotletav teabenõude täitmise viis ja teabenõudjaga ei ole võimalik teabenõude täitmise viisi täpsustada teabenõude täitmiseks ettenähtud tähtaja jooksul, täidetakse teabenõue selles esitatud sideandmete alusel teabevaldaja valitud viisil, võimaluse korral eelistades teabenõude esitamise viisi.
Teabenõue täidetakse viivituseta, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul.
Kui teabenõuet ei ole võimalik teabenõudja esitatud andmete puudulikkuse tõttu täita, siis teavitab teabevaldaja sellest teabenõudjat viie tööpäeva jooksul teabenõude täpsustamiseks.
Käesolevas seaduses sätestatud teabenõude menetluse tähtaegu arvestatakse alates teabenõude registreerimisele järgnevast tööpäevast.
Kui teabevaldajal on vaja teabenõuet täpsustada või kui teabe väljaselgitamine on aeganõudev, võib ta teabenõude täitmise tähtaega pikendada kuni 15 tööpäevani.
Tähtaja pikendamisest koos põhjendustega teatab teabevaldaja teabenõudjale viie tööpäeva jooksul.
Teabenõudjale on selgitatud võimalust tutvuda avalikustatud teabega.
Kui teabevaldaja ei valda taotletud teavet, selgitab ta välja pädeva teabevaldaja ja edastab talle teabenõude viivituseta, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul, teatades sellest samal ajal teabenõudjale.
Telefoni teel esitatud teabenõude võib jätta edastamata juhul, kui teabenõudjale teatatakse, kuhu teabenõudega tuleb pöörduda.
Eraõiguslikust juriidilisest isikust ja füüsilisest isikust teabevaldaja võib jätta teabenõude edastamata, teatades sellest teabenõudjale viivituseta, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul.
Kui taotletud teave on avalikustatud käesolevas või muus seaduses sätestatud korras, võib teabevaldaja teavet väljastamata teatada sellest teabenõudjale viivituseta, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul, koos andmetega taotletavale teabele juurdepääsu viisi ja koha kohta, välja arvatud käesoleva seaduse § 17 lõikes 4 sätestatud juhul.
Teabenõudja ei ole tasunud riigilõivu või teabenõude täitmise kulutuste eest, kui riigilõiv või tasu on seadusega ette nähtud ja teabevaldaja ei ole loobunud kulutuste katmise nõudest.
Teabenõude täitmiseks tuleb teavet täiendavalt süstematiseerida ja analüüsida ning selle alusel on vaja uus teave dokumenteerida.
Teabenõudja sideandmed puuduvad.
Teabevaldaja teatab viie tööpäeva jooksul teabenõude täitmisest keeldumisest teabenõudjale, viidates käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud alusele ja põhjendades keeldumist.
Teabenõude täitmisest keeldumisest teatab teabevaldaja samal ajal Andmekaitse Inspektsioonile digitaalselt.
Teabenõude täitmine ja sellest keeldumine registreeritakse dokumendiregistris, välja arvatud käesoleva seaduse § 16 lõikes 3 loetletud juhtudel.
Andmed selle kohta, kas teabenõudja on tasunud teabe väljastamise eest või teabevaldaja on kulude katmise nõudmisest loobunud.
Teabenõude täitmise kulud katab teabevaldaja, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti.
Paberkandjal koopiate valmistamise eest tasub teabenõudja kuni kolm krooni iga väljastatud lehekülje eest alates 21. leheküljest, kui seadusega ei ole teabe väljastamise eest riigilõivu ette nähtud.
Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuse esitatud teabenõude täitmise kulud katab teabevaldaja.
Teabenõudjale on teave vajalik oma õiguste ja vabaduste teostamiseks või kohustuste täitmiseks ja tal ei ole majanduslikke võimalusi kulude katmiseks.
Teabenõudja tasub teabevaldajale enne teabe väljastamist.
Kui teabe või dokumentide väljastamise eest on ette nähtud riigilõiv, tasub teabenõudja selle riigilõivuseaduses (RT I 1997, 80, 1344; 2000, 5, 32; 10, 58; 19, 117; 26, 150; 29, 168 ja 169; 39, 237; 49, 300; 54, 346 ja 349; 55, 365; 57, 372 ja 373; 59, 379; 60, õiend; 78, 498; 84, 534) sätestatud korras enne teabe väljastamist.
Teabevaldaja on kohustatud teabenõudjale väljastama vastuvõetud summade kohta kviitungi.
Muu teabe ja dokumendid, mille avalikustamise kohustus on sätestatud välislepingus, seaduses või selle alusel vastuvõetud õigusaktis või mida teabevaldaja peab vajalikuks avalikustada.
Teabe avalikustamise korral peab olema märgitud, kes, millal ja millise toiminguga (kehtestamine, kinnitamine, registreerimine või muu ametlik toiming) on avalikustatava teabe dokumenteerinud ning kellelt saab avalikustatud teabe kohta selgitusi.
Käesoleva seaduse § 28 lõikes 1 loetletud teave tuleb avalikustada veebilehel.
Muul seadusega või selle alusel vastuvõetud õigusaktiga ettenähtud viisil.
Teabevaldaja on kohustatud teabe avalikustama viisil, mis tagab selle jõudmise võimalikult kiiresti igaüheni, kes teavet vajab.
Teabevaldaja on kohustatud viivitamata avalikustama teabe inimeste elu, tervist või vara või keskkonda ähvardava ohu kohta, valides selleks kiireima ja sobivaima viisi, et ohtu vältida ja võimalikke tagajärgi leevendada.
Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused on kohustatud edastama ringhäälinguorganisatsioonidele või trükiajakirjandusele avalikustamiseks nende valduses oleva teabe sündmuste ja faktide kohta, mille puhul on eeldada avalikkuse huvi.
Riigikogu Kantselei, Vabariigi Presidendi Kantselei, Õiguskantsleri Kantselei, Riigikontroll, kohtud, Kaitsejõudude Peastaap, valitsusasutused ja avalik-õiguslikud juriidilised isikud on kohustatud pidama teabe avalikustamiseks veebilehte.
Linna- ja vallavalitsus korraldab veebilehe pidamise oma linna või valla organite ja asutuste tegevuse kajastamiseks ja nende valduses oleva teabe avalikustamiseks.
Linna- ja vallavalitsused võivad lepingu alusel korraldada ühise veebilehe pidamist.
Riigikantselei, ministeeriumid ja maavalitsused on kohustatud kasutusele võtma abinõud hallatavate riigiasutuste poolt veebilehtede pidamiseks.
Rakendab viivitamata abinõusid veebilehele juurdepääsu takistavate tehniliste probleemide kõrvaldamiseks.
Teabevaldaja märgib veebilehel iga dokumendi avalikustamise kuupäeva ja millal on teave veebilehel uuendatud.
Riigikantselei, ministeeriumi ja maavalitsuse veebilehelt peab olema võimalik otse juurde pääseda nende halduses olevate asutuste veebilehtedele.
Igaühel peab olema võimalus Interneti kaudu vabaks juurdepääsuks avalikule teabele rahvaraamatukogudes rahvaraamatukogu seaduses (RT I 1998, 103, 1696) sätestatud korras.
Piiratud juurdepääsuga teave on teave, millele juurdepääs on seadusega kehtestatud korras piiratud.
Käesoleva seaduse alusel võib asutuse juht kehtestada teabele juurdepääsupiirangu, tunnistades teabe asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks.
Teabe tehnoloogiliste lahenduste kohta, kui sellise teabe avalikuks tulek kahjustaks teabevaldaja huve või sellise teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamine on ette nähtud eraõigusliku isikuga sõlmitud lepingus.
Põhjendatud juhtudel asutusesiseselt adresseeritud dokumendid, mida dokumendiregistris ei registreerita (arvamused, teated, memod, õiendid, nõuanded jm).
Riikliku või teenistusliku järelevalve korras või distsiplinaarkorras tehtud jõustunud ettekirjutusi või antud akte ning andmeid kehtivate karistuste kohta.
Teabe suhtes, mis puudutab eraõiguslikule juriidilisele isikule riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest eraldatud vahendite ja üleantud vara kasutamist.
Isikuandmeteks, mille suhtes kehtib juurdepääsupiirang ja mis on ette nähtud asutusesiseks kasutamiseks, loetakse delikaatsed ja muud eraelulised andmed (edaspidi eraelulised isikuandmed).
Isiku kohta maksustamisega kogutud teave, välja arvatud teave maksuvõlgnevuste kohta.
Eraelulisi isikuandmeid sisaldava dokumendi suhtes kehtib juurdepääsupiirang alates dokumendi koostamisest või saamisest.
Avalikkuse huvi põhjustanud teabe faktide kohta, mis on seotud õiguserikkumise või õnnetusega, peab teabevaldaja avalikustama enne õiguserikkumise või õnnetuse asjaolude lõplikku selgitamist ulatuses, mis ei takista uurimist või järelevalvet või õnnetuse põhjuste selgitamist.
Sellise teabe avalikustamise ulatuse otsustab pädev uurimist või järelevalvet korraldav või õnnetuse asjaolusid selgitav ametnik.
Kui käesoleva seaduse §-s 36 sätestatud juurdepääsupiirangu kehtestamise keeld võib põhjustada juurdepääsupiiranguga teabe avalikuks tulemise, siis tagatakse juurdepääs üksnes sellele osale teabest või dokumendist, mille kohta juurdepääsupiirangud ei kehti.
Asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistatud teabele on juurdepääsuõigus riigi ja kohaliku omavalitsuse ametnikul oma ametiülesannete täitmiseks.
Seda teavet ei tohi edastada kolmandatele isikutele juurdepääsupiirangu kehtestanud asutuse loata.
Asutuse juht võib otsustada asutuseväliste isikute juurdepääsu võimaldamise asutusesiseseks tunnistatud teabele, kui see ei kahjusta riigi või omavalitsusüksuse huve, välja arvatud eraelulisi isikuandmeid sisaldavale teabele.
Teabevaldaja võimaldab juurdepääsu tema valduses olevatele eraelulistele isikuandmetele kooskõlas isikuandmete kaitse seaduse (RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941; 111, 1833; 2000, 50, 317) ja käesoleva seadusega.
Välismaalasele, kui teave on kogutud riikliku julgeoleku huvides.
Sotsiaal-, tervishoiu- või haridusteenust osutaval eraõigusliku juriidilise isiku töötajal või füüsilisest isikust ettevõtjal üksnes ulatuses, mis on vajalik nende teenuste osutamiseks.
Teabevaldaja on kohustatud pidama arvestust, kellele, mis eesmärgil, millal, millisel viisil ja millist eraelulisi isikuandmeid sisaldavat teavet väljastati.
Raviasutuses viibiva isiku tervise seisundit kajastavatele andmetele on juurdepääsuõigus tema lähedastel, kui isik ise ei ole selle vastu või uurimist teostav organ ei ole taotlenud juurdepääsupiirangu kohaldamist.
Selliseid andmeid väljastades peab teabevaldaja veenduma, et tegemist on selle isiku lähedasega, kelle kohta andmeid taotletakse.
Kriminaalmenetluses tõe selgitamise huvides, samuti isikute turvalisuse tagamiseks võib pädev uurimist või riiklikku järelevalvet teostav ametnik võimaldada juurdepääsu käesoleva seaduse § 37 lõigetes 2 ja 3 nimetatud juurdepääsupiiranguga teabele.
Kui juurdepääsupiirangu järgimine võib ohustada teiste isikute elu, tervist või vara, tuleb juurdepääsupiiranguga teave viivitamata avalikustada käesoleva seaduse § 30 lõikes 4 sätestatud viisil.
Asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabele kehtestatakse juurdepääsupiirang kuni vajaduse möödumiseni, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks.
Asutuse juht võib seda tähtaega pikendada kuni viie aasta võrra, kui juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus püsib.
Riiklikku ja teenistuslikku järelevalvet ning täitevvõimu üksikotsuste ettevalmistamist käsitletavate dokumentide suhtes kohaldatakse juurdepääsupiirangut kuni otsuse vastuvõtmiseni, kui ei ole muud alust teabele juurdepääsu piirata.
Eraelulisi isikuandmeid sisaldavale teabele kehtib juurdepääsupiirang selle saamisest või dokumenteerimisest alates 75 aastat või isiku surmast alates 30 aastat või kui surma ei ole võimalik tuvastada, siis 110 aastat alates isiku sünnist.
Teabe tunnistab asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks asutuse juht.
Asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistatud dokumendile teeb dokumendi vormistaja suurtähtedega märke „ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS“ või kasutab selle lühendit AK.
Eraelulisi isikuandmeid sisaldavale dokumendile tehakse märge „ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS. SISALDAB ERAELULISI ANDMEID“ või kasutatakse selle lühendit AKEA.
Märkele lisatakse selle tegemise kuupäev ja juurdepääsupiirangu kehtivuse lõpptähtpäev.
Teabevaldaja on kohustatud juurdepääsupiirangu kehtetuks tunnistama, kui selle kehtestamise põhjus on kadunud.
Juurdepääsupiirangu kehtetuks tunnistamise kohta tehakse dokumendile märge.
Teabevaldaja peab rakendama halduslikke ja tehnilisi abinõusid, et teave, mille kohta kehtib juurdepääsupiirang, ei satuks juurdepääsuõiguseta isikute kätte.
Kui juurdepääsupiirang kehtib arvutis vormistatud dokumendi kohta, peab dokumendi vormistaja veenduma, et juurdepääsu piiramiseks on asutuses kasutusele võetud abinõud andmete turvaliseks töötlemiseks.
Kõrgemalseisev organ või asutus teenistusliku järelevalve korras.
Andmekaitse Inspektsioon teostab teabevaldajate üle riiklikku järelevalvet nende poolt teabenõuete täitmisel ja teabe avalikustamisel.
Andmekaitse Inspektsioon võib järelevalvemenetluse algatada kaebuse alusel või oma algatusel.
Teabevaldaja täidab veebilehe pidamise kohustust seaduses sätestatud korras.
Isik, kelle käesolevas seaduses sätestatud õigusi on rikutud, võib kaebusega pöörduda käesoleva seaduse §-s 44 nimetatud järelevalveorgani poole või halduskohtusse kas isiklikult või esindaja kaudu.
Põhjendused, milles teabenõudja arvates seisnes teabevaldaja tegevuse ebaseaduslikkus.
Kui kaebuse esitaja arvates teabevaldaja ebaseaduslikult keeldus teabenõuet täitmast või esitas ebaõiget teavet, lisab kaebuse esitaja kaebusele teabevaldaja poolt teabenõude täitmisest kirjaliku keeldumise või teabevaldaja esitatud ebaõige teabe koopia.
Andmekaitse Inspektsioon vaatab kaebuse läbi ja kontrollib teabevaldaja tegevuse seaduslikkust kümne tööpäeva jooksul kaebuse saamisest alates.
Andmekaitse Inspektsioon võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kaebuse läbivaatamise tähtaega pikendada kuni 30 päevani, kui kaebust on vaja täpsustada või kaebuse läbivaatamiseks on vaja koguda täiendavaid seletusi ja dokumente.
Tähtaja pikendamisest teatab Andmekaitse Inspektsioon kaebuse esitajale kümne tööpäeva jooksul selle saamisest alates.
Samas asjas on jõustunud kohtuotsus.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud kaebuse läbivaatamisest keeldumise teeb Andmekaitse Inspektsioon kaebuse esitajale koos põhjendusega kirjalikult teatavaks.
Teha teabevaldajale ettepanekuid teabele juurdepääsu paremaks korraldamiseks.
Järelevalve tulemustest teatab Andmekaitse Inspektsioon kaebuse esitajale, teabevaldajale ja teabevaldaja kõrgemalseisvale asutusele või organile.
Järelevalve tulemus avalikustatakse Andmekaitse Inspektsiooni veebilehel.
Väljastanud käesoleva seaduse alusel kehtestatud juurdepääsupiirangutega teavet.
Ettekirjutus peab olema motiveeritud ja haldusdokumentidele esitatavate nõuete kohane.
Teabevaldaja võtab ettekirjutuse saamisest alates viie tööpäeva jooksul kasutusele abinõud ettekirjutuse täitmiseks ja teatab sellest Andmekaitse Inspektsioonile.
Andmekaitse Inspektsioon avalikustab teate oma veebilehel.
Teabevaldaja võib ettekirjutuse vaidlustada halduskohtus, kui tal on selline õigus halduskohtumenetluse seadustiku (RT I 1999, 31, 425; 33, õiend; 40, õiend; 96, 846; 2000, 51, 321) järgi.
Kui teabevaldaja jätab Andmekaitse Inspektsiooni ettekirjutuse täitmata ega vaidlusta seda halduskohtus, algatab Andmekaitse Inspektsioon haldusõiguserikkumise asja või pöördub teabevaldaja kõrgemalseisva asutuse või organi poole teenistusliku järelevalve korraldamiseks.
Teenistuslikku järelevalvet teostav organ või asutus on kohustatud taotluse läbi vaatama selle saamisest alates ühe kuu jooksul ja teatama teenistusliku järelevalve tulemustest Andmekaitse Inspektsioonile.
Andmekaitse Inspektsioon esitab iga aasta 1. detsembriks käesoleva seaduse täitmise kohta ettekande Riigikogu põhiseaduskomisjonile ja õiguskantslerile.
Ettekandes esitatakse ülevaade seaduserikkumistest ja need toime pannud teabevaldajatest, kaebustest, ettekirjutustest, algatatud haldusõiguserikkumise asjadest ja määratud karistustest ning muudest seaduse rakendamisega seotud asjaoludest.
Ettekanne avalikustatakse Andmekaitse Inspektsiooni veebilehel.
Riik ja kohalikud omavalitsused tagavad aastaks 2002 võimaluse avalikule teabele juurdepääsuks andmesidevõrgu kaudu rahvaraamatukogudes.
Ministrid oma valitsemisalas ning riigisekretär ja maavanemad enda hallatavate riigiasutuste osas kehtestavad 2001. aasta 1. juuniks ajakavad käesoleva seaduse nõuetele vastava veebilehe pidamisele üleminekuks.
Käesoleva seaduse §-s 31 nimetatud teabevaldajad alustavad käesoleva seaduse nõuetele vastava veebilehe pidamist mitte hiljem kui 2002. aasta 1. märtsist.
Vabariigi Valitsus, ministeeriumid ja kohaliku omavalitsuse organid viivad andmekogude pidamist reguleerivad õigusaktid käesoleva seadusega ja käesoleva seaduse kohaselt andmekogude seaduses tehtavate muudatustega kooskõlla 2002. aasta 1. jaanuariks.
Vabariigi Valitsus kehtestab riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste ning avalik-õiguslike juriidiliste isikute asjaajamiskorra alused 2001. aasta 1. märtsiks.
Teabevaldajad viivad oma asjaajamiskorrad käesoleva seadusega kooskõlla 2001. aasta 1. juuniks.
Teadvalt ebaõige avaliku teabe väljastamise või asutusesiseseks kasutamiseks ettenähtud teabe avalikustamise või väljastamise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele, - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Käesolevat seadust ei kohaldata, kui teabenõudeid täidetakse avaliku teabe seaduse alusel.
Märgukiri või avaldus esitatakse selgesti loetavas kirjas ning antakse üle isiklikult või edastatakse posti, faksi või elektronposti teel.
Elektronposti aadressil edastatud avaldused ja märgukirjad ei pea kandma omakäelist allkirja, vaid allkirjastatakse digitaalselt või märgitakse avalduses isikut tõendava dokumendi nimetus, number ja isikukood.
Paragrahvi 190 2 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „tehtava“ sõnaga „tõestatud“.
Üldkasutatava andmesidevõrguga ühenduse loomiseks ja asjakohaste tehniliste vahendite soetamiseks.
Paragrahvi 15 lõike 2 esimest lauset täiendatakse sõnadega „ning avalikule teabele üldkasutatava andmesidevõrgu kaudu juurdepääsu võimaldamine“.
Avaliku teabe seaduse alusel üldkasutatava andmesidevõrgu kaudu avalikustatud teabega tutvumiseks võimaldatakse teabe taotlejal kasutada arvutit.
Kui üldkasutatava andmesidevõrgu kaudu avalikustatud teabele soovib juurdepääsu rohkem isikuid, kui raamatukogu jõuab teenindada, on raamatukogu kohustatud korraldama soovijate eelregistreerimise.
Raamatukogu töötaja on kohustatud isikuid abistama riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste veebilehtedele juurdepääsu saamiseks.
Riikliku ja kohaliku omavalitsuse seireprogrammi alusel ning loodusvara kasutusõiguse või saasteloaga määratud mahus teostatud keskkonnaseire andmed avalikustatakse Keskkonnaministeeriumi veebilehel ja keskkonnaministri määratud mahus üldistatud perioodiliste väljaannetena, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul.
Avalduse esitaja taotlusel või juhul, kui õiguskantsler leiab, et avaldusele juurdepääsu piiramine on vajalik isikute õiguste ja vabaduste kaitseks, tunnistab õiguskantsler avalduse ja selle andmed asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks.
Vabariigi Valitsus kehtestab 2001. aasta 1. märtsiks riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste ning avalik-õiguslike juriidiliste isikute asjaajamiskorra ühtsed alused, mis võimaldavad asutuste asjaajamises kasutada ka digitaalselt allkirjastatud dokumente.
Lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „asutused“ sõnadega „ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud“ ja lõikes asendatakse sõna „asutuste“ sõnaga „oma“.
Eriolukorra riigis või selle osas kuulutab välja Vabariigi Valitsus Eesti Vabariigi põhiseaduse § 87 punkti 8 alusel loodusõnnetuse ja katastroofi korral või nakkushaiguse leviku tõkestamiseks.
Eriolukord kuulutatakse välja tingimusel, et loodusõnnetuse ja katastroofi korral või nakkushaiguse leviku tõkestamiseks on vaja viivitamatult rakendada ulatuslikke abinõusid, sealhulgas päästetöid, ning ohu kõrvaldamine ja kannatanute abistamine ei ole võimalik käesolevas seaduses sätestatud abinõusid rakendamata.
Loodusõnnetuse all mõistetakse käesolevas seaduses loodusjõudude tegevusest põhjustatud hävingulise toimega sündmusi, sealhulgas äkilise hävingulise toimega sündmusi, mis seavad ohtu elu, tervise, loodus- või tootmiskeskkonna.
Muus ulatuslikus õnnetuses või avariis.
Rahvusvaheliselt kontrollitava, taudina levida võiva eriti ohtliku nakkushaiguse Eestisse toomist, mille leviku tõkestamiseks on vaja kohe rakendada ulatuslikke tõrjeabinõusid massilise haigestumise vältimiseks.
Tööd kannatanutele abi osutamisel loodusõnnetuse ja katastroofi korral ning nakkushaiguste leviku tõkestamisel.
Vastava maakonna, linna või valla territoorium, kui eriolukord on välja kuulutatud osal riigi territooriumist.
Kohustada füüsilisi isikuid töötama päästetöödel.
Eriolukorra piirkonnas võib käesoleva seaduse §-s 20 sätestatud korras päästetöödel tervise ja avaliku korra kaitseks piirata füüsilise isiku õigust elu- või muu ruumi või territooriumi puutumatusele.
Igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse.
Eriolukorra ajal kehtivad seadused ja muud õigusaktid niivõrd, kuivõrd käesolevas seaduses ei sätestata teisiti.
Õigusaktid, mis on kehtestatud eriolukorra ajal käesoleva seaduse §-de 18, 19 ja 20 alusel, kaotavad kehtivuse üheaegselt eriolukorra lõppemisega ilma sellest eraldi teatamata.
Vabariigi Valitsust teavitavad loodusõnnetusest, katastroofist ja nakkushaiguse levikust riigiasutused ning valla- ja linnavalitsused Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Arvamuse andmine Vabariigi Valitsusele ja eriolukorra juhile abinõude rakendamise kohta eriolukorra ajal, samuti eriolukorra lõpetamise vajaduse kohta.
Eriolukorra väljakuulutamise otsustamiseks kutsub peaminister või tema äraolekul teda asendav minister viivitamatult kokku Vabariigi Valitsuse istungi, kus kuulatakse ära Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni arvamus eriolukorra väljakuulutamise vajaduse kohta.
Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu eriolukorra väljakuulutamise kohta esitab Vabariigi Valitsusele otsustamiseks peaminister või tema äraolekul teda asendav minister.
Vabariigi Valitsus kuulutab eriolukorra välja kogu riigi või vastava maakonna, linna või valla territooriumil.
Massiteabevahendite valdajate kohustus avaldada määrus viivitamatult ja muutmata kujul.
Vabariigi Valitsuse määrus eriolukorra väljakuulutamise kohta jõustub alates selle avaldamisest massiteabevahendites.
Vabariigi Valitsuse määruse eriolukorra väljakuulutamise kohta avaldavad massiteabevahendite valdajad muutmata kujul viivitamatult.
Vabariigi Valitsus võib eriolukorra ajal muuta eriolukorra piirkonda.
Eriolukorra piirkonna laiendamist ei loeta uue eriolukorra väljakuulutamiseks.
Eriolukorra piirkonna muutmine sätestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega ja sellest teavitatakse elanikkonda käesoleva seaduse §-s 14 sätestatud korras.
Vabariigi Valitsuse määrus eriolukorra piirkonna muutmise kohta jõustub alates selle avaldamisest massiteabevahendites.
Vabariigi President annab Vabariigi Valitsuse ettepanekul oma otsusega kaitseväe juhatajale korralduse kaitsejõudude kasutamiseks eriolukorra ajal eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud sündmusest tuleneva ohu kõrvaldamiseks ja kannatanute abistamiseks.
Kaitsejõudusid kasutatakse eriolukorra ajal ilma sõjalise tegevuseta käesoleva paragrahvi 3. lõikes sätestatud juhtudel ja korras.
Kaitsejõudude rakendamises koos politsei ning Siseministeeriumi muude relvastatud üksustega liikluse korraldamisel ja eriolukorra piirkonnas või kriisikoldes turvalisuse tagamisel.
Vabariigi Valitsus, ära kuulanud kriisikomisjoni arvamuse, otsustab eriolukorra lõpetamise pärast eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud sündmusest tuleneva ohu kõrvaldamist.
Eriolukorra lõpetamine sätestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega ja sellest teavitatakse elanikkonda käesoleva seaduse §-s 14 sätestatud korras.
Vabariigi Valitsuse määrus eriolukorra lõpetamise kohta jõustub alates selle avaldamisest massiteabevahendites, kui määruses eneses ei sätestata teist tähtaega.
Esitab massiteabevahendite valdajatele eriolukorraga seotud teateid kohustuslikuks avaldamiseks massiteabevahendites.
Eriolukorra juht juhib eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud sündmusest tuleneva ohu kõrvaldamist ja kannatanute abistamist.
Esitab massiteabevahendite valdajatele eriolukorraga seotud teateid kohustuslikuks avaldamiseks.
Eriolukorra juht on aruandekohustuslik Vabariigi Valitsuse ees.
Kui eriolukord on välja kuulutatud erakorralise seisukorra ajal, allub eriolukorra juht erakorralise seisukorra juhile.
Eriolukorra juht annab korraldusi.
Eriolukorra juhi korraldused on isikutele täitmiseks kohustuslikud.
Päästetööde juht juhib päästetöid eriolukorra piirkonnas või vajadusel kriisikoldes loodusõnnetuse ja katastroofi korral ning nakkushaiguse leviku tõkestamisel.
Päästetööde juht allub eriolukorra juhile.
Rakendab päästetöödel abinõusid looduse ning muinsuskaitseobjektide säilitamiseks ja kaitseks.
Päästetööde juht annab korraldusi.
Päästetööde juhi korraldused on täitmiseks kohustuslikud kõigile päästetöödes osalevatele isikutele.
Päästetööde juht vastutab päästetööde ohutu läbiviimise eest.
Eriolukorra ajal võib päästetöödel rakendada 18-50-aastasi isikuid.
Vaimsete või füüsiliste puuetega isikud ja nende hooldajad.
Eriolukorra ajal on päästetöödest radioaktiivse ohu tingimustes vabastatud alla 30 aasta vanused naissoost isikud.
Rakendab abinõusid päästetöödel koostöös eriolukorra juhi ning päästetööde juhiga ja nende korraldusel.
Massiteabevahendite valdajad on kohustatud avaldama Vabariigi Valitsuse ja eriolukorra juhi poolt esitatud eriolukorraga seotud teated muutmata kujul ja viivitamatult või määratud tähtajal.
Riik hüvitab omaniku või valdaja kulud, mis on tekkinud ainete, materjalide, seadmete ja muude vahendite kasutamisel käesoleva seaduse § 20 2. lõike punktides 4, 5 ja 6 sätestatud juhtudel.
Päästetööde juhi korraldusel päästetöödel vastavalt käesoleva seaduse § 20 2. lõike punktidele 2 ja 3 omanikule tekitatud kahju.
Päästetööde juhi poolt päästetöödel rakendatud füüsilistele isikutele makstakse palka töötatud aja eest.
Päästetööde juhi poolt päästetöödel rakendatud füüsilistele isikutele töö eest makstava palga hüvitab riik Vabariigi Valitsuse kehtestatud ulatuses ja korras.
Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõiget ei rakendata, kui tööandja säilitab töötajale päästetöödel rakendamise ajal tema senise palga.
Käesoleva paragrahvi 1.-3. lõiget ei kohaldata kaitseväelastele.
Päästetööde juhi korraldusel töötajate üleviimisel päästetöödele kohaldatakse Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (RT 1992, 15/16, 241; 1993, 10, 150; RT I 1993, 26, 441; 1995, 14, 170; 16, 228; 1996, 3, 57) § 67 1. ja 3. lõikes sätestatud tingimusi.
Käesoleva paragrahvi 1. lõiget kohaldatakse ka neile töötajate kategooriatele, kellele töölepingu seadus ei laiene.
Isiku hukkumisel päästetöödel maksab riik hukkunu ülalpidamisel olnud perekonnaliikmetele ühekordset toetust 10 aasta vabariigi keskmise kuupalga ulatuses.
Hukkunu matused korraldatakse riigi kulul.
Päästetöödel invaliidistunud isikule, kes tunnistati I või II grupi invaliidiks, maksab riik ühekordset toetust viie aasta vabariigi keskmise kuupalga ulatuses.
Päästetöödel invaliidistunud isikule, kes tunnistati III grupi invaliidiks, maksab riik ühekordset toetust ühe aasta vabariigi keskmise kuupalga ulatuses.
Toetuse saaja soovil makstakse toetus välja tema määratud aja jooksul osade kaupa või korraga kogu summa ulatuses.
Päästetöödel isikutega toimunud õnnetusjuhtumite uurimise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel sotsiaalminister.
Käesolevas seaduses kehtestatud kohustuste eiramise eest kannavad isikud, kellele need on täitmiseks kohustuslikud, asjaoludest olenevalt distsiplinaar-, haldus-, tsiviil- või kriminaalvastutust.
Eriolukorra piirkonnas sanitaar-epideemiatõrje eeskirjade või normide rikkumise eest määratakse rahatrahv 30 kuni 200 päevapalga ulatuses.
Sama tegevuse eest, kui see põhjustas tervisekahjustuse, määratakse rahatrahv 100 kuni 300 päevapalga ulatuses.
Eriolukorda korraldava õigusakti eiramise eest eriolukorra ajal isiku poolt, kellele see korraldus oli täitmiseks kohustuslik, määratakse rahatrahv 30 kuni 300 päevapalga ulatuses.
Käesoleva seaduse § 30 järgi on haldusõiguserikkumise protokolli koostamise ja kuni 100 päevapalga ulatuses rahatrahvi määramise õigus tervisekaitseametnikul.
Kuni 300 päevapalga ulatuses rahatrahvi määramise õigus on halduskohtunikul.
Käesoleva seaduse § 31 järgi on haldusõiguserikkumise protokolli koostamise ja kuni 100 päevapalga ulatuses rahatrahvi määramise õigus politseiametnikul ning tuletõrje- ja päästeametnikul.
Menetlus käesoleva seaduse §-des 30 ja 31 sätestatud haldusõiguserikkumiste asjades toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus kehtestatud korras, kui käesolevas seaduses ei sätestata teisiti.
Eriolukorra lõppemise ajaks käesoleva seaduse §-de 30 ja 31 järgi sissenõudmata rahatrahv nõutakse sisse suuruses, mis ei ületa haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud rahatrahvi maksimaalmäära.
Määrus kehtestatakse „Konkurentsiseaduse“ (RT I 2001, 56, 332) § 24 lõike 6 alusel.
Määrusega sätestatakse koondumise osaliste käibe arvutamise kord.
Koondumise osalise käive on raamatupidamise seaduse (RT I 1994, 48, 790; 1995, 26-28, 355; 92,1604; 1996, 40, 773; 42, 811; 49, 953; 1998, 59, 941; 1999, 55, 584; 101, 903) alusel arvutatud koondumisele eelnenud majandusaastal tema poolt müüdud kaupade ja osutatud teenuste realiseerimise netokäive.
Krediidiasutuste, finantseerimisasutuste ja kindlustusandjate käive arvutatakse §-s 3 sätestatu kohaselt.
Füüsilise isiku käibe all mõistetakse tema ja tema valitseva mõju all olevate ettevõtjate käivet kokku.
Koondumise osalise käivet arvutatakse üldjuhul eelnenud majandusaasta auditeeritud aruande alusel.
Juhul, kui auditeeritud aruannet eelnenud majandusaasta kohta veel ei ole, arvestab koondumise osaline eelnenud aasta käibe kokkuvõtetega, mille õigsust tõendab tema esindaja oma allkirjaga.
Koondumise osalise käive ei sisalda toodete müüki ja teenuste pakkumist ettevõtjate vahel, kes on omavahel seotud valitseva mõjuga.
Kui tegelik aruandlusperiood on erinev kui 12 kuud, siis jagatakse aruandlusperioodil tekkinud käive aruandlusperioodi kuude arvuga ja korrutatakse 12-ga.
Kui pärast aruandlusperioodi lõppu on koondumise käigus loovutatud või omandatud äritegevus, korrigeeritakse majandusaasta realiseerimise netokäivet nii, et sellest lahutatakse loovutatud ja liidetakse pärast aruandlusperioodi lõppu omandatud äritegevuse käive.
„Konkurentsiseaduse“ § 24 lõike 4 tähenduses käsitatakse kaheaastase perioodi jooksul ühtede ja samade ettevõtjate vahel toimunud koondumisi ühe ja sama koondumisena, mis loetakse tekkinuks viimase tehingu kuupäevaga.
Kahe aasta jooksul toimunud eelnevatest tehingutest peab teatama koos viimase tehinguga niipea, kui koondumise osaliste käivete piirmäärad on ületatud.
Kui kahe või enama tehingu teel omandatakse valitsev mõju ettevõtja üle või ettevõtja osa üle, võetakse käibe arvutamisel arvesse kõigi nende osade käive, mille suhtes sooritati tehingud eelneva kahe aasta jooksul.
Kui kaheaastase perioodi jooksul on üks ja sama ettevõtja omandanud valitseva mõju ettevõtjate üle, kes tegutsevad Eestis ühes ja samas majandusharus, siis ettevõtja käibele, kelle üle viimati omandati valitsev mõju, liidetakse ka nende ettevõtjate käibed, kelle üle on valitsev mõju omandatud koondumisele eelnenud kahe aasta jooksul.
Kui ühendav ettevõtja või valitsevat mõju omandav ettevõtja on teiste ettevõtjatega seotud valitseva mõju kaudu, siis arvestatakse tema käibele juurde kõigi tema valitseva mõju all olevate ettevõtjate ja tema üle valitsevat mõju omavate ettevõtjate käive.
Ettevõtja käive, kelle üle punktides 1-3 nimetatud ettevõtjad ühiselt omavad valitsevat mõju.
Valitseva mõjuga seotud ettevõtjate käibe arvutamise üks võimalik näide on toodud käesoleva määruse lisas.
Ühendatava ettevõtja ja ettevõtja puhul, kelle üle valitsev mõju omandatakse, võetakse arvesse ainult ühendatava ja omandatava ettevõtja ja nende valitseva mõju all olevate ettevõtjate käibed.
Kui koondumisega omandatakse valitsev mõju ainult ettevõtja osa üle „Konkurentsiseaduse“ § 19 lõige 1 punktides 2-5 sätestatud viisil, siis tema käibe arvutamisel võetakse arvesse ainult ettevõtja selle osa käive, mille suhtes tehing sooritati.
Kui koondumine toimub ühise ettevõtja asutamise teel, siis võetakse arvesse ühise ettevõtja üle valitsevat mõju omandavate koondumise osaliste käibed.
Kui koondumise osalistel on ühise valitseva mõju all olev ettevõtja, siis selle ettevõtja käibe arvutamisel lahutatakse käive, mis tekib tema ja koondumise osaliste ning nendega valitseva mõjuga seotud ettevõtjate vahel.
Võetakse arvesse ühise ettevõtja käive, mis on saadud tehingutes kolmandate osapooltega, kusjuures ühise ettevõtja käive jagatakse võrdselt kõikide ühist valitsevat mõju omavate ettevõtjate vahel.
Kui koondumise osalistel on koos muu ettevõtjaga ühise valitseva mõju all olev ettevõtja, siis ühise ettevõtja käive jagatakse võrdselt kõikide ühist valitsevat mõju omavate ettevõtjate vahel.
Kui ettevõtja üle omab valitsevat mõju riik või kohalik omavalitsusüksus, siis sellise ettevõtja koondumisel ei määratleta teda valitseva mõjuga seotuks teiste ettevõtjatega, kelle üle omab valitsevat mõju riik või kohalik omavalitsusüksus.
Sellise ettevõtja käibele teiste riigi ja kohaliku omavalitsusüksuse osalusega ettevõtjate käivet ei liideta.
Kui nimetatud ettevõtjaid juhitakse ühiselt selleks asutatud ettevõtja kaudu, liidetakse nende ettevõtjate käibed lõikes 10 kirjeldatud viisil.
Koondumise osalise poolt saadud riigiabi „Konkurentsiseaduse“ § 30 lõike 1 tähenduses võetakse arvesse tema käibe arvutamisel juhul, kui riigiabi on otseselt seotud kaupade tootmise ja turustamisega või teenuste osutamisega ning see peegeldub kaupade ja teenuste hinnas.
Ettevõtja käive välisvaluutas konverteeritakse Eesti kroonideks, võttes aluseks ettevõtja aruandlusperioodil Eesti Panga poolt noteeritud valuuta päevakursside keskmist.
Käesolevas määruses käsitatakse krediidiasutusi ja finantseerimisasutusi, s.h finantsvaldusettevõtjaid krediidiasutuste seaduse (RT I 1999, 23, 349; 2000, 35, 222; 40, 250) mõistes.
Finantsvaldusettevõtja käive arvutatakse üldjuhul lõike 2 kohaselt.
Kui finantsvaldusettevõtja põhieesmärgiks on omandada ja juhtida tema valitseva mõju all olevaid ettevõtjaid, arvutatakse tema käive finantsvaldusettevõtja mittekonsolideeritud käibe ja ettevõtjate (mille juhtimisel ta omab valitsevat mõju) käivete liitmise teel, millest on lahutatud ettevõtjatelt saadud dividendi- ja muu tulu.
Käesolevas määruses käsitatakse kindlustusandjaid kindlustusseaduse (RT I 1992, 48, 601; 1995, 26, 355; 1996, 23, 455; 40, 773; 1998, 61, 979; 1999; 27, 389; 10, 155; 2000, 53, 343; 2001, 43, 238) mõistes.
Kindlustusandja käibeks loetakse bilansiliste kindlustuspreemiate väärtus, mis hõlmab kõiki saadud ja saadavaid summasid kindlustusandja poolt või nimel väljastatud kindlustuslepingute alusel, kaasa arvatud väljaminevad edasikindlustuse preemiad.
Käesolev määrus jõustub 2001.aasta 1. oktoobril.
E: ettevõtjad, kelle üle punktis b nimetatud ettevõtjad ühiselt omavad valitsevat mõju.
Koondumise osalise (a) käibele liidetakse tema valitseva mõju all olevate ettevõtjate (b) kogu käive.
Kui üks ettevõtja omab valitsevat mõju teiste ettevõtjate üle, tuleb nende käive samuti lisada.
Näiteks, kui üks valitseva mõju all olevatest ettevõtjatest (b) omakorda omab valitsevat mõju ettevõtjate b1 ja b2 üle või kui kaks valitseva mõju all olevat ettevõtjat (b+b) omavad ühist valitsevat mõju ettevõtja (e) üle.
Kui kaks või enam ettevõtjat ühiselt omavad valitsevat mõju koondumise osalise (a) üle, tuleb liita kõigi nende ettevõtjate käive.
Näiteks, kahe ühist valitsevat mõju omava ettevõtja (c) ja nende üle valitsevat mõju omava ettevõtja (cl) käibed tuleb liita koondumise osalise (a) käibega.
Valitseva mõjuga seotud ettevõtjate vaheline käive lahutatakse.
Käesolev seadus reguleerib töötuna arvelolekut ja töötu riikliku abiraha, ühekordse toetuse ning õppestipendiumi maksmist tööhõiveameti kaudu.
Eestis viibival pagulasel kuni elamisloa tähtaja lõppemiseni.
Töötu on täieliku või osalise töövõimega isik, kelle vanus on 16 aastat või üle selle kuni vanaduspensioni eani, kes on tööta, valmis kohe tööle asuma ning otsib tööd.
Isik otsib tööd, kui ta pöördub tööhõiveametisse vähemalt kord 30 päeva jooksul sooviga kohe tööle asuda ning on valmis osalema tööturukoolituses.
Töötu võtab arvele elukohajärgne tööhõiveamet.
Isik võetakse tööhõiveametis töötuna arvele, kui ta pöördub tööhõiveametisse ja esitab vajalikud dokumendid Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Rase ja kellel arsti määratud sünnitustähtajani on jäänud vähem kui 70 kalendripäeva.
Käesoleva seaduse § 15 lõikes 1 loetletud juhtudel.
Töötu õppestipendiumi makstakse isikule, kes tööhõiveameti kaudu osaleb vähemalt 80 tundi kestval tööturukoolitusel.
Õppestipendiumi arvutatakse töötule iga õppetööl oldud õppepäeva eest koolitaja esitatud andmete alusel.
Õppestipendiumi määra ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Õppestipendiumi määr ei või olla väiksem kui töötu riikliku abiraha pooleteisekordne määr.
Õppestipendiumi määrab, arvutab ja maksab töötu elukohajärgne tööhõiveamet.
Õppestipendiumi makstakse töötu elukohajärgse tööhõiveameti kaudu töötu soovil tema pangakontole või posti teel.
Töötu riikliku abiraha määrab, arvutab ja maksab töötu elukohajärgne tööhõiveamet.
Abiraha makstakse töötu elukohajärgse tööhõiveameti kaudu töötu soovil tema pangakontole või posti teel.
Töötu riikliku abiraha määra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Abiraha makstakse töötuna arveloleku ajal üldjuhul kuni 270 päeva.
Töötul, kellele töötuskindlustushüvitist maksti lühema perioodi jooksul kui 270 päeva, on õigus abirahale kuni 270 päeva täitumiseni.
Abiraha hakatakse arvestama kaheksandast päevast selle määramisest arvates.
Õigus saada töötu riiklikku abiraha on isikul, kes töötuna arvelevõtmisele eelnenud 12 kuu jooksul on olnud hõivatud tööga või tööga võrdsustatud tegevusega vähemalt 180 päeva, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 loetletud juhud.
Teenimine kaitseväes või asendusteenistuses.
Olnud vahi all või kandnud karistust vanglas.
Töötu abiraha ei maksta perioodil, mil töötule makstakse töötuskindlustushüvitist töötuskindlustuse seaduse alusel.
Õigus saada töötu riiklikku abiraha on töötuna arvel oleval isikul, kes tööhõiveameti määratud ajal pöördub sinna vähemalt kord 30 päeva jooksul ja kellel puudub sissetulek töötu riikliku abiraha ulatuses, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud töötul.
Sissetuleku hulka ei arvata riiklikke toetusi.
Lõpetas töötamise või teenistuse tööandja algatusel viimases töökohas töökohustuste rikkumise, usalduse kaotamise või vääritu teo tõttu.
Töötu riiklikku abiraha ei maksta töötule, kes saab riiklikku pensioni või stipendiumi või on riiklikul ülalpidamisel või kellel on vähemalt töötu abiraha suurune sissetulek.
Töötu riikliku abiraha maksmise korra kehtestab sotsiaalminister.
Töötu haigestumise korral - arsti väljastatud dokumentide alusel haiguse ajaks, kusjuures töötu riikliku abiraha saamise aeg pikeneb haigusaja võrra.
Töötu, kellel puudub sissetulek, võib haiguse aja eest taotleda käesoleva seaduse §-s 12 ettenähtud ühekordset toetust.
Sel juhul tema töötu riikliku abiraha saamise aeg ei pikene.
Määratud ajal tööhõiveametisse mõjuva põhjuseta ilmumata jätmise korral - viimasest pöördumisest kuni uue pöördumiseni.
Õpitav eriala või amet ei sobi töötule tema terviseseisundi tõttu.
Töötul säilib õigus saada töötu riiklikku abiraha, kui ta on keeldunud hädaabitööst.
Kui ta ei ole 270 päeva jooksul leidnud sobivat tööd temast olenematul põhjusel.
Sel juhul võib tööhõiveamet tema töötu abiraha saamise õigust pikendada sotsiaalministri kehtestatud korras ja tingimustel kuni 90 päeva.
Töötuna arvelolek lõpetatakse käesoleva seaduse §-s 4 loetletud juhtudel.
Tööhõiveamet võib maksta töötule ühekordset toetust Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras.
Tööturuameti ja tööhõiveametite ülalpidamise ning töötu abirahaks, õppestipendiumiks ja ühekordseks toetuseks ettenähtud kulud kaetakse riigieelarvest.
Käesoleva seaduse kohaldamisel tekkinud vaidlused lahendab kohus.
Pooltel on õigus pöörduda kohtusse nelja kuu jooksul, alates päevast, millal nad on saanud teada või oleksid pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest.
Töötuna arvelevõtmist, töötu riiklikku abiraha, õppestipendiumi või ühekordset toetust teadlikult ebaõigete andmete esitamise teel taotlenud isiku töötuna arvelolek lõpetatakse ning ta kaotab kaheks aastaks õiguse olla tööhõiveametis töötuna arvel.
Ebaõigete andmete esitamisega saadu tuleb hüvitada või see nõutakse tagasi kohtu korras.
Tunnistada kehtetuks töötu sotsiaalse kaitse seadus (RT I 1994, 81, 1381; 1995, 89, 1572; 1996, 42, 810; 49, 953; 1997, 77, 1309; 1999, 10, 150; 58, 609; 82, 749; 2000, 35, 218).
Kinnitada „Lennuliiklustasude määramise, maksmise ja maksmisest vabastamise kord“ (juurde lisatud).
Käesoleva korraga sätestatakse lennuliiklustasude määramine, maksmine ja maksmisest vabastamine.
Lennuliiklustasude määramise, maksmise ja maksmisest vabastamise korda rakendatakse õhusõidukite suhtes, mis lendavad Eesti lennuinfopiirkonnas ja kasutavad järgmiste aktsiaseltside teenuseid: AS Tallinna Lennujaam, AS Tartu Lennujaam, AS Pärnu Lennujaam, AS Kuressaare Lennujaam ja AS Kärdla Lennujaam.
Käesoleva korraga rakendatud tasud kuuluvad käibemaksustamisele seadusega kehtestatud korras.
Käesoleva korra rakendamise riiklike õhusõidukite ja riiklike visiitidega seotud õhusõidukite suhtes otsustab lennuliiklusteenust osutav ettevõtja kooskõlastatult vastava ministeeriumi taotluse alusel igal üksikjuhul eraldi.
Allahindluse määrad peavad olema avalikustatud hinnakirjas.
Konveiermaandumisi ja treeningeesmärgil tehtavaid madallähenemisi ja/või kordusringile minekuid loetakse üheks maandumiseks.
Käesolevas korras kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses.
Lennuliiklustasu - lennuliikluteenuste eest võetava tasu (marsruudi navigatsioonitasu, terminali navigatsioonitasu, maandumistasu, parkimistasu, reisijatasu ja starditasu) üldnimetus.
Marsruudi navigatsioonitasu - lennujuhtimisteenuse eest võetav tasu Eesti lennuinfopiirkonnas, kui õhusõiduk lendab instrumentaallennureeglite järgi.
Terminali navigatsioonitasu - tasu, mis võetakse lennujuhtimisteenuse ja lennuvälja lennuinfoteenuse eest, kui õhusõiduk lendab antud lennuvälja lähilennujuhtimisalas, selle lennuvälja lennuinfotsoonis ja maandub sellel lennuväljal.
Baseeruv õhusõiduk - õhusõiduk, mille omanik või käitaja on sõlminud selle lennuväljaga lepingu õhusõiduki alaliseks baseerumiseks sellel lennuväljal.
Lennuväljatasu - lennuväljateenuste eest võetava tasu (maandumis-, parkimis-, reisija- ja starditasu) üldnimetus.
Riiklik õhusõiduk - õhusõiduk, mida kasutatakse kaitseväe-, tolli- või politseiteenistuses.
Otsimis-päästelend - Merevalvekeskuse, lennupääste koordinatsioonikeskuse või välisriigi vastava teenistusega kooskõlastatud lend otsimis- ja päästetööde tegemiseks.
Siseriiklik liiklus - lennud, mille lähte- ja sihtlennuväli on Eestis.
Konveiermaandumine - stardi- ja maandumisharjutus, kus lennuk alustab starti enne läbijooksu lõppu.
Madallähenemine - õhusõiduki instrumentaal- või visuaallähenemise harjutus, kus õhusõiduk alustab uut lähenemist või jätkab lendu pärast vajalike lennuparameetrite saavutamist lennurajale lähenemisel.
Ortodroomne teekond - kõige lühem teekond kahe punkti vahel mööda suurringjoont.
Käesolevas korras nimetatud lennuliiklustasude maksmise tagab õhusõiduki käitaja või õhusõiduki omanik.
Lennuliiklustasud makstakse enne õhusõiduki lahkumist lennuväljalt, kui teenust osutanud ettevõtjaga ei ole teisiti kokku lepitud.
Õhusõiduki käitaja või omanik on kohustatud andma teenust osutanud ettevõtjale lennuliiklustasude määramiseks ja sissenõudmiseks vajalikku teavet ja selgitusi.
Lennuliiklustasude maksmisega viivitamisel võib teenust osutanud lennuettevõtja nõuda viivist vastavalt sõlmitud kokkuleppele.
Eesti lennuinfopiirkonnas instrumentaallennureeglite järgi lendu sooritava õhusõiduki eest, mille maksimaalne lubatud stardimass ületab 5700 kg, tuleb maksta marsruudi navigatsioonitasu.
Kus N on marsruudi navigatsioonitasu, p - marsruudi navigatsiooniteenuse tasumäär ühiku kohta (p = 376 krooni), d - teekonnategur (kahe komakohaga), mis on 1/100 ortodroomsest teekonnast kilomeetrites ja w - õhusõiduki kaalu arvestav tegur kahe komakohaga (, kus MTOW on tonnides ühe komakohaga).
Lennatud teekonna pikkust vähendatakse 40 kilomeetri võrra iga stardi ja maandumise puhul Eesti lennuväljal.
Ja w - õhusõiduki kaalu arvestav tegur kahe komakohaga (, kus MTOW on tonnides ühe komakohaga).
Lennuvälja kasutamisel väljaspool lennuvälja ametlikku lahtiolekuaega võetakse maandumistasu kahekordses määras.
Õhusõiduki parkimise eest lennuvälja territooriumil alla kuue tunni parkimistasu ei võeta.
Õhusõiduki stardi eest väljaspool ametlikku tööaega võetakse Kuressaare, Kärdla, Pärnu ja Tartu lennuväljal nii rahvusvaheliste kui siseriiklike lendude eest starditasu 300 krooni.
Sooritab lendu Eesti Vabariigi suhtes jõustunud välislepingu alusel, mille kohaselt on õhusõiduk nimetatud tasude maksmisest vabastatud.
Punktis 23 märgitud põhjustel vabastatakse lennuliiklustasude maksmisest siis, kui sellekohane taotlus on eelnevalt esitatud teenuse osutajale (välja arvatud tagasilend tehnilistel põhjustel või halva ilma tõttu ning otsimis-päästelend).
Otsimis-, pääste-, kiirabi- ja õppelendudel osalejate eest.
Käesolev seadus sätestab riikliku pensioni mõiste, liigid, riikliku pensionikindlustuse korralduse, riikliku pensionikindlustuse vahendite arvestamise alused, samuti riikliku pensionikindlustuse registri loomise ja pidamise alused ning riikliku pensioni määramise, arvutamise ja maksmise tingimused ning korra.
Käesoleva seaduse alusel makstav riiklik pension on solidaarsuspõhimõttele tuginev igakuine rahaline sotsiaalkindlustushüvitis vanaduse, töövõimetuse või toitja kaotuse korral, mida makstakse riigieelarves riikliku pensionikindlustuse kuludeks määratud vahenditest.
Kellel vastavalt käesolevale seadusele tekib muudel alustel õigus riiklikule pensionile.
Riiklik pension määratakse ja makstakse Eesti alalisele elanikule või tähtajalise elamisloa alusel Eestis elavale välismaalasele pensioni saamise õiguse tekkimisel käesoleva seadusega ettenähtud juhtudel.
Eestis viibival pagulasel on riikliku pensioni saamise õigus Eesti alalise elanikuga võrdsetel alustel.
Käesoleva seaduse alusel määratakse riiklik pension juhul, kui isik ei saa riiklikku pensioni Eesti teiste seaduste alusel.
Kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab pensioni määramiseks ja maksmiseks teistsuguseid sätteid kui käesolev seadus, siis kohaldatakse välislepingut.
Isikule, kellel on õigus mitmele käesolevas paragrahvis loetletud riikliku pensioni liigile, määratakse üks liik tema valikul, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud isikule.
Alla 18-aastasel või alla 24-aastasel orvul, kes õpib gümnaasiumi või kutseõppeasutuse päevases õppevormis või ülikooli või rakenduskõrgkooli statsionaarses õppevormis, või sellest east vanemal orvul, kui ta on tunnistatud töövõimetuks enne 18-aastaseks (päevases või statsionaarses õppevormis õppija enne 24-aastaseks) saamist, on õigus saada, arvestades käesoleva seaduse § 14 lõike 2 ja § 16 lõike 2 punkti 3 sätteid, samaaegselt kahte toitjakaotuspensioni või kahte rahvapensioni või nii toitjakaotuspensioni kui rahvapensioni sõltuvalt tema vanemate pensioniõiguslikust või pensionikindlustusstaažist.
Riiklikku pensionikindlustust korraldab Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas olev Sotsiaalkindlustusamet elukohajärgsete pensioniametite kaudu.
Õigus vanaduspensionile on 63-aastaseks saanud või käesoleva paragrahvi lõikes 2 märgitud vanuses oleval isikul, kellel on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensioniõiguslikku staaži või pensionikindlustusstaaži.
Vanaduspension määratakse eluajaks.
Vanaduspensioni määramist võib taotleda mis tahes ajal pärast pensioni saamise õiguse tekkimist.
Ennetähtaegse vanaduspensioni saamise õigus tekib mitte varem kui kolm aastat enne käesoleva seaduse § 7 lõikes 1 sätestatud vanusesse jõudmist isikul, kellel on vanaduspensioni määramiseks nõutav § 7 lõikes 1 sätestatud pensioniõiguslik või pensionikindlustusstaaž.
Isikul, kellel tema sünniaasta kohaselt tekib õigus vanaduspensionile vastavalt käesoleva seaduse § 7 lõikele 2, on ennetähtaegse vanaduspensioni saamise õigus mitte varem kui kolm aastat enne § 7 lõikes 2 sätestatud vanadusse jõudmist, kui tal on vanaduspensioni määramiseks nõutav § 7 lõikes 1 sätestatud pensioniõiguslik või pensionikindlustusstaaž.
Ennetähtaegne vanaduspension arvutatakse käesolevas seaduses vanaduspensioni arvutamiseks ja ümberarvutamiseks kehtestatud korras, vähendades pensioni iga käesoleva seaduse § 7 lõigetes 1 või 2 ettenähtud pensionieast varem pensionile jäämise kuu eest 0,4 protsendi võrra.
Ennetähtaegne vanaduspension määratakse eluajaks ja seda ei arvutata ümber soodustingimustel vanaduspensioniks või vanaduspensioniks.
Rehabiliteeritud isikul, kes õigusvastaselt represseerituna on viibinud kinnipidamiskohas või asumisel.
Temal vähendatakse käesoleva seaduse § 7 lõikes 1 või 2 ettenähtud pensionile õigust andvat vanust ühe aasta võrra iga kinnipidamiskohas või asumisel viibitud täisaasta eest, ent kokku mitte rohkem kui viie aasta võrra, kui tal on vähemalt 15 aastat pensioniõiguslikku või pensionikindlustusstaaži.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nõutud vähemalt 15-aastane pensioniõiguslik või pensionikindlustusstaaž peab olema omandatud Eestis.
Soodustingimustel vanaduspension määratakse eluajaks.
Õigus töövõimetuspensionile on vähemalt 16-aastasel isikul kuni käesoleva seaduse § 7 lõigetes 1 või 2 sätestatud vanaduspensioniikka jõudmiseni, juhul kui ta on Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras tunnistatud püsivalt töövõimetuks töövõime kaotusega 40-100 protsenti.
Kui isik, kellele on määratud ja makstud töövõimetuspensioni ning kelle õigus pensionile lõppes püsiva töövõimetuse aja lõppemise tõttu, tunnistatakse korduvalt töövõimetuks, suurendatakse töövõimetuspensionile õiguse kindlakstegemisel töövõimetuspensioni eelmisel määramisel kohaldatud pensioniõigusliku või pensionikindlustusstaaži nõuet ühe aasta võrra iga kolme aasta kohta, mis on möödunud eelmise püsiva töövõimetuse lõppemise ajast, kuid mitte enam kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud pensioniõigusliku või pensionikindlustusstaaži nõudeni.
Töövigastuse või kutsehaiguse tagajärjel tekkinud püsiva töövõimetuse puhul on õigus saada töövõimetuspensioni pensioniõiguslikust või pensionikindlustusstaažist olenemata.
Kaitseväeteenistuses teenistusülesannete täitmisel või seoses teenistuskohustustega tekkinud püsiva töövõimetuse puhul on õigus saada töövõimetuspensioni pensioniõiguslikust või pensionikindlustusstaažist olenemata.
Püsivalt töövõimetuks tunnistatud isikule määratakse töövõimetuspension kogu töövõimetuse ajaks, kuid mitte kauemaks kui käesoleva seaduse § 7 lõigetes 1 või 2 sätestatud vanaduspensioniikka jõudmiseni.
Tähtajalise elamisloaga Eestis elaval välismaalasel on Eestis töövõimetuks tunnistamise korral õigus töövõimetuspensionile tähtajalise elamisloa kehtivuse perioodil, kui ta vastab selle pensioni saamiseks käesolevas seaduses sätestatud tingimustele.
Püsival töövõimetusel on kaks astet - täielik töövõimetus ja osaline töövõimetus.
Täielikult töövõimetu on isik, kellel esineb haigusest või vigastusest põhjustatud tugevasti väljendunud funktsioonihäire, mille tõttu ta ei ole võimeline tööga elatist teenima.
Osaliselt töövõimetu on isik, kes on võimeline tööga elatist teenima, kuid kes haigusest või vigastusest põhjustatud funktsioonihäire tõttu ei ole võimeline tegema talle sobivat tööd tööaja üldisele riiklikule normile vastavas mahus.
Püsiva töövõimetuse ulatust väljendatakse töövõime kaotuse protsentides nulliga lõppeva arvuna.
Täielikule töövõimetusele vastab töövõime kaotus 100 protsenti.
Osalisele töövõimetusele vastab töövõime kaotus 10-90 protsenti.
Isiku võib püsivalt töövõimetuks tunnistada kestusega kuus kuud, üks aasta, kaks aastat, viis aastat või kuni käesoleva seaduse § 7 lõigetes 1 või 2 sätestatud vanaduspensioniikka jõudmiseni.
Isiku püsiva töövõimetuse tekkimise aja võib tuvastada tagasiulatuvalt, ent mitte enam kui kolm aastat arstliku töövõimetuse ekspertiisi taotlemise kuupäevast.
Püsiva töövõimetuse tekkimise aeg, püsiva töövõimetuse põhjus ja püsiva töövõimetuse kestus tuvastatakse arstliku töövõimetuse ekspertiisiga Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Töövõime kaotuse protsendi määramise juhendi kinnitab ning arstlikku töövõimetuse ekspertiisi suunamiseks vajalikud dokumendid kehtestab sotsiaalminister.
Arstliku töövõimetuse ekspertiisi otsuse vormi kinnitab sotsiaalminister.
Vanaduspension 30-aastase pensioniõigusliku staaži korral.
Töövõimetuspension moodustab töövõime kaotusele vastava protsendi käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel leitud suurusest.
Kui käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel arvutatud pension osutub väiksemaks rahvapensioni määrast, makstakse töövõimetuspensioni rahvapensioni määras.
Toitjakaotuspension määratakse toitja surma korral tema ülalpidamisel olnud perekonnaliikmele.
Lapsele, vanemale või lesele määratakse pension sõltumata sellest, kas nad olid toitja ülalpidamisel või mitte.
Eestis tähtajalise elamisloaga elavale välismaalasele määratakse toitjakaotuspension tähtajalise elamisloa kehtivuse perioodil, kui õigus sellele pensionile tekkis Eestis.
Laps, vend, õde või lapselaps, kes on alla 18-aastane (alla 24-aastane gümnaasiumi või kutseõppeasutuse päevases õppevormis õppiv õpilane või ülikooli või rakenduskõrgkooli statsionaarses õppevormis õppiv üliõpilane) või sellest east vanem, kui ta on tunnistatud püsivalt töövõimetuks enne 18-aastaseks (päevases või statsionaarses õppevormis õppija enne 24-aastaseks) saamist.
Üks vanematest, lesk või eestkostja, kes ei tööta ning kasvatab toitja alla 14-aastast last, venda, õde või lapselast oma perekonnas.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 loetletud isikutele määratakse toitjakaotuspension, kui toitjal oli surma päevaks pensioniõiguslik või pensionikindlustusstaaž, mis oleks olnud vajalik temale töövõimetuspensioni määramiseks.
Võõrasvanemal või kasuvanemal, kes on võõraslast või kasulast kasvatanud ja ülal pidanud vähemalt kaheksa aastat.
Käesolevat seadust kohaldatakse toitjakaotuspensioni määramiseks ka siis, kui toitja on kehtestatud korras tunnistatud teadmata kadunuks.
Toitjakaotuspension määratakse ajaks, mil isik vastab selle pensioni saamiseks käesolevas paragrahvis ettenähtud tingimustele.
Püsivalt töövõimetu isik loetakse käesoleva paragrahvi lõike 3 tähenduses toitjakaotuspensionile õigust omavaks perekonnaliikmeks juhul, kui tal on õigus töövõimetuspensionile või püsiva töövõimetuse alusel rahvapensionile.
Kolmele või enamale perekonnaliikmele 100 protsenti.
Rahvapension määratakse isikule, kellel ei ole õigust vanadus-, töövõimetus- või toitjakaotuspensionile nõutava pensioniõigusliku või pensionikindlustusstaaži puudumise tõttu.
Käesoleva seaduse § 7 lõigetes 1 või 2 sätestatud vanaduspensioniikka jõudnud isikul, kellele maksti püsiva töövõimetuse alusel rahvapensioni kuni vanaduspensionieani või käesoleva seaduse § 50 lõike 2 alusel endises suuruses säilitatud pensioni kuni määratud tähtajani.
Punktis 4 nimetatud isikule ajaks, mil ta vastab käesoleva seaduse §-s 13 ettenähtud tingimustele.
Rahvapensioni määra kehtestab Riigikogu riigieelarve vastuvõtmisel.
Käesoleva seaduse § 15 lõike 2 punktis 4 nimetatud isikule kolme või enama perekonnaliikme korral 100 protsenti, kahe perekonnaliikme korral 70 protsenti ja ühe perekonnaliikme korral 40 protsenti rahvapensioni määrast.
Vabadussõjast osavõtnu lesele 100 protsenti rahvapensioni määrast.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-4 ettenähtud pensionilisa arvutatakse juurde ka nimetatud punktides loetletud isikute perekonnale määratud toitjakaotuspensionile.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 ettenähtud pensionilisa arvutatakse juurde ka toitjakaotuspensioni saajale, kes vastab nimetatud lisa saamise tingimustele.
Rehabiliteeritud isiku või sõjavangis või II maailmasõja ajal koonduslaagris, getos, samuti aastatel 1941-1942 töö- ja ehituspataljonis või töö- ja ehituskolonnis viibinud isiku töövõimetuspensionile arvutatakse juurde pensionilisa 20 protsenti rahvapensioni määrast.
Isikule, kellel on õigus mitmele käesolevas paragrahvis loetletud pensionilisale, makstakse üks pensionilisa tema valikul.
Pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse tegevuse aeg, kui tööandja oli kohustatud maksma sotsiaalmaksu.
Loomeliitude ja kutseühingute liikmete tegevuse aeg alates loometegevuse algusest.
Töötamise aeg kirikus (koguduses) või muus registreeritud usuorganisatsioonis.
Aeg, mil töötaja või käesoleva lõike punktis 13 nimetatud füüsilisest isikust ettevõtja oli ajutiselt töövõimetu.
1944. aasta oktoobris või novembris Saaremaalt Sõrve poolsaarelt Saksamaale sunniviisiliselt ümberasustatud isiku puhul aeg alates ümberasustamisest kuni Eestisse elama asumiseni, kuid mitte kauem kui 1946. aasta 31. detsembrini, kolmekordselt.
Pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse käesolevas paragrahvis sätestatud tegevus endise NSV Liidu territooriumil kuni 1991. aasta 1. jaanuarini juhul, kui isikul on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensioniõiguslikku või pensionikindlustusstaaži.
Käesolevas paragrahvis sätestatud pensioniõiguslikku staaži arvestatakse kuni 1998. aasta 31. detsembrini.
Pensioniõiguslik staaž arvutatakse täisaastates.
Täisaastani ümardatakse staaž, mille pikkus on vähemalt kuus kuud, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 toodud juhul.
Vanadus-, töövõimetus- või toitjakaotuspensionile õigust andva staaži kindlakstegemisel lähtutakse ümardamata pensioniõiguslikust staažist.
Pensioniõigusliku staaži tõendamise juhendi kinnitab Vabariigi Valitsus.
Pensionikindlustusstaaži arvestamise aluseks on andmed pensionikindlustatu poolt või tema eest makstud või arvestatud sotsiaalmaksu (edaspidi isikustatud sotsiaalmaks) kohta.
Õigus pensionikindlustusstaaži ühele aastale on pensionikindlustatul, kes ise on maksnud või kelle eest on vastavalt sotsiaalmaksuseadusele arvestatud sotsiaalmaksu vähemalt kuupalga alammäära aastasummalt.
Isiku puhul, kelle eest sotsiaalmaksu maksab riik vastavalt sotsiaalmaksu seaduse §-le 6, arvestatakse pensionikindlustusstaaži samaväärselt sotsiaalmaksu tasumisega kuupalga alammääralt.
Pensionikindlustusstaaži arvutamisel võrreldakse pensionikindlustatu iga kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksu vastava aasta jaanuarikuu kaheteistkümnekordselt kuupalga alammääralt arvutatud sotsiaalmaksuga.
Pensionikindlustusstaaži arvestamise juhendi kinnitab Vabariigi Valitsus.
Ühe kalendriaasta kohta arvestatakse kuni üks aasta pensionikindlustusstaaži.
Staažiosakust, mille suurus võrdub pensioniõigusliku staaži aastate arvu ja staažiaasta hinde korrutisega.
Kindlustusosakust, mille suurus võrdub pensionikindlustatu aastakoefitsientide summa ja aastakoefitsiendi hinde korrutisega.
Kui pensioni taotlejal ei ole pensionikindlustusstaaži, määratakse riiklik pension käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud osade alusel.
Rahvapension arvutatakse protsentides rahvapensioni määrast.
Isikule, kellele vähemalt 15-aastase pensioniõigusliku või pensionikindlustusstaaži korral arvutatud vanaduspensioni suurus osutub väiksemaks käesoleva seaduse § 16 lõike 2 punktis 1 sätestatud rahvapensioni suurusest, makstakse vanaduspensioni suuruses 100 protsenti rahvapensioni määrast.
Isikule, kellel puudub pensioni määramiseks nõutav käesolevas seaduses sätestatud pensioniõiguslik või pensionikindlustusstaaž, kuid kellel tekib õigus pensionile vastavalt välislepingule, arvutatakse pension Eestis omandatud pensioniõigusliku või pensionikindlustusstaaži alusel.
Sellise isiku pensioni baasosa arvutamisel korrutatakse pensioni baasosa suurus Eestis omandatud pensioniõigusliku ja pensionikindlustusstaaži aastate arvuga ning jagatakse viieteistkümnega.
Pensionikindlustatu aastakoefitsiendi arvutamiseks liidetakse pensionikindlustatu kohta riikliku pensionikindlustuse registris arvestatud isikustatud sotsiaalmaksu summad ning jagatakse riikliku pensionikindlustuse registrisse kantud isikustatud sotsiaalmaksu keskmise suurusega antud kalendriaastal.
Riigieelarvega määratud riikliku pensionikindlustuse kuludest ja käesoleva seaduse §-s 26 sätestatud kulude jaotuse arvestusest ettenähtud kulud kindlustusosakute maksmiseks.
Juhendi kindlustusosaku suuruse arvutamiseks kinnitab sotsiaalminister.
Vabariigi Valitsus kinnitab järgmise aasta riikliku pensionikindlustuse registrisse kantava isikustatud sotsiaalmaksu arvestusliku keskmise suuruse hiljemalt 10 kalendripäeva enne kalendriaasta algust.
Eelmise aasta isikustatud sotsiaalmaksu keskmise suuruse kinnitab Vabariigi Valitsus mitte hiljem kui jooksva aasta 20. märtsil ning seda rakendatakse pensioni määramisel ja ümberarvutamisel tähtajaga alates 1. aprillist.
Kui pension määratakse tagasiulatuvalt algtähtajaga enne 1. aprilli, võetakse pensioni arvutamisel aluseks Vabariigi Valitsuse kinnitatud riikliku pensionikindlustuse registrisse kantava isikustatud sotsiaalmaksu arvestuslik keskmine suurus.
Vahendid riikliku pensionikindlustuse finantseerimiseks nähakse ette igaaastases riigieelarves.
Riikliku pensionikindlustuse kulude katteallikatena laekuvad tulud on selle eelarveaasta tulud, millal nad eelarvesse laekuvad, olenemata sellest, millise aasta eest nad on arvestatud või millal nad oleksid pidanud laekuma.
Pensionide väljamaksmise panga- ja postikulud.
Pensionikindlustatute informeerimine § 35 alusel.
Eesti riigi poolt mõne muu seaduse alusel makstavaid pensione ja pensionilisasid finantseeritakse vastavates seadustes ettenähtud vahenditest.
Pensionikindlustatute informeerimiseks.
Vähemalt 70 protsenti nimetatud summast jagatakse proportsionaalselt vastavalt pensioniõigusliku staaži aastate ja pensionikindlustuse aastakoefitsientide osakaalule nende üldarvus.
Kui pärast riigieelarve vastuvõtmist kehtestatud seaduste alusel riikliku pensionikindlustuse kulude katteallikad vähenevad või kulud suurenevad, sätestatakse käesolevas seaduses kulude täiendavad katteallikad.
Riiklik pensionikindlustuse register (edaspidi register) on riiklik register andmekogude seaduse (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597) § 31 tähenduses, mis sisaldab andmeid pensionikindlustatute kohta.
Registri eesmärk on andmete tagamine Sotsiaalkindlustusametile käesoleva seaduse ja teiste seadustega pandud ülesannete täitmiseks.
Andmete kandmine registrisse ja andmete saamine registrist toimub vastavalt andmekogude seadusele, isikuandmete kaitse seadusele (RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941; 111, 1833; 2000, 50, 317; 92, 597; 104, 685), sotsiaalmaksuseadusele, käesolevale seadusele ja teistele seadustele ning riikliku pensionikindlustuse registri pidamise põhimäärusele, mille kinnitab Vabariigi Valitsus.
Registri vastutav töötleja on Sotsiaalkindlustusamet.
Isikut identifitseerivaid andmeid, mille allikregistriks on rahvastiku arvestuse andmebaas.
Andmeid pensioni määramise ja maksmise kohta.
Registris peetakse arvestust isiku kohta tema poolt või tema eest makstud ja arvestatud sotsiaalmaksu ning pensioniõigusliku ja pensionikindlustusstaaži kohta.
Registri andmete alusel arvutatakse käesoleva seaduse §-s 22 sätestatud korras igale pensionikindlustatule kord aastas tema aastakoefitsient.
Registri andmete alusel arvutatakse igale pensionikindlustatule tema pensionikindlustuse aastakoefitsientide summa.
Kord aastas teatab register igale pensionikindlustatule tema poolt või tema eest makstud ja arvestatud sotsiaalmaksu summa, pensionikindlustuse aastakoefitsiendi ja pensionikindlustusstaaži.
Riiklikule pensionile õigust omav isik esitab pensioniavalduse elukohajärgsele pensioniametile.
Riikliku pensioni taotlemiseks vajalike dokumentide vormid kehtestab sotsiaalminister.
Pensioni taotlemise päevaks loetakse päev, millal elukohajärgne pensioniamet võtab vastu avalduse koos kõigi vajalike dokumentidega.
Dokumentide vastuvõtmise kohta antakse pensionitaotlejale õiend.
Kui pensionitaotlus on saadetud posti teel ning seejuures on lisatud kõik vajalikud dokumendid, loetakse pensioni taotlemise päevaks taotluse lähtekoha postitempli kuupäev.
Kui pensionitaotlusele ei ole lisatud kõiki vajalikke dokumente, teatatakse pensioni taotlejale, arvates avalduse saabumisest kümne tööpäeva jooksul, missugused dokumendid tuleb esitada täiendavalt.
Kui need esitatakse hiljemalt kolme kuu jooksul, arvates täiendavate dokumentide esitamise vajaduse kohta teatise saamise päevast, loetakse pensioni taotlemise päevaks taotluse vastuvõtmise päev või taotluse lähtekoha postitempli kuupäev.
Riikliku pensioni määrab elukohajärgse pensioniameti direktor või tema asetäitja või pensioniameti direktori poolt volitatud pensioniameti struktuuriüksuse juht.
Pensionitaotleja nõudmisel, samuti kollegiaalset lahendust nõudva pensionitaotluse puhul otsustab pensioni määramise pensionikomisjon, mille moodustamise ja töökorra määrab sotsiaalminister.
Seadusliku aluseta määratud pensioni maksmise lõpetamine; samuti pensioni maksmise peatamine ning liigselt makstud pensionisummade pensionist kinnipidamise otsustamine.
Elukohajärgne pensioniamet osutab pensionitaotlejale vajadusel kaasabi pensioni taotlemiseks vajalike dokumentide saamisel.
Riiklik pension määratakse alates pensioni taotlemise päevast.
Toitjakaotuspension või rahvapension toitja surma või teadmata kadunuks tunnistamise päevast, kuid mitte üle 12 kuu enne pensioni taotlemist.
Perekonnaliikmetele ja nendega võrdsustatud isikutele, kellel on õigus saada toitjakaotuspensioni või rahvapensioni toitja kaotuse korral, määratakse ühine pension.
Perekonnaliikme avalduse alusel eraldatakse toitjakaotuspensionist tema osa ja makstakse see talle eraldi välja.
Pensionärile antakse pensionitunnistus, mille vormi määrab sotsiaalminister.
Riikliku pensioni vähendamist või suurendamist tingivate asjaolude tekkimisel arvutatakse pension ümber.
Pensioni suurendamist tingivate asjaolude tekkimisel, välja arvatud käesoleva seaduse § 39 lõikes 1 toodud juhul, arvutatakse pension ümber vastava avalduse ja vajalike dokumentide esitamise päevast, kui avaldus ja vajalikud dokumendid on esitatud ühe kuu jooksul, arvates pensioni suurendamist tingivate asjaolude tekkimisest.
Hilisemal avalduse ja vajalike dokumentide esitamisel arvutatakse pension ümber vastava avalduse ja vajalike dokumentide esitamise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast.
Pensionär on kohustatud kümne päeva jooksul oma elukohajärgsele pensioniametile kirjalikult teatama kõikidest asjaoludest, mis toovad kaasa riikliku pensioni ümberarvutamise.
Määratud riiklik pension arvutatakse registrisse kantud eelmise aasta isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel ümber kord aastas alates 1. aprillist.
Rahvapensioni määra, pensioni baasosa suuruse, staažiaasta hinde ning aastakoefitsiendi hinde muutmisel arvutatakse kõik pensionid ümber kord aastas alates 1. aprillist.
Riiklikku pensioni makstakse elukohajärgse pensioniameti kaudu igakuuliselt jooksva kuu eest vastavalt pensionäri soovile panka pensionäri arvele või posti teel.
Riikliku pensioni kättetoimetamine ja saatmine Eestis toimub maksja arvel.
Riikliku pensioni kandmine välisriigis asuvasse panka pensionäri arvele toimub saaja arvel.
Rahvapensioni (välja arvatud püsivalt töövõimetuks tunnistatud isikule ning alla 18-aastasele lapsele või alla 24-aastasele päevases või statsionaarses õppevormis õppijale) ja toitjakaotuspensioni (välja arvatud 18-aastasele lapsele või alla 24-aastasele päevases või statsionaarses õppevormis õppijale) töötamise korral ei maksta.
Ennetähtaegset vanaduspensioni töötamise korral ei maksta.
Volikirja alusel makstakse riiklikku pensioni mitte rohkem kui kolm aastat järjest.
Kui volikirjas kehtivuse aega pole märgitud, kehtib see ühe aasta jooksul tõestamise päevast arvates.
Volikiri peab olema tõestatud notariaalselt või statsionaarse raviasutuse juhi poolt, kus pensionär on ravil.
Kui volikirja tõestab statsionaarse raviasutuse juht, kehtib see saamata jäänud pensioni väljamaksmiseks.
Kui posti kaudu makstav pension on välja võtmata vähemalt kuus kuud, peatatakse pensioni maksmine.
Pärast vastava avalduse ja isikut tõendavate dokumentide seaduse (RT I 1999, 25, 365; 2000, 25, 148; 26, 150; 40, 254; 86, 550) § 2 lõikes 2 sätestatud dokumendi esitamist makstakse pension tagantjärele välja.
Kui kohus mõistab pensionäri süüdi ja karistab teda vabadusekaotusega, peatatakse riikliku pensioni maksmine vabadusekaotuse kandmise ajaks.
Kui isiku suhtes on tõkendina kasutatud vahi alla võtmist, peatatakse vahi all oleku ajaks riikliku pensioni maksmine.
Pension makstakse pärast isiku õigeks mõistmist või kohtuotsuse jõustumist tagantjärele juhul, kui kohus ei karista süüdiolevat isikut vabadusekaotusega.
Kui kohus määrab pensionäri suhtes meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendi kohaldamise, makstakse nimetatud mõjutusvahendi kohaldamise ajal pensioni pooles rahvapensioni määras.
Kolme ja enama ülalpeetava puhul 75 protsenti pensionist.
Riigieelarvest finantseeritavas hoolekandeasutuses viibivale alaealisele määratud riiklik pension kantakse panka lapse isiklikule arvele.
Riikliku pensioni maksmisel ümardatakse 50 senti ja üle selle kroonini, summat alla 50 sendi aga ei arvestata.
Liiklusõnnetuse tõttu isiku püsivalt töövõimetuks tunnistamise või toitja kaotuse korral nõutakse väljamakstud töövõimetus-, toitjakaotus- või rahvapension sisse liikluskindlustusega tegelevalt kindlustusandjalt, kui riiklikku pensioni saaval isikul tekib nõudeõigus liikluskindlustusega tegeleva kindlustusandja vastu.
Kui isik ei taotlenud määratud tähtajal püsiva töövõimetuse korduvekspertiisi mõjuvatel põhjustel ning isik tunnistatakse korduvekspertiisis tagasiulatuvalt püsivalt töövõimetuks, määratakse ja makstakse töövõimetuspensioni või püsiva töövõimetuse alusel rahvapensioni püsiva töövõimetuse tekkimise ajast, kuid tagasiulatuvalt mitte üle ühe aasta.
Lese või lahutatud isiku uuesti abiellumisel säilitatakse temale abikaasa surma või teadmata äraolijaks tunnistamise puhul määratud toitjakaotuspension või rahvapension 12 kuuks.
Saamata jäänud riiklik pension makstakse pensionäri surma korral isikule, kellel on õigus saada toitjakaotuspensioni.
Vanemal, abikaasal ja teistel perekonnaliikmetel on õigus saada saamata jäänud riiklikku pensioni ka siis, kui nad ei kuulu toitjakaotuspensioniga kindlustatavate isikute hulka.
Vanavanem, võõrasvanem.
Mitme perekonnaliikme samaaegsel pöördumisel elukohajärgse pensioniameti poole pensionäri surma tõttu saamata jäänud riikliku pensioni nõudega jagatakse saada olev pension nende vahel võrdselt.
Riiklik pension makstakse pöördujale välja, kui avaldus on esitatud kuue kuu jooksul pensionäri surma päevast arvates.
Pärast pensionäri surma alusetult panka tema arvele kantud või volikirja alusel panga või posti kaudu väljamakstud riikliku pensioni summad ei kuulu pärandvara koosseisu ning nimetatud summad tagastatakse panga või pärandvara saanud isiku poolt elukohajärgse pensioniameti vastava nõude saamisel.
Elukohajärgse pensioniameti pensionikomisjoni otsuse alusel selle pensioni sissenõudmiseks, mis on pensionärile tema kuritarvituse tõttu enam makstud.
Muid kinnipidamisi riiklikust pensionist pole lubatud teha.
Riiklikust pensionist kinnipeetav osa arvutatakse pensionärile maksmiseks ettenähtud pensionist.
Täitemenetluse seadustiku alusel täitmisele kuuluvate lahendite alusel võidakse kinni pidada kuni 50 protsenti riiklikust pensionist.
Pensionärile säilitatakse vähemalt 50 protsenti rahvapensioni määrast.
Pensionikomisjoni otsuse alusel peetakse riiklikust pensionist kinni kuni 20 protsenti lisaks kinnipidamisele käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel.
Pensionäri kirjalikul nõusolekul võib elukohajärgse pensioniameti pensionikomisjoni otsuse alusel kinni pidada üle 20 protsendi pensionist.
Kui riikliku pensioni maksmine lõpetatakse enne, kui pensionikomisjoni otsuse alusel kinnipeetav rohkem makstud summa on täielikult kustutatud, nõutakse maksmata osa sisse kohtu korras.
Riiklikust pensionist kinnipeetava summa arvutamisel ümardatakse 50 senti ja üle selle kroonini, summat alla 50 sendi ei arvestata.
Elukohajärgse pensioniameti pensionikomisjoni otsusega mittenõustumisel võib pensionitaotleja (pensionär) pöörduda halduskohtusse kolme kuu jooksul, arvates päevast, millal ta sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest.
Arstliku töövõimetuse ekspertiisi otsusega mittenõustumisel võib isik pöörduda Sotsiaalkindlustusametisse, kes korraldab täiendava ekspertiisi.
Täiendava ekspertiisi otsusega mittenõustumisel võib isik pöörduda halduskohtusse kolme kuu jooksul otsusest teada saamise päevast.
Pensionikindlustusstaaži arvestatakse alates 1999. aasta 1. jaanuarist.
Isikule, kellele makstakse kuni vanaduspensionieani töövõimetuspensioni, määratakse vanaduspensioniikka jõudmisel vanaduspension ilma pensionitaotlust nõudmata.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 toodud juhul arvutatakse vanaduspension, lähtudes vanaduspensioni määramise ajaks olemasolevast pensioniõiguslikust ja pensionikindlustusstaažist, vastavalt käesoleva seaduse §-de 21 ja 22 sätetele.
Kui ümberarvutatud pension osutub väiksemaks varemmakstud pensionist, jätkatakse pensioni maksmist endises suuruses.
Riiklike elatusrahade seaduse §-s 9 sätestatud korras määratud invaliidsusgrupid vaadatakse ümber 3-aastase üleminekuperioodi jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest.
Isiku suhtes, kellele on riiklike elatusrahade seaduse alusel määratud invaliidsusgrupp tähtajaliselt ja kes selleks tähtajaks ei ole jõudnud käesoleva seaduse § 7 lõigetes 1 või 2 sätestatud vanaduspensioni ikka, viiakse arstliku töövõimetuse ekspertiis läbi määratud tähtajal ja tema invaliidsusgrupp kehtib selle tähtajani.
Isiku suhtes, kellele on riiklike elatusrahade seaduse alusel määratud invaliidsusgrupp tähtajatult ja kes käesoleva seaduse jõustumisel ei ole vanaduspensionieas või kes käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud üleminekuperioodi jooksul ei jõua käesoleva seaduse § 7 lõigetes 1 või 2 sätestatud vanaduspensioniikka, viiakse arstliku töövõimetuse ekspertiis läbi ajavahemikul 2001. aasta 1. jaanuarist kuni 2003. aasta 31. märtsini Pensioniameti poolt teatatud kuupäeval ja tema invaliidsusgrupp kehtib kuni arstliku töövõimetuse ekspertiisi läbiviimiseni.
Isikul, kellele on riiklike elatusrahade seaduse alusel määratud invaliidsusgrupp tähtajatult ja kes käesoleva seaduse jõustumisel on vanaduspensionieas või kes käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud üleminekuperioodi jooksul jõuab käesoleva seaduse § 7 lõigetes 1 või 2 sätestatud vanaduspensioniikka, invaliidsusgruppi ümber ei vaadata ning see kehtib 2003. aasta 31. märtsini.
III invaliidsusgrupile vastab töövõime kaotus 60 protsenti.
III invaliidsusgrupile vastab osaline töövõimetus töövõime kaotusega 40-70 protsenti.
Juhul kui isiku, kelle invaliidsusgruppi ei ole ümber vaadatud või kellele määratud töövõime kaotuse protsent on suurem endisest protsendist või võrdne endise protsendiga, töövõimetuspension või rahvapension osutub väiksemaks varem makstud pensioni suurusest, jätkatakse pensioni maksmist endises suuruses kuni määratud tähtajani, kuid mitte kauem kui käesoleva seaduse § 7 lõigetes 1 või 2 sätestatud vanaduspensionieani.
Pensionärile, kellele oli määratud riiklik pension enne käesoleva seaduse jõustumist ja kellel tekib õigus saada pensioni käesoleva seaduse alusel, arvutatakse pension ümber ning kui ümberarvutatud pension osutub väiksemaks varemmakstud pensionist, jätkatakse pensioni maksmist endises suuruses kuni määratud tähtajani.
Pensionärile, kellel ei teki õigust saada pensioni käesoleva seaduse alusel, makstakse pensioni endises suuruses kuni määratud tähtajani, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 4 toodud juhul.
Vanaduspensionärile, kellele oli määratud riiklik pension enne käesoleva seaduse jõustumist ja kellel ei teki õigust saada vanaduspensioni käesoleva seaduse alusel, säilitatakse vanaduspensioni liik ning pension arvutatakse ümber käesoleva seadusega sätestatud pensionide arvutamise korra kohaselt.
Kui ümberarvutatud pension osutub väiksemaks varemmakstud pensionist, jätkatakse pensioni maksmist endises suuruses kuni määratud tähtajani.
Pensionärile, kellele makstakse käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel abikaasa surma või teadmata äraolijaks tunnistamise korral toitjakaotuspensioni endises suuruses, säilitatakse tema uuesti abiellumise korral pensioni maksmine 12 kuuks.
Käesoleva seaduse § 8 lõikes 2 nimetatud isikutel tekib õigus ennetähtaegsele vanaduspensionile 2000. aasta 31. detsembrini mitte varem kui kaks aastat enne käesoleva seaduse § 7 lõikes 2 sätestatud vanusesse jõudmist.
Riigieelarvest finantseeritavas hoolekandeasutuses viibivale alaealisele makstakse 2000. aasta 31. detsembrini 50 protsenti temale määratud pensionist.
Käesoleva seaduse §-s 17 sätestatud pensionilisad arvutatakse 2000. aastal 410 kroonist.
Kindlustusosaku arvutamiseks kinnitab Vabariigi Valitsus pensionikindlustuse registrisse kantava isikustatud sotsiaalmaksu arvestusliku keskmise suuruse hiljemalt 2000. aasta 20. märtsiks.
Staažiaasta hinne ja aastakoefitsiendi hinne on 2000. aastal 26 krooni 24 senti.
Käesoleva seaduse alusel riikliku pensioni maksmisel ja riiklikust pensionist kinnipidamisel lähtutakse riikliku pensioni üldsummast, mille moodustab isikule määratud riiklik pension koos pensionilisaga.
Pärast käesoleva seaduse jõustumist tekkivad vaidlused pensionitaotleja või pensionäri ja piirkondliku pensioniameti vahel, mis tulenevad riiklike elatusrahade seaduse rakendamisest, vaadatakse läbi käesoleva seadusega sätestatud korras.
Riikliku pensioni määramise, ümberarvutamise ja maksmise korra juhendi kehtestab Vabariigi Valitsus.
Pensionikindlustusstaaži arvestatakse riikliku pensionikindlustuse seaduse §-des 20 ja 47 sätestatud korras.
Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (RT I 1993, 26, 441; 1995, 16, 228; 1998, 64/65, 1009; 2000, 102, 674) § 17 lõike 2 kogu tekstis asendatakse sõna „sotsiaalfondi“ sõnadega „riikliku pensionikindlustuse eelarvesse“.
Riiklike elatusrahade seadus.
Käesolev seadus jõustub 2000. aasta 1. aprillil.
Käesoleva seaduse §-d 20, 28-34 ja 47 ning 54 jõustuvad 1999. aasta 1. jaanuaril.
Tubakaseadus sätestab nõuded tubakatootele, selle müügipakendile, käitlemisele ja tarbimisele, samuti järelevalve seaduse täitmise üle ning vastutuse seaduse rikkumise eest esmase eesmärgiga tagada inimese tervise kaitse.
Tootja asukohamaa - riik, kus leidis aset tubakatoote pakendamine müügipakendisse.
Muu seadusega kehtestatud märgistus.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-5 sätestatud kirjed peavad olema sigarettide müügipakendil trükitult.
Tubakatoote müügipakendil ei tohi kasutada toiduainete ja lastekaupadega sama kaubamärki.
Pakendi märgistus ja kuju ei tohi eksitada tarbijat selle sisu suhtes.
Kohustuslikele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoode kuulub erikonfiskeerimisele.
Kui füüsiline isik hoiab, ladustab või toimetab edasi kohustuslikele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodet enda tarbeks olulises koguses, loetakse tema tegevust kohustuslikele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoote hoidmiseks, ladustamiseks või edasitoimetamiseks edasiandmise eesmärgil.
„SUITSETAMINE KAHJUSTAB TERVIST!“.
„TUBAKA PRUUKIMINE PÕHJUSTAB VÄHKTÕBE!“.
Olema paigutatud selliselt, et see ei saaks vigastada pakendi avamisel.
Käideldavad sigaretid, välja arvatud käesoleva seaduse § 8 lõikes 4 toodud juhul, ei tohi sisaldada tõrva üle 12 mg ja nikotiini üle 1,2 mg sigareti kohta.
Teave sigarettide tõrva- ja nikotiinisisalduse kohta peab hõlmama vähemalt 4 protsenti sigareti müügipakendi külgserva pinnast.
Käideldavate sigarettide, välja arvatud käesoleva seaduse § 8 lõikes 4 toodud juhul, tõrva- ja nikotiinisisalduse mõõtmise korra ja tasumäärad kehtestab sotsiaalminister.
Tubakatoote käitlemise tegevusloa (edaspidi tegevusloa) eesmärk on tubakatoote turu reguleerimine, ausa konkurentsi ja maksude laekumise tagamine.
Tubakatoote tootmine, hulgimüük ning sisse- ja väljavedu on lubatud ainult äriregistrisse kantud ettevõtjal tegevusloa alusel.
Tubakatoote sisse- ja väljaveo tegevusluba.
Tegevusloa annab välja, muudab ja tunnistab kehtetuks majandusminister.
Tegevusloa väljaandmine ja muutmine otsustatakse 30 päeva jooksul pärast vastava taotluse esitamist.
Lahendist teavitatakse taotluse esitajat.
Majandusministri või tema ülesandeid täitva ministri nimi ja allkiri.
Käesoleva seaduse § 7 lõike 3 punktis 1 nimetatud tegevusluba annab ühtlasi õiguse selle loa alusel toodetud tubakatoote hulgimüügiks ja väljaveoks.
Käesoleva seaduse § 7 lõike 3 punktis 3 nimetatud tegevusluba annab ühtlasi õiguse selle loa alusel sisseveetud tubakatoote hulgimüügiks.
Eeltoodu ei kehti hulgimüüja suhtes, kes pakub müügiks või müüb tubakatoodet jaemüüjale viimase tegevuskohas, kui hulgimüüja poolt jaemüügiks pakutava või müüdava tubakatoote ladustamine toimub hulgimüüja tegevusloale kantud tegevuskohas.
Kui ettevõtja sama liiki tegevus toimub mitmes tegevuskohas, antakse talle välja üks tegevusluba, kuhu on kantud kõik tegevuskohad.
Tegevusloata on lubatud tubakatoote sisse- ja väljavedu vähemalt 18-aastase reisija poolt tollieeskirjades ettenähtud korras ja koguses.
Tegevusluba antakse välja kuni kolmeks aastaks.
Tubakatoote hulgimüügikohas peab asuma nähtaval kohal kehtiv tegevusluba või selle koopia, mille on kinnitanud Majandusministeerium.
Kui tegevusloa taotleja ei esita käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud dokumente või esitab tegelikkusele mittevastavaid andmeid.
Tegevusloaga lubatud tegevuse eest vastutava isiku nime, ametinimetuse või kontaktandmete muutumisest peab tegevusloa omaja teavitama tegevusloa väljaandjat kirjalikult kümne tööpäeva jooksul.
Tegevusluba kuulub muutmisele tegevusloa omaja taotluse alusel tegevusloale kantud andmete muutumisel.
Tegevusluba omava äriühingu ühinemisel või jagunemisel lähevad tegevusloas ettenähtud õigused äriühingu ühinemisel ühendavale äriühingule ja äriühingu jagunemisel sellele äriühingule, millele jääb jaguneva äriühingu tegevuskoht.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhtudel annab tegevusloa väljaandja lõivuvabalt välja uue sama liiki tegevusloa muudetava tegevusloa kehtivusajaga, kusjuures tegevusloa väljaandjal on õigus nõuda käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud asjakohaste dokumentide esitamist.
Tegevusloa muutmisest keeldutakse, kui tegevusloa muutmist taotlev ettevõtja ei esita tegevusloa väljaandjale viimase poolt nõutud dokumenti või esitab tegelikkusele mittevastavaid andmeid.
Tegevusloa väljaandja peab tegevusloa tunnistama kehtetuks, kui seda taotleb tegevusloa omaja.
Esitanud tegevusloa väljaandmise või muutmise taotlemisel tegevusloa väljaandjale tegelikkusele mittevastavaid andmeid.
Täiendavalt käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhtudele võib tegevusloa väljaandja tunnistada tegevusloa kehtetuks, kui tegevuskohas on hoitud või ladustatud kohustuslikele nõuetele mittevastavas müügipakendis või võltsitud maksumärgiga märgistatud tubakatoodet, sõltumata selle tubakatoote kuuluvusest või kogusest.
Otsus tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta tuleb teha viie tööpäeva jooksul vastava taotluse laekumise või muude tegevusloa kehtetuks tunnistamisele viitavate asjaolude teatavaks saamise päevast arvates.
Tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus jõustub viiendal päeval selle tegemise päevast arvates.
Tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsusest teavitatakse tegevusloa omajat, samuti Maksuametit, Tarbijakaitseametit, Politseiametit ja Tolliametit kohe kirjalikult.
Tegevusloa kehtetuks tunnistamine laieneb kõigile tegevusloale kantud tegevuskohtadele.
Seejuures ei ole oluline, kas tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluseks olev õiguserikkumine fikseeriti antud tegevuskohaga seoses või mitte.
Tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral selle tegevusloa väljaandmisel tasutud riigilõivu osas tagasimakseid ei tehta.
Tubakatoote jaemüük on lubatud kohaliku omavalitsuse täitevorgani poolt määratletud asukohas paiknevale jaemüügikohale antud tegutsemisloa (kauplemisloa) alusel, millel on märge tubakatoote jaemüügi lubamise kohta.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kehtiv kauplemisluba või selle väljaandja poolt kinnitatud koopia peab olema asetatud müügikohas nähtavale kohale.
Tubakatoote müügihind peab olema asetatud müügikohas nähtavale kohale koos kaubanäidisega või märgitud menüüsse.
Tükikaupa (välja arvatud sigarid), lahtiselt kaalu järgi või avatud müügipakendist.
Alaealisele on keelatud tubakatoote mis tahes viisil pakkumine.
Tubakatoote tegevusloa alusel sisse- või väljaveo, samuti hulgimüügi korral tasutakse selle tubakatoote eest ostja pangakontolt müüja pangakontole sularahata arvelduse korras.
Suitsuvaba tubakatoote, välja arvatud närimistubaka käitlemine on keelatud.
Tubakatoote tootmiseks kasutatavad ruumid ja tehnilised vahendid peavad olema tubakatoote tootja ainukasutuses.
Keelatud on sisse vedada tubakatooteid, mille müügipakendilt on eemaldatud või rikutud algne tootjapoolne kile- või tsellofaanümbris.
Tubakatoodet tohib müügile võtta vaid kehtivat tegevusluba omavalt ettevõtjalt.
Tubakatoote sisse- või väljaveo kohta koostatavas kaubadeklaratsioonis peab olema lisaks muudele õigusaktides sätestatud nõuetele märgitud selle tubakatoote tootepartii number või tootmise kuupäev, samuti tubakatoote nimetus.
Eluruumi üürnike ühises kasutuses olevates ruumides omaniku nõudmisel.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohtades eraldab omanik, valdaja või tööandja vajaduse ja võimaluse korral tähistatud spetsiaalse ruumi või ala suitsetamiseks.
Alaealisel on tubakatoote tarbimine keelatud.
Külastajatele ettenähtud kahe ja enama teenindusruumiga ettevõttes peab suitsetamise lubamisel osa ruumidest olema eraldatud ja tähistatud suitsetajatele ning suitsetamine teistes ruumides on keelatud.
Suitsetamisruum peab olema alarõhuline.
Õhu väljatõmme peab olema ruumis vähemalt 8,4 l/s ruutmeetri kohta.
Ruumi mittekasutamisel võib õhu väljatõmmet vähendada 25 protsendini normaalõhuvahetusest.
Suitsetamisruumi õhu väljatõmbe ventilatsioonisüsteem peab olema iseseisev ja pidev või ühendatud teiste pidevalt toimivate õhu väljatõmbesüsteemidega eraldi püstiku abil.
Suitsetamisala eraldamine on lubatud ventilatsioonisüsteemiga varustatud siseruumides.
Ala ventilatsioonisüsteem peab tagama õhu liikumise mittesuitsetamisalalt tähistatud suitsetamisalale ja sealt otse väliskeskkonda.
Tubakatoote sisseveol müügipakendi käesoleva seaduse §-des 3-5 sätestatud nõuetele vastavuse osas - tolliametnikud.
Teha ettepanek tubakatoote käitlemise õigust andva dokumendi kehtetuks tunnistamiseks.
Käesoleva seaduse nõuete rikkumise eest kannab füüsiline isik distsiplinaar-, tsiviil-, haldus- või kriminaalvastutust seadusega ettenähtud korras.
Füüsilisele isikule käesoleva seaduse nõuete rikkumise eest kohaldatav kriminaal- või haldusvastutus ei välista haldusvastutuse kohaldamist asjakohasele juriidilisele isikule.
Juriidilise isiku poolt käesolevas seaduses tubakatoote käitlemisele sätestatud nõuete eiramise eest, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhtudel, - määratakse rahatrahv 25 000 kuni 250 000 krooni ning erikonfiskeeritakse õiguserikkumise vahetuks objektiks olnud tubakatoode olenemata selle kuuluvusest või kogusest.
Määratakse rahatrahv 1 000 kuni 10 000 krooni.
Käesoleva seaduse §-s 23 nimetatud haldusõiguserikkumiste asjas on protokolli koostamise õigus käesoleva seaduse §-s 20 nimetatud ametiisikutel.
Käesoleva seaduse § 23 lõikes 1 nimetatud haldusõiguserikkumise asja arutab halduskohtunik ja lõikes 2 nimetatud haldusõiguserikkumise asja arutavad haldusõiguserikkumiste seadustiku (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453; 87, 524 ja 526) § 189 lõike 2 punktis 1, § 200 lõikes 2, § 205 lõikes 3 või § 207 lõikes 2 nimetatud ametiisikud.
Juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asja menetlus, kaasa arvatud karistuse määramine ja vaidlustamine ning jõustunud halduskaristuse täitmine, toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus ja täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; RT I 2001, 29, 156; 43, 238) ettenähtud korras, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
Rahatrahv, mis on määratud juriidilisele isikule kohaliku omavalitsuse volikogu poolt volitatud ametniku poolt koostatud haldusõiguserikkumise protokolli alusel, laekub haldusõiguserikkumise koha järgse kohaliku omavalitsuse eelarvesse.
Paragrahv 18 1 tunnistatakse kehtetuks.
Maksumärkide ostmise õigus on ettevõtjal, kes omab tubakatoote tootmise tegevusluba või tubakatoote sisse- ja väljaveo tegevusluba.
Seaduse lisa punkt 6 tunnistatakse kehtetuks.
Tubakatoote sisse- ja väljaveo tegevusloa puhul 20 000 krooni ühe aasta kohta.
Käesoleva seaduse § 4 lõige 2 jõustub ühe aasta möödumisel seaduse jõustumise päevast.
Käesoleva seaduse § 5 lõige 3 jõustub kahe aasta möödumisel seaduse jõustumise päevast.
Käesoleva seaduse § 19 lõiked 1 ja 2 jõustuvad kolme aasta möödumisel ja § 19 lõige 3 jõustub ühe aasta möödumisel seaduse jõustumise päevast.
Enne käesoleva seaduse jõustumist Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras tubakatoote tootmiseks, sisseveoks, väljaveoks või hulgimüügiks välja- antud tegevuslitsents, mille kehtivus lõpeb 2001. aasta 1. aprillil või varem, kehtib sellel märgitud tähtpäeva saabumiseni.
Enne käesoleva seaduse jõustumist Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras tubakatoote tootmiseks, sisseveoks, väljaveoks või hulgimüügiks välja- antud käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetamata tegevuslitsents kehtib kuni 2001. aasta 1. aprillini.
Selle tegevuslitsentsi omajale annab majandusminister senikehtinud tegevuslitsentsi asemel kuni 2001. aasta 1. aprillini välja lõivuvabalt vastavat liiki tegevusloa tegevuslitsentsi kehtivusajaga, kui ettevõtja esitab käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud asjakohased dokumendid.
„Töötule ühekordse toetuse maksmise kord“ (juurde lisatud).
Vabariigi Valitsuse 4. oktoobri 1994. a. määrus nr. 354 „Tööotsija või töötu täiend- ja ümberõppe stipendiumi ning hädaabitööd tegeva isiku palga suurendamine“ (RT I 1994, 67, 1164).
Raseduse korral tõendi arsti poolt määratud sünnituse tähtaja kohta.
Riigi tööhõivetalitusel on õigus vajaduse korral nõuda ja registreerimist taotleval töötul õigus esitada täiendavaid dokumente, mis tõendavad taotleja õigust registreeruda töötuna.
Koolitusena toimetulekuks tööturul ja kohanemiseks tööturu nõudmistega - tööturu nõudmiste ja võimaluste tutvustamine, isiku psühholoogiline ettevalmistamine tööturul konkureerimiseks.
Riigi tööhõivetalitus ostab tööturukoolitust koolitusasutustelt ja juriidilistelt isikutelt, kelle põhikirjajärgseks tegevuseks on koolitamine ja kursused on registreeritud toimumiskoha järgses maavalitsuse haridusküsimustega tegelevas struktuuriüksuses.
Individuaalõpet võib osta füüsiliselt isikult juhul, kui õppega kaasneb kutsealane atesteerimine.
Koolitust toimetulekuks tööturul ja kohanemiseks tööturu nõudmistega võib korraldada ka riigi tööhõivetalitus vastavalt Riigi Tööturuameti poolt kinnitatud õppeprogrammile.
Riigi tööhõivetalitused ostavad tööturukoolitust töötutele tööandjate poolt enam nõutud erialadel.
Tööturukoolituse kestus on kuni 6 kuud.
Riigi Tööturuametiga eelnevalt kooskõlastatult võib korraldada koolitust pikema õppeprogrammi alusel, kui koolitusel viibivale töötule on garanteeritud töökoht ning koolituse eest, mis ületab 6 kuud, maksab tööandja.
Koolituse vormideks on kursused või individuaalõpe.
Üldjuhul on õppenädala pikkus 5 päeva, õppepäeva pikkus teoreetilisel õppel vähemalt 6 tundi ja praktilisel õppel 8 tundi.
Koolitaja esitab riigi tööhõivetalitusele õppekava ja programmid, õpetatavate oskuste loetelu ja hinna kalkulatsiooni.
Koolituse eest tasu maksmise tingimused.
Koolituse lõppedes välja andma tõendi või kutse andmise korral tunnistuse.
Riigi tööhõivetalitusel on õigus tutvuda koolituse tasemega, korraldada küsitlusi ja kaasata eksperte koolituse taseme hindamiseks.
Riigi tööhõivetalitusel on õigus lõpetada koolitajaga sõlmitud leping ühepoolselt, kui tööhõivetalituse poolt moodustatud ekspertkomisjon on tunnistanud õppetaseme mitterahuldavaks.
Lepingu täitmata jäänud osa eest tasu ei maksta, rohkem makstud summad aga tuleb tagastada.
Koolitusele suunamise otsuse teeb õppekonsultant.
Kohalike koolitusvõimaluste puudumisel ja töötu nõusolekul võib riigi tööhõivetalitus suunata töötu õppima mitteelukohajärgsesse koolitusasutusse.
Sõidu- ja majutuskulude tasumine toimub erandkorras õppekonsultandi otsuse alusel.
Õppestipendiumi suurus on 450 krooni kuus.
Õppestipendiumi määrab, arvestab ja kannab töötu pangaarvele elukohajärgne riigi tööhõivetalitus.
Õppestipendium määratakse töötule vähemalt 10 õppepäeva kestvast tööturukoolitusest osavõtmise korral.
Õppestipendiumi arvestatakse töötule iga õppetööl oldud õppepäeva eest koolitaja poolt esitatud andmete alusel. õppestipendiumi päevamäära arvestamiseks jagatakse stipendiumi määr vastava kuu tööpäevade arvuga.
Õppestipendiumi makstakse töötule üks kord kuus.
Ameti- või kutsealal.
Tasuma koolitajale üks kord kuus läbiviidud koolituse eest vastavalt kooskõlastatud kalkulatsioonile.
Andma välja tõendi või tunnistuse kursuse lõpetamise või omandatud erialaoskuste kohta.
Tööhõivetalitsusel on õigus tutvuda koolituse tasemega, korraldada küsitlusi ja kaasata eksperte koolituse taseme hindamisse.
Ebarahuldava õppetaseme, koolitaja poolt lepingu rikkumise või mittenõuetekohase täitmise korral on tööhõivetalitusel õigus ekspertkomisjoni otsuse põhjal leping ühepoolselt lõpetada.
Täitmata jäänud osa eest tasu ei maksta, rohkem makstud summad tuleb tagastada.
Lepingu tingimuste muutmine toimub mõlema poole kokkuleppel ja vormistatakse lepingu lisana.
Lepingust tulenevaid vaidlusi lahendavad pooled kokkuleppel.
Kui pooled kokkulepet ei saavuta, lahendab vaidluse kohus.
Tööturutoetust ettevõtluse alustamiseks võib taotleda töötu, kes on vähemalt 18 aastat vana ning on teinud läbi ettevõtlusalase koolituse või kellel on vastavaid kogemusi.
Töötule võib anda ettevõtluse alustamiseks kuni 10 000 krooni tööturutoetust.
Dokumendid, mis tõendavad ettevõtlusalase koolituse läbitegemist või vastavate kogemuste olemasolu.
Otsuse tööturutoetuse andmise kohta teeb taotleja poolt esitatud dokumentide alusel komisjon, kuhu kuuluvad riigi tööhõivetalituse, kohaliku omavalitsuse ja Maksuameti esindaja.
Komisjoni otsus vormistatakse protokollina, mis on tööhõivetalituse ja taotleja vahelise lepingu (vt. lisa) sõlmimise alus.
Tööturutoetust ei anta olemasoleva ettevõtte või äriühingu majandustegevuse alustamiseks, samuti selle osanikuks või aktsionäriks astumiseks ning isikule, kelle poolt asutatud ettevõte on pankrotistunud või kellel on maksuvõlg riigi või kohaliku omavalitsuse ees.
Töötu poolt asutatud äriühingu pangaarvele.
Töötuna arveloleku aeg katkestatakse tööturutoetuse ülekandmisepäeval.
Toetust saanud isik esitab toetust maksnud tööhõivetalitusele igas kvartalis tegevusaruande ja kulude põhjenduse.
Tööturutoetuse maksnud tööhõivetalitus kontrollib ühe aasta jooksul vähemalt kahel korral, arvates tööturutoetuse maksmise päevast, tööturutoetust saanud isiku majandustegevust ja tööturutoetuse kasutamise sihtotstarbelisust.
Äriplaanis kavandatud majandustegevus lõpeb enne ühe aasta möödumist, arvates tööturutoetuse saamise päevast.
Tööturutoetuse saanud töötu võõrandab talle kuuluva osaku tööturutoetuse abil loodud äriühingu põhikapitalist ühe aasta jooksul, arvates tööturutoetuse saamise päevast.
Toetust ei kasutatud sihtotstarbeliselt äriplaanis kirjeldatud eesmärkidel.
Kinnitatud „Töötule tööturutoetuse andmise korrast“, muudest seadustest ja õigusaktidest ning tööturutoetuse määramise komisjoni otsusest.
Tööhõivetalitus kannab tööturutoetuse ettevõtja või tema poolt asutatud juriidilise isiku pangaarvele 10 päeva jooksul pärast käesoleva lepingu sõlmimist.
Leping jõustub raha ülekandmise päeval.
Ettevõtja on kohustatud kasutama saadud tööturutoetust sihtotstarbeliselt oma äriplaanis esitatud eesmärkide saavutamiseks.
Tööhõivetalitusel on õigus kontrollida ettevõtja majandustegevust ja tööturutoetuste sihipärast kasutamist.
Ta võõrandab talle kuuluva osa tööturutoetuse abil loodud juriidilise isiku põhikapitalist ühe aasta jooksul, arvates käesoleva lepingu jõustumise päevast.
Käesoleva lepingu punktis 7 loetletud asjaolude ilmsikstulekul nõuab tööhõivetalitus tööturutoetuse tagasi.
Käesoleva lepinguga reguleerimata küsimustes juhinduvad pooled kehtivast seadusandlusest.
Leping on sõlmitud kahes eksemplaris, millest üks jääb tööhõivetalitusele ja teine ettevõtjale.
Tööturutoetust tööandjale võib taotleda tööandja, kes sõlmib töölepingu riigi tööhõivetalituses töötuna registreeritud väiksema konkurentsivõimega isikuga.
Kinnipidamiskohtadest vabanenud isikud.
Järgneva 6 kuu jooksul 50 protsenti kuupalga alammäärast kuus.
Tööturutoetuse maksmise aluseks on tööhõivetalituse ja tööandja vahel sõlmitud leping (vt. lisa).
Tööturutoetust makstakse tööandjale iga kuu ühe aasta vältel tööandja poolt esitatud tööajatabeli ja palgatõendi alusel tööhõivetalituse ja tööandja vahel sõlmitud lepinguga sätestatud korras.
Tööturutoetus tuleb tagastada täies ulatuses, kui tööandja omal algatusel lõpetab töölepingu tööturutoetusega töölevõetud isikuga enne ühe aasta möödumist, välja arvatud töölepingu seaduse (RT 1992, 15/16, 241; 1993, 10, 150; RT I 1993, 26, 441; 1995, 14, 170; 16, 228; 1996, 3, 57; 40, 773; 45, 850; 49, 953; 1997, 5, 32; 1998, 111, 1829) paragrahvi 86 punktides 4,6, 7 ja 8 loetletud juhtudel.
Alusel (edaspidi tööandja).
Kinnitatud „Tööandjale tööturu toetuse andmise korrast“ ning muudest seadustest ja õigusaktidest.
Lepingu objektiks on tööturutoetus, mida tööhõivetalitus maksab tööandjale, kes rakendab tööle tööhõivetalituse poolt suunatud väiksema konkurentsivõimega töötu.
Kuupäevaks eelneva kuu palgatõendi ja tööajatabeli.
Kui tööandja lõpetab töötajaga töölepingu enne ühe aasta möödumist, välja arvatud töölepingu seaduse (RT 1992, 15/16, 241; 1993, 10, 150; RT I 1993, 26, 441; 1995, 14, 170; 16, 228; 1996, 3, 57; 40, 773; 45, 850; 49, 953; 1997, 5, 32; 1998, 111, 1829) paragrahvi 86 punktides 4, 6, 7 ja 8 loetletud juhud, on ta kohustatud tagasi maksma kogu lepingu järgi saadud tööturutoetuse.
Leping lõpetab lepingus nimetatud tähtaja saabumisel või tööandja ja töötaja vahelise töölepingu lõppemisel või lõpetamisel.
Üks pool võib lepingu ühepoolselt lõpetada, kui teine pool rikub või jätab täitmata oma käesolevast lepingust tulenevad kohustused, teatades sellest teisele poolele kirjalikult ette 5 päeva.
Käesolev leping on sõlmitud kahes eksemplaris, millest üks jääb tööandjale ja teine tööhõivetalitusele.
Tööhõivetalitus tutvustab lepingut tööandja juurde suunatavale töötule allkirja vastu.
Hädaabitööd korraldavad riigi tööhõivetalitused lepingulistel alustel kohalike omavalitsuste või teiste tööandjatega.
Töötasustamise tingimused.
Töötu suunab hädaabitööle riigi tööhõivetalitus.
Hädaabitööle suunamisel annab riigi tööhõivetalitus töötule suunamiskirja, mille vormi kinnitab Tööturuamet.
Tööandja on kohustatud pidama arvestust iga hädaabitööl osaleja tööpäevade kohta ja esitama kokkulepitud ajal andmed riigi tööhõivetalitusele.
Hädaabitööd tegevale isikule maksab palka ja kannab hädaabitöö korraldamisega seotud kulud tööandja.
Erandkorras, kui tööandjaks on kohaliku omavalitsuse organ, kellel puuduvad rahalised vahendid hädaabitöö eest palga maksmiseks, võib seda teha riigi tööhõivetalitus.
Hädaabitööd tegeva töötu palga alammäär on 5 krooni tunnis.
Riigi tööhõivetalituse poolt hädaabitööde eest tasumise korral makstakse 5 krooni tunnis, kusjuures makstud palga ulatuses tuleb tasuda ka sotsiaalmaksu.
Töötul on õigus saada hädaabitööl osaletud aja eest riiklikku töötu abiraha.
Kinnitatud „Hädaabitöö korraldamise korrast“ ning muudest seadustest ja õigusaktidest.
Hädaabitööl osalevale isikule maksab tasu tööhõivetalitus või tööandja.
Selgitama töötule tema õigusi ja kohustusi seoses hädaabitöödega.
Mitte kasutama hädaabitööle suunatud isikuid käesolevas lepingus nimetamata töödel.
Lepingu muutmine, sealhulgas lepingu tähtaja lühendamine või pikendamine toimub poolte kokkuleppel.
Ühel poolel on õigus nõuda lepingu lõpetamist, kui teine pool rikub või jätab täitmata oma käesolevast lepingust tulenevad kohustused.
Käesolev leping on sõlmitud kahes eksemplaris, millest üks jääb tööhõivetalitusele ja teine tööandjale.
Käesolevast lepingust tulenevaid vaidlusi lahendavad pooled kokkuleppel.
Töötu sotsiaalse kaitse seaduse paragrahvi 15 punktist 3 tulenevalt võib riigi tööhõivetalitus maksta ühekordset toetust haigusaja eest töötule, kellel puudub sissetulek.
Ühekordse toetuse arvestamise aluseks on töötu ühe kuu riikliku abiraha määr.
Toetust makstakse haiguspäevade eest.
Ühekordset toetust makstakse mitte rohkem kui 60 päeva eest kalendriaastas.
Ühekordse toetuse taotlemiseks esitab töötu arsti poolt antud dokumendi ja vormikohase avalduse.
Töötul, kes on saanud haigusaja eest ühekordset toetust, ei pikene selle aja võrra töötuna arveloleku aeg.
Käesolev seadus sätestab üldnõuded jäätmete tekke ning neist tuleneva tervise- ja keskkonnaohu vältimiseks ning jäätmehoolduse korralduse jäätmete ohtlikkuse ja koguse vähendamiseks, samuti vastutuse kehtestatud nõuete rikkumise korral.
Mullaviljakuse parandamiseks või mujal põllumajanduses taaskasutatud sõnnik ning muud põllu- ja metsamajanduses tekkinud loodussõbralikud tavajäätmed.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatu ei hõlma reovee käitlemisel tekkinud jäätmeid.
Jäätmed on mis tahes vallasasjad, mille nende valdaja on kasutuselt kõrvaldanud või kavatseb seda teha või on kohustatud seda tegema.
Ohtlikud jäätmed on jäätmed, mis vähemalt ühe käesoleva seaduse paragrahv 25 lõikes 1 loetletud ohtliku omaduse tõttu võivad põhjustada kahju tervisele ja keskkonnale.
Tavajäätmed on kõik jäätmed, mis ei kuulu ohtlike jäätmete hulka.
Olmejäätmed on kodumajapidamises tekkinud jäätmed ning kaubanduses, teeninduses või mujal tekkinud oma koostiselt ja omadustelt samalaadsed jäätmed.
Olmejäätmetes võib sisalduda nii tava- kui ka ohtlikke jäätmeid.
Ohtlikest jäätmetest.
Jäätmevaldaja on jäätmetekitaja või muu isik, kelle valduses on jäätmed.
Jäätmetekitaja on isik, kelle tegevuses tekivad jäätmed, või isik, kelle sihipärase tegevuse tulemusel jäätmete olemus või koostis muutub.
Jäätmehooldus on jäätmekäitlus, järelevalve jäätmekäitluse üle ja jäätmekäitluskohtade järelhooldus.
Jäätmekäitlus on jäätmete kogumine, vedu, taaskasutamine ja kõrvaldamine.
Jäätmekäitluskohtade järelhooldus on suletud jäätmekäitluskohtade keskkonnaseire ning võimalike keskkonnahäiringute tõrjega seotud tegevus.
Jäätmete kogumine on jäätmete kokkukorjamine, sorteerimine ja segamine nende veo või kohapealse taaskasutamise või kõrvaldamise eesmärgil.
Jäätmete kõrvaldamine on toiming, millega jäätmed viiakse keskkonda.
Jäätmete taaskasutamine on toiming, millega jäätmed või neis sisalduv aine võetakse kasutusele toodete valmistamisel, töö tegemisel või energia saamisel.
Vabariigi Valitsus kehtestab oma määrusega jäätmete kõrvaldamis- ja taaskasutamistoimingute nimistud.
Iga tegevuse juures tuleb rakendada kõiki sobivaid jäätmetekke vältimise ja jäätmete hulga vähendamise võimalusi, samuti kanda hoolt, et jäätmed ei põhjustaks ülemäärast ohtu tervisele ega keskkonnale.
Valmistada ja sisse vedada eeskätt selliseid tooteid, mis on pikaealised ja korduvalt kasutatavad ning mille kasutuselt kõrvaldamisel tekkinud jäätmed on taaskasutatavad võimalikult suurel määral.
Keelatud on toodete valmistamine, sisse- ja väljavedu, müük ning kasutamine, kui sealjuures tekkinud jäätmete käitlemisel pole võimalik täita käesoleva seaduse paragrahv 11 lõikes 2 kehtestatud nõudeid ja sellest on tekkinud või võib tekkida tervise- ja keskkonnaoht.
Vabariigi Valitsus kehtestab määrusega ülalnimetatud toodete loetelu, samuti piirangud ja eritingimused toodete valmistamisel, sisse- ja väljaveol, müügil ning kasutamisel, kui see on vajalik Eesti Vabariigi suhtes jõustunud välislepingute täitmiseks.
Keskkonnaminister annab määrusi toodete märgistamise kohta nende keskkonnaohtlikkuse seisukohalt ja kehtestab kasutuselt kõrvaldatud toodete tagastamise korra, kui need jäätmetena võivad põhjustada tervise- või keskkonnaohtu.
Majandusminister määrab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud toodetele pandi või tagatisraha, mis lisatakse toote hinnale ja kompenseeritakse tarbijale toote tagastamisel.
Käesoleva seadusega määratud eesmärkide saavutamiseks koostatakse üleriigiline, maakonna ning valla ja linna jäätmekava.
Jäätmekava käsitleb jäätmehoolduse olukorda riigis või haldusüksuses, kavandatavaid eesmärke jäätmehoolduse korraldamisel ja tõhustamisel ning meetmeid nende eesmärkide saavutamiseks.
Eesmärkide realiseerimise vahendeid ja meetmeid, nagu jäätmekäitlusmenetluse valik, jäätmekäitluskohtade ja -seadmete võrgustik ning nende paigutus, erimeetmed ohtlike ja muude oluliste jäätmeliikide käitlemiseks, keskkonna- ja tervisekaitse meetmed ning nende tagamise tehnoloogilised vahendid, meetmete rakendamise eeldatav maksumus.
Jäätmeid tuleb taaskasutada või kõrvaldada nende tekkekohale võimalikult lähedal asuvas tehnoloogiliselt ja keskkonnakaitseliselt sobivas jäätmekäitluskohas.
Toodete puhul, mis ise või jäätmetena võivad põhjustada tervise- või keskkonnaohtu, pandi või tagatisrahaga tasustamine.
Kohalik omavalitsus annab vajalikku teavet maakonna ja üleriigilise jäätmekava koostamiseks.
Jäätmekavas ettenähtud meetmete rakendamiseks algatatakse vajadusel planeering planeerimis- ja ehitusseadusega (RT I 1995, 59, 1006; 1996, 36, 738; 49, 953; 1999, 27, 380; 29, 398; 399; 95, 843; 2000, 54, 348; 2001, 42, 234; 50, 283; 65, 377) määratud korras.
Keskkonnaministeerium koordineerib valdade ning linnade ja nende ühenduste tegevust jäätmekavade koostamisel ja elluviimisel.
Üleriigiline jäätmekava on säästva arengu seaduse (RT I 1995, 31, 384; 1997, 48, 772; 1999, 29, 398; 2000, 54, 348) paragrahv 12 kohaselt koostatud jäätmehoolduse arengukava, mis hõlmab kogu riigi territooriumi ning käsitleb lisaks käesoleva seaduse paragrahv 7 lõikes 2 nimetatule ka riikidevahelist jäätmekäitluse optimeerimist ja jäätmealast koostööd.
Üleriigilise jäätmekava eelnõu avalikustatakse maavalitsuste ning kohalike omavalitsuste kaudu.
Üleriigiline jäätmekava koostatakse kahe aasta jooksul pärast käesoleva seaduse jõustumist ning vaadatakse üle vähemalt iga viie aasta tagant.
Üleriigilise jäätmekava koostamist ning selle avalikustamist ja täitmist korraldab keskkonnaminister.
Maakonna jäätmekava koostatakse üleriigilise jäätmekava alusel kogu maakonna või mitme maakonna territooriumi kohta.
Maakonna jäätmekava koostatakse ühe aasta jooksul pärast üleriigilise jäätmekava vastuvõtmist ning vaadatakse üle vähemalt iga viie aasta tagant.
Maakonna jäätmekava koostamist ja selle avalikustamist korraldab Keskkonnaministeerium.
Kohalik omavalitsus koostab valla või linna jäätmekava oma arengukava osana, juhindudes maakonna jäätmekavast.
Valla või linna jäätmekava avalikustatakse kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (RT I 1993, 37, 558; 1999, 82, 755; 2000, 51, 322; 2001, 24, 133) paragrahv 37 lõikes 2 sätestatu kohaselt.
Kohalik omavalitsus võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülesande täitmiseks nõuda oma haldusterritooriumil tegutsevalt ettevõtjalt jäätmekava, mis käsitleb ettevõtja tegevusega seotud jäätmekäitlust.
Jäätmevaldaja on kohustatud korraldama jäätmete üleandmise jäätmeluba omavale või jäätmeregistris registreeritud jäätmekäitlejale või taaskasutama või kõrvaldama jäätmed vastavalt käesoleva seaduse nõuetele.
Jäätmekäitlusega ei tohi kaasneda normatiive ületavat mõju tervisele ega keskkonnale.
Täiendavad nõuded on vajalikud Eesti Vabariigi suhtes jõustunud välislepingute täitmiseks.
Jäätmekäitluskoht on tehniliselt varustatud või sisustatud ehitis jäätmete kogumiseks, taaskasutamiseks või kõrvaldamiseks.
Jäätmeid võib taaskasutada või kõrvaldada vaid jäätmeloaga määratud jäätmekäitluskohtades.
Jäätmete hülgamine või keskkonda viimine väljaspool selleks ettenähtud jäätmekäitluskohti on keelatud.
Jäätmekäitluskoha asukoht kooskõlastatakse ja kinnitatakse planeerimis- ja ehitusseadusega määratud korras.
Keskkonnaminister kehtestab oma määrusega nõuded jäätmete kõrvaldamiseks ettenähtud jäätmekäitluskohtade rajamiseks, kasutamiseks ja sulgemiseks, et tagada jäätmekäitluskohtade ohutus tervisele ja keskkonnale nii jäätmete käitlemise ajal kui ka pärast selle lõpetamist.
Jäätmeveo korraldab jäätmevaldaja, välja arvatud olmejäätmete korraldatud vedu jäätmekäitluskohtadesse (edaspidi korraldatud olmejäätmevedu).
Kohalik omavalitsus korraldab oma haldusterritooriumil korraldatud olmejäätmeveo.
Korraldatud olmejäätmevedu võib hõlmata ka muid jäätmeid.
Korraldatud olmejäätmeveoks puudub keskkonna- ja tervisekaitseline vajadus.
Olmejäätmete valdaja on kohustatud liituma korraldatud olmejäätmeveoga, sõlmides sellekohase lepingu kohaliku omavalitsusega või tema poolt seadusega ettenähtud korras valitud veoettevõtjaga.
Kohalik omavalitsus võib korraldatud olmejäätmeveoga ühinemise kohustusest vabastada olmejäätmete valdaja, kes korraldab ise olmejäätmete veo või käitluse, andes sellest nõudmisel aru kohalikule omavalitsusele.
Jäätmeveol peab vältima ülemääraste kahjulike mõjutuste, nagu müra ja hais teket.
Jäätmeid peab vedama kinnises veovahendis, pakitult või muul asjakohasel viisil, mis hoiab ära jäätmete sattumise keskkonda veo, sealhulgas laadimise käigus.
Jäätmevedaja vastutab veo ohutusnõuete täitmise eest ning jäätmete toimetamise eest jäätmed vedamiseks üle andnud isiku, linna- või vallavalitsuse või pädeva riigiametniku poolt määratud jäätmekäitluskohta.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud jäätmekäitluskohas jäätmeid vastu ei võeta, tagastab jäätmevedaja jäätmed isikule, kes jäätmed üle andis ning kes on kohustatud jäätmed tagasi võtma.
Jäätmete tagasivõtmise kohustus ei laiene korraldatud olmejäätmeveoga hõlmatud olmejäätmetele.
Jäätmete kogumise korraldab jäätmevaldaja.
Korraldatud olmejäätmeveoga hõlmatud jäätmete kogumise korraldab kinnisasja omanik, kelle kinnisasjal jäätmed tekivad, või tema poolt volitatud isik, ning määrab kinnisasjal tekkinud jäätmete kogumiskoha.
Jäätmetekitaja on kohustatud toimetama jäätmed kindlaksmääratud kogumiskohta.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu laieneb ka hoone kui vallasasja omanikule.
Kohalik omavalitsus võib kindlaks määrata jäätmete kogumiskoha, kuhu tuleb korraldatud olmejäätmeveoga hõlmatud jäätmed nende edasise veo eesmärgil toimetada.
Kohalik omavalitsus edendab jäätmete liigiti kogumist, et võimaldada nende edasist taaskasutamist võimalikult suures ulatuses.
Jäätmevaldaja on kohustatud järgima kohaliku omavalitsuse nõudeid jäätmete segunemise vältimiseks nende tekkekohas ja jäätmete liigiti kogumiseks selleks ettenähtud mahutitesse.
Jäätmevaldaja korraldab oma jäätmete taaskasutamise või lõpliku kõrvaldamise.
Kohalik omavalitsus korraldab oma haldusterritooriumil korraldatud olmejäätmeveoga hõlmatud jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise.
Kohalik omavalitsus võib korraldada ka muude jäätmete taaskasutamist või kõrvaldamist.
Jäätmevaldaja annab jäätmed käitlemiseks üle jäätmeluba omavale või jäätmeregistris registreeritud isikule.
Jäätmete üleandmisel käitlemiseks, mille puhul jäätmeluba ei vajata, peab jäätmeid üleandev isik veenduma, et vastuvõtjal on selleks tegevuseks piisavad tehnilised ja keskkonnakaitselised vahendid.
Kohalik omavalitsus või omavalitsuste ühendus ei või keelduda koostööst, mis on ette nähtud üleriigilise jäätmekavaga käesoleva seaduse nõuete rakendamiseks, kui keeldumine võib kaasa tuua ohtu tervisele või keskkonnale.
Jäätmetest tervisele ja keskkonnale põhjustatud ohu vältimise või vähendamise meetmed.
Korraldatud olmejäätmeveo kohta võib kohalik omavalitsus jäätmehoolduseeskirjaga kehtestada tingimusi, mis käsitlevad jäätmevaldaja ja jäätmekäitleja vahelisi suhteid, jäätmeveo korraldust ning korraldatud olmejäätmeveoga hõlmatud piirkondi.
Kohaliku omavalitsuse jäätmehoolduseeskirja eelnõu esitatakse enne kehtestamist maavanemale, kes võib teha ettepanekuid nende täiendamiseks või muutmiseks, lähetades need eelnõu esitamisest ühe kuu jooksul kohalikule omavalitsusele.
Jäätmekäitluse kulud kannab jäätmevaldaja või seadusega sätestatud juhtudel isik, kelle valduses käideldavad jäätmed on olnud.
Kui tootest tekkivate jäätmete käitlemine võib põhjustada tervise- või keskkonnaohtu, korraldab toote valmistaja või importija kas osaliselt või täielikult tootest tekkinud jäätmete käitluse või kannab jäätmehooldusega seonduvad kulud.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud toodete loetelu kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Kohalik omavalitsus võib kehtestada korraldatud olmejäätmeveoga hõlmatud jäätmete käitlemise eest võetava teenustasu ülempiiri.
Teenustasu suuruse kindlaksmääramisel juhindutakse jäätmete liigist, kogusest ja omadustest ning teenindussagedusest.
Arvestada võidakse ka veokaugust, kogumiskonteinerite olemasolu ja nende kasutamist ning kogumis- ja vedamistingimusi kinnisasjal, jäätmekäitluskohta vedamise tingimusi ning teisi asjaolusid, mis oluliselt mõjutavad käitlemise kulukust.
Jäätmete kõrvaldamisel peab teenustasu suuruse kindlaksmääramisel arvestama jäätmekäitluskohtade rajamis-, kasutus-, sulgemis- ning järelhoolduskulusid.
Kui jäätmete liiki või kogust ei ole võimalik ilma liigsete kulutusteta usaldusväärselt kindlaks teha, võib teenustasu suurus olla kindlaks määratud teenindatava kinnisasja suuruse, seal asuvate elanike arvu või muul sellisel alusel.
Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatut võib kohalik omavalitsus rakendada ka siis, kui see on vajalik keskkonnakaitse või jäätmehoolduse korraldamise huvides.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud summa või sellega võrdseks hinnatav tegevus seatakse sõltuvusse kinnisasja sihtotstarbest, suurusest ning seal tekkivate jäätmete liigist ja hulgast.
H14 - ökotoksilised ained ja valmistised, mis põhjustavad või võivad põhjustada kas kohe või aja jooksul ohtu ühele või mitmele keskkonnakomponendile.
Vabariigi Valitsus kehtestab oma määrusega ohtlike jäätmete määratlemise ja liigitamise korra, lähtudes jäätmete päritolust, koostisest, vajaduse korral ka ohtlike komponentide kontsentratsiooni piirväärtusest ja kahjuliku toime tugevusest.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kord vaadatakse vähemalt iga kolme aasta tagant Vabariigi Valitsuse poolt üle ja tehakse vajadusel selles muudatused.
Tuleb vältida ohtlike jäätmete segunemist omavahel või tavajäätmetega või muude ainete või asjadega.
Juba segunenud jäätmed tuleb lahutada, kui see on tehnoloogiliselt võimalik ja sellega ei kaasne ülemääraseid kulutusi ning kui see on vajalik tervise- ja keskkonnaohu vältimiseks.
Ohtlike jäätmete segamine omavahel või tavajäätmetega või muude asjadega on lubatud, kui sellega ei kasva oht tervisele ja keskkonnale ning see on tehniliselt ja majanduslikult põhjendatud.
Ohtlike jäätmete kogumisel, säilitamisel ja veol tuleb jäätmed pakendada asjakohasel viisil, et vältida neist tulenevat ohtu tervisele ja keskkonnale, ning võimaldada nende hilisemat taaskasutamist või kõrvaldamist.
Ohtlikud jäätmed, välja arvatud olmes tekkinud ohtlikud jäätmed või nende pakendid, peab jäätmevaldaja enne üleandmist jäätmekäitlejale märgistama vastavalt keskkonnaministri määrusega kehtestatud korrale.
Ohtlike jäätmete vedu maanteedel, raudteedel, õhu- ja veeteedel toimub ohtlikke veoseid käsitlevate õigusaktidega sätestatud korras.
Ohtlike jäätmete saatekiri on dokument, mis sisaldab andmeid üleantavate jäätmete valdaja, tekitaja, vedaja, vastuvõtja ja vedamiseks üleandnud isiku kohta, samuti andmeid ohtlike jäätmete liigi, koostise, koguse ja põhiomaduste kohta.
Saatekirja koostab jäätmete üleandja ja see antakse vastuvõtjale üle koos iga ohtlike jäätmete saadetisega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut ei rakendata kodumajapidamises tekkinud ohtlike jäätmete esmakordsel üleandmisel jäätmeloa alusel tegutsevale jäätmekäitlejale.
Saatekirja vorm ning koostamise, käsitlemise ja registreerimise kord kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Keskkonnaministeerium koostab üleriigilise ohtlike jäätmete käitluse arengukava.
Keskkonnaministeerium korraldab ohtlike jäätmete käitluskohtade võrgustiku (ohtlike jäätmete käitlussüsteem) väljaarendamist.
Kohalikud omavalitsused korraldavad oma haldusterritooriumil kodumajapidamises tekkivate ohtlike jäätmete kogumist ja nende üleandmist jäätmekäitlejatele.
Jäätmete vedu üle riigipiiri toimub kooskõlas Eesti Vabariigi suhtes jõustunud välislepingutega ja Eesti seaduste alusel.
Tõkestamaks illegaalset riikidevahelist jäätmevedu, tohib ohtlikke ja muid käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud välislepingute ning õigusaktide alusel kontrollitavaid jäätmeid Eestisse sisse vedada, Eestist välja vedada ja Eesti territooriumi kaudu läbi vedada loa alusel, mille annab Keskkonnaministeerium.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud luba antakse tingimusel, et jäätmete riikidevahelisel veol ja nende käitlemisel järgitakse käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide ning Eesti Vabariigi suhtes jõustunud välislepingute nõudeid.
Jäätmete riikidevahelise veoloa taotluse menetlemise eest tasub riigilõivu Eesti Vabariigis registreeritud taotleja.
Loa omaja ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 3 esitatud tingimusi ning ta tegevus ohustab keskkonda, inimese tervist või vara.
Jäätmete, kaasa arvatud ohtlikud jäätmed, sisse-, välja- ja läbiveo kord ning loa andmise kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Jäätmeluba on dokument, mis annab õiguse üheks või rohkemaks käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 7 nimetatud tegevuseks ning määrab selle õiguse realiseerimise tingimused.
Teiste isikute poolt tekitatud ja üleantud metallijäätmete kogumiseks või veoks jäätmete edasise kaubandusliku vahendamise või taaskasutamise eesmärgil.
Metallijäätmed on oma põhikoostiselt ehedatest must- või mittemustmetallidest või nende sulamitest koosnevad jäätmed.
Metallijäätmete täpsustatud nimistu kehtestab oma määrusega keskkonnaminister vastavuses käesoleva seaduse § 2 lõike 5 alusel koostatud jäätmeliikide ja ohtlike jäätmete nimistuga.
Keskkonnaminister võib määrusega kehtestada teatud liiki ja koguses tavajäätmete kohta taaskasutamise või tekkekohas kõrvaldamise tingimused, millele vastava käitlemise korral pole jäätmeloa olemasolu kohustuslik.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatuga tegelevad isikud, kellele vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 4 jäätmeloa omamise nõue ei laiene, samuti isikud, kes korraldavad jäätmete kõrvaldamist või taaskasutamist teiste nimel (vahendajad), registreeritakse riikliku jäätmeregistri maakonna alamregistris riikliku registri põhimäärusega kehtestatud korras.
Käesoleva paragrahvi lõikes 4 kehtestatud korras määratakse juhud, millal jäätmekäitlusega tegelevaid isikuid ei kanta registrisse.
Ohtlike kemikaalide, sealhulgas kütuse ladustamine.
Tegutsemise korral käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud valdkonnas ei nõuta jäätmeluba jäätmete tekitamiseks isikult, kelle konkreetset tegevusala ei ole nimetatud Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud eelnimetatud tegevusvaldkondi täpsustavas loetelus, või kelle tootmismahtu iseloomustavad näitajad või tekitatud jäätmekogused on väiksemad Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud arvulistest väärtustest.
Tegevuse juures rakendatavad ohutusmeetmed.
Jäätmeloaga määratav ei tohi olla vastuolus jäätmeloaga antava õiguse olemusega.
Jäätmeloa annab loa taotleja tegevuskohajärgne keskkonnateenistus.
Kui püsivat tegevuskohta ei ole, annab loa taotleja asukohajärgne keskkonnateenistus.
Loa andmiseks vajaliku taotlusmaterjali koostab taotleja oma kulul.
Jäätmeluba teiste isikute poolt tekitatud ning üleantud käesoleva seaduse § 43 1 lõigetes 2 ja 3 nimetatud metallijäätmete kogumiseks või veoks edasise kaubandusvahendamise või taaskasutamise eesmärgil antakse üheks aastaks.
Jäätmeloa taotlused esitab loa taotleja eelnevalt oma tegevus- või asukohajärgsele linna- või vallavalitsusele, kes annab oma seisukoha taotluse suhtes kolme nädala jooksul ning edastab need keskkonnateenistus.
Jäätmeloa taotlemisel ohtlike jäätmete käitlemiseks teenustööna peab taotlejal olema ohtlike jäätmete käitluslitsents.
Tekkivate ja keskkonda viidavate jäätmete lubatud kogused määrab loa andja taotleja esitatud tehnoloogiliselt ja keskkonnakaitseliselt põhjendatud arvutuste alusel, võttes muuhulgas arvesse parima keskkonnapraktika ja parima võimaliku tehnoloogia kriteeriume ning käesoleva seaduse paragrahvide 5 ja 11 sätteid.
Et kindlaks määrata taotluse vastavust käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule, võib loa andja nõuda enne loa andmist kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamist loa taotleja kulul.
Käesoleva seaduse § 32 lõikes 1 1 nimetatud jäätmeloa taotleja peab olema äriregistrisse kantud aktsiaselts või osaühing aktsia- või osakapitaliga vähemalt 1 miljon krooni.
Ei ole taotleja tegevusvaldkonnana teenuste osutamise eesmärgil kantud äriregistrisse.
Loa omajat karistati kriminaalkorras jäätmekäitluse nõuete rikkumise eest.
Loa omaja tegevuse vastavuse hindamiseks käesoleva seaduse nõuetele ja loa tingimustele võib loa andja nõuda keskkonnaauditi tegemist loa omaja kulul.
Jäätmeloa andmise, muutmise, peatamise ja tühistamise kord, jäätmeloa taotlemiseks vajalike materjalide loetelu ja jäätmeloa vorm kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Ohtlike jäätmete käitluslitsents on tegevusluba, mis annab õiguse teiste isikute poolt tekitatud ja üleantud ohtlike jäätmete käitlemiseks teenustööna ning määrab selle õiguse realiseerimise tingimused.
Ohtlike jäätmete käitluslitsentsi annab keskkonnaminister.
Rahaline tagatis või sellega võrdse suurusega kindlustus võimalike avariide või õnnetusjuhtumite puhuks, mille väärtuse määramise kord ja põhimõtted sõltuvalt tegevuse iseloomust ja ulatusest kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Ohtlike jäätmete käitluslitsentsi andja võib enne litsentsi andmist nõuda kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamist litsentsi taotleja kulul.
Taotlejal puudub piisav rahaline tagatis või kindlustus võimalike avariide või õnnetusjuhtumite puhuks.
Ilmnevad muud vastuolud õigusaktidega.
Litsentsi omaja tegevuse vastavuse hindamiseks käesoleva seaduse nõuetele ja litsentsi tingimustele võib litsentsi andja nõuda litsentsi kehtivuse ajal keskkonnaauditi tegemist litsentsi omaja kulul.
Ohtlike jäätmete käitluslitsentsi andmise, muutmise, peatamise ja tühistamise kord ning litsentsi taotlemiseks vajalike materjalide loetelu kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Jäätmeloa ja ohtlike jäätmete käitluslitsentsi taotlused, antud load ja litsentsid ning jäätmeloaga määratud keskkonnaseire tulemused on avalikud.
Jäätmeloa taotlused ja antud load avalikustatakse, kuulutades loa taotlemisest või andmisest taotleja või loa saaja kulul ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded ühe kuu jooksul pärast taotluse esitamist või loa andmist.
Ohtlike jäätmete käitluslitsentside taotlused ja antud litsentsid avalikustatakse Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud korras.
Isikutel, kellele jäätmeloa või ohtlike jäätmete käitluslitsentsiga reguleeritud tegevus võib põhjustada varalist kahju või muul viisil kahjustada nende huve, on õigus esitada loa või litsentsi andjale omapoolseid kirjalikke seisukohti või nõuda enda ärakuulamist.
Mis tahes isikult on keelatud jäätmetena kokku osta ilmset kunsti- või ajalooväärtust omavaid metallesemeid.
Vasest või alumiiniumist elektrijuhtme ja kaabli kokkuost jäätmetena on lubatud vaid seadusjärgset turuluba omavalt võrguettevõtjalt või tegevusluba omavalt telekommunikatsioonivõrgu operaatorilt.
Alumiiniumist liiklusmärkide ja teeviitade ning raudteerööbaste kokkuost jäätmetena on lubatud vaid jäätmeluba omavalt ettevõtjalt.
Metallijäätmete maksumus.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumendi vähemalt üks allkirjastatud originaaleksemplar jääb metallijäätmete kogujale ning sellele lisatakse üleandja isikut tõendava dokumendi või äriregistrikaardi koopia (passi esitamise korral koopia sellest leheküljest, millel asub isiku foto).
Metallijäätmete koguja on kohustatud säilitama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumenti koos lisaga vähemalt viis aastat, tagades isikuandmete kaitse.
Metallijäätmete kokkuostul ja kokkuostetud metallijäätmete kaubanduslikul vahendamisel tasutakse metallijäätmete eest ostja pangakontolt müüja pangakontole sularahata arveldamise korras.
Sularahas arveldamine metallijäätmete kokkuostul ja edasisel vahendamisel on keelatud.
Upon application for a waste permit specified in subsection 32 (1 1) of this Act, käesoleva seaduse § 32 lõikes 1 1 nimetatud jäätmeloa taotlemisel tuleb lisaks käesoleva paragrahvi punktides 1-5 sätestatule esitada jäätmeloa andjale registripidaja poolt mitte rohkem kui 15 päeva tagasi tõestatud ärakiri jäätmeloa taotleja äriregistri registrikaardist.
Jäätmeloa andja on kohustatud karistusregistrile tehtud päringu alusel kontrollima, kas jäätmeluba käesoleva seaduse § 30 lõike 3 punkti 5 alusel taotlev füüsilisest isikust ettevõtja või jäätmeluba taotleva äriühingu juhatuse või nõukogu liige või äriühingu jäätmeloaga määratud tegevuse eest vastutav isik on pannud toime kriminaalkoodeksi (RT 1992, 20, 287; RT I 1999, 38, 485; 57, 595; 597; 598; 60, 616; 97, 859; 102, 907; 2000, 10, 55; 28, 167; 29, 173; 33, 193; 40, 247; 49, 301; 305; 54, 351; 57, 373; 58, 376; 84, 533; 92, 597; 104, 685; 2001, 9, 41; 21, 115; 116; 29, 156; 31, 174; 52, 303; 53, 306; 313; 56, 332; 335; 58, 357; 65, 378) §-de 84, 144, 1481, 1484, 1485, 1486, 14815,1523, 186, 196 1 või 203 järgi kvalifitseeritud kuriteo.
Kui eelnimetatud toimepandud kuriteost ei ole möödunud kriminaalkoodeksi §-s 53 või karistusregistri seaduse (RT I 1997, 87, 1467; 1998, 111, 1830) § 25 lõikes 1 ettenähtud tähtaeg, tuleb jäätmeloa andmisest keelduda.
Metallijäätmete kogumise jäätmeloa taotlemisel vastavalt käesoleva seaduse § 30 lõike 3 punktile 5 peab taotleja tasuma riigilõivu vastavalt riigilõivuseaduses (RT I 1997, 80, 1344; 2001, 55, 331; 56, 332; 64, 367; 65, 377) sätestatule.
Dokumendi riigilõivu tasumise kohta esitab jäätmeloa taotleja jäätmeloa andjale koos taotlusmaterjalidega.
Jäätmeloa muutmisel, kui muutmise aluseks on jäätmeloa omaja teatis muudatustest loal esitatud andmetes ning loa andja ei muuda loa kehtivusaega, antakse muudetud luba riigilõivuvabalt.
Metallijäätmete kogumiseks vastavalt käesoleva seaduse § 30 lõike 3 punktile 5 antud jäätmeloa originaaleksemplar või jäätmeloa andja poolt kinnitatud koopia peab asuma metallijäätmete koguja tegevuskohas ning see tuleb esitada järelevalveametnikule või metallijäätmeid üleandvale isikule tema soovi korral.
Iga jäätmevaldaja peab olema piisaval määral teadlik oma valduses olevate jäätmete liigist, hulgast, päritolust, jäätmekäitluse seisukohalt olulistest omadustest ja neist tulenevast tervise- või keskkonnaohust.
Kõik jäätmeluba omavad isikud ning vastavalt käesoleva seaduse paragrahv 30 lõikele 5 registreeritud isikud, samuti ohtlike jäätmete tekitajad, välja arvatud kodumajapidamised, on kohustatud pidama regulaarset arvestust oma tegevuses tekkinud, kogutud, hoitud või vaheladustatud, veetud, taaskasutatud või kõrvaldatud jäätmete liigi, hulga, omaduste ja tekke kohta.
Kui jäätmed antakse üle muudele jäätmekäitlejatele, tuleb arvestust pidada ka jäätmete sihtkoha, kogumissageduse, veomooduste ning taaskasutamis- ja kõrvaldamistoimingute kohta.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud arvestuse algdokumente ja koondandmeid peab säilitama vähemalt viie aasta jooksul.
Käesoleva seaduse paragrahv 44 lõikes 2 nimetatud isik esitab vähemalt üks kord aastas keskkonnateenistusele aruande oma jäätmealase tegevuse kohta jäätmeregistrisse kandmiseks.
Aruande vormi ja esitamise korra kehtestab keskkonnaminister.
Keskkonnaministeeriumil ja keskkonnajärelevalve asutusel on õigus saada toodete valmistajalt või importijalt ning teiselt riigivalitsus- või kohaliku omavalitsuse asutuselt andmeid Eestis valmistatavate või Eestisse sisseveetavate toodete ja nende valmistamisel kasutatavate ainete kohta ning neist tekkivate jäätmete ja nende käitluse kohta.
Jäätmealaseid statistilisi vaatlusi korraldatakse riikliku statistika seadusega (RT I 1997, 51, 822) sätestatud korras.
Riiklik jäätmeregister on andmekogu, kuhu koondatakse andmed Eestis tekkivate ja käideldavate jäätmete liigi, hulga ja päritolu, jäätmekäitlusega tegelevate isikute, jäätmete kõrvaldamiseks ettenähtud jäätmekäitluskohtade, jäätmelubade ja ohtlike jäätmete käitluslitsentside ning jäätmete riikidevaheliste vedude kohta.
Riiklik jäätmeregister koosneb keskregistrist, mille vastutav töötleja on Keskkonnaministeerium, ja maakonna alamregistritest, mida haldavad keskkonnateenistused.
Riikliku jäätmeregistri asutab Vabariigi Valitsus andmekogude seadusega (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77; 24, 133) sätestatud korras.
Rahvusvaheliselt nõutava teabe edastamise korra määrab Vabariigi Valitsus.
Järelevalve käesoleva seaduse nõuete täitmise üle toimub keskkonnajärelevalve seadusega (RT I 1997, 86, 1460; 1999, 54, 583; 95, 843; 2000, 51, 319) sätestatud korras.
Keskkonnainspektsioon ja valla- või linnavalitsus on kohustatud kontrollima jäätmeloaga määratud jäätmekäitlustingimuste täitmist vähemalt üks kord aastas.
Registreeritud jäätmekäitlejate ja ohtlike jäätmete tekitajate üle teostatakse järelevalvet perioodiliselt vastavalt vajadusele, kusjuures olmes tekkinud ohtlikke jäätmeid järelevalvekohustus ei hõlma.
Käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud nõuete rikkumise eest kannavad füüsilised isikud rikkumise asjaoludest sõltuvalt distsiplinaar-, haldus-, kriminaal- või tsiviilvastustust.
Käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud nõuete rikkumise eest kannavad juriidilised isikud haldus- või tsiviilvastutust.
Kui füüsiline isik, tegutsedes juriidilise isiku nimel või huvides, rikub jäätmeseaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud nõudeid, võib selle rikkumise asjas kohaldada karistust füüsilisele ja juriidilisele isikule samaaegselt selleks ettenähtud sanktsiooni piires.
Juriidilise isiku poolt jäätmetealase arvestuse ja aruande esitamise nõude eiramise või ebaõigete andmete esitamise eest - määratakse rahatrahv kuni 20 000 krooni.
Juriidilise isiku poolt jäätmete kõrvaldamiseks ettenähtud jäätmekäitluskohtade rajamiseks, kasutamiseks ja sulgemiseks kehtestatud nõuete rikkumise eest - määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni.
Juriidilise isiku poolt toodete valmistamise, sisse- ja väljaveo, müügi ning kasutamise eest, mille suhtes kehtib käesoleva seaduse § 6 lõikes 1 sätestatud keeld, või Vabariigi Valitsuse poolt selleks kehtestatud piirangute ja eritingimuste rikkumise eest, - määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni.
Juriidilise isiku poolt jäätmete käitlemise eest jäätmeloata, kui see luba on nõutav, - määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul.
Juriidilise isiku poolt metallijäätmete kogumise eest jäätmeloata - määratakse rahatrahv kuni 75 000 krooni.
Juriidilise isiku poolt ohtlike jäätmete käitlemine käitluslitsentsita, kui see litsents on nõutav, - määratakse rahatrahv kuni 75 000 krooni.
Juriidilise isiku poolt ohtlike ja muude rahvusvaheliselt kontrollitavate jäätmete üle riigipiiri veo eest vastava loata - määratakse rahatrahv kuni 100 000 krooni.
Juriidilise isiku poolt jäätmeloa või ohtlike jäätmete käitluslitsentsi nõuete rikkumise või jäätmete keskkonda viimise eest väljaspool selleks ettenähtud jäätmekäitluskohti, kui see tõi kaasa keskkonnareostuse või sellega põhjustati kahju inimese tervisele, keskkonnale või varale, - määratakse rahatrahv kuni 200 000 krooni.
Kohaliku omavalitsuse volikogu poolt volitatud ametiisikutel.
Menetlus käesoleva seaduse §-s 48 1 sätestatud juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asjas, kaasa arvatud karistuse määramine ja vaidlustamine, toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 50, 548; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247; 45, 279; 49, 301; 305; 51, 321; 54, 346; 348; 351; 55, 361; 58, 376; 84, 533; 86, 544; 548; 89, 578; 95, 609; 613; 2001, 3, 5; 9, 41; 17, 76; 18, 87; 21, 115; 116; 31, 174; 42, 236; 52, 303; 53, 312; 313; 314; 56, 333; 335; 339; 58, 356; 65, 378) kehtestatud korras.
Käesoleva seaduse §-s 48 1 nimetatud juriidilise isiku haldusõiguserikkumiste asju arutab maa- või linnakohus.
Haldusõiguserikkumise vahetu objekt.
Rahatrahv, mis on määratud juriidilisele isikule kohaliku omavalitsuse volikogu poolt volitatud ametiisiku koostatud haldusõiguserikkumise protokolli alusel, laekub haldusõiguserikkumise toimepanemise koha järgse kohaliku omavalitsuse eelarvesse.
Ebaseaduslikult keskkonda viidud jäätmed kõrvaldab ja nendest põhjustatud keskkonnareostuse likvideerimise korraldab jäätmete ebaseaduslikult keskkonda viija (edaspidi reostuse tekitaja) oma kulul keskkonnajärelevalve asutuse otsuse alusel.
Reostuse tekitaja hüvitab reostusega põhjustatud kahju täies ulatuses.
Kui reostuse tekitaja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustust ei täida, korraldab reostuse likvideerimise reostuse tekitaja kulul reostatud kinnisasja omanik.
Kui reostuse tekitajat pole võimalik kindlaks teha, korraldab reostatud kinnisasja omanik reostuse likvideerimise oma kulul.
Kui reostatud kinnisasja omanik ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud kohustust, korraldab reostuse likvideerimise reostatud kinnisasja omaniku kulul kohalik omavalitsus.
Eesti Vabariigi jäätmeseadus (RT 1992, 21, 296; RT I 1994, 74, 1323) tunnistatakse kehtetuks.
Enne käesoleva seaduse jõustumist antud jäätmeload ja ohtlike jäätmete käitluslitsentsid jäävad kehtima kuni nende väljavahetamiseni käesoleva seaduse nõuetele vastavate jäätmelubade ja ohtlike jäätmete käitluslitsentsidega.
Taotluste vastuvõtmine jäätmelubade ja ohtlike jäätmete käitluslitsentside väljavahetamiseks lõpetatakse 1999. aasta 31. detsembril.
Käesoleva seaduse paragrahv 38 lõike 1 punktis 3 ja paragrahv 39 punktis 6 sätestatut rakendatakse kahe aasta möödumisel käesoleva seaduse jõustumisest.
Käesoleva seaduse § 43 1 lõikes 2 nimetatud vasest või alumiiniumist elektrijuhtme või kaabli kokkuostmine, mis tahes muul viisil jäätmetena vastuvõtmine või hoidmine käesoleva seaduse §-s 43 7 nimetatud tegevuskohas on keelatud kuni 2003. aasta 31. detsembrini.
Töö- ja puhkeaja seadus sätestab töötajate töö- ja puhkeaja kestuse ning korralduse alused.
Töö- ja puhkeaja seadus laieneb kõigile töölepingu alusel töötavatele isikutele, välja arvatud erandjuhud, mil töötajate puhkeaega reguleeritakse muude seaduste või Vabariigi Valitsuse määrustega.
Tööaeg on seaduse, haldusakti, kollektiiv- või töölepingu või poolte kokkuleppega määratud aeg, mille kestel töötaja on kohustatud täitma oma tööülesandeid, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile.
Tööajanorm on seaduse, haldusakti, kollektiiv- või töölepinguga määratud töötundide arv mingis kalendriajavahemikus (päev, nädal, kuu või muu ajavahemik).
Riiklik tööajanorm määratakse seaduse või seaduse täitmiseks antud haldusaktiga.
Kollektiiv- või töölepinguga määratud tööajanorm ei või ületada riigi poolt kehtestatud tööajanormi.
Tööpäev on ajavahemik ööpäevas, mil töötaja on kohustatud täitma oma tööülesandeid.
Töövahetus on ajavahemik, mil töötaja on kohustatud täitma oma tööülesandeid vahetustega tööl.
Töövahetus võib alata ühel ja lõppeda teisel ööpäeval.
Töönädal on ajavahemik nädalas, mil töötaja on kohustatud täitma oma tööülesandeid.
Tööandja rakendab kahe puhkepäevaga viiepäevast töönädalat, mis algab esmaspäevast või muust nädalapäevast, olenevalt tööandja juures kehtestatud tööajarežiimist.
Puhkeaeg on aeg, mille kestel töötaja on vaba töökohustuste täitmisest ja võib seda kasutada oma äranägemise järgi.
Puhkeaeg on tööpäevasisene, tööpäevadevaheline ja iganädalane.
Puhkeaja hulka kuuluvad riigipühad ja puhkused.
Töötajale seaduse või haldusaktiga kehtestatud tööaega võib lühendada ja puhkeaega pikendada kollektiiv- või töölepinguga.
Töötajale seaduse või haldusaktiga kehtestatud tööaega võib lühendada ning puhkeaega pikendada tööandja ühepoolse otsusega, kui sellega ei kaasne palgatingimuste halvenemine.
Lapsinvaliidi eestkostjale või hooldajale.
Töötaja tööaja üldine riiklik norm ei või ületada kaheksat tundi päevas ja 40 tundi nädalas.
17-aastastel töötajatel 30 tundi nädalas.
Töötajatel, kes töötavad allmaatöödel, tervistkahjustavatel ja eriiseloomuga töödel, on lühendatud tööaja kestus kuni 35 tundi nädalas.
Koolide ja muude lasteasutuste õpetajatel, kasvatajatel ja teistel pedagoogikaspetsialistidel on lühendatud tööaja kestus kuni 35 tundi nädalas.
Tööaega, ning lühendatud tööaja kestuse kehtestab Vabariigi Valitsus.
Ametikohtade loetelu, kus töötamisel rakendatakse õpetajatele, kasvatajatele ja teistele pedagoogika spetsialistidele lühendatud tööaega, ning lühendatud tööaja kestuse kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kollektiiv- ja töölepinguga on lubatud ette näha täiendavad alused lühendatud tööaja rakendamiseks, kui sellega ei kaasne palgatingimuste halvenemine.
Allmaatööl ja tervistkahjustaval tööl töötajate tööaega lühendatakse, kui nad töötavad neis tingimustes vähemalt 75 protsenti käesoleva seaduse §-s 9 sätestatud üldisest tööajast.
Riiklik tööajanorm viiepäevase töönädalaga töötamisel on kaheksa tundi päevas 40-tunnise töönädala, seitse tundi päevas 35-tunnise töönädala, kuus tundi päevas 30-tunnise töönädala, viis tundi päevas 25-tunnise töönädala ja neli tundi päevas 20-tunnise töönädala puhul.
Tööandja võib summeeritud tööaja arvestuse korral rakendada käesoleva paragrahvi 1. lõikes ette nähtud igapäevase tööaja kestusest erinevat töötundide arvu päevas (vahetuses), kusjuures see ei või ületada 12 tundi.
13-14-aastaste töötajate tööaja kestus ei või ületada summeeritud tööaja arvestuse korral viit tundi, 15-16-aastastel töötajatel kuut tundi ja 17-aastastel töötajatel seitset tundi päevas.
Täisealistele töötajatele on lubatud rakendada erandina tööandja asukoha (elukoha) tööinspektori nõusolekul käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatust pikema töötundide arvuga vahetust.
Ületunnitööks loetakse töötaja töötamist üle kokkulepitud tööajanormi.
Ületunnitöö tegemine on lubatud poolte kokkuleppel, välja arvatud käesoleva paragrahvi 3. lõikes loetletud juhtudel.
Tööprotsessi lõpuleviimiseks.
Vahetustöötaja tööle mitteilmumisel, kui töös ei või tekkida vaheaega, on töötaja kohustatud teatama sellest tööandajale ja jätkama tööd kui ületunnitööd.
Tööandja on kohustatud pidama ületunnitöö arvestust iga töötaja ja iga ületunnitöö juhu kohta eraldi.
Töötajat, kellele ületunnitöö on keelatud arsti otsusega.
Naist, kes kasvatab lapsinvaliidi või alla 14-aastast last või isikut, kes hooldab I grupi invaliidi, võib rakendada ületunnitööle käesoleva seaduse § 13 3. lõikes loetletud juhtudel üksnes tema nõusolekul.
Ületunnitöö piirnorm ühe töötaja kohta on 200 tundi kalendriaastas.
Töötajat ei ole lubatud rakendada ületunnitööle üle nelja tunni päevas.
Vahetuse kestus koos ületunnitööga ei tohi ületada 12 tundi.
Kehtestatud ületunnitöö piirnorme ei rakendata käesoleva seaduse § 13 3. lõike 1 punktis toodud juhtudel.
Töödel, kus töötaja peab olema tööandjale kokkulepitud kohas kättesaadav ettenägematute, edasilükkamatute tööde tegemiseks oma puhkeajal või kehtivad puhkeaja kasutamise suhtes erinõuded, on lubatud kehtestada lisaks üldisele tööaja kestusele valveaeg.
Valveaja kestus ei või ületada 24 tundi kuus.
Neid tunde ei arvata tööaja hulka ning nende eest maksab tööandja lisatasu.
Valveaja kestus, rakendamise kord ja lisatasu suurus määratakse kollektiiv- või töölepinguga.
Kohakaasluse alusel töötava isiku tööaeg ei või ületada 20 tundi nädalas.
Kui kohakaasluse alusel töötav isik töötab põhitööl osalise tööajaga, ei või tööaeg põhitööl ja kohakaasluse alusel kokku ületada 60 tundi nädalas.
Osaline tööaeg on tööandja juures kehtestatud tööaja normist lühem tööaeg, mida rakendatakse töötaja ja tööandja kokkuleppel.
Töömahu või tellimuste ajutisel vähenemisel on tööandjal õigus kehtestada osaline tööaeg Eesti Vabariigi töölepingu seaduse §-s 68 (RT 1992, 15/16, 241; 1993, 10, 150; I 1993, 26, 441; 1995, 14, 170; 16, 228; 1996, 3, 57; 40, 773; 45, 850; 49, 953; 1997, 5/6, 32) ettenähtud korras ja tingimustel.
Raseda ning naise soovil, kes kasvatab lapsinvaliidi või alla 14-aastast last, on tööandja kohustatud rakendama talle osalist tööaega.
Õhtuseks ajaks loetakse aega kella 18.00-22.00, ööajaks aega kella 22.00 õhtul kuni kella 6.00 hommikul.
Töötajat, kellele see on keelatud arsti otsusega.
Naist, kes kasvatab lapsinvaliidi või alla 14-aastast last, või isikut, kes hooldab I grupi invaliidi, võib rakendada tööle ööajal üksnes tema nõusolekul.
Kollektiivlepinguga võib ette näha täiendavaid piiranguid töötaja töölerakendamiseks õhtusel ja ööajal.
Üldise tööaja rakendamisel lühendatakse vahetuse kestust ööajal ühe tunni võrra.
Vahetuse kestus ööajal võrdsustatakse päevasega, kui see on vältimatu tootmistingimuste tõttu.
Tööajare iimi, s.o. tööaja alguse ja lõpu, puhkamiseks ja einetamiseks antava aja, samuti muud vaheajad tööpäeva kestel, ühest vahetusest teise ülemineku aja ning korra määrab kindlaks tööandja töösisekorraeeskirjade, vahetuste ajakavaga või töölepinguga.
Tööajarežiimi kehtestamisel elanikkonna teenindamise ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides peab tööandja arvestama kohaliku omavalitsuse täitevorgani ettekirjutusi.
Töödel, kus see on vajalik töö iseloomu tõttu, võib kollektiivlepinguga või kokkuleppel töötajaga jagada tööaja osadeks, kusjuures vaheaeg võib ületada käesoleva seaduse paragrahvis 24 puhkamiseks ja einetamiseks ettenähtud vaheaja kestust.
Tööandja on kohustatud pidama kõigi töötajate tööaja arvestust.
Ettevõtetes, asutustes ja muudes organisatsioonides, kus töötingimuste tõttu pole võimalik kinni pidada tööpäeva või töönädala üldisest normist, on lubatud kohaldada tööaja summeeritud arvestust pikema ajavahemiku ulatuses (kuu, kolm kuud, pool aastat või muu ajavahemik).
Kui arvestusperioodiks on kolmest kuust pikem ajavahemik, on tööandja kohustatud tööaja summeeritud arvestuse tingimused kooskõlastama oma asukoha (elukoha) tööinspektoriga.
Tööaja summeeritud arvestuse korral koostab tööandja ajakava kogu arvestusperioodi kohta ja teeb selle teatavaks töötajatele vähemalt viis päeva enne arvestusperioodi algust.
Vaheaega puhkamiseks ja einetamiseks võib töötajale anda kestusega kuni kaks tundi.
Vaheaeg puhkamiseks ja einetamiseks antakse mitte hiljem kui pärast viis tundi kestnud töötamist.
Töötaja võib vaheaega kasutada oma äranägemise järgi ja tal on õigus sel ajal ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni territooriumilt lahkuda, kui kollektiivlepingus või töölepingus pole kokku lepitud teisiti.
Puhkamiseks ja einetamiseks antava vaheaja algus ja lõpp määratakse töösisekorraeeskirjade, vahetuste ajakava või töölepinguga.
Vaheaega puhkamiseks ja einetamiseks ei arvata tööaja hulka, välja arvatud käesoleva paragrahvi 5. lõikes ettenähtud einetamise aeg.
Isikule, kes kasvatab alla poolteiseaastast last, antakse peale üldise vaheaja puhkamiseks ja einetamiseks lisavaheajad lapse toitmiseks.
Need vaheajad antakse vähemalt iga kolme tunni järel kestusega iga kord mitte alla 30 minuti.
Kahe või enama kuni poolteiseaastase lapse toitmiseks antava vaheaja kestus peab olema vähemalt üks tund.
Isiku soovil liidetakse lapse toitmiseks ettenähtud vaheajad puhkamise ning einetamise vaheajaga või lühendatakse tööpäeva vastava ajavahemiku võrra.
Vaheajad lapse toitmiseks arvatakse tööaja hulka ja nende eest säilitatakse keskmine palk riigieelarve vahenditest riikliku sotsiaalkindlustuse eelarve kaudu Sotsiaalministeeriumi poolt kehtestatud korras.
Seaduse, haldusakti, kollektiivlepingu, töösisekorraeeskirjade, vahetuste ajakava või töölepinguga võib ette näha lisaks käesoleva seaduse paragrahvides 24 ja 25 kehtestatud vaheaegadele muid vaheaegu tööpäeva või vahetuse jooksul.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud vaheajad arvatakse tööaja hulka.
Vahetustevahelise puhkeaja kestus peab olema vähemalt 11 tundi.
Erandeid käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatust võib teha seaduse, haldusakti või kollektiivlepinguga tööaja summeeritud arvestuse korral.
Töötajal on vähemalt kaks puhkepäeva nädalas.
Üldised puhkepäevad on laupäev ja pühapäev.
Ettevõtetes, asutustes ja muudes organisatsioonides, kus töö iseloomu tõttu laupäeval ja pühapäeval töötatakse, nähakse puhkepäevad ette töösisekorraeeskirjade või vahetuste ajakavaga.
Sellisel juhul antakse puhkepäevad üksteisele järgnevatel nädalapäevadel.
Tööaja summeeritud arvestuse korral peab iganädalase katkematu puhkeaja kestus olema vähemalt 36 tundi.
Käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes sätestatust on lubatud erandeid teha katkestamatu tootmisprotsessiga ettevõtetes ja muudes organisatsioonides nende asukoha tööinspektori nõusolekul.
Lapsinvaliidi ühel vanematest (eestkostjal, hooldajal) on õigus lisapuhkepäevale kuus, mille eest tasutakse keskmise palga alusel riigieelarve vahenditest riikliku sotsiaalkindlustuse eelarve kaudu Sotsiaalministeeriumi poolt kehtestatud korras.
Töötaja töölerakendamine puhkepäeval on lubatud tema nõusolekul, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. lõikes ettenähtud juhtudel.
Õnnetusjuhtumi, tööandja vara hävimise või riknemise ärahoidmiseks.
Naist, kes kasvatab lapsinvaliidi või alla 14-aastast last, või isikut, kes hooldab I grupi invaliidi, võib puhkepäeval tööle rakendada käesoleva paragrahvi 2. lõikes ettenähtud juhtudel üksnes tema nõusolekul.
Tööandja on kohustatud lubama doonoriks oleva töötaja töölt ära vere andmise päeval.
Töötajate puhkeaja hulka kuuluvad riigipühad, mille loetelu sätestatakse eraldi seadusega.
Uusaasta ja esimese jõulupüha eelsel tööpäeval lühendatakse tööaja kestust kolme tunni võrra.
Tööandja võib riigipühadel töötaja tööle rakendada, kui see on tingitud elanike teenindamise vajadusest, töö iseloomust (katkematu tootmisprotsess) või tootmishädavajadusest töölepingu seaduse paragrahv 65 2. lõikes loetletud asjaoludel.
Töötajate puhkused ja nende andmise kord on sätestatud Eesti Vabariigi puhkuseseaduses (RT 1992, 37, 481; I 1993, 10, 150; 1994, 84, 1474; 1995, 16, 228).
Käesoleva seaduse kohaldamisel töötaja ja tööandja vahel tekkinud vaidlused lahendatakse individuaalse töövaidluse lahendamise korras.
Lisa 1; 1978, 30, 367; 1980, 31, 491; 1987, 47, 634; 1988, 30, 376, RT 1991, 16, 221).
Eesti Vabariigi lastetoetuste seaduse paragrahv 13 (RT 1992, 6, 90).
Käesolev seadus jõustub 1994. aasta 1. märtsil.
Määrus kehtestatakse „Lennundusseaduse“ (RT I 1999, 26, 376) § 4 lõike 1 alusel.
Määrusega sätestatakse Eesti Vabariigi õhuruumi kasutamine ja lennuliikluse teenindamise tagamine, reguleerimaks lennutegevuse planeerimist ning korraldamist õhuruumis, lennupiiranguid ning teenindusaegade jaotamist ja maapealset käitlust lennujaamades.
Eesti õhuruumi kasutamisel juhindutakse 1944. aasta Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsioonist (RT II 2000, 2, 12), selle lisast 2 „Lennureeglid“, lisast 11 „Lennuliikluse teenindamine“ ja nende rakendusdokumentidest 4444 „Lennureeglid ja lennuliikluse teenindamine“, 7030 „Täiendavad regionaalsed reeglid“ ja 9426 „Lennuliikluse planeerimise käsiraamat“.
Teavitada otsingu- ja päästeteenistusi abi vajavatest õhusõidukitest ning vajadusel neid abistada.
Lennuamet tagab lennuliikluse teenindamise tsiviil- ja riiklikus lennunduses lennuettevõtjate ja lennuliiklusteenistuste sertifitseerimiseelse kontrolli, sertifitseerimise, lennujuhtimis- ja raadionavigatsiooniseadmete sertifitseerimise ning lennuliikluse lennujuhtide ja informaatorite atesteerimise kaudu.
Lennuamet määrab õhuruumi struktuuri, kontrollitava õhuruumi osad ja lennuprotseduurid, kooskõlastades need vajadusel naaberriikide vastavate institutsioonidega ning korraldab õhuruumi kasutamist.
Lennuvälja lennuinfotsoon - piiritletud, mittekontrollitav õhuruum lennuvälja ümbruses, mis ulatub maa- või veepinnast kehtestatud ülarajani ja kus osutatakse lennuvälja lennuinfoteenust.
Loetletud õhuruumiosade koordinaadid, horisontaal- ja vertikaalpiirid avaldatakse aeronavigatsioonialase teabe kogumikus (AIP).
Lennuliikluse tihedusest ja liiklusvoogude iseloomust tulenevalt võib õhuruumi osasid jaotada erinevateks sektoriteks, kus lennuliikluse lennujuhtimist teostavad erinevad lennujuhtimise üksused.
Lennutegevuses ja lennuliikluse teenindamisel Eesti õhuruumis juhindutakse „Lennundusseaduse“ § 4 lõikes 3 nimetatud lennureeglitega ettenähtud õhuruumi klassifikatsioonist.
Kaitseministeerium võib kooskõlastatult Teede- ja Sideministeeriumiga taotleda Vabariigi Valitsuselt piiritletud õhuruumi osa eraldamist kaitseväe õhusõidukite õppeharjutusteks.
Eraldatud piiritletud õhuruumis korraldab lennutegevust kaitseväe vastav teenistus koostöös lennuliiklusteenistustega, kelle vastutusalades toimuvat lennutegevust võivad kaitseväe õhusõidukite lennud mõjutada.
Langevarjuhüpped, purilennud ja muu klubiline õhuruumi kasutamisega seotud tegevus tuleb iga kord eelnevalt koordineerida asjaomaste lennuliiklusteenistustega.
Õhuruumi korduvalt kasutavatel lennuklubidel tuleb avaldada teave tegevushooaegadest ja kasutatavast õhuruumist ning sõlmida asjaomaste lennuliiklusteenistustega vastavasisulised koostöökokkulepped, kus ühe osana sisalduksid täpsed koordineerimisprotseduurid.
Sooritavad eriti tähtsaid isikuid (VIP-id) teenindavaid lende.
Kui valitsusasutuste ja eraõiguslike juriidiliste isikute mistahes eesmärgil õhuruumi kasutamine võib mõjutada lennuohutust ning lendude sujuvust, peavad nad kooskõlastama oma tegevuse Lennuametiga, kes tagab vastava informatsiooni õigeaegse levitamise.
Õhusõidukitest erinevate lennuvahendite käitamine.
Kasutamata kütust võib õhusõiduki maandumismassi vähendamise eesmärgil lennu ajal välja lasta ainult ohuolukorra puhul või kui õhusõiduki kapten on veendunud, et seda tegemata satub õhusõiduk ohuolukorda, või kui õhusõiduki lennu normaalne jätkamine on ohtlik selle pardal olevatele reisijatele.
Kõigil muudel juhtudel peab õhusõiduk vabanema üleliigsest kütusest seda lennul kulutades.
Lennuamet määrab spetsiaalsed alad kütuse väljalaskmiseks õhusõiduki sattumisel ohuolukorda.
Nimetatud alad ei tohi paikneda tihedalt asustatud elamis- ja tööstuspiirkondade või tuleohtlike piirkondade kohal.
Kütuse väljalaskmise vajadusest teatab õhusõiduki kapten vastavale lennuliiklusteenistusele, lisades teabe võimalikust lennurežiimi muutusest ja väljalastava kütuse kogusest.
Õhusõiduki kapten informeerib lennuliiklusteenistust kütuse väljalaskmise alustamisest ja lõpetamisest.
Kütuse väljalaskmine maapinnast madalamal kui 6000 jalga (1800 m) või väljaspool selleks ettenähtud ala on lubatud, kui õhusõiduk on otseses ohus ega ole seetõttu võimeline seda tegema ettenähtud kõrgusel ja kohas.
Lennuliiklusteenistus ei luba 15 minuti jooksul kütuse väljalaskmise lõppemisest arvates teistel kontrollitavatel õhusõidukitel läbida õhuruumi, kus toimus kütuse väljalaskmine.
Lennujuhtimisteenust mittesaavatele, kuid lennuliiklusteenistusele teadaolevatele õhusõidukitele annab lennuliiklusteenistus teavet kütuse väljalaskmisest ja selle toimumiskohast.
Kütuse väljalaskmise kohta teevad õhusõiduki kapten ja vastav lennuliiklusteenistus esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui ühe ööpäeva jooksul, kirjaliku ettekande Lennuametile.
Välisriigi sõjaväe ja eriotstarbeks kasutatavate õhusõidukite käitajad peavad, kui Eesti ja välisriigi vahel sõlmitud lepingust ei tulene teisiti, ülelennuks Eesti territooriumist ja sellel maandumiseks 7 päeva ning eriotstarbeliste lendude tegemiseks 20 päeva enne väljalendu (välja arvatud laupäevad, pühapäevad ja Eesti riiklikud pühad) taotlema Vabariigi Valitsuselt luba Kaitseministeeriumi kaudu, kui tegemist on sõjaliste õppustega, kaitseväe operatsioonidega või nendega seotud lendudega, või Välisministeeriumilt, kui nimetatud õhusõidukid veavad reisijaid, kuid ei vea lahingumoona ega -varustust.
Lisaks 5. peatükis nõutud andmetele peab Kaitseministeeriumile esitatav loa taotlus sisaldama andmeid pardal asuva relvastuse ja/või fotoseadmete kohta.
Taksolennuks loetakse kaupa või reisijaid vedava õhusõiduki mitteregulaarset lendu, millel on kuni 10 reisijakohta või mille suurim lubatud stardimass ei ületa 5700 kg.
Taksolennud Eesti õhuruumis toimuvad lennuplaani alusel ning ei vaja luba.
Ühekordseteks taksolendudeks kopteriga, mis maandub või stardib mujalt kui lennuväljadelt või lennuväljakutelt, on vajalik kasutatava territooriumi valdaja eelnev nõusolek.
Tellimuslennuks loetakse sellise kaupa või reisijaid vedava õhusõiduki mitteregulaarset lendu, millel on vähemalt 11 reisijakohta või mille suurim lubatud stardimass ületab 5700 kg.
Tellimuslennuks on vaja Lennuameti luba, kui lennu sooritab välisriigi lennuettevõtja ja see on seotud reisijate või kauba pealevõtmisega Eestist.
Lisaks 5. peatükis nõutud andmetele peab loa taotlus sisaldama lennu tellija nime, aadressi ja sidevahendite numbreid.
Loa taotlemine pole vajalik, kui riikidevahelistes lennunduslepingutes või rahvusvahelistes kokkulepetes on sätestatud teisiti.
Regulaarliinilennud Eesti õhuruumis toimuvad Lennuameti kinnitatud korduvlennuplaanide alusel, mis esitatakse kinnitamiseks vähemalt 30 päeva enne esimest plaanijärgset lendu.
Regulaarliinilendude sooritamiseks nõutakse vastavat liiniluba.
Rahvusvaheliste regulaarliinilendude sooritamisel juhindutakse rahvusvahelistest lennunduslepingutest või nende puudumisel riikide lennundusvõimude kokkulepetest.
Õhusõidukite ülehelikiirusel lennuks Eesti õhuruumis on nõutav Vabariigi Valitsuse luba.
Loa taotlus tuleb esitada Lennuametile vähemalt viis tööpäeva enne väljalendu.
Kasutatav lennutasand.
Rahvusvahelisteks lendudeks vesilennukiga peab käitajal olema Lennuameti luba, mille taotlus tuleb esitada vähemalt kaks tööpäeva enne lendu.
Taotlus peab sisaldama 5. peatükis nõutud andmeid.
Ükskõik millise õhusõiduki esimene maandumine Eesti territooriumil ja väljalend välisriiki peab toimuma nendes kohtades, kus on tagatud piiri- ja tolliteenindus.
Piloteeritavate vabalennuõhupallide sisenemiseks Eesti õhuruumi ja sellest väljumiseks on vaja Lennuameti luba.
Loa taotlus tuleb esitada vähemalt kaks tööpäeva enne väljalendu.
Kasutatavad raadioseadmed ja -sagedused.
Regulaarne meteoroloogiliste raadiosondpallide lendulaskmine tuleb eelnevalt kooskõlastada Lennuametiga.
Lennuettevõtja võib teha lennuettevõtja sertifikaadiga määratletud lennutöid.
Välisriigi lennuettevõtja peab lennutööde tegemiseks taotlema Lennuameti luba.
Loa taotlus tuleb esitada vähemalt viis tööpäeva enne tööde kavandatud algust ja see peab sisaldama 5. peatükis nõutud andmeid, millele on lisatud lennutööde tellija nimi, aadress ja sidevahendite numbrid.
Välisriikide eksperimentaalõhusõidukite lennud sisenemisega Eesti õhuruumi, samuti katselende sooritavate õhusõidukite lennud ning demonstratsioonlennud võivad toimuda ainult Lennuameti loal.
Loa taotlus peab sisaldama 5. peatükis nõutud andmeid.
Teaduslike uurimistöödega seotud lendude sooritamiseks on vaja Lennuameti luba, kui tegemist on Eesti õhusõidukitega, või Välisministeeriumi luba, kui tegemist on välisriigi õhusõidukitega.
Loa taotlus peab sisaldama 5. peatükis nõutud andmeid, millele on lisatud uurimistööde tellija nimi, aadress ja sidevahendite numbrid.
4. peatükis sätestatud lendudeks välisriigi õhusõidukiga Eesti õhuruumis tuleb taotleda lennuluba.
Taotletava lennuloa kehtivusaeg.
Kui taotleja asukohariik keeldub Eesti lennuettevõtja samaväärse taotluse rahuldamisest.
Lennuliikluse teenuste osutamise vajalikkuse üle mingis õhuruumi osas või konkreetsel lennuväljal otsustab Lennuamet, kes määrab osutatava teenuse liigi, arvestades liikluses osalevate õhusõidukite tüüpe, sooritatavate lendude liike, liiklustihedust, meteoroloogilisi tingimusi ja muid lennuliiklust mõjutavaid tegureid, ning piiritleb õhuruumi, milles seda teenust osutatakse.
Lennuliikluse teenindamisel lähtutakse lennureeglitega lennuliikluse teenindamisele kehtestatud nõuetest sõltuvalt õhuruumi klassifikatsioonist.
Eestis kasutatavad lennuliikluse teenindamise ja selle korraldamise protseduurid sätestatakse Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni dokumentide alusel koostatud ja Eesti erisusi arvestavas lennuliiklusteeninduse käsiraamatus, mille koostab Lennuamet ja mis avaldatakse Lennuameti Teatajas.
Lennuvälja lennuinformatsiooniteenistus - üksus, kes vastutab lendude ohutuse ja efektiivsuse tagamiseks vajalike nõuannete ning teabe andmise ja häireteenuste osutamise eest mittekontrollitavatel lennuväljadel.
Lennuliiklusteenistused osutavad lennuliiklusteenust neile sertifikaadiga antud õiguste ja tingimuste ulatuses.
Lennuliiklusteenistus võib sõltuvalt vajadusest, mille üle otsustamisel arvestatakse §-s 43 toodud asjaolusid, töötada vaheldumisi lennuliikluse juhtimisteenistusena või lennuvälja lennuinfoteenistusena.
Lennuliiklusteenistus, kelle kontrollitavas õhuruumis (vastutusalas) õhusõiduk asub, tagab õhusõiduki lennujuhtimise ja hajutamise senikaua, kuni õhusõiduk väljub selle lennujuhtimisteenistuse poolt kontrollitavast õhuruumist.
Lennujuhtimine antakse teisele lennujuhtimisteenistusele üle teenistuste vastutusalade piiril või kui sellel teenistusel on paremad eeldused liikluse juhtimiseks.
Lennujuhtimise üleandmiseks on vajalik kooskõlastus teenistusega, kelle vastutusalasse õhusõiduk suundub.
Lennuliiklusteenistus, kelle vastutusalasse õhusõiduk suundub, ei tohi anda õhusõidukile lendu puutuvaid korraldusi enne, kui see on jõudnud tema vastutusalasse.
Teise lennujuhtimisüksuse vastutusalas asuvale õhusõidukile antud loa muutmiseks tuleb saada nõusolek vastutavalt lennujuhtimisteenistuselt.
Kaitseväe õhusõidukite lennutegevust selleks ajutiselt eraldatud õhuruumiosades ja kriisiolukorras korraldab vastav õhuväeteenistus.
Külgnevad lennuliiklusteenistused sõlmivad omavahelisi koostööprotseduure kirjeldavad kokkulepped ja teevad koostööd eesmärgiga tagada üleriigiliselt võimalikult ühtlane teeninduse tase.
Lennuvälja käitaja määrab koordinaatoriks sõiduplaanide koordineerimise kohta vajalikke teadmisi omava isiku, vastutab teenindusaegade jaotamise eest ja jälgib teenindusaegade kasutamist.
Teenindusaegadeks lennuväljal on sõiduplaanikohased saabumis- või väljumisajad, mida on lennuväljal võimalik kasutada või mis on lennuettevõtja kasutusse antud lennuoperatsiooniks teatud päeval.
Jaotamise täpsed kriteeriumid.
Lennuoperatsioone koordineerivas lennujaamas edastavad käitajad ja käitamist kavatsevad lennuettevõtjad koordinaatorile tema poolt soovitud teavet.
Liinilendude sõiduplaanid esitatakse koordinaatorile vähemalt 30 tööpäeva enne vastava sõiduplaani kehtima hakkamist.
Üldjuhul jaotatakse teenindusaegu taotluste ajalise laekumise alusel.
Kui kõiki teenindusaegade taotlusi ei saa rahuldada, eelistatakse tasulisi lende ja eriti liinilende ning programmilisi tellimuslende.
Teenindusaeg loositakse, kui teenindusaega taotlevaid lennuettevõtjaid ei ole võimalik järjestada pingeritta või kui kaks või enam lennuettevõtjat taotlevad sama teenindusaega.
Kui teenindusaja taotlust ei ole võimalik rahuldada, informeerib koordinaator kohe taotlevat lennuettevõtjat selle põhjustest ja näitab ära lähima alternatiivse teenindusaja.
Koordinaator püüab võimalusel rahuldada ühekordseid teenindusaja taotlusi, sõltumata lennutegevuse liigist, sealhulgas ka üldlennunduse taotlusi.
Üldlennunduseks loetakse era-, sport- ja omatarbelende.
Teenindusaegade jaotamiseks koostöös lennuliiklusteenistuse esindajate, lennujaamas tegutsevate riiklike institutsioonide (piirivalve, toll, politsei) esindajate ning lennujaama kasutavate lennuettevõtjate või nende esindusorganisatsioonide ning lennuvälja käitajaga määratakse lennujaama läbilaskevõime vastavalt üldtunnustatud meetoditele.
Koordinaator täpsustab lennujaamas tegutsevate riiklike institutsioonide ja lennuliiklusteenistuse esindajatega kõik jaotatavad teenindusajad, tagamaks jaotatud teenindusajal viivitusteta käitamine.
Lennuvälja käitaja tagab lennujaamas maapealse käitluse teenuste osutamise ja lennuettevõtjate omakäitluse vabaduse.
Kauba ja posti käitlus nende füüsilise töötluse osas kas saabumisel, väljumisel või transportimisel lennujaama terminali ning õhusõiduki vahel.
Nimetatud teenuste osutajate arvu ei tohi piirata vähem kui kahele igas loetletud maapealse käitluse liigis, kui aastane vedude maht ei ole väiksem kui kaks miljonit reisijat.
Lennuvälja käitaja peab võimaldama maapealse käitlusteenuse osutajatele ja omakäitlust teostada soovivatele lennuettevõtjatele juurdepääsu lennujaama rajatistele ning sisseseadele käitluse teostamiseks vajalikul määral.
Kui lennuvälja käitaja seab tingimusi sellisele juurdepääsule (vastutuskindlustuse määr, kasutatavad seadmed ja personal, keskkonnakaitse) või kui juurdepääs lennujaama rajatistele ning sisseseadele on tasuline, peavad need tingimused ja tasud olema objektiivsed, avalikud ja mittediskrimineerivad.
Maapealse käitluse teenuseid, mille keerulisus, maksumus või mõju keskkonnale ei võimalda nende jaotamist või dubleerimist, nagu pagasi sorteerimine, jäätõrje, veepuhastus ja teised teenused, võib osutada lennuvälja käitaja.
Kui maapealse käitluse teenuseid osutab lennuvälja käitaja, teeb ta raamatupidamises selget vahet maapealse käitluse teenuste osutamise ja oma teiste tegevusalade vahel.
Piirata omakäitlust ühe lennujaama kasutajaga §-s 65 nimetatud maapealse käitluse liikide osas.
Vabariigi Valitsuse 4. novembri 1993. a määrus nr 337 „Lennundusseadusest tulenevate õigusaktide kohta“ (RT I 1993, 71, 1008; 1996, 30, 597; 1997, 94, 1572) tunnistatakse kehtetuks.
Riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel üldise, ühetaolise ja otsese valimisõiguse alusel salajasel hääletamisel.
Õigus valida on hääleõiguslikul Eesti kodanikul, kes valimiste päeval on vähemalt 18-aastane.
Riigikogu liikmeks võib kandideerida hääleõiguslik Eesti kodanik, kes on valimiste päeval vähemalt 21-aastane.
Hääleõiguslik ei ole kodanik, kes on kohtu poolt tunnistatud teovõimetuks.
Hääletamisest ei võta osa kodanik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannab karistust kinnipidamiskohas.
Riigikogu valimistel on igal valijal üks hääl.
Valimistulemused selgitatakse valimistest vahetult osa võtnud isikute tahteavalduse alusel.
Hääletamine on Riigikogu valimistel salajane.
Riigikogu korralised valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale.
Riigikogu erakorralised valimised toimuvad põhiseaduses sätestatud juhtudel.
Riigikogu korralised ja erakorralised valimised kuulutab põhiseaduse paragrahv 78 punkti 3 alusel välja Vabariigi President oma otsusega.
Riigikogu korralised valimised kuulutab Vabariigi President välja hiljemalt kolm kuud enne Riigikogu valimiste päeva.
Riigikogu erakorralised valimised kuulutab Vabariigi President välja kolme päeva jooksul, arvates sellise kohustuse tekkimise päevast põhiseaduse paragrahvides 89, 105 ja 119 sätestatud juhtudel.
Sama tähtaja jooksul võib Vabariigi President Vabariigi Valitsuse ettepanekul välja kuulutada Riigikogu erakorralised valimised Vabariigi Valitsusele või peaministrile umbusalduse avaldamise korral põhiseaduse paragrahv 97 kohaselt.
Riigikogu valimiste ettevalmistamise ja korraldamise kulud kaetakse riigieelarvest.
Erakondade ja üksikkandidaatide valimiskampaaniat riigi- ega kohalikust eelarvest ei finantseerita.
Erakonnad ja üksikkandidaadid esitavad Vabariigi Valimiskomisjonile ühe kuu jooksul pärast valimistulemuste avaldamist aruande valimiskampaaniaks tehtud kulutuste ning kasutatud vahendite päritolu kohta.
Aruandluse kontrolli teostatakse vastavalt seadusele.
Valimispäeval on valimisagitatsioon keelatud.
Valimisringkond nr. 11 - Pärnumaa.
Käesoleva lõike punkti 3 alusel jaotamata jäänud mandaadid jaotatakse suurimate jääkide põhimõttel, lähtudes käesoleva lõike punkti 2 alusel tehtud tehete tulemusena saadud arvude murdosadest.
Vabariigi Valimiskomisjon jaotab mandaadid hiljemalt viie päeva jooksul, arvates valimiste väljakuulutamisest.
Vabariigi Valimiskomisjon lähtub mandaatide jaotamisel hääleõiguslike Eesti kodanike kohta peetava riikliku registri andmetest valimiste väljakuulutamisele eelneva kuu esimese kuupäeva seisuga.
Siseminister esitab Vabariigi Valimiskomisjonile käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatud andmed maakondade ja Tallinnas linnaosade kaupa hiljemalt järgmisel tööpäeval pärast valimiste väljakuulutamist.
Hääletamise korraldamiseks jagatakse iga valimisringkond valimisjaoskondadeks, mis moodustatakse eraldi iga valla ja linna, Tallinnas iga linnaosa piires.
Hääletamise korraldamiseks moodustatakse valdade ja linnade territooriumil valimisjaoskonnad.
Valla- või linnavalitsus moodustab valimisjaoskonnad hiljemalt 55. päeval enne valimiste päeva, määrates valimisjaoskondade arvu ja piirid ning jaoskonnakomisjonide asukohad.
Maakonna valimiskomisjon määrab hiljemalt 50. päeval enne valimiste päeva selles maakonnas või Tallinnas või Tartus asuvate valimisjaoskondade ühtse numeratsiooni.
Maakonna valimiskomisjoni ülesandeid Tallinnas ja Tartus täidavad linna valimiskomisjonid.
Vabariigi Valimiskomisjoni ja maakonna valimiskomisjoni volituste kestus on neli aastat.
Komisjoni liikmed nimetatakse hiljemalt 10. päeval enne komisjoni selle koosseisu volituste lõppemist.
Jaoskonnakomisjoni volitused kestavad kuni järgmisteks Riigikogu korralisteks valimisteks valimisjaoskondade moodustamiseni.
Jaoskonnakomisjoni liikmed nimetatakse hiljemalt 20. päeval enne valimiste päeva.
Valimiskomisjoni liikmeks võib olla isik, kellel on õigus vastavalt käesoleva seaduse paragrahvile 2 Riigikogu valimistel hääletamisest osa võtta.
Isik võib olla ühe valimiskomisjoni liige.
Isiku võib enne tähtaega valimiskomisjoni liikme kohustustest vabastada tema nimetanud ametiisik või organ kas oma algatusel või valimiskomisjoni ettepanekul.
Vabariigi Valimiskomisjon võib peatada jaoskonnakomisjoni ja maakonna valimiskomisjoni seadustrikkunud liikme tegevuse.
Maakonna valimiskomisjon võib peatada jaoskonnakomisjoni seadustrikkunud liikme tegevuse.
Valimiskomisjoni liige ei või agiteerida kandidaatide ega kandidaatide nimekirjade poolt ega vastu.
Valimiskomisjoni töövormiks on koosolek, mille kutsub kokku komisjoni esimees, tema äraolekul aseesimees.
Komisjon on otsustusvõimeline, kui selle koosolekust võtab osa vähemalt pool komisjoni koosseisust, sealhulgas esimees või aseesimees.
Valimiskomisjoni koosolekud on avalikud.
Valimiskomisjon otsustab tema pädevuses olevaid asju poolthäälte enamusega.
Riigisekretäri nimetatud Riigikantselei ametnik.
Vabariigi Valimiskomisjoni esimehe, aseesimehe ja sekretäri valib valimiskomisjon oma liikmete hulgast komisjoni esimesel koosolekul.
Vabariigi Valimiskomisjoni esimese koosoleku kutsub kokku eelmise Vabariigi Valimiskomisjoni esimees või aseesimees hiljemalt seitsmendal päeval pärast komisjoni volituste algust.
Vabariigi Valimiskomisjoni liikmele nimetab tema ametisse nimetaja asendusliikme, kellel on põhiliikme äraolekul kõik põhiliikme õigused ja kohustused.
Riigikohtu esimees võib nimetada kohtuniku Vabariigi Valimiskomisjoni liikmeks üksnes nimetatava nõusolekul ning pärast kohtu esimehe arvamuse ärakuulamist.
Vabariigi Valimiskomisjoni asjaajamise ja tehnilise teenindamise tagab Riigikogu Kantselei.
Vabariigi Valimiskomisjon kehtestab oma töökorra.
Vabariigi Valimiskomisjoni ülesanne on tagada Riigikogu valimiste ühetaoline läbiviimine, juhendada teisi valimiskomisjone ja teostada järelevalvet nende tegevuse üle ning täita muid käesolevast seadusest tulenevaid ülesandeid.
Tunnistada maakonna valimiskomisjoni või jaoskonnakomisjoni otsus kehtetuks.
Vabariigi Valimiskomisjon annab määrusi käesoleva paragrahvi 4. lõikes sätestatud juhtudel.
Vabariigi Valimiskomisjoni määrused jõustuvad nende allakirjutamise päevale järgneval päeval.
Riigikogu erakorraliste valimiste toimingute tähtajad.
Otsusele kirjutavad alla komisjoni esimees ja sekretär.
Maakonna valimiskomisjonil on kuni 13 liiget.
Maakonna valimiskomisjoni esimeheks on maasekretär.
Maakonna valimiskomisjoni liikmed nimetab maavanem maasekretäri ettepanekul.
Maavanem nimetab maasekretäri ettepanekul ka kuni neli asendusliiget, kes komisjoni volituste ajal maavanema määratud järjekorras asuvad nende komisjoniliikmete asemele, kelle volitused on peatatud või lõppenud.
Tallinna ja Tartu linna valimiskomisjoni esimeheks on linnasekretär.
Linna valimiskomisjoni liikmed nimetab linnavolikogu linnasekretäri ettepanekul.
Volikogu nimetab ka kuni neli asendusliiget, kes komisjoni volituste ajal volikogu määratud järjekorras asuvad nende komisjoniliikmete asemele, kelle volitused on peatatud või lõppenud.
Maakonna valimiskomisjoni aseesimehe ja sekretäri valib komisjon oma liikmete hulgast.
Maakonna valimiskomisjoni asjaajamise ja tehnilise teenindamise tagab maavalitsus, Tallinnas ja Tartus linnavalitsus.
Maakonna valimiskomisjoni ülesanne on kindlaks teha hääletamistulemused maakonnas, juhendada jaoskonnakomisjone ja teostada järelevalvet nende tegevuse üle ning täita muid käesolevast seadusest tulenevaid ülesandeid.
Tunnistada jaoskonnakomisjoni otsus kehtetuks.
Jaoskonnakomisjonil on kuni üheksa liiget.
Jaoskonnakomisjoni liikmed nimetab kohaliku omavalitsuse volikogu.
Jaoskonnakomisjoni asjaajamise ja tehnilise teenindamise tagab valla- või linnavalitsus.
Jaoskonnakomisjoni ülesanne on korraldada hääletamine, kindlaks teha hääletamistulemused valimisjaoskonnas ning täita muid käesolevast seadusest tulenevaid ülesandeid.
Hääleõiguslike Eesti kodanike (edaspidi valijad) arvestust peetakse Vabariigi Valitsuse poolt asutatud riiklikus registris (edaspidi register).
Valija võib olla kantud ainult ühte valla- või linnaregistrisse.
Valla- või linnaregistri volitatud töötleja saadab igale registrisse kantud valijale valijakaardi hiljemalt 25. päeval enne valimiste päeva.
Hääletamise aeg ja koht eelhääletamise päevadel ja valimiste päeval.
Kui valija ei ole õigeaegselt valijakaarti saanud või valijakaardile kantud andmetes on vigu, võib valija pöörduda oma elukoha järgse registri volitatud töötleja poole järelepärimise või vigade parandamise taotlusega.
Registri volitatud töötleja koostab registri andmete alusel iga valimisjaoskonna valijate nimekirja.
Valijate nimekiri antakse jaoskonnakomisjonile üle hiljemalt eelmisel päeval enne eelhääletamise algust.
Jaoskonnakomisjoni esimees kirjutab valijate nimekirjale alla valimiste päeval pärast hääletamise lõppemist.
Alates valimiste päevale eelnevast 10. päevast kuni valimiste päevani tehakse registris või nimekirjas muudatusi üksnes juhul, kui valija on registrist või nimekirjast ekslikult välja jäänud või sellesse ekslikult kantud.
Riigikogu valimistel võib kandidaadiks üles seada iga hääleõigusliku Eesti kodaniku, kes vastab käesoleva seaduse paragrahvis 2 sätestatud nõuetele.
Ülesseadmine ei ole piiratud kandidaadi alalise elukoha järgse valimisringkonnaga.
Üksikkandidaadi või kandidaatide nimekirja võib üles seada erakond.
Üksikkandidaadi võib üles seada iga hääleõiguslik Eesti kodanik, sealhulgas isik, kes ise soovib kandideerida Riigikogu valimistel.
Järgmisel tööpäeval pärast valimiste väljakuulutamist saadab justiitsminister Vabariigi Valimiskomisjonile erakondade nimekirja.
Erakonnad esitavad kahe nädala jooksul, arvates valimiste väljakuulutamise päevast, Vabariigi Valimiskomisjonile isikute andmed, kes on volitatud neid esindama.
Kandidaatide ülesseadmine algab järgmisel päeval pärast mandaatide jaotamist valimisringkondade vahel Vabariigi Valimiskomisjoni poolt.
Kandidaadid seatakse üles valimisringkondade kaupa kandidaatide nimekirjade või üksikkandidaatidena.
Erakond võib ühes valimisringkonnas üles seada ainult ühe kandidaatide nimekirja.
Kui erakond seab üles kandidaate sama nimetusega nimekirja all rohkem kui ühes valimisringkonnas, esitatakse kandidaatide ülesseadmisel samaaegselt valimisringkonnas kandideerivate kandidaatide nimekirjaga ka kandidaatide üleriigiline nimekiri.
Kandidaadi võib üles seada vaid ühes valimisringkonnas.
Kandidaatide järjestuse nimekirjades määrab ülesseadja.
Andmed kandidaatide kohta ja kandidaatide nimekirjad esitatakse Vabariigi Valimiskomisjonile hiljemalt 45 päeva enne valimiste päeva.
Andmed ja nimekirjad esitatakse Vabariigi Valimiskomisjoni poolt kehtestatud esildise vormis.
Kandidaadi isikuandmed.
Ees- ja perekonnanimi, isikukood, sünniaeg, sünnikoht, perekonnaseis, erakondlik kuuluvus, haridus ja eriala koos õppeasutuse nimetuse ja lõpetamise ajaga, teaduskraad, töökoht ja amet, postiaadress ja sidevahendite numbrid.
Vabariigi Valimiskomisjon ei avalda kandidaadi isikukoodi, postiaadressi ega sidevahendite numbreid.
Erakond kasutab nimekirja nimetusena oma ametlikult registreeritud nime.
Kandidaadi või kandidaatide nimekirja esitaja kannab Vabariigi Valimiskomisjoni arvele kautsjonina summa, mille suurus on kaks palgaalammäära iga ülesseatud kandidaadi kohta.
Ülesseadmisel esitab kandidaadi või kandidaatide nimekirja esitaja Vabariigi Valimiskomisjonile kautsjoni tema arvele ülekandmist tõendava kviitungi või maksekorralduse koopia.
Kautsjon makstakse tagasi, kui kandidaat osutub valituks või saab valimisringkonnas hääli vähemalt poole lihtkvoodi ulatuses või üleriigiline nimekiri osaleb kompensatsioonimandaatide jaotamises.
Tagastamata kautsjoni kannab Vabariigi Valimiskomisjon riigi tuludesse.
Vabariigi Valimiskomisjon registreerib hiljemalt 40 päeva enne valimiste päeva kõik käesoleva seaduse nõuete kohaselt registreerimiseks esitatud üksikkandidaadid ja kandidaatide nimekirjad.
Registreerimiseks esitatud üksikkandidaatide ja kandidaatide nimekirjade vastavuse käesoleva seaduse nõuetele vaatab komisjon läbi nende registreerimiseks esitamise järjekorras.
Kui üksikkandidaadi või kandidaatide nimekirja registreerimiseks esitamisel puudub osa nõutavaid andmeid või neis esineb vigu, teeb esildist vastuvõttev isik nende esitajale ettepaneku andmete täiendamiseks või vigade kõrvaldamiseks.
Tagastatud dokumentide kättesaamise kohta annab esildise või nimekirja esitaja allkirja.
Esildise või nimekirja uuesti esitamisel loetakse esildis või nimekiri esmakordselt esitatuks ja võetakse arvele nende esitamise kuupäevaga.
Kui dokumendid esitatakse valimiste päevale eelneval 45. päeval enne kella 18.00 ning selgub, et ei ole esitatud kõiki nõutavaid dokumente või dokumentides on andmeid puudu või need ei ole Vabariigi Valimiskomisjoni kehtestatud vormi kohased või esitatud dokumentides on vigu, mida ei ole võimalik kohe parandada, võetakse dokumendid vastu.
Dokumentide vastuvõtja teeb ettepaneku esitada puuduvad dokumendid või andmed või Vabariigi Valimiskomisjoni kehtestatud vormi kohased dokumendid või parandada vead.
Kõik muudatused registreeritud kandidaatide koosseisus kantakse viivitamatult vastavas valimisringkonnas kandideerivate kandidaatide üldnimekirja, kusjuures selles valimisringkonnas kandideerivate kandidaatide üldnimekiri trükitakse uuesti ja saadetakse maakonna valimiskomisjonide kaudu kõigile vastava valimisringkonna jaoskonnakomisjonidele.
Eelmine kandidaatide üldnimekiri hävitatakse.
Kui kandidaatide nimekirjas olev kandidaat sureb või kustutatakse kandidaatide nimekirjast ajavahemikus eelhääletamise algusest kuni valimiste päevani või valimiste päeval, jäävad tema poolt antud hääled sellele nimekirjale.
Surnud või kandidaatide nimekirjast kustutatud üksikkandidaadi poolt antud hääli valimistulemuste kindlakstegemisel ei arvestata.
Kui registreerimiseks esitatud kandidaat on valimiskomisjoni liige, siis loetakse ta komisjoni koosseisust välja arvatuks päevast, mil Vabariigi Valimiskomisjon võttis vastu esildise tema kandidaadiks registreerimise kohta.
Registreeritud kandidaadil on õigus saada Vabariigi Valimiskomisjonilt tõend, millel on märgitud kandidaadi nimi, registreerimisnumber ja valimisringkonna number.
Pärast kandidaatide registreerimist koostab Vabariigi Valimiskomisjon Riigikogu valimistel kandideerivate kandidaatide üldnimekirja iga valimisringkonna kohta eraldi.
Samas valimisringkonnas kandideerivate kandidaatide nimekirjad kantakse selle ringkonna üldnimekirja nimekirjade kaupa vastavalt nende registreerimise järjekorrale.
Kandidaatide nimekirja ees märgitakse kandidaatide nimekirja esitanud erakonna nimi.
Üksikkandidaadid kantakse üldnimekirja pärast kandidaatide nimekirju.
Hääletamisruumis on välja pandud selle valimisringkonna kandidaatide üldnimekiri ja kandidaatide üleriigilised nimekirjad.
Hääletamiskabiinis on selle valimisringkonna kandidaatide üldnimekiri, laud ja kirjutusvahend.
Eelhääletamise aja määrab maakonna valimiskomisjon oma otsusega.
Valija hääletab selles valimisjaoskonnas, mille valijate nimekirja ta on kantud, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahvides 34 4 ja 34 6 ning VI 1 peatükis sätestatud juhtudel.
Eelhääletamine toimub käesoleva seaduse paragrahvis 34 2 sätestatud korras.
Valijal on eelhääletamise päevadel (paragrahv 34 1 2. lõige) võimalik hääletada väljaspool oma elukohajärgset valimisjaoskonda.
Väljaspool oma elukohajärgset valimisjaoskonda hääletada sooviv valija esitab jaoskonnakomisjoni liikmele käesoleva seaduse paragrahv 34 2 2. lõikes sätestatud dokumendi.
Jaoskonnakomisjoni liige annab valijale hääletamissedeli, kaks ümbrikku ja valija elukohajärgse valimisringkonna kandidaatide üldnimekirja.
Valija täidab hääletamissedeli käesoleva seaduse paragrahv 34 2 3.-6. lõikes sätestatut järgides.
Välimisele ümbrikule kirjutab valija oma nime, isikukoodi ja aadressi.
Kui väljaspool elukohajärgset valimisjaoskonda hääletada sooviv valija terviseseisundi või mõne muu mõjuva põhjuse tõttu ei saa hääletada valimisjaoskonnas asuvas hääletamisruumis, võib ta esitada kirjaliku taotluse lähimale käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatud korras määratud jaoskonnakomisjonile hääletamiseks oma asukohas.
Hääletamist korraldavad vähemalt kaks jaoskonnakomisjoni liiget käesoleva seaduse paragrahv 34 2 2., 4., 5. ja 6. lõikes ning käesoleva paragrahvi 6. lõikes sätestatut järgides.
Jaoskonnakomisjon pakib väljaspool elukohajärgset valimisjaoskonda hääletanud valijate hääletamissedelitega ümbrikud maakondade ning Tallinna ja Tartu kaupa ning edastab need oma asukohajärgse maakonna valimiskomisjonile.
Maakonna valimiskomisjon edastab käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud hääletamissedelitega ümbrikud Vabariigi Valimiskomisjoni kaudu vastavatele maakonna valimiskomisjonidele hiljemalt teisel päeval enne valimiste päeva.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatud korras teistelt maakonna valimiskomisjonidelt saadud hääletamissedelitega ümbrikud edastab maakonna valimiskomisjon vastavatele jaoskonnakomisjonidele hiljemalt valimiste päevale eelneval päeval.
Saanud hääletamissedelitega ümbrikud käesoleva paragrahvi 3. lõikes sätestatud korras, kontrollib jaoskonnakomisjon, kas valija ei ole elukohajärgses valimisjaoskonnas hääletanud.
Pärast käesoleva paragrahvi 4. ja 5. lõikes sätestatud toiminguid avab jaoskonnakomisjon välimised ümbrikud ning laseb sisemised hääletamissedelitega ümbrikud eelhääletamisel kasutatavasse valimiskasti.
Administratsioon on kohustatud taotluse esitama, kui vähemalt üks kinnipidamiskohas viibiv isik, kellel on õigus vastavalt käesoleva seaduse paragrahvile 2 Riigikogu valimistel hääletamisest osa võtta, on administratsioonile sellekohase taotluse esitanud.
Kinnipidamiskoha administratsioon esitab taotluse hääletamise korraldamiseks lähimale käesoleva seaduse paragrahv 34 4 2. lõikes sätestatud korras määratud jaoskonnakomisjonile.
Hääletamist korraldavad vähemalt kaks jaoskonnakomisjoni liiget käesoleva seaduse paragrahv 34 2 2., 4., 5. ja 6. lõikes ning paragrahv 34 4 6. lõikes sätestatut järgides.
Kodus hääletamise korraldamiseks esitab valija oma elukohajärgsele jaoskonnakomisjonile kirjaliku taotluse.
Jaoskonnakomisjon registreerib taotluse.
Kodus hääletamist korraldavad vähemalt kaks jaoskonnakomisjoni liiget käesoleva seaduse paragrahv 34 2 2., 4., 5., 6. ja 8. lõikes sätestatut järgides.
Kodus hääletamist taotlenud valija andmed kantakse kodus hääletavate valijate nimekirja selle valimisjaoskonna valijate nimekirja alusel.
Pärast valija andmete kandmist kodus hääletavate valijate nimekirja tehakse selle valimisjaoskonna valijate nimekirja märge „hääletab kodus“.
Kodus hääletanud valija kohta tehakse selle valimisjaoskonna valijate nimekirja märge „hääletas kodus“.
Kui valija ei hääletanud kodus, kustutatakse tema kohta tehtud märge „hääletab kodus“.
Välisriigis elav valija, kes ei ole hääletanud VI 1 peatükis sätestatud korras, võib hääletada eelhääletamise ajal käesoleva seaduse paragrahv 34 4 2. lõikes sätestatud korras määratud mis tahes valimisjaoskonnas paragrahv 34 2 2., 4., 5. ja 6. lõikes ning paragrahv 34 4 6. lõikes sätestatut järgides.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud valija kirjutab välimisele ümbrikule oma nime, isikukoodi ja valimisringkonna numbri.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud korras antud hääli arvestatakse hääletamistulemuste kindlakstegemisel käesoleva seaduse paragrahv 34 5 1. ja 2. lõikes ning paragrahv 35 5 3. lõikes sätestatud korda järgides.
Eesti välisesindus avaldab mõnes asukohariigi päevalehes või muus väljaandes teate valimiste väljakuulutamise kohta ning märgib välisesinduse aadressi, hääletamist korraldava isiku nime, hääletamistaotluste esitamise tähtaja ja korra ning hääletamise tähtaja ja korra.
Teade avaldatakse pärast valimiste väljakuulutamist, kuid mitte hiljem kui 85. päeval enne valimiste päeva.
Välisesinduse juht määrab välisesinduses töötavate ametnike hulgast hääletamist korraldava isiku.
Kui välisriigis puudub välisesindus, võib Vabariigi Valitsus oma korraldusega määrata käesolevas peatükis sätestatud toiminguid tegema aukonsulaadi.
Valija saadab oma asukohariigi Eesti välisesindusele taotluse hääletada kirja teel.
Kui valija asukohariigis Eesti välisesindust ei ole, saadab valija taotluse lähimale Eesti välisesindusele.
Märgib maakonna (või Tallinna, Tartu), kus oli tema viimane elukoht Eestis.
Kui alaliselt välisriigis elaval valijal ei ole Eestis elukohta olnud, märgib ta oma vanemate või vanavanemate viimase elukoha Eestis.
Ajutiselt välisriigis viibiv valija märgib taotluses lisaks käesoleva paragrahvi 2. lõike punktides 1 ja 2 sätestatud andmetele oma aadressi Eestis.
Taotlused peavad olema laekunud välisesindusele hiljemalt 45. päeval enne valimiste päeva.
Kui alaliselt välisriigis elav valija on oma või vanemate või vanavanemate viimase elukohana Eestis märkinud Tallinna, linnaosa täpsustamata, saadetakse talle valimisringkonna nr 1 kandidaatide üldnimekiri.
Kui alaliselt välisriigis elav valija on oma või vanemate või vanavanemate viimase elukohana Eestis märkinud Petseri maakonna, saadetakse talle valimisringkonna nr 10 kandidaatide üldnimekiri.
Valija täidab hääletamissedeli käesolevas seaduses sätestatut järgides.
Valija paneb täidetud sedeli ühte välisesinduse saadetud ümbrikku.
Viimase paneb valija välisesinduse saadetud teise ümbrikku.
Välimisele ümbrikule kirjutab valija oma nime, isikukoodi ja valimisringkonna numbri.
Ajutiselt välisriigis viibiv valija kirjutab välimisele ümbrikule ka oma aadressi Eestis.
Seejärel saadab valija hääletamissedeli välisesindusele.
Kirja teel saadetavad hääletamissedelid peavad olema välisesindusele laekunud välisesinduse määratud päeval, mis ei või olla varasem kui valimiste päevale eelnev 15. päev.
Kirja teel hääletamise kulud käesoleva seaduse paragrahv 35 1 1. lõikes ja paragrahv 35 3 1. lõikes nimetatud toimingute osas kannab valija.
Välisesinduses hääletamist peab välisesindus võimaldama vähemalt kahel päeval ajavahemikus 15. päevast kuni 10. päevani enne valimiste päeva.
Välisesinduses täidab valija hääletamissedeli käesolevas seaduses sätestatut järgides.
Seejärel paneb valija täidetud sedeli ümbrikku.
Viimase paneb valija teise ümbrikku.
Välisesinduses hääletav valija annab hääletamissedeli saamise kohta allkirja välisesinduses hääletavate valijate nimekirja.
Välisesindusele laekunud hääletamissedeleid arvestatakse hääletamistulemuste kindlakstegemisel, kui need laekuvad Vabariigi Valimiskomisjonile hiljemalt neljandal päeval enne valimiste päeva.
Vabariigi Valimiskomisjon edastab laekunud hääletamissedelid hiljemalt teisel päeval enne valimiste päeva vastavatele maakonna valimiskomisjonidele.
Ümbrikud alaliselt välisriigis elavate valijate hääletamissedelitega jäävad maakonna valimiskomisjonile ning need avatakse valimiste päeval hääletamistulemuste kindlakstegemiseks.
Ümbrikud ajutiselt välisriigis viibivate valijate hääletamissedelitega edastatakse vastavatele jaoskonnakomisjonidele hiljemalt valimiste päevale eelneval päeval.
Käesoleva paragrahvi 4. lõikes nimetatud valija hääletamise kohta teeb jaoskonnakomisjon märke valijate nimekirja, avab välimise ümbriku ning laseb sisemise ümbriku eelhääletamisel kasutatavasse valimiskasti.
Sisemised ümbrikud avatakse valimiste päeval hääletamistulemuste kindlakstegemiseks.
Kui Eesti riigilippu kandev laev, millel on valijaid, asub eelhääletamise päevadel ja valimiste päeval rahvusvahelistes või välisriigi vetes, võib selle laeva kapten esitada Vabariigi Valimiskomisjonile taotluse laeval hääletamise korraldamiseks.
Eesti riigilippu kandval laeval korraldab hääletamise laeva kapten ja seal antud hääled arvestatakse hääletamistulemuste kindlakstegemisel käesoleva seaduse paragrahv 35 4 3. ja 4. lõikes ning paragrahvis 35 5 sätestatut järgides.
Jaoskonnakomisjon avab valimiskastid valimiste päeval pärast hääletamise lõppemist.
Avamise juures peab olema üle poole jaoskonnakomisjoni koosseisust.
Enne valimiskastide avamist peab jaoskonnakomisjon üle lugema ja kustutama kõik valijatele välja andmata jäänud, samuti nende poolt tagastatud hääletamissedelid.
Jaoskonnakomisjon teeb kindlaks valijate nimekirja alusel nimekirjas olevate valijate arvu ja hääletamissedeli saanud valijate arvu, valimiskastides olevate sedelite alusel hääletamisest osavõtnud valijate arvu, kehtetute sedelite arvu ning kandidaatide ja kandidaatide nimekirjade poolt antud häälte arvu.
Kehtetuks tunnistatakse hääletamissedel, mis ei ole Vabariigi Valimiskomisjoni poolt kehtestatud vormi kohane, millel puudub jaoskonnakomisjoni pitsati kaks jäljendit, millele ei ole kirjutatud ühegi kandidaadi registreerimisnumbrit või on neid kirjutatud rohkem kui üks, millele kirjutatud numbriga kandidaati ei kandideeri selles valimisringkonnas, millele kirjutatud kandidaadi registreerimisnumber on parandatud, kuid ei ole üheselt mõistetav, millele kirjutatud kandidaadi registreerimisnumber ei ole loetav.
Kui hääletamissedel ei ole täidetud nõuetekohaselt, kuid sellele on arusaadavalt ja ilma parandusteta märgitud, kelle poolt valija hääletas, loetakse sedel kehtivaks.
Pärast hääletamistulemuste kindlakstegemist pakitakse valimiskastides olnud kehtivad sedelid eraldi kandidaatide kaupa, samuti kehtetud sedelid, valijatele välja andmata jäänud ja valijate poolt tagastatud sedelid.
Pakid pitseeritakse jaoskonnakomisjoni pitsatiga.
Hääletamissedelid, valijate nimekirjad, protokollid, komisjoniliikmete eriarvamused, komisjonile esitatud avaldused ja kaebused, viiakse viivitamatult maakonna valimiskomisjonile.
Eelhääletamisel antud häälte lugemine valimisjaoskonnas on avalik.
Häälte lugemise juures viibivad isikud peavad täitma jaoskonnakomisjoni liikmete suulisi korraldusi.
Avamise juures peab olema vähemalt kolm komisjoni liiget, sealhulgas aseesimees või sekretär.
Eelhääletamisel antud hääled loetakse hääletamisruumist eraldi ruumis.
Eelhääletamise tulemuste kohta koostatakse kokkuvõte, millele kirjutab alla komisjoni aseesimees või sekretär.
Eelhääletamise tulemused teatatakse maakonna valimiskomisjonile või Vabariigi Valimiskomisjonile.
Hääletamistulemuste kindlakstegemine maakonna valimiskomisjonis on avalik.
Maakonna valimiskomisjon loeb alaliselt välisriigis elavate valijate poolt antud hääled ja koostab hääletamistulemuste kohta protokolli, millele kirjutavad alla komisjoni esimees ja sekretär.
Protokolli märgitakse selle koostamise kuupäev ja kellaaeg.
Jaoskonnakomisjonidelt laekunud protokollide alusel teeb maakonna valimiskomisjon kindlaks nimekirjadesse kantud valijate arvu, hääletamissedeli saanud valijate arvu, hääletamisest osavõtnud valijate arvu, kehtetute hääletamissedelite arvu ning kandidaatide ja kandidaatide nimekirjade poolt antud häälte arvu.
Hääletamistulemuste kohta maakonnas, Tallinnas ja Tartus koostab maakonna valimiskomisjon protokolli, millele kirjutavad alla komisjoni esimees ja sekretär.
Jaoskonnakomisjonide protokollides olevate andmete õigsust kontrollib maakonna valimiskomisjon hääletamissedelite ülelugemise teel.
Kui hääletamissedelite ülelugemise teel saadud andmed erinevad jaoskonnakomisjoni protokollis olevatest andmetest, märgib maakonna valimiskomisjon oma protokolli lisas erinevused ning need tinginud asjaolud.
Kõigilt maakonna valimiskomisjonidelt laekunud andmete alusel teeb Vabariigi Valimiskomisjon kindlaks valijate üldarvu, valimistest osavõtnud valijate arvu, kehtivate häälte ja kehtetute sedelite koguarvu ning vastavalt valimisringkondadele igale kandidaadile ja igale nimekirjale antud häälte arvu valimistel.
Kui mingis valimisjaoskonnas rikuti valimisseadust, võib Vabariigi Valimiskomisjon tunnistada valimised selles valimisjaoskonnas ja kõik seal antud hääled kehtetuks.
Nimekirjades, mis osalevad üleriigiliselt kompensatsioonimandaatide jaotamises, reastatakse kandidaadid vastavalt saadud häälte arvule.
Samas nimekirjas kandideerinud kandidaatidele antud hääled liidetakse.
Nimekiri saab nii mitu mandaati, kui mitu korda ületab valimisringkonnas saadud häälte arv lihtkvoodi.
Valituks osutuvad nimekirjas eespool olevad kandidaadid, kellele antud häälte arv on vähemalt 10 protsenti lihtkvoodist.
Kandidaatidele antud häälte võrdsuse korral eelistatakse üleriigilises nimekirjas eespool olevat kandidaati.
Lõplikud valimistulemused kantakse Vabariigi Valimiskomisjoni protokolli.
Protokollile kirjutavad alla vastava valimiskomisjoni esimees ja sekretär.
Protokollile lisatakse komisjoniliikmete eriarvamused, komisjonile laekunud avaldused ja kaebused hääletamise käigus, häälte lugemisel või valimistulemuste kindlakstegemisel esinenud valimisseaduse rikkumiste kohta.
Valimisringkondades lihtkvoodi alusel jaotamata jäänud mandaadid jaotatakse kompensatsioonimandaatidena nende erakondade üleriigiliste nimekirjade vahel, mille kandidaadid kogusid üleriigiliselt vähemalt 5 protsenti häältest, aga mitte vähem kui kahe nimekirja vahel.
Seejuures jäetakse iga nimekirja võrdlusarvude arvutamisel vahele nii mitu jada esimest elementi, kui mitu mandaati jaotati samale nimekirjale valimisringkondades lihtkvoodi alusel.
Võrdlusarvude võrdsuse korral eelistatakse varem registreeritud nimekirja.
Igas üleriigilises nimekirjas saavad kompensatsioonimandaadi kandidaadid, kes on esitatud nimekirjas eespool.
Nimekirjas jäetakse mandaatide jaotamisel vahele nende kandidaatide nimed, kes osutusid valimisringkonnas valituks lihtkvoodi alusel.
Ükski nimekiri ei või saada rohkem mandaate, kui on nimekirjas kandidaate.
Vabariigi Valimiskomisjon registreerib valitud Riigikogu liikmed oma otsusega hiljemalt 10. päeval pärast valimiste päeva.
Valimistulemused loetakse väljakuulutatuks Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval.
Vabariigi Valimiskomisjon registreerib oma otsusega Riigikogu asendusliikmed, lähtudes käesoleva seaduse paragrahv 38 3. lõikes sätestatud põhimõtetest ning edastab otsuse Riigikogu juhatusele.
Vabariigi Valimiskomisjon registreerib oma otsusega erakondade vahel jaotatavad lisamandaadid ning esitab otsuse Riigikogu juhatusele.
Avaldusi ja kaebusi valimiste jaoskonnakomisjoni tegevuse või otsuste kohta esitatakse vastavale maakonna valimiskomisjonile, kes vaatab need läbi kolme tööpäeva jooksul, tehes otsuse teatavaks nende esitajale ja jaoskonnakomisjonile.
Kaebusi maakonna valimiskomisjoni tegevuse ja otsuste kohta esitatakse Vabariigi Valimiskomisjonile, kes vaatab kaebuse läbi seitsme päeva jooksul, tehes otsuse teatavaks kaebajale ja maakonna valimiskomisjonile.
Kaebusi ülesseatud kandidaatide või kandidaatide nimekirjade registreerimise või registreerimisest keeldumise kohta esitatakse Vabariigi Valimiskomisjonile, kes vaatab kaebuse läbi kolme tööpäeva jooksul, tehes otsuse teatavaks kaebuse esitajale.
Käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes nimetatud juhul - kuni valimiste lõplike tulemuste avaldamiseni.
Käesolevas paragrahvis sätestatud avalduste ja kaebuste esitamise korra mittejärgimine ei võta huvitatud isikult õigust pöörduda vahetult kohtu poole käesoleva paragrahvi 5. lõikes sätestatud tähtaegadel.
Huvitatud isikul on õigus pöörduda kohtu poole ka pärast tema avalduse või kaebuse rahuldamata jätmist vastava registripidaja või valimiskomisjoni poolt.
Sel juhul arvutatakse käesoleva paragrahvi 5. lõikes sätestatud tähtaegu avalduse või kaebuse rahuldamata jätmise otsuse teatavakstegemise päevast.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1992. aasta 16. aprilli otsusega moodustatud Eesti Vabariigi Valimiskomisjoni volitused kehtivad kuni 1996. aasta 30. aprillini.
Maakondade ning Tallinna ja Tartu valimiste territoriaalkomisjonide volitused kehtivad 1996. aasta 30. aprillini.
Eesti Vabariigi seadus „Muudatuste ja täienduste tegemise kohta Eesti Vabariigi Riigikogu valimisseaduses“ (RT 1992, 28, 382).
Arestimaja sisekord täpsustab vahistatu ja arestialuse „Vangistusseadusega“ (RT I 2000, 58, 376; 72, õiend), „Kriminaalmenetluse koodeksiga“ (ENSV ÜT 1961, 1, 4 ja lisa; RT I 2000, 56, 369; 75, õiend; 84, 533; 86, 542) ja „Haldusõiguserikkumiste seadustikuga“ (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 45 õiend; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40; 247; 49, 301 ja 305; 51, 321; 54, 346, 348 ja 351; 55, 361; 58, 376; 84, 533; 86, 544 ja 548; 89, 578) kehtestatud kinnipidamise tingimusi ja korda politsei arestimajas (edaspidi arestimaja).
Ametnik käesoleva määruse tähenduses on politseiametnik.
Teenistuja käesoleva määruse tähenduses on arestimaja koosseisuline teenistuja.
Arestialuse kohta sätestatut kohaldatakse ka kõigile teistele arestimajas kinnipeetavatele isikutele, kui määruses ei ole sätestatud teisiti.
Arestimajas hoitakse teistest arestialustest eraldi lisaks „Vangistusseaduse“ paragrahvides 12 ja 90 nimetatud isikutele ka kainenemisele paigutatud isikuid ja väljasaadetavaid.
Isik, kes on lubatud kohtumisele (kohtumisruumi).
Lõike 1 punktides 1-9 nimetatud isikud lubatakse arestimajja töötõendi, punktis 10 nimetatud isikud Euroopa Nõukogu või kompetentse riigiasutuse poolt väljastatud dokumendi, mis selgitab delegatsiooni liikmete isikud, nende õigused ja külastuse eesmärgi, punktis 11 nimetatud isik konsulaarpassi, punktis 12 nimetatud isik isikut tõendava dokumendi esitamisel.
Arestimajja paigutatud isiku kaitsja peab esitama advokaadi volikirja või dokumendi, mis kinnitab tema volitust esineda selle isiku kaitsjana (haldusõigusrikkumise menetluses order, kriminaalmenetluses volitus ja uurija või kohtu vastav luba).
Arestimajja ei lubata kõrvalisi või ilmsete joobetunnustega isikuid.
Arestimaja ametnik või teenistuja kontrollib isikut vastu võttes viimase arestimajja paigutamise aluseks olevaid dokumente ning isikut tõendavaid dokumente.
Uurija või kohtu määrus sundtoomise kohaldamise kohta.
Kui dokumendid on koostatud ebakorrektselt või puudulikult, siis isikut arestimajas vastu ei võeta.
Arestimajja vastuvõetav isik peab olema tuvastatud isikut tõendava dokumendi või selle puudumise korral politsei koostatud isikusamasuse tuvastamise dokumendi alusel.
Kui arestimaja ametnik või teenistuja on põhjendatult veendumusel, et isik ei ole tuvastatud, on tal õigus keelduda isikut vastu võtmast ning nõuda isiku täiendavat tuvastamist.
Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud dokumentidele on vaja isiku vastuvõtmisel arestimajja esitada arestimaja ametnikule või teenistujale ka isiku kinnipidamise protokoll ning õiend isiku karistatuse kohta.
Arestimajja paigutatavaid isikuid võetakse vastu ööpäev läbi.
Kui korraga on toodud mitu isikut, paigutatakse nad kuni kaheks tunniks eraldi läbiotsimiseks ettenähtud ruumidesse või sellise võimaluse puudumise korral võetakse isikud vastu arestimajja toomise järjekorras.
Valve kuni vastuvõtmiseni kindlustab isiku toonud saatemeeskond.
Vastuvõetud isikute andmed kantakse arestimaja töö arvestuse raamatusse, kainenemisele toimetatud isiku andmed kainenemisele toimetatud isikute arvestuse raamatusse.
Arestimajja vastuvõetavat isikut küsitletakse tema terviseseisundi kohta ja tehakse tervisekontroll.
Pedikuloosi (riide- või peatäide) olemasolu korral teostatakse sanitaarprotseduurid.
Vajadusel kutsutakse välja kiirabi.
Kui isik toimetatakse haiglasse, informeeritakse sellest viivitamatult politseiprefektuuri korrapidajat, kes tagab valve korraldamise haiglas.
Isikut, kes põeb nakkus-, vaimu- või muud haigust, mis võib ohustada teda ennast, teiste arestialuste või arestimaja ametnike ja teenistujate tervist, arestimajja vastu ei võeta.
Selline isik suunatakse ravile haiglasse või vangla alalisse ravipunkti.
Tervisekontrolli ning vestlust isiku tervislikust seisundist viiakse läbi eraldi ruumis, milles samal ajal ei viibi teisi arestialuseid.
Arestimajja vastuvõetava isiku ning tema asjad otsib põhjalikult läbi isikuga samast soost ametnik või teenistuja.
Ese ja aine, mida arestikambris ei tohi hoida, võetakse arestimajja hoiule.
Arestimajja hoiulevõetud asjade kohta koostatakse protokoll, mille üks koopia pannakse arestialuse isiklikku toimikusse.
Selgitatakse andmed isikute kohta, keda informeerida arestialuse ootamatu haiguse või muu vajaduse korral.
Andmed lisatakse arestialuse isiklikku toimikusse.
Fotografeerimist ja daktüloskopeerimist ei tehta, kui isik tuuakse arestimajja vanglast ning tema isiklikus toimikus on vastavad dokumendid olemas.
Arestimajja vastuvõetava isiku signaleetiliste fotode negatiive hoitakse arestialuse isiklikus toimikus koos fotode ja daktüloskoopilise kaardiga.
Vastuvõetavale isikule tutvustatakse temale arusaadavas keeles ja viisil allkirja vastu arestimaja sisekorraeeskirja, tema õigusi ja kohustusi, päevakava ning antakse kirjalik teave nende kohta.
Vastuvõetaval isikul võimaldatakse end pesta.
Kui isik, kes on antisanitaarses seisundis ja see võib ohustada nii arestimajja paigutatava isiku enda kui ka teiste isikute tervist, keeldub end pesemast, siis võib isikut pesta sunniviisiliselt temaga samast soost ametnik või teenistuja.
Arestimaja juht on kohustatud rakendama meetmeid, et välistada eri kambritesse paigutatud arestialuste omavaheline suhtlemine ja sidepidamine.
Kambreid ning teisi ruume tuleb iga päev koristada ning vajadusel puhastada desinfitseerivate vahenditega.
Arestialusel võimaldatakse kord nädalas kasutada sauna, dušši või vanni ning vahetada voodipesu.
Arestimajas kasutatavaid toidunõusid pestakse desinfitseerivate ainetega.
Arestialune kannab arestimajas isiklikke riideid ja vahistatu vanglast toomise korral vangla antud riietust.
Politseiprefekt kinnitab arestimaja päevakava, milles sätestatakse arestialuste toitlustamise, öörahu jm ajad ning kestus.
Arestimaja päevakava koostatakse nii, et arestialusele oleks tagatud vähemalt 8-tunnine pidev uneaeg.
Arestimaja ametnikul ja teenistujal on kohustus osutada arestialusele esmaabi.
Arestimajas peab olema ametnikele ja teenistujatele kättesaadav käsiapteek.
Vajadusel, arestialuse haigestumise või surma korral kutsutakse arestimajja kiirabi, kes osutab abi kohapeal, toimetab haige ravile haiglasse või tuvastab surma, väljastades sellekohase õiendi.
Surnu toimetamiseks surnukuuri kutsutakse kohale vastav teenistus.
Arestimaja töö arvestuse raamatusse tehakse asjaomane sissekanne.
Tema omakseid või tema soovil mõnda teist isikut.
Arestimaja ametnik või teenistuja teeb märke arestimaja töö arvestuse raamatusse informatsiooni edastamise aja ning informeeritud isiku andmete kohta.
Ravimit, mida arestialusele on vaja manustada regulaarselt, võidakse hoida arestimaja ametniku või teenistuja valduses ning seda antakse isikule arsti ettekirjutuse kohaselt.
Vahistatu võib ümber paigutada ühest arestimajast teise või kinnise vangla eelvangistusosakonda, kui seda on vaja eeluurimise huvides, julgeoleku kaalutlustel või nõuab seda prokurör, kohtunik või uurija, kes menetleb kriminaalasja.
Vahistatu ümberpaigutamisel saadetakse sinna ka vahistatu isiklik toimik ja hoiulevõetud asjad.
Alaealine vahistatu võidakse ümber paigutada vanglasse, et võimaldada tal jätkata põhi- või üldkeskhariduse omandamist.
Arestimaja juht teeb sellekohase ettepaneku eeluurimisega tegelevale isikule.
Tehnilise võimaluse korral hoida arestimaja juhi loal kambris isiklikku raadiot ja televiisorit, kui nende kasutamine ei häiri teisi isikuid.
Plastnõusid, käekella.
Arestialusel kaasas olevate ja arestimajja hoiule antud või võetud esemete kogukaal ei tohi ületada 50 kilogrammi.
Lõikes 2 nimetatud esemeid võib arestialuselt ära võtta, kui need ohustavad teiste arestimajas viibivate isikute elu või tervist.
Esemed ja ained, mida ei tohi tsiviilkäibes või arestimajas hoida, võetakse arestialuselt ära ning nendega toimitakse seaduses ettenähtud korras.
Äravõetud dokumendid jäetakse hoiule arestimaja juhi kätte ning tagastatakse arestialusele tema vabastamisel.
Raha, väärtesemed ja -paberid antakse esemete hoiule võtmise protokolli alusel vastutavale hoiule politseiprefektuuri raamatupidamistalitusele.
Asjade hoiulevõtmise protokolli üks koopia antakse arestialusele ja teine koopia paigutatakse tema isiklikku toimikusse.
Kainenema paigutatud isikule antakse nimetatud koopia pärast kainenemist.
Hoidma arestimaja ruumides liikudes käed selja taga.
Müüa, kinkida või vahetada isiklikku eset või ainet.
Vahistatul on õigus üks kord nädalas saada käsi- või postipakki kogukaaluga kuni viis kilogrammi.
Pakkide vastuvõtmine arestimajas korraldatakse vähemalt kahel päeval nädalas päevasel ja õhtusel kellaajal.
Pakkide vastuvõtmise ruumis peab nähtaval kohal olema lubatud esemete ja toiduainete nimekiri ning teave vastuvõturuumi töökorralduse, pakkide vastuvõtmise korra ning vastutuse kohta nimetatud korra rikkumise eest.
Käsipaki tooja esitab arestimajale vastavasisulise avalduse kahes eksemplaris.
Paki vastuvõtmisel arestimajja kontrollib arestimaja ametnik või teenistuja selle sisu paki tooja juuresolekul.
Paki üleandmisel paki saajale toimub kontroll selle saaja juuresolekul.
Paki vastuvõtmisel allkirjastatakse pakitooja avaldus.
Avalduse üks eksemplar tagastatakse paki toojale.
Avalduse teisele eksemplarile annab paki saanud isik allkirja paki kättesaamise kohta.
Avaldus pannakse paki saaja isiklikku toimikusse.
Paki saamise kohta teeb ametnik või teenistuja sissekande arestimaja töö arvestamise raamatusse.
Pakis ei tohi olla kasutusaega ületanud toiduainet, samuti ei ole soovitatav pakki panna kiiresti riknevat toiduainet (maasikad, kohupiim, keeduvorst, suitsukala jne).
Toiduaine kontrollitakse enne selle üleandmist pakisaajale (leiva-, saiatoode, vorst, juust jm tahke aine tükeldatakse, vedelaine valatakse ümber teise nõusse või sõelutakse jms).
Pakis ei tohi olla kirja ega sedelit.
Paki tagastamise põhjuste kohta teeb ametnik või teenistuja sissekande arestimaja töö arvestuse raamatusse.
Postipakk võetakse vastu ainult siis, kui paki saaja viibib selles arestimajas.
Teise arestimajja või vanglasse paigutatud vahistatu nimele saabunud pakki vastu ei võeta, kuid postiteenust osutavale ettevõtjale teatatakse tema uus aadress.
Arestimajast vabastatud või surnud isiku nimele saabunud pakki vastu ei võeta.
Postiteenust osutavale ettevõtjale teatatakse postipaki adressaadile üleandmata jätmise põhjus.
Saadud postipakk avatakse ning vaadatakse läbi vahistatu juuresolekul.
Pakist leitud ning vahistatule keelatud ese ja aine võetakse ära ning koostatakse võetuse protokoll.
Võetud eseme, aine ja dokumendiga toimitakse käesoleva eeskirja paragrahvis 16 kehtestatud korras.
Kartserisse paigutatud vahistatule toodud käsi- või postipakk võetakse vastu, kuid antakse talle kätte pärast distsiplinaarkaristuse ärakandmist.
Arestialusel on õigus lühiajalisele kokkusaamisele üks kord nädalas, kestusega kuni kaks tundi.
Vahistatul on õigus lühiajalisele kokkusaamisele üks kord kuus, kestusega kuni kolm tundi.
Arestimajas viibimise ajal ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi.
Kokkusaamine toimub arestimaja territooriumil kokkusaamisruumis arestimaja ametniku või teenistuja järelevalve all.
Kokkusaamisruumis võib arestialuse ja temaga kokkusaamisele tulnud isiku (edaspidi kokkusaaja) eraldada klaasist või traatvõrgust vaheseinaga.
Arestialusele võimaldatakse kokkusaamine korraga kuni kahe täiskasvanud isikuga.
Kokkusaamisele võib täiskasvanu kaasa võtta lapsi.
Kokkusaamine toimub arestialuse või kokkusaaja kirjaliku taotluse alusel ja arestimaja juhi või tema poolt volitatud isiku loal.
Kokkusaamise võimaldamisel tehakse vastav kanne arestimaja tööarvestuse raamatusse.
Taotleja allkiri ja kuupäev.
Tema suhe arestialusega (perekonnaliige, sõber, tuttav, elukaaslane jne).
Kokkusaamise taotlus pannakse arestialuse isiklikku toimikusse.
Tehakse kokkusaajale ettepanek anda kokkusaamise ajaks arestimaja vastutavale hoiule asjad, mis ei ole arestialusele lubatud.
Enne ja pärast kokkusaamist otsitakse arestialune ja kokkusaaja läbi.
Läbiotsimist teostab läbiotsitavaga samast soost arestimaja ametnik või teenistuja.
Läbiotsimisel kokkusaajalt leitud arestialusele arestimajas keelatud asjad võetakse hoiule ja tagastatakse kokkusaajale pärast kokkusaamise lõppu.
Toimingu kohta koostatakse protokoll.
Kui kokkusaaja keeldub asjade hoiule andmisest või läbiotsimisest, siis teda kokkusaamisele ei lubata.
Arestialusel ja kokkusaajal on keelatud üksteisele üle anda asju.
Kokkusaamisel suhtlevad asjaosalised kokkusaamise taotluses märgitud keeles.
Kui arestimaja ametnik või teenistuja ei valda seda keelt, kasutatakse tõlgi abi.
Arestimaja ametnikul või teenistujal on õigus kokkusaamine kohe katkestada, kui see võib ohustada arestimaja julgeolekut või sisekorda või kui kokkusaamisel kasutatakse muud keelt, kui on märgitud kokkusaamise taotluses.
Kohtumise katkestamisest kannab selle katkestanud ametnik või teenistuja kohe ette arestimaja juhile, kes võtab vastu lõpliku otsuse kohtumise katkestamise või lõpetamise kohta.
Kokkusaamist kaitsja või vaimulikuga korraldatakse selleks ettenähtud omaette ruumis.
Kokkusaamine peab olema vahetu, mitte läbi klaasseina telefoni või muu sidevahendi kaudu.
Kokkusaamist on lubatud jälgida, kuid mitte pealt kuulata.
Kokkusaamist ei ole lubatud katkestada.
Epideemia või muu ähvardava eriolukorra puhul, mis võib häirida arestimaja normaalset tegevust, võib politseiprefekt arestimaja juhi ettepanekul kokkusaamised kirjaliku korraldusega ajutiselt ära keelata.
Arestialuse kirjad saadetakse arestialuse enda kulul.
Kirjade saatmine ja saamine toimub arestimaja juhi kaudu.
Arestialune annab oma kirja avatud ümbrikus vahetult üle kirjavahetuse eest vastutavale arestimaja ametnikule või töötajale, kes kontrollib ümbriku sisu.
Seejärel kleebib arestialune arestimaja ametniku või teenistuja juuresolekul ümbriku kinni.
Kaitsjale adresseeritud kirjad võib arestialune arestimaja ametnikule või teenistujale üle anda kinnises ümbrikus, mida arestimaja ametnik või teenistuja ei või avada.
Kinnise ümbriku tagaküljele peab arestialune kirjutama oma nime ja kirja arestimaja ametnikule või teenistujale edastamise kuupäeva.
Väljaminev kiri postitatakse kolme tööpäeva jooksul arestialuse poolt kirja arestimaja ametnikule või teenistujale edastamisest arvates.
Kiri edastatakse allkirja vastu arestialusele kolme tööpäeva jooksul kirja arestimajja saabumisest arvates.
Õiguskantslerilt arestialusele saabunud kiri antakse arestialusele allkirja vastu vahetult kätte viivitamata selle saabumisel ja suletud ümbrikus.
Arestialune kasutab sidekanaleid oma kulul.
Telefoni ja muud sidekanalit on vahistatul õigus kasutada juhul, kui arestimajas on vastavad tehnilised võimalused ja kui seda õigust ei ole kriminaalmenetluse huvides piiranud uurija, prokurör või kohus.
Sidekanalite kasutamine tuleb korraldada nii, et oleks välistatud eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine või kokkusaamine.
Arestimajas telefonitaksofoni olemasolu korral lubatakse seda kasutada telefonikaardiga.
Arestialusel, kelle telefoni kasutamise õigust ei ole piiratud, on lubatud omada telefonikaarti, mida hoitakse arestimajja hoiule võetud asjade juures.
Kui arestimaja juhil on põhjust arvata, et vahistatu poolt kirjavahetuse pidamine või sidekanalite kasutamine takistab kriminaalmenetluse läbiviimist, teatab ta sellest kirjalikult uurijale, prokurörile või kohtule.
Uurija, prokuröri või kohtu taotlus piirata kirjavahetuse pidamist või sidekanalite kasutamist paigutatakse koos arestimaja juhi vastavasisulise otsusega vahistatu isiklikku toimikusse.
Kirjavahetust, telefoni ja muude üldkasutatavate sidekanalite kasutamist ei piirata, kui vahistatu suhtleb riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega või kaitsjaga.
Arestialune võib esitada suulisi või kirjalikke avaldusi või kaebusi.
Arestialuse palvel antakse avalduse või kaebuse kirjutamiseks paber ja kirjutusvahend.
Õiguskantslerile, riigiasutustele, kohalikele omavalitsustele ja nende ametiisikutele ning oma riigi konsulaartöötajale adresseeritud avaldused ja kaebused võib arestialune arestimaja ametnikule või teenistujale üle anda kinnises ümbrikus, mida arestimaja ametnik või teenistuja ei või avada.
Arestimaja ametnik või teenistuja teeb avalduse või kaebuse esitamise kohta sissekande arestimaja töö arvestuse raamatusse.
Avaldused või kaebused arestimaja töö kohta edastab arestimaja juht politseiprefektile, kes vaatab need kohe läbi ja võtab vastu asjakohase otsuse või määrab asjaolude kindlakstegemiseks distsiplinaarjuurdluse, mille viib läbi tema poolt nimetatud ametnik.
Avalduse esitanud arestialusele antakse lahenduse kohta kirjalik vastus seaduses ettenähtud tähtaja jooksul ning selgitatakse edasikaebamise korda.
Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutusele või ametiisikutele adresseeritud avalduse ja kaebuse edastab politseiprefektuur saatekirjaga, mille ärakiri lisatakse arestialuse isiklikku toimikusse.
Vajadusel selgitatakse arestialusele ametiasutuste kompetentsi.
Avaldus kohtule, prokuratuurile, õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumile edastatakse politseiprefektuuri kulul.
Kirjalik avaldus registreeritakse politseiprefektuuri arestialuste avalduste ja kaebuste registris.
Saadud vastus edastatakse avaldajale hiljemalt kolme tööpäeva jooksul selle saamisest.
Arestialusele tutvustatakse vastust ning seejärel paigutatakse vastus tema isiklikku toimikusse.
Distsiplinaarmenetluse viib läbi politseiprefekti korraldusel arestimaja juht või tema poolt määratud ametnik.
Distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse.
Protokollile kirjutab alla menetluse läbi viinud ametnik või teenistuja.
Distsiplinaarmenetluse materjal lisatakse arestialuse isiklikku toimikusse.
Arestialuse ümberpaigutamisel teise kinnipidamisasutusse lisatakse tema isiklikku toimikusse õiend distsiplinaarkaristuse kandmise kohta.
Distsiplinaarkaristuse määrab politseiprefekt arestimaja juhi või distsiplinaarmenetluse teinud ametniku või teenistuja ettepanekul.
Raske distsiplinaarrikkumise korral on arestimaja juhil või tema ülesannetes oleval ametnikul õigus paigutada distsipliinirikkuja eraldi kambrisse enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist, kuid mitte kauemaks kui 24 tunniks.
Arestimaja ametnik või teenistuja teeb sellekohase sissekande arestimaja töö arvestuse raamatusse.
Distsiplinaarkaristuse täideviimiseks kartserisse paigutatud arestialust hoitakse kartseris üksinda.
Arestialune ei tohi enda juures hoida isiklikke asju ega toiduaineid, talle ei edastata kirju ega pakke, ei võimaldata kasutada telefoni ega muud sidevahendit, kohtuda omaksete ega mõne teise isikuga.
Kartseris võib arestialusel olla vaid piibel, arestimaja sisekorraeeskiri, seep, hambapasta, hambahari, käterätt, rull tualettpaberit ja naisarestialusel hügieenisidemed.
Kartserisse paigutatud arestialuse kutsumine uurija või prokuröri juurde või kohtusse ei vabasta teda distsiplinaarkaristuse edasisest kandmisest.
Arestialuse juures kambris olnud isiklikud asjad antakse arestimajja hoiule ning tagastatakse talle pärast kartserist vabastamist.
Arestialuse vabastamisel tagastatakse isikule allkirja vastu arestimajas hoiul olnud raha, väärtpaberid, dokumendid ja muud esemed, samuti kviitung aine või eseme kohta, mida ei tagastatud.
Allkirjastatud dokument kättesaamise kohta paigutatakse arestialuse isiklikku toimikusse.
Vabastatud isikul on õigus nõuda kirjalikku õiendit arestimajas viibimise aja kohta.
Vabastatav isik peab rikkumatult tagastama temale arestimajas kasutamiseks antud voodivarustuse ja muu inventari.
Juhul kui isik on kahjustanud kambrit või nimetatud vara või selle hävitanud, tehakse talle ettepanek hüvitada tekitatud kahju vabatahtlikult (mille kohta võetakse vastav allkiri) või nõutakse see temalt sisse seaduses ettenähtud korras.
Kainenema paigutatud isiku kainenemisel öisel ajal võimaldatakse tema soovil jääda arestimajja kuni hommikuni.
Arestimaja ametnik või teenistuja teeb arestialuse vabastamise kohta sissekande arestimaja töö arvestuse raamatusse.
Arestimaja ametnikul ja teenistujal on kohustus teenistusülesannete täitmisele asumisel ning teenistuse ajal jälgida kambrisse paigutatud arestialust.
Arestimaja ametnikul ja teenistujal on õigus igal ajal ning kohustus vähemalt kord vahetuse ajal arestialune ja kamber läbi otsida, et leida keelatud ese või aine, hoida ära võimalik põgenemiskatse ettevalmistamine ning arestimaja ruumi või inventari rikkumine ja lõhkumine.
Arestialuse otsib läbi temaga samast soost isik.
Keelatud aine või eseme leidmisel koostatakse protokoll ning aine või ese võetakse arestimaja hoiule.
Arestimaja ametnik ja teenistuja teevad läbiotsimise ja selle tulemuse kohta kellaajalise sissekande arestimaja töö arvestuse raamatusse.
Arestimaja ametnikud ja teenistujad tagavad arestialuste kambritest väljaviimise ning nende liikumise saatmise arestimaja piires.
Arestialune viiakse kambrist välja, kui teda on vaja viia uurimistoimingule väljapoole arestimaja ruume, uurimisruumi, kohtumisruumi, meditsiinitöötaja juurde, duši- või pesemisruumi, tualetti, vanglasse, raviasutusse, teise kinnipidamiskambrisse või kui kamber tuleb läbi otsida, koristada või desinfitseerida või kui arestialust on vaja läbi otsida, konvoeerida või arestimajast vabastada.
Arestialuste järelevalvet arestimajas korraldab politseiprefektuur viisil, mis tagab „Vangistusseadusega“ sätestatu ja arestimaja sisekorraeeskirjaga ettenähtud nõuete täitmise ning üldise julgeoleku arestimajas.
Arestimaja sisekorraeeskirja täitmise ja arestialuste julgeoleku eest arestimajas vastutab arestimaja juht.
Arestimaja ametnike ja teenistujate teenistus korraldatakse vahetustega.
Töögraafikud kinnitab politseiprefekt.
Arestimaja sisekorraeeskirjas reguleerimata töökohustused määratakse arestimaja töö juhendiga, mille kinnitab politseipeadirektor.
Tööjuhendiga kinnitatakse ka arestimajas kasutatavate dokumentide vormid.
Ametniku või teenistuja ametikohustused määratakse ametniku või teenistuja ametijuhendiga.
Politseiametnikud kannavad tööl olles politseivormiriietust, koosseisulised teenistujad eraldusmärkideta politseivormiriietust.
Arestialuste isiklikke toimikuid säilitatakse kuni viis aastat.
Arestimaja töö arvestuse raamatuid säilitatakse üks aasta pärast viimast sissekannet.
Arestialuste avalduste ja kaebuste registrit säilitatakse üks aasta pärast viimast sissekannet.
Kainenema toimetatud isikute raamatut säilitatakse üks aasta pärast viimast sissekannet.
Siseministri 10. augusti 1999. a määrus nr 72 „Politsei arestimaja sisekorra eeskirja kinnitamine“ (RTL 1999, 122, 1670; 2000, 21, 276) tunnistatakse kehtetuks.
Määrus kehtestatakse „Toiduseaduse“ (RT I 1999, 30, 415; 58, 608) paragrahvi 14 lõike 4 alusel.
Kehtestada eritoidu käitlemise lubade taotlemise, andmise ja sellest keeldumise, lubade osalise ning täieliku peatamise kord ja tingimused.
Eritoiduna käsitatakse toitu, mis on mõeldud tavapärasest erinevate toitumisvajadustega inimestele, kes vajavad seedeprotsessis või ainevahetuses esinevate kõrvalekallete ja füsioloogilise seisundi iseärasuste tõttu toitu, millel on tavatoidust erinev koostis ja erinõuetekohane märgistus.
Eritoidu käitlemise luba (edaspidi käitlemise luba) on Tervisekaitseinspektsiooni poolt väljastatud dokument, millega antakse valmistajale, pakendajale või importijale õigus käidelda eritoitu.
Mis on asjakohaselt märgistatud.
Käitlemise luba peab taotlema eritoidu valmistaja, pakendaja ja importija (edaspidi taotleja).
Valmistaja nimi, aadress ja asukoht.
Rahvusvaheliste nõuete kohaselt läbiviidud uuringute tulemused või muu usaldusväärne tõendusmaterjal toidu sobivuse kohta eritoiduks.
Taotlus esitatakse iga eritoidu kohta eraldi ja loetakse esitatuks kõigi nõutavate dokumentide Tervisekaitseinspektsiooni laekumise päeval.
Enne käitlemise loa andmist hindab Tervisekaitseinspektsioon eritoidu ohutust, eriomaduste olemasolu, eeldatavat toimet ja vastavust kehtivatele õigusaktidele.
Kui eritoidu ohutus, eeldatav toime, eriomaduste vastavus ja kasutamise eesmärk ei ole piisavalt tõendatud, võib Tervisekaitseinspektsioon nõuda taotleja käest täiendavaid andmeid ja laboriuuringute tulemusi, mis kinnitavad eritoidu eriomaduste olemasolu ja märgistusel esitatud teabe vastavust eesmärgile.
Tervisekaitseinspektsioonil on õigus nõuda eritoidu kontrollproovi võtmist ja analüüsimist vastavalt kehtestatud korrale.
Tervisekaitseinspektsioonil on õigus kaasata eksperte eritoidu taotluse läbivaatamiseks ja eeldatava toime, kasutamiseesmärgi ning nõuetekohasuse hindamiseks.
Tervisekaitseinspektsioon otsustab käitlemise loa andmise, pikendamise või sellest keeldumise hiljemalt 20. tööpäeval pärast taotluse esitamist ja teavitab taotlejat vastuvõetud otsusest.
Käitlemise loa andmisest ja pikendamisest keeldumise korral väljastab Tervisekaitseinspektsioon taotlejale kirjalikult põhjendatud otsuse.
Käitlemise luba antakse esmakordsel taotlemisel üheks aastaks.
Sama luba võib pikendada kolmeks aastaks täiendavaid dokumente nõudmata, kui taotluses on kinnitus varem esitatud andmete kehtivuse kohta.
Käitlemise luba antakse ja väljastatakse taotlejale turvaelementidega blanketil ühes eksemplaris.
Käitlemise luba väljastatakse pärast riigilõivu tasumist tõendava dokumendi esitamist.
Koostaja allkiri, nimi ja ametinimetus.
Tervisekaitseinspektsioon võib käitlemise loa osaliselt või täielikult peatada järelevalveametniku ettekirjutuse alusel, juhul kui on avastatud inimese tervisele või keskkonnale ohtlikke asjaolusid ja käitleja on eritoidu käitlemisel rikkunud reklaamimise, teabe esitamise või märgistamise nõudeid.
Käitlemise loa peatamise korral on keelatud eritoidu import Eestisse ja turustamine, sealhulgas jaemüük Eestis kuni peatamise põhjuste kõrvaldamiseni.
Uusimate teaduslike saavutuste põhjal on ümber hinnatud eritoidu senised eesmärgid ja on saadud andmeid, mis tõendavad esitatud teabe tõele mittevastavust ja eritoidu kahjulikkust kasutajale.
Kui käitlemise loa peatamist tinginud põhjused on kõrvaldatud, siis võib taotleja esitada Tervisekaitseinspektsioonile käesolevale korrale vastava uue taotluse.
Käitlemise loa osalise või täieliku peatamise kohta peab Tervisekaitseinspektsioon saatma valmistajale ja importijale kirjaliku teate.
Tervisekaitseinspektsioon teavitab üleriigilises päevalehes või teistes massiteabevahendites üksnes nõuetele mittevastava eritoidu keelamisest ja käitlemise loa peatamisest.
Keelu tühistamisest teatatakse samal viisil ja samas massiteabevahendis, kus teatati keelavast otsusest.
Tervisekaitseinspektsioon peab taotluste, käitlemise lubade ja lubade andmisest keeldumise arvestust ning säilitab viis aastat iga taotluse, käitlemise loa koopia ning loa aluseks olnud dokumentatsiooni.
1. juunist 2000. a võib importida ja uusi eritoite turule tuua üksnes käitlemise loa alusel.
Kuni 1. jaanuarini 2001. a on lubatud senistel käitlejatel jätkata eritoidu valmistamist ja pakendamist käitlemise loata.
Selle tähtpäevani käitlemise loata valmistatud ja pakendatud eritoitu võib müüa või muul viisil avalikuks kasutamiseks üle anda kuni kauba lõppemiseni, kuid mitte pärast minimaalse säilimisaja lõppemist.
Määruse koostamisel on arvestatud Euroopa Ühenduse direktiivide 89/398/EMÜ (EÜT L 186, 30.06.1989, lk 27), 91/321/EMÜ (EÜT L 175, 4.07.1991, lk 35), 92/52/EMÜ (EÜT L 179, 1.07.1992, lk 129), 96/5/EMÜ (EÜT L 049, 28.02.1996, lk 17) ja 96/8/EMÜ (EÜT L 055, 6.03.1996, lk 22) nõudeid.
Määrus kehtestatakse „Toiduseaduse“ (RT I 1999, 30, 415; 58, 608) paragrahvi 19 lõike 3 ja paragrahvi 49 lõike 4 alusel.
Puu-, köögi- ja teraviljades ning nende pinnal ei tohi esineda keemilise taimekaitsevahendi 2,4-D jääke.
Puu- ja köögiviljades ning nende pinnal ei tohi esineda keemilise taimekaitsevahendi benomüüli jääke.
Keemiliste taimekaitsevahendite jääkide sisalduse määramiseks taimses toidus ja selle pinnal võetakse igast uuritavast partiist eraldi lähteproov.
Lähteproov saadakse valimite ühendamisel ja segamisel.
Valimid tuleb võimalusel võtta eri kohtadest üle kogu partii, mille kohta koostatakse proovivõtu protokoll vastavalt Vabariigi Valitsuse 2. novembri 1999. a määrusele nr 330 „Järelevalve käigus kontrollproovide võtmise ja analüüsimise korra kinnitamine“ (RT I 1999, 84, 767).
Valimite kogum peab olema vähemalt võrdne nõutava laboratoorse proovi kogusega.
Valimid peavad olema ühesuguse suurusega.
Keskmise proovi valmistamiseks võib kasutada lähteproovi.
Kui lähteproov on liiga suur, võib sellest keskmise proovi valmistada vähendamismeetodiga, näiteks neljaks jagamisega, kõrvaldades kaks diagonaalselt vastastikust veerandit, jääki segades ja taasjagades kuni nõutava koguse saavutamiseni.
Selle toimingu juures ei tohi puu- ja köögivilju lõigata ega tükeldada.
Keskmisest proovist valmistatakse vajalik arv laboratoorseid proove.
Teraviljaprooviks võetakse koristatud teraviljast keskmine proov.
Taimsest toidust, mis on täielikult ja ulatuslikult riknenud, proove ei võeta.
Vabariigi Valitsuse 3 märtsi 1998 a määrus nr 41 „Keemiliste taimekaitsevahendite jääkide piirnormid taimse päritoluga toodetes ja nende pinnal ning nendest toodetest ja nende pinnalt proovide võtmise meetodite kinnitamine“ (RT I 1998, 24-27, 347; 60, 956; 1999, 15, 234) tunnistatakse kehtetuks.
Määruses on arvestatud Euroopa Ühenduse direktiivide 76/895/EMÜ (EÜT L 340, 09 12 1976, lk 26), 79/700/EMÜ (EÜT L 207, 15 08 1979, lk 26), 80/428/EMÜ (EÜT L 102, 19 04 1980, lk 26), 81/36/EMÜ (EÜT L 46, 19 02 1981, lk 33), 82/528/EMÜ (EÜT L 234, 9 08 1982, lk 1), 86/362/EMÜ (EÜT L 221, 7 08 1986, lk 37), 88/298/EMÜ (EÜT L 126, 20 05 1988, lk 53), 89/186/EMÜ (EÜT L 66, 10 03 1989, lk 36), 90/642/EMÜ (EÜT L 350, 14 12 1990, lk 71), 93/58/EMÜ (EÜT L 211, 22 08 1993, lk 6), 93/57/EMÜ (EÜT L 211, 23 08 1993, lk 1), 94/29/EÜ (EÜT L 189, 23 07 1994, lk 67), 94/30/EÜ (EÜT L 189, 23 07 1994, lk 70), 95/38/EÜ (EÜT L 197, 22 08 1995, lk 14), 95/39/EÜ (EÜT L 197, 22 08 1995, lk 29), 95/61/EÜ (EÜT L 292, 12 07 1995, lk 27), 96/32/EÜ (EÜT L 144, 18 06 1996, lk 12), 96/33/EÜ (EÜT L 144, 18 06 1996, lk 35), 97/41/EÜ (EÜT L 184, 12 07 1997, lk 33), 97/71/EÜ (EÜT L 347, 18 12 1997, lk 42), 98/82/EÜ (EÜT L 290, 29 10 1998, lk 25), 99/65/EÜ (EÜT L 172, 8 07 1999, lk 40), 99/71/EÜ (EÜT L 194, 27 07 1999, lk 36) nõudeid.
Analüütilise määramise alampiir.
„S“ tähistab keemilisi taimekaitsevahendeid või nende toimeaineid, mis on mitme aine segud.
Määrus kehtestatakse „Lennundusseaduse“ (RT I 1999, 26, 376) paragrahvi 15 lõike 2 alusel.
Käesoleva määrusega sätestatakse tsiviillennunduses kasutatavate mootoriga õhusõidukite keskkonnakõlblikkuse nõuded ja õhusõiduki keskkonnakõlblikkuse sertifikaadi (vorm lisatud) väljastamise nõuded.
Keskkonnakõlblikkuse sertifikaadiga tunnistatakse mootoriga õhusõiduk keskkonnakõlblikuks ja lubatakse selle käitamine tsiviillennunduses.
Mootoriga õhusõiduk on keskkonnakõlblik, kui mootorite heitgaaside saasteainete heitkogused (emissioonid) ja õhusõiduki müratase vastavad määruse 2. peatükis kehtestatud heitgaaside saasteainete heitkoguste ja 3. peatükis kehtestatud mürataseme piirväärtustele.
Lennuamet väljastab „Eesti Vabariigi tsiviilõhusõidukite riiklikus registris“ olevale mootoriga õhusõidukile keskkonnakõlblikkuse sertifikaadi viieks aastaks, mida uuendatakse käitaja taotlusel, kui õhusõiduk vastab keskkonnakõlblikkuse nõuetele.
Mootoriga õhusõiduki keskkonnakõlblikkuse sertifikaadi väljaandmise või muutmise aluseks on valmistajatehase või pädeva lennundusasutuse poolt väljaantud tõend, mis kinnitab õhusõiduki vastavust Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni (RTO) keskkonnakõlblikkuse standarditele ja nõuetele.
Vastavuse aluseks olevad mõõtmised tehakse EN 45001 või ISO 10000 soovituslike standardite alusel akrediteeritud laborites RTO poolt tunnustatud metoodika kohaselt.
Riikidevaheliste lepingutega võetud kohustustega.
Πoo - mootori soovitatav surveaste, mis määratakse katsetuste käigus.
Lämmastikoksiidide (NO x) heitkogust.
Heitgaaside saasteainete heitkogus stardi-maandumistsükli kestel (D p) määratakse grammides.
1. jaanuaril 1986. a või hiljem valmistatud õhusõiduki mootorite, mille nimivõimsus on 26,7 kN ja enam, heitgaaside saasteainete heitkoguste mõõtmistulemuste ja mootori nimivõimsuse suhtarv ei tohi ületada alljärgnevates lõigetes toodud valemitega arvutatavaid piirväärtusi.
Süsivesinikud (CH): D p /F oo = 19,6.
Süsinikmonooksiid (CO): D p /F oo = 118,0.
Mootoriga õhusõidukite müratase ei tohi ületada alljärgnevate lõigete kohastes tabelites toodud mürataseme piirväärtusi olenevalt õhusõiduki stardimassist.
Alates 1. aprillist 2002. a peavad allahelikiirusega reaktiivlennukid suurima stardimassiga 34 000 kg või rohkem, millel tüübitunnistuse kohaselt on rohkem kui 19 reisijakohta, vastama paragrahvi 12 lõikes 4 toodud mürataseme piirväärtusele.
Seaduse tekstis on asendatud sõnad „kohaliku omavalitsuse täitevorgan“ sõnadega „valla- või linnavalitsus“ vastavas käändes.
Muinsuskaitseseaduse ülesanne on tagada kultuurimälestiste (edaspidi mälestised) säilimine ning reguleerida mälestiste kaitse korraldamisel tekkivaid suhteid.
Mälestis käesoleva seaduse mõistes on riigi kaitse all olev kinnis- või vallasasi, nende osa või asjade kogum, mis on seotud ajaloo oluliste protsesside, sündmuste või isikutega või millel on ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik või muu kultuuriline väärtus, mille tõttu see on käesolevas seaduses sätestatud korras mälestiseks tunnistatud.
Mälestis on kinnis- või vallasmälestis vastavalt asjade liigitusele kinnis- ja vallasasjadeks.
Ajaloolise väärtusega ehitised, mälestusmärgid, kalmistud, paigad (maa-alad), loodusobjektid.
Teaduse, tehnika ja tootmise arengut kajastavad masinad ja seadmed.
Mälestised liigitatakse arheoloogia-, arhitektuuri-, kunsti-, tehnika- ja ajaloomälestisteks.
Ajaloolised asulad, nende osad ning looduse ja inimese koostegevuse tulemusel kujunenud alad, mis omavad kultuuriväärtust, võidakse tunnistada muinsuskaitsealadeks.
Muinsuskaitseala käesoleva seaduse mõistes võib koosneda kinnismälestistest või kinnismälestistest ja teistest asjadest, mis koos maa-ala ja loodusobjektidega, samuti tänavatevõrgu, hoonestuskvartalite ja kruntide (kinnistute) struktuuriga moodustavad kultuuriväärtusliku terviku.
Mälestist või selle tähist on keelatud hävitada või rikkuda.
Rikutud mälestise või selle tähise endine seisukord tuleb taastada Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Kui taastamine ei ole võimalik, tuleb kahju hüvitada vastavalt seadusele.
Muinsuskaitset korraldavad Kultuuriministeerium ja kohalikud omavalitsused.
Kultuuriministeerium korraldab muinsuskaitset Muinsuskaitseinspektsiooni kaudu, kohalik omavalitsus korraldab muinsuskaitset valla- või linnavalitsuse kaudu.
Muinsuskaitseinspektsiooni põhiülesanne on riikliku järelevalve teostamine mälestiste ja muinsuskaitsealade üle ning kultuurimälestiste riikliku registri pidamine.
Muinsuskaitseinspektsiooni juures tegutseb muinsuskaitse nõukogu, kuhu kuuluvad eksperdid arheoloogia, etnograafia, arhitektuuri, kunsti-, teadus- ja tehnikaajaloo alalt.
Vajaduse korral kaasatakse nõukogu töösse teiste erialade spetsialiste.
Mälestiste väärtuse hindamine.
Muinsuskaitse nõukogu põhimääruse kinnitab ning nõukogu koosseisu määrab kultuuriminister.
Järgib oma ülesannete ja kohustuste täitmisel muid käesolevast seadusest tulenevaid nõudeid.
Valla- või linnavalitsus võib täita muinsuskaitsealaseid riiklikke kohustusi, kui need tulenevad muinsuskaitseinspektsiooi ja kohaliku omavalitsuse volikogu vahelisest lepingust.
Ühiskondlikel alustel osalevad muinsuskaitses usaldusmehed, kelle õigused ja kohustused määrab kindlaks Muinsuskaitseinspektsioon.
Muinsuskaitseinspektsioon võtab kultuuriväärtusega asja ajutise kaitse alla, et kindlaks teha selle vastavus mälestise tunnustele.
Ajutise kaitse alla võtmisel määratakse kindlaks ajutise kaitse kord.
Ajutise kaitse alla võetud asjade suhtes rakendatakse mälestise kohta käivaid käesolevas seaduses sätestatud nõudeid ja omandikitsendusi.
Ajutise kaitse alla võetud asja omanikul (valdajal) on mälestise omaniku (valdaja) õigused.
Ajutise kaitse alla võib asja võtta kuni kuueks kuuks, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahvis 38 nimetatud juhul.
Ajutise kaitse alla võtmine ja kaitse lõpetamine toimub Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Asi tunnistatakse mälestiseks, kui see vastab mälestise tunnustele.
Mälestiseks tunnistatud asi on riigi kaitse all vastavalt käesolevale seadusele.
Asi lakkab olemast mälestis, kui see on hävinud või täielikult kaotanud mälestise tunnused ning selle taastamine ei ole võimalik.
Mälestiseks tunnistamise ja mälestiseks olemise lõpetamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Andmed mälestise kohta kantakse kultuurimälestiste riiklikku registrisse.
Kinnismälestise asukoht, kitsenduste ulatus ja iseloom kantakse riiklikku maakatastrisse.
Mälestisi tähistatakse kaitsetahvli, mälestustahvli, mälestuskivi või muu tähisega.
Mälestiste tähistamist kaitsetahvliga korraldab Muinsuskaitseinspektsioon.
Muinsuskaitsealaks tunnistamine toimub Kultuuriministeeriumi ettepanekul Vabariigi Valitsuse määrusega, milles näidatakse ära muinsuskaitseala ja selle kaitsevööndi piirid.
Muinsuskaitseala põhimääruse, mis on kooskõlastatud kohaliku omavalitsuse volikoguga, kinnitab Vabariigi Valitsus, määrates käesolevast seadusest tulenevalt kindlaks muinsuskaitsealal ja selle kaitsevööndis kehtivad nõuded ja kitsendused ning muinsuskaitset korraldavate organite tööjaotuse.
Mälestise säilimise tagamine.
Teatama muinsuskaitseinspektsioonile eelnevalt mälestise pärandamisest, piiratud asjaõigustega koormamisest, rendile-, üürile- või hoiuleandmisest.
Muinsuskaitsealal paikneva ehitise, mis ei ole mälestis (edaspidi muinsuskaitsealal paiknev ehitis), korrashoiu tagab omanik (valdaja), kellele laienevad käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 4 sätestatud kohustused.
Muinsuskaitsealal paikneva ehitise omanik on kohustatud Muinsuskaitseinspektsioonile eelnevalt teatama ehitise võõrandamisest, pärandamisest, piiratud asjaõigusega koormamisest või rendileandmisest.
Toetused ja soodustused mälestise säilimise tagamiseks.
Kaitsekohustuse teatis koostatakse vähemalt kolmes eksemplaris, millest ühe saab omanik (valdaja), teise kohaliku omavalitsuse täitevorgan ja kolmanda Muinsuskaitseinspektsioon.
Kaitsekohustuse teatises ettenähtud õigused ja kohustused kehtivad teatise allakirjutamise päevast.
Kui kaitsevöönd ulatub naaberkinnisasjale, koostatakse kaitsekohustuse teatis ka naaberkinnisasja omanikule (valdajale).
Vallasmälestise võõrandamise leping peab olema notariaalselt tõestatud.
Notar teatab võõrandaja kulul mälestise võõrandamisest Muinsuskaitseinspektsioonile ja vastavale linna- või vallavalitsusele.
Mälestise valduse üleminekul läheb mälestise säilimise tagamise kohustus üle uuele omanikule või valdajale, keda omanik peab mälestise olemasolust eelnevalt informeerima.
Senine omanik peab omandajale või uuele valdajale üle andma kaitsekohustuse teatise.
Kui vallasmälestise säilimiseks puuduvad vajalikud tingimused ja kui omanik (valdaja) ei ole määratud tähtaja jooksul kaitsekohustuse teatises nõutavaid abinõusid rakendanud, võib Muinsuskaitseinspektsioon korraldada mälestise omanikule (valdajale) tasuta hoiulepaigutamise seniks, kuni omanik (valdaja) tagab mälestise nõuetekohase säilimise.
Vallasmälestisi, mis koos moodustavad asjade kogumi, on lubatud üksikult võõrandada või pärandada või pärandi jagamisel jaotada ainult Muinsuskaitseinspektsiooni loal.
Vallasmälestist võib riigist välja viia ainult tähtajaliselt Muinsuskaitseinspektsiooni loal.
Kasutamine algsel või muul otstarbel.
Puude ja põõsaste istutamine, mahavõtmine ja juurimine.
Muinsuskaitseinspektsiooni ja valla- või linnavalitsuse loata on keelatud kinnismälestise ümberpaigutamine, ümber- ja sisseehitamine, konserveerimine, restaureerimine ja remontimine, mälestisele seda kahjustavate või selle ilmet muutvate objektide paigaldamine, samuti muul viisil mälestise ilme muutmine.
Krundi maakasutuse sihtotstarbe muutmine.
Ehitamine, konserveerimine ja restaureerimine muinsuskaitsealal peab toimuma viisil ja materjalidega, mis arvestavad nii ehitise kui ka muinsuskaitseala arhitektuurilist ja ajaloolist väärtust.
Mälestise kasutamise kitsendused määrab kindlaks Muinsuskaitseinspektsioon kaitsekohustuse teatises.
Muinsuskaitseinspektsioon võib käesoleva seaduse paragrahvides 22 ja 23 sätestatud kitsendusi leevendada.
Kinnismälestise puhul kantakse kitsenduste leevendused Muinsuskaitseinspektsiooni volitatud isiku ühepoolse avalduse ja kaitsekohustuse teatise alusel kinnistusraamatusse.
Kinnistamine on lõivuvaba.
Kui mälestis on ümber paigutatud või sellest on eemaldatud osi mälestise säilimist ohustanud hädaseisundi tõttu, tuleb sellest viivitamatult teatada Muinsuskaitseinspektsioonile.
Kinnismälestise kaitseks kehtestatakse kaitsevöönd, millele laienevad kaitsekohustuse teatises esitatud kitsendused.
Kui mälestiseks tunnistamise aktis ei ole märgitud teisiti, on kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.
Muinsuskaitsealale kehtestatakse kaitsevöönd, milles kehtivad muinsuskaitseala põhimääruses kindlaksmääratud nõuded ja kitsendused.
Kaitsevööndi kehtestamata jätmine on võimalik ainult Vabariigi Valitsuse sellekohase otsusega.
Muinsuskaitsealal paiknevatele kinnismälestistele kaitsevööndit ei kehtestata, kui muinsuskaitseala põhimääruses pole sätestatud teisiti.
Avalik-õigusliku isiku omandis oleval kinnisasjal asuva kinnismälestise juurde on igaühel vaba juurdepääs.
Eraõiguslik isik, kelle kinnisasjal mälestis asub või kelle kinnisasja tavakohane juurdepääsutee mälestiseni viib, peab tagama igaühe vaba läbipääsu mälestiseni päikesetõusust loojanguni.
Mälestiseks olevasse ehitisse või selle õue pääseb omaniku (valdaja) poolt lubatud ajal ja korras.
Muinsuskaitseinspektsioon võib juurdepääsu kinnismälestisele piirata, kui sellega ohustatakse mälestist.
Vallasmälestise võõrandamisel on riigil ostueesõigus.
Vallasmälestise ostueesõigusele kohaldatakse kinnisasja ostueesõiguse sätteid vastavalt asjaõigusseadusele (RT I 1993, 39, 590; 1995, 26-28, 355; 57, 976; 1996, 45, 848; 51, 967; 1997, 52, 833).
Kinnisasja võõrandamisel, millel kinnismälestis asub, on riigil, seejärel kohalikul omavalitsusel ostueesõigus.
Ostueesõiguse teostamine toimub asjaõigusseaduses sätestatud korras.
Riigil ja kohalikul omavalitsusel ei ole ostueesõigust, kui võõrandamine toimub abikaasale, alanejatele sugulastele ja vanematele.
Kui omanik (valdaja) ei taga kinnismälestise säilimist ega pea kinni kasutamise kitsendustest, keelab mälestise teaduslikku uurimist või põhjendamatult ei võimalda juurdepääsu mälestisele, võib Vabariigi Valitsus kinnisasja, millel kinnismälestis asub, üldistes huvides selle omaniku nõusolekuta õiglase ja kohese hüvituse eest võõrandada seaduses sätestatud korras.
Konsultatsioone mälestise hooldamiseks ja kasutamiseks.
Muinsuskaitseinspektsioon on kohustatud omaniku (valdaja) soovil vallasmälestise tasuta hoiule paigutama.
Mälestise omanik (valdaja) võib saada riigieelarvest Muinsuskaitseinspektsiooni kaudu või valla- või linnaeelarvest toetust mälestise hooldamiseks, konserveerimiseks või restaureerimiseks, samuti valve- ja signalisatsioonisüsteemi paigaldamiseks.
Riigieelarvest toetuse andmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kinnismälestise ja selle kaitsevööndis oleva kinnisasja kasutamise kitsendused kompenseeritakse vastavalt seadustele maa maksustamishinna vähendamise või maamaksust vabastamisega.
Vabariigi Valitsus võib mälestise omanikule (valdajale) kehtestada muid soodustusi.
Kultuuriväärtusega leid on maa seest, selle pinnalt, rajatistest, veest või veekogude põhjaladestustest leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtusega vallasasi, millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha.
Kultuuriväärtusega leid kuulub riigile.
Kultuuriväärtusega leiu suhtes rakendatakse asjaõigusseaduse paragrahv 105 sätteid.
Kultuuriväärtusega leid loetakse ajutise kaitse all olevaks selle leidmise hetkest.
Käesoleva seaduse paragrahv 30 1.lõikes nimetatud asja leidja on kohustatud säilitama leiukoha muutumatul kujul ning leiust viivitamatult teatama Muinsuskaitseinspektsioonile ja kohaliku omavalitsuse täitevorganile.
Leidjal on õigus jääda anonüümseks.
Leitud asi tuleb kuni Muinsuskaitseinspektsioonile üleandmiseni jätta leiukohta.
Leitud asja võib leiukohast eemaldada ainult juhul, kui tekib oht asja säilimisele.
Seda ei tohi puhastamise, haljastamise, murdmise või muul teel rikkuda ega selle üksikuid osi üksteisest eemaldada.
Käesoleva seaduse paragrahv 30 1.lõikes nimetatud asja leidjal on õigus saada tasu asja pooles väärtuses.
Asja väärtuse määrab kindlaks Muinsuskaitseinspektsioon muinsuskaitse nõukogu ettepanekul.
Tasu maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Tasu ei maksta isikule, kelle kohustuste hulka kuulub käesoleva seaduse paragrahv 30 1.lõikes nimetatud asjade otsimine või väljakaevamine, samuti mälestiste uurimine või järelevalve nende üle.
Mälestise uurimist, mis toob kaasa selle muutuse, võib teostada ainult Muinsuskaitseinspektsiooni loal ja kohaliku omavalitsuse täitevorgani teadmisel.
Selliste uurimistööde programmid tuleb esitada Muinsuskaitseinspektsioonile.
Mälestise omanik on kohustatud uurimistööde tegemist lubama, kui temale hüvitatakse nende töödega tekitatav kahju.
Kahju ei hüvitata käesoleva seaduse paragrahv 35 lõikes 3 sätestatud juhul.
Mälestise konserveerimine, restaureerimine ja remont võib toimuda ainult projekti alusel ja erialaspetsialisti järelevalve all.
Mälestise konserveerimise, restaureerimise ja remondi projektid, samuti mälestisega seotud mulla- ja ehitustööde projektid tuleb kooskõlastada Muinsuskaitseinspektsiooniga.
Muinsuskaitseinspektsioonil on õigus nõuda enne käesoleva paragrahvi 2.lõikes loetletud tööde alustamist mälestises arheoloogiliste kaevamiste või muude uuringute läbiviimist tööde tellija kulul.
Mälestise konserveerimise, restaureerimise ja remondi projekte ning käesoleva seaduse paragrahv 34 lõikes 1 nimetatud uurimistööde programme võib koostada ja nimetatud töid teostada ainult kehtestatud korras välja antud litsentsi alusel.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 kuni 4 mälestiste suhtes sätestatud nõudeid rakendatakse ka muinsuskaitsealal paiknevate ehitiste suhtes.
Mälestiste ja muinsuskaitsealal paiknevate ehitiste konserveerimise, restaureerimise, remondi ja ehitamise projektide koostamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel kultuuriminister.
Riiklikku järelevalvet teostavate organite nõuetest mälestiste ja muinsuskaitsealal paiknevate ehitiste suhtes informeeritakse Muinsuskaitseinspektsiooni.
Ehitus-, maaparandus-, tee- ja muid mälestist ohustada võivaid töid tehakse Muinsuskaitseinspektsiooni loal tingimustel, mis tagavad mälestise säilimise.
Informeerima tööde teostajat mälestise olemasolust ja sellega seonduvatest kitsendustest.
Mälestise säilimise eest seda ohustavate tööde tegemise ajal vastutab tööde teostaja, käesoleva paragrahvi 2.lõike punktis 2 nimetatud kohustuse täitmata jätmisel aga loa taotleja.
Kinnisasjas, kus Muinsuskaitseinspektsiooni andmeil võib ilmsiks tulla seni teadmata kultuuriväärtusega leid, tuleb enne tööde alustamist läbi viia uuringud.
Uuringud viiakse läbi loa taotleja kulul.
Kui tööde käigus avastatakse inimtegevuse tagajärjel ladestunud arheoloogiline kultuurkiht, sealhulgas inimluud, või kultuuriväärtusega leid, on tööde teostaja kohustatud tööd seiskama, säilitama leiukoha muutumatul kujul ning viivitamatult informeerima Muinsuskaitseinspektsiooni ja kohaliku omavalitsuse täitevorganit.
Käesoleva seaduse paragrahvis 37 nimetatud asjade avastamise korral on Muinsuskaitseinspektsioonil õigus peatada tööd kuni kaheks nädalaks, et teha kindlaks asja vastavus mälestise tunnustele.
Tööde peatamisega tekitatud kahju hüvitatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras.
Mälestise ja muinsuskaitseala silueti nähtavuse ja vaadeldavuse tagamiseks tuleb üld- ja detailplaneeringute koostamisel arvestada Muinsuskaitseinspektsiooni poolt kooskõlastatud eritingimusi.
Muinsuskaitseinspektsioon ja valla- või linnavalitsus on kohustatud viivitamatult peatama kõik tööd ja igasuguse tegevuse, mis ohustaks mälestist või kultuuriväärtusega leidu või on muul viisil vastuolus käesoleva seadusega.
Isikud, kes on süüdi käesoleva seaduse rikkumises, kannavad tsiviil-, kriminaal- või haldusvastutust vastavalt seadusele.
Eesti NSV seadus „Ajaloo- ja kultuurimälestiste kaitse ja kasutamise kohta“ (ENSV Teataja 1977, 51, 647; 1984, 20, 232) tunnistatakse kehtetuks ajaloo-, arheoloogia-, linnaehitus- ja arhitektuuri- ning kunstimälestiste osas.
Seaduse „Ajaloo- ja kultuurimälestiste kaitse ja kasutamise kohta“ alusel kohalike omavalitsuste täitevorganite otsustega kinnitatud kohaliku tähtsusega ajaloo- ja kultuurimälestiste nimekirjad tuleb Muinsuskaitseinspektsioonile üle anda kolme kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates.
Seaduse „Ajaloo- ja kultuurimälestiste kaitse ja kasutamise kohta“ alusel vabariikliku ja kohaliku tähtsusega ajaloo- ja kultuurimälestiste nimekirjadesse kantud objektid peab Muinsuskaitseinspektsioon üle vaatama ja kindlaks tegema nende vastavuse mälestise tunnustele 1997. aasta 1. juuliks.
Nimekirjades olevad objektid kas tunnistatakse mälestisteks või lõpetatakse nende kaitse.
Nende põhimäärused tuleb vastavusse viia käesoleva seadusega 1997. aasta 1. jaanuariks.
Käesolev seadus sätestab vabadusekaotuse, aresti, haldusaresti ja eelvangistuse täideviimise korra ning korralduse, samuti vanglateenistuse mõiste ja tingimused.
Kinnipeetav käesoleva seaduse tähenduses on vanglas vabadusekaotust kandev süüdimõistetu.
Arestialune käesoleva seaduse tähenduses on arestimajas aresti või haldusaresti kandev isik.
Vahistatu käesoleva seaduse tähenduses on isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas.
Täitmisplaan sätestab kinnipeetava ning vahistatu vastuvõtmiseks pädeva vangla.
Täitmisplaani koostamisel lähtutakse käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 sätestatud alustest.
Täitmisplaani kinnitab justiitsminister.
Vabadusekaotuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine.
Vabadusekaotuse täideviimine korraldatakse kinnises vanglas või avavanglas.
Kinnine vangla on valvatava müüri või muu piirdega vangla, mis võimaldab pideva järelevalve kinnipeetava üle.
Kinnipeetavate majutamiseks on kinnises vanglas kambrid, mis võimaldavad kinnipeetavate pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise.
Äratusest kuni öörahu alguseni on kinnipeetaval lubatud vabalt liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjadega sätestatud kohtades.
Öörahu algusest kuni äratuseni eraldatakse kinnipeetavad neile ettenähtud kambritesse, mis lukustatakse.
Avavangla on selgelt nähtavate tähistega märgistatud territooriumiga vangla.
Kinnipeetavate majutamiseks on avavanglas elamud tubadega.
Äratusest kuni öörahuni on kinnipeetaval lubatud vabalt liikuda avavangla territooriumil.
Vangla direktori loal on kinnipeetaval lubatud liikuda ka väljaspool avavangla territooriumi seoses õppimise või töötamisega.
Öörahu algusest kuni äratuseni eraldatakse kinnipeetavad neile ettenähtud tubadesse, mis vajaduse korral lukustatakse.
Vangla direktori loal on kinnipeetaval lubatud öörahu algusest kuni äratuseni viibida avavangla territooriumil või väljaspool seda seoses töötamisega.
Kinnipeetava liikumisele väljaspool avavangla territooriumi kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 22 sätestatut.
Kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi.
Vanglas paigutatakse kinnipeetav kambrisse või tuppa.
Isikuid, keda nende endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht.
Erandkorras võib vangla direktor paigutada kinnipeetavaid eraldi ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata tunnuste alusel.
Kinnises vanglas on eraldihoidmise printsiibi täitmiseks teineteisest eraldatud osakonnad ja kambrid.
Avavanglas arvestatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kinnipeetavate jaotamisel kohtlemisgruppidesse.
Isik võetakse vanglasse vastu jõustunud kohtuotsuse või -määruse ärakirja ning isikut tõendavate dokumentide või nende puudumisel politsei koostatud isikusamasuse tuvastamise dokumentide alusel.
Vanglasse saabumisel kuuluvad kinnipeetav ja tema isiklikud asjad hoolikale läbiotsimisele, mille viib läbi kinnipeetavaga samast soost vanglaametnik.
Kinnipeetav suunatakse arstlikule läbivaatusele.
Hiljemalt vanglasse saabumisele järgneval päeval kohtub kinnipeetav vangla direktori või tema poolt määratud vanglaametnikuga, kes selgitab kinnipeetavale tema õigusi ja kohustusi.
Kinnipeetavale antakse kirjalik teave vabadusekaotuse täideviimist reguleerivate seaduste, vangla sisekorraeeskirjade ja kaebuste esitamise kohta.
Kinnipeetav, kelle poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vabadusekaotuse tähtaeg ületab ühte aastat, paigutatakse vastuvõtuosakonda.
Kinnipeetava vastuvõtuosakonnas viibimise aeg ei tohi ületada kolme kuud.
Vanglasse vastuvõtmisel kinnipeetavaga kaasas olevad isiklikud asjad võetakse vangla juhtkonna poolt hoiule.
Asjade loetelu, mille omamine kinnises või avavanglas on kinnipeetavale lubatud, samuti hoiule võetavate asjade hoidmise korra kehtestab justiitsminister.
Muud vabadusekaotuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks vajalikud abinõud.
Kinnipeetava individuaalset täitmiskava arutatakse kinnipeetavaga.
Kinnipeetava individuaalset täitmiskava muudetakse ja täiendatakse vastavalt kinnipeetava arengule.
Kinnipeetava individuaalse täitmiskava kinnitab vangla direktor ja see lisatakse kinnipeetava isiklikku toimikusse.
Kinnipeetava vastuvõtmisel vanglasse avatakse talle isiklik toimik.
Kinnipeetava isiklikku toimikusse kantakse kinnipidamise alust puudutavad dokumendid, kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristused, nende kohaldamise aeg ja põhjus ning andmed kinnipeetava käitumise, õppimise ja töötamise kohta, samuti muud vangla sisekorraeeskirjades sätestatud andmed ja dokumendid.
Kinnipeetavale tema isikliku toimiku tutvustamise kord, samuti kinnipeetava isikliku toimiku säilitamise tähtajad ja kord sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades.
Kinnipeetava ümberpaigutamisel teise vanglasse saadetakse sinna ka tema isiklik toimik.
Vanglasse saabunud isik fotografeeritakse ja daktüloskopeeritakse.
Kinnipeetava signaleetilisi fotosid ja daktüloskoopilist kaarti hoitakse kinnipeetava isiklikus toimikus.
Üks komplekt signaleetilisi fotosid saadetakse isiku vahistamist taotlenud kohtueelse uurimise asutusele kriminaalasjale lisamiseks ja üks daktüloskoopiline kaart Politsei Teabebüroole.
Kinnipeetava võib ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vabadusekaotuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel.
Kinnipeetava ümberpaigutamise korra kinnitab justiitsminister.
Kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vabadusekaotuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vabadusekaotus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse.
Avavanglasse ei või ümber paigutada kinnipeetavaid, kes on toime pannud raskeid isikuvastaseid- või seksuaalkuritegusid, narkootiliste või psühhotroopsete ainetega seotud kuritegusid või kuulunud kuritegelikku ühendusse, samuti eluaegset vabadusekaotust kandvaid kinnipeetavaid.
Kinnipeetava ümberpaigutamise korra kinnisest vanglast avavanglasse kinnitab justiitsminister.
Kui kinnipeetav ei täida käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava ümber paigutada kinnisesse vanglasse.
Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse on lubatud ka siis, kui see on vajalik vabadusekaotuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks.
Kinnipeetava ümberpaigutamise korra avavanglast kinnisesse vanglasse kinnitab justiitsminister.
Liikumine järelevalveta väljaspool vangla territooriumi seoses õppimise, töötamise või ravikuuri läbimisega, samuti perekondlikel põhjustel.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud soodustusi võib kohaldada kinnipeetavale, kelle käitumine karistuse kandmise ajal on osutunud heaks ja kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi ning järgib talle soodustuste osas tehtud ettekirjutusi.
Kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk on soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist.
Vangla juhtkond soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist.
Kinnipeetavale on lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all kokku saada oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vangla juhtkonnal põhjendatud kahtlusi.
Lühiajalise kokkusaamise kestus on kuni kolm tundi.
Kokkusaamiste kord sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades.
Välisriigi kodanikust kinnipeetaval on piiramatu õigus kokkusaamisele oma riigi konsulaartöötajaga.
Lühiajalisi kokkusaamisi ei võimaldata distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale.
Kinnipeetavale võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, venna või õega.
Pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga lubatakse tingimusel, et neil on ühised lapsed või ühine majapidamine või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust.
Pikaajaline kokkusaamine on üks kuni kolm päeva kestev kooselamine vangla selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta.
Pikaajaliste kokkusaamiste kord ja sagedus sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades.
Pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata vangla vastuvõtuosakonnas viibivatele kinnipeetavatele ja distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale.
Kinnipeetaval on õigus piiramatult kohtuda oma kaitsja ja vaimulikuga.
Kokkusaamised kaitsja ja vaimulikuga toimuvad segamatult.
Kaitsja poolt kaasa toodud kirjalike materjalide sisuline läbivaatus on keelatud.
Vanglaametnikul on õigus kinnipeetavaga kokkusaamisele lubatud isik ja tema asjad läbi otsida.
Läbiotsimise viib läbi külastajaga samast soost vanglaametnik.
Asjad, mille omamine vanglas on keelatud, võetakse kokkusaamise ajaks vangla juhtkonna poolt ajutisele hoiule.
Lühiajalisi kokkusaamisi kinnipeetavaga võimaldatakse vanglaametniku juuresolekul.
Kokkusaamisi kaitsja ja vaimulikuga on vanglaametnikul lubatud jälgida, kuid mitte pealt kuulata.
Vanglaametnikul on õigus lühiajaline kokkusaamine kohe katkestada, kui see võib ohustada vangla julgeolekut või sisekorda.
Katkestada ei ole lubatud kokkusaamisi kaitsjaga.
Kinnipeetaval on õigus kirjavahetusele, samuti telefoni ning muude üldkasutatavate sidekanalite kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused.
Kirjavahetus ja telefoni ning muude üldkasutatavate sidekanalite kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras.
Kirjavahetus ja telefoni ning muude üldkasutatavate sidekanalite kasutamine toimub kinnipeetava kulul.
Kinnipeetava käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud õigust võib vangla direktor piirata, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vabadusekaotuse täideviimise eesmärke.
Keelatud on kirjavahetuse ja telefoni ning muude üldkasutatavate sidekanalite kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga.
Kinnipeetavale saadetud või tema poolt saadetavad kirjad, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 4-5 sätestatud isikutele ja ametiasutustele adresseeritud kirjad, avatakse vanglaametniku poolt kinnipeetava juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud.
Kinnipeetava kirjavahetuse ja telefoni või muude üldkasutatavate sidekanalitega edastavate sõnumite sisu võib kontrollida üksnes kohtu loal ja jälitustegevuse seaduses (RT I 1994, 16, 290; 1995, 15, 173; 1996, 49, 955; 1997, 81, 1361; 93, 1557; 1998, 47, 698; 50, 753; 51, 756; 61, 981; 98/99, 1575; 101, 1663; 1999, 16, 271; 31, 425; 95, 845; 2000, 35, 222; 40, 251) sätestatud alustel ja korras.
See on koostatud salakirjas või loetamatult.
Keelatud on kontrollida kinnipeetava kirju ja telefonikõnesid kaitsjale, prokurörile, kohtule, õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumile.
Ära saatmata ei või jätta kinnipeetava kirju riigiasutustele, kohalikele omavalitsustele ja nende ametiisikutele, samuti kaitsjale ning oma riigi konsulaartöötajale.
Kinnipeetavale tagatakse vanglas võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ning ajakirju.
Kinnipeetaval on lubatud vangla vahendusel tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei ohusta vabadusekaotuse täideviimise eesmärke või vangla julgeolekut või sisekorda.
Vanglas võimaldatakse jälgida raadio- ja televisioonisaateid.
Vangla direktori loal võib kinnipeetaval olla isiklik raadio, televiisor, video- või helikassettmagnetofon või muid vaba aja veetmiseks vajalikke esemeid, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirju ega häiri teisi isikuid.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud elektriseadmete kasutamise kulud kannab kinnipeetav.
Kinnipeetavale, kes on karistusest ära kandnud vähemalt ühe aasta, võib vangla direktor anda loa lühiajaliseks väljasõiduks kuni kahekümne üheks kalendripäevaks aastas, kui see on kooskõlas vabadusekaotuse täideviimise eesmärkidega.
Abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, venna või õe parandamatult raske haiguse või surma või muu erakorralise sündmuse korral võib vangla direktor anda kinnipeetavale loa kuni seitsmepäevaseks väljasõiduks.
Erakorralise perekondliku sündmuse puhul võimaldatud lühiajalist väljasõitu ei arvestata käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud väljasõitude hulka.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud lühiajalise väljasõidu luba ei anta eluaegset vabadusekaotust kandvale kinnipeetavale.
Väljasõidukulud kannab kinnipeetav.
Lühiajalise väljasõidu aeg arvestatakse karistuse kandmise aja hulka.
Lühiajaliseks väljasõiduks loa andmise korra kinnitab justiitsminister.
Käesoleva seaduse § 32 lõikes 2 sätestatud alustel võib vangla direktor anda loa kinnipeetava väljaviimiseks järelevalve all kuni kolmeks päevaks, kui tulenevalt vabadusekaotuse täideviimise eesmärkidest ei ole kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu lubamine võimalik.
Väljaviimise kulud kannab kinnipeetav.
Hariduse omandamise võimaldamise eesmärk on kindlustada kinnipeetav piisavate teadmiste, oskuste ja eetiliste tõekspidamistega, mis võimaldab tal jätkata vabaduses hariduse omandamist ja töötamist.
Hariduse andmist vanglas korraldatakse Eesti Vabariigi haridusseaduse (RT 1992, 12, 192; RT I 1993, 35, 547; 40, 593; 63, 892; 1994, 12, 200; 1995, 12, 119; 16, 228; 23, 333; 58, 1003; 1996, 49, 953; 51, 965; 1997, 42, 678; 81, 1365; 1998, 57, 859; 61, 980; 64/65, 1007; 1999, 10, 150; 24, 358; 51, 550; 102, 908; 2000, 40, 255) ja selle alusel välja antud õigusaktide kohaselt.
Vangla juhtkond suunab ja soodustab kinnipeetavaid hariduse omandamisel.
Kinnipeetavale, kellel puudub põhiharidus, võimaldatakse põhihariduse omandamine vastava riikliku õppekava alusel.
Põhihariduse omandanud kinnipeetavale võimaldatakse vanglas tema soovil üldkeskhariduse andmine vastavalt riiklikule õppekavale.
Keskharidusega kinnipeetavat võib tema soovil lubada õppida väljaspool vanglat asuvas kutseõppeasutuses, rakenduskõrgkoolis või ülikoolis.
Loa taotlemise ja loa andmise korra kehtestab justiitsminister.
Kinnipeetava lubamisel õppima väljaspool vanglat kohaldatakse kinnipeetavale käesoleva seaduse §-s 22 sätestatud soodustusi.
Vangla territooriumil asuv põhi- ja üldkeskhariduse omandamist võimaldav kool on Haridusministeeriumi hallatav riigikool, mida finantseeritakse riigieelarve vahenditest põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega (RT I 1993, 63, 892; 1999, 42, 497; 79, 730; 2000, 33, 195) sätestatud alustel ja korras.
Vastavalt kinnipeetava soovile ja sobivusele antakse talle võimalus kutsekeskhariduse omandamiseks, samuti tööalases koolituses osalemiseks.
Kutsekeskhariduse andmisel eelistatakse erialasid, mis on vabaduses enamnõutavad.
Vangla juhtkond kindlustab kutsekeskhariduse omandamiseks ja tööalase koolituse läbiviimiseks vajalike õppetöökodade, õppevahendite, seadmete, tööriistade, töökaitsevahendite ja materjalide olemasolu teadmiste ja tööoskuste omandamiseks õppekavas ettenähtud tasemel, samuti tööpraktika võimaluse vanglas õpetatavatel erialadel.
Kinnipeetavale, kes ei valda eesti keelt, antakse tema soovil võimalus eesti keele õppimiseks.
Vangla territooriumil asuv kutsekeskhariduse omandamist võimaldav kool on Haridusministeeriumi hallatav riigikool, mida finantseeritakse riigieelarve vahenditest kutseõppeasutuse seadusega (RT I 1998, 64/65, 1007; 1999, 10, 150; 51, 550) sätestatud alustel ja korras, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud erisusi.
Kui käesolev seadus ei sätesta teisiti, on kinnipeetav kohustatud töötama.
Kuni kolmeaastast last kasvatav kinnipeetav.
Kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks vangla arst.
Töö korraldamise viisid ning sisu peavad võimalikult vastama töökorraldusele vabaduses.
Kinnipeetava rakendamine tööle käesoleva seaduse § 38 lõikes 3 nimetatud käitistes võib toimuda üksnes kinnipeetava nõusolekul.
Vangla juhtkond kindlustab kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi.
Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda vangla majandustöödel.
Kinnipeetavate kindlustamiseks tööga võib vangla rajada oma territooriumil või väljaspool seda käitiseid, võimaldada kinnipeetavatel töötada väljaspool vanglat või rakendada neid vangla majandustöödel.
Töö tagamiseks kinnipeetavale võib vangla territooriumile käitise rajamist lubada ka füüsilisele isikule või äriühingule, mille ainuosanikuks või aktsionäriks ei ole riik, kui nad on selleks sõlminud riigiga vastava lepingu.
Lepingu nõuded kinnitab justiitsminister.
Kinnipeetava töötingimused peavad vastama töökaitseseadustega kehtestatud nõuetele, välja arvatud käesolevast seadusest tulenevad erisused.
Vangla juhtkond on kohustatud kindlustama kinnipeetava elule ja tervisele ohutud töötingimused.
Ületunnitööle, tööle puhkepäevadel ja riiklikel pühadel, võib kinnipeetavat rakendada üksnes tema nõusolekul.
Vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat rakendatakse tööle vastavalt töö eripärale vangla juhtkonna äranägemisel.
Vangla direktori korraldusel on kinnipeetav kohustatud osalema töödes loodusõnnetuse, epideemia, avarii või katastroofi vältimiseks, likvideerimiseks või nende tagajärgede kõrvaldamiseks ning muude erakorraliste sündmuste puhul.
Sellisel juhul kindlustab vangla juhtkond kinnipeetava julgeoleku ja turvalisuse.
Vanglas töövigastuse või kutsehaiguse tõttu täielikult või osaliselt töövõime kaotanud kinnipeetavale, kellel ei ole ülalpeetavaid, makstakse pärast tema vabanemist invaliidsuspensioni seaduses ettenähtud korras.
Kinnipeetavale, kellel on ülalpeetavaid, makstakse seaduses ettenähtud korras invaliidsuspensioni ka kinnipidamise aja vältel.
Kinnipeetaval, kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võimaldatakse tema nõusolekul töötada järelevalveta või järelevalve all väljaspool vanglat, kui see on vastavuses vabadusekaotuse täideviimise eesmärkide ja kinnipeetava individuaalse täitmiskavaga.
Sellisel juhul kohaldatakse käesoleva seaduse § 22 sätteid.
Kinnipeetava töötamisel järelevalveta väljaspool vanglat kohaldatakse tööseaduste sätteid, sealhulgas töölepingu sõlmimise, töötasu ja puhkuse kohta.
Kinnipeetavaga sõlmitavast töölepingust ei tohi nähtuda tema viibimine karistuse kandmisel.
Kinnipeetava töötamisel väljaspool vanglat kannab tööandja kinnipeetava töötasu vangla arveldusarvele.
Kui kinnipeetav on töötanud ühe aasta või teinud ühe aasta jooksul vangla majandustöid, võib ta taotleda enda töökohustusest vabastamist kuni kahekümne kaheksaks kalendripäevaks.
Töökohustusest vabastatud ajal kinnipeetavale töötasu ei maksta.
Tööaasta hulka arvestatakse kuni kuue nädala ulatuses ka päevad, mil kinnipeetav ei töötanud haiguse tõttu.
Kinnipeetava töötamisel makstakse talle töötasu.
Töötasu makstakse ka kinnipeetavatele, keda rakendatakse vangla majandustöödel.
Kinnipeetava töötasu arvutamisel lähtutakse kehtivast alampalgast, töö eripärast ja töötatud ajast.
Kinnipeetava töö tasustamise korra kinnitab Vabariigi Valitsus.
Vangla direktor võib kinnipeetava süül põhjustatud ebarahuldavate töötulemuste eest vähendada vanglas töötava kinnipeetava töötasu kuni 60 protsenti.
Töötasu vähendatakse tööd korraldava isiku ettepanekul.
Töötasu suurus tehakse kinnipeetavale teatavaks kirjalikult.
Vangla juhtkond kindlustab kinnipeetava töötasu ja muude kinnipeetavale laekuvate summade kandmise kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele.
Kinnipeetava isikuarvel olevatest summadest jäetakse 50 protsenti tsiviilnõuete täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras.
Kui kinnipeetava vastu ei ole tsiviilnõudeid või neid on vähem kui 50 protsendi ulatuses, hoiustatakse ka need summad vabanemistoetusena.
Kinnipeetava soovil kasutatakse tema vanglasiseseks kasutamiseks jäetud summasid tsiviilnõuete täitmiseks, saadetakse tema perekonnaliikmele või ülalpeetavale või kantakse tema arveldusarvele pangas.
Kinnipeetava eluruum peab vastama eluruumile kehtestatud ehitustehnilistele, tervisekaitse- ja hügieeninõuetele.
Eluruumis peab olema aken, mis kindlustab ruumi nõuetekohase valgustuse.
Kinnipeetav on kohustatud oma eluruumi ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama.
Kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti, kannab kinnipeetav vangla riietust.
Kinnipeetav on kohustatud kandma riietusel nimesilti.
Vangla direktor võib lubada kanda kinnipeetaval isiklikku riietust, kui kinnipeetav kindlustab oma kuludega riietuse puhastuse, korrashoiu ning reeglipärase vahetuse.
Kinnipeetava toitlustamine korraldatakse vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet.
Kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele.
Vangla toidukava koostamist ja toitlustamist jälgib vangla arst.
Arsti ettekirjutusel kindlustatakse kinnipeetavale dieettoitlustamine.
Võimaluse korral lubatakse kinnipeetaval järgida oma religiooni toitumistavasid.
Kinnipeetav võib oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla vahendusel toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud.
Arsti ettekirjutusel võidakse kinnipeetavale keelata teatud toiduainete ostmine täielikult või osaliselt, kui need võivad kahjustada kinnipeetava tervist.
Tervishoid vanglas on riigi tervishoiusüsteemi osa.
Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiukorralduse seaduse (RT I 1994, 10, 133; 1995, 57, 978; 1997, 86, 1462; 1999, 18, 305; 23, 351; 97, 860) ja selle alusel välja antud õigusaktide kohaselt.
Tervishoidu vanglas finantseeritakse riigieelarvest.
Kinnipeetav peab hoolitsema oma isikliku hügieeni eest.
Vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš.
Juuste eest hoolitsemiseks kindlustatakse kinnipeetav juuksuriteenusega.
Kinnipeetava pea paljaks ajamine on lubatud üksnes arsti ettekirjutusel või kinnipeetava soovil.
Kui kinnipeetav ei hoolitse oma isikliku hügieeni eest vajalikul määral ja see on toonud kaasa reaalse ohu kinnipeetava ja teiste isikute tervisele, võib vangla direktor kasutada sundi hügieeninõuete täitmise tagamiseks.
Sunni kasutamine ei tohi ohustada kinnipeetava elu ega tervist.
Tervishoidu vanglas korraldab vangla arst.
Vangla arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate tervise seisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile selleks ettenähtud raviasutusse, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid.
Kinnipeetavate tervise seisundi jälgimiseks ja ravimiseks on vanglas alaline ravipunkt.
Kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse vangla arsti poolt ravile vastavasse raviasutusse.
Kinnipeetava valve raviasutuses tagab vangla.
Kinnipeetava raviasutuses viibimise aeg arvatakse karistuse kandmise aja hulka.
Kinnipeetava ravikulud tasutakse riigieelarvest.
Rasedate naiste jaoks sisustatakse vanglas eraldi ruumid ja korraldatakse laste eest hoolitsemine.
Emal ja kuni kolmeaastasel (kaasa arvatud) lapsel võimaldatakse ema taotlusel ja eestkosteasutuse nõusolekul elada koos.
Vangla juhtkond tagab emale sideme säilimise üle kolme aasta vanuse lapsega, kui see ei häiri lapse normaalset kasvatamist ega avalda talle kahjulikku mõju.
Kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks.
Kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas.
Kinnipeetava raskest haigestumisest või surmast informeerib vangla direktor viivitamatult tema omakseid või kinnipeetava soovil mõnda teist isikut.
Sotsiaalhoolekande eesmärk on aidata kinnipeetaval säilitada ja luua sotsiaalselt olulisi ja positiivseid kontakte väljaspool vanglat, suurendada tema iseseisvat toimetulekuvõimet ning mõjutada teda õiguskuulekalt käituma.
Sotsiaalhoolekannet vanglas korraldab vangla sotsiaaltöötaja, kelle nimetab ametisse vangla direktor.
Sotsiaaltöötajaks võib nimetada vastava erialase kõrgharidusega isiku.
Sotsiaaltöötajale laienevad kõik vanglaametniku sotsiaalsed tagatised.
Vanglasse vastuvõtmisel nõustatakse kinnipeetavat tema lähedaste sotsiaalse turvalisuse tagamise ja vara säilitamise osas ning antakse kinnipeetavale õigusabi.
Kinnipeetava vabastamise ettevalmistamisel abistatakse kinnipeetavat tema majanduslike ja isikliku elu korraldamisega seonduvate küsimuste lahendamisel, samuti dokumentide vormistamisel.
Kinnipeetavat informeeritakse tema võimalustest saada toetust üldise sotsiaalhoolekande raames.
Kinnipeetava vabastamise ettevalmistamisel edastatakse andmed pärast vabanemist sotsiaalhoolekannet vajava kinnipeetava kohta kinnipeetava või tema perekonna elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele ja selgitatakse välja konkreetse abi saamise võimalused.
Kui kinnipeetava või tema perekonna elukoht pole teada või kui kinnipeetav ei soovi pöörduda tagasi oma endisesse elukohta, edastatakse andmed pärast vabanemist sotsiaalhoolekannet vajava kinnipeetava kohta mõnele teisele valla- või linnavalitsusele, arvestades võimaluse korral kinnipeetava soove elukoha valikul.
Vangla on kohustatud edastama valla- või linnavalitsusele nende taotlusel vabanenud kinnipeetavale sotsiaalhoolekande osutamiseks vajalikku teavet ja dokumente.
Kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise ettevalmistamisel edastatakse andmed kinnipeetava kohta kinnipeetava või tema perekonna elukohajärgsele kriminaalhooldusosakonnale.
Kui kinnipeetava või tema perekonna elukoht pole teada või kui kinnipeetav ei soovi pöörduda tagasi oma endisesse elukohta, edastatakse andmed kinnipeetava kohta mõnele teisele kriminaalhooldusosakonnale, arvestades võimaluse korral kinnipeetava soove elukoha valikul.
Vangla on kohustatud edastama kohtu poolt määratud kriminaalhooldajale tema taotlusel kriminaalhoolduse teostamiseks vajalikku teavet ja dokumente.
Vangla juhtkond tagab kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise.
Käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi.
Kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks.
Alaealist kinnipeetavat võib kartserisse paigutada kuni 20 ööpäevaks.
Distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse vabadusekaotuse täideviimise eesmärki.
Ühe ja sama distsipliinirikkumise eest võib kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust.
Kollektiivsed distsiplinaarkaristused on keelatud.
Raske distsipliinirikkumise korral on vangla direktoril või kõrgemal kohalviibival vanglaametnikul õigus paigutada distsipliinirikkuja eraldi kambrisse enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist.
Distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik.
Kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse.
Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi.
Protokollile kirjutab alla distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnik.
Protokolli vorm ja selles esitatavad andmed sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades.
Distsiplinaarkaristuse määrab vangla direktor distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametniku ettepanekul.
Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada.
Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tutvustatakse kinnipeetavale allkirja vastu.
Materjalid määratud distsiplinaarkaristuse kohta lisatakse kinnipeetava isiklikku toimikusse.
Üldjuhul pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele kohe.
Vangla direktor võib distsiplinaarkaristuse või selle osa täitmisele pööramise edasi lükata tingimusel, et kinnipeetav ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist.
Katseaeg määratakse ühest kuni kuue kuuni.
Kui kinnipeetav paneb katseajal toime uue distsipliinirikkumise, pööratakse mõlemad distsiplinaarkaristused kohe täitmisele.
Kui kinnipeetav ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist, jäetakse distsiplinaarkaristus täitmisele pööramata.
Distsiplinaarkaristus kustub, kui kinnipeetav ühe aasta jooksul, arvates distsiplinaarkaristuse määramisest, ei ole toime pannud uut distsipliinirikkumist.
Distsiplinaarkaristust ei täideta, kui seda ei ole pööratud täitmisele kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse määramisest.
Kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas.
Vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vastutab vangla direktor.
Suhtuma heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse ja pidama korras tema kasutuses olevad elu- ja olmeruumid.
Vanglaametnikul on õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks.
Kinnipeetava läbiotsimist teostavad temaga samast soost isikud.
Vanglaametniku poolt läbiotsimisel leitud keelatud esemed ja ained kuuluvad äravõtmisele ning realiseerimisele või hävitamisele.
Realiseerimisel saadud summad kantakse riigieelarvesse.
Äravõetud dokumendid jäetakse hoiule vangla juhtkonna kätte ja tagastatakse kinnipeetavale vanglast vabastamisel.
Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesolevat seadust või vangla sisekorraeeskirju, tahtlikult kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on vägivaldne teiste isikute suhtes.
Ohjeldusmeetmete kasutamine.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse.
Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldab vangla direktor.
Edasilükkamatul juhul kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid kõrgem kohalviibiv vanglaametnik.
Käesoleva seaduse § 69 lõike 2 punktis 5 sätestatud ohjeldusmeetmetena võib kasutada kinnisidumist, käeraudu või rahustussärki.
Ohjeldusmeetmeid võib kasutada ka kinnipeetava saatmisel, kui on olemas kõrgendatud põgenemisoht.
Ohjeldusmeetme kasutamine ei tohi kesta üle 12 tunni.
Tulirelva ja erivahendite kasutamine vanglaametniku poolt on lubatud ainult äärmuslikel juhtudel, kui kõik ülejäänud meetmed kinnipeetava põgenemise takistamiseks, põgenenud kinnipeetava tabamiseks, relvastatud või mõne muu ohtliku esemega varustatud kinnipeetava kahjutuks tegemiseks, kallaletungi kõrvaldamiseks või kõrvaliste isikute vanglasse sissetungimise takistamiseks on ammendatud.
Tulirelva kasutamine naiste ja alaealiste vastu on keelatud, välja arvatud põgenemisel, samuti kui nimetatud isikud kasutavad relva vastupanu avaldamisel või kallaletungil vanglaametnikule või muudele isikutele.
Tulirelva kasutamisele peab eelnema hoiatus relva kasutada või hoiatuslask.
Eelneva hoiatuse või hoiatuslasuta on tulirelva kasutamine lubatud edasilükkamatul juhul, tõrjumaks vahetut ja otsest ohtu elule ja tervisele.
Massiliste korratuste puhul otsustab tulirelva ja erivahendite kasutamise lubamise justiitsminister või edasilükkamatul juhul kõrgem kohalviibiv vanglaametnik.
Tulirelva ja erivahendite kasutamise täpsema korra ning tulirelva kandmise õigust omavate vanglaametnike loetelu sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades.
Erakorraliste olukordade, massiliste rahutuste ja vanglaväliste rünnakute tõrjumiseks, samuti põgenenud kinnipeetavate tabamiseks töötatakse vanglas välja kaitseplaan, mille kinnitab vangla direktor.
Kaitseplaan kooskõlastatakse Justiitsministeeriumi ja Siseministeeriumiga.
Kinnipeetav vabastatakse vanglast karistuse ärakandmisel, samuti teistel seaduses ettenähtud alustel.
Kui vabastamise päev langeb riiklikule pühale või puhkepäevale, vabastatakse kinnipeetav viimasel tööpäeval enne riiklikku püha või puhkepäeva.
Kui ühel päeval kuulub vabastamisele mitu kinnipeetavat, peab vangla juhtkond kindlustama vabastatavate lahkumise vanglast eraldi.
Vabastamisel tagastatakse kinnipeetavale vangla hoiul olnud esemed ja dokumendid ning isiklikud riided.
Kui isiklikud riided puuduvad või ei vasta aastaajale, antakse vabastatavale riided vangla poolt tasuta.
Vabastamisel makstakse kinnipeetavale välja tema töötasust hoiustatud vabanemistoetus.
Kui kinnipeetava vabanemistoetusena hoiustatud summa on väiksem töötu ühe kuu abirahast, makstakse kinnipeetavale ühekordset toetust vabanemistoetusena hoiustatud summa ja töötu ühe kuu abiraha vahe ulatuses.
Vastavalt kriminaalkoodeksi sätetele võib vangla direktor teha kohtule esildise kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamiseks.
Esildis esitatakse kohtule koos kinnipeetava isikliku toimikuga.
Kinnipeetava esitamisel tingimisi enne tähtaega vabastamiseks arvestatakse individuaalse täitmiskava täitmist ja kinnipeetavat iseloomustavaid materjale, mis on fikseeritud isiklikus toimikus.
Enne tähtaega vabastamise esildise rahuldamata jätmisel kohtu poolt võib seda korrata mitte varem kui poole aasta pärast.
Kinnipeetava ennetähtaegsel vabastamisel võib vangla juhtkond vabanemistoetuse teatud osas üle kanda kinnipeetava elukohajärgse kriminaalhooldusosakonna eriarvele selle väljamaksmiseks osadena.
Noor kinnipeetav käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes karistuse täitmisele pööramise ajal on noorem kui 21-aastane.
Noore kinnipeetava kinnipidamine toimub selleks eraldi ettenähtud kinnises või avavanglas (noortevangla) või kinnise vangla eraldi osakonnas (noorteosakond).
Noore kinnipeetava vastuvõtmisel vanglasse ei tohi tema vastuvõtuosakonnas viibimise aeg ületada kahte nädalalt.
Noore kinnipeetava vabadusekaotuse täideviimisele kohaldatakse käesoleva seaduse 1, 2, ja 6 peatüki sätteid käesolevas peatükis sätestatud erisustega.
18- kuni 21-aastasi.
Noortevanglas või noorteosakonnas 21 aastaseks saanud kinnipeetav paigutatakse ümber täiskasvanute kinnisesse vanglasse või kinnise vangla täiskasvanute osakonda vastavalt täitmisplaanile.
Erandkorras võib täiskasvanute kinnisesse vanglasse või kinnise vangla täiskasvanute osakonda ümber paigutada ka 18- kuni 21-aastase kinnipeetava, kui see on vajalik tulenevalt kinnipeetava iseloomust ja individuaalsest täitmiskavast.
Alla 18-aastase noore kinnipeetava töötamisele kohaldatakse kõiki töökaitseseadustest tulenevaid alaealise töötamise erisusi, sealhulgas erisusi tööaja kohta.
Alla 18-aastasele noorele kinnipeetavale on põhihariduse omandamine seadusega ettenähtud ulatuses kohustuslik.
Vastavalt noore kinnipeetava soovile ja sobivusele antakse talle võimalus kutsekeskhariduse omandamiseks.
Noore kinnipeetava vabadusekaotuse täideviimise eesmärkide saavutamise huvides võib suurendada käesoleva seaduse §-des 24 ja 25 sätestatud kokkusaamiste ja käesoleva seaduse §-s 32 sätestatud lühiajaliste väljasõitude arvu ja kestvust.
Aresti kandmine toimub otsuse teinud kohtu asukohajärgses või arestialuse elukohajärgses arestimajas.
Ajateenijale mõistetud aresti kandmine toimub garnisoni arestimajas.
Haldusaresti kandmine toimub otsuse teinud kohtu asukohajärgses või arestialuse elukohajärgses arestimajas.
Aresti ja haldusaresti täideviimisele kohaldatakse käesoleva seaduse 1. ja 2. ning 6. ja 7. peatüki sätteid käesolevas peatükis sätestatud erisustega.
Arestialuseid hoitakse ööpäevaringselt lukustatud kambrites.
Arestialust avavanglasse ümber ei paigutata.
Arestialune ei ole kohustatud töötama.
Arestialusele võimaldatakse järelevalve all üks kord nädalas lühiajaline kokkusaamine oma perekonnaliikmete, vaimuliku ja teiste isikutega.
Kokkusaamise kestus on kuni kaks tundi.
Kokkusaamise kord sätestatakse arestimaja sisekorraeeskirjades.
Käesoleva seaduse § 32 lõikes 2 sätestatud alustel võib arestimaja juht vabastada arestialuse kuni kolmeks päevaks.
Arestialuse vabaduses viibimise ajaks aresti kandmine peatub.
Käesoleva seaduse §-s 33 sätestatud lühiajalist väljaviimist arestialusele ei kohaldata.
Isik võetakse vanglasse või arestimajja vastu kohtumääruse ärakirja ning isikut tõendavate dokumentide või nende puudumisel politsei koostatud isikusamasuse tuvastamise dokumentide alusel.
Eelvangistust kantakse kinnise vangla eelvangistusosakonnas ja arestimajas.
Vahistatut hoitakse ööpäevaringselt lukustatud kambris.
Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas, samuti teisi vahistatuid uurija, prokuröri või kohtu korraldusel.
Vahistatu kamber peab vastama käesoleva seaduse § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse ja elektroonilise jälgimise.
Vangla juhtkond on kohustatud tarvitusele võtma kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine.
Vanglasse saabumisel kuuluvad vahistatu ning tema asjad hoolikale läbiotsimisele.
Läbiotsimise viib läbi vahistatuga samast soost vanglaametnik.
Eelvangistusse vastuvõtmisel on vahistatu kohustatud läbima tervisekontrolli, mille viib läbi vangla arst.
Vahistatu fotografeeritakse ja daktüloskopeeritakse käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud korras.
Vangla direktor või tema poolt määratud vanglaametnik informeerib kohe vahistatut tema õigustest ja kohustustest.
Vanglasse vastuvõtmisel nõustatakse vahistatut tema lähedaste sotsiaalse turvalisuse tagamise ja vara säilitamise osas ning antakse vahistatule õigusabi.
Vahistatu vastuvõtmisest vanglasse teavitab vangla direktor viivitamatult uurijat või kohut, kui kriminaalasi on kohtu menetluses.
Vahistatu ümberpaigutamisest on vahistatu vastuvõtja kohustatud teatama uurijale või kohtule, kui kriminaalasi on kohtu menetluses.
Vahistatu kannab isiklikke riideid.
Kui kandmiskõlblikud isiklikud riided puuduvad või kui vahistatu ei soovi neid kanda, antakse vahistatule vangla poolt tasuta riietus.
Vahistatul on lubatud vangla vahendusel sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud.
Vahistatule peavad olema kättesaadavad üleriigilised päevalehed ning raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad.
Vangla direktori nõusolekul on kambris lubatud isiklik raadio või teler.
Vangla direktor võib lubada vahistatu kambri valgustamist väljaspool ettenähtud aega.
Alaealisele vahistatule, kes on olnud vahistuses vähemalt üks kuu, võimaldatakse põhi- või üldkeskhariduse omandamise jätkamine vastava riikliku õppekava alusel.
Vahistatule võimaldatakse tema soovil vähemalt üks tund päevas vabas õhus viibimist.
Kui vahistatu haigestumise korral pole võimalik talle vanglas kindlustada nõutavat ravi, suunab vangla arst vahistatu ravile vastavasse raviasutusse.
Vahistatu suunamisest raviasutusse teavitab vangla direktor viivitamatult uurijat või kohut, kui kriminaalasi on kohtumenetluses.
Vahistatu ei ole kohustatud töötama.
Vahistatule lubatakse lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute.
Vahistatu lühiajaliste kokkusaamiste õigust võib vangla direktor piirata uurija, prokuröri või kohtu loal, kui see on vajalik kriminaalmenetluse läbiviimise tagamiseks.
Välisriigi kodanikust vahistatul on piiramatu õigus kokkusaamisele oma riigi konsulaartöötajaga.
Vahistatu kokkusaamine toimub vanglaametniku juuresolekul, kes võib kokkusaamisesse sekkuda või selle kohe katkestada, kui kokkusaamine võib kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist.
Vahistatu lühiajalise kokkusaamise kestvus ja täpsem kord sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades.
Vahistatul on piiramatu õigus kokkusaamisele oma kaitsjaga.
Kokkusaamised kaitsjaga toimuvad segamatult, vanglaametnik võib kokkusaamisi kaitsjaga visuaalselt jälgida, kuid mitte pealt kuulata.
Kaitsjal on lubatud vahistatule üle anda kaitse ettevalmistamiseks vajalikke materjale.
Materjalide sisuline läbivaatus vanglaametnike poolt on keelatud.
Vahistatul on õigus kirjavahetusele, samuti telefoni ning muude üldkasutatavate sidekanalite kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused.
Kirjavahetus ja telefoni ning muude üldkasutatavate sidekanalite kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjadega sätestatud korras.
Vahistatu käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud õigust võib vangla direktor piirata üksnes uurija, prokuröri või kohtu loal, kui see on vajalik kriminaalmenetluse läbiviimise tagamiseks.
Keelatud on vahistatu kirjavahetuse ja telefoni ning muude üldkasutatavate sidekanalite kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga.
Kirjavahetus ja telefoni ning üldkasutatavate sidekanalite kasutamine toimub vahistatu kulul.
Vahistatule saadetud või tema poolt saadetavad kirjad, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud isikutele ja ametiasutustele adresseeritud kirjad, avatakse vanglaametniku poolt vahistatu juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud.
Vahistatu kirjavahetuse ja telefoni ning muude üldkasutatavate sidekanalitega edastavate sõnumite sisu võib kontrollida üksnes kohtu loal jälitustegevuse seaduses sätestatud alustel ja korras.
Keelatud on kontrollida vahistatu kirju ja telefonikõnesid kaitsjale, õiguskantslerile, prokurörile, kohtule ja Justiitsministeeriumile.
Vahistatul on lubatud saada pakke.
Paki sisu kontrollitakse enne selle üleandmist vahistatule vanglaametniku poolt ja paki saaja juuresolekul.
Vangla direktoril on õigus kinni pidada ja vahistatule mitte üle anda pakis sisalduvaid asju, mille omamine vanglas on keelatud või mis võivad ohustada kriminaalmenetluse läbiviimist.
Kinnipeetud asjad, mille omamiseks vajalik eriluba puudub, võetakse ära ja hävitatakse.
Ülejäänud kinnipeetud asjad tagastatakse paki saatjale.
Kinnipeetud asjade tagastamise ning äravõtmise ja hävitamise korra kinnitab justiitsminister.
Olulistel ja edasilükkamatutel isiklikel, õiguslikel või ärilistel asjaoludel, mis nõuavad vahistatu isiklikku kohalolekut, võib uurija või kohus, kui kriminaalasi on kohtu menetluses, anda loa vahistatu väljaviimiseks järelevalve all kuni üheks päevaks.
Väljaviimise kulud kannab vahistatu.
Luba antakse vahistatu taotluse alusel.
Käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib vahistatule kohaldada distsiplinaarkaristusi.
Kartserisse paigutamine kuni 30 päevaks.
Nooremat kui kaheksateistkümneaastast vahistatut võib kartserisse paigutada kuni 15 ööpäevaks.
Distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse eelvangistuse põhjust ja eesmärki.
Distsiplinaarmenetluse läbiviimisele ja distsiplinaarkaristuse määramisele kohaldatakse käesoleva seaduse § 64 sätteid.
Distsiplinaarkaristus pööratakse täitmisele kohe.
Vahistatule määratud distsiplinaarkaristust ei täideta, kui seda ei ole pööratud täitmisele ühe kuu jooksul, arvates distsiplinaarkaristuse määramisest.
Kui on piisavalt alust oletada, et vahistatu võib oma tegevusega oluliselt kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist, võib vangla direktor uurija või kohtu taotlusel kohaldada vahistatu suhtes täiendavaid abinõusid.
Isiklike riiete kandmise või isiklike esemete kasutamise keelamine.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud abinõude kohaldamise kestuse otsustab uurija, prokurör või kohus, kui kriminaalasi on kohtu menetluses.
Keelatud on vahistatu kokkusaamiste piiramine oma kaitsjaga, samuti välisriigi kodanikust vahistatu kokkusaamiste piiramine oma riigi konsulaartöötajaga.
Käesoleva seaduse § 69 lõikes 1 sätestatud alustel võib vangla direktor kohaldada vahistatu suhtes käesoleva seaduse §-des 69 ja 70 sätestatud täiendavaid julgeolekuabinõusid.
Vahistatu vabastatakse vahistustähtaja lõppemisel, samuti teistel seaduses sätestatud alustel.
Kolm päeva enne vahistustähtaja lõppemist teatab vangla direktor sellest uurijale või prokurörile, kelle menetluses on kriminaalasi.
Vangla on Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, mille ülesandeks on vabadusekaotuse, aresti ja eelvangistuse täideviimine käesolevas seaduses sätestatud korras.
Vangla põhimääruse, koosseisud ja vangla sisekorraeeskirjad kehtestab justiitsminister.
Vangla kodukorra kinnitab vangla direktor kooskõlastatult Justiitsministeeriumiga.
Vangla direktor juhib vangla tööd ja täidab teisi talle pandud ülesandeid.
Erialast järelevalvet haridus-, sotsiaal- ja tervishoiualaste ülesannete täitmise üle vanglas teostavad haridusminister ja sotsiaalminister.
Üldsuse kontrolli vangla üle teostab selle juures tegutsev vanglakomisjon.
Vanglakomisjoni koosseisu ei tohi kuuluda vanglaametnikud.
Vanglakomisjoni ülesanne on aidata vangla juhtkonnal korraldada vangla tööd, sealhulgas abistada vangla juhtkonda kinnipeetavate paigutamise, õppimise, töötamise, toitlustamise, meditsiinilise teeninduse, järelevalve ja teiste karistuse täideviimisega seotud küsimuste lahendamisel.
Vanglakomisjoni täpsemad ülesanded, koosseis ja töökord, samuti vanglakomisjoni liikmete tasustamise kord sätestatakse vanglakomisjoni põhimäärusega, mille kinnitab justiitsminister.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud ülesannete täitmiseks on vanglakomisjonil õigus vastu võtta otsuseid, soovitusi ja proteste.
Vanglakomisjon esitab iga aasta 1. veebruariks Justiitsministeeriumile aruande oma eelneva aasta töö kohta.
Aruanne esitatakse vanglakomisjoni esimehe kaudu.
Vanglakomisjoni liige ei tohi avaldada talle oma ülesannete täitmisega teatavaks saanud kinnipeetava delikaatseid isikuandmeid.
Vanglakomisjoni liikmed nimetab justiitsminister.
Vangla valve korraldamiseks ja kinnipeetava saatmiseks on vanglas relvastatud valve- ja saatemeeskond, mille isikkoosseisule antakse eriväljaõpe.
Valve- ja saatemeeskonna ülesanded ja töökord sätestatakse justiitsministri kehtestatud korras.
Vajaduse korral moodustab justiitsminister vangla juurde relvastatud üksuse eriülesannete täitmiseks ja määrab selle tegevuse korra.
Vajaduse korral kaasatakse kinnipeetavate saatmiseks politseiametnikke.
Vanglateenistus on teenistus vangla koosseisulisel ametikohal, mille ülesandeks on kinnipeetava, arestialuse ja vahistatu kinnipidamine ja järelevalve, julgeoleku tagamine vanglas ning eeluurimise teostamine vanglas toimepandud kuritegudes, samuti sellealase tegevuse juhtimine.
Vanglateenistuseks loetakse ka teenistus Sisekaitseakadeemia korrektsioonialast haridust andva struktuuriüksuse või muu vanglaametnike ettevalmistusteenistust läbiviiva asutuse juhi ja korrektsiooni erialaõppejõudude ametikohal.
Vanglaametnik on vanglateenistuses olev ametnik.
Vanglaametniku ametiastmetele vastavad ametikohad kehtestab justiitsminister määrusega.
Vanglaametniku ametikohale võib ametisse nimetada avaliku teenistuse seaduse (RT I 1995, 16, 228; 1999, 7, 112; 10, 155; 16, 271 ja 276; 2000, 25, 144 ja 145; 28, 167) §-s 14 sätestatud nõuetele vastava isiku, kes on läbinud vanglaametniku ettevalmistusteenistuse ning täitnud ajateenistuse kohustuse.
Ettevalmistusteenistuse läbinud vanglaametnik nimetatakse ametisse tema ettevalmistusteenistusejärgsele madalaimale ametiastmele vastavale ametikohale.
Isiku, kellel on teadus- või kutsekraad või kes on vähemalt kaks aastat töötanud kohtuniku, prokuröri, vanema või kõrgema politsei-, piirivalve- või päästeametnikuna või Justiitsministeeriumi koosseisus kõrgemate ametnike põhigruppi kuuluval ametikohal, võib vanglaametniku ametikohale ametisse nimetada ka juhul, kui ta pole läbinud vanglaametniku ettevalmistusteenistust.
Isiku, kes on vähemalt kaks aastat töötanud noorema politsei-, piirivalve- või päästeametnikuna võib käesoleva seaduse § 112 lõike 1 punktides 4-5 sätestatud ametiastmele vastavale ametikohale nimetada ka juhul, kui ta pole läbinud vanglaametniku ettevalmistusteenistust.
Vanglaametnik nimetatakse ametisse määramata tähtajaks.
Ettevalmistusteenistuse praktilise väljaõppe läbimisel vanglas või ettevalmistusteenistuse lõpetanud isiku ametisse nimetamisel ei rakendata avaliku teenistuse seaduse §-s 14 sätestatud vanuse alampiiri.
Kellelt on jõustunud kohtuotsusega ära võetud vanglaametniku ametikohal töötamise õigus.
Vanglaametniku ettevalmistusteenistus koosneb erialasest teoreetilisest ja praktilisest väljaõppest.
Vanglaametniku kandidaadi ettevalmistusteenistuse kohaks on vangla, kus vanglaametniku kandidaat praktilisel väljaõppel osaleb, ja Sisekaitseakadeemia.
Käesoleva seaduse § 119 lõikes 1 nimetatud ettevalmistusteenistuse puhul võib selleks olla ka muu õppeasutus vastavalt käesoleva seaduse § 116 lõikes 7 nimetatud korrale.
Vanglaametniku ettevalmistusteenistuses olev isik kannab ametinimetust „vanglaametniku kandidaat“.
Ettevalmistusteenistusse astunud isikul on vastavalt avaliku teenistuse seaduse § 53 lõikele 1 õigus riikliku õppelaenu kustutamisele.
Vanglas praktilisel väljaõppel viibiv vanglaametniku kandidaat nimetatakse ametisse koosseisuvälise teenistujana.
Isiku ametisse nimetamist vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 3 ei takista asjaolu, et isik pole täitnud ajateenistuse kohustust.
Vanglaametniku ettevalmistusteenistus lõpeb vanglaametniku eksami sooritamisega.
Ettevalmistusteenistusse võtmise ja selle läbiviimise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema poolt volitatud minister.
Teoreetilises väljaõppes viibiva vanglaametniku kandidaadi majutuse ning toitlustamise kulud katab osaliselt või täielikult riik, samuti makstakse talle õppetoetust.
Vanglaametniku kandidaadile makstava õppetoetuse suuruse võib seada sõltuvusse tema poolt õppetöös saavutatud tulemustest.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude katmise ja õppetoetuse maksmise ulatuse, tingimused ja korra määrab Vabariigi Valitsus.
Teoreetiline väljaõpe peab võimaldama vanglaametniku kandidaadile lisaks puhkepäevadele õppetööst vabu päevi vähemalt 35 kalendripäeva ulatuses aastas õppetöö korraldusega määratud ajal ja ulatuses.
Vabastati vanglateenistusest distsiplinaarsüüteo eest.
Vanglateenistusest vabastatud omal algatusel seoses invaliidsuse või invaliidistunud perekonnaliikme hooldamise vajadusega.
Ettevalmistusteenistuse kulude arvestamise korra kehtestab määrusega justiitsminister kooskõlastatult siseministriga.
Käesoleva seaduse § 112 lõike 1 punktides 4 ja 5 nimetatud ametiastmele vastavale ametikohale võib ametisse nimetada isiku, kes on läbinud ettevalmistusteenistuse, millest vähemalt poole moodustab praktiline väljaõpe.
Käesoleva seaduse § 112 lõike 1 punktides 1-3 nimetatud ametiastmetele vastavale ametikohale võib ametisse nimetada isiku, kes on läbinud ettevalmistusteenistuse, mille käigus omandatakse rakenduslik kõrgharidus.
Vanglaametniku kandidaadi võtab ettevalmistusteenistusse ettevalmistusteenistuse läbiviijaks oleva õppeasutuse juht.
Vanglaametniku nimetab ametisse vangla direktor või tema poolt volitatud ametiisik.
Vangla direktori nimetab ametisse justiitsminister.
Käesoleva seaduse § 110 lõikes 2 nimetatud ametikohale nimetab vanglaametniku ametisse vastava õppeasutuse juht või tema poolt volitatud ametiisik.
Vanglaametniku esmakordsel ametisse nimetamisel kohaldatakse talle katseaega pikkusega kuni üks aasta.
Vanglaametnike atesteerimisel hinnatakse vanglaametniku kutseoskuste, võimete ja isikuomaduste vastavust ametiastmele ja teenistuslikke saavutusi.
Vanglaametnike atesteerimisel avaliku teenistuse seaduse § 91 lõike 1 punktides 4 ja 5 nimetatud juhtudel teenistuslikke saavutusi ei hinnata.
Ametiastmele vastavuse ja teenistuslike saavutuste hindamisele ei laiene avaliku teenistuse seaduse § 99 lõikes 4 sätestatud iga-aastase vestluse läbiviimise kohustus.
Vanglaametnike ametiastmete atesteerimisnõuded, atesteerimise läbiviimise korra ja atesteerimislehe vormi kehtestab justiitsminister.
Vanglaametnike atesteerimist teostavad vanglaametnike konkursi- ja atesteerimiskomisjonid, mille põhimääruse ja moodustamise korra kehtestab justiitsminister.
Korralisele atesteerimisele ei kuulu vanglaametnikud, kes on jõudnud oma ametiastmel kõige kõrgemale ametijärgule.
Vanglaametnik kuulub atesteerimisele üks kord kolme aasta jooksul.
Avaliku teenistuse seaduse § 92 lõike 3 punktis 2 ettenähtud juhul.
Vanglaametnike atesteerimise aja määrab justiitsminister.
Teeb ettepaneku saata vanglaametnik täiendkoolitusele ja lükata atesteerimine ühe aasta võrra edasi.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud otsuse tegemisel võib komisjon teha ettepaneku ametnikule ergutuse kohaldamiseks.
Kui vanglateenistusse astumiseks vabale ametikohale on korraldatud konkurss või kui vaba ametikoht täidetakse edutamise teel, valib komisjon kandideerivate isikute hulgast ühe või mitu kandidaati, kes esitatakse ametikohale ametisse nimetamiseks.
Mitme kandidaadi esitamise puhul otsustab nimetamise vastavale ametikohale ametisse nimetamise õigust omav isik.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 või 3 märgitud otsus peab olema motiveeritud, seejuures võib käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 märgitud otsust sama ametniku suhtes rakendada vaid ühe korra järjest.
Komisjoni otsus on vanglaametniku ametisse nimetamise õigust omavale isikule kohustuslik, välja arvatud ülendamise või ergutuse kohaldamise puhul.
Vanglaametnik, kelle suhtes konkursi- ja atesteerimiskomisjon teeb käesoleva seaduse § 124 lõike 1 punktis 2 nimetatud otsuse, vabastatakse sõltuvalt komisjoni otsusest teenistusest käesoleva seaduse § 154 lõike 2 alusel või nimetatakse tema nõusolekul madalamale ametiastmele vastavale ametikohale kahe kuu jooksul, arvates konkursi- ja atesteerimiskomisjoni otsuse tegemise päevast.
Vanglaametniku ülendamine on vanglaametniku nimetamine kõrgemale ametijärgule alates esimesest ametijärgust.
Vanglaametniku teenistuskäik hõlmab kümmet ametijärku.
Vanglaametniku ülendamise otsustab iga kolme aasta järel vanglaametnike konkursi- ja atesteerimiskomisjoni ettepanekul ametisse nimetamise õigust omav isik.
Ülendada ei saa ametnikku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus.
Sel juhul võib ülendamise otsustada pärast distsiplinaarkaristuse kustumist.
Kui vanglaametnikku ei atesteerita avaliku teenistuse seaduse § 91 lõike 2 punktis 3 nimetatud põhjusel, võib teda ülendada, kui tema eelmisest atesteerimisest on möödunud vähemalt kolm aastat.
Vanglaametniku edutamine on vanglaametniku nimetamine kõrgemale ametiastmele vastavale ametikohale.
Vanglaametniku edutamise otsustab vanglaametnike konkursi- ja atesteerimiskomisjoni ettepanekul ametisse nimetamise õigust omav isik.
Vanglaametnike konkursi- ja atesteerimiskomisjon võib ametisse nimetamise õigust omavale isikule esitada edutamiseks mitu isikut.
Vanglaametnikku on lubatud edutada vaid vaba ametikoha täitmiseks konkursi korraldamisel.
Vanglaametniku üleviimise õigust omava isiku algatusel.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 tähendatud juhul võib vanglaametniku teenistuslikest vajadustest tulenevalt viia sama ametiastme piires ühelt ametikohalt üle teisele ilma vanglaametniku nõusolekuta.
Vanglaametnikku ei või ühe atesteerimisperioodi vältel teisele ametikohale üle viia rohkem kui üks kord.
Vanglaametnik teenib vangla direktori ametikohal.
Vanglaametniku üleviimise otsustab tema ametisse nimetamise õigust omav isik.
Kui vanglaametniku üleviimisega kaasneb tema ametisse nimetamise õigust omavate isikute vahetumine, nimetatakse vanglaametnik ametisse senisele ametikohale nimetamise õigust omava isiku kirjalikul nõusolekul.
Vanglaametniku võib tema nõusolekul üle viia riigiteenistusse muule ametikohale, mis ei kuulu vanglateenistusse.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ametikohale võib vanglaametniku üle viia kuni viieks järjestikuseks aastaks.
Vanglaametniku nõusolekul võib tähtaja möödumisel tähtaega pikendada kuni viie aasta võrra.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja möödumisel viiakse vanglaametnik tagasi samale või teisele ametikohale sama ametiastme piires.
Vaba ametikoha puudumise korral vanglaametniku ametiastmel võib teda tema nõusolekul nimetada madalamale ametiastmele vastavale ametikohale või arvata reservi.
Vanglaametniku nimetamisel madalamale ametiastmele vastavale ametikohale on vanglaametnikul õigus säilitada ametiaste, mis vastas tema eelmisele ametikohale.
Ametiastme säilitamine tähendab õigust kasutada säilitatud ametiastme nimetust ning käesoleva paragrahvi lõigetes 2-4 ettenähtud õigusi.
Vanglaametnikule omistatakse uuel ametiastmel sama järjekohaga ametijärk, mis tal üleviimisel oli kõrgemal ametikohal teenides.
Vaba ametikoha tekkimisel vanglaametniku säilitatud ametiastmel viiakse vanglaametnik sellele ametikohale üle.
Sel juhul ei korraldata konkurssi eelnimetatud vaba ametikoha täitmiseks edutamise korras.
Madalamale ametiastmele vastavale ametikohale üleviidud vanglaametnikule säilitatakse kolme kuu vältel tasustamine vastavalt tema säilitatud ametiastmele.
Selle tähtaja möödumisel tasustatakse teda vastavalt tema ametikohale vastavale ametiastmele.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-4 nimetatud õigused, välja arvatud lõikes 1 nimetatud õigus sama järjekohaga ametijärgule, puuduvad vanglaametnikul, kes nimetati madalamale ametikohale vastavale ametiastmele tema tunnistamise tõttu ametiastmele mittevastavaks.
Vanglaametnike ametisse nimetamise, edutamise ja ülendamise täpsemad tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus vanglaametnike teenistuskäigu määrusega.
Vanglaametnik ei tohi avaldada talle seoses teenistusülesannete täitmisega teatavaks saanud asjaolusid, sealhulgas kinnipeetavate isiklikke suhteid puudutavaid asjaolusid.
Ametisaladuse hoidmise kohustus on tähtajatu.
Vanglaametnik on kohustatud vangla direktorile või kõrgemale kohalviibivale vanglaametnikule viivitamatult teatama kõikidest karistuse täideviimisel esile kerkivatest tähtsatest juhtudest, mis puudutavad vangla sisekorraeeskirjade täitmist ja vangla julgeolekut, samuti tähelepanekutest kinnipeetava kohta, mis aitavad kaasa karistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele.
Kinnipeetava haigestumisest on vanglaametnik kohustatud viivitamatult informeerima vangla arsti.
Teenistuskohustuste täitmisel kannab vanglaametnik vormiriietust.
Töötada teise tööandja juures, välja arvatud pedagoogilisel, teaduslikul või loomingulisel tööl.
Vanglaametniku töö tasustamise aluseks on tema ametiaste ja ametijärk.
Vanglaametniku ametiastme erinevatele ametijärkudele vastavad palgamäärad kehtestab Vabariigi Valitsus.
Vabariigi Valitsus võib vanglaametnike töö tasustamist diferentseerida sõltuvalt piirkonnast või asutusest maksimaalselt 10 protsendi ulatuses ametiastme madalaimale ametijärgule vastavast palgamäärast.
Vanglaametniku töö- ja puhkeaeg määratakse töö- ja puhkeaja seaduse ja avaliku teenistuse seaduse alusel, arvestades käesoleva seadusega sätestatud erisusi.
Kui teenistusolud ei võimalda järgida käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud vanglaametniku tööaja üldnormi, võib vangla sisekorraeeskirjadega kehtestada tööaja summeeritud arvestuse.
Sel juhul ei tohi tööaja kestus kvartalis ületada üldnormiga samaks ajavahemikuks ettenähtud töötundide arvu.
Tööaja summeeritud arvestuse korral võib rakendada tööaja üldnormiga ettenähtud tööaja kestusest erinevat tööpäeva või -vahetuse kestust, mis ei või ületada 12 tundi.
Justiitsminister võib kehtestada vangla ööpäevaringselt töötavatele vanglaametnikele vahetuse kestuseks kuni 24 tundi.
24-tunnise vahetuse korral tuleb vanglaametnikule võimaldada kokku kuus tundi einetamiseks ja puhkamiseks.
Vahetusevälise puhkeaja kestus ei või olla alla 12 tunni.
Vahetuse kestus ööajal võrdsustatakse päevasega.
Vanglaametnikule võib üldistest puhkepäevadest erinevad puhkepäevad ette näha vangla direktori poolt kinnitatud vahetuste ajakavaga.
Vanglaametniku vahetuseväline töölerakendamine puhkepäeval kompenseeritakse tema valikul vabade päevade andmisega kahe järgneva nädala jooksul või tasutakse puhkepäeval töötatud aja eest kahekordses ulatuses.
Riigipühal tehtud töö eest makstakse kahekordselt, olenemata sellest, kas töö toimus vastavalt vahetuste ajakavale või mitte.
Väljaspool vahetuste ajakava võib vanglaametnikku puhkepäeval ja riigipühal tööle rakendada üksnes tema enda nõusolekul, välja arvatud käesoleva seaduse § 139 lõikes 1 ettenähtud juhul.
Vahetust ülevõtva vanglaametniku ilmumata jäämise korral, kui teenistuses ei tohi olla vaheaega; nendel juhtudel on vangla direktor kohustatud viivitamata võtma tarvitusele abinõud, et asendada vahetust hoidev vanglaametnik teise vanglaametnikuga.
Vanglaametnik on käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud juhul kohustatud täitma ka vangla direktori poolt antud ülesandeid, mis ei kuulu tema teenistusülesannete hulka.
Ületunnitöö eest makstakse lisatasu vanglaametniku tunnipalga poolteisekordses ulatuses.
Ületunnitöö kompenseerimine vaba aja andmisega on keelatud.
Vanglaametniku puhkuse võib katkestada ja ta puhkuselt tagasi kutsuda vanglaametniku nõusolekul, kuid mitte rohkem kui kahel korral puhkuse vältel.
Vanglaametniku nõusolekuta võib vangla direktor kutsuda vanglaametniku puhkuselt tagasi käesoleva seaduse § 139 lõike 1 punktis 1 sätestatud juhul.
Vanglaametnikule võib anda täiendavat tasulist lisapuhkust eeskujuliku teenistusülesannete täitmise eest kuni 10 kalendripäeva aastas.
Valveajal peab vanglaametnik vangla juhtkonnale kokkulepitud kohas olema kättesaadav ettenägematute või edasilükkamatute teenistusülesannete täitmiseks.
Valveaja tunni eest makstakse lisatasu, mis on 10 protsenti vanglaametniku tunnipalga määrast.
Seoses vanglateenistusega hukkunud vanglaametniku perekonnaliikmetele ja tema ülalpidamisel olnud isikutele maksab riik ühekordset toetust hukkunu 10 aasta palga ulatuses.
Seoses vanglateenistusega hukkunud vanglaametniku matuse kulud kannab riik.
Töövõime täieliku kaotuse korral - tema seitsme aasta palga ulatuses.
Vanglaametnikule, kellele seoses vanglateenistusega tekitati terviserikkega kehavigastus, millega ei kaasnenud invaliidsust, maksab riik ühekordset toetust ühe kuu palga ulatuses.
Seoses vanglateenistusega vigastada saanud või haigestunud vanglaametniku ravi- ja ravimikulud kannab riik.
Käesolevas paragrahvis sätestatud toetuste ja kulude arvutamise ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Vanglaametniku teenistusülesannete täitmise tõttu vanglaametnikule või tema perekonnaliikmele tekitatud varalise kahju hüvitab riik.
Kahjutasu nõutakse süüdiolevalt isikult sisse regressi korras.
Varalise kahju hüvitamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Vanglaametniku teisele ametikohale tema nõusolekuta üleviimisest on üleviimise õigust omav isik kohustatud vanglaametnikule kirjalikult ette teatama vähemalt kaks kuud.
Nõusolekuta üleviidud vanglaametnikule säilitatakse tema senine palk kolme kuu jooksul, arvates asumisest uuele ametikohale, kui palk uuel ametikohal on väiksem vanglaametniku senisest palgast.
Vanglaametniku töötamise aeg käesoleva seaduse § 129 lõikes 1 nimetatud ametikohal võrdsustatakse teenistusajaga tema ametiastmele vastaval ametikohal vanglateenistuses.
Vanglaametniku tagasipöördumisel vanglateenistusse kuuluvale ametikohale omistatakse talle ametijärk, mis ta oleks omandanud teenimisel vanglateenistusse kuuluval ametikohal ülendamisega korralise atesteerimise tulemusel.
Riik tagab vanglaametnikule tasuta terviseuuringud.
Terviseuuringute läbiviimise tingimused, perioodilisuse ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Vanglaametnikule antakse tasuta vanglaametniku vormiriietus, mille kirjelduse ja kandmise korra, samuti eraldusmärkide kirjelduse ja kandmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Vanglaametnikule määrab distsiplinaarkaristuse ametiisik, kellel on selle vanglaametniku ametisse nimetamise õigus.
Justiitsministril on õigus määrata distsiplinaarkaristus igale vanglaametnikule.
Distsiplinaarsüüteo ja selle asjaolude välja selgitamiseks viiakse läbi distsiplinaarmenetlus.
Distsiplinaarmenetluse algatamise õigus on ametiisikul, kellel on vanglaametnikule distsiplinaarkaristuse määramise õigus.
Distsiplinaarmenetlus algatatakse käskkirjaga, milles määratakse distsiplinaarmenetluse läbiviija ja läbiviimise tähtaeg.
Käskkiri tehakse viivitamata teatavaks vanglaametnikule, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati.
Distsiplinaarmenetluse läbiviija võib distsiplinaarsüüteo kohta nõuda selgitusi ja koguda tõendeid.
Selgituse nõudmine vanglaametnikult, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati, on kohustuslik.
Vanglaametnikul, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati, on õigus anda selgitusi.
Viide distsiplinaarvastutust sätestavale seadusele ja selle sättele, mida vanglaametnik kirjeldatud teoga rikkus.
Distsiplinaarmenetluse kokkuvõte allkirjastatakse distsiplinaarmenetluse läbiviija poolt, esitatakse viivitamatult distsiplinaarmenetluse algatanud isikule ja seda tutvustatakse isikule, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus läbi viidi.
Teenistusest vabastamine avaliku teenistuse seaduse § 118 alusel.
Teenistuskohustuste või kodanikukohuse silmapaistvalt hea täitmise eest võib vanglaametnikule kohaldada ergutusi.
Ergutuse määrab vanglaametniku ametisse nimetamise õigust omav ametiisik.
Vanglaametniku teeneteristi andmine.
Vanglaametniku teeneteristi kirjelduse kehtestab Vabariigi Valitsus.
Käesoleva seaduse § 112 lõike 1 punktis 1 nimetatud ametiastmel olev vanglaametnik vabastatakse vanglateenistusest üldise pensioniea saabumisel.
Käesoleva seaduse § 112 lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud ametiastmel olev vanglaametnik vabastatakse vanglateenistusest, kui ta on saanud 60 aastaseks.
Käesoleva seaduse § 112 lõikes 1 punktides 4 ja 5 nimetatud vanglaametnik vabastatakse vanglateenistusest, kui ta on saanud 58 aastaseks.
Vanuse tõttu vabastatakse vanglaametnik vabastamist tingiva vanuse saabumisele järgneva kuu esimesel tööpäeval.
Ametisse nimetamise õigust omav ametiisik võib pikendada vanglaametniku teenistusaega viimase nõusolekul kuni üldise pensioniea saabumiseni, kui vanglaametnik on oma tervisliku seisundi poolest võimeline teenistust jätkama.
Sel juhul vabastatakse vanglaametnik teenistusest üldise pensioniea saabumisel.
Vanglaametnik, kes keeldub ametivande andmisest, vabastatakse teenistusest vande andmisest keeldumise päeval.
Vanglaametnik vabastatakse ametikohale mittevastavuse tõttu avaliku teenistuse seaduse §-s 117 sätestatud tingimustel ja korras käesoleva paragrahvi lõikes 2 toodud eranditega.
Vanglaametnik vabastatakse atesteerimistulemuste põhjal ametiastmele mittevastavuse tõttu avaliku teenistuse seaduse §-s 117 sätestatud korras.
Ametnike reservis olevate vanglaametnike õigused ja kohustused määrab avaliku teenistuse seadus käesolevas seaduses ettenähtud eranditega.
Reservi arvatud vanglaametnik on reservi nimekirjas kuni reservist väljaarvamiseni, kuid mitte kauem, kui kaks aastat järjest.
Vanglaametniku reservis oleku aega võib pikendada iga kuu tema poolt esitatud sooviavalduse alusel.
Reservi arvatud vanglaametnik võib lisaks avaliku teenistuse seaduse §-s 149 sätestatud alustele ametisse nimetamisest keelduda, kui pakutav ametikoht ei ole tema ametiastmele vastav vanglaametniku ametikoht.
Kindlustamaks reservis olevatele vanglaametnikele vanglateenistusse tagasipöördumise võimaluse, teatab ametisse nimetamise õigust omav isik vabade ametikohtade täitmisel igal ametiastmel olevast vähemalt igast kolmandast vabast ametikohast avaliku teenistuse seaduse § 147 sätestatud korras riigisekretärile.
Arestimaja on kinnipidamiskoht politseiprefektuuri koosseisus, mis korraldab eelvangistuse, aresti ja haldusaresti täideviimist.
Arestimajas hoitakse vahistatuid ja arestialuseid ööpäevaringselt lukustatud kambrites, kus on võimalik nende pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine.
Isiku kinnipidamisele arestimajas kohaldatakse käesoleva seaduse sätteid eelvangistuse, aresti ja haldusaresti täideviimise kohta.
Eelvangistuse, aresti ja haldusaresti täideviimisel on arestimaja juhil, kinnipidamistingimusi tagaval politseiametnikul ning arestimaja koosseisulisel teenistujal käesoleva seaduse 1.-5. peatükis sätestatud vastavad vangla direktori ning vanglaametniku õigused ja kohustused.
Arestimaja sisekorraeeskirjad kinnitab siseminister.
Vahistatute ja arestialuste saatmise ja valve arestimajas tagab politseiprefektuur.
Käesoleva seadustiku §-s 1 loetletud kohtuotsuste, -määruste ja muude käesoleva seadustikuga ettenähtud lahendite täitmist korraldavad maa- ja linnakohtute täitevosakonnad.
Paragrahvist 16 jäetakse välja sõnad „vanglaametnikule või“.
Tähtajalise vabadusekaotuse tingimuslikul kohaldamata jätmisel hakkab katseaeg kulgema kohtuotsuse või -määruse kuulutamisest.
Tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamisel hakkab katseaeg kulgema kohtuotsuse või -määruse jõustumisest.
Haldusarest kantakse otsuse teinud kohtu asukohajärgses või arestialuse elukohajärgses arestimajas.
Väljasaatmislaager on Siseministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, mille ülesanne on väljasaadetavate kinnipidamise otsuste täideviimine.
Väljasaadetava kinnipidamisele väljasaatmislaagris kohaldatakse vangistusseaduse sätteid eelvangistuse täideviimise kohta käesolevas seaduses sätestatud erisustega.
Kuni väljasaatmislaagri ehitamiseni ja vastuvõtmiseni viiakse väljasaadetavate kinnipidamise otsused täide kinnise vangla teistest osakondadest eraldatud osakonnas.
Väljasaadetavat võib kinni pidada ka politsei arestimajas, kuid mitte üle kümne päeva järjest.
Tervishoiukorralduse seaduse (RT I 1994, 10, 133; 1995, 57, 978; 1997, 86, 1462; 1999, 18, 305; 23, 351; 97, 860) §-st 13 jäetakse välja sõnad „ja kinnipidamiskohtades“.
Vangla sotsiaaltöötaja.
Paragrahvi 12 lõikes 2 asendatakse sõna „kriminaaltäiteasutuses“ sõnaga „vanglas“.
Käesoleva seaduse jõustumise hetkel vanglas teenivad ametnikud ning muus riigiasutuses töötavad isikud, kelle ametikoht vastab § 110 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimustele, loetakse vanglaametnikeks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu laieneb ka ametnikele, kelle teenistussuhe käesoleva seaduse § 110 lõikes 1 nimetatud ametikohal on käesoleva seaduse jõustumise hetkel peatunud.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud vanglaametnike esmakordne atesteerimine vastavalt käesoleva seaduse alusel kinnitatud ametiastmete atesteerimisnõuetele korraldatakse 2002. aasta 1. oktoobrist kuni 2003. aasta 31. detsembrini.
Käesoleva seaduse §-s 165 nimetatud vanglaametnikele omistatakse ametiaste vastavalt justiitsministri poolt § 112 lõike 2 alusel antavale määrusele.
Kui käesoleva seaduse §-s 165 nimetatud vanglaametniku vastavalt avaliku teenistuse seadusele teenistusstaaži alusel arvutatav palgamäär on suurem kui käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel vastavalt ametijärgule määratav palgamäär, kohaldatakse nimetatud ametnikele nende ametijärgule vastavat palgamäära, alates nende ülendamisest ametijärgule, millele vastav palgamäär on suurem, kui avaliku teenistuse seaduse alusel staaži järgi arvutatav palgamäär.
Käesolevas seaduses vanglaametniku ettevalmistusteenistusele sätestatud nõuded laienevad isikutele, kes võetakse ettevalmistusteenistusse pärast käesoleva seaduse jõustumist.
Seaduse jõustumise hetkel Sisekaitseakadeemia korrektsioonikolledžis õppiv isik loetakse võrdseks käesoleva seaduse § 119 lõikes 2 sätestatud nõuetele vastava isikuga.
Seaduse jõustumise hetkel muus korrektsioonialast haridust andvas õppeasutuses õppiv isik loetakse võrdseks käesoleva seaduse § 119 lõikes 1 sätestatud nõuetele vastava isikuga.
Isiku, kes on lõpetanud enne käesoleva seaduse jõustumist käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud õppeasutuse ja seaduse jõustumise hetkel ei kuulu käesoleva seaduse § 165 lõigetes 1 ja 2 nimetatud ametnike hulka, võib võrdsustada käesoleva seaduse § 119 lõigetes 1 või 2 sätestatud nõuetele vastava isikuga Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tingimustel ja korras.
Kuni 2003. aasta 1. jaanuarini võib vanglaametniku ametikohale ametisse nimetada lisaks käesoleva seaduse §-s 113 nimetatud isikutele muid isikuid, kes ei ole läbinud vanglaametniku ettevalmistusteenistust, kui nad vastavad avaliku teenistuse seaduse §-s 14 sätestatud nõuetele.
Kuni 2002. aasta 1. juulini võib käesoleva seaduse § 112 lõike 1 punktis 5 sätestatud ametiastmele vastavale ametikohale ametisse nimetada ka isiku, kellel on vähemalt põhiharidus.
Kuni 2003. aasta 1. jaanuarini ei kohaldata käesoleva seaduse § 107 sotsiaalalaste ülesannete täitmise kohta.
Kuni 2003 aasta 1. jaanuarini võib sotsiaaltöötajana ametisse nimetada ka isiku, kellel on mõni muu kõrgharidus kui sotsiaaltööalane või sotsiaalpedagoogiline kõrgharidus.
Isik, kellele on mõistetud vabadusekaotus poolkinnises vanglas, jätkab pärast käesoleva seaduse jõustumist karistuse kandmist kinnises vanglas.
Käesolev seadus jõustub 2000. aasta 1. detsembril.
Käesolevas seaduses sätestatakse toote nõuetekohasuse tõendamise alused ja nõuded ning järelevalve nõuetekohasuse tõendamise üle.
Käesolevat seadust kohaldatakse toote nõuetekohasuse tõendamise ja selle üle järelevalve teostamise suhtes niivõrd, kuivõrd seda ei ole reguleeritud teiste seadustega.
Toote nõuetekohasuse tõendamise eesmärk on tagada toote vastavus seaduse või muu õigusaktiga kehtestatud tervise- ja keskkonnakaitse- ning ohutusnõuetele.
Toote nõuetekohasuse tõendamine on käesoleva paragrahvi lõikes 1 esitatud nõuete puhul kohustuslik.
Volitatud tõendamisasutus.
Toode käesoleva seaduse tähenduses on vallasasi.
Käesolevat seadust ei kohaldata toote nõuetekohasuse vabatahtliku tõendamise suhtes.
Volitatud tõendamisasutuse vastavustunnistusega.
Müüa või muul viisil avalikuks kasutamiseks üle anda võib üksnes vastavusavaldust või -tunnistust omavat toodet.
Vastavusavalduse ja -tunnistuse väljaandmise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Vabariigi Valitsus võib volitada asjaomase ministri kehtestama nimetatud tingimused ja korra tema valitsemisalas.
Tootele, millele on antud vastavusavaldus või -tunnistus, võib paigaldada vastavusmärgi.
Vastavusmärgi kirjelduse ja tootele paigaldamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Välisriigis väljaantud nõuetekohasust tõendava dokumendi tunnustamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus, kui välislepingutega ei ole sätestatud teisiti.
Vabariigi Valitsus võib volitada asjaomase ministri kehtestama nimetatud korra tooteliikide kohta tema valitsemisalas.
Vastavusavalduse annab tarnija üksiktootele või tootepartiile.
Tarnija tagab toote vastavuse nendele nõuetele, mille kohta vastavusavaldus on antud.
Nende toodete loetelu, millele vastavusavalduse andmiseks on katsetamisse ja kvaliteedijärelevalvesse vaja kaasata volitatud hindamisasutus, kehtestab Vabariigi Valitsus.
Vabariigi Valitsus võib volitada asjaomase ministri kehtestama nimetatud loetelu tema valitsemisalas.
Vastavusavalduse koostamiseks kaasatud volitatud hindamisasutus säilitab katsetuste ja kvaliteedijärelevalve dokumente vähemalt 10 aastat pärast nende koostamist.
Vastavusavalduse koostamise kulud kannab tarnija.
Vastavustunnistuse annab volitatud tõendamisasutus tarnija kirjaliku taotluse alusel tootekatsetuste ja toote valmistamisega seotud katsete ning kvaliteedijärelevalve tulemuste põhjal.
Katsetamine on tehniline menetlus toodet iseloomustavate näitajate ja omaduste kindlakstegemiseks.
Kvaliteedijärelevalve on tootja sisese kvaliteedikontrollisüsteemi toimivuse, tootmiskorralduse ja toote nõuetekohasuse kontrollimine.
Üksiktoote või tootepartii kohta.
Toote jätkuva valmistamise korral antakse vastavustunnistus kuni viieks aastaks.
Kui toode ei vasta enam nõuetele, tunnistab volitatud tõendamisasutus vastavustunnistuse kehtetuks.
Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 1 nimetatud vastavustunnistuse kehtimise ajal peab volitatud tõendamisasutus korraldama tootja juures kvaliteedijärelevalvet ise või tellima järelevalveteenuse teiselt volitatud asutuselt või muult juriidiliselt isikult.
Volitatud tõendamisasutus on kohustatud vastavustunnistust ja selle andmise aluseks olnud dokumente säilitama pärast vastavustunnistuse kehtivusaja lõppemist vähemalt 10 aastat.
Toote nõuetekohasuse tõendamiseks tehtud põhjendatud kulutused katab tarnija.
Vastavustunnistuse kehtivusaja määramise tingimused ja nende toodete loetelu, mille müügiks või muul viisil edasiandmiseks on kohustuslik vastavustunnistus, kehtestab Vabariigi Valitsus.
Vabariigi Valitsus võib volitada asjaomase ministri kehtestama nimetatud tingimused ja loetelu tema valitsemisalas.
Volitatud asutused on volitatud tõendamisasutus ja volitatud hindamisasutus.
Volitatud tõendamisasutuse ülesanne on hinnata toote nõuetekohasust ja väljastada tarnijale vastavustunnistus, kui toode osutub hindamise tulemusena nõuetekohaseks.
Volitatud tõendamisasutus hindab toote vastavust ise või tellib hindamisteenuse volitatud hindamisasutuselt.
Volitatud hindamisasutus korraldab tootekatsetusi ja kvaliteedijärelevalvet ning osutab hindamisteenust vastavusavalduse ja -tunnistuse koostamisel.
Toote nõuetekohasust hinnatakse käesoleva seaduse § 5 lõigetes 2 ja 3 sätestatud viisil.
Hoidma saladuses toote nõuetekohasuse hindamisel ja tõendamisel talle teatavaks saanud sellealast äri-, ameti- ja tehnikateavet.
Volitatud tõendamisasutus võib toote nõuetekohasust hinnates omal vastutusel kasutada teiste isikute teenuseid, kui ta on veendunud nende isikute vastavuses käesoleva paragrahvi lõike 5 punktide 1, 2 ja 4 nõuetele.
Volitatud tõendamisasutus võib tellida hindamisteenuseid teistelt isikutelt üksnes kindlalt piiritletud tehniliste ülesannete täitmiseks.
Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 5 volitatud asutusele esitatud põhinõuetele võib Vabariigi Valitsus kehtestada lisanõudeid ja nende täitmise järelevalve korra.
Õiguse tegutseda volitatud hindamis- või tõendamisasutusena annab asjaomane minister vastava taotluse alusel, kui taotleja vastab käesoleva seaduse § 6 lõigetes 5 ja 8 ettenähtud nõuetele.
Minister annab õiguse tegutseda volitatud asutusena tema moodustatud komisjoni ettepanekul.
Volitataval tõendamisasutusel peab lisaks käesoleva seaduse § 6 lõikes 5 ettenähtud põhinõuetele olema sõlmitud vastutuskindlustusleping.
Asjaomane minister volitab tegutsema hindamis- ja tõendamisasutusi käskkirjaga, milles kirjeldatakse toote nõuetekohasuse tõendamiseks, toote katsetamiseks või kvaliteedijärelevalveks antud volituse ulatust.
Hiljemalt kolm kuud enne volituse lõppemist on volitatud asutusel õigus esitada taotlus volituse tähtaja pikendamiseks.
Asjaomane minister korraldab järelevalvet tema volitatud hindamis- ja tõendamisasutuste tegevuse üle käesoleva seaduse § 7 lõikes 1 nimetatud komisjoni kaudu.
Komisjoni liikmetel on õigus saada volitatud asutuselt kõiki volitamisega seotud tegevuse järelevalveks vajalikke dokumente ning pääseda volitatud asutuse volituse piires oleva hindamis- ja tõendamistegevusega seotud territooriumile ja ruumidesse.
Kui volitatud asutus ei vasta käesoleva seaduse § 6 lõikes 5 ettenähtud põhinõuetele ega lõikes 8 nimetatud lisanõuetele, tunnistab asjaomane minister volituse kehtetuks või peatab volituse ja annab tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.
Kui tähtajaks puudusi ei kõrvaldata, tunnistab minister volituse kehtetuks.
Kui asutuse volitus lõpetatakse käesolevas seaduses sätestatud korras või lõpeb tema tegevus muul seaduslikul alusel, peab volitatud asutus andma käesoleva seaduse § 4 lõike 4 ja § 5 lõike 7 alusel säilitamisele kuuluva dokumentatsiooni üle käesoleva seaduse § 7 lõikes 1 nimetatud komisjonile.
Vastutab juriidiline isik käesoleva seaduse kohaselt.
Varaline kahju, mis kaasneb käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumisega, hüvitatakse tsiviilkorras.
Kui toodet müües või muul viisil üle andes tuleb esitada toote nõuetekohasust tõendav dokument, kuid juriidilisest isikust tarnija seda ei tee või paigaldab vastavusmärgi tootele, millel puudub nõuetekohasust tõendav dokument, - määratakse talle rahatrahv kuni 75 000 krooni.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuse eest teistkordselt 12 kuu jooksul - määratakse rahatrahv kuni 125 000 krooni.
Käesoleva seaduse §-s 10 nimetatud õiguserikkumise asjas on õigus koostada protokoll tuletõrje- ja päästeametnikul, Tööinspektsiooni ametnikul, tehnilise järelevalve ametnikul, ehitusjärelevalveametnikul, tervishoiuametnikul, tarbijakaitseametnikul, veterinaarametnikul ja keskkonnajärelevalveametnikul vastavalt oma pädevusele.
Käesoleva seaduse §-s 10 nimetatud haldusõiguserikkumise asja arutab ja karistuse määrab halduskohtunik.
Menetlus juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asjas toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1997, 66-68, 1109; 73, 1201) sätestatud korras.
Käesolev seadus jõustub 1998. aasta 1. märtsil, välja arvatud § 7 lõige 2, mis jõustub 2000. aasta 1. jaanuaril.
Kinnitada „Lähteainete käitlemise kord“ (juurde lisatud).
Käesolev kord reguleerib narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse paragrahvi 8 lõigetes 1 ja 3 sätestatud korras koostatud nimekirjades loetletud ainete (edaspidi lähteained) käitlemist.
Käesolev kord ei laiene ravimpreparaatidele ning preparaatidele, milles lähteaine on raskesti eraldataval kujul.
I nimekirja kuuluvate lähteainete tootmiseks, töötlemiseks, impordiks Eesti Vabariigi tolliterritooriumile (edaspidi import) ja ekspordiks Eesti Vabariigi tolliterritooriumilt (edaspidi eksport) ning hulgimüügiks on vajalik tegevusluba.
Ravimite hulgimüügi või tootmise tegevusloaga käitlejal ei pea olema eraldi tegevusluba I nimekirja lähteainete käitlemiseks, kui need on ette nähtud ravimite valmistamiseks.
II nimekirja kuuluvate lähteainete tootmiseks, töötlemiseks, impordiks, ekspordiks ja transiidiks ning hulgimüügiks peab käitleja ennast registreerima Ravimiametis.
Lähteainete impordiks, v.a. läbivaks tollitransiidiks (edaspidi transiit), on vajalik impordisertifikaat.
Impordisertifikaadi nõue kehtib ka vabatsooni imporditavate lähteainete osas.
Lähteainete ekspordiks, v.a. transiidiks, on vajalik ekspordisertifikaat.
Ekspordisertifikaadi nõue kehtib ka vabatsoonist eksporditavate lähteainete osas.
I nimekirja kuuluvate lähteainete ning käesoleva korra punktis 41 toodud juhtudel II nimekirja kuuluvate lähteainete transiidiks on vajalik transiidisertifikaat.
Transiidisertifikaadi nõue kehtib ka läbi vabatsooni veetavate lähteainete osas.
Tegevusloa käesolevas korras nimetatud lähteainete käitlemiseks annab ja tunnistab kehtetuks sotsiaalminister (edaspidi tegevusloa väljaandja).
Tegevusloa taotluste läbivaatamiseks ja hindamiseks moodustab tegevusloa väljaandja ekspertkomisjoni (edaspidi komisjon) ning kinnitab selle tööjuhendi.
Komisjon vaatab taotluse läbi, annab sellele hinnangu ja esitab motiveeritud otsuse tegevusloa väljaandjale.
Lähteainete impordi, ekspordi ja transiidi ning hulgimüügi korral ainete säilitamise ja transpordi korralduse kirjeldus.
Taotlus tuleb esitada iga käitlemiskoha kohta eraldi.
Ravimiamet edastab tegevusloa taotlemiseks vajalikud dokumendid läbivaatamiseks komisjonile.
Komisjonil on õigus nõuda tegevusloa taotlejalt täiendavate dokumentide esitamist tema tegevuse kohta.
Komisjon vaatab laekunud dokumendid läbi 40 kalendripäeva jooksul pärast kõigi tegevusloa taotlemiseks vajalike dokumentide saamist ning teeb tegevusloa väljaandjale ettepaneku tegevusloa väljaandmiseks, eritingimuste kehtestamiseks või väljaandmisest keeldumiseks.
Aega, mis kulub taotlejal täiendavate dokumentide esitamiseks käesoleva korra punkti 13 alusel, ei arvata läbivaatamistähtaja hulka.
Komisjoni liikmed ja kõik isikud, kes puutuvad kokku tegevusloa taotlemiseks esitatud materjalidega, peavad tagama nende konfidentsiaalsuse.
Tegevusluba vormistatakse turvapõhjal blanketile formaadis A4 (käesoleva korra lisa 9).
Tegevusloa saamiseks peab taotleja esitama väljaandjale kviitungi riigilõivu tasumise kohta.
Tegevusloa uuendamisel -- kuni viieks aastaks.
Tegevusloa kehtivuse ajal selle väljaandmise aluseks olevatesse dokumentidesse tehtavatest muudatustest või algdokumentides esitatud andmete muutumisest tuleb teatada Ravimiametile kirjalikult 10 päeva jooksul muutuse toimumise päevast.
Taotleja omab karistatust või kannab karistust narkootiliste, psühhotroopsete või lähteainetega seotud õiguserikkumiste eest.
Tegevusloa väljaandmisest keeldumisest ja selle põhjustest teatab tegevusloa väljaandja taotlejale kirjalikult ühe kuu jooksul otsuse vastuvõtmisest.
Erandjuhul võib tegevusloa väljaandja pikendada tegevusloa kehtivusaega kuni järgmise komisjoni istungini.
Kehtivusaja pikendamiseks esitab ettevõtja Ravimiametile kirjaliku avalduse koos selgitusega.
Ravimiamet edastab nimetatud dokumendid tegevusloa väljaandjale.
Tegevusloa uuendamisel seoses eelmise tegevusloa kehtivusaja lõppemisega esitab taotleja oma senise tegevuse aruande, Maksuameti õiendi võlgnevuste puudumise kohta ning lähteainete impordi, ekspordi ja transiidiga tegelejad ka Tolliameti õiendi võlgnevuste puudumise kohta.
Loa omanik on pannud toime narkootiliste, psühhotroopsete või lähteainetega seotud õiguserikkumise.
Välja antud, kehtetuks tunnistatud ja kehtivuse kaotanud tegevuslubade nimekirja saadab Ravimiamet Tolliametile, Politseiametile ja Tööinspektsioonile pärast igat komisjoni istungit.
Kui isik, kellele luba on välja antud, on toime pannud narkootiliste, psühhotroopsete või lähteainetega seotud õiguserikkumise.
Lähteainete impordi, ekspordi, transiidi ja hulgimüügiga tegelemise korral ainete säilitamise ja transpordi korralduse kirjeldus.
Tegevusloaga või registreeritud ettevõttes ja igas käitlemiskohas peab olema kirjalikult määratud lähteainete käitlemise eest vastutav isik ning teda äraolekul asendav isik, kes on ühtlasi kontaktisik suhtlemises Ravimiametiga.
Lähteainete käitlemine võib toimuda ainult tegevusloal märgitud käitlemiskohas.
Käitleja peab lähteaine markeerima vastavalt lähteainete I ja II nimekirjas toodud nimetustele ja Eesti kaupade nomenklatuuri (EKN) kaubapositsioonide koodidele.
Tegevusloa lõppemisel või kehtetuks tunnistamisel tuleb käitlejal lähteainete I nimekirja kuuluvad lähteained üle anda kehtiva tegevusloaga käitlejale, tagastada tarnijale või anda üle jäätmekäitlusettevõttele.
Käitleja on kohustatud teatama Ravimiametile kõikidest lähteainetega seotud ebatavalistest tellimustest või tehingutest.
Käitleja peab pidama täpset arvestust lähteainete käitlemise kohta.
Kõik tehingud peavad olema dokumenteeritud.
Dokumentatsioonis peavad kajastuma andmed lähteaine nimetuse, koguse, segu kontsentratsiooni, importija, eksportija, vahendaja ja lõpptarbija kohta.
Lähteainete käitlemisega seotud dokumentatsiooni, tolli-, transpordi- ja teisi dokumente tuleb säilitada vähemalt kümme aastat pärast kalendriaasta lõppu ja esitada Ravimiametile esimesel nõudmisel.
Lähteainete impordi-, ekspordi- ja transiidisertifikaadi (edaspidi sertifikaat) annab ja tunnistab kehtetuks Ravimiamet.
I nimekirja kuuluvate lähteainete impordi- ja ekspordisertifikaat on ühekordne.
II nimekirja kuuluvate lähteainete impordi- ja ekspordisertifikaat on avatud (mitmekordne) ja kindlaksmääratud kehtivusajaga, kui käesoleva korra punktis 41 ei ole määratud teisiti.
I ja II nimekirja kuuluvate lähteainete transiidisertifikaat on ühekordne.
Atsetooni, etüüleetri või soolhappe transiit või eksport toimub järgmistesse maadesse: Argentina, Boliivia, Brasiilia, Costa, Ecuador, Guatemala, Honduras, Hongkong, Iraan, Kolumbia, Liibanon, Myanmar, Panama, Paraguay, Peruu, Salvador, Singapur, Süüria, Tai, TŠiili, Türgi, Uruguay.
Kui käitleja taotleb ekspordisertifikaati esmakordselt.
Lähteainete impordiks, ekspordiks või transiidiks väljastab Ravimiamet taotlejale sertifikaadi blanketid (käesoleva korra lisad 1, 2, 3, 4, 5).
Tõend lõpptarbija kohta, kus on märgitud lähteainete kasutamise eesmärk.
Kui ühekordsel sertifikaadil puuduvad andmed lähteainete marsruudi kohta, täidetakse lahtrid 9, 10, 11 ja 12 piiril tolliametniku poolt, kui lahtris 20 ei ole nõutud teisiti.
Ravimiamet võib enne sertifikaadi väljaandmist nõuda vastavat impordi- või ekspordisertifikaati, mis on välja antud vastava maa pädeva ametkonna poolt, või kirja pädevalt ametkonnalt, kus on märgitud, et sellel maal ei nõuta impordi- või ekspordisertifikaati nende ainete impordiks või ekspordiks.
Ravimiamet vaatab laekunud dokumendid läbi 15 tööpäeva jooksul pärast kõigi sertifikaadi taotlemiseks vajalike dokumentide saamist ning teeb otsuse sertifikaadi väljaandmiseks või väljaandmisest keeldumiseks.
Aega, mis kulub taotlejal täiendavate dokumentide esitamiseks käesoleva korra punkti 44 alusel, ei arvata läbivaatamistähtaja hulka.
Väljaandmisest keeldumise otsus koos põhjendusega saadetakse taotlejale ühe kuu jooksul otsuse tegemisest.
Sertifikaat antakse välja kolmes eksemplaris.
Esimene eksemplar jääb Ravimiametile.
Teine eksemplar antakse importijale, eksportijale või transiidi teostajale esitamiseks tollile tollivormistusel, kus see märgistatakse (kustutatakse) ning tagastatakse selle esitajale.
Kolmas eksemplar jääb importijale või transiidi teostajale, kes vajadusel esitab selle teise maa pädevale ametkonnale.
Ekspordi puhul jääb kolmas eksemplar kauba saatedokumentide juurde.
Ravimiamet võib sertifikaadi väljaandmisest keelduda, kui taotleja ei esita käesoleva korra punktis 42 nõutud dokumente või on põhjendatud kahtlus, et andmed on ebaõiged.
Ekspordisertifikaadi väljaandmisest võib Ravimiamet keelduda juhul, kui sihtmaa pädevad organid ei luba nende ainete importi.
Ravimiamet võib erandjuhul, käitlejast olenematu viivituse tõttu käitlemisel pikendada avatud impordi- või ekspordisertifikaadi kehtivusaega, kui käitleja esitab kirjaliku avalduse koos selgitusega.
Ravimiamet teeb otsuse seitsme kalendripäeva jooksul.
Uute asjaolude ilmnemisel, millest teadmine sertifikaadi taotluse läbivaatamise ajal oleks põhjustanud sertifikaadi andmisest keeldumise.
Import või eksport teostataks sertifikaadi kehtivusaja jooksul (avatud impordi- ja ekspordisertifikaadi korral).
Sertifikaadi teise tollis märgistatud (kustutatud) eksemplari originaali tagastab importija, eksportija või transiidi teostaja Ravimiametile 30 kalendripäeva jooksul pärast impordi, ekspordi või transiidi toimumist.
Tähtajaks kasutamata jäänud sertifikaadi tagastab sertifikaadi saanud isik pärast tähtaja möödumist 10 kalendripäeva jooksul Ravimiametile koos kirjaliku selgitusega selle kohta, miks import, eksport või transiit ei toimunud.
Sertifikaadi kaotamise korral on sertifikaadi saanud isik kohustatud sellest viivitamatult kirjalikult ja telefoni teel teatama Ravimiametile.
Lähteainete impordil või ekspordil esitab importija või eksportija tollivormistuse käigus tollile asjakohase sertifikaadi teise eksemplari originaali ja selle koopia.
Tolliametnik teeb nii sertifikaadi teise eksemplari originaalile kui ka koopiale märke imporditava või eksporditava lähteaine tegeliku koguse kohta, märgib impordi või ekspordi toimumise kuupäeva ja kaubadeklaratsiooni numbri ning kinnitab need andmed allkirja ja isikliku pitsati jäljendiga.
Kui ühe sertifikaadi alusel imporditakse või eksporditakse lähteaineid mitmes kaubasaadetises (avatud sertifikaat), peab tolliametnik veenduma, et lähteainete üldkogus ei ületaks sertifikaadil kindlaksmääratud kogust.
Tolliametnik tagastab sertifikaadi teise eksemplari originaali importijale või eksportijale, kusjuures sertifikaadi teise eksemplari koopia jääb kaubadeklaratsiooni lisana tollile.
Lähteainete transiidil esitab transiidi teostaja lähteainete Eesti Vabariigi tolliterritooriumile toimetamisel tollivormistuse käigus tollile asjakohase sertifikaadi teise eksemplari originaali ja selle koopia, mis kuuluvad lisadena lähteainetega koos liikuva transiidideklaratsiooni eksemplari juurde.
Tolliametnik märgistab nii sertifikaadi teise eksemplari originaali kui ka koopia lähteainete lubamisel Eesti Vabariigi tolliterritooriumile ja kustutab nii sertifikaadi teise eksemplari originaali kui ka koopia lähteainete väljumisel Eesti Vabariigi tolliterritooriumilt ning kinnitab seda allkirja ja isikliku pitsati jäljendiga.
Tolliametnik tagastab sertifikaadi teise eksemplari originaali transiidi teostajale lähteainete väljumisel Eesti Vabariigi tolliterritooriumilt, kusjuures sertifikaadi teise eksemplari koopia jääb transiidideklaratsiooni lisana tollile.
Kui lähteainete tollivormistusel tekivad kahtlused või arusaamatused tolli- ja saatedokumentides, sertifikaadil näidatud lähteainete nimetuste või EKN kaubapositsioonide koodide vastavuses tolliläbivaatuseks esitatud lähteainetele, on tollil õigus nimetatud lähteained kinni pidada ning kohale kutsuda ekspert, kelle otsus on aluseks edasisel tollivormistusel.
Käesoleva korra või teiste tollieeskirjade mittetäitmisest tingitud lähteainete kinnipidamise korral tolli poolt lasub vastutus kauba säilitustingimuste võimaliku rikkumise eest lähteainete importijal, eksportijal või transiidi teostajal.
Käesoleva korra või teiste tollieeskirjade nõuete rikkumise tõttu erikonfiskeeritud või peremeheta kauba (lähteainete) realiseerimine või hävitamine Tolliameti poolt toimub kooskõlastatult Ravimiametiga.
Käitleja on kohustatud andma Ravimiametile informatsiooni oma tegevuse kohta, andma kontrollimiseks dokumentatsiooni ning lubama Ravimiameti esindajatel siseneda töö ajal käitlemiskohtadesse.
Ravimiameti peadirektor või tema volitatud isik võib teha narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse ja selle alusel antud õigusaktide rikkumise korral tegevusloa väljaandjale põhjendatud ettepaneku tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks.
Järelevalvet käesoleva korra järgimise üle teostavad Ravimiamet ja Tolliamet.
Kinnitan ülaltoodud andmete õigsust ja olen teadlik, et minu ametikohalt lahkumine või igasugused muutused minu juhitavas ettevõttes, mis ei ole fikseeritud ettevõtte tegevusloa taotlemise ajaks, võivad anda põhjuse tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks.
Määrus kehtestatakse „Lõhkematerjaliseaduse“ (RT I 1997, 86, 1461) paragrahvi 60 lõike 1 alusel.
Käesolev eeskiri sätestab tehnilised nõuded tsiviilkäibes olevate lõhkematerjalide valmistamisel, hoidmisel ja kasutamisel ning on kohustuslik täitmiseks kõigile juriidilistele ning füüsilistele isikutele, kes töötavad lõhkematerjaliga, teevad lõhketööd või ilutulestikku.
Käesolevas eeskirjas kasutatakse lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamisega seotud mõisteid (lõhkeaine, pürotehniline aine, lõhkematerjali valmistamine, ohtlik ala jt erialased mõisted) „Lõhkematerjaliseaduses“ sätestatud tähenduses.
Lõhkematerjali valmistamine, hoidmine ja kasutamine toimub „Lõhkematerjaliseaduse“, „Lõhkematerjalitehase ehitamise ja kasutamise eeskirja“ (RTL 1998, 112, 454), „Lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamise ohutuseeskirja“ (RTL 1999, 165, 2391) ning käesoleva eeskirja nõuete kohaselt.
Ammooniumnitraat (NH 4 NO 3) peab olema granuleeritud või soomustatud ning poorne, mille teraline koostis sobib lihtlõhkeaine valmistamiseks.
Tuleb vältida liigset peene osakeste sisaldust.
Sobivaimaks tooraineks lihtlõhkeaine valmistamisel on ühtlase teralisusega granuleeritud ammooniumnitraat (85-90% 1,0-2,0 mm läbimõõduga graanuleid).
Ammooniumnitraat on hügroskoopne ja vees lahustuv aine ning paakub kergesti õhuniiskuse mõjul.
Selle vältimiseks peab ammooniumnitraat olema pakendatud niiskuskindlasse taarasse ja seda tuleb säilitada kuivas, ventileeritavas ning puhtas hoidlas.
Ammooniumnitraat on tule- ja plahvatusohtlik aine.
Ammooniumnitraadi käsitsemisel ei tohi kasutada sädemeid andvaid tööriistu ega tsingist või galvaniseeritud esemeid, mille tulemusel ammooniumnitraat võib süttida või keemiliselt laguneda.
Kuiv ammooniumnitraat, mis sisaldab üle 0,02% orgaanilist ainet, plahvatab võimsast vahedetonaatorist.
Paljude orgaaniliste ja mineraalsete lisandite mõjul kaldub ammooniumnitraat keemilisele ja termilisele lagunemisele.
Väävel ja metallipulbrid.
Katkine pakend ja sealt välja pudenenud ammooniumnitraat tuleb kohe hävitada, kui on alust arvata, et ammooniumnitraat on segunenud teiste ainetega.
Ammooniumnitraati võib avatingimustes hoida ainult ajutiselt ja juhul, kui pakend on niiskuskindel.
Ammooniumnitraati ei tohi säilitada, käsitseda ega segada tingimustes, kus rõhk võib suureneda.
Ammooniumnitraadi hoidla põrand peab olema betoonist või muust mittepõlevast materjalist.
Hoidla valgustus- ja kütteseadmed tuleb paigaldada selliselt, et need ei põhjustaks ammooniumnitraadi kuumenemist ning oleks võimalik kergesti eemaldada seadmetele kogunevat tolmu.
Kasutatavad elektriseadmed peavad olema vastupidavad ammooniumnitraadi keemilisele toimele.
Nende pinna temperatuur ei tohi tõusta üle 600 C° ja seadmed tuleb hoida puhtana.
Tulekahju kustutamiseks peab olema tagatud piisav veevarustus ja laos olema tuletõrjevahendid.
Tuletõrjevahendite hulga ja asukoha määrab tuleohutuse eest vastutav isik.
Tuletöid võib laos teha ainult laojuhataja järelevalve all, kui töökohast on ammooniumnitraat või lõhkeaine eemaldatud ja töökoht hoolikalt puhastatud.
Ammooniumnitraadi käsitsemisel tuleb juhinduda samuti „Tule- ja plahvatusohtlike väetiste tootmise, töötlemise, importimise, turustamise ja kasutamise korrast“ (RT I 1998, 88, 1437).
Lihtlõhkeaine valmistamiseks võib komponentidena kasutada aineid, millele on väljastatud kvaliteedisertifikaat ja ammooniumnitraadile ka ohukaart.
Komponendina kasutatava õli (diislikütus, kütteõli) leekpunkt peab süttimisohu tõttu olema üle +550 o C. Bensiini, petrooleumi jt kergesti aurustuvaid destillaate lihtlõhkeaine valmistamiseks kasutada ei tohi.
Lihtlõhkeaine kvaliteedi ühtluse jälgimiseks õlile lisatav värvaine (värvaine Ceresot 7B kasutamisel 0,001-0,002% õli massist) ei tohi keemiliselt mõjuda lihtlõhkeaine koostisosadele.
Valmis lihtlõhkeaine peab olema ühtlase kvaliteediga.
Õli peab olema ammooniumnitraadis ühtlaselt jaotunud.
Sobivaimaks õlisisalduseks lihtlõhkeaines on 5,5-6,0% ammooniumnitraadi massist.
Valmistatav ja kasutatav lihtlõhkeaine peab olema tasakaalustatud hapnikubilansiga.
Lõhkamisel ei tohi olulisel määral tekkida mürgiseid gaase (silmaga nähtavat kollast plahvatusgaasi).
Ammooniumnitraadi hulk laos tuleb valemis võtta kaks korda väiksem tegelikust hulgast.
Q - lihtlõhkeaine ja valmistuskohal oleva ammooniumnitraadi koguhulk (t).
Kohavalikul tuleb jälgida, et lihtlõhkeaine valmistusprotsessis mittekasutatav ammooniumnitraat oleks paigutatud vastavalt selle aine tule- ja plahvatusohtlikkusele piisavale kaugusele nii valmistuskohast kui ka elamutest, ehitistest, avalikest asutustest, põlevate vedelike ladudest ning inimeste kogunemiskohtadest ja üldkasutatavatest teedest.
Kogu ühe lihtlõhkeaine partii valmistamiseks vajatav ammooniumnitraat paigutatakse segamis-laadimismasina mahutisse ja segamise käigus lisatakse (pritsitakse) sinna vajalikus koguses õli.
Kasutada võib ainult poorset ammooniumnitraati, mis on ette nähtud lihtlõhkeaine valmistamiseks.
Kasutades sobiva poorsusega ammooniumnitraati (õliimavus 9,6%), muutub segu kasutuskõlblikuks lõhkeaineks siis, kui kogu õli on ühtlaselt ammooniumnitraadi graanulites jagunenud.
Välise vaatluse põhjal on lihtlõhkeaine kasutamiskõlblik lõhketöödeks, kui graanulid ei ole enam väliselt õlised ja komponendina kasutatud õli on tunginud graanulite sisemusse.
See protsess võib jätkuda ka lõhkeaugus.
Õli imendumiskiirus sõltub õli viskoossusest.
Väiksema viskoossusega õli kasutamisel muutub lõhkeaine kiiremini kasutuskõlblikuks.
Lihtlõhkeaine valmistamiseks kruvisegistiga on sobivaim kõrgpoorne ammooniumnitraat.
Segamiskruvi ja õlipump tuleb käivitada üheaegselt.
Kui segamine lakkab, tuleb komponendina kasutatava õli juurdevool sulgeda.
Segistisse antava õli hulka tuleb vastava juurdevoolumõõturi abil pidevalt kontrollida.
Õli peab olema segamiskvaliteedi hindamiseks sobiva värvaine lisandiga, mille sisaldus põlevvedelikus peab olema muutumatu.
Segisti tühikäigul, kui segistis puudub ammooniumnitraat, tuleb segamise lõpetamisel õli juurdevool kohe katkestada, et vältida segu üledoseerimist.
Põrandale pudenenud lihtlõhkeaine ja ammooniumnitraadi jäägid tuleb koguda kokku ja kasutada kui lõhkeainet või hävitada.
Valmistatud lihtlõhkeainest tuleb võtta õlisisalduse määramiseks vähemalt üks kord päevas kontrollproov massiga 100 grammi.
Lõhkematerjali tuleb hoida selleks kohaldatud lõhkematerjali laos, konteineris või seifis.
Lõhkematerjali lao, konteineri ja seifi ehitus ning asukoht peavad vastama käesoleva eeskirja paragrahvis 3 nimetatud õigusaktides sätestatud nõuetele.
Lõhkematerjali hoidlas ei tohi õhu temperatuur ületada 30 °C.
Õhu temperatuuri kontrolliks peab hoidlas olema termomeeter.
Elektridetonaatorite hoidla ei tohi asuda elektromagnetiliste mõjutuste ohtlikus alas.
Hoidla metallkonstruktsioonid tuleb maandada.
Alaline lõhkematerjali pealmaaladu peab olema varustatud piksekaitsega.
Piksekaitse peab vastama kehtivale piksekaitse ehitamise ja projekteerimise normidele (EPN 10.14 või DIN/VDE).
Igale lõhkematerjalilaole peab koostama passi, mis vastab lõhkematerjaliseaduse § 23 lõike 2 nõuetele.
Lao üldmahutavus, hoidlate mahutavus, arv ja hoidlatevahelised kaugused või allmaaladudes kambrite ja niššidevaheliste tervikute mõõtmed peavad olema põhjendatud arvutustega ning vastama projekteeritud suurustele.
Lõhkematerjalide mehhaniseeritud teisaldamisel lao territooriumil ja hoidlates võib kasutada selleks kohaldatud, lao projektile vastavaid laadureid ja autokraanasid.
Juurdepääsud lõhkematerjali laole ja hoidlale tuleb hoida vabad takistustest ning need peavad olema kasutuskõlblikud.
Lõhkematerjali hoidla uksele tuleb paigutada selgestiloetavad ohu- ja teabemärgid, nagu lõhkematerjali märgis, suitsetamise ning tule kasutamise keelumärk ja lõhkematerjali hoidmiseks lubatud maksimaalsed kogused.
Lõhkematerjali allmaalaod tuleb ehitada eriotstarbelise kaeveõõne rajamise projekti järgi.
Lõhkematerjali hoidmise kord pealmaa-konteinerhoidlas kehtestatakse ettevõtte juhendiga kooskõlastatult Tehnilise Järelevalve Inspektsiooniga.
Lõhkematerjali kogus pealmaa-konteinerhoidlas ei tohi ületada 1000 kg lõhkeainet või 2000 tk B sobivusrühma toodet.
Käesolevas lõikes sätestatud piirangut lõhkematerjali koguse osas ei rakendata pürotehniliste toodete hoidmisel.
Lõhkematerjaliga töötamiseks võib kasutada lõhkematerjali, mille kohta on välja antud alaline või ajutine kasutusluba vastavalt „Lõhkematerjaliseaduse“ paragrahvi 3 sätetele.
Alalise kasutusloa andmisel kantakse lõhkematerjal riiklikusse lõhkematerjaliregistrisse.
Lõhkematerjali kasutav isik peab olema vastava pädevusega ja atesteeritud „Lõhkematerjaliseadusega“ sätestatud juhtudel ja korras.
Lõhkematerjali (samuti pürotehnilise toote) katsetamisel, kasutamisel, hävitamisel ja ilutulestiku läbiviimisel tuleb töid tegev isik varustada konkreetseks tööks kõigi vajalike isikukaitsevahenditega (kaitsekiiver, kaitseprillid või -mask, killu- või kuulivest, turvariietus) ning vajadusel side- ja signalisatsioonivahenditega (signaallipud, signaalraketid jt selleks sobivad hoiatus- ning infoseadised).
Lihtlõhkeainet võib kasutada kuivades lõhkeaukudes.
Märgades lõhkeaukudes tuleb lihtlõhkeaine paigutada veekindlasse kesta (ümbrisesse).
Lihtlõhkeaine vajab initsieerimiseks vahedetonaatorit.
Vahedetonaatoris oleva lõhkeaine detonatsioonikiirus peab olema suurem lihtlõhkeaine detonatsioonikiirusest.
Lihtlõhkeaine kasutamisel püsiva detonatsioonikindluse saavutamiseks tuleb moodustada lõhkeaugus ühtlase tihedusega lõhkelaeng ja see kindlalt topistada.
Lihtlõhkeaine kasutamisel tuleb arvestada, et detonatsioonikindlus väheneb temperatuuri langemisel, laengutiheduse ja niiskuse suurenemisel ning lõhkelaengu läbimõõdu lähenemisel kriitilisele läbimõõdule.
Lõhketöö tegemiseks peab koostama lõhketöö projekti või puur- ja lõhketööde passi, mille kinnitab lõhketööde tegemise eest vastutav isik.
Lõhketööde projekt või pass peab sisaldama meetmeid töö ohutuse tagamiseks, võimaldama maksimaalse mehhaniseerimise ja parimate tehnoloogilis-majanduslike tulemuste saavutamise ning vastama lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamise ohutuseeskirja nõuetele.
Lõhketöö meetod ja lõhkamise viis määratakse sõltuvalt lõhatava objekti suurusest, asukohast, lõhkamise eesmärgist ja tehnilis-majanduslikest teguritest.
Kamberlaenguga lõhkamine.
Lõhketöö meetod tuleb valida lähtudes konkreetsetest tingimustest ja tehnilistest võimalustest tagamaks lõhketöö tegemise maksimaalse ohutuse, minimaalse kahjuliku mõju inimesele, varale ja keskkonnale ning parima tehnoloogilise ja majandusliku tulemuse.
Lõhkelaengute parameetrite arvutuse metoodika valib lõhketöö tegemise eest vastutav isik.
Käesolevas eeskirjas kasutatakse lõhkelaengute parameetrite arvutamiseks praktikas enamlevinud meetodit ja valemeid.
Lõhkelaengute arvutuslikud parameetrid ja paigutus tuleb täpsustada katselõhkamistega.
Katselõhkamiste tulemuste alusel koostatakse lõhketööde projekt või pass.
Lõhketööde käigus tehtavad parameetrite muutmised tuleb kanda lõhketööde projekti või passi.
Muudatusi peab allkirjastama lõhketöö tegemise eest vastutav isik.
Välislaeng käesoleva eeskirja mõistes on lõhkelaeng, mis paigutatakse vahetult lõhatava eseme või kivimi pinnale.
Välislaengut kasutatakse juhul, kui lõhkeaugu puurimine ei ole tehniliselt võimalik või majanduslikult otstarbekas.
Seda meetodit kasutatakse ülemõõduliste kivimitükkide, raudbetooni, metalli ja pikamõõduliste esemete purustamiseks.
Välislaengute toime suurendamiseks tuleb lõhkelaeng katta selleks otstarbeks lubatud kattematerjaliga (topisega), mille paksus peab olema võrdne või suurem lõhkelaengu paksusest.
Q - lõhkeaine erikulu (kg/m 3).
Sõltuvalt kivimi kõvadusest on lõhkeaine erikulu q välislaenguga lõhkamisel 1,5-3,0 kg/m 3.
S - purustatava eseme põiklõige lõhkelaengu kohal (cm 2).
Välislaenguga lõhkamisel on otstarbekas kasutada maksimaalselt tugevajõulisi lõhkeaineid või kumulatiivlaenguid.
Pulbrilise lõhkeaine kasutamisel ei tohi lõhkeaine kihi (laengu) paksus purustataval esemel olla väiksem kasutatava lõhkeaine kriitilisest läbimõõdust.
Mitme välislaengu lõhkamine peab toimuma üheaegselt või peab laengutevaheline kaugus olema selline, et ühe laengu plahvatus ei kahjusta teisi läheduses asuvaid lõhkelaenguid.
Lõhkeaugulaeng käesoleva eeskirja mõistes on lõhkamiseks puuritud lõhkeauku paigutatud lõhkeaine laeng.
Lõhkeauk on silindriline tehissüvend, mille läbimõõt ja pikkus määratakse sõltuvalt lõhkamise eesmärgist, kasutatava lõhkeaine ja purustatava materjali omadustest, tehnilistest võimalustest ning majanduslikust otstarbekusest.
Mäetöödel, ehitiste rajamisel ja varistamisel ning külmunud pinnase (materjali) kobestamisel kasutatakse lõhkeauke läbimõõduga 22-300 mm.
Lõhketöödel karjääris kasutatakse põhiliselt lõhkeauke läbimõõduga 50-220 mm.
Väiksema läbimõõduga lõhkeauke kasutatakse lõhatava kihi väikese paksuse (kuni 3 m) korral ühtlasema kaevise raima (mäemassi) saamiseks, kaeveõõnte profileerimisel, kihtide selektiivsel kaevandamisel, külmunud pinnase kobestamisel ja ülemõõduliste tükkide purustamisel.
Lõhkeaugulaenguga lõhkamisel sõltub efektiivsus oluliselt lõhkelaengu ehitusest, lõhkeaukude paigutusest, vabade pindade arvust ja laengute lõhkamise järjekorrast.
Kivimi ühtlaseks purustamiseks ja ülemõõduliste kivimitükkide osakaalu vähendamiseks kasutatakse lõhkelaengu jaotamist (hajutamist) lõhkeaugus.
Plahvatusenergia ühtlasemaks jaotamiseks kasutatakse erinevaid lõhkeaineid, vertikaalses lõhkeaugus tavaliselt põhjas tugevamajõulist ja ülemises osas nõrgemajõulist lõhkeainet.
Kivimi ebaühtlase struktuuri korral jaotatakse laeng vastavalt kihtide kõvadusele.
Lõhkeaugulaengu parameetrite arvutus sõltub lõhkelaengu konstruktsioonist ja lõhkamise eesmärgist.
Konstruktsiooni järgi lõhkeaugulaeng on koondlaeng, piklik- või hajulaeng ning lõhkamise eesmärgi järgi kobestuslaeng, väljapaiske- ja kõrvalepaiskelaeng ning kontuurlaeng.
Lõhkeaukude paigutus, lõhkelaengute lõhkamise järjekord ja viidete suurus tuleb määrata lõhketööde projektis või passis.
Sõltuvalt kivimi mehhaanilistest omadustest, lõhelisusest, soovitavast tükilisusest ja piirangutest plahvatuse seismilise ning õhu lööklaine mõju suhtes kasutatakse kivimite purustamiseks maavarade pealmaakaevandamisel erinevaid lühiviitega lõhkamisskeeme.
Kus: A V - viitetegur; W - vähima vastupanu joone pikkus (m).
Arvutatud viitesammu järgi kasutatakse lähima standardse viiteajaga detonaatorit või viitereleed (pürotehnilist releed).
Puuraugu kasuteguri suurenemine.
Koondlaeng käesoleva eeskirja mõistes on kera- või muu geomeetrilise kujuga laeng, mille suurima külje pikkus ei ületa enam kui neli korda lühima külje pikkust.
Koondlaengut kasutatakse lõhatava kivimi suhteliselt ühtlase struktuuri, väikeste mõõtmete (kihi paksus, astangu kõrgus) ning lõhkeaugu suurema läbimõõdu korral ja kui puudub vajadus kivimit ühtlaselt purustada.
N - plahvatuse toimearv.
Lõhkeaine arvestuslik erikulu sõltub lõhatava materjali (kivimi) füüsikalistest omadustest, lõhkeaugu läbimõõdust ja lõhkamise eesmärgist.
Võetakse nn etalonlõhkeaine (näiteks ammoniidi) kohta praktiliste kogemuste alusel koostatud tabelist (vt lisa 1).
Kasutatava lõhkeaine arvestuslik erikulu q = k × q e (kg/m 3), kus: q e - etalonlõhkeaine erikulu (kg/m 3); k- erikulu parandustegur, sõltuvalt lõhkeainest 0,76-1,5 (tugevama toimega lõhkeainel väiksem, nõrgema toimega lõhkeainel suurem).
Plahvatuse toimearv n iseloomustab kobestus- ja väljapaiskelaenguid.
Toimearvu suurus leitakse valemist n = r: W, kus r on plahvatuslehtri raadius.
Kivimi kobestamisel on toimearv 0,5-0,8; väljapaiskelaengu korral 1,0-3,0.
Kus k on tegur, mis arvestab kivimi lõhatavust, laengute lõhkamise viisi, järjekorda ja kivimi vajalikku tükilisust.
Praktiliste katsete alusel k = 1,0-1,4 (kõvades kivimites väiksem, pehmetes suurem).
Ridadevaheline kaugus b (m) määratakse sõltuvalt lõhkeaukude paigutuse skeemist, ridade lõhkamise järjekorrast ja viidete suurusest järgmise valemi abil: b = (0,85-1,0) a (m).
Piklik laeng käesoleva eeskirja mõistes on laeng, mille suurema külje pikkus ületab neli või enam korda lühima külje pikkuse.
Pikliku laenguga lõhkamist kasutatakse põhiliselt maavara kaevandamisel, kraavide ja süvendite rajamisel ja eriotstarbelistel töödel, kus omab tähtsust lõhatud kivimi tükilisus ja purustuse täpsus.
Piklik lõhkelaeng paigutatakse lõhkeauku tervikuna (nn pidev laeng) või vahedega (nn jaotatud ehk hajulaeng).
Pikliku lõhkelaengu parameetrite arvutus sõltub lõhkeaugu paigutusest vaba pinna suhtes.
Mäetöödel kivimite purustamisel kasutatakse põhiliselt vertikaalseid või kaldlõhkeauke.
W j - vähima vastupanu joon astangu jalamil.
Lõhkeaugu pikkus L määratakse: L = H + l ü (m).
Ja moodustab 0,75-1,25 lõhkeaukude vahelisest või ridade vahelisest kaugusest.
P - laengu jaotatud mass (kg/m).
Topise pikkus l t määratakse sõltuvalt lõhketööde läbiviimise tingimustest ja lõhkamise eesmärgist.
D - lõhkelaengu läbimõõt (m).
Kivimi (pinnase) kobestamiseks kasutatakse nii koond- kui ka piklikku lõhkelaengut.
Lõhkelaengute parameetrite arvutuseks tuleb kasutada käesoleva eeskirja paragrahvides 15 ja 16 märgitud valemeid ja meetodeid.
Kobestuslaengu toimearv n on väiksem kui 0,8.
Kindlaksmääratud mõõtmetega süvendi rajamiseks tuleb kasutada kivimi välja- või kõrvalepaiskeks arvutatud koond- või piklikke lõhkelaenguid.
Sõltuvalt süvendi mõõtmetest paigutatakse lõhkeaugud ühe- või mitmerealiselt.
Suunatud väljapaiske saavutamiseks tuleb kasutada vähemalt kaherealist lõhkelaengute paigutust, kusjuures väljapaiske suunale kaugema rea lõhkelaengu toimearv peab olema 0,5 võrra suurem esimese (eelmise) rea lõhkelaengute toimearvust.
R - plahvatuslehtri raadius või kaugus süvendi keskjoonest süvendi servani (m).
Plahvatuse toimearv väljapaiske- ja kõrvalepaiskelaengute korral on suurem kui 1,0, tavaliselt 1,5-3,0.
H - süvendi sügavus (m).
Laenguridade vahekauguse b võib viidetega lõhkamisel määrata graafiliselt.
Viitega lõhatava laengurea lõhkelaengu vähima vastupanu joon W peab olema perpendikulaarne eelneva lõhkelaenguga moodustatud vaba pinnaga ja ei tohi ületada eelneva lõhkelaengu vähima vastupanu joone W suurust.
Lõhkelaengute parameetrite arvutus lõhkamistel kallakutel üle 20°, profiilsüvendite, paisude, tammide ja teiste muldkehade rajamiseks tuleb teostada lähtudes käesoleva eeskirja paragrahvides 15, 16 ja 18 sätestatud põhimõtetest ja meetoditest.
Kontuurlõhkamine käesoleva eeskirja mõistes on lõhkeaugulaengute lõhkamine rajatava kaeveõõne (süvendi) projektikohase ristlõike täpseks saavutamiseks, samuti lõhkelaengute lõhkamine kaitseekraanina toimiva tehislõhe moodustamiseks kivimimassiivi ja lõhatava kaevise ploki (kaeveõõne, süvendi) vahele kogu kontuuri või selle teatud osa ulatuses.
Võib kasutada eel- ja järelkontuurlõhkamist.
Eelkontuurlõhkamisel lõhatakse esimeses järjekorras piki kaeveõõne (süvendi) kontuuri paiknevad lõhkelaengud (kontuurlaengud) ja pärast tehislõhe moodustumist kontuuri sees asuvad lõhkelaengud (algmurde-, raimalaengud).
Järelkontuurlõhkamisel lõhatakse kontuurlaengud viimases järjekorras (suurima viitega) või eraldi lõhkamisena.
Eelkontuurlaenguid võib lõhata enne teiste lõhkeaukude puurimist.
Kui kasutatakse viite- või lühiviite lõhkamist, peab viitesamm kontuurlaengute ja algmurdelaengute vahel olema vähemalt 100 ms pehmete ja 75 ms kõvade kivimite lõhkamisel.
Eelkontuurlaengud tuleb lõhata ühe viitega.
Kui seda ei võimalda tekkiv seismiline võnkumine, tuleb lõhkelaengud lõhata erinevate viidetega gruppides.
Eelkontuurlaenguna kasutatakse põhiliselt hajutatud piklikku lõhkelaengut.
Lõhkeaugu pikkus on võrdne raimalõhkeaukude pikkusega.
Kui kaitstavale tervikule (seinale) esitatakse kõrgendatud nõudeid, siis suurendatakse kontuurlõhkeaugu pikkust 7-10 raimalõhkeaugu läbimõõdu võrra.
Plahvatuse mõju vähendamiseks kontuuritaguse kivimimassiivi suunas tuleb võtta kontuurlaenguaukude läbimõõt ja vahekaugus väiksem kui kontuurisisestel lõhkeaukudel ning kasutada spetsiaalseid kontuurlaenguid või kontuurlõhkamiseks toodetud detoneerivat nööri.
Kontuurlaengu mass määratakse vastavalt pikliku kobestuslaengu massi arvutuse metoodikale (käesoleva eeskirja § 16).
Y - tegur, mis arvestab kivimi ladestumist ja lõhelisust; y = 0,85-1,15 (kallakkihtidel 0,85; horisontaalse ladestuse korral 1,15).
1 - eelkontuurlõhkeauk; 1 1 - järelkontuurlõhkeauk; 2 - kontuurisisesed lõhkeaugud.
Kontuurlõhkeaukude topistamise maht määratakse puur-lõhketööde passiga ja sõltub lõhketööde läbiviimise kohast, kivimi kihilisusest ja ladestumisest ning lõhkeaugu suudmeümbruse massiivi terviklikkuse säilitamise vajalikkusest.
Kontuurlõhe pikkus peab olema lõhatava ploki (süvendi) pikkusest suurem 10-25% mõlemas suunas, sõltuvalt kivimite mehhaanilistest omadustest, veesisaldusest ja kaitstava objekti asukohast.
Järelkontuurlaengute parameetrid määratakse sõltuvalt lubatavast seismilisest mõjust ümbritsevale kivimimassiivile.
Katellaeng käesoleva eeskirja mõistes on lõhkelaeng, mis on paigutatud lõhkeaugu õõsimisega moodustatud õõnde (katlasse).
Katellaenguga lõhkamist kasutatakse pehmetes ja keskmise kõvadusega kivimites, kui lõhatava astangu kõrgus ei võimalda paigutada vajaliku suurusega piklikku lõhkelaengut või kui vähima vastupanu joone pikkus lõhatava astangu jalamil (W j) on märgatavalt suurem vahekaugusest pikliku lõhkelaengu keskpunktist vaba pinnani (vähima vastupanu joon W).
Katellaengu mahutamiseks tuleb vajalik õõs rajada lõhkeaugu ühe- või mitmekordse õõsimisega.
Q - põhilaengu mass (kg); Q = q W 3 (kg).
Õõsitavuse näitarv p sõltub kivimi kõvadusest ja lõhelisusest.
Vähima vastupanu joone pikkus kahe vaba pinna puhul võetakse 0,6-0,9 astangu kõrgusest (H).
Katla moodustamiseks vajalik õõsimiste arv määratakse sõltuvalt soovitava (vajaliku) kerakujulise katla mahust V k.
Kus P on laengu jaotatud mass lõhkeaugus (kg/m).
Kus tegurit k arvestatakse juhul, kui kasutatakse katla toestamist või on raskendatud katla täielik täitumine lõhkeainega.
Kui esimese õõsimise lõhkelaengu mass Q õ1 on arvuliselt suurem, kui käesoleva paragrahvi lõike 3 valemiga määratud viimase õõsimise (n = 1) lõhkelaengu Q õ mass, võib katla moodustada ühe õõsimisega (laengu massiga Q õ).
Vastasel korral tuleb õõsimiste arvu suurendada kuni katla vajaliku mahu saavutamiseni.
Kamberlaeng käesoleva eeskirja mõistes on selleks spetsiaalselt rajatud kaeveõõnde (kambrisse) paigutatud lõhkeaine koond- või piklik laeng.
Kamberlaeng võib olla kobestus-, väljapaiske- või kõrvalepaiskelaeng.
Kamberlaengu erimiks on urulaeng.
Kamberlaenguga lõhkamist kasutatakse põhiliselt hüdrotehniliste ning transpordirajatiste ehitamisel ja väga kõvade kivimite ning tervikute purustamiseks.
Väikese lõhketööde mahu ja pehmete kivimite lõhkamise puhul võib kasutada urulaenguga lõhkamist.
Lõhatavasse massiivi lõhkelaengu paigutamiseks tuleb rajada ettevalmistuskaeveõõned ja lõhkekambrid.
Kambrite ning ettevalmistuskaeveõõnte paigutus ja rajamisviis sõltuvad lõhkamise eesmärgist, maapinna reljeefist, kaeveõõnte mõõtmetest ning tehnilis-majanduslikest tingimustest.
A - vahekaugus kamberlaengute vahel.
Kamberlaengu mass kivimi purustamiseks määratakse sõltuvalt kamberlaengu ehitusest ja lõhkamise eesmärgist käesoleva eeskirja paragrahvide 15 (koondlaeng), 16 (piklik laeng) ning 18 (välja- või kõrvalepaiskelaeng) valemite järgi.
Kus: k - laengute lähedustegur; sõltub kivimi lõhatavusest ja võetakse hea lõhatavuse korral 0,7, halva lõhatavuse (suure lõhelisuse) korral 1,0.
Kus: k - kambri toetust ervestav tegur, mis võetakse 1,1-1,8 (teostamata - 1,1; tihetoetus - 1,8); lõhkelaengu mass Q (t), laengutihedus (t/m 3).
Kambrile juurdepääsu võimaldava kaeveõõne (šurfi, stolli jt) suue tuleb toestada sõltumata kivimi kõvadusest vähemalt 3,0 m ulatuses.
Pehmete kivimite korral kaeveõõned toestatakse kogu pikkuses vastavalt selleks koostatud toestuspassi nõuetele.
Kui kambri juurdepääsu-kaeveõõnes on elektriajamiga veekõrvaldusseade või kaeveõõnte valgustamiseks kasutatakse statsionaarset elektrivalgustust, tuleb enne elektridetonaatoriga löökpadruni kambrisse toomist elektriseadmed välja lülitada või kaeveõõntest eemaldada.
Pärast lõhkelaengute paigaldamist tuleb juurdepääsu võimaldavad kaeveõõned täita kogu pikkuses topismaterjaliga.
Esimese topisena laengust 2-3 m ulatuses kasutatakse peeneteralist materjali (kivimi peeneid fraktsioone).
Lõhkeaine laadimiseks ja topistamiseks tuleb kasutada selleks Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni poolt lubatud seadmeid.
Käesolevas eeskirjas mõistetakse elektrisüütega lõhkamise all sihipärast tegevust elektridetonaatori ja elektrivoolu allikaga, mille tagajärjel lõhatakse selleks ettevalmistatud lõhkelaeng (lõhkeaine kogus).
Gaasi- ja tolmuplahvatusohtlikus keskkonnas peab kasutama spetsiaalseid elektri-detonaatoreid, mille plahvatus ei initsieeri plahvatust ümbritsevas keskkonnas.
Elektridetonaator on lõhkeseadis, mis koosneb ühisesse hülssi pressitud kapseldetonaatorist ja süütepeast (lühiviit- ja viittegevusega elektridetonaatoril ka viiteelemendist) ning elektrijuhtmetest.
Süütepea süttib elektrivoolu toimel.
Elektridetonaatorid, mida võib kasutada normaaltingimustes.
Elektrooniline elektridetonaator - programmeeritatavad trigerid, mille süttimise täpsus on 1 ms ja diapasoon nullist suurte ajavahemikeni.
Aeglustusaste ja aja intervall peab olema selgelt märgitud juhtmete küljes olevale lipikule.
Elektridetonaatori ühe juhtme värv näitab elektrilist tundlikkust, teise juhtme värv iseloomustab tegevusaega (hetk, lühiviit, viittegevusega elektridetonaatorit).
Detonaator tuleb kindlalt kinnitada löökpadrunisse.
Enne süütemasinaga ühendamist tuleb lõhkevõrgu takistust kontrollida selleks ette nähtud seadmega.
Lõhkevõrgu takistus ei tohi ületada lõhkamiseks kasutatava süütemasina joaks lubatavat maksimaalset takistust.
Lõhketöö ajal peab süütemasina võti olema lõhkaja (vastutava lõhkaja) käes või süütemasin peab olema lukustatud kohas.
Tõrkelaengute likvideerimine peab toimuma vastavuses lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamise ohutuseeskirja nõuetele.
Plahvatusohtlikus keskkonnas süütemasinaga lõhkamisel tuleb kasutada ainult jadaühendust.
Jadaühenduse eeliseks on võrgumontaaži ja selle korrasoleku kontrolli lihtsus.
Puuduseks on massiline tõrgete arv lõhkevõrgus ühe rikkis elektridetonaatori olemasolul.
Paralleelühenduse korral ühe rikkis elektridetonaatori olemasolu võrgus ei mõjuta ülejäänud elektridetonaatorite lõhkemist, mis on selle skeemi eeliseks.
Puuduseks on võrgu montaaži keerukus, suur juhtmete hulk ja vajalik suur voolutugevus.
Kimp - paralleelühenduse korral tuleb elektridetonaatorite takistuse suurus valida ühesugune, et vool igas detonaatoris oleks võrdne.
Kasutatakse vähese arvu detonaatorite lõhkamiseks.
Astmelise paralleelühenduse korral tuleb arvestada takistuse suurenemisega vooluallikast kaugenemisel, mille tagajärjel pingelanguga kaasneb voolu tugevuse langus, mis võib olla elektridetonaatorite tõrke põhjuseks.
Praktikas leiab vähe kasutamist.
Grupis on elektridetonaatorid ühendatud järjestikku.
Grupid on omavahel ühendatud paralleelselt.
Elektrilise takistuse suurus gruppides peab olema ühesugune.
Grupis on elektridetonaatorid ühendatud paralleelselt.
Grupid on ühendatud omavahel järjestikku.
Grupis olevate elektridetonaatorite takistuste suurus peab olema ühesugune.
N - detonaatorite arv grupis.
Sellel lõhkamisviisil annab detoneeriv nöör detonatsioonilaine edasi selleks ettevalmistatud lõhkelaengule.
Detoneeriv nöör saab algimpulsi kapsel-detonaatori, elektridetonaatori või mitteelektrilise detonaatori lõhkemiselt.
Detoneeriva nööri südamikus kasutatakse suure brisantsusega lõhkeainet (nitropent, heksogeen, tetrüül jt), mis on kaetud mitmekordse põimitud niitkihiga.
Detoneeriv nöör kaetakse hõõrumis- ja veekindla plastmasskihiga.
Vastavalt lõhketöö iseloomule valmistatakse detoneerivat nööri detonatsioonikiirusega üle 6000 m/s ja lõhkeaine massiga ühe meetri nööri kohta 4-100 grammi.
Detoneeriva nööri lõigud tuleb omavahel ühendada vähemalt 20 cm pikkuselt ja kindlalt kinnitada isoleerlindiga.
Suure hulga detoneeriva nööriga laengute lõhkamisel tuleb kasutada pürotehnilisi releesid tagamaks laengute eri aegadel lõhkemise.
Pürotehniline relee kujutab endast toru, mille keskel on aeglustav laeng.
Toru mõlemas otsas on initsieeriv laeng, millest üks pannakse plahvatama detoneeriva nööri poolt, teine pannakse plahvatama aeglustava segu poolt, mis annab detonatsioonilaine edasi lõhkevõrgu järgmisele detoneeriva nööri lõigule.
Lõhkevõrgu monteerimisel katta relee liivaga.
Äesolevas eeskirjas mõistetakse mitteelektrilise lõhkamise all lõhkamisviisi, kus lõhkamiseks kasutatakse mitteelektrilisi detonaatoreid (DYNASHOC, SINV, NONEL), mis kujutavad endast detonaatori ja detonatsioonitorukese ühendust.
Detonatsioonitoruke valmistatakse mitmekihilisest plastmassist välisläbimõõduga ligikaudu 3 mm ja siseläbimõõduga 1 mm.
Toru sisepind on kaetud lõhkeaine tolmuga, mille hulk 1 m torukese kohta on ligikaudu 16-20 milligrammi.
Kasutatava lõhkeaine detonatsiooni leviku kiirus on vähemalt 2000 m/s, mis tagab küllaldase impulsi detonaatoris oleva viivituslaengu rakendumiseks.
Detonatsioonitorukesed võib valmistada mitmesuguse pikkusega - mõnest meetrist kuni mõnekümne meetrini.
Lõhkamisel võib kasutada initsieerimise aeglustajaid.
Mitteelektriline laengute lõhkamisviis on kõrge ohutuse astmega, kuna süsteem on väliste mõjutuste suhtes tundetu.
Seda võib kasutada töötavate mehhanismide vahetuses läheduses ja kohtades, kus on kõrge uitvoolude potentsiaal.
Detonatsioonitorukeses olev lõhkeaine tolm on hügroskoopne ning seepärast on torukeste otsad ultraheliga kinni keevitatud.
Murretega ja lahtiste otstega torukeste lülitamine lõhkevõrku on keelatud, kuna murdekoha kaudu sissetunginud õhu niiskus muudab torukese ebakvaliteetseks ja põhjustab laengute tõrkeid.
Torukesi ei tohi murda ega sõlmida.
Detonaatoreid tuleb hoida kuivas kohas.
Pikemaajalisel hoidmisel võib õhu niiskus tungida torukestesse ka läbi keevitatud otste.
Avatud paketis olevad detonaatorid tuleb ära kasutada kolme kuu jooksul.
Detonaatorid tuleb ära kasutada valmistamisaja järjekorras.
Detonaatorite valmistamise aeg peab olema märgitud taarale.
Süsteemi võib kasutada lõhkelaengute initsieerimiseks kõikjal, välja arvatud lõhketöödel kuumades massiivides ja allmaamäetöödel gaasi ning tolmuohtlikus keskkonnas.
Lõhkevõrgus on detonaatorid soovitav katta, et plahvatusel laialipaiskuvad hülsi killud ei kahjustaks võrgus olevaid detonatsiooni torukesi.
Aeglustava detonaatori kasutamisel tuleb teiste detonaatorite torukesed asetada vähemalt 1 m kaugusele.
Tulesüütega lõhkamisel kasutatakse kapseldetonaatoreid ja süütenööri.
Detonaatoriga ühendatud süütenööri lõiku nimetatakse süüturiks.
Süütur süüdatakse tulega.
Tulesüütega lõhkamist ei tohi kasutada gaasi- ja tolmuplahvatusohlikus keskkonnas, asulates kuhu ootamatult võivad ilmuda inimesed ning kohtades, kus lõhkaja eemaldumine lõhkamise kohast on raskendatud (kaevud, süvendid).
Tulega lõhkamise eelised on kasutamise lihtsus, lõhkamise eeltööde väike maht ning töö odavus.
Puudused on korraga lõhatavate laengute arvu piiratus, lõhkaja viibimine laengute süütamise ajal ohtlikus tsoonis ja väike töötootlikus.
Süütenöör tuleb lõigata terava noaga puust alusel.
Lõigu ots, mis viiakse detonaatorisse, peab olema lõigatud risti nööri pikiteljega, et tagada süütenööri ja detonaatoris oleva laengu hea kontakt.
Süütenööri lõik peab olema detonaatoriga kindlalt ühendatud.
Viitlõhkamiseks võib kasutada süütepadruneid.
Lõhkeaugu topistamisel elektridetonaatori juhtmeid kergelt pingutada, vältimaks nende vigastamist.
Lõhketööde projekteerimisel peab arvestama lõhatavat kivimit ümbritsetavate purustustsoonidega.
Vahetult lõhkeaugu ümbruses olevat tsooni nimetatakse reguleeritavaks purustustsooniks, kaugemal asuvat, teisel pool eelnevate lõhkamiste tagajärjel tekkinud pragusid olevat tsooni nimetatakse reguleerimata purustustsooniks.
Lõhketööl tuleb reguleeritavas purustustsoonis kivimi purustusastet reguleerida lõhkeaine erikulu, lõhkeaugu läbimõõdu, kasutatava lõhkeaine, lõhkelaengu (edaspidi laengu) initsieerimissuuna ja konstruktsiooni ning topise pikkuse muutmisega.
Reguleerimata purustustsoonis tagatakse laengute grupi poolt tekitatav purustusaste karjääri astangu kõrguse, lõhkeaukude paigutuse (pragude suhtes), viite intervalli ja laengute lõhkemise järjekorra valimisega, mis tagab võimalikult paljude kivimitükkide omavahelise põrkumise ja purunemise laialipaiskumise algstaadiumis.
Väiksema läbimõõduga lõhkeauke tuleb kasutada kõvemates kivimites ja sellistes karjäärides, mis asuvad asulate vahetus läheduses ning plahvatus võib tekitada ülemäärase seismilise võnkumise.
Igas konkreetses töökohas (karjääris) tuleb valida selline lõhkeaugu läbimõõt, mille puhul kulutused puurimisele ja lõhkamisele annaksid ökonoomseima variandi.
Sõltumata kivimi kõvadusest on vähima vastupanu joon W lineaarses sõltuvuses lõhkeaugu läbimõõdust W = kd la, kusjuures koefitsient k sõltub kivimi kõvadusest ja pragulisusest.
Igal lõhkeaugul, vastavalt tema läbimõõdule, on oma purustustsoon, mille raadiuseks on arvutuslik vähima vastupanu joon.
Suurte tükkide saamiseks tuleb paigutada lõhkeaugud ja lõhkeauguread harvemini, sest W suurenedes jääb lõhkeaugu laengu poolt purustatavaid osakesi üha rohkem reguleerimata purustustsooni.
Et kõik purustatavad osakesed satuksid reguleeritavasse purustustsooni, tuleb vähendada lõhkeaukude ja lõhkeauguridade vahelist kaugust.
Väiksema läbimõõduga lõhkeaukude lõhkamisel väheneb lõhatava kivimiploki ümber olevas massiivis tekkivate pragude hulk ja suurus, samuti väheneb laengu vahetus ümbruses olevate ülepeenestatud osade hulk (tolm).
Olenevalt lademest on paekivi lõhkamisel lõhkeaugu optimaalseks läbimõõduks 90-220 mm, kusjuures pehmemates kivimites võib kasutada suurema läbimõõduga lõhkeauke.
Lõhkeaine erikulu tuleb valida sõltuvalt purustatava kivimi suurimast lubatavast tükilisusest ja mittekonditsiooniliste tükkide hulgast.
Sama konditsiooniga purustuse puhul lõhkeaine erikulu väheneb lõhkeaugu läbimõõdu vähenemisel, sest siis satub rohkem kivimit reguleeritavasse purustustsooni.
Samas aga suureneb puurtööde maht, lõhkamisvahendite kulu ja tööjõu kulu puurlõhketöödele.
Lõhkeaine optimaalseks erikuluks paekarjäärides tuleb lugeda 90-150 mm läbimõõduga lõhkeaukude ja 0,7 m ülegabariidi korral 0,45-0,6 kg/m 3, 200-250 mm läbimõõduga lõhkeaukude korral suureneb lõhkeaine erikulu 0,8-1,0 kg/m 3, halveneb lõhketöö kvaliteet, esineb palju ülegabariitseid tükke ja tolmustunud fraktsiooni, mis on eriti ebasoovitav killustiku tootmisel.
Kivimi purustamiseks soovitava tükilisuseni on vajalik teatud hulk energiat.
Purustusastme suurenemisega suureneb ka vajalik energia hulk.
Teatud piiril saabub lõhatava massiivi küllastus energiaga ning purustamiseks kasutamata energia kulub valdavalt kivimitükkide laialipaiskamisele.
Ebaühtlase kõvadusega kivimites tuleb kasutada hajutatud (jaotatud) laengute paigutamist raskestilõhatavatesse kihtidesse.
Osalaengute vahed tuleb täita kas topismaterjaliga, paber-papptaara rullidega või muu sarnasega.
Jaotatud laengute kasutamisel toimub kahe erineva laengu plahvatusgaaside kokkupõrge, mille tulemusena lõhkeaugu kahe osalaengu vahelises ruumis toimub kivimi purustamine ülepeenestuseta.
Laengu paigutus lõhkeaugus mõjutab oluliselt kivimi purustamist.
Jaotatud laeng tagab võrreldes pideva laenguga sama lõhkeaine erikulu korral parema purustuse, kuna suureneb reguleeritava purustustsooni osa (võimaldab vähendada ülemise topise pikkust).
Vahetopise pikkus tuleb võtta 0,2-0,3 laengu üldpikkusest ning ülemise laenguosa mass 0,25-0,35 laengu üldmassist.
Jaotatud laengu lõhkamisel laengusisese viivitusega lõhatakse üksikud osalaengud eriaegselt.
Sellega saavutatakse plahvatusgaaside toimeaja pikendamine purustatavale kivimile.
Ülemise laenguosa initsieerimine toimub viitega 10-20 ms alumise laenguosa suhtes (joonis 8).
Laeng initsieeritakse alt ülesse või ülevalt alla.
Alt üles initsieerimisel lõhkelaine front toimib ühtlasemalt purustatavale massiivile, plahvatuse energia toime suureneb, paraneb põhja töötlus ning seoses sellega on võimalik vähendada ülepuure pikkust ja laengu üldmassi.
Pikkades (sügavates) lõhkeaukudes tuleb kasutada üheaegset initsieerimist nii alt üles kui ka ülevalt alla.
Selline initsieerimisviis tagab suurema kriitilise diameetriga lõhkeaine laengu täieliku plahvatuse, kusjuures detonatsiooni lainete kohtumispunktis toimub intensiivsem purustamine lööklainete kokkupõrke tagajärjel.
Kaldlõhkeauke tuleb (võib) kasutada kivimites, kus puuduvad pehmed vahekihid, mis sissevarisemise korral ummistavad lõhkeaugu.
Kaldlõhkeaukude kasutamisel toimub kivimi osaline purunemine ka tõmbejõu toimel, mistõttu eriti horisontaalkihistusega kivimid purunevad parema purustusastmega ja ühtlasemalt ning paraneb põhjatöötlus, väheneb lõhkeaine erikulu.
Kaldlõhkeaugud puuritakse kaldega 55-80 o.
Kaldlõhkeaukude kasutamine võimaldab suurendada lõhkeaukude ja ridade vahekaugust, mistõttu väheneb puurtöö maht.
Vahelõhkeauke tuleb kasutada selliste kivimite lõhkamisel, kus astme ülaosas on raskemini purustatavad kõvad või eriti pragulised kivimid.
Vahelõhkeaugud puuritakse põhilõhkeaukude vahele ja nende läbimõõt on kuni 50% väiksem põhilõhkeaugu läbimõõdust.
Vahelõhkeaukude sügavus sõltub raskemini purustatava kihi paksusest ja nad peavad olema sellest läbi puuritud.
Vahelõhkeaugud lõhatakse üheaegselt lähimate põhilõhkeaukudega.
Topise pikkus peab olema vähemalt kümme lõhkeaugu läbimõõtu.
Kui topise pikkus on 15 või rohkem lõhkeaugu läbimõõtu, siis ei ole vaja arvestada õhulööklaine mõju.
Topis vähendab plahvatusenergia kadu, tagab plahvatusgaaside pikema toime lõhkeaugu seintele, vähendab õhulööklaine toimet ja kivimitükkide laialipaiskumist.
Parim topise materjal on peeneteraline materjal, mille tera suurus on kuni 0,1 lõhkeaugu läbimõõtu.
Ülegabariitsete tükkide hulga vähendamiseks tuleb kasutada mitmerealist lõhkamist.
Üksiku lõhkeaukuderea lõhkamisel töötavad laengud eelnevast lõhkamisest tekkinud pragulisemas kivimis kui mitmerealise lõhkamise teise ja järgnevate ridade lõhkeaugud.
Seetõttu tekib samade puur-lõhketöö parameetrite korral üksikust lõhkeaukude reast rohkem ülegabariitseid tükke.
V - teisest ja ülejäänud lõhkeaugu ridadest tekkivate ülegabariitsete tükkide hulk %.
Praktiliste kogemuste põhjal moodustub lühiviitega lõhkamisel teisest ja järgmistest lõhkeaukude ridadest tekkivate ülegabariitsete tükkide hulk 25-35% esimese rea lõhkeaukude ülegabariitsete tükkide hulgast.
Puurtöö erikulu planeerimisel tuleb arvestada astangu kõrgusega, kuna selle suurenedes suureneb lõhkeaugu kasutuskoefitsient, väheneb suhteline topise pikkus ja ülepuure osa ning jääb suhteliselt rohkem kivimit reguleeritavasse purustustsooni.
Tükk-kivi, mida edasise töötlemise käigus tahutakse, hööveldatakse või poleeritakse, tuleb lõhata vaid musta püssirohu laengutega või hüdrolõhkamisega, et vältida mikropragusid ja termilisi kahjustusi.
Tükk-kivi saamiseks peab olema kolm vaba pinda, kusjuures ühte neist võib asendada looduslik lõhe (pragu).
Tükk-kivi massiivist eraldamiseks tuleb puurida üks rida vertikaalseid (või kald-) lõhkeauke, monoliitse kivimi lõhkamisel aga ka astangu põhja horisontaalsed lõhkeaugud.
Aukude vahekaugus on 0,3-0,5 m ning see määratakse katseliselt.
Laengu suurus igas lõhkeaugus saadakse lõhkeaine üldkulu jagamisel lõhkeaukude arvuga.
Lõhkamine peab toimuma elektri- või mitteelektriliste detonaatoritega üheaegselt kõikides lõhkeaukudes.
Musta püssirohu laenguga võib lõhata vaid kuivades lõhkeaukudes või veekindlasse kesta padrundatuna.
Kasutatav topisematerjal peab olema samuti kuiv ja kvaliteetne, mis tagab plahvatusgaaside maksimaalse toime.
Hüdrolõhkamisel peab igas lõhkeaugus olema 2-4 detoneeriva nööri lõiku.
Detoneeriv nöör peab lõhkeaugus paiknema selliselt, et oleks välditud tema vahetu kontakt lõhatava kivimiga.
Selleks tuleb detoneeriv nöör paigutada kettakestesse, mille läbimõõt on 4-6 mm väiksem lõhkeaugu läbimõõdust.
Hüdrolõhkamisel peab enne lõhkamist kontrollima, et lõhkeauk oleks veega täielikult täidetud.
Hüdrolõhkamisega võib lõhata vaid vertikaal- või kaldlõhkeauke.
Horisontaalsetes ja kuni 30° kaldega kallakkaeveõõntes (nii koristus- kui ka ettevalmistustöödel ja tunnelite rajamisel) võib kasutada kõiki käesolevas eeskirjas sätestatud lõhkamise viise ning meetodeid.
Lõhketöid võib teha ainult rajatava kaeveõõne toestuspassi või -projekti nõuete kohaselt toestatud etes.
Põlevkivi tolm, milles on üle 14% põlevaid aineid ja mille niiskussisaldus on alla 15%, on suurema kui 10 g/m 3 tolmukontsentratsiooni korral plahvatusohtlik.
Temperatuuri mõju suhteliselt pikem aeg.
Lõhkeaine tolmuplahvatusohtlikkust hinnatakse Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni poolt kinnitatud katsemetoodika kohaselt.
Lõhkeaine tolmuplahvatusohutuse hindamiseks peab tegema katsed kaevanduses esineda võivates ekstreemsetes tingimustes, kasutades põlevkivi tolmu niiskusesisaldusega alla 2% ja tolmuosakeste suurusega 0-0,2 mm, kusjuures tolmuosakesi suurusega 0,1 -0,2 mm ei tohi olla üle 15%.
Lõhkeaine tolmuplahvatusohtlikkuse katsetel tuleb katsestrekis luua plahvatushetkel õhus tolmukontsentratsioon 400-600 g/m 3.
Löökpadrunisse paigutatud elektridetonaatori põhi (kumulatiivsüvend) peab olema suunatud laengu teiste padrunite poole.
Löökpadrun on lõhkeaugus kas esimene või viimane.
Kraavi või süvendi rajamisel moodustatakse lõhketööga ettenähtud sügavuse ja konfiguratsiooniga kaeveõõs (kaevand).
Lõhkeaukude arv, nende asetus ridades ja ridade arv määratakse sõltuvalt kraavi või süvendi mõõtmetest ning lõhatud massi koristamise tingimustest.
Äärmine lõhkeaukude rida peab paiknema süvendi või kraavi põhja piirjoonel.
Puur-lõhketöö parameetrid arvutatakse vastavalt käesoleva eeskirja paragrahvis 18 toodule ning täpsustatakse töö käigus.
Kui lõhketööga rajatud kraavi või süvendi seina projekteeritud kontuuri taga ei tohi olla pragusid, tuleb külg eelnevalt kontuurida vastavalt käesoleva eeskirja paragrahvi 19 sätetele.
Kobestuslaeng ei tohi kontuurlõhele (-praole) olla lähemal kui 0,5 laengu vähima vastupanu joone (W) suurust.
Kui kraavi või süvendi põhi peab olema pragudeta, tuleb põhja jätta kaitsekiht, mille paksus on 5-8 lõhkeaugu läbimõõtu.
Kraav või süvend rajatakse korraga kogu sügavuses või kihtide (astangute) kaupa.
Kuni 4 m sügavusi kraave võib rajada korraga kogu sügavuses.
Kui lõhatava kihi paksus on kraavi laiusest üle kahe korra suurem, tuleb lõhata kihtide kaupa.
Parema põhjatöötluse ja kivimi purustamise seisukohalt tuleb kasutada kaldlõhkeauke kaldenurgaga 60°-75°.
Kraavide ja süvendite rajamisel hoonete ja allmaakommunikatsioonide läheduses tuleb valida selline lõhatava kihi paksus, mis tagab seismilise ohutuse kaitstavale objektile.
Hoone või korstna langetamiseks tuleb koostada projekt, milles määratakse lõhkeaukude arv, nende paigutus, laengute suurused, kasutatavate viidete suurused ja nende paigutus, samuti muud vajalikud parameetrid.
Hoone või tema osa langetamisel tekitatakse lõhkamisega kõigis tugiseintes ja -sammastes purustusvöö.
Hoone täielikuks varisemiseks peab purustusvöö kõrgus olema vähemalt 0,8-1,0 seina paksusest.
Osade kaupa võib langetada kapitaalsete vaheseintega hooneid (ehitisi).
Purustusvöö moodustamiseks puuritakse lõhatavasse seina malekorras kaks rida lõhkeauke.
Lõhkeaukude sügavus on 2/3 lõhatava seina paksusest.
Lõhkeaukude vahekaugus reas on 1-1,4 W; ridade vahekaugus 0,8-1,2 W. Alumine lõhkeaukude rida peab olema maapinnast vähemalt 0,5 m kõrgusel.
Esimene lõhkeauk akna või ukseavast puuritakse 0,7-0,8 W kaugusele avast.
Hoone nurkadesse puuritakse lõhkeaugud 2/3 bisektrissi ulatusest.
Kui langetatava hoone osa on mittelangetatava osaga seotud vahelagede kandetalade või müüritisega, tulevad kandetalad eelnevalt läbi lõigata ja müüritisse puurida kaitstavast objektist ühe meetri kaugusele üks rida lõhkeauke, mis lõhatakse koos langetamislõhkeaukudega.
Laeng tuleb seina paigutada nii, et laengu kese asuks seina keskel.
W - vähima vastupanu joone pikkus (m); W võrdub poole seina või samba paksusega.
Hoonet võib lõhata hetk-, lühiviit- või viittegevusega elektridetonaatorite, mitteelektriliste detonaatorite või pürotehniliste releede abil.
Hetktegevusega detonaatorite kasutamisel variseb hoone kokku oma vundamendile ja rusud võivad kukkuda kuni 1/2 hoone kõrguse kaugusele.
Lühiviit- ja viitlõhkamisega saab hoone langetamise suunda valida ja langetamist suunata.
Kõige ohutumaks ja ökonoomsemaks viisiks on kõikide laengute detoneeriva nööriga initsieerimine ning nendest moodustatud laengugruppide initsieerimine vastava viitega elektri- või mitteelektrilise detonaatoriga.
Kui langetatava hoone läheduses on allmaakommunikatsioone, mis võivad hoone langetamisel tekkivast raputusest viga saada, tuleb need katta liivapadja või palgiriidaga.
Kaitsekilpide asetus hoonete ja korstnate langetamisel.
B - kaitsekilp kildude laialipaiskumise ärahoidmiseks.
Suurte hoonete langetamisel tuleb leida langetamisest tekkiv seismiline efekt.
E e - lõhkeaine erienergia (MJ/kg).
Kui langetatav hoone asub asulas või teiste hoonete vahetus läheduses, tuleb vältida kildude laialipaiskumist ja vähendada õhulööklainet.
Õhulööklaine vähendamiseks tuleb langetatava hoone alumise korruse akna- ja ukseavad katta tihedate laudkilpidega.
Korstnate ja tornide langetamiseks tekitatakse lõhkamisega purustusvöö langetamisepoolses küljes.
Purustusvöö peab olema kiilukujulise laiendusega langetamissuunas ja tema pikkus peab olema 3/5-2/3 langetatava objekti perimeetrist.
Purustusvöö lõhkeaugud puuritakse kahes või kolmes reas.
Alumine rida hõlmab 2/3 korstna perimeetrist, teine rida 1/2 ja üle 5 m läbimõõduga korstnate puhul kolmas rida 1/3-1/4 perimeetrist.
Lõhkeaukude read võivad olla puuritud horisontaalselt või kaldega langetamise suunas.
Lõhkeaukude vahekaugus reas, ridade vahekaugus, lõhkeaugu pikkus ja laengu suurus leitakse analoogselt hoone langetusega.
Kui korsten on seest vooderdatud šamottkividega, mis ei ole seotud korstnajalaga, siis seda vooderdust seina paksusena ei arvestata.
Täpse langetamissuuna tagamiseks ei tohi langetamissuuna vastasküljes purustusvöö tasapinnas ega ka kuni viiekordse seina paksuse ulatuses sellest ülalpool olla tühimikke (uksed, tõmbeluugid).
Kui langetamissuunda ei ole võimalik muuta, tulevad tühimikud vähemalt üks nädal enne langetamist kinni müürida.
Täpse langetamise suuna tagamiseks tuleb puurida esmalt alumise lõhkeaukude rea keskmine auk langetamise suunas ja sellest lähtuvalt ülejäänud augud sümmeetriliselt esimese augu suhtes.
Kui langetatav korsten asub elamute või tööstushoonete lähedal, tuleb purustusvöö katta kildude laialipaiskumise vältimiseks kaitsekilpidega käesoleva paragrahvi lõikes 5 esitatud tingimuste kohaselt.
Vundamente tuleb purustada lõhkeaugulaengu meetodil.
Kui vundament purustatakse korraga kogu kõrguses vertikaallõhkeaukudega, on lõhkeaugu sügavus 4-5 lõhkeaugu läbimõõdu võrra väiksem vundamendi kõrgusest.
Vundamendi kihiviisilisel lõhkamisel on lõhkeaugu sügavus võrdne lõhatava kihi paksusega; alumise kihi lõhkamisel on lõhkeaugu sügavus analoogne vundamendi kogu kõrguses lõhkamisel ettenähtuga.
Vundamendi lõhkamisel horisontaallõhkeaukudega on lõhkeaugu pikkus 0,65-0,7 vundamendi paksusest, kusjuures alumised lõhkeaugud puuritakse 0,3-0,4 m kaugusele vundamendi põhjast.
Lõhkeaukude vahekaugus reas on 1,2-1,5 vähima vastupanu joone W suurusest.
Kitsaste vundamentide puhul tuleb kasutada jaotatud laengut.
Laengud lõhatakse elektrisüütega, detoneeriva nööriga või mitteelektrilisel viisil.
Vastavalt lubatavale seismilise mõju suurusele lähedalasuvatele objektidele võib lõhata hetk- või lühiviittegevusega detonaatoritega.
Enne lõhkamist lõigatakse kas täielikult või osaliselt katki raudbetooni armatuur langetatava ehitise tugevalt armeeritud tugipostides.
Raudbetoonpostides tuleb eelnevalt kindlaks teha armatuuri paigutus ja varraste ristlõike suurus, kuna tavaliselt puudub sellekohane projektdokumentatsioon.
Seejärel määratakse lõikekohad ja lõigatavate varraste arv.
Raudbetoonseinte ja -plaatide purustamisel määratakse vastavalt koristusmehhanismide võimsusele või muudele asjaoludele tuginedes koristatava tüki lubatavad parameetrid ning sellest tulenevalt detailide tükeldusaste.
Lõhkamisega tuleb paljastada armatuur ettenähtud lõikejoont mööda kahe rea lõhkeaukude lõhkamisega.
Ridades paiknevad lõhkeaugud malekorras, ridade kaugus teineteisest b = 0,5 a (a - aukude vahekaugus reas).
Lõhkelaengu suurus leitakse vastavalt kasutatava lõhkeaine erikulule ja lõhkeaugu läbimõõdule tingimusel, et laeng hõlmab 1/3 lõhkeaugu pikkusest.
Õhemates plaatides kasutada kaldlõhkeauke.
Raudbetooni lõhkamisel peab kasutama võimalikult brisantseid lõhkeaineid, sest need eraldavad betooni paremini armatuurist.
Betoonplokkide lõhkamisel vertikaallõhkeaukudega peab lõhkeaugu sügavus olema 0,9 ploki kõrgusest.
Horisontaallõhkeaukudega lõhkamisel (alamtükis) lõhatakse analoogselt käesoleva eeskirja paragrahvi 49 lõigete 2 ja 3 sätetega.
Õhukesi raudbetoonplaate paksusega alla 30 cm võib tükeldada ka piklike välislaengutega, mille mass sõltub tükeldatava plaadi paksusest vastavalt alltoodud tabelile.
Purustatud tükkide gabariit.
Kuni 1,5 m paksuse külmunud kihi kobestamiseks on soovitatav kasutada 50-70 mm läbimõõduga lõhkeauke.
Lõhkeaukude puurimisel jäetakse külmunud kiht 15-20 cm ulatuses läbi puurimata.
Liivase või huumuspinnase lõhkamisel 0,4-0,6 kg/m 3.
Lõhkeaukude parameetrid arvutatakse käesoleva eeskirja paragrahvides 15 ja 16 esitatud meetodil.
Kohtades, kus puurmasinate juurdepääs on raskendatud või tööde maht väike, võib külmunud pinnast kobestada koobaslaengutega, kus koopad moodustatakse kumulatiivlaengutega.
Kumulatiivlaenguga purustatakse ka külmunud ripikuid ja sisendeid, karjääri külmunud ee rinda, samuti rajatakse kraave.
Kui külmunud pinnast lõhatakse kraavis ja on vaja tagada kraavi külgseinte terviklikkus, siis ei või lõhatava kihi paksus ületada kraavi laiust.
Koopa moodustamine kumulatiivlaenguga.
Koobaslaengu lõhkamine.
Ripiku ja sisendi lõhkamine.
Suurema läbikülmumise korral on vaja lõhata kihtide kaupa, kusjuures enne järgmist lõhkamist tuleb koristada eelmise lõhkamisega kobestatud pinnas.
Hüdrolõhkamisel toimub purustamine hüdrolöögi toimel, mis tekib lõhkeaine plahvatusel vees (vedelikus).
Hüdrolõhkamist võib kasutada suurte kivide, betoon- või raudbetoonrajatiste purustamiseks ehitiste sees või nende läheduses, kus laialipaiskuvad kivimitükid või seismiline võnkumine kujutavad olulist ohtu.
Lõhkeaugu sügavus kivis või betoonis suurte tükkide purustamisel peab olema 0,6 -0,7 tüki paksusest ja vähemalt 30-35 cm.
Kui betooni puuritud auk ei ole vettpidav, tuleb seda hõõruda savitampooniga.
Lõhkeauku paigutatakse kolmest-neljast üksteise vastu surutud detoneeriva nööri lõikudest kimp, mille pikkus on 10 cm lühem augu sügavusest.
Detoneerivad nöörid ühendatakse detonaatoriga.
Kui augu sügavus on üle ühe meetri, võib augu põhja detoneeriva nööri otsa paigutada kuni 50-grammise lõhkeaine laengu.
Lõhkeaugu läbimõõt peab olema vähemalt 32-40 mm.
Nii detoneeriv nöör kui ka detonaator peavad olema kaetud veega, mis valatakse lõhkeauku pärast detoneeriva nööri paigaldamist.
Vee taset tuleb kontrollida vahetult enne lõhkamist, vajadusel lisada.
Talvisel ajal lõhkamisel kasutada vedelikuna soolvett (kas keedusoola või ammooniumnitraadi lahust).
Kildude laialipaiskamise täielikuks ärahoidmiseks tuleb lõhatav objekt katta kaitsemattide, hagude, metallplaadi või muu vahendiga.
Raudbetoonrajatiste (vee- või vedelikureservuaarid, punkrid jms) purustamisel tuleb need eelnevalt veega täita, tagades nende veepidavuse ja seejärel paigutada lõhkelaeng võimalikult anuma keskpunkti.
Laengu suurus sõltub purustatava objekti mahust, seina paksusest ja armatuuri tugevusest.
Kännu lõhkamisel tuleb laeng paigutada kas kännu alla pinnasesse puuritud lõhkeauku või kännu puitu puuritud lõhkeauku.
Laengu suurus, lõhkeaugu läbimõõt ja pikkus sõltuvad kännu läbimõõdust, raie vanusest, pinnasest, puidu kõvadusest ja puu juurestiku ehitusest (pinnajuured või süvajuured).
Pinnajuurtega kännu alla tuleb puurida augud 40°-50° nurga all, arvestusega, et laengu keskpunkt paikneb kännu keskel.
Süvajuurtega kännu puhul puuritakse lõhkeauk 60°-70° nurga all võimalikult lähedale peajuurele.
Lõhkeaugu pikkus on 1,5-1,8 kännu läbimõõtu.
Q - lõhkeaine erikulu grammides kännu läbimõõdu 1 cm kohta.
D - kännu läbimõõt (cm).
Kännu alla puuritud lõhkeaugu puhul tuleb määrata lõhkeaine erikulu 1 sm kännu läbimõõdu kohta alljärgneva tabeli andmete alusel.
Kännu lõhkamisel külmunud pinnases tuleb laengut suurendada 10-20% võrra.
Üle 80 cm läbimõõduga kännu lõhkamisel tuleb puurida kännu alla kaks lõhkeauku, teine teiselpool kändu.
Ka suurte peajuurte alla 1,5-2 m kaugusele kännust paigutatakse laengud.
Laengud arvutatakse vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 4 tabelis 4.2 toodud erikulu järgi.
Kõik kännu ja juurte all olevad laengud lõhatakse üheaegselt.
Üksteise lähedal olevad kännud, mille juured ristuvad, tuleb lõhata üheaegselt.
Jääkate tuleb lõhata jääaluste laengutega, mis lastakse sinna läbi jää puuritud aukude.
Lõhkeainena tuleb kasutada veekindlat lõhkeainet, mille tihedus on vähemalt 1,2 kg/dm 3.
Väiksema tihedusega lõhkeaine puhul tuleb laengule lisada vajaliku massiga ballast.
Kui vee sügavus on kuni 2,5 m, siis võetakse laengu uputussügavuseks pool vee sügavusest.
Q - lõhkeaine erikulu (kg/m 3); sõltuvalt jää paksusest, laengu paigutusest, jää purustusastmest ja soovitavast lahvanduse suurusest q = 0,3-0,9 kg/m 3.
Laengud lastakse jää alla augule asetatud ristpuu külge kinnitatud nööri või lati abil.
Jää purustamiseks veealuste laengutega kasutatakse detoneeriva nööriga, elektri- või mitteelektriliste süütega lõhkamisviisi.
Laenguid tuleb lõhata suunaga jõe keskkohast kalda poole, järsu kalda poolt lauge kalda poole ja piki jõge vastu voolu suunda.
Jää liikumise ajal rüsijää ja ummikute vältimiseks võib üksikuid suuri jäätükke purustada kaldalt või vahetult kaitstavalt objektilt (sillalt) pealevisatavate laengutega.
Visatavate laengute puhul peab kasutama tulesüütega lõhkamist.
Süütenööri pikkus peab olema vähemalt 15 cm ja mitte suurem kui 25 cm.
Visatava laengu mass ei või ületada 3 kg.
Laeng tuleb visata võimalikult purustatava jäätüki keskele.
Tuleb arvestada rüsijää liikumise suunda ja kiirust.
Ummiku likvideerimisel tuleb laeng (ud) paigutada kohta, kus vee vool ja tuul soodustavad purustatud jää eemaldamist.
Tee rajamisel läbi mägede toimuvad lõhketööd ja laengute parameetrite arvutus vastavalt käesoleva eeskirja paragrahvide 16, 18 ja 19 sätetele.
Sõltuvalt lõhatava pinnase iseloomust, eemaldatava kihi paksusest, töö mahust või lõhkamise kohast tuleb kasutada lõhatavale pinnasele (objektile) paigaldatavaid välislaenguid või lõhkeaugulaenguid.
Paksemad kihid ja kõvemad kivimid lõhatakse lõhkeaugu meetodil.
Lõhkamisega tuleb tagada kivimite vajalik purustusaste, et kasutatavate kaevemehhanismidega saaks purustatud kivimi eemaldada.
Lõhkeaine erikulu pinnase välislaenguga lõhkamisel on 2,0-4,0 kg/m 3, laengute vahekaugus 3-4 ettenähtud kobestussügavust ja ridade vahekaugus 2,5-3 kobestussügavust.
Lõhkelaengute suurus tuleb arvutada vastavalt käesoleva eeskirja paragrahvides 16-21 toodud valemitele.
Lõhkeaine erikulu sõltub vee sügavusest ning ületab 1,3-2 korda lõhkeaine erikulu analoogse kivimi lõhkamisel pealmaatingimustes.
Ülepuure pikkus peab olema vähemalt 20 lõhkeaugu läbimõõtu, topise pikkus vähemalt 0,5 m, kuid mitte üle 0,3 lõhkeaugu pikkusest.
Kui lõhatav pinnas on kaetud liiva või kruusaga, siis tuleb ülepuure pikkust suurendada lõhkeaukude osalise täitumise tõttu liiva ja kruusaga.
Soovitatavad parameetrid esitatakse käesoleva paragrahvi tabelis „Lõhketöö parameetrid veealusel lõhkamisel“.
Lõhkeainena tuleb kasutada veekindlat lõhkeainet.
Lõhkeaine tihedus peab töö hõlbustamiseks olema 1,2-1,25 kg/dm 3.
Lõhkelaengud tuleb initsieerida elektridetonaatorite, mitteelektriliste detonaatorite või detoneeriva nööri abil.
Elektridetonaatorite juhtmed ja mitteelektriliste detonaatorite torukesed peavad ulatuma vähemalt 2 m üle veepinna.
Elektridetonaatori juhtmete ühendus peab olema tehtud veekindlate hülssidega.
Mitteelektriliste detonaatoritega lõhkamisel peab iga lõhkeaugus oleva detonaatori viiteaeg olema suurem kogu seeria detonaatori (te) initsieerimiseks vajalikust ajast.
Kui vee sügavus on üle 20 m, tuleb katsetada kasutatavate detonaatorite veekindlust vastavalt lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamise ohutuseeskirja nõuetele.
Metalli purustatakse nii välis- kui ka lõhkeaugulaenguga.
Välislaenguga purustatakse metallkonstruktsioone purustatava metalli paksusega kuni 15 cm.
Metalli töötlemine hõlmab metallide keevitamist, torude valtsimist, stantsimist, pulbriliste metallide pressimist, metalli välispinna tugevdamist ja muid operatsioone.
Lõhkeaugulaengutega purustamisel tuleb puurida lõhkeaugud sügavusega 0,6 -0,7 purustatava konstruktsiooni paksusest ja läbimõõduga 25-35 mm.
Lõhkeaukude vahekaugus on 1-1,5 lõhkeaugu sügavust, kuid mitte üle 40 cm.
Lõhkeaugud tuleb topistada kuiva sõmera liivaga.
Topise pikkus peab olema vähemalt 0,3 lõhkeaugu pikkust.
Ühe lõike sooritamiseks vajalikud lõhkeaugud lõhatakse hetkviitega laengutega.
Teraskonstruktsiooni lõhkamisel välislaenguga on lõhkeaine erikulu kuni 4 cm paksuse terasplaadi puhul 20-25 g/cm 2 ja üle 4 cm paksuse terasplaadi puhul 40-50 g/cm 2.
Terastrossid, latid ja talad tuleb purustada lõhatava detaili vastaspooltele ja teineteise suhtes kohakuti olevate hetkviitega lõhatavate laengutega.
Terastrossi purustamiseks on lõhkeaine erikulu kuni 4 cm läbimõõduga trossi puhul 50 g/cm 2 ja üle 4 cm läbimõõduga trossi puhul 80-100 g/cm 2.
Metalli purustamiseks peab kasutama suure brisantsuse ja detonatsioonikiirusega lõhkeainet.
Lõhkelaeng peab olema surutud tihedalt vastu purustatava objekti pinda.
Plahvatuskeevitusega ühendatakse üldjuhul metallid, mida termilise menetlusega ei ole võimalik omavahel ühendada.
Keevituseks paigutatakse lõhkelaeng pealekeevitatava metallplaadi või elemendi peale.
Lõhkeaine erikulu on 0,7-1,0 pealekeevitatava metalli massist.
Kasutatava lõhkeaine tihedus (kg/dm 3).
Laeng tuleb paigutada paberist, papist või puidust vormi.
Vormi mõõtmed peavad igast küljest tagama pealekeevitatavast plaadist ülekatte 1,5-2 laengu kõrguse ulatuses.
Detail või toorik, millele peale keevitatakse, peab asuma kindlal alusel ja vajaduse korral olema kinnitatud.
Pealekeevitatav plaat paigutatakse samast materjalist tugiribadele ja ta võib asetseda tooriku suhtes paralleelselt või kaldu.
Laeng initsieeritakse detonaatorist või detoneerivast nöörist.
Paralleelselt ja kaldu asetatud plaadi keevitamine.
Plahvatusega stantsimisel määratakse laengu suurus katseliselt.
Õhukeseseinaliste detailide stantsimisel tuleb kasutada musta püssirohtu, raskeltstantsitavate metallide ja paksuseinaliste detailide stantsimisel tugevajõulisi lõhkeaineid.
Stantsida võib kontaktmenetlusega, kus lõhkeaine on vahetus kontaktis stantsitava metalliga, või kontaktitu menetlusega, kus plahvatusenergia antakse edasi õhu, vee (vedeliku) või pulbri kaudu.
Metalldetailide kuumtöötlusel tuleb kasutada pulbermenetlust.
Torude plahvatusega valtsimisel määratakse laengu suurus katseliselt, kuna see oleneb kasutatavast lõhkeainest ja lõhkamise tehnoloogiast, sõltub valtsitava toru läbimõõdust, seina paksusest ja materjalist, torulaua paksusest ja agregaadi töötingimustest.
Torude vertikaalasendi korral tuleb laengud kinnitada, et vältida nende kukkumist torusse või torust välja.
Toru valtsimise skeem.
Gaasi- ja naftafontäänide kustutamiseks.
Iga torpedeerimise kohta tuleb koostada tehniline projekt, milles on määratud laengu suurus, torpeedo konstruktsioon, tööde teostamise kord ja ohutusmeetmed.
Q - lõhkeaine erikulu (kg/m 3); orienteeruvalt q = 0,7 μ, kus μ on lõhatava kivimi tihedus (t/m 3).
Λ = l l /d - laengu pikkuse suhe tema läbimõõtu.
Torpeedo materjal ja ehitus peavad välistama puuraugus oleva vedeliku tungimise torpeedosse.
Σ - lubatav surve silindri seinale; terastoru korral σ =1000 kg/cm 2.
Torpeedo läbimõõt peab olema 25 mm väiksem puuraugu läbimõõdust.
Torpeedo pikkus peab olema võrdne moodustatava laiendi pikkusega.
Enne torpeedo puurauku laskmist peab puuraugu korrasolekut kontrollima samasuguse läbimõõduga metallsilindri allalaskmisega vajalikku sügavusse.
Puurauku jäänud murdunud puurkrooni purustamiseks või puuraugu seina pressimiseks tuleb kasutada erikujulisi torpeedosid.
Puurkrooni purustamiseks tuleb kasutada kumulatiivset laengut, selle tüki seina pressimiseks (ka purustatud puurkrooni osade seina pressimiseks) aga koonilise otsaga torpeedosid, nii et torpeedo mahuks puuraugu seina ja seina pressitava osa vahele.
Torpeedos peab kasutama suure brisantsuse ja tihedusega veekindlat lõhkeainet.
Torpeedolaengu tihedus peab olema vähemalt 1,5 korda suurem puuraugus oleva vedeliku erikaalust.
Filtrite puhastamiseks kasutatakse detoneeriva nööri lõikudest tehtud laenguid.
Olenevalt puuraugu läbimõõdust võib detoneeriv nöör olla ühe-, kahe- või kolmekordne (DN margiga 10-12 g/m).
Detoneerivast nöörist laengu pikkus peab võrduma filtri pikkusega.
Filtri vigastamise ärahoidmiseks võib kasutada nõrgemat laengut ning teha mitu lõhkamist.
Puuraugu demonteerimisel manteltorude keermete kinnijäämisel tuleb lõhata detoneeriva nööri lõik vahetult kinnijäänud keerme kohal.
Samaaegselt peab olema rootoriga antud torudele pöördemoment lahtikeeramise suunas.
Kui puuraugu demonteerimisel ei õnnestu torusid lahti keerata, siis tuleb allpool kinnijäänud keeret toru läbi lõigata.
Selleks kasutatakse kumulatiivset torulõikajat, mille kumulatiivne osa on hermetiseeritud.
Torpeedo tuleb puurauku lasta ühtlase kiirusega.
Trossile peab olema tehtud märge torpedeerimissügavuse kohta.
Torpeedo tuleb lõhata elektriliselt.
Elektrijuhtmed peavad olema kinnitatud torpeedo tõstetrossi külge.
Lõhkekohast kõrgemal ja madalamal olevate manteltorude kaitseks plahvatusest tekkiva hüdrolöögi eest võib kasutada õhumullidest kilpi, mis saadakse suruõhu pumpamisega vajalikku kohta lõhkamise momendil.
Puuraugu perforeerimine on kumulatiivlaengute lõhkamisega puuraugu manteltoru ja torutaguse tamponaažkihi augustamine (mulgustamine) toodetava maavara vähemtootlike kihtide kohal.
Laengute suurus ja kuju tuleb valida vastavalt manteltoru läbimõõdule, tema seina paksusele ja materjalile.
Lõhketöö tegemisel ehitistes ja nende vahetus läheduses tuleb kasutada kaitsemeetmeid, mis väldivad lõhatud massiivi ohtlikku laialipaiskumist ja õhu lööklainet, hoiavad ära ohtliku seismilise võnkumise, vähendavad tolmu ning mürgiste plahvatusgaaside teket.
Kaitstav objekt kaetakse kaitsekilbi või kaitsematiga.
Kontuurlõhe (-prao) tegemisega kaitstava objekti ette.
Mürgiste plahvatusgaaside teket tuleb vähendada tasakaalustatud hapnikubilansiga lõhkeainete kasutamisega ja lõhatud massiivi kiire koristamisega.
Tolmu teke tuleb viia miinimumi puurimistolmu ja muu ehitusplatsil oleva tolmu niisutamisega enne lõhkamist.
Ehitistes lõhkamisel peab lõhatava ehitise osas olema elektrivool välja lülitatud ning surveseadmetes ja torustikes rõhk alandatud ühe atmosfäärini.
Tuleb kasutada detoneeriva nööriga lõhkamist ja detoneeriva nööri initsieerimiseks mitteelektrilisi detonaatoreid.
Kildude laialipaiskumise ärahoidmiseks tuleb lõhatav pind, vajadusel ka kaitstav objekt katta kaitsekilpide või -mattidega.
Kaitsekilbid valmistatakse puidust või metallist, kaitsematid vanadest autorehvidest, traatvõrgust, kapronkalavõrgust, hagudest.
Seismiliselt ohutu laeng arvutatakse vastavalt lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamise ohutuseeskirja punktide 299-304 sätetele.
Seismiliselt ohutu laeng tuleb vajaduse korral määrata igas lõhketöö tegemise piirkonnas eraldi.
Seismiliselt ohutu laeng Eesti põlevkivimaardla tingimustes arvutatakse käesoleva eeskirja lisas 3 esitatud valemite järgi.
Kui kaugus lõhkekohast kaitstava objektini on vähem kui 50 m, siis korraga lõhatava (ühe viitega) laengu (momentlaengu) massi ei arvutata, vaid määratakse alljärgneva tabeli 4.5 järgi, sõltuvalt objektile tekitada lubatavatest kahjustustest.
Kahjustuse suurust iseloomustab kahjustuskoefitsient.
Tabelis toodud kahjustuskoefitsiente kasutatakse tellis- ja paneelehitiste puhul.
0,48 - tekivad suured praod, võib esineda müüritise purunemist.
Muinsuskaitsealaste ja unikaalsete ehitiste ning elektroonikaseadmete vahetus läheduses lõhkamisel tuleb laengu massi määramisel lähtuda minimaalsetest kahjustuskoefitsientidest (väiksematest kui 0,03).
Arvutatud ohutu laengu suuruse ja seismilise mõju kontrollimiseks tuleb ohustatud objektide juures vajadusel läbi viia seismograafilisi mõõtmisi.
Võnkekiiruste mõõtmine peab toimuma Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni poolt selleks otstarbeks lubatud seismograafiga (vibromonitoriga).
Ühe seismograafiga mõõtmisel tuleb läbi viia objekti enamohustatud punktidest vähemalt kaks mõõtmist.
Mitme seismograafiga mõõtmisel võib mõõtmiste arvu vähendada.
Elektridetonaatorite iseenesliku rakendumise vältimiseks elektriülekandeliinide poolt tekitatava madalsagedusliku elektromagnetvälja mõjul, ei tohi elektrilõhkamise kaugused elektriülekandeliinidest olla väiksemad tabelis 4.6 toodud vähimatest ohututest kaugustest.
Tabelis toodutest väiksematel kaugustel lõhkamisel tuleb kasutada mitteelektrilisi lõhkamisvahendeid.
Elektridetonaatorite iseenesliku rakendumise vältimiseks raadiosagedusliku elektromagnetilise kiirguse mõjul ei tohi elektrilõhkamise kaugused raadio- ja televisioonisaatjatest olla väiksemad tabelites 4.7-4.10 toodud vähimatest ohututest kaugustest.
Tabelis toodutest väiksematel kaugustel lõhkamisel tuleb kasutada mitteelektrilisi lõhkamisvahendeid või saatja ajutiselt (lõhketööde tegemise ajaks) välja lülitada.
Elektridetonaatorite iseenesliku rakendumise vältimiseks mobiilsete raadiosageduslike sidevahendite töö mõjul on keelatud mobiilsete sidevahendite kasutamine lähemal kui tabelis 4.11 toodud elektrilõhkamise vähimad ohutud kaugused.
Vastavad sidevahendid (mobiil- ja raadiotelefonid jms) tuleb elektrilõhkamise piirkonnas välja lülitada.
Vältimaks elektridetonaatorite iseeneslikku rakendumist radarnavigatsiooniseadmete töö mõjul, on elektrilõhkamine lähemal kui 600 m statsionaarsetest lennujuhtimis- ja navigatsiooniradaritest keelatud.
Hüdrolöögi ohutu kaugus veealusel lõhkamisel vees olevatele inimestele määratakse lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamise ohutuseeskirja punkti 320 alusel.
Vees elutsevatele elusolenditele mõjub kahjustavalt plahvatusega kaasnev hüdrolöök.
E oh - ohutu hüdrolöögi voog antud liigile (J/m 2).
H v - vee sügavus (m).
Lõhkeaine plahvatusel tekkiva õhulööklaine mõju ohutu kaugus tuleb määrata vastavalt lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamise ohutuseeskirja punktide 305-313 sätetele ja ülerõhu suurus mõõta Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni poolt selleks otstarbeks kasutamiseks lubatud mõõteriistaga (vibromonitoriga).
Ebasoodsate meteoroloogiliste tingimuste, nagu tugeva tuule, madala ja tiheda pilvituse, õhu temperatuuri järsu languse ja inversioonikihi esinemise korral võib õhulööklaine mõju märgatavalt tugevneda.
Lõhketööde tegemine tuleb sellisel juhul peatada või ohutuid kaugusi suurendada (kahekordistada).
Ilutulestik käesoleva eeskirja mõistes on vaatemäng, mis põhineb pürotehniliste ainete põlemisel tekkivatel valgus-, suitsu- ja heliefektidel.
Ilutulestikku võib korraldada, kui on täidetud pürotehniliste toodete käitlemise eeskirja (TTL 1998, 370/371, 1591) punktide 95, 96, 100, 101, 102, 103, 104, 105, 106, 107, 109, 111, 112, 113, 114, 115, 116, 117, 118, 119, 120, 121, 122, 123, 124, 125, 126, 127, 128, 129, 130, 131 ja käesoleva eeskirja nõuded.
Ilutulestiku tegemise kohas peab olema vähemalt kaks tulekustutit minimaalse tulekustutusaine massiga 6 kg.
Tuule kiirusel üle 9 m/s tohib teha ainult maapealset ilutulestikku ja tuule kiirusel üle 12 m/s tuleb ilutulestiku tegemine peatada või ära jätta.
Ilutulestiku ettevalmistamisel ja läbiviimisel peab osalema vähemalt kaks inimest, kellest üks peab olema ilutulestiku korraldamise eest vastutav isik - pürotehnik ja teine vähemalt 18 aasta vanune isik, kes töötab vastutava isiku juhendamisel ning kellele tööandja on taganud vajaliku väljaõppe.
Ilutulestiku ohtlikus alas ei tohi olla ühtegi eriti tuleohtlikku objekti: rookatusega hoonet, varaaita, kergsüttivate vedelike ja/või materjalide hoidlat või ladu ja sidevõrkude antenni.
Erandkorras võib Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni loal ning objekti omaniku ja Päästeameti kooskõlastusel ilutulestiku ohtlikus alas asuda tuleohtlik objekt, mille ohutuse tagamiseks on rakendatud täiendavaid meetmeid.
Ilutulestiku puhul, kus kasutatakse pauguefektidega pomme ja läbiviimise koht on kaitstavale objektile lähemal kui neljakordne ohtliku ala suurus, tuleb haigla, polikliiniku, sanatooriumi, teatri, kiriku, kooli ja/või lasteaia asumisel selles tsoonis ilutulestiku läbiviimine kooskõlastada eespool nimetatud asutustega.
Ilutulestiku tegemine laevadel tuleb eelnevalt kooskõlastada Keskkonnainspektsiooniga.
Kõik süütamised peavad olema elektrilised.
Ilutulestiku tegemisel paadilt, parvelt või ujuvpontoonilt tuleb jälgida, et laengute plahvatuse tagasilöögist ei kaotaks ujuvvahend stabiilsust.
Pürotehnik peab kandma päästevesti.
Enne ilutulestiku algust tuleb uurida kohaliku meteoroloogiajaama andmeid tuule kiiruse ja suuna kohta.
Kui tuule suund on pealtvaatajate poole, tuleb valida teine ohutu koht või asetada torud kaldu vastu tuule suunda.
Ilutulestiku läbiviijatel peab olema kaasas esmaabipakk.
Ilutulestikku tohib alustada siis, kui ilutulestiku eest vastutav isik on kontrollinud ja veendunud ilutulestiku ala ohutuses.
Tõrkelaengud hävitatakse vastavalt pürotehniliste toodete hävitamise nõuetele.
Ilutulestikku läbiviivad isikud peavad kandma kaitsekiivreid.
Pürotehnilise toote kasutusloa annab välja Tehnilise Järelevalve Inspektsioon (vorm nr 1, lisa 4).
Ilutulestiku projekt peab olema koostatud vastavalt vormile (vorm nr 2, lisa 5).
Katsetamine käesoleva eeskirja mõistes on toiming, mille käigus määratakse pürotehnilise toote keemilis-füüsikalised parameetrid.
Pürotehnilisi tooteid võib katsetada, kui on täidetud pürotehniliste toodete käitlemise eeskirja punktide 88, 89, 90, 91, 92, 93, 94 nõuded.
Tooted ei tohi sisaldada suure mürgisuse või tugeva sööbiva toimega ainet.
Pürotehnilisi tooteid tuleb katsetada selleks ettenähtud kohas või spetsiaalsel stendil.
Katsetamisel ei tohi viibida kõrvalisi isikuid.
Katsetamisi läbiviivad isikud peavad olema Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni eksamikomisjoni poolt atesteeritud pürotehnikud.
Katsetamisel peab kasutama ettenähtud isikukaitsevahendeid (kiiver, kaitseprillid või -mask, kindad, laengu tekid, eririietus jne).
Staatilise elektri vältimiseks kasutatakse laboratooriumihoones ainult puuvillasest riidest valmistatud töörõivaid.
Töörõivaste konstruktsioon peab vältima lõhkematerjalitolmu või -terade kogunemist rõivadetailide õmbluskohtadesse.
Töörõivastel ei tohi olla väljapoole avanevaid taskuid ning töörõivastel ei tohi olla metallist nööpe ega lukke.
Jalanõudena kasutatakse laboratooriumis töötamise ajal vildist või kummist tallaga jalatseid, mis väldib staatilise elektrilahenduse tekke, kui töötaja liigub ruumis.
Katsetusteks kasutatav inventar ei tohi põhjustada pürotehniliste segude ja toodete initsieerimist.
Hävitamine käesoleva eeskirja mõistes on toiming, mille käigus pürotehniline toode või segu põletatakse, leostatakse või demonteeritakse selleks spetsiaalselt ettevalmistatud ohutus kohas.
Pürotehnilisi tooteid võib hävitada, kui on täidetud pürotehniliste toodete käitlemise eeskirja punktide 135, 136, 137, 138, 139, 142, 143, 144, 146, 147, 148, 149, 150, 151, 153 ja käesoleva eeskirja nõuded.
Hävitamiskoht peab olema eelnevalt ettevalmistatud.
Hävitamiskoha pinnas ei või olla põlev (süttiv), seal ei tohi olla kuivanud puu juuri, kulu, lahtiseid kivitükke, kergsüttivaid vedelikke ja aineid.
Hävitamiskohas peab olema vähemalt üks tulekustuti minimaalse tulekustutusaine massiga 6 kg.
Hävitamiskoht peab olema ohtliku ala valvuritele hästi nähtav ja juurdepääsud sellele kergesti tõkestatavad.
Hävitamiskohta võib tuua ainult samal päeval hävitatavad pürotehnilised tooted.
Hävitamist ootav pürotehniline toode peab olema kaitstud sädemete ja paiskuvate kildude eest ning asuma hävitamiskohast vähemalt 50 m kaugusel.
Pürotehnilisi tooteid tuleb hävitada põletamisega või vees lahustamisega (kui segu komponendid on vees lahustuvad, mille tagajärjel segu pärast kuivamist pole võimeline ilma õhuhapnikku kasutamata põlema).
Süütamiseks tuleb kasutada elektrisütikut või 1 m pikkust süütenööri minimaalse põlemisajaga τ = 60 s/m.
Süütenööri põlemisaeg peab olema ametlikult fikseeritud toote spetsifikatsioonis.
Süütamine peab toimuma alttuulepoolsest otsast.
Pürotehnilised tooted, mis lahustuvad vees, hävitatakse vees leostamisega 30 min kuni ühe ööpäevani, olenevalt lahustumise kiirusest.
Seejärel vesi utiliseeritakse ja lahustumatud komponendid põletatakse järgides käesoleva paragrahvi lõike 7 nõudeid.
III, IV, T klassi pürotehniliste vahendite hävitamist võib sooritada ka maasse kaevatud ühe meetri sügavuses augus või spetsiaalses blindaažis lõhkamise või põletamise teel.
Hävitamist võivad läbi viia Tehnilise Järelevalve Inspektsioonis atesteeritud isikud.
Vajaduse korral peab kasutama isikukaitsevahendeid (kiiver, kaitseprillid või -mask, killu- või kuulivest, kindad, eririietus jne).
Ohtliku ala valvurid on asunud neile määratud kohtadele.
Hävitamisele toodud pürotehniliste toodete sattumine kõrvaliste isikute kätte peab olema välistatud.
Käesolev määrus jõustub 1. aprillil 2001. aastal.
Laengutihedus (väiksem või suurem kui 0,9).
Eesti põlevkivimaardla kaevandustes ja karjäärides lõhketööde projekteerimisel võib maksimaalseis seismiliselt ohutuid laengu (viitegrupi) suuruseid sõltuvalt kaevandamistingimustest arvutada tabelites L.1 ja L.2 esitatud arvutusvalemitega.
V maks - ohustatud objekti maksimaalne lubatud võnkekiirus (mm/s).
Suurvee perioodil tuleb pinnases paiknevate objektide jaoks arvutatud maksimaalset seismiliselt ohutut laengu (viitegrupi) suurust vähendada 1,5 korda.
Määrus kehtestatakse „Tolliseaduse“ (RT I 1998, 3, 54; 1999, 86, 782; 97, 859; 102, 907) paragrahvi 42 lõike 4 ja paragrahvi 55 lõike 2 alusel.
Määrust rakendatakse Eesti Vabariigi kaitseväe, piirivalve ja päästemeeskondade ning Kaitseliidu (edaspidi üksus) veokite, kauba ja isikkoosseisu asjade tollivormistusel, samuti Kaitseministeeriumi poolt kaitseväele ja Kaitseliidule hangitava kauba tollivormistusel.
Määrus ei laiene alkoholi, tubaka ja tubakatoodete tollivormistusele.
Määrust rakendatakse ka välisriikide sõjalaevade, -lennukite ja muude sõjaväeveokite, päästemeeskondade veokite ja kauba ning välisriikide sõjaväelaste ja päästemeeskondade isikkoosseisu asjade tollivormistusel, kui välisleping ei sätesta teisiti.
Üksuste veokite, kauba ja isikkoosseisu asjade tollivormistuse läbiviimisel kasutatakse lihtsustatud tollivormistust, asendades kaubadeklaratsiooni käesoleva määruse lisas toodud varustuse nimekirjaga (edaspidi nimekiri), kusjuures kaubadeklaratsiooni aktsepteerimise kuupäevaks loetakse nimekirja tolli poolt aktsepteerimise kuupäev.
Kui sooritatakse tehing, mille objektiks on paragrahvis 4 sätestatud nimekirjas loetletud kaup, esitatakse tehingu objektiks oleva kauba kohta tollieeskirjades ettenähtud korras täidetud kaubadeklaratsioon (edaspidi lisadeklaratsioon) ning tasutakse impordi- ja ekspordimaksud.
Kaitseministeerium või Siseministeerium esitab lisadeklaratsiooni oma asukohajärgsele tolliinspektuurile.
Tehingu kohta tehakse nimekirja tabeli lahtrisse „Märkused“ vastav märge.
Lisadeklaratsioon esitatakse tehingu objektiks oleva kauba Eesti tolliterritooriumile toimetamise päevale järgneva 30 kalendripäeva jooksul.
Lisadeklaratsiooni võib esitada ka perioodiliselt eelmisel kuul tehtud tehingute kohta iga kuu 10. kuupäevaks.
Õppustel või päästetöödel äratarvitatud või hävinenud mootorsõidukite, sõjalaevade ja -lennukite kohta tuleb esitada paragrahvis 5 nimetatud lisadeklaratsioon.
Õppustel või päästetöödel äratarvitatud või hävinenud muude kaupade puhul lisadeklaratsiooni ei esitata.
Õppustel või päästetöödel kaupade äratarvitamise või hävimise kohta tehakse nimekirja tabeli lahtrisse „Märkused“ vastav märge.
Nimekiri koostatakse enne tollipiiri ületamist ja selle kinnitab üksuse ülem või tema volitatud isik või Kaitseministeeriumi või Siseministeeriumi volitatud isik (edaspidi vastutav isik).
Nimekiri täidetakse eesti või inglise keeles masinakirjas või käsitsi trükitähtedega.
Tollipiiri ületamisel esitab vastutav isik tollile aktsepteerimiseks nimekirja kahes eksemplaris.
Eriluba nõudva kauba puhul esitatakse koos nimekirjaga vastav eriluba.
Nimekiri aktsepteeritakse tollis ja selle üks eksemplar tagastatakse esitajale ning teine eksemplar edastatakse paragrahvis 5 nimetatud tolliinspektuurile.
Kui üksuse isikkoosseisul on kaasas kaupa, mida ei ole nimekirja kantud, lähtutakse tollivormistusel reisijate tollieeskirjast.
Kui vastutav isik esitab nimekirja, milles sisalduva teabe kohta on vastavalt „Riigisaladuse seadusele“ (RT I 1999, 16, 271; 82, 752) märge „täiesti salajane“, „salajane“ või „konfidentsiaalne“ ning kaupu on kirjeldatud sõnadega „Kaitseotstarbeline kaup“, siis aktsepteerib toll nimekirja ilma kaupu ja saatedokumente kontrollimata.
Kui esitatakse lisadeklaratsioon, määratakse kaubapositsioon Eesti kaupade nomenklatuuri alusel deklareeritud kaupadest kõige kallima kauba järgi ning koos lisadeklaratsiooniga ei esitata tollile tollieeskirjades ettenähtud lisadokumente.
Veokite ja kauba tolliterritooriumilt väljaveol esitatud nimekirja ning veokite ja kauba tolliterritooriumile sisseveol esitatud nimekirja vastavust võrdleb ja lisadeklaratsiooni esitamise üle teostab järelevalvet paragrahvis 5 nimetatud tolliinspektuur.
Käesoleva seadusega määratakse riigilõivuga maksustatavad toimingud, kehtestatakse riigilõivu arvestamise ja tasumise korra alused, riigilõivumäärad ning kontroll riigilõivu võtmise üle.
Riigilõiv on käesoleva seadusega kehtestatud määras tasumisele kuuluv summa juriidiliste toimingute tegemise, avalduste läbivaatamise ja dokumentide väljastamise eest.
Riigilõivuga maksustatav toiming (edaspidi toiming) käesoleva seaduse tähenduses on juriidiline toiming, avalduse läbivaatamine või dokumendi väljastamine, mille eest käesolev seadus näeb ette riigilõivu tasumise.
Muud käesoleva seadusega ettenähtud toimingud.
Riigilõivu maksja käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, juriidiline isik, asutus või välismaa äriühingu filiaal, kes on kohustatud toimingult tasuma riigilõivu.
Riigilõivu võtja käesoleva seaduse tähenduses on valitsus- ja kohaliku omavalitsuse asutus, valitsusasutuse hallatav riigiasutus ja kohaliku omavalitsuse asutuse hallatav asutus, kohus, valla- või linnasekretär, kes teostab riigilõivuga maksustatud toimingu.
Aukonsuli poolt tehtavatelt käesolevas seaduses sätestatud toimingutelt riigilõivu ei võeta.
Aukonsuli poolt tehtavate käesolevas seaduses sätestatud toimingute tegemise eest võib aukonsul võtta tasu käesolevas seaduses sätestatud riigilõivumäära piires ja välisministri määratud ulatuses.
Aukonsuli poolt võetavatest tasudest moodustuvad rahalised vahendid aukonsulaadi halduskulude katteks.
Riigilõiv laekub riigieelarvesse.
Notariaadiseaduse (RT I 1993, 45, 640; 1994, 5, 49; 93, 1571; 1995, 61, 1028; 1996, 23, 456; 38, 752; 80, 1435) paragrahv 60 alusel valla- või linnasekretäri poolt dokumentide ärakirjade või väljavõtete õigsuse, dokumentidel isikute allkirjade ehtsuse ning volikirjade tõestamise eest võetav riigilõiv laekub valla- või linnaeelarvesse.
Riigilõiv tasutakse enne avalduse esitamist, toimingu sooritamist või dokumendi väljastamisel.
Paragrahvides 88 1 ja 100 nimetatud toimingute sooritamisel tasutakse riigilõiv tollieeskirjadega impordi- ja ekspordimaksude tasumiseks sätestatud korras, sellisel juhul on Tolliametil riigilõivu tasumise tähtaja pikendamisel õigus nõuda riigilõivu maksjalt tollieeskirjadega sätestatud korras tagatist tasumisele kuuluva summa ulatuses.
Riigilõiv tasutakse Eesti kroonides, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahvis 8 sätestatud juhul.
Kuni 100 krooni suuruse riigilõivu on maksja soovil riigilõivu võtja kohustatud vastu võtma sularahas.
Kohtus menetletavates asjades, kus hageja on riigilõivust vabastatud, tasub hagi rahuldamisel kogu riigilõivu kostja vastavalt rahuldatud hagisummale.
Riigilõivu tasumisel näidatakse maksekäsundil või muul riigilõivu tasumist tõendaval dokumendil toimingu nimetus, mille eest riigilõivu tasuti, või viide käesoleva seaduse sättele, mille alusel riigilõivu tasuti.
Riigilõivu tasumisel märgitakse riigilõivu tasumist tõendavale dokumendile isiku nimi, kelle eest riigilõivu tasutakse.
Riigilõivu tasumist tõendavat dokumenti ei pea esitama, kui riigilõivu võtval asutusel on võimalik kontrollida riigilõivu laekumist elektroonilisel teel.
Maksuamet avaldab oma veebilehel eespool nimetatud asutuste nimekirja.
Riigilõivu tasumise kontrollimise ning riigilõivu sularahas vastuvõtmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel rahandusminister määrusega.
Välisesindustes tehtavatelt toimingutelt tasutakse riigilõiv esinduse asukohariigi valuutas või Vabariigi Valitsuse poolt määratud korras muus välisvaluutas.
Eesti välisesindustes tehtavatelt toimingutelt tasumisele kuuluva riigilõivu määrad välisvaluutas arvutatakse vastavalt toimingu teostamise kuu esimesel tööpäeval kehtinud Eesti Panga valuutakursile.
Eesti välisesinduses tehtavatelt toimingutelt võetava riigilõivu määra välisvaluutasse arvutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Eesti riigipiiril viisataotluse menetlemise eest tasumisele kuuluva riigilõivu määrad välisvaluutas arvutatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Riigilõivu võtjate poolt täiendava tasu võtmine riigilõivuga maksustatud toimingu eest on keelatud.
Riigilõivu tasunud isikul on õigus taotleda tasutud riigilõivu tagastamist käesoleva seaduse § 15 alusel kahe aasta jooksul tasumise päevast arvates.
Riigilõivu tagastamise taotlemisel esitatakse riigilõivu võtnud asutusele kirjalik avaldus ja riigilõivu tasumist tõendav originaaldokument.
Avaldus peab vastama käesoleva seaduse § 12 lõike 4 alusel antud määruses sätestatud nõuetele.
Originaaldokumenti ei pea esitama juhul, kui riigilõivu võtnud asutusel on võimalik kontrollida riigilõivu laekumist elektroonilisel teel.
Riigilõivu võtnud asutus teeb otsuse taotluse kohta 10 kalendripäeva jooksul taotluse saamisest arvates.
Riigilõivu võtnud asutus väljastab taotlusega nõustumisel Maksuametile tagasimakse teostamiseks tõendi.
Riigilõivu tasumist tõendav dokument, kui see esitati, tagastatakse taotlejale.
Maksuamet tagastab riigilõivu 20 kalendripäeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tõendi saamisest arvates.
Riigilõivu tagastamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel rahandusminister määrusega.
Kohtus menetletavas asjas tasutud riigilõivu tagastab Maksuamet kohtumääruse alusel.
Käesoleva seaduse §-de 88 1 ja 100 alusel tasutud riigilõivu tagastab Tolliamet tollieeskirjadega impordi- ja ekspordimaksude korrigeerimiseks sätestatud korras.
Kui riigilõiv on tasutud välisesinduses, on riigilõivu tasunud isikul õigus nõuda riigilõivu tagastamist vastavas välisesinduses, esitades käesoleva seaduse paragrahv 11 lõikes 2 nimetatud dokumendid.
Välisesindus teeb otsuse riigilõivu tagastamise taotluse kohta 10 kalendripäeva jooksul.
Riigilõivu tagastamise taotlusega nõustumisel tagastab välisesindus riigilõivu ja riigilõivu tasumist tõendava dokumendi 30 kalendripäeva jooksul välisesindusele tõendi ja avalduse esitamisest arvates, tehes riigilõivu tasumist tõendavale dokumendile märke tagastatud summa kohta.
Taotlusega mittenõustumisel tagastatakse riigilõivu tasumist tõendav dokument.
Puudub riigilõivu tasumist tõendav dokument juhul, kui see on nõutav.
Kohus tunnistab perekonnaseisuakti, pärimistunnistuse või muu dokumendi kehtetuks.
Kohtus menetletavas asjas tasutud riigilõivu tagastamisel arvatakse tagastatavast summast maha asjas tehtud vajalikud kulutused.
Käesoleva seaduse paragrahvides 40-42, 44 ja 47 nimetatud toimingute eest tasutud riigilõivu ei tagastata juhul, kui toimingu tegemiseks esitatud avaldus võetakse enne toimingu tegemist tagasi või jäetakse kandeotsuse alusel rahuldamata.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1, 3 ja 5-7 nimetatud põhjustel kuulub tasutud lõiv tagastamisele.
Käesoleva seaduse § 88 1 ja § 100 punktide 1 ja 2 alusel tasutud riigilõiv tollivormistuse eest tagastatakse täielikult, kui vormistatud kaubadeklaratsiooni alusel kaubale tolliprotseduuri ei kohaldatud ning asjassepuutuv isik esitab taotluse kaubadeklaratsiooni annulleerimiseks tolliprotseduuri eeskirjades ettenähtud tähtaja jooksul.
Politseiamet tagaotsimiskulude sissenõudmise asjades.
Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ja juriidilised ning füüsilised isikud, kui nad on seadusega sätestatud juhtudel pöördunud avaldusega kohtusse teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks, on vabastatud riigilõivu tasumisest.
Õigusvastaste repressioonidega seoses äravõetud või mahajäetud vara tagastamise ja kahju hüvitamise vaidlustes.
Füüsilised ja juriidilised isikud on vabastatud riigilõivu tasumisest neile kriminaal- ja elatise nõudmise asjadega seotud kohtudokumentide esmasel väljastamisel.
Füüsilised isikud on vabastatud riigilõivu tasumisest valimiskomisjonide otsuste peale esitatavates kaebustes.
Pensioni või toetuse taotlejad on vabastatud riigilõivu tasumisest pensioni- või toetussummade ebaõige maksmise ja maksmata jätmise asjades.
Isikud on vabastatud riigilõivu tasumisest pensioniõigusliku staaži tõendamise asjades.
Maksuhaldurid on vabastatud riigilõivu tasumisest pankrotiavalduse või muu pankrotimenetlusega seotud avalduse esitamisel ja maksusumma määramise asjades.
Kohus, valitsusasutus, valla- ja linnavalitsus, notar ja kohtutäitur on vabastatud riigilõivu tasumisest nende pädevuses olevate ülesannete täitmiseks vajalike äriregistri ja kommertspandiregistri registrikaardi ning toimikudokumentide ärakirjade väljastamisel.
Riigilõivuga ei maksustata äriseadustiku (RT I 1995, 26-28, 355; RT I 1998, 91-93, 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360; 57, 596; 102, 907; 2000, 29, 172; 49, 303; 55, 365; 57, 373; 2001, 34, 185; 56, 332 ja 336) paragrahvide 45, 45 1 ja 46 alusel äriregistrisse või kommertspandiregistrisse kande tegemist.
Riigilõivuga ei maksustata ettevõtja ja välismaa äriühingu filiaali äriregistrist kustutamist.
Riigilõivuga ei maksustata likvideeritud äriühingu dokumentide hoidja andmete registrisse kandmist ja muutmist.
Riigilõivuga ei maksustata täisühingu usaldusühinguks ja usaldusühingu täisühinguks ümberkujundamise kandmist äriregistrisse.
Riigilõivuga ei maksustata äriühingute ühinemise käigus ühendatava äriühingu registrikaardile ühendava äriühingu kohta tehtud ühinemiskande tegemise aja kandmist.
Riigilõivuga ei maksustata äriühingu jagunemise käigus omandava äriühingu registrikaardile jaguneva äriühingu kohta tehtud jagunemiskande tegemise aja kandmist.
Riigilõivuga ei maksustata kommertspandiregistrisse kantud kommertspantide järjekohtade muutmist, kui selle aluseks on varasema järjekohaga pandi kustutamisel järgmisel järjekohal olnud kommertspandi etteastumine, mitte pandipidajate kokkulepe.
Riigilõivuga ei maksustata äriseadustiku (RT I 1995, 26-28, 355; RT I 1998, 91-93; 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360; 57, 596; 102, 907; 2000, 29, 172; 49, 303; 55, 365; 57, 373; 2001, 34, 185; 56, 332 ja 336) paragrahv 33 lõike 7 1 alusel tehtud kommertspandiregistri kandeid.
Riigilõivuga ei maksustata äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte aadressi, äriühingu aadressi ega filiaali aadressi muutmist sama omavalitsusüksuse piires.
Kohus, valitsusasutus, valla- ja linnavalitsus, notar ja kohtutäitur on riigilõivu tasumisest vabastatud nende pädevuses olevate ülesannete täitmiseks vajalike registrikaartide ning toimikudokumentide ärakirjade väljastamisel.
Riigilõivuga ei maksustata äriseadustiku paragrahvide 45, 45 1 ja 46 alusel mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kande tegemist.
Riigilõivuga ei maksustata mittetulundusühingu ja sihtasutuse mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrist kustutamist.
Riigilõivuga ei maksustata likvideeritud mittetulundusühingu ja sihtasutuse dokumentide hoidja andmete registrisse kandmist ja muutmist.
Riigilõivuga ei maksustata mittetulundusühingute või sihtasutuste ühinemise käigus ühendatava mittetulundusühingu või sihtasutuse registrikaardile ühendava mittetulundusühingu või sihtasutuse kohta tehtud ühinemiskande tegemise aja kandmist.
Riigilõivuga ei maksustata mittetulundusühingu või sihtasutuse jagunemise käigus omandava mittetulundusühingu või sihtasutuse registrikaardile jaguneva mittetulundusühingu või sihtasutuse kohta tehtud jagunemiskande tegemise aja kandmist.
Mittetulundusühing või sihtasutus, kes on enne 1996. aasta 1. oktoobrit registreeritud ettevõtteregistris, on vabastatud riigilõivu tasumisest vastava mittetulundusühingu või sihtasutuse kandmisel mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse.
Riigilõivuga ei maksustata mittetulundusühingu või sihtasutuse registrisse kantud aadressi muutmist sama omavalitsusüksuse piires.
Kohus, valitsusasutus, valla- ja linnavalitsus, notar, kohtutäitur ning vannutatud maamõõtja on vabastatud riigilõivu tasumisest nende pädevuses olevate ülesannete täitmiseks vajalike kinnistusraamatu ja laevakinnistusraamatu dokumentide ärakirjade väljastamisel.
Keskkonnakaitseasutus kinnisomandi kitsenduse kinnistusraamatusse kandmisel.
Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse paragrahvis 15 1 sätestatud kinnisasja omaniku kasuks ostuõiguse kinnistusraamatusse kandmine ja vastava õiguse kinnistamine.
Kohus, valitsusasutus, valla- ja linnavalitsus, notar ning kohtutäitur on vabastatud riigilõivu tasumisest nende pädevuses olevate ülesannete täitmiseks vajalike registridokumentide ärakirjade väljastamisel.
Riigilõivuga ei maksustata alusetu või ebaõige kande parandamist registris.
Kohus, notar ja kohtutäitur on riigilõivu tasumisest vabastatud pärimisregistrist teabe saamisel.
Õigusvastaselt represseeritud sugulase surma ja selle põhjuste kohta kordustunnistuse väljastamise eest.
Kohus, valitsusasutus, valla- ja linnavalitsus ning notarid on vabastatud riigilõivu tasumisest nende pädevuses olevate ülesannete täitmiseks vajalike dokumentide ärakirjade väljastamise eest.
Käesoleva seaduse paragrahvis 74 sätestatud riigilõivu ei tasuta Eesti riigi, Eesti Panga või Hüvitusfondi poolt emiteeritavate väärtpaberite avalike väljalasete registreerimisel ning Erastamisagentuuri poolt läbiviidavate väärtpaberite avalike pakkumiste registreerimisel.
Riigi- või kohaliku omavalitsuse eelarvest finantseeritavad haridus-, sotsiaal- ja meditsiiniasutused on vabastatud riigilõivu tasumisest asutusesisese toitlustamise järelevalvetoimingute eest.
Notariaaltoimingute puhul, mida notariaadiseaduse paragrahv 60 alusel teostavad valla- või linnasekretärid, on riigilõivu tasumisest vabastatud füüsilised isikud riiklike toetuste ja pensionide saamiseks ning eestkoste, hoolduse ja lapsendamise asjades vajalike dokumentide väljastamise ja ärakirjade õigsuse tõestamise eest.
Juurdleja, uurija, kohus ja prokurör ei tasu riigilõivu avaliku arhiivi poolt arhiiviteatise, arhivaali väljavõtte või ärakirja väljastamise eest.
Riigi-, valla- ja linnaasutuste, tulumaksuseaduse (RT I 1999, 101, 903; RT I 2001, 11, 49; 16, 69; 50, 283; 59, 359) alusel Vabariigi Valitsuse kinnitatud nimekirja kantud tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste ning Eesti kirikute, koguduste ja koguduste liitude registrisse kantud juriidiliste isikute poolt riikliku välisabina saadud ja saadetud kaubad ning nende poolt riikliku välisabina saadud ja saadetud ning riiklikest välislaenudest eraldatud raha eest ostetud kaubad.
Kauba transportimiseks vajalikud konteinerid, kaubaalused või muu teisaldatav taara ning meditsiiniline ja laboratoorne varustus hädaabi andmiseks (kauba sisseveol taasväljaveo kohustusega muutusteta kujul ja väljaveol taassisseveo kohustusega muutusteta kujul).
Alla 15-aastane isik on vabastatud riigilõivu tasumisest isikut tõendava dokumendi väljaandmise ja väljavahetamise taotluse läbivaatamise eest.
Pagulane on vabastatud riigilõivu tasumisest isikut tõendava dokumendi väljaandmise taotluse läbivaatamise eest.
Eesti vanadus- või töövõimetuspensioni saav isik on vabastatud riigilõivu tasumisest isikut tõendava dokumendi väljaandmise ja väljavahetamise taotluse läbivaatamise eest.
Alla 15-aastane välismaalane on vabastatud käesoleva seaduse §-des 172-175 sätestatud riigilõivu tasumisest.
Pagulane on vabastatud käesoleva seaduse §-s 173 sätestatud riigilõivu tasumisest.
Eesti vanadus- või töövõimetuspensioni saav välismaalane on vabastatud käesoleva seaduse §-des 172-175 sätestatud riigilõivu tasumisest.
Isikud Vabariigi Valitsuse poolt sõlmitud rahvusvahelises lepingus ettenähtud juhtudel.
Riigilõivuga ei maksustata aadressiandmete muutmist registris, kui selline muutmine on tingitud kohanime muutmisest (välja arvatud talu nime muutmine), haldusüksuse, asula või tänava piiride muutmisest või postisihtnumbri muutmisest.
Riigilõivuga ei maksustata registrisse kantud füüsilise isiku perekonnanime ega elukohaandmete muutmist, kui tema isikusamasus ei muutu.
Riigilõivuga ei maksustata surnud isiku andmete registrist kustutamist.
Välisriigi diplomaadi staatust omavad isikud ja välisriikide diplomaatilised ja konsulaaresindused, rahvusvaheliste organisatsioonide ja valitsustevaheliste koostööprogrammide esindused on vabastatud riigilõivu tasumisest, välja arvatud 1961. aasta diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni artikli 34 punktides a kuni f nimetatud juhtudel.
Eesti kaitsevägi on vabastatud riigilõivu tasumisest raadiosageduskanalite kasutamisel sagedusalades, mis on raadiosageduste plaanis kaitseväele kasutamiseks ette nähtud.
Üleriigilistena kehtestatud politsei, kiirabi ja päästeteenistuse väljakutsumise ja vältimatu psühholoogilise abi kohustuslike lühinumbrite kasutamise lubadega seotud toimingud on riigilõivuvabad.
Vee- ja õhusõidukite raadioloa omanik on vabastatud riigilõivu tasumisest vee- ja õhusõidukitele paigaldatud ainult inimelude ohutuse tagamiseks ettenähtud raadioseadmete raadioloale kandmise eest.
Sidepidamiseks mittekasutatavate raadiosaateseadmete keskkonnaseires kasutamise lubadega seotud toimingud on riigilõivuvabad.
Üldkasutatava mobiiltelefonivõrgu terminaliseadmete ja kosmosesidevõrkude maapealsete terminaliseadmete raadiosaateseadme paigaldamise ja kasutamise lubadega seotud toimingud on riigilõivuvabad.
Välisriigi advokaat on vabastatud riigilõivu tasumisest enda kutsekvalifikatsiooni tunnustamise taotluse läbivaatamisel.
Liikluskindlustuse seaduse § 16 lõikes 1 sätestatud isikud on endale kuuluva sõiduki registreerimistunnistusele kasutaja kandmisel või registreerimistunnistuselt kasutaja kustutamisel vabastatud riigilõivu tasumisest.
Kohaliku omavalitsuse asutused nende hallatavates asutustes.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 3 sätestatud asutused on kohustatud kontrollima kõiki nende hallatavaid riigilõivu võtvaid asutusi vähemalt kord kahe aasta jooksul.
Riigilõivu võtvad asutused on kohustatud esitama kontrollivale asutusele kõik riigilõivu võtmist puudutavad dokumendid.
Kontrolli teostanud asutus esitab riigilõivu ebaõige võtmise või riigieelarvesse laekumata jäämise korral Maksuametile vastava ettekande.
Maksuametil on õigus teha riigilõivu maksjale ettekirjutus tasumata riigilõivu sissenõudmiseks.
Riigilõivu võtjal on õigus esitada Maksuametile ettepanek teha riigilõivu maksjale ettekirjutus tasumata riigilõivu sissenõudmiseks.
Ettekirjutuse täitmata jätmisest tulenevad tagajärjed.
Ettekirjutus antakse riigilõivu maksjale kätte allkirja vastu kuupäevaliselt või saadetakse posti teel väljastusteatega.
Riigilõivu maksjal on õigus vaidlustada Maksuameti ettekirjutus kohtus.
Kohtusse kaebamine ei peata ettekirjutuse täitmist, kui seda ei peata asja läbivaatav kohus.
Riigilõivu maksja on kohustatud tasuma ettekirjutuses määratud riigilõivusumma kolme tööpäeva jooksul ettekirjutuse saamisest arvates.
Kui riigilõivu maksja ei ole tasunud riigilõivu Maksuameti ettekirjutuses määratud tähtaja jooksul, on Maksuametil õigus pöörduda maa- või linnakohtu täitevosakonna poole riigilõivu maksja poolt tasumata riigilõivu sissenõudmiseks täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras.
Riigilõivu maksja varale võib pöörata sissenõuet kahe aasta jooksul, arvates päevast, mil riigilõiv oleks tulnud tasuda, rakendades selleks täitemenetluse seadustikus sätestatud korda.
Riigilõivu ebaõiges võtmises või riigilõivu riigieelarvesse laekumata jäämises süüdi olev isik vastutab haldus- või kriminaal- või distsiplinaarkorras.
Hagiavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu, lähtudes hagihinnast käesoleva seaduse lisa 2 järgi või kindla summana.
Kohtuasja lahendamise käigus hagihinna suurenemisel tasutakse täiendav riigilõiv.
Mittevaralise (või hindamisele mittekuuluva) hagi avalduse esitamisel tasutakse riigilõivu 60 krooni.
Abielulahutuse hagi avalduse esitamisel tasutakse riigilõivu 300 krooni.
Hagiavalduse esitamisel abielu lahutamiseks isikust, kes on tunnistatud teadmata kadunuks või teovõimetuks, tasutakse riigilõivu 10 krooni.
Abielulahutusega seotud vara jagamise avalduse esitamisel tasutakse riigilõivu 2600 krooni.
Hagiavalduse esitamisel lepingu sõlmimise, muutmise või lõpetamise vaidluses tasutakse riigilõivu 200 krooni.
Avalduse (kaebuse) esitamisel erimenetluse asjas tasutakse riigilõivu 60 krooni.
Halduskohtule kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu 10 krooni, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 9 1-12 ja 18 sätestatud juhul.
Halduskohtule kahju hüvitamiseks või alusetu rikastumise teel saadu tagastamiseks kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu 3% summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse.
Kaebuse esitamisel maksuhalduri või muu riigiasutuse tegevuse peale maksusummade või maksete määramisel, maksude või maksete sissenõudmisel või sanktsioonide rakendamisel tasutakse riigilõivu 3% vaidlustatavast summast, kuid mitte vähem kui 10 krooni ja mitte rohkem kui 5000 krooni.
Kaebuse esitamisel Patendiameti otsuse vaidlustamiseks tasutakse riigilõivu 3200 krooni.
Kaebuse esitamisel Taimetoodangu Inspektsiooni otsuse vaidlustamiseks tasutakse riigilõivu 2200 krooni.
Muu pankrotimenetlusega seotud avalduse või kaebuse esitamise eest 80 krooni.
Apellatsioonkaebuse esitamisel kohtuotsuse peale, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 15 sätestatud juhul, tasutakse riigilõivu samas ulatuses, kui tasutaks avalduse esialgsel esitamisel esimese astme kohtule.
Varalises vaidluses tasutakse riigilõivu käesoleva paragrahvi lõikes 1 toodud riigilõivumäära järgi apellatsioonkaebuses vaidlustatud summast lähtudes.
Hagiavalduse esitamisel patendiõiguse, kasuliku mudeli õiguse või kaubamärgiõiguse vaidlustamiseks tasutakse riigilõivu 3000 krooni.
Hagiavalduse esitamisel sordikaitsega seotud vaidluses tasutakse riigilõivu 1200 krooni.
Kohtuotsuse või -määruse korduvärakirja väljastamise eest tasutakse riigilõivu 10 krooni iga lehekülje eest.
Kohtul on õigus määrusega vabastada isik täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest, lähtudes isiku maksevõimest.
Füüsilisest isikust ettevõtja, täisühingu või usaldusühingu äriregistrisse kandmise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Tulundusühistu või välismaa äriühingu filiaali äriregistrisse kandmise eest tasutakse riigilõivu 3000 krooni.
Osaühingu äriregistrisse kandmise eest tasutakse riigilõivu 0,2% osakapitalist, kuid mitte alla 3000 krooni ja mitte üle 20 000 krooni.
Aktsiaseltsi äriregistrisse kandmise eest tasutakse riigilõivu 0,2% aktsiakapitalist, kuid mitte alla 4000 krooni ja mitte üle 40 000 krooni.
Füüsilisest isikust ettevõtja, täisühingu või usaldusühingu kohta äriregistrisse muudatuse kandmise eest tasutakse riigilõivu 150 krooni.
Tulundusühistu või välismaa äriühingu filiaali kohta äriregistrisse muudatuse kandmise eest tasutakse riigilõivu 700 krooni.
Osa- või aktsiakapitali suurendamise kande tegemise eest äriregistrisse tasutakse riigilõivu 0,2% taotletava ning registrissekantud osa- või aktsiakapitali vahest, kuid mitte alla 1000 krooni osaühingu puhul ja mitte alla 1400 krooni aktsiaseltsi puhul ning mitte üle 20 000 krooni osaühingu puhul ja 40 000 krooni aktsiaseltsi puhul.
Osa- või aktsiakapitali vähendamise kande tegemise eest äriregistrisse tasutakse riigilõivu 0,2% taotletavast osa- või aktsiakapitalist, kuid mitte alla 1000 krooni osaühingu puhul ja mitte alla 1400 krooni aktsiaseltsi puhul ning mitte üle 20 000 krooni osaühingu puhul ja 40 000 krooni aktsiaseltsi puhul.
Osaühingu või aktsiaseltsi kohta äriregistrisse käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetamata muudatuste või täienduste kandmise eest tasutakse riigilõivu 700 krooni.
Kui taotletakse ettevõtja kohta üheaegselt mitmesse äriregistri veergu kande tegemist, tasutakse riigilõivu vastavalt kandele, mille tegemise eest on ette nähtud kõrgem riigilõivumäär.
Osaühingu või aktsiaseltsi täis- või usaldusühinguks ümberkujundamise äriregistrisse kandmise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Täis- või usaldusühingu osaühinguks või aktsiaseltsiks ümberkujundamise äriregistrisse kandmise eest tasutakse riigilõivu summas, mida tuleks tasuda vastava osaühingu või aktsiaseltsi äriregistrisse kandmise eest käesoleva seaduse paragrahv 40 lõigete 3 ja 4 alusel.
Osaühingu aktsiaseltsiks ümberkujundamise äriregistrisse kandmise eest, kui taotletav aktsiakapital jääb sama suureks kui senine osakapital, tasutakse riigilõivu 1400 krooni.
Aktsiaseltsi osaühinguks ümberkujundamise äriregistrisse kandmise eest, kui taotletav osakapital jääb niisama suureks kui senine aktsiakapital, tasutakse riigilõivu 1000 krooni.
Osaühingu aktsiaseltsiks või aktsiaseltsi osaühinguks ümberkujundamise äriregistrisse kandmise eest, kui taotletava aktsia- või osakapitali suurus, võrreldes senise osa- ja aktsiakapitali suurusega, muutub, kohaldatakse riigilõivu tasumisel suurendamise puhul käesoleva seaduse paragrahv 41 lõikes 3 sätestatut ning vähendamise puhul käesoleva seaduse paragrahv 41 lõikes 4 sätestatut.
Äriregistri registrikaardi tõestatud ärakirja eest tasutakse riigilõivu 25 krooni.
Äriregistri muu dokumendi tõestatud ärakirja eest tasutakse riigilõivu 15 krooni iga lehekülje eest.
Mittetulundusühingu registrisse kandmise eest tasutakse riigilõivu 300 krooni.
Sihtasutuse registrisse kandmise eest tasutakse riigilõivu 900 krooni.
Mittetulundusühingu või sihtasutuse kohta mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud andmete muutmise või täiendamise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri registrikaardi tõestatud ärakirja eest tasutakse riigilõivu 15 krooni.
Mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri muu dokumendi tõestatud ärakirja eest tasutakse riigilõivu 10 krooni iga lehekülje eest.
Kommertspandi kande tegemise eest kommertspandiregistrisse, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul, tasutakse riigilõivu 0,2% pandisummast, kuid mitte alla 500 krooni ja mitte üle 40 000 krooni.
Enne kommertspandiseaduse (RT I 1996, 45, 848; 1997, 48, 774) jõustumist seatud kommertspantide ümberregistreerimise eest kommertspandiregistrisse tasutakse riigilõivu 250 krooni.
Pandisumma suurendamisel kande muutmise eest kommertspandiregistris tasutakse riigilõivu 0,2% taotletava ning registrisse kantud pandisumma vahest, kuid mitte alla 500 krooni ja mitte üle 40 000 krooni.
Pandisumma vähendamisel kande muutmise eest kommertspandiregistris tasutakse riigilõivu 0,2% taotletavast pandisummast, kuid mitte alla 500 krooni ja mitte üle 40 000 krooni.
Kommertspandi kustutamise eest kommertspandiregistrist tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-5 nimetamata kommertspandi andmete muutmise või täiendamise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Kui taotletakse üheaegselt mitmesse kommertspandiregistri registrikaardi veergu kande tegemist, tasutakse riigilõivu vastavalt kandele, mille tegemise eest on ette nähtud kõrgeim riigilõivumäär.
Kui taotletakse üheaegselt mitme kommertspandi kohta kommertspandiregistrisse kantud andmete muutmist, täiendamist või kustutamist, tasutakse riigilõivu iga kommertspandi pealt.
Kommertspandiregistri registrikaardi tõestatud ärakirja eest tasutakse riigilõivu 25 krooni.
Kommertspandiregistri muu dokumendi tõestatud ärakirja eest tasutakse riigilõivu 25 krooni iga lehekülje eest.
Kinnistusraamatu toimingute eest võetava riigilõivu suurus määratakse lähtudes tehinguväärtusest käesoleva seaduse lisa 1 järgi või kindla summana.
Kinnistusregistriosa avamise eest tasutakse riigilõivu täismäär.
Uue omaniku kandmisel kinnistusraamatusse tasutakse riigilõivu täismääras, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud juhul.
Kinnistusraamatusse kantud omaniku alaneja või üleneja sugulase või abikaasa sissekandmise eest uue omanikuna tasutakse riigilõivu 50% täismäärast.
Kinnistusraamatusse kantud omaniku õdede või vendade või nende alanejate sugulaste sissekandmise eest uue omanikuna tasutakse riigilõivu 75% täismäärast.
Piiratud asjaõiguse kandmisel kinnistusraamatusse tasutakse riigilõivu täismäär.
Kui piiratud asjaõiguse kanne tehakse koos registriosa avamise või omandi ülekandmisega, tasutakse riigilõivu 50% täismäärast.
Kinnistusraamatusse kantud piiratud asjaõiguse sisu muutmise eest tasutakse riigilõivu 50% täismäärast.
Kinnistusraamatusse kantud piiratud asjaõiguse kustutamise eest tasutakse riigilõivu 25% täismäärast, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul.
Ühishüpoteegi kustutamise eest mõne kaasvastutava kinnistu registriosas ilma hüpoteegisummat muutmata tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Märke kandmise eest kinnistusraamatusse tasutakse riigilõivu 25% täismäärast.
Märke kustutamise eest, kui sellega ei kaasne märkega tagatud õiguse kandmist kinnistusraamatusse, tasutakse riigilõivu 25% täismäärast.
Kande tegemisel kinnistusraamatusse kinnistu jagamise või kinnistute ühendamise või kinnistu osa teise kinnistuga liitmise kohta tasutakse riigilõivu 25% täismäärast, kui nimetatud toimingutega ei kaasne omandi üleminekut.
Eri omanikele kuuluvate kinnistute ühendamisel või kinnistu osa liitmisel teisele omanikule kuuluva kinnistuga tasutakse riigilõivu 50% täismäärast.
Kinnistu jagamisel tasutakse lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lõivule jagamisega kaasneva uute registriosade avamise eest alates kolmandast uuest registriosast iga uue registriosa eest 100 krooni.
Isiku nime muutumisel paranduse tegemise eest kinnistusraamatus tasutakse riigilõivu 50 krooni.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka äriühingu ärinime muutmisel, kui see on tingitud äriühingu ümberkujundamisest.
Muu sissekande eest kinnistusraamatusse tasutakse riigilõivu 25% täismäärast.
Iga formaadis A3 lehekülje eest 50 krooni.
Abieluvararegistri toimingute eest võetava riigilõivu suurus määratakse lähtudes tehinguväärtusest käesoleva seaduse lisa 1 järgi või kindla summana.
Abieluvararegistrisse kande tegemise eest tasutakse riigilõivu täismäär.
Abieluvararegistrisse tehtud kande kustutamise eest tasutakse 50% riigilõivu täismäärast olenevalt tehinguväärtusest.
Abieluvararegistrikaardi tõestatud ärakirja eest tasutakse riigilõivu 35 krooni.
Ühishüpoteegi seadmist käsitatakse riigilõivu tasumisel ühe kandena.
Kui ühishüpoteek seatakse üheaegselt nii siseveelaevale kui ka merelaevale või teisaldatavale ujuvvahendile, siis tasutakse riigilõivu 2000 krooni.
Ühishüpoteegi kannete muutmist või kustutamist või ühishüpoteegiga seotud märgete tegemist või muutmist käsitatakse riigilõivu tasumisel ühe kandena.
Kui ühishüpoteek on seatud üheaegselt nii siseveelaevale kui ka merelaevale või teisaldatavale ujuvvahendile, siis tasutakse riigilõivu 1000 krooni.
Sõiduki eelregistreerimise eest tasutakse riigilõivu 250 krooni.
Sõiduki autoregistrisse kandmise eest tasutakse riigilõivu 1000 krooni.
Muutusteta kujul taasväljaveo kohustusega Eestisse sisseveetud sõiduki autoregistrisse kandmise eest tasutakse riigilõivu 3700 krooni.
Auto värvitud üldkasutatava registreerimismärgi ja vähendatud mõõtmetega registreerimismärgi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni (sealhulgas esi- ja tagamärgi maksumus).
Mootorratta ja motorolleri ning haagise värvitud registreerimismärgi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 400 krooni (sealhulgas märgi maksumus).
Auto helkmaterjaliga kaetud üldkasutatava registreerimismärgi ja vähendatud mõõtmetega registreerimismärgi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 700 krooni (sealhulgas esi- ja tagamärgi maksumus).
Mootorratta, motorolleri ja haagise helkmaterjaliga kaetud registreerimismärgi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni (sealhulgas märgi maksumus).
Eritellimuse järgi valmistatud ning käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud registreerimismärgi, mis on valmistatud sõiduki omaniku tellimise järgi mis tahes seni valmistamata seeria tähtede ja numbrite kombinatsiooniga, väljastamise eest tasutakse riigilõivu 20 000 krooni (sealhulgas märkide või märgi maksumus).
Sõiduki transiitmärgi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 1250 krooni (sealhulgas esi- ja tagamärgi maksumus).
Sõiduki registreerimistunnistuse dublikaadi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 650 krooni.
Autoregistri kande muutmise (üheaegselt tehtavad muudatused loetakse ühe kande muutmiseks, välja arvatud omaniku muutuse vormistamine) eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Omaniku muutuse vormistamise eest autoregistrisse kandmisega tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Esmase juhiloa ja juhiloa väljastamise eest tasutakse riigilõivu 380 krooni iga dokumendi eest (juhiloa maksumus ja registrisse kandmine).
Piiratud õigusega juhiloa ja ajutise juhiloa väljastamise eest tasutakse riigilõivu 250 krooni iga dokumendi eest (juhiloa maksumus ja registriandmete muutmine).
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud dokumentide dublikaatide väljastamise eest tasutakse riigilõivu 130 krooni iga dublikaadi eest.
Eriprogrammi järgi koostatud tõestatud teabe puhul - 250 krooni iga lehekülje eest.
Tõendarve väljastamise eest tasutakse riigilõivu 130 krooni.
Isiku avalduse alusel tõendi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 80 krooni.
Tõestatud ärakirja puhul - 20 krooni iga lehekülje eest.
Sõiduki kontrollimiseks autoregistrikeskuse spetsialisti kohalekutsumise korral tasutakse riigilõivu 250 krooni ühe väljakutse eest.
Teooriaeksami vastuvõtmise eest tasutakse riigilõivu 380 krooni.
Sõidueksami vastuvõtmise eest tasutakse riigilõivu 380 krooni, eksami vastuvõtmisel autoregistrikeskuse sõidukiga - 450 krooni.
Sõiduõpetamisloa taotlemisel tasutakse riigilõivu 1000 krooni.
Karistusregistri tõestatud teate väljastamise eest tasutakse riigilõivu 50 krooni.
Karistusregistri arhiivist tõestatud teate väljastamise eest tasutakse riigilõivu 50 krooni.
Karistusregistri seaduse paragrahv 17 lõike 1 punktides 2-12 nimetatud isikud on vabastatud riigilõivu tasumisest karistusregistri toimingutes.
Karistusregistri seaduse paragrahv 22 lõike 1 punktis 2 nimetatud isik on vabastatud riigilõivu tasumisest karistusregistri arhiivist andmete väljastamisel.
Traktori, traktori baasil ehitatud või muu liikurmasina ja nende masinatega veetava haagise või tehnoloogilise haagismasina (edaspidi masin) traktoriregistrisse kandmise eest tasutakse riigilõivu 450 krooni.
Masina registreerimismärgi väljastamise, registreerimistunnistuse või selle tunnistuse dublikaadi väljastamise ja masina eelregistreerimise eest importimisel, kui masin imporditakse turustamise otstarbel, tasutakse riigilõivu 100 krooni (sealhulgas märgi maksumus).
Muutusteta kujul taasväljaveo kohustusega Eestisse sisseveetud masina traktoriregistrisse kandmise eest tasutakse riigilõivu 600 krooni.
Masina eritellitud registreerimismärgi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 1000 krooni (sealhulgas märgi maksumus).
Traktoriregistri kande muutmise eest tasutakse riigilõivu 120 krooni.
Omaniku muutuse vormistamise eest koos traktoriregistrisse kandmisega tasutakse riigilõivu 330 krooni.
Ohutu töötamise eeskirjade ja masinatundmise eksami vastuvõtmise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Liikluseeskirja tundmise eksami vastuvõtmise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Sõidu- ja juhtimisoskuse eksami vastuvõtmise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni, eksami vastuvõtmisel traktoriregistrikeskuse masinaga - 150 krooni.
Masina juhiloa väljastamise eest koos registrisse kandmisega tasutakse riigilõivu 150 krooni (juhiloa maksumus ja registrisse kandmine).
Piiratud juhtimisõigusega masina juhiloa ja ajutise juhiloa väljastamise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni iga dokumendi eest (juhiloa maksumus ja registriandmete muutmine).
Käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 nimetatud dokumentide dublikaatide väljastamise eest tasutakse riigilõivu 50 krooni iga dublikaadi eest.
Traktori või liikurmasina tehnoülevaatuse eest tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Haagise või veetava tehnoloogilise haagismasina tehnoülevaatuse eest tasutakse riigilõivu 75 krooni.
Haagise või veetava tehnoloogilise haagismasina puhul - 600 krooni.
Masina kontrollimiseks traktoriregistrikeskuse spetsialisti kohalekutsumise korral tasutakse riigilõivu 150 krooni ühe väljakutse eest.
Eriprogrammi järgi koostatud tõestatud teabe puhul - 100 krooni iga lehekülje eest.
Tõendarve väljastamise eest tasutakse riigilõivu 50 krooni.
Tõestatud ärakirja puhul - 10 krooni iga lehekülje eest.
Ehitiste (nii kinnis- kui vallasvara) hooneregistrisse kandmise eest tasutakse riigilõivu 200 krooni.
Hooneregistris ehitise tehniliste andmete, omaniku või omaniku andmete muutmise, pandilepingu registreerimise või ümberregistreerimise või pandilepingu lõppemise kohta märke tegemise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Eluruumide erastamise seaduse (RT I 1993, 23, 411; RT I 2000, 99, 638) § 22 lõikes 11 nimetatud vea parandamise eest hooneregistris tasutakse riigilõivu 5 krooni korteri kohta.
Ehitiste kuuluvuse kohta tõendi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 200 krooni.
Korteri kuuluvuse kohta tõendi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 40 krooni.
Iga A3 formaadis lehekülje eest 20 krooni.
Korteriomandi seadmiseks tõendi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 50 krooni korteri kohta.
Vallasvara notariaalseks tehinguks õiendi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Abieluakti koostamise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Abieluakti koostamise eest välisesinduses tasutakse riigilõivu 250 krooni.
Abielulahutusakti koostamise eest tasutakse riigilõivu 300 krooni.
Abielulahutusakti koostamise eest ühe abikaasa avaldusel, kui teine abikaasa on tunnistatud teadmata kadunuks või teovõimetuks, tasutakse riigilõivu 40 krooni.
Abielulahutusakti koostamise eest välisesinduses tasutakse riigilõivu 1500 krooni.
Abielulahutusakti koostamise eest välisesinduses ühe abikaasa avaldusel, kui teine abikaasa on tunnistatud teadmata kadunuks või teovõimetuks, tasutakse riigilõivu 250 krooni.
Uue tunnistuse väljastamise eest seoses perekonnaseisuakti kande parandamise ja muutmisega tasutakse riigilõivu 40 krooni.
Uue tunnistuse väljastamise eest välisesinduses seoses perekonnaseisuakti kande parandamise ja muutmisega tasutakse riigilõivu 400 krooni.
Perekonnaseisuakti koostamise kohta kordustunnistuse väljastamise eest tasutakse riigilõivu 50 krooni.
Perekonnaseisuakti koostamise kohta kordustunnistuse väljastamise eest välisesinduses tasutakse riigilõivu 700 krooni.
Nimemuutmisakti koostamise eest tasutakse riigilõivu 600 krooni.
Nimemuutmisakti koostamise eest välisesinduses tasutakse riigilõivu 5000 krooni.
Arhiivitõendi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 25 krooni.
Arhiivitõendi väljastamise eest välisesinduses tasutakse riigilõivu 250 krooni.
Väärtpaberite avaliku väljalaske registreerimise taotlemisel tasutakse riigilõivu 0,1% emissiooni mahust kavatsetava müügihinna järgi, kuid mitte enam kui 100 000 krooni ühelt emissioonilt.
Väärtpaberituru kutselise osalise või fondivalitseja tegevusloa taotlemisel tasutakse riigilõivu 10 000 krooni.
Fondivalitseja tegevusloa pikendamise eest tasutakse riigilõivu 5000 krooni.
Pensionifondivalitseja tegevusloa taotlemisel tasutakse riigilõivu 25 000 krooni.
Lepingulise investeerimisfondi tingimuste ja nende muudatuste registreerimise taotlemisel tasutakse riigilõivu 10 000 krooni.
Pensionifondi tingimuste ja nende muutmise registreerimise taotlemisel tasutakse riigilõivu 15 000 krooni.
Aktsiaseltsina asutatud investeerimisfondi põhikirja ja selle muudatuste kooskõlastamise taotlemisel tasutakse riigilõivu 5000 krooni.
Pensionifondivalitseja põhikirja muudatuste kooskõlastamise taotlemisel tasutakse riigilõivu 5000 krooni.
Aktsiaseltsina asutatud investeerimisfondi ja fondivalitseja vahel sõlmitava valitsemislepingu ja selle muudatuste kooskõlastamise taotlemisel, välja arvatud investeerimisfondi asutamisel, tasutakse riigilõivu 2000 krooni.
Depoolepingu ja selle muudatuste kooskõlastamise taotlemisel, välja arvatud fondi asutamisel, tasutakse riigilõivu 2000 krooni.
Euroopa Liidu liikmesriigis asuva investeerimisfondi osakute või aktsiate müügi registreerimise taotlemisel tasutakse riigilõivu 10 000 krooni.
Väljaspool Euroopa Liidu liikmesriiki asuva investeerimisfondi osakute või aktsiate müügi taotlemisel tasutakse riigilõivu 25 000 krooni.
Fondijuhtide ja väärtpaberispetsialistide kvalifikatsioonitunnistuse taotlemisel tasutakse riigilõivu 4000 krooni.
Osavusmängu korraldamiseks tasutakse riigilõivu 14 000 krooni.
Osavusmängu korraldamiseks tasutakse riigilõivu 19 000 krooni.
Õnnemängu, kihlveo või totalisaatori korraldusloa taotlemisel tasutakse riigilõivu 50 000 krooni.
Loterii korraldusloa taotlemisel tasutakse riigilõivu 800 krooni.
Toidutoorme ja toidu importimiseks tegevusloa väljastamise eest tasutakse riigilõivu 25 000 krooni.
Toidutoorme ja toidu importimiseks tegevusloa pikendamise eest tasutakse riigilõivu 2000 krooni.
Uuendtoidu käitlemise loa eest tasutakse riigilõivu 3300 krooni.
Eritoidu käitlemise loa eest tasutakse riigilõivu 1500 krooni.
Laboratooriumile järelevalve käigus võetud kontrollproovide analüüsimiseks esmakordse volituse eest tasutakse riigilõivu 1500 krooni.
Referentlaboratooriumina tegutsemiseks esmakordse volituse eest tasutakse riigilõivu 3000 krooni.
Karusloomade, lemmikloomade, eksootiliste loomade, laboratooriumides kasutatavate katseloomade, roomajate, kahepaiksete, kalade, lindude, mesilaste, haudemunade, seemne- ja munarakkude ning embrüote importimisel ühe kaubapositsiooni kohta ühel kaubadeklaratsioonil 450 krooni.
Veterinaarjärelevalve alla kuuluvate toidutoormeks või toiduks mitteolevate muude loomsete saaduste või toodete importimisel tasub importija järelevalvetoimingute eest riigilõivu ühe kaubapositsiooni kohta ühel kaubadeklaratsioonil 600 krooni.
Toidutoorme ja toidu transportimise, ladustamise ja hulgikaubanduse korral - 1000 krooni.
Käitlejale, kes tegutseb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-19 nimetatud käitlemisvaldkonnas, ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 20 sätestatud riigilõivu.
Külmutus- ja tehaslaev - 10 000 krooni.
Riigilõiv, mis kuulub tasumisele käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 kohaselt, tasutakse ja selle tasumist tõendavad dokumendid esitatakse järelevalveasutusele hiljemalt 10. jaanuariks.
Käitleja, kes alustab tegevust pärast 1. juulit, tasub riigilõivu, mis kuulub tasumisele käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 kohaselt, pooles ulatuses.
Nutriad ja küülikud - 2 krooni iga 10 looma kohta.
Eesti kaupade nomenklatuuri kaubapositsioonid, millesse kuuluvate kaupade järelevalvetoimingute eest tasutakse riigilõivu käesoleva seaduse §-s 88 1 toodud määrade järgi, määrab põllumajandusminister.
Katseloomade kasvatamise ettevõtte, katseloomadega varustamise ettevõtte ja katseloomade kasutusettevõtte tunnustamisel tasutakse riigilõivu 1000 krooni.
Söötade tootja või töötleja tasub tunnustamise eest riigilõivu 500 krooni.
Söötade importija tasub söödaregistris registreerimise eest riigilõivu 500 krooni.
Üle 30 000 tonni - 22 400 krooni.
Söödalisandi tootja, töötleja või importija tasub registris hoidmise eest riigilõivu 2700 krooni kalendriaastas.
Registreerimistunnistuse väljastamise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Registrikannetest tõestatud väljavõtete tegemise eest tasutakse riigilõivu 25 krooni iga formaadis A4 lehekülje eest.
Ravimi registreerimise taotluse esitamisel tasutakse riigilõivu 1000 krooni.
Ravimite tootmise, hulgi- või jaemüügi tegevusloal fikseeritud tegevuskoha, vastutava isiku või ettevõtja õigusliku vormi muutmisest tuleneva muudatuse tegemise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Sordikaitsetaotluse esitamise ja selle alusel sordiregistrisse sordikaitsetaotluste tasandil tehtavate registrikannete eest tasutakse riigilõivu 250 krooni.
Sordikaitsetaotluse ametliku menetluse alustamise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Sordi kaitse alla, sealhulgas ajutise kaitse alla võtmise eest tasutakse riigilõivu 200 krooni.
Alates 21. aastast 1900 krooni.
Sordiregistri kannete muutmise eest tasutakse riigilõivu 150 krooni.
Sordikaitse tunnistuse, sealhulgas selle dublikaadi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Iga sordiregistri kande kohta väljastatava tõestatud dokumendi eest tasutakse riigilõivu 25 krooni.
Sordikirjelduse väljastamise eest tasutakse riigilõivu 1500 krooni.
Litsentsilepingu sordiregistris registreerimise eest tasutakse riigilõivu 200 krooni.
Sundlitsentsi andmise eest tasutakse riigilõivu 1000 krooni.
Vastuväite arutuselevõtmise eest tasutakse riigilõivu 250 krooni.
Apellatsiooni arutuselevõtmise eest tasutakse riigilõivu 250 krooni.
Sordi sordilehte võtmisel tasutakse riigilõivu 1000 krooni.
Pärast kauba vabastamist asjasse puutuva isiku taotluse alusel kaubadeklaratsioonis paranduste tegemisel - 100 krooni.
Relva soetamisloa väljaandmise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Relvaloa väljaandmise eest tasutakse riigilõivu 200 krooni sileraudse jahitulirelva ja 2000 krooni vintraudse tulirelva esmasel registreerimisel.
Paralleelrelvaloa või relvakandmisloa väljaandmise eest tasutakse riigilõivu 200 krooni.
Eesti kodanikule loa andmise eest tuli- ja gaasirelvade sisse-, välja- või transiitveoks tasutakse riigilõivu ühe relva kohta 500 krooni.
Välisriigi kodanikule loa andmise eest tuli- ja gaasirelvade sisse-, välja- või transiitveoks tasutakse riigilõivu ühe relva kohta 1000 krooni.
Enam kui kümnest relvast koosneva partii sisse-, välja- või transiitveoks tasutakse riigilõivu 10 000 krooni + 500 krooni iga järgneva kümne relva kohta.
1001 ja enama padruni kohta tasutakse riigilõivu 500 krooni iga 1000 padruni ja tuhandega kordset arvu ületava arvu padrunite kohta.
Laskespordiga tegelevad spordiorganisatsioonid ja laskesportlased on vabastatud riigilõivu tasumisest sporditulirelvade ja viimaste juurde kuuluva laskemoona omamiseks, valdamiseks ja veoks vajalikes käesoleva seaduse §-des 102-104 sätestatud toimingutes.
Maaregistrist tõestatud väljavõtete tegemise eest tasutakse riigilõivu 40 krooni iga lehekülje eest.
Väljavõtete eest, mille formaat on suurem kui A3, 250 krooni ruutmeetrilt.
Enam kui 50 katastriüksuse korral 125 krooni ja lisaks 50 senti iga katastriüksuse eest.
Enam kui 50 tehingu korral 200 krooni ja lisaks 3 krooni iga tehingu eest.
Maavara uuringu loa väljastamise eest üleriigilise tähtsusega maardla puhul tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Maavara uuringu loa väljastamise eest kohaliku tähtsusega maardla puhul tasutakse riigilõivu 150 krooni.
Maavara kaevandamise loa väljastamise eest üleriigilise tähtsusega maardla puhul tasutakse riigilõivu 3000 krooni.
Maavara kaevandamise loa väljastamise eest kohaliku tähtsusega maardla puhul tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Allmaaehitise rajamiseks tehtava geoloogilise uuringu loa väljastamise eest tasutakse riigilõivu 250 krooni.
Allmaaehitise rajamise loa väljastamise eest tasutakse riigilõivu 700 krooni.
Riikliku tehnilise järelevalve alla kuuluva allmaa-objekti kasutuselevõtmiseks lubava otsuse väljastamise eest tasutakse riigilõivu 3000 krooni.
Riikliku tehnilise järelevalve alla kuuluva pealmaa-objekti kasutuselevõtmiseks lubava otsuse väljastamise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Allmaa-mäetööde arengukava kooskõlastamise eest tasutakse riigilõivu 3000 krooni.
Maavara, välja arvatud põlevkivi, karjääri arengukava kooskõlastamise eest 500 krooni.
Pealmaa-mäetööde lõpetamise eest 1000 krooni.
Õhusõiduki registreerimise eest tasutakse riigilõivu 7000 krooni + 200 krooni õhusõiduki maksimaalse lubatud stardimassi iga tonni kohta.
Õhusõiduki registreerimise eest omaniku soovile vastava registreerimistunnusega tasutakse täiendavalt riigilõivu 13 000 krooni.
Õhusõiduki lennukõlblikkustunnistuse väljastamise eest tasutakse riigilõivu 150 krooni.
Muul lennutegevusel 300 krooni.
Lennundustunnistuse uuendamise või muudatuse tegemise eest lennundustunnistuses tasutakse riigilõivu 150 krooni.
Muudatuse tegemise eest registreerimistunnistuses, kui see ei ole seotud õhusõiduki kontrollimisega, tasutakse riigilõivu 70 krooni iga sissekande eest.
Õhusõiduki lennukõlblikkuse tuvastamise eest välisriigis tasutakse riigilõivu 10 000 krooni.
Rahvusvahelise liini loa eest 60 000 krooni.
Kompetentsusdeklaratsiooni väljastamise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Laeva kustutamise eest laevapereta prahitud laevade registrist või väikelaevaregistrist koos vastava tunnistuse väljastamisega tasutakse riigilõivu 300 krooni.
Korduva väikelaevatunnistuse väljastamise eest tasutakse riigilõivu 1000 krooni.
Ajutise liputunnistuse väljastamise eest laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse paragrahv 23 alusel tasutakse riigilõivu 1000 krooni.
Laevapereta prahitud laevade registri ja väikelaevaregistri dokumendi ärakirja väljastamise eest tasutakse riigilõivu 150 krooni.
Laeva erakorralise ülevaatuse eest 25 krooni.
Kuni 5-meetrise kogupikkusega sõudepaadi iga-aastase ülevaatuse eest 5 krooni.
Üle 20 aasta vanusel laeval ja väikelaeval 1,5.
Reederi meresõiduohutusalase auditeerimise läbimise tunnistuse väljastamise eest tasutakse riigilõivu 1 kroon auditeerimisele kuuluva laeva kogumahutavuse ühiku kohta, kuid mitte vähem kui 5000 krooni.
Laevadokumendi kehtivuse pikendamise eest välisesinduses tasutakse riigilõivu 600 krooni.
Laevaregistri dokumendist tõestatud ärakirja tegemise eest tasutakse riigilõivu 50 krooni.
Märke sissekandmise eest tasutakse 25% käesoleva seaduse lisas 1 toodud riigilõivu täismäärast olenevalt tehinguväärtusest.
Kande muutmise või kustutamise eest tasutakse 25% käesoleva seaduse lisas 1 toodud riigilõivu täismäärast olenevalt tehinguväärtusest.
Kaupade või teenuste iga täiendava klassi kohta rahvusvahelise kaupade ja teenuste klassifikatsiooni järgi 1000 krooni.
Kaubamärgi kehtivuse pikendamise avalduse esitamisel tasutakse riigilõivu 3000 krooni.
Kaubamärgi kehtivuse pikendamise avalduse esitamise tähtaja pikendamise eest tasutakse riigilõivu 700 krooni.
Kollektiivkaubamärgi kehtivuse pikendamise avalduse esitamisel tasutakse riigilõivu 3800 krooni.
Kollektiivkaubamärgi kehtivuse pikendamise avalduse esitamise tähtaja pikendamise eest tasutakse riigilõivu 700 krooni.
Kaubamärgi või kollektiivkaubamärgi kandmise eest riiklikusse kauba- ja teenindusmärkide registrisse tasutakse riigilõivu 700 krooni.
Kaupade või teenuste iga täiendava klassi kohta rahvusvahelise kaupade ja teenuste klassifikatsiooni järgi - 1000 krooni.
Kaubamärgi rahvusvahelise registreeringu kehtivuse pikendamisel tasutakse riigilõivu 2800 krooni.
Kollektiivkaubamärgi rahvusvahelise registreeringu kehtivuse pikendamisel tasutakse riigilõivu 3500 krooni.
Kaupade või teenuste iga täiendava klassi kohta rahvusvahelise kaupade ja teenuste klassifikatsiooni järgi - 300 krooni.
Apellatsioonikomisjonile vaidlusavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu 2500 krooni.
Dokumentide või muude materjalide esitamise tähtaja pikendamise eest tasutakse riigilõivu 700 krooni.
Kaubamärgi või kollektiivkaubamärgi üleandmise, litsentsilepingu või õiguste ülemineku muude juhtude kohta tehtava kande eest riiklikusse kauba- ja teenindusmärkide registrisse tasutakse riigilõivu 700 krooni.
Patendivoliniku registreerimise ja patendivoliniku tunnistuse väljastamise eest tasutakse riigilõivu 1200 krooni.
Tööstusomandi riiklikust registrist kirjaliku tõestatud teabe väljastamise eest tasutakse riigilõivu 120 krooni.
Prioriteedidokumendi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 250 krooni.
Tööstusomandi kaitsega seonduva muu dokumendi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 70 krooni.
Tööstusomandi kaitse dokumendi dublikaadi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 250 krooni.
Kasuliku mudeli registreerimistaotluse esitamisel tasutakse riigilõivu 1600 krooni.
Kasuliku mudeli registreerimistaotluse menetluse jätkamise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Kasuliku mudeli registreerimistaotluse menetluse taastamise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Kasuliku mudeli registreerimistaotluse ülemineku eest tasutakse riigilõivu 600 krooni.
Teise pikendamise eest 4000 krooni.
Kasuliku mudeli tunnistuse kehtivusaja pikendamise eest pärast tasumistähtpäeva möödumist tasutakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 või 2 toodud riigilõivumäär + 10% vastavast riigilõivumäärast.
Kasuliku mudeli registreeringus muudatuse tegemise eest tasutakse riigilõivu 600 krooni.
Kasuliku mudeli üleandmise kohta tehtava kande eest riiklikusse kasulike mudelite registrisse tasutakse riigilõivu 600 krooni.
Kasuliku mudeli litsentsi kohta tehtava kande eest riiklikusse kasulike mudelite registrisse tasutakse riigilõivu 600 krooni.
Kasuliku mudeli rahvusvahelise registreerimistaotluse esitamisel Patendiametile tasutakse riigilõivu 1800 krooni.
Kasuliku mudeli rahvusvahelise registreerimistaotluse menetlusse võtmise eest tasutakse riigilõivu 1800 krooni.
Kasuliku mudeli rahvusvahelise registreerimistaotluse menetluse taastamise eest tasutakse riigilõivu 700 krooni.
Patenditaotluse esitamisel tasutakse riigilõivu 3500 krooni.
Üle 10-punktilise patendinõudlusega patenditaotluse esitamisel tasutakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 toodud lõivumäär + 200 krooni iga punkti eest alates 11. punktist.
Patenditaotluse menetluse jätkamise eest tasutakse riigilõivu 600 krooni.
Patenditaotluse menetluse taastamise eest tasutakse riigilõivu 600 krooni.
Patenditaotluse parandamise ja täiendamise eest tasutakse riigilõivu 1500 krooni.
Muudatuste tegemise eest patendis tasutakse riigilõivu 1500 krooni.
Patenditaotluse ülemineku eest tasutakse riigilõivu 600 krooni.
Leiutise riiklikusse patendiregistrisse kandmise eest tasutakse riigilõivu 1500 krooni.
Patendi ülemineku kohta tehtava kande eest riiklikusse patendiregistrisse tasutakse riigilõivu 600 krooni.
Patendi litsentsi või sundlitsentsi kohta tehtava kande eest riiklikusse patendiregistrisse tasutakse riigilõivu 600 krooni.
Kahekümnenda kehtivusaasta eest 9800 krooni.
Patenditaotluse ja patendi jõushoidmise eest kehtivusaasta riigilõivu tasumisel pärast tasumistähtpäeva möödumist tasutakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 toodud kehtivusaasta riigilõivumäär + 10% vastavast määrast.
Rahvusvahelise patenditaotluse esitamisel Patendiametile tasutakse riigilõivu 1800 krooni.
Rahvusvahelise patenditaotluse menetlusse võtmise eest tasutakse riigilõivu 3500 krooni.
Rahvusvahelise patenditaotluse menetluse taastamise eest tasutakse riigilõivu 700 krooni.
Rahvusvahelise patenditaotluse või kasuliku mudeli rahvusvahelise registreerimistaotluse eestikeelse tõlke esitamise tähtaja pikendamise eest tasutakse riigilõivu 700 krooni.
Rahvusvahelist tüüpi otsingu nõude esitamisel tasutakse riigilõivu 300 krooni.
Tööstusdisainilahenduse registreerimise taotluse esitamisel tasutakse riigilõivu 1600 krooni.
Tööstusdisainilahenduse variante sisaldava registreerimise taotluse esitamisel tasutakse alates kolmandast variandist iga järgmise variandi esitamise eest riigilõivu 400 krooni.
Tööstusdisainilahenduse registreerimise taotluse puuduste kõrvaldamise ja selgituste andmise tähtaja pikendamise eest tasutakse riigilõivu 400 krooni.
Tööstusdisainilahenduse registreerimise taotluse menetluse taastamise eest tasutakse riigilõivu 400 krooni.
Tööstusdisainilahenduse registreerimise taotluse üleminekul taotleja andmete muutmise avalduse esitamisel tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Tööstusdisainilahenduse kehtivuse pikendamise eest pärast tasumistähtpäeva möödumist tasutakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 või 2 toodud riigilõivumäär + 10% vastavast riigilõivumäärast.
Tööstusdisainilahenduse registreeringu andmete muutmise kande tegemise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Tööstusdisainilahenduse omaniku õiguste kasutusvaldusse andmise kande tegemise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Tööstusdisainilahenduse tunnistuse duplikaadi väljaandmise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Tööstusomandi registreerimise taotluste ja nende menetluse andmekogust tõestatud teabe väljastamise eest tasutakse riigilõivu ühe registreerimistaotluse kohta 120 krooni.
Mikrolülituse topoloogia registreerimise taotluse esitamisel tasutakse riigilõivu 1600 krooni.
Mikrolülituse topoloogia registreerimise taotluse puuduste kõrvaldamise ja selgituste andmise tähtaja pikendamise eest tasutakse riigilõivu 400 krooni.
Mikrolülituse topoloogia registreerimise taotluse üleminekul taotleja andmete muutmise avalduse esitamisel tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Mikrolülituse topoloogia registreeringu andmete muutmise kande tegemise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Litsentsi registreerimise kande tegemise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Patendiga kaitstud meditsiinitoote või taimekaitsetoote täiendava õiguskaitse taotluse esitamisel tasutakse riigilõivu 1600 krooni.
Meditsiinitoote või taimekaitsetoote täiendava õiguskaitse jõushoidmiseks tasutakse esimese ja iga järgneva täiendava õiguskaitse kehtivusaasta eest riigilõivu 9800 krooni.
Meditsiinitoote või taimekaitsetoote täiendava õiguskaitse jõushoidmise eest tasutakse kehtivusaasta riigilõivu tasumisel pärast tasumistähtpäeva möödumist käesoleva paragrahvi lõikes 1 toodud kehtivusaasta riigilõivumäär +10% vastavast määrast.
Geograafilise tähise registreerimise taotluse esitamisel tasutakse riigilõivu 1600 krooni.
Geograafilise tähise registreerimise taotluse puuduste kõrvaldamise ja selgituste andmise tähtaja pikendamise eest tasutakse riigilõivu 400 krooni.
Geograafilise tähise registreeringu andmete muutmise kande tegemise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Patendivoliniku kutse taotlemise avalduse esitamise eest tasutakse riigilõivu 1000 krooni iga avalduses märgitud tööstusomandi valdkonna eest.
Kirjaliku teabe väljastamise eest riiklikust patendivolinike registrist tasutakse riigilõivu 120 krooni iga dokumendi eest.
Koondumise menetlemise eest tasutakse riigilõivu 20 000 krooni.
Eranditaotluse menetlemise eest tasutakse riigilõivu 10 000 krooni.
Hindamisele kuuluva vara võõrandamise lepingu tõestamise eest tasutakse riigilõivu 5% lepingusummast, kuid mitte alla 480 krooni.
Hindamisele mittekuuluva lepingu tõestamise eest tasutakse riigilõivu 480 krooni.
Testamendi tõestamise eest tasutakse riigilõivu 400 krooni.
Pärimislepingu alusel pärijad.
Pärandaja õed ja vennad tasuvad pärimisõiguse tunnistuse väljastamise eest riigilõivu 5% pärandisummast, kui nad ei päri testamendi või pärimislepingu alusel.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetamata pärijad tasuvad pärimisõiguse tunnistuse väljastamise eest riigilõivu 20% pärandisummast.
Abikaasale tunnistuse väljastamise eest omandiõiguse kohta abielu kestel soetatud ühisvara osale tasutakse riigilõivu 400 krooni.
Teistele isikutele antava volikirja tõestamise eest 400 krooni.
Muu volikirja tõestamise eest tasutakse riigilõivu 200 krooni.
Avalduse esitamisel pärandvara hoiuabinõude rakendamiseks tasutakse riigilõivu 350 krooni.
Avalduse esitamisel mereprotesti tegemiseks tasutakse riigilõivu 1600 krooni.
Ajutise liputunnistuse väljastamise eest tasutakse riigilõivu 1300 krooni.
Dokumendi tõlke õigsuse tõestamise eest tasutakse riigilõivu 180 krooni lehekülje eest.
Dokumendi ärakirja või sellest tehtud väljavõtte õigsuse tõestamise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni lehekülje kohta.
Dokumendil oleva allkirja ehtsuse, sealhulgas tõlgi allkirja ehtsuse tõestamise eest tasutakse riigilõivu 160 krooni.
Notariaalselt tõestatud dokumendi tõestatud dublikaadi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 180 krooni.
Isikule Eesti kodakondsusesse mittekuuluvuse tõendi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 520 krooni.
Tagasipöördumistunnistuse, samuti tagasipöördumise loa väljastamise eest tasutakse riigilõivu 130 krooni.
Füüsilised ja juriidilised isikud tasuvad nende hagi, nõude või dokumendi teatavakstegemise eest välisesinduse kaudu riigilõivu 210 krooni.
Välismaal surnud Eesti kodaniku või Eestis elamisloa alusel viibinud välismaalase põrmuga kirstu või urni Eestisse saatmisega seotud dokumendi vormistamise eest tasutakse riigilõivu 210 krooni.
Välismaal surnud Eesti kodaniku või Eestis elamisloa alusel viibinud välismaalase vara välisesinduse poolt hoiulevõtmise ja edasisaatmise eest tasutakse riigilõivu 520 krooni.
Muu notariaaltoimingu teostamise eest tasutakse riigilõivu 210 krooni.
Väljaspool välisesinduse ruume teostatud notariaaltoimingu eest võetakse riigilõivu kahekordses määras.
Eesti välisesinduse juhil on õigus Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras vähendada käesoleva seaduse paragrahvides 148-164 sätestatud toimingutelt võetava riigilõivu määra või vabastada isik selle tasumisest.
Isikut tõendava dokumendi (välja arvatud diplomaatiline pass) väljaandmise või väljavahetamise taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Isikut tõendava dokumendi (välja arvatud diplomaatiline pass) väljavahetamise taotluse läbivaatamise eest dokumendi kasutamiskõlbmatuks muutumise, hävimise või kaotsimineku korral tasutakse riigilõivu 300 krooni.
Eesti kodakondsuse saamise või taastamise sooviavalduse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Kodakondsustunnistuse väljastamise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Eesti kodakondsusest vabastamise sooviavalduse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Kodakondsus- ja Migratsiooniameti peadirektoril, tema asetäitjal ja Eesti välisesinduse juhil on õigus, lähtudes isiku majanduslikust olukorrast või riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse põhjendatud taotlusel, vähendada isiku poolt tasumisele kuuluva riigilõivu määra või vabastada isik käesoleva seaduse §-des 166, 167, 169 ja 170 sätestatud riigilõivu tasumisest Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tingimustel ja korras.
Tähtajalise elamis- või tööloa taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 350 krooni.
Eestis õppimiseks tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Välisesindusele esitatud tähtajalise elamis- või tööloa taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 2500 krooni.
Eestis õppimiseks välisesindusele esitatud tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 1000 krooni.
Alalise elamisloa taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Tähtajalise elamis- või tööloa andmete reisidokumenti kandmise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Välisesinduses tähtajalise elamis- või tööloa andmete reisidokumenti kandmise eest tasutakse riigilõivu 700 krooni.
Alalise elamisloa andmete reisidokumenti kandmise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Elamis- või tööloa pikendamise taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Välisesindusele esitatud elamis- või tööloa pikendamise taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 300 krooni.
Pikendatud elamis- või tööloa andmete reisidokumenti kandmise eest tasutakse riigilõivu 400 krooni.
Pikendatud elamis- või tööloa andmete välisesinduses reisidokumenti kandmise eest tasutakse riigilõivu 1200 krooni.
Elamis- või tööloa andmete uude reisidokumenti ülekandmise taotluse esitamisel tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Välisesinduses elamis- või tööloa andmete uude reisidokumenti ülekandmise taotluse esitamisel tasutakse riigilõivu 300 krooni.
Elamis- või tööloa andmete uude reisidokumenti ülekandmise taotluse esitamisel reisidokumendi kasutamiskõlbmatuks muutumise, hävimise või kaotsimineku korral tasutakse riigilõivu 1000 krooni.
Välisesinduses elamis- või tööloa andmete uude reisidokumenti ülekandmise taotluse esitamisel reisidokumendi kasutamiskõlbmatuks muutumise, hävimise või kaotsimineku korral tasutakse riigilõivu 2000 krooni.
Ühekordse viisa taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 210 krooni.
Mitmekordse viisa taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 1020 krooni.
Ühekordse transiitviisa taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 210 krooni.
Kahekordse transiitviisa taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 320 krooni.
Ühekordse turismiviisa taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 210 krooni.
Kahekordse turismiviisa taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 420 krooni.
Grupiviisa taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 210 krooni inimese kohta.
Äriviisa taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 2500 krooni.
Diplomaatilise ja teenistusviisa taotluse läbivaatamise eest riigilõivu ei võeta.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-7 nimetatud viisataotluste läbivaatamise eest vähema aja kui 24 tunni jooksul tasutakse riigilõivu kahekordses ulatuses.
Viibimisaja pikendamise taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 210 krooni.
Viisa või elamisloa taotlemisel nõutava kutse kinnitamiseks esitamisel tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Kodakondsus- ja Migratsiooniameti peadirektoril ja tema asetäitjal on õigus, lähtudes isiku majanduslikust olukorrast või riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse põhjendatud taotlusel, vähendada isiku poolt tasumisele kuuluva riigilõivu määra või vabastada isik käesoleva seaduse § 172 lõigetes 1, 2 ja 5, § 173 lõigetes 1 ja 3, § 174 lõigetes 1 ja 3, § 175 lõigetes 1 ja 3, § 178 lõikes 11 ning §-s 179 sätestatud riigilõivu tasumisest Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tingimustel ja korras.
Eesti välisesinduse juhil on õigus, lähtudes isiku majanduslikust olukorrast või riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse põhjendatud taotlusel, vähendada isiku poolt tasumisele kuuluva riigilõivu määra või vabastada isik käesoleva seaduse § 172 lõigetes 3 ja 4, § 173 lõikes 2, § 174 lõigetes 2 ja 4, § 175 lõigetes 2 ja 4 ning § 178 lõigetes 1-8 sätestatud riigilõivu tasumisest Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tingimustel ja korras.
Riikliku tegevuslitsentsi väljastamise või litsentsi kehtivusaja pikendamise eest relvade või laskemoona müügiks või eradetektiivibüroo avamiseks tasutakse riigilõivu 4000 krooni.
Tegevuslitsentsi väljastamise või tegevuslitsentsi kehtivusaja pikendamise eest allmaa-mäetöödeks tasutakse riigilõivu 1500 krooni.
Tegevuslitsentsi väljastamise või tegevuslitsentsi kehtivusaja pikendamise eest pealmaa-mäetöödeks tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Tegevuslitsentsi väljastamise või tegevuslitsentsi kehtivusaja pikendamise eest geoloogilisteks töödeks tasutakse riigilõivu 1000 krooni.
Väärismetalltoodete valmistamise tegevusloa väljastamise ja pikendamise eest tasutakse riigilõivu 1000 krooni.
Eesti Proovikoja registreerimistunnistuse väljastamise ja pikendamise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Tööturuteenuse tegevusloa väljastamise eest tasutakse riigilõivu 1000 krooni.
Koolieelne lasteasutus, lasteaed-algkool, algkool, põhikool, huvialakool, erikool - 250 krooni.
Etanoolisisaldusega kuni 6 (kaasa arvatud) mahuprotsenti lahja alkohoolse joogi jaemüük - 2000 krooni iga tegevuskoha kohta.
Lahja alkohoolse joogi jaemüük avalikul üritusel - 600 krooni.
Kaabellevivõrguloa väljastamise või kaabellevivõrguloa omaniku taotluse alusel selle muutmise eest tasutakse riigilõivu 1000 krooni.
Ühisantennisüsteemi registreerimise eest tasutakse riigilõivu 300 krooni.
Kaabellevivõrguloa pikendamise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Noortelaagrile tegevusloa väljastamise eest tasutakse riigilõivu 50 krooni.
Lahja alkohoolse joogi jaemüük - 25% iga tegevuskoha kohta käesoleva paragrahvi lõike 3 3 punktis 8 sätestatud määrast.
Maavalitsusest ühistranspordiloa väljastamise eest tasutakse riigilõivu 1000 krooni.
Maavalitsusest sõidukikaardi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Tasulise rahvusvahelise autoveo tegevusloa väljastamise eest tasutakse riigilõivu 3000 krooni.
Oma kulul korraldatava rahvusvahelise autoveo tegevusloa väljastamise eest tasutakse riigilõivu 2000 krooni.
Muu riikliku tegevuslitsentsi või tegevusloa väljastamise ja pikendamise eest tasutakse riigilõivu 4000 krooni.
Jäätmeloa taotlemisel teiste isikute poolt tekitatud ja üleantud metallijäätmete kogumiseks ja veoks jäätmete edasise kaubandusliku vahendamise ja taaskasutamise eesmärgil tasutakse riigilõivu 20 000 krooni.
Valla- või linnasekretäri poolt dokumendi ärakirja või väljavõtte õigsuse tõestamise eest tasutakse riigilõivu 10 krooni iga lehekülje eest.
Valla- või linnasekretäri poolt dokumendil allkirjade ehtsuse tõestamise eest tasutakse riigilõivu 15 krooni.
Valla- või linnasekretäri poolt volikirja tõestamise eest tasutakse riigilõivu 30 krooni.
Arhiiviteenuse tegevusloa väljastamise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Avaliku arhiivi poolt arhiiviteatise, arhivaali väljavõtte või ärakirja väljastamise eest tasutakse riigilõivu 50 krooni.
Sertifitseerimisteenuse osutaja ja ajatempliteenuse osutaja registreerimise eest sertifitseerimise riiklikus registris tasutakse riigilõivu 10 000 krooni.
Sertifitseerimise riiklikus registris olevates sertifitseerimisteenuse osutaja ja ajatempliteenuse osutaja andmetes muudatuse tegemise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Elektri-, soojus- ja gaasisüsteemi operatiivjuhtimise teenuse müük - 2500 krooni aasta kohta.
Riikliku tehnilise järelevalve alla kuuluva seadme registreerimise või ümberregistreerimise eest tasutakse riigilõivu 250 krooni.
Teistel riikliku tehnilise järelevalve alla kuuluvatel töödel vastutava järelevaatajana 50 krooni.
Järelevalveks õigustatud isiku tunnustamise tunnistuse kehtivusaja pikendamise eest tasutakse riigilõivu 50 krooni.
Muu riikliku tehnilise järelevalve alla kuuluva objekti eest 300 krooni.
Pealmaa-mäetööde objekti eest 750 krooni.
Ekspertotsuse andmise eest tasutakse riigilõivu 1000 krooni.
Riikliku tehnilise järelevalve alla kuuluva objekti personali väljaõppeprogrammi kooskõlastamise eest tasutakse riigilõivu 250 krooni.
Raudteeveeremi remondi tegevusloa väljastamise eest 10 000 krooni.
Muu raudtee registrisse kandmisel 200 krooni.
Muu raudteeveeremi registrisse kandmisel 300 krooni.
Raudtee ja raudteeveeremi registrikande muutmise eest tasutakse riigilõivu 50 krooni.
Raudtee registrisse kandmisel raudteele registreerimistunnistuse väljastamise eest tasutakse riigilõivu 150 krooni.
Raudteeveeremi registrisse kandmisel raudteeveeremile registreerimismärgi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 400 krooni.
Vedurijuhiloa väljastamise eest tasutakse riigilõivu 300 krooni.
Vedurijuhiloa dublikaadi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 150 krooni.
Raudteeveeremi ohutustunnistuse väljastamise eest 10 000 krooni.
Ohutustunnistuse uuendamise või muudatuse tegemise eest ohutustunnistuses tasutakse riigilõivu 5000 krooni.
Raadiosaateseadme esmase ülevaatuse, samuti raadiosaateseadme kasutamise peatamise aluste äralangemise järel teostatava raadiosaateseadme esmase ülevaatuse eest tasutakse riigilõivu käesoleva seaduse lisas 3 toodud määras.
Telekommunikatsioonialase tegevuse alustamise teatise registreerimise eest tasutakse riigilõivu 300 krooni.
Häirekaitsegarantii väljastamise eest tasutakse riigilõivu 1000 krooni.
Telekommunikatsioonisüsteemide riikliku registri tõestatud väljavõtete ning Sideameti poolt väljastatud muude dokumentide tõestatud ärakirjade eest tasutakse riigilõivu 50 krooni iga lehekülje eest.
Telekommunikatsioonivõrgu opereerimise tegevusloa väljastamise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Raadiosaateseadmete üle Eesti tollipiiri toimetamise eriloa väljastamise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Amatöörraadiojaama tööloa väljastamise ja pikendamise eest tasutakse riigilõivu 36 krooni.
Ühe raadiosideliini raadiosaatja eest - käesoleva seaduse lisas 4 toodud määras.
Üheteistkümnes ja enamas maakonnas paikneva raadiovõrgu eest - lisa 4 punktides 1 ja 2 toodud määra seitsmekordses suuruses.
Ühe raadiosideliini raadiosaatja eest - lisa 4 punktis 4 toodud määra pooleteisekordses suuruses.
Vee- või õhusõiduki raadioloa väljastamise eest vähemaks kui kolmeks aastaks tasutakse riigilõivu 1/3 osa käesoleva seaduse lisas 4 toodud riigilõivu määrast ühe aasta või ühest aastast lühema tähtaja kohta.
Raadiosaateseadme kasutamise loa esmakordse väljastamise eest ühe sageduskanali kohta tasutakse riigilõivu 1/12 osa lisas 4 toodud riigilõivu määrast iga kuu kohta, mis on jäänud paigaldamise loa väljastamisest kuni esmakordse raadioseadmete kasutamise loa väljastamiseni.
Iga paikse jaama lisamise eest ühisele raadiosaateseadme kasutamise loale tasutakse riigilõivu 200 krooni.
Loa omaniku soovil raadiosaateseadmete paigaldamise loa ja kasutamise loa käesoleva seaduse lisas 4 nimetatud tingimuste muutmisel tasutakse riigilõivu lisas 4 sätestatud määras.
Loa omaniku soovil raadiosaateseadme paigaldamise loal ja kasutamise loal maakondade arvu suurendamisel tasutakse riigilõivu 1/12 osa käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 nimetatud esialgse ja suurendatud maakondade arvu riigilõivu määra erinevusest iga kuu kohta, mis on jäänud raadiosaateseadme paigaldamise loa kehtivuse järgmise täisaastani või raadiosaateseadme kasutamise loa kehtivustähtaja lõppemiseni.
Numeratsiooniplaanis telekommunikatsiooni otstarbeks määratud numeratsiooni kasutamise loa väljastamise ning pikendamise eest tasutakse riigilõivu lisas 4 toodud määras.
Maa suuruse korral üle kümne hektari - 200 krooni + 5 krooni iga kümmet hektarit ületava hektari kohta.
Mahepõllumajandusliku töötlemisega tegelda sooviv või tegelev käitleja tasub ettevõtte või selle osa tunnustamise, samuti iga tunnustatuse saamisele järgneva aasta järelevalvetoimingute eest riigilõivu 2000 krooni.
Isik, kes tegeleb mahepõllumajandusele viitavalt märgistatud põllumajandussaaduste või -toodete sisseveoga, tasub ettevõtte andmete mahepõllumajanduse registrisse kandmise, samuti iga registrisse kandmisele järgneva aasta järelevalvetoimingute eest ettevõttes või selle osas riigilõivu 3000 krooni.
Käesoleva paragrahvi kohaselt järelevalvetoimingute eest tasumisele kuuluv riigilõiv tasutakse hiljemalt 20. jaanuariks.
Väetise tüüpnimetuse ja selle tootja, töötleja või importija väetiste registrisse kandmise eest tasutakse riigilõivu 2000 krooni.
Registrikande muutmise ja täiendamise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Registrikannetest väljavõtete tegemise eest tasutakse riigilõivu 25 krooni iga formaadis A4 lehekülje eest.
Taimekaitsevahendi registrisse kandmise ning registreerimistunnistuse väljastamise eest tasutakse riigilõivu 5000 krooni.
Registrikannete muutmise ja uue registreerimistunnistuse väljastamise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Registrikannetest tehtava tõestatud väljavõtte iga formaadis A4 lehekülje eest tasutakse riigilõivu 25 krooni.
Taimetervise registrisse kandmise eest tasutakse riigilõivu 1500 krooni.
Registrikannete muutmise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Registrikannetest tehtava väljavõtte iga formaadis A4 lehekülje eest tasutakse riigilõivu 25 krooni.
Taimepasside väljastamise korral tasutakse riigilõivu iga kümne taimepassi eest 5 krooni.
Fütosanitaarsertifikaadi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 200 krooni.
Taimepassi väljastamise õiguse saamise eest tasutakse riigilõivu 1000 krooni.
Taasväljaveo kohustusega või transiidi korras sisseveetava teravilja kontrollimise eest piiripunktis tasutakse riigilõivu 1 kroon 50 senti tonni kohta.
Eelteate, ideekonkursi kutse või pakkumise kutse andmete riiklikusse riigihangete registrisse kandmise eest tasutakse riigilõivu 300 krooni.
Vaidlustuse läbivaatamise eest, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul, tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Eduka pakkumise otsuse kohta esitatud vaidlustuse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 3000 krooni.
Teede- ja Sideministeeriumist või maavalitsusest bussiveoks liiniloa väljastamise eest tasutakse riigilõivu 300 krooni.
Jahitunnistuse väljastamise eest tasutakse riigilõivu 50 krooni.
Avalduse esitamisel arhiiviteatise tellimiseks ja edastamiseks Välisministeeriumi kaudu tasutakse riigilõivu 40 krooni.
Avalduse esitamisel arhiiviteatise tellimiseks ja edastamiseks Välisministeeriumi kaudu välisesinduses tasutakse riigilõivu 210 krooni.
Dokumendi legaliseerimise eest tasutakse riigilõivu 25 krooni.
Dokumendi legaliseerimise eest välisesinduses tasutakse riigilõivu 200 krooni.
Kutsekvalifikatsiooni tunnustamise taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Teadaande avaldamise eest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded tasub teadaande esitaja riigilõivu 100 krooni.
Pandilepingu registreerimise eest tasutakse käesoleva seaduse lisas 1 toodud riigilõivu täismäär olenevalt tehinguväärtusest.
Registerpandi järjekoha muutmise eest tasutakse 75% käesoleva seaduse lisas 1 toodud riigilõivu täismäärast olenevalt tehinguväärtusest.
Ettevõtte, asutuse ja organisatsiooni põhikirja, põhimääruse või asutamis-, rendi- või tegutsemislepingu muutmisest tulenevate muudatuste tegemise eest registris, välja arvatud mittetulundusühingute puhul, tasutakse riigilõivu 200 krooni.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud toimingute eest mittetulundusühingute puhul tasutakse riigilõivu 50 krooni.
Turvatöötaja kaardi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 150 krooni.
Eesti keele tasemeeksamile registreerimise eest, välja arvatud põhikoolide, gümnaasiumide, kutseõppeasutuste ja rakenduskõrgkoolide ning ülikoolide õppekava kohasele eksamile registreerimise eest, tasutakse riigilõivu 50 krooni.
Eesti keele oskuse tunnistuse väljastamise eest tasutakse riigilõivu 50 krooni.
Audiitori kutse taotlemisel tasutakse riigilõivu 4000 krooni.
Jäätmete riikidevahelise veoloa taotluse menetlemise eest tasutakse riigilõivu 300 krooni.
Geneetiliselt muundatud organismi keskkonda viimise taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 300 krooni.
Geneetiliselt muundatud organismi sisaldava või sellest koosneva toote turustamise taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Sama õppeaine riigieksami korduvaks sooritamiseks registreerimise eest tasuvad keskhariduse omandanud isikud riigilõivu 70 krooni.
Tehinguväärtus määratakse kinnistamise alusdokumendi järgi.
Kohustusi, mis lasuvad tehingu objektil, tehinguväärtuse määramisel maha ei arvata.
Hoonestamata kinnisasja kinnistamisel on tehinguväärtuseks maa maksustamishind.
Hoonestatud kinnisasja kinnistamisel on tehinguväärtuseks maa maksustamishind ja hoone hind.
Kui Kinnistusametile ei esitata dokumenti hoone hinna kohta, loetakse hoone hinnaks 50 000 krooni.
Kinnisasjal asuva hoone omaniku poolt ostueesõigusega erastatud maa kinnistamisel on tehinguväärtuseks maa maksustamishind.
Kui maa maksustamishind ja hoonete hind on kokku väiksem kui kinnisasja koormav hüpoteek, on omandiõiguse kinnistamisel tehinguväärtuseks kinnistusraamatusse kantud hüpoteegi summa.
Kinnistu jagamisel mitmeks kinnistuks määratakse tehinguväärtus jagamise tulemusel moodustatavast uuest kinnistust lähtuvalt käesoleva seaduse paragrahv 199 järgi.
Kinnistute ühendamisel määratakse tehinguväärtus ühendatavatest kinnisasjadest lähtuvalt käesoleva seaduse paragrahv 199 järgi.
Korteriomandi kinnistamisel on tehinguväärtuseks 50% korteriomandi reaalosale vastava maa kaasomandiosa maksustamishinnast.
Hoonestamata kinnisasja koormamisel hoonestusõigusega on tehinguväärtus 80% koormatava kinnisasja maksustamishinnast.
Hoonestatud kinnisasja koormamisel hoonestusõigusega on tehinguväärtuseks 80% maa maksustamishinna ja hoone hinna summast.
Kui hoonestusõiguse eest makstakse tasu, on hoonestusõigusega koormamisel tehinguväärtuseks hoonestusõiguse tasu kogusumma, kuid mitte rohkem kui 25 aasta eest.
Korterihoonestusõigusega koormamisel on tehinguväärtuseks 50% korterihoonestusõiguse reaalosale vastava hoonestusõiguse tehinguväärtusest, määratuna käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel.
Reaalservituudi seadmisel on tehinguväärtuseks väärtus, mida reaalservituut valitseva kinnisasja suhtes omab, kuid mitte vähem kui 2000 krooni.
Kui Kinnistusametile ei esitata andmeid reaalservituudi väärtuse suuruse kohta, loetakse tehinguväärtuseks 2000 krooni.
Kasutusvalduse aastaväärtuseks on 4% koormatava kinnisasja maksustamishinnast.
Tähtajalise kasutusvalduse seadmisel on tehinguväärtuseks üksikute aastaväärtuste summa, kuid mitte rohkem kui 25 aasta eest.
76-aastase ja vanema isiku puhul 3-kordne aastaväärtus.
Isikliku kasutusõiguse aastaväärtuseks on 4% koormataval kinnisasjal asuva elamu väärtusest.
Tähtajalise isikliku kasutusõiguse seadmisel elamule on tehinguväärtuseks üksikute aastaväärtuste summa, kuid mitte rohkem kui 25 aasta eest.
Isikliku kasutusõiguse seadmisel elamu osale määratakse kasutusõiguse aastaväärtus võrdeliselt selle elamuosa suurusega kogu elamust.
Muude isiklike kasutusõiguste seadmisel on tehinguväärtuseks 1000 krooni.
Reaalkoormatise seadmisel on tehinguväärtuseks reaalkoormatise rahalise väärtuse kogusumma, kuid mitte rohkem kui 25 aasta eest.
Reaalkoormatise, mille rahaline väärtus pole määratud, tehinguväärtuseks on 1000 krooni.
Ostueesõiguse seadmisel on tehinguväärtuseks pool koormatava kinnisasja omandiõiguse kinnistamise tehinguväärtusest.
Hüpoteegi seadmisel on tehinguväärtuseks hüpoteegisumma koos kõrvalnõuete summaga.
Hüpoteegi järjekoha muutmisel on tehinguväärtuseks etteastuva hüpoteegi summa.
Märke kinnistamisel on tehinguväärtuseks selle asjaõiguse kinnistamise tehinguväärtus, mille tagamiseks märge kinnistusraamatusse kantakse.
Kannete muutmisel ja kustutamisel kinnistusraamatus on tehinguväärtuseks vastava asjaõiguse või märke kinnistamise tehinguväärtus.
Pandilepingu registreerimisel on tehinguväärtuseks pandisumma.
Registerpandi järjekoha muutmise kinnistamisel on tehinguväärtuseks etteastuva registerpandi summa.
Tehinguväärtus määratakse kande alusdokumendi järgi.
Kui kande alusdokumendis ei ole tehinguväärtust sätestatud, loetakse tehinguväärtuseks 5000 krooni.
Riigilõivuseadus (RT 1990, 11, 118; RT I 1995, 36, 465; 57, 981; 58, 1005; 61, 1028; 87, 1540; 1996, 3, 56; 38, 752; 40, 773; 42, 811; 45, 848 ja 851; 49, 953; 51, 969; 80, 1435; 1997, 5/6, 32; 34, 535; 48, 774 ja 775; 51, 823; 52, 833) tunnistatakse kehtetuks.
Korteriühistu registrisse kandmine ja korteriühistu kohta mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud andmete muutmine või täiendamine on kuni 2000. aasta 31. detsembrini riigilõivuvaba.
Enne laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse (RT I 1998, 23, 321; 59, 941; 1999, 10, 149; 2000, 55, 365; 2001, 56, 336) jõustumist Eestis registreeritud laeva kandmine väikelaevaregistrisse koos väikelaevatunnistuse väljastamisega samale omanikule on kuni 2000. aasta 1. juulini riigilõivuvaba.
Enne laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse jõustumist Eestis registreeritud laeva omanikul, kes on tasunud riigilõivu temale kuuluva laeva väikelaevaregistrisse kandmise ja väikelaevatunnistuse väljastamise eest, on õigus taotleda selle lõivu tagastamist käesolevas seaduses sätestatud korras.
Tehinguväärtuse puhul üle 10 000 000 krooni on riigilõivu täismäär 0,4% tehinguväärtuse summast.
Hagihinna puhul üle 10 000 000 krooni on riigilõivu täismäär 3,5% hagihinnast.
Maa liikuvside baasjaama ülevaatuse eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Maa liikuvside suletud raadiovõrgus töötava liikuva või teisaldatava raadiojaama ülevaatuse eest tasutakse riigilõivu 300 krooni.
Paikse raadiosideliini saatja esmase ülevaatuse eest tasutakse riigilõivu 560 krooni.
Raadioringhäälingu saatja, mille kiirgusvõimsus on alla 5 kW, esmase ülevaatuse eest tasutakse riigilõivu 500 krooni.
Raadioringhäälingu saatja, mille kiirgusvõimsus on 5 kW või enam, esmase ülevaatuse eest tasutakse riigilõivu 4000 krooni.
Televisioonisaatja esmase ülevaatuse eest tasutakse riigilõivu 6000 krooni.
Objektide seireks kasutatava raadioteenistuse maapealse lokaatori esmase ülevaatuse eest tasutakse riigilõivu 4000 krooni.
Vee- või õhusõidukitega side pidamiseks kasutatava maapealse raadiosaateseadme, sealhulgas liikuva või teisaldatava raadiosaateseadme esmase ülevaatuse eest tasutakse riigilõivu 2000 krooni.
Kosmose raadioside maajaama esmase ülevaatuse eest tasutakse riigilõivu 4000 krooni.
Baasjaamaga suletud raadiovõrgule sagedusalas 862 MHz või enam kohaliku ainukasutuse režiimis tasutakse riigilõivu 4800 krooni.
Raadiosaateseadme paigaldamise loa väljastamise ja raadiosaateseadme kasutamise loa väljastamise ning pikendamise eest mobiiltelefonivõrgule või üldkasutatava telefonivõrgu juurdepääsu raadiovõrgule üheks aastaks kohaliku ainukasutuse režiimis iga 100 kHz laiuse sageduskanali eest tasutakse riigilõivu 540 krooni.
Kohaliku ainukasutuse režiimis mitteüldkasutatava isikuotsingusüsteemi korral tasutakse iga 25 kHz laiusega kanali eest riigilõivu 4800 krooni.
Sagedusalas 17 GHz või enam ribalaiusega 100 MHz või enam tasutakse riigilõivu 2400 krooni.
Raadiosaateseadme paigaldamise loa väljastamise ja raadiosaateseadme kasutamise loa väljastamise ning pikendamise eest objektide seireks kasutatava paikse raadioteenistuse lokaatorile üheks aastaks tasutakse riigilõivu 4800 krooni.
Sagedusalas 17 GHz või enam ribalaiusega 100 MHz või enam tasutakse riigilõivu 9600 krooni.
Sagedusalas 17 GHz või enam ühiskasutuse režiimis ribalaiusega 100 MHz või enam tasutakse riigilõivu 4800 krooni.
Sagedusalas 30 GHz ja enam tasutakse riigilõivu 960 krooni.
Raadiosaateseadme paigaldamise loa väljastamise ja raadiosaateseadme kasutamise loa väljastamise ning pikendamise eest vees või õhus asuvate objektide seireks kasutatavale raadioteenistuse maapealsele lokaatorile üheks aastaks tasutakse riigilõivu 4800 krooni.
Raadiosaateseadme paigaldamise loa väljastamise ja raadiosaateseadme kasutamise loa väljastamise ning pikendamise eest vee- või õhusõidukitega side pidamiseks kasutatavale maapealsele raadiovõrgule üheks aastaks sagedusalades 117,975 kuni 144,000 MHz; 156,000 kuni 162,050 MHz; 457,525 kuni 457,575 MHz ja 467,525 kuni 467,575 MHz tasutakse riigilõivu 2400 krooni iga sagedusala eest.
Vee- või õhusõidukitega side pidamiseks kasutatava maapealse raadiovõrgu kasutamise loale sagedusalades 117,975 kuni 144,000 MHz; 156,000 kuni 162,050 MHz; 457,525 kuni 457,575 MHz ja 467,525 kuni 467,575 MHz töötava liikuva või teisaldatava raadiojaama kandmise eest tasutakse riigilõivu 200 krooni.
Sagedusalas 10 GHz või enam ribalaiusega 50 MHz või enam tasutakse riigilõivu 36 000 krooni.
Raadiosaateseadme paigaldamise loa väljastamise ja raadiosaateseadme kasutamise loa väljastamise ning pikendamise eest etalon-raadioteenistuse saatjale üheks aastaks tasutakse riigilõivu 1200 krooni.
Sagedusalas 3,6 GHz või enam tasutakse riigilõivu 4800 krooni iga 8 MHz ribalaiusega raadiosageduskanali eest.
Vee- või õhusõiduki raadioloale muud tüüpi kosmosesidejaama kandmise eest tasutakse riigilõivu 4800 krooni.
Muud tüüpi liikuva või teisaldatava kosmosesidejaama kasutamise loa väljastamise ning pikendamise eest tasutakse riigilõivu 1200 krooni.
Numeratsioonivahemiku kasutamise loa väljastamise eest teenusenumbrite kasutamiseks numeratsioonialadest „800“ ja „900“ ning loa pikendamise eest üheks aastaks tasutakse riigilõivu 2400 krooni iga kasutamiseks lubatud numbri eest.
Seadus sätestab sotsiaalhoolekande organisatsioonilised, majanduslikud ja õiguslikud alused ning reguleerib sotsiaalhoolekandes tekkivaid suhteid.
Vältimatu sotsiaalabi - piisavate elatusvahenditeta isiku olukorrale vastavad hädavajalikud sotsiaalhoolekandelised abinõud, mis tagavad vähemalt toidu, riietuse ja ajutise peavarju.
Isiku ja perekonna toimetuleku soodustamine.
Sotsiaalhoolekande ülesanneteks on isikule või perekonnale toimetulekuraskuste ennetamiseks, kõrvaldamiseks või kergendamiseks abi osutamine ja sotsiaalsete erivajadustega isiku sotsiaalsele turvalisusele, arengule ja ühiskonnas kohanemisele kaasaaitamine.
Eestis viibival pagulasel.
Käesoleva seaduse §-s 23 1 sätestatud toetusele on õigus Eestis seaduslikul alusel viibival isikul, kes vastab nimetatud paragrahvis sätestatud tingimustele.
Vältimatut sotsiaalabi on õigus saada igal Eestis viibival isikul.
Sotsiaalhoolekannet korraldavad sotsiaalminister, maavanemad ja kohalik omavalitsus.
Riiklikku sotsiaalhoolekannet korraldavad sotsiaalminister ja maavanemad.
Maavanem korraldab maakonnas riiklikku sotsiaalhoolekannet maavalitsuse vastava osakonna kaudu.
Omavalitsuse sotsiaalhoolekannet korraldab valla- või linnavalitsus.
Muude seaduste ja õigusaktidega temale pandud sotsiaalhoolekandealaste ülesannete täitmine.
Maavanem või tema volitatud isik teostab järelevalvet maakonnas osutatavate sotsiaalteenuste ja muu abi kvaliteedi ning riigi poolt sotsiaalhoolekandeks eraldatud sihtotstarbeliste rahaliste vahendite kasutamise üle.
Vastav kirjalik ettekanne esitatakse Vabariigi Valitsusele vähemalt kord aastas.
Eestkosteasutuse töö korraldamine.
Vallas või linnas elavale isikule on kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist korraldama elukohajärgne valla- või linnavalitsus.
Väljaspool oma elukohta viibivale isikule korraldab sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist valla- või linnavalitsus, kelle halduspiirkonnas ta viibib, kooskõlastatult isiku elukoha valla- või linnavalitsusega.
Isikule, kelle elukohta ei saa kindlaks määrata, korraldab sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist see valla- või linnavalitsus, kelle halduspiirkonnas isik abi vajamise ajal asub.
Kinnipidamiskohast vabanenud isikule on sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmise korraldajaks valla- või linnavalitsus, kelle halduspiirkonnas isik viimati elas, või kui tema perekonnaliikmed vahetasid elukohta, siis nende juurde elama asumisel perekonnaliikmete elukohajärgne valla- või linnavalitsus.
Välismaalasele, kes ajutiselt viibib Eestis, korraldab vältimatu sotsiaalabi andmist see valla- või linnavalitsus, kelle halduspiirkonnas isik abi vajamise ajal asub.
Toimetulekuks vajalikud muud sotsiaalteenused.
Sotsiaalnõustamine on isikule vajaliku teabe andmine sotsiaalsetest õigustest ja seaduslike huvide kaitsmise võimalustest ning abistamine konkreetsete sotsiaalsete probleemide lahendamisel edaspidise toimetuleku soodustamiseks.
Sotsiaalnõustajaks on selleks tööks eriettevalmistuse saanud hoolekandetöötaja.
Vallas või linnas korraldab sotsiaalnõustamist vastav valla- või linnavalitsus.
Haiguse, kõrge ea või puude tõttu proteesi, ortopeedilist ja muud abivahendit vajaval isikul on õigus saada vastav abivahend.
Soodustingimustel antavate proteeside, ortopeediliste ja muude abivahendite loetelu ning nende saamise tingimused ja korra kehtestab sotsiaalminister.
Koduteenused on isikule kodustes tingimustes osutatavad teenused, mis aitavad tal harjumuspärases keskkonnas toime tulla.
Koduteenuste loetelu ning nende osutamise tingimused ja korra kehtestavad kohalikud omavalitsusorganid.
Kohalikud omavalitsusorganid on kohustatud andma eluruumi isikule või perekonnale, kes ise ei ole suuteline ega võimeline seda endale või oma perekonnale tagama, luues vajaduse korral võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks.
Sotsiaalkorteri andmise ja kasutamise korra kehtestab valla- või linnavolikogu elamuseaduse (RT 1992, 17, 254; RT I 1998, 71, 1199; 2000, 88, 576; 2001, 85, 509; 93, 565) § 8 punkti 2 alusel.
Isikuid, kellel on raskusi eluruumis liikumise, endaga toimetuleku või suhtlemisega, abistab valla- või linnavalitsus eluruumi kohandamisel või sobivama eluruumi saamisel.
Hooldamine perekonnas on isiku hooldamine sobivas perekonnas, kelle liikmete hulka ta ei kuulu.
Hooldamine perekonnas toimub valla- või linnavalitsuse ja hooldamisele võtja vahel sõlmitud kirjaliku lepingu alusel.
Hoolekandeasutus on päevaselt või ööpäevaselt tegutsev asutus, kus viibivatele isikutele tagatakse nende eale ja seisundile vastav hooldamine, sealhulgas ravimine, põetamine, rehabilitatsioon, kasvatamine ja arendamine.
Päevane hoolekandeasutus on asutus, kus viibivate isikute päevase hooldamisega toetatakse nende isikute või perekonnaliikmete iseseisvat toimetulekut.
Ööpäevane hoolekandeasutus on asutus, kus viibivad isikud, kes erivajaduste või sotsiaalse olukorra tõttu ei ole suutelised iseseisvalt elama ning kui nende toimetulekut ei ole võimalik tagada teiste sotsiaalteenuste või muu abi osutamisega.
Hoolekandeasutused on riigi või kohaliku omavalitsusüksuse asutused või muud avalik-õiguslikud või eraõiguslikud juriidilised isikud või nende asutused.
Riigi hoolekandeasutusteks võivad olla koolkodud, sotsiaalse rehabilitatsiooni keskused ja erihooldekodud.
Hoolekandeasutuste põhimäärused kinnitab sotsiaalminister.
Maavalitsuse haldamisel oleva riikliku hoolekandeasutuse põhimääruse kinnitab maavanem.
Hoolekandeasutuse põhikirja kinnitab tema asutaja või omanik.
Hoolekandeasutuse kõrgeimaks organiks on asutuse omaniku poolt moodustatud hoolekogu.
Riigi hoolekandeasutuse töö korralduse kehtestab sotsiaalminister.
Hoolekandeasutustele esitatavad kohustuslikud nõuded kehtestab sotsiaalminister.
Erihooldekodu - vaimuhaigetele ja raskete vaimsete puuetega isikutele elamiseks, nende hooldamiseks ja rehabilitatsiooniks loodud asutus.
Ööpäevased hoolekandeasutused on üldjuhul eraldi lastele, vanuritele, vaimuhaigetele, vaimsete puuetega täiskasvanutele ja teistele sotsiaalselt mittetoimetulevatele isikutele.
Vajadusel võib valla- või linnavolikogu luua segatüüpi ööpäevaseid hoolekandeasutusi, kus erinevat hooldamist vajavatele isikutele on ette nähtud eraldi osakonnad.
Varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik.
Taotlus isiku nõusolekuta hoolekandeasutusse paigutamiseks esitatakse kohtule koos taotlusega isiku teovõime piiramiseks või teovõimetuks tunnistamiseks.
Kohtuotsuse alusel võib isiku paigutada hoolekandeasutusse kuni üheks aastaks.
Kui nimetatud tähtaja möödumisel ei ole ära langenud käesoleva paragrahvi 1. lõikes loetletud asjaolud, mis tingisid isiku nõusolekuta hoolekandeasutusse paigutamise, võib kohus eestkosteasutuse vastava taotluse alusel teha otsuse isiku hoolekandeasutuses hooldamise tähtaja pikendamise kohta ühe aasta kaupa.
Isiku nõusolekuta hoolekandeasutuses hooldamine lõpetatakse, kui on ära langenud mõni käesoleva paragrahvi 1. lõikes loetletud asjaoludest.
Isiku nõusolekuta hoolekandeasutuses hooldamise lõpetamisel esitatakse kohtule taotlus isiku teovõime taastamise küsimuse läbivaatamiseks.
Hoolekandeasutuse juhataja teatab isiku nõusolekuta hoolekandeasutuses hooldamise lõpetamisest otsuse teinud kohtule ja isiku elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele.
Hoolekandeasutuses viibiva isiku valduses ei tohi olla narkootilisi aineid, nende kasutamisega seotud vahendeid või muid elu ja tervist ohustavaid aineid või vahendeid.
Hoolekandeasutuses viibiv isik võidakse hoolekandeasutuse juhataja või tema asendaja otsuse alusel eraldada teistest asutuses viibivatest isikutest, kui ta on endale või teistele ohtlik, kuid mitte kauemaks kui 24 tunniks.
Eraldatud isik peab olema hoolekandeasutuse töötajate pideva järelevalve all.
Käesolevas paragrahvis ettenähtud piirangute rakendamise korra kehtestab sotsiaalminister.
Valla- või linnavalitsus võib osutada muid sotsiaalteenuseid.
Materiaalse abi andmise tingimused ja korra, samuti annetuste arvelevõtmise, nende üle arvestuse pidamise ja jaotamise korra vallas või linnas kehtestab kohalik omavalitsus.
Toimetulekutoetust on õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast käesoleva seaduse § 22 2 lõigetes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud alalise eluruumi alaliste kulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri.
Toimetulekupiiri kehtestamisel lähtutakse minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks.
Toimetulekupiiri suuruse üksi elavale isikule või perekonna esimesele liikmele kehtestab Riigikogu igaks eelarveaastaks riigieelarvega.
Toimetulekupiiri uus määr ei või olla väiksem kehtivast määrast.
Perekonna teise ja iga järgneva liikme toimetulekupiiri suurus on 80 protsenti perekonna esimese liikme toimetulekupiiri suurusest.
Toimetulekutoetuse määramise aluseks on toetuse taotlejaga abielus või abielulistes suhetes olevate samas eluruumis elavate isikute, nende ülalpidamisel olevate laste ja vanemate või muude üht või enamat tuluallikat ühiselt kasutavate või ühise majapidamisega isikute sissetulek.
Toimetulekutoetuse määramisel loetakse perekonna koosseisu perekonnast ajutiselt eemalviibivad Eesti Vabariigi riiklike või Haridusministeeriumi poolt väljaantud koolituslubasid omavate õppeasutuste päevases õppevormis õppivad õpilased ja üliõpilased juhul, kui nende rahvastikuregistrisse kantud alalise elukoha aadressiandmed langevad kokku perekonna elukoha aadressiandmetega.
Toimetulekutoetust määrab ja maksab valla- või linnavalitsus käesoleva seadusega kehtestatud ulatuses, tingimustel ja korras valla- või linnaeelarvesse riigieelarvest laekunud vahenditest.
Toimetulekutoetuse taotleja esitab jooksva kuu eest toimetulekutoetuse saamiseks avalduse hiljemalt 20. kuupäevaks valla- või linnavalitsusele, kelle halduspiirkonnas ta alaliselt või püsivalt elab.
Avalduses märgib taotleja käesoleva seaduse § 22 lõigete 2 ja 2 1 järgi toimetulekutoetuse määramisel arvessevõetavate isikute nimed ja nende isikukoodid.
Üksi elava isiku või perekonnaliikmete eelmisel kuul saadud sissetulekuid ning sellest mahaarvatud tulumaksu ja makstud elatise suurust.
Jooksval kuul tasumisele kuuluvaid alalise eluruumi alalisi kulusid kooskõlas käesolevas seaduses sätestatud ulatuse ja struktuuriga.
Toimetulekutoetuse arvestamise aluseks on üksi elava isiku või perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, jooksval kuul tasumisele kuuluvad alalise eluruumi alalised kulud ning kehtestatud toimetulekupiir.
Riigi tagatisel antud õppelaenu.
Igakuist regulaarset sissetulekut mitteomava isiku toimetulekutoetuse arvestamise aluseks võetakse toimetulekutoetuse taotlemisele eelneva kuue kuu keskmine sissetulek.
Valla või linna territooriumil heakorra või abitöödel osalevale isikule makstakse tehtud töö eest töötasu, mis toimetulekutoetuse arvestamisel arvatakse üksi elava isiku või perekonna sissetulekute hulka.
Tehtud tööd ei tasustata toimetulekutoetuse vahendite arvel.
Kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestab toimetulekutoetuse määramiseks käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud kulude piirmäärad.
Hoonekindlustuse kulud, mis on arvestatud kasutatavale eluruumile.
Alalise eluruumi alaliste kulude tasumisel varem tekkinud võlgnevust ei arvata toimetulekutoetuse määramisel jooksval kuul tasumisele kuuluvate alalise eluruumi alaliste kulude hulka ja see ei kuulu katmisele toimetulekutoetuse vahendite arvel.
Toimetulekutoetus määratakse jooksvaks kuuks.
Eelnevate kuude eest toimetulekutoetust tagasiulatuvalt ei määrata.
Toimetulekutoetus määratakse viie tööpäeva jooksul pärast kõigi dokumentide esitamist sellises suuruses, et üksi elaval isikul või perekonnal oleks koos perekonnaliikmete sissetulekutega tagatud sissetulek toimetulekupiiri ulatuses, pärast käesolevas seaduses nimetatud ulatuses ja struktuuris eluruumi või elamispinna alaliste kulude tasumist.
Üksikisiku või perekonna poolt jooksval kuul tehtud muid kulutusi toimetulekutoetuse määramisel arvesse ei võeta.
Kui valla- või linnavalitsuse vastav komisjon leiab, et isikul on toimetulekuks piisavalt vahendeid.
Valla- või linnavalitsus võib perekonnale toimetulekutoetuse määramisel täiendava kuluna arvesse võtta käesoleva seaduse § 22 lõikes 2 1 sätestatud isikutele õppeasutuse poolt ajutiselt kasutada antud elamispinna kulud õppetöö tegeliku toimumise kuul.
Arvestatud toimetulekutoetuse summa maksab valla- või linnavalitsus kolme tööpäeva jooksul otsuse tegemise päevast arvates toimetulekutoetuse taotlejale tema pangakontole, posti teel või sularahas, arvestades taotleja eelnevalt väljendatud vastavasisulist soovi.
Muudest allikatest - raha eraldaja poolt esitatud tingimustel.
Välisriigist Eestisse elama asunud Eesti kodanikul, eesti rahvusest isikul ja temaga koos Eestisse elama asunud abikaasal, lapsel ja vanemal, kes on jõudnud riikliku pensionikindlustuse seaduse (RT I 1998, 64/65, 1009; 1999, 10, 150; 97, 857; 2000, 25, 146) § 7 1. või 2. lõikes sätestatud vanaduspensioniikka, on õigus igakuisele sotsiaaltoetusele rahvapensioni määras, kui isiku kuusissetulek on alla rahvapensioni määra.
Taotlus käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud sotsiaaltoetuse määramiseks esitatakse elukohajärgsele pensioniametile.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud sotsiaaltoetuse määrab elukohajärgse pensioniameti direktor või tema asetäitja.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud sotsiaaltoetus määratakse toetusele õiguse tekkimise päevast, ent tagasiulatuvalt mitte enam kui kolm kuud taotluse esitamise päevast arvates.
Sotsiaaltoetus määratakse perioodiks, millal isik vastab käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud tingimustele.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud sotsiaaltoetus makstakse toetusesaaja elukohajärgse pensioniameti kaudu vastavalt toetusesaaja soovile kas tema pangaarvele või posti teel.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud sotsiaaltoetuse saaja on kohustatud kirjalikult teatama oma elukohajärgsele pensioniametile asjaoludest, mis toovad kaasa määratud sotsiaaltoetuse maksmise lõpetamise, kümne päeva jooksul asjaolude tekkimisest.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud sotsiaaltoetuse taotlemiseks vajalike dokumentide loetelu ning määramise ja maksmise juhendi kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kulud käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud sotsiaaltoetusteks kaetakse riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi eelarve kaudu.
Aitab korraldada lapsendamist.
Kaasabi osutamiseks lastele, lastega perekondadele ja teistele lapsi kasvatavatele isikutele luuakse maakonna sotsiaal- ja tervishoiuosakonnas ning vastavalt vajadusele valla- ja linnavalitsuses lastekaitseametniku ametikohad.
Valla- või linnavalitsuse juurde moodustatakse vajadusel nõuandva organina laste hoolekande komisjon.
Lapse eraldamine perekonnast toimub lapse huvides.
Kodust ja perekonnast eraldatud lapse edasise elukoha, hooldamise ja kasvatamise korraldab valla- või linnavalitsus.
Lapse vanemal, võõrasvanemal, kasuvanemal või eestkostjal on õigus kaitsta lapse huvisid vastavalt perekonnaseaduses (RT I 1994, 75, 1326; 1996, 40, 773; 49, 953; 1997, 28, 422; 35, 538; 2000, 50, 317; 2001, 16, 69; RT III 2001, 15, 154; RT I 2001, 53, 307) sätestatud korrale.
Ühest perekonnast pärit õed ja vennad tuleb jätta kodust ja perekonnast eraldamisel kokku, välja arvatud, kui see on vastuolus laste huvidega.
Kodust ja perekonnast eraldi paigutatud lapsel on õigus saada teavet oma päritolu, eraldamise põhjuste ja tema tulevikku puudutavate küsimuste kohta.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes toodud asjaolu äralangemisel aidatakse laps koju ja perekonda tagasi.
Valla- või linnavalitsus osutab vajadusel abi perekonnale, kellelt laps on ära võetud, et aidata luua eeldusi lapse tagasipöördumiseks perekonda.
Lapse paigutamisel hooldamisele väljapoole kohaliku omavalitsuse halduspiirkonda hoolitseb valla- või linnavalitsus tema sidemete säilimise eest endise kodukohaga, loob lapsele tingimused sinna tagasitulekuks ja aitab kaasa tema elluastumisele.
Korraldab eestkostet ning seab hoolduse.
Tagab hoolekandeasutustes elavatele vanuritele turvalisuse, iseseisvuse, nende eraelu austamise ja võimaluse osaleda nende elukeskkonda ja tulevikku puudutavate otsuste tegemisel.
Kinnipidamiskohast vabanenutele ja teistele sotsiaalabi vajavatele isikutele osutatakse vastavalt nende vajadustele käesolevas seaduses ettenähtud sotsiaalteenuseid või antakse sotsiaaltoetusi või vältimatut sotsiaalabi, samuti osutatakse abi töö leidmisel, määratakse tugiisik, vajadusel luuakse varjupaigad.
Isikule, kes on sattunud sotsiaalselt abitusse olukorda elatusvahendite kaotuse või puudumise tõttu, osutatakse vältimatut sotsiaalabi.
Vältimatut sotsiaalabi osutavad valla- või linnavalitsuse määratud või volitatud isikud või asutused.
Vältimatut sotsiaalabi osutatakse isikule seni, kuni ta ei ole enam elatusvahendite kaotuse või puudumise tõttu sotsiaalselt abitus olukorras.
Andma võimaluse puudulikult esitatud taotluse juurde täiendavate dokumentide esitamiseks.
Isik esitab valla- või linnavalitsusele andmed, mis on vajalikud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi saamiseks.
Sotsiaalhoolekandeametnikul on õigus saada isiku kohta talle abi andmiseks vajalikke täiendavaid andmeid teistelt juriidilistelt ja füüsilistelt isikutelt, kui nende andmete avaldamine ei ole seadusega keelatud.
Sissetulekuid tõendavate dokumentide ja elukoha andmete õigsuse kahtluse korral esitab valla- või linnavalitsus need kontrollimiseks vastavalt Maksuameti kohalikule asutusele või rahvastikuregistri volitatud töötlejale.
Kui isik jätab koos taotlusega esitamata nõutud andmed või dokumendid või kui taotluses on muid puudusi, määrab valla- või linnavalitsus taotluse esitajale esimesel võimalusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, selgitades, et tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmisel võidakse jätta taotlus läbi vaatamata.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud andmed kantakse sotsiaalregistrisse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Andmete teadliku varjamise või valeandmete esitamise korral toetust ei maksta.
Kui käesoleva seaduse alusel liigselt makstud toetussummad on tingitud toetuse saaja kuritarvitusest, hüvitab toetuse saaja saadu vabatahtlikult.
Kui alusetult saadut vabatahtlikult ei hüvitata, nõutakse liigselt makstud summad tagasi kohtu korras.
Kui ebaseadusliku väljamakse põhjustas asutus või selle ametnik, hüvitab liigselt makstud summa asutuse juht või ametnik.
Sotsiaalhoolekannet puudutava küsimuse lahendamisel tuleb ära kuulata isiku arvamus.
Last, eestkostetavat või hooldatavat puudutava küsimuse lahendamisel tuleb ära kuulata vanema ja kasuvanema, eestkostja või hooldaja arvamus.
Sotsiaalhoolekannet puudutav küsimus võidakse lahendada käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud isikuid ära kuulamata, kui see ei ole lahendamiseks vajalik või kui lahendamist ei või selle kiireloomulisuse tõttu edasi lükata.
Sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste ja muu abi andmisel arvestatakse isiku tahet, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahvides 19, 20 ja 25 sätestatud juhud.
Last puudutava küsimuse lahendamisel tuleb arvestada vanema, vanema puudumisel kasuvanema või eestkostja soovi, samuti vähemalt 10-aastase lapse enda soovi.
Lapse eraldamisel kodust ja perekonnast tuleb arvestada ka noorema kui 10-aastase lapse soovi, kui lapse arengutase seda võimaldab.
Sotsiaalteenuse, sotsiaaltoetuse, vältimatu sotsiaalabi või muu abi andmise või sellest keeldumise määrab valla- või linnavalitsuse poolt volitatud ametnik.
Sotsiaalhoolekannet taotleva isiku nõudmisel otsustab küsimuse valla- või linnavalitsuse vastav komisjon.
Viimase otsusega mittenõustumisel on taotlejal õigus pöörduda kohtusse käesoleva seaduse §-s 47 ettenähtud korras.
Otsus peab olema põhjendatud, tuginema selle tegemise aluseks olnud tehioludele ning seadustele ja muudele õigusaktidele.
Otsus tehakse asjaosalisele isikule teatavaks isiku vanust ja arengutaset arvestaval ja talle arusaadaval viisil.
Isikul on õigus saada teavet hoolekandetöötaja valduses olevatest, samuti sotsiaalhoolekandeasutuses olevatest tema kohta käivatest dokumentidest.
Hoolekandetöötajal on õigus keelduda käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud teabe andmisest, kui see on vastuolus sotsiaalhoolekannet saava isiku huvidega.
Hoolekandetöötaja võib avaldada andmeid sotsiaalhoolekannet saava isiku või perekonna kohta ainult juhul, kui nende avaldamata jätmine ohustab teise isiku elu või tervist või kui andmed on seotud kuriteo toimepanemisega.
Abi vajava isiku perekonnaliikmed, kohtunik, politseinik, prokurör, ravi- või haridusasutuse juht või muu ametiisik on kohustatud teatama sotsiaalhoolekannet vajavast isikust või perekonnast isiku või perekonna elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele.
Maavalitsus kontrollib tema halduspiirkonnas osutatavate sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi kvaliteeti.
Puuduste ilmnemisel võib maavalitsus teha ettepaneku tegevuslitsentsi omava teenuste osutaja tegevuslitsentsi peatamiseks või tühistamiseks ning vastava lepingu täitmise peatamiseks või lõpetamiseks.
Politsei on kohustatud osutama vajaduse korral hoolekandetöötajale abi isiku eluruumi või muusse asupaika sisenemiseks isiku enda või teiste inimeste tervise kaitseks.
Muudest vahenditest.
Kohaliku omavalitsuse eelarvest kaetakse omavalitsusüksuse sotsiaalhoolekandekulud, mida ei finantseerita riigieelarvest vastavalt käesoleva seaduse paragrahvis 42 sätestatule.
Sotsiaalhoolekandekulude riikliku finantseerimise maht määratakse kindlaks vastava eelarveaasta riigieelarve seadusega.
Riigieelarvest kaetakse riigi sotsiaalhoolekande juhtimise kulud, riiklike sotsiaalprogrammide ja -projektide kulud, riigi poolt finantseeritavate sotsiaalteenuste kulud, riiklike sotsiaaltoetuste kulud, muude riiklike sotsiaalhoolekande ülesannete täitmise ja ürituste kulud.
Riigieelarvest eraldatakse rahalisi vahendeid omavalitsusüksuse eelarvesse sotsiaalhoolekandekuludeks ja omavalitsusüksusele üleantavate sellealaste ülesannete täitmiseks vastavalt seadusele.
Riigieelarvest eraldatakse valla- ja linnaeelarvetele vahendid üksi elavatele isikutele ja perekondadele puuduse korral sotsiaaltoetuste maksmiseks, lähtuvalt Riigikogu poolt kehtestatud toimetulekupiirist ja käesoleva seadusega kehtestatud toimetulekutoetuse maksmise tingimustest.
Kohalik omavalitsus annab aru riigieelarvest eraldatud käesoleva paragrahvi 3. lõikes ettenähtud rahaliste vahendite kasutamisest sotsiaalministri poolt kehtestatud korras.
Juriidilised ja füüsilised isikud, kes tegelevad sotsiaalhoolekandega vabatahtlikult, katavad nende poolt tehtud sotsiaalhoolekandekulud omavahendite arvelt.
Sotsiaalministeerium, maavanem ja valla- või linnavalitsus võivad sõlmida lepinguid sotsiaalhoolekandeks käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud juriidiliste ja füüsiliste isikutega, samuti teiste juriidiliste ja füüsiliste isikutega ning eraldada neile rahalisi ja materiaalseid vahendeid sotsiaalhoolekandega seotud kulude katteks.
Sotsiaalhoolekande finantseerimiseks võidakse kasutada mitmesuguste fondide, sihtkapitalide, samuti mittetulunduslikust tegevusest, annetustest ja sponsorlusest laekunud vahendeid ning sotsiaalteenuseid või muud abi taotleva isiku vahendeid.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud vahendid peavad olema arvele võetud, nende kasutamise üle tuleb pidada arvestust ning vastaval riigiorganil ja valla- või linnavalitsusel on õigus nende kasutamist kontrollida.
Isikult võib võtta temale või tema perekonnale osutatava sotsiaalteenuse eest tasu.
Võetav tasu oleneb teenuse mahust, maksumusest ja teenust saava isiku ning tema perekonna majanduslikust olukorrast.
Isikult sotsiaalteenuse eest tasu võtmise otsustab teenust osutav või teenuse eest tasuv asutus.
Sotsiaalteenuste eest võetava tasu piirmäärad ja laekumise korra kehtestab Sotsiaalministeerium.
Sotsiaalteenuse, vältimatu sotsiaalabi või muu abi osutajal on õigus saada tasu tehtud kulude eest isiku elukohajärgselt valla- või linnavalitsuselt.
Viimasel ei ole õigust keelduda nende kulude hüvitamisest, kui abi andmisel on kinni peetud seaduses või muudes õigusaktides või lepingus ettenähtud abi andmise viisidest ja ulatusest.
Sotsiaalhoolekandekulude hüvitamise korra kehtestab sotsiaalminister.
Kaebused käesolevast seadusest tulenevate õiguste rikkumise, ebaõige tegevuse või otsuse peale esitatakse kohtule ühe kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest.
Teadlikult valeandmeid esitanud isikult nõutakse sotsiaalhoolekande korras saadu tagasi kohtu korras.
Sotsiaalhoolekande seadus jõustub 1995. aasta 1. aprillil.
Seaduses ettenähtud sotsiaalhoolekannet teostatakse riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvetest ning muudest allikatest eraldatavate rahaliste vahendite ulatuses.
Riigi poolt osutatava sotsiaalhoolekande üleandmine kohalikele omavalitsustele toimub järk-järgult, suunates samal ajal sinna vahendid valla- ja linnaeelarve seaduse (RT I 1993, 42, 615; 1995, 17, 234; 1997, 40, 619; 2000, 7, 40; 2001, 56, 332) ja valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seaduse (RT I 1993, 58, 802; 79, 1187; 1994, 10, 132; 1996, 87, 1542; 1997, 16, 263) sätete kohaselt.
Enne käesoleva seaduse jõustumist vastuvõetud ja kehtivates õigusaktides kasutatud mõistet „sotsiaalhooldus“ rakendatakse alates 1995. aasta 1. aprillist mõiste „sotsiaalhoolekanne“ tähenduses.
Omandireformi aluste seadus määrab kindlaks omandireformi eesmärgi, sisu, objekti, subjektid ja omandireformi korra ning on aluseks muudele omandireformiks vajalikele normatiivaktidele.
Omandireformi eesmärk on omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks.
Omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.
Õigusvastaste repressioonidega või muul omaniku õigusi rikkuval viisil võõrandatud vara.
Varem riigi poolt kooperatiivsetele, riiklik- kooperatiivsetele ja ühiskondlikele organisatsioonidele tasuta üle antud vara tagastatakse Eesti Vabariigile (vara taasriigistamine).
Vara tagastatakse, kompenseeritakse või antakse üle käesolevas seaduses ning muudes Eesti Vabariigi normatiivaktides sätestatud tingimustel ja korras.
Omandireformi õigustatud subjektid on isikud, sealhulgas riik, kellel on seaduse järgi õigus nõuda vara tagastamist või kompenseerimist või õigus nõuda või taotleda vara tasu eest või tasuta üleandmist.
Omandireformi kohustatud subjektid on riik ja teised isikud, kes on seaduse järgi kohustatud omandireformi õigustatud subjektidele vara tagastama või kompenseerima või vara tasu eest või tasuta üle andma.
Omandireformi tagab Vabariigi Valitsus, kes määrab omandireformi erinevate valdkondade eest vastutavad ministrid.
Kohalikud omavalitsused teevad omandireformi läbiviimisel seaduses ja seaduse alusel Vabariigi Valitsuse poolt ettenähtud toiminguid.
Vara õigusvastane võõrandamine on omaniku tahte vastaselt temalt vara äravõtmine või tema panek olukorda, kus ta on sunnitud reaalse repressiooniohu tõttu vara ära andma või maha jätma, kui normatiivaktid, mille alusel vara võõrandati, on tunnistatud ebaseaduslikeks või kui vara võõrandati ebaseaduslike otsuste alusel või ametiisikute omavoli tõttu.
Õigusvastane repressioon käesoleva seaduse tähenduses on nii kohtulik kui ka kohtuväline represseerimine (surmanuhtlus, vabadusekaotus, asumisele- või väljasaatmine või küüditamine) ebaseadusliku või hiljem ebaseaduslikuks tunnistatud otsuse alusel.
Reaalne repressioonioht käesoleva seaduse tähenduses on nii kohtuliku kui ka kohtuvälise represseerimise (surmanuhtluse, vabadusekaotuse, asumisele- või väljasaatmise või küüditamise) oht.
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse või kompenseeritakse ühtsetel alustel, olenemata käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatud õigusvastase võõrandamise viisist, välja arvatud käesoleva seadluse paragrahvis 13 lg. 3 ja paragrahvis 14 sätestatud juhtudel.
Isik, kellele on nõudeõigus loovutatud või kes on selle pärinud käesoleva seaduse paragrahv 16 1 alusel.
Välisriikide, nende juriidiliste isikute ja kodanike ning kodakondsuseta isikute, välja arvatud käesoleva paragrahvi 1. lõike 1.-4. ja 7. punktis nimetatud isikud, omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse Eesti Vabariigi ja vastava riigi vahelise kokkuleppega.
Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega.
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist on õigustatud nõudma ka isik, kes oli vara omandamiseks sõlminud vara omanikuga enne 1940. aasta 16. juunit lepingu ja oli täitnud lepinguga endale vara omandamiseks võetud kohustused ning kelle omandiõigus jäi lõpuni vormistamata pooltest mitteolenevatel põhjustel.
Sama õigus on ka nende isikute pärijatel käesoleva seaduse paragrahvis 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel.
Oma õiguste tõendamise kohustus lasub isikul või tema pärijatel.
Kui sama vara tagastamist või kompenseerimist taotleb teine isik, lahendab nendevahelise vaidluse kohus.
Kui õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik on surnud ja ta on teinud testamendi, on omandireformi õigustatud subjektiks testamendijärgsed pärijad testamendis määratud ulatuses.
Endise omaniku testament peab vastama selle tegemise ajal kehtinud seaduse nõuetele ja olema tehtud enne testamendis märgitud vara õigusvastast võõrandamist või pärast käesoleva seaduse kehtestamist.
Endise omaniku lapselapsed ja teised alanejad sugulased, kui nende vanem on surnud (sõltumata surma ajast), võrdsetes osades, kusjuures neil on õigus nõuda ainult selle vara tagastamist või kompenseerimist, millele oleks olnud õigus nende vanemal.
Lapsendajatel ja lapsendatutel on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel või kompenseerimisel võrdsed õigused käesoleva paragrahvi 1. ja 3. lõikes näidatud isikutega.
Õigusvastaselt võõrandatud vara pärijatena käsitatakse ainult käesoleva paragrahvi tähendatud isikuid.
Kui endise omaniku pärija on surnud, ei lähe temale kuuluva pärandiosa taotlemise õigus üle tema pärijatele, väljaarvatud käesoleva paragrahvi 3. lõike 2. punktis tähendatud isikud.
Kui käesoleva paragrahvi lõike 3 või 4 alusel omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamist taotleva isiku vanema või vanavanema põlvnemine isast, kes oli õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik, ei ole varem kindlaks tehtud, võib see isik taotleda kohtult põlvnemise tuvastamist perekonnaseaduses (RT I 1994, 75, 1326; 1996, 40, 773; 49, 953; 1997, 28, 422; 35, 538; 2000, 50, 317; 2001, 16, 69; 53, 307) sätestatud alustel.
Omandireformi õigustatud subjektid on Eesti Vabariigis kuni 1940. a. 16. juunini tegutsenud ühiskondlikud organisatsioonid ja usuühingud, kui nende põhikirjaline tegevus ei ole katkenud.
Käesoleva paragrahvi 1.lõikes märgitud organisatsiooni õigust olla omandireformi õigustatud subjektiks tunnistab ja mitme organisatsiooni vahelised vaidlused lahendab kohus.
Ühiskondlik organisatsioon käesoleva seaduse tähenduses on organisatsioon, mille tegevuse eesmärk ei olnud tulu jaotamine liikmete vahel.
Avalik-õigusliku juriidilise isiku võib õigustatud subjektiks tunnistada ainult seadusega.
Nimetatud isikutele tagastatakse vara käesolevas seaduses sätestatud alustel ja Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Tagastamata vara neile ei kompenseerita.
Kohus, saanud käesoleva seaduse paragrahvis 9 lg.1 märgitud organisatsioonilt avalduse omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise kohta, avaldab kümne päeva jooksul vabariiklikus ajalehes vastava kuulutuse.
Kolme kuu jooksul kuulutuse ilmumise päevast arvates peavad kõik isikud, kellel on vastuväiteid esitatud avaldusele, teatama sellest kohtule.
Kohus peab asja läbivaatamisele kutsuma lõik käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud isikud.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes märgitud avaldus tuleb esitada kohtule organisatsiooni 1940. aasta 16. juuni asukoha järgi.
Omandireformi objektiks on õigusvastaselt võõrandatud maa koos sellega püsivalt seotud loodusobjektidega, ehitised, laevaregistrisse kantud laevad, põllumajandusinventar, tootmishoonete sisseseade, aktsiad ja osatähed, arvestamata neil lasunud võlgu.
Omandireformi objektiks oleva vara maksumuse määramise alused kehtestatakse seadusega.
Aktsia ja osatäht on omandireformi objektiks, kui aktsia ja osatäht on 1940. aasta 18. juuli väärtpaberite käibe korraldamise seaduse (RT 1940, 69, 678) paragrahvide 6 ja 7 kohaselt registreeritud või 1940. aasta 1. augusti natsionaliseerimise korraldamise seaduse (RT 1940, 89, 870) paragrahv 12 alusel esitatud ja kantud vastavasse nimekirja.
Põllumajandusinventar käesoleva seaduse tähenduses on põllumajanduslikuks otstarbeks kasutatud masinad, seadmed, tööriistad ja loomad.
Tootmishoonete sisseseade käesoleva seaduse tähenduses on tootmiseks kasutatud masinad, seadmed ja tööriistad.
Isikud, kelle omandis on omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara, on kohustatud selle õigustatud subjektile tagastama, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Eraõiguslikule juriidilisele isikule, välja arvatud riigi äriühing, aktsiaselts, mille kõik aktsiad kuuluvad kohalikule omavalitsusüksusele, osaühing, mille ainuke osa kuulub kohalikule omavalitsusüksusele, ning põllumajandusreformi ja taasriigistamise kohustatud subjektid, kes on tagastamisele kuuluva vara omandanud seaduslikus korras ostu-müügilepingu alusel, hüvitab riik vara ostmisel tasutud summa.
Hüvitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Eraõiguslikul juriidilisel isikul, kellele riik hüvitab vara ostmisel tasutud summa, on õigus nõuda vara tagasi saanud õigustatud subjektilt varale tehtud kulutuste hüvitamist asjaõigusseaduse (RT I 1993, 39, 590; 1999, 44, 509; 2001, 34, 185) paragrahvide 27 ja 28 alusel, lähtudes käesoleva paragrahvi 10. lõikes sätestatust.
Kui tagastamisele kuuluvat vara on õigustatud nõudma mitu isikut, tagastatakse kogu vara, kui vähemalt üks isik seda nõuab, kusjuures vara tagasi saanud isik peab kompenseerima teistele isikutele nende osa seaduses sätestatud korras.
Kui vara tagastamist nõuavad mitu õigustatud subjekti, tagastatakse vara nende kaasomandisse vastavalt nende osadele.
Kui tagastatav vara oli kaasomandis, tagastatakse vara kaasomandi osade suhtes õigustatud subjektide kaasomandisse vastavalt nende osadele.
Vara osalisel tagastamisel tagastatakse see mõttelise osana.
Vara asub maal, mida ei tagastata Eesti Vabariigi maareformi seaduse (RT 1991, 34, 426; RT I 2001, 52, 304) paragrahv 31 1. lõike punkti 2 alusel.
Vara tagastamise otsustab ja vara tagastamist korraldab valla- või linnavalitsus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Vabariigi Valitsuse või kohaliku omavalitsuse volikogu otsusel võib enne vara tagastamist seada õigustatud subjektile vara tagastamise eeltingimuseks vara senise valdaja või riigiasutuse või kohaliku omavalitsuse asutusega tagastatud vara senisel sihtotstarbel kasutamise lepingu sõlmimise tähtajaga kuni viis aastat.
Vara tagasi saanud isik on kohustatud täitma vara kohta kehtestatud kaitserežiimi.
Kui kaitserežiim ei tulene seadusest või kaitsekohustuse teatisest, tagatakse nimetatud kohustuse täitmine pädeva riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse ja õigustatud subjekti vahel sõlmitava lepinguga.
Vara ei tagastata, kui õigustatud subjekt ei nõustu sihtotstarbelise kasutamise lepingu või kaitserežiimi täitmise tagamise lepingu sõlmimisega.
Õigustatud subjektiks tunnistatud isik on kohustatud vara tagastamise menetluses tegema Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikke toiminguid.
Kui õigustatud subjekt mõjuva põhjuseta ei tee talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid, loetakse ta nõudest loobunuks ja tagastamismenetlus lõpetatakse.
Kui õigustatud subjekt pärast tagastamise otsustamist ei võta mõjuva põhjuseta talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vara vastu, tagastamismenetlus lõpetatakse ja tagastamise otsus tühistatakse.
Nimetatud juhtudel vara kompenseerimise menetlust ei alustata.
Elamut ei loeta endisel kujul säilinuks, kui kohaliku omavalitsuse täitevorgan on tuvastanud, et elamu oli pärast õigusvastast võõrandamist muutunud väheelamiskõlblikuks või varisemisohtlikuks ning selle olid seaduslikul alusel omal kulul uuesti elamiskõlblikuks ehitanud füüsilised isikud, kes ise või kelle abikaasa või ülenejad või alanejad sugulased tagastamise otsustamisel üürilepingu alusel selles elavad ning on esitanud avalduse elamu erastamiseks.
Kui ehitise väärtus on kapitaalremondi või ümber-, peale-, alla- või juurdeehituse tõttu oluliselt suurenenud ja puudub käesoleva paragrahvi 8. lõike punktides 1 ja 2 sätestatud alus ehitise tervikuna tagastamiseks või tagastamata jätmiseks, tagastatakse ehitise säilinud väärtusele vastav mõtteline osa.
Kui ehitisele on juurde, peale või alla ehitatud eluruumid, siis tagastatakse käesoleva paragrahvi 8. lõike punktis 1 sätestatud juhul ehitise säilinud väärtusele vastav osa.
Seda piirangut ei kohaldata eluruumidele, mis on ümber ehitatud mitteeluruumidest.
Käesoleva paragrahvi 8. lõikes nimetatud objektide hindamisel ei arvestata pärast Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse jõustumist tehtud parandusi ja uuendusi.
Ehitise väärtuse hindamisel lähtutakse hindamise aja väärtusest, arvestades kulumit.
Ehitise väärtuse hindamisel ei hinnata ehitise uusi osi, mis ehitusnormidele ning planeerimis- ja ehitusseaduse (RT I 1995, 59, 1006; 1996, 36, 738; 49, 953; 1999, 27, 380; 29, 398; 399; 95, 843; 2000, 54, 348; 2001, 42, 234; 50, 283; 65, 377) paragrahv 43 nõuetele mittevastavuse tõttu kuuluvad lammutamisele.
Kui ehitise mittetagastamisel käesoleva paragrahvi 8. lõikes sätestatud alustel jääksid tagastamata ka kõrvalhooned, arvestatakse ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise arvestamisel ehitise ja selle kõrvalhoonete säilivust kogumis.
Ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodika kehtestab Vabariigi Valitsus.
Elamu tagastamisel kehtiv üürileping loetakse kehtivaks kolmeks aastaks, alates elamu omandiõiguse üleminekust õigustatud subjektile, kui üürnik ja omanik ei lepi elamu tagastamisel kokku teisiti.
Kui kirjalik üürileping on üürnikuga sõlmimata, tuleb see omandireformi kohustatud subjektil üürnikuga sõlmida enne tagastatava elamu üleandmist.
Üürilepingut ei saa ennetähtaegselt lõpetada Eesti Vabariigi elamuseaduse (RT 1992, 17, 254; RT I 1998, 71, 1199; 96, 1515; 2000, 88, 576) paragrahv 54 1. lõike punkti 5 alusel.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud üürilepingu tähtaja möödumisel pikeneb üürileping viieks aastaks.
Üürileandja võib vaidlustada üürilepingu pikenemise üksnes käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel.
Vaidluse korral otsustab pikenemise kohus.
Kui Eesti Vabariigi elamuseaduse paragrahv 45 alusel oli üürnikule antud teine eluruum, pikeneb üürileping nimetatud eluruumile.
Üüritud eluruum on välja arvatud eluruumide hulgast füüsilise kulumise tõttu.
Üürniku väljatõstmisel käesoleva paragrahvi 4. lõike punktides 2, 3 ja 4 sätestatud alustel peab kohalik omavalitsusüksus andma üürniku kasutusse eluruumi, mis asub samas asulas, ei ole vähem heakorrastatud varem kasutatud eluruumist ja elamispinna suurus ning ruumide arv vastab sotsiaalselt põhjendatud normile.
Kohalik omavalitsusüksus kasutab seejuures eluruumide erastamise seaduses (RT I 1993, 23, 411; 2000, 99, 638) ja erastamisest laekuva raha kasutamise seaduses (RT I 1996, 26, 529; 1997, 13, 210; 28, 424; 1998, 97, 1521; 1999, 23, 352; 356; 54, 583; 95, 841; 2000, 92, 600) sätestatud võimalusi.
Üürileandja võib Eesti Vabariigi elamuseaduse paragrahv 33 1. lõike punktide 2 ja 3 alusel vaidlustada üürilepingu pikenemise juhul, kui üürileandja või kohalik omavalitsusüksus annab üürnikule asemele Eesti Vabariigi elamuseaduse paragrahv 56 nõuetele vastava eluruumi.
Üürnik ja temaga koos elavad isikud on kohustatud käesoleva paragrahvi 5. ja 6. lõike alusel uue eluruumi saamisel nende kasutuses oleva eluruumi vabastama.
Kui üürnik on seaduslikul alusel teinud eluruumi kapitaalremondi või eluruumi ümber ehitanud, hüvitab eluruumi omanik üürnikule üürilepingu pikendamata jätmisel kapitaalremondi või ümberehitusega tehtud vajalikud kulutused asjaõigusseaduse tähenduses.
Üürnik võib asjale tehtud parendused, asja rikkumata, ära võtta, kui üürileandja ei ole nõus neid hüvitama.
Tagastatud elamus elavatel üürnikel on õigus uue eluruumi saamiseks eluruumide erastamise seaduses sätestatud korras või õigus taotleda laenu või toetust riigilt või kohalikult omavalitsusüksuselt ümberasumiseks või eluruumi ostmiseks erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse alusel.
Üürnikel on tagastatud elamu, vastava kinnistu või nende osa võõrandamisel ühine ostueesõigus.
Tsiviilkäibes oleva reaalosa võõrandamisel on ostueesõigus selle reaalosa üürnikul.
Ostueesõigus ei kehti võõrandamisel abikaasale, alanejatele sugulastele, vanematele, õdedele ja vendadele ning nende alanejatele sugulastele.
Muus osas kohaldatakse ostueesõigusele asjaõigusseaduse sätteid.
Käesoleva paragrahvi sätted laienevad üürisuhtele, mille pooleks olev üürnik elas eluruumis elamu tagastamise hetkel.
Käesoleva paragrahvi alusel pikenenud üürilepingu tähtaja möödumisel võib üürilepingut pikendada Eesti Vabariigi elamuseaduse paragrahvide 32 ja 33 alusel.
Kohalik omavalitsus on kohustatud üürnikku informeerima vara õigustatud subjektile tagastamise otsusest enne elamu tagastamist.
Kui omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara on hävinud, seda ei tagastata käesoleva seaduse paragrahv 12 alusel või kui varaks on aktsiad või osatähed, kompenseerib selle riik seaduses sätestatud ulatuses ja korras.
Füüsilised isikud, juriidilised isikud ja kohalik omavalitsusüksus, kelle omandis on õigusvastaselt võõrandatud vara, mida ei tagastata käesoleva seaduse paragrahvis 12 sätestatud juhtudel, või kelle omandis vara on hävinud või muul viisil tema omandist välja läinud, ei ole kohustatud kompensatsiooni maksma, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahvis 14 sätestatud juhud.
Vara väärtus kompenseeritakse käesoleva seaduse paragrahvi 7 lg. 1 punktides 1-4 nimetatud isikutele, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Õigusvastaselt represseeritud ja rehabiliteeritud isikutele kompenseeritakse seadusega määratud ulatuses ka see õigusvastaselt võõrandatud vara, mis ei ole käesoleva seaduse paragrahvi 11 lg.1 alusel omandireformi objektiks.
Saamata jäänud tulu ei kompenseerita.
Õigusvastaselt võõrandatud, kuid hävinud vara riik ei kompenseeri, kui seadusest ei tulene teisiti.
Õigustatud subjektiks tunnistatud isik on kohustatud vara kompenseerimise menetluses tegema Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikke toiminguid.
Kui õigustatud subjekt mõjuva põhjuseta ei tee talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid, loetakse ta nõudest loobunuks ja kompenseerimismenetlus lõpetatakse.
Kui õigustatud subjekt ei esita mõjuva põhjuseta kuue kuu jooksul pärast kompenseerimise otsustamist avaldust kompensatsiooni kandmiseks erastamisväärtpaberiarvele, kompenseerimismenetlus lõpetatakse ja kompenseerimise otsus tühistatakse.
Kolhooside loomisel ühistatud vara tagastatakse või kompenseeritakse samadel alustel muu õigusvastaselt võõrandatud varaga, kui käesolevast seadusest või muudest Eesti Vabariigi seadustest ei tulene teisiti.
Riik, kui vara ühistamisel asutatud kolhoos on reorganiseeritud riiklikul omandil põhinevaks ettevõtteks; kui kolhoosi õigusjärglast ei ole või seda ei ole võimalik kindlaks määrata; kui kolhoosil või tema õigusjärglasel puudub selleks vara.
Kolhoosi poolt käesoleva seaduse jõustumise hetkeks tagastatud või kompenseeritud ühistatud vara tasaarvestatakse käesoleva paragrahvi 3. lõikes märgitud kompensatsioonidega.
Kui õigustatud subjekt on talupidaja, on tal teiste isikute ees eelisõigus saada kompensatsiooni natuuras.
Eesti Vabariigi vastava seaduse alusel võib ühistatud vara tagastada käesoleva seaduse paragrahvi 17 lg.2 sätestatust varem.
Natsionaliseeritud maa ja sellega püsivalt seotud loodusobjektide tagastamisel või kompenseerimisel rakendatakse käesolevat seadust, kui Eesti Vabariigi maareformi seadusest (RT 1991, 34, 426; RT I 2001, 52, 304) ei tulene teisiti.
Omandireformi õigustatud subjektidel on õigus esitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi kuni 1992. a. 17.jaanuarini. Avaldusele lisavad nad nendel olevad dokumendid vara kuuluvuse, koosseisu ja maksumuse kohta.
Avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Avalduse esitanud isiku õigustatud subjektiks tunnistamise otsustab maavanema või Tallinna, Tartu, Pärnu, Narva, Kohtla-Järve, Sillamäe või Narva-Jõesuu linnavalitsuse moodustatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- või linnakomisjon (edaspidi kohalik komisjon).
Esitatud avalduste ning vara tagastamise ja kompenseerimise otsuste alusel koostatakse õigustatud subjektide ning tagastatava ja kompenseeritava vara register.
Vabariigi Valitsus kehtestab registri koostamise korra.
Õigustatud subjektil on õigus avalduses märgitud taotlust muuta ühe kuu jooksul pärast subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist.
Kui tagastatavaks varaks on elamu ja selle juurde kuuluv maa või ehitise omaniku poolt kasutatav maa, mida maa ostueesõigusega erastamisel ei loeta ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka, on õigustatud subjektil õigus kuni tagastamisotsuse vastuvõtmiseni muuta tagastamistaotlus kompenseerimistaotluseks.
Kui avalduse esitanud isik ei ole 1997. aasta 31. detsembriks esitanud tõendeid asjaolude kohta, mida ta on vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale kohustatud tõendama, tuleb tal esitada tõendid Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtajal ja korras.
Kui avalduse esitanud isik mõjuva põhjuseta ei esita tõendeid talle kirjalikult teatatud tähtajaks, lõpetab kohalik komisjon avalduse menetlemise.
Laekunud dokumente hinnatakse kogumis.
Kui tõendamisele kuuluvaid asjaolusid ei ole võimalik tõendada esitatud ja kogutud tõenditega ja kohalik komisjon leiab, et täiendavate tõendite saamine ei ole võimalik, jätab kohalik komisjon avalduse rahuldamata.
Kohtuotsuse jõustumiseni asjas, mis puudutab õigustatud subjektiks tunnistamise otsustamist, ei või avalduse menetlemist lõpetada ega jätta avaldust rahuldamata.
Nõudeõigus on päritav tsiviilseadustes sätestatud korras.
Nõudeõiguse pärimisele kohaldatakse Eesti seaduste sätteid, sõltumata pärandi avanemise kohast.
Kui vara tagastamise või kompenseerimise otsust ei ole tehtud, on nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks õigustatud subjektiks tunnistamise otsus.
Sellisel juhul tagastatakse või kompenseeritakse vara pärijale.
Kuni vara tagastamise otsustamiseni võib õigustatud subjektiks tunnistatud isik vara tagastamise nõudeõiguse loovutada abikaasale, alanejatele sugulastele, õdedele ja vendadele ning nende alanejatele sugulastele või teistele sama vara või ehitisealuse maa suhtes õigustatud subjektidele.
Nõudeõiguse loovutamisele kohaldatakse tsiviilseaduste sätteid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Isik võib nõudeõiguse ühe eseme suhtes loovutada üksnes tervikuna.
Kui nõudeõigus kuulub mitmele õigustatud subjektile, võib igaüks loovutada oma nõudeõiguse osa tervikuna.
Nõudeõiguse loovutamise leping peab olema notariaalselt tõestatud.
Õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimiseks antakse omandireformi õigustatud subjektile hüvitusväärtpaber.
Pärast hüvitusväärtpaberite väljaandmise lõpetamist kompenseeritakse vara muul seadusega sätestatud viisil.
Nimetatud väärtpaberit ei anta välja ühistatud vara kompenseerimisel kolhoosi või muu juriidilise isiku poolt käesoleva seaduse paragrahvi 14 lg. 3 punktides 1 ja 2 sätestatud juhtudel.
Vara tagastamisel vara maksumust kindlaks ei määrata, kui seadusest ei tulene teisiti.
Õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseeritakse käesoleva paragrahvi 1. lõikes märgitud väärtpaberi vahetamise kaudu aktsiate või muu erastamisele kuuluva vara vastu või muul viisil.
Omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule.
Isikutele, kelle vara võõrandati repressioonide tõttu või kes olid sunnitud vara ära andma või maha jätma reaalse repressiooniohu tõttu, ametiisiku omavoli või ebaseadusliku otsuse alusel, tagastatakse või kompenseeritakse omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara pärast rehabiliteerimistunnistuse või võõrandamise õigusvastasust tõendava kohtuotsuse esitamist.
Nimetatud isikud peavad pöörduma kohtusse või vastavasse riigiorganisse kohtuotsuse või rehabiliteerimistunnistuse saamiseks 1 kuu jooksul pärast seda, kui kohaliku omavalitsuse täitevorgan on esitanud isikule seadusest tuleneva nõude tõendada vara võõrandamist käesolevas lõikes nimetatud viisil.
Seadusega võib kehtestada rehabiliteerimise või vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise lihtsustatud korra.
Õigustatud subjektil ja õigustatud subjekte esindaval ühendusel on õigus saada tagastamise läbiviijalt teavet vara tagastamise käigu kohta, esitada täiendavaid dokumente ja tõendeid ning nõuda abinõude rakendamist vara säilimise tagamiseks.
Järelevalvet vara tagastamise üle teostab Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras maavanem, kellel on õigus rakendada Vabariigi Valitsuse seaduses (RT I 1995, 94, 1628; 1996, 49, 953; 88, 1560; 1997, 29, 447; 40, 622; 52, 833; 73, 1200; 81, 1361; 1362; 87, 1468; 1998, 28, 356; 36/37, 552; 40, 614; 71, 1201; 107, 1762; 111, 1833; 1999, 10, 155; 16, 271; 274; 27, 391; 29, 398; 401; 58, 608; 95, 843; 845; 2000, 49, 302; 51, 319; 320; 54, 352; 58, 378; 95, 613; 102, 677; 2001, 7, 16; 24, 133; 52, 303; 53, 305) sätestatud abinõusid.
Rahandusministril on õigus teha maavanemale taotlus järelevalvemenetluse alustamiseks.
Kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni (sealhulgas kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni) on riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigusega koormata, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Seda keeldu rikkuvad tehingud on tühised.
Nimetatud vara võib võõrandada riigile või kohalikule omavalitsusüksusele või õigustatud subjektide kirjalikul nõusolekul teistele isikutele.
Kuni õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamiseni on vara praegustel valdajatel õigus seda rentida või muul viisil valdusse anda üksnes tähtaega määramata, välja arvatud, kui õigustatud subjektid on nõus tähtajalise suhtega.
Tähtajatu üürilepingu suhtes ei kohaldata käesoleva seaduse paragrahv 12 1 sätteid.
Tähtajatud lepingud kuuluvad lõpetamisele kolmekuulise etteteatamisega.
Kirjaliku nõusoleku andmisel peab õigustatud subjekti allkiri sellel olema notariaalselt tõestatud.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes märgitud vara omanikud ja valdajad on kohustatud tagama vara säilimise.
Kui seda kohustust ei täideta, peavad nad hüvitama kahju.
Õigusvastaselt võõrandatud maal on kuni maa tagastamise küsimuse otsustamiseni keelatud metsa uuendusraie.
Maa tagastamise õigustatud subjektil on õigus tasuta teha hooldusraiet ja raiuda piirisihte, maa erastamise õigustatud subjektil on õigus tasuta raiuda piirisihte ja teha pärast kohaliku omavalitsusüksuse poolt maa ostueesõigusega erastamiseks vastu võetud korraldust hooldusraiet Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Maa tagastamisest või erastamisest loobumisel on õigustatud subjekt kohustatud tasuma raiutud metsa eest vastavalt kasvava metsa harilikule väärtusele.
Õigusvastaselt võõrandatud maal tehtud ebaseadusliku raiega tekitatud kahju eest sissenõutud hüvitis ning riigiasutuse poolt realiseeritud ebaseaduslikult raiutud puidu müügist saadud raha, millest arvestatakse maha puidu realiseerimisega seotud kulud, deponeeritakse ning makstakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras pärast maa kinnistusraamatusse kandmist maa tagasi saanud isikule või tema pärijale.
Kui ebaseaduslik raie tehti nimetatud isiku osavõtul või nõusolekul, ei ole tal õigust ülalnimetatud summadele ning neid ei deponeerita.
Kuni õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamiseni võib tagastatavaid ehitisi lammutada ja ümber ehitada üksnes maavanema taotlusel Vabariigi Valitsuse loal või õigustatud subjektide kirjalikul loal, kus allkirjad peavad olema notariaalselt tõestatud.
Lammutatud ehitis kompenseeritakse.
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisest või kompenseerimisest tulenevad vaidlused lahendatakse kohtuväliselt või kohtu korras.
Halduskohtusse pöördumise tähtaeg õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise käigus tehtud otsuste peale on kaks kuud, arvates päevast, millal isik sai teada tema õigusi rikkuvast otsusest.
Tsiviilõigusliku vaidluse korral kohaldatakse teiste seadustega kehtestatud aegumistähtaegu.
Kohtueelselt lahendavad kaebusi vara tagastamise või kompenseerimise menetluse käigus tehtud otsuste peale maakonnakomisjonid.
Maakonnakomisjon võib tegutseda ka lepituskomisjonina.
Kui kohtule on esitatud kaebus, mille lahendamiseks üks asjaosalistest on samaaegselt pöördunud maakonnakomisjoni, keeldub kohus kaebuse menetlusse võtmisest või jätab selle läbi vaatamata.
Maakonnakomisjoni pöördumise tähtaeg on üks kuu, arvates päevast, millal isik sai või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest.
Maakonnakomisjoni pöördumine on riigilõivuvaba.
Kaebuse esitamise korral võib maakonnakomisjon peatada vara tagastamise või kompenseerimise avalduse edasise menetlemise.
Maakonnakomisjonile esitatud kirjalik kaebus vaadatakse läbi kahe kuu jooksul, arvates kaebuse saamise päevast.
Avaldaja või maakonnakomisjoni nõudmisel vaadatakse kaebus läbi asjaosaliste või nende esindajate osavõtul.
Maakonnakomisjoni liikmed kuuluvad taandamisele, kui on alust arvata, et nad on isiklikult huvitatud asja lõpplahendusest, või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust nende erapooletuses.
Maakonnakomisjonil on kõigi asja puutuvate dokumentide väljanõudmise õigus.
Maakonnakomisjoni istungil kuulatakse ära asjaosaliste selgitused, tutvutakse dokumentide ja tõenditega ning antakse neile hinnang.
Maakonnakomisjoni istungid protokollitakse.
Maakonnakomisjon teeb otsuse asja arutamise päeval.
Maakonnakomisjoni otsus tehakse häälteenamusega.
Häälte võrdse jagunemise korral otsustab maakonnakomisjoni esimehe hääl.
Otsusele kirjutavad alla maakonnakomisjoni esimees ja sekretär.
Otsuse ärakiri antakse või saadetakse asjaosalistele viie tööpäeva jooksul, arvates otsuse tegemisest.
Maakonnakomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad asjaosalised maakonnakomisjonis läbivaatamisel olnud otsuse peale pöörduda kohtusse kahe kuu jooksul, arvates maakonnakomisjoni otsuse ärakirja saamise päevast.
Maakonnakomisjoni otsus jõustub pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui ükski asjaosaline ei esitanud kohtule kaebust.
Jõustunud otsus on asjaosalistele täitmiseks kohustuslik.
Vabariigi Valitsus kehtestab kaebuste kohtuvälise lahendamise täpsema korra.
Munitsipaliseerimine on omandireformi käigus vara üleandmine valla või linna omandisse või nimetatud omavalitsusüksuste ühisesse omandisse koos erastamiskohustusega või selleta.
Munitsipaliseerimise objekt on riigi omandis olev vara, mille üleandmine kohalikule omavalitsusüksusele on vajalik tema ülesannete täitmiseks ja mida ei ole üldistes huvides otstarbekas jätta riigi omandisse või mida on otstarbekas erastada kohaliku omavalitsusüksuse kaudu.
Maa munitsipaliseerimine toimub Eesti Vabariigi maareformi seaduses sätestatud tingimustel ja korras.
Ühismajandi vara munitsipaliseerimine toimub Eesti Vabariigi põllumajandusreformi seaduses (RT 1992, 10, 143; 36, 474; RT I 1994, 52, 880; 1996, 48, 945; 1997, 13, 210; 16, 264) sätestatud tingimustel ja korras.
Riigivara registrisse kantud riigivara võõrandatakse kohalikule omavalitsusüksusele riigivaraseaduses (RT I 1995, 22, 327; 1996, 36, 738; 40, 773; 48, 942; 81, 1446) sätestatud korras.
Munitsipaliseerimise õigustatud subjekt on kohalik omavalitsus, kellel on õigus nõuda tema haldusterritooriumil asuva või tema valduses oleva munitsipaliseerimisele kuuluva vara üleandmist munitsipaalomandisse.
Munitsipaliseerimise kohustatud subjektiks on riigiasutused ja juriidilised isikud, kes on kohustatud üle andma nende valduses oleva vara munitsipaalomandisse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tingimustel ja korras.
Munitsipaliseerimise objektiks olev vara antakse tasuta munitsipaalomandisse valla- või linnavolikogu taotlusel või valitsusasutuse ettepanekul kooskõlastatult valla- või linnavolikoguga seaduses määratud munitsipaliseerimist korraldava valitsusasutuse otsuse alusel Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Kui valla- või linnavolikogu ja munitsipaliseerimist korraldav valitsusasutus ei saavuta kokkulepet, otsustab küsimuse Vabariigi Valitsus.
Käesoleva seaduse § 21 1. lõikes nimetatud vara munitsipaliseerimine lõpetatakse 2001. aasta 1. novembril.
Valla- või linnavolikogu munitsipaliseerimistaotluste vastuvõtmine lõpetatakse 2001. aasta 1. juulil.
2001 aasta 1 novembriks lõpetamata munitsipaliseerimismenetlused viib lõpule käesoleva seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide alusel ning erastamisseaduse (RT I 1993, 45, 639; 1997, 9, 78; 1998, 12, 153; 30, 411; 2000, 51, 324; 2001, 26, 149; 48, 265) § 11 1. lõike alusel Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus.
Vara antakse munitsipaalomandisse valla- või linnavalitsuse, vara valdaja ja munitsipaliseerimist korraldava valitsusasutuse poolt allakirjutatud vara üleandmise aktiga.
Omandiõigus üleantavale varale läheb üle akti allakirjutamise päevast, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud akti allakirjutamise päevast lähevad kohalikule omavalitsusele üle kõik munitsipaliseeritava varaga seotud lepingutest tulenevad õigused ja kohustused.
Kui õigusvastaselt võõrandatud vara antakse munitsipaalomandisse, läheb vara tagastamise kohustus üle kohalikule omavalitsusele.
Munitsipaliseerimist korraldav valitsusasutus võib munitsipaliseerimisele kuuluva vara üleandmise otsuses ette näha vastava kohaliku omavalitsuse kohustuse erastada munitsipaalomandisse antav vara määratud tähtajal.
Kohalik omavalitsusüksus on kohustatud tagama vara säilimise.
Vara ei või koormata ega väljaspool erastamiskohustust võõrandada.
Munitsipaliseerimist korraldaval valitsusasutusel on õigus nõuda nende kohustuste rikkumisega tekkinud kahju hüvitamist.
Erastamiskohustuse täitmata jätmise korral on munitsipaliseerimist korraldaval valitsusasutusel õigus kohalikult omavalitsusüksuselt nõuda vara üleandmist riigile.
Vabariigi Valitsus kehtestab vara tagasiandmise korra.
Kohalik omavalitsusüksus võib taotleda erastamiskohustuse pikendamist või lõpetamist tingimusel, et tasub vara hariliku väärtuse.
Vara munitsipaliseerimisel tehtud otsusega mittenõustumisel on õigus pöörduda kohtusse.
Erastamine on omandireformi käigus riigi- ja munitsipaalomandis oleva vara tasu eest või tasuta andmine teiste isikute omandisse, mille tulemusena muutub vara omanik.
Erastamise objekt on riigi või riigi äriühingu omandis olev või erastamiskohustusega kohaliku omavalitsusüksuse omandisse antud või seaduse kohaselt erastamisele kuuluv muu vara, mida ei ole vaja Eesti Vabariigi või kohaliku omavalitsusüksuse sotsiaalse või majandusliku arengu tagamiseks jätta riigile või kohalikule omavalitsusüksusele.
Riigivara registrisse kantud riigivara, mida ei ole riigivaraseaduse paragrahv 42 3. lõike alusel erastamisnimekirja kantud, võõrandatakse riigivaraseaduses sätestatud alustel ja korras.
Munitsipaalomandis olev vara, mida ei ole sätestatud käesoleva paragrahvi 1. lõikes, võõrandatakse kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud korras vastavalt tsiviilseadustele.
Erastamise õigustatud subjektid riigi- ja munitsipaalvara eri liikide puhul sätestab seadus.
Eesti Vabariigi seadusega võib erastatava vara eri liikide puhul õigustatud subjektide ringi piirata või esitada neile lisatingimusi.
Erastamise kohustatud subjektid on riik ja kohalikud omavalitsused, kes on kohustatud seaduses ettenähtud tingimustel ja korras erastama riigi ja munitsipaalomandis olevat vara, ning juriidilised isikud, kes seaduse alusel on kohustatud vara erastama.
Eesti Vabariigi Valitsus korraldab riigi omandis oleva vara erastamist ja määrab kindlaks erastatavad objektid, kui Eesti Vabariigi seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Munitsipaalomandis oleva vara erastamist korraldab kohalik omavalitsus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Vara erastatakse etapiviisiliselt seaduses sätestatud tingimustel ja korras, arvestades objektide erisusi.
Erastamise peamine viis on vara müük raha ning õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimisel välja antud hüvitusväärtpaberite ja rahvakapitali obligatsioonide eest.
Eesti Vabariigi seadusega võidakse ette näha peale müügi ka muid erastamise viise.
Eestis alaliselt elavatele isikutele antakse rahvakapitali obligatsioonid, mille väljaandmise tingimused ja väärtuse määramise alused sätestab seadus.
Rahvakapitali obligatsioonid on nimelised ja pärandatavad.
Nende kasutamise riigi- ja munitsipaalvara erastamisel ja omandireformi muudes valdkondades sätestab seadus.
Seaduse alusel võib kohustada kooperatiivset, riiklik-kooperatiivset või ühiskondlikku organisatsiooni erastama nende omandis olevat vara käesolevas seaduses või muus Eesti Vabariigi seaduses kehtestatud korras.
Kolhoosi vara andmine eraomandisse tasu eest või tasuta toimub ainult käesolevas seaduses ja selle seaduse alusel vastuvõetud normatiivaktides sätestatud korras.
Vaidlused seoses riigi või munitsipaalomandis oleva vara erastamisega lahendatakse vastavalt Vabariigi Valitsuse või kohaliku omavalitsuse volikogu poolt määratud korras, kui Eesti Vabariigi seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Käesoleva paragrahvi 1. lõike kohaselt tehtud otsusega mittenõustumisel on õigus pöörduda kohtusse.
Vara taasriigistamine käesoleva seaduse tähenduses on tasuta üleantud riigivara tagastamine Eesti Vabariigi omandisse kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide omandist.
Vara taasriigistamine toimub seadusega määratud korras, kusjuures vaidlused seoses vara tagastamise nõudega kuuluvad ühe poole hagi alusel lahendamisele kohtus.
Käesolev seadus sätestab keskkonnaseire korralduse, saadud andmete töötlemise ja hoidmise korra ning keskkonnaseire teostajate ja kinnisasja omanike või valdajate vahelised suhted.
Keskkonnaseire on keskkonnaseisundi ja seda mõjutavate tegurite järjepidev jälgimine, mille põhieesmärk on prognoosida keskkonnaseisundit ja saada lähteandmeid programmidele, planeeringutele ja arengukavade koostamiseks.
Keskkonda mõjutavate tegurite hindamine.
Keskkonnaseire hõlmab keskkonnavaatlusi ja vaatlusandmete töötlemist.
Riiklikku keskkonnaseiret korraldab Keskkonnaministeerium.
Riiklikku keskkonnaseiret teostatakse keskkonnaministri kinnitatud programmi alusel.
Programmi täitmiseks ettenähtud vahendeid.
Riikliku keskkonnaseire koostisosa võib olla ka rahvusvaheliste programmide alusel tehtav keskkonnaseire.
Neid töid finantseeritakse käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 2 alusel.
Kohalik omavalitsus teostab keskkonnaseiret temale seadusega pandud ülesannete täitmiseks või oma töö korraldamiseks.
Kohaliku omavalitsuse tehtavat ja rahvusvahelise programmi koosseisu kuuluvat keskkonnaseiret finantseeritakse selle programmi eelarvest.
Kohaliku omavalitsuse keskkonnaseire aluseks on valla või linna keskkonnaseire programm.
Keskkonnaseire programmi täitmise ja selle alusel kogutavate keskkonnaseire andmete töötlemise ja säilitamise korra kehtestab kohalik omavalitsus.
Ettevõtjale seaduse alusel antava loodusvara kasutusõiguse loa või saasteloaga määratud mahus ja korras.
Ettevõtja tegevuse või sellega keskkonda suunatavate heitmete mõjupiirkond määratakse loodusvara kasutusõiguse loa või saasteloaga.
Ettevõtja enda soovil teostatava keskkonnaseire korra kehtestab ettevõtja ja selle keskkonnaseire andmeid ei saa pöörata tema vastu keskkonnaseisundi kahjustamise tõendamisel.
Loodusvara kasutusõiguse loa või saasteloa alusel teostatud keskkonnaseire andmed esitab ettevõtja nimetatud loaga määratud tähtajal loa väljaandjale.
Riikliku keskkonnaseire programmi täitmiseks vajaliku organisatsioonilise astmestiku moodustavad üldkoordinaator, seirenõukogu, allprogrammide vastutavad täitjad ja seire vahetud teostajad.
Keskkonnaseire üldkoordinaator on Keskkonnaministeerium, kes vastutab keskkonnaseire programmi täitmise eest ja korraldab riikliku keskkonnaseire allprogrammide tööd.
Seirenõukogu moodustatakse keskkonnaseire korraldamise nõustamiseks ja seireprogrammide täitmise kontrollimiseks.
Seirenõukogu koosseisu kinnitab keskkonnaminister.
Allprogrammi vastutav täitja juhib riikliku keskkonnaseire allprogrammi tööd.
Vastutavaks täitjaks olla võivate isikute ringi ei piirata.
Vastutava täitja nimetab ja allprogrammi kinnitab seirenõukogu ettepanekul keskkonnaminister.
Allprogrammi vastutava täitjaga sõlmib lepingu keskkonnaminister.
Andmete kvaliteedi tagamise nõuded.
Üldistab teabe, koondab ja töötleb allprogrammi andmeid ning edastab need seirenõukogule.
Seire vahetu teostaja täidab allprogrammi selle vastutava täitja määratud korras.
Riikliku keskkonnaseire andmeid hoitakse seadusega asutatud riigi põhiregistris.
Riikliku, kohaliku omavalitsuse ja ettevõtja keskkonnaseire andmete ristkasutuse juhud ja korra ning andmevahetuse riigi teiste andmekogudega sätestatakse seadusega või seaduse alusel.
Need sisaldavad või käsitlevad äri-, tööstus- või intellektuaalse omandi saladusi.
Keskkonnaseire andmete riikidevaheline vahetamine toimub rahvusvahelistes lepingutes sätestatud mahus ja korras.
Keskkonnaseire andmete kasutamisel ja avaldamisel on kohustuslik viidata seire vastutavale täitjale ja allprogrammile, mille alusel töö tehti.
Keskkonnaseire avalike andmetega võib tutvuda ja neist väljakirjutusi teha tasuta.
Kui keskkonnaseire tulemused näitavad keskkonnaseirejaamas või -alal olukorra muutumist keskkonnaohtlikuks, on keskkonnaseire allprogrammi vastutav täitja kohustatud sellest viivitamatult teatama Keskkonnainspektsioonile, pinna- ja põhjavee ning õhu saastamise korral ka kohalikule tervisekaitsetalitusele.
Riikliku keskkonnaseire andmete õigsuse eest vastutab keskkonnaseire allprogrammi vastutav täitja.
Riikliku keskkonnaseire tarbeks võivad proove analüüsida ja mõõtmisi teostada rahvusvaheliselt või Eesti Vabariigis kehtestatud korras tunnustatud või akrediteeritud laboratooriumid.
Keskkonnaseirejaam või -ala on koht vaatlusvõrgus, kus tehakse keskkonnaseire allprogrammiga määratud vaatlusi ja mõõtmisi.
Keskkonnaseirejaamas on alalised või alalised ja ajutised keskkonnaseireehitised koos seadmetega.
Keskkonnaseirealal alalised keskkonnaseireehitised puuduvad.
Muu riiklik keskkonnaseirejaam või -ala.
Riikliku keskkonnaseire püsiala on pikaajalise riikliku ja rahvusvahelise keskkonnaseire kompleksseks läbiviimiseks määratud territoorium.
Riikliku keskkonnaseire püsiala määrab keskkonnaministri ettepanekul Vabariigi Valitsus.
Muus riikliku keskkonnaseire jaamas või alal ei pea vaatlused olema pikaajalised ja seal ei teostata rahvusvahelise keskkonnaseire kompleksseid vaatlusi.
Muu riikliku keskkonnaseire jaama või ala määrab seirenõukogu ettepanekul keskkonnaminister.
Riikliku keskkonnaseire püsialal võib keskkonnaseiret katkestada või lõpetada keskkonnaministri ettepanekul Vabariigi Valitsus.
Muus riikliku keskkonnaseire jaamas või alal teostatakse keskkonnaseiret või lõpetatakse see seirenõukogu otsuse alusel.
Uue keskkonnaseirejaama või -ala rajamine toimub käesoleva seaduse ning asjaõigusseaduse (RT I 1993, 39, 590; 1999, 44, 509) ja sellest tulenevate õigusaktide alusel.
Keskkonnaseirejaama ja -ala rajamise, remondi ning jaamas ja alal teostatava vaatlusega tekkiv kahju tuleb maaomanikule või -valdajale hüvitada, kui lepinguga ei ole sätestatud teisiti.
Kui keskkonnaseirejaama või -ala olemasolu takistab kinnisasja otstarbekat kasutamist, on kinnisasja omanikul õigus nõuda kinnisasja või selle osa väljaostmist riigi poolt.
Maa võõrandamisel kanduvad sellel asuva keskkonnaseirejaama või -alaga seotud kohustused uuele maaomanikule.
Keskkonnaseirejaama või -ala tähistuse ja tähistamise korra kinnitab keskkonnaminister oma määrusega.
Kinnisasja omanik või valdaja ei tohi piirata keskkonnaseire vahetu teostaja, samuti Keskkonnaministeeriumi volitatud isiku ja allprogrammi vastutava täitja või volitatud isiku juurdepääsu keskkonnaseirejaamale või -alale.
Keskkonnaseirejaama või -ala kahjustamine või kasutamiskõlbmatuks muutmine on keelatud.
Keskkonnaseire andmeid hoitakse kuni keskkonnakaitse valdkonda käsitlevate andmete riigi põhiregistrisse koondamiseni Keskkonnaministeeriumis riigiasutuse andmekoguna.
Mittetulundusühing on isikute vabatahtlik ühendus, mille eesmärgiks või põhitegevuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine.
Mittetulundusühingu tulu võib kasutada üksnes põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks.
Mittetulundusühing ei või jaotada kasumit oma liikmete vahel.
Seaduses võib sätestada erisusi teatud liiki mittetulundusühingute asutamise, tegevuse ja lõpetamise kohta.
Mittetulundusühingu ümberkujundamine teist liiki juriidiliseks isikuks ei ole lubatud.
Mittetulundusühing on eraõiguslik juriidiline isik.
Mittetulundusühingu õigusvõime tekib mittetulundusühingu kandmisega mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse (edaspidi register) ja lõpeb mittetulundusühingu kustutamisega registrist.
Mittetulundusliku iseloomuga isikute ühendused, mis ei ole kantud registrisse, ei ole juriidilised isikud ja neile kohaldatakse seltsingute kohta sätestatut.
Sellise ühenduse nimel tehtud tehingute eest vastutavad tehingu teinud isikud isiklikult ja solidaarselt.
Mittetulundusühingu asukohaks on koht, kus asub mittetulundusühingu juhatus, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Mittetulundusühingu nimi peab selgesti erinema teistest Eestis registrisse kantud või vähem kui kolm aastat tagasi registrist kustutatud mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimedest.
Mittetulundusühingu nimi ei või olla eksitav mittetulundusühingu eesmärgi, tegevuse ulatuse ega õigusliku vormi osas.
Mittetulundusühing, kelle huve on kahjustatud tema nime õigustamatu kasutamisega, võib nõuda nime õigustamatu kasutamise lõpetamist, samuti sellega tekitatud varalise kahju hüvitamist.
Mittetulundusühingul võib olla ainult üks nimi.
Mittetulundusühingu nimi peab olema kirjutatud eesti-ladina tähestikus.
Mittetulundusühingu nimi peab sisaldama eestikeelset täiendit, mis viitab asjaolule, et tegemist on isikute ühendusega.
Mittetulundusühingu nimi ei või olla vastuolus heade kommetega.
Mittetulundusühingu dokumentidel peab olema näidatud mittetulundusühingu nimi, asukoht ja registrikood.
Mittetulundusühingu võivad asutada vähemalt kaks isikut.
Asutajateks võivad olla füüsilised ja juriidilised isikud.
Mittetulundusühingu asutamiseks sõlmivad asutajad asutamislepingu.
Juhatuse liikmete nimed, isikukoodid ja elukohad.
Asutamislepingu sõlmimisega kinnitatakse selle lisana ka mittetulundusühingu põhikiri.
Asutamislepingule ja sellega kinnitatud põhikirjale kirjutavad alla kõik asutajad.
Asutaja esindaja võib asutamislepingule alla kirjutada, kui talle on selleks antud volikiri.
Põhikirja muutmine pärast mittetulundusühingu registrisse kandmist toimub käesoleva seaduse paragrahvis 23 sätestatud korras ega nõua asutamislepingu muutmist.
Mittetulundusühingu põhikiri peab olema kirjalik.
Muud seaduses sätestatud tingimused.
Kui põhikirjaga ei ole mittetulundusühingu tähtaega ette nähtud, loetakse, et see on asutatud määramata tähtajaks.
Põhikirjas võib kasutada mittetulundusühingu organite ja osakondade kohta teistsuguseid nimetusi kui seaduses, kuid sel juhul peab põhikirjas olema näidatud, millisele seaduses sätestatud nimetusele see vastab.
Mittetulundusühingu kandmiseks selle asukoha registrisse esitab mittetulundusühingu juhatus avalduse, milles näidatakse käesoleva seaduse paragrahvis 10 nimetatud andmed, ja sellele kirjutavad alla kõik juhatuse liikmed.
Muud seaduses sätestatud dokumendid.
Registrile esitatavale muule avaldusele kirjutab alla juhatuse liige.
Kui juhatuse liikmed on õigustatud esindama mittetulundusühingut ainult ühiselt, peavad avaldusele alla kirjutama kõik mittetulundusühingut ühiselt esindama õigustatud juhatuse liikmed.
Registripidaja ei kanna mittetulundusühingut registrisse, kui selle põhikiri või muud dokumendid ei vasta seaduse nõuetele.
Avalduse tagasilükkamisel peab registripidaja näitama ära tagasilükkamise põhjuse.
Registrisse kantud andmete muutumisel esitab juhatus avalduse muudatuste registrisse kandmiseks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud avaldusele tuleb lisada muutmise otsustanud üldkoosoleku või muu organi koosoleku protokoll, mis peab sisaldama andmeid koosoleku toimumise aja ja koha ning hääletustulemuste ja vastuvõetud otsuste kohta.
Protokollile kirjutavad alla koosoleku juhataja ja protokollija.
Protokolli lahutamatuks lisaks on koosolekust osavõtnute nimekiri koos igaühe allkirjaga.
Uue juhatuse liikme registrisse kandmiseks peab avaldusele olema lisatud tema notariaalselt kinnitatud allkirjanäidis.
Asutatava mittetulundusühingu nimel enne mittetulundusühingu registrisse kandmist tehtud tehingutest tulenevate kohustuste täitmise eest vastutavad tehingu teinud isikud solidaarselt.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustused lähevad registrisse kandmisest alates üle mittetulundusühingule, kui tehingu teinud isikul oli õigus ühingu nimel tehingut teha.
Kui isikul ei olnud õigust ühingu nimel tehingut teha, lähevad tehingust tulenevad kohustused üle mittetulundusühingule, kui üldkoosolek kiidab selle tehingu heaks.
Mittetulundusühingu liikmeks võib olla iga füüsiline või juriidiline isik, kes vastab mittetulundusühingu põhikirja nõuetele.
Mittetulundusühingul peab olema vähemalt kaks liiget, kui seaduses või põhikirjaga ei ole ette nähtud suuremat liikmete arvu.
Juhatus korraldab mittetulundusühingu liikmete arvestuse.
Registripidajal on õigus igal ajal nõuda mittetulundusühingu juhatuselt andmeid mittetulundusühingu liikmete arvu kohta.
Kui mittetulundusühingu liikmete arv langeb alla kahe või muu seaduses või põhikirjaga ettenähtud suuruse, peab juhatus kolme kuu jooksul esitama mittetulundusühingu lõpetamise avalduse.
Kui juhatus nimetatud tähtaja jooksul avaldust ei esita, algatab registripidaja mittetulundusühingu sundlõpetamise.
Liikmete varalised ja muud kohustused mittetulundusühingu suhtes määratakse kindlaks põhikirjaga.
Liikmetele võib panna kohustusi ainult põhikirjas ettenähtud korras.
Mittetulundusühingu liikmeks vastuvõtmise otsustab juhatus, kui seda ei ole põhikirjaga antud üldkoosoleku või muu organi pädevusse.
Kui juhatus või muu organ peale üldkoosoleku keeldub taotlejat liikmeks vastu võtmast, võib taotleja nõuda, et tema liikmeks vastuvõtmise otsustab üldkoosolek.
Liikmelisust mittetulundusühingus ja liikmeõiguste teostamist ei saa üle anda ega pärandada, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Füüsilisest isikust liikme surma või juriidilisest isikust liikme lõppemise korral tema liikmelisus mittetulundusühingus lõpeb.
Liikmelisus säilib juriidilisest isikust liikme seaduses sätestatud viisil ümberkujundamisel.
Juriidilisest isikust liikme ühinemise või jaotumise korral tema liikmeõigused lõpevad.
Juriidilisest isikust liikmest teise juriidilise isiku eraldumise korral säilib jaguneva juriidilise isiku liikmelisus.
Mittetulundusühingu liikmel on õigus avalduse alusel mittetulundusühingust välja astuda.
Põhikirjaga võib ette näha, et liige võib mittetulundusühingust välja astuda ainult majandusaasta lõpul või pärast etteteatamistähtaja möödumist, mis ei või olla pikem kui kaks aastat.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut ei kohaldata, kui liikme õigusi või kohustusi muudetakse oluliselt või kui liikmeksjäämine ei ole õiglase hinnangu kohaselt võimalik.
Liikme võib mittetulundusühingust välja arvata juhatuse otsusega põhikirjas ettenähtud juhtudel ja korras.
Põhikirjaga võib ette näha, et liikme väljaarvamise otsustab üldkoosolek.
Liikme võib mittetulundusühingust põhikirjas sätestatust sõltumata välja arvata põhikirjasätete täitmata jätmise või ühingu olulisel määral kahjustamise tõttu.
Mittetulundusühingust välja arvatud liikmele tuleb tema ühingust väljaarvamise otsuse tegemisest ja selle põhjusest viivitamatult kirjalikult teatada.
Kui liikme väljaarvamise otsustab juhatus, võib liige nõuda väljaarvamise otsustamist üldkoosoleku poolt.
Kui liikme on välja arvanud mittetulundusühingu muu selleks pädev organ, võib üldkoosolek väljaarvamise otsuse väljaarvatud liikme avalduse alusel kehtetuks tunnistada.
Kui liikmelisus lõpeb majandusaasta kestel, peab põhikirjaga ettenähtud liikmemaksu tasuma kogu majandusaasta eest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Isikul, kelle liikmelisus mittetulundusühingus on lõppenud, ei ole õigusi ühingu varale.
Mittetulundusühingu kõrgeimaks organiks on selle liikmete üldkoosolek.
Üldkoosolekus võivad osaleda kõik mittetulundusühingu liikmed, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Üldkoosolek võtab vastu otsuseid kõikides mittetulundusühingu juhtimise küsimustes, mida ei ole seaduse või põhikirjaga antud juhatuse või mittetulundusühingu muu organi pädevusse.
Muude küsimuste otsustamine, mida ei ole seaduse või põhikirjaga antud teiste organite pädevusse.
Üldkoosoleku kutsub kokku juhatus.
Juhatus peab üldkoosoleku kokku kutsuma seaduses või põhikirjaga ettenähtud juhtudel ja korras, samuti siis, kui ühingu huvid seda nõuavad.
Juhatus peab üldkoosoleku kokku kutsuma, kui seda nõuab kirjalikult ja põhjust ära näidates vähemalt 1/10 mittetulundusühingu liikmetest ja põhikirjaga ei ole ette nähtud väiksema esindatuse nõuet.
Kui juhatus ei kutsu üldkoosolekut käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud asjaoludel kokku, võivad taotlejad üldkoosoleku ise kokku kutsuda samas korras juhatusega.
Üldkoosoleku kokkukutsumisest peab ette teatama vähemalt seitse päeva, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud pikemat tähtaega.
Üldkoosolek võib vastu võtta otsuseid, kui tema kokkukutsumisel on järgitud kõiki seadusest ja mittetulundusühingu põhikirjast tulenevaid nõudeid.
Mittetulundusühingu põhikirjas võib sätestada, kui suure osa mittetulundusühingu liikmete osavõtul on üldkoosolek otsustusvõimeline ning millises korras kutsutakse uus üldkoosolek kokku sel juhul, kui üldkoosolekul ei osalenud nõutav arv mittetulundusühingu liikmeid.
Kui üldkoosoleku kokkukutsumisel on rikutud seaduse või põhikirja nõudeid, ei ole üldkoosolek õigustatud otsuseid vastu võtma, välja arvatud siis, kui üldkoosolekus osalevad või on esindatud kõik liikmed.
Üldkoosolek on pädev vastu võtma otsuseid küsimustes, mis on üldkoosoleku kokkukutsumisel teatavaks tehtud, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Küsimustes, mida ei ole üldkoosoleku kokkukutsumisel teatavaks tehtud, võib vastu võtta otsuseid, kui üldkoosolekus osalevad või on esindatud mittetulundusühingu kõik liikmed.
Üldkoosolekus võib osaleda ja hääletada mittetulundusühingu liige või tema esindaja, kellele on antud lihtkirjalik volikiri.
Esindajaks võib olla ainult teine mittetulundusühingu liige.
Üldkoosoleku otsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletab üle poole koosolekus osalenud mittetulundusühingu liikmetest või nende esindajatest ja põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Isiku valimisel loetakse üldkoosolekul valituks kandidaat, kes sai teistest enam hääli, kui põhikirjas ei ole kehtestatud kõrgemat häältenõuet.
Häälte võrdsel jagunemisel heidetakse liisku, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Üldkoosoleku otsus loetakse vastuvõetuks koosolekut kokku kutsumata, kui otsuse poolt hääletavad kirjalikult kõik mittetulundusühingu liikmed.
Igal mittetulundusühingu liikmel on üks hääl.
Liige ei või hääletada, kui mittetulundusühing otsustab temaga või temaga võrdset majanduslikku huvi omava isikuga tehingu tegemist või temaga kohtuvaidluse alustamist või lõpetamist.
Mittetulundusühingu liikme teistest erineva õiguse lõpetamiseks või muutmiseks, samuti talle teistest erineva kohustuse panemiseks peab olema selle liikme nõusolek.
Mittetulundusühingu liige, kes on ka juhatuse või muu organi liige, ei või hääletada mittetulundusühingu poolt tema vastu nõude esitamise otsustamisel.
Käesolevas lõikes nimetatud mittetulundusühingu liikmete hääli ei arvestata esindatuse määramisel.
Põhikirja muutmise otsus on vastu võetud, kui selle poolt on hääletanud üle 2/3 üldkoosolekus osalenud liikmetest või nende esindajatest ja põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Põhikirjas ettenähtud mittetulundusühingu eesmärgi muutmiseks on vajalik vähemalt 9/10 liikmete nõusolek, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Muutmist otsustanud üldkoosolekul mitteosalenud liikme nõusolek peab olema esitatud kirjalikult.
Põhikirjamuudatus jõustub selle registrisse kandmisest.
Põhikirjamuudatuse registrisse kandmise avaldusele lisatakse põhikirja muutmise otsustanud üldkoosoleku protokoll ja põhikirja uus tekst.
Põhikirja uuele tekstile peab alla kirjutama vähemalt üks juhatuse liige või kui juhatuse liikmed on õigustatud ühingut esindama ainult ühiselt, siis kõik ühiselt esindama õigustatud juhatuse liikmed.
Kohus võib mittetulundusühingu liikme või juhatuse liikme avalduse alusel tunnistada kehtetuks seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva üldkoosoleku otsuse, kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul otsuse vastuvõtmisest.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korras võib nõuda ka mittetulundusühingu teiste organite otsuste kehtetuks tunnistamist.
Mittetulundusühingu põhikirjaga võib näha ette, et üldkoosoleku ülesandeid täidab põhikirjaga määratud ulatuses mittetulundusühingu liikmete poolt ja nende seast valitud volinike koosolek.
Volinike arv ja nende valimise kord nähakse ette põhikirjas.
Igal mittetulundusühingu liikmel on õigus osaleda volinike valimises.
Volinike koosolekule kohaldatakse käesolevas seaduses üldkoosoleku kohta sätestatut, kui muus seaduses või põhikirjas ei ole ette nähtud teisiti.
Põhikirjaga võib näha ette, et volinike koosoleku teatud otsused jõustuvad pärast nende heakskiitmist mittetulundusühingu liikmete poolt.
Hääletamise aeg ja kord tuleb ette näha põhikirjas.
Mittetulundusühingul peab olema juhatus, mis seda juhib ja esindab.
Juhatusel võib olla üks liige (juhataja) või mitu liiget.
Juhatuse liikmete minimaalne arv nähakse ette põhikirjas.
Juhatuse liige peab olema teovõimeline füüsiline isik.
Vähemalt pooled juhatuse liikmed peavad olema isikud, kelle elukoht on Eestis.
Juhatuse igal liikmel on õigus esindada mittetulundusühingut kõikides õigustoimingutes, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Põhikirjas võib ette näha, et juhatuse liikmed või mõned neist võivad esindada mittetulundusühingut ainult ühiselt.
Kolmandate isikute suhtes kehtib piirang ainult siis, kui see on kantud registrisse.
Juhatuse õigust esindada mittetulundusühingut võib piirata põhikirjaga või üldkoosoleku otsusega.
Esindusõiguse piiramine ei kehti kolmandate isikute suhtes.
Juhatus võib mittetulundusühingu kinnisasju või registrisse kantud vallasasju võõrandada või asjaõigusega koormata üldkoosoleku otsusega ja selles otsuses ettenähtud tingimustel, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Nimetatud piirang kehtib kolmandate isikute suhtes, kui see on kantud registrisse.
Juhatuse liikmed määrab üldkoosolek, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Juhatuse liikme võib liikme määranud organi otsusega igal ajal, sõltumata põhjusest, tagasi kutsuda, kusjuures temaga sõlmitud lepingust tulenevad õigused ja kohustused lõpevad vastavalt lepingule.
Kui juhatuse liikme on tagasi kutsunud mittetulundusühingu muu selleks pädev organ, võib üldkoosolek tagasikutsumise otsuse tagasikutsutud juhatuse liikme avalduse alusel kehtetuks tunnistada.
Põhikirjas võib ette näha, et juhatuse liikme võib tagasi kutsuda üksnes kohustuste olulisel määral täitmata jätmise või võimetuse korral mittetulundusühingut juhtida või mõnel muul mõjuval põhjusel.
Juhatuse liige ei või oma kohustuste täitmist panna kolmandale isikule, kui seda ei ole ette nähtud põhikirjaga või üldkoosoleku otsusega.
Juhatus peab andma mittetulundusühingu liikmetele vajalikku teavet juhtimise kohta ja esitama nende nõudel vastava aruande, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Juhatuse liikmel on õigus nõuda ülesannete täitmisel tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Juhatus võib vastu võtta otsuseid, kui selle koosolekus osaleb üle poole juhatuse liikmetest ja põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema esindatuse nõuet.
Kui juhatus koosneb mitmest liikmest, on juhatuse otsuse vastuvõtmiseks nõutav juhatuse koosolekus osalenud juhatuse liikmete poolthäälteenamus, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut järgimata võib juhatus vastu võtta otsuse koosolekut kokku kutsumata, kui selle poolt hääletavad kirjalikult kõik juhatuse liikmed ja põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Juhatuse liige ei või osaleda hääletamises, kui otsustatakse temaga või temaga võrdset majanduslikku huvi omava isikuga tehingu tegemist või temaga kohtuvaidluse alustamist või lõpetamist mittetulundusühingu poolt.
Mõjuval põhjusel, milleks on eelkõige juhatuse liikme ajutine või kestev võimetus täita oma kohustusi, võib kohus huvitatud isiku nõudel määrata väljalangenud juhatuse liikme asemele uue liikme.
Kohtu määratud juhatuse liikme volitused kestavad uue juhatuse liikme määramiseni üldkoosoleku poolt või muul põhikirjas ettenähtud viisil.
Põhikirjaga võib ette näha, et teatud õigustoimingute tegemiseks määratakse lisaks juhatusele muu organ, mille pädevus ja moodustamise kord nähakse ette põhikirjas.
Muu organi õigus mittetulundusühingut esindada ulatub kahtluse korral kõigile õigustoimingutele, mida talle põhikirjaga ettenähtud valdkond harilikult kaasa toob.
Juhatuse, samuti muu organi liikmed vastutavad seaduse või põhikirja nõuete rikkumisega, samuti oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega mittetulundusühingule süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt.
Juhatuse, samuti muu organi liikmed, kes on oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega tekitanud süüliselt kahju mittetulundusühingu võlausaldajatele, vastutavad võlausaldajate ees solidaarselt mittetulundusühinguga.
Juhatuse või muu organi liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on viis aastat rikkumise toimumisest või rikkumise algusest.
Mittetulundusühingul võivad olla osakonnad, kui see on ette nähtud põhikirjaga.
Osakonnad ei ole juriidilised isikud.
Osakonna organid ja nende pädevus nähakse ette mittetulundusühingu põhikirjas.
Kui osakonnal on oma üldkoosolek ja juhatus, kohaldatakse nendele käesoleva seaduse paragrahvides 18-22, 24-26, 28-30 ja 32 sätestatut.
Üldkoosolek teostab järelevalvet teiste organite tegevuse üle.
Selle ülesande täitmiseks võib üldkoosolek määrata revisjoni või audiitorkontrolli.
Revidendiks või audiitoriks ei või olla mittetulundusühingu juhatuse liige ega raamatupidaja.
Juhatuse ja muu organi liikmed peavad võimaldama revidendil või audiitoril tutvuda kõigi revisjoni või audiitorkontrolli läbiviimiseks vajalike dokumentidega ning andma vajalikku teavet.
Revidendid või audiitorid koostavad revisjoni või audiitorkontrolli tulemuste kohta aruande, mille esitavad üldkoosolekule.
Juhatus korraldab mittetulundusühingu raamatupidamise vastavalt raamatupidamise seadusele (RT I 1994, 48, 790; 1995, 26-28, 355; 92, 1604; 1996, 40, 773; 42, 811; 49, 953; 1998, 59, 941; 1999, 55, 584; 101, 903; 2001, 87, 527).
Pärast majandusaasta lõppu koostab juhatus raamatupidamise aastaaruande ja tegevusaruande seaduses sätestatud korras.
Juhatus esitab aruanded üldkoosolekule kuue kuu jooksul, arvates majandusaasta lõppemisest.
Kui mittetulundusühingul on audiitor või revisjonikomisjon, peab aruannetele lisama audiitori järeldusotsuse või revisjonikomisjoni arvamuse.
Majandusaasta aruande kinnitamise otsustab üldkoosolek.
Kinnitatud majandusaasta aruandele kirjutavad alla kõik juhatuse liikmed.
Muul seaduses või põhikirjaga ettenähtud alusel.
Mittetulundusühingu lõpetamise võib alati otsustada üldkoosoleku otsusega.
Otsus on vastu võetud, kui selle poolt on hääletanud üle 2/3 üldkoosolekus osalenud või esindatud liikmetest ja põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Juhatus peab esitama pankrotiavalduse, kui selgub, et mittetulundusühingul on vähem vara kui võetud kohustusi.
Avalduse esitamata jätmise või avalduse esitamisega viivitamise korral vastutavad selles süüdi olevad juhatuse liikmed mittetulundusühingule või kolmandatele isikutele sellega tekitatud kahju eest solidaarselt.
Kohus võib anda tähtaja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud puuduste kõrvaldamiseks.
Kui mittetulundusühing lõpetatakse üldkoosoleku otsusega, tähtaja möödumisel või muul alusel, peab juhatus esitama avalduse lõpetamise kandmiseks registrisse.
Sundlõpetamise või pankroti korral, samuti pankrotimenetluse lõppemise korral tehakse vastav kanne kohtuotsuse alusel.
Kui lõpetamise aluseks on üldkoosoleku otsus, tuleb lõpetamise otsustanud üldkoosoleku protokoll avaldusele lisada.
Pankrotiotsuse teinud kohus teatab registripidajale mittetulundusühingu pankroti väljakuulutamisest, samuti pankrotimenetluse lõppemisest.
Pankrotikandes märgitakse pankrotihalduri nimi, isikukood ja elukoht.
Mittetulundusühingu lõpetamisel toimub selle likvideerimine (likvideerimismenetlus), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Likvideerimismenetluses tuleb mittetulundusühingu nimele lisada märkus „likvideerimisel“.
Mittetulundusühingu likvideerijateks on juhatuse liikmed, kui põhikirja või üldkoosoleku otsusega ei ole ette nähtud teisiti.
Sundlõpetamise korral määrab likvideerijad kohus, kes määrab ka likvideerijate tasustamise korra ja tasu suuruse.
Likvideerija peab olema teovõimeline füüsiline isik.
Vähemalt pooled likvideerijad peavad olema isikud, kelle elukoht on Eestis.
Likvideerijate määramisele ja tagasikutsumisele kohaldatakse käesoleva seaduse paragrahvis 28 sätestatut.
Mittetulundusühingu liikme, likvideerija või muu huvitatud isiku nõudel või kohtu enda algatusel võib kohus likvideerija mõjuval põhjusel tagasi kutsuda.
Sel juhul nimetab kohus uue likvideerija.
Juhatus esitab avalduse likvideerijate kandmiseks registrisse.
Kui likvideerijad määratakse üldkoosoleku otsusega, tuleb likvideerijate registrisse kandmise avaldusele lisada likvideerijate määramise otsustanud üldkoosoleku protokoll.
Avaldusele tuleb lisada likvideerijate notariaalselt kinnitatud allkirjanäidised.
Kui likvideerija määratakse kohtuotsusega, saadab kohus registripidajale otsuse kande tegemiseks.
Registrisse kantakse likvideerijate nimed, elukohad ja isikukoodid.
Likvideerijatel on juhatuse õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus likvideerimise eesmärgiga.
Likvideerijad lõpetavad mittetulundusühingu tegevuse, nõuavad sisse võlad, müüvad vara, rahuldavad võlausaldajate nõuded ja jaotavad pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist allesjäänud vara selleks õigustatud isikute vahel.
Likvideerijad ei pea vara müüma, kui see ei ole vajalik võlausaldajate nõuete rahuldamiseks või järelejäänud vara jaotamiseks õigustatud isikute vahel ning kui üldkoosolek annab selleks nõusoleku.
Likvideerijad võivad teha ainult neid tehinguid, mis on vajalikud mittetulundusühingu likvideerimiseks.
Kui mittetulundusühingul on mitu likvideerijat, on neil õigus esindada mittetulundusühingut ainult ühiselt, kui põhikirjaga või likvideerijate määramise otsusega ei ole ette nähtud teisiti.
Kolmandate isikute suhtes kehtib nimetatud piirang ainult siis, kui see on kantud registrisse.
Likvideerijad võivad volitada ühte või mitut enda hulgast teatud tehingute tegemiseks või teatud liiki tegevuseks.
Likvideerijad avaldavad viivitamata teate mittetulundusühingu likvideerimismenetlusest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Likvideerimisteates tuleb märkida, et võlausaldajatel tuleb esitada oma nõuded kahe kuu jooksul teate avaldamisest.
Võlausaldajad peavad teatama likvideerijatele kahe kuu jooksul likvideerimisteate avaldamisest kõigist oma nõuetest mittetulundusühingu vastu.
Teates tuleb märkida nõude sisu, alus ja suurus ning sellele lisada nõuet tõendavad dokumendid.
Kui võlausaldaja nõude täitmise tähtpäev ei ole saabunud või võlausaldaja ei võta täitmist vastu, deponeeritakse temale kuuluv raha.
Kui likvideeritava mittetulundusühingu varast ei jätku võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamiseks, peavad likvideerijad esitama pankrotiavalduse.
Pärast võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamist ja raha deponeerimist jaotatakse allesjäänud vara põhikirja järgi selleks õigustatud isikute vahel.
Põhikirjaga võib näha ette, et vara jagamisel määratakse õigustatud isikud üldkoosoleku otsusega.
Kui põhikirjaga või üldkoosoleku otsusega ei ole ette nähtud, kelle vahel mittetulundusühingu vara jaotatakse, ja mittetulundusühing oli vastavalt põhikirjale loodud ainult selle liikmete huvides, jaotatakse vara võrdsetes osades mittetulundusühingu lõpetamise ajal selle liikmeteks olnud isikute vahel.
Kui vara ei saa jaotada käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 ettenähtud alustel, läheb vara üle riigile, kes peab seda kasutama võimalikult mittetulundusühingu eesmärkidele vastavalt.
Mittetulundusühingu sundlõpetamise korral põhjusel, et selle eesmärk või tegevus on vastuolus põhiseadusliku korra, kriminaalseaduse või heade kommetega, läheb pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist järelejäänud vara riigile.
Vara ei või õigustatud isikute vahel välja jagada enne kuue kuu möödumist likvideerimisteate avaldamisest.
Kui mittetulundusühingu lõpetamine on põhikirjaga ette nähtud või otsustatud üldkoosolekul, võib üldkoosolek kuni vara jagamise alustamiseni otsustada mittetulundusühingu tegevuse jätkamise või mittetulundusühingu ühinemise või jagunemise.
Tegevuse jätkamise otsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletas üle 2/3 üldkoosolekul osalenud või esindatud liikmetest.
Kui otsustatakse tegevuse jätkamine, tuleb sama otsusega määrata uus juhatus ja muude põhikirjaga ettenähtud organite liikmed.
Likvideerijad peavad esitama avalduse tegevuse jätkamise kandmiseks registrisse.
Jätkamise otsus jõustub selle registrisse kandmisest.
Pärast likvideerimise lõppemist esitavad likvideerijad avalduse mittetulundusühingu registrist kustutamiseks.
Kui pärast mittetulundusühingu registrist kustutamist selgub, et on vajalikud täiendavad likvideerimisabinõud, ennistab kohus huvitatud isiku nõudel vanade likvideerijate õigused või määrab uued likvideerijad.
Mittetulundusühingu lõppemisel kustutatakse mittetulundusühing registrist mittetulundusühingu enda avalduse põhjal või seaduses sätestatud muul alusel.
Kui mittetulundusühingu likvideerimise lõppemisel ei esitata avaldust selle kustutamiseks registrist, on registripidajal õigus mittetulundusühing registrist kustutada.
Mittetulundusühingut ei või registrist kustutada ilma Maksuameti kohaliku talituse kirjaliku nõusolekuta, välja arvatud siis, kui viimane on esitanud avalduse mittetulundusühingu registrist kustutamiseks.
Nõusoleku saamiseks esitab registripidaja kirjaliku taotluse Maksuametile.
Maksuamet ei või nõusolekust keelduda, kui tal ei ole nõudeid mittetulundusühingu vastu.
Kui nõusolekut ei ole saadud 20 päeva jooksul pärast taotluse saatmist, loetakse Maksuamet registrist kustutamisega nõus olevaks.
Likvideerijad annavad mittetulundusühingu dokumendid hoiule ühele likvideerijale või arhiivile.
Kui likvideerijad dokumentide hoidjat määranud ei ole, määrab selle kohus.
Dokumentide hoidja nimi, isiku- või registrikood ning elu- või asukoht kantakse registrisse likvideerijate avalduse põhjal.
Kui hoidja määrab kohus, tehakse kanne kohtuotsuse alusel.
Dokumentide hoidja muutumisel teatab üleandja sellest enne üleandmist registripidajale uute andmete registrisse kandmiseks.
Mittetulundusühing on vastutav oma tegevuse tulemusena loodud või saadud dokumentide säilimise eest seadusega ettenähtud tähtaja jooksul.
Mittetulundusühingu likvideerimisel võib tema säilitamisele kuuluvad dokumendid kokkuleppel arhiiviga üle anda arhiivi.
Dokumentide üleandmisel arhiivi läheb vastutus nende säilimise eest arhiivile.
Kui likvideerijad ei ole täitnud oma kohustusi või on jaganud mittetulundusühingu vara välja enne võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamist või raha deponeerimist, vastutavad nad oma süü tõttu võlausaldajatele tekitatud kahju eest solidaarselt.
Mittetulundusühing (ühendatav mittetulundusühing) võib ühineda teise mittetulundusühinguga (ühendav mittetulundusühing).
Põhikirjaga võib ette näha, et ühinemine on või ei ole lubatud ainult põhikirjas ettenähtud tingimustel.
Ühendatav mittetulundusühing loetakse lõppenuks.
Mittetulundusühingud võivad ühineda ka selliselt, et asutavad uue mittetulundusühingu.
Ühinevad mittetulundusühingud loetakse sel juhul lõppenuks.
Ühinemine toimub likvideerimismenetluseta.
Ühinemisel läheb ühendatava mittetulundusühingu vara (õigused ja kohustused) üle ühendavale mittetulundusühingule.
Uue mittetulundusühingu asutamisel läheb ühinevate mittetulundusühingute vara sellele üle.
Ühendatava mittetulundusühingu liikmed saavad ühinemisel ühendava mittetulundusühingu liikmeteks.
Uue mittetulundusühingu asutamisel saavad selle liikmeteks ühinevate mittetulundusühingute liikmed.
Mittetulundusühing võib ühineda ainult teise mittetulundusühinguga.
Seaduses sätestatud juhtudel on ühinemiseks nõutav pädeva asutuse luba.
Ühinemiseks sõlmivad mittetulundusühingute juhatused ühinemislepingu.
Ühinemislepingust tekivad õigused ja kohustused pärast lepingu heakskiitmist käesoleva seaduse paragrahvis 58 sätestatud korras.
Ühinemise tagajärjed ühendatava mittetulundusühingu töötajatele.
Ühinemisleping peab olema kirjalik.
Kui heakskiidetud ühinemisleping on tingimuslik ja tingimus ei ole viie aasta jooksul pärast lepingu sõlmimist saabunud, võib mittetulundusühing selle lõpetada, teatades lõpetamisest vähemalt kuus kuud ette, kui ühinemislepingus ei ole ette nähtud lühemat etteteatamise tähtaega.
Ühinemislepingust tekivad õigused ja kohustused, kui ühinemislepingu on heaks kiitnud kõik ühinevad mittetulundusühingud.
Ühinemisotsus peab olema kirjalik.
Ühinemisotsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletas üle 2/3 üldkoosolekus osalenud või esindatud liikmetest ja põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Ühinemisel saadab osaleva (ühineva) mittetulundusühingu juhatus 15 päeva jooksul ühinemisotsuse vastuvõtmisest kirjaliku teate ühinemise kohta mittetulundusühingule teada olevatele võlausaldajatele, kellel olid nõuded mittetulundusühingu vastu enne ühinemisotsuse tegemist.
Ühinemisotsuse kohta peab juhatus avaldama ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded kaks teadet vähemalt 15-päevase vahega.
Teates tuleb näidata, et võlausaldajad esitaksid oma nõuded kahe kuu jooksul.
Mittetulundusühing peab tagama võlausaldajate nõuded, kui need on esitatud kahe kuu jooksul viimase teate avaldamisest.
Kui nõude täitmise tähtaeg on saabunud või kui nõue ei ole piisavalt tagatud, võib võlausaldaja nõuda nõude rahuldamist.
Ühendava mittetulundusühingu võlausaldaja võib oma nõude tagamist või rahuldamist nõuda üksnes siis, kui ta tõendab, et ühinemine ohustab tema nõude täitmist.
Ühineva mittetulundusühingu juhatus esitab pärast kolme kuu möödumist teise ühinemisteate avaldamisest avalduse ühinemise kandmiseks oma asukoha registrisse.
Viide Ametlike Teadaannete numbritele, milles on avaldatud käesoleva seaduse § 59 lõikes 2 nimetatud teated.
Avalduses peavad juhatuse liikmed kinnitama, et oma nõuded tähtaegselt esitanud ja ühinemise vastu vaielnud võlausaldajate nõuded on tagatud või rahuldatud.
Ühendav mittetulundusühing võib jätkata tegevust ühendatava mittetulundusühingu nime all.
Ühinemine kantakse ühendava mittetulundusühingu asukoha registrisse, kui kanne on tehtud kõigi ühendatavate mittetulundusühingute asukoha registritesse.
Ühendatava mittetulundusühingu asukoha registri kandes märgitakse, et ühinemine loetakse toimunuks selle kandmisega ühendava mittetulundusühingu asukoha registrisse.
Ühendava mittetulundusühingu asukoha registripidaja teatab ühendatava mittetulundusühingu asukoha registripidajale ühinemise registrisse kandmisest.
Saanud teate, märgib registripidaja registrisse, millal on ühinemine kantud ühendava mittetulundusühingu asukoha registrisse.
Ühendatava mittetulundusühingu registripidaja saadab tema juures hoitavad mittetulundusühingu dokumendid ühendava mittetulundusühingu asukoha registripidajale.
Ühinemise kandmisega ühendava mittetulundusühingu asukoha registrisse läheb ühendatava mittetulundusühingu vara (õigused ja kohustused) üle ühendavale mittetulundusühingule.
Pärast ühinemise kandmist ühendava mittetulundusühingu asukoha registrisse tehakse vara ülemineku kanded kinnistusraamatus ja vallasvara registrites ühendava mittetulundusühingu juhatuse avalduse põhjal.
Ühendatav mittetulundusühing loetakse lõppenuks ühinemise kandmisega ühendava mittetulundusühingu asukoha registrisse.
Registripidaja kustutab ühendatava mittetulundusühingu registrist.
Ühinemise kandmisega ühendava mittetulundusühingu asukoha registrisse saavad ühendatava mittetulundusühingu liikmed ühendava mittetulundusühingu liikmeteks.
Ühinemisele uue mittetulundusühingu asutamisega kohaldatakse käesoleva seaduse paragrahvisid 56-63 koos seadusega ettenähtud täiendustega.
Ühinevatele mittetulundusühingutele kohaldatakse ühendatava mittetulundusühingu kohta sätestatut ja asutatavale mittetulundusühingule ühendava mittetulundusühingu kohta sätestatut.
Mittetulundusühingud loetakse ühinenuks uue mittetulundusühingu registrisse kandmisega.
Uue mittetulundusühingu asutamisele kohaldatakse mittetulundusühingu asutamise sätteid, kui käesolevas peatükis sätestatust ei tulene teisiti.
Asutajateks on ühinevad mittetulundusühingud.
Ühinemislepingus tuleb lisaks käesoleva seaduse paragrahv 57 lõikes 1 sätestatule määrata uue mittetulundusühingu nimi ja asukoht ning juhatuse liikmed.
Ühinemislepingule lisatakse asutatava mittetulundusühingu põhikiri, mis kinnitatakse ühinemisotsusega.
Ühineva mittetulundusühingu juhatus esitab avalduse ühinemise kandmiseks mittetulundusühingu asukoha registrisse.
Ühinevate mittetulundusühingute juhatused esitavad ühise avalduse uue mittetulundusühingu kandmiseks selle asukoha registrisse.
Jagunemine toimub likvideerimismenetluseta jaotumise või eraldumise teel.
Põhikirjaga võib ette näha, et jagunemine on või ei ole lubatud ainult põhikirjas ettenähtud tingimustel.
Jaotumisel annab jagunev mittetulundusühing oma vara üle omandavatele mittetulundusühingutele.
Omandav mittetulundusühing võib olla olemasolev või asutatav mittetulundusühing.
Jaotumisel loetakse jagunev mittetulundusühing lõppenuks.
Eraldumisel annab jagunev mittetulundusühing osa oma varast üle ühele või mitmele omandavale mittetulundusühingule.
Jagunemisel saavad jaguneva mittetulundusühingu liikmed vastavalt jagunemislepingule omandavate mittetulundusühingute liikmeteks.
Mittetulundusühing võib jaguneda ainult mittetulundusühinguteks ning osaleda ainult mittetulundusühingu jagunemisel.
Seaduses sätestatud juhtudel on jagunemiseks nõutav pädeva asutuse luba.
Jagunemiseks sõlmivad jagunemises osalevate mittetulundusühingute juhatused jagunemislepingu.
Jagunemislepingust tekivad õigused ja kohustused pärast lepingu heakskiitmist käesoleva seaduse paragrahvis 67 sätestatud korras.
Jagunemise tagajärjed töötajatele.
Jagunemisleping peab olema kirjalik.
Kui heakskiidetud jagunemisleping on tingimuslik ja tingimus ei ole viie aasta jooksul pärast lepingu sõlmimist saabunud, võib mittetulundusühing selle lõpetada, teatades lõpetamisest vähemalt kuus kuud ette, kui jagunemislepingus ei ole ette nähtud lühemat etteteatamise tähtaega.
Jagunemislepingust tekivad õigused ja kohustused, kui jagunemislepingu on heaks kiitnud kõik jagunemises osalevad mittetulundusühingud.
Jagunemisotsus peab olema kirjalik.
Jagunemisotsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletas üle 2/3 üldkoosolekus osalenud liikmetest ja põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Jagunemises osaleva mittetulundusühingu juhatus saadab jagunemisotsuse vastuvõtmisest 15 päeva jooksul kirjaliku teate jagunemise kohta mittetulundusühingule teada olevatele võlausaldajatele, kellel olid nõuded mittetulundusühingu vastu enne jagunemisotsuse vastuvõtmist.
Jagunemisotsuse kohta peab juhatus avaldama ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded kaks teadet vähemalt 15-päevase vahega ning kutsuma neis võlausaldajaid üles oma nõuded esitama.
Kui nõude täitmise tähtpäev on saabunud või kui nõue ei ole piisavalt tagatud, võib võlausaldaja nõuda nõude rahuldamist.
Omandava mittetulundusühingu võlausaldaja võib oma nõude tagamist või rahuldamist nõuda üksnes siis, kui ta tõendab, et jagunemine ohustab tema nõude täitmist, välja arvatud siis, kui tema nõude täitmise tähtpäev on saabunud.
Jagunemises osaleva mittetulundusühingu juhatus esitab pärast kolme kuu möödumist teise jagunemisteate avaldamisest avalduse jagunemise kandmiseks oma asukoha registrisse.
Viide Ametlike Teadaannete numbritele, milles on avaldatud käesoleva seaduse § 68 lõikes 2 nimetatud teated.
Avalduses peavad juhatuse liikmed kinnitama, et oma nõuded tähtaegselt esitanud ja jagunemise vastu vaielnud võlausaldajate nõuded on tagatud või rahuldatud.
Jagunemise korral võib omandav mittetulundusühing jätkata tegevust jaguneva mittetulundusühingu nime all.
Jagunemine kantakse jaguneva mittetulundusühingu asukoha registrisse, kui kanne on tehtud kõigi omandavate mittetulundusühingute asukoha registritesse.
Omandavate mittetulundusühingute asukoha registrite kannetes märgitakse, et jagunemine loetakse toimunuks selle kandmisega jaguneva mittetulundusühingu asukoha registrisse.
Jaguneva mittetulundusühingu asukoha registripidaja teatab omandavate mittetulundusühingute asukoha registripidajatele jagunemise registrisse kandmisest ja saadab neile registri väljavõtte.
Saanud teate, märgib registripidaja registrisse, millal on jagunemine kantud jaguneva mittetulundusühingu asukoha registrisse.
Jagunemise kandmisega jaguneva mittetulundusühingu asukoha registrisse läheb jaguneva mittetulundusühingu kogu vara, eraldumise korral eraldatud vara vastavalt jagunemislepingus ettenähtud jaotusele, üle omandavatele mittetulundusühingutele.
Pärast jagunemise kandmist jaguneva mittetulundusühingu asukoha registrisse tehakse vara ülemineku kanded kinnistusraamatusse ja vallasvara registritesse omandava mittetulundusühingu juhatuse avaldusel.
Jagunemisel lõpeb jagunev mittetulundusühing jagunemise kandmisega jaguneva mittetulundusühingu asukoha registrisse.
Registripidaja kustutab jaguneva mittetulundusühingu registrist.
Jagunemise kandmisega jaguneva mittetulundusühingu asukoha registrisse saavad jaguneva mittetulundusühingu liikmed vastavalt jagunemislepingule omandavate mittetulundusühingute liikmeks.
Jagunemisel jagamata jäänud vara jagatakse omandavate mittetulundusühingute vahel võrdeliselt nende osaga jagatavas varas.
Enne jagunemise kandmist jaguneva mittetulundusühingu asukoha registrisse tekkinud jaguneva mittetulundusühingu kohustuste eest vastutavad jagunemises osalevad mittetulundusühingud solidaarselt.
Solidaarvõlgnike omavahelises suhtes on kohustatud isikuks ainult see, kellele kohustused määrati jagunemislepinguga.
Jagunemises osalev mittetulundusühing, kellele kohustust jagunemislepingus ei määratud, vastutab jaguneva mittetulundusühingu kohustuse eest, kui selle täitmise tähtpäev saabub viie aasta jooksul pärast jagunemise kandmist jaguneva mittetulundusühingu asukoha registrisse.
Jagunemisele uue mittetulundusühingu asutamisega kohaldatakse käesoleva seaduse paragrahvides 65-73 sätestatut koos seaduses ettenähtud täiendustega.
Asutatavatele mittetulundusühingutele kohaldatakse omandavate mittetulundusühingute kohta sätestatut.
Uue mittetulundusühingu asutamisele kohaldatakse mittetulundusühingu asutamise sätteid, kui käesoleva peatüki sätetest ei tulene teisiti.
Asutajaks on jagunev mittetulundusühing.
Jagunemisel uue mittetulundusühingu asutamisega koostab jaguneva mittetulundusühingu juhatus jagunemiskava, mis asendab jagunemislepingut.
Jagunemiskavas tuleb lisaks käesoleva seaduse paragrahv 66 lõikes 1 sätestatule määrata uue mittetulundusühingu nimi ja asukoht ning juhatuse liikmed.
Jagunemiskavale lisatakse asutatava mittetulundusühingu põhikiri, mis kinnitatakse jagunemisotsusega.
Jaguneva mittetulundusühingu juhatus esitab avalduse uute mittetulundusühingute kandmiseks nende asukoha registrisse ning jagunemise kandmiseks jaguneva mittetulundusühingu asukoha registrisse.
Iga uue mittetulundusühingu asukoha registripidaja teatab jaguneva mittetulundusühingu asukoha registripidajale uue mittetulundusühingu registrisse kandmisest.
Teadete saamisel kõigi uute mittetulundusühingute kohta kannab jaguneva mittetulundusühingu asukoha registripidaja jagunemise registrisse ja teatab kande tegemisest iga uue mittetulundusühingu asukoha registripidajale ning saadab neile registri väljavõtte.
Registrit peetakse mittetulundusühingute ja sihtasutuste kohta.
Registrit peavad maa- ja linnakohtute registriosakonnad (registripidajad) oma tööpiirkonnas asuvate mittetulundusühingute ja sihtasutuste kohta.
Justiitsministri määrusega võib registriosakonna ülesanded anda maa- või linnakohtu kinnistusametile.
Registri kanded teeb registripidaja, kelle tööpiirkonnas on mittetulundusühingu või sihtasutuse asukoht.
Registrile kohaldatakse vastavalt äriseadustiku (RT I 1995, 26-28, 355; 1998, 91-93, 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360; 57, 596; 102, 907; 2000, 29, 172; 49, 303; 55, 365; 57, 373; 2001, 34, 185; 56, 332 ja 336; 89, 532; 93, 565) § 22 lõikeid 4-6, § 23, § 24 lõikeid 1-6, §-sid 25-27, 32 ja 32 1, § 33 lõikeid 4-9, § 41 lõikeid 1 ja 2, §-sid 43-47, 50, 52-56, § 57 lõikeid 1 ja 2, § 58, § 59 lõikeid 5 ja 6, §-sid 66-74 ja 511 1 ning § 541 lõiget 1 1.
Registri kanded on avalikud.
Igaühel on õigus tutvuda registrikartoteegiga ja avaliku toimikuga ning saada registrikartoteegist ja avalikus toimikus olevast dokumendist ärakirju.
Isiku nõudel annab registripidaja tõendi, et kannet ei ole muudetud või et teatud kannet registris ei ole.
Registrikaardi ärakirja ja muu registriosakonnas säilitatava dokumendi ärakirja õigsuse kinnitab kohtunikuabi või volitatud registrisekretär.
Registritoimikuga võib tutvuda isik, kellel on selleks õigustatud huvi.
Registrisse kantakse seaduses ettenähtud andmed.
Mittetulundusühing on kohustatud registripidajale esitama kande aluseks olevad ja seaduses sätestatud muud dokumendid.
Registripidajale esitatavas dokumendis peavad olema märgitud seaduses sätestatud andmed.
Kui seadus nõuab registripidajale esitatavas dokumendis isikukoodi näitamist ja isikul ei ole Eesti isikukoodi, tuleb selle asemel märkida ja registrisse kanda isiku sünnipäev, -kuu ja -aasta.
Avalik-õiguslik juriidiline isik peab registripidajale esitatavas dokumendis lisaks registrikoodile viitama seadusele, millega antud isik on loodud.
Juriidiline isik ei pea esitama registripidajale registrikoodi või muud registreerimisnumbrit, kui ta ei kuulu avalikku registrisse kandmisele.
Füüsilise isiku elukohana esitatakse registripidajale ja kantakse registrisse kohaliku omavalitsuse üksus, kus ta elab.
Juriidilise isiku asukohana esitatakse registripidajale ja kantakse registrisse kohaliku omavalitsuse üksus, kus ta asub.
Isiku aadressina esitatakse registripidajale täpsed andmed elu- või asukohajärgse aadressi kohta (maja ja korteri number, tänava või talu nimi, asula, kohaliku omavalitsuse üksuse ja maakonna nimi, postisihtnumber).
Registri kanne tehakse mittetulundusühingu juhatuse avalduse põhjal, kohtuotsuse alusel või muul seaduses sätestatud alusel.
Registripidajale avalduse või muude dokumentide esitamiseks õigustatud isik on kohustatud seda tegema.
Registripidajale esitatav avaldus peab olema notariaalselt kinnitatud.
Kui avaldus sisaldub asutamislepingus, peab asutamisleping olema notariaalselt kinnitatud.
Registripidajale esitatavale avaldusele alla kirjutama õigustatud isik võib volitada alla kirjutama teist isikut.
Avaldusele allakirjutamiseks antud volikiri peab olema notariaalselt kinnitatud.
Registripidaja teatab kande tegemisest või sellest keeldumisest viivitamata mittetulundusühingule.
Registripidaja keeldub kande tegemisest, kui avaldus või sellele lisatud dokumendid ei vasta seadusele.
Registri kanne jõustub, kui kandele on alla kirjutanud kandeotsuse täitnud isik ja kande otsustamiseks pädev isik.
Kanne kehtib kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud juhul, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige.
Kannet ei loeta kehtivaks õigustoimingute suhtes, mis tehakse 15 päeva jooksul pärast kande tegemist, kui kolmas isik tõendab, et ta kande sisu ei teadnud ega pidanudki teadma.
Kui registrisse kandmisele kuuluvaid asjaolusid ei ole registrisse kantud, on neil asjaoludel kolmanda isiku suhtes õiguslik tähendus üksnes juhul, kui kolmas isik neist teadis või pidi teadma.
Kohtuotsuse alusel tehtud kandes sisalduvad asjaolud omandavad õigusliku tähenduse kohtuotsuse jõustumisest.
Kohus, riigi- või kohaliku omavalitsuse asutus ning notar on kohustatud teatama registripidajale neile ametiseisundi tõttu teatavaks saanud registriandmete ebaõigsusest ja registrile esitamata andmetest.
Kui registripidajal on andmeid tehtud kande ebaõigsuse kohta või kande puudumise kohta, võib ta teha vastavaid järelepärimisi.
Kande ebaõigsuse või puudumise kindlakstegemisel teatab registripidaja sellest mittetulundusühingule, kelle avalduse alusel tulnuks kanne teha.
Kui kahe nädala jooksul teatamisest ei ole kande tegemisele, parandamisele või kustutamisele vastu vaieldud, teeb, parandab või kustutab registripidaja kande ise.
Avalduseta kande tegemine ei vabasta avalduse esitama pidanud mittetulundusühingut kohustusest tasuda kande tegemiseks ettenähtud riigilõivu.
Kui kande ebaõigsus tekkis registripidaja tegevuse tõttu, vabastab ta kandeotsusega mittetulundusühingu riigilõivu tasumisest.
Kui käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kande tegemine tooks kaasa mittetulundusühingu registrist kustutamise, võib registripidaja kohtus algatada sundlõpetamise.
Registrisse kantud mittetulundusühingu kohta avatakse eraldi registrikaart.
Registrikaardid moodustavad registrikartoteegi.
Registrisse kantud mittetulundusühingu kohta avatakse avalik toimik.
Avalikus toimikus säilitatakse dokumente, mille mittetulundusühing on registripidajale seaduse kohaselt esitanud.
Samuti säilitatakse avalikus toimikus registripidajale tema nõudmisel esitatud andmeid mittetulundusühingu liikmeskonna kohta.
Registripidajale esitatakse dokumendi originaal või notariaalselt kinnitatud ärakiri, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Registrisse kantud mittetulundusühingu kohta avatakse registritoimik.
Registritoimikus säilitatakse mittetulundusühingu kohta käivaid dokumente, mis ei kuulu säilitamisele avalikus toimikus.
Registripäevikus registreeritakse kande tegemise avaldused.
Registripäevikusse märgitakse, kas avaldus on rahuldatud.
Mittetulundusühingule antakse registrisse kandmisel kordumatu registrikood.
Viited varasematele ja hilisematele kannetele ning märkused.
Muud asjaolud tekitavad kahtlusi tema erapooletuses.
Registrikaarte hoitakse vastavalt registrikoodidele.
Ühe mittetulundusühingu registrikaarte tuleb hoida koos.
Registrist kustutatud mittetulundusühingute registrikaardid tuleb registrikartoteegist eraldada ja hoida lahus.
Alates 1996. aasta 1. oktoobrist võib mittetulundusühinguid asutada ainult käesolevas seaduses sätestatud korras ja neile kohaldatakse käesolevas seaduses sätestatut.
Enne 1996. aasta 1. oktoobrit asutatud mittetulundusühingutele ja nende liitudele, samuti muudele mittetulunduslikele ühendustele kohaldatakse nende mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kandmiseni mittetulundusühingute seaduse paragrahvis 1, paragrahv 2 lõike 1 esimeses lauses, paragrahvis 3, paragrahv 4 lõigetes 2 ja 3, paragrahvis 5, paragrahv 12 lõikes 1, lõike 2 esimeses lauses, lõigetes 3 ja 4, paragrahvides 13-22, paragrahv 23 lõigetes 1 ja 1 1, paragrahvides 24-26, paragrahv 27 lõikes 1, lõike 2 esimeses lauses, lõikes 3, lõike 4 esimeses lauses, paragrahvides 28-45, paragrahv 46 lõike 1 esimeses lauses ja lõikes 2 ning paragrahvides 47-55 sätestatut.
Kui mittetulundusühingu, ühingute liidu või muu mittetulundusliku ühenduse põhikiri on vastuolus käesoleva seadusega, kohaldatakse seaduses sätestatut.
Ettevõtteregistrisse kantud mittetulundusühingu kandmisel mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kohaldatakse kogu mittetulundusühingute seadust.
Registrisse kantud mittetulundusühingute ühinemine ja jagunemine toimub käesolevas seaduses sätestatud korras.
Registrisse kantud mittetulundusühing ei või ühineda registrisse kandmata mittetulundusühinguga või ühingute liiduga ega muu mittetulundusliku ühendusega.
Mittetulundusühinguna registrisse kandmata mittetulundusühingute, ühingute liitude ja muude mittetulunduslike ühenduste ühinemine ja jagunemine ei ole lubatud.
Enne 1996. aasta 1. oktoobrit asutatud ja Eesti Vabariigi ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide registris (edaspidi ettevõtteregister) registreeritud mittetulundusühing, ühingute liit või muu mittetulunduslik ühendus, mis vastab käesoleva seaduse nõuetele, kantakse mittetulundusühinguna registrisse tema avalduse põhjal.
Mittetulundusühinguna kantakse registrisse ka ettevõtteregistris registreerimata mittetulundusühistud, mis on asutatud enne mittetulundusühingute ja nende liitude seaduse (RT I 1994, 28, 425; 49, 805; 1995, 23, 332; 1996, 42, 811; 49, 953) jõustumist kehtinud õigusaktide kohaselt.
Registrisse kandmise avalduses tuleb märkida mittetulundusühingu kohta seaduses sätestatud andmed ning avaldusele lisada seaduses sätestatud dokumendid peale asutamislepingu, samuti tema ettevõtteregistris registreerimise tunnistus ning üldkoosoleku või volinike koosoleku protokoll, millega on kinnitatud põhikirja kehtiv redaktsioon ning valitud avaldusele allakirjutanud juhatus.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 teises lauses nimetatud mittetulundusühistud esitavad registripidajale ettevõtteregistris registreerimise tunnistuse asemel oma asutamisotsuse ja muud asutamise aluseks olevad dokumendid.
Kohtunik või kohtunikuabi peab vastava avalduse kohta otsuse tegema kahe kuu jooksul, arvates selle ja kõigi muude ettenähtud dokumentide esitamisest.
Kui mittetulundusühingu kandeavalduse vaatas läbi registrisekretär ning kande tegemise otsustas kohtunik, kirjutab kandele kohtuniku asemel alla registrisekretär.
Mittetulundusühingu, ühingute liidu või muu mittetulundusliku ühenduse põhikiri peab mittetulundusühinguna registrisse kandmiseks olema viidud kooskõlla käesolevas seaduses sätestatuga.
Enne 1996. aasta 1. oktoobrit asutatud mittetulunduslikud ühendused, mille eesmärgiks on vara sihtotstarbeline kogumine ja jagamine ning millel on liikmed, võib ümber kujundada sihtasutuseks vastavalt sihtasutuste seadusele.
Ümberkujundamise otsustab ja uue põhikirja võtab vastu ühenduse liikmete üldkoosolek.
Liikmetele kuuluvad sihtasutuse asutajate õigused.
Ümberkujundamisel käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud asjaoludel ei maksustata sihtasutusele üleantavat vara tulu- ja käibemaksuga.
Käesoleva seaduse paragrahv 91 lõikes 2 nimetatud mittetulunduslike ühenduste põhikirjas muudatuste tegemine ja ettevõtteregistris registreerimisele kuuluvate andmete muutmine toimub enne 1996. aasta 1. oktoobrit kehtinud korras.
Ettevõtteregistrisse kantud mittetulundusühingu, ühingute liidu või muu mittetulundusliku ühenduse mittetulundusühinguna registrisse kandmisel tehakse registripidaja teate alusel ettevõtteregistri kandesse sellekohane märge.
Enne 1996. aasta 1. oktoobrit asutatud mittetulundusühingu, ühingute liidu või muu mittetulundusliku ühenduse mittetulundusühinguna registrisse kandmisel tehakse registrisse märge mittetulundusühingu varasema registreerimise kohta ettevõtteregistris, näidates ära endise registrinumbri.
Ettevõtteregistrisse kantud mittetulundusühingud, nende liidud ning muud mittetulunduslikud ühendused (edaspidi ühendus), mida ei ole 1999. aasta 1. märtsiks mittetulundusühinguna registrisse kantud või mille registrisse kandmiseks ei ole selleks ajaks registripidajale avaldust esitatud või mille registrisse kandmise avaldus on jäetud pärast seda kuupäeva rahuldamata, loetakse sundlõpetatuks.
Ettevõtteregistrisse kantud erakonna suhtes kehtib sama tähtajana 1998. aasta 1. oktoober.
Siseministeeriumis peetavasse Eesti kirikute, koguduste ja koguduste liitude registrisse kantud juriidilistele isikutele ei laiene käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaeg ning need juriidilised isikud kantakse registrisse kirikute ja koguduste seaduses ettenähtud tähtajal ja korras.
Ettevõtteregistri pidaja avaldab ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded teate ühenduse sundlõpetamisest.
Kui registripidaja teeb ühenduse registrisse kandmise kohta otsuse, millega jätab avalduse rahuldamata pärast 1999. aasta 1. märtsi või erakonna avalduse pärast 1998. aasta 1. oktoobrit, avaldab registripidaja ise teate ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Sundlõpetamise teates tuleb märkida, et ühenduse võlausaldajad ja liikmed esitaksid kahe kuu jooksul teate ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldamisest arvates ühenduse asukohajärgsele kohtule avaldused likvideerimise läbiviimiseks likvideerijate määramise kohta või pankroti väljakuulutamise kohta.
Sundlõpetatud ühenduse juhatuse või seda asendava organi esindusõigus säilib kuni kohtu poolt likvideerija määramiseni või pankroti väljakuulutamiseni või ühenduse ettevõtteregistrist kustutamiseni.
Muudatusi juhatuse või seda asendava organi koosseisus võib kuni selle ajani teha mõjuval põhjusel kohtu loal ja nad jõustuvad ettevõtteregistris registreerimisel.
Alalist elamaasumist välismaale.
Asutada teisi juriidilisi isikuid.
Käesoleva paragrahvi lõike 5 punktis 1 sätestatud piirangud kehtivad kuni kohtu poolt likvideerija määramiseni või pankroti väljakuulutamiseni.
Nimetatud piirangud kehtivad kolmandate isikute suhtes.
Sundlõpetatud ühenduse võlausaldajatel ja liikmetel on kahe kuu jooksul ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded sundlõpetamisteate avaldamisest alates õigus esitada ühenduse asukohajärgsele kohtule avaldusi likvideerimise läbiviimiseks likvideerija määramise kohta või pankroti väljakuulutamise kohta.
Taotlus likvideerija määramise kohta, tema nimi ning elukoht ja postiaadress.
Avaldusele tuleb lisada isiku nõusolek, kelle likvideerijaks määramist taotletakse, välja arvatud juhul, kui taotletakse ettevõtteregistrisse kantud ühenduse juhi likvideerijaks määramist.
Samuti tuleb avaldusele lisada riigilõivu tasumise tõend.
Kohus võib sundlõpetatud ühenduse likvideerijaks määrata eeskätt vastava ühenduse ettevõtteregistrisse kantud juhi, kes on kohustatud likvideerija ülesanded vastu võtma, kui tegemist ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud mõjuvate põhjustega.
Kui kohus on juba määranud sundlõpetatud ühendusele likvideerija, käsitletakse järgmisi avaldusi likvideerimise läbiviimise kohta nõuetest teatamisena ning kohus edastab need likvideerijale.
Isik, kes on esitanud kohtule teadvalt vale avalduse likvideerimise läbiviimiseks likvideerija määramise kohta, peab hüvitama sellega ühendusele, selle võlausaldajatele ja liikmetele tekitatud kahju.
Kui võlausaldajad oma avaldusi käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud tähtaja jooksul ei esita või kui likvideerimismenetlus on lõpetatud, loetakse ühendus lõppenuks ja kustutatakse registrist.
Kui pärast ühenduse lõppenuks lugemist ja registrist kustutamist ilmneb, et ühendusel on täiendavat vara, mida likvideerimismenetluses ei käsitletud, algatab kohus registrist kustutatud ühenduse liikme avalduse alusel likvideerimise järelmenetluse, millele rakendatakse likvideerimismenetluse kohta käivaid sätteid.
Järelmenetluse algatamisel tuleb algatamise teates märkida, et tegemist on järelmenetlusega.
Järelmenetluses ei ole registrist kustutatud ühenduse võlausaldajatel õigust esitada jagatava vara suhtes nõudeid.
Kui pärast ühenduse lõppenuks lugemist ja registrist kustutamist ilmneb, et ühendusel on vara, kuid likvideerimismenetlus on läbi viimata või on vara ettevõtteregistris registreerimata mittetulundusühistul, mis on asutatud enne mittetulundusühingute ja nende liitude seaduse jõustumist kehtinud õigusaktide kohaselt, algatab kohus huvitatud isiku avalduse alusel likvideerimismenetluse, millele kohaldatakse käesoleva paragrahvi sätteid.
Kui ühendus on lõppenud avalduste mitteesitamise tõttu, loetakse ühenduse juht, kes on ühenduse lõppemise hetkel kantud ettevõtteregistrisse, likvideeritud ühenduse dokumentide hoidjaks ja märgitakse ettevõtteregistri pidaja poolt ettevõtteregistrisse.
Likvideeritud ühenduse dokumentide hoidja vastutab dokumentide säilimise eest ettenähtud säilitusaja jooksul ning on kohustatud võimaldama õigustatud huviga isikutel nendega tutvuda.
Justiitsminister võib oma määrusega kehtestada täpsema korra käesolevas paragrahvis nimetatud sundlõpetamise teostamiseks ning likvideerijate tasustamise korra ja piirmäärad.
Mittetulundusühingu kandmisel registrisse teeb registripidaja järelepärimise ettevõtteregistri pidajale ettevõtteregistris sama või sarnase nime esinemise kohta.
Taotletavat nime ei kanta registrisse, kui selle nime või nimega eksitavalt sarnase nime all on registreeritud ettevõtteregistris teine mittetulundusühing, ühingute liit või muu mittetulunduslik ühendus enne taotlejat.
Käesoleva seaduse paragrahv 2 lõikes 2 nimetatud seltsingutele kohaldatakse Eesti NSV tsiviilkoodeksi paragrahvide 438-441 sätteid.
Relvi valdava, samuti sõjaväeliselt korraldatud või sõjaväelisi harjutusi harrastava mittetulundusühingu võib registrisse kanda ainult Vabariigi Valitsuse nõusolekul.
Nõusoleku andmise tingimused ja kord sätestatakse seaduses.
Kuni töötajate (töövõtjate) ühingute tegevust sätestava seaduse vastuvõtmiseni kohaldatakse neile vastavalt Eesti NSV ametiühingute seaduse (ENSV Teataja 1989, 40, 623; RT 1992, 35, 462) sätteid, mis ei ole vastuolus käesoleva seadusega.
Ettevõtteregistrisse kantud ametiühingute, nende liitude ja keskliidu suhtes, mis ei ole registrisse kandmise avaldust esitanud või mille registrisse kandmise avaldus jäetakse rahuldamata, kohaldatakse käesoleva seaduse § 95 alates 1999. aasta 1. detsembrist.
Nimetatud ühendused võivad esitada registrisse kandmise avalduse kuni 1999. aasta 1. detsembrini.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ühenduste suhtes, mille registrisse kandmise avalduses esinevate puuduste kõrvaldamiseks on vastavalt äriseadustiku §-le 54 määratud tähtaeg, peatub selle tähtaja kulgemine kuni 1999. aasta 1. detsembrini.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ühenduste suhtes, mis loetakse sundlõpetatuks käesoleva seaduse § 95 alusel, likvideerimismenetlust läbi ei viida.
Registrikartoteegi või toimiku dokumendi lehekülje ärakirja eest 2 krooni.
Märkus: Kui taotletakse kande tegemist üheaegselt mitmesse veergu, tuleb riigilõivu tasuda ühe kande eest.
Äriseadustikus, samuti mittetulundusühingute seaduses ja sihtasutuste seaduses sätestatud korras kandeotsuse ja rahatrahvi tegemise määruse otsustab kohtunik ainuisikuliselt.
Maa- või linnakohtu esimees või tema määramisel üks või mitu kohtunikku otsustavad kohtu tööpiirkonnas asuvate ettevõtjate kohta äriregistri kannete tegemise ja trahvi määramise ning kohtu tööpiirkonnas asuvate mittetulundusühingute ja sihtasutuste kohta mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri kannete tegemise ja trahvi määramise.
Registriosakond peab äriregistrit tema tööpiirkonnas asuvate ettevõtjate kohta ning mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrit tema tööpiirkonnas asuvate mittetulundusühingute ja sihtasutuste kohta.
Äriregistri pidamise kord sätestatakse äriseadustikuga ning mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri pidamise kord sätestatakse mittetulundusühingute seadusega ja sihtasutuste seadusega.
Seoses mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri pidamisega suurendatakse maa- ja linnakohtute kohtunike arvu nelja võrra lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatule.
Kutse kohaletoimetamisel ettevõtja äriregistrisse kantud aadressil loetakse kutse ettevõtjale kätteantuks.
Kutse kohaletoimetamisel mittetulundusühingu või sihtasutuse mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud aadressil loetakse kutse mittetulundusühingule või sihtasutusele kätteantuks.
Erakond asutatakse asutamislepinguga, millega kinnitatakse ka erakonna põhikiri ja määratakse juhatuse ja teiste põhikirjas ettenähtud organite liikmed.
Erakonna sümboolika näidis või kavand, kui need on põhikirjaga ette nähtud.
Erakonna tegevuse seaduslikkuse tagamine ning erakonna ühinemine, jagunemine ja lõpetamine toimub mittetulundusühingute seaduses sätestatud korras.
Paragrahvi 13 lõikes 2 asendatakse sõnad „nende põhikirjad registreeritakse“ sõnadega „neid registreerida“.
Majandusaasta aruande ärakirja peab sihtasutus esitama mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrile.
Mittetulundusühing ei ole kohustatud täitma käesoleva seaduse paragrahv 22 lõike 2 punktides 3 ja 4 ning paragrahv 24 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõudeid.
Paragrahvi 23 lõike 1 punkti 41 täiendatakse pärast sõna „kõik“ sõnadega „mittetulundusühingu ning“.
Paragrahvis 15 jäetakse välja sõnad „(RT 1992, 36, 477; RT I 1995, 26-28, 335)“ ning „ja nende liitude“ ja sõnad „(RT I 1994, 28, 425; 49, 805; 1995, 23, 332)“.
Paragrahvi 4 lõikest 2 jäetakse välja sõnad „ja nende liitude“.
Paragrahvides 16-32 ja 40-42 sätestatut kohaldatakse vara sihtotstarbelise kogumise ja jagamise eesmärgil moodustatud mittetulunduslikele ühendustele, millel ei ole liikmeid niivõrd, kui nende põhikirjadest ei tulene teisiti.
Enne 1996. aasta 1. oktoobrit asutatud vara sihtotstarbelise kogumise ja jagamise eesmärgil moodustatud mittetulunduslikele ühendustele, millel on liikmed, kohaldatakse mittetulundusühingute seaduse paragrahvides 91-96 sätestatut.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud mittetulunduslike ühenduste majandusaasta aruande kinnitab vastavalt põhikirjale selleks pädevust omav organ.
Sellistele ühendustele ei kohaldata raamatupidamise seaduse paragrahvis 24 sätestatut.
Kuni vastava seaduse jõustumiseni määratakse audiitori tegevuse kord ja alused ning audiitorile esitatavad nõuded Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Paragrahvi 80 2. lõikes nimetatud mittetulunduslike ühenduste põhikirjas muudatuste tegemine ja ettevõtteregistris registreerimisele kuuluvate andmete muutmine toimub enne 1996. aasta 1. oktoobrit kehtinud korras.
Paragrahvi 84 lõikes 1 asendatakse sõna „jaanuariks“ sõnaga „oktoobriks“.
Mittetulundusühingute ja nende liitude seadus (RT I 1994, 28, 425; 49, 805; 1995, 23, 332) tunnistatakse kehtetuks.
Vabariigi Valitsus võib kooskõlas käesoleva seadusega anda määrusi käesoleva seaduse rakendamiseks.
Justiitsminister võib anda määrusi registriosakondade tegevuse korraldamiseks.
Käesolev seadus jõustub 1996. aasta 1. oktoobril.
Ettevõtja on füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kaupade ja teenuste müük on talle püsivaks tegevuseks, ning seaduses sätestatud äriühing.
Äriühing on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts ja tulundusühistu.
Seaduses võib ette näha ka teisi äriühinguid.
Äriühing kantakse äriregistrisse.
Äriühingu õigusvõime tekib äriregistrisse kandmisest ja lõpeb äriregistrist kustutamisega.
Äriühingud võivad ühineda ja jaguneda ning äriühingu võib teist liiki äriühinguks ümber kujundada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras.
Seaduses sätestatud juhtudel on ühinemiseks, jagunemiseks ja ümberkujundamiseks nõutav pädeva asutuse luba.
Füüsilisest isikust ettevõtjaks võib olla iga füüsiline isik.
Kui isik on teovõimetu, teeb seaduses sätestatud ulatuses tehinguid tema nimel seaduslik esindaja.
Kui isiku teovõime on piiratud, võib ta teha tehinguid seaduses sätestatud tingimustel seadusliku esindaja nõusolekul.
Füüsilisest isikust ettevõtja kantakse äriregistrisse tema nõudel.
Füüsilisest isikust ettevõtja tuleb kanda äriregistrisse, kui ta on maksukohustuslasena registreeritud Maksuametis vastavalt käibemaksuseadusele (RT I 1993, 60, 847; 2000, 7, 41; 2001, 16, 67, 69; 23, 129; 26, 148; 43, 242; 56, 335).
Seaduses võib sätestada muud juhud, mil füüsilisest isikust ettevõtja peab olema kantud äriregistrisse.
Ettevõtja võib tegutseda tegevusaladel, millel tegutsemine ei ole seadusega keelatud.
Seaduses võib sätestada tegevusalasid, milleks on vaja tegevusluba või millel võib tegutseda üksnes teatud liiki ettevõtja.
Äriühingu põhikirjas märgitud tegevusala ning ettevõtja tegevusala kohta äriregistrisse tehtud kanne ei või olla eksitav ettevõtja tegevuse liigi ega ulatuse suhtes.
Talupidaja on ettevõtja, kelle tegevusalaks on põllumajandussaaduste tootmine ja kes selleks otstarbeks kasutab enda valduses olevat talu.
Ettevõte käesoleva seaduse tähenduses on majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb.
Ettevõte koosneb asjadest, õigustest ja kohustustest, mis on määratud või olemuselt peaksid olema määratud ettevõtte tegevuseks.
Ettevõttesse või selle organisatsiooniliselt iseseisvasse osasse kuuluvate asjade ja õiguste omandi või valduse tervikuna üleminekul lähevad omandajale või valduse saajale üle kõik ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osaga seotud kohustused.
Ettevõtte või selle osa omandi või valduse üleminekul lähevad sellega seotud õigused üle omandajale või valduse saajale vastavalt nendevahelisele kokkuleppele.
Enne ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osa üleminekut tekkinud kohustuse eest, mille täitmise tähtpäev on saabunud või saabub viie aasta jooksul pärast üleminekut, vastutab ettevõtte üleandnud isik kolmandate isikute ees solidaarselt omandajaga.
Kohustuse täitnud ettevõtte üleandnud isikule läheb nõue omandaja vastu täidetud ulatuses üle.
Ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osa ülemineku korral üleandja ja ülevõtja vahel sõlmitud kokkulepped kohustuste jagunemise kohta ei kehti kolmandate isikute suhtes.
Käesoleva §-i 2. ja 3. lõikes sätestatust erinevad kokkulepped ettevõtte üleandja ning omandaja või valduse saaja vahel kehtivad vaid võlausaldaja suhtes, kes on kokkuleppega kirjalikult nõustunud.
Käesoleva §-i 3. lõikes nimetatud nõude aegumistähtaeg on viis aastat ettevõtte üleminekust, kui nõudele ei ole kehtestatud lühemat aegumistähtaega.
Käesoleva §-i 2.-4. lõikes sätestatut ei kohaldata äriühingute ühinemisel, jagunemisel ega ümberkujundamisel.
Käesolevas §-is sätestatut kohaldatakse ka ettevõtetele, mis kuuluvad isikutele, keda ei loeta käesoleva seaduse kohaselt ettevõtjaks.
Käesoleva §-i 2.-4. lõikes sätestatut ei kohaldata ettevõtte üleminekule sundtäitmise ja pankrotimenetluse käigus.
Kui üks äriühing on teises äriühingus osanik või aktsionär ning omab seal häälteenamust, nimetatakse osalevat ühingut emaettevõtjaks ja ühingut, kus ta osaleb, tütarettevõtjaks.
Emaettevõtja tütarettevõtjaks on ka ühing, kus häälteenamus on teisel tütarettevõtjal või tütarettevõtjatel üksinda või koos emaettevõtjaga.
Tütarettevõtjaks on ka ühing, kus teine ühing (emaettevõtja) omab selle osaniku või aktsionärina lepingu alusel või ilma selleta valitsevat mõju.
Emaettevõtja koos tütarettevõtjatega moodustab kontserni.
Ärinimi ehk firma on äriregistrisse kantud nimi, mille all ettevõtja tegutseb.
Füüsilisest isikust ettevõtja ärinimi peab sisaldama ettevõtja ees- ja perekonnanime ning ei või sisaldada äriühingule viitavat täiendit ega lühendit.
Füüsilisest isikust talupidaja ärinimi ei pea sisaldama ettevõtja ees- ja perekonnanime juhul, kui ärinimes sisaldub talu nimi.
Kui füüsilisest isikust ettevõtja võõrandab teisele füüsilisele isikule ettevõtte, võib omandaja senise ärinime all edasi tegutseda võõrandaja kirjalikul nõusolekul.
Kui füüsiline isik omandab ettevõtte pärimise teel, võib omandaja senise ärinime all edasi tegutseda.
Kui muutub füüsilisest isikust ettevõtja ärinimes sisalduv nimi, võib senise ärinime all edasi tegutseda.
Füüsilisest isikust ettevõtjal võib olla mitu ärinime juhul, kui neid nimesid kasutatakse erinevate ettevõtete kohta.
Äriühingul võib olla ainult üks ärinimi.
Täisühingu ärinimi peab sisaldama täiendit „täisühing“, usaldusühingu ärinimi täiendit „usaldusühing“, osaühingu ärinimi täiendit „osaühing“, aktsiaseltsi ärinimi täiendit „aktsiaselts“ ja tulundusühistu ärinimi täiendit „ühistu“.
Käesoleva §-i 2. lõikes nimetatud täiendi asemel võib täisühing ärinimes kasutada lühendit „TÜ“, usaldusühing lühendit „UÜ“, osaühing lühendit „OÜ“ ja aktsiaselts lühendit „AS“.
2. ja 3. lõikes nimetatud täiendeid või lühendeid võib kasutada ainult ärinime alguses või lõpus.
Ärinime ei või võõrandada ilma ettevõtteta, välja arvatud siis, kui ärinimi võõrandatakse ettevõtja likvideerimisel või pankrotimenetluses.
Füüsilisest isikust ettevõtja ärinimi peab olema selgesti eristatav teistest sama registripidaja tööpiirkonnas äriregistrisse kantud või vähem kui kolm aastat tagasi äriregistrist kustutatud ärinimedest.
Äriühingu ärinimi peab olema selgesti eristatav teistest Eestis äriregistrisse kantud või vähem kui kolm aastat tagasi äriregistrist kustutatud ärinimedest.
Ärinimi ei pea olema eristatav vähem kui kolm aastat tagasi äriregistrist kustutatud ärinimest, kui õigus ärinimele omandati ettevõtja likvideerimisel või pankrotimenetluses või käesoleva seadustiku § 8 lõike 3 või 4 alusel või kui tegemist on välismaa äriühingu filiaali ärinimega.
Kui äriregistrisse on ärinimena või selle osana kantud sama füüsilise isiku ees- ja perekonnanimi, mille registrisse kandmist taotletakse, peab kande taotleja oma ärinime täiendite lisamise või ärajätmisega selgelt eristatavaks muutma.
Ärinimi ei või olla eksitav ettevõtja õigusliku vormi, tegevusala ega tegevuse ulatuse osas.
Ärinimi ei või olla vastuolus heade kommetega.
Ärinimes ei tohi kasutada Eestis kaubamärgina kaitstavat sõnalist, tähelist või numbrilist tähist või nende kombinatsiooni ilma kaubamärgi omaniku notariaalselt kinnitatud nõusolekuta, välja arvatud juhul, kui ettevõtja tegutseb tegevusaladel, mille suhtes kaubamärk ei ole kaitstud.
Isikul, kellel ei ole geograafilise tähise kasutamise õigust, on keelatud kasutada ärinimes registreeritud geograafilist tähist, välja arvatud juhul, kui ta tegutseb tegevusalal, mille suhtes geograafiline tähis ei ole kaitstud.
Vabariigi Valitsus võib kehtestada piiranguid sõna „Eesti“ kasutamisele ärinimes kõikides ühendites ja võõrkeelsetes vastetes, välja arvatud välismaa äriühingu filiaali ärinimes vastavalt käesoleva seadustiku §-is 14 sätestatule.
Kui ärinimi lisaks äriühingule viitavale täiendile sisaldab riigi, haldusüksuse või muu koha nime, peab ärinimi sisaldama riigi, haldusüksuse või muu koha nimest eristavat täiendit.
Ärinimes ei või kasutada riigi või kohaliku omavalitsuse organite ja asutuste nimetusi.
Sõnu „riigi“ või „linna“ või „valla“ või muid riigi või kohaliku omavalitsusüksuse osalusele viitavaid sõnu võib äriühingu ärinimes kasutada ainult siis, kui riigile või kohalikule omavalitsusele kuulub üle poole ühingu osadest või aktsiatest.
Ärinimi peab olema kirjutatud eesti-ladina tähestikus.
Füüsilisest isikust ettevõtja ärinimes ei või kasutada isiku nime, kes ei ole ettevõtja, täisühingu ärinimes ei või kasutada isiku nime, kes ei ole osanik, usaldusühingu ärinimes isiku nime, kes ei ole täisosanik.
Käesoleva §-i 3. lõikes sätestatut ei kohaldata, kui füüsilisest isikust ettevõtja annab ettevõtte üle või kui täisühingu osanik või usaldusühingu täisosanik lahkub või arvatakse välja ühingust.
Välismaa äriühingu filiaali ärinimi koosneb äriühingu ärinimest ja sõnadest „Eesti filiaal“.
Ettevõtjal on ainuõigus oma ärinimele.
Ettevõtja ärilistel dokumentidel peab olema näidatud ettevõtja ärinimi, asukoht ja äriregistri kood.
Välismaa äriühingu filiaali dokumentidel peab lisaks olema näidatud filiaali ärinimi, asukoht ja äriregistri kood.
Ettevõtja, kelle huve on kahjustatud tema ärinime kasutamisega, võib nõuda ärinime õigustamatu kasutamise lõpetamist, samuti sellega süüliselt tekitatud varalise kahju hüvitamist.
Prokuura on volitus, mis annab ettevõtja esindajale (prokuristile) õiguse esindada ettevõtjat kõigis majandustegevusega seotud õigustoimingutes.
Prokurist võib ettevõtja kinnisasja võõrandada ja koormata üksnes juhul, kui ettevõtja on talle selle õiguse prokuuras andnud ja selle õiguse kohta on tehtud märge äriregistrisse.
Kui ettevõtja on prokuurat piiranud, ei kehti piirang kolmandate isikute suhtes, välja arvatud käesolevas seaduses sätestatud piirangud.
Prokuura suhtes kehtib tsiviilseadustiku üldosa seaduses (RT I 1994, 53, 889; 89, 1516; 1995, 26-28, 355; 49, 749; 87, 1540; 1996, 40, 773; 42, 811; 1998, 30, 409; 59, 941; 1999, 10, 155; 2001, 24, 133) esinduse kohta sätestatu, kui käesolevast seadustikust ei tulene teisiti.
Prokuura võib anda äriühing, äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja või füüsilisest isikust ettevõtja seadusjärgne esindaja.
Ettevõtja äriregistrisse kandmisel annab prokuura füüsilisest isikust ettevõtja, täis- või usaldusühingu asutamisel ühiselt kõik ühingut juhtima õigustatud osanikud ning osaühingu, aktsiaseltsi või tulundusühistu asutamisel asutajad ühingu asutamislepinguga.
Prokuura võib anda ainult füüsilisele isikule.
Ettevõtjal võib olla üks või mitu prokuristi.
Prokuura võib anda mitmele isikule selliselt, et prokuristid või mõned neist on õigustatud ettevõtjat esindama üksnes koos (ühisprokuura).
Prokuura võib anda selliselt, et prokurist võib ettevõtjat esindada ainult koos juhatuse liikme või äriühingut esindama õigustatud osanikuga.
Välismaa äriühing võib anda prokuura filiaali esindamiseks.
Prokuristiks ei või olla sama täis- või usaldusühingu osanik ega äriühingu nõukogu liige ega äriühingu audiitor.
Prokurist kirjutab alla selliselt, et lisab oma allkirjale sõna „prokurist“ või lühendi „p.p.“ (per procura).
Ettevõtja võib prokuura igal ajal lõpetada.
Prokurist võib ettevõtjalt nõuda prokuura lõpetamist, kui lõpeb prokuura aluseks olev õigussuhe.
Prokuura ei lõpe füüsilisest isikust ettevõtja surmaga, teovõimetuks või teadmata kadunuks tunnistamisega.
Prokurist ei või prokuurat üle anda.
Prokuura kanne tehakse äriregistrisse ettevõtja avalduse alusel.
Avaldusele lisatakse prokuristi allkirja näidis, äriühingu korral ka prokuristi määranud organi otsus.
Prokuura kandes näidatakse prokuristi nimi, isikukood ja elukoht.
Kui prokuura on antud mitmele prokuristile, tuleb kandes märkida, kas ja kellele neist on antud ühisprokuura.
Äriregistrit peavad maa- ja linnakohtute registriosakonnad (edaspidi registripidaja) oma tööpiirkonnas asuvate füüsilisest isikust ettevõtjate ettevõtete ja seal asuvate äriühingute kohta.
Äriregistri kanded teeb registripidaja, kelle tööpiirkonnas on äriühingu asukoht või füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte asukoht.
Registripidajale esitatud dokumentide menetlemine ja kandeotsuste tegemine toimub tsiviilkohtumenetluse kohta käivas seaduses sätestatud korras, kui käesolevast seadustikust ei tulene teisiti.
Registripidajale esitatud dokumentide läbivaatamine ning kandeotsuse tegemine toimub kirjalikus menetluses, kui käesolev seadustik ei nõua avalikku istungit.
Äriregistrile ja selle pidamisele ei kohaldata andmekogude seadust (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77; 24, 133), kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Registriosakonna koosseisu sätestab kohtute seadus (RT 1991, 38, 472; 1993, 1, 2; RT I 1993, 24, 429; 65, 922; 1994, 81, 1382; 86/87, 1487; 94, 1609; 1995, 29, 358; 87, 1540; 1996, 31, 631; 42, 811; 51, 967; 1998, 4, 62; 200, 25, 219; 51, 321; 2001, 21, 113; 43, 240; 48, 264).
Kohtunikuabi on pädev tegema kandeotsuseid ning registripidamisega seotud kohtumäärusi.
Tegemist on § 59 5. või 6. lõikes, § 60 3. ja 4. lõikes ning § 61 4. lõikes nimetatud otsusega.
Kohtunik võib käesoleva paragrahvi 2. lõike punktides 1-3 sätestatud juhtudel kandeotsuse tegemise kohtunikuabile tagasi anda ja sellisel juhul on kohtunikuabi kohustuslikult seotud kohtuniku seisukohaga.
2. lõike punktis 4 nimetatud otsused teeb kohtunik avalikul istungil hagita menetluse sätete kohaselt.
Kandeotsus, mille kohtunik tegi kohtunikuabi pädevuses oleva kandeavalduse kohta, on kehtiv.
Kandeotsus, mille kohtunikuabi tegi kandeavaldust käesoleva §-i 2. lõike kohaselt üle andmata, on kehtiv.
Kohtunikuabi peab registrimenetluses oma allkirjale lisama sõna „kohtunikuabi“.
Kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses.
Registriosakonna tööpiirkond on maa- või linnakohtu tööpiirkond.
Justiitsministri määrusega võib mitme maa- või linnakohtu tööpiirkonna ühendada üheks registriosakonna tööpiirkonnaks või ühe maa- või linnakohtu tööpiirkonna jaotada mitmeks registriosakonna tööpiirkonnaks.
Justiitsministri määrusega võib registriosakonna tööpiirkonna jaotada registrijaoskondadeks, kus peetakse äriregistri alljaotusi.
Registriosakonnal on pitsat.
Pitsati jäljend (pitser) koos registrikannetele allakirjutamiseks pädevate isikute allkirja näidistega saadetakse teistele registriosakondadele.
Äriregistrit peetakse eesti keeles.
Võõrkeelsed dokumendid esitatakse registripidajale koos notariaalselt kinnitatud tõlkega.
Äriregistri kanded on avalikud.
Igaühel on õigus tutvuda registrikartoteegi ja äritoimikuga ning saada registrikaardist ja äritoimikus olevast dokumendist ärakirju.
Registrikaardi ärakirja ja muu registriosakonnas säilitatava dokumendi ärakirja õigsuse kinnitab kohtunikuabi või selleks volitatud registrisekretär.
Registritoimikuga võib tutvuda järelevalveõiguslik riigiasutus ja isik, kellel on selleks õigustatud huvi.
Äriregistri kanded äriühingu registrisse kandmise ja registrist kustutamise kohta, samuti äriühingu lõpetamise, tegevuse jätkamise, ümberkujundamise, ühinemise, jagunemise, osa- või aktsiakapitali suuruse ja ärinime muutmise kohta tehtud kanded avaldatakse ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Kanded avaldatakse ajalehes selle ettevõtja kulul, kelle kohta kanne tehakse.
Kanne avaldatakse tervikuna, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Äriregistrisse kantakse ainult seaduses ettenähtud andmed.
Ettevõtja on kohustatud registripidajale esitama kande aluseks olevad ja seaduses sätestatud muud dokumendid, samuti allkirjanäidised.
Allkirjanäidised peavad olema notariaalselt kinnitatud.
Registripidaja võib ettevõtjalt nõuda ka täiendavaid dokumente, kui need on vajalikud kande aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks.
Registripidajale esitatav avaldus ja avaldusele allakirjutamiseks antud volikiri peab olema notariaalselt kinnitatud.
Registripidajale esitatav allkirjanäidis ja võõrkeelse dokumendi eestikeelne tõlge peavad olema notariaalselt kinnitatud.
Ettevõtja või tema seadusjärgse esindaja allkirjanäidist ei pea esitama, kui sama isik on notari juuresolekul kirjutanud alla asjaomase kande tegemise avaldusele või seda sisaldavale asutamislepingule.
Punktides 1 ja 2 nimetatud dokumendile allakirjutamiseks antud volikirja.
Notariaalselt tõestatud asutamisleping võib ühtlasi sisaldada juriidilise isiku registrisse kandmise avaldust.
Sel juhul ei kohaldata avaldusele juhatuse liikmete poolt allakirjutamise nõuet.
Avaldaja soovil edastab notar enda tõestatud või kinnitatud avalduse ning sellele lisatud dokumendid registripidajale.
Notaril on õigus edastamisest keelduda, kui avaldus ei vasta seaduse nõuetele või kui avaldusele ei ole kahe nädala jooksul lisatud seaduses nõutavaid dokumente.
Avalduse kinnitanud notar on volitatud esindama avaldajat registripidaja juures, sealhulgas esitama avaldaja nimel avalduse muutmise avalduse või tagasivõtmise avalduse ning vastulause.
Notar väljastab avaldajale tema soovil avalduse kohta tehtud kandeotsuse ja määruse ärakirja ning teate kande tegemise kohta.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 nimetatud toimingute eest võetav notari tasu katab nii õigusalase konsultatsiooni ja dokumendi projekti koostamise kui ka lõigetes 5-7 nimetatud toimingute tasu.
Äriregistri kanne tehakse ettevõtja avaldusel, kohtuotsuse alusel või muul seaduses sätestatud alusel.
Äriregistrile avalduse või muude dokumentide esitamiseks õigustatud isik on kohustatud seda tegema.
Selle võib asendada avaldusel olevate allkirjade kinnitamisega välismaise ametiisiku poolt, kellel on õigus tõestada allakirjutanu isikusamasust, kui vastava ametiisiku volitusi on kinnitatud dokumendi legaliseerimisega Eesti konsulaarasutuses.
Registripidajale esitatavale avaldusele alla kirjutama õigustatud isik võib allakirjutamiseks volitada teist isikut.
Registripidaja teeb kande hiljemalt viiendal tööpäeval pärast kandeotsuse allakirjutamist.
Registripidaja teatab kande tegemisest või sellest keeldumisest avaldajale viivitamatult, kuid mitte hiljem kui 10 tööpäeva jooksul, arvates kande tegemisest registrisse või otsuse tegemisest, millega kandeavaldus jäeti rahuldamata.
Kui kandeotsus on tehtud § 59 5. või 6. lõike või § 60 või 61 alusel, ei tehta vastavat kannet enne, kui on möödunud kandeotsuse vaidlustamiseks ettenähtud tähtaeg või vaidlustamise korral on kohtumenetlus lõppenud.
Kui kohtunikuabi on teinud käesoleva seadustiku § 61 alusel kandeotsuse, täidetakse see käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel.
Registripidaja ei tee kannet registrisse, kui avaldus või sellele lisatud dokumendid ei vasta seadusele või on esitatud enne seaduses lubatud või pärast seaduses ettenähtud tähtaega.
Registripidajal ei ole õigust keelduda kande tegemisest, kui kõik seaduses nõutavad dokumendid on esitatud ja vastavad seaduse nõuetele.
Äriregistrisse kantud andmete muutumisel esitab ettevõtja avalduse muudatuse kandmiseks äriregistrisse.
Äriregistrisse kantud andmete muutmisel on äriregistri pidaja kohustatud 15 päeva jooksul tegema kande muutmisest tulenevad vajalikud muudatused kommertspandiregistris.
Kui äriregistrile esitatakse ebaõigeid andmeid, vastutavad avaldusele alla kirjutanud isikud sellega süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt.
Avalduse esitamiseks õigustatud isik võib avalduse kuni selle kohta kandeotsuse tegemiseni tagasi võtta.
Avalduse tagasivõtmiseks tuleb registripidajale esitada notariaalselt kinnitatud avaldus, milles näidatakse ära tagasivõtmise põhjus.
Avalduse tagasivõtmisel ei tagastata avaldust ega sellega koos esitatud dokumente.
Äriregistri kanne jõustub, kui kandele on alla kirjutanud kandeotsuse täitnud isik ja kande otsustamiseks pädev isik.
Kanne kehtib kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige.
Kohus, riigi- või kohaliku omavalitsuse asutus ning notar on kohustatud teatama registripidajale neile teatavaks saanud äriregistri andmete ebaõigsusest ja registrile esitamata andmetest.
Registrisse kantud ettevõtja kohta avatakse eraldi registrikaart.
Registrikaardid moodustavad registrikartoteegi, mis koosneb A- ja B-osast.
Registrikartoteegi A-osa koosneb füüsilisest isikust ettevõtja, täisühingu ja usaldusühingu registrikaartidest.
Registrikartoteegi B-osa koosneb osaühingu, aktsiaseltsi ja tulundusühistu registrikaartidest.
Registrisse kantud ettevõtja kohta avatakse äritoimik.
Äritoimikus säilitatakse dokumente, mille ettevõtja on registripidajale seaduse kohaselt esitanud või mille kohus või pankrotihaldur on edastanud registripidajale pankrotiseaduse (RT 1992, 31, 403; RT I 1997, 18, 302; 1998, 2, 46; 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 13, 93; 54, 353; 2001, 56, 336; 82, 488; 93, 565) alusel.
Registripidajale esitatakse dokumendi originaal või notariaalselt kinnitatud ärakiri, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Registrisse kantud ettevõtja kohta avatakse registritoimik.
Registritoimikus säilitatakse tõendeid riigilõivu tasumise ning kande avaldamise kulude tasumise kohta, samuti kõiki muid ettevõtja kohta käivaid dokumente, mida ei säilitata äritoimikus.
Registripäevikus registreeritakse kande tegemise avaldused ja registripidajale esitatud dokumendid.
Registrisse kantud ettevõtjate kohta peetakse tähestikulist kartoteeki, kus kaardid asuvad tähestikulises järjekorras.
Tähestikulise kartoteegi kaardile kantakse ettevõtja ärinimi, samuti registrikartoteegi osa tähis ja ettevõtja registrikood.
Kaartide järjestamisel ei arvestata ärinimes sisalduvat ühingu liigile viitavat täiendit.
Kui registriandmed on kättesaadavad arvutist, võib justiitsminister määrata, et tähestikulise kartoteegi pidamine lõpetatakse.
Ettevõtjale antakse äriregistrisse kandmisel kordumatu registrikood.
Igale registrikaardi kandele antakse järjekorranumber ja see eraldatakse järgmisest kandest horisontaaljoonega.
Kande juurde tuleb märkida selle tegemise kuupäev.
Kanded tuleb kirjutada loetavalt.
Kandes võib kasutada ainult üldtuntud lühendeid.
Kande muutmisel kantakse uus kanne registrisse uue järjekorranumbriga.
Hilisema kande tõttu tähenduse kaotanud kandele, samuti muutmise kandele tõmmatakse alla punane joon.
Kui kanne ei vasta selle tegemise aluseks olevale otsusele, parandatakse kanne kohtunikuabi otsuse alusel märkega registrikaardi märkuste veerus.
Kande parandamisest teatatakse viivitamatult isikule, kelle avalduse alusel on kanne tehtud.
Kui kande tekstile on ekslikult punane joon alla tõmmatud, kriipsutatakse punane joon läbi mustade ristjoontega.
Kui registrikaart on hävinud, kadunud või rikutud, avab registripidaja asenduskaardi.
Asenduskaardi avamine algatatakse registriosakonna juhataja või puudutatud ettevõtja avalduse alusel.
Vähemalt üks kuu enne avalduse sisulist läbivaatamist avaldab kohus ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded teate, milles näidatakse ära avalduse sisu.
Asenduskaardi avamise otsustab maa- või linnakohtu esimehe nimetatud kohtunik.
Kui kanne on tehtud kohtuotsuse alusel, tehakse selle kohta kandesse märge.
Kohtuotsuse muutmise või tühistamise märge tehakse samasse veergu.
Kui registrikaardil ei ole enam kehtivaid kandeid, kriipsutatakse see kaart diagonaalse punase joonega läbi.
Registripidajale esitatavas dokumendis peavad olema märgitud seaduses ettenähtud andmed.
Avalduse esitamisel teeb registripidaja sellele pealdise avalduse vastuvõtmise kuupäeva, avaldusele lisatud dokumentide loetelu ja iga dokumendi lehekülgede arvu kohta.
Pealdisele kirjutab alla avalduse vastuvõtja.
Kui avaldus ei vasta vorminõuetele või kui sellele ei ole lisatud seaduses nõutavaid dokumente, riigilõivu või registrikande avaldamise kulude tasumise tõendeid, ei võeta avaldust vastu.
Kui taotletakse äriregistrisse kande tegemist tegevusala kohta, millel tegutsemiseks on nõutav tegevusluba, tuleb see registripidajale eelnevalt esitada.
Registripidaja kontrollib ärinime vastavust seaduse nõuetele.
Kui ärinimi ei vasta seaduse nõuetele, teeb registripidaja ettepaneku valida uus ärinimi registripidaja määratud tähtaja jooksul.
Vaadanud avalduse läbi, teeb selleks pädev isik kandeotsuse, millega rahuldab avalduse täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata.
Otsuse tegemiseks pädev isik peab avalduse läbi vaatama 15 päeva jooksul, alates selle saabumisest.
Äriregistrit pidava maa- või linnakohtu esimees võib tähtaega erilist kontrollimist vajavate asjaolude olemasolul pikendada kuni 30 päevani.
Kui avalduses esineb kande tegemist takistav puudus või puudub vajalik dokument, võib otsuse tegemiseks pädev isik määrata tähtaja puuduse kõrvaldamiseks.
Pärast kõigi puuduste kõrvaldamist ja nõutavate dokumentide esitamist peab registripidaja avalduse läbi vaatama 15 päeva jooksul.
Kandeotsuse tegemiseks pädev isik võib peatada kandeavalduse läbivaatamise tsiviilkohtumenetluse kohta käivas seaduses menetluse peatamise kohta käivatel juhtudel ja korras.
Otsuse peale edasikaebamise kord ja tähtaeg.
Pärast otsuse tegemist kannab registripidaja kande teksti registrikaardile.
Kande tekstile kirjutab alla kandeotsuse täitnud isik ja kande otsustamiseks pädev isik.
Kandeotsuse ärakiri antakse või saadetakse § 33 4. lõikes nimetatud tähtaja jooksul ettevõtjale, kelle kohta otsus tehti.
Kui ettevõtja asukoht muutub ja uus asukoht on teise registripidaja tööpiirkonnas, avab uue asukoha registripidaja registrikaardi ja märgib sellele nii kehtivad kanded kui ka kehtivate kannete mõistmiseks vajalikud kehtetud kanded.
Senisele registrikaardile teeb registripidaja ettevõtja asukoha muutumise kohta märke ja viite uue registrikaardi asukohale.
Uuele registrikaardile märgitakse senise registrikaardi asukoht.
Ettevõtja asukoha muutmise teade avaldatakse ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Pankrotimenetluse raugemine pankrotti välja kuulutamata - kui kohus lõpetas menetluse põhjusel, et võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks.
Koos sellega kantakse äriregistrisse äriühingu ajutise pankrotihalduri nimi, isikukood ja elukoht ning märgitakse, et tema korraldab äriühingu likvideerimise ja esindab äriühingut.
Väljakuulutatud pankroti raugemine koos ettevõtja tegevuse jätkamise kandega - kui kohus lõpetas menetluse põhjusel, et kolmas isik rahuldas võlausaldajate nõuded või andis pandi nende tagamiseks.
Väljakuulutatud pankroti raugemine koos ettevõtja registrist kustutamisega - kui kohus lõpetas menetluse põhjusel, et pankrotivarast ei jätkunud pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tegemiseks.
Pankrotimenetluse lõpetamine koos ettevõtja registrist kustutamise või tegevuse jätkamisega - kui kohus kinnitas pankrotihalduri lõpparuande.
Kustutamise korral, kui pankrotihaldur ei ole teisiti avaldanud, märgitakse ta äriregistrisse kustutatud äriühingu dokumentide hoidjana.
Kompromiss ja selle tähtaeg koos tegevuse jätkamise kandega - kui eelnevalt oli kohus pankroti välja kuulutanud.
Ühtlasi tehakse äriregistrisse märge, mille kohaselt pankrotihaldur täidab pankrotiseaduse §-des 112, 114 ja 115 ettenähtud ülesandeid.
Kompromissi tühistamine ja väljakuulutatud pankrotimenetluse taastumine.
Kompromissi lõppemine seoses selle tähtaja möödumisega ning pankrotihalduri vabastamine.
Äriregistrisse ei tehta kannet võlgniku ega tema esindusõigusliku isiku ärikeelu kohta.
Äriregistrisse ei tehta kannet, kui ärikeelu all olev isik on kandeavaldusele alla kirjutanud või andnud selleks volituse või ta on osalenud avalduse aluseks oleva nõukogu otsuse tegemises või kui taotletakse tema kandmist registrisse juriidilise isiku juhatuse liikme, täisosaniku, prokuristi, likvideerija või pankrotihaldurina.
Käesoleva paragrahvi 1. lõike punktis 1 nimetatud juhul on juriidilisest isikust pankrotivõlgniku juhatuse liige pärast juriidilise isiku registrist kustutamist dokumentide hoidjaks ja märgitakse sellena registrisse, kui pole teisiti kokku lepitud või kohtulahendi alusel teisiti määratud.
Äriühingu lõppemisel kustutatakse äriühing äriregistrist äriühingu enda avaldusel või seaduses sätestatud muul alusel.
Kui äriühingu likvideerimise lõpulejõudmisel ei esitata avaldust tema kustutamiseks äriregistrist, on registripidajal õigus äriühing registrist kustutada.
Füüsilisest isikust ettevõtja kustutatakse äriregistrist tema avaldusel või seaduses sätestatud muul alusel.
Füüsilisest isikust ettevõtjat ei kustutata registrist tema avalduse alusel, kui ta peab vastavalt seadusele olema registrisse kantud.
Äriühingut ei või vabatahtliku lõpetamise korral äriregistrist kustutada ilma Maksuameti kohaliku talituse kirjaliku nõusolekuta, välja arvatud siis, kui see on esitanud avalduse äriühingu äriregistrist kustutamiseks.
Maksuamet ei või nõusolekust keelduda, kui tal ei ole nõudeid äriühingu vastu.
Kui äriregistrisse kantud äriühingu põhikiri ei sisalda seaduses nõutavaid sätteid või mõni põhikirja sätetest on vastuolus seadusega, määrab registripidaja äriühingule puuduste kõrvaldamiseks tähtaja, mis ei tohi olla lühem kui kaks kuud.
Kui äriühing määratud tähtaja jooksul puudusi ei kõrvalda, võib registripidaja otsustada äriühingu sundlõpetamise.
Kui äriühingu juhatuse koosseis ei vasta seaduse või põhikirja nõuetele, määrab registripidaja äriühingule juhatuse koosseisu seaduse või põhikirja nõuetega vastavusse viimiseks tähtaja, mis ei tohi olla lühem kui üks kuu.
Kui äriühing määratud tähtaja jooksul seda ei tee, otsustab registripidaja äriühingu sundlõpetamise.
Kui registripidajale on esitatud tõeseid andmeid, et osaühingul, aktsiaseltsil või tulundusühistul ei ole vara või nimetatud äriühing ei ole registripidajale kuue kuu jooksul seaduses sätestatud tähtaja möödumisest esitanud nõutavat majandusaasta aruannet, teeb registripidaja äriühingule registrist kustutamise hoiatuse ning avaldab teate ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Kui käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud hoiatuse tegemisest nelja kuu jooksul ei ole äriühing esitanud registripidajale andmeid vara olemasolust või nõutavat majandusaasta aruannet, kustutab registripidaja äriühingu äriregistrist, järgides käesoleva seadustiku § 59 4. lõikes sätestatut.
Kui käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud hoiatuse tegemisest nelja kuu jooksul teatab äriühingu võlausaldaja äriregistrile oma nõudest, otsustab registripidaja äriühingu sundlõpetamise.
Kui pärast käesoleva §-i 2. lõikes nimetatud äriühingu äriregistrist kustutamist ilmneb, et äriühingul oli vara, otsustab registripidaja likvideerimise.
Käesoleva paragrahvi 1.-4. lõiget kohaldatakse ka siis, kui registripidajal on tõeseid andmeid, et osaühing või aktsiaselts ei ole käesoleva seadustiku §-s 176 või §-s 301 kirjeldatud netovara vähenemise korral ettenähtud otsust vastu võtnud või et sellist otsust ei ole täidetud.
Samuti kohaldatakse 1.-4. lõiget juhul, kui ettevõtja ei asu registrisse kantud aadressil ning registripidajal ei ole andmeid tema tegeliku asukoha kohta.
Kande ebaõigsuse või puudumise kindlakstegemisel teatab registripidaja sellest ettevõtjale, kelle avalduse alusel tulnuks kanne teha.
Kui kahe nädala jooksul teatamisest ei ole kande tegemisele või parandamisele vastu vaieldud, teeb või parandab registripidaja kande ise.
Vastuväidete saamisel otsustab registripidaja nende põhjendatuse üle kandeotsusega.
Kande tegemise avalduse puudumine ei vabasta avalduse esitama pidanud ettevõtjat kohustusest tasuda kande tegemiseks ettenähtud riigilõiv.
Kui kande ebaõigsus tekkis registripidaja tegevuse tõttu, vabastab ta kandeotsusega ettevõtja riigilõivu tasumisest.
Kui käesoleva §-i 2. lõike alusel kande tegemine tooks kaasa äriühingu registrist kustutamise, otsustab registripidaja äriühingu sundlõpetamise.
Avalik-õiguslik juriidiline isik peab registripidajale esitatavas dokumendis lisaks registrikoodile viitama seadusele või lepingule, millega antud isik on loodud.
Äriühingu asutamislepingu tõestamisel kontrollib notar kahtluse korral, kas asutajatel on õigus kasutada lepingus aadressina näidatud kohta ühingu tegevuskohana.
Ettevõtja peab esitama registripidajale oma sidevahendite andmed (telefoni ja faksi number, elektronposti aadress jms) ning võib esitada oma Interneti-kodulehekülje aadressi.
Telefoni ja faksi numbri ette tuleb märkida riigisisene sihtnumber.
Sidevahendite andmed tuleb ära näidata ka registripidajale esitatavas majandusaasta aruandes.
Viited hilisematele kannetele ja muud märkused.
Kui kohus on tunnistanud kehtetuks ühingu organi otsuse, mille alusel on äriregistrisse tehtud kanne, tehakse kanne kohtuotsuse kohta registrikaardi veergu, kus on kehtetuks tunnistatud otsuse alusel tehtud kanne.
Justiitsministri määramisel võib äriregistrit pidada arvutis.
Kui äriregistrit peetakse arvutis, tuleb kehtivad kanded säilitada väljatrükkidena.
Arvutis peetava äriregistri ärakirja asendab väljatrükk, mille õigsuse kinnitab registripidaja isiku soovil.
Isikule antav väljatrükk sisaldab kehtetuid andmeid vaid siis, kui seda on taotletud.
Äriregistri elektroonilise keskandmebaasi pidamise korra.
Arvutis peetava äriregistri kanne on tehtud, kui see on salvestatud äriregistri kannetele määratud andmebaasi.
Kandel on käesoleva seadustiku § 34 2. ja 3. lõikes sätestatud õiguslik tähendus hetkest, mil üldkasutatavas arvutivõrgus on avaldatud viide kande tegemise kohta.
Äriregistri andmete arvutivõrgu kaudu kasutamise korra kehtestab justiitsminister.
Justiitsminister võib oma määrusega kohustada notareid tagama notaribüroo ühenduse äriregistriga arvutivõrgu kaudu.
Sel juhul on igaühel õigus saada notaribüroost äriregistri tõestatud väljatrükke.
Andmed pankrotiseaduse alusel määratud ärikeeldude kohta tehakse arvutivõrgu kaudu kättesaadavaks samas korras, mis kehtib arvutis peetava äriregistri andmete kasutamise kohta.
Arvutiregistri kasutamise tasu määrad kehtestab justiitsminister.
Seaduses ettenähtud andmete registripidajale esitamata jätmise või valeandmete esitamise korral võib otsuse tegemiseks pädev isik määrata ettevõtjale ja kõigile andmete esitamiseks kohustatud isikutele rahatrahvi kuni 400 päevapalga ulatuses.
Trahvi tasumine ei vabasta kohustuse täitmisest.
Kui kohustust ei ole pärast trahvi määramist täidetud, võib otsuse tegemiseks pädev isik määrata uue trahvi.
Isik, kellele rahatrahv määrati, võib viie päeva jooksul, arvates trahvimääruse ärakirja saamise päevast, taotleda trahvist vabastamist või trahvi suuruse vähendamist tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.
Isik, kellele rahatrahv määrati, peab pärast selle tasumist esitama registripidajale viivitamata tõendi rahatrahvi tasumise kohta.
Käesolevat paragrahvi kohaldatakse ka käesoleva seadustiku § 15 2. lõike nõuete rikkumise suhtes.
Registripidaja õigusvastase tegevuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitab riik.
Kohtuniku otsuse peale, millega kandeavaldus jäeti rahuldamata või rahuldati osaliselt, võib huvitatud isik esitada apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule kahe kuu jooksul, arvates otsuse allakirjutamisest.
Käesoleva seadustiku § 59 5. või 6. lõike, §-de 60 ja 61 alusel tehtud kohtuniku otsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 250 kohaselt.
Otsuse avaliku teatavakstegemisena käsitletakse selle avaldamist ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded või üldkasutatavas arvutivõrgus.
Kaebus esitatakse registriosakonna kaudu, kes on kohustatud saatma selle apellatsioonitähtaja möödumisel ringkonnakohtule.
Ringkonnakohus vaatab kaebuse läbi tsiviilkohtumenetluse seadustikus (RT 1993, 31/32, 538; 1994, 1, 5) sätestatud apellatsioonimenetluses.
Kohtunikuabi otsuse peale, millega kandeavaldus jäeti rahuldamata või rahuldati osaliselt, võib huvitatud isik esitada vastulause kahe kuu jooksul ning käesoleva seadustiku § 61 alusel tehtud kandeotsuse peale ühe kuu jooksul, arvates otsuse allakirjutamisest.
Vastulause vaatab 15 päeva jooksul läbi otsuse teinud kohtunikuabi.
Kui kohtunikuabi rahuldab vastulause, siis teeb ta uue otsuse.
Kui kohtunikuabi ei rahulda vastulauset või rahuldab osaliselt, peab ta selle esitama läbivaatamiseks kohtunikule.
Kohtunik vaatab vastulause läbi käesoleva seadustiku §-is 53 sätestatud korras ja tähtajal.
Kohtuniku otsuse peale võib kaevata käesoleva seadustiku §-is 73 sätestatud korras.
Vastulause esitaja või tema esindaja allkiri.
Kui vastulausele on alla kirjutanud esindaja, tuleb vastulausele lisada volikiri.
Vastulausega ei saa taotleda tähtaja ennistamist ega pikendamist.
Kohtunikuabi määruse peale, mis on tehtud käesoleva seadustiku § 52 või 54 alusel, võib ettevõtja või asutatava äriühingu asutaja esitada vastulause 15 päeva jooksul, arvates määruse allakirjutamisest.
Vastulause vaatab 15 päeva jooksul läbi määruse teinud kohtunikuabi.
Kui kohtunikuabi rahuldab vastulause, tühistab ta määruse.
Kohtunik vaatab vastulause läbi 15 päeva jooksul, alates vastulause üleandmisest.
Kohtunik võib oma määrusega kohtunikuabi määruse osaliselt või täielikult tühistada, muuta või jõusse jätta.
Kohtuniku määruse peale ei saa esitada erikaebust.
Kui registriasjas on juba tehtud otsus, keeldub registripidaja samas asjas tehtud määruse peale esitatud vastulauset menetlusse võtmast ja tagastab selle.
Kui otsus tehakse vastulause menetlemise ajal, siis menetlus katkestatakse ja vastulause tagastatakse.
Vastulause sisule kohaldatakse käesoleva seadustiku § 73 1 3. ja 4. lõiget.
Registriosakonna töötajate tegevuse peale võib huvitatud isik esitada kaebuse registriosakonna juhatajale ühe kuu jooksul, arvates kaevatavast tegevusest teada saamisest.
Registriosakonna juhataja teeb kaebuse kohta otsuse 10 päeva jooksul selle esitamisest.
Otsus tehakse kaebuse esitajale viivitamata teatavaks.
Füüsilisest isikust ettevõtja kantakse äriregistrisse tema avaldusel või seaduses sätestatud muul alusel.
Avalduses märgitakse käesoleva §-i 2. lõikes nimetatud andmed ning sellele lisatakse isiku allkirja näidis ja sidevahendite (telefon, faks vms.) numbrid.
Muud seaduses ettenähtud andmed.
Füüsilisest isikust ettevõtjale kohaldatakse ettevõtja kohta käivaid sätteid, sõltumata sellest, kas ta on kantud äriregistrisse, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Äriregistrisse kandmata füüsilisest isikust ettevõtja võib tegutseda ainult oma ees- ja perekonnanime all.
Füüsilisest isikust ettevõtja korraldab oma raamatupidamise lähtuvalt raamatupidamise seadusest.
Füüsilisest isikust ettevõtja vastutab oma kohustuste eest kogu oma varaga.
Täisühing on äriühing, milles kaks või enam osanikku tegutsevad ühise ärinime all ja vastutavad ühingu kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga.
Täisühingu osanikuks võib olla füüsiline isik või juriidiline isik.
Täisühingu osanikuks ei või olla riik ega kohalik omavalitsusüksus.
Uue osaniku võib täisühingusse võtta ainult kõigi osanike nõusolekul.
Täisühingu asukoht on koht, kust ühingut juhitakse, või koht, kus ühing tegutseb.
Täisühingu asukoht määratakse ühingulepinguga.
Täisühing tegutseb osanike sõlmitud ühingulepingu alusel.
Muudes seaduses sätestatud kohustuslikes tingimustes.
Osanikud võivad kokku leppida ka muudes tingimustes, mis ei ole seadusega vastuolus.
Kui kokku on lepitud tingimustes, mis on vastuolus seadusega, kohaldatakse seaduses sätestatut.
Ühingulepingut võib muuta ainult kõigi osanike nõusolekul.
Ühingulepinguga võib ette näha juhud, mil ühingulepingut võib muuta häälteenamusega.
Ühingulepingut ei või muuta väiksema häälteenamusega kui 3/4 kõigist häältest.
Ühingulepinguga võib osaniku nõusolekul ette näha, et tal on teistest osanikest erinevad õigused ja kohustused.
Neid õigusi ja kohustusi võib muuta või lõpetada ainult selle osaniku nõusolekul.
Äriregistrisse kandmise avalduses märgitakse käesoleva seadustiku §-is 84 nimetatud andmed.
Avaldusele kirjutavad alla kõik osanikud.
Avaldusele lisatakse täisühingut esindama volitatud osanike allkirjade näidised ning täisühingu sidevahendite (telefon, faks vms.) numbrid.
Äriregistrile esitatavale muule avaldusele kirjutab alla ühingut esindama õigustatud osanik.
Kui osanikud on õigustatud ühingut esindama ainult ühiselt, peavad avaldusele alla kirjutama kõik ühingut ühiselt esindama õigustatud osanikud.
Kui äriregistrile esitatava avaldusega taotletakse kande muutmist või uue kande tegemist, tuleb avaldusele lisada vastav osanike otsus.
Uue osaniku registrisse kandmise ja registrist kustutamise korral peab registripidajale esitatavale avaldusele alla kirjutama ka see osanik, välja arvatud juhul, kui ta on ühingust välja arvatud või surnud.
Osanikke tuleb võrdsetel asjaoludel kohelda võrdselt.
Osanikud peavad tegema sissemaksed, mille suurus nähakse ette ühingulepinguga.
Sissemaksed on võrdsed, kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Sissemakse võib olla rahaline või mitterahaline.
Mitterahaliseks sissemakseks võib olla ka ühingule teenuste osutamine, samuti vara ühingule üleandmine või ühingu kasutusse andmine.
Mitterahalise sissemakse rahaline väärtus määratakse ühingulepinguga.
Kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud teisiti, loetakse, et vara anti ühingu omandisse, mitte kasutusse.
Osaniku sissemakset võib suurendada või vähendada ainult tema nõusolekul.
Osanik peab tasuma sissemakse ühingulepinguga määratud tähtaja jooksul.
Kui ühingulepinguga ei ole sissemakse tasumise tähtaega kindlaks määratud, peab osanik tasuma selle viivitamata pärast ühingulepingu sõlmimist.
Igal osanikul on õigus ja kohustus osaleda täisühingu juhtimises.
Ühingulepinguga võib juhtimise õiguse anda ühele või mitmele osanikule.
Sel juhul ei osale teised osanikud täisühingu juhtimises.
Kui täisühingut on õigustatud juhtima mitu osanikku, võib igaüks neist tegutseda iseseisvalt, kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Juhtima õigustatud osanik ei või teha tegu, kui teine juhtima õigustatud osanik on esitanud sellele vastuväite.
Kui ühingulepinguga on ette nähtud, et osanikud, kes on õigustatud täisühingut juhtima, võivad tegutseda ainult ühiselt, võib tegu teha kõigi juhtima õigustatud osanike nõusolekul.
Teo võib teha teiste osanike nõusolekuta, kui sellega viivitamisel tekiks täisühingule kahju.
Juhtima õigustatud osanikud võivad ühiselt anda täisühingu juhtimise õiguse kolmandale isikule.
Iga juhtimiseks õigustatud osanik võib kolmandale isikule antud õiguse tühistada.
Kui on alust eeldada, et täisühingule tekib kahju, võib ühingut kahju vältimiseks juhtida ka osanik, kellel käesoleva §-i 2. lõike kohaselt ei ole õigust ühingut juhtida.
Täisühingu juhtimisel võib juhtima õigustatud osanik teha tegusid, mis on vajalikud täisühingu igapäevaseks majandustegevuseks.
Igapäevast majandustegevust ületavate tegude tegemiseks on nõutav osanike otsus.
Kohus võib teiste osanike taotlusel juhtima õigustatud osanikult juhtimisõiguse ära võtta, kui selleks on mõjuv põhjus.
Mõjuvaks põhjuseks on eelkõige olulise kohustuse täitmata jätmine osaniku poolt või võimetus ühingut juhtida.
Juhtima õigustatud osanik võib mõjuval põhjusel, teatades sellest ette teistele juhtima õigustatud osanikele, juhtimisõigusest loobuda, juhul kui loobumine ei kahjusta ühingu huve.
Täisühing hüvitab osanikule ühingu huvides tegutsemisel tehtud vajalikud kulutused, muuhulgas kulutused ühingu kohustuse täitmiseks ja kantud kahju, kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Ühingu huvides tehtud rahalised kulutused hüvitatakse osanikule koos intressiga seaduses sätestatud suuruses, kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Osanike otsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud üle poole kõigi osanike häältest, kui seaduse või ühingulepinguga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Osanikud võivad otsuse vastu võtta ainult siis, kui kõigile osanikele on hääletamisest eelnevalt teatatud.
Osaniku häälte arv vastab tema sissemakse suurusele, kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Kui osanike häälte arvu arvutatakse lähtuvalt sissemaksete suurusest, loetakse, et sissemakse iga 10 krooni annab osanikule ühe hääle, kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Osanik ei võta osa hääletamisest ja tema hääled arvatakse kvoorumist välja, kui otsustatakse tema vabastamist kohustusest või vastutusest, temaga tehingu tegemist või nõude esitamist tema vastu.
Seaduse või ühingulepinguga vastuolus oleva osanike otsuse tunnistab kohus osaniku nõudel kehtetuks, kui nõue on esitatud kolme kuu jooksul otsuse vastuvõtmisest.
Osanikul on õigus saada teavet täisühingu tegevusest ja tutvuda täisühingu kõigi dokumentidega, samuti nõuda kinnitatud majandusaasta aruande ärakirja.
Osanike otsusel võib piirata osaniku teabe saamise ja dokumentidega tutvumise õigust, kui on alust eeldada, et see võib tekitada kahju ühingu huvidele.
Osanik peab hoidma saladuses saadud teabe täisühingu tegevusest ja dokumentidest, kui osanikud ei ole otsustanud teisiti või seaduses ei ole sätestatud, et teave ja dokumendid kuuluvad avalikustamisele.
Osanik ei või teiste osanike nõusolekuta konkureerida täisühinguga samal tegevusalal ega osaleda majandustegevust mõjutavana äriühingus, mis konkureerib täisühinguga samal tegevusalal.
Kui ühingu asutamisel või osanikuks saamisel olid nimetatud asjaolud teistele osanikele teada, kuid vastuväiteid ei esitatud, loetakse teiste osanike nõusolek antuks.
Ühingulepinguga võib ette näha tähtaja, mille jooksul käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud konkurentsikeeld kehtib ühingu endise osaniku suhtes.
Nimetatud tähtaeg ei või olla pikem kui viis aastat, arvates osaniku ühingust lahkumisest või väljaarvamisest.
Kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud konkurentsikeeldu endise osaniku suhtes ja ühingu huvid seda nõuavad, võib kohus ühingu nõudel kehtestada konkurentsikeelu käesoleva §-i 2. lõikes nimetatud tähtajaks.
Käesoleva seadustiku §-is 95 sätestatud konkurentsikeelu rikkumisel võib täisühing nõuda keelatud tegevuse lõpetamist, keelatud tegevusest saadud tulu üleandmist täisühingule, samuti kahju hüvitamist ulatuses, mis ületab sissenõutud tulu.
Käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud nõude esitamise otsuse vastuvõtmisel ei osale konkurentsikeeldu rikkunud osanik.
Käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud nõude aegumistähtaeg on kolm kuud päevast, mil teised osanikud said teada konkurentsikeelu rikkumisest, kuid mitte pikem kui kolm aastat konkurentsikeelu rikkumisest.
Kahju hüvitamise nõudele kohaldatakse üldist aegumistähtaega.
Majandusaasta aruande kinnitavad osanikud.
Osanike vahel jaotamisele kuuluva kasumiosa suuruse otsustavad osanikud pärast majandusaasta lõppu aastabilansi alusel.
Jaotamisele kuuluvast kasumiosast arvestatakse igale osanikule osa vastavalt tema sissemakse suurusele, kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Kui osanik ei ole tasunud sissemakset, kaetakse sissemakse talle arvestatud kasumiosa arvelt.
Kahjumi katavad osanikud võrdeliselt nende sissemaksete suurusega, kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Täisühingut võib kõigis õigustoimingutes esindada iga osanik, kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Ühingulepinguga võib sätestada, et täisühingut võivad esindada kõik või mõned osanikud ühiselt.
Need osanikud võivad volitada ühte või mitut osanikku enda hulgast teatud tehingut või tegu tegema.
Volituse võib tühistada iga volituse andnud osanik.
Kolmandate isikute suhtes kehtib ühine esindus ainult siis, kui see on kantud äriregistrisse.
Juhtima õigustatud osanikud võivad ühiselt anda täisühingu esindamise õiguse kolmandale isikule.
Täisühingut esindama õigustatud isik võib esindada täisühingut kõigis suhetes kolmandate isikutega.
Esindusõiguse piiramine on kolmandate isikute suhtes kehtetu.
Täisühingu prokuristi määravad kõik juhtima õigustatud osanikud ühiselt.
Prokuura võib tühistada iga juhtima õigustatud osanik.
Kohus võib kõigi teiste osanike taotlusel osanikult esindusõiguse ära võtta, kui selleks on mõjuv põhjus.
Mõjuvaks põhjuseks on eelkõige kohustuse olulisel määral täitmata jätmine osaniku poolt või võimetus ühingut esindada.
Täisühing vastutab oma kohustuste eest kogu oma varaga.
Osanikud vastutavad täisühingu kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga.
Osanikult võib nõuda kohustuse täitmist üksnes rahas.
Käesoleva §-i 2. lõikes sätestatuga vastuolus olev kokkulepe ei kehti kolmanda isiku suhtes.
Osanikul on õigus esitada võlausaldaja nõude vastu kõiki vastuväiteid, mida ta võib esitada ise või mida oleks võinud esitada täisühing.
Osanik ei kaota õigust vastuväidetele ka siis, kui täisühing neist loobub või oma kohustust tunnistab.
Osanik võib keelduda täisühingu kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja ei ole oma nõuet tulemusetult esitanud täisühingu vastu või kuni ühingul on võlausaldaja suhtes õigused, mis võimaldavad nõude lõpetada.
Täitedokumendist täisühingu vastu ei saa teostada sundtäitmist osaniku vastu.
Isik, kes saab täisühingu osanikuks, vastutab ka ühingu nende kohustuste eest, mis on tekkinud enne tema osanikuks saamist.
Täisühingu endine osanik vastutab solidaarselt teiste osanikega ka täisühingu selle kohustuse eest, mis on tekkinud enne tema lahkumise või väljaarvamise äriregistrisse kandmist, kui selle kohustuse täitmise tähtpäev on saabunud või saabub viie aasta jooksul, arvates lahkumisest või väljaarvamisest.
Käesoleva §-i 1. ja 2. lõikes sätestatuga vastuolus olev kokkulepe ei kehti kolmanda isiku suhtes.
Muul seaduses ettenähtud alusel.
Ühingulepinguga võib ette näha, et täisühing lõpetatakse ka osaniku lahkumisel ühingust, osaniku pankroti, samuti füüsilisest isikust osaniku surma või juriidilisest isikust osaniku lõppemise korral.
Kui täisühingu lõpetamine on ette nähtud ühingulepinguga või kui täisühing lõpetatakse tähtaja möödumisel või eesmärgi saavutamisel, võivad osanikud otsustada ühingu tegevuse jätkamise või ühingu ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise.
Tegevuse jätkamise otsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud üle 3/4 osanike häältest, kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Tegevuse jätkamise kandmiseks äriregistrisse esitavad osanikud ühise avalduse.
Jätkamise otsus jõustub selle äriregistrisse kandmisest.
Täisühingu võib lõpetada osanike otsusega, mille poolt on antud üle 3/4 osanike häältest, kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Osaniku nõudel võib kohus otsustada täisühingu lõpetamise, kui selleks on mõjuv põhjus.
Mõjuvaks põhjuseks on eelkõige olulise kohustuse täitmata jätmine osaniku poolt või selle täitmise võimatus.
Käesoleva §-i 1. lõikes sätestatuga vastuolus olev kokkulepe on tühine.
Osaniku surma korral on õigus täisühingusse astuda tema pärijatel, kui see on ühingulepinguga ette nähtud või kui sellega on nõus kõik osanikud.
Kui ühingulepinguga on ette nähtud, et osanikuks võib saada ainult üks pärija, kuid seda isikut ega tema valimise viisi ei ole määratud, võib pärandaja määrata isiku testamendiga.
Ühingulepinguga võib ette näha, et pärija saab täisühingusse astuda ainult teiste osanike nõusolekul.
Teiste osanike nõusolekul võib pärijale või pärijatele anda ühingus usaldusosaniku seisundi, millega ühing loetakse ümberkujundatuks usaldusühinguks.
Pärijast osanik saab õiguse samale kasumiosale, kui oli surnud täisosanikul.
Ühingulepinguga võib ette näha pärija kasumiosa vähendamise, kui pärandaja kasumiosa oli suurendatud, arvestades tema tegevust või tema kõrgendatud vastutust.
Kui pärija ei soovi või ei saa täisühingusse astuda või kui osanikud ei ole nõus, et pärija astub ühingusse, on pärijal õigus saada tema pärandiosale vastavat osa hüvitusest, mille oleks saanud surnud osanik ühingust lahkumisel.
Kui üks pärijatest astub ühingusse, võetakse tema pärandiosa arvestamisel arvesse tema pärandiosale vastav osa hüvitusest, mille oleks saanud surnud osanik.
Pärija võib esitada avalduse täisühingusse astumiseks kolme kuu jooksul, arvates päevast, millal ta sai teada oma õigusest pärida.
Kui pärijast osanik lahkub või arvatakse välja ühingust või kui ühing lõpetatakse või kui osanikule antakse usaldusosaniku seisund käesoleva §-i 6. lõikes nimetatud tähtaja jooksul, vastutab pärijast osanik selle hetkeni tekkinud ühingu kohustuste eest oma pärandiosa ulatuses.
Osanik võib lahkuda täisühingust majandusaasta lõpul, teatades sellest vähemalt kuus kuud ette, kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud lühemat tähtaega.
Kui ilmnevad käesoleva seadustiku §-is 105 sätestatud alused täisühingu lõpetamiseks, võib kohus teiste osanike nõudel otsustada neid asjaolusid põhjustanud osaniku ühingust väljaarvamise.
Kui osaniku võlausaldaja nõude rahuldamiseks on edutult toimunud täitmine osaniku varast, võib osaniku võlausaldaja nõuda, et kohus arvaks osaniku täisühingust välja ning et tema nõue rahuldataks väljamakstava hüvituse arvel.
Kui täisühingul on kaks osanikku ja üks neist on ühingust lahkunud või välja arvatud käesoleva seadustiku §-ide 107-109 alusel, võib kohus teise osaniku nõudel otsustada, et see osanik jätkab täisühingu õigusjärglasena tegevust füüsilisest isikust ettevõtjana ja ühing lõpetatakse likvideerimiseta.
Osaniku lahkumisel või väljaarvamisel täisühingust makstakse talle hüvitusena see osa ühingu varast, mida ta oleks saanud, kui ühing oleks lõpetatud osaniku lahkumise või väljaarvamise päeval.
Ühingulepinguga võib ette näha hüvituse arvestamise teistsuguse korra.
Hüvitus makstakse välja hiljemalt kuue kuu möödudes, arvates osaniku lahkumisest või väljaarvamisest, kui kokku ei ole lepitud teisiti.
Hüvitus makstakse välja koos intressiga seaduses sätestatud suuruses.
Täisühingu lõpetamise kande tegemiseks äriregistrisse esitavad osanikud ühise avalduse.
Osaniku väljaarvamise kanne tehakse kohtuotsuse alusel.
Täisühingu lõpetamisel toimub selle likvideerimine, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Täisühingu likvideerijateks on osanikud, kui ühingulepingu või osanike otsusega ei ole ette nähtud teisiti.
Osaniku õigusjärglased määravad ennast ühiselt esindama ühe likvideerija.
Osanike kokkuleppel võib likvideerijaks määrata kolmanda isiku.
Osaniku nõudel võib kohus mõjuval põhjusel määrata likvideerijaks isiku, kes ei ole osanik.
Osaniku pankroti korral osaleb likvideerimises osaniku asemel pankrotihaldur.
Osanikud määravad likvideerijate tasustamise korra ja tasu suuruse.
Kui osanikud ei jõua tasustamise korras ja tasu suuruses kokkuleppele, võib nõuda nende määramist kohtu poolt.
Osanikud võivad likvideerija tagasi kutsuda, kui selle poolt on hääletanud kõik osanikud.
Kohus võib osaniku või muu huvitatud isiku nõudel likvideerija mõjuval põhjusel tagasi kutsuda.
Likvideerijate kandmiseks äriregistrisse esitavad osanikud ühise avalduse.
Avaldusele lisatakse likvideerijate allkirjade näidised.
Likvideerija määramine või tagasikutsumine kohtuotsuse alusel kantakse äriregistrisse registripidaja poolt kohtuotsuse alusel.
Äriregistrisse kantakse likvideerijate nimed, elukohad ja isikukoodid.
Likvideerijad lõpetavad täisühingu tegevuse, nõuavad sisse võlad, müüvad ühingu vara ja rahuldavad võlausaldajate nõuded.
Likvideerijatel on õigus teha ainult neid tehinguid, mis on vajalikud täisühingu likvideerimiseks.
Likvideerijad esindavad täisühingut.
Kui täisühingul on mitu likvideerijat, on neil õigus esindada täisühingut ainult ühiselt.
Likvideerijad võivad volitada ühte või mitut endi hulgast teatud tehingu tegemiseks või teatud liiki tegevuseks.
Likvideerijate volituste piiramine on kolmanda isiku suhtes kehtetu.
Likvideerimismenetluses peab täisühingu ärinimele lisama märkuse „likvideerimisel“.
Likvideerijad koostavad bilansi täisühingu likvideerimise alustamisel ja likvideerimise lõpuleviimisel.
Pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist allesjäänud vara jaotavad likvideerijad osanike vahel vastavalt osanike sissemaksetele, kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Kui täisühingu varast ei piisa võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, vastutavad osanikud ühingu kohustuste eest võrdeliselt oma sissemaksete suurusega, kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Kui osanikult ei ole võimalik tema poolt käesoleva §-i 1. lõike alusel maksmisele kuuluvat osa sisse nõuda, katavad teised osanikud puudujääva võlaosa võrdeliselt oma sissemaksete suurusega, kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Osanik, kelle võlaosa tasusid teised osanikud, peab neile nimetatud võlaosa hüvitama.
Kui ka käesoleva §-i 2. lõikes sätestatud korras ei ole võimalik võlausaldajate nõudeid rahuldada, peavad likvideerijad esitama täisühingu pankrotiavalduse.
Võlausaldaja õigusele nõuda oma nõude rahuldamist kohaldatakse käesoleva seadustiku §-is 101 sätestatut.
Likvideerimise ajal kohaldatakse osanikevahelistele suhetele ning suhetele täisühingu ja kolmandate isikute vahel käesoleva seadustiku §-ides 85-102 sätestatut.
Kui osaniku võlausaldaja nõude rahuldamiseks on edutult toimunud täitmine osaniku varast, võib osaniku võlausaldaja nõuda, et kohus arvaks osaniku täisühingust välja ning et tema nõue rahuldataks väljamakstava hüvituse arvel, kui likvideerimise kohta sätestatust ei tulene teisiti.
Pärast likvideerimise lõpuleviimist esitavad likvideerijad äriregistrile avalduse täisühingu kustutamiseks äriregistrist.
Avaldusele lisatakse lõppbilanss.
Täisühingu dokumendid annavad likvideerijad hoiule ühele likvideerijale või arhiivile.
Dokumentide hoidja nimi, elu- või asukoht ja isiku- või registrikood kantakse äriregistrisse likvideerijate avaldusel, kohtu poolt määratud hoidja puhul kohtuotsuse alusel.
Osanikel ja nende pärijatel on õigus hoiuleantud dokumentidega tutvuda ja neid kasutada.
Kolmandad isikud võivad dokumentidega tutvuda ainult siis, kui neil on selleks õigustatud huvi.
Täisühing on vastutav oma tegevuse tulemusena loodud või saadud dokumentide säilimise eest seadusega ettenähtud tähtaja jooksul.
Täisühingu likvideerimisel võib tema säilitamisele kuuluvad dokumendid kokkuleppel arhiiviga üle anda arhiivi.
Kui osanikud otsustavad täisühingu lõpetamise likvideerimismenetluseta, rahuldatakse kolmanda isiku nõuded ühingu likvideerimise sätete kohaselt.
Likvideerimismenetluseta lõpetamise otsuse vastuvõtmiseks peab otsuse poolt olema antud üle 3/4 osanike häältest, kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Kui ühing lõpeb, vastutab osanik solidaarselt teiste osanikega täisühingu kohustuste eest viie aasta jooksul ühingu lõppemisest.
Sellest kõrvalekalduv kokkulepe ei kehti kolmandate isikute suhtes.
Usaldusühing on äriühing, milles kaks või enam isikut tegutsevad ühise ärinime all ja vähemalt üks neist isikutest (täisosanik) vastutab ühingu kohustuste eest kogu oma varaga ning vähemalt üks neist isikutest (usaldusosanik) vastutab ühingu kohustuste eest oma sissemakse ulatuses.
Usaldusühingule kohaldatakse täisühingu kohta käivaid sätteid, kui käesoleva seadustiku V osas sätestatust ei tulene teisiti.
Usaldusosa kohta ei või välja anda väärtpaberit.
Täis- ja usaldusosanikule kohaldatakse täisühingu osaniku kohta käivaid sätteid, kui käesoleva seadustiku V osas ei ole sätestatud teisiti.
Äriregistrisse kandmise avalduses märgitakse lisaks käesoleva seadustiku §-is 83 sätestatule usaldusosaniku sissemakse suurus, mis kantakse äriregistrisse.
Usaldusühingu kohta käiva registrikande avaldamisel avaldatakse usaldusosanike kohta üksnes nende arv ja usaldusosanike sissemaksete üldsumma.
Usaldusosanikul ei ole õigust usaldusühingut juhtida (§ 88), kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Usaldusosanik osaleb usaldusühingu osanike otsuste tegemisel nagu täisosanik.
Usaldusosanikule kohaldatakse käesoleva seadustiku §-ides 95 ja 96 sätestatut ainult siis, kui talle on ühingulepinguga antud õigus usaldusühingut juhtida.
Usaldusosanikele kuuluvad käesoleva seadustiku §-is 94 nimetatud õigused.
Usaldusosanikul ei ole õigust usaldusühingut esindada, kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Usaldusosaniku esindusõigusele kohaldatakse käesoleva seadustiku § 98 3. lõikes sätestatut.
Usaldusosanikule antud õigus esindada usaldusühingut tuleb kanda äriregistrisse.
Sissemakse täielikult tasunud usaldusosanik ei vastuta usaldusühingu kohustuste eest.
Kui usaldusosanik ei ole tasunud sissemakset täielikult, vastutab ta usaldusühingu kohustuste eest tasumata sissemakse ulatuses.
Kui usaldusosanikule tagastatakse sissemakse, järgimata käesoleva seadustiku §-is 133 sätestatut, vastutab ta usaldusühingu kohustuste eest tagastatud sissemakse ulatuses.
Käesoleva §-i 2. lõikes sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui usaldusosanikule makstakse tema kasumiosa välja enne, kui talle langev kahjumiosa ja sissemakse on kaetud.
Käesolevas §-is sätestatuga vastuolus olev kokkulepe, samuti kokkulepe, millega usaldusosanik vabastatakse sissemakse tasumisest, ei kehti kolmanda isiku suhtes.
Usaldusosaniku sissemakse vähendamine on kolmanda isiku suhtes kehtiv äriregistrisse kandmisest.
Sissemakse vähendamine ei kehti võlausaldaja suhtes, kelle nõue usaldusühingu vastu tekkis enne sissemakse vähendamise äriregistrisse kandmist.
Kui täisühingusse astub usaldusosanik, samuti käesoleva seadustiku § 106 3. lõikes sätestatud juhul, loetakse täisühing ilma lõpetamiseta ümberkujundatuks usaldusühinguks.
Kui usaldusühingust lahkuvad või arvatakse välja kõik usaldusosanikud ja alles jääb vähemalt kaks täisosanikku, loetakse usaldusühing ilma lõpetamiseta ümberkujundatuks täisühinguks.
Ümberkujundamise kannab äriregistrisse registripidaja omal initsiatiivil või ühingu avalduse alusel.
Osaühing on äriühing, millel on osadeks jaotatud osakapital.
Osanik ei vastuta isiklikult osaühingu kohustuste eest.
Osaühing vastutab oma kohustuste täitmise eest kogu oma varaga.
Osakapital peab olema vähemalt 40 000 krooni.
Osaühingu võib asutada üks või mitu isikut.
Asutajaks võib olla füüsiline isik või juriidiline isik.
Osaühingu asutamiseks sõlmivad asutajad asutamislepingu.
Kui osa eest tasutakse mitterahalise sissemaksega - mitterahalise sissemakse ese, selle hindamise kord ja väärtus.
Asutamiskulude eeldatav suurus ja nende kandmise kord.
Asutamislepingu sõlmimisega kinnitavad asutajad asutamislepingu lisana ka osaühingu põhikirja.
Asutamisleping ja sellega kinnitatud põhikiri peab olema notariaalselt tõestatud ja neile kirjutavad alla kõik asutajad.
Asutaja esindaja võib asutamislepingule ja selle lisana kinnitatud põhikirjale alla kirjutada, kui talle selleks antud volikiri on notariaalselt tõestatud.
Põhikirja muutmine pärast äriregistrisse kandmist toimub §-is 175 sätestatud korras ega nõua asutamislepingu muutmist.
Kui osaühingul on üks asutaja, asendab asutamislepingut asutaja poolt allakirjutatud notariaalselt tõestatud asutamisotsus.
Muud seaduses sätestatud kohustuslikud tingimused.
Põhikirjas võib ette näha ka muid tingimusi, mis ei ole seadusega vastuolus.
Kui põhikirja säte on vastuolus seaduses sätestatuga, kohaldatakse seaduses sätestatut.
Asutamislepinguga kinnitatud põhikirjale kirjutavad alla kõik asutajad.
Äriregistrisse kandmise järel muudetud põhikirjale kirjutab alla vähemalt üks juhatuse liige või kui juhatuse liikmed on õigustatud ühingut esindama ainult ühiselt, siis kõik ühiselt ühingut esindama õigustatud juhatuse liikmed.
Osa eest tasutakse rahas, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud mitterahalise sissemaksega tasumist.
Asutajad peavad tasuma osa eest täielikult enne osaühingu äriregistrisse kandmise avalduse esitamist, kui asutamislepinguga ei ole ette nähtud varasemat tähtpäeva.
Tasumisega viivitamisel kohaldatakse käesoleva seadustiku §-is 156 sätestatut.
Osa eest tasutavat summat ei või tasaarvestada töötasu, honorari ega teiste sarnaste väljamaksetega asutatavast osaühingust ega muude nõuetega asutatava osaühingu vastu.
Asutajad avavad asutamisel oleva osaühingu nimele pangaarve, kuhu nad tasuvad oma rahalised sissemaksed.
Mitterahaliseks sissemakseks võib olla mis tahes rahaliselt hinnatav ja osaühingule üleantav asi või varaline õigus, millele on võimalik pöörata sissenõuet.
Mitterahaliseks sissemakseks ei või olla osaühingule osutatav teenus ega tehtav töö ega ka asutajate tegevus osaühingu asutamisel.
Osanik peab teatama kolmandate isikute õigustest mitterahalisele sissemaksele.
Kui osanik jätab täitmata käesoleva §-i 3. lõikes nimetatud kohustuse, peab ta osa eest tasuma rahas selles ulatuses, mille võrra kolmandate isikute õigused sissemakse väärtust vähendavad.
Mitterahalise sissemakse hindamise kord nähakse ette põhikirjas.
Mitterahalise sissemakse väärtuse hindamisel tuleb aluseks võtta asja või õiguse harilik väärtus.
Kui mitterahalise sissemakse väärtus ületab 40 000 krooni või kui kõik mitterahalised sissemaksed moodustavad kokku üle poole osakapitalist, peab mitterahalise sissemakse väärtuse hindamist kontrollima audiitor, kes esitab arvamuse selle kohta, kas sissemakse vastab käesoleva seadustiku §-is 142 nimetatud nõuetele.
Mitterahalise sissemakse ebaõige hindamisega tekitatud kahju eest vastutavad seda hinnanud isikud ja hindamist kontrollinud audiitor solidaarselt.
Kahe aasta jooksul osaühingu äriregistrisse kandmisest võib osaühing osanikult või temaga samaväärset majanduslikku huvi omavalt isikult lepingu alusel omandada vara, mille väärtus ületab 1/10 osakapitalist, ainult osanike otsusel.
Käesoleva §-i 5. lõikes nimetatud vara tuleb hinnata käesolevas §-is sätestatud korras.
Osaühingu äriregistrisse kandmiseks esitab juhatus äriregistrile avalduse, milles näidatakse ära käesoleva seadustiku §-is 145 nimetatud andmed ja sellele kirjutavad alla kõik juhatuse liikmed.
Mitterahalise sissemakse üleandmist osaühingule tõendavad juhatuse liikmed oma allkirjadega.
Kui mitterahaliseks sissemakseks on kinnisasi või registreerimisele kuuluv vallasasi, peab avaldusele lisama väljavõtte kinnistusraamatust või registrist, kus vallasasi on registreeritud.
Äriregistrile esitatavale muule avaldusele kirjutab alla juhatuse liige.
Kui juhatuse liikmed on õigustatud ühingut esindama ainult ühiselt, peavad avaldusele alla kirjutama kõik ühingut ühiselt esindama õigustatud juhatuse liikmed.
Juhatus on kohustatud esitama avalduse äriregistrisse kandmiseks kuue kuu jooksul, alates asutamislepingu sõlmimisest.
Kui juhatus esitas äriregistrile ebaõiged andmed, vastutavad avaldusele alla kirjutanud juhatuse liikmed sellega tekitatud kahju eest solidaarselt.
Enne osaühingu äriregistrisse kandmist asutatava osaühingu nimel tehtud tehingust tulenevate kohustuste täitmise eest vastutavad tehingu teinud isikud solidaarselt.
Käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud kohustused lähevad üle osaühingule osaühingu äriregistrisse kandmisest, kui tehingu teinud isikul oli õigus tehingut teha.
Kui isikul ei olnud õigust tehingut teha, lähevad tehingust tulenevad kohustused üle osaühingule, kui osanikud kiidavad selle tehingu oma otsusega heaks.
Kui osaühingu varast ei jätku ühingu võlausaldaja nõude rahuldamiseks, vastutavad asutajad ühingu võlausaldaja ees isiklikult ja solidaarselt ühingu kohustuste eest ulatuses, milles ühingu vara vähenes enne ühingu äriregistrisse kandmist ühingule võetud kohustuste tõttu.
Nimetatud nõude aegumistähtaeg on viis aastat ühingu äriregistrisse kandmisest.
Osa väikseim nimiväärtus on 100 krooni.
Kui osa nimiväärtus on suurem kui 100 krooni, peab see olema 100 krooni täiskordne.
Osad võivad olla ühesuguse või erineva nimiväärtusega.
Igal osanikul võib olla üks osa.
Kui osanik omandab täiendava osa, suureneb vastavalt esialgse osa nimiväärtus.
Osa annab osanikule õiguse osaleda osaühingu juhtimises ning kasumi ja osaühingu lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel, samuti muud seaduses ja põhikirjas ettenähtud õigused.
Osa kohta ei või välja anda väärtpaberit.
Osanik võib osa vabalt võõrandada teisele osanikule.
Osa võõrandamisel kolmandale isikule on teistel osanikel ostueesõigus ühe kuu jooksul võõrandamise lepingu esitamisest.
Müüja esitab müügilepingu osaühingu juhatusele, kes teavitab viivitamatult teisi osanikke müügilepingu sõlmimisest.
Muus osas kohaldatakse ostueesõigusele ja selle teostamisele asjaõigusseaduses (RT I 1993, 39, 590; RT I 1999, 44, 509; 2001, 34, 185; 93, 565) ostueesõiguse kohta sätestatut.
Põhikirjas võib näha ette käesoleva §-i 1. ja 2. lõikes sätestatust erineva osa võõrandamise korra.
Osa võõrandamise leping peab olema notariaalselt tõestatud.
Võõrandaja ja omandaja teatavad osa võõrandamisest osaühingule ja esitavad võõrandamise lepingu.
Kolme päeva jooksul võõrandamisteate saamisest kannab juhatus uue osaniku osanike nimekirja ja kustutab sealt endise osaniku või liidab võõrandatud osa ostueesõigust kasutanud osaniku osale.
Osaühingu suhtes loetakse osa üle läinuks osanike nimekirjas muudatuse tegemisest.
Pärast osa võõrandamise lepingu tõestamist saadab notar viivitamatult lepingu ärakirja äriregistri pidajale.
Kui osa võõrandamise tagajärjel jääb osaühingule üks osanik või kui lisaks ühele osanikule kuulub selle osaühingu osa ainult osaühingule endale, peab juhataja koos käesoleva paragrahvi 3. lõikes sätestatud osa võõrandamise lepingu ärakirjaga esitama äriregistri pidajale vastavasisulise kirjaliku teadaande.
Teaadaandes tuleb ainuosaniku kohta ära näidata § 182 1. lõikes sätestatud andmed.
Teadaannet säilitatakse äritoimikus.
Teadaande esitamise kohustuse rikkumisel vastutavad juhatuse liikmed sellega tekitatud kahju eest solidaarselt.
Osa võib pantida või koormata kasutusvaldusega, kui põhikirjas ei ole ette nähtud teisiti.
Osa koormamise tehing peab olema notariaalselt tõestatud.
Osa koormamine kasutusvaldusega annab kasutusvaldajale üksnes õiguse osaleda osaniku asemel kasumi ja osaühingu lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel.
Osa pantimisel teostab osast tulenevaid õigusi pantija.
Osa pantimisest või koormamisest kasutusvaldusega teatatakse ühingule ja esitatakse koormamise leping.
Kolme päeva jooksul koormamise teate saamisest kannab juhatus koormamise märke osanike nimekirja.
Osa loetakse osaühingu suhtes pandituks või kasutusvaldusega koormatuks pantimise või koormamise kandmisest osanike nimekirja.
Osanik võib teiste osanike nõusolekul võõrandada osa oma osast.
Osaühingu nõusolek peab olema väljendatud osanike otsuses.
Põhikirjas võib ette näha, et osast osa võõrandamisel teisele osanikule ei ole osanike nõusolek nõutav.
Osa jagamisel peab järgima käesoleva seadustiku §-is 148 ja § 149 lõikes 4 ning §-is 150 sätestatut.
Osa läheb osaniku surma korral üle tema pärijatele, kui põhikirjas ei ole ette nähtud teisiti.
Põhikirjas sisalduv pärijale osa ülemineku keeld või piirang ei kehti, kui põhikirjas ei ole ette nähtud tähtaega ja korda pärijale kohase hüvituse väljamaksmiseks.
Põhikirjas võib ette näha, et osa jagamisel osanike pärijate vahel ei ole nõutav käesoleva seadustiku §-is 152 nimetatud nõusolek.
Osanikku ei või kohustada tegema sissemakseid, mis ületavad osa nimiväärtust ja ülekurssi.
Osanik on kohustatud tasuma oma osa nimiväärtusele vastava sissemakse.
Põhikirjas võib ette näha osaühingu õiguse lasta osasid välja hinnaga, mis ületab nende nimiväärtust (ülekurss).
Sellisel juhul on osanik kohustatud tasuma ka ülekursi.
Ülekurssi võib kasutada osaühingu kahjumi katmiseks, kui seda ei ole võimalik katta eelmiste perioodide jaotamata kasumi ja põhikirjas ettenähtud reservkapitali ja muude põhikirjas ettenähtud reservide arvel, ja osakapitali suurendamiseks fondiemissiooni teel.
Põhikirjaga võib ette näha, et osanik, kes ei tasu oma osa eest õigeaegselt, on kohustatud maksma viivist põhikirjas ette nähtud määral.
Juhatus saadab maksega viivitavale osanikule teate nõudega tasuda makse kirjas näidatud tähtaja jooksul, märkides, et makse tasumata jätmisel kaotab osanik oma osa.
Tasumise tähtaeg peab olema vähemalt üks kuu teate saatmisest.
Kui osanik ei tasu puuduolevat summat teates nimetatud tähtaja jooksul, kaotab ta oma osa.
Osaniku poolt tasutud summa, mis ei ületa 1/5 osa nimiväärtusest, kantakse reservkapitali, ülejäänud summa tagastatakse osanikule.
Osanikele võib teha väljamakseid üks kord aastas puhaskasumist või eelmiste majandusaastate jaotamata kasumist, millest on maha arvatud eelmiste aastate katmata kahjum, kinnitatud aastabilansi alusel.
Osanikule makstakse osa kasumist (dividend) võrdeliselt tema osa nimiväärtusega, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Osanikele ei tohi teha väljamakseid, kui ühingu viimase majandusaasta lõppemisel kinnitatud majandusaasta aruandest ilmnev ühingu netovara on väiksem või jääks väiksemaks osakapitali ja reservide kogusummast, mille väljamaksmine osanikele ei ole lubatud seadusest või põhikirjast tulenevalt.
Kui osanikule on makstud dividendi, mida tal ei olnud õigust saada, peab ta alusetult saadu tagastama, kui ta dividendi saades teadis või pidi teadma, et see on talle alusetult välja makstud.
Osanik peab talle kui osanikule ebaseaduslikult tehtud muu väljamakse tagastama viivitamata pärast väljamakse tegemise ebaseaduslikkusest teada saamist.
Kui ebaseaduslik väljamakse tehti juhatuse liikmete süül, vastutavad väljamakse tagastamise eest väljamakse tegemise otsustanud juhatuse liikmed solidaarselt väljamakse saanud osanikuga.
Oma juhatuse ega nõukogu liikmele ega prokuristile.
Emaettevõtja 100-protsendilises omanduses olev tütarettevõtja võib anda laenu emaettevõtjale tingimusel, et laenu andmine ei kahjusta tütarettevõtja majanduslikku seisundit ega võlausaldajate huve.
Osaühing ei või ka tagada käesoleva §-i lõikes 1 nimetatud isikute poolt võetavat laenu.
Reservkapital moodustatakse iga-aastastest puhaskasumi eraldistest, samuti muudest eraldistest, mis kantakse reservkapitali seaduse või põhikirja alusel.
Reservkapitali suurus nähakse ette põhikirjas ja see ei või olla väiksem kui 1/10 osakapitalist.
Igal majandusaastal tuleb reservkapitali kanda vähemalt 1/20 puhaskasumist.
Kui reservkapital saavutab põhikirjas ettenähtud suuruse, lõpetatakse reservkapitali suurendamine puhaskasumi arvelt.
Reservkapitali võib osanike otsusel kasutada kahjumi katmiseks, kui seda ei ole võimalik katta osaühingu vabast omakapitalist (eelmiste perioodide jaotamata kasumi ja põhikirjas ettenähtud reservkapitali arvelt), samuti osakapitali suurendamiseks.
Reservkapitalist ei või teha osanikele väljamakseid.
Osaühing ei või omandada ega tagatiseks võtta oma osa, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Osa eest tasutakse varast, mis ületab osakapitali, reservkapitali ja ülekurssi.
Osaühing võib oma osa omandada käesoleva §-i 2. lõikes sätestatud piiranguteta, kui osa omandatakse pärimisega.
Osaühingu oma osad ei anna osaühingule mingeid osanikuõigusi.
Osaühing ei või omandada ise ega kolmanda isiku kaudu, kes tegutseb oma nimel, kuid ühingu arvel, oma osa osaühingu asutamisel ega osakapitali suurendamisel.
Äriühing ei või omandada emaettevõtjaks oleva osaühingu osakapitali suurendamisel selle osa.
Osaühing peab võõrandama oma osad või lõpetama oma osa tagatiseks võtmise ühe aasta jooksul omandamisest või tagatiseks võtmisest.
Kui osasid ei võõrandata või tagatiseks võtmist ei lõpetata käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud tähtaja jooksul, peab need tühistama ja osakapitali vastavalt vähendama.
Tütarettevõtja võib omandada või tagatiseks võtta emaettevõtja osasid samadel tingimustel kui oma osasid või aktsiaid.
Kui tütarettevõtja omandab või võtab tagatiseks emaettevõtja osasid, loetakse, et need osad on käesoleva seaduse tähenduses omandanud või tagatiseks võtnud emaettevõtja.
Kui osa kuulub mitmele isikule ühiselt, võivad need isikud teostada osaga seotud õigusi ainult ühiselt.
Kui osa kuulub mitmele isikule ühiselt, vastutavad need isikud osaga seotud kohustuste täitmise eest solidaarselt.
Osanikel on õigus saada juhatuselt teavet osaühingu tegevuse kohta ja tutvuda osaühingu dokumentidega.
Juhatus võib keelduda teabe andmisest ja dokumentide esitamisest, kui on alust eeldada, et see võib tekitada olulist kahju osaühingu huvidele.
Kohus võib osaühingu taotlusel osaniku osaühingust välja arvata, kui osanik on oma kohustuse mõjuva põhjuseta olulisel määral täitmata jätnud või on muul viisil osaühingu huve oluliselt kahjustanud ega ole kohustust täitnud ega kahjustamist lõpetanud, vaatamata ka osaühingu kirjalikule hoiatusele.
Taotluse osaniku väljaarvamiseks võivad esitada osanikud, kelle osadega on esindatud vähemalt pool osakapitalist, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema esindatuse nõuet.
Osaniku väljaarvamisel müüb osaühing tema osa osanike otsuse alusel teisele osanikule või kolmandale isikule.
Müügist saadud raha, millest arvatakse maha müügiks tehtud mõistlikud kulutused, tagastatakse osanikule.
Muude seaduse või põhikirjaga osanike pädevusse antud küsimuste otsustamine.
Osanikud võivad võtta vastu otsuseid ka juhatuse ja nõukogu pädevusse kuuluvates küsimustes.
Sellistel asjaoludel tehtud otsuse tegemisega süüliselt tekitatud kahju eest vastutavad osanikud solidaarselt nagu juhatuse või nõukogu liikmed.
Osaniku häälte arv peab olema võrdeline tema osa suurusega.
Osa iga 100 krooni annab ühe hääle, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Osanikud võtavad otsuseid vastu koosolekul või käesoleva seadustiku §-is 173 sätestatud viisil.
Seaduses sätestatud juhtudel võivad osanikud otsuseid vastu võtta ainult osanike koosolekul.
Osanike koosolek on pädev vastu võtma otsuseid, kui sellel on esindatud üle poole osadega esindatud häältest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema esindatuse nõuet.
Osanik võib osaleda koosolekul isiklikult või esindaja kaudu.
Esindajale antud volikiri peab olema kirjalikus vormis.
Osanike koosoleku kutsub kokku juhatus.
Seda nõuavad osanikud, kelle osadega on esindatud vähemalt 1/10 osakapitalist.
Kui juhatus ei kutsu osanike koosolekut kokku ühe kuu jooksul nõukogu, audiitori või osanike nõude saamisest, on nõukogul, audiitoril või osanikel õigus koosolek ise kokku kutsuda.
Osanike koosolekul koostatakse seal osalevate osanike nimekiri, millesse kantakse osalevate osanike nimed ja nende osadest tulenev häälte arv, samuti osaniku esindaja nimi.
Nimekirjale kirjutavad alla koosoleku juhataja ja protokollija, samuti koosolekul osalenud osanik või tema esindaja.
Esindajate volikirjad lisatakse koosoleku protokollile.
Osanike koosolek protokollitakse.
Osanike koosoleku protokollile kohaldatakse vastavalt § 304 1.- 6. lõikes sätestatut.
Kui osanike koosolekul ei ole esindatud § 170 2. lõikes nimetatud hääled, kutsub juhatus ühe nädala jooksul, kuid mitte varem kui kahe päeva pärast, kokku uue koosoleku sama päevakorraga.
Uus osanike koosolek on pädev vastu võtma otsuseid, sõltumata koosolekul esindatud häältest.
Juhatus saadab osanike koosoleku toimumise teate kõigile osanikele vähemalt üks nädal enne koosoleku toimumist.
Teade saadetakse osanike nimekirja kantud aadressil.
Põhikirjas võib näha ette teistsuguse teatamise korra.
Teates tuleb näidata osanike koosoleku läbiviimise aeg, koht ja päevakord, samuti muud koosolekuga seonduvalt tähtsust omavad asjaolud.
Osanikel on õigus vastu võtta otsuseid osanike koosolekut kokku kutsumata.
Juhatus saadab käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud otsuse eelnõu kirjalikult kõigile osanikele, määrates tähtaja, mille jooksul osanik peab esitama selle kohta oma kirjaliku seisukoha.
Kui osanik ei teata nimetatud tähtaja jooksul, kas ta on otsuse poolt või vastu, loetakse, et ta hääletab otsuse vastu.
Hääletustulemuste kohta koostab juhatus hääletusprotokolli ja saadab selle viivitamata osanikele.
Muud hääletamise suhtes olulise tähtsusega asjaolud.
Käesoleva §-i 2. lõikes nimetatud osanike kirjalikud seisukohad on hääletusprotokolli lahutamatuks lisaks.
Kui hääletusprotokoll esitatakse äriregistri pidajale, peab see sisaldama osanike nimekirja koos igaühele kuuluvate häälte arvuga.
Kui osaühingul on üks osanik, võib ta võtta otsuseid vastu, järgimata §-ides 170, 172 ja 173 sätestatut.
Osanike otsus on vastu võetud, kui selle poolt antakse üle poole osanike koosolekul esindatud häältest, kui seaduses või põhikirjas ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Kui otsus tehakse käesoleva seadustiku §-is 173 sätestatud korras, on otsus vastu võetud, kui selle poolt on antud üle pool osanike häältest, kui seaduses või põhikirjas ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Isiku valimisel loetakse valituks kandidaat, kes sai teistest enam hääli.
Kui osanike koosoleku protokoll esitatakse äriregistrile, peab protokoll sisaldama osanike täielikku nimekirja, milles on näidatud igaühe häälte arv.
Põhikirja muutmise otsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt 2/3 koosolekul osalenud osanike häältest või käesoleva seadustiku § 174 2. lõikes nimetatud juhul vähemalt 2/3 osanike häältest, kui põhikirjas ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Põhikirja muutmise otsus jõustub vastava kande tegemisel äriregistrisse.
Äriregistrile esitatavale avaldusele peab lisama osanike otsuse põhikirja muutmise kohta, osanike koosoleku protokolli või hääletusprotokolli ja põhikirja uue teksti.
Pankrotiavalduse esitamise.
Osanik ei või hääletada, kui otsustatakse tema vabastamist kohustusest või vastutusest, tema vastu nõude esitamist või tema ja osaühingu vahel tehingu tegemist ja selles nõudes või tehingus osaühingu esindaja määramist.
Esindatuse määramisel selle osaniku hääli ei arvestata.
Käesoleva §-i 1. lõikes sätestatut ei kohaldata tehingute tegemisele, kui osaühingul on ainult üks osanik.
Sel juhul peavad osaühingu ja ainuosaniku vahel sõlmitud lepingud olema kirjalikud.
Kohus võib osaniku, juhatuse või nõukogu nõudel tunnistada kehtetuks seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva osanike otsuse, kui nõue on esitatud kolme kuu jooksul otsuse vastuvõtmisest.
Kui osanike otsuse vastuvõtmisel on rikutud selle vastuvõtmise korda, ei saa otsust sel alusel vaidlustada, kui otsuse on heaks kiitnud kõik osanikud.
Pärast majandusaasta lõppu koostab juhatus raamatupidamise aastaaruande ja tegevusaruande raamatupidamise seaduses (RT I 1994, 48, 790; 1995, 26-28, 355; 92, 1604; 1996, 40, 773; 42, 811; 49, 953; 1998, 59, 941; 1999, 55, 584; 101, 903; 2001, 11, 49) sätestatud korras.
Juhatus esitab raamatupidamise aastaaruande, tegevusaruande ja kasumijaotamise ettepaneku (majandusaasta aruanne) osanikele.
Kui osaühingul on audiitor või nõukogu, peab aruannetele lisama audiitori järeldusotsuse ja nõukogu arvamuse.
Majandusaasta aruande kinnitamise otsustavad osanikud.
Juhatus esitab kinnitatud majandusaasta aruande äriregistrile mitte hiljem kui kuus kuud majandusaasta lõpust.
Koos majandusaasta aruandega tuleb esitada osanike nimekiri aastaaruande kinnitamise seisuga, mida säilitatakse äritoimikus.
Nimekirjas tuleb märkida § 182 1. lõikes nimetatud andmed.
Kasumi jaotamise ettepanekus tuleb märkida § 332 3. lõikes nimetatud andmed.
Kasumi jaotamise otsusele kohaldatakse vastavalt §-is 335 sätestatut.
Juhatus on osaühingu juhtimisorgan, mis esindab ja juhib osaühingut.
Juhatuse liige ei pea olema osanik.
Juhatuse liikmeks ei või olla nõukogu liige, pankrotivõlgnik või muu isik, kellelt on seaduse alusel ära võetud õigus olla ettevõtja.
Põhikirjas võib ette näha muid isikuid, kes ei või olla juhatuse liikmeks.
Kui osaühingul on nõukogu, peab juhatus juhtimisel kinni pidama nõukogu seaduslikest korraldustest.
Tehinguid, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest, võib juhatus teha ainult nõukogu nõusolekul.
See piirang ei kehti kolmandate isikute suhtes.
Juhatus peab esitama nõukogule vähemalt kord nelja kuu jooksul ülevaate osaühingu majandustegevusest ja majanduslikust olukorrast, samuti teatama koheselt osaühingu majandusliku seisundi olulisest halvenemisest ja muudest osaühingu majandustegevusega seotud olulistest asjaoludest.
Kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus esitama viivitamatult kohtule osaühingu pankrotiavalduse.
Kui juhatusel on üle kahe liikme, valivad juhatuse liikmed endi hulgast juhatuse esimehe, kes korraldab juhatuse tegevust.
Kui osaühingul on nõukogu, võib osaühingu põhikirjas ette näha, et juhatuse esimehe määrab nõukogu.
Juhatuse liikmele võib maksta tema ülesannetele ja osaühingu majanduslikule olukorrale vastavat tasu, mille suurus ja maksmise kord määratakse osanike otsusega, nõukogu olemasolul aga nõukogu otsusega.
Juhatuse täpsema töökorra võib ette näha põhikirjas.
Osaühingut võib kõigis õigustoimingutes esindada iga juhatuse liige, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad osaühingut mitmekesi või ühiselt.
Juhatuse õigust esindada osaühingut võib piirata põhikirjaga, samuti nõukogu või osanike otsusega.
Juhatus peab osanike nimekirja, milles tuleb näidata osanike nimed, aadressid ja isikukoodid, viimaste puudumisel sünnikuupäev, -kuu ja -aasta, juriidiliste isikute puhul registrikoodid, samuti nende osade nimiväärtused.
Osanike nimekirjaga võivad tutvuda osanikud, juhatuse ja nõukogu liikmed ning pädevad riigiasutused, samuti teised isikud, kellel on õigustatud huvi.
Juhatus korraldab osaühingu raamatupidamist.
Juhatuse liikmed valitakse ja kutsutakse tagasi osanike poolt.
Kui ühingul on nõukogu, valib ja kutsub juhatuse liikmed tagasi nõukogu.
Juhatuse liikme volituse lõppemise või uue juhatuse liikme registrisse kandmise avaldusele tuleb lisada nõukogu otsus ja koosoleku protokoll, nõukogu puudumisel osanike koosoleku otsus ja koosoleku protokoll või hääletusprotokoll.
Juhatuse liikmeks valimiseks on vajalik tema nõusolek.
Juhatuse liige valitakse kolmeks aastaks, kui põhikirjas ei ole ette nähtud lühemat tähtaega.
Osanike otsusel võib juhatuse liikme, sõltumata põhjusest, tagasi kutsuda.
Juhatuse liikmega sõlmitud lepingust tulenevad õigused ja kohustused lõpevad vastavalt lepingule.
Kui ühingul on nõukogu, võib juhatuse liikme tagasi kutsuda nõukogu.
Kui osaühingul ei ole nõukogu, võivad osanikud, kelle osadega on esindatud vähemalt 1/10 osakapitalist, mõjuval põhjusel nõuda juhatuse liikme tagasikutsumist kohtu poolt.
Mõjuval põhjusel võib väljalangenud juhatuse liikme asemele uue liikme määrata kohus nõukogu, osaniku või muu huvitatud isiku nõudel.
Kohtu poolt määratud juhatuse liikme volitused kestavad kuni uue juhatuse liikme määramiseni osanike või nõukogu poolt.
Olla osaühinguga samal tegevusalal tegutseva äriühingu juhtimisorgani liige, välja arvatud, kui on tegemist ühte kontserni kuuluvate ühingutega.
Kui juhatuse liikme tegevus on vastuolus käesoleva §-i 1. lõikes sätestatuga, võib osaühing nõuda juhatuse liikmelt keelatud tegevuse lõpetamist ja keelatud tegevusest saadud tulu üleandmist osaühingule, samuti kahju hüvitamist ulatuses, mis ületab sissenõutud tulu.
Keelatud tegevuse lõpetamise ja keelatud tegevusest saadud tulu üleandmise nõude aegumistähtaeg on kolm kuud päevast, mil osaühing sai teada konkurentsikeelu rikkumisest, kuid mitte pikem kui kolm aastat konkurentsikeelu rikkumisest.
Juhatuse liikmed peavad hoidma osaühingu ärisaladust.
Osaühing ei või nõuda käesoleva §-i 1. lõikes näidatud kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, kui juhatuse liikmed tegutsesid kooskõlas osanike koosoleku või nõukogu seadusliku otsusega.
Juhatuse liikmed vastutavad seaduse või põhikirja nõuete rikkumise ja oma kohustuste täitmata jätmisega osaühingule või osanikele süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt.
Juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega süüliselt kahju tekitanud osaühingu võlausaldajale, vastutavad võlausaldaja ees solidaarselt osaühinguga.
Juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on viis aastat rikkumise toimumisest või rikkumise algusest.
Osanik vastutab osanikuna osaühingule, teisele osanikule või kolmandale isikule tahtlikult või raske hooletuse tõttu tekitatud kahju eest.
Osanik ei vastuta tekitatud kahju eest, kui ta ei ole võtnud osa kahju tekitamise aluseks olnud otsuse vastuvõtmisest või kui ta hääletas otsuse vastu.
Käesoleva seadustiku § 173 2. lõikes sätestatud juhul loetakse otsuse vastu hääletanuks osanik, kes ei teata, kas ta on otsuse poolt või vastu.
Osaühingul peab olema nõukogu, kui osakapital on üle 400 000 krooni ja osaühingu juhatuses on vähem kui kolm liiget või kui see on ette nähtud osaühingu põhikirjas.
Nõukogu pädevusele ja tegevusele kohaldatakse vastavalt käesolevas seadustikus aktsiaseltsi nõukogu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
Osaühingul peab olema audiitor, kui osaühingu osakapital on üle 400 000 krooni või kui see on ette nähtud seaduses või põhikirjaga.
Audiitori pädevusele ja tegevusele kohaldatakse käesoleva seadustiku §-ides 328 ja 329 sätestatut.
Osanikud, kelle osadega on esindatud vähemalt 1/10 osakapitalist, võivad nõuda osaühingu juhtimise või varalise seisundiga seotud küsimustes erikontrolli korraldamise otsustamist ja erikontrolli läbiviija määramist osanike otsusega.
Kui osanikud erikontrolli korraldamist ei otsusta, võivad osanikud, kelle osadega on esindatud vähemalt 1/4 osakapitalist, nõuda erikontrolli korraldamist ja erikontrolli läbiviija määramist kohtu poolt.
Kohus otsustab erikontrolli korraldamise ainult mõjuval põhjusel.
Erikontrolli läbiviijaks võivad olla audiitorid.
Kui erikontrolli läbiviijad määratakse osanike poolt, kinnitavad osanikud ka nende tasustamise korra.
Kohtu poolt määratud erikontrolli läbiviijate tasustamise korra ja tasu suuruse määrab kohus.
Juhatuse ja nõukogu liikmed peavad võimaldama erikontrolli läbiviijatele tutvumist kõigi erikontrolli läbiviimiseks vajalike dokumentidega ning andma vajalikku teavet.
Erikontrolli läbiviijad peavad hoidma osaühingu ärisaladust.
Erikontrolli läbiviijad koostavad erikontrolli tulemuste kohta aruande, mille esitavad osanike koosolekule.
Osakapitali suurendamise otsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt 2/3 koosolekul osalenud osanike häältest või käesoleva seadustiku § 174 2. lõikes nimetatud juhul vähemalt 2/3 osanike häältest, kui põhikirjas ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Kui osakapitali suurendamise tõttu tuleb muuta põhikirja, peab põhikirja muutmise otsustama enne osakapitali suurendamist.
Osakapitali suurendamise otsust ei või vastu võtta enne osaühingu äriregistrisse kandmist.
Fondiemissiooni korral viide aluseks olevale bilansile ja omakapitali kirjetele, mille arvel ja millises ulatuses fondiemissioon läbi viiakse.
Osanikul on osakapitali suurendamise korral väljalastavate osade omandamise õigus võrdeliselt tema osaga, kui osakapitali suurendamise otsusega ei ole ette nähtud teisiti.
Osanike osade omandamise eesõiguse võib välistada osanike otsusega, mille poolt on antud vähemalt 3/4 osanike koosolekul esindatud häältest või käesoleva seadustiku § 174 lõikes 2 nimetatud juhul vähemalt 3/4 osanike häältest, kui põhikirjas ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Kui osanik ei soovi kasutada käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud õigust, on uute osade omandamise õigus teistel osanikel.
Kui osanikud ei soovi kasutada käesoleva §-i 1. ja 2. lõikes nimetatud õigust, võivad uued osad omandada kolmandad isikud.
Osakapitali suurendamisel kohaldatakse käesoleva seadustiku §-des 140-143, § 144 2. lõikes ning § 520 2., 3., 5. ja 6. lõikes sätestatut, kui käesolevast jaost ei tulene teisiti.
Osakapitali suurendamisel võib uute osade või osade suurendatavate osade eest tasumisel osanike otsusel tasaarvestada osaniku või osa omandava isiku nõude osaühingu vastu, kui see ei kahjusta osaühingu ega tema võlausaldajate huve.
Nõuet tuleb hinnata nagu mitterahalist sissemakset.
Osaühing võib suurendada osakapitali osaühingu omakapitali arvel sissemakseid tegemata (fondiemissioon).
Fondiemissiooni võivad osanikud otsustada pärast aastabilansi kinnitamist.
Kui fondiemissioon otsustatakse pärast seitsme kuu möödumist ajast, mille seisuga aastabilanss koostati, tuleb koostada ja osanike poolt kinnitada vahebilanss majandusaasta aruande koostamiseks ja kinnitamiseks ettenähtud korras.
Fondiemissiooni korral suurendatakse osaniku osa võrdeliselt tema osa nimiväärtusega.
Fondiemissiooni korral suurendatakse ka osaühingule kuuluvaid oma osasid.
Kui osakapital on täielikult sisse makstud või fondiemissioon on läbi viidud, esitab juhatus äriregistrile avalduse osakapitali suurendamise äriregistrisse kandmiseks.
Kui mitterahaliseks sissemakseks on kinnisasi, peab avaldusele lisama väljavõtte kinnistusraamatust.
Juhatus peab esitama avalduse osakapitali suurendamise äriregistrisse kandmiseks kuue kuu jooksul osakapitali suurendamise otsuse vastuvõtmisest.
Osakapital loetakse suurendatuks ja uuest või suurendatavast osast tulenevad õigused tekkinuks alates kande tegemisest äriregistrisse.
Osakapitali vähendamise otsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt 2/3 koosolekul osalenud osanike häältest või käesoleva seadustiku § 174 2. lõikes nimetatud juhul vähemalt 2/3 osanike häältest, kui põhikirjas ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Kui osakapitali vähendamise käigus soovitakse osade nimiväärtust vähendada või osasid tühistada teisiti kui võrdeliselt kõigist osadest, on vastav otsus vastu võetud, kui lisaks käesoleva §-i 1. lõikes sätestatule hääletavad otsuse poolt osanikud, kelle osad teistega ebavõrdeliselt suuremas osas tühistatakse või osade nimiväärtust vähendatakse.
Kui osakapitali vähendamise tõttu tuleb muuta põhikirja, peab põhikirja muutmise otsustama enne osakapitali vähendamist, välja arvatud, kui osakapitali vähendatakse käesoleva seadustiku § 198 2. lõikes nimetatud juhul.
Osade uus nimiväärtus.
Osakapitali ei või vähendada alla käesoleva seadustiku §-is 136 nimetatud osakapitali suuruse või muu seaduses sätestatud minimaalse osakapitali suuruse.
Käesoleva §-i 1. lõikes ja käesoleva seadustiku §-is 199 sätestatut ei kohaldata, kui osakapitali vähendamisega samaaegselt otsustatakse osakapitali suurendamine vähemalt kuni käesoleva seadustiku §-is 136 nimetatud osakapitali suuruseni.
Osade eest, mis lastakse välja sellistel asjaoludel, võib tasuda ainult rahaga.
Juhatus saadab 15 päeva jooksul osakapitali vähendamise otsuse vastuvõtmisest kirjaliku teate osakapitali uue suuruse kohta osaühingule teada olevatele võlausaldajatele, kellel olid nõuded osaühingu vastu enne osakapitali vähendamise otsuse vastuvõtmist.
Osakapitali vähendamise otsuse kohta peab juhatus avaldama ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded kaks teadet vähemalt 15-päevase vahega.
Osaühing peab tagama võlausaldajate nõuded, kui need on esitatud kahe kuu jooksul viimase teate avaldamisest.
Osakapitali vähendamisel võib teha osanikele väljamakseid, kui see on ette nähtud osakapitali vähendamise otsusega ja seda tehakse mitte enne kolme kuu möödumist osakapitali vähendamise äriregistrisse kandmisest ning tingimusel, et võlausaldajate tähtaegselt esitatud nõuded on tagatud või rahuldatud.
Osakapitali vähendamise äriregistrisse kandmise avalduse esitab juhatus mitte varem kui kolme kuu möödudes teise osakapitali vähendamise teate avaldamisest.
Avalduses peavad juhatuse liikmed kinnitama, et oma nõuded tähtaegselt esitanud ja vähendamise vastu vaielnud võlausaldajate nõuded on tagatud või rahuldatud.
Osakapital loetakse vähendatuks kande tegemisel äriregistrisse.
Teistel seaduses või põhikirjas ettenähtud alustel.
Lõpetamisotsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt 2/3 koosolekul osalenud osanike häältest või käesoleva seadustiku § 174 2. lõikes nimetatud juhtudel vähemalt 2/3 osanike häältest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Juhatus peab esitama osanikele eelmise majandusaasta aruande ja ülevaate osaühingu käesoleva aasta majandustegevusest.
Majandustegevuse ülevaates peab näitama, millise tähtaja jooksul saab osaühing rahuldada võlausaldajate nõuded.
Osaühingu sundlõpetamise nõude võib esitada juhatus, nõukogu, juhatuse liige, osanik, samuti teised seaduses nimetatud isikud.
Enne osaühingu sundlõpetamise otsuse tegemist võib kohus määrata tähtaja sundlõpetamise aluseks olevate asjaolude kõrvaldamiseks.
Osaühingu lõpetamisotsuse kandmiseks äriregistrisse esitab juhatus avalduse.
Avaldusele lisatakse osanike otsus ja osanike koosoleku protokoll või käesoleva seadustiku §-is 173 sätestatud juhtudel hääletamisprotokoll.
Kui osaühing lõpetatakse kohtuotsuse alusel, saadab kohus otsuse äriregistrile kande tegemiseks.
Osaühingu lõpetamisel toimub selle likvideerimine (likvideerimismenetlus), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Osaühingu likvideerijateks on juhatuse liikmed, kui põhikirjas, osanike otsusega või kohtuotsusega ei ole ette nähtud teisiti.
Vähemalt üks likvideerija peab olema isik, kelle elukoht on Eestis.
Kohus määrab likvideerijad sundlõpetamise korral, samuti juhul, kui seda nõuavad osanikud, kelle osad esindavad vähemalt 1/10 osakapitalist.
Kohus määrab ka likvideerijate tasustamise korra ja tasu suuruse.
Osanike määratud likvideerija võivad osanikud igal ajal otsusega tagasi kutsuda.
Osaniku või muu huvitatud isiku nõudel võib kohus likvideerija mõjuval põhjusel tagasi kutsuda.
Likvideerijate kandmiseks äriregistrisse esitab juhatus avalduse.
Kui likvideerija nimetatakse kohtuotsusega, saadab kohus otsuse äriregistrile kande tegemiseks.
Likvideerijatel on juhatuse ja nõukogu õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus likvideerimise eesmärgiga.
Likvideerijad lõpetavad osaühingu tegevuse, nõuavad sisse võlad, müüvad vara ja rahuldavad võlausaldajate nõuded.
Likvideerijad võivad teha ainult neid tehinguid, mis on vajalikud osaühingu likvideerimiseks.
Kolmandate isikute suhtes on likvideerijate esindusõigus piiramatu.
Kui osaühingul on mitu likvideerijat, on neil õigus esineda osaühingu nimel ainult ühiselt.
Likvideerimismenetluses peab osaühingu ärinimele lisama märkuse „likvideerimisel“.
Kui likvideeritava osaühingu varast ei jätku võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamiseks, peavad likvideerijad esitama pankrotiavalduse.
Likvideerimise alustamisel koostavad likvideerijad bilansi.
Likvideerijad avaldavad viivitamatult teate osaühingu likvideerimismenetlusest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Teada olevatele võlausaldajatele peavad likvideerijad saatma likvideerimisteate.
Likvideerimisteates tuleb märkida, et võlausaldajad esitaksid oma nõuded nelja kuu jooksul teate avaldamisest.
Võlausaldajad peavad teatama likvideerijatele nelja kuu jooksul teate avaldamisest kõigist oma nõuetest osaühingu vastu.
Teates märgitakse nõude sisu, alus ja suurus ning sellele lisatakse nõuet tõendavad dokumendid.
Kui võlausaldaja nõude täitmise tähtpäev ei ole saabunud ja võlausaldaja ei võta täitmist vastu, deponeeritakse temale kuuluv raha.
Pärast kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamist ja raha deponeerimist koostavad likvideerijad lõppbilansi ja likvideerimisel järelejäänud vara jaotusplaani.
Lõppbilanssi ja vara jaotusplaani peab kontrollima audiitor, kui osaühingu majandusaasta aruandele on audiitorkontroll ette nähtud.
Likvideerijad peavad lõppbilansi ja vara jaotusplaani esitama osaühingu asukohas tutvumiseks kõigile osanikele ja sellest osanikele teatama.
Kui bilansi või vara jaotusplaani koostamisel ei ole järgitud seaduse või põhikirja sätteid või osanike otsuseid, võib kohus kahe kuu jooksul bilansi ja vara jaotusplaani osanikele tutvumiseks esitamisest huvitatud isiku avalduse alusel otsustada uue bilansi või vara jaotusplaani koostamise või täiendava likvideerimise.
Pärast võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamist ja raha deponeerimist allesjäänud vara jaotatakse osanike vahel likvideerijate poolt koostatud vara jaotusplaani kohaselt vastavalt nende osade nimiväärtustele, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Vara võib välja jagada kuue kuu möödumisel likvideerimisteate avaldamisest ja kahe kuu möödumisel lõppbilansi ja vara jaotusplaani osanikele tutvumiseks esitamisest, kui bilanssi ega vara jaotusplaani ei ole kohtus vaidlustatud või on hagi tagasi lükatud.
Kohus võib lubada teha osanikele väljamakseid enne kuue kuu möödumist likvideerimisteate avaldamisest, kui sellega ei kahjustata võlausaldajate huve.
Väljamaksed tehakse rahas, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Likvideerijad ei pea vara müüma, kui see ei ole vajalik võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning kui osanikud annavad selleks nõusoleku.
Kui osaühingu lõpetamine on põhikirjaga ette nähtud või osanike poolt otsustatud, võivad osanikud kuni vara jagamise alustamiseni osanike vahel otsustada osaühingu tegevuse jätkamise või osaühingu ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise.
Tegevuse jätkamise otsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt 2/3 koosolekul osalenud osanike häältest või käesoleva seadustiku § 174 2. lõikes nimetatud juhtudel vähemalt 2/3 osanike häältest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Kui otsustatakse tegevuse jätkamine, tuleb sama otsusega määrata uus juhatus ja nõukogu ning vähendada osakapitali järelejäänud vara maksumuseni.
Kui vara on vähenenud alla käesoleva seadustiku §-is 136 nimetatud osakapitali suurust, tuleb lisaks otsustada osakapitali suurendamine.
Likvideerijad peavad esitama avalduse tegevuse jätkamisest äriregistrisse kandmiseks.
Pärast likvideerimise lõpetamist, kuid mitte varem kui kuue kuu möödumisel likvideerimisteate avaldamisest ja kolme kuu möödumisel lõppbilansi ja vara jaotusplaani osanikele tutvumiseks esitamisest esitavad likvideerijad avalduse osaühingu kustutamiseks äriregistrist.
Avaldusele lisatakse lõppbilanss ja vara jaotusplaan.
Avalduses peavad likvideerijad kinnitama, et lõppbilanssi ega vara jaotusplaani kohtus vaidlustatud ei ole või on hagi tagasi lükatud ning et osaühingu võlausaldajate nõuded on rahuldatud või selleks vajalik vara deponeeritud.
Kui pärast osaühingu äriregistrist kustutamist selgub, et on vajalikud täiendavad likvideerimisabinõud, ennistab kohus huvitatud isiku nõudel vanade likvideerijate õigused või määrab uued likvideerijad.
Osaühingu dokumendid annavad likvideerijad hoiule ühele likvideerijale või arhiivile.
Osaühing on vastutav oma tegevuse tulemusena loodud või saadud dokumentide säilimise eest seadusega ettenähtud tähtaja jooksul.
Osaühingu likvideerimisel võib tema säilitamisele kuuluvad dokumendid kokkuleppel arhiiviga üle anda arhiivi.
Likvideerijad vastutavad tekitatud kahju eest samamoodi nagu juhatuse liikmed.
Aktsiaselts on äriühing, millel on aktsiateks jaotatud aktsiakapital.
Aktsionär ei vastuta isiklikult aktsiaseltsi kohustuste eest.
Aktsiaselts vastutab oma kohustuste täitmise eest oma varaga.
Aktsiakapital peab olema vähemalt 400 000 krooni.
Aktsia väikseim nimiväärtus on 10 krooni.
Kui aktsia nimiväärtus on suurem kui 10 krooni, peab see olema 10 krooni täiskordne.
Väiksema kui 10-kroonise nimiväärtusega aktsia on tühine.
Sellise aktsia väljalaskmisest tekkinud kahju eest vastutavad selle väljalaskjad solidaarselt.
Aktsia väljalaskehind ei või olla väiksem aktsia nimiväärtusest.
Aktsia väljalaskehind võib olla suurem selle nimiväärtusest (ülekurss).
Ülekurssi võib kasutada aktsiaseltsi kahjumi katmiseks, kui seda ei ole võimalik katta eelmiste perioodide jaotamata kasumi ja põhikirjas ettenähtud reservkapitali arvelt, ja aktsiakapitali suurendamiseks fondiemissiooni teel.
Aktsia väljalaskmisel peab märkija tasuma selle väljalaskehinna täielikult.
Aktsia annab aktsionärile õiguse osaleda aktsionäride üldkoosolekul ning kasumi ja aktsiaseltsi lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel, samuti muud seaduses sätestatud ja põhikirjaga ettenähtud õigused.
Nimelisest aktsiast tulenevad õigused kuuluvad isikule, kes on aktsionärina kantud aktsiaraamatusse.
Nimeline aktsia on vabalt võõrandatav.
Aktsiate võõrandamisel kolmandatele isikutele võib põhikirjaga ette näha teiste aktsionäride ostueesõiguse, mille kasutamise tähtaeg ei või olla pikem kui kaks kuud võõrandamise lepingu esitamisest.
Müügilepingu sõlmimisest teatab müüja aktsiaseltsi juhatusele, kes teatab sellest viivitamatult teistele aktsionäridele.
Muus osas kohaldatakse ostueesõigusele ja selle teostamisele asjaõigusseaduses ostueesõiguse kohta sätestatut.
Omandajal on õigus nõuda enda kandmist aktsionärina aktsiaraamatusse.
Aktsiaseltsi suhtes loetakse aktsia üleläinuks omandaja kandmisest aktsiaraamatusse.
Esitajaaktsia on vabalt võõrandatav.
Esitajaaktsia võõrandatakse aktsiatähe üleandmisega.
Aktsionäri surma korral läheb aktsia üle tema pärijale.
Nimelist aktsiat võib pantida või koormata kasutusvaldusega, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Aktsia koormamise tehing tehakse kirjalikult.
Aktsia koormamine kasutusvaldusega annab kasutusvaldajale üksnes õiguse osaleda aktsionäri asemel kasumi ja seltsi lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel.
Aktsia pantimisel teostab aktsiast tulenevaid õigusi pantija.
Kas ja milliste aktsiate kohta on välja antud aktsiatähed, samuti nende number ja väljaandmise aeg.
Aktsiaraamatus sisalduvad andmed määratakse Eesti väärtpaberite keskregistri pidamist reguleerivate õigusaktidega.
Aktsiaraamatuga on õigus tutvuda aktsionäril, juhatuse ja nõukogu liikmel ning pädeval riigiasutusel, samuti teistel isikutel, kellel on selleks õigustatud huvi.
Käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud isikutel on õigus saada aktsiaraamatu või selle osa ärakirja.
Aktsiatest võivad tuleneda erinevad õigused seaduses sätestatud juhtudel.
Ühesuguste õigustega aktsiad moodustavad aktsiate ühe liigi.
Aktsia liigiga seotud õigusi võib muuta üldkoosoleku otsusega, mille poolt on antud vähemalt 4/5 kõigist häältest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Otsuse poolt peab hääletama vähemalt 9/10 aktsionäridest, kelle aktsiate liigiga seotud õigusi muudetakse.
Aktsiate liigiga seotud õiguste muutmisest teatab juhatus viivitamatult kirjalikult kõigile nimeliste aktsiate omanikele.
Esitajaaktsiate õiguste muutmisel tuleb vastav teade avaldada käesoleva seadustiku §-is 288 nimetatud väljaandes.
Iga aktsia annab eraldi hääleõiguse, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Võrdse nimiväärtusega aktsiad annavad võrdse häältearvu.
Kui aktsiaseltsil on erineva nimiväärtusega aktsiaid, peab nende poolt antavate häälte arvu erinevus vastama nimiväärtuse erinevusele.
Aktsiaselts võib välja lasta hääleõiguseta aktsiaid, mis annavad eesõiguse dividendi saamisel ja aktsiaseltsi lõpetamisel alles jääva vara jaotamisel (eelisaktsia).
Eelisaktsiate nimiväärtuste summa ei või olla suurem kui 1/3 aktsiakapitalist.
Põhikirjaga võib ette näha, et eelisaktsia annab hääleõiguse teatud otsuste vastuvõtmisel (piiratud hääleõigus).
Otsuse tegemiseks, millega tühistatakse või muudetakse eelisaktsiate eesõigus või tühistatakse eelisaktsiad, on vaja kõigi eelisaktsiate omanike nõusolekut.
Eesõiguse tühistamisel omandavad eelisaktsiate omanikud hääleõiguse.
Eelisaktsia omanikule makstakse dividend välja enne dividendi väljamaksmist teistele aktsionäridele.
Dividend määratakse põhikirjas protsendina aktsia nimiväärtusest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Eelisaktsia omanikule võib maksta suuremat dividendi, kui on ette nähtud põhikirjas.
Kui aktsiaseltsil ei ole jaotatavat kasumit või sellest ei piisa, võib eelisaktsia omanikele dividendi täielikult või osaliselt maksmata jätta.
Maksmata osa liidetakse järgmisel aastal makstava dividendiga, arvestades sellele juurde intressi seaduses sätestatud suuruses.
Kui eelisaktsia omanikule ei ole kahe majandusaasta jooksul dividendi täielikult välja makstud, omandab eelisaktsia omanik hääleõiguse vastavalt aktsia nimiväärtusele.
Eelisaktsiatest tulenevad hääled arvatakse üldkoosoleku kvoorumi hulka.
Eelisaktsia omanik kaotab hääleõiguse selle majandusaasta viimasel päeval, mille jooksul dividend täielikult välja maksti.
Hääleõiguse omandamine ei vabasta aktsiaseltsi kohustusest maksta välja eelmiste aastate dividend ja seaduses sätestatud intress ega tühista eelisaktsia omaniku eesõigust dividendi saamisel ja likvideerimisel alles jääva vara jaotamisel.
Kui see on ette nähtud põhikirjas, võib aktsiaselts üldkoosoleku otsusel lasta välja võlakirju, mille omanikul on õigus vahetada võlakiri aktsia vastu (vahetusvõlakiri).
Vahetusvõlakiri võib olla nimeline.
Vahetusvõlakirju võib lasta välja pärast aktsiaseltsi kandmist äriregistrisse.
Vahetusvõlakirja eest tuleb tasuda rahas vähemalt selle nimiväärtus.
Võlakirja vastu väljalastavate aktsiate nimiväärtus võib olla võlakirja nimiväärtusest suurem üksnes juhul, kui nimiväärtuste vahe tasutakse rahas.
Vahetusvõlakirjade nimiväärtuste summa ei või olla suurem kui 1/3 aktsiakapitalist.
Aktsiaseltsi võib asutada üks või mitu isikut.
Aktsiaseltsi asutamiseks sõlmivad asutajad asutamislepingu.
Asutamislepingu sõlmimisega kinnitavad asutajad asutamislepingu lisana ka aktsiaseltsi põhikirja.
Asutamisleping ja sellega kinnitatud põhikiri peab olema notariaalselt tõestatud ja sellele kirjutavad alla kõik asutajad.
Asutaja esindaja võib asutamislepingule alla kirjutada, kui talle selleks antud volikiri on notariaalselt tõestatud.
Põhikirja muutmine pärast äriregistrisse kandmist toimub käesoleva seadustiku §-is 300 sätestatud korras ega nõua asutamislepingu muutmist.
Kui aktsiaseltsil on üks asutaja, asendab asutamislepingut asutaja poolt allakirjutatud notariaalselt tõestatud asutamisotsus.
Äriregistrisse kandmise järel muudetud põhikirjale kirjutab alla vähemalt üks juhatuse liige või kui juhatuse liikmed on õigustatud aktsiaseltsi esindama ainult ühiselt, siis kõik ühiselt seltsi esindama õigustatud juhatuse liikmed.
Asutajad ei või võtta endale mingeid õigusi, mis ei tulene aktsiatest.
Aktsia eest tasutakse rahas, kui põhikirjas ei ole ette nähtud mitterahalise sissemaksega tasumist.
Aktsionärid peavad tasuma aktsiate eest täielikult enne aktsiaseltsi äriregistrisse kandmise avalduse esitamist, kui asutamislepinguga ei ole ette nähtud varasemat tähtpäeva.
Tasumisega viivitamisel kohaldatakse käesoleva seadustiku §-is 275 sätestatut.
Aktsia eest tasutavat summat ei või tasaarvestada töötasu, honorari ega teiste sarnaste väljamaksetega asutatavast aktsiaseltsist ega muude nõuetega asutatava aktsiaseltsi vastu.
Asutajad avavad asutamisel oleva aktsiaseltsi nimele pangaarve, kuhu tasutakse rahalised sissemaksed.
Mitterahaliseks sissemakseks võib olla mis tahes rahaliselt hinnatav ja aktsiaseltsile üleantav asi või varaline õigus, millele on võimalik sissenõuet pöörata.
Mitterahaliseks sissemakseks ei või olla aktsiaseltsile osutatav teenus ega tehtav töö ega ka asutajate tegevus aktsiaseltsi asutamisel.
Aktsionär peab teatama kolmandate isikute õigustest mitterahalisele sissemaksele.
Kui aktsionär jätab täitmata käesoleva §-i 3. lõikes nimetatud kohustuse, peab ta tasuma aktsia eest rahas selles ulatuses, mille võrra kolmandate isikute õigused sissemakse väärtust vähendavad.
Audiitor kontrollib mitterahalise sissemakse väärtuse hindamist ja esitab arvamuse selle kohta, kas sissemakse vastab käesoleva seadustiku §-is 248 nimetatud nõuetele.
Aktsiaseltsi äriregistrisse kandmiseks esitab juhatus avalduse, milles näidatakse käesoleva seadustiku §-is 251 nimetatud andmed ja sellele kirjutavad alla kõik juhatuse liikmed.
Mitterahalise sissemakse üleandmist aktsiaseltsile tõendavad juhatuse liikmed oma allkirjadega.
Kui juhatuse liikmed on õigustatud aktsiaseltsi esindama ainult ühiselt, peavad avaldusele alla kirjutama kõik aktsiaseltsi ühiselt esindama õigustatud juhatuse liikmed.
Juhatus on kohustatud esitama avalduse äriregistrisse kandmiseks kuue kuu jooksul, arvates asutamislepingu sõlmimisest.
Kui juhatus esitas äriregistrile ebaõigeid andmeid, vastutavad avaldusele alla kirjutanud juhatuse liikmed sellega tekitatud kahju eest solidaarselt.
Enne aktsiaseltsi äriregistrisse kandmist asutatava aktsiaseltsi nimel tehtud tehingutest tulenevate kohustuste täitmise eest vastutavad tehingu teinud isikud solidaarselt.
Käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud kohustused lähevad üle aktsiaseltsile aktsiaseltsi registrisse kandmisest, kui tehingu teinud isikul oli õigus tehingut teha.
Kui isikul ei olnud õigust tehingut teha, lähevad tehingust tulenevad kohustused üle aktsiaseltsile, kui üldkoosolek kiidab selle tehingu heaks.
Kui aktsiaseltsi varast ei jätku aktsiaseltsi võlausaldaja nõude rahuldamiseks, vastutavad asutajad aktsiaseltsi võlausaldaja ees isiklikult ja solidaarselt aktsiaseltsi kohustuste täitmise eest ulatuses, milles aktsiaseltsi vara vähenes enne aktsiaseltsi äriregistrisse kandmist aktsiaseltsile võetud kohustuste tõttu.
Nimetatud nõude aegumistähtaeg on viis aastat aktsiaseltsi äriregistrisse kandmisest.
Asutajad vastutavad nende poolt aktsiaseltsile süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt.
Kahe aasta jooksul aktsiaseltsi äriregistrisse kandmisest võib aktsiaselts aktsionärilt või temaga samaväärset majanduslikku huvi omavalt isikult lepingu alusel omandada vara, mille väärtus ületab 1/10 aktsiakapitalist, ainult üldkoosoleku otsusel.
Vara tuleb hinnata käesoleva seadustiku §-is 249 sätestatud korras.
Aktsiaseltsi asutamisele aktsiate märkimisega kohaldatakse käesoleva seadustiku §-ides 242-255 sätestatut, kui järgnevatest sätetest ei tulene teisiti.
Aktsiate märkimise aeg ja koht.
Pärast asutamislepingu sõlmimist koostavad asutajad põhikirja projekti.
Asutamisele aktsiate märkimisega ei kohaldata käesoleva seadustiku § 243 3. lõikes sätestatut.
Aktsia märkimisega saab märkija õiguse saada aktsia ja võtab endale kohustuse selle eest tasuda.
Nimeliselt kindlaksmääratud isikutele või avalikkusele (aktsiate avalik märkimine) saadetakse märkimisele kutsumise teade.
Aktsiate avaliku märkimise kord sätestatakse seadusega.
Märkimisteates näidatakse kõik asutamislepingu andmed ja koht, kus saab tutvuda asutamislepinguga, põhikirja projektiga ning asutajate sõlmitud lepingutega.
Pärast märkimisele kutsumist ei või märkimistingimusi muuta, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Aktsia märgitakse kandega märkimisnimekirja.
Kui aktsiate eest tasutakse mitterahalise sissemaksega, tuleb kandes näidata ka mitterahalise sissemakse ese ja selle väärtus, samuti audiitori arvamus mitterahalise sissemakse hindamise kohta.
Kandele kirjutab märkija alla.
Kui aktsiaid on märgitud kogu aktsiakapitali ulatuses, võivad asutajad märkimise lõpetada enne asutamislepingus ette nähtud tähtaja möödumist.
Kui ilmneb, et aktsiaid on märgitud üle kavandatava aktsiakapitali suuruse, otsustavad asutajad liigmärkimise heakskiitmise või tühistamise.
Liigmärkimise tühistamisel peavad asutajad liigselt aktsiaid märkinud märkijate poolt tasutu viivitamatult tagastama.
Tasutu tagastamise eest vastutavad asutajad solidaarselt.
Aktsiate märkimine loetakse ebaõnnestunuks, kui asutamislepingus näidatud tähtaja jooksul ei ole kavandatud aktsiakapitali ulatuses aktsiaid märgitud, välja arvatud juhul, kui asutajad ise märgivad märkimata aktsiad pärast märkimistähtaja möödumist.
Märkimise ebaõnnestumisel aktsiaseltsi ei asutata.
Asutajad peavad märkijate poolt tasutu viivitamatult tagastama.
Kohus võib huvitatud isiku nõudel tunnistada märkimise kehtetuks, kui aktsia on märgitud vastuolus asutamislepingus või märkimisteates nimetatud märkimistingimustega ja nõue on esitatud enne aktsiaseltsi kandmist äriregistrisse.
Märkimistõendile kirjutab alla vähemalt üks asutaja.
Märkimistõendile kantakse ka kõik märkija poolt tehtud hilisemad sissemaksed.
Asutajad on kohustatud märkija nõudmisel välja andma märkimistõendi.
Märkija võib märkimisest tulenevad õigused ja kohustused üle anda.
Üleandmine toimub märkimistõendi üleandmise ja sellele pealdise tegemisega.
Kui aktsia eest ei ole täielikult tasutud, vastutab märkija tasumise eest omandajaga solidaarselt.
Märkimistõendi üleandmisele kohaldatakse nimelise aktsia võõrandamise sätteid.
Aktsiaseltsi asutamisel avaliku märkimisega peavad asutajad märkima aktsiaid vähemalt 1/4 ulatuses aktsiakapitalist.
Asutajad ei või käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud ulatuses aktsiaid võõrandada enne kahe aasta möödumist aktsiaseltsi äriregistrisse kandmisest.
Asutajad kutsuvad aktsiaseltsi asutamiskoosoleku kokku asutamislepinguga ettenähtud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kuue kuu jooksul asutamislepingu sõlmimisest ja hiljemalt ühe kuu jooksul aktsiate märkimise lõppemisest.
Kui asutajad ei kutsu asutamiskoosolekut käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud tähtaja jooksul kokku, on märkijatel õigus saada tasutu tagasi täies ulatuses.
Tagastamise eest vastutavad asutajad solidaarselt.
Asutamiskoosolekust on õigus osa võtta kõigil märkijatel, kes on täitnud seadusest ja asutamislepingust tulenevad kohustused.
Asutamiskoosolekul võib märkijat esindada isik, kellele on antud notariaalselt tõestatud volikiri.
Asutamiskoosolek võib vastu võtta otsuseid, kui sellel osalevad märkijad, kes esindavad vähemalt 2/3 märgitud aktsiakapitalist.
Kui märkijal ei ole õigust asutamiskoosolekul osaleda (§ 267 lg. 3), ei võeta tema poolt märgitud aktsiaid esindatuse määramisel arvesse.
Asutamiskoosolekul koostatakse sellel osalevate märkijate nimekiri, milles tuleb näidata märkija nimi ja elu- või asukoht, tema märgitud aktsiate arv, nimiväärtus ja aktsiatega seotud häälte arv.
Nimekirjale kirjutavad alla koosoleku juhataja ja protokollija.
Asutamiskoosolekul on märkijal hääli vastavalt tema märgitud aktsiatele.
Aktsiaseltsi asutamise ja põhikirja vastuvõtmise otsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt 2/3 koosolekul esindatud häältest.
Muu otsus on vastu võetud, kui selle poolt antakse vähemalt pooled koosolekul esindatud häältest.
Sama häälteenamusega võib asutamiskoosolek mõne küsimuse otsustamiseks kehtestada suurema häälteenamuse või kõigi koosolekul osalevate märkijate ühehäälsuse nõude.
Asutamiskoosolek võib asutamislepingu sätetest kõrvale kalduda üksnes kõigi märkijate nõusolekul.
Asutamiskoosolek protokollitakse.
Asutamiskoosoleku protokollile lisatakse käesoleva seadustiku § 268 3. lõikes nimetatud märkijate nimekiri.
Lisaks käesoleva seadustiku § 250 1. lõikes nimetatud dokumentidele tuleb aktsiaseltsi äriregistrisse kandmise avaldusele lisada asutamiskoosoleku protokoll.
Juhatus peab esitama avalduse aktsiaseltsi kandmiseks äriregistrisse kahe kuu jooksul põhikirja vastuvõtmisest.
Aktsionäre tuleb võrdsetel asjaoludel kohelda võrdselt.
Aktsionäri ei või kohustada tegema sissemakseid, mis ületavad aktsia nimiväärtust ja ülekurssi.
Aktsionärile ei või tagastada tema poolt tehtud sissemakset ega maksta sissemakselt intressi.
Sissemakse tagastamiseks ei loeta ostuhinna tasumist aktsiaseltsi poolt oma aktsiate tagasiostmisel.
Põhikirjaga võib ette näha, et aktsionär, kes ei tasu oma aktsia eest õigeaegselt, on kohustatud maksma viivist põhikirjas ette nähtud määral.
Juhatus saadab maksega viivitavale aktsionärile teate nõudega tasuda makse kirjas näidatud tähtaja jooksul, märkides, et makse tasumata jätmisel kaotab aktsionär oma aktsia.
Tasumise tähtaeg peab olema vähemalt viisteist päeva teate saatmisest.
Kui aktsionär ei tasu puudu olevat summat teates nimetatud tähtaja jooksul, kaotab ta oma aktsia.
Aktsionäri poolt tasutud summa, mis ei ületa 1/5 aktsia nimiväärtusest, kantakse reservkapitali, ülejäänud summa tagastatakse aktsionärile.
Aktsiaselts võib teha aktsionäridele väljamakseid ainult puhaskasumist või eelmiste majandusaastate jaotamata kasumist, millest on maha arvatud eelmiste aastate katmata kahjum, vastavalt seadusele.
Aktsionärile makstakse osa kasumist (dividend) vastavalt tema aktsiate nimiväärtusele.
Põhikirjaga võib ette näha, et eri liiki aktsiatest tulenevad erinevad õigused kasumi jaotamisel.
Dividendi võib maksta üks kord aastas kinnitatud majandusaasta aruande alusel.
Dividendi maksmise kord nähakse ette põhikirjas või üldkoosoleku otsusega.
Dividendi suuruse kinnitab üldkoosolek.
Nõukoguga kooskõlastatud ettepaneku esitab juhatus.
Aktsionäridele ei tohi teha väljamakseid, kui aktsiaseltsi viimase majandusaasta lõppemisel kinnitatud majandusaasta aruandest ilmnev aktsiaseltsi netovara on väiksem või jääks väiksemaks aktsiakapitali ja reservide kogusummast, mille väljamaksmine aktsionäridele ei ole lubatud seadusest või põhikirjast tulenevalt.
Aktsionäril on õigus nõuda üldkoosoleku otsusega ettenähtud dividendi väljamaksmist.
Dividend makstakse välja rahas.
Aktsionäri nõusolekul võib dividendi maksta ka muu varaga.
Kui aktsionärile on makstud suurem dividend, kui tal oli õigus saada, peab ta selle tagastama, kui ta dividendi saades teadis või pidi teadma, et see on talle alusetult välja makstud.
Aktsionär peab talle kui aktsionärile ebaseaduslikult tehtud muu väljamakse tagastama viivitamata pärast väljamakse tegemise ebaseaduslikkusest teada saamist.
Kui ebaseaduslik väljamakse tehti juhatuse liikmete süül, vastutavad väljamakse tegemise otsustanud juhatuse liikmed väljamakse tagastamise eest solidaarselt väljamakse saanud aktsionäriga.
Isikule aktsiaseltsi aktsiate omandamiseks.
Oma juhatuse ega nõukogu liikmetele ega prokuristile.
Aktsiaselts ei või ka tagada käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud isikute poolt võetavat laenu.
Aktsiaselts ega kolmas isik tema arvel ei või märkida oma aktsiaid.
Tütarettevõtja ei või märkida emaettevõtja aktsiaid.
Aktsiaselts ei või ise ega kolmanda isiku kaudu, kes tegutseb oma nimel, kuid seltsi arvel omandada ega tagatiseks võtta oma aktsiaid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Aktsia eest tasutakse varast, mis ületab aktsiakapitali, reservkapitali ja ülekurssi.
Aktsiaselts võib aktsiaid omandada nõukogu otsusel üldkoosoleku otsuseta, kui aktsiate omandamine on vajalik aktsiaseltsile olulise kahju ärahoidmiseks.
Järgmisel aktsionäride üldkoosolekul tuleb aktsionäridele teatada aktsiate omandamise asjaoludest ja üksikasjadest.
Aktsiaselts võib oma aktsiaid omandada käesoleva §-i 2. lõikes sätestatud piiranguteta, kui aktsiad omandatakse pärimisega.
Aktsiaseltsi oma aktsiad ei anna aktsiaseltsile mingeid aktsionäriõigusi.
Aktsiaselts peab võõrandama oma aktsiad või lõpetama oma aktsia tagatiseks võtmise ühe aasta jooksul omandamisest või tagatiseks võtmisest.
Kui aktsiaselts on omandanud või tagatiseks võtnud oma aktsiaid käesoleva seadustiku § 283 3. ja 4. lõike alusel ja nende nimiväärtuste summa ületab 1/10 aktsiakapitalist, tuleb 1/10 ületavad aktsiad võõrandada või nende tagatiseks võtmine lõpetada kuue kuu jooksul omandamisest.
Kui aktsiaselts on omandanud või tagatiseks võtnud oma aktsiaid seadusevastaselt, peab need võõrandama või tagatiseks võtmise lõpetama kolme kuu jooksul omandamisest või tagatiseks võtmisest.
Kui aktsiaid ei võõrandata või tagatiseks võtmist ei lõpetata käesoleva §-i 1., 2. ja 3. lõikes nimetatud tähtaja jooksul, peab need tühistama ja aktsiakapitali vastavalt vähendama.
Tütarettevõtja võib omandada või tagatiseks võtta emaettevõtja aktsiaid samadel tingimustel kui oma osasid või aktsiaid.
Kui tütarettevõtja omandab või võtab tagatiseks emaettevõtja aktsiaid, loetakse, et need osad või aktsiad on käesoleva seaduse tähenduses omandanud või tagatiseks võtnud emaettevõtja.
Aktsia võib kuuluda mitmele isikule ühiselt.
Aktsiast tulenevate kohustuste täitmise eest vastutavad isikud solidaarselt.
Kui nimeline aktsia kuulub mitmele isikule ühiselt, võivad need isikud nõuda kõigi nimede kandmist aktsiatähele ja aktsiaraamatusse.
Aktsionäriõiguste teostamiseks peavad isikud nimetama oma ühise esindaja.
Aktsionäril on õigus üldkoosolekul saada juhatuselt teavet aktsiaseltsi tegevuse kohta.
Juhatus võib keelduda teabe andmisest, kui on alust eeldada, et see võib tekitada olulist kahju aktsiaseltsi huvidele.
Kui aktsiaseltsil on esitajaaktsiaid, tuleb kõik aktsiaseltsi teated aktsionäridele avaldada põhikirjas nimetatud ajalehes.
Aktsionär vastutab aktsionärina aktsiaseltsile, teisele aktsionärile või kolmandale isikule tahtlikult või raske hooletuse tõttu tekitatud kahju eest.
Aktsionär ei vastuta tekitatud kahju eest, kui ta ei ole võtnud osa kahju tekitamise aluseks olnud üldkoosoleku otsuse vastuvõtmisest või kui ta hääletas otsuse vastu.
Kui aktsiaseltsi kõik aktsiad kuuluvad ühele aktsionärile või kui ühe aktsionäri kõrval kuuluvad selle aktsiaseltsi aktsiad ainult aktsiaseltsile endale, peab juhatus viivitamatult esitama äriregistri pidajale sellekohase kirjaliku teadaande.
Teadaandes tuleb ära näidata ainuaktsionäri nimi, aadress ja isiku- või registrikood.
Käesoleva paragrahvi esimeses lõikes sätestatud teatamiskohustuse rikkumisel vastutavad juhatuse liikmed sellega tekitatud kahju eest solidaarselt.
Aktsionärid teostavad oma õigusi aktsiaseltsis aktsionäride üldkoosolekul.
Aktsionäride üldkoosolek on aktsiaseltsi kõrgeim juhtimisorgan.
Korraline üldkoosolek toimub üks kord aastas.
Juhatus kutsub korralise üldkoosoleku kokku põhikirjas ettenähtud korras ja tähtajal, kuid mitte hiljem kui kuue kuu jooksul majandusaasta lõppemisest.
Seda nõuab nõukogu või audiitor.
Kui juhatus ei kutsu üldkoosolekut kokku ühe kuu jooksul aktsionäride või nõukogu, audiitori nõude saamisest, on aktsionäridel või nõukogul või audiitoril õigus üldkoosolek ise kokku kutsuda.
Erakorralist üldkoosolekut ei kutsuta kokku, kui vara vähenemisest teada saamisest või nõude esitamisest jääb korralise üldkoosoleku toimumiseni vähem kui kaks kuud.
Üldkoosoleku päevakorra määrab nõukogu.
Kui üldkoosoleku kutsuvad kokku aktsionärid või audiitor, määravad nemad ka üldkoosoleku päevakorra.
Juhatus või aktsionärid, kelle aktsiatega on esindatud vähemalt 1/10 aktsiakapitalist, võivad nõuda teatud küsimuse võtmist päevakorda.
Nõude peab esitama enne aktsionäridele üldkoosoleku teate saatmist või selle avaldamist.
Küsimuse, mida ei olnud eelnevalt üldkoosoleku päevakorda võetud, võib päevakorda võtta vähemalt 9/10 üldkoosolekul osalevate aktsionäride nõusolekul, kui nende aktsiatega on esindatud vähemalt 2/3 aktsiakapitalist.
Juhatus saadab üldkoosoleku toimumise teate aktsionäridele, kellel on nimelised aktsiad.
Teade saadetakse tähitud kirjaga aktsiaraamatusse kantud aadressil.
Kui aktsiaseltsil on üle 100 aktsionäri, ei pea aktsionäridele kutseid saatma, kuid üldkoosoleku toimumise teade tuleb avaldada vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes.
Korralise üldkoosoleku toimumisest peab ette teatama vähemalt kolm nädalat, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud pikemat tähtaega.
Erakorralise üldkoosoleku toimumisest peab ette teatama vähemalt ühe nädala, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud pikemat tähtaega.
Muud üldkoosolekuga seonduvalt tähtsust omavad asjaolud.
Korralise üldkoosoleku kokkukutsumise teates tuleb näidata koht, kus on võimalik tutvuda majandusaasta aruandega.
Üldkoosolek viiakse läbi aktsiaseltsi asukohas, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Kui üldkoosoleku kokkukutsumisel on rikutud seaduse või põhikirja nõudeid, ei ole üldkoosolek õigustatud otsuseid vastu võtma, välja arvatud siis, kui üldkoosolekul osalevad või on esindatud kõik aktsionärid.
Üldkoosolek võib vastu võtta otsuseid, kui kohal on üle poole aktsiatega esindatud häältest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema esindatuse nõuet.
Kui üldkoosolekul ei ole esindatud käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud hääled, kutsub juhatus kolme nädala jooksul, kuid mitte varem kui 7 päeva pärast, kokku uue koosoleku sama päevakorraga.
Uus üldkoosolek on pädev vastu võtma otsuseid, sõltumata koosolekul esindatud häältest.
Üldkoosolekul koostatakse seal osalevate aktsionäride nimekiri, millesse kantakse koosolekul osalevate aktsionäride nimed ja nende aktsiatest tulenevate häälte arv, samuti aktsionäri esindaja nimi.
Nimekirjale kirjutavad alla koosoleku juhataja ja protokollija, samuti iga üldkoosolekul osalenud aktsionär või tema esindaja; esindajate volikirjad lisatakse üldkoosoleku protokollile.
Üldkoosolekul võib osaleda aktsionär ise või tema esindaja, kellele on antud kirjalik volikiri, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Esindaja osavõtt ei võta aktsionärilt õigust osaleda üldkoosolekul.
Muude seadusega üldkoosoleku pädevusse antud küsimuste otsustamine.
Teistes aktsiaseltsi tegevusega seotud küsimustes võib üldkoosolek otsuse vastu võtta juhatuse või nõukogu nõudel.
Sellistel asjaoludel tehtud otsuse tegemisega tekitatud kahju eest vastutavad aktsionärid solidaarselt nagu juhatuse või nõukogu liikmed.
Üldkoosoleku otsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud üle poole üldkoosolekul esindatud häältest, kui seaduse või põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Seaduses sätestatud või põhikirjas ettenähtud juhtudel on otsuse vastuvõtmiseks lisaks vajalik seaduses või põhikirjaga ette nähtud ulatuses eri liiki aktsiate omanike nõusolek.
Isiku valimisel loetakse üldkoosolekul valituks kandidaat, kes sai teistest enam hääli.
Häälte arvestamisel võetakse aluseks käesoleva seadustiku § 297 3. lõikes nimetatud aktsionäride nimekiri.
Põhikirja muutmise otsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt 2/3 üldkoosolekul esindatud häältest, kui põhikirjas ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Kui aktsiaseltsil on mitut liiki aktsiaid, on põhikirja muutmise otsus vastu võetud, kui selle poolt on lisaks esimeses lauses sätestatule antud vähemalt 2/3 igat liiki aktsiatega üldkoosolekul esindatud häältest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Äriregistrile esitatavale avaldusele lisatakse üldkoosoleku otsus põhikirja muutmise kohta, üldkoosoleku protokoll ja põhikirja uus tekst.
Kohus võib aktsionäri, juhatuse või nõukogu liikme nõudel tunnistada kehtetuks seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva üldkoosoleku otsuse, kui nõue on esitatud kolme kuu jooksul otsuse vastuvõtmisest.
Aktsionär ei või hääletada, kui otsustatakse tema vabastamist kohustustest või vastutusest, tema vastu nõude esitamist või tema ja aktsiaseltsi vahel tehingu tegemist ja selles nõudes või tehingus aktsiaseltsi esindaja määramist.
Esindatuse määramisel selle aktsionäri hääli ei arvestata.
Käesoleva §-i 1. lõikes sätestatut ei kohaldata tehingute tegemisele, kui aktsiaseltsil on ainult üks aktsionär.
Sel juhul peavad aktsiaseltsi ja ainuaktsionäri vahel sõlmitud lepingud olema kirjalikud.
Üldkoosolek protokollitakse.
Üldkoosolekul olulist tähtsust omavad asjaolud.
Üldkoosoleku protokollile lisatakse koosolekule esitatud kirjalikud ettepanekud ja avaldused ning koosolekul osalevate aktsionäride nimekiri.
Eriarvamusele kirjutab alla selle esitanud isik.
Pärast seitsme päeva möödumist üldkoosoleku lõppemisest peab protokoll olema aktsionäridele kättesaadav.
Aktsionäril on õigus saada üldkoosoleku protokolli või selle osa ärakirja.
Juhatuse, nõukogu või aktsionäride nõudel, kelle aktsiatega on esindatud vähemalt 1/10 aktsiakapitalist, peab üldkoosoleku protokoll olema notariaalselt tõestatud.
Aktsiaseltsi üldkoosoleku protokoll peab olema notariaalselt tõestatud, kui üldkoosoleku otsus on nõukogu liikme valimise või tagasikutsumise aluseks või nõukogu kohta põhikirjas muudatuse tegemise aluseks.
Seda nõuet ei kohaldata, kui aktsiaseltsil on ainult üks aktsionär.
Kui aktsiaseltsil on üks aktsionär, on aktsionäril kõik õigused, mis on üldkoosolekul.
Juhatus on aktsiaseltsi juhtimisorgan, mis esindab ja juhib aktsiaseltsi.
Juhatus peab juhtimisel kinni pidama nõukogu seaduslikest korraldustest.
Juhatus on kohustatud tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil.
Juhatus peab esitama nõukogule vähemalt kord nelja kuu jooksul ülevaate aktsiaseltsi majandustegevusest ja majanduslikust olukorrast, samuti teatama koheselt aktsiaseltsi majandusliku seisundi olulisest halvenemisest ja muudest aktsiaseltsi majandustegevusega seotud olulistest asjaoludest.
Kui aktsiaselts on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus esitama viivitamatult kohtule aktsiaseltsi pankrotiavalduse.
Juhatus korraldab aktsiaseltsi raamatupidamist.
Aktsiaseltsi võib kõigis õigustoimingutes esindada iga juhatuse liige, kui põhikirjas ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed või mõned neist võivad esindada aktsiaseltsi ühiselt.
Juhatuse õigust esindada aktsiaseltsi võib piirata põhikirjaga või nõukogu otsusega.
Juhatuse liige ei pea olema aktsionär.
Juhatuse liikmeks ei või olla nõukogu liige, pankrotivõlgnik ega isik, kellelt on seaduse alusel ära võetud õigus olla ettevõtja.
Juhatuse liikmed valib ja kutsub tagasi nõukogu.
Juhatuse liikme valimiseks on vajalik tema nõusolek.
Nõukogu võib juhatuse liikme, sõltumata põhjusest, tagasi kutsuda, kusjuures temaga sõlmitud lepingust tulenevad õigused ja kohustused lõpevad vastavalt lepingule.
Juhatuse liikme volituste lõppemise või juhatuse uue liikme registrisse kandmise avaldusele kirjutab alla nõukogu esimees või tema poolt volitatud isik.
Avaldusele tuleb lisada asjaomane nõukogu koosoleku protokoll.
Mõjuval põhjusel võib väljalangenud juhatuse liikme asemele uue liikme määrata kohus nõukogu, aktsionäri või muu huvitatud isiku nõudel.
Kohtu poolt määratud juhatuse liikme volitused kestavad kuni uue juhatuse liikme määramiseni nõukogu poolt.
Põhikirjaga võib juhatuse esimehe määramise õiguse anda nõukogule.
Olla aktsiaseltsiga samal tegevusalal tegutseva äriühingu juhtimisorgani liige, välja arvatud siis, kui tegemist on ühte kontserni kuuluvate äriühingutega.
Kui juhatuse liikme tegevus on vastuolus käesoleva §-i 1. lõikes sätestatuga, võib aktsiaselts juhatuse liikmelt nõuda keelatud tegevuse lõpetamist, keelatud tegevusest saadud tulu üleandmist aktsiaseltsile, samuti kahju hüvitamist ulatuses, mis ületab sissenõutud tulu.
Keelatud tegevuse lõpetamise ja keelatud tegevusest saadud tulu üleandmise nõude aegumistähtaeg on kolm kuud päevast, mil aktsiaselts sai teada konkurentsikeelu rikkumisest, kuid mitte pikem kui kolm aastat konkurentsikeelu rikkumisest.
Juhatuse liikmed peavad hoidma aktsiaseltsi ärisaladust.
Aktsiaselts ei või nõuda käesoleva §-i 1. lõikes näidatud kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, kui juhatuse liikmed tegutsesid kooskõlas üldkoosoleku või nõukogu seadusliku otsusega.
Juhatuse liikmele võib maksta tema ülesannetele ja aktsiaseltsi majanduslikule olukorrale vastavat tasu, mille suurus ja maksmise kord määratakse nõukogu otsusega.
Juhatuse liikmed vastutavad seaduse ja põhikirja nõuete rikkumise ning oma kohustuste täitmata jätmisega aktsiaseltsile või aktsionäridele süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt.
Juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega süüliselt kahju tekitanud aktsiaseltsi võlausaldajale, vastutavad võlausaldaja ees solidaarselt aktsiaseltsiga.
Nõukogu planeerib aktsiaseltsi tegevust ja korraldab aktsiaseltsi juhtimist ning teostab järelevalvet juhatuse tegevuse üle.
Kontrolli tulemused teeb nõukogu teatavaks üldkoosolekule.
Nõukogu annab juhatusele korraldusi aktsiaseltsi juhtimise korraldamisel.
Laenude andmine ja võlakohustuste tagamine, kui see väljub igapäevase majandustegevuse raamest.
Põhikirjaga võib ette näha, et käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud tehingute tegemiseks ei ole nõukogu nõusolek vajalik või on vajalik ainult põhikirjas nimetatud juhtudel, samuti teisi tehinguid, mille tegemiseks on nõukogu nõusolek vajalik.
Põhikirjaga võib nõukogule anda õiguse otsustada ka muid küsimusi, mille otsustamine ei kuulu vastavalt seadusele või põhikirjale juhatuse või üldkoosoleku pädevusse.
Käesoleva §-i 1. ja 2. lõikes nimetatud nõusolek ei ole tehingu tegemiseks vajalik, kui tehingu tegemisega viivitamisega kaasneks aktsiaseltsile oluline kahju.
Käesoleva §-i 1. ja 2. lõikes sätestatud piirangud ei kehti kolmandate isikute suhtes.
Nõukogu nimetab ja kutsub tagasi prokuristi.
Oma ülesannete täitmiseks on nõukogul õigus tutvuda kõikide aktsiaseltsi dokumentidega, samuti kontrollida raamatupidamise õigsust, vara olemasolu, aktsiaseltsi tegevuse vastavust seadusele, põhikirjale ja üldkoosoleku otsustele.
Nõukogul on õigus saada juhatuselt teavet aktsiaseltsi tegevuse kohta ning nõuda juhatuselt tegevusaruannet ning bilansi koostamist.
Nõukogu kinnitab ka aktsiaseltsi aastaeelarve, kui seda ei ole põhikirjaga antud üldkoosoleku pädevusse.
Nõukogu otsustab juhatuse liikmetega tehingute tegemise ja määrab tehingute tingimused, samuti õigusvaidluste pidamise juhatuse liikmetega.
Tehingu tegemiseks ja õigusvaidluse pidamiseks määrab nõukogu aktsiaseltsi esindaja.
Nõukogul on ka muud seaduses sätestatud õigused.
Nõukogul on kolm liiget, kui põhikiri ei näe ette suuremat liikmete arvu.
Nõukogu liige peab olema teovõimeline füüsiline isik.
Nõukogu liige ei pea olema aktsionär.
Nõukogu liikmeks ei või olla juhatuse liige, prokurist, audiitor, pankrotivõlgnik ega isik, kellelt on seaduse alusel ära võetud õigus olla ettevõtja.
Põhikirjas võib näha ette muid isikuid, kes ei või olla nõukogu liikmeks.
Juhatus esitab äriregistrile nõukogu liikmete nimekirja, milles peavad olema märgitud liikmete nimed, isikukoodid, elukohad ning liikme volituste alguskuupäevad.
Nõukogu liikmete muutumisel esitab juhatus viie päeva jooksul äriregistrile nõukogu liikmete uue nimekirja.
Nõukogu liikmete nimekirjale tuleb lisada liikme valinud üldkoosoleku protokoll või muu otsus nõukogu liikme määramise kohta ning käesoleva seadustiku § 319 1. lõikes nimetatud nõukogu uue liikme nõusolek.
Nõukogu liikmed valib ja kutsub tagasi üldkoosolek.
Nõukogu liikme valimiseks on vajalik tema kirjalik nõusolek.
Seaduse või põhikirjaga võib ette näha, et mitte rohkem kui pooled nõukogu liikmed valitakse või määratakse ja kutsutakse tagasi käesoleva §-i 1. lõikes sätestatust erineval viisil.
Nõukogu liige valitakse viieks aastaks, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud volituste lühemat tähtaega.
Üldkoosoleku otsusel võib üldkoosoleku valitud nõukogu liikme, sõltumata põhjusest, tagasi kutsuda.
Nõukogu liikme enne volituste tähtaja lõppu tagasikutsumise otsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt 2/3 üldkoosolekul esindatud häältest.
Nõukogu liikmed, kes ei ole valitud üldkoosoleku poolt, võib enne nende valimise või määramise otsuses sätestatud tähtaega tagasi kutsuda nende valija või määraja otsusel.
Aktsionärid, kelle aktsiatega on esindatud vähemalt 1/10 aktsiakapitalist, võivad mõjuval põhjusel nõuda nõukogu liikme tagasikutsumist kohtu poolt.
Mõjuval põhjusel võib väljalangenud nõukogu liikme asemele uue liikme määrata kohus juhatuse või nõukogu, aktsionäri või muu huvitatud isiku nõudel.
Kohtu poolt määratud nõukogu liikme volitused kestavad kuni uue nõukogu liikme valimiseni üldkoosoleku poolt.
Nõukogu liikmed valivad endi hulgast esimehe, kes korraldab nõukogu tegevust.
Koosoleku kutsub kokku nõukogu esimees või teda asendav nõukogu liige.
Koosoleku toimumisest ja selle päevakorrast tuleb ette teatada vähemalt üks päev, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud pikemat tähtaega.
Nõukogu koosolek on otsustusvõimeline, kui sellest võtab osa üle poole nõukogu liikmetest.
Põhikirjaga võib ette näha suurema esindatuse nõude.
Nõukogu liiget ei või koosolekul ega otsuse tegemisel esindada teine nõukogu liige ega kolmas isik.
Nõukogu koosolek kutsutakse kokku, kui seda nõuab nõukogu liige, juhatus, audiitor või aktsionärid, kelle aktsiad esindavad vähemalt 1/10 aktsiakapitalist.
Nõukogu kokkukutsumisel teatavaks tegemata küsimuse võib nõukogu päevakorda võtta üksnes juhul, kui koosolekul osalevad kõik nõukogu liikmed ja otsuse päevakorda võtmise poolt on vähemalt 3/4 nõukogu liikmetest.
Nõukogu koosolek protokollitakse.
Protokollile kirjutavad alla kõik koosolekul osalenud nõukogu liikmed ja koosoleku protokollija.
Protokolli kantakse nõukogu liikme eriarvamus, mille ta kinnitab oma allkirjaga.
Kui nõukogu kokkukutsumisel on rikutud seaduse või põhikirja nõudeid, ei ole nõukogu õigustatud otsuseid vastu võtma, välja arvatud siis, kui nõukogu koosolekul osalevad kõik nõukogu liikmed.
Nõukogu liikmel ei ole õigust hääletamisest keelduda ega erapooletuks jääda.
Häälte võrdsel jagunemisel on otsustav nõukogu esimehe hääl, kui põhikirjaga on nii ette nähtud.
Nõukogu liige ei võta osa hääletamisest, kui otsustatakse tema ja aktsiaseltsi vahelise tehingu tegemiseks nõusoleku andmist, samuti kolmanda isiku ja aktsiaseltsi vahelise tehingu tegemiseks nõusoleku andmist, kui sellest tehingust tulenevad nõukogu liikme huvid on vastuolus aktsiaseltsi huvidega.
Kohus võib aktsionäri, juhatuse või nõukogu liikme nõudel tunnistada kehtetuks seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva nõukogu otsuse, kui nõue on esitatud kolme kuu jooksul otsuse vastuvõtmisest.
Nõukogul on õigus vastu võtta otsuseid nõukogu koosolekut kokku kutsumata, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti ja sellega on nõus kõik nõukogu liikmed.
Nõukogu esimees saadab käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud otsuse eelnõu kirjalikult kõigile nõukogu liikmetele, määrates tähtaja, mille jooksul nõukogu liige peab esitama selle kohta oma kirjaliku seisukoha.
Kui nõukogu liige ei teata nimetatud tähtaja jooksul, kas ta on otsuse poolt või vastu, loetakse, et ta hääletab otsuse vastu.
Kui otsus tehakse käesolevas §-is sätestatud korras, on otsus vastu võetud, kui selle poolt antakse üle poole nõukogu liikmete häältest, kui seaduse või põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Hääletustulemuste kohta koostab nõukogu esimees nõukogu koosoleku protokolli asendava hääletusprotokolli ning saadab selle viivitamata nõukogu liikmetele ja juhatusele.
Käesoleva §-i 4. lõikes nimetatud liikmete kirjalikud seisukohad on hääletusprotokolli lahutamatuks lisaks.
Kui nõukogu liikme tegevus on vastuolus käesoleva §-i 1. lõikes sätestatuga, võib aktsiaselts nõukogu liikmelt nõuda keelatud tegevuse lõpetamist, keelatud tegevusest saadud tulu üleandmist aktsiaseltsile, samuti kahju hüvitamist ulatuses, mis ületab sissenõutud tulu.
Nõukogu liikmed peavad hoidma aktsiaseltsi ärisaladust.
Aktsiaselts ei või nõuda käesoleva §-i 1. lõikes näidatud kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, kui nõukogu liikmed tegutsesid kooskõlas üldkoosoleku seadusliku otsusega.
Nõukogu liikmele võib maksta tema ülesannetele ja aktsiaseltsi majanduslikule olukorrale vastavat tasu, mille suurus ja maksmise kord määratakse üldkoosoleku otsusega.
Kui aktsiaselts asutatakse ilma asutamiskoosolekuta, määratakse esimese nõukogu liikmetele makstava tasu suurus ja maksmise kord kindlaks asutamislepinguga.
Nõukogu liikmed vastutavad seaduse või põhikirja nõuete rikkumise ning oma kohustuste täitmata jätmisega süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt vastavalt käesoleva seadustiku §-is 315 sätestatule samamoodi nagu juhatuse liikmed.
Nõukogu liige vabaneb vastutusest aktsiaseltsi ees, kui ta on ebaseadusliku tegevuse aluseks oleva otsuse vastuvõtmisel jäänud eriarvamusele ning eriarvamus on kantud protokolli.
Audiitorite arvu määrab ja audiitori nimetab üldkoosolek, kes määrab ka audiitorite tasustamise korra.
Audiitori nimetamiseks on vajalik tema kirjalik nõusolek.
Juhatus esitab äriregistrile audiitorite nimekirja, milles peavad olema märgitud audiitorite nimed, isikukoodid ja elukohad ning nende audiitoritegevuse õiguslik alus.
Audiitorite muutumisel esitab juhatus viie päeva jooksul äriregistrile audiitorite uue nimekirja.
Äriregistrile esitatavale audiitorite nimekirjale tuleb lisada käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud audiitori nõusolek.
Mõjuval põhjusel võib väljalangenud audiitori asemele määrata audiitori kohus juhatuse või nõukogu, aktsionäri või muu huvitatud isiku nõudel.
Kohtu poolt määratud audiitori volitused kestavad kuni uue audiitori valimiseni üldkoosoleku poolt.
Kohus määrab ka tema poolt määratud audiitorite tasustamise korra ja tasu suuruse.
Audiitori võib nimetada ühekordse audiitorkontrolli tegemiseks või teatud tähtajaks.
Aktsionäride üldkoosolekul võivad aktsionärid, kelle aktsiatega on esindatud vähemalt 1/10 aktsiakapitalist, nõuda aktsiaseltsi juhtimise või varalise seisundiga seotud küsimustes erikontrolli korraldamise otsustamist ja erikontrolli läbiviija määramist.
Kui üldkoosolek erikontrolli korraldamist ei otsusta, võivad aktsionärid, kelle aktsiatega on esindatud vähemalt 1/4 aktsiakapitalist, nõuda erikontrolli korraldamist ja erikontrolli läbiviija määramist kohtu poolt.
Kui erikontrolli läbiviijad määrab üldkoosolek, kinnitab üldkoosolek ka nende tasustamise korra.
Erikontrolli läbiviijad peavad hoidma aktsiaseltsi ärisaladust.
Erikontrolli läbiviijad koostavad erikontrolli tulemuste kohta aruande, mille esitavad aktsionäride üldkoosolekule.
Pärast majandusaasta lõppu koostab juhatus raamatupidamise aastaaruande ja tegevusaruande raamatupidamise seaduses sätestatud korras.
Pärast raamatupidamise aastaaruande ja tegevusaruande koostamist esitab juhatus need viivitamatult audiitorile.
Juhatus esitab raamatupidamise aastaaruande, tegevusaruande, audiitori järeldusotsuse ja kasumi jaotamise ettepaneku (majandusaasta aruanne) üldkoosolekule.
Kasumi kasutamine muuks otstarbeks.
Juhatus peab tagama aktsionäridele võimaluse tutvuda majandusaasta aruandega vähemalt kahe nädala jooksul enne üldkoosolekut.
Nõukogu vaatab majandusaasta aruande läbi ja koostab selle kohta kirjaliku aruande, mis esitatakse üldkoosolekule.
Aruandes peab nõukogu näitama, kas ta kiidab heaks juhatuse poolt koostatud aastaaruande.
Aruandes peab lisaks näitama, kuidas nõukogu on aktsiaseltsi tegevust korraldanud ja juhtinud.
Nõukogul on õigus teha muudatusi kasumi jaotamise ettepanekus enne selle esitamist üldkoosolekule.
Majandusaasta aruande kinnitab üldkoosolek.
Koos majandusaasta aruandega tuleb esitada üle 10% aktsiatega määratud hääli omavate nimeliste aktsiate omanike nimekiri aastaaruande kinnitanud üldkoosoleku toimumise seisuga, mida säilitatakse äritoimikus.
Nimekirjas tuleb näidata § 233 1. lõikes nimetatud andmed.
Kasumi jaotamise otsuse võtab vastu üldkoosolek kinnitatud raamatupidamise aastaaruande alusel.
Reservkapitali suurus nähakse ette põhikirjas ja see ei või olla väiksem kui 1/10 aktsiakapitalist.
Reservkapitali võib üldkoosoleku otsusel kasutada kahjumi katmiseks, kui seda ei ole võimalik katta aktsiaseltsi vabast omakapitalist (eelmiste perioodide jaotamata kasumi ja põhikirjas ettenähtud reservkapitali arvelt), samuti aktsiakapitali suurendamiseks.
Reservkapitalist ei või teha aktsionäridele väljamakseid.
Aktsiakapitali võib suurendada uute aktsiate väljalaskmisega.
Aktsiakapitali suurendatakse täiendavate sissemaksetega või sissemakseteta.
Kui lastakse välja uut liiki aktsiaid - nendest aktsiatest tulenevad õigused.
Kui aktsiakapitali suurendamise otsustab erakorraline üldkoosolek, esitab juhatus üldkoosolekule üldkoosoleku kinnitatud eelmise majandusaasta aruande ja ülevaate aktsiaseltsi käesoleva aasta majandustegevusest.
Aktsiakapitali suurendamise otsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt 2/3 üldkoosolekul esindatud häältest.
Põhikirjaga võib ette näha suurema häälteenamuse nõude.
Kui aktsiaseltsil on mitut liiki aktsiaid, on aktsiakapitali suurendamise otsus vastu võetud, kui selle poolt on lisaks käesoleva §-i 1. lõikes sätestatule antud vähemalt 2/3 igat liiki aktsiatega üldkoosolekul esindatud häältest.
Põhikirjas võib ette näha suurema häälteenamuse nõude.
Kui aktsiakapitali suurendamise tõttu tuleb muuta põhikirja, tuleb põhikirja muutmine otsustada enne aktsiakapitali suurendamist.
Aktsiakapitali suurendamise otsust ei või vastu võtta enne aktsiaseltsi äriregistrisse kandmist.
Aktsiatähtede ümbervahetamise aeg, kui aktsiatähed on välja antud.
Fondiemissiooni korral lisaks viide fondiemissiooni aluseks olevale bilansile ja omakapitali kirjetele, mille arvel ja millises ulatuses fondiemissioon läbi viiakse; samuti aeg, mille seisuga fondiemissioon läbi viiakse.
Kui aktsiakapital on täielikult sisse makstud või fondiemissioon läbi viidud, esitab juhatus äriregistrile avalduse aktsiakapitali suurendamise äriregistrisse kandmiseks.
Mitterahalise sissemaksega tasumisel lisatakse käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud avaldusele sissemakse eseme väärtust ja selle üleandmist tõendavad dokumendid.
Mitterahalise sissemakse üleandmist tõendavad juhatuse liikmed oma allkirjaga.
Juhatus peab esitama avalduse aktsiakapitali suurendamise äriregistrisse kandmiseks kuue kuu jooksul aktsiakapitali suurendamise otsuse vastuvõtmisest.
Aktsiakapital loetakse suurendatuks ja uutest või suurendatud nimiväärtusega aktsiatest tulenevad õigused tekkinuks kande tegemisest äriregistrisse.
Sissemaksega aktsiakapitali suurendamisel kohaldatakse aktsiaseltsi asutamisel sissemaksete tegemise ja aktsiate märkimise sätteid, kui käesolevas peatükis ei ole sätestatud teisiti.
Kui uute aktsiate eest tasutakse rahas, on aktsionäril eesõigus märkida uusi aktsiaid võrdeliselt oma aktsiate nimiväärtuse summaga.
Aktsionäride eesõiguse võib välistada üldkoosoleku otsusega, mille poolt on antud vähemalt 3/4 üldkoosolekul esindatud häältest.
Juhatus peab aktsionäridele eelnevalt esitama kirjaliku selgituse, miks märkimise eesõiguse välistamine on vajalik ja põhjendama selles ka aktsiate väljalaskehinda.
Aktsionär võib võõrandada oma aktsiate märkimise eesõiguse samadel tingimustel kui aktsia.
Kui aktsiaseltsil on mitut liiki aktsiaid ja lastakse välja ühte või mõnda liiki uusi aktsiaid, on nende märkimisel vastavat liiki aktsiate omanikel eesõigus teiste aktsionäride ees.
Juhatus saadab üldkoosoleku otsuse uute aktsiate märkimise eesõigust omavatele aktsionäridele, kes ei võtnud üldkoosolekust osa.
Kui eesõigus on esitajaaktsiate omanikel, tuleb teade üldkoosoleku otsusest avaldada.
Aktsiate eesõigusega märkimise aeg on kaks nädalat aktsiakapitali suurendamise otsuse vastuvõtmisest, kui üldkoosoleku otsuses ei ole ette nähtud pikemat tähtaega.
Uute aktsiate eest tasumisel võib üldkoosoleku otsusel tasaarvestada aktsionäri või muu aktsiat märkida sooviva isiku nõude aktsiaseltsi vastu, kui see ei kahjusta aktsiaseltsi ega tema võlausaldajate huve.
Kui aktsiakapitali suurendamisel on aktsiaid märgitud kogu aktsiakapitali suurendamise ulatuses, võib aktsiaseltsi nõukogu otsustada aktsiate märkimise lõpetamise enne aktsiakapitali suurendamise otsuses ettenähtud tähtaja möödumist.
Kui ilmneb, et aktsiaid on märgitud üle kavandatud aktsiakapitali suurendamise, otsustab nõukogu aktsiate jaotuse märkijate vahel vastavalt märgitud aktsiate arvule ning liigmärgitud aktsiate tühistamise, kui aktsiakapitali suurendamise otsusega ei ole ette nähtud teisiti.
Liigmärgitud aktsiate eest tasutu tuleb aktsiaseltsi kulul märkijatele viivitamata tagastada.
Aktsiate märkimine loetakse ebaõnnestunuks, kui aktsiakapitali suurendamise otsuses näidatud tähtaja jooksul ei märgita kõiki uusi aktsiaid.
Märkimise ebaõnnestumisel lõpevad märkijate kõik märkimisega seotud õigused ja aktsiakapitali suurendamine jäetakse ära.
Juhatus peab märkijate poolt tasutu viivitamatult tagastama.
Tasutu tagastamise eest vastutavad juhatuse liikmed solidaarselt.
Üldkoosoleku otsusega võib juhatusele anda õiguse pikendada märkimise aega või tühistada aktsiad, mida ei ole märkimisaja jooksul märgitud.
Juhatus võib nimetatud õigusi teostada 15 päeva jooksul pärast märkimisaja lõppu.
Aktsiakapitali suurendamise otsusega võib ette näha tähtpäeva, millest alates aktsiad annavad õiguse saada dividendi.
See õigus ei või tekkida hiljem kui aktsiakapitali suurendamisele järgneva majandusaasta eest.
Kui aktsiakapitali suurendamise otsuses ei ole ette nähtud käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud tähtpäeva, tekib õigus saada dividendi majandusaastal, millal on tehtud aktsiakapitali suurendamise kanne.
Põhikirjaga võib anda nõukogule kuni kolmeks aastaks õiguse suurendada aktsiakapitali sissemaksete tegemisega.
Nõukogu võib suurendada aktsiakapitali põhikirjas ettenähtud suuruseni.
Aktsiakapitali ei või suurendada rohkem kui pool aktsiakapitalist, mis oli ajal, kui nõukogu sai õiguse suurendada aktsiakapitali.
Nõukogul on käesoleva seadustiku § 347 3. lõikes nimetatud õigused.
Mitterahalise sissemaksega võib nõukogu väljalastud aktsiate eest tasuda ainult juhul, kui see on ette nähtud põhikirjas.
Äriregistrile esitatavale avaldusele aktsiakapitali suurendamise kohta lisatakse nõukogu otsus ja koosoleku protokoll, käesoleva seadustiku §-is 323 sätestatud juhul hääletusprotokoll.
Aktsiaselts võib suurendada aktsiakapitali aktsiaseltsi omakapitali arvel sissemakseid tegemata (fondiemissioon).
Fondiemissiooni võib üldkoosolek otsustada pärast aastabilansi kinnitamist.
Kui fondiemissioon otsustatakse pärast seitsme kuu möödumist ajast, mille seisuga aastabilanss koostati, tuleb koostada ja üldkoosolekul kinnitada vahebilanss.
Vahebilanss tuleb koostada ja kinnitada majandusaasta aruande koostamiseks ja kinnitamiseks ettenähtud korras.
Fondiemissiooni võib viia läbi uute aktsiate väljalaskmisega või olemasolevate aktsiate nimiväärtuse suurendamisega.
Fondiemissiooni korral suureneb aktsionäri osa aktsiakapitalis võrdeliselt tema aktsiate nimiväärtusega.
Fondiemissioonis osalevad ka aktsiaseltsile kuuluvad oma aktsiad.
Fondiemissiooni teel suurendatakse aktsiakapitali uute aktsiate nimiväärtuste summa ulatuses või olemasolevate aktsiate nimiväärtuse suurendamise ulatuses.
Kui aktsiaselts laseb välja vahetusvõlakirju (§ 241), võib juhatus suurendada aktsiakapitali aktsiate vastu vahetatavate vahetusvõlakirjade nimiväärtuste summa ulatuses.
Juhatus võib suurendada aktsiakapitali ka suuremas ulatuses, kui selline võimalus on ette nähtud tingimusliku aktsiakapitali suurendamise otsuses ja nimiväärtuste vahe kaetakse rahas.
Võlakirja omaniku nõudel laseb juhatus välja aktsiaid ja vahetab need võlakirja vastu võlakirjas märgitud tähtajal.
Kui aktsiaselts laseb välja vahetusvõlakirju, on aktsionäridel nende märkimise eesõigus käesoleva seadustiku §-is 345 sätestatud korras.
Aktsiakapitali võib vähendada aktsiate nimiväärtuse vähendamisega või aktsiate tühistamisega.
Kui aktsiakapitali vähendatakse aktsiate nimiväärtuse vähendamisega, vahetatakse aktsiatähed uute vastu või neile tehakse nimiväärtuse vähendamise märge.
Nimiväärtuse vähendamisel tuleb järgida käesoleva seadustiku § 223 1. ja 2. lõikes sätestatut.
Aktsiakapitali ei või vähendada alla käesoleva seadustiku §-is 222 nimetatud aktsiakapitali suuruse või muu seaduses sätestatud minimaalse aktsiakapitali suuruse.
Aktsiakapitali vähendatakse esmajärjekorras aktsiaseltsile kuuluvate oma aktsiate arvel.
Eelisaktsiate arvel võib aktsiakapitali vähendada ainult juhul, kui nende aktsiate omanikele on dividend täielikult välja makstud.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut ei kohaldata, kui aktsiakapitali vähendamisega samaaegselt otsustatakse aktsiakapitali suurendamine vähemalt kuni käesoleva seadustiku §-s 222 nimetatud aktsiakapitali suuruseni või muu seaduses sätestatud minimaalse aktsiakapitali suuruseni.
Aktsiate eest, mis lastakse välja kapitali üheaegse vähendamise ja suurendamise korral, võib tasuda üksnes rahalise sissemaksega.
Tühistatavate aktsiate arv ja liik või aktsiate nimiväärtuse vähendamise ulatus.
Kui aktsiakapitali vähendamise otsustab erakorraline üldkoosolek, esitab juhatus üldkoosolekule üldkoosoleku kinnitatud eelmise majandusaasta aruande ja ülevaate aktsiaseltsi käesoleva aasta majandustegevusest.
Aktsiakapitali vähendamise otsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt 2/3 üldkoosolekul esindatud häältest.
Kui aktsiaseltsil on mitut liiki aktsiaid, on aktsiakapitali vähendamise otsus vastu võetud, kui selle poolt on lisaks käesoleva §-i 1. lõikes sätestatule antud vähemalt 2/3 igat liiki aktsiatega üldkoosolekul esindatud häältest.
Kui aktsiakapitali vähendamise käigus soovitakse aktsiate nimiväärtust vähendada või aktsiaid tühistada teisiti kui võrdeliselt kõigist vastavat liiki aktsiatest, on vastav otsus vastu võetud, kui lisaks käesoleva §-i 1. ja 2. lõikes sätestatule hääletavad otsuse poolt aktsionärid, kelle aktsiaid teistega ebavõrdeliselt suuremas osas tühistatakse või aktsiate nimiväärtust vähendatakse.
Kui aktsiakapitali vähendamise tõttu tuleb muuta põhikirja, peab põhikirja muutmise otsustama enne aktsiakapitali vähendamist, välja arvatud siis, kui aktsiakapitali vähendatakse käesoleva seadustiku § 353 4. lõikes nimetatud juhul.
Aktsiate tagastamise või ümbervahetamise aeg.
Juhatus saadab 15 päeva jooksul aktsiakapitali vähendamise otsuse vastuvõtmisest kirjaliku teate aktsiakapitali uue suuruse kohta aktsiaseltsile teada olevatele võlausaldajatele, kellel olid nõuded aktsiaseltsi vastu enne aktsiakapitali vähendamise otsuse vastuvõtmist.
Aktsiakapitali vähendamise otsuse kohta peab juhatus avaldama ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded kaks teadet vähemalt 15-päevase vahega.
Aktsiaselts peab tagama võlausaldajate nõuded, kui need on esitatud kahe kuu jooksul viimase teate avaldamisest.
Aktsiakapitali vähendamise äriregistrisse kandmise avalduse esitab juhatus mitte varem kui kolme kuu möödudes teise aktsiakapitali vähendamise teate avaldamisest.
Aktsiakapital loetakse vähendatuks kande tegemisel äriregistrisse.
Juhatus teatab aktsionäridele üldkoosoleku kinnitatud tähtaja, mille jooksul tühistatud aktsiatähed kõrvaldatakse käibest või senised aktsiad vahetatakse madalama nimiväärtusega aktsiate vastu.
Kui aktsiaseltsil on esitajaaktsiad, avaldatakse aktsiatähtede vahetamise või kõrvaldamise teade.
Kui käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud tähtaeg on möödunud, on aktsiatäht kehtetu.
Aktsionäril säilib kehtetu aktsiatähe ümbervahetamise õigus.
Aktsiakapitali vähendamisel võib teha väljamakseid aktsionäridele, kui see on ette nähtud aktsiakapitali vähendamise otsuses.
Käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud väljamakseid võib teha mitte varem kui kolme kuu möödumisel aktsiakapitali vähendamise äriregistrisse kandmisest ning tingimusel, et võlausaldajate tähtaegselt esitatud nõuded on tagatud või rahuldatud.
Aktsiaseltsi kahjumi katmiseks võib aktsiakapitali vähendada, kohaldamata käesoleva seadustiku §-is 358 sätestatut (aktsiakapitali lihtsustatud vähendamine).
Aktsiakapitali lihtsustatud vähendamise võib läbi viia, kui kahjumi katmiseks ei piisa aktsiaseltsi reservkapitalist ja kui aktsiaseltsil ei ole ka muid reserve.
Aktsiakapitali vähendamise otsuses tuleb näidata kahjum, mille katmiseks aktsiakapitali vähendatakse.
Aktsiakapitali lihtsustatud vähendamisel tekkinud vaba kapitali võib kasutada ainult aktsiaseltsi kahjumi katmiseks.
Kui tekkinud vaba kapital on kahjumist suurem, kantakse kahjumit ületav osa reservkapitali.
Aktsiakapitali lihtsustatud vähendamise aasta ja sellele järgneva kahe majandusaasta jooksul ei või aktsionäridele maksta dividendi.
Käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud keeldu ei kohaldata eelisaktsiate suhtes.
Aktsionäri taotlusel, kelle aktsiatega on esindatud vähemalt 9/10 aktsiaseltsi aktsiakapitalist (põhiaktsionär), võib aktsionäride üldkoosolek otsustada aktsiaseltsi ülejäänud aktsionäridele (vähemusaktsionärid) kuuluvate aktsiate ülevõtmise põhiaktsionäri poolt õiglase rahalise hüvitise maksmise vastu.
Põhiaktsionäri aktsiatega esindatud aktsiakapitali suuruse määramisel ei arvestata aktsiaseltsi oma aktsiaid.
Põhiaktsionäri aktsiateks käesoleva paragrahvi 1. lõike tähenduses loetakse ka põhiaktsionäri ema- või tütarettevõtja aktsiad, kui ema- või tütarettevõtja annab selleks oma nõusoleku.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud taotlus esitatakse aktsiaseltsi juhatusele.
Taotlusele tuleb lisada käesoleva seadustiku §-s 363 4 nimetatud dokumendid.
Juhatus on kohustatud aktsiate ülevõtmise otsustamiseks kutsuma kokku üldkoosoleku.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud taotlust ei saa tagasi võtta või selle tingimusi muuta vähemusaktsionäride kahjuks.
Vähemusaktsionäridele makstava hüvitise suuruse määrab põhiaktsionär.
Hüvitise suurus määratakse ülevõetavate aktsiate sellise väärtuse alusel, mis aktsiatel oli 10 päeva enne üldkoosoleku kokkukutsumise teate väljasaatmise päeva.
Juhatus peab põhiaktsionärile esitama kõik selleks vajalikud andmed ja dokumendid ning andma teavet.
Kui vähemusaktsionäridele kuuluvate aktsiate ülevõtmist taotlev isik on saanud põhiaktsionäriks üldkoosolekule eelnenud kuue kuu jooksul vastavalt väärtpaberituru seadusele tehtud ülevõtmispakkumise tulemusena, ei või hüvitis olla väiksem ülevõtmispakkumise ostuhinnast eeldusel, et ülevõtmispakkumise aktsepteerisid aktsionärid, kellele kuulub vähemalt 9/10 aktsiatega esindatud häältest.
Koht, kus on võimalik tutvuda käesoleva seadustiku § 363 5 1. lõikes nimetatud dokumentidega.
Põhiaktsionär peab üldkoosolekule esitama kirjaliku aruande (ülevõtmisaruande), kus selgitatakse ja põhjendatakse vähemusaktsionäridele kuuluvate aktsiate ülevõtmise tingimusi ning aktsiate eest makstava hüvitise suuruse määramise aluseid.
Ülevõtmisaruannet peab kontrollima audiitor.
Audiitor koostab kontrolli kohta kirjaliku aruande, kus tuleb eelkõige näidata, kas põhiaktsionäri poolt määratud hüvitise suurus vastab käesoleva seadustiku §-s 363 2 sätestatule.
Audiitor ei pea aruannet kontrollima, kui hüvitise suurus määrati vastavalt käesoleva seadustiku § 363 2 2. lõikele.
Audiitori määrab ja audiitorkontrolli kulud kannab põhiaktsionär.
Audiitor vastutab ülevõtmisaruande kontrollimisega süüliselt tekitatud kahju eest.
Aktsionäri nõudel antakse talle käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud dokumentidest viivitamatult ärakiri.
Põhiaktsionär on kohustatud üldkoosolekul selgitama vähemusaktsionäridele kuuluvate aktsiate ülevõtmise tingimusi ning aktsiate eest makstava hüvitise suuruse määramise aluseid.
Üldkoosoleku otsus vähemusaktsionäridele kuuluvate aktsiate ülevõtmise kohta on vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt 95/100 aktsiatega esindatud häältest.
Üldkoosoleku, millel otsustati vähemusaktsionäridele kuuluvate aktsiate ülevõtmine, protokoll peab olema notariaalselt tõestatud.
Kohus võib aktsionäri nõudel seadusega vastuolus oleva ülevõtmisotsuse kehtetuks tunnistada, kui nõue on esitatud ühe kuu jooksul otsuse tegemisest arvates.
Ülevõtmisotsust ei saa kehtetuks tunnistada põhjusel, et vähemusaktsionäridele makstav hüvitis määrati liiga madalaks.
Kui vähemusaktsionäridele makstav hüvitis määrati liiga madalaks, võib kohus vähemusaktsionäri nõudel määrata õiglase hüvitise.
Käesoleva paragrahvi 3. lõikes sätestatut ei kohaldata, kui hüvitis määrati vastavalt käesoleva seadustiku § 363 2 2. lõikele.
Alates ülevõtmisotsuse tegemisest peab põhiaktsionär tasumata hüvitissummadelt maksma intressi rahandusministri määrusega kehtestatud suuruses.
Ühe kuu möödumisel käesoleva seadustiku §-s 363 7 nimetatud üldkoosoleku otsuse vastuvõtmisest esitab aktsiaseltsi juhatus Eesti väärtpaberite keskregistri pidajale avalduse vähemusaktsionäride aktsiate ülekandmiseks põhiaktsionärile.
Avaldusele lisatakse käesoleva seadustiku §-s 363 7 nimetatud üldkoosoleku otsuse notariaalselt tõestatud ärakiri.
Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja korraldab käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud avalduse alusel aktsiate ülekandmise põhiaktsionäri kontole makse vastu, mille suurus vastab aktsiate eest makstavale hüvitisele.
Aktsiaseltsi juhatus esitab viivitamatult pärast aktsiate ülekandmist põhiaktsionäri kontole äriregistri pidajale käesoleva seadustiku §-s 289 1 nimetatud teadaande.
Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja teatis aktsiate ülekandmise kohta.
Teistel seaduse või põhikirjaga ettenähtud alustel.
Lõpetamisotsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt 2/3 üldkoosolekul esindatud häältest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Kui aktsiaseltsil on mitut liiki aktsiaid, on lõpetamisotsuse vastuvõtmiseks lisaks vajalik, et otsuse poolt hääletaks vähemalt 2/3 iga liiki aktsiatega esindatud häältest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Kui aktsiaseltsi lõpetamise otsustab erakorraline üldkoosolek, esitab juhatus üldkoosolekule üldkoosolekul kinnitatud eelmise majandusaasta aruande ja ülevaate aktsiaseltsi käesoleva aasta majandustegevusest.
Majandustegevuse ülevaates peab näitama, millise tähtaja jooksul saab aktsiaselts rahuldada võlausaldajate nõuded.
Aktsiaseltsi sundlõpetamise nõude võivad esitada juhatus, nõukogu, juhatuse liige, aktsionär, samuti teised seaduses nimetatud isikud.
Enne aktsiaseltsi sundlõpetamise otsuse tegemist võib kohus määrata tähtaja sundlõpetamise aluseks olevate asjaolude kõrvaldamiseks.
Aktsiaseltsi lõpetamise otsuse kandmiseks äriregistrisse esitab juhatus avalduse.
Avaldusele lisatakse üldkoosoleku otsus ja üldkoosoleku protokoll.
Kui aktsiaselts lõpetatakse kohtuotsuse alusel, saadab kohus otsuse äriregistrile kande tegemiseks.
Aktsiaseltsi lõpetamisel toimub selle likvideerimine (likvideerimismenetlus), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Aktsiaseltsi likvideerijateks on juhatuse liikmed, kui põhikirjaga, üldkoosoleku otsusega või kohtuotsusega ei ole ette nähtud teisiti.
Kohus määrab likvideerijad sundlõpetamise korral, samuti juhul, kui seda nõuavad aktsionärid, kelle aktsiad esindavad vähemalt 1/10 aktsiakapitalist.
Üldkoosoleku määratud likvideerija võib üldkoosolek igal ajal tagasi kutsuda.
Aktsionäri või muu huvitatud isiku nõudel võib kohus likvideerija mõjuval põhjusel tagasi kutsuda.
Likvideerijad lõpetavad aktsiaseltsi tegevuse, nõuavad sisse võlad, müüvad vara ja rahuldavad võlausaldajate nõuded.
Likvideerijad võivad teha ainult neid tehinguid, mis on vajalikud aktsiaseltsi likvideerimiseks.
Kui aktsiaseltsil on mitu likvideerijat, on neil õigus esindada aktsiaseltsi ainult ühiselt.
Likvideerimismenetluses peab aktsiaseltsi ärinimele lisama märkuse „likvideerimisel“.
Kui likvideeritava aktsiaseltsi varast ei jätku võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamiseks, peavad likvideerijad esitama pankrotiavalduse.
Likvideerijad avaldavad viivitamata teate aktsiaseltsi likvideerimismenetlusest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Võlausaldajad peavad teatama likvideerijatele nelja kuu jooksul teate avaldamisest kõigist oma nõuetest aktsiaseltsi vastu.
Kui teada olev võlausaldaja ei ole nõuet esitanud, deponeeritakse temale kuuluv rahasumma.
Lõppbilanssi ja vara jaotusplaani peab kontrollima audiitor.
Likvideerijad peavad lõppbilansi ja vara jaotusplaani esitama aktsiaseltsi asukohas tutvumiseks kõigile aktsionäridele ja teatama sellest aktsionäridele, kellel on nimelised aktsiad.
Kui aktsiaseltsil on esitajaaktsiad, avaldavad likvideerijad ajalehes teate bilansiga ja vara jaotusplaaniga tutvumise kohta.
Kui bilansi või vara jaotusplaani koostamisel ei ole järgitud seaduse või põhikirja sätteid või üldkoosoleku otsuseid, võib kohus huvitatud isiku nõudel kahe kuu jooksul bilansi ja vara jaotusplaani aktsionäridele tutvumiseks esitamisest otsustada uue bilansi või vara jaotusplaani koostamise või täiendava likvideerimise.
Pärast võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamist ja raha deponeerimist jaotatakse allesjäänud vara aktsionäride vahel likvideerijate poolt koostatud vara jaotusplaani kohaselt vastavalt nende aktsiate nimiväärtusele, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Vara võib välja jagada kuue kuu möödumisel likvideerimisteate avaldamisest ja kahe kuu möödumisel lõppbilansi ja vara jaotusplaani aktsionäridele tutvumiseks esitamisest, kui bilanssi ega vara jaotusplaani ei ole kohtus vaidlustatud või on hagi tagasi lükatud.
Kohus võib lubada teha aktsionärile väljamakseid enne kuue kuu möödumist likvideerimisteate avaldamisest, kui sellega ei kahjustata võlausaldajate huve.
Likvideerijad ei pea vara müüma, kui see ei ole vajalik võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning kui üldkoosolek annab selleks nõusoleku.
Kui aktsiaseltsi lõpetamine on ette nähtud põhikirjaga või otsustatud üldkoosoleku otsusega, võib üldkoosolek kuni vara aktsionäride vahel jagamise alustamiseni otsustada aktsiaseltsi tegevuse jätkamise või aktsiaseltsi ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise.
Tegevuse jätkamise otsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt 2/3 üldkoosolekul antud häältest.
Kui otsustatakse tegevuse jätkamine, tuleb sama otsusega määrata uus nõukogu ja juhatus ning vähendada aktsiakapitali järelejäänud vara maksumuseni.
Kui vara on vähenenud alla käesoleva seadustiku §-is 222 nimetatud aktsiakapitali suurust, tuleb lisaks otsustada aktsiakapitali suurendamine.
Likvideerijad peavad esitama avalduse tegevuse jätkamise äriregistrisse kandmiseks.
Pärast likvideerimise lõpetamist, kuid mitte varem kui kuue kuu möödumisel likvideerimisteate avaldamisest ja kolme kuu möödumisel lõppbilansi ja vara jaotusplaani aktsionäridele tutvumiseks esitamisest, esitavad likvideerijad avalduse aktsiaseltsi kustutamiseks äriregistrist.
Avalduses peavad likvideerijad kinnitama, et lõppbilanssi ega vara jaotusplaani kohtus vaidlustatud ei ole või on hagi tagasi lükatud ning et aktsiaseltsi võlausaldajate nõuded on rahuldatud või selleks vajalik vara deponeeritud.
Kui pärast aktsiaseltsi äriregistrist kustutamist selgub, et on vajalikud täiendavad likvideerimisabinõud, ennistab kohus huvitatud isiku nõudel vanade likvideerijate õigused või määrab uued likvideerijad.
Aktsiaseltsi dokumendid annavad likvideerijad hoiule ühele likvideerijale või arhiivile.
Kui likvideerijad ei ole määranud dokumentide hoidjat, määrab selle kohus.
Aktsiaselts on vastutav oma tegevuse tulemusena loodud või saadud dokumentide säilimise eest seadusega ettenähtud tähtaja jooksul.
Aktsiaseltsi likvideerimisel võib tema säilitamisele kuuluvad dokumendid kokkuleppel arhiiviga üle anda arhiivi.
Likvideerijad vastutavad tekitatud kahju eest nagu juhatuse liikmed.
Kui välismaa äriühing tahab oma nimel Eestis püsivalt pakkuda kaupu või teenuseid, peab ta äriregistrisse kandma filiaali.
Filiaal ei ole juriidiline isik.
Äriühing vastutab filiaali tegevusest tulenevate kohustuste eest.
Seaduses sätestatud juhtudel peab äriühing saama loa Eestis filiaali asutamiseks.
Välismaa äriühing peab filiaalile määrama juhataja või juhatajad.
Juhataja peab olema teovõimeline füüsiline isik.
Vähemalt ühe juhataja elukoht peab olema Eestis.
Juhatajaks ei või olla pankrotivõlgnik ega isik, kellelt on seaduse alusel ära võetud õigus tegelda majandustegevusega.
Juhataja juhib ja esindab filiaali ning korraldab filiaali raamatupidamist.
Juhataja võib anda prokuura.
Kui filiaalile on määratud mitu juhatajat, võib filiaali esindada igaüks neist, kui ei ole määratud, et filiaali võivad esindada juhatajad või mõned neist ühiselt.
Juhataja filiaali esindusõiguse piiramine ei kehti kolmandate isikute suhtes.
Juhatajatele kohaldatakse käesoleva seadustiku §-ides 310 ja 312-315 sätestatut.
Välismaa äriühingu filiaal kantakse selle asukoha äriregistrisse filiaali juhataja avaldusel.
Avalduses märgitakse käesoleva seadustiku §-is 387 sätestatud andmed.
Filiaali äriregistrisse kandmise avaldusele ja teistele äriregistrile esitatavatele avaldustele kirjutab alla filiaali juhataja.
Kui filiaalil on mitu juhatajat, peavad avaldusele kirjutama alla mitu juhatajat, kui nad on õigustatud filiaali esindama ainult ühiselt.
Filiaal loetakse asutatuks selle äriregistrisse kandmisest ja lõppenuks selle äriregistrist kustutamisel.
Välismaa äriühing peab filiaali kohta pidama eraldi raamatupidamist.
Raamatupidamist tuleb filiaali kohta pidada vastavalt raamatupidamise seaduse nõuetele.
Kui välismaa äriühing peab avalikustama majandusaasta aruande, peab filiaali juhataja hiljemalt üks kuu pärast aastaaruande kinnitamist ja seitse kuud pärast majandusaasta lõppu esitama filiaali asukoha äriregistrile äriühingu kontrollitud ja kinnitatud aastaaruande lihtärakirja, samuti aruande filiaali tegevuse kohta.
Kui filiaali asutaja on asukohamaal tütarettevõtja, võib ta aastaaruande esitamise asemel esitada emaettevõtja kontserniaruande lihtärakirja, kui samaaegselt esitatakse emaettevõtja juhtorgani poolt allakirjutatud õiend selle kohta, et tütarettevõtja ei pea äriühingu asukohamaa seaduse kohaselt aastaaruannet koostama ja äriühingu bilanss ning kasum kajastuvad emaettevõtja kontserniaruandes.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud aruande ärakirja õigsust kinnitab filiaali juhataja oma allkirjaga.
Äriühingu pankrotimenetluse või likvideerimise alustamisest peab filiaali juhataja 14 päeva jooksul teatama filiaali asukoha registripidajale, kes teeb selle kohta äriregistrisse vastava märke.
Kui filiaali juhataja ei esita käesoleva seadustiku §-is 388 nimetatud tähtaegade kestel nõutavat aastaaruannet ja filiaali aruannet ning ei tee seda ka registripidaja määratud lisatähtaja jooksul.
Filiaal kustutatakse äriregistrist kohtuotsuse alusel selleks seadusega õigustatud isiku või asutuse, samuti muu huvitatud isiku nõudel, kui filiaali tegevuse eesmärk või tegevus on vastuolus seaduse, põhiseadusliku korra või heade kommetega või võlausaldaja taotlusel, kes tõendab, et ei saa oma nõuet, mis tuleneb äriühingu tegutsemisest Eestis, rahuldada äriühingu Eestis oleva vara arvel, samuti muul seaduses sätestatud alusel.
Pärast filiaali registrist kustutamist võib välismaa äriühing Eestis ettevõtjana tegevust jätkata ainult siis, kui ta laseb registrisse kanda uue filiaali.
Filiaali kustutamisel registrist võlausaldaja taotlusel võib uue filiaali registrisse kanda ainult siis, kui võlausaldaja nõue on rahuldatud või kui esitatakse võlausaldaja kirjalik nõusolek filiaal registrisse kanda.
Enne filiaali registrist kustutamist tuleb teostada filiaali likvideerimine, millele kohaldatakse käesoleva seadustiku §-ides 369-372, 374-377, 378 1. ja 2. lõikes ja 381-383 sätestatut.
Pärast kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamist ja raha deponeerimist koostavad likvideerijad lõppbilansi, mis lisatakse filiaali registrist kustutamise avaldusele.
Äriühing (ühendatav ühing) võib ühineda teise äriühinguga (ühendav ühing).
Ühendatav ühing loetakse lõppenuks.
Äriühingud võivad ühineda ka selliselt, et asutavad uue äriühingu.
Ühinevad ühingud loetakse sel juhul lõppenuks.
Ühinemisel läheb ühendatava ühingu vara, sealhulgas kohustused, üle ühendavale ühingule.
Uue ühingu asutamisel läheb ühinevate ühingute vara, sealhulgas kohustused, sellele üle.
Ühendatava ühingu osanikud või aktsionärid saavad ühinemisel ühendava ühingu osanikeks või aktsionärideks.
Uue ühingu asutamisel saavad selle osanikeks või aktsionärideks ühinevate ühingute osanikud või aktsionärid.
Ühinevateks ühinguteks võivad olla sama või eri liiki Eesti äriregistrisse kantud äriühingud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Ühinemiseks sõlmivad ühingute juhatused või ühingut esindama õigustatud osanikud ühinemislepingu.
Ühinemislepingust tekivad õigused ja kohustused pärast lepingu heakskiitmist käesoleva seadustiku §-is 397 sätestatud korras.
Aeg, millest alates ühendatava ühingu tehingud loetakse tehtuks ühendava ühingu arvel (ühinemise bilansi päev).
Ühinemislepingus ette nähtud ühendava osaühingu või aktsiaseltsi juurdemaksete summa ühendatava ühingu osanikele või aktsionäridele ei või ületada 1/10 neile asendatud osade või aktsiate nimiväärtuste summat.
Kui ühendatava ühingu kõik osad või aktsiad kuuluvad ühendavale ühingule, ei tule ühinemislepingus näidata käesoleva §-i 1. lõike punktides 2 - 5 nimetatud andmeid.
Ühinemisleping peab olema notariaalselt tõestatud.
Kui heakskiidetud ühinemisleping on tingimuslik ja tingimus ei ole viie aasta jooksul pärast lepingu sõlmimist saabunud, võib ühing selle lõpetada, teatades lõpetamisest vähemalt kuus kuud ette, kui ühinemislepingus ei ole ette nähtud lühemat etteteatamise tähtaega.
Ühinevate ühingute juhatused või ühingut esindama õigustatud osanikud koostavad kirjaliku aruande (ühinemisaruanne), kus selgitatakse ja põhjendatakse õiguslikult ja majanduslikult ühinemist ja ühinemislepingut, sealhulgas osade või aktsiate asendussuhet ning juurdemaksete suurust, kui juurdemakseid tehakse.
Aruandes tuleb eraldi viidata hindamisega seotud raskustele.
Ühinemisaruannet ei pea koostama, kui ühendatava ühingu kõik osad või aktsiad kuuluvad ühendavale ühingule või kui sellega on nõus ühineva ühingu kõik osanikud või aktsionärid, välja arvatud juhul, kui ühinevate äriühingute eelnenud majandusaasta ülemaailmsed realiseerimise netokäibed kokku ületavad 500 miljonit krooni ja vähemalt kahe ühinemises osaleva äriühingu ülemaailmne realiseerimise netokäive ületab kummalgi 100 miljonit krooni ning vähemalt ühe ühineva ettevõtja äritegevus toimub Eestis.
Seaduses sätestatud juhtudel kontrollib ühinemislepingut audiitor.
Audiitor ei pea ühinemislepingut kontrollima, kui ühendatava ühingu kõik osad või aktsiad kuuluvad ühendavale ühingule või ühineva ühingu kõik osanikud või aktsionärid on nõus, et audiitor ühinemislepingut ei kontrolli.
Audiitori määravad ühineva ühingu juhatus või ühingut juhtima õigustatud osanikud.
Ühe audiitori võib määrata mitme või kõigi ühinevate ühingute jaoks.
Audiitor koostab ühinemislepingu kontrolli tulemuste kohta kirjaliku aruande.
Ühinemislepingut kontrollivad audiitorid võivad koostada ühingutele ühise aruande.
Aruandes tuleb näidata, kas ühinemislepingus näidatud osade või aktsiate asendussuhe ja juurdemaksed on kohaseks tasuks ühendatava ühingu osanikele või aktsionäridele ning kas ühinemine võib kaasa tuua ühingu võlausaldajate huvide kahjustamise.
Audiitor vastutab ühinemislepingu ebaõige kontrollimisega süüliselt tekitatud kahju eest.
Ühinemislepingust tekivad õigused ja kohustused, kui ühinemislepingu on heaks kiitnud kõik ühinevad ühingud.
Vähemalt kaks nädalat enne ühinemislepingu heakskiitmise otsustamist tuleb osanikele või aktsionäridele võimaldada tutvumist ühinemislepingu, ühinemisaruande ja audiitori aruandega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Osanik või aktsionär võib nõuda ühinemislepingu ja -otsuse ärakirja.
Kohus võib osaniku, aktsionäri, juhatuse või nõukogu liikme nõudel seaduse, ühingulepingu või põhikirjaga vastuolus oleva ühinemisotsuse kehtetuks tunnistada, kui nõue on esitatud ühe kuu jooksul otsuse tegemisest.
Ühendatava ühingu ühinemisotsust ei saa kehtetuks tunnistada põhjusel, et osade või aktsiate asendussuhe määrati liiga madalaks.
Kui osade või aktsiate asendussuhe määrati liiga madalaks, võib osanik või aktsionär nõuda ühendavalt ühingult tagasimakset, mis võib ületada käesoleva seadustiku § 392 2. lõikes nimetatud määra.
Alates ühinemise kandmisest ühendava ühingu asukoha registrisse peab ühendav ühing tasumata tagasimakselt maksma intressi seaduses sätestatud suuruses.
Iga ühineva ühingu juhatus või ühingut juhtima õigustatud osanikud saadavad 15 päeva jooksul ühinemisotsuse vastuvõtmisest kirjaliku teate ühinemise kohta ühingule teada olevatele võlausaldajatele, kellel olid nõuded ühingu vastu enne ühinemisotsuse tegemist.
Ühinemisotsuse kohta peavad juhatus või ühingut juhtima õigustatud osanikud avaldama ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded kaks teadet vähemalt 15-päevase vahega.
Ühing peab tagama võlausaldajate nõuded, kui need on esitatud kahe kuu jooksul viimase teate avaldamisest.
Ühendava ühingu võlausaldaja võib oma nõude tagamist või rahuldamist nõuda üksnes siis, kui ta tõendab, et ühinemine ohustab tema nõude täitmist, välja arvatud, kui tema nõude täitmise tähtpäev on saabunud.
Ühineva ühingu juhatus või ühingut esindama õigustatud osanikud esitavad mitte varem kui kolme kuu möödudes teise ühinemise teate avaldamisest avalduse ühinemise oma ühingu asukoha äriregistrisse kandmiseks.
Registripidaja võib ühinemise registrisse kanda ainult siis, kui ühendatava ühingu lõppbilanss on koostatud seisuga mitte varem kui kaheksa kuud enne avalduse esitamist äriregistrile.
Lõppbilansi koostamisele ja kinnitamisele kehtivad majandusaasta aruande koostamise ja kinnitamise kohta käivad sätted.
Avalduses peavad juhatuse liikmed või ühingut esindama õigustatud osanikud kinnitama, et oma nõuded tähtaegselt esitanud ja ühinemise vastu vaielnud võlausaldajate nõuded on tagatud või rahuldatud ning et ühinemisotsust ei ole vaidlustatud või on vastav avaldus rahuldamata jäetud.
Ühendav ühing võib jätkata tegevust ühendatava ühingu ärinime all.
Kui ühendatava ühingu osanik või aktsionär oli füüsiline isik, kes ühendavas ühingus enam ei osale, võib ühendav ühing tema nime ärinimes edasi kasutada ainult tema või tema pärijate kirjalikul nõusolekul.
Ühinemine kantakse ühendava ühingu asukoha äriregistrisse, kui see on kantud kõigi ühendatavate ühingute asukoha äriregistritesse.
Kandes ühendatava ühingu asukoha äriregistris märgitakse, et ühinemine loetakse toimunuks selle kandmisega ühendava ühingu asukoha äriregistrisse.
Ühendava ühingu asukoha äriregistri registripidaja teatab ühendatava ühingu asukoha registripidajale ühinemise äriregistrisse kandmisest.
Saanud teate, märgib registripidaja äriregistrisse, millal on ühinemine kantud ühendava ühingu asukoha äriregistrisse.
Ühendatava ühingu registripidaja saadab tema juures hoitavad ühingu dokumendid ühendava ühingu asukoha registripidajale.
Ühinemise kandmisega ühendava ühingu asukoha äriregistrisse läheb ühendatava ühingu vara üle ühendavale ühingule.
Pärast ühinemise kandmist ühendava ühingu asukoha äriregistrisse tehakse vara ülemineku kanded registrites ühendava ühingu juhatuse või ühingut esindama õigustatud osanike avaldusel.
Ühendatav ühing loetakse lõppenuks ühinemise kandmisega ühendava ühingu asukoha äriregistrisse.
Registripidaja kustutab ühendatava ühingu äriregistrist.
Ühinemise kandmisega ühendava ühingu asukoha äriregistrisse saavad ühendatava ühingu osanikud või aktsionärid ühendava ühingu osanikeks või aktsionärideks ning nende osad või aktsiad asendatakse ühendava ühingu osade või aktsiatega.
Kolmandate isikute õigused asendatud osade või aktsiate suhtes jäävad kehtima ühendava ühingu osade ja aktsiate suhtes.
Ühendatava ühingu osasid või aktsiaid, mis kuuluvad ühendavale ühingule või ühendatavale ühingule endale või isikule, kes tegutseb oma nimel, kuid ühingu arvel, ei asendata ja need kaotavad kehtivuse.
Ühinemist ei saa vaidlustada pärast selle kandmist ühendava ühingu asukoha äriregistrisse.
Ühineva ühingu juhatuse ja nõukogu liikmed või ühingut juhtima õigustatud osanikud vastutavad solidaarselt ühinemisega ühingule, osanikele või aktsionäridele või nende võlausaldajatele süüliselt tekitatud kahju eest.
Käesoleva §-i 6. lõikes nimetatud nõude aegumistähtaeg on viis aastat ühinemise kandmisest ühendava ühingu asukoha äriregistrisse.
Ühendatava ühingu osanik või aktsionär, kes ei ole ühinemisotsusega nõus, võib eri liiki ühingute ühinemisel kahe kuu jooksul ühinemise ühendava ühingu asukoha äriregistrisse kandmisest nõuda, et ühendav ühing omandaks tema asendatud osa või aktsia rahalise hüvituse eest.
Osade või aktsiate ühingu poolt omandamisele käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud alustel ei kohaldata käesoleva seadustiku § 162 2. lõike punktis 2 ja § 283 2. lõike punktis 2 sätestatut.
Osanike või aktsionäride nimed, kes ei olnud nõus ühinemisotsusega ja soovivad kasutada käesolevas §-is nimetatud õigusi, lisatakse ühinemisotsusele.
Ühinemisotsusega mittenõustumist kinnitab iga osanik või aktsionär oma allkirjaga.
Kui ühendav ühing on täis- või usaldusühing, võib käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud hüvitust nõuda osanik, kes lahkub ühingust.
Alates ühinemise kandmisest ühendava ühingu asukoha äriregistrisse, peab ühendav ühing maksma hüvituselt intressi seaduses sätestatud suuruses.
Kui ühinemisotsusega mittenõustunud osanik või aktsionär ei nõua käesolevas §-is nimetatud hüvitust, võib ta osa või aktsia võõrandada kahe kuu jooksul, sõltumata seaduses sätestatud või põhikirjaga ettenähtud käsutuspiirangutest.
Ühinemisele uue ühingu asutamisega kohaldatakse käesolevas peatükis sätestatut koos seaduses ettenähtud täiendustega.
Ühinevatele ühingutele kohaldatakse ühendatava ühingu kohta sätestatut ja asutatavale ühingule ühendava ühingu kohta sätestatut.
Ühingud loetakse ühinenuks uue ühingu registrisse kandmisel.
Uue ühingu asutamisele kohaldatakse seda liiki ühingu asutamise sätteid, kui käesoleva peatüki sätetest ei tulene teisiti.
Asutajateks on ühinevad ühingud.
Ühinemislepingus tuleb lisaks käesoleva seadustiku § 392 1. lõikes sätestatule määrata uue ühingu ärinimi ja asukoht.
Ühinemislepingule lisatakse asutatava ühingu põhikiri või ühinguleping, mis kinnitatakse ühinemisotsusega.
Ühineva ühingu juhatus või ühingut esindama õigustatud osanikud esitavad avalduse ühinemise kandmiseks ühingu asukoha äriregistrisse.
Ühinevate ühingute juhatused või ühinguid esindama õigustatud osanikud esitavad ühise avalduse uue ühingu kandmiseks selle asukoha äriregistrisse.
Täis- või usaldusühingu osaniku sissemakset loetakse käesoleva peatüki tähenduses osaks.
Kui ühendavaks ühinguks on täis- või usaldusühing, tuleb ühinemislepingus lisaks käesoleva seadustiku § 392 1. lõikes märkida ühendatava ühingu iga osaniku või aktsionäri kohta, kas ta saab ühendavas ühingus täis- või usaldusosanikuks ning milline on tema sissemakse suurus.
Ühendatava usaldusühingu usaldusosanik, osaühingu osanik ja aktsiaseltsi aktsionär, kes ühinemisotsusega ei nõustunud, saab ühendava ühingu usaldusosanikuks.
Ühinemisaruannet ei pea koostama, kui ühineva täis- või usaldusühingu kõik osanikud on ühingu juhtimiseks õigustatud.
Ühinemisotsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletavad kõik osanikud.
Ühingulepinguga võib ette näha, et ühinemisotsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletab üle 2/3 osanikest.
Kui ühinemisotsusega ei nõustu ühendatava täisühingu osanik või usaldusühingu täisosanik, saab ta ühendavas ühingus usaldusosanikuks.
Kui ühinemisotsuse võib vastavalt ühingulepingule teha häälteenamusega, võib osanik ühingu kulul nõuda ühinemislepingu audiitorkontrolli.
Kui täis- või usaldusühing ühineb usaldusühingu, osaühingu või aktsiaseltsiga, vastutab täisosanik ühendatava ühingu kohustuste eest, mille täitmise tähtpäev on saabunud või saabub viie aasta jooksul ühinemise kandmisest ühendava ühingu asukoha äriregistrisse.
Kui täis- või usaldusühing ühineb usaldusühinguga, mille täisosanikuks saab ühendatava ühingu täisosanik, ei kehti täisosaniku suhtes käesoleva §-i 1. lõikes sätestatud vastutuse piirang.
Ühineva osaühingu osanik võib osaühingu kulul nõuda ühinemislepingu audiitorkontrolli.
Ühinemisotsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt 2/3 osanike koosolekul esindatud häältest ja põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Kui ühinemisotsus tehakse käesoleva seadustiku §-is 173 sätestatud korras, on otsus vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt 2/3 osanike häältest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Kui vähemalt 9/10 ühendatava osaühingu osakapitalist või aktsiaseltsi aktsiakapitalist kuulub ühendavale osaühingule, ei ole ühendamiseks nõutav ühinemislepingu heakskiitmine ühendava osaühingu ühinemisotsusega.
Ühinemisotsus on vajalik, kui seda nõuavad osanikud, kelle osadega on esindatud vähemalt 1/20 osakapitalist, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud väiksemat esindatust.
Esindatuse määramisel ei arvestata ühendatava ühingu oma osasid või aktsiaid.
Ühendava osaühingu osakapitali suurendamisel seoses ühinemisega ei ole teistel osanikel eesõigust osade omandamisele (§ 193).
Osakapitali suurendamise äriregistrisse kandmise avaldusele lisatakse täiendavalt käesoleva seadustiku § 196 1. lõikes nimetatud dokumentidele ühinemislepingu ja ühinevate ühingute ühinemisotsuste notariaalselt kinnitatud ärakirjad.
Ühendav osaühing annab üle ühendatava ühingu osanikele või aktsionäridele nende osade või aktsiate asendamisel kõigepealt ühendava osaühingu oma osa.
Kui ühendatava ühingu osanikele või aktsionäridele antakse üle ühendava osaühingu oma osa, võib selle jagada, järgimata käesoleva seadustiku § 152 1. ja 2. lõikes sätestatut.
Kui ühinemisotsusega mittenõustunud osanik ei nõua käesoleva seadustiku § 404 1. lõikes nimetatud hüvitust, võib ta osa võõrandada kahe kuu jooksul, sõltumata käesoleva seadustiku § 149 1. - 3. lõikes sätestatud käsutuspiirangutest.
Kui ühendav ühing on osaühing, mille osakapitali seoses ühinemisega suurendatakse või kui ühinemisel asutatakse uus osaühing, tuleb osaühingu mitterahalise sissemakse hindamiseks ettenähtud korras (§ 143) hinnata, kas ühendatavate ühingute varast piisab osakapitali suurendamiseks või asutatava osaühingu osakapitaliks.
Vara hindamist tõendavad dokumendid esitatakse koos ühinemise avaldusega äriregistrile.
Ühingute ühinemisele uue osaühingu asutamisega ei kohaldata §-is 138 sätestatut.
Ühinemisel uue osaühingu asutamisega tuleb ühinemislepingus lisaks käesoleva seadustiku § 392 1. lõikes ja § 405 4. lõikes sätestatule märkida asutatava osaühingu osakapitali suurus, samuti juhatuse liikmed.
Kui moodustatakse nõukogu, märgitakse ka nõukogu liikmed.
Aktsiaseltsi ühinemisel peab ühinemislepingut kontrollima audiitor.
Aktsionäri nõudel antakse talle käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud dokumentidest viivitamatult ärakiri.
Kui ühineva aktsiaseltsi viimane majandusaasta aruanne on koostatud varem kui kuus kuud enne ühinemislepingu sõlmimist, koostatakse aastaaruande nõuetele vastavalt bilanss (vahebilanss) viimase veerandaasta seisuga, mis esitatakse aktsionäridele tutvumiseks.
Juhatus selgitab üldkoosolekul ühinemise õiguslikke ja majanduslikke tagajärgi, sealhulgas aktsiate asendamist.
Nõukogu esitab üldkoosolekul ühinemise kohta oma arvamuse.
Aktsionäri nõudel antakse talle üldkoosolekul teavet ka teisi ühinevaid ühinguid puudutavate asjaolude kohta.
Ühinemisotsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt 2/3 üldkoosolekul esindatud häältest ja põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Kui aktsiaseltsil on mitut liiki aktsiaid, on ühinemisotsus vastu võetud, kui lisaks käesoleva §-i 1. lõikes sätestatule on otsuse poolt hääletanud vähemalt 2/3 iga liiki aktsiate omanikest ja põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Kui otsus tehakse § 297 2. lõikes sätestatud korras, peab otsuse poolt hääletama vähemalt 2/3 iga liiki aktsiatega üldkoosolekul esindatud häältest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Kui ühendavaks ühinguks ei ole aktsiaselts, osalevad ühendatava aktsiaseltsi eelisaktsiate ja vahetusvõlakirjade omanikud esindatuse määramisel ja hääletamisel aktsionäridega samadel alustel.
Kui vähemalt 9/10 ühendatava osaühingu osakapitalist või aktsiaseltsi aktsiakapitalist kuulub ühendavale aktsiaseltsile, ei ole ühendamiseks nõutav ühinemislepingu heakskiitmine ühendava aktsiaseltsi ühinemisotsusega.
Ühinemisotsus on vajalik, kui seda nõuavad aktsionärid, kelle aktsiatega on esindatud vähemalt 1/20 aktsiakapitalist ja põhikirjaga ei ole ette nähtud väiksemat esindatust.
Ühendava aktsiaseltsi aktsiakapitali suurendamisel seoses ühinemisega ei ole teistel aktsionäridel aktsiate omandamise eesõigust (§ 345).
Aktsiakapitali suurendamise registrisse kandmise avaldusele lisatakse täiendavalt käesoleva seadustiku § 343 1. lõikes nimetatud dokumentidele ühinemislepingu ja ühinevate ühingute ühinemisotsuste notariaalselt kinnitatud ärakirjad.
Ühendav aktsiaselts annab üle ühendatava ühingu osanikele või aktsionäridele nende osade või aktsiate asendamisel kõigepealt ühendava aktsiaseltsi oma aktsiad.
Kui ühendav ühing on aktsiaselts, mille aktsiakapitali seoses ühinemisega suurendatakse, või kui ühinemisel asutatakse uus aktsiaselts, tuleb aktsiaseltsi mitterahalise sissemakse hindamiseks ettenähtud korras (§ 249) hinnata, kas ühendatavate ühingute varast piisab aktsiakapitali suurendamiseks või asutatava aktsiaseltsi aktsiakapitaliks.
Ühendavas aktsiaseltsis säilivad ühendatava aktsiaseltsi eelisaktsiate ja vahetusvõlakirjade omanike õigused, mis neil olid ühendatavas aktsiaseltsis.
Kui ühendavaks ühinguks ei ole aktsiaselts, omandavad eelisaktsiate ja vahetusvõlakirjade omanikud ühendava ühingu osad samadel alustel ühendatava aktsiaseltsi aktsionäridega.
Ühingute ühinemisele uue aktsiaseltsi asutamisega ei kohaldata käesoleva seadustiku §-ides 243, 256-271 sätestatut.
Ühinemisel uue aktsiaseltsi asutamisega tuleb ühinemislepingus lisaks käesoleva seadustiku § 392 1. lõikes ja § 405 4. lõikes sätestatule märkida asutatava aktsiaseltsi aktsiakapitali suurus, samuti juhatuse ja nõukogu liikmed.
Tulundusühistu võib ühineda ainult tulundusühistuga.
Tulundusühistu osamakset loetakse käesoleva peatüki tähenduses osaks.
Tulundusühistu liiget loetakse käesoleva peatüki tähenduses osanikuks.
Ühineva tulundusühistu liige võib tulundusühistu kulul nõuda ühinemislepingu audiitorkontrolli.
Ühinemisotsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletas vähemalt 2/3 koosolekul osalenud liikmetest ja põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Ühendatava tulundusühistu poolt üleantav vara tuleb hinnata ühistu mitterahalise sissemakse hindamiseks ettenähtud korras ühistuseaduse (RT 1992, 36, 477; 1998, 95, 1513; 1999, 10, 155; 2001, 24, 133) § 29 lg. 3).
Vara hindamist tõendavad dokumendid esitatakse äriregistrile.
Ühinemisel uue tulundusühistu asutamisega tuleb ühinemislepingus lisaks käesoleva seadustiku § 392 1. lõikes ja § 405 4. lõikes sätestatule märkida asutatava ühistu juhatuse liikmed.
Kui moodustatakse nõukogu, siis märgitakse ka nõukogu liikmed.
Jaotumisel annab jagunev ühing oma vara üle omandavatele ühingutele.
Omandav ühing võib olla olemasolev või uus ühing.
Jaotumisel jagunev ühing loetakse lõppenuks.
Jaotumisel saavad jaguneva ühingu osanikud või aktsionärid omandava ühingu osanikeks või aktsionärideks.
Eraldumisel annab jagunev ühing osa oma varast üle ühele või mitmele omandavale ühingule.
Eraldumisel saavad omandava ühingu osanikeks või aktsionärideks jaguneva ühingu osanikud või aktsionärid või ainsaks osanikuks või aktsionäriks saab jagunev ühing.
Omandavateks ühinguteks võivad üheaegselt olla Eestis äriregistrisse kantud olemasolevad või uued ühingud.
Jagunemisel osalevateks ühinguteks võivad olla sama või eri liiki äriühingud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Jagunemiseks sõlmivad jagunemisel osalevate ühingute juhatused või ühingut esindama õigustatud osanikud jagunemislepingu.
Jagunemislepingust tekivad õigused ja kohustused pärast lepingu heakskiitmist käesoleva seadustiku §-is 440 sätestatud korras.
Jaotumise korral aeg, millest alates jaguneva ühingu tehingud loetakse tehtuks omandava ühingu arvel (jagunemise bilansi päev).
Jagunemislepingus ettenähtud omandava osaühingu või aktsiaseltsi juurdemaksete summa jaguneva ühingu osanikele või aktsionäridele ei või ületada 1/10 neile asendatud osade või aktsiate nimiväärtuste summat.
Jagunemisleping peab olema notariaalselt tõestatud.
Kui heakskiidetud jagunemisleping on tingimuslik ja tingimus ei ole viie aasta jooksul pärast lepingu sõlmimist saabunud, võib ühing selle lõpetada, teatades lõpetamisest vähemalt kuus kuud ette, kui jagunemislepingus ei ole ette nähtud lühemat etteteatamise tähtaega.
Jagunemisel osalevate ühingute juhatused või ühingut esindama õigustatud osanikud koostavad kirjaliku aruande (jagunemisaruanne), kus selgitatakse ja põhjendatakse õiguslikult ja majanduslikult jagunemist ja jagunemislepingut.
Jaotumisel, samuti eraldumisel osade või aktsiate andmise vastu jaguneva ühingu osanikele või aktsionäridele tuleb aruandes põhjendada osade või aktsiate asendussuhet ning juurdemaksete suurust, kui juurdemakseid tehakse.
Jagunemisaruannet ei pea koostama eraldumisel osade või aktsiate asendamisega jagunevale ühingule või kui sellega on nõus jagunemisel osaleva ühingu kõik osanikud või aktsionärid.
Seaduses sätestatud juhtudel kontrollib jagunemislepingut audiitor.
Audiitor ei pea jagunemislepingut kontrollima eraldumisel osade või aktsiate asendamisega jagunevale ühingule või kui jagunemisel osaleva ühingu kõik osanikud või aktsionärid on nõus, et audiitor jagunemislepingut ei kontrolli.
Audiitori määravad jagunemisel osaleva ühingu juhatus või ühingut juhtima õigustatud osanikud.
Ühe audiitori võib määrata mitme või kõigi jagunemises osalevate ühingute jaoks.
Audiitor koostab jagunemislepingu kontrolli tulemuste kohta kirjaliku aruande.
Jagunemislepingut kontrollivad audiitorid võivad koostada ühingutele ühise aruande.
Aruandes tuleb näidata, kas jagunemislepingus näidatud osade või aktsiate asendussuhe ja juurdemaksed on kohaseks tasuks jaguneva ühingu osanikele või aktsionäridele ning kas jagunemine võib kaasa tuua ühingu võlausaldajate huvide kahjustamise.
Audiitor vastutab jagunemislepingu ebaõige kontrollimisega süüliselt tekitatud kahju eest.
Jagunemislepingust tekivad õigused ja kohustused, kui jagunemislepingu on heaks kiitnud kõik jagunemises osalevad ühingud.
Osanik või aktsionär võib nõuda jagunemislepingu ja -otsuse ärakirja.
Vähemalt kaks nädalat enne jagunemislepingu heakskiitmise otsustamist tuleb osanikele või aktsionäridele võimaldada tutvumist jagunemislepingu, jagunemisaruande ja audiitori aruandega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Kohus võib osaniku, aktsionäri, juhatuse või nõukogu liikme nõudel seaduse, ühingulepingu või põhikirjaga vastuolus oleva jagunemisotsuse kehtetuks tunnistada, kui nõue on esitatud ühe kuu jooksul otsuse tegemisest.
Jaguneva ühingu jagunemisotsust ei saa kehtetuks tunnistada põhjusel, et osade või aktsiate asendussuhe määrati liiga madalaks.
Kui osade või aktsiate asendussuhe määrati liiga madalaks, võib osanik või aktsionär nõuda omandavalt ühingult tagasimakset, mis võib ületada käesoleva seadustiku § 435 2. lõikes nimetatud määra.
Alates jagunemise kandmisest jaguneva ühingu asukoha registrisse, tuleb tasumata tagasimakselt maksta intressi seaduses sätestatud suuruses.
Jagunemisel osalevate ühingute juhatused või ühingut juhtima õigustatud osanikud saadavad 15 päeva jooksul jagunemisotsuse vastuvõtmisest kirjaliku teate jagunemise kohta ühingule teada olevatele võlausaldajatele, kellel olid nõuded ühingu vastu enne jagunemisotsuse vastuvõtmist.
Jagunemisotsuse kohta peavad juhatused või ühingut juhtima õigustatud osanikud avaldama ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded kaks teadet vähemalt 15-päevase vahega ning kutsuma neis võlausaldajaid üles esitama oma nõuded.
Ühing peab tagama oma võlausaldajate nõuded, kui need on esitatud kahe kuu jooksul viimase teate avaldamisest.
Omandava ühingu võlausaldaja võib oma nõude tagamist või rahuldamist nõuda üksnes siis, kui ta tõendab, et jagunemine ohustab tema nõude täitmist, välja arvatud, kui tema nõude täitmise tähtpäev on saabunud.
Jagunemisel osaleva ühingu juhatus või ühingut esindama õigustatud osanikud esitavad mitte varem kui kolme kuu möödudes teise jagunemise teate avaldamisest oma ühingu asukohas avalduse jagunemise äriregistrisse kandmiseks.
Viide Ametlike Teadaannete numbritele, milles on avaldatud käesoleva seadustiku § 442 2. lõikes nimetatud teated.
Registripidaja võib jaotumise registrisse kanda ainult siis, kui jaguneva ühingu lõppbilanss on koostatud seisuga mitte varem kui kaheksa kuud enne avalduse esitamist äriregistrile.
Avalduses peavad juhatuse liikmed või ühingut esindama õigustatud osanikud kinnitama, et oma nõuded tähtaegselt esitanud ja jagunemise vastu vaielnud võlausaldajate nõuded on tagatud või rahuldatud ning et jagunemise otsust ei vaidlustatud või vastav avaldus on jäetud rahuldamata.
Jaotumise korral võib üks omandav ühing jätkata tegevust jaguneva ühingu ärinime all.
Kui jaguneva ühingu osanikuks või aktsionäriks oli füüsiline isik, kes omandavas ühingus enam ei osale, võib omandav ühing tema nime ärinimes edasi kasutada ainult tema või tema pärijate kirjalikul nõusolekul.
Jagunemine kantakse jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse, kui see on kantud kõigi omandavate ühingute asukoha äriregistritesse.
Kandes omandavate ühingute asukoha äriregistrites märgitakse, et jagunemine loetakse toimunuks selle kandmisega jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse.
Jaguneva ühingu asukoha äriregistri registripidaja teatab omandavate ühingute asukoha registripidajatele jagunemise äriregistrisse kandmisest ja saadab neile äriregistri väljavõtte.
Saanud teate, märgib registripidaja äriregistrisse, millal on jagunemine kantud jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse.
Jagunemise kandmisega jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse läheb jaguneva ühingu kogu vara, eraldumise korral eraldatud vara, vastavalt jagunemislepingus ettenähtud jaotusele üle omandavatele ühingutele.
Pärast jagunemise kandmist jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse tehakse vara ülemineku kanded registrites omandava ühingu juhatuse või ühingut esindama õigustatud osanike avaldusel.
Jaotumisel loetakse jagunev ühing lõppenuks jagunemise kandmisega jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse.
Registripidaja kustutab jaguneva ühingu äriregistrist.
Jagunemise kandmisega jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse saavad jaguneva ühingu osanikud või aktsionärid vastavalt jagunemislepingule omandavate ühingute osanikeks või aktsionärideks, välja arvatud, kui omandava ühingu ainsaks osanikuks või aktsionäriks saab eraldumisel jagunev ühing.
Jagunemisel asendatakse jaguneva ühingu osanike või aktsionäride aktsiad omandavate ühingute osade või aktsiatega.
Kolmandate isikute õigused asendatud osade või aktsiate suhtes jäävad kehtima omandava ühingu osade ja aktsiate suhtes.
Osasid või aktsiaid, mis kuuluvad omandavale ühingule või jagunevale ühingule endale või isikule, kes tegutseb oma nimel, kuid ühingu arvel, jagunemisel ei asendata ja need kaotavad kehtivuse, välja arvatud, kui jagunev ühing saab eraldumisel omandava ühingu ainsaks osanikuks või aktsionäriks.
Jaotumisel jagamata jäänud vara jagatakse omandavate ühingute vahel võrdeliselt nende osaga jagatud varas.
Jagunemist ei saa vaidlustada pärast selle kandmist jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse.
Enne jagunemise kandmist jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse tekkinud jaguneva ühingu kohustuste eest vastutavad jagunemisel osalevad ühingud solidaarselt.
Jagunemisel osalev ühing, kellele kohustusi jagunemislepinguga ei määratud, vastutab jaguneva ühingu kohustuste eest, kui nende täitmise tähtpäev saabub viie aasta jooksul pärast jagunemise kandmist jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse.
Jagunemisel osaleva ühingu juhatuse ja nõukogu liikmed või ühingut juhtima õigustatud osanikud vastutavad solidaarselt jagunemisega ühingule, osanikele või aktsionäridele või nende võlausaldajatele süüliselt tekitatud kahju eest.
Käesoleva §-i 3. lõikes nimetatud nõude aegumistähtaeg on viis aastat jagunemise kandmisest jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse.
Kui jagunemisel osalevad eri liiki ühingud, võib jaguneva ühingu osanik või aktsionär, kes ei ole jagunemisotsusega nõus, kahe kuu jooksul, arvates jagunemise kandmisest jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse, nõuda, et omandav ühing omandaks tema asendatud osa või aktsia rahalise hüvituse eest.
Osade või aktsiate ühingu poolt omandamisele käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud alustel ei kohaldata vastavalt käesoleva seadustiku § 162 2. lõike punktis 2 ja § 283 2. lõike punktis 2 sätestatut.
Osanike või aktsionäride nimed, kes ei olnud nõus jagunemisotsusega ja soovivad kasutada käesolevas §-is nimetatud õigusi, lisatakse jagunemisotsusele.
Jagunemisotsusega mittenõustumist kinnitab iga osanik või aktsionär oma allkirjaga.
Kui omandav ühing on täis- või usaldusühing, võib käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud hüvitust nõuda osanik, kes lahkub ühingust.
Alates jagunemise kandmisest jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse, peab omandav ühing maksma hüvituselt intressi seaduses sätestatud suuruses.
Kui jagunemisotsusega mittenõustunud osanik või aktsionär ei nõua käesolevas §-is nimetatud hüvitust, võib ta osa või aktsia võõrandada kahe kuu jooksul, sõltumata seaduses sätestatud või põhikirjaga ettenähtud käsutuspiirangutest.
Jagunemisele uue ühingu asutamisega kohaldatakse käesolevas peatükis sätestatut koos seaduses ettenähtud täiendustega.
Asutatavatele ühingutele kohaldatakse omandavate ühingute kohta sätestatut.
Asutajaks on jagunev ühing.
Jagunemisel uue ühingu asutamisega koostavad jaguneva ühingu juhatus või ühingut esindama õigustatud osanikud jagunemiskava, mis asendab jagunemislepingut.
Jagunemiskavas tuleb lisaks käesoleva seadustiku § 435 1. lõikes sätestatule määrata uue ühingu ärinimi ja asukoht.
Jagunemiskavale lisatakse asutatava ühingu põhikiri või ühinguleping, mis kinnitatakse jagunemisotsusega.
Jaguneva ühingu juhatus või ühingut esindama õigustatud osanikud esitavad avalduse uute ühingute kandmiseks nende asukoha äriregistrisse ning jagunemise kandmiseks jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse.
Iga uue ühingu asukoha äriregistri registripidaja teatab jaguneva ühingu asukoha registripidajale uue ühingu äriregistrisse kandmisest.
Teadete saamisel kõigi uute ühingute kohta kannab jaguneva ühingu asukoha äriregistri registripidaja jagunemise äriregistrisse ja teatab kande tegemisest iga uue ühingu asukoha registripidajale ning saadab neile äriregistri väljavõtte.
Kui omandavaks ühinguks on täis- või usaldusühing, tuleb jagunemislepingus lisaks käesoleva seadustiku § 435 1. lõikes sätestatule märkida jaguneva ühingu iga osaniku või aktsionäri kohta, kas ta saab omandavas ühingus täis- või usaldusosanikuks ning milline on tema sissemakse suurus.
Kui jaguneva usaldusühingu usaldusosanik, osaühingu osanik ja aktsiaseltsi aktsionär jagunemisotsusega ei nõustunud, saab omandavaks ühinguks olla usaldusühing ja mitte nõustunud usaldusosanik, osaühingu osanik ja aktsiaseltsi aktsionär saab omandava ühingu usaldusosanikuks.
Jagunemisaruannet ei pea koostama, kui jaguneva täis- või usaldusühingu kõik osanikud on ühingu juhtimiseks õigustatud.
Jagunemisotsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletavad kõik osanikud.
Ühingulepinguga võib ette näha, et jagunemisotsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletab üle 2/3 osanikest.
Kui jagunemisotsusega ei nõustu jaguneva täisühingu osanik või usaldusühingu täisosanik, saab ta omandavas usaldusühingus usaldusosanikuks.
Kui jagunemisotsuse võib vastavalt ühingulepingule teha häälteenamusega, võib osanik ühingu kulul nõuda jagunemislepingu audiitorkontrolli.
Kui täis- või usaldusühingu jaotumisel on omandavaks ühinguks usaldusühing, osaühing või aktsiaselts, vastutab täisosanik jaguneva ühingu kohustuste eest, mille täitmise tähtpäev on saabunud või saabub viie aasta jooksul jagunemise kandmisest jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse.
Kui omandavaks ühinguks on usaldusühing, mille täisosanikuks saab jaguneva ühingu täisosanik, ei kehti täisosaniku suhtes käesoleva §-i 1. lõikes sätestatud vastutuse piirang.
Jagunemises osaleva osaühingu osanik võib osaühingu kulul nõuda jagunemislepingu audiitorkontrolli.
Jagunemisotsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt 2/3 osanike koosolekul esindatud häältest ja põhikirjas ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Kui jagunemisotsus tehakse käesoleva seadustiku §-is 173 sätestatud korras, on otsus vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt 2/3 osanike häältest ja seaduse või põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Omandava osaühingu osakapitali suurendamisel seoses jagunemisega ei ole teistel osanikel eesõigust osade omandamisele (§ 193).
Osakapitali suurendamise äriregistrisse kandmise avaldusele lisatakse täiendavalt käesoleva seadustiku § 196 1. lõikes nimetatud dokumentidele jagunemislepingu ja jagunemisel osalevate ühingute jagunemisotsuste notariaalselt kinnitatud ärakirjad.
Omandav osaühing annab üle jaguneva ühingu osanikele või aktsionäridele nende osade või aktsiate asendamisel kõigepealt omandava osaühingu oma osa.
Kui jaguneva ühingu osanikele või aktsionäridele antakse üle omandava osaühingu oma osa, võib selle jagada, järgimata käesoleva seadustiku § 152 1. ja 2. lõikes sätestatut.
Kui jagunemisotsusega mittenõustunud osanik ei nõua käesoleva seadustiku § 448 1. lõikes nimetatud hüvitust, võib ta osa võõrandada kahe kuu jooksul, sõltumata käesoleva seadustiku § 149 1. - 3. lõikes sätestatud käsutuspiirangutest.
Kui omandav ühing on osaühing, mille osakapitali seoses jagunemisega suurendatakse või kui jagunemisel asutatakse uus osaühing, tuleb osaühingu mitterahalise sissemakse hindamiseks ettenähtud korras (§ 143) hinnata, kas jaguneva ühingu poolt üleantud varast piisab osakapitali suurendamiseks või asutatava osaühingu osakapitaliks.
Vara hindamist tõendavad dokumendid esitatakse koos jagunemise avaldusega äriregistrile.
Ühingu jagunemisele uue osaühingu asutamisega ei kohaldata käesoleva seadustiku §-is 138 sätestatut.
Jagunemisel uue osaühingu asutamisega tuleb jagunemiskavas lisaks käesoleva seadustiku § 435 1. lõikes ja § 449 4. lõikes sätestatule märkida asutatava osaühingu osakapitali suurus, samuti juhatuse liikmed.
Kui aktsiaselts osaleb jagunemises, peab audiitor kontrollima jagunemislepingut.
Kui jagunemisel osaleva aktsiaseltsi viimane majandusaasta aruanne on koostatud varem kui kuus kuud enne jagunemislepingu sõlmimist, koostatakse aastaaruande nõuetele vastavalt bilanss (vahebilanss) viimase veerandaasta seisuga, mis esitatakse aktsionäridele tutvumiseks.
Juhatus selgitab üldkoosolekul jagunemise õiguslikke ja majanduslikke tagajärgi, sealhulgas osade või aktsiate asendamist.
Nõukogu esitab üldkoosolekul jagunemise kohta oma arvamuse.
Aktsionäri nõudel antakse talle üldkoosolekul teavet ka teisi jagunemises osalevaid ühinguid puudutavate oluliste asjaolude kohta.
Jaguneva aktsiaseltsi juhatus peab teatama üldkoosolekule ja omandavate ühingute juhatustele kõigist jagunemislepingu sõlmimise ja jagunemist otsustava üldkoosoleku toimumise vahelisel ajal toimunud olulistest muudatustest aktsiaseltsi varas.
Jagunemisotsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt 2/3 üldkoosolekul esindatud häältest, kui põhikirjas ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Kui aktsiaseltsil on mitu liiki aktsiaid, on jagunemisotsus vastu võetud, kui lisaks käesoleva §-i 1. lõikes sätestatule on otsuse poolt hääletanud vähemalt 2/3 iga liiki aktsiate omanikest ja põhikirjas ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Kui omandavaks ühinguks ei ole aktsiaselts, osalevad jaguneva aktsiaseltsi eelisaktsiate ja vahetusvõlakirjade omanikud esindatuse määramisel ja hääletamisel aktsionäridega samadel alustel.
Omandava aktsiaseltsi aktsiakapitali suurendamisel seoses jagunemisega ei ole teistel aktsionäridel eesõigust aktsiate omandamisel (§ 345).
Aktsiakapitali suurendamise registrisse kandmise avaldusele lisatakse täiendavalt käesoleva seadustiku § 343 1. lõikes nimetatud dokumentidele jagunemislepingu ja jagunemisel osalevate ühingute jagunemisotsuste notariaalselt kinnitatud ärakirjad.
Omandav aktsiaselts annab üle jaguneva ühingu osanikele või aktsionäridele nende osade või aktsiate asendamisel kõigepealt omandava aktsiaseltsi oma aktsiad.
Kui omandav ühing on aktsiaselts, mille aktsiakapitali seoses jagunemisega suurendatakse, või kui jagunemisel asutatakse uus aktsiaselts, tuleb aktsiaseltsi mitterahalise sissemakse hindamiseks ettenähtud korras (§ 249) hinnata, kas jaguneva ühingu poolt üleantud varast piisab aktsiakapitali suurendamiseks või asutatava aktsiaseltsi aktsiakapitaliks.
Omandavas aktsiaseltsis säilivad jaguneva aktsiaseltsi eelisaktsiate ja vahetusvõlakirjade omanike õigused, mis neil olid jagunevas aktsiaseltsis.
Kui omandavaks ühinguks ei ole aktsiaselts, omandavad eelisaktsiate ja vahetusvõlakirjade omanikud omandava ühingu osad samadel alustel jaguneva aktsiaseltsi aktsionäridega.
Ühingu jagunemisele uue aktsiaseltsi asutamisega ei kohaldata käesoleva seadustiku §-ides 243, 256-271 sätestatut.
Jagunemisel uue aktsiaseltsi asutamisega tuleb jagunemiskavas lisaks käesoleva seadustiku § 435 1. lõikes ja § 449 4. lõikes sätestatule märkida asutatava aktsiaseltsi aktsiakapitali suurus, samuti juhatuse ja nõukogu liikmed.
Eraldumisel ei või eralduva ühistu liikmeks saada jagunev ühing.
Tulundusühingu liiget loetakse käesoleva peatüki tähenduses osanikuks.
Jaguneva tulundusühingu liige võib tulundusühistu kulul nõuda jagunemislepingu audiitorkontrolli.
Jagunemisotsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletas vähemalt 2/3 koosolekul osalenud liikmetest ja põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Jaguneva tulundusühistu poolt üleantav vara tuleb hinnata ühistu mitterahalise sissemakse hindamiseks ettenähtud korras (ühistuseaduse § 29 lg. 3).
Jagunemisel uue tulundusühistu asutamisega tuleb jagunemislepingus lisaks käesoleva seadustiku § 435 1. lõikes ja § 449 4. lõikes sätestatule märkida asutatava ühistu juhatuse liikmed.
Äriühingu võib ümber kujundada teist liiki äriühinguks.
Tulundusühistu ümberkujundamine, samuti tulundusühistuks ümberkujundamine ei ole lubatud.
Ümberkujundatava ühingu osanikud või aktsionärid saavad uue ühingu osanikeks või aktsionärideks.
Ümberkujundatava ühingu juhatus või ühingut juhtima õigustatud osanikud koostavad kirjaliku aruande (ümberkujundamisaruanne), kus selgitatakse ja põhjendatakse õiguslikult ning majanduslikult ümberkujundamist, sealhulgas osade või aktsiate asendussuhet ning juurdemaksete suurust, kui juurdemakseid tehakse.
Ümberkujundamisaruannet ei pea koostama, kui ümberkujundatavas ühingus on ainult üks osanik või aktsionär või kui ümberkujundatava ühingu kõik osanikud või aktsionärid on nõus, et ümberkujundamisaruannet ei pea koostama.
Ümberkujundamise otsustavad ümberkujundatava ühingu osanikud või aktsionärid.
Ümberkujundamisotsus peab olema kirjalik.
Osanik või aktsionär võib nõuda ümberkujundamisotsuse ärakirja.
Kui ühing kujundatakse ümber osaühinguks või aktsiaseltsiks - osa- või aktsiakapitali suurus.
Osanike või aktsionäride nimed, kes ei olnud nõus ümberkujundamisotsusega, lisatakse ümberkujundamisotsusele.
Ümberkujundamisotsusega mittenõustumist kinnitab iga osanik või aktsionär oma allkirjaga.
Ümberkujundamise otsusega kinnitatakse uue ühingu põhikiri või ühinguleping.
Ühingu ümberkujundamisel osaühinguks või aktsiaseltsiks valitakse koos otsuse tegemisega juhatuse liikmed ja nõukogu liikmed, kui moodustatakse nõukogu.
Kohus võib osaniku või aktsionäri, juhatuse või nõukogu liikme nõudel seaduse, ühingulepingu või põhikirjaga vastuolus oleva ümberkujundamisotsuse kehtetuks tunnistada, kui nõue on esitatud ühe kuu jooksul otsuse tegemisest.
Ümberkujundamisotsust ei saa kehtetuks tunnistada põhjusel, et osade või aktsiate asendussuhe määrati liiga madalaks.
Kui osade või aktsiate asendussuhe määrati liiga madalaks, võib osanik või aktsionär nõuda uuelt ühingult tagasimakset.
Alates ümberkujundamise äriregistrisse kandmisest tuleb tasumata tagasimakselt maksta intressi seaduses sätestatud suuruses.
Ümberkujundamisele kohaldatakse seda liiki ühingu asutamise sätteid, milleks ühing ümber kujundatakse, kui käesoleva peatüki sätetest ei tulene teisiti.
Asutajateks loetakse ümberkujundatava ühingu osanikke või aktsionäre, kes hääletasid ümberkujundamisotsuse poolt.
Ümberkujundatava ühingu juhatus või ühingut juhtima õigustatud osanikud saadavad 15 päeva jooksul ümberkujundamisotsuse vastuvõtmisest kirjaliku teate ümberkujundamise kohta ühingule teada olevatele võlausaldajatele, kellel oli nõuded ühingu vastu enne ümberkujundamisotsuse tegemist.
Ümberkujundamisotsuse kohta peavad juhatus või ühingut juhtima õigustatud osanikud avaldama ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded kaks teadet vähemalt 15-päevase vahega.
Kui nõue ei ole piisavalt tagatud, võib võlausaldaja nõuda nõude rahuldamist.
Käesolevas §-is sätestatut ei kohaldata osaühingu või aktsiaseltsi ümberkujundamisel täis- või usaldusühinguks.
Ümberkujundatava ühingu juhatus või ühingut esindama õigustatud osanikud esitavad mitte varem kui kolme kuu möödudes teise ümberkujundamise teate avaldamisest avalduse ümberkujundamise kandmiseks äriregistrisse.
Viide Ametlike Teadaannete numbritele, milles on avaldatud käesoleva seadustiku § 483 2. lõikes nimetatud teated.
Registripidaja võib ümberkujundamise registrisse kanda ainult siis, kui ümberkujundamisel aluseks võetud bilanss on koostatud seisuga mitte varem kui kaheksa kuud enne avalduse esitamist äriregistrile.
Bilansi koostamisele ja kinnitamisele kehtivad majandusaasta aruande koostamise ja kinnitamise kohta käivad sätted.
Kui ühing kujundatakse ümber osaühinguks või aktsiaseltsiks, peavad juhatuse liikmed või ühingut esindama õigustatud osanikud avalduses kinnitama, et oma nõuded tähtaegselt esitanud ja ümberkujundamise vastu vaielnud võlausaldajate nõuded on tagatud või rahuldatud ning et ümberkujundamisotsust ei ole vaidlustatud või on vastav avaldus rahuldamata jäetud.
Kui ümberkujundamisega kaasneb ühingu asukoha muutus ning ühing läheb üle teise registripiirkonda, tuleb käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud avaldus esitada uue ühingu asukoha äriregistri registripidajale ja ümberkujundatava ühingu senise asukoha äriregistri registripidajale.
Ümberkujundatava ühingu senise asukoha äriregistrisse tehtava kande juurde tehakse märge, et ümberkujundamine jõustub uue ühingu kandmisega äriregistrisse.
Uue ühingu võib äriregistrisse kanda pärast ümberkujundamise kandmist ümberkujundatava ühingu senise asukoha äriregistrisse.
Kui koos ümberkujundamisega otsustatakse äriühingu osa- või aktsiakapitali suurendamine, tuleb äriregistrile täiendavalt esitada osa- või aktsiakapitali sissemakset tõendavad dokumendid.
Uus ühing võib jätkata tegevust ümberkujundatava ühingu ärinime all.
Ärinimes ei või kasutada täiendit ega lühendit, mis viitab ümberkujundatava ühingu liigile.
Kui ümberkujundatava ühingu osanik või aktsionär oli füüsiline isik, kes uues ühingus enam ei osale, võib uus ühing tema nime ärinimes edasi kasutada ainult tema või tema pärijate kirjalikul nõusolekul.
Ümberkujundamise äriregistrisse kandmisest loetakse ühing ümberkujundatuks.
Ümberkujundamise äriregistrisse kandmisega saavad ümberkujundatava ühingu osanikud või aktsionärid uue ühingu osanikeks või aktsionärideks ning nende osad või aktsiad asendatakse uue ühingu osade või aktsiatega.
Kolmandate isikute õigused asendatud osade või aktsiate suhtes jäävad kehtima uue ühingu osade või aktsiate suhtes.
Kui ümberkujundamisega kaasneb ühingu registripiirkonna muutus, loetakse ühing ümberkujundatuks uue ühingu äriregistrisse kandmisest.
Ümberkujundamist ei saa vaidlustada pärast selle äriregistrisse kandmist.
Ümberkujundatava ühingu juhatuse ja nõukogu liikmed või ühingut juhtima õigustatud osanikud vastutavad solidaarselt ümberkujundamisega ühingule, osanikele või aktsionäridele või nende võlausaldajatele süüliselt tekitatud kahju eest.
Käesoleva §-i 5. lõikes nimetatud nõude aegumistähtaeg on viis aastat ümberkujundamise äriregistrisse kandmisest.
Ümberkujundamisel võib ümberkujundatava ühingu osanik või aktsionär, kes ei ole ümberkujundamisotsusega nõus, kahe kuu jooksul ümberkujundamise registrisse kandmisest nõuda, et uus ühing omandaks tema asendatud osa või aktsia rahalise hüvituse eest.
Osade või aktsiate ühingu poolt omandamisele käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud alustel ei kohaldata vastavalt käesoleva seadustiku § 162 2. lõike punkti 2 ja § 283 2. lõike punkti 2 sätteid.
Osanike või aktsionäride nimed, kes ei olnud nõus ümberkujundamisotsusega ja soovivad kasutada käesolevas §-is nimetatud õigusi, lisatakse ümberkujundamisotsusele.
Kui ühing kujundatakse ümber täis- või usaldusühinguks, võib käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud hüvitust nõuda osanik, kes lahkub ühingust.
Alates ümberkujundamise äriregistrisse kandmisest, peab uus ühing maksma hüvituselt intressi seaduses sätestatud suuruses.
Ühingu ümberkujundamisel võib osanik või aktsionär, kes ei nõustunud otsusega ega nõua hüvitust, võõrandada osa või aktsia kahe kuu jooksul ümberkujundamise äriregistrisse kandmisest, sõltumata seaduses sätestatud või põhikirjaga ettenähtud käsutuspiirangutest.
Kui aktsiaselts kujundatakse ümber teist liiki ühinguks, osalevad eelisaktsiate ja vahetusvõlakirjade omanikud esindatuse määramisel ja hääletamisel aktsionäridega samadel alustel.
Eelisaktsiate ja vahetusvõlakirjade omanikud omandavad uue ühingu osad samadel alustel ümberkujundatava aktsiaseltsi aktsionäridega.
Ümberkujundamisaruannet ei pea koostama, kui ümberkujundatava täis- või usaldusühingu kõik osanikud on ühingu juhtimiseks õigustatud.
Ümberkujundamisotsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletavad kõik osanikud.
Ühingulepinguga võib ette näha, et ümberkujundamisotsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud üle 2/3 osanike häältest.
Täis- või usaldusühingu ümberkujundamisel aktsiaseltsiks ei kohaldata käesoleva seadustiku §-ides 256-271 sätestatut.
Kui täis- või usaldusühing kujundatakse ümber osaühinguks või aktsiaseltsiks, vastutab täisosanik ümberkujundatava ühingu kohustuste eest, mille täitmise tähtpäev on saabunud või saabub viie aasta jooksul ümberkujundamise äriregistrisse kandmisest.
Vähemalt kaks nädalat enne ümberkujundamist otsustavat üldkoosolekut esitab ümberkujundatava aktsiaseltsi juhatus aktsiaseltsi asukohas aktsionäridele tutvumiseks ümberkujundamisaruande ja aktsiaseltsi viimase majandusaasta aruande.
Ümberkujundamisaruannet ei esitata käesoleva seadustiku § 479 2. lõikes nimetatud juhul.
Kui aktsiaseltsi viimane majandusaasta aruanne on koostatud varem kui kuus kuud enne ümberkujundamisotsuse tegemist, koostatakse aastaaruande nõuetele vastavalt bilanss (vahebilanss) viimase veerandaasta seisuga, mis esitatakse aktsionäridele tutvumiseks.
Aktsionäride üldkoosolekul selgitab ümberkujundatava aktsiaseltsi juhatus ümberkujundamise õiguslikke ja majanduslikke tagajärgi, sealhulgas aktsiate asendamist.
Nõukogu esitab üldkoosolekul ümberkujundamise kohta oma arvamuse.
Aktsionäri nõudel antakse talle üldkoosolekul teavet ka ümberkujundamise teiste oluliste asjaolude kohta.
Täisühinguks ümberkujundamise otsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletavad kõik osanikud või aktsionärid.
Usaldusühinguks ümberkujundamise otsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt 2/3 osanike või aktsionäride koosolekul esindatud häältest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet ja otsuse poolt on hääletanud kõik osanikud või aktsionärid, kes saavad usaldusühingu täisosanikuks.
Kui osaühingu usaldusühinguks ümberkujundamise otsus tehakse käesoleva seadustiku §-is 173 sätestatud korras, on otsus vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt 2/3 osanike häältest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet ja otsuse poolt on hääletanud kõik osanikud, kes saavad usaldusühingu täisosanikuks.
Kui aktsiaseltsil on mitut liiki aktsiaid, on ümberkujundamisotsus vastu võetud, kui lisaks käesoleva §-i 2. lõikes sätestatule on otsuse poolt hääletanud vähemalt 2/3 iga liiki aktsiate omanikest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Täis- või usaldusühinguks ümberkujundatud osaühingu või aktsiaseltsi võlausaldajad, kelle nõuded ei ole tagatud, võivad kuue kuu jooksul pärast ümberkujundamise äriregistrisse kandmist nõuda oma nõuete tagamist.
Kui nõuet ei tagata piisavalt, võib võlausaldaja nõuda, et tema nõue rahuldataks.
Osaühingu aktsiaseltsiks ümberkujundamise otsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt 2/3 osanike koosolekul esindatud häältest ja põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Kui ümberkujundamisotsus tehakse käesoleva seadustiku §-is 173 sätestatud korras, on otsus vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt 2/3 osanike häältest ja põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Aktsiaseltsi aktsiate nimiväärtused võib määrata erinevalt ümberkujundatava osaühingu osade omadest, kuid need peavad vastama käesoleva seadustiku § 223 nõuetele.
Ümberkujundatava osaühingu osad võib jagada, järgimata käesoleva seadustiku § 152 1. ja 2. lõikes sätestatut.
Osaühingu ümberkujundamisele aktsiaseltsiks ei kohaldata käesoleva seadustiku §-ides 256-271 sätestatut.
Vähemalt üks kuu enne ümberkujundamist otsustavat üldkoosolekut esitab ümberkujundatava aktsiaseltsi juhatus aktsiaseltsi asukohas aktsionäridele tutvumiseks ümberkujundamisaruande ja aktsiaseltsi viimase majandusaasta aruande.
Aktsiaseltsi osaühinguks ümberkujundamise otsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt 2/3 üldkoosolekul esindatud häältest ja põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Kui aktsiaseltsil on mitut liiki aktsiaid, on ümberkujundamisotsus vastu võetud, kui lisaks käesoleva §-i 1. lõikes sätestatule on otsuse poolt hääletanud vähemalt 2/3 iga liiki aktsiate omanikest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Osaühingu osade nimiväärtused võib määrata erinevalt ümberkujundatava aktsiaseltsi aktsiate omadest, kuid need peavad vastama käesoleva seadustiku § 148 nõuetele.
Käesolev seadustik jõustub 1995. aasta 1. septembril.
Käesoleva seadustiku §-id 524 ja 530 jõustuvad seadustiku Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval.
Alates 1995. aasta 1. septembrist võib äriühinguid asutada ainult käesolevas seadustikus sätestatud korras ja neile kohaldatakse käesolevas seadustikus sätestatut.
Enne 1995. aasta 1. septembrit asutatud äriühingutele kohaldatakse kuni nende äriregistrisse kandmiseni vastavalt käesoleva seadustiku §-ides 1, 2 1., 4. ja 5. lõikes, 4-6, 79-82, 85-98, 100, 101, 102 1.-3. lõikes, 103 1.-3. lõikes, 104-111, 113-115, 117-121, 123-126, 128-130, 131 1. lõikes, 132, 134 1. lõikes, 135, 140-143, 144 1. lõike punktides 1, 2, 4, 5, 7, 8 ja 3. lõikes, 145, 146, 148 3.-6. lõikes, 149-170, 171 1. ja 3. lõikes, samuti 2. lõike punktis 3, 172-175, 177, 178, 179 1.-3. lõikes, 180 1., 2., 6. ja 7. lõikes ning 3. lõike esimeses ja teises lauses, 181-188, 189 2. lõikes, 190, 191, 192 1. ja 2. lõikes, 193-195, 197-199, 201-203, 205-207, 209-216, 219 1. lõikes, 220, 221, 223-226, 227 1. ja 2. lõikes, 228-240, 241 1., 2., 3. ja 4. lõikes, 246-248, 249 4. lõikes, 250 1. lõike punktides 1, 2, 5, 6, 7, 8 ja 3. lõikes, 251, 252, 272-291, 292 1. lõike punktis 2, 2. ja 3. lõikes, 293-299, 300 1. lõikes, 302-307, 308 1.-3. lõikes, 309-315, 327-332, 334-340, 341 1.-3. lõikes, 342, 344-358, 360-366, 368-370, 372-379 ja 383 sätestatut.
Kuni äriregistrisse kandmiseni on aktsiaseltsi juhatusel nii juhatuse kui ka nõukogu õigused, kui aktsiaseltsi põhikirjas ei ole ette nähtud teisiti.
Kui äriühingu põhikiri või ühinguleping on vastuolus seadusega, kohaldatakse seaduses sätestatut.
Äriregistrisse kandmata aktsiaseltsi juhatuse liikmele laieneb käesoleva seadustiku §-is 327 ettenähtud nõukogu liikme vastutus juhul, kui aktsiaseltsil ei ole nõukogu.
Käesoleva seadustiku §-ides 187 ja 315 ning § 506 2. lõikes sätestatud isiklikku vastutust kohaldatakse ettevõtteregistrisse kantud ettevõtte juhile juhul, kui ta ei tõenda, et ta tehingu tegemise või toimingu tegemata jätmise ajal ei olnud ettevõtte juht.
Käesoleva seadustiku §-des 363 1 - 363 10 sätestatut kohaldatakse üksnes aktsiaseltsile, kelle aktsiad on registreeritud Eesti väärtpaberite keskregistris.
Kuni äriühingu äriregistrisse kandmiseni toimub osaühingu ja aktsiaseltsi juhtimine, mille kõik osad või aktsiad kuuluvad riigile, Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud erisusi arvestades.
Kuni äriregistrisse kandmiseni on aktsiaseltsi üldkoosoleku pädevuses lisaks § 298 1. lõikes sätestatule ka muude aktsiaseltsi põhikirjaga üldkoosoleku pädevusse antud küsimuste otsustamine.
Enne § 180 2. lõike neljandas lauses ja § 308 4. lõikes nimetatud nõuete jõustumist peab äriregistrisse kantud osaühingute ja aktsiaseltside juhatuse koosseis olema viidud vastavusse nimetatud nõuetega 1997. aasta 1. septembriks.
Kuni 1999. aasta 1. septembrini võib osaühingu ja aktsiaseltsi juhatus omandada ja võõrandada osaühingu või aktsiaseltsi nimel kinnisasju, ehitisi kui vallasasju ning osalust teistes äriühingutes (osad, aktsiad) ainult nõukogu, selle puudumisel aga osanike koosoleku või aktsionäride üldkoosoleku otsusel, kui osaühingu või aktsiaseltsi põhikirjas ei ole ette nähtud teisiti.
Nimetatud piirang kehtib kolmandate isikute suhtes.
Enne käesoleva seadustiku jõustumist kehtinud õigusaktide alusel asutatud ettevõtted, mida ei ole ettevõtjana sätestatud käesolevas seadustikus, tuleb 1997. aasta 1. septembriks ümber kujundada vastavalt käesoleva seadustiku §-ile 509 või lõpetada.
Selliste ettevõtete asutamine ja nendeks ettevõteteks ümberkujundamine, nendega ühinemine või nendeks jagunemine ei ole pärast 1995. aasta 1. septembrit lubatud.
Enne käesoleva seadustiku jõustumist kehtinud õigusaktide alusel asutatud ettevõtetele, mida ei ole ettevõtjana sätestatud käesolevas seadustikus, kohaldatakse nende ettevõtete kohta käivates õigusaktides sätestatut.
Kui enne käesoleva seadustiku jõustumist kehtinud õigusaktide alusel asutatud ettevõtet ei ole 1997. aasta 1. septembriks ümber kujundatud või lõpetatud, sundlõpetatakse see käesoleva seadustiku §-is 513 sätestatud korras.
Enne 1995. aasta 1. septembrit asutatud ettevõtte võib kanda Eesti Vabariigi ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide registrisse (edaspidi ettevõtteregister), kui sellele ettevõttele on asutamisluba antud enne 1995. aasta 1. septembrit ja registrisse kandmise avaldus on esitatud hiljemalt 1995. aasta 10. septembriks.
Äriregistrisse kantud äriühingute ühinemine, jagunemine ja ümberkujundamine toimub käesolevas seadustikus sätestatud korras.
Äriregistrisse kantud äriühing ei või ühineda äriregistrisse kandmata äriühinguga.
Äriregistrisse kandmata ettevõtte võib ümber kujundada käesolevas seadustikus sätestatud ettevõtjaks või muul käesolevas §-is sätestatud viisil.
Äriregistrisse kandmata ettevõtete ümberkujundamisel kohaldatakse käesoleva seadustiku §-ides 478-482, 485-487, 489-495, 498, 500 ja 504 sätestatut.
Äriregistrisse kandmata ettevõtte ümberkujundamisel ei kohaldata § 485 1. lõike esimeses lauses toodud tähtaega.
Riigiettevõtete, riiklike ettevõtete ja riiklike väikeettevõtete, samuti muude riigile kuuluvate ettevõtete ning rahva- ja rendiettevõtete ja riiklike fondide ümberkujundamine, ühinemine ja jagunemine toimub Vabariigi Valitsuse korralduse alusel ja Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Munitsipaalettevõtte võib ümber kujundada osaühinguks, aktsiaseltsiks või kohaliku omavalitsuse asutuseks.
Munitsipaalettevõtte ümberkujundamise otsustab valla- või linnavolikogu ja korraldab valla- või linnavalitsus.
Riigiettevõtte või riikliku ettevõtte võib ümber kujundada osaühinguks, aktsiaseltsiks, avalik-õiguslikuks juriidiliseks isikuks või riigiasutuseks.
Rendiettevõtte, rahvaettevõtte või riikliku väikeettevõtte võib ümber kujundada osaühinguks või aktsiaseltsiks.
Ümberkujundamisel tuleb äriregistripidajale esitada § 485 1. lõike punktides 1-4 ja 6-8 sätestatud dokumendid, aktsiaseltsiks ümberkujundamise korral samuti audiitori arvamus selle kohta, kas aktsiaseltsil on netovara, mis vastab aktsiakapitalile.
Osaühinguks ümberkujundamise korral tuleb audiitori arvamus lisada juhul, kui ühing vastab tingimustele, mille korral on audiitorkontroll ette nähtud.
Äriregistrisse kandmata ettevõtted võivad ühineda selliselt, et asutavad uue äriühingu, mis kantakse äriregistrisse, samuti selliselt, et üks ettevõte ühendatakse teisega.
Ettevõtete ühinemisel kohaldatakse vastavalt käesoleva seadustiku §-ides 391-393, 397, 398, 400, 401, 403, 405-410, 412-417, 421-433 sätestatut.
Äriregistrisse kandmata ettevõtete ühinemisel ei kohaldata § 400 1. lõike esimeses lauses sätestatut.
Äriregistripidajale tuleb täiendavalt esitada äriregistrisse kantava aktsiaseltsi kohta audiitori arvamus selle kohta, kas aktsiaseltsil on netovara, mis vastab aktsiakapitalile.
Osaühingu äriregistrisse kandmise korral tuleb audiitori arvamus lisada juhul, kui ühing vastab tingimustele, mille korral on audiitorkontroll ette nähtud.
Ümberkujundamine või ühinemine käesolevas seadustikus sätestatud äriühinguks loetakse toimunuks äriühingu äriregistrisse kandmisest.
Riigiettevõtte, riikliku ettevõtte või riikliku väikeettevõtte või riikliku fondi või munitsipaalettevõtte ümberkujundamisel äriühinguks loetakse neile riigi poolt õiguslikul alusel üleantud vara, selle vara baasil või muul viisil soetatud ja äriregistrisse kandmise ajal tema seaduslikus valduses olev vara, riigilt äriühingu omandisse üleläinuks äriühingu registrisse kandmise hetkest.
Sama kehtib riikliku fondi või munitsipaalettevõtte kandmisel sihtasutusena mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse.
Käesoleva §-i lõike 9 teises lauses sätestatut kohaldatakse vastavalt lõikes 9 nimetatud ettevõtete ühinemise korral äriühingule, kellele läheb üle ühinevate ettevõtete valduses olev vara.
Riigiettevõtte jagunemisel käesoleva §-i lõike 3 alusel kehtestab Vabariigi Valitsus riigiettevõtte valduses oleva vara äriühingu omandisse ülemineku korra.
Äriregistrisse kandmata ettevõtete ümberkujundamisel või ühinemisel käesolevas seadustikus sätestatud ettevõtjaks ei maksustata uutele ettevõtjatele üleantavat vara tulu- ja käibemaksuga.
Äriregistrisse kandmata täis- ja usaldusühingut ei või ümber kujundada osaühinguks ega aktsiaseltsiks.
Riikliku fondi võib ümber kujundada osaühinguks, aktsiaseltsiks, sihtasutuseks või avalik-õiguslikuks juriidiliseks isikuks.
Osaühinguks või aktsiaseltsiks ümberkujundatava riikliku fondi avaldus peab olema äriregistri pidajale esitatud hiljemalt 1997. aasta 1. septembriks, sihtasutuseks ümberkujundatava riikliku fondi avaldus peab mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri pidajale olema esitatud hiljemalt 1998. aasta 1. oktoobriks.
Äriregistrisse kandmata osaühingu või aktsiaseltsi, mille kõik osad või aktsiad kuuluvad ühele füüsilisest isikust osanikule või aktsionärile, võib osanike koosoleku või aktsionäride üldkoosoleku otsusel ümber kujundada selle füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtteks.
Nimetatud ümberkujundamine on lubatud ja loetakse toimunuks, kui füüsilisest isikust ettevõtja kantakse äriregistrisse.
Ümberkujundamisel läheb osaühingu või aktsiaseltsi vara koos kohustustega üle osanikust või aktsionärist füüsilisest isikust ettevõtjale.
Ümberkujundamise otsuses määratakse füüsilisest isikust ettevõtja ärinimi ja ettevõtte asukoht, samuti muud ümberkujundamiseks vajalikud abinõud.
Ümberkujundamise ja füüsilisest isikust ettevõtja äriregistrisse kandmiseks esitab füüsilisest isikust ettevõtja avalduse.
Ümberkujundamise aluseks võetud bilanss.
Registripidaja võib ümberkujundamise äriregistrisse kanda ainult siis, kui ümberkujundamisel aluseks võetud bilanss on koostatud mitte varem kui kaheksa kuud enne avalduse esitamist äriregistrile.
Bilansi koostamisel kehtivad majandusaasta aruande koostamise kohta käivad sätted.
Ümberkujundamise ja füüsilisest isikust ettevõtja äriregistrisse kandmisega läheb osaühingu või aktsiaseltsi vara üle füüsilisest isikust ettevõtjale.
Osaühing või aktsiaselts lõpeb ümberkujundamise kandega.
Füüsilisest isikust ettevõtja võib kasutada osaühingu või aktsiaseltsi ärinime, järgides käesoleva seadustiku § 8 nõudeid.
Enne 1995. aasta 1. septembrit asutatud ja ettevõtteregistris registreeritud ettevõtja kantakse äriregistrisse tema avaldusel.
Äriregistrisse kandmise avalduses tuleb märkida ettevõtja kohta seaduses sätestatud andmed ning avaldusele lisada seaduses sätestatud dokumendid, samuti tema ettevõtteregistris registreerimise tunnistus.
Avaldusele kirjutavad alla kõik äriühingu juhatuse liikmed või ühingut esindama õigustatud osanikud.
Äriühingu põhikiri peab äriregistrisse kandmiseks olema viidud kooskõlla käesolevas seadustikus sätestatuga.
Ettevõtteregistrisse kantud ettevõtte samas vormis või ümberkujundamise või ühinemise teel äriregistrisse kandmise avalduse peab kandeotsuse tegemiseks pädev isik läbi vaatama kuue kuu jooksul, arvates selle esitamisest.
Avaldused vaadatakse läbi nende laekumise järjekorras.
Kohtu registriosakonna juhataja võib mõjuval põhjusel lubada avalduse läbi vaadata eelisjärjekorras.
Mõjuvaks põhjuseks loetakse eeskätt tõendatud osavõttu tehingust, mille puhul vastav füüsiline või juriidiline isik peab maareformi seaduse (RT 1991, 34, 426; RT I 2001, 52, 304; 93, 565) kohaselt olema kantud äriregistrisse.
Maa ja linnakohtute registriosakondade ajutise ebavõrdse töökoormuse korral võib justiitsminister teenistuslikes huvides lähetada väiksema töökoormusega registriosakonna kohtunikuabi või registrisekretäri kuni üheks kuuks oma teenistuskohustusi täitma suurema töökoormusega registriosakonna juurde.
Lähetatud kohtunikuabile või registrisekretärile tasutakse majutus- ja sõidukulud ning makstakse lisatasu justiitsministri määratud ulatuses, kuid mitte alla 25 protsendi ja mitte üle 50 protsendi ametipalgast.
Kui käesoleva seaduse § 62 lõigetes 3-5 sätestatud isiku elu- või asukoha või aadressiandmeid muudetakse, teeb registripidaja muutmise kanded iga ettevõtja kohta eraldi koos ettevõtja teiste registriandmete muutmisega.
Muutmise kande aluseks on muutmise otsustaja kinnitatud või seaduses ettenähtud korras avaldatud andmed.
Enne 1995. aasta 1. septembrit ettevõtteregistrisse kantud välismaa äriühingu filiaal või esindus kantakse ettevõtja avaldusel filiaalina äriregistrisse.
Avaldusele kirjutab alla filiaali või esinduse juhataja.
Avaldusele lisatakse filiaali kohta seaduses sätestatud dokumendid.
1995. aasta 1. septembrist kaotab välismaa äriühingu filiaal juriidilise isiku õigused.
Ettevõtteregistris oleva ettevõtja kandmisel äriregistrisse tehakse ettevõtteregistri kandesse vastav märge äriregistri pidaja teate alusel.
Ettevõtteregistrisse kantud ettevõtted, mida ei ole 1997. aasta 1. septembriks ettevõtjana äriregistrisse kantud või mille äriregistrisse kandmiseks ei ole selleks ajaks äriregistri pidajale avaldust esitatud või mille äriregistrisse kandmise avaldus on jäetud rahuldamata, loetakse sundlõpetatuks.
Sundlõpetatud ettevõtte juhatuse või seda asendava organi esindusõigus säilib kuni kohtu poolt likvideerija määramiseni või pankroti väljakuulutamiseni või vastava ettevõtte registrist kustutamiseni.
Juhatuse või seda asendava organi koosseisus võib teha muudatusi kuni selle ajani ainult mõjuval põhjusel ja kohtu loal.
Juhatuse või seda asendava organi liikme alalist elamaasumist välismaale.
Muudatused juhatuse või seda asendava organi koosseisus jõustuvad alates ettevõtteregistris registreerimisest.
Ettevõtteregistri pidaja avaldab ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded teate ettevõtja sundlõpetamisest.
Kui äriregistri pidaja teeb ettevõtja äriregistrisse kandmise avalduse kohta otsuse, millega jätab avalduse rahuldamata pärast 1997. aasta 1. septembrit, avaldab äriregistri pidaja ise teate ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Lõpetamise teates tuleb märkida, et võlausaldajad, aktsionärid, osanikud ja liikmed esitaksid oma nõuded nelja kuu jooksul teate avaldamisest ettevõtte asukohajärgsele kohtule likvideerijate määramiseks või pankroti väljakuulutamiseks.
Nelja kuu jooksul käesoleva §-i 3. lõikes nimetatud teate avaldamisest võivad võlausaldajad või aktsionärid või osanikud või liikmed esitada ettevõtte asukohajärgsele kohtule avalduse likvideerijate määramiseks või pankroti väljakuulutamiseks.
Kohus võib ettevõtte likvideerijaks määrata eeskätt ettevõtteregistrisse kantud ettevõtte juhi, kes on kohustatud likvideerija ülesanded vastu võtma, välja arvatud juhul, kui sellest keeldumiseks on käesoleva §-i 2. lõikes nimetatud mõjuv põhjus.
Andmed avalduse aluseks oleva nõude suuruse, aluse ja maksetähtaja kohta, kui avalduse esitab võlausaldaja; sel juhul lisatakse avaldusele tõendid nõude olemasolu kohta.
Avaldusele tuleb lisada isiku nõusolek, kelle likvideerijaks määramist taotletakse, välja arvatud juhul, kui taotletakse ettevõtteregistrisse kantud ettevõtte juhi likvideerijaks määramist.
Kui kohus on juba määranud sundlõpetatud ettevõttele likvideerija, käsitletakse järgmisi avaldusi likvideerimismenetluse läbiviimiseks nõuetest teatamisena ning kohus edastab nad likvideerijale.
Isik, kes on esitanud kohtule teadvalt vale avalduse likvideerimise läbiviimiseks, peab hüvitama sellega ettevõttele, selle võlausaldajatele, aktsionäridele, osanikele või liikmetele tekitatud kahju.
Avaldus likvideerimise läbiviimise kohta peab sisaldama andmeid sundlõpetatud ettevõtte kohta, kelle suhtes likvideerimise läbiviimist taotletakse, andmeid avalduse esitaja kohta, andmeid avalduse aluseks oleva nõude suuruse, aluse ja maksetähtaja kohta ning taotluse likvideerija määramise kohta; avaldusele tuleb lisada tõendid avalduse aluseks oleva nõude olemasolu kohta.
Kui kohus on juba määranud sundlõpetatud ettevõttele likvideerija, käsitletakse järgmisi avaldusi likvideerimismenetluse läbiviimiseks nõuetest teatamisena ning kohus edastab need likvideerijale.
Muuta osa- või aktsiakapitali või osanike sissemaksete suurust.
Asutada juriidilisi isikuid.
Käesoleva lõike punktis 2 sätestatud piirangud kehtivad kuni kohtu poolt likvideerijate määramiseni või pankroti väljakuulutamiseni.
Käesoleva lõike punktis 2 sätestatud piirangud kehtivad kolmandate isikute suhtes.
Kui võlausaldajad, osanikud, aktsionärid või liikmed oma nõuetest käesoleva §-i 3. lõikes nimetatud tähtaja jooksul ei teata või kui likvideerimine on lõpetatud, loetakse ettevõte lõppenuks ja kustutatakse registrist.
Likvideerimise lõpetamiseks esitab likvideerija ettevõtteregistri pidajale lõppbilansi ning avalduse ettevõtte registrist kustutamiseks ja likvideeritud ettevõtte dokumentide hoidja registrisse märkimiseks.
Kui ettevõte on lõppenud nõuetest mitteteatamise tõttu, loetakse ettevõtte juht, kes on ettevõtte lõppemise hetkel kantud ettevõtteregistrisse, likvideeritud ettevõtte dokumentide hoidjaks ja märgitakse ettevõtteregistri pidaja poolt ettevõtteregistrisse.
Enne 1995. aasta 1. septembrit asutatud äriühingu või filiaali äriregistrisse kandmisel tehakse äriregistrisse märge ühingu või filiaali varasema registreerituse kohta ettevõtteregistris, näidates ära senise registrinumbri.
Välismaa äriühingu filiaali või esinduse, mida ei ole 1997. aasta 1. septembriks äriregistrisse kantud või mille äriregistrisse kandmiseks ei ole selleks ajaks äriregistri pidajale avaldust esitatud või mille äriregistrisse kandmise avaldus on jäetud rahuldamata, kustutab ettevõtteregistri pidaja ettevõtteregistrist, välja arvatud juhul, kui tegemist on välisriigi krediidiasutuse filiaali või esindusega.
Justiitsminister võib oma määrusega kehtestada täpsema korra käesolevas §-is nimetatud sundlõpetamise teostamiseks.
Justiitsminister kehtestab oma määrusega sundlõpetatud ettevõtete likvideerijatele tasu määramise korra ja tasu piirmäärad.
Enne 1995. aasta 1. septembrit välja lastud aktsiatest tulenevad õigused, mis ei vasta käesolevas seadustikus sätestatule, jäävad kehtima.
Need õigused tuleb ära näidata aktsiaseltsi põhikirjas.
Asutajate ja aktsionäride õigused, mis ei tulene aktsiatest, on 1995. aasta 1. septembrist tühised.
Enne 1995. aasta 1. septembrit asutatud osaühingu osad, mille nimiväärtus on väiksem käesoleva seadustiku §-is 148 sätestatust, jäävad kehtima.
Ettevõtja kandmisel äriregistrisse teeb registripidaja järelepärimised ettevõtteregistrile sama või sarnase nime registreerituse kohta vastavates registrites.
Taotletavat ärinime ei kanta äriregistrisse, kui see või sellega eksitavalt sarnane ärinimi on registreeritud ettevõtteregistris teise ettevõtja poolt enne taotlejat.
Ettevõtteregistrisse kantud osaühingu või aktsiaseltsi samas vormis äriregistrisse kandmisel tuleb esitada osaühingu või aktsiaseltsi bilanss, mis peab olema koostatud seisuga mitte varem kui kuus kuud enne äriregistrisse kandmise avalduse esitamist.
Bilanss peab kajastama registrisse kantavat osa- või aktsiakapitali.
Käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud aktsiaseltsi bilansile tuleb lisada audiitori arvamus selle kohta, kas aktsiaseltsil on netovara, mis vastab aktsiakapitalile.
Osaühingu bilansile tuleb lisada audiitori arvamus juhul, kui osaühing vastab tingimustele, mille korral on audiitorkontroll ette nähtud.
Osa- või aktsiakapitali muutmise otsuse võib äriühingu äriregistrisse kandmise eesmärgil teha, sõltumata ühingu põhikirjas ettenähtud kapitali muutmise piirangutest.
Kapitali muutmist ei pea eelnevalt registreerima ettevõtteregistris.
Alates 1995. aasta 1. septembrist peab asutatava ja äriregistrisse kantava osaühingu osakapital olema vähemalt 10 000 krooni ja aktsiaseltsi aktsiakapital vähemalt 100 000 krooni.
Alates 1999. aasta 1. septembrist peab osaühingu osakapital vastama käesoleva seadustiku §-is 136 ja aktsiaseltsi aktsiakapital §-is 222 sätestatud suurusele.
Tema käesoleva lõike punktis 1 või 2 nimetatud avaldus jäetakse pärast 1999. aasta 1. septembrit rahuldamata.
Käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel sundlõpetatuks loetud äriühingule kohaldatakse käesoleva seadustiku paragrahvis 513 sätestatut, kusjuures ettevõtteregistri asemel kasutatakse sätete kohaldamisel mõistet „äriregister“ ning antud sätetega ettevõtteregistri pidajale pandud kohustusi täidab äriregistri pidaja.
Äriühingu asutamisel peavad asutajad äriühingu nimel tegutsemiseks kasutama äriühingu kavandatavat ärinime koos täiendiga „asutamisel“.
Mitterahalise sissemakse tegemiseks sõlmitakse asutatava ühinguga leping sissemakse eseme üleandmise kohta.
Leping peab olema kirjalik, kui seaduses ei ole teatud eseme üleandmiseks sätestatud notariaalselt tõestatud või kinnitatud vormi kohustuslikkust.
Kui sissemakseks asutatavasse äriühingusse on kinnisasi või registreerimisele kuuluv vallasasi, kantakse asutatav äriühing kinnistusraamatusse ja muusse registrisse käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud ärinime ja täiendiga.
Rahaliste sissemaksete tegemiseks osaühingusse või aktsiaseltsi avavad asutajad asutatava äriühingu nimel käesoleva §-i 1. lõikes nimetatud ärinime ja täiendit kasutades pangaarve Eesti krediidiasutuses, mida võib äriühingu nimel käsutada pärast äriühingu äriregistrisse kandmist.
Kui äriühingut registrisse ei kanta, võib ühingu nimel registrisse kantud vallasasju või kinnistusraamatusse kantud kinnisasju, samuti ühingu nimele avatud pangaarvet käsutada üksnes kohtu otsusel ja otsusega määratud korras.
Kohus teeb otsuse asutajate avaldusel.
Avalduses tuleb näidata asutamata jätmise põhjused ja kes on millises ulatuses sissemaksed teinud.
Kui sissemakseks asutatavasse äriühingusse on kinnisasi, ei kohaldata selle üleandmisel asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (RT I 1993, 72/73, 1021; RT I 1999, 44, 510; 2000, 51, 325; 88, 576; 2001, 31, 171; 42, 234; 94, 582) §-is 20 sätestatud ostueesõigust.
Käesolevas seadustikus sätestatud tegevusloaks (§ 4) loetakse samuti tegevuslitsentsi, mis on kuni vastavat valdkonda reguleeriva seaduse vastuvõtmiseni välja antud Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tingimustel ja korras.
Füüsilisest isikust ettevõtjale antakse tegevusluba või -litsents välja samadel alustel ja korras nagu äriühingutele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Kui asutatav äriühing soovib tegutseda tegevusalal, millel tegutsemiseks on ette nähtud tegevusluba, tuleb luba saada enne äriregistrisse kandmist.
Sellisel juhul jõustub tegevusluba äriühingu äriregistrisse kandmisega, kui loa jõustumiseks ei ole ette nähtud pikemat tähtaega.
Ettevõtja tegutsemisloa annab välja kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Vabariigi Valitsus võib enne käesoleva seaduse jõustumist välja antud tegevusloa või -litsentsi kehtivuse või uue tegevusloa või -litsentsi väljaandmise tingimuseks seada, et ettevõtja oleks äriregistrisse kantud enne 1997. aasta 1. septembrit Vabariigi Valitsuse poolt määratud tähtpäevaks.
Vabariigi Valitsus korraldab äriregistri rakendamisest tulenevalt ümber ettevõtteregistri töö.
Äriregistrisse kantud aktsiaseltsile ei kohaldata raamatupidamise seaduse § 2 4. lõikes sätestatut.
Äriregistrisse kandmata aktsiaseltsil peab olema audiitor, kui see on ette nähtud vastavalt raamatupidamise seaduse § 2 4. lõikele või aktsiaseltsi põhikirjaga.
Äriregistrisse kandmata ettevõtja esitab raamatupidamise seaduse §-is 24 nimetatud majandusaasta aruande ettevõtteregistrile.
Audiitor vastutab käesoleva seadustiku § 509 7. ja 8. lõikes ning § 518 2. lõikes nimetatud ebaõige arvamuse andmisega ettevõtjale või kolmandale isikule tekitatud kahju eest.
Kui arvamuse andmisega tekitasid kahju mitu audiitorit, vastutavad nad solidaarselt.
Registriosakonna koosseisu võib kuuluda registrisekretär.
Registrisekretär on kohtuametnik, kes vaatab läbi registripidajale esitatud kandeavaldusi, koostab nende kohta kandeotsuste ja kohtumääruste eelnõusid, kirjutab kande otsustamiseks pädeva isiku asemel registrikandele alla, kinnitab ärakirja ja väljatrüki õigsust, annab käesoleva seadustiku § 28 4. lõikes nimetatud tõendeid ning täidab muid teenistuskohustusi justiitsministri poolt kehtestatud korras.
Registrisekretäriks võib nimetada isiku, kes on töötanud vähemalt kolm kuud registriosakonna tehnilise töötajana ning sooritanud seejärel registrisekretäri kutseeksami justiitsministri moodustatud eksamikomisjoni ees.
Kutseeksam hõlmab registriosakonna ülesandeid puudutavat materiaal- ja menetlusõigust.
Registrisekretäri nimetab ametisse ja vabastab ametist justiitsminister kohtu esimehe ettepanekul.
Vabariigi Valitsus võib kooskõlas käesoleva seadustikuga anda käesoleva seadustiku rakendamiseks määrusi.
Vabariigi Valitsus võib kehtestada korra, mille kohaselt riigiasutused peavad kasutama äriregistri andmeid arvutivõrgu kaudu ega tohi isikutelt nõuda samade andmete esitamist.
Justiitsminister võib anda määrusi registriosakonna tegevuse korraldamiseks.
Käesolev seadus sätestab töötaja ja tööandja vahel tekkinud individuaalse töövaidluse lahendamise korra ja tingimused.
Individuaalne töövaidlus on töötaja (te) ja tööandja vaheline lahkarvamus, mis on tekkinud töösuhteid reguleeriva seaduse, haldusakti või tööandja kehtestatud eeskirja kohaldamisel, samuti sõlmitud kollektiiv- või töölepingu täitmisel, ja mida pooled ei ole suutnud lahendada kokkuleppe teel.
Nimetatud vaidlus lahendatakse käesoleva seaduse alusel.
Töötaja ja tööandja vahelisest töösuhtest tekkinud lahkarvamus lahendatakse võimaluse korral töötaja ja tööandja kokkuleppel, kasutades töötajate usaldusisiku või töötajate ühingu või liidu juhtorgani vahendust.
Lahkarvamuste lahendamiseks võib tööandja moodustada, kooskõlastatult töötajate usaldusisiku, töötajate ühingu või liidu juhtorganiga, lepituskomisjoni, mille koosseis, pädevus ja töökord määratakse tööandja ja töötajate usaldusisiku, ühingu või liidu juhtorgani omavahelisel kokkuleppel.
Lahkarvamuse kokkuleppe teel lahendamise taotlemine ei võta pooltelt õigust pöörduda töövaidluse lahendamiseks töövaidlusorganisse.
Pooled võivad pöörduda töövaidlusorganisse, taotlemata töötajate usaldusisiku või töötajate ühingu või liidu juhtorgani vahendust, kui nad leiavad, et töövaidlust pole võimalik lahendada kokkuleppe teel.
Töötaja ja tööandja võivad pöörduda individuaalse töövaidluse lahendamiseks kas töövaidluskomisjoni või kohtusse.
Avalduse esitamine töövaidluskomisjoni ja kohtusse samaaegselt on keelatud.
Kui kohtule on esitatud avaldus töövaidluses, mille lahendamiseks töötaja või tööandja on samaaegselt pöördunud töövaidluskomisjoni, keeldub kohus avalduse menetlusse võtmisest või jätab selle läbi vaatamata.
Individuaalsete töövaidluste lahendamine kohtus on reguleeritud tsiviilkohtupidamise seadustikuga käesolevast seadusest tulenevate erisustega.
Kohus on kohustatud töövaidluse lahendama hiljemalt kolme kuu jooksul, arvates hagiavalduse kohtusse esitamise päevale järgnevast päevast.
Seaduse, haldusakti, tööandja kehtestatud eeskirja, kollektiiv- või töölepingu vastuolu korral Eestile kohustusliku välislepinguga, mis näeb ette välislepingu kohaldamise, sõltumata Eesti õigusakti vastuvõtmisest, juhindub töövaidlusorgan töövaidluse lahendamisel välislepingust.
Töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhul.
Töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg on üks kuu.
Palga maksmise nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat.
Nõude esitamise tähtaeg algab järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest.
Aastates, kuudes või nädalates arvutatavad tähtajad töösuhetes lõpevad viimase aasta, kuu või nädala vastaval päeval.
Kui tähtaeg on määratud päevades arvutatava ajavahemikuga, lõpeb tähtaeg ajavahemiku viimasel päeval.
Kui tähtaeg on määratud teatud kuupäevaga või sündmuse toimumisega, lõpeb tähtaeg sellel kuupäeval või sündmuse toimumise päeval.
Kui tähtaja viimane päev satub puhkepäevale või riigipühale, loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale või riigipühale järgneval esimesel tööpäeval.
Töösuhetest tulenevate õiguste kaitseks töövaidlusorganisse pöördumisel ei kohaldata aegumist.
Töövaidlusorgan kohaldab aegumist ainult huvitatud poole nõudel, mis peab olema esitatud enne asja sisulise arutamise algust.
Töövaidlusorgan ei kohalda aegumist tööandjalt tööraamatu kättesaamise nõudele.
Töövaidlusorgan ei kohalda aegumist, kui nõude esitaja tõendab, et pöördumine töövaidlusorganisse õigeaegselt ei olnud võimalik.
Töövaidluskomisjoni pöördumine on riigilõivuvaba.
Kohtusse esitatud hagiavaldus lõivustatakse riigilõivuseaduses (RT 1990, 11, 118; RT I 1995, 36, 465; 57, 981; 58, 1005; 61, 1028; 87, 1540) ja tsiviilkohtupidamise seadustikus ettenähtud korras.
Töövaidluskomisjon on kohtueelne sõltumatu individuaalseid töövaidlusi lahendav töövaidlusorgan, kes juhindub Eestile kohustuslikest välislepingutest, seadustest, haldusaktidest ja muudest töösuhteid reguleerivatest eeskirjadest, samuti kollektiiv- ja töölepingutest.
Töövaidluskomisjon on pädev vaidlust lahendama, kui komisjoni töös osaleb komisjoni juhataja ja vähemalt üks töötajate ning üks tööandjate esindaja.
Töövaidluskomisjoni juhataja kutsub töötajate ja tööandjate esindajaid komisjoni tööst osa võtma võrdsel arvul.
Töövaidluskomisjonid moodustatakse Tööinspektsiooni kohalike tööinspektsioonide juures.
Töövaidluskomisjoni koosseisu kuuluvad töövaidluskomisjoni juhataja, töötajate ja tööandjate esindajad.
Sotsiaalminister määrab töövaidluskomisjoni juhataja ametisse ja vabastab ametist Tööinspektsiooni peadirektori ettepanekul.
Töövaidluskomisjoni juhatajaks määratakse isik, kel on kõrgem juriidiline haridus.
Töövaidluskomisjoni juhataja on Tööinspektsiooni kohaliku tööinspektsiooni töötaja, kuid tal on keelatud teostada järelevalvet tööõigusaktide täitmise üle.
Töötajate ameti- ja kutseliitude ühenduste (keskliitude) ja tööandjate keskliitude juhtorganid esitavad Tööinspektsioonile töövaidluskomisjoni koosseisu töötajate ja tööandjate esindajad Tööinspektsiooni poolt määratud arvul.
Töövaidluskomisjoni moodustamise ning töö kord määratakse põhimäärusega, mille kinnitab Vabariigi Valitsus.
Töövaidluskomisjoni töötingimused (ruumid, tehniline teenindamine) tagab Tööinspektsioon.
Töövaidluskomisjoni halduskulud ja töövaidluste lahendamisega seotud kulud (sh. käesoleva seaduse § 13 lõikes 2 ettenähtud kulud) kaetakse riigieelarvest Tööinspektsioonile selleks eraldatud raha arvel.
Töötajate ja tööandjate esindajad vabastatakse tööülesannete täitmisest ajaks, mil nad osalevad töövaidluskomisjoni töös.
Selleks ajaks nende tööleping peatub.
Töövaidluskomisjoni töös osalemise aja eest maksab töötajate ja tööandjate esindajatele nende keskmise palga ja hüvitab lähetuskulud Tööinspektsioon.
Töövaidlus lahendatakse töövaidluskomisjonis töötaja kirjaliku avalduse alusel, seaduses sätestatud juhtudel tööandja kirjaliku avalduse alusel.
Töövaidluskomisjoni võib pöörduda ka töötajaid töövaidluses esindav ühing, seaduses sätestatud juhtudel tööandjat esindav ühing.
Ühingut esindav isik esitab töövaidluskomisjonile oma esindamise õiguse kohta volikirja, mis antakse välja põhikirjaga volitatud isiku allkirja ja ühingu pitseriga.
Avalduses näidatakse, mida avaldaja teiselt poolelt nõuab ja millega ta oma nõuet põhjendab.
Avaldusele lisatakse dokumentaalsed tõendid.
Avaldajal on õigus taotleda, et töövaidluskomisjon nõuaks teiselt poolelt dokumentaalsete tõendite esitamist, samuti tunnistajate ärakuulamist.
Töövaidluskomisjoni saabunud avaldus registreeritakse.
Töövaidluskomisjon keeldub avalduse vastuvõtmisest või lõpetab asja menetluse, kui see nõue on juba lahendatud töövaidluskomisjonis või kohtus või kui selle lahendamine ei kuulu töövaidluskomisjoni pädevusse.
Töövaidluskomisjon keeldub avalduse vastuvõtmisest või lõpetab asja menetluse ka siis, kui see nõue on esitatud lahendamiseks kohtule.
Töövaidluskomisjonile esitatud avaldus tuleb töövaidluskomisjonis läbi vaadata hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates avalduse saabumisele järgnevast päevast.
Asja arutamise edasilükkamise korral määrab töövaidluskomisjoni juhataja uue tähtaja asja arutamiseks, kuid see peab toimuma hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates eelmise istungi toimumise päevast.
Avaldaja põhjendatud taotlusel võivad käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud tähtajad olla pikemad.
Töövaidluskomisjoni juhataja selgitab välja töövaidluse asjaolud ning tal on õigus neid kontrollida tööandja juures.
Komisjoni juhataja määrab komisjoni istungi toimumise aja ning koha ja korraldab kutsete saatmise vaidlevatele pooltele ning tunnistajatele.
Komisjoni istung peetakse üldjuhul töövaidluskomisjoni asukohas, poolte nõusolekul võib see toimuda tööandja asukohas.
Töövaidlus vaadatakse läbi ja lahendatakse töötaja ja tööandja või nende esindajate juuresolekul.
Kui töötaja või tööandja ei ilmu komisjoni istungile mõjuval põhjusel, siis lükatakse vaidluse lahendamine edasi.
Istungile ilmumist takistavatest asjaoludest on pooled kohustatud teatama komisjonile enne istungi algust ja tõendama ilmumise takistatust.
Kui isik, kelle vastu nõue oli esitatud, ei ilmu istungile mõjuva põhjuseta, võib töövaidluskomisjon teha otsuse ilma tema kohalolekuta.
Töövaidluse läbivaatamise takistamise, samuti selleks vajalike dokumentide ja andmete esitamisest keeldumise või esitamata jätmise eest võib komisjoni juhataja määrata pooltele rahatrahvi kuni 100 päevapalga ulatuses.
Komisjoni juhataja teeb istungi alguses teatavaks läbivaatamisele tuleva avalduse sisu ja komisjoni koosseisu.
Töötajal ja tööandjal või nende esindajal on õigus esitada taandust komisjoniliikmete vastu.
Taandust peab põhjendama.
Komisjoniliikmed kuuluvad taandamisele, kui on alust arvata, et nad on isiklikult huvitatud asja lõpplahendusest, või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust nende erapooletuses.
Taandust ei saa põhjendada sellega, et komisjoni töös osaleb vastaspoole (töötajate või tööandjate liidu) esindaja.
Töövaidluskomisjoni juhataja taandamise otsustavad teised komisjoni liikmed.
Kui kas või üks komisjoni liige on juhataja taandamise poolt, siis taandus rahuldatakse.
Sel juhul saadetakse avaldus lahendamiseks teise tööinspektsiooni juures asuvasse töövaidluskomisjoni või kutsutakse teise piirkonna töövaidluskomisjoni juhataja vaidlust lahendama.
Töötajaid ja tööandjaid esindavate komisjoniliikmete taandamise otsustab komisjoni juhataja.
Taanduse rahuldamisel lükatakse asja arutamine edasi ja komisjoni tööst kutsutakse osa võtma teine isik, kelle on esitanud vastav ühing või liit.
Töövaidluskomisjoni istungit juhatab töövaidluskomisjoni juhataja.
Ta selgitab istungil poolte vaidluse olemust ja vastavaid õigusnorme.
Avaldaja esitab oma nõuded ja nende põhjendused.
Avaldaja võib kirjalikus avalduses esitatud nõudeid istungil täiendada ja esitada täiendavaid dokumentaalseid tõendeid.
Täiendavad nõuded esitatakse kirjalikult.
Isik, kelle vastu nõuded on esitatud, kas tunnistab neid või vaidleb nendele vastu.
Tal on õigus esitada täiendavaid dokumentaalseid tõendeid.
Istungil toimub asjaosaliste selgituste ja tunnistajate ärakuulamine, dokumentide ja muude tõenditega tutvumine ning nende hindamine.
Istung lõpeb vaidlevate poolte lõppseisukohtade ärakuulamisega.
Seejärel läheb komisjon nõu pidama.
Töövaidluskomisjoni istungit protokollitakse.
Töövaidluskomisjon teeb otsuse asja arutamise päeval.
Otsuse tegemise juures viibivad ainult komisjoniliikmed.
Töövaidluskomisjoni otsus peab põhinema seadusel ja olema põhjendatud.
Komisjonil on õigus täpsustada nõuete õiguslikku kvalifikatsiooni, kui see on vajalik poolte seaduslike õiguste ja huvide kaitseks.
Töövaidluskomisjoni otsus tehakse häälteenamusega.
Vähemusse jäänud komisjoniliikmel on õigus eriarvamusele.
Otsus koosneb sissejuhatusest, kirjeldavast osast, komisjoni põhjendusest ja resolutsioonist.
Komisjon teeb vaidlevatele pooltele otsuse teatavaks istungi toimumise päeval.
Kui otsuse vormistamine nõuab enam aega, teatab komisjon istungi toimumise päeval pooltele otsuse resolutsiooni.
Otsuse ärakiri antakse pooltele viie tööpäeva jooksul, arvates otsuse resolutsiooni teatavakstegemise päevast või saadetakse pooltele sama tähtaja jooksul posti teel.
Töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maa- või linnakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast.
Kohtusse pöördumise vormiks on hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse peale.
Töövaidluskomisjoni otsus jõustub pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui kumbki pool ei esitanud avaldust maa- või linnakohtusse.
Jõustunud töövaidluskomisjoni otsus on pooltele täitmiseks kohustuslik.
Töövaidluskomisjoni otsus täidetakse pärast selle jõustumist, välja arvatud viivitamatu täitmine (käesoleva seaduse § 27).
Töövaidluskomisjoni otsuse täitmine toimub täitemenetluse seadustikuga sätestatud korras.
Tööle ennistamiseks, kui tööleping töötajaga oli lõpetatud ebaseaduslikult või kui ta oli ebaseaduslikult üle viidud teisele tööle.
Otsuse viivitamatu täitmise nõue peab kajastuma otsuses.
Kui tööandja ei täida tööle ennistamise kohta tehtud otsust, siis toimub töövaidluskomisjoni otsuse sundtäitmine kohtu vahendusel kohtuotsuse täitmise korras (käesoleva seaduse § 32 lõige 3 ja 4).
Ebaseaduslik on töölepingu lõpetamine asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes.
Ebaseaduslik on töölepingu lõpetamine tööinspektori nõusolekuta, kui see on seaduse järgi töölepingu lõpetamise eeltingimus.
Kui töölepingu lõpetamine oli seaduse järgi teatud tingimuste esinemisel keelatud (rasedus jms.), on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik ka siis, kui tööandja ei olnud töölepingu lõpetamise ajal keelavatest asjaoludest teadlik.
Kui töötaja ei teatanud tööandjale töölepingu lõpetamise keelavatest asjaoludest õigeaegselt ja tööandja ei saanud olla neist teadlik, rahuldab töövaidlusorgan keskmise palga nõude sunnitud töölt puudumise aja eest või hüvituse saamiseks osaliselt või jätab nõude selles osas rahuldamata.
Töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel on töötajal õigus nõuda endist tööd või ametikohta.
Sel juhul teeb töövaidlusorgan otsuse töötaja ennistamiseks endisele tööle või ametikohale.
Kui töötaja vaidlustab töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, kuid ei soovi tööle ennistamist, siis peab töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel lugema töötaja omal algatusel lahkunuks, alates töövaidlusorgani otsuse avalikult teatavakstegemise päevast.
Kui töötaja oli pärast töölepingu lõpetamist asunud tööle teise tööandja juurde, loeb töövaidlusorgan töötaja omal algatusel lahkunuks töötaja teise tööandja juurde tööle asumisele eelnevast päevast.
Töövaidlusorgani õigus lugeda töötaja töölt omal algatusel lahkunuks tuleneb töötaja soovimatusest jätkata tööd selle tööandja juures, mistõttu vastava otsuse tegemine ei ole piiratud töötaja konkreetse taotlusega töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu suhtes.
Töövaidlusorgan võib muuta töölepingu lõpetamise aluse formuleeringut, kui töötaja ei vaidlusta töölepingu lõpetamist, kuid töölepingu lõpetamise aluse formuleering ei vasta seaduses sätestatud formuleeringule.
Töötamise jätkamiseks.
Neil juhtudel on töölepingu lõpetamise aluse muutmine võimalik ka tööandja nõusolekul.
Tööleping lõpetati enne etteteatamistähtaja möödumist ja puudus poolte kokkulepe töölepingu lõpetamise tähtaja kohta.
Töötaja tööle ennistamisel mõistab töövaidlusorgan töötajale välja keskmise palga sunnitud töölt puudumise aja eest, välja arvatud seaduses ettenähtud erijuhtudel.
Kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuid töötaja ei soovi tööle ennistamist ja ta loetakse töölt lahkunuks omal algatusel, mõistab töövaidlusorgan töötajale välja hüvituse kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel.
Hüvituse suurus ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas töötaja asus teise tööandja juurde tööle või mitte.
Keskmine palk arvutatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras, kuid see peab võrduma tasuga, mida töötaja oleks saanud töö jätkamisel, ning ei või olla väiksem kehtivast palga alammäärast.
Töölepingu muutmine on ebaseaduslik, kui töötaja viiakse üle teisele tööle tema nõusolekuta või kui tööandja muudab oma faktiliste tegude või kirjaliku dokumendiga ühepoolselt töölepingu tingimusi, sealjuures kokkulepitud tingimusi välja jättes või uusi kehtestades, välja arvatud seaduses ettenähtud erandjuhtudel.
Ebaseaduslik on ka töötaja ajutine üleviimine teisele tööle selleks kehtestatud tingimusi järgimata.
Ebaseaduslik on töölt kõrvaldamine seaduses ettenähtud aluseta.
Ebaseaduslikult teisele tööle üleviimisel, töölepingu tingimuste muutmisel või töölt kõrvaldamisel on töötajal õigus nõuda tööle ennistamist, kokkulepitud töötingimuste taastamist, töölepingu tingimuste ebaseaduslikuks tunnistamist ning selle tulemusena saamata jäänud palka või palgavahe hüvitamist.
Töövaidlusorgani otsus töötaja tööle ennistamiseks ja töötaja palvel keskmise palga väljamõistmiseks sunnitud töölt puudumise aja eest kahe kuu ulatuses kuulub viivitamatult täitmisele ning otsuse täitmist ei ole õigus peatada.
Tööle ennistamise otsus on tööandja poolt täidetud, kui tööandja on kirjalikus vormis tühistanud töölepingu lõpetamise kande töölepingus või vastava käskkirja või muu kirjaliku dokumendi töölepingu lõpetamise kohta ega tee takistusi tööle ilmunud töötajale endise (otsuses märgitud) töö tegemiseks.
Kui tööandja ei luba töövaidlusorgani otsuse järgi tööle ennistatud töötajat otsuses märgitud tööle, on töötajal õigus esitada täitmisele kuuluv otsus sundtäitmiseks täitevbüroole, kes on kohustatud selle täitma viivitamatult.
Sõltumata täitevbüroo poole pöördumisest, on töötajal õigus pöörduda kohtusse keskmise palga väljamõistmiseks kohtuotsuse täitmisega viivitatud aja eest (tsiviilkohtupidamise seadustiku § 240).
Tööle ennistamiseks, on töötajal õigus sellest tuleneva kahju hüvitamisele iseseisva nõude esitamisega üldises korras.
Kui tööandja ei ole täitnud tööle ennistamise otsust käesoleva paragrahvi 2. lõikes kirjeldatud viisil, koostab täitur selle kohta akti ja saadab kohtule.
Kohus määrab tööandjale täitemenetluse seadustiku §-s 66 ettenähtud trahvi nii töövaidluskomisjoni kui kohtuotsuse täitmisega viivitamise eest.
Töötaja on kohustatud viivitamatult täitma otsuse tema tööle ennistamise kohta.
Töötaja poolt talle teatavaks tehtud otsuse süüline täitmata jätmine on töökohustuste rikkumine sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega.
Tööle ennistamise otsuse hilisema tühistamise ja hagi rahuldamata jätmise korral on tööandjal õigus tööleping lõpetada samal alusel, kusjuures vallandamiskuupäevaks loetakse töötaja viimane tööloleku päev selle tööandja juures.
Töötatud aeg arvatakse pidevasse tööstaaži selle tööandja juures.
Töölepingu lõpetamine peab toimuma kahe nädala jooksul hagi rahuldamata jätmise otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, kusjuures see ei kuulu hagi korras töövaidluskomisjonis ega kohtus läbivaatamisele ja avaldus tagastatakse tsiviilkohtupidamise seadustiku § 148 lõike 1 punkti 3 alusel.
Töövaidlusorgani otsuse tagasitäitmisel ei kuulu töötajalt tagasinõudmisele temale välja mõistetud keskmine palk otsuse täitmisega viivitatud aja eest.
Otsuse täitmisest keeldumise eest määratud trahvid ei kuulu tagasitäitmisele, välja arvatud juhul, kui trahvi määramine on ettenähtud korras tunnistatud ebaseaduslikuks selle määramisest alates.
Käesoleva seaduse jõustumisel tunnistatakse kehtetuks Eesti NSV töökoodeksi §-d 208-234 (ENSV Teataja 1972, 28, lisa 1; 1975, 9, 69; 1977, 1, 11; 1984, 16, 178; 1988, 30, 376).
Käesolev seadus jõustub 1996. aasta 1. septembril.
Käesolevas seaduses sätestatakse riigisisese ja rahvusvahelise autoveo korraldamise alused.
Käesolev seadus ei reguleeri kaitsejõudude autoveo korraldust.
Autovedu - sõitjate või veose kohaletoimetamine selleks ettenähtud ja kehtestatud korras registreeritud sõidukiga.
Vedaja - autoveo tegevusluba omav äriseadustikus (RT I 1995, 26-28, 355; 1998, 91-93, 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360; 57, 596; 102, 907; 2000, 29, 172; 49, 303; 55, 365; 57, 373; 2001, 34, 185; 56, 332 ja 336; 89, 532; 93, 565; 2002, 3, 6) nimetatud ja äriregistrisse kantud ettevõtja või seaduse alusel teise registrisse kantud isik, oma kulul korraldatava autoveo puhul ka kohalik omavalitsusüksus.
Käesoleva peatüki sätteid kohaldatakse veose tasulise veo korral, mida korraldatakse vedaja omandis oleva või rendile võetud auto või autorongiga, mille registrimass ületab 3500 kilogrammi.
Sõitjate tasulist autovedu reguleerib ühistranspordiseadus (RT I 2000, 10, 58; 2001, 18, 85).
Tasulise autoveo korraldamiseks peavad vedajal olema tegevusluba ja iga kasutatava mootorsõiduki kohta sõidukikaart.
Tasulise autoveo tegevusluba on dokument, mis tõendab selle omaniku õigust korraldada autovedu tasu eest.
Tasulise autoveo sõidukikaart on käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tegevusloa alusel antav dokument, mis tõendab tegevusloa omaniku õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit tegevusloaga lubatud autoveol.
Tasulise autoveo tegevusluba ja sõidukikaart antakse riigisisese või rahvusvahelise autoveo korraldamiseks.
Tasulise rahvusvahelise autoveo tegevusluba annab õiguse korraldada ka riigisisest tasulist autovedu.
Tasulise autoveo tegevusloa ja sõidukikaardita võib korraldada vedusid, mis veo iseloomust ja pikkusest tingituna ei oma autoveoturul olulist tähtsust.
Selliste vedude loetelu kehtestab teede- ja sideminister.
Tegevusloa taotleja ja selle omaniku majandusseisund peab vastama käesoleva seaduse §-s 6 sätestatud nõuetele.
Tegevusloa omaniku registreeritud tegevusala peab olema autoveoteenuse osutamine või seda hõlmav muu veondustegevus.
Tegevusloa omanik peab tegevusala registreerima enne esimese sõidukikaardi taotluse esitamist.
Tegevusloa taotleja või selle omanik peab määrama vedude eest vastutava isiku, kes korraldab vedaja veoteenuste osutamist ja vastab käesoleva seaduse §-s 7 sätestatud nõuetele.
Vedaja võib määrata mitu vedude eest vastutavat isikut.
Vedude eest vastutav isik võib olla ka füüsilisest isikust vedaja ise.
Tegevusloa omanik võib ajutiselt, kuid mitte üle ühe aasta, tegutseda vedude eest vastutava isikuta, kui selle põhjus on nimetatud isiku pikaajaline töövõimetus või surm.
Tegevusloa taotleja või selle omanik peab vastama hea maine nõudele.
Käesoleva seaduse mõttes peetakse isiku mainet heaks, kui teda ei ole seoses varasema majandustegevusega üle kahe korra halduskorras karistatud maksu-, tolli-, hinna- ja tarbijakaitse ning töö- ja puhkeaja nõuete rikkumise eest, käesolevas seaduses ettenähtud tegevusloa või sõidukikaardita veo korraldamise või riiklikku registrisse andmete esitamise korra rikkumise eest või kui karistuse ärakandmisest on möödunud vähemalt kolm aastat.
Füüsilisest isikust tegevusloa taotleja või selle omaniku mainet peetakse heaks, kui ta lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatule vastab ka käesoleva seaduse § 7 lõikes 2 sätestatud nõuetele.
Tasulise rahvusvahelise autoveo tegevusloa taotlejal peab olema vähemalt kaheaastane riigisisese tasulise autoveo kogemus, mida ta tõendab tegevusloaga või muul viisil.
Tegevusloa taotleja või selle omaniku majandusseisund on nõuetele vastav, kui ta käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 3 nimetatud andmetele tuginedes tõestab, et tal on ettevõtluse alustamiseks ja vedude nõuetekohaseks korraldamiseks vajalik rahaline seis.
Rahalise seisu hindamisel võetakse aluseks raamatupidamise aastaaruanded.
Sõidukite, kinnistute, seadmete ja varustuse ostukulud või esimesed sissemaksed ning käibekapital ja muud kulud.
Ühele mootorsõidukile sõidukikaardi saamiseks peab tegevusloa omanik tõendama, et tal on omavahendeid vähemalt 140 000 krooni ulatuses; igale järgmisele mootorsõidukile sõidukikaardi saamiseks peab omavahendeid iga mootorsõiduki kohta olema vähemalt 80 000 krooni.
Juriidilisest isikust vedaja esitab oma vara ja kohustuste auditeeritud seisu, mille fikseerimisest ei või olla möödunud rohkem kui kuus kuud.
Füüsilisest isikust vedaja esitab panga või muu asjakohaste volitustega asutuse kinnituse või tõendi kas garantiikirjana või muul samaväärsel viisil antud kinnituse või tõendina.
Samal eesmärgil võib vedaja esitada oma vara ja kohustuste auditeeritud seisu, mille fikseerimisest ei või olla möödunud rohkem kui kuus kuud.
Vedude eest vastutav isik peab olema teovõimeline, vastama käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud hea maine nõudele ja olema ametialaselt pädev korraldama tasulist autovedu.
Tal ei ole seoses ametialase tegevusega üle kahe haldusõiguserikkumiste seadustiku (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453; 87, 524 ja 526; 97, 605; 102, 677; 2002, 18, 98; 21, 117; 29, 174 ja 175; 30, 176; 32, 189) § 31 kohaselt kehtiva karistuse tööjõu kasutamise, töötasustamise, veokorralduse, autojuhi töö- ja puhkeaja reguleerimise, liiklusohutuse, sõidukite ohutuse või keskkonnakaitse valdkonnas.
Vedude eest vastutavat isikut peetakse ametialaselt pädevaks, kui ta on Teede- ja Sideministeeriumi tunnustatud õppeasutuses läbinud vedude eest vastutava isiku koolituskursuse ja sooritanud kursuse kirjaliku lõpueksami.
Vedude eest vastutava isiku koolituskursust ei pea läbima isik, kes on vähemalt viis aastat olnud vedaja autoveo korraldaja ja on sooritanud käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud koolituskursuse kirjaliku lõpueksami.
Vedude eest vastutava isiku koolituskursust ei ole vaja läbida ega lõpueksamit sooritada isikul, kellel on kõrgkoolidiplom erialal, mis tõendab piisavaid teadmisi koolituskursuse õppekavas loetletud ainetes.
Teede- ja sideminister kinnitab vedude eest vastutava isiku kvalifikatsiooninõuded, koolituskursuse õppekava, koolitustunnistuse vormi ning kõrgkoolide ja nendes ettevalmistatavate erialade loetelu, mille lõpetajale antud kõrgkoolidiplom vastab käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatule.
Käesoleva peatüki sätteid kohaldatakse oma kulul korraldatavale sõitjateveole autoga, milles koos juhikohaga on üle üheksa istekoha, ja oma kulul korraldatavale veoseveole auto või autorongiga, mille registrimass ületab 3500 kilogrammi.
Veost paigutatakse ümber ettevõttes või väljaspool ettevõtet omatarbeks.
Oma kulul korraldatavaks riigisiseseks autoveoks ei pea vedajal olema tegevusluba ega sõidukikaarti.
Oma kulul korraldatavaks rahvusvaheliseks autoveoks peavad vedajal olema tegevusluba ja iga kasutatava mootorsõiduki kohta sõidukikaart.
Oma kulul korraldatava rahvusvahelise autoveo tegevusluba on dokument, mis tõendab tegevusloa omaniku õigust korraldada rahvusvahelist autovedu oma kulul.
Oma kulul korraldatava rahvusvahelise autoveo sõidukikaart on käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tegevusloa alusel antav dokument, mis tõendab tegevusloa omaniku õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit tegevusloaga lubatud autoveol.
Rahvusvahelist autovedu võib oma kulul korraldada ka sõidukiga, mille kasutajale on antud sõidukikaart tasulise rahvusvahelise autoveo tegevusloa alusel.
Oma kulul korraldatava rahvusvahelise autoveo tegevusloaga ei või korraldada tasulist vedu ega vedu, mis ei vasta käesoleva seaduse § 8 lõigetes 2 ja 3 sätestatud nõuetele.
Oma kulul korraldatava rahvusvahelise autoveo tegevusloa taotleja peab taotlemisavalduses kinnitama, et ta korraldab vedu ainult oma kulul, ja nimetama tegevusala, millega veod on seotud.
Autovedu ei ole tema kui ettevõtja põhitegevus, vaid üksnes toetab seda.
Tegevusloa andja võib enne selle andmist nõuda tegevusloa taotlejalt nende dokumentide esitamist, mis tõendavad käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud nõuetele vastavust.
Käesolevas seaduses mõistetakse kombineeritud veona veose rahvusvahelist kohaletoimetamist autoga, vedukiga või vedukita poolhaagisega, auto vahetatava kerega või vähemalt 6,096 m (20 jala) pikkuse konteineriga, kui vedaja kasutab veo alg- või lõppetapil maanteed ning ülejäänud etappidel raudtee- või mereveoteenust sama saatedokumendi alusel.
Raudtee- ja mereveoetapi algpunkti ja lõpp-punkti vaheline kaugus otsejoones mõõdetuna peab olema üle 100 kilomeetri.
Kombineeritud veo algetapp on teelõik veose pealelaadimise kohast kuni ümberlaadimiseks sobiva lähima raudteejaama või meresadamani ning lõppetapp on teelõik veose ümberlaadimiseks sobivast lähimast raudteejaamast või meresadamast mahalaadimiskohani.
Mereveo korral ei tohi kombineeritud veo alg- või lõppetapi teelõigu pikkus peale- või mahalaadimise meresadamast otsejoones mõõdetuna ületada 150 kilomeetrit.
Kui kombineeritud veo puhul korraldab veose saatja veo algetapil vedu käesoleva seaduse § 8 lõigete 2 ja 3 kohaselt oma kulul, ei ole nimetatud sätetega vastuolus veose saaja õigus toimetada veos veo lõppetapil sihtkohta oma kulul.
Veose saaja peab kasutama autot, mis on tema omandis või mille ta on võtnud rendile ning mida juhib tema töötaja või veose saaja ise.
Rahvusvahelise kokkuleppe alusel võib kombineeritud autovedu korraldava vedaja vabastada käesoleva seaduse §-s 21 ettenähtud veoloa nõudest.
Kombineeritud veol kasutatavas saatedokumendis peavad olema märgitud raudteeveoga seotud peale- ja mahalaadimise raudteejaamad või mereveoga seotud peale- ja mahalaadimise sadamad.
Pärast veo lõppemist teeb raudteejaama või sadama esindaja saatedokumenti sellekohase kande.
Kombineeritud veol kasutatavate sõidukite maksusoodustused sätestatakse maksuseadustes.
Riigilõivu tasumise kviitung.
Maksuameti kohaliku asutuse tõend maksuvõlgnevuse puudumise kohta.
Autoveo tegevusloa ja sõidukikaardi andjale esitatud dokumente ei avaldata kolmandatele isikutele, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Tasulise riigisisese autoveo tegevusloa ja sõidukikaardi ning rahvusvahelise autoveo sõidukikaardi annab taotlejale mittetulundusühing, kellega Teede- ja Sideministeerium on riigi nimel sõlminud sellekohase lepingu.
Tegevusloa ja sõidukikaardi andmisega seotud kulud tasub nende saaja.
Rahvusvahelise autoveo tegevusloa annab taotlejale Teede- ja Sideministeerium.
Tegevusloa ja sõidukikaardi andjal on õigus tegevusloa kehtivuse ajal kontrollida tegevusloa omaniku vastavust käesoleva seaduse § 5 või 10 nõuetele.
Tegevusloa omanik peab kontrollimist võimaldama.
Tegevusloa andja annab tegevusloa või teatab selle taotlejale tegevusloa andmisest keeldumisest kirjalikult 30 kalendripäeva jooksul pärast käesoleva seaduse § 13 lõikes 1 nimetatud dokumentide esitamist.
Sõidukikaardi andja annab sõidukikaardi või teatab selle taotlejale sõidukikaardi andmisest keeldumisest kirjalikult 15 kalendripäeva jooksul pärast käesoleva seaduse § 13 lõikes 2 nimetatud dokumentide esitamist.
Tegevusloa taotlemiseks on esitatud tegelikkusele mittevastavaid andmeid.
Tegevusloale alla kirjutava isiku ametinimetus, nimi ja allkiri.
Sõidukikaardile alla kirjutava isiku ametinimetus, nimi ja allkiri.
Oma kulul korraldatava rahvusvahelise autoveo tegevusloale ja sõidukikaardile kantakse peale käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud andmete ka tegevusloa ja sõidukikaardi taotleja tegevusala, millega oma kulul korraldatav autovedu on seotud.
Tegevusloa ja sõidukikaardi vormid kehtestab teede- ja sideminister.
Tasulise autoveo tegevusluba antakse esmakordselt üheks aastaks ja järgmistel kordadel viieks aastaks, kui tegevusloa taotleja ei soovi seda lühemaks ajaks.
Oma kulul korraldatava rahvusvahelise autoveo tegevusluba antakse viieks aastaks, kui tegevusloa taotleja ei soovi seda lühemaks ajaks.
Sõidukikaart kehtib üksnes tegevusloa kehtivusajal.
Rendile võetud sõiduki korral kehtib sõidukikaart tegevusloa kehtivusajal, kuid mitte kauem kui rendilepingu tähtaja lõpuni.
Kui tegevusloa või sõidukikaardi kehtivusaeg on möödunud, nende kehtivus on peatatud või need on tunnistatud kehtetuks, tuleb dokument selle andjale viie tööpäeva jooksul tagastada.
Tegevusloa ja sõidukikaardi omaniku andmed ei vasta tegevusloal ja sõidukikaardil märgitule.
Tegevusloa andja võib tegevusloa kehtivuse peatada või tegevusloa tunnistada kehtetuks ka selle omaniku enda taotlusel.
Kui kontrollimise tulemusel selgub, et vedaja majandusseisund ei vasta käesoleva seaduse §-s 6 sätestatud nõuetele, kuid tema tegevuse majanduslikud näitajad tõendavad, et ta on edaspidi suuteline seda nõuet täitma, võib tegevusloa andja jätta tasulise autoveo tegevusloa kehtivuse peatamata, lubades korraldada autovedu kuni üks aasta.
Tasuliseks riigisiseseks autoveoks veolepingu sõlmimist ja saatedokumentide koostamist reguleeritakse teiste õigusaktidega.
Tasulist veose rahvusvahelist autovedu korraldatakse rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (RT II 1995, 3, 12) kohase veolepingu alusel.
Veose vedamiseks vastuvõtmise koht ja kuupäev ning veose sihtkoht.
Rahvusvahelist autovedu korraldaval vedajal peab olema veose siht- ja transiitriigi veoluba, kui rahvusvaheliste kokkulepetega ei ole sätestatud teisiti.
Veoluba annab vedajale õiguse rahvusvaheliseks autoveoks Eesti ja veoloal märgitud riigi vahel või läbi selle riigi territooriumi või veoloal märgitud riigi ja kolmanda riigi vahel.
Vedajale veoloa andmisel lähtutakse rahvusvahelistest kokkulepetest.
Veoloa annab käesoleva seaduse § 14 lõike 1 kohaselt määratud mittetulundusühing.
Veoloa andmise ja kasutamise eeskirja kehtestab teede- ja sideminister.
Muud veose liigist tulenevad dokumendid.
Kui autojuht ja sõiduki rendile võtnud vedaja on eri isikud, peab autojuhil peale käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumentide olema ka tööleping või tööandja kinnitatud väljavõte sellest.
Töölepingu väljavõttes peavad olema märgitud tööandja ja töötaja nimi, lepingu sõlmimise kuupäev ning lepingu kehtivusaeg.
Veose laadimise ja kinnitamise eeskirja.
Autoveo hinnad ja tariifid veose kohaletoimetamiseks määratakse kindlaks poolte kokkuleppel.
Autoveol kasutatava sõiduki tehnoseisund peab vastama liiklusseaduses sätestatud nõuetele.
Autoveol kasutatav auto ja haagis peavad olema kantud Eesti riiklikku autoregistrisse.
Tasulisel rahvusvahelisel autoveol võib kasutada teises riigis registreeritud haagist.
Riigis ajutiselt oleva välisriigis registreeritud autoga on keelatud korraldada riigisisest vedu, kui rahvusvahelistes kokkulepetes ei ole sätestatud teisiti.
Autojuht, kes veab ohtlikke veoseid või juhib alarmsõidukit töölepingu alusel või tööülesandest tulenevalt, peab olema läbinud sellekohase koolituskursuse Teede- ja Sideministeeriumi tunnustatud õppeasutuses ja sooritanud selle kursuse lõpueksami.
Autojuhi ametikoolituse ning ohtlikke veoseid vedava autojuhi ja alarmsõidukijuhi koolituse eeskirjad, koolituskursuse õppekavad, autojuhi kutseoskusnõuded ja koolitustunnistuse vormi kehtestab teede- ja sideminister.
Käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldatakse seadustega sätestatud vastutust.
Juriidilisele isikule, kes korraldab autovedu tegevusloa või sõidukikaardita, - määratakse rahatrahv 10 000 kuni 50 000 krooni.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud haldusõiguserikkumise asja arutamise ja karistuse määramise õigus on halduskohtunikul.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud haldusõiguserikkumise kohta on õigus protokolli koostada politsei-, tolli- või piirivalveametnikul.
Haldusõiguserikkuja esindaja seletus.
Protokollile kirjutavad alla selle koostanud ametiisik ja õiguserikkuja esindaja.
Kui haldusõiguserikkuja esindaja keeldub protokollile alla kirjutamast, teeb protokolli koostaja selle kohta protokolli kande.
Protokollile lisatakse haldusõiguserikkuja esindaja kirjalikud märkused protokolli kohta ning protokollile allakirjutamisest keeldumise motiivid.
Menetlus käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud haldusõiguserikkumise asjas, kaasa arvatud karistuse määramine ja vaidlustamine ning jõustunud halduskaristuse otsuse täitmine toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus ja täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; RT I 2001, 29, 156; 43, 238) sätestatud korras.
Juriidilisele isikule karistuse määramine ei vabasta haldusõiguserikkumise toime pannud ametiisikut vastutusest.
Piirivalveametnik rahvusvahelise tehnoülevaatuse tunnistust ja rahvusvahelise autoveo sõidukikaarti.
Kui autojuhil ei ole sõidukikaarti või rahvusvahelise tehnoülevaatuse tunnistust ja välisriigi autojuhil veoluba, on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ametiisikutel õigus vedu katkestada kuni katkestamist põhjustanud asjaolude äralangemiseni.
Käesoleva seaduse §-s 14 nimetatud autoveo tegevusloa ja sõidukikaardi andja on kohustatud Riiklikule Statistikaametile esitama veoliikide kaupa andmed tegevuslubade ja sõidukikaartide andmise kohta poolaasta seisuga.
Käesoleva seaduse § 31 lõikes 1 nimetatud ametiisikud on kohustatud esitama Teede- ja Sideministeeriumile poolaasta seisuga andmed käesoleva seaduse nõuete rikkumise kohta Eestis ja teistes riikides registreeritud vedajate poolt.
Teede- ja Sideministeerium on kohustatud teise riigi asjaomasele asutusele tegema teatavaks rahvusvaheliste autoveokokkulepete nõuete rikkumise, mille on Eestis toime pannud selle riigi vedaja.
Tasulise riigisisese või rahvusvahelise autoveo korraldamise eest tegevusloa või sõidukikaardita - määratakse rahatrahv saja kuni kahesaja päevapalga ulatuses.
Oma kulul rahvusvahelise autoveo korraldamise eest tegevusloa või sõidukikaardita - määratakse rahatrahv kümne kuni viiekümne päevapalga ulatuses.
Mootorsõidukijuhile, kes osutab sõidukikaardita tasulist autoveoteenust või teeb oma kulul korraldatavat autovedu sõidukikaardita - määratakse rahatrahv kahekümne kuni saja päevapalga ulatuses.
Paragrahvi 189 lõiget 1 täiendatakse pärast arvu „120 1,“ arvudega „120 2, 120 3,“.
Kuni 2001. aasta 1. oktoobrini antavad rahvusvahelise autoveo tegevusload ja sõidukikaardid kehtivad neil märgitud kehtivusaja lõpuni, kuid mitte kauem kui 2002. aasta 1. oktoobrini.
Kuni 2002. aasta 1. oktoobrini on rahvusvahelisel autoveol omavahendite nõutav suurus 48 000 krooni iga kasutatava mootorsõiduki kohta.
Enne käesoleva seaduse jõustumist antud rahvusvahelise autoveo tegevusloa aluseks olev ametialast pädevust tõendav koolitustunnistus kehtib 2003. aasta 1. jaanuarini.
Enne käesoleva seaduse jõustumist antud autojuhi rahvusvahelise autoveo koolitustunnistus jääb kehtima.
Käesoleva seaduse §-s 4 sätestatud nõue korraldada tasulist riigisisest ja rahvusvahelist autovedu tegevusloa ja sõidukikaardi alusel ning § 9 lõikes 2 sätestatud nõue korraldada oma kulul rahvusvahelist autovedu tegevusloa ja sõidukikaardi alusel jõustuvad 2001. aasta 1. oktoobril.
2002. aasta 1. oktoobrist 100 protsendi ulatuses § 6 lõikes 4 ettenähtud suurusest.
Käesoleva seaduse § 6 lõikes 4 sätestatud omavahendite suuruse nõuet kohaldatakse tasulisel rahvusvahelisel autoveol alates 2002. aasta 1. oktoobrist.
Käesoleva seaduse § 7 lõikes 1 sätestatud ametialase pädevuse nõuet kohaldatakse tasulisel autoveol alates 2001. aasta 1. oktoobrist.
Käesoleva seaduse §-des 27 ja 28 sätestatud alarmsõidukijuhi koolituse nõuet ning §-s 22 sätestatud kohustust koolitustunnistuse kontrollimiseks esitamise kohta kohaldatakse tööle võetava alarmsõidukijuhi suhtes alates 2001. aasta 1. juulist ja töötava alarmsõidukijuhi suhtes alates 2003. aasta 1. jaanuarist.
Käesoleva seaduse §-des 27 ja 28 sätestatud riigisisese autoveo autojuhi ametikoolituse tunnistuse nõuet ning §-s 22 sätestatud kohustust koolitustunnistuse kontrollimiseks esitamise kohta kohaldatakse alates 2005. aasta 1. jaanuarist.
Alates 2002. aasta 1. juulist on vedajal keelatud võtta tööle töölepingu alusel autojuhti, kes ei ole käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud nõuete kohast koolitust läbinud.
Käesolev seadus määrab kindlaks nõuded audiitorile, audiitorieksami sooritamise alused, audiitori kutsetegevuse õiguslikud alused ning audiitorkogu korralduse.
Käesolevat seadust ei kohaldata Riigikontrolli auditeerimistegevusele ja Riigikontrolli audiitoritele.
Audiitorite nimekirja kantud audiitoräriühing (edaspidi audiitorühing).
Audiitorühingule laienevad käesoleva seaduse sätted, mis reguleerivad otseselt audiitorühingu tegevust.
Audiitori kutsetegevus on auditeerimine, ärinõustamine ja audiitorile õigusaktidega pandud teiste ülesannete täitmine.
Auditeerimine on raamatupidamisaruande kontrollimine ja sellele hinnangu andmine auditeerimiseeskirjast lähtudes.
Auditeerimise õigus on audiitoril.
Auditeerimiseeskiri sisaldab auditeerimise ja kutse-eetika nõudeid, mis põhinevad Rahvusvahelise Audiitorite Föderatsiooni standarditel.
Auditeerimiseeskirja töötab välja audiitorkogu juhatus ja see kinnitatakse rahandusministri määrusega.
Audiitorkogu on Eesti audiitorite omavalitsuslikul põhimõttel tegutsev kutseühendus audiitorite kutsetegevuse korraldamiseks ja audiitorite õiguste kaitsmiseks.
Audiitorkogu liikmeteks on kõik audiitorite nimekirja kantud füüsilisest isikust audiitorid.
Audiitorkogu on käesoleva seadusega loodud avalik-õiguslik juriidiline isik.
Audiitorkogu juhindub oma tegevuses käesolevast seadusest, audiitorkogu üldkoosoleku poolt kinnitatud põhikirjast, audiitorkogu organites vastuvõetud otsustest ning rahvusvahelise õiguse ja audiitori kutsetegevuse üldtunnustatud normidest ning tavadest, samuti headest kommetest.
Audiitorkogu lõpetamine toimub seaduse alusel.
Muudest laekumistest.
Kohustusliku liikmemaksu määra kehtestab audiitorkogu juhatus audiitorkogu põhikirjas ettenähtud korras.
Audiitorkogu ei või tagada teiste isikute kohustusi ega anda laenu.
Audiitorite muude kutseküsimuste lahendamine.
Audiitorkogu organid on üldkoosolek, juhatus ja revisjonikomisjon.
Audiitorkogu organite valimisel valitakse esimesena juhatuse liikmed ning seejärel revisjonikomisjoni liikmed.
Üldkoosolek on audiitorkogu kõrgeim organ, kuhu kuuluvad kõik füüsilisest isikust audiitorid.
Otsustab teisi seaduses ja audiitorkogu põhikirjas ettenähtud küsimusi.
Korralise üldkoosoleku kutsub juhatus kokku vähemalt üks kord aastas, kuid mitte hiljem kui kuue kuu jooksul majandusaasta lõppemisest.
Juhatus teatab audiitoritele korralise üldkoosoleku aja ja koha vähemalt üks kuu enne selle toimumist.
Kui seda nõuab vähemalt üks kuuendik audiitoritest.
Juhatus teatab audiitoritele erakorralise üldkoosoleku aja ja koha vähemalt kaks nädalat enne selle toimumist.
Kui juhatus ei kutsu üldkoosolekut kokku ühe kuu jooksul pärast audiitorite, revisjonikomisjoni või rahandusministri ettepaneku saamist, on audiitoritel, revisjonikomisjonil või rahandusministril õigus üldkoosolek ise kokku kutsuda.
Üldkoosolek on otsustusvõimeline, kui sellest võtab osa üle poole audiitoritest.
Kui üldkoosolekul osaleb vähem audiitoreid, kutsub juhatus kahe nädala jooksul kokku uue üldkoosoleku, mis on otsustusvõimeline osavõtjate arvust sõltumata.
Üldkoosoleku otsused võetakse vastu avalikul hääletamisel, kui üldkoosolek ei otsusta teisiti.
Igal audiitoril on otsuse vastuvõtmisel üks hääl.
Otsus loetakse vastuvõetuks, kui selle poolt on antud vähemalt pool üldkoosolekul esindatud häältest, kui seaduse või audiitorkogu põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Juhatus on audiitorkogu alaliselt tegutsev organ, mis korraldab audiitorkogu tegevust.
Juhatuse liikmed valitakse audiitorite hulgast kolmeks aastaks.
Juhatuse liige ei või kuuluda revisjonikomisjoni koosseisu.
Juhatuse täpsema töökorra võib ette näha audiitorkogu põhikirjas.
Täidab muid audiitorkogu juhtimisega seotud ülesandeid.
Juhatus on otsustusvõimeline, kui kohal on üle poole juhatuse liikmetest.
Juhatuse otsus on vastuvõetud, kui selle poolt on antud üle poole kohalolijate häältest.
Juhatuse liige ei võta osa hääletamisest, kui võetakse vastu teda puudutav otsus.
Juhatuse koosolek protokollitakse.
Protokollimisnõuded, protokolli kandmisele kuuluvad andmed, protokollile alla kirjutamise ja eriarvamuse fikseerimise kord sätestatakse audiitorkogu põhikirjas.
Juhatuse liikmed valivad endi hulgast juhatuse esimehe, kes korraldab juhatuse tööd ja esindab audiitorkogu kõigis õigustoimingutes.
Juhatuse esimees sõlmib, muudab ja lõpetab töölepingud audiitorkogu töötajatega.
Juhatuse liikmed vastutavad seaduse ja audiitorkogu põhikirja nõuete rikkumise ning oma kohustuste täitmata jätmisega audiitorkogule või audiitoritele süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt.
Juhatuse liige vabaneb vastutusest audiitorkogu ees, kui ta ebaseadusliku tegevuse aluseks oleva otsuse vastuvõtmisel on jäänud eriarvamusele ning eriarvamus on kantud protokolli.
Revisjonikomisjon kontrollib audiitorkogu majandustegevust ning asjaajamist.
Revisjonikomisjoni liige ei või kuuluda juhatuse koosseisu ega olla töösuhtes audiitorkoguga.
Revisjonikomisjon valitakse neljaks aastaks.
Revisjonikomisjon võtab otsuseid vastu liikmete poolthäälte enamusega.
Audiitorkogu lähtub raamatupidamise korraldamisel raamatupidamise seadusest (RT I 1994, 48, 790; 1995, 26-28, 355; 92, 1604; 1996, 40, 773; 42, 811; 49, 953; 1998, 59, 941; 1999, 55, 584; 101, 903; 2001, 87, 527), raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seadusest (RT I 1993, 43, 620; 1996, 6, 101), teistest õigusaktidest ning audiitorkogu põhikirjast.
Audiitorkogu majandusaasta on kalendriaasta.
Juhatus esitab majandustegevuse aastaaruande revisjonikomisjonile läbivaatamiseks ja arvamuse andmiseks kolme kuu jooksul pärast majandusaasta lõppu.
Revisjonikomisjon vaatab majandustegevuse aastaaruande läbi ja esitab arvamuse juhatusele kolme kuu jooksul.
Kuue kuu jooksul pärast majandusaasta lõppu esitab juhatus majandusaasta aruande koos revisjonikomisjoni arvamusega üldkoosolekule kinnitamiseks.
Riiklikku järelevalvet audiitorkogu tegevuse üle teostab rahandusminister.
Riiklik järelevalve seisneb audiitorkogu poolt seaduste ja teiste õigusaktide järgimise ning audiitorkogu põhikirja täitmise kontrollimises.
Kõigist audiitorkogu üldkoosoleku otsustest saadetakse ärakirjad rahandusministrile.
Rahandusministril on õigus nõuda muid audiitorkogu organite dokumente, välja arvatud audiitori kutsesaladust sisaldavaid dokumente.
Otsuse, kas audiitorkogu organi dokument sisaldab kutsesaladust, teeb audiitorkogu juhatus.
Kui audiitorkogu organi otsus on vastuolus seadusega, on rahandusminister kohustatud esitama selle kohta halduskohtule protesti.
Kes on sooritanud eksami.
Välisriigi kodanik, kellel on välisriigis omandatud audiitori kutse, võib Eestis tegutseda audiitorina, kui ta on sooritanud eksami Eestis kehtivate audiitori tööks vajalike õigusaktide tundmises vastavalt käesolevale seadusele ning tal on Eestis tööluba.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 4 nimetatud nõudeid välisriigi kodanikule ei kohaldata.
Kelle reputatsioon on rikutud.
Audiitori kutse saamiseks tuleb selle taotlejal sooritada eksam.
Eksami viib läbi kutsekomisjon.
Isikule, kes on sooritanud eksami, väljastab kutsekomisjon pärast audiitori ametivande andmist ja audiitorite nimekirja kandmist audiitori kutsetunnistuse.
Audiitori kutsetunnistuse vormi kehtestab rahandusminister.
Kutsekomisjoni moodustab Vabariigi Valitsus üheksaliikmelisena kolmeks aastaks audiitorluse asjatundjatest.
Neli audiitorkogu valitud esindajat.
Kutsekomisjoni töökorra kehtestab rahandusminister.
Kutsekomisjon on otsustusvõimeline, kui kohal on vähemalt seitse komisjoni liiget.
Kutsekomisjoni kulud kaetakse riigieelarvest.
Kooskõlastab audiitorkogu juhatuse otsuse audiitori kutsetegevuse peatamise, taastamise või lõpetamise kohta.
Eksami sooritavad audiitori kutse taotleja ning täiendavale eksamile suunatud audiitor.
Kinnitus audiitorilt või audiitoritelt, kelle juhendamisel audiitori kutse taotleja praktiseeris.
Eksam toimub eesti keeles ning koosneb teoreetilisest ja praktilisest osast.
Paragrahvi 21 lõikes 2 nimetatud isik võib eksami sooritada inglise keeles.
Eksami programmi kinnitab rahandusminister audiitorkogu juhatuse ettepanekul.
Eksam korraldatakse vastavalt vajadusele, kuid mitte harvem kui kord aastas.
Eksami toimumise aja ja koha ning käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud dokumentide esitamise tähtaja määrab kutsekomisjon.
Eksamitulemuste protokolli koopia edastab kutsekomisjon audiitorkogu juhatusele.
Tõotan kohusetundlikult ja täpselt täita ülesandeid, milleks audiitori kutsetegevus mind kohustab.
Tean, et audiitori kutsetegevusega kaasneb vastutus.
Vande andja kirjutab vandetekstile alla ja märgib vande andmise kuupäeva.
Antud ametivande teksti edastab kutsekomisjon audiitorkogu juhatusele.
Tegevusaruanne peab sisaldama audiitori kutsetegevuse põhjalikku ülevaadet, lähtudes heast audiitortavast.
Kui audiitori tegevusest või tegevusetusest nähtub, et ta on minetanud audiitori tööks vajalikud kutseomadused, suunab audiitorkogu juhatus audiitori oma otsusega täiendavale eksamile.
Juhatuse otsusega määratakse audiitorile tähtaeg täiendava eksami sooritamiseks.
Juhatuse otsusega suunatud täiendavale eksamile.
Audiitori kutsetegevus Eestis taastatakse kutsekomisjoni kooskõlastatud audiitorkogu juhatuse otsusega pärast käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud asjaolu äralangemist.
Täiendavale eksamile saadetud audiitori kutsetegevus taastatakse audiitorkogu juhatuse otsusega kutsekomisjoni protokolli alusel.
Audiitor on kohustatud viivitamatult teatama kirjalikult audiitorkogu juhatusele käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud audiitorina töötamist takistavast asjaolust.
Audiitorkogu juhatuse otsusega võidakse audiitori kutsetegevus peatada distsiplinaarkaristusena.
Audiitori kutsetegevuse peatamise kohta tehakse märge audiitorite nimekirja.
Kutsetegevuse peatamisel enam kui kaheks aastaks suunatakse audiitor audiitorkogu juhatuse otsusega täiendavale eksamile.
Audiitori surma korral.
Audiitori kutsetegevuse lõpetamise otsustab audiitorkogu juhatus pärast asjassepuutuva materjali läbivaatamist ja võimalusel asjaosalise ärakuulamist.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhatuse otsus jõustub kutsekomisjoni kooskõlastusest.
Audiitori kutsetegevuse lõpetamisel kaotab isik õiguse tegutseda Eestis audiitorina.
Audiitori kutsetegevuse lõpetamisel jäävad audiitori kutsetegevusega seotud dokumendid audiitorühingule.
Kui audiitor, kelle kutsetegevus lõpetati, oli audiitorühingu ainus aktsionär või osanik või tegutses füüsilisest isikust ettevõtjana või lõpetatakse audiitorühingu tegevus, antakse nimetatud dokumendid üle audiitorkogu juhatusele.
Audiitori kutsetegevuse lõpetamisel kuulub audiitori kutsetunnistus üleandmisele audiitorkogu juhatusele.
Audiitorühing võib tegutseda täisühingu, usaldusühingu, osaühingu või aktsiaseltsina.
Audiitorühingule kohaldatakse selle äriühingu liigi kohta käivaid sätteid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Aktsiaseltsina tegutsev audiitorühing võib välja lasta üksnes nimelisi aktsiaid.
Täisühingu või usaldusühinguna tegutseva audiitorühingu ühinguleping tuleb sõlmida kirjalikult.
Vähemalt kolm neljandikku audiitorühingu osade või aktsiatega esindatud häältest peab kuuluma audiitoritele või audiitorühingutele ning enamus juhatuse liikmetest peavad olema audiitorid.
Audiitorühing võib tegutseda audiitorina üksnes juhul, kui ta on kantud audiitorite nimekirja.
Audiitorühingu tegevusala võib olla vaid audiitori kutsetegevus ja sellega seotud tegevus ning audiitorile õigusaktidega pandud teiste ülesannete täitmine.
Audiitorühing esitab audiitorkogu juhatusele taotluse seisukoha saamiseks tegevusala vastavuse kohta käesoleva paragrahvi lõikele 1 enne audiitorite nimekirja kandmist või audiitorite nimekirjas tegevusala muutmist.
Audiitorkogu juhatus vastab taotlusele ühe kuu jooksul.
Audiitorühing peab kliendilepingu (§ 43) sõlmimisel määrama audiitorühingus tegutsevate füüsilisest isikust audiitorite hulgast juhtivaudiitori.
Järeldusotsusele ja teistele dokumentidele kirjutavad alla kliendilepingut täitnud audiitor või audiitorid ning juhtivaudiitor.
Audiitorkogu juhatus peab audiitorite nimekirja.
Audiitori kutsetegevuse peatamise, taastamise ning lõpetamise aeg ja alus.
Ühingu ühinemine, jagunemine, ümberkujundamine ning lõpetamine.
Eksami sooritanud isik kantakse audiitorite nimekirja ühe kuu jooksul eksami sooritamisest kutsekomisjoni edastatud eksamitulemuste protokolli alusel.
Haridust tõendava dokumendi koopia.
Käesoleva seaduse §-s 32 nimetatud audiitorkogu juhatuse seisukoht.
Nimekirja kantud audiitor või audiitorühing peab tagama esitatud andmete õigsuse.
Audiitor kustutatakse audiitorite nimekirjast audiitori kutsetegevuse lõpetamisel käesoleva seaduse § 29 lõikes 2 sätestatud kutsekomisjoni kinnitatud audiitorkogu juhatuse otsuse alusel.
Kui audiitorühing ei vasta käesoleva seaduse §-le 31 ja teistele käesoleva seaduse nõuetele, kustutatakse ta audiitorite nimekirjast audiitorkogu juhatuse otsuse alusel.
Audiitor on kutsetegevuses sõltumatu ja erapooletu ning juhindub üksnes seadusest, auditeerimiseeskirjast, kutse-eetika nõuetest ning audiitorkogu organite otsustest ja soovitustest.
Audiitor on kohustatud hoidma saladuses kutsetegevuse käigus teatavaks saanud andmeid.
Nimetatud kohustus kehtib ka pärast audiitori kutsetegevuse lõpetamist ning laieneb kutsekomisjoni ja audiitorkogu juhatuse liikmele, audiitori abilisele, audiitorühingu ja audiitorkogu töötajale ning muule isikule, kellele on audiitori kutsesaladus teatavaks saanud töökohustuste täitmisel.
Riigikontrollile tema ülesannete täitmiseks.
Audiitor ei või tegutseda valdkonnas, mis võib mõjutada tema erapooletust või on kokkusobimatu hea audiitortavaga.
Audiitor ja audiitorühing vastutavad kutsetegevusega süüliselt kliendile või kolmandale isikule tekitatud kahju eest.
Mitme audiitori või audiitorühingu poolt ühiselt süüliselt kliendile või kolmandale isikule tekitatud kahju eest vastutavad nad solidaarselt.
Käesolevas paragrahvis nimetatud nõude aegumistähtaeg on viis aastat.
Audiitor ja audiitorühing säilitavad kutsetegevusega seotud dokumente seitse aastat.
Käesoleva seaduse §-s 40 sätestatud kahju hüvitamise tagamiseks on audiitor kohustatud kogu oma kutsetegevuse ajaks sõlmima kutsekindlustuslepingu.
Kindlustussumma alammäära ja kutsekindlustuslepingu olulised tingimused kehtestab audiitorkogu juhatus.
Kindlustusandjal on tagasinõudeõigus audiitori vastu, kui kindlustushüvis on välja makstud kahju hüvitamiseks, mis tekkis audiitori tahtliku õigusvastase teo tagajärjel.
Audiitor või audiitorühing sõlmib kliendiga kirjaliku lepingu, kus märgitakse lepingut täitev ning juhtivaudiitor, nende ülesanded, tasu vorm ja määr ning audiitori ja kliendi vastutus.
Järelevalvet audiitori tegevuse üle teostab audiitorkogu juhatus.
Audiitorkogu juhatusel on õigus kontrollida audiitori kutsetegevusega seotud dokumente ning saada audiitorilt kontrollimiseks vajalikku teavet.
Käesoleva seaduse, audiitori tegevust reguleerivate muude õigusaktide, samuti audiitorkogu otsuste täitmata jätmisel või mittenõuetekohasel täitmisel on audiitorkogu juhatusel õigus võtta audiitor distsiplinaarvastutusele.
Audiitori kutsetegevuse lõpetamine.
Rahatrahv ei või olla väiksem kui trahvi määramise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär ning suurem kui üks kaheteistkümnendik karistatava audiitori eelmise aasta sissetulek.
Rahatrahv tasutakse audiitorkogule ja arvatakse audiitorkogu tuludesse.
Distsiplinaarasja menetlus, distsiplinaarkaristuse kohaldamise ja vaidlustamise kord sätestatakse audiitorkogu põhikirjas.
Käesolev seadus jõustub 1999. aasta 1. juulil.
Audiitorkogu moodustavad ja audiitorite nimekirja kantakse käesoleva seaduse jõustumisel audiitorid, kellel on kehtiv Audiitortegevuse Nõukogu poolt väljastatud audiitori kutsetunnistus.
Audiitorkogu esimese üldkoosoleku kutsub kokku rahandusminister kolme kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest.
Esimene üldkoosolek valib audiitorkogu juhatuse ja revisjonikomisjoni liikmed, kes astuvad ametisse valimise hetkest, ning esindajad kutsekomisjoni.
Kutsekomisjoni moodustab Vabariigi Valitsus ühe kuu jooksul pärast audiitorkogu loomist.
Audiitorid, kellele on audiitori kutsetunnistus väljastatud enne käesoleva seaduse jõustumist, esitavad käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud nõuetele vastava tegevusaruande audiitorkogu juhatuse määratud tähtajal, kuid mitte hiljem kui kaks aastat pärast käesoleva seaduse jõustumist.
Audiitoritele, kellele on audiitori kutsetunnistus väljastatud enne käesoleva seaduse jõustumist, ei laiene käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktis 4 sätestatud nõuded.
Käesoleva seaduse ülesanne on luua tingimused kaabelleviteenuse osutamiseks ja tarbija kaitseks.
Kaabelleviteenus käesoleva seaduse tähenduses on televisiooni- või raadiosaadete ja televisiooni- või raadioprogrammide (edaspidi programmid) tasuline või tasuta edastamine tarbijale kaabellevivõrgu või ühisantennisüsteemi kaudu.
Antud edastamiseks ringhäälinguorganisatsioonide poolt.
Kaabellevivõrgu kaudu telekommunikatsiooniteenuse osutamisel peab ettevõtja täitma telekommunikatsiooniseaduses (RT I 2000, 18, 116; 78, 495; 2001, 23, 125) sätestatud nõudeid.
Kaabellevivõrgu kasutamine ei või kahjustada programmide vastuvõtmist või edastamist teiste õiguslikul alusel rajatud kaabellevivõrkude, ühisantennisüsteemide või individuaalvastuvõtusüsteemide kaudu ega tekitada raadiohäireid.
Vaba konkurentsi kahjustava tegevuse vältimine.
Ühisantennisüsteemi kasutamine ei või kahjustada programmide vastuvõtmist või edastamist teiste õiguslikul alusel rajatud kaabellevivõrkude, ühisantennisüsteemide või individuaalvastuvõtusüsteemide kaudu ega tekitada raadiohäireid.
Ühisantennisüsteemile esitatavad tehnilised nõuded kehtestab teede- ja sideminister, lähtudes käesoleva seaduse § 3 lõikes 4 sätestatud põhimõtetest.
Individuaalvastuvõtusüsteemi kaudu programmide edastamine teisele isikule ei ole lubatud.
Individuaalvastuvõtusüsteemi kasutamine ei või kahjustada programmide vastuvõtmist või edastamist teiste õiguslikul alusel rajatud kaabellevivõrkude, ühisantennisüsteemide või individuaalvastuvõtusüsteemide kaudu ega tekitada raadiohäireid.
Tarbija käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes on liitunud kaabellevivõrgu või ühisantennisüsteemiga ja kellel on kaabellevivõrguloa omaniku, ühisantennisüsteemi omaniku või kaabelleviteenuse osutajaga sõlmitud liitumisleping või teenuse osutamise leping.
Tarbijal ei ole õigust edastada programme teisele isikule.
Kaabellevivõrgu omanikuks võib olla äriregistrisse kantud ettevõtja või seaduse alusel teise registrisse kantud juriidiline isik, kellele on käesoleva seaduse alusel väljastatud kaabellevivõrguluba.
Kaabellevivõrgu omanik ei tohi olla Eestis telekommunikatsioonivõrgu baasil osutatava telefoniteenuse käibest rohkem kui 40 protsenti omav ettevõtja või sellises äriühingus vahetult või osanike, aktsionäride või kolmandate isikute kaudu üle 10 protsendi suurust osalust omav ettevõtja.
Ühisantennisüsteemi omanikuks võib olla füüsilisest isikust ettevõtja või juriidiline isik, kes on seaduses sätestatud nõuetele vastavalt registreeritud.
Kaabellevivõrgu või ühisantennisüsteemi omanik korraldab ja vastutab kaabellevivõrgu või ühisantennisüsteemi loomise, arendamise ja kasutamise eest.
Kaabelleviteenuse osutaja on ettevõtja, kes edastab kaabellevi- või telekommunikatsioonivõrgu või ühisantennisüsteemi kaudu tarbijale programme.
Kaabelleviteenuse osutajaks võib olla kaabellevivõrgu omanik või kaabellevivõrguloa omanikuga vastava lepingu sõlminud ettevõtja.
Kaabelleviteenuse osutajaks ei tohi olla Eestis telekommunikatsioonivõrgu baasil osutatava telefoniteenuse käibest rohkem kui 40 protsenti omav ettevõtja või sellises äriühingus vahetult või osanike, aktsionäride või kolmandate isikute kaudu üle 10 protsendi suurust osalust omav ettevõtja.
Kaabellevi programmide pakett on kaabellevivõrgu kaudu tarbijale edastatavate programmide kogum.
Kaabellevi programmide põhipakett on kaabellevi programmide pakett, mida kaabellevivõrgu omanik peab edastama temaga liitumislepingu sõlminud tarbijale.
Kaabellevi programmide põhipaketti mittekuuluvate programmide edastamiseks sõlmitakse tarbijaga eraldi teenuse osutamise leping või liitumislepingu lisa.
Kaabellevivõrguluba on Sideameti poolt väljastatud tegevusluba, mis annab sellel märgitud isikule õiguse kaabellevivõrgu loomiseks, arendamiseks ja kasutamiseks loaga määratud tingimustel.
Kaabellevivõrguluba väljastatakse tähtajaga 10 aastat, kui selle loa taotleja ei soovi lühemat tähtaega.
Kaabellevivõrguluba ei ole üleantav.
Kui kaabellevivõrk või selle osa võõrandatakse teisele isikule ja kui uus omanik esitab Sideametile kahe nädala jooksul, arvates omandi üleminekust, kaabellevivõrguloa taotluse, kehtivad eelmisele omanikule väljastatud kaabellevivõrguloast tulenevad õigused ja kohustused uue omaniku suhtes kuni taotluse läbivaatamiseni Sideameti poolt.
Muud käesoleva seadusega sätestatud nõuded.
Kaabellevivõrku luua, arendada ja kasutada sooviv isik esitab Sideametile vormikohase taotluse kaabellevivõrguloa väljastamiseks.
Tegevuse geograafiline piirkond.
Kaabellevivõrguloa ja taotluse vormid kehtestab teede- ja sideminister.
Sideamet väljastab kaabellevivõrguloa koos kaabellevivõrgule esitatavate nõuetega.
Kaabellevivõrguluba väljastatakse hiljemalt kaheksa nädala jooksul, arvates nõuetekohase taotluse ja kõigi nõutavate dokumentide laekumisest Sideametile.
Taotluses või sellele lisatuna on esitatud ebaõigeid või ebatäpseid andmeid.
Sideamet võib anda taotluse esitajale tähtaja kaabellevivõrguloa väljastamist takistavate asjaolude kõrvaldamiseks.
Kaabellevivõrguloa kehtivuse pikendamiseks esitab kaabellevivõrgu omanik hiljemalt kolm kuud enne loa kehtivustähtaja lõppemist vabas vormis kirjaliku taotluse kaabellevivõrguloa tähtaja pikendamiseks koos riigilõivu tasumist tõendava dokumendiga.
Kaabellevivõrguloa kehtivuse pikendab Sideamet ühe kuu jooksul, arvates käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumentide laekumisest.
Kaabellevivõrguloa kehtivuse pikendamisel jäävad kehtima kõik kaabellevivõrguloaga määratud tingimused.
Tehnoloogia arengust.
Sideamet teavitab kirjalikult kaabellevivõrguloa omanikku käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kaabellevivõrguloa tingimuste muutmise kavatsusest ja põhjendab oma kavatsust vähemalt kolm kuud enne tingimuste muutmise otsustamist, kui seaduses ei ole sätestatud teistsugust tähtaega.
Kaabellevivõrguloa omanik võib kahe kuu jooksul esitada Sideametile kirjaliku arvamuse kavandatavate muudatuste kohta, kui Sideamet ei ole arvamuse esitamiseks andnud pikemat tähtaega.
Sideamet vaatab tähtaegselt laekunud arvamuse läbi ja teatab selle esitajale arvamuse esitamisest ühe kuu jooksul kirjalikult oma seisukoha selle suhtes ning põhjendab oma seisukohta.
Ajavahemik kaabellevivõrguloa tingimuste muutmise otsustamisest kaabellevivõrguloa omanikule teatamise ja muudatuste jõustumise vahel peab olema kuus kuud, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teistsugust tähtaega.
Kaabellevivõrguloa omanik võib esitada Sideametile taotluse kaabellevivõrguloa tingimuste muutmiseks.
Sideamet on kohustatud otsustama tingimuste muutmise või muutmata jätmise ning saatma Sideameti peadirektori vastava käskkirja väljavõtte taotluse esitajale ühe kuu jooksul, arvates taotluse esitamisest.
Kaabellevivõrgu võõrandamisel teisele isikule käesoleva seaduse § 10 lõikes 4 sätestatud erisusega.
Tekitab raadiohäireid.
Sideameti peadirektor tunnistab kaabellevivõrguloa kehtetuks käskkirjaga, milles on ära näidatud ja põhjendatud loa kehtetuks tunnistamise õiguslik alus.
Kaabellevivõrguloa kehtetuks tunnistamise käskkirja väljavõte väljastatakse kaabellevivõrguloa omanikule.
Ühisantennisüsteemi omanik peab kaabelleviteenuse osutamiseks registreerima ühisantennisüsteemi Sideametis.
Tegevuse alustamise aeg.
Ühisantennisüsteemi kirjeldus.
Sideamet registreerib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ühisantennisüsteemi ja saadab teatise esitajale Sideameti peadirektori vastava käskkirja väljavõtte nelja nädala jooksul, arvates nõuetekohase teatise ja kõigi nõutavate dokumentide laekumisest Sideametile.
Teatis või sellele lisatud dokumendid ei vasta kehtestatud nõuetele või teatisele ei ole lisatud käesolevas seaduses sätestatud dokumente.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik võib alustada kaabelleviteenuse osutamist pärast ühisantennisüsteemi registreerimist Sideametis.
Ühisantennisüsteemi registreerimise teatise vormi kehtestab teede- ja sideminister.
Maapealsete ringhäälingusaatjate poolt edastatavad ja kaabellevivõrguloaga määratud piirkonnas tehnilistele nõuetele vastava signaalitugevuse juures vastuvõetavad televisiooniprogrammid, mille edastamise eest programmi omanik ei nõua tasu.
Kaabellevivõrguloa omanik või kaabelleviteenuse osutaja peab tarbijale tagama kaabelleviteenuse ööpäev läbi või programmide eetrisoleku ajalise mahu ulatuses, kui lepingu pooled ei ole kokku leppinud teisiti.
Enda loodud programmide edastamiseks peab kaabellevivõrguloa omanikul või kaabelleviteenuse osutajal olema ringhäälinguseaduses (RT I 1994, 42, 680; 66, 1145; 1995, 83, 1437; 97, 1664; 1996, 49, 953; 1997, 29, 448; 52, 834; 93, 1564; 1998, 2, 42 ja 44; 1999, 16, 268; 25, 364; 59, 613; 2000, 25, 143; 35, 220; 102, 666) sätestatud ringhäälinguluba.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud tehnilised nõuded kehtestab teede- ja sideminister.
Kaabellevivõrguloa omanik või kaabelleviteenuse osutaja peab teatama avalduse esitanud isikule kaabellevivõrguga liitumise ja kaabelleviteenuse osutamise võimalusest ning tähtaegadest 15 päeva jooksul, arvates avalduse esitamise kuupäevast.
Kaebuste esitamise ja vaidluste lahendamise korra.
Kaabellevivõrguloa omanik peab tagama vastuvõtuseadme ühendamise kaabellevivõrguga 10 tööpäeva jooksul, arvates liitumislepingu sõlmimisest, kui lepingu osapooled ei ole kokku leppinud teisiti.
Tarbija on liitumislepingu või teenuse osutamise lepingu sõlmimisel esitanud ebaõigeid andmeid või dokumente.
Kaabellevivõrguloa omanik võib kaabelleviteenuse osutamist piirata või selle peatada üksnes siis, kui ta on tarbijale sellest teatanud vähemalt viis tööpäeva enne kaabelleviteenuse osutamise piiramist või peatamist, teatades ühtlasi piiramise või peatamise aja ning põhjused, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 3 sätestatud juhtudel, kui on vaja kohe kaabelleviteenuse osutamist piirata või see peatada.
Kaabelleviteenuse osutamist ei või piirata ega peatada, kui tarbija kõrvaldab enne kaabelleviteenuse osutamise piiramise või peatamise algust kavandatava piiramise või peatamise aluseks olnud asjaolu ning on sellest teavitanud kaabellevivõrguloa omanikku või kaabelleviteenuse osutajat.
Kaabellevivõrguloa omanik või kaabelleviteenuse osutaja ei või piirata ega peatada kaabelleviteenuse osutamist, kui tarbija vaidlustab kirjalikult osutatud kaabelleviteenuse tasu suuruse enne maksetähtpäeva saabumist ning tasub õigeaegselt osutatud kaabelleviteenuste eest osas, milles ta tasu ei vaidlusta.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tasu ja selle suuruse vaidlustamine ning tasu osaline tasumata jätmine tarbija poolt osutub alusetuks, on tarbija kohustatud tasumata summa tasuma hiljemalt järgmiseks maksetähtpäevaks.
Kui kaabelleviteenuse osutamise piiramine või peatamine toimus käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 4 alusel, ei võeta selle perioodi eest tarbijalt tasu.
Tarbijal on õigus peatada liitumisleping või teenuse osutamise leping tema poolt soovitud ajaks ühest kuust kuni ühe aastani, teatades sellest vähemalt 10 päeva ette, kui ta on täitnud kaabellevivõrguloa omaniku või kaabelleviteenuse osutaja ees kõik liitumislepingust või teenuse osutamise lepingust tulenevad kohustused.
Kaabellevivõrguloa omanik või kaabelleviteenuse osutaja võib võrgu vastuvõtuseadme ühendamiseks või teenuse osutamiseks vajalikud seadmed, mis kuuluvad kaabellevivõrguloa omanikule või kaabelleviteenuse osutajale, anda kasutamiseks teisele tarbijale.
Tarbija ei pea maksma kaabelleviteenuse osutamise selle aja eest, millal leping oli peatatud.
Kui liitumislepingu või teenuse osutamise lepingu peatamine lõpetatakse, peab kaabellevivõrguloa omanik või kaabelleviteenuse osutaja tarbija vastava avalduse alusel jätkama kaabelleviteenuse osutamist viie tööpäeva jooksul.
Tarbijal on õigus liitumisleping või teenuse osutamise leping lõpetada, teavitades sellest kaabellevivõrgu omanikku või kaabelleviteenuse osutajat 10 päeva ette.
Kaabelleviteenuse osutamist on piiratud või see on peatatud käesoleva seaduse § 22 lõike 1 punktide 1-3, 5 või 6 alusel ning piiramise või peatamise alus ei ole ära langenud ühe kuu jooksul.
Kaabellevivõrgu omandiõiguse üleminekul teisele isikule jääb liitumisleping jõusse ka uue omaniku suhtes, kui kaabellevivõrgu uus omanik ja tarbija ei lepi kokku teisiti.
Kaabellevivõrguloa omanik peab korraldama tarbijatelt rikketeadete vastuvõtmise, teavitama tarbijaid teadete vastuvõtmise korrast ja aegadest ning konkreetse rikke kõrvaldamise tähtajast.
Tarbija peab kaabellevivõrgu rikke korral võimaldama kaabellevivõrguloa omaniku esindajale juurdepääsu kaabellevivõrgu osaks olevale seadmele ja vastuvõtuseadmele nende kontrollimiseks ja rikke asukoha selgitamiseks.
Kaabellevivõrguloa omanik on kohustatud rikkest teadasaamisel korraldama kaabellevivõrgu ja tarbija vastuvõtuseadme ühenduse rikke kõrvaldamise hiljemalt rikkest teatamise päevale järgneva tööpäeva jooksul.
Tarbijale kuuluva vastuvõtuseadme ühenduse ja vastuvõtuseadme rikke kõrvaldamise kulud kannab tarbija, välja arvatud juhul, kui rikke tekkimises on süüdi kaabellevivõrguloa omanik.
Riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide täitmise üle teostab Sideamet.
Riiklikku järelevalvet teostavad ametnikud käesoleva seaduse tähenduses on Sideameti peadirektor ja tema poolt järelevalve teostamiseks volitatud ametnik (edaspidi ametnik).
Kontrollib kaabelleviteenuse osutamise vastavust käesolevale seadusele.
Järelevalvet kaabellevivõrgu loomise, arendamise ja kasutamise ning kaabelleviteenuse osutamise üle teostab Sideamet seaduse alusel ning teede- ja sideministri kehtestatud korras.
Ametnikul on õigus teha kaabellevivõrguloa, ühisantenni- või individuaalvastuvõtusüsteemi omanikule kohustuslikke ettekirjutusi õiguserikkumise lõpetamiseks, teatud toimingute sooritamiseks või tegevuse peatamiseks.
Ettekirjutus antakse kaabellevivõrguloa, ühisantenni- või individuaalvastuvõtusüsteemi omanikule või tema esindajale kätte vahetult allkirja vastu või saadetakse posti teel väljastusteatega.
Sideametil on ettekirjutuse tinginud asjaolude muutumisel õigus ettekirjutust muuta või see tühistada.
Käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise kontrollimiseks on ametnikul õigus kontrollida kaabellevivõrgu, ühisantenni- või individuaalvastuvõtusüsteemi tehnilist seisundit ning teha dokumentidest väljavõtteid ja ärakirju.
Raadiohäirete kindlakstegemiseks või kõrvaldamiseks on kaabellevivõrguloa, ühisantenni- või individuaalvastuvõtusüsteemi omanik või tema esindaja kohustatud ametniku esimesel nõudmisel võimaldama ametnikule juurdepääsu kaabellevivõrgule, ühisantenni- või individuaalvastuvõtusüsteemile.
Ametnik on kohustatud hoidma kontrollimise käigus talle teatavaks saanud kaabellevivõrgu või ühisantennisüsteemiga seotud konfidentsiaalset informatsiooni ning kasutama saadud teavet ainult riikliku järelevalve teostamisel.
Kaabellevivõrguloa ja ühisantennisüsteemi omanik on kohustatud teavitama Sideametit ühe kuu jooksul kirjalikult enda kohta käivates andmetes toimunud muudatustest, võrreldes tema poolt Sideametile käesoleva seaduse alusel esitatud andmetega.
Kaabellevivõrguloa omanik on kohustatud iga aasta 1. veebruariks teavitama Sideametit eelmisel kalendriaastal kaabellevivõrgus toimunud muudatustest ning eelmisel kalendriaastal temaga liitumislepingu sõlminud ja liitumislepingu lõpetanud tarbijate arvust.
Esitama Sideametile tema valduses olevaid kaabellevivõrgu, ühisantenni- või individuaalvastuvõtusüsteemi tehnilisi projekte ning liitumislepinguid ja muid dokumente, mis puudutavad kaabelleviteenuse osutamisega seotud tegevust.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud nõude täitmata jätmisel võib Sideamet rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses (RT I 2001, 50, 283) sätestatud korras.
Käesoleva paragrahvi punktides 1-4 nimetamata, kuid käesolevast seadusest tulenevate nõuete rikkumise eest, kui sama teo või tegevusetuse lõpetamiseks on tehtud ettekirjutus ja isik ei ole seda ettekirjutust täitnud, - määratakse rahatrahv 1000 kuni 100 000 krooni.
Käesoleva seaduse §-s 30 sätestatud haldusõiguserikkumiste kohta koostab haldusõiguserikkumise protokolli riiklikku järelevalvet teostav ametnik.
Menetlus käesoleva seaduse §-s 30 sätestatud juriidilise isiku haldusõiguserikkumiste asjades, sealhulgas karistuse määramine ja vaidlustamine, toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 45, õiend; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247; 49, 301 ja 305; 51, 321; 54, 346, 348 ja 351; 55, 361; 58, 376; 84, 533; 86, 544 ja 548; 89, 578; 95, 609 ja 613; 2001, 3, 5; 17, 76; 18, 87; 21, 115 ja 116; 31, 174; 42, 236; 52, 303; 53, 312, 313 ja 314; 56, 333, 335 ja 339; 58, 356) ja täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; 2001, 29, 156; 43, 238) sätestatud korras.
Käesoleva seaduse §-s 30 sätestatud haldusõiguserikkumiste asjade arutamise ja karistuse määramise õigus on Sideameti peadirektoril ja maa- või linnakohtul.
Enne käesoleva seaduse jõustumist Sideameti poolt väljastatud ajutise tähtajalise loa, kaabeltelevisioonivõrgu loa või kaabeltelevisioonivõrgu kasutusloa alusel võib kaabellevivõrgu opereerimist jätkata kuni kaabellevivõrguloa väljastamiseni tingimusel, et kolme kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates esitab nimetatud loa omanik taotluse kaabellevivõrguloa väljastamiseks.
Sideamet väljastab kaabellevivõrguloa hiljemalt kuue kuu jooksul taotluse esitamisest arvates.
Kui ajutise tähtajalise loa, kaabeltelevisioonivõrgu loa või kaabeltelevisioonivõrgu kasutusloa omanik ei esita kolme kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates taotlust kaabellevivõrguloa väljastamiseks, kaotab ajutine tähtajaline luba, kaabeltelevisioonivõrgu luba või kaabeltelevisioonivõrgu kasutusluba kehtivuse käesoleva seaduse jõustumisest kolme kuu möödumisel.
Enne käesoleva seaduse jõustumist väljastatud ühisantennisüsteemi kasutusloa alusel registreerib Sideamet ühisantennisüsteemi nelja nädala jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ühisantennisüsteemi kasutusluba tunnistatakse kehtetuks käesoleva seaduse § 18 lõikes 4 nimetatud käskkirjaga.
Enne käesoleva seaduse jõustumist kohaliku omavalitsuse poolt taotletud kaabeltelevisioonivõrgu loa avalikud konkursid, mis ei ole käesoleva seaduse jõustumise ajaks välja kuulutatud, tühistatakse.
Enne käesoleva seaduse jõustumist kohaliku omavalitsuse poolt taotletud kaabeltelevisioonivõrgu loa avalikud konkursid, mis on käesoleva seaduse jõustumise ajaks välja kuulutatud ja ei ole lõppenud, tühistatakse.
Tühistamise teade avaldatakse samades väljaannetes, kus konkursi teade.
Enne käesoleva seaduse jõustumist tarbijaga sõlmitud kaabelleviteenuse osutamise lepingud tuleb viia käesoleva seaduse nõuetega vastavusse ühe aasta jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest.
Paragrahv 197 3 tunnistatakse kehtetuks.
Telekommunikatsioonivõrgu kaudu kaabelleviteenuse osutamisel peab ettevõtja täitma kaabelleviseaduses sätestatud nõudeid.
Kaabelleviseadus (RT I 1999, 25, 364) tunnistatakse kehtetuks.
Käesolev seadus jõustub ühe kuu möödumisel Riigi Teatajas avaldamise päevast.
Määrus kehtestatakse „Keeleseaduse“ (RT I 1995, 23, 334; 1996, 37, 739; 40, 773; 1997, 69, 1110; 1998, 98/99, 1618; 1999, 1, 1; 16, 275; 2000, 51, 326) § 5 lõike 4 alusel ja arvestades § 4 lõiget 1 ning „Euroopa Ühenduste ja nende liikmesriikide ning Eesti Vabariigi vahelise assotsieerumislepingu (Euroopa leping)“ (RT II 1995, 22/27, 120) IV osa põhimõtteid.
Käesoleva määrusega kehtestatakse avalikes huvides, milleks on ühiskonna turvalisus, avalik kord, avalik haldus, rahvatervis, tervisekaitse, tarbijakaitse ja tööohutus, kohustusliku eesti keele oskuse (edaspidi keeleoskus) tasemed äriühingute, mittetulundusühingute ja sihtasutuste töötajatele ning füüsilisest isikust ettevõtjatele (edaspidi töötaja).
Tööandja tagab, et töötajad, kellelt ametialaste kohustuste ja tööülesannete täitmiseks vastavalt õigusaktidele nõutakse eesti keele oskust, valdavad eesti keelt nõutud tasemel.
Isikuhooldustöötajad.
Turvatöötajad, kelle tööülesanded on seotud avaliku korra tagamisega või kes seoses tööülesannete täitmisega kannavad relvi või kasutavad erivahendeid.
Õhu-, mere- või raudteeliiklust korraldavad ja sellekohast teavet edastavad töötajad.
Määrusega kinnitatud „Avalikele teenistujatele ning valitsusasutuste hallatavate riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuse töötajatele, avalik-õiguslike juriidiliste isikute ja nende asutuste töötajatele ning arstina, farmatseudina või psühholoogina äriühingus, mittetulundusühingus ja sihtasutuses töötavatele või samal tegevusalal füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevatele isikutele kohustuslike eesti keele oskuse tasemete“ punkti 1 alapunkt 2 ja punkt 12 tunnistatakse kehtetuks.
Vabariigi Valitsuse 29. jaanuari 1996. a määrus nr 31 „Isikutega tööalaselt suhtlevatele riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste teenistujatele ning asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide töötajatele eesti keele valdamise ja kasutamise nõuete kehtestamine“ (RT I 1996, 8, 168; 1999, 66, 656) tunnistatakse kehtetuks.
Kutsekraad - kutsemagistri ja kutsedoktori akadeemiline kraad, mille ülikool annab ja millega tõendatakse kutsealase kvalifikatsiooni saavutamist.
Käesolev seadus reguleerib Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli, Tallinna Pedagoogikaülikooli, Eesti Põllumajandusülikooli, Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Muusikaakadeemia tegevust.
Tartu Ülikooli tegevuse aluste ja korralduse erisused teiste ülikoolidega võrreldes sätestab Tartu Ülikooli seadus.
Koolitusluba kehtib loa väljaandmise aluseks olnud õppekavade ja Haridusministeeriumi poolt hiljem registreeritud õppekavade osas.
Kõrghariduse hindamise nõukogu ja hindamiskomisjonide liikmed ei saa palka.
Liikmete tehtud ekspertiisid tasustatakse vastavalt kehtestatud korrale.
Liikmetel on õigus nõukogu või komisjonide tööga seotud lähetuskulude kompenseerimisele vastavalt kehtestatud korrale.
Kõrghariduse hindamise nõukogu tehtud negatiivse akrediteerimisotsuse korral võib haridusminister tühistada vastava õppekava osas koolitusloa ja teha Vabariigi Valitsusele ettepaneku ülikooli edasise tegevuse kohta.
Ülikooli õppekavade teistkordse negatiivse akrediteerimisotsuse korral võib haridusministri otsusega lõpetada üliõpilaste vastuvõtu vastavale õppesuunale või selle sulgeda.
Riiklikult ei tunnustata kõrgharidust tõendavaid lõpudokumente, mis on välja antud pärast seda, kui lõpudokumendi välja andnud õppeasutuse koolitusluba on vastava õppekava osas negatiivse akrediteerimisotsuse alusel haridusministri poolt tühistatud.
Riikliku koolitustellimuse esitab Haridusministeerium ning see vormistatakse Haridusministeeriumi ja ülikooli vahel sõlmitud lepingu alusel.
Riikliku koolitustellimuse alused, lepingute sõlmimise üldtingimused ja korra ning osapoolte põhiõigused ja -kohustused sätestab seadus.
Ülikooli nõukogu vanim liige sõlmib ülikooli nimel rektoriga töölepingu, mis peab olema kooskõlas Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (RT 1992, 15/16, 241; 1993, 10, 150; RT I 1993, 26, 441; 1995, 14, 170; 16, 228; 1996, 3, 57; 40, 773; 45, 850) ja käesoleva seaduse sätetega.
Kui ülikooli nõukogu on avaldanud oma koosseisu kahekolmandikulise häälteenamusega rektorile umbusaldust.
Ülikooli struktuuri võivad kuuluda ülikooli asutused, millel on iseseisev bilanss ja mis tegutsevad ülikooli nõukogu kinnitatud põhikirja alusel.
Kaugõpe on õppevorm, mille kaudu omandatakse kõrgharidus töö või muude kohustuste kõrvalt õppides.
Eksternõpe on õppevorm, kus ülikooli loodud tingimustel on eksternil võimalus sooritada eksameid, arvestusi ning kaitsta diplomi-, bakalaureuse-, magistri- ja doktoritööd.
Diplomiõppe, samuti bakalaureuseõppe lõpetanu, kes ei ole läbinud õpetajakoolituse õppekava, võib jätkata õppimist õpetajakutse omandamiseks üheaastase kestusega pedagoogikoolituse õppekava alusel.
Ülikooli nõukogu kehtestatud tingimustel on rektoril õigus kutsuda korraliste õppejõudude kohtadele teadlasi väljastpoolt ülikooli.
Emeriitprofessorile makstakse emeriitprofessori tasu Vabariigi Valitsuse kehtestatud ulatuses ja korras.
Kunstierialadel saab olla dotsendiks oma erialal tunnustatud loovisik, kellel ei pea olema doktorikraadi.
Ülikoolil on õigus omada vara, mis oli ülikooli omandis enne 1940. aasta 16. juunit.
Ülikool võib asutada eraõiguslikke juriidilisi isikuid oma põhikirjalise tegevuse toetamiseks.
Eraõiguslike koolitusasutuste asutamine on keelatud.
Ülikooli õppekohtade kulud kaetakse riigieelarvest riikliku koolitustellimuse ulatuses.
Riikliku koolitustellimuse esitab Haridusministeerium kooskõlastatult asjaomaste ministeeriumidega.
Juriidilistel ja füüsilistel isikutel on õigus taotleda ülikoolis õppekohtade avamist omavahendite arvel.
Ülikooli eelarveprojekti kinnitab ülikooli nõukogu.
Vabariigi Valitsus nimetab kuratooriumide koosseisud hiljemalt 1997. aasta 1. jaanuariks.
Käesoleva seaduse § 13 1 jõustub 1997. aasta 1. jaanuaril.
Ülikooli asutused tegutsevad ülikooli nõukogu kinnitatud põhikirja alusel.
Kliinikum tegutseb oma põhikirja alusel, mille kinnitab ülikooli nõukogu.
Paragrahvi 11 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „riigieelarvest“ sõnadega „riikliku koolitustellimuse ulatuses“ ja asendatakse sõna „riigiülikoolidega“ sõnadega „avalik-õiguslike ülikoolidega“.
Seaduse tekstis asendatakse sõna „riigiülikool“ sõnadega „avalik-õiguslik ülikool“ vastavas käändes.
Erakõrgkooli ja selle õppekavade akrediteerimine toimub samadel alustel avalik-õiguslike ülikoolidega ülikooliseaduses sätestatud korras.
Erakõrgkool võib taotleda riiklikku koolitustellimust nendele õppekohtadele, mis moodustatakse akrediteeritud õppekavade alusel.
Käesolev seadus sätestab lennundustegevuse korraldamise ja lennuohutuse tagamise alused.
Lennundustegevuseks loetakse tegevusvaldkonda, mis on seotud õhusõiduki käitamise, mehitamise, ehitamise ja hoolduse, lennuliikluse teenindamise, lennuväljade ja -väljakute käitamise ning lennundusspetsialistide koolitamisega.
Käesoleva seaduse sätteid rakendatakse tsiviillennunduses.
Riiklikele õhusõidukitele ja nende käitamisele laienevad käesoleva seaduse sätted niivõrd, kuivõrd seda ei ole reguleeritud teiste õigusaktidega.
Käesoleva seaduse sätted laienevad Eesti ja välisriigi õhusõidukitele Eesti õhuruumis ja Eesti õhusõidukitele väljaspool Eesti õhuruumi.
Käesolev seadus ja sellest tulenevad õigusaktid laienevad Eesti õhusõidukitega teostatavale veondusele välisriigi õhuruumis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti või kui see ei ole vastuolus selle välisriigi seadusega, mida rakendatakse vastastikusel kokkuleppel selle riigiga või rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud printsiipide kohaselt.
Vabariigi Valitsus võib vastastikusel kokkuleppel välisriigiga kehtestada käesoleva seaduse sätete rakendamise õhusõidukite suhtes, mis on selle välisriigi registris, kuid mis on renditud või muul viisil Eesti käitaja kasutusse antud.
Vabariigi Valitsus võib vastastikusel kokkuleppel välisriigiga kehtestada, et käesoleva seaduse sätteid ei rakendata nende õhusõidukite suhtes, mis on registreeritud Eestis, kuid on renditud või muul viisil välismaise käitaja kasutusse antud.
Eesti õhuruum on Eesti maa-ala, territoriaal- ja sisevete ning piiriveekogude Eestile kuuluvate osade kohal asuv õhuruum.
Eesti õhuruumi kasutamise ja lennuliikluse teenindamise tagamise korra ning lennupiirangud kehtestab Vabariigi Valitsus.
Eesti õhuruumi kasutamist korraldab Lennuamet ning lennuliikluse teenindamise tsiviil- ja riiklikus lennunduses tagavad sertifitseeritud lennuliiklusteenistust omavad ettevõtjad.
Lendamisel Eesti õhuruumis tuleb juhinduda lennureeglitest.
Lennureeglid kinnitab teede- ja sideminister.
Eesti õhuruumis võib lennata õhusõidukiga, millel on Eesti riikkondsus, Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni liikmesmaa riikkondsus või Eestiga sellekohase lepingu sõlminud välisriigi riikkondsus.
Välisriikide sõjaväe või eriotstarbeks kasutatava õhusõiduki sisenemise Eesti õhuruumi ja väljumise õhuruumist otsustab Vabariigi Valitsus igal üksikjuhul eraldi.
Lennuamet võib anda lennuloa õhusõidukile, mis ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 4 toodud nõuetele, kui lend on seotud sanitaar-, avarii-, otsingu- ja päästetööde sooritamisega.
Eesti õhuruumis on õhusõidukite lend ülehelikiirusel lubatud Vabariigi Valitsuse loal, kui see ei ohusta keskkonda ja teiste õhusõidukite lende.
Õhusõiduk on seade, mille tõstejõud atmosfääris moodustub õhu vastumõjul, välja arvatud maa- või veepinnalt põrkunud õhu vastumõjul.
Õhusõidukid jagunevad riiklikeks ja tsiviilõhusõidukiteks.
Riiklik õhusõiduk on õhusõiduk, mida kasutatakse kaitseväe-, tolli- või politseiteenistuses.
Õhusõiduk, mis ei kuulu käesoleva paragrahvi lõikes 3 toodud kategooriasse, loetakse tsiviilõhusõidukiks.
Ebaharilike omadustega õhusõiduk on õhusõiduk, mille käitamine erineb tavapäraste õhusõidukite käitamisest hoolduse, lennuomaduste või piloteerimise poolest.
Eestis registreeritud õhusõidukil on Eesti riikkondsus.
Tsiviillennunduse riiklikku juhtimist teostavad Teede- ja Sideministeerium ning Lennuamet käesoleva seadusega sätestatud pädevuse piires.
Käesoleva lõike punktides 2-4 loetletud nõuetele vastavuse tõendamise korra.
Eestis on lubatud ehitada, valmistada ja hooldada õhusõidukeid ning nende osi ja varustust Lennuameti või välisriigi vastava asutuse väljaantud ning Eestis tunnustatud, selleks tööks nõutava lennundusloa või ettevõtja sertifikaadi olemasolul ning neis dokumentides märgitud õiguste piires.
Õhusõiduki ehitamiseks, valmistamiseks ja hooldamiseks sertifikaadi väljaandmise tingimused kehtestab teede- ja sideminister.
Sertifitseerimist viib läbi ja sertifikaate väljastab Lennuamet.
Järelevalve teostamiseks peab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tööde tegija võimaldama Lennuameti tehnilist järelevalvet teostavale vastutavale töötajale vaba juurdepääsu töökohale, töövahenditele, õhusõiduki ehitamise, hooldamise, selle osade ja varustuse valmistamisega seonduvale teabele ning selleks kasutatavatele dokumentidele.
Eestis registreeritud ja käitatav õhusõiduk peab olema lennukõlblik.
Õhusõiduk tunnistatakse lennukõlblikuks, kui on tuvastatud, et see on projekteeritud, valmistatud, varustatud ja tehniliselt hooldatud vastavuses 1944. aasta Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni nõuetega.
Õhusõiduki lennukõlblikkusnõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.
Õhusõiduki lennukõlblikkuse tuvastab Lennuamet.
Tehakse õhusõiduki ja selle varustuse ülevaatus ja vajaduse korral sooritatakse kontroll-lend.
Lennuametil on õigus õhusõiduki lennukõlblikkust tuvastada lennukõlblikkussertifikaadi kehtivusaja jooksul nii omal algatusel kui ka õhusõiduki omaniku või käitaja vastava taotluse alusel.
Õhusõiduki käitaja on kohustatud esitama lennukõlblikkust tuvastavale isikule tema nõudmisel kogu õhusõiduki lennukõlblikkust, tehnilist hooldust, õhusõidukile tehtud muudatusi ja parandusi, õhusõiduki käitamist ja selle statistilisi andmeid puudutava teabe, samuti võimaldama talle vaba juurdepääsu õhusõidukile, selle käitamisega seotud seadmetele, vajaduse korral ka lennu ajal, ning osutama talle ülesannete täitmisel vajalikku abi.
Lennukõlblikkuse tuvastamisega seotud otsesed kulud kannab selle taotleja.
Kui seda tehakse lennukõlblikkussertifikaadi kehtivusaja jooksul Lennuameti algatusel ja õhusõiduk osutub lennukõlblikuks, kannab kulud Lennuamet.
Lennuamet väljastab lennukõlblikuks tunnistatud õhusõidukile tähtajalise lennukõlblikkussertifikaadi, mis peab olema käitamise ajal õhusõiduki pardal.
Lennukõlblikkussertifikaadi kehtivusaega pikendatakse õhusõiduki omaniku või valdaja kirjaliku taotluse alusel, kui õhusõiduk on tuvastamisel tunnistatud lennukõlblikuks.
Lennukõlblikkussertifikaati märgitakse õhusõiduki käitamise piirangud, kui õhusõiduk ei vasta täielikult lennukõlblikkusnõuetele.
Eestis käitatava välisriigi õhusõiduki pardal peab olema selle riigi poolt väljaantud lennukõlblikkussertifikaat.
Õhusõiduki lennukõlblikkuse eest vastutab selle käitaja.
Õhusõiduki käitaja on kohustatud viivitamata teatama Lennuametile kõigist õhusõiduki lennukõlblikkust ohustavatest asjaoludest.
Õhusõiduki või selle varustuse lennukõlblikkusnõuetele mittevastava hooldamise, ettenähtud muudatuste või nõuetekohase tehnilise kontrolli tegemata jätmise, keelatud muudatuste tegemise või keskkonnakõlblikkuse nõuete täitmata jätmise korral tunnistatakse õhusõiduk lennukõlblikkusnõuetele mittevastavaks.
Lennukõlblikkusnõuetele mittevastavaks tunnistatud õhusõiduki lennukõlblikkussertifikaadi kehtivus peatatakse õhusõiduki lennukõlblikuks tunnistamiseni.
Kui lennukõlblikkust ei ole võimalik taastada või seda ei tehta, tunnistatakse lennukõlblikkussertifikaat kehtetuks.
Kui seda taotleb õhusõiduki lennukõlblikkuse üle järelevalvet teostava välisriigi vastav asutus.
Välisriigi õhusõiduki lennukõlblikkus tuvastatakse ka siis, kui tekib vajadus tunnustada välisriigi õhusõiduki lennukõlblikkussertifikaati või anda välja Eesti lennukõlblikkussertifikaat või ühekordne lennuluba.
Kui välisriigi õhusõiduk tunnistatakse lennukõlblikkusnõuetele mittevastavaks, keelatakse selle lennud ja teatatakse sellest õhusõiduki registreerimisriigi pädevale asutusele.
Kui Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni liikmesriigi lennundusasutus leiab, et õhusõiduk on lennukõlblik, lubatakse õhusõidukil välja lennata.
Kui välisriigi pädeva lennundusasutuse hinnangul õhusõiduki tehniline seisukord ei vasta lennukõlblikkusnõuetele, kuid selle ülelend reisijateta ja vajalikke piiranguid järgides on ohutu, annab Lennuamet loa õhusõiduki lennuks sihtkohta, kus on võimalik lennukõlblikkus taastada.
Eestis käitatav mootoriga õhusõiduk on keskkonnakõlblik, kui selle mürataseme ja mootorite emissiooni arvulised näitajad vastavad kehtestatud nõuetele.
Mootoriga õhusõiduki keskkonnakõlblikkusnõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.
Mootoriga õhusõiduki keskkonnakõlblikkusele vastavust tunnistab sertifikaat, milles sisalduvad andmed õhusõiduki kohta, sertifitseerimise aluseks olevad normid ning mürataseme ja mootorite emissiooni arvulised näitajad.
Mootoriga õhusõiduki keskkonnakõlblikkussertifikaadi väljastab Lennuamet.
Tsiviilõhusõidukite riiklik register on Vabariigi Valitsuse poolt andmekogude seaduse (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77) alusel asutatud andmekogu tsiviilõhusõidukitele riikkondsuse andmiseks ja nende omandiõiguse rahvusvaheliseks tunnustamiseks.
Tsiviilõhusõidukite riiklikku registrit peab Lennuamet.
Tsiviilõhusõidukite riikliku registri pidamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Tsiviilõhusõiduki käitamiseks tuleb see kanda tsiviilõhusõidukite riiklikusse registrisse või registri lisasse kooskõlas käesoleva seaduse sätetega.
Tsiviilõhusõiduki registrisse kandmist võib taotleda õhusõiduki omanik või tema poolt kirjalikult volitatud isik.
Õhusõiduki tüüp on sertifitseeritud Eestis tunnustatud lennukõlblikkusnõuete alusel.
Registrisse võib kanda õhusõiduki, mis ei vasta käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud nõuetele, juhul kui õhusõiduki baaslennuväli asub Eestis.
Registrisse ei kanta õhusõidukit, mis on teise riigi registris.
Õhusõidukile seatud pandiõiguste kohta.
Välismaal asuv õhusõiduk, mis vastab käesoleva seaduse § 18 lõike 1 punktis 1 sätestatud tingimustele ja millele Lennuamet on andnud ühekordse lennuloa.
Õhusõiduki käitaja on kohustatud registripidajale viivitamata teatama registrisse kantud andmete muutumisest.
Õhusõiduki omaniku vahetumise korral peavad sellest Lennuametile kümne päeva jooksul teatama nii õhusõiduki uus kui endine omanik.
Teatele peavad olema lisatud uue omaniku omandiõigust ning vastavust käesoleva seaduse § 18 lõikes 1 esitatud nõuetele tõendavad dokumendid.
Õhusõiduk on teise riigi registris.
Õhusõiduki kandmisel tsiviilõhusõidukite riiklikusse registrisse väljastatakse õhusõiduki omanikule või tema poolt kirjalikult volitatud isikule registreerimissertifikaat.
Õhusõiduki kandmisel registri lisasse väljastatakse õhusõiduki omanikule või tema poolt kirjalikult volitatud isikule ajutine registreerimissertifikaat.
Õhusõiduki registreerimissertifikaate väljastab Lennuamet.
Eestis registreeritud õhusõiduk peab olema märgistatud riikliku registreerimistunnusega, mis koosneb riigi tunnusest ES ja registreerimistunnusest, mille annab õhusõidukile registripidaja.
Õhusõiduki märgistamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Õhusõiduki lennundustehnilise töötaja, lennuliikluse lennujuhi ja -informaatori, lendude korraldaja ning käesoleva seaduse § 27 lõikes 2 1 määratletud lennumeeskonna liikmena (edaspidi lennundusspetsialistid) on lubatud tegutseda isikul, kellel on kehtiv ja Eestis tunnustatud lennundusluba.
Eesti õhusõidukit võib ärilistel eesmärkidel käitada isik, kellel on Eestis väljaantud või välisriigis väljaantud ja Eestis tunnustatud kehtiv lennundusluba.
Välisriigi õhusõidukit võib Eestis ärilistel eesmärkidel käitada isik, kellel on selles välisriigis väljaantud või selles välisriigis tunnustatud kehtiv lennundusluba.
Lennundusspetsialistide atesteerimist, lennunduslubade väljaandmist ja välisriigis väljaantud lennunduslubade tunnustamist ning nende kohta arvestuse pidamist teostab Lennuamet.
Lennundusspetsialistide vanusele ja kvalifikatsioonile, nende koolitusele ja eksamineerimisele esitatavad nõuded ning lennundusspetsialistidele lennunduslubade väljaandmise ja välisriikides väljaantud lennunduslubade tunnustamise eeskirja kehtestab teede- ja sideminister, lähtudes 1944. aasta Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni lisas I sätestatud nõuetest.
Lennundusspetsialistide ja käesoleva seaduse § 24 lõikes 2 nimetatud koolitusele asuvate isikute terviseseisund peab vastama käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud tervisenõuetele ja seda tõendab sellekohane tervisetõend.
Lennundusspetsialistide tervisenõuded, terviseuuringute loetelu ja mahu ning arstliku läbivaatuse, selle sageduse ning eriarsti otsuse tegemise korra kehtestab sotsiaalminister.
Tervisetõendi vormistab ja väljastab lennundusloa taotlejale või käesoleva seaduse § 24 lõikes 2 nimetatud koolitusele asujale enne tööle või koolitusele asumist ning perioodiliselt lennundusspetsialistidele eriarsti otsuse alusel Lennuameti töötervishoiuarst.
Järelevalvet lennundusspetsialistide terviseuuringute kvaliteedi üle teostatakse vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seadusele (RT I 2001, 50, 284).
Tunnistatud eksamite või kontroll-lendude alusel oma teadmiste või oskuste poolest mittevastavaks lennundusloas või kehtivustõendis märgitud tegevusele.
Lennuamet võib ametkondliku uurimise ajaks peatada lennundusloa või kehtivustõendi kehtivuse uurimise lõpuni.
Lennundusluba või kehtivustõendit omav isik on kohustatud Lennuametile teatama asjaoludest, mis võivad mõjutada tema kõlblikkust lennundusloas või kehtivustõendis märgitud tegevuseks.
Mõjuvate põhjuste ilmnemisel korraldab Lennuamet lennundusluba või kehtivustõendit omava isiku tervisliku seisundi uurimise või kontrollib tema teoreetilisi teadmisi ja praktilisi oskusi.
Õhusõiduki mehitamine on õhusõiduki komplekteerimine pädeva, lennuohutust tagava meeskonnaga.
Õhusõiduki kapten on õhusõiduki omaniku või valdaja määratud piloot, kes juhib meeskonna tööd ja vastutab lennu ohutu kulgemise eest.
Õhusõiduki kapten vastutab meeskonnaliikmete, reisijate ja pardal oleva lasti ohutuse eest õhusõiduki uste sulgemise momendist alates ning õhusõiduki ohutu käitamise eest, alates õhusõiduki liikumapanekust startimiseks kuni peatumiseni ja mootorite seiskamiseni pärast lennu lõppu.
Kapteni korraldused, mis on seotud lennu ohutu sooritamisega, on kõigile õhusõiduki pardal viibivatele isikutele kohustuslikud.
Kaptenil on õigus keelduda meeskonnaliikme, reisija või lasti pardale võtmisest või kõrvaldada see isik või last pardalt enne lendu või pärast maandumist, kui seda nõuab lennuohutus.
Teatama kõigist õhusõiduki lennukõlblikkust ohustavatest asjaoludest Lennuametile.
Kapten ja meeskond on kohustatud hoolitsema õhusõiduki ning selle pardal olevate reisijate, posti ja lasti eest.
Õhusõiduki sattumisel ohuolukorda on kaptenil õigus rakendada kõiki lennuohutuse seisukohalt vajalikke meetmeid kuuletumise ja korra tagamiseks.
Iga meeskonnaliige on kohustatud osutama kaptenile vajalikku abi.
Sellist abi on kaptenil õigus nõuda ka reisijatelt.
Kui õhusõiduki pardal on toime pandud kuriteo või haldusõiguserikkumise tunnustega tegu, on kapten kohustatud teatama sellest politseile ja rakendama meetmeid kuriteo või haldusõiguserikkumise asjaolude väljaselgitamiseks.
Kapten on kohustatud rakendama meetmeid kuriteos või haldusõiguserikkumises kahtlustatava kinnipidamiseks ning üleandmiseks Eesti politseile, Eesti konsulaarametile või välisriigi vastavale asutusele.
Kapten on kohustatud tagama õiguserikkumise vahendite ja teiste asitõendite üleandmise pädevale asutusele.
Kapten või, kui temal ei ole see võimalik, õhusõiduki omanik, valdaja või käitaja on kohustatud viivitamata teatama lennuõnnetusest või selle ohust Lennuametile ning esitama juhtunust 24 tunni jooksul kirjaliku ettekande.
Lennuväli on teatud maa- või veeala koos ehitiste, seadmete ja varustusega, mis on ette nähtud õhusõidukite saabumiseks, väljumiseks ja maal või veel liikumiseks.
Baaslennuväli on lennuväli, mille käitaja on sõlminud õhusõiduki käitajaga lepingu õhusõiduki alaliseks baseerumiseks sellel lennuväljal.
Lennuväljak on piiratud varustuse ja mõõtmetega maa- või veeala koos ehitiste, seadmete ja varustusega, mis on ette nähtud õhusõidukite saabumiseks, väljumiseks ja maal või veel liikumiseks.
Lennuliiklusteenistuse all mõistetakse lennuinformatsiooni-, häire-, lennuliikluse nõustamise ja lennuliikluse juhtimise teenistusi.
Lennuvälja ja lennuväljaku planeerimine, projekteerimine, ehitamine ja ehitusliku kasutusloa väljaandmine toimub vastavuses planeerimis- ja ehitusseadusega (RT I 1995, 59, 1006; 1996, 36, 738; 49, 953; 1999, 27, 380; 29, 398 ja 399; 95, 843; 2000, 54, 348; 2001, 42, 234; 50, 283; 65, 377).
Projekt esitatakse enne lõplikku kinnitamist Lennuametile, kes teeb ekspertiisi lennuvälja või lennuväljaku ja sellel kavandatava tegevuse hindamiseks aeronavigatsiooni, lennuliikluse ja lennuohutuse osas.
Vabariigi Valitsus kehtestab lennuohutuse tagamiseks lennuvälja lähiümbruse määratlemise ja kasutamise korra.
Lennuvälja või lennuväljaku projekti ekspertiisi tegemiseks võib Lennuamet kaasata teiste asutuste esindajaid.
Ekspertiisi otsusejärgne lubatav lennundustegevus peab olema esitatud nii projektis, ehitusloas kui ehituslikus kasutuselevõtuloas.
Kõik väljaspool lennuvälja lähiümbrust asuvaid maapinnast üle 45 m kõrguseid ehitisi hõlmavad detailplaneeringud ja selliste ehitiste ehitusprojektid tuleb kooskõlastada Lennuametiga lennuohutusalase hinnangu ja vajaduse korral lennuohutust puudutavate tingimuste saamiseks.
Maapinnast üle 100 m kõrguste ehitiste puhul on Lennuametil õigus nõuda valminud ehitise asukoha ja kõrguse mõõdistamist ehitise omaniku kulul.
Lennuvälja või lennuväljaku kasutamiseks õhusõidukite lennutegevuse korraldamisel peab lennuväljal või lennuväljakul olema sertifikaat, mis kinnitab selle vastavust õhusõidukite ohutu käitamise nõuetele.
Lennuväljade ja lennuväljakute sertifitseerimise korra kehtestab teede- ja sideminister.
Lennuvälju ja lennuväljakuid sertifitseerib ja sertifikaate väljastab Lennuamet.
Lennuliikluse nõuetekohaseks korraldamiseks ja lennuohutuse tagamiseks peab ettevõtja omama sertifikaati, mis kinnitab, et tal on selleks tegevuseks piisavate teadmiste ja kogemustega personal, talitused, vajalikud seadmed, rajatised ja varustus ning välja töötatud vajalikud protseduurid.
Lennuliiklusteenistuste sertifitseerimise korra kehtestab teede- ja sideminister.
Lennuliiklusteenistusi sertifitseerib ja sertifikaate väljastab Lennuamet.
Lennujuhtimis- ja raadionavigatsiooniseadmeid sertifitseerib ja sertifikaate väljastab Lennuamet.
Lennuettevõtjaks käesoleva seaduse tähenduses võib olla füüsiline isik, tulunduslik või mittetulunduslik juriidiline isik, kes omab kehtivat lennutegevusluba.
Regulaarlennuliini pidamisel liiniluba.
Lennutegevusluba on teede- ja sideministri poolt lennuettevõtjale väljaantud dokument, mis lubab loas märgitud tegevusaladel õhu teel vedada reisijaid, posti ja/või lasti tasu või hüvituse eest.
Lennuettevõtja lennutegevusloa väljaandmise, kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Eestis registreeritud äriühingule, mis on otseselt või enamusaktsiate kaudu Eesti riigi, kohaliku omavalitsusüksuse ja/või Eesti kodanike omandis.
Ta on suuteline täitma esimese kahe aasta äriplaanist tulenevaid kohustusi, sealhulgas katma kolme esimese tegutsemiskuu jooksul püsiv- ja muutuvkulud omavahendite arvelt, arvestamata antud perioodil teenitud tulusid.
Lennutegevusluba tunnistatakse kehtetuks, kui ettevõtja tegevus ei vasta käesoleva seaduse § 40 lõigetes 3 ja 4 sätestatule.
Lennuettevõtja majanduslike raskuste ilmnemisel võib tegevusloa väljaandja selle kehtivuse peatada ja väljastada ajutise tähtajalise tegevusloa tingimusel, et on tagatud lennuohutus.
Lennuettevõtjaid sertifitseerib Lennuamet.
Lennuettevõtjate sertifitseerimise tingimused ja korra kehtestab teede- ja sideminister.
Lennuettevõtja sertifikaat on Lennuameti poolt väljaantud dokument, mis kinnitab, et lennuettevõtjal on sellise tegevuse ohutuks ja seaduslikuks korraldamiseks vajalikud talitused, rajatised, seadmed ja varustus ning piisavate teadmiste, oskuste ja kogemustega personal.
Lennuettevõtja sertifikaadi juurde kuuluvad käitamistingimused.
Lennuettevõtja sertifikaat peab olema ka nendel isikutel, kes teevad õhusõidukilt või õhusõidukiga tasu eest töid, mis ei ole käsitatavad reisijate, posti ja/või lasti veona.
Rikutud lennuettevõtja sertifikaadi juurde kuuluvaid käitamistingimusi.
Lennutegevusluba ja lennuettevõtja sertifikaati omav ettevõtja on kohustatud Lennuametile viivitamata kirjalikult teatama kõigist muutustest andmetes, mis olid aluseks tegevusloa ja sertifikaadi väljaandmisel.
Lennutegevusluba ja lennuettevõtja sertifikaati omav ettevõtja on kohustatud Lennuameti järelevalve vastutavale töötajale kontrolli teostamiseks võimaldama juurdepääsu kõigile vastavatele hoonetele, ruumidele, seadmetele, dokumentatsioonile ja arvutiteabele, samuti esitama vajalikku teavet kirjalikult.
Liiniluba on Lennuameti väljaantud tähtajaline dokument regulaarse lennuliini pidamiseks kindlal marsruudil.
Liiniluba antakse välja lennuettevõtjale, kellel on lennutegevusluba reisilendude teostamiseks, vastava kvalifikatsiooniga lennundusspetsialistid, sertifitseeritud vastava kategooria õhusõidukid ning lennuliini pidamiseks vajalik aeronavigatsioonialane teave.
Liinilubade väljaandmise korra kehtestab teede- ja sideminister.
Välisriikide lennuettevõtjad võivad vastavalt välislepingule pidada regulaarset lennuliini Eesti territooriumile, territooriumil või territooriumilt.
Otsingu- ja päästetööd lennuõnnetuse korral on ohuolukorda sattunud või kadumaläinud õhusõiduki ning sellel olnud inimeste otsimine ja päästmine.
Otsingutöid lennuõnnetuse korral korraldab maismaal ja siseveekogudel, sise- ja territoriaalmeres, majandusvööndis ning Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel Piirivalveamet.
Päästetöid lennuõnnetuse korral korraldab maismaal ja siseveekogudel Päästeamet, sise- ja territoriaalmeres, majandusvööndis ning Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel Piirivalveamet.
Otsingu- ja päästetöödel lennuväljade piirkonnas raadiusega kuni 5 meremiili on Piirivalveameti ja Päästeameti korraldusel kohustatud osalema ka lennuväljade valdajad ja sertifitseeritud lennuliiklusteenistused.
Tekkinud kulude hüvitamine toimub vastavalt päästeseadusele (RT I 1994, 28, 424; 1998, 39, 598; 2000, 50, 316; 2001, 50, 283).
Lennuõnnetus on õhusõiduki kasutamisega seotud õnnetusjuhtum, mis toimub ajavahemikus alates hetkest, mil keegi isik astub õhusõiduki pardale kavatsusega sooritada lend, kuni kõigi pardal viibinud isikute õhusõidukist lahkumise hetkeni ja mille kestel keegi isikutest saab surma, surmavalt või raskesti vigastada või õhusõiduk saab tõsiseid vigastusi, on teadmata kadunud või asub ligipääsmatus kohas.
Lennuintsident on õhusõiduki kasutamisega seotud, lennuohutust mõjutav, kuid mitte lennuõnnetusega lõppenud sündmus, mis toimub ajavahemikus alates hetkest, mil keegi isik astub õhusõiduki pardale kavatsusega sooritada lend, kuni kõigi pardal viibinud isikute õhusõidukist lahkumise hetkeni.
Eesti territooriumil või õhuruumis toimunud lennuõnnetuste ja -intsidentide uurimise korraldamiseks moodustab Vabariigi Valitsus sõltumatu alalise struktuuriüksuse (edaspidi uurimisüksus) Teede- ja Sideministeeriumis.
Uurimisüksusel on õigus kaasata uurimisse eksperte ja teha ettepanekuid teede- ja sideministrile uurimiskomisjonide moodustamiseks.
Lennuõnnetuse või -intsidendi uurimise peamine eesmärk on kindlaks teha lennuõnnetuse või -intsidendi põhjused, et vältida selliseid õnnetusi ja intsidente tulevikus.
Uurimisega seotud asutused on oma pädevuse piires kohustatud osutama uurimiskomisjonile või eksperdile vajalikku kaasabi.
Lennuamet peab vastavalt 1944. aasta Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni nõuetele informeerima lennuõnnetusega seotud riikide lennundusasutusi ja Rahvusvahelist Tsiviillennunduse Organisatsiooni.
Uurimiskomisjonil või eksperdil on õigus küsitleda kõiki isikuid, kellel on uurimise seisukohalt tähtsat teavet.
Uurimiskomisjonil või eksperdil on õigus iseseisvalt või koostöös kriminaalasja eeluurimist teostava asutusega juurdepääsuks kogu asjassepuutuvale teabele ja dokumentidele.
Kui on leitud õhusõiduk, sellel veetud kaupa või muud õhusõiduki juurde kuuluvat ja on küllaldaselt alust arvata, et on toimunud lennuõnnetus, on keelatud leitut ära viia või ümber paigutada uurimiskomisjoni või eksperdi loata.
Need nõuded ei kehti inimelu päästmise ja kannatanule abi osutamise korral.
Isik, kes on võtnud enda valdusesse käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud vara, on kohustatud viivitamata sellest teatama politseile, uurimisüksusele või eksperdile, kes peavad võtma meetmeid vara säilitamiseks.
Uurimistulemuste kohta koostab uurimisüksus uurimisaruande, mille sisu vastab lennuõnnetuse või -intsidendi iseloomule ja raskusastmele ning mis avalikustatakse.
Uurimisaruande lahutamatuks osaks on lennuohutusalased soovitused.
Uurimisaruandeid kasutab Lennuamet lennuohutuse tagamise meetmete väljatöötamisel.
Lennuvõistluste või -vaatemängude ja erilise iseloomuga lennundusürituste korraldamiseks peab olema Lennuameti ühekordne luba.
See on nõutav ka katselennu sooritamiseks, lennuks maapealsete seadmete kontrollimiseks või mõneks muuks erakordseks lennuks.
Ühekordse lennuloa võib välja anda õhusõidukile, millel ei ole kehtivat lennukõlblikkussertifikaati, kuid mille lend teatud piirangutega on ohutu.
Piirangute ulatuse ja mahu määrab Lennuamet vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud lennukõlblikkusnõuetele.
Lennuohutuse tagamiseks ning julgeoleku ja avaliku korra huvides on lennujuhil õigus nõuda õhusõiduki kaptenilt õhusõiduki sundmaandumist lähimal sobival lennuväljal.
Õhusõiduki sundmaandamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Siseriiklike õhuvedude puhul rakendatakse rahvusvaheliste õhuvedude reeglite ühtlustamise konventsiooni ja Varssavi konventsiooni täiendava, lepinguvälise vedaja teostatavate rahvusvaheliste õhuvedude reeglite ühtlustamise konventsiooni sätteid (RT II 1998, 2-4, 7 ja 9).
Õhuvedude eeskirja kehtestab Vabariigi Valitsus.
Ohtlike ainete vedu tsiviilõhusõidukitega toimub Lennuameti kirjaliku loa alusel 1944. aasta Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni nõuete kohaselt.
Õhusõiduki käitamine haigena, väsinuna või muul põhjusel seisundis, kui isik ei saa täita oma ülesandeid ohutul viisil.
Lennuvälja käitajal või tema poolt kirjalikult volitatud isikul on õigus keelduda õhusõiduki teenindamisest, kui kehtestatud maksed, mis on seotud õhusõiduki viimase maandumisega lennuväljale, viibimisega seal või lahkumisega sealt, ei ole tasutud või ei ole esitatud tagatist nende tasumise kohta.
Lennuliikluse juhtimise teenuse osutajal on õigus keelduda õhusõiduki teenindamisest, mille käitaja ei ole tasunud varasema lennuliikluse juhtimise teenuse eest, kui sellega ei seata ohtu inimeste elu ja tervist ega tekitata kahju keskkonnale ega kolmandatele isikutele.
Piloodita, mootorita või muude ebaharilike omadustega õhusõidukite käitamiseks kehtestab teede- ja sideminister eeskirjad, mis võivad erineda käesoleva seaduse 2.-7. peatüki sätetest, tingimusel, et oleks tagatud lennuohutus.
Teede- ja sideminister kehtestab eeskirjad, millega reguleeritakse õhuruumi kasutamist selliste lennuvahendite poolt, mida ei saa klassifitseerida õhusõidukitena.
Eesti asutused ja ettevõtjad, kes on aeronavigatsioonialase teabe töötlejad ja koostajad, on kohustatud teavet õigeaegselt edastama lennuliiklusteenistusele.
Aeronavigatsioonialase teabe edastamise ja meteoroloogiaalase teeninduse tagamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Õhusõiduki käitamiseks rahvusvahelistel, äri- ja koolituslendudel on nõutav käitaja tsiviilvastutuskindlustuslepingu sõlmimine kolmandate isikute kasuks, et hüvitada õhusõiduki tekitatud kahju.
Õhusõiduki käitamisel reisijate, pagasi, lasti ja/või posti veoks tasu või muu hüvituse eest on lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kindlustusele nõutav ka käitaja vastutuskindlustuslepingu sõlmimine reisijate, pagasi, lasti ja/või posti suhtes, et hüvitada õhuveo käigus tekitatud kahjud reisijate surma või vigastada saamise ning pagasi, lasti ja/või posti kaduma mineku või kahjustumise korral.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kindlustuslepingu ning lõikes 2 nimetatud pagasi, lasti ja/või posti suhtes sõlmitud kindlustuslepingu kindlustussumma peab olema vähemalt 10 miljonit Eesti krooni ühe kindlustusjuhtumi ja ühe kindlustushüvitise taotleja kohta.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud reisijate elu ja tervise suhtes sõlmitud käitaja vastutuskindlustuslepingu kindlustussumma peab olema Eesti kroonides võrdne vähemalt 100 000 SDR-iga (Special Drawing Right - Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühik) ühe kindlustusjuhtumi ja ühe kindlustushüvitise taotleja kohta.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kohustusliku kindlustuse lepingud sõlmitakse kindlustustegevuse seaduse (RT I 2000, 53, 343; 2001, 43, 238; 48, 268; 59, 359) §-s 6 sätestatud korras.
Lennuliiklustasudeks on marsruudi navigatsioonitasu, terminali navigatsioonitasu ja lennuväljatasud.
Lennuliiklustasude määramise, maksmise ja maksmisest vabastamise korra kehtestab teede- ja sideminister.
Lennundusjulgestuse korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Enne käesoleva seaduse jõustumist väljaantud lennundusalased määrused, litsentsid, sertifikaadid, tunnistused ja load vaadatakse läbi, tunnistatakse kehtetuks või viiakse kooskõlla käesoleva seadusega kuue kuu jooksul, arvates seaduse jõustumisest.
Käesoleva seaduse jõustudes tunnistatakse lennundusseadus (RT I 1993, 36, 557) kehtetuks.
Käesolev seadus jõustub 1999. aasta 1. septembril.
Täitke järgmine küsimustik, kui Te ei ole Eesti kodanik.
Loetlege ajalises järjestuses elukohad viimase 3 aasta jooksul, märkides esimesena praeguse elukoha.
Vanemad (ka kasuvanemad), lapsed (ka kasulapsed), vennad ja õed; abikaasa (ka vabaabielukaaslase) vanemad, õed, vennad ja lapsed (kui ei ole ühised ning ei ole ka kasulapsed); eestkoste- ja hooldusalused isikud).
Nimetatud isikud peaksid tundma Teid viimase 3 aasta jooksul.
Palun mitte märkida abikaasat, eelmisi abikaasasid ning sugulasi.
Märkige ajalises järjestuses viimase 10 aasta töökohad (ka tegevteenistus kaitsejõududes, kohakaaslus, lepingud teise tööandjaga jmt), märkides esimesena praeguse töökoha.
Märkige ristiga „jah“ või „ei“.
Loetlege ajalises järjestuses viimase 5 aasta jooksul külastatud välisriigid (välja arvatud Eesti Vabariigi välislähetused), märkides esimesena viimase külastuse.
Määrus kehtestatakse „Lennundusseaduse“ (RT I 1999, 26, 376) paragrahvi 40 lõike 2 alusel.
Käesolev määrus reguleerib lennuettevõtja lennutegevusloa (edaspidi tegevusluba) väljaandmist, kehtivuse peatamist ja kehtetuks tunnistamist.
Määrus ei laiene reisijate, posti ja lasti õhuveole, mis toimub mootorita õhusõidukiga või mootorõhusõidukiga stardimassiga kuni 450 kg.
Tegevusloa annab välja, peatab selle kehtivuse ja tunnistab kehtetuks teede- ja sideminister (edaspidi tegevusloa väljaandja) oma käskkirjaga.
Tegevusloa väljaandja moodustab komisjoni tegevusloa väljaandmise, kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise taotluste läbivaatamiseks.
Komisjon vaatab taotluse läbi ja teeb otsuse, mis on tegevusloa väljaandjale soovitava iseloomuga.
Paragrahvis 4 nimetatud komisjon vaatab saabunud materjalid läbi kümne tööpäeva jooksul pärast kõigi vajalike dokumentide saamist ja teeb oma otsuse teatavaks tegevusloa väljaandjale.
Aega, mis kulub taotlejal täiendavate dokumentide esitamiseks, ei arvata läbivaatamise tähtaja hulka.
Tegevusloa väljaandja annab käskkirja tegevusloa väljaandmise, kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise ja taotluse rahuldamata jätmise kohta kümne tööpäeva jooksul pärast komisjoni otsuse saamist.
Tegevusloa taotlust ei rahuldata, kui taotleja esitatud dokumentides sisalduvad andmed ei vasta „Lennundusseaduse“ paragrahvi 40 lõigetes 3 ja 4 esitatud nõuetele.
Samadel alustel toimub tegevusloa kehtetuks tunnistamine.
Tegevusloa väljaandja otsuse teeb taotlejale teatavaks Lennuamet viie tööpäeva jooksul otsuse tegemisest.
Tegevusluba antakse viieks aastaks.
Tegevusloa väljaandja nimi, pitser ning vastutava isiku ametinimetus, nimi ja allkiri.
Tegevusloa kehtivuse ajal selle väljaandmise aluseks olevate, käesoleva määruse paragrahvi 5 punktides 6 ja 7 esitatud andmete muutumisest tuleb teatada Lennuametile viie tööpäeva jooksul.
Tegevusluba peatatakse „Lennundusseaduse“ paragrahvi 41 lõike 2 alusel.
Järgmise aasta rahavoogude aruanded ja likviidsusplaanid.
Käesoleva seaduse ülesandeks on füüsikaliste suuruste mõõtmise ühtsuse, õigsuse ning rahvusvahelise ja riigisisese seostatuse tagamine Eestis.
Käesoleva seaduse mõttes on mõõtmine operatsioonide kogum füüsikalise suuruse väärtuse määramiseks spetsiaalsete tehniliste vahendite (mõõtevahendite) abil.
Mõõtmiste ühtsus, õigsus ja seostatus saavutatakse Eesti standardiga kehtestatud mõõtühikute rakendamise ja mõõtevahendite kontrolli kaudu.
Kirjaviis füüsikaliste suuruste väärtuste esitamisel.
Seaduslikud mõõtühikud realiseeritakse etalonide abil.
Etalonide valiku, kinnitamise, säilitamise ja kasutamise korra.
Kulutused riiklike etalonide ja etalonainete soetamiseks, säilitamiseks ning rahvusvaheliseks võrdlemiseks kaetakse riigieelarvest.
Tööetalonideks, mida perioodiliselt võrreldakse vastavate tugietalonidega ja kasutatakse töömõõtevahendite kontrolliks.
Teised normeeritud metroloogiliste omadustega tehnilised vahendid, mida kasutatakse mõõtmiseks.
Töömõõtevahendeid kasutatakse ainult tavalisteks mõõtmisteks ja neid ei ole lubatud rakendada teiste mõõtevahendite kontrolliks.
Mõõtevahendeid peab üles seadma, ühendama, käsitsema, hooldama ja hoidma nii, et oleks tagatud mõõtmiste õigsus.
Mõõtmiste õigsuse ja seostatuse ning mõõtmistulemuste usaldusväärsuse saavutamiseks kontrollitakse mõõtevahendeid tüübikinnituse, taatlemise ja kalibreerimise teel.
Taatlusteenuste kättesaadavus kohustuslikule taatlusele kuuluvate mõõtevahendite taatlemiseks tagatakse riiklikult.
Vabariigi Valitsus kehtestab taatluskohustuslike mõõtevahendite tüübikinnituse ja taatlemise eest võetava tasu piirmäärad.
Tüübikinnitus on protseduur, mille käigus tehakse vaadeldavat tüüpi mõõtevahendi dokumentatsiooni ja tüübikatsetustulemuste alusel kindlaks, kas antud tüüpi mõõtevahendiga mõõtmisel võib eeldada vajaliku täpsuse säilimist kindlaksmääratud ajavahemiku (taatluskehtivusaeg) jooksul; seejuures peab mõõtevahend olema gradueeritud seaduslikes mõõtühikutes.
Taotluse tüübikinnituse saamiseks esitab mõõtevahendi valmistaja, importija või nende esindaja Riigi Standardiametile, kus taotlejale käesoleva paragrahvi 1. lõike nõuetele vastava mõõtevahendi tüübi jaoks väljastatakse kehtestatud korras tüübikinnitustunnistus ja antakse õigus kanda seda tüüpi mõõtevahendile tüübikinnitusmärk.
Tüübikinnitustunnistus sisaldab mõõtevahendi tüübi garanteeritud metroloogilisi omadusi ja võib sisaldada lisatingimusi, piiranguid ning tähtaegu.
Tüübikinnitus on kohustuslik mõõtevahendite korral, mida kasutatakse mõõtmiseks valdkondades, kus kehtib käesoleva seaduse § 10 alusel taatluskohustus.
Tüübikinnituse kord kehtestatakse Eesti standardiga.
Vabariigi Valitsus kehtestab teiste riikide tüübikinnituste tunnustamise korra Eestis.
Mõõtevahend on taatluskõlblik, kui selle tüübil on Eestis kehtiv tüübikinnitus.
Taatluseeskirjade nõuetele vastav mõõtevahend tembeldatakse taatlustempliga ja/või väljastatakse taatlustunnistus.
Taadeldud mõõtevahendiga saadud mõõtmistulemused loetakse kindlaksmääratud veapiirides õigeks, kui selle kasutamisel on täidetud käesoleva seaduse § 5 3. lõikes sätestatud nõuded.
Teistes riikides kehtivate taatlustulemuste tunnustamiseks Eestis.
Kalibreerimine on mõõtevahendi kontrolli liik, mille läbiviimiseks pole nõutav tüübikinnituse olemasolu ja mida teostatakse kalibreerimislaboris mõõtevahendi valdaja initsiatiivil.
Kalibreerimise käigus määratakse mõõtevahendi metroloogilised omadused selle valdajaga kooskõlastatud tingimustel, ulatuses ja meetodil.
Kalibreerimislabor väljastab mõõtevahendi valdajale kalibreerimistunnistuse, milles on toodud kontrolli tulemused, sealhulgas mõõtevead.
Kalibreerimine ei anna õigust mõõtevahendi kasutamiseks valdkondades, kus kehtib käesoleva seaduse § 10 alusel taatluskohustus.
Tasu määramisel transpordi- ja postiteenuste eest.
Töökaitse valdkonnas ohtlike ja kahjulike mõjurite mõõtmiseks ning masinate ohutu ekspluateerimise tagamiseks.
Vabariigi Valitsusel on õigus erandjuhtudel vabastada taatluskohustusest mõõtevahendid, kui kulutused nende taatlemiseks on liialt suured ega vasta mõõtevahendi tähtsusele oma kasutusalal.
Käesoleva paragrahvi 1. lõike rakendamise korral on kohustuslik tüübikinnitus või muude meetmete rakendamine, mis tagaks mõõtetulemuste piisava usaldusväärsuse.
Käesoleva seaduse mõttes on kinnispakendid pakendites või nõudes tooted, mis on suletud ostja juuresolekuta viisil, mis ei võimalda täitekogust muuta pakendit rikkumata.
Nõuded kinnispakendite täitmise kontrollimiseks ettenähtud mõõtevahenditele.
Vabariigi Valitsus kehtestab käesoleva seaduse nõuetele mittevastavate kinnispakendite kaubapartii realiseerimise keelustamise või müügilt kõrvaldamise korra.
Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras volitatud taatlus- ja kalibreerimislaborid, mis teostavad mõõtevahendite metroloogilist kontrolli.
Käesoleva seaduse ja selle alusel välja antud õigusaktide nõuete järgimist kontrollib Riigi Standardiamet.
Käesoleva seaduse muude nõuete rikkumise eest - määratakse rahatrahv kuni 1000 krooni.
Juriidilise isiku poolt käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud rikkumise asja arutamise ja karistuse määramise õigus on Riigi Standardiameti peadirektoril, tema asetäitjal ja Riigi Standardiameti peadirektori poolt selleks volitatud piirkondlikel esindajatel.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes ettenähtud sanktsioone rakendatakse haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1995, 76-78, 1345; 83, 1441; 1996, 3, 56 ja 57; 26, 528; 31, 631; 35, 714; 48, 944) sätestatud menetluskorda järgides.
Käesolevas seaduses sätestatud rikkumise eest kannab füüsiline isik vastutust haldusõiguserikkumiste seadustiku alusel.
Käesoleva seaduse paragrahvis 15 sätestatud rikkumiste kohta koostab Riigi Standardiameti volitatud esindaja protokolli, milles tuuakse ära selle koostamise aeg ja koht, asutuse nimi ja aadress, mille nimel protokoll koostatakse, protokolli koostanud isiku ametinimetus, ees- ja perekonnanimi, rikkujaks olnud juriidilise isiku nimetus ja aadress, rikkuja esindaja ees- ja perekonnanimi ning ametikoht, rikkumise koht, aeg ja kirjeldus, viide käesoleva seaduse § 15 1. lõike punktile, mis näeb ette vastutuse selle rikkumise eest, rikkuja esindaja seletus ja vajadusel muud andmed.
Protokollile kirjutavad alla selle koostanud isik ja rikkuja esindaja.
Kui rikkuja esindaja keeldub protokollile alla kirjutamast, tehakse sellesse vastav kanne.
Protokollile lisatakse rikkuja esindaja kirjalikud märkused protokolli kohta, samuti protokollile allakirjutamisest keeldumise kohta.
Käesolev seadus jõustub 1995. aasta 1. jaanuaril.
Eesti territooriumil kuni 1992. aasta 1. jaanuarini käibele lubatud mõõtevahendid ning Riigi Standardiametilt käesoleva seaduse jõustumiseni tüübikinnituse saanud mõõtevahendid omavad tüübikinnitust selle kehtivusaja lõpuni.
Riigikogu tööd korraldab Riigikogu juhatus.
Asjaajamiskeel Riigikogus on eesti keel.
Riigikogu juhatus koosneb Riigikogu esimehest ja kahest aseesimehest, kes valitakse Riigikogu liikmete hulgast.
Esmalt valitakse Riigikogu esimees.
Riigikogu aseesimehed valitakse samaaegselt pärast Riigikogu esimehe valimisi.
Riigikogu juhatuse valimised korraldab Vabariigi Valimiskomisjon (edaspidi valimiskomisjon).
Kuni Riigikogu esimehe valimiseni juhatab Riigikogu istungit valimiskomisjoni esimees või tema asetäitja.
Riigikogu liikmed seavad üles Riigikogu esimehe kandidaadid ning pärast Riigikogu esimehe valimisi Riigikogu aseesimeeste kandidaadid.
Kandidaatide nimekirja kantakse nende kandidaatide nimed, kes annavad nõusoleku kandideerida.
Oma kandidatuuri võivad nad taandada kuni kandidaatide nimekirja sulgemiseni.
Riigikogu esimehe või Riigikogu aseesimeeste kandidaatide nimekiri suletakse, kui selle poolt hääletab enam Riigikogu liikmeid kui vastu.
Pärast Riigikogu esimehe kandidaatide või Riigikogu aseesimeeste kandidaatide nimekirja sulgemist kuulutab istungi juhataja välja vaheaja Riigikogu esimehe kandidaatide või Riigikogu aseesimeeste kandidaatide nimede kandmiseks hääletamissedelitele.
Hääletamissedelile kantakse tähestikulises järjekorras Riigikogu esimehe kandidaatide või Riigikogu aseesimeeste kandidaatide nimed.
Vaheaja lõppemisest antakse teada Riigikogu töö- ja üldkasutatavatesse ruumidesse.
Enne hääletamise väljakuulutamist kontrollib valimiskomisjon valimiskasti ja pitseerib selle.
Hääletamise kuulutab välja valimiskomisjoni esimees või tema asetäitja.
Valimiskomisjon annab hääletamissedelid Riigikogu liikmetele nimekirja alusel.
Hääletamisedeli saamise kohta annab Riigikogu liige allkirja.
Riigikogu liikmel on üks hääl nii Riigikogu esimehe kui Riigikogu aseesimeeste valimistel.
Hääletamissedel märgistatakse hääletamiskabiinis.
Riigikogu liige märgistab hääletamissedelil ristiga lahtri selle kandidaadi nime juures, kelle poolt ta hääletab, ja laseb hääletamissedeli valimiskasti.
Kui Riigikogu esimehe kandidaatide nimekirjas on ainult üks kandidaat, hääletab Riigikogu liige kandidaadi poolt või vastu, märgistades hääletamissedelil ristiga vastavalt lahtri „poolt“ või „vastu“ kandidaadi nime juures.
Kui hääletamissedel rikutakse enne selle valimiskasti laskmist, on Riigikogu liikmel õigus rikutud sedeli tagastamisel saada valimiskomisjonilt uus hääletamissedel, mille kohta tehakse nimekirja vastav märge.
Hääletamine lõpeb, kui valimiskomisjoni esimees või esimehe asetäitja on selle lõppenuks kuulutanud.
Hääled loetakse avalikult kohe pärast hääletamise lõppemist.
Hääletamissedel, millel on märgistatud rohkem kui ühe kandidaadi nimi või millel ei ole märgistatud ühegi kandidaadi nime, loetakse kehtetuks.
Hääletamistulemused teeb teatavaks valimiskomisjoni esimees või tema asetäitja.
Protestid valimiste korraldamise kohta esitatakse valimiskomisjonile kohe pärast hääletamistulemuste teatavakstegemist.
Valimiskomisjon vaatab protestid läbi ja teeb nende suhtes otsuse enne valimistulemuste väljakuulutamist.
Valimiskomisjoni esimees või tema asetäitja kuulutab valimistulemused välja kohe pärast protestide rahuldamist või tagasilükkamist.
Riigikogu esimeheks saab kandidaat, kes saab üle poole kehtivatest häältest.
Kui ükski kandidaatidest ei saa üle poole kehtivatest häältest, korraldatakse kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel valimiste lisavoor.
Võrdse häältearvu puhul heidetakse liisku.
Kui Riigikogu esimehe kandidaatide nimekirjas on ainult üks kandidaat, osutub ta valituks, kui ta saab rohkem poolt- kui vastuhääli.
Riigikogu aseesimeesteks saavad kaks enim hääli kogunud kandidaati.
Esimeseks aseesimeheks saab kahest enim hääli saanud kandidaat ja teiseks aseesimeheks saadud häältearvult teine kandidaat.
Võrdselt hääli kogunute vahel korraldatakse valimiste lisavoor.
Valimiskomisjoni otsus Riigikogu esimehe ja aseesimeeste valimistulemuste kohta jõustub viivitamatult ja avaldatakse Riigi Teatajas.
Riigikogu esimehe ja aseesimeeste volitused algavad vahetult pärast valimistulemuste väljakuulutamist.
Riigikogu esimehe ja aseesimeeste volitused lõpevad uue esimehe ja aseesimeeste valimiste tulemuse väljakuulutamisel või Riigikogu koosseisu volituste lõppemisel.
Kui Riigikogu esimehe või aseesimehe volitused Riigikogu liikmena lõpevad enne tähtaega või peatuvad, välja arvatud Vabariigi Presidendi ülesannete ajutisel üleminekul Riigikogu esimehele, lõpevad tema volitused Riigikogu esimehe või aseesimehena üheaegselt Riigikogu liikme volituste lõppemisega enne tähtaega või peatumisega.
Riigikogu uus koosseis valib Riigikogu juhatuse oma esimesel istungil üheks aastaks.
Edaspidi toimuvad korralised Riigikogu juhatuse valimised käesolevas peatükis sätestatud korras Riigikogu täiskogu töönädala viimasel istungil enne ühe aasta möödumist Riigikogu juhatuse eelmistest korralistest valimistest.
Riigikogu esimehe või aseesimehe tagasiastumine.
Kui Riigikogu esimees või aseesimees astub tagasi Riigikogu esimehe või Riigikogu aseesimehe ametikohalt, teatab ta sellest Riigikogu istungil, jätkates ühtlasi Riigikogu esimehe või aseesimehe ülesannete täitmist kuni Riigikogu uue esimehe või aseesimehe valimiseni.
Kui Riigikogu esimees või aseesimees astub tagasi Riigikogu esimehe või aseesimehe ametikohalt või kui tema volitused Riigikogu liikmena lõpevad enne tähtaega või peatuvad, välja arvatud Vabariigi Presidendi ülesannete ajutisel üleminekul Riigikogu esimehele, toimuvad järgmisel Riigikogu täiskogu töönädalal esimehe või aseesimehe erakorralised valimised vabanenud ametikohale.
Kui Riigikogu aseesimehe valimistel käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud juhtudel on Riigikogu aseesimehe kandidaatide nimekirjas ainult üks kandidaat, hääletab Riigikogu liige kandidaadi poolt või vastu, märgistades hääletamissedelil ristiga vastavalt lahtri „poolt“ või „vastu“ kandidaadi nime juures.
Sellisel juhul osutub Riigikogu aseesimeheks valituks see kandidaat, kes saab rohkem poolt- kui vastuhääli.
Kui Riigikogu aseesimehe valimistel käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud juhtudel on Riigikogu aseesimehe kandidaatide nimekirjas kaks või enam kandidaati, saab Riigikogu aseesimeheks enim hääli saanud kandidaat.
Riigikogu esimehe või aseesimehe erakorraliste valimiste käesolevas paragrahvis reguleerimata protseduuriküsimustes rakendatakse käesolevas peatükis sätestatud Riigikogu esimehe ja aseesimeeste korraliste valimiste korda.
Kutsub kokku Riigikogu juhatuse koosoleku, esitab Riigikogu juhatusele koosoleku päevakorraprojekti ja juhatab Riigikogu juhatuse koosolekuid.
Riigikogu esimehe volitusel, tema äraolekul või tema volituste peatumisel täidab Riigikogu esimehe ülesandeid Riigikogu aseesimees.
Korraldab Riigikogu tööd muul viisil.
Riigikogu juhatus võtab vastu otsuseid kohalolevate liikmete konsensuse põhimõttel.
Kui konsensust ei saavutata, võib Riigikogu juhatuse liige panna küsimuse päevakorraväliselt hääletamisele Riigikogu istungil.
Riigikogu juhatuse koosolekust võivad osa võtta Riigikogu liikmed, koosoleku päevakorrapunktide arutamisele kutsutud isikud ning Riigikogu Kantselei teenistujad.
Riigikogu juhatuse koosolek protokollitakse.
Protokolli kantakse koosoleku toimumise aeg, osalejate nimed, arutamisel olnud küsimused ja vastuvõetud otsused.
Riigikogu juhatuse otsus jõustub allakirjutamisega, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. lõikes ettenähtud juhtudel.
Riigikogu juhatuse otsus Riigikogu asendusliikme Riigikogu liikmeks asumise, Riigikogu alatiste komisjonide koosseisu kinnitamise ja Riigikogu fraktsioonide koosseisu kinnitamise kohta jõustub Riigikogu juhatuse otsuse allakirjutamise päevale järgneval päeval.
Riigikogu võib moodustada ajutise komisjoni avalikku huvi pakkuva küsimuse uurimiseks (edaspidi uurimiskomisjon) või üksikküsimuse läbitöötamiseks.
Ajutine komisjon moodustatakse Riigikogu otsusega, milles määratakse tema koosseis, ülesanded ja volituste kestus.
Ajutine komisjon esitab Riigikogule vähemalt kord aastas oma tööst vahearuande ja oma tegevuse lõpetamisel lõpparuande.
Igal fraktsioonil on õigus olla uurimiskomisjonis esindatud.
Uurimiskomisjon teostab riiklikku järelevalvet.
Uurimiskomisjonil on õigus kutsuda välja isikuid ja nõuda tutvumiseks dokumente.
Väljakutsutud isik on kohustatud ilmuma, andma selgitusi ja vastama küsimustele.
Ilmumisest keeldumise, samuti ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest kannab isik vastutust vastavalt seadusele.
Riigikogu moodustab erikomisjoni seaduse alusel, samuti seadustest või välislepingutest tulenevate ülesannete täitmiseks.
Erikomisjon moodustatakse Riigikogu otsusega, milles määratakse tema koosseis, volituste ulatus ja tegevusest aruandmise kord.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud ülesannete täitmise võib Riigikogu panna mõnele alatisele komisjonile.
Riigikogu liige kuulub ühte alatisse komisjoni ja võib fraktsiooni otsuse alusel olla asendusliikmeks teistes alatistes komisjonides.
Riigikogu esimees ja aseesimehed ei kuulu alatistesse komisjonidesse.
Kohtade arvu alatistes komisjonides jaotab fraktsioonide vahel Riigikogu juhatus, lähtudes fraktsioonide võrdelise esindatuse põhimõttest ning tuginedes fraktsioonide taotlustele.
Juhatuselt saadud kohtade arvu alusel ning lähtudes fraktsiooniliikmete soovist, otsustab fraktsioon oma liikmete osalemise Riigikogu alatistes komisjonides.
Fraktsioon võib määrata igale fraktsiooni esindavale alatise komisjoni põhiliikmele kuni kaks asendusliiget, teatades sellest nii vastavale komisjonile kui ka Riigikogu juhatusele.
Alatise komisjoni asendusliikmel on põhiliikme äraolekul kõik põhiliikme õigused ja kohustused.
Fraktsioonidesse mittekuuluva Riigikogu liikme osalemise alatises komisjonis otsustab Riigikogu juhatus, lähtudes liikme soovist ja töö korraldamise otstarbekusest.
Fraktsioonidel ja fraktsioonidesse mittekuuluval Riigikogu liikmel on õigus vastastikusel kokkuleppel kohti komisjonides vahetada.
Alatiste komisjonide koosseisu ja koosseisu muudatused kinnitab Riigikogu juhatus ja teeb need teatavaks Riigikogu istungil.
Komisjoni esimese istungi aja määrab Riigikogu juhatus.
Esimese istungi ajaks võib Riigikogu juhatus määrata käesoleva seaduse § 35 1. lõikes sätestatud komisjonide tööajast erineva aja.
Komisjoni esimesel istungil valivad komisjoni liikmed endi hulgast salajasel hääletamisel komisjoni esimehe ja aseesimehe.
Kuni esimehe valimiseni juhatab komisjoni istungit komisjoni vanim liige.
Komisjoni esimehe ja aseesimehe valimistel on komisjoni liikmel üks hääl.
Esmalt valitakse komisjoni esimees.
Komisjoni aseesimees valitakse kohe pärast esimehe valimisi.
Valituks osutub enim hääli saanud kandidaat.
Häälte võrdsuse korral viiakse läbi valimiste lisavoor.
Kui lisavoorus hääled jagunevad võrdselt, heidetakse liisku.
Kui komisjoni esimees või aseesimees astub sellelt ametikohalt tagasi või lahkub komisjoni koosseisust või tema volitused Riigikogu liikmena lõpevad enne tähtaega või peatuvad, korraldatakse uue esimehe või aseesimehe valimised käesoleva seaduse paragrahvis 22 sätestatud korras komisjoni järgmisel istungil pärast senise esimehe või aseesimehe volituste lõppemist.
Komisjoni esimehe või aseesimehe vastu võib algatada umbusalduse avaldamise vähemalt kolmandiku komisjoniliikmete kirjaliku nõude esitamisega komisjoni istungil.
Umbusaldusavaldust arutatakse ülejärgmisel komisjoni istungipäeval, kui komisjoni esimees või aseesimees, kelle vastu umbusaldusavaldus algatati, ei nõua kiiremat otsustamist.
Kui komisjoni esimehele või aseesimehele avaldab umbusaldust üle poole komisjoni koosseisust, korraldatakse uue esimehe või aseesimehe valimised käesoleva seaduse paragrahvis 22 sätestatud korras.
Umbusalduse avaldamist võib samal alusel uuesti algatada varemalt Riigikogu järgmisel korralisel istungjärgul.
Komisjoni esimehe volitusel või tema äraolekul täidab komisjoni esimehe ülesandeid komisjoni aseesimees.
Komisjon on otsustusvõimeline, kui tema korralisel, käesoleva seaduse paragrahvis 35 sätestatud ajal toimuval istungil on kohal vähemalt kolmandik komisjoni koosseisust, nende hulgas komisjoni esimees või aseesimees.
Komisjon on erakorralisel istungil otsustusvõimeline, kui kohal on vähemalt pool komisjoniliikmetest, nende hulgas komisjoni esimees või aseesimees.
Komisjon võtab otsuseid vastu poolthäälteenamusega.
Komisjoni liikmel on komisjoni istungil õigus nõuda oma ettepaneku hääletamist.
Komisjoni istung protokollitakse.
Protokolli kantakse istungi toimumise aeg, osalenute nimed, arutamisel olnud küsimused ja vastuvõetud otsused.
Protokollile kirjutavad alla istungi juhataja ja protokollija.
Vabariigi Valitsuse liikmel on õigus osaleda komisjoni istungil sõnaõigusega.
Komisjoni esimehe nõusolekul võivad komisjoni istungil osaleda riigiasutuste esindajad ja teised isikud.
Fraktsiooni võivad moodustada ja sinna peab kuuluma vähemalt viis Riigikogu liiget, kes on valitud sama nimekirja järgi.
Ühte nimekirja kuuluvad Riigikogu liikmed võivad moodustada ainult ühe fraktsiooni.
Fraktsiooni nimeks on selle nimekirja esitanud erakonna nimi koos sõnaga „fraktsioon“.
Riigikogu liige võib kuuluda ainult ühte fraktsiooni.
Uue liikme vastuvõtmise fraktsiooni otsustab fraktsioon.
Fraktsioonist lahkumine toimub fraktsiooni liikme avalduse või fraktsiooni otsuse põhjal.
Fraktsiooni registreerib Riigikogu juhatus.
Muudatustest fraktsiooni koosseisus teatab fraktsiooni esimees viivitamatult Riigikogu juhatusele.
Fraktsiooniliikmete nimekirja ja fraktsiooni koosseisu muudatused teeb Riigikogu juhatus pärast registreerimist teatavaks Riigikogu liikmetele.
Fraktsioon valib oma liikmete hulgast esimehe ja aseesimehe, kes samal ajal ei või olla Riigikogu esimehe ega aseesimehe ametikohal.
Kui fraktsioonis on üle 12 liikme, on tal õigus valida ka teine aseesimees.
Riigikogu liikmed ja fraktsioonid võivad moodustada ühendusi ja rühmi, millest nad teatavad Riigikogu juhatusele.
Riigikogu korralised istungjärgud ja istungid.
Riigikogu korralised istungjärgud toimuvad jaanuarikuu teisest esmaspäevast juunikuu kolmanda neljapäevani ning septembrikuu teisest esmaspäevast detsembrikuu kolmanda neljapäevani.
Istungjärkude nummerdamist alustatakse Riigikogu uue koosseisu kokkukutsumisest.
Riigikogu täiskogu iganädalast tööaega nimetatakse täiskogu töönädalaks.
Riigikogu korralised istungid toimuvad täiskogu töönädala esmaspäevast neljapäevani.
Täiskogu kolm üksteisele järgnevat töönädalat moodustavad täiskogu töötsükli.
Täiskogu töötsüklile järgnev nädal on ette nähtud Riigikogu liikmete tööks valijatega, Riigikogu, fraktsioonide ja komisjonide poolt antud ülesannete või muude Riigikogu liikme kohustuste täitmiseks.
Riigikogu valimiste eel toimub Riigikogu täiskogu viimane korraline istung mitte hiljem kui valimiste päevale eelneva teise nädala neljapäeval.
Riigikogu valimiste päevast kuni valimistulemuste väljakuulutamiseni Riigikogu korralisi istungeid ei toimu.
Kui Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvis 131 sätestatud juhtudel Riigikogu volitused pikenevad, toimuvad ka täiskogu korralised istungid.
Kell 15.00 algab Riigikogu istung, millel vastatakse arupärimistele.
Pärast kõigile päevakorras olevatele arupärimistele vastamist järgneb Riigikogu liikmete vaba mikrofon, mis kestab kuni kõnesoovide ammendumiseni.
Riigikogu liikmed töötavad valijatega, täidavad Riigikogu, fraktsioonide ja komisjonide poolt antud ülesandeid või muid Riigikogu liikme kohustusi.
Komisjoni esimehe ettepanekul võib komisjoni korralisi istungeid määrata ka käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud ajast erinevale ajale, kui komisjoni esimees kooskõlastab istungite toimumise aja komisjoni liikmetega hiljemalt töönädala esimesel komisjoni istungil.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud komisjoni istungite aeg ei tohi kattuda teiste komisjonide, fraktsioonide ja Riigikogu käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud tööajaga.
Riigikogu töö ajagraafikut võib Riigikogu muuta kahekolmandikulise häälteenamusega vastuvõetud otsusega, välja arvatud käesoleva seaduse § 35 1. lõike punktis 1 ja §-s 61 sätestatud juhtudel.
Istungi juhatajal on õigus anda Riigikogu istungi ajast fraktsioonidele ja komisjonidele lisatööaega.
Riigikogu istung on avalik.
Riigikogu istungisaali võivad siseneda ja seal istungi ajal viibida Riigikogu liikmed, Vabariigi President, Vabariigi Valitsuse liikmed, õiguskantsler, riigisekretär, Riigikogu teenistujad ja antud päevakorrapunkti arutamisele kutsutud isikud.
Ajakirjanike ja külaliste kohad on rõdul.
Filmi- ja videovõtted ning tele- ja raadioülekanded istungisaalist toimuvad Riigikogu juhatuse loal.
Korra saalis ja rõdudel tagab Riigikogu juhatus.
Vabariigi Valitsuse liikmed ja õiguskantsler võivad Riigikogu istungil osaleda sõnaõigusega.
Riigikogu istung võidakse kinniseks kuulutada Riigikogu kahekolmandikulise häälteenamusega vastuvõetud otsuse alusel.
Istungi kinniseks kuulutamine otsustatakse iga päevakorrapunkti kohta eraldi.
Pärast Riigikogu otsust kuulutada Riigikogu istung kinniseks kuulutab istungi juhataja välja vaheaja, mille kestel kõrvalised isikud lahkuvad Riigikogu istungisaalist ja rõdult ning katkestatakse heliülekanne.
Riigikogu kinnise istungi ajal võivad istungisaali siseneda ja seal viibida Riigikogu liikmed, Vabariigi President, Vabariigi Valitsuse liikmed, õiguskantsler, kinnise istungi päevakorrapunktide arutamisele kutsutud isikud ja Riigikogu juhatuse poolt määratud Riigikogu Kantselei teenistujad.
Riigikogu kinnisel istungil toimunust annab Riigikogu juhatus massiteabevahenditele ülevaate.
Riigikogu istung stenografeeritakse ja protokollitakse.
Riigikogu istungi stenogramm on avalik.
Riigikogu kinnise istungi stenogrammiga võivad tutvuda käesoleva seaduse paragrahv 40 1. lõikes loetletud isikud.
Muudel juhtudel annab selleks loa Riigikogu juhatus.
Riigikogu avalik istung transleeritakse Riigikogu ruumidesse.
Riigikogu korralise istungjärgu ajal võivad toimuda Riigikogu täiendavad istungid väljaspool käesoleva seaduse paragrahvis 35 sätestatud töö ajagraafikut.
Riigikogu avalduste, deklaratsioonide ja pöördumiste vastuvõtmiseks - Riigikogu juhatuse või vähemalt viiendiku Riigikogu koosseisust ettepanekul.
Täiendaval istungil on Riigikogu otsustusvõimeline, kui kohal on üle poole Riigikogu koosseisust.
Riigikogu erakorralise istungjärgu kutsub kokku Riigikogu esimees Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse või vähemalt viiendiku Riigikogu koosseisust ettepanekul nende poolt taotletud ajal ja päevakorraga ning väljaspool käesoleva seadusega kehtestatud Riigikogu korraliste istungjärkude tööaega.
Erakorralise istungjärgu kokkukutsumisest teatab Riigikogu esimees Riigikogu liikmetele massiteabevahendite kaudu.
Riigikogu otsustusvõimelisus erakorralisel istungjärgul.
Erakorralisel istungjärgul on Riigikogu otsustusvõimeline, kui kohal on üle poole Riigikogu koosseisust.
Kui Riigikogu otsustusvõime puudumise tõttu jääb päevakorraküsimuse arutelu Riigikogu erakorralisel istungjärgul pooleli, jätkub selle päevakorraküsimuse arutelu Riigikogu järgmisel istungil käesoleva seaduse paragrahvis 92 sätestatud korras.
Erakorralise istungjärgu töö ajagraafiku kinnitab Riigikogu poolthäälteenamusega.
Vabariigi Valitsusel.
Riigikogu otsuste algatamise õigus on käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatutel ja Riigikogu juhatusel.
Riigikogu otsuse algatamise õigus olulise tähtsusega riiklikus küsimuses on Vabariigi Valitsusel, Riigikogu fraktsioonil ja komisjonil.
Põhiseaduse muutmise algatamise õigus on vähemalt viiendikul Riigikogu koosseisust ja Vabariigi Presidendil.
Riigikogu otsuse eelnõu rahvahääletuse korraldamise kohta põhiseaduse muutmise küsimuses algatab põhiseaduskomisjon käesoleva seaduse § 155 2 3. lõikes ettenähtud korras.
Vabariigi Valitsusele, peaministrile või ministrile umbusalduse avaldamise võib algatada vähemalt viiendik Riigikogu koosseisust kirjaliku nõude otsuse eelnõuna esitamisega Riigikogu istungil.
Riigikogu avalduse, deklaratsiooni või pöördumise algatamise õigus on Riigikogu juhatusel või vähemalt viiendikul Riigikogu koosseisust.
Vabariigi Presidendi, Riigikohtu esimehe, õiguskantsleri ja Eesti Panga Nõukogu esimehe ettepanekul ametiisiku ametisse nimetamise või ametist vabastamise Riigikogu otsuse eelnõu esitab Riigikogu menetlusse Riigikogu juhatus.
Vabariigi Presidendi ettepanekul õiguskantsleri kriminaalvastutusele võtmise Riigikogu otsuse eelnõu ja õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu liikme, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, riigikontrolöri, Riigikohtu esimehe või Riigikohtu liikme kriminaalvastutusele võtmise Riigikogu otsuse eelnõu esitab Riigikogu menetlusse Riigikogu juhatus.
Seaduseelnõu või muu riigielu küsimuse panemiseks rahvahääletusele võtab Riigikogu vastu otsuse.
Algatatavate seaduste, Riigikogu otsuste, avalduste, deklaratsioonide ja pöördumiste eelnõud koos seletuskirjade ja muude vajalike kirjalike lisadega antakse istungisaali kõnepuldist üle Riigikogu istungi juhatajale enne päevakorras olevate küsimuste arutamist.
Eelnõu esitaja võib seejuures esineda eelnõu kuni kaheminutise tutvustusega.
Kui Riigikogu erakorralise istungjärgu päevakorda esitatakse eelnõu, mida ei ole Riigikogu menetluses, antakse see eelnõu üle Riigikogu juhatusele koos erakorralise istungjärgu kokkukutsumise ettepanekuga.
Eelnõu peab olema dateeritud ja varustatud algataja nime ning tema või tema esindaja allkirjaga.
Eelnõu peab vormistuselt vastama Riigikogu juhatuse poolt kehtestatud normitehnilistele eeskirjadele.
Välislepinguid käsitlevad seaduseelnõud esitatakse koos lepingu eesti- ja võõrkeelse koopiaga.
Eestikeelse originaali puudumisel esitatakse lepingu eestikeelne tõlge, millel on tõlkija nimi.
Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu algatamise korral märgivad eelnõu algatajad seletuskirjas, millisel viisil nad põhiseadust muuta soovivad.
Kui Riigikogu juhatus leiab, et eelnõu vastab käesoleva seaduse paragrahvides 53 ja 53 1 toodud nõuetele, teeb ta kolme tööpäeva jooksul, arvates eelnõu üleandmisest, otsuse eelnõu menetlusse võtmise ning eelnõule Riigikogu komisjonide hulgast juhtivkomisjoni määramise kohta.
Kui Riigikogu juhatus leiab, et eelnõu ei vasta käesoleva seaduse paragrahvides 53 ja 53 1 toodud nõuetele, teeb ta kolme tööpäeva jooksul, arvates eelnõu üleandmisest, otsuse tagastada eelnõu selle algatajale juhtivkomisjoni määramata.
Riigikogu juhatus võib Riigikogu komisjoni ettepanekul jaotada menetluses olevaid eelnõusid komisjonide vahel ümber.
Käesoleva paragrahvi 1.-3. lõikes nimetatud Riigikogu juhatuse otsused teeb istungi juhataja Riigikogu liikmetele teatavaks otsustamisele järgneval esimesel Riigikogu istungil.
Vabariigi Valitsuse poolt algatatud eelnõu kohta teeb juhtivkomisjon Riigikogu täiskogu kuue töönädala jooksul, eelnõu menetlusse võtmisest arvates, Riigikogu juhatusele ettepaneku võtta eelnõu täiskogu töönädala päevakorda.
Riigikogu liikme, fraktsiooni või komisjoni algatatud eelnõu saadab juhtivkomisjon hiljemalt järgmisel tööpäeval Vabariigi Valitsusele seisukoha andmiseks.
Valitsus võib seisukoha andmisest loobuda.
Vabariigi Valitsuse seisukohta ei küsita avalduste, deklaratsioonide ja pöördumiste eelnõude kohta ning eelnõude kohta, mis puudutavad Riigikogu töö- ja kodukorda, Riigikogu delegatsioonide ja komisjonide moodustamist ning ametiisikute ametisse nimetamist ja ametist vabastamist.
Nende eelnõude kohta teeb juhtivkomisjon Riigikogu täiskogu kuue töönädala jooksul eelnõu menetlusse võtmisest arvates, Riigikogu juhatusele ettepaneku võtta eelnõu täiskogu töönädala päevakorda.
Vabariigi Valitsus teatab juhtivkomisjonile kirjalikult oma seisukoha kuue nädala jooksul eelnõu saamisest arvates, märkides ühtlasi, kas, kes ja millisel eelnõu arutamise etapil esitab Vabariigi Valitsuse seisukoha Riigikogus.
Käesoleva paragrahvi 4. lõikes sätestatud juhul teeb juhtivkomisjon Riigikogu täiskogu kolme töönädala jooksul, arvates Vabariigi Valitsuse mis tahes seisukoha saamisest, Riigikogu juhatusele ettepaneku võtta eelnõu täiskogu töönädala päevakorda.
Eelnõu algataja taotlusel või tema nõusolekul on juhtivkomisjonil õigus käesoleva paragrahvi 1. ja 5. lõikes nimetatud tähtaegu pikendada kuni Riigikogu täiskogu kuue töönädala võrra.
Eelnõu algatajal on õigus tema poolt algatatud eelnõu Riigikogus menetlemise igal etapil tagasi võtta, mille tagajärjel see eelnõu langeb välja Riigikogu menetlusest.
Vabariigi Valitsusele, peaministrile või ministrile umbusalduse avaldamise eelnõu, samuti eelnõu, mille Vabariigi Valitsus on sidunud usaldusküsimusega, tagasi võtta ei saa.
Riigikogu koosseisu volituste lõppemisega langevad menetlusest välja kõik selle koosseisu volituste ajal lõpuni menetlemata jäänud eelnõud.
Riigikogu täiskogu töönädala päevakorraprojekti koostab Riigikogu juhatus juhtivkomisjonide kirjalike ettepanekute ning arupärimistele vastamiseks arupärimiste adressaatidega saavutatud kokkulepete alusel.
Riigikogu juhatusel on õigus hiljem laekunud ettepanekud päevakorraprojekti koostamisel arvestamata jätta.
Juhtivkomisjoni ettepanekus võtta eelnõu päevakorda peab olema märgitud eelnõu pealkiri ja algataja, eelnõu registreerimisnumber, eelnõu Riigikogus arutamise soovitav kuupäev ja vajadusel kellaaeg, menetlemise etapp, päevakorrapunkti ettekandja ning kaasettekandja ees- ja perekonnanimi ning ametikoht.
Ettepanekule kirjutab alla komisjoni esimees või aseesimees.
Eelnõu päevakorda võtmise ettepanekus võib juhtivkomisjon taotleda selle eelnõu rohkem kui ühe lugemise või arutelu läbiviimist samal töönädalal.
Sama suhet reguleeriva kahe või enama Riigikogu menetluses oleva eelnõu suhtes võib juhtivkomisjon teha ettepaneku arutada neid eelnõusid ühe päevakorrapunktina.
Riigikogu komisjon võib eelnõu algatamata teha ettepaneku võtta päevakorda eraldi päevakorrapunktina olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamise.
Täiskogu eelmisel töönädalal arutamata jäänud eelnõud lülitab Riigikogu juhatus täiskogu uue töönädala päevakorraprojekti esimestena.
Täiskogu järgneva töönädala päevakorraprojekt jagatakse Riigikogu liikmetele välja täiskogu järgneva töönädala alguseks.
Riigikogu kinnitab päevakorraprojekti täiskogu töönädala esimesel istungil.
Päevakorraprojekti arutamise käigus kuulatakse ära ja vajadusel hääletatakse läbi protestid projektis esinevate vigade kohta ja ettepanekud eelnõude päevakorraprojektist väljajätmiseks.
Seejärel kinnitatakse kogu päevakord.
Kui Riigikogu juhatus nõustub päevakorraprojekti kohta esitatud protesti või ettepanekuga, loetakse see rahuldatuks hääletamata, kui keegi Riigikogu liikmetest hääletamist ei nõua.
Päevakorraküsimuste arutamise järjekorra teeb istungi juhataja teatavaks töönädala alguses, täpsustades seda iga istungi eel.
Mõne käesoleva seaduse paragrahvis 51 nimetatud ametiisiku kriminaalvastutusele võtmiseks nõusoleku andmise otsuse eelnõu - viivitamatult pärast Vabariigi Presidendi või õiguskantsleri vastava ettepaneku saamist.
Vabariigi Presidendi ja peaministri poliitilisi avaldusi ning informatsiooni ja vastuseid neist tulenevatele küsimustele.
Riigikogu liikme, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, õiguskantsleri, riigikontrolöri ja Riigikohtu liikme ametivande andmist.
Teadaandeid Riigikogu liikmetele, komisjonidele ja fraktsioonidele edastab istungi juhataja.
Teadaande tekst antakse istungi juhatajale kirjalikult.
Istungi juhataja annab selgelt märku, kui päevakorraküsimuse arutamine katkestatakse ning kui seda jätkatakse.
Riigikogu teeb otsustusi hääletamise teel.
Riigikogu liikmete kohalolekut kontrollitakse Riigikogu istungi alguses ning enne sellise seaduse või otsuse eelnõu lõpphääletust, mille vastuvõtmiseks on nõutav vähemalt Riigikogu koosseisu häälteenamus.
Riigikogu erakorralise istungjärgu või täiendava istungi ajal kontrollitakse kohalolekut ka enne muud hääletust, kui mõni Riigikogu liige kohaloleku kontrolli nõuab.
Kaitseväe juhataja või ülemjuhataja ametisse nimetamine.
Kaks minutit enne hääletama asumist annab Riigikogu istungi juhataja sellest Riigikogu liikmetele märku Riigikogu töö- ja üldkasutatavatesse ruumidesse edastatava signaaliga.
Vahetult enne hääletama asumist kordab Riigikogu istungi juhataja hääletamisele pandavat küsimust ning veendub, et kõigile Riigikogu liikmetele on hääletamisele pandav küsimus ühtmoodi arusaadav.
Kui küsimus on kellelegi arusaamatu, siis istungi juhataja kordab seletust.
Enne hääletamist võib alatise komisjoni või fraktsiooni esimees või aseesimees nõuda kuni 10-minutist vaheaega.
Riigikogu istungi juhataja teatab Riigikogule valjusti oma otsusest panna küsimus hääletamisele ning kinnitab seda haamrilöögiga.
Riigikogu istungi juhataja otsust mingi küsimuse hääletamisele paneku kohta ei vaidlustata, välja arvatud juhul, kui juhataja on rikkunud Riigikogu kodukorra seadust.
Riigikogu liige hääletab isiklikult.
Elektroonilise hääletussüsteemi tehnilise rikke korral toimub hääletamine käe tõstmisega, käesoleva seaduse Paragrahv 66 punktides 3-7 sätestatud juhtudel aga hääletamissedelite täitmisega.
Häälte lugemiseks moodustab Riigikogu juhatus neil juhtudel fraktsioonide volitatud esindajatest häältelugemiskomisjoni, kes protokollib hääletamistulemused.
Enne hääletamistulemuste selgumist ei ole kellelgi õigust Riigikogu istungisaalis valjusti mõtteid avaldada.
Hääletamistulemustest teatab Riigikogu istungi juhataja valjusti ning kinnitab seda haamrilöögiga.
Kui Riigikogu liige märkab hääletamise käigus Riigikogu kodukorra seaduse rikkumist või tekib tema hääletuspuldis tehniline rike, mis takistab hääletamist, on tal püsti tõustes õigus nõuda hääletamise kordamist.
Riigikogu liikmel ei ole õigust pärast hääletamistulemuste teatamist taotleda oma hääle lisamist hääletusprotokolli.
Riigikogu liikmel on õigus tutvuda arvuti mälus salvestatud või häältelugemiskomisjoni protokollitud avaliku hääletamise tulemustega.
Eelnõu algataja nõusolekul võib juhtivkomisjon esitada eelnõu Riigikogule arutamiseks või esimesele lugemisele muudetud kujul.
Päevakorraküsimuse arutamine algab eelnõu algataja või tema esindaja ettekandega.
Seejärel kuulatakse ära juhtivkomisjoni esindaja kaasettekanne.
Eelnõu algatajaks ja juhtivkomisjoni esindajaks ei või olla sama isik.
Kui eelnõu algataja on juhtivkomisjon, siis juhtivkomisjoni kaasettekannet ei peeta.
Eelnõu algataja või juhtivkomisjoni taotlusel võib juhatus anda loa veel kahe kaasettekande pidamiseks.
Taotlus täiendava kaasettekande pidamiseks esitatakse Riigikogu juhatusele kirjalikult hiljemalt Riigikogu selle istungi alguseks, mille päevakorda vastava eelnõu arutamine on kavandatud.
Ettekandeks antakse aega 20 minutit ja kaasettekandeks 10 minutit.
Ettekandja taotlusel võib istungi juhataja ettekande aega pikendada 10 minuti võrra ja kaasettekandja taotlusel kaasettekande aega viie minuti võrra.
Kui ettekandja või kaasettekandja räägib üle lubatud aja, katkestab istungi juhataja ettekande kõnepuldi mikrofoni väljalülitamisega.
Riigikogu liige võib ettekandjatele ja kaasettekandjatele ettekannete kohta esitada kuni kaks suulist küsimust.
Küsimuste esitamiseks registreerutakse ning istungi juhataja annab sõna vastavalt registreerumise järjekorrale.
Lisaks kahele suulisele küsimusele võib Riigikogu liige esitada ettekandjatele ja kaasettekandjatele ettekande kohta veel kirjalikke küsimusi, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
Riigikogu liikme, fraktsiooni või komisjoni algatatud eelnõu arutamisel Riigikogus võib Vabariigi Valitsuse esindaja pidada kaasettekande valitsuse seisukohast eelnõu kohta.
Oma soovist pidada kaasettekannet teatab Vabariigi Valitsus Riigikogu juhatusele kirjalikult hiljemalt Riigikogu selle istungi alguseks, mille päevakorda eelnõu arutamine on kavandatud.
Kui eelnõu arutelu Riigikogus katkestatakse, võib Vabariigi Valitsuse esindaja avaldada Vabariigi Valitsuse seisukoha ka arutamise jätkamiseks esitatud eelnõu muutunud teksti kohta.
Vabariigi Valitsus võib seisukoha esitamisest loobuda.
Õiguskantsler võib eelnõu arutelul oma seisukohtade esitamiseks pidada kaasettekande.
Oma soovist pidada kaasettekannet teatab õiguskantsler Riigikogu juhatusele kirjalikult hiljemalt Riigikogu selle istungi alguseks, mille päevakorda eelnõu arutamine on kavandatud.
Sõnavõtt kohalt kestusega kuni kaks minutit.
Päevakorraküsimuses arvamuse avaldamiseks registreerutakse ning istungi juhataja annab sõna vastavalt registreerumise järjekorrale.
Kõne eesõigus on peaministril.
Sõna istungi läbiviimise korra kohta antakse soovijaile märguande peale (tõstetud käsi) väljaspool järjekorda.
Istungi juhataja ei või asja sisuliseks arutamiseks sõna võtta kohalt.
Kõne ajaks peab ta istungi juhatamise üle andma asejuhatajale ning esinema kõnepuldist.
Ühel istungil antakse Riigikogu liikmele samas päevakorraküsimuses sõna kuni kahe suulise küsimuse esitamiseks ning üheks sõnavõtuks või kõneks.
See piirang ei laiene kirjalikele küsimustele, samuti käesoleva seaduse paragrahv 78 punktis 2 nimetatud sõnavõttudele faktiliseks õienduseks ja paragrahv 83 2. lõikes nimetatud vasturepliikidele.
Kui kahte või enamat eelnõu arutatakse ühe päevakorrapunktina, antakse Riigikogu liikmele sõna kuni kahe suulise küsimuse esitamiseks iga eelnõu kohta ning üheks sõnavõtuks või kõneks.
Arutatavas päevakorraküsimuses esitatakse ettekandjatele ja kaasettekandjatele küsimusi vastavalt käesoleva seaduse paragrahvis 76 sätestatud tingimustele.
Istungi juhataja taandab arutatavasse päevakorraküsimusse mittepuutuvad küsimused ja lõpetab arutatavasse päevakorraküsimusse mittepuutuvad või parlamendietiketile mittevastavad kõned ja sõnavõtud mikrofoni väljalülitamisega.
Istungi juhatajal on õigus anda vasturepliigi korras sõna Riigikogu liikmele, kelle nimi kõlas kas ettekandes, kaasettekandes, kõnes või sõnavõtus.
Päevakorraküsimuse arutamisel avatakse läbirääkimised.
Läbirääkimistel esinevad Riigikogu liikmed, fraktsioonide ja komisjonide esindajad kõnega Riigikogu istungisaali kõnepuldist või sõnavõtuga kohalt.
Kõnepidaja taotlusel võib istungi juhataja kõneaega pikendada kolme minuti võrra.
Vabariigi Valitsuse liikmel on õigus esineda läbirääkimistel kõnega.
Kui kõnepidaja räägib üle lubatud aja, katkestab istungi juhataja kõne mikrofoni väljalülitamisega.
Ettepaneku läbirääkimiste lõpetamiseks teeb istungi juhataja.
Otsuse läbirääkimiste lõpetamise kohta võtab Riigikogu vastu hääletades.
Kui arvamuse avaldamiseks enam soovi ei ole, loetakse läbirääkimised lõpetatuks hääletamiseta.
Istungi juhataja annab sõna kõigile, kes on arvamuse avaldamiseks registreerunud enne selle otsuse vastuvõtmist.
Riigikogu liikmed, fraktsioonid ja komisjonid võivad esitada juhtivkomisjonile arutusel oleva eelnõu kohta kirjalikke muudatusettepanekuid.
Juhtivkomisjon võib ise sõnastada muudatusettepanekuid.
Muudatusettepanekuid võib esitada ainult algatatud eelnõus reguleeritava õigussuhte kohta.
Kui juhtivkomisjon muudatusettepanekut ei arvestanud võib muudatusettepaneku esitaja oma ettepaneku tagasi võtta enne selle Riigikogus hääletamisele panemist.
Kui juhtivkomisjon arvestas muudatusettepanekut täielikult, ei saa muudatusettepanekut täielikult tagasi võtta.
Tagasivõetud ettepaneku hääletamisele panemist nõuda ei või.
Muudatusettepanekud vormistab juhtivkomisjon loeteluna, kuhu kantakse eelnõu sätete järjekorras muudatusettepaneku sisu, esitaja nimi, eelnõu algataja seisukoht muudatusettepaneku kohta ja juhtivkomisjoni otsus.
Kui juhtivkomisjon arvestab Riigikogu liikme, fraktsiooni või komisjoni muudatusettepaneku sisu, kuid muudab selle sõnastust või arvestab muudatusettepanekut osaliselt, kannab ta muudatusettepanekute loetellu ka ettepaneku juhtivkomisjoni redaktsiooni, viidates selle aluseks olnud muudatusettepanekule või -ettepanekutele.
Kui muudatusettepaneku alusel jäetakse tekst eelnõust välja, peab väljajäetav tekst olema muudatusettepanekute loetelus.
Muudatust, mis vastavalt käesoleva seaduse paragrahv 94 5. lõikele on eelnõusse viidud hääletamistulemusena Riigikogus, ei või juhtivkomisjon täielikult, osaliselt ega sisuliselt muuta.
Riigikogu poolt eelnõusse hääletatud muudatust võib muuta ainult Riigikogus hääletamise teel.
Juhtivkomisjon valmistab ette arutatava eelnõu uue teksti, millesse on viidud sisse muudatused, lähtudes juhtivkomisjoni poolt arvestatud muudatusettepanekutest.
Sisseviidud muudatused tähistatakse ülejäänud tekstist eristatavalt.
Eelnõu uue teksti lõppu lisatakse juhtivkomisjoni poolt eelnõu menetlemise kohta tehtud otsused (lugemise katkestamise kohta, eelnõu vastuvõtmise kohta, eelnõu vastuvõtmiseks vajaliku Riigikogu koosseisu häälteenamuse kohta jms).
Riigikogu võib küsimuse arutamise katkestada selle igal etapil, välja arvatud seaduseelnõu esimesel lugemisel.
Kui katkestamise ettepaneku teeb eelnõu algataja, juhtivkomisjon või Riigikogu juhatus, katkestatakse arutamine hääletamata.
Kui katkestamise ettepaneku teeb Riigikogu liige, fraktsioon või komisjon, paneb istungi juhataja katkestamise ettepaneku hääletamisele.
Kui see ettepanek tehakse muudatusettepanekute läbivaatamise ajal, paneb istungi juhataja selle hääletusele pärast muudatusettepanekute läbivaatamist.
Kui eelnõu arutelu katkestatakse rohkem kui üks kord, hääletatakse muudatusettepanekud läbi enne iga katkestamist, kui juhtivkomisjon ei tee teistsugust ettepanekut.
Kui päevakorraküsimuse arutamine katkestatakse, teatab juhtivkomisjon arutelu jätkamise aja ja muudatusettepanekute esitamise tähtaja, mis võivad olla samal päeval vaid juhul, kui ükski Riigikogu liige ei ole selle vastu.
Muudatusettepanekute läbiarutamiseks ning nende loetelu ja eelnõu uue teksti või eelnõu lõpliku teksti ettevalmistamiseks võib juhtivkomisjon teha ettepaneku päevakorraküsimuse arutelu katkestada ja jätkata seda veel Riigikogu samal istungil.
Sellisel juhul täiendavate muudatusettepanekute esitamiseks tähtaega ei määrata.
Kui päevakorraküsimuse arutelu jääb Riigikogu istungil pooleli seoses käesoleva seaduse paragrahvis 35 sätestatud Riigikogu istungi tööaja lõppemisega, ei käsitleta seda arutamise katkestamisena ning päevakorraküsimuse arutelu jätkatakse Riigikogu järgmisel istungil.
Kui Riigikogu erakorralisel istungjärgul jääb päevakorraküsimuse arutelu pooleli käesoleva seaduse paragrahvi 44 1. lõikes sätestatud Riigikogu otsustusvõime puudumise tõttu, ei käsitata seda arutamise katkestamisena ning päevakorraküsimuse arutelu jätkatakse Riigikogu järgmisel istungil.
Kui päevakorraküsimuse arutelu jätkamisel on aluseks oleva eelnõu tekst muutunud, on istungi juhataja kohustatud avama uued läbirääkimised.
Muudatusettepanekud vaadatakse läbi enne eelnõu lõpphääletust või enne eelnõu arutelu katkestamist.
Istungi juhataja paneb muudatusettepaneku hääletamisele ainult siis, kui mõni Riigikogu liige, fraktsioon või alatine komisjon seda nõuab, samuti käesoleva seaduse paragrahv 88 3. lõikes nimetatud juhtudel.
Muudatusettepanekuid, millest tuleneb vajadus muuta riigieelarvet või selle eelnõu, pannakse hääletamisele pärast rahanduskomisjoni seisukoha ärakuulamist.
Enne muudatusettepaneku hääletamist on ettepaneku esitajal, eelnõu algatajal ja juhtivkomisjoni esindajal õigus muudatusettepanekut kommenteerida ühe minuti kestel.
Enne juhtivkomisjoni muudatusettepaneku hääletamist on kommenteerimise õigus ka hääletamist nõudval Riigikogu liikmel.
Eelnõu loetakse muutunuks, kui muudatusettepaneku poolt hääletas rohkem Riigikogu liikmeid kui vastu.
Juhtivkomisjoni taotlusel võib muudatusettepaneku panna hääletamisele muudetud sõnastuses, kui sellega nõustuvad eelnõu algataja ning muudatusettepaneku esitaja.
Protseduuriküsimusi käsitlevad ettepanekud esitatakse istungi juhatajale kirjalikult ja pannakse hääletamisele enne muudatusettepanekuid.
Ettepanekut eelnõu mitte vastu võtta ei käsitata iseseisva otsuse eelnõuna ega eelnõu muudatusena.
Istungi juhatajal on õigus vajaduse korral kuulutada oma algatusel välja kuni 30-minutiline vaheaeg.
Pärast muudatusettepanekute läbivaatamist paneb istungi juhataja eelnõu lõpphääletusele muudetud kujul.
Enne eelnõu lõpphääletust võivad fraktsioonide esindajad, ettekandja ja kaasettekandjad esineda lõppsõnaga kuni kolm minutit.
Kui mõni Riigikogu liige, fraktsioon või komisjon seda nõuab, tuleb enne lõpphääletust Riigikogu liikmetele jagada need eelnõu leheküljed, kuhu täiskogus hääletati juhtivkomisjoni poolt esitatud tekstiga võrreldes sisse muudatusi.
Pärast seaduse vastuvõtmist Riigikogus kirjutab sellele alla Riigikogu esimees, tema äraolekul istungi juhataja hiljemalt viiendal tööpäeval pärast vastuvõtmist.
Seejärel esitab Riigikogu Kantselei direktor või tema asetäitja viivitamatult seaduse väljakuulutamiseks Vabariigi Presidendile.
Riigikogu otsusele, avaldusele, deklaratsioonile või pöördumisele kirjutab hiljemalt viiendal tööpäeval pärast selle vastuvõtmist alla Riigikogu esimees, tema äraolekul istungi juhataja.
Peaministrikandidaadile volituste andmine valitsuse moodustamiseks.
Vabariigi Valitsusele, peaministrile ja ministrile umbusalduse avaldamine ja eelnõu sidumine usaldusküsimusega Vabariigi Valitsusele.
Peaministrikandidaadi määramist käsitleva Vabariigi Presidendi otsuse alusel esitab Riigikogu juhatus Riigikogu otsuse eelnõu peaministrikandidaadile valitsuse moodustamiseks volituste andmise kohta Riigikogu istungi päevakorda käesoleva seaduse paragrahv 61 punktis 1 sätestatud korras.
Peaministrikandidaadile valitsuse moodustamiseks volituste andmise otsuse eelnõu läbivaatamiseks Riigikogu juhatus juhtivkomisjoni ei määra.
Peaministrikandidaadile valitsuse moodustamiseks volituste andmise arutamise käigus kuulatakse ära Vabariigi Presidendi määratud peaministri-kandidaadi kuni 20-minutine ettekanne valitsuse moodustamise aluste kohta.
Riigikogu liige võib peaministrikandidaadile esitada kuni kaks suulist küsimust.
Kirjalikke küsimusi ei esitata.
Läbirääkimisi päevakorraküsimuses ei avata.
Peaministrikandidaadile valitsuse moodustamiseks volituste andmise otsustab Riigikogu samal istungil poolthäälteenamusega.
Peaministrikandidaadi ülesseadmisel Riigikogus Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 89 5. lõikes sätestatud juhtudel võivad kandidaate esitada fraktsioonid Riigikogu juhatuse poolt määratud tähtajaks.
Peaministrikandidaat peab olema Eesti kodanik ning andma Riigikogu juhatusele kirjaliku nõusoleku kandideerimiseks.
Pärast peaministrikandidaadi ülesseadmist esineb peaministrikandidaat käesoleva seaduse paragrahv 61 punktis 2 sätestatud ajal Riigikogu ees ettekandega valitsuse moodustamise aluste kohta.
Riigikogu liige võib ettekandjale esitada kuni kaks suulist küsimust.
Kui peaministrikandidaate on mitu, korraldatakse pärast ettekannete ärakuulamist kandidaatide vahel konkureeriv hääletamine, kusjuures konkursi igas voorus langeb välja kõige vähem hääli saanud kandidaat.
Läbirääkimisi ei avata.
Peaministrikandidaadile volituste andmise valitsuse moodustamiseks otsustab Riigikogu samal istungil poolthäälteenamusega.
Vabariigi Valitsusele, peaministrile või ministrile umbusalduse avaldamise otsuse eelnõu läbivaatamiseks Riigikogu juhatus juhtivkomisjoni ei määra.
Umbusalduse avaldamise otsuse eelnõu arutamine algab eelnõu algatajate esindaja ettekandega.
Valitsusliige, kelle vastu umbusaldusavaldus algatati, esineb umbusalduse avaldamise otsuse eelnõu arutamisel kaasettekandega.
Kui umbusaldusavaldus algatati Vabariigi Valitsuse vastu, esineb kaasettekandega peaminister.
Riigikogu liige võib esitada ettekandjale ja kaasettekandjale kokku kuni kaks suulist küsimust.
Otsuse eelnõu arutamisel avab istungi juhataja läbirääkimised, kusjuures sõna võivad võtta vaid fraktsioonide selleks volitatud esindajad.
Muudatusettepanekuid otsuse eelnõu kohta ei esitata.
Läbirääkimiste lõpetamise järel võivad ettekandja ja kaasettekandja esineda lõppsõnaga.
Pärast lõppsõnade ärakuulamist paneb istungi juhataja umbusalduse avaldamise otsuse eelnõu hääletamisele.
Otsuse eelnõu hääletatakse samal istungil, millel arutelu alustati.
Vajaduse korral pikendab istungi juhataja istungit kuni hääletamistulemuste selgumiseni.
Vabariigi Valitsusele, peaministrile või ministrile on avaldatud umbusaldust, kui Riigikogu vastava otsuse poolt hääletas Riigikogu koosseisu enamus.
Vabariigi Valitsus võib tema poolt algatatud eelnõu vastuvõtmise Riigikogus menetlemise igal etapil siduda usaldusküsimusega Vabariigi Valitsusele.
Vabariigi Valitsuse poolt algatatud ja usaldusküsimusega seotud eelnõu menetlemine Riigikogus toimub käesoleva seaduse 8.-9. ja 14. peatükis sätestatud korras käesolevas paragrahvis sätestatud erisusi arvestades.
Kui Vabariigi Valitsus seob tema poolt esitatud eelnõu otsuse või seadusena vastuvõtmise usaldusküsimusega eelnõu algatamisel, siis Riigikogu juhatus eelnõule juhtivkomisjoni ei määra ning arutelu käigus laekunud muudatusettepanekute suhtes võtab seisukoha Vabariigi Valitsus.
Kui Vabariigi Valitsus seob tema poolt algatatud eelnõu otsuse või seadusena vastuvõtmise usaldusküsimusega eelnõu arutelu või lugemise mingil etapil, lõpevad sidumise hetkest varem eelnõule määratud juhtivkomisjoni kohustused ning Riigikogu juhatus edastab eelnõu arutamise või lugemise käigus esitatud muudatusettepanekud Vabariigi Valitsusele, kes võtab nende suhtes seisukoha.
Vabariigi Valitsuse poolt arvestamata jäetud muudatusettepanekuid Riigikogu istungil hääletamisele ei panda.
Seaduseelnõu teist lugemist võib pärast selle sidumist usaldusküsimusega katkestada ainult üks kord.
Usaldusküsimusega seotud eelnõu võib panna lõpphääletusele mitte varem kui ülejärgmisel istungipäeval pärast eelnõu sidumist usaldusküsimusega.
Riigikogu otsuse eelnõu arutamine ametiisiku ametisse nimetamiseks või ametist vabastamiseks algab eelnõu algataja esindaja ettekandega ning juhtivkomisjoni kaasettekandega.
Riigikogu liige võib esitada ettekandjale kuni kaks suulist küsimust.
Esitatud ametiisikukandidaadil või vabastataval ametiisikul on õigus esineda kuni 10-minutise ettekandega.
20 minuti jooksul pärast ametiisikukandidaadi või vabastatava ametiisiku ettekande ärakuulamist võib Riigikogu liige esitada talle kuni kaks suulist küsimust.
Ametiisiku ametisse nimetamise või ametist vabastamise küsimuse arutamisel avatakse läbirääkimised.
Muudatusettepanekuid Riigikogu otsuse eelnõu kohta ei esitata.
Läbirääkimiste lõpetamise järel on eelnõu algataja ja juhtivkomisjoni esindajal ning fraktsioonide selleks volitatud esindajatel õigus esineda lõppsõnaga.
Lõppsõnade ärakuulamise järel paneb istungi juhataja eelnõu hääletamisele.
Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud ja Riigikogule tagasi saadetud seaduse esitab Riigikogu täiskogu töönädala päevakorda uuesti arutamiseks ja otsustamiseks Riigikogu juhatus.
Kui Vabariigi President on avaldanud selleks soovi, algab tema poolt välja kuulutamata jäetud seaduse uuesti arutamine Vabariigi Presidendi või tema esindaja ettekandega Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse välja kuulutamata jätmise motiivide kohta.
Ettekannetega esinevad ka alatise põhiseaduskomisjoni ja Riigikogus uuesti arutusel oleva seaduse varem Riigikogu menetluses olnud eelnõu läbivaatamiseks määratud juhtivkomisjoni esindaja.
Riigikogu liige võib esitada ettekandjatele kuni kaks suulist küsimust.
Kui Vabariigi President ei ole avaldanud soovi esineda Riigikogu ees ettekandega, algab tema poolt välja kuulutamata jäetud seaduse uuesti arutamine alatise põhiseaduskomisjoni ja Riigikogus uuesti arutusel oleva seaduse varem Riigikogu menetluses olnud eelnõu läbivaatamiseks määratud juhtivkomisjoni esindajate ettekannetega.
Riigikogu liikmed võivad ettekandjatele esitada küsimusi käesoleva seaduse 9. peatüki vastavates sätetes kehtestatud korras.
Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud seaduse uuesti arutamisel avatakse läbirääkimised ainult Vabariigi Presidendi poolt seaduse välja kuulutamata jätmise motiivide kohta.
Pärast läbirääkimiste lõpetamist paneb istungi juhataja hääletamisele Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmise.
Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud seadus loetakse muutmata kujul uuesti vastuvõetuks samasuguse häälteenamusega, mis oli nõutav selle seaduse esmakordsel vastuvõtmisel.
Kui Riigikogu ei võta Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud seadust muutmata kujul uuesti vastu, määrab Riigikogu juhatus seaduse läbivaatamiseks juhtivkomisjoni, kes teatab muudatusettepanekute esitamise tähtaja.
Riigikogu koosseisu volituste lõppemise tõttu lõpuni menetlemata jäänud seadus langeb menetlusest välja.
Õiguskantsleri ettepaneku seaduse või Riigikogu otsuse kooskõlla viimiseks põhiseaduse või seadusega esitab Riigikogu täiskogu töönädala päevakorda Riigikogu juhatus.
Kui õiguskantsler on avaldanud selleks soovi, algab ettepaneku arutamine õiguskantsleri ettekandega seaduse või Riigikogu otsuse vastuolust põhiseaduse või seadusega.
Riigikogu liige võib esitada õiguskantslerile kuni kaks suulist küsimust.
Ettekandega esinevad ka põhiseaduskomisjoni esindaja ning seaduse või otsuse varem Riigikogu menetluses olnud eelnõu läbivaatamiseks määratud juhtivkomisjoni esindaja.
Kui õiguskantsler ei ole avaldanud soovi esineda Riigikogu ees ettekandega, algab tema ettepaneku arutamine põhiseaduskomisjoni esindaja ning seaduse või otsuse varem Riigikogu menetluses olnud eelnõu läbivaatamiseks määratud juhtivkomisjoni esindaja ettekannetega.
Riigikogu liikmed võivad esitada ettekandjatele küsimusi käesoleva seaduse 9. peatüki vastavates sätetes kehtestatud korras.
Õiguskantsleri ettepaneku arutamisel avatakse läbirääkimised ainult õiguskantsleri ettepanekus viidatud seaduse või otsuse vastuolude kohta põhiseaduse või seadusega.
Sõna võivad võtta vaid fraktsioonide selleks volitatud esindajad.
Pärast läbirääkimiste lõpetamist paneb istungi juhataja hääletamisele küsimuse: „Kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt?“.
Ettepanek loetakse vastuvõetuks, kui selle poolt hääletab enam Riigikogu liikmeid kui vastu.
Kui Riigikogu võtab vastu õiguskantsleri ettepaneku seaduse või otsuse põhiseaduse või seadusega kooskõlla viimiseks, teeb Riigikogu juhatus seaduse või otsuse varem Riigikogu menetluses olnud eelnõu läbivaatamiseks määratud juhtivkomisjonile ülesandeks algatada eelnõu põhiseaduse või seadusega vastuolus oleva seaduse või otsuse nende aktidega kooskõlla viimiseks.
Uue eelnõu algatamisel lähtutakse Eesti Vabariigi põhiseaduses ja õiguskantsleri seaduses (RT I 1999, 29, 406; 2000, 92, 597; 43, 240; 58, 353) sätestatud tähtaegadest.
Õiguskantsleri ettepaneku alusel algatatud eelnõu menetlemine toimub pärast selle algatamist vastavalt käesoleva seaduse 9. või 14. peatükile.
Põhiseaduslikkuse järelevalve korras vaidlustatud Riigikogu õigusakti kohta Riigikohtu poolt nõutud selgituse või arvamuse annab Riigikogu nimel selle õigusakti eelnõu menetlemisel juhtivkomisjoniks olnud komisjon.
Selgitus või arvamus vormistatakse kirjalikult ning sellele kirjutab alla komisjoni esimees või aseesimees.
Vabariigi Presidendi seadluse kinnitamine või tühistamine.
Erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni väljakuulutamine.
Vabariigi Presidendi seadluse kinnitamise või tühistamise seaduse eelnõu esitab Riigikogu istungi päevakorda Riigikogu juhatus.
Riigikogu juhatus eelnõu läbivaatamiseks juhtivkomisjoni ei määra.
Vabariigi Presidendi seadluse kinnitamise või tühistamise seaduse eelnõu arutatakse ühel lugemisel ning hääletatakse samal istungil, millel selle lugemist alustati.
Seaduseelnõu arutamisel kuulatakse ära Vabariigi Presidendi, Riigikogu esimehe ja peaministri ettekanne.
Riigikogu liige võib igale ettekandjale esitada kuni kaks suulist küsimust.
Muudatusettepanekuid seaduseelnõu kohta ei esitata.
Seaduseelnõu arutamisel avatakse läbirääkimised.
Läbirääkimiste lõpetamise järel võivad Vabariigi President, Riigikogu esimees, peaminister ja fraktsioonide selleks volitatud esindajad esineda lõppsõnaga.
Pärast lõppsõnade ärakuulamist paneb istungi juhataja seaduseelnõu hääletamisele.
Riigikogu otsuse eelnõu erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni väljakuulutamise kohta esitab Riigikogu istungi päevakorda Riigikogu juhatus.
Riigikogu otsuse eelnõu erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni väljakuulutamise kohta võetakse Riigikogu istungi päevakorda viivitamatult pärast selle esitamist ning hääletatakse samal istungil, millel selle arutamist alustati.
Vastavalt sellele, kes esitas ettepaneku erakorralise seisukorra väljakuulutamise kohta, kuulatakse ära kas Vabariigi Presidendi või peaministri ettekanne.
Riigikogu otsuse eelnõu arutamisel sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni väljakuulutamise kohta kuulatakse ära Vabariigi Presidendi ettekanne.
Riigikogu liikmed võivad Vabariigi Presidendile või peaministrile esitada küsimusi käesoleva seaduse 9. peatüki vastavates sätetes kehtestatud korras.
Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei esitata.
Eelnõu arutamisel avatakse läbirääkimised.
Läbirääkimiste lõpetamise järel võivad Vabariigi President, peaminister ja fraktsioonide selleks volitatud esindajad esineda lõppsõnaga.
Pärast lõppsõnade ärakuulamist paneb istungi juhataja otsuse eelnõu hääletamisele.
Mõne käesoleva seaduse paragrahvis 51 nimetatud ametiisiku kriminaalvastutusele võtmiseks nõusoleku andmise otsuse eelnõu esitab Riigikogu menetlusse ja päevakorda Riigikogu juhatus pärast Vabariigi Presidendi või õiguskantsleri sellekohase ettepaneku saamist.
Riigikogu juhatus eelnõule juhtivkomisjoni ei määra.
Vastavalt sellele, kes esitas ettepaneku nõusoleku saamiseks, kuulatakse ära kas Vabariigi Presidendi või õiguskantsleri ettekanne.
Muudatusettepanekuid eelnõule ei esitata.
Läbirääkimiste lõpetamise järel võivad lõppsõnaga esineda ettekandja ja fraktsioonide selleks volitatud esindajad.
Ametiisiku kriminaalvastutusele võtmiseks nõusoleku andmine otsustatakse Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul samal istungil, mil arutelu alustati.
Riigikogu liikme kriminaalvastutusele võtmiseks nõusoleku andmise otsuse eelnõu arutamisel ja hääletamisel sellele Riigikogu liikmele küsimusi ei esitata ning ta ei võta sõna ega hääleta.
Eesti Vabariigi põhiseaduses, seaduses ja Riigikogu otsuses ettenähtud ametiisiku ülevaade, informatsioon ja aruanne on kuni 30-minutiline ettekanne, mida võib pikendada ettekandja ja istungi juhataja kokkuleppel.
Läbirääkimisi ei avata ning otsust vastu ei võeta.
Riigieelarve ja lisaeelarve eelnõu ning riigieelarve muutmise seaduse eelnõu menetlemine Riigikogus toimub riigieelarve seaduses sätestatud korras.
Vabariigi Presidendi valimine Riigikogus toimub Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvides 79 ja 83 ning Vabariigi Presidendi valimise seaduses sätestatud korras.
Eesti Panga Nõukogu või muu seaduses sätestatud nõukogu liikmete nimetamise otsuse eelnõu esitab Riigikogu menetlusse Riigikogu juhatus.
Otsuse eelnõu arutamine toimub käesoleva seaduse 8. ja 9. peatükis sätestatud korras.
Kui seaduses, mille alusel Riigikogu nõukogu liikmed nimetab, on sätestatud kandidaatide nimetamiseks ettepanekuõigust omav ametiisik või organ, siis otsuse-eelnõule muudatusettepanekuid ei esitata.
Vabariigi Valitsuse, Riigikogu fraktsiooni või komisjoni ettepanekul võib Riigikogu avalikul või kinnisel istungil arutada olulise tähtsusega riiklikku küsimust eraldi päevakorrapunktina küsimuse lahendust sätestava otsuse eelnõu menetlemisega.
Riigikogu komisjoni ettepanekul võib Riigikogu arutada olulise tähtsusega riiklikku küsimust ilma vastava eelnõuta.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud arutelul toimub olulise tähtsusega riikliku küsimuse ja vastava eelnõu arutamine käesoleva seaduse 8. ja 9. peatükis sätestatud korras.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud arutelul on Riigikogu liikmel õigus ettekandjale ja kaasettekandjale esitada kokku kuni kaks suulist küsimust ja kirjalikke küsimusi.
Pärast ettekandeid avatakse läbirääkimised.
Riigikogu liikmel on õigus arvamust avaldada ühe sõnavõtu või kõnega.
Kui arutelu katkestatakse, jätkub see komisjoni poolt ettepandud ajal, kuid mitte hiljem kui kolmandal töönädalal katkestamisest arvates.
Arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võta.
Seaduseelnõu arutab Riigikogu vähemalt kahel lugemisel, välja arvatud käesolevas seaduses sätestatud juhtudel.
Riigieelarve ja lisaeelarve eelnõu ning riigieelarve muutmise seaduse eelnõu arutab Riigikogu kolmel lugemisel.
Sõjaseisukorra ajal võib Riigikogu arutada ja vastu võtta riigieelarve muutmise seaduse või sõjaaja lisaeelarve ühel lugemisel.
Seaduseelnõu lugemisel peab viibima eelnõu algataja või tema esindaja.
Seaduseelnõu esimesel lugemisel kuulatakse ära eelnõu algataja või tema esindaja ettekanne ja juhtivkomisjoni esindaja kaasettekanne.
Riigikogu liikmed võivad ettekandjale esitada küsimusi käesoleva seaduse 9. peatüki vastavates sätetes kehtestatud korras.
Kui juhtivkomisjon on otsustanud seaduseelnõu esimese lugemise lõpetada ja saata eelnõu teisele lugemisele ning ükski fraktsioon ega alatine komisjon ei esita seaduseelnõu tagasilükkamise ettepanekut, lõpetatakse esimene lugemine hääletamata ning seaduseelnõu saadetakse teisele lugemisele.
Kui juhtivkomisjon on otsustanud seaduseelnõu esimest lugemist mitte lõpetada ja eelnõu tagasi lükata, avatakse läbirääkimised ning kui läbirääkimiste lõpetamisel ükski fraktsioon ega alatine komisjon ei tee ettepanekut eelnõu esimest lugemist lõpetada ja saata eelnõu teisele lugemisele, arvatakse eelnõu hääletamiseta Riigikogu menetlusest välja.
Seaduseelnõu esimese lugemise lõpetamise järel teatab juhtivkomisjon seaduseelnõule muudatusettepanekute esitamise tähtaja, mis ei või olla hilisem kui seaduseelnõu esimese lugemise lõpetamisele järgneva Riigikogu täiskogu töönädala viimase istungi lõpp.
Juhtivkomisjoni taotluse alusel võib Riigikogu juhatuse otsusega määrata seaduseelnõule muudatusettepanekute esitamiseks ka hilisema tähtaja.
Seaduseelnõu esimest lugemist katkestada ei või.
Seaduseelnõu teine lugemine võetakse Riigikogu täiskogu töönädala päevakorda juhtivkomisjoni ettepanekul täiskogu üheksa töönädala jooksul esimese lugemise lõpetamisest arvates.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud tähtaega võib Rigikogu seaduseelnõu algataja või juhtivkomisjoni ettepanekul pikendada.
Seaduseelnõu teisel lugemisel kuulatakse ära seaduseelnõu algataja ettekanne ja juhtivkomisjoni esindaja kaasettekanne, milles selgitatakse esimese ja teise lugemise vahel seaduseelnõuga tehtud tööd ja kommenteeritakse muudatusettepanekuid.
Seaduseelnõu teisel lugemisel avatakse läbirääkimised.
Seaduseelnõu teist lugemist võidakse katkestada.
Seaduseelnõu teise lugemise katkestamine toimub käesoleva seaduse paragrahvides 90-97 sätestatud korras.
Kui seaduseelnõu teine lugemine katkestatakse, võib muudatusettepanekuid esitada kogu eelnõu kohta.
Seaduseelnõu kohta esitatud muudatusettepanekute hääletamine toimub käesoleva seaduse paragrahvides 94-98 sätestatud korras.
Kui muudatusettepanekute hääletamise järel ei tehta ettepanekut seaduseelnõu teist lugemist katkestada või saata eelnõu kolmandale lugemisele, pannakse eelnõu teisel lugemisel pärast muudatusettepanekute hääletamist lõpphääletusele.
Seaduseelnõu saadetakse kolmandale lugemisele seaduseelnõu algataja või juhtivkomisjoni nõudel või siis, kui Riigikogu nii otsustab.
Kui seaduseelnõu kolmandale lugemisele saatmise ettepaneku teeb seaduseelnõu algataja või juhtivkomisjon, saadetakse seaduseelnõu kolmandale lugemisele hääletamata.
Kui ettepaneku teeb Riigikogu liige, fraktsioon või muu alatine komisjon peale juhtivkomisjoni, paneb istungi juhataja selle hääletamisele juhul, kui juhtivkomisjon selle ettepaneku vaidlustab.
Seaduseelnõu teise lugemise lõpetamise järel võib muudatusettepanekuid esitada vaid Riigikogu fraktsioon või alatine komisjon.
Seaduseelnõu kolmandal lugemisel võib seaduseelnõu kohta sõna võtta vaid iga fraktsiooni ja komisjoni selleks volitatud esindaja.
Muudatusettepanekute hääletamine ning seaduseelnõu lõpphääletus toimub analoogiliselt seaduseelnõu teise lugemisega.
Sama suhet reguleerivate seaduseelnõude arutamisel ühe päevakorrapunktina võib juhtivkomisjon seaduseelnõude algatajate nõusolekul esitada Riigikogule arutamiseks juhtivkomisjoni poolt sama suhet reguleerivate seaduseelnõude ühendamise teel koostatud seaduseelnõu.
Mitme seaduseelnõu ühendamise teel koostatud seaduseelnõu arutamine ühe päevakorrapunktina toimub käesoleva seaduse 8.-9. ja 14. peatükis sätestatud korras.
Kui seaduseelnõu algataja ei anna nõusolekut seaduseelnõu ühendamiseks, esitab juhtivkomisjon arutamiseks kõik sama suhet reguleerivad seaduseelnõud.
Seaduseelnõude arutamine ühe päevakorrapunktina, kui seaduseelnõude algatajad ei ole andnud nõusolekut seaduseelnõude ühendamiseks, algab sama suhet reguleerivate seaduseelnõude esimese lugemisega, mille raames kuulatakse ära iga sama suhet reguleeriva seaduseelnõu algataja või tema esindaja ettekanne ja juhtivkomisjoni kaasettekanne.
Iga seaduseelnõu suhtes otsustatakse esimese lugemise lõpetamine eraldi.
Muudatusettepanekute esitamiseks kõigile esimese lugemise läbinud seaduseelnõudele määrab Riigikogu juhatus juhtivkomisjoni ettepanekul ühise tähtaja.
Teisele lugemisele võib juhtivkomisjon esitada seaduseelnõude algatajate nõusolekul sama suhet reguleerivate seaduseelnõude ning neile esitatud muudatusettepanekute alusel koostatud ühe seaduseelnõu.
Seaduseelnõu teine ja kolmas lugemine toimuvad käesoleva seaduse 14. peatükis sätestatud korras.
Sama suhet reguleerivate otsuse-eelnõude arutamisel ühe päevakorrapunktina võib juhtivkomisjon otsuse-eelnõude algatajate nõusolekul arutamisele esitada sama suhet reguleerivate otsuse-eelnõude ühendamise teel koostatud otsuse eelnõu.
Otsuse eelnõu arutamine toimub käesoleva seaduse 8.-9. peatükis sätestatud korras.
Kui sama suhet reguleerivate otsuse-eelnõude algatajad ei anna nõusolekut eelnõude ühendamiseks, esitab juhtivkomisjon arutamiseks kõik sama suhet reguleerivad otsuse- eelnõud.
Eelnõude arutamisel ühe päevakorrapunktina kuulatakse ära iga sama suhet reguleeriva otsuse-eelnõu algataja või tema esindaja ettekanne ja juhtivkomisjoni kaasettekanne.
Ettekandjale võib esitada küsimusi.
Ettekannete ärakuulamise järel otsuse-eelnõude arutamine katkestatakse ning juhtivkomisjon määrab kõigile arutusel olnud eelnõudele muudatusettepanekute esitamiseks ühise tähtaja.
Arutelu jätkamiseks võib juhtivkomisjon esitada otsuse-eelnõude algatajate nõusolekul sama suhet reguleerivate otsuse-eelnõude ning muudatusettepanekute alusel koostatud otsuse eelnõu.
Eelnõu edasine menetlemine toimub käesoleva seaduse 8.-9. peatükis sätestatud korras.
Sama temaatikat käsitleva kahe või enama avalduse, pöördumise või deklaratsiooni eelnõu arutamisel ühe päevakorrapunktina võib juhtivkomisjon eelnõude algatajate nõusolekul arutamisele esitada eelnõude ühendamise teel koostatud eelnõu.
Eelnõu arutamine toimub käesoleva seaduse 8.-9. peatükis sätestatud korras.
Kui sama temaatikat käsitleva kahe või enama avalduse, pöördumise või deklaratsiooni eelnõu algataja ei anna nõusolekut eelnõude ühendamiseks, toimub eelnõude arutamine analoogiliselt käesoleva seaduse paragrahvis 153 sätestatud otsuse-eelnõude arutamise korrale.
Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu arutab Riigikogu kolmel lugemisel.
Eelnõu esimese ja teise lugemise vahele peab jääma vähemalt kolm kuud ning teise ja kolmanda lugemise vahele vähemalt üks kuu.
Eelnõu lugemised toimuvad käesoleva seaduse 14. peatükis sätestatud korras, arvestades käesolevas peatükis sätestatud erisusi.
Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu vastuvõtmise viisi otsustab Riigikogu eelnõu kolmandal lugemisel.
Ettepaneku põhiseaduse muutmise viisi osas teeb Riigikogule põhiseaduskomisjon.
Ettepanek esitatakse põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmandaks lugemiseks ning vormistatakse vastavalt käesoleva seaduse § 89 2. lõikele.
Kui põhiseaduskomisjon teeb Riigikogule ettepaneku muuta põhiseadust rahvahääletusega, algatab ta enne põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmandat lugemist Riigikogu otsuse eelnõu rahvahääletuse korraldamiseks.
Käesoleva paragrahvi 3. lõikes ettenähtud juhul toimub põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmandal lugemisel ka rahvahääletuse korraldamise otsuse eelnõu arutelu sama päevakorrapunktina.
Kui põhiseaduskomisjon on teinud Riigikogule ettepaneku muuta põhiseadust rahvahääletusega, paneb istungi juhataja põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmandal lugemisel pärast muudatusettepanekute läbivaatamist hääletusele rahvahääletuse korraldamise otsuse eelnõu vastuvõtmise.
Otsuse-eelnõu vastuvõtmiseks on nõutav Riigikogu koosseisu kolmeviiendikuline häälteenamus.
Kui otsuse-eelnõu ei saa nõutavat häälteenamust, loetakse ka põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu tagasilükatuks.
Kui põhiseaduskomisjon on teinud Riigikogule ettepaneku muuta põhiseadust Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt vastuvõetava seadusega, paneb istungi juhataja põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmandal lugemisel pärast muudatusettepanekute läbivaatamist hääletusele.
Seadus on saanud Riigikogu selle koosseisu toetuse, kui eelnõu saab Riigikogu koosseisu häälteenamuse.
Kui eelnõu ei saa nõutavat häälteenamust, loetakse põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu tagasilükatuks.
Kui põhiseaduskomisjon on teinud Riigikogule ettepaneku muuta põhiseadust kiireloomulisena, paneb istungi juhataja põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmandal lugemisel pärast muudatusettepanekute läbivaatamist hääletusele ettepaneku käsitleda eelnõu kiireloomulisena.
Eelnõu kiireloomulisena käsitlemise otsuse vastuvõtmiseks on nõutav neljaviiendikuline häälteenamus.
Kui nimetatud muutmisviis saab nõutava häälteenamuse, paneb istungi juhataja järgnevalt hääletamisele põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu vastuvõtmise.
Eelnõu vastuvõtmiseks on nõutav Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus.
Kui nimetatud muutmisviis või põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu ei saa nõutavat häälteenamust, loetakse põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu tagasilükatuks.
Riigikogu eelmise koosseisu enamuse toetuse saanud põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu paneb esimeseks lugemiseks päevakorda Riigikogu juhatus.
Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimesel lugemisel ettekannet ega kaasettekannet ei peeta.
Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimesel lugemisel avatakse läbirääkimised.
Eelnõu kohta võib sõna võtta vaid iga fraktsiooni selleks volitatud esindaja.
Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist ei või katkestada, samuti ei või eelnõule esitada muudatusettepanekuid.
Pärast läbirääkimiste lõpetamist pannakse eelnõu lõpphääletusele.
Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on nõutav Riigikogu koosseisu kolmeviiendikuline häälteenamus.
Riigikogu liikmete, fraktsioonide ja komisjonide avalduste ärakuulamiseks toimub Riigikogu täiskogu iga töönädala esmaspäeval vaba mikrofon.
Avaldused vaba mikrofoni ajal esitatakse Riigikogu istungisaali kõnepuldist ning selleks antakse aega kuni viis minutit.
Kui avalduse esitaja räägib üle lubatud aja, katkestab istungi juhataja kõne mikrofoni väljalülitamisega.
Avalduse esitajale küsimusi ei esitata ning läbirääkimisi ei avata.
Riigikogu liikme arupärimine on Vabariigi Valitsusele või selle liikmele, Eesti Panga Nõukogu esimehele, Eesti Panga presidendile, riigikontrolörile, õiguskantslerile ja kaitseväe juhatajale või ülemjuhatajale esitatud ning vastavalt vormistatud küsimus, mis puudutab selle organi või ametiisiku võimkonda reguleerivate õigusaktide täitmist.
Arupärimine vormistatakse kirjalikult.
Arupärimises kirjeldab Riigikogu liige arupärimise esitamist põhjustanud asjaolusid.
Arupärimisele võib Riigikogu liige lisada muid materjale, mis on seotud arupärimises käsitletava küsimusega.
Arupärimine esitatakse istungi juhatajale avalikult Riigikogu istungi algul.
Kui arupärimine on esitatud kooskõlas käesoleva paragrahvi 1.-3. lõikes sätestatuga, edastab Riigikogu juhatus arupärimise selle adressaadile viivitamata.
Kui arupärimise esitamisel ei ole Riigikogu liige järginud käesoleva paragrahvi 1.-3. lõikes sätestatut, tagastab Riigikogu juhatus arupärimise selle esitajale puuduste kõrvaldamiseks või teeb talle ettepaneku esitada antud küsimus infotundi või kirjaliku küsimusena.
Arupärimise edastamisest adressaadile teatab istungi juhataja Riigikogu liikmetele järgmisel Riigikogu istungil.
Arupärimisele tuleb vastata Riigikogu istungil 20 istungipäeva jooksul, arvates arupärimise adressaadile edastamisest.
Arupärimise adressaat teatab Riigikogu juhatusele kirjalikult hiljemalt arupärimise edastamisele järgneva nädala viimasel tööpäeval, millal ta arupärimisele Riigikogu istungil vastab.
Riigikogu juhatus paneb arupärimisele vastamise Riigikogu täiskogu töönädala päevakorda arupärimise adressaadiga kokkulepitud päeval.
Arupärimisele vastamine toimub esmaspäeval.
Arupärimisele vastamine algab arupärija või arupärijate esindaja kõnega, milles tutvustatakse arupärimist ning põhjendatakse selle esitamist.
Kõne ei või ületada viit minutit.
Arupärija või arupärijate esindaja kõnele järgneb arupärimise adressaadi vastus.
Vastus ei või ületada 15 minutit.
Pärast arupärimise adressaadi vastust võivad Riigikogu liikmed 20 minuti jooksul esitada arupärimise adressaadile igaüks kuni kaks täpsustavat küsimust.
Pärast täpsustavatele küsimustele vastamist on arupärijal või arupärijate esindajal õigus esineda kuni viieminutise kõnega.
Pärast arupärija või arupärijate esindaja kõnet avab istungi juhataja läbirääkimised, mille käigus fraktsioonide volitatud esindajad võivad esineda kõnega kõnepuldist, teised Riigikogu liikmed aga sõnavõtuga kohalt.
Pärast läbirääkimiste lõpetamist on arupärimise adressaadil ning arupärijal või arupärijate esindajal õigus esineda kuni kolmeminutise lõppsõnaga.
Otsust vastu ei võeta.
Riigikogu uues koosseisus ei vastata arupärimistele, mille olid esitanud Riigikogu eelmise koosseisu liikmed.
Riigikogu täiskogu töönädala kolmapäeval kella 13.00-st kuni 14.00-ni toimub infotund, kus peaminister ja ministrid vastavad Riigikogu liikmete küsimustele.
Infotunnis osaleb vähemalt kolm Vabariigi Valitsuse liiget.
Infotunnis osalevate valitsusliikmete nimed teeb peaminister Riigikogu juhatusele teatavaks hiljemalt eelmise nädala reedel.
Töönädala esimesel istungil teeb istungi juhataja infotunnis osalevate valitsusliikmete nimed teatavaks Riigikogu liikmetele.
Peaminister osaleb infotunnis vähemalt ühe korra Riigikogu täiskogu ühe töötsükli jooksul.
Minister osaleb infotunnis vähemalt ühe korra Riigikogu täiskogu kahe töötsükli jooksul.
Taotluses märgib Riigikogu liige valitsusliikme, kellele ta soovib küsimuse esitada, ning tema valitsemisalast või avaliku elu valdkonnast probleemi, mida küsimus puudutab.
Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks.
Riigikogu liikmetelt laekunud taotluste alusel koostab Riigikogu juhatus küsimuste esitamise järjekorra.
Küsimuste esitamise järjekorra koostamisel arvestab juhatus seda, et küsimusi saaksid esitada kõigi Riigikogus esindatud erakondade esindajad.
Küsimuste esitamise järjekorra teeb Riigikogu juhatus teatavaks hiljemalt üks tund enne infotunni algust.
Istungi juhataja tutvustab järjekorda infotunni alguses.
Istungi juhataja annab sõna küsimuse esitamiseks vastavalt järjekorrale.
Istungi juhataja võib anda väljaspool järjekorda võimaluse esitada küsimusi ka kohapeal registreerunud Riigikogu liikmetele.
Küsimuse esitamiseks annab istungi juhataja aega ühe minuti.
Küsimus peab olema lühike ning võimaldama lühikest vastust.
Vastamiseks annab istungi juhataja aega kaks minutit.
Pärast vastamist võib istungi juhataja anda küsijale võimaluse esitada täpsustavaid küsimusi.
Täpsustavate küsimuste ning neile antavate vastuste suhtes kohaldatakse käesoleva paragrahvi 3.-5. lõikes sätestatut.
Kui istungi juhataja leiab, et valitsusliige on Riigikogu liikme küsimusele andnud piisava vastuse, lõpetab ta selle küsimuse käsitlemise.
Valitsusliige võib vastamisest põhjendatult keelduda, kui küsimus ei puuduta taotluses (paragrahv 162 2. lõige) märgitud probleemi või on seotud riigisaladusega või kui sellele vastamine kahjustaks riigi julgeolekut.
Kui küsija või vastaja räägib üle lubatud aja, katkestab istungi juhataja sõnavõtu mikrofoni väljalülitamisega.
Riigikogu liige võib esitada kirjalikult küsimuse Vabariigi Valitsusele või selle liikmele, Eesti Panga Nõukogu esimehele, Eesti Panga presidendile, riigikontrolörile, õiguskantslerile ja kaitseväe juhatajale või ülemjuhatajale selle organi või ametiisiku võimkonda kuuluva üksikküsimuse kohta teabe saamiseks.
Küsimusele võib Riigikogu liige lisada muid materjale, mis on küsimusega seotud.
Küsimus esitatakse kirjalikult Riigikogu juhatusele, kes edastab selle adressaadile viivitamata.
Kui Riigikogu liige ei ole küsimuse esitamisel järginud käesoleva paragrahvi 1. või 2. lõikes sätestatut, tagastab Riigikogu juhatus küsimuse selle esitajale.
Küsimuse adressaat vastab küsimusele kirjalikult 10 tööpäeva jooksul selle edastamisest arvates.
Küsimuse adressaat saadab kirjaliku vastuse Riigikogu juhatusele kahes eksemplaris, millest üks jääb juhatusele, teise edastab juhatus küsijale viivitamata.
Riigikogu juhatus korraldab kirjalike küsimuste ja neile saabunud vastuste jagamise Riigikogu liikmetele.
Riigikogu juhatus peab arvestust vastuste tähtaegse laekumise üle.
Protseduuriküsimused, mis on käesoleva või mõne muu seadusega sätestamata, otsustab Riigikogu juhatus.
Riigikogu 1993. aasta 25. novembri otsus „Riigikogu otsuse „Alatiste komisjonide moodustamine“ osaline muutmine“ (RT I 1993, 75, 1097).
Käesolev seadus jõustub väljakuulutamisele järgnevast Riigikogu täiskogu töönädalast.
Käesolev seadus sätestab tasumäärad saasteainete ja jäätmete keskkonda viimisel ning tasu arvutamise ja maksmise korra.
Saastetasu kehtestamise eesmärk on ennetada ja vähendada saasteainete või jäätmete keskkonda viimisega tekitatavat võimalikku kahju.
Saastetasu makstakse käesolevas seaduses nimetatud saasteainete või jäätmete keskkonda viimisel.
Saastetasu maksmise kohustus võib käesoleva seadusega sätestatud tingimustel ja mahus olla asendatud keskkonnakahjustusi vältivate või vähendavate abinõude finantseerimisega.
Veelgi suurema saastamise või inimohvreid põhjustada võiva õnnetuse ärahoidmiseks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud luba on seaduse alusel antud dokument, mis määrab saasteainete ja jäätmete keskkonda viimise tingimused ja lubatud kogused.
Saastetasu maksmine ei vabasta saasteineid või jäätmeid keskkonda viinud isikut keskkonna saastamisega kolmandale isikule tekitatud kahju hüvitamisest.
Raskmetalle või nende ühendeid.
Käesolevas lõikes nimetamata muid ohtlikke aineid.
Saastetasu ei rakendata, kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-3 nimetatud aineid ja ühendeid kasutatakse väetisena väetiseseaduse (RT I 1997, 93, 1563; 2001, 50, 283) tähenduses ning veeseaduse (RT I 1994, 40, 655; RT I 1996, 13, 241; 1998, 2, 47; 61, 987; 1999, 10, 155; 54, 583; 95, 843; 2001, 7, 19; 42, 234; 50, 283; 94, 577; 2002, 1, 1) alusel kehtestatud nõuete kohaselt.
Saastetasu rakendatakse jäätmete kõrvaldamisel jäätmeseaduse (RT I 1998, 57, 861; 88, õiend; 1999, 10, 155; 23, 353; 95, 843; 2001, 16, 72; 43, 239; 50, 283; 56, 340; 93, 565) tähenduses.
Saastetasu ei rakendata jäätmete keskkonda viimisel nende taaskasutamise eesmärgil jäätmeseaduse tähenduses.
Saastetasu maksab kinnisasja omanik, kelle tahte kohaselt viiakse tema kinnisasjalt keskkonda saasteaineid või jäätmeid.
Kui saasteaineid või jäätmeid viib keskkonda hoonestusõiguse alusel kasutatavalt maalt hoonestusõigust omav isik või ehitise kui vallasasja juurde kuuluvalt maalt ehitise omanik, laieneb neile saastetasu maksmise kohustus.
Jäätmete ladestamine kinnisasjal, hoonestusõiguse alusel kasutataval maal või ehitise kui vallasasja juurde kuuluval maal on käesoleva seaduse tähenduses jäätmete keskkonda viimine.
Saastetasu makstakse riigieelarvesse.
Saastetasu kasutatakse seadusega sätestatud sihtotstarbel ja korras.
Raskmetallid ja nende ühendid - alates 2002. aasta 1. jaanuarist 2896,0 krooni, alates 2003. aasta 1. jaanuarist 3476,0 krooni, alates 2004. aasta 1. jaanuarist 4171,0 krooni, alates 2005. aasta 1. jaanuarist 5005,0 krooni.
2,5 korda Haapsalus, Kuressaares, Narva-Jõesuus ja Pärnus asuvate paiksete saasteallikate puhul.
Süsinikdioksiidi (CO 2) välisõhku viimise eest maksab saastetasu energiaettevõtja, kelle saasteallika põletusseadmete nimisoojusvõimsused on kokku üle 50 megavati.
Alates 2005. aasta 1. jaanuarist 11,3 krooni.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatu ei laiene biokütuse, turba ja jäätmete põletamisele.
Nafta, naftasaadused, mineraalõli ning tahke kütuse ja muu orgaanilise aine termilise töötlemise vedelproduktid - alates 2002. aasta 1. jaanuarist 5192,0 krooni, alates 2003. aasta 1. jaanuarist 6231,0 krooni, alates 2004. aasta 1. jaanuarist 7477,0 krooni, alates 2005. aasta 1. jaanuarist 8972,0 krooni.
1,2 korda, kui heitvesi juhitakse merre süvamerelasuga.
Kui toimub osaline või täielik möödalask süvamerelasust, suurendatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud saastetasu määrasid 1,5 korda.
Täiendavalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 kehtestatud saastetasu määradele makstakse saastetasu, kui ärajuhitava heitvee pH on suurem kui 9,0 või väiksem kui 6,0, - alates 2002. aasta 1. jaanuarist 42 senti, alates 2003. aasta 1. jaanuarist 50 senti, alates 2004. aasta 1. jaanuarist 60 senti ja alates 2005. aasta 1. jaanuarist 73 senti igas kuupmeetris heitvees väärtust 9,0 ületava või väärtusest 6,0 väiksema 0,1 pH ühiku kohta.
Kui saastetasu maksja on ennetähtaegselt täitnud kõik Vabariigi Valitsuse kehtestatud nõuded veekogusse juhitava heitvee kohta või on kõik heitvee puhastamist või heitvett iseloomustavad näitajad paremad Vabariigi Valitsuse kehtestatutest, vähendatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 kehtestatud saastetasu määrasid kaks korda.
Põlevkivi poolkoks - alates 2002. aasta 1. jaanuarist 4,5 krooni, alates 2003. aasta 1. jaanuarist 5,0 krooni, alates 2004. aasta 1. jaanuarist 5,5 krooni, alates 2005. aasta 1. jaanuarist 6,0 krooni.
Punktis 10 nimetatud jäätmete korral - alates 2002. aasta 1. jaanuarist 3 korda, alates 2003 aasta 1. jaanuarist 4 korda, alates 2004. aasta 1. jaanuarist 5 korda ning alates 2005. aasta 1. jaanuarist 6 korda.
Keskkonda viidud saasteainete või jäätmete koguste ning nende järgi saastetasu arvutamise kohustus on saasteaineid või jäätmeid keskkonda viinud või viival kinnisasja omanikul, hoonestusõiguse alusel maakasutajal või ehitise kui vallasasja omanikul (edaspidi saastaja).
Saastetasu arvutatakse kvartalite kaupa.
Saastetasu arvutamisel on saasteainete koguse määramise aluseks dokumentaalselt tõendatud mõõtmised, tunnustatud või akrediteeritud laboratooriumides tehtud analüüsid või keskkonnaministri kehtestatud arvutusmetoodika alusel tehtud arvutused.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud arvutuse õigsust kontrollib vastavalt oma pädevusele Keskkonnaministeeriumi maakonnas asuv keskkonnateenistus, Keskkonnainspektsioon ning Tallinnas keskkonnaministri volitatud asutus (edaspidi keskkonnateenistus).
Saasteainete viimisel välisõhku arvutatakse saastetasu paiksete saasteallikate kaupa.
Saasteainete viimisel veekogudesse, põhjavette või pinnasesse arvutatakse saastetasu iga eraldiseisva väljalasu kohta.
Väljalask loetakse eraldiseisvaks, kui seda on loas eraldi käsitletud.
Saastaja tegevuse või tegevusetuse tagajärjel sadevetega keskkonda viidud saasteainete eest arvutatakse saastetasu käesoleva seaduse §-s 9 sätestatud määrade järgi.
Puhastusseadme häireteta töö korral kasutatakse reostuskoormuse ja saastetasu arvutamisel analüüsitulemuste keskväärtusi või loaga puhastusseadme väljalasule kehtestatud piirväärtusi.
Kui puhastusseadme töös esineb häireid ja puhastusseade ei taga loaga määratud nõuete täitmist, võetakse saastetasu arvutamise aluseks keskkonnateenistuse võetud kontrollproovi analüüsi tulemused.
Neid tulemusi kasutatakse seni, kuni puhastusseadme häireteta töö taastumine on tõendatud uue kontrollproovi analüüsiga.
Kontrollproovide võtmise ja nendest analüüside tegemise kulud tasub saasteallika valdaja.
Kui analüüsi tegemiseks ei ole võimalik proovi võtta väljalasust, on saastetasu arvutamise aluseks väljalasule lähimast võimalikust kohast võetud proovi analüüsi tulemused, kui keskkonnateenistus ei ole proovivõtmise kohta määranud.
Saastetasu keskkonda viidud jäätmete eest arvutatakse ladestuskohtade kaupa.
Kui keskkonda viiakse jäätmete segu, arvutatakse saastetasu segus oleva kõige kõrgema saastetasu määraga jäätmete järgi.
Saastetasu kirjaliku arvutuse.
Keskkonnateenistus kontrollib saastaja esitatud andmete ja arvutuse õigsust kümne päeva jooksul, arvates käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kuupäevast.
Kui keskkonnateenistus on veendunud andmete ja arvutuse õigsuses, registreerib ta esitatud arvutuse saastetasu maksmise alusena ning väljastab arvutuse esitajale teatise arvutuse õigsuse kohta.
Teatise väljastamine peab mahtuma käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja sisse.
Kui keskkonnateenistus ei nõustu saastaja esitatud andmete ja arvutusega, tagastab ta käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul esitatud arvutuse koos omapoolsete põhjendatud parandustega arvutuse esitajale, määrates tähtaja paranduste sisseviimiseks ja arvutuse uuesti esitamiseks.
Keskkonnateenistuse parandustega mittenõustumine ei vabasta saastajat saastetasu maksmisest käesoleva seadusega määratud tähtajaks ja keskkonnajärelevalve asutuse parandustega määratud ulatuses.
Kui saastaja ei esita käesoleva paragrahvi lõikes 1 nõutud andmeid ja arvutust samas lõikes nimetatud kuupäevaks, arvutab keskkonnateenistus saastetasu suuruse ja väljastab saastetasu maksmise nõude hiljemalt kvartalile järgneva kuu 20. kuupäevaks.
Saastetasu arvutamise kohtueelseid vaidlusi lahendab keskkonnaminister 30 kalendripäeva jooksul, arvates arvutamise vaidlustamise avalduse laekumise päevast.
Keskkonnaministril on õigus kaasata avalduse lahendamisele eksperte ning määrata kontrollproovide võtmist ja nende analüüsimist.
Ekspertide kaasamisega ning kontrollproovide võtmise ja analüüsimisega seotud kulud katab avalduse esitaja.
Eksperthinnangute saamiseks, kontrollproovide võtmiseks ja analüüsimiseks vajaminevat aega ei arvestata käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja sisse.
Nimetatud aeg ei tohi ületada 30 kalendripäeva.
Saastaja maksab saastetasu kvartalile järgneva kuu 25. kuupäevaks.
Keskkonnateenistus peab saastetasu arvutamise ja laekumise arvestust ning edastab sellekohase informatsiooni keskkonnaministri kehtestatud korras ja mahus Keskkonnaministeeriumile.
Kui maksmisele kuuluva saastetasu suurus kvartalis on alla 1000 krooni, võib saastaja maksta selle siis, kui makstav summa on ületanud 1000 krooni, aga mitte hiljem aruandeaasta saastetasu viimase maksmise tähtajast.
Sellise maksmise korral viivist ei arvestata.
Saastaja põhjendatud taotlusel võib saastetasu maksta ajatatud maksegraafiku alusel.
Saastetasu maksmise ajatamise õigus on keskkonnateenistusel.
Saastetasu maksmisel ajatatud maksegraafiku alusel viivist ei rakendata.
Saastetasu asendamise ulatus ei tohi ületada saastaja oma kulul võetud keskkonnakaitse meetmete maksumust.
Välisõhu kaitseks rakendatavad keskkonnakaitse meetmed ei võimalda saastetasu asendamist jäätmete keskkonda viimise ja saasteinete veekogudesse, põhjavette või pinnasesse viimise eest arvutatava saastetasuga.
Analoogiline seos kehtib saasteainete veekogudesse, põhjavette või pinnasesse viimise või jäätmete keskkonda viimise vähendamiseks rakendatavate keskkonnakaitse meetmete eest antava asenduse puhul.
Saastetasu asendamiseks esitab saastaja keskkonnaministrile avalduse koos keskkonnakaitse meetmete projektiga.
Nimetatud projekt peab sisaldama käesoleva seaduse § 19 lõike 1 punktis 1 nimetatud saasteainete või jäätmete vähendamise arvutust ja meetmete realiseerimise eelarvet.
Saastetasu asendamise aluseks on saastaja ja keskkonnaministri vahel sõlmitud leping.
Nimetatud leping peab sisaldama saastetasu asenduse saaja suhtes rakendatavaid sanktsioone asendamise tingimuste täitmata jätmise eest.
Kui saastetasu asendamise aluseks oleva meetme maksumus ületab asenduse saaja poolt kalendriaastal makstava saastetasu summa, vähendatakse asendamata summa võrra tema järgmiste aastate saastetasu, kuid mitte kauem kui kolm aastat.
Saastetasu asendamise algus määratakse lepinguga.
Käesolevast seadusest tulenev saastetasu asendamise ajaline jaotus ja asendamise kestus fikseeritakse lepingus.
Saastetasu rakendamise ja arvestamise metoodilist juhendamist korraldab Keskkonnaministeerium.
Saastetasu rakendamise, arvestamise ja maksmise vastavust käesoleva seaduse nõuetele kontrollib Riigikontroll ja teenistuslikku järelevalvet teostav isik.
Saastetasu asendamise lepingu täitmise üle teostatava järelevalve korraldus sätestatakse saastetasu asendamise lepingus.
Saastetasu tähtajaks maksmata jätmise korral on saastaja kohustatud maksma ööpäevas viivist 0,2 protsenti maksmisele kuuluvast summast.
Tähtajaks maksmata saastetasu nõutakse saastajalt sisse tsiviilkohtumenetluse seadustikus (RT I 1998, 43-45, 666; 108/109, 1783; 1999, 16, 271; 31, 425; 2000, 51, 319; 55, 365; 2001, 21, 113; 34, 186; 53, 313; 93, 565) sätestatud korras.
Enne tsiviilkohtumenetluse algatamist tähtajaks maksmata saastetasu sissenõudmiseks on volitatud riigiasutus kohustatud esitama saastetasu kohtueelseks sissenõudmiseks saastajale meeldetuletuse maksta saastetasu kümne päeva jooksul.
Saastetasu tsiviilkohtumenetluse korras sissenõudmisel esindab riiki vastava keskkonnateenistuse juhataja või tema volitatud isik.
Hagiavaldused saastetasu sissenõudmiseks on riigilõivuvabad.
Paikse saasteallika, transpordivahendi või ujuvvahendi omanik või valdaja on võrdsustatud saastajaga, kui ta viib keskkonda saasteaineid või jäätmeid lubatust suuremas koguses või loata.
Käesoleva seaduse § 8 lõike 1 punktis 7 nimetatud saasteainete puhul 100-kordne.
Üldlämmastikuks ümberarvutatud ülenormatiivse väetisekoguse eest ning veeseaduse alusel kehtestatud mineraalväetiste, sõnniku ja silomahla kasutamise nõudeid eirates kasutatud kogu väetisekoguse eest käesoleva seaduse § 9 lõike 1 punktis 3 kehtestatud 10-kordne määr.
Kemikaaliseaduse (RT I 1998, 47, 697; 1999, 45, 512) alusel määratud käesoleva seaduse § 4 lõike 1 punktis 9 nimetatud muude ohtlike ainete viimisel veekogudesse, põhjavette või pinnasesse ilma loata või üle loas lubatud kontsentratsiooni või reostusmahu - ühealuselistele fenoolidele kehtestatud saastetasu 1000-kordne määr.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut ei rakendata nafta, naftasaaduste, mineraalõli ning tahke kütuse ja muu orgaanilise aine termilise töötlemise vedelproduktide merevette viimisel ujuvvahendilt või naftaterminalist.
Käesoleva seaduse § 10 lõike 1 punktis 7 nimetatud jäätmete puhul 500-kordne.
Saasteainete või jäätmete keskkonda viimisel kemikaalide või jäätmete transportimise käigus maksab saastetasu transporditavate kemikaalide või jäätmete keskkonda sattumise põhjustanud transpordivahendi valdaja.
Saasteainete või jäätmete keskkonda viimisel kemikaalide või jäätmete transportimise käigus rakendatakse käesoleva seaduse §-s 24 sätestatud saastetasu määrasid.
Saasteainete või jäätmete merevette viimisel ujuvvahendilt või naftaterminalist maksab saastetasu ujuvvahendi või naftaterminali valdaja.
Nafta, naftasaaduste, mineraalõli ning tahke kütuse ja muu orgaanilise aine termilise töötlemise vedelproduktide merevette viimisel ujuvvahendilt või naftaterminalist rakendatakse käesoleva seaduse § 9 lõike 1 punktis 7 sätestatud saastetasu 50-kordset määra.
Jäätmete merevette viimisel ujuvvahendilt või naftaterminalist rakendatakse käesoleva seaduse § 24 lõikes 4 sätestatud saastetasu määrasid.
Käesolevas seaduses on naftat, naftasaadusi, mineraalõli ning tahke kütuse ja muu orgaanilise aine termilise töötlemise vedelprodukte sisaldav ballastvesi ja pilsivesi võrdsustatud § 9 lõike 1 punktis 7 nimetatud saasteainetega.
Saastetasu selle kõrgendatud määra järgi arvutatakse saasteainete või jäätmete tegelikult mõõdetud või dokumentaalselt tõendatud koguste kohta.
Kui keskkonda viidud saasteaineid või jäätmeid ei ole võimalik mõõta ega nende kogust dokumentaalselt tõendada, arvutatakse kogused keskkonnaministri kinnitatud metoodika alusel.
Saastetasu selle kõrgendatud määra järgi arvutab keskkonnateenistus või tema nõusolekul saastaja.
Kõrgendatud määra järgi arvutatud saastetasu nõutakse sisse käesoleva seaduse §-s 22 sätestatud korras, kui saastaja ja keskkonnateenistus ei ole kirjalikult kokku leppinud maksmise teistsugustes tähtaegades ja viisis.
Käesoleva seaduse alusel arvutatakse saastetasu 1999. aasta I kvartalis saastekahju hüvitise määrade järgi.
Saastekahju hüvitise seadus (RT I 1994, 1, 2; 1996, 49, 953) tunnistatakse kehtetuks.
Eesti Keskkonnafondi seaduse (RT I 1999, 10, 152; 24, 361; 48, 541) § 3 lõike 2 punktides 1, 4 ja 5 asendatakse sõnad „saastekahju hüvitis“ sõnaga „saastetasu“.
Käesoleva seaduse eesmärk on reguleerida geenivaramu loomist ja pidamist ning selleks vajalike geeniuuringute tegemist, kindlustades seejuures geenidoonorluse vabatahtlikkuse ja geenidoonori isiku salastatuse, ning kaitsta inimesi geeniandmete kuritarvitamise ja nende DNA ülesehituse ning sellest johtuvate pärilikkusriskide põhjal diskrimineerimise eest.
Geenivaramuga seotud geeniuuringute tegemise ja järelevalve organiseerimise tingimused.
Tagasikodeerimine - koeproovile, DNA kirjeldusele, terviseseisundi kirjeldusele ja sugupuule antud kordumatu tunnuskoodi abil geenidoonori isiku tuvastamine või geenidoonori isikust lähtuvalt tema koeproovi, DNA kirjelduse või terviseseisundi kirjelduse tuvastamine.
Geenivaramu vastutav töötleja on Eesti Vabariigi poolt riigi poolt eraõiguslike juriidiliste isikute asutamise ja nendes osalemise seaduse (RT I 1996, 48, 942; 73, õiend; 1998, 59, 941) alusel Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas asutatud sihtasutus, kellel on õigus korraldada koeproovide võtmist, koostada terviseseisundi kirjeldusi ja sugupuusid, neid kodeerida ja tagasi kodeerida, säilitada, hävitada, väljastada, teha geeniuuringuid ning koguda, säilitada, hävitada ja väljastada geeniandmeid.
Rakendada geeniuuringute tulemused rahva tervise parandamiseks.
Eesmärgi saavutamiseks on vastutava töötleja pädevuses geenivaramu loomine ja pidamine.
Vastutav töötleja võib käesolevas seaduses ettenähtud juhtudel ja tingimustel anda töötlemise õigused lepingu alusel üle volitatud töötlejale, välja arvatud õiguse kodeerida ja tagasi kodeerida.
Geenivaramu vastutava töötleja nõukogul on üheksa liiget.
Riigikogu sotsiaalkomisjoni ettepanekul nimetab Riigikogu kolm nõukogu liiget.
Vabariigi Valitsus nimetab kolm nõukogu liiget.
Eesti Teaduste Akadeemia juhatus nimetab kolm nõukogu liiget.
Nõukogu liikme volituste tähtaeg on üks kuni viis aastat.
Nõukogu liikme volituste lõppemise tähtpäev määratakse kindlaks nõukogu liikme nimetamisel.
Kui nõukogusse on nimetatud Riigikogu või Vabariigi Valitsuse liige, lõpevad selle nõukogu liikme volitused koos volituste lõppemisega Riigikogu või Vabariigi Valitsuse liikmena.
Nõukogu liikme nimetanu kutsub nõukogu liikme tagasi mõjuva põhjuse ilmnemisel, milleks on eelkõige kohustuste olulisel määral täitmata jätmine, püsiv huvide konflikt või võimetus osaleda nõukogu töös või muul viisil geenivaramu vastutava töötleja huvide oluline kahjustamine, samuti nõukogu liikme vastu pankrotimenetluse alustamise korral.
Geenivaramu volitatud töötleja on füüsiline või juriidiline isik või Eesti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutus, kes võib saada vastutavalt töötlejalt lepingu alusel kõik töötlemise õigused peale kodeerimise ja tagasikodeerimise õiguse.
Volitatud töötlejale esitatavad nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.
Geenivaramuga seotud geeniuuringud on lubatud geenide, elukeskkonna ja inimeste eluviisi vaheliste seoste uurimiseks ja kirjeldamiseks, selle põhjal ravimite või ravimeetodite leidmiseks, individuaalsete terviseriskide hindamiseks ning haiguste ennetamiseks.
Seadusega sätestatud korras ja eesmärgil on lubatud läbi viia geeniteste, millele ei laiene käesoleva seaduse 2., 3. ja 4. peatüki sätted.
Geenitesti käigus inimeselt võetud koeproovi ja selle uurimise tulemusena saadavaid andmeid ei lisata geenivaramusse.
Koeproovi võtmise, terviseseisundi kirjelduse koostamise, kodeerimise, tagasikodeerimise ja vastutava töötleja andmekogude pidamise suhtes kohaldatakse isikuandmete töötlemist reguleerivaid isikuandmete kaitse seaduse (RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941; 111, 1833; 2000, 50, 317; 92, 597) sätteid koos käesolevas seaduses sätestatud erisustega.
Kodeeritud koeproovide, kodeeritud DNA kirjelduste ja kodeeritud terviseseisundi kirjelduste töötlemise suhtes ei kohaldata isikuandmete töötlemist reguleerivaid sätteid juhul, kui koeproove, DNA kirjeldusi või terviseseisundi kirjeldusi töödeldakse hulgana ja tingimusel, et töödeldavaid proove või kirjeldusi on üheaegselt vähemalt viie geenidoonori kohta.
Geenidoonori isik peab pärast kodeerimist jääma salastatuks.
Geenidoonoril on õigus lubada oma isiku avalikustamist.
Geenidoonoriks olemise või mitteolemise fakt peab jääma salastatuks.
Ainult isikul endal on õigus avaldada geenidoonoriks olemise või mitteolemise fakti ja asjaolusid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Kodeerimine ja tagasikodeerimine peab toimuma kooskõlas käesoleva seaduse nõuetega.
Koeproovi võtmine, terviseseisundi kirjelduse ja sugupuu koostamine on ilma isiku teadliku ja vabatahtlikult antud nõusolekuta keelatud.
Isiku geenidoonoriks hakkamise otsuse mõjutamine, sealhulgas ähvardades negatiivse tagajärjega, lubades ainelisi hüvesid või andes hinnangulist teavet, on keelatud.
Vastutaval töötlejal ja volitatud töötlejal on lubatud geenivaramu ja geeniuuringute kohta levitada üksnes üldise iseloomuga teavet.
Geenidoonoril on igal ajal õigus taotleda vastutavalt töötlejalt tagasikodeerimist võimaldavate andmete hävitamist vastavalt käesoleva seaduse § 21 sätetele.
Kui geenidoonori isik on avalikustatud õigusvastaselt, on geenidoonoril õigus taotleda vastutavalt töötlejalt koeproovi, DNA kirjelduse ja terviseseisundi kirjelduse hävitamist vastavalt käesoleva seaduse § 21 sätetele.
Geenidoonoril on õigus mitte teada enda geeniandmeid.
Geenidoonoril on õigus isiklikult tutvuda tema kohta geenivaramus hoitavate andmetega.
Geenidoonoril ei ole õigust tutvuda enda sugupuuga.
Geenidoonorilt ei või nõuda tasu tema kohta geenivaramus hoitavate andmetega tutvumise eest.
Geenidoonoril on õigus geneetilisele nõustamisele tema kohta geenivaramus hoitavate andmetega tutvumisel.
Geenidoonoril on õigus esitada vastutavale töötlejale enda kohta täiendavaid andmeid.
Geenidoonoril on õigus keelata tema kohta geenivaramus hoitava terviseseisundi kirjelduse täiendamine, uuendamine ja kontrollimine.
Isiku nõusolek võtta temalt koeproov, koostada tema terviseseisundi kirjeldus ja sugupuu, kanda need kodeerituna geenivaramusse ning kasutada neid geeniuuringuteks, rahva tervise uurimiseks ja statistilistel eesmärkidel, vormistatakse kirjalikult ning sellele kirjutab alla geenidoonoriks saav isik.
Osaliselt või tingimuslikult antud nõusolek ei ole kehtiv.
Nõusoleku andmise kuupäev.
Geenidoonoril on õigus enda nõusolek tagasi võtta kuni tema koeproovi või terviseseisundi kirjelduse kodeerimiseni.
Vastutav töötleja või volitatud töötleja, kellele geenidoonoriks saav isik annab oma nõusoleku, on kohustatud viivitamatult andma geenidoonorile tema kirjaliku nõusoleku koopia.
Geenidoonori kirjalikku nõusolekut hoiab vastutav töötleja alal sama kaua kui koeproovi, terviseseisundi kirjeldust või DNA kirjeldust, välja arvatud käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 sätestatud juhul.
Geenidoonoriks saamise kirjaliku nõusoleku vormi, selle täitmise ja säilitamise korra kehtestab sotsiaalminister.
Piiratud teovõimega isik ei ole vastu temalt koeproovi võtmisele ja terviseseisundi kirjelduste kogumisele.
Geenidoonoriks ei saa olla isik, kes ei ole võimeline nõusoleku sisust ja tähendusest aru saama.
Kahtluse korral eeldatakse isiku ajutist võimetust aru saada nõusoleku sisust ja tähendusest.
Koeproovi võtmise ja terviseseisundi kirjelduse koostamise korraldab vastutav töötleja ise või volitatud töötleja kaudu.
Koeproovi võtmise meditsiinilise protseduuri tohib läbi viia Eesti Vabariigi tervishoiutöötaja.
Terviseseisundi kirjelduse koostab ja seda täiendab vastutav töötleja või volitatud töötleja geenidoonori ütluste ning geenidoonori kohta raviasutustes hoitavate andmete põhjal.
Geenidoonorilt võib koguda andmeid vaid tema enda põetud haiguste kohta.
Geenidoonorile võib esitada küsimusi tema suguvõsas ilmnenud harjumuste või haiguste kohta.
Nimetatud küsimustega ei tohi olla võimalik tuvastada konkreetset isikut või põlvkonda.
Sugupuu võib vastutav töötleja või volitatud töötleja koostada geenidoonori küsitlemise, teiste andmekogude ning geeniuuringute põhjal.
Koeproovi võtja ja terviseseisundi kirjelduse koostaja peab hoidma geenidoonori isiku, tema koeproovi, terviseseisundi kirjelduse ja sugupuu salastatust ning edastama geenidoonori isikuandmed, koeproovi, terviseseisundi kirjelduse ja sugupuu võimalikult kiiresti vastutavale töötlejale või vastutava töötleja poolt määratud volitatud töötlejale.
Koeproovi, terviseseisundi kirjelduse ja teiste isikuandmete ning sugupuu omandiõigus tekib vastutaval töötlejal vastavalt koeproovi ja isikuandmete andmise ning terviseseisundi kirjelduse ja sugupuu koostamise hetkest.
Vastutava töötleja omandis olev koeproov ja kodeerimata andmed, samuti geenidoonori kirjalik nõusolek ei ole võõrandatavad.
Geenidoonoril ei ole õigust nõuda koeproovi võtmise, terviseseisundi kirjelduse või sugupuu koostamise, uurimise ja uurimistulemuste kasutamise eest tasu.
Geenivaramut võib kasutada üksnes teaduslikuks uurimistööks, geenidoonori haiguste uurimiseks ja raviks, rahva tervise uurimiseks ja statistilistel eesmärkidel.
Geenivaramu kasutamine muul otstarbel, eriti tsiviil- või kriminaalprotsessis tõendite kogumiseks või jälitustegevuseks, on keelatud.
Sugupuud võib kasutada ainult geenivaramusiseselt koeproovide, DNA kirjelduste ja terviseseisundi kirjelduste struktureerimiseks sugulusseoste põhjal.
Vastutav töötleja võib geeniuurijale väljastada kodeeritud koeproovide, kodeeritud DNA kirjelduste ja kodeeritud terviseseisundi kirjelduste vahelise seose suguluse põhjal, järgides käesoleva seaduse § 22 lõike 4 nõudeid.
Koeproove, DNA kirjeldusi ja terviseseisundi kirjeldusi säilitab vastutav töötleja või volitatud töötleja.
Kodeeritud koeproove, kodeeritud DNA kirjeldusi ja kodeeritud terviseseisundi kirjeldusi võib säilitada ka geeniuurija, kellel on olemas selleks vajalikud vahendid ja tingimused.
Säilitamise tingimused kehtestab sotsiaalminister.
Volitatud töötleja või geeniuurija vastutus.
Koeproove säilitatakse Eesti Vabariigi territooriumil.
Vabariigi Valitsus võib vastutava töötleja taotlusel ja kaalukate põhjuste ilmnemisel anda loa koeproovide säilitamiseks väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi tingimusel, et on tagatud vastutava töötleja tõhus kontroll koeproovide üle ning et koeproove ei saa kasutada viisil, mida Eesti seadus keelab.
DNA või DNA osa kirjeldus tuleb volitatud töötlejal või geeniuurijal tingimusteta üle anda vastutavale töötlejale.
Vastutav töötleja võib anda volitatud töötlejale või geeniuurijale DNA või DNA osa kirjelduse kasutamise õiguse tasu eest või tasuta.
Geeniuurijale, kes on Eesti Vabariigi avalik-õiguslik juriidiline isik või riigiasutus, annab vastutav töötleja õiguse kasutada DNA või DNA osa kirjeldust tasuta.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata geeniuuringute tulemused ja nendega seotud intellektuaalse omandi õigused sätestatakse seaduses.
Geenivaramust väljastab vastutav töötleja koeproove, DNA kirjeldusi ja terviseseisundi kirjeldusi ainult kodeerituna, välja arvatud geenidoonorile või geenidoonori arstile geenidoonori kohta käivate andmete väljastamisel käesoleva seaduse § 11 lõikes 2 ja § 16 lõikes 2 sätestatud juhtudel.
Koeproovi, DNA kirjelduse või terviseseisundi kirjelduse väljastamisel koostab väljastaja väljastamisprotokolli, kuhu märgitakse väljastatud ja vastuvõetud koeproovid, DNA kirjeldused ja terviseseisundi kirjeldused ning üleandmise viis ja kuupäev.
Väljastamisprotokollile kirjutavad alla väljastaja ja vastuvõtja esindajad.
Kui väljastajaks on volitatud töötleja, edastab väljastaja väljastamisprotokolli koopia viivitamatult vastutavale töötlejale.
Koeproovi, DNA kirjelduse ja terviseseisundi kirjelduse väljastamise korra, sealhulgas väljastamisprotokolli vormi, selle täitmise ja säilitamise korra kehtestab sotsiaalminister.
Kui geenidoonor taotleb vastutavalt töötlejalt tagasikodeerimist võimaldavate andmete hävitamist, on vastutav töötleja kohustatud hävitama tagasikodeerimist võimaldavad andmed kahe nädala jooksul geenidoonorilt vastava kirjaliku taotluse saamisest.
Kui geenidoonor taotleb vastutavalt töötlejalt koeproovi, DNA kirjelduse ja terviseseisundi kirjelduse hävitamist tema isiku salastatuse õigusvastase avalikustamise tõttu, on vastutav töötleja kohustatud korraldama koeproovi, DNA kirjelduse ja terviseseisundi kirjelduse hävitamise ühe kuu jooksul geenidoonori poolt vastava kirjaliku taotluse saamisest, kui ta ei tõenda, et geenidoonori isiku salastatus on avalikustatud geenidoonori enda käitumise tulemusena.
Vastutav töötleja võib lähtuda koeproovide, DNA kirjelduste ja terviseseisundi kirjelduste hävitamise korraldamisel käesoleva seaduse § 20 alusel koostatud väljastamisprotokollidest, andes hävitamise korralduse väljastamisprotokollis nimetatud vastuvõtjale.
Kõik isikud, kelle valduses on konkreetne koeproov, DNA kirjeldus või terviseseisundi kirjeldus, on vastutava töötleja korraldusel kohustatud oma kulul viivitamatult hävitama konkreetse koeproovi, DNA kirjelduse või terviseseisundi kirjelduse.
Tagasikodeerimist võimaldavate andmete, koeproovi, DNA kirjelduse või terviseseisundi kirjelduse hävitamisel koostab hävitaja hävitamisprotokolli, kuhu märgitakse hävitatud objekt, hävitamise viis, koht ja kuupäev.
Kui hävitajaks ei ole vastutav töötleja, edastab hävitaja hävitamisprotokolli koopia viivitamatult vastutavale töötlejale.
Tagasikodeerimist võimaldavate andmete, koeproovi, DNA kirjelduse ja terviseseisundi kirjelduse hävitamise korra, sealhulgas hävitamisprotokolli vormi, selle täitmise ja säilitamise korra kehtestab sotsiaalminister.
Geenivaramu andmete töötlemine peab vastama andmekaitse kõrgeimale standardile.
Geenidoonori isiku tuvastamist võimaldavad andmed ei tohi olla tehniliselt kättesaadavad geenivaramu välise arvutivõrgu kaudu.
Vastutav töötleja määrab nimeliselt isikud, kes teostavad kodeerimist või tagasikodeerimist, kellel on juurdepääs geenidoonorite nõusolekutele, koeproovide ja DNA kirjelduste kogule, terviseseisundi kirjeldustele ja sugupuudele ning kes väljastavad kodeeritud või kodeerimata koeproove, DNA kirjeldusi või terviseseisundi kirjeldusi.
Vastutav töötleja võib geenivaramust väljastada koeproove, DNA kirjeldusi või terviseseisundi kirjeldusi ainult kodeerituna, hulgana ja tingimusel, et väljastatavaid proove või andmeid on üheaegselt vähemalt viie geenidoonori kohta.
Erandiks on käesoleva seaduse § 11 lõikes 2 ja § 16 lõikes 2 sätestatud juhud.
Geenivaramusse kantavate andmete tõesuse kontrolliks enne nende kodeerimist on vastutaval töötlejal ja volitatud töötlejal lubatud nende andmete võrdlemine teistes andmekogudes säilitatavate andmetega.
Vastutav töötleja annab koeproovile, DNA kirjeldusele, terviseseisundi kirjeldusele ning sugupuule viivitamatult pärast koeproovi, DNA kirjelduse, terviseseisundi kirjelduse ning sugupuu vastuvõtmist geenivaramusse kordumatu, vähemalt 16-kohalise juhuslikest numbri- või tähemärkidest koosneva koodi.
Koodi genereerimise meetodi kooskõlastab vastutav töötleja andmekaitse järelevalveasutusega.
Vastutav töötleja asendab koodiga koeproovi, DNA kirjelduse ja terviseseisundi kirjelduse juures kõik andmed, mis võimaldavad geenidoonori isikut tuvastada, sealhulgas nime, isikukoodi, sünniaja ja elukoha.
Koeproovile, DNA kirjeldusele, terviseseisundi kirjeldusele ja sugupuule antud koodi märgib vastutav töötleja ka geenidoonori kirjalikule nõusolekule.
Koodiga märgitud kirjalikku nõusolekut hoiab vastutav töötleja geenivaramu andmekogus ning see peab olema tagasikodeerimise ainus võimalik võti.
Vastutav töötleja võib suurema turvalisuse huvides anda kodeeritud koeproovile, kodeeritud DNA kirjeldusele, kodeeritud terviseseisundi kirjeldusele ja kodeeritud sugupuule täiendava koodi, millega asendatakse koeproovi, DNA kirjelduse, terviseseisundi kirjelduse ja sugupuu juures esialgne kood.
Esialgse koodi ja täiendava koodi seosed salvestab vastutav töötleja eraldi ainult sellel otstarbel kasutatavas andmekogus.
Vastutav töötleja, volitatud töötleja ja geeniuurija on kohustatud tähistama koeproovi, DNA kirjelduse, terviseseisundi kirjeldust ja sugupuu ainult vastutava töötleja poolt sellele koeproovile, DNA kirjeldusele, terviseseisundi kirjeldusele ja sugupuule antud koodiga.
Juurdepääs koodiga märgitud kirjalikule nõusolekule ning tehniline võimalus tagasikodeerimiseks tohib olla ainult käesoleva seaduse § 22 lõike 3 alusel määratud isikutel.
Geenidoonori terviseseisundi kirjelduse väljastamiseks geenidoonori nõusolekul geenidoonori arstile, kui geenidoonori arst seda taotleb.
Kui geenidoonor ei ole võimeline nõusolekut andma ning tal puudub seaduslik esindaja või eestkostja või tema seaduslik esindaja või eestkostja ei ole kättesaadav, siis edasilükkamatul juhul ilma geenidoonori nõusolekuta, kuid tema huvides ja vastavalt tema eeldatavale tahtele.
Inimese õiguste ja võimaluste piiramine või eeliste andmine lähtuvalt tema DNA ülesehitusest ja sellest johtuvatest pärilikkusriskidest on keelatud.
Inimese diskrimineerimine geenidoonoriks olemise või mitteolemise fakti põhjal on keelatud.
Tööandjal on keelatud koguda geneetilisi isikuandmeid töötaja või töökoha taotleja kohta ning nõuda töötajalt või töökoha taotlejalt koeproovi või DNA kirjelduse andmist.
Tööandjal on keelatud seada erineva pärilikkusriskiga inimestele diskrimineerivaid töö- ja palgatingimusi.
Kindlustusandjal on keelatud koguda geneetilisi isikuandmeid kindlustatu või kindlustuse taotleja kohta ning nõuda kindlustatult või kindlustuse taotlejalt koeproovi või DNA kirjelduse andmist.
Kindlustusandjal on keelatud seada erineva pärilikkusriskiga inimestele erinevaid kindlustustingimusi, sealhulgas kehtestada soodustariife või määratleda kindlustusjuhtumit kitsendavalt.
Terviseseisundi kirjelduste ja sugupuuandmete kogumise, koeproovide, DNA kirjelduste, terviseseisundi kirjelduste ning sugupuuandmete kodeerimise, tagasikodeerimise ning koeproovide, DNA kirjelduste, terviseseisundi kirjelduste ja sugupuuandmete töötlemise üle teostab järelevalvet andmekaitse järelevalveasutus.
Geenivaramu töötlemisele annab hinnangu eetikakomitee.
Eetikakomitee hinnang on mittesiduv, välja arvatud § 24 lõike 2 punktis 4 sätestatud juhul.
Eetikakomitee lähtub oma tegevuses üldtunnustatud eetikanormidest ja rahvusvahelistest konventsioonidest.
Eetikakomitee liige peab olema teovõimeline Eesti kodanik, kelle alaline elukoht on Eesti Vabariigis.
Eetikakomitee liige peab olema oma valdkonna tunnustatud asjatundja, kellel on eetikakomitee liikme kohustuste täitmiseks vajalikud teadmised ja laitmatu reputatsioon.
Eetikakomitee liikmed ja nende arvu nimetab geenivaramu vastutava töötleja nõukogu.
Eetikakomitee liikme volituste tähtaeg on viis aastat.
Geenivaramu vastutava töötleja nõukogu võib eetikakomitee liikme ennetähtaegselt tagasi kutsuda ainult mõjuva põhjuse ilmnemisel, milleks on eelkõige kohustuste olulisel määral täitmata jätmine või võimetus osaleda eetikakomitee töös või muul viisil vastutava töötleja huvide oluline kahjustamine, samuti eetikakomitee liikme vastu pankrotimenetluse alustamise korral.
Kaebusi töösuhetes pärilikkusriskide tõttu ilmnenud diskrimineerimise kohta lahendab Tööinspektsioon, kasutades asja uurimisel ja otsustamisel vajaduse korral vastutava töötleja või andmekaitse järelevalveasutuse ekspertide abi.
Kaebusi kindlustussuhetes pärilikkusriskide tõttu ilmnenud diskrimineerimise kohta lahendab Kindlustusinspektsioon, kasutades asja uurimisel ja otsustamisel vajaduse korral vastutava töötleja või andmekaitse järelevalveasutuse ekspertide abi.
Ainelise tasu pakkumisega või kahju tekitamisega või sellega ähvardades inimese mõjutamise eest andma nõusolekut endalt koeproovi võtmiseks geeniuuringute eesmärgil - karistatakse rahatrahvi, aresti või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Meditsiinilise või teadusliku uuringu tegemise eest inimesega, kes ei olnud selleks andnud oma kehtivat nõusolekut, - karistatakse rahatrahvi, aresti või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Arsti, velskri, meditsiiniõe, ämmaemanda, psühholoogi, advokaadi, notari või muu isiku poolt talle kutsealases tegevuses teatavaks saanud saladuses hoitava ning isiku päritolu, geeniandmeid, kunstlikku viljastamist, perekonda või tervisesse puutuva teabe avaldamise eest, kui sellega rikuti kutsetegevust reguleerivaid või muid õigusakte, - karistatakse rahatrahviga või teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega või aresti või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Inimese õiguste ebaseadusliku piiramise või inimesele ebaseaduslike eeliste andmise eest tema pärilikkusriskide alusel - karistatakse rahatrahvi, aresti või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Nimetab geenivaramu vastutava töötleja nõukogu kolm liiget.
Vabariigi Valitsus teeb otsuse käesoleva seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud sihtasutuse asutamiseks käesoleva seaduse jõustumisest kahe kuu jooksul.
Käesolev seadus reguleerib tööstusdisaini valdkonnas loodud tööstusdisainilahenduste õiguskaitset Eesti Vabariigis.
Tööstusdisainilahenduse õiguskaitse sätestatakse käesolevas seaduses, teistes seadustes ning nende alusel ja nende täitmiseks väljaantud Vabariigi Valitsuse ja ministrite määrustes.
Kui tööstusdisainilahenduse õiguskaitset käsitlev õigusakt on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepinguga, kohaldatakse välislepingu sätteid.
Käesolevas seaduses sätestatud tööstusdisainilahenduse õiguskaitse on sõltumatu autoriõiguse seaduses (RT 1992, 49, 615; RT I 2000, 16, 109; 78, 497; 2001, 50, 289; 56, 335) sätestatud kaitsest.
Käesolevas seaduses ja muudes tööstusdisainilahenduse õiguskaitset käsitlevates õigusaktides ettenähtud õigused ja kohustused kehtivad võrdselt Eesti Vabariigi ja välisriigi füüsilisele ja juriidilisele isikule (edaspidi isik).
Tööstusdisainilahendus on toote tasapinnaline või ruumiline väliskujundus.
Väliskujundusena käsitatakse käesolevas seaduses toote välisilme tunnusjoonte kogumit, mille üksikult või kombinatsioonis moodustavad vorm, konfiguratsioon, ornament, värvilahendus, faktuur ja materjal.
Tootena käsitatakse käesolevas seaduses nii iseseisvat toodet kui ka toote neid tagavaraosasid ja koostusid, mis tootesse paigutatuna jäävad selle toote tavakasutuses väliselt vaadeldavaks.
Tavakasutus ei ole toote teenindus, hooldus ja parandus.
Tööstusdisainilahendusel võivad olla variandid.
Tööstusdisainilahenduse variandid on tööstusdisainilahenduse sellised teisendid, mis vastava ala asjatundjale jätavad sama üldmulje.
Tööstusdisainilahenduste komplekt on tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise klassifikatsiooni Locarno kokkuleppe (RT II 1996, 23, 87) järgi ühte klassi kuuluvate ja samas laadis kujundatud tööstusdisainilahenduste loogiline kogum.
Tööstusdisainilahenduste komplekti käsitatakse käesolevas seaduses ühe tööstusdisainilahendusena.
Õiguskaitse saab tööstusdisainilahendus, mis on uus, eristatav ning mille järgi on võimalik tööstuslikult või käsitöönduslikult valmistada tooteid.
Õiguskaitse antakse tööstusdisainilahenduse registreerimisega riiklikus tööstusdisainilahenduste registris (edaspidi register) käesolevas seaduses sätestatud korras.
Tööstusdisainilahenduse õiguskaitse ulatuse määramisel võetakse aluseks tööstusdisainilahenduse reproduktsioon, mis on kantud registrisse.
Õiguskaitse saanuks loetakse reproduktsioonil kujutatud tööstusdisainilahendus.
Õiguskaitse laieneb ka reproduktsioonil kujutatud tööstusdisainilahendusega äravahetamiseni sarnastele tööstusdisainilahendustele.
Tööstusdisainilahenduse õiguskaitse ulatuse hindamisel arvestatakse tööstusdisainilahenduse järgi valmistatava toote suhtes selle loomise ajal kehtinud ettekirjutusi.
Tööstusdisainilahenduste komplekt saab õiguskaitse tervikuna.
Komplekti moodustavad tööstusdisainilahendused eraldi iseseisvat õiguskaitset ei saa.
Tööstusdisainilahenduse variandid saavad igaüks iseseisva õiguskaitse.
Tööstusdisainilahendus on uus, kui enne tööstusdisainilahenduse registreerimise taotluse (edaspidi registreerimistaotlus) esitamise päeva või prioriteedinõude puhul enne prioriteedikuupäeva ei ole Eesti Vabariigis ega välisriigis avalikustatud sellega identset või äravahetamiseni sarnast tööstusdisainilahendust.
Tööstusdisainilahenduse uudsuse kindlaksmääramisel võetakse arvesse ka identne või äravahetamiseni sarnane registreeritud tööstusdisainilahendus pärast selle avalikustamist, kui selle registreerimise taotlus oli esitatud varem või prioriteedikuupäev oli varasem.
Tööstusdisainilahendus on eristatav, kui sellest vastava ala asjatundjale jääv üldmulje erineb üldmuljest, mille asjatundjale on jätnud enne registreerimistaotluse esitamise päeva või prioriteedinõude puhul enne prioriteedikuupäeva Eesti Vabariigis või välisriigis avalikustatud tööstusdisainilahendus.
Eristatavuse tõestamisel arvestatakse tööstusdisainilahenduse järgi valmistatava toote suhtes selle loomise ajal kehtinud ettekirjutusi.
Tööstusdisainilahendus on avalikustatud, kui see on avaldatud mis tahes avalikus trükises või tehtud muul viisil kättesaadavaks määramata hulgale isikutele.
Tööstusdisainilahenduse kättesaadavaks tegemine teisele isikule konfidentsiaalse teabena ei ole avalikustamine.
Tööstusdisainilahenduse uudsuse ja eristatavuse kindlaksmääramisel ei võeta arvesse teavet, mille on 12 kuu jooksul enne registreerimistaotluse esitamise päeva või prioriteedinõude puhul enne prioriteedikuupäeva avalikustanud isik, kellel on õigus taotleda tööstusdisainilahenduse registreerimist, või muu isik, kes on saanud teabe nimetatud isikult tema tahte kohaselt või vastaselt.
Tagavaraosa või koost, mis tootesse paigutatuna ei jää toote tavakasutuses väliselt vaadeldavaks.
Õiguspädeva institutsiooni või ametiisiku kirjaliku loata ei anta õiguskaitset tööstusdisainilahendusele, mis sisaldab Eesti Vabariigi või tema haldusüksuse, Eestis registreeritud ühingu või sihtasutuse tänapäevast või ajaloolist nimetust või selle lühendit, lippu, vappi, embleemi, pitserit, au- ja eraldusmärki, sümbolit või sümbolielementi.
Valitsusvahelise organisatsiooni nime, nime lühendit, vappi, lippu või muud embleemi, mis on kaitstud tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni artikli 6 ter kohaselt, või nende tähiste jäljendust.
Registreeritud ravimpreparaadi nimetus.
Prioriteet on esmase registreerimistaotluse esitanud isiku eesõigus taotleda tööstusdisainilahendusele õiguskaitset.
Esmane registreerimistaotlus on kõige esimene selle tööstusdisainilahenduse kohta esitatud registreerimistaotlus, sõltumata riigist, kus see on esitatud.
Esmase registreerimistaotluse esitamise päev loetakse prioriteedikuupäevaks.
Prioriteedikuupäevast alates on esmase registreerimistaotluse esitanud isikul eesõigus teise isiku ees, kes esitab registreerimistaotluse identse või äravahetamiseni sarnase tööstusdisainilahenduse kohta hiljem.
Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooniga mitteühinenud riigis esmase registreerimistaotluse esitamise päeva järgi, kui see riik tagab samad tingimused Eesti Vabariigis esitatud esmase registreerimistaotluse esitanud isikule.
Prioriteedi võib määrata esmasele registreerimistaotlusele järgnenud identse tööstusdisainilahenduse registreerimise taotluse järgi juhul, kui esmane registreerimistaotlus on järgneva registreerimistaotluse esitamise päevaks tagasi võetud, tagasivõetuks loetud või selle registreerimisest on keeldutud ja see ei ole olnud prioriteedinõude aluseks.
Prioriteedi võib määrata mitme esmase registreerimistaotluse järgi.
Tööstusdisainilahenduse autor on füüsiline isik, kes oma loomingulise tegevusega on tööstusdisainilahenduse loonud.
Kui tööstusdisainilahenduse on loonud mitu füüsilist isikut ühise loomingulise tegevusega, on nad ühisautorid.
Ühisautorsuse korral teostavad autorid kõiki õigusi ühiselt, kui nende vahel sõlmitud kirjalikus kokkuleppes ei ole sätestatud teisiti.
Õigus tühistada igal ajahetkel oma nime avalikustamise keeld.
Tööstusdisainilahenduse autori isiklikud mittevaralised õigused on autori isikust lahutamatud ega ole üleantavad autori eluajal.
Tööstusdisainilahenduse autori varaline õigus on õigus õiglasele osale tööstusdisainilahendusest saadavast tulust.
Autor võib selle õiguse võõrandada, samuti läheb see õigus üle pärijale.
Õigus taotleda tööstusdisainilahenduse registreerimist ja saada tööstusdisainilahenduse omanikuks on autoril või isikul, kellele autor on tööstusdisainilahenduse registreerimise taotlemise õiguse üle andnud või kellele tööstusdisainilahenduse registreerimise taotlemise õigus on üle läinud.
Tööülesannete või lepingukohustuste täitmisel loodud tööstusdisainilahenduse registreerimist on õigus taotleda ja saada tööstusdisainilahenduse omanikuks tööandjal või tellijal, kui tööülesandes või lepingus ei ole sätestatud teisiti.
Tööstusdisainilahenduse registreerimist võib taotleda mitu isikut ühiselt.
Tööstusdisainilahenduse omanik on isik, kellel on täielik õiguslik võim (ainuõigus) registreeritud tööstusdisainilahenduse üle ja kes on tööstusdisainilahenduse omanikuna kantud registrisse.
Tööstusdisainilahenduse omanikul on ainuõigus valmistada tööstusdisainilahenduse järgi tooteid, levitada, müüa, müügiks pakkuda või eelnimetatud eesmärkidel importida, eksportida ja ladustada registreeritud tööstusdisainilahenduse järgi valmistatud tooteid.
Tööstusdisainilahenduse omanikul on õigus keelata teistel isikutel ilma loata valmistada identse või äravahetamiseni sarnase tööstusdisainilahenduse järgi tooteid, levitada, müüa, müügiks pakkuda või eelnimetatud eesmärkidel importida, eksportida ja ladustada registreeritud tööstusdisainilahenduse järgi valmistatud tooteid.
Tööstusdisainilahenduse omanikul on õigus nõuda isikult, kes on rikkunud käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud õigusi, nende õiguste rikkumise lõpetamist, rikkumise tagajärgede kõrvaldamist ja rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist.
Tööstusdisainilahenduse omaniku õigusi võib piirata üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras.
Tööstusdisainilahenduse omaniku poolt või tema loal tööstusdisainilahenduse järgi valmistatud ja Eesti Vabariigis või Euroopa majanduspiirkonna lepingu liikmesriigis käibesse lastud toodete levitamine, müümine, müügiks pakkumine või eelnimetatud eesmärkidel importimine, eksportimine ja ladustamine.
Isik, kes enne teise isiku poolt tööstusdisainilahenduse registreerimise taotluse esitamist heauskselt ja tööstusdisainilahenduse registreerimise taotlejast (edaspidi taotleja) sõltumatult on kasutanud Eesti Vabariigis identset või äravahetamiseni sarnast tööstusdisainilahendust või on teinud olulisi ettevalmistusi selle kasutamiseks, võib jätkata tööstusdisainilahenduse kasutamist endisel viisil või seda kavandatud viisil kasutama hakata (edaspidi varemkasutamisõigus).
Kasutamine või selleks ettevalmistuste tegemine on heauskne, kui seda teinud isik ei teadnud ega pidanudki teadma, et tööstusdisainilahenduse kohta kavatsetakse esitada registreerimistaotlus.
Varemkasutamisõigus võib üle minna teisele isikule ainult koos ettevõtte või selle osaga, millega varemkasutamisõiguse tekkimine on seotud.
Käesolevas seaduses käsitatakse mõistet „ettevõte või selle osa“ äriseadustiku (RT I 1995, 26-28, 355; RT I 1998, 91-93, 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360; 57, 596; 102, 907; 2000, 29, 172; 49, 303; 55, 365; 57, 373; 2001, 34, 185; 56, 332 ja 336; 89, 532; 93, 565; 2002, 3, 6) paragrahv 5 tähenduses.
Registreerimistaotlus võib sisaldada ühte tööstusdisainilahendust, ühe tööstusdisainilahenduse variante või tööstusdisainilahenduste komplekti.
Registreerimistaotluse dokumentide sisu- ja vorminõuded kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel majandusminister.
Taotleja, patendivoliniku või ühise esindaja allkiri.
Tööstusdisainilahenduse registreerimise avaldus võib sisaldada tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise klassifikatsiooni klassi ja alaklassi numbrit, kuhu tööstusdisainilahendus kuulub.
Tööstusdisainilahenduse reproduktsioon peab andma tööstusdisainilahendusest täieliku ja täpse ettekujutuse.
Tööstusdisainilahenduse reproduktsioon peab olema fotograafiline või graafiline.
Esmase registreerimistaotluse koopia, mille autentsust on tõendanud esmase registreerimistaotluse vastuvõtnud ametiasutus.
Registreerimistaotluse menetluse käigus võib nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumentide tõlget eesti keelde.
Registreerimistaotluse võib esitada otse või posti teel.
Telefaksi teel või elektroonsete vahendite kaudu esitatud registreerimistaotlust vastu ei võeta.
Kui registreerimistaotlus sisaldab üle kahe tööstusdisainilahenduse variandi, tasutakse registreerimistaotluse esitamisel kolmandast variandist alates iga järgmise variandi eest täiendav riigilõiv.
Registreerimistaotluse esitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel majandusminister.
Tööstusdisainilahenduse registreerimise ja registreeringu jõushoidmisega seotud toiminguid teostab taotleja või tema volitatud patendivolinik.
Taotleja, kelle elu- või asukoht on väljaspool Eesti Vabariiki, võib esitada registreerimistaotluse ise või patendivoliniku kaudu.
Edasisi tööstusdisainilahenduse registreerimisega ja registreeringu jõushoidmisega seotud asju ajab ta ainult patendivoliniku kaudu.
Kui registreerimistaotluse esitavad ühiselt mitu taotlejat ise, peavad nad valima edasiste tööstusdisainilahenduse registreerimisega ja registreeringu jõushoidmisega seotud asjade ajamiseks patendivoliniku või enda hulgast esindaja (ühise esindaja), kelle elu- või asukoht on Eesti Vabariigis.
Ühise esindaja volitus määratakse kindlaks taotlejate antud volikirjas.
Tulenevalt tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni artikli 12 lõikest 1 ja käesolevast seadusest menetleb registreerimistaotlust Patendiamet.
Registreerimistaotluse saabumise järjekorranumbrit (edaspidi registreerimistaotluse number).
Taotleja nimi ja aadress.
Pärast registreerimistaotluse esitamise päeva määramist käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatu järgi ning riigilõivu tasumist tõendava dokumendi esitamist käesoleva seaduse paragrahv 24 lõikes 5 sätestatu järgi võtab Patendiamet registreerimistaotluse menetlusse ning teatab sellest taotlejale kirjalikult.
Kui vastavalt käesoleva seaduse paragrahvis 25 sätestatule peab taotlejal olema esindaja, võtab Patendiamet registreerimistaotluse menetlusse pärast käesoleva seaduse paragrahvis 26 sätestatu kohase volikirja saabumist.
Menetlusse võetud registreerimistaotluse kohta avatakse registreerimistaotluse menetluse toimik.
Registreerimistaotluse menetluse toimikus hoitakse registreerimistaotluse dokumente, menetlusega seotud kirjavahetust ja riigilõivu tasumist tõendavaid dokumente ning Patendiameti otsuseid ja nende otsuste vaidlustamisega seotud kirjavahetust.
Puudub volikiri ja seda ei ole esitatud kahe kuu jooksul registreerimistaotluse saabumise päevast.
Registreerimistaotluse menetlusse võtmisest keeldumise otsusest teatatakse taotlejale kirjalikult ja registreerimistaotluse dokumendid tagastatakse.
Otsuse teinud õiguspädeva ametniku nimi ja allkiri.
Registreerimistaotluse menetlusse võtmisest keeldumise otsus jõustub selle tegemise päeval.
Registreerimistaotluse menetlusse võtmisest keeldumisel makstakse riigilõiv tagasi.
Registreerimistaotluste ja nende menetluse andmekogu on korrastatud andmete kogum menetlusse võetud registreerimistaotluste dokumentide ja nende menetluse kohta.
Andmekogus hoitakse registreerimistaotluse ja selle menetluse andmeid kuni registreerimistaotluse menetluse toimiku sulgemiseni.
Registreerimistaotluste ja nende menetluse andmekoguga tutvumine ja andmekogust andmete väljastamine on keelatud.
Andmekogust on lubatud väljastada ainult tööstusdisainilahenduse nimetust, registreerimistaotluse numbrit, registreerimistaotluse esitamise päeva, prioriteedi andmeid, taotleja nime ja taotleja esindaja nime.
Registreerimistaotluse menetluse toimikuga võib tutvuda taotleja või isik, kellel on selleks taotleja kirjalik luba või keda taotleja on kirjalikult teavitanud registreerimistaotluse esitamisest ning hoiatanud oma õigusest taotleda tööstusdisainilahenduse registreerimist ja saada tööstusdisainilahenduse omanikuks, järelevalveõigusliku riigiasutuse pädev ametiisik ja kohus.
Registreerimistaotluse menetluse toimikust ei väljastata andmeid autori kohta, kui autor on keelanud oma nime avalikustamise.
Teabe väljastamine andmekogust on tasuline, välja arvatud teabe väljastamine järelevalveõiguslikule riigiasutusele või kohtule.
Andmekogu asutab ja andmekogust teabe väljastamise tasumäärad kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel majandusminister.
Tööstusdisainilahenduse rahvusvahelise klassifikatsiooni klassi ja alaklassi numbrit (numbri puudumisel määrab selle).
Taotleja õigust taotleda tööstusdisainilahenduse registreerimist käesoleva seaduse paragrahv 14 lõigetes 1 ja 2 sätestatu järgi.
Prioriteedinõuet tõendavate dokumentide sisu käesoleva seaduse paragrahvis 23 sätestatu ja nende esitamise tähtajast kinnipidamist käesoleva seaduse paragrahv 24 lõikes 7 sätestatu järgi.
Patendiamet ei rahulda prioriteedinõuet, kui käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt tehtud kontrolli tulemusena selgub, et mõni nõuetest ei ole täidetud, ning teatab sellest taotlejale kirjalikult.
Patendiamet teatab registreerimistaotluse dokumentide vormi ja sisu puuduste või muude registreerimistaotluse menetlust takistavate asjaolude ilmnemisel nendest taotlejale kirjalikult ning määrab puuduste kõrvaldamiseks või selgituste andmiseks kahekuulise tähtaja.
Taotleja avalduse põhjal pikendab Patendiamet registreerimistaotluses esinevate puuduste kõrvaldamise või selgituste andmise tähtaega kuni kuue kuuni.
Avaldus peab olema esitatud enne käesoleva paragrahvi lõikes 5 määratud tähtaja lõppemist.
Tähtaja pikendamise eest tasutakse riigilõiv.
Patendiamet võib taotleja avalduse alusel peatada registreerimistaotluse menetluse kokku kuni 12 kuuks.
Registreerimistaotluse menetluse peatamisest teatatakse taotlejale kirjalikult.
Taotleja võib menetluse jooksul teha registreerimistaotlusse parandusi ja täiendusi, mis ei muuda registreerimistaotluse esitamise päeval selles esitatud tööstusdisainilahendust.
Taotleja võib registreerimistaotluse menetluse jooksul tagasi võtta, esitades kirjalikult registreerimistaotluse tagasivõtmise avalduse.
Registreerimistaotlus loetakse tagasivõetuks registreerimistaotluse tagasivõtmise avalduse Patendiametisse saabumise päevast.
Patendiamet loeb registreerimistaotluse tagasivõetuks, kui taotleja ei ole käesoleva seaduse paragrahv 31 lõigete 5 või 6 kohaselt määratud tähtaja lõpuks vastanud Patendiameti nõudmisele kõrvaldada registreerimistaotluses esinevad puudused või anda selgitusi.
Kui registreerimistaotlus on tagasi võetud või tagasivõetuks loetud, lõpetatakse registreerimistaotluse menetlus ja teatatakse sellest taotlejale kirjalikult.
Tagasivõetud või tagasivõetuks loetud registreerimistaotluse menetluse toimik suletakse ja säilitatakse salastatuna alaliselt Patendiameti arhiivis.
Patendiamet taastab registreerimistaotluse menetluse taotleja nõudel või apellatsioonikomisjoni otsuse või kohtuotsuse alusel ja avab suletud registreerimistaotluse menetluse toimiku.
Taotleja võib nõuda registreerimistaotluse lõpetatud menetluse taastamist, kui taotleja ei ole vastanud Patendiameti nõudmisele kõrvaldada registreerimistaotluses esinevad puudused või anda selgitusi käesoleva seaduse paragrahv 31 lõike 5 või 6 kohaselt määratud tähtaja lõpuks vääramatu jõu või muu taotlejast või tema esindajast sõltumatu takistuse tõttu.
Registreerimistaotluse menetluse taastamise avalduse võib esitada ühe aasta jooksul käesoleva seaduse paragrahv 31 lõike 5 või 6 alusel määratud tähtaja lõpust.
Avaldusele tuleb lisada riigilõivu tasumist tõendav dokument.
Patendiamet taastab registreerimistaotluse menetluse, kui taotleja tõestab vääramatu jõu või muu temast või tema esindajast sõltumatu takistuse olemasolu ning vastab Patendiameti nõudmisele kõrvaldada registreerimistaotluses esinevad puudused või anda selgitusi kahe kuu jooksul pärast vääramatu jõu või muu takistuse kadumist.
Registreerimistaotluse menetluse taastamisest teatatakse taotlejale kirjalikult.
Kui tööstusdisainilahendus ei ole vastuolus käesoleva seaduse paragrahvide 4 ja 9 ning paragrahv 10 lõigete 1 ja 2 nõuetega ja registreerimistaotlus vastab käesoleva seaduse paragrahvide 19-24 ja 33 nõuetele, teeb Patendiamet tööstusdisainilahenduse registreerimise otsuse ning teatab sellest taotlejale kirjalikult.
Tööstusdisainilahenduse registreerimise otsus jõustub selle tegemise päeval.
Kui tööstusdisainilahendus on vastuolus käesoleva seaduse paragrahvide 4, 9 või paragrahv 10 lõike 1 või 2 nõuetega või registreerimistaotlus ei vasta käesoleva seaduse paragrahvide 19-24 või 33 nõuetele, teeb Patendiamet tööstusdisainilahenduse registreerimisest keeldumise otsuse ja teatab sellest taotlejale kirjalikult.
Tööstusdisainilahenduse registreerimisest keeldumise otsus jõustub selle tegemise päeval.
Registreerimistaotluse menetlus Patendiametis lõpeb tööstusdisainilahenduse registreerimisega registris või tööstusdisainilahenduse registreerimisest keeldumisega.
Pärast tööstusdisainilahenduse registreerimist registris suletakse registreerimistaotluse menetluse toimik ja antakse üle registri koosseisu.
Tööstusdisainilahenduse registreerimisest keeldumise korral suletakse registreerimistaotluse menetluse toimik pärast kaebuse esitamise tähtaja möödumist või vaidlustamise korral pärast vaidlustamise menetluse lõppemist ja säilitatakse salastatuna alaliselt Patendiameti arhiivis.
Registreerimistaotluse menetluse lõpetamise või menetluse taastamisest keeldumise otsuse peale.
Taotleja võib esitada kaebuse Patendiameti tehtud tööstusdisainilahenduse registreerimise otsuse peale, kui ei ole rahuldatud registreerimistaotluses esitatud prioriteedinõuet.
Kaebus Patendiameti otsuse peale esitatakse Eesti Vabariigi kaubamärgiseaduse (RT 1992, 35, 459; RT I 1998, 15, 231; 1999, 93, 834; 102, 907; 2001, 27, 151; 56, 332 ja 335) alusel moodustatud tööstusomandi apellatsioonikomisjonile (edaspidi apellatsioonikomisjon).
Apellatsioonikomisjon tegutseb Majandusministeeriumi valitsemisalas ja teda finantseeritakse riigieelarvest Majandusministeeriumi eelarve kaudu.
Kaebuse Patendiameti otsuse peale võib esitada kahe kuu jooksul selle tegemise päevast.
Kaebuse hilisema esitamise korral võib apellatsioonikomisjon kaebaja avalduse alusel kaebuse esitamise tähtaja ennistada, kui ta tunnistab kaebuse hilisema esitamise põhjuse mõjuvaks.
Kaebaja või tema volitatud esindaja allkiri.
Volikiri, kui kaebus esitatakse esindaja kaudu.
Volikiri esitatakse koos kaebusega või kahe kuu jooksul kaebuse esitamise päevast.
Kaebusele võib lisada kaebuse põhjendatust tõendavad dokumendid.
Kaebaja võib esitatud kaebust muuta ja täiendada kuni kaebuse arutamise alguseni apellatsioonikomisjonis, esitades sellekohase kirjaliku avalduse ja vajalikud dokumendid.
Kaebaja võib oma kaebusest loobuda kuni apellatsioonikomisjoni otsuse tegemiseni, esitades apellatsioonikomisjonile sellekohase kirjaliku avalduse.
Kui kaebaja oma kaebusest loobub, lõpetab apellatsioonikomisjon kaebuse menetluse.
Riigilõivu kaebajale ei tagastata.
Apellatsioonikomisjon registreerib kaebuse selle saabumise päeval ja teatab kaebusest Patendiametile.
Apellatsioonikomisjon kontrollib kaebuse vastavust käesoleva seaduse paragrahvides 40, 42 ja 43 sätestatud nõuetele.
Kui kaebus vastab käesoleva seaduse paragrahvides 40, 42 ja 43 sätestatud nõuetele, võtab apellatsioonikomisjon selle menetlusse ja teatab kaebajale ning Patendiametile kaebuse arutamise aja ja koha.
Apellatsioonikomisjon saadab menetlusse võetud kaebuse ärakirja Patendiametile ja võib viimasele teha ettepaneku esitada kindlaksmääratud tähtaja jooksul kaebuse kohta oma kirjalikud vastuväited või seisukoht.
Kui kaebus ei vasta käesoleva seaduse paragrahvides 40, 42 või 43 sätestatud nõuetele, ei võta apellatsioonikomisjon kaebust menetlusse ning tagastab selle kaebajale.
Kaebaja makstud riigilõiv tagastatakse.
Kaebuse arutamisel apellatsioonikomisjonis on menetluse osalised kaebaja ja Patendiamet.
Nõuda apellatsioonikomisjoni liikme taandamist.
Menetluse osalise kaebuse arutamisele ilmumata jäämine ei takista kaebuse arutamist, kui talle on kaebuse arutamise aeg ja koht teatavaks tehtud ning ta ei ole teatanud menetluses osalemist takistavatest asjaoludest.
Apellatsioonikomisjon arutab kaebust kaebuses soovitud ulatuses.
Apellatsioonikomisjon on kaebuse arutamisel ja otsuse tegemisel otsustusvõimeline, kui kohal on selle esimees või aseesimees ning vähemalt kolm apellatsioonikomisjoni liiget.
Apellatsioonikomisjoni eesistuja on tema esimees või aseesimees.
Apellatsioonikomisjoni eesistuja kontrollib enne kaebuse arutamist menetluse osaliste kohalolekut ja nende volitusi.
Seejärel tehakse teatavaks, milline kaebus arutusele tuleb, tutvustatakse nimeliselt apellatsioonikomisjoni liikmeid ning lahendatakse menetluse osaliste taotlused ja taandusavaldused.
Kaebuse arutamine algab apellatsioonikomisjoni liikme ettekandega, millele järgneb kaebaja seletus.
Seejärel kuulatakse ära Patendiameti esindaja seletus, millele võib järgneda menetluse osaliste väitlus.
Apellatsioonikomisjoni liikmetel on õigus esitada menetluse osalistele küsimusi.
Kui menetluse osaline esitab kaebuse arutamise ajal lisatõendeid ja apellatsioonikomisjoni arvates on neid vaja arvestada, lükkab apellatsioonikomisjon arutamise edasi ja määrab arutamise uue aja, kui teine osaline seda nõuab.
Kui menetluse osalised on apellatsioonikomisjonile seletuse andnud ja küsimustele vastanud ning keegi ei taotle arutelu jätkamist, lõpetatakse kaebuse arutamine ja apellatsioonikomisjon teeb otsuse.
Menetluse osalised otsuse tegemise juures ei viibi.
Apellatsioonikomisjoni liige, kes on isiklikult huvitatud kaebuse lahendamise tulemusest, taandatakse menetluse osalise esitatud taandusavalduse alusel.
Taandusavalduse võib esitada enne kaebuse arutamise algust.
Taandusavalduse vaatab läbi kaebust arutav apellatsioonikomisjoni koosseis.
Kui taandusavaldus rahuldatakse, kõrvaldatakse selles nimetatud apellatsioonikomisjoni liige kaebust arutavast koosseisust.
Kui taandatakse kõik liikmed või selline arv liikmeid, et kaebuse lahendamine otsustusvõimelise koosseisuga vastavalt käesoleva seaduse paragrahv 48 lõikele 2 on võimatu, lõpetatakse menetlus apellatsioonikomisjonis ja kaebajal on õigus esitada kaebus Patendiameti otsuse peale halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus (RT I 1993, 50, 694; 1994, 16, 290; 28, 425; 1995, 29, 358 ja 359; 1996, 37, 739; 1997, 16, 260; 30, 472) sätestatud korras kolme kuu jooksul apellatsioonikomisjonis menetluse lõpetamise otsuse tegemise päevast.
Apellatsioonikomisjon võib kaebuse arutamise edasi lükata, kui menetluse osalised esitavad põhjendatud taotluse või kui apellatsioonikomisjon peab vajalikuks nõuda menetluse osalistelt lisadokumente.
Kui kaebuse arutamine lükatakse edasi, teatatakse menetluse osalistele lisadokumentide esitamise tähtaeg ning kaebuse arutamise uus aeg ja koht.
Kui menetluse osalised nõutud dokumente tähtaja lõpuks ei esita, vaatab apellatsioonikomisjon kaebuse läbi ja teeb otsuse tema käsutuses olevate dokumentide ja kaebuse arutamise ajal selgunud asjaolude alusel.
Apellatsioonikomisjon peab arutama kaebust ajavahemiku jooksul, mis algab kümne päeva möödumisel kaebuse arutamise aja ja koha teatamisest menetluse osalistele ning lõpeb päeval, mil kaebuse esitamisest on möödunud kolm kuud.
Apellatsioonikomisjon arvestab otsuse tegemisel ainult kaebuses esitatud ja kaebuse arutamise ajal kaebuse nõude kohta selgunud asjaolusid.
Apellatsioonikomisjon oma otsusega jätab kaebuse rahuldamata või rahuldab selle.
Viimasel juhul tühistab apellatsioonikomisjon Patendiameti otsuse ning kohustab Patendiametit registreerimistaotluse menetlust taastama ja uut otsust tegema.
Kui apellatsioonikomisjon rahuldab kaebuse ja tühistab Patendiameti otsuse, tagastatakse kaebajale riigilõiv.
Apellatsioonikomisjoni otsus tehakse kirjalikult ja sellele kirjutavad alla kõik kaebuse arutamisest osavõtnud apellatsioonikomisjoni liikmed.
Otsus peab olema põhjendatud ning tuginema kaebuse arutamisel kindlakstehtud asjaoludele.
Otsuses peab sisalduma kaebuse sisu kokkuvõte, esitatud tõendite ja põhjenduste kokkuvõte, kaebaja nõue, viide otsuse tegemisel kohaldatud seadustele, otsuse põhjendus, resolutsioon ning selgitused otsuse vaidlustamise korra ja tähtaja kohta.
Apellatsioonikomisjoni otsus tehakse häälteenamusega.
Häälte võrdse jagunemise korral on otsustav eesistuja hääl.
Apellatsioonikomisjoni otsus tehakse menetluse osalistele suuliselt teatavaks vahetult pärast otsuse tegemist.
Apellatsioonikomisjoni kirjalik otsus saadetakse menetluse osalistele viie tööpäeva jooksul pärast selle tegemist.
Menetluse osalised võivad kolme kuu jooksul apellatsioonikomisjoni otsuse tegemise päevast kaevata apellatsioonikomisjoni otsuse peale halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.
Riikliku tööstusdisainilahenduste registri vastutav ja volitatud töötleja on Patendiamet.
Registri pidamist Patendiametis korraldab ja registrikande otsused teeb registrisekretär.
Registrit peetakse kanderaamatuna paberkandjal.
Registrit võib pidada arvutis, säilitades kanded väljatrükkidena.
Tööstusdisainilahendus registreeritakse registris tööstusdisainilahenduse registreeringu (edaspidi registreering) andmete kandmisega kanderaamatusse tööstusdisainilahenduse registreerimise otsuse alusel.
Prioriteedi andmed (prioriteedikuupäev, registreerimistaotluse number ja riik).
Registreeringud nummerdatakse tööstusdisainilahenduste registreerimise järjekorras alates numbrist 208, jätkates 1940. aastal katkestatud registri numeratsiooni.
Tööstusdisainilahenduse omanikuna kantakse registrisse tööstusdisainilahenduse registreerimise otsuses märgitud taotleja.
Registreeringu andmed kantakse registrisse viie tööpäeva jooksul tööstusdisainilahenduse registreerimise otsuse tegemise päevast.
Kui tööstusdisainilahenduse registreerimise otsuses ei ole rahuldatud registreerimistaotluses esitatud prioriteedinõuet ja taotleja ei ole seda vaidlustanud, kantakse registreeringu andmed registrisse kahe kuu möödumisel tööstusdisainilahenduse registreerimise otsuse tegemise päevast.
Registreering jõustub päeval, mil registrisekretär kirjutab alla registreeringu andmete kandele.
Registreering kehtib viis aastat registreerimistaotluse esitamise päevast.
Registreeringu kehtivust võib pikendada viie aasta kaupa kokku kuni 25 aastaks registreerimistaotluse esitamise päevast arvates.
Kehtivuse pikendamise eest tasutakse riigilõiv.
Registrikanne on registreeringukanne ja registreeringu kustutamise kanne.
Registreeringukande liigid on registreeringu andmete kanne, registreeringu kehtivuse pikendamise kanne, registreeringu andmete muutmise kanne ja tööstusdisainilahenduse omaniku õiguste kasutusvaldusse andmise kanne.
Registreeringu andmete muutmise kande ja tööstusdisainilahenduse omaniku õiguste kasutusvaldusse andmise kande tegemise eest tasutakse riigilõiv.
Registrisekretäri allkirja.
Registrikanded registrikaardil nummerdatakse nende tegemise järjekorras.
Registrikanne tehakse viie tööpäeva jooksul registrikande otsuse tegemise päevast.
Registrikanne jõustub päeval, mil registrisekretär sellele alla kirjutab.
Registrikandeteade avaldatakse Patendiameti ametlikus väljaandes.
Registreeringu andmete kande teate avaldamise päev kantakse kanderaamatusse.
Igaühel on õigus tutvuda kanderaamatuga ning saada registrikaardist ärakirju.
Registritoimikuga ja registreerimistaotluse menetluse toimikuga võib tutvuda isik, kellel on selleks tööstusdisainilahenduse omaniku kirjalik luba, asjasthuvitatud isik, järelevalveõigusliku riigiasutuse pädev ametiisik ja kohus.
Registrist teabe väljastamise eest tasutakse riigilõiv, välja arvatud teabe väljastamine järelevalveõiguslikule riigiasutusele või kohtule.
Tööstusdisainilahenduse registrisse kandmisel avatakse registrikaart.
Registreeringu kustutamine.
Registrikaardi numbriks on registreeringu number.
Registrisse kantud tööstusdisainilahenduse kohta avatakse registritoimik.
Registritoimikus hoitakse kande tegemise avaldusi, registrikande otsuseid, registrikande tegemisest keeldumise otsuseid, riigilõivu tasumist tõendavaid dokumente ning registreeringuga ja registreeringu vaidlustamisega seotud kirjavahetust.
Registri volitatud töötlejale esitatakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud originaaldokumendid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Registripäevikus registreeritakse tööstusdisainilahenduste registreerimise otsused, kande tegemise avaldused ja registri volitatud töötlejale esitatud dokumendid.
Registripäevikusse tehakse märge kande tegemise avalduse rahuldamise kohta.
Tööstusdisainilahenduse tunnistus (edaspidi tunnistus) on dokument, mis tõendab tööstusdisainilahenduse registreeringut ja tööstusdisainilahenduse omaniku ainuõigust tööstusdisainilahendusele.
Tunnistus antakse välja Eesti Vabariigi nimel.
Tunnistuse väljaandmise päev.
Tunnistuse numbriks on registreeringu number.
Tunnistuse väljaandmise päevaks loetakse päev, mil tunnistuse väljaandnud asutuse juht on sellele alla kirjutanud.
Tunnistuse vormi ja selle plangi vormistamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel majandusminister.
Pärast tööstusdisainilahenduse registreerimist registris annab Patendiamet kümne tööpäeva jooksul registreerimise päevast tööstusdisainilahenduse omanikule välja tunnistuse.
Registreeringus märgitud tööstusdisainilahenduse omanike arvust sõltumata antakse välja ainult üks tunnistus.
Tunnistuse väljaandmise päev kantakse kanderaamatusse.
Tööstusdisainilahenduse omaniku avalduse alusel võib talle välja anda tunnistuse duplikaadi.
Duplikaat antakse välja ühe kuu jooksul avalduse ja riigilõivu tasumist tõendava dokumendi Patendiametisse saabumise päevast.
Tunnistuse duplikaadi väljaandmise teade avaldatakse Patendiameti ametlikus väljaandes.
Pärast registreeringu andmete muutmist annab Patendiamet tööstusdisainilahenduse omanikule välja tunnistuse lisa, mis on tunnistuse lahutamatu osa.
Tunnistuse lisas on registreeringu muudetud andmed ja kande tegemise päev.
Tunnistuse lisa antakse välja ühe kuu jooksul registreeringu andmete muutmise kande tegemise päevast.
Isik, kellel käesoleva seaduse paragrahv 14 lõike 1 või 2 kohaselt on õigus taotleda tööstusdisainilahenduse registreerimist, võib selle õiguse teisele isikule üle anda.
Tööstusdisainilahenduse registreerimise taotlemise õigus läheb üle pärijale või õigusjärglasele.
Patendiameti menetluses olev registreerimistaotlus läheb taotleja surma või juriidilisest isikust taotleja lõpetamise korral üle pärijale või õigusjärglasele.
Taotleja andmete muutmiseks registreerimistaotluses peab taotleja või isik, kellele registreerimistaotlus üle läheb, esitama Patendiametile avalduse ja riigilõivu tasumist tõendava dokumendi.
Kui avalduse esitab isik, kellele registreerimistaotlus üle läheb, peab avaldusele lisama üleminekut tõendava dokumendi või selle ametlikult kinnitatud ärakirja.
Patendiamet muudab registreerimistaotluses käesoleva seaduse paragrahv 21 lõike 1 punktis 3 nimetatud andmed.
Registreerimistaotlus loetakse teisele isikule üle läinuks andmete muutmise päevast.
Tööstusdisainilahenduse omanik võib oma õigused teisele isikule üle anda.
Tööstusdisainilahenduse omaniku surma või juriidilisest isikust omaniku lõpetamise korral lähevad omaniku õigused üle pärijale või õigusjärglasele.
Tööstusdisainilahenduse omaniku andmete kande muutmiseks registreeringus peab tööstusdisainilahenduse omanik või isik, kellele tööstusdisainilahenduse omaniku õigused üle lähevad, esitama Patendiametile avalduse ja riigilõivu tasumist tõendava dokumendi.
Kui avalduse esitab isik, kellele tööstusdisainilahenduse omaniku õigused üle lähevad, peab avaldusele lisama üleminekut tõendava dokumendi või selle ametlikult kinnitatud ärakirja.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud avaldus tuleb esitada ühe aasta jooksul tehingus määratud õiguste ülemineku päevast või õigusjärgluse tekkimise päevast.
Kui tööstusdisainilahenduse omaniku õigused lähevad üle kohtuotsuse alusel, siis tuleb avaldus esitada ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumise päevast.
Patendiamet teeb registrisse käesoleva seaduse paragrahv 56 lõike 2 punktis 8 nimetatud registreeringu andmete muutmise kande.
Tööstusdisainilahenduse omaniku õigused loetakse teisele isikule üle läinuks tehingu või kohtuotsuse järgi määratud õiguste ülemineku päevast või õigusjärgluse tekkimise päevast.
Isik, kellele tööstusdisainilahenduse omaniku õigused on üle läinud käesolevas paragrahvis sätestatu järgi, võib neid kasutama hakata registreeringu andmete muutmise kande jõustumise päevast.
Tööstusdisainilahenduse omanik (litsentsiaar) võib käesoleva seaduse paragrahvis 16 loetletud tööstusdisainilahenduse omaniku õigused litsentsiga osaliselt või täielikult ühe või mitme isiku (litsentsiaadi) kasutusvaldusse anda.
Litsentsiaat võib litsentsiaari loal kasutusvaldusest tulenevad õigused anda all-litsentsiga kolmandale isikule.
Mitmele litsentsiaadile eri litsentsidega antud õiguste kollisiooni korral on eelis litsentsiaadil, kelle litsents on registreeritud.
Registreerimata litsentsil ei ole kolmanda isiku suhtes õiguslikku jõudu.
Litsentsi andmisel sõlmitakse kirjalik litsentsileping.
Registreeringu kustutamisel registrist käesoleva seaduse paragrahvis 57 sätestatud registreeringu kehtivuse lõppemise tõttu lõpeb litsentsi kehtivus registreeringu kehtivuse lõppemisele järgneval päeval.
Registreeringu kustutamisel jõustunud kohtuotsuse alusel, millega registreering on tunnistatud vastuolus olevaks käesoleva seaduse paragrahv 37 lõikes 1 või paragrahv 14 lõikes 4 sätestatuga, muutub litsents tühiseks selle andmise päevast.
Tööstusdisainilahenduse omaniku õiguste üleminekul teisele isikule käesoleva seaduse paragrahvis 73 sätestatud juhtudel lähevad üle ka litsentsist tulenevad õigused ja kohustused.
Litsentsi registreerimiseks peab litsentsiaar või litsentsiaat esitama Patendiametile avalduse, litsentsilepingu või selle ametlikult kinnitatud ärakirja ja riigilõivu tasumist tõendava dokumendi.
Muud andmed, mille registrisse kandmist litsentsiaar ja litsentsiaat vajalikuks peavad.
Litsentsilepingu või selle tõestatud ärakirja asemel võib Patendiametile esitada litsentsilepingu ametlikult kinnitatud väljavõtte, mis sisaldab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmeid.
Patendiamet teeb registrisse tööstusdisainilahenduse omaniku õiguste kasutusvaldusesse andmise kande.
Tööstusdisainilahenduse omaniku õiguste kasutusvaldusse andmise kanne kustutatakse registrist litsentsi kehtivusaja lõppemisel või litsentsi registreerimise avalduse esitanud isiku nõudel.
Tööstusdisainilahenduse omaniku õigused lõpevad registreeringu kehtivuse lõppemisega käesoleva seaduse paragrahv 57 järgi.
Jõustunud kohtuotsuse alusel, millega on tunnistatud, et registreeringus märgitud omanikul ei olnud käesoleva seaduse paragrahv 14 lõigete 1, 2 ja 3 järgi õigust taotleda tööstusdisainilahenduse registreerimist ning isik, kes on kohtuotsusega tunnistatud tööstusdisainilahenduse omanikuks, ei ole esitanud käesoleva seaduse paragrahv 73 lõigetes 3 ja 4 ettenähtud korras avaldust tööstusdisainilahenduse omaniku andmete kande muutmiseks registreeringus.
Tööstusdisainilahenduse omaniku õiguste lõppemise aluseks on registreeringu kustutamise kande tegemine registris.
Patendiamet teeb registreeringu kustutamise kande käesoleva seaduse paragrahv 77 lõikes 1 sätestatu alusel pärast kuue kuu möödumist käesoleva seaduse paragrahv 57 kohast registreeringu kehtivuse lõppemist või kui registreeringu kehtivust on pikendatud kokku 15 aastaks, siis pärast selle tähtaja möödumist.
Registreeringu kustutamise kande tegemiseks käesoleva seaduse paragrahv 77 lõike 2 punktides 1, 2, 4 ja 5 sätestatud juhtudel esitab tööstusdisainilahenduse omanik või asjasthuvitatud isik Patendiametile avalduse.
Kui avalduse esitab asjasthuvitatud isik, peab avaldusele lisama nõuet tõendavad dokumendid.
Patendiamet ei tee registreeringu kustutamise kannet käesoleva seaduse paragrahv 77 lõike 2 punktis 1 sätestatu alusel juhul, kui tööstusdisainilahenduse omaniku õigused on registreeritud litsentsi objekt.
Patendiamet teeb registreeringu kustutamise kande käesoleva seaduse paragrahv 77 lõike 2 punkti 3 alusel ja taastab registreerimistaotluse menetluse vastavalt käesoleva seaduse paragrahvis 36 sätestatule.
Registreeringu kustutamise kande tegemisel käesoleva seaduse paragrahv 77 lõikes 1 sätestatu alusel lõpevad tööstusdisainilahenduse omaniku õigused registreeringu kehtivuse lõppemise päevale järgneval päeval.
Registreeringu kustutamise kande tegemisel käesoleva seaduse paragrahv 77 lõike 2 punktis 1 sätestatu alusel lõpevad tööstusdisainilahenduse omaniku õigused kande tegemise päevale järgneval päeval.
Pärast registreeringu registrist kustutamist võib iga isik valmistada tööstusdisainilahenduse järgi tooteid, levitada, müüa, müügiks pakkuda või eelnimetatud eesmärkidel importida, eksportida ja ladustada tööstusdisainilahenduse järgi valmistatud tooteid.
Nimetatud õigus on tagasiulatuv kuni tööstusdisainilahenduse omaniku õiguste lõppemise päevani.
Vaidlused registrisse kantud tööstusdisainilahenduse autorsuse üle lahendab kohus.
Füüsiline isik, kes leiab, et käesoleva seaduse paragrahv 12 järgi on tema tööstusdisainilahenduse autor, võib oma autorsuse tunnistamiseks esitada kohtusse hagi tööstusdisainilahenduse omaniku vastu.
Isik, kes leiab, et tööstusdisainilahenduse omaniku õigused kuuluvad käesoleva seaduse paragrahv 14 lõigete 1, 2 ja 3 kohaselt temale, võib omandiõiguse tunnistamiseks esitada kohtusse hagi tööstusdisainilahenduse omaniku vastu.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hagi võib esitada ühe aasta jooksul registreeringu andmete kande teate avaldamise päevast.
Isik, kes leiab, et tööstusdisainilahenduse omanikuks saanud isikul ei olnud käesoleva seaduse § 14 lõike 4 punkti 1, 2 või 3 alusel õigust esitada registreerimistaotlust ega saada tööstusdisainilahenduse omanikuks ning registreering takistab tema majandus- või äritegevust, võib esitada kohtusse registreeringu seadusevastaseks tunnistamise hagi tööstusdisainilahenduse omaniku vastu.
Käesoleva seaduse § 10 lõikes 3 nimetatud isik, kes leiab, et tööstusdisainilahenduse omanikuks saanud isikul ei olnud käesoleva seaduse § 14 lõike 4 punkti 4 alusel õigust esitada registreerimistaotlust ega saada tööstusdisainilahenduse omanikuks, võib esitada kohtusse registreeringu seadusevastaseks tunnistamise hagi tööstusdisainilahenduse omaniku vastu.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 3 1 nimetatud hagi võib esitada registreeringu kehtivusaja jooksul.
Asjasthuvitatud isik, kes leiab, et tööstusdisainilahenduse registreerimine Patendiameti poolt on vastuolus käesoleva seaduse paragrahv 4 või 9, paragrahv 10 lõike 1 või 2, paragrahvide 19-24 või 33 nõuetega, võib esitada halduskohtumenetluse seadustikuga sätestatud korras halduskohtusse kaebuse nõudega tunnistada tööstusdisainilahenduse registreering seadusevastaseks ja kohustada Patendiametit registreerimistaotluse menetlust taastama ja uut otsust tegema.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaebuse võib esitada kolme kuu jooksul registreeringu andmete kande teate avaldamise päevast.
Tööstusdisainilahenduse autoril on aegumatu õigus esitada kohtusse hagi käesoleva seaduse paragrahv 13 lõikes 1 sätestatud õiguse rikkumise korral või muu tema autorsusest tuleneva õiguse tuvastamiseks.
Tööstusdisainilahendusega seotud varalise vaidluse lahendamiseks võib autor esitada kohtusse hagi kolme aasta jooksul päevast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest.
Muudel omaniku õiguste rikkumise juhtudel.
Tööstusdisainilahenduse omaniku ainuõigust rikkunud isik kannab seaduses sätestatud juhtudel tsiviil-, kriminaal- või haldusvastutust.
Muudel omaniku õiguste rikkumise juhtudel - kolme aasta jooksul päevast, mil tööstusdisainilahenduse omanik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest.
Isik, kes heauskselt on kasutanud tööstusdisainilahendust enne registreerimistaotluse esitamist, võib oma varemkasutamisõiguse tunnistamiseks esitada kohtusse hagi tööstusdisainilahenduse omaniku vastu.
Kui tööstusdisainilahenduse omaniku ainuõigust on rikutud ja tööstusdisainilahenduse omanik ei esita hagi rikkuja vastu, võib hagi esitada registreeritud litsentsi omav litsentsiaat, kui litsentsilepingus ei ole ette nähtud teisiti.
Hagi esitamise soovist peab litsentsiaat teatama tööstusdisainilahenduse omanikule.
Teatamiskohustus loetakse täidetuks, kui teade on saadetud tööstusdisainilahenduse omanikule tähtkirjaga litsentsilepingus märgitud aadressil või tööstusdisainilahenduse registreeringus sisalduval aadressil.
Käesolevas seaduses nimetatud kaebused ja hagid alluvad Patendiameti asukohajärgsele kohtule.
Tööstusdisainilahendusega seotud vaidluse asjus jõustunud kohtuotsuse ärakiri saadetakse viivitamatult Patendiametile, sõltumata sellest, kas Patendiamet oli protsessi kaasatud või mitte.
Tööstusdisainilahendusalaste vaidluste lahendamisel võib olla kohtus esindajaks patendivolinik.
Patendivolinik esitab kohtule patendivoliniku tunnistuse ja kliendi volikirja.
Tööstusdisainilahenduse rahvusvaheline registreerimine käesoleva seaduse tähenduses on tööstusdisainilahenduse registreerimine tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise registreerimise Haagi kokkuleppe Genfi redaktsiooni järgi (edaspidi Haagi kokkuleppe Genfi redaktsioon), mis võeti vastu 1999. aasta 2. juulil Genfis, Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni Rahvusvahelise Büroo (edaspidi Rahvusvaheline Büroo) rahvusvahelises registris.
Patendiamet täidab Eestis Haagi kokkuleppe Genfi redaktsioonist tulenevaid ülesandeid ja on märgitud ametiks selle kokkuleppe tähenduses.
Eesti Vabariigis rahvusvahelise registreerimise teel õiguskaitse omandanud tööstusdisainilahendusel on sama õigusrežiim ja samad soodustused koos Haagi kokkuleppe Genfi redaktsioonist tulenevate erisustega, mis Eesti Vabariigis registreeritud tööstusdisainilahendusel.
Tööstusdisainilahenduse rahvusvahelise registreerimise taotlus esitatakse ja Haagi kokkuleppe Genfi redaktsiooni kohased lõivud tasutakse Rahvusvahelisele Büroole.
Patendiamet kontrollib käesoleva seaduse §-des 4 ja 9, § 10 lõigetes 1 ja 2 ning §-s 19 sätestatu järgi neid tööstusdisainilahenduse rahvusvahelisi registreeringuid (edaspidi rahvusvaheline registreering), milles märgitud lepinguosaliseks on Eesti Vabariik.
Patendiamet peab teatama õiguskaitse andmisest keeldumisest Rahvusvahelisele Büroole kuue kuu jooksul, arvates kuupäevast, millal Rahvusvaheline Büroo saatis Patendiametile rahvusvahelise registreeringu publikatsiooni koopia, kui rahvusvaheline registreering on vastuolus käesoleva seaduse § 4 või 9, § 10 lõike 1 või 2 või § 19 nõuetega.
Kui kontrollimise tulemusena selgub, et rahvusvaheline registreering ei ole vastuolus käesoleva seaduse § 4 või 9, § 10 lõike 1 või 2 või § 19 nõuetega, avaldatakse pärast kuue kuu möödumist kuupäevast, millal Rahvusvaheline Büroo saatis Patendiametile rahvusvahelise registreeringu publikatsiooni koopia, rahvusvahelise registreerimise teade Patendiameti ametlikus väljaandes.
Tööstusdisainilahenduste rahvusvaheliste registreeringute, milles Eesti Vabariik on märgitud lepinguosaline, siseriikliku menetluse andmekogu asutab ja peab Patendiamet.
Tööstusdisainilahenduste rahvusvaheliste registreeringute siseriikliku menetluse andmekogust väljastatakse käesoleva seaduse § 30 lõikes 2 nimetatud andmeid.
Teabe väljastamise eest rahvusvaheliste registreeringute siseriikliku menetluse andmekogust tasutakse riigilõiv, välja arvatud teabe väljastamine järelevalveõiguslikule riigiasutusele või kohtule.
Käesolevas seaduses ettenähtud juhtudel võetakse toimingute sooritamise ja dokumentide väljastamise eest riigilõivu riigilõivuseaduses (RT I 1997, 80, 1344; RT I 2001, 55, 331; 56, 332; 64, 367; 65, 377; 85, 512; 88, 531; 91, 543; 93, 565; 2002, 1, 1) sätestatud määrade järgi.
Riigilõivu tasub taotleja, tööstusdisainilahenduse omanik või kolmas isik, kes on huvitatud käesolevas seaduses ettenähtud toimingute sooritamisest ja dokumentide väljastamisest.
Kui tööstusdisainilahenduse registreerimisega või registreeringu kehtivuse pikendamisega seotud riigilõivu tasub kolmas isik, on vajalik taotleja või tööstusdisainilahenduse omaniku kirjalik nõusolek.
Tasutud riigilõivu ei tagastata, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahv 29 lõikes 5, paragrahv 46 lõikes 5 ja paragrahv 52 lõikes 2 sätestatud juhul.
Registreeringu kehtivuse pikendamise riigilõivu tasumist tõendav dokument esitatakse Patendiametile kuue kuu jooksul enne kehtivuse lõppemise päeva.
Riigilõivu registreeringu kehtivuse pikendamise eest võib tasuda kuue kuu jooksul pärast kehtivuse lõppemise päeva, esitades lisaks täiendava riigilõivu tasumist tõendava dokumendi.
Haldusõiguserikkumiste seadustiku (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453; 87, 524 ja 526; 97, 605; 102, 677) paragrahv 184 5 pealkirja ja teksti täiendatakse pärast sõnu „kasuliku mudeli“ sõnadega „või tööstusdisainilahenduse“.
Paragrahvi 136 2 pealkirja ja teksti täiendatakse pärast sõnu „kasuliku mudeli“ sõnadega „või tööstusdisainilahenduse“.
Registreerimistaotluse esitamisel 12 kuu jooksul pärast käesoleva seaduse jõustumist tunnustatakse tööstusdisainilahenduse registreerimisel igat prioriteeti tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooniga ühinenud riigis esitatud esmase registreerimistaotluse põhjal, mis on esitatud 1991. aasta 20. veebruaril ja hiljem.
Käesolev seadus jõustub ühe kuu möödumisel selle Riigi Teatajas avaldamise päevast.
Kinnitada „Krediidiasutuse juhtide ja sisekontrolli osakonna juhataja või revisjonikomisjoni esimehe (liikmete) usaldusväärsust, sobivust ja nõuetele vastavust kinnitavate andmete ja dokumentide esitamise ning krediidiasutuste juhtide majanduslike huvide ja majanduslike huvide konfliktide deklareerimise kord“ (lisatud).
Käesolev kord sätestab krediidiasutuste seaduse alusel krediidiasutuse juhtide, sisekontrolli osakonna juhataja, revisjonikomisjoni esimehe ja liikmete, krediidiasutuse välisriigis asuva tütarkrediidiasutuse juhtide, krediidiasutuse välisriigis asuva filiaali juhataja (juhatajate) ja välisriigi krediidiasutuse filiaali juhataja (juhatajate) (edaspidi krediidiasutuste seaduses nimetatud isikud) usaldusväärsust, sobivust ja krediidiasutuste seaduse nõuetele vastavust kinnitavate andmete ja dokumentide esitamise korra, sh krediidiasutuse juhtide majanduslike huvide ja majanduslike huvide konfliktide deklareerimise tingimused ja korra.
Krediidiasutuse juhtideks ja krediidiasutuste seaduses nimetatud teistele ametikohtadele võib valida või määrata vaid isikuid, kes suudavad tagada krediidiasutuse kindla ja usaldusväärse juhtimise ning kes vastavad krediidiasutuste seaduses sätestatud nõuetele, st isikuid, kes omavad oma ülesannetele vastavat kompetentsust ja hoolikust ning on usaldusväärsed.
Krediidiasutuse juhid ja töötajad on kohustatud tegutsema nendelt oodatava ettenägelikkuse ja kompetentsusega ning vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele, lähtudes krediidiasutuse ning selle klientide huvidest.
Krediidiasutuse juhid ja töötajad on kohustatud seadma krediidiasutuse ja selle klientide majanduslikud huvid kõrgemale oma isiklikest majanduslikest huvidest.
Krediidiasutuse kindla ja usaldusväärse juhtimise tagamine on krediidiasutuse juhtimis- ja kontrolliorganite kohustus.
Eesti Panga Pangainspektsioon (edaspidi Pangainspektsioon) kontrollib ja hindab krediidiasutuste seaduses sätestatud alustel perioodiliselt seaduses nimetatud isikute usaldusväärsust, sobivust ja vastavust seaduse nõuetele.
Krediidiasutuste seaduses nimetatud isikute usaldusväärsust, sobivust ja krediidiasutuste seaduse nõuetele vastavust kinnitavad andmed esitatakse ankeedi vormis.
Sisekontrolli osakonna juhatajaks või revisjonikomisjoni esimeheks.
Käesoleva korra punktides 7.2 ja 7.3 sätestatut kohaldatakse juhatuse või nõukogu liikmete ning revisjonikomisjoni esimehe iga korduva valimise korral.
Sisekontrolli osakonna juhataja kohta esitatakse ankeet iga kahe tööaasta järel.
Käesoleva korra punktides 7.1.1-7.1.3, 7.2.1, 7.2.2, 7.3.1 ja 7.3.2 nimetatud isikud (edaspidi ankeedi täitja) täidavad ankeedi kahes eksemplaris.
Ankeedi täitja haridust ja ametialast kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide notariaalselt kinnitatud koopiad (kõrgkooli diplomid, akadeemilist kraadi tõendavad dokumendid, kutsetunnistused jne) ning muud kirjalikud tõendid, mis kajastavad ankeedi täitja kutsealast sobivust, kogemusi ja laitmatut ärialast reputatsiooni.
Ankeedi korduval esitamisel tuleb lisada käesoleva korra punktis 10 nimetatud dokumendid, kui neid ei ole varem esitatud või kui dokumentides kajastatud andmed on muutunud võrreldes varemesitatuga.
Täidetud ankeedi üks eksemplar tuleb esitada Pangainspektsioonile.
Teise eksemplari esitab ankeedi täitja käesoleva korra punkti 19 kohaselt kehtestatud tingimustel ja korras krediidiasutuse siseselt määratud vastutavale isikule.
Muudest olulistest asjaoludest, mis mõjutavad või võivad mõjutada tema usaldusväärsusele, sobivusele ja krediidiasutuste seaduse nõuetele vastavusele antud hinnangut.
Krediidiasutuse juhatus edastab käesoleva korra punkti 13 kohaselt teatatud andmed Pangainspektsioonile hiljemalt kümne päeva jooksul pärast andmete saamist.
Samuti on krediidiasutuse juhatus kohustatud viivitamatult edastama Pangainspektsioonile neile teatavaks saanud muu olulise informatsiooni, mida ankeedi täitja ei ole esitanud tulenevalt käesoleva korra punktist 13, kuid mis mõjutab või võib mõjutada tema usaldusväärsusele, sobivusele ja krediidiasutuste seaduse nõuetele vastavusele antud hinnangut.
Pangainspektsioon võib krediidiasutuste seaduses ettenähtud juhtudel nõuda esitatud dokumentide ja tõendite täpsustamiseks ja kontrollimiseks täiendavaid dokumente ja informatsiooni.
Käesoleva korra punktides 7.2.1, 7.2.2 ja 7.3.1 nimetatud isikud peavad lisaks ankeedis toodud andmetele deklareerima oma majanduslikud huvid ja majanduslike huvide konfliktid kirjalikult selgituse vormis.
Temaga samaväärset majanduslikku huvi omavate isikutega seotud olulised asjaolud.
Käesoleva korra punktide 16 ja 17 kohaselt antud selgitus esitatakse üks kord aastas hiljemalt 1. märtsil käesoleva korra punkti 19 kohaselt kehtestatud tingimustel ja korras krediidiasutuse siseselt määratud vastutavale isikule.
Kui selgituses esitatud andmetes on olulisi muudatusi, tuleb nendest kirjalikult viivitamatult teatada eelnimetatud isikule.
Krediidiasutuse pädevad organid peavad korraldama asutuses krediidiasutuste seaduses nimetatud isikute poolt käesoleva korra kohaselt täidetud ankeetide ja selgituste kogumise ja säilitamise, määrates selleks krediidiasutuses vastutava isiku.
Käesoleva korra punkti 19 täitmist kajastavad otsused peavad olema dokumenteeritud ja kõik käesoleva korra kohaselt koostatavad dokumendid peavad olema kättesaadavad krediidiasutuste seaduse paragrahvis 101 ettenähtud alustel.
Esitatavatele nõuetele ja puuduvad krediidiasutuste seaduses sätestatud asjaolud, mis välistavad minu õiguse olla nimetatud (valitud, määratud) eelnimetatud ametikohale.
Käesolevaga kinnitan, et ma olen võimeline täitma oma võlakohustusi kolmandate isikute ees ning minu vara suhtes ei ole algatatud sissenõude- ega pankrotimenetlust ja ma kohustun viivitamatult kirjalikult teatama krediidiasutuse pädevale isikule kõigist asjaoludest, mis välistavad või võivad välistada minu õiguse töötada eelnimetatud ametikohal.
Kinnitan, et ma ei ole käesolevas ankeedis esitanud eksitavaid ega tegelikkusele mittevastavaid andmeid ja tõendan seda oma allkirjaga.
Riigikogu liikme volitused algavad valimistulemuste väljakuulutamise päevast.
Samast päevast lõpevad Riigikogu eelmise koosseisu liikmete volitused.
Kuni Riigikogu liikmeks valimiseni töölepingu alusel töötanud isiku töölepingu lõpetamine toimub töölepingut sätestava seaduse alusel ja ametnikuna töötanud isiku teenistusest vabastamine toimub avalikku teenistust sätestava seaduse alusel.
Töö- või teenistussuhte lõpetamine isikuga, kellele ei laiene töölepingut sätestav seadus ega avalikku teenistust sätestav seadus, toimub hiljemalt tema Riigikogu liikmena ametivande andmise päevale vahetult eelneval päeval.
Riigikogu esimehe volitused Riigikogu liikmena peatuvad ajaks, mil ta täidab Vabariigi Presidendi ülesandeid.
Riigikogu liikme volitused peatuvad tema Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetamise päevast ja taastuvad järgmisel päeval pärast tema vabastamist valitsuse liikme kohustustest.
Kui Riigikogu esimees lõpetab Vabariigi Presidendi ülesannete täitmise või Riigikogu liige vabastatakse valitsuse liikme kohustest, taastuvad nende volitused ülesannete lõpetamise või vabastamise päevale järgnevast päevast.
Riigikogu juhatus vormistab oma otsusega Riigikogu liiget asendava liikme volituste lõppemise.
Lisaks käesoleva paragrahvi 1. lõikes loetletud juhtudele lõpevad Riigikogu liikme volitused enne tähtaega ka tema poolt Eesti kodakondsuse kaotamisel vastavalt kodakondsuse seadusele (RT I 1995, 12, 122; 83, 1442) või tema asumisel käesoleva seaduse paragrahv 7 2. lõikes nimetatud ametisse.
Vabariigi Valimiskomisjoni või Riigikogu juhatuse taotlusel võib Riigikohtu otsusega enne tähtaega lõpetada selle Riigikogu liikme volitused, kes ei vasta Eesti Vabariigi põhiseaduses või Riigikogu valimise seaduses (RT I 1994, 47, 784; 93, 1573; 1995, 14, 171; 1996, 29, 578; 1998, 98/99, 1577; 102, 1678) sätestatud nõuetele, või kes keeldub ametivannet andmast.
Riigikogu liikme volituste ennetähtaegsel lõppemisel teeb Riigikogu juhatus otsuse Riigikogu liikme asemele asendusliikme asumise kohta käesoleva seaduse paragrahvis 11 sätestatud korras.
See otsus tehakse viivitamata pärast vastava dokumendi saamist, mis kinnitab Riigikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise aluseks olevat asjaolu.
Riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis.
Käesoleva seaduse tähenduses on muuks riigiametiks Vabariigi Presidendi amet ning teenistus Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse, peaministri või mõne valitsusasutuse või muu riigiametiasutuse juhi poolt nimetataval ametikohal.
Riigiametis olemiseks loetakse ka Eesti Panga Nõukogu esimeheks olemist, samuti olemist kaadrikaitseväelasena tegevteenistuses.
Teises riigiametis olemiseks ei loeta aga Riigikogu poolt seaduse alusel nimetatuna mõne nõukogu esimeheks või liikmeks olemist, sõltumata nimetamise ajast.
Saada töötulu tulundusühingu juhatuse liikmena.
Korruptsioonivastase seaduse (RT I 1999, 16, 276; 87, 791) §-s 19 sätestatud ametiisikute töökoha- ja tegevuspiirangud Riigikogu liikmele ei laiene.
Riigikogu liikme omal algatusel Riigikogust lahkumist loetakse tagasiastumiseks.
Tagasiastumisel esitab Riigikogu liige isiklikult kirjaliku avalduse Riigikogu juhatusele, kes teeb selle hiljemalt järgmisel täiskogu tööpäeval teatavaks Riigikogule.
Avalduses peab olema näidatud tagasiastumise põhjus.
Ajal, mil Riigikogu liikme volitused vastavalt käesoleva seaduse paragrahvidele 2 või 3 on peatunud, tagasi astuda ei saa.
Tagasiastumisel lõpevad Riigikogu liikme volitused päeval, mil Riigikogu juhatus teeb otsuse asendusliikme asumise kohta Riigikogu liikmeks.
Kui Riigikogu liige raske haiguse või invaliidsuse või kohtu poolt teadmata kadunuks või teovõimetuks tunnistamise tõttu püsivalt ei saa oma ülesandeid täita, taotleb Riigikogu juhatus Riigikohtult Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 64 2. lõike punkti 4 alusel Riigikogu liikme tunnistamist kestvalt võimetuks oma ülesandeid täitma.
Riigikohtu üldkogu teeb otsuse viie tööpäeva jooksul pärast käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud taotluse saamist.
Riigikogu liikme asendusliikmeks on esimene Riigikogusse valimata jäänud kandidaat Riigikogust lahkunud Riigikogu liikmega samas üleriigilises nimekirjas valimistel kandideerinute hulgast.
Kui asendatav Riigikogu liige kandideeris väljaspool nimekirju või kui samas nimekirjas rohkem kandidaate ei olnud, saab Riigikogu liikmeks asendusliige, kes on määratud üleriigiliste nimekirjade vahel jaotatud lisamandaadi alusel, mille on registreerinud Vabariigi Valimiskomisjon.
Riigikogu liikme Vabariigi Valitsuse liikme kohustustest vabastamise päeval.
Asendusliikme asumine Riigikogu liikmeks või tema volituste lõppemine, lähtudes käesoleva seaduse paragrahvist 11 ja Vabariigi Valimiskomisjonis registreeritud Riigikogu liikmete asendusliikmete nimekirjast, vormistatakse Riigikogu juhatuse otsusega, käesoleva seaduse paragrahv 4 2. lõikes sätestatud juhul aga Vabariigi Valimiskomisjoni otsusega.
Asendusliikme volitused Riigikogu liikmena algavad järgmisel päeval pärast Riigikogu juhatuse otsuse tegemise päeva.
Käesoleva seaduse paragrahv 4 2. lõikes sätestatud juhul algavad asendusliikme volitused järgmisel päeval pärast Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse Riigi Teatajas avaldamise päeva.
Asendusliikmel on oma volituste ajal Riigikogus kõik Riigikogu liikme õigused ja kohustused.
Asendusliige asub Riigikogu liikmeks ametivande andmisega Riigikogu ees.
Riigikogu liikme põhitöökoht on Riigikogu.
Kui Riigikogu liige asub tööle ametikohale, mille ühitamine Riigikogu liikme staatusega on seaduse järgi keelatud, siis tema volitused peatuvad või lõpevad enne tähtaega käesoleva seadusega sätestatud korras.
Riigikogu liikme õigused, kohustused ja vastutus tema kasutusse antud riigivara valdamisel on analoogilised riigivaraseaduses (RT I 1995, 22, 327; 1996, 36, 738; 40, 773; 48, 942; 81, 1446; 1997, 45, 724; 1998, 30, 409) sätestatud riigiteenistuja vastavate õiguste, kohustuste ja vastutusega.
Riigikogu liikmel on õigus juurdepääsuks riigisaladusele oma kohustuste täitmiseks.
Riigikogu liikmele ei lubata juurdepääsu riigisaladusele, kui see seab ohtu jälitustegevuse seaduse paragrahv 8 lõike 1 punktides 2, 3 ja 4 sätestatud kohustuste täitmise.
Riigikogu komisjoni koosseisu kuuluval Riigikogu liikmel on õigus juurdepääsuks riigisaladusele komisjoni moodustamist käsitleva seaduse või Riigikogu otsusega sätestatud ulatuses, mis on vajalik komisjonile pandud ülesannete täitmiseks.
Riigikogu liige annab enne oma kohustuste täitmisele asumist ametivande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale.
Riigikogu uue koosseisu liikmed annavad ametivande esimesel istungil pärast seda, kui Vabariigi President on istungi avanud.
Igale Riigikogu liikmele antakse ametivande tekst:
Riigikogu liikme ametivanne.
Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu... koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale.
Riigikogu uue koosseisu esimesel istungil loeb ametivande teksti ette Riigikogu vanim liige.
Seejärel kirjutavad Riigikogu liikmed ametivandele alla.
Allakirjutatud ametivanded antakse Riigikohtu esimehele.
Riigikogu järgmistel istungitel allakirjutatud ametivanded saadetakse Riigikohtu esimehele.
Asendusliige annab Riigikogu ees ametivande esimese istungi alguses, millest ta osa võtab.
Lugenud Riigikogu ees ette ametivande teksti, kirjutab ta sellele alla ja see saadetakse Riigikohtu esimehele.
Riigikogu, tema organite ja Riigikogu liikmete teenindamise tagab Riigikogu Kantselei, mida juhib Riigikogu juhatuse poolt avaliku konkursi alusel ametisse nimetatud Riigikogu Kantselei direktor.
Koostab Riigikogu eelarve projekti ja täidab kinnitatud eelarvet.
Riigikogu Kantselei täidab ka muudest seadustest tulenevaid ning Riigikogu organite poolt seaduste alusel antud ülesandeid.
Riigikogu Kantselei õigused ja põhifunktsioonid, tema juhtimiskorraldus ning struktuuriüksuste pädevus sätestatakse Riigikogu Kantselei põhimääruses, mille kinnitab Riigikogu juhatus.
Oma ülesannete täitmiseks on Riigikogu Kantseleil õigus saada teistelt riigi ja kohaliku omavalitsuse ametiasutustelt asjaomaseid dokumente ja teavet.
Riigikogu Kantselei struktuuri, teenistujate koosseisu, ameti- ja abiteenistuskohtade nimetused, palgaastmestiku ja ametipalkade määrad kehtestab Riigikogu juhatus.
Riigikogu Kantselei teenistujad võtab teenistusse ja vabastab teenistusest Riigikogu Kantselei direktor.
Riigikogu Kantseleid finantseeritakse riigieelarvest.
Riigikogu Kantseleil on oma nimetuse ja Eesti Vabariigi väikese riigivapi kujutisega pitsat.
Riigikogu töökorra seadus jõustub selle väljakuulutamisele järgnevast töönädalast.
Käesolev seadus sätestab Eesti Vabariigi julgeoleku (edaspidi riigi julgeolek) tagamiseks teabe riigisaladuseks tunnistamise ja salastamise alused ja korra ning riigisaladusele juurdepääsu ja riigisaladuse kaitse korra alused.
Riigisaladus on riigi julgeoleku tagamise huvides avalikuks tulemise eest kaitset vajav teave, mis on Eesti Vabariigi omandi ese või mis on tema kontrolli all või toodetud tema poolt või tema jaoks, kui see teave on tunnistatud riigisaladuseks ja salastatud käesolevas seaduses ettenähtud alustel ja korras.
Nendele tingimustele vastav teave võib olla riigisaladus, olenemata teabekandjast.
Riigisaladuseks ei ole riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste teave, mis on mõeldud asutusesiseseks kasutamiseks.
Sellise teabe kasutamist ja levikut reguleeritakse teiste õigusaktidega.
Muud teavet, mis riigi julgeoleku tagamise huvides vajab kaitset avalikuks tulemise eest, kui nii otsustab isik, kellel on teabe riigisaladuseks tunnistamise õigus.
Teabe riigisaladuseks tunnistamisest käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 9 alusel tuleb koheselt teatada riigisaladuse kaitse komisjonile.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud teave tunnistatakse riigisaladuseks, kui selle teabe avalikuks tulek, kas otseselt või muu teabe kontekstis, võib põhjustada kahju riigi julgeolekule.
Sealjuures välisriigi teabe, konfidentsiaalse välisallika ning luure- ja vastuluure allikate ning meetodite puhul eeldatakse, et nende avalikuks tulek põhjustab kahju riigi julgeolekule.
Riigisaladuseks on keelatud tunnistada teavet, kui see ei ole seotud riigi julgeolekuga.
Konkurentsi piiramiseks.
Teabe riigisaladuseks tunnistamine tähendab riigiasutuse pädeva ametiisiku poolt asutuse nimel tehtavat otsustust, et teatud valdkonda käsitlev või teatud liiki teave vajab riigi julgeoleku tagamise huvides kaitset avalikuks tulemise eest, samuti tulenevalt teabe sisust riigisaladuse taseme ja tähtaja määramist.
Kui on põhjendatud vajadus tunnistada teave riigisaladuseks, siis kaitstakse seda teavet kui riigisaladust.
Sel juhul peab teabe riigisaladuseks tunnistamise õigust omav isik tegema teabe riigisaladuseks tunnistamise otsuse hiljemalt 30 päeva jooksul, arvates teabe kaitsmisele asumisest.
Tehtud otsusest teavitatakse viivitamatult isikuid, kes on selle teabega puutumuses.
„Konfidentsiaalne“ - kui on põhjendatult alust arvata, et selle teabe avalikuks tulek võib põhjustada kahju riigi julgeolekule.
Kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, ei tohi kasutada ühtegi muud terminit riigisaladuse taseme märgistamiseks.
Välisriigi teave märgistatakse vastavalt tasemele, mis siseriiklikult vastab selle teabe puhul välisriigis nõutud tasemele.
Teave tunnistatakse riigisaladuseks tähtajaks, mida nõuab riigi julgeolek, kuid mitte kauemaks kui 50 aastaks, luure- ja vastuluure allikate ja konfidentsiaalsete allikate puhul 75 aastaks.
Teabe riigisaladuseks tunnistamise õigust omav isik on kohustatud määrama riigisaladuse tähtaja või sündmuse, mille saabumiseni on teave riigisaladus.
Kui tähtaega või sündmust määratleda ei ole võimalik, kasutatakse märget „Teabe salastatuse kustutamiseks on vajalik teabe riigisaladuseks tunnistanud asutuse nõusolek“.
Välisriigi teabe puhul juhindutakse tähtaja määramisel välislepingust tulenevalt selle riigi teabe salastatuse kestusest.
Teave, mis vajab riigi julgeoleku tagamiseks kaitset kauem, kui on määratud teabe riigisaladuseks tunnistamisel, jääb riigisaladuseks, kuid mitte kauemaks kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtajaks.
Tähtaja muutmise otsustab teabe algselt riigisaladuseks tunnistanu.
Teabe riigisaladuseks tunnistamise õigust omav isik peab vastama käesoleva seaduse paragrahv 13 lõigetes 1 ja 2 sätestatule.
Ametiisikul, kes on vähemalt vanemametnik ja keda on selleks volitanud käesoleva lõike punktides 1-4 nimetatud isik.
Ametiisikul, keda on selleks volitanud käesoleva paragrahvi lõikes 2 või käesoleva lõike punktis 2 nimetatud isik.
Ametiisikul, keda on selleks volitanud käesoleva paragrahvi lõikes 2, lõike 3 punktis 2 või käesoleva lõike punktis 2 nimetatud isik.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 2-4 nimetatud isik tohib riigisaladuseks tunnistada ainult oma tegevusvaldkonda puudutava teabe.
Teabe riigisaladuseks tunnistamise õigust ei saa edasi volitada, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 2-4 sätestatud juhtudel.
Teabe riigisaladuseks tunnistamise õigust tohivad seda õigust omavad isikud volitada ainult juhul, kui volitataval ametiisikul on seoses töö- või teenistusülesannetega põhjendatud ja pidev vajadus selle õiguse kasutamiseks.
Teabe riigisaladuseks tunnistamise õiguse volitus antakse kirjalikult.
Volitus peab sisaldama volitava ametiisiku nime, ametikoha ja asutuse ning volitatava ametiisiku nime, ametikoha ja asutuse, samuti riigisaladuse taseme, milleks seda isikut on volitatud, volituse andmise aja ning volituse tähtaja, mis ei tohi ületada juurdepääsuloa ajalist kehtivust.
Volituse vormi kehtestab Vabariigi Valitsus.
Volitus annab õiguse teabe riigisaladuseks tunnistamiseks lubatud taseme ning sellest madalama tasemega.
Teabe salastamine on teabe riigisaladuseks tunnistamise otsuse järgimine riigisaladusega töötamisel.
Kui riigisaladusega töötamisel, see tähendab riigisaladuse reprodutseerimisel, sellest väljavõtete või kokkuvõtete tegemisel või muul viisil töötlemisel saadud teave on oma sisult töötlemiseks kasutatud riigisaladusega samasugune ja sama tasemega, samuti kui luuakse uut teavet, mis on oma sisult samasugune ja sama tasemega kui riigisaladuseks tunnistatud teave, peab isik järgima ja arvestama riigisaladuseks tunnistamise otsust.
Teabe salastamiseks ei ole vaja omada teabe riigisaladuseks tunnistamise õigust.
Tähtpäev või sündmus, mille saabumiseni on teave riigisaladus või käesoleva seaduse paragrahv 7 lõikes 2 nimetatud märge.
Dokumendis peab kajastuma, kas riigisaladuseks on kogu dokument või selle osad.
Selleks tuleb dokumendi ja sellega seotud dokumendi igal esilehele järgneval lehel suurtähtedega märkida, kas lehel sisalduv teave on riigisaladus ja millise tasemega riigisaladusega on tegemist.
Riigisaladust sisaldaval dokumendil tervikuna on tema eri osade kõrgeim riigisaladuse tase.
Riigisaladuse märgistamise kord ja nõuded eri teabekandjate märgistamiseks kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Riigisaladuse taset alandab, tähtaega muudab ja teabe salastatuse kustutab asutus, kelle nimel teave riigisaladuseks tunnistati.
Kui riigisaladuse valdajaks on asutus, kes ei ole algselt seda teavet riigisaladuseks tunnistanud, on riigisaladuse taseme alandamiseks, tähtaja muutmiseks ja salastatuse kustutamiseks vajalik teabe riigisaladuseks tunnistanud asutuse nõusolek.
Otsuse teeb asutuse nimel selle juht või tema volitatud ametiisik, kellel on teabe vastava tasemega riigisaladuseks tunnistamise õigus.
Riigisaladust valdav asutus on kohustatud vähemalt üks kord aastas üle vaatama tema valduses oleva salastatud teabe.
Sealjuures otsustatakse riigisaladuse taseme alandamine, tähtaja muutmine ja teabe salastatuse kustutamine, kui seda lubab riigi julgeolek.
Asutus on kohustatud teostama tema valduses oleva riigisaladuse ülevaatust koordineeritult teiste asutustega, kes on antud teabega puutumuses.
Kui teabe algselt riigisaladuseks tunnistanud asutus on likvideeritud või reorganiseeritud, otsustab riigisaladuse taseme alandamise, tähtaja muutmise ja salastatuse kustutamise tema õigusjärglane või asutus, kellele on pandud vastavad ülesanded.
Välisriigi teabe puhul juhindutakse riigisaladuse taseme alandamisel välislepingutest tulenevast.
Teabe salastatust ei kustutata põhjusel, et see teave on tulnud Eesti Vabariigis või välisriigis mitteametlikult avalikuks või on avalikustatud riigisaladuseks tunnistatud teabega sarnane teave.
Õigus juurdepääsuks riigisaladusele on isikul, kellel on põhjendatud teadmisvajadus, see on vajadus teada konkreetset riigisaladuseks tunnistatud teavet seoses oma töö- või teenistusülesannete täitmisega ning kui talle on antud juurdepääsuluba.
Õigus juurdepääsuks kõigi tasemetega riigisaladusele on ametikoha järgi Vabariigi Presidendil ja peaministril.
Õigus juurdepääsuks riigisaladusele tasemetega „salajane“ ja „konfidentsiaalne“ on lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ametiisikutele Riigikogu liikmetel ja Vabariigi Valitsuse liikmetel põhjendatud teadmisvajaduse korral seoses nende tööülesannete täitmisega.
Isikule ei tohi lubada juurdepääsu riigisaladusele, kui ei ole täidetud käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 esitatud nõuded, samuti siis, kui tema juurdepääsuluba annab õiguse juurdepääsuks madalama tasemega riigisaladusele, kui on konkreetse riigisaladuse tase.
Riigisaladust võib edastada väljapoole täidesaatva riigivõimu asutust ainult juhul, kui on kindlalt tagatud riigisaladuse kaitse vastavalt selle tasemega riigisaladuse kaitse nõuetele, ja üksnes asutuse nõusolekul, kelle nimel teave riigisaladuseks tunnistati.
Luba juurdepääsuks riigisaladusele (edaspidi juurdepääsuluba) võib taotleda ning seda võib anda ainult juhul, kui isikul on põhjendatud ettenähtav juurdepääsuvajadus, see on vajadus omada juurdepääsu teatud tasemega riigisaladusele ja riigisaladust kasutada oma töö- või teenistusülesannete täitmiseks.
Juurdepääsuluba taotlev isik peab olema vähemalt 18-aastane Eesti kodanik, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 19 sätestatud juhud.
Taotleja volikiri, millega volitatakse julgeolekukontrolli teostavat asutust saama isiku kohta käivat teavet kõikidest asutustest ja ühingutest juurdepääsuloa andmise otsustamiseks, loa kehtimise ajal ja kolme aasta jooksul pärast selle lõppemist.
Juurdepääsuluba ei või taotleda, samuti seda anda ainuüksi eesmärgil lubada isikule sissepääsu riigisaladuse kaitseks valvatavale alale või kergendada seal tema liikumist.
Juurdepääsuloa taotlemise avalduse, ankeedi ja volikirja vorm ning asutuste ja nende struktuuriüksuste loetelu, kus töötamise eeltingimuseks on juurdepääsu omamine riigisaladusele, kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Juurdepääsuloa saamiseks peab luba taotlev isik läbima julgeolekukontrolli.
Julgeolekukontrolli eesmärk on selgitada välja isiku vastavus juurdepääsuloa andmise tingimusele.
Julgeolekukontrolli teostab Kaitsepolitseiamet, välja arvatud kaitsejõududes, kus julgeolekukontrolli teostab Kaitsejõudude Peastaap.
Julgeolekukontroll viiakse läbi jälitustegevuse seaduse (RT I 1994, 16, 290; 1995, 15, 173; 1996, 49, 955) alusel.
Julgeolekukontrolli teostaval asutusel on õigus isikut kontrollida ka juurdepääsuloa kehtivuse ajal ning kolme aasta jooksul pärast selle lõppemist.
Juurdepääsuloa andmise aluseks on läbiviidud julgeolekukontrolli alusel tehtud otsus, mis peab olema vastavuses riigi julgeoleku huvidega ning tuginema kogu julgeolekukontrolli käigus kogutud teabele.
Juurdepääsuloa võib anda isikule, kelle suhtes läbiviidud julgeolekukontrolli käigus kogutud teave osutab, et isik on lojaalne Eesti Vabariigile, seaduskuulelik, aus, kohusetundlik ning kellel ei ole selliseid isiklikke harjumusi ja sidemeid, mis seavad kahtluse alla tema diskreetsuse ja otsustusvõime riigisaladuseks tunnistatud teabe käsitlemisel.
Juurdepääsuloa andmisest keeldutakse, kui isiku suhtes läbiviidud julgeolekukontrolli käigus kogutud teave osutab, et isik ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud loa andmise tingimustele.
Juurdepääsuloa andmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Juurdepääsuloa andmisest keeldumisel saadab julgeolekukontrolli teostanud asutus käesoleva seaduse paragrahv 13 lõike 3 punktis 1 nimetatud asutusele kirjaliku otsuse koos põhjendusega loa andmisest keeldumise kohta.
Juurdepääsuloa andmise otsustab julgeolekukontrolli teostanud asutus hiljemalt kolme kuu jooksul, arvates nõuetekohase avalduse esitamisest.
Selleks moodustatakse asutuses vähemalt kolmeliikmeline komisjon.
Juurdepääsuloa tähtaja lõppemisel tuleb taotleda uut juurdepääsuluba käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud tingimustel ja korras.
Juurdepääsuluba võidakse anda, kui isikul on ajutine juurdepääsuvajadus, osalemaks mingis riigisaladust puudutavas projektis.
Sellisel juhul antakse isikule juurdepääsuluba ainult vastavas projektis osalemise ajaks ning juurdepääsu riigisaladusele võidakse lubada ainult selles osas, mis tal on vajalik teada projektis osalemiseks.
Juurdepääsuluba saadetakse juurdepääsuvajadust põhjendanud ja loa saamist toetanud asutusele, kes teavitab isikut loa saamisest ning võtab isikult allkirja kohustuse kohta hoida temale töö või teenistuse kaudu teatavaks saavat riigisaladust.
Juurdepääsuluba antakse juurdepääsuks teatud tasemega riigisaladusele lähtuvalt isiku juurdepääsuvajadusest.
Kõrgema riigisaladuse tasemega luba annab õiguse juurdepääsuks ka madalama tasemega riigisaladusele.
Isikule, kellel on juurdepääsuluba ja kellel on seoses töö- või teenistusülesande täitmisega vajalik ajutine juurdepääs kõrgema tasemega riigisaladusele, kui talle antud luba võimaldab, võib selle asutuse juht, kus isik töötab või on teenistuses, erandjuhul lubada juurdepääsu ka kõrgema tasemega riigisaladusele tingimusel, et juurdepääsuaeg ei ületa 30 päeva ning tegemist on piiratud spetsiifilise, identifitseerimist võimaldava teabega.
Juurdepääsuluba omavale isikule tohib lubada juurdepääsu riigisaladusele ainult juhul, kui tal on juurdepääsuks põhjendatud teadmisvajadus.
Riigisaladuseks tunnistatud teabe valdaja on kohustatud enne riigisaladusele juurdepääsu lubamist igakordselt kontrollima isikul juurdepääsuloa olemasolu ning veenduma, et isikul on selle teabe teadmisvajadus.
Kui teadmisvajadus on põhjendamatu, ei tohi juurdepääsu riigisaladusele lubada.
Välisriigi kodanik või kodakondsuseta isik (edaspidi välismaalane) võib taotleda juurdepääsuluba ainult juhtudel, kui riigisaladust valdaval asutusel on selle isiku riigisaladusele juurdepääsu lubamine vajalik seoses asutuse valitsemisalaste ülesannete täitmisega ning isikul on olemas vajalikud eriteadmised või -oskused nende ülesannete täitmisele kaasaaitamiseks.
Julgeolekukontrolli Eestis ei pea läbima need välismaalased, kellele on tehtud julgeolekukontroll välisriigis või kelle juurdepääsuvajadus tuleneb välislepingust.
Välismaalase juurdepääs riigisaladusele on piiratud.
Seda võib lubada ainult eri programmis, projektis või lepingus osalemiseks või tegevusalal tegutsemiseks, milleks välismaalase eriteadmisi või -oskusi vaja läheb.
Asutuste nimekiri, kellel on õigus lubada välismaalaste juurdepääsu riigisaladusele, kinnitatakse Vabariigi Valitsuse korraldusega.
Isik on lakanud vastamast juurdepääsuloa saamise tingimustele.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-3 nimetatud asjaolu ilmnemisest on isiku töö- või teenistuskoha asutus kohustatud viivitamatult teatama julgeolekukontrolli teostavale asutusele.
Juurdepääsuloa tühistamise otsustab julgeolekukontrolli teostav asutus.
Juurdepääsuvajaduse ajutise äralangemise korral lähtutakse juurdepääsuloa tühistamise otsustamisel otstarbekusest.
Juurdepääsuloa tühistamisest teatatakse viivitamatult asutusele, kus töötab isik, kelle juurdepääsuluba tühistati.
Juurdepääsuloa tühistamise korral vabastatakse isik ametikohalt, millel töötamise eeltingimuseks on juurdepääsu omamine riigisaladusele.
Juurdepääsuloa tühistamine ei vabasta luba omanud isikut kohustusest hoida riigisaladust.
Isik, kellele keeldutakse andmast juurdepääsuluba või kelle luba tühistatakse, võib ühe kuu jooksul, arvates otsuse teatavakssaamisest, vaidlustada julgeolekukontrolli teostava asutuse otsuse riigisaladuse kaitse komisjonis.
Riigisaladuse kaitse komisjon teavitab kirjalikult oma otsusest käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vaidluses avaldajat hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates avalduse saamise päevast.
Riigisaladuse kaitse komisjoni otsusega mittenõustumisel on isikul õigus pöörduda halduskohtusse.
Riigisaladuse kaitset korraldab ja järelevalvet käesoleva seaduse täitmise üle riigis teostab Kaitsepolitseiamet, kaitsejõududes Kaitsejõudude Peastaap.
Viima läbi perioodilist koolitust riigisaladuse kaitse tagamiseks.
Riigisaladuse kaitset korraldaval asutusel on õigus järelevalve teostamisel tutvuda kontrollitavas asutuses kogu kontrolliks vajaliku teabega ja teha asutusele kohustuslikke ettekirjutusi riigisaladuse kaitse korraldamiseks.
Kui kontrolli käigus on välja selgitatud käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud nõuete rikkumisi, mis võivad viia riigisaladuse avalikuks tulemiseni, on kontrolli teostaval asutusel õigus teha kontrollitavale asutusele kohustuslik ettekirjutus riigisaladusega töötamise peatamise kohta kuni vajalike tingimuste loomiseni.
Riigisaladuste kaitse koordineerimiseks ja korraldamiseks moodustab Vabariigi Valitsus riigisaladuse kaitse komisjoni (edaspidi komisjon).
Vaatab läbi käesoleva seaduse § 3 lõike 1 punkti 9 alusel tehtud teabe riigisaladuseks tunnistamise otsuseid.
Kui komisjon otsustab, et teave on tunnistatud riigisaladuseks käesolevale seadusele mittevastavalt, võib komisjon nõuda teabe riigisaladuseks tunnistanud asutuselt selle teabe salastatuse kustutamist.
Kontrollib ja kinnitab Kaitsepolitseiameti peadirektori või tema asetäitja ja Kaitsejõudude Peastaabi ülema suhtes läbiviidud julgeolekukontrolli tulemused.
Komisjoni otsused käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 2 ja 3 nimetatud teabe riigisaladuseks tunnistamise otsuse, kaebuse või vaidlusküsimuse kohta on valitsusasutustele täitmiseks kohustuslikud.
Komisjoni kuuluvad Välisministeeriumi, Kaitseministeeriumi, Siseministeeriumi, Riigikantselei, Vabariigi Presidendi Kantselei, Kaitsejõudude Peastaabi ning Kaitsepolitseiameti esindajad.
Komisjoni esimees on siseminister.
Komisjoni koosseisu ja kodukorra kinnitab Vabariigi Valitsus.
Riigisaladust valdava asutuse juht (ministeeriumis kantsler) on kohustatud määrama vähemalt ühe ametiisiku, kes korraldab riigisaladuse kaitset ning vastutab käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud nõuete täitmise eest asutuses, ning ametikohad, millel töötamise eeltingimuseks on juurdepääsu omamine riigisaladusele.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastutav ametiisik peab olema vähemalt vanemametnik ja alluma vahetult asutuse juhile (ministeeriumis kantslerile) või kuuluma asutuse juhtkonda.
Lisaks selles seaduses sätestatud muudele kohustustele on riigisaladust valdav asutus kohustatud kooskõlastatult Kaitsepolitseiameti või Kaitsejõudude Peastaabiga, vastavalt nende seaduses sätestatud pädevusele, kehtestama käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevad juhendid, reguleerimaks juurdepääsu riigisaladusele ning riigisaladuse kasutamist ja kaitset.
Riigisaladust sisaldavate dokumentide koostamisel ja vormistamisel juhindutakse haldusdokumentide vormistamise põhinõuetest ja muudest kehtivatest õigusaktidest.
Riigisaladust sisaldavad dokumendid ja muud teabekandjad registreeritakse registris, mida peetakse asutuse ühtsest dokumendiregistrist eraldi.
Riigisaladuse kasutamise, edastamise ja kaitse ning vastavate teabekandjate säilitamise ja hävitamise kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Riigisaladust valdav asutus on kohustatud tagama riigisaladuse säilimise ning sellele juurdepääsu, lähtudes käesoleva seaduse ja muude seaduste ning nende alusel vastuvõetud õigusaktidega kehtestatud nõuetest.
Riigisaladust sisaldavaid teabekandjaid säilitatakse asutuses 20 aastat.
Pärast seda tähtaega edastatakse riigisaladus edasiseks säilitamiseks Riigiarhiivi.
Teabe, mille maksimaalne salastatuse tähtaeg on lõppenud, salastatuse kustutab seda teavet valdav asutus.
Teabe maksimaalse salastatuse tähtaja lõppemisel ei pea salastatuse kustutamist otsustav isik omama teabe riigisaladuseks tunnistamise õigust, samuti ei ole vajalik teabe riigisaladuseks tunnistanud asutuse nõusolek.
Täitma kõiki riigisaladuse kaitset reguleerivate õigusaktidega kehtestatud nõudeid.
Isikule, kes ei oma õigust juurdepääsuks riigisaladusele, kuid kellele on saanud või saab teatavaks riigisaladus või kelle valduses on riigisaladus, laienevad käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustused.
Isik, kelle valdusse on sattunud riigisaladus, on kohustatud tagastama riigisaladust sisaldava teabekandja viivitamatult teabe riigisaladuseks tunnistanud või salastanud asutusele või Kaitsepolitseiametile.
Käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud nõuete rikkumise eest võetakse süüdiolev isik distsiplinaar-, haldus- või kriminaalvastutusele.
Isik, kes omab enne käesoleva seaduse jõustumist väljastatud riigisaladuse kasutamise ja kaitsega seotud ametikohal töötamise luba või riigisaladuse kasutamise luba, peab kolme kuu jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest, esitama taotluse juurdepääsuloa saamiseks.
Selle tähtaja möödumisel kaotavad taotlust mitteesitanud isikute senised riigisaladuse kasutamise ja kaitsega seotud ametikohal töötamise load ja riigisaladuse kasutamise load kehtivuse ning riigisaladust valdav asutus keelab luba omanud isikul juurdepääsu riigisaladusele.
Kuni uue juurdepääsuloa andmise või selle andmisest keeldumiseni on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse esitanud isikutel õigus juurdepääsuks riigisaladusele seniste lubade alusel.
Isik, kes töötab käesoleva seaduse jõustumise ajal ametikohal, kus tal varem kehtinud seaduse kohaselt oli ametikohajärgne õigus riigisaladust kasutada, kuid käesoleva seaduse kohaselt tal seda õigust enam ei ole, ning kus tal teenistusülesannete tõttu säilib riigisaladusele juurdepääsuvajadus, on kohustatud esitama käesoleva seaduse paragrahv 13 lõikes 3 nimetatud taotluse ühe kuu jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest.
Ametikohajärgset õigust riigisaladust kasutada omanud isikul, kes on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul taotlenud juurdepääsuluba, säilib senine õigus juurdepääsuks riigisaladusele kuni juurdepääsuloa andmise või loa andmisest keeldumiseni.
Riigisaladust valdavad asutused on kohustatud kolme kuu jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest, üle vaatama nende valduses oleva riigisaladuse ja muu teabe ning tegema otsused teabe riigisaladuseks tunnistamise, tähtaja muutmise või teabe salastatuse kustutamise kohta kooskõlas käesoleva seaduse nõuetega.
Tunnistatakse kehtetuks riigisaladuse seadus (RT I 1994, 45, 720; 1996, 42, 809).
Kinnitada „Nimekiri rahaturuinstrumentidest, mis on väärtpaberid investeerimisfondide seaduse tähenduses“ (juurde lisatud).
Kinnitada „Nõuded tehingutele tuletisväärtpaberitega investeerimisfondi arvel“ (juurde lisatud).
Kinnitada „Riikide nimekiri, mille poolt väljalastud või tagatud väärtpaberitesse on lubatud paigutada investeerimisfondi vara rohkem kui 10% investeerimisfondi aktivate turuväärtusest“ (juurde lisatud).
Kinnitada „Riikide nimekiri, milles asuvate väärtpaberibörside nimekirjadesse kantud või mille väärtpaberiturul kaubeldavatesse väärtpaberitesse on lubatud paigutada investeerimisfondi vara“ (juurde lisatud).
Kinnitada „Riikide nimekiri, milles asuvate investeerimisfondide aktsiate ja osakute avalik müük registreeritakse“ (juurde lisatud).
Käesolevad nõuded kehtestatakse investeerimisfondide seaduse paragrahvi 101 lõike 1 alusel.
Instrumendi väljaandja asukoht on Eestis, Euroopa Liidu liikmesriigis või investeerimisfondide seaduse paragrahvi 102 lõike 1 punkti 3 alusel kehtestatud nimekirjas olevas riigis.
Käesolevad nõuded kehtestatakse investeerimisfondide seaduse paragrahvi 107 lõike 4 punkti 2 alusel.
Investeerimisfondi arvel võib teha tehinguid ainult selliste tuletisväärtpaberitega, mille tehingu täitmishind ei ületa 5% investeerimisfondi aktivate turuväärtusest tuletisväärtpaberi omandamise päeval.
Tuletisväärtpaberite alusvaraks võivad olla ainult väärtpaberid, mis vastavad investeerimisfondide seaduse paragrahvi 102 lõike 1 punktides 1 kuni 3 ja paragrahvis 149 sätestatud nõuetele, või valuuta, mida noteerib Eesti Pank.
Tuletisväärtpaberi tehinguid võib investeerimisfondi arvel teha ainult krediidiasutusega, kindlustusseltsiga või väärtpaberituru kutselise osalisega, kelle omakapital on vähemalt 1 000 000 krooni.
Käesolev nimekiri kehtestatakse investeerimisfondide seaduse paragrahvi 104 lõike 3 alusel.
Käesolev nimekiri kehtestatakse investeerimisfondide seaduse paragrahvi 102 lõike 1 punkti 3 alusel.
Käesolev nimekiri kehtestatakse investeerimisfondide seaduse paragrahvi 128 punkti 1 alusel.
Käesolev seadus sätestab erinõuded alkoholi käitlemisele, piirangud alkohoolse joogi tarbimisele, erinõuete ja piirangute järgimise üle teostatava järelevalve korralduse ning vastutuse seaduse rikkumise eest.
Erinõuded on nõuded, mis kehtivad alkoholiga teostatavatele toimingutele lisaks muus õigusaktis sätestatule.
Alkohoolsele joogile, mida toodetakse alkoholiaktsiisi seaduse § 7 lõikes 2 sätestatud tingimustel.
Volitatud labor käesoleva seaduse tähenduses on alkoholianalüüside tegemiseks akrediteeritud labor, mis on saanud õiguse tegutseda volitatud laborina.
Volitatud laborina tegutsemise õiguse andmise, muutmise, peatamise ja kehtetuks tunnistamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Alkohol on toidugrupp, mille moodustavad piiritus ja alkohoolsed joogid.
Piiritus on põllumajandusliku päritoluga toorainest kääritamisel ja sellele järgneval töötlemisel saadud vedelik etanoolisisaldusega alates 96 mahuprotsendist.
Alkohoolne jook on õlu etanoolisisaldusega üle 0,5 mahuprotsendi ja muu joomiseks mõeldud vedelik etanoolisisaldusega üle 1,2 mahuprotsendi.
Õlu on linnastest või linnastest ja linnastamata materjalist, humalatest ja veest pärmi abil kääritamise teel valmistatud jook, mis võib olla pastöriseeritud.
Kange alkohoolne jook on alkohoolne jook etanoolisisaldusega üle 22 mahuprotsendi.
Lahja alkohoolne jook on alkohoolne jook etanoolisisaldusega kuni 22 (kaasa arvatud) mahuprotsenti.
Vähese etanoolisisaldusega alkohoolne jook on alkohoolne jook etanoolisisaldusega kuni 6 (kaasa arvatud) mahuprotsenti.
Etanoolisisaldus on alkoholi kangus mahuprotsentides, mis väljendab temperatuuril 20 °C mõõdetud etanooli mahu suhet alkoholi üldmahtu samal temperatuuril.
Hoidmine, ladustamine või edasitoimetamine kaubanduslikul eesmärgil.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 6 nimetatud toimingutel on kaubanduslik eesmärk, kui need on suunatud isiku käsutuses oleva alkoholi müügile, töötlemisele, pakendamisele või kasutamisele vahetuskaubana.
Vastama tarbijapakendi ja selle märgistuse poolest Riiklikku alkoholiregistrisse kandmisel esitatud tootenäidisele.
Alkoholi määratlemise, kirjeldamise ja müügiks esitlemise nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.
Vastavusdeklaratsioonis ja katseprotokollis sisalduvate kohustuslike andmete loetelu kehtestab põllumajandusminister.
Rahvusvahelisel reisijateveol kasutatava vee- või õhusõiduki pardal asuvale alkoholile.
Alkohoolse joogi tarbijapakend on käesoleva seaduse tähenduses müügipakend, mis vahetult ümbritseb tarbijale üleantavat alkohoolset jooki.
Alkohoolse joogi tarbijapakendi märgistus võib olla võõrkeelne, kui originaaltekstist lähtuvat tõest eestikeelset teavet võimaldatakse kauba müügil.
Kui alkohoolse joogi tarbijapakendi käsitsemine nõuab erilist kasutusoskust, siis peab see olema varustatud eestikeelse kasutusjuhendiga.
Alkohoolne jook kantakse enne lisamärgistusega kaubakoguse importi uuesti Riiklikku alkoholiregistrisse.
Kui on täidetud käesoleva seaduse § 9 lõikes 2 sätestatud tingimused, võib alkoholi toota katsetuste käigus enne selle Riiklikku alkoholiregistrisse kandmist mittekaubanduslikus koguses, et teha selle alkoholi edasiseks käitlemiseks vajalikud toimingud või taotleda nende toimingute tegemist.
Seejuures on lubatud saata alkohoolset jooki välisriigi ettevõtjale tutvumiseks tehingu tegemise otsustamise eesmärgil postisaadetisena, kui ühes postisaadetises ei sisaldu alkohoolset jooki enam kui 1,5 liitrit ühes või mitmes tarbijapakendis või, kui ühe tarbijapakendi maht on suurem kui 1,5 liitrit, siis mitte rohkem kui üks tarbijapakend alkohoolset jooki.
Riikliku erinõuetega tegevusaladel tegutsevate ettevõtjate registri registreeringu alusel tegutsev importija võib saada välisriigi ettevõtjalt postisaadetisena Riiklikku alkoholiregistrisse kandmata alkohoolset jooki sellega tutvumiseks ja vajaduse korral selle tutvustamiseks kolmandatele isikutele, et otsustada tehingu tegemine selle alkohoolse joogi lähetanud ettevõtjaga.
Seejuures ei tohi üks postisaadetis sisaldada alkohoolset jooki enam kui 1,5 liitrit ühes või mitmes tarbijapakendis.
Kui ühe tarbijapakendi maht on suurem kui 1,5 liitrit, võib üks postisaadetis sisaldada ühe tarbijapakendi alkohoolset jooki.
Riikliku erinõuetega tegevusaladel tegutsevate ettevõtjate registri registreeringu alusel tegutsev importija võib kasutada käesoleva seaduse § 18 lõike 2 punktide 2-4 kohaselt imporditud Riiklikku alkoholiregistrisse kandmata alkoholi vaid selle alkoholi kohta koostatud tollideklaratsioonis märgitud otstarbel.
Alkohoolse joogi, mille tootmine toimub kooskõlas alkoholiaktsiisi seaduse § 36 lõikes 1 sätestatuga, eksport ja hulgimüük ei ole lubatud.
Nimetatud alkohoolse joogi jaemüük on lubatud vaid selle alkohoolse joogi tootjal.
Puskar on kodusel viisil pärmilisel alkoholkäärimisel tekkiva liitse vedeliku destilleerimisel saadav kange alkohoolne jook, mis sisaldab puskariõlisid.
Piquette on lahja alkohoolne jook, mis saadakse vees leotatud töötlemata viinamarjade pressimisjäätmete kääritamisel või kääritatud viinamarjade pressimisjäätmete ekstraheerimisel veega.
Ettevõtja peab tagama, et tema ettevõtte ruumides või territooriumil ei asu käitlemiseks mittelubatud alkoholi, sõltumata selle alkoholi kuuluvusest või hoidmise või ladustamise eesmärgist.
Käitlemiseks mittelubatud alkoholi on suures koguses, kui käitlemiseks mittelubatud alkoholi kogusele vastav arvestuslik aktsiis ületab kümnekordselt ja enam alkoholiaktsiisi seaduse § 9 lõikes 5 nimetatud aktsiisimäära.
Käitlemiseks mittelubatud alkoholi või puskariaparaadi konfiskeerimine on kohustuslik.
Järelevalve teostamisel võetud alkohoolse joogi tootenäidise võrdlemine alkoholiregistris säilitatava tootenäidise või muu materjaliga.
Alkoholiregister asutatakse, selle pidamise põhimäärus kinnitatakse ja volitatud töötleja määratakse Vabariigi Valitsuse poolt andmekogude seaduses (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77) sätestatud korras.
Alkoholiregistri vastutav töötleja on Põllumajandusministeerium.
Eestis toodetud alkoholi puhul taotleb selle alkoholi kandmist alkoholiregistrisse alkoholi tootja.
Kui tootjaid on mitu, on taotlejaks see ettevõtja, kes laseb alkoholi oma nimel turule.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotleja peab omama alkoholiaktsiisi seaduse §-s 25 ettenähtud aktsiisilao kehtivat tegevusluba ja ettevõte, kus alkohol toodeti, peab olema tunnustatud toiduseaduse (RT I 1999, 30, 415; 58, 608; 2001, 93, 566) tähenduses, arvestades seejuures toiduseaduse § 63 lõikes 1 sätestatut.
Välisriigist pärit alkoholi puhul taotleb selle alkoholi kandmist alkoholiregistrisse alkoholi importija.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud taotleja peab omama kehtivat registreeringut Riiklikus erinõuetega tegevusaladel tegutsevate ettevõtjate registris.
Alkoholiregistrisse registrikande tegemiseks esitatava taotluse vorminõuded kehtestab põllumajandusminister.
Tolli poolt aktsepteeritud tollideklaratsiooni originaali tootenäidise impordi kohta, kusjuures tollideklaratsioonis peab olema märge, et see tootenäidis tuleb esitada registrikande tegemiseks (imporditud alkohoolse joogi puhul).
Katseprotokolli originaali, mille on väljastanud Eesti vastavateks analüüsideks volitatud labor või välisriigi labor, mis on Euroopa Liidus notifitseeritud.
Lisaks kohustuslikule esitamisele kuuluvale materjalile võib taotleja esitada alkoholiregistri volitatud töötlejale muid dokumente ja näidiseid, kui see võib olla taotluse läbivaatamisel vajalik või kui lisamaterjal hõlbustab järelevalve teostamist.
Alkoholi kandmiseks alkoholiregistrisse koos sellekohase taotlusega esitatud dokumendi originaal tagastatakse selle esitanud isikule kohe pärast seda, kui alkoholiregistri volitatud töötleja töötaja on teinud originaaldokumendist koopia, mis kinnitatakse selle töötaja ja taotleja esindaja allkirjadega.
Alkoholi kandmine alkoholiregistrisse tuleb otsustada kümne tööpäeva jooksul sellekohase taotluse ja kohustuslikule esitamisele kuuluva materjali laekumise päevast arvates.
Nõuda taotlejalt tema poolt esitatud tootenäidise võõrkeelse märgistuse või tema poolt esitatud võõrkeelse dokumendi eestikeelset tõlget.
Alkoholi kandmist alkoholiregistrisse tõendab alkoholiregistri volitatud töötleja koostatav õiend, mis väljastatakse viivitamata pärast registrikande tegemist sellele ettevõtjale, kes taotles alkoholi kandmist alkoholiregistrisse.
Registrikande tegemise taotlemise korral vastutab taotleja poolt esitatud andmete õigsuse eest registrikande tegemise taotleja.
Jätnud täitmata alkoholiregistri volitatud töötleja nõude esitada käesoleva seaduse § 11 lõike 2 punktis 2 nimetatud tõlge.
Registrikande tegemisest keeldumisest teavitatakse taotluse esitanud ettevõtjat kirjalikult ja motiveeritult hiljemalt registrikande tegemisest keeldumise päevale järgneval tööpäeval.
Registrikande tegemisest keeldumise peale võib 15 päeva jooksul registrikande tegemisest keeldumise päevast arvates kaevata alkoholiregistri vastutavale töötlejale.
Alkoholiregistri vastutav töötleja võib tunnistada alkoholiregistri volitatud töötleja toimingu õigusvastaseks ja teha alkoholiregistri volitatud töötlejale ülesandeks uuesti läbi vaadata taotlus, mille rahuldamata jätmise peale on esitatud kaebus.
Alkohoolse joogi alkoholiregistrisse kandmisest keeldumisel tagastatakse ettevõtjale tootenäidis 30 päeva möödumisel registrikande tegemisest keeldumise päevast arvates.
Alkohoolse joogi alkoholiregistrisse kandmisest keeldumise vaidlustamise korral tagastatakse tootenäidis ettevõtjale pärast kaebuse lõplikku lahendamist (välja arvatud käesoleva seaduse § 13 lõike 1 või 3 kohaldamisel alkohoolse joogi alkoholiregistrisse kandmise korral).
Tootenäidise tagastamise kohta tehakse märge vastavas taotluses.
Registrikande tegemisest keeldumine ei võta taotlejalt õigust uuesti taotleda selle alkoholi kandmist alkoholiregistrisse.
Alkoholiregistrisse kantud viina tootenäidis, mis on esitatud alkoholiregistri volitatud töötlejale vastavalt käesoleva seaduse § 10 lõike 1 punktile 1, võetakse alkoholiregistri volitatud töötleja poolt säilitamiseks alkoholiregistris.
Alkoholiregistrisse kantud alkohoolse joogi, välja arvatud viina, tootenäidis, mis on esitatud alkoholiregistri volitatud töötlejale vastavalt käesoleva seaduse § 10 lõike 1 punktile 1, ei kuulu kohustuslikule säilitamisele ja tagastatakse selle esitanud ettevõtjale.
Tootenäidise tagastamise kohta tehakse vastav märge taotluses.
Kui ettevõtja, kelle taotlusel on alkohoolne jook alkoholiregistrisse kantud, leiab, et järelevalve hõlbustamise eesmärgil on alkoholiregistrisse kantud alkohoolse joogi tootenäidise säilitamine alkoholiregistris vajalik, võib ta selle esitada mis tahes ajal alkoholiregistri volitatud töötlejale säilitamiseks alkoholiregistris.
Järelevalveasutuse ettepanekul nõuab alkoholiregistri vastutav töötleja järelevalve hõlbustamise eesmärgil konkreetse alkohoolse joogi tootjalt või importijalt, et viimane esitaks viivitamata alkoholiregistri volitatud töötlejale ühe tootenäidise säilitamiseks alkoholiregistris.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud juhtudel esitatud tootenäidis tagastatakse selle säilitamise vajaduse lõppemisel tootenäidise esitanud ettevõtjale.
Tagastamine toimub kas tootenäidise esitanud ettevõtja või alkoholiregistri volitatud töötleja algatusel.
Tootenäidise edasise säilitamise vajaduse kohta võib küsida arvamust ühelt või mitmelt järelevalveasutuselt.
Kui tootenäidise suhtes on kohaldatud käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatut, siis on arvamuse küsimine järelevalveasutuselt, kelle ettepanekul tootenäidis säilitamiseks võeti, kohustuslik.
Tootenäidise tagastamise kohta koostatakse akt.
Alkoholiregistrisse kantud alkohol ei vasta nõuetele, mis kehtivad käitlemiseks lubatud alkoholile.
Alkoholiregistri vastutav töötleja teavitab registrikande kehtetuks tunnistamise otsusest kohe selle alkoholi alkoholiregistrisse kandmist taotlenud ettevõtjat, samuti järelevalvet teostavaid valitsusasutusi ja alkoholiregistri volitatud töötlejat.
Alkoholiregistri vastutav töötleja korraldab registrikande kehtetuks tunnistamise kohta teadaande avaldamise ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Alkoholiregistri volitatud töötleja korraldab registrikande kehtetuks tunnistamise kohta teadaande avaldamise alkoholiregistri veebilehel.
Kui seadus, kohtuotsus või -määrus või pädeva ametniku ettekirjutus ei sätesta teisiti, tuleb alkoholi, mille registrikanne on tunnistatud kehtetuks, tootmine või import lõpetada kolmandal päeval, arvates registrikande kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisest.
Eelviidatud tähtaja möödumisel loetakse alkohol, mille registrikanne on tunnistatud kehtetuks, käitlemiseks mittelubatud alkoholiks, arvestades seejuures käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatut.
Registrikande kehtetuks tunnistamine ei oma õiguslikku tähendust selle alkoholi osas, mis on toodetud või imporditud enne registrikande kehtetuks tunnistamist, kui seadus, kohtuotsus või -määrus või ettekirjutus ei sätesta teisiti.
Alkohoolse joogi, mille registrikanne on tunnistatud kehtetuks, alkoholiregistris säilitatavat tootenäidist selle esitanud ettevõtjale ei tagastata.
Tootenäidis jääb alkoholiregistri volitatud töötleja valdusse.
Tootenäidise säilitamise vajaduse lõppemisel hävitab selle alkoholiregistri volitatud töötleja, mille kohta koostatakse akt.
Registrikande kehtetuks tunnistamine ei võta ettevõtjalt õigust uuesti taotleda selle alkoholi kandmist alkoholiregistrisse.
Alkoholiregistrisse kantud alkohoolse joogi tarbijapakendi või selle elementide muutumisel (välja arvatud tootjapoolse partii tähistuse või selle asukoha muutumisel) kuulub alkohoolne jook uuesti alkoholiregistrisse kandmisele käesoleva seaduse §-des 9-13 sätestatud alustel.
Euroopa Liidus notifitseeritud laborite kohta.
Vajaduse korral märkused tarbijapakendi kohta.
Kehtetuks tunnistatud registrikannete kohta avaldatakse alkoholiregistri vastutava töötleja otsused.
Euroopa Liidus notifitseeritud laborite nimekiri avaldatakse laborite asukohariikide kaupa.
Alkoholi tootja või importija peab pidama arvestust tema poolt toodetava või imporditava alkoholi kohta selle müügipakendil kasutatava tootjapoolse partii tähistuse järgi.
Viina tootnud või importinud ettevõtjale kuuluvad kaubandusettevõtted, kuhu on viin lähetatud, ja lähetatud viina kogused.
Alkoholi impordil peab lisaks tollieeskirjades sätestatud nõuetele tollile esitama Riikliku alkoholiregistri õiendi, millest nähtub, et imporditav alkohol on kantud Riiklikku alkoholiregistrisse importija taotlusel.
Tootenäidise kohta, mille peab esitama Riikliku alkoholiregistri volitatud töötlejale registrikande tegemiseks.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 2-4 nimetatud juhtudel tehakse tollideklaratsioonis asjakohane märge.
Importija registreeringu number.
Alkoholi ekspordil peab lisaks tollieeskirjades sätestatud nõuetele tollile esitama Riikliku alkoholiregistri volitatud töötleja õiendi, millest nähtub, et eksporditav alkohol on kantud Riiklikku alkoholiregistrisse eksportija taotlusel.
Kui alkoholi eksporti teostab ettevõtja, kellele käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud õiendit väljastatud ei ole, siis asendab õiendit Riikliku alkoholiregistri volitatud töötleja poolt koostatud tõend, mis väljastatakse ettevõtjale, kui viimane esitab eksporditava Riiklikku alkoholiregistrisse kantud alkoholi päritolu tõendava nõuetekohase saatedokumendi.
Käesolevas paragrahvis sätestatud õiendi või tõendi esitamise nõuet ei kohaldata alkohoolse joogi käesoleva seaduse § 6 lõike 1 alusel toimuva ekspordi korral.
Eksportija registreeringu number.
Alkoholi impordi, hulgimüügi ja ekspordi korral arveldatakse selle alkoholi eest sularahata arvelduse korras.
Alkoholi hulgimüük ja eksport tuleb vormistada paberkandjal saatedokumendiga, mis võimaldab kaupa ja selle partiid identifitseerida.
Tollideklaratsiooni number (imporditud alkoholi puhul).
Alkoholi vastuvõtmisel hulgimüügi korras peab kontrollima saatedokumendi nõuetekohasust ja tootjapoolse partii tähistuse vastavust saatedokumendile.
Alkoholi eksport, hulgimüük ja jaemüük ettevõtja poolt, kes ei ole selle alkoholi tootja või importija, samuti alkoholi edasitoimetamine ettevõtja poolt väljaspool tema tegutsemiskohta on lubatud vaid juhul, kui selle alkoholi kohta omatakse nõuetekohast saatedokumenti.
Nõuetekohane saatedokument tuleb järelevalvet teostavale ametnikule esitada tema soovil kohe, välja arvatud juhtudel, kui saatedokumenti pole kontrollimomendil võimalik esitada ettevõtjal seadusega lasuvate muude kohustuste tõttu.
Ettevõtja võib teise ettevõtja poolt toodetud või imporditud alkoholi suunata oma erinevatesse tegutsemiskohtadesse hulgi- või jaemüügiks ettevõttesisese saatedokumendiga.
Ettevõttesisese saatedokumendi olemasolu on kohustuslik alkoholi tootjale kuuluvas kaubandusettevõttes tema poolt toodetud alkoholi hulgi- või jaemüügil.
Ettevõttesisese saatedokumendi olemasolu on kohustuslik alkoholi importijale kuuluvas kaubandusettevõttes tema poolt imporditud alkoholi hulgi- või jaemüügil.
Vastab muudele õigusaktis sätestatud nõuetele.
Alkoholi importi, hulgimüüki ja eksporti võib teostada äriregistrisse kantud ettevõtja, kelle kohta on kehtiv registreering Riiklikus erinõuetega tegevusaladel tegutsevate ettevõtjate registris (käesolevas jaos edaspidi register).
Alkoholi impordil ei ole toiduseaduse § 42 lõikes 1 nimetatud tegevusluba nõutav.
Kui alkoholi käideldakse täitemenetluse käigus, kehtivad kohtutäiturile ettevõtjaga samased õigused ja kohustused.
Taotluse allkirjastanud isiku nimi, ametinimetus ja kontaktandmed.
Registreerimistaotluses toodud andmete õigsuse eest vastutab registreerimistaotluse esitaja.
Registri volitatud töötleja poolt Karistusregistri volitatud töötlejale esitatud päringu vastusest ilmneb, et käesoleva seaduse § 26 lõike 1 punktis 2 või 3 nimetatud asjaolud taotlejat ei puuduta.
Märge registreeringu alusel lubatud tegevuse ajutise katkestamise kohta.
Registreeringuandmed avaldatakse registri veebilehel.
Ettevõtja soovil teeb registri volitatud töötleja registreeringuandmetest ametlikke väljavõtteid.
Karistusregistrile esitatud päringu vastusest ilmneb, et registreeringu taotlejaks olev juriidiline isik on mõistetud mis tahes kuriteo eest sundlõpetamisele või registreeringu taotlejaks oleva füüsilisest isikust ettevõtja suhtes on mis tahes kuriteo eest kohaldatud tegutsemiskeeldu, mis käsitletaval juhul on asjakohane ja kehtiv.
Motiveeritud teade registreeringu tegemisest keeldumise kohta edastatakse registreerimistaotluse esitanud ettevõtjale hiljemalt registreeringu tegemisest keeldumise otsuse tegemise päevale järgneval tööpäeval.
Kui ettevõtte või selle osa toiduseaduse tähenduses tunnustamise kohta tehtud otsus on tunnistatud kehtetuks.
Kui Karistusregistri volitatud töötlejale laekub teave käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 või 3 nimetatud asjaoludest seonduvalt käesoleva seaduse § 23 lõikes 1 nimetatud isikuga, siis peab Karistusregistri volitatud töötleja teavitama sellest viivitamata registri volitatud töötlejat.
Ärakirja otsusest, millega tunnistati kehtetuks otsus ettevõtte või selle osa toiduseaduse tähenduses tunnustamise kohta, peab Veterinaar- ja Toiduamet viivitamata edastama registri volitatud töötlejale.
Motiveeritud teade registreeringuandmete kustutamise kohta edastatakse viivitamata ettevõtjale, kelle kohta registreering oli tehtud.
Alkoholi impordi, hulgimüügi või ekspordi katkestamisest enam kui kolmeks kuuks.
Registreering, mille kohta on tehtud märge tulenevalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatust, ei ole kehtiv.
Alkoholi import, hulgimüük ja eksport on lubatud vaid registreeringus märgitud tegutsemiskoha kaudu.
Ladu, mille suhtes ei kohaldata maksu- või tolliseaduses ettenähtud regulatsiooni.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei kehti alkohoolse joogi hulgimüügil, kui alkohoolset jooki realiseeritakse selle jaemüügiga tegelevale ettevõtjale viimase tegutsemiskohas ja kui hulgimüügi korras realiseeritava alkohoolse joogi ladustamine toimub hulgimüüki teostava ettevõtja registreeringus märgitud tegutsemiskohas.
Etendusasutus, rahvamaja või muuseum, kui alkohoolse joogi jaemüüki teostatakse selle asutuse ruumides või territooriumil kohapeal tarbimiseks.
Täitemenetluse käigus.
Alkohoolse joogi jaemüüki teostavale etendusasutusele, rahvamajale või muuseumile, samuti kohtutäiturile laienevad alkohoolse joogi jaemüügil käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud ettevõtjale kehtestatud nõuded.
Kauplemisloa muutmisel.
Märge kauplemisloal kehtib kauplemisloale märgitud tingimustel kauplemisloa kehtivuse ajal, kui õigusaktiga ei ole sätestatud teisiti.
Kui taotlus on esitatud alkohoolse joogi jaemüügiks rändkaupluses, sõitjateveo teenuse osutamisel kasutatavas vee- või õhusõidukis või reisirongi restoranvagunis, siis märgitakse taotluses tegutsemiskoha aadressi asemel seda sõidukit identifitseeriv tunnus.
Kui taotlus on esitatud alkohoolse joogi jaemüügiks avalikul üritusel, siis märgitakse taotluses tegutsemiskoha aadressi asemel selle avaliku ürituse nimetus, toimumise aeg, toimumispaik ja selle ettevõtja müügikohtade arv.
Alkohoolse joogi jaemüügi õiguse taotlemisel kauplemisloa esmakordse väljastamise korral ei pea esitama sellekohast taotlust eraldi dokumendina, kui käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 osundatud teave sisaldub tarbijakaitseseaduse § 14 4 lõikes 1 nimetatud taotluses.
Kui alkohoolse joogi jaemüüki soovitakse teostada avalikul üritusel, peab koos taotlusega esitama selle avaliku ürituse korraldaja kirjaliku nõusoleku.
Kui alkohoolse joogi jaemüüki soovitakse teostada rändkauplusest ja müügikohad paiknevad teise kohaliku omavalitsuse territooriumil, peab koos taotlusega esitama nende müügikohtade järgse valla- või linnavalitsuse kirjaliku nõusoleku.
Alkohoolse joogi jaemüügi õiguse andmise otsustamiseks võib kauplemisloa väljastaja küsida alkohoolse joogi jaemüügi õiguse taotlemisel esitatud kirjalike või suuliste andmete kohta ettevõtjalt või tema esindajalt, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuselt täpsustavaid andmeid ja kontrollida esitatud andmete õigsust, sealhulgas tegutsemiskohas.
Kui ei esine alkohoolse joogi jaemüügi õiguse andmist välistavaid asjaolusid, edastab kauplemisloa väljastaja Riikliku erinõuetega tegevusaladel tegutsevate ettevõtjate registri volitatud töötlejale ärakirja haldusaktist, millega otsustati alkohoolse joogi jaemüügi õiguse andmine.
Riikliku erinõuetega tegevusaladel tegutsevate ettevõtjate registri volitatud töötleja teeb laekunud dokumendi alusel registreeringu kahe tööpäeva jooksul dokumendi laekumisest arvates, millest teatab kauplemisloa väljastajale viivitamata, edastades ühtlasi registreeringu numbri.
Käesoleva seaduse § 31 lõike 1 punktides 2-6 nimetatud andmed.
Alkohoolse joogi jaemüügi õigust andev märge tehakse kauplemisloale ettevõtja esitatud andmete alusel pärast Riikliku erinõuetega tegevusaladel tegutsevate ettevõtjate registri volitatud töötlejalt registreeringu tegemise kohta kinnituse saamist, kusjuures kohustuslik on kanda kauplemisloale registreeringu number.
Alkohoolse joogi jaemüügi õiguse saamiseks esitatud dokumente ettevõtjale või tema esindajale ei tagastata.
Soovib teostada alkohoolse joogi jaemüüki samas tegutsemiskohas, kus temale varem antud alkohoolse joogi jaemüügi õigus on tunnistatud kehtetuks käesoleva seaduse § 37 lõikes 2 nimetatud alustel ja selle õiguse kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumise päevast on möödunud vähem kui kuus kuud.
Kauplemisloa väljastaja võib avaliku korra tagamise huvides keelduda avalikul üritusel alkohoolse joogi jaemüüki teostada soovivale isikule mis tahes alkohoolse joogi või teatud etanoolisisaldusega või teatud liiki alkohoolse joogiga kauplemise õiguse andmisest.
Alkohoolse joogi jaemüügi õiguse andmisest keeldumise kohta antud haldusakti ärakiri edastatakse asjakohase taotluse esitanud ettevõtjale hiljemalt vastava otsuse tegemise päevale järgneval tööpäeval.
Alkohoolse joogi jaemüügi õiguse andmisest keeldumine ei võta ettevõtjalt õigust esitada samasisuline taotlus uuesti.
Alkohoolse joogi jaemüüki võib teostada vaid kauplemisloale kantud tegutsemiskohas tarbijakaitseseaduse § 14 2 tähenduses.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei kehti jaemüüki teostava ettevõtja suhtes, kes realiseerib alkohoolset jooki temale esitatud tellimuse alusel väljaspool alalist müügikohta, kui realiseeritava alkohoolse joogi ladustamine toimub kauplemisloale kantud tegutsemiskohas ja sellele kauplemisloale on märgitud eritingimusena „lubatud alkohoolse joogi kohalevedu“.
Ettevõtja on kohustatud kauplemisloa väljastajat viivitamata teavitama alkohoolse joogi jaemüügi eest vastutava isiku või tema ametinimetuse või kontaktandmete muutumisest.
Kauplemisloa väljastaja peab Riikliku erinõuetega tegevusaladel tegutsevate ettevõtjate registri volitatud töötlejat kohe teavitama alkohoolse joogi jaemüügi õigust omava ettevõtja käesoleva seaduse § 31 lõike 1 punktides 2-6 nimetatud andmete muutumisest.
Valla- või linnavalitsus - oma haldusterritooriumil tervikuna või teatud müügikohtade või ühe müügikoha suhtes.
Kui kauplemisloa kehtivus alkohoolse joogi jaemüügi õiguse suhtes peatatakse riigis, maakonnas või kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil tervikuna, teavitatakse kauplemisloa omajat sellest viivitamata massiteabevahendite kaudu.
Kui kauplemisloa kehtivus alkohoolse joogi jaemüügi õiguse suhtes peatatakse teatud müügikohtade või ühe müügikoha suhtes, edastatakse kauplemisloa omajale viivitamata sellekohane teade.
Kauplemisloa väljastaja tunnistab oma haldusaktiga alkohoolse joogi jaemüügi õiguse kehtetuks, kui seda taotleb selle õiguse omaja.
Käesoleva seaduse §-s 42 sätestatust tulenevate eritingimuste järgimata jätmine.
Otsus alkohoolse joogi jaemüügi õiguse kehtetuks tunnistamise kohta jõustub selle kohta antud haldusaktis märgitud tähtpäeval.
Riikliku erinõuetega tegevusaladel tegutsevate ettevõtjate registri volitatud töötlejale, kes kustutab vastava registreeringu.
Alkohoolse joogi jaemüügi õiguse kehtetuks tunnistamise korral muudab kauplemisloa väljastaja alkohoolse joogi jaemüügi õigust omanud ettevõtja kauplemisloa, märkides muudetud kauplemisloale, et alkohoolse joogi jaemüük on keelatud.
Riikliku erinõuetega tegevusaladel tegutsevate ettevõtjate registri kaudu.
Alkohoolse joogi jaemüük kohapeal tarbimiseks on lubatud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2-6 ja 8-10 osundatud müügikohas.
Alkoholisegu (jook, mis koosneb kahest või enamast komponendist, millest vähemalt üks on alkohoolne jook) valmistamine on lubatud tarbija poolt sellekohase tellimuse esitamise korral müügikohas, kus toimub alkohoolse joogi jaemüük kohapeal tarbimiseks.
Alkohoolse joogi jaemüük tänavakaubanduses on keelatud.
Nimetatud keelu järgimise tagamiseks on tänavakaubanduse müügikohas keelatud hoida või ladustada alkoholi, sõltumata selle alkoholi kuuluvusest või hoidmise või ladustamise eesmärgist.
Kui alkohoolse joogi jaemüügi korral on õigusaktiga kehtestatud kitsendused alkohoolse joogi sortimendi suhtes, on alkohoolse joogi müügikohas keelatud hoida või ladustada lubatud sortimendi hulka mittekuuluvat alkohoolset jooki, sõltumata selle alkohoolse joogi kuuluvusest või hoidmise või ladustamise eesmärgist.
Piirata alkohoolse joogiga kauplemise aega.
Kauplemisloa väljastajal on õigus alkohoolse joogi jaemüügi õiguse andmisel kehtestada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu alusel alkohoolse joogi jaemüügile tingimusi, mis kantakse kauplemisloale.
Alkohoolse joogi müügihind peab olema alkohoolse joogi jaemüügil avaldatud.
Alkohoolse joogi müügihinda ei ole lubatud avaldada selliselt, et tarbijale on samaaegselt nähtavad alkohoolse joogi algne ja uus müügihind.
Avaldatud müügihinnale vastav alkohoolse joogi kogus - alkohoolse joogi jaemüügil kohapeal tarbimiseks.
Alkohoolse joogi jaemüük kaupluses ja toitlustusettevõttes on lubatud, kui tegutsemiskohas asub kassaaparaat, mille kaudu tuleb fikseerida kõik alkohoolse joogi jaemüügil sooritatavad tehingud.
Keelatud on müüa alkohoolset jooki joobnud olekus isikule.
Müüja ei tohi teadvalt teenindada isikut, kes ostab alkohoolset jooki selle joobnud olekus isikule pakkumise või üleandmise eesmärgil.
Müüjal on õigus jätta teenindamata isik, kes tarbib müügikohas, kus teostatakse alkohoolse joogi jaemüüki kohapeal tarbimiseks, väljaspool antud müügikohta omandatud alkohoolset jooki, ja nõuda selle isiku lahkumist.
Alaealisel on alkohoolse joogi tarbimine keelatud.
Alaealisel on keelatud omandada alkohoolset jooki.
Keelatud on võõrandada alkohoolset jooki alaealisele.
Nimetatud keelu järgimiseks võib müüja nõuda ostjalt tema isikut tõendava dokumendi esitamist ja keelduda alkohoolse joogi müümisest eelnimetatud dokumendi esitamata jätmise korral.
Alaealist ei tohi rakendada töödel, mis on seotud alkoholi käitlemisega.
Täisealisel on keelatud osta, pakkuda või üle anda alaealisele alkohoolset jooki.
Müüja ei tohi teadvalt teenindada isikut, kes ostab alkohoolset jooki selle alaealisele pakkumise või üleandmise eesmärgil.
Alkohoolse joogi kohaleveoteenuse osutajal on keelatud see üle anda alaealisele.
Nimetatud keelu järgimiseks võib teenindaja nõuda tellijalt tema isikut tõendava dokumendi esitamist ja keelduda alkohoolse joogi üleandmisest eelnimetatud dokumendi esitamata jätmise korral.
Alaealine ei oma õigust saata või saada alkohoolset jooki postisaadetisena.
Kohaliku omavalitsuse volikogu õigusaktis ettenähtud juhul.
Valla- või linnavalitsuse ametnikud.
Teha kauplemisloa väljastajale motiveeritud ettepanek alkohoolse joogi jaemüügi õiguse kehtetuks tunnistamiseks ja saada asjaomaselt ametnikult sellele ettepanekule motiveeritud vastus.
Kauplemisloa väljastajale - avalikul üritusel mis tahes või teatud etanoolisisaldusega või teatud liiki alkohoolse joogi jaemüügiks õiguse andmisest keeldumiseks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettepanekuga nõustumisest või sellest äraütlemisest teavitab asjaomane ametnik motiveeritult selle ettepaneku teinud politseiprefektuuri.
Alkoholi, mis kuulub või võib kuuluda konfiskeerimisele, hoitakse kuni selle edasise käsutamise otsustamiseni selle alkoholi ära võtnud ametniku asutuse asitõendite hoidlas või muus selle asutuse valduses olevas ruumis.
Kui äravõetud alkoholi koguse hoidmiseks selle alkoholi ära võtnud ametniku asutuse asitõendite hoidlas või muus selle asutuse valduses olevas ruumis puuduvad võimalused, hoitakse äravõetud alkoholi vastutaval hoiul tollilaos või tolliterminalis, sõltumata alkoholi ära võtnud ametniku ametkondlikust kuuluvusest.
Äravõetud alkoholi hoidmise tollilaos või tolliterminalis korraldab tolliasutus.
Äravõetud alkoholi tollilaos või tolliterminalis hoidmise kulud nähakse ette sihtotstarbeliste kuludena riigieelarves.
Käitlemiseks mittelubatud alkoholiga kauplemise, samuti käitlemiseks mittelubatud alkoholi kaubanduslikul eesmärgil hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise eest - karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.
Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, - karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 krooni.
Kohus konfiskeerib käesolevas paragrahvis sätestatud väärteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud alkoholi.
Käitlemiseks mittelubatud alkoholi teadvalt omandamise, hoidmise või edasitoimetamise eest - karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või arestiga.
Puskariaparaadi valmistamise, hoidmise, edasitoimetamise, omandamise või edasiandmise eest - karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga.
Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, - karistatakse rahatrahviga kuni 30 000 krooni.
Kohus konfiskeerib käesolevas paragrahvis sätestatud väärteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud aparaadi.
Riikliku alkoholiregistri volitatud töötlejale või Riikliku erinõuetega tegevusaladel tegutsevate ettevõtjate registri volitatud töötlejale või kauplemisloa väljastajale tegelikkusele mittevastavate andmete või esitamisele kuuluvate andmete mitteõigeaegse esitamise või esitamata jätmise eest, samuti käesoleva seaduse § 13 lõikes 4 sätestatud kohustuse täitmata jätmise eest, - karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
Alkoholi impordi, hulgimüügi või ekspordi eest registreeringus märkimata tegevuskoha kaudu - karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
Nõuetekohase saatedokumendita alkoholi ekspordi, hulgimüügi, jaemüügi või kaubanduslikul eesmärgil edasitoimetamise eest - karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
Alkoholi ekspordil, hulgimüügil, jaemüügil või kaubanduslikul eesmärgil edasitoimetamisel nõuetekohase saatedokumendi kontrollimomendil esitamata jätmise eest - karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, - karistatakse rahatrahviga kuni 20 000 krooni.
Alkoholi hulgimüügil või ekspordil nõuetekohase saatedokumendi koostamata jätmise eest - karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
Alkoholi omandamisel või müügil käesoleva seadusega sätestatud sularahata arveldamise nõude järgimata jätmise eest - karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
Alkohoolse joogi jaemüügil tehingu kassaaparaadis fikseerimata jätmise eest - karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
Alkohoolse joogi jaemüügil alkohoolse joogi müügihinna kohta teabe avaldamata jätmise või mittenõuetekohase avaldamise eest - karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
Alkoholi hoidmise või ladustamise eest tänavakaubanduse müügikohas - karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
Alkohoolse joogi jaemüügi eest ilma loata või ajal, mil alkohoolse joogi jaemüük ei olnud lubatud, samuti muude alkohoolse joogi jaemüügil kehtivate piirangute või keeldude rikkumise eest, kui puuduvad mõne teise käesolevas peatükis nimetatud väärteo tunnused, - karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
Alkohoolse joogi kohaleveoteenuse osutamisel kehtivate nõuete rikkumise eest - karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
Alkohoolse joogi käitlemisel vanusepiirangu rikkumise eest - karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
Alkohoolse joogi müümise eest joobnud olekus isikule - karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
Alkohoolse joogi ostmise eest alaealisele või joobnud olekus isikule - karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut.
Alkohoolse joogi tarbimise eest tänaval, staadionil, haljasalal, pargis, ühissõidukis või muus avalikus kohas, välja arvatud kohaliku omavalitsuse volikogu õigusaktis ettenähtud juhul või paigas, kus teostatakse alkohoolse joogi jaemüüki kohapeal tarbimiseks, samuti avalikku kohta joobnud olekus ilmumise eest, millega solvatakse inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet, - karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või arestiga.
Alaealise poolt alkohoolse joogi tarbimise eest - karistatakse rahatrahviga kuni kümme trahviühikut.
Alaealise poolt alkohoolse joogi ostmise eest - karistatakse rahatrahviga kuni 20 trahviühikut.
Käesoleva seaduse §-des 53-72 sätestatud väärtegudele kohaldatakse karistusseadustiku üldosa ja väärteomenetluse seadustiku sätteid.
Valla- või linnavalitsus.
Käesoleva seaduse §-de 53-72 järgi määratav rahatrahv laekub riigieelarvesse, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhtudel.
Rahatrahvi on kohaldatud valla- või linnavolikogu poolt käesoleva seaduse alusel antud õigusakti rikkumise eest, sõltumata sellest, kas väärteoprotokolli on koostanud või kiirmenetluse otsuse on teinud valla- või linnavalitsuse või täidesaatvat riigivõimu teostava asutuse ametnik.
Konfiskeeritud alkohol hävitatakse või realiseeritakse töötlemiseks tehnilisel otstarbel.
Konfiskeeritud alkoholi võõrandajal on õigus nõuda seda alkoholi omandada soovivalt isikult tõendeid, mis kinnitavad tema kavatsust ja võimalusi kasutada omandatavat alkoholi tehnilisel otstarbel, ning kontrollida esitatud andmete õigsust, sealhulgas antud isiku ettevõttes.
Konfiskeeritud alkoholi võõrandaja peab hiljemalt selle alkoholi üleandmise päeval edastama Tolliametile ning Veterinaar- ja Toiduametile teatise võõrandatud alkoholikoguse ning alkoholi omandanud isiku kohta.
Tolliametil ning Veterinaar- ja Toiduametil on õigus kontrollida konfiskeeritud alkoholi omandanud isiku ettevõttes selle alkoholi edasist kasutamist.
Konfiskeeritud puskariaparaat hävitatakse.
Kehtetuks tunnistatava alkoholiseaduse (RT I 1999, 24, 359; 58, 610; 92, 827; 102, 907; RT III 2000, 12, 125; RT I 2001, 18, 87) § 10 lõike 2 punktides 1-6 nimetatud tegevusluba kehtib, kui tegevusloaga lubatud tegevus ei ole vastuolus käesolevas seaduses sätestatuga, kuni tema omaja kohta Riiklikus erinõuetega tegevusaladel tegutsevate ettevõtjate registris tehtava registreeringuni, kuid mitte kauem tegevusloale märgitud tähtpäevast.
Kehtetuks tunnistatava alkoholiseaduse § 10 lõike 2 punktides 7-10 nimetatud tegevusluba kehtib, kui tegevusloaga lubatud tegevus ei ole vastuolus käesolevas seaduses sätestatuga, kuni tema omajale väljastatud kauplemisloa õigusaktiga kooskõlla viimiseni, kuid mitte kauem tegevusloale märgitud tähtpäevast.
Enne käesoleva seaduse jõustumist Riiklikus alkoholiregistris säilitamiseks võetud tootenäidis, välja arvatud viina tootenäidis, tagastatakse tootenäidise esitanud ettevõtjale selle tootenäidise säilitamise vajaduse lõppemisel.
Tagastamine toimub kas tootenäidise esitanud ettevõtja või registri volitatud töötleja algatusel ja selle kohta koostatakse akt.
Kehtetuks tunnistatava alkoholiseaduse alusel antud õigusaktid kehtivad niivõrd, kuivõrd nad ei ole vastuolus käesoleva seadusega ja kuni uute õigusaktide vastuvõtmiseni, aga mitte kauem kui neli kuud, arvates käesoleva seaduse jõustumise päevast.
Alkoholiseadus (RT I 1999, 24, 359; 58, 610; 92, 827; 102, 907; RT III 2000, 12, 125; RT I 2001, 18, 87) tunnistatakse kehtetuks.
Käesolev seadus jõustub samaaegselt karistusseadustikuga.
Erakond (partei) on Eesti kodanike vabatahtlik poliitiline ühendus, mille eesmärgiks on oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine, ning mis on registreeritud käesolevas seaduses sätestatud korras.
Erakond on mittetulundusühing.
Erakonna osalemine Riigikogusse valitud erakonnaliikmete kaudu Riigikogu tegevuses; kohaliku omavalitsuse volikogusse valitud erakonnaliikmete kaudu volikogu tegevuses; Riigikogusse ja kohaliku omavalitsuse volikogusse valitud erakonnaliikmete kaudu vastavalt Vabariigi Presidendi valimisel, Vabariigi Valitsuse ja kohaliku omavalitsuse täitevorgani moodustamisel; rahvusvahelises koostöös välisriikide erakondadega.
Erakond moodustatakse territoriaalsuse põhimõttel.
Erakond ei või asutada oma struktuuriüksusi asutustes, ettevõtetes ega organisatsioonides.
Eestis asutatud, registreeritud ja tegutsevate erakondade juhtorganid ning struktuuriüksused peavad asuma Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all oleval territooriumil.
Erakonna struktuuriüksus võib asuda ka välisriigis, kui see ei ole vastuolus selle riigi seadustega.
Keelatud on erakonnad, kelle eesmärgid või tegevus on suunatud Eesti põhiseadusliku korra või territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele muutmisele või on muul viisil vastuolus kriminaalseadusega.
Relvi valdavad, samuti sõjaväeliselt korraldatud või sõjaväelisi harjutusi harrastavad ühingud või liidud ei või tegutseda erakonnana ega erakonna struktuuriüksusena.
Keelatud on sekkumine erakonna siseasjadesse, välja arvatud seadusega lubatud erijuhul.
Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all oleval territooriumil on keelatud teise riigi erakonna või selle struktuuriüksuse või muu poliitilise ühenduse või selle struktuuriüksuse moodustamine ja tegutsemine.
Erakonna liikmeks võib olla vähemalt 18-aastane teovõimeline Eesti kodanik.
Üheaegselt võib kuuluda ainult ühte erakonda.
Erakonda võetakse kodanik tema isikliku kirjaliku avalduse alusel.
Erakonda astumise, sellest lahkumise ja väljaarvamise tingimused ning kord sätestatakse erakonna põhikirjas.
Piirivalveametnik ja tegevteenistuses olev piirivalvur.
Vabariigi President peatab ametisoleku ajaks oma erakondliku kuuluvuse.
Erakonnal ei või olla kollektiivliikmeid.
Erakond asutatakse lihtkirjalikus vormis asutamislepinguga.
Erakonna asutamislepingule kohaldatakse mittetulundusühingute seaduses (RT I 1996, 42, 811; RT I 1998, 96, 1515; 1999, 10, 155; 23, 355; 67, 658; 2000, 55, 365; 88, 576; 2001, 56, 336; 93, 565) sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Erakond registreeritakse, kui tal on vähemalt 1000 liiget.
Erakonna tegevuse aluseks on põhikiri.
Erakonna põhikirjale kohaldatakse mittetulundusühingute seaduses põhikirjale sätestatud nõudeid.
Erakonna poliitilise tegevuse aluseks on programm.
Selle kinnitamise ja muutmise kord sätestatakse erakonna põhikirjas.
Erakonna juhatus peab liikmete nimekirja, millesse kantakse igaühe nimi, elukoht, isikukood, liikmeksastumise päev, kuu ja aasta ning andmed liikmeksoleku peatamise, väljaastumise või väljaarvamise kohta.
Nimekirja võib kanda ka muid andmeid, kui see on sätestatud põhikirjas ega ole vastuolus seadusega.
Mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri pidajal on õigus nõuda registrissekantud erakonna juhatuselt liikmete nimekirjast väljavõtte esitamist, mis sisaldab liikmete nimesid, sünniaegu ja liikmeksastumise päeva, kuud ja aastat.
Erakonda ei registreerita juba registrisse kantud või sellest kustutatud erakonna nime all.
Erakonnal on õigus omada põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks vajalikku vallas- ja kinnisvara, võttes arvesse käesolevas seaduses ja muudes seadustes ettenähtud piiranguid.
Laekumised käesoleva seaduse §-s 12 2 lubatud majandustegevusest.
Erakond ei või tegelda majandustegevusega, välja arvatud erakonna tegevusega seotud materjalide kirjastamine ja müük, erakonna sümboolikaga pisiesemete müük ning registreeritud loteriide korraldamine.
Erakond ei või olla ühegi äriühingu osanik või aktsionär.
Erakond ei või omada väärtpabereid.
Kui erakonna omandisse satuvad väärtpaberid, peab ta need võõrandama ühe kuu jooksul, alates omandiõiguse tekkimisest.
Erakond võib oma rahalisi vahendeid hoida ainult käesoleva seaduse § 12 4 lõikes 4 nimetatud korras avalikult deklareeritud pangakontodel.
Erakond ei tohi vastu võtta riigivõimu- ja kohaliku omavalitsuse organite, riigi või munitsipaalosalusega juriidiliste isikute või asutuste poolt pakutavat raha või muid vahendeid, välja arvatud juhul, kui seda pakutakse avalikult ja kõigile registreeritud erakondadele võrdselt.
Erakond ei või vastu võtta raha ega muud vara välisriigi riigivõimu- või kohaliku omavalitsuse organilt, välisriigi riigi- või munitsipaalomandil põhinevalt ettevõttelt, asutuselt või organisatsioonilt.
Välisriigi erakonnalt või välisriigi muudest allikatest laekunud varadest ja rahalistest annetustest ning nende päritolust on erakond kohustatud ühe nädala jooksul teatama mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri pidajale.
Erakonnal on keelatud vastu võtta anonüümseid annetusi.
Anonüümsed annetused, mis on erakonnale laekunud, kannab erakond laekumisest alates ühe nädala jooksul riigieelarvesse.
Igaühel on õigus tutvuda käesolevas seaduses sätestatud korras erakonna varade koosseisu ja sissetulekuallikatega.
Erakond peab raamatupidamisarvestust vastavalt raamatupidamise seaduses (RT I 1994, 48, 790; 1995, 26-28, 355; 92, 1604; 1996, 40, 773; 42, 811; 49, 953; 1998, 59, 941; 1999, 55, 584; 101, 903; 2001, 87, 527), käesolevas seaduses ja muudes õigusaktides sätestatud nõuetele.
Iga kvartali esimese kuu viiendaks kuupäevaks esitab erakond mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrile täieliku aruande kõigi eelmise kvartali jooksul erakonnale laekunud vahendite kohta.
Nimetatud aruandes peab olema ära näidatud laekumise kuupäev, liik, rahaline väärtus ja allikas.
Aruandes tuleb kajastada ka vastavalt käesoleva seaduse § 12 7 lõikele 5 riigieelarvesse kantud anonüümsed annetused.
Aruande täpsema vormi kehtestab rahandusminister.
Erakond näitab käesoleva paragrahvi lõikes 3 toodud aruandes ära andmed kõigi erakonna nimel avatud pangakontode kohta nii Eesti kui välisriikide pankades, tuues iga konto kohta ära panga nimetuse ja pangakonto numbri või muu tunnustähise.
Igaühel on õigus tasuta tutvuda nimetatud aruandega mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris.
Valimiskampaaniate ajal toimub erakonna finantstegevuse avalikustamine käesoleva seaduse §-s 12 5 toodud korras.
Erakonna üldkoosolek või põhikirja järgi seda asendav organ kinnitab iga aasta erakonna majandustegevuse aastaaruande.
Aastaaruanne koos seadusega ettenähtud lisadega avaldatakse Riigi Teataja Lisas.
Erakond esitab täiendava aruande Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu valimiskampaania läbiviimiseks erakonna ja tema nimekirjas kandideerinud isikute poolt tehtud kulutuste ning kasutatud vahendite päritolu kohta Vabariigi Valimiskomisjonile ühe kuu jooksul, arvates valimiste toimumisest.
Riigikogus esindatud erakonnal on õigus eraldistele riigieelarvest.
Eraldise suurus on proportsionaalne Riigikogu valimisel saadud kohtade arvuga.
Erakondade ühinemisel eraldised liidetakse.
Erakonna jagunemisel jaotatakse eraldis selliste jagunemisel tekkinud erakondade vahel, mille liikmeteks tunnistavad end jaguneva erakonna esindajad Riigikogus.
Erakonna lõpetamisel õigus eraldisele riigieelarvest lõpeb.
Erakonnale eraldatavad summad kantakse erakonna arvele Vabariigi Valitsuse poolt määratud valitsusasutuse kaudu, lähtudes Vabariigi Valimiskomisjoni poolt esitatud nimekirjast, mis sisaldab erakondade poolt Riigikogu valimisel saadud kohtade arvu.
Riigikogu valimise toimumise aastal muudetakse riigieelarve eraldiste arvestamist valimistulemuse väljakuulutamisele järgnevast kuust.
Erakonna jagunemisel muudetakse riigieelarve eraldiste arvestamist jagunemisele järgnevast kuust.
Annetus erakonnale on rahaline annetus, mitterahaline kingitus või tegevustoetus.
Erakonnad peavad pidama eraldi annetuste registrit, mille vormi määrab käesoleva seaduse alusel rahandusminister.
Annetuse saamisel registreerib erakond annetuse saamise kuupäeva, annetuse tegija (nimi, isiku- või registrikood) ja annetuse liigi ning väärtuse kroonides ning juhul, kui annetaja selle määrab, annetuse sihtotstarbe erakonna annetuste registris ning annab annetajale annetuse vastuvõtmist tõendava dokumendi.
Annetuse vastuvõtmisel annab erakond annetaja nõudmisel annetuse tegemist ja selle vastuvõtmist erakonna poolt tõendava dokumendi.
Erakond ei tohi vastu võtta anonüümseid annetusi.
Anonüümse annetuse kannab erakond seitsme päeva jooksul riigieelarvesse, kus see lisatakse järgmisel eelarveaastal riigieelarvest erakondadele eraldatavate vahendite hulka.
Erakonna annetuste register peab olema erakonna asukohas kõigile erakonna liikmetele kättesaadav ja iga kvartali esimese kuu viiendaks kuupäevaks saadab erakond väljavõtte annetuste registrist mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri pidajale.
Igaühel on õigus nimetatud aruandega tasuta tutvuda.
Erakonnal on õigus vastu võtta ja kasutada rahalisi annetusi, mis ei ole seadusega keelatud.
Erakonnal ei ole õigust vastu võtta sularahas annetusi, mis on 1000 krooni või rohkem.
Korjanduse käigus tehtud rahalised annetused võib registreerida korjanduslehtedel.
Erakonnal on õigus võtta vastu mitterahalisi kingitusi, kui need on kasutatavad erakonna põhikirjaliseks tegevuseks.
Mitterahaline kingitus käesoleva seaduse mõistes on ka tasuta osutatav teenus erakonnale, kui selle teenuse osutab ettevõtja, äriühing või asutus, kellel sellise teenuse osutamine on äritegevus või ühekordne majandustegevus või kui sellise teenuse eest tasub teenuse osutajale kas täielikult või osaliselt kolmas isik.
Mitterahalise kingituse rahalise väärtuse hindab erakonna juhatuse poolt määratud komisjon või hindaja.
Mitterahalise kingituse tegemise ja vastuvõtmise suhtes kehtivad needsamad nõuded ja piirangud mis rahalise annetuse suhtes.
Tegevustoetus on kauba müümine või teenuse osutamine turuhinnast madalama hinnaga ettevõtja, äriühingu või asutuse poolt, kellele selline müümine või teenuse osutamine on äritegevus või ühekordne majandustegevus.
Tegevustoetuse väärtus on kauba müümise või teenuse osutamise ajal selle turuhinna ja erakonna poolt tasutud hinna vahe.
Tegevustoetuse andja hindab tegevustoetuse rahalise väärtuse ja edastab selle erakonnale.
Erakonna juhatuse poolt määratud komisjon või hindaja esitab oma hinnangu tegevustoetuse väärtusele, mis näidatakse ära aruandes.
Tegevustoetuse andmise ja vastuvõtmise suhtes kehtivad needsamad nõuded ja piirangud mis rahalise annetuse suhtes.
Eesti ettevõtja ja juriidiline isik, mis eelneva kahe kalendriaasta jooksul on saanud toetust riigilt, kohalikult omavalitsuselt või avalik-õiguslikult juriidiliselt isikult või fondidest, millesse on eraldanud raha riik või kohalik omavalitsus oma eelarve või asutuste kaudu.
Keelatud on annetused välisriigilt või välisriigi asutuselt või välisriigi tulunduslikult juriidiliselt isikult.
Keelatud on anonüümsed annetused, see tähendab sellised annetused, kui annetaja ei avalda või ei soovi avaldada enda andmeid.
Keelatud on annetused, mille päritolu kohta annetaja ei soovi või ei suuda avaldada andmeid.
Keelatud on teistelt isikutelt lähtuva annetuse vahendamine.
Kui on tegemist avalikult väljakuulutatud ja kõigile erakondadele võrdsetel tingimustel pakutava tegevustoetusega.
Mitterahalise kingituse ja tegevustoetuse, mille eest kas täielikult või osaliselt tasub kolmas isik, andmine on lubatud, kui seejuures tehakse teatavaks selle isiku andmed ja tasu suurus.
Erakond, mis saab annetuse pakkumise või annetuse, on kohustatud jälgima, et tegemist ei ole keelatud annetusega, ja andmete puudulikkuse või kahtluse korral nõudma annetuse pakkujalt või annetajalt selgitust.
Erakond, mis saab keelatud annetuse pakkumise, on kohustatud sellise annetuse vastuvõtmisest keelduma.
Erakond, mis on saanud annetuse, mille suhtes ta on arvamusel, et tegemist on annetusega, mis on keelatud muudel alustel kui need, mis on loetletud § 12 11 lõikes 1, kannab sellise rahalise annetuse üle § 12 6 lõikes 3 nimetatud valitsusasutuse hallata olevale eriarvele ja mitterahalise kingituse annab üle nimetatud valitsusasutusele.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud eriarvele laekunud summad jaotab arvet haldav valitsusasutus kord aastas erakondade vahel samas proportsioonis nagu eraldised riigieelarvest.
Kuni VIII Riigikogu valimisteni võib erakondi asutada ja neid registreerida, kui neil on vähemalt 200 liiget.
Käesoleva seaduse § 11 rakendatakse VIII Riigikogu valimistulemuste väljakuulutamise päevast.
Varem registreeritud erakonna kandmisel mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse tuleb avaldusele lisada üldkoosoleku protokoll, millega on kinnitatud erakonna põhikirja kehtiv redaktsioon ning valitud mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kandmise avaldusele allakirjutanud juhatus.
Käesolev seadus reguleerib notariameti ning Notarite Koja staatust.
Notariaalset tõestamismenetlust, notari distsiplinaarvastutust ning notari tasu määrasid reguleeritakse teiste seadustega.
Notar on avalik-õigusliku ameti kandja, kellele riik on andnud õiguse tõestada isikute taotlusel õigusliku tähendusega asjaolusid ja sündmusi ning teha muid õiguskindlust tagavaid ametitoiminguid.
Notar on ametitoimingute tegemisel sõltumatu.
Notar ei ole ettevõtja ega riigiametnik.
Notar peab oma ametit enda nimel ja vastutusel vaba elukutsena.
Notar peab jääma erapooletuks ja usaldatavaks kõigi isikute suhtes, kelle huve ja õigusi tema ametitoiming puudutab.
Notar peab järgima ametivannet ning käituma väärikalt ka väljaspool ametitegevust.
See kohustus jääb püsima ka pärast notari ametist lahkumist ning laieneb notaribüroo töötajatele, tõlkidele ning teistele isikutele, kellel on juurdepääs nimetatud andmetele.
Notar annab andmeid oma ametitoimingute kohta ainult neile isikutele, kelle ülesandel või kelle suhtes ametitoimingud tehti, või nende esindajatele.
Kohtu nõudmisel annab notar andmeid ametitoimingute kohta neis kriminaal-, tsiviil- või haldusasjades, mis on kohtu menetluses.
Kohtu määruse alusel annab notar andmeid oma ametitoimingute kohta uurimisorganitele.
Isik, kelle ülesandel notar ametitoimingu tegi, või tema õigusjärglane või esindaja võib notari vabastada toimingu saladuses hoidmise kohustusest, esitades selle kohta kirjaliku nõusoleku.
Kohus võib notari taotlusel vabastada ta ametitoimingu saladuses hoidmisest ka muudel kaalukatel põhjustel.
Notari ametitoimingu saladuses hoidmise kohustus laieneb krediidiasutustele, kohtutele, arhiividele ning teistele juriidilistele isikutele ja asutustele ning nende töötajatele, kelle valduses on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmeid sisaldavaid dokumente või kellel on neile juurdepääs, kui seadusega ei sätestata teisiti.
Krediidiasutused, kohtud, arhiivid ning teised juriidilised isikud ja asutused, kelle valduses on notari ametitoiminguid sisaldavaid dokumente või informatsiooni nende kohta, avaldavad andmeid analoogselt käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud korrale, kui seadusega ei sätestata teisiti.
Notaril on Eesti riigivapi kujutisega pitsat, millel on notari nimi ja tema büroo asukoht.
Notaril on õigus kasutada dokumentidel ja siltidel Eesti riigivapi kujutist.
Notar annab ametist lahkumisel või teise tööpiirkonda üleminekul oma pitsati hävitamiseks Justiitsministeeriumile.
Notari surma korral teeb seda tema asemel Notarite Koja esindaja (§ 16 lõige 2).
Järelevalvet notari ametipidamise üle teostab justiitsminister tema poolt volitatud ametnike kaudu.
Justiitsminister võib järelevalve teostamisele kaasata Notarite Koja.
Justiitsminister võib üksikutes küsimustes delegeerida järelevalve Notarite Kojale ning anda selle teostamiseks juhendeid.
Neis küsimustes vastuvõetud Notarite Koja otsuseid võib justiitsminister muuta.
Järelevalve eesmärgiks on kontrollida notari nõuetekohast ametipidamist, sealhulgas notaribüroo töökorraldust, ametitegevuse raamatute pidamist, dokumentide säilitamist, elektroonilist isikuandmete töötlust notaribüroos ning ettenähtud ühendust arvutivõrgu kaudu registritega, käesoleva seaduse §-s 33 nimetatud ametitoimingute täitmist, osalejate esindamist käesoleva seaduse § 30 lõike 2 alusel ning nõutava ametikindlustuse olemasolu.
Järelevalve ei laiene ametitoimingute sisule.
Järelevalve seisneb notari ametipidamise korrapärases kontrollimises.
Täiendav kontrollimine on lubatud vaid põhjendatud juhtudel, kui on andmeid, mis viitavad kontrollimise vajadusele.
Uue notari puhul korraldatakse esimene kontrollimine teise ametiaasta jooksul.
Notar on kohustatud esitama järelevalve teostamiseks vajalikud ametitegevuse raamatud ja muud materjalid.
Käesolevat paragrahvi kohaldatakse vastavalt ka notari asendaja ametitegevuse kontrollimisel.
Notariks võib saada kandidaaditeenistuse läbinud ja notarieksami sooritanud teovõimeline Eesti kodanik, kes on omandanud akadeemilise õigusteadusliku kõrghariduse, valdab kõnes ja kirjas eesti keelt ning on aus ja kõrgete kõlbeliste omadustega.
Isikut, kes on kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune kriminaalasjas, ei või kriminaalmenetluse ajal notariks nimetada.
Konkursi tingimused ja korra määrab justiitsminister, ära kuulanud Notarite Koja arvamuse.
Notari ametikohtade arvu ja tööpiirkonnad määrab kindlaks justiitsminister, lähtudes õiguskäibe vajadustest.
Notari nimetab ametisse justiitsminister.
Notar nimetatakse kindlasse tööpiirkonda ja talle väljastatakse ametitunnistus.
Notari taotlusel võib justiitsminister lubada notaril pärast pensioniea saabumist jääda ametisse, kui see on vajalik õiguskäibe vajaduste rahuldamiseks, kuid mitte kauemaks kui 10 aastaks.
Notariametisse nimetatud isik annab enne ametisse asumist justiitsministrile ametivande, mille tekst on järgmine:
Notarina tõotan pidada oma ametit ausalt, väärikalt ja erapooletult.
Notar peab ametisse asuma nelja kuu jooksul pärast ametisse nimetamist.
Notar peab enne ametisse asumist esitama justiitsministrile oma ametipitsati jäljendi näidise, allkirjanäidise ja ametikindlustusdokumendi.
Notari taotlusel võib justiitsminister lubada notaril oma tööpiirkonnas avada mitu bürood.
Kaks või enam ühte ja samasse tööpiirkonda määratud notarit võivad Notarite Koja eestseisuse nõusolekul pidada ühist bürood.
Notarite õigused ja kohustused ühise büroo pidamisel määratakse kindlaks nendevahelise lepinguga.Ka ühise büroo pidamise puhul teeb iga notar toiminguid enda nimel ja kannab oma ametitegevuse eest isiklikku vastutust.
Notaril on keelatud töötada ühistes ametiruumides teiste elukutsete esindajatega, välja arvatud vandetõlgiga.
Teiste büroode lahtioleku aja määrab notar vastavalt vajadusele.
Notar kui avalik-õigusliku ameti kandja ja vaba elukutse esindaja täidab talle seadusega pandud ülesandeid isiklikult.
Notari ametitoimingu taotlejal ja tõestatava tehingu poolel peab olema alati võimalik pöörduda toiminguga seoses vahetult notari poole.
Notar ei või peale notariameti pidada teisi tasustatavaid ameteid ega olla muul tasustataval tööl, välja arvatud õppe- ja teadustöö.
Olla pankrotihaldur, pankrotitoimkonna liige või kinnisasja sundvalitseja.
Notar võib omandada avalikult emiteeritud väärtpabereid, sealhulgas aktsiaid ja vahetusvõlakirju.
Notar ei või olla erakonna juhatuse liige ega kuuluda välismaisesse poliitilisse ühendusse.
Notaril ja tema büroo töötajail on keelatud olla poolte vahendajaks tehingute sõlmimisel, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Notaril on keelatud ennast ja oma ametitegevust reklaamida.
Reklaamina ei käsitata notari nime, notaribüroo tööaja ja aadressi ning sidevahendite numbrite avalikkusele teatavakstegemist.
Notari ametitoimingute tegemine on tasuline.
Notari maksustamine toimub vastavalt füüsilisest isikust ettevõtja maksustamisele.
Notar on käibemaksukohustuslane.
Notari tulu ametialasest tegevusest on summa, mis jääb notarile pärast notari tasuna saadud summast notaribüroo ülalpidamiskulude, seadusega sätestatud maksude ja muude notari ametialase tegevusega seotud kohustuslike maksete tasumist.
Notar vastutab oma ametikohustuste süülisest rikkumisest tekkinud kahju eest.
Tehinguosaliste või kolmandate isikute tekitatud kahju eest vastutab notar ulatuses, mis jääb hüvitamata selle kahju tekitanud isikute poolt.
Käesoleva paragrahvi lõikest 1 tulenev nõue aegub kolme aasta jooksul hetkest, mil kannatanu sai teada kahjust ja seda hüvitama kohustatud isikust, ning hiljemalt 10 aasta jooksul kahju tekitamisest alates.
Riik ei vastuta notari tekitatud kahju eest.
Kindlustussumma alampiir ühe kindlustusjuhtumi kohta on vähemalt üks miljon krooni ning kindlustusaasta jooksul väljamakstavate kindlustushüvitiste ülempiir vähemalt kolm miljonit krooni.
Vastutust tahtliku kohustuse rikkumise eest kindlustama ei pea.
Notarite Koda sõlmib kindlustuslepingu notarikandidaadi ja käesoleva seaduse § 20 lõikes 4 näidatud isiku tekitatud kahju hüvitamise tagamiseks ning võib sõlmida täiendava kindlustuslepingu käesoleva seaduse §-s 14 näidatud kahju hüvitamise tagamiseks.
Notari dokumendid käesoleva seaduse mõistes on tõestamisseaduse alusel säilitatavad notari dokumendid ja nende alusdokumendid ning notari ametitegevuse raamatud.
Notari dokumentideks loetakse ka notari asendaja vastavad dokumendid.
Notar annab ametist lahkumisel või teise tööpiirkonda üleminekul dokumendid üle tööpiirkonnajärgsele riigiarhiivile.
Notari surma või raske haiguse korral teeb seda Notarite Koja esindaja.
Arhiivile ei anta üle testamente, pärimislepinguid ja pärimistoimikuid, mis kuuluvad säilitamisele Tallinna Linnakohtu pärimisregistris.
Notari dokumentide säilitamise ja üleandmise korra kehtestab justiitsminister.
Käesoleva seaduse § 8 lõikes 4 näidatud vanusepiiri saabumisel.
Enne notari ametist vabastamist või tagandamist kuulab justiitsminister ära notari selgitused ning Notarite Koja seisukoha, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud juhul.
Justiitsminister võib notari taotlusel peatada notari ametisoleku tema erialase enesetäiendamise korral, asumisel Notarite Koja või muu notarite ühenduse teenistusse või muul mõjuval põhjusel.
Notarile kriminaalkorras süüdistuse esitamise korral esitamise hetkest kuni kriminaalasja lõpetamiseni või notari õigeksmõistmiseni või justiitsministri poolt ametisoleku peatumise lõpetamise otsustamiseni.
Notaril, kelle ametisolek on peatatud, on keelatud teha ametitoiminguid.
Notari ametisoleku peatamise ajaks nimetatakse notarile asendaja vastavalt käesoleva seaduse § 20 lõikes 1 sätestatud korrale.
Notar on kohustatud enam kui kahepäevasest ametikohustuste täitmisest eemalviibimisest teatama Notarite Kojale.
Notari enam kui ühekuuliseks ametikohustuste täitmisest eemalviibimiseks, välja arvatud haiguse, raseduse ja sünnituse korral, on nõutav justiitsministri luba.
Notarite Koda nimetab notarile tema taotlusel asendaja, kui notar viibib oma ametikohustuste täitmisest eemal enam kui viis päeva.
Notari taotlusel ning kooskõlastatult Notarite Kojaga võib justiitsminister nimetada notarile alalise asendaja kalendriaastaks, ära näidates juhud, millal asendaja asub ametikohustuste täitmisele.
Notari asendamise korral on asendataval notaril keelatud teha ametitoiminguid.
Justiitsminister võib Notarite Koja eestseisuse ettepanekul nimetada notari asendaja kuni üheks aastaks juhul, kui notari ametikoht on ajutiselt täitmata.
Notari asendajaks võib olla teine notar, endine notar või piisava praktilise kogemusega notarikandidaat.
Notari taotlusel võidakse nimetada notari asendajaks ka mõni teine Eesti kodanik, kes vastab notarile esitatavatele nõuetele (välja arvatud kandidaaditeenistuse läbimine ja notarieksami sooritamine) ning on sooritanud notari asendaja eksami.
Isik, kes on nimetatud notari asendajaks, peab enne ametisse asumist andma justiitsministrile notari ametivande, kui ta ei ole seda varem teinud.
Notari asendajale kohaldatakse vastavalt notari kohta käivaid sätteid.
Käesoleva seaduse § 20 lõike 4 kohaselt nimetatud notari asendaja saab tasu Notarite Kojalt selle poolt nimetatud suuruses.
Notari asendaja poolt tehtud ametitoimingute eest laekunud tasu läheb Notarite Kojale, kes kannab ka notaribüroo ülalpidamise kulud.
Käesoleva seaduse § 20 lõigete 1 ja 2 kohaselt nimetatud notari asendaja saab tasu notarilt, keda ta asendab.
Tasu suuruse määrab notar, tasu alammäära Notarite Koda.
Notari asendaja vastutab notariga samadel alustel.
Notari taotlusel nimetatud notari asendaja (§ 20 lõiked 1 ja 2) tegevusega tekitatud varalise kahju eest vastutavad notar ja tema asendaja solidaarselt.
Notarite Koja taotlusel nimetatud notari asendaja (§ 20 lõige 4) tegevusega tekitatud varalise kahju eest vastutavad Notarite Koda ja asendaja solidaarselt.
Notarikandidaadiks võib saada Eesti kodanik, kelle suhtes pole teada ühtegi asjaolu, mis eeldaks sobimatust notarina töötamiseks.
Notarikandidaadiks taotlejatele korraldab konkursi Notarite Koda.
Konkursi tingimused ja korra määrab justiitsminister, ära kuulanud Notarite Koja ettepanekud.
Notarikandidaadiks taotleja nimetab kandidaaditeenistusse justiitsminister.
Kandidaaditeenistus on justiitsministri poolt kinnitatud programmi alusel toimuv väljaõpe ning Notarite Koja poolt antud ülesannete täitmine.
Kandidaaditeenistuses olevate notarikandidaatide arvu määrab justiitsminister.
Kandidaadi teenistusalase tegevuse eest vastutab Notarite Koda.
Notar tagab Notarite Koja poolt tema juurde suunatud notarikandidaadile väljaõppe eesmärgile vastava tegevuse.
Notarikandidaadi väljaõpe kestab kaks aastat ja lõpeb notarieksamiga.
Notarite Koja ettepanekul võib justiitsminister väljaõppe kestust muuta.
Pärast notarieksami sooritamist jätkab notarikandidaat kandidaaditeenistust, täites Notarite Koja poolt antavaid ülesandeid.
Notari- kandidaadil ei ole õigust teha notari ametitoiminguid enda nimel, välja arvatud juhul, kui ta on nimetatud notari asendajaks.
Notarikandidaat saab kandidaaditeenistuse ajal Notarite Kojalt tasu, mille suurus on vähemalt kohtunikukandidaadi tasu suurus.
Notarite Koda võib tasu suurust tõsta.
Väljaõppeprogrammi edukalt täitnud notarikandidaat peab sooritama notarieksami.
Notarikandidaat esitab enne notarieksamit Notarite Kojale aruande väljaõppe kohta.
Notarikandidaati juhendav notar esitab enne notarieksamit Notarite Kojale arvamuse notarikandidaadi sobivuse kohta notarina töötamiseks.
Kandidaaditeenistuse lõpetab justiitsminister Notarite Koja ettepanekul.
Kui notarikandidaadile on määratud distsiplinaarkaristuseks kandidaaditeenistuse lõpetamine.
Kandidaaditeenistus lõpeb notariks nimetamisega.
Viib läbi ja tõestab vabatahtlikke enampakkumisi.
Notar lahendab pärimisasju pärimisseaduses sätestatud juhtudel ja korras.
Notar säilitab notariaaldokumente ja väljastab nende ärakirju seadusega kehtestatud korras.
Notar salvestab enda koostatud notariaalaktid digitaalsesse notariaalarhiivi (§ 44 1) ning kinnitab salvestatud andmete vastavust originaaldokumendile.
Notariaalmärkega dokumendi salvestab notar digitaalsesse notariaalarhiivi juhul, kui notar säilitab selle originaaldokumendi tõestamisseaduse § 46 lõike 3 kohaselt ning see on tehniliselt võimalik.
Notari kohustuseks on ametitoimingus osalejate õiguslik nõustamine ning vastavate dokumendiprojektide koostamine.
Kui seadus ei näe ette teisiti, võib notar esindada osalejaid ilma erilise volituseta kohtu- ja haldusasutuses, sealhulgas edastada ja võtta tagasi dokumente ning esitada vastulauseid.
Kui seadus ei sätesta teisiti, peavad kohtu- ja haldusasutused esitama notarile tema nõudel ametitoimingu tegemiseks vajalikke dokumente või nende ärakirju.
Notar annab välja äriregistri ning mittetulundusühingute ja sihtasutuse registri andmete alusel tõendeid juriidilise isiku olemasolu, aadressi, esindusõiguslike isikute ja muude õiguslike asjaolude kohta.
Tõendil on samasugune tõenduslik jõud nagu kohtu registriosakonna poolt väljaantud tõendil või ärakirjal.
Notar võib registriseisu tõendi välja anda üksnes siis, kui ta on eelnevalt kontrollinud aluseks olevaid registriandmeid või registrikaardi ärakirja.
Ta peab tõendile märkima registriandmetega tutvumise või ärakirja väljastamise kuupäeva.
Kui registreid peetakse kinnistusraamatuseaduse (RT I 1993, 65, 922; 1999, 44, 511; 2001, 21, 113; 31, 171; 56, 336; 93, 565) 10 1. peatüki või äriseadustiku (RT I 1995, 26-28, 355; 1998, 91-93, 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360; 57, 596; 102, 907; 2000, 29, 172; 49, 303; 55, 365; 57, 373; 2001, 34, 185; 56, 332 ja 336; 89, 532; 93, 565) 9. peatüki kohaselt elektrooniliselt, peab notaribüroo olema registriga arvutivõrgu kaudu ühenduses.
Soovi korral väljastab notar arvutiregistri kinnitatud väljatrüki.
Notar võib vannutada ja vande all antavat kirjalikku tunnistust üksnes siis tõestada, kui see on vajalik välisriigi õiguse või välisriigi ametivõimude nõuete kohaselt või muul viisil välismaal õiguste tuvastamiseks.
Notar võib hoiule võtta raha, väärtpabereid, väärtasju ja dokumente, kui hoiustamine on seotud tema poolt tõestatava tehinguga ja hoiulevõtmist taotlevatel isikutel on tehingust tulenev õigustatud huvi tehingu täitmise tagamiseks hoiustamise teel.
Notar ei võta hoiule muid asju ega sularaha.
Seadusega võib ette näha ka muid hoiustamisjuhtumeid.
Hoiulevõtmise aluseks on hoiustamist taotleva isiku notariaalselt tõestatud avaldus, kui see ei sisaldu juba tagatava tehingu kohta koostatavas notariaalaktis.
Hoiustatu käsutamine on lubatud üksnes hoiustatu väljaandmiseks õigustatud isikule või tema poolt nimetatud kolmandale isikule või hoiustatu tagastamiseks hoiustajale.
Notar keeldub hoiustatu käsutamisest, kui käsutamisega rikutaks tagatava tehingu sõlminud isikute või kolmandate isikute õigusi.
Notar on pädev läbi viima ja tõestama kinnisasja ja kinnistatud laeva vabatahtlikku enampakkumist.
Vallasasja enampakkumist võib notar läbi viia ja tõestada üksnes siis, kui see on seotud kinnisasja või kinnistatud laeva enampakkumisega või notari poolt tõestatud vara jagamisega.
Notari ametitoimingu võib teha isiku taotlusel ükskõik milline notar, välja arvatud juhul, kui seadus on sätestanud, et antud liiki toiminguid võib teha ainult teatud tööpiirkonna notar.
Notar teeb ametitoimingud oma büroos.
Notari ametitoimingut taotleva isiku soovil teeb notar põhjendatud juhtudel toimingu oma tööpiirkonnas isiku poolt näidatud kohas.
Notar teeb ametitoimingu pärast seda, kui on olemas kõik vajalikud dokumendid ja tehtud ettenähtud maksed.
Asjast huvitatud isiku taotlusel, kes soovib kohtus vaidlustada notari ametitoimingu sisusse puutuvat fakti või õigust kuni 10 päevaks.
Notari ametitoimingu tegemine peatatakse kohtu sellekohase teate alusel kuni õigusliku vaidluse lahendamiseni kohtus.
Notari ametitoimingu edasilükkamisel või peatamisel ei anna notar selle toimingu raames välja tõestamisseaduse alusel koostatud dokumente, nende algärakirju ega ärakirju.
Ametitoimingute tegemisel peab notar arvestama tõestamisseaduse §-des 3, 4, 7 ja 8 sätestatuga.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud piirangute kohaldamisel toimingu suhtes, mida võib teha ainult teatud tööpiirkonna notar, tekib olukord, kus ükski selle piirkonna notar ei ole toimingu tegemiseks õigustatud, määrab õigustatud notari justiitsminister.
Kõik notari ametitoimingud registreeritakse ametitoimingute raamatus.
Notari ametitoimingute raamatute liigid, vormi ja pidamise korra kehtestab justiitsminister.
Vajaduse korral antakse selle isiku kirjaliku avalduse alusel, kelle taotlusel või kelle suhtes toiming tehti, talle väljavõte ametitoimingute raamatust.
Notar esitab justiitsministrile iga kvartali kohta oma ametitegevuse statistilise aruande.
Justiitsminister määrab kindlaks aruandluseks vajalike andmete loetelu ning aruande esitamise viisi.
Notar keeldub ametitoimingu tegemisest ainult seaduses sätestatud põhjustel.
Isikule, kellele notar keeldus ametitoimingut tegemast, annab notar isiku nõudmisel hiljemalt kolme tööpäeva jooksul, keeldumise päevast arvates, dokumendi, milles on toodud keeldumise põhjused.
Notar on kohustatud selgitama isikule, kellele ta keeldus ametitoimingut tegemast, keeldumise peale kaebamise korda, sealhulgas õigust nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud dokumenti.
Isik, kellele notar keeldus ametitoimingut tegemast, võib nõuda selle tegemist halduskohtumenetluse korras.
Teiste riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud võivad isiklikult või oma esindajate kaudu taotleda notari ametitoimingute tegemist samas korras nagu Eesti kodanikudki.
Notarite Koda on avalik-õiguslik juriidiline isik, mille liikmeks on kõik notarid.
Notarite Koda tegutseb käesoleva seaduse ning oma põhikirja alusel, mille võtab vastu Notarite Koja koosolek ja kinnitab justiitsminister.
Notarite Koja põhikirjas sätestatakse Notarite Koja organite töökorraldus, organite ning notarite vahelised õigussuhted, Notarite Koja asjaajamise ja majandamise kord ning reguleeritakse muid Notarite Koja pädevuses olevaid küsimusi.
Järelevalvet Notarite Koja tegevuse õiguspärasuse üle teostab justiitsminister, kes võib nõuda Notarite Koja eestseisuselt järelevalve teostamiseks vajalike dokumentide esitamist ja protestida halduskohtus Notarite Koja organi akti või toimingu.
Notarite Koda esitab justiitsministrile tema poolt määratud ajal aruande Notarite Koja, notarite ja notarikandidaatide tegevuse kohta lõppeval aastal ning töökava Notarite Koja põhiliste ülesannete täitmiseks järgneval aastal.
Justiitsminister, otsustades oma pädevusse kuuluvaid notariaadialaseid küsimusi, kuulab eelnevalt ära Notarite Koja arvamuse ja ettepanekud.
Digitaalse notariaalarhiivi haldamine ja korraldamine.
Kasutab teisi seaduse ja põhikirjaga kooskõlas olevaid tegevusviise.
Ametikohustuste kohta suhtlemisel teiste notarite, kohtute, ametiasutuste ja advokaatidega ning tõestamismenetlusse kaasatud isikutega.
Digitaalses notariaalarhiivis säilitatakse notarite poolt käesoleva seaduse § 29 lõike 4 alusel salvestatud andmeid.
Digitaalse notariaalarhiivi andmetele laieneb käesoleva seaduse §-s 3 sätestatud saladuse hoidmise kohustus.
Notarite Koda ja notarid tagavad digitaalse notariaalarhiivi andmekaitse.
Andmetöötlus kolmandate isikute poolt on lubatud vaid juhul, kui saladuse hoidmise kohustus ning andmekaitse nõuete täitmine on tagatud.
Digitaalsele notariaalarhiivile juurdepääsu õigus on üksnes notaril ja tema asendajal.
Notaril on juurdepääs enda salvestatud andmetele.
Juurdepääs muudele andmetele on lubatud juhul, kui seda lubab isik, kelle taotlusel või kelle suhtes ametitoiming tehti, või tema esindaja.
Samuti võib notar kontrollida teise notari poolt salvestatud andmeid, kui talle on tõestamistoimingu alusena esitatud teise notari tehtud notariaalakt või -märge.
Kui notar on seaduse kohaselt kohustatud või õigustatud dokumente esitama kohtu kinnistusametile või registriosakonnale, edastab notar lisaks paberdokumendile ka digitaalsesse notariaalarhiivi salvestatud andmed.
Notarite Koda kehtestab juhendi digitaalse notariaalarhiivi pidamiseks, sealhulgas notari ametitegevuse raamatute andmete lisamise, andmete salvestamise, salvestatud andmete originaaldokumendile vastavuse kinnitamise, andmetele juurdepääsu tehniliste tingimuste ning saladuse hoidmise kohustuse ja andmekaitse tagamise kohta.
Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud andmeedastuse tingimused ning korra kehtestab justiitsminister.
Notarite Kojal on Eesti riigivapi kujutisega pitsat.
Notarite Kojal on õigus kasutada dokumentidel ja siltidel Eesti riigivapi kujutist.
Notarite Koda teeb oma Interneti-koduleheküljel kättesaadavaks avalikkusele vajaliku teabe notarite kohta, eelkõige notaribüroode aadresside, vastuvõtuaegade ja sidevahendite numbrite kohta.
Notarite Koja korralised koosolekud toimuvad üks kord aastas.
Vähemalt 1/5 Notarite Koja liikmete nõudel.
Koosoleku kutsub kokku Notarite Koja eestseisus, teatades oma liikmetele koosoleku aja, koha ja päevakorra vähemalt kaks nädalat ette.
Justiitsminister kutsub Notarite Koja koosoleku kokku, kui lahendamist vajavad edasilükkamatud notariaati puudutavad probleemid (käesoleva paragrahvi lõike 2 punkt 2).
Justiitsminister määrab ka koosoleku päevakorra.
Erakorralise koosoleku kokkukutsumisel võib justiitsminister teha ettepaneku uue eestseisuse valimiseks, kui Notarite Koda ei ole olulisel määral suutnud täita tema ees seisvaid ülesandeid.
Koosolekust võtab Notarite Koja liige osa isiklikult või esindaja kaudu.
Esindajaks võib olla teine notar volikirja alusel.
Koosolek on otsustusvõimeline, kui sellel on esindatud vähemalt 2/3 Notarite Koja liikmete üldarvust.
Koosoleku otsused võetakse vastu lihthäälteenamusega.
Notarite Koja koosolek võib oma päevakorda võtta ja otsustada kõiki Notarite Koja pädevusse kuuluvaid küsimusi.
Audiitori määramine.
Koosolek võib anda eestseisusele õiguse teha mõjuvatel põhjustel Notarite Koja eelarves muudatusi, mis esitatakse järgmisele koosolekule kinnitamiseks.
Notarite Koja koosolek valib Notarite Koja eestseisuse, kuhu kuuluvad Notarite Koja esimees ja aseesimees ning kolm eestseisuse liiget.
Eestseisuse istungid toimuvad üldjuhul üks kord kuus ja need kutsub kokku Notarite Koja esimees.
Notarite Koja eestseisus täidab Notarite Koja koosolekute vahelisel ajal kõiki Notarite Koja ülesandeid, mis ei kuulu revisjonikomisjoni, aukohtu või eranditult Notarite Koja koosoleku pädevusse.
Eestseisus tagab Notarite Koja põhikirja täitmise ning Notarite Koja koosolekute otsuste elluviimise.
Notarite Koja esimees esindab Notarite Koda kõigis õigustoimingutes.
Notarite Koja eestseisusesse, revisjonikomisjoni ja aukohtusse kuuluvad notarid ning Notarite Koja teenistujad ei tohi avaldada neile nende tegevusega teatavaks saanud andmeid notari ametitoimingute sisu kohta.
Nad võivad neid andmeid kohtus avaldada ainult eestseisuse loal.
Andmete saladuses hoidmise kohustus säilib ka pärast Notarite Koja organi koosseisust või Notarite Koja teenistusest lahkumist.
Notarite Koja revisjonikomisjon revideerib Notarite Koja majandustegevust ja asjaajamist oma algatusel või vähemalt 1/5 notarite nõudel.
Eestseisus esitab Notarite Koja majandusaasta aruande enne Notarite Koja koosolekule kinnitamiseks esitamist revisjonikomisjonile arvamuse avaldamiseks.
Revisjonikomisjon valitakse vähemalt kolmeliikmelisena kuni kolmeks aastaks.
Revisjonikomisjoni liige ei või kuuluda eestseisusesse ega aukohtusse.
Notarite Koja aukohus arutab notari, eestseisuse või revisjonikomisjoni algatusel notari ametipidamise, kutse-eetika ja käitumise kohta esitatud kaebusi.
Poolte soovil lahendab aukohus vahekohtuna notarite omavahelisi auasju.
Aukohtul on õigus nõuda asja arutamisel asjaosalistelt selgitusi.
Asjaosalistel on õigus viibida asja arutamise juures.
Aukohtu seisukohad arutusel olnud asjade kohta tehakse teatavaks kõigile notaritele.
Aukohtul on õigus teha eksimuse korral notarile märkus.
Vajadusel teeb aukohus justiitsministrile ettepaneku distsiplinaarmenetluse algatamiseks.
Aukohus valitakse vähemalt kolmeliikmelisena kuni kolmeks aastaks.
Koos liikmetega valitakse sobiv arv asendusliikmeid ja määratakse asendamise kord.
Aukohus võtab otsuseid vastu liikmete poolthäälte enamusega.
Kui aukohtu liige ei saa arutatavas asjas olla erapooletu, peab ta arutamisest taanduma.
Taandunud liiget asendab asendusliige.
Aukohtu liige ei või kuuluda eestseisusesse ega revisjonikomisjoni.
Vangladirektor - kinnipeetava allkirja õigsuse ning kinnipeetava taotlusel dokumendi ärakirja ja väljavõtte õigsuse kinnitamisel.
Notarid, kes on nimetatud või nimetatakse ametisse enne 2002. aasta 1. jaanuari, kuuluvad atesteerimisele.
Atesteerimine viiakse läbi ajavahemikus 2003. aasta 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini.
Atesteerimine toimub eksami vormis, mille sisu ja toimumise kava kinnitab justiitsminister.
Komisjoni kuuluvad kaks Justiitsministeeriumi ametnikku justiitsministri määramisel, kaks Notarite Koja poolt nimetatud notarit, kaks Riigikohtu esimehe poolt nimetatud kohtunikku ja kaks akadeemilise õigusteadusliku kõrgharidusega isikut justiitsministri määramisel.
Atesteerimisel ametikohale mittevastavaks tunnistamise korral või mõjuva põhjuseta atesteerimisele mitteilmumise korral määrab komisjon atesteeritavale tähtaja, mille möödumisel toimub kordusatesteerimine.
Kordusatesteerimisele ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõike 1 teises lauses nimetatud lõpptähtaega.
Kordusatesteerimisel ametikohale mittevastavaks tunnistamise korral või mõjuva põhjuseta kordusatesteerimisele mitteilmumise korral vabastab justiitsminister notari ametist.
Notaril on õigus esitada kohtusse kaebus tema ametist vabastamise peale ühe kuu jooksul vabastamise otsusest teatamise päevast arvates.
Vähemalt kaheaastase staažiga notaribüroo töötaja, kellel on akadeemiline õigusteaduslik kõrgharidus, võib sooritada notarieksami ilma kandidaaditeenistusse astumata ja osaleda notari ametikoha täitmise konkursil kuni 2002. aasta 31. detsembrini.
Notari ametisse nimetatuna kuulub ta atesteerimisele käesoleva seaduse § 54 kohaselt.
Justiitsminister võib kuni 2003. aasta 31. detsembrini lühendada õiguskäibe vajadustest lähtudes notari kandidaaditeenistust kuni kuue kuuni.
Notariaadiseadus (RT I 1993, 45, 640; 1994, 5, 49; 93, 1571; 1995, 61, 1028; 1996, 23, 456; 38, 752; 80, 1435; 1998, 30, 411) tunnistatakse kehtetuks.
Notaritele, kes on ametisse nimetatud 1993. aasta 1. novembril, ei kohaldata akadeemilise õigusteadusliku kõrghariduse nõuet.
Notarite Koja ettepanekul digitaalse notariaalarhiivi kasutuselevõtmise tähtaja kohta.
Käesolev seadus jõustub samaaegselt tõestamisseadusega.
Käesoleva seadusega sätestatakse riiklikud abinõud põllumajandussaaduste ja -toodete turu (edaspidi põllumajandusturg) tasakaalustatud arenguks, põllumajandussaaduste tasuvaks tootmiseks ja maapiirkonna muu majandustegevuse arendamiseks.
Käesoleva seadusega nähakse ette käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud eesmärgil riigiabina antavate riiklike toetuste liigid, toetuse saamise kohta kehtivad nõuded ning toetuse taotlemise, määramise ja maksmise alused.
Põllumajandusturu korraldamise riiklikud abinõud käesoleva seaduse tähenduses on riigiabina antavad toetused, mida käesoleva seaduse alusel annab riik või mida antakse riigi rahalistest vahenditest põllumajandussaaduste tootjatele ja töötlejatele ning maapiirkonna majandustegevuse, infrastruktuuri ja elukeskkonna arendamiseks (edaspidi riiklik toetus).
Riigi poolt riigi ja välisabi rahaliste vahendite arvel antavaid toetusi antakse käesolevas seaduses sätestatud alusel ja korras.
Kui ratifitseeritud välislepingus on ette nähtud käesolevas seaduses sätestatust erinevad abiandmise alused ja kord, kohaldatakse välislepingut.
Põllumajandusturu korraldamise riiklike abinõudena käsitatakse käesolevas seaduses ka põllumajandusturu kaitse meetmeid.
Turuarenduse toetus.
Tasakaalustamistoetus.
Lisaks käesolevas paragrahvis nimetatud toetustele võib anda muid põllumajanduslikke toetusi käesoleva seaduse §-s 115 sätestatu alusel.
Käesolevas seaduses ettenähtud riiklike toetuste andmiseks ettenähtud raha eraldatakse riigieelarves Põllumajandusministeeriumile.
Riigieelarves riiklikeks toetusteks ettenähtud raha arvestades otsustab põllumajandusminister, millist liiki arengu-, tulu- või turuhinnatoetusi eelarveaastal antakse ning toetusteks antavate eelarvevahendite jaotuse.
Arengutoetuste puhul võib põllumajandusminister otsustada, millist liiki tegevuse toetamiseks eelarveaastal arengutoetust antakse.
Toetuse taotlemise ja saamise õigust ei teki, kui selle toetuse andmist või selle tegevuse toetamist ei ole käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel eelarveaastal ette nähtud.
Põllumajandustootja käesoleva seaduse tähenduses on ettevõtja, kelle püsiv tegevus on põllumajandussaaduste tootmine.
Põllumajanduslikku haridust andev õppeasutus, mille õppemajandis tegeldakse põllumajandussaaduste tootmisega, loetakse käesoleva seaduse tähenduses samuti põllumajandustootjaks tulutoetuste taotlemise osas.
Põllumajandussaadus käesoleva seaduse tähenduses on taime-, looma- või linnukasvatuse töötlemata või esmatöödeldud saadus, mida kasutatakse naturaalselt või põllumajandustoote valmistamiseks.
Põllumajandussaaduse esmatöötlemine on puhastamine, sorteerimine, tükeldamine, kuivatamine, jahutamine, pakendamine, jahvatamine või muu sarnasel viisil töötlemine.
Põllumajandustootjat, kes töötleb enda toodetud põllumajandussaadusi esmaselt, ei loeta käesoleva seaduse tähenduses põllumajandussaaduste töötlejaks.
Põllumajandussaaduste töötleja käesoleva seaduse tähenduses on ettevõtja, kelle püsiv tegevus on põllumajandussaaduste töötlemine.
Põllumajandustoode käesoleva seaduse tähenduses on põllumajandussaaduse töötlemise tulemusena valminud toode.
Kala ja kalatoode ei ole käesoleva seaduse tähenduses põllumajandussaadus ega -toode.
Kalakasvataja käesoleva seaduse tähenduses on ettevõtja, kelle püsiv tegevus on kalakasvatamine.
Kutseline kalur käesoleva seaduse tähenduses on ettevõtja, kelle püsiv tegevus on kutseline kalapüük kalapüügiseaduse (RT I 1995, 80, 1384; 1996, 27, 567; 1998, 108/109, 1784; 1999, 10, 152; 54, 583; 95, 843; 2000, 13, 92; 54, 348; 81, 514) tähenduses ning kui kutseline kalapüük toimub üksnes Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel, siseveekogudel ja kuni 20 m samasügavusjooneni merel.
Kalatöötleja käesoleva seaduse tähenduses on ettevõtja, kelle püsiv tegevus on kalatöötlemine.
Käesoleva seaduse tähenduses ei loeta kalatöötlemiseks kala esmatöötlemist kalalaeva pardal.
Kala esmatöötlemine on kala jahutamine, külmutamine, rookimine ja kalapeade eemaldamine.
Kalakasvataja, kutseline kalur ja kalatöötleja võivad taotleda käesolevas seaduses ettenähtud toetust käesolevas seaduses sätestatud juhtudel.
Maapiirkond käesoleva seaduse tähenduses on küla, alevi ja aleviku territoorium.
Vabariigi Valitsusel on õigus kehtestada nende linnade loetelu, mille territoorium käesoleva seaduse tähenduses loetakse maapiirkonnaks.
Maamajandustegevus käesoleva seaduse tähenduses on tegutsemine maapiirkonnas põllumajandussaaduste tootmises või muul tegevusalal.
Põllumajandustootmise, maaettevõtluse ning maapiirkonna infrastruktuuri ja elukeskkonna arendamise investeeringutoetusi ning käesoleva seaduse § 3 lõike 2 punktides 6-11 nimetatud muid arengutoetusi, samuti tulutoetusi on õigus taotleda üksnes maapiirkonnas tegutseval ettevõtjal.
Füüsilisest isikust ettevõtjal, kelle elukoht on linnas, ja äriühingul, kelle asukoht on linnas, on õigus taotleda käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud toetusi, kui tema ettevõte või ettevõtte organisatsiooniliselt iseseisev osa, mille kaudu ettevõtja tegutseb, asub maapiirkonnas.
Ettevõtjat, füüsilisest isikust ettevõtjat, äriühingut, ettevõtet ja selle organisatsiooniliselt iseseisvat osa käsitatakse käesolevas seaduses äriseadustiku (RT I 1995, 26-28, 355; RT I 1998, 91-93, 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360; 57, 596; 102, 907; 2000, 29, 172; 49, 303; 55, 365; 57, 373; 2001, 34, 185; 56, 332 ja 336; 89, 532; 93, 565; 2002, 3, 6) tähenduses.
Arengutoetus on sihipäraseks kasutamiseks ettenähtud rahaline abi, mida antakse põllumajandussaaduste tootmise ja muu maamajandustegevuse, põllumajandussaaduste töötlemise ja põllumajandustoodete turustamise ning maapiirkonna infrastruktuuri ja elukeskkonna arendamiseks ning käesolevas seaduses ettenähtud juhtudel maamajandustegevuse alustamiseks või enne toetuse maksmist maamajandustegevuse arendamiseks tehtud kulutuste hüvitamiseks.
Põllumajandustootmise, maaettevõtluse, põllumajandussaaduste töötlemise, noore ettevõtja põllumajandustootmise alustamise ning maapiirkonna infrastruktuuri ja elukeskkonna arendamise investeeringutoetuse määramine otsustatakse enne investeeringu tegemist.
Investeeringutoetuse saamiseks peab taotleja majandustegevus, kavandatud investeering ja investeeringujärgne majandustegevus vastama käesolevas peatükis investeeringutoetuse saamiseks ettenähtud nõuetele.
Investeering käesoleva seaduse tähenduses on piiratud kasutuseaga materiaalse põhivara ostmine, rekonstrueerimine või ehitamine.
Investeeringutoetust antakse uute hoonete või rajatiste ehitamiseks, uute masinate, seadmete ja tööriistade ning uue sisseseade ja muu piiratud kasutuseaga uue põhivara ostmiseks ning kasutuses olevate ehitiste, masinate, seadmete, tööriistade, sisseseade ja muu piiratud kasutuseaga põhivara rekonstrueerimiseks.
Investeerimise tulemusel ehitatud või rekonstrueeritud ehitised ning ostetud või rekonstrueeritud masinad, seadmed, tööriistad, sisseseade ja muu piiratud kasutuseaga põhivara peavad vastama õigusaktides sätestatud nõuetele.
Füüsilisest isikust ettevõtjal on õigus taotleda arengutoetust, kui ta on kantud äriregistrisse või kui ta on end enne tegevuse alustamist registreerinud Maksuameti kohalikus asutuses ja kantud maksumaksjate ja maksu kinnipidajate registrisse maksukorralduse seaduses (RT I 1994, 1, 5; 2000, 45, 279; 55, 365) ettenähtud korras.
Investeeringutoetust võib taotleda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud füüsilisest isikust ettevõtja, kui ta peab raamatupidamisarvestust tekkepõhiselt või alustab investeeringutoetuse taotlemisele järgnevast majandusaastast tekkepõhise raamatupidamisarvestuse pidamist.
Taotlejale võib anda investeeringutoetust, kui tal on oma- või laenuvahendid, et tasuda toetusega katmata osa investeeringu maksumusest.
Investeeringutoetust võib anda kuni 50 protsenti investeeringu maksumusest, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Omafinantseerimine võib olla ka investeeringuks vajalik töö, mille teevad taotleja ettevõtte töötajad (edaspidi tööosalus).
Tööosaluse ulatuse, töönõuded ning tööaja ja töö maksumuse arvestamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Investeeringutoetust võib taotleda isik, kellel ei ole oma- või laenuvahendeid investeeringu kogumaksumuseks ja kelle vajadus investeerida, investeeringu suurus, toetuse taotlemine ja toetuse suurus on majanduslikult põhjendatud.
Investeeringu maksumus käesoleva seaduse tähenduses on piiratud kasutuseaga materiaalse põhivara käibemaksuta soetusmaksumus.
Soetusmaksumus määratakse raamatupidamise seaduse (RT I 1994, 48, 790; 1995, 26-28, 355; 92, 1604; 1996, 40, 773; 42, 811; 49, 953; 1998, 59, 941; 1999, 55, 584; 101, 903; 2001, 87, 527) § 29 kohaselt.
Investeeringutoetust võib kasutada üksnes äriprojektis ettenähtud investeeringuks ning sellega ostetud, ehitatud või rekonstrueeritud põhivara võib kasutada üksnes äriprojektis ettenähtud otstarbel.
Investeeringutoetuse saanud isik võib selle eest ostetud, ehitatud või rekonstrueeritud põhivara ja ettevõtte, millesse on investeeritud, võõrandada viie aasta jooksul toetuse saamisest üksnes juhul, kui vara omandaja võtab üle toetuse saanud isiku toetuse saamisest tulenevad õigused ja kohustused või kui toetuse saanud isik maksab investeeringutoetusena saadud raha tagasi riigieelarve tuludesse.
Põllumajandustootmise investeeringutoetus on rahaline abi, millega osaliselt kaetakse selle investeeringu maksumus, mille põllumajandustootja teeb maapiirkonnas põllumajandussaaduste tootmise arendamiseks.
Taotleja toodetud põllumajandussaaduste esmatöötlemiseks hoone või rajatise ehitamine või rekonstrueerimine või selleks vajaliku masina, seadme või sisseseade ostmine või rekonstrueerimine.
Põllumajandustootmise investeeringutoetust võib taotleda ka Eestis vähelevinud loomaliiki või -tõugu kuuluvate tõu- või produktiivloomade või nende sperma või embrüote ostmiseks või seenetootmiseks vajaliku masina, seadme või sisseseade ostmiseks või rekonstrueerimiseks.
Eestis vähelevinud loomaliikide ja -tõugude loetelu, millesse kuuluvate tõu- või produktiivloomade ostmiseks põllumajandustootmise investeeringutoetust võib taotleda, kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Põllumajandustootmise investeeringutoetust on õigus taotleda põllumajandustootjal, kelle toodetud põllumajandussaaduste müügitulu taotlemisele eelnenud majandusaastal oli vähemalt 50 protsenti realiseerimise netokäibest (tekkepõhise raamatupidamisarvestuse korral) või kelle taotlemisele eelnenud majandusaasta ettevõtluse laekumisest, millest on maha arvatud laekumised põhivara müügist ja riiklikest toetustest, oli vähemalt 50 protsenti laekumine omatoodetud põllumajandussaaduste müügist (kassapõhise raamatupidamisarvestuse korral) ning kelle majandustegevus, investeering ja investeeringujärgne majandustegevus on käesoleva seaduse §-des 20 ja 21 sätestatud nõuete kohased.
Füüsilisest isikust ettevõtjal või äriühingu juhatuse liikmel või äriühingut juhtima õigustatud muul isikul on põllumajandusalane ettevalmistus või ta on töötanud vähemalt kolm aastat põllumajandussaadusi tootvas ettevõttes.
Nimetatud nõuet ei kohaldata käesoleva seaduse § 18 lõikes 2 nimetatud investeeringute suhtes.
Loomakasvatuseks vajaliku masina, seadme või sisseseade ostmiseks või rekonstrueerimiseks või loomakasvatushoone või -rajatise ehitamiseks või rekonstrueerimiseks võib anda toetust taotlejale, kes vastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõuetele, kui temale kuuluvad põllumajandusloomad on registreeritud põllumajandusloomade riiklikus registris ja piimalehmad on jõudluskontrolli all.
Põllumajandustootmise investeeringutoetuse saamiseks esitatavad pädevusnõuded kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Nõuetes nähakse ette, milline põllumajandusalane ettevalmistus ja millistel töökohtadel töötamine loetakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 ettenähtud nõude kohaseks.
Investeeringu tulemusel paraneb taotleja majanduslik seisund ja suureneb majandustegevusest saadav tulu määral, mis võimaldab sama majandustegevust jätkata toetuse saamisest alates vähemalt viis aastat.
Põllumajandustootmise investeeringutoetusteks antava rahasumma suuruse määrab põllumajandusminister maakonna kohta, arvestades maakonna maapiirkonnas kasutatava põllumajandusmaa kogupindala.
Põllumajandustootja võib taotleda põllumajandustootmise investeeringutoetust kuni 50 protsenti investeeringu maksumusest, kuid mitte rohkem kui 1,5 miljonit krooni aastas ning mitte rohkem kui 4,5 miljonit krooni seitsme aasta jooksul, alates esimesest põllumajandustootmise investeeringutoetuse saamisest.
Põllumajandussaaduste töötlemise investeeringutoetus on rahaline abi, millega osaliselt kaetakse selle investeeringu maksumus, mille põllumajandussaaduste töötleja teeb piima-, teravilja-, muna-, kartuli-, puu- ja köögivilja ning marjade või lihatöötlemise (sealhulgas esmatöötlemine tapamajas) või piima-, liha-, teravilja-, muna-, kartuli-, puu- ja köögivilja- ning marjatoodete turustamise arendamiseks.
Põllumajandussaaduste töötlemise investeeringutoetust võib taotleda ka kalatöötleja kalatöötlemise või kalatoodete turustamise arendamisse tehtava investeeringu maksumuse osaliseks katmiseks.
Keskkonnasäästlikuks jäätmekäitluseks vajaliku masina, seadme või sisseseade ostmine või rekonstrueerimine.
Põllumajandussaaduste töötlemisse tehtav investeering on ka põllumajandussaaduste töötleja enda toodetud piima-, liha-, kala-, teravilja-, muna-, kartuli-, puu- ja köögivilja- või marjatoodete turustamise ning logistika arendamiseks või toote turunõuetega vastavusse viimiseks vajalike seadmete ostmine või rekonstrueerimine.
Põllumajandussaaduste töötlemise investeeringutoetust ei anta piima-, liha-, kala-, teravilja-, muna-, kartuli-, puu- ja köögivilja- ega marjatoodete jaemüügi arendamisse investeerimiseks.
Põllumajandussaaduste töötlemise investeeringutoetust on õigus taotleda ettevõtjal, kelle tegevusala on piima-, liha-, kala-, teravilja-, muna-, kartuli-, puu- ja köögivilja või marjade töötlemine ja neist valmistatud piima-, liha-, kala-, teravilja-, muna-, kartuli-, puu- ja köögivilja- ning marjatoodete turustamine, kui ettevõttes töötab vähemalt kümme töötajat ning kelle majandustegevus, investeering ja investeeringujärgne majandustegevus on käesoleva seaduse §-des 26 ja 27 sätestatud nõuete kohased.
Toodetud piima-, liha- või kalatoodetel on küllaldane turuväljund.
Põllumajandussaaduste töötlemise investeeringutoetust võib anda piima, liha, teravilja, muna, kartuli, puu- ja köögivilja või marjade töötlejale, kes vastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõuetele, kui taotlemisele eelnenud majandusaastal töötlemises toorainena kasutatud põllumajandussaaduste ja -toodete kogusest oli vähemalt 80 protsenti Eestis toodetud.
Investeeringu tulemusel paraneb nende Eestis tegutsevate põllumajandus- või kalatootjate majanduslik seisund, kelle toodetud piima, liha, kala, teravilja, mune, kartulit, puu- ja köögivilja ning marju töödeldakse.
Põllumajandussaaduste töötlemise investeeringutoetust võib anda piima, liha, teravilja, muna, kartuli, puu- ja köögivilja või marjade töötlejale, kelle investeering ja investeeringujärgne majandustegevus vastavad käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõuetele, kui investeeringutoetuse saamisest alates vähemalt viis aastat töötlemises toorainena kasutatavatest põllumajandussaadustest ja -toodetest on vähemalt 80 protsenti Eestis toodetud.
Taotleja võib põllumajandussaaduste töötlemise investeeringutoetust taotleda kuni 50 protsenti investeeringu maksumusest, kuid mitte rohkem kui 15 miljonit krooni aastas ning mitte rohkem kui 45 miljonit krooni seitsme aasta jooksul, alates esimesest põllumajandussaaduste töötlemise investeeringutoetuse saamisest.
Maaettevõtluse investeeringutoetus on rahaline abi, millega osaliselt kaetakse selle investeeringu maksumus, mille ettevõtja teeb maamajandustegevuse alustamiseks või arendamiseks.
Maaettevõtluse investeeringutoetust ei anta põllumajandussaaduste tootmise alustamiseks ega arendamiseks.
Maaettevõtluse investeering, milleks võib toetust taotleda, on maamajandustegevuse alustamiseks või arendamiseks vajaliku hoone või rajatise ehitamine või rekonstrueerimine või seadme, sisseseade või muu piiratud kasutuseaga materiaalse põhivara ostmine või rekonstrueerimine.
Investeering võimaldab taotlejal käesoleva seaduse § 32 kohaselt luua maapiirkonda uusi töökohti või säilitada senised.
Füüsilisest isikust ettevõtjal või tema ettevõtte või äriühingu töötajal on sellekohane erialane ettevalmistus või ta on vähemalt ühe aasta töötanud sellel tegevusalal.
Maaettevõtluse investeeringutoetust vähi- või kalakasvatuse alustamiseks või arendamiseks võib anda, kui taotleja vastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõuetele ning füüsilisest isikust ettevõtjal või tema ettevõtte või äriühingu töötajal on sellekohane erialane ettevalmistus või kui ta on vähemalt ühe aasta töötanud sellel tegevusalal või kui taotleja on sõlminud lepingu vähi- või kalakasvatuse nõustajaga, kellel on sellekohane erialane ettevalmistus või vähemalt üheaastane sellealane töökogemus.
Maaettevõtluse investeeringutoetuse saamiseks esitatavad pädevusnõuded kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Nõuetes nähakse ette, milline erialane ettevalmistus ja millisel töökohal töötamine loetakse käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 ja lõikes 3 sätestatud nõuete kohaseks.
Ettevõtja, kes alustab või arendab põllumajandussaaduste töötlemist, puidutöötlemist või puidutoodete tootmist, peab looma vähemalt kolm töökohta, välja arvatud käesoleva lõike punktis 2 ja 3 sätestatud juhtudel.
Kui ettevõtja loob investeeringu tulemusel vähemalt kolm töökohta, peab ta võimaldama neist kahel kolmandikul töötada isikutel, kelle elukoht on maapiirkonnas.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõude täitmiseks loodud töökohal tuleb tagada võimalus töötada 40 tundi nädalas.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud nõude täitmiseks füüsilisest isikust ettevõtja loodud töökohal tuleb tagada võimalus töötada vähemalt 20 tundi nädalas.
Maaettevõtluse investeeringutoetusteks antava rahasumma suuruse määrab põllumajandusminister maakonna kohta, arvestades tööealiste elanike arvu maakonna maapiirkonnas.
Taotleja võib maaettevõtluse investeeringutoetust taotleda kuni 50 protsenti investeeringu maksumusest, kuid mitte rohkem kui 1,5 miljonit krooni aastas ja mitte rohkem kui 3,75 miljonit krooni seitsme aasta jooksul, alates esimesest maaettevõtluse investeeringutoetuse saamisest.
Maapiirkonna infrastruktuuri ja elukeskkonna arendamise investeeringutoetus on rahaline abi, millega osaliselt kaetakse selle investeeringu maksumus, mille ettevõtja või mittetulundusühing teeb maapiirkonna infrastruktuuri või elukeskkonna arendamiseks.
Seadmete ja istikute ostmine majanduslikult väheväärtuslike puu- ja põõsaliikidega metsastunud või võsastunud ala uuendamiseks hinnalisema puistuga.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud investeeringu osaks võivad olla ka investeeringuga kaasnevad maakorraldustöödeks tehtud kulutused.
Teistele isikutele kasutamiseks avatud infopunktiks vajaliku hoone ehitamine või rekonstrueerimine ning seal kasutatavate infotehnoloogiaseadmete (riist- ja tarkvara) ostmine.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud investeeringu osaks võivad olla ka küla, alevi või aleviku arengukava koostamiseks tehtavad kulutused.
Maapiirkonna infrastruktuuri ja elukeskkonna arendamise investeeringutoetust on õigus taotleda füüsilisest isikust ettevõtjal, äriühingul ja mittetulundusühingul, kui taotleja ja investeering ning investeeringujärgne tegevus on käesoleva seaduse §-des 38-40 sätestatud nõuete kohased.
Maaparandus-, vee- ja metsaühistu ning teised mittetulundusühingud võivad taotleda maapiirkonna infrastruktuuri ja elukeskkonna arendamise investeeringutoetust, kui maaparandus- või kaugküttesüsteem, veevärk, kanalisatsioon või muu investeerimisobjekt asub maapiirkonnas ja seda kasutavad ning saavad sellest tulu ühingu liikmed ning kui investeeringu tegemine vastab mittetulundusühingu põhikirjas ettenähtud eesmärgile.
Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni ehitamiseks või rekonstrueerimiseks või selleks vajaliku seadme ostmiseks ja kaugküttesüsteemi rekonstrueerimiseks ei anta investeeringutoetust aktsiaseltsile ega osaühingule, mille aktsiate või osadega esindatud häältest omab riik või kohaliku omavalitsuse üksus 50 protsenti või enam.
Taotleja investeering vastab käesoleva seaduse §-s 39 sätestatud nõuetele.
Metsamaa kohta on koostatud metsaseaduses (RT I 1998, 113/114, 1872; 1999, 54, 583; 82, 750; 95, 843; 2000, 51, 391; 102, 670; 2001, 50, 282) ettenähtud metsa majandamise soovitused.
Ehitatava või rekonstrueeritava madalpingeliini pikkus on kuni 600 meetrit.
Maapiirkonna infrastruktuuri ja elukeskkonna arendamise investeeringutoetust ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni ehitamiseks või rekonstrueerimiseks või ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadmete ostmiseks võib taotleda, kui ühisveevärgi tarbijate veevõtt on kuni 500 m 3 ööpäevas.
Maapiirkonna infrastruktuuri ja elukeskkonna investeeringutoetust seadmete ja istikute ostmiseks majanduslikult väheväärtuslike puu- ja põõsaliikidega metsastunud või võsastunud ala uuendamiseks hinnalisema puistuga võib taotleda, kui uuendatav maatükk ei ole väiksem kui kaks hektarit ja kui hinnalisema puidu osatähtsus puistus investeeringu tulemusena suureneb vähemalt 50 protsenti.
Kui maapiirkonna infrastruktuuri investeerimisega kaasneb maakorraldustöö, võib toetust taotleda, kui korraldatava maa suurus on vähemalt 500 hektarit ja sellest vähemalt 80 protsenti on maatulundusmaa ning ümberkruntimiseks on moodustatud maakorralduspiirkond, mille maast vähemalt 50 protsenti on registreeritud riigi maakatastris.
Investeering on tehniliselt teostatav ja otstarbekas ning investeerimise tulemusel tugevneb kohalik identiteet, suureneb elanike omaalgatus, säilib kultuuripärand, areneb rahvuskultuur või muul viisil paraneb kohalike elanike elukeskkond.
Käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktides 1, 2, 5 ja 6 nimetatud investeeringuks võib anda toetust, kui taotleja võimaldab toetusega ehitatud, rajatud või rekonstrueeritud hoonet või rajatist valla- või linnavalitsusega kokkulepitud tingimustel kasutada ka teistel isikutel vähemalt viis aastat, alates investeeringutoetuse saamisest.
Nimetatud kokkulepe peab olema kirjalik.
Ettevõtja võib maapiirkonna infrastruktuuri ja elukeskkonna arendamise investeeringutoetust taotleda kuni 50 protsenti investeeringu maksumusest, kuid mitte rohkem kui 1,5 miljonit krooni aastas ja mitte rohkem kui 3 miljonit krooni seitsme aasta jooksul, alates esimesest maapiirkonna infrastruktuuri ja elukeskkonna arendamise investeeringutoetuse saamisest.
Mittetulundusühing võib taotleda maapiirkonna infrastruktuuri ja elukeskkonna arendamise investeeringutoetust kuni 50 protsenti iga liikme investeeringu maksumusest, kuid liikmete arvust olenemata mitte rohkem kui 7,5 miljonit krooni aastas ja mitte rohkem kui 15 miljonit krooni seitsme aasta jooksul, alates esimesest maapiirkonna infrastruktuuri ja elukeskkonna arendamise investeeringutoetuse saamisest.
Maatulundusmaal asuva maaparandussüsteemi ehitamisse või rekonstrueerimisse tehtava investeeringu maksumusest võib investeeringutoetusega katta käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimustel kuni 75 protsenti.
Noore ettevõtja põllumajandustootmise alustamise investeeringutoetus on rahaline abi, millega osaliselt kaetakse selle investeeringu maksumus, mille kuni 40-aastane füüsilisest isikust ettevõtja teeb põllumajandussaaduste tootmise alustamiseks.
Põllumajandussaaduste tootmise alustamise investeering on põllumajandussaaduste tootmiseks vajaliku hoone või rajatise ehitamine või rekonstrueerimine või selleks vajaliku muu piiratud kasutuseaga materiaalse põhivara ostmine või rekonstrueerimine.
Investeering on tehniliselt teostatav ja otstarbekas ning selle tulemusel suureneb taotleja tulu määral, mis võimaldab põllumajandussaaduste tootmist jätkata.
Noore ettevõtja põllumajandustootmise alustamise investeeringutoetuse saamiseks esitatavad pädevusnõuded kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Nõuetes nähakse ette, milline põllumajandusalane ettevalmistus ja milline töökogemus loetakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 2 nõude kohaseks.
Noore ettevõtja põllumajandustootmise alustamise investeeringutoetus on ühekordne.
Toetust võib taotleda kuni 50 protsenti investeeringu maksumusest, kuid mitte rohkem kui 1, 5 miljonit krooni.
Intressitoetus on rahaline abi, millega osaliselt hüvitatakse põllumajandustootja põllumajandussaaduste tootmise või kalakasvataja kalakasvatuse arendamise investeeringuks krediidi- või finantseerimisasutuselt võetud pikaajalise (tagastamise tähtajaga üle ühe aasta) laenu intressid või kapitalirendi tasu (edaspidi intress), mis põllumajandustootja või kalakasvataja on tasunud intressitoetuse taotlemisele eelnenud kalendriaastal.
Intressitoetust võib taotleda põllumajandustootja, kes on kasutanud krediidi- või finantseerimisasutuselt saadud laenu põllumajandussaaduste tootmise arendamiseks vajaliku piiratud kasutuseaga materiaalse põhivara ostmiseks, ehitamiseks või rekonstrueerimiseks või on sõlminud kapitalirendilepingu (liisingu) põllumajandussaaduste tootmise arendamiseks vajaliku piiratud kasutuseaga materiaalse põhivara kasutamiseks ja ostmiseks.
Intressitoetust võib taotleda kalakasvataja, kes on kasutanud krediidi- või finantseerimisasutuselt saadud laenu kalakasvatuse arendamiseks vajaliku piiratud kasutuseaga materiaalse põhivara ostmiseks, ehitamiseks või rekonstrueerimiseks või on sõlminud kapitalirendilepingu (liisingu) kalakasvatuse arendamiseks vajaliku piiratud kasutuseaga materiaalse põhivara kasutamiseks ja ostmiseks.
Intressimäära, millest alates intressitoetust antakse, kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Kehtestatud intressimäärast väiksema intressimäära võib kehtestada taotlejale, kes tegutseb käesoleva seaduse § 72 lõike 4 alusel määratud vähemsoodsas piirkonnas.
Intressitoetust antakse kuni kümme intressimäära protsendipunkti.
Põllumajanduskindlustustoetus on rahaline abi, millega osaliselt hüvitatakse põllumajandustootjale ja kalakasvatajale kindlustusmaksed, mis ta on enda valitud kindlustusandjaga sõlmitud kindlustuslepingu alusel tasunud kindlustustoetuse perioodil.
Kindlustustoetuse periood on Vabariigi Valitsuse või tema volitusel põllumajandusministri kehtestatud ajavahemik.
Põllumajanduskindlustustoetust võib taotleda põllumajandustootja, kes on sõlminud kindlustuslepingu, mille objektiks on põllumajanduskultuurid või tõu- või produktiivloomad ja kindlustatavaks riskiks on loodusõnnetus.
Põllumajanduskindlustustoetust võib taotleda kalakasvataja, kes on sõlminud kindlustuslepingu, mille objektiks on kalakasvatuses kasvatatavad kalad ja kindlustatavaks riskiks on loodusõnnetus.
Põllumajanduskindlustustoetust antakse kuni 40 protsenti kindlustustoetuse perioodil tasutud kindlustusmaksetest.
Nõuandetoetus on rahaline abi, millega osaliselt kaetakse selle nõuandeteenuse maksumus, mida põllumajandustootjale või kalakasvatajale tema majandustegevuse tasuvuse suurendamiseks või toodangu kvaliteedi parandamiseks osutab põllumajanduse ja maaelu nõustamisega tegelev konsulent nõustamislepingu alusel.
Kui nõustamisleping on sõlmitud füüsilisest isikust ettevõtjaga või juriidilise isikuga, antakse nõuandetoetust juhul, kui lepingu alusel osutab nõuandeteenust konsulent.
Nõuandetoetust võib taotleda põllumajandustootja või kalakasvataja, kes tasub nõuandetoetusega katmata osa nõuandeteenuse maksumusest.
Konsulendiks võib olla füüsiline isik, kellel on tema enda valitud nõustamisvaldkonnas nõuandeteenuse osutamiseks vajalikul erialal kõrg- või kutsekeskharidus ja kes on läbinud nõustamismetoodika aluste omandamiseks konsulendikoolituse ning on atesteeritud.
Konsulentide atesteerimise korra kehtestab põllumajandusminister.
Atesteerimiskorras nähakse ette nõuded konsulendi erialateadmiste ja nõustamismetoodika aluste tundmise kohta ning konsulentide atesteerimise ajad ja kord.
Nõuandetoetust antakse kuni 85 protsenti nõuandeteenuse maksumusest.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõuandetoetuse määra piires kehtestab põllumajandusminister eelarveaastal antava nõuandetoetuse määra ja taotlejale antava nõuandetoetuse maksimaalsuuruse.
Nõuandetoetuseks antava rahasumma suuruse määrab põllumajandusminister maakonna kohta, lähtudes eelarveaastal toetuseks eraldatud rahasumma suurusest ning arvestades maakonna maapiirkonna põllumajandustootjate ja kalakasvatajate arvu ning nõuandetoetuse taotlemist maakonnas eelmisel aastal.
Koolitustoetus on rahaline abi, millega osaliselt kaetakse selle koolitusteenuse maksumus, mida põllumajandustootjale ja muu maamajandustegevuse alal tegutsevale ettevõtjale majandustegevuseks ning sellega kaasnevaks tegevuseks vajalike teadmiste omandamiseks ja täiendamiseks osutab käesoleva seaduse § 57 lõikes 1 nimetatud koolitusasutus.
Koolitustoetust võib taotleda põllumajandustootja või ettevõtja, kes tegutseb muul maamajandustegevuse alal ja kes tasub koolitustoetusega katmata osa koolitusteenuse maksumusest.
Koolitustoetust võib anda juhul, kui koolitusteenust osutab täiskasvanute koolituse seaduses (RT I 1993, 74, 1054; RT I 1998, 71, 1200; 1999, 10, 150; 60, 617) sätestatud koolitusasutus.
Koolitustoetust antakse füüsilisest isikust ettevõtja või tema ettevõtte töötaja või äriühingu töötaja täiskasvanute koolituse seaduses sätestatud tööalaseks koolituseks või vabahariduslikuks koolituseks.
Koolitustoetuse saamiseks ettenähtud koolituse kestuse kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Koolitustoetust antakse kuni 80 protsenti koolitusteenuse maksumusest.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud koolitustoetuse määra piires kehtestab põllumajandusminister eelarveaastal antava koolitustoetuse määra ja taotlejale antava koolitustoetuse maksimaalsuuruse.
Praktikatoetus on rahaline abi, millega osaliselt hüvitatakse põllumajanduserialal õppiva õpilase või üliõpilase (edaspidi praktikant) põllumajandustootja ettevõttes toimuva õppepraktika juhendamise ja korraldamise kulud.
Põllumajanduserialade loetelu, mille omandamisel praktikatoetust antakse, kehtestab põllumajandusminister.
Praktikatoetust on õigus taotleda põllumajandustootjal, kes viib oma ettevõttes läbi õppepraktika.
Taotleja on sõlminud õppeasutuse ja praktikandiga lepingu õppepraktika läbiviimiseks.
Praktikatoetust antakse ühe praktikandi kohta Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära kuni neljakordses ulatuses kalendrikuu eest.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud praktikatoetuse määra piires ja praktikatoetuseks ettenähtud rahasumma suurusest ning nõuetekohaste taotluste järgsest praktikantide arvust ja õppepraktika kestusest lähtudes kehtestab põllumajandusminister eelarveaastal antava praktikatoetuse määra.
Põllumajandustootjate ühise majandustegevuse toetus on rahaline abi, millega osaliselt hüvitatakse tulundusühistu asutamis- ja halduskulud.
Asutamis- ja halduskulude loetelu, mille hüvitamiseks põllumajandustootjate ühise majandustegevuse toetust antakse, kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Põllumajandustootjate ühise majandustegevuse toetust on õigus taotleda tulundusühistul, kui vähemalt viis selle liiget on põllumajandustootjad, kutselised kalurid või kalakasvatajad ja kui tulundusühistu üks tegevusala on tema liikmete toodetud põllumajandussaaduste või kala turustamine või nende töötlemine ja neist valmistatud põllumajandustoodete või kalatoodete müümine või põllumajandussaaduste tootmiseks või kalakasvatuseks vajaliku põhi- ja käibevara müümine.
Põllumajandustootjate ühise majandustegevuse toetust antakse tulundusühistu tegutsemise esimesel majandusaastal kuni 60 protsenti, teisel majandusaastal kuni 80 protsenti ning kolmandal, neljandal ja viiendal majandusaastal iga aasta kohta kuni 40 protsenti majandusaasta asutamis- ja halduskuludest, kuid mitte rohkem kui 10 protsenti esimese majandusaasta ning mitte rohkem kui 8 protsenti teise, kolmanda, neljanda või viienda majandusaasta realiseerimise netokäibest.
Turuarenduse toetus on rahaline abi, millega osaliselt hüvitatakse mittetulundusühingu sellise tegevuse kulud, mille eesmärk on põllumajandussaaduste turustamisvõimaluste suurendamine või teadus- ja arendussaavutuste põllumajandustootmisse juurutamine või mille tulemusel paraneb põllumajandussaaduste tootmine.
Liikmete koolituseks.
Kulude loetelu, mille hüvitamiseks toetust antakse, kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Turuarenduse toetust on õigus taotleda mittetulundusühingul, kui vähemalt kaks kolmandikku selle liikmetest on põllumajandustootjad või neid ühendavad mittetulundusühingud.
Turuarenduse toetust antakse taotlejale kuni 60 protsenti käesoleva seaduse § 62 lõikes 2 nimetatud kuludest.
Põllumajandusmaa lupjamise toetus on rahaline abi, millega põllumajandustootjale osaliselt kaetakse mullaviljakuse suurendamiseks ning mulla agrokeemiliste omaduste parandamiseks ja happesuse vähendamiseks tehtava meliorandiga väetamise maksumus.
Põllumajandusmaa lupjamise toetust võib taotleda põllumajandustootja, kellel ei ole riikliku maksu maksuvõlga või riikliku maksu maksuvõla tasumine on ajatatud ja kes vastab käesoleva seaduse §-s 67 sätestatud nõuetele.
Tasub põllumajandusmaa lupjamise toetusega katmata osa meliorandiga väetamise maksumusest.
Lisanõuded väetamiseks kasutatava meliorandi kohta, mille puhul toetust antakse, võib kehtestada Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Lisanõuded kehtestatakse, lähtudes mulla omadustest, et tagada mullaviljakuse suurenemine, mulla agrokeemiliste omaduste paranemine ja happesuse vähenemine.
Põllumajandusmaa lupjamise toetust antakse taotlejale kuni 60 protsenti meliorandiga väetamise maksumusest.
Maakonnas, kus kõlvikute mulla happesus on suur, ja saartel asuvate kõlvikute väetamiseks antakse põllumajandusmaa lupjamise toetust 61 kuni 80 protsenti meliorandiga väetamise maksumusest.
Suure mullahappesusega on maakond, kus haritav happeline põllumajandusmaa on maakonna haritavast põllumajandusmaast üle 20 protsendi.
Suure mullahappesusega maakondade loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Meliorandiga väetamise maksumus on meliorandi ostmise, vedamise ja laotamise kulud.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud põllumajandusmaa lupjamise toetuse määra piires kehtestab põllumajandusminister eelarveaastal antava põllumajandusmaa lupjamise toetuse määra ja taotlejale antava toetuse maksimaalsuuruse.
Põllumajanduslik keskkonnatoetus on rahaline abi, millega osaliselt hüvitatakse keskkonnasõbraliku majandustegevuse arendamiseks, bioloogilise ja maastikulise mitmekesisuse suurendamiseks, samuti kohalikule olustikule iseloomuliku loodus- ja kultuuripärandi säilitamiseks tehtava tegevuse kulud ning sellest tegevusest tingitud väiksem tulukus.
Vabariigi Valitsuse või tema volitusel põllumajandusministri määratud muu tegevus käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud eesmärgil.
Hea taimekasvatustava käesoleva seaduse tähenduses on tootmisviis, kus järgitakse taimekasvatussaaduste tootmisel külvikorda, kasutatakse väetisi keskkonnasõbralikul viisil ja niidetakse vähemalt üks kord aastas põllumajanduslikust kasutusest ajutiselt väljas olevat võsastumata haritavat maad.
Keskkonnasõbralik majandamine on hea põllumajandustava võtete kasutamine, millega välditakse veereostust, hoitakse ära looduslike ja poollooduslike koosluste kahjustumine, tagatakse väärtuslike maastikuelementide ja ajaloolise või arheoloogilise väärtusega objektide säilimine ning parandatakse põllumajandusettevõtte välisilmet.
Mahepõllumajanduslik tootmine on keskkonda säästev ja looduslikku tasakaalu säilitav mahepõllumajanduse seaduses (RT I 2001, 42, 235) sätestatud mahepõllumajandusliku taime- ja loomakasvatuse nõuetele vastav põllumajandussaaduste tootmine.
Kiviaia taastamine ja hooldamine on tegevus, mille käigus taastatakse või parandatakse põllumajandusmaal asuv kiviaed, kasutades selleks kohalikule olustikule iseloomulikke töövõtteid ja säilitades sellega kohalikule olustikule iseloomuliku maastikuelemendi.
Mitmeliigilise põõsasriba rajamine on tegevus, mille käigus kohalikku olustikku sobivate liikide ja kujundusega põõsasriba rajamisega suurendatakse põllumajandusmaa bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust ja vähendatakse muldade erosiooniohtu.
Tiigi või märgala rajamine ja hooldamine on tegevus, mille käigus põllumajanduslikuks tootmiseks liigniiskuse tõttu vähesobivale põllumajandusmaale kohalikku olustikku veemajanduslikult ja maastikuliselt sobiva tiigi või märgala rajamisega suurendatakse põllumajandusmaa bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust.
Põllumajanduslikust kasutusest ajutiselt väljas oleva võsastunud haritava põllumajandusmaa hooldamine on tegevus, mille käigus põllumajandusmaa võsast puhastamisega suurendatakse maastiku esteetilist väärtust ning vähendatakse tuleohtu ja umbrohtude levikut.
Põllumajanduslikust kasutusest ajutiselt väljas oleva võsastumata haritava riigimaa hooldamine on tegevus, mille käigus põllumajandustootja niidab või muul viisil hooldab riigimaad, et suurendada maastiku esteetilist väärtust ning vähendada tuleohtu ja umbrohtude levikut.
Põllumajanduslikku keskkonnatoetust on õigus taotleda põllumajandustootjal, kes vastab käesoleva seaduse §-s 68 3 sätestatud nõuetele.
Põllumajanduslikku keskkonnatoetust on õigus taotleda põllumajandustootjal, kellel ei ole riikliku maksu maksuvõlga või kelle riikliku maksu maksuvõla tasumine on ajatatud.
Käesoleva seaduse § 68 1 lõikes 1 nimetatud tegevustele esitatavad nõuded, mille järgimise korral antakse põllumajanduslikku keskkonnatoetust, kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Nõuetes võib toetuse saamise tingimuseks seada ühe või mitu § 68 1 lõikes 1 nimetatud tegevust, näha ette õiguslikul alusel põllumajandustootja kasutuses oleva põllumajandusmaa minimaalsuuruse, millest alates toetust antakse, ja ühiku maksimaalarvu, mille puhul saab toetust taotleda, samuti agrotehnilised, keskkonna- ja koolitusnõuded ning põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamiseks esitatud nõuete täitmise tähtaja.
Põllumajanduslikku keskkonnatoetust võib rakendada piirkonniti.
Piirkondade loetelu ja tegevused, mille korral selles piirkonnas põllumajanduslikku keskkonnatoetust antakse, kehtestab põllumajandusminister eelarveaasta kohta.
Käesoleva seaduse § 68 1 lõike 1 punktides 4 ja 5 nimetatud tegevuste eest toetust saav põllumajandustootja ei tohi taotleda sama tegevuse eest tulutoetust.
Käesoleva seaduse § 68 1 lõike 1 punktis 9 nimetatud tegevuse eest toetust saav põllumajandustootja ei tohi taotleda kaitstavate loodusobjektide seaduse (RT I 1994, 46, 773; RT I 2002, 6, 21) alusel antavat loodushoiutoetust.
Põllumajandusliku keskkonnatoetuse ühikumäära ja taotlejale antava keskkonnatoetuse maksimaalsuuruse kehtestab põllumajandusminister.
Ühikumäära kehtestamisel lähtutakse asjakohase uuringuga kindlaks tehtud põllumajandustootjate tegevusega seotud keskmistest kuludest ja tegevusest tingitud väiksemast tulukusest.
Ühikumäära võib kehtestada piirkondade ja käesoleva seaduse § 68 1 lõikes 1 nimetatud tegevuste kaupa.
Tulutoetus on rahaline abi, mida antakse piimalehma, noor- ja lihaveise, emise, mesilaspere, ute ja kitse (edaspidi põllumajandusloom) kasvatamise ning tera- ja kaunvilja, kartuli, puu- ja köögivilja ning marjade, rapsi, rüpsi, seemne- ja kiulina ning sertifitseeritud seemne (edaspidi põllukultuur) kasvatamise toetusena põllumajandustootjale tootmise tasuvuse ja sissetuleku suurendamiseks.
Tulutoetuse andmise tingimuseks ei seata põllumajandussaaduste tootmise arendamist.
Tulutoetust on õigus taotleda põllumajandustootjal, kellel ei ole riikliku maksu maksuvõlga või riikliku maksu maksuvõla tasumine on ajatatud ja kelle tegevus vastab käesoleva seaduse § 71 nõuetele.
Füüsilisest isikust ettevõtjal on õigus taotleda tulutoetust, kui ta on kantud äriregistrisse või ta on enne tegevuse alustamist registreerinud end Maksuameti kohalikus asutuses ning kantud maksumaksjate ja maksu kinnipidajate registrisse maksukorralduse seaduses ettenähtud korras.
Tulutoetust on õigus taotleda ka põllumajanduslikku haridust andval õppeasutusel, mille õppemajandis tegeldakse põllumajandussaaduste tootmisega.
Tulutoetuse taotlemise õigust omavate õppeasutuste nimekirja kehtestab põllumajandusminister.
Põllukultuuri kasvatamise toetuse saamiseks esitatavad nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Nõuetes määratakse põllukultuuri liik, mille kasvatamise korral toetust antakse, ning põllukultuuri liik või sort, mille seemne kasvatamise korral antakse sertifitseeritud seemne kasvatamise toetust.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuetes võib eelarveaastal tulutoetusteks eraldatud rahasumma suurusest lähtudes määrata tulutoetuse taotlemiseks vajaliku kasvupinna minimaalsuuruse, millest alates tulutoetust antakse, sertifitseeritud seemne miinimumkoguse pinnaühiku kohta, millest alates sertifitseeritud seemne kasvatamise toetust antakse, ning põllu umbrohtumuse määra, mille ületamise korral tulutoetust ei anta, samuti agrotehnilised ning keskkonna- ja taimetervisenõuded, mille täitmise korral tulutoetust antakse.
Põllumajanduslooma kasvatamise toetuse saamiseks esitatavad nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Nõuetes määratakse, millist liiki looma kasvatamise korral toetust antakse ja nõuded põllumajanduslooma kohta, millele vastavuse korral toetust antakse.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud nõuetes võib eelarveaastal tulutoetusteks eraldatud rahasumma suurusest lähtudes määrata toetuse taotlemiseks vajaliku loomade minimaalarvu ning veterinaar-, keskkonna- ja loomakaitsenõuded, mille täitmise korral tulutoetust antakse.
Põllumajanduslooma kasvatamise toetust võib taotleda, kui taotlejale kuuluvad põllumajandusloomad on registreeritud põllumajandusloomade riiklikus registris ja piimalehmad on jõudluskontrolli all.
Tulutoetuse ühikumäära põllukultuuri ühe hektari kohta ja ühe põllumajanduslooma kohta kehtestab põllumajandusminister, lähtudes tulutoetuse alaliigi kohta ettenähtud rahasumma suurusest ning nõuetekohaste taotluste järgsest põllukultuuride kogupindalast või loomade koguarvust.
Toetuse taotlejale, kes tegutseb vähemsoodsas piirkonnas või kasvatab sertifitseeritud seemnest tera- või kaunvilja, rapsi, rüpsi või seemne- või kiulina või kes kasvatab ohustatud sorti taime või ohustatud tõugu looma, võib põllumajandusminister kehtestada ühikumäärast suurema tulutoetuse määra.
Vähemsoodne piirkond on piiritletud ala, mille põllumulla boniteet on Eesti keskmisega võrreldes üle 10 protsendi väiksem või mille maastikukultuuri hoiuks on vajalik maaviljelus või mille põldude reljeef või killustatus või nende kohta kehtestatud keskkonnakaitselised kitsendused ei võimalda tõhusat põllumajandustootmist.
Vähemsoodsate piirkondade loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Ohustatud taimesort käesoleva seaduse tähenduses on geneetiliselt väärtuslik sort, millest pärit taime on võimalik sordiaretuses kasutada väärtusliku lähtematerjalina, kuid mille kasutamine põllumajandussaaduste tootmises on vähenenud niivõrd, et populatsiooni geneetilise tasakaalu säilimine ei ole tagatud.
Ohustatud loomatõug käesoleva seaduse tähenduses on tõug, millesse kuuluvate loomade populatsioon on väiksem kui 1000 looma.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 5 ja 6 nimetatud ohustatud taimesortide ja loomatõugude loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Põllumajandusminister võib kehtestada tera- ja kaunvilja kasvatamise toetuse ühikumäärast väiksema määra põldude kohta, kus kasvab tuulekaer.
Investeeringutoetuse saamiseks tuleb Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (edaspidi Amet) esitada taotlus ja äriprojekt.
Amet teatab taotluste vastuvõtmise alustamisest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Investeeringutoetuse taotlemise ja taotluse menetlemise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Nimetatud korras nähakse ette toetuse saamiseks esitatavate andmete ja neid tõendavate dokumentide loetelu, äriprojekti koostamise nõuded, põllumajandussaaduste töötlemise investeeringutoetuse taotluse esitamise tähtpäev ning taotluse, äriprojekti ja dokumentide esitamise, läbivaatamise, kontrollimise ja hindamise, toetuse määramise ja maksmise ning toetuse sihipärase kasutamise üle järelevalve teostamise täpsem kord, lähtudes käesolevas seaduses sätestatust.
Investeeringutoetuse taotlemise ja taotluse menetlemise korra võib kehtestada iga investeeringutoetuse kohta eraldi.
Investeeringutoetuse taotlust läbi vaadates kontrollitakse, kas taotleja on esitanud kõik andmed ja neid tõendavad dokumendid ning kas andmed on õiged.
Ametil on õigus määrata taotlejale esitamata jäänud andmete või dokumentide esitamise tähtaeg.
Amet kontrollib taotluse ja äriprojekti alusel, kas taotleja ja tema majandustegevus, kavandatud investeering ning investeeringujärgne majandustegevus vastavad käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud nõuetele, ning hindab kavandatud investeeringu majanduslikku ja tehnilist põhjendatust.
Ametil on õigus tellida ekspertiisi investeeringu ja investeeringujärgse majandustegevuse majanduslikuks või tehniliseks hindamiseks.
Investeeringutoetuse taotluse ja äriprojekti hindamise metoodika kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Metoodikas nähakse ette kriteeriumid, mille alusel hinnatakse taotleja majanduslikku jätkusuutlikkust, tema majandustegevust ning kavandatud investeeringut ja investeeringujärgset majandustegevust ning seda, kas ta vastab käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides ettenähtud nõuetele.
Hindamise metoodika võib kehtestada iga investeeringutoetuse kohta eraldi.
Põllumajandustootmise, maaettevõtluse, noore ettevõtja põllumajandustootmise alustamise ning maapiirkonna infrastruktuuri ja elukeskkonna arendamise investeeringutoetuse taotluse vaatab läbi ja toetuse määramise või taotluse rahuldamata jätmise otsustab Amet taotluste saabumise järjekorras taotluse saamisest alates 40 tööpäeva jooksul.
Põllumajandussaaduste töötlemise investeeringutoetuse taotlused vaatab Amet läbi ja otsustab toetuse määramise või taotluse rahuldamata jätmise taotluste esitamise tähtpäevast alates 90 tööpäeva jooksul.
Kavandatud investeeringu ja investeeringujärgse majandustegevuse tehnilise või majandusliku põhjendatuse hindamiseks tellitud ekspertiisi korral pikendatakse otsustamistähtaega ekspertiisi tegemiseks kulunud aja võrra.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul.
Põllumajandussaaduste töötlemise investeeringutoetuse taotlust läbi vaadates ja hinnates määrab Amet taotluste ja äriprojektide alusel taotlejate paremusjärjestuse.
Investeeringutoetus määratakse paremusjärjestuse alusel.
Kui paremusjärjestuses eespool olevatele taotlejatele investeeringutoetuse määramise järel puuduvad rahalised vahendid toetuse maksmiseks, jäetakse taotlus rahuldamata, kuigi taotleja vastab kõigile toetuse saamiseks käesolevas seaduses ja tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatud nõuetele.
Ametil on õigus tellida majanduslik või tehniline ekspertiis, et võrrelda käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud taotlusi ja äriprojekte ning hinnata nende paremusjärjestuse määramise põhjendatust.
Investeeringutoetuse määramine ja taotluse rahuldamata jätmine vormistatakse Ameti peadirektori käskkirjaga.
Investeeringutoetuse taotluse rahuldamata jätmist peab käskkirjas põhjendama.
Investeeringutoetuse määramise või taotluse rahuldamata jätmise käskkirja ärakiri või väljavõte sellest saadetakse taotlejale otsuse tegemisest alates kolme tööpäeva jooksul.
Investeeringutoetuse määramise korral teatatakse taotlejale tähtaeg, mille jooksul tuleb anda investeeringutoetuse vastuvõtmise kinnitus.
Investeeringutoetuse vastuvõtmise kohta annab taotleja kirjaliku kinnituse.
Kinnitusele kirjutavad alla investeeringutoetuse taotleja ja Ameti peadirektor või tema volitatud ametnik.
Investeeringutoetuse vastuvõtmise kinnitusega kohustub investeeringutoetuse taotleja tegema investeeringu äriprojektis ettenähtud alusel ja tingimustel, tasuma investeeringu maksumuse maksegraafikus ettenähtud ajaks, summas ja korras, kasutama investeeringutoetust sihipäraselt, lubama korraldada järelevalvet investeeringu sihipärase kasutamise üle ning täitma teisi käesolevast seadusest tulenevaid kohustusi.
Investeeringutoetuse taotleja, kes ei anna investeeringutoetuse vastuvõtmise kinnitust ettenähtud tähtpäevaks, ei saa investeeringutoetuse maksmist hiljem nõuda.
Amet võib kinnituse andmise tähtaega pikendada, kui taotlejal on selleks mõjuv põhjus ja kui pikendamist on taotletud enne kinnituse andmise tähtpäeva.
Kui taotleja ei nõustu tema taotluse kohta tehtud otsusega, on tal õigus enne kohtusse pöördumist esitada kaebus põllumajandusministrile 30 päeva jooksul alates päevast, mil taotleja on saanud teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest.
Kaebus vaadatakse läbi selle saabumisest alates 30 tööpäeva jooksul.
Kaebuse läbivaatamiseks on õigus nõuda asjakohaseid dokumente, kuulata ära asjaosaliste selgitused ning tutvuda dokumentide ja tõenditega ning anda neile hinnang.
Kui kaebuse läbivaatamisel leitakse, et taotlust läbi vaadates, toetust määrates või taotlust rahuldamata jättes on Amet rikkunud käesolevas seaduses või teistes õigusaktides sätestatud nõudeid, tehakse investeeringutoetuse määramise või taotluse rahuldamata jätmise kohta uus otsus.
Põllumajandusministri otsus on Ametile täitmiseks kohustuslik.
Amet otsustab põllumajandusministri otsuse alusel oma otsuse muutmise või muutmata jätmise ja teatab sellest kaebuse esitanud taotlejale otsuse tegemisest alates 10 tööpäeva jooksul.
Investeeringutoetuse taotlejal, kes ei nõustu käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud otsusega, on õigus pöörduda kohtusse.
Kaebuste kohtueelse lahendamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Investeeringutoetus makstakse toetuse vastuvõtmise kinnituse maksegraafikus ettenähtud ajal, korras ja suuruses.
Toetuse saaja peab maksegraafikus ettenähtud ajal ja korras esitama Ametile dokumendid, mis tõendavad, et ta on vastavalt maksegraafikus ettenähtule investeeringu eest tasunud.
Investeeringutoetust ei maksta, kui toetuse saaja ei ole investeeringu eest tasunud maksegraafikus ettenähtud ajal, korras ja suuruses või ei ole esitanud tasumist tõendavaid dokumente.
Investeeringutoetust ei maksta, kui enne maksmist tehakse kindlaks, et taotleja on esitanud toetuse taotlemiseks valeandmeid.
Toetuse maksmata jätmine tehakse taotlejale kirjalikult teatavaks valeandmetest teada saamisest alates 15 tööpäeva jooksul.
Investeeringutoetuse saanud isik peab käesoleva seaduse § 16 lõikes 2 sätestatud põhivara või ettevõtte võõrandamisest teatama enne võõrandamist Ametile.
Kui Amet leiab, et võõrandamine vastab käesolevas seaduses sätestatule, teatab ta sellest kirjalikult toetuse saanud isikule 30 tööpäeva jooksul.
Vara omandaja peab vara omandamise korral andma kirjaliku kinnituse investeeringutoetusega soetatud vara sihipärase kasutamise kohta.
Kui investeeringutoetust on kasutatud mittesihipäraselt või on rikutud käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõudeid või kui pärast investeeringutoetuse väljamaksmist selgub, et taotleja on esitanud valeandmeid, nõuab Amet toetuse saanud isikult investeeringutoetusena saadud raha tagasimaksmist riigieelarve tuludesse.
Amet teeb investeeringutoetuse tagasimaksmise nõudmiseks ettekirjutuse rikkumisest teada saamise päevast alates 20 tööpäeva jooksul.
Intressitoetuse saamiseks tuleb ettenähtud tähtpäevaks esitada Ametile taotlus ja selles esitatud andmeid tõendavad dokumendid ning krediidi- või finantseerimisasutuse kirjalik kinnitus selle kohta, et taotluse esitamisele eelnenud kalendriaastal on intressid tasutud.
Intressitoetuse taotluse võib esitada ka krediidi- või finantseerimisasutuse kaudu, kui taotleja on selles nimetatud asutusega kokku leppinud.
Krediidi- või finantseerimisasutus koostab talle esitatud taotlustest koondtaotluse ning esitab selle ja intressitoetuse taotlused ettenähtud tähtpäevaks Ametile.
Amet kontrollib taotluses esitatud andmete õigsust ja taotleja vastavust intressitoetuse saamiseks kehtestatud nõuetele, arvutab intressitoetuse suuruse ning otsustab intressitoetuse määramise või taotluse rahuldamata jätmise taotluste esitamise tähtpäevast alates 30 tööpäeva jooksul.
Taotlejale makstava intressitoetuse suuruse arvutab Amet, lähtudes taotleja poolt tasutud intressisummast, käesoleva seaduse alusel kehtestatud intressimäärast ja käesolevas seaduses sätestatud intressimäära protsendipunktist.
Põllumajanduskindlustustoetuse saamiseks tuleb esitada ettenähtud tähtpäevaks Ametile taotlus ja selles esitatud andmeid tõendavad dokumendid ning kindlustusandja kirjalik kinnitus selle kohta, et kindlustusleping vastab käesolevas seaduses sätestatud nõuetele ja et kindlustusmaksed on tasutud.
Põllumajanduskindlustustoetuse taotluse võib esitada ka kindlustusandja kaudu, kui taotleja on selles kindlustusandjaga kokku leppinud.
Kindlustusandja koostab talle esitatud taotlustest koondtaotluse ning esitab selle ja põllumajanduskindlustustoetuse taotlused ettenähtud tähtpäevaks Ametile.
Amet kontrollib taotluses esitatud andmete õigsust ja taotleja vastavust põllumajanduskindlustustoetuse saamiseks kehtestatud nõuetele, arvutab toetuse suuruse ning otsustab toetuse määramise või taotluse rahuldamata jätmise taotluste esitamise tähtpäevast alates 30 tööpäeva jooksul.
Põllumajanduskindlustustoetuseks määratud rahasumma suurusest lähtudes arvutab Amet taotlejale makstava põllumajanduskindlustustoetuse suuruse võrdeliselt taotlejate poolt kindlustustoetuse perioodil tasutud kindlustusmaksetega.
Nõuandetoetuse saamiseks tuleb esitada Ametile taotlus ja nõuandeteenuse osutajaga sõlmitud nõustamisleping ning nendes esitatud andmeid tõendavad dokumendid.
Amet kontrollib taotluses ja nõustamislepingus esitatud andmete õigsust ja taotleja vastavust nõuandetoetuse saamiseks kehtestatud nõuetele ning otsustab nõuandetoetuse määramise või taotluse rahuldamata jätmise taotluse ja nõustamislepingu saamisest alates seitsme tööpäeva jooksul.
Nõuandetoetust makstakse, kui taotleja on esitanud aruande nõuandeteenuse saamise kohta ja dokumendi selle kohta, et ta on nõuandeteenuse eest tasunud suuruses, mis ei ole toetusega kaetud.
Taotleja kirjaliku avalduse alusel makstakse toetusraha nõuandeteenuse osutajale.
Amet arvutab taotlejale makstava nõuandetoetuse suuruse, arvestades ettenähtud toetuse määra ja ühele taotlejale antava toetuse maksimaalsuurust.
Koolitustoetuse saamiseks tuleb esitada Ametile taotlus ning selles esitatud andmeid tõendavad dokumendid.
Amet kontrollib taotluses esitatud andmete õigsust ja taotleja vastavust koolitustoetuse saamiseks kehtestatud nõuetele ning otsustab toetuse määramise või taotluse rahuldamata jätmise taotluse saamisest alates seitsme tööpäeva jooksul.
Koolitustoetus makstakse, kui taotleja on esitanud koolitajalt saadud tunnistuse või koolituse saamist kinnitava muu tõendi ja dokumendi selle kohta, et ta on koolitusteenuse eest tasunud suuruses, mis ei ole toetusega kaetud.
Taotleja kirjaliku avalduse alusel makstakse koolitustoetus koolitusteenust osutanud koolitajale.
Amet arvutab taotlejale makstava koolitustoetuse suuruse, arvestades ettenähtud toetuse määra ja ühele taotlejale antava toetuse maksimaalsuurust.
Praktikatoetuse saamiseks tuleb ettenähtud tähtpäevaks esitada Ametile enne õppepraktika algust taotlus ja selles esitatud andmeid tõendavad dokumendid.
Amet kontrollib taotluses esitatud andmete õigsust ja taotleja vastavust praktikatoetuse saamiseks kehtestatud nõuetele ning otsustab toetuse määramise või taotluse rahuldamata jätmise taotluste esitamise tähtpäevast alates 20 tööpäeva jooksul.
Taotleja peab vähemalt kolm tööpäeva enne õppepraktika algust teatama Ametile õppepraktika algusaja.
Amet arvutab taotlejale makstava praktikatoetuse suuruse, arvestades ettenähtud praktikatoetuse määra, praktikantide arvu ja õppepraktika kestust.
Praktikatoetusest pool makstakse õppepraktika alguspäevast alates 10 tööpäeva jooksul.
Praktikatoetuse ülejäänud osa makstakse õppepraktika läbiviimise kohta Ametile kirjaliku aruande esitamise päevast alates 10 tööpäeva jooksul.
Põllumajandustootjate ühise majandustegevuse toetuse saamiseks tuleb ettenähtud tähtpäevaks esitada Ametile taotlus ja selles esitatud andmeid tõendavad dokumendid.
Amet kontrollib taotluses esitatud andmete õigsust ja taotleja vastavust toetuse saamiseks kehtestatud nõuetele ning arvutab toetuse suuruse ja otsustab toetuse määramise või taotluse rahuldamata jätmise taotluste esitamise tähtpäevast alates 30 tööpäeva jooksul.
Põllumajandustootjate ühise majandustegevuse toetuseks määratud rahasumma suurusest lähtudes arvutab Amet taotlejale makstava toetuse suuruse võrdeliselt taotlustes märgitud asutamis- ja halduskuludega, arvestades käesolevas seaduses ettenähtud toetuse määra.
Turuarenduse toetuse saamiseks tuleb ettenähtud tähtpäevaks esitada Ametile taotlus ja selles esitatud andmeid tõendavad dokumendid.
Amet kontrollib taotluses esitatud andmete õigsust ja taotleja vastavust toetuse saamiseks kehtestatud nõuetele ning arvutab toetuse suuruse ja otsustab toetuse määramise või taotluse rahuldamata jätmise taotluste esitamise tähtpäevast alates 50 tööpäeva jooksul.
Turuarenduse toetuseks määratud rahasumma suurusest ja taotluste arvust lähtudes arvutab Amet taotlejale makstava toetuse suuruse võrdeliselt taotlustes märgitud kuludega, arvestades käesolevas seaduses ettenähtud toetuse määra.
Põllumajandusmaa lupjamise toetuse taotlemiseks tuleb esitada ettenähtud tähtpäevaks enne lupjamistööde tegemist Ametile taotlus ja selles esitatud andmeid tõendavad dokumendid.
Amet kontrollib andmete õigsust ja taotleja vastavust lupjamise toetuse saamiseks kehtestatud nõuetele ning otsustab toetuse määramise või taotluse rahuldamata jätmise taotluste esitamise tähtpäevast alates 15 tööpäeva jooksul.
Amet arvutab taotlejale makstava põllumajandusmaa lupjamise toetuse suuruse, arvestades käesoleva seaduse alusel määratud toetuse määra ja taotlejale antava toetuse maksimaalsuurust.
Taotleja peab vähemalt seitse päeva enne meliorandiga väetamiseks laotamistööde alustamist teatama Ametile laotamistööde tegemise aja.
Põllumajandusmaa lupjamise toetus makstakse 30 tööpäeva jooksul, alates päevast, mil taotleja on esitanud Ametile laotamistööde tegemise kohta kirjaliku kinnituse ja dokumendi selle kohta, et ta on väetamise eest tasunud suuruses, mis ei ole toetusega kaetud.
Põllumajandusmaa lupjamise toetus makstakse meliorandi müüja või veo- või laotamisteenuse osutajale taotleja kirjaliku avalduse alusel ja tema näidatud suuruses.
Põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamiseks tuleb ettenähtud tähtpäevaks esitada Ametile taotlus ja selles esitatud andmeid tõendavad dokumendid.
Amet vaatab taotluse läbi ja kontrollib selles esitatud andmete õigsust ning taotleja vastavust toetuse saamiseks kehtestatud nõuetele ning otsustab toetuse määramise või taotluse rahuldamata jätmise taotluse esitamise tähtpäevast alates 30 tööpäeva jooksul.
Arvestades eelarveaastal põllumajanduslikuks keskkonnatoetuseks eraldatud vahendite suurust, võib Amet taotlusi läbi vaadates ja hinnates koostada taotluste andmete alusel taotlejate paremusjärjestuse vastavalt Vabariigi Valitsuse või tema volitusel põllumajandusministri kehtestatud hindamiskriteeriumidele.
Kui paremusjärjestuses eespool olevatele taotlejatele toetuse määramise järel puuduvad rahalised vahendid toetuse maksmiseks, jäetakse taotlus rahuldamata, kuigi taotleja vastab kõigile toetuse saamiseks käesolevas seaduses ja tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatud nõuetele.
Ametil on õigus tellida taotluste hindamiseks ekspertiis.
Põllumajandusliku keskkonnatoetuse vastuvõtmise kohta annab taotleja kirjaliku kinnituse.
Kinnitusele kirjutavad alla toetuse taotleja ja Ameti peadirektor või tema volitatud ametnik.
Põllumajandusliku keskkonnatoetuse vastuvõtmise kinnitusega kohustub toetuse taotleja kasutama põllumajanduslikku keskkonnatoetust sihipäraselt ja täitma põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamiseks esitatud nõudeid ning lubab korraldada järelevalvet toetuse sihipärase kasutamise üle.
Põllumajandusliku keskkonnatoetuse taotleja, kes ei anna toetuse vastuvõtmise kinnitust ettenähtud tähtpäevaks, ei saa toetuse maksmist hiljem nõuda.
Amet arvutab taotlejale makstava toetuse suuruse, arvestades käesoleva seaduse § 68 4 alusel kehtestatud määrasid ja maksab taotlejale temalt toetuse vastuvõtmise kinnituse saamisest arvates 14 tööpäeva jooksul 40 protsenti toetussummast.
Ülejäänud toetussumma maksab Amet toetuse saajale toetuse saamiseks esitatud nõuete täitmise tähtpäevast alates 30 tööpäeva jooksul.
Paremusjärjestuses eespool olevatele taotlejatele põllumajandusliku keskkonnatoetuse määramise järel puuduvad rahalised vahendid toetuse maksmiseks.
Arengutoetust ei maksta, kui pärast toetuse määramist tehakse kindlaks taotluse rahuldamata jätmise alused või kui taotleja ei ole täitnud toetuse väljamaksmise aluseks olevaid tingimusi, sealhulgas esitanud tähtaegselt käesolevas seaduses nõutavat kirjalikku kinnitust, või kui taotleja ei ole teatanud tööde tegemisest.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 1 nimetatud juhul, tunnistab Amet toetuse määramise otsuse kehtetuks.
Sellekohase käskkirja ärakiri või väljavõte sellest saadetakse taotlejale otsuse tegemisest alates 10 tööpäeva jooksul.
Toetuse määramise kehtetuks tunnistamist tuleb käskkirjas põhjendada.
Kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetuse taotleja on esitanud valeandmeid või ta ei ole täitnud toetuse väljamaksmise aluseks olevaid tingimusi, nõuab Amet toetuse saanud isikult toetusena saadud raha tagasimaksmist riigieelarve tuludesse.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul teeb Amet ettekirjutuse rikkumisest teada saamise päevast alates 15 tööpäeva jooksul.
Toetusena saadud raha tuleb tagastada sellekohase ettekirjutuse saamisest alates 30 päeva jooksul.
Arengutoetuse taotlemise ja taotluse menetlemise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Nimetatud korras nähakse ette toetuse saamiseks esitatavate andmete ja neid tõendavate dokumentide loetelu, käesoleva seaduse alusel kehtestatavad arengutoetuse saamiseks esitatavad nõuded, määratud tähtpäevaks esitatava taotluse esitamise tähtpäev ning taotluse läbivaatamise ja kontrollimise ning toetuse määramise ja maksmise täpsem kord, lähtudes käesolevas seaduses sätestatust.
Toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise korra võib kehtestada iga arengutoetuse kohta eraldi.
Arengutoetuse määramine ja toetustaotluse rahuldamata jätmine vormistatakse Ameti peadirektori käskkirjaga.
Toetustaotluse rahuldamata jätmise käskkirja ärakiri või väljavõte sellest saadetakse taotlejale otsuse tegemisest alates 10 tööpäeva jooksul.
Taotluse rahuldamata jätmist tuleb käskkirjas põhjendada.
Tulutoetuse taotlemiseks tuleb ettenähtud tähtpäevaks esitada Ametile taotlus ja selles esitatud andmeid tõendavad dokumendid.
Tulutoetuse taotlemise ja taotluse menetlemise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Nimetatud korras nähakse ette taotluses esitatavate andmete ja andmeid tõendavate dokumentide loetelu, taotluse esitamise tähtpäev, tulutoetuse saamiseks käesoleva seaduse alusel kehtestatud nõuded, taotluse läbivaatamise, kontrollimise ning toetuse määramise ja maksmise täpsem kord, lähtudes käesolevas seaduses sätestatust.
Nimetatud korra võib kehtestada iga tulutoetuse kohta eraldi.
Amet vaatab taotluse läbi ja kontrollib selles esitatud andmete õigsust ning taotleja vastavust käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud tulutoetuse saamise nõuetele ning otsustab tulutoetuse määramise või taotluse rahuldamata jätmise taotluste esitamise tähtpäevast alates 40 tööpäeva jooksul.
Taotleja on esitanud põllumajandustoetuste registrisse kandmiseks valeandmeid.
Tulutoetuse määramine või tulutoetuse taotluse rahuldamata jätmine vormistatakse Ameti peadirektori käskkirjaga.
Toetustaotluse rahuldamata jätmise käskkirja ärakiri või väljavõte sellest saadetakse taotlejale otsuse tegemisest alates seitsme tööpäeva jooksul.
Amet arvutab taotlejale makstava tulutoetuse suuruse ja maksab taotlejale toetuse selle määramise otsustamisest alates 10 tööpäeva jooksul.
Kui pärast tulutoetuse väljamaksmist selgub, et taotleja on esitanud valeandmeid, nõuab Amet toetuse saanud isikult tulutoetuse tagasimaksmist riigieelarve tuludesse.
Sellekohase ettekirjutuse teeb Amet valeandmete esitamisest teada saamisest alates 10 tööpäeva jooksul.
Tulutoetusena saadud raha tuleb tagastada ettekirjutuse saamisest alates 30 päeva jooksul.
Turuhinnatoetus on rahaline abi, mida antakse põllumajandusturult põllumajandussaaduste või -toodete ajutiseks kõrvaldamiseks rakendatava eraladustamise või riikliku kokkuostu korral, et soodustada põllumajandussaaduste või -toodete turuhinna stabiliseerumist.
Turuhinnatoetused on eraladustamistoetus ja tasakaalustamistoetus.
Eraladustamine on Eestis toodetud nõuetekohaste põllumajandussaaduste või -toodete hoidmine ja säilitamine nende tootmise kõrgperioodil ettevõtja laos käesoleva seaduse §-s 106 nimetatud eraladustamislepingu alusel ja tingimustel.
Eraladustamistoetus on rahaline abi, millega osaliselt või täielikult kaetakse ettevõtjale eraladustatavate põllumajandussaaduste ja -toodete säilitamise ja hoidmise kulud.
Eraladustamistoetust võib taotleda ettevõtja (edaspidi eraladustaja), kes kasutab põllumajandussaaduste või -toodete hoidmiseks ja säilitamiseks nõuetekohast ladu või muud hoiuruumi omandiõiguse või piiratud asjaõiguse või võlaõigusliku lepingu alusel.
Piimatooteid võib eraladustada ja eraladustamistoetust taotleda ettevõtja, kelle püsiv tegevus on piimatöötlemine ja piimatoodete valmistamine.
Põllumajandussaaduse või -toote eraladustamise väljakuulutamise otsustab Vabariigi Valitsus.
Eraladustamise väljakuulutamise korral määrab eraladustatava põllumajandussaaduse või -toote ja selle ühiku kohta makstava toetuse määra, ladustatavate põllumajandussaaduste või -toodete koguse ja ladustamistähtaja Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Eraladustatavate põllumajandussaaduste või -toodete kvaliteedinõuded ning ladude ja muude hoiuruumide suhtes esitatavad nõuded, põllumajandussaaduste ja -toodete säilitamis- ja hoiutingimused ning eraladustamise korra kehtestab põllumajandusminister.
Eraladustamistoetuse saamiseks tuleb esitada Ametile taotlus põllumajandusministri kehtestatud tähtpäevaks.
Amet vaatab taotluse läbi ning kontrollib taotleja vastavust käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele ning otsustab taotluse rahuldamise või selle rahuldamata jätmise taotluste esitamise tähtpäevast alates 30 tööpäeva jooksul.
Kui ettevõtja eraladustamistoetuse taotlus rahuldatakse, sõlmitakse temaga eraladustamisleping.
Lepingule kirjutavad alla taotleja ja Ameti peadirektor või tema volitatud ametnik.
Lepingus nähakse ette eraladustatav põllumajandussaadus või -toode, selle kogus, eraladustamise tähtaeg ja tingimused, eraladustamistoetuse maksmise aeg ja kord ning vastutus lepingu rikkumise eest.
Eraladustatava põllumajandussaaduse või -toote ühiku kohta makstava eraladustamistoetuse määra alusel arvutab Amet eraladustajale makstava toetuse suuruse võrdeliselt eraladustatava põllumajandussaaduse või -toote kogusega ning maksab eraladustamistoetuse välja eraladustamislepingus ettenähtud ajal ja korras.
Riiklik kokkuost on abinõu, mida riik rakendab põllumajandusturu tasakaalustamiseks Eestis toodetud ja kvaliteedinõuetele vastavaid põllumajandussaadusi või -tooteid käesolevas seaduses sätestatud alusel ja korras määratud kokkuostuhinnaga kokku ostes.
Vabariigi Valitsus kehtestab põllumajandussaaduste ja -toodete loetelu, mille osas rakendatakse riiklikku kokkuostu.
Vabariigi Valitsus kehtestab vastavate põllumajandussaaduste või -toodete osas hinnataseme, millest madalama keskmise turuhinna esinemisel neljal järjestikusel nädalal kuulutatakse välja riiklik kokkuost.
Põllumajandussaaduse või -toote riikliku kokkuostu väljakuulutamise otsustab Vabariigi Valitsus põllumajandusministri ettepanekul.
Kokkuostu väljakuulutamise korral määrab kokkuostetava põllumajandussaaduse või -toote, ostetava koguse ning kokkuostu hinna ja tähtaja Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Riikliku kokkuostu korras kokkuostetavate põllumajandussaaduste või -toodete kvaliteedinõuded kehtestab põllumajandusminister.
Põllumajandussaaduste ja -toodete riiklikku kokkuostu ja nende säilitamist korraldab Amet põllumajandusministri kehtestatud korras.
Tasakaalustamistoetust võib taotleda põllumajandustootja enda toodetud põllumajandussaaduste või põllumajandussaaduste töötleja enda toodetud põllumajandustoodete riikliku kokkuostu korras müümisel.
Kvaliteedinõuetele vastava põllumajandussaaduse või -toote riikliku kokkuostu korras müümiseks ja tasakaalustamistoetuse saamiseks tuleb esitada Ametile tasakaalustamistoetuse taotlus ja selles esitatud andmeid tõendavad dokumendid.
Taotluses esitatavate andmete ja neid tõendavate dokumentide loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Põllumajandussaaduse või -toote riikliku kokkuostu korras müümiseks esitatud taotluse rahuldamine või rahuldamata jätmine otsustatakse taotluse esitamisest alates 30 tööpäeva jooksul.
Pakutavat põllumajandussaadust või -toodet ei ole võimalik kohe kokkuostuks üle anda või ei ole võimalik seda teha pakutavas koguses.
Riikliku kokkuostu korras ostetava põllumajandussaaduse või -toote ühiku kohta määratud hinna alusel arvutab Amet taotlejale makstava toetuse suuruse võrdeliselt temalt ostetud põllumajandussaaduse või -toote kogusega ning maksab tasakaalustamistoetuse välja põllumajandusministri kehtestatud korras.
Riikliku kokkuostu korras ostetud põllumajandussaadusi või -tooteid võib müüa või tasuta üle anda tingimusel, et see ei mõjuta ebasoovitavalt põllumajandussaaduste ja -toodete siseturgu.
Ostetud põllumajandussaaduste või -toodete müüki ja muul viisil üleandmist korraldab Amet põllumajandusministri kehtestatud korras.
Koolipiimatoetus on kohaliku omavalitsuse üksusele antav rahaline abi, millega osaliselt kaetakse käesoleva seaduse §-des 111-114 sätestatud alustel ja korras ostetava ja kasutatava piima või piimatoote maksumus.
Koolipiimatoetuse andmise eesmärk on suurendada õpilaste piimajoomise ja tervisliku toitumise harjumust ning selle kaudu soodustada Eestis toodetud piima ja piimatoodete tarbimist.
Koolipiimatoetust võib taotleda valla- või linnavalitsus esimese klassi õpilasele koolipäeva jooksul pakutava piima või piimatoote ostmiseks.
Vabariigi Valitsusel on õigus määrata, et koolipiimatoetust antakse peale esimese klassi õpilaste ka teise kuni üheksanda klassi õpilastele koolipäeva jooksul pakutava piima või piimatoote ostmiseks.
Piima või piimatoote, mille ostmiseks koolipiimatoetust antakse, samuti piima või piimatoote koostisnõuded määrab Vabariigi Valitsus või tema volitusel sotsiaalminister.
Koolipiimatoetuse saamiseks esitab valla- või linnavalitsus ettenähtud tähtpäevaks Ametile taotluse, milles esitab andmed koolide ja piima või piimatoodet tarbida soovivate õpilaste kohta, kellele piima või piimatoote ostmiseks toetust taotletakse.
Koolipiimatoetuse suuruse õpilasele koolipäeva jooksul pakutava piima või piimatoote ostmiseks ning ühe õpilase kohta ostetava piima või piimatoote koguse kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Koolipiimatoetuse taotluse alusel arvutab Amet toetuse suuruse ja maksab toetusraha kohaliku omavalitsuse üksusele.
Koolipiimatoetust makstakse neli korda õppeaastas, lähtudes põhimõttest, et toetuse eest ostetavat piima või piimatoodet oleks võimalik õpilastele pakkuda õppeveerandi algusest alates.
Valla- või linnavalitsus korraldab Eestis toodetud piima ja piimatoote ostmise, lähtudes ühe õpilase kohta kehtestatud kogusest.
Valla- või linnavalitsus esitab Ametile aruande koolipiimatoetuse kasutamise kohta ettenähtud tähtpäevaks.
Algava õppeveerandi koolipiimatoetuse raha kantakse üle, kui valla- või linnavalitsus on Ametile esitanud koolipiimatoetuse kasutamise aruande üle-eelmise õppeveerandi kohta.
Amet jätab koolipiimatoetuse taotluse rahuldamata, kui varem antud koolipiimatoetust ei ole kasutatud sihipäraselt.
Koolipiimatoetuse taotlemise ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Korras nähakse ette taotluse esitamise tähtpäev, koolipiimatoetuse eest õpilase kohta ostetava piima või piimatoote kogus, koolipiimatoetuse määr, nende ostmist tõendavate dokumentide üle arvestuse pidamise kord, koolipiimatoetuse kasutamise aruande vorm ja esitamise tähtpäevad ning taotluse läbivaatamise ja toetuse maksmise ning koolipiimatoetuse sihipärase kasutamise üle järelevalve teostamise kord.
Põllumajandustootjatele võib anda muid põllumajanduslikke toetusi, kui toetust antakse uut liiki toetuse või käesolevas seaduses sätestatud toetuse uue alaliigi rakendamiseks, sealhulgas selle rakendamiseks piirkonniti, ning juhul, kui toetust ei anta kauem kui üks eelarveaasta.
Põllumajandustootjale loodusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju osaliseks või täielikuks hüvitamiseks antava toetuse andmise alused ja korra võib kehtestada Vabariigi Valitsus.
Mittetulundusühingule võib anda toetust sellise tegevuse toetamiseks, mille tulemusel areneb muu maamajandustegevus, ning juhul, kui sellist toetust ei anta kauem kui üks eelarveaasta.
Muu põllumajandusliku toetuse andmise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Toetusteks ettenähtud rahalised vahendid eraldatakse riigieelarves Põllumajandusministeeriumile.
Põllumajandusturu korraldamise, põllumajandustootjatele antavate toetuste liikide ja toetuse suuruse ning tootjatele riigi rahalistest vahenditest antavate laenusoodustuste suuruse määramise arutamiseks, toetuste andmise ja nende kasutamise analüüsimiseks ning neis küsimustes ettepanekute tegemiseks moodustab põllumajandusminister nõuandva põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogu ning kutsub selles osalema teiste valitsusasutuste esindajad ja nende mittetulundusühingute esindajad, kelle liikmeteks on põllumajandustootjad.
Nõukogu töö- ja rahastamise korra ning nõukogu järelduste ja ettepanekute esitamise korra kehtestab põllumajandusminister nõukogu moodustamisel.
Teeb põllumajandussaaduste tootmise ja muu maamajandustegevuse kohta muid ettepanekuid.
Põllumajandustootjatele järgmisel aastal antavate arengu-, tulu- ja turuhinnatoetuste liigi ja suuruse osas nõu pidades lähtutakse põllumajandusturu olukorrast ning maamajandustegevuse ja maaelu arengueelistustest.
Nõukogu ettepanekud ning järeldused teeb põllumajandusminister teatavaks Vabariigi Valitsusele, lähtudes sellest, et neid saab vajaduse korral arvestada riigieelarvet koostades.
Nõukogu nõupidamised toimuvad vähemalt üks kord kolme kuu jooksul.
Nõupidamised protokollitakse.
Protokollile kirjutavad alla põllumajandusminister või tema volitatud ametnik ning põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogus esindatud mittetulundusühingute esindajad.
Käesolevas seaduses sätestatud riiklikeks toetusteks rahaliste vahendite eraldamise üle järgmiseks eelarveaastaks peavad Vabariigi Valitsus ja põllumajandustootjaid ühendavate mittetulundusühingute esindajad läbirääkimisi.
Vabariigi Valitsus kutsub läbirääkimistele Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja esindajad ja vajaduse korral põllumajandusministri ettepanekul teiste mittetulundusühingute esindajad.
Läbirääkimistel saavutatud kokkulepe sõlmitakse kirjalikult.
Vabariigi Valitsus esitab Riigikogule riigieelarve eelnõu, milles riiklikeks toetusteks eraldatavad rahalised vahendid nähakse ette vastavalt läbirääkimistel saavutatud kokkuleppele.
Kui järgmise aasta riigieelarve eelnõu Riigikogule esitamise ajaks ei ole riigieelarves riiklikeks toetusteks eraldatavate toetusrahade suuruse kohta kokkulepet sõlmitud, esitab Vabariigi Valitsus riigieelarve eelnõus valitsusepoolse toetusraha suuruse.
Läbirääkimiste korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Tulutoetuste liigi ja selleks määratava toetusraha määrab ja teeb nendes muudatusi põllumajandusminister kokkuleppel käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud mittetulundusühingute esindajatega.
Kui kokkulepet ei saavutata, määrab tulutoetuste liigi ja toetusraha ning teeb nendes muudatusi põllumajandusminister.
Põllumajandusturu kaitse meetmeid rakendatakse, kui käesoleva seaduse alusel läbiviidud juurdluse tulemusel leitakse, et samasuguseid või otseselt konkureerivaid põllumajandussaadusi või -tooteid imporditakse Eestisse tingimusel, mis põhjustab või ähvardab põhjustada märgatavat kahju kodumaisele tootmisharule.
Kodumaiseks tootmisharuks käesoleva seaduse tähenduses loetakse Eesti põllumajandustootjad või põllumajandussaaduste töötlejad, kelle toodetud või töödeldud samasugused või otseselt konkureerivad põllumajandussaadused või -tooted moodustavad Eestis toodetud asjaomaste saaduste või toodete kogutoodangust põhiosa.
Märgatav kahju käesoleva seaduse tähenduses on kodumaise tootmisharu seisundi üldine nõrgenemine.
Põllumajandusturu kaitse meetmete rakendamise otsustamiseks võrreldakse kodumaiste põllumajandussaaduste või -toodetega samasuguseid või otseselt konkureerivaid imporditud põllumajandussaadusi või -tooteid.
Käesoleva seaduse tähenduses on põllumajandussaadused ja -tooted samasugused, kui nende sarnased omadused ja koostis võimaldavad neid kasutada samal otstarbel, ja otseselt konkureerivad, kui neid on võimalik vastastikku asendada.
Kaitsemeetmeid rakendatakse imporditava asjaomase põllumajandussaaduse või -toote suhtes selle päritoluriigist olenemata, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 140 sätestatud juhul.
Tegemaks kindlaks, kas asjaomase põllumajandussaaduse või -toote impordi suurenemine on põhjustanud või ähvardab põhjustada märgatavat kahju kodumaisele tootmisharule, viiakse läbi juurdlus.
Põllumajandusministri ettepanekul moodustab Vabariigi Valitsus ministeeriumidevahelise kaitsemeetmete komisjoni (edaspidi komisjon).
Komisjoni põhiülesanne on teha kindlaks kaitsemeetmete rakendamise vajalikkus ja konkreetsel juhul rakendamiseks sobivad kaitsemeetmed.
Komisjonil on õigus saada teavet riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustelt ning kodumaistelt põllumajandustootjatelt ja põllumajandussaaduste töötlejatelt.
Komisjoni ülesanded ja töökorra, komisjoni rahastamise ning komisjoni järelduste ja ettepanekute esitamise korra määrab Vabariigi Valitsus komisjoni moodustades.
Komisjoni teenindab Põllumajandusministeerium.
Kaitsemeetmete rakendamiseks korraldatava juurdluse algatamiseks võib avalduse esitada põllumajandustootja või põllumajandussaaduste töötleja või neid esindav mittetulundusühing.
Avaldus esitatakse komisjonile ja Põllumajandusministeeriumile.
Avaldus ja sellele lisatud dokumendid peavad sisaldama vajalikku teavet impordi ning kodumaiste põllumajandussaaduste tootmise ja töötlemise asjaolude kohta.
Avalduses tuleb kinnitada väidet, et asjaomase põllumajandussaaduse või -toote impordi suurenemine on kodumaisele tootmisharule tekitanud märgatavat kahju või tootmisharu ähvardab märgatava kahju oht.
Kaitsemeetmete rakendamise vajalikkuse kindlakstegemiseks korraldatava juurdluse algatamiseks esitatavate andmete ja neid andmeid tõendavate dokumentide loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus.
Komisjon tutvub talle esitatud avaldusega ja sellele lisatud dokumentidega ning otsustab juurdluse algatamise või avalduse tagasilükkamise avalduse saamisest alates 15 tööpäeva jooksul.
Teade juurdluse algatamise või avalduse tagasilükkamise otsusest avaldatakse ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Juurdluse algatamise ajaks loetakse päev, mil asjakohane teade avaldatakse ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Teates avaldatavate andmete loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus.
Komisjon teeb juurdluse algatamise kirjalikult teatavaks avalduse esitajale juurdluse algatamise otsustamisest alates kolme tööpäeva jooksul.
Kui komisjon leiab, et esitatud avaldust ei ole toetanud kodumaine tootmisharu või avalduses ja sellele lisatud dokumentides ei ole juurdluse algatamiseks küllaldaselt tõendeid või et avaldus ei sisalda kõiki käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud andmeid ning avalduse esitaja ei ole puudusi ettenähtud tähtpäevaks pärast komisjoni sellekohase nõudmise esitamist parandanud, lükkab komisjon avalduse tagasi ja teeb selle avalduse esitajale kirjalikult teatavaks otsuse tegemisest alates kolme tööpäeva jooksul.
Komisjon korraldab kaitsemeetmete rakendamise vajalikkuse kindlakstegemiseks juurdluse, mis võib kesta asjaomase avalduse saamisest alates kuni kaks kuud.
Erandjuhul võib komisjon juurdlust ühe kuu võrra pikendada, teatades sellest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Avaldajale tehakse tähtaja pikendamise otsus kirjalikult teatavaks otsuse tegemisest alates kolme tööpäeva jooksul.
Komisjonile esitatud ärisaladust sisaldavat teavet ja teavet, mis olemuselt on konfidentsiaalne või mida antakse konfidentsiaalselt, võib kasutada üksnes juurdluseks.
Sellist teavet ei või avaldada teabe esitanud isiku loata.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teabe andjal palutakse koostada teabe mittekonfidentsiaalne kokkuvõte.
Kui teabe andja osutab, et teavet ei saa kokkuvõtlikult esitada, peab ta seda põhjendama.
Kui komisjon leiab, et konfidentsiaalsusenõue ei ole põhjendatud, ja kui asjaomane isik ei soovi teavet avalikustada või lubada selle avalikustamist üldistavas või kokkuvõtlikus vormis, võib komisjon märgatava kahju või märgatava kahju ohtu kindlaks määrates jätta teabe arvestamata, kui teiste dokumentidega või muul viisil ei ole võimalik tõestada, et teave on õige.
Komisjon peab korraldama juurdluse viisil, mis võimaldab kõigil huvitatud isikutel saada juurdluse kohta asjakohast teavet.
Komisjonil tuleb korraldada avalikke arutelusid, et importijad ja eksportijad ning muud huvitatud isikud saaksid esitada tõendeid ja seisukohti, vastata asjassepuutuvatele küsimustele ning avaldada arvamust selle kohta, kas kaitsemeetmete rakendamine oleks üldistes huvides.
Impordi suurenemise oletatavaid põhjusi, nagu põllumajandussaaduse või -toote hind ja kvaliteet, müügi tingimused ning kodumaiste kaupade nõudlus.
Asjaomase põllumajandussaaduse või -toote impordi suurenemisest põhjustatud märgatava kahju või märgatava kahju ohu kindlaksmääramist ei toimu, kui juurdlus objektiivse tõendusmaterjali põhjal ei näita põhjusliku seose olemasolu asjaomase põllumajandussaaduse või -toote impordi suurenemise ja märgatava kahju või selle ohu vahel.
Kui samal ajal põhjustavad kodumaisele tootmisharule kahju muud tegurid kui suurenenud import, ei tohi sellist kahju pidada suurenenud impordi põhjustatuks.
Komisjon lõpetab juurdluse, kui selgub, et märgatavat kahju ega märgatava kahju ohtu ei ole tekkinud või kui selline kahju või kahju oht ei ole põhjustatud asjaomaste põllumajandussaaduste või -toodete impordi suurenemisest.
Komisjon koostab juurdlustulemuste aruande, milles selgitab, kas asjaomase toote impordi suurenemine on põhjustanud või ähvardab põhjustada märgatavat kahju kodumaisele tootmisharule.
Aruandes esitatavate andmete loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kui komisjon juurdluse käigus leiab, et kaitsemeetmete rakendamiseks on küllaldaselt alust, algatab ta kaitsemeetmete rakendamise menetluse.
Sellisel juhul peab komisjon juurdlustulemuste aruandes üksikasjalikult põhjendama kaitsemeetmete rakendamise vajalikkust, tuginedes juurdluse tulemustele ja põhjendatud järeldustele ning avalikkuse huvile.
Komisjon esitab juurdlustulemuste aruande põllumajandusministri kaudu Vabariigi Valitsusele ja avaldab kokkuvõtte sellest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Kaitsemeetmete rakendamine ja rakendatavad kaitsemeetmed nähakse ette seadusega.
Kaitsemeetmed käesoleva seaduse tähenduses on tollimaksu rakendamine või tollimaksu suurendamine või muud meetmed, mille rakendamine ei ole vastuolus välislepinguga.
Tollimaksu suurendatakse enamsoodustusrežiimi tollimaksu seaduses (RT I 1999, 93, 832; 2001, 88, 531) sätestatud alusel ja korras tollimaksuga maksustatavate põllumajandussaaduste ja -toodete puhul nende tollimaksu määra tõstmise teel, muude põllumajandussaaduste ja -toodete puhul tollimaksu kehtestamise teel.
Kaitsemeetmeid võib rakendada üksnes selliseks ajavahemikuks ja sellises ulatuses, mis on vajalik märgatava kahju tekkimise vältimiseks või tekkinud märgatava kahju heastamiseks ning siseturu tasakaalustamiseks.
Komisjonil on õigus enne kaitsemeetmete rakendamise vajalikkuse selgitamiseks korraldatud juurdluse tähtaja lõppemist teha ettepanek kaitsemeetmete ajutiseks rakendamiseks, kui ta leiab, et on selgeid tõendeid, mille kohaselt on asjaomase põllumajandussaaduse või -toote impordi suurenemine põhjustanud või ähvardab põhjustada märgatavat kahju, või et põllumajandusturul on tekkinud olukord, mil kaitsemeetmete rakendamisega viivitamine põhjustab kodumaisele tootmisharule raskesti heastatavat kahju.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettepanekust teatab komisjon põllumajandusministri kaudu Vabariigi Valitsusele ja avaldab ettepaneku kohta teate ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Ajutiste kaitsemeetmete rakendamise otsustab Riigikogu.
Kui ajutise kaitsemeetmena rakendatakse enamsoodustusrežiimi tollimaksuseaduse alusel ja korras tollimaksuga maksustatavate põllumajandussaaduste ja -toodete tollimaksumäära tõstmist kuni kaks korda, otsustab ajutiste kaitsemeetmete rakendamise Vabariigi Valitsus.
Ajutised kaitsemeetmed on tollimaksu rakendamine või tollimaksu suurendamine.
Ajutisi kaitsemeetmeid rakendatakse kuni 200 päeva.
Selle aja jooksul peab komisjon jätkama juurdlust ja kaitsemeetmete rakendamise menetlust.
Kui korraldatud juurdluse tulemusel tehakse kindlaks, et asjaomase põllumajandussaaduse või -toote import ei põhjustanud ega ähvardanud põhjustada märgatavat kahju kodumaisele tootmisharule, makstakse ajutise kaitsemeetmena kogutud tollimaks viivitamata tagasi.
Juurdluse algatamise otsusest, juurdlustulemuste aruandest ja ajutiste kaitsemeetmete rakendamisest teavitatakse viivitamata Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) Kaitsemeetmete Komiteed ning Euroopa Ühenduste ja nende liikmesriikide ning Eesti Vabariigi vahelise assotsieerumislepingu (Euroopa leping) (RT II 1995, 22-27, 120) artikli 109 alusel asutatud Assotsiatsiooninõukogu.
Kui vabakaubanduslepingus on teavitamine ette nähtud, teavitatakse juurdluse algatamisest vabakaubanduslepingu alusel moodustatud ühiskomiteed.
Kui kaitsemeetmete rakendamise vajalikkuse kindlakstegemiseks on algatatud juurdlus, alustab Vabariigi Valitsus konsultatsioone ja läbirääkimisi vastavalt Maailma Kaubandusorganisatsiooni kaitsemeetmete lepingu (RT II 1999, 22, 123) artiklile 8 ja artikli 12 lõikele 3 ning Euroopa lepingu artiklitele 20, 29 ja 32 riikidega, kelle kaubandushuve nimetatud kaitsemeetmete rakendamine võib mõjutada.
Kaitsemeetmete rakendamise kestus ei või ületada nelja aastat, kui seda tähtaega uue juurdluse tulemusel ei pikendata.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaega võib pikendada juhul, kui juurdluse käigus on tuvastatud, et kaitsemeedet on jätkuvalt vaja rakendada märgatava kahju vältimiseks või heastamiseks, ja on tõendeid, et asjaomane tootmisharu kohandub.
Uued kaitsemeetmed ei tohi olla rangemad kui esialgsed kaitsemeetmed nende rakendamise lõpul.
Kui kaitsemeetmete oodatav rakendamine kestab üle ühe aasta, tuleb kaitsemeetmeid võrdsete ajavahemike tagant järk-järgult leevendada.
Kui kaitsemeetmete kestus ületab kolme aastat, tuleb hiljemalt poole rakendamisaja järel olukorraga tutvuda ja, kui osutub vajalikuks, siis meetmed tühistada või kiirendada nende leevendamist.
Kui komisjon leiab, et kaitsemeetmete rakendamise põhjused on muutunud või kadunud, teeb komisjon põllumajandusministri kaudu Vabariigi Valitsusele ettepaneku kaitsemeetmeid leevendada või nende rakendamine lõpetada.
Kaitsemeetmete rakendamise kogukestus, sealhulgas ajutiste kaitsemeetmete rakendamine ja rakendamisaja pikendamine, ei tohi ületada kaheksat aastat.
Kaitsemeetmeid ei rakendata uuesti asjaomase põllumajandussaaduse või -toote suhtes, mille puhul on neid kaitsemeetmeid varem juba rakendatud, aja jooksul, mis võrdub nende meetmete varasema rakendamisajaga, tingimusel, et vähemalt kaks aastat ei ole meetmeid rakendatud.
Kuni 180 päeva kestvaid kaitsemeetmeid võib rakendada korduvalt, kui asjaomase põllumajandussaaduse või -toote impordile suunatud kaitsemeetme rakendamise lõpetamisest on möödunud vähemalt üks aasta ning neid meetmeid ei ole esmakordse rakendamise algusest alates kasutatud rohkem kui kaks korda viie aasta jooksul.
Kaitsemeetmeid ei rakendata põllumajandussaaduse või -toote suhtes, mis pärineb Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeks olevalt arengumaalt, kui selle maa impordi osatähtsus asjaomase põllumajandussaaduse või -toote üldimpordist ei ületa kolme protsenti.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud põllumajandussaaduse või -toote suhtes võib kaitsemeetmeid rakendada, kui nendest arengumaadest asjaomase põllumajandussaaduse või -toote import kokku ületab üheksat protsenti selle põllumajandussaaduse või -toote üldimpordist.
Kui arengumaadest imporditavate põllumajandussaaduste või -toodete suhtes käesoleva paragrahvi alusel kaitsemeetmeid ei rakendata, teavitatakse sellest viivitamata Maailma Kaubandusorganisatsiooni Kaitsemeetmete Komiteed.
Põllumajandussaaduste ja -toodete turu korraldamise abinõude väljatöötamiseks vajalike andmete ja teabe saamiseks peetakse põllumajandusarvestust, kogutakse põllumajanduse statistilisi ja muid selleks vajalikke andmeid ning tehakse turu-uuringuid.
Põllumajandustoetuste register (edaspidi register) on riiklik register, mille asutab andmekogude seaduses (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77) sätestatud korras Vabariigi Valitsus põllumajandusministri ettepanekul.
Registri vastutav töötleja on Põllumajandusministeerium ja volitatud töötleja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet.
Registrisse kantakse andmed käesoleva seaduse §-s 3 nimetatud toetuste taotlejate ja toetuste andmise kohta.
Registrisse kandmiseks peab toetuse taotleja esitama Ametile koos toetustaotlusega registrisse kandmise nõuetekohase avalduse.
Registrisse kandmise avaldusele lisatakse andmeid kinnitavad dokumendid.
Isik, kelle registrisse kantud andmed on muutunud, peab esitama Ametile registrikande muutmise avalduse andmete muutumisest alates 15 päeva jooksul.
Andmed kantakse registrisse avalduse saamisest alates 15 tööpäeva jooksul.
Amet keeldub kande tegemisest, kui on esitatud valeandmeid.
Kande tegemata jätmisest teatab Amet taotlejale sellekohase otsuse tegemisest alates viie tööpäeva jooksul.
Toetuse taotleja avalduseta kantakse registrisse andmed toetuse määramise ja toetustaotluse rahuldamata jätmise kohta, toetuse suuruse, toetuse sihipärase kasutamise üle teostatud järelevalve, toetuse tagasinõudmise ja tagasimaksmise kohta ning muud asjakohased andmed.
Registrikannetega võib tutvuda riiklikku järelevalvet teostav järelevalveasutus ning isik, kelle sellekohane õigus on sätestatud seadusega, ja isik, kellel on selleks õigustatud huvi.
Kui seaduses ettenähtud toetust makstakse välislepingu alusel välisabi rahalistest vahenditest, avaldatakse registriandmeid välisriigi toetuse korraldamisega seotud ning toetuste kasutamise üle järelevalvet teostavale asutusele nende ülesannete täitmiseks.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud isikutel on õigus saada registrikannetest ärakirju.
Registriandmetega tutvumise ja kannete ärakirjade väljastamise korra kehtestab põllumajandusminister.
Amet avaldab käesoleva seaduse alusel toetust saanud isikute kohta andmeid ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Toetuse saanud isiku kohta avaldatakse üksnes tema nimi ja maakond, kus on tema elu- või asukoht, ja toetuse liik.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud toetuste andmise kohta avaldatavate andmete loetelu ning andmete avaldamise aja ja korra kehtestab põllumajandusminister.
Põllumajandussaaduste tootmise majandusanalüüsiks vajalikud andmed kogutakse põllumajandustootjatelt vabatahtlikkuse alusel süstemaatilise juhuvaliku põhimõttel.
Põllumajandusliku raamatupidamise andmeid esitavate põllumajandustootjate arvu, nende valimise kava, esitatavate andmete loetelu ja aruande vormi, andmete esitamise eest makstava tasu suuruse ja maksmise korra ning kogutud majandusstatistiliste andmete töötlemise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Põllumajandussaaduste tootmise majanduslikuks analüüsimiseks peetakse põllumajanduse majanduslikku arvestust rahvusvaheliselt tunnustatud metoodika järgi.
Põllumajanduse majandusliku arvestuse pidamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Põllumajandusturu läbipaistvuse tagamiseks vajalike andmete saamiseks kasutatakse põllumajanduse turu- ja hinnainfo süsteemi.
Põllumajanduse kohta turu- ja hinnainfo kogumise, töötlemise ja levitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Käesolevas seaduses sätestatud nõuete täitmise üle teostab riiklikku järelevalvet Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet.
Järelevalve teostamisele tulutoetuste saamiseks kehtestatud nõuete täitmise üle kaasatakse vajaduse korral Taimetoodangu Inspektsioon.
Järelevalve teostamisel teeb Amet koostööd teiste täidesaatva riigivõimu asutustega.
Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti ja Taimetoodangu Inspektsiooni järelevalveametnikud teostavad järelevalvet oma pädevuse piires.
Toetuse määramise ja toetustaotluse rahuldamata jätmise otsustamiseks ning taotleja toetuse saamise nõuetele vastavuse ja toetuste sihipärase kasutamise kontrollimiseks on ametitõendi esitanud järelevalveametnikul õigus viibida toetuse taotleja või toetuse saanud isiku või tema esindaja juuresolekul taotleja ettevõttes, sealhulgas hoonetes ja kinnisasjal ning kontrollida dokumente kohapeal.
Investeeringutoetuse sihipärase kasutamise üle järelevalve teostamisel on järelevalveametnikel õigus nõuda ka toetuse sihipärast kasutamist ja investeeringujärgse majandustegevuse nõuetekohasust tõendavate dokumentide esitamist.
Järelevalveametnik teeb järelevalvetoimingu kohta otsuse, mille esitab Ameti peadirektorile või tema volitatud ametnikule.
Järelevalveametnik peab hoidma talle järelevalve teostamise ajal teatavaks saanud ärisaladust.
Ameti peadirektoril või tema volitatud ametnikul on õigus käesolevas seaduses sätestatud juhtudel teha ettekirjutus toetuse tagasimaksmiseks riigieelarve tuludesse.
Toetusraha tagasinõudmise ja tagasimaksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
1999. aastal tasutud kapitalirendi (liisingu) tasu intresside hüvitamiseks antakse intressitoetust intressitoetuse taotluse tähtaegselt esitanud taotlejatele enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud alustel ja korras.
2000. aastal antakse intressitoetust taotlejatele, kes esitasid senikehtinud korras tähtaegselt intressitoetuse taotluse.
Intressitoetus makstakse Vabariigi Valitsuse määratud sihtasutuse kaudu.
Nõuandetoetust antakse kuni 2001. aasta 1. jaanuarini põllumajandusministri kehtestatud korras.
Kuni 2002. aasta 1. jaanuarini antakse nõuandetoetust ka juhul, kui nõuandeteenuse osutaja on käesoleva seaduse jõustumise ajal tegutsev ja seni kehtinud korras atesteeritud konsulent.
Käesolevas seaduses ettenähtud toetuste taotlusi, mis on enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud või mille esitamise tähtpäev on määratud ettevõtluse riikliku toetamise seaduse (RT I 1994, 40, 652; 1995, 5, 39; 1996, 45, 853; 1997, 93, 1567; 1999, 29, 402; 2000, 82, 526; 102, 667) või põllumajandussaaduste ja -toodete turu korraldamise seaduse (RT I 1995, 79, 1346; 1996, 48, 941; 1997, 74, 1228; 2000, 82, 526) alusel, vaadatakse läbi ja toetuse andmine otsustatakse ning toetus makstakse nimetatud õigusaktide alusel ja korras.
Käesolevas seaduses sätestatud nõuet põllumajandusloomade registreerimise kohta põllumajandusloomade riiklikus registris kohaldatakse alates 2001. aasta 1. jaanuarist.
Paragrahvis 7 4 asendatakse sõnad „, nõuandetoetuse, investeeringutoetuse, intressitoetuse ja kindlustustoetuse“ sõnadega „ja nõuandetoetuse“.
Loomatauditõrje seaduse (RT I 1999, 57, 598; RT I 2002, 13, 80) § 11 lõikes 4 asendatakse sõnad „Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Keskus“ sõnadega „Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet“.
Põllumajandussaaduste ja -toodete turu korraldamise seadus (RT I 1995, 79, 1346; 1996, 48, 941; 1997, 74, 1228) tunnistatakse kehtetuks.
Käesoleva seaduse §-d 55-58, 89 ja 90 ning 5. peatükk, mis jõustuvad 2001. aasta 1. juulil.
Käesolev seadus sätestab eeldatava keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise õiguslikud alused ning läbiviimise korra eesmärgiga ennetada keskkonna kahjustamist.
Keskkonnamõju hindamise eesmärgiks on selgitada, hinnata ja kirjeldada kavandatava tegevuse eeldatavat mõju keskkonnale, analüüsida selle mõju vältimise või leevendamise võimalusi ning teha ettepanek sobivaima lahendusvariandi valikuks.
Keskkonnaauditeerimise eesmärgiks on perioodiliselt hinnata toimunud või toimuva tegevuse vastavust õigusaktide nõuetele, keskkonnapoliitikas, keskkonnajuhtimissüsteemis ja keskkonnakavas kavandatule või standardites ja lepingutes sätestatule auditikliendi määratud kriteeriumide alusel.
Keskkonnamõju hinnatakse, kui kavandatakse ehitamist, ehitise kasutuselevõtmist või olemasoleva ehitise kasutusviisi muutmist, millega kaasneb oluline keskkonnamõju ja mis eeldab loodusressursi kasutusõiguse või saasteainete või jäätmete keskkonda viimise loa taotlemist või olemasoleva loa muutmist.
Planeeringu, riikliku arengukava või programmi alusel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hinnatakse planeeringu, riikliku arengukava või programmi koostamise või nende hilisema muutmise käigus.
See on seaduses sätestatud muudel juhtudel nõutud.
Keskkonnamõju on tegevusega kaasnev keskkonnaseisundi muutumine või selle kaudu avalduv vahetu või kaudne mõju inimese tervisele või varale.
Keskkonnamõju on oluline, kui see võib ületada tegevuskoha keskkonnataluvust, põhjustada pöördumatuid muutusi keskkonnas, seada ohtu inimese tervise või vara või kaasneb käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tegevuste või nende kombinatsioonide elluviimisega.
Geneetiliselt muundatud organismi keskkonda viimine.
Võimaliku riski ulatusest.
Arendaja on isik, kes kavandab tegevust ja soovib seda ellu viia.
Arendaja korraldab keskkonnamõju hindamist ja kannab sellega seotud kulud.
Olulise keskkonnamõjuga tegevust alustada lubav käesolevas paragrahvis nimetamata muu dokument.
Otsustaja on tegevusloa väljaandja.
Arendaja lisab tegevusloa taotlusele keskkonnamemorandumi.
Keskkonda kahjustava mõju ennetamist ja tekkivate võimalike kahjustuste heastamise vahendeid.
Keskkonnamemorandumile esitatavad täpsustatud nõuded kehtestatakse keskkonnaministri määrusega, lähtudes käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatust.
Otsustaja vaatab keskkonnamemorandumi läbi ja teeb otsuse keskkonnamõju hindamise vajalikkuse kohta ühe kuu jooksul, arvates keskkonnamemorandumi saamisest.
Keskkonnamõju hindamise algatab otsustaja.
Keskkonnamõju hinnatakse selle vajadust põhjendamata käesoleva seaduse § 6 lõikes 2 nimetatud tegevuste korral.
Kui keskkonnamõju hindamise algatamise otsus tuleneb käesoleva seaduse § 6 lõikes 3 nimetatud asjaoludest, lisab otsustaja algatamise otsusele selle aluseks olnud põhjendused.
Arendaja koostab keskkonnamõju hindamise programmi ja esitab selle kinnitamiseks tegevuskoha keskkonnateenistusele.
Keskkonnamõju hindamise programm peab sisaldama hindamise läbiviimise ja avalikustamise kava.
Arendaja nõudmise korral esitab keskkonnateenistus kirjalikult eelnevad soovitused keskkonnamõju hindamise programmi kohta.
Keskkonnateenistus kinnitab keskkonnamõju hindamise programmi kahe nädala jooksul pärast avalikku arutelu, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhul.
Kui keskkonnamõju võib ulatuda teise maakonda, piiriveekogule või merele või olla piiriülene, suunab keskkonnateenistus keskkonnamõju hindamise programmi koos oma seisukohaga kahe nädala jooksul edasi Keskkonnaministeeriumile ja informeerib sellest arendajat.
Sellise keskkonnamõju hindamise programmi kinnitab keskkonnaminister kahe nädala jooksul pärast avalikku arutelu.
Kui arendaja ei ole kahe aasta jooksul keskkonnamõju hindamise programmi kinnitamisest arvates otsustajale keskkonnamõju hindamise aruannet esitanud, kaotab programm kehtivuse ja keskkonnamõju hindamiseks tuleb koostada uus keskkonnamõju hindamise programm.
Arendaja korraldab keskkonnamõju hindamise, lähtudes keskkonnamõju hindamise kinnitatud programmist.
Keskkonnamõju hindab ekspert, kellel on käesoleva seadusega kehtestatud korras välja antud vastav tegevuslitsents.
Keskkonnamõju võib hinnata ka juriidiline isik vastava tegevuslitsentsiga töötaja kaudu.
Sisaldab hindamistulemuste lühikokkuvõtet.
Keskkonnamõju hindamise aruandele esitatavad täpsustatud nõuded kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Keskkonnamõju hindamise tegevuslitsents (edaspidi tegevuslitsents) annab õiguse hinnata keskkonnamõju.
Keskkonnaminister annab tegevuslitsentsi litsentsitaotleja avalduse alusel.
Tunneb keskkonnamõju hindamise korda ja keskkonnaalaseid õigusakte.
Tegevuslitsents antakse viieks aastaks.
Tegevuslitsents oli tunnistatud kehtetuks.
Ilmnevad käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud asjaolud.
Tegevuslitsentsi ja selle taotluse vormi ning tegevuslitsentsi andmise, peatamise ja kehtetuks tunnistamise kord kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Tegevuse eeldatava keskkonnamõju või tegevuskoha keskkonnaseisundi kohta keskkonnainformatsiooni omavad isikud või asutused peavad võimaldama arendajal, otsustajal, eksperdil ja järelevalve teostajal seda tasuta kasutada.
Igaühel on õigus saada otsustajalt informatsiooni tegevuse eeldatava keskkonnamõju kohta, esitada kirjalikke ja suulisi küsimusi või teha ettepanekuid ning saada neile vastuseid.
Kirjalikult maaomanikele, kelle huve tegevus võib otseselt mõjutada.
Teates näidatakse ära tegevuse ja selle eeldatava keskkonnamõju hindamist käsitlevate andmetega tutvumise ning avaliku arutelu toimumise aeg ja koht.
Arendaja korraldab avaliku arutelu tema kavandatud tegevuse tutvustamiseks pärast keskkonnamõju hindamise programmi ja aruande valmimist.
Tehtud ettepanekute alusel täiendab arendaja vajaduse korral keskkonnamõju hindamise programmi.
Keskkonnamõju hindamise aruande kohta tehtud ettepanekud lisatakse aruandele.
Ettepanekute mittearvestamise korral lisab arendaja aruandele oma põhjenduse.
Keskkonnaminister teostab järelevalvet keskkonnamõju hindamise üle käesoleva seaduse § 12 lõikes 3 nimetatud asjaoludel ja keskkonnateenistus muudel juhtudel.
Keskkonnamõju hindamisega seotud vaidluste lahendamine.
Suunab aruande pärast avalikul arutelul tehtud ettepanekute lisamist järelevalve teostajale heakskiitmiseks.
Järelevalve teostaja tagastab aruande otsustajale ja arendajale koos lisatud keskkonnanõuetega ühe kuu jooksul aruande saamisest arvates.
Kui arendaja ei asu kahe aasta jooksul tegevusloa saamisest arvates tegevust ellu viima, kaotavad keskkonnanõuded kehtivuse ja uute saamiseks tuleb järelevalve teostajale esitada keskkonnamõju uue hindamise aruanne.
Tegevust ei tohi alustada enne tegevusloaga määratud aega.
Loa andmisel peab otsustaja arvestama keskkonnamõju hindamise tulemusega ja aruandele lisatud keskkonnanõuetega.
Tegevusluba ei anta, kui keskkonnanõuete täitmist ei ole arendaja kavandatud viisil võimalik täita.
Otsustaja teatab loa andmisest või loa andmisest keeldumisest 10 päeva jooksul otsuse langetamisest arvates riigi ametlike teadaannete avaldamise korra kohaselt.
Teates näidatakse tegevust käsitlevate materjalidega tutvumise aeg ja koht.
Mäetööde lõpetamine.
Üldgeoloogilise uurimistöö, geoloogilise uuringu või mäetööde lõpetamise keskkonnamõju hinnatakse üldgeoloogilise uurimistöö, geoloogilise uuringu läbiviimise või mäetööde lõpetamise projekti koostamise käigus.
Keskkonnamõju hindamise aruanne kuulub eraldi osana üldgeoloogilise uurimistöö, geoloogilise uuringu aruande või mäetööde lõpetamise projekti juurde.
Strateegiline keskkonnamõju hindamine on planeeringu, riikliku arengukava või programmiga kavandatavast tegevusest tuleneva võimaliku keskkonnamõju hindamine.
Planeeringuga kavandatavast tegevusest tulenevat võimalikku keskkonnamõju hinnatakse planeeringu koostamise käigus ja see avalikustatakse koos planeeringu avalikustamisega vastavalt planeerimis- ja ehitusseaduse (RT I 1995, 59, 1006; 1996, 36, 738; 49, 953; 1999, 27, 380; 29, 398 ja 399; 95, 843) nõuetele.
Riikliku arengukava või programmiga kavandatavast tegevusest tulenevat võimalikku keskkonnamõju hinnatakse arengukava või programmi koostamise käigus.
Strateegilise keskkonnamõju hindamise aruanne kuulub eraldi osana planeeringu, riikliku arengukava või programmi juurde.
Kui keskkonnamõju võib avalduda teise riigi territooriumil, informeerib keskkonnaminister seda riiki samaaegselt keskkonnamõju avalikustamisega Eestis.
Eesti Vabariik osaleb teise riigi territooriumilt lähtuva piiriülese keskkonnamõju hindamises rahvusvahelises lepingus sätestatud korras.
Eesti Vabariigi territooriumilt lähtuva piiriülese keskkonnamõju hindamist korraldatakse rahvusvahelises lepingus sätestatud korras.
Keskkonnaministeerium korraldab piiriülese keskkonnamõju hindamisega seotud välissuhtlemist välissuhtlemisseaduses (RT I 1993, 72/73, 1020; 1996, 49, 953; 1997, 73, 1200) sätestatud korras.
Kui organisatsiooni tegevusest lähtub kõrgendatud keskkonnarisk, peab ta laskma auditeerida oma keskkonnajuhtimissüsteemi vähemalt üks kord kolme aasta jooksul.
Kõrgendatud keskkonnarisk on tegevuskoha keskkonnataluvust ületava, keskkonnas pöördumatuid muutusi põhjustava või inimese tervist või vara ohtu seadva keskkonnamõju esinemise võimalikkus.
Koduloomade või -lindude kasvatamine.
Keskkonnaminister kehtestab kõrgendatud keskkonnariskiga tegevuste täpsustatud loetelu ja tegevuse ulatuse, millest alates tekib kõrgendatud keskkonnarisk.
Organisatsioon käesoleva seaduse tähenduses on oma ülesannete ja juhtimisega äriühing, riigiasutus või muu isik või nende kombinatsioon.
Keskkonnajuhtimissüsteem on organisatsiooni keskkonnapoliitika väljatöötamist, ellurakendamist ja toimimist tagav tegevuse juhtimise osa.
Kui riik omandab või võõrandab kinnisasja, millel on toimunud või toimub kõrgendatud keskkonnariskiga tegevus, tuleb selle omanikul või valdajal läbi viia keskkonnaauditeerimine, selgitamaks kinnisasja keskkonnaseisundit või sellel toimuva tegevuse vastavust keskkonnanõuetele.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata kinnisasja võõrandamise, rentimise või pantimise korral on omandajal, rentnikul või pandipidajal õigus enne tehingu sõlmimist teiselt poolelt nõuda keskkonnaauditeerimise järeldusotsuse esitamist.
Kinnisasja rentimise korral on rendileandjal õigus nõuda rentnikult keskkonnaauditeerimise läbiviimist vähemalt üks kord kolme aasta jooksul, kui rendileandmise tingimused võimaldavad kinnisasjal jätkata või alustada kõrgendatud keskkonnariskiga tegevust.
Keskkonnaauditeerimine viiakse läbi, lähtudes õigusaktide ja ühtlustatud standardi nõuetest ning üldtunnustatud metodoloogilistest põhimõtetest.
Keskkonnaauditeerimise kulud tasub auditiklient.
Keskkonnaauditeerimise tulemused esitatakse auditikliendile kirjaliku aruande ja järeldusotsusena.
Kohustusliku keskkonnaauditeerimise korral esitab auditiklient aruande järeldusotsuse auditeeritava organisatsiooni või kinnisasja asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele ja keskkonnateenistusele.
Aruandele ja järeldusotsusele kirjutab alla juhtaudiitor.
Keskkonnaaudiitor ei tohi auditikliendi nõusolekuta avaldada keskkonnaauditeerimise käigus saadud teavet kolmandale isikule ega kasutada seda auditikliendi vastu, kui seadus ei sätesta teisiti.
Auditiklient või tema volitatud isik on kohustatud keskkonnaauditeerimise käigus inimese tervist või keskkonda ohustavate asjaolude korral rakendama meetmed selle ohu kõrvaldamiseks ja teavitama ohust keskkonnateenistust.
Keskkonnaaudiitor ei tohi keskkonnaauditeerimise kõrval olla seotud tegevusega, mis mõjutab või võib mõjutada tema erapooletust.
Hinnangu keskkonnaaudiitori erapooletust mõjutava või mõjutada võiva tegevuse kohta annab keskkonnaaudiitori taotluse alusel keskkonnaaudiitoreid registreeriv komisjon.
Komisjoni otsus on keskkonnaaudiitorile siduv ja kehtib otsuse aluseks olnud asjaolude muutumise või äralangemiseni.
Keskkonnaauditeerijana tohib tegutseda vastavat tunnistust omav füüsiline isik, kes on registreeritud ettevõtjana või on teenistuses juriidilise isiku juures, kui nende vähemalt üheks tegevuseks on registreeritud keskkonnaauditeerimine.
Juhtaudiitoril on õigus moodustada keskkonnaauditi läbiviimiseks audiitorirühm, mille koosseisu võivad kuuluda keskkonnaaudiitorid ja eksperdid.
Keskkonnaauditeerimist viib läbi juhtaudiitor või audiitorirühm juhtaudiitori juhtimisel.
Keskkonnaaudiitoreid registreerib keskkonnaministri määrusega moodustatud komisjon.
Järelevalve teostamine.
Keskkonnaaudiitorina registreerimiseks tuleb keskkonnaaudiitoreid registreerivale komisjonile tõendada oma vastavust esitatavatele kvalifikatsiooninõuetele.
Kvalifikatsiooninõuded keskkonnaaudiitorile ja juhtaudiitorile sätestab keskkonnaministri määrusega ühtlustatud standardiks tunnistatud EVS-EN ISO 14012 „Juhised keskkonnaauditiks“.
Keskkonnaaudiitorite kvalifikatsioonikriteeriumid.
Keskkonnaaudiitorina registreeritakse teovõimeline füüsiline isik, kes on omandanud kõrghariduse kõrgkoolis, millel on Haridusministeeriumi antud koolitusluba või mille antud haridust tõendav dokument on Eestis tunnustatud.
Kellel on karistatus toimepandud kuriteo eest.
Kvalifikatsiooni- ning käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud nõuetele vastavale isikule annab keskkonnaaudiitoreid registreeriv komisjon pärast isiku keskkonnaaudiitorina registreerimist keskkonnaaudiitori tunnistuse.
Keskkonnaaudiitor on seotud tegevusega, mis mõjutab või võib mõjutada tema erapooletust.
Keskkonnaaudiitori tunnistuse vorm, kvalifikatsiooninõuetele vastavuse kontrollimise, tunnistuse andmise, tunnistuse kehtivuse peatamise ja registreerimise kehtetuks tunnistamise kord kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Keskkonnaaudiitorite tegevuse üle teostab järelevalvet nende registreerija keskkonnaministri kehtestatud korras.
Keskkonnaaudiitor esitab üks kord viie aasta jooksul registreerija määratud ajal ja ulatuses tegevusaruande.
Registreerijal on õigus kontrollida keskkonnaaudiitori koostatud aruannet ja järeldusotsust.
Registreerijale laieneb käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud konfidentsiaalsuse nõue.
Karistatakse kuni 30 000-kroonise rahatrahviga.
Karistatakse kuni 50 000-kroonise rahatrahviga.
Käesolevas seaduses nimetatud haldusõiguserikkumiste kohta on protokolli koostamise õigus keskkonnakaitseinspektoril.
Haldusõiguserikkuja pädeva esindaja seletus ja märkus, et talle on selgitatud tema õigusi.
Haldusõiguserikkumiste protokollile kirjutavad alla protokolli koostanud ametiisik ja haldusõiguserikkuja pädev esindaja.
Kui haldusõiguserikkuja pädev esindaja keeldub protokollile alla kirjutamast või seletust andmast, teeb protokolli koostaja protokollile sellekohase märkuse.
Haldusõiguserikkuja pädeva esindaja nõudmisel lisatakse protokollile tema märkused protokolli kohta.
Juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asjas on asja arutamise ja karistuse määramise õigus maa- ja linnakohtu kohtunikul.
Juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asja menetletakse haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 45, õiend; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247; 49, 301 ja 305; 51, 321) ettenähtud korras, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.
Haldusõiguserikkumise eest tohib juriidilisele isikule karistust määrata kuue kuu jooksul haldusõiguserikkumise avastamise päevast arvates, aga mitte hiljem kui üks aasta haldusõiguserikkumise päevast.
Kui füüsiline isik pani toime käesolevas seaduses nimetatud haldusõiguserikkumise, tegutsedes juriidilise isiku nimel või huvides, võib selles haldusõiguserikkumise asjas kohaldada karistust füüsilisele ja juriidilisele isikule samaaegselt.
Enne käesoleva seaduse jõustumist registreeritakse keskkonnaministri poolt keskkonnaaudiitorite kursuse läbinud isikute loetelusse kantud isik keskkonnaaudiitorina täiendava kontrollita.
Keskkonnamõju hindamine.
Detailplaneeringute koostamisel arvestatakse kehtivaid tervisekaitse-, keskkonna-, riigikaitse-, tuleohutusalaseid ning muid seadusi ja norme ning keskkonnamõju hindamise tulemusi.
Planeeringu järelevalve teostaja võib nõuda täiendavat keskkonnamõju hindamist.
Hindamise kulud kannab planeeringu algataja.
Ehitusprojektile tehakse vajaduse korral ehitusekspertiis.
Ehitusprojektide ekspertiisi tegemise kord määratakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Hoonete ja rajatiste püstitamiseks ning muude tööde tegemiseks, mis võivad kahjustada kalavarusid, viiakse läbi keskkonnamõju hindamine keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduses sätestatud korras.
Maapõueseaduse (RT I 1994, 86/87, 1488; 1995, 75, 1321; 1996, 49, 953; 1997, 52, 833; 86, 1461; 93, 1562; 1998, 64/65, 1005; 1999, 10, 155; 54, 583; 95, 843) § 81 tunnistatakse kehtivuse kaotanuks.
Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise korralduse sätestab seadus.
Määratakse rahatrahv kuni kahesaja päevapalga ulatuses.
Paragrahvi 228 lõike 1 punkti 4 loetelu täiendatakse pärast arvu „51“ arvuga „61 1,“.
Käesoleva seaduse eesmärgiks on õiguslike aluste loomine ning põhinõuete kehtestamine rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetest lähtuva raamatupidamisarvestuse ja -aruandluse korraldamiseks Eesti Vabariigis.
Riigi- ja omavalitsusasutus korraldab oma raamatupidamisarvestust ja -aruandlust vastavalt käesoleva seaduse paragrahvidele 1 - 16 ning rahandusministri poolt kehtestatud juhenditele.
Krediidiasutus, kindlustusandja, investeerimisühing ja fondivalitseja korraldavad oma raamatupidamisarvestust ja -aruandlust, lähtudes käesoleva seaduse paragrahvidest 1 - 35 (välja arvatud paragrahv 20 1. ja 2. lõige), nende tegevust reguleerivatest seadustest ja teistest õigusaktidest.
Osaühing, aktsiaselts või tulundusühistu, kelle eelneva majandusaasta realiseerimise netokäive ei ületanud käibemaksuseaduses maksukohustuslasele Maksuametis kohustuslikuks registreerimiseks kehtestatud neljakordset määra, ei ole kohustatud täitma käesoleva seaduse § 22 2. lõike punktis 4 sätestatud nõuet.
Täisühing või usaldusühing, mille täisosanikuks ei ole osaühing, aktsiaselts või tulundusühistu, ei ole kohustatud täitma käesoleva seaduse § 22 2. lõike punktis 4 ja § 24 1. lõikes sätestatud nõudeid.
Äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja ei ole kohustatud täitma käesoleva seaduse § 22 2. lõike punktis 4 esitatud nõuet.
Füüsilisest isikust ettevõtja, kelle eelneva majandusaasta realiseerimise netokäive ei ületanud käibemaksuseaduses maksukohustuslasele Maksuametis kohustuslikuks registreerimiseks kehtestatud määra, korraldab oma raamatupidamisarvestust ja -aruandlust vastavalt käesoleva seaduse paragrahvidele 1 - 8, paragrahv 14 1. ja 3. lõikele, paragrahvile 15, paragrahv 17 1. lõikele ning rahandusministri poolt kehtestatud juhenditele.
Sihtasutus ei ole kohustatud täitma käesoleva seaduse § 22 2. lõike punktis 3 sätestatud nõuet.
Raamatupidamiskohustuslasest välismaa juriidiline isik ei ole kohustatud täitma käesoleva seaduse paragrahv 22 2. lõike punktides 3-5 ja käesoleva seaduse paragrahv 24 1. lõikes sätestatud nõudeid.
Omakapital (riigi- ja omavalitsusasutuste puhul - kapital) - raamatupidamiskohustuslase vara, millest on maha arvatud tema kohustused.
FIFO (ingl. k. „first-in, first-out“) - raamatupidamises kasutatav kauba, toorme ja materjali kulutuse ning lõppjäägi hindamise meetod, kus kuludesse kandmine toimub partiide sissetuleku järjekorras (kuludesse kantakse esimesena algjääk, siis sissetulnud esimene partii, seejärel teine partii, jne.) hinnatuna vastava partii soetushinnas.
Konsolideerimine - kontserni kuuluvate äriühingute aruannete ühendamine kooskõlas hea raamatupidamistavaga.
Säilitama raamatupidamise dokumente.
Raamatupidamisarvestust peetakse tekkepõhiselt.
Käesoleva seaduse paragrahv 2 7. lõikes nimetatud isikud võivad pidada raamatupidamisarvestust kassapõhiselt.
Tekkepõhine arvestusprintsiip - majandustehinguid kajastatakse siis, kui need on toimunud, sõltumata sellest, kas raha on laekunud või tasutud.
Realiseerimise printsiip - tulud arvestatakse realiseerimise momendil või lepingus fikseeritud perioodi (de) kohta.
Tulude ja kulude vastavuse printsiip - antud perioodi jooksul kaupade ja teenuste realiseerimisel saadud tuludest arvatakse maha samade kaupade ja teenuste valmistamise, soetamise ja realiseerimisega seotud kulud.
Olulisuse printsiip - raamatupidamiskohustuslane on kohustatud aruannetes kajastama kõiki talle teadaolevaid olulisi äririske ja potentsiaalseid võimalusi.
Väheolulisi objekte võib arvestada lihtsustatud viisil.
Konservatiivsuse printsiip - aruandeid tuleb koostada ettevaatlikult ja kaalutletult.
Kui on teada või on tõenäoline, et varade reaalväärtus on madalam raamatupidamises kajastatud väärtusest, siis tuleb need alla hinnata.
Avalikkuse printsiip - aruannetes esitatakse kogu informatsioon, mis võimaldab saada raamatupidamiskohustuslase varadest, kohustustest, omakapitalist ja majandustegevuse kasumist (kahjumist) õige ja usaldusväärse ülevaate.
Aruannetes peavad kajastuma ka varade ja kohustuste hindamist mõjutavad asjaolud, mis ilmnesid bilansi kuupäeva ja aruande koostamispäeva vahemikul.
Peab ise raamatupidamisarvestust.
Raamatupidamiskohustuslane on kohustatud kõiki oma majandustehinguid dokumenteerima ning kirjendama kronoloogilistes ja süstemaatilistes raamatupidamisregistrites nende toimumise momendil või, kui see ei ole võimalik, siis vahetult pärast seda.
Iga raamatupidamiskirjendi aluseks on majandustehingut tõendav algdokument või algdokumentide alusel koostatud koonddokument.
Aruande koostamisel tehtavate reguleerimiskannete algdokumendiks on raamatupidamises koostatud raamatupidamisõiend (memoriaalorder).
Allkiri (allkirjad).
Raamatupidamise algdokumente säilitatakse raamatupidamiskohustuslase raamatupidamise sise-eeskirjadega ettenähtud korras.
Raamatupidamiskohustuslane peab pidama raamatupidamisarvestust kahekordse kirjendamise põhimõttel.
Raamatupidamiskohustuslane, välja arvatud riigi- ja omavalitsusasutus, koostab kontoplaani (kontode loetelu) majandustehingute ja reguleerimiskannete kirjendamiseks.
Kronoloogiliseks registriks on päevaraamat (žurnaal).
Algdokumendi või algdokumentide alusel koostatud koonddokumendi põhjal koostatakse raamatupidamislausend, millele kronoloogilises registris antakse registreerimise järjekorranumber.
Raamatupidamislausend vormistatakse algdokumendil või koonddokumendil.
Lausend peab sisaldama dokumendi kronoloogilises registris registreerimise järjekorranumbri, tehingu kuupäeva, debiteeritavad ja krediteeritavad kontod ning summad.
Algdokumendi (koonddokumendi) nimetus, number.
Ühtse päevaraamatu (žurnaali) asemel võib pidada mitut spetsialiseeritud kronoloogilist registrit.
Süstemaatilisteks registriteks on pearaamat ja analüütilise arvestuse registrid.
Pearaamatus registreeritakse majandustehingud kontode lõikes.
Kronoloogiline ja süstemaatiline arvestus on lubatud ühendada ühte registrisse (žurnaal-pearaamatusse).
Raamatupidamise alg- ja koonddokumentidel ning registrites ei ole lubatud sissekandeid kustutada ja teha õienditeta parandusi.
Raha liikumist tõendavatel dokumentidel ei ole lubatud teha parandusi.
Raamatupidamisregistrites tehtud ebaõiged lausendid parandatakse paranduslausendiga, mis peab sisaldama parandatava lausendi kronoloogilise registri järjekorranumbrit.
Kui parandus ei põhine algdokumendil, tuleb koostada parandusdokument (memoriaalorder).
Paranduse tegija märgib parandusdokumendile kuupäeva, millal parandus tehti, oma nime ja paranduse aluse.
Varasemat algdokumenti ja lausendit tuleb täiustada viitega hilisemale parandusdokumendile ja -lausendile.
Perfokaartidel ja -lintidel, diskettidel, magnetlintidel ja muudel infokandjatel, mida on võimalik arvutil reprodutseerida trükiväljundiks.
Käesoleva paragrahvi punktides 3 ja 4 märgitu vormistamiseks ja säilitamiseks ilma arvuti väljatrükita annab loa rahandusminister.
Raamatupidamiskohustuslane on kohustatud koostama raamatupidamise sise-eeskirjad, mis kirjeldavad majandustehingute dokumenteerimist, varade ja arvelduste inventeerimist, dokumendikäivet, raamatupidamisregistrite pidamist, kontoplaani, koodide ja lühendite kasutamist, vara liigitamise kriteeriume põhi- ja käibevaraks, automatiseeritud andmetöötluse süsteeme, raamatupidamise dokumentide säilitamist ning aruannete koostamise korda.
Riigi- ja omavalitsusasutuste raamatupidamise eeskirja kehtestab rahandusminister.
Raamatupidamiskohustuslane on kohustatud säilitama raamatupidamise sise-eeskirju 10 aastat pärast nende muutmist või asendamist.
Majandusaasta pikkus on 12 kuud.
Raamatupidamiskohustuslase asutamisel, üleminekul teisele majandusaastale, lõpetamisel või muul seadusega ettenähtud juhul võib majandusaasta olla lühem või pikem kui 12 kuud, kuid ei tohi ületada 18 kuud.
Majandusaastaks on kalendriaasta, kui põhikirjas ei ole sätestatud teisiti.
Tütarettevõtjad on kohustatud kasutama emaettevõtja majandusaastat.
Raamatupidamiskohustuslane on kohustatud lõppenud majandusaasta kohta koostama raamatupidamise aastaaruande, mis koosneb bilansist, kasumiaruandest ja aastaaruande lisadest.
Raamatupidamise aastaaruande koostamise aluseks on raamatupidamisregistrites kirjendatud majandusaasta majandustehingud.
Aastaaruande koostamisel inventeeritakse majandusüksuse varad ja arvelduste saldod, tehakse reguleerimis- ja lõpetamiskanded, hinnatakse varad ja kohustused, arvutatakse bilansikontode lõppsaldod, tuuakse välja kasum (kahjum) ning vormistatakse aruandetabelid ja aruandelisad.
Raamatupidamise aastaaruanded koostatakse eesti keeles ja Eesti Vabariigis ametlikult kehtivas vääringus.
Raamatupidamise aastaaruande eesmärgiks on õigesti ja õiglaselt kajastada raamatupidamiskohustuslase vara, kohustusi, omakapitali ning majandustegevuse tulemust (kasumit, kahjumit).
Raamatupidamise aastaaruande koostamisel lähtutakse käesolevast seadusest ja heast raamatupidamistavast.
Raamatupidamiskohustuslane esitab raamatupidamise aastaaruande koostamisel kasutatud arvestusmeetodite, hindamisaluste ja hinnangute kohta täiendavat informatsiooni aastaaruande lisades.
Kui eritingimuste tõttu leitakse, et käesoleva seaduse sätted on vastuolus käesoleva paragrahvi 4. lõikes sätestatud õige ja õiglase kajastamise nõudega, tuleb raamatupidamiskohustuslasel sellele vaatamata õigesti ja õiglaselt vara, kohustusi ja omakapitali kajastada.
Käesoleva seaduse sätete mittejärgimist tuleb aastaaruande lisades põhjalikult selgitada.
Juriidilise isiku asutamisel tuleb koostada algbilanss, mis kajastab juriidilisele isikule üleantud ja sissemakstud vara ning omakapitali enne majandustegevuse alustamist.
Juriidilise isiku vara tuleb hinnata, lähtudes heast raamatupidamistavast.
Äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja koostab enne majandustegevuse alustamist ettevõtte algbilansi, milles kajastatakse ettevõtte tegevuseks määratud ettevõtja vara.
Ettevõtte tegevuseks määratud vara hindamisel tuleb lähtuda heast raamatupidamistavast.
Juriidilise isiku lõpetamisel tuleb koostada lõppbilanss.
Äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja koostab ettevõtte tegevuse lõpetamisel lõpetamisbilansi.
Raamatupidamiskohustuslane peab jätkuvalt kasutama käesoleva seaduse lisas 1 toodud bilansiskeemi ja ühte lisas 2 toodud kasumiaruande skeemidest.
Loa üleminekuks ühelt kasumiaruande skeemilt teisele annab rahandusministri poolt volitatud Eesti Vabariigi Raamatupidamise Toimkond (edaspidi Raamatupidamise Toimkond).
Aastaaruande lisad esitatakse käesoleva seaduse lisas 3 sätestatud loetelu kohaselt.
Bilansi ja kasumiaruande skeemi kirjeid ja etteantud kirjete järjekorda tuleb järgida.
Kirjeid võib täiendavalt liigendada.
Tegevusaladel, kus see on põhjendatud ettevõtluse iseloomu tõttu, võib raamatupidamiskohustuslane kasutada käesoleva seaduse lisades toodust erinevaid bilansi- ja kasumiaruande skeeme rahandusministri poolt määratud alustel ja korras.
Loa erinevate bilansi- ja kasumiaruande skeemide kasutamiseks annab rahandusminister.
Aastaaruandes esitatakse aruandeaasta ja sellele eelneva majandusaasta aruandenäitajad.
Aruandeaastal nullväärtusega kirje esitatakse ainult siis, kui eelneval aastal oli sellel kirjel nullist erinev summa.
Uue majandusaasta algbilansi summad peavad olema võrdsed eelneva majandusaasta lõppbilansi summadega.
Kui majandusaasta ja eelneva aasta näitajad ei ole võrreldavad kas uuele skeemile ülemineku või arvestusmeetodite muudatuste tõttu, tuleb eelneva aasta näitajad ümber arvutada, avades mittevõrreldavuse põhjused, ümberarvutuse alused ja summad aastaaruande lisades.
Bilansikirjete ümberhindamise tulemusena koostatakse korrigeeritud algbilanss.
Majandusaasta aruanne koosneb raamatupidamise aastaaruandest, tegevusaruandest, audiitori järeldusotsusest ja majandusaasta kasumi jaotamise ettepanekust.
Majandusaasta aruande esitamine pädevale organile või isikule kinnitamiseks.
Tegevusaruandes antakse ülevaade raamatupidamiskohustuslase tegevusest ja asjaoludest, millel on määrav tähtsus raamatupidamiskohustuslase finantsseisundi ja tegevuse hindamisel, olulistest sündmustest majandusaastal ning eeldatavatest arengusuundadest järgmisel majandusaastal.
Eraldi tuuakse välja väljaminekud uurimis- ja arendustegevuseks, samuti järgmiseks majandusaastaks planeeritud vastavad väljaminekud.
Tegevusaruandes näidatakse juhatuse ja nõukogu liikmete tasu ning soodustused, samuti tasu nende tagasikutsumisel või ametist lahkumisel, töötajate tasu üldsumma ja keskmine töötajate arv majandusaastal.
Tegevusaruandes iseloomustatakse raamatupidamise aastaaruande koostamisperioodil toimunud olulisi sündmusi, mis ei kajastu raamatupidamise aastaaruandes, kuid mis oluliselt mõjutavad või võivad mõjutada järgmise majandusaasta tulemusi.
Raamatupidamise aastaaruandele lisatakse raamatupidamiskohustuslast juhtima õigustatud isiku kirjalik deklaratsioon, millele kirjutavad koos kuupäeva märkimisega alla vastavalt käesolevale seadusele raamatupidamise korraldamise eest vastutavad isikud.
Raamatupidamiskohustuslane on jätkuvalt tegutsev.
Asutuse või muu juriidilise isiku tegevjuht ja juhtorgani liikmed.
Kontserni majandusaasta aruandele kirjutavad alla emaettevõtja käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 2, 3, 5 ja 6 nimetatud isikud, võttes arvesse 3. ja 4. lõikes esitatud tingimusi.
Kui käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 2-7 nimetatud isikud ei ole majandusaasta aruandele alla kirjutanud füüsilise takistuse tõttu, peab olema lisatud allakirjutanute kirjalik põhjendus.
Kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud isikud keelduvad aastaaruandele alla kirjutamast, peab olema lisatud õiend allakirjutamisest keeldumise põhjuste kohta.
Raamatupidamiskohustuslane on kohustatud allkirjastatud majandusaasta aruande ärakirja esitama oma majandusaasta lõpule järgneva kuue kuu jooksul äriregistrile alaliseks säilitamiseks.
Raamatupidamisarvestuse algdokumendid, koonddokumendid ja registrid võivad olla ettevõtte ärisaladuseks, mis ei vabasta raamatupidamiskohustuslast esitamast neid audiitorile, Maksuametile ja teistele isikutele, kellele on see õigus seadusega antud.
Emaettevõtja koostab lõppenud majandusaasta kohta käesoleva seaduse § 22 1. lõikes nimetatud majandusaasta aruande asemel kontserni majandusaasta aruande, mis koosneb kontserni raamatupidamise aastaaruandest, tegevusaruandest, audiitori järeldusotsusest ja emaettevõtja kasumi jaotamise ettepanekust.
Kontserni majandusaasta aruande ja selle osade suhtes kohaldatakse käesolevas seaduses ja äriseadustikus (RT I 1995, 26-28, 355; RT I 1998, 91-93, 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360; 57, 596; 102, 907; 2000, 29, 172; 49, 303; 55, 365; 57, 373; 2001, 34, 185; 56, 332 ja 336; 89, 532; 93, 565; 2002, 3, 6) majandusaasta aruande ja selle osade kohta sätestatut, kui käesolevas peatükis ei ole sätestatud teisiti.
Emaettevõtja juhindub kontserni majandusaasta aruande koostamisel käesoleva seaduse § 38 1. lõikes nimetatud soovitustest.
Käesoleva seaduse § 24 3 4. lõikes nimetatud isikud juhinduvad kontserni majandusaasta aruande koostamisel käesoleva seaduse § 3 punktis 13 nimetatud põhimõtetest või § 38 1. lõikes nimetatud soovitustest, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Pärast majandusaasta lõppu koostab emaettevõtja juhatus kontserni raamatupidamise aastaaruande ja tegevusaruande ning emaettevõtja kasumi jaotamise ettepaneku, mis esitatakse viivitamatult audiitorile.
Emaettevõtja juhatus koostab kirjaliku deklaratsiooni, mis esitatakse kontserni raamatupidamise aastaaruande lahutamatu osana.
Juhatuse deklaratsioonile kirjutavad alla kõik juhatuse liikmed koos kuupäeva märkimisega.
Emaettevõtja ja kontserni kuuluvad äriühingud on jätkuvalt tegutsevad äriühingud.
Emaettevõtja juhatus esitab kontserni majandusaasta aruande emaettevõtja üldkoosolekule.
Emaettevõtja nende tütarettevõtjate osas, kelle aktsiad või osad on omandatud kauplemiseks või edasimüümise eesmärgil lühiajalise perioodi jooksul.
Käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 1 ja 2 sätestatud osaluse määramisel ei võeta arvesse neid aktsiaid või osi, mis kuuluvad asjaomase äriühingu juhtimis- ja järelevalveorganite liikmetele.
Nimetatud punktide kohaselt vabastatakse kontserni majandusaasta aruande koostamisest äriühing, mille kõik ülejäänud aktsionärid või osanikud on vabastuse heaks kiitnud.
Käesoleva paragrahvi 1. lõike punkti 1 või 2 kohaselt kontserni majandusaasta aruande koostamisest vabastatud emaettevõtja peab oma majandusaasta aruandes avaldama kontserni majandusaasta aruannet koostava emaettevõtja ärinime ja registrisse kantud asukoha.
Käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 1-3 sätestatut ei kohaldata emaettevõtja suhtes, kes on krediidiasutus, finants- või segavaldusettevõtja või kindlustusandja, samuti emaettevõtja suhtes, kui tema poolt emiteeritud aktsiad või muud väärtpaberid on noteeritud Eesti või Euroopa Liidu liikmesriigi väärtpaberibörsil.
Kontserni raamatupidamise aastaaruande eesmärk on õigesti ja õiglaselt kajastada kontserni kuuluvate äriühingute kui terviku vara, kohustusi, finantsseisundit ja kasumit või kahjumit.
Kontserni raamatupidamise aastaaruanne koosneb konsolideeritud bilansist, konsolideeritud kasumiaruandest ja vastavatest lisadest, millega kõrvuti on esitatud emaettevõtja bilansid, kasumiaruanded ja raamatupidamise aastaaruande lisad.
Emaettevõtja esitab kontserni raamatupidamise aastaaruande koostamisel kasutatud arvestusmeetodite, hindamisaluste ja hinnangute kohta täiendavat informatsiooni kontserni raamatupidamise aastaaruande lisas.
Kontserni tegevusaruandes antakse ülevaade asjaoludest, millel on määrav tähtsus emaettevõtja ja kontserni finantsseisundi või majandustulemuste hindamisel eelneva majandusaasta algusest selle majandusaasta kontserni raamatupidamise aastaaruande koostamise päevani.
Kontserni struktuur ning emaettevõtja otsene ja kaudne osalus tütarettevõtjates.
Finantssuhtarvud emaettevõtja majandusaasta ning sellele eelnenud majandusaasta kohta.
Aruandeaasta jooksul tehtud ning järgneva majandusaasta jooksul planeeritavad väljaminekud uurimis- ja arendustegevuseks.
Kontserni tegevusaruanne peab sisaldama infot emaettevõtja ja kontserni kuuluvate äriühingute juhatuse ja nõukogu liikmete tasu suuruse kohta.
Kui emaettevõtja või kontserni kuuluv äriühing on kohustatud juhatuse või nõukogu liikmetele maksma kompensatsiooni nende ametist lahkumise või tagasikutsumise korral, pensionitasu nende pensionile jäämisel või on nendele isikutele väljastanud garantiisid, tuleb need asjaolud ja nendega kaasnevad potentsiaalsed kohustused tegevusaruandes näidata.
Kontserni tegevusaruandes näidatakse emaettevõtja ja kontserni kuuluvate äriühingute töötajate töötasu üldsumma ja keskmine töötajate arv aruandeperioodil.
Kui emaettevõtjal peab seaduse kohaselt olema nõukogu, vaatab nõukogu kontserni majandusaasta aruande läbi ja koostab selle kohta kirjaliku aruande, mis esitatakse emaettevõtja üldkoosolekule.
Kontserni majandusaasta aruande ja emaettevõtja kasumi jaotamise ettepaneku kinnitab emaettevõtja üldkoosolek.
Emaettevõtja juhatus esitab kontserni kinnitatud majandusaasta aruande koos kontserni majandusaasta aruande kinnitamise ja emaettevõtja kasumi jaotamise otsustamise protokolliga äriregistrile mitte hiljem kui kuus kuud pärast majandusaasta lõppu.
Keelatud teha varade ja kohustuste vahelist ning tulude ja kulude vahelist saldeerimist ja muid netoarvestusi (tasaarvestusi), välja arvatud raamatupidamise standardites ja juhendites ettenähtud juhtudel.
Välisvaluutas fikseeritud varade, kohustuste ja omakapitali osas toimunud majandustehingute arvestust peetakse Eesti Vabariigis ametlikult kehtivas vääringus, ümberhinnatult operatsioonipäeval kehtiva Eesti Panga valuutakursi järgi.
Bilansis hinnatakse välisvaluutas fikseeritud varad ja kohustused bilansi kuupäeval kehtiva Eesti Panga valuutakursi järgi.
Kursimuutused näidatakse raamatupidamiskohustuslase kasumi või kahjumina.
Raamatupidamiskohustuslase vara koosneb põhi- ja käibevarast.
Põhivara on vara, mida kasutatakse majandustegevuses pikema ajavahemiku jooksul, tavaliselt rohkem kui üks aasta.
Kõik muu vara on käibevara.
Pikaajalisi finantsinvesteeringuid tuleb hinnata alla, kui nende realiseerimismaksumus (bilansipäeva turuhind) on püsivalt langenud.
Kui olukord muutub ja varem tehtud allahindamine ei ole enam õigustatud, tuleb pikaajalise finantsinvesteeringu maksumust korrigeerida.
Kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti, tuleb pikaajalisi finantsinvesteeringuid tütar- või sidusettevõtjates kajastada kapitaliosaluse meetodit kasutades, mille puhul investeerija raamatupidamises kirjendatud investeeringu summat suurendatakse investeeringuobjektilt saadud kasumi osaga või vähendatakse saadud kahjumi osaga ning dividendi maksmise korral vähendatakse investeeringuobjektilt laekunud dividendi summas.
Materiaalne põhivara koosneb piiramatu ja piiratud kasutuseaga materiaalsest põhivarast.
Maa on piiramatu kasutuseaga põhivara.
Maa võetakse raamatupidamiskohustuslase bilansis arvele tema tegelikus soetusmaksumuses.
Maa soetusmaksumust ei amortiseerita.
Ehitised, masinad ja seadmed, tööriistad, sisseseade ja muu inventar on piiratud kasutuseaga materiaalne põhivara.
Piiratud kasutuseaga materiaalne põhivara võetakse raamatupidamiskohustuslase bilansis arvele soetusmaksumuses, mis koosneb vara maksumusest ja kasutuselevõtmist võimaldavatest väljaminekutest.
Omatarbeks valmistatud põhivara võetakse raamatupidamiskohustuslase bilansis arvele soetusmaksumuses, mis on võrdne tootmisomahinnaga (koosneb tegelikest valmistamisväljaminekutest).
Rekonstrueeritud põhivara soetusmaksumust suurendatakse rekonstrueerimisväljaminekute võrra.
Rekonstrueerimisväljaminekud on ainult sellised väljaminekud, mis oluliselt pikendavad vara kasulikku tööiga, suurendavad tootmispotentsiaali, tõstavad toodangu kvaliteeti või vähendavad tootmiskulusid.
Raamatupidamiskohustuslase üldhalduskulusid ei arvata vara soetusmaksumusse.
Raamatupidamiskohustuslane kehtestab oma raamatupidamise sise-eeskirjades põhivara liikide amortisatsiooniperioodi (kuludesse kandmise ajavahemiku) ja arvestusmeetodi, võttes arvesse nende põhivarade kasulikku tööiga.
Kasulik tööiga on ajavahemik, mille jooksul materiaalset põhivara on majanduslikult otstarbekas kasutada.
Kui ilmneb, et põhivara tegelik kasulik tööiga erineb algselt määratust, tuleb amortisatsiooniperioodi ja arvestust korrigeerida.
Põhivara amortisatsiooni tuleb arvestada, vaatamata sellele, kas majandusaastal esineb kasum või kahjum.
Kui materiaalse põhivara realiseerimismaksumus on püsivalt madalam jääkväärtusest (soetusmaksumus, millest on maha arvatud akumuleeritud kulum), tuleb vara bilansis näidata realiseerimismaksumuses.
Allahindlussumma näidatakse aastaaruandes kuluna.
Kui olukord muutub ja varem tehtud allahindlus ei ole enam õigustatud, tuleb materiaalse põhivara maksumust korrigeerida.
Kui materiaalse põhivara realiseerimismaksumus ületab tunduvalt tema eelneva majandusaasta bilansilist väärtust, võib põhivara ümber hinnata rahandusministri poolt määratud korras.
Vara juurdehindluse summa suurendab raamatupidamiskohustuslase omakapitali ja see näidatakse bilansis omakapitali ümberhindlusreservi kirjel.
Materiaalse põhivara müügist saadud kasum või kahjum näidatakse müügiaasta kasumiaruandes.
Immateriaalse põhivara hulka kuuluvad kapitaliseeritud (bilansis kirjendatud) asutamisväljaminekud, arenguväljaminekud ja ostetud kontsessioonid, fransiisid, patendid, litsentsid, kaubamärgid, firmaväärtus (ingl. k. goodwill).
Immateriaalne põhivara amortiseeritakse lineaarselt käesoleva paragrahvi 2.-5. lõikes sätestatud tähtaegade jooksul.
Asutamisväljaminekud on majandusüksuse asutamisega seotud väljaminekud.
Neid väljaminekuid amortiseeritakse kuni viie aasta jooksul.
Arenguväljaminekuid kapitaliseeritakse juhul, kui raamatupidamiskohustuslane on aastaaruande lisas näidanud arenguprojekti teostamiseks vajalikud ressursid ning tulude tekkimise tõenäolisuse.
Ostetud kontsessioonide, fransiiside, patentide, litsentside, kaubamärkide soetusväljaminekud amortiseeritakse üldjuhul kuni viie aasta jooksul.
Eritingimustes võib neid immateriaalseid varasid amortiseerida kuni 20 aasta jooksul.
Firmaväärtus on majandusüksuse ostmisel ostuhinna ja ostetud netoaktivate reaalväärtuse vahe.
Firmaväärtust amortiseeritakse kuni viie aasta jooksul.
Käibevara hinnatakse bilansis, lähtudes sellest, mis on madalam, kas soetusmaksumus või neto realiseerimismaksumus.
Neto realiseerimismaksumus on müügihind miinus turustuskulud.
Soetusmaksumuse ja neto realiseerimismaksumuse vahe kantakse aruandeaasta kuludesse.
Ostjatelt laekumata arveid hinnatakse bilansis, lähtudes tõenäoliselt laekuvatest summadest.
Ostjatelt laekumata arved, mille laekumine on ebatõenäoline, tuleb kanda kuludesse.
Kaupu, tooret ja materjali võetakse arvele soetusmaksumuses, mis koosneb ostuhinnast, muudest mittetagastatavatest maksudest ja soetamisega seotud veo ning teistest otsestest väljaminekutest, millest on maha arvatud hinnaalandid ja dotatsioonid.
Valmistoodang ja lõpetamata toodang võetakse arvele tootmisomahinnas, mis koosneb otsestest ja kaudsetest tootmisväljaminekutest, milleta varud ei oleks praeguses olukorras ja koguses.
Kauba, toorme, materjali ja valmistoodangu varude hindamisel rakendatakse kas FIFO või kaalutud keskmise soetushinna meetodit.
Turustuskulud, halduskulud, arengu- ja uurimuskulud ning laenuintress on perioodikulud, mida kajastatakse otseselt kasumiaruandes.
Realiseeritud toodangu tootmisomahinna kalkuleerimiseks tuleb kulud jaotada kalkulatsiooniperioodide vahel selliselt, et antud perioodil realiseeritud toodangu kuludesse lülitatakse ainult selle toodangu valmistamisega seotud kulud.
Pikaajaliseks loetakse kohustust, mille maksetähtaeg on üle ühe aasta.
Materiaalselt fikseeritavaid teadaolevaid ja potentsiaalseid kohustusi, kulusid ja kahjumit, sealhulgas järgmisse majandusaastasse üleminev puhkusereservi jääk, võetakse bilansis arvele ja kajastatakse kuludes.
Lubadused või garantiid, mida ei saa materiaalselt fikseerida ja näidata kohustustena, kuid mis teatud tingimustel võivad muutuda kohustusteks (kuludeks), näidatakse aastaaruande lisades.
Aruandeperioodi tulude hulka kuuluvad perioodi jooksul realiseeritud kaupade ja teenuste netokäive, kasum valuutakursi muudatustest, kasum finantsinvesteeringute müügist, kasum põhivara müügist, aruandeperioodil arvestatud intressid (sealhulgas intressid kapitalirendilt), väljakuulutatud dividendid ja muud tulud.
Aruandeperioodi kulude hulka kuuluvad perioodi jooksul realiseeritud kaupade ja teenustega seotud väljaminekud, käibe- ja põhivara allahindlus, põhivara kulum, valuutakursi muudatustest tingitud kahjum, kahjum põhivara müügist, aruandeperioodi intressid, viivised ja muud kulud.
Raamatupidamisalast tööd üldistab ja juhendab Raamatupidamise Toimkond.
Raamatupidamise Toimkond töötab välja metoodilisi soovitusi.
Raamatupidamise Toimkonnal on õigus esitada ettepanekuid rahandusministrile või rahandusministri kaudu Vabariigi Valitsusele raamatupidamisalaste õigusaktide andmiseks või nende muutmiseks.
Raamatupidamise Toimkond on käesoleva seaduse alusel Vabariigi Valitsuse poolt Rahandusministeeriumi valitsemisalas moodustatud valitsusasutus.
Raamatupidamise Toimkond juhindub oma tegevuses Eesti Vabariigi seadustest ja õigusaktidest ning Raamatupidamise Toimkonna põhimäärusest.
Raamatupidamise Toimkonna põhimääruse kinnitab Vabariigi Valitsus.
Raamatupidamise Toimkond koosneb esimehest ja kuuest liikmest.
Toimkonna esimees ja liikmed peavad olema raamatupidamise spetsialistid, selle ala teadlased või praktikud.
Raamatupidamise Toimkonna esimehe ja liikmed nimetab ametisse Vabariigi Valitsus kolmeks aastaks.
Raamatupidamise algdokumente peab raamatupidamiskohustuslane säilitama seitse aastat.
Raamatupidamisregistreid, lepinguid, raamatupidamise aruandeid ja muid äridokumente, mis on vajalikud majandustehingute rekonstrueerimiseks revideerimise käigus (kirjavahetus deebitoridega, krediitide saamiseks esitatavad äriplaanid jne.), peab raamatupidamiskohustuslane säilitama 10 aastat.
Pikaajaliste kohustuste või õigustega seotud äridokumente tuleb säilitada seitse aastat pärast kehtimise tähtaja möödumist.
Lõppenud juriidilise isiku algdokumente, raamatupidamisregistreid, lepinguid, raamatupidamise aastaaruandeid ja majandusaasta teisi aruandeid hoitakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja eraõiguslike juriidiliste isikute kohta käivates seadustes sätestatud korras.
Isiklik vastutus raamatupidamise korraldamise alaste õiguserikkumiste eest on sätestatud raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamise õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduses (RT I 1993, 43, 620; 1999, 6, 101).
Audiitor vastutab majandusaasta aruande ebaõige kontrolliga süüliselt ettevõtjale või kolmandale isikule tekitatud kahju eest.
Kui kontrollimisega tekitas kahju mitu audiitorit, vastutavad nad solidaarselt.
Käesoleva seadustiku 1. lõikes nimetatud nõude aegumistähtaeg on viis aastat majandusaasta aruande kontrollimisest.
1994. aasta raamatupidamise aastaaruanne koostatakse raamatupidamise põhimääruse kohaselt, mis kinnitati Eesti Vabariigi Valitsuse 1990. aasta 6. juuli määrusega nr. 142*.
1994. aasta raamatupidamise aastaaruande lõppbilansi kirjed hinnatakse ümber, lähtudes käesolevas seaduses sätestatud raamatupidamise põhimõtetest ja arvestusmeetoditest.
Bilansikirjete ümberhindamise tulemusena koostatakse korrigeeritud 1995. aasta algbilanss.
Ümberhindamise tagajärjel tekkinud erinevused kajastatakse 1995. aasta korrigeeritud algbilansis omakapitali muudatustena.
Kontserni 2002. aasta majandusaasta aruande koostamisel koostab emaettevõtja 2001. aasta korrigeeritud konsolideeritud algbilansi.
15. bilansivälised varad - vastutaval hoiul olevad varad.
Käesolevad põhinõuded on koostatud Euroopa Ühenduse raamdirektiivi „Abinõudest töötajate ohutuse ja tervishoiu täiustamiseks tööl“ 89/391/EEC ja eridirektiivi „Ohutuse ja töötervishoiu miinimumnõuded kuvariga töötamisel“ 90/270/EEC alusel.
Käesolevad põhinõuded on ohutu ja tervisele kahjutu töö korraldamiseks töötajale, kes põhilise osa oma tööpäevast töötab kuvariga.
Väikese andme- või vaateekraaniga kirjutusmasinate, kalkulaatorite, kassaaparaatide ja muude seadmetega.
Töökoht, mis hõlmab kuvarit ja selle juurde kuuluvaid seadmeid, tarkvara, dokumendihoidjat, töötooli ja -lauda, on tööandja kontrolli all olev koht tööülesande täitmiseks.
Töökohal kasutatavatest lisaseadmetest tulenevaid riske.
Töökohal tervistkahjustavate tegurite avastamise korral peab tööandja viivitamatult võtma tarvitusele abinõud töökeskkonna tingimuste parandamiseks, arvestades punktis 11 esitatud miinimumnõudeid.
Töökohal teostatud mõõtmiste kohta.
Töökorralduses toimunud oluliste muudatuste korral.
Kuvariga töötamisel peavad töötajale ettenähtud perioodilised puhkepausid moodustama tööpäevas vähemalt 10% tööajast.
Kuvariga töötamisel tekkinud nägemishäirete korral.
Tervisekontroll viiakse läbi eelneva ja perioodilise tervisekontrolli juhendi alusel.
Arsti ettekirjutuse alusel peab tööandja andma töötajale kuvariga töötamiseks nägemisteravust korrigeerivad abivahendid.
Miinimumnõuded kuvariga töötamisel.
Kuvariga töötamise töökoht peab olema projekteeritud ja kujundatud nii, et töötajal oleks võimalik muuta oma asendit ja liigutusi ning leida mugav tööasend.
Töökoha kujundamisel tuleb arvesse võtta taustmüra ja töökohal olevate seadmete müra.
Müra ei tohi häirida keskendumist ega suhtlemist.
Seadmete kasutamine ei tohi ohustada tervist.
Kiirgust, välja arvatud elektromagnetilise kiirguse nähtav osa, tuleb vähendada tasemeni, mis tagaks töötaja ohutuse.
Ekraanilt peegelduva ja pimestava valguse vältimiseks tuleb arvutiruum kujundada selliselt, et valgusallikad - aknad ja teised avaused, läbipaistvad või poolläbipaistvad seinad, eredalt värvitud seadmed ja seinad ning üld- ja kohtvalgustus - peavad asetsema kuvari ekraanist võimalikult kaugel.
Akendel peab olema valgust reguleeriv kate.
Töö iseloomu ja töötaja nägemist arvesse võttes, peab üld- ja kohtvalgustus tagama töötaja nägemisväljas olevate pindade vajaliku kontrastsuse.
Dokumendihoidja olema kindlal alusel ja teisaldatav, et vältida pea ja silmade ebamugavaid liigutusi.
Märgid kuvari ekraanil peavad olema selged nii ühe rea ulatuses kui ka erinevates ridades.
Ekraani kõrgus ja kaldenurk olema muudetavad.
Klaviatuuri ees oleks piisavalt vaba ruumi käte ja käsivarte toetamiseks.
Märkide asukohad klaviatuuril peavad olema selgesti nähtavad ja töötajale sobivad.
Töökeskkonna mikrokliima ja kahjulike ainete sisaldus õhus peab vastama kehtivatele normidele.
Tarkvara kujunduse väljatöötamisel peab arvestama ergonoomia printsiipe.
Käesolevas seaduses sätestatakse Eesti laevakinnistusraamatusse või laevapereta prahitud laevade registrisse kantud laevadel (edaspidi Eestis registreeritud laevad) töötavate isikute töösuhtega seonduvad erisused.
Käesolevat seadust kohaldatakse § 3 lõikes 1 sätestatud laevapere liikmele.
Muu isiku töösuhtele kohaldatakse käesolevat seadust seadusega ettenähtud juhtudel.
Töösuhet reguleerivaid seadusi kohaldatakse käesoleva seaduse § 1 lõikes 2 nimetatud isikutele käesolevas seaduses sätestatud erisustega.
Laevapere liikmeks käesoleva seaduse tähenduses on iga laeval töötav isik, kellega on sõlmitud meretööleping.
Laev mehitatakse meresõiduohutuse seadusega (RT I 1998, 2, 47; 1999, 95, 843; 2000, 29, 171) kehtestatud korras laeva käitamiseks ja ohutuks kasutamiseks vajalike töötajatega ning vajaduse korral abitöödeks ja teenuste osutamiseks teiste töötajatega, kelle ettevalmistus peab vastama nende tööülesannetele.
Laevapere liikmed kantakse munsterrolli, mille vormi kehtestab Vabariigi Valitsus.
Reeder käesoleva seaduse tähenduses on ettevõtja, kes valdab laeva ja kasutab seda enda nimel ja arvel oma majandustegevuses ja sõlmib laevapere liikmega meretöölepingu.
Laeva sõidupiirkonnad käesoleva seaduse tähenduses on kohaliku rannasõidu, lähisõidu- ja rahvusvahelise meresõidu piirkond.
Kohalik rannasõit on meresõit Eesti rannikulähedastes vetes kaugenemisega kaldast kuni 20 miili.
Lähisõit on meresõit Läänemerel sisenemiseta Kieli kanalisse ja Kattegati väinas Skageni neeme paralleelist lõuna poole jäädes.
Rahvusvaheline meresõit on meresõit väljaspool kohaliku rannasõidu piirkonda, mille ajal peatutakse välisriigi sadamas.
Käesolevas seaduses sätestatust kõrvalekalduvad kokkulepped laevapere liikme või muu laeval töötava isiku kahjuks on tühised, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti.
Meretöölepingu pooled on laevapere liige, kes on vähemalt 18-aastane, ja reeder või muu tööandja.
Erandina võib meretöölepingu sõlmida reederi loal kapten, kui see on tingitud ohutu meresõidu jätkamise vajadusest.
Meretöölepingu sõlmimise vajadusest tuleb võimaluse korral reederile eelnevalt teatada.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul võib meretöölepingu sõlmida kuni neljaks kuuks.
Käesolevas paragrahvis sätestatud nõuete rikkumine ei too kaasa meretöölepingu tühisust.
Meretööleping on reederi või muu tööandja ja laevapere liikme vaheline kokkulepe, mille kohaselt laevapere liige kohustub töötama reederi huvides, alludes tema juhtimisele ja kontrollimisele, reeder aga kohustub maksma laevapere liikmele töö eest tasu ning tagama talle seaduse, muu õigusakti, meretöö- ja kollektiivlepinguga ning poolte kokkuleppel ettenähtud töötingimused.
Meretööleping sõlmitakse kirjalikult kahes eksemplaris, millest üks jääb reederile, teine laevapere liikmele.
Käesolevas paragrahvis nimetatud vorminõuete eiramine ei too kaasa lepingu tühisust.
Laevapere liige võib nõuda meretöölepingu vormistamist vastavalt käesolevas paragrahvis sätestatule.
Määratud ajaks, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks.
Navigatsiooniperioodiks.
Muud Veeteede Ameti poolt nõutavad kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid.
Kandma tööajal reederi määratud töö- ja eririietust.
Laevapere liige peab täitma õigeaegselt ja täpselt kapteni või muu pädeva isiku seaduslikke korraldusi.
Laevapere liige peab täitma tööülesandeid meretöölepingus ettenähtud mahus ning järgima kehtestatud sisekorraeeskirju ja tööaega.
Teisi laevu ähvardava ohu vältimiseks.
Laevahuku korral on laevapere liige kohustatud osalema laeval olevate isikute ja laeva lasti päästmisel.
Laevapere liikmed käituvad üksteise suhtes usalduslikult ja vajaliku viisakusega, edendavad koostööd ning tagavad laeval korra ja ohutuse.
Kui meretöölepingus ei ole kokku lepitud teisiti, on laevapere liige kohustatud töötama üksnes lepingus märgitud laeval.
Laeva juhtkonda kuuluva isiku võib reeder oma ettevõtte piires ümber paigutada teisele laevale, säilitades talle vähemalt senised meretöölepinguga määratud töötingimused, kui ümberpaigutamine on ettevõtte töökorraldust arvestades vajalik ja meretöölepingus ei ole kokku lepitud teisiti.
Ähvardava laevahuku või muu laeval olevaid isikuid ähvardava otsese ohu korral ei lahku laevapere liige laevalt ilma kapteni või teda asendava isiku loata.
Laevapere liikmel on laeva sadamas või reidil seismise ajal õigus väljaspool oma tööaega kapteni või teda asendava isiku loal maale minna.
Loa andmisest võib keelduda, kui kapteni või teda asendava isiku arvates on laevapere liikme laevale jäämine vajalik laeva, laeval oleva isiku või lasti ohutuse tagamiseks või laeva eelseisva väljumisega seotud töökohustuste täitmiseks.
Vajaduse korral peab kapten korraldama laevapere liikmete maalemineku viisil, mis ei takista tööd laeval ega ole seotud ebamõistlike kulutustega.
Pärast töö alustamist laeval selgub, et sadam, kuhu on kavas suunduda, on kuulutatud epideemiapiirkonnaks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhtudel on laevapere liikmel õigus laevalt lahkuda enne sõidu algust või esimeses sadamas, kus laev sildub pärast nimetatud asjaoludest teadasaamist.
Kui laevapere liige käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhtudel lahkub laevalt, on reeder kohustatud korraldama oma kulul laevapere liikme kojusõidu vastavalt käesoleva seaduse §-s 57 sätestatule või paigutama laevapere liikme tööle muule laevale oma ettevõttes.
Kui laevapere liige asub tööle muul laeval, hüvitab reeder laevapere liikmele laeva vahetamisega seotud kulud.
Laevapere liige vastutab meretöölepingu rikkumise korral reederile süüliselt tekitatud kahju eest.
Laevapere liige, kes tööülesannete täitmisel on kerge hooletusega tekitanud reederile kahju, vastutab reederile tekitatud kahju eest kuni oma keskmise kuupalga ulatuses.
Laevapere liige, kes tööülesannete täitmisel on raske hooletusega tekitanud reederile kahju, vastutab reederile tekitatud kahju eest kuni oma kaheteistkümne keskmise kuupalga ulatuses.
Kui laevapere liige on tööülesannete täitmisel tekitanud reederile tahtlikult kahju, on ta kohustatud hüvitama reederile tekitatud kahju täies ulatuses.
Laevapere liikme süü tõendamise kohustus lasub reederil.
Kui kahju tekkimises on süüdi nii reeder kui ka laevapere liige, vastutavad nad proportsionaalselt oma süü astmele.
Täitma teisi seaduse, muu õigusakti ning kollektiivlepinguga ettenähtud kohustusi.
Töötasu arvestamise kohustus tekib alates laevapere liikme tööle asumise päevast.
Kui laev, millel laevapere liige peab tööle asuma, asub välisriigis ja meretöölepingu sõlmimine ei toimu laeva asukohas, tekib töötasu arvestamise kohustus laevale kohalesõidu alustamise hetkest, kui meretöölepingus ei ole kokku lepitud teisiti.
Töötasu makstakse laevapere liikmele iga kuu lõpus, kui töötasu maksmiseks ei ole kokku lepitud lühemat tähtaega või muud tähtpäeva või kui muu tähtpäev ei ole määratud seaduse, meretöö- või kollektiivlepinguga.
Laevapere liikme avalduse alusel kantakse töötasu üle laevapere liikme määratud pangaarvele.
Laevapere liikme nõusolekul võib töötasu maksta riigi valuutas, mille territoriaalvetes laev töötasunõude tekkimise ajal asub, või muus vabalt konverteeritavas valuutas.
Töötasu maksmisega seotud kulud kannab reeder.
Kui laevapere liikmete arv ettenägematu sündmuse tõttu reisi kestel väheneb ja seetõttu suureneb laevapere liikmete töökoormus, makstakse neile lisatasu laevapere vähenemise tõttu reederi poolt väljamaksmata töötasude arvel säästetud summa ulatuses.
Koopiad töö- ja puhkeaega reguleerivatest seadustest, muudest õigusaktidest ning vastavad kollektiivlepingud.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teadetetahvlil peab informatsioon olema eesti ja inglise keeles.
Teadetetahvel koostatakse standardformaadis.
Reeder tagab oma kulul laevapere liikmele töö tegemiseks vajaliku töö- ja eririietuse ning kaitsevahendid.
Laeva juhtkonna liikmel on kohustus kanda ametiriietust.
Laeva juhtkonna liikme ametiriietuse ja ametialase eraldusmärkide kirjelduse kehtestab teede- ja sideminister.
Kapten korraldab reederi kulul laevaperele toidu varumise ja laevapere liikme korrapärase toitlustamise laeval.
Laevapere liikme toidunormid ja toitlustamise korra laeval kehtestab sotsiaalminister.
Laevapere liikmel on keelatud toitlustamiseks üleantut võõrandamise eesmärgil laevalt välja viia.
Kohalikku rannasõitu sooritaval laeval, kus laevapere liiget ei toitlustata, maksab reeder laevapere liikmele ärajäänud toitlustamise korral saamata jäänud toidu eest hüvitist, mis lisatakse sama kuu töötasule.
Reisi ajal erandlike asjaolude tõttu tekkinud toidu- või joogiveevarude ebapiisavuse korral võib kapten toidunorme vähendada.
Nimetatud juhul hüvitatakse laevapere liikmele saamata jäänud toit reederi ja laevapere liikme vahel kokkulepitud viisil.
Kapten korraldab erandlike asjaolude tõttu tekkinud toidu- või joogiveevarude ebapiisavuse korral laevapere toidu- ja joogiveevarude üle arvestuse pidamist logiraamatus.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud hüvitis maksustatakse samadel alustel nagu toiduratsiooni maksumuse maksustamine.
Laevapere liikmel on laevaloleku ajal õigus nõuetele vastavale majutusele.
Nõuded laevapere liikme laeval majutamise tingimustele kehtestab sotsiaalminister.
Laevapere liikmel on kohustus hoida tema kasutusse antud ruume korras.
Laevapere liikmele tagatakse meditsiiniabi andmine laeval.
Meditsiiniabi korraldamise nõuded laeval ja Eestis registreeritud laeval nõutava meditsiinivarustuse nimekirja kehtestab sotsiaalminister.
Laevapere liige läbib eelneva ja perioodilise tervisekontrolli meresõiduohutuse seaduses sätestatud korras.
Reederi või kapteni nõudmisel läbib laevapere liige ennetähtaegse tervisekontrolli, kui on põhjendatud kahtlusi laevapere liikme tervisliku seisundi mittevastavuse suhtes tööks laeval.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud tervisekontrolli kulud kannab reeder, välja arvatud meretöölepingu sõlmimisele eelnev arstlik kontroll, mille kulud kannab isik, kes taotleb meretöölepingu sõlmimist.
Eestis registreeritud laeval tagatakse vältimatu arstiabi saamiseks tervishoiuasutuse ööpäevaringse riigikeelse raadiokonsultatsiooni võimalus.
Tervishoiuasutuse raadiokonsultatsioonikeskuse asutab sotsiaalminister.
Reeder tagab töötingimused, mis ei kahjusta laevapere liikme elu ja tervist, lähtudes töötervishoiu ja tööohutuse seadusega (RT I 1999, 60, 616; 2000, 55, 362; 2001, 17, 78) kehtestatud nõuetest.
Laevapere liikme töötervishoiu- ja tööohutusalast väljaõpet korraldab reeder.
Kapten korraldab laevapere liikme töötervishoiu- ja tööohutusalast juhendamist laeval.
Reeder või kapten korraldab merereisi ajal haigestunud või vigastatud laevapere liikmele meditsiiniabi andmist ja laevapere liikme ravi laeval või maal.
Laevapere liikmele merereisi ajal meditsiiniabi osutamisega seotud kulud ja laevapere liikme vajalikud ravikulud kannab reeder.
Kui laevapere liikme haigus või vigastus ei võimalda tema ravimist laeval või kui laevapere liikme haigus on ohtlik tema või teiste laeval olevate isikute elule või tervisele või kui ei ole võimalik võtta tarvitusele abinõusid haiguse leviku vältimiseks, saadab kapten laevapere liikme tervishoiuasutusse.
Kui haige või vigastatud laevapere liige jäetakse ravile välisriiki, korraldab kapten temale arstiabi andmise vastavas tervishoiuasutuses ja teatab sellest reederile.
Kapten teatab laevapere liikme haigusest või vigastusest laevapere liikme nimetatud isikule.
Kui haige või vigastatud laevapere liige ei saa hoolitseda laeval oleva oma vara eest, korraldab kapten vara säilimise.
Käesolevas seaduses sätestatud reederi või kapteni kohustus korraldada haigele või vigastatud laevapere liikmele arsti- ja meditsiiniabi andmist lõpeb, kui laevapere liige lahkub laevalt Eesti Vabariigi territooriumil.
Kui laevapere liige on jäetud ravile välisriigis, lõpeb reederi või kapteni kohustus korraldada talle arsti- ja meditsiiniabi andmist, kui laevapere liige on jõudnud Eesti Vabariigi territooriumile.
Kui laevapere liige on jäetud ravile välisriigis, lõpeb reederi või kapteni kohustus korraldada talle arsti- ja meditsiiniabi andmist ka juhul, kui laevapere liige on õigustamatult ravi katkestanud.
Haigestumise või vigastuse tõttu tervishoiuasutusse saadetud laevapere liikme laevale tagasisõidu kulud koos kulutustega toidule ja majutusele tagasisõidu ajal kannab reeder.
Kui haigestumise või vigastuse tõttu välisriigis ravile jäetud laevapere liige ei saa pärast ravi lõppemist laevale tagasi pöörduda, korraldab reeder tema tagasisõidu vastavalt käesoleva seaduse §-s 57 sätestatule.
Kui üle poole laevapere liikmetest nõuab kaptenilt laeva merekõlblikkuse kontrollimist või kui seda nõuab vanemtüürimees või vanemmehaanik nende vastutusel oleva laevaosa või varustuse suhtes, pöördub kapten merekõlblikkuse kontrollimiseks Eestis registreeritud laeva üle riiklikku järelevalvet teostava asutuse poole.
Kui kontrollimise tulemusena selgub, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõue esitati pahauskselt, hüvitavad nõude esitanud laevapere liikmed sellega reederile tekitatud kahju.
Laevapere liikmed ja teised laeval viibivad isikud peavad alluma kapteni õiguspärastele korraldustele.
Kapten tagab korra ja julgeoleku laeval ning on seadusega ettenähtud juhtudel ja korras õigustatud võtma selleks tarvitusele vajalikke abinõusid.
Laeva, sellel viibivat isikut või lasti ähvardava ohu korral, samuti laevapere liikme allumatuse või vastuhaku korral või muudel hädajuhtudel võib kapten ohu tõrjumiseks kasutada vajalikke sunnivahendeid.
Sunnivahendite kohaldamine või korda rikkuvalt isikult vabaduse ajutine võtmine on lubatud, kui muude sunnivahendite kasutamine ei ole otstarbekas või võimalik.
Vabaduse võtmist võib kohaldada üksnes juhul, kui see on vajalik käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud kohustuste täitmiseks.
Laevapere liige ei või ilma kapteni või teda asendava isiku loata tuua laevale kõrvalisi isikuid.
Kui laev asub sadamas, ei või kapten või teda asendav isik keelduda loa andmisest laevapere liikme perekonnaliikme laevale toomiseks, kui see ei takista tööd laeval.
Laevapere liige võib laevale tuua isiklikuks tarbimiseks või kasutamiseks mõeldud asju koguses, mis on reisi kestust ja iseloomu arvestades mõistlik.
Laevapere liikmele tagatakse kindel panipaik isiklike asjade hoidmiseks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata asju võib laevapere liige laevale tuua kapteni nõusolekul.
Keelatud on laevale tuua asju, mille hoidmine või vedamine laeval on keelatud või mis ohustavad laeva, laeval viibivat isikut või lasti.
Alkoholi või narkootilisi aineid sisaldava ravimi laevale toomine laevapere liikme poolt on lubatud üksnes kapteni loal.
Kui asi on laevale toodud käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 sätestatut rikkudes, võib kapten selle enda valdusse võtta ja hoiustada.
Kui asi ohustab laeva, laeval viibivat isikut või lasti või kui asja hoidmine laeval võib kaasa tuua ametivõimude sekkumise, võib kapten nõuda asja kõrvaldamist laevalt.
Kui laevapere liige asja ei kõrvalda, võib kapten võtta tarvitusele meetmed selle kõrvaldamiseks laevalt või asja hävitada.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 sätestatut rikkudes laevale toodud asja eest peab laevapere liige maksma reederile tavaliselt selletaolise asja vedamise eest võlgnetavat tasu.
Kui kaptenil on põhjendatud kahtlusi, et laevale on toodud asju käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 sätestatut rikkudes, võib ta korraldada laevapere ruumide ja panipaikade läbiotsimise asjassepuutuvate isikute juuresolekul.
Käesoleva seaduse § 36 lõikes 1 nimetatud asjade hävimise või kahjustumise korral laevaõnnetuse, laevahuku või reederist tuleneva asjaolu tõttu, hüvitab reeder laevapere liikmele tekkinud kahju kaubandusliku meresõidu koodeksis (RT 1991, 46-48, 577; RT I 1993, 65, 923; 1995, 54, 882; 1996, 78, 1380; 1997, 77, 1315; 1998, 2, 47; 23, 321; 30, 409; 2000, 35, 221; 2001, 21, 114; 93, 565; 2002, 1, 1) sätestatud korras.
Muude asjade hävimise või kahjustumise korral hüvitatakse kahju laevapere liikmele vastavalt poolte kokkuleppele.
Kui laevapere liige sureb laeval või väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi laeval töötamise ajal või ajal, kui reeder või kapten on kohustatud korraldama haigele või vigastatud laevapere liikmele arstiabi andmist, või ajal, kui laevapere liige sõidab reederi kulul töötamiskohta või tagasi, teatab reeder või kapten laevapere liikme surmast tema perekonnaliikmele ja korraldab surnukeha toimetamise Eesti Vabariigi territooriumile.
Kui surnukeha ei ole võimalik toimetada Eesti Vabariigi territooriumile, võib surnu perekonnaliikme nõusolekul korraldada surnukeha tuhastamise.
Kui surnukeha ei ole võimalik hoida laeval kuni laeva välisriigi sadamasse sisenemiseni või see ohustab laeval viibivate isikute tervist või elu- ja töökeskkonda, võib surnukeha matta merel.
Matmise merel võib korraldada ka surnud laevapere liikme perekonnaliikme taotlusel.
Matmine merel on keelatud, kui tegemist on kuriteo ohvriga või kui surma põhjus on teadmata.
Surnud laevapere liikme vara hoidmise korraldab ja vara säilimise eest vastutab kapten.
Reeder kannab laevapere liikme surnukeha Eesti Vabariigi territooriumile toimetamise kulud.
Kui laevapere liikme surnukeha ei tooda Eesti Vabariigi territooriumile või kui laevapere liige suri töökohustuste täitmisel, kannab reeder laevapere liikme matmise või surnukeha tuhastamise kulud.
Laevapere liikmel on õigus iga-aastasele tasustatud põhipuhkusele kestusega 28 päeva või vastavalt töötatud ajale, kui on töötatud alla ühe aasta.
Iga-aastast tasustatud põhipuhkust ei või hüvitada rahas, välja arvatud töösuhte lõpetamisel.
Puhkus tuleb laevapere liikmele anda Eesti Vabariigi territooriumil, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.
Puhkuse andmisel peab reeder korraldama laevapere liikme kojusõidu käesoleva seaduse §-s 57 sätestatud korras.
Puhkuse kestuse aja hulka ei arvata laevapere liikme kojusõidu ja laevale tagasisõidu aega.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatut kohaldatakse juhul, kui laev, millel laevapere liige peab pärast puhkuse lõppemist tööle asuma, asub väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi.
Laevapere liikmel on pärast kuuekuulist katkestuseta töötamist samal laeval või sama reederi laeval õigus puhkusele.
Laevapere liige peab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul puhkuse soovist kaptenile teatama kaks nädalat ette.
Puhkuse andmise kohustus tekib pärast käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja möödumist, kui laev siseneb sadamasse.
Puhkuse andmise kohustust ei teki sadamas, kuhu laev siseneb punkerdamiseks, haige või vigastatud isiku kaldale viimiseks või mõne muu ettenägematu sündmuse tõttu ja kust laevapere liikme kojusaatmine ei ole mõistlikult korraldatav.
Laevapere liige jätkab pärast talle puhkuse andmise kohustuse tekkimist tööd maksimaalselt ühe kuu jooksul, kui talle ei leita vajalikku asendajat või kui on alust arvata, et selle aja jooksul jõutakse sadamasse, kust laevapere liikme kojusõitu vastavalt käesoleva seaduse §-s 57 sätestatule on lihtsam ja odavam korraldada.
Laevapere liikmele on lubatud kohaldada tööaja summeeritud arvestust kuni kuuekuulise ajavahemiku ulatuses käesolevast seadusest tulenevate erisustega.
Tööaja summeeritud arvestuse arvestusperioodi määramisel ei kohaldata töö- ja puhkeaja seaduse (RT I 1994, 2, 12; 1995, 12, 120) § 23 lõikes 3 sätestatut.
Tööaja summeeritud arvestuse kohaldamisel ei või laevapere liikme tööaeg ületada 12 tundi mis tahes 24-tunnise perioodi jooksul ja 60 tundi mis tahes seitsmepäevase perioodi jooksul tingimusel, et järgitakse käesoleva paragrahvi lõikes 3, käesoleva seaduse § 45 lõikes 2 ja § 48 lõikes 1 sätestatud piiranguid.
Lähisõitu sooritaval laeval, mille laevapere liikmete töötsükli pikkus ei ületa kahte nädalat, ei või tööaeg ületada 14 tundi mis tahes 24-tunnise perioodi jooksul ja 72 tundi mis tahes seitsmepäevase perioodi jooksul.
Ületunnitöö tegemine käesolevas lõikes sätestatud piirnorme ületavalt on keelatud.
Laevapere liikme puhkeaja mis tahes 24-tunnise perioodi jooksul võib jagada kaheks osaks, millest ühe pikkus peab olema vähemalt kuus tundi.
Järjestikuste puhkeajaperioodide vaheline ajavahemik ei või ületada 14 tundi.
Laevapere liikmete suhtes on tööandja asukoha (elukoha) tööinspektori nõusolekul erandina lubatud rakendada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust pikema töötundide arvuga tööpäeva.
Vahiteenistuses osalevate laevapere liikmete tööaeg tuleb jagada vahtidesse, kui merereis kestab katkestamatult vähemalt 12 tundi.
Vahiteenistuses osalevate laevapere liikmete vahtide vahelise puhkeaja mis tahes 24-tunnise perioodi jooksul võib jagada kaheks osaks, millest ühe pikkus peab olema vähemalt kuus tundi.
Vahiteenistuses mitteosalevate laevapere liikmete tööaeg peab olema ajavahemikus kella 6.00-st kuni 20.00-ni laeva aja järgi, kui see on töö iseloomu arvestades võimalik.
Laevapere liikme valveajaks on aeg, millal ta on vastavalt temaga sõlmitud meretöölepingule kohustatud töötsükli ajal viibima laeval ka oma puhkeajal, olemaks kättesaadav ettenägematute ja edasilükkamatute tööde tegemiseks.
Valveaega ei arvata tööaja hulka.
Valveaja eest maksab reeder laevapere liikmele lisatasu või hüvitab valveaja lisapuhkeaja andmisega.
Valveaja kestus, rakendamise kord ja lisatasu suurus või lisapuhkeaja kestus määratakse meretöö- või kollektiivlepinguga.
Laevapere liikme suhtes ei kohaldata töö- ja puhkeaja seaduses sätestatud valveaja piirangut.
Kapten või teda asendav isik on kohustatud andma käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul laevapere liikmele loa väljaspool tööaega maaleminekuks vähemalt üks kord kuuajalise töötsükli jooksul samadel tingimustel teiste laevapere liikmetega.
Kui töötsükli pikkus on lühem kui üks kuu, antakse luba vähemalt üks kord ühe töötsükli jooksul.
Laevapere liige võib ületunnitööd teha kuni kuus tundi mis tahes 24-tunnise perioodi jooksul, kusjuures laevapere liikme tööaeg koos ületunnitööga ei või ületada 14 tundi mis tahes 24-tunnise perioodi jooksul ja 72 tundi mis tahes seitsmepäevase perioodi jooksul.
Töötajale tuleb tagada käesoleva seaduse § 44 lõikes 3 ja § 45 lõikes 2 sätestatud puhkeaeg.
Laevapere liikme suhtes ei kohaldata töö- ja puhkeaja seaduses sätestatud ületunnitöö piirnorme.
Kapten võib laevapere liikmelt nõuda töö tegemist, kui see on seotud laeva, selle pardal olevate isikute või lasti ohutuse tagamisega või eesmärgiga abistada merehädas olevaid isikuid või laevu.
Töö tegemist võib nõuda seni, kuni on taastunud normaalne olukord.
Käesoleva seaduse §-des 44-48 sätestatud piiranguid tööajale ei kohaldata laeva ohutusega seotud edasilükkamatute tööde tegemisel.
Nimetatud alusel tehtud töö ei ole ületunnitöö.
Pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tööde lõpetamist peab kapten laevapere liikmele, kes oli tööl graafikujärgselt ettenähtud puhkeajal, võimaldama sama pikkusega puhkeajaperioodi.
Käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktis 2 nimetatud pääste- ja tuletõrjeharjutused tuleb võimaluse korral korraldada viisil, mis võimalikult vähe segaks laevapere liikme puhkeaja kasutamist.
Laevapere liikme suhtes ei kohaldata palgaseaduses (RT I 1994, 11, 154; 1995, 12, 120; 1999, 29, 397; 2000, 10, 59; 40, 248; 2001, 42, 233; 50, 287) sätestatud lisatasu maksmist õhtuse ja öötöö eest.
Kapten peab laevapere liikme töö- ja puhkeaja arvestust.
Laevapere liikmel on õigus saada arvestuse koopia.
Töö- ja puhkeaja arvestuse pidamise korra ja vormi kehtestab sotsiaalminister.
Kui laevapere liiget kahtlustatakse merereisi ajal distsiplinaarsüüteo toimepanemises, arutatakse seda tegu ja langetatakse otsus 14 päeva jooksul komisjonis, mis koosneb kolmest laevapere liikmest.
Komisjoni esimeheks on kapten.
Kui teo toimepanemises kahtlustatakse laevapere liiget, kes kuulub laeva juhtkonda, nimetab kapten ülejäänud kaks komisjoni liiget laeva juhtkonda kuuluvate isikute hulgast.
Kui teo toimepanemises kahtlustatakse laevapere liiget, kes ei kuulu laeva juhtkonda, nimetab kapten ühe komisjoni liikme laeva juhtkonda kuuluvate isikute hulgast, teise valivad laevapere liikmed.
Komisjoni esimees nimetab laevapere liikmete hulgast protokollija.
Teo arutamisel on asjaomasel laevapere liikmel õigus anda seletusi.
Komisjoni liikmed võivad esitada küsimusi nii asjaomasele laevapere liikmele kui ka teistele isikutele, kelle ütlustel võib teo arutamisel tähtsust olla.
Otsus tehakse häälteenamusega.
Küsimused, seletused, vastused ja komisjoni põhjendatud otsus protokollitakse ning loetakse asjaosalisele ette.
Protokolli õigsust kinnitavad komisjoni liikmed oma allkirjaga.
Protokollile võetakse ka asjaomase laevapere liikme allkiri.
Kui asjaomane laevapere liige keeldub protokollile alla kirjutamast, teeb protokollija selle kohta protokolli märkuse.
Kui komisjon tuvastab laevapere liikme süü, määratakse talle distsiplinaarkaristus, informeerides sellest reederit enne kapteni käskkirja kehtestamist.
Kui komisjon otsustab, et distsiplinaarkaristusena tuleb kohaldada meretöölepingu lõpetamist, edastab kapten komisjoni kogutud materjalid reederile.
Reeder peab tegema otsuse kohaldatava distsiplinaarkaristuse kohta 30 päeva jooksul materjalide kättesaamisest arvates, aga mitte hiljem kui kuue kuu jooksul teo toimepanemisest arvates.
Pärast reederi poolt otsuse langetamist toimib kapten reederilt saadud korralduste alusel.
Komisjoni otsusega mittenõustumise korral on asjaomasel laevapere liikmel õigus pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtusse ühe kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, millal ta pöördus tagasi Eesti Vabariigi territooriumile.
Tegevus, mis seab reaalsesse ohtu laeva, laeval viibiva isiku või laeva lasti.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alustel on reederil või muul tööandjal õigus lõpetada meretööleping ette teatamata ja hüvitist maksmata.
Kui laev muutub merekõlbmatuks või toimub laevahukk, on reederil õigus lõpetada meretööleping laevapere liikmega koondamise tõttu, kui reederil ei ole võimalik pakkuda laevapere liikmele tööd muul laeval oma ettevõttes.
Laevahuku korral on reederil õigus lõpetada meretööleping laevapere liikmele ette teatamata.
Laeva merekõlbmatuks muutumise korral avarii tagajärjel teatab reeder meretöölepingu lõpetamisest laevapere liikmele viis päeva ette.
Laevapere liikmega kindlaksmääratud reisiks sõlmitud meretööleping lõpeb seda reisi tegeva laeva avarii tagajärjel merekõlbmatuks muutumise või laevahuku korral.
Kui meretöölepingu lõppemise aeg saabub laeva mereloleku ajal, loetakse leping pikenenuks kuni laeva esimesse sadamasse jõudmiseni.
Meretööleping ei lõpe käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhtudel sadamas, kuhu laev siseneb ainult punkerdamiseks, haige või vigastatud isiku kaldale viimiseks või mõne muu ettenägematu sündmuse tõttu ja kui laevapere liikme kojusaatmine ei ole mõistlikult korraldatav.
Kui laevapere liige jätkab tööd pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sadamasse jõudmist reederi või kapteni ettepanekul, loetakse meretööleping pikenenuks määramata ajaks, kui ei ole kokku lepitud teisiti.
Kui tööd jätkatakse reederi või kapteni nõudmisel asendaja leidmiseni, kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatut.
Laevapere liige peab reederi või kapteni nõudmisel pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sadamasse jõudmist jätkama töötamist kuni nädal aega, kui laevapere liikme ametikohale ei ole leitud asendajat.
Kui välisriigi võimud ei luba laevapere liiget maale töölt lahkumise kohal või nõuavad tema käest tagatisi, mida laevapere liige ei saa anda, loetakse meretööleping pikenenuks kuni laeva jõudmiseni sadamasse, kus ei ole käesolevas lõikes nimetatud takistusi.
Kohta, milles lepiti kokku meretöölepingu sõlmimisel.
Reeder kannab laevapere liikme toidu- ja majutuskulud alates tema lahkumisest laevalt kuni saabumiseni sihtkohta ning laevapere liikme kuni 20 kg raskuse pagasi sihtkohta transportimise kulud.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud reederi kohustused loetakse täidetuks ka siis, kui laevapere liige on keeldunud temale vastavalt lõikele 1 korraldatavast sõidust.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud reederi kohustused ei ole täidetud, kui laevapere liiget ei lubata lõikes 1 nimetatud riigi territooriumile või nõutakse selleks tagatisi, mida laevapere liige ei ole suuteline andma.
Kui laevapere liikmega sõlmitud meretööleping lõpetati laevapere liikme töökohustuste rikkumise, laevapere liikme suhtes usalduse kaotamise või laevapere liikme haiguse või vigastuse tõttu, mida ta meretöölepingu sõlmimisel varjas või mille ta iseendale tahtlikult tekitas, võib reeder nõuda temalt vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 kantud kulude hüvitamist ja vajaliku asendaja laevale toimetamiseks kantud kulude hüvitamist käesoleva seaduse §-s 19 sätestatud alusel.
Laevapere liikme, kes on välisriigi sadamas mitte oma süü tõttu laevalt maha jäänud, toimetab reeder oma kulul Eesti Vabariigi territooriumile või järgmisesse sadamasse, kuhu laev siirdub.
Meretöölepingu lõppemise päevaks on päev, millal laevapere liige jõuab käesoleva seaduse § 57 lõikes 1 nimetatud kohta.
Kui laevapere liige keeldub temale vastavalt käesoleva seaduse § 57 lõikele 1 võimaldatavast sõidust, loetakse meretöölepingu lõppemise päevaks laevapere liikme tööloleku viimane päev.
Kui laevapere liikmega sõlmitud meretööleping lõpetati laevapere liikme algatusel või laevapere liikme töökohustuste rikkumise, laevapere liikme suhtes usalduse kaotamise või laevapere liikme haiguse või vigastuse tõttu, mida ta meretöölepingu sõlmimisel varjas või mille ta iseendale tahtlikult tekitas, loetakse meretöölepingu lõppemise päevaks laevapere liikme tööloleku viimane päev.
Laevapere liige võib lõpetada meretöölepingu, kui reeder rikub meretöölepingut ning lepingu rikkumise põhjusteks on käesoleva seaduse § 18 lõikes 1 nimetatud asjaolud.
Laevapere liige peab meretöölepingu lõpetamisest teatama viis päeva ette.
Kui meretööleping lõpetatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel, maksab reeder laevapere liikmele hüvitist kahe keskmise kuupalga ulatuses.
Töö- ja puhkeaja seaduse (RT I 1994, 2, 12; 1995, 12, 120) § 12 lõiget 4 täiendatakse pärast sõna „erandina“ sõnadega „seadusega kehtestatud juhtudel või“.
Laevapere liikme ja laevaomaniku vahelisi töösuhteid reguleerivad mereteenistuse seadus ja tööseadused.
Paragrahv 61 tunnistatakse kehtetuks.
Laevapere liikme ja reederi või muu tööandja vahel sõlmitud meretööleping peab olema viidud kooskõlla käesoleva seaduse §-s 8 sätestatuga 2001. aasta 1. oktoobriks.
Enne 2001. aasta 1. aprilli toimepandud distsiplinaarsüütegude menetlemine toimub vastavalt töötajate distsiplinaarvastutuse seaduses (RT I 1993, 26, 441; 1995, 16, 228; 1998, 64/65, 1009; 2000, 102, 674) sätestatud korrale.
Eesti Vabariigi puhkuseseadus reguleerib suhteid, mis tekivad töötaja ja tööandja vahel seoses puhkuse andmisega.
Puhkus tähendab töölepingu peatumist käesoleva seadusega ettenähtud korras ja tingimustel.
Lisapuhkus (käesoleva seaduse paragrahv 10).
Palgata puhkus (käesoleva seaduse paragrahvid 32-34).
Põhi- ja lisapuhkust, samuti täiendavat lapsepuhkust (käesoleva seaduse paragrahv 31) antakse tööaasta eest.
Kui selles ajavahemikus on perioode, mida tööaasta hulka ei arvata, lükkub tööaasta lõpp vastava arvu tööpäevade võrra edasi.
Osalise tööajaga töötamisel puhkuse kestust ei lühendata.
Muu aeg, mil töötaja on seaduse, haldusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud alustel ajutiselt vabastatud tööülesannete täitmisest.
Tööandja ühepoolse otsusega võib tööaasta hulka arvata ka muu aja, mil töötaja on poolte kokkuleppel ajutiselt vabastatud tööülesannete täitmisest.
Puhkuse ajal ei ole lubatud töölepingu lõpetamine tööandja algatusel, välja arvatud ettevõtte, asutuse, muu organisatsiooni või tööandja õigustega struktuuriüksuse likvideerimise või tööandja pankrotistumise tõttu (töölepingu seaduse paragrahvi 91 1. lõike punkt 2 ja 2. lõige, RT 1992, art.241).
Puhkuse kestust arvutatakse, olenemata tööaja režiimist tööandja juures, kalendripäevades, mille hulka ei arvata riiklikke pühi.
Töötajale seaduse või haldusaktiga ettenähtud puhkust võib pikendada kollektiiv- või töölepinguga, samuti töötaja soovil tööandja ühepoolse otsusega.
Puhkuse andmise kohustus.
Põhipuhkuse kestus on 28 kalendripäeva, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhtudel.
Raviasutuste, lastesanatooriumide, täisealiste hoolekandeasutuste pedagoogikaspetsialistidele kuni 56 kalendripäeva.
Ametikohtade loetelu, kus töötamisel antakse pikendatud puhkust kuni 56 kalendripäeva, ja puhkuse kestuse konkreetsel ametikohal kehtestab Vabariigi Valitsus.
Käesoleva paragrahviga ettenähtud puhkuse kestust ei kohaldata töötajate suhtes, kelle puhkus on reguleeritud Eesti Vabariigi eriseadusega.
Tervistkahjustavatel ja eriiseloomuga töödel.
Allmaatööde ning tervistkahjustavate ja eriiseloomuga tööde näidustused ja loetelu, kus töötamisel antakse lisapuhkust ning nende lisapuhkuste kestuse kehtestab Eesti Vabariigi Valitsus.
Täies ulatuses antakse lisapuhkust töötajale, kes on allmaatöödel või tervistkahjustavatel töödel töötanud kogu tööaasta.
Töötajale, kes on allmaatöödel või tervistkahjustavatel töödel töötanud osa aega tööaastast, antakse lisapuhkust võrdeliselt töötatud ajaga.
Lisapuhkuse andmise tingimused eriiseloomuga töödel (käesoleva seaduse paragrahvi 10 1. lõike punkt 2) kehtestab Vabariigi Valitsus.
Lisapuhkus liidetakse põhipuhkusele (käesoleva seaduse paragrahv 9) ja antakse sellega koos.
Muudel seaduse, haldusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel.
Puhkust teise ja järgmiste tööaastate eest võib anda täies ulatuses tööaasta kestel vastavalt poolte kokkuleppele või tööandja juures kehtivale puhkuste ajakavale.
Tööandja on kohustatud puhkuste ajakava koostamisel arvestama töötajate soovidega, kellel on seaduse järgi õigus saada puhkust neile sobival ajal (käesoleva seaduse paragrahvi 16 punktid 3-6).
Tööga seotud tervistkahjustuse järgselt töövõime osaliselt kaotanud töötajale.
Riigi- või kohaliku omavalitsusorgani poolt pandud ülesannete täitmine.
Kui puhkuse kasutamist takistavad asjaolud (käesoleva seaduse paragrahvi 18 1. lõike punktid 1-3) tekkisid enne puhkuse algust, viiakse puhkus üle poolte kokkuleppega määratud ajale.
Poolte kokkuleppel võib puhkuste ajakava muuta ning puhkuse või osa puhkusest üle viia muule ajale samal tööaastal või järgmisele tööaastale.
Järgmisele tööaastale üleviidud puhkus liidetakse selle tööaasta puhkusega või antakse poolte kokkuleppel mõnel muul ajal tööaasta kestel.
Alaealisele tuleb anda puhkust igal tööaastal, tema puhkuse üleviimine järgmisele tööaastale on keelatud (välja arvatud puhkuse üleviimine seoses rasedus- ja sünnituspuhkusega).
Puhkuse katkestamine ja töötaja tööle tagasi kutsumine võib toimuda poolte kokkuleppel.
Põhi- ja lisapuhkuse ning täiendava lapsepuhkuse aja eest maksab tööandja töötajale puhkusetasu, mille arvutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Puhkusetasu makstakse hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust täies ulatuses.
Töötaja, kellele ei makstud puhkusetasu käesoleva paragrahvi eelmises lõikes ettenähtud ajal, võib nõuda puhkuse pikendamist puhkusetasu maksmisega viivitatud aja võrra.
Töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist.
Puhkusetasu ja kasutamata puhkuse rahaline hüvitus alaealistele ja invaliididele üle 28 kalendripäeva antava puhkuse eest (käesoleva seaduse paragrahvi 9 2. lõike punktid 1 ja 2), samuti täiendava lapsepuhkuse päevade eest (käesoleva seaduse paragrahv 31) makstakse riigieelarve vahenditest riikliku sotsiaalkindlustuse eelarve kaudu Sotsiaalministeeriumi poolt kehtestatud korras.
Naisele antakse sünnituslehe alusel rasedus- ja sünnituspuhkust 70 kalendripäeva enne ja 56 kalendripäeva pärast sünnitust.
Mitmikute sünni või tüsistustega sünnituse korral antakse sünnituspuhkust 70 kalendripäeva.
Rasedus- ja sünnituspuhkus liidetakse ja antakse täies ulatuses, sõltumata lapse sündimise päevast.
Rasedus- ja sünnituspuhkuse aja eest makstakse hüvitist vastavalt ravikindlustusseadusele (RT I 1991, 23, 272; 1997, 28, 425).
Kuni aastase lapse lapsendajale antakse puhkust 70 kalendripäeva, alates lapsendamise päevast.
Selle aja eest makstakse hüvitist vastavalt ravikindlustusseadusele.
Lapse emale või isale antakse tema soovil lapsehoolduspuhkust kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni.
Lapsehoolduspuhkust võib kasutada korraga või osade kaupa igal ajal kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni.
Lapsehoolduspuhkust ei anta, kui laps on täielikult või osaliselt riiklikul ülalpidamisel.
Lapsehoolduspuhkuse ajaks tööleping peatub ja töötajale makstakse selle aja eest lapsehooldustasuvastavalt riiklike peretoetuste seadusele.
Emale või isale antakse tema soovil igal tööaastal täiendavat lapsepuhkust kolm kalendripäeva, kui tal on üks või kaks alla 14-aastast last, ja kuus kalendripäeva, kui tal on kolm või enam alla 14-aastast last või vähemalt üks alla kolmeaastane laps.
Sellele puhkusele on õigus ka lapse eestkostjal, kes kasvatab last ilma vanemateta.
Lapse 14-aastaseks saamise aastal antakse täiendav lapsepuhkus, olenemata sellest, kas lapse sünnipäev on enne või pärast puhkust.
Täiendavat lapsepuhkust ei anta, kui laps on täielikult või osaliselt riiklikul ülalpidamisel.
Töötajale võib tema avalduse alusel anda palgata puhkust poolte kokkuleppega määratud ajaks.
Töömahu või tellimuste ajutisel vähenemisel võib poolte kokkuleppel ja tööandja asukoha (elukoha) tööinspektori nõusolekul anda töötajale osaliselt tasustatavat puhkust kuni kolmeks kuuks, teatades sellest ette vähemalt kaks nädalat.
Muudel juhtudel antakse palgata puhkust vastavas seaduses, haldusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud ulatuses.
Töötajale puhkuse andmisest keeldumise või puhkuse lühendamise, puhkuse andmise korra rikkumise, samuti puhkusetasu või kasutamata puhkuse hüvitise maksmata jätmise eest kannab tööandja seaduses ettenähtud korras vastutust.
Käesoleva seaduse kohaldamisel töötaja ja tööandja vahel tekkinud vaidlused lahendatakse individuaalsete töövaidluste lahendamiseks ettenähtud korras.
Käesolev seadus sätestab töölepingu alusel töötavate isikute ja avalike teenistujate (edaspidi töötaja) töö- ja puhkeaja kestuse ning korralduse alused.
Käesolevat seadust ei kohaldata töötajatele, kelle töö- ja puhkeaeg on reguleeritud muu seadusega.
Viivad kiriklikes ühendustes läbi usulisi talitusi ja teenistusi.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 loetletud isikutele kohaldatakse tööohutuse ja töötervishoiu üldisi nõudeid.
Tööandja peab käesoleva paragrahvi lõikes 3 toodud töötajate kohta eraldi arvestust.
Tööaeg on seaduse, muu õigusakti, kollektiiv- või töölepingu või poolte kokkuleppega määratud aeg, mille kestel töötaja on kohustatud täitma oma tööülesandeid, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile.
Puhkeaeg on aeg, mis ei ole tööaeg.
Tööajanorm on seaduse, muu õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga määratud töötundide arv mingis kalendriajavahemikus (päev, nädal, kuu või muu ajavahemik).
Töötajale seaduse või muu õigusaktiga kehtestatud tööaega võib lühendada ja puhkeaega pikendada kollektiiv- või töölepinguga või tööandja ühepoolse otsusega, kui sellega ei kaasne palga vähenemine ega muude palgatingimuste halvenemine.
Töötaja tööaja üldine riiklik norm on 8 tundi päevas ehk 40 tundi nädalas.
Tööaja summeeritud arvestuse korral lähtutakse tööaja arvestamisel tööaja üldisest riiklikust normist.
Koolide ja muude lasteasutuste õpetajatel, kasvatajatel ja teistel õppe- ja kasvatusalal töötavatel isikutel - kuni 7 tundi päevas ehk kuni 35 tundi nädalas.
13-14-aastast töötajat võib tööle rakendada ainult koolivaheajal või osalemise korral etendusasutuste loomingulises tegevuses.
13-17-aastast töötajat võib tööle rakendada, arvestades käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-3 ja lõikes 2 toodud tööajapiiranguid tingimusel, et töö ei kahjusta töötaja tervist, arengut ega takista osalemist õppetöös.
Allmaatööl, tervistkahjustaval ja eriiseloomuga tööl lühendatakse töötajate tööaega, kui nad töötavad neis tingimustes vähemalt 30 tundi nädalas.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud allmaatööde, tervistkahjustavate ja eriiseloomuga tööde ja punktis 5 nimetatud ametikohtade loetelu ning lühendatud tööaja kestuse kehtestab Vabariigi Valitsus.
Osaline tööaeg on tööandja juures kehtestatud tööajanormist lühem tööaeg, mida rakendatakse töötaja ja tööandja kokkuleppel.
Ületunnitöö on töötamine üle kokkulepitud tööajanormi.
Tööaja summeeritud arvestuse korral on ületunnitööks arvestusperioodi töötundide üldarvu ületavad töötunnid.
Ületunnitööd võib teha poolte kokkuleppel, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud juhul.
Kokkuleppele mittejõudmine ei tohi kahjustada otseselt ega kaudselt töötaja olukorda.
Vääramatu jõu korral on töötaja kohustatud täitma tööandja korraldust teha ületunnitööd, kui selline töö on ajutine ja tuleb teha viivitamata.
Vahetustöötaja tööle ilmumata jäämise korral, kui töös ei või tekkida vaheaega, on töötaja kohustatud teatama sellest tööandjale ja jätkama tööd kui ületunnitööd, kuid mitte kauem kui neli tundi.
Isikut, kes kasvatab alla 12-aastast või puudega last või hooldab täielikult töövõimetut isikut, võib rakendada ületunnitööle üksnes tema nõusolekul, välja arvatud käesoleva seaduse § 7 lõikes 4 ettenähtud juhul.
Koos ületunnitööga ei või tööaeg nädalas ületada keskmiselt 48 tundi neljakuulise arvestusperioodi jooksul.
Ületunnitöö piirnorme ei rakendata vääramatust jõust tingitud vajaduse korral.
Käesoleva paragrahvi lõikes 4 ettenähtud juhtudel.
Töötajal on õigus keelduda täiendava ületunnitöö tegemisest ning tööandja asukoha (elukoha) tööinspektoril on õigus täiendavat ületunnitööd keelata või piirata, kui käesoleva lõike punktides 1-3 loetletud tingimusi või üldiseid tööohutuse ja töötervishoiu nõudeid ei täideta.
Valveaeg on osa puhkeajast, mil töötaja peab olema tööandjale kättesaadav erakorraliste tööülesannete täitmiseks.
Valveaja võib kehtestada lisaks tööaja üldisele kestusele, kui see on vajalik ettenägematute ja edasilükkamatute tööde tegemiseks.
Valveaja kestus on kuni 30 tundi kuus.
Õhtusel ajal on keelatud tööle rakendada 13-14-aastast töötajat.
Isikut, kes kasvatab alla 12-aastast või puudega last või hooldab täielikult töövõimetut isikut, võib rakendada tööle ööajal üksnes tema nõusolekul.
Vahetuse kestuse lühendamisel väheneb vastavalt ka tööajanorm.
Öise vahetuse kestus võrdsustatakse päevasega, kui see on vältimatu tootmistingimuste tõttu.
13-14-aastast töötajat võib õhtusel ajal ja 13-17-aastast töötajat ööajal kuni kella 23.00-ni tööle rakendada tööandaja asukoha (elukoha) tööinspektori loal juhul, kui töötaja osaleb etendusasutuse loomingulises tegevuses tingimusel, et nimetatud töö ei kahjusta töötaja tervist, arengut ega takista osalemist õppetöös.
Tööajakorralduse, see on tööaja alguse ja lõpu, puhkamiseks ja einetamiseks antava aja, samuti muud tööpäevasisesed vaheajad ning ühest vahetusest teise ülemineku aeg ja kord määratakse kindlaks töösisekorraeeskirjade või ametiasutuse sisekorraeeskirjaga, vahetuste ajakava, kollektiiv- või töölepinguga.
Töödel, kus see on vajalik töö iseloomu tõttu, võib kollektiivlepinguga või kokkuleppel töötajaga jagada igapäevase tööaja osadeks, kusjuures vaheaeg võib ületada käesoleva seaduse § 16 lõikes 2 ettenähtud vaheaja kestust.
Ajavahemik, mille jooksul täidetakse seaduse, muu õigusakti, töö- või kollektiivlepinguga määratud tööajanormi, lepitakse kokku töösisekorraeeskirjades või ametiasutuse sisekorraeeskirjas, kollektiiv- või töölepingus.
Kui tööajanormi täidetakse tööpäevast pikema ajavahemiku jooksul, kohaldatakse tööaja summeeritud arvestust.
Kui arvestusperioodiks on neljast kuust pikem ajavahemik, on tööandja kohustatud tööaja summeerimise tingimused kooskõlastama oma asukoha (elukoha) tööinspektoriga.
Tööaja summeeritud arvestuse korral on tööandja kohustatud koostama tööajakava kogu arvestusperioodi või vähemalt iga kalendrikuu kohta ning tegema selle töötajatele teatavaks hiljemalt viis päeva enne arvestusperioodi või kalendrikuu algust.
Summeeritud tööaja arvestuse korral võib vahetus kesta kuni 12 tundi.
16-17-aastastel töötajatel - kuni 8 tundi.
Tööandja asukoha (elukoha) tööinspektori nõusolekul võib kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust suurema töötundide arvuga vahetust.
Tööandja on kohustatud töötajale andma vaheaja puhkamiseks ja einetamiseks pärast neli tundi kestnud töötamist, kui kollektiivlepingus ei ole sätestatud teisiti.
Vaheaeg puhkamiseks ja einetamiseks kestab 30 minutist kuni 1 tunnini.
Puhkamiseks ja einetamiseks ettenähtud vaheajal on töötajal õigus tööandja territooriumilt lahkuda.
Kollektiiv- või töölepingus võib teisiti kokku leppida juhul, kui tööandja territooriumil on tagatud tingimused toitlustamiseks ja puhkamiseks.
Töödel, kus töö iseloomu tõttu pole võimalik anda vaheaega puhkamiseks ja einetamiseks, luuakse töötajale võimalus einetada tööajal.
Einetamise aeg arvatakse tööaja hulka.
Tööandja on kohustatud andma rasedale arsti otsuses näidatud ajal vaba aega sünnituseelseks läbivaatuseks, mis arvatakse tööaja hulka.
Isikule, kes kasvatab alla poolteiseaastast last, antakse peale üldise vaheaja puhkamiseks ja einetamiseks lisavaheaegu lapse toitmiseks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lisavaheaeg antakse iga kolme tunni järel kestusega iga kord mitte alla 30 minuti.
Vaheajad lapse toitmiseks arvatakse tööaja hulka ja nende eest säilitatakse keskmine palk riigieelarve vahenditest Sotsiaalministeeriumi eelarve kaudu sotsiaalministri kehtestatud korras.
Seaduse, muu õigusakti, kollektiivlepingu, vahetuste ajakava või töölepinguga võib tööpäeva või vahetuse jooksul lisaks käesoleva seaduse §-des 16, 17 ja 18 kehtestatud vaheaegadele ette näha muid vaheaegu, mis arvatakse tööaja hulka.
Töötajale antakse igapäevast puhkeaega vähemalt 11 järjestikust tundi.
16-17-aastasel töötajal - vähemalt 15 järjestikust tundi.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust võib teha erandeid tööaja summeeritud arvestuse korral seaduse või seaduse alusel väljaantud muu õigusakti või kollektiivlepinguga.
Kui katkestamatu tööprotsessi või elanike teenindamise vajaduse tõttu laupäeval ja pühapäeval töötatakse, antakse puhkepäevad muudel üksteisele järgnevatel nädalapäevadel ja need nähakse ette kollektiiv- või töölepingu või vahetuste ajakavaga.
Tööaja summeeritud arvestuse korral on iganädalase puhkeaja kestus vähemalt 36 järjestikust tundi.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatust võib teha erandeid tööandja asukoha (elukoha) tööinspektori nõusolekul, kusjuures iganädalase puhkeaja kestus on vähemalt 24 tundi.
Töötajat võib puhkepäeval tööle rakendada tema nõusolekul, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 ettenähtud juhul.
Töötaja on kohustatud tööandja korraldusel puhkepäeval tööle tulema ajutiste edasilükkamatute tööde tegemiseks vääramatust jõust tingitud vajaduse korral.
Töötajat, kelle selline töölerakendamine on keelatud arsti otsusega.
Isikut, kes kasvatab alla 12-aastast või puudega last või hooldab täielikult töövõimetut isikut, võib käesoleva paragrahvi lõikes 2 ettenähtud juhul puhkepäeval tööle rakendada üksnes tema nõusolekul.
Puudega lapse ühel vanematest, eestkostjal või hooldajal, kellega on sõlmitud sotsiaalhoolekande seaduse (RT I 1995, 21, 323; RT I 2001, 98, 617) § 15 alusel kirjalik perekonnas hooldamise leping, on õigus saada lapse kasvatamiseks üks lisapuhkepäev kuus, mille eest tasutakse keskmise palga alusel riigieelarve vahenditest Sotsiaalministeeriumi eelarve kaudu sotsiaalministri kehtestatud korras.
Uusaastale, Eesti Vabariigi aastapäevale, võidupühale ja esimesele jõulupühale vahetult eelnevat tööpäeva lühendatakse kolme tunni võrra.
Tööandjal on õigus töötajat tööle rakendada rahvuspühal ja riigipühal, kui see on vajalik elanike teenindamiseks, katkematu tööprotsessi või ajutiste edasilükkamatute tööde tegemiseks vääramatust jõust tingitud vajaduse korral.
Tööandja asukoha (elukoha) tööinspektoril on õigus teha ettekirjutusi käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumise korral ja kontrollida ettekirjutuste täitmist.
Tööinspektori ettekirjutused on tööandjale täitmiseks kohustuslikud.
Tööandja asukoha (elukoha) tööinspektoril on õigus kohaldada riiklikku sundi seadusega ettenähtud alusel ja ulatuses.
Tööandja asukoha (elukoha) tööinspektor teeb käesolevas seaduses ettenähtud otsused ja teatab nendest taotlejale kirjaliku taotluse esitamisest arvates ühe nädala jooksul.
Kui tööandja ei nõustu oma asukoha (elukoha) tööinspektori ettekirjutusega, on tal õigus esitada Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhatajale kaebus ettekirjutuse saamisest arvates kümne kalendripäeva jooksul.
Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhataja vaatab kaebuse läbi ning teeb oma otsuse, kas jätta ettekirjutus jõusse, see muuta või tühistada, kaebuse saamise päevast arvates ühe nädala jooksul.
Kui kaebaja Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhtaja otsusega ei nõustu, võib ta selle vaidlustada halduskohtus.
Kaebuse esitamine halduskohtule ei võta tööandjalt kohustust täita oma asukoha (elukoha) tööinspektori ettekirjutust kuni ettekirjutuse osaliselt või täielikult seadusevastaseks tunnistava halduskohtulahendi jõustumiseni.
Tunnistatakse kehtetuks töö- ja puhkeaja seadus (RT I 1994, 2, 12; 1995, 12, 120).
Tööleping lõpetatakse töölevõtmise eeskirjade rikkumise tõttu, kui leping sõlmiti §-de 32, 35 või 36 rikkumisega.
Paragrahvi 159 lõike 3 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks.
Eesti Vabariigi puhkuseseaduse (RT 1992, 37, 481; 1993, 10, 150; RT I 1994, 84, 1474; 1995, 16, 228; 1997, 74, 1229; 93, 1560; 1999, 82, 749) § 17 tunnistatakse kehtetuks.
Nõuda enda üleviimist sobivale päevasele tööle, kui ööajal töötamine on isikule arsti otsuse alusel tervise tõttu vastunäidustatud ning tööandjal on võimalik töötajat vastavale tööle üle viia.
Käesolev seadus jõustub 2002. aasta 1. jaanuaril, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud säte.
Huvialakooli õpetaja, treener-õpetaja, metoodik, klaverisaatja, kontsertmeister, ballettmeister, dirigent ja ringijuht.
„Asitõendiks oleva või erikonfiskeerimisele kuuluva narkootilise või psühhotroopse aine Politseiameti Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Büroos säilitamise ja hävitamise korra“ (lisatud).
Kehtestan, et narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse paragrahvi 9 lõikes 1 nimetatud identifitseeritavate ainete säilitamine Politseiameti Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Büroos toimub „Asitõendiks oleva või erikonfiskeerimisele kuuluva narkootilise või psühhotroopse aine Politseiameti Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Büroos säilitamise ja hävitamise korra“ kohaselt.
Isik, kellel puudub luba narkootilise või psühhotroopse aine (edaspidi aine) käitlemiseks, kuid kes hoiab seda enda valduses, on kohustatud selle viivitamatult üle andma lähimasse politseiprefektuuri või -jaoskonda (edaspidi politseiasutus).
Aine vastuvõtmist korraldab politseiasutuse korrapidamisteenistus.
Üleantud aine kaalutakse või määratakse selle kogus muul viisil, pakitakse ja pakend pitseeritakse üleandja juuresolekul, mille kohta koostatakse käesoleva korra lisa kohane „Narkootilise või psühhotroopse aine üleandmise-vastuvõtmise akt“ (edaspidi akt).
Akt koostatakse kolmes eksemplaris, millest üks jääb aine üleandjale, teine vastuvõetud aine juurde ning kolmas edastatakse politseiasutuse juhile.
Juhul kui ainet pole mõjuval põhjusel võimalik politseiasutusele üle anda, võib selle üle anda antud paikkonda teenindavale konstaablile, kes koostab akti, teatab sellest kohe politseiasutuse korrapidamisteenistusele ning toimetab aine viivitamatult politseiasutusse.
Üleantud ainet hoitakse politseiasutuses seifis (raudkapis).
Üleantud aine toimetatakse esimesel võimalusel, kuid hiljemalt kolme päeva jooksul Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Büroosse.
Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Büroos identifitseeritakse üleantud aine ning seda säilitatakse ja hävitatakse „Asitõendiks oleva või erikonfiskeerimisele kuuluva narkootilise või psühhotroopse aine Politseiameti Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Büroos säilitamise ja hävitamise korra“ kohaselt.
Ja pakend pitseeriti allakirjutanute juuresolekul.
Politseiameti Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Büroole (edaspidi KEKB) antakse üle kriminaal- või haldusõiguserikkumise asjades asitõendiks olev või erikonfiskeerimisele kuuluv narkootiline või psühhotroopne aine (edaspidi aine).
Aine üleandmisel vormistatakse käesoleva korra lisa kohane „Narkootilise või psühhotroopse aine Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Büroole üleandmise akt“.
Ainet peab hoidma eraldi hoiuruumis lukustatud raudkapis (välja arvatud võrdlusainete töölahuste väikesed kogused).
KEKB direktor määrab aine säilitamise eest vastutava isiku.
Isiku vahetumisel antakse tema vastutusel olevad ained ja arvestusdokumendid üle teisele isikule KEKB direktori poolt määratud komisjoni juuresolekul.
Säilitatavate ainete kohta peetakse kirjalikku arvestust arvestusraamatus, näidates seal säilitatavate ainete nimetused, päritolu ja koguse.
Asitõendiks olev aine säilitatakse üldjuhul kuni kohtuotsuseni.
Julgeoleku kaalutlustel suured kogused ainet, kusjuures igast ainekogusest jäetakse hoiule kogus, mis on vajalik ekspertiisi läbiviimiseks, võrdlusmaterjaliks või kollektsiooni võtmiseks.
Võrdlusmaterjalide kogusse, mida kasutatakse ainete võrdlusuuringute teostamisel.
KEKB võib säilitatavaid aineid väljastada narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse paragrahvi 5 lõikes 1 sätestatud käitlemisloa alusel, teatades sellest Ravimiametile.
Aine hävitatakse KEKB ettepanekul.
Komisjoni poolt määratud kohas, ajal ja viisil, mida ei avalikustata.
Aine transportimisel hävitamise kohta ja hävitamisel peab olema tagatud relvastatud valve.
Aine hävitatakse Politseiameti poolt moodustatud komisjoni juuresolekul.
KEKB keemia- ja bioloogiaosakonna komissar.
Hävitamise kohta koostatakse hävitamisakt, kus näidatakse ära hävitatud ainete nimetused, kogused ja päritolu ning hävitamise viis ja kuupäev.
Aktile kirjutavad alla kõik komisjoni liikmed.
Aine hävitamise kohta tehakse märge arvestusraamatusse.
Asitõendiks oleva aine mikrokoguse hävinemisel ekspertiisi käigus tehakse sellekohane märge ekspertiisiakti.
Ainete üleandmist, säilitamist ja hävitamist puudutavat dokumentatsiooni säilitatakse KEKB-s viis aastat.
Annab Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Büroole üle narkootilise/psühhotroopse aine.
Pakend avatakse KEKB-s üleandja juuresolekul.
Käesolev seadus sätestab Eesti Vabariigi õigusaktide, välislepingute, Riigikohtu põhistatud lahendite, teadaannete ja muude dokumentide Riigi Teatajas avaldamise ja kättesaadavuse korra.
Riigi Teataja on Eesti Vabariigi ametlik väljaanne.
Riigi Teatajat antakse välja paberkandjal trükisena ja elektrooniliselt Internetis.
Paberkandjal väljaantavas ja elektroonilises Riigi Teatajas avaldatud õigusaktidel, teadaannetel ja muudel dokumentidel on võrdne õiguslik jõud, kui käesolevas seaduses ei sätestata teisiti.
Muud dokumendid Riigikogu, Vabariigi Valitsuse või riigisekretäri otsusel.
Kohtuniku staatuse seaduse (RT 1991, 38, 473; 1993, 1, 2; RT I 1993, 24, 429; 1994, 13, 234; 40, 654; 81, 1382; 1995, 83, 1440; 1996, 51, 967; 73, 1294; 81, 1448; 1997, 28, 426; 93, 1557; 1998, 34, 487; 1999, 16, 271; 2000, 28, 167; 35, 222; 40, 251) paragrahv 7 lõikes 4 sätestatud kohtuniku ametikoha vabanemise ning paragrahv 41 lõikes 1 sätestatud ringkonna-, maa-, linna- ja halduskohtute kohtunike vabadele ametikohtadele kandideerimise avamise teadaanded.
Teadaanne, mille Riigi Teatajas avaldamise kohustus tuleneb ainult vastavat valdkonda reguleerivast seadusest, avaldatakse ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Käesoleva seaduse paragrahvis 2 ja käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestamata dokumente võib Riigi Teatajas avaldada riigisekretäri otsuse alusel.
Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja ministrite üksikaktid, milles käsitletakse riigi julgeolekut, riigikaitset või jälitustegevust ning millega ei piirata teenistusväliste isikute õigusi ja vabadusi ega panda neile kohustusi, avaldatakse neis õigusaktides ettenähtud korras.
Riigisaladust sisaldavaid õigusakte Riigi Teatajas ei avaldata.
Kui Vabariigi Valitsuse, ministri või Eesti Panga presidendi määruse või välislepingu lisa avaldamine paberkandjal väljaantavas Riigi Teatajas osutub tehniliselt või suure mahu tõttu põhjendamatuks, võidakse see riigisekretäri otsusel avaldada täies mahus ainult elektroonilises Riigi Teatajas.
Sel juhul avaldatakse nimetatud dokument paberkandjal väljaantavas Riigi Teatajas lühikokkuvõttena või vastava ministeeriumi või ametkonna ametlikus väljaandes ametliku dokumendina.
Riigi Teatajas avaldatakse ka teave selle kohta, kus ja millises korras saab lisaga tutvuda.
Põhiseaduse muutmise seadus jõustub seaduses eneses sätestatud tähtpäeval, kuid mitte varem kui kolm kuud pärast väljakuulutamist.
Rahvahääletusel või Riigikogus vastuvõetud ja Vabariigi Presidendi poolt väljakuulutatud seadus ja Vabariigi Presidendi seadlus jõustuvad 10. päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtpäeva.
Rahvahääletusel vastuvõetud otsus riigielu küsimuses jõustub Vabariigi Valimiskomisjoni poolt rahvahääletuse tulemuse teatavakstegemisel Riigi Teatajas.
Riigikogu ja Vabariigi Presidendi otsus jõustub allakirjutamisega, kui otsuses eneses ei sätestata teist tähtaega.
Vabariigi Valitsuse, ministri ja Eesti Panga presidendi määrus jõustub kolmandal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui määruses eneses ei sätestata hilisemat tähtpäeva.
Vabariigi Valitsuse korraldus, peaministri korraldus, ministri käskkiri ja Eesti Panga Nõukogu otsus jõustuvad allakirjutamisega, kui õigusaktis eneses ei sätestata hilisemat tähtpäeva.
Vabariigi Valimiskomisjoni otsus Riigikogu valimistulemuste kohta jõustub Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval.
Vabariigi Valimiskomisjoni määrus jõustub selle allakirjutamise päevale järgneval päeval.
Välisleping jõustub lepingus sätestatud korras.
Riigikohtu kolleegiumi ja kogu põhistatud lahend jõustub kohtumenetluse seadustes sätestatud korras.
Erakorralise seisukorra seaduse (RT I 1996, 8, 165) ja eriolukorra seaduse (RT I 1996, 8, 164; 1999, 57, 598) alusel antud õigusaktid jõustuvad nendes seadustes ettenähtud korras.
Volitusnorm Vabariigi Valitsuse või ministri määruse andmiseks jõustub 10. päeval pärast seaduse Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses ei ole sätestatud volitusnormi jõustumise teist tähtpäeva.
Sellise volitusnormi alusel antav määrus ei jõustu enne seaduse jõustumist, kui seaduses ei sätestata teisiti.
Riigi Teatajat annab välja Riigikantselei.
Elektrooniline Riigi Teataja on riigi põhiregister.
Elektrooniline Riigi Teataja kuulub riigile.
Elektroonilises Riigi Teatajas avaldatakse käesoleva seaduse §-des 2 ja 3 loetletud õigusaktid ja muud dokumendid ning selles seaduses ettenähtud juhtudel õigusaktide terviktekstid, samuti kohalike omavalitsusüksuste avaldamiseks esitatud määrused.
Kõik Riigi Teatajas avaldamiseks saadetud dokumendid on elektroonilise Riigi Teataja alusdokumentideks.
Õigusakt ja muu dokument avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas üheaegselt paberkandjal ilmuva Riigi Teatajaga.
Õigusakti terviktekst kantakse elektroonilisse Riigi Teatajasse ja avaldatakse alates muutva õigusakti avaldamisest seitsme tööpäeva jooksul.
Elektroonilise Riigi Teataja vastutav töötleja on Riigikantselei.
Täidab teisi Riigi Teataja väljaandja ja vastutava töötleja ülesandeid vastavalt käesolevale seadusele ja andmekogude seadusele (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17).
Elektroonilise Riigi Teataja volitatud töötleja leidmiseks korraldab riigisekretär vastavalt riigihangete seadusele (RT I 1995, 54, 883; 1996, 49, 953; 1997, 1, 1; 9, 79; 1998, 38, 561; 1999, 16, 271; 92, 824; 97, 859; 2000, 57, 374; 84, 534; 2001, 7, 17) konkursi ning sõlmib kooskõlastatult Riigihangete Ameti ja andmekaitse järelevalveasutusega volitatud töötlejaga registri pidamiseks lepingu.
Leping kehtib viis aastat.
Lepingu kestus pikeneb automaatselt järgmiseks viieks aastaks, kui üks lepingupool ei esita vähemalt üks aasta enne lepingu tähtaja lõppemist teisele lepingupoolele lepingu lõpetamise otsust.
Kui riigihanke korras ei õnnestu elektroonilise Riigi Teataja volitatud töötlejat leida või lõpetatakse leping ennetähtaegselt, täidab kuni uue konkursi korraldamiseni volitatud töötleja ülesandeid Riigikantselei.
Volitatud töötleja ei täida lepinguga ettenähtud elektroonilise Riigi Teataja projekteerimiseks, kasutuselevõtmiseks või arendamiseks vajalike tööde läbiviimist või tulemuste rakendamist.
Volitatud töötleja võib ennetähtaegselt lepingu lõpetada, teatades sellest ette lepingus ettenähtud tähtaja jooksul, kui vastutav töötleja ei taga lepinguga kokkulepitud finantseerimist või jätab täitmata seaduse või lepinguga ettenähtud kohustused.
Lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel on volitatud töötleja kohustatud tagama elektroonilise Riigi Teataja väljaandmise ja Interneti kaudu kättesaadavuse katkematuse kuni elektroonilise Riigi Teataja pidamise vastutavale töötlejale üleandmiseni, mis võimaldab vastutaval töötlejal elektroonilise Riigi Teataja katkematu väljaandmise.
Lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel on volitatud töötleja kohustatud lepingus ettenähtud tähtaja jooksul üle andma elektroonilise Riigi Teataja andmekogu koos väljaandmiseks vajaliku riist- ja tarkvaraga.
Kui riistvara kuulub volitatud töötlejale, on volitatud töötleja kohustatud elektroonilise Riigi Teataja katkematuks väljaandmiseks riistvara andma vastutava töötleja kasutusse lepingus ettenähtud tasu eest ja tähtajaks.
Tagab koostöös Riigikantseleiga andmeandjate teenistujatele nende ülesannete täitmiseks vajaliku väljaõppe.
Volitatud töötleja ei tohi muuta elektroonilisse Riigi Teatajasse kantud andmeid.
Riigi Teatajat antakse välja neljas osas mitteperioodiliste annetena.
Riigi Teataja ande esimesel leheküljel on ülal keskel suure riigivapi kujutis, mille all esimese, teise ja kolmanda osa andel on pealkiri „Riigi Teataja“, neljanda osa andel „Riigi Teataja Lisa“.
III osa - „Riigikohtu lahendid“.
Pealkirja ja alapealkirja all on Riigi Teataja ande järjekorranumber, ilmumise kuupäev ja sisukord.
Neljandas jaos - Vabariigi Valimiskomisjoni teadaanded rahvahääletuse tulemuste ning Vabariigi Valimiskomisjoni otsused Vabariigi Presidendi, Riigikogu, Riigikogu juhatuse valimiste tulemuste, Vabariigi Presidendi kandidaadi registreerimise ja Riigikogu asendusliikmete Riigikogu liikmeks asumise kohta, Riigikogu juhatuse otsused Riigikogu asendusliikmete Riigikogu liikmeks asumise ja nende volituste lõppemise, Riigikogu alatiste komisjonide koosseisu kinnitamise, Riigikogu fraktsioonide registreerimise ja koosseisu kinnitamise kohta.
Kolmandas jaos - Vabariigi Presidendi otsused diplomaatiliste esindajate nimetamise ja tagasikutsumise kohta, Vabariigi Valitsuse korraldused välissuhtlemisalaste volituste andmise kohta ja Välisministeeriumi teadaanded.
Kolmandas jaos - Riigikohtu halduskohtukolleegiumi, Riigikohtu kriminaalkohtukolleegiumi, Riigikohtu tsiviilkohtukolleegiumi ja Riigikohtu erikogu lahendid.
Neljandas jaos - Riigi Teatajas avaldatavad teadaanded.
Jõustunud halduskohtu otsused ja teenistusliku järelevalve korras vastuvõetud õigusaktid, millega muudetakse või tunnistatakse kehtetuks Riigi Teatajas avaldatud õigusakt, avaldatakse selles Riigi Teataja osas ja jaos, milles avaldati muudetud või kehtetuks tunnistatud akt.
Kui välislepingu eesti- ja võõrkeelne tekst on autentsed, avaldatakse lepingu tekst ainult eesti keeles.
Kui välislepingu autentne tekst on ainult võõrkeeles või -keeltes, avaldatakse välislepingu tõlge eesti keelde ja tõlke aluseks olnud autentne võõrkeelne tekst.
Kui välislepingu eesti- ja võõrkeelne tekst on autentsed, kuid on kokku lepitud, et erimeelsuste korral lähtutakse lepingu tõlgendamisel võõrkeelsest tekstist, avaldatakse lepingu tekst eesti keeles ja selles võõrkeeles, mis on tõlgendamise aluseks.
Seadus avaldatakse koos viitega Vabariigi Presidendi otsusele seaduse väljakuulutamise kohta, milles tuuakse ära otsuse number ja kuupäev.
Sellele järgneb väljakuulutatud seaduse pealkiri, vastuvõtmise kuupäev ja seaduse tekst, teksti järel seadusele allakirjutanu ametinimetus ja nimi.
Vabariigi Presidendi seadluse avaldamisel tuuakse ära seadluse pealkiri, selle järel seadluse kuupäev ja tekst, teksti järel seadlusele allakirjutanute ametinimetused ja nimed.
Vabariigi Presidendi otsuse ja käskkirja, Vabariigi Valitsuse määruse ja korralduse, peaministri korralduse, ministri määruse ja muu õigusakti avaldamisel tuuakse ära pealkiri, selle järel õigusakti andja, kuupäev, akti nimetus, number, tekst, allakirjutanute ametinimetused ja nimed.
Vabariigi Valitsuse või ministri üksikakti avaldamisel, kui akt sisaldab delikaatseid isikuandmeid või vastavas aktis on initsiaalide kasutamine isikuandmete kaitse eesmärgil sätestatud, võib kasutada isiku ees- ja perekonnanime asemel initsiaale.
Välislepingu avaldamisel tuuakse ära lepingu pealkiri, sõlmimise või allakirjutamise kuupäev, tekst, allakirjutanute ametinimetused ja nimed.
Riigikohtu lahendid avaldatakse kohtumenetluse seadustes sätestatud vormis.
Kohtulahendis nimetatud isikute nimesid, välja arvatud kohtunike nimesid, võib lahendi avaldamiseks esitamisel muuta või kasutada nime asemel initsiaale.
Riigi Teataja iga osa annete nummerdamine algab igal aastal number ühest.
Riigi Teataja kõigis osades avaldatakse õigusaktid, välislepingud ja Riigikohtu põhistatud lahendid eraldi artiklite järjekorranumbrite all, igal aastal alustatakse number ühest.
Riigi Teatajas avaldatavatest teadaannetest, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahv 2 punktis 6 sätestatud teadaannetest, aruannetest ja ülevaadetest, artikleid ei moodustata.
Riigi Teataja esimese, teise, kolmanda ja neljanda osa kohta kasutatavad lühendtähised on vastavalt RT I, RT II, RT III ja RTL.
Riigi Teatajas avaldatud õigusaktile viitamisel märgitakse ümarsulgudes järgmine avaldamismärge: osa lühendtähis, ilmumisaasta, ande number ning artikli number.
Numbrid eraldatakse komaga.
Viitamisel mitmele Riigi Teataja ande numbrile eraldatakse viited semikooloniga.
Riigi Teataja Lisas avaldatud õigusaktile ja teadaandele viitamisel märgitakse sulgudes lühendtähis RTL, ilmumisaasta ja ande number, õigusakti artikli number või teadaande lehekülje number.
Kui Riigi Teatajas on avaldatud akti kõiki muudatusi arvestav terviktekst, tuuakse aktile viitamisel ära avaldamismärge akti algtekstina avaldamise kohta, terviktekstina avaldamise kohta ja terviktekstina avaldamisele järgnenud hilisemate muudatuste avaldamise kohta.
Avaldamismärkel ei ole õiguslikku tähendust.
Riigi Teataja iga aastakäigu kohta antakse järgmise aasta I kvartalis tasuta kaasandena välja Riigi Teataja I ja II osa ning Riigi Teataja Lisa ühine ja Riigi Teataja III osa märksõnaline ja kronoloogiline sisujuht.
Elektroonilise Riigi Teataja kasutamiseks infotehnoloogilise otsingusüsteemi abil tagatakse õigusaktide ja muude dokumentide leidmine akti andjate, akti liigi, akti nimetuse, akti avaldamismärgete, akti viidete, kehtestamise ja jõustumise aja ning muude akti või dokumendi andmete alusel, samuti ületekstiotsinguga.
Õigusakt või muu dokument saadetakse Riigikantseleile Riigi Teatajas avaldamiseks tõestatud ärakirjana koos kaaskirjaga nii paberkandjal kui ka Riigikantselei antud juhiste kohaselt elektroonilisel kujul õigusakti väljakuulutamise või allakirjutamise või sellele järgneval päeval ja muule dokumendile allakirjutamise või sellele järgneval päeval.
Halduskohtud - jõustunud halduskohtu otsused, millega tunnistatakse kehtetuks Riigi Teatajas avaldatud õigusakte.
Õigusaktide ja muude dokumentide andmeandjaks elektroonilisse Riigi Teatajasse on Riigikantselei.
Seadused, välja arvatud välislepingute ratifitseerimise seadused, avaldatakse Riigi Teatajas seitsme tööpäeva jooksul nende Riigikantseleisse saabumise päevast arvates.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestamata õigusaktid ja dokumendid avaldatakse Riigi Teatajas 10 tööpäeva jooksul nende Riigikantseleisse saabumise päevast arvates.
Eriti mahukate või graafiliselt keerukaid osi sisaldavate õigusaktide avaldamise tähtaega võib riigisekretär pikendada kuni 15 tööpäevani.
Avaldatavates õigusaktides ja muudes dokumentides võib Riigikantselei avaldamise käigus teha parandusi ja täiendusi avaldamismärgetes ning parandada trükivigu, millest teatatakse õigusakti andjale või selle avaldamiseks esitanud asutusele.
Keele- ja vormivigade korral esitab õigusakti või muu dokumendi esitanud asutus avaldamiseks selle keeleliselt ja vormiliselt korrektse teksti või selle osa vastutava ametniku poolt allkirjastatuna.
Kui õigusakti või muu dokumendi elektrooniliselt esitatud tekst ei vasta paberkandjal esitatud tekstile, võetakse avaldamisel aluseks paberkandjal esitatud tekst.
Riigikantselei võib tehnilistel põhjustel, kooskõlastatult õigusakti või muu dokumendi avaldamiseks esitanud asutusega, muuta graafilise materjali esitust.
Kui avaldatud õigusakti või muu dokumendi tekstis esineb trükivigu, mida ei olnud avaldamiseks esitatud tekstis, parandatakse viga õiendiga Riigi Teatajas kooskõlastatult õigusakti või muu dokumendi teksti avaldamiseks esitanud asutusega.
Elektroonilises Riigi Teatajas õiendit ei avaldata.
Vastutav töötleja parandab vea õigusakti või muu dokumendi tekstis, tehes märke vea parandamise kohta.
Kui õigusakti kohta on avaldatud terviktekst, parandab vastutav töötleja vea ka seal.
Käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel elektroonilisse Riigi Teatajasse tehtav parandus avaldatakse üheaegselt õiendi avaldamisega Riigi Teatajas.
Kui õigusakti andja leiab, et väljasaadetud õigusakti teksti on vaja enne avaldamist parandada, võib ta õigusakti avaldamise peatada ja saata avaldamiseks õigusakti uue teksti.
Riigisekretäril on enne avaldamist õigus juhtida õigusakti andja tähelepanu selle tekstis esinevatele vormi- või grammatilistele puudustele ning õigusakti andja taotlusel peatatakse selle avaldamine.
Terviktekst on õigusakti redaktsioon, milles esitatakse õigusakti algteksti läbivalt kõik õigusaktis tehtud muudatused.
Terviktekst koostatakse ja avaldatakse elektrooniliselt pärast õigusakti iga muudatuse kehtestamist ja pärast õigusakti kehtetuks tunnistamist.
Eesti Panga presidendi määrused.
Eesti Pank - Eesti Panga määrused.
Tervikteksti koostamisel tuuakse tervikteksti juures ära õigusakti algteksti ning kõigi algteksti muutvate õigusaktide avaldamismärked.
Samuti tuuakse kõigi tervikteksti tehtud muudatuste juures ära muutva või kehtetuks tunnistava õigusakti avaldamismärge ja muudatuse jõustumise kuupäev.
Õigusakti tervikteksti avaldamise paberkandjal väljaantavas Riigi Teatajas otsustab akti andja või riigisekretär kooskõlastatult justiitsministriga.
Kui elektroonilises Riigi Teatajas ja paberkandjal väljaantavas Riigi Teatajas või käesoleva seaduse § 4 lõikes 2 sätestatud korras avaldatud sama õigusakti või muu dokumendi tekst on omavahel vastuolus, kohaldatakse paberkandjal avaldatud teksti ning vastuolust teatatakse Riigikantseleile.
Õigusakti tervikteksti mittevastavuse korral õigusakti algtekstile ning selle muutmise ja kehtetuks tunnistamise õigusaktidele võib kohus jätta tervikteksti kohaldamata, teatades mittevastavuse sisu Riigikantseleile.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhtudel kontrollib Riigikantselei Riigi Teataja vastutava töötlejana koostöös andmeandjaga õigusaktide või muude dokumentide tekstide vastavust ning parandab vea.
Kontroll tehakse ja viga parandatakse 10 tööpäeva jooksul, arvates sellekohase avalduse esitamisest.
Terviktekstis vea parandamise korral tehakse tervikteksti märge vea parandamise kohta.
Riigikantselei korraldab Riigi Teatajas avaldatud õigusaktide valikulise tõlkimise võõrkeeltesse ning tõlgitud tekstide avaldamise.
Vene keeles Правовые акты Эстоний.
Võõrkeelde tõlgitud õigusakti avaldamisel tuuakse ära õigusakti Riigi Teataja avaldamismärge.
Riigi Teatajas avaldatud õigusakte, õigusaktide terviktekste ning nende võõrkeelseid tõlkeid võib avaldada muudes väljaannetes üksnes Riigi Teataja avaldamismärkega.
Õigusakti või teadaannet võib enne Riigi Teatajas avaldamist avaldada üksnes riigisekretäri loal.
Välislepingu teksti võib avaldada enne Riigi Teatajas avaldamist muus väljaandes kooskõlastatult Välisministeeriumiga.
Õigusaktide, muude dokumentide ja teadaannete avaldamise eest Riigi Teatajas tasu ei võeta.
Nende avaldamise ja levitamise kulud tasub Riigi Teataja tellija või ostja.
Elektroonilise Riigi Teataja pidamise kulud kaetakse riigieelarvest.
Riigi Teataja annete levitamist korraldab Riigi Teataja kirjastaja tellimuste alusel ja üksiknumbrite müügina ajakirjandust levitavate asutuste kaudu.
Riigi Teataja annete tellimishinna ja üksiknumbri kaanehinna kehtestab riigisekretär, arvestades väljaande avaldamiseks ja levitamiseks tehtavaid kulutusi.
Elektroonilise Riigi Teataja kasutamiseks avaldatakse Riigi Teatajas vastav andmekogu aadress, kus saab avaldatud tekstide ja kasutamisteabega tutvuda.
Riigi Teataja annete kättesaadavuse tagamiseks varustatakse valla- ja linnavalitsusi, Eesti Rahvusraamatukogu ja rahvaraamatukogusid Riigi Teatajaga tasuta.
Sellega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.
Igaühel on õigus tasuta kasutada elektroonilist Riigi Teatajat arvutisidevõrgu kaudu.
Eesti Rahvusraamatukogus, rahvaraamatukogudes ning valla- ja linnavalitsustes võimaldatakse vastavate tehniliste võimaluste olemasolu korral kasutada elektroonilist Riigi Teatajat.
Elektroonilise Riigi Teataja volitatud töötleja väljastab taotluse korral elektroonilise Riigi Teataja või selle osa Riigi Teataja andmetel põhinevate teiste andmekogude pidamiseks.
Väljastatavate andmete koosseis ning väljastamise perioodilisus sätestatakse volitatud töötleja ja taotleja vahel sõlmitavas lepingus.
Elektroonilise Riigi Teataja või selle osa väljastamise eest võetav tasu ei tohi ületada väljastamiseks tehtud kulutusi.
Ametlikud Teadaanded on paberkandjal ilmuva ajalehe lisana ilmuv või Riigikantselei väljaantav ametlik väljaanne.
Ametlikes Teadaannetes avaldatakse teated, kutsed ja kuulutused (edaspidi teadaanded), mille avaldamise kohustus tuleneb seadusest, Vabariigi Valitsuse määrusest või ministri määrusest, kuid mille avaldamist Riigi Teatajas või muus trükiväljaandes ei ole ette nähtud.
Väljaanne Ametlikud Teadaanded ilmub vähemalt kord nädalas paberkandjal ja elektroonilisel kujul.
Riigisekretär korraldab vastavalt riigihangete seadusele ajalehtede väljaandjatele konkursi ning sõlmib kooskõlastatult Riigihangete Ameti ja andmekaitse järelevalveasutusega Ametlike Teadaannete väljaandmiseks lepingu.
Kui pakkumismenetluses ühtki pakkumist ei esitata või kui Ametlike Teadaannete väljaandmiseks sõlmitud lepingu täitmine ajalehe väljaandja poolt osutub võimatuks, otsustab riigisekretär, et Ametlikke Teadaandeid annab kuni uue konkursi korraldamiseni välja Riigikantselei.
Uus konkurss korraldatakse hiljemalt järgmise aasta 1. oktoobriks.
Ametlikes Teadaannetes teadaande avaldamise eest tasutakse riigilõivu vastavalt riigilõivuseadusele (RT I 1997, 80, 1344; 2000, 5, 32; 10, 58; 19, 117; 26, 150; 29, 168; 29, 169; 39, 237; 49, 300; 54, 346; 54, 349; 55, 365; 57, 372; 57, 373; 59, 379; 78, 498; 84, 534; 92, 597; 92, 598; 95, 607; 95, 611; 2001, 2, 2; 16, 72).
Teadaanne esitatakse avaldamiseks koos kaaskirjaga nii paberkandjal kui ka väljaandja juhiste kohaselt elektroonilisel kujul ning riigilõivu maksmist tõendava kviitungiga.
Teadaanne avaldatakse muutmata kujul.
Avaldamiseks esitatud teadaande õigsuse ning paberkandjal ja elektroonilisel kujul esitatud teadaande samasuse eest vastutab teadaande esitaja.
Ametlike Teadaannete väljaandjal on õigus tagastada vigane teadaanne seda avaldamata.
Teadaande esitajale tuleb vigadest teatada.
Ametlike Teadaannete kättesaadavuse tagamiseks varustatakse valla- ja linnavalitsusi, Eesti Rahvusraamatukogu ja rahvaraamatukogusid ametliku väljaandega Ametlikud Teadaanded tasuta.
Riigikantselei väljaantavaid Ametlikke Teadaandeid levitatakse käesoleva seaduse §-s 23 sätestatud korras.
Pankrotiseaduse (RT 1992, 31, 403; RT I 1997, 18, 302; 1998, 2, 46; 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 13, 193; 54, 353) paragrahv 16 1 lõike 1 esimeses lauses asendatakse sõnad „kohtuteadete avaldamiseks ettenähtud ajalehes ja Riigi Teataja Lisas“ sõnadega „ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded“.
Eesti Vabariigi ühistuseaduse (RT 1992, 36, 477; RT I 1998, 95, 1513; 1999, 10, 155) paragrahv 58 3 lõikes 1 asendatakse sõnad „ajalehes ja Riigi Teataja Lisas“ sõnadega „ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded“.
Kindlustusseaduse (RT 1992, 48, 601; RT I 1995, 26-28, 355; 1996, 23, 455; 40, 773; 1998, 61, 979; 1999, 27, 389; 1999, 10, 155) paragrahv 53 lõikes 4 asendatakse sõnad „Riigi Teataja Lisas ja vähemalt ühes üleriigilises ja ühes kindlustusseltside asukohajärgses kohalikus ajalehes“ sõnadega „ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded“.
Üldist tähtsust omavad volikogu määrused saadetakse Riigikantseleile avaldamiseks kinnitatud ärakirjana nii paberkandjal kui elektroonilisel kujul Riigikantselei poolt antud tehniliste juhiste kohaselt nädala jooksul pärast aktile allakirjutamist.
Üldist tähtsust omavad volikogu määrused jõustuvad kolmandal päeval pärast nende avalikustamist kohaliku omavalitsusüksuse põhimääruses sätestatud korras, kui määruses eneses ei ole sätestatud hilisemat tähtpäeva.
Määrus jõustub kolmandal päeval pärast avalikustamist, kui määruses eneses ei ole sätestatud hilisemat tähtpäeva.
Paragrahvi 18 lõikes 2 asendatakse sõnad „Riigi Teataja Lisas ja justiitsministri poolt iga aasta 1. detsembriks määratud ajalehes“ sõnadega „ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded“.
Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (RT I 1993, 72/73, 1021; 1999, 44, 510; 2000, 51, 325; 88, 576) paragrahv 13 3 lõigetes 1 ja 2 asendatakse sõnad „Riigi Teataja Lisas“ sõnadega „ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded“.
Veeseaduse (RT I 1994, 40, 655; 1996, 13, 241; 1998, 2, 47; 61, 987; 1999, 54, 583; 95, 843; 2001, 7, 19) paragrahv 18 lõikes 6 asendatakse sõnad „ühes kohalikus ja vabariiklikus ajalehes“ sõnadega „ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded“.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (RT I 1994, 53, 889; 65, õiend; 89, 1516; 1995, 26-28, 355; 49, 749; 87, 1540; 1996, 40, 773; 42, 811; 1998, 30, 409; 59, 941; 1999, 10, 155) paragrahv 51 lõikes 1 asendatakse sõnad „ajalehes ja Riigi Teataja Lisas“ sõnadega „ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded“.
Paragrahvi 33 lõike 1 punktis 2 asendatakse sõnad „Keskkonnaministeeriumi poolt määratud kohaliku ja üleriigilise levikuga ajalehes“ sõnadega „ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded“.
Krediidiasutuste seaduse (RT I 1995, 4, 36; 1998, 59, 941; 110, 1811; 111, 1828) paragrahv 76 lõikes 3 asendatakse sõnad „Riigi Teataja Lisas“ sõnadega „ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded“.
Maakorraldusseaduse (RT I 1995, 14, 169; 59, 1006; 1996, 36, 738; 1999, 54, 580) paragrahv 19 lõikes 6 asendatakse sõnad „Riigi Teataja Lisas“ sõnadega „ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded“.
Avaliku teenistuse seaduse (RT I 1995, 16, 228; 1999, 7, 112; 16, 271 ja 276; 2000, 25, 144, 145; 28, 167; 102, 672; 2001, 7, 17, 18) paragrahv 31 lõikes 1 asendatakse sõnad „Riigi Teataja Lisas“ sõnadega „ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded“.
Paragrahvi 32 lõikes 5 asendatakse sõnad „Riigi Teataja Lisas“ sõnadega „ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded“.
Paragrahvi 513 lõikes 3 asendatakse sõnad „Riigi Teataja Lisas“ sõnadega „ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded“.
Paragrahvi 30 lõikes 1 asendatakse sõnad „Riigi Teataja Lisas“ sõnadega „ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded“.
Sihtasutuste seaduse (RT I 1995, 92, 1604; 1996, 42, 811; 1998, 36/37, 552; 59, 941; 2000, 55, 365) paragrahv 53 lõikes 1 asendatakse sõnad „üleriigilise levikuga ajalehes ja Riigi Teataja Lisas“ sõnadega „ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded“.
Vabariigi Valitsuse määrus jõustub kolmandal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui määruses eneses ei ole sätestatud hilisemat tähtpäeva.
Paragrahvi 51 lõike 5 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
Ministri määrus jõustub kolmandal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui määruses eneses ei ole sätestatud hilisemat tähtpäeva.
Kohus võib pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks anda tähtaja, saates selle kohta kirjaliku teate pärima õigustatud isikule või avaldades teadaande ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Tähtaeg ei või olla lühem kui kaks kuud teate kättesaamisest või teadaande avaldamisest.
Mittetulundusühingute seaduse (RT I 1996, 42, 811; 1998, 96, 1515; 1999; 23, 355; 67, 658; 2000, 55, 365; 88, 576) paragrahvis 95 asendatakse sõnad „Riigi Teataja Lisas“ sõnadega „ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded“.
Kohanimeseaduse (RT I 1997, 1, 3; 1998, 59, 941; 1999, 10, 155) paragrahv 12 lõikest 2 jäetakse välja sõnad „samuti Riigi Teataja Lisas“ ja teine lause.
Andmekogude seaduse (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 379; 92, 597; 2001, 7, 17) paragrahv 24 lõikes 2 asendatakse sõnad „Riigi Teatajas“ sõnadega „ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded“.
Paragrahvi 12 lõikes 3 asendatakse sõnad „tema poolt määratud kohaliku või üleriigilise levikuga ajalehes“ sõnadega „ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded“.
Jäätmeseaduse (RT I 1998, 57, 861; 88, õiend; 1999; 10, 155; 23, 353; 95, 843; 2001, 16, 72) paragrahv 42 lõikes 2 asendatakse sõnad „loa andja määratud ajalehes“ sõnadega „ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded“.
Riigi Teataja seadus (RT I 1993, 20, 352; 1995, 19, 288; 1996, 49, 953 ja 955; 1997, 81, 1361; 1998, 59, 941; 98/99, 1577; 107, 1765) tunnistatakse kehtetuks.
Teadaandeid ja muid dokumente, mida avaldatakse 1999. aastal üleriigilise levikuga ajalehes Justiitsministeeriumi poolt sõlmitud lepingu alusel, Riigi Teataja Lisas alates 1999. aasta 1. aprillist ei avaldata.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud üleriigilise levikuga ajalehes teadaannete ja muude dokumentide avaldamisega kaasnevad samad õiguslikud tagajärjed kui nende avaldamisega Riigi Teataja Lisas.
Teadaanded, mille avaldamine Riigi Teataja Lisas on ette nähtud varasema seadusega, kuid mis ei sisaldu käesoleva seaduse § 2 või § 3 lõikes 1 esitatud loetelus, avaldatakse ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Käesolev seadus jõustub 1999. aasta 1. märtsil.
Käesoleva seaduse paragrahv 3, paragrahv 24 lõiked 1-3, paragrahvid 25-27, paragrahvid 29-40 ja paragrahvid 42-47 jõustuvad 2000. aasta 1. jaanuaril.
Käesoleva seaduse paragrahv 41 jõustub 1999. aasta 15. juulil.
Määrus kehtestatakse „Telekommunikatsiooniseaduse“ (RT I 2000, 18, 116) paragrahvi 19 lõike 13 ja paragrahvi 68 lõike 6 alusel.
Käesoleva määrusega kehtestatakse tehnilise loa väljastamise kord, sealhulgas ka raadiosageduskanali, lühinumbri või numeratsioonivahemiku reserveerimiseks avaliku konkursi läbiviimise kord, ning vastavad vormid.
Tehniline luba on telekommunikatsiooni piiratud ressursi kasutamise luba, milles on määratud vastavad tehnilised tingimused.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise luba koos vastava numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri reserveerimisega.
Telekommunikatsioonivõrgu kvaliteedi, kättesaadavuse ja töökindluse tagamiseks.
Tehnilise loa väljastab Sideamet ja korraldab sellega seotud raadiosideks kasutatava raadiosageduskanali ning numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamiseks andmise võrdse kohtlemise põhimõtet järgides.
Tehniline luba ei ole üleantav.
Juhul kui isik ei opereeri üldkasutatavat telekommunikatsioonivõrku ega osuta üldkasutatavat telekommunikatsiooniteenust, siis esitatakse ainult tehnilise loa taotlus.
Tehnilise loa väljastamise taotlus esitatakse enne tegevuse alustamist koos tegevuse alustamisest teatamisega, kui isik soovib opereerida üldkasutatavat telekommunikatsioonivõrku või osutada üldkasutatavat telekommunikatsiooniteenust.
Kui tehnilise loa väljastamist taotletakse pärast tegevuse alustamise teate registreerimist, esitatakse tehnilise loa väljastamiseks eraldi taotlus ning taotleja kinnitus selle kohta, et varem esitatud andmed ei ole muutunud.
Tehniline luba väljastatakse pärast vastava riigilõivu tasumist.
Tegevuse alustamine tehnilise loa alusel on lubatud tehnilise loa väljastamise päevast.
Loa väljastamise päevaks loetakse vastava loa kätteandmise päeva loa taotlejale.
Tehnilise loa taotleja võib pärast menetluse lõpetamist või loa väljastamisest keeldumise otsuse saamist esitada Sideametile avalduse eelnevalt tasutud riigilõivu tagasimakse teostamiseks vajaliku tõendi väljastamiseks avalduse.
Sideamet väljastab tõendi tagasimakse teostamiseks või sellest keeldumise kohta kümne päeva jooksul pärast avalduse esitamist, milles näidatakse tagasimakse alus ja tagasimakse summa.
Sideamet väljastab tõendi tagasimakse teostamiseks või teatab sellest keeldumise kümne päeva jooksul pärast otsuse tegemist.
Avalik konkurss korraldatakse Sideameti poolt käesoleva määruse peatükis 5 sätestatud juhtudel ja korras.
Välisriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide esinduste nimel Eestis esitab tehnilise loa taotluse Välisministeerium või ministeerium, kellele on antud selleks vastavad volitused lähtuvalt „Välissuhtlemisseadusest“ (RT I 1993, 72/73, 1020; 1996, 49, 953; 1997, 73, 1200).
Diplomaadi staatust omavad isikud ning välisriikide diplomaatilised ja konsulaaresindused, rahvusvaheliste organisatsioonide ja valitsustevaheliste koostööprogrammide esindused on vabastatud riigilõivu tasumisest vastavalt „Riigilõivuseaduse“ (RT I 2000, 5, 32) paragrahvile 29 1.
Sideamet võib vajaduse korral nõuda tehnilise loa väljastamiseks esitatud andmete kohta täpsustavat teavet ja dokumente.
Raadiosaateseadme üle Eesti tollipiiri toimetamise eriloa väljastamisele, kui raadiosaateseadme paigaldamise loas on määratud selle seadme tüüp.
Arvates raadiosaateseadme paigaldamise loa väljastamise päevast, on raadiosageduskanal reserveeritud isikule, kellele on välja antud raadiosaateseadme paigaldamise luba.
Vee- ja õhusõiduki pardal asuvatele raadiosaateseadmetele ei ole vajalik raadiosaateseadme paigaldamise luba.
Ühes raadiovõrgus töötamiseks ettenähtud raadiosaateseadmetele võib vormistada ühise raadiosaateseadmete paigaldamise loa.
Raadiosaateseadme paigaldamise luba ei anna õigust antenniga ühendatud raadiosaateseadme sisselülitamiseks.
Raadiosaateseadme paigaldamise loa väljastamiseks esitatakse Sideametile käesoleva määruse lisas 1 toodud vormi kohane taotlus.
Soovitavate tehniliste parameetritena, kiirgusvõimsus ja antenni maksimaalne kõrgus.
Vajadusel kasutatavate raadiosaateseadmete tüübid.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud taotlusele lisatakse vajadusel raadiosageduskanali ühiskasutuse taotlejate nõusolek raadiosageduskanali ühiseks kasutuseks.
Ühes raadiovõrgus töötamiseks ettenähtud raadiosaateseadmetele esitatakse Sideametile käesoleva määruse lisas 2 toodud vormi kohane ühise raadiosaateseadmete paigaldamise loa taotlus.
Ringhäälingusaatja paigaldamise loa taotlemisel esitatakse lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud dokumentidele ja andmetele koopia ringhäälinguloast ja kultuuriministri käskkirjast ringhäälinguloa väljaandmise kohta.
Juriidiline isiku või füüsilisest isikust ettevõtja lisab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud taotlusele tõestatud väljavõtte registrist, kus isik on registreeritud.
Asutamisel oleva juriidilise isiku puhul esitatakse asutamislepingu või -otsuse tõestatud ärakiri.
Raadiosaateseadme paigaldamise loa taotlus esitatakse Sideametile sotsiaalministri poolt kehtestatud korras kooskõlastatult Tervisekaitseinspektsiooniga.
Sideamet võib nõuda kirjalikult taotluse esitajalt täiendavaid andmeid, mis on vajalikud tegemaks kindlaks, kas isik suudab täita raadiosaateseadme paigaldamise loa tingimusi.
Raadiosaateseadme paigaldamise loa taotluse vastuvõtmise käigus kontrollitakse nõutavate andmete ja dokumentide olemasolu ning raadiosaateseadme paigaldamise loa vajadust.
Raadiosaateseadme paigaldamise loa taotluse menetlemist alustatakse pärast kõigi nõutud andmete ja dokumentide esitamist.
Juhul kui ei ole esitatud kõiki nõutavaid andmeid või dokumente, peatatakse taotluse menetlemine ning taotluse esitajale antakse tähtaeg täiendavate andmete esitamiseks.
Loa taotluse menetlemise võib lõpetada, kui määratud tähtajaks ei ole kõiki vajalikke andmeid esitatud.
Juhul kui loa taotleja on teadlikult esitanud valeandmeid, lõpetab Sideamet loa taotluse menetlemise ja lükkab taotluse tagasi.
Raadiosaateseadme paigaldamise loa taotluse menetlemise käigus selgitatakse välja raadiosageduskanali rahvusvahelise koordineerimise vajadus.
Juhul kui raadiosageduskanal vajab rahvusvahelist koordineerimist, viiakse vastav protseduur läbi, lähtudes rahvusvahelistest lepingutest, ja teatatakse loa taotlejale kirjalikult rahvusvahelise koordineerimise vajadusest kümne päeva jooksul arvates menetluse alustamise päevast.
Kui Sideametile esitatakse üheaegselt raadiosaateseadme paigaldamise loa väljastamise taotlused, mis on seotud ühe ja sama vaba raadiosageduskanali kasutamisega ning mida ei saa anda taotlejate ühiskasutusse, korraldab Sideamet raadiosaateseadme paigaldamise loa väljastamiseks avaliku konkursi ja väljastab raadiosaateseadme paigaldamise loa konkursi võitjale vastavalt käesoleva määruse peatükis 5 toodud korrale.
Juhul kui selgub vajadus korraldada avalik konkurss, peatatakse raadiosaateseadme paigaldamise loa taotluse menetlemine alates konkursi korraldamise otsusest ja teatatakse sellest kirjalikult loa taotlejale.
Raadiosaateseadme paigaldamise loa väljastamine või väljastamisest keeldumine otsustatakse Sideameti peadirektori käskkirjaga.
Konkursi võitnud isik ei ole tasunud raadiosaateseadme paigaldamise loa väljastamise konkursil tema poolt pakutud hinda täies ulatuses Sideameti poolt loa kättesaamiseks määratud päevaks.
Enne raadiosaateseadme paigaldamise loa väljastamisest keeldumise otsustamist võib Sideamet anda taotluse esitajale tähtaja loa väljastamist takistavate asjaolude kõrvaldamiseks, sealhulgas täiendavate andmete või dokumentide esitamiseks.
Sideamet teatab tähtaja andmisest kirjalikult taotluse esitajale, märkides tähtaja andmise aluse ja aja, mille jooksul tuleb puudused kõrvaldada.
Juhul kui takistavad asjaolud ei ole kõrvaldatud märgitud tähtajaks, on Sideametil õigus raadiosaateseadme paigaldamise loa väljastamisest keelduda või määrata täiendav tähtaeg.
12 kuu jooksul arvates nõuetekohase taotluse ja kõigi nõutavate dokumentide esitamisest Sideametile, kui raadiosageduskanali kasutamine vajab rahvusvahelist koordineerimist.
Juhul kui raadiosaateseadme paigaldamise loa väljastamiseks on välja kuulutatud konkurss „Telekommunikatsiooniseaduse“ paragrahvi 19 lõike 9 alusel, siis lisandub lõikes 5 nimetatud konkursile mineva loa tingimuste väljatöötamiseks kulunud ajale konkursi läbiviimiseks kulunud aeg.
Arvates raadiosaateseadme paigaldamise loa väljastamise päevast kuni raadiosaateseadme paigaldamise loa kehtivustähtaja lõpuni on raadiosageduskanal reserveeritud isikule, kellele on välja antud raadiosaateseadme paigaldamise luba.
Juhul kui luba ei ole võimalik väljastada ning selle kohta tehakse otsus, siis loa väljastamisest keeldumise otsusega tühistub ka vastav reserveerimine.
Vajadusel raadiosaateseadme seerianumber.
Raadiosaateseadmete paigaldamise luba vormistatakse lisas 11 või 12 toodud vormi kohaselt turvapõhjal dokumendiplangile.
Sideameti peadirektori käskkirja väljavõte loa väljastamise või sellest keeldumise kohta edastatakse taotlejale tähitud postiga taotluses esitatud aadressil kolme tööpäeva jooksul käskkirja andmisest.
Käskkirja väljavõttele lisatakse teatis loa kättesaamise aja (maksimaalselt kümme päeva), koha ja viisi ning tasumisele kuuluva riigilõivu summa kohta koos panga rekvisiitidega riigilõivu tasumiseks.
Riigilõivu tasumist tõendav dokument esitatakse Sideametile loa kättesaamisel.
Loa kättesaamiseks pöördub taotleja teatises toodud ajavahemikul Sideametisse.
Kui taotleja ei ole teatises toodud ajavahemikul loa kättesaamiseks Sideametisse pöördunud, kuid Sideamet on tuvastanud riigilõivu tasumise, väljastatakse luba taotlejale posti teel väljastusteatega.
Kui taotleja ei ole teatises toodud ajavahemikul loa kättesaamiseks Sideametisse pöördunud ja Sideamet ei ole tuvastanud riigilõivu tasumist, siis tühistatakse raadiosaateseadme paigaldamise loa väljastamise otsus.
Raadiosaateseadme paigaldamise luba antakse välja tähtajaga kuni kümme aastat, kui taotleja ei ole oma taotluses märkinud lühemat tähtaega, kuid mitte kauemaks kui vastava tegevusloa kehtivustähtaeg.
Pärast Sideameti peadirektori poolt loa väljastamise otsuse tegemist allkirjastab ja väljastab loa Sideameti peadirektori poolt volitatud ametnik.
Kehtestatud nõuete ja telekommunikatsioonitehnoloogiate muutumisest tulenevalt on vaja muuta raadiosageduskanali kasutust.
Sideamet peab teatama kirjalikult kavatsusest muuta raadiosaateseadme paigaldamise loa tingimusi käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 4-6 ja 8 sätestatud alustel loa omanikule vähemalt kaks aastat ette ning käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 7 sätestatud alusel tingimuste muutmise puhul vähemalt üks kuu ette.
Raadiosaateseadme paigaldamise loa muutmise korral käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 4-6 ja 8 sätestatud alustel peab Sideamet andma loa omanikele ühe kuu jooksul, arvates teate kättesaamisest, võimaluse esitada kirjalikult seisukohad kavandatavate muudatuste suhtes.
Tähtaegselt esitatud seisukohad peab Sideamet läbi vaatama ja teatama loa omanikule kirjalikult oma motiveeritud arvamuse esitatud seisukohtade kohta hiljemalt kahe kuu jooksul.
Juhul kui Sideamet peab antud vastuväiteid põhjendamatuteks, siis on Sideametil õigus muuta paigaldamise loa tingimusi ilma loa omaniku nõusolekuta.
Raadiosaateseadme tingimuste muutmise korral käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 7 sätestatud alusel peab Sideamet väljastama muudetud tingimustega raadiosaateseadmete paigaldamise loa nii kiiresti kui võimalik, kuid mitte hiljem kui käesoleva määruse paragrahvi 7 lõikes 5 märgitud tähtaja jooksul.
Raadiosaateseadme kasutamise luba annab isikule õiguse kasutada loal märgitud raadiosaateseadet raadiosideks.
Raadiosaateseadme kasutamise luba väljastatakse üheks aastaks, kui taotleja ei ole märkinud lühemat tähtaega, või raadiosaateseadme paigaldamise loaga määratud tähtajaks, kui see on lühem kui üks aasta.
Raadiosaateseadme kasutamise loa väljastamist võib taotleda isik, kes on täitnud ja täidab temale väljastatud raadiosaateseadme paigaldamise loa tingimusi.
Raadiosaateseadmele, mis ei vaja raadiosaateseadme paigaldamise luba, väljastatakse raadiosaateseadme kasutamise luba lähtuvalt raadiosaateseadme kasutamise loa väljastamise taotluses toodud andmetele ja õigusaktides sätestatud nõuetele.
Vee- või õhusõidukil asuvate raadiosaateseadmete kasutamise luba väljastatakse vastavalt vee- või õhusõiduki raadioloana kehtivusajaga kuni üks aasta.
Raadioloale märgitakse kõik sõiduki pardal kasutamiseks lubatud raadiosaateseadmed.
Raadiosaateseadme kasutamise loa ja raadiosaateseadmete ühise kasutamise loa väljastamiseks esitatakse Sideametile käesoleva määruse lisas 3 või 13 toodud vormi kohane taotlus.
Juhul kui eelnevalt on esitatud dokumendid raadiosaateseadme paigaldamise loa taotlemisel, siis raadiosaateseadme kasutamise loa taotlemisel täiendavalt dokumente esitada pole vaja.
Taotleja kinnitab, et tema poolt paigaldamise loa taotlemisel esitatud andmed ei ole muutunud.
Juhul kui eelnevalt esitatud dokumentides on andmed muutunud, esitatakse antud dokumendid täiendavalt.
Soovitav raadiokutsung.
Vee- ja õhusõiduki raadioloa väljastamiseks esitatakse Sideametile käesoleva määruse lisas 14 või 15 toodud vormi kohane taotlus.
Õhusõiduki raadioloa taotluse korral õhusõiduki registreerimistunnistuse ärakiri.
Raadiosaateseadme kasutamise loa taotluse vastuvõtmisel kontrollitakse nõutavate andmete ja dokumentide olemasolu ning raadiosaateseadme kasutamise loa vajadust.
Loa taotlus loetakse vastuvõetuks, kui loa taotleja on esitanud kõik nõutud dokumendid.
Raadiosaateseadme kasutamise loa taotluse menetlemist alustatakse pärast kõigi nõutavate andmete ja dokumentide esitamist.
Juhul kui ei ole esitatud kõiki nõutavaid andmeid ja dokumente, peatatakse taotluse menetlemine ning taotluse esitajale määratakse tähtaeg täiendavate andmete esitamiseks.
Loa taotluse menetlemine lõpetatakse, kui tähtajaks ei ole esitatud kõiki täiendavaid andmeid ja dokumente, või määratakse uus tähtaeg.
Juhul kui loa taotleja on teadlikult esitanud valeandmeid, lõpetab Sideamet loa taotluse menetlemise ja lükkab selle tagasi.
Sideamet otsustab raadiosaateseadme kasutamise loa väljastamise või väljastamisest keeldumise ühe kuu jooksul arvates vormikohase taotluse ja kõigi nõutavate dokumentide esitamisest Sideametile ning raadiosaateseadme esmase ülevaatuse käigus avastatud rikkumiste kõrvaldamisest.
Raadiosaateseadme kasutamise loa väljastamine otsustatakse pärast raadiosaateseadme esmast ülevaatust.
Kui esmase ülevaatuse käigus avastatakse rikkumisi, otsustatakse loa väljastamine pärast rikkumiste kõrvaldamist.
Esmase ülevaatuse korraldab Sideamet 20 päeva jooksul arvates kõigi nõutavate andmete ja dokumentide esitamisest.
Vee- või õhusõidukitel asuvatele raadiosaateseadmetele esmast tehnilist ülevaatust ei korraldata.
Ei ole tasutud riigilõivu Sideameti poolt loa väljastamiseks määratud tähtajaks.
Sideameti otsus raadiosaateseadme kasutamise loa väljastamine või väljastamisest keeldumine vormistatakse Sideameti peadirektori käskkirjaga.
Käskkirjale lisatakse teatis loa kättesaamise aja (maksimaalselt kümme päeva), koha ja viisi ning tasumisele kuuluva riigilõivu summa kohta koos panga rekvisiitidega riigilõivu tasumiseks.
Kui taotleja ei ole teatises toodud ajavahemikul loa kättesaamiseks Sideametisse pöördunud ja Sideamet ei ole tuvastanud riigilõivu tasumist, siis on Sideametil kümne päeva pärast arvates kättesaamiseks määratud päevast õigus tühistada loa väljastamise otsus ning selle tulemusena tühistada ka raadiosaateseadme paigaldamise otsus ning raadiosageduskanalite reserveerimine.
Raadiosaateseadmete kasutamise luba vormistatakse turvapõhjal dokumendiplangile käesoleva määruse lisas 4 toodud vormi kohaselt.
Raadiosaateseadme seerianumber.
Raadiosaateseadmed, mis töötavad raadiovõrgus ühe isiku kasutuses ühise raadiosaateseadmete paigaldamise loa alusel, väljastatakse ühine raadiosaateseadmete kasutamise luba, millele märgitakse kõigi raadiosaateseadmete andmed.
Ühine raadiosaateseadmete kasutamise luba vormistatakse turvapõhjal dokumendiplangile käesoleva määruse lisas 5 toodud vormi kohaselt.
Veesõiduki raadioloale vajadusel MMSI ja muu laevajaama tunnus.
Vee- või õhusõiduki raadioluba vormistatakse turvapõhjal dokumendiplangile käesoleva määruse lisas 6 või 7 toodud vormi kohaselt.
Raadiosaateseadme paigaldamise või kasutamise loa kehtivuse pikendamiseks peab loa omanik hiljemalt kolm kuud enne loa kehtivustähtaja lõppemist esitama Sideametile taotluse.
Sideamet võib vajaduse korral nõuda raadiosaateseadme paigaldamise või kasutamise loa pikendamisele esitamisele kuuluvate andmete kohta täpsustavat teavet ja dokumente.
Sideamet otsustab raadiosaateseadme paigaldamise või kasutamise loa kehtivuse pikendamise või pikendamata jätmise ühe kuu jooksul arvates nõuetekohase taotluse ja nõutavate dokumentide esitamisest Sideametile.
Ei ole täidetud raadiosaateseadme paigaldamise või kasutamise loa tingimused.
Raadiosaateseadme paigaldamise või kasutamise loa kehtivuse pikendamisel jäävad kehtima kõik raadiosaateseadme paigaldamise või kasutamise loa kehtivusaja lõppemisel kehtinud tingimused.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri reserveerimise otsus, mis on tehtud „Telekommunikatsiooniseaduse“ paragrahvi 84 lõikes 6 kehtestatud korras, on aluseks esmakordse numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise loa väljastamiseks.
Esmakordse numeratsioonivahemiku, lühinumbri või tunnuskoodi kasutamise loa väljastamiseks ei ole vajalik esitada eraldi taotlust.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise luba annab telekommunikatsioonivõrgu operaatorile või telekommunikatsiooniteenuse osutajale õiguse kasutada telekommunikatsiooni otstarbel teatud numeratsioonivahemikku, tunnuskoodi või lühinumbrit.
Kasutamise luba väljastatakse ainult juhul, kui numeratsioonivahemik, tunnuskood või lühinumber on reserveeritud, ja ainult samale isikule, kellele on reserveeritud numeratsioonivahemik, tunnuskood või lühinumber.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise esmase loa väljastamise otsus tehakse kümne päeva jooksul pärast numeratsiooni reserveerimise otsuse tegemist või reserveerimise tingimuste muutmist.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise luba väljastatakse üheks aastaks, kuid mitte kauemaks kui numeratsiooni reserveerimise otsuse kehtivustähtaeg.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise loa väljastamine otsustakse Sideameti peadirektori käskkirjaga kümne päeva jooksul pärast reserveerimise otsuse tegemist.
Sideameti peadirektori käskkirjade väljavõtted reserveerimisest ja loa väljastamise või nendest keeldumise kohta edastatakse taotlejale tähitud postiga taotluses esitatud aadressil kolme tööpäeva jooksul käskkirja andmisest.
Käskkirja väljavõttetele lisatakse teatis loa kättesaamise aja (maksimaalselt kümme päeva), koha ning tasumisele kuuluva riigilõivu summa kohta koos panga rekvisiitidega riigilõivu tasumiseks.
Kui taotleja ei ole teatises toodud ajavahemikul loa kättesaamiseks Sideametisse pöördunud ja Sideamet ei ole tuvastanud riigilõivu tasumist, siis võib Sideamet tühistada numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise loa väljastamise otsuse.
Loa väljastamise aeg.
Kui numeratsioonivahemiku või lühinumbri reserveerimiseks oli kuulutatud välja avalik konkurss, reserveerib Sideamet konkursi võitjale vastava numeratsioonivahemiku või lühinumbri ning väljastab talle vastava numeratsiooni kasutamise loa.
Ei ole tasutud riigilõivu.
Luba vormistatakse turvapõhjal dokumendiplangile käesoleva määruse lisas 8, 9 või 10 toodud vormi kohaselt.
Pärast Sideameti peadirektori poolt kasutamise loa väljastamise otsuse tegemist allkirjastab ja väljastab kasutamise loa Sideameti peadirektori poolt volitatud ametnik.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise loa pikendamise taotlus esitatakse Sideametile kolm kuud enne loa kehtivustähtaja lõppemist.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise loa pikendamise taotluse vastuvõtmisel kontrollitakse kinnituse olemasolu varem esitatud andmete õigsuse kohta.
Juhul kui numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise loa pikendamise taotluse esitamise päevaks on muutunud eelnevat reserveerimiseks esitatud dokumentide sisu, lisatakse muutunud dokumendid taotlusele.
Sideamet võib põhjendatult nõuda taotluse esitajalt täiendavaid andmeid, mis on vajalikud tegemaks kindlaks, kas isik on täitnud reserveeritud numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise tingimusi.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise loa pikendamise taotlus vaadatakse läbi siis, kui taotleja on esitanud kõik nõutud andmed ja dokumendid.
Juhul kui loa taotleja on teadlikult esitanud Sideametile valeandmeid, lõpetab Sideamet loa pikendamise taotluse läbivaatamise ja lükkab selle tagasi.
Numeratsiooni, tunnuskoodi või kasutamise loa kehtivuse pikendamiseks peab loa omanik hiljemalt kolm kuud enne loa kehtivustähtaja lõppemist esitama Sideametile taotluse.
Sideamet võib vajaduse korral nõuda numeratsiooni, tunnuskoodi või kasutamise loa pikendamisele esitamisele kuuluvate andmete kohta täpsustavat teavet ja dokumente.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise loa pikendamine vastavalt reserveeringus märgitud tingimustele otsustatakse Sideameti peadirektori volitatud isiku poolt.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi ja lühinumbri kasutamise loa pikendamisest võib keelduda käesoleva korra paragrahvi 17 lõikes 9 märgitud juhtudel.
Sideamet otsustab numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri pikendamise või pikendamata jätmise ühe kuu jooksul arvates kõigi nõutavate andmete ja dokumentide esitamist Sideametile.
Kui Sideametile esitatakse üheaegselt tehnilise loa väljastamise taotlused, mis on seotud ühe ja sama raadiosageduskanali, lühinumbri või numeratsioonivahemiku kasutamisega ning mida ei saa anda taotlejate ühiskasutusse.
Üheaegselt esitatuks loetakse taotlused, mis on esitatud Sideametile kuue nädala jooksul arvates esimese sellise taotluse esitamisest.
Mitme konkureeriva taotluse laekumise korral peatatakse nende menetlemine esimese taotluse esitamise päevast kuueks nädalaks.
Juhul kui on vajalik raadiosageduskanali, lühinumbri või numeratsioonivahemiku rahvusvaheline koordineerimine, kuulutatakse konkurss välja pärast rahvusvahelise koordineerimise vastuse saabumist.
Rahvusvahelise kooskõlastuse puhul võib konkursi välja kuulutada hiljemalt 12 kuud pärast esimese taotluse esitamist.
Konkurssi ei korraldata juhul, kui ei ole võimalik väljastada tehnilist luba, ei ole taotluse tingimustele vastavat vaba raadiosageduskanalit, numeratsioonivahemikku või lühinumbrit, mida on lubatud kasutada loa taotluses märgitud eesmärgil või antud raadiosageduskanalit, numeratsioonivahemikku või lühinumbrit kasutatakse vastavalt Vabariigi Valitsuse otsusele, mis on tehtud „Telekommunikatsiooniseaduse“ paragrahvi 19 lõike 8 alusel, avalikes huvides.
Sideamet kuulutab konkursi välja ametlikus väljaandes „Ametlikud Teadaanded“ vähemalt kolm kuud enne pakkumiste esitamise tähtaega.
Teised vajalikud andmed.
Avalikul konkursil võib osaleda isik, kes täidab kõiki seadusest ja käesolevast määrusest tulenevaid tingimusi ning vastab seaduse ja käesoleva määruse nõuetele.
Esitatud pakkumine peab vastama avaliku konkursi teadaandes ja käesolevas määruses esitatud tingimustele.
Iga isik võib teha pakkumise ühe konkursi piires ainult ühe tehnilise loa väljastamiseks või lühinumbri või numeratsioonivahemiku reserveerimiseks.
Isik, kes soovib osaleda avalikul konkursil, peab esitama kõik nõutavad andmed ja dokumendid tehnilise loa väljastamiseks, mis on sätestatud „Telekommunikatsiooniseaduses“ ja käesolevas määruses.
Pakkumine peab sisaldama lisaks riigilõivule pakutavat hinda raadiosageduskanali, numeratsioonivahemiku või lühinumbri kasutamise õiguse eest.
Pakkumisele peab olema lisatud pakkumise allkirjastanud isiku volitusi tõendav dokument.
Juriidilisel isikul või füüsilisest isikust ettevõtjal tõestatud väljavõte registrist, kus isik on registreeritud, või juriidilise isiku asutamisel sõlmitud asutamislepingu tõestatud ärakiri.
Pakkumine esitatakse kirjalikus vormis ja kinnises pakendis.
Pakkumise laekumise kohta annab Sideamet isikule tõendi, milles on märgitud pakkumise üleandmise kuupäev ja kellaaeg.
Sideamet võib pakkumiste esitamise tähtaega pikendada.
Teade tähtaja pikendamise kohta edastatakse Sideameti poolt kõikidele isikutele, kes on saanud pakkumiskutse dokumendid, ning avaldatakse ametlikus väljaandes „Ametlikud Teadaanded“.
Pakkumist, mis on esitatud pärast pakkumiste esitamise tähtaega, ei avata ning see kuulub tagastamisele.
Enne iga konkursi väljakuulutamist määratakse Sideameti peadirektori käskkirjaga viieliikmeline hindamiskomisjon, komisjoni töökorraldus ning pädevus.
Komisjoni töövormiks on kinnine koosolek.
Komisjon on otsustusvõimeline juhul, kui koosolekust võtab osa vähemalt kolm liiget.
Pakkumise esitanud isik võib oma pakkumise asendada või selle tagasi võtta enne pakkumiste esitamise lõpptähtaega.
Teade pakkumise asendamise või tagasivõtmise kohta on jõus, kui Sideamet on saanud selle enne pakkumiste esitamise lõpptähtaega.
Pakkumised avatakse konkursiteadaandes määratud kohas ja ajal ning käesolevas määruses sätestatud korda järgides.
Pakkumiste avamise juures viibivad komisjoni liikmed ja pakkujad.
Pakkumiste avamine protokollitakse ja protokolli märgitakse pakutud hind raadiosageduskanali, numeratsioonivahemiku või lühinumbri kasutamise õiguse eest.
Komisjon hindab enne parima pakkuja väljakuulutamist pakkumiste vastavust esitatud tingimustele ja pakkujate vastavust õigusaktides sätestatud nõuetele.
Komisjon teeb kirjaliku otsuse kõikide pakkumiste vastavuse kohta pakkumiskutse dokumentides esitatud tingimustele või pakkumise tagasilükkamise kohta.
Pakkumine tunnistatakse vastavaks, kui selles ei esine kõrvalekaldumisi pakkumiskutse dokumentides ja õigusaktides esitatud tingimustest.
Pakkumine tunnistatakse mittevastavaks, kui pakkumine ei vasta käesolevas määruses ja õigusaktides sätestatud tingimustele ja pakkumiskutse dokumentides esitatud tingimustele.
Parimaks pakkumiseks tunnistatakse pakkumise dokumentidele, õigusaktides ja käesoleva määruse nõuetele vastav ning kõrgeimat hinda sisaldav pakkumine.
Parimaks tunnistatud pakkumine loetakse vastuvõetuks kümne tööpäeva möödumisel, arvates selle kirjalikult parimaks tunnistamisest.
Hindamiskomisjon esitab parimaks tunnistatud pakkumise konkursitulemuste kinnitamiseks Sideameti peadirektorile ja teeb ettepaneku raadiosaateseadme paigaldamise loa, numeratsioonivahemiku või lühinumbri kasutamise loa väljastamise otsuse tegemiseks koos otsusega reserveerida raadiosageduskanal, numeratsioonivahemik või lühinumber võitjaks tunnistatud isikule.
Sideameti peadirektor kinnitab hindamiskomisjoni soovitusel parima pakkuja ja teeb otsuse kümne päeva jooksul pärast selle selgumist.
Kui parimaks tunnistatud pakkumise esitanud isik keeldub tasumast tema poolt pakutud kõrgeimat hinda enne tehnilise loa väljastamist, on Sideameti peadirektoril õigus tunnistada ülejäänud vastavaks tunnistatud pakkumiste hulgast paremuselt järgmine parimaks pakkumiseks ja nimetada selle esitanud isik konkursi võitjaks.
Sideamet reserveerib konkursi võitjale vastava raadiosageduskanali, numeratsioonivahemiku või lühinumbri ning väljastab talle vastava tehnilise loa ja vajadusel reserveerimisotsuse pärast pakutud hinna ja riigilõivu tasumist.
Teade konkursi tulemuste kohta edastatakse kolme tööpäeva jooksul konkursitulemuste kinnitamisest kirjalikult kõigile konkursil osalenutele.
Teade konkursitulemuste kinnitamise kohta peab sisaldama võitja nime ja suurimat pakutud hinda.
Konkursil osaleja nõudel peab Sideamet teatama osaleja pakkumiste tagasilükkamise alused, kuid ei pea neid põhjendama.
Avaliku konkursi korraldaja avalikustab pärast parima pakkumise selgumist ametlikus väljaandes „Avalikud Teadaanded“ tehnilise loa lühikirjelduse, pakkumised esitanud isikute nimed ja aadressid ning parima pakkumise esitanud isiku.
Konkursi materjalid pakkumised esitanud isikute nimede, pakutud hindade ja kõigi pakkumiste tagasilükkamise põhjustega tuleb teha kättesaadavaks kõigile pakkumised esitanutele pärast võitja kinnitamist.
Konkurss loetakse lõppenuks, kui konkursi võitnud isiku kasuks on tehtud tehnilise loa väljastamise või raadiosageduskanali, lühinumbri või numeratsioonivahemiku reserveerimise otsus.
Kui konkursi tingimused muutuvad sõltuvalt rahvusvahelisest koordineerimisest, loetakse konkurss lõppenuks.
Käesolev seadus määrab kindlaks välisinvesteeringute tegemise korra ja õigusliku režiimi, sätestab soodustuste andmise ning kehtestab õiguslikud tagatised välisinvesteerijatele Eesti Vabariigis.
Välisinvesteering käesoleva seaduse tähenduses on igat liiki vara ja varalised õigused, sealhulgas intellektuaalne omand, mille välisinvesteerija on paigutanud Eesti Vabariigis asuvasse ettevõttesse.
Rahvusvaheline organisatsioon.
Välisriigi kodanik ja kodakondsuseta isik võib käesoleva seaduse tähenduses olla välisinvesteerijaks, kui tema alaline elukoht on väljaspool Eesti Vabariiki.
Välisriigi juriidiliseks isikuks on iga juriidiline isik, kes on registreeritud väljaspool Eesti Vabariiki.
Väliskapitaliga ettevõtteks käesoleva seaduse tähenduses on iga Eesti Vabariigi seadustele vastav ettevõte, mille vara osaliselt või täielikult kuulub ühele või mitmele välisinvesteerijale.
Selliseks ettevõtteks on ka välisinvesteerija tütarettevõte või käesoleva seaduse paragrahv 6 1.lõikes nimetatud filiaal.
Välisinvesteerijal on investeeringu tegemisel (ettevõtte asutamisel, sissemaksete tegemisel jne.) võrdsed õigused ja kohustused Eesti Vabariigi juriidiliste isikute ja kodanikega, kui Eesti Vabariigi seaduses või rahvusvahelises lepingus ei ole ette nähtud teisiti.
Välisinvesteerija õigus omandada ja kasutada maad ning teisi loodusvarasid määratakse kindlaks Eesti Vabariigi seadustega.
Väliskapitaliga ettevõttel on kõik õigused ja kohustused, mis Eesti Vabariigis on kehtestatud ettevõtetele, kui seaduses või rahvusvahelises lepingus ei ole ette nähtud teisiti.
Välisriigi juriidiline isik ja rahvusvaheline organisatsioon võivad asutada Eesti Vabariigis oma filiaale, mis käesoleva seaduse tähenduses on väliskapitaliga ettevõte.
Väliskapitaliga ettevõte võib omandada põhikirjaliseks tegevuseks vajalikku kinnisvara samasuguses korras nagu Eesti Vabariigi ettevõte, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Väliskapitaliga ettevõtte kinnisvara omandamise tehing peab olema notariaalselt tõestatud.
Selle nõude rikkumine toob kaasa tehingu kehtetuse.
Kui käesolev seadus on vastuolus Eesti Vabariigi poolt sõlmitud ja Eesti Vabariigi kõrgeimas võimuorganis ratifitseeritud rahvusvahelise lepinguga, siis kohaldatakse lepingu eeskirju.
Väliskapitaliga ettevõtte asutamine ja välisinvesteerija osalemine asutatud ettevõttes toimub vastavalt Eesti Vabariigis kehtivale korrale ilma piiranguteta, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes sätestatu.
Eesti Vabariigi Valitsus võib määrata kindlaks tegevusalad, kus väliskapitaliga ettevõtte asutamine või välisinvesteerija osalemine asutatud ettevõttes on keelatud või toimub käesoleva seaduse paragrahvis 10 sätestatud korras saadud välisinvesteeringu litsentsi alusel.
Välisinvesteerija poolt kommertspanga asutamine või selles osalemine toimub Eesti Panga poolt käesoleva seaduse paragrahvis 10 sätestatud korras väljastatud litsentsi alusel.
Välisinvesteerija taotlus monopoolse seisundi saavutamiseks Eesti Vabariigi panganduses.
Käesoleva seaduse paragrahv 9 2. lõikes nimetatud välisinvesteeringu litsentsi saamiseks tuleb esitada taotlus Eesti Vabariigi Valitsuse poolt määratud riigiorganile ning sama paragrahvi 3. lõikes nimetatud litsentsi saamiseks Eesti Panga nõukogule.
Nii vastav riigiorgan kui ka Eesti Panga nõukogu on kohustatud taotluse esitamise päevast 1 kuu jooksul vastu võtma otsuse.
Vajalike andmete puudumisel peab litsentsi taotleja esitama täiendavad andmed 1 kuu jooksul, arvates vastava teatise saamise päevast.
Otsus tehakse sel juhul 1 kuu jooksul täiendavate andmete esitamise päevast.
Kui otsust ei ole tehtud tähtaegselt, loetakse taotletud litsents antuks, mille kohta vastav riigiorgan või Eesti Panga nõukogu peab väljastama taotleja nõude esitamisest 3 päeva jooksul kirjaliku teatise.
Käesoleva seaduse paragrahv 9 2. lõikes nimetatud välisinvesteeringu litsentsi taotlemise ja andmise korra määrab Eesti Vabariigi Valitsus.
Sama paragrahvi 3. lõikes nimetatud litsentsi puhul kehtestab vastava korra Eesti Panga nõukogu koos Eesti Vabariigi Valitsusega.
Eesti Vabariigi Valitsuse poolt määratud riigiorgani keeldumise korral litsentsi andmisest võib litsentsi taotleja 1 kuu jooksul arvates keeldumisest teadasaamise päevast pöörduda Eesti Vabariigi Valitsuse poole, kes teeb 1 kuu jooksul otsuse.
Eesti Vabariigi Valitsuse või Eesti Panga nõukogu keeldumise korral litsentsi andmisest võib litsentsi taotleja sama tähtaja piires pöörduda kohtu poole.
Käesolevas paragrahvis sätestatud korras saadud välisinvesteeringu litsents on väliskapitaliga ettevõtte asutamisel asutamisloa taotlemise eelduseks ja asendab ühtlasi tegevuslitsentsi antud valdkonnas.
Välisinvesteerija teeb sissemakseid ettevõtte põhikapitali välisinvesteeringutena käesoleva seaduse tähenduses.
Väliskapitaliga ettevõtte põhikapitali tehtavad mitterahalised sissemaksed hinnatakse ettevõtte osanike kokkuleppel, arvestades maailmaturul kujunenud hindu nii Eesti Vabariigis ametlikult kehtivas valuutas kui ka välisvaluutas.
Osanike sissemaksed arvutatakse ümber Eesti Vabariigis ametlikult kehtivasse valuutasse ettevõtte asutamislepingu allakirjutamise päeval või mõnel muul osanike kokkuleppel määratud tähtajal kehtiva Eesti Panga kursi või noteeringu järgi.
Välisinvesteerija peab rahalised sissemaksed ettevõtte põhikapitali tegema konverteeritavas valuutas, kui Eesti Vabariigi normatiivaktist või Eesti Vabariigi poolt sõlmitud rahvusvahelisest lepingust ei tulene teisiti.
Välisinvesteeringust Eesti Vabariigis saadud kasumit võib välisinvesteerija reinvesteerida Eesti Vabariigis ametlikult kehtivas valuutas.
Mitterahaline sissemakse peab olema toodud välisriigist või omandatud konverteeritava valuuta eest Eesti Vabariigis.
Nimetatud vara võib olla omandatud Eesti Vabariigis ametlikult kehtiva valuuta eest, kui see on saadud kasumina välisinvesteeringust Eesti Vabariigis või vahetatud konverteeritava valuuta vastu Eesti Vabariigi pangas.
Välisinvesteerija võib omandada Eesti Vabariigis registreeritud ettevõtte või selle osa, sealhulgas ettevõtte aktsiaid, osatähti konverteeritava valuuta eest või Eesti Vabariigis ametlikult kehtiva valuuta eest, kui see on saadud kasumina välisinvesteeringust Eesti Vabariigis või vahetatud konverteeritava valuuta vastu Eesti Vabariigi pangas.
Kui välisinvesteerija on järginud ettevõtte või selle osa omandamisel eeltoodud nõudeid, on vastav ettevõte käesoleva seaduse tähenduses väliskapitaliga ettevõte.
Väliskapitaliga ettevõte maksustatakse Eesti Vabariigi normatiivaktidega kehtestatud korras, rakendades maksusoodustusi.
Väliskapitaliga ettevõte avab Eesti Vabariigis asuvates pankades Eesti Vabariigis ametlikult kehtiva valuuta ja välisvaluuta arveid ning teostab finants-, krediidi- ja arveldusoperatsioone Eesti Vabariigis kehtivas korras.
Välisinvesteerija võib hoida oma raha välisvaluutas ja Eesti Vabariigis ametlikult kehtivas valuutas Eesti Vabariigi pankades ning kasutada seda Eesti Vabariigis kehtivas korras.
Välisinvesteerijal on õigus takistamatult Eesti Vabariigist välja viia välisvaluutat, mille ta on saanud väliskapitaliga ettevõttest kasumina pärast tulumaksu maksmist, väliskapitaliga ettevõtte varast temale kuuluva osa müügist ettevõttes osalemise lõpetamisel või ettevõtte likvideerimisel.
Samuti ei piirata välisvaluuta väljaviimist, kui välisinvesteerija on selle omandanud Eesti Vabariigis ametlikult kehtiva valuuta eest seaduslikul viisil, saanud lepingujärgse tasuna või käesoleva seaduse paragrahv 21 4. lõikes ettenähtud kompensatsioonina.
Väliskapitaliga ettevõte määrab oma kauba (teenuse) hinna ja otsustab selle realiseerimise kas Eesti Vabariigis või mujal iseseisvalt või kokkuleppel tarbijaga.
Väliskapitaliga ettevõte tasub kaupade (teenuste) eest Eesti Vabariigis ametlikult kehtivas valuutas või välisvaluutas, kui Eesti Vabariigi normatiivaktis ei ole ette nähtud teisiti.
Väliskapitaliga ettevõtetele võidakse Eesti Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras anda õiguse kasutada kõrgendatud amortisatsiooninorme.
Töösuhteid väliskapitaliga ettevõttes reguleeritakse Eesti Vabariigi seaduste ja muude normatiivaktidega.
Välisriigi kodanikust töötaja võib välisvaluutas saadud töötasu Eesti Vabariigist välja viia pärast tulumaksu maksmist, kui rahvusvahelises lepingus ei ole ette nähtud teisiti.
Väliskapitaliga ettevõtte töötajate ravi- ning sotsiaalkindlustus reguleeritakse Eesti Vabariigi seadustega, kui rahvusvahelises lepingus ei ole ette nähtud teisiti.
Välisinvesteeringute kaitse tagab Eesti Vabariik.
Eesti Vabariigis ei ole lubatud välisinvesteeringuid natsionaliseerida, rekvireerida ega konfiskeerida, välja arvatud Eesti Vabariigi normatiivaktis ettenähtud alustel ja korras.
Välisinvesteerijale hüvitatakse natsionaliseerimise või rekvireerimisega tekitatud varaline kahju täies ulatuses valuutas, milles oli tehtud esialgne investeering, või muus välisinvesteerijale vastuvõetavas valuutas.
Kahju peab hüvitama riigiorgan, kes tegi välisinvesteeringu natsionaliseerimise või rekvireerimise otsuse.
Kui käesoleva paragrahvi 4. lõikes nimetatud kahju hüvitamisel tekib vaidlus, on välisinvesteerijal õigus pöörduda selle lahendamiseks Eesti Vabariigi kohtusse vastavalt kohtualluvusele, kui rahvusvahelises lepingus ei ole ette nähtud teisiti.
Välisinvesteerijate ja väliskapitaliga ettevõtete vaidlused Eesti Vabariigi juriidiliste isikutega, väliskapitaliga ettevõtte osanike vahelised vaidlused, samuti osanike vaidlused väliskapitaliga ettevõttega lahendatakse Eesti Vabariigi kohtus või poolte kokkuleppel valitud vahekohtus.
Välisinvesteeringute tegemise erisusi erimajandustsoonides ja tollivabades tsoonides, samuti muudes Eesti Vabariigi eristaatusega piirkondades reguleeritakse täiendavalt Eesti Vabariigi seaduste ning muude normatiivaktidega.
Kontsessiooni andmine välisinvesteerijale toimub Eesti Vabariigi seadusega kehtestatud korras.
Määrus kehtestatakse „Telekommunikatsiooniseaduse“ (RT I 2000, 18, 116) paragrahvi 57 lõike 4 alusel.
Käesolev kord sätestab telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete (edaspidi lõppseade) nõuetele vastavuse tõendamise, välisriigis väljaantud toote nõuetekohasust tõendava dokumendi tunnustamise ja raadiosagedusala kasutuse nõuetele vastavuse kinnituse väljastamise.
Lõppseadme nõuetele vastavuse tõendamisega kinnitatakse lõppseadme vastavust kehtestatud nõuetele.
Välisriigis väljaantud nõuetekohasust tõendava dokumendi tunnustamisega kinnitatakse välismaal väljaantud nõuetekohasust tõendava dokumendi alusel lõppseadme vastavust kehtestatud nõuetele.
Sideameti poolt raadiosagedusala kasutuse nõuetele vastavuse kinnituse väljastamisega kinnitatakse raadioseadme sageduskasutuse vastavust Eesti raadiosageduste plaanile.
Käesolev kord ei reguleeri kaitsejõudude ainukasutuseks määratud lõppseadme nõuetele vastavuse tõendamist, välisriigis väljaantud lõppseadme nõuetekohasust tõendava dokumendi tunnustamist ja Sideameti poolt raadiosagedusala kasutuse nõuetele vastavuse kinnituse väljastamist.
Lõppseade on terminaliseade ja raadiosideks kasutatav raadioseade.
Lõppseadme klass on teatud iseloomulike ja ühetaoliste kindlaksmääratud tehniliste näitajate, kasutusotstarbe, -viisi ja -võimalustega määratletud ning piiritletud lõppseadmete ühisnimetus.
Turule laskmine on tegevus, mille eesmärk on lõppseadme esmakordne võõrandamine või teiste isikute poolt kasutamise võimaldamine Eestis kas tasu eest või tasuta.
Tootja on isik või riigi- või kohaliku omavalitsuse asutus, kes kontrollib lõppseadme valmistamist eesmärgiga lasta lõppseade oma nimel turule või võtta see kasutusele.
Lõppseadme kasutusele võtmine on tegevus, mis seisneb lõppseadme Eestis esmakordses eesmärgipärases rakendamises.
Tarnija on isik või riigi- või kohaliku omavalitsuse asutus, kelle tegevus seisneb lõppseadme turule laskmises, samuti lõppseadme Eestisse importija.
Tarnimine on lõppseadme turule laskmine või importimine.
Lõppseadme nõuetele vastavuse tõendamine viiakse läbi enne selle importimist, turule laskmist või kasutusele võtmist.
Lõppseadme nõuetele vastavust tõendab tootja või tarnija toote nõuetekohasust tõendava dokumendiga, vajadusel kaasates volitatud asutuse.
Lõppseadme nõuetele vastavust tõendav dokument on tootja vastavusdeklaratsioon või tootja vastavusdeklaratsioon ja volitatud asutuse väljastatud vastavussertifikaat.
Tootja või tarnija peab teavitama Sideametit tarnitavatest lõppseadmetest ja nende nõuetele vastavusest vähemalt neli nädalat enne tarnimist, välja arvatud teede- ja sideministri poolt kehtestatud lõppseadmete loetelu, mille tarnimisest või kasutusele võtmisest ei pea Sideametit teavitama.
Volitatud asutuse määratud olulised raadiotehnilised mõõtmised.
Vastavusdeklaratsioon on tootja kirjalik kinnitus, milles tootja deklareerib lõppseadme või lõppseadme tüübi vastavust sellele esitatud nõuetele.
Väljaandja või tema esindaja nimi ja allkiri.
Vastavussertifikaat on tootja või tarnija taotluse alusel väljastatud lõppseadme nõuetekohasust tõendav dokument.
Vastavussertifikaadi väljastab volitatud asutus.
Vastavussertifikaadi väljaandmiseks viib volitatud asutus läbi vastavushindamise protseduurid ja tuvastab lõppseadme vastavuse tema poolt hindamisele kuuluvatele nõuetele.
Tootja, tarnija või volitatud asutus teavitab Sideametit kirjalikult vastavussertifikaadi väljaandmisest ja edastab dokumendis sisalduvad andmed nõuetele vastava lõppseadme kohta kahe nädala jooksul pärast vastavussertifikaadi väljastamist.
Välisriigis väljaantud nõuetekohasust tõendavat dokumenti tunnustatakse kirjaliku taotluse alusel, mille esitab tootja või tarnija.
Lõppseadme tootja või tarnija esitab kirjaliku taotluse ja nõuetekohasust tõendava dokumendi tunnustamiseks volitatud asutusele.
Taotlusele lisatud võõrkeelne dokument, v.a ingliskeelne dokument, tuleb esitada koos tõlkega eesti või inglise keelde.
Volitatud asutus kontrollib nõuetekohasust tõendavas dokumendis esitatud andmeid.
Kui vastavushindamisele on kaasatud volitatud asutus, kontrollitakse nimetatud asutuse registreerimisnumbri olemasolu Euroopa Raadiosidebüroo (ERO) volitatud asutuste registris.
Volitatud asutus tunnustab nõuetekohasust tõendavat dokumenti vastavustunnistuse väljaandmisega pärast Euroopa Liitu mittekuuluva välisriigi tootja nõuetekohasust tõendaval dokumendil olevate andmete ja Eestis antud lõppseadmele kehtestatud nõuetele vastavuse kontrollimist.
Volitatud asutus teatab taotlejale kirjalikult, kas esitatud andmestik on piisav vastavustunnistuse väljaandmiseks või millised täiendavad andmed ja katsetused on vajalikud tunnustamiseks.
Volitatud asutus tunnustab nõuetekohasust tõendavat dokumenti märkega lõppseadme vastavusdeklaratsioonil.
Välisriigis väljaantud lõppseadme nõuetekohasust tõendava dokumendi tunnustamine registreeritakse volitatud asutuses.
Volitatud asutus teavitab Sideametit lõppseadme nõuetekohasust tõendava dokumendi tunnustamisest ja edastab tunnustatud nõuetekohasust tõendava dokumendi ärakirja kahe nädala jooksul pärast nõuetekohasust tõendava dokumendi väljastamist.
Kinnituse taotlemine on vajalik raadiosaateseadme tarnimisel, juhul kui raadiosaateseadme poolt kasutatav raadiosagedusala kasutusviis Eesti raadiosageduste plaanis ei ole antud klassi raadiosaateseadmele üldkasutatav.
Kinnitust ei pea taotlema teede ja sideministri poolt kehtestatud lõppseadmete klasside loetelus nimetatud raadiosaateseadmetele, mille tarnimisest või kasutuselevõtmisest ei pea Sideametit teavitama.
Kinnitust taotleb tootja või tarnija, kes soovib raadiosaateseadet tarnida.
Raadiosaateseadme tootja või tarnija teavitab Sideametit tarnitavast seadmest ja selle nõuetele vastavusest vähemalt neli nädalat enne tarnimist.
Kinnituse taotlemiseks tuleb esitada nõuetekohasust tõendav dokument, mis sisaldab käesoleva määruse paragrahvi 5 lõikes 2 nimetatud andmeid ja vastab paragrahvi 8 lõikes 3 esitatud nõuetele.
Vajaduse korral võib Sideamet kinnituse taotluse läbivaatamisel nõuda tootjalt või tarnijalt kinnituse taotlusega seonduvat lisainformatsiooni.
Tootjal või tarnijal on õigus esitada lisainformatsiooni juhul, kui see aitab kiirendada kinnituse taotluse läbivaatamist.
Kinnituse väljastab Sideamet.
Sideamet väljastab raadiosagedusala kasutuse nõuetele vastavuse kinnituse mitte hiljem kui nelja nädala jooksul pärast kinnituse taotlemiseks vajalike dokumentide saamist.
Raadiosaateseadme kasutamise nõuded.
Juhul kui kinnitust ei ole võimalik väljastada, teatab Sideamet sellest taotlejale kirjalikult, tuues ära keeldumise põhjuse.
1 Euroopa Nõukogu direktiivid 99/5/EMÜ (EÜT L91 7.4.99, lk 10), 89/336/EMÜ (EÜT L142 25.02.89, lk 1) ja 98/13/EMÜ (EÜT L074 12.03.98, lk 1).
Käesoleva seaduse ülesanne on tagada tarbija õiguste kaitsmine Eestis.
Käesoleva seadusega reguleerimata küsimustes kohaldatakse muid õigusakte.
Käesolev seadus määrab kindlaks tarbija õigused suhetes müüjaga kauba või teenuse ostmisel ja kasutamisel, samuti müüja, tootja ja vahendaja kohustused tarbija õiguste tagamisel ja vastutuse nende rikkumise eest ning tarbijakaitse korralduse.
Pangandus- ja kindlustusteenuste ning kinnisasja ostul- müügil reguleerib käesolev seadus tarbija ja müüja vahelisi suhteid niivõrd, kuivõrd need ei ole reguleeritud teiste seadustega.
Müügidokument - riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse poolt väljastatav tegevusluba (tegevuslitsents), tegutsemisluba (kauplemisluba, teenindusluba) või muu dokument, samuti müügikoha valdaja poolt väljastatav müügipilet, mille olemasolu on õigusaktist tulenevalt kauplemise eeltingimus.
Nõuda müüjalt hüvitust endale tekitatud materiaalse ja moraalse kahju eest.
Tarbija ja müüja vahelise lepingu tingimus, mis vähendab poolte vastutust, sätestab eelise müüjale või piirangu tarbijale, võrreldes seaduses sätestatuga, on kehtetu.
Tarbija ja müüja vahelise lepingu ebatäpne või puudulik tingimus tõlgendatakse tarbija kasuks.
Tarbija või müüja võib loobuda lepingust seaduses ettenähtud juhtudel ja korras.
Kaup ja teenus peavad olema sihipärasel kasutamisel ohutud tarbija tervisele, elule, varale ja keskkonnale ning tarbija poolt tavaliselt eeldatavate tarbimisomadustega, kusjuures peavad olema täidetud kõik teised antud kaubale või teenusele kehtivad kohustuslikud nõuded.
Tarbijale müüdav kaup või teenus peab olema varustatud eestikeelse teabega, sealhulgas markeeringu või kasutamisjuhendiga vastavalt kohustuslikele nõuetele.
Tehniliselt keerukas, erilist kasutusoskust nõudev või potentsiaalset ohtu kätkev kaup või teenus peab lisaks käesoleva paragrahvi 2.lõikes sätestatule olema varustatud ka vastavate eestikeelsete hoiatuste ning põhiliste andmetega tarbimisomaduste ja koostise kohta, samuti rahvusvaheliselt kasutatavate või üldtuntud tingmärkidega.
Kasutatud kaupa ja puudustega kaupa või teenust on lubatud müüa kehtestatud korras ja tingimusel, et kauba või teenuse vastavatest omadustest on tarbijat eelnevalt teavitatud ning kaup või teenus on ohutu tarbija elule, tervisele, varale ja keskkonnale.
Erandina on lubatud müüa ohtlikku kaupa töötlemiseks või hävitamiseks vastavat tegevusluba omavale ettevõtjale.
Kauplemine võltsitud kaubaga, ei ole lubatud ka siis, kui vahendajat, müüjat või tarbijat kauba vastavast eripärast eelnevalt teavitatakse.
Hüvitama tarbijale tekitatud materiaalse ja moraalse kahju.
Võtta müügile kaupa, mille hulgimüük on litsentsitud tegevusala, vastavat tegevusluba mitteomavalt vahendajalt.
Keelud ja piirangud tubakatoodete, alkohoolsete jookide, relvade, laskemoona, narkootiliste ja uimastavate ainete, ravimite ning muude tarbijat kahjustavate või kahjustada võivate kaupade ja teenuste reklaami, müügi või tootmise kohta sätestatakse eraldi seadusega või seaduses ettenähtud juhtudel Vabariigi Valitsuse määrusega.
Tarbijatel on õigus oma huvide kaitseks koonduda tarbijaühingutesse, mille asutamise ja tegevuse kord on sätestatud füüsiliste isikute mittetulundusühinguid reguleeriva seadusega.
Tarbijaühingud võivad asutada tarbijaliite ja - keskliite.
Esindada tarbijaid suhetes müüjaga, tarbijakaitseametis, kohtus või muudes asutustes.
Valla- ja linnavolikogu võivad moodustada tarbijakaitsega tegelevaid üksusi.
Kohaldada haldusvastutust kooskõlas haldusõiguserikkumiste seadustikuga või teha ettepanekuid õiguserikkuja vastutuselevõtmiseks.
Riiklikku tarbijakaitset korraldab Vabariigi Valitsus ministeeriumide ja teiste valitsusasutuste kaudu.
Teistel järelevalveorganitel vastavalt seadusele.
Käesoleva seadusega sätestatud tarbija õiguste tagamiseks kehtestab Vabariigi Valitsus kaupluse töö üldeeskirjad, toitlustamise üldeeskirjad, turgudel ja tänavatel kauplemise üldeeskirjad, teeninduseeskirjad, toodete märgistamise eeskirjad, samuti seaduses nimetatud juhtudel muud eeskirjad tarbija õiguste tagamiseks.
Toodete või teenuste üksikutele liikidele esitatavad tarbijate õiguste tagamiseks muud kohustuslikud nõuded kehtestavad vastavad ministeeriumid Vabariigi Valitsuse poolt määratud korras.
Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud üldeeskirjade alusel on kohalikul omavalitsusel õigus kehtestada turgudel ja tänavatel kauplemise rakenduslik kord vastavalt kohalikele tingimustele.
Anda tarbijale ja tarbijaühingutele tarbijakaitsealaseid teadmisi.
Tarbijakaitseameti ametiisikul on õigus kontrollimiseks takistamatult siseneda müüja ametiruumi, -rajatisse ja kaupu vedavasse sõidukisse või avada veovahendeid.
Käesoleva paragrahvi 1.lõike punktides 1, 2, 3, 10 ja 11 loetletud õigused on samaaegselt Tarbijakaitseameti kohustused.
Tarbijakaitseamet on kohustatud tarbija tervisele, elule, varale või keskkonnale sihipärasel kasutamisel ohtlikust kaubast või teenusest teabe omamisel tegema kõik ametist oleneva nende kaupade või teenuste müügi takistamiseks, vajadusel teavitades massiteabevahendeid.
Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes ning paragrahv 15 1. lõike punktides 1 ja 2 loetletud õigused laienevad ka teistele käesoleva seaduse või teiste seaduste alusel tarbijakaitse alal riiklikku järelevalvet teostavatele asutustele ja nende ametiisikutele.
Tarbijakaitse pädevad ametiisikud ning tarbijaühingute ja -liitude esindajad on kohustatud hoidma seoses tarbijakaitsealaste ülesannete täitmisega neile teatavaks saanud ärisaladusi.
Tarbija võib oma õiguste kaitsmise eesmärgil pöörduda linna- või vallavalitsusse, Tarbijakaitseametisse või kohtusse kas otse või tarbijaühingu vahendusel ning osaleda oma avalduse või kaebuse arutamises.
Kui seadus ei sätesta teisiti, lahendatakse tarbija esitatud avaldus või kaebus hiljemalt ühe kuu jooksul.
Vabandada avalikult tarbija ees.
Käesoleva seaduse rikkumise eest kannab füüsiline isik distsiplinaar-, tsiviil-, haldus- või kriminaalvastutust seaduses ettenähtud korras.
Kauplemisel käesoleva paragrahvi 2.-4. lõikes sätestamata käesoleva seaduse rikkumise eest - määratakse rahatrahv kuni 10 000 krooni.
Juriidilise isiku poolt, kauplemisel müügidokumendi või kauba nõuetekohase saate- või päritolu tõendava dokumendi kontrollimomendil mitteesitamise, samuti kauba või teenuse kvaliteeti tõendava dokumendi või hinnakalkulatsiooni puudumise või kontrollimomendil mitteesitamise eest - määratakse rahatrahv kuni 10 000 krooni.
Selles müügikohas mittelubatud kauba või teenusega - määratakse rahatrahv 20 000 kuni 50 000 krooni.
Võltsitud kaubaga, samuti võltsitud kauba ladustamise eest müügi eesmärgil - määratakse rahatrahv 50 000 kuni 100 000 krooni.
Käesoleva paragrahvi 3. ja 4. lõikes toodud õiguserikkumiste puhul kohaldatakse õiguserikkumise vahetuks objektiks olnud kauba erikonfiskeerimist.
Käesoleva seaduse paragrahvis 17 nimetatud õiguserikkumiste asjades on protokolli koostamise õigus tarbijakaitse järelevalvepädevusega asutuse ametiisikul vastavalt käesoleva seaduse paragrahvis 11 2. lõikes sätestatule.
Tarbijakaitse järelevalvepädevusega muu valitsusasutuse juhil ja tema poolt volitatud sama ametkonna ametiisikul.
Käesoleva seaduse paragrahv 17 3. ja 4. lõikes nimetatud õiguserikkumiste asju arutab halduskohtunik.
Protokollis tuuakse ära selle koostamise aeg ja koht; asutuse nimi ja aadress, kelle nimel protokoll koostatakse; protokolli koostanud isiku ametinimetus, ees- ja perekonnanimi; haldusõiguserikkujaks olnud juriidilise isiku nimetus ja aadress; tema esindaja ees- ja perekonnanimi ning ametikoht; haldusõiguserikkumise koht, aeg ja kirjeldus, viide paragrahvile, mis näeb ette vastutuse selle haldusõiguserikkumise eest, haldusõiguserikkuja esindaja seletus ja vajadusel muud andmed.
Kui haldusõiguserikkuja esindaja keeldub protokollile alla kirjutamast, tehakse sellesse protokolli koostaja poolt vastav kanne.
Protokollile lisatakse haldusõiguserikkuja esindaja kirjalikud märkused protokolli kohta, samuti protokollile allakirjutamisest keeldumise kohta.
Juriidilise isiku õiguserikkumise asja menetlus toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud korras, kui käesolev seadus ei sätesta teisti.
Käesoleva seaduse paragrahv 17 4. lõike punktis 2 nimetatud õiguserikkumise tõkestamisel ja menetlemisel toimub õiguserikkumise vahetule objektile hinnangu andmine kaubamärgiomaniku, tema õiguste valdaja või nende esindaja poolt antavate ütluste, esitatavate dokumentide, originaaltoote või muude eelnimetatud isikutelt lähtuvate faktiliste andmete alusel.
Tarbijakaitseseaduse rikkumise eest juriidilistele isikutele määratud trahvisummad laekuvad 60 protsendi ulatuses rikkumise asukohajärgse kohaliku omavalitsuse eelarvesse ja 40 protsendi ulatuses riigieelarvesse.
Müüja hüvitab tarbijale käesolevas seaduses sätestatud müüja kohustuste rikkumisest tekkinud kahju.
Tootja või vahendaja hüvitab tema süül müüjale tekkinud kahju, mida viimane kandis, täites oma kohustusi tarbija ees.
Tarbijakaitseameti ebaõigeks tunnistatud otsuse alusel tekkinud kahju hüvitab riik.
Kui haldusõiguserikkumise protokoll on koostatud käesoleva seaduse § 17 4. lõike punktis 2 nimetatud haldusõiguserikkumise kohta ja asja menetlemisel on kindlaks tehtud, et kauplemise objektiks oli võltsitud kaup, võib juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asja menetleva ametiisiku asutus esitada kauplemisloa väljastajale põhjendatud taotluse keelata kauplemisluba omaval juriidilisel isikul kuni asjas tehtud otsuse jõustumiseni kauplemine Eesti Kaupade Nomenklatuuri (edaspidi EKN) selles rubriigis nimetatud kaubaga, mille hulka kuulub kauplemise objektiks olnud võltsitud kaup.
Taotlusele lisatakse haldusõiguserikkumise protokolli ärakiri.
Kauplemisloa väljastaja võib käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud taotluse alusel tunnistada juriidilise isiku kauplemisloa kehtetuks, väljastades samas uue kauplemisloa, millele on märgitud keeld kaubelda EKN-i selles rubriigis nimetatud kaubaga, mille hulka kuulub kauplemise objektiks olnud võltsitud kaup.
Kui menetlus juriidilise isiku suhtes käesoleva seaduse § 17 4. lõike punktis 2 nimetatud haldusõiguserikkumise kohta lõpetatakse, saadab kohus viivitamata kauplemisloa väljastajale määruse või otsuse asjas menetluse lõpetamise kohta.
Käesoleva paragrahvi 3. lõikes sätestatud juhul tunnistatakse keelumärget kandev kauplemisluba kehtetuks ja juriidilisele isikule väljastatakse ilma keelumärketa kauplemisluba.
Juriidilisel isikul, kelle karistamise kohta käesoleva seaduse § 17 4. lõike punkti 2 järgi on jõustunud kohtuotsus, on keelatud kauplemine EKN-i selles rubriigis nimetatud kaubaga, mille hulka kuulub haldusõiguserikkumise vahetuks objektiks olnud võltsitud kaup.
Keeld kehtib, sõltumata haldusõiguserikkumise toimepanemise kohast, kolme aasta vältel kohtuotsuse jõustumise päevast arvates.
Kohus saadab käesoleva paragrahvi 5. lõikes nimetatud kohtuotsuse ärakirja viivitamata kauplemisloa väljastajale.
Kauplemisloa väljastaja tunnistab käesoleva paragrahvi 5. lõikes sätestatud alusel juriidilise isiku kauplemisloa kehtetuks, väljastades samas uue kauplemisloa kehtivusega kuni kolm aastat, millele on märgitud keeld kaubelda EKN-i selles rubriigis nimetatud kaubaga, mille hulka kuulub haldusõiguserikkumise vahetuks objektiks olnud võltsitud kaup.
Kui juriidilist isikut on teist korda karistatud käesoleva seaduse § 17 4. lõike punkti 2 järgi ja selle kohta on jõustunud kohtuotsus ning karistusandmed eelmise karistuse kohta § 17 4. lõike punkti 2 järgi ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse (RT I 1997, 87, 1467; 1998, 111, 1830) kohaselt kustutatud, võib kauplemisloa väljastaja tunnistada kauplemisloa kehtetuks ja keelduda talle uue kauplemisloa väljastamisest kuni kolme aasta jooksul kauplemisloa kehtetuks tunnistamise päevast arvates.
Kauplemise keelamisega tekitatud kahju hüvitatakse seadusega sätestatud alustel ja korras.
Kuni riikliku tarbijakaitse ameti moodustamiseni ning Vabariigi Valitsuse poolt ametiga õiguste ja kohustuste poolest võrdsustatud järelevalveasutuste määramiseni võivad käesoleva seaduse rikkumise eest haldusvastutust kohaldada haldusõiguserikkumiste seadustiku paragrahvides 189, 203, 205 - 207 ja 209 loetletud ametiisikud.
Kuni füüsiliste isikute mittetulundusühinguid reguleeriva seaduse kehtestamiseni toimub tarbijaühingute asutamine ja tegevus Eesti NSV seaduse „Kodanike ühenduste kohta“ alusel.
Käesolev seadus jõustub 1994. aasta 1. jaanuaril, välja arvatud paragrahv 6 2. ja 3.lõike sätted, mis jõustuvad 1994. aasta 1. juulil.
Käesolevaga volitan Kaitsepolitseiametit/Kaitsejõudude Peastaapi, kellele käesolev volikiri on antud, volikirja allakirjutamise kuupäevast alates saama minu elu ja tegevuse kohta informatsiooni asutustelt ja ühingutelt.
Informatsioon võib sisaldada andmeid akadeemilise tegevuse, esinemiste, kohalviibimiste, isikliku mineviku, distsiplinaarkaristuste ning varandusliku või tervisliku seisundi kohta ja muid andmeid, samuti kriminaal-, tsiviil- ja halduskohtu andmeid ning andmeid karistuste kandmise ja arestide kohta.
Luban ja palun Teil anda vastavat informatsiooni käesoleva volikirja esitajale.
Antav informatsioon on ette nähtud ainult Kaitsepolitseiametile/Kaitsejõudude Peastaabile ametlikuks kasutamiseks, kuna see on vajalik Kaitsepolitseiameti/Kaitsejõudude Peastaabi riiklike kohustuste täitmiseks.
Kui tekivad küsimused käesoleva volikirja õigsuse suhtes, palun võtta minuga ühendust alltoodud aadressil või telefonil.
Määrus kehtestatakse „Toote ohutuse seaduse“ (RT I 1998, 40, 613; 1999, 82, 753; 2000, 86, 546) § 3 lõike 1 1 alusel.
Käesolevat määrust kohaldatakse toodetele, mis on kavandatud või otseselt mõeldud mänguliseks kasutamiseks alla 14-aastastele lastele (edaspidi mänguasi).
Käesolevas määruses mõistetakse mänguasja turule laskmise all mänguasja müümist või muul viisil tasuta või tasu eest üleandmist tootja või importija poolt.
Kavandatud ja valmistatud vastavalt prototüübile, millele volitatud asutus on teostanud tüübikatsetuse ning väljastanud vastavussertifikaadi.
Osa 6: Vanusepiiri hoiatusmärgistamise graafiline sümbol.
Mänguasi ei tohi ohustada kasutajate või teiste isikute turvalisust või tervist selle kasutamisel sihipäraselt või muul eeldataval mõistuspärasel viisil, arvestades laste tavapärast käitumist.
Mänguasi peab vastama käesolevas määruses sätestatud ohutusnõuetele mänguasja kogu ettenähtud ja normaalse kasutusaja kestel.
Mänguasja kasutamisega, kusjuures mänguasja konstruktsiooni või koostisosade muutmisega ei ole võimalik ohtu täielikult kõrvaldada ilma, et teiseneks mänguasja otstarve või muutuksid tema peamised omadused.
Mänguasja kasutamisega seotud võimaliku ohu hindamisel tuleb arvestada lapse võimeid ja oskusi, samuti vajadusel lapse tegevust jälgiva täiskasvanu võimalusi ohu vältimiseks.
Seejuures tuleb erilist tähelepanu pöörata mänguasjadele, mis oma otstarbe, mõõtmete ja muude omaduste poolest on mõeldud kasutamiseks alla 3-aastastele lastele.
Lõikes 2 nimetatud põhimõtte järgimiseks tuleb vajaduse korral täpsustada mänguasja kasutaja minimaalne vanus ja/või kas mänguasja kasutamisel on vajalik täiskasvanu järelevalve.
Mänguasjal või selle müügipakendil olev märgistus, samuti mänguasja juurde kuuluvad kasutusjuhendid peavad juhtima lapse või tema järelevaataja tähelepanu mänguasja kasutamisega kaasneda võivatele ohtudele ja nende vältimise võimalustele.
Mänguasi ja selle osad, samuti kinnitatava mänguasja kinnituskonstruktsioonid peavad olema vajaliku mehaanilise tugevuse ning stabiilsusega, et mänguasja kasutamisel tekkivad pinged ei põhjustaks mänguasja purunemist või väändumist, mille tagajärjel võiks tekkida kehalise vigastuse oht.
Mänguasja ligipääsetavad servad, väljaulatuvad osad, nöörid, juhtmed ja kinnitused peavad olema kujundatud ja konstrueeritud selliselt, et kehalise vigastuse oht nende puudutamisel oleks minimaalne.
Mänguasi peab olema konstrueeritud ja valmistatud selliselt, et mänguasja osade liikumisest tulenevate võimalike kehaliste vigastuste oht oleks minimaalne.
Alla 3-aastastele lastele mõeldud mänguasi, selle koostisosad ja eraldatavad osad peavad olema selliste mõõtmetega, et oleks välistatud nende allaneelamine või hingamisteedesse sattumine.
Mänguasi ja selle osad ning mänguasja jaemüügipakend ei tohi põhjustada poomis- ega lämbumisohtu.
Madalas vees kasutamiseks mõeldud mänguasi, mis kannab või hoiab last vee peal, peab olema konstrueeritud ja valmistatud selliselt, et mänguasja kasutamise soovitusi arvestades oleks mänguasja ujuvuse või lapsele võimaldatava toe kadumise oht minimaalne.
Mänguasi, millesse lapsel on võimalik siseneda ja mis moodustab suletud ruumi, peab olema seestpoolt kergesti avatav ja selles peab olema piisav ventilatsioon.
Mänguasi, mille abil lapsel on võimalik sõita, peab vajadusel olema varustatud sellele mänguasjale sobiva ning mänguasjaga arendatavale kineetilisele energiale vastava pidurdussüsteemiga.
Pidurdussüsteem peab olema lapsele lihtsalt ja ohutult kasutatav.
Visatava mänguasja või mänguasja juurde kuuluva väljatulistatava viskekeha kuju, mass ja koostis ning selle poolt arendatav, lapse enda või selleks mõeldud mänguasja abil tekitatud kineetiline energia peavad olema sellised, et mänguasi või viskekeha ei põhjustaks kasutajale või teistele isikutele silma- või muude kehaliste vigastuste ohtu.
Mänguasjas sisalduvad vedelikud ja gaasid ei saavutaks sellist temperatuuri ega rõhku, et nad voolaksid mänguasjast välja muul juhul, kui on vajalik mänguasja funktsioneerimiseks, ning võiksid tekitada põletuse või muu kehalise vigastuse ohtu.
Mänguasja tekitatav müra ei tohi põhjustada kuulmiskahjustusi.
Sõltumata mänguasja keemilisest koostisest on töödeldud nii, et põlemine on võimalikult aeglane.
Süttivad materjalid ei tohi seada süttimisohtu mänguasjas kasutatud teisi materjale.
Mänguasi, mis selle sihipäraseks kasutamiseks vajalikel põhjustel vältimatult sisaldab ohtlikke aineid või valmistisi, eriti keemiakatseteks, mudelite monteerimiseks, plastmasside või keraamika vormimiseks, emailimiseks, fotograafias kasutatavad materjalid ja seadmed või samalaadsed mänguasjad, ei tohi sisaldada aineid või valmistisi, mis võivad muutuda süttivaks mittesüttivate komponentide lendumisel.
Mänguasi ei tohi olla plahvatav ega sisaldada osi või aineid, mis võivad plahvatada, kui mänguasja kasutatakse selleks ettenähtud või eeldataval muul mõistuspärasel viisil, arvestades laste tavapärast käitumist.
Seda nõuet ei kohaldata mänguasjas kasutamiseks ettenähtud tongide puhul.
Sisaldavad lenduvaid aineid, mis õhus süttivad või moodustavad süttiva või plahvatava gaasi ja õhu segu.
Mänguasi peab olema kavandatud ja valmistatud selliselt, et mänguasja kasutamisel § 3 lõike 1 kohaselt ei põhjustaks see ohtu lapse tervisele, sattudes seede- või hingamisorganitesse või puutudes kokku naha, limaskestade või silmadega.
5,0 mikrogrammi seleeni.
Nimetatud elementide migratsioon ei tohi ületada standardis EVS-EN 71-3 esitatud piirväärtusi.
Mänguasi ei tohi sisaldada „Kemikaaliseaduse“ § 11 lõike 1 punkti 1 alusel kehtestatud „Ohtlike ainete loetelus“ (RTL 1999, 39, 508; 39, 509) sisalduvaid ohtlikke aineid ja „Kemikaaliseaduse“ § 11 alusel kehtestatud „Ohtlike kemikaalide identifitseerimise, klassifitseerimise, pakendamise ja märgistamise korra“ (RTL 2000, 78, 1184) järgi ohtlikeks klassifitseeritud valmistisi kogustes, mis võivad ohustada mänguasja kasutavate laste tervist.
Ohtlike ainete või valmististe kasutamine mänguasjas on rangelt keelatud, kui need esinevad sellistena ka mänguasja kasutamisel.
Kus CAS N° on aine registrinumber CAS-is (Chemical Abstracts Service) ja EINECS N° on registrinumber EINECS-is (European Inventory of Existing Commercial Chemical Substances), mis on Euroopa keemiliste ainete loetelu ja asub Kemikaalide Teabekeskuses.
Elektrilise mänguasja toiteallika nimipinge ei tohi ületada 24 volti, samuti ei tohi mänguasja ühegi osa pinge olla üle 24 voldi.
Mänguasja osad, mis on ühendatud või võivad sattuda ühendusse elektrilöögiohtliku elektrienergiaallikaga, samuti elektrivoolu juhtivad kaablid ja muud juhtmed peavad olema korralikult isoleeritud ja mehaaniliselt kaitstud, et vältida elektrilöögiohtu.
Elektriline mänguasi peab olema kavandatud ja valmistatud selliselt, et selle ligipääsetavate pindade maksimaalne temperatuur ei põhjustaks nendega kokkupuutel põletuse ohtu.
Mänguasi peab olema hügieeniline ja kergesti puhastatav, et selle kasutamisel ei tekiks nakkus-, haigestumis- või saastumisohtu.
Mänguasi ei tohi sisaldada radioaktiivseid elemente või aineid sellisel kujul või sellises koguses, mis tõenäoliselt võib olla kahjulik lapse tervisele.
Mänguasjal või mänguasja müügipakendil peab olema tootja, tema volitatud esindaja või importija nimi või kaubamärk ning aadress.
Nimetatud teave võib olla lühendatud kujul, kui lühend võimaldab üheselt identifitseerida tootjat, tootja esindajat või importijat.
Lõikes 1 nimetatud teave peab olema nähtav, selgelt loetav ja mitte-eemaldatav.
Väikeste mänguasjade puhul võib see teave olla esitatud etiketil või mänguasja juurde kuuluval kasutusjuhendil.
Kui lõikes 1 nimetatud teave ei ole esitatud mänguasjal endal, vaid selle müügipakendil, etiketil või mänguasja juurde kuuluval kasutusjuhendil, peab seal olema juhitud kasutajate tähelepanu soovitusele selle teabe säilitamiseks.
Teave mänguasja kasutamisega seotud ohtude ning nende vältimise võimaluste kohta peab olema esitatud mänguasjal, selle müügipakendil või mänguasja juurde kuuluval kasutusjuhendil.
Lõikes 1 ning §-des 14-20 nimetatud teave peab olema eesti keeles.
Võõrkeelse märgistuse korral peab olema lisatud nõuetele vastav eestikeelne teave kogu originaalteksti ulatuses.
Käesoleva määruse nõuetele vastavalt kavandatud ja valmistatud mänguasjale, selle müügipakendile või mänguasja juurde kuuluvale kasutusjuhendile peab enne turule laskmist olema paigaldatud vastavusmärk vastavalt Vabariigi Valitsuse 12. detsembri 2000. a määrusele nr 423 „Vastavusmärgi kuju, mõõtmed ja paigaldamise kord“ (RT I 2000, 98, 635).
Mänguasjale vastavusmärgi paigaldamisega kinnitab mänguasja tootja või tema volitatud esindaja, et mänguasi on valmistatud vastavalt määruse § 2 lõikele 2 ja see vastab käesolevas määruses sätestatud nõuetele.
Vastavusmärk trükitakse, pressitakse sisse või kantakse mänguasjale või selle müügipakendile nii, et see on nähtav, selgelt eristatav ja mitte-eemaldatav.
Väikeste mänguasjade puhul võib vastavusmärk olla paigaldatud etiketile või mänguasja juurde kuuluvale kasutusjuhendile.
Mänguasja märgistus ei tohi sisaldada vastavusmärgile sarnaseid märke, sümboleid või kirjutisi, mida võib ekslikult pidada vastavusmärgiks.
Kui mänguasja kavandamisel ja valmistamisel on vaja arvestada ka teiste õigusaktidega kehtestatud nõudeid, mis näevad ette vastavusmärgi paigaldamise, peab mänguasjale paigaldatud vastavusmärk kinnitama mänguasja vastavust ka nendes õigusaktides sätestatud nõuetele.
Mänguasi, mis võib olla ohtlik alla 3-aastastele lastele, peab kandma sellekohast hoiatust koos viitega neile konkreetsetele ohuallikatele, mis sellise piirangu tingivad (nt „Ettevaatust! Mitte sobiv alla 3-aastastele lastele. Sisaldab väikseid osi.“).
Lõikes 1 nimetatud nõue ei laiene mänguasjadele, mis oma otstarbe, mõõtmete, omaduste ja iseloomulike tunnuste poolest või muudel veenvatel põhjustel on ilmselt ebasobivad alla 3-aastastele lastele.
Liumäed, rippkiiged ja -rõngad, trapetsid, köied ja teised samalaadsed risttala külge kinnitatavad mänguasjad peavad olema varustatud juhendiga nende õigeks kokkupanemiseks.
Juhendis peab olema viidatud mänguasja sellistele osadele, mis võivad osutuda ohtlikeks mänguasja valesti kokkupanemise korral.
Samuti peab juhendis olema osutatud vajadusele kontrollida ja korrastada mänguasja põhiosi (pingutid, kinnitused, ankrud jne) ja juhitud tähelepanu sellele, et vastasel juhul võivad need mänguasjad olla allakukkumise või ümberminemise suhtes ohtlikud.
Funktsionaalsete mänguasjade hulka kuuluvad mänguasjad, mis omavad sama otstarvet ja mida kasutatakse samal moel kui täiskasvanutele mõeldud seadmeid ja seadeldisi.
Funktsionaalne mänguasi peab kas mänguasjal endal või selle müügipakendil kandma hoiatust, et mänguasja kasutataks ainult täiskasvanu järelevalve all.
Lisaks lõikes 2 nimetatud hoiatusele peab funktsionaalse mänguasjaga kaasas olema kasutusjuhend, kus on osutatud ettevaatusabinõudele, mida kasutajal tuleb järgida, ning võimalikele ohtudele, kui ettevaatusabinõusid ei järgita.
Samuti peab olema märgitud, et sellist mänguasja tuleb hoida väikestele lastele kättesaamatus kohas.
Keemiliste mänguasjade hulka kuuluvad katsekomplektid keemiakatseteks, komplektid plastikute või keraamika vormimiseks ja emailimiseks, foto- ja filmiilmutuskomplektid ning muud samalaadsed mänguasjad.
Ohtlikke aineid või valmistisi sisaldav mänguasi ja keemiline mänguasi peavad olema varustatud kasutusjuhendiga, mis sisaldab teavet vajalike ettevaatusabinõude ja võimalike ohtude ning õnnetuse korral antava esmaabi kohta.
Ohtlikke aineid või valmistisi sisaldava mänguasja ja keemilise mänguasja müügipakendil peab olema hoiatus, et mänguasi on mõeldud kasutamiseks ainult § 2 lõikes 3 nimetatud vastavates standardites või tootja poolt määratud vanusepiiri ületanud lastele ja ainult täiskasvanu järelevalve all (nt „Ettevaatust! Ainult üle 5-aastastele lastele. Kasutada ainult täiskasvanu järelevalve all.“).
Lisaks käesolevas määruses sätestatud nõuetele peab ohtlikke aineid või valmistisi sisaldav mänguasi olema märgistatud vastavalt „Kemikaaliseaduse“ § 11 alusel kehtestatud „Ohtlike kemikaalide identifitseerimise, klassifitseerimise, pakendamise ja märgistamise korrale“ (RTL 2000, 78, 1184).
Lastele mõeldud ruladel ja rulluiskudel või nende müügipakenditel peab olema hoiatus selle kohta, et kaitsevarustuse kandmine on vajalik.
Mänguasja juurde kuuluvas kasutusjuhendis peab olema juhitud tähelepanu asjaolule, et mänguasja tuleb kasutada ettevaatlikult ning antud juhiseid soovitatava kaitsevarustuse kohta.
Paragrahvi 5 lõikes 6 nimetatud, vees kasutamiseks mõeldud mänguasjal ja selle müügipakendil peab olema hoiatus selle kohta, et mänguasja võib kasutada ainult täiskasvanu järelevalve all ja vees, kus laps ulatub jalgadega põhja.
Mänguasjal, mis on mõeldud alla 3-aastastele lastele ja mida on võimalik suhu panna ning mis on valmistatud § 7 lõikes 5 nimetatud ftalaate sisaldavast PVC-materjalist, peab olema hoiatus „Mitte suhu panna!“.
Sellise mänguasja müügipakendil peab olema hoiatus „Mitte suhu panna pikemaks ajaks, kuna võivad eralduda lapse tervisele ohtlikud ftalaadid!“
Mänguasja standarditekohasust tõendavate meetmete kirjeldus (sooritatud testid ja katsetused, katseprotokollid jne).
Kui mänguasja tootja ei ole registreeritud Eestis ja tal puudub Eestis volitatud esindaja, peab lõikes 1 nimetatud dokumentatsiooni kättesaadavuse tagama mänguasja importija.
Kui mänguasja kavandamisel ja valmistamisel ei ole järgitud või on järgitud osaliselt § 2 lõikes 3 nimetatud standardeid, peab mänguasja vastavus määruses sätestatud nõuetele olema tõendatud „Toote nõuetele vastavuse tõendamise seaduse“ (RT I 1999, 92, 825) alusel selleks volitatud asutuse poolt.
Taotluse mänguasja nõuetele vastavuse tõendamiseks teeb volitatud asutusele tootja, tema volitatud esindaja või importija.
Importija nimi ja aadress, kui tootja või tema volitatud esindaja ei ole registreeritud Eestis.
Taotlusega koos esitatakse toota või importida kavatsetava mänguasja prototüüp.
Mänguasja nõuetele vastavuse hindamiseks peab volitatud asutus läbi viima mänguasja prototüübi tüübikatsetuse ja kindlaks tegema prototüübi vastavuse määruses sätestatud nõuetele.
Viib läbi vajalikud katsetused, kasutades võimalusel § 2 lõikes 3 loetletud standardeid, et kontrollida mänguasja prototüübi vastavust käesolevas määruses sätestatud nõuetele.
Kui mänguasja prototüüp vastab määruses sätestatud nõuetele, väljastab volitatud asutus sellekohase vastavussertifikaadi, kuhu on märgitud tüübikatsetuse tulemused.
Vastavussertifikaadi juurde peavad kuuluma tüübikinnituse saanud mänguasja kirjeldus ja joonised.
Mänguasja vastavust kinnitatud prototüübile tõendavate meetmete kirjeldus (sooritatud testid ja katsetused, katseprotokollid jne).
Vastavussertifikaadi omanik peab säilitama tüübikinnituse saanud mänguasja pitseeritud mudelit 10 aasta jooksul pärast selle tootmise lõpetamist.
Volitatud asutusena tegutsev isik peab vastama „Toote nõuetele vastavuse tõendamise seaduse“ § 14 lõikes 1 sätestatud nõuetele.
Volitatud asutusena tegutsemise õiguse andmine toimub „Toote nõuetele vastavuse tõendamise seaduse“ alusel.
Järelevalvet Eestis turustatavate mänguasjade vastavuse üle määruses sätestatud nõuetele teostavad turujärelevalveasutused „Toote ohutuse seaduse“ alusel.
Vabariigi Valitsuse 25. novembri 1997. a määrus nr 224 „Mänguasjade ohutusnõuete ja märgistamise eeskirja kinnitamine“ (RT I 1997, 85, 1445) tunnistatakse kehtetuks.
Euroopa Ühenduse direktiivid 88/378/EMÜ (EÜT L 187, 16.07.1988, lk 1-13), 93/68/EMÜ (EÜT L 220, 30.08.1993, lk 1-22) ja Euroopa Liidu Komisjoni otsus 1999/815/EÜ (EÜT L 315/46, 9.12.1999, lk 46-49).
Aasta konventsiooni artiklile 12 Eesti Vabariigi poolt ühinemisel tehtud reservatsioon.
Väljavõte 9.11.00 toimunud autoriõiguse komisjoni koosoleku protokollist - politsei piraatlusevastast tegevust puudutav päevakorrapunkt.
Autoriõiguse asjatundjate komisjoni kolmas ülevaade esitatakse aasta lõpus, mida võib pidada autoriõiguse osas senistest üheks aktiivsemaks.
Loomulikult ei saa ka 1998 ja 1999 aastat just seadusloome osas alahinnata - just nendel aastatel jõudsid Riigikokku olulisimad seadusemuudatused, mis kaasajastasid Eesti autoriõigusealase seadusandluse.
Kuid kaesoleval aastal on astutud oluline samm edasi piraatlusevastase võitluse kui hetke ühe kuumima autoriõiguse temaatikat puudutava valdkonna viimisel nii asjaomaste institutsioonide kui üldsuse teadvusesse.
Läbiviidud koolitused, teema aktiivne kajastamine ajakirjanduses, valminud autoriõigusealane teabeleht ning infovoldik - neid võib kindlasti pidada järjekordseteks suurt tähtsust omavateks sammudeks, mille olulisust ei saa kindlasti alahinnata keskkonnas, kus tegelikult seadusandlik baas edukaks piraatlusevastaseks võitluseks olemas on.
Järjekordsed muudatused on sisse viidud autoriõiguse asjatundjate komisjoni koosseisus.
Ühe olulisemana nimetaks siinkohal ka kohalike omavalitsuste esinduse (Tallinna linna kui piraatluse probleemkohtade - Kadaka turu ja Merekeskuse - asukoha osas) lisamine komisjoni liikmete hulka.
Komisjoni liikmeks on k.a. lõpust ka Tallinna Hinna- ja Konkurentsiameti juhataja Raivo Hein.
Mahuka omapoolse materjali autoriõigusealasest olukorrast on koostöös ette valmistanud ja Eesti Fonogrammitootjate Ühing (EFÜ) ja Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsioon (EAKO).
Kuna nimetatud dokumenti ei olnud otstarbekas üldises komisjonipoolses ülavaates reprodutseerida, on see täies mahus käesolevale dokumendile lisatud.
Kuigi põhilised ja olulisimad muudatused autoriõigusealastesse õigusaktidesse said tehtud 1999.a. jooksul, ei möödunud ka 2000. aasta taielikult asjaomaste seadustäiendusteta.
Need olid mahul loomulikult võrreldamatud 1999. aasta muudatustega, kuid 27.09.2000 Riigikogus vastu voetud „Autoriõiguse seaduse muutmise seadus“ (RT I 2000, 78, 497) said järjekordselt lahendatud paar lünka, mille likvideerimine aitab veelgi edukamalt piraatluse vastu võidelda.
Piraatkoopia ladustamise, hoidmise või edasitoimetamise kvalifitseerimine haldusõiguserikkumisena.
Eelmistes komisjonipoolsetes ülevaadetes on suure probleemina nimetatud haldusõiguserikkumise asjas määratava karistuse tähtaega e. kahte (2) kuud ei saa kuidagi pidada piisavaks ajaks, mille jooksul karistuse peab määrama.
Nüüdseks on nimetatud küsimus on leidnud lahenduse.
14. juunil 2000. a. võeti vastu „Haldusõiguserikkumiste seadustiku, kriminaalkoodeksi ja kriminaalmenetluse koodeksi muutmise seadus“ (RT I 2000, 54, 351).
Vabariigi Valitsuse 6. detsembri 2000. a. korraldusega nr 979-k „Vabariigi Valitsuse 1. juuni 1999. a. korralduse nr 646-k „Autoriõiguse asjatundjate komisjoni moodustamine“ muutmine“ (RTL 2000, 124, 1998) tehti mõningad muudatused komisjoni koosseisus.
Olulisimana nimetaks korralduse punkti 2, mille kohaselt nimetatakse Tallinna Linnavalitsuse poolt komisjoni koosseisu Tallinna Hinna- ja Konkurentsiameti juhataja Raivo Hein.
Vabariigi Valitsuse poolt moodustatud autoriõiguse asjatundjate komisjoni üheks eesmärgiks on esindatus võimalikult erinevate autoriõigusealase temaatikaga kokku puutuvate asutuste ja organisatsioonide poolt.
Peaministri juures k.a. 11. oktoobril ning 2. novembril toimunud piraatluseteemalisel kohtumisel sai arutatud ka kohaliku omavalitsuse esindaja määramise vajalikkust nimetatud komisjoni liikmete hulka.
Tulenevalt 11. oktoobri kohtumisel otsustatule tegigi Tallinna Linnavalitsus ettepaneku oma esindaja nimetamiseks autoriõiguse asjatundjate komisjoni koosseisu.
„Intellektuaalset omandit rikkuva kauba sisse- ja väljaveo tõkestamise seaduse“ eelnõu peab Rahandusministeerium tulenevalt valitsuskabineti 5. detsembri nõupidamisel tehtud otsusele Vabariigi Valitsusele esitama 2001. a. jaanuari alguseks.
„Karistusseadustiku“ eelnõu on juba Riigikogus menetluses olev eelnõu.
Siiski on selles kooskõlastusringil viibinud variandiga võrreldes tehtud muudatuste hulgas üks, mida võib tõlgendada kui mitteotstarbekat just intellektuaalset omandit puudutavate kuritegude osas.
Nimelt on eelnõu menetlemisel täiendatud „Karistusseadustiku“ paragrahvi 234 lõiget 1 sellisel moel, et piraatkoopia valmistamise eest vastutusele võtmine on seatud sõltuvusse asjaolust, kas piraatkoopia valmistajal oli piraatkoopia levitamise eesmärk või mitte.
Eesmärgi sissetoomist õiguserikkumise kvalifitseeriva tunnusena ei saa pidada otstarbekaks, kuna eesmärgi tuvastamine taolistel juhtudel ei ole praktiliselt võimalik.
Iga õiguserikkuja võib alati väita, et tal ei olnud piraatkoopia valmistamisel levitamise eesmärki ning vastupidise tõestamine on juriidiliselt äärmiselt keeruline.
Eriti keeruline on levitamise eesmärgi tuvastamine näiteks tarkvarapiraatluse juhtudel, kus piraatkoopiat n.ö. füüsilises mõttes ei valmistatagi ning piraatkoopiaks on arvuti kõvakettale salvestatud illegaalne koopia.
Seega võib levitamise eesmärgi tuvastamise nõude seadusandlusesse sissetoomine olukorrani, kus piraatkoopiate valmistamisega seotud asjade menetlemine tuleb tõendite või kuriteo koosseisu puudumisel lõpetada.
See omakorda raskendab kogu piraatlusevastast võitlust ning loob piraatlusega tegelevatel isikutel olemasolevast veelgi suurema karistamatuse tunde.
„Kaubandustegevuse reguleerimise seaduse“ eelnõu.
Eelnõus leiab arvatavasti kajastamist Kultuuriministeeriumi poolt tehtud ettepanek, et EAÜ-ga sõlmitud leping peaks olema kauplemisloa väljaandmise üheks kohustuslikuks eeltingimuseks juhul, kui kauplemisloa taotleja on muusikakasutaja.
Seaduseelnõu on planeeritud välja töötada 2001. a. keskpaigaks.
Mitmeid intellektuaalset omandi kaitset tervikuna ning ka autoriõigust puudutavaid seadusemuudatusi peavad asjaomased ministeeriumid välja töötama ka tulenevalt valitsuskabineti 5. detsembri 2000. a. nõupidamisel tehtud otsustest.
Alljärgnevalt nendest lühiülevaade.
Muudatused „Rendiseadusesse“, millega sätestatakse kaubanduspinna rendileandja konkreetne vastutus selle eest, kui rendile antaval pinnal tegeletakse piraattoodangu müügiga, lisades seadusesse säte, mis lubab rendileandjal rentnikuga leping kohe lõpetada.
Täiendused „Autoriõiguse seadusesse“ ja „Tarbijakaitse seadusesse“ sätete osas, millega haldusõiguserikkumiste protokolli koostanud ametiisik, sealhulgas kõrgem politseiametnik, teeb korralduse kauplemisloa välja andnud kohalikule omavalitsusele kauplemisloa peatamiseks kuni menetluse lõpuni.
See samm peaks võimaldama operatiivselt tõkestada kauplemist nendes kohtades, kus on avastatud piraatkaupa.
Siseministeerium sai ülesande esitada 2001. a. jaanuari alguseks ettepanekud „Haldusõiguserikkumiste seadustiku“ muutmiseks, et hõlbustada sellega politsei kontrolltegevust ja ligipääsu piraattoodanguga kauplevates kohtades ning võimaldada politseil piraatkauba partii erikonfiskeerimist.
Majandusministeeriumi vastav ülesanne puudutab „Tarbijakaitse seaduse“ jm turukorraldust reguleerivate õigusaktide täiendamist, millega kehtestataks tegutsemislubade väljaandmise üheks tingimuseks kooskõlastus Eesti Autorite Ühingult, kui tulevane tegevus puudutab ka autoriõigusega kaitstavaid kaupu.
Mõningaid seadusandlusega seonduvaid probleeme on omapoolses materjalis välja toonud ka EFÜ ja EAKO.
Mõningate nimetatud küsimustega juba tegeletakse, kuid siiski vajavad need küsimused enne konkreetsete ettepanekute esitamist veel põhjalikumat läbitöötamist.
Sellel aastal on põhiline osa jõupingutustest just sellesse „sektorisse“ suunatud.
Läbi viidud koolitustele lisaks (vt allpool) pole unarusse jäetud ka laiema avalikkuse teavitamist.
Juba k.a. alguses käivitus Phare 4 MEUR projekti toetusel Kultuuriministeeriumi tellimusel alaprojekt No 00/C/166 „Enforcement of EU Intellectual Property Legislation“.
Selle projekti üheks alapunktiks on esiteks õigusaktide kogumiku trükkimine, kuhu oleksid kogutud kõik autoriõigusealased õigusaktid nii eesti kui inglise keeles („Autoriõiguse seadus“, erinevad konventsioonid ja rahvusvahelised lepingud, EL direktiivid).
Teiseks ja avalikkuse hoiakute kujundamise küsimuses olulisemaks on teabelehe „Autoriõiguse põhimõtted“ ja infovoldiku „Mis on piraatlus?“ trükkimine.
Teabeleht ja infovoldik on trükitud, 1000 eksemplari kummastki trükisest edastati Kultuuriministeeriumile, ülejäänud eksemplarid levitatakse Euroopa Liidu Infosekretariaadi kaudu üle Eesti erinevatesse EL infopunktidesse (ka käesolevale materjalile on 1 eksemplar infovoldikust ja teabelehest lisatud).
Autoriõigusealaste õigusaktide kogumik läheb trükki lähipäevadel.
Üheks tähtsaimaks initsiatiiviks abistamaks seadusi rakendavaid institutsioone on aga erinevate koolituste ja seminaride läbiviimine.
2000. aasta jooksul on põhiliselt välisabiprogrammide raames läbi viidud mitmeid vastavaid üritusi erinevatele sihtgruppidele.
Näiteks 28. märtsil toimus autoriõigusealane seminar autoriõiguse komisjoni liikmetele ning teemaga kokku puutuvate erinevate ministeeriumite ametnikele.
Mis puudutab aga konkreetselt politseid, tolli, kohtunikke ja prokuröre, siis näiteks 10-12 mail 2000. a. korraldas Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsioon nn „Tollituuri“, mis hõlmas endas Pärnu (Edela), Võru (Kagu) ja Narva (Kirde) tolliinspektuure.
Üks seminar neile sihtgruppidele toimus ka 20. ja 22. juunil 2000. aastal.
Esimese päeva koolitus oli mõeldud politsei- ja tolliametnikele, teine päev kohtunikele ja prokuröridele.
Tegemist oli küllaltki praktilise suunitlusega seminariga, kus lektoriteks autoriõigusealase temaatikaga igapäevaselt oma töös kokku puutuvad spetsialistid, kõik ühtlasi ka autoriõiguse asjatundjate komisjoni liikmed.
Selle seminari näol oli järjekordselt tegemist Phare 4MEUR projekti raames esitatud koolitustaotlusega, kuid erinevaid õigustevaldajate gruppe esindavate organisatsioonide initsiatiivil saavad koolitusprojektid kindlasti jätkuma.
25. oktoobril ning 6-7 novembril toimus ÜRO/Euroopa Majanduskomisjoni initsiatiivil loodud töögrupi tegevuse tulemusena koolitus kõigile seadusi rakendavatele sihtgruppidele ning kuna nimetatud koolituspäevad said adressaatidelt positiivse vastukaja, siis on plaanis ka 2001. aastal selle töögrupi abi kasutada erinevate koolituste läbiviimisel.
Mitmed autoriõigusealased koolitusüritused korraldati 2000 aastal õigustevaldajate esindusorganisatsioonide poolt ning ka edaspidi on eeldatavasti keeruline ennustada, millal mingi seminari läbiviimine nende poolt võimalikuks osutub.
Riigieelarvest on kahjuks koolituste rahastamise võimalused suhteliselt piiratud.
Ei saa mööda minna ka probleemist, mis oli nimetatud ka eelmises ülevaates ja seaduste rakendamise teema all mainimist vajaks - Rooma 1961. a. konventsiooni artiklile 12 tehtud täielik reservatsioon ning selle võimalikud tagajärjed nii kohustatud kui õigustatud subjektidele (fonogrammide, esituste kasutajatele ning õigustevaldajatele).
Sellel teemal on toimunud kaks kohtumist - fonogrammitootjate algatusel 20. juulil ning laiemapõhjaline ümarlaud kõikide huvigruppide osavõtul 11. oktoobril 2000. a. (kohtumise protokoll käesolevale materjalile lisatud).
Leiti, et on võimalik alustada läbirääkimisi õigustevaldajate (EFÜ ja EEL) ning ringhäälinguorganisatsioonide vahel ning vastavaid läbirääkimisi ka alustatakse.
Kultuuriministeerium on valmis nende läbirääkimiste käigus pakkuma kompromisse ja pooltele soovitusi ning olema vahendajaks juhul, kui kokkuleppe saavutamine osutub võimatuks.
Kokkulepet tähtaja suhtes, millal reservatsiooni muutmine jõustub, ei saavutatud, kuid ümarlaual osalejad olid nõus, et see ei saa toimuma enne 2002. aastat.
Lisaks on Kultuuriministeeriumis toimunud Rooma konventsiooni artiklit 12 puudutav kohtumine Euroopa Komisjoni Delegatsiooni esindajatega, kus osalesid ka Justiitsministeeriumi ja Välisministeeriumi esindajad.
Kohtumine toimus 15.11.2000 ning selle eesmärgiks oli EC Delegatsiooniga veelkord teemat arutada Euroopa Lepingu Artiklis 66 võetud kohustuste valguses.
Kohtumise tulemusena nenditi, et vastuolu Euroopa Lepinguga ei ole lõplikku kinnitust leidnud ning seetõttu ei ole seda nimetatud ka 2000. a. eduraportis.
Arutatud teemadest ei saa mainimata jätta ka legaalsuskleebiseid, kui ühte võimalust efektiivsemaks piraatlusevastaseks võitluseks (materjalile on lisatud vastavasisuline väljavõte autoriõiguse asjatundjate komisjoni koosoleku protokollist).
Vabariigi Valitsusele on ka nimetatud teema kohta edastatud suhteliselt põhjalikud taustamaterjalid (Kultuuriministeeriumi 04.12.2000 kiri nr 3-25089), seeparast nimetatud probleemil pikemalt ei peatu.
Teema paluti Kultuuriministeeriumi juurde moodustatud autoriõiguse asjatundjate komisjonil läbi vaadata 02.11.2000 peaministri juures toimunud piraatluseteemalisel kohtumisel.
Nimetatud kohtumiste esialgne initsiatiiv tuli kultuuriministri 02.10.2000 kirjast peaministrile, milles paluti valitsusjuhi toetust piraatlusevastasele võitlusele.
Toimus kokku kaks kohtumist, mille tulemusena pandi erinevatele asjaomastele ministeeriumitele ülesanded uurida läbi võimalusi mitmesuguste seadusandlike muudatuste jt. meetmete prognoositavast efektiivsusest piraatlusevastases võitluses.
Kohtumise tulemusel anti erinevatele ministeeriumitele ülesandeid vajalikeks seadusmuudatusteks ning muudeks initsiatiivideks.
Komisjon peab väga oluliseks eriti asjaolu, et siseminister sai valitsuselt ülesandeks jätkata otsustavat tegevust piraatlusevastasel võitlusel kaasates lisaks politseile kõiki asjassepuutuvaid ametkondi.
Siiski peab kahjuks tunnistama, et maikuine initsiatiiv tundus vahepeal olevat soiku jäänud.
Selgituste saamiseks politsei tegevuse kohta olid autoriõiguse asjatundjate komisjoni 9. novembri 2000. a. koosolekule kutsutud esindajad Tallinna Politseiprefektuurist ja Siseministeeriumist (väljavõte koosoleku protokollist lisatud).
Politsei mainele pole kasuks tulnud ka eriti novembrikuu jooksul ilmunud Kadaka turgu ja piraattoodanguga kauplejaid puudutavatest artiklitest, kus tehakse vihjeid politsei võimaliku äraostetavuse kohta.
Kindlaid tõendeid komisjonil nende väidete paikapidavuse kohta loomulikult ei ole, kuid toetame igati politsei kõrgemate ametnike poolt pressis väljaöeldud sõnu ametkonnasisese kontrolli teostamise osas selles küsimuses.
Peaministri poolt on Siseministeeriumile pandud ülesanne jätkata reide.
Politsei on eriti viimase kuu jooksul oma sellealast tegevust jälle aktiviseerinud.
Ainuüksi viimase kuu jooksul on politsei konfiskeerinud üle 30 000 audio- ja videosalvestise, arvutimänge ja tarkvara.
Alates detsembri algusest on politsei kontrollinud turgudel toimuvat praktiliselt iga päev ning reide on lubatud sama hoogsalt ka jätkata.
Tallinna Politseiprefektuuris on moodustatud senisest suurem piraatluse vastu võitlemise töögrupp.
Hetkeseisuga võiks öelda (nagu ka mitmel puhul enne nimetatud), et tegelikult on juba praegu kõik seadusandlikud vahendid efektiivseks tegutsemiseks olemas.
Probleem on (ja arvatavasti jääb veel mõneks ajaks) motivatsiooni ja tahte puudumises olemasolevate normide rakendamiseks.
Järgnevalt lisaks ka Eesti Autorite Ühingu arvamuse (punktid 1 ja 2) seoses esilekerkinud probleemidega ning nende võimaliku lahendamise kohta läbi litsenseerimissüsteemi.
Autoriõigusealase olukorra parandamiseks tuleks kaaluda suuremate kontsertide korraldamise muutmist litsenseeritavaks tegevusalaks, kusjuures litsentside väljaandjaks võiks olla Kultuuriministeerium.
Selline muudatuse sisseviimine oleks vajalik seetõttu, et käesoleval ajal tegeleb Eestis kontserdi korraldamisega mitu isikut, kes iga kontserdi jaoks ostavad n.ö. riiulist mingi osaühingu, mis on nominaalselt kontserdikorraldajaks.
Sellise minimaalse osakapitaliga osaühing kaob pärast kontserti ning autoritel ei ole tavaliselt kellegi poole saamatajäänud autoritasu nõudes pöörduda.
Ka on naeruväärne, et miljonitesse ulatuvate piletikäivetega kontserdikorraldajateks võivad olla osaühingud, mille omakapital on tavaliselt nõutud miinimumi tasemel, s.o. 40 000 krooni.
Asi ei ole mitte ainult autoritel saamatajäänud autoritasudes vaid ka selles, et riik ei saa autoritasude pealt makstavat üksikisiku tulumaksu kätte.
Ja tegemist on sageli suhteliselt suurte summadega.
Nii on näiteks Lauri Laubre riiulifirmal OÜ Fix Com Tina Turneri kontserdi eest maksmata autoritasu üle miljoni krooni.
Vendadele Rebastele kuuluv riiulifirma OÜ BDG Kontsert võlgneb autoritele üle poole miljoni krooni.
Arvestades, et tulumaksuks maksaksid autorid 26 % oma autoritasust, jääb riigil saamata mitusada tuhat krooni üksikisiku tulumaksu.
Rääkimata Eesti riigile kui tervikule tekitatud maine kahjustamisest, sest teiste riikide kirjastajad ja autorid näevad, et meie riik ei suuda täita endale võetud rahvusvahelisi kohustusi.
Loomulikult ei ole mõeldav, et kõik kontserdikorraldajad käiksid sellise litsenseerimise alla, kuid ilmselt tuleks sätestada mingi piir, millest alates see nii oleks.
Näiteks kontsertide puhul, kus piletimüügi käive on üle miljoni krooni.
Rõhutan veelkord, et selles sektoris elementaarse korra sisseviimine oleks mitte ainult autorite vaid ka riigi kui maksukoguja huvides.
Pealegi oleks see ka turu korrastamise seisukohast oluline, sest seaduskuulekad kontserdikorraldajad on praegu majanduslikult halvemasse olukorda seatud kui seaduserikkujad.
Ilmselt tuleks pöörduda tagasi juba korra komisjoni ees olnud küsimuse juurde - kollektiivse esindamise organisatsiooni asutamiseks ja sellena toimimiseks oleks vaja saada litsents.
Arvan, et selle väljaandja võiks meie riigis olla Kultuuriministeerium.
Selline kord oleks vajalik seepärast, et vältida nn. pseudoühingute tekkimist ja turu solkimist.
Praeguse seisu järgi võivad näiteks kaks isikut asutada autorite ühingu ja deklareerida, et nemad esindavadki autoreid, ehkki tegelikult ei esinda nad kedagi peale iseenda.
Kujutagem ette, et selliseid kahe-mehe ühinguid on kakskümmend.
Kusjuures formaaljuriidiliselt oleks sellistel ühingutel õigus seda ka nõuda.
Kasutajate seisukohast oleks selline olukord täiesti jabur.
Ega ilmaaegu ole kogu maailmas (kui kõrvale jätta Ameerika Ühendriigid nende trustidevastasest seadusest tuleneva eripära tõttu) igas riigis üks ühing vastaval loomealal.
Kui selliste ühingute tegevus oleks vastavuses autoriõiguse seaduse sätetega ning nende tegevuse üle teostaks kontrolli litsentsi väljaandnud Kultuuriministeerium, ei oleks põhjust karta ka oma õiguste kuritarvitamist selliste ühingute poolt.
Veel litsenseerimisest - ka on kaalutud autoriõigusega ning sellega kaasnevate õigustega kaitstavate teoste ning objektidega kauplemise kui tegevusala litsenseerimist.
Seda võimalust on käsitletud autoriõiguse komisjoni koosolekutel ja välja pakutud ka piraatluseteemalistel kohtumistel peaministri juures.
Tegevuslubade (litsentside) väljaandmiseks autoriõigusega kaasnevate õiguste objektidega seotud kaubandustegevuse (videote, fonogrammide, arvutiprogrammide sisse- ja väljavedu, tootmine) valdkonnas tuleb muuta „Autoriõiguse seadust“, kui konkreetsema analüüsi tulemusel selgub, et uus litsentseerimiskord osutub otstarbekaks.
Juhul, kui hakata litsentseerimissüsteemi välja töötama, siis oleks vajalik „Autoriõiguse seaduse“ täiendamine tegevuslubade väljaandmise, peatamise, tühistamise korra sätestamisega.
Selge, korrastatud ja toimiva järelvalvega süsteemi loomine tegevuslubade osas näib esialgu olevat efektiivne ja jõuline samm piraatluse vähendamisel.
Siiski peame vajalikuks siinkohal märkida, et kolme erineva ülaltoodud tegevusala litsenseerimise alustamine praktiliselt üheaegselt (kusjuures litsentse annab välja sama asutus), vajab kindlasti veel kaalumist.
Tuleb läbi mõelda kõik nimetatud dokumentide väljaandmiseks vajalikud ressursid ja tingimused, et tegemist poleks ebaadekvaatse paberiga, mis lõppkokkuvõttes ikkagi tururegulatsioonile positiivses mõttes kaasa ei aita.
Eelmises ülevaates sai nimetatud olulisena avalikkuse teavitamist ning piraatlusevastase võitluse tõstmist prioriteediks politsei poolt.
Avalikkuse teavitamise osas on nüüdseks juba ilmunud teemat tutvustav infovoldik ja teabeleht.
Kindlasti ei saa need jääda viimasteks autoriõigusealast temaatikat puudutavaks laiemale üldsusele suunatud teavikuteks.
Kajastamist vajavad ka spetsiifilisemad teemad (näit. teoste avalik esitamine), mille tutvustamiseks on parim viis just näiteks voldiku-formaadi kasutamine.
Politsei on viimase kuu jooksul järjekordselt tõestanud, et järjekindla tegevusega on võimalik saavutada piraatlusevastases võitluses tulemusi.
Olles teadlik politsei töökoormusest jääb komisjonil siiski vaid soovida, et sellealane tegevus ei soikuks.
Peaministri juures toimunud piraatluseteemaliste kohtumiste tulemusena kerkis esile ka plaan komisjoni poolt kuulata lähiajal ära erinevate asjaomaste institutsioonide koolitusplaanid.
Nende plaanide ühildamise ning erinevate finantseerimisvõimaluste ärakasutamise teel on kindlasti võimalik veelgi efektiivsem järelevalveinstitutsioonide nii praktiline kui teoreetiline koordineeritud koolitustegevus.
Piraatlust teemana on ajakirjanduses (eriti Äripäevas) nii sellel aastal tervikuna kui eriti just teisel poolaastal kajastatud rohkem kui kunagi varem.
Selle toel on saavutatud positiivseid nihkeid nii avalikkuse suuremale informeeritusele kui juhitud tähelepanu ka mõningatele puudujääkidele järelevalveinstitutsioonide tegevuses.
Komisjon on seisukohal, et eriti aktiivset ajakirjanduslikku uurimistööd teinud ajakirjanikud väärivad äramärkimist ka riigi poolt (läbi Kultuuriministeeriumi).
Komisjon avaldab heameelt selle üle, et peaminister võttis kultuuriministri oktoobrikuist pöördumist tõsiselt ning reageeris kiirelt piraatluseteemalise kohtumise kokkukutsumisega.
Peaministri tugi on sellealases tegevuses on kindlasti vajalik ning juba praegu võib näha nimetatud kohtumiste tulemuslikkust.
2000. aasta ei paistnud silma niivõrd seadusandliku tegevusega, kui just jõustunud seaduste rakendamise problemaatikaga.
Toimus hulgaliselt koolitusi, välisabiprojektide raames anti välja temaatilisi trükiseid, presenteeriti piraatluseteemalist uurimust, piraatlusevastasesse võitlusesse kaasati kohalikud omavalitsused, kaaluti mitmeid radikaalseid ettepanekuid piraatluse efektiivsemaks tõkestamiseks (litsenseerimine, legaalsuskleebised), teemat kajastas aktiivselt ajakirjandus.
Kuigi ka peaministri juures toimunud kohtumiste tulemusena said mitmed asjaomasel ministeeriumil ülesande mõningate seadusemuudatuste väljatöötamiseks, tuleb ka eeloleval 2001. aastal siiski põhitähelepanu pöörata järelevalveinstitutsioonide koolitamisele (ka uued seadusemuudatused vajavad selgitamist jne).
Sellealase kirjaga on õigustevaldajaid esindavad organisatsioonid (EAÜ, EFÜ, EAKO, BSA, EAAL) pöördunud ka Riigikogu õiguskomisjoni poole (17.11.2000 kiri) palvega õiguskomisjonil „Karistusseadustiku“ eelnõu arutamisel teha Riigikogule ettepanek jätta eelnõu § 234 lõikest 1 välja sõnad „levitamise eesmärgil“.
4 Juunis 1999 kaasati Eesti ÜRO projekti - ÜRO/Euroopa Majanduskomisjoni intellektuaalse omandi kaitse grupp (UN/ECE Advisory Group for the Protection of Intellectual Property Rights for Investment) ning septembris 1999 toimus Genfis grupi esimene koosolek.
Eestist sai selle kohtumise tulemusena pilootprojekt.
Kaks väliseksperti töötasid välja Eesti intellektuaalse omandi õigust puudutava taustadokumendi.
Dokument oli aluseks konsultatiivsele kohtumisele k.a. aprillis ning selle kohtumise tulemusena tegi grupp ettepanekuid intellektuaalse omandi alase olukorra parandamiseks Eestis.
Ravikindlustus on Eesti Vabariigi elanike tervise säilitamise, haigusest või vigastusest tingitud ajutise töövõimetuse kulude ja ravikulude tasumise ning raseduse ja sünnituse korral hüvitise maksmise riiklikult tagatud süsteem.
Käesolev seadus sätestab kohustusliku ravikindlustuse korralduse, visiiditasu, inimeste tervise säilitamise ja ravimise kulude tasumise ning hüvitise maksmise ajutise töövõimetuse puhul.
Kohustusliku ravikindlustusega kindlustatuks (edaspidi kindlustatu) loetakse kõik isikud, kelle eest sotsiaalmaksuseaduse (RT I 1998, 40, 611; 61, 982; 113/114, 1875 ja 1876; 1999, 29, 397; 71, 685; 82, 749; 87, 789; 88, 806; 97, 857; 101, 903) §-des 4 ja 6 nimetatud sotsiaalmaksu maksja (edaspidi sotsiaalmaksu maksja) on maksnud või tal on kohustus maksta sotsiaalmaksu, samuti käesolevas seaduses ettenähtud kindlustatuga võrdsustatud isikud.
Kohustuslikku ravikindlustust korraldab avalik-õiguslik juriidiline isik Eesti Haigekassa (edaspidi haigekassa) käesolevas seaduses ja Eesti Haigekassa seaduses ettenähtud korras.
Ravikindlustushüvitis on rahaline hüvitis, mida makstakse kindlustatule, või mitterahaline hüvitis, mida makstakse kindlustatu eest käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras.
Ravikindlustuse rahaline hüvitis on ajutise töövõimetuse hüvitis.
Soodustingimustel väljastatavad ravimid haigekassa poolt hüvitatavas ulatuses.
Ajutise töövõimetuse hüvitis (edaspidi hüvitis) on rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab kindlustatule töövõimetuslehe alusel juhul, kui töövabastuse tõttu jääb saamata sotsiaalmaksuga maksustatav tulu.
Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (RT 1992, 15/16, 241; 1993, 10, 150; RT I 1993, 26, 441; 1995, 14, 170; 16, 228; 1996, 3, 57; 40, 773; 45, 850; 49, 953; 1997, 5/6, 32; 1998, 111, 1829; 1999, 16, 276; 60, 616; 2000, 25, 144; 51, 327; 57, 370; 102, 669; 2001, 17, 78; 42, 233; 53, 311) paragrahvide 62 ja 63 alusel ajutiselt töötingimuste kergendamise või ajutiselt teisele tööle üleviimise korral ning avaliku teenistuse seaduse (RT I 1995, 16, 228; RT I 1999, 7, 112; 10, 155; 16, 271 ja 276; 2000, 25, 144 ja 145; 28, 167; 102, 672; 2001, 7, 17 ja 18; 17, 78; 42, 233; 47, 260) paragrahv 51 alusel teenistustingimuste ajutise kergendamise või ajutiselt teisele ametikohale üleviimise korral.
Eesti Vabariigi töölepingu seaduse paragrahv 63 alusel ajutiselt töötingimuste kergendamise või ajutiselt teisele tööle üleviimise korral või avaliku teenistuse seaduse paragrahv 51 alusel ajutiselt teenistustingimuste kergendamise või ajutiselt teisele ametikohale üleviimise korral makstakse hüvitist palgavahe ulatuses kuni ajutiselt teisele tööle üleviimise või töötingimuste kergendamise lõpuni.
Käesoleva seaduse §-s 6 nimetatud hüvitise määrab ja maksab kindlustatule haigekassa.
Kui käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel arvutatud ühe kalendripäeva keskmine tulu on väiksem summast, mis saadakse töövabastuse alguspäeval kehtiva Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära (edaspidi kuupalga alammäär) jagamisel 30-ga, arvutatakse ühe kalendripäeva keskmine tulu kuupalga alammäära jagamisel 30-ga, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud juhul.
Kui kindlustatule ei arvestatud käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud perioodil sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, arvutatakse ühe kalendripäeva keskmine tulu töövabastuse alguspäeval kehtiva kuupalga alammäära jagamisel 30-ga, välja arvatud käesoleva paragrahvi 6. lõikes nimetatud juhul.
Kui kindlustatu ei saanud käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatud kalendriaastal füüsilisest isikust ettevõtjana sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, arvutatakse ühe kalendripäeva keskmine tulu sotsiaalmaksuseaduse § 6 lõikes 2 sätestatud ja töövabastuse alguspäeval kehtinud kuumäära jagamisel 30-ga, välja arvatud käesoleva paragrahvi 5. lõikes nimetatud juhul.
Füüsilisest isikust ettevõtjale, kes kooskõlas sotsiaalmaksuseaduse § 9 lõike 3 punktiga 1 või lõikega 4 ei ole maksnud sotsiaalmaksu avansilisi makseid, hüvitist ei maksta.
Kui kindlustatu põhipalk kuus on töövabastuse alguspäeval väiksem kuupalga alammäärast, arvutatakse ühe kalendripäeva keskmine tulu põhipalga jagamisel 30-ga.
Ühe kalendripäeva keskmise tulu arvutamisel ei võeta arvesse kalendripäevi, mil kindlustatu oli töölt vabastatud töövõimetuslehe alusel, samuti käesoleva seaduse paragrahv 10 5 4. lõikes nimetatud töölt puudutud päevi ning Eesti Vabariigi puhkuseseaduse (RT 1992, 37, 481; 1993, 10, 150; RT I 1994, 84, 1474; 1995, 16, 228; 1997, 74, 1229; 93, 1560) paragrahv 9 2. lõike punktide 1 ja 2 alusel üle 28 kalendripäeva antud puhkuse ja paragrahv 31 alusel antud täiendava lapsepuhkuse päevi.
Tööõnnetuse, riigi või ühiskonna huvide kaitsel ja kuriteo tõkestamisel tekkinud töövõimetuse, kutsehaiguse ning alla 14-aastase haige lapse kodus põetamise korral, samuti rasedus- ja sünnituspuhkuse või alla 4-aastase lapse lapsendaja puhkuse korral - 100%.
Eesti Vabariigi töölepingu seaduse paragrahvide 62 ja 63 ning avaliku teenistuse seaduse paragrahv 51 alusel ajutiselt tööst või ametiülesannete täitmisest vabastamise korral makstakse kindlustatule hüvitist ühe kalendripäeva kohta 80% ühe kalendripäeva keskmisest tulust.
Eesti Vabariigi töölepingu seaduse paragrahvide 62 ja 63 alusel töötingimuste ajutise kergendamise või ajutiselt teisele tööle üleviimise korral ning avaliku teenistuse seaduse paragrahv 51 alusel teenistustingimuste ajutise kergendamise või ajutiselt teisele ametikohale üleviimise korral makstakse kindlustatule palgavahet niisuguses summas, et palgavahe koos selle aja eest saadava palgaga ei ületaks kindlustatu keskmist palka.
Tööandja on kohustatud väljastama kindlustatule ja haigekassale hüvitise ning palgavahe määramiseks ja maksmiseks vajalikud tõendid, mille vormid kehtestatakse käesoleva seaduse paragrahv 10 6. lõikes sätestatud korras.
Tööandjalt tööõnnetuse või kutsehaiguse tagajärjel käesoleva seaduse paragrahv 10 4 1. lõike punkti 3 alusel 100% ulatuses makstud hüvitise ja, sõltuvalt ravirežiimist käesoleva seaduse paragrahv 10 4 1. lõike punkti 1 või 2 alusel vastavalt 60% või 80% ulatuses arvutatud hüvitise vahe.
Kui käesoleva paragrahvi lõike 6 punktis 2 nimetatud vigastuse tekitas riik või muu avaliku võimu kandja, esitatakse nõue riigivastutuse seaduses sätestatud korras.
Kindlustatu terviseuuringute, tervise säilitamise ja ravi kulud, välja arvatud visiiditasu, tasub haigekassa temaga lepingu sõlminud ravi- või hooldusasutusele või erapraksisega tegelevale arstile, olenevalt osutatud teenuste hulgast ja hinnast.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teenuste hinnad ja teenuste eest tasumise korra kehtestab Vabariigi Valitsus sotsiaalministri ettepanekul kooskõlas Eesti Haigekassa seaduse § 12 lõike 1 punkti 2 sätetega.
Arsti vastuvõtule soovija maksab raviasutusele või erapraksisega tegelevale arstile visiiditasu, mille suuruse ning maksmise ja isikutele kompenseerimise korra, samuti sellest laekunud summade kasutamise korra kehtestab Sotsiaalministeerium.
Haigekassa peab kindlustatute arvestust Sotsiaalministeeriumi poolt kinnitatud eeskirjade järgi.
Käesoleva seaduse paragrahv 2 1. ja 2. lõikes loetletud isikute kohustuslik ravikindlustus algab isiku haigekassas arvelevõtmise päevast.
Käesoleva seaduse paragrahv 2 1. lõikes loetletud isikute kohustuslik ravikindlustus kehtib kaks kuud pärast sotsiaalmaksu maksja poolt kindlustatu eest sotsiaalmaksu tasumist.
Kindlustatuga võrdsustatud isikute kohustuslik ravikindlustus kehtib käesoleva seaduse paragrahv 2 2. lõikes sätestatud õiguslike aluste lõppemise päevani (kaasa arvatud), välja arvatud käesoleva seaduse paragrahv 2 2. lõike punktis 3 sätestatud isikud, kelle kohustuslik ravikindlustus kehtib kaks kuud pärast õppeasutuse lõpetamist.
Meditsiini-, farmaatsia- või haigekassa töötajale kutsekohustuse täitmisel teatavaks saanud andmed kindlustatu haiguste ning intiim- ja perekonnaelu kohta ei kuulu avalikustamisele.
Nende andmete avalikustamine on karistatav Eesti Vabariigis kehtiva kriminaalseaduse järgi.
Kindlustatu soovil jätab raviarst tööandjale esitatavale töövõimetuslehele diagnoosi märkimata.
Raviteenuse kvaliteedist tuleneva vaidluse lahendamise korra kehtestab Sotsiaalministeerium.
Pärimine on isiku surma korral tema vara üleminek teisele isikule.
Pärandaja on isik, kelle vara tema surma korral teisele isikule üle läheb.
Pärand on pärandaja vara.
Pärandiks ei ole pärandaja õigused ja kohustused, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga.
Pärand avaneb pärandaja surma või surnuks tunnistamise korral.
Pärandi avanemise aeg on pärandaja surmapäev.
Pärandi avanemise koht on pärandaja viimane elukoht.
Pärandi avanemisel tekib pärijal õigus pärida.
Pärimiseks peab pärija pärandi vastu võtma.
Pärimisvõime on isiku võime pärida.
Pärimisvõimeline on iga õigusvõimeline isik.
Pärija võib olla füüsiline isik, kes pärandaja surma ajal on elus, või juriidiline isik, kes sel ajal on olemas.
Pärast pärandi avanemist elusalt sündinud laps loetakse pärandi avanemise ajal pärimisvõimeliseks, kui ta oli eostatud enne pärandi avanemist.
Sihtasutus, mis luuakse testamendi või pärimislepingu alusel, loetakse pärandi avanemise ajal olemas olevaks, kui ta hiljem omandab juriidilise isiku õigused.
Teadvalt ja seadusevastaselt kõrvaldas või hävitas testamendi või pärimislepingu, kui pärandajal ei olnud enam võimalik seda uuendada.
Isikul ei ole õigust pärida selle isiku vara, kelle vastu ta on toime pannud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teo.
Lapse seadusjärgseks pärijaks ei saa olla tema vanem, kellelt kohus on vanema õigused ära võtnud.
Käesoleva paragrahvi sätteid kohaldatakse ka annakusaajate ja teiste isikute suhtes, kellel on õigus saada pärandist mingit kasu.
Kui pärija on pärimiskõlbmatu, on pärima õigustatud see isik, kes oleks pärinud siis, kui pärimiskõlbmatu isik oleks surnud enne pärandi avanemist.
Vaidluse korral võib kohus tunnistada isiku pärimiskõlbmatuks huvitatud isiku nõudel.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõude aegumistähtaeg on kuus kuud pärimiskõlbmatuse põhjustest teada saamisest, kuid mitte pikem kui 10 aastat pärandi avanemise päevast.
Pärimise aluseks on seadus (seadusjärgne pärimine) või pärandaja viimne tahe, mis on avaldatud testamendis (pärimine testamendi järgi) või pärimislepingus (pärimine pärimislepingu järgi).
Pärimisõigust pärimislepingu järgi eelistatakse pärimisõigusele testamendi järgi, neid mõlemaid aga pärimisõigusele seaduse järgi.
Päritakse seaduse järgi, kui pärandaja ei ole järele jätnud kehtivat testamenti või pärimislepingut.
Kui pärandaja testament või pärimisleping käib ainult pärandi osa kohta, päritakse ülejäänud osa seaduse järgi.
Seadusjärgsed pärijad on pärandaja abikaasa ja käesolevas seaduses nimetatud sugulased.
Käesoleva seaduse §-s 18 sätestatud alusel on seadusjärgne pärija kohalik omavalitsusüksus või riik.
Sugulased pärivad kolmes järjekorras.
Teise järjekorra pärijad pärivad, kui esimese järjekorra pärijaid ei ole.
Kolmanda järjekorra pärijad pärivad, kui esimese ja teise järjekorra pärijaid ei ole.
Sugulaste seadusjärgse pärimise kohta käivaid sätteid kohaldatakse, arvestades käesoleva seaduse §-s 16 sätestatud pärandaja üleelanud abikaasa õigust pärandile.
Esimese järjekorra seadusjärgsed pärijad on pärandaja alanejad sugulased.
Kui pärandaja surma ajal on elus pärandaja alaneja sugulane, ei päri selle sugulase alanejad sugulased, kes on pärandajaga suguluses tema kaudu.
Enne pärandaja surma surnud alaneja sugulase asemele astuvad need alanejad sugulased, kes on pärandajaga suguluses surnud alaneja kaudu.
Sel juhul ei päri nad teineteise järel ja kohaldamisele kuulub käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatu.
Pärandaja lapsed pärivad võrdsetes osades.
Surnud vanema asemele astunud lapsed pärivad võrdsetes osades selle osa pärandist, millele olnuks õigus nende surnud vanemal.
Teise järjekorra seadusjärgsed pärijad on pärandaja vanemad ja nende alanejad sugulased.
Kui pärandi avanemise ajal on pärandaja mõlemad vanemad elus, pärivad nad kogu pärandi võrdsetes osades.
Kui pärandi avanemise ajal pärandaja isa või ema ei ole elus, astuvad surnud vanema asemele tema alanejad sugulased esimese järjekorra pärijate kohta käivate sätete järgi.
Kui surnud vanemal alanejaid ei ole, pärib kogu pärandi pärandaja teine vanem.
Kui ka teine vanem on surnud, pärivad tema alanejad sugulased esimese järjekorra pärijate kohta käivate sätete järgi.
Kolmanda järjekorra seadusjärgsed pärijad on pärandaja vanavanemad ja nende alanejad sugulased.
Kui pärandi avanemise ajal on elus kõik vanavanemad, pärivad nad kogu pärandi võrdsetes osades.
Kui pärandi avanemise ajaks on isa- või emapoolne vanavanem surnud, astuvad tema asemele tema alanejad.
Kui tal neid ei ole, pärib tema osa sama poole teine vanavanem.
Kui ka teine vanavanem on surnud, pärivad tema alanejad.
Kui pärandi avanemise ajaks on surnud mõlemad isa- või emapoolsed vanavanemad ning neil ei ole alanejaid sugulasi, pärivad teise poole vanavanemad või nende alanejad.
Alanejate astumisel oma vanemate asemele kohaldatakse esimese järjekorra pärijate kohta käivaid sätteid.
Vanavanemate kõrval poole pärandist, kui aga mõni vanavanem on surnud, siis ka tema osa.
Kui ei ole sugulasi esimesest ega teisest järjekorrast ega vanavanemaid, pärib pärandaja abikaasa kogu pärandi.
Kui pärandaja üleelanud abikaasa pärib koos teise järjekorra pärijatega või pärandaja vanavanematega, saab ta peale pärandiosa eelosana abikaasade ühise kodu tavalise sisustuse esemed, kui need ei ole kinnisasja päraldised.
Eelosa ei kuulu pärandi hulka ja selle suhtes kohaldatakse annaku kohta käivaid sätteid.
Kohaliku omavalitsusüksuse ja riigi seadusjärgne pärimisõigus.
Kui ei ole teisi pärijaid, on seadusjärgne pärija pärandi avanemise koha kohalik omavalitsusüksus.
Kui pärand on avanenud välismaal, on seadusjärgne pärija riik.
Testament on ühepoolne tehing, millega pärandaja (testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi.
Testamendi teeb testaator isiklikult.
Testament võib olla notariaalne või kodune.
Notariaalne testament võib olla notariaalselt tõestatud või notari hoiule antud testament.
Kodune testament võib olla tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud või omakäeliselt kirjutatud testament.
Notar tõestab testamendi, mille ta on koostanud testaatori tahteavalduse kohaselt või mille on talle tõestamiseks esitanud testaator.
Testamendile kirjutab testaator alla notari juuresolekul.
Kui testaator füüsilise puude või haiguse tõttu või muul põhjusel ei ole võimeline testamendile alla kirjutama, teeb seda tema ülesandel ning tema ja notari juuresolekul teine isik - aseallakirjutaja.
Sel juhul märgitakse testamendis põhjus, miks testaator ei saa testamendile alla kirjutada.
Aseallakirjutajaks ei või olla notar, tema üleneja ega alaneja sugulane, notari abikaasa ega abikaasa üleneja või alaneja sugulane, samuti notaribüroo töötaja.
Notar ei või tõestada testamenti, kui see sisaldab korraldusi notari või tema üleneja või alaneja sugulase, notari abikaasa või abikaasa üleneja või alaneja sugulase, notari venna või õe või nende alaneja sugulase kasuks.
Testaator võib teha notariaalse testamendi sel teel, et annab isiklikult oma viimse tahte avalduse kinnises ümbrikus notari hoiule ning kinnitab notarile, et see on tema testament.
Notar koostab testamendi hoiule andmise kohta dokumendi, millele kirjutavad alla testaator ja notar.
Testaator võib notari hoiule antud testamendi igal ajal tagasi võtta.
Tagasivõtmise kohta koostab notar dokumendi, millele kirjutavad alla testaator ja notar.
Testaator võib teha koduse testamendi, millele ta kirjutab alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning milles märgib ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta.
Tunnistajad peavad olema testamendi allakirjutamise juures üheaegselt.
Tunnistajatele peab testaator teatama, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet.
Ei ole nõutav, et tunnistajad teaksid testamendi sisu.
Kohe pärast seda, kui testaator on testamendile alla kirjutanud, kirjutavad sellele alla tunnistajad.
Tunnistajad kinnitavad oma allkirjaga, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaamise kohaselt on testaator teo- ja otsustusvõimeline.
Tunnistajaks ei või olla isik, kelle enda või kelle üleneja või alaneja sugulase, venna või õe või nende alaneja sugulase või abikaasa või abikaasa üleneja või alaneja sugulase kasuks testament tehakse.
Kui testamendi tegemisel on rikutud käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud keeldu, on testamendis tühised ainult need korraldused, mis on tehtud keeldu rikkudes.
Testaator võib teha koduse testamendi, kirjutades selle algusest lõpuni oma käega ja märkides ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta.
Omakäeliselt kirjutatud testamendile kirjutab testaator ise alla.
Kui omakäeliselt kirjutatud testamendi on notar tõestanud, kehtib see notariaalselt tõestatud testamendina ning selle suhtes ei kohaldata käesoleva seaduse § 21 lõikes 5 sätestatut.
Kui omakäeliselt kirjutatud testamendile on alla kirjutanud ka tunnistajad, kehtib see omakäeliselt kirjutatud testamendina ning selle suhtes ei kohaldata käesoleva seaduse § 23 lõigetes 4 ja 5 sätestatut.
Kodune testament kaotab kehtivuse, kui selle tegemise päevast on möödunud kuus kuud ja testaator sel ajal elab.
Kui koduses testamendis pole märgitud selle tegemise kuupäeva ega aastat ning ka muul viisil ei ole võimalik tuvastada testamendi tegemise päeva, on testament tühine.
Testaator võib kodust testamenti hoida ise või anda hoidmiseks teisele isikule.
Saanud teada testaatori surmast, on isik, kellele testaator on testamendi hoiule andnud või kelle valduses on testament muul alusel, kohustatud testamendi viivitamata esitama pärandi avanemise koha notarile.
Notar väljastab koduse testamendi esitajale testamendi hoiule võtmise kohta dokumendi, millele kirjutavad alla testamendi esitaja ja notar.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 tähendatud isik on süüliselt testamendi kõrvaldanud või seda varjanud, on pärandist huvitatud isikul õigus nõuda süüdlaselt pärandi selle osa hüvitamist, mis tal jäi teistelt pärijatelt saamata.
Testamendi tõlgendamisel lähtutakse selles kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, kui testaator ei ole neile andnud teist tähendust.
Testamendis leiduvate segaste, kahemõtteliste või oskamatult sõnastatud väljendite tõlgendamisel arvestatakse testaatori kirjalikke või teistele isikutele antud selgitusi.
Kui testamendi mõnda korraldust saab tõlgendada mitut moodi ning ei ole alust neist ühte eelistada, eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt testament jääb kehtima võimalikult suuremas ulatuses.
Arusaamatu korraldus loetakse olematuks.
Isikute ja asjade nimetamisel testamendis piisab seesugusest nimetamisest või kirjeldamisest, mis ei jäta testaatori tahtes kahtlust.
Kui testaatori tahtes kahtlust ei ole, ei mõjuta testamendi kehtivust eksimus asjade või isikute nimetamises või kirjeldamises ega see, et isiku või asja testamendis nimetatud omadus või tunnus on hiljem kadunud.
Kui testaator on testamendis teinud korralduse teatud isikuteringi kasuks isikuid täpselt määramata, loetakse korraldus tehtuks kõigi nende kasuks, kes pärandi avanemise ajal kuulusid testamendis näidatud isikuteringi, kui testamendist ei tulene teisiti.
Kui testaator on testamendis teinud korralduse alaneja sugulase kasuks, kes pärast testamendi tegemist, kuid enne pärandi avanemist sureb, jättes järele alanejad sugulased, loetakse korraldus tehtuks ka alanejate sugulaste kasuks selle pärandiosa ulatuses, mille nad saaksid surnud alaneja sugulase asemele astumise korral seadusjärgselt pärides, kui testamendist ei tulene teisiti.
Kui testaator on testamendis teinud korralduse kasutada pärandit või selle osa heategevuseks täpsemat korraldust tegemata, loetakse korraldus tehtuks testaatori viimase elukoha kohaliku omavalitsusüksuse kasuks kohustusega kasutada pärandit või selle osa heategevuseks.
Kui testaator on testamendis teinud korralduse isiku kasuks, keda ta on kirjeldanud mitme isiku kohta käival viisil, ning ei ole selge, keda on silmas peetud, loetakse korraldus tehtuks kõigi nende isikute kasuks võrdsetes osades.
Testaator võib testamendis pärija nimetada või annaku määrata edasilükkava tingimusega või tähtaja määramisega.
Testaator võib testamendis teha ka muid edasilükkava või äramuutva tingimusega või määratud tähtajaga korraldusi.
Kui pärija on nimetatud tingimusega (§ 33 lg. 1) ning pärijale on testamendis määratud ka annak, kehtib tingimus ka annaku suhtes, kui testamendist ei tulene teisiti.
Kui annak on pärijale määratud tingimusega (§ 33 lg. 1), ei sõltu annakusaaja pärijaks olek sellest tingimusest, kui testamendist ei tulene teisiti.
Kui testaator on testamendis teinud edasilükkava tingimusega korralduse, kehtib korraldus ainult siis, kui isik, kelle kasuks korraldus on tehtud, on tingimuse saabumisel elus, kui testamendist ei tulene teisiti.
Edasilükkava tingimusega pärijaks nimetatud isikule võidakse pärandi avanemisel pärand üle anda ka enne selle tingimuse saabumist, kui ta annab küllaldase tagatise sellele isikule, kellele ta peaks pärandi loovutama, kui tingimus ei saabu.
Kui testaator on testamendis väljendanud tahet teha edaspidi täiendavaid korraldusi, kuid ei ole neid teinud, on testament kehtiv, kui testaator ei ole testamendi kehtivust teinud sõltuvaks nendest korraldustest.
Testamendijärgne pärija on isik, kellele testaator on testamendiga pärandanud kogu oma vara või mõttelise osa (murdosa) sellest.
Kui testament käib pärandi osa kohta, päritakse pärandi ülejäänud osa seaduse järgi, kui selle osa kohta ei ole sõlmitud pärimislepingut.
Kui testaator on testamendis nimetanud oma ainukesed pärijad, kuid neile jäetud pärandiosad kokku ei moodusta kogu pärandit, suurendatakse igaühe pärandiosa võrdeliselt testamendis määratud osa suurusega.
Kui testamendis nimetatud pärijatele jäetud pärandiosad kokku on suuremad kogu pärandist, vähendatakse igaühe pärandiosa võrdeliselt testamendis määratud osa suurusega.
Kui testamendis nimetatud pärijate pärandiosad on määramata, loetakse nende pärandiosad võrdseks.
Kui testamendis on nimetatud mitu pärijat, kellest mõne pärandiosa on määratud, pärivad need pärijad, kelle osa on määramata, pärandiosadega hõlmamata osa pärandist võrdsetes osades.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud pärandiosad kokku moodustavad terviku või ületavad selle, vähendatakse võrdeliselt kõiki pärandiosi sel määral, et pärija, kelle osa ei ole määratud, saaks pärandist sama suure osa kui pärija, kes saab kõige väiksema osa.
Kui testamendis on nimetatud pärijateks sugulased nende isikuid ja pärandiosi määramata, toimub pärimine samas korras nagu seadusjärgne pärimine.
Kui pärijate hulgast mõned on nimetatud ühe ja sama pärandiosa saajaks, kohaldatakse selle ühise pärandiosa suhtes pärandi kui terviku kohta käivaid sätteid.
Testaator võib nimetada pärija asemele ühe või mitu asepärijat juhuks, kui pärijaks nimetatud isik sureb enne pärandi avanemist, loobub pärandist, ei võta pärandit vastu või on pärimiskõlbmatu.
Kui testamendist ei nähtu, milliseks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhuks on asepärija nimetatud, loetakse, et asepärija on nimetatud kõikideks nendeks juhtudeks.
Asepärijaid nimetades võib testaator määrata, millises järjekorras asepärijad pärijaks saavad.
Asepärija saab pärijaks, kui saabub tingimus, mille puhuks ta oli nimetatud (§ 40).
Teine ja järgnevad asepärijad ei kaota õigust pärida, kui neile eelnev asepärija sureb enne pärijat või järjekorras eelnevat asepärijat.
Järelpärijat loetakse ka asepärijaks, kui testamendist ei tulene teisiti.
Kui testamendist ei nähtu, kas isik on nimetatud asepärijaks või järelpärijaks, loetakse ta asepärijaks.
Testaator võib testamendis määrata, et teatava tähtpäeva või edasilükkava tingimuse saabumise korral läheb kogu pärand või osa sellest üle pärijalt järelpärijale.
Pärija, kellele on nimetatud järelpärija, on eelpärija.
Järelpärijale ei saa määrata järelpärijat.
Kui testaator on määranud, et pärijaks nimetatud isik saab pärandi kätte teatava tähtpäeva või edasilükkava tingimuse saabumisel, kuid ei ole määranud eelpärijat, on eelpärijateks pärandaja seadusjärgsed pärijad.
Kui testaator on nimetanud pärijaks füüsilise isiku, kes eostatakse ja sünnib pärast pärandi avanemist, või juriidilise isiku, mis luuakse pärast pärandi avanemist, loetakse ta järelpärijaks, kui testamendist ei tulene teisiti.
Kui testaator on järelpärija nimetanud tähtpäeva või edasilükkavat tingimust määramata, pärib järelpärija eelpärija surma korral.
Kui järelpärijaks on nimetatud isik, kes pärandi avanemise ajaks ei ole veel sündinud, saab ta sündimise korral järelpärijaks.
Kui järelpärijaks on nimetatud pärandi avanemise ajaks veel asutamata juriidiline isik, saab see asutamise korral järelpärijaks.
Kui järelpärijaks nimetatud füüsiline isik ei ole sündinud või juriidiline isik ei ole asutatud 30 aasta jooksul pärandi avanemisest, kaotab järelpärijaks nimetamine kehtivuse.
Kui järelpärija sureb pärast pärandi avanemist, kuid enne järelpärimise tähtpäeva saabumist, läheb tema pärimisõigus üle tema pärijatele, kui testamendist ei tulene teisiti.
Eelpärija võib pärandit võõrandada või koormata, kui see on temale lubatud testamendiga või seda on lubanud järelpärija või kui seda on vaja annaku täitmiseks või testaatori nende võlgade tasumiseks, mille tasumise tähtpäev on saabunud.
Eelpärija võib müüa kiiresti riknevaid asju ja asju, mille otstarbekohane tarvitamine seisneb nende võõrandamises.
Eelpärija võib pärandi arvel teha selle säilitamiseks vajalikke kulutusi.
Kui ta on need teinud oma arvel, peab pärandi saanud järelpärija kulutused eelpärijale hüvitama.
Pärandiga seotud kasulike ja toreduslike kulutuste hüvitamisel kohaldatakse asjaõigusseaduse (RT I 1993, 39, 590; 1995, 26-28, 355; 57, 976) §-des 28 ja 29 sätestatut.
Eelpärija peab järelpärija nõudmisel andma talle pärandvara nimekirja, millele eelpärija on alla kirjutanud.
Järelpärija võib nõuda, et teda kutsutakse pärandvara nimekirja koostamise juurde.
Pärandvara nimekirja koostamise kulud kaetakse pärandi arvel.
Kui eelpärija tegevuse või tema varalise seisundi tõttu tekib järelpärijal põhjendatud kahtlus, et tema õigusi võidakse rikkuda, võib ta nõuda, et eelpärija tema õigused tagaks.
Kui eelpärija seda ei tee, võib järelpärija oma õiguste tagamist taotleda kohtu kaudu.
Järelpärija taotluse alusel võib kohus anda eelpärijale nõude tagamise tähtaja.
Kui eelpärija ei ole tähtaja jooksul järelpärija õigusi taganud, antakse järelpärija nõudel pärand valitseda kohtu määratud hooldajale, kelle õigused pärandit käsutada on piiratud käesoleva seaduse §-s 46 sätestatuga.
Kui eelpärija annab piisava tagatise, võib ta nõuda, et pärandi valitsemine antakse pärandihooldajalt temale üle.
Sel juhul peab pärandi hooldaja eelpärijale üle andma ka pärandist saadud tulu, millest on maha arvatud pärandi valitsemise kulud.
Kui pärimisõigus läheb üle järelpärijale, on eelpärija kohustatud pärandvara üle andma.
Pärandvara tuleb üle anda sellises seisukorras, nagu see peaks olema üleandmiseni kestnud heaperemeheliku valitsemise korral.
Järelpärijale ülemineva pärandi hulka kuulub vara, mille eelpärija on omandanud pärandisse kuuluva õiguse alusel või pärandi arvel.
Järelpärijale ülemineva pärandi hulka ei arvata vara, mille eelpärija on ära tarvitanud oma oludele vastava tavalise tarbimise piires.
Järelpärimise õiguse tekkimiseni pärandist saadud vili kuulub eelpärijale.
Eelpärija peab järelpärija nõudel esitama talle pärandi valitsemise aruande.
Eelpärija ei vastuta järelpärija ees pärandvara väärtuse vähenemise eest, kui ta on vara heaperemehelikult valitsenud.
Kui testaator on testamendis määranud, et järelpärijale läheb pärandist üle üksnes see, mis järelpärimise õiguse tekkimise ajaks on pärandist järele jäänud, või kui testamendis on ette nähtud eelpärija õigus pärandit vabalt käsutada, loetakse eelpärija seaduses sätestatud kitsendustest ja kohustustest vabastatuks.
Järelpärimise õiguse tekkimisest alates ei ole eelpärija enam pärija ning järelpärijal on õigus pärand vastu võtta.
Pärandi vastuvõtmisega lähevad pärija õigused ja kohustused üle järelpärijale.
Kui järelpärija pärandit vastu ei võta või pärimiskõlbmatuse tõttu vastu võtta ei saa, jääb pärand eelpärijale, kui testamendist ei tulene teisiti.
Kui testaator ei ole testamendis isikule määranud kogu oma vara või selle mõttelist osa, vaid teatud varalise hüve, loetakse see annakuks ja hüve saaja annakusaajaks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud varaline hüve võib olla asi, rahasumma, samuti õigus või kohustusest vabastamine.
Testaator võib teha annaku määramise kohustuseks pärijale või teisele annakusaajale.
Annaku võib saada isik, kes on annakule õiguse tekkimise ajal pärimisvõimeline ega ole pärimiskõlbmatu.
Testaator võib annaku täitmise teha kohustuseks pärijale või teisele annakusaajale (annakutäitjad).
Kui annakutäitja on surnud, ei ole pärandit või annakut vastu võtnud või on pärimiskõlbmatu, läheb annaku täitmise kohustus üle isikule, kes astub tema asemele ja on võimeline annakut täitma.
Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud isikuid ei ole, korraldab annaku täitmist testamenditäitja.
Annakut täitev pärija või teine annakusaaja on kohustatud annakut täitma pärandist saadud vara ulatuses.
Kui pärandist kõigi annakute täitmiseks ei piisa, vähendatakse annakuid võrdeliselt nende suurusega.
Kui testaator määrab annaku mitmele isikule, võib ta jätta iga annakusaaja osa suuruse määramise annaku- või testamenditäitja või muu isiku otsustada.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik ei ole osade suurust määranud ja keeldub seda tegemast, saavad annakusaajad annaku võrdsetes osades.
Testaator võib määrata aseannakusaaja.
Aseannakusaaja suhtes kohaldatakse asepärija kohta käivaid sätteid.
Testaator võib lisaks pärandiosale määrata pärijale ka annaku.
Annakusaajast pärijal on iseenda ja annaku teiste saajate vastu samad kohustused kui teistel pärijatel, kui testamendist ei tulene teisiti.
Pärijast annakusaajal on õigus annakule ka siis, kui ta on pärandist loobunud või pole seda vastu võtnud.
Kui annak on määratud mitmele pärijale ühiselt, on neil sellele õigus võrdeliselt nende pärandiosade suurusega, kui testamendist ei tulene teisti.
Kui annakusaajast pärijale on määratud asepärija, läheb õigus annakule üle asepärijale vaid juhul, kui see tuleneb testamendist.
Annakusaaja õigus annakule tekib pärandi avanemisel.
Kui annakusaaja sureb enne pärandi avanemist, ei ole annakusaaja pärijatel õigust annakut saada, kui testaator ei ole neid määranud aseannakusaajateks.
Kui annak on määratud edasilükkava tingimuse või tähtajaga, tekib annakusaajal õigus annakule edasilükkava tingimuse või tähtpäeva saabumisel.
Kui annakusaaja sureb enne edasilükkava tingimuse või tähtpäeva saabumist, ei ole annakusaaja pärijatel õigust annakut saada.
Kui annak on määratud edasilükkava tingimuse või tähtajaga ja annakusaaja sureb pärast pärandi avanemist ning edasilükkava tingimuse või tähtpäeva saabumist, on annakusaaja pärijatel õigus annakule.
Kui annak on määratud edasilükkava tingimuse või tähtajaga ja tingimus või tähtpäev on saabunud enne pärandi avanemist, loetakse annak määratuks tingimuse või tähtajata.
Kui annak on määratud edasilükkava tingimusega, kuid tingimus ei ole saabunud 30 aasta jooksul pärandi avanemisest, kaotab annakusaaja õiguse annakule.
Kui annaku täitmise aeg on jäetud annakutäitja määrata, kuid annakutäitja ei ole seda teinud, kuulub annak täitmisele annakutäitja surma päevast.
Kui annakuks on määratud kindel rahasumma või kindel hulk asendatavaid asju, kuid testaator on lubanud annakutäitjal need annakusaajale anda ositi teatud tähtpäevadel ja annakusaaja on surnud pärast pärandi avanemist, on õigus saada annak annakusaaja pärijatel.
Annakusaajal on õigus annak vastu võtta, vastu võtmata jätta või annakust loobuda.
Annaku vastuvõtmise ja sellest loobumise suhtes kohaldatakse pärandi vastuvõtmise ja pärandist loobumise kohta käivaid sätteid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Edasilükkava tingimuse või tähtajaga määratud annakust ei saa loobuda enne tingimuse või tähtpäeva saabumist.
Kui annakusaaja ei võta annakut vastu, loetakse, et annakut ei ole määratud.
Annakusaajal ei ole õigust võtta talle määratud annakust vastu vaid osa või annaku osast loobuda.
Kui annakusaajale on määratud mitu annakut, võib ta jätta mõne vastu võtmata või mõnest loobuda.
Annakusaaja või aseannakusaaja ei või nõuda pärijalt või annakusaajalt annakut enne, kui pärija või annakusaaja on pärandi vastu võtnud.
Pärandvara hulka kuuluv asi tuleb annakusaajale anda samas seisundis, kui see oli pärandi avanemisel.
Asi läheb annakusaajale üle koos selle juurde kuuluvate õiguste ja kohustustega, samuti viljaga, mis on saadud annakule õiguse tekkimise ajast alates annaku hulka kuuluvast asjast või õigusest.
Kui annak on määratud edasilükkava tingimuse või tähtajaga, kuulub annaku hulka kuuluvast asjast kuni tingimuse või tähtpäeva saabumiseni saadud vili annakutäitjale, kui testamendist ei tulene teisiti.
Kui testaator on kirjeldanud üksnes annakuks määratud asja liigitunnuseid ning selliseid asju on pärandis mitu, valib asja annakusaaja, kui testamendist ei tulene teisiti.
Kui testaator on annakut määrates kirjeldanud vaid asja liigitunnuseid ja seda asja pärandi hulgas ei ole, peab annaku täitja andma annakusaajale pärandi arvel muretsetud samasuguste liigitunnustega asja, kui testamendist ei tulene teisiti.
Kui testaator on annakuks asja valiku õiguse andnud kolmandale isikule, kuid see isik ei ole annakule õiguse tekkimise päevast kolme kuu jooksul asja valinud, läheb asja valiku õigus annakusaajale, kui testamendist ei tulene teisiti.
Kui testaator on annakuks määranud temale kuuluva nõude, kuid enne pärandi avanemist on see nõue täidetud ning täitmisel saadud asi on pärandi hulgas, loetakse see asi määratuks annakusaajale, kui testamendist ei tulene teisiti.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõue oli rahaline, loetakse raha annakusaajale määratuks ka siis, kui raha pärandi hulgas ei ole.
Kui annakuks on määramata suurusega elatis, lepivad selle suuruses kokku annakusaaja ja annakutäitja ning vaidluse korral otsustab selle kohus.
Kui annakuks on elatis alaealisele isikule, loetakse see määratuks täisealiseks saamiseni, kui testamendist ei tulene teisiti.
Kui annakuks on pärandi hulka kuuluv asi, ei või annakusaaja nõuda sellel asjal lasuvate koormiste kõrvaldamist, kui testamendist ei tulene teisiti.
Testaatori õigus nõuda asjal lasuvate koormiste kõrvaldamist kuulub annaku hulka, kui testamendist ei tulene teisiti.
Kui annakutäitja on asjad mõjuva põhjuseta mujale paigutanud, tuleb need üle anda annakusaaja määratud kohas.
Kui annaku täitmise kohta ei ole määratud, tuleb asendatavad asjad anda vaidluse korral üle kohas, kus nende vastuvõtmine annakusaajale raskusi ei tekita.
Kui neid asju tuleb võtta kinnisasjast, võib need üle anda kinnisasja asukohas.
Kui annakuks määratud asi on hävinud või selle väärtus on vähenenud annakutäitja süül, on annakusaajal õigus nõuda temalt kahju hüvitamist.
Kui annakuks määratud asi on hävinud või selle väärtus on vähenenud kolmanda isiku süül, on annakusaajal või annakutäitjal õigus nõuda süüdlaselt kahju hüvitamist.
Kui annakutäitja annaku täitmisega süüliselt viivitab, peab ta annakusaajale hüvitama viivitusest tekkinud kahju.
Kui viivitusest tekkinud kahjus ei ole süüdi annakutäitja, vaid kolmas isik, läheb annakusaajale koos asjaga üle õigus nõuda süüdlaselt kahju hüvitamist.
Sihtkäsund on testaatori korraldus, millega ta testamendis paneb pärijale või annakusaajale (sihtkäsunditäitjad) kohustuse, ilma et kellelgi tekiks sellele kohustusele vastavat õigust.
Kui testamendist ei selgu, kas testaator on teinud tingimusega korralduse (§ 33) või sihtkäsundi, loetakse, et tehtud on sihtkäsund.
Kohalik omavalitsusüksus, kui sihtkäsundi täitmine on üldistes huvides.
Kui sihtkäsund on sihtkäsunditäitja süül jäänud täitmata, on ta kohustatud pärandi selle osa, mis oleks tulnud ära kulutada sihtkäsundi täitmiseks, välja andma teistele pärijatele, nende puudumisel aga isikule, kes astuks sihtkäsunditäitja surma korral tema asemele pärija või annakusaajana.
Sihtmäärang on testaatori korraldus, millega ta määrab testamendis pärandile või selle osale sihtotstarbe ja nimetab isiku, kes pärandit või selle osa määratud otstarbel peab valitsema (sihtmäärangutäitja).
Sihtmäärangutäitjaks võib olla olemasolev õigus- ja teovõimeline füüsiline või juriidiline isik või sihtmäärangu kohaselt selleks loodav juriidiline isik.
Kui sihtmäärangut ei täideta, võib kohus huvitatud isiku või kohaliku omavalitsusüksuse avalduse alusel määrata selle täitmiseks hooldaja, kellel on sel juhul testamenditäitja õigused ja kohustused.
Testaator võib testamendis määrata selle täitjaks ühe või mitu isikut.
Kui määratud isik seda ülesannet ei täida, võib testaator nimetada testamenditäitjaks teise isiku.
Testamenditäitjaks võib määrata üksnes teovõimelise isiku.
Keegi ei ole kohustatud vastu võtma testamenditäitja ülesannet.
Kui isik on testamenditäitja ülesande vastu võtnud, ei või ta sellest mõjuva põhjuseta loobuda.
Kui testaator on testamenditäitjaks nimetatud isikule määranud annaku ja isik on selle vastu võtnud, ei või ta testamenditäitja ülesande täitmisest keelduda.
Testamenditäitja täidab seadusest ja testamendist tulenevaid ülesandeid.
Testamenditäitja võib testamendis antud ülesannetest huvitatud isikute nõusolekul kõrvale kalduda, kui see on testaatori viimse tahte täitmise huvides.
Kui huvitatud isikud testamendis antud ülesannetest kõrvalekaldumisega ei nõustu, lahendab vaidluse testamenditäitja nõudel kohus.
Kui testamendiga ei ole testamenditäitja ülesanded määratud, on testamenditäitja kohustatud hoolt kandma, et testaatori viimne tahe saaks täidetud.
Kui see on testaatori viimse tahte täitmiseks vajalik, peab testamenditäitja pärandit hoidma ja selle pärijale ja annakusaajale üle andma.
Kui pärija ei ole pärandit vastu võtnud ning pärandi hooldajat ei ole määratud, täidab testamenditäitja pärandi valitsemisel hooldaja kohustusi kuni pärandi vastuvõtmiseni või pärandvara hooldaja määramiseni.
Pärandisse kuuluvaid asju võib testamenditäitja võõrandada üksnes siis, kui see on ette nähtud testamendis või vajalik pärandi korrashoiuks või säilitamiseks või testamendi täitmiseks.
Testamenditäitjal on õigus testamendi täitmiseks esitada testamendiga õigustatud isikute huvides nõudeid kohustatud isikute vastu, kui testamendist ei tulene teisiti.
Kui pärija on pärandi vastu võtnud, kuid see ei ole tema valduses, annab testamenditäitja selle pärijale üle.
Testamenditäitja võib enda kätte jätta või pärijalt välja nõuda neid esemeid ja raha, mis on vajalikud annaku või testaatori muu korralduse täitmiseks.
Kui testamenditäitja ei pea testaatori korraldust täitma isiklikult, võib ta selle täitmist nõuda pärijalt.
Testamenditäitja vastutab varaliselt, kui ta on jätnud seadusest või testamendist tulenevad ülesanded süüliselt täitmata.
Kui testaator on määranud mitu testamenditäitjat, kuid ei ole ülesandeid nende vahel jaganud, täidavad testamenditäitjad oma ülesandeid ühiselt ja vastutavad solidaarselt.
Üksikult tegutseda on neil lubatud möödapääsmatu vajaduse korral.
Testamenditäitjad vastutavad solidaarselt ka siis, kui nad on ülesanded omavahel ära jaganud.
Kui mõni testamenditäitja oma ülesandeid ei täida või täita ei saa, jätkavad teised testamenditäitjad testamendi täitmist.
Kulutused, mida testamenditäitja on testamendi täitmiseks teinud, hüvitatakse pärandi arvel.
Testamenditäitja, kes ei ole pärija ega annakusaaja, võib pärandi arvel oma tegevuse eest tasu saada, kui testamendist ei tulene teisiti.
Kui pärijad, annakusaajad ja testamenditäitja ei jõua tasu suuruses kokkuleppele, määrab testamenditäitja nõudel tasu suuruse kohus.
Kui testamenditäitja ei ole oma kohustusi täitnud, võib kohus ta pärija, annakusaaja või muu pärandist huvitatud isiku nõudel tagandada.
Testaator võib testamendi tühistada hilisema testamendi või pärimislepinguga.
Notariaalse testamendi võib testaator tühistada notariaalse või koduse testamendiga või pärimislepinguga.
Koduse testamendi võib testaator tühistada notariaalse või koduse testamendiga või testamendi hävitamisega või pärimislepinguga.
Kui testaator on tühistanud ainult testamendi mõne osa, jääb testament muus osas kehtima.
Varem tehtud testament kaotab hilisema testamendi või pärimislepinguga kehtivuse niivõrd, kuivõrd ta on hilisema testamendi või pärimislepinguga vastuolus.
Kui testaator on testamendi tühistanud, ei jõustu tühistatule eelnenud testamendid, kui tühistavast testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti.
Kui testaator on notariaalse testamendi koduse testamendiga tühistanud või seda muutnud ja kodune testament on kaotanud käesoleva seaduse §-s 25 sätestatud korras kehtivuse, kehtib notariaalne testament.
Abikaasade vastastikune testament on abikaasade ühine testament, milles abikaasad nimetavad teineteise vastastikku oma pärijaks.
Abikaasade vastastikuses testamendis sõltub ühe abikaasa pärijaks nimetamise kehtivus teise abikaasa pärijaks nimetamise kehtivusest.
Abikaasade vastastikune testament tehakse notariaalselt tõestatud vormis.
Abikaasad võivad abikaasade vastastikuses testamendis määrata, kellele läheb üleelanud abikaasa pärand üle tema surma korral.
Kui abikaasade vastastikuses testamendis on määratud, et üleelanud abikaasa surma korral läheb tema pärand üle kolmandale isikule, ei ole üleelanud abikaasal, kes on pärandi vastu võtnud, õigust seda abikaasade vastastikuse testamendi korraldust muuta ega oma surma korraks teistsuguseid korraldusi teha.
Kui abikaasade vastastikuses testamendis ei ole määratud, et pärand peab üle minema kolmandale isikule varem surnud abikaasa surma päeval olnud koosseisus, läheb pärand kolmandale isikule üle üleelanud abikaasa surma päeval olnud koosseisus.
Kui testamendi kohaselt peab pärand üle minema kolmandale isikule varem surnud abikaasa surma päeval olnud koosseisus, on üleelanud abikaasal pärandi kasutamisel ja käsutamisel samad õigused kui eelpärijal.
Kui abikaasad on vastastikuses testamendis määranud ühise annaku, kuulub see täitmisele pärast üleelanud abikaasa surma, kui testamendist ei tulene teisiti.
Kui abikaasad on vastastikuses testamendis määranud annaku oma lahusvarast, loetakse see iseseisvaks annakuks, mille üleelanud abikaasa on kohustatud täitma.
Abikaasade vastastikuse testamendi võib kumbki abikaasa tühistada ühepoolselt.
Testament loetakse tühistatuks, kui teine abikaasa on kätte saanud notariaalses korras edastatud teate testamendi tühistamise kohta.
Kui abielu tunnistatakse kehtetuks või lahutatakse, muutub abikaasade vastastikune testament tühiseks.
Ühe abikaasa surma korral võib üleelanud abikaasa loobuda pärimisest abikaasade vastastikuse testamendi järgi.
Sel juhul muutub vastastikune testament tühiseks.
Testament on tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduses (RT I 1994, 53, 889; 89, 1516; 1995, 26-28, 355; 49, 749; 87, 1540) sätestatud alustel, samuti kui testamendi kõik korraldused on arusaamatud, mõttetud või üksteisele vastukäivad või kui testament on muutunud tühiseks käesoleva seaduse §-des 86 ja 92 sätestatud alustel.
Testamendi või selle osa võib kohus tunnistada kehtetuks tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alustel ning üksnes pärast testaatori surma.
Testamendi või selle osa kehtetuks tunnistamist võivad nõuda pärijad, annakusaajad ja teised huvitatud isikud pärandi vastuvõtmiseks sätestatud tähtaja jooksul.
Pärimislepingu sõlmib pärandaja teise isiku või isikutega.
Pärimislepinguga määratakse pärijaks või annakusaajaks teine lepingupool või muu isik.
Pärimislepingus võib ette näha teise lepingupoole kohustused, mis on aluseks pärandi või annaku saamisele.
Pärimislepingu, samuti selle muutmise või lõpetamise kokkuleppe sõlmib pärandaja isiklikult.
Pärimislepingut ei või ühepoolselt muuta ega lõpetada, kui seadusest ei tulene teisiti.
Pärimislepinguga ei või kitsendada pärandaja õigust vallata, kasutada ja käsutada oma vara.
Lepingujärgne pärija või annakusaaja ei omanda pärimislepingu alusel pärandaja eluajal õigusi pärandaja varale.
Kui pärandaja on teinud kingituse eesmärgiga tekitada kahju lepingujärgsele pärijale või annakusaajale, võib lepingujärgne pärija või annakusaaja ühe aasta jooksul pärandi vastuvõtmisest nõuda kinkelepingu kehtetuks tunnistamist ja kingisaajalt kingi väljaandmist alusetu rikastumise sätete kohaselt.
Kui pärimislepingus on määratud annak, kuid annakutäitja on määramata, täidab annaku lepingujärgne pärija samas korras nagu testamendijärgne pärija.
Kui puudub ka lepingujärgne pärija, kohaldatakse testamendijärgse annaku täitmise kohta käivaid sätteid.
Asepärijal, järelpärijal ja annakusaajal on lepingujärgse pärija suhtes samasugused õigused ja kohustused nagu testamendijärgse pärija suhtes.
Kui pärandaja on seadusjärgse pärijaga sõlminud lepingu pärimisest loobumise kohta, ei ole loobunul õigust pärandile, sealhulgas ka sundosale, kui lepingust ei tulene teisiti.
Pärimislepingus, millega seadusjärgne pärija loobub pärimisest, võidakse ette näha, et loobunu asemel pärib teine isik.
Kui seadusjärgne pärija on pärimisest loobunud kaaspärijate kasuks neid täpsemalt nimetamata, loetakse, et loobutud on nende pärijate kasuks, kes põlvnevad loobunuga ühisest lähemast ülenejast sugulasest.
Kui pärandaja ei ole testamendis ega pärimislepingus teinud korraldusi vara suhtes, mille pärimisest seadusjärgne pärija on loobunud, on nimetatud pärandile õigus pärandaja teistel seadusjärgsetel pärijatel.
Kui pärimislepingu järgi pärimisest loobunu on pärandaja surma ajal elus, ei päri tema alanejad sugulased, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Kui pärandaja alaneja või külgjoones sugulane on pärimisest loobunud pärimislepingu alusel ja surnud enne pärandajat, pärivad loobunu alanejad sugulased, kui lepinguga pole ette nähtud teisiti.
Vara, mille pärimislepingu alusel pärimisest loobunu on pärandaja elu ajal saanud loobumise tasuks, arvatakse pärandi hulka, kui loobunu alanejad sugulased on pärandi vastu võtnud.
Pärimisleping sõlmitakse notariaalselt tõestatud vormis.
Lepingupooled võivad lepingut muuta või selle lõpetada notariaalselt tõestatud kokkuleppega.
Kui kolmas isik, kes on pärimislepinguga määratud pärijaks või annaku saajaks, pärandist loobub või pärandit või annakut vastu ei võta, kaotab leping selles osas kehtivuse.
Pärimislepingu pooled võivad lepingut muuta või selle lõpetada kolmanda isiku nõusolekuta.
Pärandaja võib pärimislepingut ühepoolselt notariaalse testamendiga muuta või selle lõpetada, kui isik, kelle kasuks pärimisleping on tehtud, on toime pannud kuriteo pärandaja või tema abikaasa või pärandaja alaneja või üleneja sugulase vastu.
Pärimisleping loetakse muudetuks või lõpetatuks, kui teine lepingupool on kätte saanud notariaalses korras edastatud teate pärimislepingu muutmise või lõpetamise kohta.
Pärimisleping on tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alustel.
Kohus võib tunnistada pärimislepingu kehtetuks tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alustel.
Pärimislepingu kehtetuks tunnistamist võib nõuda pärandaja, pärast tema surma aga pärijad, annakusaajad ja teised huvitatud isikud pärandi vastuvõtmiseks sätestatud tähtaja jooksul.
Kui pärimislepinguga on ette nähtud, et isik, kelle kasuks on pärimislepingus tehtud korraldus, peab pärimislepingu kohaselt andma pärandajale ülalpidamist või tegema pärandaja kasuks teatud teo, kuid neid kohustusi ei täida, võib pärandaja nõuda kohustuste täitmist või pärimislepingu või selle osa kehtetuks tunnistamist.
Kui seadusjärgne pärija on pärimislepingu alusel pärimisest loobunud põhjusel, et ta pidi loobumise eest tasu saama, kuid seda ei saanud, on tal õigus nõuda pärimislepingu või selle osa kehtetuks tunnistamist.
Kui ühe lepingupoole pärimislepingus ettenähtud kohustus tunnistatakse kehtetuks, on kehtetu ka teise poole vastav kohustus.
Kui pärimislepingujärgne pärija või annakusaaja sureb enne pärandajat, jõudmata lepingust tulenevat kohustust olulisel määral täita, loetakse pärimisleping kehtetuks algusest peale.
Kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase või töövõimetu abikaasa või on seadusjärgse pärimisega võrreldes nende pärandiosi vähendanud, on nendel sugulastel ja abikaasal õigus pärida sundosa.
Sundosa on pool pärandiosast, mille pärija oleks seadusjärgse pärimise korral saanud, kui pärandi oleksid vastu võtnud kõik seadusjärgsed pärijad.
Sundossa kuuluva vara kindlakstegemisel võetakse aluseks pärandi hulka kuuluv vara pärandi avanemise päeva seisuga.
Sundosa määramisel arvestatakse pärandina ka eelpärandit (§ 156) ja pärandaja poolt teistele isikutele sundosa vähendamise eesmärgil viimase kolme aasta jooksul enne pärandaja surma tehtud kingitusi.
Sundosa määramisel ei arvestata pärandina pärandaja võlga, matmiskulusid, pärandvara nimekirja koostamise ja pärandvara hindamise kulusid ning pärandaja ülalpidamisel olnud isikute ühe kuu ülalpidamise kulusid.
Sundosana saab pärija eelkõige vara, mille pärandaja on sundosa saajale oma viimse tahte kohaselt määranud.
Kui seda vara on sundosa suurusest vähem, arvatakse puuduv osa sundosasse muust pärandvarast.
Kui pärandvara on sundosa suurusest vähem, on sundosa saajal õigus nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kingitusi kingisaajatelt alates kõige hilisemast kinkest enne pärandaja surma.
Kui kinked on tehtud üheaegselt, vastutavad kingisaajad sundosa saaja ees võrdeliselt kingituse suurusega.
Kingisaaja vastu käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud nõude esitamise aegumistähtaeg on üks aasta, arvates päevast, mil sundosa saaja on pärandi vastu võtnud.
Pärandiosa suhtes, mille pärija on saanud sundosana, ei kehti pärandaja korraldused tingimuse, tähtaja, annaku või muu kohustuse suhtes.
Sundosa pärijale ei saa määrata järelpärijat.
Pärandaja võib testamendi või pärimislepinguga sundosast ilma jätta isiku, kes on pärandaja, tema abikaasa või pärandaja alaneja või üleneja sugulase vastu toime pannud kuriteo.
Sel juhul peab pärandaja väljendama sundosast ilmajätmise põhjuse.
Sundosa pärija nõudel võib kohus sundosast ilmajätmise tunnistada kehtetuks, kui pärandaja on ilmajätmise põhjuse jätnud märkimata või põhjus ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule.
Kui pärandaja ei ole määranud teisiti, läheb sundosast ilmajäetud pärija sundosa pärandaja seadusjärgsetele pärijatele samadel alustel nagu ei oleks sundosast ilmajäetu pärandi avanemise ajal elus.
Sundosast ilmajäetud pärija alanejatel sugulastel tekib õigus pärida sundosa samadel alustel nagu ei oleks sundosast ilmajäetu pärandi avanemise ajal elus.
Pärandaja surma korral võib kohus rakendada pärandvara hoiumeetmeid.
Tsiviilkohtupidamise seadustikus (RT I 1993, 31/32, 538; 1994, 1, 5; 1995, 29, 358; 1996, 3, 57) sätestatud hagi tagamise abinõude rakendamine.
Kohus rakendab pärandvara hoiumeetmeid notari, pärija, pärandi hooldaja, testamenditäitja, pärandaja võlausaldaja, pärandisse kuuluva vara kaas- või ühisomaniku või teiste huvitatud isikute taotlusel.
Pärandil lasuvad võlad võivad ületada pärandi suuruse.
Kohus võib keelduda hoiumeetmetest, kui kulutused ilmselt ei vasta pärandvara suurusele, samuti kui meetmeid ei ole vaja huvitatud isiku õiguste tagamiseks.
Pärandvara valitsemiseks nimetab kohus pärandi hooldaja, kellele kohus võib anda korraldusi vara valdamiseks, kasutamiseks ning käsutamiseks.
Kohus nimetab hooldajaks pärandist huvitatud isiku, huvitatud isiku poolt soovitatud isiku või muu isiku.
Hooldajaks võib olla isik, kes saab pärandit nõuetekohaselt valitseda.
Kohus võib isiku, kes pärandit nõuetekohaselt ei valitse, hooldajakohustustest vabastada.
Aru andma vara valitsemisest kohtule ja pärijatele.
Hooldajal ei ole õigust kohtu loata võõrandada pärandisse kuuluvat kinnisasja.
Pärijal ei ole õigust käsutada pärandvara, mis on antud hooldaja valitseda.
Kohus lõpetab pärandvara valitsemise, kui on ära langenud käesoleva seaduse §-s 111 sätestatud hoiumeetmete rakendamise alused.
Pärandvara hooldajal on õigus saada pärandvara valitsemise eest pärandi arvel tasu.
Hooldamise tasu suuruse määrab kohus.
Kui pärija tegevus või tema varaline seisund võib kahjustada annakusaaja või isiku huve, kellel on nõue pärandi suhtes, võib kohus huvitatud isiku nõudel eraldada pärandaja vara pärija varast ning nimetada pärandvara valitsemiseks hooldaja.
Eraldatud pärandvara arvel täidetakse pärandvaral lasuvad kohustused käesoleva seaduse §-s 134 sätestatud korras.
Nõuete rahuldamisest üle jäänud pärandvara antakse pärijatele.
Pärandvara eraldamist nõudnud isik ei saa taotleda oma nõude rahuldamist pärija vara arvel.
Pärija võib pärandi vastu võtta või pärandist loobuda.
Pärast pärandi vastuvõtmist ei saa sellest enam loobuda.
Pärast pärandist loobumist ei saa seda enam vastu võtta.
Kui testamendi- või lepingujärgne pärija on pärandist loobunud, ei saa ta testamendi või lepinguga temale määratud pärandit seadusjärgselt pärida, välja arvatud pärandi sundosa.
Kui pärija on õigustatud pärima nii testamendi kui ka lepingu järgi, võib ta pärandi vastu võtta omal valikul kas testamendi või lepingu järgi või mõlema järgi, kui testament ja leping ei ole omavahel vastuolus.
Pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb käesoleva seaduse §-s 118 sätestatud tähtajal esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus, mille notar tõestab.
Kui pärand avanes välismaal ja pärimisele kohaldatakse Eesti seadust, esitatakse avaldus notarile, kelle tööpiirkonnas pärandvara asub.
Pärija, kes pärandvara valdab, kasutab või käsutab, võib pärandist loobuda, esitades pärandist loobumise avalduse käesoleva seaduse §-s 118 sätestatud tähtajal.
Kui pärija ei ole esitanud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud avaldust ega avaldust pärandist loobumise kohta, kuid on asunud käesoleva seaduse §-s 118 sätestatud tähtajal pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama, loetakse ta pärandi vastu võtnuks.
Kui pärima õigustatud isik ei ole käesoleva seaduse §-s 118 sätestatud tähtajal pärandvara valdama, kasutama või käsutama asunud ega pärandi vastuvõtmise või pärandist loobumise avaldust esitanud, on ta õiguse pärandile kaotanud ning tema pärandiosa jagatakse pärandi vastu võtnud pärijate vahel juurdekasvuõiguse alusel (§ 127-129).
Notar võib pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks anda tähtaja, saates selle kohta kirjaliku teate pärima õigustatud isikule või avaldades teadaande ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Tähtaeg ei või olla lühem kui kaks kuud teate kättesaamisest või avaldamisest.
Pärima õigustatud isiku avalduse alusel võib notar käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaega mõjuvatel põhjustel mõistliku aja võrra pikendada.
Tähtaja pikendamisest teatab notar kõigile pärima õigustatud isikutele.
Vaidluse puudumise korral notar, kui kõik pärandi vastuvõtnud isikud esitavad kirjaliku notariaalselt tõestatud allkirjaga nõusoleku.
Pärandit ei saa vastu võtta ega sellest loobuda, kui pärandi avanemisest on möödunud 10 aastat.
Kui pärandaja on surnuks tunnistatud, ei saa pärandit vastu võtta ega sellest loobuda, kui surnuks tunnistamise kohtuotsuse jõustumisest on möödunud 10 aastat.
Kui pärima õigustatud isik sureb, jõudmata pärandit vastu võtta või sellest loobuda, on tema pärijatel õigus see pärand vastu võtta või sellest loobuda sama tähtaja jooksul, mille jooksul neil on õigus pärima õigustatud isikust jäänud pärand vastu võtta või sellest loobuda.
Enne pärandi vastuvõtmist või sellest loobumist on pärima õigustatud isikul õigus saada andmeid pärandvara koosseisu ning testamendi ja pärimislepingu sisu kohta kohtult, notarilt ja muult isikult, kelle valduses on pärandvara, testament või pärimisleping.
Pärandi tingimuslik vastuvõtmine või sellest tingimuslik loobumine ei ole lubatud.
Kui pärija on pärandi vastuvõtmiseks asunud valdama, kasutama või käsutama kas või osa pärandvarast, loetakse, et ta on kogu pärandi vastu võtnud.
Pärandi osalise vastuvõtmise või osalise loobumise avaldus, samuti pärandi tingimusliku vastuvõtmise või sellest tingimusliku loobumise avaldus on tühine.
Kui pärija on pärandi vastu võtnud või sellest loobunud eksimuse tõttu selles, kas ta pärib seaduse, testamendi või pärimislepingu järgi, võib kohus tema nõudel tunnistada pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise kehtetuks ja määrata pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks uue tähtaja.
Kui kohus on tunnistanud pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise kehtetuks, loetakse, et pärija on saanud pärimisõigusest teada kohtuotsuse jõustumise päeval.
Kui pärima õigustatud isik on pärandist loobunud, on pärima õigustatud see isik, kes oleks pärinud siis, kui pärandist loobunu oleks surnud enne pärandi avanemist.
Isik, kes astub pärandist loobunu asemele, võib pärandi vastu võtta või sellest loobuda sama tähtaja jooksul, kui selleks oli õigus loobunul.
Tähtaega arvestatakse päevast, mil pärandist loobunu asemele astuja loobumisest teada sai.
Seadusjärgse pärimise korral ei saa kohalik omavalitsusüksus ega riik pärandist loobuda.
Seadusjärgse pärimise korral loetakse, et pärandi vastuvõtmise nõuete täitmisest olenemata on kohalik omavalitsusüksus või riik pärandi vastu võtnud.
Võlausaldaja võib nõuda, et pärandist loobunu need võlad, mida ei saa loobunu varast tasuda, tasutakse temal õiguse järgi saada olevast pärandiosast.
Võlgade rahuldamisest järele jäänud pärandiosa läheb üle pärijatele, kes pärivad pärandist loobunu asemel.
Annakust loobumist ei loeta pärandist loobumiseks.
Kui annakusaaja annakust loobub, jääb annak koos sellega seotud kohustustega isikule, kelle pärandiosa arvel tuleb annak täita, kui testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti.
Kui pärija ei ole pärandit vastu võtnud ega pärandist loobunud, jagatakse tema pärandiosa juurdekasvuõiguse alusel pärandi vastuvõtnud pärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosade suurusega, kui testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti.
Juurdekasvuõiguse alusel suureneb pärandi vastuvõtnud pärija pärandiosa, sõltumata tema nõusolekust.
Koos juurdekasvuõiguse alusel ülemineva pärandiosaga lähevad üle ka sellel osal lasuvad annakud ja muud kohustused.
Kui pärandaja on testamendiga pärandanud kogu oma vara pärijate osi määramata, läheb juurdekasvuõiguse alusel üleminev pärandiosa üle teistele testamendijärgsetele pärijatele.
Kui pärandaja on lepinguga pärandanud kogu oma vara pärijate osi määramata, läheb juurdekasvuõiguse alusel üleminev pärandiosa üle teistele lepingujärgsetele pärijatele.
Kui pärandaja on testamendi või lepinguga pärandanud mitmele pärijale ühise osa oma varast iga pärija osa määramata, jääb see pärandiosa juurdekasvuõiguse alusel teistele sama pärandiosa pärijatele.
Juurdekasvuõigust ei kohaldata, kui pärandaja on selle testamendi või pärimislepinguga keelanud või kui pärandist loobumata ja pärandi vastu võtmata jätnud pärijal on asepärija.
Sundosa pärijal ei ole õigust pärida juurdekasvuõiguse alusel, kui tal on õigus üksnes sundosale.
Kui seadus- või testamendijärgne pärija ei ole pärandit vastu võtnud ega sellest loobunud, ei ole lepingujärgsel pärijal õigust pärandile juurdekasvuõiguse alusel.
Kui testamendi või pärimislepinguga on pärijale määratud kindel pärandiosa ning pärija ei ole seda vastu võtnud ega sellest loobunud, läheb see pärandiosa üle pärandaja seadusjärgsetele pärijatele.
Juurdekasvuõigust ei kohaldata, kui pärima on õigustatud vaid üks isik, kes ei ole pärandit vastu võtnud ega pärandist loobunud.
Sel juhul on pärima õigustatud see isik, kes oleks pärinud siis, kui pärandi vastu võtmata ja sellest loobumata jätnud isik oleks surnud enne pärandi avanemist.
Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui ükski seaduse järgi pärima õigustatud isik ei võta pärandit vastu ega loobu sellest.
Pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna.
Seaduses sätestatud juhtudel võivad pärandaja isikuga lahutamatult seotud õigused üle minna pärijale.
Kui pärandvarast ei piisa pärandaja kõigi võlgade tasumiseks ning ei ole tehtud pärandi inventuuri ega pärandvara eraldatud, on pärija kohustatud tasuma pärandaja võlad ka oma vara arvel.
Pärija kannab pärandaja matuse kulud, arvestades tavasid ning pärandi suurust.
Kui pärandvarast ei piisa pärandaja matuse kuludeks, kannab pärija need kulud oma arvel.
Iga pärija kannab pärandaja matuse kulud võrdeliselt oma pärandiosa suurusega, kui testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti.
Pärandaja võib testamendis või pärimislepingus määrata, kes tema matuse kulud kannab.
Kui pärija või annakusaaja pärandvarast või annakust ei jätku pärandaja matuse kuludeks, kannavad teised pärijad pärandiosa või annakut ületavad matusekulud võrdeliselt oma pärandiosa suurusega.
Pärandaja perekonnaliikmetel, kes elasid pärandaja surmani temaga koos ja said temalt ülalpidamist, on õigus ühe kuu jooksul pärast pärandaja surma jätkata ühise majapidamise esemete kasutamist ja saada pärandi arvel ülalpidamist.
Pärandi vastuvõtnud pärija on kohustatud täitma testamendi või pärimislepinguga ettenähtud korraldused, annakud, sihtkäsundid, sihtmäärangud ja muud kohustused.
Pärija peab võimaldama kolmandatel isikutel täita pärandi arvel testamendist või pärimislepingust tulenevaid korraldusi.
Kolmandas järjekorras täidetakse annakud, sihtkäsundid ja sihtmäärangud.
Järgmise järjekorra kohustused täidetakse pärast eelmise järjekorra kohustuste täielikku täitmist.
Kui ühe järjekorra kohustuste täitmiseks ei jätku pärandvara, täidetakse need pärandvara arvel võrdeliselt nende suurusega.
Pärandaja võib testamendis või pärimislepingus panna kohustuse täitmise mõnele pärijale või annakusaajale, kuid ei või muuta käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 sätestatud kohustuste täitmise korda.
Kui pärija pärandit vastu võttes nõuab selle inventuuri, vabaneb ta pärandaja võlgade tasumise kohustusest oma vara arvel.
Kui pärija pärast inventuuri nõudmist loobub sellest nõudest, on ta kohustatud tasuma pärandaja võlad ka oma vara arvel.
Pärandi inventuur on kohustuslik, kui pärijaks on teovõimetu isik, kohalik omavalitsusüksus või riik.
Kui teovõimetu pärija seaduslik esindaja ei ole pärija huvides pärandi inventuuri taotlenud, vastutab ta oma varaga pärandaja nende võlgade eest, mille rahuldamiseks pärandist ei jätkunud.
Pärija nõudel võib notar inventuuri tegemise teha ülesandeks pärijale, annakusaajale või teisele isikule, kes soovib pärandist kasu saada, samuti testamenditäitjale.
Nimetatud isikutel ei ole õigust kaaluka põhjuseta inventuuri tegemisest keelduda.
Notar võib teha inventuuri tegemise ülesandeks ka teisele isikule, kes nõustub inventuuri tegema.
Isikul, kellele notar on teinud ülesandeks inventuuri tegemise, on õigus saada pärandvara kohta teavet krediidiasutustelt, samuti muult isikult, kelle valduses on pärandvara või kellel on pärandvara kohta andmeid.
Inventuuri tegemiseks annab notar tähtaja, mis ei või olla lühem kui üks kuu.
Notar võib inventuuri tähtaega kaalukal põhjusel pikendada, samuti vabastada inventuuri tegija sellest kohustusest.
Inventuuri käigus koostatakse pärandvara nimekiri, kuhu kantakse kõik pärandi avanemise ajal olemasolevad päritavad asjad ning õigused ja kohustused, samuti nende tähistamiseks ning väärtuse kindlakstegemiseks vajalik kirjeldus ja hinnang.
Pärandvara nimekiri esitatakse notarile.
Kui notarile on esitatud käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud nõuetele vastav pärandvara nimekiri, võib notar jätta inventuuri määramata.
Sel juhul loetakse, et inventuur on tehtud.
Kui inventuur on ühe pärija nõudel tehtud, ei ole kaaluka põhjuseta vaja teise pärija nõudel pärandit uuesti inventeerida.
Inventuuri tegemise kulud hüvitatakse pärandvara arvel.
Kui pärija jätab pärandvara nimekirja kandmiseks avaldamata pärandi hulka kuuluvaid asju või õigusi või avaldab olematuid kohustusi selleks, et kahjustada pärandaja võlausaldajaid, vastutab pärija pärandaja võlgade eest ka oma varaga.
Kui inventuuritegija, kes ei ole pärija, tahtlikult ei kanna pärandvara nimekirja pärandi hulka kuuluvat asja või õigust või kannab pärandvara nimekirja olematu kohustuse, kahjustamaks võlausaldaja või teiste pärandist kasu saama õigustatud isikute huve, vastutab ta tekitatud kahju eest.
Isik, kes valdab pärandvara, kuid ei ole õigustatud pärima, on kohustatud pärijale, annakusaajale, testamenditäitjale või pärandvara hooldajale pärandvara välja andma.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik on andnud pärandvara hulka kuuluva asja isikule, kellele ta ei pidanuks andma, on õigus nõuda asi välja ka heauskselt valdajalt.
Pärandvara välja andnud isikul on õigus üleantavast pärandvarast maha arvata pärandaja matuse kulud, mis on tema poolt tehtud, samuti seadusjärgsele pärijale ja testamendi ning pärimislepingu korralduste täitmiseks üleantu.
Koos pärandiga läheb pärijale üle kohustus, mille pärandvara vallanud isik pidi endale võtma pärandvara valdamise tõttu.
Kui isik on teadlikult esitanud notarile või kohtule ebaõigeid andmeid või varjanud teavet, võib temalt ebaõigete andmete esitamise või teabe varjamise tõttu pärandvara arvel saadu igal ajal välja nõuda.
Pärija või annakusaaja nõudel väljastab notar pärimistunnistuse pärandi vastu võtnud pärijale või annakusaajale.
Notar väljastab pärimistunnistuse, kui isiku pärimisõigus ja selle ulatus on piisavalt tõendatud.
Pärimistunnistuse annab välja notar, kelle tööpiirkonda kuulub pärandi avanemise koht.
Kui pärandi avanemise koht on välismaal ja pärimisele kohaldatakse Eesti seadust, annab pärimistunnistuse välja notar, kelle tööpiirkonnas asub pärandvara.
Kui pärandvara asub mitme notari tööpiirkonnas, annab pärimistunnistuse välja notar, kelle poole pöörduti pärimistunnistuse väljastamise avaldusega esimesena.
Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat (kaaspärijad), on pärandvara nende kaasomandis.
Kaaspärijad valdavad, kasutavad või käsutavad pärandvara kaasomandi kohta käivate sätete kohaselt või nõuavad pärandvara jagamist.
Pärandil lasuvad kohustused, samuti pärandaja matuse, pärandaja perekonnaliikmete ülalpidamise, pärandi hoiu, hooldamise ja inventuuri kulud ning muud pärandiga seoses tehtud vajalikud ja kasulikud kulutused jaotatakse kaaspärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosaga, kui testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti.
Pärandi suhtes nõudeõigust omavate isikute ees vastutavad pärijad solidaarselt.
Kui pärija on tasunud pärandil lasunud võla, on tal õigus nõuda kaaspärijatelt võrdeliselt nende pärandiosaga tema kohustust ületava võlaosa tasumist võrdeliselt kaaspärijate pärandiosaga.
Isik, kellel on kohustus pärandi suhtes, vastutab iga kaaspärija ees võrdeliselt kaaspärija pärandiosa suurusega, kui pärandaja ei ole testamendis või pärimislepinguga määranud teisiti.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik on kohustuse ühe või mitme pärija ees täitnud ja ta ei teadnud ega pidanud teadma, et on teisi kaaspärijaid, loetakse ta kohustuse täitnuks.
Pärandvara jagamisel määratakse kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale.
Pärandvara jagatakse pärijate vahel vastavalt nende osale, lähtudes pärandvara hulka kuuluvate asjade harilikust väärtusest.
Pärijate kokkuleppel võib pärandvara hulka kuuluvat asja hinnata pärija erilise huvi alusel.
Pärandvara jagamisel kohaldatakse kaasomandis oleva asja jagamise sätteid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Kaaspärijad jagavad pärandvara kokkuleppel.
Vaidluse korral jagab pärandvara pärija nõudel kohus.
Kui jagatava pärandvara hulka kuulub kinnisasi, tuleb pärandvara jagamise leping sõlmida notariaalselt tõestatud vormis.
Kui pärandvara jagamise ajal on kas või üks pärija teovõimetu, peab pärandvara jagamise leping olema sõlmitud kirjalikus vormis.
Kui pärandvara jagatakse vaid ühe või mõne kaaspärija nõudel, jätkavad teised kaaspärijad pärandvarast nendele jääva osa ühist valdamist, kasutamist ja käsutamist.
Vähemalt kaks kaaspärijat võivad nõuda, et neile eraldataks ühine pärandiosa, mille valdamist, kasutamist ja käsutamist nad jätkavad kaasomanikena.
Pärandvara jagamist võib nõuda pärast 30 päeva möödumist pärandi avanemise päevast üksnes tingimusel, et on teada kõik pärijad.
Kui pärijad on sõlminud kokkuleppe, et pärandit teatud tähtajal ei jagata, ei või pärandit enne kokkulepitud tähtaja möödumist jagada.
Kui tähtajas ei ole kokku lepitud või on tähtaeg pikem kui 10 aastat, loetakse tähtajaks 10 aastat pärandi avanemise päevast arvates.
Pärandvara ei või jagada testamendi või pärimislepinguga määratud tähtajal.
Kui testamendi või pärimislepinguga on pärandvara jagamine keelatud tähtaega määramata või on tähtaeg pikem kui 30 aastat, loetakse tähtajaks 30 aastat pärandi avanemise päevast arvates.
Pärandvara jagamisel arvatakse selle hulka ka eelpärandina saadud vara ning vara, mille võrra pärandvara on pärast pärandi avanemist suurenenud.
Pärandvara jagamisel võetakse arvesse pärandaja matuse kulud, pärandaja perekonnaliikmete ülalpidamise, pärandi hoiu ja hooldamise ning inventuuri kulud.
Pärandvara jagamiseks on pärijad kohustatud avaldama jagatava vara kindlakstegemiseks ja pärandi jagamiseks vajalikud andmed.
Kui pärandajal oli nõue pärija vastu, tasaarvestatakse see pärandvara jagamisel võlgnikule ülemineva pärandvara osast.
Pärandaja laps, kes on kaaspärijaks ja on pärandajat ühises majapidamises oma vara või tööga oluliselt abistanud, võib pärandi jagamisel nõuda selle eest pärandvara arvel õiglast hüvitist.
Pärandvara hulka kuuluvaid asju jaotades arvestatakse iga kaaspärija erivajadusi ja -huve ning kaaspärijate enamiku soove, samuti testamendist või pärimislepingust tulenevat testaatori viimset tahet.
Pärandvara hulka kuuluv asi, mida ei saa jagada reaalosadeks või mille pärijate kaasomandisse jätmine ei võimaldaks asja otstarbekalt kasutada, antakse ühele pärijale.
Kui pärijad ei jõua kokkuleppele, kellele käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud asi anda, otsustab pärija nõudel kohus vastavalt asjaoludele, kas anda asi kellelegi pärijatest või müüa see avalikul või pärijatevahelisel enampakkumisel ja saadud raha jagada pärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosa suurusega.
Kui pärandvara jagamisel osutub ühele pärijale jääva vara väärtus suuremaks tema pärandiosast, on pärija kohustatud maksma teistele pärijatele rahalise hüvitise.
Kogumisse kuuluvaid asju ei või pärandvara jagamisel üksteisest eraldada, kui kas või üks pärija on eraldamise vastu või kui testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti.
Perekonnale erilise mälestusväärtusega asju pärandvara jagamisel ei müüda, kui kas või üks pärija on selle vastu.
Kui kaaspärijad erilise mälestusväärtusega asjade jaotamises kokkuleppele ei jõua, otsustab kohus pärija nõudel, kellele asi anda.
Pärandvara hulka kuuluva kinnisasja võib pärijate vahel jagada reaalosadeks, kui see ei ole vastuolus kinnisasja jagamise ja maakorralduse kohta käivate sätetega.
Kui pärandvara jagamise järel ilmneb, et osa varast on jäänud arvestamata, jagatakse täiendavalt ka see osa.
Eelpärand on vara, mille on kinkena saanud seadusjärgseks pärijaks olev alaneja sugulane teiste pärijatega pärandajaks olevalt ühiselt ülenejalt sugulaselt selle eluajal.
Kingitud vara on eelpärand, kui pärandaja on kinkimisel nii määranud.
Eelpärandi kohta sätestatut kohaldatakse üksnes seadusjärgsel pärimisel.
Kui eelpärandi saanud alaneja sugulane suri pärast pärandi avanemist või loobus pärandist või ei ole pärandit vastu võtnud, loetakse, et eelpärandi on saanud selle alaneja sugulase asemele astunud pärija.
Jagatava pärandi suuruse määramisel arvestatakse eelpärandi väärtust.
Pärandvara hulka kuuluvate asjade jaotamisel arvestatakse, et eelpärandi saanud pärija on eelpärandile vastava osa pärandist kätte saanud.
Kui eelpärand on suurem selle saanud pärija pärandiosast, ei ole pärija kohustatud pärandiosa ületavat eelpärandi osa teistele pärijatele hüvitama.
Selle võrra väheneb teiste pärijate pärandvara jagamisel saadav osa.
Eelpärandi saanud pärijal on õigus anda eelpärand jagatava pärandvara hulka, kui eelpärandi väärtus ei ole pärast selle saamist oluliselt vähenenud.
Sel juhul ei loeta kinki eelpärandiks.
Pärandi jagamisel ei arvestata eelpärandina saadud vara, kui seda ei ole alles ning eelpärija ei ole sellest varast kasu saanud ega ole selle hävimises süüdi.
Pärimisregistrisse kantakse andmed testamentide ja pärimislepingute kohta.
Pärimisregistri pidaja on Tallinna Linnakohus.
Justiitsministril on õigus anda määrusi pärimisregistri pidamise korra kohta.
Pärimisregistrile ja selle pidamisele ei kohaldata andmekogude seadust (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77), kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Pärimisregistrisse tehakse kandeid registrile esitatavate teatiste alusel.
Notari nimi ja tema büroo aadress.
Abikaasade vastastikuse testamendi või selle tühistamise kohta esitab notar käesoleva paragrahvi lõikes 2 toodud andmed kummagi abikaasa kohta eraldi.
Notariaaltoiminguid tegema volitatud konsulaaresinduse ametiisik esitab pärimisregistrile teatisi käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud korras.
Kandeid koduste testamentide, nende muutmise või tühistamise kohta tehakse registrisse testaatorite teatiste või nende isikute teatiste alusel, kellele on testaator testamendi andnud hoidmiseks.
Kande tegemist taotleja ees- ja perekonnanimi ning aadress.
Käesoleva seaduse §-s 159 tähendatud teatiste alusel registrisse tehtavate kannete vormi kinnitab justiitsminister oma määrusega.
Täiendavalt käesoleva seaduse lõikes 1 tähendatud kannetele võib justiitsminister ette näha registrisse andmete kandmist, mis on vaja pärimisasjade lahendamisel.
Registrisse testamendi ja pärimislepingu kohta kantud andmeid hoitakse kuni pärandi avanemiseni saladuses.
Registrisse kantud andmete kohta antakse teavet pärast seda, kui pärandaja surm on dokumentaalselt tõendatud.
Abikaasade vastastikuse testamendi kohta antakse teavet pärast ühe abikaasa surma.
Teavet väljastatakse registri tehnilise sekretäri allkirjaga.
Pärimisregistrist võivad käesoleva seaduse § 160 lõikes 1 tähendatud kannete kohta teavet saada kõik füüsilised ja juriidilised isikud.
Pärimisseadus jõustub 1997. aasta 1. jaanuaril.
Käesoleva seaduse §-d 158-162 ja 173 jõustuvad üldalustel.
Käesoleva seaduse sätteid kohaldatakse pärandi suhtes, mis on avanenud pärast 1996. aasta 31. detsembrit.
Enne 1997. aasta 1. jaanuari avanenud pärandit päritakse Eesti NSV tsiviilkoodeksi sätete kohaselt, kui rakendussätetest ei tulene teisiti.
Enne 1997. aasta 1. jaanuari tehtud testament on kehtiv, kui see on tehtud kooskõlas testamendi tegemise ajal kehtinud seadusega.
Enne 1997. aasta 1. jaanuari tehtud testamendi teksti tõlgendamiseks kohaldatakse käesoleva seaduse §-de 27-32 sätteid.
Enne 1997. aasta 1. jaanuari avanenud pärandi testamendijärgse pärimise korral kohaldatakse käesoleva seaduse § 38 sätteid, kui testamenti täidetakse pärast 1996. aasta 31. detsembrit.
Enne 1997. aasta 1. jaanuari avanenud pärandi pärimisel kohaldatakse käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktide 1-4 sätteid, kui pärand võetakse vastu pärast 1996. aasta 31. detsembrit.
Kui pärand on avanenud enne 1997. aasta 1. jaanuari ja annak täidetakse pärast 1996. aasta 31. detsembrit, kohaldatakse annaku täitmisel käeoleva seaduse §-de 66-68 sätteid.
Kui pärand on avanenud enne 1997. aasta 1. jaanuari ning ei ole seadus- ega testamendijärgseid pärijaid või ükski pärija ei ole pärandit vastu võtnud ja pärandvara ei ole riigile üle läinud, kohaldatakse käesoleva seaduse § 18 sätteid.
Kui pärand on avanenud enne 1997. aasta 1. jaanuari ja kohustus täidetakse pärandi arvel pärast 1996. aasta 31. detsembrit, kohaldatakse käesoleva seaduse § 134 sätteid.
Kui pärand on avanenud enne 1997. aasta 1. jaanuari ja kaaspärijate õigusi teostatakse, kohustusi täidetakse või pärandvara jagatakse pärast 1996. aasta 31. detsembrit, kohaldatakse käesoleva seaduse §-de 141, 142 lõigete 1 ja 2, 144-149 ning 151-154 sätteid.
Pärimisregister alustab tegevust 1996. aasta 1. oktoobril ning väljastab registri kannete alusel teavet alates 1997. aasta 1. jaanuarist.
Notarid esitavad pärimisregistrile 1996. aasta 1. oktoobriks andmed nende poolt tõestatud testamentide kohta.
Andmete vormi kinnitab justiitsminister.
Samast tähtpäevast hakkavad notarid ja konsulaaresinduste ametiisikud esitama pärimisregistrile § 159 lõikes 2 nimetatud teatisi.
ENSV tsiviilkoodeksi (ENSV Teataja 1964, 25, 115; 1968, 46, 341; 1969, 30, 295; 1970, 37, 332; 1973, 9, 68; 1973, 44, 389; 1973, 53, 465; 1974, 28, 247; 1977, 6, 72; 37, 424; 1980, 31, 490; 1985, 27, 451; 1986, 19, 251; 1988, 6, 68; 1988, 25, 295 ja 296; 1989, 17, 203; Eesti Vabariigi Teataja 1990, 20, 300; RT 1990, 12, 128; 1992, 33, 418; 49, 615; RT I 1993, 72/73, 1021; 1994, 25, 406; 53, 889; 63, 1065) §-d 531-565 tunnistatakse kehtetuks.
Pärimisregistrist ühe isiku kohta teabe väljastamise eest 50 krooni.
Käesolev seadus sätestab elektriseadmete, -paigaldiste ja -tööde ning elektromagnetilise ühilduvuse üldnõuded ning nende nõuete täitmise üle riikliku järelevalve teostamise korra.
Elektriseade käesoleva seaduse mõistes on elektrienergia tootmiseks, muundamiseks, edastamiseks, jaotamiseks või kasutamiseks mõeldud elektrilisi või elektroonilisi komponente sisaldav seade või tarvik.
Elektripaigaldis käesoleva seaduse mõistes on elektriseadmete, -juhtide ja -tarvikute paigaldatud talitluslik kogum.
Elektriohutusnõuded käesoleva seaduse mõistes on tehnilised ja administratiivsed nõuded, mille eesmärk on tagada vajalik elektriohutustase.
Eri elektriseadmetele ja -paigaldistele esitatavad elektriohutusnõuded kehtestatakse majandusministri määrusega.
Elektritöö on elektriseadme remontimine ja hooldamine ning elektripaigaldise projekteerimine, ehitamine, kontrollimine, katsetamine, remontimine ja hooldamine.
Käesolevas peatükis sätestatud nõuded ei laiene elektripaigaldise käidule, kui tegemist ei ole käesoleva seaduse § 9 lõikes 2 nimetatud paigaldise käiduga ega käiduteenuse osutamisega teise isiku valduses olevas paigaldises.
Elektritöid tegev ettevõtja peab esitama Tehnilise Järelevalve Inspektsioonile teatise elektritöödega tegelema hakkamisel, esitatavate andmete muutumisel ja perioodiliselt igal aastal.
Teatise esitamine ei ole nõutav lihtsamate elektritööde puhul.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud lihtsamate elektritööde loetelu, teatises esitatavate andmete loetelu ja teatise esitamise kord kehtestatakse majandusministri määrusega.
Elektritöid peab juhtima vastavat pädevustunnistust omav isik.
Elektritöid juhtiva isiku olemasolu ei ole nõutav käesoleva seaduse § 4 lõikes 3 nimetatud lihtsamate elektritööde puhul.
Pädevustunnistuse saamise eelduseks olevad nõuded eri elektritöid juhtivate isikute eriharidusele, töökogemusele ja elektriohutusnõuete tundmisele, samuti pädevuse hindamise kord kehtestatakse majandusministri määrusega.
Isiku vastavust käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud nõuetele hindab ja pädevustunnistuse väljastab selleks volitatud tõendamisasutus.
Nõutav dokumentatsioon koostatakse ja esitatakse õigeaegselt.
Elektritöid juhtiv isik peab olema kättesaadav ohutuse tagamiseks ja järelevalvetoimingute läbiviimiseks.
Keelatud on importida, müüa või muul viisil Eestis kasutamiseks teisele isikule üle anda elektriseadet, mis ei vasta käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele.
Elektriseadme valmistaja või importija peab olema võimeline tõendama, et elektriseadmena Eestis kasutamiseks toodetud või imporditud seade vastab käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele.
Kui valmistajat või importijat pole võimalik tuvastada, peab isik, kes paigaldab, müüb või muul viisil annab teisele isikule üle elektriseadme Eestis kasutamiseks, olema võimeline tõendama, et seade vastab käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele.
Elektriseadmete loetelu, mille müümise, importimise või muul viisil teisele isikule elektriseadmena Eestis kasutamiseks üleandmise puhul on nõutav nende seadmete eelnev nõuetekohasuse hindamine ja tõendamine selleks tegevuseks volitatud tõendamisasutuse poolt, kehtestatakse majandusministri määrusega.
Kasutatud elektriseadme müüja või kasutusse andja peab enne selle müüki või muul viisil teisele isikule elektriseadmena Eestis kasutamiseks üleandmist ja elektriseadme remontija enne selle remondijärgset üleandmist veenduma, et seade vastab käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele.
Juhul kui remontija tuvastab, et remonditud seade ei vasta käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele, peab ta sellest teatama isikule, kellele seade pärast remonti üle antakse.
Elektripaigaldis või selle osa loetakse kasutuselevõetuks hetkest, mil elektripaigaldis või selle osa pingestatakse.
Elektripaigaldise kasutuselevõtuks ei loeta järelevalve all toimuvat pingestamist, mis on vajalik seadmestiku katsetamiseks või kasutuselevõtukontrolli teostamiseks.
Keelatud on kasutada või kasutamise eesmärgil paigaldada elektriseadet või -paigaldist, mis ei vasta käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele.
Ehitatud või ümberehitatud elektripaigaldise või selle osa võib võtta kasutusele pärast paigaldises elektritöid teinud ettevõtja poolt korraldatud kasutuselevõtukontrolli, mille käigus veendutakse, et paigaldis vastab käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele.
Elektripaigaldisi, mille kasutamisega kaasnevad kõrgemad ohud, ei tohi võtta kasutusele enne nende nõuetekohasuse hindamist ja tõendamist.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud nõuetekohasuse hindamisel ja tõendamisel hinnatakse paigaldise ning selle ehitamise või ümberehitamise ja kasutuselevõtukontrolli vastavust elektriohutusnõuetele.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud elektripaigaldiste loetelu, mille puhul nõuetekohasust hindab ja tõendab volitatud tõendamisasutus, ja loetelu, mille puhul nõuetekohasust hindab ja tõendab lisakontrolliõigusega elektritööde ettevõtja, kehtestatakse majandusministri määrusega.
Ehitatud või ümberehitatud elektripaigaldise esmakordse kasutuselevõtu kohta peab elektripaigaldise valdaja esitama teatise sellele võrguettevõtjale või elektrienergia tootjale, kelle tegevuspiirkonnas elektripaigaldis asub.
Käesoleva seaduse § 9 lõikes 2 nimetatud elektripaigaldise kohta, mille suhtes viidi läbi nõuetekohasuse hindamine, peab vastavalt kas volitatud tõendamisasutus või lisakontrolliõigusega elektritööde ettevõtja esitama teatise Tehnilise Järelevalve Inspektsioonile.
Võrguettevõtjad ja elektrienergia tootjad peavad oma tegevuspiirkonnas asuvate elektripaigaldiste registrit.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 ettenähtud teatise esitamise ja lõikes 3 nimetatud registrite pidamise kord kehtestatakse majandusministri määrusega.
Elektripaigaldise käit on elektripaigaldise igapäevase käigus hoidmisega seotud tegevus nagu kasutamine, kontrollimine ja hooldamine.
Käidukorraldaja on elektripaigaldise käitu vahetult korraldav isik.
Igas elektripaigaldises peab paigaldise valdaja tagama käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete, sealhulgas käesoleva paragrahvi lõigetes 7 ja 8 sätestatud käidukorraldaja ülesannete täitmise.
Elektripaigaldise valdaja võib määrata elektripaigaldisele käidukorraldaja.
Käesoleva seaduse § 9 lõikes 2 nimetatud elektripaigaldisele peab selle valdaja määrama käidukorraldaja, kelleks peab olema käesoleva seaduse §-s 5 nimetatud pädevustunnistust omav isik.
Käidukorraldaja määramisel lähevad talle üle käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustused.
Elektripaigaldise valdaja peab tagama käidukorraldajale võimaluse täita kõiki käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõudeid.
Elule, tervisele või varale ohu ilmnemisel peatatakse elektriseadme või -paigaldise kasutamine või töö kuni ohu möödumise või kõrvaldamiseni.
Käidukorraldaja peab olema kättesaadav ohutuse tagamiseks ja järelevalvetoimingute läbiviimiseks.
Elektripaigaldise elektriohutusalase korralise kontrolli läbiviimise peab korraldama elektripaigaldise valdaja või tema määratud käidukorraldaja.
Käesoleva seaduse § 9 lõikes 2 nimetatud elektripaigaldistes teostab korralist kontrolli vastavalt kas volitatud tõendamisasutus või lisakontrolliõigusega elektritööde ettevõtja.
Elektripaigaldiste korralise kontrolli läbiviimise kord kehtestatakse majandusministri määrusega.
Juhul kui elektripaigaldis põhjustab häireid või ohtu teisele elektripaigaldisele või selle käidule või teise paigaldise vahendusel kolmandale elektripaigaldisele, kusjuures nii häiriv kui häiritav elektripaigaldis on nõuetekohase tehnilise lahendusega ja vastab käesoleva seaduse §-s 3 sätestatud nõuetele, peab hiljem valminud elektripaigaldise omanik tegema oma elektripaigaldises häirete ja ohu vältimiseks vajalikud ümberehitustööd.
Juhul kui häirete või ohu kõrvaldamine on lihtsam ja odavam varem valminud elektripaigaldise tehnilist struktuuri muutes või täiendades ning seda on võimalik teha paigaldise tööd oluliselt häirimata, peab varem valminud paigaldise omanik tegema oma paigaldises häirete ja ohu vältimiseks vajalikud ümberehitustööd.
Kahest elektripaigaldisest või selle osast loetakse hiljem valminuks see, mis on liidetud elektrivõrguga hiljem.
Käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud juhtudel peab hiljem valminud elektripaigaldise omanik hüvitama varem valminud paigaldise omanikule ümberehitusega tekkinud kulud.
Kulude määramisel tuleb arvestada ümberehituse tulemusena varem valminud paigaldise omanikule paigaldise toimevõime või käidukulude suuruse muutumisest tekkinud kasu või kahju.
Käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle teostab riiklikku järelevalvet Tehnilise Järelevalve Inspektsioon (edaspidi inspektsioon).
Elektriõnnetuste tekkepõhjuste väljaselgitamine.
Inspektsioonil on õigus saada riigiasutustelt elektriohutusalase järelevalve teostamiseks vajalikku teavet.
Inspektsioon teeb majandusministrile ettepaneku volitatud tõendamisasutuse volituste ulatuse piiramiseks või volituste kehtetuks tunnistamiseks, kui volitatud tõendamisasutus ei vasta talle esitatavatele käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele või ei täida oma hindamis- ja tõendamistegevuses talle esitatavaid nõudeid.
Teha ettekirjutusi käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise lõpetamiseks, sealhulgas nõuda käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele mittevastava elektriseadme või -paigaldise kasutamise peatamist, määrates ühtlasi tähtaja ettekirjutuse täitmiseks.
Keelata füüsilise isiku tegutsemine käesoleva seaduse §-s 5 nimetatud elektritöid juhtiva isikuna, kui see isik korduvalt rikub käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõudeid, olenevalt rikkumise raskusastmest kuni kolmeks aastaks.
Inspektsiooni elektriohutusalast järelevalvet teostav ametnik on kohustatud oma tööülesannete täitmisel esitama ametitõendi.
Inspektsiooni elektriohutusalast järelevalvet teostav ametnik on kohustatud tagama talle järelevalve teostamisel teatavaks saanud äri- ja tehnikaalase teabe saladuses hoidmise, kui seadused ei näe ette selle avaldamist.
Inspektsiooni elektriohutusjärelevalvet teostaval ametnikul on õigus tasu eest võtta elektriseadme importijalt, valmistajalt või muul viisil Eestis kasutamiseks üleandjalt vajalik kogus elektriseadmeid katseeksemplarideks, tuvastamaks nende vastavust elektriohutusnõuetele.
Inspektsioon võib tellida elektriseadme ohutuse kontrollimiseks hindamisteenuse volitatud tõendamisasutuselt.
Kui tuvastatakse elektriseadme mittevastavus elektriohutusnõuetele, on elektriseadme importija, valmistaja või muul viisil Eestis kasutamiseks üleandja kohustatud tagastama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tasu ja hüvitama inspektsioonile käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud hindamisteenuse tellimisel tehtud kulutused.
Volitatud tõendamisasutus on juriidiline isik, kellele majandusminister on andnud õiguse tegutseda volitatud tõendamisasutusena.
Õigus volitatud tõendamisasutusena tegutsemiseks antakse eraldi igas käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 1-4 loetletud valdkonnas kuni viieks aastaks.
Majandusminister annab õiguse tegutseda volitatud tõendamisasutusena oma käskkirjaga vastavasisulise taotluse alusel, kui isik vastab volitatud tõendamisasutusele esitatavatele käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele.
Käskkirjas piiritletakse, missuguses ulatuses ja millise kestusega on isikul õigus tegutseda vastavates valdkondades käesoleva seaduse alusel volitatud tõendamisasutusena.
Paragrahvi 12 lõikes 2 nimetatud elektripaigaldistes korralise kontrolli läbiviimine.
Vastama volitatud tõendamisasutusele käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 1-4 nimetatud kindlas valdkonnas tegutsemiseks kehtestatud lisanõuetele.
Käesoleva paragrahvi lõike 5 punktis 4 nimetatud lisanõuded kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Hiljemalt kaks kuud enne volituste lõppemist võib volitatud tõendamisasutus esitada taotluse volituste pikendamiseks.
Kui volitatud tõendamisasutus vastab talle esitatavatele käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele, pikendab majandusminister volituste kestust kuni viieks aastaks.
Kui volitatud tõendamisasutus tuvastab hinnatava isiku, elektriseadme või -paigaldise või selle käidu nõuetekohasuse, väljastab ta sellekohase tunnistuse.
Volitatud tõendamisasutus peab põhjendama tunnistuse väljastamisest keeldumist.
Volitatud tõendamisasutus on kohustatud tagama oma hindamis- ja tõendamistegevuse käigus saadud äri- ja tehnikaalase teabe saladuses hoidmise, kui seadused ei näe ette selle avaldamist.
Kui volitatud tõendamisasutus avastab nõuetekohasuse hindamisel, et elektriseade või -paigaldis ohustab otseselt elu, tervist või vara, peab ta sellest viivitamatult teatama elektriseadme või -paigaldise valdajale ja inspektsioonile.
Kui volitatud tõendamisasutus ei vasta talle esitatavatele käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele või ei täida oma hindamis- ja tõendamistegevuses talle esitatavaid nõudeid, määrab majandusminister oma käskkirjaga tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, piirab volituste ulatust või tunnistab volitused kehtetuks.
Kui puudused pole määratud tähtajaks kõrvaldatud, piirab majandusminister volituste ulatust või tunnistab volitused kehtetuks.
Volituste kehtetuks tunnistamisel on volitatud tõendamisasutus kohustatud andma hindamis- ja tõendamistegevusega seotud dokumentatsiooni üle majandusministri poolt volitatud isikutele.
Õiguse tegutseda lisakontrolliõigusega elektritööde ettevõtjana annab inspektsiooni peadirektor elektritööde ettevõtjale oma käskkirjaga, kui see ettevõtja vastab kehtestatud nõuetele, kuni kolmeks aastaks.
Esitama igal aastal inspektsioonile ülevaate oma kontrollitegevusest.
Lisakontrolliõigusega elektritööde ettevõtja erapooletusele, personalile, tehnilisele varustusele, kontrollitegevuse nõuetekohasust tagavale süsteemile ning kontrollitegevuse ülevaatele esitatavad nõuded kehtestatakse majandusministri määrusega.
Kui lisakontrolliõigusega elektritööde ettevõtja tuvastab hinnatava elektripaigaldise või selle käidu nõuetekohasuse, väljastab ta nõuetekohasust tõendava dokumendi.
Lisakontrolliõigusega elektritööde ettevõtja peab põhjendama nõuetekohasust tõendava dokumendi väljastamisest keeldumist.
Kui lisakontrolliõigusega elektritööde ettevõtja ei täida käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud nõudeid, annab inspektsiooni peadirektor oma käskkirjaga tähtaja puuduste kõrvaldamiseks või tühistab õiguse tegutseda lisakontrolliõigusega elektritööde ettevõtjana.
Kui puudusi ei ole tähtajaks kõrvaldatud, tühistab inspektsiooni peadirektor õiguse tegutseda lisakontrolliõigusega elektritööde ettevõtjana.
Ettevõtja poolt elektritöödega tegelemisest inspektsioonile mitteteatamise või elektritöödega tegelemise eest viisil, mis ei vasta käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele, - määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni.
Käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele mittevastava elektriseadme või -paigaldise kasutamise või kasutamise eesmärgil paigaldamise eest - määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni.
Ehitatud või ümberehitatud elektripaigaldise kasutuselevõtu eest kasutuselevõtukontrolli või nõuetekohasuse hindamist ja tõendamist teostamata - määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni.
Elektripaigaldise kasutuselevõtu eest võrguettevõtjale või elektrienergia tootjale teatist esitamata - määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni.
Elektripaigaldise käidu käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele mittevastava korralduse eest - määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni.
Elektriseadme valmistaja, importija, müüja või muul viisil Eestis kasutamiseks teisele isikule üleandja poolt käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele mittevastava seadme valmistamise, importimise, müümise või muul viisil Eestis kasutamiseks teisele isikule üleandmise eest - määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni.
Käesoleva seaduse § 23 lõigetes 1-6 sätestatud õiguserikkumise asjas on arutamise ja karistuse määramise õigus inspektsiooni peadirektoril või tema asetäitjal ja halduskohtunikul.
Inspektsiooni peadirektoril või tema asetäitjal on õigus käesoleva seaduse § 23 lõigetes 1-6 sätestatud õiguserikkumise asjas määrata rahatrahv kuni 20 000 krooni.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatust suurema rahatrahvi määramise õigus on halduskohtunikul.
Menetlus käesoleva seaduse § 23 lõigetes 1-6 sätestatud juriidilise isiku haldusõiguserikkumiste asjades, kaasa arvatud karistuse määramine ja vaidlustamine ning jõustunud halduskaristuse otsuse täitmine, toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1997, 66-68, 1109; 73, 1201; 81, 1361 ja 1362; 86, 1459 ja 1461; 87, 1466 ja 1467; 93, 1561 ja 1563-1565; 1998, 2, 42; 17, 265; 23, 321; 30, 410; 34, 484; 36/37, 552 ja 553; 38, 562; 51, 756 ja 759; 52/53, 771; 60, 951 ja 952; 64/65, 1004; 86/87, 1409; 98/99, 1574; 103, 1695; 108/109, 1783; 1999, 4, 53; 10, 149 ja 156; 16, 267, 271, 272 ja 276; 23, 350) kehtestatud korras, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
Käesoleva seaduse §-s 23 sätestatud haldusõiguserikkumiste kohta on õigus haldusõiguserikkumise protokoll koostada inspektsiooni elektriohutusalast järelevalvet teostaval ametnikul.
Isikul on õigus inspektsiooni või tema ametniku ettekirjutuse või toiminguga mittenõustumise korral esitada kaebus inspektsiooni peadirektorile kümne kalendripäeva jooksul, arvates ettekirjutusest või muust toimingust teadasaamise päevast.
Kaebuse esitamine ei võta isikult kohustust täita inspektsiooni ametniku ettekirjutust.
Inspektsiooni peadirektor vaatab kaebuse läbi 14 kalendripäeva jooksul, arvates kaebuse saamise päevast.
Kaebuse läbivaatamisel otsustab inspektsiooni peadirektor, kas jätab ettekirjutuse või muu toimingu jõusse, muudab või tühistab selle.
Käesolevat seadust ei kohaldata elektriohutuse tagamiseks kütuse- ja energiamajanduses.
Elektriohutusalane regulatsioon kehtestatakse elektriohutusseadusega.
Käesolev seadus jõustub 1999. aasta 1. mail.
Mõnel muul sarnasel viisil.
Ühistu vastutab oma kohustuste eest oma varaga.
Ühistu liige ei vastuta isiklikult ühistu kohustuste eest.
Põhikirjaga võib ette näha, et liikmed vastutavad ühistu kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga (täielik isiklik vastutus) või põhikirjaga kindlaksmääratud ulatuses (lisavastutus).
Kui põhikirjaga ei ole ette nähtud ühistu liikmete isiklikku vastutust ühistu kohustuste eest, peab osakapital olema vähemalt 40 000 krooni.
Kui põhikirjaga on ette nähtud ühistu liikmete lisavastutus, peab liikmete lisavastutuse summa olema vähemalt 40 000 krooni.
Ühistu ärinimi peab sisaldama sõna „ühistu“ ja ühistu tegevusalale viitavat täiendit.
Ühistu, mille kõik liikmed on ühistud, võib kasutada ärinimes sõna „keskühistu“.
Ühistule kohaldatakse äriseadustikus (RT I 1995, 26-28, 355; 1998, 91-93, 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360; 57, 596; 102, 907; 2000, 29, 172; 49, 303; 55, 365; 57, 373; 2001, 34, 185; 56, 332, 336; 89, 532; 93, 565) äriühingute kohta sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Ühistu võib asutada vähemalt viis isikut.
Asutajaks võib olla füüsiline või juriidiline isik.
Ühistu asutajaid võib olla käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust vähem, kui neist vähemalt kolm on ühistud.
Ühistu asutamiseks sõlmivad asutajad asutamislepingu.
Asutamislepingu sõlmimisega kinnitavad asutajad asutamislepingu lisana ka ühistu põhikirja.
Asutamisleping ja sellega kinnitatud põhikiri peavad olema notariaalselt tõestatud ja neile kirjutavad alla kõik asutajad.
Põhikirja muutmine pärast ühistu äriregistrisse kandmist toimub käesoleva seaduse §-s 48 sätestatud korras ega nõua asutamislepingu muutmist.
Muud seadusega sätestatud kohustuslikud tingimused.
Kui põhikirja säte on vastuolus seadusega, kohaldatakse seadusega sätestatut.
Kui põhikirjaga ei ole ühistu tähtaega ette nähtud, loetakse, et see on asutatud määramata tähtajaks.
Põhikirjaga võib määrata, et ühistu liikmel võib olla rohkem kui üks osamaks ning sätestada seoses sellega lisatingimusi.
Põhikirjaga võib määrata ka ühistu liikme kohustuse osaleda ühistus mitme osamaksuga (kohustuslik osalus), kusjuures kohustuslik osalus peab olema võrdne kõigi liikmete suhtes või sõltuma liikme poolt ühistu vara või muude võimaluste kasutamise mahust.
Kui põhikirjaga ei ole ette nähtud ühistu liikmete isiklikku ega lisavastutust ühistu kohustuste eest, kohaldatakse mitterahalise sissemaksega tasumisel osaühingu kohta sätestatut.
Ühistu äriregistrisse kandmiseks esitab juhatus äriregistrile avalduse, milles näidatakse kõik käesoleva seaduse §-s 8 nimetatud andmed.
Avaldusele kirjutavad alla kõik juhatuse liikmed.
Muud seadusega sätestatud dokumendid.
Kui juhatuse liikmed on õigustatud ühistut esindama ainult ühiselt, peavad avaldusele alla kirjutama kõik ühistut ühiselt esindama õigustatud juhatuse liikmed.
Avaldusel peavad allkirjad olema notariaalselt kinnitatud.
Äriregistrisse kantud andmete muutmise avaldusele tuleb lisada muutmise otsustanud ühistu organi otsus ja koosoleku protokoll ning muud kande aluseks olevad dokumendid.
Kui juhatus esitas äriregistrile ebaõigeid andmeid, vastutavad avaldusele allakirjutanud juhatuse liikmed sellega tekitatud kahju eest solidaarselt.
Enne ühistu äriregistrisse kandmist asutatava ühistu nimel tehtud tehingutest tulenevate kohustuste täitmise eest vastutavad tehingu teinud isikud solidaarselt.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustused lähevad üle ühistule ühistu äriregistrisse kandmise hetkest, kui tehingu teinud isikul oli õigus seda tehingut ühistu nimel teha.
Kui isikul ei olnud õigust käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tehingut teha, lähevad tehingust tulenevad õigused ja kohustused üle ühistule, kui üldkoosolek kiidab selle tehingu heaks.
Kui ühistu varast ei jätku ühistu võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, vastutavad asutajad ühistu võlausaldaja ees isiklikult ja solidaarselt ühistu kohustuste eest ulatuses, milles ühistu vara vähenes enne ühistu äriregistrisse kandmist ühistule võetud kohustuste tõttu.
Nimetatud nõude aegumistähtaeg on viis aastat ühistu äriregistrisse kandmisest.
Ühistu liikmeks võib astuda füüsiline isik või juriidiline isik.
Ühistu võib uusi liikmeid vastu võtta pärast äriregistrisse kandmist.
Põhikirjaga võib ette näha tingimusi, millele liikmed peavad vastama.
Põhikirjaga liikmetele kehtestatud nõuded peavad olema mõistlikud.
Liikmetele võib panna kohustusi ainult põhikirjaga sätestatud korras.
Liikmeks vastuvõtmiseks peab isik esitama kirjaliku avalduse.
Kui ühistu põhikirjaga on ette nähtud liikmete täielik isiklik vastutus või lisavastutus, peab avalduses olema väljendatud nõusolek nende kohustustega.
Isiku avalduse vaatab läbi juhatus, kui põhikirjaga ei ole seda õigust antud üldkoosolekule või nõukogule.
Juhatus või muu liikmete vastuvõtmise otsustamiseks õigustatud organ peab liikmeks astumise avalduse läbi vaatama ühe kuu jooksul, arvates avalduse esitamise päevast.
Isik saab ühistu liikmeks vastuvõtmisotsuse tegemise päevast, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud hilisemat tähtpäeva.
Ühistu liikmeks vastuvõtmisel tuleb tasuda osamaks, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Isik on varem sellest ühistust välja arvatud põhikirja või seadusega sätestatud nõuete järgimata jätmise tõttu.
Liikmeks vastuvõtmisest keeldumise otsuse tegemisel peab juhatus saatma isikule tema vastuvõtmisest keeldumise otsuse ärakirja.
Ärakiri tuleb saata ühe nädala jooksul otsuse tegemisest arvates.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud otsuses peab olema näidatud vastuvõtmisest keeldumise põhjendus.
Kui liikmeks vastuvõtmisest keeldumise on otsustanud juhatus või nõukogu, võib selle otsuse peale esitada kaebuse üldkoosolekule.
Edasikaebamise tähtaeg on üks kuu otsuse ärakirja saamise päevast.
Põhikirjaga võib ette näha täpsema edasikaebamise korra.
Üldkoosolek peab esitatud kaebuse kohta tegema otsuse kaebuse saamisele järgneval koosolekul ja tehtud otsuse ärakiri saadetakse isikule ühe nädala jooksul otsuse tegemisest arvates.
Üldkoosoleku tehtud keeldumisotsuse võib vaidlustada maa- või linnakohtus kolme kuu jooksul otsuse ärakirja saamise päevast arvates.
Põhikirjaga võib näha ette, et iga liikmeks vastuvõtmisest keeldumise otsuse võib vaidlustada maa- või linnakohtus kolme kuu jooksul, arvates otsuse ärakirja saamise päevast.
Sellisel juhul ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatut.
Liikmeks vastuvõtmise, ühistust väljaastumise või väljaarvamise kuupäev.
Liikmete nimekirja võib kanda ka muid andmeid.
Äriregistri pidajal on õigus nõuda ühistu juhatuselt ühistu liikmete nimekirja kehtivate andmete esitamist.
Põhikirjaga võib ette näha liikmesuse tõendamiseks kirjaliku dokumendi väljaandmise.
Kui ühistu liige tuleb kanda äriregistrisse (§ 8 p 7), esitab juhatus avalduse ühistu liikme registrisse kandmiseks ja sealt kustutamiseks.
Avalduse enda kustutamiseks võib esitada ka iga liige, kes on ühistust välja astunud või välja arvatud, samuti on vastav õigus surnud liikme pärijal ja juriidilisest isikust liikme likvideerijal.
Avaldusele tuleb lisada väljaastumis- või väljaarvamisotsus või muud liikmesuse lõppemist tõendavad dokumendid.
Liikmesuse üleandmisel.
Liikmesus lõpeb jooksva majandusaasta lõppemisega, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 4 ja 5 nimetatud juhtudel.
Põhikirjaga võib ette näha, et liikme mittevaralised õigused lõpevad väljaastumisel või väljaarvamisel.
Ühistu liikmel on õigus ühistust välja astuda kuni ühistu lõpetamisotsuse tegemiseni.
Põhikirjaga võib ette näha, et ühistu liige peab ühistust väljaastumisel tasuma ühistule mõistliku hüvituse, kui tema väljaastumine põhjustab vastavalt asjaoludele ühistule olulist kahju või seab kahtluse alla ühistu tegevuse jätkumise.
Väljaastumisõiguse võib välistada põhikirja või lepinguga kuni viieks aastaks, arvates liikmeks saamisest.
Väljaastumisõigust ei saa täielikult välistada ega teha seda ebamõistlikult raskeks.
Mõjuval põhjusel võib liige ühistust välja astuda, vaatamata käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud piirangule.
Sellisel juhul peab liige tasuma ühistule käesoleva seaduse §-s 17 sätestatud hüvituse.
Ühistust väljaastumiseks peab liige esitama juhatusele kirjaliku avalduse.
Avaldus tuleb esitada vähemalt kolm kuud enne väljaastumist.
Põhikirjaga võib ette näha käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust erineva etteteatamistähtaja, mis ei või olla pikem kui viis aastat avalduse esitamisest arvates.
Liige arvatakse ühistust välja seaduse või põhikirjaga ettenähtud alustel.
Liikme võib vaatamata põhikirjaga ettenähtule arvata välja mõjuval põhjusel, milleks on eelkõige seaduse või põhikirja nõuete oluline rikkumine, üldkoosoleku, juhatuse või nõukogu otsuste oluline täitmata jätmine, samuti ühistu maine või huvide oluline kahjustamine.
Väljaarvamise otsustab üldkoosolek, kui põhikirjaga ei ole seda õigust antud nõukogule või juhatusele.
Liikmele tuleb väljaarvamisotsusest teatada kirjalikult kahe nädala jooksul, arvates vastava otsuse tegemisest.
Teates peab olema märgitud ühistust väljaarvamise põhjus ja alus.
Väljaarvamisotsuse peale, mille on teinud juhatus või nõukogu, võib edasi kaevata üldkoosolekule ühe kuu jooksul, arvates väljaarvamisteate kättesaamisest.
Põhikirjaga võib ette näha edasikaebamise lühema tähtaja, mis aga ei või olla alla kahe nädala.
Väljaarvamisotsuse peale, mille on teinud üldkoosolek, võib liige edasi kaevata maa- või linnakohtusse ühe kuu jooksul, arvates üldkoosoleku otsusest teadasaamisest.
Põhikirjaga võib ette näha, et liige peab väljaarvamisel tasuma käesoleva seaduse § 17 lõikes 2 sätestatud hüvituse.
Kui seaduse või põhikirjaga on ette nähtud liikmele tema liikmesuse lõppemisel osamaksu tagastamine või hüvituse maksmine, võib avalduse liikme ühistust väljaarvamiseks esitada liikme pankrotihaldur või võlausaldaja, kui võlausaldaja nõuet ei saadud rahuldada sundtäitmisega liikme ülejäänud varast.
Osamaksu tagastamise või hüvitise maksmise taotlusele tuleb lisada täitedokumendi avalikult tõestatud ärakiri ja dokumendid edutu sundtäitmise kohta.
Liikme surma korral liikmesus lõpeb.
Põhikirjaga võib ette näha, et liikmesus läheb üle pärijatele või ühistu liikme perekonnaliikmetele või et ühistu võib surnud liikme asemele võtta liikmeks ühe või mitu pärijat.
Liikmeks saamiseks peab pärija või perekonnaliige esitama avalduse.
Kui pärijaid on mitu, peavad nad oma liikmesusest tulenevate õiguste ja kohustuste teostamiseks määrama ühise esindaja.
Juriidilisest isikust liikme lõppemisel liikmesus lõpeb.
Ühistu liige võib liikmesuse üle anda teisele isikule, kes saab ühistu liikmeks tema ühistu liikmeks vastuvõtmise otsustamisel käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud korras.
Kui vastuvõtmisest keeldutakse, jääb ühistu liikmeks liikmesuse üleandmist soovinud isik.
Ühistu liikmeid tuleb võrdsetel asjaoludel kohelda võrdselt.
Liikmed teostavad oma õigusi ühistu suhtes üldkoosolekul, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Vähemalt kümme päeva enne majandusaasta aruande kinnitamist otsustava üldkoosoleku toimumist esitab juhatus majandusaasta aruande ühistu asukohas liikmetele tutvumiseks.
Igal ühistu liikmel on õigus saada ühistu arvel majandusaasta aruande ärakirja, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Ühistu liikmel on õigus saada juhatuselt üldkoosolekul teavet ühistu tegevuse kohta.
Liikmel on õigus tutvuda ühistu dokumentidega üldkoosoleku otsusel, kui see ei kahjusta ühistu majanduslikke huve.
Põhikirjaga võib ette näha liikmete suuremad õigused teabele.
Ühistu puhaskasum kantakse ühistu liikmete vahel jagamisele mittekuuluvatesse reservidesse.
Põhikirjaga võib ette näha, et ühistu liikmetele tehakse väljamaksed puhaskasumist või eelmise majandusaasta kasumist, millest on maha arvatud eelmiste aastate katmata kahjum.
Ettepaneku dividendi suuruse kohta esitab juhatus, nõukogu olemasolu korral nõukogu.
Üldkoosolek ei või otsustada suurema dividendi maksmist, kui nähakse ette juhatuse või nõukogu ettepanekus.
Kui põhikirja kohaselt tuleb liikmetele maksta dividende, makstakse ühistu liikmele osa kasumist (dividend) vastavalt tema osalemisele ühistu tegevuses.
Põhikirjaga võib ette näha, et liikmele makstakse dividendi ka vastavalt liikme osamaksu suurusele.
Selline dividend ei või olla suurem, kui liikmele vastavalt osalemisele ühistu tegevuses makstav dividend ega tavaliselt pikaajaliselt hoiuselt arvestatav intress.
Ühistul peab olema reservkapital.
Reservkapital moodustatakse igaaastastest puhaskasumi eraldistest, samuti muudest eraldistest, mis kantakse reservkapitali seaduse või põhikirja alusel.
Kui kasumist võib põhikirja alusel maksta dividende, tuleb igal majandusaastal kanda reservkapitali vähemalt 1/20 puhaskasumist, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suuremat eraldist.
Reservkapitali võib üldkoosoleku otsusel kasutada kahjumi katmiseks, kui seda ei ole võimalik katta eelmiste perioodide jaotamata kasumi arvelt.
Põhikirjaga võib ette näha, et lisaks reservkapitalile moodustatakse teisi kapitale, millest ei või teha liikmetele väljamakseid.
Põhikirjaga peab määrama nende kapitalide kasutamise korra ja otstarbe.
Liikmesuse lõppemisel on liikmel õigus saada tagasi tasutud osamaks.
Põhikirjaga võib ette näha, et liikmesuse lõppemisel ei tagastata osamaksu, vaid makstakse liikmele hüvitusena see osa varast, mille ta oleks saanud, kui ühistu oleks lõpetatud liikmesuse lõppemise päeval.
Hüvituse määramisel ei arvestata reservkapitali.
Hüvitus tuleb välja maksta liikmesuse lõppemisest kolme aasta jooksul, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud lühemat tähtaega.
Üldkoosolek võib hüvituse maksmise tähtaega võrreldes seaduse või põhikirjaga sätestatuga mõistlikult pikendada, kui väljamakse tegemine põhjustaks vastavalt asjaoludele ühistule olulist kahju või seab kahtluse alla ühistu tegevuse jätkumise.
Selles paragrahvis sätestatut kohaldatakse ka surnud liikme pärijatele, kui pärija ei saa ühistu liikmeks.
Kui põhikirjaga on ette nähtud ühistu liikmete isiklik täielik vastutus või lisavastutus, kohaldatakse ühistu ja tema liikmete vastutusele vastavalt täisühingu ja selle osanike vastutuse kohta sätestatut.
Liikmete vastutust saab muuta, suurendada või vähendada põhikirja muutmisega.
Liikme vastutuse vähendamine või välistamine kehtib kolmanda isiku suhtes vastava kande tegemisest äriregistrisse.
Liikme kohustused, mis on tekkinud enne põhikirja muutmise otsuse jõustumist, jäävad kehtima.
Osakapitali vähendamisele kohaldatakse vastavalt osaühingu osakapitali vähendamise kohta äriseadustikus sätestatut.
Põhikirjaga võib ette näha, et ühistu liikmed peavad, juhul kui ühistu netovara on vähem kui pool osakapitalist, tasuma lisasissemaksed.
Lisamaksete tasumise kohustus on piiramatu, kui põhikirjaga ei ole seda piiratud kindla summaga või suhtega liikme osamaksu.
Liikmel on kohustus tasuda lisasissemakse võrdeliselt tema osamaksu suurusega, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Põhikirja säte, mis piirab liikmete vastutust mingiks ajaks või mõne liikme kohustusi, on tühine.
Isik, kes saab liikmete täis- või lisavastutusega ühistu liikmeks, vastutab ka ühistu nende kohustuste eest, mis on tekkinud enne tema liikmeks saamist.
Ühistu endine liige vastutab solidaarselt teiste liikmetega ka ühistu selle kohustuse eest, mis on tekkinud enne tema liikmesuse lõppemist, kui see kohustus muutub sissenõutavaks enne liikmesuse lõppemist või viie aasta jooksul pärast seda.
Sama tähtaja jooksul säilib kohustus tasuda lisasissemakse.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatuga vastuolus olev kokkulepe ei kehti kolmanda isiku suhtes.
Ühistu liikmed teostavad oma õigusi ühistus üldkoosolekul.
Üldkoosolek on ühistu kõrgeim organ.
Seaduse või põhikirjaga üldkoosoleku pädevusse antud muude küsimuste otsustamine.
Üldkoosolek on korraline või erakorraline.
Juhatus kutsub korralise üldkoosoleku kokku majandusaasta aruande kinnitamiseks kuue kuu jooksul majandusaasta lõppemisest arvates, kui põhikirjas ei ole ette nähtud lühemat tähtaega.
Erakorralise üldkoosoleku kutsub juhatus kokku oma äranägemise järgi.
Ühistus ei ole ette nähtud liikmete isiklikku vastutust ühistu kohustuste eest ja ilmneb, et ühistu netovara on alla poole ühistu osakapitalist.
Kui ühistus on ette nähtud liikmete lisavastutus (§ 35), peab üldkoosoleku kokku kutsuma üksnes juhul, kui netovara kaotus ei ole kaetav liikmete poolt kolme kuu jooksul liikmete lisavastutuse rakendamisel tehtavate maksetega.
Seda nõuab revident või audiitor.
Kui juhatus ei täida üldkoosoleku kokkukutsumise nõuet mõistliku aja jooksul, võivad nõude esitanud liikmed, nõukogu, audiitor või revident koosoleku ise kokku kutsuda.
Juhatus saadab üldkoosoleku toimumise teate kõigile liikmetele vähemalt üks nädal enne koosoleku toimumist.
Teade saadetakse liikmete nimekirja kantud aadressil.
Põhikirjas võib ette näha teistsuguse teatamise korra.
Teates tuleb näidata üldkoosoleku läbiviimise aeg, koht ja päevakord, samuti muud koosolekuga seonduvalt tähtsust omavad asjaolud.
Kui üldkoosolekul muudetakse põhikirja, tuleb teates näidata kavandatud muudatuste olemus.
Küsimustes, mida ei ole üldkoosoleku kokkukutsumise teates näidatud, ei või üldkoosoleku otsuseid vastu võtta, välja arvatud juhul, kui üldkoosolekul viibivad või on esindatud kõik ühistu liikmed.
Kui üldkoosoleku kokkukutsumise korda on rikutud, ei või üldkoosolek otsuseid teha, välja arvatud juhul, kui üldkoosolekul viibivad või on esindatud kõik liikmed ja nad ei esita vastuväidet otsuste tegemisele.
Igal ühistu liikmel on üks hääl.
Ühistu liige ei või hääletada, kui otsustatakse tema vabastamist kohustusest või vastutusest, tema vastu nõude esitamist või tema ja ühistu vahel tehingu tegemist ja selles tehingus ühistu esindaja määramist või tema väljaarvamist ühistust.
Esindatuse määramisel selle liikme häält ei arvestata.
Üldkoosolekul võib ühistu liiget esindada ainult teine ühistu liige.
Üks isik ei või esindada üle ühe liikme.
Ühistu, milles on üle 100 liikme, võib põhikirjaga ette näha, et üks liige võib esindada rohkem kui ühte, kuid mitte rohkem kui viit liiget.
Põhikirjaga võib ette näha, et ühistu liiget võib esindada ainult tema teovõimeline lähikondne.
Esindaja volikiri peab olema kirjalik.
Üldkoosolek võib vastu võtta otsuseid, kui kohal või esindatud on üle poole ühistu liikmetest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema esindatuse nõuet.
Kui üldkoosolekul ei ole kohal või esindatud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud arv liikmeid, kutsub juhatus kolme nädala jooksul, kuid mitte varem kui seitsme päeva pärast, kokku uue koosoleku sama päevakorraga.
Uus üldkoosolek on pädev vastu võtma otsuseid, sõltumata koosolekul viibivate või esindatud liikmete arvust.
Üldkoosoleku otsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletab üle poole üldkoosolekul osalenud või esindatud ühistu liikmetest, kui seaduse või põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Isiku valimisel üldkoosolekul loetakse valituks kandidaat, kes sai teistest enam hääli.
Põhikirja muutmise otsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletab vähemalt 2/3 üldkoosolekul osalenud või esindatud ühistu liikmetest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Äriregistrile esitatavale avaldusele peab lisama põhikirja muutmise otsustanud üldkoosoleku protokolli ja põhikirja uue teksti.
Muudetud põhikirjale kirjutab alla vähemalt üks juhatuse liige või, kui juhatuse liikmed on volitatud esindama ühistut ainult ühiselt, siis kõik ühistut ühiselt esindama õigustatud juhatuse liikmed.
Käesoleva seaduse § 40 lõike 3 punktis 1 nimetatud olukorra tekkimisel peab üldkoosolek otsustama abinõude tarvituselevõtmise osakapitali taastamiseks või ühistu lõpetamise.
Liikmete isikliku vastutuse või lisasissemaksete kehtestamise või suurendamise otsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletab vähemalt 3/4 ühistu liikmetest.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsus ei ole siduv otsuse poolt hääletamata jätnud liikme suhtes, kes esitab ühistust väljaastumise avalduse kolme kuu jooksul otsuse tegemisest arvates.
Liikmesus loetakse lõppenuks päevast, mil otsus jõustub.
Üldkoosolekul protokolli lisana koostatakse osalevate liikmete nimekiri, millesse kantakse üldkoosolekul osalevate liikmete nimi, esindaja puhul ka tema nimi.
Nimekirjale kirjutavad alla koosoleku juhataja ja protokollija, samuti iga üldkoosolekul osalenud liige või tema esindaja.
Üldkoosoleku protokollile lisatakse koosolekule esitatud kirjalikud ettepanekud ja avaldused, koosolekul osalenud liikmete nimekiri ja esindajate volikirjad.
Pärast seitsme päeva möödumist üldkoosoleku lõppemisest peab protokoll olema liikmetele kättesaadav.
Liikmel on õigus saada ühistu kulul üldkoosoleku protokolli või selle osa ärakirja.
Üldkoosoleku protokollid koos koosolekul osalenud liikmete nimekirjaga ja koosoleku toimumise teadetega säilitatakse ühistu asukohas.
Üldkoosoleku protokoll peab olema notariaalselt tõestatud, kui üldkoosoleku otsus on nõukogu liikme valimise või tagasikutsumise aluseks või nõukogu kohta põhikirjas muudatuse tegemise aluseks.
Kohus võib ühistu liikme, juhatuse või nõukogu liikme nõudel tunnistada kehtetuks seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva üldkoosoleku otsuse, kui nõue on esitatud kolme kuu jooksul otsuse vastuvõtmisest arvates.
Kui ühistul on üle 200 liikme või enamus liikmetest on ühistud, võib põhikirjaga ette näha otsuse tegemise üldkoosolekut kokku kutsumata.
Sellisel juhul kohaldatakse vastavalt äriseadustiku sätteid osaühingu osanike otsuse tegemise kohta koosolekut kokku kutsumata.
Kui ühistul on üle 200 liikme, võib põhikirjaga ette näha, et üldkoosoleku pädevus antakse täielikult või osaliselt üle volinike koosolekule.
Ühistul peab olema vähemalt 20 volinikku.
Volinike koosoleku kokkukutsumise kord, korraldus ning volinike valimise kord määratakse põhikirjaga.
Ühe voliniku võib valida mitte enam kui 50 liikme kohta.
Volinikuks võib valida ühistu liikme.
Kui põhikirjaga ei ole sätestatud teisiti, on igal volinikul üks hääl.
Muus osas kohaldatakse volinike koosolekule üldkoosoleku sätteid.
Juhatus on ühistu juhtimisorgan, mis esindab ja juhib ühistut.
Juhatuse liikmete arv määratakse põhikirjaga.
Juhatuse liige ei pea olema ühistu liige.
Juhatuse liikmeks ei või olla nõukogu liige, pankrotivõlgnik ega muu isik, kellelt on seaduse alusel ära võetud õigus olla ettevõtja.
Kui ühistul on nõukogu, peab juhatus juhtimisel kinni pidama nõukogu seaduslikest korraldustest.
Kui ühistul on nõukogu, peab juhatus esitama nõukogule vähemalt kord nelja kuu jooksul ülevaate ühistu majandustegevusest ja majanduslikust olukorrast, samuti teatama kohe ühistu majandusliku seisundi olulisest halvenemisest ja muudest ühistu majandustegevusega seotud olulistest asjaoludest.
Kui ühistul on nõukogu, võib ühistu põhikirjas ette näha, et juhatuse esimehe määrab nõukogu.
Juhatuse liikmele võib maksta tema ülesannetele ja ühistu majanduslikule olukorrale vastavat tasu, mille suurus ja maksmise kord määratakse üldkoosoleku otsusega, nõukogu olemasolu korral aga nõukogu otsusega.
Ühistut võib kõigis õigustoimingutes esindada iga juhatuse liige, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad ühistut mitmekesi või ühiselt.
Kolmandate isikute suhtes kehtib ühine esindus ainult siis, kui see on äriregistrisse kantud.
Juhatuse õigust esindada ühistut võib piirata põhikirjaga, samuti nõukogu või üldkoosoleku otsusega.
Juhatus korraldab ühistu raamatupidamist.
Juhatuse liikmed valib ja kutsub tagasi üldkoosolek.
Kui ühistul on nõukogu, valib ja kutsub juhatuse liikmed tagasi nõukogu.
Juhatuse liikme volituse lõppemise või uue juhatuse liikme äriregistrisse kandmise avaldusele tuleb lisada nõukogu otsus ja koosoleku protokoll, nõukogu puudumise korral üldkoosoleku protokoll.
Juhatuse liikme valimiseks on vajalik tema kirjalik nõusolek, mis tuleb samuti lisada registripidajale esitatavale juhatuse liikme äriregistrisse kandmise avaldusele.
Volituste tähtaja möödumisel võib sama isiku juhatuse liikmeks tagasi valida, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Üldkoosoleku otsusega võib juhatuse liikme tagasi kutsuda põhjusest sõltumata.
Kui ühistul on nõukogu, võib juhatuse liikme tagasi kutsuda nõukogu.
Kui ühistul ei ole nõukogu, võib vähemalt 1/10 ühistu liikmetest või vähemalt kolm liiget, kui ühistus on alla 30 liikme, mõjuval põhjusel nõuda juhatuse liikme tagasikutsumist kohtu poolt.
Mõjuval põhjusel võib väljalangenud juhatuse liikme asemele uue liikme määrata kohus nõukogu liikme, ühistu liikme või muu huvitatud isiku nõudel.
Kohtu poolt määratud juhatuse liikme volitused kestavad kuni uue juhatuse liikme määramiseni üldkoosoleku või nõukogu poolt.
Olla ühistu tegevusalal tegutseva äriühingu juhtimisorgani liige, välja arvatud juhul, kui on tegemist ühte kontserni kuuluvate ühingutega.
Kui juhatuse liikme tegevus on vastuolus käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatuga, võib ühistu nõuda juhatuse liikmelt keelatud tegevuse lõpetamist.
See ei välista muid nõudeid juhatuse liikme vastu.
Keelatud tegevuse lõpetamise nõude aegumistähtaeg on kolm kuud päevast, mil ühistu sai teada konkurentsikeelu rikkumisest, kuid mitte pikem kui kolm aastat konkurentsikeelu rikkumisest.
Juhatuse liige peab hoidma ühistu ärisaladust.
Ühistu ei või esitada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustuse rikkumisest tulenevat nõuet, kui juhatuse liige tegutses kooskõlas üldkoosoleku või nõukogu seadusliku otsusega.
Ühistul peab olema nõukogu, kui ühistul on üle 200 liikme või kui osakapital on üle 400 000 krooni või kui see on ette nähtud põhikirjaga.
Nõukogu pädevusele ja tegevusele kohaldatakse vastavalt äriseadustikus aktsiaseltsi nõukogu kohta sätestatut, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Ühistul peab olema audiitor, kui ühistu osakapital on üle 400 000 krooni või kui see on ette nähtud seaduse või põhikirjaga.
Kui ühistul ei ole audiitorit, peab üldkoosolek valima majandustegevuse kontrollimiseks ühe või mitu revidenti.
Audiitorite arvu määrab ja audiitori nimetab üldkoosolek, kes määrab ka audiitori tasustamise korra.
Audiitoriks võib olla isik, kellele on see õigus seaduse alusel antud.
Audiitorite vahetumisel esitab juhatus viie päeva jooksul äriregistrile audiitorite uue nimekirja.
Äriregistrile esitatavale audiitorite nimekirjale tuleb lisada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud audiitori nõusolek.
Mõjuval põhjusel võib väljalangenud audiitori asemele määrata audiitori kohus juhatuse või nõukogu liikme, ühistu liikme või muu huvitatud isiku nõudel.
Kohus määrab ka tema poolt määratud audiitori tasustamise korra ja tasu suuruse.
Audiitori võib nimetada ühekordse audiitorkontrolli tegemiseks või kindlaks tähtajaks.
Audiitor peab lisaks auditi läbiviimisele kontrollima ühistu juhtimist ja liikmete nimekirja pidamise õigsust ning andma selle kohta arvamuse.
Revidentide arvu määrab ja revidendi nimetab üldkoosolek, kes määrab ka revidendi tasustamise korra.
Revidendi nimetamiseks on vajalik tema kirjalik nõusolek.
Juhatus esitab äriregistrile revidentide nimekirja, milles peavad olema märgitud revidentide nimed, isikukoodid ja elukohad.
Revidentide vahetumisel esitab juhatus viie päeva jooksul äriregistrile revidentide uue nimekirja.
Äriregistrile esitatavale revidentide nimekirjale tuleb lisada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud revidendi nõusolek.
Revidendiks võib olla teovõimeline füüsiline isik, kellel on selleks piisavad majandus- ja õigusalased teadmised.
Revidendiks ei või olla ühistu liige, juhatuse liige, nõukogu liige, pankrotivõlgnik või muu isik, kellelt on seaduse alusel ära võetud õigus olla ettevõtja.
Revidendi võib nimetada üheks majandusaastaks või pikemaks tähtajaks, kuid mitte kauemaks kui kolmeks aastaks.
Revident kontrollib, kas majandusaasta aruanne vastab raamatupidamisele ja kajastab ühistu majandustegevust ja finantsseisu õigesti ja õiglaselt, samuti ühistu juhtimist ja liikmete nimekirja pidamise õigsust.
Revidendil on õigus tutvuda ühistu kõigi dokumentidega.
Juhatus peab andma revidendile teavet ühistu tegevuse ja muude andmete kohta.
Kontrolli tulemuste kohta koostab revident aruande ja esitab selle üldkoosolekule.
Iga revidendi avastatud juhtimisviga, samuti põhikirja või seaduse nõuete rikkumine tuleb teha teatavaks nõukogule, kui ühistul ei ole nõukogu, siis üldkoosolekule.
Nõukogu juhtimisviga, samuti põhikirja või seaduse nõuete rikkumine nõukogu poolt tuleb teatavaks teha üldkoosolekule.
Revident peab hoidma ühistu ärisaladust.
Ühistu ei või esitada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustuse rikkumisest tulenevat nõuet, kui revident tegutses kooskõlas üldkoosoleku või nõukogu seadusliku otsusega.
Vähemalt 1/10 ühistu liikmetest või vähemalt kolm liiget, kui ühistus on alla 30 liikme, võivad nõuda ühistu juhtimise või varalise seisundiga seotud küsimustes erikontrolli korraldamise otsustamist ja erikontrolli tegija määramist üldkoosoleku poolt.
Kui üldkoosolek erikontrolli korraldamist ei otsusta, võib vähemalt 1/4 ühistu liikmetest või vähemalt kolm liiget, kui ühistus on alla 30 liikme, nõuda erikontrolli korraldamise ja erikontrolli tegija määramist kohtu poolt.
Erikontrolli tegijad võivad olla audiitorid.
Kui erikontrolli tegijad määrab üldkoosolek, kinnitab üldkoosolek ka nende tasustamise korra.
Kohtu poolt määratud erikontrolli tegijate tasustamise korra ja tasu suuruse määrab kohus.
Juhatuse ja nõukogu liikmed peavad võimaldama erikontrolli tegijatele tutvumist kõigi erikontrolli läbiviimiseks vajalike dokumentidega ning andma vajalikku teavet.
Erikontrolli tegijad peavad hoidma ühistu ärisaladust.
Erikontrolli tegijad koostavad erikontrolli tulemuste kohta aruande, mis esitatakse üldkoosolekule.
Pärast majandusaasta lõppu koostab juhatus raamatupidamise aastaaruande ja tegevusaruande raamatupidamise seaduses (RT I 1994, 48, 790; 1995, 26-28, 355; 92, 1604; 1996, 40, 773; 42, 811; 49, 953; 1998, 59, 941; 1999, 55, 584; 101, 903; 2001, 87, 527) sätestatud korras.
Juhatus esitab raamatupidamise aastaaruande, tegevusaruande ja kasumi jaotamise ettepaneku (majandusaasta aruande) üldkoosolekule.
Aruannetele tuleb lisada revidendi arvamus või audiitori järeldusotsus.
Kui ühistul on nõukogu, peab lisama ka nõukogu aruande.
Põhikirjaga võib ette näha vahearuannete koostamise ja üldkoosolekule esitamise kohustuse.
Üldkoosolek peab otsustama ühistu lõpetamise, kui ühistu liikmete arv on kuue kuu jooksul olnud väiksem käesoleva seaduse §-s 4 sätestatust.
Lõpetamisotsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletab vähemalt 3/4 üldkoosolekul osalenud liikmetest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Juhatus peab esitama lõpetamist otsustavale üldkoosolekule eelmise majandusaasta aruande ja ülevaate ühistu käesoleva aasta majandustegevusest.
Majandustegevuse ülevaates peab näitama, millise tähtaja jooksul saab ühistu rahuldada võlausaldajate nõuded.
Ühistu sundlõpetamise nõude võib esitada juhatus, nõukogu, juhatuse liige, nõukogu liige, ühistu liige, samuti teised seadusega nimetatud isikud.
Enne ühistu sundlõpetamise otsuse tegemist võib kohus määrata tähtaja sundlõpetamise aluseks olevate asjaolude kõrvaldamiseks.
Ühistu lõpetamise kandmiseks äriregistrisse esitab juhatus avalduse.
Avaldusele lisatakse lõpetamisotsus ja üldkoosoleku protokoll.
Kui ühistu lõpetatakse kohtuotsuse alusel, saadab kohus otsuse äriregistrile kande tegemiseks.
Lõpetamisel ühistu likvideeritakse, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Ühistu likvideerijateks on juhatuse liikmed, kui põhikirjas, üldkoosoleku otsusega ega kohtuotsusega ei ole ette nähtud teisiti.
Kohus määrab likvideerijad sundlõpetamise korral, samuti juhul, kui seda nõuab vähemalt 1/10 liikmetest või vähemalt kolm liiget, kui ühistus on alla 30 liikme.
Üldkoosoleku otsusega määratud likvideerija võib üldkoosoleku otsusega igal ajal tagasi kutsuda.
Liikme või muu huvitatud isiku nõudel võib kohus likvideerija mõjuval põhjusel tagasi kutsuda.
Avaldusele lisatakse likvideerijate avalikult tõestatud allkirjanäidised.
Likvideerijad lõpetavad ühistu tegevuse, nõuavad sisse võlad, müüvad vara ja rahuldavad võlausaldajate nõuded.
Likvideerijad võivad teha ainult neid tehinguid, mis on vajalikud ühistu likvideerimiseks.
Kui ühistul on mitu likvideerijat, on neil õigus esineda ühistu nimel ainult ühiselt.
Likvideerimismenetluses peab ühistu ärinimele lisama märkuse „likvideerimisel“.
Kui likvideeritav ühistu on maksejõuetu pankrotiseaduse (RT 1992, 31, 403; RT I 1997, 18, 302; 1998, 2, 46; 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 13, 93; 54, 353; 2001, 56, 336; 82, 488; 93, 565) mõttes, peavad likvideerijad esitama ühistu pankrotiavalduse.
Likvideerijad avaldavad viivitamata teate ühistu likvideerimismenetlusest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Teada olevatele võlausaldajatele peavad likvideerijad viivitamata saatma likvideerimisteate.
Likvideerimisteates tuleb märkida, et võlausaldajad esitaksid oma nõuded nelja kuu jooksul viimase teate avaldamisest arvates.
Võlausaldajad peavad teatama likvideerijatele nelja kuu jooksul viimase teate avaldamisest arvates kõigist oma nõuetest ühistu vastu.
Teates märgitakse nõude sisu, alus ja suurus ning sellele lisatakse nõuet tõendavad dokumendid või nende ärakirjad.
Kui teada olev võlausaldaja ei ole nõuet esitanud, deponeeritakse temale kuuluv raha või asi.
Pärast kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamist ja vajalikku deponeerimist koostavad likvideerijad lõppbilansi ja likvideerimisel järelejäänud vara jaotusplaani.
Lõppbilanssi ja vara jaotusplaani peab kontrollima audiitor, kui ühistu majandusaasta aruandele on audiitorkontroll ette nähtud seaduse või põhikirjaga.
Kui ühistul ei ole audiitorit, kontrollib lõppbilanssi ja vara jaotusplaani revident.
Likvideerijad peavad lõppbilansi ja vara jaotusplaani esitama ühistu asukohas tutvumiseks kõigile liikmetele ja sellest liikmetele teatama.
Kui bilansi või vara jaotusplaani koostamisel ei ole järgitud seaduse või põhikirja sätteid või üldkoosoleku otsuseid, võib kohus kahe kuu jooksul bilansi ja vara jaotusplaani liikmetele tutvumiseks esitamisest huvitatud isiku avalduse alusel otsustada uue bilansi või vara jaotusplaani koostamise või täiendava likvideerimise.
Pärast võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamist ja vajalikku deponeerimist tagastatakse osanikele nende tasutud osamaksud.
Vara, mis jääb alles pärast osamaksude tagastamist, jaotatakse liikmete vahel likvideerijate poolt koostatud vara jaotusplaani kohaselt vastavalt nende osamaksu suurusele, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Vara võib välja jagada kuue kuu möödumisel viimase likvideerimisteate avaldamisest ja kahe kuu möödumisel lõppbilansi ja vara jaotusplaani liikmetele tutvumiseks esitamisest, kui bilanssi ega vara jaotusplaani ei ole kohtus vaidlustatud või on hagi tagasi lükatud.
Kohus võib lubada teha liikmetele väljamakseid enne kuue kuu möödumist likvideerimisteate avaldamisest, kui sellega ei kahjustata võlausaldajate huve.
Likvideerijad ei pea vara müüma, kui see ei ole vajalik võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning kui üldkoosolek nii otsustab.
Põhikirjaga võib ette näha, et ühistu lõpetamisel antakse ühistu vara üle kohalikule omavalitsusele ühistegevuse jätkamiseks või muudes avalikes huvides kasutamiseks.
Sellisel juhul võib üldkoosolek otsustada ühistu lõpetamise likvideerimismenetluseta.
Vara vastuvõtmise peab kohaliku omavalitsuse volikogu otsustama enne ühistu lõpetamise otsustamist.
Ühistu lõpetamise kandmisel äriregistrisse loetakse ühistu vara üle läinuks kohalikule omavalitsusele.
Kui ühistu varast ei piisa võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja põhikirjaga on ette nähtud ühistu liikmete täielik isiklik vastutus või lisavastutus, vastutavad ühistu liikmed ühistu kohustuste eest vastavalt oma osamaksu suurusele, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Kui ühistu lõpetamine on ette nähtud põhikirjaga või kui seda otsustab üldkoosolek, võib üldkoosolek kuni vara jagamise alustamiseni otsustada ühistu tegevuse jätkamise või ühistu ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise.
Tegevuse jätkamise otsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletab vähemalt 2/3 koosolekul osalenud liikmetest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Kui otsustatakse tegevuse jätkamine, tuleb sama otsusega määrata uued juhatuse, ja kui ühistul on nõukogu, siis ka nõukogu liikmed.
Likvideerijad peavad esitama avalduse tegevuse jätkamise kohta äriregistrisse kandmiseks.
Pärast likvideerimise lõpetamist, kuid mitte varem kui kuue kuu möödumisel viimase likvideerimisteate avaldamisest ja kolme kuu möödumisel lõppbilansi ja vara jaotusplaani liikmetele tutvumiseks esitamisest, esitavad likvideerijad avalduse ühistu kustutamiseks äriregistrist.
Avalduses peavad likvideerijad kinnitama, et lõppbilanssi ega vara jaotusplaani kohtus vaidlustatud ei ole või on hagi tagasi lükatud ning et ühistu võlausaldajate nõuded on rahuldatud või selleks vajalik deponeeritud.
Kui pärast ühistu äriregistrist kustutamist selgub, et on vajalikud täiendavad likvideerimisabinõud, ennistab kohus huvitatud isiku nõudel vanade likvideerijate õigused või määrab uued likvideerijad.
Ühistu dokumendid annavad likvideerijad hoiule ühele likvideerijale või arhiivile.
Dokumentide hoidja nimi, elu- või asukoht ja isiku- või registrikood kantakse äriregistrisse likvideerijate avalduse põhjal, kohtu poolt määratud hoidja puhul kohtuotsuse alusel.
Dokumentide hoidja vahetumisel teatab üleandja sellest enne üleandmist registripidajale uute andmete registrisse kandmiseks.
Ühistu on vastutav oma tegevuse tulemusena loodud või saadud dokumentide säilimise eest seadusega ettenähtud tähtaja jooksul.
Ühistu likvideerimisel võib tema säilitamisele kuuluvad dokumendid kokkuleppel arhiiviga üle anda arhiivi.
Mittetulundusühistutele kohaldatakse mittetulundusühingute seadust (RT I 1996, 42, 811; 1998, 96, 1515; 1999, 10, 155; 23, 355; 67, 658; 2000, 55, 365; 88, 576; 2001, 56, 336; 93, 565).
Enne käesoleva seaduse jõustumist äriregistrisse kantud ühistud peavad oma põhikirja, osakapitali suuruse ja liikmete arvu viima seadusega vastavusse ja esitama avalduse põhikirja muutmise äriregistrisse kandmiseks ning teated osakapitali suuruse ja liikmete arvu kohta 2003. aasta 1. detsembriks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud avalduse esitamist ei maksustata riigilõivuga.
Kui ühistu ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut, loetakse ta alates 2003. aasta 1. detsembrist sundlõpetatuks ja talle kohaldatakse äriseadustiku §-s 513 sätestatut.
Enne käesoleva seaduse jõustumist asutatud mittetulundusühistud võivad oma nimes sõna „ühistu“ edasi kasutada.
Pärast käesoleva seaduse jõustumist asutatud mittetulundusühingud võivad kasutada oma nimes sõna „ühistu“ seadusega sätestatud juhul.
Eesti Vabariigi ühistuseadus (RT 1992, 36, 477; RT I 1998, 95, 1513; 1999, 10, 155) tunnistatakse kehtetuks.
Osaühingu, aktsiaseltsi või tulundusühistu asutamislepingu või -otsuse tehinguväärtus sisaldab ka asutamislepingu või -otsuse lisana kinnitatud põhikirja tehinguväärtust ning on kavandatav osa- või aktsiakapitali suurus.
Revisjonikomisjoni liikmete nimed.
Hoiu-laenuühistu äriregistrisse kandmiseks esitab juhatus avalduse, milles näidatakse lisaks tulundusühistuseaduse § 7 lõikes 1 sätestatule osakapitali suurus ja revisjonikomisjoni liikmete nimed, isikukoodid ja elukohad.
Hoiu-laenuühistul peab olema vähemalt 25 liiget.
Hoiu-laenuühistu liikmel on õigus anda oma liikmesus üle vaid isikule, kes vastab käesolevas seaduses ja ühistu põhikirjas liikme kohta sätestatud tingimustele.
Seaduses asendatakse sõna „ühistuseadus“ sõnaga „tulundusühistuseadus“ vastavas käändes.
Seadus jõustub 2002. aasta 1. veebruaril.
Seadus reguleerib sadama valdaja kohustusi ohutusnõuete täitmisel ja riikliku järelevalvega seonduvaid toiminguid sadamas.
Sadam on laevanduslikuks ja kaubanduslikuks tegevuseks, laevaremondiks või harrastuslikuks laevasõiduks või muuks merendusalaseks tegevuseks kohandatud piiritletud alal asuv hoonete ja rajatiste kompleks koos selle juurde kuuluva akvatooriumiga.
Sadamaala on sadama funktsionaalseks tegevuseks kasutatav maa ja akvatoorium koos sinna juurde kuuluvate kaide, lainemurdjate, kaldatammide, sadama piiridesse jäävate sisse- ja väljasõiduteedega, mida kasutatakse laevade ja kauba töötlemiseks, reisijate teenindamiseks ning muuks laevaliiklusega seotud tegevuseks.
Akvatoorium on piiritletud, püsivalt veega kaetud ala, mida kasutatakse laevaliikluseks või muuks sadama funktsionaalseks tegevuseks.
Meresadama akvatooriumi piirid määrab teede- ja sideministri ettepaneku ja kohaliku omavalitsuse volikogu kooskõlastuse alusel Vabariigi Valitsus.
Siseveekogudel määrab akvatooriumi piirid veekogu või selle osa omanik kooskõlastatult kohaliku omavalitsuse volikoguga.
Sadama valdaja on isik, kes valdab sadamat ning korraldab sadama tegevust tervikuna.
Sadamakapten on sadama valdajaga töö- või teenistussuhetes olev isik, kelle ülesandeks on korraldada ohutut laevaliiklust ühes või mitmes tema tööpiirkonnaks määratud sadamas.
Igale sadamale peab olema määratud sadamakapten.
Sadamakapteniks võib olla Eesti kodanik, kellel on selleks tööks vajalikud teadmised.
Sadamakapteni kvalifikatsiooninõuded ja atesteerimise tingimused kehtestab teede- ja sideminister.
Sadamakapteni ülesandeks on tagada tingimused laevade ohutuks manööverdamiseks ja seismiseks sadamas, reidil või dokis, lastimiseks ning teisteks vajalikeks toiminguteks.
Sadamakaptenil on õigus anda korraldusi käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ülesannete täitmiseks, juhindudes sadama eeskirjast ja heast merepraktikast.
Kaubandusliku meresõidu ülesannetega sadamaks on sadam, kus toimub kauba ümberlaadimine, ladustamine ja töötlemine, laevade varustamine ja teenindamine, reisijate laevale minek ja laevalt tulek, kala vastuvõtt kalalaevadelt või kus võimaldatakse harrastuslike meresõitjate ja kalurite paatide, kaatrite ja jahtide sildumist või randumist ning muud nimetatud ülesannetega seonduvat tegevust.
Kaubandusliku meresõidu ülesannetega sadam on avatud rahvusvaheliseks kaubanduslikuks meresõiduks.
Vabariigi Valitsusel on õigus kehtestada piiranguid käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevustele sadamas perioodiks, mil sadamas baseeruvad riigikaitselisi ülesandeid täitvad laevad.
Vabariigi Valitsus kehtestab radioaktiivsete või eriti ohtlike ainete loetelu, mille sissevedu sadamatesse on keelatud või piiratud.
Kaubandusliku meresõidu ülesannetega sadamad, kus osutatakse sadamateenuseid valdavalt sadamat külastavatele harrastusmeresõitjatele, klassifitseeritakse nendes osutatavate teenuste mahu ja kvaliteedi järgi.
Käesolevas lõikes nimetatud sadamate klassifikatsiooni ning nendes sadamates osutatavate teenuste üld- ja miinimumnõuded kehtestab teede- ja sideminister.
Riigikaitse ülesannetega sadamad määrab Vabariigi Valitsus.
Riigikaitse ülesannetega sadam on suletud kaubanduslikuks meresõiduks ja sellega seonduvaks tegevuseks.
Vabariigi Valitsus võib anda loa riigikaitse ülesannetega sadama kasutamiseks kaubandusliku meresõidu alaseks tegevuseks, kinnitades vastavad tingimused.
Sadama eeskiri sätestab sadamateenuste osutamisel esitatavad tehnoloogilised, ekspluatatsioonilised, navigatsioonilised ja keskkonnaalased nõuded ning sadamatasude ja pilsivee, fekaalvee, prügi ja muude saasteainete vastuvõtmise tasude määrad.
Sadama eeskirja ja selle muudatused kinnitab sadama valdaja, kooskõlastades eeskirja Veeteede Ametiga.
Nõuded sadama eeskirjale kinnitab teede- ja sideminister.
Sadama eeskirjas märgitud nõuded on kohustuslikud kõigile sadamas tegutsevatele või viibivatele isikutele.
Sadama valdaja on kohustatud informeerima käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud isikuid sadamas kehtivast sadama eeskirjast ja muudest kohustuslikest eeskirjadest.
Sadamate laevaliikluseks avamine.
Sadama laevaliikluseks avamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Sadamate suhtes, mida külastavad valdavalt väikelaevad, rakendatakse lihtsustatud nõudeid.
Vabariigi Valitsuse moodustatud komisjon koostab sadama laevaliikluseks avamise akti.
Teede- ja sideminister kinnitab laevaliikluseks avamise akti alusel sadama valdaja koostatud sadamapassi.
Sadamapass on dokument, mis tõendab, et sadam vastab õigusaktidega kehtestatud normidele ning on avatud ohutuks laevaliikluseks ja sadama funktsionaalseks tegevuseks.
Nõuded sadamapassile kinnitab teede- ja sideminister lähtuvalt sadamas osutatavate teenuste liigist ja mahust.
Ilma sadamapassita või erinevalt sadamapassis toodud tingimustest on sadama kasutamine sadamateenuste osutamiseks keelatud.
Sadamaalal puhtuse ja korra ning tuleohutus- ja keskkonnanõuete täitmise.
Sadama valdaja korraldab sadama sissesõidutee ja akvatooriumi rekonstrueerimist, jälgib deklareeritud andmete õigsust ning vastutab deklareeritud andmete õigsuse eest.
Sadama valdaja korraldab laevadelt pilsivee, fekaalvee, prügi ja muude saasteainete vastuvõtmise.
Vastava korra kehtestab teede- ja sideminister kooskõlastatult keskkonnaministriga.
Sadama valdaja korraldab reostuse kõrvaldamise operatsioone sadamaalal, informeerides olukorrast Keskkonnaministeeriumi ning kooskõlastades oma tegevuse asukohajärgse tuletõrje- ja päästeasutusega.
Riiklikku järelevalvet teostavatel isikutel on õigus vabale juurdepääsule järelevalveobjektiks olevatele laevadele, sadamaehitistele, kaubale ja dokumentidele.
Veeteede Ametil, Piirivalveametil, Tolliametil ja teistel riiklikel järelevalveasutustel on õigus nõuda sadama valdajalt eelnevat teavet sadama töömahu eeldatava muutumise kohta.
Teede- ja sideminister kinnitab korra, millega reguleeritakse riiklike järelevalveorganite teavitamine Eesti Vabariigi sadamatesse saabuvatest ja nendest lahkuvatest laevadest.
Riiklikku järelevalvet ohtliku kauba sadamas vastuvõtu, töötlemise, hoiustamise ja väljastamise üle teostab Veeteede Amet.
Nõuded ohtliku kauba sadamas vastuvõtu, töötlemise, hoiustamise ja väljastamise kohta kehtestab teede- ja sideminister kooskõlastatult keskkonnaministriga.
Sadamaregister on riiklik register, kus registreeritakse sadamapassi omavad sadamad.
Sadamaregister asutatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Sadamaregistri vastutav töötleja on Teede- ja Sideministeerium ning volitatud töötleja on Veeteede Amet.
Sadama valdajale, kes osutab sadamateenuseid sadamapassita või sadamapassis toodud tingimustest erinevalt, - määratakse rahatrahv 5000 - 100 000 krooni.
Sadama valdajale, kelle sadamal puudub sadama eeskiri või sadama eeskirjas olevad andmed ei vasta tegelikkusele, - määratakse rahatrahv 5000 - 100 000 krooni.
Sadama valdajale, kes rikub käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punkti 2 nõudeid, - määratakse rahatrahv 5000 - 150 000 krooni.
Sadama valdajale, kes keeldub esitamast järelevalveasutustele seadusega ettenähtud andmeid ja dokumente või esitab teadvalt valeandmeid, - määratakse rahatrahv 1000 - 50 000 krooni.
Sadama valdajale, kes jätab täitmata puhtuse-, korra-, tuleohutus- või keskkonnakaitsenõuded sadama territooriumil, - määratakse rahatrahv 1000 - 50 000 krooni.
Käesoleva seaduse jõustumisel antakse riigi omandis olevad ainult sadamat teenindavad navigatsioonimärgid Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ühe aasta jooksul tasuta üle vastava sadama valdajale.
Vabariigi Valitsus võib otsustada sadamaalusele riigi omandis olevale maale hoonestusõiguse seadmise sadama valdaja kasuks ilma enampakkumiseta ja eelläbirääkimisteta pakkumiseta juhul, kui sadama valdajaks on äriühing, mille osadest või aktsiatest üle poole kuulub riigile.
Käesoleva seaduse § 11 lõige 3 jõustub 2001. aasta 1. jaanuaril.
Eesti Vabariigis mõistab õigust kohus, olles ainus kohtuvõimu kandja.
Õigust mõistavad esimeses astmes maa-, linna- ning halduskohtud, teises astmes ringkonnakohtud ja kõrgeimas astmes Riigikohus.
Seadusega võib moodustada erikohtuid mõnda liiki kohtuasjade jaoks.
Erakorraliste kohtute moodustamine ei ole lubatud.
Eesti Vabariigis sätestatakse kohtukorraldus põhiseaduse ja käesoleva seadusega.
Kohtu ülesanne on kaitsta igaühe õigusi ning vabadusi vastavuses Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega.
Kodanikul on õigus kohtulikule kaitsele elu, tervise, isikliku vabaduse, vara, au ja väärikuse, samuti teiste põhiseadusega tagatud õiguste ja vabaduste vastu suunatud rikkumiste korral.
Õigust mõistetakse põhimõttel, et kodanikud on seaduse ja kohtu ees võrdsed.
Välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel on Eesti Vabariigi territooriumil Eesti kodanikega võrdne õigus kohtulikule kaitsele, kui Eesti Vabariigi rahvusvaheliste lepingutega ei ole ette nähtud teisiti.
Juriidilistel isikutel on õigus vastavalt põhiseadusele pöörduda kohtusse oma rikutud õiguste ja vabaduste kaitseks.
Kohtumenetlus toimub eesti keeles.
Kohtumenetlus võib toimuda ka muus keeles, kui kohus ja asjaosalised seda valdavad.
Asjaosalistele isikutele, kes ei saa aru kohtumenetluse keelest, tagatakse õigus tutvuda asja materjalidega ja võtta osa kohtumenetlusest tõlgi vahendusel.
Neil on õigus esineda kohtus emakeeles või oma valikul mõnes muus keeles, mida nad valdavad.
Kohtuistungid on avalikud.
Kohus võib oma istungi või selle osa kohtumenetluse normidega sätestatud korras kuulutada kinniseks riigi- või ärisaladuse, kõlbluse või inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks või kui seda nõuavad alaealise, kannatanu või õigusemõistmise põhjendatud huvid.
Kohtuotsus kuulutatakse avalikult, välja arvatud alaealise, abielupoole või kannatanu põhjendatud huvidest tulenevad erandid.
Esimese astme kohtus lahendab tsiviil-, kriminaal- ja haldusõiguserikkumise asju kohtunik ainuisikuliselt või kohtumenetluse seadustega sätestatud juhtudel kohus kollegiaalselt ühe kohtuniku ja kahe kohtukaasistuja osavõtul.
Esimese astme halduskohtus lahendab haldusasju kohtunik ainuisikuliselt või vastavalt halduskohtumenetluse seadustikule kohus kollegiaalselt.
Kriminaalasja kriminaalkoodeksi paragrahvi 196 1 järgi võib kohus lahendada kolmest kohtunikust koosnevas koosseisus.
Maa- või linnakohtu esimees võib tsiviil-, kriminaal- või haldusõiguserikkumise asjade läbivaatamisele kaasata halduskohtu kohtunikke halduskohtu esimehe nõusolekul.
Halduskohtu esimees võib haldusasjade läbivaatamisele kaasata teise halduskohtu, maa- või linnakohtu kohtunikke vastava kohtu esimehe nõusolekul.
Kaasamiseks on vajalik kohtuniku nõusolek.
Ringkonnakohtu kolleegiumi istungil võtab asjade apellatsiooni korras arutamisest osa vähemalt kolm kohtunikku.
Ringkonnakohtu esimehel on õigus asja arutamiseks apellatsiooni korras kaasata kohtu koosseisu kooskõlastatult vastava kohtu esimehega sama ringkonna maa-, linna- või halduskohtu kohtunikke, kes ei ole osalenud asja läbivaatamisel esimeses astmes.
Ringkonnakohtus võib halduskolleegiumi esimees haldusasjade läbivaatamisele kaasata teiste kolleegiumide kohtunikke vastava kolleegiumi esimehe nõusolekul ning tsiviil- ja kriminaalkolleegiumide esimehed vastavalt tsiviil- ja kriminaal- ning haldusõiguserikkumise asjade läbivaatamisele halduskolleegiumi kohtunikke halduskolleegiumi esimehe nõusolekul.
Kohtuniku kaasamiseks peab olema tema nõusolek.
Riigikohtu kolleegiumi istungil võtab asjade kassatsiooni korras läbivaatamisest osa vähemalt 3 kohtunikku.
Esimese ja teise astme kohtutes, kus õigusemõistmisega tegeleb rohkem kui üks kohtunik, jaotatakse tsiviil-, kriminaal- ja haldusasjad kohtunike ning kohtukoosseisude vahel juhuslikkuse printsiibil, arvestades vajadusel kohtunike spetsialiseerumist.
Kohtuasjade jaotamise korra kinnitab vastava kohtu kohtunike üldkoosolek.
Kohtukaasistujad võtavad osa õigusemõistmisest esimese astme kohtus vastavalt tsiviil- ja kriminaalkohtumenetluse normidele.
Kohtukaasistujal on õigusemõistmisel võrdsed õigused kohtunikuga.
Kohtunikuabi täidab seaduses sätestatud ülesandeid.
Igaüks võib kasutada oma õiguste ja vabaduste kaitseks õigusabi kõigis kohtumenetluse staadiumides.
Kriminaalkohtumenetluses on kaitsjaiks Eesti Vabariigi vandeadvokaadid, nende vanemabid ja abid ning teised isikud kohtu loal.
Kohtualune ei pea oma süütust tõendama.
Kedagi ei või kuriteos süüdi tunnistada enne, kui tema suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.
Prokurör võib seaduses ettenähtud korras osa võtta tsiviil-, kriminaal- ja haldusasjade läbivaatamisest kohtus.
Kriminaalkohtumenetluses esindab riiklikku süüdistust prokurör.
Sekkumine kohtunike, kohtunikuabide või kohtukaasistujate tegevusse õigusemõistmisel ja muude seadusest tulenevate ülesannete lahendamisel on keelatud.
Kohtunike, kohtunikuabide või kohtukaasistujate mõjutamine eesmärgiga takistada kohtuasja igakülgset, täielikku ja objektiivset arutamist või otsuse tegemist toob kaasa haldus- või kriminaalvastutuse.
Kohtutes ja teistes ruumides, kus toimub kohtuistung, on keelatud igasugused meeleavaldused ja muud õigusemõistmist häirivad toimingud.
Õigusemõistmist finantseeritakse riigi eelarvest.
Kohtupraktika süstemaatilise trükis avaldamise tagab riik.
Kohtukulud sätestatakse seaduses.
Kohtuveast või õigusemõistmisel aset leidnud kohtu ebaseaduslikust toimingust tingitud kahju hüvitab riik seaduses ettenähtud alustel ja korras.
Õigusmõistmine toimub tööpäevadel.
Ajavahemikel 1. juunist kuni 1. septembrini ja 24. detsembrist kuni 6. jaanuarini võivad kohtud töötada osalise koormusega.
Kõik otsused võetakse vastu lihthäälteenamusega.
Hääletamisest keeldumine või erapooletuks jäämine ei ole lubatud.
Maa- ja linnakohtute ning kohtunike üldarvu määrab kindlaks Riigikogu justiitsministri ettepanekul, mis on kooskõlastatud Riigikohtuga.
Maa- ja linnakohtute tööpiirkonna, asukoha ja neis töötavate kohtunike arvu määrab kindlaks justiitsminister kooskõlastatult Riigikohtuga.
Maa- ja linnakohtute kohtunikud nimetab ametisse Vabariigi President Riigikohtu ettepanekul.
Mitme kohtunikuga maa- või linnakohtu esimehe määrab justiitsminister kooskõlastatult Riigikohtuga.
Kui maa- või linnakohtu esimees ei ole oma äraoleku ajaks määranud kohusetäitjat, asendab teda ameti poolest vanim kohalolev kohtunik.
Maa- ja linnakohtu kohtunikuabide arvu määrab kindlaks justiitsminister, kuulates ära vastava kohtu esimehe arvamuse.
Kohtunikuabi nimetab ametisse ja vabastab ametist justiitsminister, kuulates ära vastava kohtu esimehe arvamuse.
Maa- ja linnakohtu ning nende koosseisus oleva kinnistusameti ja registriosakonna reglemendi kinnitab justiitsminister.
Maa- ja linnakohtud arutavad kõiki tsiviil- ja kriminaalasju.
Maa- ja linnakohus otsustab oma koosseisus oleva kinnistusameti tööpiirkonnas seadusega kinnistusameti pidada antud registrite kannete tegemise ja muud ülesanded.
Halduskohtute ja kohtunike üldarvu määrab kindlaks Riigikogu justiitsministri ettepanekul, mis on kooskõlastatud Riigikohtuga.
Halduskohtute tööpiirkonna, asukoha ja neis töötavate kohtunike arvu määrab kindlaks justiitsminister kooskõlastatult Riigikohtuga.
Halduskohtu kohtunikud nimetab ametisse Vabariigi President Riigikohtu ettepanekul.
Halduskohtu esimehe määrab justiitsminister, kooskõlastanud kandidatuuri Riigikohtuga.
Kui halduskohtu esimees ei ole oma äraoleku ajaks määranud kohusetäitjat, asendab teda ameti poolest vanim kohalolev kohtunik.
Halduskohtu reglemendi kinnitab justiitsminister.
Halduskohtud arutavad kõiki haldusasju, mis on antud seadusega nende pädevusse.
Ringkonnakohtute ja kohtunike üldarvu määrab kindlaks Riigikogu justiitsministri ettepanekul, mis on kooskõlastatud Riigikohtuga.
Ringkonnakohtute tööpiirkonna, asukoha ja neis töötavate kohtunike arvu määrab kindlaks justiitsminister kooskõlastatult Riigikohtuga.
Ringkonnakohtu kohtunikud nimetab ametisse Vabariigi President Riigikohtu ettepanekul.
Ringkonnakohtu esimehe määrab Riigikogu justiitsministri ettepanekul, mis on kooskõlastatud Riigikohtuga.
Ringkonnakohtu reglemendi kinnitab justiitsminister.
Ringkonnakohus vaatab apellatsiooni korras läbi maa-, linna- ning halduskohtu lahendeid.
Ringkonnakohus jaguneb arutatavate asjade liikide järgi kolleegiumideks.
Kolleegiumid, samuti igasse kolleegiumi kuuluvate kohtunike arvu ja kohtunikud ning kolleegiumi esimehe määrab Riigikohus.
Ringkonnakohtu esimehe äraolekul asendab teda ameti poolest vanim kohalolev kolleegiumi esimees, kolleegiumi esimehe äraolekul aga ameti poolest vanim kohalolev sama kolleegiumi liige, kui nimetatud esimehed ei ole oma äraoleku ajaks määranud kohusetäitjaid.
Riigikohus on Eesti Vabariigi kõrgeim kohus.
Riigikohus vaatab läbi kohtulahendeid kassatsiooni korras.
Seaduses sätestatud juhtudel ja korras vaatab Riigikohus läbi kohtulahendite teistimisavaldused ja parandab kohtuvigu.
Riigikohus on ka põhiseadusliku järelevalve kohus.
Riigikohtu üldkogu, kuhu kuuluvad kõik Riigikohtu liikmed.
Vajadusel moodustatakse tsiviil-, kriminaal- ja halduskohtukolleegiumi vahelised erikogud seaduse kohaldamisel tekkinud erimeelsuste lahendamiseks.
Riigikohtu esimehe nimetab ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul.
Riigikohtu liikmed nimetab ametisse Riigikogu Riigikohtu esimehe ettepanekul.
Riigikohtu esimehe äraolekul asendab teda ameti poolest vanim kohalolev kolleegiumi esimees.
Kolleegiumi esimehe äraolekul asendab teda ameti poolest vanim kohalolev sama kolleegiumi liige, kui nimetatud esimees ei ole oma äraoleku ajaks määranud kohusetäitjat.
Riigikohtu tsiviil-, kriminaal- ja halduskohtukolleegiumide esimehed ja liikmed kinnitab ametisse Riigikohtu üldkogu oma liikmete hulgast Riigikohtu esimehe ettepanekul.
Riigikohtu esimehel on vajadusel õigus kaasata asjade läbivaatamiseks käesoleva paragrahvi esimeses lõikes nimetatud ühe kolleegiumi liikmeid teise kolleegiumi koosseisu.
Riigikohtu põhiseadusliku järelevalve kohtukolleegium koosneb viiest kohtunikust ja selle valib Riigikohtu üldkogu viieks aastaks.
Põhiseadusliku järelevalve kohtukolleegiumi esimees ja eesistuja on Riigikohtu esimees.
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi liikmed valitakse Riigikohtu esimehe ettepanekul tsiviil-, kriminaal- ja halduskohtukolleegiumist - igast vähemalt üks liige.
Põhiseadusliku järelevalve kohtukolleegiumi liikmeid ei või valida kauemaks kui kaheks volituste tähtajaks.
Riigikohtu üldkogu koosneb Riigikohtu esimehest ja Riigikohtu liikmetest.
Riigikohtu üldkogu istungitest võib võtta osa justiitsminister, kellel on sõnaõigus.
Riigikohtu üldkogu on otsustusvõimeline, kui kohal on vähemalt 11 Riigikohtu liiget.
Üldkogu määrused võetakse vastu kohalolevate üldkogu liikmete häälteenamusega ning neile kirjutab alla Riigikohtu esimees.
Teeb õiguskantsleri taotlusel otsuse tunnistada Vabariigi President kestvalt võimetuks oma ülesandeid täitma.
Riigikohtu esimees kutsub kokku Riigikohtu üldkogu ning on selle eesistujaks.
Käesoleva paragrahvi 3. lõike punktis 4 ettenähtud juhul kutsub Riigikohtu üldkogu kokku ja on selle eesistujaks ameti poolest vanim kohalolev kolleegiumi esimees.
Kui kohtuasja lahendamisel tsiviil-, kriminaal- või halduskohtukolleegiumi koosseisus tekivad põhimõttelist laadi eriarvamused seaduse kohaldamisel, antakse asi lahendada sellele kohtukolleegiumile täiskoosseisus.
Kui tsiviil-, kriminaal- või halduskohtukolleegiumi täiskoosseis tahab asja läbi vaadates asuda seaduse kohaldamisel teisele seisukohale, kui seda on teinud mõni teine Riigikohtu kolleegium või erikogu oma viimases otsuses, annab ta asja lahendada erikogule.
Erikogusse valib iga kohtukolleegium kaks oma liiget.
Kahe kohtukolleegiumi vaheline erikogu lahendab asja, kui üks kolleegium ei nõustu teise kolleegiumi seisukohaga.
Kolme kohtukolleegiumi vaheline erikogu lahendab asja, kui kolmas kolleegium ei nõustu kahe teise kolleegiumi vahelise erikogu seisukohaga.
Asja lahendamine üldkogus on ühe kohtukolleegiumi täiskoosseisu enamuse arvates oluline seaduse ühetaolise kohaldamise seisukohalt.
Riigikohtu üldkogule määrusega lahendamiseks antud asja kannab üldkogule ette vaidluse algatanud kohtukolleegiumi liige kolleegiumi esimehe korraldusel.
Riigikohtu üldkogu seisukoht seaduse kohaldamisel on kohustuslik Riigikohtu kolleegiumidele, kui üldkogu ise ei ole seda muutnud.
Kohtu asjaajamise õigusemõistmisel, kohtupraktika üldistamisel, kohtustatistika analüüsimisel, samuti teiste ülesannete täitmisel tagavad kantselei töötajad.
Maa-, linna- ja halduskohtu ning ringkonnakohtu kantselei struktuuri ja töötajate koosseisu määrab kindlaks justiitsminister.
Riigikohtu kantselei struktuuri ja töötajate koosseisu määrab kindlaks Riigikohtu esimees vastavalt Riigikogu poolt kinnitatud eelarvele.
Kohtu töötajate töölevõtmine ja nende töölt vabastamine kuulub vastava kohtu esimehe kompetentsi.
Kohtutes töötavad kohtukordnikud.
Kohtukordnik toimetab kätte teated ja kutsed asjaosalistele, tunnistajatele, võlgnikele ja teistele isikutele, peab kohtuistungil korda ja täidab teisi õigusemõistmisega seotud kohtu esimehe poolt antud ülesandeid.
Lisaks palgale saavad kohtukordnikud tasu kutsete ja teadete kättetoimetamise eest.
Kohtu pädevusse kuuluvad tsiviil-, kriminaal- ja haldusasjad vaadatakse seaduses sätestatud juhtudel läbi kohtuistungi sekretäri osavõtul.
Kohtuistungi sekretäri tööalased kohustused ning tema osavõtu kord tsiviil-, kriminaal- ja haldusasjade läbivaatamisest kindlaks kohtumenetluse seadustes ja kohtu reglemendis.
Kõik vabariigi kohtud esitavad kaks korda aastas justiitsministeeriumile aruande kohtuasjade liikumise ja süüdimõistetute kohta aruandeperioodil vastavalt justiitsministri poolt kinnitatud juhenditele.
Madalamal seisvate kohtute lahendeid võivad revideerida ainult kõrgemalseisvad kohtud seadusega ettenähtud korras.
Revisjoni käigus avastatud seaduserikkumiste kõrvaldamise korra määrab seadus.
Justiitsministeerium võib revideerida maa-, linna-, haldus- ja ringkonnakohtute organisatsioonilist ja finantstegevust juhendi alusel, mille kinnitab justiitsminister.
Kohtute juures on arhiivid.
Arhivaalide arhiividesse andmise, hoidmise ja kasutamise korra määrab justiitsminister.
Kohtulahendite register asutatakse ringkonnakohtute ja Riigikohtu lahendite kogumiseks, süstematiseerimiseks ning kohtutele ja avalikkusele kättesaadavaks tegemiseks.
Kohtulahendite registri riigiasutuse andmekoguna asutab Riigikohtu esimees kooskõlastatult justiitsministriga.
Kohtulahendite registrit peab ja selles sisalduvaid andmeid töötleb Riigikohus.
Ringkonnakohtud, kes esitavad ringkonnakohtute lahendid.
Ringkonnakohtute lahendite esitamise korra kehtestab justiitsminister määrusega, mis on kooskõlastatud Riigikohtuga.
Maa- ja linnakohtutes asuvad kinnistusametid.
Kinnistusamet peab kinnistusraamatut ja teisi talle seadusega pidada antud registreid.
Kinnistusameti koosseisu kuuluvad kinnistusameti juhataja, kohtunikuabid ja tehnilised töötajad.
Kinnistusameti koosseisu kinnitab justiitsminister.
Maa- või linnakohtu esimees määrab kinnistusameti juhataja ja kinnistamiseks pädevad kohtunikud.
Kinnistusameti juhatajaks võib olla kohtunik või kohtunikuabi.
Kinnistusameti tehnilised töötajad võtab tööle ja vabastab töölt kinnistusameti juhataja esildise alusel kohtu esimees.
Nende pädevus määratakse kinnistusameti reglemendiga.
Maa- ja linnakohtutes asuvad registriosakonnad.
Justiitsministri määrusega võib registriosakonna ülesanded anda vastava maa- või linnakohtu kinnistusametile.
Registriosakonna koosseisu kuuluvad registriosakonna juhataja, kohtunikuabid ja tehnilised töötajad.
Registriosakonna koosseisu kinnitab justiitsminister.
Maa- või linnakohtu esimees määrab registriosakonna juhataja ja kandeotsuste tegemiseks pädevad kohtunikud.
Registriosakonna juhatajaks võib olla kas kohtunik või kohtunikuabi.
Registriosakonna tehnilised töötajad võtab tööle ja vabastab töölt registriosakonna juhataja esildise alusel kohtu esimees.
Nende pädevus määratakse registriosakonna reglemendiga.
Maa- ja linnakohtutes asuvad kriminaalhooldusosakonnad.
Kriminaalhooldusosakond täidab kriminaalhoolduse ülesandeid.
Kriminaalhooldusosakonna koosseisu kuuluvad kriminaalhooldusosakonna juhataja ja kriminaalhooldusametnikud.
Kriminaalhooldusosakonna koosseisu kinnitab justiitsminister.
Kriminaalhooldusosakonna juhataja ja kriminaalhooldusametnikud nimetab ametisse kohtu esimees.
Käesoleva seaduse rakendamisel moodustatava Riigikohtu volitused algavad pärast Riigikohtu 11 liikme ametisse nimetamist ja ametivande andmist.
Riigikohus alustab tsiviil-, kriminaal- ja haldusasjadeasjade läbivaatamist pärast kõigi apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse seaduste jõustumist.
Kuni käesoleva paragrahvi 2. lõikes tähendatud volituste tekkimiseni täidavad ametisse nimetatud Riigikohtu liikmed teisi seaduses ettenähtud ülesandeid.
Ülemkohtu volitused lõpevad tema liikmete volituste lõppemisel „Kohtuniku staatuse seadust“ täiendava paragrahv 40 2.lõikes sätestatud alustel.
Ringkonnakohtu volitused algavad pärast Tallinna Ringkonnakohtus 6, teistes ringkonnakohtutes 3 kohtuniku ametisse nimetamist ja ametivande andmist.
Ringkonnakohtud alustavad kohtuasjade apellatsiooni korras läbivaatamist pärast kõigi apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse seaduste jõustumist.
Kuni kõigi apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse seaduste jõustumiseni ning apellatsioonikohtute moodustamiseni vaatab esimese astme kohtute lahendeid kassatsiooni ja järelevalve korras läbi Ülemkohus seni kehtivate protsessiseaduste alusel.
Kuni halduskohtute moodustamiseni või halduskohtunike ametisse nimetamiseni arutavad haldusasju maa- ja linnakohtud.
Kuni kohtunikuabide kohtade täitmiseni vastavatele nõuetele vastavate isikutega võib neid kohti täita justiitsministri poolt ametisse määratud kinnistus- ja registrisekretäridega, kellel säilib pädevus, mis neil oli enne käesoleva seaduse jõustumist, ning senisele ametikohale vastav astmepalk.
Kaitsejõudude Peastaabi ülem.
Päästeameti peadirektor.
Politseipeadirektor.
Käesoleva korralduse punktidega 1--3 antavad õigused kehtivad üksnes juhul, kui ametnikul on luba juurdepääsuks vähemalt vastava tasemega riigisaladusele.
Kinnitada „Teabe riigisaladuseks tunnistamise õiguse volituse“ vorm (juurde lisatud).
Volitus vormistatakse asutuse turvaelementidega plangil ning väljastatakse volitatavale ametiisikule allkirja vastu, mille ta kirjutab volikirja koopiale.
Kinnitada „Eritoitude märgistamise ja muul viisil teabe edastamise erinõuded ja kord“ (juurde lisatud).
Kinnitada „Imiku piimasegu ja jätkupiimasegu koostis- ja kvaliteedinõuded ning nende valmistamiseks kasutatavate ainete ja käitlemise suhtes esitatavad nõuded ning märgistamise ja muul viisil teabe edastamise erinõuded ja kord“ (juurde lisatud).
Kinnitada „Imiku- ja väikelapsetoitude koostis- ja kvaliteedinõuded ning nende valmistamiseks kasutatavate ainete ja käitlemise suhtes esitatavad nõuded ning märgistamise ja muul viisil teabe edastamise erinõuded ja kord“ (juurde lisatud).
Kinnitada „Kehakaalu alandamiseks ettenähtud vähendatud energiasisaldusega toidu koostis- ja kvaliteedinõuded ning selle valmistamiseks kasutatavate ainete ja käitlemise suhtes esitatavad nõuded ning märgistamise ja muul viisil teabe edastamise erinõuded ja kord“ (juurde lisatud).
Enne 1. jaanuari 2001. a valmistatud ja märgistatud eritoitu võib müüa kuni kauba lõppemiseni, kuid mitte pärast minimaalse säilimisaja lõppemist.
Käesolevate erinõuete ja korraga (edaspidi erinõuded) kehtestatakse nõuded toitudele, mis on mõeldud tavapärasest erinevate toitumisvajadustega inimestele ning on seetõttu valmistatud eritehnoloogiat kasutades või millel on tavatoidust erinev koostis.
Imikule (kuni kaheteist kuu vanused lapsed) ja väikelapse (ühe kuni kolme aasta vanused lapsed).
Jaemüügis võib eritoitu turustada üksnes müügipakendisse pakendatult ja märgistatult vastavalt toidu märgistamise nõuetele ning käesoleva määrusega kinnitatud eritoidu märgistamise erinõuetele.
Eritoidu nimetuses peab olema toodud viide eritoidu eriomadustele või imiku- ja väikelapsetoidu puhul selle kasutamise eesmärgile.
Eritoidu märgistusel ja selle kohta muul viisil teabe edastamisel on keelatud viidata haigusi tõkestavatele, ravivatele või leevendavatele omadustele.
Sellekohast teavet on lubatud anda meditsiinitöötajatele, farmatseutidele või toitumisspetsialistidele.
Käesolevate erinõuete punkti 2 alapunktis 1 nimetatud eritoitu võib iseloomustada sõnaga „dieet“.
Sõna „dieet“ võib kasutada üksikult või kombineeritult teiste sõnadega üksnes eritoidu märgistusel ja selle kohta muul viisil teabe edastamisel.
Samuti võib viidata käesolevate erinõuete punktides 1 ja 2 nimetatud omadustele üksnes eritoitude puhul.
Kui tavatoidul on käesolevate erinõuete punktides 1 ja 2 kirjeldatud omadusi ja neile soovitakse märgistusel ning muul viisil teabe edastamisel viidata, käsitatakse vastavat tavatoitu eritoiduna ja selle käitlemiseks tuleb toiduseaduse paragrahvi 14 lõike 4 alusel kehtestatud korras saada eritoitude käitlemise luba.
Energiasisaldust numbritega väljendatuna kJ-des ja kcal-tes ning valkude, süsivesikute ja rasvade sisaldust numbritega 100 g või 100 ml kohta ning vajaduse korral tarvitada soovitatud toidu koguse kohta.
Eritoidu, mille energiasisaldus on väiksem kui 50 kJ (12 kcal) 100 g või 100 ml kohta, võib käesolevate erinõuete punkti 7 alapunktis 2 nimetatud teabe energiasisalduse kohta asendada sõnadega „energiasisaldus on väiksem kui 50 kJ (12 kcal) /100 g“ või sõnadega „energiasisaldus on väiksem kui 50 kJ (12 kcal) /100 ml“.
Jätkupiimasegu on ette nähtud imikule vanuses alates neljast kuust ja on sellises vanuses imikule peamiseks vedelikuallikaks nende mitmekülgsemaks muutuvas toiduvalikus.
Imiku piimasegu ja jätkupiimasegu koostisosad ning nende kogused peavad olema imiku (kuni kaheteist kuu vanused lapsed) ja väikelapse (ühe kuni kolme aasta vanused lapsed) tervisele ohutud.
Imiku piimasegu ja jätkupiimasegu koostis- ja kvaliteedinõudeid kohaldatakse tarvitamiseks valmis toidu suhtes.
Imiku piimasegu energiasisaldus peab olema vahemikus 250 kJ/100 ml (60 kcal/100 ml) kuni 315 kJ/100 ml (75 kcal/100 ml).
Lehmapiimavalgul põhineva imiku piimasegu valgusisaldus (valgusisaldust arvutatakse järgmiselt: valk = lämmastik Kjeldahli järgi × 6,38) peab olema vahemikus 0,45 g/100 kJ (1,8 g/100 kcal) kuni 0,7 g/100 kJ (3 g/100 kcal).
Valgu hüdrolüsaatidel põhineva imiku piimasegu valgusisaldus (valgusisaldust arvutatakse järgmiselt: valk = lämmastik Kjeldahli järgi × 6,25) peab olema vahemikus 0,56 g/100 kJ (2,25 g/100 kcal) kuni 0,7 g/100 kJ (3 g/100 kcal).
Tauriinisisaldus peab olema vähemalt 10 μmol/100 kJ (42 μmol/100 kcal) ja L-karnitiinisisaldus vähemalt 1,8 μmol/100 kJ (7,5 μmol/100 kcal).
Käesolevate erinõuete punktides 5 ja 6 nimetatud imiku piimasegud peavad sisaldama kõiki asendamatuid ja osaliselt asendamatuid aminohappeid vähemalt võrdlusvalgus sisalduvas koguses.
Arvutuslikel eesmärkidel võib metioniinisisalduse ja tsüstiinisisalduse liita.
Sojavalgu isolaatidel või nende segul lehmapiima valguga põhineva imiku piimasegu valgusisaldus (valgusisaldust arvutatakse järgmiselt: valk = lämmastik Kjeldahli järgi × 6,25) peab olema vahemikus 0,56 g/100 kJ (2,25 g/100 kcal) kuni 0,7 g/100 kJ (3 g/100 kcal).
Valgu keemiline indeks (keemiline indeks on uuritava valgu asendamatute aminohapete ja võrdlusvalgu vastavate asendamatute aminohapete sisalduste jagamisel saadavatest suhtarvudest väikseim suhtarv) peab olema vähemalt 80% võrdlusvalgust.
Imiku piimasegu peab sisaldama metioniini vähemalt sellises koguses, mis sisaldub võrdlusvalgus sama energiakoguse kohta.
Valmistamisel võib kasutada ainult sojavalgu isolaate.
Aminohappeid on lubatud imiku piimasegule lisada ainult valkude toiteväärtuse tõstmise eesmärgil selleks vajalikus koguses.
Imiku piimasegu rasvasisaldus peab olema vahemikus 1,05 g/100 kJ (4,4 g/100 kcal) kuni 1,5 g/100 kJ (6,5 g/100 kcal).
Imiku piimasegu koostises ei kasutata seesamiseemne- ja puuvillaseemneõli.
Nii laur (iin) happe kui ka mürist (iin) happe sisaldus võib olla kuni 15% rasva üldkogusest.
Linoolhappesisaldus (glütserüültrilinolaadina) peab olema vahemikus 70 mg/100 kJ (300 mg/100 kcal) kuni 285 mg/100 kJ (1200 mg/100 kcal).
Rasvhapete transisomeeride sisaldus võib olla kuni 4% rasva üldkogusest.
Eruukhappesisaldus võib olla kuni 1% rasva üldkogusest.
Dokosaheksaeenhappe (22: 6 ο3) sisaldus peab olema vδiksem kui eikosapentaeenhappe (20: 5 ο3) sisaldus.
Imiku piimasegu süsivesikutesisaldus peab olema vahemikus 1,7 g/100 kJ (7 g/100 kcal) kuni 3,4 g/100 kJ (14 g/100 kcal).
Tarretatud (želeeriv) tärklis (gluteenivaba).
Laktoosisisaldus peab olema vähemalt 0,85 g/100 kJ (3,5 g/100 kcal).
Nimetatud nõue ei laiene imiku piimasegule, mille sojavalgu isolaatide sisaldus on suurem kui 50% valgu üldkogusest.
Sahharoosisisaldus võib olla kuni 20% süsivesikute üldkogusest.
Eelkuumutatud tärklise ja želeeriva tärklise sisaldus võib olla kuni 2 g/100 ml ja sealjuures võib moodustada kuni 30% süsivesikute üldkogusest.
Sojavalgu isolaatidel või nende segul lehmapiima valkudega põhinevale imiku piimasegule kohaldatakse käesolevate nõuete punktides 23 ja 24 nimetatud nõudeid, välja arvatud raua ja tsingi kohta kehtestatuid.
Imiku piimasegu ei või sisaldada ühegi taimekaitsevahendi jääki üle 0,01 mg/kg.
Jätkupiimasegu energiasisaldus peab olema vahemikus 250 kJ/100 ml (60 kcal/100 ml) kuni 335 kJ/100 ml (80 kcal/100 ml).
Jätkupiimasegu valgusisaldus (valgusisaldust arvutatakse järgmiselt: lehmapiima valgusisaldus = lämmastik Kjeldahli järgi × 6,38; sojavalgu isolaatide valgusisaldus = lämmastik Kjeldahli järgi × 6,25) peab olema vahemikus 0,5 g/100 kJ (2,25 g/100 kcal) kuni 1 g/100 kJ (4,55 g/100 kcal).
Keemiline indeks (keemiline indeks on uuritava valgu asendamatute aminohapete ja võrdlusvalgu vastavate asendamatute aminohapete sisalduste jagamisel saadavatest suhtarvudest väikseim suhtarv) peab olema vähemalt 80% võrdlusvalgust.
Jätkupiimasegu peab sisaldama metioniini vähemalt sellises koguses, mis sisaldub võrdlusvalgus sama energiakoguse kohta.
Jätkupiimasegu rasvasisaldus peab olema vahemikus 0,8 g/100 kJ (3,3 g/100 kcal) kuni 1,5 g/100 kJ (6,5 g/100 kcal).
Jätkupiimasegu koostises ei kasutata seesamiseemne- ja puuvillaseemneõli.
Taimeõli sisaldava jätkupiimasegu linoolhappesisaldus peab olema vähemalt 70 mg/100 kJ (300 mg/100 kcal).
Jätkupiimasegu süsivesikutesisaldus peab olema vahemikus 1,7 g/100 kJ (7 g/100 kcal) kuni 3,4 g/100 kJ (14 g/100 kcal).
Jätkupiimasegus ei või kasutada gluteeni sisaldavaid koostisosi.
Jätkupiimasegu laktoosisisaldus peab olema vähemalt 0,45 g/100 kJ (1,8 g/100 kcal).
Nimetatud nõue ei laiene jätkupiimasegule, milles sojavalgu isolaatide sisaldus on suurem kui 50% valgu üldkogusest.
Jätkupiimasegu sahharoosi-, fruktoosi- ja meesisaldus võib olla kokku kuni 20% süsivesikute üldkogusest.
Lehmapiimast valmistatud jätkupiimasegu tsingisisaldus peab olema vähemalt 0,12 g/100 kJ (0,5 mg/100 kcal).
Sojavalgu isolaatidel või nende segul lehmapiima valkudega põhineva jätkupiimasegu tsingisisaldus peab olema vähemalt 0,18 g/100 kJ (0,75 mg/100 kcal).
Käesolevate nõuete punktides 41-43 nimetamata mineraaltoitainete sisaldus jätkupiimasegus peab olema vähemalt võrdne lehmapiima mineraaltoitainete sisaldusega.
Jätkupiimasegu mineraaltoitainete sisaldust võib vajadusel alandada vastavalt jätkupiimasegu valgu ja lehmapiimavalgu suhtele.
Jätkupiimasegu ei või sisaldada ühegi taimekaitsevahendi jääki üle 0,01 mg/kg.
Inosiin-5' -monofosfaat ja tema naatriumisoolad.
Imiku piimasegu ja jätkupiimasegu valmistamisel võib samuti lisada koliini, koliinhüdrokloriidi, koliintsitraati, koliinvesiniktartraati ja inositooli.
Imiku piimasegu ja jätkupiimasegu märgistamisel tuleb lisaks toidu märgistamise nõuetele täiendavalt järgida käesolevaid märgistamise erinõudeid.
Imiku piimasegu ja jätkupiimasegu müügipakendi märgistus peab andma vajalikku teavet toote sihipäraseks kasutamiseks viisil, mis ei kahjusta rinnaga toitmist.
Käesolevate erinõuete punkti 1 alapunktis 2 nimetatud toidu puhul „Jätkupiimasegu“ või kui see on valmistatud täielikult lehmapiima valgust, siis „Piimal põhinev jätkupiimasegu“.
Imiku piimasegu ja jätkupiimasegu müügipakendi märgistusel ei ole lubatud kasutada sõnu „rinnapiimasarnane“, „emapiimasarnane“ või teisi samatähenduslikke sõnu.
Väide tarvitamisjuhendi järgimise kohta ja toote kasutamise kohta vaid arsti soovitusel järgmiste sõnadega „Järgige hoolikalt tarvitamisjuhendit Enne segu kasutamist pidage nõu arstiga Lutipudeli kasutamisel võib laps võõrduda rinnast“ (trükitakse trükitähtedega ja tähe kõrgusega mitte alla 2 mm).
Imiku piimasegu müügipakendil võib kasutada valmistusviisi kujutavaid jooniseid.
Ei ole lubatud kasutada imiku piimasegu kasutamist idealiseerivaid pilte või tekste ega lapsi kujutavaid pilte.
Immunoreaktiivse valgu kogus peab olema väiksem kui 1% imiku piimasegu koostisainete lämmastikusisaldusest.
Märgistusel peab olema toodud teave, et imiku piimasegu ei või tarvitada imikud, kellel on allergia intaktse valgu suhtes, millest segu on valmistatud, välja arvatud juhul, kui rahvusvaheliselt tunnustatud kliinilised testid kinnitavad, et rohkem kui 90% imikutest, kes on tundlikud valkude suhtes, millest hüdrolüsaat on valmistatud, taluvad neid piimasegusid.
Imiku piimasegu ja jätkupiimasegu müügipakendi märgistusel võib esitada käesolevate nõuete IV peatükis nimetatud nende toitainete, mille esitamine ei ole kohustuslik käesolevate nõuete punkti 56 alapunkti 4 kohaselt, keskmise sisalduse numbritega 100 ml tarvitamiseks valmis toidu kohta.
Jätkupiimasegu märgistusel esitatakse ainult nende käesolevate erinõuete punktis 61 nimetatud vitamiinide ja mineraaltoitainete kogused, mille sisaldus on vähemalt 15% nimetatud võrdluskogusest.
Imiku piimasegu või jätkupiimasegu õige kasutamine, kui see on toitmiseks vajalik.
Teabematerjalides, mis sisaldavad teavet imiku piimasegu või jätkupiimasegu kohta, tuleb ära näidata imiku piimasegu või jätkupiimasegu kasutamise ohud imiku tervisele juhtudel, kui nende kasutamiseks ei ole otsest vajadust või neid kasutatakse valesti.
Samuti tuleb ära näidata piimasegu kasutamise ligikaudne maksumus kindla ajaühiku kohta.
Teabematerjalides tuleb hoiduda imiku piimasegu või jätkupiimasegu idealiseerivate piltide või tekstide kasutamisest.
Imiku piimasegu või jätkupiimasegu näidiste (nimetatud toodete üksikeksemplarid või tasuta levitamiseks ettenähtud väikesed kogused), samuti tarbeesemete, mille praktiline väärtus on seotud imiku piimasegu või jätkupiimasegu kasutamisega, levitamine ei ole lubatud.
Imiku piimasegu ja jätkupiimasegu kohta pole lubatud kasutada reklaami, soodusostukaarte, ostupreemiaid ega korraldada muid selliseid sooduspakkumisi, sidusmüüki, kasutamisõpetuse reklaamklippide pakkumist või näitamist, samuti muid nende toodete levikut soodustavaid tegevusi.
Tervishoiuasutuste töötajatele on lubatud anda teavet imiku piimasegu ja jätkupiimasegu kohta.
Imiku piimasegu või jätkupiimasegu kohta käitlejate poolt tervishoiuasutuste töötajatele edastatav teave peab olema teaduslikult ja faktiliselt põhjendatud ning ei või tekitada arvamust, et kunstlik toitmine on samaväärne või parem kui rinnaga toitmine ja see peab sisaldama käesolevate erinõuete punktides 63-65 kirjeldatud teavet.
Samuti on lubatud tervishoiuasutuste töötajatel vastu võtta imiku piimasegu ja jätkupiimasegu näidiseid ning nende valmistamiseks ja tarbimiseks kasutatavate nõude näidiseid juhul, kui see on vajalik asutuse teadustöö raames tehtava erialase hinnangu saamiseks.
Imiku piimasegu ja jätkupiimasegu kasutamist imikute toitmiseks võivad õpetada vaid tervishoiuasutuses töötavad meditsiinitöötajad ning see peab olema suunatud nende imikute emadele ja pereliikmetele, kellel on vajadus imiku piimasegu või jätkupiimasegu järele.
Seejuures tuleb anda teavet imiku piimasegu ja jätkupiimasegu kasutamise ohtude ja ettevaatusabinõude kohta.
Käesolevaid erinõudeid ja korda (edaspidi erinõuded) kohaldatakse imiku ja väikelapse toitumisvajadusi rahuldavate eritoitude kohta, mis on mõeldud imikule ja väikelapsele lisatoiduks või nende kohanemiseks tavatoiduga.
Muu imiku- ja väikelapsetoit, välja arvatud teraviljatoit.
Kuivikud ja küpsised, mida võib kasutada tervelt või peenestatuna, millele on lisatud vett, piima või teisi sobivaid vedelikke.
Käesolevaid erinõudeid ei kohaldata väikelapse piimatoodete ja imiku piimasegu ning jätkupiimasegu suhtes.
Imiku- ja väikelapsetoidu koostisosad ja nende kogused peavad olema imiku ja väikelapse tervisele ohutud.
Imiku- ja väikelapsetoidu koostises võib kasutada ainult selliseid koostisosi, mille sobivus imikule ja väikelapsele on kindlaks tehtud üldtunnustatud meetodil teostatud teadusuuringutega.
Imiku- ja väikelapsetoidu koostis- ning kvaliteedinõuded kehtivad tarvitamiseks valmis toidu suhtes.
Teraviljatoidu peamiseks koostisosaks on üks või mitu teraviljaliiki või tärkliserikast juurt.
Teravilja või tärkliserikka juure sisaldus peab olema vähemalt 25% teraviljatoidu kuivmassi kogusest.
Lisatud valgu keemiline indeks peab olema vähemalt 80% võrdlusvalgust või efektiivsuse koefitsient vähemalt 70% võrdlusvalgu efektiivsuse koefitsiendist.
Aminohappeid on lubatud teraviljatoidule lisada ainult valkude toiteväärtuse tõstmise eesmärgil selleks vajalikus koguses.
Käesolevate erinõuete punkti 2 alapunktis 2 nimetatud teraviljatoidule lisatud toiduainete süsivesikutesisaldus võib olla kuni 1,2 g/100 kJ (5 g/100 kcal), sealjuures võib lisatud fruktoosi sisaldus olla kuni 0,6 g/100 kJ (2,5 g/100 kcal).
Käesolevate erinõuete punkti 2 alapunktides 1 ja 4 nimetatud teraviljatoidu rasvasisaldus võib olla kuni 0,8 g/100 kJ (3,3 g/100 kcal).
Käesolevate erinõuete punkti 2 alapunktis 2 nimetatud teraviljatoidu rasvasisaldus võib olla kuni 1,1 g/100 kJ (4,5 g/100 kcal).
Teraviljatoidus, mille rasvasisaldus ületab 0,8 g/100 kJ (3,3 g/100 kcal), võib nii lauriinhappe- kui ka müristiinhappesisaldus olla kuni 15% rasva üldkogusest ning linoolhappesisaldus (glütserüültrilinolaadina) peab olema vahemikus 70 mg/100 kJ (300 mg/100 kcal) kuni 285 mg/100 kJ (1200 mg/100 kcal).
Teraviljatoidule võib naatriumisooli lisada üksnes tehnoloogilistel eesmärkidel.
Teraviljatoidu naatriumisisaldus võib olla kuni 25 mg/100 kJ (100 mg/100 kcal).
Käesolevate erinõuete punkti 2 alapunktis 2 nimetatud teraviljatoidu kaltsiumisisaldus peab olema vähemalt 20 mg/100 kJ (80 mg/100 kcal) ja käesolevate erinõuete punkti 2 alapunktis 4 nimetatud teraviljatoidu, mille valmistamisel on kasutatud piima (piimaküpsised), kusjuures sellele on viidatud märgistusel, kaltsiumisisaldus peab olema vähemalt 12 mg/100 kJ (50 mg/100 kcal).
Teraviljatoidu tiamiinisisaldus peab olema vähemalt 0,025 mg/100 kJ (0,1 mg/100 kcal).
Teraviljatoit ei või sisaldada ühegi taimekaitsevahendi jääki üle 0,01 mg/kg.
Nimetuses mainitud valguallikatest pärinevaid valke peab olema vähemalt 1,7 g/100 kJ (7 g/100 kcal).
Nimetuses mainitud valguallikatest pärinevaid valke peab olema vähemalt 1 g/100 kJ (4 g/100 kcal).
Valgusisaldus peab olema vähemalt 0,7 g/100 kJ (3 g/100 kcal).
Kui juust on mainitud koos teiste koostisosadega imikule ja väikelapsele ettenähtud näkside nimes, peab piimast pärinevat valku olema vähemalt 0,5 g/100 kJ (2,2 g/100 kcal), sealjuures valkude üldkogus peab olema vähemalt 0,7 g/100 kJ (3 g/100 kcal).
Imiku- ja väikelapsetoidu, mida esitatakse märgistusel kui toidukorda, kuid mille nimetuses ei ole liha, linnuliha, kala või muud tavapäraselt valguallikaks olevat toiduainet mainitud, valgusisaldus peab olema vähemalt 0,7 g/100 kJ (3 g/100 kcal).
Käesolevate erinõuete punktides 19-23 nimetatud nõudeid ei kohaldata imiku- ja väikelapse kastmete suhtes, mida on esitatud kui toidukorra ühte komponenti.
Imiku ja väikelapse magustoidus, mille nimetuses on märge piimatoodete sisalduse kohta, peab olema piimavalku vähemalt 2,2 g/100 kcal.
Kõikide teiste magustoitude suhtes ei kohaldata käesolevate erinõuete punktides 19-23 nimetatud nõudeid.
Aminohappeid on lubatud imiku- ja väikelapsetoidule lisada ainult valkude toiteväärtuse tõstmise eesmärgil selleks vajalikus koguses.
Käesolevate erinõuete punktis 19 nimetatud imiku- ja väikelapsetoidu, mille nimetuses on liha või juustu mainitud ainsa koostisosana või esimesel kohal, rasvasisaldus võib olla kokku kuni 1,4 g/100 kJ (6 g/100 kcal).
Kõikide teiste imiku- ja väikelapsetoitude rasvasisaldus võib olla kuni 1,1 g/100 kJ (4,5 g/100 kcal).
Imiku- ja väikelapsetoidu naatriumisisaldus võib olla kuni 48 mg/100 kJ (200 mg/100 kcal) või kuni 200 mg/100 g.
Imiku- ja väikelapsetoidu, mille nimetuses on mainitud ainsa koostisosana juustu, naatriumisisaldus võib olla kuni 70 mg/100 kJ (300 mg/100 kcal).
Naatriumisooli võib imiku- ja väikelapse magustoidule, pudingile ning marjadest ja puuviljadest valmistatud imiku- ja väikelapsetoidule lisada üksnes tehnoloogilistel eesmärkidel minimaalses vajalikus koguses.
Muudes piimal mittepõhinevates jookides kuni 5 g/100 g.
Imiku ja väikelapse marja- ja puuviljamahlades ning -nektarites ja köögiviljamahlades peab vitamiini C sisaldus olema vähemalt 6 mg/100 kJ (25 mg/100 kcal) või vähemalt 25 mg/100 g.
Imiku- ja väikelapsetoidule (välja arvatud köögiviljamahlale) ei lisata vitamiini A. Köögiviljamahla vitamiini A sisaldus peab olema vähemalt 25 μg-RE/100 kJ (100 μg-RE/100 kcal).
Imiku- ja väikelapsetoit ei või sisaldada ühegi taimekaitsevahendi jääki üle 0,01 mg/kg.
Imiku- ja väikelapsetoitude valmistamisel võib lisada ka koliini, koliinkloriidi, koliintsitraati, koliinbitartraati, inositooli, L-karnitiini ning L-karnitiinhüdrokloriidi.
Imiku- ja väikelapsetoidu märgistamisel tuleb lisaks toidu märgistamise nõuetele järgida täiendavalt käesolevaid märgistamise erinõudeid.
Millises vanuses imikule või väikelapsele antud toode on ette nähtud.
Imiku- ja väikelapsetoit ei tohi olla ette nähtud alla nelja kuu vanustele imikutele.
Vajaduse korral toidu tarvitamisjuhis ning märge tarvitamisjuhise järgimise vajalikkuse kohta.
Käesolevate erinõuete lisa 3 tabelis nimetatud vitamiinide ja mineraaltoitainete sisaldus väljendatuna protsendina võrdluskogusest numbritega 100 g või 100 ml kohta ning vajaduse korral - tarvitamiseks soovitatud imiku- ja väikelapsetoidu kogus.
Märgistusel esitatakse ainult nende vitamiinide ja mineraaltoitainete kogused, mille sisaldus on vähemalt 15% nimetatud võrdluskogusest.
Tabelis nimetatud piirnormid kehtivad tarvitamiseks valmis toidule, välja arvatud kaaliumi ja kaltsiumi piirnormid, mis kehtivad müüdava või tarbijale muul viisil üleantava toidu kohta.
Kooskõlas käesolevate erinõuete II ja III peatükis sätestatud nõuetega.
Nõue kehtib rauaga rikastatud teraviljatoidu ning imiku- ja väikelapsetoidu suhtes.
Nõue kehtib puuviljal ja marjadel põhinevate toitude, puuvilja- ja marjamahlade, -nektarite ning köögiviljamahlade suhtes.
Nõue kehtib teraviljatoidu suhtes.
Nõue kehtib käesolevate erinõuete punkti 2 alapunktides 1 ja 2 nimetatud toitude suhtes.
Nõue kehtib käesolevate erinõuete punkti 2 alapunktis 4 nimetatud toitude suhtes.
Kehakaalu alandamise dieetides kasutatav vähendatud energiasisaldusega toit (edaspidi vähendatud energiasisaldusega toit) on selline eritoit, mis vastavalt tarvitamisjuhisele valmistatult katab osaliselt või täielikult päevase toiduenergia ja toitainete vajaduse.
Eritoit, mis on ette nähtud päevas ühe või mitme toidukorra asendamiseks ja toitainete vajaduse katmiseks.
Käesolevate erinõuete punkti 1 alapunktis 1 nimetatud vähendatud energiasisaldusega toit, mis on ette nähtud dieedis, peab turustamisel olema ühes pakendis.
Vähendatud energiasisaldusega toidu koostis- ja kvaliteedinõuded kehtivad tarvitamiseks valmis toidu suhtes.
Käesolevate erinõuete punkti 1 alapunktis 1 nimetatud vähendatud energiasisaldusega toidust saadav päevane energia peab olema vahemikus 3360 kJ (800 kcal) kuni 5040 kJ (1200 kcal).
Käesolevate erinõuete punkti 1 alapunktis 2 nimetatud vähendatud energiasisaldusega toidust saadav ühe toidukorra energia peab olema vahemikus 840 kJ (200 kcal) kuni 1680 kJ (400 kcal).
Vähendatud energiasisaldusega toidu valgust saadav energiasisaldus peab olema vahemikus 25% kuni 50% kogu energiasisaldusest.
Käesolevate erinõuete punkti 1 alapunktis 1 nimetatud vähendatud energiasisaldusega toidu valgusisaldus võib olla kuni 125 g.
Käesolevate erinõuete punktis 6 käsitletakse valku, mille keemiline indeks on 100% (keemiline indeks on uuritava valgu asendamatute aminohapete ja võrdlusvalgu vastavate asendamatute aminohapete sisalduste jagamisel saadavatest suhtarvudest väikseim suhtarv).
Valgusisalduse alampiiri tõstetakse, kui keemiline indeks on käesolevate erinõuete lisas 1 toodud võrdlusvalgu 100%-st madalam.
Valgu keemiline indeks peab võrduma vähemalt 80%-ga.
Aminohappeid on lubatud vähendatud energiasisaldusega toitu lisada ainult valkude toiteväärtuse tõstmise eesmärgil selleks vajalikus koguses.
Vähendatud energiasisaldusega toidus sisalduvatest rasvadest saadav energia võib olla kuni 30% kogu energiasisaldusest.
Käesolevate erinõuete punkti 1 alapunktis 1 nimetatud vähendatud energiasisaldusega toidu linoolhappesisaldus (glütserüültrilinolaadina) peab olema vähemalt 4,5 g.
Käesolevate erinõuete punkti 1 alapunktis 2 nimetatud vähendatud energiasisaldusega toidu linoolhappesisaldus (glütserüültrilinolaadina) peab olema vähemalt 1 g.
Käesolevate erinõuete punkti 1 alapunktis 1 nimetatud vähendatud energiasisaldusega toiduga päevas saadav kiudainete kogus peab olema vahemikus 10 g kuni 30 g.
Käesolevate erinõuete punkti 1 alapunktis 1 nimetatud vähendatud energiasisaldusega toit peab sisaldama päevase toidukoguse kohta vitamiine ja mineraalaineid käesolevate nõuete lisas 2 toodud kogustest vähemalt 100%.
Käesolevate erinõuete punkti 1 alapunktis 2 nimetatud vähendatud energiasisaldusega toit peab sisaldama käesolevate nõuete lisas 2 nimetatud vitamiinidest ja mineraaltoitainetest vähemalt 30% toidukorra kohta, sealjuures kaaliumisisaldus peab toidukorra kohta olema vähemalt 500 mg.
Vähendatud energiasisaldusega toidu märgistamisel tuleb lisaks toidu märgistamise nõuetele järgida täiendavalt käesolevaid märgistamise erinõudeid.
Käesolevate erinõuete punkti 1 alapunktis 2 nimetatud vähendatud energiasisaldusega toidu puhul: „Toidukorra toidu asendaja kehakaalu alandamise eesmärgil“.
Käesolevate erinõuete lisas 2 nimetatud mineraaltoitainete ja vitamiinide keskmine sisaldus numbritega tarvitamiseks soovitatud valmistoidu koguse kohta.
Käesolevate erinõuete punkti 1 alapunktis 2 nimetatud vähendatud energiasisaldusega toidu müügipakendi märgistusel peab olema märge selle kohta, et see on mõeldud ühe osana kehakaalu vähendamiseks ettenähtud dieedist ning teised toiduained peavad moodustama toiduratsioonist vajaliku osa.
Vähendatud energiasisaldusega toidu märgistusel ja muul viisil teabe edastamisel ei või viidata nende tarbimise tulemusena saavutatavale kehakaalu vähenemise määrale ning seostele nälja- või küllastustundega.
Vabariigi Valitsus teostab täidesaatvat riigivõimu Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seaduste alusel.
Vabariigi Valitsus teostab täidesaatvat riigivõimu vahetult või valitsusasutuste kaudu.
Vabariigi Valitsuse asukoht on Tallinnas.
Ministrid, kes on ametisse nimetatud käesoleva paragrahvi 2. lõike alusel.
Vabariigi President võib peaministri ettepanekul nimetada ametisse ministreid, kes ei juhi ministeeriumi.
Nende ministrite ülesanded määrab kindlaks peaminister oma korraldusega, mis tehakse teatavaks Vabariigi Valitsuse istungil.
Nende ministrite kulutused kaetakse Riigikantselei eelarves eraldi selleks ettenähtud vahenditest.
Vabariigi Valitsuses ei ole üle 15 liikme.
Vabariigi Valitsuse liikmel on ametikohajärgne õigus juurdepääsuks riigisaladusele Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega ning nende alusel antud õigusaktidega talle pandud ülesannete täitmiseks.
Vabariigi President võib peaministri ettepanekul nimetada mõne ministri juhtima kahte ministeeriumi.
Peaministriametiga ei saa ühitada ministriametit.
Vabariigi Valitsuse liige ei tohi olla üheski muus riigi- või kohaliku omavalitsuse ametis ega kuuluda tulundusettevõtte juhatusse või nõukogusse, tegutseda ettevõtjana, töötada ühelgi teisel tasustataval ametikohal, välja arvatud teaduslik ja pedagoogiline töö.
Vabariigi Valitsuse nimetab ametisse Vabariigi President kolme päeva jooksul päevast, mil põhiseaduse paragrahv 89 2. lõike alusel Riigikogult valitsuse moodustamiseks volituse saanud peaministrikandidaat või põhiseaduse paragrahv 89 6. lõike alusel Riigikogu ülesseatud peaministrikandidaat on esitanud talle käesoleva seaduse paragrahv 3 1. lõikes tähendatud valitsuskoosseisu vähemalt selle lõike punktides 1-13 nimetatud ministrite osas.
Ministri nimetab ametisse Vabariigi President peaministrilt sellekohase ettepaneku saamisest kolme päeva jooksul.
Vabariigi Valitsus või minister nimetatakse ametisse Vabariigi Presidendi otsusega, mis avaldatakse Riigi Teatajas.
Vabariigi Valitsus või minister astub ametisse ametivande andmisega Riigikogu ees.
Asudes täitma Vabariigi Valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees.
Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele.
Vabariigi Valitsuse ametisse astumisel annab suulise ametivande peaminister.
Seejärel kirjutavad vande tekstile alla kõik ametisse astuva valitsuse liikmed.
Minister, kes astub ametisse pärast Vabariigi Valitsuse ametisse astumist, annab suulise ametivande ja kirjutab vandetekstile alla peaministri juuresolekul.
Ametisse astuv Vabariigi Valitsuse liige märgib vandetekstile alla kirjutades sinna vande andmise kuupäeva ja kellaaja.
Vanne loetakse antuks vandetekstile allakirjutamise ajast.
Ametivande andmise juures viibib riigisekretär.
Vabariigi Valitsuse või tema liikme ametisse astumise päeval antud Vabariigi Valitsuse, peaministri või ministri aktile märgitakse akti andmise kellaaeg.
Teadaanne Vabariigi Valitsuse või ministri ametisse astumise kohta avaldatakse Riigi Teatajas.
Mitut ministeeriumi juhtima nimetatud ministri vabastamine ühe ministeeriumi juhtimisest, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahvis 15 nimetatud juhul.
Minister, kes on Vabariigi Valitsuse antud koosseisus ametisse astudes andnud ametivande, ei tee seda uuesti tema nimetamisel juhtima teist ministeeriumi.
Muudatuse ametisse nimetatud Vabariigi Valitsuse koosseisus teeb Vabariigi President peaministri ettepaneku saamisest kolme päeva jooksul.
Kui Riigikogu on avaldanud ministrile umbusaldust, vabastab Vabariigi President ministri ametist viivitamata pärast Riigikogu esimehelt asjakohase teate saamist.
Muudatus ametisse nimetatud Vabariigi Valitsuse koosseisus tehakse Vabariigi Presidendi otsusega, mis avaldatakse Riigi Teatajas.
Kui Riigikogu ei võta vastu Vabariigi Valitsuse poolt esitatud usaldusküsimusega seotud seaduseelnõu.
Peaminister astub tagasi, kui ministrite tagasiastumise või muudel seadusest tulenevatel alustel nende volituste lõppemise tõttu ei ole Vabariigi Valitsus otsustusvõimeline ega muutu otsustusvõimeliseks 21 päeva jooksul otsustusvõime kaotamisest arvates.
Peaministri volitused lõpevad tema kohta tehtud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel.
Peaminister võib astuda tagasi ka omal algatusel, tehes oma otsuse teatavaks Vabariigi Valitsuse istungil.
Käesoleva seaduse paragrahv 8 punktis 5 nimetatud juhul - Riigikogu esimees viivitamata.
Käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 2, 3, 4 ja 5 nimetatud juhtudel esitatakse teade kirjalikult.
Käesoleva paragrahvi 1. lõike punktide 2 ja 3 alusel Vabariigi Valitsuse tagasiastumisest teatanud isik teeb seda ka Riigikogus.
Kui Vabariigi Valitsus astub tagasi peaministri kohta tehtud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise tõttu, teeb selle Riigikogule teatavaks Vabariigi President järgmisel päeval pärast kohtult teate saamist.
Uue valitsuse ametisse astumise korral vabastab Vabariigi President tagasiastunud Vabariigi Valitsuse oma otsusega, mis avaldatakse Riigi Teatajas.
Tagasiastunud Vabariigi Valitsus jätkab oma tegevust ajani, mil uus valitsus on ametisse astunud.
Vältimatu vajaduseta hoidub tagasiastunud Vabariigi Valitsus põhimõtteliste või riigieelarvekulusid suurendavate otsuste tegemisest.
Vabariigi Valitsuse tagasiastumisel.
Minister esitab tagasiastumisavalduse Vabariigi Presidendile peaministri kaudu.
Peaminister edastab avalduse selle saamise päevast hiljemalt ühe kuu jooksul.
Ministri surmast teatab peaminister Vabariigi Presidendile viivitamata.
Peaministril on õigus teha Vabariigi Presidendile ettepanek vabastada minister ametist.
Ministrile umbusalduse avaldamisest teatab Riigikogu esimees Vabariigi Presidendile ja peaministrile viivitamata.
Ministri kohta tehtud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest teatab kohus Vabariigi Presidendile ja peaministrile viivitamata.
Kui minister vabastatakse ametist käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 1, 3 ja 4 nimetatud juhtudel, kohaldatakse käesoleva seaduse paragrahv 7 3. lõiget.
Ministri kohta tehtud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise korral vabastab Vabariigi President ta ametist kohtuotsuse jõustumise päevast kohe pärast käesoleva paragrahvi 6. lõikes nimetatud teate saamist.
Ministri surma korral loetakse tema teenistus lõppenuks surmapäevale järgnevast päevast.
Ministri ametist vabastamine vormistatakse ja avaldatakse käesoleva seaduse paragrahv 7 4. lõikes sätestatud korras.
Ametisse astunud peaminister nimetab oma korraldusega kaks ministrit, kes asendavad peaministrit tema äraolekul ning määrab kindlaks asendamise korra.
Peaminister teeb oma korralduse teatavaks Vabariigi Valitsuse esimesel istungil.
Kui ka asendajateks nimetatud ministrid on ära, siis asendab peaministrit vanim kohalolev minister.
Peaministrit asendaval ministril on samad õigused ja kohustused mis peaministril, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Teha Vabariigi Presidendile ettepanekuid ministrite ametisse nimetamiseks ja ametist vabastamiseks.
Peaministrit asendav minister kirjutab dokumentidele alla oma ametinimetuse ning sõnad „peaministri ülesannetes“.
Peaministri osavõtuta ei saa Vabariigi Valitsus siduda valitsuse poolt Riigikogule esitatud eelnõu vastuvõtmist usaldusküsimusega.
Kui minister ei saa haiguse või muu takistuse tõttu ajutiselt oma ülesandeid täita, paneb peaminister korraldusega tema ülesanded mõnele teisele ministrile.
Kui ministri volitused on lõppenud käesoleva seaduse paragrahv 12 1. lõike punktides 1-5 sätestatud juhtudel, paneb peaminister oma korraldusega tema ülesanded mõnele teisele ministrile kuni uue ministri ametisse nimetamiseni.
Asendav minister kirjutab dokumentidele alla oma ametinimetuse ning lisab asendatava ministri ametinimetuse koos sõnaga „ülesannetes“.
Vabariigi Valitsus otsustab tema pädevusse kuuluvaid küsimusi istungil.
Vabariigi Valitsus on otsustusvõimeline, kui istungist võtab osa peale peaministri vähemalt pool valitsuse koosseisust.
Vabariigi Valitsuse istung toimub Vabariigi Valitsuse asukohas.
Vabariigi Valitsuse reglemendis tähendatud juhtudel võib istung toimuda ka mujal.
Vabariigi Valitsuse istungi aja ja päevakorra kinnitab peaminister korraldusega.
Riigisekretär teeb Vabariigi Valitsuse istungi aja ja päevakorra aegsasti teatavaks ministritele, õiguskantslerile ja riigikontrolörile ning istungile kutsutud isikutele.
Peaministril on õigus lisada kinnitatud päevakorda täiendavaid küsimusi.
Vabariigi Valitsuse istungit juhatab peaminister.
Vabariigi Valitsuse istungid on kinnised, kui valitsus ei otsusta teisiti.
Vabariigi Valitsuse istungist võtab sõnaõigusega osa riigisekretär.
Vabariigi Valitsuse istungist võib sõnaõigusega osa võtta õiguskantsler ja oma ülesannetesse kuuluvais asjus riigikontrolör.
Peaminister võib Vabariigi Valitsuse istungile kutsuda ka teisi isikuid ja anda neile sõna.
Vabariigi Valitsuse istungite ettevalmistamise ja toimumise ning muud Vabariigi Valitsuse töökorraldusküsimused sätestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatavas Vabariigi Valitsuse reglemendis.
Vabariigi Valitsus teeb oma otsused peaministri või asjaomase ministri ettepanekul.
Vabariigi Valitsuse otsused tehakse istungil osalevate valitsusliikmete häälteenamusega.
Vabariigi Valitsuse igal liikmel on üks hääl.
Häälte poolekslangemise korral on otsustav peaministri hääl.
Peaministri või asjaomase ministri motiveeritud taotlusel lükatakse küsimuse otsustamine edasi.
Vabariigi Valitsuse istungid protokollitakse.
Otsustuste hääletamistulemused ja eriarvamused.
Sõnavõtud salvestatakse või fikseeritakse muul viisil vastavalt valitsuse reglemendile.
Sõnavõtja taotlusel või peaministri ettepanekul sõnavõtu põhiseisukohad protokollitakse.
Protokollile kirjutavad alla istungi juhataja ja riigisekretär.
Protokollile lisatakse valitsuse määruste ja korralduste eelnõude originaaleksemplarid ning muud päevakorrapunkti kohta käivad originaaldokumendid.
Väljavõtted protokollist saadetakse asjaomastele ministritele valitsuse reglemendis sätestatud juhtudel.
Protokollide ja nende lisade hoidmise korraldab ning nende säilimise eest vastutab riigisekretär.
Asjatundjate komisjone.
Seaduses ettenähtud juhtudel võib valitsus moodustada ka muid komisjone ja nõukogusid, kelle pädevus määratakse seadusega või seaduse alusel Vabariigi Valitsuse poolt.
Valitsuskomisjon moodustatakse Vabariigi Valitsuse pädevuses olevate üksikküsimuste läbitöötamiseks.
Valitsuskomisjoni ülesanded ning finantseerimise ja teenindamise, samuti komisjoni järelduste ja ettepanekute esitamise korra määrab Vabariigi Valitsus komisjoni moodustamisel.
Valitsuskomisjonil on õigus saada riigiasutustelt ja omavalitsusasutustelt oma tööks vajalikke dokumente, õiendeid ja muid andmeid.
Ministrite komisjoni liikmed nimetab Vabariigi Valitsus.
Komisjoni liikmeteks võivad olla valitsusliikmed ja riigisekretär.
Ministrite komisjoni esimehe nimetab Vabariigi Valitsus komisjoni liikmete hulgast.
Ministrite komisjoni esimehel on õigus vajaduse korral kutsuda komisjoni tööst sõnaõigusega osa võtma isikuid, kes ei kuulu komisjoni koosseisu.
Ministrite komisjoni liikmed ja sõnaõigusega isikud osalevad komisjoni töös isiklikult.
Ministrite komisjon teeb oma otsuseid koosseisu häälteenamusega.
Häälte poolekslangemise korral on otsustav komisjoni esimehe hääl.
Ministeeriumidevahelise komisjoni liikmed nimetab Vabariigi Valitsus valitsusasutuste ametnike hulgast asjaomase ministri ettepanekul.
Ministeeriumidevahelise komisjoni esimeheks nimetab Vabariigi Valitsus ministri või riigisekretäri.
Ministeeriumidevahelise komisjoni esimehel on õigus vajaduse korral kutsuda komisjoni tööst osa võtma isikuid, kes ei kuulu komisjoni koosseisu.
Asjatundjate komisjoni liikmed nimetab Vabariigi Valitsus ametnike ja vajaduse korral ka väljaspool riigiteenistust olevate isikute hulgast.
Väljaspool riigiteenistust olevaid isikuid ja ametnikke, kes ei teeni valitsusasutustes, saab komisjoni liikmeks nimetada ainult nende nõusolekul.
Vabariigi Valitsus nimetab asjatundjate komisjoni esimehe.
Kui komisjoni esimees ei ole minister või riigisekretär, nimetab Vabariigi Valitsus komisjoni töö eest vastutavaks ministri või riigisekretäri.
Vabariigi Valitsus annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi.
Vabariigi Valitsuse määrused ja korraldused peavad vastama haldusmenetluse seaduses (RT I 2001, 58, 354) sätestatud vorminõuetele.
Vabariigi Valitsuse määrus on õigustloov akt.
Vabariigi Valitsus annab määrusi valitsusasutuste ülesehituse, asjaajamise ja töö korraldamiseks, samuti teenistusliku järelevalve teostamiseks.
Vabariigi Valitsuse määrusele kirjutavad alla peaminister, asjaomane minister ja riigisekretär.
Peaministrit asendav minister kirjutab määrusele alla oma ametinimetuse ja sõnad „peaministri ülesannetes“.
Ministrit asendav minister kirjutab alla käesoleva seaduse paragrahv 15 3. lõikes sätestatud korras.
Juhul kui asjaomane minister on eriarvamusel, lisatakse tema kirjalik seisukoht Vabariigi Valitsuse istungi protokollile.
Täitmiseks kohustuslikud on üksnes Vabariigi Valitsuse avaldatud määrused.
Vabariigi Valitsuse määrused avaldatakse Riigi Teataja seadusega ettenähtud korras.
Vabariigi Valitsuse korraldus on üksikakt.
Vabariigi Valitsuse korraldusele kirjutavad alla peaminister ja riigisekretär.
Vabariigi Valitsuse korraldus jõustub allakirjutamise päeval, kui korralduses ei sätestata hilisemat tähtpäeva.
Vabariigi Valitsuse korraldused avaldatakse Riigi Teataja seadusega ettenähtud korras.
Vabariigi Valitsuse liikme palga määr sätestatakse seadusega.
Vabariigi Valitsuse liikmele tasutakse teenistuslähetuse kulud avaliku teenistuse seaduses (RT I 1995, 16, 228; RT I 1999, 7, 112; 10, 155; 16, 271 ja 276; 2000, 25, 144 ja 145; 28, 167; 102, 672; 2001, 7, 17 ja 18; 17, 78; 42, 233; 47, 260) sätestatud alustel.
Vabariigi Valitsuse liikmel on õigust saada puhkust avaliku teenistuse seaduses ettenähtud korras.
Puhkus antakse peaministri korraldusega.
Vabariigi Valitsuse liikmel on õigus tööandja eluruumile tingimustel ja korras, mille määrab Vabariigi Valitsus.
Vabariigi Valitsuse liige vabastab tööandja eluruumi ühe kuu jooksul, alates valitsusliikme volituste lõppemisest.
Isikul, kes enne Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetamist oli riigiteenistuses, on valitsuse liikme kohalt vabastamise korral õigus asuda oma endisele ametikohale või samalaadsele teenistuskohale, kui ta volitused ei ole lõppenud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise tõttu.
Isikul, kes enne Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetamist oli Riigikogu liige, on valitsuse liikme kohalt vabastamise korral õigus asuda sama koosseisu Riigikogu liikme kohale, kui ta volitused ei ole lõppenud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise tõttu.
Vabariigi Valitsuse liikmel, kes on ametist vabastatud valitsuse tagasiastumise või ministrile umbusalduse avaldamise tõttu või peaministri ettepanekul, on õigus saada hüvitist kuue kuu ametipalga ulatuses.
Kui taastuvad ametist vabastatud valitsusliikme volitused Riigikogu liikmena.
Vabariigi Valitsuse liikme surma korral on õigus saada käesoleva paragrahvi 1. lõikes ettenähtud hüvitist temaga koos elanud ja tema ülalpidamisel olnud perekonnaliikmetel.
Kui surm on saabunud seoses valitsusliikme ülesannete täitmisega, siis makstakse temaga koos elanud ja tema ülalpidamisel olnud perekonnaliikmetele valitsusliikme viie aasta ametipalk.
Vabariigi Valitsuse liikme surma korral korraldatakse tema matused riigi kulul.
Peaminister esindab Vabariigi Valitsust ja juhib selle tegevust.
Täidab muid ülesandeid, mis on talle pandud põhiseaduse ja seadustega.
Peaminister annab korraldusi üksikküsimuste otsustamiseks käesoleva seaduse paragrahv 3 2. lõikes, paragrahv 13 1. lõikes, paragrahv 15 1. ja 2. lõikes, paragrahv 17 1. lõikes, paragrahv 32 2. lõikes, paragrahv 79 1. ja 8. lõikes, paragrahv 80 1. lõikes ja paragrahv 86 3. lõikes sätestatud alustel, samuti muudel seaduses sätestatud alustel.
Peaministri korraldusele kirjutab alla peaminister.
Peaministri korralduses märgitakse akti nimetus, korralduse andja, pealkiri, kuupäev ja number.
Peaministri korraldus peab sisaldama viite selle andmise aluseks olevale õigustloovale aktile.
Peaministri korraldus jõustub allakirjutamisest, kui korralduses ei ole sätestatud jõustumise hilisemat tähtpäeva.
Peaministri korraldused, mis on antud käesoleva seaduse paragrahv 3 2. lõikes, paragrahv 13 1. lõikes, paragrahv 15 1. ja 2. lõikes ja paragrahv 79 1. lõikes nimetatud juhul, avaldatakse Riigi Teatajas.
Valitsusasutuste hallatavad riigiasutused.
Valitsusasutused on riigi eelarvest finantseeritavad asutused, millele seadusega või seaduse alusel antud põhiülesandeks on täidesaatva riigivõimu teostamine.
Valitsusasutused on ametiasutusteks avaliku teenistuse seaduse paragrahv 2 tähenduses.
Valitsusasutused on ministeeriumid, Riigikantselei ja maavalitsused, samuti ametid ja inspektsioonid ning nende kohalikud täidesaatva riigivõimu volitusi omavad asutused.
Seadusega võib ette näha ka teisi valitsusasutusi.
Ministeeriumid, Riigikantselei, maavalitsused, samuti ametid ja inspektsioonid ning teised seadusega ettenähtud valitsusasutused moodustatakse, korraldatakse ümber ja nende tegevus lõpetatakse seaduse alusel.
Ametite ja inspektsioonide kohalikud asutused moodustab, korraldab ümber ja nende tegevuse lõpetab minister.
Valitsusasutus registreeritakse riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklikus registris, mille asutab Vabariigi Valitsus rahandusministri ettepaneku alusel.
Riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklikus registris võib registreerida ka valitsusasutuse piirkondlikku struktuuriüksust, kui see on sätestatud valitsusasutuse põhimääruses.
Valitsusasutused on aruandekohustuslikud Vabariigi Valitsuse või vastava ministri või riigisekretäri ees, kes suunab ja koordineerib nende tegevust ning teostab nende üle seaduses sätestatud korras teenistuslikku järelevalvet.
Valitsusasutustel on põhimäärus (välja arvatud maavalitsus), eelarve ja väikese riigivapi kujutisega pitsat ning Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras registreeritud sümboolika.
Valitsusasutused kasutavad riigieelarvelisi vahendeid ning annavad sellest aru seaduse ja Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud korras.
Valitsusasutused põhinevad ainujuhtimisel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Valitsusasutuse juht nimetatakse ametisse ja vabastatakse ametist seaduses ettenähtud korras ja alustel.
Valitsusasutuste pädevus kehtestatakse seadusega või seaduse alusel nende asutaja poolt.
Valitsusasutused ei või delegeerida nende pädevusse antud õigusi ja kohustusi teistele riigi- või omavalitsuse asutustele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti või kui seda ei näe ette seaduse alusel sõlmitud haldusleping.
Valitsusasutused annavad akte ja sooritavad toiminguid oma pädevuse piirides seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse või korralduse või ministri määruse või käskkirja alusel ja täitmiseks.
Ametite, inspektsioonide ja muude ministeeriumi valitsemisalas olevate riigiasutuste eelarved kinnitab, muudab ja eelarvete täitmist kontrollib minister seaduses kehtestatud korras.
Ministeeriumi ja Riigikantselei põhimääruse kinnitab Vabariigi Valitsus.
Ameti ja inspektsiooni ning nende kohalike asutuste põhimäärused kinnitab minister.
Muud asutuse tegevuse korraldamise olulised sätted.
Valitsusasutuste haldamisel võivad olla riigi eelarvest finantseeritavad riigiasutused, kelle põhiülesandeks ei ole täidesaatva riigivõimu teostamine.
Seaduse alusel võivad valitsusasutuste hallatavad riigiasutused teostada täidesaatvat riigivõimu.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud riigiasutused teenindavad valitsusasutusi või täidavad teisi riiklikke ülesandeid kultuuri, hariduse, sotsiaal- või muus valdkonnas.
Valitsusasutuste hallatavaid riigiasutusi moodustavad, korraldavad ümber ja nende tegevuse lõpetavad Vabariigi Valitsus või Vabariigi Valitsuse määratavas korras valitsusasutused, kui seaduses ei sätestata teisiti.
Valitsusasutuste hallatavad riigiasutused kuuluvad Vabariigi Valitsuse määratud ministeeriumi valitsemisalasse või Riigikantselei või maavalitsuse haldamisele.
Valitsusasutuste hallatava riigiasutuse põhimääruse kinnitab Vabariigi Valitsus, minister, riigisekretär või maavanem.
Käesolevas paragrahvis nimetatud asutused registreeritakse riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklikus registris, mille asutab Vabariigi Valitsus rahandusministri ettepaneku alusel.
Riiki on volitatud esindama valitsusasutus või muu riigiasutus seadustest, oma põhimäärusest ja teistest õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmisel.
Kui seadus ja muu õigusakt ei sätesta, kes esindab riiki konkreetses õigussuhtes, määrab riigi esindaja Vabariigi Valitsus.
Riigiasutust esindab vastavalt asutuse põhimäärusele asutuse juht või tema poolt volitatud isik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Riigi seaduslik esindaja kohtus tsiviilasjades ja kriminaalasjades tsiviilhageja või -kostjana on ministeeriumi valitsemisala piires minister.
Minister võib riigi esindamiseks kohtus anda üld- ja erivolitusi.
Maavanem on riigi seaduslik esindaja kohtus tsiviilasjades ja kriminaalasjades tsiviilhageja või -kostjana oma pädevuse piires.
Maavanem võib riigi esindamiseks kohtus anda üld- ja erivolitusi.
Riigisekretär on riigi seaduslik esindaja kohtus tsiviilasjades ja kriminaalasjades tsiviilhageja või -kostjana Riigikantselei pädevuse piires.
Riigisekretär võib riigi esindamiseks kohtus anda üld- või erivolitusi.
Üldvolitus on õiguste kogum, mille alusel volitatu esindab kestvalt riiki kohtus oma pädevuse piires toimuvates kohtuasjades ja annab volitusi riigi esindamiseks kohtus.
Erivolitus on õiguste kogum, mille alusel volitatu esindab riiki kohtus konkreetses kohtuasjas.
Kohtus riigi esindamine haldusasjades toimub vastavalt halduskohtumenetluse seadustikus (RT I 1999, 31, 425; 33, õiend; 40, õiend; 96, 846; 2000, 51, 321; 2001, 53, 313; 58, 355) sätestatud korrale.
Riigi lepingulise esindaja volitamise õigus tsiviilkohtu-, halduskohtu- ja kriminaalmenetluses on ministril ministeeriumi valitsemisala piires, maavanemal oma pädevuse piires ning riigisekretäril Riigikantselei pädevuse piires.
Kohtus riigi lepingulise esindamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Igas ministeeriumis ja maavalitsuses ning Riigikantseleis kogutakse andmeid riigi esindamise kohta kohtus vastavalt ministeeriumi valitsemisala, maavanema pädevuse ja Riigikantselei pädevuse piires.
Andmete loetelu riigi esindamise kohta kohtus tsiviil-, haldus- ja kriminaalasjades ning andmete Justiitsministeeriumisse edastamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Justiitsminister esitab analüüsi riigi esindamisest kohtus Vabariigi Valitsusele arutamiseks iga aasta 1. märtsiks.
Ministeerium on valitsusasutus, mis täidab seadusest tulenevaid ja Vabariigi Valitsuse poolt seaduse alusel antud ülesandeid.
Ministeerium on tema valitsemisalas olevate ametite ja inspektsioonide ning muude riigiasutuste kõrgemalseisev organ.
Ministeerium jaguneb osakondadeks vastavalt ministeeriumi põhimäärusele.
Ministeeriumi struktuuri võivad kuuluda nõunikud, kelle ülesanded ja alluvuse määrab minister.
Välisministeeriumi struktuuri kuuluvad Eesti Vabariigi diplomaatilised esindused, konsulaarasutused ja eriülesannetega missioonid.
Keskkonnaministeeriumi struktuuri kuuluvad maakondades asuvad keskkonnateenistused.
Keskkonnateenistusel on seadusega sätestatud juhtudel täitevvõimu volitused.
Seadusega ettenähtud juhtudel võib ministeeriumide struktuuri lisaks osakonnale kuuluda ka teisi struktuuriüksusi.
Minister võib oma ministeeriumi valitsemisalas moodustada nõuandva õigusega komisjone ja nõukogusid, määrates nende ülesanded ja töökorra.
Ministeeriumi osakond on ministeeriumi struktuuriüksus, kellel puuduvad täitevvõimu volitused ministeeriumiväliste isikute suhtes, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Ministeeriumi osakonna struktuur ja pädevus määratakse ministri poolt kinnitatud osakonna põhimääruses.
Osakonna koosseisu võivad kuuluda talitused ja bürood.
Ministeeriumi osakonda juhib osakonna juhataja, Välisministeeriumis peadirektor.
Osakonna juhataja või peadirektori nimetab ametisse ja vabastab ametist minister.
Ministeeriumi talitus ja büroo on osakonna koosseisu kuuluvad struktuuriüksused.
Talituse ja büroo ülesehitus ja pädevus määratakse osakonna põhimäärusega.
Talitust ja bürood juhib talituse või büroo juhataja.
Välisministeeriumis juhib bürood büroo direktor.
Täidab muid ülesandeid, mis talle on pandud seaduse või Vabariigi Valitsuse määruse, korralduse või peaministri korraldusega.
Kui ministri valitsemisalasse kuuluv küsimus puudutab ka teiste ministeeriumide valitsemisalasid või kui asju otsustatakse kokkuleppel teiste ministritega, kooskõlastab minister otsuse teiste ministritega.
Kui kokkulepet ei saavutata, esitatakse küsimus otsustamiseks Vabariigi Valitsusele.
Ministeeriumi struktuuriüksused, samuti tema valitsemisalas olevad asutused pöörduvad Vabariigi Valitsuse poole ministri kaudu.
Minister vastutab riigivara säilimise ja heaperemeheliku kasutamise eest ning korraldab seda kooskõlas riigivaraseadusega (RT I 1995, 22, 327; 1996, 36, 738; 40, 773; 48, 942; 81, 1446; 1997, 45, 724; 1998, 30, 409; 1999, 10, 155; 16, 271; 2000, 39, 239; 49, 306; 51, 319; 2001, 7, 17; 93, 565).
Minister annab määrusi ja käskkirju seaduse alusel ja täitmiseks.
Minister, kes ei juhi ministeeriumi, ei anna määrusi ega käskkirju.
Vabariigi Valitsuse poolt määratud korras annab minister, kes ei juhi ministeeriumi, oma tegevusvaldkonna küsimustes kaasallkirja ministri määrusele.
Määruse andnud minister ning käesoleva paragrahvi 3. lõike alusel kaasallkirja andnud minister vastutavad määruse seaduslikkuse ning otstarbekuse eest.
Ministri määrus on õigustloov akt.
Ministri määruses peab viitama seadusesättele, mille alusel on määrus antud.
Kui Vabariigi Valitsus on seaduse kohaselt volitatud andma küsimuse ministri lahendada, tuleb ministri määruses viidata ka Vabariigi Valitsuse määruse sellekohasele sättele.
Ministri määrus peab vastama haldusmenetluse seaduses sätestatud vorminõuetele.
Ministri määrusele kirjutavad alla minister ja kantsler.
Ministrit asendav teine minister kirjutab määrusele alla oma ametinimetuse ning lisab asendatava ministri ametinimetuse koos sõnaga „ülesannetes“.
Ministri määrused avaldatakse Riigi Teataja seadusega ettenähtud korras.
Ministri määruse ärakirjad saadetakse pärast allakirjutamist viivitamata riigisekretärile ning seaduses sätestatud korras õiguskantslerile.
Minister annab käskkirju teenistusalastes ja muudes üksikküsimustes.
Ministri käskkiri peab vastama haldusmenetluse seaduses sätestatud vorminõuetele.
Ministri käskkirjale kirjutab alla minister.
Ministrit asendav teine minister kirjutab käskkirjale alla oma ametinimetuse ning lisab asendatava ministri ametinimetuse koos sõnaga „ülesannetes“.
Ministri käskkiri jõustub allakirjutamise päeval, kui käskkirjas eneses ei sätestata hilisemat tähtpäeva.
Käskkiri tehakse viivitamata teatavaks asjaosalistele.
Ministeeriumi kantsler juhib ministeeriumi struktuuriüksuste tööd, koordineerib ministeeriumi valitsemisalas olevate riigiasutuste tegevust ja korraldab ministeeriumi asjaajamist.
Kantsleril on õigus ministri poolt kinnitatud eelarve alusel käsutada ministeeriumi eelarvelisi vahendeid, arvestades käesoleva seaduse paragrahv 49 1. lõike punktis 8 sätestatut.
Kantsler valmistab ette ministeeriumi aastaeelarve eelnõu ja vajaduse korral lisaeelarve kohta käivad ettepanekud.
Kantsler teeb ministrile ettepanekuid ministeeriumi asekantsleri, osakondade juhatajate, Välisministeeriumis peadirektori, Keskkonnaministeeriumis ka keskkonnateenistuse juhataja teenistusse võtmiseks ja teenistusest vabastamiseks.
Kantsler nimetab ametisse ja vabastab ametist ministeeriumi koosseisu kuuluvad ametnikud ja muud töötajad, välja arvatud need, keda nimetab ametisse ja vabastab ametist minister.
Kantsler annab kaasallkirja ministri määrusele.
Kui kantsler ei saa haiguse või muu takistuse tõttu oma ülesandeid täita, annab ministri määrusele kaasallkirja asekantsler või kantslerit asendama määratud ametnik.
Kantsler keeldub kaasallkirja andmisest, kui määrus ei ole kooskõlas põhiseaduse ja seadusega.
Sel juhul esitab kantsler viivitamata ministrile kirjalikult motiveeritud seisukoha.
Kui minister jääb endise otsuse juurde, annab kantsler oma kaasallkirja.
Kantsleri kirjalik seisukoht lisatakse määrusele ja see saadetakse viivitamata õiguskantslerile.
Kantsler hoiab ministeeriumi vapipitsatit.
Kantsler korraldab riigivara kasutamist ministrilt saadud volituste piirides kooskõlas riigivaraseadusega.
Kantsleri täpsemad tööülesanded ja nende täitmise kord sätestatakse ministeeriumi põhimääruses.
Kantsler annab seaduses ja ministeeriumi põhimääruses sätestatud pädevuse piires käskkirju ministeeriumi valitsemisalas olevate riigiasutuste tegevuse koordineerimiseks ja korraldamiseks, ministeeriumi töötajate teenistusse võtmiseks ja töölt vabastamiseks ning struktuuriüksuste töö juhtimiseks ja koordineerimiseks.
Kantsler annab käskkirju ministeeriumi asjaajamise korraldamiseks vastavalt valitsusasutuse asjaajamiskorrale.
Kantsleri nimetab ametisse ja vabastab ametist Vabariigi Valitsus ministri ettepanekul avaliku teenistuse seaduses ettenähtud alustel, kuulates ära riigisekretäri arvamuse.
Vabariigi Valitsuse volituste lõppemine või ministri volituste muul alusel lõppemine ei ole kantsleri ametist vabastamise alus.
Kantsler ei või olla üheski muus riigi- ega omavalitsusametis ega kuuluda tulundusettevõtte alaliselt tegutsevasse juht-, kontroll- või revisjoniorganisse.
Ministeeriumi koosseisus võib ette näha asekantslerite ametikohad.
Asekantsleri nimetab ametisse ja vabastab ametist minister.
Asekantsler asendab kantslerit viimase äraolekul.
Asekantslerile võib panna ülesandeid kantsleri pädevuse piirides.
Asekantsler ei või olla üheski muus riigi- ega omavalitsusametis ega kuuluda tulundusettevõtte alaliselt tegutsevasse juht-, kontroll- või revisjoniorganisse.
Asekantsleri täpsemad tööülesanded ja nende täitmise kord sätestatakse ministeeriumi põhimääruses.
Ministeeriumide valitsemisalad kehtestatakse käesoleva seadusega.
Kui seadusega Vabariigi Valitsuse võimkonda antud küsimus ei kuulu käesoleva ja muude seaduste alusel ühegi ministeeriumi valitsemisalasse, otsustab küsimuse Vabariigi Valitsus.
Kui küsimus on mitme ministeeriumi valitsemisalas ning seadusega ei ole ette nähtud lahendavat ministeeriumi, otsustab küsimuse Vabariigi Valitsus.
Valitsusasutuste ja muude riigiasutuste kuuluvuse ministeeriumi valitsemisalasse määrab Vabariigi Valitsus, kui seadusest ei tulene teisiti.
Haridusministeeriumi valitsemisalas on riigi hariduse, teaduse ja noorsootöö korraldamine, keeletöö kavandamine ja elluviimine ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine.
Haridusministeeriumi valitsemisalas on Keeleinspektsioon.
Justiitsministeeriumi valitsemisalas on õigusloome koordineerimine, õigusaktide süstematiseerimine, Eesti õigusaktide Euroopa Liidu õigusega ühtlustamise tagamine, esimese ja teise astme kohtute, prokuratuuri, vanglate, interneeritute vastuvõtupunktide, notarite ametitegevuse ja õigusteenuse korraldamine ning õigusloome ministeeriumi pädevuse kohaselt, samuti välisriigi kodaniku või kodakondsuseta isiku välisriigile väljaandmise otsustamine.
Kaitseministeeriumi valitsemisalas on ettepanekute tegemine riigikaitsepoliitika kavandamiseks ja kavandatu elluviimine ning riigikaitse korraldamine, seoses sellega riigikaitse üldkava väljatöötamine, mobilisatsiooni ettevalmistamise ja läbiviimise ning kaitsejõudude reservi arvestuse ja väljaõppe korraldamine, kaitseväe ja Kaitseliidu tegevuse finantseerimine ja varustamine, kaitsetööstuse arendamine, kaitseväe ja Kaitseliidu tegevuse kontrollimine, riigiasutuste sidesüsteemide töö ja sidealase julgeoleku korraldamine ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine.
Kaitseministeeriumi valitsemisalas on Teabeamet.
Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas on riigi keskkonna- ja looduskaitse korraldamine, maaga ja ruumiandmekogudega seotud ülesannete täitmine, sealhulgas regionaalplaneerimise kavade väljatöötamise ja elluviimise korraldamine, loodusvarade kasutamise, kaitse, taastootmise ja arvestamise korraldamine, kiirguskaitse tagamine, keskkonnajärelevalve, ilmavaatluste, loodus- ja mereuuringute, geoloogiliste, kartograafiliste ja geodeetiliste tööde korraldamine, maakatastri ja veekatastri pidamine ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine.
Keskkonnainspektsioon.
Kultuuriministeeriumi valitsemisalas on riigi kultuuri-, kehakultuuri-, spordi- ning muinsuskaitsetöö korraldamine ja kunstide edendamine, osalemine riigi meediatöö kavandamisel ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine.
Kultuuriministeeriumi valitsemisalas on Muinsuskaitseamet.
Majandusministeeriumi valitsemisalas on riikliku majanduspoliitika ja majanduse arengukavade väljatöötamine ja elluviimine tööstuse, kaubanduse, energeetika, elamumajanduse, ehitustegevuse, tehnoloogilise arendustegevuse ja innovatsiooni, tööstusomandi kaitse, standardimise, akrediteerimise, metroloogia, sertifitseerimise, tegevuslubade väljastamise, turismi, ekspordi arengu, investeeringute, tarbijakaitse, kaubanduse kaitsemeetmete, ettevõtluse regionaalse arengu, vedelkütuse miinimumvaru haldamise ja riigihangete valdkondades ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine.
Energiaturu Inspektsioon.
Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas on riigi põllumajanduse arengukavade koostamine ja elluviimine ning vastavate abinõude ellurakendamine, põllumajandussaaduste töötlemise ja põllumajanduse turukorralduse, teravilja kõrgpaljundusseemne ja toiduteravilja riigireservialase tegevuse korraldamine, toidukontroll ja -järelevalve, taimekaitse, veterinaaria, tõu- ja sordiaretuse, maaparanduse, põllumajandusteaduse, -hariduse ja -koolituse korraldamine ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine.
Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet.
Rahandusministeeriumi valitsemisalas on valitsuse finants- ja ressursihalduspoliitika ning riigi eelarvepoliitika kavandamise koordineerimine ja elluviimine, maksu- ja tollipoliitika kavandamine ja elluviimine, majandusanalüüs ja -prognoos, konkurentsijärelevalve, riiklik statistika, valitsuse sisekontrolli süsteemi rakendamise ja siseauditi korraldamise koordineerimine, riigiraamatupidamine, riigi finantsvarade ja -kohustuste haldamine, riigile antav välisabi ja laenud ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine.
Siseministeeriumi valitsemisalas on riigi sisejulgeoleku tagamine ja avaliku korra kaitsmine, riigipiiri valvamine ja kaitsmine ning piirirežiimi tagamine, kriisireguleerimise, riigireservi ning tuletõrje- ja päästetööde, kohaliku omavalitsuse ja regionaalarengu, kodakondsuse ja migratsiooni ning kirikute ja kogudustega seotud asjade korraldamine ning andmekaitse- ja perekonnaseisualased küsimused ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine.
Andmekaitse Inspektsioon.
Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas on riigi sotsiaalprobleemide lahendamiskavade koostamine ja elluviimine, rahva tervise kaitse ja arstiabi, tööhõive, tööturu ja töökeskkonna, sotsiaalse turvalisuse, sotsiaalkindlustuse ja -hoolekande korraldamine, naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamine ja sellealase tegevuse koordineerimine ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine.
Teede- ja Sideministeeriumi valitsemisalas on riigi infosüsteemide töö koordineerimine, riigi infotehnoloogia- ja transiidipoliitika väljatöötamine; transpordi infrastruktuuri ja infotehnoloogiliste arengukavade koostamine ning elluviimine, seoses sellega raudtee, maanteede ja tänavate, vee- ja õhuteede liikluse, veonduse, telekommunikatsiooni ja postiside korraldamine, ühistranspordi edendamine, liikluse ohutuse suurendamine, liiklusvahendite keskkonnakahjulikkuse vähendamine ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine.
Välisministeeriumi valitsemisalas on ettepanekute tegemine riigi välispoliitika kavandamiseks, välislepingute ja välismajandusega seotud küsimuste lahendamine, Eesti Vabariigi suhtlemise korraldamine välisriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, sise- ja välisprotokolli korraldamine riiklike tähtpäevade tähistamisel ning riiklike välisvisiitide läbiviimisel ja külaliste vastuvõtmisel, Eesti riigi ja kodanike huvide kaitsmine välisriikides ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine.
Amet on seaduses sätestatud ning ministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus, millel on juhtimisfunktsioon ja mis teostab riiklikku järelevalvet ning kohaldab riiklikku sundi seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses.
Ametit juhib peadirektor, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist minister kantsleri ettepanekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Inspektsioon on seaduses sätestatud ning ministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Inspektsiooni põhiülesanne on teostada riiklikku järelevalvet ning kohaldada riiklikku sundi seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses.
Inspektsiooni juhib peadirektor, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist minister kantsleri ettepanekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Ametite ja inspektsioonide pädevus riikliku järelevalve teostamisel ning riikliku sunni kohaldamisel sätestatakse seadusega.
Ametitel ja inspektsioonidel võivad olla kohalikud asutused.
Täidab muid ülesandeid, mis talle on pandud seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse ja korraldusega ning ministri määruse ja käskkirjaga.
Ameti ja inspektsiooni peadirektoril on õigus anda seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse või korralduse või ministri määruse või käskkirja alusel teenistusalastes küsimustes käskkirju.
Ameti või inspektsiooni peadirektor saadab käskkirja viivitamata ministrile.
Konkreetsete üksikjuhtude kohta riikliku järelevalve teostamisel teevad ettekirjutisi ning annavad otsuseid ministeeriumide riikliku järelevalve ametnikud, ameti või inspektsiooni peadirektor, samuti ameti või inspektsiooni ja nende kohalike ametiasutuste riikliku järelevalve ametnikud.
Ametnike riikliku järelevalve pädevus ja ettekirjutuste tegemise ning otsuste andmise kord määratakse eraldi seadusega.
Vabariigi Valitsuse juures on Riigikantselei.
Riigikantselei on valitsusasutus, mis täidab seadusest tulenevaid ja Vabariigi Valitsuse poolt seaduse alusel antud ülesandeid.
Korraldab ametnike reservi arvestuse pidamist.
Oma ülesannete täitmiseks on Riigikantseleil õigus saada ministeeriumidelt, teistelt valitsusasutustelt ja kohaliku omavalitsuse asutustelt asjasse puutuvaid dokumente ja selgitusi.
Riigikantselei struktuuri kuuluvad osakonnad ja muud struktuuriüksused vastavalt Riigikantselei põhimäärusele.
Riigikantselei hallatavad Vabariigi Valitsuse teenindamiseks vajalikud asutused moodustab ja nende põhimäärused kinnitab riigisekretär.
Riigikantselei halduses on valitsusasutusena Rahvusarhiiv.
Riigikantseleid juhib riigisekretär, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist peaminister oma korraldusega.
Riigisekretäriks võib olla üksnes juriidilist kõrgharidust omav isik.
Riigisekretär võtab sõnaõigusega osa valitsuse istungitest.
Riigisekretär ei tohi olla üheski muus riigi- või kohaliku omavalitsuse ametis ega kuuluda tulundusettevõtte juhatusse või nõukogusse, tegutseda ettevõtjana, töötada ühelgi teisel tasustataval ametikohal, välja arvatud teaduslik ja pedagoogiline töö.
Riigisekretäril on Riigikantselei juhina samad õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhtimisel.
Riigisekretär nimetab ametisse ja vabastab ametist Riigikantselei peadirektori ja struktuuriüksuste juhid.
Riigisekretär annab Riigikantselei juhtimisel, samuti tema juures asuvate Vabariigi Valitsuse teenindamiseks vajalike asutuste tegevuse korraldamiseks käskkirju.
Kui riigisekretär ei saa haiguse või muu takistuse tõttu ajutiselt oma ülesandeid täita, paneb peaminister oma korraldusega tema ülesanded Riigikantselei peadirektorile, viimase äraolekul Riigikantselei ühele struktuuriüksuse juhile.
Riigisekretär on aruandekohustuslik Vabariigi Valitsuse ja peaministri ees.
Riigisekretär vabastatakse peaministri korraldusega avaliku teenistuse seaduses sätestatud alustel.
Vabariigi Valitsuse tagasiastumine ei ole riigisekretäri ametist vabastamise alus.
Riigisekretär korraldab Vabariigi Valitsuse istungite ettevalmistamist ja protokollimist, Vabariigi Valitsuse määruste ja korralduste teatavakstegemist ning nende ja teiste õigusaktide avaldamist Riigi Teatajas.
Riigisekretär koostab Vabariigi Valitsuse istungi päevakorra kava ja esitab selle koos päevakorraküsimuste arutamiseks vajalike dokumentidega kinnitamiseks peaministrile.
Riigisekretär jälgib, et Vabariigi Valitsuse õigusaktide eelnõud oleksid vastavuses põhiseaduse ja muude seadustega.
Riigisekretär annab kaasallkirja Vabariigi Valitsuse määrustele ja korraldustele ning Vabariigi Valitsuse istungi protokollidele.
Riigisekretär keeldub kaasallkirja andmast, kui Vabariigi Valitsuse määrus või korraldus ei vasta põhiseadusele või seadustele.
Keeldumise esitab riigisekretär Vabariigi Valitsusele kirjalikult motiveerituna ja see lisatakse Vabariigi Valitsuse istungi protokollile.
Kui Vabariigi Valitsus jääb endise otsuse juurde, annab riigisekretär oma kaasallkirja.
Riigisekretäri kirjalik seisukoht lisatakse Vabariigi Valitsuse määrusele või korraldusele ja see saadetakse viivitamata õiguskantslerile.
Riigisekretär teeb peaministrile ettepanekuid Vabariigi Valitsuse töökorralduse küsimustes.
Riigisekretär esindab riiki kohtus Riigikantselei ülesannete täitmisest tulenevates kohtuvaidlustes, korraldab nimetatud kohtuasjade kohta informatsiooni kogumist ning edastamist §-s 44 1 sätestatud korras.
Riigisekretär hoiab riigipitsatit ja protokollib selle kasutamist vastavalt seadusele ja Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud vormile.
Riigisekretär annab arvamuse ministeeriumi kantsleri ametisse nimetamisel ja ametist vabastamisel.
Riigisekretär täidab muid talle seaduse või Vabariigi Valitsuse õigusaktiga pandud ülesandeid.
Maavanema nimetab peaministri ettepanekul viieks aastaks ametisse Vabariigi Valitsus kooskõlastatult maakonna kohalike omavalitsuste esindajatega.
Peaministri poolt esitatud maavanema kandidatuuri kooskõlastamiseks kutsub siseminister kokku maakonna kohalike omavalitsuste esindajad, kelle hulka kuuluvad igast maakonna kohaliku omavalitsuse üksusest üks volikogu liige ja vallavanem või linnapea.
Kutse saadetakse vähemalt kaks nädalat enne kooskõlastuse toimumise aega.
Maavanema kandidatuur loetakse kooskõlastatuks, kui seda toetab üle poole käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud esindajatest.
Kui koosolekul on kvoorumi puudumise tõttu jäänud kandidatuur kooskõlastamata, piisab teisel koosolekul kandidatuuri kooskõlastamiseks, kui kandidaadi poolt on üle poole kohalviibijatest.
Teine koosolek võib toimuda mitte varem kui kahe nädala möödumisel eelmisest.
Kutse saadetakse vähemalt üks nädal enne koosoleku toimumise aega.
Vabariigi Valitsus nimetab maavanema ametisse kahe nädala jooksul käesoleva paragrahvi 1. lõikes tähendatud ettepaneku ja kooskõlastuse saamisest.
Kui koosolekul kandidatuuri ei kooskõlastata, esitatakse käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatud korras kokkukutsutud uuele koosolekule uus kandidatuur.
Uue kandidatuuri kooskõlastamata jätmisel võib Vabariigi Valitsus nimetada maavanemaks koosolekult kooskõlastust küsimata isiku, kes varem ei ole kandideerinud.
Pikaajalise töövõimetuse tõttu avaliku teenistuse seaduse paragrahvis 119 ettenähtud korras.
Maavanem ei tohi olla üheski muus riigi- või kohaliku omavalitsuse ametis ega kuuluda tulundusettevõtte juhatusse või nõukogusse, tegutseda ettevõtjana, töötada ühelgi teisel tasustataval ametikohal, välja arvatud teaduslik ja pedagoogiline töö.
Maavanem ei või olla ka valla- või linnavolikogu liige.
Maavanemal on tema volituste lõppemisel vastavalt käesoleva seaduse paragrahv 83 1. lõikes sätestatud tähtajale või volituste ennetähtaegsel lõppemisel käesoleva seaduse paragrahv 83 7. lõike punktis 1 sätestatud alusel õigus saada hüvitist kuue kuu ametipalga ulatuses.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud hüvitist ei maksta, kui maavanema volitused lõpevad vastavalt käesoleva seaduse paragrahv 83 1. lõikes sätestatud tähtajale ja ta nimetatakse uuesti maavanemaks.
Maavanema surma korral on temaga koos elanud ja tema ülalpidamisel olnud perekonnaliikmetel õigus käesoleva paragrahvi 1. lõikes ettenähtud hüvitisele.
Esindab riiki kohtus maavanema ülesannete täitmisest tulenevates kohtuvaidlustes, korraldab nimetatud kohtuasjade kohta informatsiooni kogumist ja edastamist §-s 44 1 sätestatud korras.
Täidab muid ülesandeid, mis talle on pandud seaduse või Vabariigi Valitsuse määrusega.
Maavanemal on õigus teostada järelevalvet antud maakonna kohalike omavalitsusüksuste volikogude ja valitsuste üksikaktide seaduslikkuse üle ning seaduses sätestatud juhtudel ja ulatuses ka kohalike omavalitsusüksuste kasutuses või valduses oleva riigivara kasutamise seaduslikkuse ja otstarbekuse üle.
Maavanemal on õigus nõuda maakonna kohalike omavalitsusüksuste volikogude ja valitsuste jõustunud õigusaktide ärakirju.
Kohalikud volikogud ja valitsused on kohustatud ärakirjad esitama hiljemalt seitsmendal päeval pärast maavanema nõude saamist.
Kui maavanem leiab, et kohaliku omavalitsuse volikogu või valitsuse üksikakt kas täielikult või osaliselt ei vasta põhiseadusele, seadusele või seaduse alusel antud muule õigusaktile, võib ta esitada kirjaliku ettepaneku viia üksikakt või selle säte 15 päeva jooksul põhiseaduse, seaduse või muu õigusaktiga vastavusse.
Kui volikogu või valitsus ei ole 15 päeva jooksul pärast maavanema kirjaliku ettepaneku saamist üksikakti või selle sätet põhiseaduse, seaduse või muu õigusaktiga kooskõlla viinud või on keeldunud seda tegemast, pöördub maavanem halduskohtumenetluse seadustikus (RT I 1993, 50, 694; 1994, 16, 290; 28, 425; 1995, 29, 358 ja 359) ettenähtud korras protestiga halduskohtusse.
Kui maavanem pöördub põhiseaduse paragrahvide 14 ja 160 ning õiguskantsleri tegevuse korraldamise seaduse (RT I 1993, 25, 436) paragrahv 12 kohaselt avaldusega õiguskantsleri poole kohaliku omavalitsusorgani üldakti või selle sätte põhiseadusele või muule seadusele vastavuse kontrollimiseks, siis saadab ta samal päeval avalduse ärakirja ka selle akti vastu võtnud kohalikule omavalitsusorganile.
Kui maavanem avastab, et kohalik omavalitsus on vallanud, kasutanud või käsutanud riigivara ebaseaduslikult või ebaotstarbekalt, teeb ta Riigikontrollile või uurimis- või muule pädevale asutusele ettekande ning edastab koos ettekandega ka tema käsutuses olevad seda tõendavad dokumendid ja muud materjalid.
Maavanemal või tema korraldusega volitatud ametnikul on õigus kontrollida seadusega kohalikule omavalitsusele pandud või kohaliku omavalitsuse poolt halduslepinguga võetud riiklike ülesannete täitmist.
Maavanema ajutise asendamise korra kinnitab siseminister.
Kui maavanema ametikoht on vaba või kui maavanem ei saa oma ülesandeid täita püsivtakistuse tõttu, siis nimetab peaminister oma korraldusega maavanema kohusetäitja kuni kolmeks kuuks või takistuse möödumiseni.
Maavanema asendajal ja kohusetäitjal on samad õigused ja kohustused nagu maavanemal, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Dokumentide allakirjutamisel lisab maavanemat asendav isik oma ametinimetusele sõnad „maavanema ülesannetes“, käesoleva paragrahvi 3. lõike alusel kirjutab maavanema kohustusi täitev isik alla maavanema kohusetäitjana.
Maavanem annab seaduse või Vabariigi Valitsuse määruse alusel ja täitmiseks korraldusi.
Maavanema korraldus peab vastama haldusmenetluse seaduses sätestatud vorminõuetele.
Maavanema korraldusele kirjutab alla maavanem.
Maavanema korraldus jõustub allakirjutamise päeval, kui aktis eneses ei ole kehtestatud hilisemat tähtpäeva.
Maavanema korraldus tehakse viivitamata teatavaks asjaosalistele, kui seadusega ei ole ette nähtud teistsugune teatavakstegemine.
Maavalitsus on maavanemat teenindav ning maavanema juhtimisel töötav valitsusasutus.
Täidab muid ülesandeid, mis talle on pandud seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse või maavanema korraldusega.
Maavanema poolt volitatud maavalitsuse ametnikel on õigus maavanema pädevuses olevates küsimustes saada maakonnas asuvatelt valitsusasutustelt ja muudelt riigiasutustelt ning kohalikelt omavalitsustelt vajalikke dokumente ja muud informatsiooni.
Maavalitsus, selle struktuuriüksused ja ametnikud omavad teenistusväliste isikute suhtes võimuvolitusi vaid seaduses ettenähtud juhtudel.
Maavalitsuse kantselei, osakonnad ja ametiisikud suhtlevad Vabariigi Valitsuse, ministeeriumide ja teiste valitsusasutustega maavanema kaudu.
Maavalitsus koosneb maavalitsuse kantseleist ja osakondadest.
Osakondade koosseisu võivad kuuluda talitused.
Maavalitsuse asukoha ning struktuuri kinnitab Vabariigi Valitsus.
Maavalitsuse kantselei ja osakondade põhimäärused kinnitab maavanem.
Maavalitsuse kantseleid juhib maasekretär.
Osakonda juhib osakonnajuhataja, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist maavanem.
Maavalitsuse koosseisu võivad kuuluda seaduse ja Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud korras ametiisikud, kelle pädevus määratakse seaduse ja Vabariigi Valitsuse määrusega.
Maavalitsuse juures võivad olla komisjonid ja nõukogud.
Täidesaatva riigivõimu volitustega komisjone ja nõukogusid moodustatakse seadusega või seaduse alusel Vabariigi Valitsuse määrusega ettenähtud alustel ja korras.
Nõuandva õigusega komisjone ja nõukogusid moodustab, nende ülesanded ja töökorra määrab maavanem, kui seadusest ei tulene teisiti.
Vabariigi Valitsus võib anda maavalitsuse haldamisele haridus-, kultuuri-, sotsiaalhoolekande- ja muid käesoleva seaduse paragrahvis 43 nimetatud asutusi.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asutuste suhtes on maavanem kõrgemalseisvaks ametnikuks ning omab seadusega või seaduse alusel Vabariigi Valitsuse määrusega antud õigusi.
Täidab muid talle seaduse või teiste õigusaktidega pandud ülesandeid.
Maasekretäri nimetab ametisse ja vabastab ametist maavanem, ära kuulanud riigisekretäri arvamuse.
Maasekretäriks võib olla üksnes juriidilise kõrgharidusega isik.
Maasekretäri ajutise asendamise kord sätestatakse maavalitsuse kantselei põhimääruses.
Ajutise asendaja määrab maavanem.
Asutuse tegevusest tõese, õigeaegse ja usaldusväärse informatsiooni kogumise, säilitamise ja avaldamise.
Sisekontrolli süsteemi valitsusasutuses ja valitsusasutuse hallatavas riigiasutuses rakendab ja selle tulemuslikkuse eest vastutab asutuse juht.
Siseaudit on tegevus, mille käigus hinnatakse ja analüüsitakse täidesaatva riigivõimu asutuses sisekontrolli süsteemi olemasolu, tema tõhusust ja vastavust õigusaktides kehtestatud nõuetele.
Siseauditi korraldamise eest vastutab täidesaatva riigivõimu asutuse juht.
Valitsusasutuste ja nende hallatavate riigiasutuste siseauditi üldeeskirja, milles sätestatakse ka aruandluse kord, kehtestab Vabariigi Valitsus.
Siseauditi läbiviimiseks nimetatakse siseauditi eest vastutav isik ja vajadusel moodustatakse vastav struktuuriüksus valitsusasutuse või valitsusasutuse hallatava riigiasutuse juhi vahetus alluvuses.
Siseauditi läbiviija on siseaudiitor.
Siseaudiitori teenistusse võtmisel esitatavad täiendavad nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.
Teeb valitsusasutustele ja valitsusasutuste hallatavatele riigiasutustele ettepanekuid sisekontrolli süsteemi rakendamise ja siseauditi tõhustamiseks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülesannete täitmisel on rahandusministril õigus pöörduda ministri, riigisekretäri või maavanema poole vastava ministeeriumi, Riigikantselei ja maavalitsuse ning nende valitsemisalasse või haldamisele kuuluvate täidesaatva riigivõimu asutuste kohta kirjalike selgituste saamiseks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülesannete täitmisel on rahandusministri poolt selleks volitatud isikutel kooskõlastatult vastavalt kas ministri, riigisekretäri või maavanemaga õigus tutvuda valitsusasutustes ja valitsusasutuste hallatavates riigiasutustes dokumentidega ning saada informatsiooni, mis on vajalik lõikes 1 nimetatud ülesannete täitmiseks.
Valitsusasutuste ja nende hallatavate riigiasutuste tegevuse seaduslikkuse ja otstarbekuse tagamiseks korraldatakse teenistuslikku järelevalvet.
Teenistusliku järelevalve korraldamine on Vabariigi Valitsuse ja valitsusasutuste kohustus.
Tunnistada akt kehtetuks.
Teenistusliku järelevalve teostamisel annavad Vabariigi Valitsus ja valitsusasutused ning ametiisikud üksikakte.
Ministri määruse kehtetuks tunnistamiseks annab Vabariigi Valitsus määrusi.
Maavanema korralduse kehtetuks tunnistamiseks annab Vabariigi Valitsus korraldusi.
Teenistuslikku järelevalvet teostatakse alluvuse korras vastavalt käesolevale seadusele ning selle alusel antud Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud teenistuslikku järelevalvet korraldavatele määrustele ja muudele õigusaktidele.
Teenistusliku järelevalve teostaja võib täidesaatva riigivõimu asutustest välja nõuda õigusakte ja muid dokumente, võtta ametiisikutelt seletusi ja arvamusi.
Täidesaatva riigivõimu asutused on kohustatud esitama nimetatud dokumendid ja seletused hiljemalt kolme tööpäeva jooksul, kui järelevalvetöötaja ei ole määranud pikemat tähtaega.
Seaduses ettenähtud juhtudel täidesaatva riigivõimu asutuse ja ametiisiku akti või toimingu peale esitatud kaebuse või protesti kohtueelsele lahendamisele.
Aktide ja toimingute seaduslikkuse kontrollimisele, kui nende aktide ja toimingute seaduslikkust kinnitab jõustunud kohtuotsus.
Akti andmisest on möödunud üle kahe aasta.
Käesoleva paragrahvi 6. lõikes nimetatud aktide või toimingute üle järelevalve ning kaebuste ja protestide lahendamise kord sätestatakse eraldi seadustega.
Vabariigi Valitsus valvab ministeeriumi, Riigikantselei ja maavalitsuste tegevuse seaduslikkuse ja otstarbekuse üle.
Vabariigi Valitsus tunnistab kehtetuks ministri määrusi ja käskkirju, riigisekretäri käskkirju ning maavanema korraldusi, mis ei ole vastavuses põhiseaduse ja muude seaduste ning Vabariigi Valitsuse määruste ja korraldustega.
Vabariigi Valitsuse järelevalvepädevus laieneb ka käesolevas paragrahvis nimetatud ametiisikute toimingutele.
Minister valvab ministeeriumi struktuuriüksuste, ministeeriumi valitsemisala valitsusasutuste ja nende ametiisikute, samuti muude ministeeriumi hallatavate riigiasutuste tegevuse seaduslikkuse ja otstarbekuse üle.
Minister tunnistab kehtetuks ministeeriumi kantsleri, osakonnajuhatajate, ametite ja inspektsioonide peadirektorite ja teiste ministeeriumi ametiisikute, samuti muude käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud riigiasutuste juhtide akte ja toiminguid, mis ei ole vastavuses põhiseaduse, muude seaduste, Vabariigi Valitsuse määruste ja korralduste ning ministri määruste ja korraldustega.
Teenistusliku järelevalve ministeeriumi ametiisikute toimingute üle võib minister panna ministeeriumi kantslerile.
Ministeeriumi ameti ja inspektsiooni peadirektor teostavad teenistuslikku järelevalvet ameti ja inspektsiooni kohalike asutuste ja nende ametiisikute tegevuse üle ministri poolt määratud ulatuses ja korras.
Ministeeriumi ameti ja inspektsiooni peadirektori järelevalvepädevus ameti ja inspektsiooni kohalike asutuste ja nende ametiisikute antud riikliku järelevalve aktide ja toimingute üle sätestatakse eraldi seadustega.
Riigisekretär teostab teenistuslikku järelevalvet Riigikantselei ametiisikute ja Riigikantselei hallatavate asutuste ja nende juhtide aktide ning toimingute üle.
Maavanem teostab teenistuslikku järelevalvet maavalitsuse ametiisikute ning maavalitsuse hallatavate riigiasutuste ja nende juhtide aktide ning toimingute üle.
Maavanem tunnistab kehtetuks maavalitsuse ametiisikute ja maavalitsuse hallatavate riigiasutuste juhtide ebaseaduslikud aktid ning toimingud, välja arvatud aktid ja toimingud, mis on nimetatud isikute poolt antud riikliku järelevalve teostamisel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Ametiisiku akti täitmise või toimingu, välja arvatud riikliku järelevalve või riikliku sunni kohaldamisel antud akti täitmine või toimingu, võib peatada Vabariigi Valitsus või teenistuslikku järelevalvet teostav ametiisik vastavalt oma järelevalvepädevusele akti või toimingu õiguspärasuse ja otstarbekuse täiendavaks kontrollimiseks või vajalike täiendavate andmete kogumiseks, sealhulgas akti andja või toimingu sooritaja selgituste saamiseks.
Akti täitmise või toimingu sooritamise peatamisel võib järelevalve teostaja teha täitmiseks kohustusliku ettekirjutuse akti muutmiseks või toimingu puuduste kõrvaldamiseks või uue toimingu sooritamiseks.
Ametiisiku akti täitmise või toimingu sooritamise võib teenistusliku järelevalve korras peatada kuni seitsmeks päevaks.
Akti täitmise või toimingu sooritamise peatamisel teenistusliku järelevalve korras peatub seaduse või muu õigusaktiga vastava toimingu sooritamiseks kehtestatud tähtaja kulgemine.
Juhul kui üksikakti täitmise või toimingu sooritamise alusetu peatamisega tekitati kahju teistele isikutele, hüvitab tekitatud kahju akti või toimingu peataja seaduses määratud korras ja ulatuses.
Ametiisiku akti või toimingu võib tunnistada kehtetuks ebaotstarbekuse motiivil juhul, kui akt või toiming on ilmses mittevastavuses seadusest tuleneva ning Vabariigi Valitsuse või ministeeriumi poolt realiseeritava riikliku poliitikaga või põhjustab riigi vara ja eelarveliste vahendite ebaratsionaalset kasutamist või muul viisil kahjustab riiklikke huve.
Ebaotstarbekuse motiivil ei saa tunnistada kehtetuks riigiteenistuse korraldamisel antud üksikakte ja toiminguid, samuti muid akte ja toiminguid, mille andmise tingimused tulenevad seadusest või muudest õigusaktidest.
Akti või toimingu tunnistamine kehtetuks ebaotstarbekuse tõttu peab olema motiveeritud.
Valitsusasutuste ja muude riigiasutuste omavahelised õiguslikud vaidlused lahendatakse alluvuskorras, kui seadusega ei ole mõnda liiki vaidluse jaoks kehtestatud teistsugust korda.
Ministeeriumi struktuuriüksuste vahelised, samuti ministeeriumi hallatavate riigiasutuste õiguslikud vaidlused lahendab minister.
Erinevatesse valitsemisaladesse kuuluvate riigiasutuste õiguslikud vaidlused lahendavad asjaomased ministrid.
Kokkuleppe mittesaavutamisel lahendab vaidluse Vabariigi Valitsus.
Õiguslike vaidluste lahendamise täpsema korra määrab Vabariigi Valitsus.
Ametiasutus, mille nimetus ei vasta käesolevas seaduses tähendatule, võib ühe aasta jooksul, arvestades seaduse jõustumise päevast, kasutada pitsateid ja dokumendiplanke, millel on enne käesoleva seaduse jõustumist kasutatud nimetus.
Kuni käesoleva seaduse paragrahv 31 2. lõikes tähendatud seaduse jõustumiseni hüvitatakse Vabariigi Valitsuse liikmete teenistuslähetuse kulud seni kehtivas korras.
Ministeeriumide põhimäärused viiakse kooskõlla käesoleva seadusega ühe aasta jooksul, arvates seaduse jõustumisest.
Teiste valitsusasutuste põhimäärused viiakse kooskõlla käesoleva seadusega ja 1. lõikes nimetatud põhimäärustega ühe aasta jooksul, arvates seaduse jõustumisest.
Ametite ja inspektsioonide ümberkorraldamine, mis tuleneb käesolevast seadusest, toimub ühe aasta jooksul Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Kuni ümberkorraldamiseni täidavad ametid ja inspektsioonid oma seniseid ülesandeid, kui teistest seadustest ei tulene teisiti.
Kohalike rahvasaadikute nõukogude ja nende täitevorganite akte võib tühistada ning muuta maavanem oma korraldusega.
Niisuguses korras kuuluvad tühistamisele ka linnade ning valdade volikogude ja valitsuste aktid, mis on vastu võetud vastavale linnale või vallale omavalitsusliku staatuse andmiseni, samuti maakonna volikogude ja valitsuste aktid, mis on vastu võetud enne maakonna valitsemiskorralduse seaduse rakendamist.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes tähendatud organite õigustloovad aktid võib maavanem tühistada nende mittevastavuse tõttu kehtivatele seadustele ja muudele õigusaktidele, samuti siis, kui nende kehtetuks tunnistamine on seotud akti vajaduse äralangemisega.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes tähendatud üksikakte võib maavanem tühistada nende mittevastavusel akti andmise aja seadusele või muule õigusaktile kohtu otsuse alusel.
Seaduse jõustumisel maasekretärina töötaval isikul on õigus jätkata oma ametikohal, kui ta on asunud õppima kõrgemat juriidilist haridust andvas õppeasutuses.
See õigus lõpeb, kui ta katkestab õpingud kõrgemat juriidilist haridust omandamata.
Maakonna valitsemiskorralduse seadus (RT I 1993, 51, 696; 1994, 28, 424; 84, 1475; 1995, 16, 228).
Käesolev seadus laieneb Eesti Vabariigi töölepingu seadusega (RT 1992, 15/16, 241; 1993, 10, 150; I 1993, 26, 441; 1995, 14, 170; 16, 228; 1996, 3, 57; 40, 773; 45, 850; 49, 953; 1997, 5/6, 32) ettenähtud töölepingu pooltele.
Töölepingu seaduse § 105 2. lõikes nimetatud vääritu tegu, milles on süüdi töötaja, kelle tööülesandeks on noori õpetada või kasvatada, või riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuse abiteenistuja.
Töölepingu lõpetamine töölepingu seaduse § 86 punktide 6-8 alusel.
Distsiplinaarkaristuste määramise, täitmise ja ennetähtaegse kustutamise õigus kuulub tööandjale, samuti tema selleks volitatud esindajatele.
Seadusega võib mõne kategooria töötajate, samuti mõne kategooria tööandjate jaoks kehtestada teistsugused eeskirjad kui need, mis sisalduvad käesolevas seaduses.
Distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub.
Inventuuri, revisjoni, audiitorkontrolli jmt. tulemustega tõendatud süüteo eest võib distsiplinaarkaristuse määrata aasta jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates inventuuri, revisjoni, audiitorkontrolli jmt. tulemuste vormistamise päevast.
Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikega ettenähtud ühekuuse tähtaja hulka ei arvata aega, mil tööleping oli töölepingu seaduse § 55 punktide 1-6, 9, 11 ja 12 alusel peatunud, välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg.
Tööandjal on õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta.
Seletuse andmisest keeldumine, samuti seletuses valeandmete esitamine ei ole distsiplinaarkaristuse määramise iseseisvaks aluseks.
Tööandjal on õigus nõuda oma töötajalt, kes oli süüteo tunnistajaks, kirjalikku seletust süüteo kohta ja tunnistaja on kohustatud andma niisuguse seletuse.
Seletuse andmisest keeldumise, samuti seletuses teadvalt valeandmete esitamise eest võib tunnistajale määrata distsiplinaarkaristuse.
Seletuse andmisest keeldumise eest ei saa distsiplinaarkaristust määrata töötajale, kes oli selle töötaja, kelle teo kohta talt seletust nõuti, lähedane sugulane (vanem, vend, õde, laps) või hõimlane (abikaasa, abikaasa vanem, vend, õde, laps).
Distsiplinaarkaristuse võib määrata seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega.
Distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega.
Tööandja ei ole distsiplinaarkaristuse valikul seotud käesoleva seaduse § 3 sisalduva karistuste loetlemise järjekorraga.
Iga süüteo eest võib määrata ainult ühe distsiplinaarkaristuse.
Süüteo jätkumine pärast distsiplinaarkaristuse määramist on uus süütegu ja selle eest võib töötajale määrata distsiplinaarkaristuse.
Töötaja võtmine haldus-, kriminaal- või materiaalsele vastutusele ei takista sama teo eest distsiplinaarkaristuse määramist.
Tööandja on kohustatud vähemalt kahes eksemplaris koostama dokumendi, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse.
Üks eksemplar jääb tööandjale, teise annab tööandja töötajale.
Karistust määrava isiku nime ja allkirja.
Distsiplinaarkaristus on määratud päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse.
Kui töötaja ei märkinud sellele dokumendile allkirja andmise kuupäeva, siis loetakse karistus määratuks dokumendi koostamise päevast.
Karistuse allkirja vastu teatavaks võtmisest keeldumise kohta võib tööandja karistatava töötaja juuresolekul võtta tunnistajate allkirjad dokumendile, millega ta vormistas karistuse.
Niisugusel juhul on karistus määratud tunnistajate allkirjade andmise päevast.
Omavoliliselt töölt puuduvale töötajale määratud töölepingu lõpetamine loetakse määratuks päevast, mis järgnes päevale, mil töötaja omavoliliselt töölt lahkus.
Distsiplinaarkaristus on kustunud, kui töötajale ei ole ühe aasta jooksul, arvates karistuse määramise päevast, määratud uut distsiplinaarkaristust.
Tööandja võib distsiplinaarkaristuse kustutada ennetähtaegselt.
Karistuse ennetähtaegse kustutamise vormistab tööandja kirjalikult.
Tööandja ei tohi distsiplinaarkaristuse määramisel, samuti töötaja iseloomustamisel viidata kustunud või ennetähtaegselt kustutatud distsiplinaarkaristusele.
Distsiplinaarkaristustest kantakse töölepingusse ainult töölepingu lõpetamine.
Kanne tehakse töölepingu seaduse §-ga 73 ettenähtud korras.
Distsiplinaarkaristustest võib tööraamatusse kanda ainult töölepingu lõpetamise.
Kanne tehakse töölepingu seaduse § 20 4. lõike punktiga 1 ettenähtud tingimustel ja korras.
Tööandjal on õigus määrata rahatrahvi mitte üle töötaja kümnekordse keskmise päevapalga.
Kalendriaastas määratavate trahvide summa ei tohi ületada töötaja kahekümnekordset keskmist päevapalka.
Tööandja kannab trahvi lisaks sotsiaalmaksule pärast töötajale palga väljamaksmist sotsiaalfondi.
Trahvi sotsiaalfondi kandmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Trahv arvutatakse keskmisest päevapalgast, mida töölepingu seaduse kohaselt makstakse töölepingu lõpetamisel iga etteteatamise tähtajast puudu jääva tööpäeva eest.
Tööandja peab trahvi kinni töötaja palgast arvestusega, et kõigi kinnipidamiste summa ei ületaks igal palga maksmisel 50 protsenti töötajale väljamaksmisele kuuluvast palgast.
Trahvi kinnipidamist alustatakse hiljemalt teisest palgast, mis kuulub töötajale väljamaksmisele pärast karistuse määramist.
Kinnipidamisi jätkatakse igast järgmisest palgast kuni trahvi täieliku kinnipidamiseni, kuid mitte kauem kui kolme kuu jooksul, arvates esimesest kinnipidamisest.
Kui kinnipidamisi ei alustatud õigeaegselt, siis loetakse, et töötajat ei ole karistatud ja talle ei saa sama süüteo eest enam distsiplinaarkaristust määrata.
Kui aga trahvi kinnipidamine katkes, siis loetakse, et töötajat on distsiplinaarkorras karistatud ja tema palgast ei saa trahvi enam kinni pidada.
Distsiplinaarkorras karistatuks loetakse ka töötajat, kelle palgast lõpetas tööandja trahvi kinnipidamise ennetähtaegselt.
Rahatrahvi ei saa kinni pidada lõpparvest, samuti surma tõttu saamata jäänud palgast.
Naisele, kelle kohta tööandjal on dokument, mis tõendab, et töötaja on rase, peab pärast rahatrahvi kinnipidamist jääma vähemalt 70 protsenti temale väljamaksmisele kuuluvast palgast.
Kui tööandja saab töötaja rasedust tõendava dokumendi pärast karistuse määramist, siis kohaldatakse käesoleva paragrahvi 1. lõiget niisuguse dokumendi saamise päevast.
Juba kinnipeetud summad võib tööandja tagastada või tasaarvestada.
Tööandjal on õigus määrata töötajale palga maksmise peatamisega töölt kõrvaldamine mitte üle kümne järjestikuse graafikujärgse tööpäeva.
Seda karistust tohib töötajale määrata mitte üle kolme korra kalendriaastas kogukestusega mitte üle kahekümne kalendripäeva.
Palga maksmise peatamisega töölt kõrvaldamise tähtaeg algab karistuse määramise päevale vahetult järgnevast graafikujärgsest tööpäevast.
Palga maksmise peatamisega töölt kõrvaldamise täitmine peatub ajaks, mil tööleping on töölepingu seaduse § 55 punktide 1-9 ja 11-12 alusel peatunud.
Karistuse kandmine algab või jätkub sel juhul päevast, mil töötaja pidanuks pärast lepingu peatumist tööle asuma.
Kui selleks ajaks on karistuse määramise päevast möödunud üle viie kuu, siis karistust ei täideta.
Kui palga maksmise peatamisega töölt kõrvaldamine ei ole käesoleva paragrahvi 2. või 3. lõikes ettenähtud tähtajal alanud, siis loetakse, et töötajat ei ole karistatud.
Sel juhul ei saa töötajale sama süüteo eest enam distsiplinaarkaristust määrata.
Tööandjal on õigus ennetähtaegselt lõpetada palga maksmise peatamisega töölt kõrvaldamise täitmine ja kutsuda karistatud töötaja tööle.
Töötaja, kellele määratud karistuse täitmine lõpetati ennetähtaegselt, loetakse distsiplinaarkorras karistatuks.
Karistuse kandmise lõppemisel on tööandja kohustatud töötaja tööle lubama ja töötaja on kohustatud tööle asuma.
Ta on kohustatud maksma tervisekahjustuse tekitamise või toitja surma põhjustamise korral väljamõistetud hüvist.
Kui tööandja saab pärast karistuse määramist dokumendi, mis tõendab käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asjaolu, siis ei tohi ta karistuse täitmist alustada või peab selle lõpetama vastava dokumendi esitamise päevale vahetult järgnevast graafikujärgsest tööpäevast.
Sel juhul on tööandjal kohustus asendada karistus noomitusega või kooskõlas käesoleva seaduse §-dega 17 ja 18 rahatrahviga, järgides karistuse asendamisel karistuse vormistamise ja teatavakstegemise korda.
Rahatrahviga asendamisel võetakse karistuse kantud osa arvesse nii, et üks palga maksmise peatamisega töölt kõrvaldamise päev on võrdne rahatrahviga ühe päevapalga ulatuses.
Kui karistus jäi enne selle täitmise algust asendamata, siis loetakse, et töötajat ei ole karistatud.
Ajal, mil töölepingu seaduse § 68 alusel on tööandja juures kehtestatud osaline tööaeg või osaliselt tasutav puhkus, samuti ajal, mil peetakse läbirääkimisi mainitud alusel osalise tööaja kehtestamiseks või osaliselt tasutavale puhkusele saatmiseks.
Tööandjal on õigus lõpetada tööleping distsiplinaarkaristuse korras töölepingu seaduse § 86 punktides 6-8 ettenähtud alustel, järgides sama seaduse §-dega 11, 73-75, 91-96 ja 103-106 ettenähtud lepingu lõpetamise tingimusi ja korda ning käesoleva seadusega ettenähtud karistamise tingimusi ja korda.
Kui töölepingu lõpetamise põhjuseks on mitu erinevat süütegu, siis võib tööandja lepingu lõpetada, viidates mitmele töölepingu seaduse § 86 punktides 6-8 ettenähtud alusele.
Rahatrahvi, palga maksmise peatamisega töölt kõrvaldamise ja töölepingu lõpetamise peale kaebuse esitamine ei takista karistuse täitmist.
Töötaja, kellele on määratud distsiplinaarkaristus, võib pöörduda kohtusse ühe kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil ta sai teada või pidanuks teada saama karistuse määramisest.
Kohus tühistab määratud distsiplinaarkaristuse, kui töötajat on karistatud ebaseaduslikult, sealhulgas süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning töötaja eelnevale käitumisele ilmselt mitte vastava karistusega.
Distsiplinaarkaristus, mis määrati enne käesoleva seaduse jõustumist, on jõus ka pärast käesoleva seaduse jõustumist.
Niisugune karistus kaotab kehtivuse käesoleva seaduse §-des 13 ja 14 ettenähtud korras.
Töötaja võib enne käesoleva seaduse jõustumist määratud distsiplinaarkaristuse vaidlustada kohtus käesoleva seaduse § 23 1. lõike alusel, kui samas vaidluses puudub jõustunud kohtuotsus.
Vaidluse läbivaatamisel juhindub kohus käesoleva seaduse § 23 2. lõikest.
Tööandja võib enne käesoleva seaduse jõustumist toimepandud süüteo eest määrata käesoleva seadusega ettenähtud distsiplinaarkaristuse, kui töötajale ei ole sama süüteo eest varem distsiplinaarkaristust määratud.
Enne käesoleva seaduse jõustumist toimepandud süüteo eest ei saa määrata rahatrahvi ega palga maksmise peatamisega töölt kõrvaldamist.
Vabariigi Valitsusel kehtestada käesoleva seaduse § 3 punkti 2 alusel määratava rahatrahvi sotsiaalfondi kandmise kord.
Käesolev seadus jõustub 1993. aasta 1. septembrist.
Käesolev seadus reguleerib kinnistute ühisveevärgist veega varustamise ning ühiskanalisatsiooni abil heitvee ärajuhtimise ja puhastamise korraldamist ning sätestab riigi, kohaliku omavalitsuse, vee-ettevõtja ja kliendi vastavad õigused ja kohustused.
Käesoleva seaduse sätteid kohaldatakse hoonestusõiguse alusel kasutatava maa ja ehitise kui vallasasja juurde kuuluva maa suhtes kinnistuga võrdsetel alustel.
Ainult tootmise vajaduseks ettenähtud ühisveevärgile ja -kanalisatsioonile käesoleva seaduse sätteid ei kohaldata.
Ühisveevärk ja -kanalisatsioon on ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu toimub erinevate kinnistute veega varustamine veekogust või põhjaveekihist ning heitvee juhtimine suublasse.
Sademete-, drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise ehitisi ja seadmeid loetakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni süsteemi kuuluvaiks, kui kohalik omavalitsus ei ole teisiti otsustanud.
Ühisveevärk ja -kanalisatsioon võib olla avalik-õigusliku või eraõigusliku isiku omandis.
Ühisveevärgile ja -kanalisatsioonile kohaldatakse asjaõigusseaduse (RT I 1993, 39, 590; RT I 1999, 44, 509; 2001, 34, 185; 93, 565) §-s 158 sätestatut.
Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni ning kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni vahelise piiri määrab liitumispunkt.
Liitumispunkt on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni ühenduskoht kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooniga.
Liitumispunkt asub kuni kaks meetrit kinnistu piirist väljaspool, kui ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanik või valdaja ja kinnistu omanik või valdaja ei ole kokku leppinud teisiti.
Avalikelt teedelt, tänavatelt ja väljakutelt sademete- ja drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise ehitiste liitumispunkt ühiskanalisatsiooniga määratakse kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise eeskirja alusel.
Ühisveevärk ja -kanalisatsioon rajatakse kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava alusel.
Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava koostatakse vähemalt 12-aastase perioodi kohta.
Sademete- ja drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise ja ühiskanalisatsiooni vahelisi seoseid.
Mitme kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumi hõlmava ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga kaetud ala ulatus ning sellise ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise tingimused määratakse omavalitsuste vahelise lepinguga.
Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga kaetaval alal peab ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanik või valdaja seda arendama selliselt, et oleks võimalik tagada kõigi sellel alal olevate kinnistute veega varustamine ühisveevärgist ning kinnistutelt heitvee ärajuhtimine ühiskanalisatsiooni.
Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanik või valdaja peab lubama ühendada kinnistu veevärki ühisveevärgiga ning kinnistu kanalisatsiooni ühiskanalisatsiooniga käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud tingimuste kohaselt.
Kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni liitumine ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga toimub kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omaniku või valdaja taotlusel tema ja ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omaniku või valdaja vahel sõlmitud lepingu alusel.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud leping sõlmitakse kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise eeskirja alusel.
Liitumistasu tasumise korda.
Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga ühendatava kinnistu veevärgi ja -kanalisatsiooni vastavust nõuetele on õigus kontrollida kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega volitatud isikul.
Heitvee kogust ei ole võimalik juhtida ühiskanalisatsiooni seda kahjustamata.
Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanikul või valdajal on õigus võtta ühisveevärgi või -kanalisatsiooniga liitujalt põhjendatud liitumistasu kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud korras ja tingimustel.
Omavalitsuse volikogul on õigus kehtestada liitumistasu ülempiir.
Põhjendatud tulukus.
Klientide nõuetekohase ühisveevärgist veega varustamise ning ühiskanalisatsiooni abil heitvee ärajuhtimise ning puhastamise tagab vee-ettevõtja.
Vee-ettevõtja määratakse kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega konkurentsiseaduse (RT I 1998, 30, 410) § 15 lõike 3 alusel Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Vee-ettevõtja tegevuspiirkonna kehtestab kohaliku omavalitsuse volikogu oma otsusega.
Kuni käesolevas paragrahvis ettenähtud viisil vee-ettevõtja ja tema tegevuspiirkonna määramiseni on seni ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni abil veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuseid osutanud ettevõtja kohustatud jätkama oma tegevust lepinguga määratud ajani.
Vee-ettevõtja klient käesoleva seaduse tähenduses on kinnistu omanik või valdaja, hoonestusõiguse alusel maakasutaja või ehitise kui vallasasja omanik või valdaja, kelle veevärk või kanalisatsioon on ühendatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga.
Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga kaetud alal on kliendil õigus saada ühisveevärgist vett ning juhtida ühiskanalisatsiooni heitvett.
Ühisveevärgist vee võtmine ja heitvee juhtimine ühiskanalisatsiooni toimub vee-ettevõtja ja kliendi vahelise lepingu alusel.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud leping sõlmitakse kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja alusel.
Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kahjustuste või avarii korral vee andmise ja heitvee ärajuhtimise piiramise või peatamise korda.
Kui maa on kaasomandis, sõlmitakse ühisveevärgist vee võtmise ja heitvee ühiskanalisatsiooni juhtimise leping vastavalt asjaõigusseaduse §-le 72 kaasomanike kokkuleppe või kaasomanike enamuse otsuse alusel.
Ühisveevärgil asuvatest tuletõrjehüdrantidest tulekustutusvee võtmist ning avalikest veevõtukohtadest vee võtmist reguleeritakse vee-ettevõtja ja valla- või linnavalitsuse vahel sõlmitud lepinguga.
Avalikelt teedelt, tänavatelt ja väljakutelt sademete- ja drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ühiskanalisatsiooni juhtimise ja puhastamise kohta sõlmib valla- või linnavalitsus vajaduse korral sellekohase lepingu ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omaniku või valdajaga.
Vee-ettevõtja peab tagama oma tegevuspiirkonnas ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni toimimise ja korrashoiu vastavalt ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjale ning valla- või linnavalitsuse ja vee-ettevõtja vahel sõlmitud lepingule.
Nõuded ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete kohta kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Vääramatu jõu tagajärjel tekkinud kahjustuste või ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni avarii kõrvaldamise ajal on vee-ettevõtjal õigus ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjas sätestatud korras piirata või peatada klientidele ühisveevärgist vee andmist või heitvee juhtimist ühiskanalisatsiooni.
Kinnistu veevärk ja kanalisatsioon on ehitiste ja seadmete süsteem kinnisasja veega varustamiseks ühisveevärgist ja heitvee juhtimiseks ühiskanalisatsiooni.
Kinnistu veevärk ja kanalisatsioon ei kuulu ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni hulka.
Kinnistu veevärgile ja kanalisatsioonile kohaldatakse asjaõigusseaduse §-s 164 sätestatut.
Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga ühendatud kinnistu veevärki ja kanalisatsiooni peab klient hoidma sellises korras, et need ei kahjustaks ühisveevärki või -kanalisatsiooni ega takistaks teenuste osutamist.
Kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omanik peab lubama paigaldada kinnistu veevärgile veearvesteid ning tagama nende toimimise ja säilivuse seaduses ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjas sätestatud korras ja tingimustel.
Kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omanik peab lubama kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega volitatud isikul kontrollida käesoleva seaduse § 5 lõikes 3 ja käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud nõuete täitmist.
Üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest on omavalitsusel õigus teostada sundvaldust või -võõrandamist sundvõõrandamise seaduses (RT I 1995, 30, 380; 59, 1006) sätestatud alusel sellise ehitise kasutamiseks või omandamiseks, mis on vajalik ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni häireteta töö tagamiseks ja arenguks.
Veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenust müüakse kliendi ja vee-ettevõtja vahel sõlmitud lepingu alusel.
Tasust heitvee ärajuhtimise eest.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teenuse hinna reguleerimise korra kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu.
Hind kehtestatakse valla- või linnavalitsuse poolt ning avalikustatakse vähemalt kolm kuud enne nende muutmist.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teenuse hind ei tohi olla erinevate klientide või nende gruppide suhtes diskrimineeriv.
Ühisveevärgist klientidele müüdav vesi peab olema mõõdetud kinnistu veevärgile vee-ettevõtja paigaldatud veearvesti abil, kui vee-ettevõtja ja klient ei ole kokku leppinud teisiti.
Ühiskanalisatsiooni juhitava heit-, sademete-, drenaaživee ja muu pinnase- või pinnavee kogust arvestatakse või mõõdetakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja kohaselt.
2002. aasta 31. detsembrini tohib ühisveevärgist müüdava vee kogust arvestada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja ning kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud vee kasutamise normide järgi.
Vee-ettevõtja on kohustatud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtajaks paigaldama vee mõõtmiseks veearvestid.
Enne käesoleva seaduse jõustumist kohaliku omavalitsuse ja vee-ettevõtja ning kliendi ja vee-ettevõtja vahel sõlmitud lepingud kehtivad niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus käesoleva seadusega.
Nimetatud lepingute asendamine käesoleva seaduse nõuetele vastavate lepingutega tuleb lõpetada hiljemalt 2002. aasta 31. detsembriks.
Ühisveevärgist omavolilise veevõtu või ühiskanalisatsiooni omavolilise heit-, sademete- või drenaaživee või muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise või ohtlike ainete ühiskanalisatsiooni normatiivi ületavates kogustes juhtimise eest - karistatakse kuni 30 000-kroonise rahatrahviga.
Ühisveevärgi või -kanalisatsiooni ehitiste või seadmete kahjustamise, ühisveevärgist võetud vee ja ühiskanalisatsiooni juhitud heitvee, sademete- või drenaaživee või muu pinnase- ja pinnavee mõõtmiseks paigaldatud mõõteseadmete näitude moonutamise eest - karistatakse kuni 50 000-kroonise rahatrahviga.
Kohaliku omavalitsuse volikogu volitatud isiku ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise nõuete täitmiseks tehtud ettekirjutuse täitmata jätmise eest - karistatakse kuni 20 000-kroonise rahatrahviga.
Juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asja menetlemine toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453; 87, 524 ja 526; 97, 605) ettenähtud korras, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.
Käesoleva seaduse §-s 17 sätestatud haldusõiguserikkumiste kohta võib juriidilisele isikule protokolli koostada kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega volitatud isik.
Käesolevas seaduses nimetatud juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asjades on asja arutamise ja karistuse määramise õigus maa- või linnakohtul.
Kinnitada „Väärtpaberituru kutseliste osaliste ja fondivalitsejate tegevuslubade komisjoni töökorraldus“ (juurde lisatud).
Tunnistada kehtetuks rahandusministri 29. augusti 1997. a määrusega nr 58 (RTL 1997, 130, 762) kinnitatud „Väärtpaberituru kutseliste osaliste tegevuslitsentside ja fondivalitsejate tegevuslubade komisjoni töökorraldus“.
Käesolev väärtpaberituru kutseliste osaliste ja fondivalitsejate tegevuslubade komisjoni töökorraldus (edaspidi kord) määrab kindlaks väärtpaberituru kutseliste osaliste tegevuslitsentside (edaspidi tegevusluba) ning fondivalitsejate ja pensionifondivalitsejate tegevuslubade komisjoni (edaspidi komisjon) töökorralduse, sätestades muu hulgas ka komisjonile tegevusloa taotlemisel esitatavate andmete ja dokumentide esitamise korra ja vormid.
Komisjoni ülesanne on väärtpaberituru kutseliste osaliste, fondivalitsejate ja pensionifondivalitsejate tegevuslubade väljaandmise, pikendamise ja tühistamise taotluste läbivaatamine ning rahandusministrile sellekohaste ettepanekute tegemine, samuti ettepanekute tegemine investeerimisfondide seaduse paragrahv 25 lõikes 4 ja pensionifondide seaduse paragrahv 10 lõikes 2 sätestatud tähtaja määramiseks ning investeerimisfondide seaduse paragrahvi 26 lõikes 4 sätestatud ühinemise ja jagunemise loa andmiseks.
Tegevusloa pikendamisena käesoleva korra tähenduses mõistetakse tegevusloa väljastamist seoses eelneva tegevusloa tähtaja lõppemisega.
Komisjon on seitsmeliikmeline ning selle koosseisu kinnitab rahandusminister oma käskkirjaga.
Komisjoni koosseisu kinnitamisel määrab rahandusminister komisjoni liikmete hulgast komisjoni esimehe ja esimehe asetäitja.
Komisjoni esimehe äraolekul täidab komisjoni esimehe ülesandeid tema asetäitja.
Komisjoni esimehe ja asetäitja äraolekul määrab rahandusminister oma käskkirjaga komisjoni esimehe ülesannete täitmiseks tema asendaja.
Korralised istungid toimuvad iga kuu viimasel tööpäevast neljapäeval.
Taotluste puudumisel jäetakse korraline istung ära.
Komisjoni istungi valmistab ette Väärtpaberiinspektsioon.
Valmistab ette taotlused tegevusloa tühistamiseks või investeerimisfondide seaduse paragrahv 25 lõikes 4 ja pensionifondide seaduse paragrahv 10 lõikes 2 sätestatud tähtaja määramiseks.
Komisjoni istungile esitatavad tegevusloa väljaandmise või pikendamise taotlused peavad vastama käesoleva korraga kehtestatud nõuetele.
Käesoleva korra punktides 7, 8 ja 13 märgitud juhtudel tuleb ning punktides 10 ja 11 märgitud juhtudel võib esitada andmed käesolevale korrale lisatud vormidel.
Rahandusminister võib taotleja kirjaliku taotluse ja komisjoni vastava ettepaneku alusel mitte nõuda käesoleva korra punkti 7 alapunktides 4, 6 ja 15 nimetatud andmete või vormide esitamist, kui väärtpaberivahendaja tegevusloa taotluse on esitanud Euroopa Liidu äriühing, kes on esitanud asukohamaa pädeva asutuse poolt väljastatud vastava kehtiva tegevusloa ärakirja ning kelle tegevus väärtpaberivahendajana Eestis on kooskõlastatud asukohamaa pädeva asutusega.
Väärtpaberituru kutselise osalise tegevusloa pikendamise taotlemisel tuleb lisaks käesoleva korra punktis 7 nimetatud andmetele esitada taotleja senise tegevuse aruanne väärtpaberituru kutselise osalisena.
Taotleja peab pikendamise taotluse Väärtpaberiinspektsioonile esitama hiljemalt 40 päeva enne senise tegevusloa kehtivuse tähtaja lõppemist.
Kokkuvõtte taotleja kontrollimistest ning taotleja viimase kontrollimise akti.
Kokkuvõtte taotleja kontrollimisest ning taotleja viimase kontrollimise akti.
Kavandatav valitsetavate individuaalportfellide keskmine summaarne maht kvartalite lõikes.
Vormides küsitud andmetele kõrghariduse kohta märgitakse õppeasutuse nimi, asukoht, omandatud eriala, kutsekraad või kvalifikatsioon, õppimise ja lõpetamise aeg, ja lisatakse haridust tõendava dokumendi koopia.
Käesoleva korra lisades 3 ja 4 toodud vormid täidetakse iga isiku kohta, kes otseselt või kaudselt omab vastavat osalust, kaudse osaluse korral lisatakse eraldi selgitus selle struktuuri kohta.
Taotlusele võidakse lisada muid dokumente, mida peetakse vajalikuks.
Kirjalik dokument esitatakse algdokumendi, ärakirja või väljavõttena.
Kui on esitatud ärakiri või väljavõte, on Väärtpaberiinspektsioonil õigus nõuda istungile algdokumendi esitamist.
Kõik taotlemisel esitatavad andmed ja dokumendid esitatakse eesti keeles.
Kui taotluses sisalduv dokument on võõrkeeles, lisatakse eestikeelne tõlge.
Esitatud andmete ja dokumentide täielikkuse ja õigsuse eest vastutab taotleja.
Avaldusele (lisa 1) kirjutab alla taotleja juhatuse esimees, juhatuse liige või tegevjuht.
Taotlus esitatakse isiklikult või saadetakse postiga.
Posti teel esitatud taotluse esitamise kuupäevaks loetakse postitempli kuupäev.
Kui andmed muutuvad enne komisjoni otsuse langetamist või rahandusministri poolt käskkirja väljaandmist, esitatakse muutunud andmed viivitamata uuendatud kujul Väärtpaberiinspektsioonile.
Vajadusel nõuab Väärtpaberiinspektsioon taotlejatelt esitamisele kuuluvate andmete kohta täpsustavat teavet ja dokumente.
Taotleja peab nõutud teabe esitama 20 kalendripäeva jooksul arvates teate kättesaamise päevast.
Kui taotleja ei esita käesoleva töökorra punktis 22 nimetatud tähtajaks kõiki vajalikke ja nõuetekohaselt vormistatud dokumente ja andmeid, tagastab Väärtpaberiinspektsioon kõik taotlusmaterjalid taotlejale, näidates ära tagastamise põhjused.
Kui taotlus tagastatakse ilma seda läbi vaatamata või küsitakse täiendavaid andmeid ja/või dokumente, teeb Väärtpaberiinspektsioon avaldusele sellekohase märke.
Komisjoni istungi kutsub kokku ja seda juhatab komisjoni esimees, tema äraolekul komisjoni esimehe asetäitja või tema asendaja.
Istungi võib kokku kutsuda ja seda juhatada ka rahandusminister.
Väärtpaberiinspektsiooni seisukoha käesoleva korra punktis 42 nimetatud otsuse eelnõuna.
Komisjoni korralisest istungist peab komisjoni liikmetele teatama hiljemalt kolm tööpäeva enne selle toimumist.
Erakorralistel asjaoludel teatatakse istungist komisjoni liikmetele hiljemalt 24 tundi enne selle toimumist.
Komisjoni istungi teatele kirjutab alla istungi kokkukutsuja.
Teates tuleb näidata istungi toimumise aeg ja koht.
Teatele lisatakse kõik punktis 25 nimetatud andmed ja dokumendid.
Teate edastab komisjoni liikmetele Väärtpaberiinspektsioon.
Tegevusloa väljastamise, pikendamise või fondivalitsejatele ühinemise või jagunemise loa taotluse läbivaatamiseks kutsutakse komisjoni istungile taotleja esindaja.
Taotleja esindajale teatab istungi toimumise aja ja koha Väärtpaberiinspektsioon hiljemalt käesoleva korra punktis 26 nimetatud tähtajaks.
Taotleja esindajat ei kutsuta istungile, kui Väärtpaberiinspektsiooni ettepanekul otsustab istungi kokkukutsuja, et küsimuse otsustamisel ei ole vajalik taotleja esindaja kohalolek.
Komisjon on otsustusvõimeline, kui istungist võtab osa vähemalt neli komisjoni liiget.
Kui komisjoni istungi läbiviimiseks puudub vajalik kvoorum, toimub istung sama päevakorraga hiljemalt seitsmendal päeval pärast istungi ärajäämist.
Komisjoni otsuste tegemisel osaleb iga komisjoni liige isiklikult.
Igal komisjoni liikmel on üks hääl.
Komisjoni liige ei tohi osa võtta hääletamisest, kui on tegemist huvide konfliktiga korruptsioonivastase seaduse (RT I 1999, 16, 276) paragrahvi 25 lõike 1 tähenduses.
Nimetatud suhtest peab komisjoni liige hiljemalt istungi algul teatama istungi juhatajale.
Juhul kui huvide konflikt esineb istungi juhatajal, teatab ta sellest komisjoni istungi algul teistele komisjoni liikmetele ning taandab end otsuse tegemisest.
Nimetatud suhtest peab ta eelnevalt teatama istungi juhatajale.
Otsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletab üle poole komisjoni hääletamisel osalenud komisjoni liikmetest, kuid mitte vähem kui kolm komisjoni liiget.
Häälte võrdse jagunemise korral otsustab istungi juhataja hääl.
Kui otsuse vastuvõtmine pole võimalik punktis 30 nimetatud huvide konflikti tõttu, võib rahandusminister taotluste läbivaatamiseks nimetada komisjoni asendusliikmed.
Komisjoni istung on kinnine.
Ekspertide ja teiste asjaosaliste isikute kutsumise või lubamise istungile otsustab istungi juhataja.
Komisjoni liikmed võivad esitada põhjendatud taotluse täiendava päevakorrapunkti lisamiseks või päevakorra projektis toodud punkti väljaarvamiseks.
Nende lülitamine otsustatakse ja päevakord kinnitatakse hääletamisega istungi alguses.
Taotleja esindaja istungile kutsumise korral sinna ei ilmunud.
Komisjon võib taotluse läbivaatamise tulemusel pöörduda rahandusministri poole põhjendatud ettepanekuga nõuda taotlejalt esitamisele kuuluvate andmete kohta täpsustavat teavet ja dokumente.
Protokollija määrab istungi juhataja Väärtpaberiinspektsiooni või Rahandusministeeriumi ametnike hulgast.
Protokoll peab kajastama taotluse arutamise käiku, samuti taotluse lahendamise seisukohalt olulist.
Istungil olulist tähtsust omavad muud asjaolud.
Istungil tehtud otsuste ja hääletamistulemuste õige ja täieliku jäädvustamise eest protokollis vastutab istungi juhataja.
Protokollide originaale ning tegevuslubade taotlemiseks esitatud andmeid ja dokumente säilitatakse Väärtpaberiinspektsioonis vähemalt kolm aastat pärast tegevusloa tähtaja lõppemist, tegevusloa väljastamisest keeldumist või tegevusloa tühistamist.
Istungi protokolli või selle väljavõttega võivad tutvuda komisjoni liikmed, tegevuslubade menetlemisega seotud Väärtpaberiinspektsiooni ja Rahandusministeeriumi ametnikud ning rahandusministri nõusolekul selleks õigustatud huvi omavad isikud.
Komisjoni istungi protokoll esitatakse rahandusministrile hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast komisjoni istungi toimumist.
Taotlejalt või teistelt antud tegevusloaga seotud isikutelt täiendavate andmete nõudmise kohta määrates tähtaja nende esitamiseks.
Kui taotleja oli esitanud rahandusministrile käesoleva korra punktis 7.1 nimetatud taotluse, märgitakse käskkirjas otsus taotluse rahuldamise kohta.
Tegevusloa väljastamisest keeldumise või tegevusloa tühistamise korral peab käskkiri sisaldama põhjendust.
Käesoleva korra punkti 42 alapunktis 5 nimetatud täiendavate andmete nõudmise korral tegevusloa pikendamise taotlejalt võib rahandusminister muuta lõppeva tegevusloa andmise käskkirjaga määratud tegevusloa kehtivuse tähtaega.
Rahandusministri otsuse teeb taotlejale teatavaks Väärtpaberiinspektsioon hiljemalt kahe tööpäeva jooksul pärast vastava käskkirja saamist.
Tegevusloa väljaandja ametinimetus, nimi ja allkiri ning pitser.
Tegevusluba antakse välja äriühingu esindaja allkirja vastu.
Tegevusloa kaotamisel antakse välja duplikaat.
Andmed kehtivat tegevusluba omavate äriühingute kohta on avalikud.
Väljaantud ja tühistatud tegevuslubade üle peab arvestust Väärtpaberiinspektsioon.
Käesoleva korra punktis 42 nimetatud otsuse peale võib rahandusministrile esitada protesti 14 päeva jooksul otsuse tegemisest arvates.
Rahandusminister edastab protesti läbivaatamiseks komisjonile.
Komisjon vaatab protesti läbi 30 päeva jooksul arvates selle laekumisest rahandusministrile.
Komisjon edastab istungi protokolli oma otsusega protesti lahendamise kohta rahandusministrile kolme tööpäeva jooksul.
Rahandusminister annab seitsme tööpäeva jooksul pärast protokolli saamist käskkirja asjakohase otsusega ja/või täiendavate andmete või dokumentide nõudmiseks.
Otsusest teatab taotlejale Väärtpaberiinspektsioon.
Märkida aadress, millel taotleja on registreeritud, lisada linn, vald, maakond ning postiindeks.
Kas taotleja kuulub mõnda majandusalasesse ühiskondlikku organisatsiooni või erialaliitu (Pangaliit, Fondihaldurite Liit jms) või kavatseb mõne sellise organisatsiooniga liituda? jah... ei...
Kas taotlejal on või on kunagi olnud muid tegevuslube või -litsentse?
Väärtpaberituru kutselise osalise tegevuslitsentsi taotlemisel täidetakse aktsionäride või osanike kohta, kes omavad äriühingus vähemalt 2% osalust; fondivalitseja ja pensionifondivalitseja tegevusloa taotlemisel märgitakse kõik aktsionärid.
Kinnitan, et taotlus ning sellele lisatud andmed ja dokumendid on tõesed ja täielikud.
Seaduses ettenähtud sanktsioone.
Väärtpaberituru kutselise osalise tegevuslitsentsi taotlemise korral, kui osalus ületab 5%; pensionifondi tegevusloa taotlemisel, kui osalus ületab 10%; investeerimisfondi tegevusloa taotlemisel, kui osalus ületab 20%.
Esitada ka osalus, mis on lõppenud ühe aasta jooksul enne taotluse esitamist.
Märkida aadress, millel äriühing on registreeritud, lisada linn, vald, maakond ning postiindeks.
Investeerimisfondide tegevusloa taotlemise korral märkida andmed viimase 3 aasta kohta, pensionifondide korral 5 aasta ja väärtpaberituru kutselise osalise puhul 4 aasta kohta.
Aktsia- või osakapitali omandus.
Täidetakse, kui äriühing omab 20 kuni 50% teise äriühingu hääleõigusega aktsiatest või osakutest (sidusühing) või otseselt või kaudselt üle 50% teise äriühingu aktsiatest (tütarühing).
Pensionifondi tegevusloa taotlemise puhul antakse andmed ka äriühingute kohta, milles taotleja omab suuremat kui 10% osalust või kus fondivalitseja, selle juhatuse või nõukogu liikme, prokuristi või fondijuhi osalus koos on suurem kui 10%.
Määrus kehtestatakse „Toiduseaduse“ (RT I 1999, 30, 415; 58, 608) paragrahvi 38 lõike 5 alusel.
Määrust kohaldatakse toidu ja toidu koostisosade suhtes, mis on osaliselt või täielikult saadud geneetiliselt muundatud sojaubadest või maisist (edaspidi geneetiliselt muundatud sojaubadest või maisist saadud toit).
Sojaubadest või maisist saadud toidu suhtes, mille vastav koostisosa (ühekomponendilise toidu puhul toit tervikuna) sisaldab kuni ühe protsendi ulatuses geneetiliselt muundatud sojaubadest või maisist saadud koostisosa, mis on sattunud toitu juhuslikult.
Nimetatud juhul peab käitleja olema võimeline tõestama, et ta võttis kasutusele meetmed geneetiliselt muundatud organismide või nendest saadud toitude vältimiseks.
Tarbijale või toitlustusettevõtjale antava geneetiliselt muundatud sojaubadest või maisist saadud toidu puhul tuleb järgida Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1999. a määruse nr 390 „Toidu märgistusele esitatavate nõuete, märgistamise ja muul viisil teabe edastamise ning toorme päritolust informeerimise korra kinnitamine“ (RT I 1999, 98, 866) ning käesoleva paragrahvi lõigetes 2 kuni 5 esitatud märgistamise nõudeid.
Kui koostisosade loetelus on kirjas, et koostisosa on valmistatud sojaubadest või maisist, võib väljendi „geneetiliselt muundatud“ kirjutada koostisosa nimetusega vähemalt sama suurusega kirjas koostisosade loetelu lõpus ning vastava koostisosaga seostatakse see väljend tähemärgi (*) abil.
Kui toidu koostisosade loetelu esitamine ei ole nõutav, peab märgistusel selgelt esile tooma väljendi „valmistatud geneetiliselt muundatud sojast“ või „valmistatud geneetiliselt muundatud maisist“.
Kui toidu koostisosa esitatakse üldnimetusega, peab sellele lisama väljendi „sisaldab geneetiliselt muundatud sojast valmistatud...“ või „sisaldab geneetiliselt muundatud maisist valmistatud...“ koos vastava koostisosa nimetamisega.
Kui liitkoostisosa koostisosa on saadud geneetiliselt muundatud sojaubadest või maisist, peab märgistusel kirjutama väljendi „sisaldab geneetiliselt muundatud sojast valmistatud...“ või „sisaldab geneetiliselt muundatud maisist valmistatud...“ koos vastava koostisosa nimetamisega.
Müügipakendisse pakendamata toidu puhul peab teabe geneetilise muundamise kohta esitama toiduga kaasasolevatel dokumentidel või veopakendil ning müügikohas.
Käitlejale edasiseks töötlemiseks turustatava geneetiliselt muundatud sojaubadest või maisist saadud toidu puhul peab määruses nõutava teabe esitama toiduga kaasasolevatel dokumentidel.
Kuni 1. jaanuarini 2001. a võib geneetiliselt muundatud sojaubadest või maisist saadud toidu märgistamist jätkata käesoleva määruse nõuetele mittevastavalt, kuid kooskõlas teiste kehtivate toidu märgistamist reguleerivate õigusaktidega.
Enne 1. jaanuari 2001. a määruse erinõuetele mittevastavalt märgistatud geneetiliselt muundatud sojaubadest või maisist saadud toitu võib müüa kuni kauba lõppemiseni.
Arvestatud on Euroopa Liidu Nõukogu määruse 98/1139/EÜ (EÜT L 159, 3.06.1988, lk 4) ja Euroopa Komisjoni määruse 49/2000/EÜ (EÜT L 6, 11.01.2000, lk 13) nõudeid.
Seadus reguleerib raudtee-ettevõtja õigusi ja kohustusi raudteeinfrastruktuuri majandamisel, reisijate ja kaupade veol ning riikliku järelevalvega seonduvaid toiminguid raudtee-ettevõtjate üle.
Seadus kehtestab avalik-õiguslikud kitsendused raudtee-ettevõtjate tegevusele.
Raudtee on maatükiga püsivalt ühendatud rajatis, mille olulisteks osadeks on muldkeha ja sellele toetuv tee pealisehitus, mis koosneb rööbastest, pöörangutest, liipritest ja ballastist.
Raudteeinfrastruktuur on raudtee ning raudtee majandamiseks vajalikud hooned ja rajatised.
Raudteeinfrastruktuuri hooned on raudteemaal asuvad hooned, milles paiknevad raudteeveoks vajalikud müügi- ja teenindusvahendid või mida muul viisil kasutatakse raudtee sihtotstarbeliseks kasutamiseks.
Muud raudtee sihtotstarbeliseks kasutamiseks vajalikud rajatised.
Raudteemaa on raudtee ja raudtee sihtotstarbeliseks kasutamiseks vajalike hoonete ja rajatiste alune ning nende teenindamiseks vajalik maa.
Raudteed, mis on vajalikud sisse- ja väljasõiduks depoosse või tehnohoolduspunkti või sõiduks depoos või on üksnes vedu toetava või abistava iseloomuga (depooteed), ei kuulu raudteeinfrastruktuuri hulka.
Rippraudtee, trammitee ja nendega ehitus- või tööviisi poolest sarnane tee või muu raudteest erinevat ehituslikku laadi rööbastee ei ole raudtee käesoleva seaduse tähenduses.
Raudtee-ettevõtja käesoleva seaduse tähenduses on äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja või äriühing, kelle tegevuseks on raudteeveoteenuse osutamine või raudteeinfrastruktuuri majandamine.
Raudtee-ettevõtja, kes osutab raudteeveoteenust, on käesoleva seaduse tähenduses raudteeveo-ettevõtjaks.
Raudtee-ettevõtja, kes majandab raudteeinfrastruktuuri, on käesoleva seaduse tähenduses raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjaks.
Raudtee-ettevõtjale, kes osutab raudteeveoteenust ja majandab raudteeinfrastruktuuri, kohaldatakse raudteeveoteenuse osutamisel käesolevas seaduses raudteeveo-ettevõtja ja raudteeinfrastruktuuri majandamisel raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kohta sätestatut.
Kui raudtee-ettevõtja majandab avalikuks kasutamiseks määratud raudteeinfrastruktuuri ja kasutab seda avaliku raudteeveoteenuse osutamiseks, peab ta täitma käesoleva seaduse § 26 lõikes 1 nimetatud nõudeid.
Raudtee-ettevõtjaks ei loeta ettevõtjat, kelle tegevuseks on käesoleva seaduse § 2 lõigetes 6 ja 7 nimetatud teede majandamine või sellistel teedel veoteenuse osutamine.
Raudteeinfrastruktuuri majandamine on raudteeinfrastruktuuri korrashoid, raudteeliikluse korraldamine ning raudteeinfrastruktuuri kasutada andmine raudteeveo-ettevõtjale.
Raudteeinfrastruktuuri korrashoid käesoleva seaduse tähenduses on selle ehitamine ja rajamine, remont ja hooldamine.
Raudteeinfrastruktuuri majandamise võib raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja anda lepingu alusel üle teisele ettevõtjale.
Sel juhul jääb ta vastutama raudteeinfrastruktuuri majandamisest tulenevate kohustuste rikkumise eest solidaarselt ettevõtjaga, kellele ta raudteeinfrastruktuuri majandamise üle andis.
Sellega vastuolus olev kokkulepe on kolmandate isikute suhtes tühine.
Avalikuks kasutamiseks määratud raudtee raudteeinfrastruktuuri võib raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja võõrandada või selle alust maad hoonestusõigusega koormata Raudteeameti eelneval nõusolekul.
Raudteevedu on reisijate või kaupade vedamine raudteel rongi või rööbasbussiga raudteeinfrastruktuuri kasutades.
Raudteeveerem on raudteeveoks vajalikud vedurid, vagunid, samuti dresiinid, teeremondimasinad ja muud raudteel liiklemiseks vajalikud masinad ja mehhanismid.
Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, kes majandab avalikuks kasutamiseks määratud raudteed, korraldab raudteeinfrastruktuuri kasutamist raudtee läbilaskevõime jaotamise teel, eraldades raudteeveo-ettevõtjatele käesolevas seaduses ettenähtud alusel ja korras läbilaskevõimeosasid, sealhulgas rongiliinina või muul viisil.
Rongiliin on raudtee läbilaskevõimeosa, mis on vajalik ühe rongi käigushoidmiseks siht- ja saatepunkti vahel teatud ajavahemikul.
Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras määrab teede- ja sideminister raudtee-ettevõtja taotlusel tema majandamisel oleva raudtee avalikuks kasutamiseks.
Avalikuks kasutamiseks määratud raudtee on raudtee-ettevõtja raudteeinfrastruktuur, mille kasutamine on tasu, aja ja muude kasutamistingimuste osas diskrimineerimata tagatud kõigile raudtee-ettevõtjatele avaliku raudteeveoteenuse osutamiseks käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras.
Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras määrab teede- ja sideminister raudtee-ettevõtja taotlusel tema kuulumise avalikku raudteeveoteenust osutavate raudtee-ettevõtjate hulka.
Raudtee-ettevõtja, kes on käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt määratud avalikku raudteeveoteenust osutama, on vastavalt teenuse sihtotstarbele ja avalikustatud veoeeskirjadele seaduses sätestatud alustel ja korras kohustatud osutama avalikuks kasutamiseks määratud raudteel reisijate- või kaubaveoteenust igaühele (avalik raudteeveoteenus).
Avalikuks kasutamiseks määratud raudteede loetelu ja selle muudatused ning avalikku raudteeveoteenust osutavate raudtee-ettevõtjate loetelu ja selle muudatused avaldatakse teadaandena Riigi Teataja Lisas.
Avalikuks kasutamiseks määratud raudtee raudteeinfrastruktuuri majandava või avalikku raudteeveoteenust osutava äriühingu ühinemine ja jagunemine on lubatud vaid Raudteeameti eelneval nõusolekul.
Vabariigi Valitsusel on õigus iseseisvalt määrata raudtee avalikuks kasutamiseks õiglase tasu eest, kui raudteeinfrastruktuuri kasutamine on vajalik üldistes huvides ühiskondliku veoteenuse osutamiseks.
Avalikuks kasutamiseks määratud raudtee raudteeinfrastruktuuri võib majandada raudtee-ettevõtja, kellele Raudteeamet on selleks andnud raudteeinfrastruktuuri majandamise tegevusloa.
Raudtee reisijateveoteenust võib osutada raudteeveo-ettevõtja, kellele Raudteeamet on selleks andnud raudtee reisijateveoteenuse tegevusloa.
Avalikuks kasutamiseks määratud raudteel võib raudtee kaubaveoteenust osutada raudteeveo-ettevõtja, kellele Raudteeamet on selleks andnud raudtee kaubaveoteenuse tegevusloa.
Avalikuks kasutamiseks määratud raudtee ja teiste raudteeinfrastruktuuri rajatiste ehitustöid võib teostada ettevõtja, kellele Raudteeamet on selleks andnud raudtee-ehitustegevuse tegevusloa.
Avalikuks kasutamiseks määratud raudteel kasutatavat raudteeveeremit võib remontida ettevõtja, kellele Raudteeamet on selleks andnud raudteeveeremi remondi tegevusloa.
Tegevusluba antakse tähtaega määramata.
Tegevusluba ei ole üleantav ning selle üleandmine teisele isikule ja kasutamine teise isiku poolt on keelatud.
Välisriigi äriühing võib tegutseda käesoleva paragrahvi lõigetes 1-5 nimetatud tegevusaladel vaid juhul, kui tema filiaal on kantud äriregistrisse äriseadustikus (RT I 1995, 26-28, 355; 1998, 91-93, 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360) ettenähtud tingimustel.
Tegevusluba ei ole vajalik välisriigi raudtee-ettevõtjale raudtee piirijaamadesse sisenemiseks, kui rahvusvahelise kokkuleppe alusel on välisriigi raudtee-ettevõtja ja Eesti raudteeveo-ettevõtja piire ületava raudteeveoteenuse osutamises kokku leppinud.
Tegevusluba ei ole vajalik välisriigi raudtee-ettevõtjale ja nende ühendustele, kui selles on vastastikku kokku lepitud rahvusvaheliste kokkulepetega.
Ettevõtja raudteeinfrastruktuur või raudteeveerem vastab käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuetele.
Käesoleva seaduse § 8 lõigetes 4 ja 5 nimetatud tegevusloa saamiseks ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 4, 5 ja 9 nimetatud tingimusi.
Dokument riigilõivu tasumise kohta.
Raudteeametile esitatud dokumendid ei kuulu avaldamisele kolmandatele isikutele, kui seadustes ei ole sätestatud teisiti.
Tegevusloa andmise või andmisest keeldumise otsustab Raudteeamet ühe kuu jooksul avalduse esitamisest.
Tegevusloa andmine vormistatakse Raudteeameti peadirektori käskkirjaga ja tegevusluba jõustub käskkirjas näidatud kuupäeval.
Käskkirja ärakiri ja tegevusluba edastatakse taotlejale hiljemalt kolme tööpäeva jooksul käskkirja allakirjutamisest.
Esitatud dokumendid on ebaõiged või mittetäielikud.
Tegevusloa andmisest keeldumine vormistatakse Raudteeameti peadirektori käskkirjaga, mis peab sisaldama keeldumise põhjendust.
Raudteeametil on õigus määrata taotlejale tähtaeg tegevusloa andmist takistavate asjaolude kõrvaldamiseks.
Taotlejal on õigus nimetatud tähtaja jooksul esitada täiendavaid dokumente.
Kui taotleja ei kõrvalda takistavaid asjaolusid või ei esita täiendavaid dokumente määratud tähtajaks, keeldub Raudteeamet tegevusloa andmisest.
Asutamisel olev äriühing, kellele Raudteeamet on andnud käesoleva seaduse § 8 lõigetes 1-3 nimetatud tegevusloa, on kohustatud enne tegevusloas näidatud tegevuse alustamist esitama Raudteeametile põhikirja ja äriregistri väljavõtte, samuti § 10 lõike 1 punktides 6-9 nimetatud dokumendid.
Raudteeametil on õigus igal ajal kontrollida ettevõtja vastavust tegevusloa saamise tingimustele.
Kui tegevusloa andmise aluseks olnud asjaolud on muutunud, on ettevõtja kohustatud viivitamata teatama Raudteeametile toimunud muudatustest ja esitama vastavad dokumendid.
Ettevõtja ei vasta käesoleva seaduse §-s 9 nimetatud tingimustele.
Raudteeamet on kohustatud enne tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamist määrama ettevõtjale ettekirjutuse alusel tähtaja kehtetuks tunnistamise aluseks olevate puuduste kõrvaldamiseks.
Kui ettevõtja ei kõrvalda tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluseks olevaid puudusi määratud tähtajaks, tunnistab Raudteeamet tegevusloa kehtetuks.
Avaliku raudteeveoteenuse osutamise tagamiseks võib Raudteeamet anda ajutise tegevusloa raudtee-ettevõtjale, kelle tegevusluba tunnistatakse kehtetuks käesoleva seaduse § 9 lõike 1 punktides 7 ja 8 ettenähtud alustel tegevusloa kehtetuks tunnistamisest arvates, kuid mitte kauemaks kui kuueks kuuks, mille jooksul on raudtee-ettevõtja kohustatud jätkama tegevust ajutises tegevusloas näidatud tingimustel ja ulatuses.
Tegevusloa kehtetuks tunnistamine vormistatakse Raudteeameti peadirektori käskkirjaga ja tegevusloa kehtetuks tunnistamine jõustub käskkirjas näidatud kuupäeval.
Käskkirja ärakiri edastatakse ettevõtjale, kelle tegevusluba tunnistati kehtetuks, ja kõigile raudtee-ettevõtjatele viivitamata, kuid mitte hiljem kui kümne tööpäeva jooksul käskkirja allakirjutamisest.
Tegevusloa kehtivuse lõppemise teadaanne avaldatakse Riigi Teataja Lisas.
Ettevõtja võib esitada taotluse Raudteeametile tegevusloa kehtivuse lõpetamiseks vähemalt kuus kuud enne tegevusloa kehtivuse soovitavat lõppemist.
Tegevusloa kehtivuse lõpetamine ettevõtja taotlusel vormistatakse Raudteeameti peadirektori käskkirjaga ja tegevusloa kehtivuse lõpetamine jõustub käskkirjas näidatud päeval.
Käskkirja ärakiri edastatakse taotlejale hiljemalt kolme tööpäeva jooksul käskkirja allakirjutamisest.
Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja on kohustatud tagama ohutu liikluse oma raudteeinfrastruktuuril ja hoidma selle ohutust tagavalt töökorras.
Raudteeveo-ettevõtja on kohustatud tagama raudteeveo ohutuse ja tema poolt kasutatava raudteeveeremi vastavuse kehtivatele ohutus- ja muudele nõuetele.
Raudtee-ettevõtja on kohustatud täitma käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt kehtestatud nõudeid ja eeskirju ning kõiki keskkonna-, tule- ja tööohutust, töötervishoidu ning tervisekaitset puudutavaid eeskirju ja nõudeid.
Raudteeinfrastruktuuri ja raudteeveeremi tehnoloogilised ja ekspluatatsiooninõuded, nõuded raudteeliiklusele ja raudteekorrashoiule, samuti nõuded raudteevedudele sätestatakse teede- ja sideministri määrusega kinnitatud raudtee tehnokasutuseeskirjas.
Ettevõtja, kes taotleb käesoleva seaduse § 8 lõikes 1 nimetatud tegevusluba, peab eelnevalt saama Raudteeametilt ohutustunnistuse, mis kinnitab, et tema raudteeinfrastruktuur ja raudteeliikluse korraldus vastavad raudtee tehnokasutuseeskirjas kehtestatud nõuetele.
Ettevõtja, kes taotleb käesoleva seaduse § 8 lõigetes 2 ja 3 nimetatud tegevusluba, peab eelnevalt saama Raudteeametilt ohutustunnistuse.
Ohutustunnistuse saamiseks peab ettevõtja esitama raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale, kelle avalikuks kasutamiseks määratud raudtee raudteeinfrastruktuuri ta kavatseb kasutada, kinnituse, et tema raudteeveerem vastab raudtee tehnokasutuseeskirjas kehtestatud nõuetele ja et tema vedurimeeskond vastab käesoleva seaduse §-s 19 sätestatud nõuetele.
Ohutustunnistuste väljaandmise korra kehtestab teede- ja sideminister.
Raudteeliikluse ohutuse tagamiseks kehtestab sotsiaalminister Vabariigi Valitsuse kehtestatud tööde loetelu alusel töötajatele eelneva ja perioodilise tervisekontrolli nõuded.
Raudteeametil on õigus igal ajal kontrollida raudteeliikluse ohutust ja raudteeveeremi vastavust kehtestatud nõuetele.
Raudteeametil on kohustus kontrollida raudteeinfrastruktuuri ja raudteeveeremi vastavust kehtestatud nõuetele teede- ja sideministri määratud tähtaegadel ja korras.
Raudtee-ettevõtja on kohustatud lubama riiklikku järelevalvet teostavatel isikutel igal ajal kontrollida raudteeinfrastruktuuri ja raudteeveeremi ning raudteeliikluse ohutust.
Raudteeametil on õigus teha raudtee-ettevõtjale ettekirjutusi käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel raudtee tehnokasutuseeskirjas kehtestatud nõuete täitmiseks ja ettekirjutuse täitmata jätmise korral algatada tegevusloa kehtetuks tunnistamist.
Raudtee tehnokasutuseeskirjas kehtestatud nõuete rikkumise korral, mis toob kaasa otsese ohu raudteeliiklusele, on raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjal õigus kõrvaldada raudteeinfrastruktuurilt raudtee tehnokasutuseeskirjas kehtestatud nõuetele mittevastav raudteeveerem või võtta viivitamata tarvitusele kõik abinõud, et tagada raudteeliikluse ohutus.
Raudtee tehnokasutuseeskirja rikkunud raudteeveo-ettevõtjale sellest tekkinud kahju ei hüvitata.
Avalikuks kasutamiseks määratud raudteed majandab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja oma tegevuseeskirja alusel.
Tegevuseeskirjas kehtestatakse raudteeinfrastruktuuri korrashoiu, raudteeliikluse korraldamise ja raudteeinfrastruktuuri raudteeveo-ettevõtjatele kasutada andmise tingimused.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuseeskirja ja sinna tehtud muudatuste heakskiitmise otsustab Raudteeamet raudteeinfrastruktuuriettevõtja vastava avalduse esitamisest ühe kuu jooksul.
Raudteeamet võib tegevuseeskirja ja tegevuseeskirja muudatuste heakskiitmisest keelduda ja nõuda nende muutmist või tunnistada need kehtetuks, kui need on vastuolus seaduste või käesoleva seaduse § 16 lõikes 2 nimetatud raudtee tehnokasutuseeskirjaga.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuseeskiri tuleb avaldada ja teha kättesaadavaks Raudteeameti peadirektori poolt kindlaksmääratud väljaandes ja aadressidel.
Tegevuseeskirja muutmine jõustub Raudteeameti otsuses märgitud päeval, kuid mitte varem kui 45 päeva möödudes tegevuseeskirja muudatuste avaldamisest.
Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raudteeohutuse ja raudteeliikluse juhtimise eest vastutavatel töötajatel peab olema vastav kvalifikatsioonitunnistus.
Kvalifikatsioonitunnistuse saamiseks vajalikud ettevalmistus- ja kutsesobivusnõuded kinnitab teede- ja sideminister.
Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja võib kehtestada raudteeohutuse ja raudteeliikluse juhtimise eest vastutavatele töötajatele käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud nõuetest kõrgemaid nõudeid kvalifikatsioonitunnistuste väljastamise eeskirjas.
Kvalifikatsioonitunnistuse annab välja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja.
Raudteeametil on õigus kontrollida raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raudteeohutuse ja raudteeliikluse juhtimise eest vastutavate töötajate vastavust käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud nõuetele.
Raudteeveoteenuse osutamiseks vajalikku raudteeveeremit võib juhtida raudteeveo-ettevõtja vedurimeeskond, kes koosneb vähemalt kahest liikmest.
Raudteeveeremit võib juhtida isik, kellel on Eestis välja antud või välisriigis välja antud ja Eestis tunnustatud vedurijuhiluba.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vedurijuhiloa saamiseks taotleja kutsesobivusele, teadmistele, oskustele ja kogemustele vajalikud nõuded kehtestab teede- ja sideminister, võttes arvesse sotsiaalministri kehtestatud nõudeid taotleja terviseseisundile.
Vedurijuhiloa väljaandmise eeskirjad ja eksamineerimise korra kehtestab teede- ja sideminister.
Raudteeveeremi juhtimise õigus võetakse ära arstliku komisjoni otsuse alusel isikult, kelle terviseseisund ei vasta kehtestatud nõuetele.
Raudteeveeremi juhtimise õigus võidakse ära võtta või tühistada raudteeliikluse nõudeid rikkunud isikult, olenevalt tema toimepandud rikkumise iseloomust ja raskusastmest, ainult seadustega sätestatud korras.
Raudteeveo-ettevõtja vedurimeeskond peab vastama selle raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, kelle raudteel nad sõidavad, tegevuseeskirjas ettenähtud sõidukogemuse nõuetele.
Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjal on õigus mitte lubada raudteeveeremit juhtima vedurijuhti, kes on tarvitanud alkoholi, narkootilisi, psühhotroopseid või psühhotoksilisi aineid.
Raudteeinfrastruktuuri rajatisi, sealhulgas raudteed võib ehitada vastavalt planeerimis- ja ehitusseaduses (RT I 1995, 59, 1006; 1996, 36, 738; 49, 953; 1999, 29, 399) sätestatule vaid Raudteeameti poolt eelnevalt heakskiidetud ehituskava kohaselt.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kava heakskiitmine ei ole vajalik, kui raudteeinfrastruktuuri rajatiste tehnoloogiline ümberseadmestamine, rekonstrueerimine või renoveerimine ei too kaasa raudteeliikluse sulgemist kauemaks kui üheks ööpäevaks või kui raudtee pealisehituse remont on tingitud erakorralistest asjaoludest, mis võivad ohustada raudteeliiklust.
Avalikuks kasutamiseks määratud raudtee ja sellega liituva raudtee rööbastee laius on 1520 mm.
Rööbastee muu laiuse korral toimub raudtee-ehitus ja kasutuselevõtmine Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Raudteeinfrastruktuuri rajatiste projekteerimistingimused väljastab kohalik omavalitsus kooskõlastatult Raudteeametiga.
Raudteeinfrastruktuuri rajatiste ehitusjärelevalvet planeerimis- ja ehitusseaduse § 50 tähenduses teostab Raudteeamet, kooskõlastades raudteeinfrastruktuuri rajatiste projekti, ehitusloa ja kasutusloa väljaandmise kohaliku omavalitsusega.
Ehitusjärelevalve teostamiseks määrab Raudteeamet igale ehitusele litsentseeritud raudtee-ehituse järelevalveinseneri.
Ehitusjärelevalvega seonduvad kulud kannab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja.
Ehitusjärelevalve teostamise korra ja ehitamise dokumenteerimise nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.
Raudtee-ehituse järelevalveinseneri litsentseerimise korra ja järelevalveinseneri õigused kehtestab Vabariigi Valitsus.
Avalikuks kasutamiseks määratud raudtee raudteeinfrastruktuuri ehitamiseks ja korrashoiuks võib riik anda toetust, mille suurus määratakse kindlaks igal aastal riigieelarves.
Raudtee kaitsevöönd on raudtee sihtotstarbelise tegevuse ja häireteta raudteeliikluse tagamiseks ning raudteelt lähtuvate kahjulike mõjude vähendamiseks.
Raudtee kaitsevööndi laiuseks on rööpa teljest (mitmeteelistel raudteedel ja jaamades äärmise rööpa teljest) linnades ja asulates 30 meetrit, väljaspool linnu ja asulaid 50 meetrit.
Raudtee kaitsevööndis asuva kinnisasja valdaja ei tohi oma tegevuse või tegevusetusega takistada raudtee sihtotstarbelist kasutamist, halvendada raudtee korrashoidu ega ohustada liiklust.
Raudtee kaitsevööndis võib maaparandussüsteemide rajamine, maavara kaevandamine, kaevamistööde teostamine, metsa lageraie ja muud looduskeskkonda muutvad tööd, hoonete ja rajatiste ehitamine, kergestisüttivate ainete ja lõhkeainete tootmine ja ladustamine, samuti seadmete ja materjalide ladustamine ja paigaldamine, mis seab ohtu nähtavuse kaitsevööndis, toimuda vaid vastava raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja eelneval kirjalikul nõusolekul, millega võib kehtestada raudtee kaitsevööndis teostatavatele töödele täiendavaid nõudeid.
Sõidukid, jalakäijad ja aetavad kariloomad võivad raudteed ületada ainult selleks ettenähtud ja tähistatud raudteeülesõidukohtades ning jalakäijad raudteeülekäigukohtades liikluseeskirjas sätestatud korras.
Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja on kohustatud tagama raudteeülesõidukoha ja -ülekäigukoha korrashoiu ja liikluskorraldusvahendite paigaldamise ning raudteeohutuse raudteemaal tehnokasutuseeskirjas sätestatud alustel ja korras.
Raudteeliiklust võib raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja avalikuks kasutamiseks määratud raudteel ajutiselt sulgeda kuni üheks ööpäevaks.
Raudteeliiklust võib avalikuks kasutamiseks määratud raudteel ajutiselt sulgeda kauemaks kui üheks ööpäevaks või oluliselt piirata Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Raudteeinfrastruktuuri või raudteeveeremi seisundist raudteeliiklusele tuleneva otsese ohu korral on raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kohustatud tarvitusele võtma kõik abinõud, mis on vajalikud ohutu liikluse tagamiseks.
Nimetatud juhul on raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjal õigus raudteeliiklus sulgeda või seda oluliselt piirata, teatades viivitamata ohutuse tagamiseks tarvituselevõetud abinõudest Raudteeametile.
Mõjuval põhjusel, eelkõige, kui raudteeliiklusega ohustatakse inimeste elu või tervist või keskkonda, on Raudteeameti selleks volitatud ametnikul igal ajal õigus teha raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale ettekirjutus raudteeliikluse sulgemiseks või oluliseks piiramiseks.
Raudteel toimunud õnnetuse korral on riigi ja kohaliku omavalitsuse ülesandeks oma asutuste kaudu osutada igakülgset kaasabi õnnetuse tagajärgede likvideerimiseks ja raudteeliikluse võimalikult kiireks taastamiseks päästeseaduses (RT I 1994, 28, 424; 1998, 39, 598) sätestatud korras.
Raudteeveo-ettevõtjal on õigus raudteeinfrastruktuuri kasutamistasu, -aja ja muude kasutamistingimuste osas diskrimineerimata kasutada avalikuks kasutamiseks määratud raudteed raudteeveoteenuse osutamiseks.
Raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõime jaotamisel tagatakse ühiskondlike veoteenuste osutamiseks vajalike rongiliinide eraldamine esimese eelistusena.
Teise eelistusena on õigus saada läbilaskevõimeosa raudteeveo-ettevõtjal avaliku raudteeveoteenuse osutamiseks rahvusvahelises otseühenduses.
Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja on kohustatud jaotama avalikuks kasutamiseks määratud raudtee raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõime, eraldades läbilaskevõime ühiskondliku veoteenuse osutamiseks ning seejärel eraldades jaotamisele kuuluva läbilaskevõime teistele raudteeveo-ettevõtjatele avaliku konkursi alusel, arvestades § 24 lõikes 2 ettenähtud eelistust.
Raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõime jaotamise avaliku konkursi tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Raudteeveo-ettevõtja, kellele eraldati läbilaskevõimeosa, ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja lepivad kokku raudteeinfrastruktuurile juurdepääsu üksikasjades, eriti kasutamise ajas ja kestuses, samuti kasutamistasus ja teistes kasutamistingimustes.
Nimetatud kokkulepe peab olema sõlmitud kirjalikult.
Kasutamistasu ning kasutamise aja ja kestuse kindlaksmääramisel tuleb eelkõige arvesse võtta teenuse iseloomu ja kestust, turuolukorda ning raudteeinfrastruktuuri kulumi astet, samuti veeremi koosseisu, seisundit ja veokiirust.
Kasutamistasu määratakse Raudteeameti kehtestatud raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu arvestamise metoodika alusel.
Raudteeveo-ettevõtjal ei ole õigust talle eraldatud läbilaskevõimeosa mis tahes viisil üle anda ega loovutada ning ta on kohustatud talle eraldatud läbilaskevõimeosa kasutama lepinguga ettenähtud korras.
Nimetatud nõuete rikkumise korral kuulub eraldatud läbilaskevõimeosa äravõtmisele ning jaotamisele käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korras.
Raudteeveo-ettevõtjal on õigus pöörduda kaebusega Raudteeameti poole, kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ei jaotanud vaba läbilaskevõimet käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras või kui raudteeveo-ettevõtjale ei eraldatud läbilaskevõimeosa või eraldati diskrimineerivatel tingimustel.
Raudteeamet vaatab kaebuse läbi ja otsustab, kas läbilaskevõime jaotamine on toimunud kooskõlas käesoleva seaduse ja konkurentsiseadusega (RT I 1998, 30, 410).
Raudteeameti otsusega mittenõustumisel on õigus pöörduda kohtusse.
Kohtusse pöördumine ei ole eraldatud läbilaskevõimeosa äravõtmise või muutmise aluseks.
Kui Raudteeamet leiab, et läbilaskevõime jaotamisel on rikutud käesolevas seaduses sätestatud nõudeid, teeb Raudteeamet raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale ettekirjutuse seaduserikkumise kõrvaldamiseks.
Raudtee-ettevõtjad, kes osutavad avalikku raudteeveoteenust ja majandavad avalikuks kasutamiseks määratud raudteed, peavad oma raamatupidamises pidama eraldi tulude ja kulude arvestust veoteenuse ja raudteeinfrastruktuuri majandamise valdkondade osas.
Riigi poolt raudteeinfrastruktuuri majandamiseks antud toetuse ja ühiskondlike veoteenuste osutamise eest tasutava hüvituse ülekandmine ühest valdkonnast teise on keelatud.
Selle kohustuse järgimine peab kajastuma mõlema valdkonna tulude ja kulude arvestuses.
Raudteeveo-ettevõtja, kes osutab ühiskondlikke ja muid veoteenuseid, peab oma raamatupidamises pidama eraldi tulude ja kulude arvestust ühiskondlike veoteenuste ja teiste veoteenuste valdkondade osas.
Riigi poolt ühiskondlike veoteenuste osutamise eest tasutava hüvituse kasutamine muus valdkonnas on keelatud.
Käesolevas paragrahvis nimetatud raudtee-ettevõtjad on kohustatud teede- ja sideministri kehtestatud korras ja tähtaegadel esitama Raudteeametile käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 kohaselt peetavate tulude ja kulude arvestused.
Raudtee-ettevõtja, kellel on selleks õigustatud huvi, võib tutvuda Raudteeameti kehtestatud korras tulude ja kulude arvestustega.
Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, kelle raudtee piirneb või liitub teise raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raudteega, peab lubama ühenduse oma raudteeinfrastruktuuriga.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ühenduse tingimused ja selle eest makstav tasu lepitakse kokku raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate vahel.
Kui ühenduse tingimustes või tasus kokkulepet ei saavutata, on õigus pöörduda kohtusse.
Avalikku raudteeveoteenust võib osutada raudteeveo-ettevõtja veoeeskirja alusel.
Veoeeskirjas kehtestatakse veotingimused reisijateveoks või veotingimused kauba või veeremi liikide alusel.
Nimetatud veoeeskiri ei sisalda veotasu suurust.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud veoeeskirjade heakskiitmise ja sinna tehtud muudatuste heakskiitmise otsustab Raudteeamet raudteeveo-ettevõtja vastava avalduse esitamisest ühe kuu jooksul.
Tegevusloa taotlemisega üheaegselt heakskiitmiseks esitatud veoeeskiri loetakse heakskiidetuks tegevusloa jõustumise päeval.
Raudteeamet võib veoeeskirja ja veoeeskirja muudatuste heakskiitmisest keelduda või nõuda nende muutmist või kehtetuks tunnistamist, kui need on vastuolus seadustega või raudteeveo heade tavadega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud veoeeskiri tuleb avaldada ja teha kättesaadavaks Raudteeameti peadirektori poolt kindlaksmääratud väljaandes ja aadressidel.
Veoeeskirja muutmine jõustub Raudteeameti otsuses märgitud päeval, kuid mitte varem kui 45 päeva möödudes veoeeskirja muudatuste avaldamisest.
Riik võib üldistes huvides tellida avalikku raudteeveoteenust osutavalt raudteeveo-ettevõtjalt reisijate või kaupade raudteeveoteenust (ühiskondlik raudteeveoteenus).
Ühiskondlikku raudteeveoteenust osutav raudteeveo-ettevõtja on kohustatud vedama reisijaid või kaupu riigiga sõlmitud lepingus sätestatud tingimustel ja korras.
Raudteeveo-ettevõtja kohustus on teavitada ühiskondliku raudteeveoteenuse kasutajaid teenuse hinnast.
Lepingu rikkumise korral kohaldatavaid leppetrahve.
Raudteeveo-ettevõtjale ühiskondlike veoteenuste osutamise eest makstava hüvituse suurus tuleb kindlaks määrata vähemalt üheks aastaks.
Raudteeveo-ettevõtjale ühiskondlike veoteenuste osutamise eest makstav hüvitus peab katma vähemalt neid ühiskondlike veoteenuste osutamisel tekkinud kulusid, sealhulgas raudteeinfrastruktuuri kasutamistasu, mida raudteeveo-ettevõtjal ei ole võimalik katta nimetatud teenuste osutamisel saadava tulu arvel.
Ühiskondlikku veoteenust osutaval raudteeveo-ettevõtjal on käesoleva seaduse § 24 lõikes 2 sätestatud raudteeinfrastruktuuri kasutamise eelistus.
Raudteeamet teavitab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjat ühiskondliku veoteenuse kasutamise vajadusest arvestusega, et ühiskondliku veoteenuse osutamise vajadus on teada läbilaskevõime jaotamisel.
Raudteede register on riiklik register, kus registreeritakse avalikuks kasutamiseks määratud raudteed ja teised raudteed, sealhulgas depooteed.
Raudteede register asutatakse andmekogude seaduses (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155) sätestatud korras.
Raudteede registri vastutav töötleja on Teede- ja Sideministeerium ning volitatud töötleja on Raudteeamet.
Raudteeveeremi register on riiklik register, kus registreeritakse käesoleva seaduse § 5 lõikes 2 nimetatud raudteeveerem.
Eestis esmakordselt kasutusele võetavad raudteeveeremi tüübid ja mudelid kuuluvad enne registrisse kandmist kohustuslikule kontrollimisele ja katsetusele, kinnitamaks nende vastavust raudteeveeremile kehtestatud nõuetele.
Raudteeveeremi register asutatakse andmekogude seaduses sätestatud korras.
Raudteeveeremi registri vastutav töötleja on Teede- ja Sideministeerium ning volitatud töötleja on Raudteeamet.
Raudteeliikluse seisundi ning selles toimuvate muutuste hindamise eesmärgil võib Raudteeamet riikliku statistika seaduse (RT I 1997, 51, 822) kohaselt korraldada statistilisi vaatlusi Vabariigi Valitsuse kinnitatud riiklike statistiliste vaatluste loetelu alusel.
Riiklikku järelevalvet käesolevas seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides raudtee-ettevõtjate tegevusele kehtestatud nõuete järgimise üle teostab Raudteeamet.
Raudteeametit juhib peadirektor, kelle nimetab ametisse teede- ja sideminister.
Muude seadustest tulenevate ülesannete täitmine.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud pädevuse piires võib Raudteeameti peadirektor anda välja käskkirju, teha ettekirjutusi ja otsuseid ning volitada Raudteeameti ametnikke nende riikliku järelevalve pädevuses tegema konkreetsete üksikjuhtude kohta ettekirjutusi ja otsuseid.
Raudteeinfrastruktuuri ja raudteeveeremi tehnilise järelevalve teostamiseks vajalike toimingute tegemise ja vedurijuhtide eksamineerimise võib Raudteeamet teede- ja sideministri kehtestatud korras lepingu alusel edasi anda teistele isikutele.
Nimetatud toimingute teostamise kulud tasub raudtee-ettevõtja.
Raudtee-ettevõtjad ja nende töötajad on kohustatud Raudteeametile ja teistele riikliku järelevalve asutustele andma tõest ja täielikku teavet, mis on vajalik riikliku järelevalve ülesannete täitmiseks.
Riikliku järelevalve asutuste esindajatel on õigus vabaks juurdepääsuks järelevalveobjektiks olevale raudteeinfrastruktuurile ja raudteeveeremile ning raudtee-ettevõtja esindaja juuresolekul kaubale ja dokumentidele.
Raudteeametil on haldusõiguserikkumise protokolli koostamise ja haldusõiguserikkumise asja arutamise ning halduskaristuse määramise õigus haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496) ettenähtud korras.
Käesoleva seaduse või sellest tulenevate õigusaktide rikkumise eest kohaldatakse distsiplinaar-, haldus-, tsiviil- või kriminaalvastutust.
Enne käesoleva seaduse jõustumist raudteetranspordi korraldamiseks väljaantud tegevusload jäävad kehtima tegevusloas märgitud tähtajaks.
Kui tegevusloa tähtaeg lõpeb enne 2000. aasta 1. jaanuari, on nimetatud tähtajani õigus saada tegevusluba ilma käesoleva seaduse § 9 lõikes 1 sätestatud nõuetele vastavust kontrollimata.
Raudteeohutuse ja raudteeliikluse juhtimise eest vastutavad isikud ning raudteeveeremit juhtima õigustatud isikud võivad oma tööülesandeid täita, omamata käesoleva seaduse §-des 18 ja 19 ettenähtud kvalifikatsioonitunnistust ja vedurijuhiluba kuni 2000. aasta 1. jaanuarini.
Käesoleva seaduse jõustumisel loetakse AS Eesti Raudtee ja Edelaraudtee AS raudteed määratuks avalikuks kasutamiseks.
Nimetatud raudteede loetelus muudatuste tegemine ja sealt välja arvamine toimub käesoleva seaduse §-s 7 sätestatud korras.
Raudteeinfrastruktuuri ehitised, mis kuuluvad registreerimisele ehitiste kohta käivates registrites, kantakse nendesse registritesse ehitiste valdaja taotlusel.
Registrisse kandmiseks vajalikud dokumendid koostatakse taotleja kulul.
Raudteeinfrastruktuuri hoonete ja rajatiste aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maa (raudteemaa) riigi omandisse jätmise otsustab Vabariigi Valitsus.
Riigi omandisse jäetud raudteemaale seatakse hoonestusõigus raudteeinfrastruktuuri hoonete ja rajatiste omaniku kasuks.
Raudteemaa, mida ei ole jäetud riigi omandisse, ostueesõigusega erastamine toimub maareformiseaduses (RT 1991, 34, 426; RT I 1996, 41, 796; 1997, 13, 210; 37/38, 570; 81, 1363; 93, 1556; 1998, 12, 153; 103, 1698; 1999, 25, 366; 27, 390) sätestatud alustel ja korras.
Kuni käesolevas paragrahvis sätestatud korras raudteemaa kindlaksmääramiseni määrab raudteeületuskoha piiri ning paigaldab sinna liikluskorraldusvahendid ja tagab raudteeületuskoha korrashoiu ning liiklusohutuse raudteeinfrastruktuuriettevõtja tehnokasutuseeskirjas sätestatud alustel ja korras.
Tunnistada kehtetuks raudteeseadus (RT I 1995, 5, 41; 1998, 2, 45).
Määrus kehtestatakse „Toote ohutuse seaduse“ (RT I 1998, 40, 613; 1999, 82, 753) § 11 lõike 2 alusel välisriigi teavitamiseks turujärelevalve käigus tuvastatud ohtlikest toodetest.
Turujärelevalve käigus tuvastatud ohtlikest toodetest teavitamise korda (edaspidi teavitamise kord) kohaldatakse välisriigi teavitamisel tootest, mille ohtlikkus tuvastati Eesti territooriumil turujärelevalve käigus.
Käesoleva määruse kohaselt teavitatakse Euroopa Liidu liikmesriike, assotsieerunud riike või riike, kellega on sõlmitud vastav leping (edaspidi välisriik).
Käesolevat teavitamise korda ei kohaldata juhul, kui selline teavitamine on ette nähtud ja reguleeritud teistes õigusaktides.
Turujärelevalve käigus tuvastatud ohtlikust tootest teavitab välisriiki Tarbijakaitseamet.
Teised seadustes ja turujärelevalveasutuste põhimäärustes sätestatud korras turujärelevalvet teostavad ametid ja inspektsioonid on kohustatud regulaarselt vahetama omavahel informatsiooni nende poolt turujärelevalve käigus tuvastatud ohtlikust tootest.
Nimetatud informatsioon edastatakse kohe ka Tarbijakaitseametile.
Välisriiki tuleb teavitada turujärelevalve käigus tuvastatud, tarbijale kasutamiseks ettenähtud või tarbija poolt tõenäoliselt kasutatavast ohtlikust tootest, välja arvatud „Toote ohutuse seaduse“ § 1 lõikes 4 loetletud juhtudel.
Toote turustamine ulatub või võib ulatuda väljapoole Eesti territooriumi.
Välisriiki võib vajadusel teavitada ohtlikust tootest ka siis, kui turujärelevalveasutus ei ole veel otsustanud ohtliku toote suhtes tarvitusele võetavate vajalike meetmete osas.
Käesoleva teavitamise korra järgi ei teavitata välisriiki tootest, mille puhul on kahtlus, et see võib põhjustada ohtu tarbija tervisele pikema aja möödudes ja mille suhtes teostatakse uurimisi ja katsetusi võimalike tehniliste normide või standardite kehtestamiseks.
Kui ohtlikuks osutunud toote suhtes tarvitusele võetud meetmete hulgas nähakse ette õigusakti täiendamist tehnilise normiga või tehnilist normi sisaldava õigusakti väljatöötamist, teavitatakse sellest vastavalt Vabariigi Valitsuse 25. juuni 1999. a määruses nr 201 „Tehnilist normi sisaldava õigusakti ja välislepingu eelnõust teavitamise korra kinnitamine ning teabevahetust koordineeriva asutuse määramine“ (RT I 1999, 57, 600) sätestatud nõuetele.
Pärast turujärelevalve käigus tarbijale tõsist ja otsest ohtu kujutava toote tuvastamist võtab turujärelevalveasutus nii ruttu kui võimalik ühendust kõnesoleva toote tootja või levitajaga, et saada temalt vajalikke selgitusi ja täielikku teavet toote kohta.
Turujärelevalveasutusel tuleb kiiresti hankida võimalikult palju teavet toote ja sellega seonduva ohu kohta.
Oma pädevuse piires tegutsevad teised turujärelevalveasutused edastavad kiiresti Tarbijakaitseametile nende poolt tuvastatud ohtliku toote ja sellega seonduva ohu kohta kogutud teabe, teatades ühtlasi, millised meetmed on toote suhtes tarvitusele võetud või kavatsetakse tarvitusele võtta, või tehes ettepanekud vajalike meetmete tarvitusele võtmiseks.
Teave toote levitajate turustusahela kohta, kui selline teave on olemas.
Lõikes 1 nimetatud teave edastatakse välisriigile kirjalikult kõige suuremat operatiivsust võimaldavate sidevahendite abil.
Välisriik saadab teabe tema territooriumil turujärelevalve käigus tuvastatud, tarbija tervisele ja turvalisusele tõsist ja otsest ohtu kujutava toote kohta Tarbijakaitseametile.
Tarbijakaitseamet kontrollib välisriigilt saadud teabes kirjeldatud toote võimalikku turustamist Eesti territooriumil või edastab selle teabe kontrollimiseks pädevale turujärelevalveasutusele ning vajadusel teavitab avalikkust.
Tarbijakaitseamet teavitab välisriiki temalt saadud teabe alusel Eesti territooriumil tuvastatud ohtliku toote suhtes tarvitusele võetud meetmetest.
Käesoleva seadusega kehtestatakse välisriigis omandatud kutsekvalifikatsiooni tunnustamise alused ja kord töötamiseks reguleeritud ametikohal.
Seaduses reguleeritud ametikohale sätestatut kohaldatakse ka reguleeritud kutsealasele tegevusele.
Seadust ei kohaldata reguleeritud ametikohtadele ja reguleeritud kutsealastele tegevustele, millel töötamiseks ei nõuta õppeasutuses omandatud haridust.
Nende ametikohtade ja kutsealaste tegevuste loetelu kinnitab Vabariigi Valitsus.
Seadust ei kohaldata arsti, hambaarsti, õe, proviisori, ämmaemanda, loomaarsti ja arhitekti ametikoha suhtes.
Taotleja töötamise õigus eelnimetatud ametikohtadel kehtestatakse konkreetset valdkonda reguleeriva õigusaktiga.
Välisriik käesoleva seaduse tähenduses on Euroopa Liidu liikmesriik, Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni liikmesriik, kõrgharidustunnistuste ja kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavate tunnistuste Euroopa regioonis tunnustamise konventsiooni (RT II 1998, 7, 14) osalisriik või muu välisriik, kellega Vabariigi Valitsusel on sõlmitud haridust tõendavate lõpudokumentide tunnustamise kokkulepe.
Reguleeritud haridus on konkreetsele kutse-, eri- või ametialasele tegevusele suunatud haridus, mille aluseks olevale õppekavale esitatavad nõuded on kehtestatud seadusega või seaduse alusel.
Ametikoht on reguleeritud, kui sellel töötamine eeldab seadusega või seaduse alusel määratud kutsekvalifikatsiooni.
Reguleeritud kutsealane tegevus on kutse-, eri- või ametialane tegevus, mille teostamine eeldab seadusega või seaduse alusel määratud kutsekvalifikatsiooni.
Kutsekvalifikatsioon käesoleva seaduse tähenduses on dokumentaalselt tõestatud haridus- või töökogemus või mõlemad, mida nõutakse reguleeritud ametikohal töötamiseks.
Töökogemusena käsitletakse tegelikku ja seaduslikku kutse- või erialast töötamist töölepingu alusel või avalikus teenistuses, samuti tegutsemist füüsilisest isikust ettevõtjana.
Välisriigis omandatud kutsekvalifikatsiooni tunnustamisel nõutava töökogemuse määrab pädev organ, kusjuures nõutava töökogemuse kestus ei või ületada nelja aastat.
Välisriigis omandatud kutsekvalifikatsioonide tunnustamist Eestis koordineerib Haridusministeerium.
Pädev organ võrdleb seadusega sätestatud korras taotleja kutsekvalifikatsiooni Eestis reguleeritud ametikohal töötamiseks nõutava kutsekvalifikatsiooniga ja otsustab käesolevas seaduses ettenähtud korras, kas taotleja vastab selle ametikoha nõuetele Eestis.
Pädev organ võib olla asjaomane valitsusasutus või valitsusasutuse hallatav riigiasutus, kutse- või erialaühendus, töötajaid või tööandjaid ühendav institutsioon või Akadeemilise Tunnustamise Infokeskuste Koostöövõrgu Eesti Keskus (edaspidi Keskus).
Pädevate organite nimekirja, ühtse töökorra ning finantseerimise alused ja korra kinnitab Vabariigi Valitsus.
Asjaomane valitsusasutus tagab, et tema valitsemisalas olevad pädevad organid esitavad koordineerivale asutusele aruanded oma töö kohta.
Kutsekvalifikatsioonide tunnustamise aruannetele esitatavad nõuded ning aruannete esitamise korra ja tähtajad kinnitab Vabariigi Valitsus.
Välisriigis omandatud haridust tõendavate dokumentide vastavust Eesti õigusaktides haridustasemetele ja kõrghariduse astmetele kehtestatud nõuetele hindab Keskus.
Keskus tegutseb Vabariigi Valitsuse poolt Euroopa Liidu haridus- ja teadusprogrammide haldamiseks asutatud sihtasutuse struktuuriüksusena.
Diplom käesoleva seaduse tähenduses on haridust tõendav dokument või dokumentide kogum, mis tõendab, et taotleja on läbinud keskharidusele järgneva vähemalt kolmeaastase nominaalkestusega õppekava kõrghariduse omandamist võimaldavas õppeasutuses ja et taotlejal on reguleeritud ametikohal töötamiseks vajalik kutsekvalifikatsioon.
Kui välisriigis, kus kutsekvalifikatsioon on omandatud, ei ole sama ametikoht reguleeritud, kuid taotleja on sellel ametikohal töötanud täistööajaga kaks aastat viimase kümne aasta jooksul.
Sel juhul peab taotleja esitama välisriigi ametiisiku väljaantud dokumendi, mis tõendab, et ta on pärast keskhariduse omandamist läbinud vastaval kutse- või erialal vähemalt kolmeaastase õppekava välisriigi kõrghariduse omandamist võimaldavas õppeasutuses ja vajaduse korral läbinud ametialase koolituse ning tal on sellele ametikohale vajalik kutsekvalifikatsioon.
Kui Eestis reguleeritud ametikohal töötamiseks nõutakse kuni nelja-aastast keskharidusejärgset koolitust, on käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud juhul taotlejal õigus reguleeritud ametikohal töötada, kui ta omab diplomit või tunnistust.
Kui Eestis reguleeritud ametikohal töötamiseks nõutakse rohkem kui nelja-aastast keskharidusejärgset koolitust, on taotlejal käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud juhul õigus reguleeritud ametikohal töötada, kui ta omab diplomit.
Kui taotleja õpiaeg on olnud üks või enam aastaid lühem Eestis kutsekvalifikatsiooni omandanud isikule samal ametikohal töötamiseks nõutavast õpiajast, võib pädev organ taotlejalt nõuda tõendeid töökogemuse kohta.
Nõutava töökogemuse kestus ei või ületada aega, mille võrra taotleja õpiaeg on olnud lühem Eestis nõutavast.
Kui taotleja vastab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 või 2 nimetatud tingimusele, kuid esinevad § 17 lõike 1 punktides 1 või 2 nimetatud puudused, võib pädev organ määrata taotlejale sobivustesti sooritamise või kohanemisaja läbimise kohustuse §-des 18 ja 19 sätestatud korras.
Tunnistus käesoleva seaduse tähenduses on haridust tõendav dokument (välja arvatud diplom) või dokumentide kogum, mis tõendab, et taotleja on läbinud keskharidusele järgneva vähemalt üheaastase nominaalkestusega õppekava või Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud nimekirjas loetletud kursuse ja taotlejal on reguleeritud ametikohal töötamiseks vajalik kutsekvalifikatsioon.
Nimekirja kursustest, mille läbimisel antav dokument on võrdsustatud tunnistusega, kinnitab Vabariigi Valitsus.
Kui välisriigis, kus kutsekvalifikatsioon on omandatud, ei ole sama ametikoht reguleeritud, kuid taotleja on viimase kümne aasta jooksul sellel ametikohal töötanud täistööajaga kaks aastat või osalise tööajaga kahe aasta täistööajaga samaväärse aja.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud kaheaastast töökogemust ei nõuta, kui taotleja on omandanud vastava reguleeritud hariduse.
Nõutava töökogemuse kestus ei või rohkem kui kaks korda ületada aega, mille võrra taotleja õpiaeg on olnud lühem Eestis nõutavast.
Sertifikaat käesoleva seaduse tähenduses on haridust tõendav dokument või dokumentide kogum (välja arvatud diplom või tunnistus), mis tõendab, et taotleja on keskhariduse omandamise järgselt läbinud tööalase koolituse õppeasutuses või töökohal või õppeasutuses ja töökohal ning taotlejal on reguleeritud ametikohal töötamiseks vajalik kutsekvalifikatsioon.
Kui taotleja vastab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 või 2 nimetatud tingimustele, kuid esinevad § 17 lõike 1 punktides 1 või 2 nimetatud puudused, võib pädev organ määrata taotlejale sobivustesti sooritamise või kohanemisaja läbimise kohustuse §-des 18 ja 19 sätestatud korras.
Kui välisriigis ei ole sama ametikoht reguleeritud ning taotlejal ei ole diplomit, tunnistust ega sertifikaati, kuid ta on viimase kümne aasta jooksul sellel ametikohal töötanud täistööajaga kolm järjestikust aastat või osalise tööajaga kolme aasta täistööajaga samaväärse aja.
Kui taotlejal ei ole diplomit või tunnistust, sertifikaati või muud haridust tõendavat dokumenti või kui taotleja vastab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1, 2 või 3 nimetatud tingimustele, kuid esinevad § 17 lõike 1 punktides 1 või 2 nimetatud puudused, võib pädev organ määrata taotlejale sobivustesti sooritamise või kuni kahe aasta pikkuse kohanemisaja läbimise kohustuse §-des 18 ja 19 sätestatud korras.
Pädevuskinnitus on reguleeritud ametikohal töötamiseks vajalike teadmiste, oskuste ja vilumuste kinnitus, välja arvatud §-des 8, 10 või 12 ettenähtud dokumendid, ilma et nõutaks eelneva hariduse tõendamist.
Pädevuskinnituseks võib pädev organ nõuda taotlejalt konkreetsete teadmiste, oskuste ja vilumuste tõendamist, näiteks pädevuskatse sooritamist.
Pädevuskinnituse kohta väljastatakse tõend.
Kui välisriigis ei ole sama ametikoht reguleeritud, kuid taotleja esitab muu tõenduse selle kohta, et tal on välisriigis omandatud nõutav kutsekvalifikatsioon.
Kui reguleeritud ametikoha tööülesanded Eestis on oluliselt erinevad vastavatest tööülesannetest selles välisriigis, kus taotleja kutsekvalifikatsiooni omandas.
Nimekirja reguleeritud ametikohtadest ja reguleeritud kutsealastest tegevustest, millel töötamiseks nõutakse sobivustesti sooritamist, kinnitab Vabariigi Valitsus.
Sobivustest on eksam, mis tehakse taotleja kutse-, eri- ja ametialaste teadmiste kontrollimiseks ning mille eesmärk on hinnata taotleja teadmisi, oskusi ja vilumusi töötamiseks reguleeritud ametikohal.
Taotleja omadusi ja seda, et välisriigis on taotleja sellel kutse- või erialal kvalifitseeritud töötaja, teenistuja või füüsilisest isikust ettevõtja.
Sobivustest võib sisaldada ametialase käitumise reegleid.
Sobivustesti koostamise, läbiviimise ja hindamise korra kehtestab Vabariigi Valitsuse poolt määratud pädev organ.
Kohanemisaeg on töötamise aeg selle kutse- või eriala kvalifitseeritud töötaja, teenistuja või füüsilisest isikust ettevõtja juhendamisel ja vastutusel ning pädeva organi hindamisel.
Kohanemisaja eesmärk on taotleja võimete hindamine reguleeritud ametikohal töötamiseks esitatavatele nõuetele.
Kohanemisajale kohaldatakse töö- ja teenistussuhteid reguleerivates õigusaktides katseajale kehtestatud nõudeid.
Pädev organ määrab oma otsuses kohanemisaja läbimisele konkreetsed nõuded, arvestades taotleja omadusi ja seda, et välisriigis on taotleja sellel kutse- või erialal kvalifitseeritud töötaja.
Pädev organ võib taotlejalt nõuda lisakoolituse (kursuse) läbimist kohanemisaja jooksul.
Kohanemisaja läbimise ja hindamise korra kehtestab Vabariigi Valitsuse poolt määratud pädev organ.
Eestis reguleeritud ametikohal töötamiseks esitab taotleja avalduse pädevale organile, kes teeb otsuse nelja kuu jooksul, arvates avalduse ja kõigi õigusaktides ettenähtud dokumentide esitamisest.
Pädev organ on kohustatud oma otsust kirjalikult põhjendama ja selgitama otsuse vaidlustamise korda.
Pädev organ arvestab küllaldaste tõenditena dokumente, mille on välja andnud välisriikide ametiisikud selles välisriigis kehtiva korra kohaselt.
Kui Eestis reguleeritud ametikohal töötamiseks nõutakse tervisetõendeid, esitab taotleja selle kohta dokumendi, mis on välja antud Eestis või välisriigis, kus taotleja on kutsekvalifikatsiooni omandanud.
Vajaduse korral võib pädev organ nõuda taotlejalt käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud dokumentide tõlkeid.
Pädev organ võib nõuda, et kõik esitatavad dokumendid, välja arvatud diplomid, tunnistused ja sertifikaadid, esitatakse hiljemalt kolm kuud pärast nende väljaandmist.
Kui reguleeritud ametikohal töötamiseks on Eesti õigusaktiga ette nähtud vande või tõotuse andmine ning vande või tõotuse vormi ei saa kasutada teiste riikide kodanikud, sätestatakse sama õigusaktiga vande või tõotuse vorm teiste riikide kodanikele.
Taotlejal, kellele on antud õigus töötada Eestis reguleeritud ametikohal, on õigus kasutada ametikohast või kutsealast tulenevat kutsenimetust (tiitlit) või selle lühendit, samuti akadeemilise kraadi tähist või selle lühendit.
Kui pädev organ ei ole taotlejat oma otsusest § 20 lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul teavitanud.
Käesolev eeskiri määrab kindlaks tööruumide töökohtade mikrokliima näitajate optimaalsed ja lubatavad väärtused, arvestades tehtava töö raskust ja aastaaega, ning nende mõõtmise ja hindamise meetodi.
Eeskiri ei laiene allmaa- ja mäetöödele, liikuvate transpordivahendite, looma- ja linnukasvatusruumide, põllumajandussaaduste hoiuruumide, külmhoonete, ilma kütteta ehitatud ruumide ning mõnede eritootmisnõuetega tööruumidele.
Alaline töökoht - koht, kus töötaja töötab suurema osa (vähemalt 50% või vaheajata üle 2 tunni) oma tööajast.
Lubatav mikrokliima - mikrokliima näitajate kombinatsioon, mis pikaajalise või süstemaatilise toime korral inimesele võib esile kutsuda mööduvaid ja kiiresti normaliseeruvaid nihkeid tema organismi soojusregulatsioonis, mis ei välju kohanemisvõime piirest.
Kategooriasse III kuuluvad tööd, mis on seotud pideva liikumisega, suuremate (üle 10 kg) raskuste teisaldamise ja kandmisega ning mis nõuavad suuri füüsilisi pingutusi.
Mikrokliima näitajate optimaalsed väärtused kehtivad kogu tööruumis, olenemata sellest, kas töötaja töötab seal alaliselt või mittealaliselt.
Lubatavaid väärtusi võib rakendada nii alalistel kui mittealalistel töökohtadel.
Optimaalsete väärtuste asemel võib rakendada lubatavaid mikrokliima näitajate väärtusi neil juhtudel, kui tootmise tehnoloogiliste nõuete tõttu või tehnilistel põhjustel ei ole võimalik tagada optimaalsete normide järgimist.
Õhu temperatuuri, suhtelise niiskuse ja liikumiskiiruse optimaalsed ja lubatavad väärtused tööruumi töökohtadel peavad vastama tabelis 1 näidatud väärtustele.
Tehnoloogiliste protsesside juhtimiskabiinides, -pultides ja -postides, arvutisaalides, samuti teistes ruumides vaimse- ja närvipingega seotud operaatoritüüpi tööde tegemisel tuleb järgida õhu temperatuuri (22-24 °C), suhtelise niiskuse (60-40%) ja liikumiskiiruse (mitte üle 0,1 m/s) optimaalseid väärtusi.
Mikrokliima optimaalsete väärtuste tagamisel ei tohi ruumi sisepindade (seinad, põrand, lagi, aknad), töökohtade piirdekontsruktsioonide või seadeldiste (ekraanid jm.), samuti tehnoloogiliste seadmete või nende piirdeseadiste mistahes välispinna keskmine temperatuur väljuda rohkem kui 6 °C võrra õhutemperatuuri optimaalsete väärtuste piirest (kerged tööd) ja rohkem kui 8 °C võrra optimaalsest õhutemperatuurist (keskmise raskusega ja rasked tööd).
Külmal aastaajal peab rakendama abinõusid töökohtade kaitseks klaasitud aknapindadest kiirguva külma eest, soojal aastaajal aga otsese päikesekiirguse eest.
Õhu temperatuuri kõikumised töökohtadel kõrguse järgi on kõigi tööde kategooriate puhul lubatud kuni 3 °C.
Õhu temperatuuri muutused töökohtadel horisontaaltasapinnas, samuti vahetuse kestel on lubatud kuni 4 °C kergetel töödel, kuni 5 °C keskmise raskusega ja kuni 6 °C - rasketel töödel.
Seejuures õhu temperatuuri tegelikud väärtused, mis on saadud mõõtmistel vahetuse jooksul erinevatel kõrgustel ja ruumide erinevates osades, ei tohi väljuda tabelis 1 näidatud lubatavate väärtuste piirest.
Punktide 2.4 ja 2.5 nõuded piirdekonstruktsioonide ja -seadeldiste sisepindade temperatuuri suhtes ei laiene ruumide ja töökohtade üldistele ja lokaalsetele kütte- ja jahutussüsteemidele.
Tehnoloogilistelt seadmetelt, valgustusarmatuuri kuumenenud pindadelt või päikesekiirgusest lähtuva soojuskiirguse intensiivsus ei tohi ületada alalistel ja mittealalistel töökohtadel 35 W/m2, kui kiiritatakse 50 ja enam protsenti töötaja kehapinnast, 70 W/m2 kui kiiritatakse 25 kuni 50% kehapinnast ja 100 W/m2 kui kiiritatakse mitte üle 25% kehapinnast.
Lahtistelt allikatelt (kuum metall, klaas, lahtine leek jm.) lähtuva soojuskiirguse intensiivsus ei tohi ületada 140 W/m2, kusjuures kiiritatav kehapind ei tohi moodustada üle 25% töötaja kehapinnast.
Sellistes tingimustes peab töötaja kasutama isikukaitsevahendeid, sealhulgas näo ja silmade kaitseks.
Oluliste soojuskiirgusallikate olemasolul ei tohi alalistel töökohtadel õhutemperatuur ületada tabelis 1 näidatud optimaalväärtuste ülempiire, mittealalistel töökohtadel aga alaliste töökohtade jaoks lubatud väärtuste ülempiire sooja aastaaja jaoks.
Põletuse ärahoidmiseks ei tohi töökoha piirdeseadeldiste temperatuur ületada 45 °C.
Mikrokliima näitajate mõõtmisi tuleb teostada külmal ja soojal aastaajal ühe päeva kestel töövahetuse alguses, keskel ja lõpus.
Mikrokliima tingimuste kõikumise korral, mis on seotud tehnoloogiliste ja muude põhjustega, tuleb teostada mõõtmisi ka töötajate suurimate ja väiksemate termiliste koormuste puhul, mis esinevad töövahetuse kestel.
Mikrokliima näitajate mõõdetud väärtused peavad vastama tabeli 1 ja punktide 2.4, 2.5, 2.6, 2.7 nõuetele.
Õhu temperatuuri, suhtelist niiskust ja liikumiskiirust mõõdetakse 1,0 m kõrgusel põrandast või tööplatvormist, kui tööd tehakse istudes, ning 1,5 meetri kõrgusel, kui töötatakse püsti seistes.
Mõõdetakse ühel korral nii alalistel kui mittealalistel töökohtadel nende minimaalse ja maksimaalse vahemaa juures lokaalsetest sooja-, jahutus- ja niiskusallikatest (kuumenenud agregaadid, akna ja ukseavad, väravad, lahtised vannid jne.).
Õhu temperatuuri ja liikumiskiiruse vahe kindlaksmääramiseks töökohtadel vertikaaltasapinnal tuleb teha valikmõõtmisi 0,1; 1,0 ja 1,7 meetri kõrgusel põrandast või tööplatvormist vastavalt uurimise ülesannetele.
Neil tasemeil mõõdetud iga väärtus peab vastama tabeli 1 ja punktide 2.4, 2.5, 2.6 nõuetele.
Kiirgussoojuse allikate olemasolul on vaja soojuskiirguse intensiivsust mõõta alalistel ja mittealalistel töökohtadel soojuskiirguse maksimumi suunas igalt allikalt, paigutades mõõteseadme anduri saabuva õhuvooluga risti 0,5; 1,0 ja 1,5 m kõrgusel põrandast või tööplatvormist.
Iga selliselt mõõdetud soojuskiirguse intensiivsus peab vastama p. 2.7 nõuetele.
Piirdekonstruktsioonide (seinad, põrand, lagi) või -seadeldiste (ekraanid jms.) sisepindade, tehnoloogiliste seadmete või nende piirete välispindade temperatuuri mõõdetakse alalistel ja mittealalistel töökohtadel.
Õhu temperatuuri, suhtelist niiskust, liikumiskiirust ning soojuskiirgust mõõdetakse vastavat tüübikinnitust või sertifikaati ja kehtivat kalibreerimistunnistust omavate mõõteriistadega.
Mõõteriistade mõõtepiirkond ja lubatav mõõtmisviga peavad vastama tabeli 3 nõuetele.
Kõik mõõteriistad peavad vastama mõõteseaduse (RT I 1994, 71, 1224) ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele.
Tervisekaitse nõuded loetakse täidetuks, kui kõik mikrokliima näitajate mõõtmised, hindamise meetod ja saadud tulemused vastavad käesolevale eeskirjale.
Käesoleva seadusega sätestatakse politseiteenistuse mõiste ja tingimused.
Politseiteenistusele laieneb avaliku teenistuse seadus (RT I 1995, 16, 228; RT I 1999, 7, 112; 10, 155; 16, 271 ja 276; 2000, 25, 144 ja 145; 28, 167; 102, 672; 2001, 7, 17 ja 18; 17, 78; 42, 233; 47, 260) käesolevast seadusest tulenevate erisustega.
Politseiteenistus on töötamine politseiasutuses, Kaitsepolitseiametis, Riigikantselei julgeolekuasutuste töö koordineerimisega seotud ametikohal, Sisekaitseakadeemias ja politseiõppeasutuses „(edaspidi asutus)“ politseiametniku ametikohal.
Politseiametnik on politseiteenistuses olev isik.
Politseiametnik on riigiametnik.
Politseiametnike ametikohad jagunevad põhigruppidesse, lähtudes ametikohal töötamiseks esitatavatest haridus- ja muudest põhinõuetest.
Noorempolitseiametnikud.
Politseiametnike ametikohtade põhigruppide siseselt on kehtestatud ametikoha nimetused ametinimetustena.
Politseiinspektor, assistent, konstaabel.
Noorempolitseiametnikud on politseinooreminspektor, nooremassistent, nooremkonstaabel.
Assistentide ametinimetusi kasutatakse vaid Kaitsepolitseiametis.
Käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktides 1, 2, 3, 4, 5 ja 6 nimetatud politseiametnikud kuuluvad vastavalt politseiametnike 10., 9., 8., 7., 6. ja 5. ametiastmesse.
Käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punktides 1, 2 ja 3 nimetatud politseiametnikud kuuluvad vastavalt politseiametnike 4., 3. ja 2. ametiastmesse.
Käesoleva seaduse § 5 lõikes 3 nimetatud politseiametnikud kuuluvad politseiametnike 1. ametiastmesse.
Sisekaitseakadeemia politseikolledži direktor ja politseieriala erialaõppejõud on politseiametnikud.
Sisekaitseakadeemia politseikolledži direktor kuulub politseiametnike 8. ametiastmesse.
Sisekaitseakadeemia politseieriala professor kuulub politseiametnike 8. ametiastmesse, dotsent 7. ametiastmesse, lektor 6. ametiastmesse ja õpetaja 5. ametiastmesse.
Politseiõppeasutuse õpilane ja Sisekaitseakadeemia politseieriala üliõpilane on politseikadetid.
Politseiametnikuna võib teenistusse võtta 19-aastaseks saanud vähemalt keskharidusega Eesti kodaniku, kes valdab eesti keelt seadusega või seaduse alusel antud õigusaktiga kehtestatud ulatuses ning vastab politseiametniku kutsesobivuse nõuetele.
Politseiametnike kutsesobivuse, sealhulgas füüsilise ettevalmistuse, haridus- ja tervisenõuded kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Kes saab välisriigilt pensioni, töötasu või muid regulaarseid hüvitisi.
Astudes politseiteenistusse, annan mina, (ees- ja perekonnanimi), vande olla ustav Eesti põhiseaduslikule korrale, juhinduda kõrvalekaldumatult seadustest, hoida riigi- ja ametisaladust, rakendada minule antud võimu õiglaselt ja erapooletult ning täita ausalt ja kohusetundlikult teenistuskohustusi.
Iga teenistusse astuv politseiametnik annab politseivande.
Politseivande andmine toimub pidulikult, riigilipu juures.
Politseivannet andev politseiametnik loeb ette politseivande ja kirjutab alla politseivande tekstile.
Politseivande võtab vastu siseminister või Kaitsepolitseiameti või Politseiameti või muu politseiasutuse või politseiõppeasutuse juht.
Politseikadett annab politseivande õppeasutuse pidulikul lõpetamisel.
Politseiametniku või politseikadeti poolt allakirjutatud politseivande teksti hoitakse koos teenistuslehega.
Politseiameti juhi nimetab ametisse viieks aastaks Vabariigi Valitsus siseministri ettepanekul, kuulates ära Riigikogu õiguskomisjoni seisukoha.
Politseiameti juhti ei tohi nimetada ametisse rohkem kui kaheks ametiajaks järjestikku.
Kaitsepolitseiameti peadirektor nimetatakse ametisse julgeolekuasutuste seaduses ettenähtud korras.
Politseiameti ja Kaitsepolitseiameti juhi asetäitjad nimetab ametisse siseminister vastava ameti juhi ettepanekul.
Sisekaitseakadeemia politseiametnikud nimetab ametisse akadeemia rektor.
Teised kõrgemad politseiametnikud nimetab ametisse vastavalt Politseiameti ja Kaitsepolitseiameti juht.
Politseiprefektuuri juht ning Kaitsepolitseiameti regionaalse struktuuriüksuse juht nimetatakse ametisse viieks aastaks.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2, 3 ja 4 nimetamata politseiametnikud nimetab ametisse vastava asutuse juht.
Politseiameti ja Kaitsepolitseiameti juhiks võib nimetada isiku, kes on vahetult enne ametisse nimetamist töötanud vähemalt kolm aastat kas Politseiameti või Kaitsepolitseiameti juhi asetäitjana või Politseiameti või Kaitsepolitseiameti struktuuriüksuse, politseiasutuse või politseiõppeasutuse juhina.
Politseiameti ja Kaitsepolitseiameti juhi asetäitjaks, Politseiameti ja Kaitsepolitseiameti struktuuriüksuse, politseiasutuse ja politseiõppeasutuse juhiks võib nimetada isiku, kes on vahetult enne ametisse nimetamist töötanud vähemalt kolm aastat kõrgema politseiametnikuna.
Muu kõrgema politseiametniku ametikohale võib nimetada isiku, kes on vähemalt kaks aastat töötanud politseiametnike 3. või 4. ametiastmesse kuuluval politseiametniku ametikohal.
Erandkorras võib komissariks nimetada teadus- või kutsekraadi omava isiku või isiku, kes enne ametisse nimetamist on vähemalt kaks aastat töötanud kohtunikuna, vandeadvokaadina, prokurörina (välja arvatud abiprokurörina), kõrgema vanglaametnikuna või notarina.
Politseiametnike 3. või 4. ametiastmesse kuuluvale politseiametniku ametikohale võib nimetada isiku, kes on vähemalt ühe aasta töötanud politseiametnike 2. ametiastmesse kuuluval politseiametniku ametikohal.
Politseiametnike 2. ametiastmesse kuuluvale politseiametniku ametikohale võib nimetada isiku, kes on vähemalt ühe aasta töötanud noorempolitseiametniku ametikohal.
Erandkorras võib vanempolitseiametniku ametikohale nimetada kõrgharidusega isiku, kelle haridus vastab sellele ametikohale ettenähtud haridusnõuetele.
Politseiametniku võib ametisse nimetada konkursita.
Teave politseiasutuste ja politseiõppeasutuste vabanevate või vabade ametikohtade ja ametikohale nimetamise tingimuste, sealhulgas konkursi tingimuste kohta peab olema avaldatud Politseiameti Interneti koduleheküljel.
Teavet ei avaldata nende politseiametnike ametikohtade kohta, kelle ülesandeks on vaid jälitustegevus.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe avaldamise korra kehtestab siseminister määrusega.
Politseiametnike põhigrupi ametiastmete piires, sealhulgas madalamale ametikohale, kui üleviimine on seotud politseiasutuse või politseiõppeasutuse ümberkorraldamise või tegevuse lõpetamise või teenistujate koosseisude koondamisega.
Üleviimine, millega kaasneb politseiametniku elukoha muutus, on keelatud, kui tema viimasest nõusolekuta üleviimisest, millega kaasnes elukoha muutus, on möödunud vähem kui viis aastat.
Politseiametniku tema nõusolekuta üleviimise õigus on isikul, kellel on politseiametniku sellele ametikohale nimetamise õigus.
Noorem- ja vanempolitseiametniku ühest politseiasutusest (välja arvatud Kaitsepolitseiamet) teise üleviimise õigus on Politseiameti juhil.
Politseiametniku tema nõusolekuta teisele ametikohale Kaitsepolitseiametisse üleviimise õigus ning Kaitsepolitseiameti politseiametniku ametikohale teises politseiasutuses üleviimise õigus on siseministril.
Politseiametniku teisele ametikohale tema nõusolekuta üleviimisest teenistuse huvides on üleviimise õigust omav isik kohustatud politseiametnikule kirjalikult ette teatama vähemalt üks kuu.
Politseiametniku elukoha muutusega seotud üleviimisest peab ette teatama vähemalt kaks kuud.
Makstakse ühekordse hüvitisena nelja kuu ametipalk, kui üleviimine on seotud ametniku elukoha muutusega.
Politseiametniku üleviimine, millega kaasneb elukoha muutus, on lubatud üksnes juhul, kui ta kindlustatakse uues paikkonnas tööandja eluruumiga.
Tööandja eluruumi andmise tingimused ning eluruumi suuruse ja heakorrastatuse nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tööandja eluruumi vabastamisel hüvitatakse politseiametnikule tema poolt eluruumi remontimiseks ja heakorrastamiseks tehtud kulutused juhul, kui kulutuste vajalikkuses ja suuruses oli eelnevalt kokku lepitud vastavalt Politseiameti või Kaitsepolitseiametiga ning selle kohta on sõlmitud kirjalik leping.
Lepingu tüüptingimused kehtestab siseminister määrusega.
Politseiametnikule, kes on tema nõusolekul või omal algatusel üle viidud või nimetatud Sisekaitseakadeemia või politseiõppeasutusse politseiametnikust õppejõu ametikohale üheks kuni viieks õppeaastaks, laienevad § 17 lõigetes 2, 3 ja 4 ettenähtud tagatised kogu tema töötamise ajaks nimetatud õppeasutuse politseiametnikust õppejõu ametikohal.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja möödumisel viiakse õppejõuna töötanud politseiametnik tema soovil tagasi samale või teisele ametikohale sama ametiastme piires, ametikoha puudumisel aga mõnele muule ametikohale.
Politseiametnikele kehtestatakse diferentseeritud palgaastmestik 1. kuni 10. palgaastmeni.
Politseiametniku palgaaste vastab tema ametiastmele.
Politseiametniku palgaastme siseselt võidakse kehtestada diferentseeritud palgamäärad erineva kategooria, kvalifikatsiooni, piirkonna või asutuse ametnikele.
Politseiametnike palgaastmestiku 1. palgaastme madalaim palgamäär (politseiametniku miinimumpalk) on 4200 krooni.
Politseiametnike palgaastmetele vastavad, sealhulgas diferentseeritud palgamäärad ja nende kasutamise erisused kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Juhul kui politseiametniku palgaastmestiku järgset palgamäära võidakse diferentseerida (suurendada) kahel või enamal alusel, siis liidetakse diferentseerimise määrad (protsendid) ühtseks diferentseerimise määraks (protsendiks), mille alusel arvutatakse diferentseeritud palgamäär.
Vabariigi Valitsus võib üks kord aastas suurendada käesoleva seadusega kehtestatud politseiametniku miinimumpalga määra.
Jälitustegevust teostava politseiametniku, välja arvatud Kaitsepolitseiameti politseiametniku ametipalka suurendatakse 10 kuni 50 protsenti.
Nende ametikohtade loetelu või loetelusse arvamise tingimused kehtestab siseminister käskkirjaga.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loetelusse kantud politseiametnikele ei maksta lisatasu ületunnitöö, samuti töötamise eest õhtusel ja öisel ajal ning puhkepäeval ja riiklikul pühal.
Politseiametniku palgaastme palgamäära muutmisel säilitatakse politseiametnikule sellel ametikohal töötamise ajaks tema senine palgaastme palgamäär, kuid mitte kauemaks kui kaheks aastaks, kui palgaastme uus palgamäär on väiksem tema senisest palgamäärast.
Politseikadeti õppepraktikat juhendavale politseiametnikule võib maksta lisatasu kuni 5 protsenti juhendava politseiametniku palgaastme palgamäärast iga juhendatava kohta.
Teenistuskohustuste täitmisel või seoses teenistusega politseis hukkunud politseiametniku perekonnaliikmetele ja tema ülalpidamisel olnud isikutele maksab riik ühekordset toetust hukkunu kümne aasta palga ulatuses.
Teenistuskohustuste täitmisel või seoses teenistusega politseis hukkunud politseiametniku matuse kulud kannab riik.
Politseiametnikule, kellele teenistuskohustuste täitmisel või seoses teenistusega politseis tekitati terviserikkega kehavigastus, millega ei kaasnenud püsivat töövõimetust, makstakse ühekordset toetust ühe kuu palga ulatuses.
Teenistuskohustuste täitmisel või seoses teenistusega politseis vigastada saanud või haigestunud politseiametniku ravi- ja ravimikulud kannab riik.
Politseiametnikul, kellel on vähemalt 20-aastane politseiteenistuse staaž, tekib 50-aastaselt õigus politseiametniku pensionile 50 protsendi ulatuses tema viimasest politseiametniku ametipalgast või teenistuse viie viimase aasta hulgast valitud soodsaimast politseiametniku ametipalgast ametikoha järgi, millel ta teenis vähemalt 12 kuud järjest.
Politseiametnikul, kes on teenistusest vabastatud vanuse, tervisliku seisundi või koosseisude koondamise tõttu ning on teenistusest vabastamise päevaks saanud 55-aastaseks ja kelle üldine pensioniõiguslik või pensionikindlustusstaaž on vähemalt 25 aastat, millest 12 aastat ja 6 kuud on teenitud politseiametnikuna, on õigus saada politseiametniku pensioni 30 protsendi ulatuses tema viimasest politseiametniku ametipalgast või teenistuse viie viimase aasta hulgast valitud soodsaimast politseiametniku ametipalgast ametikoha järgi, millel ta teenis vähemalt 12 kuud järjest.
Iga aasta eest, mille võrra politseiametniku politseiteenistuse staaž ületab käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud politseiteenistuse staaži, suurendatakse politseiametniku pensioni 2,5 protsendi võrra tema pensioni arvestamise aluseks olnud ametipalgast, kuid maksimaalselt kuni 75 protsendini vastavast ametipalgast.
Politseiameti või Kaitsepolitseiameti juhi politseiametniku pensioni suurus, sõltumata tema üldisest politseiteenistuse staažist ja vanusest, on alates tema teise täieliku ametiaja lõppemise päevast 75 protsenti tema viimasest ametipalgast.
Kui muutub politseiametniku pensioni arvestamise aluseks oleva ametikoha ametipalk, arvutatakse pension ümber.
Sel juhul makstakse pensioni muutunud suuruses, alates ametipalga muutumisele järgneva kuu esimesest kuupäevast.
Politseiametniku pensioni ei suurendata avaliku teenistuse seaduse (RT I 1995, 16, 228; 1999, 7, 112; 10, 155; 16, 271 ja 276; 2000, 25, 144 ja 145; 28, 167; 102, 672; 2001, 7, 17 ja 18; 17, 78; 42, 233; 47, 260) § 57 alusel.
Politseiametniku pensioni ei maksta politseiametniku ametikohal töötamise korral.
Isikule, kes jätkab töötamist mõnel muul kutsealal või ametikohal, makstakse politseiametniku pensioni täies ulatuses, sõltumata sissetuleku suurusest.
Politseiametniku pension määratakse eluajaks.
Politseiametnikule, kellel on samaaegselt õigus mitmele käesolevas seaduses või teistes seadustes sätestatud riiklikule pensionile, määratakse üks riikliku pensioni liik tema valikul.
Käesolevas paragrahvis sätestatud politseiametniku pensionile ei teki õigust politseiametnikul, kes on teenistusest vabastatud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel, millega talle mõisteti karistus tahtlikult toimepandud kuriteo eest.
Käesolevas paragrahvis sätestatud politseiametniku pensionile ei teki õigust politseiametnikul, kes on politseiteenistusest vabastatud teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise eest või joobnuna teenistuses viibimise eest.
Politseiteenistuse staaži hulka, mis annab õiguse käesoleva seaduse §-s 21 1 sätestatud politseiametniku pensionile, arvatakse teenistuse aeg politseiametniku ametikohal.
Teenistusaeg teiste riikide siseasjade organite rea- ja juhtivkoosseisu ametikohtadel.
Teenistuse aeg enne 1992. aasta 1. juulit kohtunikuna, prokurörijärelvalve töötajana või eeluurimisorgani uurimisala töötajana arvatakse politseiteenistuse staaži hulka, mis annab õiguse käesoleva seaduse §-s 21 1 sätestatud politseiametniku pensionile, kui sellelt ametikohalt asuti teenistusse politseiametniku ametikohale või kui sellele järgnes käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1-3 sätestatud teenistuse või õppimise aeg ja teenistus politseiametniku ametikohal.
Politseiteenistuse staaži hulka arvestatakse teenistuse aeg politseiametnikuna alates 1991. aasta 1. märtsist kuni 1994. aasta 1. septembrini sooduskorras kolmekordselt.
Politseiametnikul, kes on täielikult või osaliselt kaotanud töövõime haiguse või vigastuse tõttu, mis tekkis seoses teenistusülesannete täitmisega või politseiametniku poolt kuriteo tõkestamisel, tekib õigus politseiametniku töövõimetuspensionile püsiva töövõimetuse tekkimise päevast alates.
Politseiametniku töövõime kaotuse protsent, selle tekkimise aeg ja põhjused tuvastatakse riikliku pensionikindlustuse seaduses (RT I 1998, 64/65, 1009; 2001, 9, 42) sätestatud korras.
Politseiametniku töövõimetuspension on täieliku püsiva töövõimetuse korral 100 protsenti politseiametniku viimasest ametipalgast.
Osalise püsiva töövõimetuse korral moodustab politseiametniku töövõimetuspension töövõime kaotuse protsendile vastava protsendi politseiametniku viimasest ametipalgast.
Politseiametnikule, kelle töövõime kaotuse protsent on väiksem kui 40 protsenti, politseiametniku töövõimetuspensioni ei määrata.
Kui muutub püsiva töövõime kaotuse protsent või politseiametniku töövõimetuspensioni arvutamise aluseks oleva ametikoha ametipalk, arvutatakse politseiametniku töövõimetuspension ümber.
Sel juhul makstakse pensioni muutunud suuruses alates järgneva kuu esimesest kuupäevast.
Kui politseiametnikul on tema töövõimetuks tunnistamise päevaks politseiametniku pensioni määramiseks nõutav staaž, määratakse tema soovil talle politseiametniku töövõimetuspension politseiametniku pensioni suuruses.
Kui politseiametniku töövõimetuspensioni saav politseiametnik tunnistati töövõimetuks enne riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 7 sätestatud vanaduspensioniikka jõudmist, jätkatakse talle sellesse ikka jõudmisel senise pensioni maksmist eluaegselt, kohaldades käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud pensioni ümberarvutamise korda.
Politseiametniku töövõimetuspensioni saavale isikule makstakse pension välja täies ulatuses, sõltumata tema sissetuleku suurusest.
Politseiametniku pensioni ja politseiametniku töövõimetuspensioni taotlemisel rakendatakse riikliku pensionikindlustuse seaduse § 36 sätteid.
Politseiametniku pension ja politseiametniku töövõimetuspension määratakse vastavale pensionile õiguse tekkimise päevast, kui pensionitaotlus esitati kolme kuu jooksul, arvates pensionile õiguse tekkimisest.
Teistel juhtudel määratakse politseiametniku pension ja politseiametniku töövõimetuspension alates pensioni taotlemise päevast.
Pensioni määramisel rakendatakse riikliku pensionikindlustuse seaduse § 37 sätteid.
Politseiametniku pensioni ja politseiametniku töövõimetuspensioni maksmisel rakendatakse riikliku pensionikindlustuse seaduse sätteid, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
Käesolevas seaduses sätestatud politseiametniku pensioni ja politseiametniku töövõimetuspensioni makstakse riigieelarve vahenditest Siseministeeriumi eelarve kaudu.
Käesolevas seaduses sätestatud politseiametniku pensioni või politseiametniku töövõimetuspensioni arvutamiseks, määramiseks, ümberarvutamiseks ja maksmiseks on Vabariigi Valitsusel või tema määratud pädeval ministril õigus anda määrusi.
Politseiametniku teenistusülesande täitmise käigus politseiametnikule või tema perekonnaliikmele tekitatud otsese varalise kahju hüvitab riik.
Varalise kahju hüvitamise tingimused, piirmäära ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Riik tagab politseiametnikule tasuta terviseuuringud.
Politseiametniku poolt ühissõiduki ametisõitudeks kasutamise tingimused ja kulude hüvitamise korra kehtestab Vabariigi Valitus määrusega.
Politseiametnikule kindlustatakse tööandja eluruum vajaduse ja võimaluse korral.
Kohalik omavalitsus võib anda valda või linna teenindavale politseiametnikule eluruumi tingimustel ja korras, mis on ette nähtud tööandja eluruumi andmiseks.
Politseiametnikule ja politseikadetile antakse politseivormiriietus.
Vormiriietuse kirjelduse ja vormiriietuse esemete kandmise tähtajad kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Vormiriietuse andmise ja kandmise korra kehtestab vastavalt Politseiameti ja Kaitsepolitseiameti juht.
Politseiametnikule, kellele ei anta vormiriietust, makstakse hüvitist vormiriietuse maksumuse ulatuses.
Politseiametnikku ei ole lubatud rakendada ületunnitööle üle 8 tunni päevas.
Vahetuse kestus koos ületunnitööga ei tohi ületada 16 tundi.
Ületunnitöö piirnorm ühe politseiametniku kohta on 300 tundi kalendriaastas.
Asutuse juht võib käesoleva seaduse § 27 lõikes 1 nimetatud juhtudel politseiametniku tööle rakendada puhkepäeval ja riigipühal.
Valveaeg on aeg, millal politseiametnik peab olema asutuse juhtkonnale ja korrapidamisteenistusele kokkulepitud kohas kättesaadav edasilükkamatute politseitoimingute tegemiseks oma puhkeajal.
Valveaja kestus ei tohi ületada 150 tundi kuus.
Valveaja eest makstakse lisatasu, mis on 10% politseiametniku tunnipalga määrast.
Politseiametniku puhkus võidakse katkestada ja ta teenistusse tagasi kutsuda tema nõusolekul, kuid mitte rohkem kui kahel korral puhkuse vältel.
Puhkuse katkestamise nõusolek ei ole vajalik, kui politseiametniku puhkus katkestatakse ja ta kutsutakse teenistusse tagasi käesoleva seaduse § 27 lõike 1 punktides 1, 2, 3 ja 5 nimetatud juhtumil.
Politseiametnikule antavat lisapuhkust avaliku teenistuse staaži eest ei pea liitma põhipuhkusega.
Asutuse juht võib anda politseiametnikule täiendavat tasulist lisapuhkust eeskujuliku teenistusülesannete täitmise eest kuni 10 kalendripäeva.
Politseiameti ja Kaitsepolitseiameti juht võib temale alluva politseiametniku tööle rakendada väljaspool tema teenistuspiirkonda ja -ülesandeid käesoleva seaduse § 27 lõikes 1 sätestatud juhtudel.
Kuuluda äriühingu juhtorganisse, kontroll- ega revisjoniorganisse.
Politseiametnikule ei väljastata tema politseiteenistusse võtmise, teisele ametikohale üleviimise ja politseiteenistusest vabastamise või temale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja koopiat, kui käskkiri sisaldab riigisaladust või muud avalikustamisele mittekuuluvat teavet.
Sellisel juhul väljastatakse talle väljavõte käskkirjast, millest on välja jäetud riigisaladust sisaldav teave.
Politseiametnik ei või kolme aasta jooksul pärast politseiteenistusest vabastamist töötada turvateenuseid või eradetektiiviteenuseid osutavates eraõiguslikes juriidilistes isikutes.
Politseiametniku töötamine variisikuna (jälitustegevuse seaduse § 7 punkt 9) ei too kaasa tema politseiteenistussuhte peatamist ega vabastamist politseiametniku ametikohalt ning tema poolt variisikuna täidetavad ülesanded loetakse politseile pandud ülesannete täitmiseks.
Keeldub pärast kooli lõpetamist politseiteenistusse asumisest.
Teenistusest vabastatud oma algatusel seoses püsiva töövõimetuse või vajadusega hooldada püsiva töövõimetuse või puudega perekonnaliiget.
Koolitus- ja täiendusõppe kulude arvestamise korra kehtestab siseminister määrusega.
Politseiametnik kuulub atesteerimisele üks kord kolme aasta jooksul.
Politseiametnike atesteerimise korra ja atesteerimislehe vormi kehtestab siseminister määrusega.
Atesteerimistulemused kantakse atesteerimislehele ja politseiametniku teenistuslehele.
Politseiametnike põhigruppide atesteerimise nõuded kehtestab siseminister määrusega.
Politseiametnike atesteerimise nõuded kehtestab siseminister või tema poolt volitatud ulatuses Politseiameti ja Kaitsepolitseiameti juht kooskõlastatult Siseministeeriumi konkursi- ja atesteerimiskomisjoniga.
Atesteerimisnõuded peavad olema politseiametnikule tema teenistuskohas kättesaadavad.
Politseiametnike kandidaatide hindamist konkursil ning politseiametnike atesteerimist teostavad Siseministeeriumi konkursi- ja atesteerimiskomisjon ning politseiametnike konkursi- ja atesteerimiskomisjonid.
Politseiametnike konkursi- ja atesteerimiskomisjonide moodustamise korra ja põhimääruse kehtestab siseminister määrusega.
Autasustamine politsei teeneteristiga.
Politsei teeneteristi liigid ja kirjelduse, teeneteristiga autasustamise tingimused ning teeneteristi kandmise korra kehtestab siseminister määrusega.
Silmapaistvate teenete eest võib erandkorras käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud ergutusi kohaldada ka nende isikute autasustamisel, kes ei ole politseiametnikud.
Teenistuskohustuste silmapaistvalt hea täitmise eest.
Üheaegselt võib kohaldada mitut ergutust.
Politseiametnikule ergutuse kohaldamise õigus on isikul, kellel on selle politseiametniku ametisse nimetamise õigus.
Siseministril on õigus kohaldada ergutusi kõigile politseiametnikele.
Politseiameti ja Kaitsepolitseiameti juhil on õigus kohaldada ergutusi kõigile talle alluvatele politseiametnikele.
Käesoleva seaduse § 39 lõike 1 punktides 5 ja 6 nimetatud ergutuste kohaldamise õigus on ainult siseministril.
Politseiametnikule võib distsiplinaarkaristuse määrata distsiplinaarsüüteo eest.
Iga distsiplinaarsüüteo eest võib määrata ainult ühe distsiplinaarkaristuse.
Käesoleva seaduse § 42 punktides 1 ja 2 nimetatud distsiplinaarkaristuse määramise õigus on asutuse juhil ning punktis 3 nimetatud distsiplinaarkaristuse määramise õigus on politseiametniku ametikohale nimetamise õigust omaval asutuse juhil.
Siseministril on õigus distsiplinaarkaristus määrata kõigile politseiametnikele.
Politseiameti juhil on õigus distsiplinaarkaristus määrata kõigile talle alluvatele politseiametnikele.
Siseministril on õigus määrata Politseiameti ja Kaitsepolitseiameti juhile käesoleva seaduse § 42 punktides 1 ja 2 nimetatud distsiplinaarkaristusi.
Politseiameti ja Kaitsepolitseiameti juhil on õigus määrata temale alluvale politseiametnikule, kes on ametisse nimetatud siseministri poolt, käesoleva seaduse § 42 punktides 1 ja 2 nimetatud distsiplinaarkaristusi.
Distsiplinaarsüüteo ja selle toimepannud isiku kindlakstegemiseks viiakse läbi distsiplinaarjuurdlus.
Distsiplinaarjuurdlus algatatakse käskkirjaga, milles määratakse distsiplinaarjuurdluse läbiviija ja läbiviimise tähtaeg.
Käskkiri tehakse viivitamata teatavaks politseiametnikule, kelle suhtes distsiplinaarjuurdlus algatati.
Distsiplinaarjuurdluse läbiviija võib distsiplinaarsüüteo kohta nõuda seletusi ja koguda tõendeid.
Seletuse nõudmine politseiametnikult, kelle suhtes distsiplinaarjuurdlus algatati, on kohustuslik.
Viide distsiplinaarvastutust sätestavale seadusele ja selle sättele, mida politseiametnik kirjeldatud teoga rikkus.
Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte allkirjastatakse distsiplinaarjuurdluse läbiviija poolt, esitatakse viivitamatult distsiplinaarjuurdluse algatanud isikule ja seda tutvustatakse isikule, kelle suhtes distsiplinaarjuurdlus läbi viidi.
Lisaks avaliku teenistuse seaduses sätestatud teenistusest vabastamise alustele vabastatakse politseiametnik politseiteenistusest käesoleva seaduse §-des 47 ja 49 sätestatud alustel ja korras.
Politseiametniku võib politseiteenistusest vabastada isik, kellel on tema teenistusse võtmise õigus.
Politseiprefektuuri juht ja Kaitsepolitseiameti regionaalse struktuuriüksuse juht vabastatakse ametist teenistustähtaja möödumise tõttu ning nimetatakse vastavalt Politseiameti juhi ja Kaitsepolitseiameti juhi poolt muule kõrgema politseiametniku ametikohale.
Politseiprefektuuri juhi või Kaitsepolitseiameti regionaalse struktuuriüksuse juhi võib uueks ametiajaks ametisse tagasi nimetada.
Politseiprefektuuri juhi või Kaitsepolitseiameti regionaalse struktuuriüksuse juhi võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud ametikohale nimetada või ametisse tagasi nimetada tema kirjalikul nõusolekul.
Kui politseiprefektuuri juht või Kaitsepolitseiameti regionaalse struktuuriüksuse juht ei ole nõus käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ametikohale või ametisse tagasi nimetamisega ning kui ta ei soovi enda nimetamist muule politseiametniku ametikohale, vabastatakse ta politseiteenistusest.
Kui puudub käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nimetamiseks vajalik vaba ametikoht ning politseiprefektuuri juht või Kaitsepolitseiameti regionaalse struktuuriüksuse juht ei ole nõus nimetamisega muule politseiamentiku vabale ametikohale, siis vabastatakse ta politseiteenistusest ning talle makstakse hüvitist kuue kuu ametipalga ulatuses.
Kõrgema politseiametnikuna - kuni 60-aastaseks saamiseni.
Politseiametnik vabastatakse politseiteenistusest käesoleva paragrahvi lõikes 1 märgitud piirvanuse täitumisele järgneva kuu esimesel tööpäeval.
Politseiametnik võib olla politseiteenistuses kuni riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 7 sätestatud vanaduspensioniea saabumiseni Politseiameti või Kaitsepolitseiameti juhi loal.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud politseiametnik vabastatakse riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 7 sätestatud vanaduspensioniea saabumisel.
Politseiametnike uutele palgamääradele ülemineku korra, etapid ja tähtajad kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Üleminek uutele palgamääradele peab olema lõpetatud 2000. aasta 1. jaanuariks.
Kümne aasta jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest, võib Vabariigi Valitsus suurendada mõnes piirkonnas töötavate politseiametnike palka kuni neljandiku võrra.
Käesoleva seaduse § 7 jõustub 1998. aasta 1. septembril.
Politseiametnike atesteerimine vastavuses käesoleva seaduse alusel kehtestatud atesteerimisnõuetega peab olema lõpetatud hiljemalt 2002. aasta 31. detsembriks.
Käesoleva seaduse §-s 10 sätestatud politseivannet ei pea andma politseiametnik, kes on andnud seni kehtiva politseivande enne käesoleva seaduse jõustumist.
Enne käesoleva seaduse jõustumist juhtivpolitseiametnikuna töötamise aeg arvatakse käesoleva seaduse jõustumisel kõrgema politseiametnikuna töötamise aja hulka.
Vormiriietuse kirjelduse ja vormiriietuse esemete kandmise tähtajad kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega kolme kuu jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest.
Isikul, kes on politseiteenistusest vabastatud pärast 1991. aasta 1. märtsi ja kes saab riiklikku pensioni, on õigus kuni 2003. aasta 1. jaanuarini esitada taotlus pensioni ümberarvutamiseks politseiametniku pensioniks, kui ta vastab käesoleva seaduse §-s 21 1 sätestatud tingimustele.
Isikul, kes töötab politseiametniku ametikohal ja saab riiklikku pensioni, on õigus kuni 2003. aasta 1. jaanuarini esitada taotlus pensioni ümberarvutamiseks politseiametniku pensioniks, kui ta vastab käesoleva seaduse §-s 21 1 sätestatud tingimustele.
Põhjendatud taotluse korral arvutatakse varem määratud riiklik pension ümber politseiametniku pensioniks taotluse esitamisele järgneva kuu 1. kuupäevast.
Kui isik jätkab teenistust politseiametnikuna, arvutatakse tema riiklik pension ümber politseiametniku pensioniks alates tema politseiteenistusest vabastamisele järgnevast päevast.
Säilitatakse õigus kasutada senise tööandja eluruumi.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik on töötanud Siseministeeriumi kõrgema ja vanemametniku ametikohal vähemalt kaks aastat, võib siseminister ta tema soovil politseiametnikuks tagasi nimetada.
Politseiametniku vaba ametikoha olemasolu korral ei või siseminister tema ametisse tagasinimetamisest keelduda.
Teenistusaeg Siseministeeriumi kõrgema ja vanemametniku ametikohal arvatakse selle ametikoha teenistusaja hulka, kus politseiametnik töötas enne Siseministeeriumi kõrgema ja vanemametniku ametikohale nimetamist.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 nimetatud tagatised kehtivad selles lõikes nimetatud isiku suhtes seni, kuni ei ole katkenud tema teenistusaeg Siseministeeriumi kõrgema ja vanemametniku ametikohal.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tagatis laieneb kõrgematele ja vanempolitseiametnikele, kes olid politseiteenistusest vabastatud seoses nimetamisega Siseministeeriumi kõrgema ametniku ametikohale enne käesoleva seaduse jõustumist.
Senine Keskkriminaalpolitsei korraldatakse ümber valitsusasutuseks Keskkriminaalpolitsei 1998. aasta 1. juulist.
Senine Julgestusteenistus korraldatakse ümber valitsusasutuseks Julgestuspolitsei 1998. aasta 1. juulist.
Senine Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Büroo korraldatakse ümber valitsusasutuseks Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskus 1998. aasta 1. juulist.
Siseministril korraldada ümber senine välipolitsei büroo, liikluspolitsei büroo ja politsei teabebüroo nende või nende struktuuriüksuste liitmise teel teiste politseiasutustega 1998. aasta 1. juulist.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 1991. aasta 21. veebruari seadlus „Eesti Vabariigi politsei ametivande ja selle andmise korra kohta“ (RT 1991, 7, 108).
Kriminaalhoolduse käigus valvatakse kriminaalhooldusaluse käitumise ja temale kohtu poolt pandud kohustuste täitmise järele ning soodustatakse kriminaalhooldusaluse sotsiaalset kohanemist eesmärgiga mõjutada teda hoiduma kuritegude toimepanemisest.
Kriminaalhooldusalune on tingimisi karistatud või tingimisi karistusest enne tähtaega vabastatud süüdimõistetu, kelle kohus on katseajaks kriminaalseaduses sätestatud korras kriminaalhooldaja järelevalve alla määranud.
Kriminaalhooldaja on kriminaalhooldusametnik ja kriminaalhooldusabiline.
Kriminaalhoolduse ülesanded võib anda ka mittetulundusühingule (kriminaalhooldusühingule), mille üheks põhikirjaliseks tegevuseks on kriminaalhoolduse teostamine.
Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused osutavad kriminaalhooldajatele kriminaalhooldusülesannete täitmiseks vajalikku sotsiaalhoolekandealast abi.
Maa- või linnakohtus on kriminaalhooldusosakond, mille koosseisu kuuluvad kriminaalhooldusosakonna juhataja ja kriminaalhooldusametnikud.
Justiitsminister võib jätta mõnes maa- või linnakohtus kriminaalhooldusosakonna loomata, pannes selle ülesanded teise maa- või linnakohtu kriminaalhooldusosakonnale.
Kriminaalhooldusosakond võib jaguneda talitusteks.
Kriminaalhooldusosakonna jagunemise talitusteks kinnitab justiitsminister.
Kriminaalhooldusosakonna ja selle talituste asukohad määrab justiitsminister, lähtudes kriminaalhoolduse läheduse põhimõttest ja arvestades majanduslikke kaalutlusi.
Justiitsminister võib ühtsete probleemidega kriminaalhooldusalustega tegelemiseks määrata kindlad kriminaalhooldusametnikud, moodustada spetsiaalseid talitusi ja osakondade vahelisi töörühmi.
Teenistusvalvet kriminaalhooldusosakonna üle teostavad maa- või linnakohtu esimees või tema määratud kohtunik ja justiitsminister.
Kriminaalhooldusosakonna asjaajamise ja tööks vajalikud tingimused tagab kohtu kantselei.
Kriminaalhooldusosakonna tööd juhib kriminaalhooldusosakonna juhataja, kelle nimetab ametisse kohtu esimees.
Kriminaalhooldusosakonna juhatajaks võib nimetada isiku, kes vahetult enne ametisse nimetamist on vähemalt kolm aastat töötanud kriminaalhooldusametnikuna.
Kriminaalhooldusosakonna juhataja jätkab osakonna juhtimisega kaasnevat koormust arvestades ka üksikute kriminaalhooldusjuhtumitega tegelemist.
Kriminaalhooldusosakonna talituse tööd juhib talituse juhataja, kelle nimetab ametisse kohtu esimees kriminaalhooldusosakonna juhataja ettepanekul.
Talituse juhataja nimetatakse ametisse kaheks aastaks.
Talituse juhatajat ei saa ametisse nimetada rohkem kui kaheks ametiajaks järjest.
Kriminaalhooldusosakonna talituse juhataja jätkab talituse juhtimisega kaasnevat koormust arvestades ka üksikute kriminaalhooldusjuhtumitega tegelemist.
Kriminaalhooldusnõunik on kohtu esimehe määratud sotsiaaltöös kogenud kriminaalhooldusametnik, kellega kriminaalhooldajatel on võimalus nõu pidada üksikute kriminaalhooldusjuhtumite lahendamisel.
Kriminaalhooldusnõunik ei tohi avaldada nõustamise käigus teada saadud asjaolusid.
Justiitsministeerium määrab kriminaalhooldusametnike ja vajadusel ka kriminaalhooldusabiliste nõustamiseks kriminaalhooldusosakonna juurde psühholoogi.
Kriminaalhooldusametnik võib kriminaalhooldust teostada väljaspool tööruume ning tööaega.
Vähemalt kaks tööpäeva nädalas on kriminaalhooldusametnik kohustatud viibima oma tööruumides.
Kriminaalhooldustöö ühtlustamiseks, teadmiste ja kogemuste vahetamiseks ning erialaküsimuste lahendamiseks korraldab kriminaalhooldusosakonna juhataja kriminaalhooldusametnikega vähemalt kaks korda kuus kindlal ajal, kriminaalhooldusabilistega aga vähemalt üks kord kuus kindlal ajal kohtumise, millel arutatakse kriminaalhooldusalustega tehtavat tööd.
Kui kriminaalhooldusosakond jaguneb talitusteks, korraldab kriminaalhooldajatega teenistusarutelusid talituse juhataja.
Kui kriminaalhooldusjuhtumi erilisus või täiendõppe vajadused seda nõuavad, võib talituse juhataja juuresolekul teenistusarutelusid läbi viia ka kriminaalhooldusosakonna juhataja.
Teenistusaruteludele võib kaasata kriminaalhooldusosakonda nõustava psühholoogi ja teisi asjakohaseid isikuid.
Kohtu esimees esitab Justiitsministeeriumile iga aasta 1. märtsiks kriminaalhooldusosakonna eelneva aasta tegevusaruande.
Kriminaalhooldusametnikuks võib nimetada isiku, kellel on kriminaalhooldustööks vajalikud kõlbelised omadused, vastav rakenduslik kõrgharidus või muu kõrgharidus ja kes on sooritanud kriminaalhooldusametniku eksami.
Kriminaalhooldusametniku eksami viib läbi kriminaalhooldusametniku eksamikomisjon, mille koosseisu kuuluvad justiitsministri nimetamisel Justiitsministeeriumi esindaja, kriminaalhooldusosakonna juhataja ja kriminaalhooldusametnik, Riigikohtu esimehe nimetamisel üks maa- või linnakohtu kohtunik ja üks Riigikohtu liige ning riigiprokuröri nimetamisel üks prokurör.
Kriminaalhooldusametnik nimetatakse ametisse avaliku konkursi teel.
Kriminaalhooldusametniku nimetab ametisse vastava kohtu esimees.
Kriminaalhooldusametnik nimetatakse ametisse kuuekuulise katseajaga.
Kriminaalhooldusametnik on kohustatud kriminaalhooldusosakonna juhataja korraldusel juhendama kriminaalhoolduse praktikanti ja kriminaalhooldusabilist.
Kriminaalhooldusametnik ei ole kohustatud juhendama üheaegselt rohkem kui kahte praktikanti ja viit kriminaalhooldusabilist.
Kriminaalhooldusametnikule, kes juhendab praktikanti või kriminaalhooldusabilist, makstakse juhendamistasu, mis on viis protsenti kriminaalhooldusametniku ametipalgast ühe juhendatava eest.
Teenistusliku tegevuse tõttu kriminaalhooldusametnikule või tema perekonnaliikmele tahtlikult tekitatud varalise kahju hüvitab riik.
Kahjutasu nõutakse sisse süüdiolevalt isikult.
Kriminaalhooldusabiline on isik, kes täidab kriminaalhooldusülesandeid oma vabast ajast ja tasu saamata.
Kriminaalhooldusabiline tegutseb kriminaalhooldusametniku juhendamisel.
Kriminaalhooldusabiline võib olla isik, kes on avaldanud sellekohast soovi ja sobib kriminaalhooldusabilisena tegutsema.
Sobivuse hindamisel tutvutakse dokumentide ja vestluse kaudu taotleja isikuomaduste, hariduse, elukäigu ja tööalase tegevusega.
Kriminaalhooldusabiline ei või olla kohtunik ega prokurör, samuti kohtu, prokuratuuri, politsei või kinnipidamiskoha koosseisuline töötaja, kes on avalik teenistuja.
Kriminaalhooldusabilisena võib tegutseda isik, kelle kohtu esimees on kriminaalhooldusosakonna juhataja ettepanekul kandnud kriminaalhooldusabiliste nimekirja.
Osakonna kriminaalhooldusabiliste nimekirja peab kohtu esimees, üleriigilist kriminaalhooldusabiliste nimekirja peab Justiitsministeerium.
Kriminaalhooldusabiliste nimekirja märgitakse kriminaalhooldusabilise ees- ja perekonnanimi, elukoht, telefon ja töökoht.
Kui kriminaalhooldusabiline eelistab tegelemist kindla isikute rühmaga, tehakse selle kohta nimekirja märge.
Isik kustutatakse kriminaalhooldusabiliste nimekirjast, kui ta on rikkunud kriminaalhooldaja kohustusi või muul viisil osutunud sobimatuks kriminaalhooldusabilisena tegutsema või on korduvalt põhjendamatult keeldunud kriminaalhooldusülesannete täitmisest.
Kui ühe kohtu kriminaalhooldusosakond täidab kriminaalhooldusülesandeid ka teise kohtu tööpiirkonnas, teeb kohtu esimees kriminaalhooldusabiliste nimekirja ja selle muudatused teatavaks ka teise kohtu esimehele.
Kriminaalhooldusabilisele antakse enne kriminaalhooldusülesannete täitmisele asumist väljaõpe, mille tagab Justiitsministeerium.
Kriminaalhooldusabilisele hüvitatakse kriminaalhooldustöö kulud, kuid mitte suurema summa ulatuses kui 10 protsenti kriminaalhooldusametnikule makstavast töötasust.
Justiitsminister võib halduslepingu alusel anda kriminaalhooldusülesannete täitmise osaliselt mõne kohtu tööpiirkonnas selleks sobivale ja vastavat soovi avaldanud mittetulundusühingule.
Kriminaalhooldusühing peab tagama ühtse ja otstarbeka kriminaalhoolduse.
Kriminaalhooldusühingu kriminaalhooldusega tegelevatele liikmetele kohaldatakse kriminaalhoolduse teostamisel kriminaalhooldusametniku kohta käivaid sätteid.
Kriminaalhooldusühing määrab ühingu liikmed, kes kriminaalhoolduse teostamisel täidavad kriminaalhooldusosakonna juhataja või selle talituse juhataja ülesandeid.
Kriminaalhooldusühingu kulude hüvitamise ja rahalise toetuse määramise otsustab justiitsminister iga-aastase riigieelarve seaduse alusel.
Kriminaalhooldusühingu tegevuse järele kriminaalhooldusülesannete täitmisel ja selleks riigi määratud rahalise toetuse kasutamisel valvavad sama piirkonna kriminaalhooldusosakonna juhataja ja justiitsminister.
Kriminaalhooldusosakonna juhataja ja justiitsminister võivad anda kriminaalhooldusühingule kriminaalhooldusülesannete täitmisel kohustuslikke juhiseid.
Justiitsminister võib kriminaalhooldusühinguga sõlmitud halduslepingu kriminaalhooldusülesannete mittenõuetekohasel täitmisel või kohustuslike juhiste järgimata jätmisel lõpetada halduslepingus sätestatud korras.
Riik soodustab ja toetab eraühingute poolt kriminaalhoolduse teostamist ja nende liikmete väljaõpet.
Vähemalt üks kord aastas korraldab justiitsminister kriminaalhooldusühingute esindajate nõupidamise, millel arutatakse kriminaalhooldusühingute tegevuse finantseerimise ja täiendõppega seotud küsimusi ning kriminaalhoolduse sisulisi küsimusi ning arenguperspektiive.
Kohus võib kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks ettevalmistamisel anda kohtualuse elukohajärgse kriminaalhooldusosakonna juhatajale ülesande teha ettepanek kriminaalasjas kriminaalhooldusametniku määramiseks.
Kriminaalhooldusametnik koostab kohtualuse kohta käesoleva seaduse paragrahvi 24 alusel kohtueelse ettekande ja esitab selle kohtule kohtuniku näidatud tähtaja jooksul.
Kui kohtualuse elukohta ei ole võimalik kindlaks teha, annab kohus käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülesande enda piirkonna kriminaalhooldusosakonna juhatajale.
Lihtmenetluses määrab kriminaalhooldusametniku prokurör vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 sätestatule.
Kriminaalhooldusametnik koostab süüdistatava või kohtualuse kohta kohtueelse ettekande, mis sisaldab kokkuvõtet süüdistatava või kohtualuse isikuomadustest ja sotsiaalsest olukorrast ning arvamust katseaja ja süüdimõistetu suhtes kohaldatavate kohustuste valiku kohta.
Kohtueelne ettekanne koosneb süüdistatava või kohtualuse eluloolistest faktidest ja psühholoogilis-sotsiaalsest prognoosist.
Kriminaalhooldaja kohtub süüdistatava või kohtualusega, tema lähedastega ja teiste isikutega kohtueelse ettekande koostamiseks vajaliku teabe kogumise eesmärgil, tutvub riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste andmetega süüdistatava või kohtualuse kohta, nõuab andmeid süüdistatava või kohtualuse seaduslikult esindajalt, õppeasutuse juhilt ja tööandjalt süüdistatava või kohtualuse käitumise ja õppimise kohta.
Süüdistatava või kohtualuse eluloolised faktid peavad põhinema tõendatud andmetel ja sisaldama viiteid allikatele, mis kinnitavad kohtueelses ettekandes esitatud andmeid.
Kohtueelse ettekande kinnitab kriminaalhooldusosakonna juhataja.
Kohus nimetab kriminaalhooldaja kriminaalhooldusameti juhataja ettepanekul.
Kohus teeb kriminaalhooldaja määramise teatavaks süüdimõistetu elukohajärgsele kohtule.
Kohus määrab võimaluse korral kriminaalhooldust teostama kriminaalhooldusametniku, kes koostas kohtueelse ettekande.
Kriminaalhooldusametnikule võib olla määratud kuni 30 kriminaalhooldusalust, kriminaalhooldusabilisele kuni viis kriminaalhooldusalust.
Kriminaalhoolduse teostamise käigus valvab kriminaalhooldaja kohtuotsuses märgitud kohustuste täitmise järele, abistab ja nõustab kriminaalhooldusalust nimetatud kohustuste täitmisel ning osutab talle sotsiaalset kohanemist soodustavat abi.
Kriminaalhooldusalusele osutatakse katseaja jooksul abi töö, õppimis- ja elukoha leidmisel, samuti teiste isiklike probleemide lahendamisel.
Kriminaalhooldaja peab soodustama kriminaalhooldusaluse võimet igapäevases elus iseseisvalt toime tulla.
Kriminaalhoolduse teostamisel peab kriminaalhooldaja austama kriminaalhooldusaluse väärikust.
Pärast kohtuotsuse jõustumist koostab kriminaalhooldaja kohtuotsuses märgitud kohustuste täitmise ja kriminaalhoolduse läbiviimise kava.
Hoolduskava koostamise juures osaleb ka kriminaalhooldusalune.
Kriminaalhooldaja võib hoolduskava vastavalt vajadusele kriminaalhoolduse teostuse käigus muuta.
Kriminaalhooldaja esitab hoolduskava ja selle muudatused kriminaalhooldusameti juhatajale tutvumiseks.
Kriminaalhooldust võib teostada ka sotsiaalse rühmatöö vormis.
Kriminaalhooldusalune on kohustatud täitma talle kohtuotsusega määratud kohustusi ja kriminaalhooldaja poolt kohtuotsuse ja hoolduskava alusel antud korraldusi.
Kriminaalhooldaja esitab katseaja jooksul kohtule kriminaalhooldusaluse kohta korralisi ettekandeid, mis sisaldavad ülevaadet kohtuotsuse ja hoolduskava täitmisest ja hoolduskava muutmisest.
Korraline ettekanne esitatakse kriminaalhooldusosakonna juhatajale, kes võib teha ettekande koostajale ettepaneku seda täiendada.
Kui ettekanne ei vaja täiendamist, kinnitab juhataja ettekande ja saadab selle kohtule.
Korraline ettekanne esitatakse kohtuotsuses märgitud tähtaegadel, kuid mitte harvemini kui iga nelja kuu järel.
Korralise ettekande võib esitada ka enne kohtuotsuses märgitud tähtaega, kui kohtunik või kriminaalhooldusosakonna juhataja leiab, et see on kriminaalhooldusalusele määratud kohustuste muutmiseks või muul põhjusel vajalik.
Käitub viisil, mis takistab kriminaalhoolduse teostamist.
Erakorraline ettekanne sisaldab andmeid käesoleva paragrahvi lõikes 1 esitatud asjaolude kohta, kriminaalhooldusaluse seletuse ning kriminaalhooldaja põhjendatud ettepaneku täiendavate kohustuste määramise või karistuse täitmisele pööramise kohta.
Kriminaalhooldusalune muudab elukohta.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 esitatud juhul võib kohus jätta kriminaalhooldaja asendamata, kui asendamine pole vajalik kriminaalhoolduse eesmärkide saavutamise seisukohalt ja on majanduslikult põhjendatud.
Uue kriminaalhooldaja määramisel rakendatakse kriminaalhooldaja määramise korda.
Uue kriminaalhooldaja määrab kriminaalhooldusaluse eelmise elukoha järgne kohus uue elukoha järgse kriminaalhooldusosakonna juhataja ettepanekul.
Kriminaalhooldusaluse elukoha muutusest teatab kriminaalhooldaja uue elukoha järgsele kohtule viivitamatult.
Kuni 1999. aasta 31. detsembrini nimetab justiitsminister kriminaalhooldusametnikuks isiku, kes on läbinud justiitsministri kinnitatud koolituse, sooritanud eksami ning kellel on kriminaalhooldustööks vajalikud kõlbelised omadused.
Koolitusse valitakse konkursi alusel isikud, kellel on vähemalt keskharidus.
Koolitusse võetud isik asub teenistusse kohtu tehnilise sekretäri ametikohale kolmekuulise katseajaga.
Koolituse läbinud isik sooritab kriminaalhooldusametniku eksami justiitsministri kinnitatud komisjoni ees.
Justiitsminister kinnitab konkursi korras kriminaalhoolduseksami sooritanud isiku kriminaalhooldusametniku ametikohale.
Kriminaalhooldusametniku konkursi korra kinnitab justiitsminister.
Konkursi läbinud isiku nimetab justiitsminister vastava kohtu kriminaalhooldusametnikuks.
Kriminaalhooldusametnik osaleb kutsetöö kõrval Justiitsministeeriumi poolt korraldatavas täiendõppes ning läbib pärast üheaastast koolitust atesteerimise, mille korraldab justiitsministri kinnitatud atesteerimiskomisjon.
Kuni kriminaalhooldusametnike ametisse nimetamiseni täidavad kriminaalhooldusametniku ülesandeid käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud isikud.
Kuni 2002. aasta 1. jaanuarini nimetab kriminaalhooldusosakonna juhataja ja kriminaalhooldusosakonna talituse juhataja ametisse justiitsminister.
Kuni 2002. aasta 1. jaanuarini kohaldatakse kriminaalhooldusosakondade talituste juhatajate ametisse nimetamisel käesoleva seaduse § 36 lõigete 2-6 sätteid.
Isikud, kelle suhtes on enne käesoleva seaduse jõustumist kohaldatud tingimisi karistamist või tingimisi karistusest enne tähtaega vabastamist ning kelle katseaeg seaduse jõustumise hetkeks ei ole lõppenud, võetakse arvele isikute elukohajärgsetes kriminaalhooldusosakondades ühe aasta jooksul pärast seaduse jõustumist.
Määrus kehtestatakse „Telekommunikatsiooniseaduse“ (RT I 2000, 18, 116; 78, 495; 2001, 23, 125; 53, 310) paragrahvi 84 lõike 6 alusel.
Käesolevas määruses sätestatakse numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi ja lühinumbri reserveerimise ja kasutamise kord.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi ja lühinumbri reserveerimise eesmärgiks on tagada telekommunikatsioonivõrgu operaatorile või telekommunikatsiooniteenuse osutajale võimalus reserveeritava numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi ja lühinumbri pikaajaliseks kasutamiseks.
Numeratsioonivahemik, tunnuskood ja lühinumber reserveeritakse „Telekommunikatsiooniseaduse“ paragrahvi 113 lõigete 1 ja 9 alusel kehtestatud numeratsiooniplaani (edaspidi Eesti numeratsiooniplaan) alusel ja käesolevas määruses sätestatud korras.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri reserveerimine ei anna õigust vastava numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi ega lühinumbri kasutuselevõtuks.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri reserveerimine on vastava numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise loa väljastamise aluseks.
Õiguse numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamiseks annab vastav numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise luba, millega kehtestatakse vastava numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise tingimused.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi ja lühinumbri kasutamise luba väljastatakse „Telekommunikatsiooniseaduse“ paragrahvi 19 lõike 13 alusel kehtestatud korras.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi ja lühinumbri reserveerimist ja kasutamist korraldab Sideamet.
Geograafiliste numbrite ja mobiiltelefonivõrkude numbrite numeratsioonivahemikke reserveeritakse Eesti numeratsiooniplaanis selleks ettenähtud numeratsioonialadest.
Geograafilised numbrid ja mobiiltelefonivõrkude numbrid reserveeritakse telekommunikatsioonivõrgu operaatorile või telekommunikatsiooniteenuse osutajale.
Geograafilised numbrid ja mobiiltelefonivõrkude numbrid reserveeritakse numeratsioonivahemikena, kus reserveeritavate numbrite arv on tuhande täisarvkordne.
Telekommunikatsioonivõrgu operaatorile või telekommunikatsiooniteenuse osutajale, kellele varasemalt on reserveeritud geograafilisi numbreid või mobiiltelefonivõrkude numbreid, reserveeritakse taotluse alusel geograafilisi numbreid või mobiiltelefonivõrkude numbreid tingimusel, et vähemalt 50 protsenti samale taotlejale seni reserveeritud sama geograafilise piirkonna geograafilistest numbritest või mobiiltelefonivõrkude numbritest on antud tarbijate kasutusse.
Teenusenumbrite numeratsioonivahemikke reserveeritakse Eesti numeratsiooniplaanis selleks ettenähtud numeratsioonialadest.
Teenusenumbrid reserveeritakse telekommunikatsioonivõrgu operaatorile või telekommunikatsiooniteenuse osutajale.
Teenusenumbrid reserveeritakse numeratsioonivahemikena, kus reserveeritavate numbrite arv on ühe täisarvkordne, välja arvatud reserveeritavate taksofoniteenuse numbrite arv, mis on saja täisarvkordne.
Telekommunikatsioonivõrgu operaatorile või telekommunikatsiooniteenuse osutajale, kellele varasemalt on reserveeritud teenusenumbreid, reserveeritakse taotluse alusel teenusenumbreid tingimusel, et vähemalt 75 protsenti samale taotlejale seni reserveeritud teenusenumbritest on võetud kasutusele.
Telekommunikatsioonivõrgu operaatorile või telekommunikatsiooniteenuse osutajale, kellele varasemalt on reserveeritud teenuse lühinumbreid, reserveeritakse taotluse alusel teenuse lühinumbreid tingimusel, et vähemalt 75 protsenti samale taotlejale seni reserveeritud teenuse lühinumbritest on võetud kasutusele.
Lühinumbrid reserveeritakse Eesti numeratsiooniplaanis selleks ettenähtud numeratsioonialadest kolme-, nelja- või viiekohalisena.
Lühinumbrid reserveeritakse telekommunikatsioonivõrgu operaatorile või telekommunikatsiooniteenuse osutajale.
Teenuse lühinumbrid reserveeritakse ühekaupa.
Operaatorikoode ei reserveerita rohkem kui üks operaatorikood ühele telekommunikatsioonivõrgu operaatorile või telekommunikatsiooniteenuse osutajale.
Operaatorikoodi võib reserveerida üheaegselt nii rahvusvahelise kui riigisisese telefoni- või mobiiltelefoniteenuse osutamiseks.
Numeratsiooniplaanis sätestatud muud mittegeograafilised numbrid reserveeritakse Eesti numeratsiooniplaanis selleks ettenähtud numeratsioonialadest, arvestades numeratsioonivahemike efektiivset ja ratsionaalset kasutamist.
Lõikes 1 nimetatud numbrid reserveeritakse telekommunikatsioonivõrgu operaatorile või telekommunikatsiooniteenuse osutajale, kuid korraga mitte rohkem kui sada tuhat numbrit.
Telekommunikatsioonivõrgu operaatorile või telekommunikatsiooniteenuse osutajale, kellele varasemalt on reserveeritud muid mittegeograafilisi numbreid, reserveeritakse taotluse alusel muid mittegeograafilisi numbreid tingimusel, et vähemalt 50 protsenti samale taotlejale seni reserveeritud muudest mittegeograafilistest numbritest on antud tarbijate kasutusse.
Muud mittegeograafilised numbrid reserveeritakse numeratsioonivahemikena, kus reserveeritavate numbrite arv on tuhande täisarvkordne.
Tunnuskoodid reserveeritakse telekommunikatsioonivõrgu operaatorile või telekommunikatsiooniteenuse osutajale.
Telekommunikatsioonivõrgu rahvusvaheline kood (rahvusvahelise signalisatsioonipunkti kood, International Signalling Point Code, ISPC) reserveeritakse vastavalt taotleja kasutuses olevate või taotleja poolt kasutusele võetavate telekommunikatsioonivõrgu rahvusvahelisi koode kasutavate telefonijaamade arvule.
Telekommunikatsioonivõrgu riigisisene kood (riigisisese signalisatsioonipunkti kood, National Signalling Point Code, NSPC) reserveeritakse vastavalt taotleja kasutuses olevate või taotleja poolt kasutusele võetavate telekommunikatsioonivõrgu riigisiseseid koode kasutavate telefonijaamade arvule.
Telekommunikatsiooniteenuse osutaja koode (Issuer Identifier Number, IIN) ei reserveerita rohkem kui üks telekommunikatsiooniteenuse osutaja kood ühele telekommunikatsioonivõrgu operaatorile või telekommunikatsiooniteenuse osutajale.
Mobiiltelefonivõrgu koode (Mobile Network Code, MNC) ei reserveerita rohkem kui üks mobiiltelefonivõrgu kood ühele telekommunikatsioonivõrgu operaatorile või telekommunikatsiooniteenuse osutajale.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri reserveerimiseks esitatakse käesoleva määruse lisas toodud vormi kohane taotlus Sideametile.
Kinnitus taotluse esitajale antud volituse kohta.
Vajadusel volikiri, mis tõendab taotluse esitaja volitust taotluse ja sellega kaasasolevate dokumentide esitamiseks.
Juriidiline isik või füüsilisest isikust ettevõtja lisab taotlusele tõestatud väljavõtte registrist, kus isik on registreeritud.
Asutamisel juriidiline isik lisab taotlusele asutamislepingu või -otsuse tõestatud ärakirja.
Kui reserveeritud numeratsioonivahemikku, tunnuskoodi või lühinumbrit soovib kehtiva reserveeringu lõppedes uuesti reserveerida isik, kellele vastav numeratsioonivahemik, tunnuskood või lühinumber on reserveeritud, lisatakse taotlusele tegevusaruanne numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri eelneva kasutamise kohta.
Sideamet võib nõuda taotluse esitajalt täiendavaid andmeid, mis on vajalikud numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri reserveerimiseks.
Kuni reserveerimise otsuse tegemiseni on reserveeringu taotlejal õigus taotlus tagasi võtta.
Taotluse tagasi võtmiseks esitab taotleja Sideametile sellekohase avalduse.
Taotluse tagasivõtmisel ei tagastata taotlust ega sellele lisatud dokumente.
Kui mõni käesoleva paragrahvi lõigetes 3 kuni 5 nimetatud dokument on Sideametile varem esitatud, pole dokumendi teistkordne esitamine vajalik.
Sel juhul lisatakse taotlusele andmed nimetatud dokumentide esitamise aja kohta ja kinnitus dokumentide õigsuse ja kehtivuse kohta.
Kui dokumentides toodud andmetes on toimunud muudatusi, esitatakse koos taotlusega vastavad muutunud andmed kehtivas seisus.
Taotluse vastuvõtmisel kontrollitakse nõutavate andmete ja dokumentide olemasolu ning nende asjakohasust.
Taotlus vaadatakse läbi, kui taotleja on esitanud kõik nõutavad andmed ja dokumendid.
Juhul kui ei ole esitatud kõiki nõutavaid andmeid või dokumente, peatatakse taotluse läbivaatamine ning taotluse esitajale antakse tähtaeg täiendavate andmete esitamiseks.
Juhul kui taotleja ei ole määratud tähtajaks esitanud täiendavaid andmeid, on Sideametil õigus määrata nõutavate andmete esitamiseks uus tähtaeg või keelduda numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri reserveerimisest.
Juhul kui selgub, et loa taotleja on esitanud valeandmeid, on Sideametil kuni numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri reserveerimiseni õigus taotlus tagasi lükata ja reserveerimisest keelduda.
Taotluse läbivaatamise käigus selgitatakse välja taotletava numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri reserveerimise võimalikkus, konkursi korraldamise vajadus ja rahvusvaheliste organisatsioonidega kooskõlastamise vajadus.
Rahvusvaheliste organisatsioonidega, sealhulgas Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu Telekommunikatsiooni Standardiseerimise Bürooga, kooskõlastatakse ISPC-koodide ja IIN-koodide reserveerimine.
Kui rahvusvaheliste organisatsioonidega kooskõlastamine pole vajalik, otsustab Sideamet numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri reserveerimise ning reserveerib taotluse esitanud isikule numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kolme kuu jooksul, arvates nõuetekohase taotluse ja kõigi nõutavate andmete ja dokumentide esitamisest.
Kui rahvusvaheliste organisatsioonidega kooskõlastamine on vajalik, otsustab Sideamet vastava numeratsiooni reserveerimise ning reserveerib taotluse esitanud isikule vastava numeratsiooni 12 kuu jooksul, arvates nõuetekohase taotluse ja kõigi nõutavate andmete ja dokumentide esitamisest.
IIN - koodi taotlemisel lisatakse Sideametile esitatava taotluse lisana kooskõlastamiseks Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu Telekommunikatsiooni Standardiseerimise Büroo poolt kehtestatud vormi kohane taotlus koos Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu hinnakirjas ettenähtud summa tasumist tõendava dokumendiga.
Taotluse vormid ja lisainformatsiooni annab Sideamet.
Numeratsioonivahemik, tunnuskood või lühinumber reserveeritakse kümneks aastaks, kui taotleja ei soovi lühemat tähtaega, kuid mitte kauemaks kui on tegevusloa kehtivuse tähtaeg.
Kui numeratsioonivahemiku või lühinumbri reserveerimiseks ja kasutamise loa väljastamiseks kuulutatakse välja avalik konkurss, reserveerib Sideamet konkursi võitjale vastava numeratsioonivahemiku või lühinumbri ning väljastab talle numeratsioonivahemiku või lühinumbri kasutamise loa.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri reserveerimine või reserveerimisest keeldumine otsustatakse Sideameti peadirektori käskkirjaga.
Sideameti peadirektori käskkirja väljavõte numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri reserveerimise otsuse kohta edastatakse taotlejale tähitud postiga taotluses esitatud postiaadressil kolme tööpäeva jooksul käskkirja väljaandmisest.
Lõpeb vastav numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise luba, välja arvatud juhul, kui pikendatakse loa kehtivust.
Isik, kellele on numeratsioonivahemik, tunnuskood või lühinumber reserveeritud, esitab kasutusele võtmisest loobumise taotluse.
Telekommunikatsioonivõrgu operaator või telekommunikatsiooniteenuse osutaja võib vastavalt talle väljastatud numeratsioonivahemiku kasutamise loa tingimustele kasutada geograafilisi numbreid ja mobiiltelefonivõrgu numbreid telekommunikatsioonivõrgu opereerimiseks või telekommunikatsiooniteenuse osutamiseks või anda need oma tarbijate kasutusse.
Telekommunikatsiooniteenuse osutaja võib taotleda talle geograafiliste numbrite ja mobiiltelefonivõrgu numbrite eraldamist telekommunikatsioonivõrgu operaatorilt, kelle võrgule tal on juurdepääs ning kellele on väljastatud vastava numeratsioonivahemiku kasutamise luba.
Sel juhul võib telekommunikatsiooniteenuse osutaja talle telekommunikatsioonivõrgu operaatori poolt eraldatud geograafilisi numbreid ja mobiiltelefonivõrgu numbreid kasutada telekommunikatsiooniteenuse osutamiseks või anda need oma tarbijate kasutusse.
Geograafilisi numbreid ja mobiiltelefonivõrkude numbreid võib kasutada ainult vastava numeratsioonivahemiku kasutamise loaga ettenähtud otstarbel, eesmärgil, kujul, pikkuses ning järgides muid loa tingimusi.
Telekommunikatsioonivõrgu operaator või telekommunikatsiooniteenuse osutaja võib vastavalt talle väljastatud numeratsioonivahemiku kasutamise loa tingimustele kasutada numeratsioonialasse „800“, „900“ või „901“ kuuluvaid teenusenumbreid ise või anda need oma teenuseosutaja kasutusse vastava teenuse osutamiseks.
Numeratsioonialasse „907“ kuuluvat teenusenumbrit võib telekommunikatsioonivõrgu operaator või telekommunikatsiooniteenuse osutaja kasutada üldkasutatava telefoni (taksofoni) teenuse osutamiseks.
Teenusenumbrit võib kasutada ainult vastava numeratsioonivahemiku kasutamise loaga ettenähtud otstarbel, eesmärgil, kujul, pikkuses ning järgides muid loa tingimusi.
Telekommunikatsioonivõrgu operaator või telekommunikatsiooniteenuse osutaja võib vastavalt talle väljastatud lühinumbri kasutamise loa tingimustele kasutada teenuse lühinumbreid ise või anda need oma teenuseosutaja kasutusse vastava teenuse osutamiseks.
Operaatorikoodi kasutamise õigus ei ole edasiantav.
Lühinumbrit võib kasutada ainult vastava lühinumbri kasutamise loaga ettenähtud otstarbel, eesmärgil, kujul, pikkuses ning järgides muid loa tingimusi.
Teenuse lühinumbrit võib kasutada rahvusvahelise või riigisisese telekommunikatsiooniteenuse osutaja valimiseks üksnes juhul, kui valitav telekommunikatsiooniteenuse osutaja kasutab telekommunikatsiooniteenuse osutamiseks telekommunikatsioonivõrku, mis ei ole seotud teise telekommunikatsioonivõrguga.
Telekommunikatsioonivõrgu operaator või telekommunikatsiooniteenuse osutaja võib vastavalt talle väljastatud numeratsioonivahemiku kasutamise loa tingimustele kasutada muid mittegeograafilisi numbreid telekommunikatsioonivõrgu opereerimiseks või telekommunikatsiooniteenuse osutamiseks või anda need tarbijate.
Telekommunikatsiooniteenuse osutaja võib taotleda muude mittegeograafiliste numbrite eraldamist telekommunikatsioonivõrgu operaatorilt, kelle võrgule tal on juurdepääs ning kellele on väljastatud vastava numeratsioonivahemiku kasutamise luba.
Telekommunikatsiooniteenuse osutaja võib talle telekommunikatsioonivõrgu operaatori poolt eraldatud muid mittegeograafilisi numbreid kasutada telekommunikatsiooniteenuse osutamiseks või anda need tarbijate kasutusse.
Muid mittegeograafilisi numbreid võib kasutada ainult vastava numeratsioonivahemiku kasutamise loaga ettenähtud otstarbel, eesmärgil, kujul, pikkuses ning järgides muid loa tingimusi.
Tunnuskoodi kasutab telekommunikatsioonivõrgu operaator või telekommunikatsiooniteenuse osutaja telekommunikatsioonivõrgu opereerimiseks või telekommunikatsiooniteenuse osutamiseks ning selle kasutamise õigus ei ole edasiantav.
Tunnuskoodi võib kasutada ainult vastava tunnuskoodi kasutamise loaga ettenähtud otstarbel, eesmärgil, kujul, pikkuses ning järgides muid loas määratud tingimusi.
Kasutusele võetavate geograafiliste numbrite, mobiiltelefonivõrkude numbrite, teenusenumbrite, lühinumbrite ja muude mittegeograafiliste numbrite valimine peab tehnilises loas määratud kujul ja pikkuses olema tagatud nii telekommunikatsioonivõrgus, milles vastav geograafiline number, mobiiltelefonivõrgu number, teenusenumber, lühinumber või muu mittegeograafiline number kasutusele võetakse, kui ka selle telekommunikatsioonivõrguga seotud teistes telekommunikatsioonivõrkudes.
Telekommunikatsioonivõrgu operaatorid ja telekommunikatsiooniteenuse osutajad peavad edastama informatsiooni kasutuselevõetavate geograafiliste numbrite, mobiiltelefonivõrkude numbrite, teenusenumbrite, lühinumbrite ja muude mittegeograafiliste numbrite kohta teistele telekommunikatsioonivõrgu operaatoritele ja telekommunikatsiooniteenuse osutajatele, et tagada vastavate numbrite valitavus.
Telekommunikatsioonivõrgu operaatorid ja telekommunikatsiooniteenuse osutajad peavad tagama geograafiliste numbrite, mobiiltelefonivõrgu numbrite, teenusenumbrite, lühinumbrite ja muude mittegeograafiliste numbrite valitavuse 45 päeva jooksul pärast teiselt telekommunikatsioonivõrgu operaatorilt või telekommunikatsiooniteenuse osutajalt teate saamist kasutuselevõetava geograafilise numbri, mobiiltelefonivõrgu numbri, teenusenumbri, lühinumbri või muu mittegeograafilise numbri kohta.
Telekommunikatsioonivõrgu operaator või telekommunikatsiooniteenuse osutaja peab teavitama valimiskorra muutmisest tarbijaid vähemalt kolm kuud enne muudatuse jõustumist.
Telekommunikatsioonivõrgu operaator või telekommunikatsiooniteenuse osutaja peab teavitama tarbija kasutusse antud numbri muutmisest, mis pole tingitud vastava lõppkasutaja tahtest, seda lõppkasutajat vähemalt kaks kuud enne muudatuse jõustumist.
Tehniliste katsetuste läbiviimiseks võib uue lõppkasutaja numbri või uue valimiskorra võtta kasutusele samaaegselt muudetava lõppkasutaja numbri või valimiskorraga, ent mitte varem kui üks kuu enne muudatuse jõustumist.
Lõppkasutaja numbri muutmisel või valimiskorra muutmisel tagatakse endise numbri valimine või endine valimiskord samaaegselt uuega kolme kuu jooksul alates muudatuse jõustumisest.
Lõppkasutaja numbri muutumisel võib lõppkasutaja soovil seda aega lühendada.
Kolme kuu jooksul alates senise numbri sulgemisest või valimiskorra kehtetuks muutumisest peab telekommunikatsioonivõrgu operaator või telekommunikatsiooniteenuse osutaja tagama, et suletud numbri valimisel või kehtetuks muutunud valimiskorra kasutamisel informeeriks automaatvastaja muutusest ning teataks uue numbri või valimiskorra.
Sama numbrit võib teise lõppkasutaja kasutusse anda mitte varem kui kuus kuud pärast käesoleva paragrahvi lõikes 5 toodud automaatvastaja töö lõpetamist.
Lõppkasutaja soovil, kelle kasutusse vastav lõppkasutaja number antakse, võib seda aega lühendada.
Tarbija tahtest tingitud numbri muutumise või numbri kasutamise lõpetamise korral võib numbri, mille kasutamisest tarbija on loobunud, teise tarbija kasutusse anda mitte varem kui kuus kuud pärast loovutamist.
Tarbija soovil, kelle kasutusse vastav tarbija number antakse, võib seda aega lühendada.
Number, mille kasutamisest tarbija on loobunud, arvestatakse paragrahvi 2 lõikes 4 või paragrahvi 4 1 lõikes 3 esitatud tingimuses tarbija kasutusse antuks kuue kuu jooksul pärast loovutamist.
Number, mille kasutamisest teenuseosutaja on loobunud, arvestatakse paragrahvi 3 lõikes 4 või paragrahvi 4 lõikes 5 esitatud tingimuses kasutusele võetuks kuue kuu jooksul pärast loovutamist.
„Telekommunikatsiooniseaduse“ paragrahvi 113 lõike 1 alusel kehtestatud numeratsiooniplaani põhjal reserveeritakse numeratsioonivahemik, tunnuskood või lühinumber kuni 2002. aasta 31. oktoobrini.
Enne 2000. aasta 1. augustit kasutusel olnud geograafiliste numbrite või mobiiltelefonivõrgu numbrite numeratsioonivahemik või tunnuskood reserveeritakse isikule, kes kasutas vastavat numeratsioonivahemikku või tunnuskoodi enne 2000. aasta 1. augustit, kui see isik esitab vastava numeratsioonivahemiku või tunnuskoodi reserveerimise taotluse hiljemalt 2000. aasta 1. septembriks.
Telekommunikatsioonivõrgu operaator või telekommunikatsiooniteenuse osutaja, kes kasutas geograafilisi numbreid, mobiiltelefonivõrgu numbreid, teenusenumbreid, lühinumbreid või tunnuskoode enne 2000. aasta 1. augustit ja soovib jätkata nende kasutamist, lisab käesoleva määruse paragrahvis 6 nimetatud taotlusele ja dokumentidele täpsed andmed taotluse esitamise hetkel tema kasutuses olevate geograafiliste numbrite, mobiiltelefonivõrgu numbrite, teenusenumbrite, lühinumbrite ja tunnuskoodide kohta.
Enne 2000. aasta 1. augustit kasutusel olnud geograafiliste numbrite ja mittegeograafiliste (sealhulgas mobiiltelefonivõrgud) numbrite reserveerimisel säilitatakse reserveeritavas numeratsioonivahemikus numbrite endine pikkus kuni 2002. aasta 31. oktoobrini.
Pärast 2000. aasta 1. augustit kasutusele võetavad geograafilised ja mittegeograafilised numbrid reserveeritakse Eesti numeratsiooniplaanis kehtestatud pikkusega.
Pärast 2000. aasta 1. augustit esmakordselt reserveeritud ja kasutusele võetud numeratsioonialas „800“ paiknevate rahvusvaheliste teenuste numbrite pikkus säilitatakse kuni 2002. aasta 31. oktoobrini.
Telekommunikatsioonivõrgu operaatorile või telekommunikatsiooniteenuse osutajale, kes taotleb geograafiliste numbrite reserveerimist, mis ei olnud tema kasutuses enne 2000. aasta 1. augustit, reserveeritakse ühes geograafilises piirkonnas kasutamiseks korraga kõige rohkem kümme tuhat numbrit.
Tallinna, Harjumaa ja Tartumaa geograafilisi numbreid ja mobiiltelefonivõrkude numbreid, mis ei olnud taotleja kasutuses enne 2000. aasta 1. augustit, reserveeritakse ühele telekommunikatsioonivõrgu operaatorile või telekommunikatsiooniteenuse osutajale ühes geograafilises piirkonnas või mobiiltelefonivõrgus kasutamiseks korraga kõige rohkem viiskümmend tuhat numbrit.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri reserveerimise taotlus 2002. aasta 1. novembrist kehtima hakkava reserveeringu saamiseks tuleb esitada hiljemalt 2002. aasta 1. septembriks.
Telekommunikatsioonivõrgu operaator või telekommunikatsiooniteenuse osutaja, kes kasutab kuni 2002. aasta 31. oktoobrini reserveeritud numeratsioonivahemikke, tunnuskoode või lühinumbreid ja soovib jätkata nende kasutamist, lisab käesoleva määruse paragrahvis 6 nimetatud taotlusele ja dokumentidele loetelu numeratsioonivahemike, tunnuskoodide ja lühinumbrite kohta, mis on taotluse esitamise hetke seisuga tema tegelikus kasutuses või mille ta on andnud tarbijate kasutusse.
Isikule, kellele on 2002. aasta 31. oktoobrini reserveeritud numeratsioonivahemik, tunnuskood või lühinumber, reserveeritakse vastav numeratsioonivahemik, tunnuskood või lühinumber Eesti numeratsiooniplaani põhjal, kui see isik kasutab numeratsioonivahemikku, tunnuskoodi või lühinumbrit vastavalt talle väljastatud kasutamise loa tingimustele ja esitab vastava numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri uue reserveerimise taotluse hiljemalt 2002. aasta 1. septembriks.
Käesoleva seaduse ülesanne on inimeste ja keskkonna kaitsmine kiirguse kahjustava mõju eest.
Iseeneslikult lagunevate aatomituumadega ja lagunemise käigus ioniseerivat kiirgust kiirgavat ainet, sealhulgas tuumamaterjale U-233, U-235 ja Pu-239 sisaldavat ainet (radioaktiivne aine).
Kiirgusohutuse erimeetmete rakendamist radioaktiivsete ainetega ohtlikult saastunud keskkonnas (sekkumistegevus).
Mitteioniseeriva kiirguse kasutamise terviseohutust reguleerib rahvatervise seadus (RT I 1995, 57, 978; 1996, 3, 56; 49, 953; 1997, 37/38, 569; 1999, 30, 415; 88, 804; 2001, 23, 128).
Ioniseerivat kiirgust tekitav elektriline kiirgusseade, mille kiirguse energia ületab viis kiloelektronvolti.
Elanike ja kiirgustöötajate kiiritus ei ületa käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud piirmäärasid.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1 ja 2 sätestatud põhimõtteid rakendatakse kõikide kiiritusliikide puhul.
Nendele looduskiirituse juhtudele, kus looduslikke radioaktiivseid aineid ei kasutata kiirgusallikatena teadlikult.
Kiirgustegevuse ja kiirguskaitsega seotud riiklikke ülesandeid täidab Kiirguskeskus.
Kiirguskeskus on Keskkonnaministeeriumi hallatav riigiasutus.
Kiirgusallikate ja kiirgusallikaid sisaldavate toodete kiirgusohutuse nõuetele vastavuse tõendamise tunnistuste andmise.
Kiirguskeskus annab välja juhendmaterjale kiirgustegevusloa saanud isikute nõustamiseks, et tagada käesoleva seaduse nõuete täitmine hea praktika võtete, protseduuride ja muude meetmete rakendamisega.
Kiirgusohutuse tagamiseks vajalike abinõude rakendamist kavandatakse kiirgustegevuskavaga.
Kiirgustegevuskava on arengukava säästva arengu seaduse (RT I 1995, 31, 384; 1997, 48, 772; 1999, 29, 398; 2000, 54, 348) tähenduses.
Selle koostamine ja heakskiitmine toimub säästva arengu seaduses sätestatud korras.
Kiirgustegevus tohib toimuda kiirgustegevusloa alusel, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahvis 6 sätestatud juhtudel.
Röntgeniseadme, kiirendi ning radioaktiivset ainet sisaldava kiirgusseadme kasutamiseks tootmistegevuses, meditsiinis ja teadusuuringutel.
Kiirgustegevusluba võib taotleda juriidiline isik või ettevõtjaks olev füüsiline isik.
Riigi- ja omavalitsusasutusel on õigus saada kiirgustegevusluba juhul, kui kiirgustegevus on põhikirjas ette nähtud.
Tegevuseks taotletav koht ja muud tingimused kindlustavad ohutusnõuete täitmise.
Kiirgustegevusluba tuumarajatiste ehitamiseks saab välja anda Riigikogu nõusolekul.
Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatakse radioaktiivsete ainete summaarsete koguste ja nende ainete eriaktiivsuse piirmäärad, millest väiksemate väärtuste puhul kiirgustegevusluba ei nõuta.
Omab kiirgusohutuse nõuetele vastavuse tunnistust.
Kiirgustegevusluba ei nõuta elektriliste kiirgusseadmete kasutamiseks, mille poolt normaalsetes kasutustingimustes tekitatav doosikiirus 0,1 meetri kaugusel kiirgusseadme pinnast ei ületa ühte mikrosiivertit tunnis.
Kiirgusallika kasutustingimused on normaalsed, kui need vastavad käesoleva seaduse paragrahv 23 lõike 1 alusel kehtestatud nõuetele.
Kiirgustegevusloa väljaandmise kord kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Kiirgustegevusloa väljastab Kiirguskeskus.
Avariiolukorras sekkumistegevuse plaani vajadus.
Kontrollima kiirgusseaduse nõuete ja kiirgustegevusloaga määratud nõuete täitmist töökohal ja kiirgusallika mõjupiirkonnas.
Kiirgusohutust korraldava isiku ametisse määramine ei vabasta kiirgustegevusloa saanud isikut vastutusest.
Kui kiirgustegevusloa saanud isik ei täida käesolevas seaduses või selle alusel sätestatud kiirgusohutuse nõudeid ja kiirgustegevusloaga määratud tingimusi, peatab järelevalvet teostav isik kiirgustegevuse kuni kuueks kuuks ja teeb ettekirjutuse rikkumise lõpetamiseks ning nõuete ja tingimuste täitmist takistavate asjaolude ilmnemisel nende asjaolude kõrvaldamiseks.
Kui kiirgustegevusloa saanud isik ei ole määratud tähtajaks ettekirjutust täitnud, tühistab Kiirguskeskus järelevalvet teostava isiku ettepanekul kiirgustegevusloa kolme päeva jooksul, arvates ettepaneku saamisest.
Kiirgustegevuse peatamist või kiirgustegevusloa tühistamist on õigus vaidlustada halduskohtus.
Kiiritus on inimese mõjutamine ioniseeriva kiirgusega.
Kiirituse toimet mõõdetakse doosi suurusega.
Inimese elundite ja kudede erinevat kiirgustundlikkust iseloomustavate koefaktoritega kaalutud ekvivalentdooside summale (efektiivdoos).
Euroopa Nõukogu 1996. aasta 13. mai direktiiviga 96/29/Euratom määratud kiirgusfaktori, koefaktori ja muude doosifaktorite suurused jõustatakse keskkonnaministri määrusega.
Kutsekiiritus on see osa kiiritusest, mida saab kiirgustöötaja käesoleva seaduse nõuete kohaselt registreeritud kiirgusallikatelt nendega töötamisel.
Kiirgustöötaja on isik, kes oma tööülesandeid täidab kiirgusallika mõjupiirkonnas.
Kiirgustöötaja tohib kiirgustegevuse käigus saada elanikukiirituse lubatud piirmäära ületavat kiiritust.
Kutsealases väljaõppes osalevatele 16 kuni 18 aasta vanustele isikutele kuus millisiivertit.
Kutsealases väljaõppes osalevate 16 kuni 18 aasta vanuste isikute nahas ja jäsemetes 150 millisiivertit.
Vabariigi Valitsusel on õigus kehtestada täiendavaid normatiive ja nende rakendamise korda, et tagada käesolevas paragrahvis nimetatud kutsekiirituse piirmääradest kinnipidamine.
Looduskiiritus on kosmilisest kiirgusest või teadlikult kiirgusallikatena mittekasutatavatest looduslikest radioaktiivsetest ainetest põhjustatud kiiritus.
Lennumeeskonna tööl kõrglendudel.
Kui tekib kahtlus, et looduskiiritus kahjustab või võib kahjustada käesoleva paragrahvi lõikes 2 loetletud töid tegevate töötajate tervist, määrab keskkonnaminister Kiirguskeskuse ettepanekul ekspertiisi.
Keskkonnaminister otsustab käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ekspertiisi tulemuste alusel, kas on tegemist kutsekiiritusega või mitte.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ekspertiisi tegemise kulud kannab tööandja.
Kiirgustöötajate saadud kutsekiirituse dooside kohta peab doosiregistrit Kiirguskeskus.
Doosiregister on riiklik register, mille asutab ja põhimääruse kinnitab Vabariigi Valitsus.
Alalisele kiirgustööle võib lubada isiku alates 18. eluaastast.
Kutsealase väljaõppe eesmärgil võib kiirgustööle lubada isiku alates 16. eluaastast, kuid mitte kauemaks kui kuueks kuuks.
Kiirgustöötaja on kohustatud kasutama kiirguskaitsevahendeid ega tohi oma tegevusega põhjustada enda, teiste inimeste ja keskkonna ohustamist kiirguse kahjustava mõjuga.
Kiirgustöötajal peab olema kiirgustegevuse tingimustele vastavaid tööoskusi ja teadmisi kinnitav kehtiv tunnistus.
Kiirgustöötajate atesteerimise ja tunnistuse väljastamise kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud nõuete täitmise tagab ja finantseerib kiirgustegevusloa saanud isik.
Kiirgustöötajate arstliku kontrolli kord kehtestatakse sotsiaalministri määrusega.
Kui on alust arvata, et kiirgustöötaja on saanud kehtestatud piirmääradest suuremat kiiritust, ei tohi ta kiirgustööd jätkata enne, kui kiirituse asjaolusid ja põhjusi on uuritud ning sotsiaalministri määratud korras on töö jätkamiseks antud luba.
Kehtestatud piirmääradest suurema kiirituse tuvastamise korral on kiirgustegevusloa saanud isik kohustatud peatama kiiritust põhjustanud kiirgustegevuse ja suunama kiirgustöötajad viivitamatult arstlikku kontrolli.
Elaniku poolt saadavat kiiritust, mida põhjustab lubatud kiirgustegevus, käsitletakse elanikukiiritusena.
Elanikukiirituseks ei arvestata kutse-, meditsiini- ja looduskiiritust.
Elanikukiirituse viie järjestikuse aasta keskmine aastane efektiivdoos ei tohi ületada ühte millisiivertit.
Nahas ja jäsemetes 50 millisiivertit.
Looduskiirgusest, kiirgustegevusest, kiirgusallikatest ja avariidest elanikkonnale põhjustatud kiirgusdooside seire ja hindamise kord kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Kavandatava kiirgustegevuse tulemusena tekkivatest radioaktiivsetest jäätmetest tulenevat riski.
Elanikukiirituse hindamise andmed on avalikud.
Isik, kes on vabatahtlikult andnud nõusoleku osaleda bioloogilistes või meditsiinilistes uuringutes.
Kiirguse kasutamise nõuded haiguste ravimisel ja diagnoosimisel ning meditsiinikiiritust saavate isikute kaitse nõuded kehtestatakse sotsiaalministri määrusega.
Viivitamatuid kaitsemeetmeid nõudva avarii tagajärjel saadud kiiritust käsitletakse avariikiiritusena.
Plaanipärases sekkumistegevuses osaleva kiirgustöötaja avariikiiritus ei tohi ületada kutsekiirituse aastase efektiivdoosi piirmäära, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhtudel.
Kui inimelude päästmise või inimeste tõsiste vigastuste ärahoidmise, elanikukiirituse suurte dooside või katastroofi vältimise tõttu ei ole võimalik kutsekiirituse aastase efektiivdoosi piirmäärast kinni pidada, tuleb sellises sekkumistegevuses osaleva kiirgustöötaja tervise kaitseks rakendada kõiki võimalikke meetmeid.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud kiirgustöötajad allutatakse kohustuslikule arstlikule kontrollile.
Kiirguskeskus otsustab arstliku uurimise alusel igal üksikjuhul eraldi, kas sekkumistegevuses ülemääraseid doose saanud kiirgustöötaja tohib enam kiirgustööd jätkata.
Kõiki avarii mõjupiirkonnas olnud isikuid teavitatakse avariist ja nende suhtes kohaldatakse viivitamatult arstlikku kontrolli avarii tekitaja kulul.
Kiirgusallika asukohaks olevate ruumide ja ehitiste ning nende konstruktsioonielementide ja kiirgusallika ohutu kasutamise nõuded kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Kiirgusallika valdaja on kiirgusallika ekspluatatsiooni lõpetamisel kohustatud muutma kiirgusallika kiirgusohutuks.
Kiirgusallika valdaja on kohustatud vastavaid volitusi omava riigiasutuse nõudmisel tõendama radioaktiivse aine või radioaktiivset ainet sisaldava kiirgusseadme valdamise seaduslikkust.
Pakend, märgistus ja kaitsevahendid peavad tagama kiirgusallika ohutuse.
Kiirgusallika pakendamise, märgistamise ja kaitsevahenditega varustamise nõuded kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Kiirgusallikat tohib paigaldada, remontida ja hooldada kiirgustegevusloa valdaja.
Remondi- ja hooldustöid, mis ei ole seotud kiirgusallikate kiirgusttekitavate osadega, tohib teha kiirgustegevusloata.
Kiirgusallikate, kiirgusseadmete, kiirguskaitseseadmete, muude kiirgusohutuse seisukohalt oluliste aparaatide ja materjalide ning kiirgusallikaid sisaldavate tarbekaupade vastavust kiirgusohutuse nõuetele ei saa tõendada volitatud hindamisasutust kaasamata.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud toodete nomenklatuur kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Vastavustunnistuse annab volitatud hindamisasutusena Kiirguskeskus toote nõuetekohasuse tõendamise seaduses (RT I 1997, 81, 1362) sätestatud korras.
Radioaktiivsete ainete, radioaktiivseid aineid sisaldavate kiirgusallikate ja radioaktiivsete jäätmete vedu tohib korraldada ainult kiirgustegevusloa alusel.
Radioaktiivsete ainete konteinerid tuleb veol, ekspordil ja impordil, müügil või üleandmisel märgistada ohumärgisega ning varustada kiirgusohutusalase dokumentatsiooniga.
Radioaktiivsete ainete pakendamise ja ohumärgisega varustamise kord ning lisatava kiirgusohutusalase dokumentatsiooni nõuded kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Tuumarajatistes tekkinud radioaktiivsed ained või radioaktiivsete ainetega saastunud materjalid ning kasutusest lõplikult välja viidud tuumarajatiste radioaktiivsed koostisosad.
Radioaktiivsete jäätmete käitlemine on nende töötlemine, isoleerimine, ümberpaigutamine, hoidmine, lõpphoiustamine või nende kasutamise tõkestamine.
Radioaktiivsete jäätmete käitlemisel vastutab kiirgusohutuse eest kiirgustegevusloa saanud isik.
Kui kiirgustegevusloa saanud isik ei täida radioaktiivsete jäätmete käitlemise nõudeid, täidetakse need tema kulul riigihanke korras.
Kui radioaktiivsete jäätmete omanik on teadmata või nende tekkimise eest vastutavat isikut ei õnnestu tuvastada, käideldakse jäätmed riigi kulul.
Kui kiirgusallika või radioaktiivsete jäätmete omandamine või valdusse võtmine on vastuolus käesoleva seadusega, tuleb kiirgusallikas või radioaktiivsed jäätmed anda üle radioaktiivsete jäätmete käitlemisega tegelevale asutusele.
Radioaktiivsete jäätmete lõpphoiustamist korraldab riik, paigutades radioaktiivsed jäätmed alatiseks lõpphoidlasse.
Radioaktiivsete jäätmete käitlemise kord ja radioaktiivsete jäätmete eriaktiivsuse piirmäärad radioaktiivsete jäätmete käitlemisel kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Radioaktiivsete jäätmete üleandmine toimub keskkonnaministri kehtestatud korras.
Radioaktiivsete jäätmete vastuvõtjal peab olema kiirgustegevusluba jäätmete käitlemiseks.
Radioaktiivsete jäätmete vastuvõtja on kohustatud vastavaid volitusi omava riigiasutuse nõudmisel tõendama nende omamise seaduslikkust.
Neid kasutatakse inimese tervisele ja keskkonnale ohtlikul viisil.
Nende omanik on teadmata või nende tekkimise eest vastutavat isikut ei õnnestu tuvastada.
Riigi valdusse võetud radioaktiivsete ainete ja radioaktiivsete jäätmete edasise käitlemise otsustab keskkonnaminister.
Radioaktiivsete jäätmete ekspordiks peab olema luba, mille väljaandja ja väljaandmise kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Riikidesse, mille puhul on alust arvata, et seal puudub võimalus nende jäätmete ohutuks käitlemiseks.
Radioaktiivsete jäätmete import Eestisse nende lõpphoiustamiseks on keelatud.
Riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse ja sellest tulenevate kiirgustegevuse nõuete täitmise üle teostatakse seadusega sätestatud korras.
Radioaktiivse aine, radioaktiivset ainet sisaldava kiirgusseadme ja radioaktiivsete jäätmete omamise seaduslikkuse tõendamist saavad nõuda politseiasutused, keskkonnajärelevalveasutused ja Kiirguskeskus.
Olemasolevad kiirgustegevusload tuleb ümber vahetada käesoleva seaduse nõuetele vastavateks kiirgustegevuslubadeks kolme aasta jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest.
Kiirgustöötajate atesteerimise kord kahe aasta jooksul.
Paragrahvi 19 lõike 3 punktist 3 jäetakse välja sõnad „ja kiirgusohtlike ainete või seadmete“.
Kiirgusallika kasutamise eest kiirgustegevusloata või aegunud kiirgustegevusloaga määratakse juriidilisele isikule rahatrahv kuni 30 000 krooni.
Kiirgusallika kasutamiseks antud kiirgustegevusloaga kehtestatud tingimuste või kiirgusseaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete rikkumise eest määratakse rahatrahv 10 000 kuni 20 000 krooni või võetakse ära kiirgustegevusluba kuni kolmeks aastaks.
Radioaktiivsete ainete, neid sisaldavate või radioaktiivsete jäätmete üleandmise eest isikutele, kellel puudub kiirgustegevusluba kiirgusallika kasutamiseks, määratakse rahatrahv kuni 20 000 krooni.
Radioaktiivse aine hoidmise, kasutamise, arvestamise, veo või käitlemise muude nõuete rikkumise eest, kui see tegevus ei toonud kaasa inimeste hukkumist või muud rasket tagajärge, määrataks rahatrahv 10 000 kuni 20 000 krooni või võetakse ära kiirgustegevusluba kuni kolmeks aastaks.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2, 3, 4 nimetatud õiguserikkumiste asjades on haldusõiguse rikkumise protokolli koostamise õigus Keskkonnainspektsioonil.
Asja arutamise ja karistuse määramise õigus käesoleva paragrahvi lõigetes 1-4 nimetatud õiguserikkumiste asjades on maa- või linnakohtul.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2, 3, 4 loetletud juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asjades, kaasa arvatud karistuse määramine ja vaidlustamine ning jõustunud halduskaristuse otsuste täitmine, toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus ja täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras.
Kinnitan Eestist lahkumise ettekirjutuse või väljasaatmise kohta välismaalase reisidokumenti tehtava märke vormid (lisatud).
Määrus kehtestatakse „Lennundusseaduse“ (RT I 1999, 26, 376) paragrahvi 8 lõike 2 ning „Tehnilise normi ja standardi seaduse“ (RT I 1999, 29, 398) paragrahvi 4 lõike 1 punkti 3 ja paragrahvi 7 lõike 6 alusel.
Ettevõtja sertifikaat (edaspidi sertifikaat) on Lennuameti poolt välja- antud dokument, mis kinnitab, et ettevõtjal on õhusõiduki ehitamiseks, valmistamiseks ja hooldamiseks vajalikud talitused, tootmisruumid, seadmed, tööriistad, varustus, protseduurireeglid ja oskustega personal.
Sertifikaadile kantakse ettevõtja andmed, väljastamis- ja kehtivusaeg, tingimused ja väljastaja andmed.
Sertifikaadi juurde kuulub lisa, kuhu märgitakse ettevõtja tegevusalad.
Teave juhatusest ja vastutavatest isikutest.
Põhikiri või põhimäärus.
Õhusõiduki ehitusettevõtja, kes teostab õhusõidukite või nende komponentide ehitust või valmistamist, peab alates 1. juunist 2000. a vastama JAR-21 nõuetele.
Kui ettevõtja vastab esitatavatele nõuetele, väljastab Lennuamet ettevõtjale sertifikaadi.
Otsuse ettevõtja sertifikaadi väljastamise või mitteväljastamise kohta teeb Lennuamet 60 päeva jooksul pärast nõutavate dokumentide laekumist ning teatab sellest ettevõtjale kirjalikult.
Ettevõtja sertifikaat vastavaks tegevuseks väljastatakse kuni viieks aastaks.
Lennuamet annab eesti keeles teavet käesoleva määruse 3. peatükis nimetatud Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni dokumentide ja ühtsete lennundusnõuete kohta.
Käesolev seadus sätestab Eesti Haigekassa (edaspidi haigekassa) eesmärgi, ülesanded, pädevuse, õigusliku seisundi, tegevuse alused ja organid.
Haigekassa eesmärk on ravikindlustushüvitiste võimaldamine vastavalt Eesti Vabariigi ravikindlustusseadusele (RT 1991, 23, 272; RT I 1999, 7, 113; 29, 397), muudele õigusaktidele ja haigekassa eelarves ettenähtud ravikindlustuse kuludele.
Annab nõu ravikindlustusega seonduvates küsimustes.
Haigekassa võib oma eesmärgi saavutamiseks nõuda kõigilt isikutelt ja asutustelt asjakohaste dokumentide ja informatsiooni esitamist, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Haigekassa võib põhikirjas sätestatud korras moodustada komisjone oma ülesannete täitmiseks.
Tagada kindlustatute tervislikku seisundit ja eraelu puudutavate andmete salastatus, mis on haigekassa töötajatele ja esindajatele teatavaks saanud seoses kutsekohustuste või lepinguliste õiguste teostamise ja kohustuste täitmisega, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Haigekassa kontrollib tervise edendamise, haiguste ennetamise ja raviteenuste osutajate poolt osutatud teenuste ja väljaantud töövõimetuslehtede ning retseptide õigsust ja põhjendatust, samuti apteegi poolt ravimite soodustingimustel väljastamise õigsust ja põhjendatust.
Ebaõigsuse või põhjendamatuse korral on haigekassal õigus summa väljamaksmine vaidlustada või summa väljamaksmisest keelduda.
Haigekassal on õigus ebaõigesti või põhjendamatult väljamakstud summa tagasi nõuda või pidada kinni järgmiste perioodide väljamaksetest.
Haigekassa nõuab sotsiaalmaksu maksjalt haigekassa kasuks sisse kulud, mida haigekassa on kandnud kindlustatu ravikindlustushüvitiste tasumisel, kui sotsiaalmaksu maksja on jätnud sotsiaalmaksu tähtajaks maksmata.
Nimetatud kulude tasumine ei vabasta sotsiaalmaksu maksjat sotsiaalmaksu maksmise kohustusest.
Haigekassa nõuab kindlustatult või sotsiaalmaksu maksjalt haigekassa kasuks sisse kulud Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduses ettenähtud juhtudel.
Haigekassa nõuab kindlustatult põhjendatud kahtluse korral arstliku läbivaatuse või terviseuuringute läbimist ja nende tulemuste avaldamist haigekassale.
Haigekassa on käesoleva seadusega loodud avalik-õiguslik juriidiline isik.
Haigekassa õigusvõime tekib alates käesoleva seaduse jõustumisest.
Haigekassa põhikirja kehtestab ning selles teeb muudatusi Vabariigi Valitsus.
Enne põhikirja muutmise ettepaneku esitamist Vabariigi Valitsusele kuulab sotsiaalminister ära haigekassa nõukogu arvamuse.
Haigekassa vastutab oma kohustuste täitmise eest kogu oma varaga, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Haigekassa ei vastuta riigi kohustuste täitmise või täitmata jätmise eest.
Riik vastutab haigekassa kohustuste täitmata jätmise eest ainult käesolevas seaduses ettenähtud juhtudel ja tingimustel.
Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud ravikindlustushüvitiste piirhinnad ja piirmäärad ei võimalda haigekassal täita oma lepingulisi kohustusi või maksta ravikindlustushüvitisi.
Haigekassa ei saa olla pankrotivõlgnik.
Haigekassal on õigus võtta laenu ainult enda omandis olevate asjade tagatisel.
Haigekassal on keelatud anda laenu ja tagada teiste isikute laenukohustuste täitmist.
Eesti Haigekassa on kuni käesoleva seaduse jõustumiseni tegutsenud Keskhaigekassa ja piirkondlike haigekassade õigusjärglane.
Haigekassa ei või jaguneda ega ühineda teiste juriidiliste isikutega.
Haigekassat ei või ümber kujundada muud liiki juriidiliseks isikuks.
Haigekassa nimi on Eesti Haigekassa.
Haigekassal on ainuõigus oma nimele.
Haigekassa asukoht on Tallinn.
Haigekassa aadress on koht, kus asub haigekassa juhatus.
Haigekassa kõrgeim organ on haigekassa nõukogu.
Nõukogul on 15 liiget.
Sotsiaalminister, rahandusminister ja Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees on nõukogu liikmed ametikoha järgi.
Sotsiaalkomisjoni ettepanekul määrab Riigikogu oma liikmete hulgast ühe nõukogu liikme.
Vabariigi Valitsus nimetab sotsiaalministri ettepanekul Sotsiaalministeeriumi ametnike hulgast ühe nõukogu liikme.
Vabariigi Valitsuse poolt määratud kindlustatute huve esindavate organisatsioonide poolt tehtud ettepanekute alusel nimetab Vabariigi Valitsus viis nõukogu liiget.
Vabariigi Valitsuse poolt määratud tööandjate organisatsioonide poolt tehtud ettepanekute alusel nimetab Vabariigi Valitsus viis nõukogu liiget.
Riigikogu võib enda poolt määratud nõukogu liikme igal ajal tagasi kutsuda.
Vabariigi Valitsus võib tema poolt nimetatud nõukogu liikme tagasi kutsuda selle liikme nimetamise ettepaneku teinud isiku ettepanekul.
Nõukogu liige peab olema teovõimeline Eesti kodanik, kelle alaline elukoht on Eesti Vabariigis.
Käesoleva seaduse § 9 lõigetes 3-5 ettenähtud nõukogu liikmeteks võib nimetada isikuid, kellel on nõukogu liikme kohustuste täitmiseks vajalikud teadmised ja laitmatu reputatsioon.
Käesoleva seaduse § 9 lõikes 1 nimetatud nõukogu liikmete volitused lõpevad koos vastavate isikute volituste lõppemisega § 9 lõikes 1 nimetatud ametikohtadel.
Käesoleva seaduse § 9 lõikes 2 nimetatud isikute volitused lõpevad Riigikogu vastava koosseisu volituste lõppemisega või nimetatud isiku Riigikogu liikme volituste peatumisel või lõppemisel.
Käesoleva seaduse § 9 lõigetes 3-5 nimetatud nõukogu liikmete volituste tähtaeg on kolm aastat.
Käesoleva seaduse § 9 lõigetes 3-5 nimetatud isikuid ei saa nimetada nõukogu liikmeks rohkem kui kaks korda järjest.
Määrab haigekassa audiitori ja otsustab audiitorile makstava tasu suuruse, kuulates ära juhatuse arvamuse.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud küsimuste otsustamine kuulub nõukogu ainupädevusse.
Juhatuse või juhatuse esimehe ettepanekul võib nõukogu võtta vastu otsuseid ka haigekassat puudutavates käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata küsimustes.
Nõukogu teostab järelevalvet juhatuse üle.
Nõukogul on oma ülesannete täitmiseks õigus tutvuda kõikide haigekassa dokumentidega, samuti kontrollida või teha asjakohastele kolmandatele isikutele ülesandeks kontrollida haigekassa raamatupidamise õigsust, vara olemasolu, haigekassa tegevuse vastavust seadustele, haigekassa põhikirjale ja nõukogu otsustele.
Sotsiaalminister on nõukogu esimees ametikoha järgi.
Otsustab muud küsimused, mis kuuluvad käesoleva seaduse või haigekassa põhikirja kohaselt nõukogu esimehe pädevusse.
Nõukogu esimehe äraolekul täidab tema ülesandeid nõukogu aseesimees.
Nõukogu aseesimees ei saa asendada nõukogu esimeest nõusoleku andmisel käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktides 2 ja 3 sätestatud nõukogu otsuste vastuvõtmiseks vastavalt käesoleva seaduse § 17 lõike 5 sätetele.
Nõukogu aseesimehe tagasiastumise või surma korral väljalangemisele järgneval nõukogu koosolekul.
Kui nõukogu aseesimehe valimised on kaks korda ära jäänud nõukogu koosoleku kvoorumi puudumise tõttu, valitakse nõukogu aseesimees, olenemata kvoorumist, tingimusel, et kõigile nõukogu liikmetele oli nõukogu koosoleku ajast, kohast ja päevakorrast teatatud haigekassa põhikirjas sätestatud korras.
Nõukogu aseesimees valitakse nõukogu koosolekul kohalviibivate nõukogu liikmete poolthäälteenamusega.
Valimiste protseduur sätestatakse haigekassa põhikirjas.
Nõukogu koosolekud toimuvad vastavalt vajadusele, kuid vähemalt üks kord kolme kuu jooksul.
Nõukogu koosolekust teatamise kord sätestatakse haigekassa põhikirjas.
Nõukogu koosoleku kutsub kokku nõukogu esimees, tema äraolekul nõukogu aseesimees.
Nõukogu koosolek kutsutakse kokku haigekassa põhikirjas ettenähtud tähtajal, kui seda nõuab nõukogu liige, juhatus, juhatuse esimees või audiitor.
Nõukogu koosoleku toimumise kohaks on haigekassa asukoht, kui nõukogu koosoleku kokkukutsuja ei ole määranud muud nõukogu koosoleku toimumise kohta Eesti Vabariigis.
Kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti, on nõukogu koosolek otsustusvõimeline, kui kohal on vähemalt 2/3 tema liikmetest ning nende hulgas on nõukogu esimees või aseesimees.
Kui nõukogu koosoleku läbiviimiseks puudub vajalik kvoorum, toimub uus koosolek sama päevakorraga hiljemalt seitsme päeva jooksul pärast koosoleku ärajäämist.
Nõukogu otsused võetakse vastu koosolekul või koosolekut kokku kutsumata.
Nõukogu aseesimeest saab valida ja käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktides 2, 3, 8 ning 10 sätestatud otsuseid saab vastu võtta ainult nõukogu koosolekul.
Otsuste tegemisel osaleb nõukogu liige isiklikult.
Nõukogu liikmel ei ole õigust hääletamisest keelduda ega erapooletuks jääda, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhtudel.
Nõukogu liige ei või osaleda hääletamises, kui seaduses sätestatud juhtudel on tal keelatud otsuse vastuvõtmises osaleda või kui otsustatakse temaga kohtuvaidluse alustamist või lõpetamist haigekassa poolt.
Nõukogu otsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletas üle poole nõukogu koosolekul osalenud nõukogu hääleõiguslikest liikmetest.
Käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktides 2, 3, 8 ja 10 sätestatud otsuste vastuvõtmisel on vajalik vähemalt 2/3 nõukogu koosolekul osalevate nõukogu liikmete nõusolek ning nõukogu esimehe kohalolek.
Käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktides 2 ja 3 ettenähtud otsuste vastuvõtmiseks on vajalik nõukogu esimehe nõusolek.
Kui nõukogu liikmete hääled jagunevad hääletamisel võrdselt, otsustab nõukogu esimehe, tema äraolekul nõukogu aseesimehe hääl, kui käesolevas seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Nõukogu otsus peab sisaldama otsuse nimetust, pealkirja ja numbrit ning otsuse tegemise kuupäeva.
Nõukogu otsust muutev või kehtetuks tunnistav otsus peab sisaldama ka muudetava või kehtetuks tunnistatava otsuse pealkirja, kuupäeva ja numbrit.
Nõukogu otsusele kirjutab alla nõukogu esimees.
Nõukogu esimehe äraolekul tehtud otsusele kirjutab alla nõukogu aseesimees.
Nõukogu otsused tehakse kättesaadavaks haigekassa koduleheküljel Internetis.
Otsuse vastuvõtmiseks koosolekut kokku kutsumata saadab nõukogu esimees või tema äraolekul nõukogu aseesimees nõukogu liikmetele otsuse projekti ja määrab kirjaliku vastamise tähtaja, mis ei või olla lühem kui seitse päeva ja pikem kui kakskümmend üks päeva.
Otsuse projektile lisab saatja selgituse projekti kohta ja põhjenduse, miks otsuse vastuvõtmine on otstarbekas koosolekut kokku kutsumata.
Otsus loetakse vastuvõetuks, kui otsuse poolt hääletab vähemalt 2/3 nõukogu liikmetest, kui käesolevas seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Nõukogu liikmed, kes ei saada määratud tähtajaks kirjalikku vastust, loetakse otsuse eelnõule vastu hääletanuks.
Vastuvõetud otsusest koos selle sisu ja hääletamistulemustega teatab nõukogu esimees või aseesimees nõukogu liikmetele esimesel nõukogu koosolekul, mis järgneb tema poolt määratud kirjaliku vastamise tähtajale.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsuse projektid, selgitused ja põhjendused ning lõikes 2 nimetatud kirjalikud vastused säilitatakse käesolevas seaduses ja haigekassa põhikirjas sätestatud korras.
Protokolli kandmisele kuuluvad andmed ja muud nõuded koosoleku protokollile sätestatakse haigekassa põhikirjas.
Koosolekul tehtud otsuste, hääletamistulemuste ja käesolevas seaduses sätestatud eriarvamuste õige ja täieliku jäädvustamise eest protokollis vastutab koosoleku juhataja.
Koosoleku protokoll peab olema haigekassa asukohas nõukogu liikmetele kättesaadav alates viiendast päevast pärast koosoleku toimumist.
Protokoll koos lisadega säilitatakse haigekassa asukohas.
Protokollide ja nende lisade hoidmise korraldab ning nende säilimise eest vastutab juhatuse esimees.
Nõukogu otsuse suhtes eriarvamusele jäänud nõukogu liikmel on õigus fikseerida oma eriarvamus kirjaliku või suulise avaldusena.
Nõukogu koosolekul vastuvõetud otsuse kohta esitatud eriarvamus kantakse protokolli, kirjalik eriarvamus lisatakse protokollile.
Kui nõukogu liige leiab, et nõukogu on oma otsusega rikkunud seadust või haigekassa põhikirja, teatab ta asetleidnud rikkumisest viivitamatult nõukogu esimehele või tema äraolekul nõukogu aseesimehele.
Nõukogu liikmetele, kes ei kuulu nõukogusse ametikoha järgi või kes ei ole Riigikogu poolt määratud, makstakse nõukogu liikme kohustuste täitmise eest tasu Vabariigi Valitsuse kehtestatud suuruses ja korras.
Nõukogu liikmed vastutavad seaduste ja haigekassa põhikirja nõuete rikkumise ja oma kohustuste täitmata jätmisega haigekassale süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt.
Nõukogu liikmed, kes oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega on süüliselt kahju tekitanud haigekassa võlausaldajale, vastutavad võlausaldaja ees solidaarselt haigekassaga.
Nõukogu liige vabaneb vastutusest haigekassa või võlausaldaja ees, kui ta on otsuse vastuvõtmisel hääletanud vastu või kui ta ei osalenud otsustamises, kui mitteosalemine oli lubatud, või kui ta ei osalenud nõukogu koosolekul.
Nõukogu liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on viis aastat rikkumise toimumisest või rikkumise algusest.
Haigekassa sõlmib vastutuskindlustuse lepingu käesolevast paragrahvist tuleneva nõukogu liikmete varalise vastutuse kindlustamiseks haigekassa põhikirjas ettenähtud põhitingimustel ja korras.
Haigekassa põhikirjas nähakse ette nõukogu liikmete omavastutus ja selle määr vastutuskindlustuse lepingu sõlmimiseks.
Juhatus on haigekassa organ, kes juhib haigekassat.
Juhatus koosneb kolmest kuni seitsmest liikmest, kellest üks on juhatuse esimees.
Juhatuse liikmete volituste tähtaeg on kuni viis aastat.
Juhatuse liikmete volituste tähtaeg sätestatakse haigekassa põhikirjas.
Juhatuse esimehe nimetab nõukogu.
Juhatuse esimehe kandidaatide leidmiseks korraldab nõukogu avaliku konkursi.
Konkursi kord sätestatakse haigekassa põhikirjas.
Teised juhatuse liikmed nimetab nõukogu juhatuse esimehe ettepanekul.
Nõukogu sõlmib juhatuse liikmetega tähtajalise ametilepingu, milles fikseeritakse juhatuse liikme õigused ja kohustused ning tasu juhatuse liikme ülesannete täitmise eest.
Informatsioon juhatuse esimehe ja liikmete tasu kohta on avalik.
Enne juhatuse liikme volituste tähtaja lõppu võib nõukogu juhatuse liikme tagasi kutsuda, kui juhatuse liige ei vasta käesolevas seaduses kehtestatud nõuetele, samuti muudel mõjuvatel põhjustel, milleks on eelkõige juhatuse liikme kohustuste olulisel määral täitmata jätmine või võimetus haigekassat juhtida.
Kolme kuu jooksul, alates juhatuse liikme ametissenimetamisest, võib nõukogu juhatuse esimehe ettepanekul juhatuse liikme tagasi kutsuda põhjust ära näitamata.
Uue juhatuse esimehe ametissenimetamise korral on nõukogul uue juhatuse esimehe ettepanekul õigus kolme kuu jooksul, alates uue juhatuse esimehe nimetamisest, juhatuse liikmed tagasi kutsuda põhjust ära näitamata.
Juhatuse liikmega sõlmitud ametilepingust tulenevad õigused ja kohustused lõpevad vastavalt ametilepingule.
Juhatuse liikme tagasikutsumisel või muudel põhjustel ametist lahkumisel nimetatakse tema asemele juhatuse esimehe ettepanekul uus juhatuse liige.
Juhatuse esimehe tagasikutsumise korral või muudel põhjustel ametist lahkumise korral nimetab nõukogu tema asemele uue juhatuse esimehe kolme kuu jooksul, alates juhatuse esimehe ametist lahkumisest.
Juhatuse esimehe ametist lahkumisest kuni uue juhatuse esimehe nimetamiseni täidab juhatuse esimehe kohustusi nõukogu poolt määratav juhatuse liige.
Juhatuse liikmeks võib nimetada kõrgharidusega teovõimelise füüsilise isiku, kelle alaline elukoht on Eestis ning kellel on haigekassa juhtimiseks vajalikud teadmised, kutsealane sobivus ja laitmatu reputatsioon.
Juhatuse liikmeks ei või olla nõukogu liige ja pankrotivõlgnik.
Juhatuse liige on kohustatud viivitamatult informeerima juhatuse esimeest ja nõukogu esimeest huvide konfliktist, mis mõjutab või võib mõjutada juhatuse liiget otsustuste tegemisel.
Juhatus täidab haigekassa juhtimisel talle käesoleva seaduse, haigekassa põhikirja ja nõukogu otsustega pandud ülesandeid.
Juhatus seisab hea haigekassa ülesannete ja kohustuste täitmise ning õiguste realiseerimise eest niivõrd, kuivõrd see ei ole käesoleva seaduse või põhikirja kohaselt nõukogu või juhatuse esimehe kohustus.
Juhatus annab aru nõukogule.
Lähtudes riigi tervishoiupoliitikast, valmistab juhatus ette haigekassa arengukava ja haigekassa eelarve ning esitab need nõukogule kinnitamiseks.
Kui nõukogu ei otsusta teisiti, valmistab juhatus ette materjalid ja otsuste projektid nõukogus arutamisele tulevates küsimustes.
Käesolevas seaduses või haigekassa põhikirjas sätestatud küsimustes, mis kuuluvad juhatuse esimehe pädevusse.
Juhatuse esimees on haigekassa tegevjuht.
Juhatuse esimees juhib haigekassa tööd ja juhatab juhatuse koosolekuid.
Juhatuse esimeest asendab juhatuse liige.
Juhatuse esimehe asendamise kord sätestatakse haigekassa põhikirjas.
Otsustab muud küsimused, mis kuuluvad käesoleva seaduse ja haigekassa põhikirja või nõukogu otsuste kohaselt juhatuse esimehe pädevusse.
Juhatuse koosolekud toimuvad vastavalt vajadusele, kuid vähemalt kord kuus.
Juhatuse koosoleku kutsub kokku juhatuse esimees või teda asendav isik.
Juhatuse koosolek kutsutakse kokku, kui seda nõuab juhatuse liige, haigekassa audiitor või nõukogu esimees või tema äraolekul nõukogu aseesimees.
Juhatuse koosoleku toimumise koht on haigekassa asukoht, kui koosoleku kokkukutsuja ei ole määranud muud juhatuse koosoleku toimumise kohta Eesti Vabariigis.
Juhatuse koosolek on otsustusvõimeline, kui sellest võtab osa üle poole juhatuse liikmetest ning nende hulgas on juhatuse esimees või teda asendav juhatuse liige.
Juhatuse liige võtab juhatuse koosolekust osa isiklikult.
Igal juhatuse liikmel on üks hääl.
Juhatuse liikmel ei ole õigust hääletamisest keelduda või erapooletuks jääda, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud juhtudel.
Juhatuse liige ei või osaleda hääletamises, kui seaduses sätestatud juhtudel on tal keelatud otsuse vastuvõtmises osaleda.
Juhatuse koosolek protokollitakse vastavalt haigekassa põhikirjas juhatuse koosolekute protokollimiseks sätestatud nõuetele.
Juhatuse otsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletas vähemalt 2/3 juhatuse koosolekul osalenud hääleõiguslikest juhatuse liikmetest.
Juhatuse otsus peab sisaldama otsuse nimetust, pealkirja ja numbrit ning otsuse tegemise kuupäeva.
Juhatuse otsust muutev või kehtetuks tunnistav otsus peab sisaldama ka muudetava või kehtetuks tunnistatava otsuse pealkirja, kuupäeva ja numbrit.
Juhatuse otsusele kirjutab alla juhatuse esimees.
Juhatuse esimehe äraolekul tehtud otsusele kirjutab alla juhatuse esimeest asendav juhatuse liige.
Kui juhatuse liige leiab, et juhatus või juhatuse esimees on oma otsusega rikkunud seadusi või haigekassa põhikirja, teatab ta asetleidnud rikkumisest viivitamatult juhatuse esimehele või tema äraolekul teda asendavale isikule.
Kui rikkumist ei kõrvaldata hiljemalt teatamisele järgneval esimesel juhatuse koosolekul, informeerib teate esitanud juhatuse liige sellest nõukogu esimeest või tema äraolekul aseesimeest.
Juhatuse esimehel on õigus esindada haigekassat kõigis õigustoimingutes ja tehingutes ainuisikuliselt.
Juhatuse esimehel on õigustoimingute tegemiseks edasivolitamise õigus.
Juhatuse teiste liikmete esindusõigus ja edasivolitamise õigus sätestatakse haigekassa põhikirjas.
Juhatuse liikmete õigust esindada haigekassat võib piirata nõukogu otsusega.
Nõukogu otsusega seatud esindusõiguse piirangud ei kehti kolmandate isikute suhtes.
Juhatuse liikmed vastutavad seaduste ja haigekassa põhikirja nõuete rikkumise ja oma kohustuste täitmata jätmisega haigekassale süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt.
Juhatuse liikmed, kes oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega on süüliselt kahju tekitanud haigekassa võlausaldajale, vastutavad võlausaldaja ees solidaarselt haigekassaga.
Juhatuse liige vabaneb vastutusest haigekassa või võlausaldaja ees, kui ta on vastava tegevuse aluseks oleva otsuse vastuvõtmisel hääletanud vastu või kui ta ei osalenud otsustamises, kui mitteosalemine oli lubatud, või kui ta ei osalenud juhatuse koosolekul.
Juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on seitse aastat rikkumise toimumisest või rikkumise algusest.
Haigekassa sõlmib vastutuskindlustuse lepingu käesolevast paragrahvist tuleneva juhatuse liikmete varalise vastutuse kindlustamiseks haigekassa põhikirjas ettenähtud põhitingimustel ja korras.
Haigekassa põhikirjas nähakse ette juhatuse liikmete omavastutus ja selle määr vastutuskindlustuse lepingu sõlmimiseks.
Haigekassa peamised struktuuriüksused ning nende asukoht ja pädevus sätestatakse haigekassa põhikirjas.
Haigekassa struktuuriüksuste juhtidega sõlmitakse tähtajalised töölepingud tähtajaga kuni viis aastat.
Haigekassa valdab, kasutab ja käsutab oma vara käesolevas seaduses ning haigekassa põhikirjas ettenähtud korras.
Haigekassa eelarve koosneb tasakaalustatult haigekassa ühe majandusaasta kõigist tuludest ja kuludest.
Juhatus valmistab ette eelarve projekti, lähtudes Eesti Vabariigi ravikindlustusseadusest, riigieelarvest ja nõukogu poolt kinnitatud nõuetest, ning esitab selle nõukogule kinnitamiseks 14 päeva jooksul, arvates iga-aastase riigieelarve seaduse Riigi Teatajas avaldamisest.
Eelarve projekti ettevalmistamise täpsem kord sätestatakse haigekassa põhikirjas.
Nõukogu kinnitab haigekassa eelarve 30 päeva jooksul, arvates igaaastase riigieelarve seaduse Riigi Teatajas avaldamisest.
Kui nõukogu ei ole käesolevas seaduses sätestatud tähtajaks haigekassa eelarvet kinnitanud, läheb eelarve kinnitamise õigus ja kohustus üle Vabariigi Valitsusele.
Kui haigekassa eelarvet ei ole kinnitatud eelarveaasta alguseks, võib kuni eelarve kinnitamiseni teha alanud eelarveaasta igal kuul kulutusi kuni 1/12 osa ulatuses eelmise aasta eelarvest.
Kui eelarve projektis ettenähtud tulubaas on väiksem kui eelneval eelarveaastal, siis võib kuni eelarve kinnitamiseni teha alanud eelarveaasta igal kuul kulutusi kuni 1/12 eelarve projektis ettenähtud kulude summast, millest on maha arvatud kassatagavara ja reservkapitali moodustamiseks vajalikud summad.
Juhatus koostab haigekassa eelarve kulude jaotuskava kuude lõikes ning esitab jaotuskava kahe nädala jooksul, arvates haigekassa eelarve kinnitamisest, nõukogule kinnitamiseks.
Haigekassa eelarve kulud jagunevad ravikindlustuse kuludeks ja haigekassa ülalpidamise kuludeks.
Täpsem eelarve tulude ja kulude jaotus sätestatakse haigekassa põhikirjas.
Nõukogu võib majandusaasta jooksul vastu võtta haigekassa lisaeelarve, tasakaalustatult suurendades või vähendades haigekassa tulusid ja kulusid.
Haigekassa eelarve avaldatakse Riigi Teataja Lisas ja tehakse kättesaadavaks haigekassa koduleheküljel Internetis.
Haigekassa eelarve kassatagavara on haigekassa eelarve vahenditest moodustatav reserv, mida juhatus kasutab haigekassa kulude finantseerimiseks ajutiste kassalünkade korral.
Kassatagavara suurus on vähemalt 5 protsenti eelarve mahust.
Kulude finantseerimiseks, mille tagajärjel kassatagavara suurus langeb alla 5 protsendi, on vajalik nõukogu eelnev nõusolek.
Kassatagavara halduri nimetab nõukogu haigekassa põhikirjas sätestatud korras.
Kassatagavara halduri ülesanded ja tegevuse tingimused sätestatakse haigekassa põhikirjas.
Kassatagavara halduri leidmiseks ei korraldata riigihanget.
Haigekassa reservkapital on haigekassa eelarve vahenditest moodustatav reserv ravikindlustussüsteemile makromajanduslikest muutustest tulenevate riskide vähendamiseks.
Reservkapitali suuruseks on 8 protsenti eelarve mahust.
Reservkapitali kantakse igal aastal vähemalt 1/50 haigekassa eelarve kogumahust ning ravikindlustuseks ettenähtud sotsiaalmaksu ülelaekumised kuni käesolevas seaduses sätestatud reservkapitali suuruse saavutamiseni või taastamiseni.
Reservkapitali võib kasutusele võtta ainult erandkorras Vabariigi Valitsuse korraldusega sotsiaalministri ettepanekul.
Enne ettepaneku esitamist Vabariigi Valitsusele kuulab sotsiaalminister ära haigekassa nõukogu arvamuse.
Reservkapitali haldamine on reservkapitali eraldatud vahendite hoidmine ja paigutamine.
Reservkapitali haldamist korraldab ja selle eest vastutab rahandusminister.
Reservkapitali haldamisel lähtutakse säilivuse, likviidsuse ja tootlikkuse tagamise eesmärkidest.
Rahandusministril on õigus korraldada reservkapitali vahendite paigutamist vahetult või tema ettepanekul haigekassa nõukogu otsusega määratud esindaja (välise portfellihalduri) kaudu.
Esindaja leidmiseks ei korraldata riigihanget.
Välisriigi äriühing, kellel on Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) liikmesriigi tegevusluba investeerimistegevuseks.
Piirangud valuuta-, krediidi-, likviidsus- ja vajaduse korral muudele investeerimisriskidele reservkapitali vahendite paigutamisel kehtestab Vabariigi Valitsus.
Vabariigi Valitsuse volitusel kehtestab rahandusminister lisapiirangud reservkapitali vahendite paigutamisel.
Haigekassa eesmärkide saavutamiseks on juhatusel õigus teha tehinguid järgmise aasta assigneeringute arvel kuni 25 protsendi ulatuses jooksvaks eelarveaastaks ettenähtud vastavatest assigneeringutest.
Tehingute tegemise järgmise aasta assigneeringute arvel enam kui 25 protsendi ulatuses jooksvaks aastaks ettenähtud vastavatest assigneeringutest otsustab haigekassa nõukogu.
Haigekassa lähtub raamatupidamise korraldamisel raamatupidamise seadusest (RT I 1994, 48, 790; 1995, 26-28, 355; 92, 1604; 1996, 40, 773; 42, 811; 49, 953; 1998, 59, 941; 1999, 55, 584; 101, 903), raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seadusest (RT I 1993, 43, 620; 1996, 6, 101), teistest õigusaktidest ja haigekassa põhikirjast.
Haigekassa kasutab raamatupidamises rahandusministri poolt kinnitatud bilansi- ja kasumiaruande skeeme.
Haigekassa majandusaasta algab 1. jaanuaril ja lõpeb 31. detsembril.
Nõukogu esitab kord aastas sotsiaalministri kaudu Vabariigi Valitsusele aruande haigekassa majandustegevuse kohta.
Aruande esitamise tähtaja, koostamise korra ja vormi määrab rahandusminister.
Nõukogu teavitab koheselt Vabariigi Valitsust haigekassa majandusliku seisundi olulisest halvenemisest ning muudest haigekassa tegevusega seotud olulistest asjaoludest.
Juhatus peab esitama nõukogule vähemalt kord kolme kuu jooksul ülevaate haigekassa tegevusest ja majanduslikust olukorrast, samuti teatama koheselt haigekassa seisundi olulisest halvenemisest ning muudest haigekassa tegevusega seotud olulistest asjaoludest.
Juhatus esitab käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 nimetatud aruanded kinnitamiseks nõukogule nelja kuu jooksul pärast majandusaasta lõppemist.
Enne käesoleva paragrahvi lõikes 3 ettenähtud raamatupidamise aastaaruande esitamist nõukogule kinnitamiseks esitab juhatus aruande audiitorile kontrollimiseks.
Haigekassa auditeeritud aastaaruanne ja tema tegevusaruanne avaldatakse Riigi Teataja Lisas ning tehakse kättesaadavaks haigekassa koduleheküljel Internetis.
Haigekassat kontrollib Riigikontroll ja audiitor.
Audiitori nimetab nõukogu.
Audiitori võib nimetada ühekordseks kontrolliks või teatud tähtajaks.
Haigekassa audiitor ei või olla nõukogu liige, juhatuse liige ega haigekassa töötaja.
Haigekassa lõpetatakse seadusega.
Haigekassa lõpetamisel järelejäänud haigekassa vara antakse üle riigile, kui haigekassa lõpetamise seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Sotsiaalminister on kohustatud kehtetuks tunnistama sotsiaalministri 1994. aasta 23. detsembri määrusega nr 67 kinnitatud Keskhaigekassa põhimääruse alates käesoleva seaduse jõustumisest ning ette nägema Keskhaigekassa vara üleandmise Eesti Haigekassale.
Keskhaigekassa loetakse lõpetatuks ning tema vara üleantuks Eesti Haigekassa omandisse alates käesoleva seaduse jõustumisest.
Sotsiaalminister on kohustatud kehtetuks tunnistama sotsiaalministri 1994. aasta 25. veebruari määrusega nr 17 kinnitatud haigekassa põhimääruse alates käesoleva seaduse jõustumisest ning ette nägema haigekassade vara üleandmise Eesti Haigekassale.
Haigekassad loetakse lõpetatuks ning nende vara üleantuks Eesti Haigekassa omandisse alates käesoleva seaduse jõustumisest.
Vabariigi Valitsus on kohustatud kehtetuks tunnistama Vabariigi Valitsuse 1994. aasta 22. aprilli määrusega nr 143 kinnitatud ravikindlustusnõukogu põhimääruse alates käesoleva seaduse jõustumisest.
Eesti Ravikindlustusnõukogu ja piirkondlike haigekassade juures tegutsevate ravikindlustusnõukogude tegevus loetakse lõpetatuks alates käesoleva seaduse jõustumisest.
Keskhaigekassa ja haigekassade valduses ja kasutuses oleva ning Eesti Haigekassa tegevuseks vajaliku riigi vallasvara annavad selle riigivara valitsejad üle Eesti Haigekassale kolme kuu jooksul, alates käesoleva sätte jõustumisest.
Keskhaigekassa ja haigekassade valduses ja kasutuses oleva kinnisvara võõrandamine Eesti Haigekassale toimub riigivaraseaduses (RT I 1995, 22, 327; 1996, 36, 738; 40, 773; 48, 942; 81, 1446; 1997, 45, 724; 1998, 30, 409; 1999, 10, 155; 16, 271; 2000, 39, 239; 49, 306; 51, 319) ettenähtud korras.
Käesolevas seaduses käsitletakse kinnisvarana ka ehitisi, nende reaalosi ning rajatisi kuni nende aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maatüki kandmiseni kinnistusraamatusse.
Keskhaigekassa ja haigekassade poolt töötajatega sõlmitud töölepingud jäävad jõusse ning lähevad üle Eesti Haigekassale alates käesoleva seaduse jõustumisest.
Keskhaigekassa direktor loetakse alates käesoleva seaduse jõustumisest nimetatuks Eesti Haigekassa juhatuse esimeheks temaga Keskhaigekassa direktorina sõlmitud töölepingu tähtaja lõppemiseni 2002. aasta 1. augustil.
Eesti Haigekassa juhatuse liikmete volitused, kes nimetatakse ametisse Eesti Haigekassa nõukogu poolt käesoleva lõike kohaselt ametisse nimetatud Eesti Haigekassa juhatuse esimehe ettepanekute alusel, kestavad kuni kolme kuu möödumiseni käesolevas lõikes ettenähtud Eesti Haigekassa juhatuse esimehe volituste lõppemisest.
Paragrahvi 13 lõiked 1, 8-12, 14 ja 15 tunnistatakse kehtetuks.
Tervishoiukorralduse seaduse (RT I 1994, 10, 133; 1995, 57, 978; 1997, 86, 1462; 1999, 18, 305; 23, 351; 97, 860) § 14 punkt 14 tunnistatakse kehtetuks.
Kolmandas jaos - õiguskantsleri ülevaated seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide kooskõlast põhiseaduse ja seadustega, riigikontrolöri ülevaated riigivara kasutamise ja säilimise kohta, Eesti Panga aastaaruanded, Eesti Haigekassa eelarve, tegevusaruanne ja auditeeritud aastaaruanne.
Seadus jõustub 2001. aasta 1. jaanuaril.
Seaduse § 48 lõiked 1-4 jõustuvad 2000. aasta 1. oktoobril.
Käesolev seadus reguleerib Eesti Vabariigile välislaenude võtmise, välislaenulepingutele riigigarantiide andmise ja saadud laenude edasilaenamise korda.
Eesti Vabariigi ministeeriumide ja ametkondade tegevus välislaenude ja riigigarantiide võtmise algatamisel ja laenude ning garantiidega saadud vahendite kasutamisel määratakse kindlaks Vabariigi Valitsuse vastava määrusega.
Eesti Vabariigile välislaenude võtmise ja välislaenulepingutele riigigarantiide andmise otsustab vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele Riigikogu Vabariigi Valitsuse ettepanekul.
Riigigarantii - Eesti Vabariigi kohustus maksta tagasi Eesti Vabariigis registreeritud juriidilise isiku võlg täielikult või osaliselt tema enda poolt kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise korral.
Garanteeritav - Eesti Vabariigis registreeritud juriidiline isik, kelle poolt võetud laenule on antud riigigarantii.
Eesti Vabariigi poolt võetavate välislaenude kogusumma jooksval eelarveaastal ei tohi ületada 15% Riigikogu poolt kinnitatud riigieelarve tuludest.
Kõigi Eesti Vabariigi poolt võetud välislaenude kogusumma ei tohi ületada 75% Riigikogu poolt jooksvaks eelarveaastaks kinnitatud riigieelarve tuludest.
Eesti Vabariigi poolt antavate laenugarantiide kogusumma jooksval eelarveaastal ei tohi ületada 15% Riigikogu poolt kinnitatud riigieelarve tuludest.
Riigikogu eelnevat nõusolekut taotlemata on Vabariigi Valitsusel õigus sõlmida lepinguid väikelaenude võtmiseks ja anda riigigarantiisid võetavatele väikelaenudele 5% ulatuses käesoleva paragrahvi 1. ja 3. lõikes määratletud piirsummadest.
Nimetatud laenulepingud ja antud laenugarantiid kuuluvad ratifitseerimisele hiljemalt koos vastava aasta riigieelarve täitmise aruande kinnitamisega.
Välislaenu võetakse pikaajalisteks investeeringuteks, mille finantseerimiseks puuduvad riigil ajutiselt rahalised vahendid.
Enne välislaenu võtmise otsustamist selgitab Vabariigi Valitsus välja kõik sellega kaasnevad varalised ja mittevaralised kohustused ja kaalub nende täitmise reaalsust, lähtudes Eesti Vabariigi juba olemasolevate välislaenude tagasimaksmise kohustustest, laenuperioodiks kavandatavast riigitulude kasvust ja laenu kavandatava kasutamise tasuvusest.
Seaduse eelnõu, kui välislaen võetakse Eesti Vabariigi poolt välisriigis pakutavate võlakirjade emiteerimise teel.
Seadus võlakirjade emiteerimise kohta või Riigikogu otsus laenu võtmise kohta peab sisaldama Eesti Vabariigile võetava välislaenu olulisi tingimusi, sealhulgas laenatava summa või emissiooni mahu ülemmäära, maksimaalset tähtaega, intressi maksimaalset määra või intressi arvutamise aluste kirjeldust, välislaenulepingu sõlmimise ja võlakirjade emiteerimisega seotud kulude, nende hulgas välislaenulepingu sõlmimise ja täitmisega või võlakirjade emiteerimisega kaasnevate tasude ja kulude ülemmäära ning välislaenulepingule kohaldatavat õigust.
Riigikogu nõusolek välislaenu võtmiseks tehakse vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 3 otsuse või seaduse vastuvõtmise teel Riigikogu koosseisu häälteenamusega.
Riigikogu otsuse alusel sõlmitud välislaenuleping ja garantiileping välislaenule riigigarantii andmise korral kuulub ratifitseerimisele.
Seaduse alusel emiteeritavate võlakirjade emissioonidokumendid, sealhulgas võlakirjade märkimisleping, ei kuulu Riigikogu poolt täiendavale ratifitseerimisele.
Pärast võlakirjade emissiooni lõppu esitab Rahandusministeerium emissioonidokumentide koopiad Riigikontrollile.
Välislaenuleping loetakse jõustunuks, kui selle järgi on tehtud esimene makse.
Välislaenulepinguid hoitakse ja avaldatakse vastavalt välissuhtlemisseaduse (RT I 1993, 72/73, 1020; 1996, 49, 953; 1997, 73, 1200) paragrahvis 30 sätestatud korrale, kui seadusega ei nähta ette teisiti.
Laenukasutaja on kohustatud välislaenust saadud rahalisi ja materiaalseid vahendeid kasutama ainult laenu võtmisel määratud otstarbel.
Laenukasutaja, kellel lasub kohustus välislaen tagasi maksta, on kohustatud viivitamatult kõigi asjaolude ilmnemisel, mis võivad kahjustada tema võimalusi laenu ja intresside tasumiseks, informeerima neist asjaoludest kirjalikult laenusaajat.
Laenukasutaja ei tohi pantida oma varasid ega õigusi, kui ta samaaegselt ei taga piisava pandi või varaeraldisega välislaenu kasutamisest tulenevate kohustuste täitmist.
Laenukasutaja pankroti korral loetakse välislaenu kasutamisest tulenevad nõuded eesõigusnõueteks vastavalt pankrotiseadusele (RT 1992, 31, 403; RT I 1997, 18, 302; 1998, 2, 46; 36/37; 552; 1999, 10, 155; 2000, 13, 93; 54, 353; 2001, 56, 336; 82, 488; 93, 565).
Eesti Vabariigi võetud välislaenude arvestust peab Rahandusministeerium, kes jälgib ka laenude ja garantiide koormust eelarvele.
Rahandusministeerium teostab järelevalvet selle üle, et kõik Eesti Vabariigi välislaenudest tulenevad kohustused täidetaks nõuetekohaselt.
Rahandusministeeriumil on õigus nõuda laenukasutajalt informatsiooni viimase majandusliku olukorra ja tema poolt välislaenu kasutamise kohta.
Kui laenukasutaja ei kasuta võetud välislaenu sihipäraselt või teeb seda ebamajanduslikult, on Rahandusministeeriumil õigus nõuda temalt laenuga saadud summade viivitamatut tasumist ja teha Vabariigi Valitsusele ettepanek nende summade kasutamiseks muul Eesti riigile hädavajalikul otstarbel.
Kui laenu suunitluse muutmine on vastuolus varasema otsusega, otsustab laenu sellisel eesmärgil kasutamise Riigikogu.
Välislaenulepingu kehtivus lõpeb, kui kõik lepingupooled on täitnud oma sellest tulenevad varalised kohustused.
Riigigarantiid võib taotleda valla, linna, avalik-õigusliku juriidilise isiku, äriühingu, mille kõik aktsiad või osad kuuluvad riigile või kohalikule omavalitsusüksusele, ning riigi asutatud sihtasutuse laenule, kui garanteeritav on piisavalt krediidivõimeline, et saada ise laenu välispangalt, mõnelt muult mitteresidendist juriidiliselt isikult või rahvusvaheliselt organisatsioonilt, kuid laenu keeldutakse andmast Eesti Vabariigi garantiita või kui riigigarantii nõue tuleneb seadusest.
Riigigarantii antakse laenule ainult siis, kui garanteeritav tõendab selle võtmise vajalikkust ja näitab ära konkreetsed abinõud tema poolt laenu ja selle intresside tasumise tagamiseks.
Riigigarantii taotluse ettevalmistamine toimub käesoleva seaduse paragrahvis 4 sätestatud korras.
Riigigarantii andmine toimub pärast Riigikogu vastavat otsust poolte kokkuleppel kas garantiilepingu sõlmimise või garantiikirja väljaandmise teel Vabariigi Valitsuse poolt.
Garanteeritav on kohustatud riiklikult garanteeritud laenust saadud rahalisi ja materiaalseid vahendeid kasutama ainult laenu võtmisel või laenulepinguga kindlaksmääratud eesmärkidel ja korras.
Garandil on õigus nõuda garanteeritavalt informatsiooni viimase majandusliku olukorra ja tema poolt välislaenu kasutamise kohta.
Kui garantiilepingu või garantiikirjaga ei ole sätestatud teisiti, on Vabariigi Valitsusel, kui ta põhjendatult leiab, et riigigarantii saanud garanteeritav ei suuda täita endale laenulepinguga võetud kohustusi, õigus esitada Riigikogule taotlus lugeda garantiikohustus lõpetatuks veel väljamaksmata summade osas.
Riigikogu otsusest tuleb koheselt informeerida riiklikult garanteeritud laenu andjat, kusjuures garantii loetakse lõppenuks alates informatsiooni laenuandjale kättejõudmise hetkest.
Garanteeritav on laenuandja suhtes täitnud kõik laenulepingust tulenevad varalised ja mittevaralised kohustused.
Kui garanteeritav ei suuda osaliselt või tervikuna tasuda tema võetud riigigarantiiga laenu põhisummat või intressi ja need tasub tema eest garant, on garandil õigus nõuda garanteeritavalt tasutud laenu põhisumma ja intressi ning kõigi temale sellega seoses tekkinud kulude hüvitamist.
Käesolev seadus jõustub 1995. aasta 1. mail.
Määrus kehtestatakse „Autoveoseaduse“ (RT I 2000, 54, 346) paragrahvi 21 lõike 3 alusel.
Käesolev määrus reguleerib Eestile rahvusvaheliste autoveo kokkulepete alusel teiste riikide ja valitsustevahelise organisatsiooni - Euroopa Transpordiministrite Konverentsi (edaspidi CEMT) poolt antud veose rahvusvahelise autoveo veoloa (edaspidi veoluba) vedajale andmist ja kasutamist.
Veoloa nõue kehtib vedajale, kes teostab veose rahvusvahelist autovedu Eestis registreeritud auto või autorongiga, mille kandejõud ületab 3500 kilogrammi või registrimass 6000 kilogrammi, kui rahvusvaheliste autoveo kokkulepetega ei ole sätestatud teisiti.
Veoloa annab „Autoveoseaduse“ paragrahvi 21 lõike 3 kohaselt määratud mittetulundusühing.
Veoloa andja peab arvestust veolubade andmise, kasutamise, tagastamise ja lubade kasutamise nõuete rikkumiste kohta.
Ühekordne veoluba - annab vedajale õiguse üheks autoveoks edasi ja tagasi suunal.
CEMT-i kolimisveoluba - annab õiguse kolimisvedudeks kolimisveoloal märgitud perioodil CEMT-i liikmesriikides asuvate peale- ja mahalaadimiskohtade vahel.
Tulenevalt rahvusvahelistest autoveo kokkulepetest võib lisaks käesoleva määruse paragrahvi 6 lõigetes 2, 3 ja 4 nimetatud veolubadele kehtida Eesti ja teiste riikide vahel ka eriveoload või olla kehtestatud veoloast vabastus teatud autoveo liikide osas või üldiselt.
Kes on veoloa andjale tähtajaliselt tagastanud temale varem antud veoload.
Autoveo teostamise aeg.
Kuni 1. oktoobrini 2001. a ei pea vedaja Soome veoloa taotlemisel autole või autorongile, mille registrimass ületab 3500 kilogrammi aga ei ületa 6000 kilogrammi, esitama käesoleva määruse paragrahvi 9 lõigetes 2 ja 3 nõutavaid andmeid, vaid peab esitama veoloa andjale sõiduki rahvusvahelise tehnoülevaatuse tunnistuse.
Veolubade jaotamisel võetakse arvesse veolubade taotlemise avaldused, mille esitajad vastavad käesoleva määruse paragrahvis 8 toodud nõuetele.
Veoloa taotlejate ja esitatud avalduste vastavust kontrollib veoloa andja.
Veoloa korduva taotluse korral antakse vedajale nii mitu ühe riigi ühte liiki veoluba kui mitu sama riigi sama liiki kasutatud veoluba vedaja on tagastanud.
Kui vedajate poolt taotletud veolubade arv ületab riigile antud või teatud perioodiks väljaandmata jäänud veolubade arvu, on veoloa andjal õigus Teede- ja Sideministeeriumi ettepanekul või pärast temaga kooskõlastamist rakendada ka rangemaid piiranguid veolubade jaotamisel.
Veoloa andmise või sellest keeldumise kohta, vastavalt käesoleva määruse paragrahvile 25, teeb veoloa andja otsuse ja annab veoloa või teatab veoloa andmisest keeldumisest veoloa taotlejale hiljemalt viie tööpäeva jooksul pärast käesoleva määruse paragrahvides 9 ja 10 nimetatud dokumentide esitamist.
Veoloa andnud isiku nimi ja allkiri.
Veoluba kehtib veoloal märgitud aja jooksul.
Veoluba peab olema autojuhil kaasas kogu teekonna vältel.
Veoluba tuleb esitada kontrollimiseks selleks volitatud ametiisiku nõudmisel.
Vedajal on keelatud anda temale antud veoluba teisele vedajale.
Veoluba võib üheaegselt kasutada ainult ühe sõidukiga.
Veoloa andmisega seotud kulud tasub veoloa saaja.
Veolubade andja on kohustatud pidama arvestust veolubade kasutamise ja tagastamise üle.
Kui veoluba, alates selle andmise kuupäevast, kahe kuu jooksul ei ole kasutatud, on vedaja kohustatud veoloa tagastama veoloa andjale.
Veoloa kaotamise või varguse korral peab vedaja esitama 15 tööpäeva jooksul veoloa andjale vastavasisulise seletuskirja.
Selles riigis korduvalt rikkunud rahvusvaheliste autoveo kokkulepete ja käesoleva määruse nõudeid või rikkumine on olnud sääraste tagajärgedega, mis kahjustas Eesti riigi mainet või põhjustas olulist kahju.
Veoloa andja on kohustatud esitama Teede- ja Sideministeeriumi maanteeliikluse osakonna nõudmisel ülevaate veolubade andmisest ja kasutamisest.
Kasutatud veoluba peab olema tagastatud veoloa andjale 15 tööpäeva jooksul pärast reisi sooritamist.
Kes ei ole taotlemisele eelnenud viimase 12 kalendrikuu jooksul rahvusvahelisel autoveol korduvalt rikkunud rahvusvaheliste autoveo kokkulepete ja käesoleva määruse nõudeid või kelle rikkumine ei omanud sääraseid tagajärgi, mis oleksid kahjustanud Eesti riigi mainet või põhjustanud olulist kahju.
Taotletavate ohutute veoautode veolubade arv, sh eraldi näidatuna veolubade vajadus Austriasse, Itaaliasse ja Kreekasse.
Veolubade jaotamisel võetakse arvesse veolubade taotlemise avaldused, mille esitajad vastavad käesoleva määruse paragrahvis 28 toodud nõuetele ja täidavad jooksval aastal veolubade kasutamisel käesoleva määruse paragrahvides 44 ja 45 toodud tingimused.
Veolubade jaotamisel ei võeta arvesse veolubade esmakordset taotlejat, kui tema rahvusvahelistel vedudel töötamise õigust omavate veoautode keskmine läbisõit rahvusvahelistel vedudel on avalduse esitamisele eelnenud kolme kvartali jooksul kokku alla 60 000 km.
Austrias ja Itaalias kehtivate veolubade jaotamisel ei võeta arvesse esmakordset taotlejat, kui avalduse esitamisele eelnenud kolme kvartali jooksul nimetatud riikidesse ühekordsete veolubade alusel teostatud vedudel on veoautode üldläbisõit väiksem kui kõigi nendesse riikidesse vastavate ühekordsete veolubade alusel vedusid korraldanud vedajate veoautode keskmine üldläbisõit.
A k on kõigi avalduse esitanud vedajate, kes vastavad käesoleva määruse paragrahvides 30 ja 31 toodud tingimustele, kehtivate ohutu veoauto rahvusvahelise autoveo sõidukikaartide arv.
Kui L f tulemuseks on murdarv, on vedajale eraldatavate veolubade arv võrdne täisosaga saadud tulemusest.
Ülejäänud veoload jagatakse ühekaupa kõigi arvutuses osalenud vedajate vahel murdosa suuruse järjekorras.
Analoogiliselt jaotatakse ka Austrias ja Itaalias kehtivad veoload.
Tagastatud või äravõetud veolubade jaotamisel võetakse aluseks käesoleva määruse paragrahvide 33 ja 34 kohaselt määratud pingerida ja veolubade kasutamine vedaja poolt.
Veoloa andja valmistab ette veolubade jaotuskava ja esitab selle Teede- ja Sideministeeriumile kinnitamiseks.
Veoloa andmise või sellest keeldumise kohta, vastavalt käesoleva määruse paragrahvile 54, teeb veoloa andja otsuse ja annab veoloa või teatab veoloa andmisest keeldumisest veoloa taotlejale hiljemalt 1. detsembriks või veolubade ümberjaotamisel, kuu aega enne veoloa kasutusperioodi algust.
Veoluba antakse vedajale koos logiraamatuga.
Veoloa kehtivusaeg on kas üks kalendriaasta või 30 päeva ja see on näidatud veoloal.
Veoluba kehtib koos logiraamatuga ja peab olema autojuhil kaasas kogu teekonna vältel.
Logiraamat peab olema täidetud logiraamatus toodud nõuete kohaselt.
Vedaja peab kindlustama ühe veoloa kohta kvartali keskmise üldläbisõidu vähemalt 25 000 km ja aastase üldläbisõidu vähemalt 100 000 km.
Vedaja peab veolubasid kasutama ainult tasuliseks rahvusvaheliseks autoveoks.
Veolubasid ei või olulisel määral kasutada kahepoolseteks vedudeks, st vedudeks Eesti ja mõne muu CEMT-i liikmesriigi vahel.
Austrias ja Itaalias kehtivaid veolubasid peab üldjuhul kasutama ainult vedudeks Austriasse või Itaaliasse või transiidiks läbi nende riikide territooriumide.
Veolubade andja on kohustatud pidama arvestust veolubade kasutamise ja tagastamise kohta.
Veolubade kasutamise kohta peavad vedajad esitama veoloa andjale kahe nädala jooksul pärast iga kuu lõppu andmed üldläbisõidu ja veomahtude kohta (lisa 3) ning korraldatud reiside arvu kohta (lisa 2) koos logiraamatust eraldatud täidetud aruandelehtedega.
Veoloa paremaks kasutamiseks on vedajal võimalik veoluba ajutiselt tagastada andjale.
Vedaja poolt avaldatud tähtajal peab vedaja selle veoloa uuesti oma valdusesse saama.
Vedaja omandis olevate või rendile võetud veoluba kasutavate autode arvu muutumisel on vedaja kohustatud sellest kohe teatama veoloa andjale.
Veoloa kadumise või varguse korral peab vedaja esitama 15 tööpäeva jooksul veoloa andjale vastavasisulise seletuskirja.
Loa kasutamisel on jooksval aastal korduvalt rikkunud rahvusvaheliste autoveo kokkulepete ja käesoleva määruse nõudeid või rikkumine on olnud sääraste tagajärgedega, mis kahjustas Eesti riigi mainet või põhjustas olulist kahju.
Veoloa andja peab esitama ülevaate veolubade kasutamisest Teede- ja Sideministeeriumi maanteeliikluse osakonnale 15. augustiks ja 15. veebruariks vastavalt perioodide 1. jaanuar - 30. juuni ja 1. juuli - 31. detsember kohta (lisa 3) ja lähtudes käesoleva määruse paragrahvide 50 ja 51 kohaselt saadud informatsioonist tegema ettepanekud veolubade parema kasutamise või ümberjaotamise kohta ning vedajate suhtes vajalike abinõude rakendamiseks.
Veoluba tuleb tagastada veoloa andjale 15 tööpäeva jooksul pärast selle kehtivusaja lõppemist.
Rahvusvahelise autoveo tegevusloa number ja selle kehtivusaeg.
Veolubade andmisel võetakse arvesse veolubade taotlemise avaldused, mille esitajad vastavad käesoleva määruse paragrahvis 57 toodud nõuetele.
Veoloa andmise või sellest keeldumise kohta vastavalt käesoleva määruse paragrahvile 69 teeb veoloa andja otsuse ja annab veoloa või teatab veoloa andmisest keeldumisest veoloa taotlejale hiljemalt viie tööpäeva jooksul pärast käesoleva määruse paragrahvis 58 nimetatud dokumendi esitamist.
Veoloa andja on kohustatud pidama arvestust veolubade kasutamise ja tagastamise kohta.
Veoloa kadumise või varguse korral peab vedaja esitama 15 tööpäeva jooksul veoloa andjale vastava seletuskirja.
Määruses on arvestatud EMÜ Nõukogu esimese direktiivi (EÜT L 70, 6.08.1962, lk 2005) ja EÜ Nõukogu direktiivi 96/26/EÜ (EÜT L 124, 23.05.1996, lk 1) ning selle direktiivi paranduste, EÜ Nõukogu direktiivi 98/76/EÜ (EÜT L 277, 14.10.1998, lk 17) nõudeid.
Lubada sõlmida grupierandina konkurentsivabadust kahjustavaid või kahjustada võivaid tehnosiirde kokkuleppeid (juurde lisatud).
Litsentsiaadi kohustus kasutada litsentsitud kauba välistunnustes ainult litsentsiaari kaubamärki või muid eristusvahendeid, piiramata litsentsiaadi õigust avaldada oma seos litsentsitud kaubaga.
Litsentsiaari õigus lõpetada litsentsiaadile antud ainuõigused ja keelduda litsentsi andmisest litsentsitud tehnoloogia uuenduste kohta juhul, kui litsentsiaat hakkab tegutsema konkureeriva ettevõtjana, see tähendab ettevõtjana, kelle kaup on ostja seisukohalt asendatav litsentsitud kaubaga.
Oskusteave on oluline, kui võib eeldada, et litsentsiaat võib selle abil saavutada soodsama konkurentsiolukorra.
Oskusteave on identifitseeritav, kui kokkuleppepooled on selle püsivalt fikseerinud viisil, mis võimaldab kontrollida teabe konfidentsiaalsust ja olulisust ning välistab litsentsiaadile kuuluva tehnoloogia kasutamisel põhjendamatud piirangud.
Käesolev grupierand laieneb ka tehnosiirde kokkuleppega seotud teistele kokkulepetele muu intellektuaalse omandi (muuhulgas kaubamärgid, autoriõigused tarbekunsti- ja disainiteoste ning arvutiprogrammide suhtes) kasutusõiguse andmise kohta, mis sõlmitakse tehnosiirde kokkuleppe eesmärkide saavutamise soodustamiseks või tagamiseks.
Nimetatud kokkulepped ei tohi sisaldada tehnosiirde kokkuleppes sisalduvatest erinevaid konkurentsivabadust kahjustavaid tingimusi.
Grupierand laieneb ka nendele tehnosiirde kokkulepetele, kus litsentsiaar ei ole litsentsitud tehnoloogia omanik, kuid on volitatud litsentsi andma.
Grupierand laieneb ka litsentsitud tehnoloogia võõrandamise kokkulepetele, kui tasu võõrandamise eest sõltub võõrandatud tehnoloogiaga seotud käibest, võõrandatud tehnoloogia kasutamise määrast, samuti juhul, kui võõrandaja kannab muul samasugusel viisil tehnoloogia kasutamisega seotud riski.
Käesoleva grupierandi punkti 1 alapunktide 5 ja 6 osas kuni kokkuleppes ettenähtud tähtpäevani eeldusel, et oskusteave on nimetatud aja vältel konfidentsiaalne ja oluline.
Litsentsiaadi võimaluste piiramine kasutada omavahel asendatavaid tehnoloogiaid.
Ei vasta konkurentsiseaduse paragrahvis 6 sätestatud tingimustele või kui litsentsiaat on kaubaturgu valitsev ettevõtja konkurentsiseaduse paragrahvi 13 tähenduses.
Määrus kehtestatakse „Lennundusseaduse“ (RT I 1999, 26, 376) § 9 lõike 3 alusel.
Määrus kehtib Eestis registreeritud tsiviilõhusõidukite kohta.
Õhusõiduki lennukõlblikkuse tuvastamiseks peab õhusõiduki tüüp olema Lennuameti poolt Eestis tunnustatud, mille aluseks on Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni liikmesriigi pädevate lennundusasutuste väljastatud tüübisertifikaat või seda asendav dokument.
Õhusõiduk loetakse lennukõlblikuks, kui on tuvastatud, et see on projekteeritud ja ehitatud valmistajariigi nõuete kohaselt ning varustatud ja hooldatud valmistaja- ja käitajariigi kehtivate nõuete järgi ning tagab ohutu lennutegevuse.
Õhusõiduki lennuomadused peavad vastama õhusõiduki käitamiseesmärkidele ja kategooriale ning tagama õhusõiduki ohutu käitamise.
Õhusõidukit tuleb hooldada ja remontida vastavalt õhusõiduki valmistaja juhenditele ja Lennuameti poolt kinnitatud hooldusprogrammile.
Õhusõiduki hooldustõendeid väljastavad atesteeritud hooldusmehaanik või sertifitseeritud hooldusettevõtja sõltuvalt õhusõiduki käitamiseesmärgist ja kategooriast.
Õhusõidukitel peavad olema tehtud kõik õhusõiduki valmistaja poolt ettenähtud kohustuslikud muudatustööd ning täidetud kõik valmistajariigi ja Lennuameti ettekirjutised õhusõiduki lennukõlblikkuse kohta.
Õhusõiduk peab olema varustatud vastavalt käitamiseesmärgile ja kategooriale 1944. aasta Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni lisa 6 „Õhusõiduki käitamine“ nõuetele.
Õhusõiduk peab vastama Eestis kehtestatud keskkonnakõlblikkusnõuetele.
Õhusõiduki pardal peab olema valmistaja poolt koostatud ja Lennuameti poolt heaks kiidetud lennukäsiraamat, mis sisaldab juhendeid õhusõiduki ohutuks käitamiseks.
Õhusõiduki kontroll-lehed (kaardid), pealkirjad mõõteriistadel ja sildid kabiinis peavad olema lennukäsiraamatuga samas keeles.
Lennukid suurima stardimassiga 5700 kg ja rohkem, mida käitatakse tasulises lennutegevuses ja mis on valmistatud pärast 13. juunit 1960. a, ning kõik kopterid, mida käitatakse tasulises lennutegevuses ja mis on valmistatud 22. märtsil 1991. a või hiljem, peavad lisaks käesoleva määrusega kehtestatud nõuetele vastama ka 1944. aasta Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni lisa 8 „Õhusõiduki lennukõlblikkus“ 3. ja 4. osa nõuetele.
Lennuamet annab eesti keeles teavet käesoleva määruse paragrahvides 8 ja 11 nimetatud 1944. aasta Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni lisade kohta.
Loomakaitseseaduse ülesandeks on looduslikes ja tehistingimustes elavate loomade (imetajate, lindude, roomajate, kahepaiksete, kalade, putukate ja teiste elusolendite, välja arvatud mikroorganismid) kaitse inimese vägivalla eest.
„loomavõitlus“ - looma ja looma või inimese ja looma vaheline võitlus, mis korraldatakse meelelahutuslikul eesmärgil ja mille tagajärjel loom võib hukkuda, saada vigastada või kannatada piina.
Looma suhtes on lubamatu looma hukkumist, vigastamist või loomale kannatusi põhjustav tegu, kui see ei ole tingitud vajadusest looma ravida, veterinaarsest menetlusest või mingist vältimatust olukorrast.
Muu tegu, mis põhjustab käesoleva seaduse paragrahvi 3 1.lõikes loetletud tagajärgi.
Loomkatseteks litsentside väljaandmise kord ja loomade pidamise normaalsed tingimused kehtestatakse Vabariigi Valitsuse poolt määratud korras.
Loomade arvukuse piiramine haiguste leviku tõkestamiseks kohaliku omavalitsuse poolt määratud korras.
Looma hukkamise puhul on kohustuslik valida hukkamisviis, mis põhjustab võimalikult vähe kannatusi.
Looma hukkamine tema omaniku nõusolekuta on lubatud käesoleva seaduse paragrahvi 4 1.lõike punktides 4, 5 ja 7 määratud juhtudel.
Seoses õppetöö ülesandega ning õpetaja loal ja juuresolekul.
Loomaomaniku süüst tingitud hädatapmise korral kannab hukkamisega seotud kulud loomaomanik, omaniku puudumisel kannab kulud kohalik omavalitsus.
Käesoleva seaduse täitmise üle teostavad riiklikku järelevalvet Veterinaar- ja Toiduameti ja teiste seadusega volitatud järelevalveorganite ametiisikud oma pädevuse piires.
Käesolevat seadust rikkunud füüsiline isik kannab kriminaal- või haldusvastutust seadusega sätestatud korras.
Looma hukkamise eest alaealise juuresolekul - määratakse sõltuvalt asjaoludest rahatrahv kuni 100 000 krooni.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-3 nimetatud ametnikel on õigus määrata rahatrahv kuni 10 000 krooni.
Sellest suurema rahatrahvi võib määrata halduskohtunik.
Protokollile lisatakse õiguserikkuja esindaja kirjalikud märkused protokolli ja sellele allakirjutamisest keeldumise kohta.
Kui õiguserikkuja on juriidilise isiku ametiisik, võib selle rikkumise asjas määrata karistuse füüsilisele isikule ja juriidilisele isikule samaaegselt seadusega ettenähtud korras.
Menetlus juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asjas toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 45, õiend; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247) sätestatud korras.
Võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse.
Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.
Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik.
Eesti on riiklikult korralduselt ühtne riik, mille territooriumi haldusjaotuse sätestab seadus.
Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.
Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa.
Seadused avaldatakse ettenähtud korras.
Täitmiseks kohustuslikud saavad olla üksnes avaldatud seadused.
Korraldatud võimude lahususe ja taskaalustatuse põhimõttel.
Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.
Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge.
Riigilipu ja riigivapi kuju sätestab seadus.
Igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, on õigus Eesti kodakondsusele sünnilt.
Igaühel, kes on alaealisena kaotanud Eesti kodakondsuse, on õigus selle taastamisele.
Kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust.
Kelleltki ei tohi veendumuste pärast võtta Eesti kodakondsust.
Eesti kodakondsuse saamise, kaotamise ja taastamise tingimused ning korra sätestab kodakondsuse seadus.
Põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel.
Põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused laienevad juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega.
Käesolevas peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele.
Õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega.
Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.
Kõik on seaduse ees võrdsed.
Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.
Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav.
Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.
Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele.
Eesti riik kaitseb oma kodanikku ka välisriikides.
Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest.
Õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus.
Igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist.
Kohus järgib põhiseadust ja tunnistab põhiseadusevastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil põhiseadusega vastuolus.
Igaühel on õigus elule.
Seda õigust kaitseb seadus.
Meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta.
Kellegi au ega head nime ei tohi teotada.
Kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada.
Kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele.
Igaühel on õigus vabale eneseteostusele.
Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.
Igaühel on õigus vabadusele ja isikupuutumatusele.
Ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamiseks ning Eestist väljasaatmiseks või välisriigile väljaandmiseks.
Kelleltki ei tohi võtta vabadust üksnes sel põhjusel, et ta ei ole suuteline täitma mingit lepingulist kohustust.
Igaühele, kellelt on võetud vabadus, teatatakse viivitamatult talle arusaadavas keeles ja viisil vabaduse võtmise põhjus ja tema õigused ning antakse võimalus teatada vabaduse võtmisest oma lähedastele.
Kuriteos kahtlustatavale antakse viivitamatult ka võimalus valida endale kaitsja ja kohtuda temaga.
Kuriteos kahtlustatava õigust teatada vabaduse võtmisest oma lähedastele võib piirata ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvides.
Kedagi ei tohi vahi all pidada üle neljakümne kaheksa tunni ilma kohtu sellekohase loata.
Kohtu otsus teatatakse vahistatule viivitamatult talle arusaadavas keeles ja viisil.
Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.
Keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama.
Kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu.
Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust.
Kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks.
Määratud kohtu alluvusest teise kohtu alluvusse.
Igaühel on õigus olla oma kohtuasja arutamise juures.
Kohus võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras oma istungi või osa sellest kuulutada kinniseks riigi- või ärisaladuse, kõlbluse või inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks või kui seda nõuavad alaealise, kannatanu või õigusemõistmise huvid.
Kohtuotsus kuulutatakse avalikult, välja arvatud juhud, kui alaealise, abielupoole või kannatanu huvid nõuavad teisiti.
Igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule.
Igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.
Igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele.
Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.
Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.
Abikaasad on võrdõiguslikud.
Vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest.
Seadus sätestab vanemate ja laste kaitse.
Perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest.
Igaühel on õigus tervise kaitsele.
Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral.
Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus.
Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul.
Riik soodustab vabatahtlikku ja omavalitsuse hoolekannet.
Lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all.
Eesti kodanikul on õigus vabalt valida tegvusala, elukutset ja töökohta.
Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra.
Kedagi ei tohi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, välja arvatud kaitseväeteenistus või selle asendusteenistus, tööd nakkushaiguse leviku tõkestamisel, loodusõnnetuse ja katastroofi korral ning töö, mida seaduse alusel ja korras peab tegema süüdimõistetu.
Riik korraldab kutseõpet ja abistab tööotsijaid töö leidmisel.
Töötingimused on riigi kontrolli all.
Töötajate ja tööandjate ühingutesse ja liitudesse kuulumine on vaba.
Töötajate ja tööandjate ühingud ja liidud võivad oma õiguste ja seaduslike huvide eest seista vahenditega, mida seadus ei keela.
Streigiõiguse kasutamise tingimused ja korra sätestab seadus.
Töövaidluste lahendamise korra sätestab seadus.
Ametikohad riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes täidetakse seaduse alusel ja korras Eesti kodanikega.
Kooskõlas seadusega võib neid ametikohti erandkorras täita ka välisriigi kodanike ja kodakondsuseta isikutega.
Seadus võib piirata mõne kategooria riigiteenistujate õigust tegelda ettevõtlusega ja koonduda tulundusühendustesse (§ 31) ning õigust kuuluda erakondadesse ja mõnda liiki mittetulundusühendustesse (§ 48).
Eesti kodanikel on õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse.
Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikega ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel.
Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud.
Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest.
Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus.
Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.
Kitsendused sätestab seadus.
Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.
Seadus võib üldistes huvides sätestada vara liigid, mida tohivad Eestis omandada ainult Eesti kodanikud, mõnda liiki juriidilised isikud, kohalikud omavalitsused või Eesti riik.
Pärimisõigus on tagatud.
Ei tohi tungida kellegi eluruumi, valdusse ega töökohta ega neid ka läbi otsida, välja arvatud seadusega sätestatud juhtudel ja korras avaliku korra, tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks, kurjategija tabamiseks või tõe väljaselgitamiseks kriminaalmenetluses.
Igaühel, kes viibib seaduslikult Eestis, on õigus vabalt liikuda ja elukohta valida.
Õigust vabalt liikuda võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, riigikaitse huvides, loodusõnnetuse ja katastroofi korral, nakkushaiguse leviku tõkestamiseks, looduskeskkonna kaitseks, alaealise või vaimuhaige järelevalvetuse ärahoidmiseks ja kriminaalasja menetluse tagamiseks.
Igaühel on õigus lahkuda Eestist.
Seda õigust võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata kohtu- ning kohtueelse menetluse tagamiseks ja kohtuotsuse täitmiseks.
Ühtki Eesti kodanikku ei tohi Eestist välja saata ega takistada Eestisse asumast.
Ühtki Eesti kodanikku ei tohi välisriigile välja anda muidu, kui välislepingus ettenähtud juhtudel ning vastavas lepingus ja seaduses sätestatud korras.
Väljaandmise otsustab Vabariigi Valitsus.
Igal väljaantaval on õigus vaidlustada väljaandmine Eesti kohtus.
Igal eestlasel on õigus asuda Eestisse.
Igaühel on õigus haridusele.
Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta.
Et teha haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi.
Seaduse alusel võib avada ja pidada ka muid õppeasutusi, sealhulgas erakoole.
Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel.
Igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust.
Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus.
Hariduse andmine on riigi järelevalve all.
Teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad.
Ülikoolid ja teadusasutused on seaduses ettenähtud piires autonoomsed.
Autoril on võõrandamatu õigus oma loomingule.
Riik kaitseb autori õigusi.
Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus.
Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba.
Riigikirikut ei ole.
Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.
Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele.
Kedagi ei tohi sundida neid muutma.
Veendumustega ei saa vabandada õiguserikkumist.
Kedagi ei saa veendumuste pärast võtta õiguslikule vastutusele.
Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi Eesti kodaniku vaba tahte vastaselt koguda ega talletada andmeid tema veendumuste kohta.
Igaühel on õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele.
Erandeid võib kohtu loal teha kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks seadusega sätestatud juhtudel ja korras.
Igaühel on õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni.
Kõik riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud on kohustatud seaduses sätestatud korras andma Eesti kodanikule tema nõudel informatsiooni oma tegevuse kohta, välja arvatud andmed, mille väljaandmine on seadusega keelatud, ja eranditult asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud andmed.
Eesti kodanikul on õigus seaduses sätestatud korras tutvuda tema kohta riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes ning riigi ja kohalike omavalitsuste arhiivides hoitavate andmetega.
Seaduse alusel võib seda õigust piirata teiste inimeste õiguste ja vabaduste ning lapse põlvnemise saladuse kaitseks, samuti kuriteo tõkestamise, kurjategija tabamise või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvides.
Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on käesoleva paragrahvi lõigetes kaks ja kolm nimetatud õigused võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul.
Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.
Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks.
Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides.
Igaühel on õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole.
Vastamise korra sätestab seadus.
Kõigil on õigus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada.
Seda õigust võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata riigi julgeoleku, avaliku korra, kõlbluse, liiklusohutuse ja koosolekust osavõtjate ohutuse tagamiseks ning nakkushaiguse leviku tõkestamiseks.
Igaühel on õigus koonduda mittetulundusühingutesse ja -liitudesse.
Erakondadesse võivad kuuluda ainult Eesti kodanikud.
Relvi valdavate, samuti sõjaväeliselt korraldatud või sõjalisi harjutusi harrastavate ühingute ja liitude loomiseks on nõutav eelnev luba, mille andmise tingimused ja korra sätestab seadus.
Keelatud on ühingud, liidud ja erakonnad, kelle eesmärgid või tegevus on suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele või on muul viisil vastuolus kriminaalvastutust sätestava seadusega.
Ainult kohus võib õiguserikkumise eest ühingu, liidu või erakonna tegevuse lõpetada või peatada, samuti teda trahvida.
Igaühel on õigus säilitada oma rahvuskuuluvus.
Vähemusrahvustel on õigus luua rahvuskultuuri huvides omavalitsusasutusi vähemusrahvuste kultuurautonoomia seaduses sätestatud tingimustel ja korras.
Igaühel on õigus pöörduda riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole eesti keeles ja saada eestikeelseid vastuseid.
Paikkondades, kus vähemalt pooled püsielanikest on vähemusrahvusest, on igaühel õigus saada riigiasutustelt ja kohalikelt omavalitsustelt ning nende ametiisikutelt vastuseid ka selle vähemusrahvuse keeles.
Riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asjaajamiskeel on eesti keel.
Paikkondades, kus elanike enamiku keel ei ole eesti keel, võivad kohalikud omavalitsused seaduses sätestatud ulatuses ja korras kasutada sisemise asjaajamiskeelena selle paikkonna püsielanike enamiku keelt.
Võõrkeelte, sealhulgas vähemusrahvuste keelte kasutamise riigiasutuses ning kohtu- ja kohtueelses menetluses sätestab seadus.
Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud.
Hüvitamise korra sätestab seadus.
Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust.
Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.
Eestis viibivad teiste riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud on kohustatud järgima Eesti põhiseaduslikku korda.
Hääleõiguslik on Eesti kodanik, kes on saanud kaheksateist aastat vanaks.
Hääleõiguslik ei ole Eesti kodanik, kes on kohtu poolt tunnistatud teovõimetuks.
Seadusega võib piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades.
Seadusandlik võim kuulub Riigikogule.
Riigikogul on sada üks liiget.
Riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel.
Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed.
Hääletamine on salajane.
Riigikogusse võib kandideerida iga vähemalt kahekümne ühe aastane hääleõiguslik Eesti kodanik.
Riigikogu erakorralised valimised toimuvad põhiseaduse §-des 89, 97, 105 ja 119 ettenähtud juhtudel varemalt kakskümmend ja hiljemalt nelikümmend päeva pärast valimiste väljakuulutamist.
Riigikogu valimise korra sätestab Riigikogu valimise seadus.
Riigikogu liikmete volitused algavad valimistulemuste väljakuulutamise päevast.
Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites.
Riigikogu liige on oma volituste ajaks vabastatud kaitseväeteenistuse kohustusest.
Riigikogu liikme volitused peatuvad tema nimetamisel Vabariigi Valitsuse liikmeks ja taastuvad tema vabastamisel valitsuse liikme kohustustest.
Riigikogu liikme volituste peatumisel või ennetähtaegsel lõppemisel astub seaduses sätestatud korras tema asemele asendusliige.
Asendusliikmel on kõik Riigikogu liikme õigused ja kohustused.
Riigikogu liikme volituste taastumisel lõpevad asendusliikme volitused.
Lahendab muid riigielu küsimusi, mis ei ole põhiseadusega antud Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse, teiste riigiorganite või kohalike omavalitsuste otsustada.
Riigikogu uue koosseisu esimene istung toimub kümne päeva jooksul arvates Riigikogu valimistulemuste väljakuulutamisest.
Esimeseks istungiks kutsub Riigikogu kokku Vabariigi President.
Riigikogu erakorralised istungjärgud kutsub kokku Riigikogu esimees Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse või vähemalt viiendiku Riigikogu koosseisu ettepanekul.
Riigikogu valib oma liikmete hulgast Riigikogu esimehe ja kaks aseesimeest, kes korraldavad Riigikogu tööd vastavalt Riigikogu kodukorra seadusele ja Riigikogu töökorra seadusele.
Riigikogu otsustusvõimelisuse sätestab Riigikogu kodukorra seadus.
Riigikogu moodustab komisjone.
Riigikogu liikmetel on õigus ühineda fraktsioonidesse.
Komisjonide ja fraktsioonide moodustamise korra ning õigused sätestab Riigikogu kodukorra seadus.
Riigikogu istungid on avalikud, kui Riigikogu ei otsusta kahekolmandikulise häälteenamusega teisiti.
Hääletamine Riigikogus on avalik.
Salajast hääletamist korraldatakse põhiseaduses või Riigikogu kodukorra seaduses ettenähtud juhtudel ainult ametiisikute valimisel või nimetamisel.
Riigikogu aktid võetakse vastu poolthäälte enamusega, kui põhiseadus ei näe ette teisiti.
Riigikogu liikmel on õigus pöörduda arupärimisega Vabariigi Valitsuse ja tema liikmete, Eesti Panga nõukogu esimehe, Eesti Panga presidendi, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja või ülemjuhataja poole.
Arupärimisele tuleb vastata Riigikogu istungil kahekümne istungipäeva jooksul.
Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab seadus, mida tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta.
Riigikogu liige on puutumatu.
Teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.
Vabariigi President on Eesti riigipea.
Vabariigi Presidendi valib Riigikogu või käesoleva paragrahvi neljandas lõikes sätestatud juhul valimiskogu.
Vabariigi Presidendi kandidaadi ülesseadmise õigus on vähemalt viiendikul Riigikogu koosseisust.
Vabariigi Presidendi kandidaadiks võib seada sünnilt Eesti kodaniku, kes on vähemalt nelikümmend aastat vana.
Igal Riigikogu liikmel on üks hääl.
Kui ükski kandidaat ei saa nõutavat häälteenamust, siis korraldatakse järgmisel päeval uus hääletusvoor.
Enne teist hääletusvooru toimub uus kandidaatide ülesseadmine.
Kui teises hääletusvoorus ei saa ükski kandidaat nõutavat häälteenamust, siis korraldatakse kahe teises voorus enim hääli saanud kandidaadi vahel samal päeval kolmas hääletusvoor.
Kui Vabariigi Presidenti ei valita ka kolmandas hääletusvoorus, kutsub Riigikogu esimees ühe kuu jooksul Vabariigi Presidendi valimiseks kokku valimiskogu.
Valimiskogu koosneb Riigikogu liikmetest ja kohalike omavalitsuste volikogude esindajatest.
Iga kohaliku omavalitsuse volikogu valib valimiskogusse vähemalt ühe esindaja, kes peab olema Eesti kodanik.
Riigikogu esitab valimiskogule presidendikandidaadiks kaks Riigikogus enim hääli saanud kandidaati.
Presidendikandidaadi ülesseadmise õigus on ka vähemalt kahekümne ühel valimiskogu liikmel.
Valimiskogu valib Vabariigi Presidendi hääletamisest osavõtnud valimiskogu liikmete häälteenamusega.
Kui esimeses voorus ükski kandidaat ei osutu valituks, korraldatakse samal päeval kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel teine hääletusvoor.
Vabariigi Presidendi valimise täpsema korra sätestab Vabariigi Presidendi valimise seadus.
Vabariigi President valitakse ametisse viieks aastaks.
Kedagi ei tohi valida Vabariigi Presidendiks rohkem kui kaheks ametiajaks järjestikku.
Vabariigi Presidendi korralised valimised toimuvad varemalt kuuskümmend ja hiljemalt kümme päeva enne Vabariigi Presidendi ametiaja lõppemist.
Vabariigi President astub ametisse järgmise ametivande andmisega Eesti rahvale Riigikogu ees: „Astudes Vabariigi Presidendi ametisse, annan mina, (ees- ja perekonnanimi), pühaliku tõotuse kaitsta vankumata Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu ning täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja Vabariigi kasuks“.
Uue Vabariigi Presidendi ametisseastumisega.
Kui Vabariigi President on Riigikohtu otsusel kestvalt võimetu oma ülesandeid täitma või ei saa ta neid seaduses nimetatud juhtudel ajutiselt täita või on tema volitused enne tähtaega lõppenud, lähevad tema ülesanded ajutiselt üle Riigikogu esimehele.
Ajaks, mil Riigikogu esimees täidab Vabariigi Presidendi ülesandeid, peatuvad tema volitused Riigikogu liikmena.
Riigikogu esimehel Vabariigi Presidendi ülesannetes ei ole õigust Riigikohtu nõusolekuta välja kuulutada Riigikogu erakorralisi valimisi ega keelduda seadusi välja kuulutamast.
Ametisseastumisega lõpevad Vabariigi Presidendi volitused ja ülesanded kõigis valitavates ja nimetatavates ametites ning ta peatab ametisoleku ajaks oma erakondliku kuuluvuse.
Vabariigi Presidenti saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.
Täidesaatev riigivõim kuulub Vabariigi Valitsusele.
Täidab muid ülesandeid, mis põhiseaduse ja seadustega on antud Vabariigi Valitsuse otsustada.
Vabariigi Valitsusse kuuluvad peaminister ja ministrid.
Vabariigi President määrab neljateistkümne päeva jooksul Vabariigi Valitsuse tagasiastumisest peaministrikandidaadi, kellele teeb ülesandeks uue valitsuse moodustamise.
Peaministrikandidaat esitab neljateistkümne päeva jooksul, arvates valitsuse moodustamise ülesande saamisest, Riigikogule ettekande tulevase valitsuse moodustamise aluste kohta, mille järel Riigikogu otsustab läbirääkimisteta avalikul hääletusel peaministrikandidaadile volituste andmise valitsuse moodustamiseks.
Riigikogult valitsuse moodustamiseks volitused saanud peaministrikandidaat esitab seitsme päeva jooksul valitsuse koosseisu Vabariigi Presidendile, kes nimetab kolme päeva jooksul valitsuse ametisse.
Kui Vabariigi Presidendi määratud peaministrikandidaat ei saa Riigikogu poolthäälte enamust või ei suuda valitsust moodustada või loobub selle moodustamisest, on Vabariigi Presidendil õigus seitsme päeva jooksul esitada teine peaministrikandidaat.
Kui Vabariigi President ei esita seitsme päeva jooksul teist peaministrikandidaati või loobub selle esitamisest või kui teine kandidaat käesoleva paragrahvi lõigete kaks ja kolm tingimustel ja tähtaegadel ei saa Riigikogult volitusi või ei suuda valitsust moodustada või loobub selle moodustamisest, läheb peaministrikandidaadi ülesseadmise õigus üle Riigikogule.
Riigikogu seab üles peaministrikandidaadi, kes esitab valitsuse koosseisu Vabariigi Presidendile.
Kui neljateistkümne päeva jooksul, arvates peaministrikandidaadi ülesseadmise õiguse üleminekust Riigikogule, on valitsuse koosseis Vabariigi Presidendile esitamata, kuulutab Vabariigi President välja Riigikogu erakorralised valimised.
Muudatusi ametisse nimetatud Vabariigi Valitsuse koosseisus teeb Vabariigi President peaministri ettepanekul.
Valitsus astub ametisse ametivande andmisega Riigikogu ees.
Kui Riigikogu avaldab Vabariigi Valitsusele või peaministrile umbusaldust.
Vabariigi President vabastab Vabariigi Valitsuse ametist uue valitsuse ametisseastumisel.
Peaminister nimetab kaks ministrit, kellel on õigus asendada peaministrit tema äraolekul.
Asendamise korra määrab peaminister.
Valitsemisalade korraldamiseks moodustatakse seaduse alusel vastavad ministeeriumid.
Minister juhib ministeeriumi, korraldab ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi, annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja käskkirju ning täidab muid ülesandeid, mis talle on pandud seadusega sätestatud alustel ja korras.
Kui minister ei saa haiguse või muude takistuste tõttu ajutiselt oma ülesandeid täita, paneb peaminister tema ülesanded selleks ajaks mõnele teisele ministrile.
Vabariigi Valitsuse juures on riigikantselei, mida juhib riigisekretär.
Riigisekretäri nimetab ametisse ja vabastab ametist peaminister.
Seadusega antud ministrile ministeeriumi juhtimiseks.
Valitsus teeb oma otsused peaministri või asjaomase ministri ettepanekul.
Valitsuse määrused kehtivad, kui nad kannavad peaministri, asjaomase ministri ja riigisekretäri allkirja.
Riigikogu võib avaldada Vabariigi Valitsusele, peaministrile või ministrile umbusaldust otsusega, mille poolt hääletab Riigikogu koosseisu enamus.
Umbusalduse avaldamise võib algatada vähemalt viiendik Riigikogu koosseisust kirjaliku nõude esitamisega Riigikogu istungil.
Umbusalduse avaldamine võib tulla otsustamisele kõige varem ülejärgmisel päeval pärast selle algatamist, kui valitsus ei nõua kiiremat otsustamist.
Valitsusele või peaministrile umbusalduse avaldamise korral võib Vabariigi President kolme päeva jooksul valitsuse ettepanekul välja kuulutada Riigikogu erakorralised valimised.
Ministrile umbusalduse avaldamise korral teatab Riigikogu esimees sellest Vabariigi Presidendile, kes vabastab ministri ametist.
Umbusalduse avaldamist võib samal alusel uuesti algatada kõige varem kolme kuu möödumisel eelmisest umbusaldushääletusest.
Vabariigi Valitsus võib siduda tema poolt Riigikogule esitatud eelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega.
Hääletamine ei saa toimuda varem kui ülejärgmisel päeval pärast eelnõu sidumist usaldusküsimusega.
Kui Riigikogu ei võta eelnõu vastu, astub valitsus tagasi.
Vabariigi Valitsuse liikmed ei tohi olla üheski muus riigiametis ega kuuluda tulundusettevõtte juhatusse või nõukogusse.
Vabariigi Valitsuse liikmed võivad sõnaõigusega osaleda Riigikogu ja tema komisjonide istungitel.
Vabariigi Valitsuse liiget saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.
Valitsuse liiget süüdi mõistva kohtuotsuse jõustumisega lõpevad tema volitused.
Seadusi võetakse vastu kooskõlas põhiseadusega.
Vabariigi Presidendil põhiseaduse muutmiseks.
Riigikogul on õigus koosseisu häälteenamusega tehtud otsuse alusel pöörduda Vabariigi Valitsuse poole ettepanekuga algatada Riigikogu poolt soovitav eelnõu.
Seaduste vastuvõtmise korra sätestab Riigikogu kodukorra seadus.
Rahuaja riigikaitse seadus ja sõjaaja riigikaitse seadus.
Riigikogul on õigus panna seaduseelnõu või muu riigielu küsimus rahvahääletusele.
Rahva otsus tehakse hääletamisest osavõtnute häälteenamusega.
Rahvahääletusel vastuvõetud seaduse kuulutab Vabariigi President viivitamata välja.
Rahvahääletuse otsus on riigiorganitele kohustuslik.
Kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust, kuulutab Vabariigi President välja Riigikogu erakorralised valimised.
Rahvahääletusele ei saa panna eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise, erakorralise seisukorra kehtestamise ja lõpetamise ning riigikaitse küsimusi.
Rahvahääletuse korra sätestab rahvahääletuse seadus.
Seadused kuulutab välja Vabariigi President.
Vabariigi President võib jätta Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse välja kuulutamata ja saata selle koos motiveeritud otsusega neljateistkümne päeva jooksul, arvates saamise päevast, Riigikogule uueks arutamiseks ja otsustamiseks.
Kui Riigikogu võtab Vabariigi Presidendi poolt tagasi saadetud seaduse muutmata kujul uuesti vastu, kuulutab Vabariigi President seaduse välja või pöördub Riigikohtu poole ettepanekuga tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks.
Kui Riigikohus tunnistab seaduse põhiseadusega kooskõlas olevaks, kuulutab Vabariigi President seaduse välja.
Seadus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega.
Kui Riigikogu ei saa kokku tulla, võib Vabariigi President edasilükkamatute riiklike vajaduste korral anda seaduse jõuga seadlusi, mis kannavad Riigikogu esimehe ja peaministri kaasallkirja.
Kui Riigikogu on kokku tulnud, esitab Vabariigi President seadlused Riigikogule, kes võtab viivitamatult vastu nende kinnitamise või tühistamise seaduse.
Põhiseadust ega põhiseaduse §-s 104 loetletud seadusi, riiklikke makse kehtestavaid seadusi ega riigieelarvet.
Eesti raha emissiooni ainuõigus on Eesti Pangal.
Eesti Pank korraldab raharinglust ja seisab hea riigi vääringu stabiilsuse eest.
Eesti Pank tegutseb seaduse alusel ja annab aru Riigikogule.
Riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus.
Riigi vara valdamise, kasutamise ja käsutamise korra sätestab seadus.
Iga aasta kohta võtab Riigikogu seadusena vastu riigi kõigi tulude ja kulude eelarve.
Vabariigi Valitsus esitab riigieelarve eelnõu Riigikogule hiljemalt kolm kuud enne eelarveaasta algust.
Valitsuse ettepanekul võib Riigikogu eelarveaasta kestel vastu võtta lisaeelarve.
Riigieelarve või selle eelnõu muutmise ettepanekule, mis tingib nendes ettenähtud tulude vähendamise, kulude suurendamise või kulude ümberjaotamise, tuleb algatajal lisada rahalised arvestused, mis näitavad ära kulude katteks vajalikud tuluallikad.
Riigikogu ei tohi kustutada ega vähendada riigieelarvesse või selle eelnõusse võetud kulusid, mis on ette nähtud muude seadustega.
Riigieelarve koostamise ja vastuvõtmise korra sätestab seadus.
Riigikogu poolt vastuvõetud riigieelarve jõustub eelarveaasta algusest.
Kui Riigikogu ei võta riigieelarvet eelarveaasta alguseks vastu, võib iga kuu teha kulutusi ühe kaheteistkümnendikuni eelmise eelarveaasta kulutustest.
Kui Riigikogu ei ole riigieelarvet vastu võtnud kahe kuu jooksul pärast eelarveaasta algust, kuulutab Vabariigi President välja Riigikogu erakorralised valimised.
Eesti Vabariigi suhtlemise korra teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega sätestab seadus.
Milles ratifitseerimine on ette nähtud.
Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega.
Eesti mere- ja õhupiir määratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel.
Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks on nõutav Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus.
Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega.
Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid.
Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduses sätestatud alustel ja korras.
Usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keelduja on kohustatud läbi tegema asendusteenistuse seaduses ettenähtud korras.
Kui seadus ei näe teenistuse erilaadi huvides ette teisiti, on kaitseväes ja asendusteenistuses olevatel isikutel kõik põhiseaduslikud õigused, vabadused ja kohustused.
Piirata ei tohi põhiseaduse §-des 8 lõiked 3 ja 4, 11-18, 20 lõige 3, 21-28, 32, 33, 36-43, 44 lõiked 1 ja 2 ning 49-51 ettenähtud õigusi ja vabadusi.
Kaitseväes ja asendusteenistuses olevate isikute õigusliku seisundi sätestab seadus.
Tegevteenistuses olev isik ei tohi olla muus valitavas ega nimetatavas ametis ega osa võtta ühegi erakonna tegevusest.
Riigikaitse korralduse sätestavad rahuaja riigikaitse seadus ja sõjaaja riigikaitse seadus.
Eesti kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide korralduse sätestab seadus.
Riigikaitse kõrgeimaks juhiks on Vabariigi President.
Vabariigi Presidendi juures on nõuandva organina Riigikaitse Nõukogu, kelle koosseisu ja ülesanded sätestab seadus.
Eesti kaitseväge ja riigikaitseorganisatsioone juhib rahuajal kaitseväe juhataja, sõjaajal kaitseväe ülemjuhataja.
Kaitseväe juhataja ja ülemjuhataja nimetab ametisse ning vabastab ametist Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul.
Riigikogu kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ning otsustab kaitseväe kasutamise Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel.
Eesti Vabariigi vastu suunatud agressiooni korral kuulutab Vabariigi President välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ning nimetab kaitseväe ülemjuhataja, ootamata ära Riigikogu otsust.
Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu puhul võib Riigikogu Vabariigi Presidendi või Vabariigi Valitsuse ettepanekul oma koosseisu häälteenamusega välja kuulutada erakorralise seisukorra kogu riigis, kuid kõige kauem kolmeks kuuks.
Erakorralise seisukorra korralduse sätestab seadus.
Erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides seadusega ettenähtud juhtudel ja korras piirata isikute õigusi ja vabadusi ning panna neile kohustusi.
Erakorralise või sõjaseisukorra ajal ei valita Riigikogu, Vabariigi Presidenti ega kohalike omavalitsuste esinduskogusid ega lõpetata ka nende volitusi.
Riigikogu, Vabariigi Presidendi ja kohaliku omavalitsuse esinduskogude volitused pikenevad, kui nad lõpeksid erakorralise või sõjaseisukorra ajal või kolme kuu jooksul, arvates erakorralise või sõjaseisukorra lõppemisest.
Nendel juhtudel kuulutatakse välja uued valimised kolme kuu jooksul, arvates erakorralise või sõjaseisukorra lõppemisest.
Riigikontroll on oma tegevuses sõltumatu majanduskontrolli teostav riigiorgan.
Nende ettevõtete majandustegevust, kus riigil on üle poole osakute või aktsiatega määratud häältest või kelle laene või lepinguliste kohustuste täitmist tagab riik.
Riigikontrolli juhib riigikontrolör, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul.
Riigikontrolöri volituste kestus on viis aastat.
Riigikontrolör esitab Riigikogule ülevaate riigi vara kasutamise ja säilimise kohta eelmisel eelarveaastal üheaegselt riigieelarve täitmise aruande arutamisega Riigikogus.
Riigikontrolör võib oma ülesannetesse kuuluvais asjus võtta sõnaõigusega osa Vabariigi Valitsuse istungitest.
Riigikontrolöril on oma ametkonna juhina samad õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhina.
Riigikontrolli korralduse sätestab seadus.
Riigikontrolöri saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.
Õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik, kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle.
Õiguskantsler analüüsib seaduste muutmise, uute seaduste vastuvõtmise ja riigiasutuste töö kohta talle tehtud ettepanekuid ning esitab vajaduse korral Riigikogule ettekande.
Õiguskantsler teeb Riigikogule põhiseaduse §-des 76, 85, 101, 138, 153 ettenähtud juhtudel ettepaneku Riigikogu liikme, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, riigikontrolöri, Riigikohtu esimehe või Riigikohtu liikme kriminaalvastutusele võtmiseks.
Õiguskantslerit saab ametist tagandada üksnes kohtuotsusega.
Kui õiguskantsler leiab, et seadusandliku või täidesaatva riigivõimu või kohaliku omavalitsuse õigustloov akt on põhiseaduse või seadusega vastuolus, teeb ta akti vastuvõtnud organile ettepaneku viia see kahekümne päeva jooksul põhiseaduse või seadusega kooskõlla.
Kui akt ei ole kahekümne päeva jooksul põhiseaduse või seadusega kooskõlla viidud, teeb õiguskantsler Riigikohtule ettepaneku tunnistada see akt kehtetuks.
Õiguskantsler esitab kord aastas Riigikogule ülevaate seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide kooskõlast põhiseaduse ja seadustega.
Õiguskantsleri õigusliku seisundi ja tema kantselei töökorralduse sätestab seadus.
Õiguskantslerit saab kriminaalvastutusele võtta ainult Vabariigi Presidendi ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.
Õigust mõistab ainult kohus.
Kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega.
Kohtunikud nimetatakse ametisse eluaegsetena.
Kohtunike ametist vabastamise alused ja korra sätestab seadus.
Kohtniku saab ametist tagandada üksnes kohtuotsusega.
Kohtunikud ei tohi peale seaduses ettenähtud juhtude olla üheski muus valitavas ega nimetatavas ametis.
Kohtunike sõltumatuse tagatised ja õigusliku seisundi sätestab seadus.
Erikohtute loomise mõnda liiki kohtuasjade jaoks sätestab seadus.
Erakorraliste kohtute moodustamine on keelatud.
Maa- ja linnakohtud ning halduskohtud on esimese astme kohtud.
Ringkonnakohtud on teise astme kohtud ning nad vaatavad apellatsiooni korras läbi esimese astme kohtu lahendeid.
Riigikohus on riigi kõrgeim kohus, kes vaatab kohtulahendeid läbi kassatsiooni korras.
Riigikohus on ühtlasi põhiseadusliku järelevalve kohus.
Kohtukorralduse ja kohtumenetluse korra sätestab seadus.
Muud kohtunikud nimetab ametisse Vabariigi President Riigikohtu ettepanekul.
Esinduse, kaitse, riikliku süüdistuse ja seaduslikkuse järelevalve korralduse kohtumenetluses sätestab seadus.
Kohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega.
Riigikohus tunnistab kehtetuks mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseaduse sätte ja mõttega.
Kohtuniku saab ametisoleku ajal kriminaalvastutusele võtta ainult Riigikohtu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul.
Riigikohtu esimeest ja liikmeid saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.
Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt.
Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainut seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega.
Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.
Kohaliku omavalitsuse üksused on vallad ja linnad.
Muid kohaliku omavalitsuse üksusi võib moodustada seaduses sätestatud alustel ja korras.
Kohaliku omavalitsuse esinduskoguks on volikogu, kes valitakse vabadel valimistel kolmeks aastaks.
Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kaheksateist aastat vanad.
Kohalikul omavalitsusel on iseseisev eelarve, mille kujundamise alused ja korra sätestab seadus.
Kohalikul omavalitsusel on seaduse alusel õigus kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi.
Kohaliku omavalitsuse üksuste piire ei tohi muuta vastavate omavalitsuste arvamust ära kuulamata.
Kohalikul omavalitsusel on õigus moodustada teiste kohalike omavalitsustega liite ja ühisasutusi.
Kohalike omavalitsuste korralduse ja järelevalve nende tegevuse üle sätestab seadus.
Õigus algatada põhiseaduse muutmist on vähemalt viiendikul Riigikogu koosseisust ja Vabariigi Presidendil.
Põhiseaduse I peatükki „Üldsätted“ ja XV peatükki „Põhiseaduse muutmine“ saab muuta ainult rahvahääletusega.
Riigikogu poolt kiireloomulisena.
Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu arutatakse Riigikogus kolmel lugemisel, kusjuures esimese ja teise lugemise vahet on vähemalt kolm kuud ning teise ja kolmanda lugemise vahet vähemalt üks kuu.
Põhiseaduse muutmise viis otsustatakse kolmandal lugemisel.
Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu rahvahääletusele panekuks on nõutav Riigikogu koosseisu kolmeviiendikuline häälteenamus.
Rahvahääletus toimub kõige varem kolme kuu pärast, arvates sellekohase otsuse vastuvõtmisest Riigikogus.
Põhiseaduse muutmiseks Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt peab põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu saama Riigikogu koosseisu enamuse toetuse.
Kui Riigikogu järgmine koosseis võtab esimesel lugemisel oma koosseisu kolmeviiendikulise häälteenamusega muutmatult vastu põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis sai eelmise koosseisu enamuse toetuse, siis on põhiseaduse muutmise seadus vastu võetud.
Otsus põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu käsitlemiseks kiireloomulisena võetakse vastu Riigikogu neljaviiendikulise häälteenamusega.
Põhiseaduse muutmise seadus võetakse sel juhul vastu Riigikogu koosseisu kahekolmandikulise häälteenamusega.
Põhiseaduse muutmise seaduse kuulutab välja Vabariigi President ja see jõustub seaduses eneses määratud tähtajal, kuid mitte varem kui kolm kuud pärast väljakuulutamist.
Põhiseaduse muutmist ei saa samas küsimuses algatada ühe aasta jooksul, arvates vastava eelnõu tagaslükkamisest rahvahääletusel või Riigikogus.
Määrus kehtestatakse patendiseaduse (RT I 1994, 25, 406; 1998, 74, 1227; 107, 1768; 1999, 84, 764) § 19 lõikes 2 ja § 20 lõikes 6 sätestatu alusel ja kooskõlas Vabariigi Valitsuse 7. detsembri 1999. a määrusega nr 372 (RT I 1999, 92, 829).
Määruse eesmärk on patenditaotluse vormi- ja sisunõuete ning patenditaotluse esitamise korra ühtlustamine ning selle kaudu patenditaotlejate võrdset kohtlemist kindlustava ühtse menetlusmetoodika rakendamise võimaldamine.
Määruse eesmärk on ka leiutise olemuse ja ajutisest kaitsest või patendikaitsest tuleneva õiguskaitse ulatuse määramisel ühetaolise tõlgendamise tagamine.
Käesolevas määruses kasutatavaid patendialaseid mõisteid, mis ei ole määratletud patendiseaduses, mõistetakse ja tõlgendatakse tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioonis (RT II 1994, 4/5, 19) ja Riigikogu poolt ratifitseeritud teistes patendialastes välislepingutes ning nende rakendusaktides toodud määratluste kohaselt.
Käesolev määrus ei laiene 19. juunil 1970. a Washingtonis sõlmitud patendikoostöölepingu (RT II 1994, 6/7, 21) artiklite 3-12 kohaselt Patendiametile kui sama lepingu artikli 2 lõike xv kohasele vastuvõtvale ametile esitatavatele rahvusvahelistele patenditaotlustele.
Käesolev määrus laieneb lõikes 1 nimetatud patendikoostöölepingu artiklis 27 sätestatud piiranguid arvestades Patendiametile kui sama lepingu artikli 2 lõike xiii kohasele märgitud või lõike xiv kohasele väljavalitud ametile esitatavatele rahvusvahelistele patenditaotlustele.
Patendiseaduse paragrahvi 6 lõike 1 kohaselt on leiutise objektiks seade, meetod või aine.
Leiutise objektina käsitletakse ka eelnimetatud objektide kombinatsiooni, kui need objektid on seotud ühtse leiundusliku mõttega.
Seadme all mõistetakse mis tahes tehnikavaldkonda kuuluvaid konstruktsioone, mida on võimalik tööstuslikult toota.
Tööstuslikku tootmist peetakse võimalikuks, kui konstruktsiooni saab valmistada üksteisega identsete eksemplaridena.
Seadmeks loetakse nii masinaid, aparaate, tööriistu, transpordivahendeid, ehituskonstruktsioone, tarbeesemeid jne kui ka nende iseseisva funktsiooniga konstruktsioonielemente (kooste ja detaile).
Seadet iseloomustatakse konstruktsioonitunnustega (edaspidi tunnus).
Elementide valmistamiseks kasutatavad materjalid või keskkond, mis täidab elemendi ülesannet.
Meetodi all mõistetakse omavahel seotud toimingute (operatsioonide) kaudu materiaalsele objektile mõju avaldamise protsessi, mis on vajalik kindla tehnilise tulemuseni jõudmiseks.
Meetodiks nimetatakse kõikvõimalikke tööstuslikuks tootmiseks kasutatavaid protsesse (tehnoloogiaid), mõõtmis- ja kontrollimeetodeid jne ning nende iseseisvalt kasutatavaid osi.
Aineks loetakse tehislikult loodud omavahel seotud keemiliste elementide või ingredientide kogumit.
Bioloogiliseks aineks, mille hulka loetakse ka mikroorganismid ja viirused.
Kõrgmolekulaarsete ühendite puhul keemiline koostis ja makromolekuli ühe lüli struktuur, makromolekuli kui terviku struktuur (lineaarne, hargnev), lülide perioodilisus, molekulmass ja selle jaotus, makromolekuli geomeetria ja stereomeetria, makromolekuli lõpp- ja kõrvalrühmad.
Ingredientide struktuur.
Kindlaksmääramata koostisega kompositsioonide iseloomustamiseks võib kasutada nende füüsikalis-keemilisi, füüsikalisi ja kasutamise näitajaid ning saamisviisi tunnuseid.
Bioloogilise aine all mõistetakse patendiseaduse § 6 lõike 3 määratluse kohaselt iga isepaljunevat või bioloogilises süsteemis paljundatavat geneetilist informatsiooni kandvat ainet, kaasa arvatud taimi ja loomi (välja arvatud taimesordid ja loomatõud), samuti taimeosi ja loomade kehaosi, mikroorganisme, viiruseid jne, mida iseloomustatakse igale nimetatud liigile omaste tunnustega (näiteks nukleotiidide ja aminohapete järjestuse loetelu, geenijärjestus, mikroorganismi tüve kui kultuuri määravad tunnused).
Mikroorganismi kui bioloogilise aine puhul on leiutise objektiks mikroorganismi tüvi.
Mikroorganismi tüvi on rakkude kogum, millel on ühine päritolu ja ühesugused püsivad tunnused.
Immobiliseeritud mikroorganismid (puhkeseisundis struktuurid, kasvavad kultuurid, konsortsiumid).
Mikroorganismi tüve tunnused peavad võimaldama määrata tüve liiki ja iseloomustama teda kui uut, varem kirjeldamata kultuuri.
Füsioloogilis-biokeemilised.
Patendiseaduse § 9 kohaselt võib patenditaotlus sisaldada ainult ühte leiutist või ühtse leiundusliku mõttega seotud leiutise objektide kombinatsiooni.
Leiutise objekte, millest üks on vajalik teise saamiseks ja kolmas esimese teostamiseks (aine, meetod selle aine saamiseks ja seade selle meetodi teostamiseks).
Taimesordid ja loomatõud.
Disainilahenduse all mõistetakse nii tööstusdisainilahendust kui ka kujutavas kunstis loodud disainilahendust.
Mikrolülituste topoloogiat.
Looma geneetilise koodi muutmise meetodeid, mis tekitavad loomale kannatusi ja ei anna olulist kasu inimese või looma tervisekaitse seisukohalt, ning nende meetodite kasutamise tulemusena saadud loomi.
Lahendused, mida saab kasutada ainult ühe kindla taimesordi või loomatõu puhul.
Avaliku korraga vastuolus olevaks peetakse üldjuhul leiutisi, mille kasutamise eesmärk on seadusevastasel viisil inimese eraellu sekkumine.
Leiutised, mille kasutamine kahjustab looduskeskkonda ilma, et sellest oleks olulist kasu inimühiskonna arengule või inimeste tervise või looduskeskkonna kaitsele.
Patendiga ei kaitsta tuntud aine kasutamist ravimina või muul viisil inimeste või loomade haiguste ravimisel või diagnoosimisel (meditsiiniline kasutamine), kui selle aine varasem nimetatud aladel kasutamine (esmakordne või korduv meditsiiniline kasutamine) on tehnika tasemes tuntud.
Bioloogilise aine, sealhulgas mikroorganismi tüve deponeerimist tõendav dokument, kui leiutise objektiks on bioloogiline aine või leiutis eeldab bioloogilise aine kasutamist ning kui nimetatud bioloogiline aine ei ole avalikkusele kättesaadav ja seda ei saa kirjeldada leiutiskirjelduses viisil, mis võimaldab vastava ala asjatundjal leiutist teostada.
Patenditaotleja võib lisada patenditaotlusele muid dokumente, mida ta vajalikuks peab.
Leiutiskirjeldus, patendinõudlus ning joonis või muu illustreeriv materjal esitatakse kolmes eksemplaris.
Leiutise olemuse lühikokkuvõte esitatakse kahes eksemplaris.
Patenditaotluse dokumendid esitatakse Patendiametile eesti keeles, välja arvatud leiutise olemuse lühikokkuvõte, mis esitatakse eesti ja inglise keeles.
Keelekasutus patenditaotluse dokumentides peab vastama eesti kirjakeele normile (keeleseadus - RT I 1995, 23, 334; 1996, 37, 739; 40, 773; 1997, 69, 1110; 1998, 98/99, 1618; 1999, 1, 1; 16, 275 ja Vabariigi Valitsuse 3. oktoobri 1995. a määrusega nr 323 kinnitatud „Eesti kirjakeele normi kehtestamise kord“ - RT I 1995, 79, 1349; 86, õiend; 1997, 75, 1272).
Kui leiutiskirjeldus, patendinõudlus, riigilõivu tasumist tõendav dokument või mõni muu patenditaotluses sisalduv dokument on esitatud võõrkeeles, lisatakse sellele eestikeelne tõlge, kui määrusega ei ole sätestatud teisiti.
Kui joonisel või muul illustreerival materjalil on võõrkeelset teksti, tuleb esitada joonis või illustreeriv materjal, kus võõrkeelne tekst on asendatud eestikeelsega.
Patendi saamise avaldus peab olema üksnes eesti keeles.
Oma nime avalikustamise keelanud autori (autorite) allkiri (allkirjad).
Oma nime avalikustamise keelanud autori (autorite) nimi (nimed).
Kui füüsilise isiku nimest ei selgu arusaadavalt, milline nimeosa on ees- ja milline perekonnanimi, tuleb perekonnanimi alla joonida.
Füüsilise isiku nimi esitatakse ladina tähestikus vastavalt eesti keele algustäheortograafia reeglitele.
Juriidilise isiku nime esitus peab vastama äriseadustiku (RT I 1995, 26-28, 355; 1998, 91-93, 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360; 57, 596; 102, 907) peatükis 2 sätestatud nõuetele ja eesti kirjakeele normile, mille kohaselt ladinakirjalised nimed esitatakse lähtekeelsel kujul, muukirjalised eesti kirja transkribeerituina.
Juriidilise isiku nime korral rakendatakse eesti keele või selle juriidilise isiku asukohariigi keele algustäheortograafia reegleid.
Füüsilise isiku nimele ei lisata tiitleid, aunimetusi, akadeemilist kraadi, viisakusväljendeid ega muid lisandeid.
Isikunimede kirjutamisel ei tohi kasutada kunstilisi kirjakujunduse elemente, kaasa arvatud ilukiri.
Ärinime korral ei tohi kasutada erilisi kujunduselemente, mis on pärit näiteks kaubamärgi kujundusest.
Patendi saamise avaldus esitatakse määruse lisas toodud plangil.
Andmete esitamiseks, mis ei mahu ära patendi saamise avalduse andmeväljadele, võib kasutada ühte või mitut lisalehte, millele kirjutab alla sama isik (isikud), kes kirjutab alla patendi saamise avaldusele.
Füüsilise isiku andmed on tema ees- ja perekonnanimi ning elukoha või ettevõtte asukoha aadress.
Füüsilise isiku elukoht on koht, kus inimene alaliselt või peamiselt elab või millega ta on isiklikult ja majanduslikult kõige enam seotud.
Kui füüsilise isiku elukohaks võib samaaegselt lugeda kohti eri riikides, siis märgitakse elukohaks koht riigis, kelle kodanik isik on.
Patenditaotleja puhul, kelle elu- või asukoht on väljaspool Eesti Vabariiki, märgitakse aadressile lisaks riigi kahetäheline kood vastavalt Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (edaspidi WIPO) standardile ST.
Riikide identifitseerimise kohta (edaspidi riigi kahetäheline kood).
Kui patenditaotlejaid on mitu, esitatakse kõigi patenditaotlejate andmed.
Kui patenditaotleja on liitriigi füüsiline või juriidiline isik (edaspidi isik), tuleb aadressis näidata ka osariik, kusjuures linn või muu asula tuleb alla kriipsutada või muul viisil eristada.
Patenditaotleja andmete hilisematest muudatustest tuleb viivitamatult teatada Patendiametile.
Patendiameti nõudmisel peab patenditaotleja esitama Patendiameti määratud tähtpäevaks andmete muutumist tõendava dokumendi.
Andmeväli 2 täidetakse vaid juhul, kui patenditaotlejat esindab patenditaotluse esitamisel või Patendiametiga asjaajamisel patendivolinik või mitme patenditaotleja korral nende ühine esindaja.
Ühise esindaja korral kantakse andmeväljale ainult isiku nimi.
Patendivoliniku andmed on ees- ja perekonnanimi, büroo täielik nimi, aadress, telefoni ja telefaksi number ning patendivoliniku registreerimisnumber riiklikus patendivolinike registris.
Andmete esitamiseks on lubatud kasutada nime- ja aadressitemplit, kui see sisaldab kõiki nõutavaid andmeid.
Kui andmeväljal 2 on esitatud nii ühise esindaja kui ka patendivoliniku andmed, loetakse patenditaotleja esindajaks patendivolinik.
Patenditaotleja esindaja andmete hilisematest muudatustest tuleb viivitamatult teatada Patendiametile.
Andmeväli 3 täidetakse juhul, kui patenditaotluse esitab ja patendi taotlemise asju ajab patenditaotleja ise või mitme patenditaotleja korral nende ühine esindaja.
Andmeväljale 3 märgitakse patenditaotleja või ühise esindaja andmed ka juhul, kui patendivoliniku andmed on andmeväljal 2 märgitud, aga ta ei ole volitatud vastu võtma Patendiameti kirjalikke teateid või vahetama suulist informatsiooni.
Kui patenditaotleja on füüsiline isik või mitme patenditaotleja korral on nende ühiseks esindajaks füüsiline isik, märgitakse andmeväljale 3 selle isiku nimi ning teate kõige kiiremat ja kindlamat edastamist tagav aadress, telefoni ja telefaksi number.
Kui patenditaotleja on juriidiline isik või mitme patenditaotleja korral on nende ühiseks esindajaks juriidiline isik, võib andmeväljale 3 märgitud isikuks olla selle juriidilise isiku juht, tema poolt määratud töötaja või prokurist.
Andmeväljale märgitakse selle isiku nimi, ametinimetus ning teate kõige kiiremat ja kindlamat edastamist tagav aadress, telefoni ja telefaksi number.
Kui andmeväli 3 ei ole ettenähtud juhtudel täidetud või on täidetud ilmselt valesti või vigaselt, edastab Patendiamet teated andmeväljal 2 märgitud ühisele esindajale või selle puudumisel andmeväljal 1 märgitud patenditaotlejale.
Kui mitme patenditaotleja korral ei ole ühist esindajat määratud, edastatakse teated andmeväljal 1 esimesena märgitud patenditaotlejale tema elu- või asukoha aadressil.
Kui patenditaotlejate hulgas on nii Eesti Vabariigis elu- või asukohta omavaid isikuid kui ka välisriigis elu- või asukohta omavaid isikuid, edastatakse teated andmeväljal 1 järjekorras esimesena märgitud Eesti Vabariigis elu- või asukohta omavale isikule.
Kirjavahetuse andmete hilisematest muudatustest tuleb viivitamatult teatada Patendiametile.
Andmeväljal 4 esitatakse autori ees- ja perekonnanimi ning täielik aadress, millele on lisatud riigi kahetäheline kood.
Mitme autori puhul märgitakse andmeväljale 4 lõikes 1 nimetatud andmed kõigi autorite kohta.
Kui autor on ühtlasi patenditaotleja, võib andmeväljale 4 kirjutada ainult autori ees- ja perekonnanime või sõna „taotleja“.
Autor, kes ei soovi oma nime autorina avalikustada, esitab andmeväljal 4 nime autorina avalikustamise keelamise nõude, kinnitades seda nõuet oma allkirjaga.
Kui patendi saamise avaldusele ei ole võimalik autori allkirja võtta, võib patenditaotlusele lisada autori (autorite) poolt allkirjastatud tema nime avalikustamise keelamise nõuet või sellekohast sooviavaldust sisaldava eraldi dokumendi.
Autori nime avalikustamist keelavat nõuet võib esitada ka hiljem, kuid vähemalt üks kuu enne patenditaotluse avaldamist.
Kui autor on surnud, märgitakse andmeväljale 4 autori ees- ja perekonnanimi, sõna „surnud“ ning autori viimase elukoha riigi kahetäheline kood.
Andmeväljal 5 näidatakse ära patendi taotlemise ja patendiomanikuks saamise õiguslik alus vastava ruudu märgistamise teel.
Lepingu või muu dokumendi esitamist õigusliku aluse kinnitamiseks patenditaotluse esitamisel ei nõuta.
Andmeväljal 6 esitatakse leiutise nimetus, mis on identne leiutiskirjelduses ja patendinõudluses toodud leiutise nimetusega.
Andmevälja 7 täitmist loetakse prioriteedinõude esitamiseks.
Andmeväli täidetakse, kui patenditaotleja soovib kasutada patendiseaduse §-s 11 sätestatud võimalusi prioriteedi määramiseks.
Patendiseaduse § 11 lõike 2 või § 61 lõike 5 kohaselt tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni või Maailma Kaubandusorganisatsiooni ükskõik millises liikmesriigis esitatud esmase patenditaotluse või kasuliku mudeli registreerimise taotluse alusel prioriteedinõude või tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooniga mitteühinenud riigis või Maailma Kaubandusorganisatsiooni mittekuuluvas riigis esitatud esmase patenditaotluse või kasuliku mudeli registreerimise taotluse alusel prioriteedinõude esitamise korral märgitakse andmeväljale esmase patenditaotluse või kasuliku mudeli registreerimise taotluse esitamise kuupäev ja patenditaotluse või kasuliku mudeli registreerimise taotluse number ning riigi kahetäheline kood.
Kui esmane patenditaotlus või kasuliku mudeli registreerimise taotlus on regionaalne või rahvusvaheline patenditaotlus, näidatakse kahetähelise koodi abil ära selle riigi amet või see valitsustevaheline organisatsioon, kuhu esmane taotlus esitati.
Kui patenditaotlejal ei ole patenditaotluse Patendiametile esitamise kuupäeval veel esmase patenditaotluse või kasuliku mudeli registreerimise taotluse number teada, siis märgib ta prioriteedinõudes ainult esmase patenditaotluse või kasuliku mudeli registreerimise taotluse esitamise kuupäeva ja riigi.
Patendiseaduse § 11 lõike 4 kohaselt varasema patenditaotluse alusel prioriteedinõude esitamisel, kui esitatav patenditaotlus on eraldatud varasemast patenditaotlusest, märgitakse varasema patenditaotluse number ja esitamise kuupäev.
Patendiseaduse § 11 lõike 5 kohaselt varasema patenditaotluse või kasuliku mudeli registreerimise taotluse alusel prioriteedinõude esitamisel märgitakse varasema patenditaotluse või kasuliku mudeli registreerimise taotluse number ja esitamise kuupäev.
Varasema patenditaotluse leiutise olemust muutvate paranduste ja täienduste alusel prioriteedinõude esitamisel patendiseaduse § 11 lõike 3 kohaselt märgitakse paranduste ja täienduste Patendiametisse saabumise kuupäev ja patenditaotluse number, millesse paranduste ja täienduste tegemist taotleti.
Andmeväljale 8 märgitakse kõigi tasutud riigilõivude suurus, üldsumma ja maksemoodus.
Pangaülekandega tasumisel märgitakse andmeväljale maksedokumendi number ja kuupäev vastavalt lõivu tasumist tõendavale dokumendile.
Andmeväljale 9 märgitakse mikroorganismide patendiekspertiisiks deponeerimise rahvusvahelise tunnustamise Budapesti lepingu (edaspidi Budapesti leping - RT II 1996, 14/15, 49) artikli 6 kohase rahvusvahelise deponeerimisasutuse täielik või lühendatud nimi, deponeerimise registreerimisnumber ja -kuupäev.
Kui patenditaotleja ei ole patenditaotluse Patendiametile esitamise kuupäevaks veel saanud nimetatud lepingu juhendi reegli 7 kohast rahvusvahelise deponeerimisasutuse tõendit ning ta ei tea deponeerimise registreerimisnumbrit, siis märgib ta andmeväljale deponeerimisasutuse nime ja deponeerimise avalduse esitamise kuupäeva.
Andmeväljal 10 tehakse lisade loetelus ruutu märge patenditaotluse koosseisus olevate dokumentide kohta.
Seejärel märgitakse iga dokumendi lehtede arv.
Kui patenditaotluses on mõni dokument, mida loetelu ei sisalda, täiendatakse loetelu, lisades selle dokumendi nimetuse, lehtede ja eksemplaride arvu.
Patendi saamise avaldusele kirjutab alla patenditaotleja või volituse korral patendivolinik.
Kui patenditaotlejaid on mitu, kirjutavad alla kõik patenditaotlejad või patendivolinik või ühine esindaja.
Allkiri peab sisaldama ees- ja perekonnanime, olema loetav või suurtähtkirjas dešifreeritud.
Kui patenditaotleja on juriidiline isik, tuleb märkida ka allakirjutanud pädeva ametiisiku ametinimetus.
Allakirjutamisel märgitakse ka allakirjutamise koht (linn, muu asula, talu) ning kuupäev.
Allkiri lisalehel peab vastama käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 kehtestatud nõuetele.
Leiutiskirjeldus peab avama leiutise olemuse niisugusel määral, et vastava ala asjatundjal oleks võimalik aru saada tehnilise probleemi olemusest ja selle lahendamisest leiutise abil.
Leiutiskirjeldus peab tagama patendinõudlusega määratletud patendikaitse ulatuse täpse tõlgendamise.
Leiutiskirjelduse pealkirjaks on leiutise nimetus.
Pealkirja juurde lehekülje ülemisse paremasse nurka võib lisada rahvusvahelise patendiklassifikatsiooni indeksi.
Nukleotiidide ja/või aminohapete järjestuse loetelu (edaspidi järjestuse loetelu).
Leiutiskirjelduse üksikuid osi ei ole lubatud asendada üksnes viitega kirjandusele, patenditaotluse teistele dokumentidele või muule infoallikale.
Leiutise nimetus peab selgelt ja täpselt näitama leiutise tehnilist otstarvet ja vastama leiutise olemusele.
Leiutise nimetus ei tohi olla leiutise olemusest kitsam ega laiem.
Leiutise nimetusest peab selguma leiutise objekt (seade, meetod, aine).
Leiutise nimetuses on soovitav kasutada rahvusvahelise patendiklassifikatsiooni terminoloogiat.
Argoosõnu ja -väljendeid, välja arvatud juhud, kui need on üldtuntuks kujunenud tehnilised terminid või nende osad (Hooke'i liigend, bessemerprotsess, malta mehhanism, džiip jne).
Leiutise nimetus esitatakse ainsuse vormis.
Erandiks on ühise struktuurivalemiga hõlmatud keemilisi ühendeid puudutavate leiutiste nimetused.
Individuaalset keemilist ühendit puudutava leiutise nimetuses peab olema ära näidatud ühendi nimetus ühe keemias kasutatava nomenklatuuri, soovitatavalt IUPAC-i nomenklatuuri järgi.
Märgitud võib olla ka ühendi konkreetne otstarve ning bioaktiivsete ühendite korral ühendi bioloogilise aktiivsuse liik.
Kindlaksmääramata struktuuriga kõrgmolekulaarse ühendi saamise meetodi korral näidatakse leiutise nimetuses ära ka kõrgmolekulaarse ühendi nimetus ning vajaduse korral selle otstarve.
Kindlaksmääramata koostisega ainesegu saamise meetodi korral näidatakse leiutise nimetuses ära selle ainesegu otstarve või bioaktiivsed omadused.
Leiutise nimetust ei tohi lühendada, kasutades terminite lühendeid või lühendeid „jne“, „jms“ ning teisi sarnaseid lühendeid.
Leiutiskirjelduse osas „Tehnikavaldkond“ näidatakse ära tehnikavaldkond, millesse leiutis kuulub, ja leiutise kasutusala.
Kui selliseid valdkondi ja alasid on mitu, on soovitav ära näidata need tehnikavaldkonnad ja alad, kus leiutist kavatsetakse kasutada.
Leiutiskirjelduse osas „Tehnika tase“ kirjeldatakse varem tuntud analoogseid leiutisi ning muid tehnilisi lahendusi.
Eraldi kirjeldatakse patenditaotlejale patenditaotluse esitamise ajaks teadaolevat leiutisele kõige lähedasemat ja tehnilise tulemuse poolest sarnast lahendust.
Analoogsete lahenduste kirjeldamisel tuleb kasutada terminoloogiat, mis on leiutise omaga võimalikult ühtne.
Analoogsete lahenduste kirjeldusest peavad selgelt ilmnema analoogsete lahenduste ja leiutise ühised ja eristavad tehnilised tunnused, mis on ühtlasi aluseks patendinõudluse formuleerimisel.
Kui patenditaotlus sisaldab leiutise objektide kombinatsiooni, tuleb kirjeldada eraldi iga leiutise objektiga analoogseid lahendusi.
Analoogseid lahendusi sisaldavate informatsiooniallikate bibliograafilised andmed esitatakse leiutiskirjelduse tekstis nii, et nende järgi oleks võimalik allikat leida.
Patendile või muule leiutise kaitsedokumendile viitamisel näidatakse ära riigi nimi või riigi kahetäheline kood, kaitsedokumendi nimetus või kaitsedokumendi liigi kood, kaitsedokumendi number, rahvusvahelise patendiklassifikatsiooni indeks, kaitsedokumendi omaniku või autori nimi ning kaitsedokumendi avaldamise aasta.
Leiutise olemust väljendatakse leiutise oluliste tunnuste kogumina.
Leiutise oluliste tunnuste kogumisse kuuluvad kõik tunnused, mis on vajalikud ja millest piisab leiutise eesmärgiks oleva tehnilise tulemuse saavutamiseks.
See leiutiskirjelduse osa peab sisaldama kõiki patendinõudluses esitatud leiutise tunnuseid ja leiutise eesmärgiks olevat tehnilist tulemust ning selgitama tunnuste ja tehnilise tulemuse vahelist põhjuslikku seost.
Leiutise olemuse avamisel on soovitatav ära näidata ka muud tehnilised tulemused, mida leiutis annab, sealhulgas üksikjuhtudel, konkreetsete teostusvormide või eriliste kasutustingimuste korral.
Leiutise objektide kombinatsiooni korral kirjeldatakse iga kombinatsiooni kuuluva leiutise olemust ja saavutatud tehnilist tulemust eraldi.
Esitada tuleb vähemalt üks näide, mis kirjeldab leiutise tööstuslikult kasutatavat teostusviisi.
Üldjuhul peab see näide kirjeldama patenditaotluse koostamise hetkel patenditaotlejale teada olevat parimat teostusviisi.
Kui leiutise tööstuslik kasutatavus võib tekitada vastava ala asjatundjas või patendieksperdis kahtlusi, tuleb leiutiskirjelduse selles osas esitada tõendid ja selgitada leiutise tööstusliku kasutamise võimalikkust.
Seadet puudutava leiutise teostamise näites kirjeldatakse seadet esmalt staatilises olekus.
Seadme kirjeldamisel viidatakse joonistele.
Konstruktsioonielemendid nummerdatakse kirjelduse koostamise käigus vastavalt nende esmakordse tekstis esinemise järjekorrale.
Numeratsiooni alustatakse number ühest.
Lubatud on kasutada ka muid nummerdamissüsteeme.
Pärast seadme kirjeldamist staatilises olekus kirjeldatakse selle töötamist või kasutamist, viidates joonistele ja muudele illustreerivatele materjalidele (epüürid, ajadiagrammid jne).
Kui seade sisaldab programmeeritavat (seadistatavat) polüfunktsionaalset elementi või vahendit või eeldab selle kasutamist, siis esitatakse andmed, mis kinnitavad võimalust sellist elementi või vahendit selles seadmes konkreetselt kasutada.
Juhul kui need andmed sisaldavad algoritme, eriti arvutuslikke, on soovitav algoritmid esitada plokkskeemidena või, kui see on võimalik, vastavate matemaatiliste avaldistena.
Meetodit puudutava leiutise teostamise näites kirjeldatakse materiaalse objektiga sooritatavaid toiminguid (võtted, operatsioonid), nende toimumise järjekorda, toimingu läbiviimise tingimusi või tehnoloogilist režiimi (temperatuur, rõhk jt) ja kasutatavaid seadmeid, aineid, kaasa arvatud bioloogilisi aineid.
Kui meetodit iseloomustab tuntud vahendite (tuntud seade, aine, kaasa arvatud bioloogiline aine, sealhulgas mikroorganismi tüvi) kasutamine, näidatakse ära need vahendid ning vajaduse korral tõendatakse nende tuntust.
Mittetuntud vahendite kasutamise puhul antakse nende iseloomustus.
Deponeeritud bioloogilise aine korral esitatakse deponeerimise andmed.
Kui meetodis kasutatakse uusi aineid, siis kirjeldatakse nende saamise viisi.
Leiutise kohta, mis puudutab ühise struktuurivalemiga uute keemiliste ühendite rühma saamist, tuuakse näide selle rühma ühendi saamise viisi kohta, ning kui rühm sisaldab erinevate keemiliste radikaalidega ühendeid, siis ka näited erinevate keemiliste radikaalidega konkreetsete ühendite saamise kohta.
Homoloogilise rea puhul tuuakse selle rea äärmiste esindajate ja keskmise esindaja saamise näide.
Esitatakse ka rühma kuuluvate ühendite struktuurivalemid, mis on tõendatud (kindlaks määratud) tuntud meetodite abil, ühendite füüsikalis-keemilised näitajad, samuti bioaktiivsed omadused ning kirjeldatakse ühendite otstarvet.
Leiutise puhul, mis puudutab määramata struktuuriga kõrgmolekulaarse ühendi saamise meetodit, esitatakse näidetes selle identifitseerimiseks vajalikud andmed, samuti andmed selle ühendi saamiseks vajalike lähteainete ning kasutamisomaduste kohta.
Konkreetse kasutusviisiga või konkreetsete bioaktiivsete omadustega, kuid määramata koostise ja struktuuriga segu saamise meetodit käsitleva leiutise puhul esitatakse näidetes peale saamisviisi toimingute ja tingimuste kirjelduse veel segu enese iseloomustus, mis on vajalik selle segu identifitseerimiseks, ja segu kasutamisomadused.
Kui mõni ese on valmistatud kindlaksmääramata koostise ja struktuuriga materjalist, siis tuuakse selle eseme saamise meetodit käsitleva leiutise puhul andmed materjali omaduste ning eseme kasutamisomaduste kohta ära nii, et materjali ja eset oleks võimalik identifitseerida.
Määratud struktuuriga uue individuaalühendi jaoks esitatakse tuntud meetoditega tõendatud (kindlaks määratud) struktuurivalem, füüsikalis-keemilised konstandid ja ühendi saamise viisi kirjeldus.
Esitatakse ka andmed, mis näitavad võimalust kasutada ühendit teatud kindlal eesmärgil, bioaktiivsete ühendite puhul aga aktiivsuse ja toksilisuse ning vajaduse korral toimimise selektiivsuse kvantitatiivsed näitajad ja muud näitajad.
Kui uus ühend on raviotstarbeline ja seoses sellega on tehtud kliinilisi katsetusi, esitatakse nende katsetuste andmed, näidates ära ravivahendi doosi ja kasutamisviisi, retsepti koostamise meetodi ning toksilisuse uuringute tulemused.
Kui uus individuaalne keemiline ühend on saadud mikroorganismi tüve kasutamise teel, esitatakse biosünteesi meetodi, mikroorganismi tüve ja vajaduse korral tema deponeerimise andmed.
Kui aine puudutab kindlaksmääratud ühise struktuurivalemiga uute individuaalühendite rühma, tõendatakse rühma kõigi ühendite saamise võimalust saamise meetodi ühise skeemi varal ja konkreetse ühendi saamise näite varal, ning kui rühm sisaldab erinevate keemiliste radikaalidega ühendeid, siis ka erinevate keemiliste radikaalidega konkreetsete ühendite saamise näite varal.
Saadud ühendite kohta tuuakse ära ka nende struktuurivalemid, mis on tõendatud (kindlaks määratud) tuntud meetodite abil, nende füüsikalis-keemilised konstandid ning tõendid, mis näitavad võimalust kasutada rühma mõningaid ühendeid konkreetsel eesmärgil.
Kui uued ühendid on bioaktiivsed, tuuakse ära nende ühendite aktiivsuse ja toksilisuse, vajaduse korral ka toimimise selektiivsuse näitajad.
Vaheühendit käsitleva leiutise korral peab olema ära näidatud ka võimalus seda ümber töötada tuntud lõppsaaduseks või uueks konkreetse kasutusviisi või bioaktiivsete omadustega lõppsaaduseks.
Kui leiutis puudutab kompositsiooni (segu, lahus, sulam, klaas jne), peavad näidetes olema ära toodud kompositsiooni koostisse kuuluvad ingrediendid, nende iseloomustus ja kvantitatiivne suhe ning kompositsiooni saamise viisi kirjeldus.
Kui kompositsioonis kasutatakse ingrediendina mõnd uut ainet, kirjeldatakse ka selle saamise viisi.
Näidetes esitatakse iga ingrediendi sisaldus ühe kindla suurusena, mis vastab patendinõudluses toodud vahemikule.
Ingredientide protsentuaalse massi või mahu suhte väljenduse puhul patendinõudluses peab kõigi ingredientide sisalduse protsentide summa andma kokku 100%.
Mikroorganismi tüve produktiivsuse iseloomustus.
Kui mikroorganismi tüvi ei ole avalikkusele patenditaotluse esitamise päeval või prioriteedinõude korral prioriteedikuupäeval tuntud ning seda ei ole Budapesti lepingu kohaselt deponeeritud, tuleb mikroorganismi tüve leiutiskirjelduses kirjeldada nii, et vastava ala asjatundja saaks leiutise teostada.
Mikroorganismi tüve sisaldava leiutise leiutiskirjelduses esitatakse mikroorganismi tüve määramis- ja identifitseerimismeetodid (keskkond, katsetingimused).
Mikroorganismi tüve tunnuste esitamisel näidatakse nende lubatavad varieerumispiirid.
Järjestuse loetelu esitatakse, kui patenditaotluses on avatud nukleotiidide ja/või aminohapete järjestused.
Järjestuse loetelu vormistatakse ja esitatakse eraldi dokumendina WIPO standardi ST.
Patendinõudlus määrab kindlaks, mida kaitstakse ja milline on patendikaitse ulatus.
Patendinõudlus võib olla ühe- või mitmepunktiline.
Patendinõudlus koosneb ühest sõltumatust (iseseisvast) punktist ja vajalikust arvust sõltuvatest (alluvatest) punktidest.
Kui patenditaotlus sisaldab ühtse leiundusliku mõttega seotud leiutise objektide kombinatsiooni, koosneb patendinõudlus igat leiutise objekti iseloomustavast ühest sõltumatust punktist ja vajalikust arvust sõltuvatest punktidest.
Lisaks ainet puudutavale sõltumatule punktile sõltumatu punkt selle aine saamise meetodi kohta ja sõltumatu punkt seadme või aparatuuri kohta, mis on vajalik meetodi teostamiseks.
Patendinõudluse punktid nummerdatakse nende esitamise järjekorras (läbiv numeratsioon).
Punktide numeratsioon on patendinõudlust läbiv.
Kui patendinõudlus koosneb ainult ühest punktist, siis seda ei nummerdata.
Patendinõudlus koostatakse üksnes leiutise oluliste tehniliste tunnuste kogumina.
Patendinõudluse teksti sõnastus peab olema selge ja täpne ning võimalikult lühike.
Patendinõudluse iga sõltumatu punkt peab sisaldama leiutise olulisi tehnilisi tunnuseid ja iga sõltuv punkt peab täpsustama eelmises või eelmistes patendinõudluse punktides sisalduvaid leiutise olulisi tehnilisi tunnuseid.
Patendinõudluse ja leiutiskirjelduse terminoloogia peab olema ühtne.
Leiutise tunnuste üldistamisel tuleb arvestada, et patendinõudluses leiutise tunnustena esitatud mõistete maht ei tohi olla laiem kui seda on võimalik leiutiskirjelduse ja jooniste või muu illustreeriva materjali abil tõlgendada.
Kui leiutise mõne tunnuse väljendamiseks ei ole võimalik kasutada üldistatud mõistet, võib patendinõudluses kasutada alternatiivseid tunnuseid.
Alternatiivsete tunnuste kasutamise vajadust tuleb selgitada leiutiskirjelduses.
Patendinõudluse punkt on ühelauseline.
Patendinõudluse sõltumatu punkt koosneb oluliste tunnuste kogumist, mis on vajalik ja küllaldane leiutise eesmärgiks oleva tehnilise tulemuse saamiseks kõigil juhtudel, mille puhul taotletakse patendikaitset.
Patendinõudluse sõltumatu punkt koosneb piiravast ja eristavast osast.
Piirav osa algab leiutise nimetusega.
Piiravas osas esitatakse need leiutise olulised tunnused, mis on ühised tehnika tasemes tuntud kõige lähedasema lahenduse tunnustega.
Eristav osa algab väljendiga „erineb selle poolest, et...“, „mida iseloomustab see, et...“, „sisaldab täiendavalt...“ või muu sobiva väljendiga.
Väljendid „erineb“, „mida iseloomustab“, „sisaldab“ vms trükitakse sõrendatult või eristatakse muul viisil.
Eristavas osas esitatakse need leiutise olulised tunnused, mis tehnika tasemes tuntud kõige lähedasema lahenduse tunnustega võrreldes on uudsed.
Leiutisel ei ole tehnika tasemes tuntud analooge.
Patendinõudluse sõltumatu punkt ei tohi sisaldada ebaolulisi tunnuseid.
Leiutist loetakse patentsuse kriteeriumile mittevastavaks leiutustaseme puudumise tõttu, kui patendinõudluse sõltumatus punktis esitatud tunnuste kogum on saadud tehnika tasemes tuntud tehnilise lahenduse mõne tunnuse lihtsa ärajätmisega (niinimetatud negatiivne uudsus), ilma et lisanduks mõnda uut tunnust.
Lahendust, mis tekib ebaolulise tunnuse ärajätmisega, loetakse vastava ala asjatundja jaoks endastmõistetavalt tehnika tasemest tulenevaks.
Patendinõudluse sõltuv punkt allub sõltumatule punktile.
Sõltuv punkt võib samaaegselt alluda ka mõnele teisele sõltuvale punktile.
Seade vastavalt punktile 1 ja 2, e r i n e b selle poolest, et korpus on valmistatud vasest.
Sõltuvate punktide alluvus sõltumatule punktile võib olla otsene või kaudne, läbi ühe või mitme sõltuva punkti.
Sõltuva punkti otsest alluvust kasutatakse siis, kui leiutise teostuse või kasutamise erijuhtude iseloomustamiseks on kõrvuti selle punkti tunnustega vajalikud veel ainult sõltumatu punkti tunnused.
Kui nimetatud erijuhtude iseloomustamiseks on vajalikud ühe või mitme teise sõltuva punkti tunnused, kasutatakse punkti kaudset alluvust sõltumatule punktile.
Patendinõudluses iseloomustatakse seadet staatilises olekus.
Patendinõudluses ei kasutata lõpetamata tegevust väljendavaid verbe, nagu näiteks „veerevad“, „tõmbab ligi“, „laskub“.
Kui aga tekib vajadus kasutada tegevust seadme tunnusena, esitatakse see lõpetatud tegevusena, nagu näiteks „teostatud“, „kinnitatud“, „paigutatud“, „alla lastud“.
Patendinõudluses lubatakse näidata elemendi liikuvust („pöörlemisvõimeline ketas“, „pikisuunas liigutatav tera“ jne) või iseloomustada elementi tema funktsiooni kaudu („tihvt hoova asendi fikseerimiseks“ jne).
Patendinõudluses on soovitav tunnustele lisada sulgudes positsiooninumbrid.
Patendinõudluse koostamisel tuleb aga arvestada, et tehnilise lahenduse olemus peab selguma ka ilma positsiooninumbreid kasutamata.
Muid viiteid leiutiskirjeldusele ja joonistele või muule illustreerivale materjalile ei ole lubatud patendinõudluses kasutada.
Patendinõudluse struktuur, juhul kui see formuleeritakse seadme, meetodi või aine, sealhulgas mikroorganismi tüve või muu bioloogilise aine kasutamise kaudu, on järgmine: seadme, meetodi, aine, sealhulgas mikroorganismi tüve või muu bioloogilise aine identifitseerimist võimaldav nimetus, sõna „kasutamine“ ja kasutamise otstarve.
Meetodid, mis põhinevad tuntud seadme, meetodi, aine, sealhulgas mikroorganismi tüve kasutamisel uuel otstarbel, on patentsed, kui uus kasutamine ei tulene silmanähtavalt objekti tuntud omadustest või objekti iseloomustavatest näitajatest.
Tuntud aine meditsiiniline kasutamine on patentne, kui leiutise olemus seisneb selle aine kasutamises ravimina või toimeainena diagnoosimisel või ravimi või toimeaine valmistamisel tingimusel, et tegemist on selle aine esmakordse meditsiinilise kasutamisega.
Tuntud aine teist- või enamkordne meditsiiniline kasutamine (korduv meditsiiniline kasutamine) on patentne vaid juhul, kui seda ainet kasutatakse konkreetse haiguse ravimiseks ettenähtud ravimi valmistamiseks ja kui selle ravimi kasutamine nimetatud haiguse ravimiseks ei ole tehnika tasemest tuntud või kui see vastava ala asjatundja jaoks ei tulene tehnika tasemest.
Uuel otstarbel kasutamisega võrdseks peetakse looduslike või kunstlike ainete esmakordset kasutamist.
Tuntud seadme, meetodi, aine, sealhulgas mikroorganismi tüve uuel otstarbel kasutamise iseloomustamiseks näidatakse ära selle uus otstarve.
Igasuguse individuaalühendi patendinõudluses peab olema ära näidatud tema otstarve või bioloogilise aktiivsuse liik ja ühendi nimetus või tähis.
Kui kompositsiooni iseloomustatakse patendinõudluses ingredientide kvantitatiivse koostisega, tuleb ära näidata ingredientide sisalduse minimaalne ja maksimaalne piir, kasutades ühesuguseid ühikuid.
Lubatud on näidata ühe ingrediendi sisaldust kompositsioonis mingite kindlate ühikute abil ja teiste ingredientide sisaldust suhtarvudena selle esimese ingrediendi suhtes (ingredientide sisaldus tuuakse ära näiteks põhiingrediendi 100 massiosa või 1 liitri lahuse kohta).
Lubatud näidata antibiootikumide, fermentide jms sisaldust kompositsioonis muudes ühikutes kui kompositsiooni teiste komponentide sisaldust (näiteks fermentatiivse aktiivsuse ühikutes kompositsiooni teiste ingredientide massi ühiku kohta).
Kompositsiooni puudutava leiutise patendinõudluse eristavat osa alustatakse väljendiga „sisaldab täiendavalt“, kui on vaja rõhutada ingrediendi viimist kompositsiooni koosseisu.
Kui kompositsiooni otstarve määratakse ainult uue aktiivse komponendiga ning teised komponendid täidavad seda tüüpi kompositsioonis tavapärast ülesannet, võib patendinõudluses ära näidata ainult aktiivse komponendi ja selle kvantitatiivse sisalduse kompositsioonis.
Kui leiutise tunnuseks on keerulise koostisega tuntud aine, on lubatud kasutada tema spetsiaalset nimetust, näidates ära selle aine ja tema komponentide omadused või funktsioonid.
Sel juhul peab leiutiskirjelduses olema toodud selle aine täielik koostis ja vajaduse korral ka aine saamise viis.
Aine praktilise kasutamise otstarve.
Joonised või muu illustreeriv materjal esitatakse juhul, kui need on vajalikud leiutiskirjeldusest arusaamiseks.
Esitatavad joonised või muu illustreeriv materjal peavad olema kooskõlas leiutiskirjelduse tekstiga.
Joonised või muu illustreeriv materjal esitatakse graafiliste materjalidena (joonised, skeemid, graafikud, epüürid, joonistused, ostsillogrammid jms), fotodena, tabelitena või diagrammidena.
Joonistused esitatakse sel juhul, kui leiutist ei ole võimalik illustreerida jooniste või skeemidega.
Fotod esitatakse graafiliste materjalide täiendusena.
Erandjuhtudel, näiteks kirurgiliste operatsioonide etappide illustreerimisel, võivad fotod olla põhiline selgitav materjal.
Joonised või muu illustreeriv materjal, millele viidatakse leiutiskirjelduses, esitatakse patenditaotluse esitamisel Patendiametile.
Jooniste ja muu illustreeriva materjali hilisema esitamisega võib kaasneda patendiseaduse §-i 21 lõikes 5 sätestatu alusel patenditaotluse esitamise kuupäeva määramine nende materjalide Patendiametisse saabumise kuupäeva järgi.
Leiutise olemuse lühikokkuvõtte eesmärk on anda üksnes tehnilist informatsiooni leiutise kohta.
Leiutise olemuse lühikokkuvõte peab olema ülevaatlik ja kergesti arusaadav ning võimaldama vastava ala asjatundjal saada kiiresti ettekujutust, kuidas leiutise abil lahendada püstitatud tehnilist probleemi.
Leiutise olemuse lühikokkuvõttes tuuakse ära leiutise nimetus, leiutise kasutusvaldkond, kui see ei selgu leiutise nimetusest, tehniline probleem, mille leiutis peab lahendama, või saavutatav tehniline tulemus.
Leiutise olemus avatakse leiutise oluliste tunnuste vaba esituse kaudu.
Teksti koostamisel on soovitav arvestada selle sobivust infootsinguks arvuti abil.
Leiutise olemuse lühikokkuvõte koostatakse eesti ja inglise keeles.
Teksti pikkus ei tohi kummaski keeles olla üle 150 sõna.
Patenditaotleja võib leiutise olemuse eestikeelse lühikokkuvõtte lõppu märkida tema arvates leiutist kõige paremini iseloomustava joonise või muu illustreeriva materjali kujutise numbri.
Riigilõiv tasutakse panka Patendiameti riigilõivude arvelduskontole.
Üle kümnepunktilise patendinõudlusega patenditaotluse esitamisel tasutakse patendinõudluse punktist 11 alates iga järgmise punkti eest täiendav riigilõiv ning see liidetakse riigilõivuga patenditaotluse esitamise eest.
Kui patenditaotleja soovib saada koopiaid patendidokumentidest või muudest trükistest, millele ekspert viitab patenditaotluse ekspertiisi käigus, võib ta patenditaotluse esitamisel tasuda lisalõivu, märgistades patendi saamise avalduses vastava ruudu.
Riigilõivu tasumist tõendavale dokumendile märgitakse leiutise nimetus või patenditaotluse saabumise number, kui viimane on patenditaotlejal teada.
Volikiri antakse ühe või mitme patendivoliniku nimele või, kui patenditaotlejatel on ühine esindaja, siis ühise esindaja nimele ühe või mitme patenditaotluse esitamiseks või patendi taotlemisega või patendi jõushoidmisega seotud kõigi või mõne toimingu sooritamiseks.
Volikirja allakirjutamise koht ja kuupäev.
Mitme patendivoliniku nimele antakse volikiri ühisvolituse andmise korral.
Ühisvolituse saamise korral loetakse kõik volikirjas nimetatud patendivolinikud pädevaks esindama patenditaotlejat volikirjaga antud volituse kogu ulatuses, kui volikirjas ei nähta ette mõne patendivoliniku volituse piiramist.
Volituse võrdse ulatuse korral ajab Patendiamet asju ükskõik kellega volikirjas nimetatud patendivolinikest.
Kui patenditaotlejaid on mitu, kirjutavad volikirjale alla kõik patenditaotlejad.
Allkiri peab sisaldama isiku ees- ja perekonnanime, olema loetav või suurtähtkirjas dešifreeritud.
Kui patenditaotleja on juriidiline isik, tuleb märkida ka pädeva ametiisiku ametinimetus.
Kui volikirjas ei ole määratud volituse kehtivuse alguse kuupäeva, kehtib volitus volikirja allakirjutamise kuupäevast.
Kuupäevata volikirja korral loetakse volitus kehtivaks volikirja Patendiametisse saabumise kuupäevast.
Patendiseaduse § 20 lõikes 3 sätestatud tähtaja jooksul saabunud volikirjas antud patenditaotluse esitamise õigus loetakse kehtivaks, kui see ei ole vastuolus volikirja sisuga.
Volituse kehtivusaeg kirjutatakse sõnades.
Kui volikirjas ei ole volituse kehtivusaega märgitud, loetakse volikiri tähtajatuks.
Edasivolitamise volikirja võib välja anda ainult patendiseaduse § 20 lõigetes 2 ja 3 sätestatu kohaselt volitatud patendivolinik, kui tal patenditaotleja antud algvolikirja kohaselt on edasivolitamise õigus.
Edasivolitamise volikirja võib välja anda ka edasivolitamise õigust omav ühine esindaja.
Kui volikirjas näidatud patendivolinikku ei ole riiklikku patendivolinike registrisse kantud, loetakse volikiri kehtetuks ning patenditaotlus tagastatakse patendi saamise avaldusele alla kirjutanud isikule.
Volitust tõendavaks ja volikirja asendavaks dokumendiks asjaajamisel Patendiametiga loetakse ka patendi saamise avaldust, kui avalduse andmeväljale 2 on kantud käesoleva määruse §-s 21 nõutud andmed ja avaldusele on alla kirjutanud ühise esindaja korral teised patenditaotlejad või patendivoliniku korral kõik patenditaotlejad.
Sel juhul loetakse ühise esindaja ja patendivoliniku volituse ulatuseks patenditaotluse menetlusega ja patendi jõushoidmisega seotud kõigi toimingute sooritamine.
Kui sama toimingu tegemiseks on volikiri antud eri ajal eri isikutele, loetakse kehtivaks hiljem antud volikiri.
Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni, Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu või muu kokkuleppe alusel prioriteedinõude esitamisel lisatakse patenditaotluse dokumentidele esmase patenditaotluse vastu võtnud patendiameti poolt patenditaotlejale välja antud prioriteeti tõendavad originaaldokumendid.
Kui prioriteedinõue on esitatud mitme varasema patenditaotluse või kasuliku mudeli registreerimise taotluse alusel, lisatakse kõigi nende taotluste kohta prioriteeti tõendavad originaaldokumendid.
Bioloogilise aine, sealhulgas mikroorganismi tüve deponeerimist tõendavaks dokumendiks loetakse Budapesti lepingu juhendi reegli 7 kohast rahvusvahelise deponeerimisasutuse tõendi ärakirja.
Kõigi patenditaotluses sisalduvate dokumentide tõlge peab vastama originaaldokumendile ja olema korrektses eesti keeles.
Tõlk peab valdama originaaldokumendi keelt ja eesti keelt ning olema kompetentne tehnikavaldkonnas, kuhu leiutis kuulub.
Allkiri peab olema loetav või suurtähtkirjas dešifreeritud.
Tõlkeid käsitletakse patenditaotluse esitamisel ja menetluse käigus autentsete patenditaotluse dokumentidena, kuni ei tõestata vastupidist.
Dokumentide võõrkeelseid tekste võetakse arvesse ainult informatsioonina.
Patenditaotleja, patendiomanik või patendivolinik võib taotleda paranduste tegemist tõlkesse ilmsete redaktsiooniliste ja kirjavigade parandamiseks, kui parandused vastavad võõrkeelsele tekstile.
Leiutiskirjelduse ja patendinõudluse tõlkes paranduste tegemise taotlemisel peab arvestama patendiseaduse § 25 lõikes 4 kehtestatud piiranguga.
Kõik patenditaotluse dokumendid vormistatakse ja esitatakse valgel vastupidaval paberil formaadis A4 (210 × 297 mm).
Patenditaotluse iga dokumenti alustatakse uuelt lehelt.
Leiutiskirjeldus, välja arvatud järjestuse loetelu, patendinõudlus ja leiutise olemuse lühikokkuvõte nummerdatakse järjestikku leiutiskirjeldusest alates.
Järjestuse loetelu alustatakse uuelt leheküljelt ja nummerdatakse iseseisvalt.
Leiutiskirjelduse esimesele lehele lehekülje numbrit ei märgita.
Iga viies rida leiutiskirjelduses ja patendinõudluses on soovitav nummerdada vasaku veerise paremas ääres.
Dokumentide tekst esitatakse masinakirjas, trükimenetlusel või mõnda muud tehnilist meetodit kasutades.
Dokumente ei või esitada käsitsi kirjutatuna.
Dokumendid peavad olema trükitud musta kustumatu ja säilimiskindla värviga ning sellise värvitumedusega, mis võimaldab dokumentidest tänapäevaste paljundusseadmetega teha piiramatu arvu ärakirju.
Leiutiskirjelduse, patendinõudluse ja leiutise olemuse lühikokkuvõtte tekst trükitakse minimaalse reavahega 1,5 intervalli kirjas, mille suurtähtede kõrgus on vähemalt 2,1 mm.
Graafilised tähised, ladinakeelsed nimetused, ladina ja kreeka tähed, matemaatilised ja keemilised valemid võivad olla kirjutatud käsitsi musta tindi, pasta või tušiga.
Valemites ei ole lubatud kasutada segamini mõnd tehnilist meetodit ja käsitsikirjutamist.
Leiutiskirjelduses, patendinõudluses ja leiutise olemuse lühikokkuvõttes kasutatakse standardseid, nende puudumisel aga teadus- ja tehnikakirjanduses üldlevinud termineid, tähiseid, lühendeid ja mõõtühikuid.
Kui kasutatakse terminit või tähistust, mis ei ole erialakirjanduses üldlevinud, siis seletatakse selle tähendus esimesel leiutiskirjelduses kasutamise juhul.
Eestikeelse termini puudumisel võib kasutada võõrkeelset terminit, kirjutades selle kursiivis.
Leiutiskirjelduses, patendinõudluses ja leiutise olemuse lühikokkuvõttes järgitakse terminoloogia ühtsuse nõuet (st terminid leiutiskirjelduses, patendinõudluses ja leiutise olemuse lühikokkuvõttes peavad olema ühed ja samad).
Terminoloogia ühtsuse nõue kehtib ka füüsikaliste suuruste mõõtühikute, dimensioonide ja tingtähiste kohta.
Füüsikalised suurused väljendatakse SI või CGS mõõtühikute süsteemis.
Protsendimärki (%) kasutatakse ainult arvu järel.
Tekstis tuleb kasutada sõna „protsent“.
Patenditaotluse dokumentide tekstis ei tohi olla väljendeid, mis on avaliku korra ja moraali vastased või halvustavad teisi isikuid ja nende leiutisi.
Leiutiskirjelduses või teistes patenditaotluse dokumentides ei tohi esitada leiutist või patenditaotlejat reklaamivaid tekste või kujutisi.
Sõnalist kaubamärki võib tekstis kasutada üksnes juhul, kui see määrab üheselt leiutise mõne olulise tunnuse.
Leiutiskirjelduses, patendinõudluses ja leiutise olemuse lühikokkuvõttes võivad esineda keemilised valemid.
Keemiliste ühendite struktuurivalemite kirjutamisel kasutatakse elementide üldkasutatavaid sümboleid ja näidatakse täpselt ära sidemed elementide ja radikaalide vahel.
Leiutiskirjelduses, patendinõudluses ja leiutise olemuse lühikokkuvõttes võib kasutada matemaatilisi avaldisi (valemeid) ja tähiseid.
Matemaatiliste avaldiste esitamise vormi ei reglementeerita.
Kõik matemaatilistes valemites kasutatud tähistused dešifreeritakse nende esinemise järjekorras.
Valemi selgitused kirjutatakse tulbana valemi alla.
Matemaatilisi tähiseid «>», «», «=» jt kasutatakse ainult matemaatilistes valemites, tekstis tuleb need esitada sõnadena („suurem“, „väiksem“, „võrdne“ jne).
Teistel juhtudel tuleb kasutada sõnu „alates“ ja „kuni“.
Suuruste väljendamisel protsentides pannakse protsendimärk (%) pärast arvu.
Tekstis protsendimärki ei kasutata.
Matemaatilisi valemeid võib poolitada ainult märgi kohalt.
Joonised ja muu illustreeriv materjal tehakse tehnilise joonestamise nõuete kohaselt joonestusvahenditega vastupidaval valgel ja siledal paberil formaadis A4 (210 × 297 mm) tugeva musta kustumatu joonega, varjutamata ja värvimata.
Joonised esitatakse ilma pealkirjade, kirjeldava teksti ja märkusteta, välja arvatud sellised viited nagu „vesi“, „aur“, „avatud“, „suletud“, „A-A“ (lõike tähistamiseks) jne ning elektriskeemidel ja muudel skeemidel kasutatavad tähised.
Tähti ja numbreid ei panda sulgudesse, ringidesse ega jutumärkidesse.
Tähtede ja numbrite minimaalne kõrgus peab olema 3,2 mm.
Soovitatav on kasutada joonistel ristprojektsiooni.
Lubatud on ka aksonomeetria kasutamine.
Detailide ja muude elementide mõõtmeid joonisel ei näidata.
Vajaduse korral tuuakse leiutiskirjelduses erinevate mõõtmete suhtarvud.
Absoluutmõõtmed esitatakse juhul, kui need kuuluvad leiutise oluliste tunnuste hulka.
Joonistel ei kasutata raamjooni.
Jooniste all olev pind ei tohi ületada 262 × 170 mm.
Kujutise iga element esitatakse õiges proportsioonis teiste elementide suhtes, välja arvatud juhud, kui mõne elemendi selgeks kujutamiseks on vaja muuta selle mastaapi.
Joonistele ja muule illustreerivale materjalile ei või kanda midagi, millest ei ole juttu leiutiskirjelduses või mida ei vajata leiutise olemusest arusaamiseks.
Näiteks kaubamärgi kujutis seadme joonisel jms.
Viideteks ettenähtud tähiseid, mida pole leiutiskirjelduses, ei tohi olla ka joonistel ja vastupidi.
Kui kujutised, mis paiknevad kahel või enamal lehel, on ühe joonise osad, paigutatakse need kujutised nii, et joonis oleks tervikuna lehtede paigutamise teel kokku pandav.
Kui joonist ei saa paigutada püstformaadis lehele, siis paigutatakse see nii, et joonise ülemine osa oleks lehe vasaku serva pool.
Ühele lehele võib paigutada rohkem kui ühe kujutise (figuuri), kuid need peavad olema üksteisest selgelt eraldatud.
Iga kujutis nummerdatakse araabia numbriga, mille ette lisatakse tähis FIG, näiteks FIG 1, FIG 2 jne, vaatamata tema liigile (joonis, skeem, graafik, joonistus jne).
Kui leiutiskirjelduse selgitamiseks kasutatakse ainult üht kujutist, ei ole seda tarvis nummerdada.
Jooniste ja muu illustreeriva materjaliga lehtede nummerdamisel on soovitav järgida nende viitamise järjekorda leiutiskirjelduses.
Jooniste lehed nummerdatakse lehe keskel ülemise veerise all paiknevate araabia numbritega, mis on mõõtmetelt suuremad kui 3,2 mm.
Iga lehe number peab koosnema kahest araabia numbrist, mis on eraldatud kaldkriipsuga ning millest esimene on lehe number ja teine on jooniste või muu illustreeriva materjali lehtede koguarv.
Näiteks 1/3, milles number 1 näitab joonise lehe järjekorranumbrit ja 3 jooniste lehtede koguarvu.
Graafilisi kujutisi ei esitata leiutiskirjelduse ja patendinõudluse teksti sees.
Kujutise mastaap valitakse selline, et vähendamisel suuruseni 2/3 lineaarmõõtude järgi oleks võimalik eristada kõiki detaile.
Kõik graafiliste kujutiste elemendid, millest kirjutatakse leiutiskirjelduses, peavad olema tähistatud nii leiutiskirjelduses kui ka joonistel.
Graafilise kujutise elementide positsiooninumbrid tähistatakse araabia numbritega vastavalt nende elementide nummerdamisele leiutiskirjelduses ja patendinõudluses.
Seejuures on soovitav, et numeratsioon leiutiskirjelduses algab ühest ja kasvab vastavalt elementide esitamise järjekorrale tekstis.
Elementide nummerdamiseks joonistel kasutatakse sirgeid või vaba käega tõmmatud viitejooni, mis on ülejäänud joontest peenemad.
Teatud viidete puhul võib viitejooned ära jätta.
Seda liiki viited, mis ei ole ühendatud ühegi elemendiga, tähistavad pinda või lõiget, kus nad paiknevad, ja need võib alla joonida, millega rõhutatakse seda, et viitejooned ei ole kogemata märkimata jäänud.
Eri joonistel paiknevad ühed ja samad elemendid tähistatakse ühe ja sama positsiooninumbriga.
Kui graafiline kujutis on esitatud skeemina, siis kasutatakse standardseid graafilisi tähiseid.
Üht liiki skeemil on lubatud kasutada teist liiki skeemi elemente.
Näiteks elektrilisele skeemile võib lisada üksikuid kinemaatilise või hüdraulilise skeemi elemente ja vastavaid tähiseid.
Kui skeemil on elementide graafilise tähistusena kasutatud ristkülikuid, tuleb peale numbrilise tähistuse ristkülikusse kirjutada ka elemendi nimetus.
Kui elemendi graafilise tähistuse mõõtmed ei luba seda teha, võib elemendi nimetuse kirjutada viitejoonele.
Foto formaat ei tohi ületada formaati A4.
Väiksemad fotod tuleb kleepida A4 formaadis valgele paberilehele.
Jooniseid ei või kokku murda ega rulli keerata.
Patenditaotlus esitatakse otse või posti teel Patendiameti vastuvõtuosakonda.
Patenditaotluse võib panna ka Patendiametis aasta kõikidel päevadel ööpäevaringselt avatud tööstusomandi objektide õiguskaitse registreerimise taotluste postkasti.
Patenditaotluse saabumise päevaks loetakse selle tegelik Patendiametisse saabumise päev.
See kehtib ka patenditaotluse edastamisel posti- või kulleriteenust kasutades.
Telefaksi teel või teiste elektroonsete vahendite kaudu esitatud patenditaotlust vastu ei võeta.
Kõik Eesti Vabariigis elukohta või asukohta omavad isikud võivad esitada patenditaotluse Patendiametile ja ajada edaspidi patenditaotluse menetluse asju ise või volitada enda esindajaks patendivoliniku.
Isikud, kelle elukoht või asukoht on väljaspool Eesti Vabariiki, võivad patenditaotluse esitada Patendiametile ise või patendivoliniku kaudu.
Isikud, kelle elukoht või asukoht on väljaspool Eesti Vabariiki, ajavad patenditaotluse menetlusega seotud asju patendiseaduse § 20 lõikes 3 sätestatu kohaselt Patendiametiga ainult patendivoliniku kaudu.
Kui patenditaotluses on märgitud kaks või enam patenditaotlejat, kelle kõigi elu- või asukoht on Eesti Vabariigis, volitavad nad patenditaotluse Patendiametile esitamiseks ja Patendiametiga menetluse asjade ajamiseks enda hulgast ühise esindaja.
Patenditaotlejad võivad enda esindajaks volitada ka patendivoliniku.
Kui kõigi patenditaotluses märgitud patenditaotlejate elu- või asukoht on välisriigis, peavad nad Patendiametiga patendi taotlemise asjade ajamiseks volitama enda esindajaks patendivoliniku.
Kui patenditaotluses märgitud patenditaotlejate hulgas on nii Eesti Vabariigis elu- või asukohta omavaid isikuid kui ka välisriigis elu- või asukohta omavaid isikuid, võivad nad patendi taotlemise asju Patendiametiga ajada ilma patendivolinikuta, kui ühiseks esindajaks on volitatud Eesti Vabariigis elu- või asukohta omav patenditaotleja.
Ühise esindaja volitamiseks peavad patenditaotlejad patenditaotluse esitamisel märkima ühise esindaja patendi saamise avaldusse.
Ühise esindaja volitamiseks menetluse käigus või ühise esindaja muutmiseks esitavad patenditaotlejad ühise volikirja.
Kui patenditaotlejad ei ole ühist esindajat patendi saamise avaldusse märkinud või teda hiljem volitanud, loeb Patendiamet ühiseks esindajaks patendi saamise avalduses esimesena märgitud patenditaotleja.
Riigilõivu tasumist tõendav dokument esitatakse Patendiametile patenditaotluses või ühe kuu jooksul patenditaotluse Patendiametisse saabumise kuupäevast arvates.
Üldjuhul esitatakse riigilõivu tasumist tõendav dokument iga patenditaotluse jaoks eraldi.
Kui riigilõiv tasutakse korraga mitme patenditaotluse esitamise eest, märgitakse riigilõivu tasumist tõendavale dokumendile iga patenditaotluse kohta leiutise nimetus või patenditaotluse saabumise number ja tasutud riigilõivu suurus.
Interneti kaudu tasumisel esitatakse kviitungi väljatrükk, mis on kinnitatud maksja allkirjaga.
Riigilõivu elektroonne, panga, posti või teise isiku kaudu tasumine ei vabasta patenditaotlejat riigilõivu tasumist tõendavat dokumenti taotluse dokumentide hulka lisamast ega Patendiametile esitamast.
Kui riigilõivu tasumist tõendav dokument ei ole saabunud Patendiametisse ühe kuu jooksul pärast patenditaotluse Patendiametisse saabumist või riigilõivu patenditaotluse esitamise eest on tasutud ettenähtud määrast vähem, keeldub Patendiamet patenditaotlust menetlusse võtmast.
Osalise tasumise korral makstakse tasutud summa tagasi.
Volikiri esitatakse Patendiametile patenditaotluses, kui patendi saamise avaldusele on alla kirjutanud patendivolinik.
Kui patenditaotluse esitamisel volikirja ei esitatud, peab patendivolinik selle esitama kahe kuu jooksul patenditaotluse Patendiametisse saabumise kuupäevast arvates.
Kui patendi saamise avaldusele alla kirjutanud patendivolinik ei ole nimetatud tähtaja jooksul volikirja Patendiametile esitanud, loetakse patenditaotlus tagasivõetuks.
Kui patenditaotleja, kelle elukoht või asukoht on väljaspool Eesti Vabariiki, esitab patenditaotluse ise, peab ta patenditaotluse menetluse asjade ajamiseks volitama patendivoliniku, kes peab esitama Patendiametile volikirja patendiseaduse § 20 lõikes 3 sätestatud kolmekuulise tähtaja jooksul.
Kui volikirja ei ole esitatud kolme kuu jooksul patenditaotluse Patendiametisse saabumise kuupäevast arvates, keeldub Patendiamet patenditaotlust menetlusse võtmast.
Prioriteedinõuet tõendavad dokumendid esitatakse Patendiametile patenditaotluses.
Kui prioriteedinõuet tõendavaid dokumente ei ole patenditaotluses esitatud, peab need patendiseaduse § 11 lõikes 7 sätestatu kohaselt esitama 16 kuu jooksul prioriteedikuupäevast arvates.
Prioriteedinõuet tõendavate dokumentide eestikeelsed tõlked esitatakse üksnes Patendiameti nõudel.
Esitamise tähtaeg on kaks kuud Patendiameti nõude kuupäevast arvates.
Kui patenditaotluses on esitatud prioriteedinõue, kuid patenditaotleja ei ole esitanud prioriteedinõuet tõendavaid dokumente patenditaotluses ega 16 kuu jooksul prioriteedikuupäevast arvates, või kui esitatud dokumendid ei vasta käesolevas määruses sätestatud nõuetele, siis jätab Patendiamet prioriteedinõude rahuldamata.
Bioloogilise aine deponeerimist tõendav dokument esitatakse Patendiametile patenditaotluses.
Kui patenditaotluse esitamise päevaks ei ole rahvusvahelisest deponeerimisasutusest deponeerimise tõendit veel saabunud, võib bioloogilise aine deponeerimist tõendava dokumendi esitada hiljem, kuid enne kuueteist kuu möödumist patenditaotluse esitamise kuupäevast, prioriteedinõude puhul aga prioriteedikuupäevast.
Kui patenditaotleja nõuab patendiseaduse § 24 lõike 3 alusel patenditaotluse varasemat avaldamist, peab ta esitama Patendiametile bioloogilise aine deponeerimist tõendava dokumendi vähemalt üks kuu enne tema poolt nõutud patenditaotluse avaldamise kuupäeva.
Tunnistada kehtetuks majandusministri 25. novembri 1998. a määrus nr 45 „Patenditaotluse dokumentide vormi- ja sisunõuete ning esitamise korra kinnitamine“ (RTL 1998, 360/361, 1532).
Veeseaduse ülesanne on sise- ja piiriveekogude ning põhjavee puhtuse ja veekogudes ökoloogilise tasakaalu tagamine.
Veeseadus reguleerib vee kasutamist ja kaitset, maaomanike ja veekasutajate vahelisi suhteid.
Vee kaitse osas laienevad käesoleva seaduse sätted ka majandusvööndile.
Reovee kogumisala - ala, kus on piisavalt reostusallikaid reovee juhtimiseks kogumissüsteemide või kanalisatsiooni kaudu reoveepuhastisse ja heitvee juhtimiseks suublasse.
Vee kasutamist ja kaitset korraldab riiklikul tasandil Vabariigi Valitsus.
Korraldab veeavarii ja vee äkkreostuse tagajärgede likvideerimist.
Vabariigi piiriveekogude kasutamist ja kaitset reguleeritakse Eesti Vabariigi välislepingutega.
Kinnisasjal asuv veekogu kuulub kinnisasja omanikule, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Veekogu põhja külge kinnistunud taimestik on kinnisasja oluline osa.
Põhjavesi on riigi omandis.
Seaduses sätestatud korras riigi omandisse jäetavad veekogud.
Vee ja veekogu kasutamine toimub avaliku kasutamisena või erikasutusena.
Veekogu avalik kasutamine on veevõtt, suplemine, veesport, veel ja jääl liikumine ja kalapüük seaduses sätestatud ulatuses.
Veekogu avaliku kasutamisega ei tohi rikkuda võõral maatükil viibimist reguleerivaid seadusesätteid.
Avalikult kasutatavate veekogude nimekirja kinnitab keskkonnaministri ettepanekul Vabariigi Valitsus.
Vooluveekogu valgalaga vähem kui 25 km 2 ning sellel asuvat paisjärve.
Loodusõnnetuse korral on kahjustuspiirkonnas lubatud veekogude avalik kasutamine.
Vee erikasutuseks peab kasutajal olema tähtajaline luba ja võõra maa kasutamise korral ka maaomaniku nõusolek.
Vee kasutamisel muudetakse vee füüsikalisi või keemilisi või veekogu bioloogilisi omadusi.
Isikliku majapidamise heitvee pinnasesse juhtimiseks oma maavalduse piires ei ole vaja vee erikasutusluba, kuid see tegevus peab vastama käesoleva seaduse § 24 alusel kehtestatud heitvee pinnasesse juhtimise nõuetele.
Abinõude rakendamine pinnaveekogude korrashoiuks ei ole vee erikasutus, kui selleks ei kasutata kemikaale.
Vee erikasutusõigus tekib tähtajalise vee erikasutusloa alusel.
Teave, mis on vajalik kanda vee erikasutusloale tulenevalt käesoleva paragrahvi lõike 14 alusel kehtestatud korrast.
Vee erikasutusloa taotlejal peab olema veekogu omaniku nõusolek, kui vee erikasutus toimub võõral veekogul.
Nimetatud nõusolekut ei nõuta käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud juhul.
Vee erikasutusloa taotleja peab esitama koos vee erikasutusloa taotlusmaterjaliga keskkonnamemorandumi, mille alusel vee erikasutusloa väljaandja otsustab keskkonnamõju hindamise algatamise.
Vee erikasutusloa annab vee erikasutuse asukoha keskkonnateenistus.
Vee erikasutusloa merel annab Keskkonnaministeerium, välja arvatud juhul, kui merre juhitakse heitvett või teisi saastavaid aineid.
Vee erikasutusloa andmisel arvestatakse vee kasutamise võimalust ühisveevärgist ning reovee puhastamise võimalust ja heitvee ärajuhtimise võimalust ühiskanalisatsiooni kaudu.
Kui kasutatud veevaru ei ole piisav, tagatakse esmajärjekorras elanike ning tervishoiu-, hoolekande-, õppe- ja kasvatusasutuste ning toiduainetööstuse joogiveevajadus.
Vee erikasutusloa kirjaliku taotluse esitab taotleja vee erikasutusloa andjale.
Vee erikasutusluba antakse kuni viieks aastaks.
Vee erikasutusluba või sellest keeldumise kirjalik otsus tuleb saata vee erikasutusloa taotlejale kolme kuu jooksul, arvates taotluse menetlusse võtmise kuupäevast.
Vee erikasutusloa taotlusmaterjalid koostab taotleja oma kulul.
Kui olemasolevast suurema saastamise või kahju ärahoidmine ei ole võimalik antud vee erikasutusloa alusel, võidakse vee erikasutusluba omavale isikule anda ajutine vee erikasutusluba, kui sellega lubatav vee erikasutus ei kahjusta inimese tervist ega põhjusta suubla või põhjaveekihi seisundi halvendamist ulatuses, mis muudab need kasutamiskõlbmatuks.
Ajutine vee erikasutusluba antakse ajaks, mis on vajalik suurema saastamise või kahju ärahoidmiseks.
Ajutisele vee erikasutusloale kantakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tingimused.
Esitatud taotlusmaterjalid ei ole nõuetekohased.
Isiku tegevuses ilmnevad käesoleva paragrahvi lõikes 10 nimetatud asjaolud.
Käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud asjaolude ilmnemisel saadab vee erikasutusloa andja vee erikasutajale kirjaliku teate tähtajaliste meetmete kohta, mille mitterakendamine toob kaasa vee erikasutusloa kehtetuks tunnistamise.
Kui vee erikasutusloa või ajutise vee erikasutusloa andmisel ei ole järgitud õigusaktide nõudeid, tunnistab sellise loa kehtetuks keskkonnaminister.
Vee erikasutusloa ja ajutise vee erikasutusloa andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike materjalide loetelu ja loa vormid kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Vee erikasutusloa andja korraldab vee erikasutuslubadega seotud andmete kogumist, kontrollimist ja nende edastamist andmekogule.
Vee erikasutusloa andja teatab vee erikasutusloa taotluse esitaja kulul ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded vee erikasutusloa taotluse saamisest 21 päeva jooksul pärast vee erikasutusloa taotluse menetlusse võtmist.
Teave selle kohta, kus saab taotluse ja vee erikasutusloa eelnõuga tutvuda.
Vee erikasutusloa andja teatab taotluse esitaja kulul ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded vee erikasutusloa andmisest seitsme päeva jooksul pärast vee erikasutusloa andmist.
Vee erikasutusloa andmise teadaanne peab sisaldama käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-3 nimetatud andmeid.
Vee erikasutusloa taotlus, vee erikasutusloa eesmärk, vee erikasutusloa eelnõu, vee erikasutusluba ja selle alusel teostatud keskkonnaseire tulemused ning vee erikasutusloa tingimuste täitmise kontrollimise tulemused on avalikud.
Igaüks võib nendega tutvuda ega ole kohustatud oma huvi tõestama.
Teave vee erikasutusloa alusel kavandatava tegevuse toorme, kemikaali, muu materjali, tehnoloogia või toote koostise ja kasutamise kohta on konfidentsiaalne, kui see on esitatud vee erikasutusloa taotluse eraldi osana ning sellele on selgelt märgitud „Ärisaladus“.
Otsuse teabe konfidentsiaalsuse kohta langetab vee erikasutusloa andja, arvestades andmekaitset reguleerivate õigusaktide nõudeid.
Igaühel on õigus vee erikasutusloa taotluse kohta esitada vee erikasutusloa andjale kirjalikke arvamusi ja ettepanekuid käesoleva seaduse § 9 lõikes 7 nimetatud aja jooksul.
Kirjalikud arvamused ja ettepanekud peavad sisaldama esitatud arvamuse või ettepaneku põhjendust.
Ajutise vee erikasutusloa andmine avalikustatakse ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Kallasrada on kaldariba avaliku veekogu ja avalikuks kasutamiseks määratud veekogu ääres ning asub kaldavööndis.
Kallasraja laiust arvestatakse lamekaldal keskmise veeseisu piirjoonest ja kõrgkaldal kaldanõlva ülemisest servast, lugedes viimasel juhul kallasrajaks ka vee piirjoone ja kaldanõlva ülemise serva vahelist maariba.
Suurvee ajal, kui kallasrada on üle ujutatud, 2 meetri laiune kaldariba, mida mööda võib vabalt ja takistamatult veekogu ääres liikuda.
Kallasraja kasutaja ei tohi kallasraja kasutamisega kahjustada kaldaomaniku vara.
Veekogu avalik kasutamine on tasuta, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Vee võtmine isikliku majapidamise tarbeks põhjaveest ja veekogu omanikule kuuluvast veekogust.
Vee-energia saamine.
Vee erikasutuse tasust laekub 50% riigieelarvesse ja 50% erikasutuse koha järgse valla või linna eelarvesse, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatud juhul.
Piiriveekogude puhul laekub erikasutuse tasu riigieelarvesse.
Kohaliku omavalitsuse volikogu võib teha tasusoodustusi või vabastada vee erikasutusloa valdaja linna- või vallaeelarvesse laekuva tasu ulatuses.
Vee kasutamine erikasutusloata tasustatakse erikasutuse viiekordse hinnaga.
Viiekordne erikasutuse hind tasutakse ka erikasutusloaga lubatud kogusest rohkem kasutatud vee eest.
Vee erikasutuse eest tasutakse neli korda aastas igale kvartalile järgneva kuu 25. kuupäevaks.
Vee erikasutuse tasu kogub vee erikasutusloa andja ning jaotab laekunud tasu kohalike omavalitsuste eelarvete ja riigieelarve vahel.
Vee erikasutuse eest tähtajaks tasumata jätmisel on isik kohustatud maksma viivist ööpäevas 0,15 protsenti tasumisele kuuluvast summast.
Kui kasutaja on vee erikasutuse eest jätnud määratud tähtajaks tasumata, nõuab loa andja tasumise tähtajast kolme kuu möödumisel võlasumma ja viivise sisse kohtu korras.
Saasteainete viimisel veekogusse, pinnasesse või põhjavette tuleb tasuda saastetasu seaduse (RT I 1999, 24, 361; 54, 583; 95, 843; 2001, 102, 667) kohast saastetasu.
Vee erikasutuse tasu määrad veevõtu eest veekogust või põhjaveekihist kehtestab Vabariigi Valitsus.
Vee erikasutuse tasu arvutamise ja tasumise korra ning jaotumise kohalike eelarvete vahel kehtestab keskkonnaminister.
Põhjaveevaru hindamiseks tehakse uuringuid.
Põhjaveehaarde eeluuringuid korraldab Keskkonnaministeerium.
Põhjaveevarude hindamise korra kehtestab keskkonnaminister oma määrusega.
Põhjaveehaarde rajamisel tootlikkusega üle 500 m 3 ööpäevas tuleb eelnevalt uuringutega määrata põhjaveevaru.
Põhjaveeuuringuteks on juriidilisel ja füüsilisel isikul vajalik põhjaveeuuringute litsents.
Litsents väljastatakse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Põhjaveevarude, sealhulgas mineraalveevarude määramiseks, uuringute ja ekspertiisi korraldamiseks moodustatakse põhjaveekomisjon.
Põhjaveekomisjoni põhimääruse ja koosseisu kinnitab keskkonnaminister.
Põhjaveevarud kantakse riiklikku registrisse keskkonnaministri otsuse alusel.
Põhjaveevarude uuringuid finantseerib põhjavee erikasutaja või põhjavee erikasutusloa taotleja.
Veeuuring on vee või vee-elustiku, pinnase või reoveesette kontrollproovi (edaspidi proov) võtmine, proovi katsetamine või analüüsimine ja järelduste tegemine saastetasu arvutamise, seire- ja vee erikasutusloa taotlusmaterjalide kontrolli eesmärgil.
Maatüki või ehitise omanik või valdaja ei tohi keelata veeuuringute tegemiseks proovide võtmist veekogust, pinnasest, põhjaveest või ehitisest.
Kui veeproovide võtmiseks on vajalik rajada puurkaev, tohib seda teha ainult maatüki omaniku või valdaja nõusolekul.
Veeuuringute tegemiseks vajalikke proove analüüsivad katselaborid.
Nõuded katselaborite kohta ning proovivõtu meetodid ja analüüsi referentsmeetodid kehtestab reovee, heitvee, reoveesette, põhja-, pinna- ja merevee osas keskkonnaminister oma määrusega.
Katselabor peab olema akrediteeritud ja sooritama katselaboritevahelised võrdluskatsed.
Katselaboritevaheline võrdluskatse on kahe või enama labori osalemisel samalaadsete proovide või materjalide katsetuste korraldamine, teostamine ja hindamine.
Katselaboritevahelisi võrdluskatseid korraldavad keskkonnaministri poolt selleks katselaborite hulgast volitatud reovee, heitvee, reoveesette, põhja-, pinna- ja merevee proovide analüüsimise õigsuse eest vastutavad referentslaborid.
Referentslaborina tegutsemise õigus antakse katselabori kirjaliku taotluse alusel keskkonnaministri käskkirjaga, milles on kirjeldatud volituste ulatust.
Keskkonnaminister volitab referentslaboriks ühe katselabori igast käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud valdkonnast.
Andma täienduskoolitust.
Keskkonnaministril on õigus tunnistada referentslabori volitus osaliselt või täielikult peatatuks, kui referentslabor ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud ülesandeid.
Katselaboritevahelise võrdluskatse läbiviimise korra kehtestab keskkonnaminister oma määrusega.
Referentslabor tegutseb riikliku tellimuse alusel, mille esitab keskkonnaminister.
Veeuuringuid, mille järele tekib vajadus vee või pinnase reostamise tõttu, finantseerib reostaja.
Kui reostajat pole võimalik kindlaks teha, võib keskkonnaminister teha ettepaneku finantseerida vee, pinnase või reoveesette reoainesisalduse uuringuid riigieelarvest.
Veeuuringut teostav proovivõtja peab kasutama sobivaid mõõte- ja proovivõtuvahendeid ning olema atesteeritud.
Proovivõtja atesteerimine on veeuuringut teostava proovivõtja tehniliste teadmiste, väljaõppe ja kogemuste hindamine, lähtudes käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud atesteerimise korras esitatud nõuetest.
Veeuuringut teostava proovivõtja atesteerimist korraldab keskkonnaminister ja see viiakse läbi üks kord kahe aasta jooksul vastavalt keskkonnaministri poolt kinnitatud atesteerimise korrale.
Joogivesi on joogiks, toiduvalmistamiseks ja muudeks olmevajadusteks kasutatav vesi.
Kohalik omavalitsus tohib piirata joogivee kasutamist, kui seda ei jätku inimeste ning ravi- ja haridusasutuste joogi- ja toiduvalmistamisvajaduse rahuldamiseks.
Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid kehtestab sotsiaalminister oma määrusega.
Joogiks, toiduvalmistamiseks ja muudeks olmevajadusteks on igal isikul õigus veekogu avaliku kasutamise või vee erikasutuse korras kasutada pinna-, põhja- ja merevett.
Joogiveeks kasutatava või kasutada kavatsetava pinna- ja põhjavee kvaliteedi- ja kontrollinõuded kehtestab vee joogiveeks töötlemise meetodeid arvestades sotsiaalminister oma määrusega.
Vett joogivee otstarbeks võttev vee erikasutaja kontrollib käesoleva paragrahvi lõigete 2 ja 4 alusel kehtestatud kvaliteedinõuete täitmist oma kulul.
Vee erikasutajal on õigus töödelda vett joogiveeks ja seda müüa.
Veekogu omanikult ei pea nõusolekut saama või temaga lepingut sõlmima omavalitsus, kes omab või valdab käesoleva seaduse jõustumise ajal töötavat joogiveehaaret voolu- või seisuveekogust.
Selle omavalitsuse kasuks seatakse kasutusvaldus vee erikasutusõigusele, mis on kitsendatud joogivee võtmisele ja veekogu hooldamisele.
Käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud kasutusvaldusest tulenevaid õigusi ja kohustusi teostab veehaaret omava või valdava kohaliku omavalitsuse poolt määratud isik.
Veekogu omanik ei tohi nõuda tasu kasutusvalduse seadmise eest ega takistada õiguse teostamist.
Joogiveehaardesse kuuluvate veekogude nimekirja kinnitab keskkonnaminister veehaarete kaupa.
Kvaliteedinõuetele mittevastava, kuid tervisele ohutu joogivee müümiseks peab vett võtval vee erikasutajal olema luba.
Joogivee seirenõuded.
Loa annab vett võtvale erikasutajale erikasutuse asukoha Tervisekaitseinspektsiooni tervisekaitsetalitus.
Luba antakse vett võtvale vee erikasutajale kuni kolmeks aastaks taotlusmaterjalide alusel.
Loa taotlemisel on esitatud tegelikkusele mittevastavaid andmeid.
Loa omaja tegevuses ilmnevad käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud asjaolud.
Loa andmise, muutmise, peatamise ja kehtetuks tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike materjalide loetelu ja loa vorm kehtestatakse sotsiaalministri määrusega.
Tootmisvesi on tootmiseks vajalikele tingimustele vastav vesi.
Tootmise vajaduseks on igal isikul õigus vee erikasutuse korras kasutada pinna-, põhja- ja merevett.
Joogivee kvaliteediga vett, sealhulgas põhjavett, võib kasutada tootmise vajaduseks, kui seda nõuab tootmistehnoloogia või kui muu vee kasutamine on seotud ülemääraste kulutustega.
Veekasutajal on õigus töödelda vett tootmisveeks ja seda müüa.
Kohalikul omavalitsusel on õigus elanike olmevajaduste rahuldamiseks erakorraliste asjaolude (loodusõnnetus, veeavarii) puhul piirata joogivee kvaliteediga vee kasutamist tootmises.
Heitvee juhtimine veekogusse on vee erikasutus.
Heitvett tohib veekogusse juhtida Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras, mis peab sisaldama heitvee veekogusse juhtimise nõudeid ja nende täitmise kontrollimise meetmeid.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud meetmeid rakendab vee erikasutaja oma kulul.
Heitvee juhtimise veekogusse peatab keskkonnajärelevalve asutus või kohalik omavalitsus, kui see põhjustab või võib põhjustada ohtu inimese tervisele või tekitab kahju keskkonnale.
Heitveesuublana kasutatavate veekogude või nende osade nimekirja reostustundlikkuse järgi kinnitab keskkonnaminister.
Vee kasutamine energia saamiseks on vee erikasutus.
Vee erikasutuseks vee-energia saamise eesmärgil ei väljastata luba, kui erikasutusega kaasnev maaomanike ja teiste veekasutajate õiguste kitsendamine ning veekogu seisundi muutmine on ökoloogilis-majanduslikult põhjendamata.
Vee-energia saamisel vooluvee tõkestamisega rakendatakse käesoleva seaduse paragrahv 17 nõudeid.
Vooluvee tõkestamine on vee erikasutus.
Vooluvee tõkestusehitise rajamiseks (veehoidla rajamine, tammi ehitamine, vee kõrvalejuhtimine) on vajalik kinnisasja omaniku nõusolek, kelle maa-alale tõkestusehitis kavandatakse.
Vooluveekogu tõkestamisel tuleb järgida Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud nõudeid.
Maa, maaparandussüsteemi või tehnorajatise omanikule tasub vooluvee tõkestamisega tekitatud kahju tõkestusehitise omanik.
Avaliku ja avalikult kasutatava veekogu kasutamine liiklemiseks on lubatud, kui seda seaduse või muu õigusaktiga ei piirata.
Kui eraõigusliku isiku omandis olev veekogu ei ole määratud avalikuks kasutamiseks, tohib sellel liigelda ainult omaniku loal.
Veekogul liikleja on kohustatud vältima maaomanike ja teiste veekogu ja vee kasutajate õiguste rikkumist, vee-elustiku, veekogu sängi, kallaste, vesiehitiste ja tehnovõrkude kahjustamist ning täitma kahjulike mõjutuste levimise tõkestamiseks kehtestatud nõudeid.
Supelrannaks kuulutatud veekogul või selle osal veesõidukitega liigelda ei tohi, välja arvatud teenistusülesandeid täitvad veesõidukid.
Ohustab jääleminejaid.
Maavanema käesoleva paragrahvi lõike 5 kohased korraldused jõustuvad ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldamise päeval.
Keegi ei tohi veeliiklust ohustada.
Paadisilla ja tähistatud kalapüünisega tohib tõkestada kuni kolmandiku veeliikluseks kasutatava vooluveekogu laiusest.
Käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punktis 2 nimetamata siseveekogudel veesõidukite hoidmise ja kasutamise nõuded kehtestab keskkonnaminister.
Veekogude kasutamist lennunduses reguleerib lennundusseadus (RT I 1999, 26, 376; 2001, 87, 525).
Avalikult kasutatava veekogu põhja selle süvendamise teel õiguslikul alusel rajatud laevateel, mis asub väljaspool sadama akvatooriumi piire (laevakanal), korraldab veeliiklust laevakanali valitseja.
Laevakanali valitsejaks on veekogu omanik või isik, kellele laevakanali valitsemise õigus on õigusaktides ettenähtud korras lepinguga üle antud.
Laevakanali kasutamiseks loetakse piki laevakanalit sõitmist laeva poolt, mis oma süvise tõttu ei saa sellel veekogul liigelda laevakanalit kasutamata.
Laevakanali valitsejal on õigus kehtestada laevakanali kasutamise eest tasu.
Tasus sisalduvad laevakanali rajamiseks, korrashoiuks ja selles ohutu laevaliikluse tagamiseks vajalikud kulutused.
Vee võtmine tule tõrjumiseks ei ole vee erikasutus.
Veekogu omanik ei tohi keelata vee võtmist tule tõrjumiseks.
Veekasutaja on isik, kes võtab vett veekogust või põhjaveekihist, juhib suublasse heitvett või kasutab veekogu muul viisil.
Veekasutajal on õigus kooskõlas käesoleva seadusega ja sellest tulenevate õigusaktidega kasutada vett ja veekogu ning rajada selleks vajalikke ehitisi.
Järgima veehaarde sanitaarkaitse nõuete täitmist.
Ühe veekasutaja õigusi võib teise veekasutaja huvides seadusega kitsendada, kui sellega ei halvene joogiveekasutuse tingimused.
Kõik isikud on kohustatud vältima vee reostamist ja liigvähendamist ning veekogude ja kaevude risustamist ning vee- elustiku kahjustamist.
Isik on kohustatud vee kasutamisel rakendama tootmistehnoloogilisi, maaparanduslikke, agrotehnilisi, hüdrotehnilisi ning sanitaarmeetmeid vee kaitsmiseks reostamise ja liigvähendamise või veekogu risustamise eest.
Avalikuks kasutamiseks määratud veekogu omanik on kohustatud tegema hooldustöid veekogu risustamise ja kaldaerosiooni vältimiseks.
Veekaitsenõuded maaparandussüsteemide väljavalikul, ehitamisel ja ekspluateerimisel kehtestab keskkonnaminister.
Vee kvaliteeti kahjustava tegevuse mõjupiirkonnas on vee kvaliteeti kahjustavat tegevust korraldav isik kohustatud jälgima vee seisundit.
Reovee põhjavette ja heitvee külmunud pinnasele juhtimine on keelatud.
Heitvett tohib pinnasesse juhtida Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras, kui see lubamatult ei halvenda põhjavee looduslikke omadusi.
Nimetatud kord peab sisaldama heitvee pinnasesse juhtimise nõudeid ja nende täitmise kontrollimise meetmeid.
Heitvett pinnasesse juhtiv vee erikasutaja rakendab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud meetmeid oma kulul.
Kohalik omavalitsus peab põhjavee kaitseks tagama reovee kogumisalal kanalisatsiooni olemasolu reovee suunamiseks reoveepuhastisse ja heitvee juhtimiseks suublasse.
Reovee kogumisalade määramise kriteeriumid kehtestab keskkonnaminister oma määrusega, arvestades pinnase looduslikke tingimusi.
Reovee kogumisalade piirid määratakse üldplaneeringuga.
Veekogusse võib uputada või põhjavette paigutada vaid selliseid jäätmeid, milles toimuvad muutused või mille mõjutamine vee poolt ei suurenda keskkonna reostust või kahju tervisele.
Jäätmete uputamiseks veekogusse või põhjaveekihti annab kohaliku omavalitsuse nõusolekul, kui veekogu on eraomandis, ka veekogu omaniku nõusolekul, loa keskkonnaminister või tema poolt volitatud ametiisik.
Valgala ei tohi reoainetega nii koormata, et vesi reostuks.
Valgalal tuleb vältida reostusallika ohtlikku seisundit, mille jätkuv halvenemine põhjustab või võib põhjustada veekogu või põhjaveekihi reostumist.
Reostusallika ohtliku seisundi tekke vältimiseks ja vee reostumise ennetamiseks kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrustega veekaitsenõuded potentsiaalselt ohtlike reostusallikate kohta nende liikide kaupa.
Veekaitsenõuded käesoleva seaduse tähenduses on potentsiaalselt ohtlike reostusallikate ehitus-, planeerimis- ja ekspluatatsiooninõuded, mis aitavad vältida reostusallika ohtlikku seisundit ja vähendada tekkiva reostuse mõju.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetamata reostusallikast tekib oht inimese tervisele, on keskkonnaministril õigus nimetada reostusallikas potentsiaalselt ohtlikuks ja kehtestada sellele veekaitsenõuded.
Põhja- ja pinnavee kaitseks põllumajanduslikest reostusallikatest pärineva reostuse (edaspidi põllumajandusreostus) ennetamiseks ja piiramiseks kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega mineraalväetiste, sõnniku ning silomahla kasutamise ja hoidmise nõuded.
Põllumajanduses, haljastuses ja rekultiveerimisel reoveesette kasutamise nõuded kehtestab keskkonnaminister oma määrusega.
Reoveesete käesoleva seaduse tähenduses on reoveest füüsikaliste, bioloogiliste või keemiliste meetoditega eraldatud suspensioon.
Põllumajandustootjal on soovitatav järgida head põllumajandustava.
Hea põllumajandustava on käesoleva seaduse tähenduses üldtunnustatud tootmisvõtted ja -viisid, mille järgimise korral ei teki ohtu keskkonnale.
Sõnnikuga on lubatud anda haritava maa hektari kohta külvikorra keskmisena kuni 170 kg lämmastikku aastas.
Mineraalväetistega on lubatud anda haritava maa hektari kohta külvikorra keskmisena 30 kg fosforit aastas ja selline kogus lämmastikku, mis on põllumajanduskultuuride kasvuks vajalik ning vastavuses käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud nõuetega.
Allikate ja karstilehtrite ümbruses on 10 meetri ulatuses veepiirist või karstilehtrite servast keelatud väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamine ning vee kvaliteeti ohustav muu tegevus.
Haritava maa ühe hektari kohta tohib pidada kuni 1,5 loomühikule vastaval hulgal loomi.
Ühele loomühikule vastab üks 500 kg kaaluv veis või hobune, kaks noorlooma või lihaveist, viis vasikat, kaks kulti või kaks põrsastega emist, kuus nuumsiga, kümme lammast, sada munakana või nelisada broilerit.
Suuremale arvule loomühikutele vastaval hulgal loomi haritava maa ühe hektari kohta tohib pidada nõuetekohase mahutavusega sõnnikuhoidla või sõnniku- ja virtsahoidla või sõnniku müügilepingu olemasolu korral.
Põllumajandustootja peab põlluraamatut, kuhu kannab andmed haritava maa pindala, mulla omaduste, saagi, kasutatavate väetiste ja taimekaitsevahendite liikide ja koguste ning kasutamise aja kohta.
Põlluraamatu vormi ja põlluraamatu pidamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema poolt volitatud minister määrusega.
Kõikidel loomapidamishoonetel, kus peetakse üle 10 loomühiku loomi, peab olema lähtuvalt sõnnikuliigist sõnnikuhoidla või sõnniku- ja virtsahoidla.
Veiste, hobuste või lammaste pidamisel peab sõnnikuhoidla mahutama vähemalt nende kaheksa kuu sõnniku ning sigade või lindude pidamisel vähemalt nende kümne kuu sõnniku.
Lautades, kus loomi peetakse sügavallapanul ning tingimusel, et laut võimaldab säilitada aastase sõnnikukoguse, ei ole sõnniku- ja virtsahoidlat vaja.
Seejuures peavad sõnnikuga kokkupuutuvad konstruktsioonid vastama sõnnikuhoidlatele esitatavatele nõuetele.
Virtsahoidla peab mahutama vähemalt 10 kuu virtsa.
Sõnniku hoidmine põllul aunas on lubatud kuni 2005. aasta 1. jaanuarini vaid mahus, mis ei ületa ühe vegetatsiooniperioodi kasutuskogust.
Pärast nimetatud kuupäeva sõnnikut põllul aunas hoida ei tohi.
Sõnnikuaun on põllul käesoleva seaduse § 26 1 lõike 1 alusel kehtestatud nõuete kohaselt hoitav sõnnikukogum.
Põhja- ja pinnavee kaitseks määratakse põllumajandustootmisega piirkondades nitraaditundlikud alad.
Nitraaditundlikuks loetakse ala, kus põllumajanduslik tegevus on põhjustanud või võib põhjustada nitraatioonisisalduse põhjavees üle 50 mg/l või mille pinnaveekogud on põllumajanduslikust tegevusest tingituna eutrofeerunud või eutrofeerumisohus.
Nitraaditundlikud alad ja nende piires kaitsmata põhjaveega pae- ja karstialad pinnakatte paksusega kuni 2 m määrab ning nendel aladel käesoleva paragrahvi lõigete 5 ja 6 kohaste kitsenduste ulatuse kehtestab kaitse-eeskirjaga Vabariigi Valitsus oma määrusega.
Nitraaditundlikul alal on sõnniku- ja mineraalväetistega kokku lubatud anda haritava maa hektari kohta külvikorra keskmisena kuni 170 kg lämmastikku aastas.
Nitraaditundlikul alal tohib lubatud lämmastiku üldkogusest anda mineraalväetistega haritava maa ühe hektari kohta külvikorra keskmisena mitte üle 120 kg aastas.
Reoveesette kasutamist.
Allikate ja karstilehtrite ümbruses on kuni 50 m ulatuses veepiirist või karstilehtri servast keelatud väetamine, taimekaitsevahendite kasutamine, sõnniku hoidmine sõnnikuaunas ja muud kaitse-eeskirjas sätestatud vee kvaliteeti ohustavad tegevused.
Nitraaditundlikul alal asuvast põllumajandustootja poolt kasutatavast haritavast maast peab vähemalt 50 protsenti olema 1. novembrist 31. märtsini kaetud taimkattega.
Nitraaditundlikul alal asuval loomapidamishoonel, kus peetakse üle viie loomühiku loomi, peab olema lähtuvalt sõnnikuliigist sõnniku- või sõnniku ja virtsahoidla.
Nitraaditundlikul alal rakendatud veekaitsemeetmete tõhususe hindamiseks kinnitab keskkonnaminister seireprogrammi.
Seiretulemuste alusel korrigeeritakse iga nelja aasta järel nitraaditundlikul alal kehtestatud kitsendusi ja kohustusi.
Nitraaditundliku ala kaitse-eeskirjaga sätestatud kitsenduste kompenseerimiseks vähendatakse maamaksuseaduse (RT I 1993, 24, 428; RT I 1996, 41, 797; 89, 1589; 1997, 82, 1398; 1999, 27, 381; 95, 840; 2000, 95, 612; 2001, 102, 666) § 4 lõike 2 alusel maamaksu määra.
Nitraaditundliku ala valitseja on keskkonnaministri poolt määratud keskkonnateenistus, kellele on käesolevas seaduses ettenähtud ulatuses ja korras antud nitraaditundliku ala valitsemise volitus.
Nitraaditundliku ala valitsemine on kaitse-eeskirjaga sätestatud kaitsemeetmete täitmise koordineerimine.
Pärast nitraaditundliku ala kaitse-eeskirja kehtestamist koostab nitraaditundliku ala valitseja kaitsekohustuse teatise.
Käesolevas seaduses või selle alusel vastuvõetud õigusaktides sätestatud kitsenduste ja kohustuste loetelu.
Nitraaditundliku ala valitseja saadab kaitsekohustuse teatise nitraaditundliku ala piires oleva kinnisasja omanikule või kinnistusraamatusse kantud kasutusvaldajale.
Kinnisasja võõrandamisel on võõrandaja kohustatud kaitsekohustuse teatise allkirja vastu üle andma uuele omanikule.
Kinnisasja omanik esitab kinnistusametile avalduse seadusjärgsete kitsenduste ja kohustuste lõpetamise või muutmise kandmiseks kinnistusraamatusse.
Kinnisasja valdusest väljaandmisel peab omaniku ja valdaja vaheline leping sisaldama kaitse-eeskirjast tulenevaid kitsendusi ja kohustusi.
Ohtlik aine käesoleva seaduse tähenduses on element või ühend, mis mürgisuse, püsivuse või bioakumulatsiooni tõttu põhjustab või võib põhjustada ohtu inimese tervisele ning kahjustab või võib kahjustada teisi elusorganisme või ökosüsteeme.
Ohtlikud ained jaotatakse ohtlikkuse järgi kahte nimistusse.
Nimistusse 1 kantakse ained, mille veeheidet või sattumist vette muul viisil peab vältima, ning nimistusse 2 ained, mille veeheidet või sattumist vette muul viisil peab piirama.
Ohtlike ainete nimistud 1 ja 2 kinnitab keskkonnaminister oma määrusega.
Nimistusse 1 kuuluvate ohtlike ainete otseheide keskkonda on keelatud.
Otseheiteks loetakse ohtliku aine juhtimist otse põhjavette või kaitsmata põhjaveega alale.
Igasugune muu heide loetakse kaudseks.
Ohtlikke aineid sisaldavat veeheidet võib lubada veeuuringu tulemusi arvesse võtva vee erikasutusloaga.
Veeuuring peab sisaldama lisaks käesoleva seaduse §-s 121 sätestatule ka heite mõju prognoosi suubla seisundile.
Nimistusse 2 kantud ohtlike ainete otseheite korral.
Meetmed, mis vähendavad ohtliku aine heite mõju suublale.
Ohtlike ainete tööstusettevõtetest või ohtlikke aineid kasutavatest muudest ettevõtetest ühiskanalisatsiooni juhtimise tingimused peavad vastama käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatule ja need määratakse vee-ettevõtja ja kliendi vahelise ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (RT I 1999, 25, 363; 2000, 39, 238; 102, 670; 2001, 102, 668) kohase lepinguga (edaspidi leping).
Käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud lepingutingimustest ja seire tulemustest peab vee erikasutaja teavitama vee erikasutusloa andjat, kes edastab andmekogule andmed ohtlike ainete heidete kohta.
Ohtlike ainete lubatava heite piirkogused tooraine- või toodanguühiku kohta kehtestab keskkonnaminister oma määrusega.
Veekogu jääkatet ei tohi reostada ega risustada naftasaaduste, kemikaalide, jäätmete ja muude reoainetega.
Jää võtmisega ei tohi vett reostada, liigvähendada ega veekogu risustada.
Veehaarde sanitaarkaitseala on joogivee võtmise kohta ümbritsev maa- ja veeala, kus veeomaduste halvenemise vältimiseks ning veehaarderajatiste kaitsmiseks kitsendatakse tegevust ja piiratakse liikumist.
Veekogu akvatoorium koos 90 m laiuse kaldavööndiga, kui vett võetakse seisuveekogust.
Sanitaarkaitseala ei moodustata, kui vett võetakse põhjaveekihist alla 10 m 3 ööpäevas ühe kinnisasja vajaduseks.
Sellise veevõtukoha hooldusnõuded põhjavee kaitseks kehtestab keskkonnaminister.
30 meetrile, kui vett võetakse üle 10 m 3 ööpäevas ja põhjaveekiht on hästi kaitstud.
Sanitaarkaitseala võib ulatuda kuni 200 meetrini veevõtukohast, kui vett võetakse põhjaveekihist üle 500 m 3 ööpäevas.
Sellise sanitaarkaitseala piirid kehtestab veehaarde projekti alusel keskkonnaminister.
Veehaarde sanitaarkaitseala moodustamise ja projekteerimise korra kehtestab keskkonnaminister.
Nimetatud kord sätestab ka omavalitsuse informeerimist veehaarde sanitaarkaitseala moodustamisest.
Põhjaveehaarde sanitaarkaitsealal laiusega kas üle 30 m või üle 50 m rakendatakse ranna ja kalda kaitse seadusega (RT I 1995, 31, 382; 1999, 95, 843; 2001, 50, 290) ranna ja kalda kasutamiseks sätestatud kitsendusi.
Ranna ja kalda kaitse seadusega ranna ja kalda kasutamiseks sätestatud kitsendusi teistel veekogudel ja Tallinna linna veehaarde käesoleva lõike punktis 1 nimetamata veekogudel.
Veehaarde omanik või valdaja võib keelata veehaarderajatise teenindamisega mitteseotud isikute viibimise veehaarderajatise seadmetel ja veekogu akvatooriumi osal, mis jääb veehaarde sanitaarkaitsealasse.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kitsendustega veehaarde sanitaarkaitsealal ei ole kallasrada.
Sanitaarkaitsealal võivad viibida ainult need inimesed, kes täidavad keskkonnajärelevalve ja tervisekaitse, veehaarderajatiste teenindamise, metsa hooldamise, heintaimede niitmise ja veeseirega seotud tööülesandeid.
Kui veekogu sanitaarkaitsealal on vaja teha veehaarderajatiste, veekogu või sanitaarkaitseala enda korrashoiuks vajalikke käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata töid, annab selleks keskkonnaministri nõusolekul loa kohalik omavalitsus.
Vee kaitsmiseks hajureostuse eest ja veekogu kallaste uhtumise vältimiseks moodustatakse veekogu kaldaalal veekaitsevöönd.
Veekaitsevööndi ulatus ning majandustegevuse kitsendused veekaitsevööndis sätestatakse ranna ja kalda kaitse seadusega.
Veehaarde puurkaevu või puuraugu rajamise, konserveerimise või likvideerimise korra kehtestab keskkonnaminister.
Maavarade ja maa-ainese kaevandamist veekogu põhjast või sellele toetuvate ehitiste rajamist tuleb korraldada nii, et selle tagajärjel ei kahjustuks vesi, vee-elustik ega veekogu kaldad.
Kui maapõue kasutatakse muudel eesmärkidel kui põhjavee saamiseks, peab rakendama meetmeid põhjavee kaitseks.
Veehaarde sanitaarkaitsealal on maavarade kaevandamine keelatud.
Veekogu ja põhjaveekihi seisundit mõjutava uue või rekonstrueeritava ehitise asukoha valikul, projekteerimisel, ehitamisel ja likvideerimisel ning uue tehnoloogia evitamisel peab tagama vee kaitse reostamise ja liigvähendamise, veekogu kaitse risustamise eest, arvestama teiste maaomanike ja veekasutajate huve ning kindlustama joogiveevarustatuse.
Loa veekogu ja põhjaveekihi seisukorda mõjutavate tööde tegemiseks veekogul ja veekaitsevööndis annab kohalik omavalitsus maaomaniku ja veekasutaja nõusolekul.
Kui käesoleva paragrahvi 2. lõikes märgitud tööd toimuvad veehaarde sanitaarkaitsealal, siis on vajalik veehaarde omaniku nõusolek.
Kui vett või veekogu kasutatakse ilma vastava loa või nõusolekuta või kui vee seisundit mõjutavate tööde tegemisel rikutakse keskkonnakaitsenõudeid, võidakse niisugune tegevus seadusega sätestatud korras peatada.
Tegevuse peatamisega seotud vaidlused lahendab kohus.
Pinnase erosiooni ega maalihet.
Vee toimest põhjustatud loodusõnnetuse tagajärgede kõrvaldamist korraldab Vabariigi Valitsus.
Veevarude arvestust peetakse andmete pikaajaliseks hoidmiseks ja väljastamiseks vee hulga, taseme, kvaliteedi, kasutamise ja kasutajate kohta.
Veevarude arvestust peetakse riiklikus registris veekatastrina riiklike registrite asutamist, kasutuselevõtmist, pidamist ja likvideerimist reguleerivas õigusaktis sätestatud korras.
Riigi veeseire on abinõude süsteem andmete kogumiseks pinna-, põhja-, heit- ja merevee hulga, taseme, kvaliteedi ja veekogude jäänähete kohta.
Veeseirega saadud andmed antakse riigi veekatastrisse aruandlusaastale järgneval aastal.
Veeseire teostaja vastutab andmete õigsuse eest.
Veeseiresüsteem töötab üldistes huvides.
Vaatluspunktide nimekirja, kinnisasja omaniku informeerimise korra ja vaatluste programmi kinnitab keskkonnaminister.
Kinnisasja omanik ei tohi vaatluspunkti kahjustada, kasutuskõlbmatuks muuta ega keelata vaatlejate juurdepääsu vaatluspunktile päikesetõusust päikeseloojanguni ka siis, kui see asub omaniku poolt piiratud ja tähistatud maal.
Kinnisasja omanikul on õigus saada informatsiooni tema kinnisasjal toimunud vaatluste tulemustest.
Vee erikasutusloa andja teostab või korraldab riigi kulul kontrollseiret vee erikasutaja seire üle.
Vee kaitse ja kasutamise abinõud planeeritakse vesikonna või alamvesikonna veemajanduskavas (edaspidi veemajanduskava), mida tuleb arvestada kohaliku omavalitsusüksuse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava, üld- ja detailplaneeringute koostamisel või nende ülevaatamisel ja muutmisel.
Vesikond või alamvesikond käesoleva seaduse tähenduses on valgalade majandamise põhiüksuseks määratud üht või mitut valgala koos põhjavee või rannikuveega hõlmav ühes ringpiiris maismaa- või veeala.
Veemajanduskavaga hõlmatavad vesikonnad ja alamvesikonnad nimetab ning veemajanduskavad kinnitab Vabariigi Valitsus.
Veemajanduskava eesmärk on säästva arengu ja võimalikult loodusliku veeklassi tagamine ning mere-, pinna- ja põhjaveekvaliteedi, hulga ja režiimi (edaspidi vee seisund) hoidmine inimtegevusest võimalikult rikkumatuna, täites vee kasutamise ja kaitse eripärast tingitud kvaliteedinõudeid.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud eesmärgi täpsustamiseks kehtestab keskkonnaminister oma määrustega põhjaveekihtide, mere ja pinnaveekogude veeklassid, veeklassidele vastavad kvaliteedinäitajate väärtused ning veeklasside määramise korra.
Loodusläheduse järgi jaotatakse põhjaveekihtide ja veekogude vesi viieks veeklassiks.
Väga halb - tugevalt reostunud vesi.
Reostunud ehk halba või väga halba vee seisundit peab parandama reostaja või, kui reostajat pole võimalik kindlaks teha, veekogu või põhjaveekihi omanik.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud eesmärgi täpsustamiseks kehtestab keskkonnaminister lõheliste ja karplaste elupaikadena kaitstavate veekogude nimekirja ning nende veekogude vee kvaliteedi- ja seirenõuded.
Käesoleva lõike punktis 4 nimetatud tegevuskava otstarbekuse analüüsi.
Veemajanduskava vaadatakse üle vähemalt iga kuue aasta järel.
Veemajanduskava koostamist ja täitmise kontrolli korraldab Keskkonnaministeerium.
Veemajanduskava koostamist finantseeritakse Keskkonnaministeeriumile selleks otstarbeks riigieelarvest eraldatud rahast.
Veemajanduskava täitmise tagab vee erikasutaja.
Keskkonnaministeerium avalikustab veemajanduskava algatamise ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded vähemalt kaks kuud enne veemajanduskava koostamise algatamist.
Keskkonnaministeerium tutvustab tema poolt algatatud veemajanduskava eesmärke üleriigilise levikuga päevalehes kuu aja jooksul pärast veemajanduskava algatamise otsuse tegemist.
Veemajanduskava koostamiseks vajalikku informatsiooni on seda valdavad isikud kohustatud andma Keskkonnaministeeriumile tasuta.
Keskkonnaministeerium peab tagama veemajanduskava koostamise käigus kogutud informatsiooni ja materjalide säilimise.
Veemajanduskava koostamisse kaasatakse vesikonna või alamvesikonna territooriumil asuvad maavalitsused, kohalikud omavalitsused, elanikud ja teised huvitatud isikud.
Veemajanduskava lähteseisukohtade ja projekti tutvustamiseks korraldab Keskkonnaministeerium avalikke arutelusid.
Veemajanduskava kooskõlastatakse enne avalikustamist ministeeriumidega, kelle valitsemisala veemajanduskava puudutab, ning vesikonna või alamvesikonna territooriumil asuvate maavalitsuste ja kohalike omavalitsustega.
Keskkonnaministeerium korraldab veemajanduskava avaliku väljapaneku ja arutelu vesikonna või alamvesikonna territooriumil asuvate maakondade keskustes.
Keskkonnaministeerium avalikustab veemajanduskava avaliku väljapaneku ja arutelu koha, alguse ja kestuse hiljemalt nädal enne avaliku väljapaneku või arutelu algust ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Veemajanduskava avaliku väljapaneku ajal peab olema tagatud huvitatud isikute juurdepääs veemajanduskavaga seotud materjalidele ja teabele, mis on Keskkonnaministeeriumi käsutuses, välja arvatud riigisaladuseks tunnistatud teave.
Veemajanduskava avaliku väljapaneku kestus on kuus kuud.
Isikutel, kelle elu- või asukoht või kinnisasi jääb vesikonna või alamvesikonna territooriumile, on õigus esitada veemajanduskava avaliku väljapaneku kestel veemajanduskava kohta parandusi ja täiendusi ning veemajanduskava vaidlustada.
Kirjalikele ettepanekutele vastab Keskkonnaministeerium kirjaga kahe kuu jooksul pärast veemajanduskava avaliku väljapaneku lõppemist.
Veemajanduskava avaliku väljapaneku ja arutelu tulemused avalikustab Keskkonnaministeerium ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Veemajanduskava avaliku väljapaneku ja arutelu tulemuste alusel teeb Keskkonnaministeerium veemajanduskavas vajalikud parandused ja täiendused.
Veeseaduse ja vee kasutamist ning kaitset reguleerivate muude õigusaktide rikkumise eest kohaldatakse distsiplinaar-, haldus-, tsiviil- või kriminaalvastutust.
Põhjaveekihi või veekogu kahjustamisel on juriidilised ja füüsilised isikud kohustatud kõrvaldama tekitatud kahjustuse või selle uuesti tekkimise ohu ja informeerima sellest kohe kahjustuse asukohajärgset keskkonnateenistust ning kohaliku omavalitsuse täitevasutust.
Kahjustuse suuruse määramisega kaasnevad kulud kannab kahjustuse tekitaja.
Kui süüdlane ei asu kohe kahjustust kõrvaldama või ei täida järelevalveasutuse poolt tehtud sellekohast ettekirjutust, võib riiklik keskkonnateenistus määrata kahjustust kõrvaldama kolmanda isiku koos kõrvaldamisega seotud kulude sissenõudmisega süüdlase käest.
Vee kasutuskõlbmatuks muutmisel hüvitab rikkuja rikutud veehulga erikasutuse tasu viiekordses ulatuses.
Vee võtmise või heitvee või saasteainete veekogusse või pinnasesse juhtimise eest juriidilise isiku poolt vee erikasutusloata, kui see luba oli nõutav - määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni.
Juriidilise isiku poolt vee erikasutusloas sätestatud nõuete rikkumise eest, kui samalaadse rikkumise eest on aasta jooksul tehtud järelevalveasutuse ettekirjutus rikkumise vältimiseks - määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni.
Juriidilise isiku poolt naftasaaduste, kemikaalide ja muude ohtlike ainetega põhjaveekihi või veekogu saastamise eest, kui see oluliselt halvendas põhjaveekihi või veekogu looduslikke omadusi - määratakse rahatrahv kuni 100 000 krooni.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud haldusõiguserikkumise asjades on asja arutamise ja karistuse määramise õigus maa- või linnakohtul.
Keskkonnainspektsiooni peadirektoril on õigus käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud õiguserikkumise asjades määrata rahatrahvi kuni 10 000 krooni.
Sellest suuremat rahatrahvi võib kohaldada ainult halduskohus.
Kui füüsiline isik, tegutsedes juriidilise isiku nimel või huvides, rikkus veeseaduses kehtestatud nõudeid, võib selle rikkumise asjas kohaldada karistust füüsilisele ja juriidilisele isikule samaaegselt selleks ettenähtud sanktsiooni piires.
Juriidilise isiku õiguserikkumise asja menetlus toimub käesoleva seaduse paragrahvides 39 2, 39 3 ja haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453; 87, 524 ja 526; 97, 605; 102, 667) ettenähtud korras.
Käesoleva seaduse paragrahvis 39 2 sätestatud haldusõiguserikkumiste kohta võib protokolli koostada õigusaktiga sätestatud korras volitatud järelevalvetöötaja.
Haldusõiguserikkuja seletus ja teade, et haldusõiguserikkujale on selgitatud tema õigust kasutada õigusabi.
Kui õiguserikkuja esindaja keeldub protokollile alla kirjutamast, teeb protokolli koostaja sellesse kande protokollile allakirjutamisest keeldumise kohta.
Protokollile lisatakse õiguserikkuja esindaja kirjalikud märkused protokolli kohta.
Järelevalvet vee terviseohutuse üle teostab Tervisekaitseinspektsioon vastavalt rahvatervise seadusele (RT I 1995, 57, 978; 1996, 3, 56; 49, 953; 1997, 37/38, 569; 1999, 30, 415; 88, 804; 2001, 23, 128) ja toiduseadusele (RT I 1999, 30, 415; 58, 608; 2001, 93, 566) ning Veterinaar- ja Toiduamet vastavalt toiduseadusele.
Kõrvaldada põhjaveekihile ja veekogule tekitatud kahjustus.
Ettekirjutust teenistusliku järelevalve korras muuta ei tohi.
Tunnustamistunnistust omavad katselaborid tuleb akrediteerida hiljemalt 2004. aasta 1. aprilliks.
Käesoleva seaduse § 24 lõikes 4 sätestatud nõue tuleb täita hiljemalt 2011. aasta 1. aprilliks.
Käesoleva seaduse § 26 3 lõikes 7 sätestatud nõue tuleb täita alates 2002. aasta 1. aprillist.
Käesoleva seaduse § 38 lõike 1 kohased veemajanduskavad tuleb koostada hiljemalt 2008. aasta 1. aprilliks.
Käesoleva seaduse §-d 9 1, 13 1 ja 26 5 jõustuvad 2002. aasta 1. aprillil.
Vee erikasutuslubade andmisel, muutmisel ja kehtetuks tunnistamisel võib kuni 2002. aasta 1. aprillini lähtuda enne 2001. aasta 1. aprilli kehtinud § 9 sätetest.
Enne käesoleva sätte jõustumist antud vee erikasutusload kehtivad nendes sätestatud kehtivusajani, kui seadusest tulenevalt ei ole alust tunnistada luba kehtetuks varem, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatud juhul.
Vee erikasutusloa andjal on õigus muuta loa kehtivusajal enne 2002. aasta 1. aprilli antud vee erikasutusluba, kui see on vajalik käesoleva seaduse §-des 15 ja 24 sätestatud nõuete rakendamiseks üle 2000 inimekvivalendilise reostuskoormusega reostusallikate suhtes.
Tunnistada kehtetuks Eesti NSV veekoodeks (ENSV Teataja 1972, 28, 276; 1980, 23, 367; 1984, 45, 537).
Määrus kehtestatakse „Välismaalaste seaduse“ (RT I 1993, 44, 637; 1999, 50, 548; 54, 582; 71, 686; 88, 808; 101, 900) paragrahvi 9 lõike 2 3, paragrahvi 10 lõike 2 ning paragrahvi 16 1 lõike 4 alusel.
„Välismaalaste seaduse“ paragrahvi 9 lõikes 2 1 nimetatud juhtudel otsustab erandkorras piiripunktis viisa andmise kas siseminister, siseministri poolt volitatud ametnik või välisministri poolt volitatud ametnik.
„Välismaalaste seaduse“ paragrahvi 9 lõikes 2 1 nimetatud isik, kelle suhtes viisa andmine otsustatakse, või tema Eestisse kutsuja, esitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikule viisa andmise otsustamiseks vajalikud andmed.
Viisa andmist ei otsustata, kui välismaalase suhtes kehtib sissesõidukeeld.
Eeldatav Eestist lahkumise kuupäev.
Reisidokumendi kehtivuse lõpu kuupäev.
Otsus vormistatakse lisas 1 toodud vormi kohaselt.
Kui otsusega antakse viisa isikute grupile, kes saabub Eestisse ühisel eesmärgil ja samadel tingimustel ning ületab riiki sisenemisel ja riigist lahkumisel piiri koos, kantakse otsusele vastavasisuline märge ning lisatakse otsusele lisas 2 toodud vormikohane isikute nimekiri (edaspidi vormikohane nimekiri), kus on ära näidatud paragrahvi 2 lõike 1 punktides 1 ja 2 ning lõike 2 punktides 1 ja 4 loetletud andmed.
Vormikohane nimekiri esitatakse kahes eksemplaris.
Kui „Välismaalaste seaduse“ paragrahvi 9 lõike 2 1 punktis 4 nimetatud juhul saabub Eestisse isikute grupp, kes saabub Eestisse ühisel eesmärgil ja samadel tingimustel ning ületab riiki sisenemisel ja riigist lahkumisel piiri koos, lisatakse kutsele vormikohane nimekiri, kuhu on märgitud välismaalase kohta paragrahvi 2 lõike 1 punktides 1 ja 2 ning lõike 2 punktides 1 ja 4 loetletud andmed.
„Välismaalaste seaduse“ paragrahvi 9 lõike 2 1 punktides 2, 3, 4 ja 5 nimetatud välismaalasele erandkorras piiripunktis viisa andmise tingimuseks võib seada Eestis kehtiva tervisekindlustuspoliisi olemasolu kindlustusvastutusega alates 160 000 Eesti kroonist kogu Eestis viibimise aja kohta ja „Välismaalaste seaduse“ paragrahvi 16 1 lõikes 1 nimetatud kulude kandmise garantii olemasolu.
Tervisekindlustuspoliisi ei või nõuda selle riigi kodanikult, kellega Eesti on sõlminud sotsiaalkindlustuse lepingu ajutistele külastajatele arstiabi andmise kohta.
Otsus registreeritakse vastavalt selle valitsusasutuse asjaajamiskorrale, kus otsus tehti, ning edastatakse kirjalikult ja viivitamata Piirivalveametile.
Paragrahvis 2 nimetatud otsuse alusel vormistab piirivalveametnik viisa viisakleebisena välismaalase reisidokumenti või vormikohasele nimekirjale, välja arvatud juhul, kui viisa väljastamise tingimuseks on otsustaja seadnud tervisekindlustuse poliisi või kulude kandmise garantii olemasolu ning välismaalane ei esita viisa andmise tingimuseks olevat tervisekindlustuse poliisi või kulude kandmise garantiid.
Viisa vormistamisel kannab piirivalveametnik otsusele välismaalase sünniaja, soo, reisidokumendi liigi, numbri ja kehtivuse lõppkuupäeva, kui otsuse teinud ametnik ei ole neid otsusele kandnud.
Viisa vormistamisel vormikohasele nimekirjale märgitakse viisakleebisele nimekirja esimesena kantud isiku andmed ning grupi liikmete arv.
Vormikohase nimekirja eksemplar, kuhu on kantud viisakleebis, antakse nimekirja esimesena kantud isikule ning teine eksemplar säilitatakse vastava otsuse juures.
Viisakleebise kontrollriba kleebitakse otsusele ametimärkmeteks ettenähtud lahtrisse.
Viisakleebise täitmisel kohaldatakse Vabariigi Valitsuse 16. jaanuari 1998. a määrusega nr 6 „Viisaeeskirja kinnitamine“ (RT I 1998, 8, 87; 1999, 4, 56; 40, 493; 74, 699) kinnitatud „Viisaeeskirja“ punkti 7, arvestades käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 sätestatud erisusi.
Viisa vormistanud piirivalveametnik registreerib väljaantud viisad registreerimisraamatus ning Piirivalveamet edastab iga kvartali esimese kuu jooksul Kodakondsus- ja Migratsiooniametile informatsiooni eelmises kvartalis väljaantud viisade kohta.
Vabariigi Valitsuse 16. jaanuari 1998. a määrusega nr 6 kinnitatud „Viisaeeskirja“ punktid 52 ja 53 tunnistatakse kehtetuks.
Vabariigi Valitsuse 23. novembri 1999. a määruse nr 362 „Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning tühistamise korra kinnitamine ja selle korra täitmist tagavate valitsusasutuste pädevuse määramine“ (RT I 1999, 90, 815) punkti 2 alapunkti 3 täiendatakse sõna „on“ järel sõnaga „Siseministeerium,“.
Määrus kehtestatakse „Konkurentsiseaduse“ (RT I 1998, 30, 410; 1999, 89, 813) paragrahvi 7 lõike 1 alusel.
Ühtlustada turvatehnikale ja ohutusseadmetele esitatavad nõuded.
Paragrahvi 1 punktis 1 nimetatud kokkulepe peab sisaldama tingimust, et kogutud statistiliste andmete põhjal koostatud ja levitatavad kokkuvõtted ja analüüsid on illustratiivsed ning mittekohustuslikud.
Kokkuleppepooltel on õigus avalikustada analüüse ja kokkuvõtteid, mis sisaldavad eristatavaid andmeid üksikute kindlustusandjate kohta.
Selle kokkuleppe alusel väljatöötatud kindlustustingimuste levitamisel teavitatakse nende saajaid, et need kindlustustingimused on illustratiivsed ja mittekohustuslikud ning et soovi korral võib kindlustuslepingu sõlmida teistel tingimustel.
Nõuda kindlustuslepingu objekti võõrandamisel kindlustuslepingu üleminekut kindlustuslepingu objekti omandajale.
Kaaskindlustuse ja kaas-edasikindlustuse komisjonitasude suurused.
Paragrahvi 1 punktis 3 nimetatud kokkulepe on keelatud, kui selle grupi poolt pakutava kindlustustoote turuosa ületab 15% kõikidest vaadeldava tootega identsetest või sarnastest kindlustustoodetest.
Grupp, mis volitab käesoleva paragrahvi punktis 1 ja punktis 2 nimetatud lepingute sõlmimise ja haldamise ühele gruppi kuuluvatest kindlustusandjatest.
Turvatehnika ja ohutusseadmete hoolduse, paigalduse ja ekspluatatsiooniga tegelevatele isikutele esitatavad nõuded.
Seadmete hoolduse, paigalduse ja ekspluatatsiooniga tegelevatele isikutele nõuete esitamine, mis on diskrimineerivad ühe isiku suhtes võrreldes teistega.
Nende kokkulepete alusel väljatöötatud turvatehnika ja ohutusseadmete hooldusele, paigaldusele ja ekspluatatsioonile esitatavad nõuded ning turvatehnika ja ohutusseadmete hoolduse, paigalduse ja ekspluatatsiooniga tegelevatele firmadele esitatavad nõuded on mittekohustuslikud ning et soovi korral võib kindlustusandja lähtuda teistest nõuetest.
Käesoleva seaduse eesmärgiks on ekspordi riikliku garanteerimise kaudu tõsta Eesti ekspordi konkurentsivõimet.
Käesolev seadus sätestab ekspordi riikliku garanteerimise alused ja põhimõtted Eestis.
Ekspordigarantii (edaspidi garantii) käesoleva seaduse tähenduses on tagatis eksportijale eksporditehingust tekkinud kahju katmiseks.
Riiklik garanteerimine käesoleva seaduse tähenduses on riigi kohustus hüvitada eksportijale garanteeritud eksporditehingutest tekkinud kahjud selles osas, mida ei kata käesolevas seaduses sätestatud sihtasutuse garanteerimistegevuse omavahendid.
Eksport käesoleva seaduse tähenduses on kaupade, teenuste, samuti intellektuaalse omandi väljavedu Eesti tolliterritooriumilt.
Eksportija on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tegevusega tegelev füüsiline isik, kelle alaline elukoht on Eestis, samuti juriidiline isik, kes on kantud registrisse Eestis.
Eksporditehing käesoleva seaduse tähenduses on eksportija poolt sõlmitud leping füüsilise isikuga, kelle alaline elukoht on väljaspool Eestit, või juriidilise isikuga, kes on kantud registrisse väljaspool Eestit, käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tegevuse teostamiseks.
Käesoleva seaduse alusel garanteeritakse poliitilistest, katastroofi- ja kommertsriskidest tuleneva kahju osaline hüvitamine.
Eksporditehinguga seotud välisriigis tekkinud erakorralise sündmuse tagajärjel kohustuste mittetäitmine või kohustuste mittenõuetekohane täitmine.
Katastroofirisk käesoleva seaduse tähenduses on üleujutuse, maavärina, orkaani, vulkaanipurske või muude loodusõnnetuste esinemise võimalikkus eksporditehinguga seotud välisriigis.
Kommertsrisk käesoleva seaduse tähenduses on eksporditehingu välismaise osapoole maksejõuetuks muutumine asjaoludel, mis ei olnud teada enne tehingu tegemist.
Eksportijale poliitilistest ja katastroofiriskidest tulenevate kahjude hüvitamine tagatakse garantiidega.
Kommertsriskidest tulenevate kahjude hüvitamine tagatakse eksportijale garantiidega selles osas, mida ei ole võimalik kindlustada kindlustusseltsiga sõlmitud lepinguga.
Vabariigi Valitsus võib sätestada välisriikide loetelu, kuhu toimuvat eksporti eriti suure poliitilise, katastroofi- või kommertsriski tõttu ei garanteerita.
Ekspordi riiklikku garanteerimist korraldab Vabariigi Valitsus Ekspordi Krediteerimise ja Garanteerimise Sihtasutuse (edaspidi sihtasutus) kaudu, kellel on õigus anda välja garantiisid eksporditehingutele.
Sihtasutus on moodustatud riigi poolt eraõiguslike juriidiliste isikute asutamise ja nendes osalemise seaduse (RT I 1996, 48, 942; 73, õiend; 1998, 59, 941) alusel.
Sihtasutuse asutajaõiguste teostaja on Majandusministeerium.
Garantii väljastatakse eksportijale taotluse ning sellele lisatud dokumentide alusel.
Enne garantii andmise otsustamist selgitab sihtasutus välja kõik eksporditehingu ja selle garanteerimisega seotud varalised ja mittevaralised kohustused ning hindab nende täitmise võimalikkust ja riskiastet.
Garantii andmine toimub garantiilepingu sõlmimise või garantiikirja väljaandmise teel sihtasutuse poolt.
Ühele eksportijale väljastatavate garantiide kogusumma ei tohi ületada käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud suurust.
Eksportija taotleb garantiid riski (de) le, mida on võimalik kindlustada kindlustusseltsides.
Ühele eksportijale väljastatavate garantiide kogusumma ei tohi ületada 10 protsenti käesoleva seaduse §-s 6 sätestatud garantiide piirsummast.
Lubatud kogusumma ületamise korral on sihtasutusel õigus väljastada garantiid ainult Vabariigi Valitsuse nõusolekul.
Taotluste esitamise ja läbivaatamise, garantiide väljastamise, riskide taseme määramise, garantiipreemiate arvutamise ja tasumise ning eksportijale eksporditehingust tekkinud kahjude hüvitamise kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Sihtasutuse poolt käesoleva seaduse alusel antud ja samaaegselt kehtivate garantiide piirsumma ei tohi ühelgi ajahetkel ületada 300 miljonit krooni.
Ekspordi garanteerimise allikaks on sihtasutuse garanteerimistegevuse omavahendid, mis moodustuvad riigieelarvest eraldatud vahenditest ja garanteerimistegevusest laekuvatest tuludest.
Garanteerimistegevusest laekuvad tulud on garantiipreemiad ja garantiid taotlevate eksportijate poolt sihtasutusele tehtavad muud maksed.
Garantiide katteks moodustatakse sihtasutuse juures reservfond, mis moodustub eelarve iga-aastastest eraldistest.
Reservfondi suurus ei ületa 10 protsenti käesolevas seaduses sätestatud garantiide piirsummast.
Reservfondi vahendeid kasutatakse eksportijale eksporditehingust tekkinud kahjude hüvitamiseks ainult selles osas, mida ei kata sihtasutuse garanteerimistegevuse omavahendid.
Riigi poolt käesoleva seaduse alusel kahju hüvitamise korras teostatud väljamaksed võetakse arvele sihtasutuse bilansis sihtasutuse kohustusena riigi suhtes.
Väljamaksed tagastatakse riigile sihtasutuse garanteerimistegevuse tulevaste perioodide tulude arvelt.
Sihtasutus ei või krediteerimistegevuse arvelt katta garanteerimistegevusest tekkinud kahjusid.
Sihtasutus peab käesoleva seaduse alusel väljaantud garantiide kohta eraldi arvestust ning esitab üks kord aastas nendest ülevaate Rahandusministeeriumile.
Kontrolli sihtasutuse tegevuse ja tehingute üle teostab Majandusministeerium.
Käesolev seadus annab õigusliku aluse kemikaali käitlemise korraldamiseks ja kemikaali käitlemisega seotud majandustegevuse piiramiseks ning sätestab käitlemise põhilised ohutusnõuded ja kemikaalist teavitamise korra.
Käesoleva seaduse sätteid kohaldatakse ka muu seadusega reguleeritud kemikaali käitlemise valdkondades niivõrd, kuivõrd need ei ole reguleeritud muu seadusega.
Käesolevas seaduses käsitatakse kemikaalina ainet või valmistist, mis on kas looduslik või saadud tootmismenetluse teel.
Aine koosneb ühest keemilisest elemendist või on keemiliste elementide ühend.
Valmistis on vähemalt kahe aine segu.
Kemikaal identifitseeritakse aine või valmistise nimetuse ja rahvusvaheliselt tunnustatud koodide alusel.
Aine nimetus peab iseloomustama selle koostist ja struktuuri.
Valmistisele annab nimetuse selle valmistaja või importija.
Eestis käideldava kemikaali nimetus peab olema ladinatähestikulises kirjapildis.
Rahvusvaheliselt tunnustatud koodid võetakse kasutusele sotsiaalministri määrusega.
Kemikaali käitlemine on kemikaali valmistamine, töötlemine, pakendamine, hoidmine, vedamine, müümine, kasutamine ja kemikaaliga seonduv muu tegevus.
Ohtlik on kemikaal, mis oma omaduste tõttu võib kahjustada tervist, keskkonda või vara.
Ohtlikud kemikaalid klassifitseeritakse vastavalt ohtlikkuse iseloomule ja käitlemisviisile.
Ohtliku kemikaali künniskogus on kogus, millest alates see kemikaal ruumiliselt piiritletud alal võib käitlemisel põhjustada inimohvreid või massilise tervisekahjustusega suurõnnetuse.
Käitlemiseks lubatud kemikaali piirkogus.
Ohtlik on ettevõte, kus kemikaale käideldakse summaarse ohtlikkuse alammäärast suuremas koguses.
Ohtlike ettevõtete kategoriseerimisel kehtestatakse käideldavate kemikaalide summaarse ohtlikkuse suurim lubatav määr.
Suurõnnetuse ohuga on ettevõte, kus ohtlikke kemikaale käideldakse künniskogusest suuremas koguses.
Suurõnnetuse ohuga ettevõttele antakse käitlemiseks lubatud kemikaalide piirkogused, millest suuremat kogust kemikaale ei tohi käidelda.
Vabariigi Valitsus asutab Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas Kemikaalide Teabekeskuse.
Vahetada teavet teiste riikide pädevate riigiasutuste ja rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Täita Pariisi 1993. aasta 13. jaanuari keemiarelvade väljatöötamise, tootmise, varumise ja kasutamise keelustamise ning nende hävitamise konventsiooni artikli VII lõikes 4 ettenähtud riikliku asutuse kohustusi.
Teabe kogumist suurõnnetuse ohuga ettevõtte tegevusele kehtestatud nõuete täitmise kohta ning teabe vahetamist teiste riikide pädevate riigiasutuste ja rahvusvaheliste organisatsioonidega korraldab Päästeamet.
Vabariigi Valitsus moodustab Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas valitsusasutuste esindajatest ja teistest asjatundjatest Kemikaaliohutuse Komisjoni.
Töötada välja kemikaaliohutuse arengukava.
Keelustatud ja rangelt piiratud käitlemisega on kemikaalid, mille käitlemine on kas keelatud või on kindlaksmääratud otstarbel, tegevusalal või tähtaja jooksul lubatud.
Keelustatud ja rangelt piiratud käitlemisega kemikaalide käitlemise lubatud otstarve, tähtajad ja tegevusalad, nende kemikaalide sisse- ja väljaveo ning käitlemise kord ja käitlemise keeld kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Keelustatud ja rangelt piiratud käitlemisega kemikaalide nimekirjad kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Ohtlike kemikaalide identifitseerimise, klassifitseerimise, pakendamise, märgistamise ja arvestamise kord ohtlikus ettevõttes kehtestatakse sotsiaalministri määrusega.
Elanikkonnale ja loodusele ohtlike kemikaalide käitlemise piirangud.
Ohtliku kemikaali künniskogus ja käitlemise piirkogus suurõnnetuse ohuga ettevõttele.
Tervisele, varale või keskkonnale kemikaalist johtuda võiva kahju vältimist või vähendamist võimaldavad nõuded veose jälgimisele ning veole teedel, veeteedel, õhu kaudu ja posti teel.
Suurõnnetuse ohuga ettevõtete loetelu.
Ohtlike ainete piirnormid looduses kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Tagatise suurus võimaliku raskeima tagajärjega suurõnnetuse tekitatud kahju hüvitamiseks.
Ettevõttes kavandatakse ohtliku kemikaali käitlemist üle määratud piirkoguse.
Ettevõtja ei ole esitanud siseministri kehtestatud korrale vastavat teabelehte või ohutusaruannet ja hädaolukorra plaani.
Kui suurõnnetuse ärahoidmine nõuab kiiret tegutsemist, on järelevalveasutusel vastavalt oma pädevusele õigus ajutiselt peatada ettevõtte tegevus ning kehtestada keelde ja piiranguid, teavitades sellest viivitamatult Vabariigi Valitsust.
Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tegevuse peatamine, keelud ja piirangud kehtivad kuni vastavasisulise otsuse langetamiseni Vabariigi Valitsuses.
Valla- või linnavolikogu otsustab suurõnnetuse ohuga uue ettevõtte asukoha oma haldusterritooriumil ettevõtja esitatud ohutusaruandest lähtudes.
Tagama ohtlikule ettevõttele ja selle tegevusele kehtestatud nõuete ja piirangute täitmise.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud kemikaalide arvestus peab näitama iga kemikaali liikumist ettevõttes selle soetamisest kuni töötlemiseni, väljastamiseni või kahjutustamiseni.
Arvestuse andmed ohtliku kemikaali kohta säilitatakse vähemalt kümme aastat.
Kinnitanud esitatud teabe nõuetekohasust.
Ettevõtja teeb riskianalüüsi ja kavandab abinõud ohtlikest kemikaalidest johtuva õnnetuse vältimiseks ja õnnetuse korral tegutsemiseks, lähtudes käesoleva seaduse § 11 lõike 4 alusel kehtestatud õigusaktidest, ning teavitab sellest kohalikku omavalitsust ja päästeasutust.
Õnnetuse korral hüvitab ettevõtja tema põhjustatud kahju.
Võimaliku kahju hüvitamiseks peab ohtliku ettevõtte omanik kindlustama oma vastutuse kahju eest, mis võib johtuda suurõnnetusest.
Tegevuse lõpetamise korral vastutab ettevõtja tema valduses oleva kemikaali ohutuse eest kuni selle üleandmiseni uuele valdajale, kellele laienevad käesoleva seaduse nõuded kemikaali vastuvõtmise hetkest.
Kui füüsiline isik ei ole registreeritud äriregistrisse ettevõtjana, tohib ta omandada ja hoida vaid jaemüügis olevaid kemikaale.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kemikaalide hoidmine ja käitlemine ei tohi põhjustada ohtu hoidjale ja käitlejale, kaasinimestele, varale või keskkonnale.
Ohtlike kemikaalide jaemüügi kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Kemikaali käitlejal peab olema vajalik teave kemikaali füüsikaliste ja keemiliste omaduste, ohtlikkuse, ohutusnõuete ja kahjutustamise kohta.
Kemikaali käitleja peab järgima kemikaali käitlemise kohta kehtestatud ohutusnõudeid.
Ettevõtja on kohustatud looma ettevõttes tingimused ohutusnõuete järgimiseks.
Ohutustehniliste, tervise- ja keskkonnakaitseliste võtete tundmist.
Ettevõtja teenistuses olevate ohtliku kemikaali käitlemisega tegelevate isikute kvalifikatsiooni eest vastutab ettevõtja.
Kemikaalist johtuva reostuse korral peab käitleja kõrvaldama reostuse, likvideerima reostuse põhjuse, teavitama keskkonnajärelevalve asutust ja hüvitama tekitatud kahju.
Kemikaali pakend peab olema vastupidav ja kindlustama kemikaali ohutu käitlemise.
Kui kemikaali pakend või teave kemikaali kohta ei võimalda seda ohutult käidelda, kahjutustatakse kemikaal omaniku algatusel ja kulul.
Kemikaali jaemüük võib toimuda ainult suletud ja nõuetekohaselt märgistatud originaalpakendis või selleks ettenähtud seadmetega.
Kemikaalist teavitamine on teabe esitamine Kemikaalide Teabekeskusele Eestisse sissetoodud või Eestis valmistatud suure või keskmise tootmismahuga, keelustatud või rangelt piiratud käitlemisega ning uut ainet sisaldavate kemikaalide nimetuse, omaduste, hulga ja käitlemisotstarbe kohta.
Esitatav teave peab võimaldama hinnata kemikaalidega seonduvaid ohte ja rakendada abinõusid kemikaali ohutuks käitlemiseks.
Keskmise ja suure tootmismahu.
Teavitamisele kuuluvat kemikaali tohib turustada ainult siis, kui on täidetud nõuetekohase teavitamise tingimused ja teavitamise registreerimisest on möödunud 60 päeva või käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 2 kohaselt sätestatud lühem tähtaeg.
Kemikaali käitlemise otstarbe muutmisel või kemikaali ohtlikkuse kohta lisaandmete teatavakssaamisel peab kemikaali käitleja sellest viivitamata teavitama Kemikaalide Teabekeskust.
Uus on aine, mis ei ole registreeritud Euroopa kaubanduslike keemiliste ainete loetelus (European Inventory of Existing Commercial Chemical Substances, EINECS).
Importija või valmistaja peab esitama nõuetekohase teabe uue aine kohta Kemikaalide Teabekeskusele.
Euroopa kaubanduslike keemiliste ainete loetelu jõustatakse Eestis sotsiaalministri määrusega.
Teave Kemikaalide Teabekeskuses registreeritud kemikaali ohtlikkuse ja selle ohutu käitlemise kohta on avalik.
Kemikaalide Teabekeskus on kohustatud hoidma ja kaitsma ärisaladust seadusega sätestatud korras.
Kahjutustamise viisid.
Füüsiline isik kannab käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumise eest tsiviil- ja haldusvastutust või kriminaalvastutust ning juriidiline isik tsiviil- ja haldusvastutust seaduses ettenähtud korras.
Järelevalvet käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle teostavad vastavalt oma pädevusele keskkonnajärelevalve asutused ja päästeasutused ning Majandusministeeriumi, Siseministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi ja Teede- ja Sideministeeriumi valitsemisala ametid ja inspektsioonid.
Käesoleva seaduse § 15 lõike 1 punkt 3, §-d 18, 20 ja 21 rakenduvad kahe aasta möödudes käesoleva seaduse jõustumisest.
Määrus kehtestatakse „Liiklusseaduse“ (RT I 2001, 3, 6) § 3 lõike 2 alusel.
Käesoleva määrusega kehtestatakse liikluskord Eesti teedel.
Anda teed (mitte takistada) all mõistetakse nõuet, et liikleja ei jätkaks ega alustaks liikumist ega teeks mingeid manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat muutma liikumissuunda või -kiirust.
Liikleja, kellel on kohustus anda teed, peab sellest selgelt märku andma kiiruse vähendamisega või sujuva peatumisega.
Asula all mõistetakse vastavalt „Liiklusseaduse“ § 4 lõikele 8 hoonestatud ala, mille sisse- ja väljasõiduteed on tähistatud asulas ettenähtud liikluskorda kehtestavate liiklusmärkidega.
Auto all mõistetakse tulenevalt „Liiklusseaduse“ lisast 1 sõitjate või veoste veoks või sõidukite haakes vedamiseks või eritööde tegemiseks ettenähtud vähemalt neljarattalist mootorsõidukit, mille valmistajakiirus ületab 25 km/h.
Autorongi all mõistetakse tulenevalt „Liiklusseaduse“ lisast 1 autost ja ühest või enamast haagisest koostatud sõidukite kombinatsiooni.
Eesõiguse all mõistetakse liikleja õigust liikuda enne teist liiklejat.
Eraldusriba all mõistetakse sõiduteid eraldavat tõkke-, haljas- või muu riba, mis ei ole ette nähtud sõidukite liiklemiseks.
Esmase juhtimisõiguse all mõistetakse isikule esmakordselt antud õigust juhtida mootorsõidukit „Liiklusseaduse“ §-s 30 ettenähtud tingimustel.
Haagise all mõistetakse tulenevalt „Liiklusseaduse“ lisast 1 mootorsõidukiga haakes liikumiseks valmistatud või selleks kohandatud sõidukit.
Hädapeatumise all mõistetakse sõiduki seismajäämist või -jätmist, kui sõidu jätkamine on võimatu või ohtlik.
Jalakäija all mõistetakse vastavalt „Liiklusseaduse“ § 7 lõikele 2 isikut, kes kasutab teed liiklemiseks jalgsi või ratastooliga.
Jalakäija all mõistetakse ka isikut, kes kasutab liiklemiseks rula, rulluiske, -suuski, tõukeratast, -kelku või muid nendesarnaseid abivahendeid.
Jalgratta all mõistetakse vähemalt kaherattalist sõidukit, mis liigub sellega sõitva (te) inimes (t) e lihasjõul; sellel võib olla ka mootor.
Termini all ei mõelda puudega inimese ratastooli.
Jalgrattatee all mõistetakse vastavalt „Liiklusseaduse“ § 4 lõikele 5 jalgratta ja mopeediga liiklemiseks ettenähtud teeosa või sama otstarbega omaette teed, mis on tähistatud vastavate liiklusmärkide või teekattemärgistega.
Juhi all mõistetakse vastavalt „Liiklusseaduse“ § 7 lõikele 4 isikut, kes juhib sõidukit, juhib teel ratsa loomi või veoloomi, või isikut, kes ajab teel kariloomi.
Juhi all mõistetakse õppesõidu ja sõidupraktika ajal ka sõiduõpetajat ja -juhendajat vastavalt „Liiklusseaduse“ § 32 sätestatud tingimustele.
Kerghaagise all mõistetakse tulenevalt „Liiklusseaduse“ lisast 1 haagist, mille registrimass ei ületa 750 kg.
Kiirtee all mõistetakse vastavate liiklusmärkidega tähistatud teed.
Kontrollija all mõistetakse seadusega antud volituste piires liiklejaid kontrollivat isikut, kellel on kaasas ametitunnistus.
Kõnnitee all mõistetakse vastavalt „Liiklusseaduse“ § 4 lõikele 4 jalakäija liiklemiseks ettenähtud teeosa või sama otstarbega omaette teed, mis võib olla tähistatud vastavate liiklusmärkide või teekattemärgistega.
Kõrvalepöörde all mõistetakse pööret paremale või vasakule.
Liikleja all mõistetakse vastavalt „Liiklusseaduse“ § 7 lõikele 1 isikut, kes osaleb liikluses jalakäija, sõitja või juhina.
Liikluskorraldusvahendi all mõistetakse „Teeseaduse“ (RT I 1999, 26, 377; 93, 831) § 10 lõike 2 alusel teede- ja sideministri poolt kehtestatud nõuetele vastavat foori, liiklusmärki ja teemärgist ning vilkurit, piiret, hoiatuslinti, tähisposti, tõkkepuud, ohutussaart või muud sarnast.
Liiklusõnnetuse all mõistetakse vastavalt „Liiklusseaduse“ §-le 56 juhtumit, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada või surma või tekib varaline kahju.
Liikurmasina all mõistetakse tulenevalt „Liiklusseaduse“ lisast 1 ratastel liikuvat, teatud kindla töö tegemiseks ettenähtud mootorsõidukit, mille suurim valmistajakiirus ületab 6 km/h, kuid ei ületa 40 km/h.
Manöövri all mõistetakse igasugust pööret või mis tahes ümberreastumist.
Mootorratta all mõistetakse tulenevalt „Liiklusseaduse“ lisast 1 külghaagisega või külghaagiseta kaherattalist mootorsõidukit, mille sisepõlemismootori töömaht on üle 50 cm 3 või valmistajakiirus on üle 45 km/h.
Mootorsõiduki all mõistetakse vastavalt „Liiklusseaduse“ § 12 lõikele 2 mootori jõul liikuvat sõidukit.
Mootorsõiduki all ei mõisteta mootoriga jalgratast, mopeedi ega mootori jõul liikuvat rööbassõidukit.
Mopeedi all mõistetakse tulenevalt „Liiklusseaduse“ lisast 1 kahe- või kolmerattalist sõidukit, mille sisepõlemismootori töömaht ei ületa 50 cm 3 ja valmistajakiirus ei ületa 45 km/h.
Parkimise all mõistetakse sõiduki ettekavatsetud seismajätmist kauemaks, kui seda on vaja sõitjate peale- või mahaminekuks või veose laadimiseks.
Peatee all mõistetakse liiklusmärgiga „Peatee“ tähistatud teed kogu selle ulatuses.
Ristmikul on sama tähendus ka liiklusmärgiga „Ristumine kõrvalteega“ tähistatud teel ristuva või suubuva tee suhtes, kattega teel kruusatee või pinnastee suhtes ja kruusateel pinnastee suhtes.
Kruusa- või pinnastee kattega lõik enne suubumist kattega teele ei muuda neid kattega teeks.
Peatumise all mõistetakse sõiduki ettekavatsetud seismajätmist sõitjate peale- või mahamineku või veose laadimise ajaks.
Termin ei hõlma seismajäämist koos liiklusvooluga või reguleerija või liikluskorraldusvahendi nõudel.
Piiratud juhtimisõiguse all mõistetakse isiku õigust juhtida mootorsõidukit „Liiklusseaduse“ §-s 23 nimetatud juhtudel ja korras.
Piiratud nähtavuse all mõistetakse olukorda, kui kurvid, tõusuharjad, teeäärsed rajatised, haljastus või teel olevad takistused vähendavad tee nähtavust niivõrd, et antud teelõigul lubatud suurima kiirusega sõitmine võib muutuda ohtlikuks.
Pärisuunavööndi all mõistetakse sõidukite ühes suunas liiklemiseks ettenähtud sõiduteed või selle osa.
Kahesuunalise liiklusega sõidutee puhul mõeldakse pärisuunavööndi all sõidutee parempoolset osa, mida vasakult piirab liikluskorraldusvahend, selle puudumisel sõidutee mõtteline keskjoon.
Sõidutee keskel samal tasandil asuvate trammiteede korral on suunavööndite eralduspiiriks trammiteede mõtteline keskjoon.
Pärisuunaline trammitee kuulub pärisuunavööndisse.
Kahesuunalise liiklusega sõiduteel, mille kogulaiuses on kolm teekattemärgistega tähistatud sõidurada, on pärisuunavööndiks ainult parempoolne sõidurada, kui liikluskorraldusvahend ei määra teisiti.
Kui teel on eri rada kergesõidukile (ratastool, jalgratas, mopeed jms), ühissõidukile, aeglasele, raskele või muule rööbasteta sõidukile, on selle eri raja sõiduteepoolne äär pärisuunavööndi ääreks muule rööbasteta sõidukile.
Pöörde all mõistetakse pööret kõrvale või tagasi.
Ratastraktori all mõistetakse tulenevalt „Liiklusseaduse“ lisast 1 mootorsõidukit, millel on rattad ja vähemalt kaks telge ja mille suurim valmistajakiirus ületab 6 km/h, kuid ei ületa 40 km/h.
Raudteesõiduki all mõistetakse rongi, vedurit, vagunit, dresiini vm raudteerööbastel liikuvat sõidukit.
Raudteeülesõidukoha all mõistetakse tee ja raudtee samatasandilist ristumiskohta.
Tee ja raudteeülesõidukoha piiriks on tõkkepuu, selle puudumisel ühe- või mitmerööpmelise raudtee märkide asukoht.
Registrimassi all mõistetakse tulenevalt „Liiklusseaduse“ lisast 1 juhi, sõitjate ja veosega täisvarustuses sõidukile registreerimisel määratud suurimat massi, mis ei tohi ületada valmistaja poolt lubatud suurimat massi.
Autorongi registrimass on kõikide kokkuhaagitud sõidukite registrimasside summa.
Reguleerija all mõistetakse oma volituste piires liiklust korraldavat (liiklejaid suunav või peatav) isikut, kellel on vastav vormiriietus või eraldusmärk.
Ristmiku all mõistetakse samal tasandil ristuvatest teedest moodustuvat ala.
Ristmikku ei moodusta parkla, puhkekoha ega teega külgneva ala teega piirnemise koht, samuti nende juurdesõidutee teega lõikumise koht ning põllu- või metsatee ristumine teega ja põllu- või metsateede omavahelised ristumised.
Ristmik on reguleeritav, kui liikumise järjekorra määravad reguleerija märguanded või foorituled.
Muul juhul on ristmik reguleerimata.
Kui reguleerimata ristmikku läbib peatee, on see eriliigiliste teedega.
Sõidueesõigusega tee all mõistetakse teed, millel sõitjal on sõidueesõigus ristuval teel sõitja suhtes.
Sõiduki all mõistetakse vastavalt „Liiklusseaduse“ § 12 lõikele 1 teel liiklemiseks ettenähtud või teel liiklevat liiklusvahendit, mis liigub mootori või muul jõul.
Sõiduraja all mõistetakse sõidutee pikiriba, mis on tähistatud vastavate liiklusmärkide või teekattemärgistega või on tähistamata ja mille laius on küllaldane autode liiklemiseks ühes reas.
Sõidutee all mõistetakse vastavalt „Liiklusseaduse“ § 4 lõikele 3 sõidukite liikluseks ettenähtud teeosa.
Samal tasandil ristuvad sõiduteed moodustavad sõiduteede ristumisala.
Sõiduteeäärt näitab vastav teekattemärgis; kui seda ei ole, siis teepeenra, eraldusriba, haljasala või muu riba äär või rentsli põhi või sõidutee äärekivi.
Kui sõiduteega samal tasandil asuvad mõlemasuunalised trammiteed on sõidutee ühes servas, on rööbasteta sõidukite sõidutee ääreks sõiduteepoolne trammirööbas.
Sõitja all mõistetakse vastavalt „Liiklusseaduse“ § 7 lõikele 3 isikut, kes kasutab liiklemiseks sõidukit, kuid ei juhi seda.
Tee all mõistetakse vastavalt „Teeseaduse“ §-le 2 maanteed, tänavat, jalgteed ja jalgrattateed või muud sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatavat rajatist koos seda moodustavate sõidu- ja kõnniteede, teepeenarde, haljasalade, eraldus- või haljasribadega ning muude teehoiurajatistega.
Termin hõlmab ka teega külgnevale alale sissesõidu või sealt väljasõidu teed ning parklat ja puhkekohta.
Pinnasteeks, mis on põllu-, metsa- vms pealiskihita tee, mis on teeks rajatud või sõidukite liikumise tulemusena selleks kujunenud.
Teega külgneva ala all mõistetakse vastavalt „Liiklusseaduse“ § 4 lõikele 2 teeäärset piirkonda, kus asuv rajatis on juhile teelt näha ja kuhu võib viia juurdesõidutee.
Tegeliku massi all mõistetakse tulenevalt „Liiklusseaduse“ lisast 1 sõiduki massi antud hetkel koos juhi, sõitjate ja veosega.
Autorongi tegeliku massi all mõistetakse kõikide kokkuhaagitud sõidukite tegelike masside summat.
Teljekoormuse all mõistetakse osa sõiduki massist, mis telje kaudu koormab teed.
Traktori all mõistetakse mootorsõidukit, millel on rattad või roomikud ja mille suurim valmistajakiirus ületab 6 km/h ega ületa 40 km/h.
Traktori põhifunktsiooniks on sellel paikneva või sellega haakes oleva masina või riistaga töötamine, paikse masina käitamine või haagise vedamine.
Trammi all mõistetakse elektrikontaktliiniga ühendatud tänavarööbassõidukit rööbashaagisega või ilma.
Tühimassi all mõistetakse tulenevalt „Liiklusseaduse“ lisast 1 juhi, sõitjate ja veoseta täisvarustuses sõiduki massi, mille on määranud valmistaja.
Valmistajakiiruse all mõistetakse valmistaja poolt sõidukile määratud suurimat kiirust.
Õueala all mõistetakse vastavalt „Liiklusseaduse“ § 4 lõikele 6 jalakäijate ja sõidukite üheskoos liiklemiseks ettenähtud teed, mis on tähistatud vastavate liiklusmärkidega.
Ühissõiduki all mõistetakse sõiduplaani kohaselt sõitjaid vedavat bussi, trolli või trammi.
Ühissõidukiks loetakse ka sõitjaid vedavat taksot.
Ühissõidukiraja all mõistetakse vastavalt „Liiklusseaduse“ § 4 lõikele 7 sõidutee osa, mis on ette nähtud liiklemiseks sõiduplaani kohaselt sõitvale bussile ja trollile, samuti sõitjaid vedavale taksole.
Ülekäiguraja all mõistetakse tee osa, mis on ette nähtud jalakäijale tee ületamiseks.
Reguleerimata ülekäigurada tähistatakse vastavate liiklusmärkide või teekattemärgisega.
Reguleeritaval ülekäigurajal määratakse käigukord jalakäijafooride tulede või reguleerija märguannetega, kusjuures teel võivad olla vastavad teekattemärgised.
Reguleerimata ülekäiguraja laius on piiratud vastava teekattemärgisega, selle puudumisel aga piiravad rada kujutletavad sirged, mis lähtuvad vastavate liiklusmärkide asukohtadest ning on teega risti.
Reguleeritava ülekäiguraja laius on piiratud vastava teekattemärgisega, selle puudumisel aga piiravad rada kujutletavad sirged, mis lähtuvad fooride asukohtadest ning on teega risti.
Ümberpõike all mõistetakse möödumist sõiduteel seisvast ühest või mitmest sõidukist või muust takistusest väljasõiduga kasutatavast sõidureast.
Sõidukite liiklus Eestis on parempoolne.
Liikleja ja liikluse korraldaja peavad täitma käesoleva määruse nõudeid.
Liikleja peab juhinduma käesoleva määruse lisas 1 kirjeldatud reguleerija märguandest ning täitma reguleerija ja kontrollija muud liiklusalast korraldust, liikluskorraldusvahendi nõuet ning kinni pidama sõidukile käesoleva määruse lisas 4 ettenähtud tunnusmärkide kasutamise korrast.
Liikleja peab täitma reguleerija korraldust isegi siis, kui see on vastuolus käesoleva määruse või liikluskorraldusvahendi nõudega.
Määruse lisa 2 kohase ajutise (teisaldatava alusega) ja alalise liiklusmärgi nõude vastuolu korral tuleb juhinduda ajutise liiklusmärgi nõudest.
Liiklusmärgi ja lisa 3 kohase teemärgise nõude vastuolu korral tuleb juhinduda liiklusmärgi nõudest.
Lisa 1 kohase foori lubav tuli või reguleerija lubav märguanne ei tühista lisa 2 kohase liiklusmärgi (välja arvatud hoiatusmärk „Ristumine kõrvalteega“ ja eesõigusmärgid) ning lisa 3 kohase teemärgisega ettenähtud korda.
Keegi ei tohi kahjustada ega liiklejate eest varjata liikluskorraldusvahendit, seda selleks volitusi omamata paigaldada, teisaldada või eemaldada.
Keegi ei tohi oma tegevusega või tegevusetusega ohustada või takistada liiklust.
Keegi ei tohi paigutada kõnniteele või teepeenrale seadmeid või materjale, mis ohustavad või põhjendamatult takistavad jalakäija, eriti vanuri ja invaliidi liikumist.
Ohu tekitanud isik peab rakendama kõiki temale jõukohaseid meetmeid ohu kõrvaldamiseks või selle kahjulike tagajärgede vähendamiseks.
Liikleja ja muu isik peavad täitma „Liiklusseaduses“ sätestatud ja seaduse alusel kehtestatud õigusaktide nõudeid.
Juht ei tohi põhjustada ebamugavusi teisele inimesele ega kahju teed ümbritsevale keskkonnale liigse müra, tolmu ja heitgaasiga, mida antud oludes on võimalik vältida.
Tuleb hoiduda otsasõidust loomale või linnule.
Mootorsõidukit ei tohi pesta veekogus ega kaldal lähemal kui 10 m veepiirist, kui kohapeal puudub teade teistsuguse korra kohta.
Sõiduki müra ja heitgaasi saasteainesisaldus ei tohi ületada „Liiklusseaduse“ § 13 lõike 5 alusel keskkonnaministri poolt kehtestatud normi.
Asulateel, välja arvatud teel, kus sõidukitele kehtestatud suurim kiirus ei ületa 20 km/h, peab jalakäija liikuma kõnniteel, selle puudumisel teepeenral.
Nimetatud kohtade puudumise või käimiseks sobimatuse korral võib käia sõiduteel ainult selle ääre lähedal, sõidukeid takistamata.
Kahesuunalisel asulavälisel teel, kus puudub kõnnitee, peab jalakäija liikuma ainult vasakpoolsel teepeenral, viimase puudumise või käimiseks sobimatuse korral aga sõiduteel selle vasaku ääre lähedal, sõidukeid takistamata, kusjuures halva nähtavuse korral või pimeda ajal valgustamata teel tohib sõiduteel liikuda ainult ühes reas.
Teel, millel on eraldusriba, ei tohi liikuda sõiduteel eraldusriba kõrval ega piki eraldusriba, kui sellel pole kõnniteed.
Organiseeritud inimrühm, välja arvatud käesoleva määruse §-s 58 nimetatud koolieelikute ja algklasside õpilaste rühm, võib liikuda ainult sõidutee parema ääre lähedal või jalakäijat takistamata ka kõnniteel, kõige rohkem neli inimest kõrvuti.
Rühma juht peab tagama ohutuse asjakohaste vahenditega (märgulipud, pimeda ajal helkurid, laternad vms).
Halva nähtavuse korral või pimeda ajal kõnniteeta ja valgustamata teel liikudes peab jalakäija kasutama helkurit või süüdatud laternat.
Kui käigusillale või -tunnelisse mineku koht, ülekäigurada või ristmik ei ole kaugemal kui 100 m, peab jalakäija sõiduteed ületama ainult nende kaudu.
Nimetatud kohtadest kaugemal kui 100 m tohib jalakäija sõiduteed ületada ainult siis, kui tee on mõlemas suunas hästi näha ja sellega ei tekitata ohtu liikluses.
Reguleerimata ristmikul ei tohi jalakäija takistada ristmikule lähenevat sõidukit ja ristmikku otse ületavat sõidukit.
Kui reguleerimata kohas sõiduteed ületav jalakäija on peatunud sõidukile tee andmiseks, võib ta edasi minna alles siis, kui on veendunud ülemineku ohutuses.
Jalakäija peab sõidutee ületama lühimat teed mööda, ohutussaarte olemasolul nende kaudu.
Reguleerimata ülekäigurajal peab jalakäija enne sõidutee ületamist hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiiruse sujuvaks vähendamiseks või peatumiseks ja veenduma, et juht on teda märganud ning tee ületamine on ohutu.
Reguleeritaval ristmikul või ülekäigurajal peab jalakäija sõidutee ületamisel juhinduma foorituledest, reguleerija olemasolul aga tema märguannetest.
Reguleeritaval ristmikul, kus ülekäigurada ei ole teekattel tähistatud, peab jalakäija ületama sõidutee kõnniteede kulgemise suunas, ohutussaartel asuvate fooride korral aga nende saarte kaudu.
Kui roheline tuli lubab jalakäijal ristmikku ületada kõikidel sinna suubuvatel teedel korraga, tohib ta üle minna mis tahes suunas.
Kui ristmikul jalakäijafoor puudub, peab jalakäija juhinduma sõidukifoori tuledest.
Kui jalakäija sõiduteel olles süttib jalakäijafoori punane tuli, selle foori puudumisel sõidukifoori kollane tuli või reguleerija tõstab käe üles, peab jalakäija sõltuvalt oma asukohast sõiduteel jätkama liikumist ainult kuni lähima ohutussaareni, selle puudumisel - kuni suunavööndite eraldusjooneni või, olles sõidutee teisel poolel, lõpetama ohutussaare puudumisel sõidutee ületamise.
Sõiduteed ületades ei tohi jalakäija asjatult viivitada ega peatuda.
Takistada teel töötavat sõidukit, millel on sisse lülitatud kollane vilkur.
Jalakäija tohib ühissõidukit oodata ooteplatvormil, selle puudumisel aga ainult kõnniteel või teepeenral.
Ühissõidukipeatuses, kus puudub ooteplatvorm, tohib ühissõidukile minekuks sõiduteele astuda alles pärast ühissõiduki peatumist.
Pärast ühissõidukist väljumist peab jalakäija kohe lahkuma sõiduteelt.
Sõitja tohib sõidukisse siseneda ja sellest väljuda ainult siis, kui sõiduk seisab.
Sõiduki ust ei tohi avada enne peatumist.
Ukse avamine ei tohi ohustada ega takistada teist liiklejat.
Sõiduteepoolselt küljelt või tagant tohib sõitja rööbasteta sõidukisse siseneda ja sellest väljuda ainult siis, kui see on ohutu ega takista teist liiklejat.
Sõidukis, millel on turvavööd, peab sõitja olema turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud, välja arvatud käesoleva määruse §-s 69 nimetatud juhtudel.
Sõitja ei tohi sõidu ajal tõmmata juhi tähelepanu sõiduki juhtimiselt kõrvale.
Juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat ega rikkuda tema riietust (nt pritsida pori, vett vms).
Eriti tähelepanelik tuleb olla lapse, vanuri ning haigustunnuste ja puudega inimese suhtes.
Tema minekul keset teed olevas peatuses seisvale pärisuunalisele ühissõidukile või sellelt tulekul.
Lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, peab juht vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale või ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootavale jalakäijale.
Kui reguleerimata ülekäiguraja ees on pärisuunavööndis seisma jäämas või seisma jäänud sõiduk, ei tohi juht sellest sõidukist mööduda vahetult enne ülekäigurada ega ülekäigurajal, jäämata seisma ülekäiguraja ees.
Ülekäigurajale tohib sõita pärast käesoleva määruse § 46 nõuete täitmise võimalikkuses veendumist.
Kui reguleerimata ülekäiguraja ees seisma jäänud sõiduki ja ülekäigurajale läheneva sõiduki vahele jääb vaba sõidurada, ei pea juht ülekäiguraja ees seisma jääma, kuid peab arvestama käesoleva määruse §-s 46 sätestatut.
Kui vastassuunalise vööndi poolel on reguleerimata ülekäiguraja nähtavus varjatud seisva sõiduki või muu takistuse tõttu, peab juht sõidu jätkamisel olema eriti ettevaatlik, et mitte ohustada ülekäigurajal olevat jalakäijat.
Ülekäigurajale tohib sõita vaid siis, kui juht on kindel, et tal ei tule sellel seisma jääda.
Ülekäigurajal ei tohi tagasi pöörata.
Kui foorituli või reguleerija märguanne keelab sõita reguleeritavale ülekäigurajale, tuleb peatuda stoppjoone või stoppjoonemärgi ees; kui neid ei ole, siis ülekäiguraja ees.
Kui reguleeritav ülekäigurada tuleb ületada kõrvalepöörde lõpul, võib juht juhul, kui tema sõidusuunas pole stoppjoont või stoppjoonemärki, ületada ülekäiguraja, andes teed lubava fooritule ajal sõiduteed ületavale jalakäijale.
Juht peab igal pool andma teed valge kepiga märku andvale pimedale jalakäijale.
Juht peab arvestama, et lapse areng ei võimalda veel liiklusolusid terviklikult hinnata.
Nähes teel või tee ääres last, tuleb olla eriti tähelepanelik ja sõita kiirusega, mis võimaldab ohtu vältida.
Koolieelikut saatev täiskasvanu peab jälgima last ja vältima lapse ootamatut sattumist sõiduteele.
Koolieelikute ja algklasside õpilaste rühm võib liikuda ainult täiskasvanute saatel, kaks last kõrvuti, kõnniteel, selle puudumisel teepeenral, seejuures valgustamata asulateel ning asulavälisel teel ainult valge ajal ja kahesuunalise liikluse korral vasakpoolsel teepeenral.
Sõiduteel olevatele lastele bussi juures, millel on käesoleva määruse lisa 4 kohane lasterühma-tunnusmärk.
Kui lapse pikkus ei võimalda teda nõuetekohaselt kinnitada auto turvavööga, tuleb omaette istuva lapse sõidutamisel sõiduautos, millel on turvavööd, kasutada tema pikkusele ja kaalule vastavat turvatooli, -hälli või muud nõuetekohast turvavarustust.
Sõiduauto esiistmel tohib last sõidutada ainult siis, kui ta on turvavarustuse abil nõuetekohaselt kinnitatud.
Sõiduauto tagaistmel tohib täiskasvanud sõitjal süles olla üks alla 12-aastane laps tingimusel, et last süles hoidev sõitja on turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud ja kõik autos olevad istekohad on hõivatud.
Sõiduauto esiistmel ei tohi last süles hoides sõidutada.
Käesoleva määruse §-des 60 ja 61 esitatud nõuded ei ole kohustuslikud asulasõidul takso tagaistmel omaette istuva või täiskasvanu süles oleva lapse sõidutamisel.
Alla 12-aastast last ei tohi sõidutada mootorratta tagaistmel.
Juht ei tohi pargitud sõidukiga sulgeda teiste sõidukite liiklust sissesõidul õuedele ja teega külgnevatele aladele ega takistada jalakäijate liikumist ülekäiguradadel ja ristmikel kõnniteede kulgemise suunas.
Sõidukis, millel on turvavööd, olema turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud ja mitte sõidutama sõitjat, kes pole nõuetekohase turvavarustusega kinnitatud.
Muud dokumendid, kui seda nõuavad seadused.
Juht peab võimaldama kontrollida sõidumeeriku ja kiirusepiiriku olemasolu sõidukil, millel need on kohustuslikud, ning sõidumeeriku salvestuslehtede andmete alusel sõidu- ja puhkeaja nõuetest kinnipidamist.
Kontrollimiseks vajalikud dokumendid peab mootorsõiduki juht andma kontrollijale juhikohalt lahkumata, autost läbi avatud küljeakna.
Juht ja sõitja peavad jääma oma kohale ja võivad sõidukist lahkuda ainult kontrollija loal või korraldusel.
Juhil on õigus nõuda kontrollijalt ametitunnistust või muud tema volitusi tõendavat dokumenti ja teha sellelt vajalikke märkmeid.
Mootorsõiduki ja trammi juht peab tundma esmaabivõtteid, abistama liiklusõnnetuses kannatada saanud, abitus seisundis olevat inimest ning kohale kutsuma kiirabi (päästeteenistuse).
Ainult erandjuhul, kui kiirabi (päästeteenistust) ei ole võimalik kohale kutsuda ja transportimine pole kannatanule ohtlik, tohib teda haiglasse saata teise sõidukiga või viia sinna oma sõidukiga.
Juht, kelle mootorsõiduk kuulub juriidilisele isikule (välja arvatud diplomaatiline esindus, konsulaarasutus või rahvusvaheline organisatsioon) ega ole eriotstarbeline, peab edasilükkamatul juhul minema oma sõidukiga politsei kasutusse sõiduks sündmuskohale või loodusõnnetuse piirkonda ning vältimatu arstiabi vajaja toimetamiseks haiglasse või õiguserikkuja toimetamiseks politseisse.
Seisundis, mille puhul alkoholisisaldus ühes liitris juhi väljahingatavas õhus on 0,1 milligrammi või rohkem või mille on põhjustanud alkoholisisaldus juhi veres 0,2 promilli või rohkem.
Juhtimist ei tohi üle anda isikule, kes on käesoleva määruse §-s 76 nimetatud seisundis.
Mootorsõiduki ja trammi juhtimist ei tohi üle anda isikule, kellel puudub vastav juhiluba.
Kui trammi ja rööbasteta sõiduki liikumisteed ristmikevahelisel alal lõikuvad, peab teed andma rööbasteta sõiduki juht.
Liiklusmärgiga „Ühissõidukirajaga tee“ tähistatud teel olevast ühissõidukirajast tohib kohas, kus liikluskorraldusvahend seda ei keela, ainult risti üle sõita.
Asulas peab juht andma teed tähistatud peatusest välja sõitvale D-kategooria ühissõidukile.
Suunamärguanne tuleb vastavalt liiklusolukorrale anda õigel ajal, kuid mitte hiljem kui 3 sekundit enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist.
Suunatulemärguanne peab jätkuma manöövri ajal ja tuleb lõpetada kohe pärast manöövrit, käemärguande võib lõpetada vahetult enne sõidu alustamist, manöövrit või peatumist.
Pidurdamismärguandeks liigutama kõrvale tõstetud sirget kätt üles-alla.
Juht peab kasutama kirjeldatud käemärguandeid ka suuna- või stopptulede rikke korral või sõitmisel töötavate ohutuledega.
Helisignaali tohib anda vaid ohu tekkimisel või väljaspool asulat liikleja tähelepanu äratamiseks.
Tulesid võib vilgutada ainult liikleja tähelepanu äratamiseks.
Hoiatusmärguandmine ei anna juhile eesõigust.
Liiklusõnnetuse korral.
Sõitval sõidukil peavad põlema ohutuled pimeda ajal või halva nähtavuse korral, kui kas või üks tagumine ääretuli ei põle.
Ohukolmnurk tuleb teele panna sõidukist piisavale kaugusele, kuid mitte lähemale kui 25 m asulas ja 50 m väljaspool asulat.
Sõltumata ohutulede olemasolust - käesoleva paragrahvi punktis 1 nimetatud nõude kohaselt, kui hädapeatunud või liiklusõnnetuses osalenud sõiduk asub sõiduteel halva või piiratud nähtavusega kohas või kui veos on niisuguses kohas sõiduteele kukkunud või sinna voolanud.
Kui hädapeatunud sõidukit, sellelt kukkunud või sellest välja voolanud veost ei olnud võimalik teelt omal jõul kõrvaldada, peab juht selle tähistama käesoleva määruse § 87 või § 89 kohaselt, teatama juhtumist viivitamatult politseisse või teeomanikule (-valdajale) ja võtma tarvitusele abinõud ohu kiireks kõrvaldamiseks või selle kahjulike tagajärgede vähendamiseks.
Enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid.
D-kategooria ühissõidukijuht peab veenduma, et talle antakse käesoleva määruse § 81 kohaselt teed.
Sõiduteelt ära sõites - jalakäijale ja jalgratturile kõnniteel või teepeenral ning jalgratturile ja mopeedijuhile jalgrattateel või teepeenral.
Taga sõitev rööbasteta sõiduki juht peab andma teed ümberreastuvale naaberrea juhile.
Kõrvuti sõitvate juhtide vastastikusel reavahetamisel peab juht andma teed temast paremal olevale juhile.
Teel, kus pärisuunas on kaks või enam teekattemärgistega tähistatud sõidurada, ei tohi tiheda liikluse korral, kui kõik rajad on ühtlaselt koormatud, ees sõitvatest sõidukitest mööduda sagedaste ümberreastumistega.
Kui sõidukite liikumisteed lõikuvad ja sõidujärjekord ei ole käesolevas määruses mujal määratud, peab juht andma teed paremalt lähenevale või paremal asuvale sõidukijuhile.
Enne pööret peab juht aegsasti suunduma sõidutee pärisuunavööndi vastava ääre lähedale.
Nõue ei kehti sõitmisel ringliiklusega ristmikule ja pöörde korral, mida vastav liikluskorraldusvahend lubab teha ka mujalt.
Pöördel tuleb ristmikul sõita nii, et sõiduteede ristumisalalt välja sõites ei satuta vastassuunavööndisse.
Kui juht ei saa ristmikul või ristmikevahelisel teel sõiduki suure pöörderaadiuse või sõidutee seisundi tõttu pöörata käesoleva määruse §-de 97, 98 ja 109 nõuete kohaselt, võib nendest kõrvale kalduda - kaasa arvatud teepeenrale sõitmine - tingimusel, et ei ohustata ega takistata teist liiklejat ega rikuta tee mullet.
Pöörates ristmikevahelisel teel vasakule või tagasi, peab juht andma teed vastusõitvale ja temast möödasõidul olevale juhile.
Eraldusribaga teel tohib väljaspool asulat vasakule või tagasi pöörata vaid kohas, kus on vastav liiklusmärk „Sõidurajad ja -suunad“, ja tagasi pöörata vaid kohas, kus on märk „Tagasipöördekoht“.
Piiratud nähtavusega kohas.
Kui teel on aeglustusrada, peab pöörata kavatsev juht aegsasti siirduma sellele rajale ja vähendama kiirust ainult seal.
Kui teele sõitmiseks on kiirendusrada, peab juht sõitma sellel ja liiklusvooluga ühinemisel andma teed teel sõitvale juhile.
Teel sõitev juht ei tohi põigata kiirendusrajale, kui see takistab seal sõitvat juhti.
Tagurdamisel ei tohi juht ohustada ega takistada teist liiklejat.
Ühesuunalisel teel tohib vastassuunas tagurdada ainult manöövriks.
Teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel tuleb sõita raja piirides.
Kahesuunalise liiklusega sõiduteel, mille kogulaiuses on neli või enam sõidurada, ei tohi sõita vastassuunavööndis.
Kahesuunalise liiklusega sõiduteel, mille kogulaiuses on kolm teekattemärgistega tähistatud sõidurada, ei tohi sõita äärmisele vasakpoolsele, vastassuunarajale.
Keskmist rada võib kasutada ainult möödasõiduks või ümberpõikeks ning tuleb kasutada ümberreastumiseks enne vasak- või tagasipööret.
Sõidukiga, mida pole nimetatud käesoleva määruse §-des 111 ja 112, tohib asula sõiduteel sõita pärisuunavööndis mis tahes rajal eeldusel, et täidetakse käesoleva määruse § 80 nõudeid.
Asulavälisel teel tuleb sõita sõidutee parempoolse ääre lähedal.
Kui pärisuunavööndis on mitu tähistatud sõidurada, siis tohib vasakpoolseid radasid kasutada ainult juhul, kui parempoolsed on hõivatud.
Ühelgi sõiduteel, kus pärisuunavööndis on kolm või enam tähistatud sõidurada, ei tohi C-kategooria sõidukiga sõita kaugemal teisest rajast, kui käesoleva määrusega ei ole sätestatud teisiti.
Sõidukiga, mille suurim kiirus ei tohi ületada 40 km/h või mis muul liiklusvoolust sõltumatul põhjusel ei saa sõita nimetatust kiiremini, tuleb sõita äärmisel parempoolsel rajal, kui käesoleva määrusega ei ole sätestatud teisiti.
Mootorsõidukil või autorongil, mis ei tohi või ei saa sõita kiiremini kui 40 km/h, peab olema taga vasakul äärel või keskel käesoleva määruse lisa 4 kohane aeglase sõiduki tunnusmärk.
Kattega teel tohib sõita ainult mootorsõidukiga, mis toetub tee pinnale pneumaatiliste või elastsest materjalist rehvide või roomikutega.
Trammiliiklust takistamata tohib rööbasteta sõidukiga sõita või seisma jääda sõiduteega samal tasandil asuval pärisuunalisel trammiteel ainult siis, kui sõiduradade arv ei ole määratud liiklusmärgiga „Sõidurajad ja -suunad“.
Kui trammiliiklust takistatakse, tuleb trammitee vabastada.
Kõrval asuvad juhid peavad seda võimaldama.
Vastassuunalisel trammiteel sõita ei tohi.
Kõnniteel ja jalgrattateel tohib liikuda vaid tööülesandeid täitva mootorsõidukiga, kui ülesande täitmine sõiduteelt ei ole võimalik.
Teepeenral tohib mootorsõidukiga sõita ainult käesoleva määruse §-des 99, 136, 138, 141 ja 145 ettenähtud korras.
Haljasalale ei tohi ilma selle omaniku (valdaja) loata sõita ühegi sõidukiga.
Eraldusribal ei tohi sõita ühegi sõidukiga peale hooldustöid tegeva sõiduki.
Kui pööratakse teele, mille ette on pandud liiklusmärk „Sõit muutsuunaliiklusega teele“, tuleb sõita äärmisele parempoolsele rajale.
Sealt võib suunduda vasakpoolsetele radadele vaid pärast seda, kui juht on kindel, et pärisuunas võib sõita ka teistel radadel.
Sõites mööda veekogu ületavat jääteed, peab juht järgima „Teeseaduse“ alusel kehtestatud nõudeid.
Asulavälisel teel on 90 kilomeetrit tunnis.
Liiklusmärgid „Suurim kiirus“ või „Kiiruse piirangu ala“, mis piiravad kiiruse 30 km/h või alla selle, osutavad juhile ohtlikku teelõiku või ala, millel täiendavad hoiatusmärgid või teemärgised võivad puududa.
Valmistajakiirusest.
Käesoleva määruse lisa 4 kohasel kiiruse piirangu tunnusmärgil mainitud kiirusest.
Liikluskorraldusvahendil näidatud suurusest.
Õppesõidu ajal ja esmase või piiratud juhtimisõigusega juht ei tohi sõita kiiremini kui 90 km/h.
Õppesõiduautol peab olema eest ja tagant nähtav käesoleva määruse lisa 4 kohane õppesõidu-tunnusmärk, teistel juhtudel - algaja juhi tunnusmärk.
Järsult pidurdada, kui see pole vajalik ohutuse tagamiseks.
Juht peab vastavalt kiirusele hoidma sellist pikivahet, mis võimaldab vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või peatunud sõidukile.
Sõitmisel peab juht hoidma ohutut külgvahet.
Asulavälisel teel, millel pärisuunas on üks sõidurada, peab juht, kes ei sõida sellel teelõigul lubatud suurima kiirusega, hoidma niisugust pikivahet, et temast möödasõitnu saaks tagasi reastuda.
Nõue ei kehti, kui juht ise valmistub möödasõiduks, kui liiklus on tihe või kui sellel teelõigul ei tohi mööda sõita.
Möödasõitu lõpetades saab ta naasta pärisuunavööndisse, ohustamata ja takistamata juhte, kellest ta mööda sõidab.
Kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist, tuleb möödasõit katkestada.
Kui möödasõidu katkestanud juht tahab naasta pärisuunavööndisse, peavad taga sõitvad juhid seda võimaldama.
Juht, kellest mööda sõidetakse, ei tohi möödasõitu takistada sõidukiiruse suurendamisega ega muul viisil.
Piiratud nähtavusega teelõigul.
Asulavälisel teel, kus sõidutee seisund või tihe vastassuunaliiklus ei võimalda mööda sõita sõidukist, mis ei sõida sellel teelõigul lubatud suurima kiirusega, peab viimase juht hoiduma võimalikult paremale ja vajaduse korral peatuma, et lubada mööda enda taha kogunenud sõidukid.
Aeglustusraja, teepeenra või ühissõidukipeatuskoha teelaiendi kaudu.
Nõue ei kehti möödumisel sõidukist, mis on vasak- või tagasipöördel.
Vastusõitvast sõidukist möödumisel tuleb kitsal sõiduteel hoiduda võimalikult paremale, vajaduse korral võib sõita teepeenrale.
Kui möödumine on raskendatud takistuse tõttu, peab teed andma juht, kelle ees see takistus on.
Liiklusmärgiga „Järsk lang“ tähistatud langul peab takistuse juures teed andma laskuv juht.
Asulateel tuleb sõiduk peatada või parkida sõiduteel selle parempoolse ääre lähedal või parempoolsel teepeenral nii, et jalakäijale jääks teepeenral vabaks vähemalt 0,75 m laiune käiguriba.
Sama korra kohaselt tohib asulas sõidukit peatada ja parkida ka tee vasakul poolel ühesuunalisel teel ja sellisel kahesuunalisel teel, mille keskel pole trammiteed ning kus mõlemas suunas on üks sõidurada, mida teineteisest eraldab katkendjoon või mille puudumisel sõidutee on alla 9 m lai, arvestamata sõiduteelaiendina ehitatud parklat.
Asula sõiduteel tohib sõidukeid peatada või parkida ühes reas, haagiseta kaherattalisi mootorrattaid, jalgrattaid ja mopeede kõrvuti kahes reas, kusjuures sõiduki pikitelg peab olema rööpne sõiduteeäärega ja takistuse puudumisel ei tohi sõiduk olla kaugemal kui 0,2 m sõiduteeäärest.
Nõue ei kehti sõidukite kohta, mis on pargitud käesoleva määruse punkti § 143 kohaselt.
Osaliselt või täielikult kõnniteel, kus seda näitab vastav liikluskorraldusvahend, jättes jalakäijale seal vabaks vähemalt 1,5 meetri laiuse käiguriba.
Paragrahvis 143 nimetamata mootorsõidukeid ei tohi selle paragrahvi punktides 1, 2 ja 3 mainitud kohtades parkida ühelgi viisil.
Asulavälisel teel tuleb sõiduk peatada või parkida parempoolsel teepeenral.
Kui seda nõuet ei ole võimalik täita, peab sõiduk asuma teel võimalikult paremal.
Sõidukeid tohib peatada ja parkida ainult ühes reas, sõiduki pikitelg peab olema rööpne sõiduteeäärega.
Pimeda ajal tohib väljaspool asulat sõidukit parkida ainult parklas või puhkekohas.
Peatuda ega parkida ei tohi eraldusribapoolsel sõiduteeäärel, välja arvatud liikluskorraldusvahendiga näidatud kohas.
Kui parkimiskohad pole tähistatud, tuleb sõiduk parkida nii, et põhjendamatult ei vähendataks parkimiskohtade arvu.
Enne sõiduki juurest lahkumist peab juht rakendama abinõusid, mis väldiksid sõiduki iseenesliku liikuma hakkamise ja tõkestaksid selle omavolilise kasutamise.
Seisva sõiduki uksi ei tohi avada või hoida avatuna, kui see on ohtlik või takistab teisi liiklejaid.
Ristmikul, välja arvatud seal parkimiseks lubatud kohad.
Erandina tohib kolmeharulisel ristmikul peatuda ja parkida ristmikku otse läbival teel umbharu vastasküljel, kui selle tee suunavööndeid keelab ületada liikluskorraldusvahend.
Kohas, kus takistatakse teise sõiduki sõitmist parkimiskohale või väljasõitu sealt.
Paragrahvi 151 punktis 8 nimetatud D-kategooria ühissõiduki peatuskohas võivad peatuda D-kategooria ühissõidukid, taksopeatuses võivad peatuda ning parkida sõitjate veoks ettenähtud taksod.
Ristmikule lähenedes peab juht olema ettevaatlik ja arvestama selle iseärasusi.
Pööret lõpetades peab juht andma teed jalakäijale, kes ületab sõiduteed, millele juht pöörab, ning jalgratturile ja mopeedijuhile, kes ületab seda mööda jalgrattateed.
Pöörates vasakule või tagasi peab rööbasteta sõiduki juht andma teed juhile, kes sõidab vastassuunast otse või paremale või on temast möödasõidul.
Samamoodi peavad omavahel toimima trammijuhid.
Paragrahvis 156 nimetatud nõue ei kehti, kui vasakule või tagasi pööratakse reguleerimata eriliigiliste teede ristmikul, olles peateel, mille suund muutub, või reguleeritaval ristmikul ajal, mil põleb vasakule osutav roheline nooltuli nooltuledega fooris või lisasektsioonidega fooris koos rohelise põhitulega.
Sõiduteede ristumisalale ei tohi sõita, kui tekkinud ummik sunniks juhti peatuma nii, et ta takistaks teist liiklejat.
Reguleerimata eriliigiliste teede ristmikul peab kõrvalteel sõitev juht andma teed juhile, kes läheneb ristmikule või liigub sellel mööda peateed, sõltumata tolle juhi sõidusuunast.
Reguleerimata samaliigiliste teede ristmikul peab rööbasteta sõiduki juht - kui eesõigusmärgid ei näita teisiti - andma teed paremalt läheneva rööbasteta sõiduki juhile.
Rööbasteta sõiduki juht peab andma teed trammijuhile, sõltumata trammi sõidusuunast.
Reguleerimata eriliigiliste teede ristmikul, kus peatee või sõidueesõigusega tee suund muutub, peavad peateel või sõidueesõigusega teel sõitvad juhid omavahel järgima samaliigiliste teede ristmiku ületamise nõudeid.
Samamoodi peavad omavahel toimima kõrvalteel sõitvad juhid.
Kui reguleerimata ristmikul juht ei tea, mis liiki teel ta on, peab ta arvestama, et asub kõrvalteel.
Kui foorituli või reguleerija märguanne lubab sõita trammil ja rööbasteta sõidukil korraga, on eesõigus trammil.
Kui juht sõidab lisasektsioonidega foori rohelise nooltule suunas ajal, mil põleb punane või kollane põhituli, peab ta andma teed mis tahes teisest suunast sõitvale juhile.
Kui ristmikul on kõrvuti paigaldatud ümar- ja nooltuledega foorid, sõidetakse nooltuledega osutatavas suunas ainult rohelise nooltule põledes.
Foori lubava tule ajal ristmikule sõitnud juht peab sealt kavatsetud suunas ära sõitma, sõltumata ristmikul olevate teiste fooride tuledest.
Kui aga ristmikul oleva foori juures on stoppjoon või stoppjoonemärk, peab ta selle foori tuledest juhinduma.
Foori lubava tule süttimisel peab juht andma teed juhile, kes lõpetab ristmiku ületamist, ja veel sõiduteel olevale jalakäijale.
Foori või reguleerija keelava märguande korral tuleb peatuda stoppjoone või stoppjoonemärgi ees.
Selle puudumisel võib sõita kuni ristuva sõidutee ääreni, takistamata jalakäijat.
Kui ristmikul on parempöörderada muust sõiduteest eraldatud ohutussaarega ja enne ristmikku paremal pool foori ei ole, tuleb paremale pöörata, sõltumata ristmikul olevate fooride tuledest.
Raudtee ületamisel peab liikleja olema eriti tähelepanelik.
Nähes või kuuldes lähenevat raudteesõidukit, tuleb sellele teed anda.
Juht peab sõitma sellise kiirusega, et ta oleks vajaduse korral võimeline sõiduki sujuvalt peatama käesoleva määruse §-s 174 ettenähtud kohas.
Liikleja peab arvestama liiklusmärke, heli- ja valgussignaale, tõkkepuu asendit ja reguleerija korraldusi.
Kui juht oleks sunnitud rööbasteel peatuma.
Tõkkepuuta ja foorita raudteeülesõidukohale ei tohi juht sõita veendumata, et ei lähene raudteesõidukit.
Vedada üle raudteeülesõidukoha veoasendisse seadmata põllumajandus-, tee-, ehitus- vms masinat või ülesõidukohta kahjustada võivat haakeriista.
Lähenevale raudteesõidukile tee andmiseks ning muul juhul, mil raudteed ületada ei tohi, peab juht peatuma tõkkepuu ees, selle puudumisel vähemalt 10 m kaugusel esimesest rööpast, liiklusmärgi „Peatu ja anna teed“ olemasolul aga selle ees.
Kui sõiduki (autorongi) laius koormaga või ilma on üle 5 m, kõrgus üle 4,5 m või pikkus üle 24 m, tohib raudteeülesõidukohta ületada ainult raudteeomaniku (-valdaja) loal.
Niisugust luba on vaja ka mootorsõidukile, mille valmistajakiirus on alla 8 km/h, ning roomiksõidukile.
Liikleja peab ületama raudtee viivituseta.
Hädapeatuse korral raudteeülesõidukohal peab juht hoolitsema selle eest, et inimesed lahkuksid sõidukist, ja tegema kõik temast sõltuva, et vabastada ülesõidukoht.
Kui ülesõidukohta ei ole võimalik liiklustakistusest vabastada, peab juht jääma selle juurde ja raudteesõiduki ilmumisel liikuma sellele kiiresti vastu, andes peatumismärku - tehes käega ringikujulisi liigutusi.
Pimeda ajal tuleb käes hoida süüdatud valgusallikat.
Sõidu ajal peavad mootorsõidukil põlema lähi-, ääre- ja numbrituled.
Trammil peavad sõidu ajal põlema lähi- ja ääretuled.
Haagisel peavad sõidu ajal põlema ääre- ja numbrituled.
Valge ajal võib lähitulede asemel kasutada päevatulesid.
Kaugtulesid võib kasutada sõidul pimeda ajal või halva nähtavuse korral.
Need võivad pimestada teist liiklejat, kaasa arvatud tee läheduses liikuva vee- või raudteesõiduki juhti; viimast ei tohi pimestada ka raudteeülesõidukoha ees edasisõidu võimalust oodates.
Kui möödasõidu ajal ollakse piisavalt lähedal ees liikuvale sõidukile, võib möödasõidu kavatsusest anda märku kaugtulede lühiajalise vilgutamisega.
Eesmised udutuled võivad põleda sõidu ajal ainult koos lähituledega või lähitulede asemel, kui nähtavus on halb.
Sõidutuulest ülestõstetud lumi, tolm või pori halvendab oluliselt tulede nähtavust tahapoole.
Halva nähtavuse korral või pimeda ajal valgustamata teel seisval mootorsõidukil ja selle haagisel peavad põlema ääre- ja numbrituled.
Täiendavalt võib kasutada ka ohutulesid.
Mootorsõiduk on ilma haagiseta.
Sõiduki töötuled võivad põleda ainult seoses tööülesande täitmisega.
Need ei tohi pimestada teist juhti.
Autorongil (välja arvatud kerghaagisega autorong), millel puuduvad ees ülemised gabariidituled, peab veduki kabiini või kere esiosa kohal olema käesoleva määruse lisa 4 kohane valgustatud autorongi-tunnusmärk.
Sõitjaid ja veoseid tohib vedada ainult viisil, mis ei takista juhtimist ega piira juhi vaatevälja, ei varja sõiduki tulesid, registreerimis- ja tunnusmärke ega juhi märguandeid.
Sõitjaid tohib vedada ainult valmistaja poolt sõidukis ettenähtud kohtadel ja viisil.
Madelauto kastis tohivad sõita vaid veost saatvad või veose järele minevad isikud tingimusel, et nende jaoks on allpool luukide ülemist serva istumiseks sobiv ja ohutu koht.
Lasterühma vedaval bussil peab ees ja taga olema käesoleva määruse lisa 4 kohane lasterühma-tunnusmärk.
Veos peab olema paigutatud, kinnitatud ja kaetud nii, et see ei ohustaks inimesi, ei rikuks looduskeskkonda, ei põhjustaks varalist kahju ega takistaks liiklust.
Näiteks ei tohi veos lohiseda, olla kukkumisohus, kukkuda teele, tekitada tolmu või liigset müra.
Sõites viadukti, elektri- või sideliini vms alt läbi, peab juht alati veenduma, et see on ohutu.
Sõiduki üksainuski mõõde koormaga või koormata ei tohi üldjuhul ületada „Liiklusseaduse“ § 15 lõike 1 alusel teede- ja sideministri poolt kehtestatud suurimat lubatud suurust.
Kui sõiduki üksainuski mõõde koormaga või koormata ületab § 192 kohaselt kehtestatud suuruse, võib sõidukit kasutada „Teeseaduse“ §-s 35 sätestatud korras.
C-kategooria auto registrimass on üle 12 t või haagise registrimass on üle 3,5 t - taga vastava (te) pikk- või raskeveose-tunnusmärgiga (-märkidega).
Autorongi koosseisus oleva haagise registrimass ei tohi ületada vedukiga vedada lubatud haagise suurimat registrimassi.
Veduki ja haagise registrimasside summa ei tohi ületada „Liiklusseaduse“ § 15 lõike 2 alusel teede- ja sideministri poolt kehtestatud suurust.
Sõiduki tegelik mass ei tohi ületada registrimassi, mis tahes telje koormus aga registreerimisel määratud väärtust, kui selle kohta pole „Teeseaduse“ § 35 lõike 2 alusel kehtestatud korras välja antud eriluba.
Kui koormaga või koormata sõiduki või autorongi tegelik mass või teljekoormus ületavad „Liiklusseaduse“ § 15 lõike 2 alusel teede- ja sideministri poolt kehtestatud suurust, võib sõidukit kasutada „Teeseaduse“ §-s 35 sätestatud korras.
Ohtliku veose vedu toimub „Autoveoseaduse“ (RT I 2000, 54, 346) § 23 punkti 1 alusel teede- ja sideministri poolt kehtestatud veoeeskirja järgi.
Ohtlikku veost vedaval sõidukil peab olema ettenähtud kohtades vastav ohumärgis ja käesoleva määruse lisa 4 kohane ohtliku veose tunnusmärk.
Pukseerida mootorsõidukit lähimast ärapööramiskohast kaugemale.
Hädapeatunud mootorsõidukil tuleb sisse lülitada ohutuled ja sõiduk eemaldada sõiduteelt.
Kui sõidukit pole võimalik sõiduteelt eemaldada, tuleb sõidukist vähemalt 100 m tahapoole panna teele ohukolmnurk.
Sõidul tunnelis, sõltumata selle valgustusest, peavad mootorsõidukil põlema kaug- või lähituled ning gabariidi- ja numbrituled.
Jalakäija tohib õuealal liikuda kogu tee ulatuses.
Jalakäija ei tohi juhti põhjendamatult takistada.
Juht ei tohi õuealal jalakäijat ohustada ega takistada, vajaduse korral tuleb sõiduk peatada.
Sõiduk tohib õuealal jalakäijate vahetus läheduses liikuda jalakäija kiirusega, mujal mitte kiiremini kui 20 km/h.
Õuealal tohib parkida ainult A- ja B-kategooria ning D1-alakategooria sõidukit.
Seda tohib teha ainult tähistatud parklas, selle puudumisel aga teel kohas, kus parkimine ei takista jalakäijat ega muuda võimatuks teiste sõidukite liiklust.
Liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki juht, kelle sõidukil on käesoleva määruse lisa 5 kohane parkimiskaart, võib asulas peatuda peatumist keelavate liiklusmärkide mõjupiirkonnas liikumispuudega või pimeda inimese sõidukisse pealevõtmiseks või sõidukist väljalaskmiseks.
Liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki juht, kelle sõidukil on käesoleva määruse lisa 5 kohane parkimiskaart ja kes talutab liikumispuudega või pimedat inimest kavatsetud kohta ja tagasi, võib asulas peatuda § 209 punktis 1 nimetatud tingimusel.
Sõitjaid tohib olla pukseeritava mootorsõiduki juhikabiinis ja pukseeritavas sõiduautos ainult juhul, kui pukseeritava sõiduki roolis on juht.
Pukseeritavas mootorsõidukis (autorongis) ei pea olema juhti vaid pukseerimisel sellise jäiga ühenduslüliga, mis tagab pukseeritava mootorsõiduki (autorongi) juhitavuse.
Ühtki inimest ei tohi olla pukseeriva mootorsõiduki veoplatvormil ega sellele osaliselt toetatud sõidukis.
Painduv ühenduslüli peab jätma sõidukite vahemaaks 4-6 m ja selle keskosa peab olema selgesti nähtavalt tähistatud.
Pukseeritaval mootorsõidukil (autorongil) peavad igal ajal põlema ohutuled.
Ohutulede puudumisel peab pukseeritavale mootorsõidukile (autorongile) olema pandud taha, nähtavale kohale, ohukolmnurk.
Pukseerida ei tohi kiiremini kui 50 km/h.
Soolomootorrattaga ega soolomootorratast.
Liikluses kasutatava mootorsõiduki, trammi ja nende haagiste tehnoseisund ja varustus peavad vastama seadustega ettenähtud korras kehtestatud nõuetele.
Mootorsõiduk ja haagis peavad olema registreeritud, neil peavad olema ettenähtud kohas puhtad, kaitsekatteta ja nõutavalt kauguselt selgesti loetavad registreerimismärgid.
Ei tohi kasutada sõidukit (välja arvatud Eestis tähtajaliselt arvele võetud teise riigi sõiduk), millel on Eesti riiklik registreerimismärk ja teise riigi tunnusmärk.
Riigist väljasõidul peab olema mootorsõidukile taha paigaldatud käesoleva määruse lisa 4 kohane riigi tunnusmärk.
Kui teel olles tekib rike, mis võib ohustada liiklust, peab juht püüdma seda kõrvaldada.
Kui see on võimatu ja tegu pole rikkega, mis tehnonõuetele mittevastavuse tõttu keelab sõiduki kasutamise, tohib ettevaatlikult, rikke iseloomu arvestades, sõita mööda lühimat teed ainult remondikohani.
Sõidukis ei tohi olla seadmeid, mis võimaldavad avastada liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet või häirida selle tööd.
Esitama liiklusõnnetuses osalenu nõudel kohustusliku liikluskindlustuse poliisi või tõendi kindlustuslepingu sõlmimisest vabastamise kohta ja isikut tõendava dokumendi.
Teatama juhtunust politseile, kirjutama üles pealtnägijate nimed ja aadressid ning tegutsema vastavalt politsei korraldusele.
Sõidukit või õnnetusse puutuvaid esemeid tohib enne politsei kohalejõudmist liigutada vaid siis, kui teiste sõidukite liiklus on võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed.
Muu võimaluse puududes peab juht eelmises lõigus esitatud nõudeid täitnult ja tingimusel, et transportimine pole kannatanule ohtlik, viima ta haiglasse oma sõidukiga, teatades seal oma nime ja sõiduki numbri, ning seejärel naasma õnnetuskohale.
Kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja (d) on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel, on oma arvamuse kirjalikult vormistanud, nimetades kahju tekitamise eest vastutava isiku, ja sellele alla kirjutanud, ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada.
Lahkarvamuse korral või juhul, kui kahju saaja ei ole teada, tuleb õnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda sealt saadud korralduse kohaselt.
Liiklusõnnetuses osalenud juhid ei tohi tarvitada alkoholi, narkootikumi või psühhotroopset ainet kuni asjaolude selgitamiseni sündmuskohal.
Mopeedijuht peab olema vähemalt 14-aastane, jalgrattur sõiduteel sõites vähemalt 10 aastat vana.
Õuealal jalgratturi vanuse alammäär ei kehti.
§ 230. 10-15-aastasel jalgratturil ja 14-15-aastasel mopeedijuhil peab mujal kui õuealal olema kaasas käesoleva määruse ja ohutu sõidu võtete tundmist tõendav tunnistus.
Mopeedijuhil ja tema sõiduki sõitjal peab olema peas kaitsekiiver.
Pimeda ajal või halva nähtavuse korral sõites ees valge ja taga punane tuli või viimast asendav punane helkur.
Mopeedi tehnoseisund peab vastama valmistaja nõuetele.
Mopeedil peab sõites ees põlema valge tuli.
Jalgrattaga võib sõita ka teepeenral, kui see on selleks kõlblik, ohustamata jalakäijat.
Kui teel on omaette jalgrattatee ja tee reguleerimata ristumiskoht, peavad jalgrattur ja mopeedijuht andma teed teel liiklejale, kui teeandmise kohustus pole liikluskorraldusvahenditega seatud teisiti.
Sõidutada sõitjat, kes ei istu kindlal istmel.
Asulas tohib ratsutada ja loomveokiga sõita sõidutee äärmisel parempoolsel rajal, asulavälisel teel - pärisuunalisel teepeenral, teepeenra puudumisel või liikumiseks sobimatuse korral aga sõidutee parempoolse ääre lähedal.
Loomveokil peab olema veeremistõkis või seisupidur.
Liikudes pimeda ajal või halva nähtavuse korral, peab loomveokil ja käsikärul, mis on üle 1 m lai, olema vasakul küljel ees valge ja taga punase tulega latern või üks niisuguste tuledega latern.
Loomveokil peab taga olema kaks sõiduki külgede lähedale kinnitatud punast helkurit.
Loomveokil, mis ei ole üle 1 m lai, peab taga vasaku külje lähedal olema punane helkur.
Kariloomi tohib ajada ainult valge ajal ja võimalikult tee parempoolse ääre lähedal.
Ajajaid peab olema nii palju, et oleks tagatud ohutus ja loomade kooshoidmine.
Vajaduse korral tuleb loomad rühmitada.
Ajada üle raudtee või sõidutee kohas, mis ei ole selleks ette nähtud, või teha seda pimeda ajal või halva nähtavuse korral.
Vabariigi Valitsuse 26. oktoobri 1994. a määrus nr 394 „Liikluseeskirja kinnitamine“ (RT I 1994, 76-78,1327; 1995, 52, 842; 53, 853; 1996, 79, 1405; 1997, 51, 828; 1998, 100, 1623) tunnistatakse kehtetuks.
Ümartuledega foor.
Reguleerib sõidukite, foori 9 puudumisel aga ka jalakäijate liiklust.
Fooril 11 on kolm ümmargust tuld: ülal punane, keskel kollane, all roheline.
Erandina võidakse kasutada tulede rõhtasetusega foori 12, millel on vasakul punane, keskel kollane ja paremal roheline tuli.
Punane ja kollane korraga keelavad liikuda ja teatavad peatsest rohelise tule süttimisest.
Reguleerib sõidukite liiklust ristmikul.
Foorituled on noolekujulised.
Punane ja kollane tuli võivad olla ka ümmargused; sel juhul kantakse nendele noolte kontuurid.
Tuled asuvad püstjalt.
Rohelise nooltule põledes tohib sõita noole suunas.
Vasakule osutav roheline nooltuli lubab äärmiselt vasakpoolselt rajalt pöörata ka tagasi.
Lisasektsioonidega foor.
Rohelise tule kõrval on ühel või mõlemal pool lisasektsioon sõidusuunda näitava nooltulega, mis põleb roheliselt.
Kui lisasektsioonis põleb roheline nooltuli, tohib sõita noole suunas mis tahes põhitule põledes.
Lisasektsiooni kustunud nooltule ajal ei tohi sõita noole suunas.
Foori rohelisele põhitulele võib olla kantud noolkujutis, mis näitab lubatud sõidusuundi selle tule põledes.
Kollase vilkuva tulega foor.
Osutab reguleerimata ristmikku, ülekäigurada või muud ohtlikku kohta.
Sama tähendus on fooride 1-3 kollasel vilkuval tulel.
Reguleerib trammide ja teiste eri rajal sõitvate ühissõidukite sõitu.
Fooris 51-53 on kolm püstjalt asetsevat valget tuld.
Ülemine tuli kujutab S-tähte, keskmine rõht- ja alumine püstkriipsu.
Viimase ülaots võib osutada pöörde suunda.
Sisselülitatud tuled tähendavad järgmist: ülemine keelab sõita, keskmine keelab sõita ja teatab tulede vahetumisest, alumine lubab sõita.
Reguleerib sõitu radadel, kus sõidusuund võib muutuda vastupidiseks.
Foori vasakpoolses sektsioonis võib põleda kaldristikujuline punane tuli, parempoolses - allasuunatud noole kujuline roheline tuli, mis vastavalt keelab või lubab sõita rajal, mille kohal foor asub.
Võidakse kasutada ka vahesektsiooni, milles võib koos rohelisega vilkuda või pidevalt põleda ülalt kaldu alla suunatud kollane nool.
Vahesektsiooni noole põlemine näitab, et see sõidusuund suletakse peatselt ja sellelt rajalt tuleb ümber reastuda noolega osutatavas suunas.
Kui suunamuutefoor ei tööta ja asub teekattemärgisega 925 tähistatud raja kohal, on sellele rajale sõitmine keelatud.
Reguleerib liiklust raudteeülesõidukoha, kai, eritalituse sõiduki väljasõidu koha ja lahtikäiva silla juures.
Fooris 71 on kaks vilkuvat punast tuld.
Tulede vilkumine keelab edasi sõita.
Raudteeülesõidukohal võidakse kasutada aeglaselt vilkuva valge tulega foori 72 ja 73; valge tule vilkudes võib raudteed ületada, punaste tulede vilkudes aga mitte.
Reguleerib jalgrataste ja mopeedide sõitu nendele eraldatud rajal või jalgrattateel.
Foori 81 tuledel on jalgratta kujutis.
Reguleerib jalakäijate liiklust.
Foori ülemises osas on punane ja all roheline jalakäija kujutis, mis vastavalt keelab või lubab jalakäijal ületada sõiduteed.
Foor võidakse varustada helisignaaliga, mille katkendlik heli teatab, et põleb punane tuli, pidev heli aga, et põleb roheline tuli.
Rühmadesse 1, 2, 8 ja 9 kuuluvate fooride juures võidakse kasutada sekundinäidikut, mis teatab, mitu sekundit jääb aega tule vahetumiseni.
Ükski liikleja ei tohi liikuda.
Peatumiseks ettenähtud kohast tohib edasi sõita vaid juhul, kui seal peatumine on ilma liiklust ohustamata võimatu; kui märguanne antakse hetkel, mil juht on ristmikul või ülekäigurajal, tuleb liikumist jätkata.
Ükski liikleja ei tohi liikuda suunas, mis on risti reguleerija väljasirutatud käe või kätega; kui reguleerija on pärast seda käe (käed) langetanud, ei tohi liikuda juht ega jalakäija, kelle poole on reguleerija rind või selg.
Reguleerija seisab liikleja poole küljega.
Küljelt tohib sõita paremale, otse, vasakule või tagasi.
Liiklust keelav märguanne kehtib kuni uue, lubava märguandeni.
Liikuda tohib suundades, milles see pole keelatud.
Ristmikul ja ristmikevahelisel teel antud märguannetel on üks ja sama tähendus.
Liikleja peab peatuma, kui reguleerija on tõstnud käe üles ja osutab peatumiskohta (joonis 1, e).
Peatamismärguanne võidakse anda sõidukist (joonis 1, f) ja/või valjuhääldi kaudu.
Ees sõitev juht peab jääma seisma parempoolsel teepeenral, selle puudumisel sõidutee parempoolse ääre lähedal, kui taga sõitval alarmsõidukil töötab koos sinise vilkuriga ka punane vilkur (joonis 1, g).
Peatamismärguande saanud juht peab kohe peatuma.
Kui reguleerija pole kohta näidanud, tuleb peatuda parempoolsel teepeenral, selle puudumisel sõidutee parempoolse ääre lähedal.
Tähise esimene number näitab foorirühma, teine koos numbri järel oleva tähega või ilma - rühmasisest järjekorda.
Kui mainitakse rühma kõikide fooride ühist tunnust, jäetakse teine number ära.
Reguleerija märguanded: a - liikuda ei tohi, b - liikuda ei tohi suunas, mis on väljasirutatud käega (kätega) risti, c - liikuda tohib viibatud suunas, d - sõita aeglasemalt, e - sõiduk peatada osutatud kohas, f - autost antav peatamismärguanne, g - ees sõitev juht peab peatuma.
Tõkkepuuga raudteeülesõidukoht.
Tõkkepuuta raudteeülesõidukoht.
Üherööpmeline raudtee.
Mitmerööpmeline raudtee.
Hoiatus tõkkepuuta raudteeülesõidukoha juures.
Ees on raudteeülesõidukoht.
Lisahoiatus enne raudteeülesõidukohta.
Märgi kaldvöötide arv väheneb raudteele lähenemisel.
Vöödid langevad sõidutee poole.
Ristumine trammiteega.
Samaliigiliste teede ristmik.
Juht peab andma teed paremalt lähenevale juhile.
Märk panduna kattega tee ja kruusa- või pinnastee ning kruusa- ja pinnastee ristmike ette muudab need samaliigiliste teede ristmikeks.
Ristumine kõrvalteega.
Kõrvaltee ristub peateega või suubub sellesse.
Ees on järsk kaldapealne, kai, sõitmine tammil, kaldapealsel või järsul astangul.
Järsk või piiratud nähtavusega kurv ja selle suund.
Ohtlike kurvidega teelõik ja esimese kurvi suund.
Ees on teelõik, mille libedus ei ole tingitud lumest ega jääst, vaid märja teekatte väikesest haardetegurist.
Ees on teelõik, kus teekatte ebatasasused järgnevad üksteisele (152) või kus on üksik lohk (153) või kõrgem kühm, mis ei ole künnis (154).
Kattega teelõik, kus rataste alt paiskuvad kivid võivad ohustada liiklejaid ja sõidukeid.
Tehiskõrgend vähendatud kiiruse hoidmiseks.
Igasugused tööd teel või tee kõrval.
Kattega tee läheb üle kruusa- või pinnasteeks.
Märgi kujutis näitab, kas tee kitseneb mõlemalt või ühelt poolt.
Kahesuunaline liiklus.
Ees on kahesuunalise liiklusega tee.
Ristuv kahesuunaline liiklus.
Ees on ristuv tee (sõidutee), kus ühesuunaline liiklus on muudetud kahesuunaliseks.
Ees on reguleerimata ülekäigurada.
Teelõik, kus jalakäijad liiguvad sõiduteel.
Ristumine jalgrattateega.
Karja üleajamise koht.
Märgil võib olla kujutatud sellele kohale omane loom.
Ees võib olla liiklusummik.
Tee, kus juhil on reguleerimata ristmikul eesõigus kõrvalteel sõitva juhi suhtes.
Juht peab andma teed ristuval teel, tahvli 834 olemasolul aga peateel või sõidueesõigusega teel sõitvale juhile.
Peateele pandud märk tähistab ühtlasi peatee lõppu.
Juht peab peatuma stoppjoone ees, selle puudumisel ristmiku juures ristuva sõidutee ääre ees, muudes kohtades märgi ees.
Vastassuuna eesõigus.
Juht peab andma teed juhile, kes on jõudnud teekitsendile või selle juurde.
Sõita ei tohi ühegi sõidukiga.
Erateel sõidu keeld.
Eratee ei ole avalikuks kasutamiseks.
Märgi 311b korral tohib sõidukiga sõita ainult eratee omaniku loal.
Märgi 311c korral tohib sõidukiga sõita eratee omaniku loal või märgil nimetatud isik.
Märgi 311d korral tohib sõidukiga sõita eratee omaniku loata omal vastutusel, kuna erateel ei ole loodud tingimusi ohutuks liiklemiseks.
Mootorsõiduki sõidu keeld.
Veoauto sõidu keeld.
Sõita ei tohi C-kategooria sõiduki, traktori ega liikurmasinaga.
Märgile kantud tonnide arvu korral ei tohi sõita ühegi nimetatud sõiduki ega autorongiga, mille veduk on üks neist, kui registrimass ületab selle arvu.
Mootorratta sõidu keeld.
Mootorsaani sõidu keeld.
Traktori sõidu keeld.
Sõita ei tohi traktori ega liikurmasinaga.
Autorongi sõidu keeld.
Kui märgile on kantud tonnide arv, ei tohi sõita autorongiga, mille registrimass on sellest suurem.
Märk ei kehti kerghaagisega autorongi kohta.
Loomveoki sõidu keeld.
Sõita ei tohi loomveokiga, ka ei tohi ajada kariloomi.
Ohtliku veosega sõidu keeld.
Sõita ei tohi sõidukiga (autorongiga), mis veab ohtlikku veost.
Jalgratta sõidu keeld.
Sõita ei tohi jalgratta ega mopeediga.
Mopeedi sõidu keeld.
Edasi ei tohi sõita ühegi sõidukiga.
Peatuseta ja tolliametniku loata ei tohi edasi sõita.
Peatuseta ja politseiametniku loata ei tohi edasi sõita.
Peatuseta ja kontrollija loata ei tohi edasi sõita.
Sõita ei tohi sõidukiga (autorongiga), mille tegelik mass on suurem, kui märk näitab.
Teljekoormuse piirang.
Sõita ei tohi sõidukiga (autorongiga), mille mis tahes telje koormus on suurem, kui märk näitab.
Telikukoormuse piirang.
Sõita ei tohi sõidukiga (autorongiga), mille mis tahes teliku koormus on suurem, kui märk näitab.
Sõita ei tohi sõidukiga (autorongiga), mille kõrgus teepinnast koormaga või ilma on suurem, kui märk näitab.
Sõita ei tohi sõidukiga (autorongiga), mille laius koormaga või ilma on suurem, kui märk näitab.
Sõita ei tohi sõidukiga (autorongiga), mille pikkus koormaga või ilma on suurem, kui märk näitab.
Sõita ei tohi suurema kiirusega (km/h), kui märk näitab.
Mööda sõita ei tohi, välja arvatud möödasõit üksikust sõidukist, mille kiirus ei ületa 30 km/h.
Veoauto möödasõidu keeld.
Mööda sõita ei tohi C-kategooria sõiduki, traktori ega liikurmasinaga, välja arvatud möödasõit üksikust sõidukist, mille kiirus ei ületa 30 km/h.
Sõita ei tohi väiksema pikivahega, kui märk näitab.
Erandina tohib helisignaali anda ohu vältimiseks.
Parkimise keeld paaritul kuupäeval.
Parkimise keeld paariskuupäeval.
Suurima kiiruse piirangu lõpp.
Möödasõidu keelu lõpp.
Veoauto möödasõidu keelu lõpp.
Lõpetab korraga mitme märgi 35 ja 36 mõjupiirkonna.
Märgid 332 ja 333 kehtivad ainult sellel sõiduteede ristumisalal, mille ette nad on pandud.
Märgid 324 ja 36 kehtivad ainult sellel teepoolel, kuhu nad on üles pandud.
Märk 361 ei kehti ühissõiduki kohta.
Märgid 362-364 ei kehti Punase Risti embleemiga sõiduauto kohta, mis sõidutab arstiabi andvat meditsiinitöötajat, ega töötava taksomeetriga takso kohta.
Väljaspool asulat märgist kuni seda piirangut lõpetava märgini või märgi juurde pandud lisateatetahvliga teatatud kauguseni.
Märkidel 36 märgi juures olev lisateatetahvel 822 või 823 või teine märk 36 koos lisateatetahvliga 824 mõjupiirkonna lõpetamise kohas.
Märkide 36 mõjupiirkond ei hõlma märgiga 575a või 575c tähistatud kõnniteeäärset parklat ega puuduta selle märgi all oleva lisateatetahvliga 86 või 874 teatatud korra kohaselt pargitud sõidukeid.
Kui märki 361 kasutatakse koos teekattemärgisega 931, märki 362 aga koos teekattemärgisega 932, määrab märgi mõjupiirkonna vastava märgisjoone pikkus.
Mõjualamärk 38 näitab sellel kujutatud teise liiklusmärgi kehtivust kogu alal.
Kui sellel alal on üles pandud märgil 38 kujutatud liiklusmärgile vasturääkivaid liiklusmärke, tuleb vastaval teelõigul järgida viimaste nõudeid.
Samaliigiliste teedega ristmike ala.
Märk panduna ala tähistamiseks, kus on kattega teede, kruusateede ja pinnasteede omavahelisi ristumisi, muudab need samaliigiliste teede ristmikeks.
Kiiruse piirangu ala.
Peatumise keelu ala.
Parkimise keelu ala.
Jalgratturite sõidu ala.
Kahe liiklusmärgi kujutisega mõjualamärk.
Mõjuala ja mõjuala lõpp.
Näitab ühe mõjuala algust ja teise mõjuala lõppu.
Võidakse kasutada ka muu liiklusmärgi kujutisega mõjualamärke.
Mõjualamärk 39 tühistab märgiga 38 kehtestatud liikluskorra.
Samaliigiliste teedega ristmike ala lõpp.
Kiiruse piirangu ala lõpp.
Peatumise keelu ala lõpp.
Parkimise keelu ala lõpp.
Jalgratturite sõidu ala lõpp.
Kohustuslik sõidusuund.
Märk kohustab sõitma vaid noolega osutatud suunas.
Vasakpöördeks kohustav nool lubab ka tagasi pöörata.
Märk kehtib ainult sellel sõiduteede ristumisalal, mille ette ta on pandud, kusjuures sirge noolega märk on vahetult vastava ristumisala ees, vaid kõrvalepöördeks kohustav kõvera noolega märk aga on pöördekohast eespool.
Ristmiku taha teele pandud märk 411 kehtib lähima ristmikuni.
Märk ei keela parempööret parklasse, puhkekohta ega teega külgnevale alale.
Märk kohustab ümber põikama vaid märgil osutatud suunas.
Ristmikul tohib sõita vaid nooltega osutatud suunas.
Liikuda tohib ainult jalgratta või mopeediga.
Kui märgiga tähistatud tee või teeosa kulgeb sõidutee või teepeenra kõrval, tohivad jalgrattur ja mopeedijuht kasutada ainult seda teed või teeosa.
Liikuda tohib ainult jalgsi.
Märk võib tähistada ka jalakäijate liiklemiseks ettenähtud teeosa või kõnniteed.
Jalgratta- ja jalgtee.
Liikuda tohib ainult jalgrattaga või jalgsi.
Märkide 433 ja 434 korral liigub jalgrattur sellel teel vastavalt näidatule ühel, jalakäija aga teisel pool; märgi 435 korral aga kasutavad nad teed ühiselt.
Viimasel juhul ei tohi jalgrattur ohustada ega takistada jalakäijat ning jalakäija ei tohi tahtlikult takistada jalgratturi sõitu.
Kui märkidega 433-435 tähistatud tee või teeosa kulgeb sõidutee või teepeenra kõrval, tohivad nimetatud liiklejad kasutada ainult seda teed või teeosa.
Tohib ainult ratsutada.
Sõita tohib ainult mootorsaaniga.
Märk kohustab mootorsõidukitel vähemalt ühel teljel kasutama sõidul lumekette.
Jalgratta- ja jalgtee lõpp.
Mootorsaanitee lõpp.
Lumekettide kohustuse lõpp.
Tohib sõita ainult märgil oleva või sellest suurema kiirusega (km/h).
Vähima kiiruse lõpp.
Ohtliku veosega sõidu suund.
Ohtlikku veost vedava sõiduki (autorongi) kohustuslik sõidu suund.
Märgi kõrvalepööret osutav sirge nool näitab suunda vahetult pöördekoha ette pandud märgil, kõver nool aga pöördekohast eespool oleval märgil.
Koht, kus hakkab kehtima liikluseeskirjajärgne kiirteel liiklemise kord.
Tee või sõidutee, mille kogu laiuses sõidavad sõidukid ainult ühes suunas.
Ühesuunalise tee lõpp.
Sõit ühesuunalisele teele.
Ühesuunalisele teele või sõiduteele sõitmise koht ja suund.
Märk kehtib raja kohta, mille kohale ta on pandud.
Sõiduteest paremal olev märk kehtib parempoolse raja kohta.
Ühissõidukirajaga tee.
Tee, millel ühissõidukid liiguvad neile eraldatud rajal vastu üldist liiklusvoolu.
Ühissõidukirajaga tee lõpp.
Märgiga 526 tähistatud ühissõidukirajaga tee lõpp.
Sõit ühissõidukirajaga teele.
Märgiga 526 tähistatud ühissõidukirajaga teele sõitmise koht ja suund.
Sõidurajad ja -suunad.
Näitab rööbasteta sõidukite sõiduradade arvu suunavööndi või kogu tee laiuses kuni lähima ristmikuni ja ristmikul sõidusuunda igalt rajalt, eraldi iga sõiduraja kohal paiknemise korral aga sõidusuunda sellelt rajalt.
Kui märk osutab vasakpööret äärmiselt vasakpoolselt rajalt, tohib sellelt rajalt pöörata ka tagasi.
Enne ristmikku pandud märk kehtib kogu ristmiku kohta, kui sinna pandud teised märgid 53 ei anna muid korraldusi.
Märgi 53 nooltel võib olla kujutatud liiklusmärke, mis keelavad teatud sõidukite liikluse, määravad vähima või suurima lubatud kiiruse või teatavad muudest liikluskorra iseärasustest rajal.
Bussi- või trollipeatus.
Tähistab reguleerimata ülekäigurada.
Vasakpööre on keelatud.
Läbisõiduvõimaluseta tee.
Tähistab kohta, kus kitsal teel tuleb vastusõitja läbi lasta.
Teelõigule soovitatav suurim kiirus (km/h) heades ilma- ja teeoludes.
Soovitus ulatub lähima ristmikuni, ristmiku puudumisel lisateatetahvlil 821 näidatud kauguseni, kui aga märki kasutatakse koos hoiatusmärgiga, siis ohtliku teelõigu lõpuni.
Ristuv jalgrattatee.
Tähistab ristuvat jalgrattateed või jalgratta- ja jalgteed.
Niisuguse teelõigu algus, mille ühel või mitmel rajal võib liiklus muutuda vastassuunaliseks.
Muutsuunaliikluse lõpp.
Sõit muutsuunaliiklusega teele.
Koht, kus hakkab kehtima liikluseeskirjajärgne asulas liiklemise kord.
Koht, kus hakkab kehtima liikluseeskirjajärgne õuealal liiklemise kord.
Märk võib osutada ka parklat, kuhu juht võib jätta sõiduki, et ümber istuda ühissõidukile.
Teeninduskoha parkla.
Parkimiskella kasutamine on kohustuslik.
Sõiduki sundteisaldus.
Koht, kus hakkab kehtima liikluseeskirjajärgne tunnelis liiklemise kord.
Ohtlike ainete hoidla.
Sõiduki peatamise koht foori keelava tule või reguleerija keelava märguande korral.
Näitab sõiduvõimalust, kui ristmikul on mingi pööre keelatud, või osutab lubatud sõidusuundi keerukal ristmikul.
Näitab sõidusuundi asulate või teiste objektide juurde.
Märgil võib olla tee numbreid, osutusmärke ja teisi liiklusmärke, mis teatavad sõidukorra iseärasustest, teeninduskohamärkide sümboleid ja teisi ametlikult kinnitatud sümboleid.
Arv märgi allosas näitab kaugust ristmikuni.
Kui teelõigule on pandud mõni keelumärk 31, 331 või 34, võib eelviit näidata ka ümbersõiduteed.
Näitab sõidusuundi asulate või teiste objektide juurde ja kaugust nendeni.
Märgil võib olla osutusmärke ja teisi liiklusmärke, mis teatavad sõidukorra iseärasustest, teeninduskohamärkide sümboleid, teisi ametlikult kinnitatud sümboleid ja embleeme.
Haldusüksuse, asustusüksuse, jõe, järve vms nimi.
Turismiobjektitähis.
Vaatamisväärsuse, looduskaitse- ja muinsuskaitseala vms nimi.
Tee (maantee, tänava) nimi.
Kaugus teekonnal olevate asulate või teiste objektideni (km).
Näitab riigis kehtestatud lubatud suurimat kiirust asulas ja väljaspool asulat ning ööpäevaringset sisselülitatud tuledega sõitmise kohustust.
E-täht (Euroopa) tähistab rahvusvahelist teed.
Märk, millel tee numbrit ümbritseb katkendjoon, pannakse teele, mis viib märgil oleva numbriga teele.
Veoauto sõidu suund.
C-kategooria sõiduki, traktori, liikurmasina või neist ühega veetava autorongi soovitatav sõidusuund.
Ohtliku aine veo tee.
Ohtlikku veost vedava sõiduki (autorongi) soovitatav sõidusuund.
Sõidusuund avaliku ürituse toimumiskohta.
Ajutiselt suletud teelõigust ümbersõidu teekond ja suund.
Ajutiselt suletud teelõigust ümbersõidu suund.
Järsu või ohtliku kurvi suund.
Teetöö koht või teel olev takistus.
Teeharude suund märgi asukohas.
Ohtlik koht või teeäär.
Tähistab tee vaba ristlõike küljel olevat ohtlikku takistust või sõidutee (-raja) äärt.
Lisahoiatus kohas, kus esineb orienteerumisraskusi.
Tähistab künnist ja selle laiust.
Juhatusmärgi kõrvalepööret osutav sirge nool näitab suunda vahetult pöördekoha ette pandud märgil, kõver nool aga pöördekohast eespool oleval märgil.
Märgil olev kirje SOS tähendab päästeteenistuse telefoni.
Osutab kohta, kus on eelregistreerimata võimalik saata ja lugeda elektronposti, teostada pangaoperatsioone internetipangaga.
Liiklusteavet ja teede sõidetavuse seisukorra alast teavet edastav raadiojaam.
Arv tähendab liiklusteabe kandesagedust megahertsides.
Tankuri roheline kujutis osutab pliivaba bensiini müügi kohta.
Osutab kohta, kus juhil ja sõitjatel on võimalus end pesta.
Auto- või haagiselamu paigaldamise koht.
Teenus ja liikluskorraldus.
Lisateatetahvel täpsustab või piirab liiklusmärgi mõju.
Vajaliku kujutise puudumisel võib tahvlil olla tekst.
Näitab kaugust ja sõidusuunda liiklusmärgist ohtliku teelõiguni, piiranguni, keeluni või kohani.
Kõrvalepööret osutav sirge nool näitab suunda vahetult pöördekoha ette pandud märgil, kõver nool aga pöördekohast eespool oleval märgil.
Tahvel 813 või 815 kasutatuna koos märkidega 36 näitab ka mõjupiirkonna suunda ja ulatust, kui peatumine või parkimine on keelatud ühel pool märki suurel ristmikul (väljakul) sõidutee ääres, hoone ees vm ulatuslikul alal.
Tahvel 821 näitab hoiatusmärgiga tähistatud ohtliku teelõigu pikkust, keelumärkide 35 ja kohustusmärgi 451 mõjupiirkonna ja kindlaksmääratud parkimisviisiga kõnniteeäärse parkla ning märgiga 556 soovitatava suurima kiirusega teelõigu ulatust.
Tahvlid 822-825 näitavad või täpsustavad märkide 36 mõjupiirkondi järgmiselt: 822 ja 823 - mõjupiirkonna ulatust vastavalt märgi taga ja ees, 824 - mõjupiirkonna lõppu, 825 - seda, et juht asub mõjupiirkonnas.
Näitab ristmiku ette pandud liiklusmärgi mõjusuunda või suunda, milles liikudes pääseb teeäärse objekti juurde.
Tahvlid kasutatuna koos märkidega 36 näitavad mõjupiirkonna suunda märgist vastavalt paremale või vasakule või mõlemale poole, kui peatumine või parkimine on keelatud ühel või mõlemal pool märki väljaku ääres, hoone ees vm alal.
Mõjupiirkond on sel juhul määratud ala piiridega.
Sõidueesõigusega liiklemise või peatee suund.
Teeandmise koht jalgrattateel sõitjale.
Jalgratturite vastassuunaliiklus ühesuunalisel teel.
Jalgratturite kahesuunaline liiklus.
Näitab, mis liiki sõiduki kohta liiklusmärk kehtib.
Seejuures tahvel 841 näitab, et märk kehtib B-, tahvel 842, et C-kategooria sõiduki kohta, tahvel 843 aga, et autorongi kohta (välja arvatud kerghaagisega autorong).
Kehtivuspäevad või -aeg.
Näitab päevi või kellaaega, millal liiklusmärk kehtib.
Seejuures tahvlid 851 ja 855 teatavad, et märk kehtib laupäeviti, pühapäeviti ja pühiti, tahvlid 852 ja 856 aga, et tööpäeviti.
Tahvel näitab alla 6 m pikkuse A- ja haagiseta B-kategooria ning haagiseta D1-alakategooria sõiduki paigutamise korda asula kõnniteeäärses parklas.
Tahvli 862-864 korral tuleb sõiduk parkida kõnnitee äärega risti, vastava teekattemärgise või tahvli 865 olemasolul - selle järgi.
Vasakule poole teed pandud märgi all olev tahvel kujutab värvitahvlil esitatu peegelpilti.
Parkimine ainult seisatud mootoriga.
Teatab, et märgil osutatav teenus on tasuline.
Parkimisaja piirang.
Teatab lubatud pikimat parkimiskestust.
Parkimise algus peab olema kontrollijale selgesti nähtavaks tehtud.
Tahvli 873c või 873d korral on parkimiskella kasutamine kohustuslik.
Tahvlid 873 näitavad märgi 362 mõjupiirkonnas ja märgiga 384 tähistatud parkimise keelu alal lubatud pikimat parkimise kestust vastavalt kas ööpäev läbi või teatud ajavahemikul.
Teatab parklast või selle osast, mida tohib kasutada ainult sõidukiga, millel on puudega inimese tunnusmärk.
Teatab vaatlussilla või -kanali olemasolust.
Registrimassi piirang.
Teatab, et liiklusmärk kehtib sõiduki või autorongi kohta, mille registrimass ületab tahvlil oleva tonnide arvu.
Näitab sõidurada, mille kohta liiklusmärk kehtib.
Teatab, et ülekäigurada või teelõiku kasutavad sagedasti pimedad.
Teatab, et liiklusmärk kehtib ainult siis, kui sõidutee on märg.
Teatab, et liiklusmärgiga tähistatud teelõigul tekib sageli jäätumine.
Ohutu kõrgus elektriliini all.
Näitab suurimat ohutut kõrgust elektriliini all.
Näitab teekitsendi laiust.
Näitab, et hoiatusmärgiga tähistatud teelõigul on võrreldes tee teiste lõikudega tunduvalt suurem liiklusõnnetuste toimumissagedus.
Teatab, et liiklusmärk ei kehti tahvlil kujutatud või nimetatud sõiduki kohta.
Liiklusmärgil või selle osal näidatud liikluse korralduse tühistab kaks sümmeetriliselt lõikuvat oranži musta äärisega kattelinti.
Tähise esimene number näitab liiklusmärgirühma, teine alarühma, kolmas koos järgneva tähega või ilma - alarühmasisest järjekorda, mis tähistab ühte kindlat märki.
Kui alarühma kõik märgid on ühe ja sama nimega või mainitakse nende ühist tunnust, jäetakse ka üksikust märgist rääkides kolmas number ära.
Teekattemärgised on valged, välja arvatud märgised 93, mis on kollased.
Teetööaegse liikluskorralduse korral võivad teekattemärgised olla kollased.
Parkimiskohti tähistav märgis, kui parkimine on tasuline või on muu parkimispiirang, ning parkimisala piiri tähistav märgis võivad olla sinised.
Ühekordne pidevjoon.
Eraldab ohtlikus kohas suunavööndeid teel, millel on kaks sõidurada (joonis 2), ja sõiduradasid pärisuunavööndis (joonis 14).
Tähistab parkimiskohti (joonis 15).
Tähistab sõidutee äärt teel, mis ei ole kiirtee (joonis 5).
Eraldab jalgratta- ja jalgteel jalgrataste liikluse jalakäijate liiklusest (joonis 13).
Tähistab kiirtee sõidutee äärt (joonis 10).
Eraldab sõidutee muudest radadest aeglustus- või kiirendusraja lõikusid (joonised 8 ja 10).
Eraldab eri raja (jalgrattarada, ühissõidukirada jt) sõidutee muudest radadest (joonis 8).
Märgist ületada ei tohi.
Kahekordne pidevjoon.
Eraldab suunavööndeid kolme (joonis 8) ja enama sõidurajaga teel (joonised 5 ja 9).
Pidev- ja katkendjoone ühend.
Tähistab sõidutee suunavööndeid eraldava pidevjoone katkestust kohas, kus seda joont tohib ületada ainult ühelt poolt, ning ühesuunalist sisse- ja väljasõidukohta (joonis 15).
Märgist tohib ületada katkendjoone poolt.
Pidevjoone poolt tohib seda teha ainult möödasõitu või ümberpõiget lõpetades.
Liidab pärisuunalisi sõiduradasid (joonised 9 ja 10).
Eraldussaart piirab märgis 911 (joonis 11), kiirteel 912 (joonis 10).
Saarest üle sõita ei tohi.
Lühikeste kriipsudega katkendjoon.
Eraldab suunavööndeid kaherajalisel teel (joonis 7) ja sõiduradasid pärisuunavööndis (joonised 5 ja 8).
Märgist tohib ületada mõlemalt poolt.
Pikkade kriipsudega katkendjoon.
Eraldab suunavööndeid kaherajalise tee ohtlikul kohal ja enne seda.
Võrdsete kriipsude ja vahedega katkendjoon.
Tähistab sõidutee äärt teel, mis ei ole kiirtee (joonis 7).
Eraldab eri rada (jalgrattarada, ühissõidukirada jt) sõidutee põhiradadest (joonis 8).
Kahekordne katkendjoon.
Eraldab muutsuunaliiklusega sõidurada naabersõidurajast (joonis 6).
Suunamuutefoor lülitatakse välja või seda foori ei ole, tohib ületada ainult märgist, mis asub juhist paremal.
Peatumise keelujoon.
Kantakse sõidutee äärele või äärekivile (joonis 12).
Parkimise keelujoon.
Kantakse sõiduteeääre lähedale (joonis 12).
Osutab sõiduki peatamise kohta foori keelava tule (joonis 9), reguleerija keelava märguande või raudteeülesõidukoha suletud tõkkepuu korral või liiklusmärgi 222 (joonis 3) juures.
Stoppjoone eeltähis.
Hoiatab, et lähenetakse märgisele 941, mida kasutatakse koos liiklusmärgiga 222 (joonis 3).
Osutab sõiduki peatamise kohta, kui peatumine on vajalik tee andmiseks ristuval teel või peateel sõitvale juhile (joonised 4 ja 8).
Teeandekoha eeltähis.
Hoiatab, et lähenetakse märgisele 943 (joonis 4).
Tähistab reguleerimata ülekäigurada või niisugust reguleeritavat ülekäigurada, kus foori ei kasutata ööpäev läbi (joonis 9).
Märgise 946 nooled näitavad jalakäija liikumise suunda (joonis 14).
Fooriga ülekäigurada.
Tähistab reguleeritavat ülekäigurada (joonis 9).
Tähistab jalgrattateed sõiduteega ristumise kohas (joonis 8).
Tähistab parkimisala piiri.
Näitab sõidusuunda (-suundi) sõidurajalt (joonised 8 ja 9).
Äärmiselt vasakpoolselt rajalt vasakpööret osutav nool lubab ka tagasi pöörata.
Ristkülikuga nool 957 kantakse teekattele enne ristumist teega, mille lähimale sõiduteele ei tohi pöörata (joonis 8).
Kõrvalepööret osutavad kahe noolega märgised 958 (joonis 8) ja 959 viitavad kahele järjestikulisele pöördekohale.
Osutab lõppevat sõidurada või lõppevat kiirendusrada (joonis 10) või möödasõiduvõimalusega teelõigu lõppemist (joonis 7) ja näitab ümberreastumise või pärisuunavööndisse naasmise suunda.
E-täht (Euroopa) osutab rahvusvahelist teed (joonis 10).
Tähistab liiklusmärgiga 525 osutatud ühissõidukirada (joonis 8) või ühissõiduki peatuskoha teelaiendit.
Tähistab liiklusmärgiga 432-434 osutatud jalgteed (joonis 13).
Tähistab liiklusmärgiga 431, 433 või 434 osutatud jalgrattateed (joonised 8 ja 13).
Puudega inimese sõiduki koht.
Tähistab puudega inimese tunnusmärgiga sõiduki parkimiskohta või -ala (joonis 15).
Tähistab vähendatud kiiruse hoidmiseks rajatud künnise algust sõiduteel (joonis 16).
Teekattele võidakse kanda ka muid (nt liiklusmärgi) kujutisi ja kirjeid, mis aitavad liikluses orienteeruda, kuid ei kehtesta lisapiiranguid.
Püstmärgised on vahelduvad valged ja mustad vöödid.
Teele pandavatele tõketele võib kanda ka liiklusmärgi 684 värvides märgiseid (puna-valged püstvöödid).
Teerajatise külgäär.
Tähistab teerajatise püsttarindi liiklusohtlikku osa, näiteks silla või viadukti sammast, rinnatiseotsa jms (joonis 17).
Märgise kaldvöödid langevad sõidutee poole.
Tähistab tee või eraldusriba äärt tähistavat posti (joonis 18).
Märgise kaldvööt langeb sõidutee poole.
Märgise juures kasutatakse valgeid ja ohtlikus kohas kollaseid helkureid: sõidusuunast paremal ristkülikukujulist, vasakul - kahte ringikujulist.
Talutee või teega külgneva ala tee helkurid võivad olla sinised ja ristkülikukujulised.
Tähistab tunneli, silla, viadukti jms rajatise sildetarindi alläärt (joonis 17).
Märgis asub iga sõiduraja kohal.
Tähistab äärekive teepinnast kõrgema ohutussaare, ooteplatvormi ja kitseneva või väikese kõverusraadiusega sõiduteelõigu juures (joonis 19).
Tähistab eraldusriba või äärekiviga ohutussaare alguses olevat posti (joonis 19).
Ohtliku teelõigu põrkepiire.
Tähistab põrkepiiret selle alguses, teede eritasandilises ristumiskohas, järsul langul, tee kitsenemisel, väikese kõverusraadiusega teelõigul, järsakul jms ohtlikul teelõigul (joonis 20).
Märgise juures, eraldi postidel kasutatakse kollaseid helkureid: sõidusuunast paremal ristkülikukujulist, vasakul - kahte ringikujulist.
Tähistab põrkepiiret, mida on vaja märgistada, välja arvatud kohad, kus on ette nähtud kasutada märgist 994 (joonis 20).
Märgise juures, eraldi postidel kasutatakse valgeid helkureid: sõidusuunast paremal ristkülikukujulist, vasakul - kahte ringikujulist.
Tähise esimene number (9) näitab teemärgist, teine märgiserühma, kolmas koos järgneva tähega või ilma - rühmasisest järjekorda.
Kui rühma kõik märgised on ühe ja sama nimega või mainitakse nende ühist tunnust, jäetakse kolmas number ära.
Tunnusmärk on 350-365 mm küljepikkusega punane fluorestseeriv võrdkülgne kolmnurk.
Kolmnurka ümbritseb 45-48 mm laiune punane helkiv ääris.
Tunnusmärk on 150-200 mm küljepikkusega valge ruut, milles on allasuunatud varrega rohelise vahtralehe kujutis.
Ruudul on kitsas roheline ääris.
Tunnusmärk on üks kollane ümmargune latern läbimõõduga vähemalt 70 mm või kolm sõiduki pikiteljega risti olevas reas asuvat kollast laternat vahedega 150-300 mm.
Tunnusmärk on 100 mm küljepikkusega sinine ruut, milles on ratastooliga inimese valge kujutis.
Tunnusmärk on 150-200 mm läbimõõduga musta äärisega kollane ring, milles olev must number näitab lubatud suurimat kiirust (km/h).
Äärise laius on 1/12 läbimõõtu.
Tunnusmärk on ristkülik mõõtmetega 200×1200 (800) mm, milles on vaheldumisi 45° all 140 mm laiused punased ja valged kaldvöödid.
Eesmistel tunnusmärkidel valge kaldvööt helgib ja punane fluorestseerib, tagumistel helgib punane.
B-kategooria auto ja kerghaagise tunnusmärgid on sama kujundusega ristkülikud mõõtmetega 100×600 (400) mm ja vöötide laiusega 70 mm.
Tunnusmärk on 200-300 mm küljepikkusega musta äärisega kollane ruut, milles on liiklusmärgi 173a kujutis.
Äärise laius on 1/12 küljepikkust.
Tunnusmärk on musta äärisega oranž ristkülik laiusega 400 mm ja kõrgusega vähemalt 300 mm.
Tunnusmärgil on must vahevööt ja mustad numbrid.
Äärise, vahevöödi ja numbrite laius on 15 mm, numbrite kõrgus 100 mm.
Ülemised numbrid kujutavad endast ohu, alumised - ohtliku aine tunnust.
Mitme erineva ohtliku aine veol võivad vahevööt ja numbrid puududa.
Pikk- või raskeveos.
Mootorsõiduki tunnusmärk on ristkülik mõõtmetega (1130...2300)×140 mm, milles on vaheldumisi 45° all 100 mm laiused punased fluorestseerivad ja kollased helkivad kaldvöödid.
Võidakse kasutada ka kahte või nelja võrdse pikkusega tunnusmärki, mis kokku on sama pikad kui kirjeldatu.
Haagise ja autorongi tunnusmärk on punase fluorestseeriva äärisega kollane helkiv ristkülik mõõtmetega (1130-2300) × 200 mm.
Äärise laius on 40 mm.
Tunnusmärk on musta äärisega ellips, mille teljed on vähemalt 240 mm ja 145 mm pikad (mootorrattal ja tema haagisel vähemalt 175 mm ja 115 mm).
Ellipsi valgel taustal on mustad tähed EST.
Tunnusmärk on vähemalt 400 mm küljepikkusega ruut, milles on vaheldumisi 45° all punased ja valged kaldvöödid laiusega 1/8 küljepikkust.
Eesmisel tunnusmärgil helgivad valged vöödid, tagumisel punased.
Tunnusmärk on 150-200 mm küljepikkusega musta äärisega kollane võrdkülgne kolmnurk, milles on kujutatud kahe rõhtsalt asuva kodaraga rooliratast.
Käesolevas seaduses sätestatakse liikluskindlustus kohustusliku kindlustusena.
Liikluskindlustus on suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus ning käesoleva seaduse §-s 27 nimetatud juhtudel õnnetusjuhtumite kindlustus.
Kindlustusandjal või Eesti Liikluskindlustuse Fondil on käesolevast seadusest ja liikluskindlustuse lepingust (edaspidi leping) tulenevad kohustused, kui käesoleva seaduse §-s 4 sätestatud sõidukiga tekitati kindlustusjuhtum.
Teeliiklus käesoleva seaduse tähenduses on käesoleva seaduse §-s 4 sätestatud sõiduki kasutamine Eesti territooriumil.
Tegutseva lennuvälja territooriumi osal, mis on liikluseks suletud.
Leping tuleb sõlmida vähemalt kaherattalise, teel liiklemiseks lubatud mootorsõiduki ja selle haagise suhtes (edaspidi sõiduk), millele valmistajatehase poolt lubatud suurim kiirus on üle 15 kilomeetri tunnis ja millel peab olema registreerimismärk.
Eelnimetatud sõidukina käsitatakse ka trammi, trollibussi ja nende haagiseid.
Lepingute sõlmimine Kaitsejõudude Peastaabi, Piirivalveameti või Politseiameti valduses olevate sõidukite suhtes ei ole kohustuslik, kui sõiduki registreerimistunnistusel on sõiduki omaniku kohale märgitud eelnimetatud asutus ja sõiduki kohta on rahandusministri poolt kehtestatud korras antud tõend lepingu sõlmimise kohustusest vabastamise kohta.
Kui tõend puudub, tuleb sõiduk kindlustada.
Kindlustusvõtja on sõiduki omanik.
Kaasomandis oleva sõiduki suhtes sõlmitava lepingu kindlustusvõtja on üks kaasomanikest.
Kindlustusvõtja esindajana on sõiduki suhtes lepingut volitatud sõlmima sõiduki registreerimistunnistusele kasutajana märgitud isik, volikirja alusel sõidukit kasutama volitatud isik ning samuti lepingu sõlmimiseks kirjalikult volitatud muu isik.
Sõiduki valdaja on kindlustatu sõltumata sellest, kas valdus on seaduslik või ebaseaduslik.
Sõidukit vallanud isik on kindlustatu vaatamata sellele, kas ta on teada või mitte.
Kindlustusjuhtumi põhjustas isik, kes on kindlustatu lepingus, kus Eesti Liikluskindlustuse Fond on kindlustusandja.
Kindlustusandjal on kohustus hüvitada kindlustatu tekitatud liikluskahju.
Kindlustusandja on kohustatud teenindama kindlustusvõtjaid, kes tema poole pöörduvad.
Kindlustusandja on kohustatud tagama kannatanute teenindamiseks vajaliku koostöö teiste kindlustusandjate ja Eesti Liikluskindlustuse Fondiga.
Kindlustusandja on kohustatud vormistama lepingu ühtset online-süsteemi kasutades.
Kindlustusandja peab online-süsteemis edastama Eesti Liikluskindlustuse Fondile saadud teated liiklusõnnetuste ja kindlustusjuhtumite ning väljamakstud hüvitiste kohta.
Kindlustusandja peab liikluskindlustuse kindlustustegevuse kohta koostama aruanded ning esitama need rahandusministrile ja Eesti Liikluskindlustuse Fondile rahandusministri kehtestatud korras.
Kindlustusandja poolt käesoleva seaduse rikkumine on võrdsustatud kindlustustegevuse seaduse (RT I 2000, 53, 343; 2001, 43, 238; 48, 268; 59, 359; 87, 529; 93, 565; 2002, 35, 215) rikkumisega kindlustusandja poolt.
Liikluskindlustuse leping on kirjalik leping.
Lepingu tingimused tulenevad käesolevast seadusest.
Lepingu vormid ja poliiside vormid kinnitab rahandusminister.
Piirikindlustusleping.
Lepingu poolte lepingust tuleneva vaidluse või nõude asjas võivad lepingu pooled pöörduda käesoleva seaduse 6. peatükis sätestatud kindlustuse vahekohtusse.
Samuti võib liikluskahju kannatanu pöörduda kindlustusandja vastu kindlustuse vahekohtusse.
Tavaleping sõlmitakse Eesti registrisse kantud sõiduki suhtes.
Tavalepingu kindlustusvõtjale väljastatakse tavalepingu poliis või roheline kaart.
Tavalepingu alusel hüvitatakse Eestis tekitatud liikluskahju.
Tavalepingu alusel hüvitatakse rohelisele kaardile märgitud riikides rohelise kaardi kehtimise ajal tekitatud liikluskahju, kui sõiduki kohta on roheline kaart väljastatud.
Kindlustusvõtjale väljastatud tavalepingu poliisi kehtimise ajal ei või teine kindlustusandja väljastada poliisi samaks või osaliselt kattuvaks perioodiks.
Rohelise kaardi võib kindlustusvõtjale väljastada üksnes kehtiva tavalepingu kindlustusandja.
Samuti võib rohelise kaardi väljastada sõiduki suhtes, mis on Eestis registreeritud, kuid lepinguta.
Roheline kaart kehtib poliisil märgitud ajal ja riikides.
Rohelise kaardi võib väljastada Eestis registreeritud sõiduki suhtes.
Nimetatud juhul kehtib leping riigis, mille Council of Bureaux' liikmega on Eesti Liikluskindlustuse Fondil asjakohane leping.
Leping kehtib välisriigis tingimustel, mis tulenevad selle riigi õigusaktidest ning Council of Bureaux' liikmete vahel sõlmitud lepingutest.
Liikluskindlustuse rahvuslik büroo Eestis on Eesti Liikluskindlustuse Fond.
Rohelise kaardi väljastamise korral rakendatakse Eesti Liikluskindlustuse Fondi kinnitatud tariife.
Rohelise kaardi väljastamise õigus on Eesti Liikluskindlustuse Fondi liikmel kooskõlas Council of Bureaux' põhikirja ja otsustega ning Eesti Liikluskindlustuse Fondi poolt sõlmitud lepingutega.
Eesti Liikluskindlustuse Fondi ettepanekul võib rahandusminister tunnistada kindlustusandja liikluskindlustuse tegevusloa kehtetuks, kui kindlustusandja ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut.
Lepingute sõlmimise õiguse lõppemisel peab kindlustusandja roheliste kaartide väljastamise viivitamata lõpetama ja Eesti Liikluskindlustuse Fondile üle andma kõik kindlustusvõtjale väljastamata poliiside blanketid.
Piirikindlustusleping sõlmitakse välisriigis registreeritud või Eestis registreerimata sõiduki või mis tahes sõiduki suhtes, mis on lepinguta.
Piirikindlustuslepingu alusel hüvitatakse Eestis tekitatud liikluskahju.
Piirikindlustuslepingu kindlustusandja on Eesti Liikluskindlustuse Fond.
Piirikindlustuslepingu tariifid kinnitab Eesti Liikluskindlustuse Fond.
Kindlustusvõtja peab kindlustusandjale teatama lepingu sõlmimiseks vajalikud andmed.
Kindlustusandja nõudel tuleb andmed edastada kirjalikult.
Kindlustusvõtja peab kindlustusandjale viivitamata kirjalikult teatama lepingu sõlmimisel esitatud andmete muutumisest.
Kui andmete muutumisest ei ole teatatud ja andmete muutumise tõttu suureneb kindlustusmakse üle 20 protsendi, võib kindlustusandja kindlustusvõtjalt nõuda leppetrahvi 500 krooni iga teabe edastamisega viivitatud kalendrikuu kohta, kuid mitte üle 1000 krooni.
Tavaleping on tähtajatu.
Leping lõpeb või lõpetatakse käesolevas seaduses sätestatud juhtudel.
Leping ei jõustu ja poliisi kehtivus ei alga varem kui kell 00.00 poliisi väljastamisele järgneval kalendripäeval ja mitte enne eelneva poliisi lõppemist.
Poliis väljastatakse üheks päevaks kuni 12 kuuks.
Kindlustusandjal ei ole kohustust järgneva poliisi väljastamiseks, kui kindlustusvõtjal on kindlustusmakse võlgnevus.
Kindlustusandja peab andma kuni 50 protsenti kindlustusmakse soodustust 60-aastasele ning vanemale kindlustusvõtjale või puudega kindlustusvõtjale.
Sõiduki registreerimistunnistusele on kantud kuni kaks kasutajat, kes on 55-aastased või vanemad või puudega kindlustusvõtja hooldaja, ja kasutajate isikukoodid.
Puudega kindlustusvõtja sõiduki registreerimistunnistusele kantud kasutajate kohta eespool sätestatud vanusepiirang ei kehti.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kindlustusvõtja sõidukit kasutab kindlustusvõtja sõidukis viibimiseta muu isik kui kindlustusvõtja või registreerimistunnistusele märgitud kasutaja ja sõiduki kohta esitati poliis märkega „SOODUSTUS“, siis edastab selle tuvastanud politseiametnik või kindlustusandja teate Eesti Liikluskindlustuse Fondile.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kindlustusvõtja võib lubada ise sõidukis viibides sõidukit juhtida sõiduki registreerimistunnistusele märkimata isikul.
Liiklusõnnetuse korral liiklusõnnetuse toimumise kohas osalenute poolt koostatud dokumentidel peab sellisel juhul lisaks sõidukit juhtinud isiku allkirjale olema kindlustusvõtja nimi ja allkiri.
Kui kindlustusvõtja sai liiklusõnnetuses isikukahju, siis pole tema allkiri vajalik.
Kui tuvastatakse käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 4 sätestatud tingimuste rikkumine, ei anta kindlustusvõtjale soodustust 24 kuu jooksul, arvates rikkumise tuvastamisest.
Kui käesolevas paragrahvis nimetatud soodustuse saanud kindlustusvõtja sõidukit soovitakse kasutada muul viisil, kui on käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud, tuleb taotleda teine poliis ja tasuda kindlustusmakse osa, mille võrra saadi soodustust.
Kindlustusandja on kohustatud lepingu sõlmimisel teavitama kindlustusvõtjat sellest, et kindlustusmakse tasumata jätmisel on kindlustusandjal õigus esitada leping koheseks sundtäitmiseks kohtutäiturile käesoleva seaduse § 18 lõike 6 ja § 19 lõike 13 alusel.
Poliisil peab olema märgitud kindlustusvõtja kohustus alluda kindlustusmakse tasumata jätmisel kohesele sundtäitmisele.
Interneti vahendusel sõlmitud lepingu korral peab kindlustusvõtjale edastama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe Interneti vahendusel.
Kindlustusmakse tasumata jätmisel lõpeb leping käesoleva seaduse §-s 22 sätestatud korras.
Kui poliisile märgitud poliisi kehtimise aeg lõpeb, kuid sõiduki kohta ei ole uut poliisi väljastatud ega taotletud lepingu maksevabaks muutmist, on kindlustusvõtjal kindlustusmaksete tasumise kohustus kuni lepingu lõppemise või maksevabaks muutumiseni.
Kindlustusandjal on kohustus poliis väljastada vaid perioodi kohta, mille eest on tasutud.
Kindlustusmakse tasumata jätmise korral ei nõuta sisse enam kui 18 kuu kindlustusmakse ja viivis.
Kindlustusmakse tasumata jätmise korral võib kindlustusandja nõuda viivist 0,1 protsenti tasumata kindlustusmakse summast päevas.
Viivise summa on piiratud tasumata kindlustusmakse summaga.
Tasumata kindlustusmakse korral on kindlustusandjal õigus esitada leping kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.
Lepingu maksevaba periood on aeg, millal leping kehtib, kuid kindlustusvõtjal ei ole kindlustusmakse tasumise kohustust.
Kui kindlustusvõtja ei soovi sõidukit kasutada, muudetakse leping tema taotlusel maksevabaks.
Leping muudetakse maksevabaks, kui kindlustusvõtja esitab kindlustusandjale sellekohase suulise või kirjaliku taotluse ning kindlustusandja väljastab kindlustusvõtjale kirjaliku kinnituse selle kohta, et leping on muudetud maksevabaks.
Maksevaba periood lõpetatakse, kui kindlustusvõtja esitab kindlustusandjale sellekohase suulise või kirjaliku taotluse ning kindlustusandja väljastab uue poliisi.
Leping muutub poliisi kehtimise lõppemisel maksevabaks, kui pooled ei ole kokku leppinud, et enne eelneva poliisi kehtivuse lõppemist väljastab kindlustusandja järgneva poliisi.
Leping ei muutu maksevabaks, kui lõpeb rohelise kaardi kehtivus, kuid kehtib teine sama tavalepingu poliis.
Lepingut ei muudeta maksevabaks, kui on väljastatud poliisi duplikaat selle aja kohta, milleks leping soovitakse maksevabaks muuta.
Kui leping on muudetud maksevabaks, teeb kindlustusandja poliisile märke poliisi kehtetuse kohta ning eemaldab poliisilt osa, millel on näidatud poliisi kehtivuse aeg, ja tagastab poliisi kindlustusvõtjale.
Poliisi kehtimise lõpuni jäänud aja eest tasutud kindlustusmakse osa tagastatakse kindlustusvõtjale.
Tagastatavast kindlustusmaksest võib asjaajamiskulude katteks kinni pidada kuni 100 krooni.
Lepingu maksevabal perioodil ei või nimetatud sõidukiga liikluses osaleda, kuid kindlustusandjal on lepingust tulenevad õigused ja Eestis tekitatud liikluskahju hüvitamise kohustus.
Kui sõiduk osaleb liikluses lepingu maksevabal perioodil, siis on kindlustusvõtjal kohustus tasuda kindlustusandjale lepingu maksevaba perioodi eest kolmekordne kindlustusmakse.
Kui sõiduk osaleb liikluses lepingu maksevabal perioodil ja põhjustab liikluskahju, siis on kindlustusandjal õigus kindlustusvõtjalt sisse nõuda maksevaba perioodi eest kuuekordne kindlustusmakse või tagasi nõuda kahju hüvitamise kulud ja juhtumi käsitluskulud.
Maksevaba perioodi eest kindlustusmaksete sissenõudmisel ei nõuta makseid sisse enam kui 18 kuu eest.
Kõrgendatud kindlustusmaksete sissenõudmisel loetakse maksevaba perioodi pikkuseks ajavahemik lepingu maksevabaks muutumisest kuni sõiduki liikluses osalemise tuvastamiseni.
Kui kindlustusandja väljastab uue poliisi, lõpeb lepingu maksevaba periood poliisi kehtimise algusest.
Lepingu maksevabal perioodil sõidukiga liikluses osalemise eest käesoleva paragrahvi lõigetes 8 ja 9 sätestatu alusel tasumisele kuuluva kõrgendatud kindlustusmakse tasumata jätmise korral on kindlustusandjal õigus esitada leping kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.
Leping ei lõpe tagasiulatuvalt.
Kui sõiduk on ärandatud, varastatud või röövitud ja esitatakse asjakohane politseiametniku poolt väljastatud tõend.
Leping lõpeb juriidilisest isikust kindlustusvõtja lõppemise korral.
Sõiduki omandiõiguse üleminekul õigusjärglasele asub sõiduki omandanud isik lepingus kindlustusvõtja kohale.
Kui sõiduk on võõrandatud välisriigi kodanikule või välisriigis registreeritud isikule ega ole Eestis registreeritud, siis on tavaleping lõppenud.
Leping lõpeb käesoleva seaduse § 61 lõikes 7 ja § 64 lõikes 5 sätestatud juhtudel.
Lepingu lõppemisel tagastatakse eelseisva perioodi eest tasutud kindlustusmakse osa ja sooritatakse käesoleva seaduse § 19 lõikes 5 sätestatud toimingud.
Kindlustusvõtja saab sõlmida lepingu teise kindlustusandjaga enne eelneva lepingu poliisi kehtivuse lõppemist.
Eelnev leping lõpeb, kui jõustub järgnev leping.
Kui kindlustusvõtja on sõlminud tavalepingu teise kindlustusandjaga, jõustub järgnev leping ja lõpeb eelnev leping hetkel, kui lõpeb eelneva lepingu poliisi kehtivus.
Kindlustusandjal on õigus leping lõpetada, kui leping on olnud maksevaba 12 kuud järjest või kindlustusmakseid ei ole lepingut rikkudes tasutud vähemalt kolm kuud järjest, kuid mitte enne kehtiva poliisi lõppemist.
Lepingu lõpetamisest peab kindlustusandja kirjalikult ette teatama kindlustusvõtjale ja Eesti Liikluskindlustuse Fondile vähemalt 15 päeva.
Teates tuleb ära näidata lepingu lõpetamise aeg.
Isiku suhtes, kellega leping on kindlustusmakse tasumata jätmise tõttu lõpetatud, võib kindlustusandja suurendada tasumisele kuuluvat kindlustusmakset lepingu lõpetamisele järgneval kahel kalendriaastal.
Sõiduki võõrandamisel astub sõiduki omandanud isik sõiduki suhtes sõlmitud lepingus kindlustusvõtja kohale.
Sõiduki omaniku surma korral astub sõiduki õiguspärane valdaja lepingus kindlustusvõtja kohale.
Kindlustusandja arvutab kindlustusmaksed vastavalt uue kindlustusvõtja andmetele.
Kindlustusvõtja muutumisel käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul ei lähe sõiduki omandanud isikule üle sama lepingu eelneva kindlustusvõtja poolt möödunud perioodil tasumata kindlustusmaksete ja viiviste tasumise kohustus.
Nimetatud kohustuse peab täitma eelnev kindlustusvõtja.
Kindlustusvõtja muutumisel käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul ei tagasta kindlustusandja tasutud kindlustusmakseid.
Kui on tasutud kindlustusmakse ettemaks, loetakse see tasutuks uue kindlustusvõtja poolt.
Eesti Riiklikul Autoregistrikeskusel ning sõiduki omandanud isikul on kohustus kirjalikult või online-süsteemis viivitamata teavitada Eesti Liikluskindlustuse Fondi või kindlustusandjat sõiduki omaniku vahetumisest.
Sõidukiga sõites võib riigipiiri (ajutist kontrolljoont) ületada üksnes kehtiva poliisi olemasolul.
Eesti Liikluskindlustuse Fond tagab lepingute sõlmimise kõigis piiriületuskohtades asuvates tollipunktides.
Piirirajatise valdaja tagab lepingu sõlmimiseks vajaliku ruumi ja sideliini piirirajatises.
Tolliamet ja Piirivalveamet tagavad kõigi piiri ületanud sõidukite poliiside kontrollimise piiriületuskohtades.
Piirivalveamet tõkestab piirilt edasisõidu kõigil sõidukitel, mille suhtes ei esitata poliisi või käesoleva seaduse § 4 lõikes 2 nimetatud tõendit.
Politseiametnik nõuab dokumentide kontrollimisel sõidukijuhilt poliisi esitamist ja teatab Vabariigi Valitsuse poolt ettenähtud korras Eesti Liikluskindlustuse Fondile kõigist juhtudest, kui liikluses osalenud sõiduki kohta ei esitatud kehtivat poliisi.
Eesti Liikluskindlustuse Fond tagab volitatud politseiametnikele online-süsteemis juurdepääsu Eesti Liikluskindlustuse Fondi andmebaasile.
Teeliikluses osaleva sõiduki suhtes ei tehta registritoiminguid ega tehnilist ülevaatust, kui ei esitata kehtivat poliisi või käesoleva seaduse § 4 lõikes 2 nimetatud tõendit.
Liikluskindlustuse kindlustusjuhtum (liikluskahju) on kindlustamisele kuuluva sõidukiga käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel kahju tekitamine.
Sõiduki valdajal on tsiviilvastutus seoses kahju tekitamisega.
Liikluskahju on sõidukilt või koormast eraldunud osade, samuti muude esemete liikumise tagajärjel tekkinud kahju, mis on põhjuslikus seoses sõiduki liikumisega.
Seejuures on oluline, kas kokkupõrge eelnimetatud asjadega toimus kannatanu süül või mitte ja kas kannatanu oleks saanud õnnetust vältida.
Liikluskahju hüvitatakse käesoleva seaduse ja lepingu alusel vastavalt kindlustatu vastutuse ulatusele ning sõltumata kannatanu osalemisest liiklusõnnetuses, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud erandid.
Jalakäijale sõidukiga tekitatud isikukahju hüvitatakse ka siis, kui sõiduki valdaja ei ole vastutav tekitatud kahju eest.
Liikluskahju tekitanud sõidukijuhi ravikulu hüvitatakse, vaatamata tema vastutusele.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatut ei kohaldata, kui lõikes 1 nimetatud kannatanu või lõikes 2 nimetatud juht põhjustas liikluskahju seoses enesevigastamise või enesetapuga või oli liikluskahju toimumise hetkel alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine mõju all.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikule hüvitatakse kahju, kui ta oli liiklusõnnetuse toimumise ajal alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine mõju all ja kui liiklusõnnetuse tekkimine ei olnud põhjuslikus seoses isiku eelnimetatud seisundiga.
Liikluskahju on käesolevas seaduses piiritletud kahju, mis on liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud füüsilise isiku tervisele (isikukahju) või füüsilise või juriidilise isiku varale (varakahju).
Liikluskahju hinnatakse ainelise kahjuna rahas.
Isikukahjuga seotud valu ja vaev.
Mõistlikud ja vajalikud kulud õigusabile ja ekspertiisile.
Sõiduki hävimise või vigastustega seotud kahjuks loetakse Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse toimingute eest tasutud riigilõivu, kui seoses liikluskahjuga tuli teha registritoiminguid.
Samuti loetakse sõiduki hävimise või vigastustega seotud kahjuks mõistlikud kulutused selle sõiduki parkimisele.
Õigus ajutisest töövõimetusest tuleneva kahju hüvitisele on füüsilisel isikul, kelle sotsiaalmaksuga maksustatav tulu vähenes seoses tervisekahjustusega liikluskahju tagajärjel.
Hüvitise suuruse määramise arvestuslikuks aluseks on keskmine netosissetulek kalendripäeva kohta (edaspidi netotulu).
Netotulu arvutatakse isiku poolt eelneva perioodi jooksul saadud sotsiaalmaksuga maksustatavast sissetulekust, millest arvatakse maha tulumaks ja mis jagatakse perioodi pikkusega kalendripäevades.
Hüvitise suurus kalendripäeva kohta leitakse liikluskahju tekkimisele eelnenud netotulu ja ajutise töövõimetuse aja netotulu vahena.
Hüvitise kogusuurus leitakse, korrutades ajutise töövõimetuse kalendripäevade arvu käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetud hüvitise suurusega kalendripäeva kohta ja lahutades tulemist muu kohustusliku kindlustuse või seaduse alusel saadud hüvitise või kompensatsiooni.
Mittetöötava või töötu isiku puhul, kes enne liikluskahju oli töövõimeline ja kes ei ole alla 16-aastane ega pensioniealine, on sissetuleku arvestamise aluseks liiklusõnnetuse ajal kehtinud kuupalga alammäär.
Õigus püsivast töövõimetusest tuleneva kahju hüvitisele on füüsilisel isikul, kelle sotsiaalmaksuga maksustatav sissetulek vähenes seoses liikluskahju tagajärjel tekkinud püsiva tervisekahjustusega.
Püsiva töövõime kaotus (invaliidsus) peab olema tõendatud õigusaktides sätestatud korras.
Hüvitise suurus kalendripäeva kohta leitakse analoogiliselt käesoleva seaduse §-s 29 sätestatud korrale.
Püsiva töövõime kaotuse hüvitis määratakse kuu kohta, korrutades hüvitise suuruse kalendripäeva kohta 30-ga ja lahutades tulemist muu kohustusliku kindlustuse või seaduse alusel pidevalt määratud hüvitise või kompensatsiooni summa kuu kohta.
Kannatanul on tekkinud õigus vanaduspensionile.
Püsiva töövõime kaotuse hüvitise ümberarvutamisel seoses kannatanu õigusega vanaduspensionile võetakse tema netotulust enne liikluskahju tekkimist arvesse 60 protsenti.
Püsiva töövõime kaotuse hüvitise maksmine lõpetatakse, kui on lõppenud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud töövõimekaotus või kui kannatanu sureb.
Püsiva töövõime kaotuse hüvitis indekseeritakse väljamakse kuule eelnenud kuul avaldatud hinnatõusu indeksiga liikluskahju tekkimise kuu hinnataseme suhtes.
Kindlustusandja peab eraldi arvestust hinnatõusust tingitud kulude kohta.
Püsiva töövõime kaotuse hüvitis makstakse välja igakuiselt järgneva kuu 15. kuupäevaks.
Eluaseme kohandamiseks liikumispuude korral.
Käesoleva paragrahvi lõikes 10 nimetatud hüvitis makstakse välja vastava teenuse osutajale või tegeliku kulu teostajale kulu tõendava dokumendi alusel.
Osutanud teenust traumajärgsete tüsistuste kergendamisel.
Põhjendatuks loetakse kulutusi, mis ei ületa õigusaktide alusel sätestatud ravikulude teenuste hindu või hindade keskmist taset vastavate teenuste turul.
Hüvitis makstakse välja tegelikku kulu tõendavate dokumentide alusel.
Isikukahju korral peab kindlustusandjale esitama tõendid liikluskahjule eelnenud ja liikluskahjust tingitud tervisekahjustuste ja ravimise kohta.
Isikutel, kelle elatiseks kujunenud summa vähenes hukkunu osa äralangemise tõttu pere ülalpidamiskuludest.
Hukkunu matusekulud hüvitatakse kulusid tõendavate dokumentide alusel isikule, kes neid kulusid on tegelikult kandnud.
Kui kulusid on kandnud mitu isikut, hüvitatakse kahju igale isikule eraldi.
Hüvitamisele kuuluvad kõik otseselt hukkunu matmisega seotud mõistlikud kulud.
Vajaduse korral maksab kindlustusandja matusekulude katmiseks avanssi kuni 60 protsendi ulatuses hüvitisest.
Pere elatisest moodustavad pere üldkulud kuni 30 protsenti.
Ülejäänud elatise summa jaotatakse pere liikmete vahel, kusjuures perekonnapeale arvestatakse kolm osa, tema abikaasale kaks osa ja ülejäänud pereliikmetele igaühele üks osa.
Pere iga liikme elatise summast hüvitatakse perioodiliselt makstava kindlustuspensionina see osa, mille tema elatisest kattis hukkunu.
Kindlustuspension määratakse, arvestades käesoleva seaduse § 29 lõikes 5 sätestatud sissetuleku arvutamise reegleid.
Hukkunu pensioniea saabumisele järgnevast kuust makstakse kindlustuspensioni 50 protsendi ulatuses.
Saab uue pere liikmeks või sureb.
Perekonnapeale perekonna üldkulude katteks määratud pensioni osa määratakse uuele perekonnapeale, kui perekonnapea saab uue pere liikmeks või sureb.
Perekonna üldkulude katteks makstavat kindlustuspensioni osa vähendatakse proportsionaalselt kindlustuspensioni ümberarvutuse või maksmise lõpetamise tõttu vähendatud ülalpeetavate kindlustuspensioni summaga.
Kindlustuspension makstakse välja perioodiliselt, üks kord kalendrikuus järgneva kuu 15. kuupäevaks.
Väljamakstav summa leitakse, indekseerides määratud kindlustuspensioni summat väljamaksmise kuule eelneval kuul avaldatud hinnatõusu indeksiga kindlustusjuhtumi toimumise aja suhtes.
Kindlustusandja peab hinnatõusust tingitud hüvitise kulusid eraldi.
Kui isik, kellele vastavalt käesolevale seadusele ja lepingule hüvitatakse isikukahju, pidi seoses nimetatud isikukahjuga taluma ülitugevat valu või tal tekkis puue, mis seisneb organi või kehaosa kaotuses või alatalituses ja eelnimetatu on tuvastatud arstliku ekspertiisi käigus, siis tasub kindlustusandja ühekordse hüvitise kuni 5000 krooni.
Eespool sätestatust suuremat kahju käesoleva seaduse ega lepingu alusel ei hüvitata.
Sotsiaalminister kehtestab isikukahjuga seotud valu ja vaeva hindamise korra, milles valu ja vaev jaotatakse astmeteks, kusjuures esimesse astmesse liigitatakse niisugune valu ja vaev, mida ei hüvitata, ja viimasesse astmesse liigitatakse valu ja vaev, mille puhul makstakse välja kogu käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud summa.
Vara loetakse hävinuks, kui selle taastamisremont pole tehniliselt või majanduslikult põhjendatud.
Vara hävimisest tulenev kahju koosneb vara harilikust väärtusest (tõenäolisest müügihinnast) vahetult enne kindlustusjuhtumit, vara liiklusõnnetuse kohalt äratoimetamise ning vara jäänuste utiliseerimise põhjendatud kuludest.
Vara rikkumise kahju on selle taastamisremondi ja muud otsesed kulud, mis vara valdaja kandis seoses liikluskahjuga, sealhulgas pärast liikluskahju kannatanu päästmiseks sõidukile tahtlikult tekitatud vigastuste kõrvaldamise ja sõiduki liiklusõnnetuse kohalt äratoimetamisega seotud kulud.
Kahjustatud vara või selle osa taastamise või asendamise viis (remondieelarve, koht, kus taastamine läbi viiakse, või hävinenud vara asendamiseks samaväärse soetamine) tuleb kooskõlastada kindlustusandjaga.
Vajalikud kulutused peavad olema dokumentaalselt tõendatud.
Kui kindlustusandja ei nõustu kannatanu poolt pakutava kindlustusjuhtumis kahjustatud vara taastamise (asendamise) viisi või kohaga, peab kindlustusandja teatama kannatanule ettevõtte, kus teostatakse vara taastamine (asendamine).
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 märgitud juhul peab kindlustusandja väljastama kannatanule või ettevõtjale garantiikirja taastamis- või asendamiskulude tasumise kohta või teostama ettemaksu ja tellima vastava töö kannatanu esindajana, pidades silmas kannatanu huvide kaitset.
Kindlustusandja peab tagama, et tehtud töö ja kasutatud materjali kvaliteet on nõuetekohane.
Kui kannatanu ei nõustu taastamis- või asendamiskulude hüvitamisega kindlustusandja poolt otsustatud vormis, teostatakse rahaline hüvitamine.
Rahalise hüvitamise piirmääraks on kindlustusandja poolt pakutava taastamis- või asendamiskulude summa.
Kui kannatanu ei esita dokumente vara taastamis- või asendamiskulude kohta, hüvitatakse taastamiseks vajalike varuosade maksumus, millest on lahutatud nende tehnilise kulumiga proportsionaalne osa.
Samuti hüvitatakse taastamise teenuse hind, mida on vähendatud osas, mis vastab ettevõtja suhtes kohaldatavatele maksudele.
Taastamisremondi hüvitise võib kindlustusandja pärast liiklusõnnetusega varale tekitatud vigastuste ja tehtud remonditööde mahu või remondieelarve võrdlevat kontrollimist kanda üle remondi tegijale või maksta kannatanule, olenemata sellest, kas remont on tehtud või mitte.
Haagisega tekitatud kahju loetakse haagist vedanud sõiduki valdaja tekitatuks, kui haagis oli haakes vedanud sõidukiga.
Kui kindlustusandja hüvitab asja hävimise või rikkumise kahju hüvitamisel asja tavalise hinna täielikult, läheb hüvitatud asja omandiõigus kindlustusandjale.
Kui eelnimetatud asja kindlustusandjale üle ei anta, siis omandiõigus üle ei lähe ja hüvitist vähendatakse asja kindlustusjuhtumi järgse hinna võrra.
Kannatanu peab esimesel võimalusel isiklikult või esindaja kaudu teatama liiklusõnnetusest mis tahes Eestis liikluskindlustusega tegelevale kindlustusandjale või Eesti Liikluskindlustuse Fondile.
Teatada võib suuliselt või kirjalikult.
Liiklusõnnetuses kahju tekitanud isik peab liiklusõnnetusest teatama käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud viisil, kuid mitte hiljem kui viis päeva pärast liiklusõnnetust oma kindlustusandjale või Eesti Liikluskindlustuse Fondile.
Kui viie päeva jooksul ei olnud mõjuva põhjuse tõttu võimalik teatada, tuleb seda kindlustusandjale või Eesti Liikluskindlustuse Fondile tõendada.
Samuti tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud ajal esitada kirjalik seletus toimunu kohta ja ülevaatuseks sõiduk, mis osales liiklusõnnetuses.
Kui liiklusõnnetuses osalenud isik ei tea, kas ta on liikluskahju tekitanu või kannatanu, peab ta käituma käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud viisil.
Liiklusõnnetuse teate saanud kindlustusandja peab edastama vastuvõetud teate liiklusõnnetuse pooltele, kahju tekitanud isiku kindlustusandjale ja Eesti Liikluskindlustuse Fondi andmebaasi.
Teate vastuvõtnu saadab liiklusõnnetuse pooltele kirjaliku teate liiklusõnnetusest teate saamise kohta, märkides teate edastanud isiku nime ja muud selgunud andmed.
Kui liiklusõnnetuse teate saanud kindlustusandja või Eesti Liikluskindlustuse Fond ei ole kolme päeva jooksul saanud hüvitamiseks kohustatud kindlustusandja kinnitust käsitluse alustamisest, peab ta viivitamata kahjustatud vara üle vaatama ning asuma liiklusõnnetuse käsitlemisele.
Eelnimetatud toimingute kulu tasub liikluskahju hüvitamiseks kohustatud kindlustusandja.
Kindlustusandja peab kannatanut esimesel võimalusel kirjalikult teavitama kirjaliku nõude esitamise kohustusest ning käesoleva seaduse § 42 lõikes 1 sätestatud tähtaegadest.
Kannatanu ja liikluskahju tekitanud isik on kohustatud säilitama liiklusõnnetuses osalenud sõiduki ja muu kahjustatud vara võimalikult liiklusõnnetuse järgses seisundis ning esitama kindlustusandjale ülevaatuseks.
Vara ei pea säilitama kindlustusjuhtumi järgses seisundis pärast seda, kui kindlustusandja esindaja on selle üle vaadanud, ega kauem kui seitse päeva liiklusõnnetusest teatamisest.
Kui kindlustusandja on kirjalikult palunud liiklusõnnetuses kahjustatud vara kauem säilitada, tuleb seda säilitada kuni 15 päeva.
Kindlustusandja on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vara kohustatud üle vaatama liiklusõnnetusest teatamisest seitsme päeva jooksul.
Isikukahju korral on kindlustusandjal õigus suunata kannatanu arstlikule läbivaatusele kindlustusandja kulul.
Kannatanu on kohustatud minema arstlikule läbivaatusele.
Kui kannatanu rikub käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 nimetatud kohustust tahtlikult ja vara ülevaatus või arstlik läbivaatus ei ole enam võimalik või ei võimalda fikseerida liiklusõnnetuse tagajärgi ning ilma selleta ei saa tuvastada toimunud liiklusõnnetuse asjaolusid ega kahju suurust, siis võib kindlustusandja vähendada hüvitist või keelduda kahju hüvitamisest.
Kannatanul või tema esindajal tuleb kindlustusandjale esitada kahju hüvitamise nõue.
Kahju hüvitamise nõude võib esitada nii liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kui ka tema kindlustusandja vastu.
Kui nõue esitatakse kindlustatu vastu, tuleb kindlustatul nõue viivitamata edastada oma kindlustusandjale.
Kahju hüvitamise nõue peab olema kirjalik.
Kannatanu ravimise, rehabilitatsiooni või matmise kulusid kandnud isikul on õigus esitada kindlustusandjale nõue.
Nõudes kirjeldatakse liiklusõnnetusest tekkinud liikluskahju iseloomu ja ulatust ning selgitatakse liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid.
Nõudes esitab kannatanu oma taotluse kahju hüvitamise vormi kohta, kui kannatanul on soov, et kahjustatud vara taastamise või asendamise, ravi või muu hüvitamisega seotud toiming tehtaks teatud kindlal viisil või tema soovitud isiku poolt, siis tuleb sellest nõudes teatada.
Kui kannatanu oskab hinnata tekkinud kahju rahalist väärtust, esitab ta selle nõudes.
Kui kannatanul on tõendeid kahju suuruse kohta või kui kannatanu teab, kuidas saada tõendeid või seletusi ja tunnistusi, siis viidatakse nendele nõudes või esitatakse nõude lisana.
Kannatanu võib nõude esitada kindlustusandja antud blanketil.
Kui kannatanu esitab nõudeavalduse, milles ei sisaldu kõik käesolevas paragrahvis nimetatud asjaolud, kuid selgub tema tahe hüvitist saada, siis loetakse nõue esitatuks, kuid kindlustusandjal on õigus küsida lisateavet.
Kui kindlustusandjale või kahju tekitamise eest vastutavale isikule ei esitata varakahju hüvitamise nõuet 18 kuu või isikukahju hüvitamise nõuet 36 kuu jooksul alates liiklusõnnetuse toimumisest, siis ei ole kindlustusandjal ega Eesti Liikluskindlustuse Fondil hüvitamise kohustust.
Kui nõue on esitatud õigeaegselt ning hiljem leiab tõendamist, et tegelik kahju on suurem või selgub lisakahju, siis võib esitada lisanõude varakahju kohta kolme aasta jooksul ja isikukahju kohta kümne aasta jooksul.
Käesolevas paragrahvis sätestatud nõude esitamise tähtaeg laieneb ka seoses kindlustusjuhtumiga tekkivale nõudeõigusele kahju tekitamise eest vastutava isiku vastu.
Kui kahju tekitanud isik on tundmatu, siis peatub tähtaja kulgemine kuni isiku tuvastamiseni.
Kindlustatu vastu esitatud nõude saanud kindlustusandja on kohustatud juhtumit käsitlema ja tegema otsuse kahju hüvitamise või sellest keeldumise kohta.
Kui liikluskahju hüvitamise nõue on esitatud kindlustusandjale, edastab kindlustusandja hüvitamise nõude ka kindlustusvõtjale.
Nõuet käsitleb kindlustusandja, kellel vastavalt lepingule on hüvitamise kohustus.
Ülejäänud liikluskahjusid käsitleb Eesti Liikluskindlustuse Fond.
Sõidukiga, mille kohta on teise riigi kindlustusandja väljastanud Eestis kehtiva poliisi, tekitatud liikluskahju käsitleb Eesti Liikluskindlustuse Fond.
Kui kindlustusandjatel on vaidlus nõude käsitlemise teostaja üle ja seda ei ole lahendatud kümne päeva jooksul pärast liiklusõnnetusest kindlustusandjale või Eesti Liikluskindlustuse Fondile teatamist, käsitleb ja hüvitab nõude Eesti Liikluskindlustuse Fond.
Kohustatud isik hüvitab Eesti Liikluskindlustuse Fondile nõude hüvitamise ja käsitlemise kulud.
Liikluskahju hüvitatakse isikule (kannatanule), kellel ei ole tsiviilvastutust seoses sama kindlustusjuhtumiga, kui käesoleva seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Liikluskahju hüvitatakse liikluskahju tekitamise eest osaliselt vastutavale isikule proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega.
Liikluskahju, mis on põhjustatud teel lebanud kivi või muu eseme paiskumisest sõiduki liikumise tõttu vastu teist sõidukit.
Sõiduki vigastuste või hävimise kahju suurust hinnatakse, lähtudes sõiduki põhilise kasutamise koha või registreerimise riigi hindadest ja tariifidest.
Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 3 sätestatut ei kohaldata kahju kohta, mille kahju tekitanud sõiduki valdaja tekitas isikule, kes on kahju tekitanud sõiduki rendileandja.
Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 3 sätestatut kohaldatakse kahju kohta, mis seisnes kahju tekitanud isiku poolt juhitud sõiduki rikkumises või hävimises.
Sõiduk on tundmatu, kui ei ole andmeid, mille alusel sõidukit tuvastada.
Liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise otsus tuleb teha kohe, kui selleks on vajalik teave, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul, arvates hüvitamiseks kohustatud kindlustusandjale nõude esitamisest.
Kui juhtumi kohta toimub tsiviilkohtu-, kriminaal- või haldusmenetlus või kindlustuse vahekohtu menetlus ja sellel on otsuse tegemisel oluline tähtsus, pikeneb käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaeg nimetatud menetluse aja võrra.
Samuti pikeneb tähtaeg, kui hüvitamise otsustamine või hüvitamine viibib hüvitise taotlejast sõltuva asjaolu tõttu.
Kui liikluskahju suurust ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud aja jooksul võimalik selgitada, tehakse hüvitamise otsus osa kohta, mille suurus on teada.
Rahalise hüvitamise korral tuleb hüvitis üle kanda hüvitamise otsuse tegemisele järgneval tööpäeval või asjakohase pangaarve numbri saamisele järgneval tööpäeval, kui see ei ole hüvitamise otsuse tegemise ajal teada.
Muus vormis hüvitamise korral peab kindlustusandja asjakohase dokumendi saamisel hüvitama kahju vastavalt hüvitamise otsusele ühe tööpäeva jooksul.
Hüvitamisega viivitamise korral maksab hüvitamiseks kohustatud kindlustusandja hüvitise taotlejale viivist esimesel kümnel päeval üks protsent iga viivitatud päeva eest ja 0,4 protsenti iga järgneva viivitatud päeva eest.
Viivise arvutamise aluseks on tasumata hüvitis või teostamata hüvitamise väärtus.
Viivise summa ei saa olla suurem kui 100 protsenti hüvitise summast.
Kindlustusandja peab viivise tasuma, ootamata kannatanu sellekohast taotlust.
Kahju hüvitamise või sellest keeldumise otsuse.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsused tuleb vormistada kirjalikult.
Otsustes tuleb esitada otsuse lähteandmed ja põhjendus, samuti peab otsuses sisalduma viide õigusaktidele, mille alusel otsus on tehtud.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsused tuleb lähetada nende tegemisele järgneval tööpäeval.
Ajutisest või püsivast töövõimetusest tulenevat kahju või kannatanu surmaga seotud kahju suurust hinnatakse meditsiinidokumentide, kannatanu kindlustusjuhtumi eelset ja järgset tulu ning kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kulusid tõendavate dokumentide alusel.
Varakahju suurust hinnatakse kahjustatud vara maksumuse või taastamiskulude kohta esitatud andmete ja tõendite alusel.
Varakahju hüvitamisel seatakse eesmärgiks kindlustusjuhtumieelse olukorra taastamine.
Hüvitada tuleb kindlustusjuhtumieelse olukorra taastamise mõistlikud kulud.
Eeldatakse, et vara taastamisel kasutatakse kvaliteetseid detaile ja osasid.
Amortiseerunud vara taastamisel võib kasutada samavõrd kulunud detaile ja osasid.
Vara taastamise või asendamise meetodi ja kulude üle otsustamisel ei pea kindlustusandja juhinduma kannatanu poolt soovitud või tehtud kulutustest, vaid lähtuma vajalikest mõistlikest kulutustest.
Kui hüvitamise vormiks on vara taastamise või asendamise kulu hüvitamine, kuid vara taastamise või asendamisega ei ole alustatud kannatanust oleneva asjaolu tõttu kuue kuu jooksul pärast kindlustusjuhtumit, makstakse hüvitis kahju hüvitamise otsuses märgitud suuruses.
Hüvitamise vormi otsustab kindlustusandja.
Erimeelsuse korral makstakse rahaline hüvitis.
Kindlustusandja vastu, kui liikluskahju tekitati tundmatuks jäänud sõidukiga, mis hiljem tuvastatakse, ning sõiduki suhtes on leping.
Kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu 30 protsendi ulatuses hüvitisest, kuid mitte enam kui 7000 krooni, kui valdaja ei esitanud sõidukit kindlustusandja või Eesti Liikluskindlustuse Fondi nõudel ülevaatuseks, samuti siis, kui ei esitatud liikluskahju asjaolude tuvastamiseks kirjalikult nõutud dokumente või teavet.
Käesolevas paragrahvis sätestatud regressinõudega nõutakse sisse ka juhtumi käsitluse põhjendatud kulu.
Kaitsejõudude Peastaabi, Piirivalveameti või Politseiameti valduses oleva sõidukiga tekitatud liikluskahju korral hüvitab kahju sõiduki omanik, kui sõiduki kohta on väljastatud käesoleva seaduse § 4 lõikes 2 nimetatud tõend.
Kahjusumma arvutamisel ning juhtumi käsitlemisel kohaldatakse sama korda kui liikluskahju puhul.
Kahjusumma arvutamisel ei arvestata liikluskindlustuses kehtivate kahju hüvitamise piirmääradega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sõidukiga tekitatud kahju käsitleb Eesti Liikluskindlustuse Fond, hüvitades kannatanule kogu temale tekitatud kahju ning nõudes väljamakstud summa ja juhtumi käsitlemise kulud riigilt tagasi.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kulud tuleb hüvitada 30 päeva jooksul, alates Eesti Liikluskindlustuse Fondi poolt nõude esitamisest kahju tekitanud sõiduki valdajale.
Tasumisega viivitamise korral tasutakse viivist 0,4 protsenti päevas, kuid mitte enam kui põhivõla suuruses summas.
Kindlustusandja koostab tariifid, arvestades riskipreemiat, kindlustusandja liikluskindlustuse statistikat, riskigruppi, kindlustusmaksega kaetud perioodi pikkust ning muid käesolevas seaduses sätestatud tegureid.
Tariif sisaldab ka Eesti Liikluskindlustuse Fondile tasumisele kuuluva liikmemaksu osa, kindlustusjärelevalve ülalpidamiseks tehtavate eraldiste osa ning kindlustusandja tegevuskulu.
Kindlustusandja majandusaasta liikluskindlustuse tavalepingutega seotud tegevuskulud ei või ületada 15 protsenti ja saadav kindlustustehniline tulem nelja protsenti laekunud kindlustusmaksetest.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kindlustustehnilise tulemi arvutamise korra kehtestab rahandusminister.
Rahandusminister kinnitab iga aasta 1. oktoobriks järgneva kalendriaasta liikluskindlustuse vara- ja isikukahju hüvitamise piirmäärad (kindlustussummad).
Hüvitise piirmäär on vastavat liiki liikluskahju hüvitamise piirang ühele kannatanule ühe kindlustusjuhtumi kohta.
Kohaldatakse kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtinud hüvitise piirmäära.
Hüvitiste piirmäärasid ei vähendata.
Riskipreemia on kindlustusmakse osa, mis on vajalik kahjude hüvitamiseks ja käsitlemiseks.
Minimaalsed riskipreemiad kinnitab rahandusminister Eesti Liikluskindlustuse Fondi ettepanekul Eesti Liikluskindlustuse Fondi liikluskindlustuse statistika põhjal.
Veoautodel ja haagistel registrimass, bussidel, trammidel ja trollibussidel kohtade arv.
Sõiduki kasutamise koht on sõiduki registreerimistunnistusele kantud kindlustusvõtja aadress või sõiduki kasutamisel rendilepingu (kasutus- või kapitalirent) alusel rendilepingule kantud rentniku aadress.
Kindlustusvõtja riskigrupp leitakse iga talle kuuluva sõiduki kohta, lähtudes kindlustusvõtja sõiduki teeliikluses osalemise ohtlikkusest.
Riskigrupi arvutamisel loetakse enamohtlikeks need sõidukid, millega on aastase perioodi jooksul põhjustatud käesoleva seaduse §-s 26 sätestatud ja tuvastatud liikluskahju.
Vähem ohtlikeks loetakse need sõidukid, mille kohta on aastase perioodi jooksul poliisid kehtinud vähemalt 182 päeva ja millega ei ole aastase perioodi jooksul põhjustatud tuvastatud liikluskahju.
Riskigrupile vastav minimaalse ja maksimaalse riskikoefitsiendi suurus ei või teineteisest erineda enam kui kaheksa korda.
Sõiduki kasutamisel rendilepingu (kasutus- või kapitalirent) alusel arvestatakse riskigrupp rentniku teeliikluses osalemise ohtlikkusest lähtudes, võttes arvesse tema riskigruppi lepingu sõlmimise ajal, kui rendilepingu tähtaeg ei ole lühem kui kuus kuud, kui sõiduki registreerimistunnistusel on rentnik fikseeritud kasutajana ja kui rendilepingus on sätestatud rentniku kohustus sõlmida leping.
Pärast rendilepingu sõlmimist sõiduki omandiõiguse üleminekul rentnikule leitakse tema riskigrupp selle sõiduki suhtes, lähtudes rendileandja riskigrupist sama sõiduki suhtes rendilepingu lõppemisel.
Pärast kasutusrendilepingu lõppemist ja uue kasutusrendilepingu sõlmimist sama rentnikuga teise sõiduki suhtes leitakse kindlustusvõtja riskigrupp teise sõiduki suhtes, lähtudes riskigrupist esimese sõiduki suhtes.
Eesti Liikluskindlustuse Fond kinnitab tariifi koostamise metoodika, mis sisaldab tariifi struktuuri.
Kui Finantsinspektsioon on seisukohal, et kindlustusandja poolt rakendatavad kindlustusmaksed ei ole piisavad hüvitiste väljamaksmiseks ning kahjukäsitluskulude ja tegevuskulude katmiseks või kahjustavad tarbija huve, teeb Finantsinspektsioon kindlustusandjale ettekirjutuse tema tegevuse korrigeerimiseks.
Käesoleva peatükiga ei reguleerita piirikindlustuslepingu ning rohelise kaardi kindlustustariife.
Nimetatud tariifid kinnitab Eesti Liikluskindlustuse Fondi juhatus.
Liiklusõnnetuse puhul ei kehti kindlustusvõtja poolt kannatanu liikluskahju hüvitamise nõude suhtes antud võlatunnistus või nõude täitmine kindlustusandja suhtes.
Kui ei ole kokku lepitud teisiti, on kindlustusandja õigustatud esindama kindlustatut kohtuvaidluses kannatanuga, kui kindlustatu vastu on esitatud nõue.
Kindlustuse vahekohus (edaspidi vahekohus) on sõltumatu kindlustusvaidluste lahendamise institutsioon.
Kaebus esitatakse Eesti Liikluskindlustuse Fondile.
Vahekohus vaatab kaebuse läbi ainult siis, kui isik, kelle peale kaebus esitati, annab kirjaliku nõusoleku kaebuse läbivaatamiseks vahekohtu menetluses.
Kannatanu või kindlustatu poolt liikluskindlustuse kindlustusandja vastu esitatud nõude läbivaatamiseks ei ole eespool sätestatud nõusolek vajalik.
Kindlustusandjal on kohustus osaleda vahekohtu menetluses.
Vahekohtule võib esitada kaebuse kindlustusandja või Eesti Liikluskindlustuse Fondi tegevuse peale.
Vahekohus vaatab läbi Eestis tegutseva kindlustusandja kaebuse teise Eestis tegutseva kindlustusandja peale.
Iga kaebuse läbivaatamiseks moodustatakse kolmest vahekohtunikust koosnev vahekohus.
Kaebuse esitaja ja isik, kelle tegevuse peale kaebus esitatakse, valivad vahekohtunike nimekirjast kumbki ühe vahekohtuniku ja valitud kaks vahekohtunikku valivad vahekohtu kolleegiumi liikmete seast vahekohtu esimehe.
Vahekohtunike nimekirja kinnitab rahandusminister.
Vahekohtunike nimekirja kantakse kuni 40 isikut.
Rahandusministeerium avaldab vahekohtunike nimekirja oma Interneti-koduleheküljel.
Ettepaneku kanda isik vahekohtunike nimekirja võivad teha kõik isikud ning riigiasutused.
Rahandusministri poolt moodustatud komisjon valib esitatud kandidaatide seast sobivad.
Vahekohtunik peab olema kõrgema akadeemilise haridusega ja tundma kindlustusõigust.
Vahekohtunikud valivad vahekohtunike nimekirja kinnitamise järel nimekirja kinnitatud vahekohtunike hulgast kuni 10-liikmelise vahekohtu kolleegiumi.
Vahekohtunike poolt valitud vahekohtu kolleegiumi liige on kaebust läbi vaatava vahekohtu koosseisu esimees.
Vahekohtu kolleegiumi liikmete ülesanne on ka vahekohtu protseduuride ja praktika ühtlustamine.
Vahekohtu kolleegiumi liikmed valivad vahekohtu kolleegiumi liikmete hulgast vahekohtu kolleegiumi esimehe, kelle ülesandeks on vahekohtu töö korraldamine.
Vahekohtu kolleegiumi esimees peab olema kõrgema akadeemilise juriidilise haridusega, tundma kindlustusõigust ning olema vähemalt viieaastase kindlustusalase töö kogemusega.
Vahekohtu esimees taandab vahekohtuniku, kes ei ole erapooletu või ei saa kaebuse läbivaatamisel mingil põhjusel osaleda.
Kui vahekohtu esimees ei ole erapooletu või ei saa kaebuse läbivaatamisel osaleda, taandab ta end ise või teevad selle otsuse poolte valitud vahekohtunikud.
Taanduse korral tehakse vastavale poolele ettepanek uue vahekohtuniku valimiseks või valivad vahekohtunikud vahekohtu kolleegiumi liikmete seast uue vahekohtu esimehe.
Taandamine on võimalik vahekohtu istungil enne kaebuse sisulise läbivaatamise algust.
Kui isik, kelle peale kaebus on esitatud, nõustub selle läbivaatamisega vahekohtus, peab vahekohus alustama esitatud kaebuse läbivaatamist 15 päeva jooksul, alates eelnimetatud nõusoleku saamisest.
Vahekohus teeb otsuse hiljemalt 30 päeva jooksul, arvates kaebuse läbivaatamise alustamisest.
Vahekohus kaasab kaebuse läbivaatamisse pooled ja huvitatud isikud.
Vahekohtus vaadatakse kaebus läbi suulises menetluses.
Poolte või huvitatud isikute ilmumata jäämisel võib asja arutada mitteilmunud poole kohalolekuta.
Vahekohus tagastab kaebuse läbi vaatamata, kui samas asjas on lõpetamata kohtuvaidlus või jõustunud kohtuotsus, samuti kui isik, kelle peale kaebus esitati, ei nõustu kaebuse läbivaatamisega vahekohtus.
Vahekohus tagastab kaebuse läbi vaatamata, kui kaebuse läbivaatamiseks on vaja lisateavet, -dokumente või -ekspertiisi ja eeltoodut vahekohtule ei esitata.
Vahekohtunikud ei või avaldada neile vahekohtu menetluses teatavaks saanud andmeid.
Vahekohtu menetluse dokumente hoitakse Eesti Liikluskindlustuse Fondis.
Vahekohtu esimees koostab kaebuse läbivaatamise kohta motiveeritud otsuse.
Otsus tehakse hääletamise teel.
Otsusele kirjutavad alla kõik vahekohtu liikmed.
Eriarvamuse korral kajastatakse eriarvamus kirjalikult otsuse tekstis või lisatakse eraldi lehel.
Eraldi lehel esitatud eriarvamuse allkirjastab eriarvamusele jäänud vahekohtunik.
Vahekohtu otsus koosneb kaebuse ja vastuväidete kirjeldusest, asja analüüsist ning vahekohtu otsusest.
Vahekohtu otsuses märgitakse kaebuse saamise päev, kaebuse läbivaatamise aeg ning läbivaatamisest osa võtnud isikute nimed ja volitused, esitatud tõendid ja otsuse jõustumise aeg.
Vahekohtu otsus kuulutatakse viie kalendripäeva jooksul pärast kaebuse sisulise läbivaatamise lõpetamist.
Vahekohtu otsus jõustub kümnendal tööpäeval, arvates otsuse kuulutamisest, kui üks pooltest või mõlemad pooled ei ole enne nimetatud tähtaega esitanud samas asjas kohtule nõuet teise poole vastu.
Vahekohtu otsus avaldatakse Internetis.
Kaebuse läbivaatamine vahekohtus on pooltele tasuta.
Pooled võivad oma kulul kasutada esindajaid, eksperte ja tunnistajaid.
Vahekohtunike töö tasustamise määrad kehtestab rahandusminister, kooskõlastades need Eesti Liikluskindlustuse Fondiga.
Vahekohtu kulud kannab Eesti Liikluskindlustuse Fond.
Eesti Liikluskindlustuse Fond tagab vahekohtu asjaajamise, vahekohtu istungi protokollimise, otsuste avaldamise, istungi ruumi ja vahekohtunike täienduskoolituse.
Kui läbivaadatud kaebus ei ole seotud liikluskindlustusega, tasub kaebuse läbivaatamise kulud isik, kelle kahjuks otsus tehti.
Eesti Liikluskindlustuse Fond on avalik-õiguslik juriidiline isik, mille ülesandeks on käesolevast seadusest tulenevate funktsioonide täitmine.
Iga kindlustusandja, kellel on õigus tegutseda Eestis liikluskindlustuse kindlustusandjana, võetakse tema taotlusel Eesti Liikluskindlustuse Fondi liikmeks.
Eestis võib liikluskindlustuse lepinguid sõlmida vaid kindlustusandja, kes on Eesti Liikluskindlustuse Fondi liige.
Kindlustusandjale, kes ei ole Eesti Liikluskindlustuse Fondi liige, väljastatud liikluskindlustuse tegevusluba jõustub alates hetkest, kui see kindlustusandja saab Eesti Liikluskindlustuse Fondi liikmeks.
Eesti Liikluskindlustuse Fond on Council of Bureaux' liige.
Eesti Liikluskindlustuse Fond ei või tegeleda muuga, kui käesolevas seaduses sätestatud ülesannete täitmisega.
Eesti Liikluskindlustuse Fondi liikmete hulgast seoses liikmekohustuste täitmata jätmisega välja arvatud kindlustusandja võetakse uuesti liikmeks, kui selleks on rahandusministri nõusolek.
Eesti Liikluskindlustuse Fondi poolt lepingu või käesoleva seaduse alusel tasutud hüvitis on võrdsustatud kindlustushüvitisega.
Eesti Liikluskindlustuse Fond võib tegutseda oma liikmete liikluskindlustuse edasikindlustusandjana ning on piirikindlustuse kindlustusandja, vajamata selleks tegevusluba.
Eesti Liikluskindlustuse Fond käsitleb välisriigi kindlustusandja väljastatud rohelise kaardiga kindlustatu Eestis tekitatud liikluskahju.
Eesti Liikluskindlustuse Fondi liige võib liikluskindlustuse edasikindlustuse lepingu sõlmida Eesti Liikluskindlustuse Fondi poolt aktsepteeritud tingimustel ja aktsepteeritud edasikindlustusandjaga.
Vaidluse korral pöördutakse seisukoha saamiseks Finantsinspektsiooni poole.
Eesti Liikluskindlustuse Fond peab käesoleva seaduse §-s 66 sätestatud andmebaasi.
Eesti Liikluskindlustuse Fond ei või finantseerida liiklusohutuse tagamiseks rakendatavaid abinõusid enam kui ühe protsendi ulatuses laekunud liikmemaksudest.
Eesti Liikluskindlustuse Fondi liikme pankrotistumise korral võib Eesti Liikluskindlustuse Fondi nõukogu otsustada, et pankrotistunud liikme liikluskindlustuse lepingutest tulenevad kohustused kannatanute ees täidab Eesti Liikluskindlustuse Fond.
Nimetatud juhul sõlmitakse asjakohane leping pankrotistunud kindlustusandjaga ja Eesti Liikluskindlustuse Fond omandab nõudeõiguse eelnimetatud kindlustusandja vastu vastavalt ülevõetud kohustuse suurusele, millest on lahutatud kohustuse täitmiseks üleantud vara hind.
Eesti Liikluskindlustuse Fond ei võta käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud kohustusi, kui see ei ole võimalik, arvestades Eesti Liikluskindlustuse Fondi majanduslikku olukorda, või kui see võib põhjustada Eesti Liikluskindlustuse Fondi liikme pankroti.
Lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule täidab Eesti Liikluskindlustuse Fond muid käesolevas seaduses ja sõlmitud lepingutes sätestatud ülesandeid.
Eesti Liikluskindlustuse Fondi juhitakse kooskõlas käesoleva seaduse, kindlustustegevuse seaduse ja Eesti Liikluskindlustuse Fondi põhikirjaga.
Põhikirjas on muuhulgas sätestatud Eesti Liikluskindlustuse Fondi liikmete kohustused Eesti Liikluskindlustuse Fondi ees ja nende täitmise kord.
Eesti Liikluskindlustuse Fondi kõrgeim juhtorgan on nõukogu.
Nõukogu liikmed nimetatakse tähtajatult.
Nõukogu kolm liiget nimetab Riigikogu, kolm liiget rahandusminister, ühe liikme Tarbijakaitse Liit ja igal Eesti Liikluskindlustuse Fondi liikmel on õigus nimetada üks nõukogu liige.
Nõukogu liikme nimetanu võib enda poolt nimetatud nõukogu liikme tagasi kutsuda.
Eesti Liikluskindlustuse Fondil on kolmeliikmeline juhatus.
Juhatuse ja juhatuse liikme pädevus on analoogiline äriseadustiku (RT I 1995, 26-28, 355; RT I 1998, 91-93, 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360; 57, 596; 102, 907; 2000, 29, 172; 49, 303; 55, 365; 57, 373; 2001, 34, 185; 56, 332 ja 336; 89, 532; 93, 565; 2002, 3, 6; 35, 214) §-des 306 ja 307 sätestatuga.
Juhatuse liikmed nimetab ja kutsub tagasi nõukogu.
Juhatuse liikmega sõlmitakse tähtajaline tööleping kolmeks aastaks.
Eesti Liikluskindlustuse Fondi nõukogu töövormiks on nõukogu koosolek, mis on pädev langetama otsuseid, kui kohal on enamik nõukogu liikmetest.
Otsused langetatakse koosolekust osa võtvate nõukogu liikmete lihthäälteenamusega.
Eesti Liikluskindlustuse Fondi põhikirja kinnitab Eesti Liikluskindlustuse Fondi nõukogu.
Eesti Liikluskindlustuse Fondi vara kasutatakse käesolevast seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks.
Eesti Liikluskindlustuse Fondi seotud vara investeerimisel kohaldatakse kindlustustegevuse seaduse §-de 41 ja 42 sätteid.
Eesti Liikluskindlustuse Fondi liikmemaks on Eesti Liikluskindlustuse Fondi nõukogu poolt määratud suhteline osa iga lepingu järgi tasumisele kuuluvast brutopreemiast ja laekunud kõrgendatud kindlustusmaksest.
Liikmemaks peab tagama Eesti Liikluskindlustuse Fondi kohustuste täitmise ja vahendite vastavuse.
Liikmemaksu määr on kõigi liikmete jaoks ühesugune.
Kui Eesti Liikluskindlustuse Fondi varast ei piisa kohustuste täitmiseks, tasuvad liikmed puuduva osa lisaliikmemaksuna proportsionaalselt liikluskindlustuse turuosaga Eestis.
Turuosa määramisel võetakse aluseks nõude esitamisele eelnevad 12 kalendrikuud.
Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud juhul esitatakse nõue lisaliikmemaksu tasumiseks 20 päeva jooksul, kui selgub alus nõude esitamiseks.
Kui nimetatud nõue on esitatud, peab lisaliikmemaksu tasuma 40 päeva jooksul, arvates nõude saamisest.
Tasumisega viivitamisel kohaldatakse viivist 0,1 protsenti päevas nõude summast, kusjuures viivise summa on piiratud nõude summa suurusega.
Kui mõni liikmetest ei täitnud oma kohustust, esitatakse liikmetele uus nõue, mis on eelnimetatud tasumata osa võrra suurem.
Eesti Liikluskindlustuse Fondi liikmete kohustuste täitmise kord sätestatakse Eesti Liikluskindlustuse Fondi põhikirjas, järgides liikmete võrdse ning ühetaolise kohtlemise printsiipi.
Eesti Liikluskindlustuse Fondi liige saab Eesti Liikluskindlustuse Fondi liikmete hulgast välja astuda, teatades sellest Eesti Liikluskindlustuse Fondile ja rahandusministrile.
Eesti Liikluskindlustuse Fondi liikme väljaarvamise liikmete hulgast otsustab Eesti Liikluskindlustuse Fondi nõukogu liikme avalduse põhjal või kui liige ei täida oma kohustust Eesti Liikluskindlustuse Fondi ees.
Eesti Liikluskindlustuse Fondi liikme väljaarvamise otsuse langetamiseks on vajalik nõukogu koosolekul osalenud nõukogu liikmetest 3/4 poolthääled, välja arvatud välja arvatava liikme poolt nimetatud nõukogu liige.
Eesti Liikluskindlustuse Fondi liikme väljaarvamiseks on vajalik rahandusministri nõusolek.
Kui Eesti Liikluskindlustuse Fondi liikme liikluskindlustuse tegevusluba on kehtetuks tunnistatud, on samast ajast lõppenud tema liikmelisus Eesti Liikluskindlustuse Fondis.
Eesti Liikluskindlustuse Fondi liikmete hulgast välja arvatud kindlustusandja poolt sõlmitud lepingud lõpevad 30. päeval pärast kindlustusandja liikmelisuse lõppemist Eesti Liikluskindlustuse Fondis.
Lepingud, mille alusel on roheline kaart välja antud eelnimetatust pikemaks ajaks, kehtivad kuni rohelise kaardi kehtimise lõpuni.
Eesti Liikluskindlustuse Fondi suhtes kohaldatakse kindlustustegevuse seadust käesolevast seadusest tulenevate erisustega.
Eesti Liikluskindlustuse Fondi käsitletakse kindlustusandjana ja garantiifondina kindlustustegevuse seaduse tähenduses.
Eesti Liikluskindlustuse Fondi põhikiri ja selle muudatused peavad olema kooskõlastatud Finantsinspektsiooniga.
Finantsinspektsioonil on õigus nõuda, et Eesti Liikluskindlustuse Fondi põhikiri sisaldaks sätteid, mis tagavad kindlustatute ja kindlustusvõtjate huvide kaitse kooskõlas käesoleva seaduse ning kindlustustegevuse seadusega.
Eesti Liikluskindlustuse Fondi andmebaas (edaspidi andmebaas) sisaldab andmeid sõlmitud lepingute, kindlustusmaksete ja nende arvutamise aluste, kindlustusandja käesoleva seaduse alusel tehtud otsuste, kindlustusjuhtumite ja teostatava ning teostatud hüvitamiste kohta.
Andmebaas on Eesti Liikluskindlustuse Fondi liikmetele ligipääsetav online-süsteemis.
Lepingud sõlmitakse ja poliisid väljastatakse, kasutades online-süsteemis andmebaasi andmeid ja sisestades sõlmitava lepingu või väljastatava poliisi andmed.
Kindlustusandja peab edastama andmebaasi andmeid Eesti Liikluskindlustuse Fondi nõukogu poolt kinnitatud korras.
Andmebaasi peetakse kooskõlas andmekogude seaduse (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77; 24, 133) ja isikuandmete kaitse seadusega (RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941; 111, 1833; 2000, 50, 317; 92, 597; 104, 685; 2001, 50, 283).
Käesoleva seaduse jõustumisel võivad lepinguid sõlmida vaid kindlustusandjad, kes on Eesti Liikluskindlustuse Fondi liikmed.
Kui liikluskindlustuse tegevusluba omav kindlustusandja sõlmib käesoleva seaduse jõustumise järel kindlustusandjana lepingu, käsitatakse seda ka Eesti Liikluskindlustuse Fondi liikmeks saamise taotlemisena ja nimetatud kindlustusandja on sellest hetkest Eesti Liikluskindlustuse Fondi liige.
Kui liikluskindlustuse tegevusluba omav kindlustusandja ei ole kümne päeva jooksul käesoleva seaduse jõustumise järel kindlustusandjana lepingut sõlminud, on temale väljastatud liikluskindlustuse tegevusluba kehtetu, arvates käesoleva seaduse jõustumise hetkest.
Eesti Liikluskindlustuse Fond peab oma vara viima vastavusse käesoleva seaduse § 63 lõikes 2 sätestatuga 2004. aasta 1. märtsiks.
Kuue kuu jooksul pärast käesoleva seaduse jõustumist tasuvad liikluskindlustuse kindlustusandjad Eesti Liikluskindlustuse Fondile tema kohustuste täitmiseks kaheksa protsenti laekunud liikluskindlustuse kindlustusmaksetest.
Pärast kuue kuu möödumist otsustab tasumisele kuuluva summa suuruse Eesti Liikluskindlustuse Fondi nõukogu.
Enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud lepingute suhtes kohaldatakse niisuguseid kindlustusmakseid, nagu pooled kokku leppisid.
Enne käesoleva seaduse jõustumist kehtestatud kindlustusmaksete arvutamise korda võib kindlustusandja rakendada 2002. aasta 1. jaanuarini.
Pärast nimetatud tähtaega kehtestatakse kindlustustariif riskipreemia alusel.
Liikluskindlustuse kindlustustariifid tuleb enne rakendamist kooskõlastada Finantsinspektsiooniga kuni 2004. aasta 1. jaanuarini.
Enne käesoleva seaduse jõustumist toimunud liikluskahju hüvitamisel rakendatakse kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtinud liikluskindlustuse seadust.
Kindlustusleping on kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahel sõlmitud kirjalik või suuline kokkulepe, mille kohaselt kindlustusvõtja kohustub tasuma lepingus märgitud kindlustusmakseid ning kindlustusandja kohustub kindlustusjuhtumi korral välja maksma kindlustussumma või -hüvitise või tegema lepingus ettenähtud teo.
Kindlustuslepingu sõlmimist tõendav dokument on kindlustuspoliis.
Kindlustuspoliis peab sisaldama viite kõigile lepingu juurde kuuluvatele dokumentidele.
Kui kindlustuspoliisil ei ole kindlustusvõtja allkirja, jõustub kindlustusleping alates kindlustusmakse nõuetekohasest tasumisest.
Liikluskindlustuse lepingu kindlustusmakse ja maksevaba perioodi kolme- või kuuekordse kindlustusmakse sissenõudmisel liikluskindlustuse kindlustusandja nõudel.
Liikluskindlustuse seadus (RT I 1995, 48, 744; 1996, 90, 1612; 1998, 2, 43; 60, 954; 2000, 49, 299) tunnistatakse kehtetuks.
Käesolev seadus jõustub 2001. aasta 1. juunil.
Teised seadusega prokuratuurile pandud ülesanded.
Prokuratuur jaguneb Riigiprokuratuuriks ja temale alluvateks maa- ja linnaprokuratuurideks.
Prokurörid on Riigiprokuratuuri prokurörid ning maa- ja linnaprokuratuuride prokurörid.
Prokurör on oma ülesannete täitmisel sõltumatu ning tegutseb ainult seaduse alusel ja oma veendumuse järgi.
Riigi peaprokurör juhib prokuratuuri ja täidab teisi temale seadusega pandud ülesandeid.
Kui riigi peaprokurör ei saa haiguse või muu takistuse tõttu ajutiselt oma ülesandeid täita, määrab justiitsminister talle riigiprokuröride hulgast asendaja.
Riigiprokuratuuri prokurörid esindavad riiklikku süüdistust Riigikohtus ja ringkonnakohtutes ning täidavad teisi seadusega neile pandud ülesandeid.
Riigiprokuratuuri prokurörid on riigi peaprokurör ja riigiprokurörid.
Riigiprokuratuur võib jaguneda osakondadeks, mille kinnitab justiitsminister.
Osakonda juhtiva prokuröri ning osakonda kuuluvad riigiprokurörid määrab riigi peaprokurör.
Maa- ja linnaprokuratuuri prokurörid valvavad kriminaalasjade kohtueelse menetluse seaduslikkuse järele, esindavad riiklikku süüdistust maa- ja linnakohtutes ning täidavad teisi seadusega neile pandud ülesandeid.
Maa- ja linnaprokuratuuri prokurörid on maakonna või linna vanemprokurör, maa- või linnaprokurörid ja abiprokurörid.
Maa- ja linnaprokuratuurid moodustab ja nende tööpiirkonnad kinnitab justiitsminister, lähtudes tõhusa ja säästliku justiitshalduse nõuetest.
Maa- ja linnaprokuratuur võib jaguneda osakondadeks, mille kinnitab justiitsminister.
Osakonda juhtiva prokuröri ning osakonda kuuluvad maa- ja linnaprokurörid ja abiprokurörid määrab maakonna või linna vanemprokurör.
Maakonna või linna vanemprokurör juhib maa- või linnaprokuratuuri ja täidab teisi temale seadusega pandud ülesandeid.
Kui maakonna või linna vanemprokurör ei saa haiguse või muu takistuse tõttu ajutiselt oma ülesandeid täita, määrab justiitsminister talle maa- või linnaprokuröride hulgast asendaja.
Õppeteenistuses või katseajal olev abiprokurör tegutseb maa- või linnaprokuröri või maakonna või linna vanemprokuröri juhendamisel.
Abiprokurör ei või õppeteenistuse või katseaja kestel täita prokurörile pandud ülesandeid esimese astme kuriteo asjades.
Abiprokurör ei või olla prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni liige ega prokuröride distsiplinaarkomisjoni liige.
Riigi peaprokurör määrab pärast riigiprokuröride arvamuse ärakuulamist kindlaks nende tööjaotuse.
Maa- ja linnaprokuröride ja abiprokuröride tööjaotuse määrab kindlaks maakonna või linna vanemprokurör, kuulanud ära maa- või linnaprokuröride arvamuse.
Töö jaotatakse kuriteo liikidest, subjektidest või muudest üldistest kriteeriumidest lähtudes.
Tööjaotuskavas määratakse samuti prokuröride asendamise kord.
Tööjaotuskava koostatakse üheks aastaks ette ja aasta kestel võib seda muuta üksnes mõjuvatel põhjustel.
Teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle teostab justiitsminister.
Justiitsministri teostatav teenistuslik järelevalve ei puuduta prokurörile seadusega pandud ülesannete täitmisel tehtud otsustusi ega tohi kahjustada prokuröri sõltumatust.
Teenistuslikku järelevalvet prokuratuuris teostab riigi peaprokurör, maa- ja linnaprokuratuuris maakonna või linna vanemprokurör.
Teenistusliku järelevalve teostajal on õigus tema valvele alluvalt prokurörilt nõuda seletusi ja andmeid.
Riigi peaprokurör või maakonna või linna vanemprokurör võib mõjuval põhjusel kriminaalmenetluses asendada alluvat prokuröri või kohustada selleks teist alluvat prokuröri, kes ei tohi olla asendatava alluv.
Asendamise korraldus tehakse kirjalikult, märkides asendamise ulatuse ja põhjendades asendamise vajadust.
Maakonna ja linna vanemprokurör esitab kaks korda aastas riigi peaprokurörile maa- ja linnaprokuratuuri tegevusaruande.
Riigi peaprokurör esitab kaks korda aastas justiitsministrile prokuratuuride tegevuse koondaruande.
Prokuratuuri põhimääruse kinnitab justiitsminister.
Prokuröride üldkogu on kõigi prokuröride koosolek, mis kutsutakse kokku vähemalt kord aastas.
Abiprokurörid osalevad üldkogul sõnaõigusega.
Arutab prokuratuuride tegevuse ja prokuröriteenistuse küsimusi ning teeb ettepanekuid nende lahendamiseks.
Prokuröride üldkogu kutsub kokku ja selle tööd juhib riigi peaprokurör.
Prokuröriteenistusele kohaldatakse avaliku teenistuse seadust (RT I 1995, 16, 228; 50, 764; 97, 1664; 1996, 15, 265; 45, 850; 1997, 1, 4; 29, 447; 1998, 34, 486; 38, 563; 41/42, 625; 50, 753; 57, 858; 110, 1809), kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Prokuröriks võib nimetada teovõimelise vähemalt 21-aastase Eesti kodaniku, kellel on akadeemiline kõrgharidus õigusteaduses, kes valdab eesti keelt seadusega või seaduse alusel kehtestatud ulatuses, kes on kõrgete kõlbeliste omadustega ning kellel on vajalikud võimed ja isikuomadused.
Kes oma tervise tõttu ei saa prokurörina töötada.
Kahtluse korral määrab isiku tervisliku seisundi kindlaks arstlik komisjon.
Maa- või linnaprokuröriks võib nimetada isiku, kes vahetult enne ametisse nimetamist on töötanud kohtuniku, vandeadvokaadi või vandeadvokaadi vanemabina, samuti õppeteenistusest vabastatud abiprokuröri pärast katseaja lõppemist.
Abiprokuröri õppeteenistuses oleku aeg loetakse prokurörina töötamise aja hulka tingimusel, et abiprokurör on sooritanud prokurörieksami.
Maakonna või linna vanemprokuröriks ja riigiprokuröriks võib nimetada isiku, kes vahetult enne ametisse nimetamist on vähemalt kolm aastat töötanud prokurörina.
Abiprokurörina õppeteenistuses või katseajal olemise aega ei arvata prokurörina töötamise aja hulka.
Riigi peaprokuröriks võib nimetada isiku, kes vahetult enne ametisse nimetamist on vähemalt kolm aastat töötanud riigiprokurörina või maakonna või linna vanemprokurörina.
Ametiisikule ettenähtud majanduslike huvide deklaratsiooni kandideerimisele eelneva kuu esimese kuupäeva seisuga.
Isikuandmete ankeedis märgib kandideeriv isik ka oma sugulaste ja hõimlaste (vanemad, õde, vend, lapsed, abikaasa, endine abikaasa), samuti alalise elukaaslase ees- ja perekonnanime, isikukoodi (isikukoodi puudumisel sünniaeg ja -koht) ja kontaktandmed.
Prokuröriteenistusse kandideeriva isiku ankeedi vormi kinnitab justiitsminister.
Kontrollida, kas käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isikud on kriminaalmenetluses kahtlustatavad, süüdistatavad või kohtualused.
Käesolevas paragrahvis nimetatud järelepärimise saanud asutus või isik vastab järelepärimisele viivitamatult.
Prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjon teavitab prokuröriteenistusse kandideerivat isikut kohe tema suhtes läbiviidud taustakontrollist ja võimaldab tal tutvuda kontrolli käigus kogutud materjalidega.
Kui prokuröriteenistusse kandideeriv isik esitas prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjonile tahtlikult valeandmeid või varjas olulist informatsiooni, arvatakse kandidaat konkursilt välja prokuröride konkursi ja atesteerimiskomisjoni otsusega.
Riigi peaprokuröri nimetab ametisse Vabariigi Valitsus justiitsministri ettepanekul, kuulanud ära Riigikogu õiguskomisjoni arvamuse.
Maakonna ja linna vanemprokuröri nimetab ametisse justiitsminister riigi peaprokuröri ettepanekul.
Riigiprokuröri, maa- ja linnaprokuröri ning abiprokuröri nimetab ametisse justiitsminister prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni ettepanekul.
Riigi peaprokuröriks ning maakonna ja linna vanemprokuröriks võib ametisse nimetada isiku, kes on selleks andnud kirjaliku nõusoleku.
Isikut ei nimetata prokuröri ametisse, kui ta ei vasta prokurörile esitatavatele nõuetele.
Ametisse nimetamata jätmise otsust tuleb põhjendada.
Riigi peaprokurör nimetatakse ametisse viieks aastaks.
Maakonna ja linna vanemprokurör nimetatakse ametisse viieks aastaks.
Riigiprokurör, maa- ja linnaprokurör ning abiprokurör nimetatakse ametisse määramata ajaks.
Riigiprokurör, maa- ja linnaprokurör ning abiprokurör nimetatakse ametisse avaliku konkursi alusel.
Avaliku konkursi prokuröri vabale ametikohale kuulutab Riigi Teataja Lisas välja justiitsminister.
Kandidaatidele tuleb avalduse esitamiseks anda aega vähemalt kaks nädalat teadaande avaldamise päevast.
Riigi peaprokurör ning maakonna ja linna vanemprokurör nimetatakse ametisse avaliku konkursita.
Kandidaadi sobivust ametikohale hindab prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjon.
Prokuröri kandideerimisel vabale ametikohale esitab prokurör, kellele kandidaat vahetult allub, prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjonile kandidaadi kohta põhistatud arvamuse.
Abiprokuröri ametikohale nimetatud isik läbib õppeteenistuse.
Õppeteenistus kestab kaks aastat.
Õppeteenistuse ajal omandab abiprokurör maakonna või linna vanemprokuröri või maa- või linnaprokuröri juhendamisel prokuröri tööks vajalikud teoreetilised teadmised ja kutseoskused.
Justiitsminister vabastab õppeteenistusest isiku, kes on varem läbinud õppeteenistuse ja sooritanud prokurörieksami, ning võib vabastada õppeteenistusest isiku, kes on vähemalt kaks aastat töötanud prokuröri, kohtuniku või vandeadvokaadina.
Õppeteenistusest vabastatud abiprokurör nimetatakse ametisse kuuekuulise katseajaga.
Katseajal kontrollitakse abiprokuröri kutseoskuste, võimete ja isikuomaduste vastavust prokurörile esitatavatele nõuetele.
Katseaja tulemust hindab prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjon, kuulates ära abiprokuröri juhendava prokuröri arvamuse.
Konkursi- ja atesteerimiskomisjon teeb justiitsministrile ettepaneku katseaeg lõpetada või vabastada abiprokurör teenistusest katseaja ebarahuldava tulemuse tõttu.
Justiitsminister võib abiprokuröri õppeteenistuse kestust lühendada, kuid mitte rohkem kui ühe aasta võrra.
Õppeteenistuses olevad abiprokurörid teevad prokurörieksami.
Prokurörieksam toimub mitte varem kui kaks kuud enne õppeteenistuse lõppemist.
Prokurörieksamil kontrollitakse abiprokuröri teoreetilisi teadmisi ja situatsioonülesannete lahendamise oskust.
Eksami tegemise nõuded ja korra kehtestab justiitsminister.
Prokurörieksami tulemustele antakse hinnang „sooritatud“ või „sooritamata“.
Kui abiprokurör eksamit ei soorita, teeb prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjon justiitsministrile ettepaneku abiprokuröri teenistusest vabastamiseks või õppeteenistuse pikendamiseks.
Justiitsminister võib õppeteenistust pikendada kuni kuue kuu võrra.
Kui õppeteenistust on pikendatud, toimub korduseksam mitte varem kui kaks kuud enne pikendatud õppeteenistuse lõppemist.
Kui abiprokurör korduseksamit ei soorita, vabastab justiitsminister abiprokuröri teenistusest.
Prokuröri ametipalk on riigiteenistujate palgaastmestiku kõrgeima astme palgamäära ja käesoleva seadusega määratud kordaja korrutis.
Riigi peaprokuröri ametipalga kordaja on 1,5.
Riigiprokuratuuri osakonda juhtiva prokuröri ametipalga kordaja on 1,3.
Riigiprokuröri ning maakonna ja linna vanemprokuröri ametipalga kordaja on 1,2.
Maa- või linnaprokuratuuri osakonda juhtiva prokuröri ametipalga kordaja on 1,1.
Maa- ja linnaprokuröri ametipalga kordaja on 1,0.
Abiprokuröri ametipalga kordaja on 0,7, õppeteenistuse kestel aga 0,5.
Abiprokuröri juhendavale prokurörile makstakse juhendamistasu, mille suurus on 5 protsenti juhendava prokuröri ametipalgast iga juhendatava. kohta.
Prokurörile või tema perekonnaliikmele seoses prokuröri teenistusülesande täitmisega tekitatud varalise kahju hüvitab riik.
Prokuröril, kes on prokurörina töötanud vähemalt 25 aastat, on pensioniea saabumisel õigus prokuröri vanaduspensionile.
Õigus prokuröri vanaduspensionile on ka isikul, kes on prokurörina töötanud vähemalt 15 aastat ja sellele eelnevalt kohtunikuna vähemalt 10 aastat.
Prokuröri vanaduspensioni suurus on 65 protsenti tema viimasest ametipalgast.
Kui muutub selle prokuröri ametipalk, kellena prokuröri vanaduspensioni saav isik töötas, arvutatakse prokuröri vanaduspension ümber.
Sel juhul makstakse pensioni muutunud suuruses, alates järgneva kuu esimesest kuupäevast.
Prokuröri vanaduspensioni see osa, mis ületab üldise vanaduspensioni, makstakse riigieelarvest.
Prokuröri invaliidsuspensionile on õigus isikul, kes on invaliidistunud prokurörina töötamise ajal ja kellel on vähemalt 15-aastane prokuröristaaž.
Kui prokurör on invaliidistunud seoses teenistusülesande täitmisega tema suhtes toimepandud ründe või prokuröri poolt kuriteo tõkestamise tagajärjel, on tal õigus invaliidsuspensionile staažist sõltumata.
Prokuröri I invaliidsusgrupi pension on 65 protsenti, II invaliidsusgrupi pension 50 protsenti ja III invaliidsusgrupi pension 30 protsenti prokuröri viimasest ametipalgast.
Kui muutub invaliidsusgrupp või selle prokuröri ametipalk, kellena prokuröri invaliidsuspensioni saav isik vahetult enne invaliidistumist töötas, arvutatakse prokuröri invaliidsuspension ümber.
Prokuröri invaliidsuspensioni see osa, mis ületab üldise invaliidsuspensioni, makstakse riigieelarvest.
Prokurör ei tohi avaldada temale seoses teenistusülesannete täitmisega teatavaks saanud asjaolusid, kui see võib kahjustada õigusemõistmist.
Maa- ja linnaprokurör on kohustatud maakonna või linna vanemprokuröri korraldusel juhendama õppeteenistuses või katseajal olevat abiprokuröri või praktikanti.
Maa- ja linnaprokurör ei ole kohustatud juhendama üheaegselt rohkem kui ühte abiprokuröri või praktikanti.
Prokurör ei või väljaspool teenistuskohustusi töötada mujal kui õppe- või teadustööl.
Prokurör ei või olla äriühingu asutaja, juhtimisõiguslik osanik, juhatuse või nõukogu liige ega välismaa äriühingu filiaali juhataja, samuti erakonna liige.
Distsiplinaarsüüteo eest võib prokurörile määrata distsiplinaarkaristuse.
Teenistusest vabastamine.
Distsiplinaarkaristusena võib prokuröri palka vähendada mitte rohkem kui veerandi võrra ja mitte kauemaks kui üheks aastaks.
Prokuröri distsiplinaarsüütegu arutab prokuröride distsiplinaarkomisjon.
Distsiplinaarkomisjoni koosseisu kuuluvad üks riigiprokurör, kolm maa- või linnaprokuratuuri prokuröri ja üks kohtunike esinduskogu valitud kohtunik.
Distsiplinaarkomisjon valitakse kolmeks aastaks.
Distsiplinaarkomisjoni esimehe ja tema asendajad valib distsiplinaarkomisjon oma prokuröridest liikmete hulgast.
Distsiplinaarkomisjoni töökorra kinnitab justiitsminister.
Distsiplinaarkaristuse määramise õigus on justiitsministril distsiplinaarkomisjoni ettepanekul.
Riigi peaprokuröri teenistusest vabastamise distsiplinaarkaristusena otsustab Vabariigi Valitsus justiitsministri ettepanekul ühe kuu jooksul.
Maakonna ja linna vanemprokurör temale alluvate prokuröride suhtes.
Distsiplinaarmenetlus algatatakse käskkirjaga, mis tehakse viivituseta teatavaks prokurörile, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati.
Distsiplinaarmenetluse algataja võib distsiplinaarsüüteo kohta koguda tõendeid ja nõuda seletusi.
Seletuse nõudmine prokurörilt, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati, on kohustuslik.
Tõendite kogumise ja seletuste nõudmise võib justiitsminister teha ülesandeks riigi peaprokurörile, riigi peaprokurör või maakonna või linna vanemprokurör aga temale vahetult alluvale prokurörile.
Seda ülesannet ei saa panna prokurörile, kes on distsiplinaarkomisjoni liige.
Distsiplinaarmenetluse algataja võib distsiplinaarmenetluse ajaks kõrvaldada prokuröri ametist.
Ametist kõrvaldamise aja eest säilitatakse prokurörile palk koos lisatasudega.
Kogutud tõendite alusel esitab distsiplinaarmenetluse algataja distsiplinaarsüüdistuse või lõpetab distsiplinaarmenetluse.
Süüdistuse esitaja, süüdistuse koostamise aeg ja koht.
Distsiplinaarsüüdistust ei või esitada ja distsiplinaarmenetlus tuleb lõpetada, kui distsiplinaarsüüteo toimepanemisest on möödunud enam kui üks aasta.
Distsiplinaarkomisjoni istungi aja ja koha määrab kindlaks distsiplinaarkomisjoni esimees.
Istungile kutsutakse distsiplinaarsüüdistuse esitaja ning prokurör, kelle distsiplinaarsüütegu arutatakse.
Abiprokuröri suhtes algatatud distsiplinaarmenetluses kutsutakse distsiplinaarkomisjoni istungile ka abiprokuröri juhendav prokurör.
Prokurörile, kelle vastu distsiplinaarmenetlus on algatatud, antakse distsiplinaarsüüdistus kätte vähemalt kolm päeva enne distsiplinaarkomisjoni istungit.
Prokuröril, kellele esitati distsiplinaarsüüdistus, on õigus tutvuda distsiplinaarsüüdistuse materjalidega.
Abiprokuröri distsiplinaarsüüdistuse materjalidega võib tutvuda ka teda juhendav prokurör.
Distsiplinaarsüütegu arutab distsiplinaarkomisjon kinnisel istungil.
Distsiplinaarkomisjon on otsustusvõimeline, kui istungist võtab osa vähemalt kolm distsiplinaarkomisjoni liiget, sealhulgas esimees.
Distsiplinaarkomisjoni istungit juhatab distsiplinaarkomisjoni esimees.
Distsiplinaarkomisjoni liikmena ei saa isik osaleda temale esitatud distsiplinaarsüüdistuse arutamisel.
Distsiplinaarkomisjoni otsusega tehakse justiitsministrile ettepanek määrata distsiplinaarkaristus või jätta distsiplinaarkaristus määramata või lõpetatakse distsiplinaarmenetlus, kui puudub distsiplinaarsüütegu.
Kui on vaja koguda lisatõendeid, lükkab distsiplinaarkomisjon distsiplinaarsüüteo arutamise edasi, määrab kindlaks järgmise istungi aja ja koha ning teeb lisatõendite kogumise ülesandeks ühele distsiplinaarkomisjoni liikmele või distsiplinaarsüüdistuse esitajale.
Distsiplinaarkomisjon teeb otsuse istungist osavõtvate distsiplinaarkomisjoni liikmete lihthäälteenamusega.
Kui hääled jagunevad võrdselt, otsustab distsiplinaarkomisjoni esimehe hääl.
Justiitsminister otsustab distsiplinaarkaristuse määramise või käesoleva seaduse paragrahv 34 lõikes 2 nimetatud ettepaneku tegemise ühe kuu jooksul, arvates distsiplinaarkomisjoni ettepaneku saamisest.
Prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjon atesteerib isikuid, kes kandideerivad prokuröri ametikohale, kui prokuröri ametikoht täidetakse avaliku konkursi korras, korraldab prokurörieksami ning hindab abiprokuröri katseaja tulemust.
Prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni koosseisu kuuluvad riigi peaprokurör, üks riigiprokurör, kaks maa- või linnaprokuratuuri prokuröri, üks kohtunike esinduskogu valitud kohtunik, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dekaani määratud õigusteadlane ja justiitsministri määratud Justiitsministeeriumi ametnik.
Konkursi- ja atesteerimiskomisjoni liikme, välja arvatud riigi peaprokuröri ja Justiitsministeeriumi ametniku volitused kestavad kolm aastat.
Prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni esimees on riigi peaprokurör.
Prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjon on otsustusvõimeline, kui istungist võtab osa vähemalt viis komisjoni liiget, sealhulgas esimees.
Prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni asjaajamist korraldab Riigiprokuratuur.
Atesteerimisel prokurörile esitatavad nõuded ja atesteerimise viisi kehtestab justiitsminister.
Prokurör võidakse teenistusest vabastada omal soovil.
Abiprokurör vabastatakse teenistusest, kui ta ei soorita prokurörieksamit või korduseksamit.
Prokuröri võib vabastada teenistusest, kui ta on saanud 65-aastaseks.
Prokurör vabastatakse teenistusest, kui on välja kuulutatud tema pankrot.
Distsiplinaarsüüteo eest vabastatakse prokurör teenistusest käesoleva seaduse 5. jaos sätestatud korras.
Maakonna ja linna vanemprokuröri - teise maakonna või linna vanemprokuröriks või maa- või linnaprokuröriks.
Kui riigi peaprokurör pärast ametiaja lõppemist seda soovib, nimetatakse ta vaba ametikoha olemasolu korral maa- või linnaprokuröriks.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud ametisse nimetamine toimub avaliku konkursita.
Riigi peaprokuröri ning maakonna ja linna vanemprokuröri võib uueks ametiajaks ametisse tagasi nimetada.
Riigi peaprokuröri ning maakonna ja linna vanemprokuröri võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud ametikohale nimetada või ametisse tagasi nimetada tema kirjaliku nõusoleku korral.
Kui riigi peaprokurör või maakonna või linna vanemprokurör ei ole nõus käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud ametikohale nimetamisega või kui riigi peaprokurör ei soovi enda nimetamist maa- või linnaprokuröriks või puudub vaba maa- või linnaprokuröri ametikoht, vabastatakse ta teenistusest.
Prokurörile ei kohaldata avaliku teenistuse seaduse paragrahv 117 lõike 1 punktides 4 ja 6 sätestatud teenistusest vabastamise aluseid.
Kuulanud ära riigi peaprokuröri arvamuse, võib justiitsminister nimetada prokuröri tema nõusolekul Justiitsministeeriumi või Riigiprokuratuuri koosseisus ettenähtud ametikohale prokuratuuride haldamise ülesannete täitmiseks.
Prokuröri nimetamise korral Justiitsministeeriumi või Riigiprokuratuuri koosseisus ettenähtud ametikohale säilivad tal prokurörile ettenähtud ametihüved.
Prokurör, kes on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel töötanud Justiitsministeeriumis või Riigiprokuratuuris vähemalt kaks aastat, nimetatakse avaliku konkursita tema soovil tagasi prokuröriks.
Sel juhul ei või justiitsminister prokuröri vaba ametikoha olemasolu korral keelduda prokuröri ametisse tagasi nimetamisest.
Teenistusaeg Justiitsministeeriumis või Riigiprokuratuuris arvatakse selle ametikoha teenistusaja hulka, kus prokurör töötas enne Justiitsministeeriumi või Riigiprokuratuuri koosseisus ettenähtud ametikohale nimetamist.
Prokurörikandidaadi - abiprokuröriks.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 4 alusel ametisse nimetatud abiprokurörile õppeteenistust ja katseaega ei kohaldata.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 5 alusel ametisse nimetatud abiprokurör läbib õppeteenistuse.
Prokurörikandidaadina töötamise aeg arvatakse õppeteenistuse aja hulka.
Riigi peaprokuröri nimetab ametisse Vabariigi Valitsus justiitsministri ettepanekul ühe kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest.
Kuni riigi peaprokuröri ametisse nimetamiseni täidab tema ülesandeid käesoleva seaduse jõustumise ajal ametis olev riigiprokurör või tema kohusetäitja.
Riigiprokurörid nimetab justiitsminister ametisse avaliku konkursi alusel atesteerimiskomisjoni ettepanekul ühe aasta jooksul käesoleva seaduse jõustumisest.
Kuni riigiprokuröride ametisse nimetamiseni täidavad riigiprokuröride ülesandeid seaduse jõustumise ajal Riigiprokuratuuris ametis olevad prokurörid.
Kui käesoleva seaduse jõustumise ajal ametis olevat riigiprokuröri asetäitjat või Riigiprokuratuuri prokuröri ei nimetata riigi peaprokuröriks või riigiprokuröriks, viib justiitsminister prokuröri tema nõusolekul avaliku konkursita üle prokuröri vabale ametikohale maa- või linnaprokuratuuris.
Kui prokurör sellega ei nõustu, vabastab justiitsminister ta teenistusest koondamise tõttu.
Kõik maakonna ja linna vanemprokurörid nimetab käesoleva seaduse paragrahv 17 lõikes 2 sätestatud tähtajaks ametisse justiitsminister ühe aasta jooksul käesoleva seaduse jõustumisest prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni ettepanekul.
Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 1 alusel ametisse nimetatud maakonna või linna vanemprokuröri ei nimetata maakonna või linna vanemprokuröriks, viib justiitsminister prokuröri tema nõusolekul avaliku konkursita üle prokuröri vabale ametikohale maa- või linnaprokuratuuris.
Prokuröri vabadele ametikohtadele maa- ja linnaprokuratuuris nimetab justiitsminister prokurörid avaliku konkursi alusel atesteerimiskomisjoni ettepanekul ühe aasta jooksul käesoleva seaduse jõustumisest.
Käesoleva paragrahvi alusel ametisse nimetatud prokuröri teenistusaeg ametisse nimetamisele eelneval prokuröri ametikohal arvatakse uue ametikoha teenistusaja hulka käesoleva seaduse paragrahv 15 tähenduses.
Käesoleva seaduse paragrahv 53 lõike 3 teises lauses märgitud riigiprokurör või tema kohusetäitja saab riigi peaprokuröri ülesannete täitmise ajal riigi peaprokuröri ametipalka.
Käesoleva seaduse paragrahv 53 lõike 4 teises lauses märgitud riigiprokuröri asetäitja saab riigiprokuröri ülesannete täitmise ajal Riigiprokuratuuri osakonda juhtiva prokuröri ametipalka.
Käesoleva seaduse paragrahv 53 lõike 4 teises lauses märgitud Riigiprokuratuuri prokuröri ametipalk riigiprokuröri ülesannete täitmise ajal on käesoleva seaduse paragrahv 22 lõikes 1 märgitud palgamäära ja 1,15 korrutis.
Esimese prokuröride üldkogu kutsub kokku riigi peaprokurör ühe kuu jooksul ametisse nimetamisest.
Esimene prokuröride üldkogu valib prokuröridest konkursi- ja atesteerimiskomisjoni ning distsiplinaarkomisjoni liikmed.
Kuni kohtunike esinduskogu ei ole distsiplinaarkomisjoni ega prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni kohtunikust liiget valinud, teeb seda Kohtunike Ühingu juhatus.
Distsiplinaarkomisjoni ning prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni riigiprokurörist liige valitakse pärast riigiprokuröride ametisse nimetamist.
Kõik prokurörid, välja arvatud riigi peaprokurör, kuuluvad atesteerimisele viie aasta jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest.
Atesteerimise käigus hinnatakse prokuröri teadmisi ja kutseoskusi.
Atesteerimise nõuded, viisi ja aja määrab justiitsminister.
Isiku, kes on saanud akadeemilise kõrghariduse õigusteaduses eraõiguslikus ülikoolis, võib nimetada prokuröriks, kui ta on omandanud kõrghariduse akrediteeritud õppekava alusel.
Käesoleva seaduse jõustumisest kümne aasta jooksul võib Vabariigi Valitsus mõnes piirkonnas töötavate prokuröride ametipalka suurendada kuni neljandiku võrra.
Käesoleva seaduse paragrahvisid 25 ja 26 kohaldatakse isikute suhtes, kes töötavad prokurörina seaduse jõustumise ajal või pärast seaduse jõustumist.
Prokurörina töötamise aja hulka arvatakse ka prokuratuuri uurijana töötamise aeg.
Kuni 2000. aasta 31. detsembrini annab prokuröri ametit taotlev isik, kes seni ei ole vannet andnud, kirjaliku süümevande.
Küsitleda kinnipidamiskohas viibivaid isikuid, võtta neilt suulisi või kirjalikke seletusi.
Seadustiku paragrahv 141 lõigetes 2 ja 9 ning paragrahv 142 lõikes 3 asendatakse sõna „riigiprokurör“ sõnadega „riigi peaprokurör“ vastavas käändes.
Prokuratuuri seadus (RT 1993, 11, 184; RT I 1994, 10, 134; 16, 290; 40, 654; 68, 1170; 1995, 16, 228; 1996, 89, 1590) tunnistatakse kehtetuks.
Käesolev seadus jõustub Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval.
Käesoleva seaduse § 5 1 lõige 2 jõustub 2001. aasta 1. jaanuaril.
Maa- ja linnaprokuratuuride prokurörid alustavad nende ülesannete täitmist, mida enne seaduse jõustumist täitsid Riigiprokuratuuris ametis olevad prokurörid, ühe aasta jooksul, arvates seaduse jõustumisest.
Investeerimisfond (edaspidi fond) on käesoleva seaduse alusel ühisteks investeeringuteks moodustatud vara kogum (edaspidi lepinguline fond) või asutatud aktsiaselts, vastavalt mida või mille vara valitseb riski hajutamise põhimõttest lähtudes käesolevas seaduses sätestatud fondivalitseja.
Aktsiaseltsina asutatud fondi ärinimes või lepingulise fondi nimetuses tuleb kasutada sõna „investeerimisfond“ või „fond“.
Teistel isikutel, asutustel või ühendustel ei ole õigust kasutada oma nimes või nimetuses sõna „investeerimisfond“ või sama või eksitavalt sarnase tähendusega sõnu ega lühendeid eesti või mõnes muus keeles.
Fondi ärinimi või nimetus peab olema selgesti eristatav teiste fondide ärinimedest ja nimetustest, mis on asutatud või moodustatud Eestis või mille aktsiad või osakuid müüakse Eestis.
Lepingulise fondi nimetusele kohaldatakse äriseadustiku (RT I 1995, 26-28, 355; RT I 1998, 91-93, 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360; 57, 596; 102, 907; 2000, 29, 172; 49, 303; 55, 365; 57, 373; 2001, 34, 185; 56, 332 ja 336; 89, 532; 93, 565; 2002, 3, 6) §-s 12 sätestatud nõudeid.
Fondi ärinimi või nimetus ei tohi olla eksitav aktsiaseltsina asutatud fondi põhikirjas või lepingulise fondi tingimustes ettenähtud fondi investeerimispoliitika suhtes.
Fondivalitseja on aktsiaselts, kelle ainsaks tegevusalaks on fondide valitsemine.
Fondi valitsemine on fondi aktsiate või osakute väljalaske korraldamine, fondi vara investeerimine, fondi vara üle arvestuse pidamine ning muu nimetatud toimingutega otseselt seotud tegevus.
Fondivalitseja on finantseerimisasutus krediidiasutuste seaduse (RT I 1995, 4, 36) tähenduses.
Fondide valitsemine on lubatud ainult fondivalitsejatele, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Lisaks fondide valitsemisele võib fondivalitseja osutada väärtpaberituru seaduse § 43 punktis 5 ja § 44 punktis 4 sätestatud teenuseid.
Fondivalitsejale ei kohaldata väärtpaberituru seaduse §-des 51-83 ja 107-119 sätestatut.
Depoopangaks võib olla krediidiasutuste seaduse alusel tegutsev krediidiasutus, kellel on Eesti Panga või Finantsinspektsiooni poolt väljastatud tegevuslitsentsi kohaselt õigus teha depootehinguid.
Depoopank säilitab fondi vara, teostab sellega arveldusi, peab selle kohta arvestust ja täidab muid ülesandeid vastavalt käesolevale seadusele ja depoolepingule.
Käesolevat seadust, välja arvatud 9. peatükis sätestatu, kohaldatakse fondidele, fondivalitsejatele ning depoopankadele, mis on asutatud või moodustatud Eestis ja mille asukoht on Eestis.
Väljaspool Eestit asuvate fondide, mille osakud või aktsiad kuuluvad tagasivõtmisele või tagasiostmisele (edaspidi - välismaised fondid), osakute või aktsiate avalikule müügile Eestis kohaldatakse käesoleva seaduse 9. peatükis sätestatud nõudeid.
Fondivalitseja asutamisele, tegevusele ja lõpetamisele kohaldatakse seaduses aktsiaseltsi ja finantseerimisasutuse kohta sätestatut niivõrd, kuivõrd käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Fondivalitseja investeerib lepingulise fondi vara oma nimel ja osakuomanike ühisel arvel (edaspidi - lepingulise fondi arvel) ning aktsiaseltsina asutatud fondi vara fondi nimel ja arvel või vastavalt valitsemislepingule oma nimel ja fondi arvel.
Fondivalitseja võib valitseda mitut fondi.
Fondivalitseja tegevus peab vastama õigusaktidele, fondivalitseja põhikirjale ning tema poolt valitsetava lepingulise fondi tingimustele või aktsiaseltsina asutatud fondiga sõlmitud valitsemislepingule.
Fondivalitseja peab tegutsema aktsiaseltsina asutatud fondi või lepingulise fondi osakuomanike parimates huvides.
Fondivalitsejal on vastavalt lepingulise fondi tingimustele või aktsiaseltsina asutatud fondiga sõlmitud valitsemislepingule õigus fondi vara käsutada ja vallata ning muud sellest tulenevad õigused.
Fondivalitsejal on õigus ja kohustus esitada oma nimel osakuomanike või fondi nõuded depoopanga või teiste isikute vastu, kui nimetatud nõuete esitamata jätmine toob fondile või osakuomanikele kaasa või võib kaasa tuua olulise kahju tekkimise.
Fondivalitseja ei ole kohustatud esitama nimetatud nõudeid, kui fond või osakuomanikud on nõuded juba esitanud.
Fondivalitseja peab fondile või osakuomanikele hüvitama oma tegevuse või tegevusetusega tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu tekitatud kahju.
Hankima piisavat teavet selle isiku maksejõulisuse kohta, kellega fondi arvel tehinguid teostatakse.
Fondivalitseja peab olema kantud Eestis äriregistrisse ja selle asukoht peab olema Eestis.
Fondivalitseja aktsiakapital peab olema vähemalt 2 000 000 krooni.
Fondivalitseja likviidsete varade väärtus peab olema suurem tema kolme kuu tegevuskuludest.
Rahandusminister võib kehtestada täiendavaid nõudeid fondivalitseja oma- ja reservkapitali suurusele sõltuvalt fondivalitseja poolt valitsetavate fondide vara väärtusest.
Kui fondivalitseja osutab käesoleva seaduse § 3 lõikes 4 nimetatud investeerimisteenuseid, peab ta vastama väärtpaberituru seaduses neid teenuseid osutavale investeerimisühingule sätestatud usaldatavusnõuetele.
Fondivalitseja netovara ei või olla väiksem, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud aktsiakapitali minimaalne suurus.
Selle nõude rikkumisel kohaldatakse äriseadustiku (RT I 1995, 26-28, 355; RT I 1998, 91-93, 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360; 57, 596; 102, 907; 2000, 29, 172; 49, 303; 55, 365; 57, 373; 2001, 34, 185; 56, 332 ja 336; 89, 532; 93, 565; 2002, 3, 6) §-s 301 sätestatut.
Fondivalitseja kõik aktsiad peavad olema nimelised.
Fondivalitseja aktsiate võõrandamiseks on vajalik fondivalitseja nõukogu nõusolek.
Fondivalitseja aktsiaid ei ole lubatud avalikult välja lasta.
Fondivalitseja peab fondi vara valitsema lahus fondivalitseja enda varast ja teiste tema poolt valitsetavate fondide varadest.
Fondi vara ei kuulu fondivalitseja pankrotivara hulka ja selle arvel ei saa rahuldada fondivalitseja võlausaldajate nõudeid.
Pankrotivara hulka kuuluvad fondivalitseja omandis olevad fondi aktsiad või osakud.
Fondi varasse kuulub ka vara, mis omandatakse fondi varasse kuuluva õiguse alusel või tehinguga, mis põhineb fondi varal, või hüvitusena fondi varasse kuuluva asja või õiguse eest.
Fondivalitseja juhatuse ja nõukogu liikmetel peab olema oma kohustuste täitmiseks vajalik haridus ja teadmised ning laitmatu ärialane reputatsioon.
Fondivalitseja juhatuse ja nõukogu liikmeteks ei või olla isikud, kelle varasem tegevus on põhjustanud fondi, fondivalitseja, väärtpaberituru kutselise osalise, kindlustusseltsi või krediidiasutuse pankroti, sundlõpetamise või tegevusloa või -litsentsi tühistamise või kelle tegevus on näidanud, et nad ei ole suutelised korraldama fondivalitseja tegevust selliselt, et fondi aktsionäride või osakuomanike huvid oleksid küllaldaselt kaitstud.
Fondivalitseja juhatajal või juhatuse esimehel peab olema majandusalane või juriidiline kõrgharidus või vähemalt viieaastane rahandusalane töökogemus juhtival ametikohal.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu kehtib ka aktsionäri kohta, kellel otseselt või kaudselt on rohkem kui 10% fondivalitseja aktsiatega esindatud häältest.
Kui selliseks aktsionäriks on juriidiline isik, kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut ka selle juriidilise isiku juhatuse või juhatust asendava organi ja nõukogu liikmetele.
Fondivalitseja juhatuse liige ega prokurist ei või olla selle fondivalitseja poolt valitsetava fondi depoopanga juhatuse ega nõukogu liige, prokurist ega töötaja.
Fondi depoopanga juhatuse ja nõukogu liikmed, töötajad ega prokuristid ei või moodustada koos rohkem kui 1/4 selle fondi fondivalitseja nõukogu liikmetest.
Fondivalitseja audiitor ei tohi olla tema poolt auditeeritava fondivalitseja, selle fondivalitseja poolt valitsetava fondi ega nimetatud fondi depoopanga juhatuse ega nõukogu liige ega prokurist.
Fondivalitseja audiitor ei tohi omada tema poolt auditeeritava fondivalitseja ega selle fondivalitseja poolt valitsetava fondi aktsiaid või osakuid.
Fondivalitseja juhatus määrab iga valitsetava fondi jaoks isiku, kelle tööülesannete hulka kuulub selle fondi vara investeerimine (fondijuht).
Fondijuhil peab olema kõrgharidus ja tal peavad olema oma ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised ja kogemused ning laitmatu reputatsioon.
Fondijuht võib töötada ainult ühes fondivalitsejas.
Sama isik võib olla mitme selle fondivalitseja poolt valitsetava fondi fondijuhiks.
Fondijuht ei või sõlmida kolmandate isikutega lepinguid, mille kohaselt tema ülesanneteks on vara investeerimine, väärtpaberitehingute teostamine või muu sellesarnane tegevus.
Fondijuhina võib tegutseda üksnes isik, kellel on kehtiv vastavat kvalifikatsiooni tõendav tunnistus (edaspidi tunnistus).
Tunnistuse taotluste vastuvõtmist ning eksamite ettevalmistamist ja läbiviimist korraldab Rahandusministeerium.
Ei ole viimase 12 kuu jooksul olnud vähemalt kolm kuud järjest tegev finantsturgudealase tegevusega väärtpaberituru kutselises osalises, fondivalitsejas, Eesti Pangas, Rahandusministeeriumis, Väärtpaberiinspektsioonis või Finantsinspektsioonis.
Fondivalitseja peab rakendama piisavaid sisekontrolli meetmeid.
Fondivalitseja nõukogu määrab isiku (edaspidi sisekontrolör), kelle ülesandeks on fondivalitseja ja selle töötajate tegevuse õigusaktidele ning headele tavadele vastavuse kontrollimine.
Nimetatud isik ei või töötada fondijuhina ega täita muid ülesandeid, mis põhjustavad või võivad põhjustada huvide konflikti.
Fondivalitseja peab sisekontrolörile võimaldama tutvuda kõigi fondivalitseja dokumentidega ja teabega, mis on vajalik tema ülesannete täitmiseks.
Avastatud rikkumistest on ta kohustatud viivitamata teatama fondivalitseja nõukogu esimehele või teda asendavale isikule.
Fondivalitseja võib omandada tema poolt valitsetava fondi osakuid või aktsiaid üksnes aktsiaseltsina asutatava fondi asutamisel või ühe kuu jooksul pärast lepingulise fondi tingimuste registreerimist.
Aktsiaselts võib tegelda fondide valitsemisega üksnes vastava tegevusloa olemasolul või käesoleva seaduse §-s 50 sätestatu alusel.
Fondide valitsemise tegevusloa alusel võib fondivalitseja osutada käesoleva seaduse § 3 lõikes 4 nimetatud investeerimisteenuseid.
Tegevusloa väljastab, selle kehtivuse pikendab ja tegevusloa tühistab Finantsinspektsiooni juhatus oma otsusega.
Tegevusluba võib olla tähtajaline või tähtajatu.
Otsuse tegevusloa väljastamise või selle pikendamise kohta teeb Finantsinspektsiooni juhatus kuue kuu jooksul pärast Finantsinspektsioonile vastava avalduse laekumist, kuid mitte hiljem kui kahe kuu jooksul pärast kõigi vajalike dokumentide ja andmete saamist.
Tegevusloa väljastamisest või selle pikendamisest keeldumise, samuti tegevusloa tühistamise korral peab otsus sisaldama põhjendust.
Ärakiri Finantsinspektsiooni juhatuse otsusest ja tegevusluba edastatakse väljastamise või kehtivuse pikendamise taotlejale hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast otsuse tegemist.
Aktsiaseltsile antud fondivalitseja tegevusluba ei ole varem tühistatud või seda ei ole jäetud pikendamata käesoleva seaduse § 25 lõikes 1 nimetatud põhjustel.
Finantsinspektsioon võib vajaduse korral nõuda esitamisele kuuluvate andmete kohta täpsustavat teavet ja dokumente.
Kui on toimunud muudatused käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetes, peab fondivalitseja viivitamata esitama Finantsinspektsioonile vastavad andmed ja dokumendid uuendatud kujul.
Esitatud andmed on ebaõiged või mittetäielikud.
Tegevusloa kehtivuse pikendamisest keeldutakse, kui fondivalitseja ei vasta käesoleva seaduse §-s 20 sätestatud tingimustele, või käesoleva seaduse paragrahvi 25 lõikes 1 nimetatud põhjustel.
Tegevusloa tühistamisel.
Fondivalitseja ei ole ettenähtud tähtajaks või ulatuses täitnud Finantsinspektsiooni ettekirjutust.
Tegevusluba tühistatakse fondivalitseja taotlusel, kui ta ei valitse enam ühegi fondi vara ning kui tema poolt varem valitsetud fondi aktsionäride ja osakuomanike õigustatud huvid on seejuures küllaldaselt kaitstud.
Enne tegevusloa tühistamise otsustamist käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel võib Finantsinspektsioon anda fondivalitsejale tähtaja tühistamise aluseks olevate puuduste kõrvaldamiseks.
Tähtaja andmisest teatatakse fondivalitsejale kirjalikult, märkides teates ära tähtaja andmise aluse ja aja, mille jooksul puudused tuleb kõrvaldada.
Ärakiri Finantsinspektsiooni juhatuse otsusest, millega tühistati fondivalitseja tegevusluba, edastatakse viivitamata otsuses nimetatud isikule, samuti tema poolt valitsetavatele aktsiaseltsina asutatud fondidele ning tema poolt valitsetavate lepinguliste fondide depoopankadele.
Fondi valitsevat aktsiaseltsi ei või ümber kujundada teist liiki äriühinguks.
Fondivalitseja võib ühineda ainult teise fondivalitsejaga.
Fondivalitsejate ühinemine uue äriühingu asutamisega ei ole lubatud.
Fondivalitseja jagunemine on lubatud ainult selliselt, et omandavateks ühinguteks on olemasolevad fondivalitsejad.
Fondivalitsejate ühinemiseks või jagunemiseks on vajalik Finantsinspektsiooni eelnev luba.
Luba antakse, kui fondi aktsionäride ja osakuomanike õigustatud huvid on seejuures küllaldaselt kaitstud.
Loa andmise tingimused ja korra kehtestab rahandusminister.
Muudel seaduses, lepingulise fondi tingimustes või põhikirjas ja käesoleva seaduse §-s 72 nimetatud valitsemislepingus ettenähtud juhtudel.
Fondivalitseja ei või otsustada enda lõpetamist või käesoleva seaduse § 25 lõikes 2 nimetatud taotluse esitamist enne, kui on lõppenud tema õigus fonde valitseda.
Lepingulise fondi tegevuse alused ning osakuomanike suhted fondivalitsejaga määratakse käesoleva seadusega ja lepingulise fondi tingimustega (edaspidi - fondi tingimused).
Lepingulise fondi moodustab ja fondi tingimused määrab fondivalitseja.
Lepingulise fondi asukohaks on fondivalitseja asukoht.
Lepinguline fond on osakute avaliku väljalaske teel kogutud raha ja selle raha investeerimisest saadud muu vara kogum, mis on osakuomanike kaasomandis ja mida valitseb fondivalitseja.
Osakuomaniku kaasomandi osa lepingulise fondi varast on määratud talle kuuluvate osakute arvu ja kõigile osakuomanikele kuuluvate osakute koguarvu suhtega.
Nimetatud suhte muutumisel muutub vastavalt osakuomaniku kaasomandi osa suurus.
Osakute väljalaskmisel ja lepingulise fondi vara arvel muul viisil tulu saamisel läheb saadud tulu lepingulise fondi varana osakuomanike kaasomandisse vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud kaasomandi osade suurusele.
Lepingulisel fondil võivad olla ainult ühte liiki osakud, mis on võrdse nimiväärtusega ja annavad nende omanikele võrdsed õigused.
Osak väljendab kaasomandi osa lepingulise fondi varast.
Osaku nimiväärtus on 1, 10, 100 või 1000 krooni.
Osakutele kohaldatakse vastavalt äriseadustiku §-des 225-234 aktsiate kohta sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Lepingulise fondi arvel ei või omada ega omandada selle fondi osakuid.
Toimida muul seaduses sätestatud või fondi tingimustega ettenähtud viisil.
Osakuomanike omavahelistes suhetes ei kohaldata asjaõigusseaduse (RT I 1993, 39, 590; RT I 1999, 44, 509; 2001, 34, 185; 93, 565) §-des 72-79 sätestatut.
Ükski osakuomanik ei või nõuda osakuomanike kaasomandi lõpetamist.
See õigus ei kuulu ka osakuomaniku pandipidajale ega võlausaldajale sundtäitmise menetluses ega pankrotihaldurile pankrotimenetluses.
Osakuomanik ei vastuta isiklikult lepingulise fondi kohustuste eest, mida fondivalitseja on osakuomanike ühisel arvel võtnud, samuti kohustuste eest, mille täitmist on fondivalitsejal vastavalt fondi tingimustele fondi arvelt õigus nõuda.
Vastutus nende kohustuste täitmise eest on piiratud lepingulisse fondi kuuluva varaga.
Fondivalitseja ei või osakuomanike nimel võtta kohustusi.
Osakuomaniku vastu suunatud nõude täitmiseks võib pöörata sissenõude tema osakute, mitte aga lepingulise fondi vara vastu.
Käesolevas paragrahvis sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
Lepingulise fondi moodustamise otsustab ja fondi tingimused kinnitab fondivalitseja nõukogu.
Audiitori nimi ja elukoht.
Fondi tingimustes võib ette näha ka muid tingimusi, mis ei ole õigusaktidega vastuolus.
Osakuomanikel on õigus fondi asukohas tutvuda fondi tingimustega ja saada fondivalitseja kulul fondi tingimustest ärakiri.
Fondi tingimused jõustuvad ja fond loetakse moodustatuks pärast fondi tingimuste registreerimist Finantsinspektsiooni poolt.
Fondi tingimused registreeritakse, kui kõik käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud dokumendid ja andmed vastavad seaduses sätestatud nõuetele ning fondi tingimused ei ole vastuolus osakuomanike õigustatud huvidega.
Fondi tingimuste muutmise otsustab fondivalitseja nõukogu.
Muudatusotsusest peab viivitamata teatama depoopanga juhatusele.
Fondi tingimuste muudatused registreerib Finantsinspektsioon.
Fondi tingimuste muudatused registreeritakse, kui esitatud dokumendid vastavad seaduses sätestatud nõuetele ja muudatused ei ole vastuolus osakuomanike õigustatud huvidega.
Fondivalitseja avaldab pärast fondi tingimuste muudatuste registreerimist teate fondi tingimuste muutmise kohta vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes.
Teates peavad olema märgitud kõik fondi tingimuste muudatused.
Fondi tingimuste muudatused jõustuvad ühe kuu möödumisel vastava teate avaldamisest, kui teates ei ole ette nähtud hilisemat jõustumise tähtpäeva.
Osakuid võib välja lasta ainult avalikult.
Osakute väljalase ei ole ajaliselt piiratud ning nende emissioonimahtu ega väljalastavate osakute arvu kindlaks ei määrata.
Osakute emitendiks on fondivalitseja.
Osaku võib välja lasta üksnes käesoleva seaduse § 44 lõikes 1 nimetatud osaku puhasväärtuse ulatuses raha laekumisel lepingulise fondi varasse.
Käesolevat lõiget ei kohaldata fondi tulu väljamaksmisel uute osakutega.
Fondivalitseja laseb osakud välja nende väljalaskehinnaga.
Osaku väljalaskehinnaks on osaku puhasväärtus, millele võib olla lisatud fondi tingimustes ettenähtud väljalasketasu.
Osakuomaniku nõudel peab fondivalitseja osaku tagasi võtma.
Osaku tagasivõtmisel võib selle eest tasuda üksnes rahas.
Osaku tagasivõtmisel tehakse väljamakse lepingulise fondi varast fondi tingimustes ettenähtud tähtaja jooksul ja korras.
Nimetatud tähtaeg ei või olla pikem kui kolm kuud, arvates nõude esitamisest osakuomaniku poolt, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Väljamaksed tehakse nõuete esitamise järjekorras.
Väljamakse tegemise päevast osak ning sellest tulenevad õigused ja kohustused lõpevad.
Fondivalitseja võib osakud tagasi võtta üksnes nende tagasivõtmishinnaga, milleks on osaku puhasväärtus, millest võib olla maha arvatud fondi tingimustes ettenähtud tagasivõtmistasu.
Osaku väljalaske- ja tagasivõtmistasu kuuluvad fondivalitsejale maksmisele osaku omandanud või tagastanud isiku arvelt.
Osakuid omandanud või tagastanud isikule peab kirjalikult teatama tema arvelt võetud väljalaske- või tagasivõtmistasu suuruse.
Osakute väljalaskmis- ja tagasivõtmistasu määratakse protsentides lepingulise fondi osaku puhasväärtusest.
Igal osakute väljalaske või tagasivõtmise päeval, kuid vähemalt kord iga kahe nädala järel, avalikustab fondivalitseja vähemalt ühes üleriigilises päevalehes tema poolt valitsetava lepingulise fondi osakute viimased kindlaksmääratud väljalaske- ja tagasivõtmishinnad.
Lepingulise fondi vara puhasväärtus määratakse kindlaks fondi varasse kuuluvate väärtpaberite ja muude asjade või õiguste turuväärtuse alusel, millest on maha arvatud nõuded fondi vastu.
Lepingulise fondi vara puhasväärtuse määramise täpsema korra kehtestab rahandusminister.
Osaku puhasväärtus on võrdne lepingulise fondi vara puhasväärtusega jagatuna kõigi arvestuse hetkeks väljalastud ja tagasivõtmata osakute arvuga.
Kuni lepingulise fondi vara puhasväärtuse määramiseni käesoleva seaduse §-s 43 sätestatud korras on osaku puhasväärtuseks osaku nimiväärtus.
Fondivalitseja peab osaku puhasväärtuse kindlaks määrama igal tööpäeval.
Osakuid lastakse välja ja võetakse tagasi osaku puhasväärtuse alusel, mis määratakse vastavalt fondi tingimustele kindlaks kas vastava avalduse laekumise või vahetult sellele eelneval tööpäeval või siis vastava avalduse laekumise või vahetult sellele järgneval tööpäeval.
Tagasivõtmishinna väljamaksmise võib fondivalitseja peatada kuni kolmeks kuuks, kui lepingulise fondi arvetel olevast rahast ei piisa tagasivõtmishinna väljamaksmiseks või väljamaksmisega kahjustataks fondi korrapärast valitsemist ning kui fondi väärtpabereid ja muud vara ei ole võimalik viivitamata müüa või sellega kahjustataks oluliselt teiste osakuomanike huve.
Tagasivõtmise peatamisest ja selle põhjustest peab fondivalitseja viivitamata teatama Finantsinspektsioonile.
Finantsinspektsioon võib kohustada fondivalitsejat osakute tagasivõtmist peatama, kui see on vajalik osakuomanike õigustatud huvides.
Teate tagasivõtmise peatamisest peab fondivalitseja viivitamata avaldama vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes.
Ajal, mil tagasivõtmine on peatatud, ei tohi ühtki osakut välja lasta ega tagasi võtta.
Kui pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja lõppemist ei ole osakute tagasivõtmist jätkatud või kui ühe kuu jooksul pärast tagasivõtmise jätkamist on osakute tagasivõtmine uuesti peatatud, lõpeb fondivalitseja õigus seda lepingulist fondi valitseda.
Lepingulise fondi arvelt kuulub maksmisele fondivalitsejale tasu fondi valitsemise eest (valitsemistasu) ja depoopangale tasu osutatud depooteenuste eest (depootasu).
Nimetatud tasude määrad ja arvestamise kord nähakse ette fondi tingimustes, kusjuures nende maksmine ei või toimuda enne vastavate teenuste osutamist.
Lepingulise fondi arvelt kuuluvad katmisele üksnes fondi tingimustes ettenähtud ja fondi valitsemisega otseselt seotud kulud.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tasud ja kulud ei tohi kokku ületada fondi tingimustes ettenähtud piirmäära.
Osakuomanikele võib teha fondi arvelt väljamakseid, kui see on ette nähtud fondi tingimustes.
Sel juhul tuleb fondi tingimustes ette näha väljamaksete tegemise tingimused ja kord, eelkõige väljamaksete ulatus ja sagedus.
Väljamaksed osakuomanikele tehakse vastavalt fondi tingimustele rahas depoopanga kaudu või uute osakute väljalaskmisega.
Fondivalitseja ei või osakuomanikele anda mitte mingeid garantiisid nende poolt lepingulisest fondist saadava tulu kohta.
Lepingulise fondi ühinemine, jagunemine ja ümberkujundamine ei ole lubatud.
Fondivalitseja võib kokkuleppel teise fondivalitsejaga anda lepingulise fondi valitsemise viimasele üle.
Lepingulise fondi valitsemise üleandmine tuleb eelnevalt kooskõlastada Finantsinspektsiooniga.
Muud käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud korraga ettenähtud dokumendid või andmed.
Lepingulise fondi valitsemise üleandmine kooskõlastatakse, kui osakuomanike õigustatud huvid on seejuures küllaldaselt kaitstud.
Fondivalitseja peab pärast kooskõlastuse saamist avaldama ühes üleriigilise levikuga päevalehes teate lepingulise fondi valitsemise üleandmise kohta.
Lepingulise fondi valitsemisega seotud õigused ja kohustused lähevad uuele fondivalitsejale üle fondi valitsemise üleandmise lepingus ettenähtud ajal, kuid mitte enne ühe kuu möödumist käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud teate avaldamisest.
Lepingulise fondi valitsemise üleandmise täpsema korra kehtestab rahandusminister.
Kui fondivalitseja õigus lepingulise fondi valitsemiseks lõpeb muul kui käesoleva seaduse § 49 lõikes 1 sätestatud alusel, läheb fondi valitsemine üle fondi depoopangale.
Depoopank peab fondi valitsemise üleminekust viivitamata teatama vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes.
Fondivalitseja peab pärast lepingulise fondi valitsemise õiguse lõppemist andma fondi asjaajamise ja dokumendid viivitamata üle depoopangale.
Nimetatud juhul on depoopangal fondi valitsemisel kõik fondivalitseja õigused ja kohustused, kui seadusest, fondi tingimustest või depoolepingust ei tulene teisiti.
Depoopank ei või tema poolt fondi valitsemise ajal osakuid välja lasta ega tagasi võtta.
Depoopank peab kolme kuu jooksul pärast talle lepingulise fondi valitsemise õiguse üleminekut fondi valitsemise üle andma teisele fondivalitsejale.
Finantsinspektsiooni loal võib nimetatud tähtaega depoopanga taotlusel pikendada kuni kuue kuuni.
Fondi valitsemise üleandmisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 49 sätestatut.
Kui fondi üleandmine ei ole võimalik, peab depoopank käesolevas seaduses ja fondi tingimustes ettenähtud korras fondi likvideerima.
Likvideerimise ajal ei tohi ühtki osakut välja lasta ega tagasi võtta ega teha muid väljamakseid osakuomanikele, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 54 sätestatud juhul.
Depoopank vastutab likvideerimise käigus osakuomanikele, fondivalitsejale ja lepingulise fondi võlausaldajatele oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju eest.
Kui depoopank ei ole kuue kuu jooksul pärast talle valitsemise üleminekut lepingulise fondi likvideerimist lõpule viinud, võib Finantsinspektsiooni juhatus määrata likvideerijad, kes viivad fondi likvideerimise lõpule tema poolt määratud tähtajaks.
Likvideerimisele kohaldatakse vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 ning käesoleva seaduse §-des 52-55 sätestatut.
Likvideerimise alustamisest peab depoopank viivitamata teatama Finantsinspektsioonile ning avaldama sellekohase teate vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes.
Likvideerimisteates peab olema märgitud tähtaeg, mille jooksul lepingulise fondi võlausaldajad peavad esitama oma nõuded fondi vastu.
Nimetatud tähtaeg ei või olla lühem kui kaks kuud, arvates teate avaldamisest.
Lepingulise fondi likvideerimisel võõrandab depoopank võimalikult kiiresti ning osakuomanike huvisid järgides fondi vara, nõuab sisse fondi võlad ja rahuldab fondi võlausaldajate nõuded, sh. täidab fondi tingimustes ettenähtud kohustused fondivalitseja ja depoopanga ees.
Kui teadaolev võlausaldaja ei ole nõuet esitanud või kui võlausaldaja nõude täitmise tähtaeg ei ole saabunud ja võlausaldaja ei võta täitmist vastu, deponeeritakse temale kuuluv rahasumma depoopangas.
Lepingulise fondi arvelt võib fondi likvideerimise kulud katta kuni 2% ulatuses fondi vara puhasväärtusest fondi likvideerimise alustamise päeval.
Kui fondi likvideerimist alustati hiljem kui käesoleva seaduse § 50 lõikes 3 sätestatud ajal, võetakse aluseks fondi vara puhasväärtus päeval, millal pidi hiljemalt alustatama fondi likvideerimist.
Kui likvideerimise käigus ilmneb lepingulise fondi maksejõuetus, vastutab kõigi fondi vastu rahuldamata jäetud nõuete täitmise eest fondivalitseja, välja arvatud nõuded, mis on tekkinud pärast fondi valitsemise üleminekut depoopangale.
Lepingulise fondi likvideerimise käigus võib depoopank fondi arvel teha ainult tehinguid, mis on vajalikud fondi likvideerimiseks.
Pärast käesoleva seaduse §-s 53 nimetatud kõigi toimingute teostamist jaotab depoopank likvideerimisel järelejäänud vara osakuomanike vahel vastavalt nende omandis olevate osakute arvule.
Väljamakseid osakuomanikele võib teha üksnes rahas.
Depoopank peab avaldama teate raha jaotamise kohta vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes või saatma vastava teate kõigile osakuomanikele depoopangale teadaoleval aadressil tähtkirjana.
Teates peab olema märgitud iga osaku kohta jaotamisele kuuluv summa ning kus, kuidas ja millise tähtaja jooksul osakuomanikud neile kuuluva summa kätte saavad.
Kui osakuomanik ei ole tähtaegselt talle kuuluvat summat välja võtnud ja talle ei ole seda võimalik üle anda, tuleb tagastamiseks ettenähtud summa deponeerida depoopangas.
Pärast likvideerimise lõpetamist peab depoopank ühe kuu jooksul esitama Finantsinspektsioonile rahandusministri kehtestatud nõuetele vastava aruande lepingulise fondi likvideerimise kohta.
Aktsiaseltsina asutatud fondi asutamisele, tegevusele ja lõpetamisele kohaldatakse seaduses aktsiaseltsi kohta sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Aktsiaseltsina asutatud fondi tegevusalaks võib olla üksnes aktsiate avaliku väljalaske teel saadud raha investeerimine tulu saamise eesmärgil käesoleva seaduse §-s 101 nimetatud varasse.
Aktsiaseltsina asutatud fond saab oma tegevusalal tegutseda üksnes fondivalitseja abil.
Selleks peab aktsiaseltsina asutatud fond sõlmima fondivalitsejaga valitsemislepingu.
Aktsiaseltsina asutatud fond, mis on aktsiaid avalikult välja lasknud, ei või jätkata oma tegevust aktsiaseltsina, mis ei ole fond.
Aktsiaseltsina asutatava fondi võib asutada üksnes aktsiate märkimiseta.
Aktsiaseltsina asutatud fondi asutamisleping peab lisaks äriseadustikus sätestatule sisaldama fondivalitseja ärinime ning depoopanga ärinime.
Aktsiaseltsina asutatud fondi asutamislepingu sõlmimisega kinnitavad asutajad fondipoolselt ka valitsemislepingu ja depoolepingu.
Fondi tegevuse avalikustamise ja aruannete esitamise kord.
Aktsiakapitali suurus määratakse fondi põhikirjas miinimum- ja maksimumkapitalina, kusjuures miinimumkapitali suurus võib olla väiksem kui 1/4, kuid mitte väiksem kui 1/10 maksimumkapitali suurusest.
Aktsiaseltsina asutatud fondi asutamise peab enne fondi äriregistrisse kandmist Finantsinspektsioonis kooskõlastama.
Aktsiaseltsina asutatava fondi asutamine kooskõlastatakse, kui kõik käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud dokumendid ning fondi nõukogu ja juhatuse liikmed vastavad seaduses sätestatud nõuetele.
Aktsiaseltsina asutatava fondi asutamise kooskõlastamise otsus tuleb lisada fondi äriregistrisse kandmise avaldusele.
Kui on toimunud muudatused käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 8 nimetatud andmetes, peab fond viivitamata esitama Finantsinspektsioonile täpsustatud andmed.
Aktsiaseltsina asutatud fondi põhikirja muudatused peab enne äriregistrisse kandmist kooskõlastama Finantsinspektsiooniga.
Aktsiaseltsina asutatud fondi põhikirja muudatused kooskõlastatakse, kui kõik käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud dokumendid vastavad seaduses sätestatud nõuetele.
Aktsiaseltsina asutatud fondi põhikirja muudatuste kooskõlastamise otsus tuleb lisada fondi põhikirja muudatuste äriregistrisse kandmise avaldusele.
Aktsiaseltsina asutatud fondi üldkoosoleku pädevusse kuulub lisaks äriseadustikus sätestatule valitsemislepingu ja depoolepingu sõlmimise ning nende muutmise ja lõpetamise otsustamine, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt 2/3 üldkoosolekul esindatud häältest.
Üldkoosoleku otsusel võib käesoleva seaduse § 62 lõikes 1 nimetatud otsuste tegemise õiguse anda tähtajaliselt nõukogule, kui see on fondi põhikirjaga ette nähtud.
Nimetatud tähtaeg ei või olla pikem kui kolm aastat.
Sel juhul tuleb põhikirjas ette näha fondivalitsejale ja depoopangale makstavate tasude arvestamise kord ja määrad ning fondi arvelt kaetavate kulutuste loetelu ja arvestamise kord.
Kui nõukogule on põhikirjaga antud õigus suurendada fondi aktsiakapitali, ei kohaldata äriseadustiku § 347 lõikes 3 ja § 349 lõike 2 teises lauses sätestatut.
Aktsiate märkimise ebaõnnestumisel on nõukogul õigus pikendada märkimise aega või tühistada aktsiad, mida ei ole märkimisaja jooksul märgitud.
Kui nõukogu antud uueks tähtajaks on aktsiad märgitud, loetakse märkimine kehtivaks.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõukogu otsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletas üle 2/3 koosolekul osalenud nõukogu liikmetest või - nõukogu otsuse tegemisel äriseadustiku §-s 323 sätestatud korras - kui selle poolt hääletas üle 2/3 nõukogu liikmetest.
Aktsiaseltsina asutatud fondi juhatus teostab valitsemislepingus ettenähtud ulatuses ja korras järelevalvet fondivalitseja fondiga seotud tegevuse üle.
Aktsiaseltsina asutatud fondi juhatuse ja nõukogu liikmetele kohaldatakse käesoleva seaduse § 13 lõigetes 1-3 sätestatud nõudeid.
Fondivalitseja ja depoopanga juhatuse ja nõukogu liikmed ning töötajad ei või koos või eraldi moodustada üle 1/3 fondi nõukogu või juhatuse liikmetest.
Aktsiaseltsina asutatud fondi audiitoriks ei või olla fondi, fondivalitseja ega depoopanga juhatuse ega nõukogu liige ega prokurist.
Aktsiaseltsina asutatud fondil võib olla ainult ühte liiki võrdse nimiväärtusega aktsiaid, mis annavad nende omanikele võrdsed õigused.
Aktsiaseltsina asutatud fond ei või välja lasta eelisaktsiaid ega vahetusvõlakirju ega anda garantiisid fondi aktsiatelt saadava tulu kohta.
Aktsiaseltsina asutatud fondi aktsiad on vabalt võõrandatavad.
Fondi aktsiate võõrandamisel ei kohaldata äriseadustiku § 229 lõikes 2 sätestatut.
Aktsiaseltsina asutatud fond ei või omada ega omandada oma aktsiaid.
Pärast aktsiaseltsina asutatud fondi asutamist võib fondi aktsiaid välja lasta ainult avalikult.
Aktsiaseltsina asutatud fondi aktsiate iga väljalaske esmalevitamise periood on ajaliselt piiratud ja ei tohi kesta üle kolme kuu.
Ühe väljalaske jooksul ei või aktsiaseltsina asutatud fondi aktsiate müügihinda muuta.
Aktsiate väljalaskmisel tasutakse nende eest kohe täies ulatuses.
Aktsiate eest võib nende väljalaskmisel tasuda üksnes rahalise sissemaksega.
Aktsiakapitali võib suurendada ka fondiemissiooni teel.
Aktsiaseltsina asutatud fondi vara puhasväärtus määratakse kindlaks fondile kuuluvate väärtpaberite, kinnisasjade ning muude asjade ja õiguste turuväärtuse alusel, millest on maha arvatud nõuded fondi vastu.
Fondi vara puhasväärtuse määramise täpsema korra kehtestab rahandusminister.
Aktsiaseltsina asutatud fondi aktsia puhasväärtus on võrdne fondi vara puhasväärtusega jagatuna kõigi arvestuse hetkel väljalastud aktsiate arvuga.
Aktsiaseltsina asutatud fondi fondivalitseja peab fondi vara ja aktsia puhasväärtuse kindlaks määrama ning avaldama fondi põhikirjas sätestatud korras ja ajal, kuid mitte harvemini kui üks kord 30 päeva jooksul.
Aktsiaseltsina asutatud fondi vara valitseb ja käsutab seaduses ja valitsemislepingus ettenähtud ulatuses fondivalitseja.
Aktsiaseltsina asutatud fond maksab fondivalitsejale aktsiaseltsina asutatud fondi vara valitsemise eest valitsemislepingus ettenähtud valitsemistasu.
Aktsiaseltsina asutatud fondi arvelt võib fondivalitseja katta ainult need fondi valitsemisega seotud kulud, mis on vahetult seotud fondi valitsemisega ja mis on ette nähtud valitsemislepingus.
Valitsemisleping on fondivalitseja ja aktsiaseltsina asutatud või asutamisel oleva fondi vahel sõlmitav leping, mille kohaselt fond kohustub andma oma vara fondivalitseja käsutusse ja fondivalitseja kohustub vastavalt fondi põhikirjale investeerima fondi vara depoopanga kaudu fondile tulu teenimise eesmärgil.
Valitsemislepingu sõlmimise, muutmise ja lõpetamise fondivalitseja poolt otsustab fondivalitseja nõukogu.
Valitsemisleping sõlmitakse kirjalikult.
Muud seaduses sätestatud ning fondivalitseja ja fondi põhikirjast tulenevad tingimused.
Valitsemislepingus võidakse ette näha ka muid tingimusi, mis ei ole õigusaktidega vastuolus.
Aktsiaseltsina asutatud fondi aktsiate avalik väljalase ilma valitsemislepinguta on tühine.
Aktsiaseltsina asutatud fondi aktsionäridel on õigus fondi asukohas tutvuda valitsemislepinguga ja saada fondivalitseja kulul valitsemislepingust ärakiri.
Valitsemisleping ja selle muudatused jõustuvad pärast nende kooskõlastamist Finantsinspektsiooni poolt.
Aktsiaseltsina asutatud fondi asutamisel jõustub valitsemisleping fondi äriregistrisse kandmisest.
Aktsiaseltsina asutatud fondi asutamisel kooskõlastatakse valitsemisleping vastavalt käesoleva seaduse §-s 60 sätestatule.
Valitsemislepingu muudatused kooskõlastatakse, kui kõik käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud dokumendid vastavad seaduses sätestatud nõuetele.
Pärast valitsemislepingu muudatuste kooskõlastamist peab fond viivitamata avaldama vastava teate vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes.
Teates peavad olema märgitud kõik lepingu muudatused.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 3-5 sätestatut kohaldatakse ka uue valitsemislepingu sõlmimisel.
Muudel seaduses ja valitsemislepingus ettenähtud juhtudel.
Valitsemislepingu lõppemisest peab aktsiaseltsina asutatud fond viivitamata teatama Finantsinspektsioonile ja avaldama vastava teate vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes.
Valitsemislepingu lõppemisel peab aktsiaseltsina asutatud fond ühe kuu jooksul sõlmima uue valitsemislepingu, välja arvatud juhul, kui valitsemisleping lõppes fondi lõpetamise või fondi pankroti väljakuulutamise või tema vastu algatatud pankrotimenetluse raugemise tõttu.
Kui aktsiaseltsina asutatud fond ei sõlmi käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul uut valitsemislepingut, algatab Finantsinspektsioon fondi sundlõpetamise.
Aktsiaseltsina asutatud fondi ei või ümber kujundada teist liiki äriühinguks.
Aktsiaseltsina asutatud fond võib ühineda ainult teise aktsiaseltsina asutatud fondiga.
Aktsiaseltsina asutatud fondi jagunemine ei ole lubatud.
Aktsiaseltsina asutatud fondide ühinemiseks on vajalik Finantsinspektsiooni eelnev luba.
Aktsiaseltsina asutatud fondi likvideerijad või pankrotihaldur peavad pärast vastava menetluse lõppemist viivitamata esitama Finantsinspektsioonile rahandusministri kehtestatud nõuetele vastava aruande oma tegevuse kohta, likvideerijad lisaks ka fondi lõppbilansi.
Tagab, et kõik ülekanded (arveldused) fondi vara võõrandamisel ja fondile vara omandamisel teostatakse täies ulatuses ja selleks õigusaktides ettenähtud tähtaja jooksul, selle puudumisel aga ülekandeks tavapäraselt vajaliku tähtaja jooksul.
Depoopank peab tegutsema fondivalitsejast sõltumatult ja aktsiaseltsina asutatud fondi või lepingulise fondi osakuomanike huvides.
Arveldusi fondi varaga võib teha üksnes depoopanga vahendusel depoolepingus ettenähtud korras.
Fondivalitseja avab depoopangas iga enda poolt valitsetava lepingulise fondi jaoks eraldi arveldusarve.
Depoopangas avatud fondi arveldusarvele laekub raha osakute või aktsiate väljalaskest ja fondi vara võõrandamisest, samuti dividendid, intressid ja muu fondi varast saadud tulu.
Väljamakseid fondi arveldusarvelt võib depoopank teha ainult fondivalitseja või aktsiaseltsina asutatud fondi korraldusel vastavalt seadusele, depoolepingule, valitsemislepingule ja lepingulise fondi tingimustele või aktsiaseltsina asutatud fondi põhikirjale.
Depoopank peab hoidma fondi vara, välja arvatud fondi arveldusarvel olev raha, eraldi oma varast ja pidama fondi vara kohta eraldi arvestust.
Fondi vara, välja arvatud fondi arveldusarvel olev raha, ei kuulu depoopanga pankrotivara hulka ja selle arvel ei saa rahuldada depoopanga võlausaldajate nõudeid.
Depoopank võib fondi arvelt võtta tasu depooteenuste osutamise eest ja hüvitist depooteenuste osutamisel tehtud kulutuste katmise eest üksnes fondivalitseja korraldusel.
Nimetatud korraldus ei ole nõutav, kui fondi valitseb depoopank.
Depoopangal on õigus ja kohustus esitada oma nimel osakuomanike nõuded fondivalitseja vastu, kui nende nõuete esitamine on mõistlik.
Depoopank ei ole kohustatud esitama nimetatud nõudeid, kui osakuomanikud on nõuded juba esitanud.
Depoopangal on õigus ja kohustus esitada oma nimel vastuväide, kui lepingulise fondi varast teostatakse sundtäitmist nõude katteks, mille eest fondi varaga ei vastutata.
Depoopank võib käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tegevuse eest nõuda fondivalitsejalt mõistlikku tasu ja selle tegevusega seotud kulutuste hüvitamist.
Kui fondivalitseja tegevus depoopangale teadaolevatel andmetel on vastuolus õigusaktide, fondi tingimuste või põhikirja, depoo- või valitsemislepinguga, peab depoopank sellest viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni ja aktsiaseltsina asutatud fondi juhatust ning lepingulise fondi puhul fondivalitseja nõukogu.
Depoopangal on Finantsinspektsiooni loal õigus vastavalt depoolepingus ettenähtud korrale sõlmida fondi vara säilitamiseks ja sellega arvelduste teostamiseks lepinguid kolmandate isikutega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lepingute sõlmimine ei vabasta depoopanka vastutusest seaduses ja depoolepingus ettenähtud kohustuste täitmise eest.
Oma kohustuste rikkumise korral vastutab depoopank sellega fondile, osakuomanikele või fondivalitsejale tekitatud kahju eest.
Depooleping käesoleva seaduse tähenduses on aktsiaseltsina asutatud fondi ja depoopanga vahel või lepingulise fondi fondivalitseja poolt osakuomanike arvel depoopangaga sõlmitud leping, mille kohaselt fondi vara antakse depoopangale hoiule ja depoopank kohustub sellega läbi viima tehinguid vastavalt fondivalitseja korraldustele ja depoolepingus ettenähtud tingimustele.
Depooleping sõlmitakse kirjalikult.
Muud seaduses sätestatud ning fondi tingimustest või põhikirjast tulenevad tingimused.
Depoolepingus võidakse ette näha ka muid tingimusi, mis ei ole õigusaktidega vastuolus.
Fondi osakute või aktsiate väljalase ilma depoolepinguta on tühine, välja arvatud aktsiaseltsina asutatud fondi asutamisel.
Depooleping ja selle muudatused jõustuvad pärast nende kooskõlastamist Finantsinspektsiooni poolt.
Aktsiaseltsina asutatud fondi asutamisel jõustub depooleping fondi kandmisel äriregistrisse.
Fondi asutamisel kooskõlastatakse depooleping vastavalt käesoleva seaduse §-s 35 või §-s 60 sätestatule.
Depoolepingu muudatused kooskõlastatakse, kui käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud dokumendid vastavad seaduses sätestatud nõuetele.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 3 ja 4 sätestatut kohaldatakse ka uue depoolepingu sõlmimisel, kusjuures lõike 3 punktis 3 nimetatud dokumentide asemel esitatakse uus depooleping, samuti depoopanga nõukogu ja juhatuse liikmete ning prokuristi ja audiitori nimed.
Muudel seaduses ja depoolepingus sätestatud juhtudel.
Depooleping ei lõpe käesoleva seaduse §-s 50 sätestatud juhul.
Depoolepingu lõppemisel peab lepingulise fondi fondivalitseja või aktsiaseltsina asutatud fond kahe nädala jooksul sõlmima uue depoolepingu, välja arvatud juhul, kui depooleping lõppes fondi lõpetamise või fondi pankroti väljakuulutamise või tema vastu algatatud pankrotimenetluse raugemise tõttu.
Kui aktsiaseltsina asutatud fond ei sõlmi käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul uut depoolepingut, algatab Finantsinspektsioon fondi sundlõpetamise.
Kui lepingulise fondi fondivalitseja ei sõlmi käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul uut depoolepingut, likvideerivad Finantsinspektsiooni määratud likvideerijad lepingulise fondi käesoleva seaduse §-des 51-55 sätestatud korras.
Finantsinspektsioon võib kohustada lepingulise fondi fondivalitsejat osakuomanike õigustatud huvide tagamiseks vahetama depoopanka, kui depoopank ei täida käesolevast seadusest ja depoolepingust tulenevaid kohustusi.
Fondi osakute või aktsiate avalikule väljalaskele ja emissiooniprospektile kohaldatakse väärtpaberituru seaduses väärtpaberite avaliku väljalaske kohta sätestatut, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Lepingulise fondi asutamisel registreeritakse osakute väljalase koos fondi tingimustega vastavalt käesoleva seaduse §-s 35 sätestatule.
Fondi osakuid või aktsiaid ei või avalikult välja lasta ilma emissiooniprospektita.
Lepingulise fondi emissiooniprospekti kinnitab fondivalitseja juhatus ja aktsiaseltsina asutatud fondi emissiooniprospekti fondi juhatus.
Lepingulise fondi emissiooniprospektile kirjutavad alla fondivalitseja juhatuse liikmed ja aktsiaseltsina asutatud fondi emissiooniprospektile fondi juhatuse liikmed.
Fondi emissiooniprospekt peab sisaldama käesoleva seaduse §-des 95-98 sätestatud andmeid.
Fondi emissiooniprospektile peavad olema lisatud fondi tingimused või põhikiri, viimane kinnitatud aastaaruanne ja poolaastaaruanne, kui see on kinnitatud aastaaruandest hiljem.
Kui käesoleva seaduse §-des 95-98 nimetatud andmed sisalduvad fondi tingimustes või põhikirjas, ei ole neid vaja märkida emissiooniprospektis.
Lisaks seaduses sätestatud kohustuslikele andmetele võib emissiooniprospekt sisaldada ka muud teavet, mis ei ole õigusaktidega vastuolus.
Fondi lõppemise tingimused.
Teave osakute väljalaske ja tagasivõtmisega seotud tasude kohta.
Käesoleva lõike punktis 6 nimetatud andmed varasemate fondi aktsiate emissioonide kohta.
Teiste fondivalitseja poolt valitsetavate fondide loetelu ja lühiiseloomustus.
Depoopanga juhatuse liikmete nimekiri ja lühitutvustus.
Fondi aktsionäride või osakuomanike huvide seisukohast olulise tähtsusega asjaolud nõustajaga sõlmitud lepingus.
Emissiooniprospektide ja fondi aktsiate või osakute levitamise kohad.
Enne fondi aktsiate või osakute ostmist tuleb anda huvitatud isikutele võimalus tutvuda emissiooniprospekti, fondi tingimuste või põhikirjaga, samuti viimase aastaaruande ja poolaastaaruandega, kui see on avaldatud pärast viimast aastaaruannet.
Lepingulise fondi vara võib investeerida ainult väärtpaberituru seaduse §-s 2 sätestatud väärtpaberitesse (edaspidi väärtpaberid) ja krediidiasutuste hoiustesse, järgides käesolevas seaduses sätestatud piiranguid.
Aktsiaseltsina asutatud fondi vara võib lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud varale investeerida osaühingu osadesse, kinnisasjadesse, samuti käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud varasse, järgides käesolevas seaduses sätestatud piiranguid.
Aktsiaseltsina asutatud fond võib omandada ja omada kuni 5% ulatuses fondi aktivate turuväärtusest muud vara, mis on vajalik fondi igapäevaseks tegevuseks.
Lepingulise fondi vara võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse investeerida kuni 10% ulatuses fondi aktivate turuväärtusest.
Aktsiaseltsina asutatud fondi vara võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata väärtpaberitesse ja osaühingu osadesse kokku investeerida kuni 30% ulatuses fondi aktivate turuväärtusest.
Lepingulise fondi vara ei tohi investeerida väärtpaberitesse, mis annavad õigusi väärismetallide suhtes.
Fondi arvel ei või teha tehinguid tuletisinstrumentidega, välja arvatud käesoleva seaduse §-des 107 ja 108 sätestatud ulatuses ja korras.
Fondivalitseja peab fondi arvel vara omandamisel ja võõrandamisel tagama fondi investeeringute piisava hajutamise erinevatesse väärtpaberitesse ja muusse varasse.
Fondi varasse kuuluvate ühe isiku poolt väljalastud väärtpaberite väärtus ei või moodustada rohkem kui 10% fondi aktivate turuväärtusest.
Kui fondi varas olevate ühe isiku poolt väljalastud väärtpaberite väärtus on suurem kui 5% lepingulise fondi aktivate turuväärtusest, ei või kõigi selliste väärtpaberite koguväärtus moodustada rohkem kui 40% lepingulise fondi aktivate turuväärtusest.
Ühte kontserni kuuluvate isikute poolt väljalastud väärtpaberite väärtus ei või kokku moodustada rohkem kui 20% fondi aktivate turuväärtusest.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 2-4 sätestatud piirangud kehtivad ka fondi arvel osaühingu osade omamisel ja omandamisel.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 2-4 sätestatud piiranguid ei kohaldata käesoleva seaduse §-s 104 sätestatud juhtudel.
Muu riik, mis tagab investoritele käesoleva lõike punktis 1 või 2 nimetatud riikidega sarnase või väiksema riskiastmega investeerimistingimused ning mis on märgitud fondi tingimustes või põhikirjas.
Fondi tingimustes või põhikirjas ja emissiooniprospektis on märgitud emitendid, kelle emissioonidesse või kelle poolt tagatud emissioonidesse kavatsetakse investeerida või on investeeritud rohkem kui 25% fondi varast.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud riikide nimekirja kinnitab rahandusminister.
Fond ei või olla täisühingu ega usaldusühingu osanik, samuti mittetulundusühingu või ühistu liige ega sihtasutuse asutaja.
Nimetatud piirang ei kehti korteriühistu liikmeks olemisele juhul, kui fond omab korteriomandit.
Fondi arvel ei või omandada ega omada osalust seda fondi valitsevas fondivalitsejas või selle tütarettevõtjas, samuti omandada või omada nimetatud isikute poolt väljalastud väärtpabereid.
Fondi arvel ei või omandada osalust fondi fondivalitsejaga samasse kontserni kuuluvas äriühingus või omandada nimetatud isikute poolt väljalastud väärtpabereid teisiti kui väärtpaberibörsi vahendusel.
Aktsiatega esindatud häältest.
Aktsiate või osadega esindatud häältest.
Fondivalitseja ei võta seejuures tagasivõtmis- või väljalasketasu.
Fondi arvel ei või omandada ja omada teiste fondide aktsiaid või osakuid kokku mitte rohkem kui 5% ulatuses fondi aktivate turuväärtusest.
Fondi arvel ei või omandada ega omada rohkem kui 10% teise lepingulise fondi osakutest.
Tuletisväärtpaberid käesoleva seaduse tähenduses on optsioonid ja futuurid.
Optsioon käesoleva seaduse tähenduses on õigus osta (ostuoptsioon) või müüa (müügioptsioon) väärtpabereid või valuutat kokkulepitud ajal kokkulepitud hinnaga (täitmishinnaga).
Futuur on käesoleva seaduse tähenduses kohustus osta või müüa väärtpabereid või valuutat kokkulepitud ajal kokkulepitud hinnaga (täitmishinnaga).
Omandada või välja anda tuletisväärtpaberit, mille täitmine ei ole kaetud fondi varasse kuuluvate väärtpaberite või valuutaga.
Fondivalitsejal on õigus, kui see on fondi tingimustes või põhikirjas otse ette nähtud, tagada fondi arvel väärtpaberite väljalaset tingimusel, et seejuures järgitakse käesolevas seaduses sätestatud investeerimispiiranguid.
Fondivalitsejal on õigus, kui see on fondi tingimustes või põhikirjas otse ette nähtud, sõlmida fondi arvel käesolevas seaduses sätestatud investeerimispiirangute piires käesoleva seaduse §-s 107 nimetamata lepinguid varaliste esemete ostuks fondi varasse või müügiks fondi varast kindlaksmääratud tähtajal ja kindlaksmääratud hinnaga.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 ja käesoleva seaduse §-s 107 nimetatud tehingutega kokku ei tohi võtta fondile kohustusi rohkem kui 20% ulatuses fondi aktivate turuväärtusest.
Krediidiasutuste hoiused ei või moodustada üle 25% fondi aktivate turuväärtusest.
Krediidiasutuste hoiused võivad moodustada kuni 50% lepingulise fondi aktivate turuväärtusest juhul, kui see on ette nähtud fondi tingimustes.
Fondi vara ei või hoiustada ühes krediidiasutuses rohkem kui 10% ulatuses fondi aktivate turuväärtusest.
Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata käesoleva seaduse § 79 lõikes 2 nimetatud arveldusarvel oleva raha suhtes.
Aktsiaseltsina asutatud fond võib omandada ainult neid kinnisasju, mis asuvad fondi põhikirjas nimetatud riigis või riikides.
Kinnisasjaks käesoleva seaduse tähenduses loetakse maad koos selle oluliste osadega, korteriomandit, hoonestusõigust, korterihoonestusõigust või nende mõttelist osa.
Kinnisasjadesse, mis asuvad riikides, kus puudub Eestis kehtivatele nõuetele vastav kinnisasjade registreerimise süsteem, ei või fond investeerida rohkem kui 25% ulatuses fondi aktivate turuväärtusest.
Kinnisasjadesse investeeriv fond võib omandada ka esemeid, mis on vajalikud kinnisasjade majandamiseks.
Ühegi kinnisasja soetusväärtus koos käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud esemete soetusväärtusega ei tohi omandamise ajal ületada 15% fondi aktivate turuväärtusest.
Seda nõuet kohaldatakse alles siis, kui fondi asutamisest on möödas vähemalt 18 kuud.
Fondivalitseja poolt valitsetavatele teistele fondidele, välja arvatud väärtpaberite võõrandamisel väärtpaberibörsil võõrandamise hetkeks väljakujunenud hinnaga.
Fondi vara ei või võõrandada isikutele, kellel on käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-3 nimetatud isikutega võrdne majanduslik huvi.
Fondi arvel ei või omandada vara käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud isikutelt.
Fondi arvel ei või võõrandada väärtpabereid, mis võõrandamislepingu sõlmimise ajal ei kuulunud fondi varasse.
Võtta laenu käesoleva seaduse § 111 lõikes 1 ja 2 nimetatud isikutelt.
Aktsiaseltsina asutatud fondi arvel võib võtta laenu kokku kuni 25% ulatuses fondi aktivate turuväärtusest, kui selline võimalus on ette nähtud fondi põhikirjas.
Fondivalitseja võib võtta lepingulise fondi arvel laenu kokku kuni 10% ulatuses fondi vara puhasväärtusest, kui selline võimalus on ette nähtud fondi tingimustes.
Ühegi lepingulise fondi arvel võetud laenu tähtaeg ei tohi olla pikem kui kolm kuud.
Fondi varasse kuuluvaid esemeid ei või pantida, muul viisil koormata ega tagatiseks anda, välja arvatud juhul, kui see toimub käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud laenu tagamise eesmärgil.
Käesoleva seaduse §-des 102-110 ja § 112 lõigetes 2 ja 3 nimetatud nõuete rikkumine tehingute sõlmimisel ei too kaasa nende tehingute tühisust, kuid fondivalitseja peab hüvitama fondile või fondi osakuomanikele rikkumise tõttu tekkinud kahju.
Käesoleva seaduse §-s 103 sätestatud piiranguid ei kohaldata kuue kuu jooksul pärast lepingulise fondi tingimuste registreerimist ja üheksa kuu jooksul pärast aktsiaseltsina asutatud fondi äriregistrisse kandmist.
Nimetatud piiranguid kohaldatakse, kui fondi vara puhasväärtus on ületanud 10 miljonit krooni.
Käesoleva seaduse § 102 lõikes 3, § 103 lõigetes 2--5, § 104 lõikes 1, § 106 lõikes 2, §-s 108 ja § 109 lõigetes 1 ja 2 sätestatud piirangud võivad olla ajutiselt ületatud, kui see on tingitud fondivalitsejast mitteolenevatest põhjustest, nagu ostueesõiguse kasutamine väärtpaberite omandamisel, fondiemissioon, väärtpaberite turuväärtuse muutumine ja muud sellesarnased põhjused.
Sellisel juhul peab fondi arvel tehtavate tehingute eesmärk olema eelmises lauses nimetatud piirangute ületamise lõpetamine, arvestades fondi aktsionäride või osakuomanike huve.
Fondivalitseja on kohustatud käesoleva seaduse §-des 101-112 sätestatud nõuete rikkumisest ja rikkumise lõpetamisest viivitamata teatama Finantsinspektsioonile.
Fondi raamatupidamisarvestust ja -aruandlust korraldatakse, lähtudes raamatupidamise seadusest (RT I 1994, 48, 790; 1995, 26-28, 355; 92, 1604; 1996, 40, 773; 42, 811; 49, 953; 1998, 59, 941; 1999, 55, 584; 101, 903; 2001, 87, 527; 2002, 23, 131), kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Lepingulise fondi raamatupidamisarvestusele ja -aruandlusele ei kohaldata raamatupidamise seaduse § 18 lõigetes 1 ja 7, §-s 19, § 20 lõigetes 1 ja 2, §-des 22 ja 23 ning § 24 lõikes 1 sätestatut.
Lepingulise fondi raamatupidamist korraldab fondivalitseja.
Lepingulise fondi raamatupidamist tuleb pidada lahus fondivalitseja ja teiste lepinguliste fondide raamatupidamisest.
Lepingulise fondi majandusaastaks on fondivalitseja majandusaasta.
Lepingulisel fondil peab olema audiitor, kelleks on fondivalitseja audiitor.
Lepingulise fondi audiitorkontrollile kohaldatakse vastavalt raamatupidamise seaduses, äriseadustikus ja muudes õigusaktides audiitorkontrolli kohta sätestatut.
Lepingulise fondi aastaaruannet peab enne kinnitamist kontrollima audiitor.
Audiitor peab muu hulgas kontrollima fondi tegevuse vastavust käesolevas seaduses ja fondi tingimustes või põhikirjas ettenähtud nõuetele.
Fondivalitseja on kohustatud iga tema poolt valitsetava lepingulise fondi kohta koostama fondi aasta- ja poolaastaaruande.
Lisaks aastaaruandele on aktsiaseltsina asutatud fond kohustatud koostama ka poolaastaaruande.
Aktsiaseltsina asutatud fondi aasta- ja poolaastaaruannetele kohaldatakse raamatupidamise seaduses majandusaasta aruande kohta sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Fondi aastaaruanne koostatakse lõppenud majandusaasta kohta ning poolaastaaruanne iga majandusaasta kuue esimese kuu kohta.
Fondi aruanded peavad sisaldama vähemalt käesoleva seaduse §-des 119-124 sätestatud andmeid, samuti muud olulist informatsiooni, mis on vajalik fondi ja tema tegevuse tulemuslikkuse adekvaatseks hindamiseks.
Lisaks aasta- ja poolaastaaruannetele on Finantsinspektsioonil järelevalve teostamiseks õigus nõuda fondivalitsejalt lepingulise fondi kohta või aktsiaseltsina asutatud fondilt täiendavat regulaarset ja ühekordset aruandlust.
Aasta- ja poolaastaaruannete skeemid, kirjete sisu ja nõuded aruannete lisadele kehtestab rahandusminister.
Lisaks aasta- ja poolaastaaruannetele peavad fondivalitsejad vastavalt rahandusministri kehtestatud korrale esitama Finantsinspektsioonile regulaarseid aruandeid fondivalitseja ja tema poolt valitsetavate fondide tegevuse kohta.
Lepingulise fondi aasta- ja poolaastaaruande kinnitab fondivalitseja juhatus.
Aruannetele kirjutavad alla kõik fondivalitseja juhatuse liikmed.
Aktsiaseltsina asutatud fondi poolaastaaruande kinnitab fondi nõukogu.
Hiljemalt neli kuud pärast majandusaasta lõppu ja kaks kuud pärast poolaasta lõppu tuleb kinnitatud aruanded esitada Finantsinspektsioonile ning panna välja tutvumiseks emissiooniprospektis märgitud kohtades.
Lepingulise fondi osakuomanike nõudmisel tuleb fondi fondivalitseja kulul ja aktsiaseltsina asutatud fondi aktsionäride nõudmisel aktsiaseltsina asutatud fondi kulul neile väljastada fondi poolaasta- või aastaaruanne.
Aruanne bilansis mittekajastuvate õiguste ja kohustuste kohta, sealhulgas fondi arvel hoitavate tuletisväärtpaberite liik, täitmistähtajad ja -hinnad.
Kolme viimase majandusaasta kohta käiv võrdlustabel, kus on välja toodud majandusaastate lõpu seisuga fondi puhasväärtus ja osaku puhasväärtus.
Aktsiaseltsina asutatud fondi aasta- ja poolaastaaruanded peavad muu hulgas sisaldama käesoleva seaduse §-s 122 nimetatud investeeringute aruannet.
Aktsiaseltsina asutatud fondi poolaastaaruandes ei ole vaja esitada audiitori järeldusotsust, kasumijaotuse ettepanekut ega raamatupidamisaruande lisasid.
Aktsiaseltsina asutatud fondi kasumiaruandes tuleb eraldi välja tuua fondivalitsejale ja depoopangale makstavad tasud.
Lepingulise fondi bilansi koostamisel hinnatakse fondi varad (aktiva) ja kohustused (passiva) objektiivselt määratavates turuhindades aruandeperioodi viimase päeva seisuga.
Fondi investeeringute aruanne peab sisaldama kõigi fondi varas olevate väärtpaberite, hoiuste, osade, kinnisasjade ning muu fondi vara loetelu.
Iga sellise vara kohta tuuakse aruandes välja investeeringu liik, arvestuslik väärtus ja osakaal fondi aktivas.
Lisaks käesoleva paragrahvi lõike 1 teises lauses sätestatule märgitakse aruandes iga väärtpaberi kohta emitendi nimi, väärtpaberi liik, nimiväärtus ning võimaluse korral turuväärtus, intressimäär ja muud olulised tunnused.
Muud olulised andmed.
Aruandes tuuakse välja investeeringute jaotus nende kriteeriumide järgi, mis vastavad fondi investeerimispoliitikale (majandusharud, piirkonnad vms.).
Aruandes tuuakse välja aruandeperioodil toimunud muudatused käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatud investeeringute struktuuris.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 1 all tuuakse muu hulgas eraldi välja laekunud dividendid, vara müügikasum (kahjum), väärtpaberite väärtuse muutus (realiseerimata kasum ja kahjum), intressitulud ja kulud.
Väärtpaberite ja muu vara vahendajatele makstud vahendustasude kohta tuuakse välja keskmine vahendustasu protsentides tehingumahtudest.
Osaku puhasväärtus aruandeperioodi lõpus.
Aktsiaseltsina asutatud fondi nõukogu ja juhatuse liikmete nimekiri.
Kõik fondi kohta dokumentides esitatavad andmed ja muu fondi kohta avaldatav teave peavad olema tõesed ja mitteeksitava iseloomuga, kusjuures need ei tohi anda mingit tegelikku või näilist tagatist fondi tulu või väljamaksete kohta ega sisaldada ennustusi fondi finantstulemuste kohta.
Igasugune fondi aktsiaid või osakuid otseselt või kaudselt ostma kutsuv reklaam peab sisaldama märget selle kohta, kus on võimalik tutvuda käesoleva seaduse §-s 100 nimetatud dokumentidega.
Fondivalitseja peab fondi tingimustes või põhikirjas ettenähtud korras viivitamata avalikustama kõik asjaolud, mis oluliselt mõjutavad tema poolt valitsetavate fondide aktsiate või osakute puhasväärtuse kujunemist.
Välismaise fondi osakute või aktsiate avalik müük Eestis tuleb eelnevalt registreerida Finantsinspektsioonis.
Finantsinspektsioon võib nõuda täpsustavat informatsiooni esitamisele kuuluvate dokumentide ning fondi asukohamaal kehtiva seadusandluse kohta.
Kui on toimunud muudatused käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumentides, on fondivalitseja või fond kohustatud viivitamata esitama Finantsinspektsioonile vastavad dokumendid uuesti.
Tagatud fondi kohta käiva käesolevas seaduses nõutud informatsiooni kättesaadavus.
Euroopa Liidu liikmesriigis asuva fondi aktsiate või osakute müük loetakse registreerituks kuue nädala ja muus riigis asuva fondi aktsiate või osakute müük nelja kuu möödumisel kõigi käesoleva seaduse §-s 127 nimetatud dokumentide laekumisest Finantsinspektsioonile, kui Euroopa Liidu liikmesriigis asuva fondi puhul kuue nädala ja muus riigis asuva fondi puhul nelja kuu jooksul pärast käesoleva seaduse §-s 127 nimetatud dokumentide laekumist Finantsinspektsioonile ei ole Finantsinspektsiooni juhatus teinud otsust mitte registreerida välismaise fondi aktsiate või osakute müüki.
Otsuse ärakiri antakse või saadetakse taotlejale hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast otsuse tegemist.
Registreerimisest keeldumise korral peab otsus sisaldama põhjendust.
Välismaise fondi põhikiri või tingimused, emissiooniprospekt, aruanded ning muud fondi kohta käivad olulised dokumendid ja teated peavad olema kättesaadavad eesti keeles.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumendid on koostatud mitmes keeles ja nende sõnastus erineb, lähtutakse eestikeelsest sõnastusest.
Välismaise fondi aktsiate või osakute müügile ja emissiooniprospektile kohaldatakse käesoleva seaduse 6. peatükis sätestatut, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatud erisusi.
Fondivalitseja kohta 6. peatükis sätestatut tuleb kohaldada ainult juhul, kui fondi valitseb fondivalitseja.
Välismaise fondi aktsiate või osakute emissiooniprospektis peab olema märgitud osakute või aktsiate levitaja nimi ja asukoht ning prospekt peab sisaldama märkust selle kohta, et välismaine fond ei allu Finantsinspektsiooni järelevalvele.
Fondivalitsejale või aktsiaseltsina asutatud fondile tehtud ettekirjutuse ärakirja saadab Finantsinspektsioon viivitamata vastava fondi depoopangale.
Finantsinspektsioon võib Eestis fondi aktsiate või osakute müümisest tingitult nõuda, et emissiooniprospekti täiendataks muude vajalike andmetega.
Fondi aktsiate või osakute müügil või tagasivõtmisel on eiratud õigusakte.
Müügi peatamise põhjuste kõrvaldamise järel võib Finantsinspektsiooni loal fondi aktsiate või osakute müüki jätkata.
Järelevalvet fondivalitsejate ja fondide tegevuse üle teostab Finantsinspektsioon väärtpaberituru seaduses, käesolevas seaduses ja nendest tulenevates õigusaktides sätestatud korras.
Krediidiasutuste depoopangaalase tegevuse üle teostab järelevalvet Finantsinspektsioon krediidiasutuste seaduses, käesolevas seaduses ja nendest tulenevates õigusaktides sätestatud korras.
Järelevalve eesmärk on tagada kõigi fondide ja fondivalitsejate asutamise, tegevuse ja lõpetamise vastavus seadustele ja teistele õigusaktidele, pidades iseäranis silmas fondi aktsionäride ja osakuomanike huvide ja õiguste kaitset.
Täidab muid seadusest ja teistest õigusaktidest tulenevaid ülesandeid.
Finantsinspektsiooni juhatus teeb otsuse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 4 või punktides 5-7 nimetatud registreerimis- ja kooskõlastamistaotluste kohta vastavalt 30 või 20 päeva jooksul pärast avalduse saamist.
Registreerimisest või kooskõlastamisest keeldumise korral peab otsus sisaldama keeldumise põhjendust.
Otsuse ärakiri antakse või saadetakse avalduse esitajale hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast otsuse tegemist.
Finantsinspektsioon avalikustab oma veebilehel rahandusministri poolt kehtestatud ulatuses ja korras andmed fondivalitsejate, pensionifondivalitsejate, investeerimisfondide, pensionifondide, depoopankade ning fondijuhtide kohta.
Ettekirjutus väljastatakse viivitamata fondivalitseja, aktsiaseltsina asutatud fondi või depoopanga esindajale allkirja vastu.
Ettekirjutuse vaidlustamine kohtus ei peata selle täitmise kohustust, kui seadusest ei tulene teisiti.
Finantsinspektsioonil on õigus fondivalitsejas ja aktsiaseltsina asutatud fondis läbi viia kohapealset kontrolli.
Kohapealsel kontrollimisel on fond või fondivalitseja kohustatud Finantsinspektsiooni poolt volitatud isikul (kontrollijal) võimaldama piiranguteta tutvuda fondi või fondivalitseja tegevust kajastavate dokumentide ja failidega.
Kontrollijatel on õigus teha dokumentidest väljavõtteid, ärakirju ja koopiaid.
Kontrollija on kohustatud koostama kontrollimise kohta akti, mis esitatakse tutvumiseks fondi või fondivalitseja juhatusele.
Juhatuse esimees või juhataja annab aktile sellega tutvumise kohta oma allkirja.
Fondivalitseja peab viivitamata teatama Finantsinspektsioonile kõigist tema ja tema poolt valitsetavate fondide tegevust ja finantsseisundit oluliselt mõjutavatest asjaoludest.
Kui fondi või fondivalitseja tegevus ei vasta õigusaktides sätestatud nõuetele või aktsiaseltsina asutatud fondi või fondivalitseja põhikirja või lepingulise fondi tingimuste nõuetele, on fond või fondivalitseja kohustatud sellest ja tekkinud olukorra lahendamiseks kavandatud abinõudest viivitamata teatama Finantsinspektsioonile.
Fondivalitseja või aktsiaseltsina asutatud fond peab Finantsinspektsiooni nõudel käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolud või lõikes 2 nimetatud abinõud viivitamata avalikustama.
Nõuda käesoleva lõike punktis 1 nimetatud isikute käsutuses olevate fondivalitseja ja fondi kohta käivate dokumentide esitamist.
Finantsinspektsiooni juhatusel on õigus fondi aktsionäride või osakuomanike huvide kaitseks teha fondivalitsejale ettekirjutus fondivalitseja nõukogu või juhatuse koosoleku kokkukutsumiseks või aktsiaseltsina asutatud fondile ettekirjutus fondi juhatuse, nõukogu või aktsionäride üldkoosoleku kokkukutsumiseks.
Finantsinspektsiooni juhatusel on õigus saata aktsiaseltsina asutatud fondi aktsionäride üldkoosolekule ning käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul ka nõukogu või juhatuse koosolekule oma esindaja, kellel on õigus esitada oma seisukohti ja teha ettepanekuid.
Kui selgub, et on rikutud õigusaktide, fondi tingimuste või põhikirja, valitsemis- või depoolepinguga ettenähtud nõudeid, on Finantsinspektsioonil õigus saada krediidiasutuselt teavet fondi või fondivalitseja pangaarvete käivete ja saldode kohta ning esitada kohtule avaldus fondi või fondivalitseja arvete arestimiseks.
Pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud avalduse saamist vaatab kohus asja viivitamata läbi ja teeb määruse arvete arestimiseks.
Fondivalitseja või aktsiaseltsina asutatud fondi poolt Finantsinspektsioonile tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu valede aruannete või vale teabe esitamise, samuti kohustuslike aruannete, dokumentide ja teabe esitamata või avaldamata jätmise, mittetäieliku või mitteõigeaegse esitamise või avaldamise eest - määratakse rahatrahv 5000-200 000 krooni.
Fondivalitseja poolt lepingulise fondi tingimustes või aktsiaseltsina asutatud fondi ja fondivalitseja vahel sõlmitud valitsemislepingus ettenägemata ja fondi valitsemisega otseselt mitteseotud kulude katmise fondi arvelt, fondi vara investeerimisel seaduses sätestatud piirangute ületamise või fondi vara seadusega vastuolus oleva võõrandamise eest, fondi arvel mittenõuetekohaste tehingute tegemise eest tuletisväärtpaberitega, varaliste esemete ostu eest fondi varasse või müügi eest fondi varast kindlaksmääratud tähtajal ja kindlaksmääratud hinnaga, kui nimetatud tehingute tegemise õigus ei ole ette nähtud fondi tingimuste või põhikirjaga või kui nimetatud tehingute ja tuletisväärtpaberitehingutega kokku võeti fondile kohustusi rohkem kui 20% ulatuses fondi aktivate turuväärtusest, või fondi arvel väärtpaberite väljalaske tagamise eest, kui selline võimalus ei ole ette nähtud fondi põhikirjas või tingimustes, - määratakse rahatrahv 50 000-500 000 krooni.
Fondivalitseja poolt Finantsinspektsiooni ettekirjutuse täitmata jätmise või selle mitteõigeaegse või mittetäieliku täitmise eest, lepingulise fondi osakute väljalaskmise või tagasivõtmise eest fondi likvideerimisel või ajal, kui osakute tagasivõtmine on peatatud, samuti registreerimata lepingulise fondi osakute väljalaskmise eest - määratakse rahatrahv 100 000-1 000 000 krooni.
Depoopanga poolt Finantsinspektsiooni ettekirjutuse täitmata jätmise või selle mitteõigeaegse või mittetäieliku täitmise eest, lepingulise fondi likvideerimismenetlusel asetleidnud rikkumise eest ning Finantsinspektsiooni ja aktsiaseltsina asutatud fondi puhul fondi juhatuse või lepingulise fondi puhul fondivalitseja nõukogu teavitamata jätmise eest, kui fondivalitseja tegevus depoopangale teadaolevatel andmetel on vastuolus õigusaktide, fondi tingimuste või põhikirja, depoo- või valitsemislepinguga, - määratakse rahatrahv 100 000-1 000 000 krooni.
Isikule, kes vastava tegevusloata tegutseb fondivalitsejana või Finantsinspektsiooni kooskõlastuse otsuseta aktsiaseltsina asutatud fondina, - määratakse rahatrahv 500 000-1 000 000 krooni.
Finantsinspektsioonil on õigus käesoleva paragrahvi kohaselt määratud trahvidest teavitada ajakirjandust.
Teates peab olema märgitud selle fondivalitseja ärinimi, kellele trahv määrati, ning trahvi määramise põhjus ja kuupäev.
Finantsinspektsiooni volitatud ametnikul on õigus koostada protokoll käesoleva seaduse rikkumise kohta juriidilise isiku poolt.
Menetlus käesoleva seaduse rikkumise asjus juriidilise isiku poolt, sealhulgas sanktsioonide rakendamine ja nende vaidlustamine, toimub haldusõiguserikkumiste seadustiku (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453; 87, 524 ja 526; 97, 605; 102, 677; 2002, 18, 98; 21, 117) menetluskorda järgides.
Käesoleva seaduse rikkumise asja arutamise ja karistuse määramise õigus on halduskohtunikul ja Finantsinspektsiooni juhatusel.
Finantsinspektsiooni juhatusel on õigus määrata rahatrahv kuni 10 000 krooni ulatuses.
Käesoleva seaduse alusel juriidilisele isikule määratud rahatrahv nõutakse sisse haldusõiguserikkumiste seadustikus ja täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; RT I 2001, 29, 156; 43, 238) kehtestatud korras.
Alates käesoleva seaduse jõustumisest saab fonde moodustada ja asutada ning fondivalitsejale tegevusluba väljastada ainult käesolevas seaduses sätestatud korras ning neile fondidele ja fondivalitsejatele kohaldatakse käesolevas seaduses sätestatut.
Käesoleva seaduse jõustumisel tegutsevad haldavad ettevõtted loetakse fondivalitsejateks ning kinnised fondid aktsiaseltsina asutatud fondideks.
Kuue kuu jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest, peavad jõustumise hetkel tegutsevad haldavad ettevõtted ja fondid viima oma tegevuse ja dokumendid vastavusse käesoleva seaduse nõuetega.
Lepingulised fondid, kes ei ole seda nõuet täitnud, kuuluvad likvideerimisele käesolevas seaduses sätestatud korras.
Käesoleva seaduse jõustumisel kehtinud haldava ettevõtte tegevuslitsentsi kehtivus lõpeb tähtaja lõppemisega või litsentsi tühistamisel või haldavale ettevõttele fondivalitseja tegevusloa väljastamisel, kuid mitte hiljem kui kuue kuu möödumisel käesoleva seaduse jõustumisest.
Käesoleva seaduse jõustumisel kehtiv fondi tegevuslitsents kaotab kehtivuse tähtaja lõppemisega, litsentsi tühistamisel, lepingulise fondi tingimuste registreerimisel või aktsiaseltsina asutatud fondi põhikirja muudatuste kooskõlastamisel.
Alates 1999. aasta 1. jaanuarist peab kõikide fondivalitsejate aktsiakapital vastama käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 sätestatud nõuetele.
Alates seaduse jõustumisest peab fondivalitseja aktsiakapital olema vähemalt 400 000 krooni.
Alates 2002. aasta 1. septembrist peavad käesoleva seaduse § 3 lõikes 4 nimetatud investeerimisteenuseid osutavad fondivalitsejad vastama käesoleva seaduse § 10 lõikes 4 sätestatud nõuetele.
Kuni 2002. aasta 1. juulini võib fondijuhi tunnistust taotleda ja fondijuhina töötada ka isik, kes ei ole omandanud kõrgharidust, kuid kes on töötanud vähemalt viimase 18 kuu jooksul väärtpaberituru kutselises osalises või fondivalitsejas ja on alustanud kõrghariduse omandamist.
Kehtivad tunnistused, mis on välja antud enne käesoleva seaduse jõustumist, kaotavad kehtivuse nende kehtimistähtaja lõppemisel või nende käesoleva seaduse kohaselt kehtetuks tunnistamisel, kuid mitte hiljem kui viie aasta möödumisel nende väljaandmisest.
Kuni kolm kuud enne erastamisseaduse (RT I 1993, 45, 639; RT I 1997, 9, 78; 1998, 12, 153; 30, 411; 2000, 51, 324; 2001, 26, 149; 48, 265; 89, 532; 93, 565; 2001, 28, 157) § 29 lõikes 2 sätestatud tähtaega võib aktsiaseltsina asutatud fondi aktsiate eest nende väljalaskmisel tasuda ka erastamisväärtpaberitega, kui see on ette nähtud fondi põhikirjas.
Sel juhul peab fondi aktsiate emissiooniprospekt sisaldama korda, millega määratakse fondi aktsiate müügihind erastamisväärtpaberites.
Fondi aktsiate müügihind erastamisväärtpaberites võib ühe väljalaske jooksul vastavalt eelmises lauses sätestatud korrale muutuda.
Erastamisväärtpaber loetakse käesoleva seaduse tähenduses käesoleva seaduse § 102 lõigetes 1 ja 2 nimetamata vabalt võõrandatavaks väärtpaberiks.
Erastamisväärtpaberite fondi arvel omamisele ja omandamisele ei kohaldata käesoleva seaduse § 102 lõikes 3 ning §-des 103 ja 104 sätestatud nõudeid.
Erastamisväärtpaberid ei või moodustada rohkem kui 10% lepingulise fondi ja rohkem kui 25% aktsiaseltsina asutatud fondi aktivate turuväärtusest, välja arvatud kolme kuu jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud aktsiaseltsina asutatud fondi aktsiate avaliku väljalaske lõppemist.
Kolme aasta jooksul pärast käesoleva seaduse jõustumist loetakse käesoleva seaduse tähenduses kinnisasjadeks ka vallasasjadena registrisse kantud ehitised ja nende osad.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul võib aktsiaseltsina asutatud fond olla korteriühistu liikmeks, kui korterid kuuluvad ühistu liikmetele vallasasjadena.
Kõigi selliste fondi varasse kuuluvate väärtpaberite koguväärtus ei moodusta enam kui 50% fondi aktivate turuväärtusest.
Kui fondi tingimustes või põhikirjas on otseselt ette nähtud, võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ühe isiku poolt väljalastud väärtpaberite väärtus pärast käesoleva seaduse jõustumist moodustada kahe aasta jooksul mitte enam kui 20% ja ühe aasta jooksul mitte enam kui 25% fondi aktivate turuväärtusest.
Käesoleva seaduse § 103 lõikes 3 sätestatud nõuet rakendatakse alates 2001. aasta 1. juulist.
Kolme aasta jooksul pärast käesoleva seaduse jõustumist on käesoleva seaduse § 106 lõikes 2 sätestatud piirang 10% fondi aktivate turuväärtusest.
Väärtpaberituru seaduse (RT I 1993, 35, 543; 1995, 22, 328; 1996, 26, 528; 1997, 34, 535; 1998, 61, 979; 2000, 10, 55) paragrahv 2 lõike 1 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks.
Nimetatud lõivu ei kohaldata Eesti riigi, Eesti Panga või Hüvitusfondi poolt emiteeritavate väärtpaberite avalike väljalasete registreerimisel ning Erastamisagentuuri poolt läbiviidavate väärtpaberite avalike pakkumiste registreerimisel.
Väljaspool Euroopa Liidu liikmesriiki asuva investeerimisfondi osakute või aktsiate müügi taotlemise eest 25 000 krooni.
Investeerimisfondi fondijuhti, kes on investeerimisfondi vara investeerimisel tahtlikult rikkunud seaduses sätestatud piiranguid, - karistatakse rahatrahviga või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Määrus kehtestatakse „Lennundusseaduse“ (RT I 1999, 26, 376) paragrahvi 46 lõike 2 alusel liinilubade väljaandmise korra rakendamiseks.
Käesolev kord sätestab lennuettevõtjatele liinilubade väljaandmise, mis annab lennuettevõtjale (edaspidi ettevõtja) õiguse teostada liinilende loas märgitud marsruudil ja perioodil.
Liinilennud on regulaarsed, kindla sagedusega ja/või vastavalt avaldatud sõiduplaanile toimuvad lennud liiniloas näidatud punktide vahel, mida teostatakse reisijate, lasti ja/või posti vedamiseks õhusõidukiga tasu ja/või hüvituse eest, kusjuures igaks lennuks võib igaüks osta üksikkohti kas otse lennuettevõtjalt või tema esindajatelt.
Liiniloa annab välja Lennuamet.
Liinilende võib teostada sertifitseeritud vastava kategooria õhusõiduki (te) ga.
Lennuliinil käitatav õhusõiduk peab vastama „Lennundusseaduse“ paragrahvi 9 lõike 2 ja paragrahvi 15 lõike 1 alusel kehtestatud lennu- ja keskkonnakõlblikkuse nõuetele.
Liinilende võib ajutiselt teostada liiniloa taotlemisel esitatust erineva sama kategooria õhusõidukiga käesoleva korra paragrahvis 5 sätestatud tingimustel.
Liiniluba võivad taotleda ettevõtjad, kellel on „Lennundusseaduse“ paragrahvi 40 lõike 1 põhjal välja antud lennutegevusluba reisijate, posti ja/või lasti vedamiseks õhu teel tasu või hüvituse eest.
Taotlus liiniloa väljaandmiseks koos nõutavate dokumentidega esitatakse Lennuametile hiljemalt 30 päeva enne kavandatavate liinilendude algust.
Andmed loa taotleja piletimüügi- ja reservatsioonisüsteemi (de) kohta.
Lennuamet teatab loa taotlejale kümne päeva jooksul pärast taotluse laekumist, kas see vastab liiniloa väljastamise nõuetele.
Lennuamet informeerib taotluse laekumise päevast arvates kolme tööpäeva jooksul kõiki liinilendude teostamiseks lennutegevuslube omavaid lennuettevõtjaid ning palub neil viie päeva jooksul teate saamisest arvates esitada Lennuametile omapoolsed seisukohad.
Lennuamet vaatab loa taotleja poolt esitatud materjalid ja lennuettevõtjate seisukohad läbi ning teeb 15 päeva jooksul otsuse liiniloa väljastamise, pikendamise või sellest keeldumise kohta.
Liiniloa taotlus jäetakse rahuldamata, kui taotleja ei vasta „Lennundusseaduse“ paragrahvi 46 lõike 1 nõuetele või on muid õiguslikke takistusi taotluse rahuldamiseks.
Liini käitaja ei taotle liiniloa pikendamist.
Konkursi korral teatab Lennuamet konkursi tingimused kõikidele Eesti lennuettevõtjatele, kes omavad lennutegevusluba liinilendude teostamiseks, ning informeerib kirjalikult neid teistest konkursist osavõtjatest kümne päeva jooksul pärast taotluste laekumise lõpptähtaega.
Osutatavate teenuste planeeritav kvaliteet.
Kui riigikuller taotleb võrdsete tingimuste korral samale liinile liinilendude teostamiseks luba, antakse liiniluba välja riigikullerile.
Konkursile laekunud materjalid vaatab Lennuamet läbi kümne päeva jooksul ja teeb tulemused asjaosalistele teatavaks viie päeva jooksul pärast konkursi toimumist.
Esmase liiniloa kättesaamiseks peab taotleja tasuma riigilõivu.
Liiniloa koopia säilitatakse Lennuameti andmepangas.
Liiniluba väljastatakse kuni viieks aastaks.
Liiniloa pikendamiseks tuleb loa taotlejal esitada Lennuametile samad dokumendid mis esmasel taotlemisel.
Pikendatud liiniluba väljastatakse taotlejale, selle koopia säilitatakse Lennuameti andmepangas.
Liiniloa väljastamise aluseks olnud andmete muutustest loa kehtivuse ajal tuleb teatada Lennuametile viie päeva jooksul.
Taotleb liiniloa kehtetuks tunnistamist.
Tunnistada kehtetuks teede- ja sideministri 13. novembri 1997. a määrus nr 36 „Lennureisist mahajäämisega tekitatud kahju hüvitamise eeskirja kinnitamine“ (RTL 1997, 192/193, 1012) ning teede- ja sideministri 14. detsembri 1998. a määrus nr 63 „Regulaarlennuliini lubade väljaandmise eeskirja kinnitamine“ (RTL 1999, 4, 47).
Kinnitada riigihanke pakkumise väljakuulutamise kord ja vorm (juurde lisatud).
Tunnistada kehtetuks majandusministri 2. jaanuari 1997. a määrus nr 3 „Riigihanke pakkumise väljakuulutamise korra ja vormide kinnitamine“ (RTL 1997, 14, 89) ja 17. novembri 1997. a määrus nr 41 „Majandusministri 2. jaanuari 1997. a määruse nr 3 „Riigihanke pakkumise väljakuulutamise korra ja vormide kinnitamine“ muutmine“ (RTL 1997, 194/195, 1020).
Riigihanget korraldav ostja või tema poolt volitatud isik täidab pakkumise väljakuulutamise vormi RH-01 (lisa 1) avatud, kaheetapilise ja läbirääkimistega piiratud pakkumismenetluse kasutamise korral ning esitab selle Riigihangete Ametile avaldamiseks Riigihangete Bülletäänis.
Riigihangete Bülletään ilmub vähemalt kaks korda kuus.
Igas bülletäänis avaldatakse järgnevate bülletäänide kolme kuu ilmumise ajagraafik.
Riigihanke pakkumise väljakuulutamise vorm täidetakse iga riigihanke kohta eraldi.
Riigihanke pakkumise väljakuulutamise vorm esitatakse Riigihangete Ametile posti teel, faksiga või käsipostiga.
Riigihanke pakkumise väljakuulutamise vorm täidetakse loetavalt eesti keeles.
Valesti täidetud riigihanke pakkumise väljakuulutamise vormi ei avaldata Riigihangete Bülletäänis ja see saadetakse Riigihangete Ameti poolt ostjale tagasi uuesti täitmiseks.
Riigihanke pakkumise väljakuulutamise vorme saab Riigihangete Ameti info- ja analüüsiosakonnast.
Vastutava isiku andmed punktis 9 on vajalikud Riigihangete Ametile võimalike täpsustuste jaoks.
Rida 1: Märgitakse rist (x) vastavasse ruutu selle järgi, kas on tegemist avatud, kaheetapilise või läbirääkimistega piiratud pakkumisega.
Rida 2 ja 3: Märgitakse rist (x) vastavasse ruutu selle järgi, kas pakkumismenetluse korraldab ostja või volitatud isik.
Punkt 1: Andmed ostja ja volitatud isiku (kui on olemas) kohta.
Pakkumise väljakuulutamise vormile märgitakse kõik nõutavad andmed ostja kohta ning kui kasutatakse volitatud isikut, siis ka andmed volitatud isiku kohta.
Punkt 2: Riigihanke nimetus ja iseloomustus.
Märgitakse rist (x) ruutu 03, 04 või 05 selle järgi, kas tegemist on asjade ostmise, teenuste tellimise või ehitustöödega.
Samuti märgitakse siia riigihanke nimetus ja selle iseloomustus.
Punkt 3: Riigihanke teostamise tähtpäev.
Märgitakse asjade ostmise, teenuste tellimise või ehitustööde tellimise soovitav teostamise (lõpetamise) tähtpäev.
Punkt 4: Pakkujate kvalifitseerimise tingimused.
Märgitakse nõutavate dokumentide nimetused, mis võimaldavad kontrollida pakkujate kvalifikatsiooni riigihangete seaduses sätestatu kohaselt.
Punkt 5: Pakkumise kutse dokumentide väljastamise koht ja tingimused.
Märgitakse pakkumise kutse dokumentide väljastamise koht (5.1), tähtaeg ja kellaaeg (5.2) ning muud tingimused (5.3).
Punkti 5.2 märgitakse tähtajana pakkumise kutse dokumentide väljastamise ajavahemik.
Punkti 5.3 märgitakse vajadusel ostja nõue pakkumise kutse dokumentide eest tasumise kohta.
Punkt 6: Pakkumise tagatise nõutavus.
Märgitakse rist (x) vastavasse ruutu, kui tagatis on nõutav või kui tagatist ei nõuta.
Punkt 7: Pakkumise kutse dokumentide vormistamise keel (keeled).
Märgitakse pakkumise kutse dokumentide vormistamise keel.
Punkt 8: Pakkumiste esitamise koht, tähtpäev ja kellaaeg.
Märgitakse riigihanke pakkumiste esitamise koht, tähtpäev ja kellaaeg.
Kaheetapilise pakkumismenetluse kasutamisel märgitakse antud ridadele esimese etapi pakkumiste esitamise koht, tähtpäev ja kellaaeg ning punkti 8.1 teise etapi pakkumiste esitamise koht, tähtpäev ja kellaaeg.
Punkt 9: Ostja vastutav ametiisik, ametikoht, telefon, faks.
Märgitakse andmed ametiisiku kohta, kes vastutab ostja poolt riigihanke läbiviimise eest.
Punkt 10: Lisateave.
Märgitakse lisateave, mida ostja peab vajalikuks selle riigihanke kohta teatada.
Siia võib märkida ka vastavalt „Ehitusprojekteerimise ja ehitustööde riigihangete teostamise eeskirja“ (Vabariigi Valitsuse 5. augusti 1997. a määrus nr 150 (RT I 1997, 58, 982)) punktis 23 ettenähtule ehituse alguse ja kestuse ning töövõtu korralduse meetodi.
Punktides 1-9 nõutava teabe esitamata jätmisel kuulutust ei avaldata ja see saadetakse ostjale tagasi uuesti täitmiseks.
Käesolev seadus sätestab Vabariigi Valitsuse, valitsusasutuste ning kohalike omavalitsuste hädaolukorraks valmisoleku korraldamise ja kriisireguleerimise õiguslikud alused.
Hädaolukord - sündmus või sündmuste ahel, mis ohustab riigi julgeolekut, inimeste elu ja tervist, kahjustab oluliselt keskkonda või tekitab ulatuslikku majanduslikku kahju ning mille lahendamiseks on vajalik Vabariigi Valitsuse, valitsusasutuste ning kohalike omavalitsuste kooskõlastatud tegevus.
Rahvusvaheline hädaolukord - sündmus või sündmuste ahel välisriigis, mis ohustab rahvusvahelist julgeolekut ja millega Eesti Vabariik on seotud väliskohustuste kaudu või läbi rahvusvahelise abipalve.
Kriisireguleerimine - riiklik meetmete süsteem, mis on ette valmistatud ja kasutusele võetud riigiasutuste poolt koostöös kohalike omavalitsuste, ettevõtjate ning kriisireguleerimisele kaasatud mittetulundusühingute ja sihtasutustega, et tagada hädaolukorras ühiskonna turvalisus.
Rahvusvaheline kriisireguleerimine - rahvusvaheliste meetmete süsteem rahvusvahelistele hädaolukordadele vastamiseks, mis hõlmab riikidevahelist koostööd ja koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Kriisireguleerimismeeskond - teabevahetuse, ressursside kasutamise ning ametkondade koostöö koordineerimiseks ning olukorra analüüsimiseks moodustatud alaliselt tegutsev meeskond, kelle määratud koosseis ja töökorraldus ning ettevalmistus võimaldavad ööpäevaringse töö hädaolukorras.
Taastada elutähtsate valdkondade toimimine.
Vabariigi Valitsuse ülesanded hädaolukorraks valmisolekuks.
Moodustab kriisireguleerimisalase tegevuse ühtlustamiseks ning kooskõlastamiseks alaliselt tegutseva Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni.
Esitab Vabariigi Valitsusele üldpõhimõtted kriisireguleerimispoliitika väljatöötamiseks rahvusvahelises kriisireguleerimises osalemiseks ning teeb ettepaneku ministeeriumide ja Riigikantselei tegevuse suunamiseks rahvusvahelise kriisireguleerimise alal.
Kriisikomisjoni moodustab ja selle põhimääruse, koosseisu ning esimehe kinnitab Vabariigi Valitsus.
Riikliku kriisireguleerimisplaani koostab Siseministeerium.
Riikliku kriisireguleerimisplaani muutmise ja täiendamise kord.
Riiklik kriisireguleerimisplaan kooskõlastatakse ministeeriumide ja Riigikantseleiga ning esitatakse läbivaatamiseks Vabariigi Valitsuse kriisikomisjonile.
Siseminister esitab riikliku kriisireguleerimisplaani koos kriisikomisjoni arvamusega Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks.
Teeb riskianalüüsi oma valitsemisalas esineda võivate hädaolukordade väljaselgitamiseks.
Riskianalüüsi ei tee Kaitseministeerium.
Teeb analüüsi oma valitsemisalas rahvusvahelises kriisireguleerimises osalemiseks vajalike vahendite väljaselgitamiseks.
Keskkonnakaitse ja -seire korraldus - Keskkonnaministeerium.
Kriisireguleerimisalal on juhtivministeerium Siseministeerium.
Ministeerium teeb oma valitsemisalas esineda võivate hädaolukordade väljaselgitamiseks riskianalüüsi.
Riskianalüüs on ministeeriumi kriisireguleerimisplaani koostamise ja julgeolekuvaru moodustamise alus.
Riskianalüüsi arvestatakse ministeeriumi eelarve koostamisel ja arengu kavandamisel.
Ministeeriumi riskianalüüsi kokkuvõte esitatakse Siseministeeriumile.
Ministeerium vaatab riskianalüüsi läbi vastavalt vajadusele, kuid mitte harvemini kui üks kord aastas.
Muudatustest informeeritakse Siseministeeriumi.
Ministeeriumi valitsemisalas olevad vahendid rahvusvahelises kriisireguleerimises osalemiseks.
Ministeeriumi varujuhtimispunkti ettevalmistamine.
Ministeeriumid kooskõlastavad kriisireguleerimisplaanid Siseministeeriumi ja Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoniga.
Kriisireguleerimisplaani kinnitab minister käskkirjaga.
Kriisireguleerimisplaani muutmise ja täiendamise kord.
Riigikantselei kriisireguleerimisplaan kooskõlastatakse Siseministeeriumi ja Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoniga.
Riigikantselei kriisireguleerimisplaani kinnitab riigisekretär käskkirjaga.
Täidab muid käesolevast seadusest tulenevaid kriisireguleerimisalaseid ülesandeid.
Valla ja linna riskianalüüsi tegemise ja kriisireguleerimisplaani koostamise finantseerimise ajakava.
Valmistab ette ja koordineerib kaitseväe osalemist rahvusvahelises kriisireguleerimises.
Koostöö kord kaitseväe ja Kaitseliiduga ning kaitseväe ja Kaitseliidu ülesanded nähakse ette riiklikus, ministeeriumi, Riigikantselei, maakonna ning valla ja linna kriisireguleerimisplaanis.
Kaitseväe ja Kaitseliidu osalemise maakonna kriisireguleerimisalasel kompleksõppusel.
Maavanem ja kaitseringkonna ülem koordineerivad koostööd kaitseväe ja Kaitseliiduga maakonnas.
Kaitseväe ja Kaitseliidu osalemine valla ja linna kriisireguleerimisõppusel kooskõlastatakse maavanema ja Kaitseministeeriumiga.
Annab siseministrile arvamuse ministeeriumide ja maakondade riskianalüüsi kokkuvõtte kohta.
Planeerib ja korraldab kriisireguleerimisalast koolitust.
Maakonnas moodustatakse kriisireguleerimisalase ennetava ja ettevalmistava töö korraldamiseks ning hädaolukorra lahendamiseks kriisikomisjon.
Koordineerib elanike teavitamist hädaolukorrast ning selle lahendamisest.
Kriisikomisjoni esimees on maavanem, kes kinnitab komisjoni põhimääruse ja koosseisu korraldusega.
Kriisikomisjoni teenindamise tagab maavanema määratud maavalitsuse osakond.
Täidab muid maavanema antud kriisireguleerimisalaseid ülesandeid.
Maavanem korraldab maakonna riskianalüüsi tegemist.
Riskianalüüsi tegemiseks on valla- ja linnavalitsused ning maakonnas asuvad riigiasutused ja ettevõtjad kohustatud maavanema nõudel esitama teavet maakonnas esinevate ohtude väljaselgitamiseks ja hindamiseks.
Maavanem esitab riskianalüüsi kokkuvõtte Siseministeeriumile.
Maavanem vaatab riskianalüüsi läbi vastavalt vajadusele, kuid mitte harvemini kui üks kord aastas.
Hädaolukorra vältimiseks ja lahendamiseks vajalikud ressursid ning nende kasutamise kord.
Maakonna kriisireguleerimisplaani koosseisus võidakse ette näha üksikute hädaolukordade lahendamise kavad.
Maakonna kriisireguleerimisplaani koostamist korraldab maavanem.
Maavalitsust nõustab kriisireguleerimisplaani koostamisel Päästeamet.
Maakonna kriisireguleerimisplaani vaatab läbi maakonna kriisikomisjon, kes esitab oma arvamuse maavanemale.
Maavanem esitab kriisireguleerimisplaani kooskõlastamiseks siseministrile.
Siseminister kooskõlastab kriisireguleerimisplaani kolme kuu jooksul, arvates selle saamisest.
Kui kriisireguleerimisplaan ei vasta käesoleva seaduse §-s 18 loetletud nõuetele, koostab siseminister kirjaliku motiveeritud otsuse kriisireguleerimisplaani kooskõlastamata jätmise kohta ning määrab tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.
Maakonna kriisireguleerimisplaani kehtestab maavanem korraldusega.
Maavanem vaatab kriisireguleerimisplaani läbi vastavalt vajadusele, kuid mitte harvemini kui üks kord kahe aasta jooksul.
Muudetud ja täiendatud kriisireguleerimisplaan esitatakse siseministrile kooskõlastamiseks, välja arvatud käesoleva seaduse § 18 punktides 20 ja 21 nimetatud plaani osades tehtavad muudatused ja täiendused.
Siseministril on õigus teha maavanemale ettepanek maakonna kriisireguleerimisplaani muutmiseks ja täiendamiseks.
Taotlevad maavanemalt täiendavaid ressursse hädaolukorra lahendamiseks.
Hädaolukorra lahendamist juhib vallas vallavanem ja linnas linnapea.
Valla- ja linnavalitsused moodustavad vajaduse korral kriisikomisjoni.
Kriisikomisjoni moodustamine on kohustuslik, kui vallas ja linnas on üle 50 000 elaniku.
Teevad vastavalt valla- või linnavalitsusele ettepaneku maavanemalt täiendavate ressursside taotlemiseks.
Valla või linna kriisikomisjoni esimeheks on vastavalt vallavanem või linnapea.
Valla kriisikomisjoni põhimääruse kinnitab vallavalitsus ja linna kriisikomisjoni põhimääruse linnavalitsus määrusega.
Valla- või linnavalitsus teeb vastavalt vallas või linnas esineda võivate ohtude väljaselgitamiseks riskianalüüsi siseministri kinnitatud ajakava alusel.
Valla- ja linnavalitsused esitavad riskianalüüsi kooskõlastamiseks maavanemale.
Maavanem kooskõlastab riskianalüüsi kolme kuu jooksul, arvates selle saamisest.
Kui riskianalüüsi tegemisel ei ole järgitud metoodikat, koostab maavanem kirjaliku motiveeritud otsuse riskianalüüsi kooskõlastamata jätmise kohta ning määrab tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.
Valla- või linnavalitsus vaatab riskianalüüsi läbi vastavalt vajadusele, kuid mitte harvemini kui üks kord aastas.
Muudatustest informeeritakse maavanemat.
Valla või linna kriisireguleerimisplaani koosseisus võidakse ette näha üksikute hädaolukordade lahendamise kavad.
Valla või linna kriisireguleerimisplaani koostamist korraldab vastavalt valla- või linnavalitsus siseministri kinnitatud ajakava alusel.
Valla- ja linnavalitsusi nõustab kriisireguleerimisplaani koostamisel maakonna päästeasutus.
Valla- ja linnavalitsused kooskõlastavad kriisireguleerimisplaanid, kui sama oht ähvardab mitut omavalitsusüksust.
Valla- ja linnavalitsused esitavad kriisireguleerimisplaani kooskõlastamiseks maavanemale.
Maavanem kooskõlastab kriisireguleerimisplaani kolme kuu jooksul, arvates selle saamisest.
Kui kriisireguleerimisplaan ei vasta käesoleva seaduse §-s 23 loetletud nõuetele, koostab maavanem kirjaliku motiveeritud otsuse kriisireguleerimisplaani kooskõlastamata jätmise kohta ning määrab tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.
Valla kriisireguleerimisplaani kinnitab vallavolikogu ja linna kriisireguleerimisplaani linnavolikogu määrusega.
Valla- ja linnavalitsused vaatavad kriisireguleerimisplaani läbi vastavalt vajadusele, kuid mitte harvemini kui üks kord kahe aasta jooksul.
Muudetud ja täiendatud kriisireguleerimisplaan esitatakse kooskõlastamiseks maavanemale, välja arvatud käesoleva seaduse § 23 punktides 18 ja 19 nimetatud plaani osades tehtavad muudatused ja täiendused.
Maavanemal on õigus teha valla- või linnavalitsustele ettepanekuid valla või linna kriisireguleerimisplaani muutmiseks ja täiendamiseks.
Valdade ja linnade riskianalüüsi tegemise ja kriisireguleerimisplaani koostamise kulud nähakse ette Siseministeeriumi eelarves eraldi real.
Siseministeerium koostab valdade ja linnade riskianalüüsi tegemise ja kriisireguleerimisplaani koostamise finantseerimise ajakava, arvestades maavanemate ettepanekuid.
Ettevõtja, kellel on ohtlik ettevõte, teeb riskianalüüsi ja koostab ettevõtte hädaolukorra lahendamise plaani kemikaaliseaduse (RT I 1998, 47, 697; 1999, 45, 512) ja teiste seaduste alusel.
Valla- ja linnavalitsused määravad valla või linna riskianalüüsi alusel ettevõtted ja asutused, kes lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule peavad koostama hädaolukorra lahendamise plaani.
Ettevõtja ja asutus esitavad valla- või linnavalitsuse või maavanema nõudmisel andmed ettevõtte ja asutuse ressursside kohta, mida on võimalik kasutada hädaolukorra lahendamiseks valla või linna või maakonna territooriumil.
Ettevõtja ja asutus korraldavad hädaolukorra lahendamisele kaasatavate töötajate koolitust.
Koostöö teiste ettevõtete ja asutustega.
Ettevõtte või asutuse hädaolukorra lahendamise plaani koostamist nõustab vastavalt valla- või linnavalitsus või valla- või linnavalitsuse poolt määratud asutus.
Ettevõtja või asutus esitab hädaolukorra lahendamise plaani kooskõlastamiseks valla- või linnavalitsusele või valla- või linnavalitsuse poolt määratud asutusele hiljemalt kuue kuu jooksul § 26 lõikes 2 sätestatu alusel.
Riigiasutus, valla- või linnavalitsus, kohaliku omavalitsuse asutus ning ettevõtja on kohustatud hädaolukorrast viivitamatult teatama.
Hädaolukorrast teavitamise korra ja nõuded edastatavale teabele kehtestab Vabariigi Valitsus.
Massiteabevahendi valdaja avaldab muutmata kujul ja viivitamatult Vabariigi Valitsuse, Riigikantselei, ministeeriumi, maavanema, valla- või linnavalitsuse ning Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni teated hädaolukorra kohta.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teadete avaldamine on massiteabevahendit omava ettevõtja avalik-õiguslik koormis ning ei kuulu hüvitamisele riigi või kohaliku omavalitsuse poolt.
Hädaolukordade vältimise ja kriisireguleerimisalane koolitus üldhariduskoolides toimub vastavate riiklike õppekavade alusel.
Kõrgkoolid korraldavad koolitust kooskõlastatult Päästeametiga.
Riigi- ja kohaliku omavalitsuse ametnike kriisireguleerimisalast koolitust korraldab Päästeamet.
Koolitusele kuuluvate ametnike loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Kriisireguleerimisele kaasatavate töötajate ja elanike koolitust korraldavad ettevõtja, valla- või linnavalitsus ning maavanem.
Valla- ja linnavalitsused, maavanemad, Päästeamet ja ministeeriumid teevad elanikele selgitustööd tegutsemiseks hädaolukorras.
Kompleksõppus käesoleva seaduse mõistes on koolituse ja kontrolli eesmärgil ettevalmistatud ja läbiviidud ametkondadevaheline kriisireguleerimisalane õppus.
Kompleksõppus koosneb staabi- ja väliõppusest.
Üleriigiline kompleksõppus korraldatakse vähemalt üks kord nelja aasta jooksul.
Üleriigilise kompleksõppuse valmistab ette ja viib läbi Siseministeerium.
Maakonnas korraldatakse kompleksõppus siseministri kehtestatud ajakava alusel.
Maakonna kompleksõppuse valmistab ette ja viib läbi maavanem.
Üleriigilise ja maakonna kompleksõppuse ettevalmistamise ja läbiviimisega seotud kulud kaetakse Siseministeeriumi eelarvest.
Nimetatud kulud nähakse ette Siseministeeriumi eelarve eraldi real.
Üleriigilisel ja maakonna kompleksõppusel osalemisega seotud kaitseväe ja Kaitseliidu kulud kaetakse Kaitseministeeriumi eelarvest.
Valla- või linna kriisireguleerimisõppuse läbiviimist korraldab vastavalt valla- või linnavalitsus.
Õppuse läbiviimine kooskõlastatakse maavanemaga.
Riigiasutuste õppusel osalemise kulud kaetakse nende omavahenditest.
Valla- ja linnavalitsused võivad kohustada ettevõtjat, kes koostab hädaolukorra lahendamise plaani, läbi viima õppust, kuid mitte sagedamini kui üks kord aastas.
Käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetatud õppuse läbiviimine on avalik-õiguslik koormis ning ei kuulu hüvitamisele riigi või kohaliku omavalitsuse poolt.
Välislepingust tulenevad kohustused hädaolukordi käsitleva teabe edastamiseks ja rahvusvahelises koostöös ning rahvusvahelises kriisireguleerimises osalemiseks nähakse ette vastava ministeeriumi kriisireguleerimisplaanis.
Rahvusvahelise abi küsimist ja rahvusvahelise abi osutamist hädaolukorras ning rahvusvahelises kriisireguleerimises osalemist vastavalt rahvusvahelistele lepingutele juhib Vabariigi Valitsus, lähtudes Välisministeeriumi ettepanekutest.
Vastav kord nähakse ette riiklikus ja ministeeriumi kriisireguleerimisplaanis.
Teenistuslik järelevalve käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide täitmise üle toimub Vabariigi Valitsuse seaduse (RT I 1995, 94, 1628; 1996, 49, 953; 88, 1560; 1997, 29, 447; 40, 622; 52, 833; 73, 1200; 81, 1361 ja 1362; 87, 1468; 1998, 28, 356; 36/37, 552; 40, 614; 107, 1762; 111, 1833; 1999, 10, 155; 16, 271 ja 274; 27, 391; 29, 398 ja 401; 58, 608; 95, 843 ja 845; 2000, 49, 302; 51, 319 ja 320; 54, 352; 58, 378) ja teiste õigusaktidega sätestatud korras.
Riigi ja kohaliku omavalitsuse päästeasutuse riikliku järelevalvepädevusega ametnike ülesanne on kontrollida, kas ettevõtjad täidavad käesoleva seaduse nõudeid.
Rahatrahvi määramine vastavalt seadusele.
Käesoleva seadusega ettenähtud kohustuse täitmata jätmise või selle alusel tehtud ettekirjutuse eiramise eest määratakse rahatrahv kuni 100 000 krooni.
Haldusõiguserikkumiste protokolli koostamise õigus on riigi ja kohaliku omavalituse päästeasutuse riikliku järelevalvepädevusega ametnikel.
Protokoll esitatakse juriidilise isiku esindajale, kelle tegevuse või tegevusetuse kohta on protokoll koostatud.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ametnikud võivad määrata rahatrahvi kuni 50 000 krooni.
Halduskohtunik võib määrata rahatrahvi käesoleva seaduse §-s 35 ettenähtud ulatuses.
Menetlus haldusõiguserikkumiste asjades toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud korras.
Vabariigi Valitsuse seaduse § 66 lõikes 1 asendatakse sõna „kodanikukaitse“ sõnaga „kriisireguleerimise“.
Paragrahvi 15 5 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „kasutusele“ sõnaga „eriolukorra,“.
Hädaolukorraks valmisoleku seadusega ettenähtud kohustuse täitmata jätmise või selle seaduse alusel tehtud ettekirjutuse eiramise eest - määratakse rahatrahv kuni saja päevapalga ulatuses.
Eesti Vabariigi kodanikukaitseseadus (RT 1992, 24, 334) ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus „Eesti Vabariigi kodanikukaitse seaduse rakendamise kohta“ (RT 1992, 24, 335) tunnistatakse kehtetuks.
Vastuvõtmisele järgnevast päevast ja hakkab toimima käesoleva seadusega sätestatud korras.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi volitused lõpevad Riigikogu valimistulemuste väljakuulutamisega.
Kuni Riigikogu valimistulemuste väljakuulutamiseni täidab seadusandliku kogu funktsioone Eesti Vabariigi Ülemnõukogu.
Ülemnõukogu poolt ametisse kinnitatud Vabariigi Valitsus vabaneb ametist Riigikogu poolt moodustatud valitsuse ametisse astumisega.
Rakendamise seadusega ja seni, kuni need kas tühistatakse või viiakse põhiseadusega täielikku vastavusse.
Vaidluse korral õigusakti vastavusest põhiseadusele ja põhiseaduse rakendamise seadusele otsustab küsimuse Riigikohus.
Määrates kindlaks valimiste toimumise ajagraafiku.
Valimised peavad toimuma hiljemalt 1992. aasta 27. septembril.
Põhiseaduse vastuvõtmise järel valitud Riigikogu esimese koosseisu volitused kehtivad erandina kuni kolm aastat.
Valimiskomisjoni esimees või esimehe asetäitja kümne päeva jooksul, arvates valimistulemuste väljakuulutamisest.
Vabariigi Valimiskomisjoni esimees või esimehe asetäitja juhib Riigikogu tegevust kuni Riigikogu esimehe valimiseni.
Otsustusvõimeline, kui istungil on kohal vähemalt pool koosseisust.
Riigikogu koosseisu kolmeviiendikuline häälteenamus - poolt hääletab vähemalt kolm viiendikku Riigikogu koosseisust.
Enne Riigikogu ja Vabariigi Presidendi valimiste väljakuulutamist kehtestab Ülemnõukogu normatiivaktid Vabariigi Presidendi valimise ning Riigikogu liikmete ja Vabariigi Presidendi töötasu ning sotsiaalsete garantiide kohta.
Põhiseaduse § 78 punkti 11 ja § 79 kohaldatakse pärast käesoleva paragrahvi alusel valitud Vabariigi Presidendi ametisse astumist.
Põhiseaduse rakendamisel valitakse Vabariigi President erandina üheaegselt Riigikogu valimistega üldistel, ühetaolistel ja otsestel valimistel salajase hääletamise teel hääletamisest osavõtnute häälteenamusega neljaks aastaks.
Kui ükski kandidaat ei saa üle poole hääletamisest osavõtnute häältest, valib Vabariigi Presidendi Riigikogu kahe enam hääli kogunud kandidaadi hulgast kümne päeva jooksul, arvates Riigikogu kokkuastumisest.
Vabariigi Presidendi kandidaadi ülesseadmise õigus on vähemalt kümnel tuhandel hääleõiguslikul Eesti Vabariigi kodanikul.
Isik, kes kandideerib Vabariigi Presidendi ametikohale, ei tohi samaaegselt kandideerida Riigikogusse.
Põhiseaduse jõustumine ei too iseenesest kaasa seniste riigiorganite töötajate töösuhete lõpetamist.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt tähtaegselt ametisse nimetatud riigikontrolöri, Eesti Panga presidendi, Riigikohtu esimehe ja Riigikohtu liikmete volitused kestavad nende ametisse nimetamisel määratud tähtaja lõpuni.
Põhiseaduse § 78 punktis 11 loetletud ja käesoleva paragrahvi 2. lõigus nimetamata ametiisikute kandidaadid esitab Vabariigi President Riigikogule kuuekümne päeva jooksul, arvates ametisse astumise päevast.
Kuni 2000. aasta 31. detsembrini peab Vabariigi Presidendi ametikohale, Riigikogusse või kohaliku omavalitsuse volikogusse kandideerija, samuti isik, kes taotleb peaministri, ministri, Riigikohtu esimehe, Riigikohtu liikme, kohtuniku, õiguskantsleri, riigikontrolöri, Eesti Panga presidendi, kaitseväe juhataja või ülemjuhataja või mis tahes muud valimise või nimetamise alusel täidetavat ametikohta riigi- või kohaliku omavalitsuse organis, andma kirjaliku süümevande selle kohta, et ta ei ole olnud Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure või vastuluure teenistuses ega agent ega ole osalenud kodanike jälitamisel ja represseerimisel nende poliitiliste veendumuste, ebalojaalsuse, klassikuuluvuse või Eesti Vabariigi riigi- või kaitseteenistuses olemise eest.
Kui kohus tuvastab, et süümevandega kinnitatu ei vasta tõele, kõrvaldatakse kandidaat valimisnimekirjast või tühistatakse tema mandaat või isikut ei nimetata käesoleva paragrahvi 1. lõigus märgitud ametikohale või vabastatakse isik vastavalt ametikohalt.
Isik, kes soovib jääda § 6 1. lõigus nimetatud ametikohale, mida ta on asunud täitma enne Riigikogu kokkuastumist, peab andma kirjaliku süümevande kolmekümne päeva jooksul Riigikogu kokkuastumisest arvates.
Kui isik keeldub süümevannet andmast või kui kohus tuvastab, et süümevandega kinnitatu ei vasta tõele, vabastatakse isik vastavalt ametikohalt.
Süümevande andmise korra kehtestab Ülemnõukogu enne MRiigikogu ja Vabariigi Presidendi valimiste väljakuulutamist.
Põhiseaduse rahvahääletusel vastuvõtmisele järgneva kolme aasta jooksul on Riigikogul õigus teha põhiseaduses muudatusi kiireloomulisena Riigikogu 2/3 häälteenamusega.
Otsus põhiseaduse muutmise eelnõu käsitlemiseks kiireloomulisena võetakse vastu poolthäälte enamusega.
Põhiseaduse muutmise algatamise õigus on põhiseaduse rahvahääletusel vastuvõtmisele järgneva kolme aasta jooksul ka rahvaalgatuse korras vähemalt kümnel tuhandel valimisõiguslikul kodanikul.
Rahvaalgatuse korras esitatud põhiseaduse muudatuse ettepanek võetakse Riigikogu päevakorda kiireloomulisena ja lahendatakse käesoleva paragrahvi 1. lõigus sätestatud korras.
Käesolev seadus on koos põhiseadusega vastu võetud rahvahääletusel 1992. aasta 28. juunil.
Seadus jõustub üheaegselt põhiseadusega.
Põhiseaduse rakendamise seadust saab muuta põhiseaduse muutmiseks ettenähtud korras.
Käesolev seadus sätestab halduskohtumenetluse seadustiku (RT I 1999, 31, 425; 33, õiend; 40, õiend; 96, 846) rakendamiseks vajalike organisatsiooniliste muudatuste läbiviimise korra.
Halduskohtumenetluse seadustiku täieliku rakendamise tagamiseks täiendavalt moodustatav halduskohus ja ringkonnakohtu halduskolleegium alustavad tööd 2001. aasta 1. jaanuaril.
Kuni 2001. aasta 1. jaanuarini on halduskohtuks esimeses astmes ka maa- ja linnakohtute juures tegutsevad halduskohtunikud.
Kuni 2001. aasta 1. jaanuarini vaatab ringkonnakohtus halduskolleegiumi puudumisel haldusasju läbi tsiviilkolleegium.
Maa- või linnakohtute juures tegutsevad halduskohtunikud viib Riigikohtu üldkogu kohtuniku avalduse alusel halduskohtu või maa- või linnakohtu vabale kohtuniku kohale.
Kui ühele kohale on rohkem kui üks kandidaat, teeb valiku Riigikohtu üldkogu, teatades vabale kohale üleviimata jäänud halduskohtunikule vabadest kohtunikukohtadest ja andes talle võimaluse uue avalduse esitamiseks.
Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel teise kohtusse tööle asumisega kaasneb vajadus muuta elukohta, siis makstakse kohtunikule ühe kuu jooksul, arvates üleviimisest või elukoha vahetusest, hüvitusena ühe kuu ametipalk ja hüvitatakse kuludokumentide alusel vara veo mõistlikud kulud.
Avalduse, tõendid elukoha vahetuse kohta ning kuludokumendid esitab kohtunik justiitsministrile.
Kui maa- või linnakohtu juures tegutsev halduskohtunik ei esita hiljemalt 2000. aasta 1. novembriks Riigikohtule avaldust üleviimiseks vabale halduskohtu või maa- või linnakohtu kohtuniku kohale või teda ei viida üle teisele kohtuniku kohale, vabastab Vabariigi President ta 2001. aasta 1. jaanuarist teenistusest kohtuniku staatuse seaduse (RT 1991, 38, 473; 1993, 1, 2; RT I 1993, 24, 429; 1994, 13, 234; 40, 654; 81, 1382; 1995, 83, 1440; 1996, 51, 967; 73, 1294; 81, 1448; 1997, 28, 426; 93, 1557; 1998, 34, 487; 1999, 16, 271; 2000, 28, 167; 35, 222; 40, 251) § 26 punkti 5 alusel.
Vabastamisel kohaldatakse kohtuniku staatuse seaduse § 37 lõikes 2 sätestatud tagatist.
Alates 2001. aasta 1. jaanuarist arutavad haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 45, õiend; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247) ja teistes seadustes sätestatud haldusõiguserikkumise asju seadusega või seaduse alusel selleks volitatud ametiisikud, maa- ja linnakohtud ning ringkonnakohtus ja Riigikohtus kriminaalkolleegium, välja arvatud käesoleva seaduse § 6 lõikes 3 sätestatud juhul.
Käesoleva seaduse jõustumise ajal maa- või linnakohtu menetluses olevad õigusvastase haldusakti või -toiminguga tekitatud kahju hüvitamise asjad, mis on menetlusse võetud enne 2000. aasta 1. jaanuari, vaadatakse läbi maa- või linnakohtus tsiviilkohtumenetluse reeglite järgi.
2000. aasta 31. detsembril maa- või linnakohtu juures tegutseva halduskohtuniku menetluses olevad haldusasjad antakse alluvuse järgi üle halduskohtule.
Kui ringkonnakohtus halduskolleegiumi ei moodustata, antakse selle ringkonnakohtu menetluses olevad haldusasjad alluvuse järgi üle ringkonnakohtule, kus halduskolleegium on.
2000. aasta 31. detsembril maa- või linnakohtu juures tegutseva halduskohtuniku menetluses olevad haldusõiguserikkumise asjad antakse pädevuse ja alluvuse järgi üle vastavale maa- või linnakohtule.
2000. aasta 31. detsembril halduskohtu, ringkonnakohtu või Riigikohtu halduskolleegiumi menetluses olevad haldusõiguserikkumise asjad lahendatakse samas kohtus või kolleegiumis.
Apellatsioon- ja kassatsioonkaebused ning erikaebused esitatakse alates 2001. aasta 1. jaanuarist pädevale kohtule alluvuse järgi.
Enne 2001. aasta 1. jaanuari esitatud, kuid menetlusse võtmata apellatsioon- ja kassatsioonkaebused ning erikaebused vaadatakse läbi pädevas kohtus alluvuse järgi.
Paragrahvi 19 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks.
Haldusõiguserikkumise asja arutab ringkonnakohtu kriminaalkolleegium apellatsiooni korras kolmeliikmelises koosseisus.
Kohtuistungi eesistujaks on ringkonnakohtu esimees, kriminaalkolleegiumi esimees või mõni nende poolt määratud ringkonnakohtu kohtunik.
Seadus jõustub Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval, välja arvatud § 7, mis jõustub 2001. aasta 1. jaanuaril.
Kinnitada „Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning tühistamise kord“ (juurde lisatud).
„Välismaalaste seaduse“ paragrahvi 14 2 lõikes 1 nimetatud määratud valitsusasutuseks on Kodakondsus- ja Migratsiooniamet.
Välismaalaste seaduse paragrahvi 16 1 lõigetes 4 ja 5 nimetatud volitatud valitsusasutusteks on Siseministeerium, Piirivalveamet ja tema kohalike asutustena piirivalvepiirkonnad, Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ning Välisministeeriumi struktuuriüksustena välisesindused.
Korra punktides 3 3, 9, 10, 13, 15-18, 21, 23-26, 28, 30, 62, 68, 70, 71, 74-76, 102, 104, 106, 109, 110, 117, 119, 120, 122, 126, 128 ja 129 nimetatud toiminguid sooritab vastavate valitsusasutuste ametnik tulenevalt ametijuhendis sätestatud ülesannetest.
Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vanem- või kõrgem ametnik võib Kodakondsus- ja Migratsiooniameti peadirektori vastaval volitusel teha Kodakondsus- ja Migratsiooniameti nimel korra punktides 3 2, 14, 19, 20, 22, 49, 66 1, 69, 72, 73, 107, 108, 118, 121, 127 ja 143 nimetatud otsuseid.
Vabariigi Valitsuse 16. juuni 1998. a määrus nr 137 „Alalise elamisloa taotlemise tingimused ja kord“ (RT I 1998, 58, 923).
Tähtajalise elamisloa taotluse esitab välismaalane Eesti välisesindusele (edaspidi välisesindus).
Välismaalaste seaduse paragrahvi 9 lõikes 3 nimetatud välismaalane võib tähtajalise elamisloa taotluse esitada Kodakondsus- ja Migratsiooniameti regionaalüksusele.
Tööloa taotluse esitab välismaalane Kodakondsus- ja Migratsiooniameti regionaalüksusele või välisesindusele.
Välismaalane, kes taotleb tähtajalist elamisluba välismaalaste seaduse paragrahvi 12 lõike 1 punkti 1 alusel Eestis töötamiseks, esitab tööloa taotluse samaaegselt tähtajalise elamisloa taotlusega.
Välismaalane, kes soovib välismaalaste seaduse paragrahvi 9 lõike 3 punkti 6 alusel saada luba tähtajalise elamisloa taotluse erandina Kodakondsus- ja Migratsiooniametile esitamiseks (edaspidi sooviavaldaja), esitab vastavasisulise kirjaliku sooviavalduse (edaspidi sooviavaldus) Kodakondsus- ja Migratsiooniameti regionaalüksusele.
Sooviavaldusega koos tuleb esitada sooviavalduses toodud andmeid tõendavad dokumendid ja käesolevas korras tähtajalise elamisloa taotlemiseks ettenähtud dokumendid.
Põhjendus, miks sooviavaldajal puudub võimalus taotleda tähtajalist elamisluba välisesinduses.
Sooviavalduse esitamisel kohaldatakse käesoleva korra punktides 4-18 sätestatut.
Otsuse sooviavalduse rahuldamise või selle rahuldamisest keeldumise kohta teeb sooviavalduses ja sellele lisatud dokumentides esitatud andmete põhjal Kodakondsus- ja Migratsiooniamet motiveeritud otsusega.
Sooviavalduse rahuldamisel elamisloa taotlus registreeritakse ja võetakse menetlusse.
Kodakondsus- ja Migratsiooniamet teavitab taotlejat sooviavalduse rahuldamisest või selle rahuldamisest keeldumisest viie tööpäeva jooksul vastava otsuse tegemise päevast arvates.
Sooviavalduse rahuldamata jätmisel tagastatakse taotlejale tähtajalise elamisloa taotlus ja sellele lisatud dokumendid.
Tähtajalise elamisloa ja tööloa taotluse (edaspidi taotlus) esitab välismaalane (edaspidi taotleja) isiklikult.
Kui taotlejal ei ole võimalik taotlust isiklikult esitada, võib seda tema eest teha esindaja.
Alla 15-aastase taotleja eest esitab taotluse tema vanem, eestkostja või eestkosteasutuse esindaja.
Teovõimetuks tunnistatud taotleja eest esitab taotluse eestkostja või eestkosteasutuse esindaja.
Hoolekandeasutusse paigutatud taotleja eest esitab taotluse hoolekandeasutuse esindaja.
Kinnipidamiskohas viibiva taotleja eest esitab taotluse selleks volitatud vanglaametnik.
Kui taotlejal ei ole võimalik taotlust isiklikult esitada, võib ta taotluse saata posti teel väljastusteatega.
Sellisel juhul loetakse taotlus esitatuks selle postitamise kuupäevast.
Posti teel saabunud taotlus registreeritakse ja võetakse Kodakondsus- ja Migratsiooniametis või välisesinduses menetlusse hiljemalt selle saabumise päevale järgneval tööpäeval.
Taotlusele kirjutab alla taotleja.
Kui taotleja ei ole allkirjavõimeline, kannab taotluse vastuvõtnud ametnik taotluse vastavale väljale märke „kirjaoskamatu“ või „puudega inimene“.
Alla 15-aastase taotleja eest kirjutab taotlusele alla tema vanem, eestkostja, eestkoste- või hoolekandeasutuse juht.
Teovõimetuks tunnistatud taotleja eest kirjutab taotlusele alla eestkostja, eestkoste- või hoolekandeasutuse juht.
Taotlus peab olema täidetud trükitähtedega eesti, inglise või vene keeles ning sellel ei tohi olla parandusi.
Taotluses peavad olema esitatud kõik käesolevas korras ettenähtud andmed.
Taotluses peavad isikunimed olema antud vastavalt taotleja isikut tõendavas või reisidokumendis antud ladinatähelisele nimevormile.
Taotlusele lisatava originaaldokumendi (välja arvatud taotleja fotod ja riigilõivu tasumist tõendav dokument või riigilõivust vabastamise või riigilõivumäära vähendamise otsus) asemel võib esitada notari poolt või sellega võrdsustatud korras tõestatud ärakirja.
Taotlusele lisatud võõrkeelsed dokumendid, välja arvatud vene- ja ingliskeelsed, peavad olema tõlgitud eesti, vene või inglise keelde.
Tõlke õigsus peab olema kinnitatud välisesinduse poolt või dokument ja selle tõlge peavad olema tõestatud notari poolt ja legaliseeritud.
Välislepingus ettenähtud juhtudel ei pea dokument ja selle tõlge olema legaliseeritud.
Taotlemisel esitatavad fotod peavad olema ühesugused, must-valged või värvilised.
Fotodel peab isik olema otsevaates ja peakatteta.
Registreerimisandmed, kui tõendi on koostanud Eesti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutus või Eestis registrisse kantud juriidiline isik.
Kui tõend ei ole vormistatud asutuse kirjaplangil, peab tõendile allakirjutanud isiku allkiri olema kinnitatud asutuse pitseriga.
Esitatud taotlus registreeritakse ja võetakse taotluse vastuvõtnud asutuses menetlusse selle esitamise päeval.
Taotluse esitamisel on rikutud taotluse esitamise korda.
Taotluse registreerimisest ja menetlusse võtmisest keeldumisel selgitab ametnik taotluse esitanud isikule taotluse registreerimisest ja menetlusse võtmisest keeldumise põhjust.
Taotluse esitanud isiku soovil väljastab taotluse vastuvõtnud asutus taotlejale tõendi taotluse registreerimise ja menetlusse võtmise kohta.
Kui taotlusele ei ole lisatud kõiki nõutavaid dokumente, võib taotleja need esitada taotluse vastuvõtnud asutusele 10 tööpäeva jooksul taotluse registreerimise ja menetlusse võtmise päevast arvates.
Välisesindus edastab tema poolt registreeritud ja menetlusse võetud taotluse koos sellele lisatud dokumentidega Kodakondsus- ja Migratsiooniametile lühima võimaliku aja jooksul.
Taotleja on saanud Eesti kodakondsuse.
Kui taotluse menetlemine lõpetatakse käesoleva punkti alapunktide 1 või 2 alusel, teavitatakse sellest taotlejat käesoleva korra punktides 15 ja 16 kehtestatud tähtaegadel ja korras.
Kui taotlus oli esitatud Kodakondsus- ja Migratsiooniametile, teavitab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotlejat taotluse menetluse lõpetamisest viie tööpäeva jooksul otsuse tegemise päevast arvates.
Kui taotlus oli esitatud välisesindusele, edastab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotluse menetluse lõpetamise otsuse välisesindusele viie tööpäeva jooksul otsuse tegemise päevast arvates.
Välisesindus teavitab taotlejat taotluse menetluse lõpetamisest viie tööpäeva jooksul otsuse Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt saamise päevast arvates.
Taotluses ning sellele lisatud dokumentides sisalduvate andmete ja taotluse põhjendatuse kontrollimiseks on Kodakondsus- ja Migratsiooniametil õigus teha kirjalikke järelepärimisi riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele ning juriidilistele ja füüsilistele isikutele.
Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused on kohustatud Kodakondsus- ja Migratsiooniameti järelepärimisele vastama kirjalikult 30 päeva jooksul järelepärimise saamise päevast arvates.
Järelepärimised ja vastused nendele lisatakse taotlusele ja nendes sisalduvat teavet arvestatakse tähtajalise elamisloa või tööloa andmise või selle andmisest keeldumise otsustamisel.
Kinnipidamiskohas viibiva taotleja poolt esitatud andmete täpsustamine toimub volitatud vanglaametniku kaudu.
Kodakondsus- ja Migratsiooniametil on õigus kutsuda üle 15-aastane taotleja ja välismaalast Eestisse kutsuv füüsiline isik või juriidilise isiku esindaja taotluses ja sellele lisatud dokumentides esitatud andmete täpsustamiseks ning taotluse põhjendatuse kontrollimiseks küsitlusele Kodakondsus- ja Migratsiooniametisse.
Küsitlus protokollitakse ja küsitluse protokollile (edaspidi protokoll) kirjutavad alla küsitlust läbiviinud ametnik ja küsitletu.
Kui küsitletu keeldub protokollile alla kirjutamast, teeb küsitluse läbiviinud ametnik protokollile märke allakirjutamisest keeldumise ja selle motiivide kohta.
Protokoll lisatakse taotlusele ning selles sisalduvat teavet arvestatakse tähtajalise elamisloa või tööloa andmise või selle andmisest keeldumise otsustamisel.
Ühe kuu jooksul taotluse registreerimisest ja menetlusse võtmisest arvates, kui kehtivat elamisluba omav taotleja taotleb tööluba.
Kui taotluse menetlemise ajal selgub asjaolu, mis välistab taotleja arvestamise sisserände piirarvu täitumise arvutamisel, teeb Kodakondsus- ja Migratsiooniamet otsuse tähtajalise elamisloa andmise või selle andmisest keeldumise kohta kolme kuu jooksul nimetatud asjaolust teadasaamise päevast arvates.
Taotluses esitatud andmete ja taotluse põhjendatuse kontrollimine kestab taotluse läbivaatamiseks ja otsuse tegemiseks kehtestatud tähtajast kauem.
Taotluse läbivaatamise ja otsuse tegemise tähtaja pikendamisel ei tohi taotluse läbivaatamise ja otsuse tegemise tähtaeg ületada ühte aastat ja kuut kuud taotluse menetlusse võtmise päevast arvates.
Kodakondsus- ja Migratsiooniamet teavitab taotlejat taotluse läbivaatamise ja otsuse tegemise tähtaja pikendamisest ja selle põhjusest ning uuest tähtajast käesoleva korra punktides 15 ja 16 kehtestatud korras ja tähtaegadel.
Otsuse tähtajalise elamisloa andmise või selle andmisest keeldumise kohta teeb Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, välja arvatud käesoleva korra punktides 23 ja 24 sätestatud juhtudel.
Otsuse tööloa andmise või selle andmisest keeldumise kohta teeb Kodakondsus- ja Migratsiooniamet.
Kui taotleja puhul esineb vähemalt üks välismaalaste seaduse paragrahvi 12 lõike 4 punktides 5-8 või 14 nimetatud asjaolu (välja arvatud välismaalaste seaduse paragrahvi 12 lõikes 7 ja käesoleva korra punktis 24 nimetatud juhul) otsustab tähtajalise elamisloa andmise või selle andmisest keeldumise erandina Siseministeerium motiveeritud käskkirjaga.
Nimetatud juhul esitab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotluse koos käesolevas korras loetletud ning taotluse menetluse käigus kogutud dokumentidega ja omapoolse arvamusega käesoleva korra punktis 24 nimetatud valitsuskomisjonile, kes teeb Siseministeeriumile motiveeritud ettepaneku elamisloa andmiseks või selle andmisest keeldumiseks.
Kui taotleja on „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil“ (RT II 1995, 46, 203) (edaspidi kokkulepe) artikli 2 punktis 3 märgitud, täpsustatud ja Eesti poolt aktsepteeritud nimekirjas (edaspidi kokkuleppejärgne nimekiri), teeb otsuse tähtajalise elamisloa andmise või selle andmisest keeldumise kohta erandina Vabariigi Valitsus nimetatud kokkuleppe täitmiseks moodustatud valitsuskomisjoni ettepanekul.
Nimetatud juhul esitab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotluse koos käesolevas korras loetletud ning taotluse menetluse käigus kogutud dokumentide ja omapoolse arvamusega nimetatud valitsuskomisjonile, kes teeb Vabariigi Valitsusele motiveeritud ettepaneku elamisloa andmiseks või selle andmisest keeldumiseks.
Kui taotlus oli esitatud Kodakondsus- ja Migratsiooniametile, teavitab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotlejat tähtajalise elamisloa või tööloa andmise või selle andmisest keeldumise otsusest viie tööpäeva jooksul otsuse Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poolt tegemise päevast või Vabariigi Valitsuse või Siseministeeriumi otsuse kättesaamise päevast arvates.
Kui taotlus oli esitatud välisesindusele, edastab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet tähtajalise elamisloa või tööloa andmise või selle andmisest keeldumise otsuse välisesindusele viie tööpäeva jooksul otsuse Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poolt tegemise päevast või Vabariigi Valitsuse või Siseministeeriumi otsuse kättesaamise päevast arvates.
Välisesindus teavitab taotlejat otsusest viie tööpäeva jooksul otsuse Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt saamise päevast arvates.
Kõigil käesolevas korras ettenähtud juhtudel toimub taotleja kirjalik teavitamine tema poolt taotluses näidatud elukoha aadressil.
Tähtajalise elamisloa või tööloa andmed kantakse välismaalase reisidokumenti taotluse vastuvõtnud asutuses, kui välismaalane ei ole oma taotluses ära näidanud teisiti.
Alla 15-aastase alaealise vanema soovil kantakse alaealise tähtajalise elamisloa andmed vanema reisidokumenti, kui alaealisel puudub oma reisidokument ning alaealine ja tema vanem kuuluvad sama riigi kodakondsusesse ning alaealise isikuandmed on kantud vanema reisidokumenti.
Alla 15-aastase alaealise tähtajalise elamisloa andmed kantakse ainult ühe vanema reisidokumenti.
Kui alaealine on saanud isikliku reisidokumendi, kantakse tähtajalise elamisloa andmed üle tema reisidokumenti ning vanema reisidokumenti alaealise tähtajalise elamisloa kohta kantud andmed annulleeritakse.
Tähtajaline elamisluba ja tööluba väljastatakse välismaalasele isiklikult.
Tähtajalise elamisloa ja tööloa kättesaamise kohta annab välismaalane allkirja, välja arvatud juhul, kui ta ei ole allkirjavõimeline.
Alla 15-aastase alaealise elamisluba väljastatakse tema vanemale, eestkostjale või eestkoste- või hoolekandeasutuse esindajale, kes annab allkirja elamisloa kättesaamise kohta.
Teovõimetuks tunnistatud välismaalase elamisluba ja tööluba väljastatakse tema eestkostjale või eestkoste- või hoolekandeasutuse esindajale, kes annab allkirja elamisloa kättesaamise kohta.
Kinnipidamisasutuses viibiva välismaalase elamisluba ja tööluba väljastatakse volitatud vanglaametnikule, kes annab allkirja elamisloa kättesaamise kohta.
Elamisloa ja tööloa väljastamisel vanemale, eestkostjale või eestkoste- või hoolekandeasutuse esindajale või vanglaametnikule esitab nimetatud isik isikut tõendava dokumendi.
Vanglaametnik esitab lisaks ametitõendi.
Tähtajalise elamisloa ja tööloa andmed kantakse välismaalase reisidokumenti pärast riigilõivu tasumist või selle tasumisest vabastamist tõendava dokumendi esitamist.
Riigilõivu tasumist või selle tasumisest vabastamist tõendav dokument.
Kui välismaalane taotleb elamis- ja tööloa kehtivusajal lisaks teist tööluba töötamiseks kehtivas tööloas märkimata tingimustel, esitatakse käesoleva punkti alapunktides 2-5 loetletud dokumendid.
Taotleja või tööandja, kes soovib välismaalast tööle võtta, (edaspidi tööandja), peab enne tähtajalise elamisloa ja tööloa taotlemist välismaalaste seaduse paragrahvi 12 lõike 1 punkti 1 alusel saama selleks nõusoleku Tööturuameti kohalikust asutusest.
Nõusoleku saamiseks esitatakse käesoleva korra punkti 31 alapunktis 2 nimetatud tööloa taotlus.
Tööturuameti kohalikul asutusel on õigus nõuda taotlejalt või tööandjalt täiendavaid dokumente, mis tõendavad tööloa taotlemise põhjendatust.
Tööturuameti kohalik asutus otsustab nõusoleku andmise või selle andmisest keeldumise 15 tööpäeva jooksul taotluse esitamise päevast arvates ning kannab nõusolekumärke tööloa taotlusele.
Tööturuameti kohaliku asutuse nõusolek kehtib tööloa taotlemiseks kaks kuud nõusoleku andmise päevast arvates.
Välismaalane, kes saabub Eestisse kuni üheks aastaks Vabariigi Valitsuse või tema poolt volitatud valitsusasutuse kutsel koostöö- või abiprogrammi täitmiseks, esitab käesoleva korra punkti 31 alapunktis 2 nimetatud tööloa taotluse asemel Vabariigi Valitsuse või tema poolt volitatud valitsusasutuse kutse, mille on kooskõlastanud Rahandusministeerium.
Nimetatud kutse kehtib tähtajalise elamisloa taotlemiseks kuus kuud kutse Rahandusministeeriumi poolt kooskõlastamise päevast arvates.
Koostöö- või abiprogrammi nimetus.
Õpingute eeldatav kestus.
Õppeasutuse taotlus kehtib tähtajalise elamisloa taotlemiseks kaks kuud õppeasutuse taotluse koostamise päevast arvates.
Tähtajalise elamisloa taotlemisel alaealisele lapsele tema elama asumiseks Eestis seaduslikult elava vanema juurde esitatakse lisaks käesoleva korra punktis 36 nimetatule alaealise sünnitunnistus ja koopia sellest.
Nimetatud alaealisele tähtajalise elamisloa taotlemisel ei pea esitama alaealise isikut tõendavat dokumenti, kui tal see puudub.
Eestis elamisloa alusel elavast välismaalasest põlvnevale alla üheaastasele lapsele tähtajalise elamisloa taotlemisel esitatakse käesoleva korra punkti 36 alapunktides 1 ja 5 nimetatud dokumendid ning lapse sünnitunnistus ja koopia sellest.
Pädeva asutuse poolt väljastatud dokument, mis tõendab, et taotleja vajab hooldust, ja koopia sellest.
Kutsuja viimase kuue kuu legaalse sissetuleku suurust tõendavad dokumendid ja koopiad nendest.
Tähtajalise elamisloa taotlemisel elama asumiseks Eestis legaalselt elava välismaalasest abikaasa juurde esitatakse lisaks käesoleva korra punktis 42 nimetatule dokumendid, mis tõendavad kutsuja sissetuleku või taotleja ja kutsuja sissetulekute suurust viimase kuue kuu jooksul enne taotluse esitamist ja nende dokumentide koopiad.
Hoolekandeasutuse esindaja isikut tõendav dokument ja koopia selle isikuandmetega leheküljest ning hoolekandeasutusse paigutamist tõendav dokument ja selle koopia, kui taotluse esitab hoolekandeasutuse esindaja.
Alaealise lapse puhul esitatakse lisaks käesolevas korras nõutud dokumentidele Eestis mitteelava vanema kirjalik nõusolek alaealise elama asumiseks Eestisse, mis on notari poolt tõestatud.
Nimetatud nõusolek kehtib tähtajalise elamisloa taotlemiseks kaks kuud nõusoleku notari poolt tõestamise päevast arvates.
Kui taotluse esitab taotleja esindaja, tuleb lisaks käesolevas korras nõutud dokumentidele esitada esindaja isikut tõendav dokument.
Kinnipidamiskohas viibiva taotleja eest taotluse esitamisel esitab vanglaametnik oma isikut tõendava dokumendi ja koopia selle isikuandmetega leheküljest, ametitõendi ja kinnipeetava volikirja.
Käesoleva korra punkti 36 alapunktis 2 ja punkti 42 alapunktis 2 nimetatud kutse peab enne tähtajalise elamisloa taotluse esitamist olema kinnitatud Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poolt.
Riigilõivu tasumist või selle tasumisest vabastamist tõendava dokumendi.
Kutse ei pea olema kinnitatud Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poolt, kui taotleja ning isik, kelle juurde elama asumiseks tähtajalist elamisluba taotletakse, esitavad tähtajalise elamisloa taotlused üheaegselt.
Kutse esitamisel ning registreerimisel ja menetlusse võtmisel kohaldatakse käesoleva korra punktides 5, 6 ja 9 sätestatut.
Kodakondsus- ja Migratsiooniamet otsustab kutse kinnitamise või selle kinnitamisest keeldumise viie tööpäeva jooksul kutse registreerimise ja menetlusse võtmise päevast arvates.
Kui kutsujal puudub välismaalaste seaduse paragrahvi 16 1 lõikes 4 sätestatud garantii.
Kutse kinnitamisel või selle kinnitamisest keeldumisel tagastatakse kutse kutsujale viie tööpäeva jooksul kutse kinnitamise või selle kinnitamisest keeldumise päevast arvates.
Kutse kehtib tähtajalise elamisloa taotlemiseks kaks kuud selle kinnitamise päevast arvates.
Taotleja, kes soovib enda mittearvamist sisserände piirarvu alla välismaalaste seaduse paragrahvi 6 lõike 2 1 alusel, esitab lisaks dokumendi, mis tõendab sisserände piirarvu alla mittearvamist põhistavat asjaolu, ning selle dokumendi koopia.
Taotleja, kes soovib enda suhtes sisserände piirarvu mittekohaldamist välismaalaste seaduse paragrahvi 21 alusel, esitab tähtajalise elamisloa taotluses lisaks käesoleva korra punktis 138 loetletud andmed ning dokumendid, mis tõendavad, et ta asus Eestisse elama enne 1990. aasta 1. juulit ja ei ole pärast nimetatud tähtaega lahkunud elama mõnda teise riiki, ning nende dokumentide koopiad.
Eesti rahvusest taotleja esitab lisaks käesolevas korras nõutud dokumentidele dokumendi, millesse on kantud andmed tema või tema vanema või vanavanema rahvuse kohta ja dokumendi, mis tõendab taotleja ning nimetatud vanema või vanavanema sugulust, ning nende dokumentide koopiad.
Perekonnaseisu tõendava dokumendi ja selle koopia.
Koopiad isikut tõendava dokumendi kõigist kannetega lehekülgedest.
Perekonnaseisu tõendava dokumendi ja koopia sellest.
Käesoleva korra punktides 53, 54, 55 ja 58 loetletud dokumente ei pea esitama taotleja, kes on NATO või Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik.
Taotleja, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta, ja kelle karistatus ei ole kustunud või kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud või keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest, esitab lisaks käesolevas korras nõutud dokumentidele kriminaalkorras karistatust tõendavad dokumendid ja nende koopiad, elulookirjelduse ning koopiad isikut tõendava dokumendi kõigist kannetega lehekülgedest.
Taotlejal ja kutsujal on õigus esitada muid käesolevas korras nimetamata tõendeid ja dokumente, mis tõendavad tähtajalise elamisloa või tööloa taotlemise põhjendatust või taotluses esitatud andmeid.
Nimetatud tõendid ja dokumendid lisatakse taotlusele ja nendes sisalduvat teavet arvestatakse tähtajalise elamisloa või tööloa andmise või selle andmisest keeldumise otsustamisel.
Kui taotlejal ei ole võimalik esitada käesolevas korras nõutud originaaldokumenti, võib ta esitada originaaldokumendi ärakirja, mis on tõestatud notari poolt või sellega võrdsustatud korras, ning nimetatud ärakirja koopia.
Taotluse esitamisel esitatud originaaldokumendi (välja arvatud riigilõivu tasumist tõendav dokument või riigilõivu tasumisest vabastamise või riigilõivumäära vähendamise otsus) või selle notari poolt või sellega võrdsustatud korras tõestatud ärakirja alusel tõendab taotluse vastuvõtnud asutus dokumendile või selle ärakirjale lisatud koopia ja tagastab taotlejale originaaldokumendi või selle ärakirja originaali.
Tähtajalise elamisloa ja tööloa pikendamise taotluse (edaspidi taotlus) esitab välismaalane (edaspidi taotleja) Kodakondsus- ja Migratsiooniameti regionaalüksusele.
Taotlus tuleb esitada hiljemalt üks kuu enne kehtiva tähtajalise elamisloa või tööloa kehtivusaja lõppemist.
Taotleja, kellele on antud tähtajaline elamisluba välismaalaste seaduse paragrahvi 12 lõike 1 punkti 1 alusel, esitab tööloa pikendamise taotluse samaaegselt tähtajalise elamisloa pikendamise taotlusega.
Taotleja, kellele on tähtajaline elamisluba antud Siseministeeriumi või Vabariigi Valitsuse otsusega, peab esitama taotluse elukohajärgsele Kodakondsus- ja Migratsiooniameti regionaalüksusele hiljemalt kolm kuud enne kehtiva tähtajalise elamisloa kehtivusaja lõppemist.
Kui välisriigis viibival taotlejal (välja arvatud käesoleva korra punktis 64 nimetatud taotleja) puudub võimalus esitada taotlust Kodakondsus- ja Migratsiooniametile, võib ta taotluse esitada välisesindusele.
Välisesindusele taotluse esitamisel tuleb taotlus esitada hiljemalt kaks kuud enne kehtiva tähtajalise elamisloa või tööloa lõppemist.
Kui taotlejal puudus mõjuvatel põhjustel võimalus esitada tähtajalise elamisloa pikendamise taotlust käesoleva korra punktides 63 või 64 nimetatud tähtajaks, võib ta esitada Kodakondsus- ja Migratsiooniametile sooviavalduse lubada tal esitada taotlus pärast nimetatud tähtaega (edaspidi sooviavaldus).
Otsuse sooviavalduse rahuldamise või selle rahuldamisest keeldumise kohta teeb Kodakondsus- ja Migratsiooniamet sooviavalduses ja sellele lisatud dokumentides esitatud andmete põhjal.
Sooviavalduses tuleb ära näidata asjaolud, mille tõttu taotlejal ei olnud võimalik esitada taotlust kehtestatud tähtajaks.
Sooviavaldusega koos tuleb esitada sooviavalduses esitatud andmeid tõendavad dokumendid ja käesolevas korras tähtajalise elamisloa pikendamiseks ettenähtud dokumendid.
Kodakondsus- ja Migratsiooniamet võib anda loa taotluse esitamiseks pärast kehtestatud tähtaega, kui taotlus on põhjendatud ja taotleja on pärast tähtajalise elamisloa kehtivusaja lõppemist elanud jätkuvalt Eestis ega ole siit lahkunud ning talle antud tähtajalise elamisloa kehtivusaja lõppemisest ei ole möödunud üle kuue kuu.
Kodakondsus- ja Migratsiooniamet keeldub sooviavalduse rahuldamisest, kui taotleja ei vasta käesoleva korra punktis 68 nimetatud tingimustele või temale antud tähtajalise elamisloa kehtivusaja lõppemisest on möödunud üle kuue kuu.
Otsus sooviavalduse rahuldamise või sellest keeldumise kohta tehakse sooviavalduses ja sellele lisatud dokumentides esitatud andmete põhjal.
Sooviavalduse rahuldamisel taotlus registreeritakse ja võetakse menetlusse.
Sooviavalduse rahuldamata jätmisel tagastatakse taotlejale tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus ja sellele lisatud dokumendid.
Taotluse esitamisel, registreerimisel ja menetlusse võtmisel ning menetlemisel kohaldatakse käesoleva korra punktides 4-18 kehtestatut.
Ühe kuu jooksul taotluse registreerimisest ja menetlusse võtmisest arvates, kui taotlus esitati pärast kehtestatud tähtaega Kodakondsus- ja Migratsiooniameti loal.
Otsuse tähtajalise elamisloa pikendamise või sellest keeldumise kohta teeb Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, välja arvatud käesoleva korra punktides 74 ja 74 1 sätestatud juhtudel.
Otsuse tööloa pikendamise või sellest keeldumise kohta teeb Kodakondsus- ja Migratsiooniamet.
Kui taotleja puhul esineb vähemalt üks välismaalaste seaduse paragrahvi 12 lõike 4 punktides 5-8 või 14 nimetatud asjaolu (välja arvatud välismaalaste seaduse paragrahvi 12 lõikes 7 ja käesoleva korra punktis 74 1 nimetatud juhul) ja taotluse menetlemisel selgub välismaalaste seaduse paragrahvi 12 lõike 4 punktides 1-4, 9-13 või 15 või lõikes 9 sätestatud tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise aluseks olev asjaolu, otsustab tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise erandina Siseministeerium motiveeritud käskkirjaga.
Kui taotleja on kokkuleppejärgses nimekirjas ning taotluse menetlemisel selgub välismaalaste seaduse paragrahvi 12 lõike 4 punktides 1-4, 6 või 8-13 sätestatud tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise aluseks olev asjaolu, teeb tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse erandina Vabariigi Valitsus.
Nimetatud juhul esitab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotluse koos käesolevas korras loetletud ning taotluse menetluse käigus kogutud dokumentide ja oma arvamusega käesoleva korra punktis 24 nimetatud valitsuskomisjonile, kes teeb Vabariigi Valitsusele motiveeritud ettepaneku elamisloa pikendamisest keeldumiseks.
Kodakondsus- ja Migratsiooniamet teavitab taotlejat tähtajalise elamisloa või tööloa pikendamisest või selle pikendamisest keeldumisest käesoleva korra punktides 25-27 kehtestatud korras ja tähtaegadel.
Tähtajalise elamisloa ja tööloa pikendamise andmed kantakse välismaalase reisidokumenti käesoleva korra punktides 28-30 kehtestatud korras.
Välismaalane, kes on saabunud Eestisse Vabariigi Valitsuse või tema poolt volitatud valitsusasutuse kutsel koostöö- või abiprogrammi täitmiseks, esitab käesoleva korra punkti 77 alapunktis 2 nimetatud tööloa pikendamise taotluse asemel Vabariigi Valitsuse või tema poolt volitatud valitsusasutuse taotluse tähtajalise elamisloa pikendamiseks, mille on kooskõlastanud Rahandusministeerium.
Nimetatud taotlus kehtib tähtajalise elamisloa pikendamise taotlemiseks kaks kuud selle Rahandusministeeriumi poolt kooskõlastamise päevast arvates.
Õppeasutuse taotlus kehtib tähtajalise elamisloa pikendamise taotlemiseks kaks kuud õppeasutuse taotluse koostamise päevast arvates.
Tähtajalise elamisloa pikendamise taotlemisel alla 15-aastasele alaealisele ei pea esitama käesoleva korra punkti 81 alapunktis 4 nimetatud dokumenti ning alaealise isikut tõendavat dokumenti, kui tal see puudub.
Kui taotlejale oli tähtajaline elamisluba antud välismaalaste seaduse paragrahvi 12 lõike 2 alusel elama asumiseks Eestis legaalselt elava välismaalasest abikaasa juurde, esitatakse lisaks käesoleva korra punktis 85 nimetatule dokumendid, mis tõendavad taotleja sissetuleku või abikaasade sissetulekute suurust viimase kuue kuu jooksul enne taotluse esitamist ja nende dokumentide koopiad.
Alla 15-aastase taotleja eest taotluse esitamisel võib alaealise reisidokumendi asemel esitada vanema reisidokumendi, millesse on kantud alaealise tähtajalise elamisloa andmed, ja selle dokumendi koopia.
Kui taotluse esitab taotleja esindaja, tuleb tal lisaks käesolevas korras nõutud dokumentidele esitada enda isikut tõendav dokument.
Taotleja, kellele on antud tähtajaline elamisluba välismaalaste seaduse paragrahvi 12 lõike 1 punkti 5 alusel seoses varjupaiga andmisega Eestis, ei pea esitama käesoleva punkti alapunktides 2-6 nimetatud dokumente, kui tal neid ei ole ja tal ei ole võimalik neid saada.
Taotleja, kellele on antud tähtajaline elamisluba välismaalaste seaduse paragrahvi 12 lõike 1 punkti 5 alusel seoses varjupaiga andmisega Eestis, ei pea esitama käesoleva punkti alapunktides 2-5 nimetatud dokumente, kui tal neid ei ole ja tal ei ole võimalik neid saada.
Käesoleva korra punktides 93, 94, 95 ja 98 loetletud dokumente ei pea esitama taotleja, kes on NATO või Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik.
Taotleja, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud või keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest, esitab lisaks käesolevas korras nõutud dokumentidele kriminaalkorras karistatust tõendavad dokumendid ja nende koopiad, elulookirjelduse ning koopiad isikut tõendava dokumendi kõigist kannetega lehekülgedest.
Taotleja, kellele on antud tähtajaline elamisluba välismaalaste seaduse paragrahvi 12 lõike 1 punkti 5 alusel seoses varjupaiga andmisega Eestis, ei pea esitama kriminaalkorras karistatust tõendavaid dokumente, kui tal neid ei ole ja tal ei ole võimalik neid saada.
Taotlejal on õigus esitada muid käesolevas korras nimetamata tõendeid ja dokumente, mis tõendavad tähtajalise elamisloa või tööloa pikendamise taotlemise põhjendatust või taotluses esitatud andmeid.
Nimetatud tõendid ja dokumendid lisatakse taotlusele ja nendes sisalduvat teavet arvestatakse tähtajalise elamisloa või tööloa pikendamise või selle pikendamisest keeldumise otsustamisel.
Taotluse esitamisel esitatud originaaldokumendi (välja arvatud riigilõivu tasumist tõendav dokument või riigilõivu tasumisest vabastamise või riigilõivumäära vähendamise otsus) või selle notari poolt või sellega võrdsustatud korras tõestatud ärakirja alusel tõendab taotluse vastu võtnud asutus dokumendile või selle ärakirjale lisatud koopia ja tagastab dokumendi või selle ärakirja originaali taotlejale.
Alalise elamisloa taotluse (edaspidi taotlus) esitab välismaalane (edaspidi taotleja) Kodakondsus- ja Migratsiooniameti regionaalüksusele.
Taotlus tuleb esitada hiljemalt üks kuu enne kehtiva tähtajalise elamisloa kehtivusaja lõppemist, välja arvatud juhul, kui alalist elamisluba taotletakse välismaalaste seaduse paragrahvi 12 lõike 3 1 alusel.
Taotluse esitamisel, registreerimisel ja menetlusse võtmisel ning menetlemisel kohaldatakse käesoleva korra punktides 4-12, 14, 15, 17 ja 18 sätestatut koos käesoleva korra punktides 105 ja 106 kehtestatud erisusega.
Posti teel saabunud taotlus registreeritakse Kodakondsus- ja Migratsiooniametis selle Kodakondsus- ja Migratsiooniametisse saabumise päeval või saabumise päevale järgneval tööpäeval.
Taotlus vaadatakse läbi ja otsus alalise elamisloa andmise või selle andmisest keeldumise kohta tehakse ühe aasta jooksul taotluse menetlusse võtmise päevast arvates, kuid hiljemalt viis tööpäeva enne taotlejale antud kehtiva tähtajalise elamisloa kehtivusaja lõppemist.
Taotlus, mis on esitatud alalise elamisloa saamiseks välismaalaste seaduse paragrahvi 12 lõike 3 1 alusel, vaadatakse läbi ja otsus alalise elamisloa andmise või selle andmisest keeldumise kohta tehakse kolme kuu jooksul taotluse menetlusse võtmise päevast arvates.
Otsuse alalise elamisloa andmise või selle andmisest keeldumise kohta teeb Kodakondsus- ja Migratsiooniamet.
Kui taotleja on kokkuleppejärgses nimekirjas, teeb otsuse alalise elamisloa andmise või selle andmisest keeldumise kohta Vabariigi Valitsus kokkuleppe täitmiseks moodustatud valitsuskomisjoni ettepanekul.
Nimetatud juhul esitab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotluse koos käesolevas korras loetletud ning taotluse menetlemise käigus kogutud dokumentidega ja omapoolse arvamusega eelnimetatud valitsuskomisjonile.
Kodakondsus- ja Migratsiooniamet teavitab taotlejat alalise elamisloa andmise või selle andmisest keeldumise otsusest viie tööpäeva jooksul vastava otsuse tegemise või Vabariigi Valitsuse otsuse kättesaamise päevast arvates.
Alalise elamisloa andmed kantakse välismaalase reisidokumenti käesoleva korra punktides 28-30 kehtestatud korras.
Taotluse esitamisel alla 15-aastase taotleja eest võib alaealise reisidokumendi asemel esitada vanema reisidokumendi, millesse on kantud alaealise tähtajalise elamisloa andmed, ja koopia selle isikuandmetega leheküljest.
Kui taotluse esitab taotleja esindaja, esitatakse lisaks käesolevas korras nõutud dokumentidele esindaja isikut tõendav dokument.
Taotlejal on õigus esitada muid käesolevas korras nimetamata tõendeid ja dokumente, mis tõendavad alalise elamisloa taotlemise põhjendatust või taotluses esitatud andmeid.
Nimetatud tõendid ja dokumendid lisatakse taotlusele ja nendes sisalduvat teavet arvestatakse alalise elamisloa andmise või selle andmisest keeldumise otsustamisel.
Taotluse esitamisel esitatud originaaldokumendi (välja arvatud riigilõivu tasumist tõendav dokument või riigilõivu tasumisest vabastamise või riigilõivumäära vähendamise otsus) või selle notari poolt või sellega võrdsustatud korras tõestatud ärakirja alusel tõendab taotluse vastu võtnud asutus dokumendile või selle ärakirjale lisatud koopia ja tagastab originaaldokumendi või selle ärakirja originaali taotlejale.
Kui ilmnevad asjaolud, mis on aluseks elamisloa või tööloa tühistamisele, algatab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet elamisloa või tööloa tühistamise menetluse.
Elamisloa ja tööloa tühistamise otsustab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet.
Elamisloa või tööloa tühistamise menetluse algatamisel teavitab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet sellest välismaalast kirjalikult, välja arvatud juhul, kui elamisloa ja tööloa tühistamine toimub välismaalaste seaduse paragrahvi 14 lõike 2 punkti 2 alusel.
Elamisloa või tööloa tühistamise arutamise aeg ja koht.
Käesoleva punkti alapunktis 2 nimetatud tähtaeg ei tohi olla lühem kui 15 päeva teatise Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poolt edastamise päevast arvates.
Elamisloa või tööloa tühistamise arutamine ei tohi toimuda enne 15 päeva möödumist välismaalasele kirjalike selgituste esitamiseks määratud tähtajast.
Teatis antakse välismaalasele kätte allkirja vastu või edastatakse posti teel väljastusteatega välismaalase poolt Kodakondsus- ja Migratsiooniametile teatatud viimasel alalise elukoha aadressil.
Välismaalasel, kelle suhtes on algatatud elamisloa või tööloa tühistamise menetlus, on õigus viibida elamisloa või tööloa tühistamise arutamise juures.
Kodakondsus- ja Migratsiooniamet teavitab välismaalast taotluse rahuldamata jätmisest või selle rahuldamisest ja uuest elamisloa või tööloa tühistamise arutamise ajast viivitamata.
Kodakondsus- ja Migratsiooniamet otsustab elamisloa või tööloa tühistamise ilma arutamiseta, kui välismaalane ei ilmu määratud ajal elamisloa või tööloa tühistamise arutamisele.
Otsus elamisloa või tööloa tühistamise kohta antakse välismaalasele kätte allkirja vastu või edastatakse posti teel tähtkirjaga.
Juhul, kui välismaalane keeldub otsuse kättesaamise kohta allkirja andmast, kannab otsuse teinud ametnik otsusele ja selle ärakirjale märke keeldumise ja selle motiivide või mitteilmumise kohta.
Kui otsus edastatakse posti teel, märgitakse selle ärakirjale otsuse postiga edastamise kuupäev.
Välismaalane, kes taotleb elamisloa ja tööloa tühistamist välismaalaste seaduse paragrahvi 14 lõike 2 punkti 2 alusel, esitab isikliku sooviavalduse elamisloa ja tööloa tühistamiseks (edaspidi sooviavaldus) Kodakondsus- ja Migratsiooniameti regionaalüksusele või välisesindusele.
Reisidokument ja koopia selle isikuandmetega leheküljest.
Sooviavalduse esitamisel kohaldatakse käesoleva korra punktide 4-6 ja 9 nõudeid.
Sooviavalduse vastuvõtnud asutus registreerib sooviavalduse selle esitamise päeval.
Välisesindus edastab tema poolt vastuvõetud sooviavalduse Kodakondsus- ja Migratsiooniametile lühima võimaliku aja jooksul.
Kodakondsus- ja Migratsiooniamet otsustab elamisloa või tööloa tühistamise sooviavalduse alusel viie tööpäeva jooksul sooviavalduse Kodakondsus- ja Migratsiooniametile esitamise või välisesindusest Kodakondsus- ja Migratsiooniametisse saabumise päevast arvates.
Kui sooviavaldus esitati välisesindusele, edastab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet elamisloa või tööloa tühistamise otsuse välisesindusele viie tööpäeva jooksul otsuse tegemise päevast arvates.
Elamisloa või tööloa tühistamise otsuse alusel annulleerib Kodakondsus- ja Migratsiooniamet või välisesindus, kui sooviavaldus oli esitatud välisesindusele, välismaalase reisidokumenti kantud elamisloa või tööloa andmed.
Andmed perekonnaliikmete ja lähemate sugulaste kohta (perekonnanimi, eesnimi, sugulusaste, sünniaeg, kodakondsus, elukoht, kas omab elamisluba Eestis (jah/ei), kas taotleb elamisluba Eestis (jah/ei)).
Käesoleva korra punkti 130 alapunktides 9, 11, 12, 13, 23 ja 24 loetletud andmeid ei pea esitama taotleja, kes on Euroopa Liidu, Ameerika Ühendriikide, Norra, Islandi, Šveitsi või Jaapani kodanik.
Käesoleva korra punkti 130 alapunktides 27 kuni 33 loetletud andmeid ei pea esitama taotleja, kes on Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanik.
Andmed taotleja Eestis elamisega seotud kulude katmise kohta (kulud kaetakse kutsuja sissetulekutest või taotleja sissetulekutest või kutsuja ja taotleja sissetulekutest, sissetulekute suurus, regulaarsus, allikad).
Andmed legaalse sissetuleku allika (te), suuruse ja regulaarsuse kohta.
Tähtajalise elamisloa või selle pikendamise taotlemisel välismaalaste seaduse paragrahvi 12 lõike 1 punkti 5 alusel esitatakse taotluses lisaks käesoleva korra punktis 130 loetletud andmetele asjaolude kirjeldus, miks taotleja taotleb tähtajalist elamisluba välislepingu alusel ja viide välislepingule, mille alusel tähtajalist elamisluba taotletakse.
Andmed isikut tõendava dokumendi kohta (liik, number, väljaandmise aeg, kehtivusaeg, väljaandja).
Andmed välismaalase, keda kutsuja kutsub enda juurde elama, Eestis elamisega seotud kulude katmise kohta (kulud kaetakse kutsuja sissetulekutest või taotleja sissetulekutest või kutsuja ja taotleja sissetulekutest, sissetulekute suurus, regulaarsus, allikad).
Taotleja, kes soovib enda suhtes sisserände piirarvu mittekohaldamist välismaalaste seaduse paragrahvi 21 alusel, esitab tähtajalise elamisloa taotluses lisaks käesoleva korra punktis 130 ning punktides 131, 132, 133 või 134 loetletud andmetele elulookirjelduse, kus on ära näidatud Eestisse saabumise asjaolud, andmed õppimise ja töötamise kohta alates Eestisse asumise ajast.
Andmed teenistus- ja töökäigu kohta (asutuste nimed ja sõjaväeosade numbrid, aadressid, ametikohad, teenistuse ja töötamise alguse ja lõpu kuupäevad, ülesanded ja tegevuse suunad kõigil ametikohtadel, väeliigid).
Andmed perekonnaliikmete ja lähedaste sugulaste kohta (eesnimi, perekonnanimi, sugulusaste, sünniaeg, elukoht, kodakondsus).
Taotleja kinnitab oma allkirjaga esitatud andmete õigsust.
Andmed vanemate ja perekonnaliikmete kohta (ees- ja perekonnanimi, sünniaeg, kodakondsus, elukoht, sugulussuhe või muu suhe taotlejaga).
Taotluse esitaja kinnitab oma allkirjaga esitatud andmete õigsust.
Elamis- või tööloa tühistamise põhjus.
Enne käesoleva korra jõustumist esitatud ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poolt registreeritud ja menetlusse võetud taotluste läbivaatamisel kohaldatakse käesolevas korras sätestatut koos käesoleva korra punktides 143 ja 144 kehtestatud erisustega.
Enne käesoleva korra jõustumist esitatud taotlusele ei kohaldata käesoleva korra II, IV, VI ja VIII peatükis kehtestatud dokumendinõudeid.
Enne käesoleva korra jõustumist esitatud taotlus vaadatakse läbi ja tehakse otsus taotluse rahuldamise või selle rahuldamata jätmise kohta taotluse esitamise ajal kehtinud tähtaja jooksul, välja arvatud juhul, kui käesolev kord kehtestab selle taotluse läbivaatamiseks lühema tähtaja.
Käesoleva seaduse ülesanne on kehtestada nõuded pakendile ja pakendi kasutamisele eesmärgiga soodustada pakendi või pakendimaterjali ringlust või taaskasutamist muul viisil, välistada pakendi ebasoovitavat mõju inimesele ja keskkonnale, vältida või vähendada kasutatud pakendist jäätmete moodustumist ning ühtlustada pakendi ja pakendi kasutamise nõuded rahvusvaheliste nõuetega.
Seadus reguleerib pakendi tootmist, kasutamist, importi, pakendijäätmete käitlemist ja pakendile kantavat märgistust.
Pakend on ümbris kaupade mahutamiseks, kaitsmiseks, säilitamiseks, esitlemiseks, veoks või turustamiseks.
Kaupade ümbrise käsitlemine pakendina ei sõltu ümbrise kujust, valmistusviisist, materjalist ja kasutuskordsusest.
Pakendiks loetakse ka täitematerjal, mida kasutatakse koos pakendiga veoohutuse tagamiseks ja kauba kaitsmiseks kahjustuste eest.
Rühmapakend - pakend, mis on ette nähtud teatud hulga kaubaüksuste rühmitamiseks müügikohas, sõltumata sellest, kas see müüakse koos kaubaga lõppkasutajale või tarbijale või kasutatakse seda vaid kauba käsitsemise lihtsustamise, kauba kaitsmise või esitlemise eesmärgil.
Veopakend - müügi- ja rühmapakendite veol kasutatav täiendav pakend, mis on ette nähtud veokahjustuste vältimiseks ja kauba käsitsemise lihtsustamiseks.
Käesoleva seaduse mõistes ei arvata veopakendi hulka auto-, raudtee-, mere- ja lennukonteinereid.
Väikepakend on müügipakend mahuga kuni 200 ml või massiga kuni 10 g.
Tagastamatu pakend - pakend, mille tagasivõtmine ja taaskasutamine ei ole korraldatud.
Lõplikule kõrvaldamisele suunatava pakendi materjal peab võimalikult suures osas olema kergesti lagundatav looduslike protsesside toimel või keskkonnaohutult põletatav.
Toiduainete ja inimese naha või limaskestaga vahetult kokkupuutuvate kaupade müügipakendi materjal peab olema hügieeniliselt uuritud ja omama terviseohutuse sertifikaati, mis väljastatakse sotsiaalministri kehtestatud korras.
Piirangud ja erinõuded pakendi valmistamiseks kasutatavate materjalide kohta, lähtudes pakendimaterjali võimalikust ohtlikkusest inimese tervisele ja koormisest keskkonnale, kehtestab Vabariigi Valitsus.
Enne uuesti kasutamist töödeldav tervisekaitse ja ohutustehnika nõuete kohaselt.
Mikroorganismide poolt kergesti lagundatavad, kui neid või nende käitlemise jääke on ette nähtud bioloogiliselt töödelda.
Toiduainete kaubastamiseks ettenähtud ringluspakendite või nendega äravahetamiseni sarnaste pakendite kasutamine tervisele ohtlike ainete säilitamiseks, veoks ja kaubastamiseks on keelatud.
Keemiatoodete ja ohtlike ainete müügi- ja ringluspakendi kasutamine on toiduainete pakendamiseks keelatud ja pakend peab omama vastavat püsimärgistust.
Pakendit iseloomustav märgistus.
Pakendile võib kanda muud märgistust, mille kasutamine ei ole vastuolus seadusega ega raskenda põhiteksti mõistmist.
Pakendit iseloomustav märgistus on sõnaline, sümbolitena, graafiliselt või reljeefselt kujutatav teave pakendi materjali, käitlemise ja kasutamise kohta.
Teave pakendis sisalduva taaskasutatud materjali osatähtsuse kohta.
Pakendit iseloomustava märgistuse kuju, suuruse, värvi ja muud nõuded ning märgistamise korra määrab Eesti standard.
Keskkonnahoidlikke kaupu ja pakendeid tähistatakse erimärgistusega - Eesti ökomärgisega.
Ökomärgist võidakse anda toodetele, mille mõju keskkonnale nende valmistamisel, tarbimisel, kasutamisel ja kasutuselt kõrvaldamisel on minimaalne.
Ökomärgis omistatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Pakendit iseloomustava märgistuse kannab pakendile pakendi tootja või turustaja.
Pakendis oleva kauba märgistuse kannab pakendile või etiketile kauba või pakendi tootja ja/või turustaja.
Pakendile kantav märgistus peab olema selgelt nähtav ja hästi loetav, kulumiskindel, püsiv välismõjutustele ja -tingimustele ega tohi olla eksitav.
Nimetatud nõuded kehtivad ka siis, kui pakend on avatud.
Märgistuse õigsuse eest vastutab kauba tootja, turustaja või importija.
Kauba müük pakendis, millel puudub nõuetekohane märgistus, on keelatud.
Pakendi taaskasutamine on pakendi või pakendijäätmete või nendes sisalduva materjali korduv kasutamine kas esialgsel või töödeldud kujul.
Pakendijäätmete orgaanilise osa kasutamisega komposti või tehismulla valmistamiseks nende bioloogilise (aeroobse või anaeroobse) töötlemise teel.
Pakendijäätmed on igasugune pakend või pakendimaterjal, mis kulumise või jääkomaduste tõttu ei ole pakendamisel kasutamiseks enam sobiv.
Käesoleva paragrahvi 2. lõike punktides 2, 3, 4 ja 5 sätestatud viisil taaskasutatava pakendi osakaal tekkivate pakendijäätmete kogumassis - pakendijäätmete taaskasutamise määr.
Kui pakendi taaskasutamise normatiivid ei ole pakendimaterjali liikide kaupa määratud seadusega, kehtestab need keskkonnaminister.
Pakendi ringlussüsteem on abinõudekompleks, mis tagab kasutatud pakendi tagasisaamise kasutajalt või kauba tarbijalt ja pakendi või pakendimaterjali taaskasutamise.
Pakendi ringlussüsteemi tegevust suunab oma haldusterritooriumil vastav linna- või vallavalitsus, arvestades asjasthuvitatud tootjate ja turustajate ning tarbijate seisukohti.
Vajalik teave tagastuspakendite vastuvõtmise ja kehtestatud tagatisrahade kohta peab olema paigutatud nähtavale kohale kõigis müügikohtades või vastuvõtupunktides.
Kauba tootja ja turustaja on kohustatud tagasi võtma oma kaupade või vahendatavate kaupade veo-, rühma- ja müügipakendid turustajale või tarbijale kauba üleandmise kohas või tarbijale kättesaadavas vastuvõtupunktis.
Pakendi tagasivõtmise kohustus piirdub pakendiga, mis on kehtestatud korras arvatud tagastuspakendi nimekirja ja mille liik, kuju ning suurus ja neisse pakitud kaubaliigid vastavad tootja ja turustaja poolt väljastatud kauba sortimendile.
Tagasivõetud pakendit kasutab kauba tootja ja turustaja ringluspakendina või muul viisil väljaspool üldist jäätmekäitlust.
Turustaja, kes pakub kaupa rühmapakendis, on kohustatud tarbija soovil kauba üleandmisel tarbijale rühmapakendi müügikohas ise eemaldama või võimaldama tarbijal rühmapakend eemaldada müügikohas või muus selleks määratud kohas.
Rühmapakendis üleantava kauba üleandmiskohas peab olema vajalik teave tarbija õiguse kohta kohapeal rühmapakend eemaldada ja tagastada.
Kui tarbija nõuab kaupade üleandmist veo- või rühmapakendis, kehtivad selle tagastamisel müügipakendite tagasivõtmise nõuded.
Tagastuspakendite nimekirja kinnitab majandusminister.
Keemiatoodete, taimekaitsevahendite ja ravimitega reostunud pakendile, mis vastab Eesti Vabariigi jäätmeseaduses (RT 1992, 21, 296; RT I 1994, 74, 1323) antud „ohtlike jäätmete“ mõistele ja mille käitlemine toimub jäätmeseaduse nõuete kohaselt.
Müügipakendile määratakse tagatisraha või ta maksustatakse pakendiaktsiisiga või ei määrata midagi tema hinnale lisanduvat.
Pakendi tagatisraha on tagastuspakendis müüdava kauba hinna sisse kuuluv pakendit väärtustav tasu ühe pakendi eest.
Pakendi tagatisraha suuruse kehtestab majandusminister.
Tagatisraha nõuab tarbijalt sisse kauba pakendaja või pakendatud kauba tootja või turustaja kogu turustustsükli ulatuses ja tagasiarveldused tehakse iga tagastamistehingu korral.
Pakendiaktsiisiga maksustatavad pakendiliigid ja pakendiaktsiisimäärad sätestatakse seadusega.
Lisanduvat väärtust ei määrata pakendile, mida on võimalik taaskasutada olemasolevas tootmises ja kaubanduses või millele lisanduva väärtuse määramine käesoleval ajal ei ole otstarbekas.
Pakendit ja pakendijäätmeid käsitlevaid andmeid hoitakse riiklikus registris.
Pakendimaterjalile kehtestatud nõuete, pakendi tagastamise, märgistamise ja muu pakendi käsitlemist puudutav teave ning selle alusel tehtud järeldused ja otsused viiakse tarbija, turustaja ning tootjani keskkonnaministri kehtestatud korras.
Käesolevast seadusest ja sellest tulenevatest õigusaktidest kinnipidamist kontrollitakse seadusega sätestatud korras.
Kui kauba pakendamine või pakend ise ei vasta käesoleva seadusega ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega määratud nõuetele, on Tarbijakaitseameti, Standardiameti, Tolliameti ning Politseiameti ametiisikutel õigus teha kohustuslikke ettekirjutusi sellise kauba ja pakendi veo ning turustamise peatamiseks või keelamiseks.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes tähendatud õigused laienevad tervisekaitse ja keskkonnakaitse ametiisikutele, kui tegemist on inimese tervisele või keskkonnale ohtlike või kasutamiseks keelatud kauba või pakendiga.
Käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumise eest kannavad füüsilised isikud haldus- või tsiviilvastutust seadusega ettenähtud korras.
Juriidiline isik kannab tsiviilvastutust seaduses ettenähtud alustel ja korras.
Käesoleva lõike punktides 1 ja 2 tähendamata käesoleva seaduse rikkumiste eest - määratakse rahatrahv kuni 2000 krooni.
Juriidilisele isikule protokolli koostamise ja halduskaristuse määramise õigus on tarbijakaitse, tervisekaitse ja keskkonnakaitse riikliku järelevalvega tegelevate asutuste vastavate volitustega ametnikel.
Juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asja menetlus toimub tarbijakaitseseaduses ja haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud korras, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
Paragrahvi 5 3. lõike alusel kehtestatavate pakendimaterjalis olevate raskmetallide ja muude tervisele ohtlike ainete sisalduse nõuete osas - ühe aasta möödudes vastavate normide kehtestamisest.
Käesoleva seaduse § 11 2. lõike punktides 2, 3 ja 5 sätestatud viisil materjalina pakendijäätmete kogumassist vähemalt 25% ja iga pakendimaterjali liigi kogumassist vähemalt 15%.
Alates 1999. aasta 1. jaanuarist võidakse toota ja turustada ainult sellist pakendit või kaupu sellises pakendis, mis vastab käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele.
Käesoleva paragrahvi 1., 2. ja 3. lõikes märgitud eesmärkide saavutamine ning vaheetapid määratakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud riikliku programmiga.
Pakendijäätmete taaskasutamise praktilised kogemused üldistatakse iga viie aasta möödudes.
Taaskasutamise kogused kuuluvad üldistuste alusel muutmisele nende suurendamise suunas kooskõlas rahvusvaheliste nõuetega.
Väljajäetud paragahviga muudetakse varasemat õigusakti.
Käesolev seadus reguleerib taimesortide kasutamist, põllu- ja aiakultuuride liikide seemne ja paljundusmaterjali ning metsataimede kultiveerimismaterjali turustamisotstarbelist tootmist ja pakendamist, samuti selle turustamist, importi ja eksporti ning riiklikku järelevalvet ja vastutust käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumise eest.
Käesolev seadus kehtib tootmises kasutatava külviseemne ja istutusmaterjali kohta.
Eestis kaitse alla võetud sortide seemne ja paljundusmaterjali kasutamisel kehtivad erinõuded sätestatakse sordikaitseseaduses (RT I 1998, 36/37, 553) ja selle alusel kehtestatud õigusaktides.
Käesolevas seaduses käsitletakse seemet kui taime osa, mis on võimeline andma samaseid järglasi.
Mis tahes kategooria seeme peab vastama selle kategooria seemnele esitatavatele nõuetele.
Eliitseeme - sordi säilitamiseks ettenähtud meetodite kohaselt toodetud seeme, mis on ette nähtud järgnevate põlvkondade eliit- või sertifitseeritud seemne tootmiseks.
Eliitseeme peab olema sertifitseeritud.
Sertifitseeritud seeme - otse eliitseemnest põlvnev või eliitseemnele eelneva ja eliitseemnele kehtestatud nõudmistele vastava põlvkonna või eelmise põlvkonna sertifitseeritud seemnest toodetud seeme, mis on ette nähtud järgnevate põlvkondade sertifitseeritud seemne tootmiseks või kasutamiseks külviseemnena lõpptoodangu saamiseks.
Standardseeme - piisavalt liigi- ja sordiehtne ning liigi- ja sordipuhas köögiviljakultuuride seeme, mis on ette nähtud lõpptoodangu tootmiseks.
Tarbeseeme - piisavalt liigi- ja sordiehtne seeme, mis on ette nähtud kasutamiseks külviseemnena lõpptoodangu saamiseks.
Seemne kategooriad ning neile esitatavad nõuded põllu- ja aiakultuuride liigi või liikide grupi kohta kehtestatakse põllumajandusministri määrusega.
Käesolevas seaduses käsitletakse paljundusmaterjalina põllu- ja aiakultuuride taimset materjali (puuvilja- ja määratud dekoratiivkultuuride puhul ka seemneid), mida kasutatakse taimeliigi paljundamiseks ja istutusmaterjali tootmiseks, ning istutamiseks või ümberistutamiseks ettenähtud taimi.
Mis tahes kategooria paljundusmaterjal peab vastama selle kategooria paljundusmaterjalile esitatavatele nõuetele.
Supereliitpaljundusmaterjal - sordi säilitamiseks ja selle samasuse, puuvilja- ja marjakultuuride puhul ka pomoloogiliste omaduste säilimise tagamiseks ettenähtud meetodite kohaselt ja taimehaigusi vältides toodetud paljundusmaterjal, mis on ette nähtud eliitpaljundusmaterjali tootmiseks.
Eliitpaljundusmaterjal - supereliitpaljundusmaterjalist kas otse või määratud arvu vegetatiivse paljundamise etappide tulemusena sordi säilitamiseks ja selle samasuse, puuvilja- ja marjakultuuride puhul ka pomoloogiliste omaduste säilimise tagamiseks ja taimehaigusi vältides toodetud paljundusmaterjal, mis on ette nähtud sertifitseeritud paljundusmaterjali tootmiseks.
Eliitpaljundusmaterjali kategooriaid võib olla mitu.
Sertifitseeritud paljundusmaterjal - eliitpaljundusmaterjalist või eelmise põlvkonna sertifitseeritud paljundusmaterjalist kas otse või määratud arvu vegetatiivse paljundamise etappide tulemusena taimehaigusi vältides toodetud paljundusmaterjal.
Kontrollitud paljundusmaterjal - Taimetoodangu Inspektsiooni kontrollitud ja kehtestatud nõuetele vastav paljundusmaterjal.
Paljundusmaterjali kategooriad ja neile esitatavad nõuded põllu- ja aiakultuuride liigi või liikide gruppide kohta kehtestatakse põllumajandusministri määrusega.
Käesolevas seaduses käsitletakse kultiveerimismaterjalina taimeliigi paljundamiseks ning istutusmaterjali tootmiseks ettenähtud metsataimede seemneid ja taimset materjali ning istutamiseks või ümberistutamiseks ettenähtud metsataimi.
Metsataimede kultiveerimismaterjali kategooriad ja neile esitatavad nõuded kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Sordi esindaja käesoleva seaduse mõistes on isik, kes sordi omanikuga sõlmitud lepingu alusel ja tingimustel on omandanud sordi kasutamise õiguse.
Esindajaks võib olla Eesti kodanik, Eestis alalist elamisluba omav isik või registreeritud juriidiline isik.
Sordi säilitaja käesoleva seaduse mõistes on sordi omanik või isik, kes vastutab paljundamiseks vajaliku liigi- ja sordiehtsa algmaterjali tootmise eest.
Sordi esindaja või sordi säilitaja registreeritakse Taimetoodangu Inspektsioonis.
Sordileht on põllumajandusministri määrusega kinnitatud Eestis turustamisotstarbel paljundamiseks ja müügiks lubatud sortide nimekiri.
Kannab nõuetekohast registreeritud sordinime.
Sordi sordilehte võtmist võib taotleda sordi omanik, sordi esindaja või sordi säilitaja (edaspidi taotleja).
Taotleja esitab Taimetoodangu Inspektsioonile vormikohase taotluse.
Sort võetakse sordilehte, kui see on läbinud riiklikud registreerimis- ja majanduskatsed ning vastab käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud nõuetele.
Riiklike registreerimis- ja majanduskatsete läbiviimise korraldab Taimetoodangu Inspektsioon.
Riiklike registreerimis- ja majanduskatsete läbiviimisega seotud otsesed kulud tasub taotleja talle esitatud arve alusel.
Sordid, mis on võetud Euroopa Liidu sortide kataloogi või Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) sortide kataloogi, võetakse sordilehte, kui on täidetud käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 2 ja 3 sätestatud tingimused.
Taotleja on kohustatud kindlustama käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud katsete läbiviimiseks vajaliku koguse seemne või paljundusmaterjali omal kulul kohaletoimetamise selleks ettenähtud kohta ja tähtajaks.
Taotleja on kohustatud tagama sordilehte võetud sordi säilitamise kogu selle sordilehes hoidmise aja vältel.
Sordilehte muudetakse vastavalt vajadusele pärast katsetulemuste selgumist hiljemalt järgneva aasta veebruarikuu jooksul.
Sordilehte võetavate taimeliikide loetelu ja sortide sordilehte võtmise kord ning taotluse vorm kehtestatakse põllumajandusministri määrusega.
Aiakultuuride kohta, mille sordid ei kuulu käesoleva seaduse §-s 6 sätestatud korras sordilehte võtmisele, võib koostada soovitatud sortide nimekirju.
Soovitatud sortide nimekirja võetav sort peab vastama käesoleva seaduse § 6 lõikes 2 sätestatud tingimustele.
Tingimused, mis on toodud käesoleva seaduse § 6 lõike 2 punktis 1, loetakse täidetuks, kui sort on ametlikult registreeritud kas Eestis või mõnes välisriigis või kui see on võetud mõne välisriigi analoogilisse sortide loetellu, Euroopa Liidu sortide kataloogi või OECD sortide kataloogi.
Käesoleva seaduse § 6 lõike 2 punktide 2 ja 3 rakendamisel on aluseks soovitatud sortide nimekirja koostaja korraldatud või läbiviidud majanduskatsete või sordi viljelusväärtust tõendavate katsete tulemused ja sordi viljelemisel saadud praktilised kogemused.
Soovitatud sortide nimekirju võivad koostada põllumajandusministri sellekohast volitust omavad erialaliidud ja -organisatsioonid ning seemne või paljundusmaterjali tootmise või turustamisega tegelevad isikud.
Sordi võib võtta soovitatud sortide nimekirja sordi omaniku, esindaja või säilitaja loal.
Soovitatud sortide nimekirja koostaja on kohustatud tagama nimekirja võetud sordi säilitamise kogu selle nimekirjas hoidmise aja vältel.
Soovitatud sortide nimekirjad tuleb esitada Taimetoodangu Inspektsioonile.
Andmete kogumine, säilitamine ja väljastamine toimub vastavalt käesolevale seadusele ja andmekogude seadusele.
Riiklike majanduskatsete tulemused.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 kuni 6 sätestatud andmed kuuluvad registreerimisele ka uute sortide esmakordse registreerimise taotlemisel, kui sordi omanik ei taotle sordikaitset.
Muud sorti ja selle kasutusomadusi iseloomustavad andmed.
Muud ametlikud teadaanded.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud väljaannet avaldatakse regulaarselt vastavalt avaldamisele kuuluva teabe laekumisele, kuid mitte harvem kui üks kord nelja kuu jooksul.
Kõik registreeritud andmed ja nende registreerimise aluseks olnud dokumendid kuuluvad säilitamisele viie aasta jooksul, arvates sordi sordilehte võtmisest keeldumise kohta otsuse tegemise või sordi sordilehest või soovitatud sortide nimekirjast kustutamise päevast.
Isikud, kes soovivad tegelda seemne või paljundusmaterjali turustamisotstarbelise tootmise või pakendamisega, peavad esitama Taimetoodangu Inspektsioonile vormikohase taotluse tegevusloa saamiseks.
Isikud, kes soovivad tegelda kultiveerimismaterjali turustamisotstarbelise tootmise või pakendamisega, peavad esitama Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskusele vormikohase taotluse tegevusloa saamiseks.
Põllu-, aia- ja metsakultuuride paljundusmaterjali tootmiseks ja pakendamiseks väljastatakse tegevuslube taimetervise registrisse kantud isikutele.
Nõuetekohast maaharimist võimaldavad põllutöömasinad ning saagi koristamiseks vajalik tehnika ja kvalifitseeritud personal.
Nõuetekohast pakendamist võimaldav tehnika ja kvalifitseeritud personal.
Igale tootmiseks tegevusloa saanud isikule kinnistatakse tootja number ja pakendamiseks tegevusloa saanud isikule kinnistatakse pakendaja number.
Põllumajandusministri või keskkonnaministri määrusega kinnitatakse tegevusloa taotlemise vorm ja iga taimeliigi või taimeliikide grupi kohta ohtlikuks loetavad taimehaigused ja -kahjurid ning raskestitõrjutavatena käsitletavad umbrohud.
Taimetoodangu Inspektsioon või Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus väljastab tegevusloa või teatab taotlejale tegevusloa väljaandmisest keeldumisest ühe kuu jooksul, alates taotluse laekumisest.
Taimetoodangu Inspektsioon ja Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus säilitavad kõiki tegevusloa saamiseks esitatud dokumente viie aasta jooksul, arvates taotluse esitamise päevast.
Taimeliikide, tegevusloa väljaandja nõudel ka sortide loetelu, mille seemne, paljundus- või kultiveerimismaterjali tootmisega soovitakse tegelda.
Taimeliikide, tegevusloa väljaandja nõudel ka sortide loetelu, mille seemne, paljundus- või kultiveerimismaterjali pakendamisega soovitakse tegelda.
Turustamisotstarbel võib seemet, paljundus- ja kultiveerimismaterjali toota isik, kellele on käesoleva seaduse § 12 kohaselt väljastatud tegevusluba tootmiseks.
Kaitsealuse sordi seemne, paljundus- ja kultiveerimismaterjali tootjal peab olema ka sordi omaniku või esindaja Taimetoodangu Inspektsioonis registreeritud luba.
Kui tootmiseks väljastatud tegevusloa omanik soovib tegelda teiste taimeliikide seemne, paljundus- või kultiveerimismaterjali tootmisega, kui need, mille tootmiseks tal on tegevusluba, tuleb taotleda uus tegevusluba.
Toodetud seemnepartiid, samuti paljundus- või kultiveerimismaterjalipartiid, mis võivad põhjustada ohtlike taimehaiguste või -kahjurite või raskestitõrjutavate umbrohtude levikut või tekitada muul moel kahju ümbritsevale keskkonnale või inimeste või loomade tervisele, kuuluvad järelevalveasutuse otsusel tootja kulul hävitamisele.
Seemne, paljundus- või kultiveerimismaterjali tootmisega tegelevad isikud peavad pidama oma tegevuse kohta täpset arvestust.
Seemne, paljundus- ja kultiveerimismaterjali tootmise, sertifitseerimise ja turustamisega seonduvaid dokumente tuleb säilitada vähemalt kuus aastat.
Seemne või paljundusmaterjali tootmist on õigus korraldada sordi omanikul, esindajal või säilitajal.
Sordilehte võtmisele kuuluvate taimeliikide puhul on lubatud turustamisotstarbel toota ainult sordilehte võetud sortide seemet või paljundusmaterjali.
Kui taimeliigi paljundamisel kasutatakse mikropaljundamise tehnoloogiaid, võib turustamisotstarbel paljundusmaterjali toota akrediteeritud laboratoorium sordi omaniku, esindaja või säilitajaga sõlmitud lepingu alusel ja neilt saadud algmaterjalist.
Kui sordi säilitajaks on akrediteeritud laboratoorium, võib paljundusmaterjali tootmisel kasutada laboratooriumi enda säilitatud algmaterjali.
Toodetud paljundusmaterjal peab vastama kehtestatud kvaliteedinõuetele, olema liigi- ja sordiehtne ning liigi- ja sordipuhas.
Paljundusmaterjali tootmisega tegelevate laboratooriumide akrediteerimise tingimused ja korra kehtestab põllumajandusminister, kultiveerimismaterjali tootmisega tegelevate laboratooriumide akrediteerimise tingimused ja korra kehtestab keskkonnaminister.
Hübriidsortide ja pookealuste puhul kehtivad käesolevas paragrahvis sätestatud nõuded kõigi seemne või paljundusmaterjali tootmiseks kasutatavate ristlusvanemate ja sordi koostisosade tootmisel.
Metsapuude seemne tootmiseks tuleb kasutada plusspuude registrisse kantud puude kultiveerimismaterjali.
Seemne ja paljundusmaterjali sertifitseerimisena käsitletakse selle põlvnemise, liigi- ja sordiehtsuse ning liigi- ja sordipuhtuse tuvastamist Taimetoodangu Inspektsiooni poolt, selle laboratoorset analüüsimist Taimse Materjali Kontrolli Keskuse akrediteeritud laboratooriumi poolt ning sertifitseeritud seemne ja paljundusmaterjali müügipakendi sulgemist Taimetoodangu Inspektsiooni järelevalve all.
Kultiveerimismaterjali sertifitseerimisena käsitletakse kehtestatud kvaliteedinõuetele vastavuse kontrollimist akrediteeritud laboratooriumi poolt ning sertifitseeritud kultiveerimismaterjali müügipakendi sulgemist Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse järelevalve all.
Sertifitseeritud seemne- või paljundusmaterjalipartiile väljastab Taimetoodangu Inspektsioon ja sertifitseeritud kultiveerimismaterjalipartiile Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus sertifitseerimist tõendava dokumendi.
Sertifitseerimisele kuulub ainult sertifitseeritavate taimeliikide loetellu ja sordilehte või soovitatud sortide nimekirja võetud põllu- ja aiakultuuride sortide seeme ja paljundusmaterjal ning sertifitseeritavate taimeliikide loetellu võetud metsataimede kultiveerimismaterjal.
Sertifitseerimisele kuuluva hübriidsordi puhul peavad kõik seemne või paljundusmaterjali tootmiseks kasutatavad ristlusvanemad ja sordi koostisosad olema sertifitseeritud.
Seemne ja paljundusmaterjali sertifitseerimist korraldab sordi omaniku, esindaja või säilitaja taotluse alusel Taimetoodangu Inspektsioon.
Kultiveerimismaterjali sertifitseerimist korraldab kultiveerimismaterjali tootmise või turustamisega tegeleva isiku taotluse alusel Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus.
Sertifitseerimisele kuuluvate põllu- ja aiakultuuride taimeliikide loetelu kehtestatakse põllumajandusministri määrusega ja sertifitseerimisele kuuluvate metsataimede liikide loetelu kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Turustatava sertifitseerimisele mittekuuluvate taimeliikide ja sortide seemne, paljundus- ja kultiveerimismaterjali vastavust kehtivatele nõuetele kontrollib tootja või turustaja.
Hübriidsordi puhul kehtivad käesolevas paragrahvis sätestatud nõuded kõigi seemne või paljundusmaterjali tootmiseks kasutatavate ristlusvanemate ja sordi koostisosade suhtes.
Muule seemnele või paljundusmaterjalile esitatavad kvaliteedinõuded taimeliigi või taimeliikide grupi kohta kehtestatakse põllumajandusministri määrusega, muule kultiveerimismaterjalile esitatavad kvaliteedinõuded kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Turustamisotstarbel võib seemet, paljundus- või kultiveerimismaterjali pakendada ainult käesoleva seaduse §-s 12 sätestatud tegevusloa omanik.
Kaitsealuse sordi seemne, paljundus- ja kultiveerimismaterjali pakendajal peab olema ka sordi omaniku või esindaja Taimetoodangu Inspektsioonis registreeritud luba.
Kui tegevusloa omanik soovib tegelda muude taimeliikide või sortide seemne, paljundus- või kultiveerimismaterjali pakendamisega, kui need, mille pakendamiseks talle on väljastatud luba, tuleb taotleda uus tegevusluba.
Seemne, paljundus- või kultiveerimismaterjali pakendamisega tegelevad isikud peavad pidama oma tegevuse kohta täpset arvestust ja säilitama pakendamist käsitlevaid dokumente vähemalt kolm aastat.
Sertifitseeritud seemne ja paljundusmaterjali pakendamine, müügipakendite sulgemine ja markeerimine peab toimuma Taimetoodangu Inspektsiooni järelevalve all.
Sertifitseeritud kultiveerimismaterjali pakendite sulgemine ja markeerimine peab toimuma Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse järelevalve all.
Seemnepartii, samuti paljundus- või kultiveerimismaterjalipartii vastavuse eest selle kvaliteeti tõendavates dokumentides näidatule ja müügipakendi sisu vastavuse eest etiketil märgitule vastutab pakendaja.
Vastava taotluse alusel on Taimetoodangu Inspektsioonil õigus väljastada luba pakendamata sertifitseeritud seemne müügiks selle lõpptarbijale.
Nii müüja kui lõpptarbija peavad esitama Taimetoodangu Inspektsioonile andmed tehingu objektiks olnud seemne koguste ja kategooriate kohta, oma nime ja aadressi.
Sertifitseeritud seemne, paljundus- või kultiveerimismaterjali müügipakend peab olema varustatud nõuetekohase etiketiga või taimepassiga.
Põllu- ja aiakultuuride puhul võib etiketil nõutava informatsiooni trükkida etiketi vormi kohaselt pakendile Taimetoodangu Inspektsiooni järelevalve all.
Geneetiliselt muundatud sordi seemne või paljundusmaterjali müügipakendi etiketil peavad olema tähed GMO.
Geneetiliselt muundatud organismide kasutamist reguleeritakse eriseadusega.
Sertifitseeritud seemnepartii, samuti paljundus- või kultiveerimismaterjalipartii peab olema varustatud kehtiva sertifitseerimist tõendava dokumendiga.
Muu seemne- või paljundusmaterjalipartii peab olema varustatud nõuetekohase etiketi või tootekirjeldusega, millel tuleb eraldi kajastada taimepassil nõutud andmed.
Põllumajandusministri määrusega kehtestatakse taimeliikide loetelu, mille seemne- või paljundusmaterjalipartii peab olema varustatud etiketiga, ja taimeliikide loetelu, mille seemne- või paljundusmaterjalipartii peab olema varustatud tootekirjeldusega.
Keskkonnaministri määrusega kehtestatakse taimeliikide loetelu, mille kultiveerimismaterjalipartii peab olema varustatud etiketiga.
Muu seemnepartii, samuti paljundus- või kultiveerimismaterjalipartii peab olema varustatud selle päritolu, liigilisust või sordilisust, sätestatud juhtudel nii liigilisust kui sordilisust, ja kvaliteeti tõendava dokumendiga.
Kui seemet või paljundusmaterjali on töödeldud mingi kemikaaliga või on seda soovitatud töödelda, peab sellekohane teave olema ära toodud etiketil kas pakendi peal või selle sees.
Seemne või paljundusmaterjali pakendamisel, müügipakendite sulgemisel ja markeerimisel esitatavad nõuded ja tingimused ning pakendamata seemne müügiloa väljaandmise kord ja nõutavate sertifitseerimist või kontrollimist kinnitavate dokumentide ja etikettide vorm ja sisu taimeliigi või taimeliikide grupi kohta kehtestatakse põllumajandusministri määrusega.
Kultiveerimismaterjali pakendamisel, müügipakendite sulgemisel ja markeerimisel esitatavad nõuded ja tingimused ning nõutavate sertifitseerimist või kontrollimist kinnitavate dokumentide ja etikettide vorm ja sisu kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Enne seemnepartii, samuti paljundus- või kultiveerimismaterjalipartii importimist tuleb importijal taotleda põllu- ja aiakultuuride puhul Taimetoodangu Inspektsioonilt, metsataimede puhul Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuselt impordiluba selle partii importimiseks.
Impordiloa saamise aluseks on käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud sertifitseerimist või kvaliteeti tõendav dokument ja eksportivas riigis riiklikku järelevalvet teostava asutuse väljastatud fütosanitaarne sertifikaat, taimepass või nende koopia.
Importida ei tohi keelatud toimeaineid sisaldava taimekaitsevahendiga töödeldud seemet ega taimset paljundusmaterjali.
Sordilehte võtmisele kuuluvate liikide puhul on lubatud importida ainult sordilehte võetud sortide seemet ja paljundusmaterjali.
See piirang ei kehti seemne ja paljundusmaterjali importimisel sordiaretuse, teadusliku uurimistöö või riiklike katsete läbiviimise eesmärgil.
Kui seemne või paljundusmaterjali importija ei ole sordi esindaja, on ta kohustatud kaks nädalat enne kavandatavat importi teatama sordi esindajale, missuguse taimeliigi ja sordi seemet või paljundusmaterjali ning kui suures koguses tal on plaanis importida.
Turustamiseks ettenähtud imporditud seeme, paljundus- ja kultiveerimismaterjal peavad olema pakitud.
Pakend peab olema varustatud käesoleva seaduse § 18 lõikes 1 või 3 sätestatud etiketi või tootekirjeldusega.
Imporditud seemnepartii, samuti paljundus- või kultiveerimismaterjalipartii peab sertifitseerimisele kuuluvate taimeliikide korral olema varustatud kas Rahvusvahelise Seemnekontrolli Assotsiatsiooni (ISTA) sertifikaadiga, OECD sertifikaadiga või eksportivas riigis riiklikku järelevalvet teostava asutuse väljastatud sertifitseerimist tõendava dokumendiga, muude taimeliikide korral eksportivas riigis riiklikku järelevalvet teostava asutuse väljastatud kvaliteeti tõendava dokumendiga, ja vastama Eestis kehtestatud nõuetele.
Seemne, paljundus- või kultiveerimismaterjali impordiga tegelevad isikud peavad pidama oma tegevuse kohta täpset arvestust ja säilitama importimisega seotud dokumente vähemalt kolm aastat.
Järelevalvet seemne või paljundusmaterjali impordi üle teostab Taimetoodangu Inspektsioon koostöös Tolliametiga.
Järelevalvet kultiveerimismaterjali impordi üle teostab Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus koostöös Tolliametiga.
Tolliamet kontrollib käesoleva seaduse § 19 lõikes 1 sätestatud impordiloa olemasolu.
Imporditud seemnepartiist, samuti paljundus- või kultiveerimismaterjalipartiist võidakse järelevalveasutuse otsusel võtta kontrollproov, mille analüüsimisel kontrollitakse seemnepartii, samuti paljundus- või kultiveerimismaterjalipartii vastavust Eestis kehtestatud kvaliteedinõuetele.
Eestis kehtestatud nõuetele mittevastav imporditud seemnepartii, samuti paljundus- või kultiveerimismaterjalipartii, mis on järelevalveasutuse otsusel määratud tagasisaatmisele, kuulub tagasisaatmisele importija kulul, kui importija ja eksportija vahelises lepingus ei ole sätestatud teisiti.
Imporditud seemnepartii, samuti paljundus- või kultiveerimismaterjalipartii, mis võib põhjustada ohtlike taimehaiguste või -kahjurite või raskestitõrjutavate umbrohtude levikut või tekitada muul moel kahju ümbritsevale keskkonnale või inimeste või loomade tervisele, kuulub järelevalveasutuse otsusel tagasisaatmisele või hävitamisele importija kulul.
Seemne ja paljundusmaterjali importimisele esitatavad nõuded kehtestatakse põllumajandusministri määrusega.
Kultiveerimismaterjali importimisele esitatavad nõuded kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Eestis kaitse alla võetud sortide seemet ja paljundusmaterjali tohib eksportida ainult sordi omaniku loal.
Eksportija peab üks nädal enne eksportimise alustamist esitama Taimetoodangu Inspektsioonile sordi omanikult saadud loa ja teatise, milles on märgitud eksportija nimi, aadress, kontaktandmed ning eksporditava sordi nimetus ja eksporditav seemne või paljundusmaterjali kogus.
Kultiveerimismaterjali eksportija peab üks kuu enne eksportimise alustamist esitama Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskusele teatise, milles on märgitud eksportija nimi, aadress, kontaktandmed ning eksporditava taimeliigi nimetus ja eksporditav kogus.
Eestis haruldaste taimeliikide kultiveerimismaterjali eksport on keelatud.
Haruldaste taimeliikide loetelu, mille kultiveerimismaterjali eksport on keelatud, kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Käesolevas seaduses käsitletakse seemne, paljundus- ja kultiveerimismaterjali turustamisena selle müügiks pakkumist, mis tahes muul viisil ostjale kättesaadavaks tegemist, müümist või muul viisil üleandmist.
Sordilehte võtmisele kuuluvate taimeliikide puhul on lubatud turustada ainult sordilehte võetud sortide seemet ja paljundusmaterjali.
Sertifitseerimisele kuuluvate taimeliikide ja sortide turustatav seemnepartii, samuti paljundus- või kultiveerimismaterjalipartii peab olema sertifitseeritud ja varustatud sertifitseerimist tõendava dokumendiga.
Turustatav muu seemnepartii, samuti paljundus- või kultiveerimismaterjalipartii peab olema varustatud selle päritolu, liigilisust, kui nõutud, ka sordilisust, ja kvaliteeti tõendava dokumendiga.
Seemne kiiremini kättesaadavaks muutmiseks võib käesoleva seaduse § 18 lõikes 2 märgitud sertifitseerimist tõendava dokumendi asendada seemne kvaliteeti kinnitava analüüsiteatega tingimusel, et tegemist on seemne lõpptarbijaga ja et pärast lõplikku kvaliteedi määramist edastatakse kauba saajale nõutav sertifitseerimist tõendav dokument.
Turustatav seeme, paljundus- või kultiveerimismaterjal peab olema nõuetekohaselt pakitud, pakend peab olema varustatud käesoleva seaduse § 18 lõikes 1 või 3 sätestatud nõuetekohase etiketi või tootekirjeldusega.
Kui turustatav seemnepartii, samuti paljundus- või kultiveerimismaterjalipartii võib põhjustada ohtlike taimehaiguste või -kahjurite või raskestitõrjutavate umbrohtude levikut või tekitada muul moel kahju ümbritsevale keskkonnale või inimeste või loomade tervisele, kuulub partii järelevalveasutuse otsusel hävitamisele partii omaniku kulul.
Seemne, paljundus- ja kultiveerimismaterjali turustamisega tegelevad isikud peavad pidama oma tegevuse kohta täpset arvestust.
Turustatud seemet, paljundus- või kultiveerimismaterjali käsitlevaid dokumente tuleb säilitada vähemalt kolm aastat.
Seemne või paljundusmaterjali turustamisel kehtivad kvaliteedinõuded taimeliigi või taimeliikide grupi kohta kehtestatakse põllumajandusministri määrusega.
Kultiveerimismaterjali turustamisel kehtivad kvaliteedinõuded kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Järelevalvet käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetest kinnipidamise üle teostab seemne ja paljundusmaterjali osas Põllumajandusministeerium Taimetoodangu Inspektsiooni ning kultiveerimismaterjali osas Keskkonnaministeerium Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse kaudu.
Andmeid seemne, paljundus- või kultiveerimismaterjali tootmise kohta ning dokumente ja arvestust pakendamise, turustamise ja impordi üle.
Teha kohustuslik ettekirjutus ja nõuda seemnepartii, samuti paljundus- või kultiveerimismaterjalipartii hävitamist vastavalt keskkonnakaitse eeskirjadele, kui selle kasutamine võib soodustada ohtlike taimehaiguste või -kahjurite või raskestitõrjutavate umbrohtude levikut või tekitada muul moel kahju ümbritsevale keskkonnale.
Ettekirjutuse tegemisel tuleb ära näidata ettekirjutuse teinud inspektori või volitatud isiku nimi ja ametikoha täpne nimetus, ettekirjutuse tegemise tinginud asjaolud koos viitega vastava seaduse või selle alusel vastuvõetud õigusakti sättele ning ettekirjutuse täitmise tähtaeg.
Kui järelevalve käigus avastatud puudusi seemne, paljundus- või kultiveerimismaterjali turustamisel saab kõrvaldada, on Taimetoodangu Inspektsiooni inspektorid ja Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse direktor ja inspektorid kohustatud ettekirjutuses kehtestama puuduste kõrvaldamise tähtaja.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud seemnepartiid, samuti paljundus- või kultiveerimismaterjalipartiid kuuluvad eraldi tähistamisele.
Müügikeeld tühistatakse, kui puudused on tähtaegselt kõrvaldatud.
Teha käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetest kinnipidamise üle järelevalve teostamisel koostööd teiste ametkondade esindajatega.
Taimetoodangu Inspektsiooni inspektoritel ja Taimetoodangu Inspektsiooni peadirektori volitatud isikutel ning Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse direktoril ja inspektoritel ning Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse direktori volitatud isikutel on keelatud avaldada neile ametikohuste täitmisel teatavaks saanud konfidentsiaalset informatsiooni seemne, paljundus- või kultiveerimismaterjali tootjate, pakendajate või turustajate majandusliku seisundi kohta või nende ärisaladusi.
Käesoleva paragrahvi lõige 2 ei laiene andmete avaldamisele riigiasutustele seadustes ettenähtud juhtudel ning tingimustel.
Käesolevast seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate nõuete rikkumise eest kannavad füüsilised isikud distsiplinaar-, haldus-, tsiviil- ja kriminaalvastutust seaduses ettenähtud korras.
Juriidilised isikud kannavad vastutust käesoleva seaduse alusel.
Juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asjas on õigus protokolli koostada Taimetoodangu Inspektsiooni peadirektoril, tema asetäitjal ning riiklikul inspektoril või Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse direktoril või inspektoril.
Haldusõiguserikkuja esindaja seletus ja märge, et haldusõiguserikkuja esindajale on tutvustatud tema õigust kasutada õigusabi.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ametnikud võivad määrata rahatrahvi kuni 25 000 krooni.
Halduskohtunik võib määrata rahatrahvi kuni 50 000 krooni.
Menetlus juriidilise isiku haldusõiguserikkumiste asjades toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud korras.
Käesoleva seaduse § 14 lõigetes 1, 3, 5, 6, 7 ja 8, § 17 lõikes 1, § 19 lõigetes 1 ja 2, § 21 lõikes 1 ning § 22 lõigetes 2, 3, 4, 6, 7 ja 8 toodud nõuete täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise eest - määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni.
Käesoleva seaduse § 12 lõikeid 1 ja 4, § 14 lõikeid 1, 4 ja 7, § 16 lõiget 1 ja § 17 lõiget 1 ei rakendata 1998. aastal ja varem toodetud seemnepartiide, samuti paljundus- ja kultiveerimismaterjalipartiide suhtes.
Kõrreliste heintaimede liikide ja sortide osas, mida imporditakse ja turustatakse seemnesegudena ja tingimusel, et nende sortidega on rajatud Eestis põldkatsed, rakendatakse käesolevat seadust alates 2000. aasta 1. jaanuarist.
Käesoleva seaduse § 15 lõigetes 2 ja 6, § 17 lõikes 4, § 18 lõigetes 2 ja 3 ning § 22 lõigetes 3 ja 6 sätestatud nõudeid rakendatakse alates 1999. aasta 1. juulist.
Erimärgistamisele kuulub Eestisse imporditav ja Eestis toodetav kerge kütteõli ning see osa diislikütusest, mis on ette nähtud kasutamiseks traktorites ja põllutöömasinates ning kutselisel kalapüügil vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatule (edaspidi eriotstarbeline diislikütus).
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kerget kütteõli on keelatud kasutada mootorikütusena sõiduautos ning reisijate- või kaubaveoks ettenähtud sõidukis (edaspidi sõiduk) liiklusseaduse (RT 1992, 12, 193; RT I 1995, 2/3, 3; 1996, 16, 268; 1997, 86, 1459; 1999, 16, 272) mõistes, välja arvatud traktoris.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eriotstarbelist diislikütust on lubatud kasutada ainult traktorites ja põllutöömasinates ning äriseadustikus (RT I 1995, 26-28, 355; RT I 1998, 91-93, 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360; 57, 596; 102, 907; 2000, 29, 172; 49, 303; 55, 365; 57, 373; 2001, 34, 185; 56, 332 ja 336) sätestatud korras registreeritud ettevõtjal kutselisel kalapüügil kalapüügiseaduse (RT I 1995, 80, 1384; 1996, 27, 567; 1998, 108/109, 1784; 1999, 10, 152; 54, 583; 95, 843; 2000, 13, 92; 54, 348; 81, 514; 2001, 18, 88) tähenduses.
Kõigil muudel juhtudel on eriotstarbelise diislikütuse kasutamine keelatud.
Erimärgistamine on kerge kütteõli ja eriotstarbelise diislikütuse eristamine teistest vedelkütustest nendesse lisaainete lisamise teel.
Kergele kütteõlile ja eriotstarbelisele diislikütusele erimärgistamiseks lisatavate ainete loetelu ning kontsentratsiooni kerges kütteõlis ja diislikütuses kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Enne kerge kütteõli ja eriotstarbelise diislikütuse toimetamist tolliterritooriumile võib vabaks ringluseks ettenähtud kerget kütteõli ja eriotstarbelist diislikütust erimärgistada välisriigis.
Välisriigis erimärgistatud kerge kütteõli ja eriotstarbelise diislikütuse erimärgistamise eest vastutab vastavalt kerge kütteõli või eriotstarbelise diislikütuse importija.
Eestis toodetav kerge kütteõli ja eriotstarbeline diislikütus erimärgistatakse tootmise kohas hiljemalt kütuse väljastamisel.
Eestis toodetava kerge kütteõli ja eriotstarbelise diislikütuse erimärgistamise eest vastutab tootja.
Kerge kütteõli ja eriotstarbelise diislikütuse erimärgistamise ning selle üle kontrolli teostamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel rahandusminister määrusega.
Järelevalvet Eestis toodetava kerge kütteõli ja eriotstarbelise diislikütuse erimärgistamise üle teostab Maksuamet.
Politseiametnikul, abipolitseinikul, tolliametnikul ja maksuametnikul on õigus võtta sõiduki kütusesüsteemist, sealhulgas kütusepaagist (edaspidi kütusesüsteem), proove selles sõidukis mootorikütusena kasutatava kütuse erimärgistatuse kindlakstegemiseks.
Politseiamet ja Tolliamet edastavad Maksuametile iga kuu 15. kuupäevaks nende juriidiliste isikute ja füüsilisest isikust ettevõtjate nimed, kellele kuuluva sõiduki kütusesüsteemis eelmisel kuul avastati erimärgistatud kütus.
Sõidukis mootorikütusena kasutatava kütuse erimärgistatuse kindlakstegemise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kui proovi võtmine sõiduki kütusesüsteemist osutub kohapeal võimatuks, on käesoleva seaduse paragrahv 4 lõikes 3 nimetatud isikutel õigus anda sõidukijuhile korraldus toimetada sõiduk lähimasse kohta, kus selle kütusesüsteemist on võimalik proove võtta.
Kui sõiduki kütusesüsteemis avastatakse erimärgistatud kütus, on selle sõiduki juht kohustatud vahetama kütusesüsteemis oleva kütuse 24 tunni jooksul avastamise hetkest arvates.
Erimärgistatud kütuse avastanud isik on kohustatud andma sõidukijuhile dokumendi, millele on märgitud kütusesüsteemis oleva erimärgistatud kütuse avastamise kuupäev ja kellaaeg.
Välisriigis registreeritud sõiduki, mille kütusesüsteemis on avastatud erimärgistatud kütus, võib tolliterritooriumilt välja lubada pärast nimetatud rikkumisega seotud asjaolude selgitamist ja selle rikkumise eest määratud rahatrahvi maksmist.
Kui välisriigis registreeritud sõiduki juht on lahkunud tolliterritooriumilt enne käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud rikkumise eest temale määratud rahatrahvi maksmist, lubatakse tal pöörduda tolliterritooriumile vaid tingimusel, et see rahatrahv on makstud.
Eriotstarbelise diislikütuse müügi korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema poolt volitatud minister.
Eriotstarbelise diislikütuse käibemaksuta müügihind on sama müüja poolt müüdava erimärgistamata diislikütuse käibemaksuta müügihinnast madalam vähemalt märgistamata ja eriotstarbelise diislikütuse kehtiva aktsiisimäära erinevuse võrra.
Füüsiline isik vastutab käesoleva seaduse rikkumise eest haldusõiguserikkumiste seadustiku paragrahv 92 8 alusel.
Juriidiline isik vastutab käesoleva seaduse rikkumise eest maksukorralduse seaduse paragrahv 30 lõike 1 punkti 12 alusel.
Füüsilisest isikust ettevõtja vastutab käesoleva seaduse rikkumise eest maksukorralduse seaduse alusel selles juriidilisele isikule ettenähtud sanktsiooni piires.
Kui füüsiline isik, tegutsedes juriidilise isiku või füüsilisest isikust ettevõtja nimel või huvides, rikkus käesoleva seaduse nõudeid, võib selle rikkumise asjas kohaldada karistust samaaegselt nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule või füüsilisest isikust ettevõtjale selleks ettenähtud sanktsiooni piires.
Käesolev seadus jõustub 1998. aasta 1. jaanuaril, välja arvatud paragrahv 8 lõike 4 punkt 2, mis jõustub 1999. aasta 1. jaanuaril.
Asjaõigusseadus sätestab asjaõigused, nende sisu, tekkimise ja lõppemise ning on aluseks teistele asjaõigust reguleerivatele seadustele.
Asjaõigusseadusel ei ole tagasiulatuvat jõudu, kui rakendusseadusest ei tulene teisiti.
Asja suhtes kehtib asja asukohamaa seadus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Kui Eesti Vabariigi välislepingus on käesolevast seadusest erinevad sätted, kohaldatakse välislepingu sätteid.
Asjaõigused on omand (omandiõigus) ja piiratud asjaõigused: servituudid, reaalkoormatised, hoonestusõigus, ostueesõigus ja pandiõigus.
Seaduses võib lisaks käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatule sätestada ka muid asjaõigusi.
Omanik võib olla füüsiline isik või eraõiguslik juriidiline isik (eraõiguslikud isikud), samuti riik või kohalik omavalitsusüksus ning avalik-õiguslik juriidiline isik (avalik-õiguslikud isikud).
Kõigil omanikel on võrdsed õigused, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Juriidilise isiku vara ega juriidiline isik ei saa kuuluda teistele isikutele.
Seaduses võib üldistes huvides teha vara omandamisel kitsendusi juriidilistele isikutele, välisriikidele, nende kodanikele, rahvusvahelistele organisatsioonidele ning kodakondsuseta isikutele.
Asi seaduse tähenduses on kehaline ese.
Seaduses nimetatud juhtudel kohaldatakse õigustele asjade suhtes kehtivaid sätteid.
Loomad ei ole asjad.
Loomadele kohaldatakse asjade suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Kinnisasi on maatükk koos selle oluliste osadega (paragrahv 16).
Asi, mis ei ole kinnisasi, on vallasasi.
Seaduses nimetatud juhtudel kohaldatakse vallasasjale kinnisasja suhtes kehtivaid sätteid.
Üldine asi on asi, mis oma loodusliku olemuse tõttu ei saa kuuluda kellegi omandisse ja on kasutatav igaühe poolt nagu õhk ja avameri.
Avalik asi on asi, mis kuulub riigi- või munitsipaalomandisse ja on oma ühiskondliku olemuse tõttu kasutatav igaühe poolt nagu territoriaal- ja sisemeri, laevatatavad veekogud, avalikud tänavad, väljakud ja pargid.
Eraasi on asi, mis ei ole üldine ega avalik ja võib kuuluda igale omanikule.
Seaduses sätestatud juhtudel võib eraasi olla määratud avalikuks kasutuseks.
Üldine ja avalik asi ei ole tsiviilkäibes.
Vallasasi on asendatav või asendamatu.
Asendatav on vallasasi, mida tsiviilkäibes määratakse liigitunnuste alusel arvu, mõõdu ja kaalu järgi.
Poolte tahtel võib asendatavale asjale anda poolte suhtes asendamatu asja omaduse, samuti vastupidi.
Vallasasi on äratarvitatav või äratarvitamatu.
Äratarvitatav on vallasasi, mis otstarbekohasel kasutamisel lakkab olemast või võõrandatakse.
Äratarvitatavaks loetakse ka vallasasi, mis kuulub asjade kogumisse, mille otstarbekohane kasutamine seisneb üksikute asjade võõrandamises.
Asi on jagatav või jagamatu.
Jagatav on asi, mida selle olemust rikkumata võib jagada osadeks ja mille iga osa pärast jagamist moodustab terviku.
Seaduses sätestatud juhtudel võib jagatava asja tunnistada jagamatuks.
Asjade kogum koosneb üksikutest asjadest, mis on teatavaks otstarbeks ühendatud ning moodustavad ühise nimetuse all õiguste ja kohustuste suhtes ühe eseme.
Asi võib tsiviilkäibes olla tervikuna, reaalosana või mõttelise osana.
Asja reaalosa on asja teiste osadega võrreldes tegelikkuses piiritletud.
Asja mõtteline osa on tegelikkuses piiritlemata ja selle suurust väljendatakse murdosana.
Asja oluline osa on selle koostisosa, mis on asjaga püsivas ühenduses ja mida ei saa asjast eraldada, ilma et asi häviks või olemuselt muutuks.
Asi ja tema olulised osad ei või olla erinevate õiguste ja kohustuste esemeks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Maatüki olulised osad on sellega püsivalt ühendatud asjad nagu ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili, samuti maatükiga seotud ja kinnisasja igakordsele omanikule kuuluvad asjaõigused.
Ehitis, mis on maatükiga ühendatud mööduvaks otstarbeks, ei ole maatüki oluline osa.
Ehitis, mis on võõra maatükiga püsivalt ühendatud seda maatükki koormava asjaõiguse teostamiseks, ei ole maatüki oluline osa.
Asjaõiguse lõppedes muutub maatükile jääv ehitis maatüki oluliseks osaks.
Ehitise olulised osad on asjad, millest see on ehitatud või mis on sellega püsivalt ühendatud ja mida ei saa eraldada ehitist või eraldatavat asja oluliselt kahjustamata.
Ehitisega mööduvaks otstarbeks ühendatud asi ei ole ehitise oluline osa.
Ehitise kohta sätestatu kehtib ka rajatise suhtes, kui seadusest ei tulene teisiti.
Päraldis on vallasasi, mis, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu.
Asi ei ole päraldis, kui seda tsiviilkäibes päraldiseks ei loeta või kui seda ajutiselt kasutatakse teise asja majandusliku otstarbe huvides.
Õigused ja kohustused, mille esemeks on peaasi, laienevad ka päraldisele, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti.
Asi lakkab olemast päraldis selle lahutamisel peaasjast, kui ühtlasi on väljendatud õigustatud isiku tahe lõpetada päraldise kasutamine peaasja huvides.
Asi ei lakka olemast päraldis selle ajutisel lahutamisel peaasjast.
Kinnisasja omandamise ja valdamise, samuti ehitamise kohta käivad dokumendid, kaardid ja plaanid on asja päraldised.
Põllumajandussaaduste tootmise otstarbeks kasutatava kinnisasja päraldised on ka selle majandamiseks kasutatav põllumajandusinventar, masinad ja loomad, samuti maatüki saadused, mis on vajalikud majandamise jätkamiseks järgmise saagini.
Talu on kõik ühe valdaja poolt põllumajandussaaduste tootmiseks kasutatavad maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasjad koos päraldistega.
Tööstuslikuks tootmiseks kasutatava kinnisasja päraldised on ka sellel asuvad masinad, seadmed ja tööriistad, mis on vajalikud kinnisasja korrapäraseks majandamiseks.
Vili on asja kasutamisest saadav igasugune kasu.
Vili on loodus- või õigusvili.
Loodusvili on asjast loodusjõul või inimese kaasabil tulenev saadus.
Eraldumiseni on vili asja oluline osa.
Õigusvili on asjast õigussuhte tõttu saadav tulu.
Vili kuulub asja omanikule, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti.
Kui isikul on õigus saada asja vilja teatud aja jooksul ja seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti, kuulub talle selle aja jooksul asjast eraldunud loodusvili või sellele asjale vastav õigusvilja osa.
Isikul, kes on kohustatud vilja välja andma, on õigus nõuda vilja saamiseks tehtud kulutuste hüvitamist ulatuses, mis on vajalik asja korrapäraseks majandamiseks ega ületa vilja väärtust.
Asjast kasu saamiseks õigustatud isik peab kandma asjaga seotud kohustused ja kulutused.
Kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud isik ei ole omanik ega ole selged tema kohustused, kannab asjaga seotud kohustused ja kulutused asja omanik.
Toreduslikud, kui nendega taotletakse peamiselt asja mugavust, meeldivust või ilu.
Isikul, kes võõrast asja vallates on teinud sellele vajalikke kulutusi, on õigus nõuda omanikult nende hüvitamist, kui kulutuste tegija ei ole asja oma valdusse saanud kuriteoga.
Heausksel valdajal on õigus omanikult nõuda asjale tehtud kasulike kulutuste hüvitamist osas, mis ületab tema poolt asja viljast saadud tulu.
Hüvitus ei tohi ületada määra, mille võrra asja väärtus on kasulike kulutuste tõttu suurenenud.
Omanikul on oma varalist seisundit arvestades õigus nõuda asjale tehtud kasulike kulutuste hüvitamise vähendamist või hüvituse maksmisest vabastamist.
Kui hüvituse suurust vähendatakse või omanik selle maksmisest vabastatakse, on heausksel valdajal õigus enda tehtud parendused asja rikkumata ära võtta.
Pahausksel valdajal ei ole õigust nõuda omanikult asjale tehtud kasulike kulutuste hüvitamist.
Tal on õigus enda tehtud parendused asja rikkumata ära võtta.
Isikul, kes võõrast asja vallates on teinud asjale toreduslikke kulutusi, ei ole õigust nõuda nende hüvitamist.
Tal on õigus enda lisatud mugavus- ja meeldivusesemed ning ilustused asja rikkumata ära võtta.
Asja hinnatakse hariliku väärtuse või valdaja erilise huvi alusel.
Asja harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind).
Asja väärtuseks loetakse selle harilikku väärtust, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti.
Asja hindamine erilise huvi järgi põhineb kasul, mida valdaja saab oma isikliku olukorra tõttu, või asja eelistamisel valdaja poolt asja iseärasuste pärast või erilisel suhtel asjasse, arvestamata selle kasulikkust.
Vara on isikule kuuluvad asjad, rahaliselt hinnatavad õigused ja kohustused, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Vara on vallas- või kinnisvara vastavalt asjade liigitusele vallasasjadeks ja kinnisasjadeks (paragrahv 8) ning õiguste kuuluvusele (paragrahv 31).
Asjaõigused kuuluvad vallas- või kinnisvara hulka selle järgi, kas nende esemeks on kinnis- või vallasasi.
Võlaõigused ja muud isiklikud varalised õigused kuuluvad vallasvara hulka.
Valdus on tegelik võim asja üle, samuti reaalservituudi teostamine.
Valdaja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on.
Isik, kes valdab asja rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel, mis annab talle õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata, on otsene, teine isik aga kaudne valdaja.
Valdajaks ei ole isik, kes teostab tegelikku võimu asja üle teise isiku korralduste kohaselt tema majapidamises või ettevõttes.
Valdus on seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas see põhineb seaduslikul alusel või mitte.
Valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.
Valdus on heauskne, kui valdaja ei tea ega peagi teadma, et tema valdusel puudub seaduslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata.
Valdus on pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub seaduslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata.
Valdus loetakse heauskseks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.
Valdus omandatakse tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle, samuti reaalservituudi teostamisele asumisega.
Valduse omandamiseks piisab senise valdaja ja omandaja kokkuleppest, kui omandaja suudab teostada tegelikku võimu asja üle.
Seda, kas isik on saanud asja üle tegeliku võimu, otsustatakse asjaolude alusel.
Kaudne valdus omandatakse asja väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale, kui asja võõrandaja ise või kolmas isik jääb asja valdama.
Valdus läheb üle pärijale.
Valdus lõpeb, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul viisil, samuti reaalservituudi lõppemisega.
Mööduv takistus või katkestus tegeliku võimu teostamisel valdust ei lõpeta.
Seda, kas isik on kaotanud tegeliku võimu asja üle, otsustatakse asjaolude alusel.
Valdus on seadusega kaitstud omavoli vastu.
Omavoli on valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine.
Sel viisil saadud valdus on omavoliline.
Valduse rikkumine on valdaja takistamine asja üle tegeliku võimu teostamisel, samuti asja äravõtmise katse või ähvardus, kui on alust karta selle täideviimist.
Omavolilise valduse tagajärgede eest vastutab ka selle valduse pärija, samuti muu õigusjärglane, kui viimane valduse omandamisel eelkäija valduse omavolilisusest teadis.
Valdaja võib oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire.
Kui vallasasi võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga, on valdajal õigus teolt tabatud või jälitatud omavoli tarvitajalt vallasasi kohe ära võtta.
Kui kinnisasja valdus võetakse valdajalt ära omavoli- liselt salaja või vägivallaga, on valdajal õigus omavoli tarvitaja kinnisasjalt eemaldada ja kinnisasi oma võimu alla tagasi võtta.
Käesolevas paragrahvis sätestatud valdaja õigust omaabile võib kasutada ka paragrahv 33 3. lõikes nimetatud isik.
Kui vallasasi on valdaja võimu alt sattunud teise isiku valduses olevale kinnisasjale, on selle valdaja kohustatud lubama asja otsida ja ära viia, kui asi ei ole vahepeal kellegi valdusse võetud.
Kinnisasja valdajal on õigus nõuda asja otsimisest ja äraviimisest tekkinud kahju hüvitamist.
Kui on alust eeldada kahju tekkimist, on kinnisasja valdajal õigus tagatise saamiseni keelduda loa andmisest asja otsida või ära viia.
Keeldumine ei ole lubatud, kui viivitamine on ohtlik.
Kui valdust on omavoliliselt rikutud (paragrahv 40 lg. 3) või valdus omavoliliselt ära võetud, on valdajal õigus nõuda valduse kohtulikku kaitset.
Valduse rikkumisel on valdajal õigus nõuda rikkumise kõrvaldamist, edasise rikkumise ärahoidmist ja kahju hüvitamist.
Nõuet ei rahuldata, kui nõudja valdus on rikkuja või tema eelkäija suhtes omavoliline ja omandatud ühe aasta jooksul enne rikkumist.
Valduse äravõtmisel on valdajal õigus nõuda valduse taastamist ja kahju hüvitamist isikult, kes on nõudja suhtes omavoliline valdaja.
Nõuet ei rahuldata, kui nõudja valdus on äravõtja või tema eelkäija suhtes omavoliline ja on omandatud ühe aasta jooksul enne valduse äravõtmist.
Kostja võib vaidlustada paragrahvides 44 ja 45 nimetatud nõudeid üksnes siis, kui ta tõendab, et valduse rikkumine või äravõtmine ei olnud omavoliline ja et tal oli õigus valdust rikkuda või asja vallata.
Paragrahvides 44 ja 45 nimetatud nõude võib esitada ka kaudne valdaja.
Valduse äravõtmisel võib kaudne valdaja nõuda otsese valdaja valduse taastamist.
Kui otsene valdaja ei saa või ei taha valdust taastada, võib kaudne valdaja nõuda valduse üleandmist endale.
Kaudsel valdajal on käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud tingimustel otsimisõigus (paragrahv 42).
Valduse kaitse (paragrahvid 44 ja 45) hagi aegumise tähtaeg on üks aasta, arvates valduse rikkumisest või äravõtmisest.
Isik, kes valdab asja reaalosa, võib selle osa valdust kaitsta paragrahvides 40-48 sätestatud korras.
Kui mitu isikut valdab asja ühiselt (kaasvaldus), võib iga kaasvaldaja või kaasvaldajad ühiselt kaitsta valdust paragrahvides 40-48 sätestatud korras.
Kaasvaldajate vahelises vaidluses valduse kasutamisõiguse ulatuse üle ei kohaldata valduse kaitse sätteid.
Kinnistusraamatut peetakse kinnisasjade ja nendega seotud asjaõiguste kohta.
Avalik-õiguslikule isikule kuuluv kinnisasi peab olema kinnistusraamatusse kantud, kui seda koormatakse asjaõigusega või kui seda soovib omanik, samuti kui kinnisasi antakse teise isiku valdusse.
Kinnistusraamatut peetakse vastavalt käesolevale seadusele ja kinnistusraamatuseadusele.
Korterihoonestusõigus.
Kinnistusraamatusse kantakse ainult seaduses ettenähtud andmed.
Kinnistuid võib ühendada üheks kinnistuks või ühte kinnistut jagada mitmeks kinnistuks ainult omaniku soovil.
Kinnistute ühendamisel või kinnistu jagamisel jäävad kinnistusraamatusse kantud õigused kehtima, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Kui kinnistuid ei ole võimalik ühendada või jagada selliselt, et kinnistusraamatusse kantud õigused jääksid muutmatult püsima, on nende õiguste piiramiseks vajalik õigustatud isiku nõusolek.
Kinnistusraamat on avalik.
Igaühel on õigus tutvuda kinnistusraamatu andmetega ja saada sellest väljavõtteid seaduses sätestatud korras.
Keegi ei või end vabandada kinnistusraamatu andmete mitteteadmisega.
Kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldatakse.
Kui kinnistusraamatusse kantud õigus kustutatakse, siis loetakse see lõppenuks.
Kui isik kinnistusraamatu andmetele tuginedes omandab heauskselt kinnisasja või piiratud asjaõiguse, siis jäävad tema heauskselt omandatud õigused kehtima.
Omandaja on pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige.
Kui kinnistusraamatusse kantud õigustatud isiku õigus oli kolmanda isiku kasuks piiratud, on piirang omandaja suhtes kehtiv, kui see on kinnistusraamatusse kantud.
Kinnistusraamatu kanne on ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta või see alus on hiljem ära langenud või kanne on valesti muudetud või kustutatud.
Kui kinnistusraamatu kanne on ebaõige, ei saa isik, kes seda teadis või pidi teadma, kandele tugineda.
Kui asjaõiguse tekkimiseks on vajalik kinnistusraamatusse kandmine, kehtib õigus asjaõigusena, kui see on kinnistusraamatusse kantud.
Kande piirides võib asjaõiguse sisu täpsemalt tõendada dokumentide või muude tõenditega.
Kinnistusraamatusse kantud asjaõigusest tulenev nõue ei aegu, kui seaduses ei ole sätestatud teisti.
Asjaõigused saavad järjekoha kinnistusraamatusse kandmisega.
Kanded kinnistusraamatusse tehakse avalduste saabumise järjekorras.
Kui kinnistusregistri ühte jakku tehakse mitu kannet, saavad need järjekoha, mis vastab registreerimise järjekohale kinnistuspäevikus.
Kui avaldused on esitatud samaaegselt, antakse neile üks ja sama järjekoht ning see märgitakse ka vastavatesse kannetesse.
Hagi tagamise määruse alusel tehtav märge ja kohtulik hüpoteek kantakse kinnistusraamatusse üldises korras.
Kinnistusraamatusse kantud asjaõiguse järjekohta võib muuta, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Järjekoha muutmiseks on nõutav nende isikute kokkulepe, kelle õiguste järjekoht muutub.
Kinnispandiõiguse järjekohas tagasiastumiseks on nõutav ka kinnisasja omaniku nõusolek.
Kui muutmisel tagasiastunud õigus lõpeb, siis etteastunud õigus ei kaota selle tagajärjel järjekoha muutmisega saadud kohta.
Järjekoha muutmine ei või kahjustada õigust, mille järjekoht on tagasiastuvate ja etteastuvate õiguste vahel.
Omanik võib kinnisasja koormamisel mõne õigusega jätta endale eesõiguse teise ulatuselt kindlaksmääratud õiguse kandmiseks koormava õiguse ette.
Eesõigus kantakse märkena kinnistusraamatusse selle õiguse juurde, mis eesõiguse kasutamisel peab tagasi astuma.
Kinnisasja võõrandamisel, samuti pärimisel läheb käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud eesõigus üle igakordsele omandajale.
Kinnistusraamatusse kantakse asjaõigused ja märked.
Muude seadusega kinnistusraamatusse kanda lubatud asjaolude nähtavakstegemiseks (märkus).
Keelumärge keelab vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt.
Asjaõiguse käsutamine pärast märke kandmist kinnistusraamatusse on tühine osas, milles see märkega tagatud nõuet kahjustab või piirab.
Käesoleva paragrahvi 3. lõiget rakendatakse ka kohtuotsuse alusel toimuva käsutamise suhtes.
Kui käsutamine on käesoleva paragrahvi 3. ja 4. lõikes sätestatud alustel tühine, on omandajal õigus nõuda tähtpäeva saabumisel kolmandalt isikult enda kandmist kinnistusraamatusse vastavalt kas maatüki omanikuna või piiratud asjaõiguse omajana.
Märke järgi määratakse selle õiguse järjekoht, mille kohta märge oli tehtud.
Märke võib kustutada, kui nõue, mille tagamiseks märge tehti, on lõppenud.
Isikul, kelle kinnistut või õigust eelmärge või vastuväide puudutab, on õigus nõuda isikult, kelle kasuks märge on tehtud, märke kustutamist, kui märkega tagatud õiguse maksmapanek on välistatud.
Kinnistusraamatu kanne tehakse, sealhulgas muudetakse või kustutatakse, kinnistamisavalduse alusel.
Kinnistamisavaldus on asjaõigusleping või ühepoolne avaldus, milles on väljendatud soov kande tegemiseks kinnistusraamatusse.
Kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav nende isikute nõusolek, kelle kinnistusraamatusse kantud õigust kande tegemine, muutmine või kustutamine kahjustaks.
Jõustunud kohtuotsuse või -määruse alusel tehakse kinnistusraamatu kanne ühepoolse lihtkirjaliku kinnistamisavalduse ja jõustunud kohtulahendi ärakirja alusel.
Seaduses sätestatud juhtudel tehakse kanne ilma kinnistamisavalduseta (ametiülesande korras).
Isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, näiteks ei ole tema õigust kinnistusraamatusse kantud või on kantud ebaõigesti või on kahjustatud mõne olematu koormatise või kitsenduse sissekandmise läbi, võib nõuda ebaõige kande muutmist või kustutamist.
Kande muutmiseks on vajalik selle isiku nõusolek, kelle õigusi parandamine puudutab.
Kui nimetatud isik nõusolekut ühe kuu jooksul ei anna, on isikul, kes soovib kannet muuta, õigus esitada hagi.
Kinnistusraamatu parandamist nõudev isik võib kuni kande muutmise või kustutamiseni nõuda kohtult kinnistusraamatusse kantud isiku käsutusõiguse piiramiseks vastuväite kandmist kinnistusraamatusse.
Sellise vastuväite kandmiseks kinnistusraamatusse ei ole nõutav, et märke kandmist nõudev isik oma õiguste rikkumist või nende rikkumise ohtu tõendaks.
Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud nõuet ei saa esitada kolmanda heauskse isiku poolt omandatud asjaõiguste suhtes, mis on kinnistusraamatusse kantud.
Kui kanne on asjaõiguse lõppemise tõttu kaotanud igasuguse õigusliku tähenduse, on koormatud kinnisasja omanikul õigus nõuda kande kustutamist.
Kinnistusraamatusse kantud asjaõigus kinnisasjale ei lõpe ainuüksi seetõttu, et kinnisasja omanik omandab selle õiguse või selle õiguse omanik omandab kinnisasja.
Kande parandamine toimub kinnistusraamatuseaduses sätestatud korras.
Kande parandamise asemel võib õigustatud isik nõuda ebaõige kande kustutamist ja uue tegemist.
Omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle.
Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist.
Omaniku õigused võivad olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega.
Omand tekib ainult seaduses sätestatud juhtudel.
Omandi esemeks võib olla iga asi, mille omandamine ei ole seadusega keelatud.
Vallasomandi esemeks on vallasasi.
Kinnisomandi esemeks on kinnisasi, mis on kantud või mida seaduse järgi võib kanda kinnistusraamatusse.
Ühine omand on kahele või enamale isikule üheaegselt kuuluv omand.
Ühine omand on kaasomand või ühisomand.
Kaasomand on kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv omand.
Ühisomand on kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand.
Ühine omand on kaasomand, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Ühisomandile kohaldatakse kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Kui õigus kuulub mitmele isikule ühiselt (ühisus), kohaldatakse sellele vastavalt ühise omandi kohta käivaid sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti.
Kaasomanike osad ühises asjas on võrdsed, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti.
Kaasomanikule kuulub tema osale vastav osa ühise asja viljast, kui seaduses, tehingu või lepinguga ei ole sätestatud teisiti.
Kaasomanikul on teiste kaasomanike suhtes oma osale ühises asjas omaniku õigused, arvestades teiste kaasomanike õigusi.
Kaasomanikul on ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused.
Kaasomanikud valdavad ja kasutavad ühist asja kokkuleppe või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas.
Kaasomaniku osale vastavat tulu, mida tal on õigus saada, ei või käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud enamus kaasomaniku nõusolekuta vähendada.
Kaasomanikul on õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei takista teiste kaasomanike kaaskasutust.
Kaasomanikul on õigus teha asja säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste kaasomanike nõusolekuta, kuid ta võib teistelt kaasomanikelt nõuda vajalike kulutuste hüvitamist võrdeliselt nende osadega.
Kaasomanikul on õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis oleva asja valdamine ja kasutamine toimuks vastavalt kõigi kaasomanike huvidele.
Kaasomanik võib temale kuuluva mõttelise osa ühises asjas võõrandada, pärandada, pantida või seda muul viisil käsutada.
Kinnisasja mõttelise osa võõrandamisel isikule, kes ei ole kaasomanik ega seaduse järgi eesõigustatud, on teistel kaasomanikel võõrandatava mõttelise osa ostu eesõigus.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud ostueesõigus kehtib ka kinnisasja kaasomaniku mõttelise osa müügil sundenampakkumise teel.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatut ei kohaldata, kui kaasomanik võõrandab kinnisasja mõttelise osa alanejale sugulasele või vanemale.
Kaasomandis oleva asja võib tervikuna või reaalosana võõrandada või koormata, samuti asja või selle majanduslikku otstarvet oluliselt muuta ainult kõigi kaasomanike kokkuleppel.
Kõigi kaasomanike nõusolekuta käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud eesmärgil tehtud kaasomaniku tehing on kehtetu ja seda teinud kaasomanik on kohustatud hüvitama teistele kaasomanikele sellega tekitatud kahju.
Kaasomanik kannab vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatusi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi.
Kaasomanik vastutab oma võlgade eest talle kuuluva osaga kaasomandis.
Kaasomanikul on õigus nõuda kaasomandi lõpetamist, kui see ei ole vastuolus kaasomandi tekkimise alusega.
Kaasomandi tekkimise aluseks oleva tehinguga ei või kaasomandi lõpetamist keelata kauemaks kui 10 aastaks.
Kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele.
Kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus vastavalt asjaoludele, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.
Kaasomandi reaalosadena jagamisel võib kohus, kui reaalosade väärtus ei vasta kaasomanikele kuuluvate mõtteliste osade väärtusele, määrata rahalise tasaarvestuse osade ühtlustamiseks, samuti koormata üksikuid osasid servituudiga teiste osade kasuks.
Kohtu poolt kindlaksmääratud osade jaotamine reaalselt võib vajaduse korral toimuda ka liisu heitmise teel.
Kaasomanikul on õigus nõuda oma osa eraldamist ühisest asjast reaalosana, kui see ei ole vastuolus kaasomandi tekkimise aluse või asja olemusega.
Kaasomanike õigusjärglaste suhtes kehtivad kaasomanike kokkulepe ja enamuse otsus ühise kinnisasja valdamise ja kasutamise korra kohta, samuti kokkulepe kinnisasja kaasomandi lõpetamise keelu kohta, kui need on kantud märkusena kinnistusraamatusse.
Omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab.
Omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse.
Omandiõiguse tunnustamiseks piisab, kui omanik tõendab, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel.
Hageja peab vaidluse korral tõendama, et kostja valdab tema asja.
Kui valdaja loobub valdusest hagist vabanemise eesmärgil, võib kohus teda sellele vaatamata valdajaks lugeda.
Kostja peab nõude vaidlustamiseks tõendama, et hageja ei ole omanik või et asja omanik on kostja või et kostjal on õigus asja vallata mõne asjaõiguse või muu õiguse alusel.
Otsene valdaja võib nõude vaidlustada, kui ta teatab, kes on kaudne valdaja, ja kaudne valdaja võtab valduse omaks.
Paragrahvi 33 3. lõikes nimetatud isik võib nõude vaidlustada, tõendades, et valdab asja sõltuvusvahekorra alusel, välja arvatud juhul, kui isik, kellele ta allub, eitab oma valdust.
Asi tuleb hagejale välja anda koos päraldistega.
Kui kostja on pahauskne valdaja, vastutab ta asja ja selle päraldiste hävimise, samuti väärtuse vähenemise eest, välja arvatud juhul, kui hävimine või väärtuse vähenemine oleks toimunud ka hageja valduse korral.
Kui kostja on heauskne valdaja, ei vastuta ta asja ja selle päraldiste hävimise või väärtuse vähenemise eest, kui see on toimunud enne hagi esitamisest teada saamist.
Kostja vastutab asja või selle päraldiste hävimise või väärtuse vähenemise eest, mis on toimunud tema süül pärast hagi esitamisest teada saamist.
Kui kostja võõrandas asja kohtumenetluse ajal pärast seda, kui ta sai teada või pidi teada saama hagi esitamisest, vastutab ta nagu pahauskne valdaja, välja arvatud juhul, kui võõrandamine oli hädavajalik asja rikkumise ärahoidmiseks.
Pahauskne valdaja on kohustatud hagejale välja andma kogu asja valdamise kestel saadud vilja.
Ta peab hüvitama hagejale ka saamata jäänud vilja, mida hageja asja vallates ise oleks saanud.
Heauskne valdaja on kohustatud omanikule välja andma vilja, mida ta on saanud hagi esitamisest teada saamiseni ja mis on selleks ajaks säilinud.
Pärast hagi esitamisest teada saamist saadud või saamata jäänud vilja suhtes kohaldatakse käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatut.
Kostjal on õigus keelduda vilja väljaandmisest, kuni ei ole rahuldatud tema õigustatud nõue kulutuste hüvitamiseks (paragrahv 25).
Kostjal ei ole õigust keelduda vilja väljaandmisest, kui ta on valduse saanud tahtliku õiguserikkumisega.
Vallasasi tuleb välja anda kohas, kus asi oli hagi esitamisest kohtuteate saamise ajal, kui kohtuotsuse või kokkuleppega ei ole sätestatud teisiti.
Pahauskne valdaja on hageja nõudel kohustatud vallasasja välja andma hageja elukohas või seal, kus ta sai asja valdusse.
Valdaja peab asja hagejale üle andma tasuta.
Ka heauskne valdaja ei või nõuda hagejalt raha, mis ta on asja eest maksnud, kuid ta võib seda nõuda isikult, kellelt ta asja valduse sai.
Kostja võib nõuda hagejalt asja eest makstu hüvitamist, kui kostja võttis tahtlikult hageja huvides asja oma valdusse olukorras, milles asi oleks hagejale jäädavalt kaotsi läinud.
Kostjal on õigus nõuda kulutuste hüvitamist, mida on teinud eelmine valdaja, kelle õigusjärglane ta on, määral, mil seda oleks võinud nõuda eelmine valdaja, kui tema oleks pidanud asja välja andma.
Põllumajandusliku kinnisasja väljaandmisel on hageja kohustatud hüvitama kulutused, mida valdaja on teinud veel eraldamata vilja saamiseks, määral, mis vastab korrapärasele majandamisele ega ületa vilja väärtust.
Omanikul on õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega.
Kui on alust eeldada niisuguse rikkumise kordumist, võib omanik nõuda rikkumisest hoidumist.
Vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.
Kaudse valduse korral kehtib käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud eeldus ainult kaudse valdaja suhtes.
Vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale.
Kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta.
Seadus võib ette näha juhud, mil vallasomand tekib pärast seaduses sätestatud tegusid.
Omandi tekkimiseks Eesti kohtu juures asuvasse laevakinnistusraamatusse kandmata merelaevale ei ole merelaeva üleandmist vaja, kui võõrandaja ja omandaja on kokku leppinud omandi koheses üleminekus.
Kui asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale.
Omandi üleandmisel võib asi võõrandaja ja omandaja kokkuleppel jääda võõrandaja valdusse.
Sel juhul loetakse omandajat kaudseks ja võõrandajat otseseks valdajaks.
Isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma.
Omandaja on pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda.
Pahauskselt omandajalt võib asja igal ajal välja nõuda.
Omandamist käesoleva paragrahvi 1. lõike kohaselt ei toimu, kui asi oli omanikult varastatud, kadunud või muul viisil tema tahte vastaselt tema valdusest välja läinud.
Seda sätet ei kohaldata raha või esitajaväärtpaberite, samuti avalikul enampakkumisel omandatud asja suhtes.
Omanikult varastatud, kadunud või muul viisil tema tahte vastaselt tema valdusest väljaläinud asja võib heauskselt valdajalt välja nõuda, kuni valdaja ei ole asja omandanud igamisega (paragrahv 110).
Kui vastavalt käesoleva seaduse paragrahvile 92 1 võõrandatud merelaev ei kuulunud võõrandajale, muutub omandaja omanikuks merelaeva üleandmise hetkest, välja arvatud juhul, kui ta sellel ajal ei olnud heauskne.
Kui tehingu objekt on osa laevast, siis on määrav kaasvalduse saamise aeg.
Vallasomand tekib hõivamisega, kui isik võtab peremehetu vallasasja oma valdusse tahtega saada selle omanikuks.
Asja ei saa omandada, kui hõivamine on seadusega keelatud või valdusse võtmine rikub teise isiku õigust asi hõivata.
Asi on peremehetu, kui see ei ole veel olnud kellegi omandis või kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega.
Metsloom on peremehetu, kui ta on looduslikus vabaduses.
Mesipuust lahkunud mesilaspere on peremehetu, kui omanik ei asu seda viivitamatult jälitama või jälitamise lõpetab.
Omanikul on õigus jälitada mesilasperet võõral maatükil ning oma mesilaspere võõrast tühjast mesipuust ära võtta, hüvitades seejuures tekitatud kahju.
Kui mesilaspere asub võõrasse mesipuusse, kus juba on mesilaspere, läheb mesilaspere tasuta mesipuu omaniku omandisse.
Erinevatele omanikele kuuluvatest mesipuudest lahkunud mesilaspered lähevad ühinemisel jälitavate omanike kaasomandisse, milles nende osad määratakse jälitatavate mesilasperede arvu järgi.
Isik, kes on kaotatud asja leidnud ja selle oma valdusse võtnud, peab sellest viivitamatult teatama kaotajale või omanikule.
Kui kaotaja või omanik on leidjale teadmata, on leidja kohustatud teatama leiust politseile, kui asja väärtus ületab sada krooni.
Asja leidmisel elamus, avalikus asutuses või transpordivahendis on asja leidnud isik kohustatud asja üle andma majaomanikule, üürnikule, vastava asutuse teenistujale, transpordivahendi juhile või politseile.
Majaomanik, üürnik, asutus, transpordiorganisatsioon või politsei, kellele leitud asi üle anti, loetakse leidjaks.
Leidja on kohustatud leitud asja hoidma selle säilimist tagaval viisil.
Leidjal on õigus pärast avalikku teatamist müüa asi avalikul enampakkumisel, kui asja hoidmine on ülemääraselt kulukas või kui asi on kiiresti riknev või kui avalik asutus või politsei on asja hoidnud kuus kuud.
Enampakkumisel saadud raha, millest on maha arvatud hoiu- ja müügikulud, asendab asja.
Kui leidja on oma kohustused täitnud ja omanik ei ole selgunud ühe aasta jooksul, arvates leiust teatamisest, omandab leidja asja või seda asendava raha.
Kui asja väärtus ei ületa sada krooni, algab käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud tähtaja kulgemine leiupäevast.
Leiukoha kohalik omavalitsus omandab asja või seda asendava raha, kui politsei on leidu hoidnud ühe aasta jooksul, arvates asja valdusse võtmisest.
Leidja ei omanda asja, kui ta rikub teatamiskohustust või varjab leidu.
Kui leidja ei ole asja veel omandanud (paragrahv 100 lg. 1), saab omanik asja või seda asendava raha tagasi, kui ta hüvitab vajalikud kulutused ja maksab leidjale leiutasu.
Leiutasu ei või ületada ühte kolmandikku asja väärtusest, millest on maha arvatud vajalikud kulutused.
Leiutasu määratakse leidja ja omaniku kokkuleppel.
Vaidluse korral määrab leiutasu kohus.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud vajalikud kulutused on kulutused, mida leidja teeb leitud asja säilitamiseks, õigustatud isiku otsimiseks ja leitud asja müümiseks.
Paragrahvi 98 2. lõikes nimetatud isikud leiutasu ei saa.
Kui vee, tuule või muu loodusjõuga kantakse võõrad vallasasjad kellegi juurde või võõrad loomad sattuvad tema valdusse, on sellel isikul leidja õigused ja kohustused.
Isikul, kes leiab maetud või peidetud vallasasja, mis ei ole peitvara, on leidja õigused ja kohustused.
Asja omanik vabaneb leiutasu maksmisest, kui ta tõendab, et teadis asja peitekohta.
Peitvara on maasse kaevatud või muul viisil peidetud raha või väärtasi nagu kalliskivid, pärlid või väärismetallid, mille omanikku ei saa kindlaks teha.
Peitvara kuulub isikule, kelle kinnis- või vallasasjast see leiti.
Peitvara leidjal on õigus saada leiutasu peitvara pooles väärtuses.
Peitvara väärtus määratakse leidja ja omaniku kokkuleppel, vaidluse korral määrab selle kohus.
Leidja, kes otsis peitvara kinnis- või vallasasja omaniku nõusolekuta, leiutasu ei saa.
Peremehetu looduslik või ajaloolise, teadusliku, kunsti- või muu kultuuriväärtusega asi kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti.
Isik, kelle kinnisasjast käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asi leitakse, on kohustatud lubama asja väljakaevamist, kui temale hüvitatakse sellega tekitatav kahju.
Leidjal on õigus saada tasu, kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asjade otsimine ja väljakaevamine ei kuulu tema kohustuste hulka.
Muud erilise väärtusega peitvara leidmisega tekkivad õigused ja kohustused, sealhulgas tasu suurus, sätestatakse seaduses.
Kui keegi heauskselt töötas ümber võõra vallasasja, kuulub uus asi ümbertöötajale, kui töö on väärtuslikum esialgsest asjast, vastasel juhul aga esialgse asja omanikule.
Kui ümbertöötaja tegutses pahauskselt, on esialgse asja omanikul õigus uus asi endale nõuda, sõltumata sellest, kas töö on väärtuslikum esialgsest asjast või mitte.
Kui mitme omaniku vallasasjad segatakse või ühendatakse selliselt, et neid ei saa enam eraldada asja oluliselt kahjustamata või ülemäärase töö või kulutusteta, tekib omanikel kaasomand uuele asjale.
Kui vallasasja segamisel või ühendamisel teise vallasasjaga on üks neist peaasi, kuulub uus asi peaasja omanikule.
Isik, kes kandis vallasasja ümbertöötamise, segamise või ühendamise tagajärjel kahju, võib nõuda kahju hüvitamist isikult, kes sellest kasu sai, kahju hüvitamise või alusetu rikastumise sätete kohaselt.
Endise olukorra taastamist ei või nõuda.
Võlakiri on võlausaldaja omand.
Nõudeõiguse omandamisel läheb omandajale üle ka võlakiri.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatut kohaldatakse ka teistele dokumentidele, mis annavad õiguse nõuda teatud teo tegemist.
Vallasomand tekib igamisega, kui isik valdab vallasasja heauskselt ja katkematult viie aasta jooksul nagu omanik.
Vallasomand tekib igamisega ühe aasta jooksul, kui valdus on saadud tehinguga, mille alusel ei tekkinud omand üksnes seetõttu, et tehing oli vormivea tõttu kehtetu.
Üheaastast igamistähtaega ei kohaldata paragrahv 95 3. lõikes sätestatud juhtudel.
Igamine on välistatud, kui valdaja on pahauskne.
Valdaja on pahauskne, kui ta valduse saamisel teadis või pidi teadma, et ta valduse saamisega ei omandanud asja, või kui ta sai seda teada enne igamistähtaja möödumist.
Eeldatakse, et isik, kelle valduses asi on olnud teatava ajavahemiku alguses ja lõpus, on olnud valdaja ka vahepeal.
Valduse omandamisel õigusjärglasena võib valdaja enda ja oma eelkäija igamisajad liita.
Igamine ei alga või peatub, kui vallasasja omanik on seaduses sätestatud alusel takistatud hagi esitama omandi kaitseks või menetluses osalema.
Isik, kes on sõjaseisukorra ajal tegevteenistuses.
Igamise peatumisele kohaldatakse hagi aegumise tähtaja kulgemise peatumise sätteid.
Kui omanik asub omandiõigust teostama igamisvaldaja teadmisel ja viimane ei ole sellele vastu vaielnud.
Igamise katkemine käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 2-4 sätestatud alustel kehtib ainult katkemise põhjustanud isiku suhtes.
Igamine ei katke, kui igamisvaldaja kaotas valduse oma tahte vastaselt ja sai valduse ühe aasta jooksul tagasi või sai valduse tagasi selle tähtaja jooksul esitatud hagi alusel.
Pärast igamise katkemist algab igamisaja kulg uuesti.
Igamise katkemiseni möödunud aega uue igamisaja hulka ei arvata.
Asja omanik või võõra asja valdaja, kellel on õigus omandada loodusvilja, saab selle omanikuks vilja asjast eraldumisel.
Kui isikul, kes ei valda võõrast asja, on õigus omandada selle asja loodusvilja, saab ta selle omanikuks vilja valdusse võtmisega.
Vallasomandi üleminekul uuele omanikule asja üleandmise, leidmise, ümbertöötamise, segamise, ühendamise või igamisega lõpevad kolmanda isiku õigused asjale, mis olid tekkinud enne omandi üleminekut.
Kahju kandnud kolmandal isikul on õigus nõuda uuelt omanikult kahju hüvitamist alusetu rikastumise sätete järgi ühe aasta jooksul, arvates omandi üleminekust.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatut ei kohaldata, kui omand on tekkinud igamisega.
Kinnisomand tekib kinnistusraamatusse kandmisega (kinnistamisega).
Seaduses sätestatud juhtudel tekib kinnisomand ka enne kinnistamist, kuid omanik võib kinnisasja käsutada alles pärast kinnistamist.
Tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud.
Kinnisasja omandamise aluseks olev testament ja abieluleping peavad olema tehtud seaduses sätestatud vormis.
Kinnisasja valduse üleandmine ei ole tehingu oluline tingimus.
Kinnisomandi ülekandmiseks, samuti kinnisasja koormamiseks asjaõigusega on vajalik võõrandaja ja omandaja notariaalselt tõestatud kokkulepe ülekandmise või koormamise kohta (asjaõigusleping) ning sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse.
Tingimuslik kinnisomandi ülekandmise asjaõigusleping on kehtetu.
Kinnisasja omandamise tehing (paragrahv 119) annab omandajale õiguse nõuda kinnistusraamatusse kande tegemist ning senise omaniku keeldumise korral õiguse esitada omaniku vastu kinnistusraamatusse kande tegemist ja kinnisomandi tunnustamist taotlev hagi.
Hõivamise, sundvõõrandamise, sundenampakkumise või kohtuotsuse alusel tehakse kinnistusraamatusse kanne senise omaniku nõusolekust sõltumata.
Hõivamisega võib kinnisasja omandada ainult riik.
Hõivamisega võtab riik omandisse kinnisasja, millel kinnistusraamatu andmetel puudub omanik ja mis ei ole kellegi valduses.
Kinnisomand tekib kinnisasja valdusse võtmisega.
Kui isik on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna seadusliku aluseta, ei saa tema omandit vaidlustada, kui ta heauskselt ja katkematult on vallanud kinnisasja 10 aastat.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud tähtaja arvutamisele ning valduse heausksusele ja katkematusele kohaldatakse vallasasja igamise sätteid.
Kui isik on 30 aastat katkematult vallanud kinnisasja, mis ei ole kantud kinnistusraamatusse või mille omanik kinnistusraamatust ei nähtu või mille omanik oli enne valduse algust surnud või surnuks kuulutatud, võib valdaja nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna.
Nõue kande tegemiseks käesoleva paragrahvi 1. lõikes märgitud alustel esitatakse kohtule, kes määrab aja vastuväidete esitamiseks ja avaldab vastava kuulutuse.
Kui määratud tähtajal vastuväiteid ei esitata või need tagasi lükatakse, teeb kohus otsuse, mis on kinnistusraamatusse kande tegemise aluseks.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud tähtaja arvutamisele ja valduse katkematusele kohaldatakse vallasasja igamise sätteid.
Kinnisomand lõpeb kande kustutamisega kinnistusraamatust, samuti kinnisasja täieliku hävimisega.
Kinnisasja täielikul hävimisel lõpevad seda koormanud asjaõigused.
Kinnisasja omanik võib kinnisomandist loobuda.
Loobumine kantakse kinnistusraamatusse omaniku notariaalselt tõestatud avalduse alusel.
Kinnisasi, millest on loobutud, läheb riigi omandisse.
Omandi üleminek kantakse kinnistusraamatusse.
Kinnisomand ulatub maapinnale ning õhuruumile ülalpool ja maapõuele allpool seda pinda sellise kõrguse või sügavuseni, milleni ulatub omaniku huvi kinnisasja kasutamisel.
Kinnisasja omanik ei või keelata tegevust, mis toimub sellises kõrguses või sügavuses, milleni tema huvi vastavalt kinnisasja kasutamise otstarbele ei ulatu.
Piir külgnevate maatükkide vahel määratakse plaanide ja piirimärkidega seaduses sätestatud korras.
Kinnisasja omanik peab tagama piirimärgistuse säilimise.
Ta ei või piirimärke muuta ega ümber paigutada.
Kinnisasja omanik peab naabri põhjendatud nõudmisel aitama piiri kindlaks teha.
Kui piiri ei saa kindlaks teha muul viisil, võetakse aluseks valduse ulatus.
Kui valduse ulatust ei saa kindlaks teha, lisatakse igale kinnisasjale vaidlusalusest maast ühesuurune osa.
Kui piiri kindlakstegemine käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatud viisil annab tulemuse, mis on vastuolus kindlaks- tehtud andmetega kinnisasja suuruse ja muude olude kohta, määratakse piir kinnisasja suurust ja muid asjaolusid arvestades.
Piiri kindlakstegemise kulud kannavad naabrid võrdselt, kui seadusest, kohtuotsusest või tehingust ei tulene teisiti.
Kinnisomand ei ulatu maavaradele, mille loetelu sätestatakse seaduses.
Maavarade kasutamise kord ja kinnisasja omaniku eelisõigus käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud maavarade kasutamisel sätestatakse seaduses.
Ühe kinnisasja piires olev veekogu kuulub selle kinnisasja omanikule.
Mitme kinnisasja piires olevast veekogust kuulub igale kaldaomanikule see osa, mis on veekogu keskele tõmmatava mõttelise joone ning sellelt joonelt vastava omaniku kaldapiiripunktidele risti tõmmatavate mõtteliste joonte vahel või veekogu keskpunktist vastava omaniku kaldapiiripunktidele tõmmatavate mõtteliste joonte vahel, kui seaduses või lepinguga ei ole sätestatud teisiti.
Kuivanud jõesäng või jões tekkinud saar on lähemate kallaste omanike omandis.
Iga kaldaomaniku omandis on see osa jõesängist või saarest, mis on keset jõge tõmmatava mõttelise joone ning sellelt joonelt vastava omaniku kaldapiiripunktidele risti tõmmatavate mõtteliste joonte vahel.
Maatükk, mis veevoolu või muu loodusjõuga on kistud ühelt kinnisasjalt ja viidud teisele, muutub teise kinnisasja osaks, kui ta sellega kindlalt liitub.
Ärakistud maatüki eest võib endine omanik nõuda hüvitust vastavalt uue omaniku kasule.
Pinnas, mis kaldale uhutakse või millega kallast täidetakse, jääb kalda osaks.
Kinnisomand ulatub mere rannajooneni.
Rannajoon on mere tavaline veepiir.
Meres asuva merepõhjaga püsivalt ühendatud ehitise või rajatise võib kanda kinnistusraamatusse iseseisva kinnisasjana seaduses sätestatud korras.
Kui meres asuv merepõhjaga püsivalt ühendatud seaduslikul alusel püstitatud ehitis või rajatis või nende osa ei ole eraldi kinnisasjana kinnistusraamatusse kantud ning on püsivalt ühendatud kaldaga, kuulub ehitis või rajatis kaldakinnisasja koosseisu.
Kinnisomand ei ulatu põhjaveele.
Põhjavee kasutamise kord sätestatakse seaduses.
Maatükil kasvav mets ja muu looduslik taimestik, samuti külvatud seeme, puu või muu istutatud taim on kinnisasja omaniku omandis.
Kui keegi kasutab külvamiseks võõrast seemet või istutamiseks võõraid taimi omal maatükil või oma seemet või taimi võõral maatükil, kohaldatakse paragrahvides 138 ja 139 sätestatut.
Kinnisomand ulatub maatükiga püsivalt ühendatud ehitisele.
Püsivaks ühendamiseks loetakse sissemüürimist, sissekaevamist või muud kestvat ja kindlat ühendamist maatüki pinnal või selle all.
Kui oma maatükile ehitamisel kasutatakse võõrast materjali või võõrale maatükile hoonestusõiguseta ehitamisel kasutatakse oma materjali, muutub materjal maatüki osaks.
Kui materjali on kasutatud materjali omaniku nõusolekuta, on materjali omanikul õigus nõuda materjali eraldamist ja väljaandmist maatüki omaniku kulul niivõrd, kui see on võimalik maatüki omanikule ülemäärast kahju tekitamata.
Kui maatükile on ehitatud maatüki omaniku nõusolekuta, on omanikul õigus nõuda materjali eemaldamist ehitaja kulul.
Kui materjali maatükist ei eraldata (paragrahv 138), on materjali omanikul õigus nõuda maatüki omanikult kasutatud materjali hüvitamist, arvestades maatüki ja ehitise kasutamise tingimusi.
Kui maatüki omanik, kes võõrast materjali kasutas, on olnud pahauskne, on materjali omanikul õigus nõuda selle täielikku hüvitamist.
Kui materjali omanik, kes ehitas võõrale maale, on pahauskne, on tal õigus nõuda hüvitust, mis ei ületa ehitamise kulusid.
Seda õigust ei ole, kui maatüki omanik on esitanud nõude materjali eemaldamiseks (paragrahv 138 lg. 3).
Kinnisomandi kitsendused on seadusjärgsed või need seatakse kohtuotsuse või tehinguga.
Seadusjärgne kitsendus kehtib kinnistusraamatusse kandmata.
Seadusjärgse kitsenduse muutmine või lõpetamine kehtib kolmandate isikute suhtes, kui see on kinnistusraamatusse kantud.
Avalik-õiguslikku seadusjärgset kitsendust võib muuta või lõpetada ainult seaduses sätestatud juhtudel.
Kohtuotsuse või tehinguga seatud kitsendus, samuti selle kitsenduse muutmine või lõpetamine kehtib kolmandate isikute suhtes, kui see on kinnistusraamatusse kantud.
Eraõigusliku isiku omandis oleval kinnisasjal, mis on omaniku poolt piiratud või tähistatud, ei või teised isikud omaniku loata viibida, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Eraõigusliku isiku omandis oleval piiramata ja tähistamata kinnisasjal ei või teised isikud omaniku loata viibida päikeseloojangust päikesetõusuni, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Kinnisasja omanikul ei ole õigust keelata gaasi, suitsu, auru, lõhna, tahma, soojuse, müra, põrutuste ja muude seesuguste teiselt kinnisasjalt tulevate mõjutuste levimist oma kinnisasjale, kui see ei kahjusta oluliselt tema kinnisasja kasutamist ega ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega.
Mõjutuste tahtlik suunamine naaberkinnisasjale on keelatud.
Kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud mõjutused kahjustavad oluliselt kinnisasja kasutamist, kuid mõjutuste kõrvaldamise kulud on suuremad tekkivast kahjust, on mõjutatava kinnisasja omanikul õigus nõuda mõjutuse põhjustanud kinnisasja omanikult hüvitust.
Kinnisasja omanikul on õigus nõuda, et naaberkinnisasjale ei püstitataks või seal ei säilitataks rajatist või seadeldist, mille suhtes on alust eeldada, et see tekitab keelatud mõjutuse tema kinnisasjale.
Kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud rajatis või seadeldis on püstitatud kooskõlas seadusega, on õigus nõuda rajatise või seadeldise eemaldamist ainult pärast keelatud mõjutuse tegelikku toimumist.
Ehitist tuleb hoida sellises korras, et selle varisemisel või osade eraldumisel oleks välistatud naaberkinnisasja kahjustamine.
Omanik, kelle kinnisasja ohustavad käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asjaolud, võib nõuda kahjuliku toime eest vastutavalt isikult ohu kõrvaldamist.
Kui kahjuliku toime eest vastutav isik ei ole teada, võib ta nõuda ohu kõrvaldamist valdajalt.
Maatükki ei või süvendada selliselt, et naaberkinnisasi kaotaks vajaliku maapõuetoe või et muul viisil kahjustataks seal asuvaid ehitisi.
Süvendamine on lubatud, kui süvendaja paigaldab muu toe või võtab tarvitusele ohtu või kahju ärahoidvad abinõud.
Kui ehitada või ehitist parandada saab ainult nii, et naaberkinnisasjale või selle kohale tuleb ehitada tellingud või et üle selle kinnisasja tuleb vedada või sellele asetada ehitusmaterjali või kinnisasjast üle käia või sõita, peab naaberkinnisasja omanik seda lubama, kui see on hädavajalik, tingimusel, et temale tagatakse kahju hüvitamine.
Ehitis, mis ulatub ühelt naaberkinnisasjalt teise naaberkinnisasja kohale, on selle kinnisasja osa, mille piirist see väljub, kui vastav asjaõigus on kinnistusraamatusse kantud.
Kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud ehitis on püstitatud asjaõiguseta, kuid heauskselt, peab naaberkinnisasja omanik seda lubama.
Sel juhul on tal õigus nõuda ehitajalt tema kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise osa alla jääva maatüki omandamist või perioodilist hüvitust.
Naaberkinnisasja omanik võib nõuda ehitajalt oma kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise osa kõrvaldamist, kui ehitaja on pahauskne või kui kinnisasja omanik enne ehitamise algust või hiljemalt ajal, mil selle osa kõrvaldamine ei olnud seotud ülemääraste kulutustega, sellele vastu vaidles.
Hüvituse saamise nõue on eelistatud kõigile teistele nõuetele, mis lasuvad kinnisasjal, mille piiridest ehitis väljub.
Kokkulepe hüvituse suuruse või hüvitusest loobumise kohta kehtib, kui see on kantud kinnistusraamatusse.
Lisaks käesoleva paragrahvi 4. lõikes sätestatule kohaldatakse hüvitusele ka reaalkoormatiste sätteid.
Kinnisasja omanikul on õigus ära lõigata ja endale võtta naaberkinnisasjalt tema kinnisasjale ulatuvad puude ja põõsaste juured, oksad ja viljad, kui need kahjustavad kinnisasja kasutamist ja naaber ei ole neid hoiatusele vaatamata selleks vajaliku aja jooksul kõrvaldanud.
Kui kinnisasja omanik lubab alles jätta tema kinnisasjale ulatuvaid oksi, on tal õigus nende okste viljadele tema kinnisasja piirides oleva oksa ulatuses.
Kinnisasja omanikul on õigus viljadele, mis on kukkunud tema kinnisasjale naaberkinnisasjalt kasvavalt puult või põõsalt.
Kinnisasja piiril kasvava puu vili, samuti puu maharaiumisel või mahalangemisel ka puu ise kuulub naabritele võrdsetes osades.
Piiril kasvavad puud ja põõsad on naabrite kaasomandis.
Kui kaks kinnisasja on teineteisest eraldatud müüri, heki, kraavi, peenra või muu sellise asjaga, on see naabrite ühiskasutuses, sõltumata asja kuuluvusest.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asja kasutamine ei tohi olla vastuolus asja otstarbega ega tekitada kahju naabrile.
Kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asja kasutavad mõlemad naabrid, kannavad nad korrashoiukulud võrdselt.
Kui asi on vajalik ühe naabri huvides, ei või seda asja tema nõusolekuta kõrvaldada ega muuta.
Kahe kinnisasja piiril asuv ehitisi eraldav sein või selle osa on naabrite kaasomand.
Kui ehitis külgneb teise kinnisasjaga, on kinnisasja omanikul õigus teha sein või selle osa ühiseks, tasudes seina omanikule poole või osa seina väärtusest ning poole seinaaluse maatüki väärtusest.
Ühise seina remondikulud kannavad omanikud vastavalt nende osa suurusele.
Ühisesse seina ei tohi teha ühtegi ava naabri nõusolekuta.
Nõusolek peab olema kantud kinnistusraamatusse.
Maatüki piiril või sellest kahe meetri kaugusel asuvasse seina võib teha aknaid, kui seda õigust ei ole kitsendatud seadusega või kinnistusraamatu kandega.
Omanik peab tagama, et tema ehitise katuselt ei voolaks vesi teise isiku kinnisasjale, kui ei ole kokku lepitud teisiti.
Vee juhtimine katuselt avalikule teele on lubatud.
Omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, ei või takistada ega lõpetada selle tee kasutamist ka siis, kui tee ei ole kantud kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena.
Kinnisasja omanik peab avalikult kasutatava tee äärses ribas järgima seadusjärgseid kitsendusi.
Eratee määratakse avalikuks kasutamiseks seaduses sätestatud korras.
Omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja.
Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel.
Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus.
Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve.
Kui kinnisasja osalise võõrandamise tagajärjel võõrandatud või allesjäänud osa kaotab ühenduse avaliku teega, peab selle osa omanik, mille kaudu ühendus seni toimus, võimaldama teise osa omanikul ühendust pidada oma kinnisasja kaudu käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud tingimustel.
Kinnisasja omanikul ei ole õigust juurdepääsu nõuda, kui senine ühendus avaliku teega või kinnisasja osade vahel on katkenud tema tahtel.
Kinnisasja omanik peab lubama jalg- ja talitee kasutamist üle oma kinnisasja kohalike tavade kohaselt, kui teise tee kasutamine on seotud ülemääraste kulutustega.
Tee määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatut ei kohaldata, kui jalg- või talitee kasutamine tekitab kinnisasja omanikule olulist kahju.
Omanik peab lubama paigutada oma kinnisasjale maapinnal, maapõues ja õhuruumis tehnovõrke ja -rajatisi (tehnorajatisi), kui nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik või kui nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi.
Samuti peab omanik lubama teostada oma kinnisasjal seaduslikul alusel paikneva tehnorajatise teenindamiseks vajalikke töid.
Avariitöid võib teha omanikuga eelnevalt kokku leppimata.
Teisele isikule kuuluval kinnisasjal paiknevad tehnorajatised ei ole vastavalt käesoleva seaduse paragrahv 16 2 1. lõikele kinnisasja olulised osad.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tehnorajatised ei võimalda kinnisasja otstarbekohast kasutamist.
Tehnorajatise ehitamise ja kasutamisega tekkiv kahju tuleb omanikule eelnevalt täielikult hüvitada.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud rajatiste ehitamiseks ja kasutamiseks võib seaduses sätestatud juhtudel kohaldada sundvõõrandamist.
Avalik-õigusliku isiku omandis olev veekogu on avalik.
Riigi kui avalik-õigusliku isiku omandis on territoriaalmeri, sisemeri ja teised piiriveekogud, samuti muud seaduses nimetatud veekogud.
Avalikku veekogu võib kasutada igaüks.
Avaliku veekogu kasutamist võib seaduses või muu õigusaktiga piirata.
Seaduses sätestatud juhtudel võib eraõigusliku isiku omandis oleva veekogu määrata avalikuks kasutamiseks (avalikult kasutatav veekogu).
Sel juhul on veekogu omanikul õigus seaduses sätestatud korras nõuda hüvitust.
Käesoleva paragrahvi 3. lõikes sätestatud kitsendus kehtib, kui see on kinnistusraamatusse kantud.
Kaldaomanik ei või talle kuuluva veekogu osa kasutamisel halvendada teise kinnisasja seisundit ega kitsendada selle kasutamise võimalusi.
Kaldaomanik ei või avalikus veekogus ja avalikult kasutatavas veekogus ehitada sildu või muid rajatisi, mis võiksid takistada veesõidukite liiklemist.
Veekogu kaldaomanik peab jätma veekogu äärde kaldariba kallasrajana kasutamiseks.
Kallasrada võib igaüks kasutada veekogu ääres liikumiseks ja viibimiseks, kalastamiseks ning veesõidukite randumiseks.
Paragrahvis 142 sätestatud kitsendused kallasraja suhtes ei kehti.
Kallasraja kasutaja on kohustatud hüvitama kahju, mida ta tekitab kaldaomanikule.
Eraveekogu kalda kasutamist võib kitsendada seaduses sätestatud juhtudel ja korras.
Ühe kinnisasja piires oleval eraveekogul ei ole kallasrada, kui see veekogu ei ole määratud avalikuks kasutamiseks.
Avalikust veekogust ja avalikult kasutatavast veekogust võib igaüks kala püüda, kui seadusest ei tulene teisiti.
Mitme kinnisasja piires asuvast eravooluveekogust (jõgi, oja) võivad teised isikud kala püüda, kui nad ei tekita sellega kinnisasja omanikule olulist kahju.
Muust eraveekogust võivad teised isikud kala püüda ainult veekogu omaniku loal.
Kalapüügi ja kalakasvatuse kord ning sellega seonduvad täiendavad kitsendused sätestatakse seaduses.
Kinnisasja omanikul ei ole õigust takistada kõrgemal asuvalt maatükilt oma maatükile looduslikul teel vihma-, lume-, allika-, põhja- või muu loodusliku vee voolamist või imbumist.
Loodusliku vee rikkumine või selle loomuliku voolu või imbumise muutmine naabri kahjuks on keelatud.
Madalamale maatükile vajalikku looduslikku vett võib kinni pidada ainult niivõrd, kui see on kõrgemale maatükile hädavajalik.
Maa kuivendamiseks on madalama maatüki omanik kohustatud hüvituseta laskma juhtida oma maatükile looduslikku vett, kui see varem loomulikul viisil sinna voolas või imbus.
Kui selline vee juhtimine tekitab talle kahju, võib ta nõuda, et kõrgema maatüki omanik omal kulul pikendaks kunstlikku veejuhet läbi madalama maatüki.
Kinnisasja omanikul on õigus ehitada läbi võõra maa veejuhe oma maatüki kuivendamiseks, niisutamiseks, üleujutamiseks, veega varustamiseks, kanalisatsioonivee ärajuhtimiseks, veejõu kasutamiseks ning muuks seadusega lubatud otstarbeks, sõltumata võõra maatüki omaniku nõusolekust.
Veejuhtme ehitamisel tuleb arvestada võõra maatüki omaniku huve.
Veejuhtme ehitamise ja kasutamise eest tuleb omanikule, kelle maatükki veejuhe läbib, maksta eelnevat hüvitust.
Veemajanduslikuks ja veekaitseliseks tegevuseks, samuti vee kasutamiseks võib asutada veeühistu, mille liikmeks olemine on sellega seotud maatüki omanikule kohustuslik.
Veeühistu asutamise ja tegevuse kord sätestatakse seaduses.
Kinnisasja omanikul on õigus kasutada maatükil kasvavat metsa ja muud looduslikku taimestikku, arvestades seaduses sätestatud kitsendusi.
Avalik-õigusliku isiku omandis olevas metsas (avalik mets) on igaühel õigus viibida ning marju, seeni ja muid metsasaadusi korjata, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Omaniku poolt piiratud või tähistatud erametsas on teistel isikutel lubatud marju, seeni ja muid metsasaadusi korjata metsaomaniku loal.
Piiramata või tähistamata erametsas on teistel isikutel õigus marju, seeni ja muid metsasaadusi korjata, kui nad sellega ei tekita omanikule ülemäärast kahju.
Avalik-õiguslikule isikule kuuluval maatükil võib jahti pidada seaduses sätestatud korras.
Eraõiguslikule isikule kuuluval kinnisasjal võib omanik jahti pidada, arvestades seaduses sätestatud kitsendusi.
Teised isikud võivad jahti pidada kinnisasja omaniku loal seaduses sätestatud korras.
Maakorralduse otstarbel, ehituslikel, tuleohutuse ja tervishoiu kaalutlusel, kultuurimälestiste ja keskkonnakaitseks ning muudeks ühiskondlikeks vajadusteks võib seadusega kehtestada täiendavaid kinnisomandi kitsendusi.
Omavalitsusüksuse piires on kohalikul omavalitsusel kinnisasja ostu eesõigus.
Vabariigi Valitsus või kohalik omavalitsus võib omaniku nõusolekuta üldistes huvides seaduses sätestatud juhtudel ja korras võõrandada kinnisasja õiglase ja kohese hüvituse eest.
Seaduses võib lisaks käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatule samadel tingimustel kooskõlas põhiseadusega sätestada muid sundvõõrandamise aluseid.
Reaalservituut koormab teenivat kinnisasja valitseva kinnisasja kasuks selliselt, et valitseva kinnisasja igakordne omanik on õigustatud teenivat kinnisasja teatud viisil kasutama või et teeniva kinnisasja igakordne omanik on kohustatud oma omandiõiguse teostamisest valitseva kinnisasja kasuks teatavas osas hoiduma.
Reaalservituut ei või teeniva kinnisasja omanikku kohustada mingiteks tegudeks, välja arvatud teod, mis on reaalservituudi teostamisel abistava tähendusega.
Reaalservituut tekib kinnistusraamatusse kandmisega.
Reaalservituudi omandamisele kohaldatakse kinnisasja omandamise sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Kinnisasja kasuks reaalservituuti seada või sellega kinnisasja koormata võib ainult omanik.
Omaniku nõusolekuta võib reaalservituuti seada üksnes seaduses sätestatud juhtudel.
Reaalservituudiga juba koormatud kinnisasja võib uue reaalservituudiga koormata ainult siis, kui see ei kahjusta varem seatud servituuti.
Hoonestusõiguse või kasutusvaldusega koormatud kinnisasja võib omanik reaalservituudiga koormata ainult hoonestaja või kasutusvaldaja nõusolekul.
Reaalservituut ei teki igamisega.
Reaalservituut lõpeb kande kustutamisega kinnistusraamatust.
Kui reaalservituudi ja teeniva kinnisasja omanikuks saab üks ja sama isik, kustutatakse reaalservituut kinnistusraamatust selle isiku avalduse alusel.
Kande kustutamiseni jääb reaalservituut asjaõigusena püsima.
Servituudi võib kinnistusraamatust kustutada valitseva kinnisasja ja teeniva kinnisasja omanike kokkuleppel servituudi väljaostmisega.
Kui reaalservituudi lõpetamise kokkulepet ei saavutata, on valitseva kinnisasja omanikul õigus nõuda reaalservituudi kustutamist kinnistusraamatust, hüvitades teeniva kinnisasja omanikule servituudi lõpetamise tõttu tekkiva kahju.
Valitseva kinnisasja omanik peab teeniva kinnisasja omanikule teatama tähtajatu reaalservituudi lõpetamisest või tähtajalise reaalservituudi ennetähtaegsest lõpetamisest kuus kuud ette.
Kui reaalservituudist saadav kasu on teeniva kinnisasja koormatisega võrreldes väike, on teeniva kinnisasja omanikul õigus nõuda reaalservituudi kustutamist kinnistusraamatust, hüvitades valitseva kinnisasja omanikule servituudi lõpetamise tõttu tekkiva kahju.
Kui valitseva kinnisasja omanik on reaalservituudi vastu kaotanud huvi, on teeniva kinnisasja omanikul õigus nõuda reaalservituudi kustutamist kinnistusraamatust.
Huvi kaotamist eeldatakse, kui valitseva kinnisasja omanik ei ole 10 aasta jooksul reaalservituuti kasutanud või kui ta on sama aja jooksul lubanud teeniva kinnisasja sellist kasutamist, mis on vastuolus reaalservituudiga.
Reaalservituut annab õiguse teha üksnes neid tegusid, mis servituudi sisust tulenevalt on valitseva kinnisasja huvides vajalikud.
Reaalservituuti tuleb teostada viisil, mis on teenivale kinnisasjale kõige vähem koormav.
Valitseva kinnisasja vajaduste suurenemine ei suurenda iseenesest teenival kinnisasjal lasuvat koormatist.
Kui reaalservituuti teostatakse teenival kinnisasjal mingi ehitise või seadeldise abil, on valitseva kinnisasja omanik kohustatud selle rajama ja korras hoidma ning servituudi lõppemisel selle teeniva kinnisasja omaniku nõudel omal kulul ära vedama, kui seaduses või servituudi seadmise tehinguga ei ole sätestatud teisiti.
Kui ehitis või seadeldis on käiku antud ka teeniva kinnisasja huvides, kannavad valitseva ja teeniva kinnisasja omanikud ehitamise ja korrashoiu kulud vastavuses saadava kasuga.
Kui ehitise või seadeldise korrashoiu kohustus seaduse või kinnistusraamatu kande kohaselt lasub teeniva kinnisasja omanikul, kohaldatakse vastavaid reaalkoormatise sätteid.
Valitseva kinnisasja omanikul on õigus servituudi kasutamiseks vajalike ehitus- ja korrastustööde tegemiseks kasutada teenivat kinnisasja.
Teeniva kinnisasja omanikul on õigus nõuda enda kulul reaalservituudi teostamise viisi muutmist, kui reaalservituudi senist majanduslikku otstarvet võib saavutada ka teostamise viisi muutmise korral ja kui senine teostamise viis on teeniva kinnisasja omaniku huvidele uue viisiga võrreldes tunduvalt kahjulikum.
Servituudi teostamise viisi muutmisega seotud kulud peab teeniva kinnisasja omanik ette tasuma.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatu kehtib ka kinnistusraamatusse kantud teostamise viisi korral.
Kui reaalservituudi teostamine piirdub teeniva kinnisasja ühe osa kasutamisega ja mõni teine osa on selleks niisama sobiv ning reaalservituudi teostamine senisel osal on teeniva kinnisasja omanikule mõne teise osaga võrreldes tunduvalt kahjulikum, on tal õigus nõuda, et reaalservituuti teostataks kinnisasja teisel osal.
Ümberpaigutamisega seotud kulud peab teeniva kinnisasja omanik ette tasuma.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatu kehtib ka siis, kui kinnisasja osa, millel reaalservituuti teostatakse, on kindlaks määratud kinnistusraamatus.
Reaalservituut on jagamatu.
Kui valitsev kinnisasi jagatakse, jääb reaalservituut kehtima kõikide osade kasuks.
Kui reaalservituudi teostamine pärast valitseva kinnisasja jagamist piirdub ühe osa huviga, on teeniva kinnisasja omanikul õigus nõuda reaalservituudi kustutamist kinnistusraamatust teiste osade suhtes.
Teeniva kinnisasja jagamisel jääb reaalservituut kehtima kõikide osade suhtes.
Kui reaalservituut pärast teeniva kinnisasja jagamist mõnda selle osa ei koorma või koormata ei saa, on koormamata osa omanikul õigus nõuda oma osa suhtes reaalservituudi kustutamist kinnistusraamatust.
Kui mitu servituuti või servituut ning muu kasutusõigus koormavad kinnisasja kinnistusraamatu ühel ja samal järjekohal ning neid õigusi ei saa koos kas täielikult või osaliselt teostada, võib iga õigustatud isik nõuda õiguste teostamist viisil, mis vastab kõige enam kõigi õigustatud isikute huvidele.
Õigustatud isikul on õigus nõuda isikult, kes teda reaalservituudi teostamisel takistab, takistamise lõpetamist ja edaspidisest takistamisest hoidumist.
Kui servituudist tulenevad õigused ja kohustused väljenduvad selgesti kinnistusraamatu kandes, tuleb sellest lähtuda servituudi sisu selgitamisel.
Kande ulatuses tuleb servituudi sisu selgitamisel arvestada servituudi tekkimise alust ja seda, mil viisil on servituuti pikema aja jooksul vaidlustamatult ja heauskselt teostatud.
Servituudi sisu selgitamisel tuleb arvestada sätteid, mis kehtivad seda liiki servituutide suhtes.
Jalgteeservituut annab õiguse käia ja sõita jalgrattaga mööda jalgteed läbi teeniva kinnisasja.
Karjateeservituut annab õiguse ajada karja ja käia mööda karjateed läbi teeniva kinnisasja.
Õigustatud isik võib karjaajamise hõlbustamiseks tee äärde ehitada aia või tõkked, kui see on võimalik teeniva kinnisasja omanikule kahju tekitamata.
Karjateeservituut ei anna õigust teenival kinnisasjal loomi karjatada.
Sõiduteeservituut annab õiguse sõita sõidukiga mööda sõiduteed läbi teeniva kinnisasja.
Sõiduteeservituut sisaldab jalgteeservituudi.
Kui ei ole määratud tee asendit või laiust, on teeniva või valitseva kinnisasja omanikul õigus nõuda tee asendi või laiuse määramist, arvestades nii teeniva kui ka valitseva kinnisasja huve ja kohalikke olusid.
Teeservituudi seadmisel võib selle kasutamisele kehtestada kitsendusi.
Liiniservituut annab õiguse juhtida läbi võõra kinnisasja oma kinnisasjale gaasi-, elektri-, side- ja muid liine.
Juhtida oma kinnisasjalt vett võõrale kinnisasjale või läbi võõra kinnisasja (vee ärajuhtimise servituut).
Kui veejuhtimise viis ei ole määratud, eeldatakse vee juhtimist torustikus.
Kui heitvee ärajuhtimine lahtise veejuhtmega kahjustab võõrast kinnisasja, võib kinnisasja omanik nõuda vee ärajuhtimist torustiku kaudu.
Kui veejuhtme asendit või mahtu ei ole määratud, määratakse need kindlaks paragrahvis 187 sätestatud korras.
Veevõtuservituut annab õiguse võtta võõrast veekogust vett oma kinnisasja tarbeks ja kasutada veekogu juurde viivat jalgteed (paragrahv 186 lg. 1).
Karjajootmisservituut annab õiguse joota oma loomi võõrast veekogust ja kasutada veekogu juurde viivat karjateed (paragrahv 186 lg. 2).
Karjatamisservituut annab õiguse karjatada loomi võõral kinnisasjal viisil ja ajal, mis vastab kohalikele oludele ja tavadele.
Karjatamisservituut annab õiguse ajada karja karjatamiskohale (paragrahv 186 lg. 2).
Karjatamisservituut ei võta teeniva kinnisasja omanikult õigust kasutada servituudiga koormatud maad oma majapidamise vajadusteks, sealhulgas loomade karjatamiseks.
Toeservituut annab õiguse toetada oma ehitist või seadeldist naabri ehitisele või seadeldisele ja nõuda, et naaber toeks olevat ehitist või seadeldist korras hoiaks.
Korrashoidmine toimub õigustatud isiku kulul, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Korrashoiukohustusele kohaldatakse reaalkoormatise sätteid.
Seinaservituut annab õiguse kinnitada või seada talasid, tugesid või muid ehitise osi naabri seina ning asendada neid uutega.
Üleehitamisservituut annab õiguse ehitada oma ehitisele rõdu, varjualune või muu selline osa, mis ulatub naabri kinnisasja kohale.
Sademeservituut annab õiguse lasta voolata oma ehitise katuselt vihma- või lumevett võõrale kinnisasjale nii räästast kui ka toru kaudu.
Kõrgusservituut annab õiguse keelata naabril püstitada ehitist üle teatud kõrguse.
Valgusservituut annab õiguse saada naabri kinnisasja kohalt loomulikku valgust ruumile, mille valgustamine servituudiga on tagatud.
Väljavaateservituut annab õiguse keelata naaberkinnisasjal kõike, mis takistab või oluliselt piirab servituudiga tagatud väljavaadet.
Kaitsevööndiservituut annab õiguse rajada võõrale kinnisasjale kaitsevöönd või piirata teeniva kinnisasja mõne osa kasutamist valitseval kinnisasjal asuvate loodusobjektide kaitseks.
Lisaks käesolevas seaduses sätestatud reaalservituutidele võib seada muid reaalservituute, mis vastavad reaalservituudi mõistele ja sisule.
Kasutusvaldus koormab asja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama asja ja omandama selle vilju.
Kasutusvalduse esemeks võivad olla vallas- ja kinnisasjad ning üleantavad õigused.
Kasutusvaldust võib piirata mõne kasutusviisi välistamisega.
Kasutusvalduse tekkimise aluseks on seadus või tehing.
Kasutusvaldus vallasasjale tekib asja üleandmisega omanikult kasutusvalduse saajale ja kasutusvalduse kokkuleppe sõlmimisega.
Asja üleandmisele ja kokkuleppele kohaldatakse üleandmise teel vallasomandi tekkimise suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Kasutusvaldus kinnisasjale tekib kinnistusraamatusse kandmisega.
Kasutusvalduse omandamisel kinnisasjale kohaldatakse kinnisasja omandamise kohta käivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Kasutusvaldus õigusele tekib vastava õiguse üleandmise kohta käivate sätete alusel.
Kasutusvaldaja saab selle asja omanikuks.
Kinnisasja kasutusvaldus lõpeb kande kustutamisega kinnistusraamatust.
Kui kinnisasja kasutusvaldaja saab selle asja omanikuks, kohaldatakse paragrahv 174 2. lõike sätteid.
Kasutusvaldus lõpeb asja hävimisega.
Asja omanik ei ole kohustatud kasutusvalduses olnud hävinud asja taastama, kuid ta ei või keelata kasutusvaldajal seda teha.
Asja taastamisega kasutusvaldus taastub.
Kui kasutusvalduses olnud sundvõõrandatud asja asemele antakse uus asi, kestab kasutusvaldus sellele edasi.
Kasutusvalduses olevat õigust võib tehinguga lõpetada või muuta ainult kasutusvaldaja nõusolekul.
Õiguse kasutusvaldus lõpeb paragrahvis 205 sätestatud korras.
Kasutusvaldus lõpeb kasutusvaldaja surmaga, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Kui seaduse või tehinguga on määratud kasutusvaldus ka kasutusvaldaja pärijale, tekib see pärija suhtes uuesti.
Kasutusvaldus lõpeb kasutusvaldajast juriidilise isiku likvideerimisega.
Juriidilise isiku kasutusvaldus lõpeb igal juhul 100 aasta möödumisel kasutusvalduse tekkimisest.
Kasutusvalduse võib lõpetada kasutusvaldaja ja omaniku kokkuleppel.
Kasutusvaldaja ei anna omanikule tagatist (paragrahv 224).
Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud juhtudel kohaldatakse vastavaid reaalservituudi lõpetamise sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Kasutusvaldusest tulenevad õigused ja kohustused määratakse kindlaks kasutusvalduse tekkimise aluseks oleva seaduse või tehinguga.
Kasutusvaldajal on õigus asja vallata ja kasutada.
Kasutusvaldaja ei või omaniku nõusolekuta asja rendile anda.
Kasutusvaldajal on õigus asja viljale.
Kasutusvaldajale kuulub õigusvili, mis tekkis kasutusvalduse ajal, sõltumata selle sissenõudmise ajast.
Kasutusvaldaja ei või kasutusvalduse eset koormata servituutide ega muude asjaõigustega.
Kasutusvaldus ei ole üleantav.
Kasutusvaldusest tulenevaid õigusi ja kohustusi võib teostada teine isik, kui kasutusvalduse tekkimise aluseks oleva seaduse või tehinguga ei ole sätestatud teisiti.
Kasutusvalduse lõppemisel on kasutusvaldaja või tema õigusjärglane kohustatud kasutusvalduse eseme omanikule tagastama paragrahv 218 1. lõikes sätestatud seisukorras.
Kasutusvalduses oleva kinnisasja jagamisel kohaldatakse teeniva kinnisasja jagamise kohta käivaid reaalservituudi sätteid (paragrahv 182 lg. 4 ja 5).
Kasutusvaldaja on kohustatud säilitama asja senise majandusliku otstarbe ning kasutama seda korrapäraselt ja heaperemehelikult.
Ta ei või asja oluliselt muuta ega ümber kujundada.
Kasutusvaldaja õigused kasutusvalduses oleva asja kasutamise suhtes ei saa olla suuremad kui omaniku enda õigused.
Kasutusvaldaja võib seadusega sätestatud korras kasutada maavarasid, samuti metsa kinnisasja korrapäraseks majandamiseks vajalikul määral.
Kasutusvaldaja on kohustatud kasutusvalduses olevat asja omal kulul korras hoidma ja asja tavaliseks korrashoiuks vajalikke parandusi ning uuendusi tegema.
Kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud korrashoiu kulud ületavad asjast saadava tulu, on kasutusvaldajal õigus nõuda omanikult tulu ületavate kulutuste tasumist.
Kasutusvaldaja ei vastuta asja muutumise ja väärtuse vähenemise eest, mis kaasneb kasutusvalduse korrapärase teostamisega.
Kui kasutusvalduses olev asi hävib või seda rikutakse või selle alalhoiuks on vaja teha parandusi või uuendusi, mis ületavad tavalise korrashoiu, on kasutusvaldaja kohustatud sellest omanikule viivitamatult teatama.
Kui kolmas isik teatab oma õigusest kasutusvalduses olevale asjale, on kasutusvaldaja kohustatud sellest omanikule teatama.
Kui kasutusvalduses on kinnisasi koos päraldistega, on kasutusvaldajal õigus käsutada päraldisi korrapärase majandamise piires.
Kasutusvaldaja on kohustatud kinnisasja korrapärasest majandamisest tingitud päraldiste vähenemise või eraldamise korral asendama need asjad uutega.
Äratarvitatav asi läheb kasutusvaldaja omandisse, kui kasutusvalduse tekkimise aluseks oleva seaduse või tehinguga ei ole kindlaks määratud teisiti.
Kasutusvalduse lõppemisel on kasutusvaldaja kohustatud tasuma äratarvitatud asja väärtuse rahas või asendama asja samade liigitunnuste ja sama kvaliteediga asjaga.
Asendatavat asja võib kasutusvaldaja käsutada, kui kasutusvalduse tekkimise aluseks oleva seaduse või tehinguga ei ole sätestatud teisiti.
Kasutusvaldaja on kohustatud selle asja asendama samade liigitunnuste ja sama kvaliteediga asjaga.
Kasutusvalduse esemel lasuvad maksud ja võlaintressid tasub ning koormatised, majandamis- ja muud kulud kannab kasutusvaldaja vastavalt oma õiguste kestusele.
Kui maksud, koormatised või kulutused on sisse nõutud omanikult, on kasutusvaldaja kohustatud talle need samas ulatuses hüvitama.
Asja omanikul on õigus nõuda kasutusvaldajalt tagatist, kui kasutusvaldaja tegevusest ilmneb omaniku õiguste olulise rikkumise oht.
Isiklik kasutusõigus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile.
Isiklik kasutusõigus ei ole üleantav.
Isiklikust kasutusõigusest tulenevaid õigusi võib teostada teine isik ainult siis, kui see on lubatud kasutusõiguse tekkimise alusega.
Isiklik kasutusõigus on üleantav, kui selle esemeks on tehnovõrk või -rajatis.
Isikliku kasutusõiguse üleandmiseks on vajalik kokkulepe isikliku kasutusõiguse üleandmise kohta (asjaõigusleping) vana ja uue õigustatud isiku vahel.
Isiklik kasutusõigus elamule koormab kinnisasja selliselt, et isikul, kelle kasuks see on seatud, on õigus kasutada elamiseks kinnisasjal asuvat elamut või selle osa.
Isik, kellel on käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud õigus, võib elamusse majutada oma perekonnaliikmeid, samuti isikuid, keda on vaja tema eest hoolitsemiseks.
Kui kasutusõigus on antud mitmele isikule ühiselt, kestab kasutusõigus seni, kuni on elus kas või üks neist isikuist, kui kasutusõiguse tekkimise alusega ei ole sätestatud teisiti.
Kui kasutusõigus on antud elamu osale, võib õigustatud isik kasutada ka elanikele ühiseks kasutamiseks määratud ruume, sisustust ja seadmeid.
Lisaks paragrahvides 225-227 sätestatule kohaldatakse isiklikule kasutusõigusele reaalservituudi vastavaid sätteid.
Kui isiklik kasutusõigus on seotud valdamisega, kohaldatakse kasutusvalduse vastavaid sätteid.
Kinnisasja võib koormata selliselt, et kinnisasja igakordne omanik peab tasuma isikule, kelle kasuks reaalkoormatis on seatud, perioodilisi makseid rahas või natuuras või tegema teatud tegusid.
Reaalkoormatist võib seada teatud isiku, riigi, kohaliku omavalitsuse või teise kinnisasja igakordse omaniku kasuks.
Kinnisasja mõtteline osa võib olla reaalkoormatise esemeks ainult siis, kui see on kaasomaniku osa.
Reaalkoormatis on avalik-õiguslik, kui see on seatud seaduse alusel riigi, kohaliku omavalitsuse või muu avalik- õigusliku isiku kasuks.
Reaalkoormatis on eraõiguslik, kui see on seatud eraõigusliku isiku või teise kinnisasja igakordse omaniku kasuks.
Eraõiguslik reaalkoormatis tekib kinnistusraamatusse kandmisega.
Kandes tuleb võimaluse korral määrata reaalkoormatise rahaline väärtus.
Reaalkoormatise omandamisele kohaldatakse kinnisasja omandamise kohta käivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Avalik-õiguslik reaalkoormatis ei vaja tekkimiseks kinnistusraamatusse kandmist, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Kui seaduse kohaselt on avalik-õiguslikul isikul õigus nõuda reaalkoormatist, tekib see koormatis kinnistusraamatusse kandmisega.
Reaalkoormatis lõpeb kande kustutamisega kinnistusraamatust.
Kohustatud isik on jätnud reaalkoormatisest tulenevad kohustused järjest kolme aasta jooksul täitmata.
Reaalkoormatis on kestnud 30 aastat, olenemata kinnistusraamatu kandes märgitud pikemast tähtajast või väljaostu lubamatusest.
Kui reaalkoormatise väljaostu nõutakse käesoleva paragrahvi 1. lõike punktis 2 sätestatud alusel, peab sellest üks aasta ette teatama.
Väljaostu ei või nõuda, kui reaalkoormatis on seatud teatud füüsilise isiku kasuks või on seatud seaduse alusel või on seotud reaalservituudiga.
Reaalkoormatise väljaostuhinna määramisel võetakse aluseks kinnistusraamatu kandes märgitud reaalkoormatise väärtus.
Kui reaalkoormatise väärtus ei ole kinnistusraamatusse kantud või kanne on puudulik või reaalkoormatisest tulenevate tegude rahaline väärtus on oluliselt muutunud, määrab väljaostuhinna kohus, arvestades tegelikke olusid ning võttes reaalkoormatise kestuseks 30 aastat.
Reaalkoormatis ei teki igamisega ega lõpe aegumisega.
Reaalkoormatisest tulenev iga üksik kohustus aegub hagi aegumise üldise tähtaja jooksul, arvates ajast, mil see muutus kohustatud isiku isiklikuks võlaks (paragrahv 239 lg. 1).
Reaalkoormatis läheb koos koormatud kinnisasjaga üle igale kinnisasja omandajale tema nõusolekust sõltumata.
Kinnisasja igakordse omaniku kasuks seatud reaalkoormatist ei või lahutada sellest kinnisasjast.
Teatud isiku kasuks seatud reaalkoormatist ei või siduda kinnisasjaga.
Teatud isiku kasuks seatud reaalkoormatist võib teisele isikule üle anda, kui reaalkoormatis oma olemuselt on üleantav ega suurene sellega.
Reaalkoormatis ei ole üleantav, kui üleantav ei ole reaalkoormatisest tulenev üksikkohustus.
Reaalkoormatisest tulenevate üksikkohustuste täitmise eest vastutab omanik koormatud kinnisasjaga.
Kolme aasta möödumisel nõudeõiguse tekkimisest muutub iga üksikkohustus omaniku isiklikuks võlaks.
Eelmise omaniku täitmata kohustused, mis ei ole muutunud tema isiklikuks võlaks, peab täitma kinnisasja järgmine omanik.
Kui koormatud kinnisasi jagatakse, kehtib reaalkoormatis üksikosade suhtes edasi ja kohustuste täitmise eest vastutavad üksikosade omanikud solidaarselt, kui ei ole kokku lepitud teisiti.
Kui jagatakse kinnisasi, mille igakordse omaniku kasuks reaalkoormatis on seatud (valitsev kinnisasi), kehtib reaalkoormatis osade kasuks edasi.
Kui reaalkoormatisest tekkivad kohustused on jagatavad, siis jagatakse reaalkoormatis käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud osade vahel vastavalt nende suurusele.
Kui kohustused ei ole jagatavad, siis on nende osade omanikud õigustatud nõudma täitmist solidaarselt.
Kinnisasja omanik võib valitseva kinnisasja jagamisel määrata reaalkoormatise kehtivaks ainult ühe või mitme osa suhtes.
Määramine tuleb kanda kinnistusraamatusse.
Kui valitseva kinnisasja omanik võõrandab ühe osa kinnisasjast, tegemata reaalkoormatise jagamise korraldust, jääb reaalkoormatis kehtima selle kinnisasja osa suhtes, mille omanik endale jätab.
Kui reaalkoormatis on oma olemuse tõttu seotud kinnisasja jagamisel tekkinud ühe osaga, võib kohustatud isik nõuda reaalkoormatise lõpetamist teiste osade suhtes.
Kinnisasja võib koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks hoonestusõigus on seatud, on võõrandatav ja pärandatav tähtajaline õigus omada kinnisasjal sellega püsivalt ühendatud ehitist.
Hoonestusõigus ulatub lisaks ehitisealusele maale ka kinnisasja osale, mis on vajalik ehitise kasutamiseks.
Hoonestusõiguse ulatus ei või piirduda ehitise ühe osaga nagu korrus.
Hoonestusõigusele kohaldatakse kinnisasja sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Ehitis, mis on hoonestusõiguse alusel ehitatud või oli selle seadmisel olemas, on hoonestusõiguse oluline osa.
Hoonestusõigus tekib kinnistusraamatusse kandmisega ja lõpeb kande kustutamisega kinnistusraamatust.
Kui hoonestusõiguse omanik (hoonestaja) ei ole hoonestusõiguse omandamise alusega ettenähtud tähtaja jooksul nõutavat ehitist püstitanud või on rikkunud paragrahv 247 2. lõikest tulenevat kohustust, on koormatud kinnisasja omanikul õigus nõuda hoonestusõiguse lõpetamist.
Hoonestusõigust võib lõpetada enne tähtaega hoonestaja ja kinnisasja omaniku kokkuleppel.
Kokkulepitud eelduse saabumisel on kinnisasja omanikul õigus nõuda hoonestusõiguse enda nimele kandmist (omanikule langemine).
Omaniku õigust nõuda hoonestusõiguse kandmist enda nimele ei või lahutada kinnisasjast.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud nõue aegub kuue kuu möödumisel hetkest, mil kinnisasja omanik saab teada vastava eelduse olemasolust, kuid mitte hiljem kui kahe aasta möödumisel nõude tekkimisest.
Hoonestusõiguse langemisel omanikule peab omanik tasuma hoonestajale hüvituse.
Hoonestusõiguse sisuks võib olla kokkulepe hüvituse suuruse ja maksmise viisi, samuti hüvituse välistamise kohta.
Kui hoonestusõigus on seatud elamu omamiseks, ei ole lubatud kokku leppida käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud hüvituse välistamises.
Muu piiratud asjaõigus, mis koormab ka hoonestusõigusega koormatud kinnisasja.
Teised hoonestusõigust koormavad asjaõigused kaotavad kehtivuse.
Kui hoonestusõiguse ja maatüki omanikuks saab üks ja sama isik, kustutatakse hoonestusõigus kinnistusraamatust tema avalduse alusel.
Kande kustutamiseni jääb hoonestusõigus asjaõigusena püsima, kui omanik ei esita avaldust hoonestusõiguse kustutamiseks.
Hoonestusõiguse võib kustutada kinnistusraamatust pärast seda, kui on kustutatud kõik koormatised ja muud kohustused, mis olid seatud hoonestusõigusele kolmandate isikute kasuks.
Hoonestusõigus ei lõpe ehitise hävimisega.
Hoonestaja ei või oma õiguste teostamisel rikkuda koormatud kinnisasja omaniku õigusi.
Hoonestaja peab tagama ehitise säilimise, kui ta ei ole kinnisasja omanikuga kokku leppinud teisiti.
Hoonestusõigust ei või kitsendada selle õiguse olemusega vastuolus olevate tingimustega.
Kinnisasja omanik ei või tugineda kokkuleppele, millega hoonestaja kohustub teatavatel tingimustel loobuma hoonestusõigusest ja lubama selle ennetähtaegset kustutamist kinnistusraamatust.
Hoonestajal on õigus hoonestusõigust võõrandada või pärandada või koormata kinnispandi, servituudi, reaalkoormatise või ostueesõigusega.
Hoonestusõiguse võõrandamiseks on vajalik omaniku nõusolek, kui selline tingimus on kinnistusraamatusse kantud.
Omanik võib seada nõusoleku andmise tingimuseks ka kõigi tema ja hoonestaja vahel sõlmitud võlaõiguslike kokkulepete ülevõtmise hoonestusõiguse omandaja poolt.
Hoonestusõiguse koormamiseks asjaõigusega on vajalik omaniku nõusolek, kui selline tingimus on kinnistusraamatusse kantud.
Hoonestusõiguse lõppemisel lõpevad hoonestusõigusele seatud asjaõigused.
Kui võib eeldada, et paragrahv 249 1 1. lõikes 1 sätestatud juhul hoonestusõiguse seadmisega taotletud eesmärki oluliselt ei muudeta ega ohustata ja et omandaja tagab hoonestusõiguse sisust tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise, võib hoonestaja nõuda omanikult hoonestusõiguse võõrandamise nõusolekut.
Kui võib eeldada, et paragrahv 249 2. lõikes sätestatud juhul on koormatis ühendatav korrapärase majandamisega ja et hoonestusõiguse seadmisega taotletud eesmärki oluliselt ei muudeta ega ohustata, võib hoonestaja nõuda omanikult hoonestusõiguse koormamise nõusolekut.
Kui omanik keeldub käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud nõusoleku andmisest piisava põhjuseta, on hoonestajal õigus esitada omaniku vastu nõusoleku andmist taotlev hagi.
Hoonestusõiguse võib kinnistusraamatus seada ainult esimesele järjekohale ning seda järjekohta ei saa hiljem muuta.
Hoonestusõigust võib seada ainult kindlaks tähtajaks, kuid mitte vähem kui 36 ega rohkem kui 99 aastaks.
Kui tähtaeg on määratud lühem kui 36 aastat, loetakse tähtajaks 36 aastat.
Kui tähtaeg on määramata või pikem kui 99 aastat, loetakse tähtajaks 99 aastat.
Tähtaja saabumisel võivad kinnisasja omanik ja hoonestaja kokkuleppel hoonestusõiguse tähtaega pikendada, kuid mitte rohkem kui 99 aastaks.
Hoonestusõiguse pikendamine tuleb kanda kinnistusraamatusse.
Hoonestajal on õigus oma ehitis ühe aasta jooksul enne hoonestusõiguse tähtaja saabumist ära vedada, kui kinnisasja omanik ei ole kasutanud käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatud õigust.
Kui kinnisasja omanik on esitanud äravedamise nõude hiljemalt neli kuud enne tähtaja lõppu, on hoonestaja kohustatud seda tegema.
Ehitis, mis tähtaja lõpuks ei ole ära veetud, muutub kinnisasja oluliseks osaks ja läheb kinnisasja omaniku omandisse.
Kui kinnisasja omanik on esitanud äravedamise nõude õigeaegselt, võib ta hoonestajalt nõuda tasu ehitise äravedamise eest, kui kinnisasja omanik on selle ära vedanud ühe aasta jooksul pärast tähtaja lõppu.
Kinnisasja omanikul on õigus mitte hiljem kui üks aasta enne tähtaja saabumist nõuda ehitise jätmist endale tasu eest, mis võrdub hoonestajale käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud äravedamise õiguse kaotamise tõttu tekkiva kahjuga.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 sätestatu kehtib niivõrd, kui kinnistusraamatu kanne ei määra teisiti.
Hoonestusõiguse seadmisel võib selle tähtaja saabumise juhuks ette näha kinnisasja omaniku poolt hoonestajale hüvituse maksmise kinnisasja omanikule jäetava ehitise eest.
Kinnisasja omanik vabaneb hüvituse maksmisest, kui ta pikendab hoonestusõiguse tähtaega ehitise eeldatava püsimise aja lõpuni.
Kui hoonestaja ei nõustu tähtaja pikendamisega, kaotab ta õiguse hüvitusele.
Hoonestaja maksab kinnisasja omanikule hoonestusõiguse eest tasu, kui ei ole kokku lepitud teisiti.
Tasu hoonestusõiguse eest makstakse vastavalt kokkuleppele rahas või muudes asendatavates asjades, kusjuures hoonestusõiguse seadmisel võib tasu suurus või suuruse arvutamise alused kogu hoonestusõiguse ajaks ette kindlaks määrata.
Hoonestusõiguse seadmisel võib kokku leppida hoonestusõiguse tasu suuruse muutmises vastavalt muutuvatele tingimustele, kui tingimuste muutumine on ajaliselt ja ulatuselt määratav.
Hoonestusõiguse eest tasu maksmise kohustuse võib kanda reaalkoormatisena kinnistusraamatusse.
Hoonestusõiguse tasu tagamiseks seatud reaalkoormatise muutmiseks seoses hoonestusõiguse tasu muutmisega vastavalt käesoleva paragrahvi 3. lõikele on vaja kinnistusraamatus järjekohas tagapool olevate õiguste omanike nõusolekut vaid siis, kui tasu suurenemine ületab oluliselt tingimuste muutumise.
Igakordsel hoonestajal on igakordse reaalkoormatise omaniku suhtes õigus hoonestusõigust koormata reaalkoormatisest järjekohas eespool või samal järjekohal oleva kindlaksmääratud ulatusega hüpoteegiga.
Kui hoonestusõigus on koormatud piiratud asjaõigusega, mis asub hoonestusõiguse tasu tagava reaalkoormatisega samal järjekohal, on käesoleva paragrahvi 4 2 lõike punktis 2 nimetatud hüpoteegi kandmiseks kinnistusraamatusse vaja selle isiku nõusolekut, kelle kasuks nimetatud piiratud asjaõigus on seatud.
Kui hoonestaja ei ole maksnud hoonestusõiguse eest tasu kolmel järjestikusel aastal, võib maatüki omanik nõuda hoonestusõiguse müüki sundenampakkumisel.
Enampakkumisest võib osa võtta ka maatüki omanik.
Hoonestusõiguse kaasomanikud vastutavad hoonestusõiguse tasu maksmise eest solidaarselt.
Maksud ja koormatised.
Kõik hoonestusõigusega koormatud maatükil lasuvad maksud tasub ja avalik-õiguslikud reaalkoormatised kannab hoonestaja.
Hoonestusõiguse lõppemisel või hoonestusõiguse omanikule langemisel hoonestajale ehitise eest makstava hüvitise kohta.
Kinnisasja võib koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks ostueesõigus on seatud, on õigus kinnisasja võõrandamisel asuda omandaja asemele.
Ostueesõiguse võib seada teatud isiku või teise kinnisasja igakordse omaniku kasuks.
Kinnisasja mõttelist osa võib ostueesõigusega koormata ainult siis, kui see on kaasomaniku osa.
Ostueesõigus tekib seaduse või tehingu alusel.
Tehingu alusel tekib ostueesõigus kinnistusraamatusse kandmisega.
Tehingu alusel ostueesõiguse omandamisel kohaldatakse kinnisomandi kohta käivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Seaduses või ostueesõiguse seadmise tehingus määratakse, kellele ostueesõigus kuulub ja millistel juhtudel seda saab teostada.
Ostueesõigus lõpeb kande kustutamisega kinnistusraamatust.
Koormatud kinnisasja omanikul on õigus nõuda ostueesõiguse kande kustutamist kinnistusraamatust, kui ostueesõigust omav isik ei ole kahe kuu jooksul pärast ostu-müügilepingu kättesaamist ostueesõigust kasutanud.
Kinnisasja igakordse omaniku kasuks seatud ostueesõigust ei või lahutada sellest kinnisasjast.
Teatud isiku kasuks seatud ostueesõigust ei või siduda mingi teise kinnisasjaga.
Teatud isiku kasuks seatud ostueesõigus ei ole võõrandatav ega pärandatav.
Ostueesõigust võib teostada päevast, mil ostueesõigusega koormatud kinnisasja omanik on sõlminud ostjaga kinnisasja ostu- müügilepingu.
Sundvõõrandamise korral ostueesõigus ei kehti.
Sundenampakkumisel kehtib ostueesõigus ainult siis, kui see on sätestatud seaduses või kantud kinnistusraamatusse.
Kui koormatud kinnisasja omanik ja ostueesõiguse teostaja ei lepi kokku teisiti, võib ostueesõiguse teostaja omandada kinnisasja ainult tervikuna.
Müüja on kohustatud ostjaga sõlmitud ostu-müügilepingu ärakirja viivitamatult esitama ostueesõigust omavale isikule.
Ostueesõigust omavale isikule ärakirja esitamata jätmisest tekkinud kahju eest vastutab müüja.
Ostueesõigust omaval isikul on õigus ostueesõigust teostada hiljemalt kahe kuu jooksul, arvates õiguslikult kehtiva ostu-müügilepingu ärakirja saamise päevast.
Kui ostueesõigust omavale isikule ei saadetud ostu- müügilepingu ärakirja, võib ta teostada ostueesõigust ühe aasta jooksul, arvates kinnisomandi võõrandamise kohta kinnistusraamatusse kande tegemise päevast.
Ostueesõiguse teostamiseks võib seaduses ette näha käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes sätestatust erineva tähtaja.
Ostueesõiguse teostamiseks peab ostueesõigust omav isik teatama müüjale notariaalselt tõestatud avaldusega oma soovist ostueesõigust teostada.
Kui kinnisasi on juba läinud ostja omandisse, võib notaariaalselt tõestatud avalduse esitada müüja asemel uuele omanikule.
Avalduse esitamisega astub ostueesõigust omav isik sõlmitud ostu-müügilepingu järgi ostja asemele ja omandab õiguse nõuda kinnistusraamatusse kande tegemist ning ostja või müüja keeldumisel esitada hagi kinnistusraamatusse kande tegemiseks ja kinnisasjale omandiõiguse tunnustamiseks.
Ostueesõiguse teostajale lähevad üle kõik õigused ja kohustused, mis ostu-müügilepingu järgi olid ostjal.
Ostueesõigust omava isiku suhtes ei ole kehtiv müüja ja ostja kokkulepe, millega ostu-müügilepingu kehtivus on tehtud sõltuvaks ostueesõiguse teostamisest või müüjale on jäetud ostueesõiguse teostamisel ostu-müügilepingust loobumise õigus.
Ostueesõigus kehtib ka siis, kui müüja ja ostja pärast ostueesõiguse teostamise avalduse saamist ostu-müügilepingu tühistavad või muudavad.
Sellisel juhul on ostueesõiguse teostamise aluseks esialgne ostu-müügileping.
Kui ostueesõigusega koormatud kinnisasi on müüdud koos teiste asjadega, eristamata koormatud kinnisasja hinda, peab ostueesõigust teostav isik maksma koormatud kinnisasja väärtusele vastava hinna.
Müüja võib nõuda, et ostueesõigus laieneks ka teistele asjadele, kui neid ei saa eraldada ostueesõigusega koormatud kinnisasjast sellele olulist kahju tekitamata.
Kui ostu-müügileping ei näe ette ostuhinna kohest tasumist, on ostueesõigust teostaval isikul õigus nõuda, et sama tingimus kehtiks ka tema suhtes.
Sel juhul on ta kohustatud esitama tagatise.
Ostu-müügilepingu tagamiseks oli seatud müüdud kinnis- asjale pant.
Ostuhinna tasaarvestamisel on üle võetud võlg, mis on tagatud kinnisasjale seatud pandiga.
Ostueesõigust teostav isik on kohustatud hüvitama ostjale ostuhinna, mille ta ostu-müügilepingu järgi on müüjale maksnud, samuti lepingu sõlmimise ja kinnistusraamatusse kandmisega seotud vajalikud kulutused.
Kui kinnisasi on juba läinud ostja omandisse või valdusse, on ostueesõigust teostav isik kohustatud hüvitama ka ostja poolt tehtud vajalikud ja kasulikud kulutused ning tasutud maksud.
Ostjal on õigus nõuda müüjalt talle ostueesõiguse teostamisega tekitatud kahju hüvitamist, kui ta oli müüjaga selles kokku leppinud.
Kui ostueesõigust teostanud isik ei tasu ostuhinda ega hüvita kulutusi, mida ta on kohustatud tasuma, võib müüja või ostja keelduda avalduse esitamisest ostueesõigust teostanud isiku kandmiseks kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna, samuti talle valduse üleandmisest.
Kui müüja või ostja keeldub käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud raha vastu võtmast, on ostueesõigust teostav isik kohustatud selle deponeerima.
Ostueesõigust teostaval isikul on õigus kinnisasja valdamisele asunud ostjalt nõuda kinnisasjale tekitatud kahju ja saadud viljade hüvitamist omandi kaitse sätete kohaselt.
Ostueesõiguse teostamise avalduse esitamisest teada saamine loetakse võrdseks omandi kaitse hagi esitamisest teada saamisega.
Asjaõigused, mis ostja on seadnud kinnisasjale enne ostueesõiguse teostamise avalduse saamist, on ostueesõigusega isikule kolmandate heausksete isikute suhtes kohustuslikud.
Ostja on kohustatud nende eest maksma ostueesõigusega isikule täielikku hüvitust.
Kui ostueesõigus kuulub mitmele isikule ühiselt, siis võivad nad seda õigust teostada ainult kogu kinnisasja suhtes.
Kui mõni ühist ostueesõigust omav isik seda ei teosta või kui tema ostueesõigus on lõppenud, on teistel õigus teostada ostueesõigust temata.
Kui ostueesõigus kuulub eraldi mitmele isikule, kellest ükski ei ole ostueesõiguse seadmise alusega eelistatud, ja nad ei lepi kokku teisiti, otsustatakse ostueesõiguse teostaja liisu heitmisega.
Seaduse alusel omandatud ostueesõigust eelistatakse tehinguga seatud ostueesõigusele.
Kui ostueesõigus on seatud omandi võõrandamisele vahetamise või kinkimise teel või muul viisil, samuti pärimisele, määratakse ostuhind hariliku väärtuse alusel, kui seaduses või ostueesõiguse seadmise tehinguga ei ole sätestatud teisiti.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud juhtudel kohaldatakse sätteid, mis kehtivad ostueesõiguse teostamisel ostu-müügilepingu alusel.
Asja võib pandiga (pandiõigusega) koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks pant on seatud, on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kui nõuet ei ole kohaselt täidetud.
Pant on vallaspant või kinnispant.
Pantida võib asju, väärtpabereid ja varalisi õigusi, mille pantimine ei ole seadusega keelatud (pandi ese).
Pantida saab vara, mis on pantija omandis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Pantida ei saa vara, millele seadusega ei ole lubatud sissenõuet pöörata.
Ühele ja samale pandi esemele võib seada mitu panti ühe või mitme võlausaldaja kasuks, kui seaduses või pandilepinguga ei ole sätestatud teisiti.
Pantija võib olla võlgnik või kolmas isik.
Pandiga võib tagada iga rahaliselt hinnatavat nõuet.
Pandiga võib tagada ka tingimuslikku nõuet.
Pandiga võib tagada tulevikus tekkivat nõuet.
Pandiga on tagatud ka nõudega seotud kõrvalnõuded, sealhulgas intressid ja leppetrahv, kui seaduses või lepinguga ei ole sätestatud teisiti.
Pandiga ei ole tagatud nõuded, mis on tekkinud võlgniku tegude tõttu pärast pandi tekkimist, kui lepinguga ei ole sätestatud teisiti.
Pandiga on tagatud asjale tehtud kulutused, kohtukulud ja asja müügiga seotud kulutused.
Pandiga tagatud nõue on eelistatud kõikidele teistele nõuetele panditud vara suhtes, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Vallasasja võib pandiga koormata selliselt, et panditud asi antakse üle pandipidaja valdusse (käsipant).
Käsipant tekib asja valduse üleandmisega pantijalt pandipidajale, kui nad on pandi seadmises kokku leppinud.
Kui asi on juba pandipidaja valduses, tekib pant pandilepingu sõlmimisega.
Pandi seadmise kokkulepe (käsipandi leping) tuleb sõlmida kirjalikult, kui panditud asja väärtus ületab viitsada krooni.
Samale vallasasjale ei või seada mitut käsipanti.
Käsipandi seadmisel mitmele asjale on kogu nõue tagatud iga asjaga.
Pandipidaja võib panditud asjale sissenõude pöörata oma valikul, kui pandilepingus ei ole sätestatud teisiti.
Käsipant lõpeb tagatud nõude lõppemisega.
Käsipant lõpeb panditud vallasasja hävimisega.
Kui panditud asi oli kindlustatud, on pandipidajal õigus asja täieliku või osalise hävimise korral saada oma valdusse kindlustushüvis.
Pantija nõudel kindlustushüvis deponeeritakse.
Pandipidaja tagastab pantijale panditud asja või teatab talle pandist loobumisest.
Pandipidaja süül panditud asjale tekkinud kahju pantijale hüvitama.
Panditud asja säilitamise ja korrashoiu kulutused kannab pantija, kui pandilepingus ei ole sätestatud teisiti.
Kui pandipidaja rikub kohustusi panditud asja hoidmisel, on pantijal õigus nõue rahuldada ja nõuda panditud asja tagastamist.
Pandipidajal ei ole õigust panditud asja kasutada, kui pandilepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Pandipidaja, kes kasutab panditud asja, on kohustatud sellest pantijale aru andma pandilepinguga sätestatud korras.
Panditud asja kasutamisest saadud tulu arvestatakse kulutuste, intresside ja võla katteks, kui lepingus ei ole sätestatud teisiti.
Nõude üleminekul uuele võlausaldajale läheb temale üle ka käsipant ning tal on õigus panditud asi pandipidajalt välja nõuda.
Panditud asja valduse saamisega lähevad uuele pandipidajale üle senise pandipidaja õigused ja kohustused.
Kui nõude üleminekul on kokku lepitud, et käsipant üle ei lähe, käsipant lõpeb.
Käsipant ei või üle minna ilma nõudeta.
Pantija võib panditud asja võõrandada ainult koos võla ülekandmisega.
Käsipandi lõppemisel on pandipidaja kohustatud panditud asja pantijale tagastama.
Kui võla on tasunud pantija, kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle.
Sellisel juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid.
Pandipidaja nõude rahuldamine toimub panditud asja müügiga.
Pandipidajal tekib panditud asja müügi õigus, kui pandiga tagatud nõue ei ole selle nõude kohaselt täidetud.
Kokkulepe, mille kohaselt pandipidaja omandab panditud asja pandiga tagatud nõude rahuldamiseks, on kehtetu.
Pandipidaja on kohustatud pantijale panditud asja müügist teatama üks kuu ette.
Ette teatada võib pärast müügiõiguse tekkimist.
Panditud asi müüakse avalikul enampakkumisel.
Avaliku enampakkumise aeg ja koht tuleb teatavaks teha pantijale ja kolmandale isikule, kellel on panditud asjale õigusi.
Avalikust enampakkumisest võivad osa võtta ka pandipidaja ja pantija.
Kui asi müüakse pandipidajale, tasaarvestatakse tema nõude rahaline väärtus müügihinnaga.
Pantija ja pandipidaja võivad kokku leppida käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatust erinevas panditud asja müügi viisis.
Kui kolmandal isikul on panditud asjale õigus, mis asja müügi korral lõpeb, on müügiviisi muutmiseks vajalik tema nõusolek.
Panditud asja müügi viisi kokkulepet rikkunud pandipidaja vastutab sellest tekkinud kahju eest.
Pantija kohustus loetakse täidetuks panditud asja müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud vajalikud müügikulud.
Pärast müügikulude tasumist ja pandipidaja nõude rahuldamist ülejäänud raha tagastatakse pantijale.
Vallasasjade pantimine pandimajas toimub käsipandi sätete kohaselt, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Vallasasja võib pandiga koormata selliselt, et panditud asi jääb pantija valdusse ning pant registreeritakse seaduses sätestatud korras (registerpant).
Registerpandile kohaldatakse käsipandi sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Registerpandile ei kohaldata paragrahv 282 3. lõikes sätestatut.
Registerpant tekib pandilepingu alusel pandi registreerimisel seaduses ettenähtud registris.
Registreerimisel kantakse registrisse pandiga tagatud nõude olemus, suurus ja täitmise tähtaeg ning panditud asi, kui see ei ole varem registrisse kantud.
Pandipidajal on õigus pärast pandilepingu sõlmimist nõuda, et pantija esitaks registripidajale avalduse pandi registreerimiseks.
Ühele ja samale asjale seatud registerpantidel on järjekohad, mis on määratud registreerimise avalduse esitamise päevaga.
Kui ühele ja samale asjale seatud pantide registreerimise avaldused on esitatud ühel päeval, saab varasema järjekoha pant, mille aluseks on varem sõlmitud pandileping.
Kui ühel päeval taotletakse ühele ja samale asjale seatud pantide registreerimist, mis tulenevad ühel päeval sõlmitud pandilepinguist, kantakse need samale järjekohale.
Varasemal järjekohal asuva pandi lõppemisel astub hilisemal järjekohal asuv pant ette.
Registris, kuhu on kantud registerpant, kande muutmiseks on nõutav nende pandipidajate nõusolek, kelle registrissekantud õigust selline kande muutmine kahjustab.
Pandipidaja võib tasu eest või tasuta tagatud nõude ulatuses loovutada järjekoha teisele pandipidajale, võttes endale teise pandipidaja järjekoha loovutatava nõude ulatuses.
Järjekoha loovutanud pandipidaja on kohustatud kolme päeva jooksul teatama järjekoha loovutamisest pantijale, samuti võlgnikule, kui pantija on kolmas isik.
Pandi järjekoha loovutamine on võimalik ühe ja sama registri piires ning ühe ja sama asja suhtes.
Järjekoha võib loovutada, kui sellega ei rikuta teiste pandipidajate õigusi, kelle kasuks on seatud pant samale asjale.
Järjekoha loovutamine registreeritakse pandipidaja avalduse alusel samas korras kui pandi seadmisel.
Nõuded rahuldatakse vastavalt pantide järjekohtadele, kui seadusest ei tulene teisiti.
Ühel ja samal järjekohal asuvate pantidega tagatud nõuded rahuldatakse võrdeliselt nõuete suurusega.
Igaühel on õigus tutvuda registrisse kantud andmetega registerpandi kohta.
Kui pantija ei täida oma kohustusi panditud asja hoidmisel, on pandipidajal õigus nõuda pandiga tagatud nõude rahuldamist enne tähtaega.
Pantija ei või võõrandada asja, millele on seatud registerpant, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Võlausaldajal on müügiõiguse tekkimisel õigus nõuda panditud asja väljaandmist pantija valdusest müügiks.
Registerpandi võib seada autoregistrisse kantud sõidukile või lennukiregistrisse kantud õhusõidukile.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud transpordivahendite pantimise registreerib vastava registri pidaja.
Registerpant ulatub transpordivahendile ja selle päraldistele, kindlustushüvisele, veorahale ning avarii korral makstavale hüvitusele, kui pandilepinguga ei ole sätestatud teisiti.
Kommertspant sätestatakse eraldi seaduses.
Registerpandi võib seada registreeritud patendile, kaubamärgile, tööstusnäidisele, kasulikule mudelile ja muudele registreeritud intellektuaalse omandi vormidele.
Patendi ja kaubamärgi pantimise registreerib vastava registri pidaja.
Väärtpabereid võib pantida selliselt, et isikul, kelle kasuks pant on seatud, on õigus nõude rahuldamisele panditud väärtpaberite arvel.
Väärtpaberite pantimisele kohaldatakse käsipandi sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Esitajaväärtpaberi pant tekib väärtpaberi üleandmisel pandipidajale.
Muude väärtpaberite pant tekib väärtpaberi üleandmisel kirjaliku pandilepingu või pantimispealdise alusel.
Teatud kaubale õigusi andvate väärtpaberite (kaubaväärtpaber) pantimisega on panditud ka see kaup.
Kui lisaks kaubaväärtpaberile on spetsiaalne pantkiri (varrant) ja kui kaubaväärtpaberil on märge pantimise kohta võla suuruse ja nõude tähtaja näitamisega, piisab kaubale pandi seadmiseks varrandi pantimisest.
Panditud aktsiad ei anna pandipidajale õigust aktsionärina üldkoosolekust osa võtta.
See õigus jääb aktsionärile.
Kui panditud on esitajaväärtpaber, samuti veksel või muu väärtpaber, mida võib üle anda pealdisega, on pandipidajal õigus esitada nimetatud väärtpaberitest tulenev nõue, olenemata nõude tähtajast.
Võlgnik peab väärtpaberijärgse kohustuse täitma pandipidajale.
Kui nõue ei ole küllaldaselt tagatud asjaõigusega ja saabunud on selle täitmise tähtaeg, on võlausaldajal õigus seaduslikult tema valdusse sattunud võlgniku vallasasju ja väärtpabereid kuni nõude rahuldamiseni kinni pidada, juhul kui nõue on sissenõutav ja seotud kinnipeetava esemega.
Võlausaldaja võib eset kinni pidada ka siis, kui kinnipeetav ese, mille võlausaldaja heauskselt oma valdusse võttis, ei kuulu võlgnikule ja kolmandal isikul ei ole sellele varasemast valdusest tulenevat õigust.
Eseme valdus ja nõue tuleneb valdaja ja võlgniku vahelistest õigussuhetest.
Enne eseme võlausaldajale üleandmist on kokku lepitud teisiti.
Kinnipidaja on kohustatud kinnipeetavat eset hoidma nagu pandipidaja käsipanti.
Kui kohus on kinnipidaja nõuet tunnustanud, on kinnipidajal õigus nõue rahuldada kinnipeetava eseme müügist saadava tulu arvel käsipandi või väärtpaberite pantimise sätete alusel.
Kinnisasja valdaja võib kinni pidada võõra kodulooma, kes on tabatud kinnisasjal kahju tekitamas.
Kinnipidaja peab kinnipidamisest kohe teatama looma omanikule või politseile.
Kinnipidaja on kohustatud looma välja andma, kui talle on hüvitatud looma poolt tekitatud kahju.
Kinnisasjalt lahkunud looma ei või kinni pidada.
Kinnisasja võib hüpoteegiga koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud (hüpoteegipidajal), on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel.
Kinnisasja mõttelist osa võib hüpoteegiga koormata ainult siis, kui see on kaasomaniku osa.
Hüpoteeki ei või seada ainult kinnisasja reaalosale ega osale kaasomaniku mõttelisest osast.
Hüpoteek ei eelda tagatava nõude olemasolu.
Hüpoteek tekib kande tegemisega kinnistusraamatusse, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Hüpoteegi seadmisele kohaldatakse kinnisasja omandamise sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Kinnistusraamatu kandes hüpoteegi seadmise kohta tuleb märkida hüpoteegipidaja, hüpoteegi rahaline suurus (hüpoteegisumma), intresside ja muude kõrvalnõuete olemasolul intressimäär ja kõrvalnõuete rahaline suurus.
Kõrvalnõuete kohta võib teha viite kande aluseks olevale dokumendile.
Kinnisasja omanik võib hüpoteegi seada enda kasuks.
Omanikuhüpoteegi seadmine toimub omaniku notariaalselt kinnitatud avalduse alusel kande tegemisega kinnistusraamatusse.
Kui hüpoteegipidaja hüpoteegist loobub, omandab hüpoteegi koormatud kinnisasja omanik.
Loobumiseks tuleb teha hüpoteegipidaja notariaalselt kinnitatud avalduse alusel kanne kinnistusraamatusse.
Kui hüpoteegipidaja loobub hüpoteegiga tagatud nõudest osaliselt, kohaldatakse paragrahv 349 2. lõike sätteid.
Hüpoteek lõpeb kande kustutamisega kinnistusraamatust.
Kui hüpoteegipidaja asukoht ei ole teada, võib koormatud kinnisasja omanik nõuda hüpoteegi kustutamist kohtu korras, kui omanikul on õigus nõude rahuldamisele ja ta deponeerib kogu hüpoteegisumma.
Intressid tuleb deponeerida, kui intressimäär on kinnistusraamatusse kantud, kuid mitte suuremas ulatuses kui kolme aasta eest, arvates päevast, mil kinnisasja omanik esitas kohtule avalduse hüpoteegi kustutamiseks.
Kohtuotsuse jõustumisega hüpoteegi kustutamise kohta loetakse hüpoteegipidaja nõuded hüpoteegisumma ulatuses rahuldatuks.
Hüpoteegipidajal on õigus deponeeritud raha kätte saada 30 aasta jooksul, arvates hüpoteegi kustunuks kuulutamise päevast.
Kui hüpoteegipidaja ei ole selle tähtaja jooksul raha välja võtnud, on kinnisasja omanikul õigus see tagasi saada.
Kui hüpoteegi ja koormatud kinnisasja omanikuks saab üks ja sama isik, võib sama või tagapool asuva järjekohaga hüpoteegipidaja nõuda sellise hüpoteegi kustutamist.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatu ei kehti paragrahv 328 alusel tekkinud hüpoteegi kohta.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud nõue ei kehti hüpoteegi suhtes, mille kandest nähtub selle mittekehtimine antud hüpoteegi suhtes.
Hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikul on õigus koormatud kinnisasja vallata, kasutada ja käsutada, kui ta sellega ei vähenda koormatud kinnisasja väärtust ega kahjusta hüpoteegipidaja õigusi muul viisil, välja arvatud juhul, kui see toimub korrapärase majandamise tulemusena.
Kui omaniku tegevuse tulemusena väheneb koormatud kinnisasja väärtus, on hüpoteegipidajal õigus nõuda, et kinnisasja omanik edasise kahjuliku tegevuse lõpetaks.
Hüpoteegipidaja võib koormatud kinnisasja väärtuse vähenemise ärahoidmiseks teha kohtuotsuse alusel selleks vajalikke tegusid.
Hüpoteegipidaja võib teha selliseid tegusid ka kohtuotsuseta, kui viivitamisel oluliselt väheneks koormatud kinnisasja väärtus.
Hüpoteegipidajal on õigus nõuda käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud tegudega seotud kulutuste hüvitamist.
Nimetatud tegudega seotud kulutuste hüvitamise tagamiseks kuulub talle kinnistusraamatusse kandmata hüpoteek, mis asub tema hüpoteegiga samal järjekohal.
Kui võib eeldada koormatud kinnisasja väärtuse vähenemist või kui see on juba toimunud, võib hüpoteegipidaja nõuda kinnisasja omanikult endise olukorra taastamist või täiendavat tagatist.
Kui kinnisasja omanik hüpoteegipidaja nõudel endist olukorda ei taasta ega anna täiendavat tagatist, võib hüpoteegipidaja nõuda hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist ulatuses, mille võrra koormatud kinnisasja väärtus on vähenenud.
Rahuldamise nõudest tuleb üks kuu ette teatada.
Kui koormatud kinnisasja väärtus on vähenenud omaniku süüta, võib hüpoteegipidaja täiendavat tagatist või võla osalist tasumist nõuda ulatuses, milles kinnisasja omanikule on väärtuse vähenemine hüvitatud.
Koormatud kinnisasja päraldiste väärtuse vähendamine või korrapärase majandamise nõuete vastane eemaldamine kinnisasjast annab hüpoteegipidajale samad õigused nagu kinnisasja väärtuse vähenemisel.
Omaniku loobumine õigusest hüpoteegiga koormatud kinnisasja võõrandada või täiendavalt koormata on kehtetu.
Kui pärast hüpoteegi seadmist on samale kinnisasjale seatud servituut või reaalkoormatis õigustatud isiku nõusolekuta, eelistatakse hüpoteeki hiljem seatud servituudile või reaalkoormatisele.
Nimetatud servituut või reaalkoormatis kustutakse ulatuses, milles see kahjustab hüpoteegi teostamist.
Hüpoteeki võib käsutada, sealhulgas pantida või võõrandada, ainult kinnistusraamatusse kantud hüpoteegipidaja, kellele hüpoteek on seatud.
Hüpoteegi ülekandmiseks on nõutavad hüpoteegipidaja ja hüpoteegi omandaja notariaalselt kinnitatud kokkulepe ning kande tegemine kinnistusraamatusse.
Hüpoteek panditakse tervikuna.
Pantimise kohta kantakse kinnistusraamatusse pandipidaja kohta vastav märkus.
Kinnistusraamatusse kantud hüpoteek annab heausksele hüpoteegipidajale kõik kande tekstist tulenevad õigused.
Hüpoteek saab järjekoha kinnistusraamatusse kandmisel.
Kinnisasja koormamisel hüpoteegiga võib kinnisasja omanik jätta endale ühe või mitu järjekohta ulatuselt kindlaksmääratud hüpoteegi kandmiseks kinnistusraamatusse kantava hüpoteegi ette.
Hüpoteekide järjekoha muutmise kokkulepe on kehtiv ainult siis, kui see on kantud kinnistusraamatusse.
Kui hüpoteegi omandab omanik ja ei ole alust kohaldada paragrahv 332 1. lõikes sätestatut, ei astu teised hüpoteegid järjekohtades ettepoole.
Omanikuhüpoteegi võib kinnisasja omanik loovutada hüpoteegipidajale.
Omanikuhüpoteegi ülekandmiseks on vajalik omaniku ja hüpoteegi omandaja notariaalselt tõestatud kokkulepe.
Koormatud kinnisasja omandiõiguse üleminekul jääb hüpoteek püsima, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Hüpoteek ulatub kinnisasja olulistele osadele, päraldistele ja viljadele.
Hüpoteek ei ulatu päraldistele, olulistele osadele ja loodusviljadele, mis on enne kinnisasja arestimist korrapärase majandamise kohaselt võõrandatud või kinnisasjast alatiseks eemaldatud.
Kui hüpoteegiga koormatud kinnisasi on antud rendile või üürile, ulatub hüpoteek ka rendi- või üürinõudele, mis tekib ajavahemikul kinnisasja arestimisest või võlgniku maksujõuetuks tunnistamisest kuni kinnisasja müümiseni või mis on tekkinud ühe aasta jooksul enne kinnisasja arestimist või võlgniku maksejõuetuks tunnistamist ja on sisse nõudmata.
Kui hüpoteegiga koormatud kinnisasi on kindlustatud, ulatub hüpoteek ka kindlustushüvise nõudele.
Hüpoteek kindlustushüvise nõudele lõpeb, kui asi on taastatud või see on asendatud samaväärse asjaga.
Väljamaksmisele kuuluva kindlustushüvise võib täielikult või osaliselt omanikule välja maksta kõigi hüpoteegipidajate, kelle nõue on tagatud hüpoteegiga, kirjalikul nõusolekul.
Hävinud asja taastamiseks või samaväärse asjaga asendamiseks mõeldud kindlustushüvis tuleb kinnisasja omanikule, sõltumata hüpoteegipidajate nõusolekust, välja maksta, kui ta esitab täiendava tagatise kindlustushüvise ulatuses.
Hüpoteegiga on tagatud nõue, sellele nõudele kolme aasta jooksul enne kinnisasja müümist sundenampakkumisel või pankroti väljakuulutamist välja maksmata intressid, samuti viivis ja võla sissenõudmise kulutused, hüpoteegipidaja poolt kinnisasja omaniku eest tasutud kindlustusmaksud ning muud kõrvalnõuded.
Hüpoteegipidaja võib nõuda hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist ja koormatud kinnisasja omanik võib võla tasuda pärast nõude tähtaja saabumist.
Hüpoteegiga tagatud tähtajatu nõude rahuldamist võib hüpoteegipidaja nõuda ja kinnisasja omanik võib võlga tasuda pärast seda, kui kinnisasja omanikule või hüpoteegipidajale etteteatamisest on möödunud seaduses sätestatud tähtaeg.
Ette teatada võib nii omanik kui ka hüpoteegipidaja.
Nad võivad selle nimetatud tähtaja suhtes kokku leppida teisiti.
Kokkulepe tuleb kanda kinnistusraamatusse.
Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud nõuet võib rahuldada raha deponeerimise või tasaarvestusega.
Kui kinnistusraamatu kandest ei tulene teisiti, tuleb võlg, intressid ja muud kõrvalnõuded täita koormatud kinnisasja kinnistusameti asukohas.
Kui hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse või nõuet ei ole tekkinud, võib koormatud kinnisasja igakordne omanik nõuda hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist.
Kui hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse osaliselt, võib koormatud kinnisasja igakordne omanik nõuda rahuldatud nõude ulatuses enda kasuks osahüpoteegi kinnistusraamatusse kandmist või hüpoteegi kustutamist.
Kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle.
Kui hüpoteegipidaja nõuab hüpoteegi alusel kinnisasja sundenampakkumist, võib hüpoteegipidaja nõude rahuldada iga isik, kes kaotaks sundenampakkumise korral asjaõiguse kinnisasjale.
Hüpoteegipidaja nõude rahuldanud isiku suhtes kohaldatakse paragrahvis 349 sätestatut.
Kinnisasja omanik võib hüpoteegipidaja vastu esitada ainult selliseid vastuväiteid, mis põhinevad kinnistusraamatu kandel või mis on tal sissenõude esitanud võlausaldaja vastu võlaõiguslikul alusel.
Kinnisasja omanik võib käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud vastuväiteid esitada ka võlausaldaja õigusjärglasele või isikule, kellele hüpoteegipidaja hüpoteegi üle andis (paragrahv 338).
Hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, võib esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja.
Ta võib vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle.
Kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta, on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist kas sundenampakkumise või sundvalitsemise teel.
Kokkulepe, mille kohaselt hüpoteegipidaja omandab hüpoteegiga koormatud kinnisasja hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks, on kehtetu.
Hüpoteegiga koormatud kinnisasi müüakse kohtu otsusel avalikul enampakkumisel.
Sundenampakkumise ja sundvalitsemise kord sätestatakse seaduses.
Kinnisasja sundtäitmisest saadud rahast rahuldatakse hüpoteegipidajate hüpoteegiga tagatud nõuded, mille rahuldamiseks sundtäitmine täide viidi, vastavalt hüpoteekide järjekohtadele.
Järgneval järjekohal asuva hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse pärast eelneval järjekohal oleva hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist.
Ühel ja samal järjekohal olevate hüpoteekidega tagatud nõuded rahuldatakse üheaegselt ja võrdeliselt nõuete suurusega.
Omanikuhüpoteegi korral ei või koormatud kinnisasja omanik nõuda oma nõude rahuldamiseks sundtäitmist.
Omanikul on õigus saada hüpoteegiga tagatud nõudelt intresse ainult siis, kui kinnisasi on antud sundvalitsemisele, ning ainult sundvalitsemise aja kestel.
Hüpoteeki võib jagada osadeks.
Hüpoteegi jagamiseks osadeks, samuti osahüpoteekide omavahelise järjekoha muutmiseks ei ole omaniku nõusolek nõutav.
Osahüpoteegid asuvad senise hüpoteegi järjekohale.
Kui hüpoteegiga koormatud kinnisasi jagatakse ja jagatava kinnisasja omanik ning hüpoteegipidaja ei ole kokku leppinud teisiti, koormatakse osahüpoteegiga kinnisasja iga osa vastavalt selle väärtusele.
Kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud jagamise tulemusena osade väärtus väheneb alla määra, mis tagab hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamise, võib hüpoteegipidaja keelata selle jagamise.
Kui kinnisasjale liidetakse juurde teine kinnisasi, siis laieneb hüpoteek ka juurdeliidetud kinnisasjale.
Kui mõlemad kinnisasjad on koormatud piiratud asjaõigustega, rakendatakse käesoleva seaduse paragrahv 54 3. lõiget.
Riigi või omavalitsuse poolt teostatava maakorralduse ja ümberplaneerimise puhul viiakse äraantavaid kinnisasju koormavad hüpoteegid nende senises järjekohas üle asemele antavatele kinnisasjadele.
Kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja sundvõõrandamisel (paragrahv 171) asendatakse kinnisasi teisega, seatakse võõrandatud kinnisasja koormanud hüpoteegid asendatud kinnisasjale vastavalt senistele järjekohtadele.
Kui üheks kinnisasjaks ühendatakse mitu kinnisasja, mis on koormatud mitme hüpoteegiga või millest mõned ei ole koormatud hüpoteegiga, viiakse hüpoteegid ühendatud kinnisasjale üle nende seniseid järjekohti võimalikult säilitades.
Ühe hüpoteegiga võib koormata mitut kinnisasja.
Sellisel juhul vastutab iga kinnisasja omanik kogu hüpoteegiga tagatud nõude eest.
Ühishüpoteegi suhtes loetakse kinnisasjaks ka kaasomaniku mõtteline osa kinnisasjas.
Ühishüpoteegi seadmisel tuleb kinnistusraamatus iga koormatava kinnisasja osas ära märkida teised ühishüpoteegiga koormatud kinnisasjad.
Hüpoteegipidajal on õigus nõude täielikule või osalisele rahuldamisele iga ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel.
Hüpoteegipidaja võib hüpoteegi summa jaotada koormatud kinnisasjade vahel, määrates kindlaks, millises ulatuses iga kinnisasi hüpoteegi eest vastutab.
Nimetatud juhul kohaldatakse hüpoteegiga koormatud kinnisasja jagamise kohta käivaid sätteid (paragrahv 356).
Kui ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik rahuldab hüpoteegipidaja nõude, võib ta nõuda tema kinnisasja koormava ühishüpoteegi enda nimele kandmist.
Ühishüpoteegid teistel kinnisasjadel tuleb kustutada.
Kui kinnisasja omanik, kes hüpoteegipidaja nõude rahuldas, võib nõuda teiste ühishüpoteegiga koormatud kinnisasjade omanikelt hüvitust, võib ta ka nõuda hüvituse ulatuses teisi kinnisasju koormavate ühishüpoteekide enda nimele kandmist.
Kui nõue, mille tagamiseks ühishüpoteek on seatud, ei teki või lõpeb või kui hüpoteegipidaja ühishüpoteegist loobub, võivad ühishüpoteegiga koormatud kinnisasjade omanikud nõuda ühishüpoteegi kandmist kinnistusraamatusse endi nimele ühiselt.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud juhul võib iga ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik nõuda, et tema kinnisasja koormatakse omanikuhüpoteegiga võrdeliselt tema kinnisasja väärtusega, kui ei ole kokku lepitud teisiti (paragrahv 356).
Hagi tagamiseks võib kohus seada haginõude ulatuses hüpoteegi, mis peab olema kinnistusraamatusse kantud kohtuliku hüpoteegina.
Kohtuliku hüpoteegiga on tagatud kohtuotsuse alusel rahuldatud nõue.
Kui kohtulik hüpoteek seatakse omaniku mitmele kinnisasjale, jagatakse tagatav nõue kinnisasjade vahel võlausaldaja poolt määratud osades.
Muus osas sätestatule kohaldatakse kohtulikule hüpoteegile hüpoteegi kohta käivaid sätteid.
Käesolev seadus jõustub tema rakendusseaduses ettenähtud korras ja tingimustel.
Kinnitada „Riigisaladuse kaitse kord“ (juurde lisatud).
Kinnitada „Riigisaladusele juurdepääsu loa andmise kord“ (juurde lisatud).
Tunnistada kehtetuks Vabariigi Valitsuse 24. märtsi 1998. a määrus nr 65 „Riigisaladuse seaduse mõnede sätete rakendamine“ (RT I 1998, 31/32, 426; 118-120, 1898).
Nõuded Kaitsepolitseiameti ja Kaitsejõudude Peastaabi töökorraldusele riigisaladuse seadusega neile pandud kontrolli teostamisel.
Kriminaal- ja distsiplinaarvastutuse kohaldamisega riigisaladusele juurdepääsu korra ning riigisaladuse ja salastatud teabekandjate töötlemise nõuete eiramise ning riigisaladuse ebaseadusliku avalikustamise eest.
Võimaldama tõkestada ja avastada isiku ebaseaduslikku tegevust.
Teisi võimalikke ohutegureid sõltuvalt objekti asukohast.
Riigisaladust valdava asutuse, institutsiooni ja juriidilise isiku juht on kohustatud määrama isiku või vajaduse korral moodustama struktuuriüksuse, kes korraldab riigisaladuse kaitset ning vastutab riigisaladuse seaduse ja selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud nõuete täitmise eest (edaspidi riigisaladuse kaitset korraldav isik).
Riigisaladuse kaitset korraldav isik peab alluma riigisaladuse kaitse korraldamise küsimustes vahetult asutuse, institutsiooni või juriidilise isiku (edaspidi asutus) juhile.
Pidama turvakonteinerite kasutajate nimekirja.
Riigisaladuse seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevate nõuete rikkumise korral on riigisaladuse kaitset korraldav isik kohustatud kohe kirjalikult teavitama asutuse, institutsiooni või juriidilise isiku juhti ning vastavalt Kaitsepolitseiametit või Kaitsejõudude Peastaapi ja viima läbi distsiplinaarjuurdluse.
Riigisaladuse kaitse korda on rikutud.
Samuti tuleb riigisaladuse kaitset korraldavat isikut viivitamata teavitada, kui on tekkinud kahtlus mõne muu asjaolu suhtes, mis omab tähtsust riigisaladuse kaitse seisukohalt (näiteks kellegi ebatavaline huvi riigisaladuse vastu vms).
Kui riigisaladus on saanud teatavaks vastava taseme juurdepääsuõigust mitteomavale isikule, tuleb sellest viivitamata kirjalikult teavitada Kaitsepolitseiametit.
Kui avalikuks on tulnud välisriigi riigisaladus, tuleb sellest viivitamata teavitada ka Riigikantselei koordinatsioonidirektori bürood.
Riigisaladuse valdaja on niisugusel juhul kohustatud võtma tarvitusele meetmed vähendamaks või hoidmaks ära riigisaladuse avalikuks tulemisest tekkivat kahju.
Sisse- ja väljapääsukontrolli süsteem, mis võimaldab turvaalale sisenemist ainult vastava tasemega juurdepääsuõigust omavale isikule või isikule, kellele on antud sellele turvaalale sisenemise õigus (edaspidi sissepääsuluba).
Turvaala, kus ei ole ööpäev läbi töötavat personali, tuleb kohe pärast ametliku tööaja lõppu üle kontrollida ja valve alla anda.
Turvaala ümber või selle ees võib asuda väiksema kaitstusega administratiivala.
Administratiivalal peab olema selgelt määratletud perimeeter ning kõiki sellele alale sisenenud isikuid ja sõidukeid peab olema vajadusel võimalik kontrollida.
Turvaalale võib viia relvi või audio- ja videoseadmeid ainult asutuse juhi või tema poolt volitatud isiku loal.
Riigisaladust ja salastatud teabekandjaid töötlevad isikud ja struktuuriüksused tuleb võimaluse korral paigutada asutuses ühte kohta (ühte ja samasse ruumi, hoone ühte tiiba jne).
Turvaalal töötavate isikute turvaalale sisenemise ja sealt väljumise tuvastamiseks tuleb sisse seada sissepääsulubade süsteem.
See nõue ei kehti juhul, kui turvaalal töödeldava riigisaladuse või salastatud teabekandjate maht ei ole suur ning turvaala koosneb ühest või kahest ruumist.
Võimaldama tuvastada isikut, kellele luba on välja antud.
Asutuses tuleb sisse seada sissepääsulubade arvestus.
Turvaalale sisenenud isik kannab sissepääsuluba nähtaval, et oleks võimalik tuvastada tema isikut.
Väljaspool turvaala ei tohi sissepääsuluba nähtaval kanda.
Lähtuvalt otstarbekohasusest võib asutuse juhi loal teha sissepääsuloa nähtaval kandmise nõudest erandeid.
Sissepääsuloa kaotamise või kaotamiskahtluse korral tuleb sellest viivitamata teavitada riigisaladuse kaitset korraldavat isikut, kes võtab tarvitusele meetmed sissepääsuloa kasutamise takistamiseks.
Sissepääsuloa väljaviimine riigist on keelatud.
Külaliste turvaalale sisenemise ja sealt väljumise tuvastamiseks tuleb sisse seada külastuslubade süsteem.
Külastusloa andmine külalisele ja tagastamine, külalise saabumise ja lahkumise aeg, külalise ees- ja perekonnanimi ning külalise vastuvõtja ja temale määratud saatja tuleb registreerida.
Külalise identifitseerimine peab toimuma kehtiva, isikut tõendava dokumendi alusel.
Turvaalale võib külalise lubada ainult asutuse juhi või tema poolt volitatud isiku loal.
Sisenemisel turvaalale väljastatakse külalisele külastusluba.
Külaline kannab külastusluba nähtaval, et oleks võimalik tuvastada tema isikut.
Külaline võib turvaalal liikuda üksnes koos vastuvõtjaga või temale määratud saatjaga.
Külalist on keelatud jätta turvaalale üksinda, välja arvatud juhul, kui külalisel on juurdepääsuõigus vastava tasemega riigisaladusele, mida turvaalal töödeldakse.
Külalise vastuvõtja ja temale määratud saatja on kohustatud tagama riigisaladuse kaitse ning eelnevalt teavitama konkreetse turvaala eest vastutavat isikut külalise viimisest sellele turvaalale.
Turvaalal peab olema sissetungimisvastane häiresüsteem (edaspidi häiresüsteem) ning pidev mehitatud valve.
Sellisel juhul peab häiresüsteem olema tsentraalne ning muud füüsilise kaitse meetmed peavad võimaldama valvemeeskonnal õigeaegselt häirele reageerida.
Turvaala häiresüsteem võib olla lokaalne või tsentraalne.
Lokaalne häiresüsteem annab audio- või visuaalse häiresignaali turvaala sees või selle vahetus läheduses ning võimaldab turvaalal asuval valvepersonalil sellele kohe reageerida.
Tsentraalne häiresüsteem annab signaali valvekeskusesse ning sealt saadetakse valvepersonal kohe sündmuskohale.
Turvaalal võib kasutada ainult selliseid häiresüsteeme, mida ei ole lihtsate vahenditega võimalik neutraliseerida ja millest ei ole võimalik mööda pääseda.
Süsteem peab toimima nii, et häirele oleks võimalik efektiivselt reageerida.
Kui riigisaladuse kaitseks kasutatakse alarmsüsteemi, valvekaameraid või muid elektrilisi seadmeid, peab asutuses olema reservelektrisüsteem, mis tagab põhielektrisüsteemi tõrke korral häiresüsteemi pideva funktsioneerimise.
Häiresüsteem peab võimaldama registreerida ka süsteemi sisse- ja väljalülitamise aja.
Häiresüsteemi seadmed peavad vastama kehtivatele standarditele.
Olema opereeritav valve poolt.
Häiresüsteemi korrasolekut tuleb kontrollida iga päev.
Häiresüsteemi paigaldamine tuleb kooskõlastada vastavalt Kaitsepolitseiameti või Kaitsejõudude Peastaabiga.
Turvaalal, kus töödeldakse „täiesti salajase“ või „salajase“ tasemega riigisaladust, välja arvatud käesoleva korra punkti 26 teises lõigus sätestatud juhul, peab lisaks häiresüsteemile olema turvaalal liikuv valvepatrull.
Valvepatrulli ringkäigud peavad väljaspool tööaega, puhkepäevadel ja riigipühadel toimuma mitteregulaarsete intervallidega.
Ringkäigu intervall ei tohi ületada kahte tundi.
Kontrollima, et kõik uksed, aknad ja muud võimalikud sissepääsud on suletud ja puutumata.
Järgmistel ringkäikudel peab patrull jälgima, et juhuslikul alusel valitud ruumide kontrollimise käigus oleksid kolme ringkäiguga üle kontrollitud kõik ruumid.
Samuti peab patrull kontrollima, et turvaalal ei oleks ühtegi märki sissetungijatest ning kõik ringkäigu marsruudile jäävad uksed, aknad ja muud sissepääsud turvaalale on suletud ja puutumata.
Valvepatrulli ringkäikude arvu võib vähendada, kui koos häiresüsteemiga kasutatakse valvekaameraid.
Teadmisvajaduse nõudest lähtuvalt võib asutuse juht piirata valvepatrulli juurdepääsu turvaalale või selle osadele.
Sellisel juhul peab turvaala või selle osa olema kaitstud vähemalt kahe eri tüüpi häiresüsteemiga või tuleb lisaks häiresüsteemile kasutada valvekaamerat.
Väljaspool ametlikku tööaega, puhkepäevadel ja riigipühadel peab turvaala valve olema vähemalt selline, et häire korral on võimalik kohe saata valvemeeskond ükskõik millisesse turvaala punkti.
Valvurid peavad omama juurdepääsuõigust vastavalt selle riigisaladuse tasemele, millisele neil võib olla võimalik juurde pääseda.
Valvuritel peab olema juurdepääsuõigus vähemalt „konfidentsiaalse“ tasemega riigisaladusele.
Riigisaladust käsitleva nõupidamise, kohtumise, konverentsi, koosoleku vms (edaspidi koosolek) läbiviimiseks kasutatavad ruumid peavad asetsema turvaalal.
Koosolekuruume tuleb pidevalt kontrollida vältimaks salajast audio- või videosalvestamist.
Täiendavalt tuleb koosolekuruumi kontrollida vahetult enne koosoleku läbiviimist.
Ühtegi lisaeset ei tohi koosolekuruumi viia eelneva tehnilise kontrollita.
Iga koosolekul osaleja poolt koosolekul tehtud märkmed, kokkuvõtted jne vaadatakse läbi ja tagastatakse osalejatele alles siis, kui riigisaladust sisaldavad märkmed on vastavalt märgistatud ja registreeritud.
Vajadusel koosolek salvestatakse.
Koosolekul osaleva isiku juurdepääsuõiguse ja teadmisvajaduse kindlakstegemiseks peab osalejal kaasas olema riigisaladusele juurdepääsu lubav dokument ja kiri oma asutusest, mis tõendab tema koosolekul osalemise vajadust.
Kui koosolekust võtab osa asutuse juht, ei ole teadmisvajadust põhjendav asutuse kiri vajalik.
Koosoleku eest vastutava isiku kontaktandmed.
Märge teabe salastamise aluse (riigisaladuse seaduse vastav paragrahv, lõige ja punkt) kohta.
„Konfidentsiaalse“ tasemega riigisaladust sisaldav teabekandja märgistatakse salastusmärkega „KONFIDENTSIAALNE“.
Teabekandja salastusmärge peab olema selgelt nähtav ja määratlema, milline teabekandja osa on salastatud.
Salastatud teabekandja märgistamise õigsuse eest vastutavad teabekandja koostaja ja isik, kelle allkirja või heakskiitu vajab teabekandja.
Salastatud dokumendi koostamisel ja vormistamisel juhindutakse haldusdokumentide vormistamise põhinõuetest käesolevast korrast tulenevate erisustega.
Salastatud dokumendi lehed peavad olema nummerdatud alates esilehest, samuti tuleb igale dokumendi lehele märkida lehtede koguarv.
Salastatud dokumendid vormistatakse ainult ühele lehepoolele.
Salastatud dokumendi igale lehele tehakse salastusmärge ning esilehele täiendavalt ka märge teabe salastamise aluse kohta.
Salastatud dokumendil tervikuna on tema eri osade kõrgeim riigisaladuse tase, mille kohta tehakse märge dokumendi esilehele.
Salastatud dokumendi üldine salastusmärge trükitakse, märgitakse templiga või kinnitatakse dokumendi esi- ja tagakaanele, samuti tiitellehe ja esilehe (kui need on olemas) keskele lehe ülemisse ja alumisse serva.
Kõikidele dokumendi järgmistele lehtedele, välja arvatud tühjad lehed, märgitakse salastusmärge lehe keskele ülemisse ja alumisse serva lähtuvalt nende sisust.
Punast värvi suurtähtedega templiga.
Märge dokumendi salastatuse kustumise, ennetähtaegse kustutamise või salastamistähtaja pikendamise kohta tehakse dokumendi esilehe ülemisse parempoolsesse nurka eraldi reale teabekandja salastamise aluse kohta tehtud märke alla.
Märge peab sisaldama teabe salastatuse ennetähtaegse kustutamise või salastamistähtaja pikendamise alust.
Kui dokumendi lisa on kasutatav algdokumendita, tuleb see märgistada nagu eraldiseisev dokument.
Salastusmärge tuleb teha ka dokumendi juurde kuuluvatele salastatud osadele, mis ei ole esitatud teksti kujul (illustratsioonid, tabelid, fotod, joonised, kaardid jms).
Kui salastatud dokumendid köidetakse või liidetakse ühte toimikusse või neist moodustatakse kogum, tuleb kogum märgistada vastavalt selles oleva kõrgeima salastatuse tasemega dokumendi salastatuse tasemele.
Vastav märge tehakse köite, toimiku jms esi- ja tagakaane keskele kaane ülemisse ja alumisse serva.
Materiaalsele objektile kantakse salastusmärge ainult siis, kui selle struktuuri, sisu või väliskülje uurimisel, sellega operatsioonide teostamisel, selle testimisel, samuti kasutamise või rakendamise käigus on võimalik teada saada riigisaladust.
Materiaalse objekti üldine salastatus peab vastama selle osade kõrgeimale salastatuse tasemele.
Kui riigisaladuseks on teave materiaalse objekti olemasolu kohta, salastatakse kogu seda objekti puudutav teave.
Kui teabekandja kokkurullimine või muul viisil kokkupakkimine varjab salastusmärget, tuleb teabekandjale või pakendile teha täiendavad salastusmärked.
Salastatud fotod, filmid (ka negatiivid ja positiivid) ning nende konteinerid (karp, pakend jne) tuleb märgistada selliselt, et nende vastuvõtja või vaataja saaks kohe teada, et teabekandja või selle osa sisaldab riigisaladust.
Kui salastatud fotode või reproduktsioonide tegemisel kasutatakse iseilmuvat filmi või paberit, tuleb kõik osad, mis võivad kanda jälgi või teavet viimase pildi kohta, eemaldada aparaadist ning hävitada.
Salastatud transparentide ja slaidide puhul tehakse salastusmärge igale transparendile või slaidile.
Kui transparendi või slaidi salastatuse tase on nähtav vaid selle projitseerimisel, tuleb salastusmärge teha ka transparendi või slaidi servale, raamile või hoidjale.
Salastatud filmide ja videofilmide puhul tuleb salastusmärge teha lindi algusesse ja lõppu, samuti nende pealkirjade algusesse ja lõppu.
Kõik märked peavad olema nähtavad filmi või video projitseerimisel.
Filmirullidele või videokassettidele ning nende konteineritele tuleb samuti teha salastusmärge.
Salastatud audio-, magneetilised või elektroonilised salvestused peavad salvestuse alguses ja lõpus sisaldama selgelt väljendatud avaldust selle kohta, millise tasemega riigisaladust salvestus sisaldab.
Salvestusi tuleb hoida konteinerites või rullidel, millel on salastusmärge.
Salastatud kujutiste puhul, mis on tehtud fotograafiliselt ja asetsevad läbipaistmatul või transparentsel materjalil ning on suuruselt liiga väikesed (mikrovorm) selleks, et nad oleksid loetavad abivahenditeta, tuleb salastusmärge teha kujutisele ja konteinerile, kus seda hoitakse.
Kui võimalik, tuleb mikrovormi osad, mikrofilmi lindid jms, märgistada nii nagu näevad ette fotode märgistamise nõuded.
Eemaldatavale teabe salvestamise meediumile ja seadmele, mis kannab riigisaladust ning mida kasutatakse andmetöötlussüsteemides, kirjutusmasinates ja tekstitöötlussüsteemides (näiteks magnetlindid, nende rullid, karbid või kassetid; eemaldatavad diskid, diskikarbid, pakid, samuti disketid; trükimasinate paberrullid ja magnetkaardid jne), tuleb teha salastusmärge.
Andmetöötlussüsteemides või tekstitöötlusvahendites töödeldav või kasutatav riigisaladus peab võimaluse korral olema märgistatud vastavalt käesolevas korras toodud salastatud dokumentide märgistamise nõuetele.
Kasutuskõlbmatuks muutunud salastatud teabekandjat (edaspidi salastatud prügi) tuleb kaitsta samalaadselt salastatud teabekandjaga.
Salastatud prügi tuleb hävitada esimesel võimalusel, välja arvatud siis, kui seda on vaja säilitada spetsiifiliseks otstarbeks.
Salastatud teabekandja kuulub kohustuslikule registreerimisele.
Salastatud teabekandjate registreerimisel juhindutakse haldusdokumentide registreerimise nõuetest käesolevas korras sätestatud erisustega.
Salastatud teabekandjate registreerimiseks peavad riigisaladust valdavad asutused, institutsioonid ja juriidilised isikud sisse seadma salastatud teabekandjate registri (edaspidi register).
Olenevalt salastatud teabekandjate hulgast võib sisse seada registrid „täiesti salajase“, „salajase“ ja „konfidentsiaalse“ tasemega salastatud teabekandjate eraldi registreerimiseks.
Registrisse kandeid tegeval isikul (edaspidi registripidaja) peab olema juurdepääsuõigus vastavalt registreeritavate teabekandjate kõrgeimale salastatuse tasemele.
Millised teabekandjad tuleb üle anda Rahvusarhiivi.
Salastatud teabekandjate allregistri võib asutuse juhi nõusolekul sisse seada asutuse igas struktuuriüksuses.
Salastatud teabekandja registreeritakse üldjuhul üks kord.
Põhiregistris registreeritud salastatud teabekandjat ei pea registreerima allregistris.
Salastatud teabekandjate registrit võib pidada arvutis, kartoteegikaartidel või registreerimisraamatus.
Isik või asutus, kellele salastatud teabekandja edastati (sõltumata edastamisviisist).
Salastatud teabekandjad tuleb registris arvele võtta nende koostamise või saabumise kuupäeval.
Teabekandjale antakse registris olev järjekorranumber.
Isiku allkiri salastatud teabekandja vastuvõtmise või tutvustamise kohta või selle üleandmis-vastuvõtmisvormi number, millega teabekandja edastati.
Märked teabekandja tutvustamise kohta võib teha teabekandjale.
Registripidaja peab vähemalt üks kord kalendriaasta jooksul kontrollima salastatud teabekandjate olemasolu ja terviklikkust ning registri andmete õigsust.
Isik on tööülesannete muutumise või töölt lahkumise korral kohustatud registripidajale üle andma kõik tema valduses olevad salastatud teabekandjad, kui asutuse, institutsiooni või juriidilise isiku juht ei ole sätestanud teisiti.
„Täiesti salajase“ ja „salajase“ tasemega salastatud teabekandjat tuleb säilitada või hoida turvakonteineris, mis peab olema varustatud kombinatsioonlukuga või sellele vastava lukusüsteemiga.
„Konfidentsiaalse“ tasemega salastatud teabekandjat tuleb säilitada või hoida vähemalt ühe kolmeosalise võtmekombinatsiooniga lukuga turvakonteineris.
Statsionaarsed turvakonteinerid peavad paiknema turvaalal.
Turvakonteinerid, mida kasutatakse salastatud teabekandjate säilitamiseks ja hoidmiseks, peavad vastama kehtivatele standarditele.
Erandjuhtudel võib „salajase“ või „konfidentsiaalse“ tasemega salastatud teabekandjat asutuse juhi loal hoida metallist dokumendikapis või sahtlis, kui hoidmispaik asub turvaalal ja on varustatud vähemalt ühe sulgemisrauaga või kolmeosalise võtmekombinatsiooniga lukuga.
Kui turvakonteinerit kasutab mitu isikut, tuleb turvakonteiner jagada füüsiliselt osadeks lähtuvalt teadmisvajaduse põhimõttest.
Turvakonteineril peavad niisugusel juhul olema eraldi lukustatavad osad.
Riigisaladuse ja salastatud teabekandjate töötlemisel tuleb järgida teadmisvajaduse põhimõtet.
Kui salastatud teabekandjate säilitamise ja hoidmise nõudeid ei ole asutuses võimalik täita, tuleb salastatud teabekandjad anda ajutisele hoiule asutusele, kus salastatud teabekandjate säilitamise ja hoidmise nõuded on täidetud.
Salastatud teabekandjat võib säilitada või hoida ka panga hoiulaekas, kui on tagatud, et juurdepääsuõigust mitteomavatel isikutel ei ole sinna juurdepääsu.
Panga hoiulaekas ei tohi säilitada ja hoida „täiesti salajase“ tasemega salastatud teabekandjat.
Salastatud teabekandjad peavad pärast nende väljavõtmist turvakonteinerist või muust säilitus- või hoidmispaigast olema pideva järelevalve all.
Kui salastatud dokumente hetkel ei kasutata, tuleb neid hoida tagumine külg ülespoole.
Ruumist lahkumisel peab salastatud dokumendid, kaasa arvatud salastatud prügi, sulgema turvakonteinerisse.
„Konfidentsiaalse“ tasemega riigisaladust sisaldava teabekandja võib jätta tööajal ruumist lühiajalise väljumise korral turvakonteinerisse sulgemata, kui ruumi sissepääsud on lukustatud.
Tööpäeva lõpetamisel on viimasena ruumist lahkuv isik kohustatud sulgema kõik salastatud teabekandjad statsionaarsetesse turvakonteineritesse ning turvakonteinerid lukustama.
Samuti peab viimasena ruumist lahkuv isik sulgema kõik aknad ning lukustama ruumide uksed.
Asutuse juhil on õigus kindlaks määrata ruumid, mida viimane lahkuja võib pärast tööpäeva lõppemist jätta avatuks.
Salastatud teabekandja väljaviimine turvaalalt võib toimuda ainult asutuse juhi loal transportimiseks mõeldud lukustatavas kotis või kastis või pitseeritud diplomaatilises kotis.
Tööajal asub turvakonteineri võti (edaspidi nimetatud turvavõti) selle turvakonteineri kasutaja käes.
Pärast tööaega töökohalt lahkudes tuleb turvavõti sulgeda eraldi turvakonteinerisse (turvavõtmete kappi).
Turvavõtmete kapp peab olema metallist, lukustatav ning asuma pideva valve all.
Kui turvavõtmete kappi kasutavad mitu isikut, peavad selles olema eraldi lukustatavad osad, et võtmeid oleks võimalik eraldi hoida.
Turvavõtme kaotamisel, kui on põhjust arvata, et turvavõti on sattunud kõrvalise isiku kätte.
Turvakonteineri lukukombinatsiooni tohib teada ainult vastava konteineri kasutaja.
Lukukombinatsioon ei tohi koosneda numbrite või tähtede reast, mida on kerge ära arvata (näiteks isiklike tähtpäevade kuupäevad, telefoninumbrid või aritmeetilised jadad jms).
Regulaarselt iga 12 kuu tagant.
Turvavõtmete varueksemplarid ja turvakonteinerite lukukombinatsioonid antakse pitseeritud ümbrikus selleks määratud vastutavale isikule või turvakonteinerit või turvavõtmete kappi kasutava isiku otsesele ülemusele.
Ümbrikke hoitakse eraldi turvakonteineris.
Turvakonteineri lukukombinatsiooni teised kirjalikud ülestähendused on keelatud.
„Täiesti salajase“ või „salajase“ tasemega salastatud teabekandja reprodutseerimine ja sellest väljavõtte tegemine teabekandja koostanud asutuse kirjaliku nõusolekuta on keelatud.
Reprodutseerimisseade peab asuma turvaalal ning asutus peab tagama, et salastatud teabekandjate reprodutseerimisseadmetele ei pääseks juurde kõrvalised isikud.
Salastatud teabekandjate reprodutseerimisel tuleb kasutada ainult selleks ettenähtud reprodutseerimisseadmeid.
Asutus peab välistama salastatud teabekandjate kontrollimatu reprodutseerimise ja sellest väljavõtte tegemise.
Teabekandja reprodutseerimine ja sellest väljavõtte tegemine oleks täielikult tuvastatav.
Salastatud teabekandja reprodutseerimise ja sellest tehtud väljavõtte kohta tehakse märge salastatud teabekandjate registrisse või salastatud teabekandjale.
Salastatud teabekandja koopiale, ärakirjale ja sellest tehtud väljavõttele uut registreerimisnumbrit ei anta.
Salastatud teabekandja tuleb hävitada põletamise, narmastamise või lahustamise teel või muul meetodil, mis teeb võimatuks selles sisalduva teabe taastamise.
Salastatud teabekandjate hävitamise seade peab olema kooskõlastatud vastavalt Kaitsepolitseiameti või Kaitsejõudude Peastaabiga.
Salastatud teabekandja hävitamisel koostatakse salastatud teabekandja hävitamise akt.
Salastatud teabekandja hävitamise peavad teostama vähemalt kaks ametiisikut, kes annavad oma allkirjad salastatud teabekandja hävitamise aktile.
Hävitamist teostavatel isikutel peab olema juurdepääsuõigus vastava tasemega riigisaladusele.
Salastatud teabekandjate hävitamise akte säilitatakse turvaalal vähemalt viis aastat.
Riigisaladuse valdaja on kohustatud enne riigisaladuse või salastatud teabekandja edastamist ja edasitoimetamist kontrollima, kas riigisaladuse või salastatud teabekandja vastuvõtjal on juurdepääsuõigus vastava tasemega riigisaladusele.
Riigisaladuse ja salastatud teabekandjate edastamise või edasitoimetamise viis sõltub riigisaladuse tasemest ja levitamise vormist.
Salastatud teabekandja edastamise või edasitoimetamise kohta tuleb teha märge salastatud teabekandjate registrisse või koostada üleandmis-vastuvõtmisvorm.
Üleandmis-vastuvõtmisvorme säilitatakse turvaalal vähemalt viis aastat.
Riigisaladuse või salastatud teabekandja edastamisel või edasitoimetamisel teise isiku kaudu peab isikul, kelle kaudu teave edastatakse, olema juurdepääsuõigus vastavalt edastatava riigisaladuse tasemele.
Riigisaladust ja salastatud teabekandjat võib hoonesiseselt edastada isiklikult või teise isiku kaudu.
Kui salastatud teabekandja edastatakse teise isiku kaudu, tuleb teabekandja paigutada suletud ümbrikusse, mis allkirjastatakse saatja poolt.
Ümbrikule märgitakse selles oleva teabekandja salastustase ja teabekandja adressaat.
Ümbrik adresseeritakse ainult ühele adressaadile.
Isik, kelle kaudu salastatud teabekandja edastatakse, peab selle adressaadile toimetama viivituseta ning kuni üleandmiseni hoidma kogu aeg enda valduses.
Kui salastatud teabekandjat ei ole võimalik kohe edastada, tagastatakse see saatjale või antakse riigisaladuse kaitset korraldavale isikule ajutisele hoiule.
Isikul, kelle kaudu salastatud teabekandja edastatakse, peab olema vastava tasemega riigisaladusele juurdepääsu luba.
Salastatud teabekandja vastuvõtja on kohustatud kontrollima, kas saadetis on puutumata.
Registrisse või üleandmis-vastuvõtmisvormi tehakse märge teabekandja kättesaamise kohta ning märgitakse ka kättesaamise aeg.
Avatud saadetise või avamisjälgedega saadetise puhul või vastava kahtluse korral peab sellest kohe teavitama riigisaladuse kaitset korraldavat isikut.
„Täiesti salajase“ tasemega riigisaladust sisaldavat teabekandjat võib edasi toimetada ainult kulleriga.
„Salajase“ tasemega riigisaladust sisaldavat teabekandjat võib edasi toimetada kulleriga või teise isiku kaudu.
„Konfidentsiaalse“ tasemega riigisaladust sisaldavat teabekandjat võib edasi toimetada kulleriga, teise isiku kaudu või kullerpostiga.
Teabekandja edasitoimetamisel peab kasutama ametiautot.
Kui salastatud teabekandja edasitoimetamiseks kasutatakse kullerposti teenust, tuleb eelnevalt kokku leppida pakkimis- ja vastuvõtmistingimused.
Kohaletoimetamisteenus peab olema korraldatud nii, et pakend, milles asub salastatud teabekandja, oleks kogu aeg vastutava töötaja otsese järelevalve all.
„Täiesti salajase“ ja „salajase“ tasemega riigisaladust sisaldavate teabekandjate edasitoimetamisel kulleriga peab kasutama ametiautot koos juhiga.
Kuller peab olema relvastatud.
Väljapoole Eestit võib salastatud teabekandjaid edasi toimetada ainult diplomaatilise või sõjalise kulleri abil.
Vastavalt Kaitsepolitseiamet või Kaitsejõudude Peastaap võivad lubada salastatud teabekandja (välja arvatud „täiesti salajase“ tasemega riigisaladust sisaldav teabekandja) edasitoimetamist diplomaatilise või sõjalise kullerita vaid juhul, kui kulleri kasutamine tooks kaasa viivituse, mis oleks ebasoovitav.
Lõppsiht, valitud marsruut ja edasitoimetamisel kasutatavad transpordivahendid kooskõlastatakse vastavalt Kaitsepolitseiameti või Kaitsejõudude Peastaabiga.
Salastatud teabekandja toimetatakse edasi teise asutusse ainult läbipaistmatus topeltümbrikus.
Välimisele ümbrikule märgitakse ainult saaja-asutuse nimi (vajaduse korral ka aadress) ja registreerimisnumber.
Sisemisele ümbrikule märgitakse selles oleva teabekandja salastustase, registreerimisnumber, lehekülgede ja eksemplaride arv ning täpne adressaat (saaja ametikoht ja asutuse aadress).
Salastatud teabekandja edasitoimetamisel täidab vastuvõtja üleandmis-vastuvõtmisvormi, mille tagastab pärast kirjete võrdlemist edasitoimetajale.
Välimise ümbriku avab registripidaja.
Sisemise ümbriku võib registripidaja avada juhul, kui asutuse juht on teda selleks volitanud.
Adressaadita salastatud teabekandja edastatakse viivitamata asutuse juhile adressaadi määramiseks.
Registripidaja registreerib teabekandja või sisemise ümbriku (kannab ümbrikule andmed registreerimise kohta) ning edastab adressaadile.
Teabekandja adressaat on kohustatud registreeritud ümbrikku säilitama koos dokumendiga kuni teabekandja registreerimiseni.
Riigisaladuse edastamine telekommunikatsioonivahendi või muu tehnilise sidekanali kaudu on lubatud ainult krüpteeritult.
Krüpteerimata kujul on riigisaladust lubatud edastada ainult kaitstud kommunikatsioonisüsteemi teel, kui olukord nõuab teabe kiiret edastamist ning teabe krüpteerimine või kirjalikul kujul edastamine võtab aega.
Riigisaladuse kaitset korraldab ja kontrolli riigisaladuse seaduse täitmise üle teostab Kaitsepolitseiamet.
Kaitsejõudude Peastaap korraldab riigisaladuse kaitset ja teostab kontrolli kaitseväes ja Kaitseliidus.
Korraldavad koolitust riigisaladuse kaitse küsimustes.
Plaanilise kontrolli iseloom.
Kaitsepolitseiametil ja Kaitsejõudude Peastaabil on õigus läbi viia tööplaaniväline kontroll, kui on põhjust arvata, et asutuses rikuti või rikutakse riigisaladuse seadusest või selle alusel antud õigusaktidest tulenevaid nõudeid.
Vajaduse korral on Kaitsepolitseiametil ja Kaitsejõudude Peastaabil õigus viia läbi ühine kontroll.
Kontrolli läbiviimiseks moodustatakse vähemalt kolmeliikmeline komisjon, kelle töökorra kinnitab vastavalt siseminister või Kaitsejõudude Peastaabi ülem.
Kaitsepolitseiametil ja Kaitsejõudude Peastaabil on kontrollimise käigus õigus tutvuda kogu vajaliku teabega.
Kontrollitav asutus on kohustatud looma kontrollijale vajalikud tingimused, sealhulgas eraldama selleks vajalikud ruumid.
Kontrolli läbiviimise kohta koostab kontrolli läbiviinud komisjon ühise kontrolliaruande, milles kirjeldatakse kontrollimisel tuvastatud asjaolusid ja antakse neile hinnang.
Kaitsepolitseiametil ja Kaitsejõudude Peastaabil on õigus kontrollitavale asutusele teha kohustuslikke ettekirjutusi riigisaladuse seadusest tulenevate nõuete rikkumise või rikkumise ohu kõrvaldamiseks.
Kui kontrollimise käigus on välja selgitatud riigisaladuse seaduse või selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud nõuete rikkumine, mis võib kaasa tuua riigisaladuse avalikuks tuleku, on vastavalt Kaitsepolitseiametil ja Kaitsejõudude Peastaabil õigus teha kontrollitavale asutusele kohustuslik ettekirjutus riigisaladuse ja salastatud teabekandjate töötlemise peatamise kohta ning vajaduse korral võtta salastatud teabekandjad ajutisele hoiule kuni vajalike tingimuste loomiseni.
Kontrolliaruanne koostatakse vähemalt kahes eksemplaris.
Kontrolliaruande kinnitab vastavalt Kaitsepolitseiameti peadirektor või Kaitsejõudude Peastaabi ülem.
Kontrolliaruande üks eksemplar saadetakse kontrollitavale asutusele ja temast kõrgemalseisvale asutusele hiljemalt viieteistkümne tööpäeva jooksul arvates kontrolli lõpetamise päevast.
Asutus on kohustatud võtma tarvitusele meetmed kontrolliaruandes tehtud ettekirjutuste rakendamiseks.
Ettekirjutuse teinud asutusele tuleb ühe kuu jooksul teatada rakendatud meetmetest.
Ettekirjutuse täitmise kontrollimiseks on ettekirjutuse teinud asutusel õigus läbi viia järelkontroll.
Teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide salastatud teabe volitatud vastuvõtjana ja hoidjana tegutseb riigi julgeoleku volitatud esindaja.
Riigi julgeoleku volitatud esindaja teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide juures on oma pädevuse piires Kaitseministeerium.
Teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide salastatud teabekandjate arvestus toimub käesoleva määruse punktides 65-75 kehtestatud korras, arvestades käesolevas osas toodud erisusi.
Teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vastavate volitatud esindajate poolt edastatud salastatud teabe vastuvõtjaks ja hoidjaks on Kaitseministeerium, kes koos asjaomase institutsiooniga korraldab salastatud teabe allregistreid.
Juhul kui teabe vastuvõtjaks on mõni teine Eesti riigi, kohaliku omavalitsuse asutus või juriidiline isik, peab teabe registreerima riigi julgeoleku volitatud esindaja poolt peetavas põhiregistris.
Käesoleva määruse punktis 133 sätestatud allregistrite vastavust kehtivatele turvalisus- ja ohutusnõuetele ning rahvusvahelistele lepingutele kontrollivad Kaitsepolitseiamet ja Kaitsejõudude Peastaap koostöös riigi julgeoleku volitatud esindajaga, kellel on vajadusel õigus teha ettekirjutusi puuduste kõrvaldamiseks.
Juurdepääs teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide salastatud teabele toimub „Riigisaladuse seadusega“ kehtestatud korras väljastatud riigisaladusele juurdepääsuloa alusel ja riigi julgeoleku volitatud esindaja poolt väljastatud sertifikaadi alusel.
Riigi julgeoleku esindaja teavitab vajadusel teisi riike ja rahvusvahelisi organisatsioone isikule juurdepääsuloa väljastamisest.
Riigi julgeoleku volitatud esindaja tutvustab isikut, kellele väljastatakse sertifikaat juurdepääsuks teiste riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide salastatud teabele nendes riikides või rahvusvahelistes organisatsioonides salastatud teabekandjate töötlemiseks kehtivate turvanõuetega.
Kooskõlas „Välissuhtlemisseadusega“ (RT I 1993, 72/73, 1020; 1996, 49, 953; 1997, 73, 1200) moodustab Vabariigi Valitsus delegatsioone PõhjaAtlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) julgeolekukomitee ja erikomitee juurde.
Delegatsioonid on oma tegevusest nimetatud komiteedes aruandekohustuslikud riigi julgeoleku volitatud esindaja ees.
Käesoleva korraga sätestatakse riigisaladusele juurdepääsu loa taotlemise, andmise, andmisest keeldumise, pikendamise ja tühistamise kord.
Käesolevas korras ettenähtud riigisaladusele juurdepääsu lubade (edaspidi juurdepääsuluba) taotlemiseks esitatavaid avaldusi vaatab läbi, teostab asjakohast julgeolekukontrolli ja annab juurdepääsulubasid Kaitsepolitseiamet, välja arvatud punktis 3 nimetatud juhtudel.
Kaitseväes ja Kaitseliidus ning lepingulises tegevteenistuses olevate kaitseväelaste suhtes Kaitseministeeriumis (välja arvatud kantsler ja asekantsler) ja selle valitsemisala asutustes, piirivalves, Päästeametis ja sõjaväestatud päästeüksustes vaatab läbi käesolevas korras ettenähtud juurdepääsulubade taotlemiseks esitatavaid avaldusi, teostab asjakohast julgeolekukontrolli ja annab juurdepääsulubasid Kaitsejõudude Peastaap.
Juurdepääsuloa või selle kehtivuse pikendamise taotlemiseks peab juurdepääsuluba taotlev isik (edaspidi taotleja) esitama temaga töö-, teenistus- või lepingulises suhtes oleva asutuse kaudu vormikohase avalduse.
Nõuetekohaselt täidetud avalduse annab taotleja isikule, kes korraldab riigisaladuse kaitset ning vastutab riigisaladuse seaduse ja selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud nõuete täitmise eest asutuses (edaspidi riigisaladuse kaitset korraldav isik).
Enne julgeolekukontrolli teostavale asutusele juurdepääsuloa või selle kehtivuse pikendamise taotluse esitamist on asutuse juht kohustatud kontrollima, kas isikul, kellele juurdepääsuluba või selle kehtivuse pikendamist taotletakse, on põhjendatud ning otseselt tööülesannetega seotud vajadus teada riigisaladust.
Füüsiliste isikute arv, kellele taotletakse juurdepääsuluba, peab olema minimaalne, tagades vajalike tööülesannete täitmise.
Riigisaladuse kaitset korraldav isik kontrollib taotleja andmeid ning avalduse nõuetekohast täitmist ning seejärel edastab taotleja avalduse julgeolekukontrolli teostavale asutusele.
Asutuse kiri, milles põhjendatakse töö-, teenistus- või lepingulises suhtes oleva või seda taotleva isiku juurdepääsuvajadust ja toetatakse loa saamist või selle kehtivuse pikendamist.
Taotleja kirjalik nõusolek, millega lubatakse julgeolekukontrolli teostaval asutusel saada isiku kohta teavet füüsilistelt isikutelt ja juriidilistelt isikutelt ning nende asutustelt ja organitelt juurdepääsuloa andmise või selle kehtivuse pikendamise otsustamiseks loa kehtivusajal ja kolme aasta jooksul pärast selle lõppemist.
Kui juurdepääsuloa või selle kehtivuse pikendamise taotlemise avaldus või sellele lisatud dokumendid ei vasta käesoleva korra punktides 4 ja 6 toodud nõuetele, ei võta julgeolekukontrolli teostav asutus avaldust menetlusse ning tagastab selle avalduse saatnud asutusele kümne päeva jooksul avalduse saamisest arvates koos vastusega, milles on ära näidatud tagastamise põhjused.
Taotlejal on õigus pärast puuduste kõrvaldamist esitada avaldus uuesti.
Juurdepääsuloa või selle kehtivuse pikendamise taotleja ja juurdepääsuluba omav isik on kohustatud oma nime, elu- või asukoha või postiaadressi muutumisest viivitamata teavitama julgeolekukontrolli teostavat asutust riigisaladuse kaitset korraldava isiku kaudu.
Taotlejale juurdepääsuloa andmise või selle kehtivuse pikendamise otsustamiseks viib julgeolekukontrolli teostav asutus läbi julgeolekukontrolli.
Julgeolekukontrolli läbiviimiseks algatab julgeolekukontrolli teostav asutus taotleja avalduse alusel jälitusmenetluse jälitustegevuse seaduse (RT I 1994, 16, 290; 1995, 15, 173; 1996, 49, 955; 1997, 81, 1361; 93, 1557; 1998, 47, 698; 50, 753; 51, 756; 61, 981; 98/99, 1575; 101, 1663; 1999, 16, 271; 31, 425; 95, 845; 2000, 35, 222; 40, 251; 102, 671; 2001, 3, 9; 7, 17; 58, 353) paragrahvi 9 lõike 1 punkti 6 alusel.
Enne juurdepääsuloa kehtivuse pikendamise otsustamist viib julgeolekukontrolli teostav asutus taotlejaga vestluse läbi üksnes vajadusel.
Juurdepääsuloa andmise või selle kehtivuse pikendamise või nendest keeldumise aluseks on teostatud julgeolekukontrolli alusel tehtud otsustus, mis peab tuginema kogu julgeolekukontrolli käigus kogutud teabele.
Juurdepääsuloa andmise või selle kehtivuse pikendamise või nendest keeldumise otsustab julgeolekukontrolli teostanud asutuse juht hiljemalt kolme kuu jooksul nõuetekohase avalduse esitamisest arvates.
„Täiesti salajase“ või „salajase“ tasemega riigisaladusele juurdepääsuks antakse isikule juurdepääsuluba või pikendatakse selle kehtivust kuni kolmeks aastaks.
„Konfidentsiaalse“ tasemega riigisaladusele juurdepääsuks antakse isikule juurdepääsuluba või pikendatakse selle kehtivust kuni viieks aastaks.
Asutuse juht keeldub juurdepääsuloa andmisest või selle kehtivuse pikendamisest, kui julgeolekukontrolli käigus on taotleja suhtes ilmnenud riigisaladuse seaduse paragrahvi 31 lõikes 1 või 1 1 sätestatud asjaolud.
Taotlejale juurdepääsuloa andmiseks või selle kehtivuse pikendamiseks või sellest keeldumiseks teeb asutuse juhile ettepaneku selleks asutuses moodustatud komisjon.
Komisjon peab olema vähemalt kolmeliikmeline.
Komisjoni arvamus juurdepääsuloa andmise või selle kehtivuse pikendamise või sellest keeldumise kohta peab olema vastavuses riigi julgeoleku huvidega ning tuginema kogu julgeolekukontrolli käigus kogutud teabele.
Juurdepääsuluba või selle kehtivuse pikendamine vormistatakse julgeolekukontrolli teostanud asutuse turvaelementidega kirjaplangil asutuse juhi allkirjaga.
Juurdepääsuluba või selle kehtivuse pikendamise teatis saadetakse juurdepääsuvajadust põhjendanud ja loa saamist toetanud asutuse kaudu loa saajale viie tööpäeva jooksul.
Juurdepääsuvajadust põhjendanud ja loa saamist toetanud asutus võtab isikult allkirja kohustuse kohta hoida temale töö või teenistuse kaudu teatavaks saavat riigisaladust ning saadab selle kümne tööpäeva jooksul julgeolekukontrolli teostanud asutusele.
Juurdepääsuloa andmisest või selle kehtivuse pikendamisest keeldumise alus.
Juurdepääsuloa andmisest või selle kehtivuse pikendamisest keeldumisel saadab julgeolekukontrolli teostanud asutus viie tööpäeva jooksul juurdepääsuvajadust põhjendanud ja loa saamist toetanud asutusele ning juurdepääsuloa taotlejale tõestatud ärakirja loa andmisest või selle kehtivuse pikendamisest keeldumise otsusest.
Julgeolekukontrolli teostanud asutus tühistab isiku juurdepääsuloa, kui ilmnevad riigisaladuse seaduse paragrahvi 32 lõikes 1 nimetatud asjaolud.
Riigisaladuse seaduse paragrahvi 32 lõikes 1 nimetatud asjaolude ilmnemisest on juurdepääsuluba omava isiku töö- või teenistuskohajärgne asutus, institutsioon ja juriidiline isik kohustatud viivitamata teatama julgeolekukontrolli teostavale asutusele.
Juurdepääsuloa tühistamise otsustab julgeolekukontrolli teostava asutuse juht juurdepääsuloa andmise või selle kehtivuse pikendamise otsustamiseks moodustatud komisjoni ettepanekul.
Juurdepääsuloa tühistamise otsuse vormistab julgeolekukontrolli teostanud asutus viivitamata ning edastab selle juurdepääsuluba omanud isiku töö- või teenistuskohajärgsele asutusele, institutsioonile või juriidilisele isikule, kes on kohustatud kohe võtma kasutusele meetmed selle isiku juurdepääsu tõkestamiseks riigisaladusele ning teavitama juurdepääsuloa tühistamise otsusest isikut, kelle juurdepääsuluba tühistati.
Juurdepääsuloa tühistamise korral vabastatakse isik ametikohalt, millel töötamise eeltingimuseks on riigisaladusele juurdepääsuõiguse omamine.
Riigikohtu lahendid küsimustes, mis ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates või on tõusetunud seaduse kohaldamisel.
Käesolev koodeks sätestab kriminaalasjade menetluskorra kohtueelsel uurimisel ja esimese astme kohtus ning on ühtne ja kohustuslik kõigile Eesti territooriumil tegutsevatele kohtutele, prokuratuurile ning kohtueelse uurimise asutustele.
Kriminaalmenetluse ülesanne on kuritegude kiire ja täielik avastamine, süüdlaste väljaselgitamine ja seaduse õige kohaldamise tagamine, et igaüks, kes on toime pannud kuriteo, saaks õiglase karistuse, ja et ühtegi süütut ei võetaks kriminaalvastutusele ega mõistetaks süüdi.
Uurija ja prokurör on kohustatud kuriteo tunnuste ilmnemisel alustama oma pädevuse piires kriminaalmenetlust ning võtma tarvitusele seaduses ettenähtud abinõud kuriteosündmuse tuvastamiseks ja kuriteo toime pannud isiku kindlakstegemiseks.
Kui kriminaalasja menetlemisel kohtus ilmnevad veel mõne muu kuriteo tunnused, teatab kohus sellest kirjalikult prokurörile, kui käesolevas koodeksis ei ole sätestatud teisiti.
Kedagi ei või süüdistatavana vastutusele võtta muidu kui seaduses ettenähtud alustel ja korras.
Isiku suhtes, kelle kohta samas süüdistuses on uurija või prokuröri tühistamata määrus kriminaalasja lõpetamise kohta.
Kui käesoleva paragrahvi lõike üks punktides 1, 2, 3 ja 4 ettenähtud asjaolud ilmnevad kohtuliku arutamise staadiumis, arutab kohus kriminaalasja lõpuni ja teeb õigeksmõistva otsuse või süüdimõistva otsuse süüdimõistetu vabastamisega karistusest.
Kriminaalasja lõpetamine ei ole lubatud käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 3 ja 4 ettenähtud alustel, kui seda vaidlustab kahtlustatav või süüdistatav.
Sel juhul jätkatakse kriminaalasja menetlust tavalises korras.
Kriminaalmenetlust ei alustata ja kriminaalmenetluse võib lõpetada kolmanda astme ning ettevaatamatuse tõttu toime pandud teise astme kuriteos, kui kannatanu ei soovi kriminaalasja menetlusest osa võtta leppimise tõttu.
Kriminaalmenetluse lõpetamine leppimise tõttu ei ole lubatud, kui prokurör või keegi menetlusosalistest vaidleb sellele vastu.
Kriminaalmenetluse alustamine või uuendamine samas kuriteos uute asjaolude ilmnemisel on lubatud, kui seda peavad vajalikuks käesoleva koodeksi §-s 107 1 lg 6 tähendatud ametiisikud, prokurör või kohus.
Kohus teeb kriminaalkoodeksi § 10 lõike 5 alusel põhjendatud määruse kriminaalasja lõpetamise ja materjalide alaealiste komisjonile üleandmise kohta.
Enne kriminaalasja lõpetamist tuleb alaealisele ja tema seaduslikule esindajale selgitada kuriteo tunnustega teo olemust, kriminaalvastutusest vabastamise alust ja õigust sellel alusel kriminaalasja lõpetamist vaidlustada.
Kriminaalasja lõpetamine ja materjalide üleandmine alaealiste komisjonile ei ole lubatud, kui seda vaidlustab alaealine või tema seaduslik esindaja.
Igaühele, kellelt on võetud vabadus käesoleva koodeksi alusel, teatatakse viivitamatult talle arusaadavas keeles ja viisil vabaduse võtmise põhjus ja tema õigused.
Talle antakse võimalus teatada kinnipidamisest oma valikul vähemalt ühele lähedastest uurija, prokuröri või kohtu kaudu, kui see ei kahjusta kriminaalmenetlust.
Prokurör on kohustatud viivitamata vabastama igaühe, kellelt on ebaseaduslikult võetud vabadus või keda peetakse vahi all üle seaduses või kohtuotsuses ettenähtud tähtaja.
Isikutele garanteeritakse korteripuutumatus.
Mitte kellelgi ei ole õigust seadusliku aluseta siseneda eluruumi seal elavate isikute tahte vastaselt.
Isikute isikliku elu ning kirjavahetuse, telefonikõnede ja telegraafisõnumite saladus on kaitstud seadusega.
Läbiotsimine, võetus, isikute ruumide vaatlus, korrespondentsi arestimine ja selle võetus posti- ja telegraafiasutusest võib toimuda ainult käesolevas koodeksis ettenähtud alustel ja korras.
Õigusemõistmist kriminaalasjades teostab ainult kohus.
Mitte kedagi ei tohi tunnistada süüdi kuriteo toimepanemises ega kriminaalkorras karistada teisiti kui kohtuotsusega ja vastavalt seadusele.
Õigusemõistmist kriminaalasjades teostatakse põhimõttel, et isikud on seaduse ja kohtu ees võrdsed, olenemata päritolust, sotsiaalsest ja varalisest seisundist, rassilisest ja rahvuslikust kuuluvusest, soost, haridusest, keelest, suhtumisest religioonisse, tegevusalast ja -laadist, elukohast ja muudest asjaoludest.
Kohtukaasistujad võtavad osa õigusemõistmisest kriminaalasjades esimese astme kohtus käesoleva koodeksiga ettenähtud juhtudel ja korras.
Kohtukaasistujal ei ole õigust keelduda õigusemõistmisest ilma käesolevas koodeksis märgitud taandamise aluseta.
Kriminaalasjades õigusemõistmisel on kohtunikud ja kohtukaasistujad sõltumatud ning alluvad ainult seadusele.
Kriminaalmenetluse keel on eesti keel.
Kriminaalmenetlus võib toimuda kohtu ja menetlusosaliste nõusolekul ka muus keeles, kui nad seda valdavad.
Menetlusosalistel ja teistel kriminaalmenetlusse kaasatud isikutel, kes ei saa aru kriminaalmenetluse keelest, on õigus teha avaldusi, anda seletusi ja ütlusi, esineda kohtus ning esitada taotlusi tõlgi vahendusel emakeeles või mõnes muus keeles, mida nimetatud isikud valdavad.
Menetlusosalistele antakse eraldi dokumendina vormistatud kohtulahendite ärakirjad kätte eesti keeles.
Kui menetlus ei toimu eesti keeles, antakse eraldi dokumendina vormistatud menetlusdokument kätte kriminaalmenetluse keeles või menetlusosalise soovil eesti keelde tõlgitult.
Kui menetlusosaliste kohtule esitatavad kirjalikud avaldused või dokumentaalsed tõendid ei ole eestikeelsed, võib kohus esitajalt määratud tähtajaks nõuda avalduse või dokumentaalse tõendi tõlget.
Tõlke tähtajaks esitamata jätmisel võib kohus jätta dokumendi tähelepanuta või veelkordselt pikendada esitamise tähtaega.
Asjade arutamine on kõikides kohtutes avalik.
Menetlusosaliste ja tunnistajate julgeoleku huvides.
Kinnisel kohtuistungil viibivad asja arutamise juures menetlusosalised, vajalikel juhtudel kohtuniku loal ka tunnistajad, eksperdid ja tõlgid.
Kohtuniku loal võivad kinnisel istungil viibida kohtuametnikud ja praktikandid või isikud, kel selleks on eriline põhjus ja keda hoiatatakse menetlusandmete avalikustamise lubamatusest.
Kuni viieteistkümneaastased isikud, kes ei ole menetlusosalised ega tunnistajad, võivad viibida kohtuistungil kohtu loal.
Uurijal ja prokuröril on põhjendatud teadmisvajadusel õigus juurdepääsuks riigisaladusele vastava tasemega riigisaladusele juurdepääsu loa olemasolu korral.
Menetlusosalisel on õigus juurdepääsuks riigisaladusele põhjendatud teadmisvajadusel vastava tasemega riigisaladusele juurdepääsu loa olemasolu korral või „konfidentsiaalse“ või „salajase“ tasemega riigisaladusele uurija, prokuröri või kohtu põhistatud määruse alusel, kui see on kriminaalasja lahendamisel vältimatult vajalik.
Uurija, prokuröri või kohtu määruse alusel ei lubata juurdepääsu „konfidentsiaalse“ või „salajase“ tasemega riigisaladusele, kui see seab ohtu jälitustegevuse seaduse § 8 lõike 1 punktides 2, 3 ja 4 sätestatud kohustuste täitmise, ja „täiesti salajase“ tasemega riigisaladusele.
Kahtlustatavale, süüdistatavale ja kohtualusele tagatakse õigus kaitsele.
Kohus, prokurör ja uurija on oma pädevuse piires kohustatud tagama kahtlustatavale, süüdistatavale ja kohtualusele võimaluse kaitsta end kahtlustuse või talle esitatud süüdistuse vastu seaduses ettenähtud vahenditega ja viisil, samuti tagama tema isiklike ja varaliste õiguste kaitse.
Kohus, prokurör ja uurija on kohustatud tarvitusele võtma kõik seaduses ettenähtud abinõud kriminaalasja tehiolude igakülgseks, täielikuks ja objektiivseks uurimiseks ning välja selgitama nii kahtlustatavat, süüdistatavat ja kohtualust süüstavad kui ka õigustavad, samuti tema vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud.
Kohtul, prokuröril ja uurijal ei ole õigust panna tõendamise kohustust kahtlustatavale, süüdistatavale ja kohtualusele.
Keelatud taotleda kahtlustatavalt, süüdistatavalt ja kohtualuselt ja teistelt kriminaalasjast osavõtvatelt isikutelt ütlusi vägivalla, ähvarduste või muude ebaseaduslike vahenditega.
Kohtunik, kohtukaasistuja, prokurör, uurija, kohtuistungi sekretär, ekspert, spetsialist ja tõlk ei tohi kriminaalasja menetlusest osa võtta ja nad taandatakse, kui nad isiklikult on otseselt või kaudselt sellest kriminaalasjast huvitatud või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust nende erapooletuses.
Kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilhageja ja tsiviilkostja esindajad ei tohi osa võtta kriminaalasja menetlusest, kui nad selles asjas annavad või andsid varem õigusabi isikutele, kelle huvid on vastuolus isikute huvidega, keda nad kaitsevad või esindavad, või kui nad võtsid asjast osa kohtunikuna, prokurörina, uurijana, eksperdina, spetsialistina, tõlgina, tunnistajana või manukana.
Kriminaalasja menetlusest ei tohi osa võtta eksperdina, spetsialistina, kaitsjana, samuti kannatanu, tsiviilhageja ja tsiviilkostja esindajatena ja tõlgina isikud, kes on sugulusvahekorras kriminaalasjas kohtueelset uurimist või kohtulikku menetlust teostavate ametiisikutega.
Kohtu koosseisu kuuluvate kohtunike taandamine toimub käesoleva koodeksi §-s 26 toodud alustel.
Käesolevas paragrahvis toodud isikute taandamise küsimus otsustatakse käesoleva koodeksi §-des 119 ja 232 ettenähtud korras.
Järelevalvet kriminaalmenetluse alustamise ja eeluurimise seaduslikkuse üle teostavad vastavalt prokuratuuriseadusele riigi peaprokurör ning temale alluvad prokurörid.
Kohtumenetluses esindab prokurör riiklikku süüdistust.
Riikliku süüdistusega seotud kriminaalasjade kohtulikust arutamisest on prokuröri osavõtt kohustuslik.
Oma volitusi kriminaalmenetluses teostab prokurör sõltumatult, alludes ainult seadusele.
Välisriigi kohtueelse uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtuga suhtlemise kord määratakse kindlaks Eesti seaduse ja välislepingutega.
Välisriigiga, kellega lepingut ei ole sõlmitud, suheldakse üksnes Eesti Välisministeeriumi kaudu.
Välisriigi kohtueelse uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu taotlused menetlustoiminguteks, kui need kuuluvad täitmisele, teostatakse ja vormistatakse Eesti seaduse kohaselt, kui välisleping ei sätesta teisiti.
Kriminaalasju vaatab läbi esimese astme kohtuna maa- või linnakohus.
Maa- või linnakohtus võib kohtunik lahendada ainuisikuliselt kohtu nimel kriminaalasju kolmanda astme kuritegudes ja teise astme kuritegudes, mille eest raskeima karistusena on ette nähtud kolmeaastane vabadusekaotus.
Kriminaalasju kriminaalkoodeksi § 196 1 järgi lahendab kohus kolmest kohtunikust koosnevas koosseisus.
Kriminaalasju lihtmenetluses lahendab kohtunik ainuisikuliselt.
Kriminaalasju muudes kuritegudes lahendab kohus koosseisus - kohtunik ja kaks kohtukaasistujat.
Kriminaalasja peab arutama ja otsustama üks ja sama kohtu koosseis.
Kui mõni kohtu koosseisu kuuluv kohtunik või kohtukaasistuja ei saa mingil põhjusel istungist enam osa võtta, asendatakse ta teisega ja kohtuistungit alustatakse uuesti, välja arvatud käesoleva koodeksi §-s 25 ettenähtud erandid.
Kui kriminaalasja kohtulik arutamine nõuab pikemat aega, võib kohtumääruse alusel kohtuistungile kutsuda varukohtukaasistuja.
Varukohtukaasistuja viibib asja arutamise ajal istungisaalis ja vajaduse korral asendab kohtu koosseisust väljalangenud kohtukaasistujat.
Väljalangenud kohtukaasistujat asendaval varukohtukaasistujal on õigus nõuda nende kohtulike toimingute uuendamist, millest tema osa ei võtnud.
Kelle suhtes esitati asjaolusid, mis äratavad kahtlust ende erapooletuses.
Kohtuniku taandamise aluseks ei ole tema poolt kohtualuse suhtes eelnevalt tõkendi kohaldamise või muutmise otsustamine.
Kriminaalasja uuel arutamisel esimese astme kohtus või ringkonnakohtus või kriminaalasja läbivaatamisel Riigikohtus ei või kohtu koosseisu kuuluda isik, kes varem võttis kohtunikuna osa selle kriminaalasja arutamisest esimese astme kohtus või ringkonnakohtus.
Kriminaalasja arutamine allub kohtule, kelle tööpiirkonnas kuritegu toime pandi.
Kui kuriteo toimepanemise kohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui mitu kuritegu pandi toime erinevate kohtute tööpiirkondades, allub kriminaalasi kohtule, kelle tööpiirkonnas asja kohtueelne uurimine lõpule viidi.
Erandina võib kriminaalasja arutada kuriteo tagajärgede saabumise või süüdistatava või tunnistajate enamiku asukoha järgi.
Asja ühest kohtust teise erandliku üleandmise otsustab ühe ringkonnakohtu tööpiirkonna piires ringkonnakohtu esimees, muudel juhtudel aga Riigikohtu esimees.
Kriminaalasjade arutamine kriminaalkoodeksi §-de 148 16- 148 19 ja § 196 1 järgi allub Tallinna Linnakohtule.
Kui kohtunik või korraldaval istungil kohus enne kriminaalasja arutamise algust teeb kindlaks, et kriminaalasi ei allu antud kohtule, saadetakse see teisele kohtule vastavalt alluvusele.
Kui kriminaalasja alluvus teisele samaliigilisele kohtule selgub kohtuistungil, jätkab kohus kriminaalasja arutamist, kui see on kooskõlas kriminaalasja arutamise huvidega, vastasel korral saadab kohus kriminaalasja vastavalt alluvusele.
Kohus, kes on saanud teiselt kohtult kriminaalasja, peab selle oma menetlusse võtma.
Kriminaalmenetluse osalised on kahtlustatav, süüdistatav, kohtualune ja nende kaitsja, prokurör kohtulikus menetluses ning kannatanu, tsiviilhageja, tsiviilkostja ja nende esindaja.
Lihtmenetluse menetlusosalisteks ei ole kannatanu, tsiviilhageja, tsiviilkostja ega nende esindaja.
Kahtlustatav on isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises ning uurija poolt on koostatud selle kohta määrus, aga samuti isik, kes on kahtlustatuna kuriteo toimepanemises kinni peetud käesoleva koodeksi §-s 108 1 ettenähtud korras või kelle suhtes on enne süüdistuse esitamist kohaldatud tõkend.
Süüdistatav on isik, kelle suhtes on tehtud süüdistatavana vastutusele võtmise määrus.
Kohtualune on isik, kes kohtuniku määrusega on antud kohtu alla.
Kohtualune, kelle suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, on süüdimõistetu.
Kohtualune, kelle suhtes on jõustunud õigeksmõistev kohtuotsus, on õigeksmõistetu.
Kahtlustataval on õigus teada, milles teda kahtlustatakse, omada kaitsjat ja kohtuda temaga kõrvaliste isikute juuresolekuta, ilma et kohtumiste arv ja kestus oleks piiratud, välja arvatud käesoleva koodeksi §-s 37 lg 2 ettenähtud juhud.
Tal on õigus teada, et tema ütlusi võib kasutada süüdistuseks tema vastu.
Kahtlustataval on õigus anda kahtlustuse sisu kohta ütlusi või nende andmisest keelduda.
Samuti võib ta avaldada taandusi, esitada taotlusi ja kaebusi ning osaleda vahi alla võtmise ning vahi all pidamise tähtaja pikendamise arutamisel kohtus.
Kui vahistatu viibib statsionaarses raviasutuses ravil, võib kohus pikendada vahi all pidamise tähtaega vahistatu juuresolekuta.
Uurija loal võib kahtlustatav osaleda menetlustoimingutes.
Süüdistataval on õigus teada, milles teda süüdistatakse, ning tal on kõik kahtlustatava menetlusõigused.
Temale lihtmenetluse ettepaneku tegemisel on tal õigus sellega nõustuda või mitte, lihtmenetluse läbirääkimistel on tal õigus teha omapoolseid ettepanekuid kohaldamisele kuuluva karistusliigi ja -määra kohta ning sõlmida või mitte sõlmida lihtmenetluse kokkulepet ja sellest loobuda.
Pärast kohtueelse uurimise lõppemist või lihtmenetluse läbirääkimiste ajal on süüdistataval õigus tutvuda kriminaalasja materjalidega ja teha nendest väljakirjutusi.
Kohtualusel on õigus teada, millise süüdistuse põhjal tema kriminaalasja kohtus arutatakse ning tal on kõik süüdistatava menetlusõigused.
Kohtualusel on õigus osaleda kriminaalasja kohtulikul arutamisel ning viimase sõna õigus.
Ta võib käesolevas koodeksis ettenähtud korras esitada kaebusi kohtu toimingute, -määruste ja -otsuste peale, tutvuda kohtuistungi protokolliga ning esitada avaldusi või märkusi selle muutmiseks või täiendamiseks.
Isikul, kelle suhtes kohaldatakse käesoleva koodeksi 33. peatükis sätestatud lihtmenetlust, on kõik süüdistatava menetlusõigused.
Lihtmenetluse kohaldamisel on kohtualusel õigus teada, millise süüdistuse põhjal tema kriminaalasja kohtus arutatakse, osaleda kriminaalasja kohtulikul arutamisel, anda selgitusi kokkuleppe sõlmimise asjaolude kohta, loobuda kokkuleppest kuni kohtu eemaldumiseni nõupidamistuppa, kaevata kohtuotsuse peale seoses lihtmenetluse normide väidetava rikkumisega, tutvuda kohtuistungi protokolliga ning esitada avaldusi või märkusi selle muutmiseks või täiendamiseks.
Käesolevas koodeksis on sätestatud ka kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse muud õigused.
Kahtlustatav, süüdistatav ja kohtualune on kohustatud ilmuma pädevate ametivõimude, uurija, prokuröri ja kohtu kutsel, kinni pidama kõigist käesoleva koodeksi alusel tehtud korraldustest ja kitsendustest ning alluma seaduslikule menetluskorraldusele.
Kahtlustatavale ja süüdistatavale selgitatakse põhjendamatu viivituseta kirjalikult allkirja vastu käesolevas paragrahvis loetletud õigused ja kohustused.
Kohtualusele selgitatakse tema õigused ja kohustused kohtuistungi ettevalmistavas osas ning see protokollitakse.
Kaitsjaks kriminaalmenetluses võivad olla Eesti Vabariigi vandeadvokaadid, nende vanemabid ja abid ning teised isikud uurija või kohtu loal.
Kaitsjaks Riigikohtus võib olla üksnes vandeadvokaat.
Ühel kahtlustataval, süüdistataval ja kohtualusel võib olla mitu kaitsjat.
Ühel kaitsjal võib olla mitu kaitsealust, kui nende huvid ei ole vastuolus.
Kahtlustataval, süüdistataval ja kohtualusel on õigus omada kogu kriminaalmenetluse vältel kaitsjat, kelle ta valib käesoleva koodeksi § 36 lg 1 loetletud isikute hulgast.
Kaitsealuse nõusolekul võib talle valida kaitsja muu isik.
Kui kaitsja osavõtt menetlusest on käesoleva koodeksi § 38 järgi kohustuslik või kui kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune taotleb kaitsja osavõttu, kuid tal ei ole kaitsjat, määrab kaitsja uurija või kohus, lihtmenetluse läbirääkimiste käigus prokurör.
Neil juhtudel tagab kaitsja osavõtu menetlusest riigi kulul Eesti Advokatuur.
Kui kahtlustatava valitud kaitsja ei saa käesoleva koodeksi § 11 lg 2 või § 108 1 lg 7 ettenähtud aja piires asuda kaitseülesandeid täitma või kui muudel juhtudel ei saa kaitsja kahe päeva jooksul asuda osalema kriminaalmenetluses, võib uurija või kohus teha ettepaneku valida või määrata teine kaitsja.
Kaitsja on kohustatud teatama kohtule oma nõusolekust asuda kaitseülesandeid täitma või sellest keeldumisest kahe päeva jooksul, arvates teate saamisest.
Isikul, kellele on määratud kaitsja, ei ole õigust temale määratud kaitsest keelduda, kuid ta võib taotleda kaitsja asendamist, kui ilmnevad käesoleva koodeksi § 20 lg 2 ja 3 nimetatud asjaolud.
Kaitsealune võib ettenähtud alustel ja korras olla täielikult või osaliselt vabastatud õigusabi eest tasumisest.
Kaitsja on õigustatud ja kohustatud kasutama kõiki seadusega kooskõlas olevaid kaitsmisvahendeid ja -viise, et õigeaegselt ja täielikult välja selgitada kõik kaitsealust õigustavad või tema vastutust kergendavad asjaolud, ning andma muud kriminaalasjas vajalikku seaduslikku õigusabi.
Kaitsjal on õigus kriminaalmenetlusest osa võtta alates isiku kahtlustatavana kinnipidamisest; kui isikut ei ole kahtlustatavana kinni peetud, siis alates temale kahtlustatavaks tunnistamise määruse tutvustamisest; nendel juhtudel aga, kui isikut ei ole kahtlustatavana üle kuulatud - alates temale süüdistuse esitamisest.
Kaitsjana kriminaalmenetlusse astumisest alates on kaitsjal õigus kohtuda kaitsealusega kõrvaliste isikute juuresolekuta, ilma et kohtumiste arv ja kestus oleks piiratud.
Kohtumise, mis on kestnud üle ühe tunni, võib katkestada käesoleva koodeksi §-s 108 1 lg 7 ettenähtud nõuete täitmiseks.
Kohtumise, mis on kestnud üle kahe tunni, võib katkestada uurimistoimingu läbiviimiseks.
Kaitsjal on õigus tutvuda kaitsealuse avalduste, seletuste ja ülekuulamise protokollidega, samuti kaitsealuse kinnipidamise protokolli ja tõkendi valimise määrusega ning teha neist väljakirjutusi, osa võtta kaitsealuse tõkendina vahi alla võtmise ja vahi all pidamise tähtaja pikendamise arutamisest kohtus, avaldada taandusi, esitada taotlusi ja kaebusi, osa võtta ekspertiisi määramisest ja kõigist kaitsealuse osavõtul tehtavatest menetlustoimingutest õigusega esitada uurija kaudu küsimusi ja teha avaldusi, tutvuda kaitsja osavõtul toimunud uurimistoimingu protokolliga ning esitada selle kohta märkusi.
Kaitsjal on õigus tutvuda riigi- ja omavalitsusasutustes õigusabi andmiseks vajalike dokumentidega ning teha neist väljakirjutusi ja ärakirju, saada kaitseks vajalikku teavet, teatisi ja õiendeid, eriteadmisi nõudvates küsimustes asjatundjatelt suulist ja kirjalikku konsultatsiooni.
Tal on õigus kasutada kaitseülesannete täitmisel tehnikavahendeid, kuid uurija võib seda põhistatult mitte lubada, mis fikseeritakse ka menetlustoimingu protokollis; pärast kohtueelse uurimise lõppemist tutvuda käesoleva koodeksi §-s 169 ettenähtud korras kriminaalasja materjalidega, teha neist väljakirjutusi ja ärakirju, võtta osa asja arutamisest kohtutes kõigi käesolevas koodeksis ettenähtud õigustega.
Pärast prokuröri määrust lihtmenetluse kohaldamise ning läbirääkimiste alustamise kohta on kaitsjal lihtmenetlusse astumisest alates õigus tutvuda kõigi kriminaalasja materjalidega ja teha nendest väljakirjutusi ning ärakirju, võtta osa lihtmenetluse läbirääkimistest, osaleda lihtmenetluse kokkuleppe sõlmimisel ning võtta osa asja arutamisest kohtus kõigi lihtmenetluses ettenähtud õigustega.
Kaitsjal ei ole õigust oma algatusel loobuda endale võetud kaitsekohustusest.
Kaitsealuse poolt kaitsjale usaldatud andmed on konfidentsiaalsed ja kaitsjal ei ole õigust nende avalikustamiseks kaitsealuse nõusolekuta.
Kaitsjal ei ole õigust avaldada temale kaitsega seoses teatavaks saanud muid andmeid, kui see on vastuolus kaitsealuse või õigusemõistmise huvidega.
Kriminaalasjade läbivaatamisest Riigikohtus.
Kaitsja osavõtt lihtmenetlusest on kohustuslik alates läbirääkimiste alustamisest.
Kahtlustataval, süüdistataval ja kohtualusel on õigus oma algatusel loobuda kaitsjast kriminaalmenetluse igas staadiumis.
Seda õigust ei ole käesoleva koodeksi §-s 38 nimetatud isikutel.
Kannatanu on isik, kellele kuriteoga on tekitatud moraalset, füüsilist või varalist kahju.
Kuriteo läbi kannatanuks tunnistatud isikul on õigus anda kriminaalasja kohta ütlusi.
Kannatanul ja tema esindajal on õigus esitada tõendeid, avaldada taotlusi, tutvuda soovi korral toimiku materjalidega alates kohtueelse uurimise lõpuleviimisest, võtta osa kohtulikust arutamisest ja avaldada kohtulikus vaidluses oma arvamust süüdistuse ja karistuse kohta, avaldada taandusi, esitada kaebusi uurija, prokuröri ja kohtu tegevuse peale, samuti kohtuotsuse või -määruse ja kohtuniku määruse peale.
Enne lihtmenetluse läbirääkimiste algust on kannatanul õigus tutvuda esitatud süüdistusega, anda arvamus süüdistuse ja karistuse kohta, saada selgitusi lihtmenetluse kohaldamise tagajärgede kohta, anda nõusolek lihtmenetluse kohaldamiseks või sellest keelduda.
Lihtmenetlusega nõustumisel ei ole kannatanul õigust loobuda antud nõusolekust, samuti ei ole tal õigust võtta osa lihtmenetluse läbirääkimistest ja kokkuleppe sõlmimisest, asja kohtulikust arutamisest, esitada kaebusi kohtuotsuse või -määruse peale.
Käesoleva koodeksi §-s 391 lg 1 loetletud kriminaalasjades on kannatanul õigus kohtulikul arutamisel isiklikult või oma esindaja kaudu süüdistust toetada.
Kuriteo läbi varalist kahju kandnud isikul on õigus kriminaalasja menetluse kestel esitada süüdistatava või tema tegude eest varalist vastutust kandvate isikute vastu tsiviilhagi, mis vaadatakse kohtus läbi koos kriminaalasjaga käesolevas koodeksis ettenähtud korras.
Tsiviilhagejal või tema esindajal on õigus: esitada tõendeid ja taotlusi; osa võtta kohtulikust arutamisest; paluda uurijat ja kohut tarvitusele võtta abinõud tema esitatud hagi tagamiseks; toetada tsiviilhagi; soovi korral tutvuda toimiku materjalidega eeluurimise lõpuleviimisel; avaldada taandusi; esitada kaebusi uurija, prokuröri ja kohtu toimingute peale, samuti kohtuotsuse või -määruse peale tsiviilhagisse puutuvas osas.
Enne lihtmenetluse läbirääkimiste algust on tsiviilhagejal õigus tutvuda esitatud süüdistusega, avaldada arvamust süüdistuses toodud kahju ja tsiviilhagi kohta, saada selgitusi lihtmenetluse kohaldamise tagajärgede kohta, anda nõusolek lihtmenetluse kohaldamiseks või sellest keelduda.
Lihtmenetlusega nõustumisel ei ole tsiviilhagejal õigust sellest nõusolekust loobuda, samuti ei ole tal õigust võtta osa lihtmenetluse läbirääkimistest ja kokkuleppe sõlmimisest, asja kohtulikust arutamisest, esitada kaebusi kohtuotsuse või -määruse peale.
Tsiviilhagi võib esitada süüdistatava või tema tegude eest varalist vastutust kandvate isikute, ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide vastu alates kriminaalmenetluse alustamisest kogu järgneva menetluse kestel, kuid enne kohtuliku uurimise lõpetamist, lihtmenetluse kohaldamisel aga kuni lihtmenetluse läbirääkimiste alguseni.
Kriminaalasjas esitatud, samuti kriminaalasjas tehtud jõustunud kohtuotsusest tulenev tsiviilhagi ja hagi tagamiseks kinnistusraamatusse kantav keelumärge on lõivuvaba.
Prokurör on kohustatud toetama kannatanu või tsiviilhagejaks tunnistatud isiku, ettevõtte, asutuse, organisatsiooni poolt esitatud tsiviilhagi, kui seda nõuab riiklike huvide või isikute õiguste kaitse.
Kui kannatanu või tsiviilhagejaks tunnistatud isik, ettevõte, asutus, organisatsioon ei ole esitanud tsiviilhagi, on kohtul õigus kohtuotsuse tegemisel oma algatusel otsustada kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamist.
Kui tsiviilhagi jäeti kriminaalasja otsustamisel rahuldamata, ei ole tsiviilhagejal õigust esitada sama hagi tsiviilmenetluse korras.
Tsiviilkostjana võib kriminaalasjasse tõmmata vanemaid, eestkostjaid, hooldajaid või teisi isikuid, samuti ettevõtteid, asutusi ja organisatsioone, kes seaduse alusel kannavad varalist vastutust kuriteoga tekitatud kahju eest.
Tsiviilkostjal või tema esindajal on soovi korral õigus: esitatud hagi vastu vaielda; anda seletusi hagi kohta; esitada tõendeid ja taotlusi; tutvuda toimiku materjalidega eeluurimise lõpuleviimisel; osa võtta kohtulikust arutamisest; avaldada taandusi; esitada kaebusi uurija, prokuröri ja kohtu toimingute peale, samuti kohtuotsuse või -määruse peale tsiviilhagisse puutuvas osas.
Enne lihtmenetluse läbirääkimiste algust on tsiviilkostjal õigus tutvuda esitatud süüdistuse ja tsiviilhagiga, avaldada arvamust süüdistuses toodud kahju suuruse ja tsiviilhagi kohta, saada selgitusi lihtmenetluse kohaldamise tagajärgede kohta, anda nõusolek lihtmenetluse kohaldamiseks või sellest keelduda.
Lihtmenetlusega nõustumisel ei ole tsiviilkostjal õigust loobuda antud nõusolekust, samuti ei ole tal õigust võtta osa lihtmenetluse läbirääkimistest ja kokkuleppe sõlmimisest, asja kohtulikust arutamisest, esitada kaebusi kohtuotsuse või -määruse peale.
Kannatanu, tsiviilhageja ja tsiviilkostja esindajatena võivad asjast osa võtta vandeadvokaadid või nende vanemabid ja abid, samuti kohtu või uurija loal teised isikud.
Kui tsiviilhagejaks või -kostjaks on riik, toimub esindamine vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse (RT I 1995, 94, 1628; 1996, 49, 953; 88, 1560; 1997, 29, 447; 40, 622; 52, 833; 73, 1200; 81, 1361 ja 1362; 87, 1468; 1998, 28, 356; 36/37, 552; 40, 614; 107, 1762; 111, 1833; 1999, 10, 155; 16, 271 ja 274; 27, 391; 29, 398 ja 401; 58, 608; 95, 843 ja 845; 2000, 49, 302; 51, 319 ja 320; 54, 352; 58, 378; 95, 613; 102, 677; 2001, 7, 16; 53, 305; 59, 358; 94, 578; 100, 646; 102, 677) §-le 164 1.
Kohus, prokurör ja uurija on kohustatud selgitama kriminaalasjast osavõtvatele isikutele nende õigused ja tagama nende õiguste kasutamise.
Kriminaalasja lõpetamisel kuriteosündmuse puudumise tõttu, teos kuriteokoosseisu puudumise tõttu või kui ei ole tõendatud isiku osavõtt kuriteo toimepanemisest, samuti õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel, on uurija, prokurör või kohus kohustatud selgitama isikule tema rikutud õiguste ennistamise korda ja tarvitusele võtma seaduses ettenähtud abinõud isikule ebaseadusliku süüdimõistmisega, ebaseadusliku kriminaalvastutusele võtmisega, tõkendina vahi alla võtmise ebaseadusliku kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamiseks.
Kahju hüvitatakse seaduses ettenähtud korras.
Kuriteoga tekitatud kahju iseloom ja suurus.
Eeluurimise ja kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus on uurija, prokurör ja kohus kohustatud välja selgitama kuriteo toimepanemist soodustanud põhjused ja tingimused.
Alaealise kriminaalasjas tuleb pöörata erilist tähelepanu tema elu- ja kasvatustingimustele, psüühika iseärasustele, käitumisele kuni kuriteo toimepanemiseni ja pärast seda ning muudele asjaoludele, millel on tähtsust alaealise parandamise ja ümberkasvatamise vahendite valikul.
Uurija teeb kuriteo toimepanemist soodustanud põhjuste ja tingimuste kohta vastavale riigi- või kohaliku omavalitsuse asutusele või ametiisikule esildise meetmete rakendamiseks nende põhjuste ja tingimuste kõrvaldamiseks.
Esildise teinud isikule tuleb ühe kuu jooksul teatada rakendatud meetmetest.
Kohus teeb selleks aluse olemasolul erimääruse, millega juhib riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse või ametiisiku tähelepanu kriminaalasjas tuvastatud seaduserikkumisele ning kuriteo toimepanemist soodustanud põhjustele ja tingimustele, mis nõuavad vastavate meetmete rakendamist.
Erimääruse võib kohus avaldada kohtuistungil.
Erimääruse teinud kohtule tuleb ühe kuu jooksul teatada rakendatud meetmetest.
Tõendid on kriminaalasjas igasugused faktilised andmed, mille alusel uurija ja kohus teevad seaduses määratud korras kindlaks kriminaalkorras karistatava teo olemasolu või puudumise, selle teo toimepannud isiku süü ja muud kriminaalasja õigeks otsustamiseks tähtsust omavad asjaolud.
Need andmed tuvastatakse tunnistaja, kannatanu, kahtlustatava, süüdistatava ja kohtualuse ütluste, eksperdiarvamuse, asitõendite, uurimis- ja kohtutoimingute protokollide ning muude dokumentidega, samuti jälitustegevusega saadud foto, filmi, heli-, video- või muu teabesalvestuse, dokumendi või asjaga.
Uurijal ja kohtul on õigus oma menetluses olevates kriminaalasjades teostada kõiki käesolevas koodeksis ettenähtud uurimistoiminguid, samuti nõuda ametiisikutelt ja teistelt isikutelt esemete ja dokumentide esitamist.
Tõenditena käsitletavaid andmeid võivad oma initsiatiivil esitada kõik menetlusosalised, samuti isikud, ettevõtted, asutused ja organisatsioonid, kes kriminaalasjast osa ei võta.
Uurija, kohtu ja prokuröri nõuded dokumentide ja esemete esitamiseks on kohustuslikud kõigile.
Andmeid notariaaltoimingute kohta annab notar uurijale, prokurörile või kohtule kohtu määruse alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Dokumentide esitamine toimub tasuta.
Kohus, prokurör või uurija hindavad seadusest juhindudes kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel.
Ühelgi tõendil ei ole kohtu, prokuröri ja uurija jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.
Tunnistajana võib üle kuulata iga isikut, kelle kohta on andmeid, et ta teab fakte, millel on kriminaalasjas tähtsust, ja kes on võimeline nende kohta andma õigeid ütlusi.
Tunnistajana ei või üle kuulata kaitsjat nende asjaolude suhtes, mis ta sai teada seoses oma ülesannete täitmisega kaitsjana.
Tunnistajal on õigus keelduda ütluste andmisest iseenda ja oma lähedaste (abikaasa, vanemate, võõrasvanemate, kasuvanemate, laste, võõraslaste, kasulaste, lapsendatute, lapsendajate, vendade, poolvendade, õdede, poolõdede, vanavanemate ja lapselaste) vastu.
See õigus tehakse tunnistajale teatavaks enne tema sisulise ülekuulamise algust.
Kriminaalkoodeksi §-s 128 1 loetletud isikutel on õigus keelduda ütluste andmisest neile kutsealases tegevuses teatavaks saanud isiku päritolu, kunstlikku viljastamist, perekonda või tervisesse puutuva saladuses hoitava teabe kohta.
Tunnistaja ei või kriminaalasjast osa võtta süüdistajana, kaitsjana, samuti kannatanuna, tsiviilhageja või tsiviilkostja esindajana.
Osavõtt kriminaalasjast kannatanuna, tsiviilhagejana või tsiviilkostjana, samuti kannatanu, kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse seadusliku esindajana ei takista selle isiku ülekuulamist tunnistajana.
Tunnistajana väljakutsutud isik on kohustatud ilmuma ja avaldama kõik, mida ta asja kohta teab, andes uurija, prokuröri või kohtu poolt temale esitatud küsimustele õiged vastused.
Tunnistajat võib üle kuulata ainult kriminaalasjas tõendamisele kuuluvate asjaolude kohta.
Uurijal ja kohtul on õigus põhjendatud takistuseta ilmumata jäänud tunnistajale kohaldada sundtoomist, samuti võib uurija juurde või kohtuistungile põhjendatud takistuseta ilmumata jäänud tunnistajale määrata rahatrahvi käesoleva koodeksi §-s 78 2 ettenähtud juhtudel ja korras.
Ilmumisest keeldumise, samuti ütluse andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest kannab tunnistaja kriminaalvastutust kriminaalkoodeksi §-de 173 ja 175 alusel.
Kannatanut võib üle kuulata ainult kriminaalasjas tõendamisele kuuluvate asjaolude suhtes, kusjuures tal on õigus anda seletusi kõigi asjaolude kohta.
Kannatanu kuulatakse üle tunnistaja ülekuulamiseks kehtestatud korras.
Uurijal ja kohtul on õigus põhjendatud takistuseta ilmumata jäänud kannatanule kohaldada sundtoomist, samuti võib uurija juurde või kohtuistungile põhjendatud takistuseta ilmumata jäänud kannatanule määrata rahatrahvi käesoleva koodeksi §-s 78 2 ettenähtud juhtudel ja korras.
Ilmumisest keeldumise, samuti ütluse andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest kannab kannatanu kriminaalvastutust kriminaalkoodeksi §-de 173 ja 175 alusel.
Süüdistataval on õigus anda ütlusi esitatud süüdistuse sisu ja muude temale teadaolevate asjaolude kohta.
Süüdistatava ütlused, kaasa arvatud tema süütunnistus, kuuluvad kontrollimisele ja hindamisele koos teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega üldises korras.
Kahtlustataval on õigus anda ütlusi asjaolude kohta, mis olid aluseks tema kinnipidamisele või tema suhtes tõkendi valikule või kahtlustatavaks tunnistamise määruse koostamisele, samuti teiste temale teadaolevate asjaolude kohta.
Ekspertiis määratakse juhul, kui kriminaalasjas tähtsust omavate asjaolude tuvastamiseks on vaja mitteõiguslikke eriteadmisi.
Vajadus määrata ainuisikuline või komisjoniekspertiis, esma-, täiend-, kordus- või kompleksekspertiis.
Kohtualuse, süüdistatava, kahtlustatava ja kannatanu vanuse tuvastamiseks, kui sellel võib antud kriminaalasjas olla tähtsust ja dokumendid nende isikute vanuse kohta puuduvad.
Ekspert on isik, kellel on mitteõiguslikud eriteadmised, mille rakendamine on antud kriminaalasjas vajalik.
Eksperdi määrab: uurija, prokurör või kohus.
Eksperti määrates eelistatakse võimaluse korral riiklikus ekspertiisiasutuses töötavaid kohtueksperte ja riiklikult tunnustatud eksperte, kuid uurijal, prokuröril ja kohtul on õigus määrata eksperdiks ka teisi asjakohaste eriteadmistega isikuid.
Uurija, prokuröri või kohtu nõudmine eksperdi väljakutsumise kohta on täitmiseks kohustuslik selle riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse või juriidilise isiku juhile, kus ekspert töötab.
Kui Eesti Vabariigis ei ole ekspertiisi tegemiseks nõutava erialaga erapooletut eksperti või kui ekspertiisi tegemiseks puuduvad tehnikavahendid, võib uurija, prokurör või kohus taotleda, et ekspertiis tehakse välisriigi ekspertiisiasutuses.
Eksperdiarvamus ei ole uurijale, prokurörile ega kohtule kohustuslik, kuid sellega mittenõustumine peab olema määruses või otsuses motiveeritud.
Kui eksperdiarvamus on ekspertiisiülesandeid või tõendamise asjaolusid arvestades ebaselge või mittetäielik, võib määrata täiendekspertiisi.
Eksperdiarvamuse põhjendamatuse või õigsuses kahtlemise korral võib määrata kordusekspertiisi.
Kordusekspertiisi tehes korratakse eksperdiuuringuid ja vajaduse korral lahendatakse lisaülesandeid.
Komisjoniekspertiisi korral võib ekspertide komisjoni kuuluda ka esmaekspertiisi teinud ekspert.
Osa võtta kriminaalasja kohtulikust arutamisest, esitada kohtu loal küsimusi kohtuistungil ülekuulatavatele isikutele ning taotleda kohtus uute tõendite kriminaalasja juurde võtmist.
Hoidma saladuses temale ekspertiisi tegemisel teatavaks saanud asjaolud, mida võib avaldada üksnes menetleja kirjalikul loal.
Ta ei ole kriminaalasjas erapooletu.
Eksperdi mõjuva põhjuseta ilmumata jätmisest tingitud kulud on kohtul õigus oma algatusel või menetlusosalise taotlusel panna eksperdi kanda.
Asitõend on ese või aine, mis oli kuriteo toimepanemise vahend või riist, säilitas endal kuriteo jälgi, oli kuriteo vahetu objekt või kuriteo läbi saadud vara, samuti iga muu objekt, millel oma individuaalsete tunnuste tõttu võib olla tähtsust antud kriminaalasja õigeks otsustamiseks.
Asitõendit tuleb vaatlusprotokollis üksikasjaliselt kirjeldada, fotografeerida ja koostada selle kohta asitõendiks tunnistamise määrus.
Uurija või kohtuniku määrusega võetakse asitõend hoidmiseks või kohaldatakse selle suhtes käesoleva koodeksi §-s 63 ettenähtud abinõusid, kui see ei kahjusta kriminaalasja huve.
Asitõendit hoitakse võimaluse korral kriminaalasja juures eeluurimisasutuses või kohtus, kelle menetluses kriminaalasi on.
Kui kriminaalasi antakse ühelt uurijalt teisele või ühelt kohtult teisele, saadetakse neile koos toimikuga ka asitõendid.
Asitõend, mida ei saa hoida eeluurimisasutuse juures või kohtus ning mille suhtes ei saa kohaldada enne kohtuotsuse jõustumist või kriminaalasja menetluse lõpetamist käesoleva koodeksi §-s 63 ettenähtud abinõusid, antakse vastutavale hoiule.
Kui hoidjaks ei ole seaduslik valdaja, on hoidjal õigus hoiutasule ja hoidmiseks tehtud kulutuste hüvitamisele.
Hoiutasu ja kulutused teeb kindlaks uurija või kohtunik ning need makstakse välja eeluurimisasutuse või kohtu vahendite arvel ning arvestatakse kohtukulude hulka.
Asitõendina hoiule antud vara raiskamise, võõrandamise ja varjamise eest vastutab vara hoidja.
Asitõendiks tunnistatud erikonfiskeerimisele kuuluva vara ja kuriteo läbi saadud vara suhtes, mille seaduslikku valdajat ei tuvastatud, võidakse kohtuniku määrusega kohaldada erikonfiskeerimist kriminaalmenetluse käigus.
Kohtuotsuse või kohtuniku määrusega erikonfiskeeritud vara puhul, mille seaduslikku valdajat ei tuvastatud, on hiljem tuvastatud seaduslikul valdajal erikonfiskeeritud vara realiseerimisest saadud summade eelarvest tagasinõudmise õigus pärast neist selle vara hoidmis-, edasisaatmis-, uurimis- ja realiseerimiskulude mahaarvamist.
Nimetatud summad tagastab Rahandusministeerium õigustatud isiku kirjaliku avalduse alusel, millele on lisatud kohtulahendi tõestatud ärakiri.
Erikonfiskeeritud ese või aine, millel on väärtus ning mis ei olnud otseselt kohandatud kuriteo toimepanemiseks, antakse maavanema poolt määratud maavalitsuse osakonnale.
Üleandmise kohta koostatakse akt.
Kiiresti riknevad asitõendid, mida ei ole võimalik tagastada seaduslikule valdajale, antakse viivitamatult realiseerimiseks üle maavanema poolt määratud maavalitsuse osakonnale.
Seejuures on rahandusministri määruse alusel lubatud nimetatud asitõendite tasuta üleandmine tervishoiu- või hoolekandeasutusele.
Realiseerimise võimatuse korral asitõendid hävitatakse.
Asitõendite hävitamise kohta koostatakse akt.
Hiljem tuvastatud seaduslikul valdajal on nimetatud asitõendite realiseerimisest saadud summade eelarvest tagasinõudmise õigus pärast neist selle vara hoidmis-, edasisaatmis-, uurimis- ja realiseerimiskulude mahaarvamist.
Nimetatud summad tagastab Rahandusministeerium õigustatud isiku kirjaliku avalduse alusel.
Erikonfiskeeritud esemete ja ainete realiseerimise, realiseerimisest saadud raha eelarvest seaduslikule valdajale tagastamise ning kiiresti riknevate asitõendite hindamise, realiseerimise ja hävitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Ülejäänud esemed ja ained, mille kuuluvus ei ole vaieldav, antakse välja nende seaduslikele valdajatele.
Asitõendi hävitamise aluseks on kohtuotsus, samuti uurija, kohtuniku või kohtu määrus, mis näeb ette asitõendite hävitamise.
Hävitamisele kuuluva asitõendi hävitab vastavalt eeluurimisasutuse juhi või kohtu esimehe moodustatud asitõendi hävitamise komisjon.
Komisjon moodustatakse vähemalt kolmeliikmelises koosseisus, sealhulgas asitõendite hoidmise eest vastutav töötaja.
Asitõend hävitatakse viisil, mis ei ole ohtlik elule, tervisele ja keskkonnale ning välistab asitõendi taaskasutuselevõtu.
Kui asitõendiks on ese või aine, mille hävitamiseks on kehtestatud erikord või erinõuded, tuleb asitõendi hävitamine korraldada nimetatud korra või nõuete kohaselt.
Asitõendiks oleva lõhkematerjali või lõhkeseadeldise hävitab Päästeamet või tema poolt määratud sõjaväestatud päästeüksus käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud kohtuotsuse või -määruse alusel.
Asitõendiks olev narkootiline või psühhotroopne aine hävitatakse Politseiameti esindaja juuresolekul, mille kohta tehakse vastav märge asitõendi hävitamise akti ning mille kohta ameti esindaja annab oma allkirja.
Asitõendi hävitamise kohta koostatakse akt, milles märgitakse hävitatava eseme või aine nimetus, kogus ja muud vajalikud andmed ning hävitamise viis, aeg ja koht.
Asitõendi hävitamise akt koostatakse kahes eksemplaris, millest üks lisatakse kriminaaltoimikule ja teine jääb akti koostanud asutusele.
Asitõendi hävitamisega seotud kulud kannab asitõendi hävitamist korraldanud eeluurimisasutus või kohus.
Uurimis- ja kohtutoimingute protokollid, mis sisaldavad kriminaalasjas tähtsust omavaid faktilisi andmeid, on kriminaalasjas tõenditeks, kui nad on vormistatud käesoleva koodeksi eeskirjade kohaselt.
Ettevõtte, asutuse, organisatsiooni, ametiisiku kui ka isiku poolt väljaantud dokument on tõendiks siis, kui ta sisaldab faktilisi andmeid, millel on kriminaalasjas tähtsust.
Käesoleva koodeksi §-s 61 ettenähtud tunnustega dokument on asitõend.
Peale nimetatud tõkendite võib alaealist anda tema vanemate, eestkostjate, hooldajate või õppe-, kasvatus- või raviasutuse administratsiooni valve alla.
Kaitseväelase suhtes võib tõkendina kohaldada ka väeosa juhtkonna järelevalvet.
Tõkendit kohaldatakse ainult isiku suhtes, kellele on esitatud süüdistus, välja arvatud käesoleva koodeksi §-s 67 ettenähtud erandid.
Kui puudub vajadus tõkendi kohaldamiseks, võetakse süüdistatavalt või kohtualuselt allkiri uurimisele või kohtusse ilmumise ja oma elukoha muutmisest teatamise kohustuse kohta.
Erandjuhtudel võib tõkendit kohaldada ka enne süüdistuse esitamist või kiirmenetluses kahtlustatava kohtu alla andmist isiku suhtes, keda kahtlustatakse kuriteo toimepanemises.
Sel juhul peab süüdistus olema esitatud või kiirmenetluses kahtlustatav kohtu alla antud hiljemalt kümne ööpäeva jooksul, arvates tõkendi kohaldamisest.
Kui selle tähtaja jooksul süüdistust ei esitata või kiirmenetluses kahtlustatavat kohtu alla ei anta, siis tõkend tühistatakse, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. lõikes ettenähtud juhtudel.
Kui tõkendina on kohaldatud vahi alla võtmist ja süüdistust ei ole esitatud või kiirmenetluses kahtlustatavat kohtu alla antud kümne ööpäeva jooksul, arvates tõkendi kohaldamisest, võib maa- või linnakohtunik tõkendit pikendada kuni kolmekümne ööpäevani.
Kui ka selleks tähtajaks ei ole süüdistust esitatud või kiirmenetluses kahtlustatavat kohtu alla antud, vabastatakse kahtlustatav vahi alt.
Enne süüdistuse esitamist või kiirmenetluses kahtlustatava kohtu alla andmist vahi alla võetud isikul on õigus kaevata uurija, prokuröri või maa- või linnakohtuniku tegevuse peale, anda seletusi ja avaldada taotlusi.
Tõkendi valikul tuleb arvestada toimepandud kuriteo ohtlikkust ja kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse isiksust, kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse poolt uurimisest või kohtust kõrvalehoidumise või tõe tuvastamise takistamise võimalikkust, samuti kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse tervislikku seisundit, vanust, perekonnaseisu ja teisi asjaolusid, millel võib tõkendi kohaldamisel olla tähtsust.
Tõkendi kohaldamise kohta koostab uurija, prokurör või kohus motiveeritud määruse, milles märgitakse süüdistuse olemus ja põhjendatakse tõkendi kohaldamist.
Määrus tõkendi kohta avaldatakse isikule, kelle suhtes see määrus on tehtud.
Allkiri elukohast mittelahkumise kohta seisneb selles, et kahtlustatavalt, süüdistatavalt või kohtualuselt võetakse kirjalik kohustus mitte lahkuda oma alatisest või ajutisest elukohast uurija, prokuröri või kohtu loata.
Kui kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune seda kohustust rikub, võib tema suhtes kohaldada raskemat tõkendit, millest allkirja võtmisel hoiatatakse.
Isiklik käendus on usaldusväärsete isikute kirjalik kohustus tagada kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse ilmumine uurija või kohtu kutsel.
Käendajate arvu määrab uurija, prokurör või kohus.
Käendajaid peab olema vähemalt kaks.
Allkirja võtmisel isikliku käenduse kohta teatatakse käendajatele kuritegu, milles käendatavat kahtlustatakse või süüdistatakse, ja hoiatatakse käendajaid nendel lasuva vastutuse suhtes, kui kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune uurija või kohtu kutsel ilmumisest kõrvale hoidub.
Kui kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune ei ilmu kutsele märgitud ajaks põhjendatud takistuseta uurija juurde või kohtuistungile, võib käendajale käesoleva koodeksi §-s 78 2 ettenähtud korras määrata rahatrahvi saja miinimumpäevamäära ulatuses.
Maa- või linnakohtunik võib kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse taotlusel asendada tõkendi vahi alla võtmine tõkendiga kautsjon.
Kautsjoni minimaalmäär on viiesaja miinimumpäevamäära ulatuses.
Kautsjoni kohaldamise taotlusest teatab maa- või linnakohtunik eelnevalt uurijale, kaitsjale ja prokurörile, kellel on õigus osa võtta taotluse läbivaatamisest maa- või linnakohtuniku juures.
Kautsjoni kohaldamise otsustamisel pikendab kohtunik ilma uurija täiendava taotluseta kahtlustatava või süüdistava vahi all pidamise tähtaega kuni kautsjonisumma laekumiseni kohtu deposiitarvele.
Tõkendina kohaldatav kautsjon on rahasumma, mille maksab kahtlustatav, süüdistatav, kohtualune või keegi teine tema eest kohtu deposiitarvele.
Kautsjonisumma määramisel lähtub maa- või linnakohtunik kuriteo raskusest, kuriteoga põhjustatud kahju suurusest ja kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse varalisest seisundist.
Kautsjonit ei kohaldata kriminaalkoodeksi §-des 101, 142 ja 196 1 ettenähtud kuritegudes kahtlustatavale, süüdistatavale või kohtualusele.
Kautsjoni kohaldamise ja tõkendi vahi alla võtmine asendamise või kautsjoni kohaldamisest keeldumise vormistab maa- või linnakohtunik määrusega.
Määrusele kirjutab alla maa- või linnakohtunik ja kinnitab selle kohtupitsatiga.
Kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune vabastatakse vahi alt pärast kautsjonisumma laekumist kohtu deposiitarvele.
Kohe pärast kautsjonisumma laekumist kohtu deposiitarvele teatab maa- või linnakohtunik tõkendi vahi alla võtmine asendamisest ja kautsjoni kohaldamisest asutusele, kus isikut kinni peetakse.
Kautsjoni vastu vabadusse jäetud kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune on kohustatud mitte lahkuma oma alatisest või ajutisest elukohast uurija, prokuröri või kohtu loata.
Tõkendit kautsjon võib uurija või prokuröri ettepanekul muuta või tühistada ainult maa- või linnakohtunik.
Kui kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune hoidub mõjuva põhjuseta kohtueelsest uurimisest või kohtust kõrvale või paneb tahtlikult toime uue kuriteo, kantakse kautsjon pärast tsiviilhagi rahuldamiseks ja kohtukulude hüvitamiseks vajaliku summa mahaarvamist kohtuotsusega või kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega riigituludesse.
Kautsjon tagastatakse, kui kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune ei riku kutse peale ilmumise kohustust, samuti kui maa- või linnakohtunik on kautsjoni muutnud või tühistanud uurija või prokuröri ettepanekul, kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu või kohtualuse õigeksmõistmisel.
Kautsjoni kohaldamise või sellest keeldumise peale võib isik, kelle suhtes kautsjoni kohaldati või sellest keelduti, tema kaitsja või seaduslik esindaja viie päeva jooksul esitada erikaebuse ja prokurör eriprotesti apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.
Vahi alla võtmist tõkendina võib kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse suhtes kohaldada kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise või uue kuriteo toimepanemise vältimiseks, samuti kohtuotsuse täitmise tagamiseks.
Loa kahtlustatava või süüdistatava vahi alla võtmiseks ja jälitustegevuse seaduse §-s 12 1 tähendatud jälituse erandtoimingute teostamiseks annab maa- või linnakohtunik talle esitatud põhistatud määruse alusel, milles on ära näidatud vahi all pidamise ajavahemik.
Pärast kohtueelse uurimise lõpuleviimist võib vahi all pidamise tähtaja pikendamist ja jälitustegevuse seaduse §-s 12 1 tähendatud jälituse erandtoimingute teostamist taotleda prokurör.
Vahi alla võtmise taotlusest teatab uurija eelnevalt kaitsjale ja prokurörile, kellel on õigus osa võtta taotluse läbivaatamisest maa- või linnakohtuniku juures.
Vahistatav peab olema kahtlustatavana või süüdistatavana üle kuulatud ja talle peab olema tagatud kaitseõigus.
Vahistataval on õigus taotleda enda küsitlemist kaitsja osavõtul maa- või linnakohtuniku poolt, mille kohta koostatakse protokoll.
Nimetatud nõudeid ei rakendata, kui vahistatav on tagaotsitav või tema asukoht on teadmata.
Vahi alla võtmise ja jälitustegevuse seaduse §-s 12 1 tähendatud jälituse erandtoimingute teostamise lubamise või sellest keeldumise vormistab maa- või linnakohtunik põhistatud määrusega.
Vahi all pidamise tähtaega pikendatakse vahi alla võtmist reguleerivate sätete kohaselt.
Vahi all pidamise tähtaja pikendamise küsimuse otsustab vahialuse vahi all pidamise koha järgne maa- või linnakohtunik.
Vahi all pidamise tähtaja pikendamisest, samuti sellise tõkendi tühistamisest teatab kohus asutusele, kus isikut kinni peetakse, uurija aga prokurörile.
Teatis peab asutuses olema enne vahistamistähtaja lõppemist.
Kriminaalasja uurimisel ei tohi vahi all pidamine kesta üle kuue kuu.
Kriminaalasja erilise keerukuse või mahukuse korral võib erandjuhul riigi peaprokurör või maakonna või linna vanemprokurör taotleda vahi all pidamise tähtaja pikendamist kuni ühe aastani.
Kui kohus tagastab uueks uurimiseks kriminaalasja, milles süüdistatava vahi all pidamise tähtaeg on lõppenud, asja tehiolude tõttu aga ei saa ära muuta tõkendit vahi all pidamise näol, pikendab vahi all pidamise tähtaega maa- või linnakohtunik neljakümne päeva piires asja kohtust ärasaatmise päevast arvates.
Edasi pikendatakse nimetatud tähtaega käesoleva paragrahvi lõikes üks kindlaksmääratud korras ja ulatuses, võttes arvesse süüdistatava vahi all olemise aega enne asja kohtusse saatmist.
Kui süüdistatav paneb uurimise ajal toime uue kuriteo, mille eest seaduses on ette nähtud karistusena vabadusekaotus üle ühe aasta, siis võib tema suhtes taotleda vahi all pidamise tähtaja pikendamist üle käesoleva paragrahvi 1. lõikes tähendatud tähtaegade.
Vahi all pidamise tähtaja arvestamine ja pikendamine toimub uue kuriteo järgi, sõltumata sellest, kui kaua süüdistatav oli eelmise kuriteo järgi vahi all viibinud.
Vahistatu taotlusel antakse talle võimalus tõkendina vahi alla võtmisest teatada oma valikul vähemalt ühele lähedastest uurija, prokuröri või kohtu kaudu.
Seda õigust võib piirata ainult kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvides.
Kui vahi alla võetul on alaealisi lapsi, kes jäävad järelevalveta, antakse viimased vastavate isikute või asutuste hooldamisele.
Kui vahi alla võetu vara või eluase jääb järelevalveta, võetakse tarvitusele abinõud nende hoidmiseks.
Vahistatu kirjavahetuse ja telefoni või muude üldkasutatavate sidekanalite kasutamise õiguse piiramise, samuti vahistatu lühiajaliste kokkusaamiste õiguse piiramise ja loa andmise vahistatu lühiajaliseks väljaviimiseks otsustab uurija, prokurör või kohus, kelle menetluses on kriminaalasi, oma määrusega.
Jälitustegevuse seaduse §-s 12 1 nimetatud jälitustegevuse erandtoimingute teostamine - vahistatu postisaadetiste varjatud läbivaatus ning telegraafi, telefoni või muude üldkasutatavate tehniliste sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite ja muu teabe salajane pealtkuulamine ning salvestamine - on lubatud ainult kohtu loal.
Uurija võib vahi alla võtmise taotluses või eraldi esitatud taotluses paluda maa- või linnakohtult luba jälitustegevuse seaduse §-s 12 1 nimetatud jälitustegevuse erandtoimingute teostamiseks kahtlustatava või süüdistatava suhtes vangla poolt, kui see on vajalik tema menetluses olevas kriminaalasjas tõe selgitamiseks.
Kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse alaealise andmisel vanemate, eestkostjate, hooldajate või õppe-, kasvatus- või raviasutuse administratsiooni valve alla võetakse nendelt kirjalik kohustus tagada kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse alaealise ilmumine uurija juurde ja kohtusse, samuti tema korralik käitumine.
Allkirja võtmisel valve alla andmise kohta tehakse vanematele, eestkostjatele, hooldajatele või kasvatusasutuse administratsioonile teatavaks kuritegu, milles alaealist kahtlustatakse või süüdistatakse, ja neid hoiatatakse vastutuse suhtes, kui kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune uurija juurde või kohtusse ilmumisest kõrvale hoidub.
Kui kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune uurija juurde või kohtusse ilmumisest kõrvale hoidub, võib tema vanematele, eestkostjatele või hooldajatele määrata rahatrahvi käesoleva koodeksi §-s 78 2 lg 1 1 ettenähtud korras ja suuruses.
Kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse kaitseväelase suhtes kohaldatav väeosa juhtkonna järelevalve seisneb kaitseväe määrustikes ettenähtud abinõude tarvitusele võtmises selleks, et tagada kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse nõutav käitumine ja ilmumine uurija, prokuröri või kohtu kutsel.
Järelevalve kohaldamisel tehakse väeosa ülemale teatavaks kuritegu, milles kaitseväelast kahtlustatakse või süüdistatakse.
Väeosa ülem teatab kirjalikult eeluurimisasutusele, prokurörile või kohtule järelevalve rakendamisest.
Vahi alla võtmise, vahi all pidamise tähtaja pikendamise või sellest keeldumise peale võib isik, kelle suhtes tõkendit kohaldati, tema kaitsja ja seaduslik esindaja esitada viie päeva jooksul erikaebuse ja prokurör eriprotesti apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras.
Uurija, prokurör või kohus tühistab tõkendi, kui selle kohaldamiseks puudub edasine vajadus, või muudab selle, valides uue tõkendi.
Tõkendi muutmisel vahi alla võtmiseks peab olema kohtu luba.
Tõkendit kautsjon võib uurija või prokuröri ettepanekul vastavalt käesoleva koodeksi §-le 71 1 lg 5 1 muuta või tühistada ainult maa- või linnakohtunik.
Prokuröril on õigus teha uurijale kirjalik ettepanek tühistada valitud tõkend või asendada see teisega või valida tõkend, kui seda pole valitud.
Prokuröri ettepanek on uurijale kohustuslik.
Tõkendit vahi all pidamine, samuti prokuröri või tema ettepanekul uurija poolt valitud tõkendit võib uurija tühistada või muuta ainult prokuröri nõusolekul.
Kohtualuse suhtes valitud tõkendit võib muuta või tühistada kohus, kelle menetluses kriminaalasi on, või kõrgemalseisev kohus.
Juhul kui vahi alt vabastatakse isik, kes enne vahi alla võtmist oli interneeritud, teatatakse tema eelseisvast vabastamisest Vabariigi Valitsuse volitatud ametiasutusele või selle regionaalsele struktuuriüksusele.
Teade edastatakse viivitamatult telefoni, telegraafi või telefaksi teel.
Väljakutsutud isik, tema kaitsja või esindaja peab viivituseta teatama uurijale, prokurörile või kohtule, kui kutsel märgitud tähtajaks ilmumine ei ole võimalik.
Muu põhjus, mille uurija, prokurör või kohus loeb põhjendatuks.
Kui kannatanu, tsiviilhageja, tsiviilkostja või nende esindaja, kahtlustatav, süüdistatav või tunnistaja ilma põhjendatud takistuseta ei ilmu kutse peale uurija juurde määratud tähtajaks, võib halduskohtunik teda uurija või prokuröri taotlusel trahvida mitteilmumise eest rahatrahviga kuni kahesaja miinimumpäevamäära ulatuses.
Kui alaealine kahtlustatav või süüdistatav ilma põhjendatud takistuseta ei ilmu kutse peale uurija juurde määratud tähtajaks, võib halduskohtunik tema vanemat, eestkostjat või hooldajat uurija või prokuröri taotlusel trahvida rahatrahviga kuni saja miinimumpäevamäära ulatuses.
Kui ekspert, spetsialist, tõlk või manukas ilma põhjendatud takistuseta ei ilmu kutse peale uurija juurde määratud tähtajaks või ilma mõjuva põhjuseta keeldub oma kohustuste täitmisest, võib halduskohtunik teda uurija või prokuröri taotlusel trahvida rahatrahviga kuni saja miinimumpäevamäära ulatuses.
Kui kannatanu, tsiviilhageja või tsiviilkostja või nende esindaja või tunnistaja, ekspert, spetsialist, tõlk või manukas ilma põhjendatud takistuseta ei ilmu kutse peale kohtusse määratud tähtajaks, on kohtul õigus määrata mitteilmumise eest, samuti eksperdi, spetsialisti, tõlgi või manuka poolt ilma mõjuva põhjuseta oma kohuste täitmisest keeldumise eest rahatrahv kuni kahesaja miinimumpäevamäära ulatuses.
Kui alaealine kohtualune ilma põhjendatud takistuseta ei ilmu kutse peale kohtusse määratud tähtajaks, võib kohus tema vanemat, eestkostjat või hooldajat trahvida rahatrahviga kuni saja miinimumpäevamäära ulatuses.
Kohtuistungi korra rikkumise (§ 225 lg 4 ja 5) eest võidakse määrata rahatrahv käesoleva paragrahvi 3. lõikes ettenähtud korras ja ulatuses.
Kohtu poolt tehtud rahatrahvi määruse peale võib esitada erikaebuse.
Trahvide sissenõudmine toimub korras, mis täitemenetluse seadustikuga on ette nähtud haldusõiguserikkumiste eest määratud trahvide sissenõudmiseks.
Uurija või kohtu määruse alusel võib kohaldada kannatanu, tsiviilhageja, tsiviilkostja või nende esindaja, kahtlustatava, süüdistatava, tunnistaja, spetsialisti, tõlgi või manuka suhtes sundtoomist juhul, kui teda rahatrahvi hoiatusel kohustati ilmuma uurija juurde või kohtusse ning ta jättis sinna ilmumata põhjendatud takistuseta.
Sundtoomist teostab politsei.
Sundtoomisele määratud isiku, kes asub uurija või kohtuga samas asulas, võib kinni pidada kuni kaheksateist tundi enne uurimistoimingu või kohtuistungi algust.
Sundtoomisel teisest asulast ei tohi kinnipidamise tähtaeg ületada neljakümmend kaheksat tundi.
Isikut, kelle suhtes on rakendatud sundtoomist, peetakse kinni korras, mis täitemenetluse seadustiku järgi on ette nähtud haldusaresti kandvatele isikutele.
Tal puudub kindel elukoht.
Sundtoomise ja kinnipidamisega seotud kulud hüvitab isik, kelle suhtes sundtoomist kohaldati.
Sundtoomise kulutusi ei hüvita kahtlustatav, süüdistatav ja kohtualune, kui nende süü kuriteo toimepanemises, seoses millega nende suhtes kohaldati sundtoomist, ei leidnud kinnitust seaduses ettenähtud korras.
Protokolli koostamise kohustuslikkus.
Uurimistoimingute, samuti esimese astme kohtute kohtuistungite, vajaduse korral ka korraldavate istungite kohta koostatakse protokollid.
Kannatanute ja tunnistajate ülekuulamisprotokollide, samuti teiste uurimistoimingute, milles osalevad kannatanud või tunnistajad, protokollide koostamisel tuleb arvestada käesoleva koodeksi § 79 1 sätetega.
Protokolli võib kirjutada käsitsi või masinal.
Protokolli täielikkuse tagamiseks võib kasutada stenografeerimist.
Stenogrammi toimikusse ei lisata.
Uurimistoimingu protokollis märgitakse: uurimistoimingu koht ja kuupäev; selle alguse ja lõpu aeg; protokolli koostaja ametinimetus ja perekonnanimi; uurimistoimingust iga osavõtja või selle juures olija ees- ja perekonnanimi, vajaduse korral ka aadress, v.a käesoleva koodeksi §-s 79 1 sätestatud juhtumid; uurimistoimingu kirjeldus ja tulemused; süüdistatava ja uurimistoimingust teiste osavõtjate või selle juures olijate avaldused.
Kui uurimistoimingu teostamisel fotografeeriti, filmiti, helisalvestati või valmistati jäljendeid või tõmmiseid, tuleb protokollis samuti ära näidata seejuures kasutatud tehnilised vahendid, nende kasutamise tingimused ja kord, objektid, mille suhtes neid vahendeid kasutati ja saadud tulemused.
Enne tehniliste vahendite kasutamist informeeritakse uurimistoimingust osavõtjaid ja selle juures olijaid sellest, mille kohta tehakse protokollis märkus.
Protokoll loetakse ette kõigile uurimistoimingust osavõtjatele ja selle juures olijatele, kusjuures neile tuleb selgitada õigust teha avaldusi, mis kantakse protokolli.
Protokollile kirjutavad alla uurija, ülekuulatud isik, tõlk, spetsialist, manukad ja uurimistoimingust teised osavõtjad ja selle juures olijad.
Protokollile lisatakse seoses uurimistoiminguga tehtud ülesvõtted ja negatiivid, filmilindid, diapositiivid, ülekuulamise helilindid, plaanid, skeemid, jäljendid ja tõmmised.
Ülesvõtted peavad olema tõestatud nende tegija, plaanid ja skeemid aga nende koostaja ja kahe manuka allkirjadega ühes koostamise aja ja koha äranäitamisega.
Süüdistatava, kaitsja ja alaealise süüdistatava seadusliku esindaja nõusoleku kohta lihtmenetluse kohaldamiseks, samuti kannatanu, tsiviilhageja ja tsiviilkostja nõusoleku kohta lihtmenetluse kohaldamiseks või sellest keeldumise protokollide koostamisel tuleb arvestada käesoleva koodeksi §-des 366 ja 367 sätestatut.
Kannatanu või tunnistaja või temale lähedaste isikute julgeoleku tagamiseks võib rakendada nende anonüümseks jäämist.
See vormistatakse uurija põhistatud määrusega tunnistaja või kannatanu taotlusel või uurija algatusel.
Kannatanu või tunnistaja, kelle anonüümsus tagatakse, täisnime, aadressi või teisi andmeid, mis otseselt hõlbustavad selle isiku kindlakstegemist, ei fikseerita üheski uurimistoimikusse kuuluvas protokollis või muus dokumendis ega helisalvestuses.
Kannatanu või tunnistaja mainimisel kasutatakse protokollis ja teistes dokumentides ainult tema leppenimetust.
Kannatanu ja tunnistaja õige nimi, aadress ja vajaduse korral ka muud andmed koos andmete õigsust kinnitava allkirjaga kantakse eraldi lehele, mis suletakse ümbrikusse.
Ümbrik, varustatuna toimiku numbri ja uurija allkirjaga, pitseeritakse ja jääb uurija kätte hoiule.
Asja arutava kohtu või prokuröri esimesel nõudmisel esitab uurija nimetatud ümbriku kohtule või prokurörile.
Pitseeritud ümbrikku hoitakse eraldi kriminaaltoimikust.
Andmetega võivad tutvuda vaid uurija, prokurör ja kohus, kes pärast andmetega tutvumist pitseerivad uuesti ümbriku ja allkirjastavad selle.
Kohtu korraldava istungi protokollis märgitakse: istungi koht ja aeg; kohtu nimetus ja koosseis; prokuröri, kohtuistungi sekretäri ja tõlgi nimed; arutatava kriminaalasja nimetus; kohtu toimingud nende ajalises järjestuses; prokuröri arvamus; kohtule esitatud avaldused ja taotlused; otsus kannatanu või tunnistaja ülekuulamiseks, kelle suhtes on kohtueelsel menetlusel anonüümsust rakendatud; määruse tegemine nõupidamistoas.
Protokollile kirjutavad alla kohtunik ja kohtuistungi sekretär.
Kohtuistungi protokollis märgitakse: istungi koht ja aeg, istungi alguse ja lõpu kellaaeg; kohtu nimetus ja koosseis, prokuröri, kaitsja, kohtuistungi sekretäri, tõlgi, kohtualuse ja teiste menetlusest osavõtvate isikute nimed; arutatava kriminaalasja nimetus, andmed kohtualuse isiku ja tema suhtes kohaldatud tõkendi kohta; kohtualusele ja menetlusosalistele nende õiguste ja kohustuste selgitamine; kõik kohtu toimingud nende ajalises järjestuses; prokuröri, menetlusosaliste ja ekspertide avaldused ja taotlused; määrused, mis tehti nõupidamistuppa minemata; määruse tegemine nõupidamistoas; tunnistajate, kannatanu ja kohtualuse ütluste sisu; eksperdiarvamus ja vastused temale esitatud küsimustele; kohtuistungil teostatud vaatluse ja muude toimingute tulemused.
Kohtuistungil võib ülekuulamist helisalvestada.
Sel juhul helisalvestuse tegemine märgitakse kohtuistungi protokollis ja lisatakse sellele helilint.
Kohtuistungi protokolli üheks osaks on anonüümsuse rakendamist taotlenud kannatanu või tunnistaja ülekuulamise protokoll, mida kohus tegi ilma menetlusosalisteta.
Protokolli märgitakse prokuröri ja menetlusosaliste taotlused kohtulikul vaidlusel ning kohtualuse viimases sõnas esitatud taotlus.
Samuti märgitakse protokollis kohtu nõupidamistuppa lahkumine, kohtuotsuse kuulutamine ning edasikaebamise korra ja tähtaja selgitamine.
Kohtuistungi protokoll koostatakse kohtuistungil ja sellele tuleb alla kirjutada hiljemalt kolme ööpäeva jooksul, arvates kohtuistungi lõppemisest.
Protokollile kirjutavad alla kohtunik ja kohtuistungi sekretär, märkides allakirjutamise kuupäeva.
Menetlusosalised võivad kolme ööpäeva jooksul pärast protokollile allakirjutamist esitada oma märkused kohtuistungi protokolli ebaõigsuse või ebatäpsuse kohta.
Märkused vaatab läbi kohtunik ja nendega nõustumisel teeb protokollis vastavad parandused, mis kinnitatakse kohtuniku ja kohtuistungi sekretäri allkirjadega.
Kui kohtunik ei nõustu esitatud märkustega, vaadatakse need läbi kohtu korraldaval istungil, millest võtavad osa kohtunik ja vähemalt üks kriminaalasja arutamisest osavõtnud kaasistuja.
Kohus peab esitatud märkused läbi arutama ja tegema nende õigsuse kohta määruse.
Esitatud märkused võetakse kõikidel juhtudel toimikusse.
Iga paranduse, vahelekirjutuse ja mahatõmbamise kohta tuleb protokollis enne sellele allakirjutamist teha vastav märkus, mille õigsust kinnitab protokolli koostaja oma allkirjaga.
Kui süüdistatav või mõni teine uurimistoimingust osavõtja või selle juures olija keeldub protokollile alla kirjutamast, siis teeb uurija selle kohta protokolli lõppu märkuse.
Protokollile alla kirjutamast keeldunud isikule peab tema soovil võimaldama allakirjutamisest keeldumise motiivide kohta seletust anda, mis protokollitakse.
Kui isik füüsiliste puuduste tõttu ei ole suuteline protokollile alla kirjutama, kutsutakse seda tegema kõrvaline isik.
Käesolevas koodeksis ettenähtud menetlustähtaegu arvutatakse tundide, ööpäevade ja kuudega.
Tähtaegade arvutamisel ei arvestata tähtaja hulka seda tundi ega ööpäeva, millest loetakse tähtaja algust.
Ööpäevades arvutamisel lõpeb tähtaeg viimasel ööpäeval kell kakskümmend neli.
Kui vastava toimingu teeb uurija, prokurör või kohtunik, siis lõpeb tähtaeg vastavates asutustes tööaja lõppemise momendil.
Kuudega arvutamisel lõpeb tähtaeg viimase kuu vastaval kuupäeval.
Kui tähtaja lõpp langeb kalendrikuule, millel puudub vastav kuupäev, siis lõpeb tähtaeg selle kuu viimasel päeval.
Kui tähtaja lõpp langeb puhkepäevale, loetakse tähtaja viimaseks päevaks puhkepäevale järgnev tööpäev.
Tähtaega ei loeta möödalastuks, kui kaebus või muu dokument on enne tähtaja möödumist posti pandud või vahi all viibiva isiku poolt enne tähtaja möödumist antud kinnipidamiskoha administratsioonile.
Mõjuval põhjusel möödalastud tähtaeg ennistatakse uurija või kohtu määrusega, kelle menetluses on kriminaalasi.
Isiku taotlusel, kes ettenähtud tähtaja mööda laskis, võib toimingu täitmist kuni tähtaja ennistamise taotluse läbivaatamiseni peatada.
Muudest kuludest, mis eeluurimisasutus või kohus kandis seoses kriminaalasja menetlusega.
III astme kuriteos süüdimõistmise korral 0,5 palga alammäära.
Kui isiku suhtes tehakse süüdimõistev kohtuotsus kriminaalkoodeksi mitme paragrahvi järgi, kuulub maksmisele sundraha, mis vastab raskeima kuriteo astmele.
Tunnistajale, kannatanule, eksperdile, spetsialistile, tõlgile ja manukale hüvitatakse töölt või igapäevategevusest eemalviibimine kogu aja eest nende keskmise päevatasu alusel, samuti kohtusse ilmumise ning sõidu- ja eluruumi üürimise kulud ning makstakse välja päevarahad.
Ekspertidel, spetsialistidel ja tõlkidel on õigus oma kohustuste täitmise eest saada tasu, välja arvatud juhul, kui nad oma kohustusi täitsid ametialaste ülesannetena.
Väljakutsumisega seoses olevad kulud ja tasud makstakse välja eeluurimis- või kohtuasutuste vahendite arvel Vabariigi Valitsuse poolt kindlaksmääratud korras.
Asutusele või juriidilisele isikule seoses ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud hüvitatakse Vabariigi Valitsuse määratud suuruses ja korras.
Kui kaitsja võttis kriminaalasjast osa käesoleva koodeksi §-s 36 1 lg 2 ja 5 ettenähtud korras, teeb kohus kriminaalasja täiendavale eeluurimisele saatmisel või üheaegselt kohtuotsusega määruse väljamaksmisele kuuluvate summade suuruse kohta.
Süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel nõuab kohus süüdimõistetult sisse kohtukulud, välja arvatud tõlkidele makstud või väljamaksmisele kuuluvad summad.
Kui ühes kriminaalasjas mõistetakse süüdi mitu isikut, siis otsustab kohus, milline osa kohtukuludest langeb igale süüdimõistetule, arvestades seejuures iga süüdimõistetu vastutuse ulatust ja varalist seisundit.
Alaealiste kriminaalasjades võib kohus panna kohtukulud alaealise vanematele või teistele isikutele, kes kannavad vastutust tema kasvatamise eest.
Kriminaalasja lõpetamisel käesoleva koodeksi §-s 5 lg 1 p 3 ja 4 ning lg 4 ettenähtud alustel nõuab uurija või kohus kahtlustatavalt, süüdistatavalt või kohtualuselt välja kohtukulud.
Kriminaalasja lõpetamisel muudel alustel võetakse kohtukulud riigi kanda.
Kohtualuse õigeksmõistmise korral võetakse kohtukulud riigi kanda.
Kohtualuse õigeksmõistmisel asjas, mida võib alustada ainult kannatanu kaebusel, on kohtul õigus panna kohtukulud kas täielikult või osaliselt kaebajale.
Kriminaalasja lõpetamisel käesoleva koodeksi §-s 5 lg 1 p 6 ettenähtud alusel võib kohtukulud panna süüdistatavale, kohtualusele ja kannatanule või ühele neist.
Kuriteo tunnuste avastamine uurija, prokuröri, kohtu või kohtuniku poolt.
Loetletud ajenditel võib kriminaalmenetlust alustada ainult siis, kui esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad kuriteo tunnustele.
Süü ülestunnistamisele ilmumisel teeb uurija, prokurör või kohtunik kindlaks ilmunu isiku ja koostab protokolli, millesse üksikasjaliselt kannab avaldatud ülestunnistuse.
Protokollile kirjutavad alla süü ülestunnistamisele ilmunu ja protokolli koostanud ametiisik.
Isikute avaldused kriminaalmenetluse alustamiseks võivad olla kirjalikud või suulised.
Suulise avalduse kannab uurija, prokurör või kohtunik protokolli, millele kirjutavad alla avaldaja ja avalduse vastuvõtja.
Avalduse vastuvõtmisel hoiatatakse avaldajat vastutuse suhtes teadvalt vale kaebuse esitamise eest, mille kohta temalt võetakse allkiri.
Ettevõtete ja asutuste, ametiisikute, ühiskondlike organisatsioonide ja töökollektiivide teated peavad olema kirjalikud.
Uurija, prokurör ja kohtunik on kohustatud toimepandud või ettevalmistatava kuriteo kohta avalduse või teate vastu võtma ka temale mittealluvas kriminaalasjas.
Kriminaalmenetlust alustab uurija või prokurör esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga kriminaalmenetluse ajendi ja aluse olemasolu korral ning käesoleva koodeksi § 5 1. lõikes sätestatud asjaolude puudumisel.
Kriminaalmenetluse alustamisel prokuröri poolt edastatakse kriminaalasja materjalid vastavalt uurimisalluvusele.
Avaldus või teade mittealluvas kriminaalasjas tuleb viivitamata edasi saata alluvuse järgi, võttes samaaegselt tarvitusele vajalikud abinõud kuriteo ennetamiseks või selle tõkestamiseks.
Uurija, prokurör või kohus on kohustatud kümne päeva jooksul, arvates avalduse või teate saabumisest, teatama avaldajale kriminaalmenetluse alustamisest või alustamata jätmisest.
Kriminaalmenetluse alustamisel teatatakse avaldajale kriminaalmenetluse alustamise kuupäev ja kriminaalasja number.
Riiklikusse kriminaalmenetlusregistrisse kantakse kohtueelse uurimise asutuste, prokuröride ja kohtute menetluses olevate kriminaalasjade andmed.
Riikliku kriminaalmenetlusregistri asutab Vabariigi Valitsus määrusega.
Justiitsminister võib anda määrusi riikliku kriminaalmenetlusregistri tegevuse korraldamiseks.
Saadab kohtunik viivitamata avalduse või teate eeluurimiseks või alustab menetlust erasüüdistusasjas.
Kohtueelset uurimist teostavad Politseiameti, Keskkriminaalpolitsei ja politseiprefektuuride uurija õigustega ametnikud, kui käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes ei ole sätestatud teisiti.
Kriminaalkoodeksi §-s 164 2 tähendatud kuriteos, kui kuriteo pani toime riigiametnik või korruptsioonivastase seaduse (RT I 1999, 16, 276; 87, 791; 2000, 25, 145; 2001, 58, 357) § 4 lõike 2 punktides 1-13, 17-22 ja 24 nimetatud isik.
Kaitsejõudude Peastaabi ametnik - kaitseteenistusalastes kuritegudes.
Maksuameti ametnik - kriminaalkoodeksi §-s 148 1 ja teistes kuritegudes, kui need on pandud toime seoses maksukohustuste rikkumisega või seoses maksude arvel tulu saamisega.
Reisil viibiva merelaeva või õhusõiduki kapten - tema juhtimisel oleval laeval või õhusõidukil toimepandud kuritegudes.
Uurimisalluvust võib muuta prokurör käesoleva koodeksi § 120 lg 2 punktis 10 sätestatud alustel.
Prokuröri määratud uurimisalluvust võib muuta üksnes kõrgemalseisev prokurör.
Riigiprokuratuuri prokurör võib oma põhistatud määrusega muuta käesoleva paragrahvi 1., 2. ja 3. lõikes sätestatud uurimisalluvust, kui ta seda vajalikuks peab.
Uurimisjuht ei või muuta Riigiprokuratuuri prokuröri poolt määratud uurimisalluvust.
Ametikohtade loetelu, mida täitvatel ametnikel on uurija õigused, kehtestab Vabariigi Valitsus.
Eeluurimisel otsustab uurija uurimise suunamise ja uurimistoimingute teostamise iseseisvalt, välja arvatud juhud, mil käesolevas koodeksis on ette nähtud prokurörilt sanktsiooni või kohtult loa saamine, ja kannab täielikku vastutust nende seaduspärasuse ning õigeaegsuse eest.
Kui uurija ei nõustu prokuröri juhenditega süüdistatavana vastutusele võtmise, kuriteo kvalifikatsiooni ja süüdistuse ulatuse kohta, kriminaalasja saatmise kohta süüdistatava kohtu alla andmiseks või kriminaalasja lõpetamise kohta, on tal õigus esitada toimik kõrgemalseisvale prokurörile oma kirjalike vastuväidetega.
Sel juhul prokurör kas tühistab alamalseisva prokuröri juhendid või teeb uurimise ülesandeks teisele uurijale.
Uurijal on õigus uuritavas kriminaalasjas esitada kirjalikke taotlusi üksikute uurimistoimingute tegemiseks ja kaasabi osutamiseks uurimistoimingus teisele kohtueelse uurimise asutusele.
Sellised uurija ülesanded ja taotlused on eeluurimisasutusele kohustuslikud ja täidetakse viivituseta.
Uurija poolt seadusega kooskõlas tehtud määrused ja nõuded tema menetluses olevas kriminaalasjas on täitmiseks kohustuslikud kõikidele ettevõtetele, asutustele, organisatsioonidele, ametiisikutele ja isikutele.
Uurija on kohustatud täpselt juhinduma seaduse nõuetest ja juhtima uurimist tõe avastamise eesmärgil.
Uurija peab laialdaselt kasutama üldsuse abi kuritegude avastamiseks ja kuriteo toimepannud isikute jälitamiseks, samuti kuriteo toimepanemist soodustanud asjaolude selgitamiseks ning kõrvaldamiseks ja süüdistatava isiksust iseloomustavate andmete kogumiseks.
Uurija ei või keelduda kahtlustatava, süüdistatava ja tema kaitsja, samuti kannatanu või teiste menetlusosaliste taotlusel tunnistajate ülekuulamisest, ekspertiisi määramisest ja muudest uurimistoimingutest, kui asjaolu, mille kindlakstegemist taotletakse, võib kriminaalasjas tähtsust omada.
Nende taotluste osalisel või täielikul rahuldamata jätmisel on uurija kohustatud tegema määruse, kus on näidatud keeldumise motiivid, ja avaldama selle taotluse esitanud isikule, kellel on õigus uurija keeldumise peale edasi kaevata eeluurimise üle järelevalvet teostavale prokurörile.
Tühistada uurijate ebaseaduslikke ja põhjendamatuid määrusi, samuti võtta osa uurija toimingutest või isiklikult teostada toiminguid temale alluva uurija menetluses olevas kriminaalasjas, kasutades seejuures kõiki uurija õigusi.
Politseiameti, Keskkriminaalpolitsei ja politseiprefektuuri uurimisjuht võib vajadusel oma pädevuse piires võtta määrusega temale alluva ametniku uurimisalluvusse iga kriminaalasja, mis ei kuulu Kaitsepolitseiameti ja Kaitsejõudude Peastaabi ametniku uurimisalluvusse.
Kaitsepolitsei uurimisjuht võib vajadusel oma pädevuse piires võtta määrusega temale alluva ametniku uurimisalluvusse iga Kaitsejõudude Peastaabi menetluses oleva kriminaalasja.
Käesoleva paragrahvi 1.-3. lõikes sätestatu alusel antud juhend või määrus on täitjale kohustuslik.
Nimetatud määruse peale prokurörile kaebuse esitamine ei peata selle täitmist.
Prokurör vaatab käesoleva paragrahvi 1.-3. lõikes nimetatud juhendi või määruse peale esitatud kaebuse viivituseta läbi.
Uurimisjuhi juhendi peale esitatud kaebuse lahendamisel on prokuröril õigus nõuda uurimisjuhilt uurijale suuliselt antud juhendi kirjalikku kordamist.
Uurimisalluvuse muutmise otsustab prokurör oma määrusega.
Prokuröri määrus uurimisalluvuse muutmise kohta ning kirjalik vastus kaebusele on uurimisjuhile ja uurijale täitmiseks kohustuslik.
Ametikohtade loetelu, mida täitvatel ametnikel on uurimisjuhi õigused, kinnitab Vabariigi Valitsus.
Uurija võib süüdistatava, kahtlustatava, tunnistaja või kannatanu ülekuulamise salvestada, teatades sellest ülekuulatavale enne ülekuulamise algust.
Salvestuse võib teha samuti süüdistatava, kahtlustatava, tunnistaja või kannatanu palvel.
Salvestuses peavad sisalduma käesoleva koodeksi §-s 79 lg 3 ettenähtud andmed, kui ei rakendatud käesoleva koodeksi § 79 1 sätteid, ja kogu ülekuulamise käik.
Ei ole lubatud ülekuulamise osaline salvestamine ega sama ülekuulamise käigus antud ütluste kordamine spetsiaalselt salvestamise jaoks.
Ülekuulamise lõppemisel esitatakse täielik salvestus ülekuulatavale kuulamiseks.
Ülekuulatava poolt ütluste salvestusele tehtud täiendused salvestatakse.
Salvestus lõpeb ülekuulatava vastusega küsimusele, kas ta kinnitab salvestuse õigsust.
Ütlused, mis on saadud ülekuulamise käigus, kus tehti salvestus, kantakse ülekuulamise protokolli vastavalt käesoleva koodeksi eeskirjadele.
Ülekuulamisprotokoll peab samuti sisaldama: märkust salvestuse tegemise ja sellest ülekuulatavale teatamise kohta; andmeid salvestuse tehniliste vahendite ja tingimuste kohta; ülekuulatava avaldust salvestuse tegemise kohta; märkust salvestuse ülekuulatavale esitamise kohta; ülekuulatava ja uurija poolt protokolli õigsuse kinnitust.
Salvestus hoitakse toimiku juures pitseeritult.
Juhul kui ütluste salvestus esitatakse kuulamiseks mõne teise uurimistoimingu teostamisel, on uurija kohustatud tegema selle kohta märkuse vastavas uurimistoimingu protokollis.
Eeluurimist teostab uurija, kelle tööpiirkonnas kuritegu toime pandi.
Eeluurimise järele valvava prokuröri korraldusel võib uurimise kiiruse ja täielikkuse eesmärgil uurimine toimuda kuriteo avastamise koha, samuti tunnistajate enamiku või kuriteo toimepannud isiku elukoha järgi.
Saanud andmeid kuriteo kohta, mis kuulub menetlemisele teise ametkonna poolt, teostab uurija edasilükkamatud uurimistoimingud ja annab materjalid üle prokurörile edasisaatmiseks vastavalt uurimisalluvusele.
Kahtlustatavana kinnipidamine on menetlustoiming, mis seisneb isikult kuni 48 tunniks vabaduse võtmises ja mille kohta koostatakse kinnipidamisprotokoll.
Kuriteojäljed viitavad temale kui kuriteo toimepannud isikule.
Ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoida või seda muul viisil takistada.
Kuriteo toimepanemisel või vahetult pärast seda põgenemiskatsel tabatud isikut võib igaüks viivitamatult toimetada politseisse kinnipidamiseks kahtlustatavana.
Kuriteos kahtlustatavana kinnipeetud isikul on õigus esitada kaebus uurija tegevuse peale, anda seletusi ja esitada taotlusi.
Kahtlustatavale antakse võimalus teatada kinnipidamisest oma valikul vähemalt ühele oma lähedastest uurija kaudu.
Kuriteo toimepanemises kahtlustatava kinnipidamise kohta on uurija kohustatud koostama protokolli, märkides selles ära kinnipidamise alused ja motiivid ning teatama kahekümne nelja tunni jooksul kinnipidamisest prokurörile.
Protokolli sisu ja käesoleva koodeksi §-s 35 1 lg 1 tähendatud õigused ning kohustused tehakse kinnipeetud isikule teatavaks allkirja vastu.
Kahtlustatav tuleb üle kuulata kinnipidamisest arvates hiljemalt kahekümne nelja tunni jooksul eeskirjade kohaselt, mis on käesolevas koodeksis ette nähtud süüdistatava ülekuulamiseks.
Kui kohtueelses menetluses langeb ära isiku kahtlustatavana kinnipidamise alus, vabastatakse ta viivituseta.
Kinnipeetu avaldused ja taotlused.
Isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll saadetakse viivituseta prokurörile.
Kui isikut on alus kahtlustada kuriteos ja teda ei ole kahtlustatavana kinni peetud ega vahi alla võetud, koostab uurija kahtlustatavaks tunnistamise määruse.
Kahtlustatavaks tunnistamise põhjendus.
Määrust tutvustatakse kahtlustatavale ja talle selgitatakse käesoleva koodeksi §-s 35 1 lg 1 sätestatud õigused ning kohustused, mida kahtlustatav kinnitab oma allkirjaga.
Eeluurimisele asumisel on uurija kohustatud viivitamata tegema kriminaalasja oma menetlusse võtmise määruse ja selle määruse ärakirja kahekümne nelja tunni jooksul saatma prokurörile.
Kui uurijal on vaja teostada üksikuid uurimistoiminguid väljaspool tema tööpiirkonda, siis on tal õigus teostada neid ise või teha see ülesandeks vastavale eeluurimisasutusele, kes on kohustatud esitatud erinõude täitma kümne ööpäeva jooksul.
Nõutav menetlustoiming ja lahendatavad ülesanded.
Erinõudele lisatakse selle täitmiseks vajalikud dokumendid.
Erinõue tuleb täita kümne päeva jooksul selle kättesaamisest.
Kui erinõuet ei ole võimalik täita tähtajaliselt, teatatakse viivituse põhjusest erinõude saatjale.
Erinõude täitja on kohustatud oma tööpiirkonnas menetlustoiminguks, mille vajadus tuleneb erinõude täitmisest.
Kui uurijal on tema menetluses olevas asjas vajalik jälitustegevus, on tal õigus teha see oma uurimisjuhi kaudu ülesandeks vastavale jälitusametkonnale.
Jälitusülesande täitmise tähtaeg.
Jälitusülesande täitmisest teatab jälitusametkond kirjalikult uurijale ja edastab talle koos jälitustegevuse protokolliga jälitustoimingus tehtud teabetalletuse.
Eeluurimine peab olema lõpule viidud hiljemalt kahe kuu jooksul.
Selle tähtaja hulka arvatakse aeg esimese menetlustoimingu tegemise päevast kuni päevani, mil toimik süüdistuskokkuvõttega või määrusega kriminaalasja saatmise kohta kohtusse meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendite kohaldamise otsustamiseks saadetakse prokurörile või kuni kriminaalasja menetluse lõpetamiseni või peatamiseni.
Eeluurimise tähtaega võib prokurör pikendada kuni nelja kuu võrra.
Eeluurimise tähtaja edasine pikendamine on lubatud vaid maakonna või linna vanemprokuröri või Riigiprokuratuuri prokuröri poolt.
Kui kohus või prokurör saadab kriminaalasja täiendavaks eeluurimiseks, samuti lõpetatud või peatatud kriminaalasja uuendamise korral, määrab eeluurimise järele valvav prokurör täiendava eeluurimise tähtaja ühe kuu piirides, arvates kriminaalasja menetlusse võtmise päevast.
Tähtaja edasine pikendamine neis kriminaalasjades toimub üldistel alustel.
Kui on vaja eeluurimise tähtaega pikendada, on uurija kohustatud koostama selle kohta motiveeritud määruse ja esitama selle prokurörile enne eeluurimise tähtaja möödumist.
Pärast käesoleva koodeksi § 169 nõuete täitmist toimub vajadusel edasine eeluurimine üldistel alustel piirtähtaja raames.
Uurijal on õigus kutsuda uurimistoimingust osa võtma spetsialisti, kes ei ole kriminaalasjast huvitatud.
Uurija nõudmine spetsialisti väljakutsumise kohta on kohustuslik ettevõtte, asutuse või organisatsiooni juhtijale, kus spetsialist töötab.
Enne uurimistoimingu algust, millest spetsialist osa võtab, teeb uurija kindlaks spetsialisti isiku ja kompetentsuse, selgitab välja tema suhted süüdistatava ja kannatanuga.
Uurija selgitab spetsialistile tema õigused ja kohustused, mille kohta tehakse märkus vastava uurimistoimingu protokolli ning kinnitatakse spetsialisti allkirjaga.
Spetsialist on kohustatud: ilmuma kutse peale; osa võtma uurimistoimingust, kasutades oma eriteadmisi ja oskusi, et aidata uurijal avastada ja fikseerida tõendid ning ära võtta esemeid; juhtima uurija tähelepanu asjaoludele, mis on seotud tõendite avastamise ja fikseerimise ning esemete äravõtmisega; andma selgitusi tema poolt sooritatavate toimingute kohta.
Spetsialistil on õigus seoses tõendite avastamise ja fikseerimise ning esemete äravõtmisega teha avaldusi, mis kantakse protokolli.
Oma kohustuste täitmisest keeldumise eest hoiatatakse spetsialisti vastutuse suhtes kriminaalkoodeksi § 173 järgi, mille kohta võetakse allkiri.
Kui mõni kriminaalasjast osavõttev isik ei valda keelt, milles uurimine toimub, kutsutakse uurimistoimingu juurde tõlk.
Tumma või kurdi ülekuulamisele kutsutakse isik, kes valdab tumma või kurdi väljendusviisi.
Oma kohustuse täitmisest keeldumise, samuti teadvalt valesti tõlkimise eest hoiatatakse tõlki või isikut, kes valdab tumma või kurdi väljendusviisi, vastutuse suhtes kriminaalkoodeksi §-de 173 ja 175 järgi, mille kohta võetakse allkiri.
Manukate osavõtt on kohustuslik läbiotsimise juures, samuti muude uurimistoimingute juures, kui on vaja kasutada sundi või kui uurimistoimingu läbiviimiseks on vaja siseneda isiku eluruumi, valdusse või töökohta, ja kohal ei viibi isikut ennast, tema esindajat ega täisealist perekonnaliiget.
Teistel juhtudel otsustab manukate osavõtu uurimistoimingust uurija oma algatusel või asjast huvitatud isiku taotlusel.
Isiku läbiotsimisel ja läbivaatusel, samuti võrdlusmaterjali võtmisel, kui seejuures on vaja paljastada isiku keha, peavad manukad olema isikuga samast soost.
Manukateks ei või olla menetlusosalised, nende lähedased, tunnistajad, samuti kohtu-, prokuratuuri- või politseitöötajad ega nende asutuste praktikandid.
Kui kuriteoga on isikule tekitatud moraalset, füüsilist või varalist kahju, teeb uurija määruse tema kannatanuks tunnistamise kohta.
Kannatanuks tunnistamisest teatab uurija kannatanule, selgitades talle käesoleva koodeksi §-s 40 ettenähtud õigused.
Teinud kindlaks, et kuriteoga on ettevõttele, asutusele, organisatsioonile või isikule tekitatud varalist kahju, selgitab uurija neile või nende esindajaile õiguse esitada tsiviilhagi, mille kohta koostab protokolli.
Tsiviilhagi esitamise korral on uurija kohustatud tegema motiveeritud määruse tsiviilhagejaks tunnistamise või sellest keeldumise kohta.
Uurija võtab vajaduse korral tarvitusele abinõud tsiviilhagi või erikonfiskeerimise tagamiseks.
Uurija on kohustatud selgitama, kes kannab varalist vastutust kuriteoga tekitatud kahju eest.
Kui süüdistatava tegevuse eest kannavad seaduse järgi varalist vastutust teised isikud või ettevõtted, asutused ja organisatsioonid, peab uurija tunnistama need tsiviilkostjaks, tehes selle kohta määruse ja teatades sellest neile.
Eeluurimise andmeid võib avaldada ainult uurija loal ja tema poolt võimalikuks peetavas ulatuses.
Uurija hoiatab vajaduse korral menetlusosalisi, tunnistajaid, eksperti, spetsialisti, tõlki ja manukaid eeluurimise andmete avaldamise lubamatuse suhtes.
Ühiseks menetlemiseks võib ühendada ainult mitme isiku kui kuriteost osavõtjate süüdistusasjad ühe või mitme kuriteo toimepanemises või ühe isiku süüdistusasjad mitme kuriteo toimepanemises, samuti nende kuritegude eelnevalt mittelubatud varjamises või nendest mitteteatamises.
Kriminaalasja eraldamist lubatakse neil juhtudel, kui see on hädavajalik ning kui see ei avalda mõju kriminaalasja igakülgsele, täielikule ja objektiivsele uurimisele ning lahendamisele.
Kriminaalasjast võib eraldada eraldi menetlemiseks ühe või mitme süüdistatava kuriteod või kuriteo episoodid.
Kriminaalasjade ühendamine ja eraldamine toimub uurija, prokuröri või kohtu määruse alusel.
Kui alaealist süüdistatakse kuriteo toimepanemises koos täisealisega, siis tuleb eraldada tema süüdistusasi eraldi menetlemiseks, kui see ei takista kriminaalasja õiget ja täielikku uurimist.
Käesoleva koodeksi §-des 20 ja 26 ettenähtud alusel on menetlusosalistel õigus asja kohtueelsel uurimisel avaldada taandust eksperdi, spetsialisti, tõlgi, kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilhageja ja tsiviilkostja esindajate ning uurija ja prokuröri vastu, kusjuures nimetatud isikute eelnev osavõtt antud kriminaalasjast ei ole taandamise aluseks.
Kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilhageja ja tsiviilkostja esindajate eelnev osavõtt kriminaalasjast on taandamise aluseks vaid käesoleva koodeksi §-s 20 lg 2 ettenähtud juhtudel.
Uurija, eksperdi, spetsialisti, tõlgi, kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilhageja ja tsiviilkostja esindajate taandamise peab uurimise üle järelevalvet teostav prokurör otsustama kolme ööpäeva jooksul, arvates taanduse esitamisest.
Prokuröri vastu esitatud taanduse otsustab sama tähtaja jooksul kõrgemalseisev prokurör.
Õigus vajadusel teostada üksikuid menetlustoiminguid uurija menetluses olevas kriminaalasjas või kriminaalasjas, mis on temale saadetud süüdistuskokkuvõtte kinnitamiseks.
Kohustus teostada järelevalvet kohtueelse menetluse seaduslikkuse üle vastavalt käesoleva paragrahvi 2. lõikele.
Annab uurijale kirjalikke juhiseid kuritegude uurimise, menetlustoimingute teostamise, keskmise päevasissetuleku arvutamiseks ja elatustaseme väljaselgitamiseks vajalike andmete kogumise, tõkendi valimise, muutmise või tühistamise, kuriteo kvalifitseerimise, kuriteo toimepannud isikute tagaotsimise, jälitustegevuse alustamise või lõpetamise, samuti lihtmenetluse kohaldamise võimaluse väljaselgitamise kohta.
Täielikuma ja objektiivsema uurimise teostamiseks võtab oma põhistatud määrusega uurijalt ära ja annab teisele uurijale üle mis tahes kriminaalasja uurijate käesoleva koodeksi §-s 105 lg 1, 2 ja 3 sätestatud pädevust arvestades.
Täidab lihtmenetluse kohaldamisel käesoleva koodeksi kolmekümne kolmandas peatükis sätestatud ülesandeid.
Prokuröri kirjalikud juhised, mis on uurijale antud käesoleva koodeksiga sätestatud korras, on uurijale kohustuslikud.
Saadud juhiste peale edasikaebamine kõrgemalseisvale prokurörile ei peata nende täitmist, välja arvatud käesoleva koodeksi §-s 106 lg 2 ettenähtud juhud.
Kui on küllaldaselt tõendeid, mis annavad aluse esitada isikule süüdistust kuriteo toimepanemises, koostab uurija viivitamata motiveeritud määruse selle isiku vastutusele võtmiseks süüdistatavana.
Süüdistatavana vastutusele võtmise määruses näidatakse: määruse koostaja; määruse koostamise koht ja aeg; süüdistatavana vastutusele võetava isiku ees- ja perekonnanimi; kuritegu, mille toimepanemises isikut süüdistatakse; kuriteo toimepanemise koht, aeg ja muud asjaolud; kriminaalseadus, mis näeb ette antud kuriteo.
Kui isiku teod kvalifitseeritakse kriminaalseaduse mitme paragrahvi, paragrahvi lõike või punkti alusel, tuleb määruses näidata, millised teod iga paragrahvi, selle lõike või punkti järgi talle süüks arvatakse.
Kui uurija on koostanud määruse Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, Riigikogu liikme, riigikontrolöri, õiguskantsleri, Riigikohtu esimehe või Riigikohtu liikme kriminaalvastutusele võtmiseks, teatab riigiprokurör sellest õiguskantslerile või Vabariigi Presidendile.
Õiguskantsleril või Vabariigi Presidendil on õigus tutvuda kriminaalasja materjalidega.
Vabaduses viibiv süüdistatav kutsutakse uurija juurde süüdistatavale allkirja vastu kätte antud kutsega.
Süüdistatava ajutisel äraolekul antakse kutse temale edasiandmiseks allkirja vastu temaga koos elavale täiskasvanud perekonnaliikmele, elamu valdajale, kohaliku omavalitsuse asutusele või süüdistatava töökoha administratsioonile.
Vahi all viibiv süüdistatav kutsutakse uurija juurde kinnipidamiskoha administratsiooni kaudu.
Noorem kui viieteistkümne aastane alaealine kutsutakse süüdistatavana välja tema vanemate, eestkostja või hooldaja kätte antud kutsega, või vastava õppeasutuse administratsiooni kaudu.
Süüdistus tuleb esitada hiljemalt neljakümne kaheksa tunni jooksul, arvates süüdistatavana vastutusele võtmise määruse koostamisest.
Süüdistuse esitamise tähtaeg peatub, kui süüdistatav ennast uurimise eest varjab või kui tema asukoht on teadmata.
Süüdistus Vabariigi Presidendile, Vabariigi Valitsuse liikmele, Riigikogu liikmele, riigikontrolörile, õiguskantslerile, Riigikohtu esimehele või Riigikohtu liikmele tuleb esitada hiljemalt neljakümne kaheksa tunni jooksul, arvates Riigikogu nõusoleku andmisest võtta nimetatud ametiisik kriminaalvastutusele.
Enne süüdistuse esitamist kontrollib selle seaduslikkust prokurör ja kinnitab süüdistatavana vastutusele võtmise, süüdistuse muutmise või täiendamise määruse.
Teinud kindlaks süüdistatava isiku, tutvustab uurija teda süüdistatavana vastutusele võtmise määrusega ning selgitab temale esitatud süüdistuse sisu ja tema õigused süüdistatavana.
Süüdistatavana vastutusele võtmise määruses näidatakse süüdistuse esitamise kuupäev ja süüdistatavale tema õiguste selgitamine, mida süüdistatav kinnitab oma allkirjaga.
Kui süüdistatav keeldub määrusele alla kirjutamast, teeb uurija selle kohta määrusele märkuse.
Kui süüdistuse esitamise juures viibib kaitsja, tehakse vastav märkus süüdistatavana vastutusele võtmise määrusele ja kaitsja annab sellele ka oma allkirja.
Uurija on kohustatud süüdistatava üle kuulama viivitamata pärast temale süüdistuse esitamist.
Kui kohene ülekuulamine ei ole võimalik, koostatakse selle kohta protokoll.
Süüdistatav kuulatakse üle päevaajal, välja arvatud edasilükkamatud juhud.
Süüdistatavad kuulatakse üle üksikult, kusjuures võetakse tarvitusele abinõud, et samas kriminaalasjas väljakutsutud süüdistatavad ei saaks omavahel suhelda.
Ülekuulamine algab uurija küsimusega süüdistatavale, kas viimane end temale esitatud süüdistuses süüdi tunnistab.
Seejärel teeb uurija süüdistatavale ettepaneku anda süüdistuse sisu kohta ütlusi ja esitab vajaduse korral temale küsimusi.
Noorema kui viieteistkümne aastase alaealise süüdistatava ülekuulamisest võtab osa pedagoog või psühholoog.
Ülekuulamisest osavõtval pedagoogil või psühholoogil on õigus esitada süüdistatavale uurija kaudu küsimusi, tutvuda ülekuulamisprotokolliga ja esitada selle kohta oma märkusi.
Ülekuulamisprotokollile kirjutab alla ka pedagoog või psühholoog.
Süüdistatava ülekuulamise kohta koostatakse protokoll.
Ülekuulamisprotokollis näidatakse: uurija töökoht ja perekonnanimi; ülekuulamise koht ja aeg; süüdistatava ees- ja perekonnanimi; sünniaeg ja koht; rahvus, kodakondsus, haridus, perekonnaseis, töökoht, tegevusala või amet, alaline elukoht, varajasem karistatus ja süüdistatavat iseloomustavad muud andmed.
Süüdistatava ütlused protokollitakse esimeses isikus ja võimalikult sõna-sõnalt.
Süüdistatavale esitatud küsimused ja tema vastused protokollitakse.
Ülekuulamisprotokoll esitatakse süüdistatavale läbilugemiseks või tema soovil loeb selle ette uurija, mille kohta tehakse märkus protokollis.
Süüdistataval on õigus nõuda täienduste ja paranduste tegemist protokollis.
Nende kandmine protokolli on kohustuslik.
Kui süüdistatava ülekuulamise juures viibivad kaitsja, pedagoog või psühholoog, näidatakse see ära protokollis ja nad annavad sellele oma allkirja.
Protokollile kirjutavad alla uurija ja süüdistatav.
Kui protokoll on kirjutatud mitmel leheküljel, kirjutab süüdistatav alla igale leheküljele.
Kui süüdistatav ei ole ise füüsiliste puuduste tõttu või muul põhjusel suuteline isiklikult protokollile alla kirjutama, teeb seda süüdistatava eest tema ettepanekul väljakutsutud kõrvaline isik.
Süüdistatavale tuleb soovi korral anda pärast tema ülekuulamist võimalus kirjutada ütlusi omakäeliselt, mille kohta tehakse märkus ülekuulamisprotokollis.
Tutvunud süüdistatava omakäeliselt kirjutatud ütlustega, võib uurija esitada täiendavaid küsimusi.
Küsimused ja vastused kantakse protokolli ja nende üleskirjutuse õigsust kinnitavad süüdistatav ja uurija oma allkirjadega.
Ametiisikule süüdistuse esitamisel peab uurija otsustama, kas süüdistatav tuleb kõrvaldada uurimise ajaks ametikohalt.
Ametikohalt kõrvaldamine toimub uurija motiveeritud määrusega, mille sanktsioneerib prokurör.
Määrus saadetakse täitmiseks süüdistatava töökohta.
Kui eeluurimise käigus osutub vajalikuks esitatud süüdistust muuta või täiendada, esitab uurija käesoleva koodeksi §-de 121 ja 124-128 eeskirjade kohaselt süüdistatavale uue või täiendava süüdistuse.
Kui esitatud süüdistus mõnes osas tõendamist ei leidnud, lõpetab uurija oma määrusega selles osas menetluse, millest teatab süüdistatavale.
Uurijal on õigus välja selgitada, kas üks või teine isik teab fakte, millel on kriminaalasjas tähtsust, et otsustada tema tunnistajana väljakutsumise küsimus.
Kui selgub, et isik asjas tähtsust omavaid fakte ei tea, siis koostatakse saadud informatsiooni kohta õiend, millele kirjutab alla uurija.
Õiend võetakse kriminaaltoimikusse.
Tunnistaja kutsutakse uurija juurde tunnistajale allkirja vastu kätteantud kutsega.
Tunnistaja ajutisel äraolekul antakse kutse talle edasiandmiseks allkirja vastu temaga koos elavale täiskasvanud perekonnaliikmele, elamu valdajale, kohaliku omavalitsuse asutusele või tunnistaja töökoha administratsioonile.
Uurija võib tunnistajat välja kutsuda ka telefonogrammi või telegrammiga.
Tunnistaja kutsel näidatakse, keda, kuhu ja kelle juurde tunnistajana välja kutsutakse, ilmumise päev ja kellaaeg, samuti mitteilmumise tagajärjed.
Noorem kui viieteistkümne aastane alaealine kutsutakse tunnistajana välja üldreeglina tema vanemate, eestkostja või hooldaja kätte antud kutsega või vastava õppeasutuse administratsiooni kaudu.
Tunnistaja kuulatakse üle üksikult ja teiste tunnistajate juuresolekuta, kusjuures võetakse tarvitusele abinõud, et samas kriminaalasjas väljakutsutud tunnistajad ei saaks kuni ülekuulamise lõpuni omavahel suhelda.
Enne ülekuulamise algust teeb uurija kindlaks tunnistaja isiku, tema vahekorra süüdistatava ja kannatanuga, selgitab talle tema kohustused ja õigused ning hoiatab vastutuse suhtes ütluse andmisest keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, mille kohta võtab tunnistajalt allkirja.
Ülekuulamine algab ettepanekuga jutustada kõikidest tunnistajale teadaolevatest asjaoludest, millega seoses ta on ülekuulamisele kutsutud.
Pärast tunnistaja ütluse ärakuulamist võib uurija esitada küsimusi.
Tunnistajale on keelatud esitada suunavaid küsimusi.
Noorem kui viieteistkümne aastane alaealine tunnistaja kuulatakse üle pedagoogi või psühholoogi osavõtul, vajalikel juhtudel ka vanemate või teiste seaduslike esindajate juuresolekul.
Nimetatud isikud, viibides ülekuulamise juures, võivad tunnistajale uurija kaudu küsimusi esitada ja kirjutavad ülekuulamisprotokollile alla, kusjuures neil on õigus teha oma märkusi protokolli sisu kohta.
Nooremat kui viieteistkümne aastast tunnistajat ei hoiatata vastutuse suhtes ütluse andmisest keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, kuid neile selgitatakse kohustus anda õigeid ütlusi.
Tunnistaja ülekuulamise kohta koostatakse protokoll.
Tunnistaja ütlused protokollitakse esimeses isikus ja võimalikult sõna-sõnalt.
Tunnistajale esitatud küsimused ja tema vastused nendele küsimustele protokollitakse.
Ülekuulamisprotokoll antakse tunnistajale läbi lugeda või tema soovil loeb selle ette uurija, mille kohta tehakse märkus protokollis.
Tunnistajal on õigus nõuda täienduste ja paranduste tegemist protokollis; nende kandmine protokolli on kohustuslik.
Tunnistaja soovil antakse talle võimalus oma ütlusi kirjutada omakäeliselt.
Protokollile kirjutavad alla uurija ja tunnistaja.
Kui protokoll on kirjutatud mitmel leheküljel, siis kirjutab tunnistaja alla igale leheküljele.
Kui tunnistaja füüsiliste puuduste tõttu või muul põhjusel ei ole suuteline ise protokollile alla kirjutama, teeb seda tunnistaja eest tema ettepanekul väljakutsutud kõrvaline isik.
Kui tunnistaja suhtes rakendatakse anonüümsust, juhindutakse protokolli koostamisel käesoleva koodeksi §-st 79 1.
Enne ülekuulamise algust selgitab uurija kannatanule tema õigused, mis on ette nähtud käesoleva koodeksi §-des 40 ja 79 1, ning teeb selle kohta märkuse protokollis.
Uurijal on õigus vastastada juba ülekuulatud isikuid, kelle ütlustes on olulisi vastuolusid.
Ülekuulamisele asudes küsib uurija, kas vastastatavad tunnevad teineteist ja missugused on nende omavahelised suhted, ning hoiatab vastastamisele kutsutud tunnistajat ja kannatanut vastutuse suhtes ütluste andmisest keeldumise ja teadvalt valede ütluste andmise eest, mille kohta võtab neilt allkirja.
Seejärel teeb uurija vastastatavatele ettepaneku anda kordamööda ütlusi vastastamisel selgitatavate asjaolude kohta.
Pärast ütluste andmist esitab uurija vastastatavatele küsimusi.
Vastastatavad võivad uurija loal esitada teineteisele küsimusi, mis kantakse protokolli.
Vastastatavate varem antud ütlusi on lubatud avaldada, ütluste salvestust aga kuulamiseks esitada ainult pärast vastastamist ning vastastamisel antud ütluste protokollimist.
Vastastamisprotokollile kirjutavad alla uurija ja vastastatavad.
Vajaduse korral võib uurija esitada isiku või eseme äratundmiseks tunnistajale, kannatanule, kahtlustatavale või süüdistatavale.
Erandjuhtudel võib äratundmiseks esitamine toimuda fotode, heli- või videosalvestuse alusel.
Äratundja kuulatakse eelnevalt üle isiku või eseme äratundmist võimaldavate tunnuste ning iseärasuste suhtes.
Isik esitatakse äratundmiseks koos vähemalt kahe samast soost ja äratundmiseks esitatavaga välimuselt võimalikult sarnase isikuga.
Laip esitatakse isiku äratundmiseks üksi.
Äratundmiseks esitatavale isikule tehakse enne äratundmiseks esitamise algust ettepanek valida endale omal soovil koht esitatavate isikute hulgas, mille kohta tehakse märkus protokollis.
Ese esitatakse äratundmiseks koos vähemalt kahe samaliigilise ja äratundmiseks esitatavaga välimuselt võimalikult sarnase esemega.
Kui isik või ese esitatakse äratundmiseks tunnistajale või kannatanule, hoiatatakse äratundjat vastutuse suhtes ütluse andmisest keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, mille kohta tehakse märkus protokollis.
Kui äratundja avaldab, et ta tunneb ära ühe temale esitatud isiku või eseme, siis tehakse talle ettepanek selgitada, missuguste tunnuste või iseärasuste järgi ta need ära tundis.
Äratundmiseks esitamisel fotografeeritakse äratuntud isik või ese, samuti esitatud isikute või esemete grupp.
Äratundmiseks võidakse esitada isik või ese manukate juuresolekul.
Äratundmiseks esitamise kohta koostatakse protokoll, milles märgitakse andmed äratundja isiku ja esitatud isikute või esemete kohta, samuti äratundmiseks esitamise tingimused ning äratundja ütlused.
Kui uurijal on küllaldane alus arvata, et mõnes ruumis, paikkonnas või isiku juures võib asuda ese, millel on kriminaalasjas tähtsust, või ennast varjata tagaotsitav isik või isik, kelle kohta on kohaldatud sundtoomist, teostab ta selle eseme või isiku leidmiseks läbiotsimise.
Läbi otsida võib uurija määruse alusel ja ainult prokuröri sanktsiooniga.
Edasilükkamatutel juhtudel võib uurija läbi otsida ka prokuröri sanktsioonita, kuid seejärel tuleb sellest ühe ööpäeva jooksul prokurörile teatada.
Kui uurijal on teada eseme, millel on kriminaalasjas tähtsust, täpne asukoht, teostab ta selle eseme võetuse.
Võetus toimub uurija määruse alusel.
Läbiotsimisel ja võetusel peab uurija ära võtma ainult need esemed ja dokumendid, millel on kriminaalasjas tähtsust.
Esemed ja dokumendid, mida võib omandada ainult eriloal ja see luba antud juhul puudub, võetakse ära, olenemata nende seosest kriminaalasjaga.
Iga äravõetud ese ja dokument tuleb esitada läbiotsimisest või võetusest osavõtvatele või selle juures viibivatele isikutele ning märkida läbiotsimise ja võetuse protokolli, näidates täpselt nende koguse, mahu, kaalu ja individuaalsed tunnused.
Uurija on kohustatud tarvitusele võtma abinõud äravõetud esemete ja dokumentide säilitamiseks.
Läbiotsimine toimub manukate juuresolekul, võetus võib toimuda manukate juuresolekul käesoleva koodeksi §-s 113 sätestatud juhtudel.
Läbiotsimisel ja võetusel tuleb tagada isiku või tema täisealise perekonnaliikme juuresolek, kelle juures uurimistoiming tehakse, selle puudumisel aga kohaliku omavalitsuse esindaja juuresolek.
Läbiotsimisel ja võetusel ettevõtte, asutuse ja organisatsiooni ruumides peavad juures viibima manukad selle ettevõtte, asutuse või organisatsiooni töötajate seast, nende puudumisel tuleb tagada kohaliku omavalitsuse esindaja juuresolek.
Isikule, kelle juures toimub läbiotsimine või võetus, ja manukatele selgitatakse nende õigus viibida läbiotsimise või võetuse ajal kõikide uurija toimingute juures ja teha nende kohta oma avaldusi, mis protokollitakse.
Läbiotsimist ja võetust teostatakse üldreeglina päevaajal.
Uurijal on õigus vajalikel juhtudel kutsuda läbiotsimisest või võetusest osa võtma spetsialisti.
Asudes läbiotsimisele või võetusele, peab uurija esitama selle kohta määruse ja tegema ettepaneku välja anda määruses tähendatud esemed ja dokumendid või ära näidata ennast varjava kurjategija asukoht.
Läbiotsimisel ja võetusel on uurijal õigus avada lukustatud ruume ja panipaiku, kui omanik või valdaja keeldub neid vabatahtlikult avamast, kusjuures uurija peab hoiduma lukkude, uste ja muude esemete vajaduseta rikkumisest.
Uurijal on õigus keelata isikutele, kes viibivad läbiotsitavas ruumis või kohas, samuti isikutele, kes on tulnud nendesse ruumidesse või kohta, lahkuda sealt ja omavahel suhelda kuni läbiotsimise lõpetamiseni.
Läbiotsitava ruumi või koha võib vajaduse korral sisse piirata.
Uurija on kohustatud tarvitusele võtma abinõud selleks, et ei avaldataks isiku intiimellu puutuvaid asjaolusid, mis läbiotsimisel on avastatud.
Isikut võib ilma vastava määruseta läbi otsida ainult tema kinnipidamisel või vahi alla võtmisel, samuti juhul, kui on alust arvata, et läbiotsitavas kohas viibiv isik varjab enda juures esemeid või dokumente, millel on kriminaalasjas tähtsust.
Isikut võib läbi otsida ainult läbiotsitavaga samast soost isik ja samast soost manukate juuresolekul.
Läbiotsimine ja võetus ruumides, mis on diplomaatilise esinduse valduses, samuti ruumides, kus elunevad diplomaatilised esindajad ja nende perekonnaliikmed, võib toimuda ainult diplomaatiliste esindajate nõusolekul.
Nendes ruumides teostatakse läbiotsimist ja võetust ainult prokuröri ja Eesti Vabariigi Välisministeeriumi esindaja juuresolekul.
Korrespondentsi arestimine ja selle võetus posti- või telegraafiasutustest on lubatud ainult maa- või linnakohtuniku loa või määruse alusel.
Võetusel peab juures viibima antud posti- või telegraafiasutuse esindaja.
Uurijal on õigus vajalikel juhtudel kutsuda posti- või telegraafilise korrespondentsi võetusest osa võtma spetsialisti.
Notariaaltoimingu või muud notariaaltoimingu saladust sisaldavad dokumendid ja advokaadi poolt õigusteenuse osutamisega seotud teabekandjad on puutumatud.
Kui notaribüroo või advokaadibüroo läbiotsimine või seal võetuse toimetamine puudutab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabekandjaid, on menetlustoimingu läbiviimine lubatud ainult maa- või linnakohtu määruse alusel.
Notaribüroo või advokaadibüroo läbiotsimise või võetuse juures peab viibima notar või advokaat, kes käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumente valdab, ja kui see ei ole võimalik, siis teine notar või advokaat, kes samas büroos tegutseb või selle kaudu õigusteenust osutab.
Kahtlustatava, süüdistatava või nende tegude eest varalist vastutust kandvate isikute vara arestib uurija tsiviilhagi või erikonfiskeerimise tagamiseks.
Vara võib arestida üheaegselt läbiotsimise või võetusega või iseseisvalt.
Vara arestitakse uurija määruse alusel ja ainult prokuröri sanktsiooniga.
Edasilükkamatutel juhtudel võib uurija vara arestida ka prokuröri sanktsioonita, kuid seejärel tuleb tal vara arestimisest ühe ööpäeva jooksul prokurörile teatada.
Arestitud vara esitatakse juuresviibivatele isikutele.
Vara arestimise protokollis märgitakse arestitud esemete arv, maht, kaal, individuaalsed tunnused, kulumise aste ja väärtus.
Arestitud vara antakse allkirja vastu vastutavale hoiule või võetakse uurija valdusse seaduses sätestatud korras.
Kinnisasja arestimiseks esitab uurija prokuröri sanktsiooniga arestimise määruse kinnisasja asukohajärgsele kinnistusametile keelumärke kandmiseks kinnistusraamatusse.
Vallasasjast hoone arestimiseks esitab uurija prokuröri sanktsiooniga arestimise määruse hoone asukohajärgsele hooneregistrile ja sõiduki arestimiseks autoregistrile.
Rahapesu objektiks oleva vara arestib rahapesukuritegu menetlev uurija rahvusvahelise õigusabi taotluse, erikonfiskeerimise või tsiviilhagi tagamiseks, kui muud abinõud on ammendatud.
Vara arestitakse käesolevas koodeksis sätestatud korras uurija või prokuröri määruse alusel ja ainult kohtuniku sanktsiooniga.
Läbiotsimise, võetuse ja vara arestimise kohta koostab uurija protokolli, milles täpselt näitab, kus avastati esemed, millel on kriminaalasjas tähtsust.
Protokolli tuleb teha märkus uurimistoimingust osavõtvatele ja selle juures viibivatele isikutele nende õiguste selgitamise kohta.
Kui läbiotsimisel, võetusel või vara arestimisel tegi läbiotsitav või mõni teine isik katset hävitada või peita esemeid või dokumente ning rikkus korda, siis näidatakse see protokollis.
Protokollile kirjutavad alla uurija, manukad ja teised isikud, kes võtsid osa läbiotsimisest, võetusest või vara arestimisest või viibisid selle juures.
Läbiotsimise, võetuse või vara arestimise protokolli ärakiri antakse allkirja vastu isikule, kelle juures läbiotsimine, võetus või vara arestimine toimus, või tema täisealisele perekonnaliikmele, nende puudumisel aga kohaliku omavalitsuse asutuse või elamu valdaja esindajale.
Kui läbiotsimine, võetus või vara arestimine toimus ettevõtte, asutuse või organisatsiooni ruumides, siis antakse protokolli ärakiri allkirja vastu vastavale ametiisikule.
Kuriteo jälgede ja teiste asitõendite avastamise, sündmuse olustiku, samuti muude asjaolude, millel on kriminaalasjas tähtsust, väljaselgitamise ja tuvastamise eesmärgil teeb uurija sündmuskoha, paikkonna, ruumi, eseme, dokumendi või laiba vaatlust.
Vaatlust teostatakse päevaajal, välja arvatud edasilükkamatud juhud.
Vaatluse juures võivad viibida manukad.
Vaatluse koha võib kuni vaatluse lõpuni ümber piirata.
Vajalikel juhtudel teostab uurija vaatlusel mõõtmisi, fotografeerib ja filmib, koostab plaane ja skeeme ning valmistab jäljendeid ja tõmmiseid.
Uurijal on õigus kutsuda vaatluse juurde süüdistatavat, kahtlustatavat, kannatanut ja tunnistajaid ning vajalikel juhtudel sellest osa võtma spetsialisti.
Laiba välist vaatlust tema avastamise kohas teostab uurija kohtumeditsiini spetsialisti osavõtul.
Kui viimase osavõtt ei ole võimalik, toimub vaatlus mõne teise arsti osavõtul.
Vajalikel juhtudel kutsutakse laiba vaatlusest osa võtma ka teisi spetsialiste või manukad.
Kui on vaja laip matmiskohast välja kaevata, koostab uurija selle kohta määruse.
Laip kaevatakse välja uurija korraldusel kohtumeditsiini spetsialisti, eksperdi, vajaduse korral ka mõne teise spetsialisti osavõtul.
Kui kuriteojälgede või kahtlustatava, süüdistatava, tunnistaja või kannatanu eriliste tunnuste kindlakstegemiseks isiku kehal ei ole vajalik kohtuarstlik ekspertiis, koostab uurija määruse isiku läbivaatuse kohta.
Kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu või tunnistaja läbivaatust teostab uurija manukate juuresolekul, kui nende isikute suhtes on vaja rakendada sundi, ja vajaduse korral arsti osavõtul.
Läbivaatust, mis on seotud vastava isiku lahtiriietumise vajadusega, teostatakse samast soost isikute osavõtul.
Vajalikel juhtudel on uurijal õigus kahtlustatava, süüdistatava, tunnistaja või kannatanu osavõtul seostada nende poolt kuriteo sündmuse kohta varem antud ütlusi sündmuskoha, ruumi või paikkonna olustikuga kohapeal.
Nooremat kui viieteistkümne aastast tunnistajat või kannatanut ei hoiatata vastutuse suhtes ütluse andmisest keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, kuid neile selgitatakse kohustus anda õigeid ütlusi.
Vajalikel juhtudel uurija fotografeerib, filmib ja helisalvestab, teeb mõõtmisi, koostab skeeme ja plaane.
Selleks on uurijal õigus kaasata uurimistoimingust osa võtma spetsialiste.
Kui kahtlustatav, süüdistatav, tunnistaja või kannatanu on noorem kui viieteistkümneaastane, võtab uurimistoimingust osa pedagoog või psühholoog, vajalikel juhtudel ka vanemad või teised seaduslikud esindajad.
Uurija võib kutsuda uurimistoimingu juurde manukad käesoleva koodeksi §-s 113 sätestatud juhtudel.
Käesolevas paragrahvis nimetatud uurimistoimingu teostamise kohta koostatakse protokoll viivituseta.
Uurimisel saadud andmete kontrollimise ja täpsustamise eesmärgil võib uurija teostada uurimiseksperimendi, taastades selleks uuritava sündmuse olustiku.
Vajalikel juhtudel teostab uurija seejuures mõõtmisi, fotografeerib ja filmib, koostab plaane ja skeeme.
Uurimiseksperimendi juures võivad viibida manukad, vajaduse korral ka süüdistatav, kannatanu ja tunnistaja.
Uurijal on õigus kutsuda uurimiseksperimendi teostamisest osa võtma spetsialisti või eksperti.
Uurimiseksperimendi kohta koostatakse protokoll.
Uurijal on õigus teha võrdlusmaterjali võtmise määrus ja võtta kahtlustatavalt, süüdistatavalt, kannatanult või teistelt isikutelt ekspertiisiks vajalikke kirjaproove ja muid võrdlusmaterjale.
Vajaduse korral võetakse võrdlusmaterjalid spetsialisti osavõtul.
Võrdlusmaterjali võtmise kohta koostatakse protokoll.
Kahtlustatava või süüdistatava keeldumise korral võrdlusmaterjali andmisest on uurijal õigus manukate juuresolekul võtta võrdlusmaterjale sundkorras, mille kohta tehakse protokolli vastav märkus.
Tunnistanud ekspertiisi vajalikuks, koostab uurija ekspertiisimääruse, milles esitab ekspertiisi määramise põhjenduse, eksperdi nime või riikliku ekspertiisiasutuse nimetuse, ekspertiisiks vajalikud lähteandmed ja materjalid ning eksperdile esitatud küsimused.
Käesoleva koodeksi § 158 lõikes 3 nimetatud juhul märgitakse ekspertiisimäärusesse ka ekspertiisi tähtaeg.
Kui ekspertiis korraldatakse riiklikus ekspertiisiasutuses, võib uurija määrata kooskõlastatult ekspertiisiasutuse juhiga kohtueksperdi nimeliselt.
Uurija on kohustatud tutvustama kahtlustatavat või süüdistatavat ekspertiisimäärusega ja selgitama talle tema õigused ekspertiisi tegemisel, mille kohta tehakse määrusele märkus.
Kahtlustataval või süüdistataval on õigus: avaldada taandust eksperdi vastu; taotleda eksperdi määramist tema poolt näidatud isikute hulgast; esitada taotlusi täiendavate materjalide väljanõudmiseks ja tutvuda ekspertiisiaktiga või ekspertiisist keeldumise aktiga, samuti ka eksperdi ülekuulamise protokolliga.
Kohtupsühhiaatriaekspertiisi määrust ja ekspertiisiakti või ekspertiisist keeldumise akti, samuti ka eksperdi ülekuulamise protokolli ei avaldata kahtlustatavale või süüdistatavale, kui tema psüühiline seisund seda ei võimalda.
Kui ekspertiis tehti enne isiku kahtlustatavaks tunnistamist või süüdistatavana vastutusele võtmist, on uurija kohustatud pärast isiku kahtlustatavaks tunnistamist või temale süüdistuse esitamist tutvustama teda eksperdiarvamustega.
Kahtlustataval või süüdistataval on õigus anda seletusi eksperdiarvamuse kohta, esitada täiendavaid küsimusi ja dokumente ning taotleda täiend- või kordusekspertiisi tegemist.
Ekspertiisi teeb riiklikus ekspertiisiasutuses töötav kohtuekspert või eksperdiks määratud muu isik.
Ekspertiisi tegemiseks riiklikus ekspertiisiasutuses saadab uurija ekspertiisiasutusele ekspertiisimääruse koos ekspertiisiks vajaliku materjaliga.
Ekspertiisimääruse alusel võib ekspertiisiasutuses kuuluda ekspertide komisjoni eriteadmistega isik, kes ei ole kohtuekspert.
Kui ekspertiis korraldatakse väljaspool riiklikku ekspertiisiasutust, selgitab uurija, kas eksperdiks määratav isik on kriminaalasjas erapooletu ja on nõus tegema ekspertiisi.
Eksperdile selgitatakse tema õigused ja kohustused vastavalt käesoleva koodeksi §-s 60 sätestatule.
Uurija määrab kokkuleppel eksperdiga ekspertiisi tähtaja.
Kui eksperdiks määratakse vannutamata isik, hoiatab uurija teda kriminaalkaristusest, mida kohaldatakse teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest vastavalt kriminaalkoodeksi §-s 175 sätestatule.
Selle kohta võetakse allkiri ja hoiatus lisatakse toimikusse.
Vajaduse korral võib uurija isiklikult viibida ekspertiisi tegemise juures.
Kui kohtuarstliku ekspertiisi või kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegemisel tekib vajadus kahtlustatava või süüdistatava pikemaajaliseks meditsiiniliseks vaatlemiseks või uurimiseks, paigutab uurija tema vastavasse meditsiinilisse asutusse.
Kui kahtlustatav või süüdistatav ei viibi vahi all, võib teda paigutada meditsiinilisse asutusse maa- või linnakohtuniku loal.
Kahtlustatava või süüdistatava viibimine meditsiinilises asutuses käesolevas paragrahvis ettenähtud korras arvatakse karistuse kandmise hulka samadel alustel kui tõkendina kohaldatud vahi alla võtmine.
Ekspertiisiakt on ekspertiisi tegemise tingimuste, käigu ja tulemuste kirjalik väljendus, millele kirjutavad alla ekspertiisi teinud ekspert või eksperdid.
Ekspertiisimääruses esitatud ja eksperdi omaalgatuslikult sõnastatud küsimused.
Uuringutulemuste hindamine ja eksperdiarvamuste põhjendus.
Ekspertiisiakti lõpposas esitatakse eksperdiarvamus, mis peab rajanema uuringutel ja tulenema nendest.
Kui komisjoniekspertiisi tegemisel jõuavad eksperdid ühisarvamusele, koostatakse ühine ekspertiisiakt.
Lahkarvamuse korral koostab ekspert eraldi ekspertiisiakti.
Ekspertiisiaktile kirjutavad alla ekspert või komisjoniekspertiisi teinud eksperdid.
Kui ekspert keeldub käesoleva koodeksi § 60 lõike 3 punktides 1-3 nimetatud asjaoludel ekspertiisi tegemast, koostab ta ekspertiisist keeldumise akti.
Ekspertiisist keeldumise aktis märgitakse käesoleva koodeksi § 160 lõikes 2 nimetatud andmed ja põhjendatakse keeldumist.
Tutvunud ekspertiisiaktiga või ekspertiisist keeldumise aktiga, on uurijal õigus ekspert üle kuulata akti sisu selgitamiseks ja täiendamiseks.
Eksperdi ülekuulamise kohta koostatakse protokoll, milles näidatakse eksperdile esitatud küsimused ja eksperdi vastused.
Protokollile kirjutavad alla ekspert ja uurija.
Ekspertiisiakt või ekspertiisist keeldumise akt, samuti eksperdi ülekuulamise protokoll esitatakse tutvumiseks kahtlustatavale või süüdistatavale, kellel on õigus anda nende kohta seletusi, samuti taotleda täiendavate küsimuste esitamist eksperdile või uue ekspertiisi määramist.
Kahtlustatava või süüdistatava tutvustamise kohta ekspertiisiga koostatakse protokoll, milles märgitakse kahtlustatava või süüdistatava seletused ja taotlused.
Kui ei ole kindlaks tehtud isik, kes kuulub kriminaalvastutusele.
Eeluurimise võib peatada käesoleva paragrahvi lõikes üks punktis üks märgitud alusel ainult pärast seda, kui uurija koostab isiku süüdistatavana vastutusele võtmise määruse ning teostab kõik uurimistoimingud, mis on võimalikud ilma süüdistatava osavõtuta, ja võtab tarvitusele abinõud dokumentide ja muude tõendite säilitamiseks, millel on kriminaalasjas tähtsust.
Eeluurimise võib peatada käesoleva paragrahvi lõikes üks punktis kolm märgitud alusel ainult pärast kõiki võimalikke uurimistoiminguid kuriteo toimepannud isiku kindlakstegemiseks.
Käesolevas paragrahvis tähendatud alustel koostab uurija motiveeritud määruse kriminaalasja menetluse peatamise kohta tervikuna või teatud isiku suhtes.
Uurija määrus eeluurimise peatamise kohta esitatakse prokurörile kinnitamiseks koos köidetud kriminaalasjaga järgmisel tööpäeval pärast määruse koostamist.
Prokurör kinnitab või tühistab uurija määruse eeluurimise peatamise kohta ja tagastab kriminaalasja uurijale.
Määruse tühistamise korral annab prokurör uurijale juhiseid täiendava uurimise teostamiseks.
Käesoleva koodeksi §-s 163 lg 1 p 1 ettenähtud alusel peatatakse eeluurimine kuni süüdistatava tabamiseni; §-s 163 lg 1 p 3 ettenähtud alusel kuni kriminaalvastutusele võtmisele kuuluva isiku kindlakstegemiseni.
Pärast eeluurimise peatamist on uurija kohustatud tarvitusele võtma abinõud kuriteos süüdlase ja tema asukoha kindlakstegemiseks, teostades selleks vajalikke uurimistoiminguid.
Kui süüdistatava asukoht ei ole teada, kuulutab uurija tema tagaotsitavaks, seejuures on uurijal õigus käesoleva koodeksi §-de 66-78 korras valida tagaotsitava suhtes tema tabamise juhuks tõkend.
Isikut võib tagaotsitavaks kuulutada nii eeluurimise ajal kui ka samaaegselt eeluurimise peatamisega.
Pärast menetluse peatamise aluse äralangemist uuendab uurija eeluurimise oma määrusega.
Kriminaalkoodeksi §-s 53 ettenähtud tähtaegade möödumisel peatatud kriminaalasja menetlus lõpetatakse.
Eeluurimise lõpuleviimine seisneb süüdistuskokkuvõtte koostamises ja kriminaalasja prokuröri kaudu kohtusse saatmises.
Uurija nõuab enne eeluurimise lõpuleviimist Maksuametilt või vajaduse korral tööandjalt või muult isikult või asutuselt välja kahtlustatava või süüdistatava keskmise päevasissetuleku arvutamiseks vajalikud andmed.
Prokurör ja kohus võivad vajaduse korral nõuda keskmise päevasissetuleku arvutamiseks täiendavaid andmeid.
Isik või asutus, kellelt menetleja on nõudnud keskmise päevasissetuleku arvutamiseks andmeid, peab järelepärimisele vastama selle saamisest alates seitsme päeva jooksul.
Kahtlustataval või süüdistataval on õigus esitada menetlejale oma tulu ja võlgade kohta andmeid.
Kui ei ole tõendatud süüdistatava süü kuriteo toimepanemises ning ei ole võimalik koguda täiendavaid tõendeid.
Kriminaalasja lõpetamise kohta koostab uurija motiveeritud määruse, tühistab tõkendi, lahendab asitõendite ja muude äravõetud esemete ning kohtukulude küsimused, samuti küsimuse tsiviilmenetluse korras esitatava tsiviilhagi tagamiseks tarvitusele võetud abinõude tühistamiseks ning tühistab süüdistatava ametikohalt kõrvaldamise määruse.
Kriminaalasja lõpetamise määrusele lisatakse teatis eeluurimise ja süüdistatava vahi all pidamise kestuse kohta.
Kui süüdistatava teos on haldus- või distsiplinaarüleastumise koosseis, siis tehakse asja lõpetamise määruses ettepanek süüdistatava haldus- või distsiplinaarvastutusele võtmiseks.
Kriminaalasja lõpetamise määruse ärakirja saadab uurija viivitamatult prokurörile.
Samaaegselt saadab uurija kriminaalasja lõpetamise määruse ärakirja süüdistatavana vastutusele võetud isikule, kannatanule ja tema esindajale, tsiviilhagejale, tsiviilkostjale või nende esindajatele, samuti isikule, ettevõttele, asutusele või organisatsioonile, kelle avalduse põhjal oli kriminaalmenetlus alustatud, ning selgitab edasikaebamise korra.
Käesoleva koodeksi §-s 5 lg 1 p 5 ettenähtud alustel kriminaalasja lõpetamise korral saadab uurija, prokurör või kohus viivitamatult kriminaalasja lõpetamise määruse koopia alaealise elukohajärgsele alaealiste komisjonile koos taotlusega kohaldada alaealise mõjutusvahendite seaduses ettenähtud mõjutusvahendeid.
Kriminaalkoodeksi § 10 5. lõikes ja käesoleva koodeksi §-s 10 1 ettenähtud alustel kriminaalasja lõpetamise korral saadab kohus viivitamatult kriminaalasja lõpetamise määruse koopia alaealise elukohajärgsele alaealiste komisjonile koos taotlusega kohaldada alaealise mõjutusvahendite seaduses ettenähtud mõjutusvahendeid.
Kriminaalasja lõpetamise korral on uurijal, prokuröril, kohtul või kohtunikul õigus suunata materjal distsiplinaar- või haldusvastutusele võtmise otsustamiseks.
Tunnistanud, et eeluurimine on lõpule viidud ja kogutud tõendid on küllaldased süüdistuskokkuvõtte koostamiseks ning täitnud käesoleva koodeksi § 171 nõuded, on uurija kohustatud süüdistatavale teatama, et uurimine tema asjas on lõpetatud ja et tal on õigus tutvuda toimiku kõigi materjalidega nii isiklikult kui ka kaitsja abil, samuti esitada taotlusi eeluurimise täiendamiseks.
Kui süüdistatav ei avaldanud soovi omada kaitsjat, esitatakse talle tutvumiseks toimiku kõik materjalid.
Juhul kui süüdistatav taotleb kaitsja kutsumist toimikuga tutvumises osalemiseks, samuti juhul, kui süüdistuse esitamise momendist alates osaleb asjas kaitsja, esitab uurija toimiku kõik materjalid süüdistatavale ja tema kaitsjale.
Seejuures peab toimiku materjalide esitamise edasi lükkama kuni kaitsja ilmumiseni, kuid mitte rohkem kui viieks ööpäevaks.
Kui süüdistatava valitud kaitsja ei saa nimetatud tähtajaks ilmuda, võtab uurija meetmed teise kaitsja kutsumiseks.
Toimiku kõik materjalid esitatakse süüdistatavale ja tema kaitsjale kokkuõmmeldult või köidetult ja nummerdatult.
Süüdistatava või tema kaitsja taotlusel demonstreeritakse eeluurimisel tehtud filmi ja esitatakse kuulamiseks helisalvestus.
Süüdistatava või tema kaitsja palvel on uurijal õigus lubada neil tutvuda toimiku materjalidega eraldi.
Kui asjas on vastutusele võetud mitu süüdistatavat, esitatakse igaühele neist toimiku kõik materjalid.
Süüdistataval ja tema kaitsjal on õigus toimiku materjalidega tutvumisel teha sellest väljakirjutusi.
Pärast seda, kui süüdistatav ja tema kaitsja on toimikuga tutvunud, on uurija kohustatud neilt küsima, kas nad taotlevad uurimise täiendamist ja nimelt millega.
Kui toimikusse lisatakse materjale seoses taotlusega uurimise täiendamise kohta, tutvustab uurija süüdistatavat ja tema kaitsjat ka nende materjalidega.
Ei tohi piirata aega, mis antakse süüdistatavale ja tema kaitsjale toimiku kõigi materjalidega tutvumiseks.
Kuid kui süüdistatav ja tema kaitsja ilmselt venitavad toimiku materjalidega tutvumisega, on uurijal õigus oma motiveeritud määrusega, mille kinnitab prokurör, kehtestada kindel tähtaeg toimikuga tutvumiseks.
Alaealise süüdistatava tutvustamine toimiku materjalidega toimub käesoleva koodeksi §-s 169 ettenähtud korras.
Kui toimikus on materjale, mida kasvatuslikel eesmärkidel ei ole soovitav alaealisele tutvustada, on uurija kohustatud tutvustama nendega alaealise süüdistatava kaitsjat või seaduslikke esindajaid süüdistatava juuresolekuta, mille kohta tehakse protokolli märkus.
Kannatanule, tema esindajale, tsiviilhagejale ja tsiviilkostjale või nende esindajale teatatakse eeluurimise lõpuleviimisest ja nende taotlusel esitatakse toimik tutvumiseks.
Kannatanu taotlusel demonstreeritakse talle eeluurimisel tehtud filmi ja esitatakse kuulamiseks helisalvestus.
Süüdistatavale, samuti kannatanule ja tema esindajale, tsiviilhagejale ja tsiviilkostjale või nende esindajatele toimiku materjalide tutvustamise kohta koostab uurija protokolli.
Protokollis märgitakse, millised toimiku materjalid (mitmes köites ja mitmel lehel) esitati tutvumiseks süüdistatavale, kannatanule, tsiviilhagejale või tsiviilkostjale, kus ja kui pika aja jooksul toimus tutvumine toimikuga, kaitsja osavõtt sellest, millised taotlused esitati süüdistatava ja tema kaitsja, kannatanu ja tema esindaja, tsiviilhageja ja tsiviilkostja või nende esindajate poolt ja milliseid avaldusi nad tegid.
Kui süüdistatav keeldub toimikuga tutvumast või tutvumise protokollile alla kirjutamast, märgitakse protokolli tutvumisest või allakirjutamisest keeldumise motiivid, kui neid avaldati.
Taotlusi eeluurimise täiendamiseks võivad avaldada süüdistatav ja tema kaitsja, samuti kannatanu ja tema esindaja, tsiviilhageja, tsiviilkostja või nende esindajad kas suuliselt või kirjalikult.
Suulised taotlused kantakse protokolli.
Kirjalikud taotlused lisatakse toimikusse.
Kirjalikke taotlusi võib esitada kolme ööpäeva jooksul.
Kui uurija jätab esitatud taotlused rahuldamata või rahuldab need ainult osaliselt, koostab motiveeritud määruse ja teeb selle teatavaks taotluse avaldanud isikule.
Kui taotlused esitatakse asjaolude väljaselgitamiseks, millel kriminaalasjas võib olla tähtsust, ja mida ei ole varem uuritud, on uurija kohustatud eeluurimist täiendama.
Pärast süüdistatava, samuti kannatanu, tsiviilhageja ja tsiviilkostja või nende esindajate tutvumist toimiku kõigi materjalidega koostab uurija süüdistuskokkuvõtte.
Süüdistuskokkuvõte koosneb kirjeldavast ja resolutiivosast.
Süüdistuskokkuvõtte kirjeldavas osas esitatakse süüdistuse sisu ja andmed, mis iseloomustavad isikut: kuriteo toimepanemise koht, aeg, viis, motiivid, tagajärjed ja muud olulised asjaolud; andmed süüdistatava vanuse, hariduse, tööala, perekonnaseisu, varajasema karistatuse ja ühiskonnale kasulikust tööst osavõtu kohta; kuriteo toimepanekut ja süüdistatava süüd kinnitavad tõendid; süüdistatava vastutust raskendavad ja kergendavad asjaolud; süüdistatava poolt enda kaitseks esitatud väited ja nende kontrollimise tulemused.
Süüdistuskokkuvõttes peavad olema viited toimiku lehtedele, kus esinevad tõendid, mis kinnitavad süüdistuskokkuvõttes esitatud fakte.
Süüdistuskokkuvõtte resolutiivosas märgitakse süüdistatava ees- ja perekonnanimi ning esitatud süüdistuse formuleering ja kriminaalseaduse paragrahv, lõige ja punkt, mis näevad ette vastutuse süüdistatava poolt toimepandud kuriteo eest.
Kui kriminaalasjas on mitu süüdistatavat, siis esitatakse süüdistuse formuleering ja kriminaalseaduse paragrahv, lõige ja punkt iga süüdistatava kohta eraldi.
Süüdistuskokkuvõttele kirjutab alla uurija, märkides selle koostamise koha ja aja.
Teatis süüdistatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta.
Kohtuistungile kutsutavate isikute nimekirjas näidatakse isiku elu- või asukoht, käesoleva koodeksi § 79 1 1. lõikes sätestatud aluse olemasolul vaid tema leppenimetus, ja toimiku lehed, kus leiduvad tema ütlused.
Toimiku lehtedele viidatakse ka lisatud teatistes.
Kui süüdistuskokkuvõte on koostatud keeles, mida süüdistatav ei valda, on uurija kohustatud lisama süüdistuskokkuvõttele tõlke süüdistatava emakeeles või temale arusaadavas keeles.
Kui süüdistuskokkuvõte on koostatud muus keeles, lisatakse selle eestikeelne tõlge.
Pärast süüdistuskokkuvõtte koostamist saadab uurija toimiku koos süüdistuskokkuvõttega viivitamatult prokurörile.
Kui süüdistatava suhtes on valitud tõkendiks vahi all pidamine, tuleb kriminaaltoimik saata prokurörile kümme päeva enne vahi all pidamise tähtaja lõppemist uurimistähtaja piires.
Prokuröril on õigus oma määrusega, kui selleks on alus, tühistada uurija määrus kriminaalasja lõpetamise kohta ja uuendada kriminaalasja menetlus.
Lõpetatud kriminaalasjas võib menetlust uuendada ainult siis, kui ei ole möödunud aegumistähtajad.
Tõendamiseseme asjaolude selgitamisel täielikkuse tagamiseks võib vajadusel uurimisjuhi määrusega moodustada uurimisgrupi.
Nimetatakse uurimisgrupi vanem ja liikmed.
Uurimisgrupi vanem võtab kriminaalasja menetlusse määrusega ja kooskõlastab uurimisgrupi tegevuse.
Kas on tarvitusele võetud abinõud tsiviilhagi tagamiseks.
Lõpetab kriminaalmenetluse, koostades selle kohta määruse käesoleva koodeksi §-s 168 sätestatud korras.
Süüdistuskokkuvõttega mittenõustumisel koostab prokurör uue süüdistuskokkuvõtte, kõrvaldab toimikust uurija poolt koostatud süüdistuskokkuvõtte ja tagastab viimase uurijale, näidates ära selles esinevad puudused.
Kui süüdistuskokkuvõtte koostamisel rikuti käesoleva koodeksi § 174, on prokuröril õigus toimikut uurijale tagastada uue süüdistuskokkuvõtte koostamiseks vastavalt käesoleva koodeksi nõuetele.
Prokuröril on õigus vajadusel üle kuulata kannatanu, tunnistaja ja teha muid üksikuid menetlustoiminguid kriminaalasjas, mis on temale saadetud süüdistuskokkuvõtte kinnitamiseks.
Prokuröril on õigus oma määrusega välja jätta süüdistuskokkuvõttest üksikuid süüdistuse punkte, samuti kohaldada seadust, mis näeb ette vähem raske kuriteo, kui seejuures süüdistus oma sisult oluliselt ei muutu.
Kui on vajadus muuta süüdistus raskemaks või esialgsest süüdistusest sisult oluliselt erinevaks, tagastab prokurör kriminaalasja uurijale täiendavaks uurimiseks ja uue süüdistuse esitamiseks.
Prokuröril on õigus teha muudatusi kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas, muuta, tühistada või valida tõkendit, taotleda kohtu luba süüdistatava vahi alla võtmiseks või vahi all pidamise tähtaja pikendamiseks.
Kinnitanud või muutnud uurija poolt koostatud süüdistuskokkuvõtte või koostanud uue süüdistuskokkuvõtte, saadab prokurör kriminaalasja kohtusse vastavalt alluvusele.
Pärast kriminaalasja kohtusse saatmist esitatakse kõik taotlused ja kaebused asjas vahetult kohtule.
Kaebused uurija tegevuse peale esitatakse prokurörile kas vahetult või uurija kaudu, kelle tegevuse peale kaevatakse.
Kaebused võivad olla nii kirjalikud kui ka suulised.
Suulised kaebused kannab uurija või prokurör protokolli, millele kirjutavad alla kaebaja ja protokolli koostaja.
Esitatud kaebuse on uurija kohustatud koos oma seletusega kahekümne nelja tunni jooksul saatma prokurörile.
Kaebuse esitamine peatab kaevatava toimingu täitmise, kui seda peab vajalikuks uurija või prokurör.
Prokurör on kohustatud kaebuse lahendama kümne ööpäeva jooksul, arvates kaebuse saabumise päevast, ja teatama kaebajale tagajärgedest.
Kui kaebuse lahendamiseks on vaja välja nõuda ja kontrollida kriminaalasja või kriminaalmenetluse lõpetamise materjale, võib kaebuse lahendamise tähtaega pikendada kuni kahekümne ööpäevani, teavitades sellest kaebuse esitajat.
Kaebuse lahendamisel on prokuröril õigus nõuda uurijalt seletust.
Prokuröri otsuse peale kaebuse lahendamise kohta või prokuröri tegevuse peale uurimisel võib edasi kaevata kõrgemalseisvale prokurörile.
Süüdistatava kohtu alla andmise peab kohtunik otsustama hiljemalt kümne päeva jooksul, arvates kriminaalasja kohtusse saabumisest.
Kui süüdistatava suhtes on valitud tõkendiks vahi all pidamine, peab kohtunik otsustama süüdistatava kohtu alla andmise hiljemalt viie päeva jooksul, arvates kriminaalasja kohtusse saabumisest.
Küllaldaste aluste esinemisel kriminaalasja arutamiseks kohtuistungil teeb kohtunik määruse süüdistatava kohtu alla andmiseks, jättes ette otsustamata süüdistatava süüküsimuse.
Juhul kui kohtunik ei nõustu süüdistuskokkuvõtte järeldustega või kui on vaja muuta süüdistatava suhtes valitud tõkendit või on vaja lahendada tunnistaja või kannatanu anonüümsuse rakendamisega seonduv, toimub kohtu korraldav istung.
Kohtu korraldav istung viiakse läbi kohtuniku poolt ainuisikuliselt.
Prokuröri osavõtt kohtu korraldavast istungist on kohustuslik.
Kriminaalasja läbivaatamine korraldaval istungil algab kohtuniku ettekandega.
Kui istungile on kutsutud ka teised menetlusosalised, kuulab kohtunik seejärel esimesena ära taotluse esitaja arvamuse.
Prokurör annab oma arvamuse viimasena.
Korraldava istungi kohta koostab kohtuistungi sekretär protokolli.
Kas tõkend on valitud õigesti.
Kriminaalasja lõpetamise ja materjalide alaealiste komisjonile üleandmise kohta.
Määruses otsustatakse ka süüdistatava suhtes valitud tõkendi küsimus.
Kohtuistungi koht ja aeg.
Kohtunik peab otsustama kõik prokuröri ja teiste menetlusosaliste poolt kohtule esitatud taotlused.
Kui taotluse lahendamiseks kohtunik viib läbi korraldava istungi, teatatakse taotluse esitajale istungi aeg.
Taotluste rahuldamata jätmise korral on neid uuesti õigus esitada kohtuistungil.
Kohus võib kohtuistungile kutsuda nii kohtueelsel uurimisel ülekuulatud tunnistajaid kui ka teisi, kelle väljakutsumist peab vajalikuks kohus või taotlevad menetlusosalised.
Kui kohtulikuks arutamiseks ettevalmistamise ajal on menetlusosalised taotlenud tunnistajate ja kannatanute, kelle suhtes rakendati anonüümsust, täiendavat ülekuulamist, võib kohus korraldada seda enne asja sisulist arutamist.
Ülekuulamist toimetab sama kohtunik või kohtu koosseis, kes hiljem asja arutab, ja ütluste sisu avaldatakse kohtuistungil.
Kohtuniku ülesandel selgitab kriminaalhooldusametnik välja kohustuste määramiseks olulised asjaolud ja esitab kohtule kohtueelse ettekande, mis lisatakse toimiku materjalidele.
Kriminaalhooldusametniku määramine on kohustuslik alaealiste kriminaalasjades.
Alaealise kriminaalasjas kutsutakse kohtuistungile kohtualuse vanemad või muud seaduslikud esindajad.
Käesoleva paragrahvi lõikes üks nimetatud isikutel on õigus avaldada taandusi, esitada tõendeid ja taotlusi ning osaleda tõendite kohtulikus uurimises.
Nimetatud õigused selgitatakse neile kohtuistungi avamise järel.
Vajaduse korral võib kohus kuulata alaealise kohtualuse seaduslikke esindajaid üle tunnistajatena.
Alaealise kohtualuse seaduslikud esindajad viibivad kogu kohtuliku arutamise aja istungisaalis.
Erandjuhtudel, kui alaealise kohtualuse seadusliku esindaja osavõtt kohtuistungist võib avaldada kahjulikku mõju alaealise kohtualuse huvidele, võib kohus oma määrusega seadusliku esindaja kas eemaldada istungisaalist või piirata tema osavõttu kohtulikust arutamisest.
Alaealise kohtualuse seaduslike esindajate mitteilmumine ei takista kriminaalasja kohtulikku arutamist, kui kohus ei tunnista nende osavõttu vajalikuks.
Kriminaalasjade ebaõige ühendamine.
Kriminaalasja täiendavaks uurimiseks saatmisel näitab kohtunik määruses, mida on vaja täiendavalt teha.
Kui uurija ei võtnud tarvitusele abinõusid tsiviilhagi tagamiseks ja kui kohus ise ei saa neid abinõusid rakendada, siis ta, saatmata kriminaalasja täiendavaks uurimiseks, kohustab oma määrusega uurijat vastavad abinõud tarvitusele võtma.
Kui süüdistuskokkuvõte ei vasta käesoleva koodeksi § 174 nõuetele, saadab korraldaval istungil kohtunik toimiku prokurörile uue süüdistuskokkuvõtte koostamiseks.
Kui kohtunik korraldaval istungil teeb kindlaks, et süüdistatav varjab end kohtu eest, peatab kohtunik või korraldaval istungil kohus oma määrusega kriminaalasja menetluse ja kuulutab süüdistatava tagaotsitavaks.
Samuti peatatakse kriminaalasja menetlus süüdistatava raske haiguse korral, mis takistab kriminaalasja kohtulikku arutamist.
Peatamise aluste äralangemisel uuendab kohtunik määrusega menetluse.
Käesoleva koodeksi § 5 alusel lõpetab kohtunik kriminaalasja menetluse korraldaval istungil.
Kriminaalasja menetluse lõpetamisel tühistab kohus valitud tõkendi ning otsustab asitõendite ja teiste äravõetud esemete, samuti tsiviilhagi tagamiseks tarvitusele võetud abinõude tühistamise.
Kriminaalasja menetluse lõpetamise määruse ärakiri antakse süüdistatavale.
Kriminaalasja lõpetamisest teatab kohus kannatanule, tsiviilhagejale ja tsiviilkostjale.
Käesoleva koodeksi § 391 lg 1 korras kannatanu ja süüdistatava kaebuse alusel alustatud vastastikuseid süüdistusi võib ühendada ühiseks menetlemiseks kuni kriminaalasja kohtuliku arutamise alguseni.
Kohtuniku määruses süüdistatava kohtu alla andmise kohta näidatakse: määruse tegemise koht ja aeg, kohtu nimetus ja kohtuniku perekonnanimi, läbivaadatav kriminaalasi ja määruse sisu.
Määrusele kirjutab alla kohtunik.
Korraldava istungi määruses näidatakse korraldava istungi koht ja aeg, kohtu nimetus, kohtuniku ja kohtuistungi sekretäri perekonnanimi, prokuröri osavõtt istungist, taotluste esitajate kohalolek, läbivaadatav kriminaalasi ja määruse sisu.
Pärast süüdistatava kohtu alla andmist peab kohtunik tagama prokurörile ja teistele menetlusosalistele võimaluse tutvuda toimiku kõigi materjalidega.
Nimetatud isikutel on õigus teha seejuures neile vajalikke väljakirjutusi.
Kohus annab kohtualusele kätte süüdistuskokkuvõtte ärakirja, kohtukutse ning kohtu alla andmise määruse ärakirja, kui selle määrusega muudeti süüdistust või tõkendit.
Kriminaalasja arutamine kohtuistungil ei või toimuda enne kolme ööpäeva möödumist, arvates nende dokumentide kätteandmisest kohtualusele.
Kriminaalasja arutamine kohtuistungil peab toimuma hiljemalt kahekümne ööpäeva jooksul, arvates süüdistatava kohtu alla andmisest.
Kriminaalasja arutamise kolmest kohtunikust koosnevas koosseisus kriminaalkoodeksi § 196 1 järgi otsustab Tallinna Linnakohtu esimees.
Kohtuistungit juhib kohtunik.
Kohtunik juhib kohtulikku arutamist kõigi asjaolude täieliku, igakülgse ja objektiivse uurimise ning tõe avastamise suunas ja kõrvaldab kohtulikust arutamisest kõik, mis ei käi arutatava kriminaalasja kohta.
Kriminaalasja arutamisel peab esimese astme kohus vahenditult uurima kriminaalasjas leiduvaid tõendeid: üle kuulama kohtualused, kannatanud ja tunnistajad, ära kuulama eksperdiarvamused, vaatlema asitõendeid, avaldama protokolle ja muid dokumente.
Prokurör, kohtualune ja kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilhageja ja tsiviilkostja ning nende esindajad kasutavad kohtulikul arutamisel võrdseid õigusi tõendite esitamisel, tõendite uurimisest osavõtmisel ja taotluste esitamisel.
Kriminaalasja arutamine esimese astme kohtu istungil toimub kohtualuse osavõtul, kelle ilmumine kohtusse on kohustuslik.
Kriminaalasja arutamine kohtualuse puudumisel on lubatud ainult siis, kui kohtualune viibib väljaspool Eesti Vabariigi piire ja hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale.
Kohtualuse mitteilmumisel kohtuistungile peab kohus kriminaalasja arutamise edasi lükkama, välja arvatud käesoleva koodeksi §-s 208 lg 2 märgitud juhul.
Kohus võib mitteilmunud kohtualuse suhtes kohaldada sundtoomist, samuti valida või muuta tema suhtes tõkendit.
Prokurör esindab kohtus riiklikku süüdistust, võtab osa tõendite uurimisest, esitab arvamuse kohtuliku arutamise ajal tekkivate küsimuste kohta ning kaalutlused kriminaalseaduse kohaldamise ja karistuse kohta kohtualuse suhtes.
Prokurör juhindub süüdistuse esindamisel seaduse nõuetest ja oma sisemisest veendumusest, mis põhineb kõikide asjaolude läbivaatamisel.
Kui prokurör kohtuliku arutamise tulemusena jõuab veendumusele, et kohtuliku uurimise andmed ei kinnita kohtualusele esitatud süüdistust, on ta kohustatud süüdistusest loobuma ja esitama kohtule loobumise motiivid.
Prokuröri loobumine süüdistusest ei võta kohtult kohustust jätkata kriminaalasja arutamist ja otsustada kohtualuse vastutuse küsimust.
Prokuröri osavõtt kohtulikust arutamisest on kohustuslik riikliku süüdistusega seotud kriminaalasjades.
Prokuröri mitteilmumisel lükatakse kriminaalasja arutamine edasi.
Kaitsja mitteilmumisel, kui teda pole võimalik kohtualuse nõusolekul asendada, lükatakse kriminaalasja arutamine edasi.
Prokuröri või kaitsja mõjuva põhjuseta mitteilmumisest teatab kohus kõrgemalseisvale prokurörile või advokatuuri vastavale asutusele.
Kriminaalasja arutamisest osa võtma ilmunud prokurörile või kaitsjale peab kohus andma aega ette valmistuda kohtulikust arutamisest osavõtmiseks.
Tsiviilhageja, tsiviilkostja või nende esindajate mitteilmumine ei takista tsiviilhagi läbivaatamist.
Kui kohus leiab, et tsiviilhagi läbivaatamine ülaltähendatud isikute osavõtuta ei ole võimalik, jätab ta tsiviilhagi läbivaatamiseks tsiviilmenetluse korras.
Kannatanu mitteilmumisel otsustab kohus kriminaalasja arutamise või edasilükkamise olenevalt sellest, kas on kannatanu osavõtuta kõigi asjaolude täielik väljaselgitamine ning tema õiguste ja seaduslike huvide kaitse võimalik.
Kohus võib välja kutsuda spetsialisti, kes võtab kohtulikust arutamisest osa käesoleva koodeksi §-s 111 1 ettenähtud korras.
Kriminaalasja arutamine kohtus toimub ainult kohtu alla antud süüdistatavate suhtes ja ainult nendes kuritegudes (kuriteoepisoodides), milles nad on kohtu alla antud.
Süüdistuse muutmine või uue süüdistuse esitamine kohtus on lubatud.
Kui kohtuliku arutelu käigus peab prokurör vajalikuks muuta esitatud süüdistust või esitada uus süüdistus, millega halveneb kohtualuse seisund või mis on oma sisult oluliselt erinev varemesitatud süüdistusest, esitab ta selle kirjalikult kohtu kaudu.
Muudetud või uue süüdistuse ärakirjad annab kohus kaitsjale ja kohtualusele.
Kohus annab muudetud või uue süüdistuse järgi kohtualuse kohtu alla oma määrusega ning kohtualuse või kaitsja taotlusel kuulutab välja kohtuistungi piisava kestusega vaheaja või lükkab asja arutamise edasi kaitseks ettevalmistamiseks muudetud või uue süüdistuse vastu.
Süüdistuse muutmine kohtus, millega ei halvene kohtualuse seisund, on lubatud, sõltumata prokuröri vastavasisulisest taotlusest.
Kui kohus tuvastab kohtuistungil, et kohtualune on peale arutatava kuriteo toime pannud veel teise kuriteo, või kuriteo võis toime panna isik, kes ei ole kohtu alla antud, kuulab kohus ära prokuröri arvamuse ja teeb määruse materjalide eraldamiseks ning saadab need materjalid prokurörile.
Kui arutatav kriminaalasi on tihedas seoses eraldatud materjalidega ja nende arutamine eraldi ei ole võimalik, saadab kohus kogu kriminaalasja prokurörile kohtueelse uurimise korraldamiseks.
Materjalide eraldamine teadvalt valeütlusi andnud tunnistaja, kannatanu või vale eksperdiarvamuse andnud eksperdi suhtes toimub kohtuotsuse või kriminaalasja lõpetamise määruse tegemisel.
Kui kohtusse saabuvad mitme isiku kriminaalasjad, kes on koos toime pannud ühe või mitu kuritegu, või kriminaalasjad ühe isiku poolt mitme kuriteo toimepanemise kohta, on kohtul õigus ühendada need oma määrusega ühiseks menetlemiseks.
Kannatanule, tsiviilhagejale ja tsiviilkostjale, nende esindajatele, samuti kohtualusele ja tema kaitsjale tuleb tagada õigus tutvuda ühendatud kriminaalasjade materjalidega.
Kui kriminaalasja ei ole võimalik arutada mõne kohtuistungile kutsutud isiku mitteilmumise tõttu või seoses vajadusega välja nõuda täiendavaid tõendeid, lükkab kohus motiveeritud määrusega kriminaalasja arutamise edasi ja võtab tarvitusele abinõud vastavate isikute ilmumiseks või vajalike tõendite väljanõudmiseks.
Kui kriminaalasja arutamine lükatakse edasi, jätkatakse kohtulikku arutelu sama kohtu koosseisu poolt sellest kohtutoimingust, millest alates arutamine edasi lükati.
Kui mõni kohtualune kriminaalasja kohtulikust arutamisest kõrvale hoidub, peatab kohus menetluse selle kohtualuse suhtes kuni tema tabamiseni ja jätkab kriminaalasja arutamist teiste kohtualuste suhtes.
Kui kriminaalasja eraldi arutamine ei ole võimalik, peatatakse kogu menetlus.
Kui kohtulikul arutamisel avastatakse eeluurimismaterjalide puudulikkus, mida ei ole võimalik täiendada kohtulikul uurimisel, või käesoleva koodeksi sätete rikkumine kohtueelsel uurimisel, mis takistab kriminaalasja kohtulikku arutamist, teeb kohus motiveeritud määruse kriminaalasja saatmise kohta täiendavaks uurimiseks.
Kui kohtulikul uurimisel kohus jõuab veendumusele käesoleva koodeksi §-s 215 lg 2 sätestatud uue või muudetud süüdistuse esitamise vajalikkuses või tuvastab käesoleva koodeksi §-s 216 lg 2 sätestatud alused, saadab ta motiveeritud määrusega kriminaalasja täiendavaks kohtueelseks uurimiseks.
Pärast täiendavat eeluurimist tuleb kriminaalasi saata süüdistatava kohtu alla andmiseks üldises korras.
Kui kohtulikul arutamisel ilmnevad käesoleva koodeksi §-s 5 lg 1 p 5, 7, 8, 9 ettenähtud alused, lõpetab kohus põhistatud määrusega menetluse.
Paragrahvis 5 lg 4 ettenähtud aluste ilmnemisel võib kohus kuni kohtuotsuse jõustumiseni menetluse lõpetada põhistatud määrusega.
Tsiviilhagi, mis seoses menetluse lõpetamisega kriminaalasjas jäi läbi vaatamata, võib esitada tsiviilmenetluse korras.
Kui kannatanu lepib kohtualusega, lõpetatakse kannatanu kaebusel alustatud kriminaalmenetlus käesoleva koodeksi § 5 lg 1 p 6 alusel.
Leppida võib kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
Kannatanu mõjuvate põhjusteta kohtusse mitteilmumisel lõpetab kohus kriminaalasja menetluse.
Kohtul on õigus kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal oma määrusega valida, muuta või tühistada kohtualuse suhtes varem valitud tõkendit.
Kriminaalasja täiendavaks uurimiseks saatmise, kriminaalasja lõpetamise, sundtoomise, tõkendi valimise, selle muutmise või tühistamise, taanduse, ekspertiisi määramise ja kohtualuse istungisaalist eemaldamise määrused, samuti erimäärused peavad olema motiveeritud.
Kohus teeb need nõupidamistoas ja vormistab eraldi toimikusse võetava dokumendina, millele kirjutab alla kogu kohtukoosseis.
Kõik muud määrused tehakse olenevalt asjaoludest kas eespool märgitud korras või kohtuistungil suuliselt ja kantakse kohtuistungi protokolli.
Kohtuliku arutamise käigus tehtud määrused avaldatakse kohtuistungil.
Kohtusaali on keelatud siseneda tulirelva, enesekaitsevahendi või ründe erivahendiga, välja arvatud riigiametnikel, kes viibivad istungil teenistusülesannete täitmisel.
Kõik kohtusaalis viibivad isikud peavad tingimusteta täitma kohtuniku korraldusi.
Kohtu koosseisu ilmumisel kohtusaali ja saalist lahkumisel tõusevad kõik saalisviibijad püsti.
Kõik isikud pöörduvad kohtu poole seistes, kuid kohtunik võib lubada kriminaalasjast osavõtval isikul tema tervisliku seisundi tõttu anda oma ütlusi istudes.
Keelata kohtuistungil pildistamine, filmivõtted, raadio- või televisiooniülekanne ning heli- või videosalvestus, kui see võib häirida menetlusosaliste, tunnistajate, eksperdi või spetsialisti ärakuulamist või takistab muul viisil õigusemõistmist.
Kohtunik võib eemaldada kohtusaalist iga isiku, kes rikub kohtuistungi korda või häirib asja arutamist.
Kohtualust, kes rikub kohtuistungi korda ja ei täida kohtuniku korraldusi, võib kohtumääruse alusel kohtusaalist ajutiselt või kogu kohtuistungi ajaks eemaldada.
Kohtualuse tagasikutsumisel kohtusaali tutvustab kohtunik teda kõikide kohtu toimingutega, mis teostati tema äraolekul.
Kohtuotsus kuulutatakse kohtualuse juuresolekul või antakse talle ärakirjana kätte kohe pärast kuulutamist.
Kui kohtuistungilt eemaldatakse mõni teine menetlusosaline, on kohtul õigus asja arutamine edasi lükata, kui asja ei ole võimalik lahendada nende tõendite alusel, mis juba on kohtu käsutuses.
Asja arutamise edasilükkamisega kaasnevad kulud kannab seda põhjustanud menetlusosaline.
Isikule, kes kohtuniku keelust hoolimata pildistab, filmib, teeb raadio- või televisiooniülekannet, heli- või videosalvestab kohtusaalis, on kohtul õigus kohtuistungil määrata rahatrahv kuni viiekümne miinimumpäevamäära ulatuses ja ta kohtusaalist eemaldada.
Kohtul on õigus trahvida iga isikut, kes suuliselt või kohtule adresseeritud kirjas, kaebuses või dokumendis väljendab lugupidamatust kohtu vastu, mis seisneb sündsusetute või solvavate väljenduste kasutamises.
Rahatrahvi võib määrata kuni saja miinimumpäevamäära ulatuses.
Kui kohtuistungi korda rikkunud isik ei allu kohtuniku korraldusele kohtusaalist lahkuda või kui ta püüab sellele kohtuistungile ilma kohtu loata taas siseneda, on kohtul õigus talle määrata arest kogu istungi ajaks, kuid mitte üle seitsme ööpäeva.
Kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal koostab sekretär vastavalt käesoleva koodeksi sätetele kohtuistungi protokolli.
Kui kohtuniku ja sekretäri vahel tekivad protokolli sisu kohta lahkarvamused, peab sekretär lisama oma märkused protokollile.
Need märkused vaadatakse läbi kohtu koosseisu poolt käesoleva koodeksi §-s 82 ettenähtud korras ja selle kohta tehtud määrus lisatakse protokollile.
Kohtunik kuulutab kohtuistungi avatuks, teatab, milline asi tuleb arutusele ja teeb kindlaks, kas kohtuistungile on ilmunud prokurör, kohtualune, kaitsja, samuti kannatanu ja tema esindaja, tsiviilhageja ja tsiviilkostja või nende esindajad.
Sekretär kannab kohtule ette, kas kutsutud tunnistajad, eksperdid, spetsialistid ja tõlk on kohtuistungile ilmunud.
Kohtunik teeb kindlaks kohtualuse isiku, küsitledes temalt ees- ja perekonnanime, sünniaastat ja -kohta, rahvust, kodakondsust ja muid andmeid, ning selgitab, kas ja millal ta on kätte saanud käesoleva koodeksi §-des 202 või 394 loetletud dokumendid.
Kui neid dokumente ei ole kohtualusele kätte antud käesoleva koodeksi §-des 202 või 394 ettenähtud tähtajal, lükatakse kriminaalasja arutamine edasi.
Kohtunik selgitab kohtuistungile ilmunud tunnistajatele ja kannatanutele nende õigused ja kohustused ning hoiatab neid ütluse andmisest keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, võttes neilt selle kohta allkirja.
Nooremaid kui viieteistkümne aastaseid tunnistajaid ja kannatanuid ei hoiatata kriminaalvastutuse suhtes ütluse andmisest keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, kuid neile selgitatakse, et nad on kohustatud andma õigeid ütlusi.
Pärast allkirja andmist tunnistajad eemaldatakse istungisaalist.
Kohtunik võtab tarvitusele abinõud, et ülekuulatud tunnistajad ei saaks suhelda ülekuulamata tunnistajatega.
Kohtunik teeb teatavaks kohtu koosseisu, teatab, kes esineb asjas riikliku süüdistajana, kaitsjana ja kes on kohtuistungi sekretär, tõlk, ekspert ja spetsialist ning selgitab menetlusosalistele nende õiguse esitada kohtuniku, kohtukaasistujate, prokuröri, kohtuistungi sekretäri, tõlgi, eksperdi ja spetsialisti vastu taandust.
Käesoleva koodeksi §-des 20 või 26 märgitud asjaoludel on kohtunik ja kohtukaasistuja kohustatud taanduma.
Samadel alustel on menetlusosalistel õigus avaldada taandust kohtuniku või kohtukaasistuja vastu.
Kohtuniku või kohtukaasistuja taandumise või taandamise otsustab kohus taandatava kohtuniku või kohtukaasistuja osavõtuta.
Häälte poolitumisel loetakse kohtunik või kohtukaasistuja taandatuks.
Kahe kohtuliikme või kogu kohtukoosseisu vastu avaldatud taanduse otsustab kogu kohtukoosseis.
Asja ainuisikulisel läbivaatamisel lahendab kohtunik ka tema vastu esitatud taandamise.
Enne taanduse otsustamist on kohtunikul või kohtukaasistujal, kelle vastu taandus avaldati, õigus anda seletusi taandamise motiivide kohta.
Käesoleva paragrahvi sätteid kohaldatakse ka prokuröri, eksperdi, spetsialisti, kohtuistungi sekretäri ja tõlgi suhtes, kusjuures nende eelnenud osavõtt kriminaalasjast prokuröri, eksperdi, spetsialisti, kohtuistungi sekretäri või tõlgina ei ole taandamise aluseks.
Käesoleva paragrahvi sätteid kohaldatakse ka kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilhageja ja tsiviilkostja esindajate suhtes käesoleva koodeksi §-s 20 lg 2 ja 3 märgitud asjaolude olemasolul.
Prokuröri, kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilhageja ja tsiviilkostja esindajate, eksperdi, spetsialisti, kohtuistungi sekretäri või tõlgi taandamise otsustab kohus terves koosseisus.
Taandamine otsustatakse nõupidamistoas.
Menetlusosalise, tunnistaja, eksperdi või spetsialisti mitteilmumisel kuulab kohus ära prokuröri ja teiste menetlusosaliste arvamuse kriminaalasja arutamise võimalikkuse kohta ja teeb määruse kriminaalasja arutamise jätkamiseks või edasilükkamiseks.
Kui kohus teeb määruse asja arutamise edasilükkamiseks, võib kohus üle kuulata ilmunud tunnistajaid, eksperti või spetsialisti, kannatanut, tsiviilhagejat, tsiviilkostjat või nende esindajaid.
Kui pärast asja arutamise edasilükkamist vaatab selle läbi sama kohtukoosseis, toimub nimetatud isikute teistkordne kutsumine kohtuistungile ainult hädavajalikel juhtudel.
Kohtunik selgitab kohtualusele tema õigused kriminaalasja kohtulikul arutamisel, mis on ette nähtud käesoleva koodeksi §-s 35 1.
Kriminaalkoodeksi §-des 113, 115 lg 1, 128 1, 129 ja 130 ettenähtud kuritegudes selgitab kohtunik kannatanule tema õigust toetada süüdistust või leppida kohtualusega, samuti selgitab talle, et leppimise korral, mis toimus enne kohtuotsuse jõustumist, kuulub kriminaalasi lõpetamisele.
Kui ekspertiis on korraldatud väljaspool riiklikku ekspertiisiasutust, selgitab kohtunik eksperdile tema õigused ja kohustused.
Kui eksperdiks määratud isikut ei ole vannutatud, hoiatab kohtunik teda kriminaalkaristusest, mida kohaldatakse teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest vastavalt kriminaalkoodeksi §-s 175 sätestatule, ning võtab selle kohta allkirja.
Ekspert viibib kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal istungisaalis.
Erandjuhtudel võib kohus, ära kuulanud menetlusosaliste arvamused, vabastada eksperdi tema taotlusel istungisaalis viibimise kohustusest üksikute kohtulike toimingute ajaks.
Kohtunik selgitab spetsialistile tema õigused ja kohustused, mis on ette nähtud käesoleva koodeksi §-s 111 1.
Kohtunik küsitleb prokuröri, kohtualust, tema kaitsjat, kannatanut ja tema esindajat, tsiviilhagejat, tsiviilkostjat või nende esindajaid, kas neil on taotlusi uute tunnistajate, ekspertide ja spetsialistide väljakutsumiseks, samuti uute tõendite väljanõudmiseks ja kriminaalasja juurde võtmiseks.
Kohtuistungil on menetlusosalistel õigus esitada taotlusi kõigis kriminaalasjasse puutuvates küsimustes, olenemata sellest, kas neid taotlusi on kohtueelsel või kohtulikul uurimisel juba varem esitatud.
Taotluse mitterahuldamine ei võta isikult, kelle taotluse rahuldamisest keelduti, õigust esitada taotlust edaspidi kohtuliku arutamise käigus.
Iga taotluse kohta küsib kohus teiste menetlusosaliste seisukoha.
Ära kuulanud taotlused, menetlusosaliste avaldused, teeb kohus määruse esitatud taotlus rahuldada või rahuldamata jätta.
Kohtunik teatab, et kohus alustab kohtulikku uurimist, mis algab süüdistuskokkuvõtte avaldamisega või süüdistuskokkuvõtte ja kohtu alla andmise määruse avaldamisega, kui kohtu alla andmise määrusega oli muudetud süüdistuskokkuvõtte sisu.
Seejärel selgitab kohtunik kohtualusele süüdistuse sisu, mille järgi ta on kohtu alla antud, ja küsib, kas kohtualune tunnistab ennast temale esitatud süüdistuses süüdi.
Kohus kuulab ära menetlusosaliste arvamuse kohtulike tõendite uurimise järjekorra kohta ja teeb vastava määruse, mis kantakse protokolli.
Kohus teostab kohtulikku uurimist täies ulatuses, olenemata sellest, kas kohtualune ennast temale esitatud süüdistuses süüdi tunnistas või mitte.
Kohtualuse ülekuulamine algab kohtuniku ettepanekuga anda ütlusi esitatud süüdistuse kohta.
Pärast kohtualuse ütluste andmist küsitlevad teda prokurör, kannatanu ja tema esindaja, tsiviilhageja, tsiviilkostja või nende esindajad ja kaitsja.
Pärast seda võivad kohtualusele küsimusi esitada teised kohtualused ja nende kaitsjad.
Kohtul on õigus küsitleda kohtualust igas kohtuliku uurimise järgus.
Kohtualusel on õigus kogu kohtuliku uurimise kestel ülekuulatud tunnistajatele, ekspertidele, spetsialistidele, tsiviilhagejale, tsiviilkostjale, kannatanule ja teistele kohtualustele küsimusi esitada.
Kohtualusel on õigus anda seletusi kas kogu kriminaalasja kohta või iga üksiku asjaolu kohta eraldi.
Kui alaealise süüdistusasjas on kohtu äranägemisel vaja kasvatuslikel motiividel üksikuid kohtu toiminguid teostada alaealise kohtualuse juuresolekuta, eemaldatakse viimane kohtumäärusega istungisaalist.
Pärast alaealise kohtualuse tagasikutsumist istungisaali tutvustab kohtunik teda kõigi kohtu toimingutega, mis teostati tema juuresolekuta.
Kui kohtulik arutamine toimub kohtualuse juuresolekuta.
Seda sätet kohaldatakse ka kohtualuse poolt kohtus antud ütluste avaldamise puhul.
Salvestust on lubatud esitada pärast seda, kui on avaldatud ülekuulamise või kohtuistungi protokolli kantud ütluste sisu.
Kohtuistungi protokolli märgitakse salvestuse esitamine.
Tunnistaja kuulatakse üle üksikult, teiste, veel ülekuulamata tunnistajate juuresolekuta.
Enne ülekuulamist küsitletakse tunnistajat tema isiku kindlakstegemiseks ja tema ning kohtualuse ja kannatanu suhete selgitamiseks.
Kohtunik teeb tunnistajale ettepaneku öelda kohtule kõik, mis ta kriminaalasja kohta teab.
Pärast tunnistaja poolt ütluste andmist küsitlevad teda prokurör, kannatanu ja tema esindaja, tsiviilhageja, tsiviilkostja või nende esindajad, kohtualune ja kaitsja.
Kui tunnistaja kutsuti kohtusse mõne menetlusosalise taotlusel, küsitleb tunnistajat esimesena see menetlusosaline, kelle taotlusel tunnistaja oli kutsutud.
Tunnistajale võib esitada täiendavaid küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks.
Kohtunik on kohustatud kõrvaldama kriminaalasjasse mittepuutuvad ja suunavad küsimused.
Kohtul on õigus küsitleda tunnistajat igas kohtuliku uurimise järgus.
Kohus võib omal initsiatiivil, aga samuti menetlusosaliste taotlusel tunnistajaid vastastada.
Ülekuulatud tunnistajad jäävad kohtuliku uurimise lõpuni istungisaali ega või kohtu loata saalist lahkuda.
Kui kohus peab vajalikuks üle kuulata tunnistajat, kelle suhtes on rakendatud anonüümsust, toimub see menetlusosaliste juuresolekuta nende poolt esitatud küsimuste alusel.
Ütluste sisu avaldatakse kohtuistungil.
Kohtuistungil võib tunnistajat, kelle suhtes on rakendatud anonüümsust, üle kuulata menetlusosaliste osavõtul ainult tema nõusolekul.
Noorem kui viieteistkümne aastane tunnistaja kuulatakse üle pedagoogi või psühholoogi, vajalikel juhtudel aga ka vanemate või seaduslike esindajate juuresolekul, kellel on õigus ülekuulatavale alaealisele tunnistajale kohtuniku loal küsimusi esitada.
Alaealine tunnistaja eemaldatakse pärast tema ülekuulamist istungisaalist, välja arvatud juhud, kui kohus tema edasist viibimist istungisaalis vajalikuks peab.
Tunnistaja võib ülekuulamisel kasutada märkmeid, kui tema ütlused käivad arvuliste andmete kohta või on seotud nimede või muude raskesti meelespeetavate andmetega.
Tunnistaja võib ette lugeda dokumente, mis käivad tema poolt antud ütluste kohta.
Märkmed ja dokumendid esitatakse kohtule, vajaduse korral avaldatakse, ja neid võib kohtumääruse alusel kriminaalasja juurde võtta.
Kui ütlused käivad arvuliste andmete kohta või on seotud nimede või muude raskesti meelespeetavate andmetega, kusjuures neid ütlusi võib avaldada alles pärast tunnistaja suulist ülekuulamist.
Käesoleva paragrahvi 1. lõike sätteid kohaldatakse ka tunnistaja poolt kohtus antud ütluste avaldamise puhul.
Kohtuistungil võib avaldada ka vastavalt käesoleva koodeksi §-le 233 lg 2 kohtu poolt ülekuulatud tunnistaja ütlusi.
Salvestust ei lubata esitada, kui eelnevalt ei avaldata ütlusi, mis sisalduvad vastavas ülekuulamise või kohtuistungi protokollis.
Kohtuistungi protokollis märgitakse salvestuse esitamine.
Kannatanu kuulatakse üle enne tunnistajaid käesoleva koodeksi §-des 243-246 ettenähtud korras.
Kohus võib nii omal initsiatiivil kui ka mõne menetlusosalise taotlusel esitada kohtualusele, tunnistajale või kannatanule äratundmiseks isiku või eseme, kui neid varem äratundmiseks ei olnud esitatud.
Isik või ese esitatakse äratundmiseks käesoleva koodeksi §-de 137-138 sätete kohaselt.
Pärast isiku või eseme äratundmiseks esitamist on kohtul, menetlusosalistel õigus äratundjale täiendavaid küsimusi esitada.
Ekspert võtab osa ekspertiisi esemesse puutuvate tõendite uurimisest ja võib esitada kohtu loal kohtualusele, kannatanule ja tunnistajatele küsimusi ekspertiisi tegemiseks tähtsate asjaolude kohta.
Kohtunik teeb menetlusosalistele ettepaneku esitada eksperdile küsimused kirjalikult.
Kohus kõrvaldab asjasse mittepuutuvad või väljaspool eksperdi pädevust olevad küsimused ja sõnastab ekspertiisimääruses küsimused, millele ekspert peab vastama.
Eksperdile esitatud küsimused avaldab kohus kohtuistungil.
Ekspertiis tehakse vastavalt käesoleva koodeksi §-des 158, 160 ja 160 1 sätestatule.
Ekspertiisiakt või ekspertiisist keeldumise akt avaldatakse kohtuistungil.
Pärast ekspertiisiakti või ekspertiisist keeldumise akti avaldamist võib eksperdile esitada küsimusi akti sisu selgitamiseks ja täiendamiseks.
Eksperdi selgitused ja täiendused, mida vajatakse eksperdiarvamuse kontrollimiseks ja hindamiseks, ei ole kriminaalasjas tõendid.
Eksperdile esitavad küsimusi järjekorras prokurör, kannatanu ja tema esindaja, tsiviilhageja, tsiviilkostja või nende esindajad, kohtualune ja kaitsja.
Kui ekspert kutsuti kohtusse mõne menetlusosalise taotlusel, küsitleb eksperti esimesena see menetlusosaline, kelle taotlusel ekspert oli kutsutud.
Kohtul on õigus eksperdile küsimusi esitada igas kohtuliku uurimise järgus.
Eksperdile esitatud suulised küsimused ja vastused nendele kantakse kohtuistungi protokolli.
Käesoleva koodeksi §-s 59 lg 5 ja 6 ettenähtud juhtudel võib kohus motiveeritud määrusega määrata täiend- või kordusekspertiisi.
Täiend- või kordusekspertiis tehakse käesoleva koodeksi §-des 59, 60, 249 ja 250 kehtestatud nõudeid järgides.
Asitõendi vaatlust võib toimetada igas kohtuliku uurimise järgus nii kohtu initsiatiivil kui ka menetlusosaliste taotlusel.
Seoses asitõendi vaatlusega võivad menetlusosalised kohtule avaldusi teha ja menetlusosalised ütlusi anda.
Kohus võib kohapeal teostada sündmuskoha või selle asitõendi vaatlust, mida ei ole võimalik kohtusse tuua.
Vaatlust toimetab kogu kohtukoosseis menetlusosaliste, vajaduse korral ka tunnistajate, eksperdi ja spetsialisti osavõtul.
Vaatluse käik ja tulemused kantakse kohtuistungi protokolli.
Kohus võib vastavalt käesoleva koodeksi §-le 153 1 teostada ütluste seostamise olustikuga, mille tulemused kantakse kohtuistungi protokolli.
Toimikus leiduvat või kohtuistungil kohtule esitatud dokumenti võib avaldada kas täielikult või osaliselt igas kohtuliku uurimise järgus.
Kohtuistungil esitatud dokumenti võib kohtu määrusega võtta toimikusse.
Paragrahvi 192 lõikes 6 sätestatud kohtueelse ettekande avaldamine on kohustuslik.
Pärast kõigi kriminaalasjas leiduvate tõendite uurimist küsib kohtunik menetlusosaliselt, kas nad taotlevad kohtulikku uurimist veel millegagi täiendada.
Esitatud taotluste rahuldamise või mitterahuldamise kohta teeb kohus määruse.
Pärast vajalikke täiendavaid uurimistoiminguid kuulutab kohtunik kohtuliku uurimise lõpetatuks.
Pärast kohtuliku uurimise lõpetatuks kuulutamist asub kohus kohtuliku vaidluse ärakuulamisele.
Vaidlus koosneb kriminaalasjast osavõtva prokuröri, seejärel kannatanu ja tema esindaja, tsiviilhageja ja tsiviilkostja või nende esindajate, alaealise kohtualuse seadusliku esindaja ning kaitsja, nende puudumisel aga kohtualuse enda kõnest.
Kaitsjate sõnavõttude järjekorra määrab kohus pärast nende arvamuste ärakuulamist.
Kohtulikust vaidlusest osavõtjatel on õigus oma kõnedes toetuda ainult neile tõenditele, mis olid kohtuliku uurimise esemeks.
Kohus ei või piirata vaidluse kestust, kuid kohtunikul on õigus vaidlusest osavõtjaid peatada, kui nad oma kõnes kalduvad kõrvale arutatava kriminaalasja sisust.
Kohtulikust vaidlusest osavõtjatel ei ole õigust vaidluse käigus esitada uusi tõendeid, mis ei olnud kohtuliku uurimise esemeks.
Uute tõendite esitamise vajaduse korral võivad nad taotleda kohtuliku uurimise uuendamist.
Pärast uuendatud kohtuliku uurimise lõpetamist alustatakse vaidlust uuesti.
Kohtulikust vaidlusest osavõtjatel on õigus kuni kohtu lahkumiseni nõupidamistuppa esitada oma kõne tekst lisamiseks kohtuistungi protokollile.
Pärast vaidluse lõppu võivad sellest osavõtjad vahetada repliike, kusjuures viimase repliigi õigus on alati kohtualuse kaitsjal või kohtualusel.
Pärast vaidluse lõpetamist annab kohtunik kohtualusele viimase sõna.
Kohus ei või piirata kohtualuse viimase sõna kestust, kuid kohtunikul on õigus kohtualust peatada, kui see oma kõnes kaldub kõrvale arutatava kriminaalasja sisust.
Kohtualuse viimase sõna ajal ei või temale esitada küsimusi.
Kui kohtualune oma viimases sõnas avaldab kriminaalasja suhtes olulise tähtsusega uusi asjaolusid, uuendab kohus kohtuliku uurimise.
Pärast uuendatud kohtuliku uurimise lõpetamist algab uuesti kohtulik vaidlus üldises korras ja kohtualusele antakse uuesti viimane sõna.
Pärast kohtualuse viimase sõna ärakuulamist läheb kohus kohtuotsuse tegemiseks nõupidamistuppa, millest kohtunik teatab istungisaalis viibijatele.
Kohtuotsus tehakse Eesti Vabariigi nimel.
Kohus teeb kohtuotsuse nõupidamistoas.
Otsuse tegemise ajal võivad nõupidamistoas viibida ainult kohtunikud, kes antud kriminaalasjas kohtu koosseisu kuuluvad ning kohtusekretär, kelle juuresolekut kohus peab vajalikuks otsuse kirjalikuks vormistamiseks.
Teiste isikute viibimine nõupidamistoas kohtuotsuse tegemise ajal on keelatud.
Kohtul on õigus nõupidamine katkestada puhkuseks.
Nõupidamistoas nõupidamise ajal toimunud arutlusi on keelatud avaldada.
Kohtuotsus peab olema kooskõlas seadusega ja põhjendatud.
Kohus rajab otsuse ainult nendele tõenditele, mis on läbi vaadatud kohtuistungil.
Kas riigituludesse kantavast kautsjonist rahuldada tsiviilhagi ja hüvitada kohtukulud.
Kui kohtualust süüdistatakse mitme kuriteo toimepanemises, otsustab kohus need küsimused iga kuriteo kohta eraldi ja ühtlasi mõistab lõpliku karistuse kuritegude kogumi eest.
Kui kuriteo või kuritegude toimepanemises süüdistatakse mitut kohtualust, otsustab kohus need küsimused iga kohtualuse ja kuriteo suhtes eraldi.
Kui kohus kriminaalasja arutamise tulemusena leiab, et enne kaheksateistkümneaastaseks saamist kuriteo toime pannud isikut saab mõjutada kriminaalkaristust kohaldamata, teeb ta põhistatud määruse kriminaalasja lõpetamise kohta ja alaealise suhtes kriminaalkoodeksi §-s 61 lg 1 ettenähtud mõjutusvahendi kohaldamise kohta.
Kui kohus kriminaalasja arutamise tulemusena jõuab järeldusele, et teise või kolmanda astme kuriteo toimepannud isikut saab mõjutada kriminaalkaristust kohaldamata, võib kohus kohtuotsuse tegemisel pärast karistuse mõistmist anda süüdimõistetu vastavalt kriminaalkoodeksi §-le 50 käendusele.
Kui kohus kriminaalasja arutamise tulemusena jõuab järeldusele, et mõistetud tähtajalise vabadusekaotuse ärakandmine süüdimõistetu poolt ei ole otstarbekohane, võib ta määrata, et tähtajalist vabadusekaotust süüdimõistetu suhtes tingimuslikult ei kohaldata.
Sel juhul määrab kohus vastavalt kriminaalkoodeksi § 47 lõigetele 3 ja 4 kohtuotsuse tegemisel pärast karistuse mõistmist süüdimõistetu katseajaks järgima kontrollnõudeid ja kohustusi kriminaalhooldaja järelevalve all.
Nõupidamist nõupidamistoas juhatab kohtunik, kes esitab kohtukaasistujatele otsustamiseks küsimused käesoleva koodeksi §-s 263 ettenähtud korras.
Iga küsimus tuleb esitada võimalikult niisugusel kujul, et sellele saab anda ainult kas jaatava või eitava vastuse.
Küsimuste otsustamisel ei ole kellelgi õigust keelduda oma hääle andmisest.
Kohtunik avaldab oma arvamuse ja annab oma hääle viimasena.
Kõik küsimused otsustatakse lihthäälteenamusega.
Vähemusse jäänud kohtunikul on õigus kirjalikult esitada oma eriarvamus, mis võetakse toimikusse, kuid mida ei avaldata kohtuotsuse kuulutamisel.
Kui kohus nõupidamistoas käesoleva koodeksi §-s 263 ettenähtud küsimuste otsustamisel tunnistab vajalikuks täiendavalt selgitada mõnd asjaolu, millel on kriminaalasjas tähtsust, uuendab ta kohtuotsust tegemata oma määrusega kohtuliku uurimise.
Uuendatud kohtuliku uurimise lõpetamise järel kuulab kohus uuesti ära kohtuliku vaidluse ja kohtualuse viimase sõna.
Kui kohus nõupidamistoas jõuab järeldusele, et kriminaalasi on vaja saata täiendavale uurimisele, teeb ta selle kohta määruse.
Kohtuotsus võib olla süüdimõistev või õigeksmõistev ja peab olema kohtu poolt motiveeritud.
Süüdimõistev kohtuotsus ei või rajaneda oletustel ja tehakse ainult tingimusel, kui kohtuliku arutamise käigus on tõendatud kohtualuse süü kuriteo toimepanemises.
Kohus teeb süüdimõistva otsuse süüdimõistetu vabastamisega karistusest, kui kriminaalasja arutamisel tehti kindlaks käesoleva koodeksi §-s 5 lg 1 p 3 või 4 märgitud asjaolu, samuti kriminaalkoodeksi §-des 50 1, 148 6 lg 3, 164 lg 3, 164 1 lg 3, 165 lg 3, 196 1 lg 3, 202 5 lg 2, 207 lg 4, 207 2 lg 2, 210 1 lg 3 või 210 2 lg 3 ettenähtud juhtudel.
Õigeksmõistev kohtuotsus tehakse siis, kui ei ole tuvastatud kuriteosündmus või kui kohtualuse teos puudub kuriteokoosseis, samuti siis, kui ei ole tõendatud kohtualuse osavõtt kuriteo toimepanemisest.
Kui õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel jääb kohtualuse poolt kuriteost osavõtu tõendamatuse tõttu tuvastamata kuriteo toimepannud isik, saadab kohus pärast kohtuotsuse jõustumist toimiku prokurörile seadusega sätestatud korras isiku kindlakstegemiseks, kes tuleb süüdistatavana vastutusele võtta.
Tsiviilhagi otsustatakse kohtuotsuse tegemisel.
Süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel rahuldab kohus kas täielikult või osaliselt tsiviilhagi või jätab selle rahuldamata, olenevalt hagi tõendatusest.
Õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel kuriteokoosseisu puudumise tõttu jätab kohus tsiviilhagi läbi vaatamata.
Kui ei ole tuvastatud kuriteo sündmus või ei ole tõendatud kohtualuse osavõtt kuriteo toimepanemisest, jätab kohus tsiviilhagi rahuldamata.
Kui hagi tagamiseks on kinnistusraamatusse kantud keelumärge, saadab kohus käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatud jõustunud kohtuotsuse Kinnistusametile, kes selle alusel keelumärke kustutab.
Tsiviilhagi, mis otsuse tegemisel jäi läbi vaatamata, võib esitada tsiviilmenetluse korras.
Kui kriminaalasja arutamist edasi lükkamata ei ole võimalik täpselt arvestada tsiviilhagi suurust, võib kohus süüdimõistva otsuse tegemisel tunnistada, et tsiviilhagi kuulub rahuldamisele, kuid hagi rahuldamise täpne suurus määratakse kindlaks tsiviilmenetluse korras.
Tsiviilhagi rahuldamisel võtab kohus tarvitusele abinõud tsiviilhagi tagamiseks, kui neid abinõusid ei olnud varem tarvitusele võetud.
Pärast käesoleva koodeksi §-s 263 ettenähtud küsimuste otsustamist koostab kohus otsuse, millele kirjutavad alla kõik otsuse tegemisest osavõtnud kohtunikud, kaasa arvatud ka eriarvamusele jäänud kohtunik.
Kohtuotsus kirjutatakse keeles, milles toimus kriminaalasja kohtulik arutamine.
Parandused kohtuotsuses peavad olema õiendatud.
Kohtuotsus koosneb sissejuhatavast, kirjeldav-motiveerivast ja resolutiivosast.
Kriminaalseaduse paragrahv, lõige ja punkt, kus on ette nähtud kuritegu, milles süüdistatuna kohtualune oli kohtu alla antud.
Tsiviilhagi rahuldamise või rahuldamata jätmise alused, samuti varalise kahju hüvitamise alused, kui tsiviilhagi ei ole esitatud.
Kohtuotsuse peale edasikaebamise kord ja tähtaeg.
Kui kohtualusele on esitatud süüdistus mitmes kuriteos või kriminaalseaduse mitme paragrahvi järgi, peab kohtuotsuses olema täpselt märgitud, millises süüdistuses kohtualune on õigeks ja millises süüdi mõistetud.
Kui süüdimõistetu vabastatakse karistuse kandmisest kriminaalkoodeksi § 49 lg 1 alusel, tuleb see kohtuotsuse resolutiivosas eraldi märkida.
Kohtu poolt äravõetud või erikonfiskeeritud esemed, mis omavad õppeotstarbelist või teaduslikku tähtsust, antakse pärast kohtuotsuse seadusejõusse astumist politsei ekspertiisi- ja kriminalistikaasutusele viimase taotlusel nende jätmiseks temale endale või edastamiseks Tartu Ülikoolile, Eesti Riigikaitse Akadeemiale või politseiõppeasutustele või -muuseumile.
Kohtuotsus kuulutatakse pärast sellele allakirjutamist.
Kohtuotsuse loeb ette kohtunik või kohtukaasistuja kogu kohtukoosseisu juuresolekul istungisaalis.
Kõik istungisaalis viibijad kuulavad otsust seistes.
Kui kohtuotsus loetakse ette keeles, mida kohtualune ei valda, siis pärast kohtuotsuse kuulutamist tõlgib kohtuotsuse kohtualusele istungist osavõttev tõlk.
Kohtunik selgitab kohtualusele arusaadavas väljenduses kohtuotsuse sisu, samuti kohtuotsuse peale edasikaebamise korda ja tähtaega.
Kohtualuse õigeksmõistmisel või tema vabastamisel karistuse kandmisest või temale karistuse mõistmisel, mis ei ole seotud vabadusekaotuse või arestiga, vabastatakse vahi all viibiv kohtualune vahi alt viivitamatult istungisaalis.
Kohtuotsuse ärakiri antakse kätte või saadetakse kohtualusele, samuti vahi alla võetud menetlusosalisele kolme ööpäeva jooksul pärast kohtuotsuse kuulutamist.
Teistele menetlusosalistele saadetakse kohtuotsuse ärakiri nende taotlusel viie ööpäeva jooksul pärast kohtuotsuse kuulutamist.
Kui otsus oli kirjutatud keeles, mida kohtualune ei valda, antakse kohtuotsuse ärakiri temale kätte tõlgituna kohtualuse emakeelde või teise temale arusaadavasse keelde.
Jõustunud kohtuotsuse ärakiri saadetakse süüdimõistetu töökohta, elamu valdajale või kohaliku omavalitsuse asutusele.
Kui süüdimõistetule on mõistetud mittevabadusekaotuslik karistus, saadetakse jõustunud kohtuotsuse ärakiri süüdimõistetu elukohajärgsele politseijaoskonnale.
Kohtualusele vabadusekaotusliku karistuse mõistmisel kindlustab kohus süüdimõistetu omastele võimaluse kohtuda süüdimõistetuga enne karistuse kandmisele asumist.
Kui isik pani toime ühiskonnaohtliku teo süüdimatusseisundis või haigestus pärast selle teo toimepanemist, kuid enne kohtuotsuse tegemist vaimuhaigusesse, mille tagajärjel ta ei ole võimeline endale oma tegudest aru andma või neid juhtima, alustatakse kriminaalmenetlust ja uuritakse kriminaalasja üldises korras, välja arvatud käesolevas peatükis ettenähtud erandid.
Kui isik pani toime ühiskonnaohtliku teo süüdimatusseisundis või haigestus pärast selle teo toimepanemist, kuid enne kohtuotsuse tegemist vaimuhaigusesse, mille tagajärjel ta ei ole võimeline endale oma tegudest aru andma või neid juhtima, siis teeb uurija kriminaalasja lõpetamise määruse või määruse kriminaalasja saatmiseks kohtusse kriminaalkoodeksi §-s 59 lg 1 ettenähtud meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendite või kriminaalkoodeksi §-s 59 lg 4 ettenähtud vahendi kohaldamise otsustamiseks.
Isiku psüühilise seisundi tuvastab uurimise käigus kohtupsühhiaatriaekspertiis.
Käesoleva koodeksi §-s 281 ettenähtud määruse saadab uurija koos toimikuga prokurörile, kes määrusega nõustumisel kinnitab selle ja annab üle kohtule, mittenõustumisel aga tagastab selle täiendavaks uurimiseks.
Saanud prokurörilt kriminaalasja, määrab kohtunik selle arutamisele, teatab sellest prokurörile, kaitsjale ja uurimisaluse seaduslikele esindajatele ning teeb korralduse kannatanute, tunnistajate ja ekspertide väljakutsumiseks.
Kriminaalasja arutamine toimub prokuröri ja kaitsja osavõtul.
Kui kohtunik leiab, et kriminaalasi kuulub lõpetamisele või tagastamisele täiendavaks uurimiseks, määrab ta kriminaalasja läbivaatamiseks kohtu korraldaval istungil.
Kriminaalasja kohtulik arutamine toimub käesoleva koodeksi sätete kohaselt.
Kohtulik uurimine algab käesoleva koodeksi §-s 282 ettenähtud määruse avaldamisega.
Kohtuistungil kuulatakse üle tunnistajad ja kannatanud, kontrollitakse kõiki tõendeid, eksperdiarvamust uurimisaluse psüühilise seisundi kohta ja kõiki kriminaalasja otsustamisel olulise tähtsusega asjaolusid.
Kohtuistungile võib kohtu äranägemisel kutsuda isiku, kelle suhtes taotleti meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendi kohaldamist.
Kohus otsustab kriminaalasja oma määrusega, mis tehakse nõupidamistoas.
Kas antud isiku suhtes tuleb kohaldada kriminaalkoodeksi §-s 59 lg 1 ettenähtud meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendeid või kriminaalkoodeksi §-s 59 lg 4 ettenähtud vahendit ja nimelt millist vahendit.
Tunnistanud tõendatuks antud isiku poolt kriminaalseaduses ettenähtud ühiskonnaohtliku teo toimepanemise süüdimatusseisundis või pärast kuriteo toimepanemist vaimuhaigusesse haigestumise, mille tagajärjel see isik ei ole võimeline endale oma tegudest aru andma või neid juhtima, teeb kohus kriminaalasja lõpetamise määruse, ja kohaldab antud isiku suhtes kriminaalkoodeksi §-s 59 lg 1 ettenähtud meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendeid või kriminaalkoodeksi §-s 59 lg 4 ettenähtud vahendi või jätab need kohaldamata, kui selleks puudub vajadus.
Tunnistanud, et antud isiku süüdimatus ei ole kindlaks tehtud või et kuriteo toimepannud isiku haigestumine ei ole selline, et ta ei ole võimeline endale oma tegudest aru andma või neid juhtima, tagastab kohus kriminaalasja oma määrusega täiendavaks uurimiseks ja edasiseks menetluseks üldises korras.
Kui kohus tunnistab, et antud isiku süü ühiskonnaohtliku teo toimepanemises ei ole tõendatud või et kriminaalasjas esinevad käesoleva koodeksi §-s 5 ettenähtud kriminaalmenetluse alustamist kõrvaldavad alused, teeb ta kriminaalasja lõpetamise määruse.
Kui käesoleva koodeksi §-s 281 tähendatud isik, kes viibib sundravil, tervistub või tema tervislik seisund muutub ja vastavalt psühhiaatrite komisjoni arvamusele langeb ära meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendi edasise kohaldamise vajadus või tekib vajadus muuta selle liiki, siis lõpetab kohus selle tervishoiuasutuse peapsühhiaatri esildisel, kellele allub raviasutus, kus antud isikut peetakse, meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendi kohaldamise või muudab selle liiki.
Meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendi kohaldamise lõpetamise või selle liigi muutmise taotlusi võivad kohtule esitada ka sundravil viibiva isiku abikaasa, seaduslikud esindajad, lähemad sugulased või kaitsja.
Meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendi kohaldamise lõpetamise või selle liigi muutmise otsustab kohus, kes tegi määruse selle vahendi kohaldamiseks, või raviasutuse asukohajärgne kohus prokuröri ja kaitsja osavõtul käesoleva koodeksi §-des 336 ja 337 ettenähtud korras.
Meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendite kohaldamise lõpetamise või selle liigi muutmise määruse peale võivad edasi kaevata käesoleva paragrahvi lõikes 1 ja 2 nimetatud isikud.
Käesolevas paragrahvis ettenähtud korras lahendab kohus ka kriminaalkoodeksi §-s 59 lg 4 ettenähtud vahendite kohaldamise lõpetamise, kusjuures sellekohaseid taotlusi võivad kohtule peale käesoleva paragrahvi lõikes 2 tähendatud isikute esitada arst, kelle järelevalve alla isik oli antud, või isikud, kelle hooldamisele isik oli antud.
Kui isik, kelle suhtes kohaldati meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendit seoses tema vaimuhaigeks jäämisega pärast kuriteo toimepanemist, tunnistatakse kohtupsühhiaatriaekspertiisi poolt paranenuks, lõpetab kohus raviasutuse esildise alusel oma määrusega meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendi kohaldamise ja saadab kriminaalasja eeluurimiseks ning kohtulikuks arutamiseks või kohtuotsuse täitmiseks üldises korras, arvestades seejuures kriminaalkoodeksi §-des 53 ja 54 ettenähtud tähtaegu.
Tähendatud küsimused lahendatakse kohtus käesoleva koodeksi §-de 336 ja 337 korras.
Loa alaealise kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutamiseks või kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolis viibimise tähtaja pikendamiseks annab kohtunik alaealiste komisjoni kirjaliku põhjendatud taotluse alusel.
Kohtunik võib taotluse lahendamiseks kohtusse kutsuda alaealise, tema vanema või muu seadusliku esindaja ja pedagoogi või psühholoogi, kelle juuresolekul kohtunik küsitleb alaealist, selgitamaks, kas alaealise paigutamine kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli või kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolis viibimise tähtaja pikendamine on vajalik.
Vajaduse korral nõuab kohtunik taotluse esitajalt täiendavaid materjale.
Loa alaealise enne tähtaega kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolist vabastamiseks annab kohtunik kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli direktori, alaealise vanema või muu seadusliku esindaja taotluse alusel, olles eelnevalt ära kuulanud alaealiste komisjoni esindaja arvamuse.
Keelduda loa andmisest.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud määrus peab olema põhjendatud ja vormistatakse kirjalikult.
Määruse ärakiri antakse taotluse esitajale, alaealisele ja tema seaduslikule esindajale ning täitmiseks vastavale kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolile.
Käesoleva koodeksi § 289 3 1. lõikes nimetatud määruste peale võib edasi kaevata alaealine ning tema vanem või muu seaduslik esindaja apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.
Kui apellatsioonkaebust või -protesti ei esitatud, jõustub kohtuotsus nende esitamise tähtaja möödumisel.
Apellatsioonkaebuse või -protesti esitamisel jõustub kohtuotsus, kui seda ei tühistata, pärast kriminaalasja läbivaatamist kõrgema astme kohtu poolt.
Kui kohtuotsuse peale esitati apellatsioonkaebus või -protest ainult ühe süüdimõistetu suhtes, siis ei jõustu otsus tervikuna enne kohtuotsuse läbivaatamist teise astme kohtus.
Kohtumäärus jõustub erikaebuse või -protesti esitamise tähtaja möödumisel, erikaebuse ja -protesti esitamisel aga pärast kriminaalasja läbivaatamist teise astme kohtu poolt.
Kohtumäärus, mis ei kuulu edasikaebamisele, jõustub pärast selle tegemist.
Jõustunud kohtuotsust või -määrust on kohustatud täitma kõik isikud Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni alla kuuluval alal.
Õigeksmõistev või kohtualust karistusest vabastav kohtuotsus pööratakse täitmisele viivitamatult pärast otsuse kuulutamist.
Kui kohtualune viibib vahi all, vabastab kohus ta vahi alt istungisaalis.
Süüdimõistev kohtuotsus pööratakse täitmisele selle jõustumisest või kriminaalasja apellatsiooni- või kassatsiooniastmest tagastamisest alates kolme ööpäeva jooksul.
Erikaebuse või -protesti esitamisel pööratakse kohtumäärus täitmisele pärast erikaebuse või -protesti läbivaatamist kõrgema astme kohtu poolt.
Kohtumäärus, mis ei kuulu edasikaebamisele, pööratakse täitmisele selle jõustumisel.
Esimese astme kohtu jõustunud kohtuotsuse või -määruse pöörab täitmisele kohtuotsuse või -määruse teinud maa- või linnakohus.
Apellatsiooni- ja kassatsioonikohtu jõustunud kohtuotsuse või -määruse pöörab täitmisele samas kriminaalasjas esmakordselt kohtulahendi teinud maa- või linnakohus.
Kohtuotsust või -määrust täitmisele pöörav maa- või linnakohus saadab kohtuotsuse või -määruse ärakirja kohtulahendit täitvale asutusele.
Maa- ja linnakohtu tööjaotusplaanis nähakse ette kohtunik, kellele pannakse käesoleva koodeksi §-des 329 ja 331-336 ning §-des 337 1 - 337 4 sätestatud ülesannete täitmine ning järelevalve kohtuotsuse ja -määruse täitmisele pööramise üle ja kes täidab ka teisi neile seadusega pandud ülesandeid.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud kohtunik täidab talle pandud ülesandeid ainuisikuliselt.
Kui süüdimõistetut ei ole võetud kohtumenetluse ajaks vahi alla, saadab kohtulahendit täitmisele pöörav maa- või linnakohus süüdimõistetule vastavalt täitmisplaanile koostatud teatise, mis ajaks ja millisesse vanglasse ta peab karistuse kandmiseks ilmuma.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud juhul loetakse vabadusekaotuse või aresti kandmise alguseks süüdimõistetu vanglasse saabumise aeg.
Kui õigeksmõistetult või isikult, kelle suhtes menetlus lõpetati, on ära võetud dokumente, asju või arestitud vara, saadab kohtuotsust täitmisele pöörav maa- või linnakohus jõustunud kohtuotsuse või -määruse ärakirja vastavale asutusele nende dokumentide, väärtuste või muude esemete tagastamiseks, samuti vara vabastamiseks aresti alt.
Kohtuotsust täitev asutus teatab kohtule viivitamatult kohtuotsuse või -määruse täitmisest.
Süüdimõistetu on kohtuotsuse täitmise ajal rase.
Kui süüdimõistetud naisel on väikelaps, võib kohtuotsust täitmisele pöörav maa- või linnakohus oma määrusega mõistetud vabadusekaotuse või aresti täitmisele pööramise edasi lükata kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni.
Kohtuotsust täitmisele pöörav maa- või linnakohus võib oma määrusega karistuse täitmisele pööramise edasi lükata kuni kuue kuuni, kui vabadusekaotuse või aresti viivitamatu kandmisega võivad kaasneda rasked tagajärjed süüdimõistetule või tema perekonnaliikmetele erakordsete asjaolude tõttu, nagu tulekahju, loodusõnnetus, ainsa töövõimelise perekonnaliikme raske haigus või surm.
Karistuse täitmise asukohajärgne maa- või linnakohus võib süüdimõistetu palvel mõjuvatel põhjustel oma määrusega rahatrahvi tasumise tähtaega pikendada või määrata selle tasumise osade kaupa kindlaksmääratud tähtaegadel.
Kui süüdimõistetu on karistuse kandmise ajal parandamatult raskesti haigestunud, teeb karistuse täitmise asukohajärgne maa- või linnakohus karistust täitva asutuse juhi esildise alusel, millele on lisatud arstliku komisjoni otsus, vastavalt kriminaalkoodeksi §-le 52 määruse süüdimõistetu edasisest karistuse kandmisest vabastamiseks.
Kui süüdimõistetu on jäänud pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist vaimuhaigeks, mille tagajärjel ta ei ole võimeline endale oma tegudest aru andma või neid juhtima, teeb karistuse täitmise asukohajärgne maa- või linnakohus määruse karistuse täitmisele mittepööramiseks või karistuse kandmise lõpetamiseks, kusjuures kohtul on õigus süüdimõistetu suhtes kohaldada kriminaalkoodeksi § 59 1. lõikes ettenähtud meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendeid või kriminaalkoodeksi § 59 4. lõikes sätestatud meetmeid.
Uurimistoimingute teostamiseks teise isiku poolt toimepandud kriminaalasjas võib vanglas vabadusekaotust kandva süüdimõistetu ümber paigutada arestimajja kriminaalasjas seaduslikkuse järele valvava prokuröri määrusega kuni 14 ööpäevaks.
Süüdimõistetule täiendavate kohustuste määramise, kohustuste kergendamise või tühistamise otsustab vastavalt kriminaalkoodeksi §-dele 47 ja 56 1 süüdimõistetu elukohajärgne maa- või linnakohus oma määrusega.
Vabadusekaotuse tingimusliku mittekohaldamise tühistamise ja süüdimõistetu saatmise kohtuotsusega mõistetud karistust kandma otsustab vastavalt kriminaalkoodeksi §-le 47 süüdimõistetu elukohajärgne maa- või linnakohus oma määrusega.
Kriminaalhooldusametniku esitatud erakorralise ettekande vaatab kohus läbi 10 ööpäeva jooksul, arvates selle kohtusse saabumisest.
Kui kohtuotsuse tegemisel jäi isikule mõistetud karistusega liitmata või kaetuks lugemata eelmise kohtuotsusega mõistetud ja veel täielikult ärakandmata karistus, siis teeb viimase kohtuotsuse teinud kohus või selle kohtuotsuse täitmise asukohajärgne maa- või linnakohus, juhindudes kriminaalkoodeksi §-dest 40, 41 ja 43, määruse kõigi kohtuotsuste järgi kandmata karistuste täitmise korra kohta.
Paragrahvides 333-336 ning §-des 337 1 ja 337 2 reguleerimata küsimused, samuti muud kohtuotsuse täitmisel ilmnenud kahtlused ja ebaselgused lahendab kohtuotsust teinud kohus või seda täitmisele pöörav maa- või linnakohus oma määrusega.
Kohtulahendi täitmisega seonduvad küsimused lahendab kohtunik ainuisikuliselt oma määrusega menetlusosalisi kohtusse kutsumata, kui käesoleva paragrahvi 3. lõikest ei tulene teisiti.
Kui küsimus puudutab kohtuotsuse täitmist tsiviilhagi osas, teatab kohtunik sellest eelnevalt kannatanule, tsiviilhagejale ja tsiviilkostjale ning neil on õigus esitada oma kirjalikud arvamused kohtu määratud tähtajaks.
Käesoleva koodeksi §-des 335 ja 336 ning § 337 1 2 lõikes sätestatud küsimused lahendab kohtunik süüdimõistetu osavõtul.
Kohtuniku juurde kutsutakse prokurör ja süüdimõistetu taotlusel kaitsja ning kuulatakse nende arvamusi.
Süüdimõistetu enne tähtaega haiguse tõttu karistusest vabastamise küsimuse lahendamisel on arvamuse andnud meditsiinieksperdi või arstliku komisjoni esindaja osavõtt kohustuslik.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud juhul saadetakse määruse ärakiri isikutele, kelle huve määrus puudutab.
Kui kuriteo teate või avalduse saabumisest kümne päeva jooksul on võimalik kindlaks teha kuriteo toimepanemise asjaolud ja need on selged, võib kolmanda astme kuriteos ja kriminaalkoodeksi §-des 78 1, 108, 139 lg 1 ja 2, 140 lg 1 ja 2, 149 1, 177 2, 177 3, 180, 181, 185, 187, 195, 197 lg 1 ja 2, 202 5 lg 1, 203, 204 lg 1 ja 3 ja 252 lg 1 sätestatud kuriteos kohaldada kiirmenetlust.
Kiirmenetlus toimub vastavalt koodeksi esimese ja kolmanda osa sätetele käesolevas peatükis sätestatud erisustega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaega võib prokurör pikendada kuni ühe kuuni.
Kiirmenetlust ei kohaldata erasüüdistusasjades.
Kogub materjale, millel on tähtsust kriminaalasja arutamisel kohtus.
Kui on piisav alus kahtlustada isikut kuriteo toimepanemises, koostab uurija kahtlustatavaks tunnistamise määruse, järgides käesoleva koodeksi § 108 3.
Kuriteo formuleering ja kvalifitseerimine kriminaalkoodeksi paragrahvi, lõike ja punkti järgi.
Kiirmenetluse kokkuvõttele kirjutab alla uurija.
Kiirmenetluse kokkuvõttele lisatakse teatis süüdistatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta ning muud uurija poolt kogutud materjalid, samuti kohtusse kutsutavate nimekiri ja nende elukohad.
Uurija esitab kiirmenetluse kokkuvõtte ja kogutud materjalid tutvumiseks kahtlustatavale kahekümne nelja tunni jooksul kokkuvõtte koostamisest, tutvumine tõendatakse allkirja ja kuupäevaga kiirmenetluse kokkuvõttel.
Kui kiirmenetluse kokkuvõttega tutvub kaitsja, tehakse kokkuvõttesse selle kohta märkus.
Kiirmenetluse kokkuvõte ja materjalid saadetakse viivituseta prokurörile.
Tagastab määrusega kiirmenetluse kokkuvõtte ja materjalid eeluurimiseks.
Kohus tagastab vastavalt käesoleva koodeksi §-le 363 kiirmenetluse kokkuvõtte ja lisatud materjalid eeluurimiseks.
Kui kohtunik kiirmenetluse kokkuvõtte ja lisatud materjalide läbivaatamisel leiab, et need pole piisavad kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks, tagastab ta määrusega kiirmenetluse kokkuvõtte ja lisatud materjalid prokurörile eeluurimise korraldamiseks.
Määrab kriminaalasja kohtuistungil arutamiseks.
Käesoleva koodeksi §-s 357 loetletud kriminaalasjade arutamine kohtuistungil peab toimuma hiljemalt kahekümne päeva jooksul, arvates kiirmenetluse kokkuvõtte ja lisatud materjalide kohtusse saabumisest.
Kohtulik uurimine kiirmenetluses algab kiirmenetluse kokkuvõtte ja kahtlustatava kohtu alla andmise määruse avaldamisega.
Kui kriminaalasja arutamisel tekib vajadus välja selgitada täiendavaid olulisi asjaolusid, mida ei ole võimalik kohtuistungil teha, on kohtul õigus tagastada kriminaalasi eeluurimiseks.
Kui teise või kolmanda astme kuriteo kohta alustatud kriminaalmenetluses on tõendamiseseme asjaolud selged ja süüdistatav on end temale esitatud süüdistuses täies mahus süüdi tunnistanud, võib prokurör omal algatusel, samuti uurija taotlusel kohaldada kriminaalasja menetlemiseks lihtmenetlust.
Erasüüdistusasjades.
Selgitab välja kannatanu arvamuse süüdistuse ja karistuse kohta ning tsiviilhageja ja tsiviilkostja arvamuse süüdistuses toodud kahju iseloomu ja suuruse ning tsiviilhagi kohta; selgitab neile vastavalt käesoleva koodeksi §-des 40, 41, 42 ja 43 ettenähtud õigusi, samuti lihtmenetluse kohaldamise tagajärgi; küsib, kas nad on nõus lihtmenetlusega ja koostab protokolli menetlusosalise nõusoleku kohta lihtmenetluseks või sellest keeldumiseks.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud toimingutega ei selgu lihtmenetluse kohaldamist takistavaid asjaolusid, koostab uurija prokurörile taotluse lihtmenetluse kohaldamiseks.
Protokolli süüdistatava ja alaealise süüdistatava seadusliku esindaja nõusoleku kohta lihtmenetluse kohaldamiseks märgitakse selle koostamise aeg ja koht; protokolli koostaja; kriminaalasja number; süüdistatava ees- ja perekonnanimi; kuriteo kvalifikatsioon ja tekitatud kahju iseloom ning suurus; süüdistatavale lihtmenetlusel ettenähtud õiguste ja lihtmenetluse kohaldamise tagajärgede selgitamine; süüdistatava ja alaealise süüdistatava seadusliku esindaja nõusolek lihtmenetluse läbirääkimiste alustamiseks.
Protokollile kirjutavad alla uurija, süüdistatav ja alaealise süüdistatava seaduslik esindaja.
Protokollis kannatanu, tsiviilhageja ja tsiviilkostja nõusoleku või sellest keeldumise kohta lihtmenetluse kohaldamiseks märgitakse selle koostamise aeg ja koht; protokolli koostaja; kriminaalasja number; süüdistatava ees- ja perekonnanimi; kuriteo kvalifikatsioon ja tekitatud kahju iseloom ning suurus; kannatanu, tsiviilhageja või tsiviilkostja ees- ja perekonnanimi; neile vastavalt käesoleva koodeksi §-des 40, 41, 42 või 43 ettenähtud õiguste ja lihtmenetluse kohaldamise tagajärgede selgitamine; kannatanu arvamus karistuse kohta; kannatanu, tsiviilhageja või tsiviilkostja nõusolek lihtmenetluse kohaldamiseks või sellest keeldumine.
Protokollile kirjutavad alla uurija ja menetlusosaline.
Taotluses lihtmenetluse alustamiseks märgib uurija andmed taotluse tegemise aja ja koha ning taotluse koostaja kohta, süüdistatava isikuandmed ja kuriteo kvalifikatsiooni ning lihtmenetluse kohaldamise alused.
Taotlus peab sisaldama samuti andmeid valitud tõkendi kohta, milles on märgitud süüdistatava vahi alla võtmise aeg, andmeid asitõendite kohta, andmeid tekitatud kahju iseloomu ja suuruse, selle hüvitamise ning tsiviilhagi esitamise kohta, andmeid keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta ning andmeid kriminaalasja kohtueelse menetluse kulude kohta.
Taotlusele kirjutab alla uurija ja saadab selle koos kriminaalasjaga prokurörile.
Kas esinevad käesoleva koodeksi §-s 364 toodud lihtmenetluse kohaldamise alused.
Prokurör otsustab lihtmenetluse kohaldamise küsimuse viie ööpäeva jooksul, arvates uurijalt lihtmenetluse taotluse saamisest.
Lõpetab kriminaalasja, koostades selle kohta määruse käesoleva koodeksi §-s 5 ettenähtud alustel.
Ühe ööpäeva jooksul pärast lihtmenetluse kohaldamise ja läbirääkimiste alustamise kohta määruse tegemist otsustab prokurör kriminaalhooldusosakonna juhatajale kriminaalhooldusametniku määramise ettepaneku tegemise.
Kolme ööpäeva jooksul pärast määruse tegemist lihtmenetluse kohaldamise ja läbirääkimiste alustamise kohta koostab prokurör lihtmenetluse kokkuleppe eelnõu ning alustab läbirääkimisi süüdistatava, kaitsja ning alaealise süüdistatava seadusliku esindajaga.
Läbirääkimiste alguses tutvustab prokurör süüdistatavale tema õigusi lihtmenetluses ning esitab süüdistatavale ja tema kaitsjale tutvumiseks kõik toimiku materjalid, mille kohta koostatakse protokoll.
Kui süüdistatav, kaitsja ja alaealise süüdistatava seaduslik esindaja nõustuvad süüdistuse sisu, kuriteo kvalifikatsiooni ja tekitatud kahjuga, alustatakse läbirääkimisi karistuse liigi ja määra üle, mida prokurör nõuab kohtus selle kuriteo toimepanemise eest.
Saavutatud kokkulepe vormistatakse käesoleva koodeksi §-s 372 ettenähtud korras.
Kui süüdistatav, kaitsja või alaealise süüdistatava seaduslik esindaja ei nõustu süüdistuse sisu, kuriteo kvalifikatsiooni või tekitatud kahju iseloomu või suurusega või karistuse liigi ja määraga, mida prokurör nõuab kohtus selle kuriteo toimepanemise eest, tagastab prokurör kriminaalasja oma määrusega menetluse jätkamiseks uurijale üldises korras.
Lihtmenetluse kokkuleppes näidatakse selle koostaja; kokkuleppe sõlmimise koht ja aeg; süüdistatava, kaitsja ja alaealise süüdistatava seadusliku esindaja ees- ja perekonnanimi; kuritegu, mille toimepanemises isikut süüdistatakse; kuriteo toimepanemise koht, aeg ja muud asjaolud; kriminaalseadus, mis näeb ette antud kuriteo; andmed tekitatud kahju iseloomu ja suuruse kohta; karistuse liik ja määr, mida prokurör nõuab kohtus selle kuriteo toimepanemise eest.
Kui süüdistatavale tuleb kohtus mõista karistus kriminaalkoodeksi § 40 lõike 1 alusel, siis kuulub kokkuleppe sisusse ka karistuse liik ja määr, mida prokurör kohtus nõuab eraldi iga kuriteo eest, ning lõpliku karistuse liik ja määr.
Kui süüdistatavale tuleb kohtus mõista karistus mitme kohtuotsuse järgi kriminaalkoodeksi § 40 lõike 3 või § 41 alusel, kuulub kokkuleppe sisusse ka lõpliku karistuse liik ja määr, mida prokurör kohtus nõuab.
Kokkulepe loetakse sõlmituks, kui süüdistatav, kaitsja, alaealise süüdistatava seaduslik esindaja ning prokurör sellele alla kirjutavad.
Viie ööpäeva jooksul pärast lihtmenetluse kokkuleppe sõlmimist koostab prokurör süüdistusakti ning saadab selle koos kriminaalasjaga kohtusse vastavalt kohtualluvusele.
Süüdistusakti ärakirjad saadab prokurör süüdistatavale ja tema kaitsjale.
Süüdistusaktis näidatakse süüdistusakti koostaja; süüdistusakti koostamise aeg ja koht; süüdistatava ees- ja perekonnanimi; andmed süüdistatava vanuse, hariduse, tööala, perekonnaseisu ja varasema karistatuse kohta; andmed valitud tõkendi kohta, milles on näidatud ka süüdistatava vahi alla võtmise aeg; kuritegu, mille toimepanemises isikut süüdistatakse; kuriteo toimepanemise koht, aeg ja muud asjaolud; kriminaalseadus, mis näeb ette antud kuriteo; kuriteo toimepanekut ja süüdistatava süüd kinnitavad tõendid; andmed lihtmenetluse kokkuleppe sõlmimise kohta; karistuse liik ja määr, mida prokurör nõuab kohtus selle kuriteo toimepanemise eest.
Süüdistusaktis peavad sisalduma ka andmed asitõendite, tekitatud kahju iseloomu ja suuruse, selle hüvitamise ja tsiviilhagi esitamise ning kulude kohta kriminaalasja kohtueelsel uurimisel.
Kohtu alla andmise lihtmenetluses peab kohtunik otsustama hiljemalt viie ööpäeva jooksul, arvates kriminaalasja kohtusse saabumisest.
Kriminaalasja täiendavaks kohtueelseks menetluseks saatmise kohta, kui esinevad käesoleva koodeksi sätete rikkumised, mis takistavad kriminaalasja kohtulikku arutamist.
Kriminaalasja menetluse peatamise kohta süüdistatava raske haiguse korral, mis takistab kriminaalasja arutamist.
Pärast süüdistatava kohtu alla andmist peab kohus tagama lihtmenetluse osalistele võimaluse tutvuda toimiku kõigi materjalidega, kusjuures neil on õigus teha vajalikke väljakirjutusi.
Kriminaalasja arutamine kohtuistungil peab toimuma hiljemalt kümne ööpäeva jooksul, arvates süüdistatava kohtu alla andmisest.
Lihtmenetluse asju lahendab kohtunik ainuisikuliselt.
Kohtuistungile kutsutakse prokurör, kohtualune, alaealise kohtualuse seaduslik esindaja ja kaitsja, kusjuures kohtualuse poolt valitud kaitsja puudumisel määratakse kaitsja kohtu poolt.
Kõigi nimetatud isikute osavõtt kohtulikust arutamisest on kohustuslik.
Kohtunik kuulutab kohtuistungi avatuks; teatab, milline asi tuleb arutusele, ja teeb kindlaks ilmunud menetlusosaliste isikud.
Tõlgi osalemise korral selgitab kohtunik tõlgile tema kohustusi ja hoiatab teda vastutuse suhtes tõlkimisest keeldumise või teadvalt vale tõlkimise eest.
Kohtunik teatab enda, sekretäri ja tõlgi nime ning selgitab menetlusosalistele nende õiguse esitada kohtuniku, sekretäri, prokuröri ja tõlgi vastu taandust.
Taanduse esitamisel lahendatakse see käesoleva koodeksi §-s 232 sätestatud korras.
Kohtunik selgitab kohtualusele tema õigusi kriminaalasja lihtmenetluse korras arutamisel, mis on ette nähtud käesoleva koodeksi § 35 1 lõigetes 2 ja 3 1.
Kohtunik küsib, kas menetlusosalistel on taotlusi enne kohtuliku arutamise algust.
Taotluste esinemisel lahendatakse need käesoleva koodeksi §-s 237 sätestatud korras.
Kohtunik teatab, et kohus alustab kohtulikku arutamist, mis algab prokuröri poolt süüdistusakti avaldamisega.
Kohtunik küsib, kas süüdistusakti sisu on kohtualusele arusaadav, kas ta tunnistab end süüdi ja kas ta jääb lihtmenetluse kokkuleppe juurde.
Kohtunik teeb kohtualusele ja alaealise kohtualuse seaduslikule esindajale ettepaneku anda selgitusi lihtmenetluse kokkuleppe sõlmimise asjaolude kohta ja selgitab, kas lihtmenetluse kokkuleppe sõlmimisel on kohtualune väljendanud oma tõelist tahet.
Kaitsjalt ja prokurörilt küsitakse nende arvamust lihtmenetluse kokkuleppe kohta ja kas nad jäävad kokkuleppe juurde.
Kohtuliku arutamise lõpul küsib kohtunik lihtmenetluse osalistelt, kas neil on taotlusi enne kohtu eemaldumist nõupidamistuppa.
Pärast kohtuliku arutamise lõppu läheb kohus kohtuotsuse tegemiseks nõupidamistuppa, millest teatab istungisaalis viibijatele.
Kohtuotsuse kohtualuse süüditunnistamise ja talle karistuse mõistmise kohta vastavalt lihtmenetluse kokkuleppele.
Kohtu motiivid ja lahend kriminaalasjas.
Kohtuliku arutamise põhjal otsustab kohus küsimuse, kas kohtualuse enese süüditunnistamine ja lihtmenetluse kokkuleppe sõlmimine oli tema tõelise tahte avaldus ning kas kriminaalasja menetlemisel on järgitud lihtmenetluse sätteid.
Kui kohtu all on samas asjas mitu kohtualust, otsustab kohus need küsimused iga kohtualuse suhtes eraldi.
Kohtu järeldused käesoleva koodeksi § 387 lõike 1 punktis 2 näidatud asjaolude kohta.
Kohtuotsus kuulutatakse kohtuistungi toimumise päeval käesoleva koodeksi §-s 278 sätestatud korras.
Kohtuotsuse ärakiri antakse kätte käesoleva koodeksi §-s 280 sätestatud korras.
Prokuröril on õigus käesoleva koodeksi §-s 364 sätestatud aluste olemasolul sõlmida lihtmenetluse kokkulepe ka siis, kui kriminaalasi on kohtu menetluses.
Sõlmib käesoleva koodeksi §-s 372 sätestatud lihtmenetluse kokkuleppe.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud toimingute protokollid ja lihtmenetluse kokkuleppe esitab prokurör kohtule, kelle menetluses on kriminaalasi, taotlusega kohaldada lihtmenetlust.
Määruse lihtmenetluse kokkuleppe tagastamise kohta prokurörile võimalusega uue lihtmenetluse kokkuleppe sõlmimiseks, kui kohus ei nõustu toimepandu kvalifikatsiooniga, tsiviilhagi suurusega või karistusliigi või -määraga lihtmenetluse kokkuleppes.
Käesoleva koodeksi § 385 punktis 2 sätestatud korras lihtmenetlusest keeldumisel jätkab kohus menetlust üldises korras.
Kriminaalkoodeksi §-des 113, 128 1, 129 ja 130 sätestatud kuritegudes on õigus taotleda kriminaalmenetluse alustamist vaid kannatanul, samuti tema seadusjärgsel esindajal, kui kannatanu on alaealine või puuetega isik.
Taotlus esitatakse kohtule ja taotluse võib tagasi võtta kuni kohtuvaidluse lõppemiseni.
Vajadusel lisatakse taotlusele kirjalikke materjale.
Taotluse esitamisel tasub kannatanu või tema seadusjärgne esindaja kohtu deposiitarvele kautsjoni kolmekümne päevamäära ulatuses.
Kohtul on õigus kannatanu taotlusel vähendada kautsjoni suurust või vabastada kannatanu kautsjoni tasumisest, kui ta seda vajalikuks peab.
Erasüüdistusasjas alustab kriminaalmenetluse kohtunik.
Kohus või prokurör võib käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud kuritegude puhul alustada kriminaalmenetlust kannatanu taotlusest sõltumata, kui seda nõuab avalik või üldine huvi või kui kannatanu oma abitu seisundi või süüdistatavast sõltuvuse tõttu ei ole suuteline oma õigusi või seaduslikke huve kaitsma.
Kohtueelne menetlus toimub sel juhul käesoleva koodeksi teises osas sätestatud korras eeluurimisena ja pärast eeluurimise lõpuleviimist vaadatakse kohtu poolt läbi üldises korras.
Neil juhtudel ei lõpetata kriminaalasja kannatanu leppimise korral süüdistatavaga.
Saadab kannatanu kaebuse ärakirja isikule, kelle suhtes see esitati, kutsub välja kannatanu ja isiku, kelle suhtes erasüüdistus esitati, ning püüab neid lepitada.
Selgitab taotluse lahendamise korda ning kannatanu ja süüdistatava õigusi ja kohustusi erasüüdistusmenetluses.
Leppimise korral koostab kohtunik protokolli, millele kirjutavad alla kannatanu ja isik, kelle suhtes erasüüdistus esitati.
Kui leppimist ei saavutata, koostab kohtunik erasüüdistusasjas erasüüdistusmenetluse alustamise määruse.
Erasüüdistusmenetluse alustamise määruse koostamisest muutub isik, kelle suhtes erasüüdistus esitati, süüdistatavaks.
Tõendid, mille väljanõudmist taotletakse.
Erasüüdistusmenetluse alustamise määruse ärakiri antakse süüdistatavale allkirja vastu kätte.
Süüdistataval ja tema kaitsjal on õigus toimikuga tutvuda, mille kohta tehakse märge kriminaalasja algatamise määrusele.
Väljastab kohtukutsed.
Kohtuistungi määramisest muutub süüdistatav kohtualuseks.
Kohus peab käesolevas peatükis ettenähtud kriminaalasjades hiljemalt kolm ööpäeva enne kriminaalasja arutamist andma süüdistatavale kätte kohtukutse, milles peab olema näidatud kriminaalkoodeksi paragrahv ja lõige, mille järgi süüdistatav on kohtu alla antud.
Erasüüdistusasja arutab kohtunik kohtuistungil ainuisikuliselt ja kohtulikul arutamisel järgitakse käesoleva koodeksi §-de 205-259 sätteid käesoleva koodeksi §-des 391-396 sätestatud erisustega.
Erasüüdistusasja kohtulikul arutamisel on süüdistajaks kannatanu.
Prokuröri osavõtt ei ole kohustuslik, välja arvatud käesoleva koodeksi §-s 391 lg 5 tähendatud juhul.
Kui kannatanu jääb mõjuva põhjuseta ilmumata, lõpetab kohus kriminaalmenetluse.
Kannatanu nõusolekul jätkata kohtulikku arutamist, kui kohtualune on kirjalikult esitanud oma seletused ja taotlenud kohtulikku arutamist tema osavõtuta.
Enne kohtuliku uurimise algust selgitab kohus kannatanu ja kohtualuse leppimise võimalust.
Kohtulik uurimine algab kannatanu taotluse ja erasüüdistusasjas erasüüdistusmenetluse alustamise määruse avaldamisega ning ülekuulamist toimetab kohtunik.
Kui kriminaalasja arutamisel tekib vajadus välja selgitada täiendavaid olulisi asjaolusid, mida ei ole võimalik kohtuistungil teha, on kohtul õigus saata kriminaalasi eeluurimiseks.
Kohtuotsuse tegemisel erasüüdistusasjas järgitakse käesoleva koodeksi §-de 260-280 sätteid.
Kohtuotsuses lahendatakse kautsjoni tagastamise küsimus.
Kaebuse osalisel või täielikul rahuldamisel kautsjon tagastatakse kannatanule kohtu määruse alusel riigilõivu tagastamiseks ettenähtud korras.
Kaebuse rahuldamata jätmisel kantakse kautsjon riigituludesse.
Õigusabi taotlusi kriminaalasjades lahendatakse Eesti Vabariigi välislepingute alusel.
Riikidele, kellega välislepingut ei ole sõlmitud, osutatakse õigusabi Eesti Vabariigi poolt ratifitseeritud Euroopa Nõukogu kriminaalkonventsioonidest ja käesolevast osast tulenevate põhimõtete järgi.
Käesoleva osa sätteid rakendatakse, kui Eesti Vabariigi välisleping ei sätesta teisiti.
Käesolevas osas reguleeritud toimingutes juhindutakse käesoleva koodeksi sätetest, kui käesolevast osast ei tulene teisiti.
Õigusasutused, mis esitavad õigusabi taotlusi välisriigile ja lahendavad oma pädevuse kohaselt välisriigist saabunud õigusabi taotlusi, on Eesti Vabariigi kohtud, Riigiprokuratuur, Justiitsministeerium ja Siseministeerium.
Rahvusvahelise Kriminaalkohtu õigusabitaotlusi lahendab Riigiprokuratuur.
Välisriigis kogutud tõendeid arvestatakse tõenditena kriminaalmenetluses Eesti Vabariigis, välja arvatud juhul, kui need on kogutud toiminguga, mis on vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega.
Justiitsminister saadab välisriigilt saabunud isiku väljaandmise taotluse viivitamatult Riigiprokuratuuri.
Kui väljaandmise taotlus saabub otse Riigiprokuratuuri, teavitab Riigiprokuratuuri prokurör sellest viivitamatult ka Justiitsministeeriumi.
Riigiprokuratuuri prokurör on kohustatud saabunud väljaandmise taotluse viivitamatult läbi vaatama ja kontrollima, kas taotlusele on lisatud kõik vajalikud dokumendid.
Vajadusel nõutakse Justiitsministeeriumi vahendusel välisriigilt lisateavet, määrates kindlaks vastamise tähtaja.
Nõuetekohase väljaandmise taotluse saadab Riigiprokuratuuri prokurör viivitamatult kohtusse.
Isiku välisriigile väljaandmise taotluse menetlemine allub Tallinna Linnakohtule.
Pärast isiku välisriigile väljaandmise taotluse kohtusse saabumist otsustab kohtunik uurija põhistatud määruse alusel või Riigiprokuratuuri prokuröri ettepanekul loa andmise väljaantava isiku vahi alla võtmiseks.
Vahi alla võtmisest keeldumist motiveeritakse.
Edasilükkamatutel juhtudel võib linna- või maakohtu kohtunik anda loa vahi alla võtmiseks ka enne isiku välisriigile väljaandmise taotluse saabumist, kui välisriigi pädev asutus seda taotleb ja kinnitab, et on olemas korraldus isiku vahistamiseks või isiku suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus ning väljaandmise taotlus saadetakse viivitamatult.
Isiku võib vahi alt vabastada, kui välisriik ei ole kaheksateist päeva pärast kinnipidamist esitanud väljaandmise taotlust ühes nõutavate dokumentidega.
Isik vabastatakse vahi alt, kui väljaandmise taotlus ei ole saabunud neljakümne päeva jooksul.
Isikul on õigus esindajale kogu väljaandmise menetluse jooksul.
Esindajaks võivad olla vandeadvokaadid või nende vanemabid ja abid ning teised isikud kohtu loal.
Kui isik taotleb esindaja osavõttu, kuid tal puudub võimalus õigusabi eest tasuda, määratakse isikule esindaja käesoleva koodeksi § 36 1 2. lõikes sätestatud korras.
Välisriigi kodaniku või kodakondsuseta isiku võib esindaja juuresolekul antud kirjaliku nõusoleku alusel viivitamatult välja anda.
Ettepanek välisriigile väljaandmisega nõustumiseks tehakse väljaantava isiku kinnipidamisel.
Nõusolek saadetakse viivitamatult justiitsministrile, kes otsustab isiku välisriigile väljaandmise.
Justiitsministri otsus välisriigi kodaniku või kodakondsuseta isiku väljaandmise kohta edastatakse viivitamatult täitmiseks Politseiametile.
Väljaandmisest keeldumise otsus saadetakse Riigiprokuratuuri kriminaalmenetluse alustamiseks.
Kohtuistung peab toimuma hiljemalt kümne ööpäeva jooksul, arvates isiku välisriigile väljaandmise taotluse kohtusse saabumisest.
Kohtunik vaatab väljaandmise taotluse läbi ainuisikuliselt.
Riigiprokuratuuri prokuröri osavõtt väljaandmise menetlusest on kohustuslik.
Kohus kutsub istungile välisriigi kodaniku või kodakondsuseta isiku, kui kinnipidamisel ei ole temale väljaandmisega nõustumise ettepanekut tehtud või isik ei ole selleks nõusolekut andnud, või väljaantava Eesti Vabariigi kodaniku ja teatab väljaantavale isikule arusaadavas keeles allkirja vastu väljaandmise taotluse saabumisest, selgitab väljaandmise aluseks olevaid asjaolusid ja väljaandmise võimalikku käiku, kuulab ära isiku arvamuse ja tema vastuväited ning kontrollib, kas väljaandmine on õiguslikult põhjendatud.
Mitte toetada isiku välisriigile väljaandmist, kui väljaandmine ei ole õiguslikult põhjendatud.
Määruses märgitakse määruse tegemise aeg ja koht, kohtuniku ees- ja perekonnanimi, väljaantava isiku ees- ja perekonnanimi, sünniaeg ja -koht, läbivaadatav taotlus ja määruse sisu.
Määruses otsustatakse ka väljaantava isiku vahi alla võtmise või vahi alt vabastamise küsimus.
Kohtunik saadab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud määruse ärakirja ühes väljaandmise taotlusega Riigiprokuratuuri, kus valmistatakse ette väljaandmise otsuse eelnõu.
Kui väljaandmine ei ole õiguslikult põhjendatud, lõpetatakse väljaandmise menetlus.
Eesti Vabariigi kodaniku väljaandmise otsustab Vabariigi Valitsus.
Välisriigi kodaniku või kodakondsuseta isiku väljaandmise otsustab justiitsminister.
Motiveeritud väljaandmise või sellest keeldumise otsus tehakse viivitamata.
Väljaandmise otsus edastatakse täitmiseks Politseiametile, väljaandmisest keeldumise otsus saadetakse Riigiprokuratuuri kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks.
Väljaandmise otsust tutvustatakse väljaantavale isikule temale arusaadavas keeles allkirja vastu.
Kui väljaandmise otsust ei vaidlustata või otsuse vaidlustamise tähtaeg on möödunud, määratakse kindlaks isiku välisriigile üleandmise aeg ja koht.
Kui kuriteo toimepanemises kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune viibib välisriigis ja hoidub kriminaalmenetlusest kõrvale või süüdimõistetu hoidub kõrvale kohtuotsuse täideviimisest ning vajalik on taotleda tema väljaandmist, otsustab kohtunik uurija põhistatud määruse alusel ja Riigiprokuratuuri prokuröri ettepanekul loa andmise isiku vahi alla võtmiseks.
Riigiprokuratuuri prokurör valmistab ette isiku välisriigist väljaandmise taotluse.
Isiku kirjeldus, kelle väljaandmist taotletakse, ühes teabega, mis aitab tuvastada tema isikut ja kodakondsust.
Väljaandmise taotluse esitamise otsustab justiitsminister või tema poolt määratud õigusasutus.
Edasilükkamatutel asjaoludel võib välisriigilt taotleda väljaantava isiku eelvangistust enne väljaandmise taotluse esitamist.
Väljaandmise taotlemisel välisriigile antud garantiid väljaantava isiku kohtlemise kohta on Eesti Vabariigile kohustuslikud.
Riigiprokuratuuri prokurör taotleb Justiitsministeeriumi vahendusel luba väljaantava isiku transiidiks ning otsustab transiidiloa andmise läbi Eesti Vabariigi.
Otsustab menetluse ülevõtmise ja kriminaalmenetluse alustamise, kui keeldutakse isiku välisriigile väljaandmisest.
Käesolevas paragrahvis nimetatud kriminaalasjades kinnitab süüdistuskokkuvõtte ja saadab kriminaalasja kohtusse riigi peaprokurör käesolevas koodeksis ettenähtud korras.
Käesolevas paragrahvis nimetatud kriminaalasjade arutamine allub Tallinna Linnakohtule.
Võetus, samuti vara arestimine tsiviilhagi või erikonfiskeerimise tagamiseks võib toimuda ka juhul, kui kriminaalmenetlus toimub välisriigis ning välisriigi pädevad asutused on taotlenud vara üleandmist, taotluse aluseks olev tegu on kriminaalkorras karistatav nii meil kui ka teo toimepanemise kohas ning taotluse täitmine on kooskõlas Eesti Vabariigi seadustega.
Omandatud kuriteo läbi ja on vahi alla võtmise ajal isiku valduses, kelle väljaandmist nõutakse, või leitakse hiljem.
Võetus ja vara arestimine toimub käesolevas koodeksis sätestatud korras.
Kolmandate isikute õigused üleantud varale säilivad.
Nende õiguste olemasolu korral tagastatakse vara taotluse saanud poolele kohe pärast kohut tasuta.
Loa vara välisriigile üleandmiseks annab maa- või linnakohtu kohtunik talle esitatud põhistatud määruse alusel.
Kohtunik otsustab loa andmisel, kas vara üleandmine on siseriiklikult lubatav ja otstarbekohane.
Maa- või linnakohtunik koostab põhistatud määruse, kui ta vara üleandmiseks luba ei anna.
Taotluse välisriigile vara arestimiseks, erikonfiskeerimiseks ja vara üleandmiseks esitab justiitsminister või tema määratud õigusasutus.
Välisriigile võib osutada abi mõistetud karistuse või muu mõjutusvahendi kohaldamisel, kui välisriik on esitanud Justiitsministeeriumile nõuetekohase taotluse ja lisanud jõustunud kohtuotsuse originaali või tõestatud koopia.
Vajaduse korral nõutakse välisriigilt tähtajalist lisainformatsiooni.
Justiitsministeerium saadab taotluse kohe Riigiprokuratuuri, kus kontrollitakse taotlust ja edastatakse see viivitamatult kohtule.
Eesti seaduste kohaselt on kohtuotsuse täitmine aegunud.
Kui otsus ei ole kooskõlas Eesti seaduse alusel samas asjas tehtud tsiviilõigusliku otsusega.
Välisriigi kohtuotsuse tunnustamise otsustab Tallinna Linnakohus.
Kui välisriik taotleb konfiskeerimise täitmise ülevõtmist, peab nii süüdimõistetule kui ka kolmandale isikule võimaldama esindaja.
Esindajaks võib olla nii vandeadvokaat kui ka tema vanemabi, abi või muu isik kohtu loal.
Välisriigi kohtuotsuse tunnustamist arutab kohtunik ainuisikuliselt taotluse kohtusse saabumisest alates kümne tööpäeva jooksul.
Vajaduse korral nõutakse Justiitsministeeriumi kaudu tähtajalist lisainformatsiooni.
Konfiskeerimise otsustamisel on kolmandate isikute menetluses osalemine kohustuslik.
Riigiprokuröri osavõtt kohtuistungist on kohustuslik.
Tunnistab välisriigi kohtuotsuse täitmise lubamatuks.
Kui välisriigi kohtuotsuse täitmist lubatakse, täpsustatakse välisriigis mõistetud karistust.
Kohus saadab kohtumääruse koopia Justiitsministeeriumile, kes teavitab sellest välisriiki.
Kui välisriigi kohtuotsuse täitmine on lubatav, määrab kohus kindlaks Eestis täitmisele kuuluva karistuse.
Välisriigis mõistetud karistust võrreldakse Eesti kriminaalkoodeksis sama teo eest ettenähtud karistusega.
Täpsustatud karistus peab oma iseloomult nii palju kui võimalik vastama välisriigis mõistetud karistusele.
Kohus arvestab välisriigis mõistetud karistuse raskust, kuid see ei tohi ületada kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi sanktsioonis ettenähtud ülemmäära.
Kui välisriigis ei ole karistuse pikkust kindlaks määratud, teeb seda kohus kriminaalkoodeksi põhimõtteid järgides.
Välisriigis mõistetud karistuse raskendamine ei ole lubatud.
Kui välisriigis on karistuse täitmine tingimisi edasi lükatud või isik on tingimisi vabastatud, teeb kohus sedasama kriminaalkoodeksi vastavate sätete alusel.
Rahatrahv ja konfiskeerimisele kuuluv rahasumma arvutatakse tunnustamise päeval kehtiva kursi alusel Eesti kroonidesse.
Konfiskeerimise korral osutatakse välisriigile abi juhul, kui kohus on lubanud välisriigi kohtuotsust täita.
Konfiskeeritud vara suhtes kohaldatakse käesoleva koodeksi sätteid, kui riigid ei ole kokku leppinud teisiti.
Süüdistuse kohtuotsusega ümber kvalifitseerida, asendades mõistetud karistuse Eesti Vabariigis sama kuriteo eest ettenähtud sanktsioonidega.
Välisriigi kohtu poolt mõistetud karistuse muutmiseks või süüdistuse ümberkvalifitseerimiseks on pädev Tallinna Linnakohus Riigiprokuratuuri prokuröri ettepaneku alusel.
Riigiprokuratuuri prokuröri osavõtt kohtuistungist on kohustuslik.
Justiitsministeerium informeerib välisriigi nõudmise korral enne välisriigis kohtulikult karistatud isiku üleandmist, millist käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud protseduuri ta järgib.
Ettepaneku justiitsministrile teeb Riigiprokuratuuri prokurör.
Koostöös Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga lähtuvad menetlejad käesolevast seadustikust ja vastavatest rahvusvahelistest õigusaktidest.
Rahvusvaheliselt Kriminaalkohtult kinnipidamistaotluse saamisel korraldab Riigiprokuratuur taotluses nimetatud isiku kinnipidamise käesoleva seadustiku §-s 108 1 sätestatud korras ja vahi alla võtmise käesoleva seadustiku §-s 73 sätestatud korras.
Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuröril on Eestis menetlustoimingute tegemisel kõik prokuröri õigused ja kohustused vastavalt käesolevale koodeksile.
Menetlustoimingud teeb Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurör käesolevas koodeksis sätestatud korras.
Kui Rahvusvahelise Kriminaalkohtu õigusabitaotlus on vastuolus välisriigi õigusabitaotlusega, lahendatakse taotlus välislepingus sätestatud korras.
Tunnistada kehtetuks Eesti Panga presidendi 3. mai 1996. a määrus nr 13 „Krediidiasutuste hoolsus- ja protseduurinõuetest krediidiasutuste seaduse 7. peatüki sätete rakendamisel“ (RTL 1996, 56, 343; 1999, 6, 62).
Krediidiasutus on kohustatud moodustama vajalikud struktuuriüksused ning kehtestama vajalikud ja piisavad protseduurireeglid, et rakendada rahapesu tõkestamise seadusest (RT I 1998, 110, 1811) ning selle rakendusaktidest tulenevaid nõudeid tegutsemiseks rahapesu kahtluse korral nii krediidiasutuse kui ka kogu selle konsolideerimisgrupi ulatuses.
Hoidmise ja kasutamise korra selliste andmete ja dokumentide jaoks, mis on seotud kahtlaste ja ebaharilike tehingutega või toimingutega, mille tunnused viitavad rahapesule.
Klientidega ja nende kontode ning tehingutega tegelevate töötajate regulaarse rahapesu tõkestamise alase koolitamise ja uute töötajate instrueerimise korra, sõltumata nende ametikohast krediidiasutuse struktuuris.
Täiendavalt rahapesu tõkestamise seadusega sätestatud isikusamasuse tuvastamise nõuetele peab krediidiasutus esmakordselt lepingulisse suhtesse asumisel identifitseerima iga isiku või asutuse, kes on pöördunud krediidiasutuse poole eesmärgiga saada selle kliendiks.
Füüsiliste isikute puhul toimub isiku identifitseerimine ainult kehtivate isikut tõendavate dokumentide alusel.
Taolisel juhul tuleb kliendi identifitseerimisel selle kolmanda isiku vahendusel kindlaks teha kõik punktis 2 nimetatud protseduurireeglitega nõutud andmed, mis vastavad käesoleva korra punktides 3.1 ja 3.2 toodud dokumentides ja andmetes sisalduvale teabele.
Juhul kui isik, kes soovib hakata krediidiasutuse kliendiks, ei tegutse enda nimel, tuleb identifitseerida ka isik, kelle nimel ta tegutseb.
Kliendi identifitseerimise kohustus lasub alati krediidiasutusel.
Identifitseerimise tulemused fikseeritakse kirjalikult või elektroonselt ja säilitatakse vastavalt käesoleva korra punktis 2 nimetatud protseduurireeglitega sätestatule.
Krediidiasutus peab hindama kliendi tehingute ja toimingute sisu ja eesmärki krediidiasutuse üldise töökogemuse põhjal, selgitamaks tehingu võimalikku seotust rahapesuga.
Tehingute ja toimingute, millel on rahapesu tõkestamise seaduse paragrahvis 6 sätestatud tunnused, tausta selgitamisele.
Kahtlasteks tuleb lugeda klientide tehingud ja toimingud, millisel puudub selge majanduslik või õiguslik põhjus ja mis erinevad klientide tavapärasest majandustegevusest ning mille puhul on krediidiasutusel alust kahtlustada toimingu objektiks oleva vara ebaseaduslikku päritolu.
Krediidiasutus otsustab selle üle, kas tehing või toiming on tavapärasest erinev, tehingu või toimingu kohta teadaolevate asjaolude kogumi põhjal.
Krediidiasutus on kohustatud arvestama, et klient võib põhjendamatu kahtluse tõttu saada kahju.
Välisriigist tehtav hoiustamistehing kohaliku kliendi kontole, kui sellele järgneb hoiustatavate vahendite väljaviimine kontolt.
Käesolev seadus sätestab julgeolekuasutuste ülesanded ja pädevuse riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamisel ning julgeolekuasutuste tegevuse üle järelevalve teostamise korra.
Julgeolekuasutuste tegevuse eesmärk on tagada riigi julgeolek põhiseadusliku korra püsimisega mittesõjaliste ennetavate vahendite kasutamise abil ning julgeolekupoliitika kujundamiseks ja riigikaitseks vajaliku teabe kogumine ja töötlemine.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärkide täitmise kaitseväes sätestab seadus.
Julgeolekuasutus kogub ja töötleb teavet, sealhulgas isikuandmeid, kui see on vajalik tema ülesannete täitmiseks.
Julgeolekuasutus kasutab ainult oma ülesannete täitmiseks vajalikke abinõusid.
Mitme võimaliku abinõu olemasolul kasutab ta sellist, mis isikute põhiõigusi seoses julgeolekuasutuse ülesande täitmisega võimalikult vähe piirab.
Kasutada võib abinõu, mis ei piira üksikisiku põhiõigusi ülemääraselt, võrreldes julgeolekuasutuse taotletava eesmärgiga.
Kuriteo tõkestamine käesoleva seaduse tähenduses on kuriteo ärahoidmine mis tahes seaduslikul viisil enne selle toimepanemist.
Julgeolekuasutused on Kaitsepolitseiamet ja Teabeamet.
Seadusega ettenähtud juhtudel kuritegude kohtueelne uurimine.
Andmeturbeseadmete kasutamise korraldamine ja teabe elektrooniline salastamine.
Teabeamet kogub lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülesannetele Kaitsepolitseiameti taotlusel Kaitsepolitseiameti pädevuse piires või kaitseväe ülesannete täitmiseks teavet elektroonilisel viisil (signaalluure).
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 sätestatud eri- ja asendusside tagamiseks võib Teabeamet sõlmida halduslepingu selleks riigi poolt asutatud juriidilise isikuga.
Julgeolekuasutuse teenistujate arvu määrab Vabariigi Valitsus korraldusega.
Peaminister ja ministrid, kelle juhitavate ministeeriumide valitsemisalas asuvad julgeolekuasutused, teevad omavahel alaliselt koostööd julgeolekuasutuste töö suunamiseks ja ühtlustamiseks.
Vabariigi Valitsus kehtestab korraldusega iga aasta kohta riigi teabehanke eelistuskava.
Riigi teabehanke eelistuskavas sätestatakse julgeolekuasutustele esitatavad ülesanded ja kogutava teabe kava vastavalt selle olulisusele.
Julgeolekuasutuste tegevuse koordineerimiseks tegutseb Vabariigi Valitsuse juures julgeolekukomisjon.
Täidab teiste seadustega ning Vabariigi Valitsuse poolt talle pandud ülesandeid.
Julgeolekukomisjoni kuuluvad peaminister, justiitsminister, kaitseminister, rahandusminister, siseminister ja välisminister.
Julgeolekukomisjoni istungeid juhatab peaminister ja tema äraolekul kaitseminister.
Julgeolekukomisjoni liikme ettepanekul võivad komisjoni istungitel sõnaõigusega osaleda teised isikud.
Julgeolekukomisjon on otsustusvõimeline, kui kohal on vähemalt pool komisjoni liikmetest.
Julgeolekukomisjoni põhimääruse kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Julgeolekukomisjoni asjaajamist korraldab Riigikantselei.
Julgeolekuasutused teevad üksteisega koostööd vastastikuse abistamise ja teabevahetuse kaudu.
Julgeolekuasutuste teabevahetus toimub riigi teabehanke eelistuskava alusel.
Julgeolekuasutuse teenistujatele laieneb avaliku teenistuse seadus (RT I 1995, 16, 228; 1999, 7, 112; 10, 155; 16, 271 ja 276; 2000, 25, 144 ja 145; 28, 167; 102, 672) käesolevast seadusest tulenevate erisustega.
Teabeameti kaitseväelastele laieneb kaitseväeteenistuse seadus (RT I 2000, 28, 167) käesolevast seadusest tulenevate erisustega.
Riigikantselei teenistujale, kelle ülesanne on julgeolekuasutuste töö koordineerimine, laienevad julgeolekuasutuse teenistuja kohta sätestatud erisused ja politseiametnikule politseiteenistuse seaduses (RT I 1998, 50, 753; 104, 1742; 2000, 10, 57; 28, 167) sätestatud ametihüved.
Julgeolekuasutuse ametnikule ei kohaldata avaliku konkursi korras teenistusse võtmist.
Vabariigi Valitsus nimetab julgeolekuasutuse juhi ametisse viieks aastaks asjaomase ministri ettepanekul, kuulates ära Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni seisukoha.
Julgeolekuasutuse juhti ei nimetata ametisse rohkem kui kaheks ametiajaks järjestikku.
Julgeolekuasutuste ametnike ametikohtadele vastavate palgaastmete siseselt võidakse kehtestada diferentseeritud palgamäärad.
Nende rakendamise alused ja erisused lähtuvalt ametialaste ülesannete iseloomust kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Julgeolekuasutuste ametnike, kes ei ole politsei- ega kaitseväeteenistuses, palgaastmetele vastavad, sealhulgas diferentseeritud palgamäärad kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Julgeolekuasutuse ametniku palgaastmele vastavat palgamäära suurendatakse julgeolekualaste ülesannete täitmise eest 10-50% ulatuses nimetatud palgamäärast.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ametnikule ei maksta lisatasu ületunnitöö, samuti töötamise eest õhtusel ja öisel ajal ning puhkepäeval ja riiklikul pühal.
Julgeolekuasutuse ametnikule, kellele teenistuskohustuse täitmisel või seoses teenistusega julgeolekasutuses tekitati terviserikkega kehavigastus, millega ei kaasnenud invaliidsust, maksab riik ühekordset toetust ühe kuu palga ulatuses.
Teenistuskohustuse täitmisel või seoses teenistusega julgeolekuasutuses vigastada saanud või haigestunud ametniku ravi- ja ravimikulud kannab riik.
Teenistusülesande täitmise käigus julgeolekuasutuse ametnikule või tema perekonnaliikmele tekitatud otsese varalise kahju hüvitab riik.
Varalise kahju hüvitamise piirmäära ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Riigi kulul julgeolekuasutuse ametniku terviseuuringute tegemise alused, perioodilisuse ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Asjaomane minister kinnitab määrusega nende ametikohtade loetelu, kus terviseuuringutes osalemine on kohustuslik.
Käesoleva paragrahvi lõige 1 ei laiene terviseuuringutele, mis on ette nähtud muu seaduse alusel.
Julgeolekuasutuse ametnikule ei väljastata tema teenistusse võtmise, teisele ametikohale üleviimise ja teenistusest vabastamise või temale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja koopiat, kui käskkiri sisaldab riigisaladust või muud avalikustamisele mittekuuluvat teavet.
Julgeolekualaseid ülesandeid täitnud julgeolekuasutuse ametnik ei või kolme aasta jooksul pärast ametist vabastamist töötada turvateenuseid või eradetektiiviteenuseid osutavates eraõiguslikes juriidilistes isikutes.
Kaitsepolitseiametil ja selle politseiametnikul on oma ülesannete täitmisel seadusega vastavalt politseile ja politseiametnikule antud õigused.
Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning ametnikud, samuti avalik-õiguslikud juriidilised isikud osutavad julgeolekuasutusele selle ülesannete täitmisel oma pädevuse piires abi.
Kohaliku omavalitsuse asutuse ja avalik-õigusliku juriidilise isiku kulud abi osutamisel hüvitatakse riigieelarvest.
Kui muid vahendeid ei leidu, võib julgeolekuasutus otsese ohu korral riigi julgeolekule nõuda oma ülesannete täitmiseks vastava abi osutamist üksikisikult.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud abi osutamise kulude hüvitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Julgeolekuasutuse ülesannete täitmiseks vajaliku isiku teesklemiseks tehakse asjaomase ministri avalduse alusel vastav kanne äriregistrisse või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse.
Kanne kustutatakse teesklemisvajaduse lõppemisel asjaomase ministri avalduse alusel üldises korras.
Minister esitab isiku registrisse kandmise avalduse julgeolekuasutuse juhi taotlusel.
Andmed, mis kantakse äriregistri äritoimikusse või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse (sealhulgas kandeavaldus).
Asutuse või organi teesklemise julgeolekuasutuste ülesannete täitmiseks otsustab asjaomane minister käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud asjaolude alusel.
Teeseldud isiku, asutuse või organi nimel tehtud tehing loetakse julgeolekuasutuse tehtud tehinguks.
Julgeolekuasutuse juht esitab iga nelja kuu järel asjaomasele ministeeriumile ülevaate julgeolekuasutuse poolt teeseldud isikute, asutuste ja organite tegevuse kohta.
Teabe, sealhulgas isikuandmete kogumine toimub julgeolekuasutuse ülesannete täitmiseks vahetult julgeolekuasutuse või selleks volitatud asutuse või koostööle kaasatud isiku poolt.
Teabe kogumine ei tohi kahjustada isiku elu, tervist, vara ega keskkonda.
Isiku õigust tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatava sõnumi saladusele on lubatud julgeolekuasutusel piirata käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel.
Julgeolekuasutus võib oma pädevuse piires kuriteo tõkestamiseks piirata isiku õigust sõnumi saladusele, kui on olemas piisavad andmed ettevalmistatava või toimepandava kuriteo kohta.
Muul viisil edastatava teabe pealtkuulamise, -vaatamise või salvestamisega.
Julgeolekuasutus võib piirata isiku õigust kodu, perekonna- või eraelu puutumatusele käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel.
Julgeolekuasutuse ametnik võib oma pädevuse piires kuriteo tõkestamiseks siseneda isiku eluruumi, valdusse või töökohta ilma isiku nõusolekuta või neid läbi otsida julgeolekuasutuse juhi korraldusel riigi julgeoleku tagamiseks või kui on olemas piisavad andmed ettevalmistatava või toimepandava kuriteo kohta ning kui andmete kogumine on vajalik kuriteo tõkestamiseks.
Varjatud sisenemisega eluruumi, muusse ehitisse või valdusse, andmekogusse, töökohta või sõidukisse teabe varjatud kogumiseks või salvestamiseks või selleks vajalike abivahendite paigaldamiseks.
Julgeolekuasutusega sõlmitud kirjaliku lepingu alusel võib julgeolekuasutuse pädevuse piires käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud korras piirata isiku õigust kodu, perekonna- või eraelu puutumatusele ka salajasele koostööle kaasatud isik.
Kui tekib vajadus piirata isiku õigust sõnumi saladusele või käesoleva seaduse § 26 lõike 3 punktis 5 nimetatud viisil õigust kodu, perekonna- või eraelu puutumatusele, esitab julgeolekuasutuse juht halduskohtu esimehele või tema määratud halduskohtunikule põhjendatud kirjaliku taotluse vastava loa saamiseks.
Taotluses näidatakse ära nimetatud õiguse piiramise viis.
Loa andmine, pikendamine ja tühistamine ning isiku õiguse piiramise sõnumi saladusele või käesoleva seaduse § 26 lõike 3 punktis 5 nimetatud viisil kodu, perekonna- või eraelu puutumatusele õigustatuks tunnistamine otsustatakse viivituseta, kohtuistungit korraldamata halduskohtumenetluse seadustiku (RT I 1999, 31, 425; 33, õiend; 40, õiend; 96, 846; 2000, 51, 321) haldustoiminguks loa andmise sätete järgi.
Loa võib anda kuni kaheks kuuks või pikendada iga kord sama tähtaja võrra.
Isiku õiguse piiramise kodu, perekonna- või eraelu puutumatusele otsustab julgeolekuasutuse juht või tema poolt volitatud ametnik kirjaliku põhjendatud korraldusega.
Korraldus kehtib selles märgitud tähtaja jooksul, kuid mitte kauem kui kaks kuud.
Julgeolekuasutuste poolt teabe varjatud kogumisel kasutatavad meetodid ja vahendid määrab kindlaks asjaomane minister määrusega.
Määrus esitatakse teadmiseks Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjonile.
Julgeolekuasutus teavitab isikut, kelle põhiõigusi käesoleva seaduse §-s 25 või 26 sätestatud viisil piiratakse, kasutatud abinõudest ja põhiõiguste piiramise asjaoludest viivitamatult, kui see ei ohusta piirangu eesmärki, või sellise ohu lõppemisel.
Käesoleva seaduse §-des 25 või 26 sätestatud viisil kogutud teavet säilitatakse teabetoimikutes.
Teabetoimik avatakse iga juhtumi kohta eraldi.
Toimiku pidamise ja säilitamise korra kehtestab vastav minister määrusega.
Julgeolekuasutus võib oma ülesannete täitmiseks vajalike isikuandmete saamiseks pöörduda riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku poole, kui nende andmete saamine ei ole võimalik üldiselt kättesaadavast allikast või oleks seotud liigsete kulutuste või isikut, kelle isikuandmeid edastatakse, rohkem koormavate abinõudega ning kui seadusega ei ole selliste andmete üleandmine keelatud.
Julgeolekuasutusel on oma ülesannete täitmiseks õigus saada füüsiliselt või eraõiguslikult juriidiliselt isikult vajalikku teavet.
Isikuandmete andmise kohustust ei ole, kui julgeolekuasutus ei põhjenda isikuandmete saamise vajadust või isikuandmete andmine ei ole lubatud.
Julgeolekuasutuse ülesannete täitmisel saadud teavet, mis ei puuduta isikuandmeid, võib edastada teisele riigiasutusele, kui see on vajalik selle ülesannete täitmiseks.
Nõuded riigi ametiasutusi teenindavate sideobjektide parameetritele, riigihangetele, ehitamisele, opereerimisele ja neile ligipääsule ning andmeturbeseadmetele ja nende kasutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Julgeolekuasutus võib edastada kogutud teavet välisriigi asutusele või rahvusvahelisele organisatsioonile, kui see on vajalik riigi julgeoleku tagamiseks või suurendamiseks rahvusvahelise lepingu alusel.
Edastamine toimub kirjalikult, kui rahvusvahelises lepingus ei ole sätestatud teisiti.
Julgeolekuasutuse ametnikule grupiviisilise või relvastatud kallaletungi tõrjumisel.
Ehitises ega ruumis, kus toodetakse või hoitakse lõhkeainet või kergesti süttivat või mürgist ainet, mis tulirelva kasutamisel võib ohustada isiku elu või tervist.
Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjon on Riigikogu erikomisjon, kes teostab järelevalvet täidesaatva riigivõimu asutuste üle julgeolekuasutuste ja jälitusametkondade tegevusega, sealhulgas põhiõiguste tagamisega ja julgeolekuasutuste ning jälitusametkondade töö tõhususega, samuti nende üle teostatava järelevalvega seonduvates küsimustes.
Peaminister ja asjaomane minister teavitavad komisjoni julgeolekuasutuste ja jälitusametkondade tegevusest ja järelevalvest nende tegevuse üle, sealhulgas esitavad vähemalt kord kuue kuu jooksul ülevaate nimetatud küsimustes.
Komisjonil on komisjoni tööga seotud ülesannete täitmiseks õigus välja kutsuda isikuid ja nõuda tutvumiseks dokumente.
Komisjon arutab julgeolekuasutuse eelarve eelnõu üheaegselt riigieelarve eelnõu arutamisega Riigikogus.
Komisjon esitab vähemalt üks kord aastas Riigikogule ülevaate komisjoni tegevusest ja tulemustest.
Seaduserikkumise avastamise korral on komisjon kohustatud edastama vastavad materjalid uurimisasutusele või õiguskantslerile.
Komisjoni liikmed ja ametnikud on kohustatud hoidma neile töö käigus teatavaks saanud riigi- ja eraisiku saladust.
Teavet, mis on saadud teiselt riigilt tingimusega, et edastatav teave jääb saladuseks.
Teabe andmisest keeldumist põhjendatakse.
Riigikogu 1999. aasta 29. aprilli otsusega (RT I 1999, 43, 503) moodustatud erikomisjon kaitsepolitsei tegevuse ja jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimiseks kujundatakse ümber käesoleva seaduse §-s 36 sätestatud komisjoniks.
Avaliku teenistuse seaduse (RT I 1995, 16, 228; 1999, 7, 112; 10, 155; 16, 271 ja 276; 2000, 25, 144 ja 145; 28, 167; 102, 672) §-s 39 1 asendatakse sõna „politseiametnik“ sõnadega „julgeolekuasutuse ametnik“.
Sama paragrahvi lõikes 4 asendatakse sõnad „Politseiseaduse §-s 7“ sõnadega „Julgeolekuasutuste seaduse §-s 36“.
Relvaseaduse (RT I 1995, 62, 1056; 1997, 93, 1564; 1999, 57, 597) § 1 lõike 2 punkti 6 ja lõiget 3 täiendatakse pärast sõnu „sisekaitseüksuse“ sõnaga „, julgeolekuasutuste“.
Sama paragrahvi punkti 18 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kaitsejõudude Peastaabi, Kaitsepolitseiameti, Teabeameti või Riigikantselei koostatud ohuprognoos ja riigi teabehanke eelistuskava“.
Kaitsepolitseiameti või Teabeameti valdusse antud riigivara kohta peetava registri andmed.
Seda teavet sisaldav teabekandja salastatakse 25 aastaks.
Riigikantselei või julgeolekuasutus võib edastada riigisaladuseks tunnistatud teavet välisriigile või rahvusvahelisele organisatsioonile julgeolekuasutuste seaduses ettenähtud juhtudel ja korras, kui välislepinguga on tagatud kaitse edastatava teabe avalikuks tulemise eest.
Julgeolekukontrolli teostatakse jälitustegevuse seaduses (RT I 1994, 16, 290; 1995, 15, 173; 1996, 49, 955; 1997, 81, 1361; 93, 1557; 1998, 47, 698; 50, 753; 51, 756; 61, 981; 98/99, 1575; 101, 1663; 1999, 16, 271; 31, 425; 95, 845; 2000, 35, 222; 40, 251; 102, 671; 2001, 3, 9) ja julgeolekuasutuste seaduses sätestatud korras.
Käesolev seadus sätestab töökeskkonna suhtes esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel, töötervishoiu ja tööohutuse korralduse ettevõtte ja asutuse ning riigi tasandil, asjaomaste vaidluste lahendamise korra ning vastutuse töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmata jätmise eest.
Käesolev seadus kehtib kõigil tegevusaladel, välja arvatud juhud, kui töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kaitseväe, Kaitseliidu, politsei ja piirivalve, samuti päästeasutuste tegevuse kohta on eriseadustega sätestatud teisiti.
Käesolevas seaduses mõistetakse töötervishoiuna töötaja tervisekahjustuse vältimiseks töökorraldus- ja meditsiiniabinõude rakendamist, töö kohandamist töötaja võimetele ning töötaja füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamist.
Käesolevas seaduses mõistetakse tööohutusena töökorraldusabinõude ja tehnikavahendite süsteemi sellise töökeskkonna seisundi saavutamiseks, mis võimaldab töötajal teha tööd oma tervist ohtu seadmata.
Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe korra kehtestab sotsiaalminister oma määrusega.
Töökeskkond on ümbrus, milles inimene töötab.
Töökeskkonnas toimivad tehnilised, füüsikalised, keemilised, bioloogilised, füsioloogilised ja psühholoogilised tegurid ei või ohustada töötaja ega muu töökeskkonnas viibiva isiku elu ega tervist.
Töökeskkonna füüsikaliste, keemiliste ja bioloogiliste ohutegurite parameetrid peavad vastama piirnormidele.
Töökeskkonna ohutegurite piirnormid ja ohutegurite parameetrite mõõtmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kui õnnetuse või haigestumise ohtu ei saa vältida ega piirata tehniliste ühiskaitsevahenditega või töökorralduslike abinõudega, annab tööandja töötajale isikukaitsevahendid.
Isikukaitsevahendite valiku ja kasutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Käesolevas seaduses mõistetakse töökohana füüsilisest isikust ettevõtja või äriühingu ettevõtte, riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse, mittetulundusühingu või sihtasutuse (edaspidi ettevõte) territooriumil või tööruumis paiknevat töötamiskohta ja selle ümbrust või muid töötamiskohti, kuhu töötajal on töötamise ajal juurdepääs või kus ta töötab tööandja loal või korraldusel.
Tööandja kujundab ja sisustab töökoha nii, et on võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu.
Kui tööprotsessiga kaasneb ohtliku suitsu, tolmu, gaasi, auru või vedeliku eraldumine koguses, mis võib töötaja tervist kahjustada, tuleb vältida heitme levikut töökeskkonda, tagada selle eemaldamine tekkekohast ja muutmine kahjutuks.
Terviseriski vältimiseks või vähendamiseks peavad töökohas olema kaitse-, pääste- ja esmaabivahendid, ohumärgid ning muud ohutusvahendid.
Esmaabi korralduse ettevõttes ja ohumärguannete kasutamise nõuded kehtestab sotsiaalminister oma määrusega.
Tegevusalade töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.
Seadme, tööriista, veoki või muu töövahendi kasutamine ettenähtud otstarbel ning nende paigaldamine, reguleerimine, parandamine, hooldamine, teisaldamine ja puhastamine ei tohi ohustada kasutaja ega teiste isikute tervist ega töökeskkonda.
Tööandja tagab, et töövahend sobib tööülesande täitmiseks, vastab kasutaja kehamõõtmetele ning füüsilistele ja vaimsetele võimetele.
Müra, vibratsiooni, kiirguse ja muude ohutegurite tase on võimalikult madal ega ületa piirnorme.
Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.
Füüsikalised ohutegurid on õhu liikumise kiirus ning õhutemperatuur ja -niiskus, müra ja vibratsioon, ioniseeriv ja mitteioniseeriv kiirgus, elektromagnetväli ning muud töökeskkonnas toimivad töötaja tervist kahjustada võivad füüsikalised tegurid.
Tööandja peab rakendama abinõusid, et füüsikalistest ohuteguritest tulenevat terviseriski vältida või viia see võimalikult madalale tasemele.
Tööandja tagab, et radioaktiivset ainet kasutades või seda ainet sisaldava töövahendiga töötades järgitaks kiirgusseaduses (RT I 1997, 37/38, 569; 1998, 97, 1520; 1999, 88, 804) sätestatud ohutusnõudeid ning et aine või töövahend ei satuks kõrvalise isiku kätte.
Keemilised ohutegurid on ettevõttes käideldavad kemikaaliseaduse (RT I 1998, 47, 697; 1999, 45, 512) § 5 lõikes 1 määratletud ohtlikud kemikaalid ja neid sisaldavad materjalid.
Ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide käitlemist reguleerivad kemikaaliseadus ja käesolev seadus.
Ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide kasutamise nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.
Bioloogilised ohutegurid on bakterid, viirused, seened, rakukultuurid ja inimese endoparasiidid ning muud bioloogiliselt aktiivsed ained, mis võivad põhjustada nakkushaigust, allergiat või mürgistust.
Kaitseks töökohas toimivate bioloogiliste ohutegurite eest peab tööandja võtma tarvitusele abinõud, arvestades ohuteguri nakatamisvõimet.
Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.
Füsioloogilised ohutegurid on füüsilise töö raskus, sama tüüpi liigutuste kordumine ning üleväsimust põhjustavad sundasendid ja -liigutused töös ning muud samalaadsed tegurid, mis võivad aja jooksul viia tervisekahjustuseni.
Psühholoogilised ohutegurid on monotoonne või töötaja võimetele mittevastav töö, halb töökorraldus ja pikaajaline töötamine üksinda ning muud samalaadsed tegurid, mis võivad aja jooksul põhjustada muutusi töötaja psüühilises seisundis.
Töötaja füüsilise ja vaimse ülekoormuse vältimiseks peab tööandja kohandama töö töötajale võimalikult sobivaks.
Töökoha kujundamisel ja töö korraldamisel peab arvestama töötaja kehalisi, vaimseid, soolisi ja ealisi iseärasusi, tema töövõime muutumist tööpäeva või vahetuse jooksul ning võimalikku pikaajalist üksinda töötamist.
Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab sotsiaalminister oma määrusega.
Rasedatele, rinnaga toitvatele naistele, alaealistele ja puudega töötajatele peab tööandja looma sobivad töö- ja olmetingimused.
Tööandja järgib rasedate, rinnaga toitvate naiste ja alaealiste töölerakendamisel nende ohutuse tagamiseks õigusaktidega sätestatud piiranguid.
Tööandja on kohustatud töö- ja teenistussuhteid reguleerivates seadustes sätestatud korras andma tema ettevõttes tööõnnetuse või kutsehaiguse tagajärjel invaliidistunud töötajale võimaluse jätkata sobival tööl ettevõttes.
Puudega töötaja töö ja töötamiskoht tuleb kohandada tema kehaliste ja vaimsete võimetega.
Soodustingimused puudega töötaja tööks kehtestab Vabariigi Valitsus.
Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded rasedate ja rinnaga toitvate naiste tööks kehtestab Vabariigi Valitsus.
Olmeruumid on riietus-, pesemis-, tualett- ja puhkeruumid, soojakud välitöödel, einestamisruumid ning muud elukondlikud ruumid.
Töötajate olmeruumid peavad olema ehitatud ja sisustatud, arvestades töötingimusi ning töötajate arvu ja soolist koosseisu.
Tööriietust kandvatele töötajatele on vaja ette näha riietusruumid.
Töö laadist olenevalt peab töötajal olema võimalik kasutada pesemisruumi, mis on varustatud valamute ja/või duššidega ning sooja ja külma veega.
Töö laadist olenevalt peab töötajal olema võimalik kasutada puhkeruumi, milles peavad olema lauad ja seljatoega istmed.
Rasedatel ja rinnaga toitvatel naistel peab olema võimalik puhkeruumis sobivates tingimustes lamada.
Tööandja tagab töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras.
Tööandja ei tohi lubada tööle asuda töötajal, kellel puuduvad vajalikud erialateadmised ja oskused ning töötervishoiu- ja tööohutusalased teadmised.
Kui töökohal töötavad samal ajal vähemalt kahe tööandja töötajad, sõlmivad tööandjad kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning iga tööandja vastutuse kohta.
Ühistegevust korraldab peatööettevõtja.
Kui kokkulepet ei ole, vastutavad tööandjad kahju tekkimise korral solidaarselt.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ühistegevus tähendab tööandjate tegevuse kooskõlastamist ohtlike olukordade vältimiseks ning üksteise ja oma töötajate või käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 nimetatud töökeskkonnavolinike teavitamist ohtudest ja ohutusabinõudest.
Tööandja ja töötajad on kohustatud ohutu töökeskkonna nimel tegema koostööd.
Selleks tööandja konsulteerib töötajate või nende usaldusisiku ja töökeskkonnavolinikega igas töökeskkonnaga seotud küsimuses, töökeskkonna parandamise abinõude kavandamisel arvestab nende ettepanekutega ning kaasab nad kavandatu elluviimisele.
Tööandja tagab, et teise ettevõtte tööandja, kelle töötajad osalevad tema ettevõtte töös, on teadlik ettevõtte tegevusega seotud ohtudest ja nende vältimise abinõudest ning et need töötajad on töötervishoiu- ja tööohutusalaselt juhendatud.
Määrama ettevõttes esmaabi andmiseks töötajad ja korraldama neile tööandja kulul väljaõppe.
Tagama kõigile töötajatele esmaabivahendite kättesaadavuse.
Korraldama töötajale enne tööleasumist või töö vahetamist töökohale ja ametile vastava tööohutus- ja töötervishoiualase juhendamise ja väljaõppe.
Täitma tööinspektori ettekirjutusi tähtaegselt ja teavitama tööinspektorit kirjalikult nende täitmisest.
Kehtestada ettevõttes õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid.
Täitma tööandja, töökeskkonnaspetsialisti, töötervishoiuarsti, tööinspektori ja töökeskkonnavoliniku töötervishoiu- ja tööohutusalase korralduse.
Töötajal on keelatud töötada alkoholi-, narkootilises või toksilises joobes või psühhotroopse aine olulise mõju all.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 esitatud nõuete rikkumise korral kannab töötaja vastutust töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse alusel.
Töötaja töötervishoiu- ja tööohutusalased kohustused ei vabasta tööandjat asjaomasest vastutusest.
Pöörduda töökeskkonnavoliniku, töökeskkonnanõukogu liikmete, töötajate usaldusisiku ja asukohajärgse tööinspektori poole, kui tema arvates tööandja poolt rakendatavad abinõud ja antud vahendid ei taga töökeskkonna ohutust.
Käesolevas seaduses mõistetakse õnnetusjuhtumina ettevõttes toimuvat raske tagajärjega õnnetust, mis võib ohustada töötajate ja teiste isikute elu ja tervist.
Määrama ohualast inimeste väljaviimise, tulekustutus- ja päästetööde tegemise ja esmaabi andmise eest vastutavad töötajad ning teavitama nendest ettevõtte töötajaskonda.
Andma töötajatele juhised töö peatamiseks ja/või ohualalt lahkumiseks tõsise ja vältimatu õnnetusohu tekkimisel.
Tööandja on kohustatud õnnetusohu tekkimise korral teatama ohust ja rakendatavatest abinõudest võimalikult kiiresti kõigile töötajatele, kes on või võivad sattuda tõsisesse ohtu.
Töötajad peavad tõsise ja ähvardava õnnetusohu korral võtma tarvitusele abinõud vastavalt oma teadmistele ja kättesaadavatele tehnilistele vahenditele võimalike tagajärgede vältimiseks ka sellisel juhul, kui vahetu ülemusega ei ole võimalik kohe ühendust saada.
Tõsise ja vältimatu ohu korral peavad töötajad töökohalt lahkuma kiirelt ja ohutult.
Selleks peavad evakuatsioonipääsud ja -teed olema takistuseta ning varustatud piisava turvavalgustusega.
Tõsise ja vältimatu ohu korral oma töökohalt või ohtlikult alalt omavoliliselt lahkunud töötajat ei tohi selle eest karistada ega asetada ebasoodsasse olukorda.
Tööandja ei tohi kutsuda töötajaid tööd jätkama enne, kui oht on kõrvaldatud.
Töökeskkonnaspetsialist on töökeskkonna alal pädev insener või muu töökeskkonnaõpetust saanud spetsialist ettevõttes, keda tööandja on volitanud täitma töötervishoiu- ja tööohutusalaseid ülesandeid.
Tööandja peab töökeskkonnaspetsialisti määrama oma töötajate hulgast või pädeva isiku puudumisel võtma tööle väljastpoolt ettevõtet.
Töökeskkonnaspetsialisti ametisse määramine või tööle võtmine ei vabasta tööandjat vastutusest töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas.
Töökeskkonnaspetsialist peab tundma töötervishoidu ja tööohutust reguleerivaid õigusakte ja ettevõtte töötingimusi, neid jälgima ja kontrollima ning võtma tarvitusele abinõud töökeskkonna ohutegurite mõju vähendamiseks.
Töökeskkonnaspetsialist on kohustatud peatama ajutiselt töö ohtlikus töölõigus või keelama ohtliku töövahendi kasutamise, kui on tekkinud otsene oht töötaja elule või tervisele ja kui ohtu ei ole võimalik muul viisil kõrvaldada.
Ohutu töökeskkonna loomiseks ning töötajate töövõime säilitamiseks teeb töökeskkonnaspetsialist koostööd töötajatega ning töökeskkonnavoliniku, töökeskkonnanõukogu, töötajate usaldusisiku ja töötervishoiuarstiga.
Tööandja varustab töökeskkonnaspetsialisti tööks vajalike vahenditega.
Tööandja teavitab töökeskkonnaspetsialisti töökeskkonna ohuteguritest, nende vältimiseks rakendatavatest ja käesoleva seaduse § 15 lõikes 2 nimetatud abinõudest.
Tööandja võib ise täita töökeskkonnaspetsialisti kohustusi.
Tööandja teavitab määratud töökeskkonnaspetsialistist Tööinspektsiooni kohalikku asutust kirjalikult kümne päeva jooksul.
Töökeskkonnavolinik on töötajate valitud esindaja töötervishoiu ja tööohutuse küsimustes ning tema volitused kehtivad kaks aastat.
Kuni kümne töötajaga ettevõttes valivad töötajad enda hulgast ühe töökeskkonnavoliniku.
Ettevõttes, mis koosneb mitmest allüksusest või kus vahetuses töötab korraga üle kümne töötaja, valivad töötajad igasse allüksusse või vahetusse ühe töökeskkonnavoliniku.
Tööandja korraldab töökeskkonnavolinike valimisteks töötajate üldkoosoleku, milles kõigil töötajatel on võimalik osaleda kas otse või lihtkirjalikult volitatud isiku kaudu.
Valimised loetakse toimunuks, kui neis on osalenud vähemalt 50 protsenti kõigist töötajatest.
Valimiste kord sätestatakse kollektiivlepingus või muus tööandja ja töötajate vahelises kirjalikus lepingus.
Tööandja teeb valitud töökeskkonnavolinike nimed ja ametid Tööinspektsiooni kohalikule asutusele teatavaks valimistest arvates kümne päeva jooksul.
Jälgida, et töötajad saaksid töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas vajalikud teadmised, juhendamise ja väljaõppe.
Peatada ajutiselt töö ohtlikus töölõigus või keelata ohtliku töövahendi kasutamine, kui töötaja elu või tervis on otseselt ohus ja kui ohtu ei ole võimalik muul viisil kõrvaldada.
Ohust tuleb viivitamata teatada tööandjale või tema esindajale.
Tööd ei tohi jätkata enne, kui oht on kõrvaldatud.
Töökeskkonnavolinik ei tohi oma ülesannete täitmise tõttu sattuda ebasoodsasse olukorda, kui ilmneb tema ja tööandja huvide konflikt.
Töökeskkonnavolinikule säilitatakse selleks ajaks keskmine töötasu ja tal on Eesti Vabariigi töölepingu seaduse §-s 94 ning kollektiiv- ja töölepingus ettenähtud tagatised.
Töökeskkonnavoliniku ülesannete täitmise aeg nähakse ette kollektiivlepingus või muus tööandja ja töötajate kirjalikus lepingus.
Ülesannete täitmise aeg sõltub ettevõtte suurusest ja töötingimustest ning muudest asjaoludest, kuid ta ei tohi olla lühem kui kaks tundi nädalas.
Töökeskkonnanõukogu on tööandja ja töötajate esindajate koostöökogu, kus lahendatakse ettevõtte töötervishoiu ja tööohutusega seotud küsimusi.
Vähemalt 50 töötajaga ettevõttes moodustatakse tööandja algatusel töökeskkonnanõukogu, kus on võrdselt tööandja määratud esindajaid ja töötajate valitud esindajaid.
Nõukogu liikmeid on vähemalt neli ja nende volitused kehtivad kaks aastat.
Töötajate esindajad valitakse käesoleva seaduse § 17 lõikes 4 kehtestatud korras.
Sõltuvalt ettevõtte ohuteguritest ning ettevõttes asetleidnud tööõnnetuste ja kutsehaigusjuhtude arvust on Tööinspektsioonil õigus nõuda töökeskkonnanõukogu moodustamist ka alla 50 töötajaga ettevõttes.
Töökeskkonnanõukogu valib oma liikmete hulgast esimehe ja tema asetäitja.
Nõukogu võtab otsused vastu konsensuspõhimõttel.
Tööandja teavitab töökeskkonnanõukogu moodustamisest Tööinspektsiooni kohalikku asutust.
Nõukogu liikmete nimed ja nende volituste kehtimise ajad pannakse välja nähtavale kohale.
Aitab luua naistöötajatele ning alaealistele ja puudega töötajatele sobivad töötingimused ja töökorralduse.
Töökeskkonnanõukogu esitab oma ettepanekud tööandjale kirjalikult.
Kui tööandja ei pea esitatud ettepanekute arvestamist võimalikuks, esitab ta selle kohta nõukogule ettepanekute saamisest arvates kolme nädala jooksul kirjaliku vastulause, milles põhjendab arvestamata jätmist.
Kui vastuolu jääb püsima, otsustab asja töökeskkonnanõukogu või tööandja avalduse alusel Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhataja.
Tööandja vabastab töökeskkonnanõukogu liikme põhitööst ajaks, mil ta täidab töökeskkonnanõukogu liikme kohustusi.
Nõukogu liikmele säilitatakse selleks ajaks keskmine töötasu ja tal on Eesti Vabariigi töölepingu seaduse §-s 94 ning kollektiiv- ja töölepingus ettenähtud tagatised.
Põhitööst vabastamise tingimused nähakse ette kollektiivlepingus või muus tööandja ja töötajate kirjalikus lepingus.
Põhitööst vabastamise aeg ei tohi olla lühem kui üks tund nädalas.
Kui töökeskkonnanõukogu liige on ka töökeskkonnavolinik, siis kummakski tööks ettenähtud aeg liidetakse.
Töökeskkonnanõukogu liikmete väljaõppe ja täiendõppe korraldab tööandja oma kulul ja tööajal.
Väljaõppe ja täiendõppe ajaks säilitatakse neile keskmine töötasu.
Töökeskkonnanõukogu informeerib igal aastal kirjalikult oma tegevusest Tööinspektsiooni kohalikku asutust.
Töötervishoiuteenistus on sotsiaalministri antud tegevusloa alusel töötervishoiuteenuseid osutav asutus või ettevõtte struktuuriüksus.
Töötervishoiuteenusena mõistetakse töötervishoiuarsti või -õe, tööhügieeniku, tööpsühholoogi, ergonoomi või muu töötervishoiuspetsialisti tööülesande täitmist.
Töötervishoiuteenistuse põhiülesanne on vältida või vähendada ohtu töötajate tervisele ja ennetada kutsetööga seotud haigestumisi.
Annab tööandjale nõu töövahendite ja isikukaitsevahendite valimiseks ja kasutamiseks ning nõustab muudes töötervishoiu ja tööohutuse küsimustes.
Teavitab töötajaid kutsetööga ja töökeskkonnaga seotud ohtudest objektiivselt.
Töötajate tervisekontrolli korra kehtestab sotsiaalminister oma määrusega.
Töötervishoiuteenuste osutamiseks antava tegevusloa taotlemise ja andmise korra kehtestab sotsiaalminister oma määrusega.
Töötervishoiu Keskus on Sotsiaalministeeriumi hallatav riigiasutus.
Pidada arvestust kutsehaiguste kohta.
Töötervishoiu Keskuse moodustab ja tema põhimääruse kinnitab sotsiaalminister.
Töökeskkonna Nõukoda on Sotsiaalministeeriumi juures asuv valitsusasutuste ning tööandjate ja töötajate keskliitude töötervishoiu ja tööohutuse asjatundjatest koosnev nõuandekogu töökeskkonna küsimustes.
Nõukoja põhiülesanne on teha ettepanekuid ja avaldada arvamust töökeskkonnapoliitika väljatöötamiseks ja rakendamiseks.
Teeb ettepanekuid õigusaktide muutmiseks ja täiendamiseks.
Töökeskkonna Nõukoja töökord kehtestatakse põhimäärusega, mille kinnitab sotsiaalminister.
Nõukoja koosseisu kinnitab sotsiaalminister valitsusasutuste ning tööandjate ja töötajate keskliitude ettepanekute alusel.
Tööõnnetus on äkktervisekahjustus või surm, mis leiab aset tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval töövaheajal, tööteel või muus tööga seotud olukorras.
Tööandja registreerib kõik tööõnnetused ja teeb sellekohased andmed teatavaks töökeskkonnavolinikule, töökeskkonnanõukogu liikmetele, töötajate usaldusisikule ja tööinspektorile.
Raske tööõnnetuse korral peab tööandja sellest viivitamata teatama Tööinspektsiooni kohalikule asutusele ning surmaga lõppenud tööõnnetuse korral ka politseile.
Kui töötaja on tööõnnetusest põhjustatud tervisekahjustuse korral pöördunud töövõimetuna arsti poole, teatab arst sellest kirjalikult Tööinspektsiooni kohalikule asutusele.
Kutsehaigus on töökeskkonna ohutegurist või töö laadist põhjustatud tervisekahjustus, mis on kantud kutsehaiguste loetelusse.
Kutsehaiguste loetelu kehtestab sotsiaalminister oma määrusega.
Töötajal kutsehaigust või muud tööga seotud haigust kahtlustav arst saadab töötaja töötervishoiuarsti juurde.
Kutsehaiguse diagnoosib töötervishoiuarst, kes kogub selleks andmed töötaja praeguste ja varasemate tööolude ja töö laadi kohta.
Tööandja registreerib kõik kutsehaigusjuhud ja muud tööst põhjustatud haigestumised ning teeb sellekohased andmed kättesaadavaks töökeskkonnaspetsialistile, töökeskkonnavolinikule, töökeskkonnanõukogu liikmetele ja töötajate usaldusisikule ning teavitab nendest Tööinspektsiooni kohalikku asutust.
Töötervishoiuarst teatab kutsehaigusest tööandjale, Töötervishoiu Keskusele ja Tööinspektsiooni kohalikule asutusele, tööst põhjustatud muust haigusest tööandjale ja Töötervishoiu Keskusele.
Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise asjaolud ja põhjused selgitab uurimine, mille viib läbi tööandja ning milles hääleõigusega peab osalema töökeskkonnavolinik, selle puudumisel töötajate usaldusisik.
Kui tööandjal puuduvad vajalikud teadmised, peab ta uurimisse kaasama pädeva eksperdi.
Tööandja esitab uurimistulemuste kohta kirjaliku raporti kannatanule või tema huvide kaitsjale, Tööinspektsiooni kohalikule asutusele ja kindlustusasutusele.
Raportis nimetatakse abinõud, mida tööandja rakendab samalaadse tööõnnetuse ja kutsehaiguse ennetamiseks.
Tööandja teeb uurimistulemused teatavaks töötajatele või nende esindajale ja töökeskkonnanõukogule.
Tööinspektor uurib raskeid või surmaga lõppenud tööõnnetusi ja kutsehaigusjuhtumeid tööandjast sõltumatult.
Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise uurimise andmeid säilitatakse 55 aastat.
Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise uurimise ja registreerimise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kohaldada riiklikku sundi seadusega ettenähtud alustel ja ulatuses.
Tööinspektor on Tööinspektsiooni ametnik, kes teostab riiklikku järelevalvet töötervishoidu ja tööohutust ning töösuhteid reguleerivate õigusaktide nõuete täitmise üle.
Tööinspektor on oma ülesannete täitmisel sõltumatu ja otsuste tegemisel erapooletu.
Peatama töötaja või teiste isikute elule ohtliku töö tegemise ning keelama eluohtliku töövahendi kasutamise.
Rakendada meetmeid, mida ta peab vajalikuks selleks, et veenduda õigusaktide ranges täitmises, sealhulgas pääseda tööandja valduses olevasse ettevõttesse, küsitleda kas üksinda või tunnistajate juuresolekul tööandjat, usaldusisikut ja töötajaid töötervishoiu, tööohutuse ja töösuhete kohta, tutvuda dokumentidega, mida tööandja on kohustatud pidama, ja teha neist koopiaid ja väljavõtteid, nõuda tööandjalt töökeskkonna kontrollmõõtmiste tegemist, pildistada ning võtta materjalidest või ainetest proove analüüsiks.
Käesoleva seaduse kohaldamisel tööandja ja töötaja vahel tekkinud vaidlused lahendatakse seaduses ettenähtud korras.
Kui juriidiline või füüsiline isik ei nõustu töötervishoiu ja tööohutuse riiklikku järelevalvet teostava tööinspektori ettekirjutuse või muu toiminguga, on tal õigus esitada Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhatajale kaebus ettekirjutuse saamisest või muu toimingu tegemisest arvates kümne kalendripäeva jooksul.
Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhataja vaatab kaebuse läbi ning teeb oma otsuse - kas jätta ettekirjutus või mõni muu toiming jõusse, see muuta või tühistada - kaebuse saamise päevast arvates kahe nädala jooksul.
Kui kaebaja Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhataja otsusega ei nõustu, võib ta selle vaidlustada halduskohtus.
Kaebuse esitamine halduskohtule ei võta isikult kohustust täita tööinspektori ettekirjutust seni, kuni kohus tunnistab selle kas osaliselt või täielikult seadusevastaseks.
Füüsiline isik kannab käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise eest distsiplinaar-, haldus-, kriminaal- või tsiviilvastutust.
Töötajale või töötajate esindajale ettenähtud töötervishoiu ja tööohutuse koolituse korraldamata jätmise, töökeskkonna ohutegurite parameetrite mõõtmata jätmise ning töötajale ohutegurile vastava isikukaitsevahendi andmata jätmise eest - määratakse rahatrahv kuni 20 000 krooni.
Kui füüsiline isik, tegutsedes juriidilise isiku nimel või huvides, rikkus käesoleva seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide nõudeid, on õiguserikkumise eest vastutavad mõlemad ning haldusvastutust võib kohaldada nii juriidilisele kui ka füüsilisele isikule.
Käesoleva seaduse § 28 lõikes 2 nimetatud õiguserikkumise asja arutamise ja halduskaristuse määramise õigus on halduskohtunikul ja Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhatajal.
Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhatajal on käesoleva seaduse § 28 lõikes 2 nimetatud õiguserikkumise asjas õigus määrata rahatrahv kuni 30 000 krooni.
Menetlus käesoleva seaduse § 28 lõikes 2 nimetatud haldusõiguserikkumise asjas, kaasa arvatud karistuse määramine, selle vaidlustamine ja jõustunud halduskaristuse otsuse täitmine toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 45, õiend) ja täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; 1997, 43/44, 723; 1998, 41/42, 625; 51, 756; 61, 981; 103, 1695; 1999, 18, 302; 27, 380; 95, 845; 2000, 28, 167; 35, 222) sätestatud korras, kui käesolev seadus ei näe ette teisiti.
Käesoleva seaduse § 28 lõikes 2 sätestatud haldusõiguserikkumiste kohta on õigus protokolli koostada Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhataja volitatud ametnikul.
Eesti Vabariigi töökaitseseaduse (RT I 1992, 25, 343; RT I 1996, 49, 953) alusel kehtestatud õigusaktid kehtivad pärast käesoleva seaduse jõustumist niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus käesoleva seadusega, ja seni, kuni need kas tühistatakse või viiakse käesoleva seadusega vastavusse.
Täitma töösisekorra, töötervishoiu, tööohutuse ning tuleohutuse nõudeid.
Töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest nende täitmise eest vastutava isiku poolt, kui see rikkumine võis kaasa tuua õnnetusjuhtumi inimesega või muu raske tagajärje, - karistatakse rahatrahviga.
Tööõiguse aktide nõuete, sealhulgas töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest nende täitmise eest vastutava isiku poolt - määratakse rahatrahv kuni saja päevapalga ulatuses.
Töötervishoiu ja tööohutuse tagamiseks rakendatavad lisaabinõud.
Käesolev seadus reguleerib meresõiduohutuse tagamist Eestis registreeritud laevadel ning väikelaevadel.
Seadus laieneb välisriigi laevadele ja väikelaevadele Eesti Vabariigi territoriaal- ja sisemerel, samuti siseveeteedel ja sadamates niivõrd, kui see on sätestatud käesolevas seaduses.
Seadus ei laiene sõja- ja piirivalvelaevadele.
Vabariigi Valitsus kehtestab Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meresõiduohutust reguleerivate konventsioonide, millega Eesti Vabariik on ühinenud, ning nendest tulenevate koodeksite, resolutsioonide ja ringkirjade (edaspidi rahvusvahelised konventsioonid) rakendamise korra.
Laev käesoleva seaduse tähenduses on liikur- või teisaldatav ujuvvahend kogupikkusega 24 või enam meetrit.
Laevana käsitatakse ka ujuvvahendit kogupikkusega alla 24 m, kui seda kasutatakse majandustegevuseks või kutsetööks.
Reeder on ettevõtja, kes valdab laeva ja kasutab seda oma nimel.
Üldkasutatav veetee on laevaliikluseks sobiv veeala, mis asub väljaspool sadama sissesõiduteed ja akvatooriumi ning on mõõdistatud ja vajaduse korral märgistatud.
Klassifikatsiooniühing on laeva tehnilist järelevalvet teostav ühing, mis juhindub oma tegevuses rahvusvaheliste konventsioonide nõuetest ja oma reeglitest.
Meresõiduohutust tõendavad tunnistused.
Laeval peavad olema rahvusvaheliste konventsioonide ja käesoleva seadusega ettenähtud kehtivad meresõiduohutust tõendavad tunnistused.
Eestis registreeritud või registreerimisele kuuluvale laevale väljastab meresõiduohutust tõendavad tunnistused Veeteede Amet.
Klassifikatsiooniühingu poolt väljaantud tunnistused võtab Veeteede Amet aluseks ja tunnustab merekõlblikkuse tunnistuse väljaandmisel, kui Veeteede Ameti peadirektor on Vabariigi Valitsuse volitusel sõlminud klassifikatsiooniühinguga lepingu Eesti Vabariigi riigilippu kandvatele laevadele tunnistuste väljastamiseks.
Laeva, laevaseadmete, navigatsioonivahendite ning päästevahendite ehituse, valmistamise, remondi, katsetuste ja kontrollimisega seotud teenuseid, keemiatankerite lastimisega seotud eriteenuseid ning väikelaevade ehituse ja katsetustega seotud teenuseid osutavad Veeteede Ametilt selleks tegevusloa saanud ettevõtjad.
Eestis registreeritud välismaa äriühingu filiaalile.
Tal on olemas tehnilised võimalused ja vajaliku oskusega personal ning tema tegevus ei tekita kahju keskkonnale ega ohusta inimeste tervist.
Kasutatava tehnilise varustuse loetelu ja tööde tegemise tehnoloogia kirjeldus.
Veeteede Amet väljastab taotlejale teede- ja sideministri kehtestatud vorminõuetele vastava tegevusloa või otsuse tegevusloa väljaandmisest keeldumise kohta 14 tööpäeva jooksul käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 nimetatud dokumentide esitamisest arvates.
Veeteede Amet kontrollib igal aastal ettevõtja vastavust tegevusloa väljaandmise tingimustele.
Ehitatud, valmistatud, remonditud, katsetatud või kontrollitud seadmed ei vasta kehtestatud standarditele või valmistajatehase nõuetele.
Tegevusloa võib peatada kuni kuueks kuuks.
Muudel seadusega sätestatud tingimustel.
Tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral saadab Veeteede Amet tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse ärakirja ettevõtjale kolme tööpäeva jooksul pärast otsuse vastuvõtmist.
Ettevõtja tegevuse lõpetamisel või lõppemisel kaotab temale antud tegevusluba kehtivuse.
Eesti Vabariigi territooriumil asuvates sadamates nõutakse välisriigi laevalt rahvusvahelistes konventsioonides ettenähtud tunnistusi.
Laeva sõidupiirkonna määrab ja märgib laevatunnistustesse Veeteede Amet.
Käesoleva seaduse § 4 lõikes 3 nimetatud klassifikatsiooniühingu määratud sõidupiirkonna ulatus ja selle kohta tehtud sissekanne laeva meresõiduohutust tõendavas tunnistuses loetakse samaväärseks Veeteede Ameti tehtud sissekandega.
Meresõiduohutusalase auditeerimise eesmärk on kindlaks teha reederi poolt rakendatud meetmete vastavus rahvusvahelistele nõuetele meresõiduohutuse valdkonnas.
Reederi ja tema laeva meresõiduohutusalast auditeerimist korraldab Veeteede Amet ning selle edukalt läbinud reederile väljastatakse vastavad tunnistused.
Veeteede Amet tunnustab käesoleva seaduse § 4 lõikes 3 nimetatud klassifikatsiooniühingu poolt väljaantud meresõiduohutusalase auditeerimise tunnistust.
Reederi ja tema laeva meresõiduohutusalase auditeerimise korra kehtestab teede- ja sideminister.
Laevade tehnilist järelevalvet teostavad Veeteede Amet ja käesoleva seaduse § 4 lõikes 3 nimetatud klassifikatsiooniühingud.
Järelevalvet teostatakse ülevaatuse ja kontrolliga.
Erakorraline ülevaatus.
Laeva esmane ülevaatus tehakse enne laeva Eestis registreerimist.
Pärast laeva esmast ülevaatust tehakse igal järgneval aastal iga-aastane ülevaatus ning iga viie aasta järel täisülevaatus.
Laeva veealuse osa ülevaatus dokis tehakse täisülevaatusel ja täiendavalt igal kolmandal aastal pärast täisülevaatust, kui klassifikatsiooniühingu eeskirjad ja normid ei nõua sagedasemat dokiülevaatust.
Reisilaeva iga-aastane ülevaatus tuleb teha dokis.
Erandkorras võib Veeteede Ameti peadirektor lubada ülevaatuse dokis asendada tuukriülevaatusega, kusjuures sellist erandit ei rakendata kahel järjestikusel aastal.
Erakorraline ülevaatus tehakse pärast laevaavariid või laeva ümberehitamist.
Vastavust muudele meresõiduohutuse nõuetele.
Väikelaevadele korraldatakse iga-aastane ülevaatus teede- ja sideministri kehtestatud korras ja väljastatakse sõidukõlblikkust tõendav dokument.
Iga-aastaste ülevaatuste vahelisel perioodil on riiklikel järelevalveasutustel ja kohaliku omavalitsuse volikogu poolt volitatud ametnikul õigus kontrollida väikelaeva vastavust käesoleva paragrahvi lõike 9 punktides 2-4 ja 7-8 nimetatud nõuetele.
Reeder peab tagama laeva õigeaegse esitamise ülevaatusele.
Riiklikku järelevalvet teostavale ametiisikule tuleb kontrollimiseks võimaldada vaba pääs laeva ja laevaruumidesse.
Laeva kapten, väikelaeva juht ja laevapere liikmed on kohustatud abistama riiklikku järelevalvet teostavat ametiisikut ülevaatuse või kontrolli tegemisel ning andma vajalikku informatsiooni.
Eesti reederi tellimusel ehitatavate või ümberehitatavate laevade tehniline dokumentatsioon esitatakse Veeteede Ametile läbivaatamiseks ning kooskõlastamiseks enne ehituse alustamist.
Erandkorras võib Veeteede Ameti peadirektor lubada dokumentide ja jooniste esitamist vastavalt nende valmimisele.
Tehniline dokumentatsioon tuleb esitada Veeteede Ametile enne välisriigist omandatud laeva või prahtimislepingu alusel laevapereta prahitud laeva kandmist Eesti laevaregistrisse.
Esitamisele kuuluvate tehniliste dokumentide loetelu kehtestab teede- ja sideminister.
Laeva ja väikelaeva tehnilise seisukorra ning seadmete ja varustuse koosseisu fikseerimiseks peab kõikidel Eestis registreeritud laevadel ja väikelaevadel olema tehnilise ülevaatuse raamat.
Tehnilise ülevaatuse raamatu vormi kehtestab teede- ja sideminister.
Riiklikku järelevalvet teostav ametiisik on kohustatud tegema tehnilise ülevaatuse raamatusse sissekande avastatud puuduste kohta, märkides ära puuduste kõrvaldamise nõuded ja tähtajad.
Laev on merekõlblik, siseveekogudel sõidukõlblik, kui see on projekteeritud, ehitatud, seadistatud ja varustatud nõuetekohaselt, et ära hoida laevaavariid, merekeskkonna reostust ja õnnetusi laeval viibivate inimestega, ning reederile on väljastatud merekõlblikkuse tunnistus selle laeva kohta.
Merekõlblikkuse tunnistus (siseveekogul kasutataval laeval sõidukõlblikkuse tunnistus) on Veeteede Ameti poolt väljaantud tunnistus, mis tõendab, et Veeteede Amet on teinud laeval iga-aastase ülevaatuse ja laev on tunnistatud käesoleva peatüki nõuete kohaselt merekõlblikuks.
Keelatud on kasutada laeva, kui reederil puudub merekõlblikkuse või sõidukõlblikkuse tunnistus.
Kui laev ei ole läbi teinud käesoleva seadusega ettenähtud perioodilist ülevaatust.
Vabariigi Valitsus kehtestab laevade projekteerimise, ehitamise ja seadistamise nõuded, et tagada laeva merekõlblikkus.
Riiklikku järelevalvet laevade projekteerimise, ehitamise ja seadistamise üle teostab Veeteede Amet.
Veeteede Amet tunnustab käesoleva seaduse § 4 lõikes 3 nimetatud klassifikatsiooniühingu poolt teostatud järelevalvet laevade projekteerimise, ehitamise ja seadistamise üle.
Laev peab olema mehitatud laevaperega, mille liikmed vastavad Vabariigi Valitsuse kehtestatud kvalifikatsiooninõuetele.
Laevapere on laeva ohutuks kasutamiseks vajalike spetsialistide ja teiste töötajate koosseis laeval.
Laeva kapteni, kipri, tüürimehe, kapteniabi, laevamehaaniku, elektromehaaniku ja raadiospetsialisti (laeva juhtkond) meresõidu diplomi ja kutsetunnistuse juurde kuulub kinnitusleht, mis annab õiguse töötada kinnituslehel märgitud ametikohal.
Laevade (sh. remondis olevate ja ehitatavate) minimaalkoosseisu nõuded kehtestab teede- ja sideminister.
Minimaalkoosseisu nõuded kehtestatakse laevadele kogumahutavusega 20 või enam ühikut ja kõikidele reisilaevadele.
Laeva ohutu mehitamise tunnistus on dokument, mille järgi komplekteeritakse minimaalne kvalifitseeritud laevapere.
Laeva ohutu mehitamise tunnistuse väljastab Veeteede Amet.
Veeteede Amet võib ohutu mehitamise tunnistuse kehtetuks tunnistada, kui laeva tehniliste seadmete seisukord ei taga ohutust kehtestatud laevapere minimaalse koosseisuga.
Laeva, millele ohutu mehitamise tunnistusega on kehtestatud laevapere minimaalne koosseis, on keelatud kasutada, kui laevapere liikmete arv või selle koosseis ei vasta kehtestatud minimaalsetele ohutu mehitamise nõuetele.
Kapten peab tagama, et laevapere liikmel oleksid vajalikud teadmised laeva ehitusest, ohutusnõuetest ja laevapere liikme kohustustest avarii korral.
Kaptenite vahetumise korral peab reeder tagama laeva juhtimist ülevõtvale kaptenile küllaldase aja laevaga tutvumiseks.
Laeva juhtimise ülevõtmise moment fikseeritakse sissekandega laeva logiraamatusse.
Mõnel teisel ettenägemata juhul, kui ühte või mitut laevapere liiget ei ole võimalik rakendada laevatöödel.
Otsuse tegemisel jätkata merereisi mittetäieliku koosseisuga peab kapten veenduma, et meresõiduohutuse tagavad laeval olevad töövõimelised laevapere liikmed.
Mittetäieliku laevapere koosseisuga merereisi kestus ei tohi olla pikem, kui see on vajalik laeva jõudmiseks sadamasse, kus on võimalik ja otstarbekas laevapere täiendavalt komplekteerida.
Enne käesolevas paragrahvis nimetatud otsuse vastuvõtmist teatab kapten sellest laeva töökaitse nõukogule või -volinikule.
Laevapere liige peab läbima kehtestatud korras tervisekontrolli, millega tehakse kindlaks tema tervisliku seisukorra vastavus tööks laeval.
Laevapere liikmete tervisekontrolli korra kinnitab Vabariigi Valitsus või tema volitusel sotsiaalminister.
Laeval peab olema korraldatud vahiteenistus, et tagada laeva ohutus meresõidul, seismise ajal ankrus, kai ääres või dokis.
Laeva vahiteenistuse korra kehtestab teede- ja sideminister.
Vahiteenistust korraldab laeva kapten.
Väikelaeval peab olema korraldatud vaht, et tagada väikelaeva ohutu liiklemine.
Väikelaeva vaht on väikelaeva juhi kohustus jälgida pidevalt ümbritsevat veeala eesmärgiga vältida avariid ning mitte seada ohtu veekogul viibijate elu ja tervist.
Reisilaev on laev, mis on ette nähtud enam kui 12 reisija vedamiseks.
Reisija on isik laevas, kes ei ole kantud laeva munsterrolli ning ei ole seotud töödega laeva pardal.
Last vanuses alla ühe aasta.
Reisijad kantakse reisijate nimekirja.
Reisijate nimekirja koostamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Eestis registreeritud reisilaeval peab olema Veeteede Ameti poolt väljastatud reisijateveo tunnistus.
Reisijateveo tunnistus on tõend selle kohta, et laeval iga-aastase ülevaatuse teinud Veeteede Amet on tunnistanud laeva kõlblikuks reisijateveoks.
Reisilaeval, mille kohta on välja antud reisijateveo tunnistus, ei nõuta merekõlblikkuse tunnistust.
Eesti sadamaid külastavatel välisriigi reisilaevadel peab olema meresõiduohutust tõendav tunnistus, milles on märgitud lubatud maksimaalne reisijate arv.
Reisilaev ei tohi pardale võtta rohkem reisijaid, kui on märgitud reisijateveo tunnistuses või välisriigi laevade puhul mõnes teises samaväärses dokumendis.
Veeteede Amet tunnistab reisijateveo tunnistuse kehtetuks käesoleva seaduse § 14 punktides 1-4 sätestatud tingimustel.
Erikonstruktsiooniga laevadele ja kiirlaevadele kehtestatakse täiendavad ohutusnõuded vahiteenistuse korra, navigatsioonivahendite kasutamise ning hüdrometeoroloogilistest tingimustest tulenevate piirangute kohta.
Täiendavad ohutusnõuded kehtestab teede- ja sideminister.
Väikelaevade tootja või importija peab väikelaeva varustama passi või muu dokumendiga, kus lisaks väikelaeva põhiandmetele on märgitud ka väikelaeva sõidupiirkond, hüdrometeoroloogilistest tingimustest tulenevad piirangud, lubatud suurim inimeste arv pardal ning ehitusnormistik, mille alusel on väikelaev ehitatud.
Väikelaev peab olema varustatud kasutamisjuhendiga.
Vabariigi Valitsus võib kehtestada väikelaevade kvaliteedinõuded ning piirata kvaliteedinõuetele mittevastavate väikelaevade turustamist Eestis.
Väikelaeva kasutamisel üldkasutatavatel veeteedel, ranniku ja sadama lähistel tuleb järgida meresõidu reegleid.
Teede- ja sideminister kehtestab väikelaevade kasutamise nõuded ja korra.
Maavanemal on õigus kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul kehtestada väikelaevade kasutamise piiranguid.
Enne väikelaeva kasutamist on selle juht kohustatud tutvuma tema poolt sõiduks valitud piirkonnas kehtestatud eeskirjade ja ilmateatega.
Väikelaeva juht ei tohi olla noorem kui 15 aastat ning tal peavad olema vastava väikelaeva juhtimiseks vajalikud teadmised ja oskused.
Teede- ja sideminister kehtestab meresõiduohutust tagavad, väikelaevade suurusest, võimsusest ja liigist tulenevad nõuded väikelaevajuhtide väljaõppele.
Veeteede Amet või kohaliku omavalitsuse volikogu poolt volitatud ametnik võib keelata väikelaeva kasutamise, kui see ei ole nõuetekohaselt mehitatud ja varustatud ning on avastatud puudusi, mis ei taga väikelaeva ohutust.
Laeva peab lastima, lossima ja ballastima nii, et selle püstuvus ja ujuvus oleksid laevatunnistustes ja dokumentides märgitud nõuete piirides, tagamaks laeva, selle pardal olevate inimeste ja lasti ohutus.
Eestis registreeritud laeval kogumahutavusega 20 või enam ühikut peab olema reederi esitatud ja Veeteede Ameti kinnitatud kirjalik informatsioon laeva püstuvuse kohta, millest koopia peab jääma Veeteede Ametile.
Käesoleva seaduse § 4 lõikes 3 nimetatud klassifikatsiooniühingu kinnitatud informatsioon laeva püstuvuse kohta loetakse samaväärseks Veeteede Ameti kinnitatud informatsiooniga.
Lasti paigutamine ja kinnitamine peab toimuma vastavalt reederi väljatöötatud ning Veeteede Ameti peadirektori kinnitatud juhendile.
Laeva vabaparras on laeva parda osa, mis on mõõdetud vertikaalselt laeva keskkohal peateki ülemisest servast kuni veeliinini.
Laevadele kehtestab minimaalse vabaparda Veeteede Amet.
Käesoleva seaduse § 4 lõikes 3 nimetatud klassifikatsiooniühingu poolt minimaalse vabaparda kehtestamine Eesti Vabariigi riigilippu kandvatele laevadele loetakse samaväärseks Veeteede Ameti kehtestatuga.
Laeval, millele kehtestatakse minimaalne vabaparras, tuleb mõlemale pardale kanda püsiv laadungimärk, mis näitab lubatud minimaalset vabaparrast.
Keelatud on lastida laeva üle laadungimärgiga lubatud piiri.
Laeva minimaalse vabaparda kehtestamisel väljastatakse laadungimärgi tunnistus.
Kui välisriigi laeval on lubatud minimaalne vabaparras märgitud mingis teises dokumendis, siis tunnustatakse seda kui laadungimärgi tunnistust.
Veeteede Amet võib laadungimärgi tunnistuse kehtetuks tunnistada, kui laeva kere või seadmete osas on toimunud olulisi muudatusi.
Pukseerimisel tuleb võtta tarvitusele kõik abinõud, et kindlustada pukseeriva laeva ja väikelaeva ning pukseeritava laeva ja väikelaeva või muu pukseeritava ujuva objekti ohutus.
Pukseerimise nõuded kehtestab teede- ja sideminister.
Veetee märgistatakse ja kaardistatakse pärast seda, kui on teostatud veetee ja sellega piirneva veeala hüdrograafilised, hüdroloogilised ja muud uuringud.
Navigatsioonimärgistuse tehnilised nõuded ja normid kehtestab teede- ja sideminister.
Navigatsioonimärgistuse paigaldamist ja hooldamist korraldab üldkasutatavatel veeteedel Veeteede Amet, sadamaalal ja väljaspool sadamaala nende navigatsioonimärkide osas, mis teenindavad ainult ühte konkreetset sadamat, vastava sadama valdaja.
Veeteede Amet korraldab navigatsioonialaste teatmeteoste ja merekaartide väljaandmist ning tagab nendes avaldatud andmete õigsuse.
Veeteede Amet avaldab informatsiooni navigatsiooniliste muudatuste kohta Eesti vetes ning korraldab navigatsioonihoiatuste edastamist meresõitjatele.
Ehitustegevust veeteedel ning navigatsioonimärkide vahetus läheduses ja mõjupiirkonnas piiratakse, kui see kahjustab meresõiduohutust.
Ehitustegevuse korra veeteedel, navigatsioonimärkide vahetus läheduses ja mõjupiirkonnas ning hüdrograafiliste mõõdistustööde läbiviimise korra kehtestab teede- ja sideminister.
Veeliikluse eeskirja ja jäämurdetööde korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Ohutu meresõidu tagamiseks toimub sadamate lähistel ja akvatooriumil, samuti sadamate vahel laevade lootsimine.
Eesti territoriaalmerd käsitletakse ühtse lootsimise piirkonnana.
Teede- ja sideminister kehtestab lootsimise korra ja laevaliikluse piirkonna piirid, kus lootsimine on kohustuslik (edaspidi kohustusliku lootsimise piirkond), ning määrab erijuhud, mille puhul laev vabastatakse kohustuslikust lootsimisest.
Lootsiteenuse osutaja kehtestab kohustusliku lootsimise piirkonnas lootsimise allpiirkonnad sissesõiduks erinevatesse sadamatesse.
Nendes laevaliikluse piirkondades, kus lootsimine ei ole kohustuslik, on kaptenil õigus nõuda laevale lootsi, kui ta peab seda vajalikuks.
Lootsiteenust osutab valitsusasutuse hallatav riigiasutus või selleks riigi poolt eraõiguslike juriidiliste isikute asutamise ja nendes osalemise seaduse (RT I 1996, 48, 942; 73, õiend; 1998, 59, 941) alusel moodustatud äriühing.
Sadama akvatooriumil võib lootsiteenust osutada sadama valdaja.
Loots on konkreetse laevaliikluse piirkonna olusid tundev kapteni nõuandja laeva navigeerimisel.
Loots ei või olla lootsitava laeva laevapere liige.
Lootsiks võib olla Eesti kodanik, kellel on üle 500 kogumahutavusega laeva kapteni või üle 3000 kogumahutavusega laeva vanemtüürimehe meresõidu diplom.
Käesoleva seaduse § 43 lõikes 1 nimetatud lootsiteenuse osutaja teenistuses võib lootsina tegutseda 65-aastaseks saamiseni.
Erandkorras võib tööandja pikendada lootsi töölepingut lootsi 68-aastaseks saamiseni, kui lootsil on kehtiv kutsetunnistus ning ta on läbinud kohustusliku meditsiinilise kontrolli ja tunnistatud kõlblikuks töötama lootsina.
Lootsi kvalifikatsiooninõuded ja kutsetunnistuse vormi kehtestab teede- ja sideminister.
Lootsi kutsetunnistuse väljastab Veeteede Amet.
Lootsiteenust osutava valitsusasutuse hallatava riigiasutuse lootsi ametipalk on riigiteenistujate ühtse palgaastmestiku kõrgeima astme palgamäära ja vastava koefitsiendi korrutis, kusjuures koefitsient ei või olla väiksem kui 0,6 ja suurem kui 1,5.
Lootsi ametipalga koefitsiendi kehtestab Vabariigi Valitsus.
Lootsi poolt laeva kaptenile antud nõuanded on soovitusliku iseloomuga ja peavad olema antud õigeaegselt.
Laeva kapten ja vahitüürimees peavad tegema koostööd lootsiga ja kontrollima laeva asukohta kõigi olemasolevate vahenditega.
Kui laeva kapten lahkub navigatsioonisillalt, on ta kohustatud sellest teatama lootsile ning määrama isiku, kes vastutab laeva juhtimise eest tema äraolekul.
Kui laeval on mitu lootsi, siis üks neist on juhtloots, kes annab kaptenile informatsiooni ja nõuandeid.
Laevale tulles peab juhtloots kaptenit sellest teavitama.
Kui halbade ilmastikutingimuste korral või mõnel muul põhjusel ei ole lootsil võimalik laevale minna, teostab loots laeva kapteni nõusolekul laeva lootsimist lootsilaevalt, teiselt laevalt või kaldalt.
Lootsitava laeva ja lootsi vahel peab olema kindlustatud kindel ja pidev raadioside.
Laeva väljumisel kohustusliku lootsimise piirkonnast.
Loots võib laevalt lahkuda enne laeva väljumist kohustusliku lootsimise piirkonnast, kui olud seda tingivad ja kapten sellega nõustub.
Kapten juhindub sellisel juhul laeva navigeerimisel lootsi nõuannetest, mis edastatakse talle raadio teel.
Kui laeva jõudmisel lootsimise lõpp-punkti ei ole lootsil võimalik temast mitteolenevatel põhjustel laevalt lahkuda või kapten palub tal jätkata lootsimist, tasub laevaomanik kulud, mis on seotud lootsi tagasijõudmisega tema asukohta.
Märkused, mida laeva kapten peab vajalikuks.
Loots on kohustatud oma nõuannetega abistama kaptenit laeva juhtimisel.
Laevale saabudes tutvuma laeva kapteni täidetud laeva kontroll-lehega.
Kui loots avastab laeva lootsimise ajal erinevusi laeva tegeliku seisukorra ja laeva kontroll-lehe sissekannete vahel, mis võivad kahjustada meresõiduohutust, on ta kohustatud sellest viivitamatult teatama tööandjale, kes peab lootsi poolt avastatud puudustest viivitamatult teavitama Veeteede Ametit.
Informeerima oma tööandjat, Veeteede Ametit ja sadamakaptenit avastatud merereostusest.
Vastutus lootsi tegevuse eest tekib juhul, kui tõestatakse, et tegemist oli lootsi tahtliku teoga või niisuguse eksliku nõuandega, mille järgimisel laeva kapten ei saanud ette näha avariid.
Toitlustamisele ja majutamisele laeval.
Lootsimise alustamine või jätkamine seaks ohtu lootsitava laeva, laeval olevad inimesed ja materiaalsed väärtused, teised laevaliikluses osalejad või ümbruskonna turvalisuse.
Kui laeva kapteni tegevus on antud lootsimise allpiirkonnas laevasõidueeskirjadega vastuolus, peab loots nõudma laevasõidueeskirjade rikkumise kohest lõpetamist.
Keeldumise korral peab loots sellest koheselt teatama oma tööandjale ja sadamakaptenile.
Loots juhib vajaduse korral kapteni tähelepanu laevasõidueeskirjade rikkumistele ning nõuab nende kõrvaldamist.
Kui kapten lootsi põhjendatud nõudmisi ei täida, on lootsil õigus laeva edasisest lootsimisest keelduda, teatades sellest viivitamatult tööandjale.
Loots peab hoiatama kaptenit vahetu navigatsioonilise ohu eest, vaatamata sellele, et ta on lootsimisest keeldunud.
Lootsil ei ole õigust kapteni nõusolekuta laevalt lahkuda enne, kui laev on ohutult ankurdatud, kai äärde kinnitatud, kohustusliku lootsimise piirkonnast väljunud või kui teda on asendanud teine loots.
Lootsimisest keeldumisel peab loots sellest koheselt teatama tööandjale ja sadama kaptenile.
Kui lootsimisest keeldumine toimub kohustusliku lootsimise piirkonnas, peab loots jääma laevale uue lootsi saabumiseni.
Lootsi viibimine laeval ei vabasta laeva kaptenit vastutusest laeva juhtimise eest.
Laeva kapten, kes kasutab lootsi teenuseid, vastutab laeva juhtimise eest ka siis, kui tema nõusolekul annab loots laeva juhtimiseks vajaminevaid juhiseid otse täitjale.
Laeva kapten on vastutav lootsile edastatava teabe eest laeva omaduste, iseärasuste ja muu kohta, mis on oluline laeva lootsimisel.
Laeva kapten, kes kasutab lootsi teenuseid, on vastutav lootsi ja lootsiõpilase ohutuse eest nende laevale saabumisel, laeval viibimisel ja laevast lahkumisel.
Laeva kapten võib loobuda laevale saadetud lootsi nõuannete kasutamisest, kui ta leiab, et nõuanded ei vasta tegelikule olukorrale ja on ebakompetentsed või loots ei ole võimeline oma kohustusi täitma.
Sellisel juhul peab ta nõudma teise lootsi saatmist laevale.
Kui laeva kapten tellis lootsi laevale laevaliikluse piirkonnas, kus lootsimine ei ole kohustuslik, ja loobus lootsi kasutamisest, on laeva agent või laevaomanik kohustatud tasuma lootsitasu kooskõlas kehtestatud tariifidega.
Loots on kohustatud laevale saabumisel esitama laeva kaptenile täitmiseks teede- ja sideministri kehtestatud vorminõuetele vastava lootsikviitungi, mille täidab ja kinnitab oma allkirjaga kapten.
Lootsimistasu suuruse kohustuslikus lootsimispiirkonnas ja soodustuste kohaldamise alused kehtestab teede- ja sideminister.
Kui hüdrometeoroloogilised olud ei võimalda lootsi laevale saata, edastatakse laeva kaptenile informatsioon laeva liikumise, navigatsiooniliste tingimuste ning liiklusolukorra kohta kaldaradarijaama operaatori kaudu.
Käesoleva seaduse alusel teostavad riiklikku järelevalvet meresõiduohutust reguleerivate õigusaktide täitmise üle Veeteede Amet ja teised seaduses sätestatud järelevalveasutused.
Veeteede Ameti laevakontrolliinspektor teostab riiklikku laevakontrolli.
Riikliku laevakontrolliinspektori kvalifikatsiooninõuded kinnitab teede- ja sideminister.
Vabariigi Valitsus võib määrata Eesti välisesinduste kohustused, mis on seotud riikliku järelevalvega Eesti riigilippu kandvate laevade üle välismaal.
Tööohutuse, töötervishoiu ja tervisekaitse nõuete järgimine.
Muude organisatsiooniliste ja tehniliste meetmete vastavus kehtestatud nõuetele.
Merepukseerimiseks puudub pukseerimisearvutus.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud puuduse avastanud riiklik järelevalveasutus teeb Veeteede Ametile taotluse laev sadamas kinni pidada, informeerides sellest sadamakaptenit.
Veeteede Ameti laevakontrolliinspektori otsus laeva sadamast väljumise keelamise kohta peab sisaldama kinnipidamise alust ja ettekirjutust selle kohta, mida on vaja teha puuduste kõrvaldamiseks.
Riiklikul järelevalveasutusel on õigus keelata laevaruumide, seadmete ja töövahendite kasutamine, kui nende seisukord ohustab laevapere liikmete või reisijate elu või tervist.
Veeteede Amet on kohustatud laevast, millel on keelatud merele minna, viivitamatult teatama piirivalvele, tollile, lootsiteenistusele ja sadama valdajale.
Puuduste esinemise korral, mis ei anna alust laeva sadamast väljumise keelamiseks, võib riikliku järelevalveasutuse vastutav töötaja või Veeteede Ameti laevakontrolliinspektor teha ettekirjutusi puuduste kõrvaldamiseks, märkides aktis puuduste kõrvaldamise tähtajad.
Laeva juhtkonna liikme meresõidu diplomi või kutsetunnistuse kinnituslehe ajutine äravõtmine laevasõitu oluliselt ohustava teo eest on võimalik teede- ja sideministri kehtestatud korras.
Laeva või väikelaeva poolt keskkonnareostuse tekitamine.
Laevaavariisid vältivate meetmete väljatöötamine juurdluse käigus saadud kogemuste põhjal.
Väga raske laevaavarii korral, millega kaasnesid inimohvrid või ulatuslik kahju merekeskkonnale või inimeste elule või tervisele, korraldab laevaavarii juurdlust Vabariigi Valitsuse nimetatud komisjon.
Niisuguse laevaavarii juurdlust, millega ei kaasnenud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tagajärgi, korraldab Veeteede Amet.
Kergema laevaavarii korral võib Veeteede Ameti peadirektor reederi taotlusel volitada laevaavarii juurdluse korraldamise reederile, pannes talle juurdluskokkuvõtte esitamise kohustuse.
Laevaavarii korral on kapten kohustatud avarii asjaoludest teatama reederile, kes sellest viivitamatult informeerib Veeteede Ametit ja vajaduse korral Päästeametit.
Veeteede Amet on kohustatud informeerima Eesti territoriaal- ja sisemerel, laevatatavatel siseveekogudel ja sadamates olevaid laevu Eesti territoriaal- või sisemerel või laevatataval siseveekogul toimunud laevaavariist, kui see võib osutuda takistuseks laevaliiklusele.
Kui laevaavarii leidis aset välisriigi territoriaal- või sisemerel, on kapten või reeder kohustatud avariist teatama Eesti Vabariigi konsulile või saatkonda selles välisriigis.
Laevaavarii kohta koostatakse juurdluskokkuvõte.
Laevaavarii põhjust.
Välisriigi laeva või väikelaevaga Eesti Vabariigi territoriaal- või sisemerel (siseveeteedel) või sadamas asetleidnud avarii juurdlust korraldatakse vastavalt käesoleva peatüki sätetele.
Laevaavariide liigitamise, juurdluse ja arvelevõtmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitatud teede- ja sideminister.
Kuni paragrahvis 43 nimetatud seaduse jõustumiseni kehtivad käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud lootsiteenistuse õiguslikud alused ning lootsiteenuste osutamise senine kord.
Määrus kehtestatakse „Toote nõuetele vastavuse tõendamise seaduse“ (RT I 1999, 92, 825) § 6 lõike 2 alusel.
Vastavusmärk koosneb tähemärkidest „C“ ja „E“.
Vastavusmärgi tähemärkide kuju, nende asetus teineteise suhtes ning vastavusmärgi proportsioonid määratletakse taustvõrgustiku abil vastavalt määruse lisas toodud näidisele.
Taustvõrgustik koosneb kahekümne viiest horisontaalsest ja neljakümne kahest vertikaalsest võrdsete vahekaugustega paralleelsest sirgest, mis ei kuulu paigaldamisele koos vastavusmärgiga.
Kui õigusakt ei kehtesta vastavusmärgile kindlaid mõõtmeid, võib vastavusmärgi mõõtmed vabalt valida, arvestades märgistatava toote suurust ja eripära ning tingimusel, et järgitakse määruse lisas toodud kuju ja proportsioone.
Vastavusmärgi kõrgus peab olema vähemalt 5 mm.
Lõikes 2 toodud nõuet ei pea järgima toote puhul, millele selle väikestest mõõtmetest tingituna ei ole 5 mm kõrgusega vastavusmärgi paigaldamine võimalik.
Vastavusmärk paigaldatakse tootele, toote pakendile või tootega kaasas olevale dokumendile käesoleva määruse kohaselt juhul, kui õigusakt näeb ette vastavusmärgi paigaldamise vastavalt „Toote nõuetele vastavuse tõendamise seadusele“.
Vastavusmärk paigaldatakse tootele, toote pakendile või tootega kaasas olevale dokumendile pärast toote puhul õigusaktiga ettenähtud vastavushindamise protseduuride läbiviimist ning toote nõuetele vastavuse tuvastamist.
Vastavusmärk paigaldatakse tootele, toote pakendile või tootega kaasas olevale dokumendile nähtavalt, püsivalt ja selgelt eristatavalt.
Kui toote vastavushindamisse oli kaasatud volitatud asutus, peab õigusaktis ettenähtud juhtudel vastavusmärgi juurde olema lisatud asjaomase volitatud asutuse registreerimisnumber.
Õigusaktis ettenähtud juhtudel peab vastavusmärgi juurde olema lisatud toote kasutamisega või muu tootega seotud teave.
Käesolev seadus sätestab maakorralduse läbiviimise korra ja põhimõtted.
Maakorraldus käesoleva seaduse tähenduses on tegevus, mille eesmärk on maakorraldustoimingute läbiviimisega võimaluste loomine kinnisasja otstarbekamaks kasutamiseks ja majandamiseks hajaasustuses.
Maakorraldustoimingud on kinnisasja ümberkruntimine, vahetamine, jagamine, kinnisomandi kitsenduste selgitamine ja kinnisasja piiri kindlaksmääramine.
Maakorralduse läbiviimisel lähtutakse maakorralduse nõuetest, territoriaalplaneeringuga määratud kinnisasja sihtotstarbest, kinnisasja omaniku õigustest ja üldistest huvidest.
Maakorralduse läbiviimine linna või valla territooriumil kuulub kohaliku omavalitsuse pädevusse.
Riiklikku järelevalvet maakorralduse seaduslikkuse üle teostab maavanem.
Maakorralduse läbiviija on vannutatud maamõõtja või vastavat litsentsi omav isik.
Kinnitada maakorralduskavast tehtavaid väljavõtteid.
Hoidma temale seoses maakorralduse läbiviimisega teatavaks saanud maakorralduse osaliste saladusi.
Maakorralduse nõuded on seadusest, tehnilistest ja majanduslikest teguritest tulenevad tingimused, mille täitmine tagab kinnisasja otstarbeka kasutamise ja majandamise.
Teede, liinide, muude ehitiste ja maaparandussüsteemide otstarbekas rajamine ja kasutamine.
Maakorraldust finantseerib kinnisasja omanik, kui seaduse või lepinguga ei ole sätestatud teisiti.
Maakorralduse rahastamise, riiklike toetusrahade määramise ja krediteerimise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kui maakorraldustoimingute läbiviimisel tehtud muudatuste kinnistusraamatusse kandmise ajaks ei ole ümberkruntimisega seotud kulutused tasutud, kantakse maakorralduse läbiviija avalduse alusel kinnisasja kinnistusregistriossa reaalkoormatis.
Kande tegemise alus on maakorralduskava või selle väljavõte.
Kulude määramise alus on maakorraldustoimingute tegelikud teostus- ja menetluskulud.
Kulude määramise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Maakorralduse osaline (edaspidi osaline) on kinnisasja omanik, kelle õigusi maakorraldus puudutab.
Kinnisasja omandiõiguse üleminekul maakorraldustoimingute läbiviimise ajal loetakse uus omanik maakorralduse osaliseks ja talle lähevad üle endise omaniku õigused ja kohustused.
Riiki kui kinnisasja omanikku esindab maakorralduses osalisena kinnisasja valitsejaks määratud riigiasutus.
Riiki kui kinnistamata kinnisasja omanikku esindab maakorraldustoimingute läbiviimisel osalisena kinnisasja asukohajärgne maavanem või tema poolt volitatud isik.
Kui osaline on surnud, esindab kuni pärimisõiguse tunnistuse väljastamiseni osalist maakorraldustoimingu läbiviimisel osalisena kinnisasja asukohajärgne maavanem või tema poolt volitatud isik.
Sõlmida ühise tegutsemise leping või moodustada maakorraldusühistu maakorralduskava koostamiseks.
Uuel osalisel ei ole õigust vaidlustada maakorraldustoiminguid, mis on tehtud enne osalise õiguste üleminekut.
Maakorraldusühistu liikmeks võib olla kinnisasja omanik, kelle kinnisasjal viiakse läbi maakorraldustoiminguid.
Maakorraldusühistu liige on kohustatud tasuma ühistule maakorralduse läbiviimisega seotud teostuskulud.
Lihtsad maakorraldustoimingud on käesoleva seaduse paragrahvides 12-15 loetletud toimingud, mis viiakse läbi korraldatavate kinnisasjade omanike taotlusel.
Ümberkruntimist võib algatada käesoleva seaduse paragrahv 17 2. lõikes nimetatud isikute taotlusel.
Maakorraldustoimingud viiakse läbi maakorralduskava alusel.
Maakorralduskava on ümberkruntimiskava, kinnisasja vahetus- või jagamisplaan.
Lihtsate maakorraldustoimingute läbiviimisel toimub kinnisasjade jagamine, ühendamine, liitmine ja eraldamine vastavalt asjaõigusseaduse (RT I 1993, 39, 590; 1999, 44, 509; 2001, 34, 185) ja kinnistusraamatuseadusega (RT I 1993, 65, 922; 1999, 44, 511; 2001, 21, 113) sätestatud korrale.
Maakorraldustoimingute läbiviimise tulemusel määrab maakorralduse läbiviija kinnisasjade vahelised piirid looduses ja koostab katastriüksuse moodustamise toimiku.
Moodustatud kinnisasja ulatus maakorralduskaval ja looduses mõõdistatuna võib erineda kuni 1%, mille ulatuses ei ole osalisel õigust nõuda hüvitust.
Kinnisasja katastrimõõdistamine toimub maakorralduskava alusel seadusega sätestatud korras.
Vaidlused kinnisasja omandiõiguse üle ei takista ümberkruntimise läbiviimist.
Kuni omaniku selgumiseni esindab osalist maakorraldustoimingu läbiviimisel osalisena kinnisasja asukohajärgne maavanem või tema poolt volitatud isik.
Maakorraldustoimingud loetakse lõpetatuks, kui kinnisasi on registreeritud riigi maakatastris ning maakorraldusest tulenenud muudatused on kantud kinnistusraamatusse.
Kui kinnisasja ei pea kinnistusraamatusse kandma, loetakse maakorraldustoimingud lõpetatuks kinnisasja registreerimisega riigi maakatastris.
Maakorraldustoimingute läbiviimisel registreeritakse kinnisasi riigi maakatastris maakorralduse läbiviija poolt esitatud katastriüksuse moodustamise toimiku alusel.
Maakorraldustoimingute läbiviimisel toimunud muudatused kantakse kinnistusraamatusse maakorralduse läbiviija kirjaliku avalduse ja käesoleva paragrahvi 5. lõikes sätestatud väljavõtete alusel.
Maakorralduse tulemusena toimunud muudatuste kinnistamiseks teeb maakorralduse läbiviija kehtivast maakorralduskavast vajalikud väljavõtted ja kinnitab need.
Kinnisasja vahetamine on see, kui maakorraldustoiming viiakse läbi kinnisasjade omanike kokkuleppel kinnisasja või selle osa koondamiseks, piiri korrastamiseks või maakorraldusnõuetega vastavusse viimiseks.
Vahetamisel koostab maakorralduse läbiviija kinnisasja või selle osa vahetusplaani, mille kooskõlastab osalistega.
Isikul, kelle kinnisasja väärtus vahetuse tulemusena väheneb, on õigus nõuda hüvitust isikult, kelle kinnisasja väärtus suureneb.
Kinnisasja hüvitus määratakse kindlaks osaliste kokkuleppel.
Kui kokkulepet ei saavutata, määrab maakorralduse läbiviija hüvituse erakorralise hindamise alusel.
Hüvitus kinnisasja eest makstakse rahas, kui pooled ei lepi kokku teisiti.
Kinnisasja omaniku soovil jagatakse kinnisasi selle olemust rikkumata kaheks või enamaks reaalosaks, kusjuures pärast jagamist on iga osa iseseisev kinnisasi.
Kinnisasja jagamisel koostab maakorralduse läbiviija jagamisplaani, mille kooskõlastab osalistega.
Ühises omandis oleva kinnisasja jagamisel kohaldatakse asjaõigusseaduse kaasomandis oleva asja jagamise sätteid.
Kinnisasi on jagamatu, kui jagamise tulemusena muutub võimatuks kinnisasja kasutamine vastavalt sihtotstarbele või kui ei ole võimalik moodustada katastriüksust.
Maakorralduses määratakse kindlaks kinnisomandi kitsendusi põhjustava objekti asukoht ja kitsenduse ulatus.
Kinnisomandi kitsendusi põhjustava objekti asukoht ja ulatus määratakse katastriüksuse plaanil.
Kinnisasjade vahelise piiri asukoha teeb kindlaks maakorralduse läbiviija kinnisasja omaniku või koormava asjaõiguse omaja taotlusel, kui sellega on nõus kinnisasja omanik.
Piiri asukoht tehakse kindlaks kinnistusraamatus, riigi maakatastris ja arhiivides või teistes registrites leiduvate andmete alusel.
Eeltoodud andmete puudumisel määratakse piiri asukoht piirimärkide, valduse ulatuse või piirinaabrite, nende puudumisel vähemalt kahe tunnistaja ütluste alusel.
Piir külgnevate kinnisasjade vahel määratakse plaanil ja looduses ning näidatakse kätte looduses kinnisasja omanikule või koormava asjaõiguse omajale.
Andmed kindlakstehtud piiri kohta registreeritakse riigi maakatastris maakorralduse läbiviija esitatud dokumentide alusel.
Ümberkruntimine on maakorraldustoimingute kogum, millega omanike huvidest lähtuvalt korraldatakse ümber maakorralduspiirkonda arvatud kinnisasjad ja moodustatakse ning kinnistatakse kõigile omanikele käesoleva seaduse paragrahv 5 2. lõike sätetele vastavad uued kinnisasjad.
Kinnisasja registreerimine riigi maakatastris ja muudatuste kandmine kinnistusraamatusse.
Kui ümberkruntimist ei ole võimalik otstarbekalt läbi viia maakorralduspiirkonda arvatud kinnisasja endise väärtuse alusel, võib moodustatava kinnisasja väärtus olla kuni 10% väiksem endise kinnisasja väärtusest.
Väärtuste vahe ulatuses makstakse osalisele, kelle kinnisasja väärtus väheneb, rahalist hüvitust.
Hüvituse tasub osaline, kes saab suurema väärtusega kinnisasja.
Taotlus ümberkruntimise algatamiseks esitatakse kinnisasja asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele.
Ümberkruntimise taotluse võib esitada kinnisasja omanik, valitsusasutus või riigi omandis oleva kinnisasja valitseja.
Maavanem võib teha ümberkruntimise algatamise ettepaneku ilma vastava taotluseta.
Taotlus peab sisaldama ümberkruntimise põhjendust ja eesmärki.
Kohalik omavalitsus või tema volitatud isik viib läbi eeltööd ümberkruntimise otstarbekuse, vajalike maakorraldustoimingute ja maakorralduspiirkonna ulatuse määramiseks ning osaliste ja maakorralduskulude selgitamiseks.
Ümberkruntimise läbiviimine rikub omaniku õigusi või kahjustab üldisi huvisid.
Maakorralduspiirkond on maa-ala, mis hõlmab ümberkrunditavaid kinnisasju.
Maakorralduspiirkonda arvatakse kinnisasjad, mis on vastuolus maakorralduse nõuetega ning vajalikud ümberkruntimise otstarbekaks läbiviimiseks.
Maakorralduspiirkonna minimaalne ulatus on kolme kinnisasja pindala.
Maakorralduspiirkonda võib arvata üksteisest eraldi asuvaid kinnisasju.
Kinnisasjad, mis raskendavad ümberkruntimist, võib täielikult või osaliselt maakorralduspiirkonnast välja arvata.
Maakorralduspiirkonda võib arvata riigi reservmaatükke, mis on vajalikud otstarbeka maakorralduse läbiviimiseks.
Riigi reservmaatüki müügitingimused määrab Vabariigi Valitsus.
Kohalik omavalitsus või tema volitatud isik selgitab võimalikud maakorralduse osalised kolme kuu jooksul pärast taotluse esitamise päeva kinnistusraamatu kannete ja riikliku maakatastri andmetel.
Osalised selgitatakse eeltööde tulemusena määratud maakorralduspiirkonna ulatuse alusel.
Kaitstavaid loodusobjekte, kultuurimälestisi ja muid erilise väärtusega kinnisasju võib maakorralduspiirkonda arvata ning ümberkruntimise otstarbel nende piire muuta keskkonnaministri, kultuurimälestiste puhul kultuuri- ja haridusministri kirjalikul loal.
Kohalik omavalitsus saadab ümberkruntimise algatamise teate kõigile eeldatavatele osalistele ning avaldab ümberkruntimise teate ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded, näidates ära selle eesmärgi ja puudutatud kinnisasjade loetelu.
Kõigil isikutel, kelle õigusi või huve ümberkruntimine puudutab, on õigus kahe kuu jooksul pärast teate ilmumust Riigi Teataja Lisas esitada kohalikule omavalitsusele avaldus ümberkruntimises osalemiseks, ümberkruntimisest keeldumiseks või ümberkruntimise protestimiseks.
Kohalik omavalitsus või tema poolt volitatud isik korraldab pärast eeldatavate osaliste selgitamist koosoleku ümberkruntimise eesmärgi, osaliste ja maakorralduspiirkonna kindlaksmääramiseks ning ümberkruntimise algatamise otsustamiseks.
Koosolekul valivad osalised maakorralduse läbiviija.
Koosoleku korraldaja on kohustatud koosolekul informeerima osalisi nende õigustest ja kohustustest ümberkruntimise läbiviimisel.
Osalisel on õigus taotleda kinnisasja või selle osa väljaarvamist maakorralduspiirkonnast.
Taotlus esitatakse kohalikule omavalitsusele.
Otsuse kinnisasja väljaarvamise kohta maakorralduspiirkonnast teeb riigi maakorraldusasutus enne ümberkruntimise algatamist.
Koosoleku kohta koostab koosoleku korraldaja protokolli, millele kirjutavad alla koosolekust osavõtjad.
Kui koosolekust osavõtja ei nõustu tehtud otsustega, kantakse tema arvamus protokolli.
Ümberkruntimise võib algatada, kui sellega on nõus vähemalt 2/3 maakorralduse eeldatavatest osalistest, kelle kinnisasjad hõlmavad vähemalt 1/2 maakorralduspiirkonnast.
Maakorralduse läbiviija koostab koosoleku protokolli alusel ümberkruntimise eelkava.
Eelkava sisaldab andmeid ümberkruntimise eesmärgi, maakorralduspiirkonna ulatuse, osaliste, eelarve ning kinnisomandi kitsenduste kohta.
Eelkava lisa on maakorralduspiirkonna kaart.
Ümberkruntimise algatab kohalik omavalitsus eelkava ja käesoleva seaduse paragrahv 20 sätestatud osaliste koosoleku protokolli alusel.
Kohaliku omavalitsuse volikogul on õigus enne käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatud ümberkruntimise algatamist osalise põhjendatud taotlusel kinnisasi või selle osa maakorralduspiirkonnast välja arvata.
Ümberkruntimise algatamiseks kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu ümberkruntimise eelkava.
Ümberkruntimise algatamise otsusest teatatakse kõigile osalistele kirjalikult.
Ümberkruntimise algatamise otsusega kinnitatud maakorralduspiirkonna ulatuse muutmiseks peab läbi viima täiendavad käesoleva seaduse paragrahvides 18 - 20 sätestatud toimingud.
Osaline on kohustatud ümberkruntimise algatamise otsuse tegemise momendist kuni ümberkruntimise lõpetamiseni säilitama kinnisasja senise seisukorra ja sihtotstarbe ning mitte muutma oma tegevusega kinnisasja väärtust.
Kulutusi ja parendusi, mis on tehtud kinnisasja väärtuse tõstmiseks pärast ümberkruntimise algatamise otsuse tegemist, kinnisasja hindamisel ei arvestata.
Kinnisomandi kitsenduste tagamiseks kantakse kinnistusraamatusse ümberkruntimismärge kinnisasja omaniku nõusolekuta.
Ümberkruntimismärge keelab kinnisasja omanikul kinnisasja võõrandamise ja koormamise ilma kohaliku omavalitsuse kirjaliku nõusolekuta.
Kinnisomandi kitsenduste rikkumisel peab rikkuja kohaliku omavalitsuse nõudel taastama endise olukorra või hüvitama tekitatud kahju.
Ümberkruntimisel määrab maakorralduse läbiviija kinnisasja väärtuse erakorralise hindamise alusel, kui kinnisasja väärtus ei ole määratud osaliste kokkuleppel.
Kinnisasja väärtuse määramisel koostab maakorralduse läbiviija kinnisasja hindamisakti.
Kinnisasja olulised osad hindab maakorralduse läbiviija Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Maakorralduse läbiviija koostab maakorralduspiirkonda kuuluvate kinnisasjade ja nende oluliste osade väärtuste loetelu.
Maakorralduse läbiviija on ümberkruntimisel kohustatud arvestama kõigi osaliste õigusi ning saavutama ümberkruntimise eesmärgi üldjuhul osaliste kokkuleppel.
Kui ümberkruntimist ei ole võimalik endise kinnisasja väärtuse alusel otstarbekalt läbi viia, võib maakorralduse läbiviija teha ettepaneku osalisele, kellele ei ole võimalik moodustada samaväärset kinnisasja, hüvituse määramiseks kooskõlas paragrahv 16 3. lõikega.
Maakorralduse läbiviija korraldab osaliste läbirääkimised ümberkruntimiskava koostamiseks ja osalistevaheliste kokkulepete saavutamiseks piiride muutmise, hüvituste suuruse, tasaarvelduste ja maakorralduse kulude tasumise ning kinnisasja koormavate õiguste kustutamise või ülekandmise ja muude asjaolude osas.
Osalised võivad läbirääkimiste käigus kirjalikult sõlmitud kokkulepetest ja nõusolekutest loobuda kohaliku omavalitsuse kirjalikul loal.
Kui ümberkruntimine osutub täiendavate asjaolude selgumisel ebaotstarbekaks, on maakorralduse läbiviija kohustatud tegema kohalikule omavalitsusele ümberkruntimise lõpetamise taotluse.
Ümberkruntimiskava (edaspidi kava) koostab maakorralduse läbiviija, arvestades ümberkruntimise eelkava ja läbirääkimistel saavutatud kokkuleppeid.
Maakorralduspiirkonda arvatud kinnisasjadest eraldatakse osalistele maakorralduse nõuete, endiste kinnisasjade väärtuse ja läbirääkimiste tulemuste alusel uued kinnisasjad.
Kui osalised ei ole läbirääkimiste käigus kokku leppinud kinnisasja koormavate asjaõiguste muutmises, piiride asukohas, hüvituse suuruses ja tasaarvestuses või muude ümberkruntimise läbiviimiseks vajalike asjaolude osas, määrab need maakorralduse nõuete ja endiste kinnisasjade väärtuse alusel kohalik omavalitsus.
Ümberkruntimiskava jaotatakse krundijaotuskavaks - linnades ja väljaspool linnu kompaktse hoonestusega aladel - ning maakorralduskavaks - hajaasustusega aladel.
Kava koosneb seletavast osast ja kaardist.
Seletav osa sisaldab järgmisi andmeid: kinnisasjade asukoht, suurus, väärtus ja sihtotstarve, ümberkruntimise tulemusena kinnisasjade väärtuste vahe tasaarvestamine ja hüvitamine, kinnisasjade uutes piirides kasutuselevõtmise kord, kinnisasjade koormamine, õiguste kustutamine või ümberkandmine ning muud vajalikud asjaolud.
Kaardil näidatakse ümberkruntimisel moodustatavad kinnisasjad, nende vahelised piirid, kõlvikud, ehitised ja kinnisomandi kitsendusi põhjustavate objektide asukohad ja kitsenduste ulatus.
Kavale lisatakse maakorralduse osaliste vahel sõlmitud kokkulepped, hindamisaktid, ümberkruntimise eelarve ning kulutuste ja hüvituste jagamise ettepanekud.
Kava koostatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Maakorralduse läbiviija kutsub kava kooskõlastamiseks kokku osaliste koosoleku või saadab kõigile osalistele sellest väljavõtte.
Protokoll peab sisaldama koosolekul esitatud avalduste ja taotluste sisu.
Kirjalikult esitatud vastuväited lisatakse protokollile.
Kava võib muuta kohaliku omavalitsuse kirjalikul nõusolekul.
Kui 2/3 maakorralduse osalistest, kelle kinnisasjad hõlmavad vähemalt 1/2 maakorralduspiirkonnast, on kava kooskõlastanud, esitab maakorralduse läbiviija selle kohaliku omavalitsuse volikogule kinnitamiseks.
Kui koosolekul kava ei kooskõlastata, täiendab maakorralduse läbiviija kava koosolekul määratud tähtajaks.
Kohalik omavalitsus teatab kava kinnitamise otsusest kõigile osalistele kirjalikult.
Teates näidatakse, kus ja millal saab kavaga tutvuda.
Teade avaldatakse ka kohalikus ajalehes.
Puudutatud isikul on õigus kava vaidlustada ühe kuu jooksul selle kinnitamise järgsest päevast alates.
Kava elluviimisel teevad osalised kavas määratud tähtaegadeks omavahelised tasaarveldused ja hüvitused ning muud kavaga seotud toimingud.
Maakorralduse läbiviija teeb katastrimõõdistamise.
Uusi kinnisasju võib kasutada, kui maakorralduse läbiviija on nende piirid osalistele looduses kätte näidanud.
Kui osaline keeldub määratud tähtajaks vabastamast teise isiku valdusse minevat kinnisasja või selle osa, on õigustatud osalisel õigus nõuda rikkumise kõrvaldamist ja kahju hüvitamist seaduses sätestatud korras.
Maakorralduse läbiviija on kohustatud kava hoiule andma riigi maakatastri pidajale.
Ümberkruntimise läbiviimisel asjaõiguse kohta kinnistusraamatusse kande tegemine, muutmine või kustutamine on lõivuvaba.
Pärast ümberkruntimise tulemusena toimunud muudatuste kinnistamist kustutab kinnistusamet ümberkruntimismärke.
Kinnistusamet teeb kanded kinnistusregistri osadesse kinnitatud kava alusel.
Pärast kannete tegemist kustutab kinnistusamet tarbetuks muutunud märked.
Ümberkruntimise läbiviimiseks ei ole vaja piiratud asjaõiguste ja teiste õiguste omajate nõusolekut.
Reaalservituudid, mis on kava alusel kaotanud oma otstarbe, kustutatakse kinnistusraamatust ilma hüvituseta.
Kui kinnisasja koormavaid õigusi ei kustutata, laienevad need vahetusel saadud kinnisasjale või kantakse maakorralduskava alusel üle maakorralduse tulemusena moodustatud kinnisasjale.
Kui kinnisasi on koormatud hüpoteegiga ja kinnisasja väärtus ümberkruntimise läbiviimisel väheneb, tuleb väärtuse vähenemise eest saadud hüvitus kanda hüpoteegi katteks deposiiti, kui osalised ei ole kokku leppinud teisiti.
Muus osas kohaldatakse kinnisasjale asjaõigusseaduse ja kinnistusraamatuseaduse kinnisasjade jagamise, ühendamise, liitmise ja eraldamise kohta käivaid sätteid.
Maakorralduse osaliste vahel maakorraldustoimingute läbiviimisel tekkinud vaidlused lahendab maakorralduse läbiviija.
Kaebused maakorralduse läbiviija tegevuse peale lahendab maavanem.
Kaebused maavanema otsuse peale lahendab keskkonnaminister.
Igal maakorralduse osalisel on õigus oma õiguste rikkumise korral pöörduda kohtusse.
Maakorralduse läbiviija on kohustatud kohtu, kohaliku omavalitsuse, maavanema või keskkonnaministri nõudmisel esitama kaebuse või vaidluse lahendamiseks vajalikud materjalid ning kuni asja lahendamiseni peatama maakorraldustoimingute läbiviimise vaieldavas piirkonnas.
Osalistel on õigus isiklikult või esindaja kaudu osaleda kaebuse või vaidluse läbivaatamises.
Kutsutud asjaosaliste mitteilmumine ei takista asja arutamist.
Kui maareformi käigus maa tagastamisel, ostueesõigusega erastamisel, vaba põllumajandusmaa ja vaba metsamaa erastamisel, maa riigi omandisse jätmisel, munitsipaalomandisse andmisel ja hoonestusõiguse seadmisel viiakse läbi maakorraldus, kohaldatakse käesolevat seadust, arvestades §-des 31 1 - 34 1 sätestatud erisusi.
Sellel juhul rakendatakse käesoleva seaduse §-des 16-29 sätestatut niivõrd, kuivõrd see pole vastuolus §-de 31 1 - 34 1 sätetega.
Ümberkruntimise eeltööd viib läbi vallavalitsus või tema volitatud isik.
Eeltööde käigus selgitatakse ümberkruntimise otstarbekus ja maakorralduspiirkonna ulatus ning osalised.
Osalisteks on maakorralduspiirkonnas oleva maa suhtes maa riigi omandisse jätmise, munitsipaliseerimise, ostueesõigusega erastamise või ehitise omaniku kasuks hoonestusõiguse seadmise avalduse esitanud isikud, Eesti NSV taluseaduse alusel antud maale kasutusvalduse seadmise avalduse esitanud isikud ja maa tagastamise õigustatud subjektid, kelle katastriüksuse moodustamist pole alustatud, ning maa erastamise korraldaja.
Katastriüksuse moodustamine loetakse alustatuks, kui vallavalitsus on koostanud moodustatava katastriüksuse asendiplaani.
Ettepanek osaleda tehakse isikutele, kelle kinnisasi jääb maakorralduspiirkonda, ning isikutele, kelle katastriüksuse moodustamist on alustatud enne maakorralduspiirkonna määramist.
Nendele isikutele saadab vallavalitsus kirjaliku ettepaneku osalemiseks.
Nimetatud isikud saavad osalisteks ainult isikliku avalduse alusel.
Avaldus osalemiseks tuleb esitada vallavalitsusele pärast vastavasisulise teate saamist teates märgitud tähtajaks.
Maakorralduspiirkonnas oleva ehitise omanik või maa Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks saanud isik, kes ei ole tähtaegselt esitanud maa ostueesõigusega erastamise avaldust, ei ole maakorralduse osaline.
Ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (RT I 1993, 72/73, 1021; 1999, 44, 510; 2000, 51, 325; 88, 576) § 15 kohaselt ehitise teenindamiseks vajaliku maa ulatuses.
Eesti NSV taluseaduse alusel maa põliseks kasutamiseks saanud isiku kasuks, kes ei soovi maad omandada, seatakse tema ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõigus ja ülejäänud maale kasutusvaldus asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 18 või maareformi seaduse § 34 1 kohaselt.
Vallavalitsuse taotlusel on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- ja linnakomisjonid kohustatud eelisjärjekorras läbi vaatama maakorralduspiirkonda jääva maa suhtes esitatud avaldused.
Vastavasisuline avaldus juhul, kui taotletakse toetusraha.
Kui taotletakse toetusraha, korraldab maakorralduse läbiviija leidmiseks vähempakkumise toetusraha määraja või tema poolt volitatud isik.
Kui toetusraha ei taotleta ega määrata, valib maavanem maakorralduse läbiviija vallavalitsuse poolt esitatud vähemalt kolme käesoleva seaduse §-s 4 esitatud nõuetele vastava kandidaadi hulgast.
Kui lisaks eraõiguslikele isikutele on maakorralduse osaline riik, määratakse maakorralduse läbiviija vähempakkumise alusel.
Maakorralduspiirkonna ja osalised kinnitab ning ümberkruntimise algatab maavanem vallavalitsuse ettepanekul.
Pärast ümberkruntimise algatamist ei ole isikul, kes on osaline, õigust muuta oma maa tagastamise, erastamise või hoonestusõiguse seadmise avaldust ilma vallavalitsuse kirjaliku nõusolekuta.
Ümberkruntimise algatamise otsusest teatab vallavalitsus igale osalisele kas allkirja vastu või tähitud kirjaga.
Ümberkruntimise algatamisel ei rakendata § 19 lõikes 6 sätestatut.
Maakorralduse läbiviija korraldab osalistega läbirääkimisi.
Läbirääkimiste käigus arvestatakse maakorralduspiirkonda jääva maa suhtes esitatud maa tagastamise, ostueesõigusega erastamise ja hoonestusõiguse seadmise avaldusi ning maa riigi omandisse jätmise ja munitsipaalomandisse andmise taotlusi.
Maakorralduse läbiviija koostab käesoleva seaduse § 25 lõigetes 4 ja 5 nimetatud ümberkruntimiskava vastavalt maakorralduse nõuetele, arvestades esitatud taotlusi ja läbirääkimiste tulemusi juhul, kui need ei ole vastuolus planeeringu või maakorralduse nõuetega.
Maakorralduspiirkonda arvatud maa hindamisel võetakse aluseks maa maksustamishind ja kasvava metsa väärtus.
Tagastamisele kuuluva maa ja maakorralduse käigus tagastatava maa ning Eesti NSV taluseaduse alusel antud maa ja maakorralduse käigus erastatava maa väärtus ei tohi erineda üle 8%.
Ümberkruntimisel arvestatakse notariaalselt tõestatud kokkuleppeid õigustatud subjektidele tagastamata jääva maa kompenseerimiseks isikute poolt, kelle omandisse tagastamata maa kokkuleppe alusel antakse.
Riik ei kompenseeri õigustatud subjektile maad, mida nimetatud kokkuleppe alusel ümberkruntimise käigus ei tagastata.
Kava kooskõlastatakse maavanema või tema volitatud isikuga.
Vallavalitsus teeb otsuse ümberkruntimiskava vastuvõtmise kohta ja korraldab kava avaliku väljapaneku.
Maakorralduse läbiviija teatab kava avaliku väljapaneku koha, alguse ja kestuse igale osalisele kas allkirja vastu või tähitud kirjaga hiljemalt 10 päeva enne avaliku väljapaneku algust.
Teatele lisatakse väljavõte kavast.
Ümberkruntimise ja katastriüksuse moodustamisega seotud kulude ning osalise poolt tasumisele kuuluva summa kohta.
Avaliku väljapaneku kestus on vähemalt kaks nädalat.
Kõigil osalistel on õigus avaliku väljapaneku kestel esitada kirjalikke parandus- ja täiendusettepanekuid.
Käesoleva seaduse § 31 1 lõikes 4 nimetatud isikud, kes ei ole maakorralduse osalised, saavad teha ettepanekuid riigi esindaja kaudu.
Kirjalikele ettepanekutele vastab vallavalitsus.
Avalikul väljapanekul esitatud ettepanekud arutab läbi vallavalitsus.
Maakorralduse läbiviija on kohustatud tegema kavas vallavalitsuse poolt heakskiidetud parandused ja täiendused.
Kava kinnitab vallavolikogu ja teatab sellest igale osalisele kas allkirja vastu või tähitud kirjaga.
Maavanem võib peatada kava elluviimise 10 päeva jooksul teate saamisest kuni tema poolt kavas avastatud puuduste kõrvaldamiseni.
Maa tagastamisel või erastamisel, maa riigi omandisse jätmisel, munitsipaalomandisse andmisel, hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmisel lähtutakse kinnitatud ümberkruntimiskavast.
Moodustatud katastriüksuse pindala maakorralduskaval ja looduses mõõdistatuna võib erineda kuni 8%, kuid mitte üle 5 ha.
Ümberkrunditud kinnisasjade kinnistusraamatusse kandmine toimub vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seadusele ja kinnistusraamatuseadusele (RT I 1993, 65, 922; 1999, 44, 511; 2001, 21, 113).
Isik, kes esitab avalduse ümberkruntimise tulemusena toimunud muudatuste kandmiseks kinnistusraamatusse.
Ümberkruntimiskava alusel tehtav sissekanne.
Kui kinnisasja ümberkruntimisel muutub oluliselt rendilepingu objekt.
Kehtestada vahekohtu põhimäärus (juurde lisatud).
Protestid Riigihangete Ametile, mis on esitaja poolt välja saadetud riigihangete seaduse § 55 lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul, kuid on laekunud Riigihangete Ametisse pärast eduka pakkumise vastuvõtmist ostja poolt ning mille läbivaatamiseks vahekohtus on Riigihangete Amet saanud protesti esitaja kirjaliku nõusoleku.
Kolmeliikmeline vahekohus kaebuse läbivaatamiseks moodustatakse Riigihangete Ameti käskkirjaga.
Vahekohtu koosseisu kuuluvad esimees, kelle määrab Riigihangete Ameti peadirektor majandusministri kinnitatud vahekohtunike nimekirjast, ning vahekohtu liikmed, kelle on samast nimekirjast nimetanud kaebuse esitaja ja ostja.
Vahekohus on otsustusvõimeline, kui selle tööst võtavad osa esimees ja mõlemad liikmed.
Kui vahekohtunikul ei ole võimalik riigihangete seaduse § 61 1 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul vahekohtu töös osaleda, nimetab teda vahekohtunikuks nimetanud isik vahekohtunike nimekirjast uue vahekohtuniku.
Kui eelnimetatud isik ei nimeta uut vahekohtunikku ühe tööpäeva jooksul arvates päevast, mil ta sai teada, et tema nimetatud vahekohtunikul pole võimalik vahekohtu töös osaleda, nimetab uue vahekohtuniku Riigihangete Ameti peadirektor.
Kaebus esitatakse vahekohtule Riigihangete Ameti kaudu.
Kaebuse saamisel saadab Riigihangete Amet ühe tööpäeva jooksul kaebuse ärakirja ostjale, teatades talle kohustusest nimetada omapoolne vahekohtunik ning võimalusest esitada omapoolseid tõendeid ning kirjalikke selgitusi.
Riigihangete Amet edastab vahekohtu esimehele ja liikmetele Riigihangete Ameti peadirektori käskkirja vahekohtu moodustamise kohta ning kõik tema käsutuses olevad asjasse puutuvad materjalid.
Vahekohtunikuks nimetatud isik, kellel ei ole võimalik riigihangete seaduse § 61 1 lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul vahekohtu töös osaleda, peab sellest ühe tööpäeva jooksul teatama Riigihangete Ametile.
Vajadusel võib vahekohtu esimees kutsuda kokku vahekohtu korraldava istungi, kus tehakse kindlaks kaebuse kuuluvus vahekohtu kompetentsi.
Kui vahekohus jõuab järeldusele, et kaebus vahekohtu kompetentsi ei kuulu, teeb ta vastava motiveeritud otsuse.
Vahekohtu istungi toimumise aja.
Vahekohtu istungid toimuvad üldjuhul Riigihangete Ameti ruumides, kuid vajadusel võib neid vahekohtu esimehe otsusel pidada mujal.
Kui vahekohus vaatab kaebuse läbi poolte osavõtul, teatab Riigihangete Amet kaebuse esitajale ja ostjale vahekohtu istungi toimumise aja ja koha ning vajadusel nõude täiendavate materjalide esitamise kohta vähemalt kolm tööpäeva enne istungi toimumist.
Käesoleva põhimääruse punktis 9 nimetatud teate saamisel on kaebuse esitaja ja ostja kohustatud ühe tööpäeva jooksul teatama Riigihangete Ametile oma osalemisest või mitteosalemisest vahekohtu istungil.
Ühe või mõlema poole mitteilmumine vahekohtu istungile ei takista kaebuse läbivaatamist.
Kaebuse läbivaatamist vahekohtu istungil korraldab ning istungit juhatab vahekohtu esimees.
Kaebuse arutamine vahekohtus toimub eesti keeles.
Kui vahekohtu istungil osaleva poole esindaja ei valda eesti keelt, võib ta kasutada tõlki.
Vahekohtu esimehe loal võivad pooled esitada vahekohtule dokumente ka mõnes teises keeles peale eesti keele.
Kaebus vaadatakse läbi ainult kaebuses kirjalikult esitatud taotluse ulatuses.
Vahekohtu istungil võib kaebuse esitaja esitada täiendavaid tõendusmaterjale ja selgitusi, kui sellega ei muutu kaebuse sisu.
Vahekohtu esimees määrab pooltele täiendavate materjalide ja selgituste esitamise korra.
Vahekohtu istungi kohta, mis toimub vähemalt ühe poole osavõtul, koostatakse protokoll, milles on kajastatud istungi käik ning poolte suuliselt esitatud peamised selgitused ja seisukohad.
Istungi protokollile kirjutavad alla vahekohtu esimees ja protokollija.
Kui kaebuse läbivaatamine toimub ainult kirjalike tõendite alusel, siis protokolli ei koostata.
Vahekohus teeb otsuse pärast kõigi esitatud tõendite kontrollimist ning vastavate seletuste ärakuulamist kümne tööpäeva jooksul arvates kaebuse esitamisest.
Vahekohtu otsus tehakse lihthäälteenamusega, kusjuures otsuse tegemisel ei tohi vahekohtunik jääda erapooletuks.
Hääletamisel vähemusse jäänud vahekohtunik võib esitada otsuse juurde oma eriarvamuse.
Vahekohtu otsus peab olema motiveeritud ning tuginema ainult kaebuse läbivaatamisel kindlakstehtud asjaoludele.
Otsus peab sisaldama kaebuse sisu kokkuvõtet, kaebuse esitaja nõuet, poolte esitatud tõendite ja põhjenduste kokkuvõtet, viidet kohaldatud seaduse sättele, põhjendusi selle sätte rakendamise kohta, resolutsiooni ning vahekohtu kulude katmise ulatust ja korda.
Vahekohtu otsusele kirjutavad alla vahekohtu esimees ja liikmed.
Vahekohtu otsus koostatakse ja kirjutatakse alla üldjuhul kolmes eksemplaris, millest mõlemale poolele väljastatakse üks ning üks säilitatakse Riigihangete Ametis.
Kui kaebuse on esitanud rohkem kui üks pakkuja, koostatakse ning kirjutatakse alla vahekohtu otsuse täiendavad eksemplarid vastavalt kaebuse esitajate arvule.
Vahekohtu otsuse edastab pooltele Riigihangete Amet tähitud kirja teel või allkirja vastu.
Vahekohtu töö tehnilise teenindamise tagab Riigihangete Amet.
Vahekohtu otsuse osa, mis vastab riigihangete seaduse § 61 3 lõikele 1, esitab vahekohtu esimees Riigihangete Ametile avalikustamiseks Riigihangete Bülletäänis.
Maamaks on maa maksustamishinnast lähtuv maks.
Maa maksustamishind määratakse ja selle vaidlustamise kord kehtestatakse, lähtudes maa hindamise seadusest (RT I 1994, 13, 231; 94, 1609; 1995, 2/3, 4; 1996, 36, 738; 49, 953; 2000, 92, 598; 2001, 31, 172).
Maamaks arvutatakse kohalikust omavalitsusest saadud andmete põhjal.
Maamaksuga maksustatakse kogu maa, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahvis 4 nimetatud maa.
Maamaksu maksab maa omanik või käesoleva seaduse paragrahvis 10 ettenähtud juhul maa kasutaja.
Maalt, millel seadusega või seaduses sätestatud korras on majandustegevus keelatud.
Avalikus kasutuses olevalt maalt.
Maalt, millel seadusega või seaduses sätestatud korras on majandustegevus kitsendatud, makstakse maamaksu vastavalt Vabariigi Valitsuse otsusele 25, 50 või 75 protsenti maksumäärast.
Maamaksumäär on 0,1 kuni 2,5 protsenti maa maksustamishinnast aastas, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahvi 11 1. lõikes sätestatud juhul.
Maksumäära kehtestab kohaliku omavalitsusüksuse volikogu hiljemalt maksustamisaasta 31. jaanuariks.
Muudetud maksumäära rakendatakse maksustamisaasta algusest.
Kohaliku omavalitsusüksuse volikogu võib maamaksumäära kehtestada diferentseeritult maa hinnatsoonide lõikes käesoleva paragrahvi 1. lõikes või käesoleva seaduse paragrahvi 11 1. lõikes nimetatud vahemikus.
Maksumäärade muutmise korral esitab kohalik omavalitsus volikogu muudetud maamaksumäärad Maksuameti kohalikule asutusele hiljemalt maksustamisaasta 1. veebruariks.
Kui nimetatud tähtpäevaks ei ole muudetud maksumäärasid Maksuameti kohalikule asutusele esitatud, arvutatakse maamaks eelmisel aastal kehtinud määrade järgi.
Maa omaniku või käesoleva seaduse §-s 10 sätestatud juhul maa kasutaja andmete muudatused ning muud maamaksu arvutamiseks vajalikud muudetud andmed esitab kohalik omavalitsus Maksuameti kohalikule asutusele 1. veebruariks ja 1. augustiks.
Esitatavate andmete loetelu ning nende esitamise korra kehtestab rahandusminister määrusega.
Maamaks laekub omavalitsusüksuse eelarvesse.
Maamaks tasutakse vähemalt 1/3 suuruste osadena 15. aprilliks, 15. juuliks ja 15. oktoobriks.
Maksuamet väljastab maksumaksjale maksuteate tasumisele kuuluva maamaksu summa kohta hiljemalt 30 kalendripäeva enne maksu tasumise tähtpäeva.
Maamaksu ei määrata ja maksuteadet ei väljastata, kui maksusumma on alla 20 krooni.
Maa omandamisel või käesoleva seaduse §-s 10 sätestatud juhul kasutusõiguse tekkimisel enne jooksva aasta 1. juulit tekib omaniku või kasutaja maamaksukohustus sama aasta 1. juulist.
Maa omandamisel või kasutusõiguse tekkimisel alates 1. juulist tekib omaniku või kasutaja maamaksukohustus maa omandamise või kasutusõiguse tekkimise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist.
Uue omaniku või kasutaja maamaksukohustuse tekkimisel lõpeb eelmise omaniku või kasutaja maamaksukohustus.
Maamaksu maksmist kontrollib Maksuamet.
Kuni 2003. aasta 31. detsembrini maksab maamaksu maa kasutaja, kelle maakasutus ei ole ümber vormistatud maareformi seadusega (RT 1991, 34, 426; RT I 2001, 52, 304; 93, 565) ettenähtud korras.
Maa koormamisel hoonestusõiguse või kasutusvaldusega maksab maamaksu hoonestaja või kasutusvaldaja.
Põllumajandussaaduste tootmiseks kasutusel oleva haritava maa ja loodusliku rohumaa maamaksu määr on 0,1 kuni 2,0 protsenti maa maksustamishinnast aastas.
Kohalik omavalitsus võib vabastada maamaksust riikliku pensionikindlustuse seaduse (RT I 1998, 64/65, 1009; 2000, 36, 226) alusel pensioni saaja tema kasutuses olevalt elamumaalt linnas kuni 0,1 ha või vallas kuni 1,0 ha ulatuses.
Maksuvabastust võib anda tingimusel, et maksuvabastuse taotleja ei saa maa kasutusõiguse alusel rendi- või üüritulu.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatud maksuvabastuse taotluse vaatab isiku kirjaliku avalduse alusel läbi ja otsustab kohaliku omavalitsusüksuse täitevorgan omavalitsusüksuse volikogu poolt kehtestatud ulatuses ja korras.
Maksuvabastused vormistab maksuhaldur omavalitsusüksuse täitevorgani ettepanekul rahandusministri poolt kehtestatud korras.
Käesoleva paragrahvi 2. lõike alusel antavatest maamaksuvabastustest tulenevat kohalike omavalitsusüksuste eelarvetulude vähenemist ei hüvitata riigieelarvest.
Käesoleva seaduse rikkumise eest vastutab maksumaksja vastavalt seadustele.
Käesoleva seaduse rakendamise korra kehtestab rahandusminister.
1993. aasta II poolaasta maamaks tasutakse hiljemalt 1993. aasta 15. novembriks.
Käesolev seadus sätestab riigisaladuse mõiste, riigisaladuseks oleva teabe, riigisaladusele juurdepääsu ning riigisaladuse ja salastatud teabekandjate töötlemise korra alused.
Põhjendatud teadmisvajadus - vajadus teada või töödelda konkreetset riigisaladust või salastatud teabekandjat.
„Täiesti salajase“ tasemega riigisaladus.
Salastatuse tasemed on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nende tasemete tähtsuse suurenemise järjekorras.
Riigisaladust sisaldava teabekandja salastamistähtaeg on võrdne selles sisalduva riigisaladuse salastamistähtajaga.
Teabekandja salastamistähtaja kulgu arvestatakse alates päevast, millal teabekandja registreeriti kui salastatud teabekandja.
Kaitseministeeriumi ja Kaitsepolitseiameti ning Teabeameti tegevuskava tegutsemiseks hädaolukorras, sealhulgas kriisiolukorras.
Seda teavet sisaldav teabekandja salastatakse 20 aastaks.
Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni viivitamatu kokkukutsumise kriteeriumid.
Vabariigi Valitsuse kinnitatud riiklikult tähtsate kodanikukaitsealaste ettevõtete ja asutuste loetelu, mille töö tagamine hädaolukorras, sealhulgas kriisiolukorras, on riigi julgeolekule olulise tähtsusega.
Kodanikukaitse korraldus maakonnas erakorralise seisukorra ajal ja sõjaajal.
Kaitseväe ja Kaitseliidu sõjaaja struktuur.
Väeosa tegevuskava eriolukorra ja erakorralise seisukorra ajal ning sõjaajal.
Kaitseväe ja Kaitseliidu mobilisatsioonikava kaitseringkonna ja maakonna ulatuses.
Kaitseringkonna sideplaan ja väeosa sideskeem.
Riigisaladust valdava asutuse evakuatsiooniplaan.
Õhuväe integreeritud õhuseiresüsteemi side- ja infotehnoloogia allprojektid.
Kaitsepolitseiameti ja Teabeameti valduses või kasutuses olevate hoonete, ruumide, rajatiste, valve- ja sidesüsteemide ning muude kommunikatsioonide plaanid.
Välisministeeriumi (sealhulgas välisesinduste) valve- ja sidesüsteemide plaanid.
Kaitseväe, Kaitseliidu ja piirivalve relva- ja laskemoonaladude ning nende valve- ja sidesüsteemide ning muude kommunikatsioonide plaanid.
Kaitsepolitseiameti ja Teabeameti tööandja eluruumide üldarv ja koondandmed.
Kaitsepolitseiameti alarmsõidukite üldarv, koondandmed, arvestus ja kasutamine jälitustegevuses ning jälituse eri- ja erandtoimingute vahetuks läbiviimiseks kasutatavad transpordivahendid ja neid puudutav teave.
Kaitsepolitseiameti ja Teabeameti telekommunikatsioonivõrgu erisideabonentide arvu ja koosseisu, samuti nende poolt kasutatavate telekommunikatsiooniteenuste arvu, liiki ning tehnilisi parameetreid puudutav teave.
Õhuväe õhuseire terviklik integreeritud radariteave.
Seda teavet sisaldav teabekandja salastatakse 10 aastaks.
Mobilisatsiooni läbiviimise tegevuskava.
Seda teavet sisaldav teabekandja salastatakse 30 aastaks.
Kaitseväe ja Kaitseliidu sõjaaja koosseis.
Riskianalüüsi kokkuvõte, mis kirjeldab põhiseaduslikku korda ähvardavaid ohte, planeeritavaid meetmeid ja ressursside vajadust ohtude ennetamiseks ning nendest tulenevate hädaolukordade lahendamiseks.
Strateegilised ja sõjalised uuringud ning nende läbiviimiseks riigieelarvest eraldatavate vahendite jaotust puudutav teave.
Julgeoleku- ja mobilisatsioonivaru nomenklatuur ja kogused.
Statsionaarselt paigaldatud relvi ja nende laskesektoreid puudutav teave.
Kaitseväe ja Kaitseliidu sideplaan.
Kaitsepolitseiameti ja Teabeameti telekommunikatsioonivõrgu paiknemist, ühendusi ja ühenduspunkte, samuti võrgu ja selle seadmete konfiguratsiooni, võimsust, sagedusi ning teisi parameetreid puudutav teave.
Kaitsejõudude Peastaabi ja Kaitsepolitseiameti poolt jälitustegevuse käigus kogutud teave, samuti Kaitsepolitseiameti ja Teabeameti poolt julgeolekuasutuste seaduse §-des 25 ja 26 sätestatud viisil kogutud teave.
Kaitsejõudude Peastaabi luure ja vastuluurega tegeleva struktuuriüksuse koosseis, välja arvatud administratiivjaoskond.
Kaitsepolitseiameti ja Teabeameti struktuur, välja arvatud õigus-haldusosakond, majandusosakond ja korrapidamisosakond ning regionaalsed struktuuriüksused.
Kaitsejõudude Peastaabi luure ja vastuluurega tegelevale struktuuriüksusele ning Kaitsepolitseiameti ja Teabeameti struktuuriüksustele pandud ülesanded ja struktuuriüksuste teenistujate ja seal teenivate isikute konkreetsed tööülesanded.
Kaitsepolitseiameti ja Teabeameti teenistujate üldarv ja koondandmed ning üksnes jälitustegevusega seonduvaid tööülesandeid täitvate teenistujate koosseis.
Kaitseväe, Kaitseliidu, Kaitsepolitseiameti ja Teabeameti ja piirivalve relvade ja laskemoona üldarv ja nende jaotust puudutav teave ning Kaitsepolitseiameti politseierivahendite üldarv.
Kaitsejõudude Peastaabi luure ja vastuluurega tegeleva struktuuriüksuse, Kaitsepolitseiameti ja Teabeameti eelarve kulude ja investeeringute mis tahes liigendus.
Kaitsepolitseiameti ja Teabeameti riigivara majandamise kava.
Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure- või vastuluureorganite teenistuses olnud või nendega koostööd teinud isikute arvelevõtmise ja avalikustamise korra seaduse (RT I 1995, 17, 233; 1999, 16, 271) § 5 lõike 2 punktis 1 sätestatud korras Kaitsepolitseiametile julgeoleku- või luureorgani teenistuses olemise või sellega koostöö tegemise kohta isikliku ülestunnistuse esitanud isikut puudutavad andmed, välja arvatud juhul, kui julgeoleku- või luureorgani teenistuses olnud või sellega koostööd teinud isik on eeltoodud teenistuse või koostööga seonduvalt rikkunud sel ajal kehtinud seadusi või toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid või sõjakuritegusid ning seaduse rikkumine või kuriteo toimepanemine selle isiku poolt on kohtulikult tõendatud jõustunud kohtulahendiga või kui julgeoleku- või luureorgani teenistuses oli või tegi sellega koostööd Vabariigi President või Riigikogu, Vabariigi Valitsuse või Riigikohtu liige.
Seda teavet sisaldav teabekandja salastatakse 50 aastaks.
Kaitsejõudude Peastaabi, Kaitsepolitseiameti, Teabeameti või Riigikantselei koostatud ohuprognoos ja riigi teabehanke eelistuskava.
Kaitsejõudude Peastaabi, Kaitsepolitseiameti, Teabeameti või Riigikantselei julgeolekuasutuste töö koordineerimisega tegeleva ametniku koostöö välisriigi julgeolekuasutusega.
Seda teavet sisaldav teabekandja salastatakse 50 aastaks, kui vastava riigiga ei ole kokku lepitud teisiti.
Riiklik tegevuskava tegutsemiseks eriolukorra ja erakorralise seisukorra ajal ning sõjaajal.
Kaitsejõudude Peastaabi ja Kaitsepolitseiameti jälitustegevuse meetodid, taktika ning jälitustegevuses kasutatavad tehnilised vahendid, samuti Kaitsepolitseiameti või Teabeameti poolt julgeolekuasutuste seaduse §-des 25 ja 26 sätestatud viisil teabe kogumise meetodid ja taktika ning teabe kogumisel kasutatavad tehnilised vahendid.
Kaitsepolitseiameti jälitustegevus koostöös välisriikide politsei- ja julgeolekuasutustega ning selle käigus vahetatav teave, samuti Kaitsepolitseiameti või Teabeameti poolt julgeolekuasutuste seaduse §-des 25 ja 26 sätestatud viisil teabe kogumine koostöös välisriikide julgeolekuasutustega ning selle käigus vahetatav teave.
Kaitsepolitseiameti poolt jälitustegevuse käigus kogutud teabest, samuti Kaitsepolitseiameti või Teabeameti poolt julgeolekuasutuste seaduse §-des 25 ja 26 sätestatud viisil kogutud teabest moodustatud elektroonilised andmekogud ja neid puudutav teave.
Kaitsejõudude Peastaabi, Teabeameti ja Kaitsepolitseiameti poolt alalisele salajasele koostööle kaasatud isikud ja variisikud ning nende isikuandmed.
Seda teavet sisaldav teabekandja salastatakse 75 aastaks.
Kaitsepolitseiameti initsiatiivil jälitustegevuse käigus asutatud varistruktuuride seotus Kaitsepolitseiametiga, samuti Kaitsepolitseiameti või Teabeameti ülesannete täitmiseks vajaliku isiku, asutuse või organi teesklemine.
Kaitsepolitseiameti ja Teabeameti krüpteeritud infosüsteemi paiknemist, samuti süsteemi ja selle seadmete konfiguratsiooni, võimsust ja teisi parameetreid puudutav teave.
Kaitsepolitseiameti ja Teabeameti poolt kasutatavat infoturvet puudutav teave.
Seda teavet sisaldav teabekandja salastatakse 15 aastaks.
Välisriigi riigisaladust või välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni poolt salastatud teabekandjaid töödeldakse vastavalt välislepingutele.
Välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni poolt salastatud teabekandja salastamistähtaja määramisel ja pikendamisel juhindutakse välislepingutest.
Välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni poolt salastatud teabekandja salastatuse kustumisel või kustutamisel juhindutakse välislepingutest.
Teabekandja salastatus kustub teabekandja salastamistähtaja möödumisel.
Teabekandja salastatus ei kustu põhjusel, et selles sisalduv teave on tulnud ebaseaduslikult avalikuks või on avalikustatud teabekandjas sisalduva riigisaladusega sarnane teave.
Riigisaladuse valdaja on kohustatud vähemalt üks kord aastas vaatama üle tema valduses olevad salastatud teabekandjad ning salastatuse kustumisel tegema teabekandjale vastava märke.
Kui riigisaladuseks olev teave ei vaja enam riigi julgeoleku tagamise huvides kaitset avalikuks tuleku eest, võidakse selle teabe salastatus kustutada ennetähtaegselt käesoleva seadusega sätestatud korras.
Kui riigisaladuseks olev teave vajab riigi julgeoleku tagamise huvides kaitset avalikuks tuleku eest ka pärast ettenähtud salastamistähtaja möödumist, võidakse selle teabe salastamistähtaega pikendada, kuid kokku mitte rohkem kui 50 aastaks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu ei laiene käesoleva seaduse § 5 punktides 13 ja 14, § 6 punktides 15, 17 ja 19 ning § 7 punktides 1-6 nimetatud teabele.
Riigisaladuseks oleva teabe salastatuse ennetähtaegse kustutamise või salastamistähtaja pikendamise otsustab Vabariigi Valitsus korraldusega.
Kaitseväe juhataja või kaitseväe ülemjuhataja käskkirjaga - kaitseväge või Kaitseliitu käsitlevates küsimustes.
Taotlus riigisaladuseks oleva teabe salastatuse ennetähtaegseks kustutamiseks või salastamistähtaja pikendamiseks Vabariigi Valitsuse poolt esitatakse ministri kaudu, kelle juhitava ministeeriumi valitsemisala taotlus käsitleb.
Muudel juhtudel esitatakse taotlus siseministri kaudu.
Ministril on õigus suunata taotlus riigisaladuse kaitse komisjonile arvamuse andmiseks.
Taotlus riigisaladuseks oleva teabe salastamistähtaja pikendamise kohta tuleb esitada vastavalt Vabariigi Valitsusele, ministrile või kaitseväe juhatajale või ülemjuhatajale vähemalt kolm kuud enne teabe salastamistähtaja lõppemist.
Otsuse ärakiri riigisaladuseks oleva teabe salastatuse ennetähtaegse kustutamise või salastamistähtaja pikendamise kohta edastatakse kohe kõigile seda teavet sisaldavate teabekandjate valdajatele.
Riigisaladuse kaitse kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Nõuded Kaitsepolitseiameti ja Kaitsejõudude Peastaabi töökorraldusele käesoleva seadusega (§ 16) neile pandud kontrolli teostamisel.
Kaitsepolitseiameti poolt teostatava riigisaladuse kaitse kontrolli tööplaani ja kontrolli läbiviimiseks moodustatava komisjoni töökorra kinnitab siseminister.
Isik, kellel ei ole õigust juurdepääsuks riigisaladusele, kuid kellele on teatavaks saanud riigisaladus, on kohustatud hoidma seda saladuses.
Isik, kellel ei ole õigust juurdepääsuks riigisaladusele, kuid kelle valdusesse on sattunud salastatud teabekandja, on kohustatud andma selle viivitamata Kaitsepolitseiametile.
Teatama asjaomasele julgeolekukontrolli asutusele kohe oma nime, elu- või asukoha või postiaadressi muutmisest.
Varaliste kohustuste tekkimisest, mis ületavad eelmise majandusaasta ühe kuu keskmist käivet.
Riigisaladust valdava asutuse, institutsiooni ja juriidilise isiku juht on kohustatud määrama isiku ja vajaduse korral tema asendaja, kes korraldab riigisaladuse kaitset ning vastutab käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud nõuete täitmise eest, ning ametikohad, millel töötamise eeltingimuseks on juurdepääsu omamine riigisaladusele.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastutav isik peab alluma riigisaladuse kaitse korraldamise küsimuses vahetult asutuse, institutsiooni või juriidilise isiku juhile.
Vajaduse korral moodustatakse riigisaladuse kaitset korraldav struktuuriüksus.
Lisaks käesolevas seaduses sätestatud muudele kohustustele on riigisaladust valdav asutus, institutsioon ja juriidiline isik kohustatud kooskõlastatult Kaitsepolitseiameti või Kaitsejõudude Peastaabiga vastavalt nende seaduses sätestatud pädevusele kehtestama käesolevast seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevad juhendid, reguleerimaks juurdepääsu riigisaladusele ning riigisaladuse töötlemist ja kaitset.
Riigisaladuse kaitset korraldab ja kontrolli käesoleva seaduse täitmise üle teostab Kaitsepolitseiamet, kaitseväes ja Kaitseliidus Kaitsejõudude Peastaap.
Korraldama regulaarselt koolitust riigisaladuse kaitse küsimustes.
Kaitsepolitseiametil ja Kaitsejõudude Peastaabil on kontrollimise käigus õigus tutvuda kogu vajaliku teabega ning teha asutusele, institutsioonile ja juriidilisele isikule kohustuslikke ettekirjutusi riigisaladuse seadusest tulenevate nõuete rikkumise või rikkumise ohu kõrvaldamiseks.
Kui kontrollimise käigus on välja selgitatud käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud nõuete rikkumine, mis võib kaasa tuua riigisaladuse avalikuks tuleku, on vastavalt Kaitsepolitseiametil või Kaitsejõudude Peastaabil õigus teha kontrollitavale asutusele, institutsioonile ja juriidilisele isikule kohustuslik ettekirjutus riigisaladuse ja salastatud teabekandjate töötlemise peatamise kohta ning vajaduse korral võtta salastatud teabekandjad ajutiselt hoiule kuni vajalike tingimuste loomiseni.
Salastatud teabekandjaid valdava asutuse, institutsiooni või juriidilise isiku tegevuse lõpetamisel antakse salastatud teabekandja hoiule vastavalt Kaitsepolitseiametile või Kaitsejõudude Peastaabile või kooskõlastatult nendega Rahvusarhiivi.
Julgeolekukontrolli teostav asutus säilitab juriidiliste isikute nimekirja, kellele on antud juurdepääsuluba, ja juriidiliste isikute nimekirja, kelle juurdepääsuloa kehtivus on lõppenud.
Vaatab läbi ja kinnitab Siseministeeriumi ja Kaitseministeeriumi kantsleri ja asekantslerite, Kaitsepolitseiameti ja Teabeameti peadirektori ja tema asetäitja ning Kaitsejõudude Peastaabi ülema ja tema asetäitja suhtes teostatud julgeolekukontrolli tulemused.
Komisjoni kuuluvad Kaitseministeeriumi, Siseministeeriumi, Välisministeeriumi, Riigikantselei, Vabariigi Presidendi Kantselei, Kaitsejõudude Peastaabi, Teabeameti ning Kaitsepolitseiameti esindajad.
Komisjoni koosseisu ja töökorra kinnitab Vabariigi Valitsus.
Komisjoni koosseisu ja töökorra kinnitab Vabariigi Valitsus korraldusega.
Riigisaladuse ja salastatud teabekandja töötlemine on riigisaladuse või salastatud teabekandja märgistamine, arvestus, kogumine, hoidmine, säilitamine, kasutamine, reprodutseerimine, väljavõtete tegemine, edastamine või hävitamine või mitu eeltoodud toimingut, sõltumata toimingute teostamise viisist või kasutatavatest vahenditest.
Märge teabe salastamise aluse kohta.
Salastatud dokumendi koostamisel ja vormistamisel juhindutakse haldusdokumentide vormistamise põhinõuetest riigisaladuse kaitse korrast tulenevate erisustega.
Teabekandja, mille salastamistähtaeg on kustunud või kustutatud, kuid millel on väärtus ühiskonnale, riigile või isikule, antakse üle Rahvusarhiivile kooskõlas arhiiviseadusega (RT I 1998, 36/37, 552; 1999, 16, 271; 2000, 92, 597; 2001, 88, 531; 93, 565).
Teabekandja, mille salastamistähtaeg on kustunud või kustutatud, kuulub hävitamisele, kui see on kaotanud oma praktilise väärtuse.
Salastatud teabekandja hävitatakse viisil, mis teeb võimatuks selles sisaldunud teabe taastamise.
Uurija, prokuröri või kohtu määruse alusel.
Eesti Panga presidendil ning Eesti Panga Nõukogu esimehel ja liikmel Eesti Panga seaduses (RT I 1993, 28, 498; 30, lk 743, õiend; 1994, 30, 463; 1998, 64/65, 1006; 1999, 16, 271; 2001, 58, 353; 59, 358) sätestatud juhtudel.
Riigisaladusele juurdepääsu õigus on vastava tasemega juurdepääsuluba omaval füüsilisel või juriidilisel isikul, kellel on põhjendatud teadmisvajadus.
Juriidilisele isikule ei anta juurdepääsuluba varem kui juriidilise isiku juures riigisaladuse kaitset korraldavale isikule.
Juriidilise isiku juurdepääsuluba ei laiene füüsilisele isikule.
Kõrgema tasemega riigisaladusele juurdepääsu luba annab õiguse juurdepääsuks ka madalama tasemega riigisaladusele.
Madalama tasemega riigisaladusele juurdepääsu luba ei anna õigust juurdepääsuks kõrgema tasemega riigisaladusele.
Riigisaladuse valdaja on kohustatud enne riigisaladusele juurdepääsu lubamist iga kord kontrollima, kas isikul on vastava tasemega riigisaladusele juurdepääsu luba ja veenduma, et isikul on põhjendatud teadmisvajadus.
„Konfidentsiaalse“ või „salajase“ tasemega riigisaladusele juurdepääsu õigus on kriminaal-, tsiviil-, haldus- või haldusõiguserikkumise asja kohtueelse menetlemise või kohtumenetluse osalisel uurija, prokuröri või kohtu määruse alusel kohtumenetluse seadustes ettenähtud juhtudel ja korras.
Välisriigi kodanik või kodakondsuseta isik (edaspidi välismaalane) võib taotleda juurdepääsuluba, kui riigisaladust valdaval asutusel on selle isiku riigisaladusele juurdepääsu lubamine vajalik seoses asutusele pandud ülesannete täitmisega ning isikul on vajalikud eriteadmised või -oskused nende ülesannete täitmisele kaasaaitamiseks.
Julgeolekukontrolli Eestis ei pea läbima ja juurdepääsuluba ei pea taotlema välismaalane või välisriigi juriidiline isik, kes omab vastava tasemega välisriigi riigisaladusele juurdepääsu õigust.
Seda võib lubada ainult konkreetses programmis, projektis või lepingus osalemiseks või tegutsemiseks tegevusalal, kus välismaalase eriteadmisi või -oskusi vaja läheb.
Nende ametiasutuste nimekirja, kellel on õigus lubada välismaalaste juurdepääsu riigisaladusele, kinnitab Vabariigi Valitsus korraldusega.
Riigikantselei, Kaitseministeerium, Siseministeerium, Välisministeerium ja julgeolekuasutus võivad edastada riigisaladuseks olevat teavet välisriigile või rahvusvahelisele organisatsioonile julgeolekuasutuste seaduse (RT I 2001, 7, 17; 100, 643) §-s 34 sätestatud juhul ja Vabariigi Valitsuse poolt käesoleva seaduse § 12 lõike 2 alusel kehtestatud määrusega ettenähtud korras, kui välislepinguga on tagatud kaitse edastatava teabe avalikuks tulemise eest.
Juurdepääsuloa andmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Juurdepääsuloa andmise korras sätestatakse juurdepääsuloa andmise, andmisest keeldumise, kehtivuse pikendamise ja tühistamise täpsem kord.
Juurdepääsuluba või selle kehtivuse pikendamist võib taotleda ning taotluse võib rahuldada üksnes juhul, kui isikul on juurdepääsuvajadus.
Juurdepääsuluba või selle kehtivuse pikendamist ei või taotleda, samuti seda anda ainuüksi eesmärgil lubada isikule sissepääs riigisaladuse kaitseks valvatavale alale või kergendada seal liikumist.
Juurdepääsuluba taotlev isik peab olema vähemalt 18-aastane Eesti kodanik või Eestis registreeritud eraõiguslik juriidiline isik.
Juurdepääsuluba võib taotleda juriidiline isik, kes osaleb rahvusvahelises hankes või riigihankes pakkujana.
Taotleja kirjalik nõusolek, millega lubatakse julgeolekukontrolli teostaval asutusel saada isiku kohta teavet füüsilistelt isikutelt ja juriidilistelt isikutelt ning nende asutustelt ja organitelt juurdepääsuloa andmise või selle kehtivuse pikendamise otsustamiseks, loa kehtivusajal ja kolme aasta jooksul pärast selle lõppemist.
Juurdepääsuloa kehtivuse pikendamiseks esitatakse käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud avaldus koos sellele lisatud dokumentidega julgeolekukontrolli teostavale asutusele füüsilise isiku puhul hiljemalt kolm kuud ja juriidilise isiku puhul hiljemalt kuus kuud enne juurdepääsuloa kehtivuse lõppemist.
Juurdepääsuloa või selle kehtivuse pikendamise taotlemise avalduse ning taotleja füüsilise ja juriidilise isiku ankeedi ja nõusoleku vormi kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Juurdepääsuloa saamiseks või selle kehtivuse pikendamiseks peab seda taotlev isik läbima julgeolekukontrolli.
Julgeolekukontrolli eesmärk on selgitada välja isiku vastavus juurdepääsuloa andmise või selle kehtivuse pikendamise tingimustele.
Julgeolekukontrolli teostab Kaitsepolitseiamet, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhtudel.
Lepingulises tegevteenistuses olevate kaitseväelaste suhtes Kaitseministeeriumis (välja arvatud kantsler ja asekantsler) ja selle valitsemisala asutustes, piirivalves, Päästeametis ja sõjaväestatud päästeüksustes.
Julgeolekukontrolli teostatakse jälitustegevuse seaduses (RT I 1994, 16, 290; 1995, 15, 173; 1996, 49, 955; 1997, 81, 1361; 93, 1557; 1998, 47, 698; 50, 753; 51, 756; 61, 981; 98/99, 1575; 101, 1663; 1999, 16, 271; 31, 425; 95, 845; 2000, 35, 222; 40, 251; 102, 671; 2001, 3, 9; 7, 17; 58, 353) ja julgeolekuasutuste seaduses sätestatud korras.
Julgeolekukontrolli teostaval asutusel on õigus isikut kontrollida ka juurdepääsuloa kehtivusajal ning kolme aasta jooksul pärast selle lõppemist.
Juurdepääsuloa andmise või selle kehtivuse pikendamise aluseks on teostatud julgeolekukontrolli alusel tehtud otsustus, mis peab tuginema kogu julgeolekukontrolli käigus kogutud teabele.
Julgeolekukontrolli käigus kogutud teabe vaatab julgeolekukontrolli teostanud asutuses läbi selleks moodustatud komisjon, kes teeb asutuse juhile ettepaneku juurdepääsuloa andmise või selle kehtivuse pikendamise kohta.
Juurdepääsuloa andmise või selle kehtivuse pikendamise otsustab julgeolekukontrolli teostanud asutuse juht füüsilise isiku puhul hiljemalt kolme kuu jooksul ja juriidilise isiku puhul hiljemalt kuue kuu jooksul, arvates nõuetekohase avalduse esitamisest.
Juurdepääsuks „täiesti salajase“ ja „salajase“ tasemega riigisaladusele antakse isikule juurdepääsuluba või pikendatakse selle kehtivust kuni kolmeks aastaks.
Juurdepääsuks „konfidentsiaalse“ tasemega riigisaladusele antakse isikule juurdepääsuluba või pikendatakse selle kehtivust kuni 5 aastaks.
Ajutise juurdepääsuvajaduse korral antava juurdepääsuloa kehtivusaeg ei või ületada selle isiku ajutises ülesandes või töös osalemise tähtaega.
Juurdepääsuvajadust põhjendanud ja loa saamist toetanud asutus võtab loa saanud füüsiliselt isikult või loa saanud juriidilise isiku juhilt allkirjastatud kinnituse, et ta on teadlik riigisaladuse kaitse nõuetest, vastutusest nende rikkumise eest ja kohustusest hoida temale töö või teenistuse kaudu teatavaks saavat riigisaladust, ning saadab selle julgeolekukontrolli teostanud asutusele.
Kinnituse vormi kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Kes on oluliselt rikkunud korruptsioonivastase seaduse (RT I 1999, 16, 276; 87, 791; 2000, 25, 145; 2001, 58, 357) sätteid.
Kes ei vasta käesoleva seaduse § 12 lõike 2 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruses esitatavatele nõuetele.
Juurdepääsuloa andmisest või selle kehtivuse pikendamisest keeldumise korral saadab julgeolekukontrolli teostanud asutus viie tööpäeva jooksul juurdepääsuvajadust põhjendanud ja loa saamist toetanud asutusele ning juurdepääsuloa taotlejale ametlikult kinnitatud ärakirja loa andmisest või selle kehtivuse pikendamisest keeldumise otsusest.
Juriidilise isiku suhtes on alustatud likvideerimismenetlust või on tehtud pankrotiotsus.
Isiku teadmata kadunuks tunnistamisega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu ilmnemisest on isiku töö- või teenistuskohajärgne asutus, institutsioon ja juriidiline isik kohustatud viivitamatult teatama julgeolekukontrolli teostavale asutusele.
Juurdepääsuloa tühistab julgeolekukontrolli teostav asutus.
Füüsilise isiku juurdepääsuloa tühistamisest teatatakse viivitamatult asutusele või juriidilisele isikule, kus töötab isik, kelle juurdepääsuluba tühistati.
Juriidilise isiku juurdepääsuloa tühistamisest teatatakse viivitamatult riigisaladusele juurdepääsu vajadust põhjendanud ja loa saamist toetanud asutusele ning juriidilise isiku juhile ja tema poolt riigisaladuse kaitset korraldama volitatud isikule.
Juurdepääsuloa tühistamise korral vabastatakse isik ametikohalt, millel töötamise eeltingimuseks on riigisaladusele juurdepääsu omamine.
Juurdepääsuloa tühistamine ei vabasta luba omanud isikut riigisaladuse hoidmise kohustusest.
Juurdepääsuvajaduse lühiajalisel äralangemisel võib juurdepääsuloa jätta tühistamata.
Riigisaladust sisaldavat teavet edastanud ametiasutusele kogu saadud riigisaladust sisaldava teabe.
Kui teabekandjas sisalduv teave ei ole käesoleva seaduse kohaselt enam riigisaladus, loetakse teabekandja salastatus kustunuks ning teabekandjale tehakse sellekohane märge.
Enne käesoleva seaduse jõustumist väljaantud juurdepääsuload kehtivad kuni nendes märgitud tähtajani.
Enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud riigisaladuse seaduse (RT I 1997, 81, 1361) alusel antud Vabariigi Valitsuse määrused - osas, mis ei ole vastuolus käesoleva seaduse sätetega -, kehtivad kuni nende asendamiseni käesoleva seaduse alusel antud Vabariigi Valitsuse määrusega, kuid mitte kauem kui kuus kuud pärast käesoleva seaduse jõustumist.
Paragrahvi 105 lõike 2 punktis 1 sätestatud loetelust jäetakse välja arv „73 1 “.
Riigikohus või Riigikohtu esimees esitab kohtuniku ametikohale nimetamiseks kohtunikukandidaadi, kes on läbinud julgeolekukontrolli ja tunnistatud vastavaks „täiesti salajase“ tasemega riigisaladusele juurdepääsu loa saamise tingimustele.
Kohtunikukandidaat peab enne kohtunikuks nimetamist läbima julgeolekukontrolli, et võidaks otsustada, kas lubada talle juurdepääsu riigisaladusele.
Julgeolekukontrolli teostab Kaitsepolitseiamet jälitustegevuse seaduses (RT I 1994, 16, 290; 1995, 15, 173; 1996, 49, 955; 1997, 81, 1361; 93, 1557; 1998, 47, 698; 50, 753; 51, 756; 61, 981; 98/99, 1575; 101, 1663; 1999, 16, 271; 31, 425; 95, 845; 2000, 35, 222; 40, 251; 102, 671; 2001, 3, 9; 7, 17; 58, 353) ettenähtud korras.
Julgeolekukontrolli läbimiseks esitab kohtunikukandidaat Riigikohtu kaudu Kaitsepolitseiametile „täiesti salajase“ tasemega riigisaladusele juurdepääsu loa taotleja täidetud ankeedi ja kirjaliku nõusoleku, millega lubatakse julgeolekukontrolli teostaval asutusel saada julgeolekukontrolli teostamise ajal tema kohta teavet füüsilistelt ja juriidilistelt isikutelt ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustelt ja organitelt.
„Konfidentsiaalse“ tasemega riigisaladuse avalikustamise või ebaseadusliku edastamise või sellele ebaseadusliku juurdepääsu lubamise eest, kui puuduvad salakuulamise tunnused, - karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega kuni kahe aastani.
„Salajase“ tasemega riigisaladuse avalikustamise või ebaseadusliku edastamise või sellele ebaseadusliku juurdepääsu lubamise eest, kui puuduvad salakuulamise tunnused, - karistatakse vabadusekaotusega kahest kuni nelja aastani.
„Täiesti salajase“ tasemega riigisaladuse avalikustamise või ebaseadusliku edastamise või sellele ebaseadusliku juurdepääsu lubamise eest, kui puuduvad salakuulamise tunnused, - karistatakse vabadusekaotusega kolmest kuni kaheksa aastani.
Paragrahv 258 tunnistatakse kehtivuse kaotanuks.
Menetluses osaleval isikul on õigus juurdepääsuks riigisaladusele põhjendatud teadmisvajadusel vastava tasemega riigisaladusele juurdepääsu loa olemasolu korral või „konfidentsiaalse“ või „salajase“ tasemega riigisaladusele kohtu põhistatud määruse alusel, kui see on haldusõiguserikkumise asja lahendamisel vältimatult vajalik.
Kohtu määruse alusel ei lubata juurdepääsu „konfidentsiaalse“ või „salajase“ tasemega riigisaladusele, kui see seab ohtu jälitustegevuse seaduse § 8 lõike 1 punktides 2, 3 ja 4 sätestatud kohustuste täitmise, ja „täiesti salajase“ tasemega riigisaladusele.
Paragrahvi 228 lõike 1 punktist 1 jäetakse välja arv „182 1 „ning sama lõike punktis 38 asendatakse sõnad „§-d 182 1 ja“ märgiga „§“.
Riigikogu liikmele ei lubata juurdepääsu riigisaladusele, kui see seab ohtu jälitustegevuse seaduse § 8 lõike 1 punktides 2, 3 ja 4 sätestatud kohustuste täitmise.
Õiguskantsleril on ametikohajärgne õigus juurdepääsuks riigisaladusele Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega ning nende alusel antud õigusaktidega talle pandud ülesannete täitmiseks.
Eesti Panga presidendil ning Eesti Panga Nõukogu esimehel ja liikmel on ametikohajärgne õigus juurdepääsuks riigisaladusele Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega ning nende alusel antud õigusaktidega talle pandud ülesannete täitmiseks.
Paragrahv 17 3 tunnistatakse kehtivuse kaotanuks.
Kaitseväe ülemjuhatajal on ametikohajärgne õigus juurdepääsuks riigisaladusele Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega ning nende alusel antud õigusaktidega talle pandud ülesannete täitmiseks.
Riigikontrolöril on ametikohajärgne õigus juurdepääsuks riigisaladusele Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega ning nende alusel antud õigusaktidega talle pandud ülesannete täitmiseks.
Korruptsioonivastase seaduse (RT I 1995, 14, 170; 68, 1142; 1998, 41/42, 625) § 8 lõige 1 tunnistatakse kehtivuse kaotanuks.
Teenistujale (välja arvatud politseiametnik), kes töötab ametikohal, millel töötamise eeltingimuseks on riigisaladusele juurdepääsu loa omamine, makstakse lisatasu kuni 50 protsenti tema ametipalgast.
Paragrahv 10 tunnistatakse kehtivuse kaotanuks.
Kaitseväe juhatajal on ametikohajärgne õigus juurdepääsuks riigisaladusele Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega ning nende alusel antud õigusaktidega talle pandud ülesannete täitmiseks.
Kaitsepolitseiameti ja Teabeameti hanked.
Riigisaladuse seadus (RT I 1997, 81, 1361) tunnistatakse kehtetuks.
Eesti Vabariigi lastekaitse seadus sätestab lapse rahvusvaheliselt tunnustatud õigused, vabadused ja kohustused ning nende kaitse Eesti Vabariigis.
Käesolev seadus on aluseks teistele Eesti Vabariigi lastekaitsealastele normatiivaktidele.
Käesolev seadus peab lapseks kuni 18-aastasi inimesi.
Lastekaitse põhimõtteks on alati ja igal pool seada esikohale lapse huvid.
Lastekaitse tagatakse riiklike, omavalitsuslike ja ühiskondlike organite kaudu.
Riiklik lastekaitse on riigieelarveline ja sotsiaalfondi vahenditest finantseeritav õigusloome ning investeerimis- ja järelevalvetegevus laste tervishoiu, hariduse, töö, puhkuse, huvitegevuse ja hoolekande korraldamisel.
Riiklikku lastekaitsetööd koordineerib Sotsiaalministeerium.
Omavalitsuslik lastekaitse on lapse kaitse ja abi korraldamine ning järelevalve kohaliku omavalitsuse sotsiaaltalituses.
Sotsiaaltalituses peavad lastekaitsetööd tegema vastava erialase ettevalmistusega ja selleks tööks sobivad inimesed.
Ühiskondlik lastekaitse toimub koostöös sotsiaaltalitusega ning käesoleva seaduse ja sotsiaaltalituse põhimääruse sätteid arvestavalt.
Igal lapsel on sünnipärane õigus elule, tervisele, arengule, tööle ja heaolule.
Iga laps tuleb meditsiiniasutuses arvele võtta kohe pärast sündi.
Sünnihetkest alates on igal lapsel õigus oma nimele, rahvusele, rahvuskultuurilisele üldharidusele, oma vanematele ja hooldamisele oma vanemate poolt.
Riigiasutuses registreeritakse laps esimese elukuu jooksul.
Lastel on võrdne õigus saada abi ja hooldust ning areneda, sõltumata soost ja rahvusest ning sellest, kas nad elavad täisperekonnas või üksikvanemaga, kas nad on lapsendatud või hooldatavad, kas nad on sündinud registreeritud või registreerimata abielust, kas nad on terved, haiged või puudega.
Lapsel on mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja sõnavabadus.
Lapsel on õigus ja tal peab olema võimalus otsida, saada ja jagada mitmekülgset humanistlikku informatsiooni, osaleda organisatsioonides ja liikumistes.
Igal lapsel on õigus puhkusele ja jõudeajale, mida ta kasutab eakohaseks, meelepäraseks tegevuseks olenevalt tervisest, soovidest ja võimalustest.
Lapsele tuleb tagada võimalused ja tingimused mänguks.
Lapsel on õigus isiklikule elule, suhtlus- ja sõprusringile.
Lapse õigust eraelule ei tohi kahjustada meelevaldse või ebaseadusliku sekkumisega, riivates lapse au, väärikust, kiindumusi ja head mainet.
Korduv jõhker sekkumine lapse eraellu võib olla aluseks administratiiv- või distsiplinaarvastutusele võtmiseks või vanemlike õiguste äravõtmiseks.
Laps peab olema kaitstud majandusliku ekspluateerimise eest ja töö eest, mis on ohtlik, üle jõu käiv või kahjustab tema arengut või segab õppimist.
Laps ei või olla kehalise ega vaimse ekspluateerimise objektiks.
Orvul või vanemliku hoolitsuseta lapsel on õigus täielikule riiklikule ülalpidamisele.
Lapsel on õigus ise või enda poolt valitud esindajate kaudu osa võtta lastekaitseprogrammide väljatöötamisest.
Lapse enda arengu kindlustamiseks.
Lapse sotsiaalsete õiguste piiramise vaidlusi põhjustanud juhtudel küsib sotsiaaltalitus asjakohase ekspertarvamuse.
Laps peab austama oma vanemaid ja kasvatajaid, nagu ka nemad peavad austama oma lapsi.
Laps peab aitama oma abivajavaid vanemaid, vanavanemaid, õdesid-vendi ja üleskasvatajaid.
Laps on täisväärtuslik ühiskonnaliige.
Tema kohustused ühiskonna ees küpsevad koos eaga.
Kinni pidama väärika käitumise tavadest ja järgima elu-, töö- ja õpikoha reegleid.
Laps peab kaasinimestega lugupidavalt käituma.
Oma õiguste kasutamisel ei tohi laps kahjustada teiste laste ega täiskasvanute seaduslikke huve ja õigusi.
Eakohane ja vabatahtlik töö on lapse normaalse arengu tähtis tingimus.
Laps hooldab iseennast, osaleb oma perekonna ühistes toimetustes ja töödes.
Riik ja kohalikud omavalitsused loovad laste tööks vajalikud tingimused.
Sotsiaaltalitus jälgib lapse töötamise vastavust töö ohutuse ja tervise kaitse nõuetele ning käesoleva seaduse põhimõtetele.
Lapsel on koolikohustus vastavalt Eesti Vabariigi haridusseadusele.
Iga laps peab hoidma oma tervist ja seda mitte rikkuma, et olla kord ise täisväärtuslik elujätkaja.
Lapse arengu ja kasvu loomulikuks keskkonnaks on perekond.
Lastega perekonnad peavad saama riiklikku kaitset ja toetust.
Abi vajavate perekondade arvestust ja toetamist korraldab sotsiaaltalitus.
Lapse vanemad või hooldajad on kohustatud õppima last tundma ja mõistma, et tema arengut asjatundlikult toetada.
Neil on õigus saada selleks tasuta konsultatsiooni sotsiaaltalituselt.
Riik ja kohalikud omavalitsused soodustavad eriliste võimete ja annetega laste arengut spetsiaalsete programmide ja toetustega.
Üksikvanemaga perekond on võrdselt täisperekonnaga kohustatud kasvatama last ja hoolitsema tema eest.
Last ja vanemaid ei tohi üksteisest eraldada vastu nende tahtmist, välja arvatud juhul, kui lahutamine on lapse huvides või kui laps on hädaohus ja lahutamine vältimatu või kui seda nõuab seadus või jõustunud kohtuotsus.
Lapse ja vanemate eraldamisel tuleb ära kuulata lapse arvamus ja soovid ning lisada need eraldamise dokumentide juurde.
Lapse arvamuse selgitab ja fikseerib sotsiaaltalitus.
Lapse eraldamise põhjendatust jälgib sotsiaaltalitus.
Lapsel, kes on lahutatud ühest või mõlemast vanemast, on õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga ja lähedaste sugulastega, välja arvatud juhul, kui see kahjustab last.
Lapsel on õigus saada teavet puuduva vanema kohta, kui see ei kahjusta lapse heaolu ja arengut või lapsendamissaladust.
Lapsel, kelle vanemad elavad eri riikides, on õigus isiklikele kontaktidele ja suhetele mõlema vanemaga.
Lapsel või tema vanematel on õigus perekonna kokkusaamise eesmärgil vabalt lahkuda Eesti Vabariigist või Eesti Vabariiki sisse sõita vastavalt kehtestatud korrale.
Igat last tuleb alati kohelda nagu isiksust, tema omapära, iga ja sugu arvestavalt.
Lubamatu on lapse alavääristamine, hirmutamine või karistamine viisil, mis valmistab talle piina, tekitab talle kehalisi kahjustusi või ohustab kuidagi teisiti tema vaimset või kehalist tervist.
Juhul kui täiskasvanu on last lubamatul viisil kohelnud, on sotsiaaltalitus pädev sekkuma konflikti lahendamisse ning vajadusel tegema esildise süüdioleva isiku karistamiseks administratiiv- või kriminaalkorras.
Vägivalla või halva kohtlemise tõttu kannatanud lapsele tuleb anda vajalikku abi.
Nõustatakse ka vägivalda tarvitanud täiskasvanut, et vältida halva kohtlemise kordumist.
Laps ise oma käitumise või tegevusega ohustab oma tervist ja arengut.
Hädaohus laps paigutatakse sotsiaaltalituse vastava töötaja otsuse alusel viivitamatult ohututesse tingimustesse ohu möödumiseni või hooldusküsimuste otsustamiseni, selleks tema vanemate või hooldajate nõusolekut küsimata.
Lapse kasutamine pornograafilistel eesmärkidel.
Eksinud ja õiguserikkumise toime pannud laps vastutab oma tegude eest ise, kui kehtiv seadusandlus ei näe ette teisiti.
Kuriteo toime pannud lapse karistamisel on kriminaalkaristus, eriti vabaduse kaotus äärmuslik abinõu, mida tuleb vältida.
Kuriteo toime pannud laste suhtes kohaldatakse kõigepealt niisuguseid mõjustusvahendeid, nagu nõustamine, käendus, lepitamine, hooldus ning õiguserikkumisi ärahoidvad õppeprogrammid.
Enne kui eraldada laps vanematest, piirata tema vabadust või arutada tema kuritegu kohtus, tuleb küsida pedagoogi või psühholoogi ja arsti arvamust lapse seisundi kohta ning soovitusi parima lahenduse leidmiseks ja otstarbekamate mõjustusvahendite kohaldamiseks.
Spetsialistide arvamus on vajalik igas alaealise kohtuasjas ning sotsiaaltalitus jälgib selle nõude täitmist.
Lapse kinnipidamisest või tema vabaduse piiramisest tuleb viivitamata teatada tema vanematele, eestkostjale või hooldajale ning sotsiaaltalitusele.
Lapse vabaduse piiramisel, sealhulgas ka erandkorras vabaduskaotuslikul karistamisel ei tohi teda ilma jätta eakohastest elu- ja arengutingimustest.
Piiratud vabadusega või kinnipeetavat last tuleb kohelda lapseväärselt, tema väärikust kahjustamata.
Kinnipeetavale lapsele peab olema tagatud vaba kokkusaamine vanemate, lähedaste, eestkostja või hooldajaga, täisväärtuslik toit ning nõuetekohane arsti- ja hingeabi.
Kinnipeetavat last hoitakse täiskasvanud kinnipeetavatest eraldi.
Iga kinnipidamiselt vabanev laps peab saama vanematelt, lähedastelt, eestkostjalt või hooldajalt ning sotsiaaltalituselt tuge ja abi elu korraldamisel.
Sotsiaaltalituse esindajad võivad kontrollida kinnipidamisel olevate, piiratud vabadusega või eriõppeasutustes olevate laste elutingimusi ning vajadusel teha ettekirjutusi.
Õpetab hoidma loodust, elukeskkonda ja oma tervist.
Õpetamine ei või olla seotud kehalise või vaimse vägivallaga.
Õpetamine ei või olla ideoloogiliselt ühekülgne ega õhutada vaenu ja vägivalda.
Õpetamine peab olema isiksusekeskne, lähtuma sugupoolte erinevusest ning rajanema õpilaste edusammude tunnustamisel.
Hälvikute (keha-, meele-, kõne- ja liithälbed; vaimu-, närvi-, psüühika- ja käitumishälbed) õpetajad ja kasvatajad peavad olema eriharidusega ning selleks tööks sobivad.
Sotsiaaltalitus võib tõstatada hälvikutega tegelevate inimeste kutsesobivuse küsimuse.
Põhihariduse omandanud laps, kes ei soovi või ei ole võimeline jätkama õpinguid, saab tööle asuda vastavalt seadusele.
Põhihariduseta lapse või orvu või vanemliku hoolitsuseta lapse tööleasumise, vastavalt seadusele, otsustab tööhõivetalitus koos sotsiaaltalitusega.
Koolid on kohustatud informeerima sotsiaaltalitust kõigist lastest, kellel katkeb põhihariduse omandamine.
Tööhõivetalitus on kohustatud pidama mittetöötavate ja mitteõppivate laste arvestust ja informeerima neist sotsiaaltalitust.
Sotsiaaltalitus on kohustatud abistama mittetöötavaid ja mitteõppivaid lapsi nende õppimise ja töötamise korraldamisel.
Tulevastel põlvkondadel on õigus puhtale elukeskkonnale.
Kõik inimesed ja institutsioonid on kohustatud oma tegevuses vältima elukeskkonna kahjustamist, et mitte rikkuda sündinud ja veel sündimata laste õigust täisväärtuslikule elule, tervisele ja arengule.
Laste huve puudutavate projektide väljatöötamisest, hindamisest ja heakskiitmisest peavad osa võtma sotsiaaltalituse esindajad.
Elukeskkonda halvendada võivate või tervisele ja arengule ilmselt ohtlike projektide puhul on sotsiaaltalitusel õigus tõstatada nende peatamise küsimus.
Lastele mõeldud ruumid, hooned ja rajatised olgu lastele sobivad ja tervislikud, nende projekteerimisel, ehitamisel ja sisustamisel tuleb lähtuda laste eripärast, huvidest, tervisest ja vajadustest ning nende rajamine tuleb kooskõlastada sotsiaaltalitusega.
Keskkonnaelemendid, mis kahjustavad laste tervist ja arengut, tuleb muuta ohutuks.
Ühiskondlikud hooned, tänavad ja transpordivahendid peavad olema kohandatud liikumiseks lapsevankri ja -käruga ning teiste liikumise abivahenditega.
Riigi ja kohalike omavalitsuste poolt tagatakse väikelastele tervislik joogivesi ja Sotsiaalministeeriumi poolt soovitatud tervisliku toidu minimaalsortiment.
Kõigile laste toiduainepakenditele tuleb kirjutada toidu täpne koostis ja kalorsus ning võimalikud vastunäidustused.
Lapsel peab olema võimalus eridieediks.
Eesti Vabariigis on keelatud toota ja müüa mänguasju, mis imiteerivad inimeste ja teiste elusolendite hävitamise vahendeid.
Erandiks võivad olla spordi- ja osavusmänguvahendid, kui neid kasutatakse eesmärgipäraselt.
Keelatud lastele toota ja demonstreerida trükiseid, filme, heli- ja videosalvestusi ning esemeid, mis õhutavad julmust ja vägivalda.
Käesoleva seaduse paragrahv 47 2. lõikes, paragrahv 48 1. ja 2. lõikes ning paragrahv 50 1. lõikes sätestatud nõuetest kinnipidamise üle teostavad järelevalvet vastavalt seadusele Tarbijakaitseameti ja Politseiameti ametiisikud ning valla- ja linnavolikogu poolt volitatud sotsiaaltalituse ametiisikud.
Lapsi tuleb igati kaitsta narkootiliste, toksiliste ja psühhotroopsete ainete tarvitamise eest ning vältida laste ärakasutamist niisuguste ainete tootmisel ja nendega äritsemisel.
Eestis ei ole lubatud lastele toota ega nende hulgas levitada nilbeid (pornograafilisi) esemeid, trükiseid, filme.
Keelatud on laste ärakasutamine nilbuste tootmisel ja levitamisel.
Lapsel on õigus sotsiaaltagatistele, mis reguleeritakse Eesti Vabariigi sellekohaste õigusaktidega.
Kehalise või vaimse puudega lapsel on õigus elutingimustele, mis soodustavad väärikuse kujunemist, enesekindluse teket ja arengut.
Puudega lapsel peavad olema terve lapsega samaväärsed võimalused hariduseks, arenemiseks ja eneseteostuseks.
Puudega lapsel on õigus erilisele hoolitsusele lähtuvalt tema spetsiifilistest vajadustest.
Temale ja tema hooldajale peab olema kättesaadav igakülgne sotsiaal-, arsti- ja hingeabi.
Puudega lapse õpetamise ja elamise täpsem kord ja tingimused reguleeritakse vastavate koolide ja kasvatusasutuste põhimääruste ja muude normatiivaktidega kooskõlas käesoleva seaduse põhimõtetega.
Ühiskondlikud hooned, tänavad ja sõidukid, mida kasutavad puudega lapsed, peavad olema kohandatud liikumiseks ratastooli, karkude ja muude abivahenditega.
Lastele kasutamiseks mõeldud hoonetes peavad olema eriruumid puudega lapse sanitaarvajaduste rahuldamiseks.
Puudega lapse vanematel on õigus tasulisele lapsehooldamisele kodus juhul, kui laps puudest tingitult ei saa või ei või käia lasteasutuses.
Puudega lapse kodus hooldamiseks ja õpetamiseks saavad vanemad või hooldajad lapse jaoks riigilt toetust vastavalt kehtivatele seadustele.
Puudega last võib lapsendada üldises korras, kusjuures sotsiaaltalitusel tuleb lapsendajatele eelnevalt põhjalikult selgitada puude iseloomu ja tagajärgi ning hooldamise eripära.
Puudega noored õigusrikkujad paigutatakse eraldi selleks otstarbeks sisustatud ravi- või kasvatusasutusse.
Lapse abistamise, sealhulgas ka eestkoste ja hoolduse eesmärk on tagada lapse turvatunne, areng ja heaolu tema vajadusi ja soove silmas pidades ning toetada tema iseseisvuspüüet.
Juhul kui saab teatavaks kaitset ja abi vajava lapse olemasolu, on iga inimese kohus sellest viivitamatult teatada sotsiaaltalitusele, politseile või mõnele teisele abiandvale organile.
Sotsiaaltalitusel on õigus ja kohustus tegutseda kohe, sõltumata kaitset vajava lapse piirkondlikust või muust kuuluvusest.
Abistatavat last ei tohi alandada, rõhutada tema abitust või sõltuvust ega muul viisil solvavalt kohelda.
Sotsiaaltalitus võib last aidata talle sobiva tugiperekonna või -isiku leidmisega, kes vabatahtlikkuse alusel püüab lahendada lapse probleeme, abistab ja toetab teda.
Tugiperekonna määramisel arvestatakse lapse soove ja tugiperekonna või -isiku sobivust.
Sotsiaaltalitus sõlmib tugiperekonna või - isikuga lepingu.
Ajutist abi ja tuge ning kaitset pakub lapsele turvakodu (varjupaik), mille tegevust reguleerib vastav põhimäärus.
Turvakodu (varjupaiga) juhtkond on kohustatud informeerima turvakodusse (varjupaika) varjule tulnud lapsest tema elukohajärgset sotsiaaltalitust ja politseid.
Lapse abistamisel eestkoste ja hoolduse vormis on eestkoste- ja hooldusorganiks kohaliku omavalitsuse sotsiaaltalitus.
Lapse eestkoste ja hoolduse korraldamise õiguslikuks aluseks on perekonnaseadus (RT I 1994, 75, 1326; 1996, 40, 773; 49, 953; 1997, 28, 422; 35, 538) ning eestkoste- ja hooldusorgani põhimäärus.
Lapse eestkostjaks ja hooldajaks võib peale üksikisiku ja avaliku lasteasutuse olla veel tugiperekond, erahooldusasutus või mõni muu sotsiaaltalituse poolt heakskiidetud asutus.
Lapse abistamise, eestkoste ja hoolduse kord peredes või erahooldusasutustes sätestatakse lisaks vastavatele seadustele ka põhimäärustega.
Määratud eestkoste ja hoolduse üle teostab järelevalvet sotsiaaltalitus.
Seab ohtu hooldajate või hooldusasutustes teiste laste või personali turvalisuse.
Sotsiaaltalitus ja hooldusasutus soodustavad igati lapse ja tema vanemate ning lähedaste sugulaste kontakti teket ja kestmist, kuid neil on õigus seda ka piirata käesoleva paragrahvi 1.lõikes toodud põhjustel.
Sotsiaaltalitus võib käesoleva paragrahvi 1. lõikes toodud põhjustel jätta lapse asukoha tema vanematele või lähedastele sugulastele teada andmata.
Pärast hoolduse lõppu rakendab sotsiaaltalitus noore suhtes järelhooldust, et teda abistada ja eluprobleemide lahendamisel nõu anda.
Järelhooldust tuleb rakendada kõigi kinnipidamiselt või erihooldusest vabanenud laste suhtes.
Lapsendamine toimub perekonnaseaduses ettenähtud korras kooskõlas käesoleva seaduse põhimõtetega.
Lapsendamine teise riiki toimub eelkõige juhul, kui lapse eest ei ole võimalik vajalikul määral hoolitseda Eesti Vabariigis.
Juhul kui laps on rahvusvahelise või siseriikliku õiguse kohaselt põgenik, peab ta saama kaitset ja abi, sõltumata sellest, kas tema vanemad või teised isikud on temaga kaasas või mitte.
Sotsiaaltalitus peab asuma vanemaid või teisi perekonnaliikmeid otsima ning selgitama lapse tagasipöördumise võimalusi.
Juhul kui lapse vanemaid ei leita, tuleb lapsele kohaldada samasugust kaitset nagu igale teisele lapsele, kes on ajutiselt või alaliselt jäänud ilma perekondlikust hoolitsusest.
Käesoleva seaduse rakendamise üksikasjad reguleerib Eesti Vabariigi Valitsus.
Käesoleva seaduse rakendamisel tekkivad vaidlused lahendab see sotsiaaltalitus, kelle territooriumil vaidlus tekkis, või vajaduse korral linna- või maakohus.
Järelevalvet käesoleva seaduse täitmise üle teostab Eesti Vabariigi Valitsus.
Käesolev seadus jõustub 1993. aasta 1. jaanuarist.
Teeseadus sätestab tee suhtes esitatavad nõuded, tee omaniku ja liikleja õigused ja kohustused ning vastutuse liiklusohutusnõuete rikkumise eest, reguleerib teehoiu, tee kasutuse ja kaitse korraldamist ja rahastamist ning inimeste ja keskkonna kaitset liiklusest tulenevate ohtude eest.
Tee on maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis, mis võib olla riigi või kohaliku omavalitsuse või muu juriidilise isiku või füüsilise isiku omandis.
Tee ääres asetsev muu teehoiurajatis.
Teemaa on maa, mis õigusaktidega kehtestatud korras on määratud tee koosseisus olevate rajatiste paigutamiseks ja teehoiu korraldamiseks.
Avalikult kasutatavad teed on riigimaantee, kohalik maantee ja tänav.
Eratee on rajatis, mida võib kasutada üksnes tee omaniku loal.
Käesoleva seaduse § 33 lõikes 8 nimetatud juhtudel võib erateed kasutada omaniku loata.
Jalgtee ja talitee kasutamine ning pääsemine kinnisasjale, millel puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on ette nähtud asjaõigusseaduses (RT I 1993, 39, 590; 1999, 44, 509).
Tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning Maanteeameti ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel määrab eratee avalikuks kasutamiseks ning nimetab teehoiu korraldamise eest vastutava isiku teede- ja sideminister riigi huvidest lähtudes.
Tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning valla- või linnavalitsuse ja omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel määrab eratee avalikuks kasutamiseks ning nimetab teehoiu korraldamise eest vastutava isiku valla- või linnavolikogu kohaliku omavalitsuse huvidest lähtudes.
Lepingus nähakse ette eratee kasutamise kord ja tähistus, hüvitis eratee omanikule ning teehoiukulude kandjad.
Maantee on väljaspool linnu, aleveid ja alevikke paiknev rajatis sõidukite ja jalakäijate liiklemiseks.
Riigimaantee on riigi omandis olev rajatis, mis on ette nähtud üldiseks liiklemiseks asulate vahel ja läbi asulate.
Rambid ja ühendusteed, mis on liikluse korraldamiseks ja liiklusvoogude kanaliseerimiseks rajatud eri- ja samatasandiliste maanteede ristumisalale.
Riigimaantee liigi kehtestab ning võtab maantee riigimaanteede nimekirja ja arvab sellest välja teede- ja sideminister.
Kohalik maantee on kohaliku omavalitsuse omandis olev kohaliku liikluse korraldamiseks rajatud tee.
Kohaliku maantee võtab kohalike maanteede nimekirja ja arvab sellest välja valla- või linnavolikogu.
Tänav on linnas, alevis või alevikus paiknev rajatis, mis on ehitatud või kohandatud sõidukite või jalakäijate liiklemiseks.
Jalgtee ja jalgrattatee on rajatis, mis on ehitatud või kohandatud kas ainult jalakäijate, nii jalakäijate kui ka jalgratturite või ainult jalgratturite liiklemiseks.
Talitee on üle külmunud maa või veekogu rajatav tee, mis on ette nähtud mandri ja saarte või mandri eri kohtade vahel liiklemiseks.
Talitee kasutamise aeg on piiratud.
Talitee rajamiseks vajaliku maa või veekogu omanikul on õigus nõuda tee rajajalt maa või veekogu kasutamise eest tasu.
Talitee asukoht, tee kasutamise tähtaeg ja kasutamise tingimused ning tee rajamiseks vajaliku maa või veekogu kasutamise eest võetava tasu suurus nähakse ette maa või veekogu omaniku ja talitee rajamisest huvitatud isiku vahel sõlmitud lepingus.
Maantee klass määratakse, arvestades liiklussagedust, piirkonna arengu vajadusi ja rahvusvahelist liiklust.
Riigimaantee klassi määrab teede- ja sideminister ning kohaliku maantee klassi valla- või linnavolikogu.
Maantee klassid on kiirtee, I klassi maantee, II klassi maantee, III klassi maantee, IV klassi maantee ja V klassi maantee.
Kiirtee on sellel lubatud kiirusele vastava kattega maantee mootorsõidukite liiklemiseks, mis ei teeninda vahetult teega piirnevaid alasid.
Kiirteel on kaks eri sõidusuundades kulgevat vähemalt kahe sõidurajaga teed, mis on üksteisest eraldatud eraldusribaga või muu rajatisega.
Kiirtee ei tohi samal tasandil ristuda teise teega ega raudteega.
Kiirteele sõidetakse kiirendusraja kaudu ja kiirteelt muud liiki teele aeglustusraja kaudu.
I klassi maantee on kattega ning mõlemas liiklussuunas vähemalt kahe sõidurajaga tee, mis ristub raudteega või teise teega enamasti kahel tasandil.
Teele sõidetakse kiirendusraja kaudu ja teelt ära aeglustusraja kaudu.
II klassi maantee on kattega tee, mis võib teise teega ristuda ühel tasandil.
III klassi maantee on kattega tee, mis võib teise teega ristuda ühel tasandil.
IV klassi maantee on kattega või kruusatee, mis võib teise teega ristuda ühel tasandil.
V klassi maantee on kattega või kruusatee.
Tee peab vastama V klassi maantee kohta kehtestatud nõuetele, kui eeldatav keskmine liiklussagedus on kuni 200 autot ööpäevas.
Tehnilised nõuded maantee klassile kehtestab koos käesoleva seaduse § 19 lõikes 2 nimetatud tee projekteerimise normide ja nõuetega teede- ja sideminister.
Tee seisund peab võimaldama ohutult liigelda ning olema keskkonnakaitsenõuete ja tee klassi kohta kehtestatud tehniliste nõuete kohane.
Talitee, ohutusrajatiste, liiklusmärkide, fooride, piirete, tähispostide ja teemärgistuse kohta käivad ning muud tee seisundi kohta esitatavad nõuded kehtestab teede- ja sideminister.
Tee omanik või käesoleva seaduse § 4 lõikes 4 või § 25 lõikes 6 nimetatud teehoiu korraldamise eest vastutavaks määratud isik on kohustatud hoidma tee käesoleva seadusega ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud nõuetele vastavas seisundis.
Tee omanik on kohustatud tee registreerima asjaomases registris.
Taliteed registrisse ei kanta.
Riigimaantee registreeritakse riiklikus maanteeregistris.
Kohalik maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee ning eratee registreeritakse kohalikus teeregistris.
Teeregistrite asutamise, pidamise ja likvideerimise ning rahastamise suhtes kohaldatakse andmekogude seadust (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155).
Euroopa teedevõrgu registris olev tee peab olema tähistatud E-tähisega, riiklikus maanteeregistris olev tee riigimaantee tähisega ning kohalikus teeregistris olev tee kohaliku tee nime või tähisega.
Tänav ja eratee peavad olema tähistatud nimega.
Asustusüksusesse sissesõidu tee ja sealt väljasõidu tee peab tee omanik tähistama suunaviitadega.
Teetähistussüsteemi ja selle rakendamise korra kehtestab teede- ja sideminister.
Tee kaitseks, teehoiu korraldamiseks, liiklusohutuse tagamiseks ning teelt lähtuvate keskkonnakahjulike ja inimesele ohtlike mõjude vähendamiseks rajatakse tee äärde kaitsevöönd.
Riigimaantee kaitsevööndi laius mõlemal pool sõiduraja telge ja mitme sõiduraja korral mõlemal pool äärmise sõiduraja telge on 50 meetrit.
Kohaliku maantee kaitsevööndi laius mõlemal pool sõiduraja telge ja mitme sõiduraja korral mõlemal pool äärmise sõiduraja telge on 20 kuni 50 meetrit.
Eratee kaitsevööndi laius on mõlemal pool sõiduraja telge ja mitme sõiduraja korral mõlemal pool äärmise sõiduraja telge 10 kuni 50 meetrit.
Tänava kaitsevööndi laius on teemaa piirist kuni 10 meetrit; vööndi laius nähakse ette detailplaneeringus.
Teehoiuna käsitatakse teetöö kavandamist, tee projekteerimist, ehitamist ja remontimist, tee ja teekaitsevööndi hooldamist, teekasutuse korraldamist ning tee haldamisega seotud muud tegevust.
Teehoidu kavandades tuleb järgida keskkonnakaitsenõudeid, piirkonna arengu vajadusi ja eeldatavat liiklussagedust.
Lühiajaline teehoiukava koostatakse kolmeks aastaks ja seda tuleb igal aastal uuendada.
Pikaajalist teehoiukava koostades lähtutakse õigusaktides sätestatud tähtaegadest.
Teehoiukulude eelarvet ning kulude katteks kavandatud tulude arvestust riigieelarve, kohalike eelarvete, laenude, välisabi ja muude rahastamisallikate lõikes.
Teehoiukava koostab Teede- ja Sideministeerium Maanteeameti ja kohalike omavalitsuste koostatud teehoiukavasid arvestades.
Teehoiukava kinnitab Vabariigi Valitsus.
Teehoidu rahastatakse Vabariigi Valitsuse kinnitatud teehoiukava alusel.
Trahvid teekasutus- ja teekaitsenõuete rikkumise eest.
Raha jaotus riigimaanteede hoiuks ning kohalike maanteede ja tänavate hoiuks määratakse igaks eelarveaastaks riigieelarves.
Käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel määratud raha jaotuse riigimaanteede ehitus- ja remondiobjektide, hooldetööde ja muude teehoiuks vajalike kulude lõikes kinnitab teede- ja sideminister teehoiukava alusel.
Kohalike teede hoiuks riigieelarvest määratud raha jaotuse maakondade vahel kinnitab teede- ja sideministri ettepanekul teehoiukava alusel Vabariigi Valitsus.
Tee rajamiseks ettenähtud maa-ala planeeritakse ja avalikkust informeeritakse planeeringu koostamisest planeerimis- ja ehitusseaduse (RT I 1995, 59, 1006; 1996, 36, 738; 49, 953; 1999, 27, 380) kohaselt.
Tee ehitamise eesmärk on muuta liiklemine ohutumaks, suurendada tee läbilaskevõimet ja seega soodustada transiitliiklust, parandada keskkonnaseisundit või soodustada piirkonna arengut.
Tee ehitamise tulemus on uus tee, tee klassi muutumine, uus ristmik või lisarada.
Tee remontimise eesmärk on kõrvaldada tee-elementide kulumise ja kahjustuste tagajärjed.
Remondi tulemus on tee-elementide esialgne tehniline seisund.
Tee klass remondi tulemusena ei muutu.
Tee-ehitusmaterjalide ja -toodete loetelu, mille puhul nähakse ette nõuetele vastavuse tõendamine, nendele tee-ehitusmaterjalidele ja -toodetele esitatavad nõuded ning nõuetele vastavuse tõendamise korra toote nõuetele vastavuse tõendamise seaduses (RT I 1999, 92, 825) sätestatu alusel kehtestab teede- ja sideminister.
Avalikult kasutatava tee ehitamise korral kohaldatakse ettenähtud sundvõõrandamise suhtes kinnisasja sundvõõrandamise seadust (RT I 1995, 30, 380; 59, 1006).
Asulate vahel ja läbi asulate üldiseks liiklemiseks ettenähtud tee ehitamise korral otsustab kinnisasja sundvõõrandamise Vabariigi Valitsus ning kohalikuks liiklemiseks ettenähtud tee ehitamise korral valla- või linnavolikogu.
Tee ehitamise aluseks on projekt ja eelarve.
Muudeks teehoiutöödeks koostatakse projekt või kulutuste kalkulatsioon.
Projekti järgi tehtavad teehoiutööd on ette nähtud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tee projekteerimise normide ja nõuetega.
Projekti suhtes esitatavad nõuded, tee projekteerimise normid ja nõuded ning projekti ekspertiisi tegemise korra kehtestab teede- ja sideminister.
Asulate vahel ja läbi asulate üldiseks liiklemiseks ettenähtud tee projekteerimise nõuded annab Maanteeamet.
Kohalikuks liiklemiseks ettenähtud tee projekteerimise nõuded annab valla- või linnavalitsus.
Projekteerimisnõuded esitatakse tee omanikule.
Teeprojektile tuleb teha ekspertiis.
Teeprojekti ekspertiis peab ka selgitama, kuidas teehoiutöö mõjutab keskkonda.
Ekspertiisi võib teha isik, kellel on asjakohane tegevusluba.
Teeprojekti peab kinnitama tee omanik.
Teehoiutöö ehitusjärelevalvet korraldab Maanteeamet.
Korraldada ehitisega toimunud avarii põhjuste uurimist ja teostada omanikujärelevalvet tee omanikuga sõlmitud järelevalvelepingus ettenähtud volituste piires.
Ehitusjärelevalvet võib teostada tegevusloaga isik.
Nõuda ettevõtjalt teeprojektis või töövõtulepingus määratud kvaliteedinõuetele mittevastavate tööde ümbertegemist.
Järelevalvekulud kannab tee omanik.
Ehitusjärelevalve korra, tee-ehitusloa ja teekasutusloa andmise ning teehoiutööde dokumenteerimise nõuded kehtestab teede- ja sideminister.
Tee-ehitusloa alusel tehtavad teehoiutööd on ette nähtud käesoleva seaduse § 19 lõikes 2 nimetatud tee projekteerimise normide ja nõuetega.
Asulate vahel ja läbi asulate üldiseks liiklemiseks ettenähtud tee tee-ehitusloa annab Maanteeamet ning kohalikuks liiklemiseks ettenähtud tee tee-ehitusloa valla- või linnavalitsus.
Tee-ehitusluba antakse tee omanikule.
Võõrale maale tee rajamise tee-ehitusluba antakse pärast servituudi kandmist kinnistusraamatusse.
Teehoiutööks antakse tee-ehitusluba, kui teeprojekt vastab projekteerimisnõuetele ning ehitusnormidele ja teistele õigusaktidele.
Tee-ehitusloaga määratakse teehoiutöö tähtaeg, järelevalveametnik ja töö alustamisest teatamise kohustus.
Tee-ehitusluba antakse kuu aja jooksul pärast loataotluse saamist.
Rikutakse muid tee-ehitusloaga ettenähtud nõudeid.
Tasulise tee ehitamiseks tee-ehitusluba andes tuleb arvestada, et liiklejal peab olema võimalik sihtpunkti sõita mööda tasuta teed, välja arvatud mandrit saarega ühendava silla ületamine ja tunneli läbimine.
Tasuta tee kasutamine ei tohi põhjustada liiklejale liigseid kulutusi ja võtta liigselt aega.
Teeprojekt ei vasta tee projekteerimise normidele ja nõuetele ning teistele õigusaktidele.
Tee kasutamiseks annab loa tee-ehitusloa andja.
Teekasutusloa võib anda pärast tee projektikohast valmimist ja ehitusjärelevalve ettekirjutuste täitmist.
Tee kantakse teeregistrisse pärast teekasutusloa saamist.
Ehitatava või remonditava tee võib teekasutusloa alusel võtta valminud osade kaupa kasutusele juhul, kui on tagatud liiklusohutus.
Tee võib likvideerida, kui seda pärast uue tee ehitamist või mõnel muul põhjusel enam ei vajata.
Tee likvideerimise loa annab valla- või linnavalitsus.
Valla- või linnavalitsus võib lubada tee likvideerida ilma asjakohase projektita.
Teeprojekti ja muud olulised dokumendid peab säilitama tee omanik.
Teekasutusloa saamisest arvates kümne aasta pärast antakse teedokumendid arhiivi, kus neid säilitatakse arhiiviseaduses (RT I 1998, 36/37, 552; 1999, 16, 271) sätestatud korras.
Teehoidu korraldab tee omanik Euroopa lepingu (RT II 1995, 22-27, 120), riigihangete seaduse (RT I 2000, 84, 534; 2001, 34, 189) ja käesoleva seaduse ning nende alusel antud õigusaktide kohaselt.
Maanteeamet korraldab riigi omandis olevatel teedel teehoidu ja on kohustatud looma tingimused ohutuks liiklemiseks nendel teedel.
Valla- või linnavalitsus korraldab kohaliku omavalitsuse omandis olevatel teedel teehoidu ja on kohustatud looma tingimused ohutuks liiklemiseks nendel teedel.
Eratee omanik korraldab tema omandis oleval teel teehoidu ja on kohustatud looma tingimused ohutuks liiklemiseks tema teel.
Talitee rajaja korraldab teehoidu taliteel ja on kohustatud looma tingimused ohutuks liiklemiseks tema rajatud teel.
Teehoiutööde ajal tagab liiklusohutuse teehoiutöö tegija.
Teehoiu korraldamise eest vastutava isiku määravad tee omanik ja teehoiutööde tegija lepinguga.
Linnas, alevis ja alevikus on teega külgneva territooriumi kasutaja kohustatud tegema heakorratöid sõidutee ja vastava territooriumi vahel oleval kõnniteel.
Avalikult kasutatavate teede ehitamiseks, remontimiseks ja hooldamiseks, nimetatud teehoiutööde ehitusjärelevalveks, teede projekteerimiseks ning projekti ekspertiisi tegemiseks on nõutav tegevusluba.
Tegevusluba antakse füüsilisele või juriidilisele isikule, kes on täitnud nõuded vastava teehoiutöö tegemiseks.
Teehoiutööde ehitusjärelevalve.
Juriidiline isik võib taotleda tegevusluba kõikide käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teehoiutööde tegemiseks.
Füüsiline isik võib taotleda tegevusluba teede projekteerimiseks, sildade projekteerimiseks, teeprojektide ekspertiisiks ja sillaprojektide ekspertiisiks ning teehoiutööde ehitusjärelevalveks.
Teede projekteerimiseks, sildade projekteerimiseks, teeprojektide ekspertiisiks ja sillaprojektide ekspertiisiks ning teehoiutööde ehitusjärelevalveks tegevusluba taotleva juriidilise isiku teenistuses peab igal tegevusluba nõudval tegevusalal olema vähemalt üks põhikohaga töötav teehoiutöö kvaliteedi eest vastutav töötaja (edaspidi vastutav töötaja), kellel on vastav füüsilise isiku tegevusluba.
Teede ehitamiseks, remontimiseks ja hooldamiseks ning sildade ehitamiseks ja remontimiseks tegevusluba taotleva juriidilise isiku teenistuses peab igal tegevusluba nõudval tegevusalal olema vähemalt üks vastutav töötaja, kes vastab käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 sätestatud nõuetele.
Tegevusluba taotleval füüsilisel isikul ja juriidilise isiku teenistuses oleval vastutaval töötajal peab olema vastav akadeemiline või rakenduslik erialane kõrgharidus ning erialane töökogemus.
Teehoiutööde ehitusjärelevalve teostamisel vähemalt kolmeaastast töötamist teede või sildade projekteerijana, teehoiutööde ehitusjärelevalve insenerina või teehoiutöö juhina.
Teehoiutööde ehitusjärelevalve tegevusluba taotlev füüsiline isik peab lisaks käesolevas paragrahvis sätestatud nõuetele olema läbinud teede- ja sideministri tunnustatud asutuses teehoiutööde ehitusjärelevalve koolituskursuse ja sooritanud kursuse kirjaliku lõpueksami.
Koolituskursuse peab tegevusloa omanik läbima iga kolme aasta tagant.
Teede- ja sideminister kinnitab koolituskursuse õppekava.
Erandkorras võib teehoiutööde tegevusluba taotleda või olla vastutavaks töötajaks tee-ehitusalase keskeriharidusega isik, kelle senine tööalane tegevus, täiendusõpe ning tööandjate ja ameti- või erialaliitude soovitused tunnistavad tema pädevust vastaval tegevusalal tegutsemiseks.
Välisriigi kodaniku ja ettevõtja suhtes kehtivad teehoiutööde tegevusloa taotlemise korral samad nõuded, mis Eesti Vabariigi kodaniku ja ettevõtja suhtes.
Tegevusloa saamiseks peab füüsiline isik esitama Maanteeametile taotluse koos dokumentide koopiatega, mis tõendavad vastava teehoiutöö tegemise oskusi.
Teehoiutööde tegevuslubasid annab välja Maanteeamet.
Tegevusloa väljaandmiseks hindab Maanteeamet tegevusloa taotleja vastavust käesoleva seaduse §-s 25 2 sätestatud nõuetele.
Tegevusloa kehtivusajal on Maanteeametil õigus nõuda tegevusloa omanikult vastutavate töötajate nimekirja.
Tegevusloa taotleja tasub loa saamise eest riigilõivu vastavalt riigilõivuseaduses (RT I 1997, 80, 1344; 2000, 5, 32; 10, 58; 19, 117; 26, 150; 29, 168 ja 169; 39, 237; 49, 300; 54, 346 ja 349; 55, 365; 57, 372 ja 373; 59, 379; 60, õiend; 78, 498; 84, 534; 92, 597 ja 598; 95, 607 ja 611; 2001, 2, 2; 3, 4; 16, 69 ja 72; 27, 151; 31, 171; 34, 188 ja 189; 36, 201) sätestatule.
Maksekorralduse koopia esitatakse tegevusloa kättesaamisel.
Tegevusloa kehtivusaja möödumisel pikendatakse tegevusloa omaniku taotlusel tegevusluba kolmeks aastaks.
Tegevusloa pikendamise korral kehtivad tegevusloa väljaandmiseks sätestatud nõuded.
Tegevusloale kantud andmete muutumise korral on tegevusloa omanik kohustatud taotlema tegevusloa muutmist.
Kui tegevusloa omaniku taotluse alusel muudetakse loale märgitud tegevusala või muid andmeid, ei muutu tegevusloa kehtivusaeg ega võeta riigilõivu.
Otsuse tegevusloa andmise, pikendamise, muutmise või vastava toimingu tegemisest keeldumise kohta teeb Maanteeamet hiljemalt 30 päeva jooksul pärast kõigi nõutavate dokumentide saamist.
Tegevusloa taotlejat teavitatakse seitsme päeva jooksul pärast sellekohase otsuse vastuvõtmist.
Ei ole tasunud riigilõivu 10 päeva jooksul pärast talle teatavaks tehtud otsust tegevusloa väljastamise kohta.
Maanteeamet võib anda tegevusloa omanikule tähtaja tegevusloa peatamise tinginud puuduste kõrvaldamiseks.
Tegevusloa kehtivusaeg ei pikene tegevusloa peatamise aja võrra.
Tegevusluba tunnistatakse kehtetuks, kui tegevusloa omanik ei ole talle teatatud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud.
Teehoiutööde tegevusloa taotluse menetlemise korra, tegevusloa vormi ning taotluste vorminõuded kehtestab teede- ja sideminister.
Kui tegevusloa taotleja või omanik ei ole nõus Maanteeameti otsusega tegevusloa väljaandmisest keeldumise, tegevusloa peatamise või kehtetuks tunnistamise kohta, võib ta esitada kirjaliku kaebuse teede- ja sideministrile.
Kaebus vaadatakse läbi 10 päeva jooksul ja kaebuse esitajale teatatakse läbivaatamise tulemusest tähtkirjaga seitsme päeva jooksul pärast otsuse vastuvõtmist.
Kui kaebuse lahendamine võtab rohkem aega, võib teede- ja sideminister otsuse vastuvõtmise tähtaega pikendada kuni 30 päeva võrra, teatades sellest kaebuse esitajale kirjalikult.
Tasulise tee võib rajada üksnes uusehitisena.
Tasulise tee hoiu kulud kannab ja tee kasutamise tasu kehtestab tee omanik.
Tee-ehitusloa andja võib tasulise tee omanikule kehtestada tee-ehitus- ja teekasutusnõuded, tee tasulisena kasutamise tähtaja ning teevaidluste lahendamise korra.
Teel paikneva melioratsiooni- ja hüdrotehnilise ning muu rajatise hoidu korraldab selle omanik tee omaniku nõusolekul.
Teed ületavat viadukti hoiab korras selle omanik.
Raudteeületuskoht on tee ja raudtee samatasandilise ristumise ala.
Raudteeületuskohal teeb ristumiskoha hoiutöid ja on kohustatud looma tingimused ohutuks liiklemiseks tee omanik ja raudtee omanik vastavalt neile kuuluva kinnisasja ulatuses.
Tee ja raudtee kattuvas kaitsevööndis teevad tee omanik ja raudtee omanik hoiutöid omavahelise kokkuleppe alusel.
Avalikult kasutatava tee maakasutuse sihtotstarve on transpordimaa.
Avalikult kasutatava tee seisundist või teehoiutöödest tingitud ajutiseks ümbersõiduks sõlmib tee omanik lepingu kinnistu omanikuga, kelle maal ümbersõiduks kasutatav tee asub.
Lepingut ei pea sõlmima avarii ja loodusõnnetuse korral.
Avalikult kasutatava tee omanikul on õigus anda teemaad maakasutust reguleerivate õigusaktide kohaselt kasutada teisele isikule ilma hoonestusõiguseta tingimusel, et see ei raskenda teehoidu ega halvenda liiklusolusid.
Teealuses maapõue osas tehtavate kaevandamistööde suhtes, välja arvatud allmaaehitiste rajamine, ei kohaldata maapõueseadust (RT I 1994, 86/87, 1488; 1995, 75, 1321; 1996, 49, 953; 1997, 52, 833; 86, 1461; 93, 1562; 1998, 64/65, 1005; 71, 1201; 1999, 10, 155; 54, 583; 95, 843; 2000, 54, 348; 102, 670; 2001, 24, 133).
Tee ehitamise ja remontimise ning muude teehoiutööde tehnoloogia peab vastama liiklusohutus- ja keskkonnakaitse- ning tee seisundi suhtes esitatavatele nõuetele.
Teehoiutööde tehnoloogianõuded kehtestab teede- ja sideminister.
Riigimaanteede seisundi ning nende kasutamise ja kaitse põhinõuete kohta annab teavet Maanteeamet.
Operatiivinfot riigimaanteede liiklusolude kohta annab Maanteeamet üleriigilise levikuga raadio kaudu.
Maanteeamet peab üleriigilise levikuga raadio kaudu teatama riigimaantee liikluskorralduse olulisest muudatusest ja selle kehtimisajast vähemalt 24 tundi ette.
Avalikult kasutatava tee omanik peab liikluskorralduse muudatusest teatama viisil, mis võimaldab teavet saada sellel liiklejal, kes seda vajab.
Tugeva lumetuisu ja kiilasjää tekkimise korral ning muul liikluskorraldust või liiklusohutust oluliselt mõjutaval juhul on Maanteeamet kohustatud üleriigilise levikuga raadio kaudu viivitamata teatama riigimaantee olukorrast ja andma operatiivinfot loodus- või liiklusõnnetusest põhjustatud liikluskorralduse muudatustest.
Järelepärimise korral peab tee omanik andma teavet tee seisundi ja kasutuskorralduse kohta.
Teed ja tee kaitsevööndit kahjustada ja risustada on keelatud.
Tee omanik ja tee kaitsevööndi omanik võivad nõuda tee või tee kaitsevööndi kahjustajalt või risustajalt teehoiukulude katteks hüvitist.
Veoste või sõitjate veoga tegelev ettevõtja peab andma tee omanikule tema nõudmisel andmeid teed kasutavate sõidukite, vedude mahu, teekonna ning sõitude sageduse kohta.
Tee ja tee kaitsevööndi kasutamise ning kaitsmise nõuded kehtestab teede- ja sideminister.
Liiklust korraldatakse liiklusseaduse (RT I 2001, 3, 6) ja selle alusel antud õigusaktide kohaselt.
Liiklusväliseks otstarbeks võib teed kasutada üksnes tee omaniku kirjalikul loal ja tema kehtestatud tingimustel.
Kui avalikult kasutatav tee suletakse liiklusvälise ürituse korraldamiseks, on asjaomase loa saanud isik kohustatud liikluse ümberkorraldamisega seotud kulud tee omanikule hüvitama.
Nii koormaga kui ka koormata liikleva sõiduki suurimad lubatud mõõtmed ning massi ja teljekoormused kehtestab teede- ja sideminister.
Sõitjate turvalisuse tagamiseks peab tee omanik hoolitsema nii tee kui ka sõitjate peale- ja mahamineku kohtade ohutuse eest.
Lasteveo- või muu ühissõiduliini avamiseks on vaja tee omaniku kirjalikku nõusolekut.
Laste ja teiste reisijate ohutuse tagamiseks võib tee omanik seada nii ajutisi kui ka alalisi piiranguid muude sõidukite liiklemiseks ühissõidukite marsruudil.
Erateed ja reaalservituudiga erateed ning tasulist teed peab tee omanik lubama tasuta kasutada alarmsõidukil ja erakorralise või sõjaseisukorra ajal kaitseväe sõidukil.
Muudel sõidukitel peab tee omanik lubama teed tasuta kasutada ainult juhul, kui avalikult kasutatav tee on avarii või loodusõnnetuse tagajärgede likvideerimiseks suletud.
Liiklusväline teabevahend on reklaamiseaduses (RT I 1997, 52, 835; 1999, 27, 388; 30, 415; 2001, 23, 127) nimetatud kuulutus, teadaanne või märgis, mis ei ole ette nähtud liikluse korraldamiseks või mis ei ole liikluskorraldusvahendi kohta kehtestatud nõuete kohane.
Liiklusvälise teabevahendi paigaldamise loa annab maa omanik tee omaniku kirjalikul nõusolekul ja tema seatud tingimustel.
Ei piira nähtavust ristmikul.
Nimetatud nõuete eiramisega tekitatud kahju peab liiklejale hüvitama teabevahendi paigaldaja.
Kiirteele ning rahvusvahelisele maanteele ja nende kaitsevööndi alale võib liiklusvälise teabevahendi paigaldada ainult rööpselt tee teljega.
Ajutise liiklusvälise teabevahendi võib lühiajalise ürituse või sündmuse ajaks paigaldada käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tingimustel.
Maanteele ja maantee kaitsevööndi alale võib liiklusvälise teabevahendi paigaldada käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimusel, kui teabevahendi sõiduteepoolse serva kaugus sõidutee äärest on vähemalt 12 meetrit.
Väljapoole tee kaitsevööndit võib liiklusvälise teabevahendi paigaldada maa omaniku loal.
Teele või tee kaitsevööndisse tee omaniku nõusolekuta paigaldatud liiklusvälise teabevahendi peab paigaldaja tee omaniku nõudel viivitamata kõrvaldama.
Nõude täitmata jätmise korral on tee omanikul õigus teabevahend kõrvaldada.
Teabevahendi kõrvaldamise kulud kannab teabevahendi paigaldaja.
Erakorralised on vedu ja sõit, mil suuremõõtmelise või raskekaalulise veose või veoseta sõiduki kas või üks suurim mõõde, mass või teljekoormus ületab käesoleva seaduse § 33 lõike 4 alusel kehtestatud suuruse.
Avalikult kasutataval teel on erakorraline vedu ja sõit lubatud eriloaga ja eritasu eest ning üksnes loal märgitud marsruudil ja tingimustel.
Tee omanikule erakorralise veo või sõiduga tekitatud kulutuste hüvitamise ja eritasu määrad ning erilubade väljaandmise korra kehtestab teede- ja sideminister.
Teha veerežiimi muutust põhjustavat maaparandus- või muud teehoiuvälist tööd.
Tee kaitsevööndi maa omanik on kohustatud kaitsevööndis hoidma korras teemaaga külgneva kaitsevööndi maa-ala ja sellel paikneva rajatise ning kõrvaldama või lubama kõrvaldada nähtavust piirava istandiku, puu, põõsa või muu liiklusele ohtliku rajatise.
Ta peab võimaldama paigaldada teega külgnevale kaitsevööndi kinnistule talihooldeks ajutisi lumetõkkeid, rajada lumevalle ja kraave tuisklume tõkestamiseks ning paisata lund väljapoole teemaad, kui nimetatud tegevus ei takista juurdepääsu tema elukohale ja varale.
Mitmele omanikule kuuluvate teede ristumiskohal vastutab iga omanik ohutuks liiklemiseks vajaliku tee seisundi eest talle kuuluva kinnisasja ulatuses.
Uue tee ristumiskoha ehitamise kulud kannab omanik, kes nõuab teede ühendamist.
Teede omanike kokkuleppel võib kulud jaotada.
Tee omanik on kohustatud jälgima tee seisundit ja hoidma tee korras, kõrvaldama teelt liiklust ohustava või nähtavust piirava istandiku, puu, põõsa või muu liiklusele ohtliku rajatise ning korraldama tee kasutamist ja kaitset.
Kui pinnase sulamise, vihma või muude liiklust oluliselt mõjutavate tegurite tõttu on tee konstruktsioon nõrgenenud ja liiklus võib teed kahjustada või liigelda on ohtlik, võib tee omanik tee või selle osa teatavaks ajaks sulgeda või teel liiklust piirata.
Tee sulgemisest või liikluspiirangutest tuleb teatada käesoleva seaduse § 31 lõikes 2 sätestatud korras.
Tee omanikul on õigus nõuda eratee kasutajalt tee kasutamisega seotud kulude katteks hüvitist.
Teeäärse metsa kaitsemetsale vastavad kasutamise viisid võib metsaseadusele (RT I 1998, 113/114, 1872; 1999, 54, 583; 82, 750; 95, 843; 2000, 51, 319; 102, 670) vastavalt määrata metsaomanik.
Tee kaitsmiseks kahjulike loodusmõjude eest või liiklusohutuse huvides.
Tee omanik on kohustatud liiklejale hüvitama tee kasutamiskõlbmatuse tõttu ning käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusakti rikkumise tõttu tekitatud kahju, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhtudel.
Tee kaitsevööndi maa omanik võib nõuda tee omanikult piirangute või servituutide tõttu tekkinud kahju hüvitamist.
Kui teede ristumiskoha nähtavuse parandamiseks ei ole hoonet või muud ehitist tee kaitsevööndis võimalik ega otstarbekas lammutada, tuleb sõiduohutuse huvides paigaldada liikluskorraldusvahend või muu tõke.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ohutusnõuete täitmist kontrollivad Politseiamet ja Maanteeamet.
Järelevalvet käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide nõuetest kinnipidamise üle korraldavad Maanteeamet ja Politseiamet ning tee omanik käesolevas seaduses loetletud õigusi ja kohustusi järgides.
Käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide nõuete rikkumiste kõrvaldamiseks on õigus koostada ettekirjutusi politseiametnikul ning teede- ja sideministri volitatud ametnikul kõigi teede puhul ning kohaliku omavalitsuse volikogu volitatud ametnikul tema omavalitsuse omandis olevate teede puhul.
Rikub tee kohta kehtestatud liiklusohutusnõudeid, jätab ettenähtud ajaks rakendamata abinõud teataval teelõigul liikluse keelamiseks või piiramiseks, jätab liiklusohtliku koha korrastamata või liiklust ohustava või nähtavust piirava takistuse, puu, põõsa või istandiku kõrvaldamata, jätab nõutud liikluskorraldus- või teetähistusvahendi paigaldamata või paigaldab selle nõuetevastaselt - määratakse talle rahatrahv 30 000 kuni 50 000 krooni.
Juriidilise isiku karistamine ei välista õiguserikkumise toimepannud füüsilise isiku karistamist.
Juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asja arutab ja määrab talle karistuse halduskohtunik.
Karistuse määramise ja vaidlustamise ning jõustunud kohtuotsuse täitmise ja muid käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 loetletud haldusõiguserikkumise asju menetletakse haldusõiguserikkumiste seadustiku (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 58, 608; 92, 825; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247; 49, 301; 49, 305; 51, 321; 54, 351; 54, 346; 54, 348; 54, 351; 55, 361; 58, 376; 84, 533; 86, 544; 86, 548; 95, 609; 89, 578; 95, 613; 2001, 18, 87; 21, 115; 116; 31, 174; 42, 236) ja täitemenetluse seadustiku (RT I 1993, 49, 693; 2001, 29, 156; 43, 238) alusel.
Käesoleva seaduse § 40 lõigetes 1 ja 2 sätestatud juriidilise isiku haldusõiguserikkumise kohta on õigus koostada protokoll käesoleva seaduse täitmise järelevalveks volitatud ametiisikul.
Haldusõiguserikkuja volitatud esindaja seletus ning muud asja lahendamiseks vajalikud andmed.
Protokollile kirjutavad alla selle koostanud ametnik ja haldusõiguserikkuja volitatud esindaja; kui on tunnistajaid ja kannatanuid, siis võivad protokollile alla kirjutada ka nemad.
Kui haldusõiguserikkuja volitatud esindaja keeldub protokollile alla kirjutamast, teeb protokolli koostaja selle kohta protokolli kande.
Protokollile lisatakse haldusõiguserikkuja volitatud esindaja kirjalikud märkused protokolli kohta ning protokollile allakirjutamisest keeldumise motiivid.
Haldusõiguserikkumise protokoll koostatakse kahes eksemplaris, millest üks jääb koostajale ja teine haldusõiguserikkuja volitatud esindajale.
Eesti Vabariigi maanteeseadus (RT 1992, 1, 1; RT I 1996, 49, 953) tunnistatakse kehtetuks.
Tee või raudtee, liiklusvahendi või side-, signalisatsiooni- või energiaseadme tahtliku purustamise või rikkumise eest, mis põhjustas või võis põhjustada rongi- või lennuõnnetuse, laevaavarii, liiklusõnnetuse, transpordi või side normaalse töö rikkumise, häire energia tootmise või jaotamise süsteemis, - karistatakse vabadusekaotusega kolmest kuni kaheteistkümne aastani.
Paragrahvi 33 lõigetes 3 ja 4, § 81 1 lõike 2 punktis 3, § 83 pealkirjas ja lõikes 1 ning § 205 pealkirjas asendatakse sõna „transpordivahend“ sõnaga „liiklusvahend“ vastavas käändes, § 205 lõikes 1 asendatakse sõna „veetranspordivahendi“ sõnaga „veeliiklusvahendi“.
Asjaõigusseaduses (RT I 1993, 39, 590; 1999, 44, 509; 2001, 34, 185) asendatakse sõnad „avalik tee“ sõnadega „avalikult kasutatav tee“ vastavas käändes.
Alates 2003. aasta 1. jaanuarist 75 protsenti.
Käesoleva seaduse § 17 lõikes 4 sätestatud nõuet tee-ehitusmaterjalide ja -toodete nõuetele vastavuse tõendamise suhtes rakendatakse 2001. aasta 1. juulist.
Käesoleva seaduse §-s 25 1 nimetatud teehoiutööde tegevusluba on nõutav alates 2001. aasta 1. juulist.
Käesolev seadus sätestab toote nõuetele vastavuse tõendamise korralduse.
Toote nõuetele vastavuse tõendamise eesmärk on tagada toote vastavus seadusega või seaduse alusel antud määrusega (edaspidi õigusakt) esitatavatele nõuetele.
Käesolevat seadust kohaldatakse niivõrd, kuivõrd see on ette nähtud teise õigusaktiga.
Vastavussertifikaat - volitatud asutuse väljaantud dokument, mis kinnitab, et toode või tootja kvaliteedisüsteem vastab õigusakti kohaselt hindamisele kuuluvatele nõuetele.
Toote nõuetele vastavust tõendab õigusaktis sätestatud juhtudel vastavussertifikaat, vastavusdeklaratsioon või vastavusmärk.
Kui toote puhul on õigusaktiga ette nähtud selle nõuetele vastavuse tõendamine, ei tohi tootja või tarnija seda turule lasta või kasutusele võtta, järgimata õigusaktis sätestatud toote nõuetele vastavuse tõendamise korda.
Kui toote puhul on õigusaktiga ette nähtud selle nõuetele vastavuse tõendamine, peab tootega selle tootja või tarnija poolt turule laskmisel või kasutusele võtmisel kaasas olema vastavusdeklaratsioon või selle koopia ja toode peab olema vastavusmärgistatud, kui õigusakt ei näe ette teisiti.
Õigusaktiga võib ette näha, et toote turule laskmisel või kasutusele võtmisel peavad tootega kaasas olema muud dokumendid.
Toote nõuetele vastavuse tõendamiseks viiakse läbi vastavushindamine õigusaktis sätestatud vastavushindamise protseduuride kohaselt.
Käesoleva paragrahvi nõudeid ei kohaldata sellise toote eksportimisel või turule laskmisel, mille puhul on tagatud, et toodet ei võeta kasutusele, kui õigusaktis või välislepingus ei ole sätestatud teisiti.
Muud õigusaktis sätestatud protseduurid.
Muu õigusaktis nõutav teave.
Vastavusmärk paigaldatakse õigusaktis ettenähtud juhtudel tootele, toote pakendile või tootega kaasas olevale dokumendile nähtavalt, püsivalt ja selgelt eristatavalt.
Vastavusmärgi kuju, mõõtmed ja paigaldamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kui toote vastavushindamisse oli kaasatud volitatud asutus, märgitakse õigusaktis ettenähtud juhtudel vastavusmärgi juurde asjaomase volitatud asutuse registreeringunumber.
Õigusaktis ettenähtud juhtudel lisatakse vastavusmärgi juurde toote kasutamisega või muu tootega seonduv teave.
Tootja või tema volitatud esindaja annab välja vastavusdeklaratsiooni, kui on järgitud toote nõuetele vastavuse tõendamise korda, sealhulgas on ettenähtud juhtudel olemas vastavussertifikaat.
Vastavusmärgi paigaldab tootja või tema volitatud esindaja, kui õigusakt ei sätesta teisiti.
Vastavusmärk paigaldatakse, kui on järgitud toote nõuetele vastavuse tõendamise korda, sealhulgas on ettenähtud juhtudel olemas vastavussertifikaat või vastavusdeklaratsioon.
Tootja või tema volitatud esindaja on kohustatud alal hoidma dokumendid, mis puudutavad toote valmistamist, toote standarditekohasust, kasutatud vastavushindamise protseduure ja vastavusdeklaratsiooni väljaandmist, sealhulgas vastavussertifikaati või selle koopiat ja vastavusdeklaratsiooni või selle koopiat, vähemalt 10 aasta jooksul, arvates hetkest, mil lõpetati toote valmistamine või see imporditi, või kui toode võeti tootja või tarnija poolt kasutusele, siis arvates selle kasutusele võtmisest, kui õigusakt ei sätesta teisiti.
Tootja või tema volitatud esindaja peab esitama käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud dokumendid vastava toote turujärelevalvet teostava asutuse nõudmisel.
Kui toode on imporditud, on käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud kohustus tarnijal.
Tootja volitatud esindaja peab suutma vajaduse korral tõendada, et tootja on teda volitanud täitma käesolevas seaduses ettenähtud volitatud esindaja funktsioone, samuti täies ulatuses oma volitusi käesolevas seaduses sätestatud volitatud esindaja ülesannete täitmisel.
Vastavussertifikaadi annab välja volitatud asutus.
Vastavussertifikaadi väljaandmiseks peab volitatud asutus läbi viima õigusaktis ettenähtud vastavushindamise protseduurid ning olema tuvastanud toote või tootja kvaliteedisüsteemi vastavuse tema poolt hindamisele kuuluvatele nõuetele.
Kui välislepingus nähakse ette käesolevas seaduses sätestatud nõuetele vastavuse tõendamise korrast erinev kord, kohaldatakse välislepingu sätteid.
Isikule volitatud asutusena tegutsemise õiguse andmise, samuti nimetatud õiguse äravõtmise otsustamiseks moodustatakse Majandusministeeriumi juures komisjon (edaspidi komisjon).
Komisjoni asjaajamist korraldab Majandusministeerium.
Komisjon vormistab oma otsused kirjalikult.
Otsuses, millega antakse isikule õigus tegutseda volitatud asutusena, peavad olema kindlaks määratud funktsioonid, mida isikul on volitatud asutusena õigus täita.
Otsuses, millega keeldutakse isikule volitatud asutusena tegutsemise õiguse andmisest, peab olema põhjendatud, miks komisjon isiku taotlust ei rahulda.
Otsuses, millega rahuldatakse isiku taotlus volitatud asutusena tegutsemise õiguse saamiseks üksnes osaliselt, peab olema põhjendatud, miks komisjon ei rahulda isiku taotlust täielikult.
Otsuses tunnistada kas osaliselt või täielikult kehtetuks või tühistada isiku õigus tegutseda volitatud asutusena peab olema põhjendatud, miks komisjon nimetatud õiguse kehtetuks tunnistab või tühistab.
Komisjoni otsustele allakirjutamise protseduuri sätestab käesoleva seaduse § 12 lõike 2 alusel kehtestatud kord.
Isik peab vastama muudele õigusaktis sätestatud nõuetele.
Isik, kes taotleb õigust tegutseda volitatud asutusena, peab olema õigusaktis sätestatud vastavushindamise protseduuride teostamiseks akrediteeritud.
Komisjon keeldub volitatud asutusena tegutsemise õiguse andmisest, kui seda taotlev isik ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 esitatud nõuetele või kui isiku õigus tegutseda volitatud asutusena on käesoleva seaduse § 16 lõike 1 punkti 2, 3, 4 või 5 või lõike 2 alusel tunnistatud kehtetuks või tühistatud.
Õigus tegutseda volitatud asutusena antakse tähtajatult, kui õigusaktis ei ole sätestatud teisiti.
Komisjon teeb otsuse isikule volitatud asutusena tegutsemise õiguse andmise või sellest keeldumise kohta 30 päeva jooksul, arvates kõigi otsustamiseks vajalike andmete esitamisest.
Otsus isikule volitatud asutusena tegutsemise õiguse andmise või sellest keeldumise kohta tehakse isikule teatavaks ning antakse kätte allkirja vastu või saadetakse posti teel väljastusteatega kolme tööpäeva jooksul otsuse tegemise päevast arvates.
Volitatud asutusena tegutsemise õigust taotleva isiku akrediteerimist teostab sihtasutus Eesti Akrediteerimiskeskus või Euroopa akrediteerimisalase koostööorganisatsiooniga (European co-operation for Accreditation) liitunud akrediteerimisasutus, kes on ühinenud mitmepoolse tunnustusleppega, või välislepingus ettenähtud isik (edaspidi akrediteerimisasutus).
Akrediteerimise käigus hindab akrediteerimisasutus isiku vastavust volitatud asutusena tegutsemise õiguse andmisel esitatavatele nõuetele.
Kui isik vastab esitatavatele nõuetele, väljastab akrediteerimisasutus isikule sellekohase kirjaliku tunnistuse.
Akrediteerimisasutus peab pärast isikule käesolevas seaduses sätestatud korra kohaselt volitatud asutusena tegutsemise õiguse andmist vähemalt üks kord kalendriaasta jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tunnistuse väljaandmisele järgnevast päevast arvates kontrollima isiku jätkuvat vastavust esitatavatele nõuetele.
Kontrolli tulemused esitab akrediteerimisasutus kirjalikult volitatud asutusele ja Majandusministeeriumile hiljemalt viie tööpäeva jooksul kontrollimise lõppemise päevast arvates.
Käesolevas paragrahvis sätestatud akrediteerimise ja kontrollimise kulud katab volitatud asutus või volitatud asutusena tegutsemise õigust taotlev isik.
Taotluse volitatud asutusena tegutsemise õiguse saamiseks esitab isik kirjalikult Majandusministeeriumile.
Taotlusele allakirjutanud isiku nimi, ametinimetus ja kontaktandmed.
Isik peab koos käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotlusega esitama käesoleva seaduse § 14 1 lõikes 2 nimetatud tunnistuse või selle väljaandja poolt või notariaalselt kinnitatud koopia.
Komisjon võib oma otsusega isikult nõuda täiendavate dokumentide esitamist, kui ta leiab, et isiku vastavus nõuetele ei ole piisavalt tõendatud, näidates ühtlasi, millised asjaolud vajavad täiendavat tõendamist.
Komisjon peab otsuses põhjendama, miks eelnevalt esitatud dokumendid ei tõenda piisavalt isiku vastavust nõuetele.
Täiendavate dokumentide nõudmisel annab komisjon isikule tähtaja nende esitamiseks.
Kui selleks tähtajaks ei ole täiendavaid dokumente esitatud, jäetakse taotlus rahuldamata.
Likvideeritakse või on välja kuulutatud tema pankrot.
Komisjon tühistab isiku õiguse tegutseda volitatud asutusena, kui nimetatud õiguse andmise aluseks olid volitatud asutuse poolt esitatud tegelikkusele mittevastavad olulised andmed.
Sellisel juhul tühistatakse nimetatud õigus ilma eelneva ettekirjutuseta.
Otsus isiku volitatud asutusena tegutsemise õiguse kehtetuks tunnistamise või tühistamise kohta tehakse isikule teatavaks ning antakse kätte allkirja vastu või saadetakse posti teel väljastusteatega kolme tööpäeva jooksul otsuse tegemise päevast arvates.
Volitatud asutusena tegutsemise õiguse tühistamise korral muutuvad volitatud asutuse poolt väljaantud vastavussertifikaadid tühiseks.
Volitatud asutus on kohustatud teisele isikule hüvitama volitatud asutusena tegutsemise õiguse tühistamisega tekitatud kahju.
Isikule volitatud asutusena tegutsemise õiguse andmisel kannab Majandusministeerium isiku komisjoni otsuse alusel sellel otstarbel asutatud registrisse ning annab talle kordumatu registreeringunumbri.
Kui isiku õigus tegutseda volitatud asutusena tunnistatakse kehtetuks või tühistatakse, kustutab Majandusministeerium komisjoni otsuse alusel tema andmed registrist.
Kui isikule, kelle õigus tegutseda volitatud asutusena on tunnistatud kehtetuks, antakse see õigus uuesti, kantakse ta registrisse vana registreeringunumbriga.
Registreeringunumber ei muutu, kui isiku funktsioone volitatud asutusena tegutsemisel laiendatakse või kitsendatakse.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud register asutatakse riikliku registrina ja tema põhimääruse kinnitab Vabariigi Valitsus.
Teave volitatud asutusele tehtud ettekirjutuse kohta.
Registrisse kantakse andmed ka käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud andmete muutmise kohta.
Volitatud asutus on kohustatud komisjoni teavitama registreeringuandmete ja käesoleva seaduse § 14 lõike 1 nõudeid tõendavate andmete muutumisest ning volitatud asutusena tegutsemise lõpetamisest hiljemalt viie tööpäeva jooksul andmete muutumisest või tegutsemise lõpetamise päevast arvates.
Volitatud asutus peab täitma oma ülesandeid pädeval, läbipaistval, erapooletul, sõltumatul ja mittediskrimineerival viisil, samuti täitma muid õigusaktis ettenähtud nõudeid.
Volitatud asutus peab tagama kõigile soovijatele vastavushindamise kättesaadavuse võrdsetel alustel.
Volitatud asutus peab vastama käesoleva seaduse § 14 lõikes 1 esitatud nõuetele.
Volitatud asutus peab teavitama vastavushindamist taotlevat isikut enne hindamise läbiviimist selle eeldatavast kestusest konkreetsel juhul ja andma nimetatud isikule tema soovi korral seletusi vastavushindamise kohta.
Volitatud asutus peab kohe kontrollima vastavushindamiseks vajalike andmete olemasolu ning vastavushindamist taotlevale isikule viivitamatult teatama kõigist puudustest.
Volitatud asutus peab vastavushindamist taotlevat isikut kohe teavitama kõigist viivitustest, mis vastavushindamise käigus on tekkinud.
Volitatud asutus on kohustatud vastavushindamist taotlevale isikule võimalikult täpselt ja täielikult edasi andma vastavushindamise tulemused.
Kui vastavushindamist taotleva isiku esitatud andmed ei võimalda vastavust hinnata täielikult, hindab volitatud asutus vastavust sellises ulatuses, nagu on võimalik.
Volitatud asutus on kohustatud oma vastavushindamisalast tegevust dokumenteerima ja säilitama vastavad dokumendid vähemalt 10 aasta jooksul pärast vastavushindamist, kui õigusakt ei näe ette teisiti.
Volitatud asutusena tegutsemise lõppemisel või lõpetamisel on volitatud asutus kohustatud käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel säilitatud dokumentatsiooni arhiveerima vastavalt kehtivale korrale.
Volitatud asutus ja tema töötajad peavad tagama oma tegevuse käigus saadud teabe konfidentsiaalsuse.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustus säilib volitatud asutuse töötajatel ka pärast nende töösuhte lõppemist volitatud asutusega.
Volitatud asutus on kohustatud teavitama oma algatusel teisi samas valdkonnas tegutsevaid volitatud asutusi, kui tal on tekkinud kahtlus, et isik võib taotleda volitatud asutuse poolt nõuetele mittevastavaks tunnistatud toote või tootja kvaliteedisüsteemi vastavuse tõendamist teiselt volitatud asutuselt.
Volitatud asutus on kohustatud teavitama toote nõuetele vastavuse üle õigusakti alusel järelevalvet teostavat asutust kahtlusest, et turule lastud või kasutusele võetud toode ei vasta nõuetele.
Käesolevas paragrahvis sätestatud teavitamine peab toimuma viivitamatult pärast asjaolude ilmnemist, mille põhjal võib tekkida põhjendatud kahtlus käesolevas paragrahvis nimetatud asjaolude esinemise võimalikkuse kohta.
Volitatud asutusel peab olema kogu volitatud asutusena tegutsemise aja jooksul kehtiv vastutuskindlustusleping tema tegevuses volitatud asutusena tekkida võiva kahju hüvitamiseks.
Volitatud asutus ei või alustada oma tegevust volitatud asutusena enne vastutuskindlustuslepingu sõlmimist.
Vastutuskindlustuslepingu olemasolu ei ole nõutav juhul, mil õigusaktis on sätestatud volitatud asutuse tegevusest tuleneda võiva kahju hüvitamise tagamise kord.
Volitatud asutus peab vastavushindamist taotlevale isikule eelnevalt teatavaks tegema vastavushindamise ja toote nõuetele vastavuse tõendamise eest võetava tasu määrad.
Majandusminister võib oma määrusega kehtestada volitatud asutuse poolt võetava tasu maksimummäärad.
Volitatud asutus võib vastavushindamise käigus töövõtu korras kasutada teiste isikute teenuseid selgelt piiritletud tehniliste ülesannete täitmiseks, kui see ei too kaasa volitatud asutuse tegevusele esitatavate nõuete rikkumist.
Volitatud asutus ei või töövõttu kasutada kogu konkreetse vastavushindamise läbiviimiseks.
Volitatud asutus võib kasutada teiste isikute teenuseid töövõtu korras juhul, kui ta on veendunud, et nimetatud isikud täidavad ülesandeid moel, mis ei too kaasa volitatud asutuse tegevusele esitatud nõuete rikkumist.
Volitatud asutus peab olema võimeline tõendama töövõtjate nõuetele vastavust vastavushindamist taotleva isiku või volitatud asutuse tegevuse üle järelevalvet teostava isiku nõudmisel.
Volitatud asutus tohib kasutada töövõttu juhul, kui vastavushindamist taotlev isik on sellega nõus ja tal ei ole vastuväiteid töövõtja isiku suhtes.
Volitatud asutus peab kontrollima töövõtjatele antud ülesannete täitmist.
Volitatud asutus jääb töövõtu kasutamise korral kolmandate isikute ees vastutavaks töövõtu raames täidetavate ülesannete täitmise eest.
Töövõtjad ei tohi käesolevas paragrahvis sätestatud ülesannete täitmisel kasutada töövõttu.
Volitatud asutusel peab olema töövõtjaga sõlmitud töövõtuleping.
Riiklikku järelevalvet isiku volitatud asutusena tegutsemise üle teostab Majandusministeerium või muu õigusaktiga sätestatud isik.
Järelevalve käigus saadud andmed esitatakse komisjonile.
Järelevalvet teostavatel ametiisikutel on õigus siseneda volitatud asutuse ruumidesse, tutvuda tema dokumentidega ning saada nendest koopiaid ja teavet volitatud asutusena tegutsemist puudutavates küsimustes.
Järelevalvet teostavatel ametiisikutel on õigus tutvuda käesoleva seaduse §-s 14 1 sätestatud akrediteerimise ja kontrollimisega seonduvate akrediteerimisasutuse dokumentidega ja saada neist koopiaid.
Käesoleva seaduse § 14 lõikes 1 ja §-s 16 sätestatu kontrollimiseks on komisjoni liikmetel käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 loetletud õigused.
Järelevalvet teostavad ametiisikud ja komisjoni liikmed peavad sellealases tegevuses tõendama oma isikut ja enda kuulumist järelevalvet teostama õigustatud isikute hulka.
Järelevalvet teostava ametiisiku nõudmisel tuleb talle esitada eestikeelne tõlge järelevalve teostamiseks vajalikest vastavushindamisalastest dokumentidest.
Kui järelevalve käigus ilmneb, et volitatud asutus ei vasta talle või tema tegevusele esitatavatele nõuetele, teeb järelevalvet teostav ametiisik talle ettekirjutuse puuduste kõrvaldamiseks ning määrab ettekirjutuse täitmise tähtaja.
Majandusministeeriumi pädev ametiisik peatab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutuse või eraldi aktiga isiku õiguse tegutseda volitatud asutusena juhul, kui volitatud asutus ei vasta käesoleva seaduse § 14 lõikes 1 esitatud nõuetele.
Märge ettekirjutuse vaidlustamise võimaluse, korra ja tähtaja kohta.
Ettekirjutuse peale võib esitada kaebuse halduskohtusse 30 päeva jooksul ettekirjutusest teadasaamise päevast arvates.
Kaebuse esitamine ei võta kohustust täita ettekirjutus.
Käesolevast seadusest tulenevad vaidlused lahendatakse kohtus.
Kui komisjon teeb otsuse keelduda isikule volitatud asutusena tegutsemise õiguse andmisest või tunnistada kehtetuks või tühistada nimetatud õigus, võib isik kolme kuu jooksul pärast vastavast otsusest teada saamist pöörduda halduskohtusse.
Toote nõuetekohasuse tõendamise seadus (RT I 1997, 81, 1362) tunnistatakse kehtetuks.
Toote müümise või muul viisil üleandmise või kasutusele võtmise korral vastavusdeklaratsiooni, vastavusmärgi või vastavussertifikaadita, kui vastavusdeklaratsiooni, vastavusmärgi või vastavussertifikaadi olemasolu on kohustuslik, - määratakse rahatrahv kuni kahesaja päevapalga ulatuses.
Volitatud asutuse töötajale, kes on toote nõuetele vastavuse tõendamisel teadlikult kasutanud ebaõigeid või moonutatud andmeid vastavussertifikaadi koostamiseks, - määratakse rahatrahv kuni saja viiekümne päevapalga ulatuses.
Isikule, kes on rikkunud toote nõuetele vastavuse tõendamise seaduses sätestatud konfidentsiaalsuse nõuet, - määratakse rahatrahv kuni saja viiekümne päevapalga ulatuses.
Käesolev seadus reguleerib mikrolülituse topoloogia õiguskaitset.
Mikrolülituse topoloogia õiguskaitse sätestatakse käesoleva seadusega, teiste seadustega ning nende alusel ja nende täitmiseks antud Vabariigi Valitsuse ja ministrite määrustega.
Käesolevas seaduses sätestatud mikrolülituse topoloogia õiguskaitse on sõltumatu autoriõiguse seaduses (RT 1992, 49, 615; RT I 1996, 49, 953; 1998, 36/37, 552) sätestatud kaitsest.
Kui mikrolülituse topoloogia õiguskaitset käsitlev õigusakt on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepinguga, kohaldatakse välislepingu sätteid.
Käesolevas seaduses ja muudes mikrolülituse topoloogia õiguskaitset käsitlevates õigusaktides ettenähtud õigused ja kohustused kehtivad võrdselt Eesti Vabariigi ja välisriigi füüsilisele ja juriidilisele isikule (edaspidi isik), arvestades käesolevas seaduses sätestatud piiranguid välisriigi isikute suhtes.
Mikrolülitus (ingl integrated circuit) käesoleva seaduse tähenduses on elektroonse funktsiooniga lõpp- või vahetoode, milles selle elemendid, millest vähemalt üks on aktiivelement, ning kõik elementide vahelised ühendused või osa nendest ühendustest on teostatud alusmaterjali sees või selle materjali pinnal.
Mikrolülituse topoloogia (ingl layout-design of integrated circuit) käesoleva seaduse tähenduses on mikrolülituse elementide ning kõigi või osa elementide vaheliste ühenduste mis tahes viisil väljendatud kolmemõõtmelise paigutuse kujutis või selline kolmemõõtmelise paigutuse kujutis, mis on ette nähtud kasutamiseks mikrolülituse valmistamisel, kusjuures vähemalt üks element on aktiivelement.
Ärieesmärgil kasutamine (ingl commercial exploitation) käesoleva seaduse tähenduses on mikrolülituse topoloogia või selle alusel valmistatud mikrolülituse müümine, rentimine või liisimine, samuti müügiks, rentimiseks või liisimiseks pakkumine, importimine või muul viisil levitamine, sealhulgas levitamine toote osana.
Ärieesmärgil kasutamiseks ei loeta konfidentsiaalset kasutamist, mille puhul mikrolülituse topoloogia ei ole kättesaadav kolmandatele isikutele.
Reprodutseerimine (ingl reproduction) käesoleva seaduse tähenduses on mikrolülituse topoloogia mis tahes viisil kopeerimine, sealhulgas kopeerimine mikrolülituse valmistamiseks.
Õiguskaitse saab mikrolülituse topoloogia, mis on originaalne ega ole olnud maailma üheski osas ärieesmärgil kasutusel üle kahe aasta enne mikrolülituse topoloogia esitamist registreerimiseks riiklikus mikrolülituste topoloogiate registris (edaspidi register).
Mikrolülituse topoloogia on originaalne, kui see on tema looja loomingulise tegevuse tulemus ning ei ole loomise ajaks mikrolülituste topoloogiate loomise ja tootmisega tegelevate asjatundjate hulgas tavaline.
Tavalistest mikrolülituste topoloogiatest koosnev terviklik mikrolülituse topoloogia saab õiguskaitse, kui see tervikuna vastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõuetele.
Mikrolülituse topoloogia osa saab õiguskaitse, kui see osa täidab üheselt määratud elektroonset funktsiooni ja vastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõuetele.
Õiguskaitse ei laiene mikrolülituse topoloogia ega mikrolülituse valmistamise tehnoloogiale, samuti neisse salvestatud informatsioonile.
Õiguskaitse antakse mikrolülituse topoloogia registreerimisega registris käesolevas seaduses sätestatud korras.
Mikrolülituse topoloogia õiguskaitse ulatuse määramisel võetakse aluseks registrisse kantud mikrolülituse topoloogia identifitseerimise dokumendid.
Õiguskaitse saanuks loetakse identifitseerimisdokumentides kujutatud topoloogia.
Kasutatud ärieesmärgil maailma mis tahes osas isiku poolt, kes on esitanud taotluse mikrolülituse topoloogia registreerimiseks registris, või selle isiku loal.
Mikrolülituse topoloogia õiguskaitse antakse kümneks aastaks ja see lõpeb kümne kalendriaasta möödumisel mikrolülituse topoloogia õiguskaitse algusaasta viimasest kalendripäevast.
Mikrolülituse topoloogia õiguskaitse alguse päevaks loetakse päev, millal seda mikrolülituse topoloogiat maailma mis tahes osas esmakordselt ärieesmärgil kasutati, kui kahe aasta jooksul sellest päevast arvates on esitatud taotlus mikrolülituse topoloogia registreerimiseks registris.
Kui mikrolülituse topoloogiat ei ole enne selle registris registreerimiseks esitamist maailma üheski osas ärieesmärgil kasutatud, loetakse õiguskaitse alguseks taotluse esitamise päev.
Mikrolülituse topoloogia autor on füüsiline isik, kes oma loomingulise tegevusega on mikrolülituse topoloogia loonud.
Kui mikrolülituse topoloogia on loonud mitu füüsilist isikut ühise loomingulise tegevusega, on nad ühisautorid.
Mikrolülituse topoloogia autori isiklikud mittevaralised õigused on autori isikust lahutamatud ega ole üleantavad autori eluajal.
Mikrolülituse topoloogia autori varaline õigus on õigus õiglasele osale mikrolülituse topoloogia reprodutseerimisest ja ärieesmärgil kasutamisest saadavast tulust.
Õigus taotleda mikrolülituse topoloogia registreerimist ja saada mikrolülituse topoloogia omanikuks on autoril või isikul, kellele autor on mikrolülituse topoloogia registreerimise taotlemise õiguse üle andnud või kellele see õigus on üle läinud.
Tööülesannete või lepingukohustuste täitmisel loodud mikrolülituse topoloogia registreerimist on õigus taotleda ja saada mikrolülituse topoloogia omanikuks tööandjal või tellijal, kui tööülesandes või lepingus ei ole ette nähtud teisiti.
Mikrolülituse topoloogia registreerimist võivad taotleda mitu isikut ühiselt.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud isik võib taotleda ainult sellise mikrolülituse topoloogia registreerimist, mis on kooskõlas käesoleva seaduse paragrahv 8 lõigetes 1-4 sätestatuga.
Mikrolülituse topoloogia registreerimise taotlemise õigust saab kasutada isik, kes vastab käesoleva seaduse paragrahvis 12 sätestatud nõuetele ja kellel on Eesti Vabariigi või Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepinguga liitunud riigi (edaspidi WTO liikmesriik) kodakondsus või kelle elukoht või asukoht on Eesti Vabariigis või WTO liikmesriigis või kes kasutas mikrolülituse topoloogiat esmakordselt ärieesmärgil Eesti Vabariigis või WTO liikmesriigis, või selle isiku õigusjärglane.
Isik, kes vastab käesoleva seaduse paragrahvis 12 sätestatud nõuetele, kuid ei ole Eesti Vabariigi või WTO liikmesriigi kodanik või kellel puudub Eesti Vabariigis või WTO liikmesriigis elukoht või asukoht või kes ei ole kasutanud mikrolülituse topoloogiat esmakordselt ärieesmärgil Eesti Vabariigis või WTO liikmesriigis, saab mikrolülituse topoloogia registreerimise taotlemise õigust kasutada ainult riikidevaheliste mitmepoolsete kokkulepete alusel.
Mikrolülituse topoloogia omanik on isik, kes on mikrolülituse topoloogia omanikuna kantud registrisse.
Omanikul on täielik õiguslik võim (ainuõigus) registreeritud mikrolülituse topoloogia üle.
Mikrolülituse topoloogia omanikul on ainuõigus mikrolülituse topoloogiat reprodutseerida ja ärieesmärgil kasutada.
Nõuda isikult, kes heauskselt on omandanud registreeritud mikrolülituse topoloogiat sisaldava mikrolülituse, mida on levitatud ilma mikrolülituse topoloogia omaniku loata, kompensatsiooni mikrolülituse edasise ärieesmärgil kasutamise eest pärast seda, kui ta on sellele isikule oma õigustest teatanud.
Kasutada registreeritud mikrolülituse topoloogiat sisaldava mikrolülituse märgistamisel, samuti seda mikrolülituse topoloogiat kirjeldavates trükistes hoiatustähisena trükitähte „T“.
Mikrolülituse topoloogia omaniku õigusi võib piirata üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras.
Kolmanda isiku poolt iseseisvalt identse mikrolülituse topoloogia loomist.
Mikrolülituse topoloogia omanikul ei ole õigust keelata tema poolt või tema nõusolekul Eesti Vabariigi või Euroopa majanduspiirkonna lepingu osalisriigi territooriumil käibesse lastud registreeritud mikrolülituse topoloogiat sisaldava mikrolülituse edasist ärieesmärgil kasutamist.
Mikrolülituse topoloogia registreerimise taotlus (edaspidi registreerimistaotlus) võib sisaldada ainult ühte mikrolülituse topoloogiat.
Volikiri, kui registreerimistaotlus esitatakse patendivoliniku kaudu või kui taotlejatel on ühine esindaja.
Registreerimistaotlusele võib lisada ka muid dokumente, mis mikrolülituse topoloogia registreerimise taotleja (edaspidi taotleja) arvates on vajalikud.
Kui käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt registreerimistaotlusele lisatud dokumendid sisaldavad ärisaladust, võib taotleja keelata selle avalikustamise.
Mikrolülituse topoloogia identifitseerimise dokumendid peavad andma täieliku ja täpse ettekujutuse mikrolülituse topoloogiast.
Mikrolülituse topoloogia identifitseerimise dokumendid võivad sisaldada jooniseid või fotosid mikrolülituse topoloogiast, maskist või selle osast, millega mikrolülitus on valmistatud või millega saab seda mikrolülitust valmistada, ja mikrolülituse eri kihtidest.
Kui registreerimiseks esitatav mikrolülituse topoloogia on ainult osa käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud dokumentides kujutatud topoloogiast, tuleb registreerimiseks esitatav topoloogia osa selgelt eristada.
Telefaksi teel või teiste elektroonsete vahendite kaudu esitatud registreerimistaotlust vastu ei võeta.
Riigilõivu tasumist tõendav dokument esitatakse registreerimistaotluse saabumise päeval või ühe kuu jooksul registreerimistaotluse saabumise päevast.
Nõue mikrolülituse topoloogia õiguskaitse alguse päeva määramiseks esmakordse ärieesmärgil kasutamise päeva järgi peab olema esitatud registreerimistaotluse saabumise päeval.
Registreerimistaotluse dokumentide vorminõuded ja esitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema poolt volitatud minister.
Taotleja võib esitada registreerimistaotluse ning ajada mikrolülituse topoloogia registreerimisega ja mikrolülituse topoloogia registreeringu jõushoidmisega seotud asju ise või patendivoliniku kaudu.
Patendivoliniku volitus määratakse kindlaks taotleja poolt antud volikirjas.
Edasisi mikrolülituse topoloogia registreerimisega ja mikrolülituse topoloogia registreeringu jõushoidmisega seotud asju ajab ta ainult patendivoliniku kaudu.
Kui registreerimistaotluse esitavad ühiselt mitu taotlejat ise, peavad nad volitama edasiste mikrolülituse topoloogia registreerimisega ja mikrolülituse topoloogia registreeringu jõushoidmisega seotud asjade ajamiseks patendivoliniku või valima endi hulgast esindaja (ühine esindaja), kelle elu- või asukoht on Eesti Vabariigis.
Ühise esindaja volitus määratakse kindlaks taotlejate poolt antud volikirjas.
Tulenevalt tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni (RT II 1994, 4/5, 19) artikli 12 lõikest 1 menetleb registreerimistaotlust Patendiamet.
Patendiamet teeb saabunud registreerimistaotluse igale dokumendile saabumismärke.
Pärast registreerimistaotluse esitamise päeva määramist käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatu järgi ning riigilõivu tasumist tõendava dokumendi esitamist käesoleva seaduse paragrahv 22 lõikes 3 sätestatu järgi võtab Patendiamet registreerimistaotluse menetlusse ning teatab sellest taotlejale kirjalikult.
Kui taotlejal peab vastavalt käesoleva seaduse paragrahvis 23 sätestatule olema esindaja, võtab Patendiamet registreerimistaotluse menetlusse pärast käesoleva seaduse paragrahvis 24 sätestatu kohase volikirja saabumist.
Registreerimistaotluse menetluse toimikus hoitakse registreerimistaotluse menetluse dokumente, menetlusega seotud kirjavahetust ja riigilõivu tasumist tõendavaid dokumente ning Patendiameti otsuseid ja nende otsuste vaidlustamisega seotud kirjavahetust.
Registreerimise taotlemisel on nõutav volikiri ja seda ei ole esitatud kahe kuu jooksul registreerimistaotluse saabumise päevast.
Otsuse teinud ametniku nimi ja allkiri.
Andmekogust on lubatud väljastada ainult registreerimistaotluse numbrit, registreerimistaotluse esitamise kuupäeva, esmakordse ärieesmärgil kasutamise kuupäeva, taotleja nime ja taotleja esindaja nime.
Registreerimistaotluse menetluse toimikuga võib tutvuda taotleja või isik, kellel on selleks taotleja kirjalik luba või keda taotleja on kirjalikult teavitanud registreerimistaotluse esitamisest ning hoiatanud oma õigusest taotleda mikrolülituse topoloogia registreerimist ja saada mikrolülituse topoloogia omanikuks, järelevalveõigusliku riigiasutuse pädev ametiisik ja kohus.
Registreerimistaotluse menetluse toimikust ei väljastata andmeid autori kohta, kui autor on keelanud oma nime avalikustamise, samuti käesoleva seaduse paragrahv 19 lõike 3 kohaselt avalikustamisele mittekuuluvat teavet.
Teabe väljastamise eest tasutakse riigilõiv.
Andmekogu asutab Patendiamet.
Registreerimistaotluse dokumentide sisu vastavust käesoleva seaduse paragrahvides 18, 20 ja 21 sätestatule.
Taotleja õigust taotleda mikrolülituse topoloogia registreerimist käesoleva seaduse paragrahv 12 lõigetes 1 ja 2 sätestatu järgi.
Kui taotleja on esitanud käesoleva seaduse paragrahv 9 lõike 2 alusel nõude mikrolülituse topoloogia õiguskaitse alguse päeva määramiseks esmakordse ärieesmärgil kasutamise päeva järgi, siis Patendiamet määrab nimetatud päeva.
Patendiamet teatab registreerimistaotluse dokumentide vormi ja sisu puuduste või muude menetlust takistavate asjaolude ilmnemisel nendest taotlejale kirjalikult ning määrab puuduste kõrvaldamiseks või selgituste andmiseks kahekuulise tähtaja.
Taotleja avalduse põhjal pikendab Patendiamet registreerimistaotluse puuduste kõrvaldamise või selgituste andmise tähtaega kuni kuue kuuni käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tähtaja algusest arvates.
Avaldus koos riigilõivu tasumist tõendava dokumendiga peab olema esitatud enne käesoleva paragrahvi lõikes 4 määratud tähtaja lõppemist.
Taotleja võib menetluse jooksul teha registreerimistaotlusse parandusi ja täiendusi, mis ei muuda registreerimistaotluse esitamise päeval selles esitatud mikrolülituse topoloogiat.
Taotleja võib registreerimistaotluse menetluse jooksul tagasi võtta, esitades sellekohase kirjaliku avalduse.
Registreerimistaotlus loetakse tagasivõetuks avalduse Patendiametisse saabumise päevast.
Patendiamet loeb registreerimistaotluse tagasivõetuks, kui taotleja ei ole käesoleva seaduse paragrahv 29 lõigete 4 ja 5 kohaselt määratud tähtaja lõpuks vastanud Patendiameti nõudmisele kõrvaldada registreerimistaotluse puudused või anda selgitusi.
Patendiamet taastab registreerimistaotluse menetluse apellatsioonikomisjoni otsuse või kohtuotsuse alusel ja avab suletud registreerimistaotluse menetluse toimiku.
Kui registreerimistaotlus vastab käesoleva seaduse paragrahvide 18-21 nõuetele, teeb Patendiamet mikrolülituse topoloogia registreerimise otsuse, kontrollimata taotleja õigust taotlust esitada, taotluses toodud faktide õigsust ega mikrolülituse topoloogia originaalsust, ning teatab sellest taotlejale kirjalikult.
Mikrolülituse topoloogia registreerimise otsus jõustub selle tegemise päeval.
Kui registreerimistaotlus ei vasta käesoleva seaduse paragrahvide 18-21 nõuetele, teeb Patendiamet mikrolülituse topoloogia registreerimisest keeldumise otsuse ning teatab sellest taotlejale kirjalikult.
Mikrolülituse topoloogia registreerimisest keeldumise otsus jõustub selle tegemise päeval.
Registreerimistaotluse menetlus Patendiametis lõpeb mikrolülituse topoloogia registreerimisega registris või mikrolülituse topoloogia registreerimisest keeldumisega.
Pärast mikrolülituse topoloogia registreerimist registris registreerimistaotluse menetluse toimik suletakse ja antakse üle registri koosseisu.
Mikrolülituse topoloogia registreerimisest keeldumise korral suletakse registreerimistaotluse menetluse toimik pärast kaebuse esitamise tähtaja möödumist või vaidlustamise korral pärast vaidlustamismenetluse lõppemist ja säilitatakse salastatuna alaliselt Patendiameti arhiivis.
Patendiameti otsuseid võib vaidlustada tööstusdisaini kaitse seaduse (RT I 1997, 87, 1466) paragrahvides 41-54 sätestatud korras.
Lõpetatud registreerimistaotluse menetlus.
Taotleja võib esitada kaebuse Patendiameti tehtud mikrolülituse topoloogia registreerimise otsuse peale, kui Patendiamet ei ole lugenud mikrolülituse topoloogia esmakordse ärieesmärkidel kasutamise kuupäeva õiguskaitse alguse kuupäevaks.
Registrit peetakse paberkandjal.
Mikrolülituse topoloogia registreeritakse registris mikrolülituse topoloogia registreeringu (edaspidi registreering) andmete kandmisega kanderaamatusse mikrolülituse topoloogia registreerimise otsuse alusel.
Mikrolülituse topoloogia esmakordse ärieesmärgil kasutamise päev.
Registreeringud nummerdatakse mikrolülituste topoloogiate registreerimise järjekorras.
Mikrolülituse topoloogia omanikuna kantakse registrisse mikrolülituse topoloogia registreerimise otsuses märgitud taotleja.
Mikrolülituse identifitseerimise dokumente hoitakse registritoimikus.
Registreeringu andmed kantakse registrisse viie tööpäeva jooksul mikrolülituse topoloogia registreerimise otsuse tegemise päevast.
Kui taotleja on registreerimistaotluses märkinud mikrolülituse topoloogia esmakordse ärieesmärgil kasutamise päeva, kuid mikrolülituse topoloogia registreerimise otsuses ei ole seda päeva registreeringu kehtivuse alguse päevaks määratud ja taotleja ei ole seda vaidlustanud, kantakse registreeringu andmed registrisse kahe kuu möödumisel mikrolülituse topoloogia registreerimise otsuse tegemise päevast.
Registreerimise päevaks loetakse päev, mil registrisekretär kirjutab alla registreeringu andmete kandele.
Mikrolülituse topoloogia registreering hakkab tagasiulatuvalt kehtima kas registreerimistaotluse esitamise päevast või esmakordse avaliku ärieesmärgil kasutamise alguse päevast, kui mikrolülituse topoloogiat on enne registreerimistaotluse esitamise päeva maailma mis tahes osas esmakordselt kasutatud ärieesmärgil käesoleva seaduse paragrahv 8 lõikes 1 sätestatud ajavahemiku jooksul, ja kehtib kümme aastat registreeringu kehtivuse algusaasta viimasest päevast.
Registri koosseisu kuuluvad kanderaamat, registreerimistaotluste menetluse toimikud ja registritoimikud.
Registrikanded on registreeringu andmete kanne, registreeringu andmete muutmise kanne, litsentsi registreerimise kanne ja registreeringu kustutamise kanne.
Registreeringu andmete muutmise kanne, litsentsi registreerimise kanne või registreeringu kustutamise kanne tehakse viie tööpäeva jooksul registrikande otsuse tegemise päevast.
Igaühel on õigus tutvuda registreerimistaotluse menetluse toimiku, registritoimiku ja kanderaamatuga ning saada neist ärakirju.
Registrist ei väljastata andmeid autori kohta, kui autor on keelanud oma nime avalikustamise, samuti käesoleva seaduse paragrahv 19 lõike 3 kohaselt avalikustamisele mittekuuluvat teavet.
Registridokumente säilitatakse alaliselt Patendiameti arhiivis.
Registri vastutava töötleja õigusvastase tegevuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitab riik.
Mikrolülituse topoloogia tunnistus (edaspidi tunnistus) on dokument, mis tõendab mikrolülituse topoloogia registreeringut ja mikrolülituse topoloogia omaniku ainuõigust mikrolülitusele.
Tunnistuse vorminõuded ja selle plangi vormistamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema poolt volitatud minister.
Pärast mikrolülituse topoloogia registreerimist registris annab Patendiamet kümne tööpäeva jooksul registreerimise päevast mikrolülituse topoloogia omanikule välja tunnistuse.
Registreeringus märgitud mikrolülituse topoloogia omanike arvust sõltumata antakse välja ainult üks tunnistus.
Mikrolülituse topoloogia omaniku avalduse alusel võib talle välja anda tunnistuse duplikaadi.
Pärast registreeringu andmete muutmist annab Patendiamet mikrolülituse topoloogia omanikule välja tunnistuse lisa, mis on tunnistuse lahutamatu osa.
Taotleja võib Patendiametis menetluses oleva registreerimistaotluse üle anda teisele isikule.
Patendiametis menetluses olev registreerimistaotlus läheb üle õigusjärglasele.
Kui avalduse esitab isik, kellele registreerimistaotlus üle läheb, peab ta avaldusele lisama üleminekut tõendava dokumendi või selle tõestatud ärakirja.
Käesoleva seaduse paragrahv 20 punktis 5 nimetatud registreerimistaotluse andmed muudab Patendiamet.
Mikrolülituse topoloogia omanik võib oma õigused teisele isikule üle anda.
Mikrolülituse topoloogia omaniku õigused lähevad üle õigusjärglasele.
Mikrolülituse topoloogia omaniku andmete kande muutmiseks registreeringus peab mikrolülituse topoloogia omanik või isik, kellele mikrolülituse topoloogia omaniku õigused üle lähevad, esitama Patendiametile avalduse ja riigilõivu tasumist tõendava dokumendi.
Kui avalduse esitab isik, kellele mikrolülituse topoloogia omaniku õigused üle lähevad, tuleb avaldusele lisada üleminekut tõendav dokument või selle tõestatud ärakiri.
Kui mikrolülituse topoloogia omaniku õigused lähevad üle kohtuotsuse alusel, siis tuleb avaldus esitada ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumise päevast.
Patendiamet teeb registrisse käesoleva seaduse paragrahv 39 lõike 2 punktis 6 nimetatud registreeringu andmete muutmise kande.
Mikrolülituse topoloogia omaniku õigused loetakse teisele isikule üle läinuks tehingu või kohtuotsuse järgi määratud õiguste ülemineku päevast või õigusjärgluse tekkimise päevast.
Isik, kellele mikrolülituse topoloogia omaniku õigused on üle läinud käesolevas paragrahvis sätestatu järgi, võib neid kasutama hakata registreeringu andmete muutmise kande jõustumise päevast.
Mikrolülituse topoloogia omanik (litsentsiaar) võib käesoleva seaduse paragrahvis 15 loetletud mikrolülituse topoloogia omaniku õigused litsentsiga osaliselt või täielikult ühe või mitme isiku (õiguste omaja ehk litsentsiaadi) kasutusse anda.
Litsentsi kehtivusaeg ei või olla pikem kui mikrolülituse õiguskaitse kehtivus.
Kui registreering kustutatakse registrist käesoleva seaduse paragrahvis 40 sätestatud registreeringu kehtivuse lõppemise tõttu, lõpeb litsentsi kehtivus registreeringu kehtivuse lõppemise päeval.
Kui registreering kustutatakse registrist jõustunud kohtuotsuse alusel, millega registreering on tunnistatud vastuolus olevaks käesoleva seaduse paragrahv 12 lõikes 4 või paragrahv 34 lõikes 1 sätestatuga, muutub litsents tühiseks selle andmise päevast.
Kui mikrolülituse topoloogia omaniku õigused lähevad üle teisele isikule käesoleva seaduse paragrahvis 49 sätestatud juhtudel, lähevad üle ka litsentsist tulenevad õigused ja kohustused.
Litsentsi registreerimiseks peab litsentsiaar või litsentsiaat esitama Patendiametile avalduse, litsentsilepingu või selle tõestatud ärakirja ja riigilõivu tasumist tõendava dokumendi.
Litsentsilepingu või selle tõestatud ärakirja asemel võib Patendiametile esitada litsentsilepingu tõestatud väljavõtte, mis sisaldab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmeid.
Patendiamet teeb registrisse litsentsi registreerimise kande.
Litsentsi registreerimise kanne kustutatakse registrist litsentsi kehtivusaja lõppemisel või litsentsiaari ja litsentsiaadi kokkuleppel.
Mikrolülituse topoloogia omaniku õigused lõpevad registreeringu kehtivuse lõppemisega käesoleva seaduse paragrahv 40 järgi.
Jõustunud kohtuotsuse alusel, millega on tunnistatud, et registreeringus märgitud omanikul ei olnud käesoleva seaduse paragrahv 12 lõigete 1 ja 2 järgi õigust taotleda mikrolülituse topoloogia registreerimist, ning isik, kes on kohtuotsusega tunnistatud mikrolülituse topoloogia omanikuks, ei ole esitanud käesoleva seaduse paragrahv 49 lõigetes 3 ja 4 ettenähtud korras avaldust mikrolülituse topoloogia omaniku andmete kande muutmiseks registreeringus.
Mikrolülituse topoloogia omaniku õiguste lõppemise aluseks on registreeringu kustutamise kanne registris.
Patendiamet teeb registreeringu kustutamise kande käesoleva seaduse paragrahv 53 lõikes 1 sätestatu alusel viie tööpäeva jooksul, arvates käesoleva seaduse paragrahv 40 kohasest registreeringu kehtivuse lõppemisest.
Registreeringu kustutamise kande tegemiseks käesoleva seaduse paragrahv 53 lõike 2 punktides 1, 2, 4 ja 5 sätestatud juhtudel esitab mikrolülituse topoloogia omanik või asjasthuvitatud isik Patendiametile avalduse.
Kui avalduse esitab asjasthuvitatud isik, tuleb avaldusele lisada nõuet tõendavad dokumendid.
Patendiamet ei tee registreeringu kustutamise kannet käesoleva seaduse paragrahv 53 lõike 2 punktis 1 sätestatu alusel juhul, kui mikrolülituse topoloogia omaniku õigused on registreeritud litsentsi objekt.
Patendiamet teeb registreeringu kustutamise kande käesoleva seaduse paragrahv 53 lõike 2 punkti 3 alusel ja taastab registreerimistaotluse menetluse vastavalt käesoleva seaduse paragrahvis 33 sätestatule.
Registreeringu kustutamise kande tegemisel käesoleva seaduse paragrahv 53 lõikes 1 sätestatu alusel lõpevad mikrolülituse topoloogia omaniku õigused registreeringu kehtivuse lõppemise päeval.
Registreeringu kustutamise kande tegemisel käesoleva seaduse paragrahv 53 lõike 2 punktis 1 sätestatu alusel lõpevad mikrolülituse topoloogia omaniku õigused kande tegemise päevale järgneval päeval.
Pärast registreeringu registrist kustutamist võib mikrolülituse topoloogiat reprodutseerida ja ärieesmärgil kasutada igaüks.
Nimetatud õigus on tagasiulatuv kuni mikrolülituse topoloogia omaniku õiguste lõppemise päevani.
Vaidlused registrisse kantud mikrolülituse topoloogia autorsuse üle lahendab kohus.
Füüsiline isik, kes leiab, et käesoleva seaduse paragrahv 10 järgi on tema mikrolülituse topoloogia autor, võib oma autorsuse tunnistamiseks esitada kohtusse hagi mikrolülituse topoloogia omaniku vastu.
Isik, kes leiab, et mikrolülituse topoloogia omaniku õigused kuuluvad käesoleva seaduse paragrahv 12 lõigete 1, 2 ja 3 kohaselt temale, võib oma õiguste tunnistamiseks esitada kohtusse hagi mikrolülituse topoloogia omaniku vastu.
Isik, kes leiab, et mikrolülituse topoloogia omanikuks saanud isikul ei olnud käesoleva seaduse paragrahv 12 lõikes 4 sätestatu järgi õigust esitada registreerimistaotlust ega saada mikrolülituse topoloogia omanikuks ning et registreering takistab tema majandus- või äritegevust, võib esitada kohtusse registreeringu seadusevastaseks tunnistamise hagi mikrolülituse topoloogia omaniku vastu.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud hagi võib esitada registreeringu kehtivusaja jooksul.
Asjasthuvitatud isik, kes leiab, et mikrolülituse topoloogia registreerimine Patendiameti poolt on vastuolus käesoleva seaduse paragrahvidega 18-21 või paragrahv 29 lõikega 3, võib esitada halduskohtumenetluse seadustikuga (RT I 1993, 50, 694; 1994, 16, 290; 28, 425; 1995, 29, 358 ja 359; 1996, 37, 739; 1997, 16, 260; 30, 472; 87, 1468; 93, 1557; 95/96, 1575; 1998, 17, 265; 61, 981) sätestatud korras halduskohtusse kaebuse nõudega tunnistada mikrolülituse topoloogia registreering seadusevastaseks ning kohustada Patendiametit registreerimistaotluse menetlust taastama ja uut otsust tegema.
Mikrolülituse topoloogia autoril on aegumatu õigus esitada kohtusse hagi käesoleva seaduse paragrahv 11 lõikes 1 sätestatud õiguse rikkumise korral või muu tema autorsusest tuleneva õiguse tuvastamiseks.
Mikrolülituse topoloogiaga seotud varalise vaidluse lahendamiseks võib autor esitada kohtusse hagi kolme aasta jooksul päevast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest.
Lõike 1 punktis 5 nimetatud hagi - litsentsi kehtivusaja jooksul.
Mikrolülituse topoloogiaga seotud vaidluse asjus jõustunud kohtuotsuse ärakiri saadetakse viivitamatult Patendiametile, sõltumata sellest, kas Patendiamet oli protsessi kaasatud või mitte.
Mikrolülituse topoloogia alaste vaidluste lahendamisel võib olla kohtus esindajaks patendivolinik.
Käesolevas seaduses ettenähtud toimingute sooritamise eest võetakse riigilõivu riigilõivuseaduses (RT I 1997, 80, 1344; 86, 1461; 87, 1466 ja 1467; 93, 1563; 1998, 2, 47; 4, 63; 23, 321; 36/37, 552 ja 553; 52/53, 771; 57, 859; 59, 941; 60, 951; 61, 979 ja 985; 64/65, 1004, 1005 ja 1008; 86/87, 1408; 97, 1519) sätestatud määrade järgi.
Riigilõivu tasub taotleja, mikrolülituse topoloogia omanik või kolmas isik, kes on huvitatud käesolevas seaduses ettenähtud toimingute sooritamisest ja dokumentide väljastamisest.
Kui mikrolülituse topoloogia registreerimisega seotud riigilõivu tasub kolmas isik, on vaja taotleja või mikrolülituse topoloogia omaniku nõusolekut.
Riigilõiv loetakse tasutuks, kui selle tasumist tõendav dokument on saabunud Patendiametisse, kaebuse puhul aga tööstusomandi apellatsioonikomisjoni, mis on moodustatud kaubamärgiseaduse paragrahv 35 lõike 1 alusel.
Tasutud riigilõivu ei tagastata, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahv 27 lõikes 5 sätestatud juhul.
Haldusõiguserikkumiste seadustiku (RT 1992, 29, 396; RT I 1997, 66-68, 1109; 73, 1201; 81, 1361 ja 1362; 86, 1459 ja 1461; 87, 1466 ja 1467; 93, 1561, 1563, 1564 ja 1565; 1998, 2, 42; 17, 265; 23, 321; 30, 410; 34, 484; 36/37, 552 ja 553; 38, 562; 51, 756 ja 759; 52/53, 771; 60, 951 ja 952; 64/65, 1004; 86/87, 1409; 98/99, 1574) paragrahv 184 5 pealkirja ja teksti täiendatakse pärast sõna „tööstusdisainilahenduse“ sõnadega „või mikrolülituse topoloogia“.
Paragrahvi 136 2 pealkirja ja teksti täiendatakse pärast sõna „tööstusdisainilahenduse“ sõnadega „või mikrolülituse topoloogia“.
Paragrahvi 87 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Tööstusdisainilahendusalaste vaidluste lahendamisel võib olla kohtus esindajaks patendivolinik“.
Paragrahvi 91 lõige 4 tunnistatakse kehtivuse kaotanuks.
Käesolev seadus jõustub kolme kuu möödumisel selle Riigi Teatajas avaldamise päevast.
Käibemaksuga maksustatakse käesoleva seaduse paragrahvis 4 sätestatud maksustatav käive.
Käibemaksu rakendatakse lisandunud väärtuse maksuna.
Ettevõtlus - isiku iseseisev majandustegevus, mille käigus toimub kauba või teenuse tasuline või tasuta võõrandamine.
Kaubad - vallasasjad, loomad, puisteained, vedelikud, gaasid, elektri- ja soojusenergia.
Raamatud - vähemalt kolmest üksteisega ühest servast ühendatud lehest koosnevad trükised, välja arvatud perioodikaväljaanded, blanketiraamatud ning märkmikud (sealhulgas kalendermärkmikud ja õpilaspäevikud.
Raamatutena käsitatakse käesoleva seaduse mõistes ka trükitud geograafilisi, hüdrograafilisi jms kaarte.
Kaupade või teenuste tarbimist maksukohustuslase enda poolt käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatud juhtudel.
Enda toodetud kaupade võõrandamine ja teenuste osutamine loteriivõitudeks loterii korraldaja poolt.
Käesolevas seaduses käsitatakse kasutusrenti teenuse võõrandamisena ja kaupade kapitalirenti kaupade võõrandamisena.
Kapitalirendilepingus peab olema sätestatud omandiõiguse üleminek kauba väljaostmisel, vastasel korral loetakse tehing kasutusrendiks.
Eesti Vabariigi seaduse „Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtu kohta“ (RT 1991, 25, 308; 1999, 18, 302) tähenduses vaidlevate poolte ja muudes vahekohtutes vaidlevate poolte poolt arbitraažimaksu tasumist.
Maksustatav käive käesoleva seaduse tähenduses on Eestis toodetud või Eestisse imporditud vabas ringluses olevate kaupade ja Eestis osutatud teenuste käive ning kaupade import, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahvis 5 sätestatud maksuvaba käive.
Maksustatavalt käibelt maksavad käibemaksu maksukohustuslased käesolevas seaduses sätestatud korras.
Impordilt maksavad käibemaksu maksukohustuslased ja kõik teised Eestisse kaupu importivad isikud tollieeskirjadega (tolliseaduse mõistes) impordimaksude tasumiseks sätestatud korras.
Käesoleva lõike punktides 2, 4, 5 ja 8 nimetatud kaupade ja teenuste täpse loetelu kehtestab rahandusminister.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud kaupade ja teenuste eksport kuulub käibemaksuga maksustamisele.
Kaubamärgiseaduse (RT 1992, 35, 459; RT I 1998, 15, 231; 1999, 93, 834; 102, 907; 2001, 27, 151) § 36 3 lõikes 3 nimetatud erikonfiskeeritud võltsitud rõivad ja jalatsid.
Kauba import füüsilise isiku poolt on käibemaksuvaba rahandusministri kehtestatud väärtuseliste ja koguseliste piirnormide ulatuses.
Eestisse akrediteeritud välisriigi diplomaatiliste esindajate, konsulaarametnike ja erimissioonide esindajate poolt nende isiklikuks tarbeks ning välisriigi diplomaatiliste esinduste ja konsulaarasutuste, rahvusvaheliste ja valitsustevaheliste organisatsioonide ning koostööprogrammide esinduste poolt nende ametlike funktsioonide täitmiseks vajalike kaupade importi ei maksustata käibemaksuga rahandusministri kehtestatud korras.
Riigi-, valla- ja linnaasutuste, tulumaksuseaduse alusel Vabariigi Valitsuse kinnitatud nimekirja kantud tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste ning Eesti kirikute, koguduste ja koguduste liitude registrisse kantud juriidiliste isikute poolt riikliku välisabina saadud aktsiisiga mittemaksustatavate kaupade ning nende poolt riikliku välisabina saadud ja riiklikest välislaenudest eraldatud raha eest ostetud aktsiisiga mittemaksustatavate kaupade importi ei maksustata käibemaksuga rahandusministri poolt kehtestatud tingimustel ja korras.
Käesoleva seaduse tähenduses käsitatakse riikliku välisabina rahvusvahelise organisatsiooni, välisriigi valitsuse, välisriigi kohaliku omavalitsuse või välisriigi valitsusvälise organisatsiooni poolt antavat tagastamatut abi, mida taotleb, saab või vahendab riigi-, valla- või linnaasutus või Vabariigi Valitsuse kinnitatud nimekirja kantud Eestis registreeritud mittetulundusühing või sihtasutus.
Lisaks käesoleva paragrahvi 4. lõikes sätestatule on Vabariigi Valitsusel õigus anda erandkorras käibemaksuvabastusi käesoleva paragrahvi 4. lõikes nimetamata isikutele nende isikute poolt Euroopa Liidu abiprogrammide ja välisriikide riiklike välisabiprogrammide raames tagastamatu välisabina saadud ning riiklikest välislaenudest eraldatud raha eest ostetud kaupade importimisel.
Maksukohustuslane on isik, kellel ettevõtluse tulemusel tekib maksustatav käive.
Riigi-, valla- või linnaasutust käsitatakse maksukohustuslasena sellise käibe osas, millega ta konkureerib turul teiste maksukohustuslastega.
Maksukohustuslane, kelle maksustatav käive, välja arvatud import, ületab kalendriaasta algusest arvates 250 000 krooni, on kohustatud 10 kalendripäeva jooksul, arvates nimetatud suuruses maksustatava käibe tekkimise päevast, esitama oma elu- või asukohajärgsele Maksuameti kohalikule asutusele (edaspidi Maksuamet) rahandusministri kehtestatud vormis avalduse enda registreerimiseks käibemaksukohustuslasena (edaspidi registreerimine).
Äriregistrisse kandmata juriidilisest isikust maksukohustuslane lisab avaldusele oma põhikirja ja ettevõtteregistri poolt väljaantud registreerimistunnistuse, äriregistrisse kantud maksukohustuslane äriregistri poolt väljaantud registrikaardi ärakirja.
Maksuamet registreerib maksukohustuslase käesolevas lõikes nimetatud maksustatava käibe tekkimise kuule järgneva kalendrikuu esimesest päevast.
Maksukohustuslase, kes esitab avalduse käesolevas lõikes ettenähtud tähtaja jooksul, kuid käesolevas lõikes nimetatud suuruses maksustatava käibe tekkimise päevale järgneval kalendrikuul, registreerib Maksuamet avalduse esitamise kuu esimesest päevast.
Registreerimiseks avalduse esitamisel peab füüsiline isik või juriidilise isiku esindaja esitama Maksuametile ka oma isikut tõendava dokumendi.
Kui avalduse esitamisel isikut tõendavat dokumenti ei esitata, on Maksuametil õigus avaldus isikule tagastada ja registreerida isik pärast isikut tõendava dokumendi esitamist.
Samuti on Maksuametil õigus avaldus isikule tagastada, kui avalduses esitatud andmed ei ole õiged või kui pole esitatud kõiki andmeid.
Maksuamet registreerib sellise isiku, kui ta esitab parandatud või täiendatud andmetega avalduse 10 kalendripäeva jooksul Maksuameti poolt tagastatud avalduse kättesaamise päevast arvates.
Maksukohustuslase registreerimisel käesolevas lõikes nimetatud juhtudel võetakse aluseks avalduse esmase esitamise kuupäev.
Maksukohustuslase, kes pärast käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud suuruses maksustatava käibe tekkimist ei ole esitanud avaldust enda registreerimiseks käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud tähtaja jooksul, registreerib Maksuamet maksustatava käibe tekkimise kuule järgneva kalendrikuu esimesest päevast.
Maksuamet registreerib tagasiulatuvalt ka maksukohustuslase, kes ei esitanud tähtaegselt avaldust enda registreerimiseks käesoleva seaduse kuni 1995. aasta 1. aprillini kehtinud redaktsioonis või Eesti Vabariigi käibemaksuseaduses (RT 1991, 36, 447; 1992, 34, 440; RT I 1993, 35, 548; 60, 847) sätestatud suuruses maksustatava käibe tekkimisel, kui sellises suuruses maksustatav käive tekkis vastava seaduse kehtimise ajal, vastavalt nimetatud suuruses maksustatava käibe tekkimise ajal kehtinud korrale.
Maksukohustuslase taotlusel registreerib Maksuamet maksukohustuslase, kelle maksustatav käive, välja arvatud import, ei ületa kalendriaastal käesoleva paragrahvi 1. lõikes toodud määra, sealhulgas maksukohustuslase, kellel maksustatavat käivet ei ole veel tekkinud, avalduse esitamise kuule järgneva kalendrikuu esimesest päevast.
Maksukohustuslane esitab enda registreerimiseks Maksuametile rahandusministri poolt kehtestatud vormis avalduse ning käesoleva paragrahvi 1. ja 1 1. lõikes nimetatud dokumendid.
Isik loetakse registreeritud maksukohustuslaseks Maksuameti otsuses tähendatud päevast, mil tema suhtes laienevad registreeritud maksukohustuslase õigused ja kohustused.
Oma otsuse teatab Maksuamet maksukohustuslasele kirjalikult 10 päeva jooksul avalduse saamise päevast arvates rahandusministri poolt kehtestatud vormis.
Kui Maksuamet tuvastab pärast maksukohustuslase registreerimist, et maksukohustuslane on esitanud taotluse enda registreerimiseks ettenähtust hiljem ning registreeritud maksukohustuslase õigused ja kohustused oleksid pidanud hakkama tema suhtes kehtima enne Maksuameti otsuses näidatud kuupäeva, tühistab Maksuamet oma esialgse otsuse ja registreerib maksukohustuslase uue otsusega tagasiulatuvalt vastavalt käesoleva paragrahvi 2. lõikele.
Üle 50% iga käesoleva paragrahvi kohaselt registreeritava aktsiaseltsi aktsiatega, osaühingu osadega või täis- või usaldusühingu sissemaksetega määratud häältest kuulub samale isikule.
Käibemaksukohustuslasena registreerimata maksukohustuslased registreeritakse enne nende ühe maksukohustuslasena registreerimist eraldi maksukohustuslastena käesoleva seaduse §-s 7 sätestatud korras.
Maksuamet tunnistab ühe maksukohustuslasena registreerimise otsuse kehtetuks, kui ühe maksukohustuslasena registreeritud maksukohustuslaste puhul ei esine enam ühtki käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asjaoludest, nende asjaolude lõppemise kuule järgneva kalendrikuu esimesest päevast.
Ühe maksukohustuslasena registreeritud maksukohustuslaste taotlusel tunnistab Maksuamet ühe maksukohustuslasena registreerimise otsuse kehtetuks rahandusministri kehtestatud tingimustel ja korras.
Ühe maksukohustuslasena registreerimise otsuse kehtetuks tunnistamise päevast loetakse maksukohustuslased uuesti registreerituteks eraldi maksukohustuslastena.
Maksuamet on kohustatud registreerimisel selgitama maksukohustuslasele tema kohustusi käibemaksu maksmisel.
Tasuma enda ettevõtluse tulemusena tekkivalt maksustatavalt käibelt, välja arvatud impordilt, ning teiselt registreeritud maksukohustuslaselt ostetud kasvava metsa raieõiguse, metsamaterjali, saematerjali või nende materjalide transpordi- ja valmistamisteenuste maksustatavalt käibelt käibemaksu käibedeklaratsiooni esitamise tähtpäevaks ning impordilt tollieeskirjades sätestatud impordimaksude (tolliseaduse mõistes) tasumise tähtpäevaks.
Väljastama ning säilitama arveid käesoleva seaduse paragrahvides 24 ja 25 sätestatud tingimustel ja korras.
Isik, kes on olnud Maksuametis registreeritud vähemalt kaks aastat, kuid kelle maksustatav käive viimasel kalendriaastal, välja arvatud import, ei ületanud ega ületa tema arvestuste kohaselt ka jooksval kalendriaastal käesoleva seaduse paragrahvi 7 1. lõikes toodud määra, võib esitada Maksuametile avalduse enda registrist kustutamiseks.
Maksuamet võib maksukohustuslase registrist kustutada pärast tema majandustegevuse kontrollimist.
Maksuametil on õigus kustutada registrist isik, kelle poolt maksustamisperioodi maksustatavalt käibelt arvutatud käibemaks on vähemalt kolme üksteisele järgneva maksustamisperioodi jooksul olnud väiksem tema poolt kaupade ja teenuste soetamisel makstud käibemaksu summast, kui see ei ole tingitud käibemaksu määraga 0% maksustatavast käibest.
Maksuametil on õigus kustutada registrist maksukohustuslane, kes ei ole esitanud käibedeklaratsiooni kuue järjestikuse maksustamisperioodi kohta ja tema viimase maksustamisperioodi käibedeklaratsiooni esitamise tähtaeg on möödunud.
Isik loetakse registrist kustutatuks alates Maksuameti otsuses näidatud kuupäevast.
Välja arvatud käesoleva paragrahvi 2.-9. lõikes sätestatud juhtudel, on maksustatava käibe maksustatavaks väärtuseks kaupade või teenuste müügihind, millele on lisatud kõik muud kaupade või teenuste saaja poolt kaupade või teenuste müüjale maksmisele kuuluvad summad, välja arvatud käesoleva seadusega kehtestatud maks.
Kapitalirendil on maksustatavaks väärtuseks maksustamisperioodil kapitalirendile andjale kapitalirendi makse osana tasutav vara väljaostumakse koos intressiga.
Kasutusrendil on maksustatavaks väärtuseks maksustamisperioodil lepingu järgi tasumisele kuuluv summa.
Järelmaksuga müügil on maksustatavaks väärtuseks järelmaksuga müüdava kauba müügihind, välja arvatud intress.
Teenuse osutamisel, mis seisneb teistele isikutele kuuluvate kaupade, teenuste, kinnisasjade, ehitiste kui vallasasjade, raha ja väärtpaberite müügi vahendamises, on rahandusministri poolt kehtestatud tingimustel ja korras maksustatavaks väärtuseks vahendustasu.
Kaupade ja teenuste vahetamisel ja tasuta või harilikust väärtusest madalama hinnaga võõrandamisel on maksustatavaks väärtuseks nende keskmine kohalik müügihind (edaspidi turuhind), millest on maha arvatud käesoleva seadusega kehtestatud maks.
Kui Maksuamet leiab, et kauba või teenuse deklareeritud maksustatav väärtus on turuhinnast väiksem, võib Maksuamet määrata maksustatava käibe maksustatavaks väärtuseks turuhinna.
Kaupade ja teenuste tarbimisel maksukohustuslase enda poolt käesoleva seaduse paragrahv 3 2. lõikes sätestatud juhtudel on maksustatavaks väärtuseks nende kaupade ja teenuste turuhind.
Kaupade importimisel vabaks ringluseks ja renditud kaupade sisseveol taasväljaveo kohustusega, välja arvatud käesoleva paragrahvi 8 1. ja 8 2. lõikes tähendatud juhud, on maksustatavaks väärtuseks kauba tolliväärtus vastavalt tolliväärtuse määramise seadusele (RT I 1995, 20, 298; 1999, 83, 756) koos kõigi impordimaksudega, välja arvatud käesolev maks.
Imporditud kasutatud mootorsõiduki väikseim maksustatav väärtus määratakse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Töötlemiseks väljaviidud kauba taassisseveol on maksustatavaks väärtuseks töötleja poolt lisatud materjalide ja osutatud teenuste maksumus koos kauba laadimis-, pakkimis-, veo- ja kindlustuskuludega kuni Eesti tollipiirini koos kõigi impordimaksudega, välja arvatud käesolev maks.
Kauba väljaveol Eesti tolliterritooriumilt rakendatakse selle maksustatava väärtuse määramisel tolliväärtuse määramise seaduses (RT I 1995, 20, 298; 1999, 83, 756) sätestatud põhimõtteid, kusjuures kauba väärtuseks loetakse selle maksumus koos laadimis-, pakkimis-, veo- ja kindlustuskuludega kuni Eesti tollipiirini.
Töötlemiseks Eestisse sissetoodud kauba taasväljaveol on maksustatavaks väärtuseks töötleja poolt lisatud materjalide ja osutatud teenuse maksumus koos kauba laadimis-, pakkimis-, veo- ja kindlustuskuludega kuni Eesti tollipiirini.
Käibemaksu määr on 18% käesoleva seaduse paragrahvis 12 sätestatud maksustatavast väärtusest, kui käesolevas seaduses ei ole ette nähtud muud maksumäära.
Ohtlike jäätmete käitlemine.
Haridusministeeriumi poolt heakskiidetud põhikooli ja gümnaasiumi õpikud ja töövihikud.
Kaubad ja teenused, mis müüakse Eestis käesoleva seaduse paragrahv 5 4. lõikes nimetatud juriidilistele isikutele ja asutustele neile riiklikest välislaenudest eraldatud ning Vabariigi Valitsuse kinnitatud loetelusse kantud organisatsioonide poolt riikliku välisabina antud raha eest, maksustatakse käibemaksu määraga 0% rahandusministri poolt kehtestatud tingimustel.
Lisaks käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes sätestatule on Vabariigi Valitsusel õigus lubada erandkorras käibemaksu määra 0% rakendamist kaupade ja teenuste müümisel käesoleva seaduse paragrahv 5 4. lõikes nimetamata isikutele Euroopa Liidu abiprogrammide ja välisriikide riiklike välisabiprogrammide raames tagastamatu välisabina saadud ning riiklikest välislaenudest eraldatud raha eest.
Kauba või teenuse müüja ja ostja vahelise tehingu vahendamine, kui kaupa kasutatakse väljaspool Eesti tolliterritooriumi või vahendatakse teenuse eksporti.
Käesoleva paragrahvi 4. lõike punktides 5 ja 5 1 nimetatud turismiteenuste loetelu kehtestab majandusminister.
Eestisse akrediteeritud välisriigi diplomaatilistele esindajatele, konsulaarametnikele ja erimissioonide esindajatele, välisriigi diplomaatilistele esindustele ja konsulaarasutustele, rahvusvaheliste ja valitsustevaheliste organisatsioonide ning koostööprogrammide esindustele tagastatakse nende poolt teatud kaupade ja teenuste ostmisel makstud käibemaks.
Käesoleva paragrahvi 1.lõikes nimetatud kaupade ja teenuste loetelu ning käibemaksu tagastamise korra kehtestab rahandusminister.
Käesoleva seaduse paragrahv 5 4. lõikes nimetatud juriidilistele isikutele ja asutustele tagastatakse nendele riikliku välisabina raha eest kaupade ja teenuste ostmisel Eestis makstud käibemaks rahandusministri poolt kehtestatud tingimustel ja korras.
Lisaks käesoleva paragrahvi 3. lõikes sätestatule on Vabariigi Valitsusel õigus lubada erandkorras käesoleva seaduse paragrahv 5 4. lõikes nimetamata isikute poolt Euroopa Liidu abiprogrammide ja välisriikide riiklike abiprogrammide raames tagastamatu välisabina saadud ning riiklikest välislaenudest eraldatud raha eest kaupade ja teenuste ostmisel makstud käibemaksu tagastamist nendele isikutele tehingutelt, mille puhul ei ole olnud võimalik rakendada käesoleva seaduse paragrahv 13 3 1. lõikes sätestatut.
Oma asukohariigis käibemaksukohustuslasena registreeritud vastava riigi residentidele tagastatakse rahandusministri kehtestatud tingimustel ja korras Eestis soetatud nende mitteresidentide Eestis teostatava tegevusega seotud kaupade ja teenuste ostmisel makstud käibemaks, kui nende ostmisel makstud käibemaksu on Eestis registreeritud maksukohustuslastel vastavalt käesolevale seadusele õigus enda maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha arvata.
Käibemaks tagastatakse nende riikide residentidele, kus Eesti ettevõtjatele kaupade ja teenuste ostmisel makstud käibemaksu tagastatakse tingimusel, et nendel mitteresidentidel ei ole Eestis filiaali ega Maksuameti kohalikus asutuses registreeritud püsivat tegevuskohta või kui vastavate kaupade ja teenuste soetamine ei ole mitteresidendi filiaali või Eestis asuva püsiva tegevuskohaga seotud.
Käibemaks tagastatakse rahandusministri kehtestatud vormis esitatud taotluses nimetatud pangakontole.
Kui pangakonto on avatud väljaspool Eesti tolliterritooriumi asuvas krediidiasutuses, katab rahaülekandega seotud kulud käibemaksu tagastamise taotleja.
Rahandusministril on õigus kehtestada kaupade ja teenuste loetelu, mille soetamisel makstud käibemaksu mitteresidentidele ei tagastata, kuigi Eestis registreeritud maksukohustuslastel on õigus nende kaupade ja teenuste ostmisel makstud käibemaksu enda maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha arvata.
Vabariigi Valitsus võib kehtestada soodustusi käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud isikutele ja asutustele nende poolt kaupade ja teenuste ostmisel makstud käibemaksu tagastamisel tingimusel, et välisriigis on tagatud samad soodustused Eesti vastavatele isikutele ja asutustele.
Samale ostjale regulaarselt või pidevalt võõrandatavate kaupade ja teenuste puhul, mis on nimetatud rahandusministri poolt kehtestatud loetelus, loetakse käibe toimumise ajaks kauba lähetamise või ostjale kättesaadavaks tegemise või teenuse osutamise kuu.
Kinnis- ja vallasvara kasutusrendile ning kauba kapitalirendile andmisel loetakse käibe toimumise ajaks kauba või vara rentimise iga kuu.
Teiselt registreeritud maksukohustuslaselt kasvava metsa raieõiguse, metsamaterjali, saematerjali või nende materjalide transpordi- ja valmistamisteenuste ostmisel loetakse käive toimunuks raieõiguse, metsamaterjali, saematerjali või nende materjalide transpordi- ja valmistamisteenuste eest arve kättesaamisel.
Impordi puhul loetakse maksustatav käive toimunuks kauba saabumisel Eesti tolliterritooriumile või selle vabastamisel esialgsest tolliprotseduurist, kui kaup suunatakse tolliseaduses sätestatud korras vabasse ringlusse.
Kui käibe toimumise ajaks on hetk, mil toimus kauba või teenuse eest maksmine, toimub käibemaksu arvestamine rahandusministri poolt kehtestatud korras.
Teenust osutava isiku ettevõtlus toimub Eestis või teenuse osutajaks on Eestis registreeritud ettevõtja või muu juriidiline isik, välja arvatud rahandusministri poolt määratud juhud.
Eestis vabas ringluses olevate kaupade ja Eestis osutatud teenuste käibe puhul on käibemaksuga maksustamise periood kalendrikuu.
Kaupade impordil toimub käibemaksuga maksustamine tollieeskirjadega impordimaksude tasumiseks sätestatud korras.
Maksuamet võib maksukohustuslasele kehtestada kalendrikuust erineva maksustamisperioodi.
Käibedeklaratsioon esitatakse maksustamisperioodile järgneva kuu 20. kuupäevaks.
Kui vastavalt käesoleva paragrahvi 2. lõikele on maksukohustuslasele kehtestatud kalendrikuust erinev maksustamisperiood, määrab käibedeklaratsiooni esitamise tähtaja Maksuamet.
Ühe maksukohustuslasena registreeritud isikud esitavad käibedeklaratsioonid eraldi, kuid vastutavad käibemaksu tähtaegse tasumise eest solidaarselt.
Ühe maksukohustuslasena registreerimise otsuse kehtetuks tunnistamise korral vastutavad maksukohustuslased solidaarselt käibemaksuvõla eest, mis tekkis maksustamisperioodil, mil nad olid registreeritud ühe maksukohustuslasena.
Eelmiste maksustamisperioodide kohta esitatud käibedeklaratsioonide andmete muutmisel on registreeritud maksukohustuslane kohustatud esitama Maksuametile vastava maksustamisperioodi kohta uue, muudetud andmetega käibedeklaratsiooni.
Oma ettevõtluseks imporditud kaupadelt tasutud käibemaks.
Kaupade ja teenuste kasutamisega ettevõtluses võrdsustatakse ka kaupade ja teenuste tarbimine maksukohustuslase enda poolt käesoleva seaduse paragrahv 3 2. lõikes nimetatud juhtudel.
Kui registreeritud maksukohustuslane kasutab kaupa või teenust nii ettevõtluses või sellega võrdsustatud oma tarbimises kui ka omatarbeks muudel juhtudel, kuulub vastava kauba või teenuse soetamisel makstud käibemaks mahaarvamisele rahandusministri poolt kehtestatud korras.
Kasvava metsa raieõiguse, metsamaterjali, saematerjali või nende materjalide transpordi- ja valmistamisteenuste müümisel registreeritud maksukohustuslase poolt teisele registreeritud maksukohustuslasele tasub tehingu kohta esitatud arvel näidatud käibemaksu ostja, makstes müüjale müügihinna ilma käibemaksuta.
Käibemaksu mahaarvamine raieõiguse, metsamaterjali, saematerjali või nende materjalide transpordi- ja valmistamisteenuste ostmise korral toimub käesolevas seaduses sätestatud korras.
Sõiduautode soetamisel ja kapitalirendile võtmisel, samuti sõiduautode tarbeks mootorikütuse soetamisel, välja arvatud käesoleva paragrahvi 4 1. lõikes sätestatu.
Maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust arvatakse maha käibemaks, mille on sõiduautode soetamisel ja kapitalirendile võtmisel maksnud maksukohustuslane, kes tegeleb sõiduautode müügiga või vallasvara kasutus- või kapitalirendiga ja kelle põhikirjas on vastav tegevusala ette nähtud.
Käibemaks arvatakse maha tingimusel, et eelnimetatud maksukohustuslased ei võta müügiks või rentimiseks soetatud autosid ise kasutusele.
Maksukohustuslasel on õigus enda maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha arvata oma maksustatava käibe tarbeks ehitatava ehitise ehitamiseks või remondiks soetatud kaupadelt ja teenustelt tasumisele kuuluv käibemaks vastavalt ehitise maksustatava käibe tarbeks kasutamise osatähtsusele, samuti käibemaksuga maksustatava ehitus- või remonditeenuse tarbeks soetatud kaupadelt ja teenustelt tasumisele kuuluv käibemaks.
Maksustatava käibe tarbeks kasutatud hoone võõrandamisel või kapitalirendile andmisel viie kalendriaasta jooksul selle kasutusloa saamise aastast arvates või rajatise võõrandamisel või kapitalirendile andmisel viie kalendriaasta jooksul selle raamatupidamises arvelevõtmise aastast arvates, samuti juhul, kui hoonet hakatakse viie kalendriaasta jooksul selle kasutusloa saamise aastast arvates või rajatist viie kalendriaasta jooksul selle raamatupidamises arvelevõtmise aastast arvates kasutama maksuvaba käibe tarbeks, eluruumidena või riigi või kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks, tehakse ehitise soetusmaksumusse arvatud kaupade ja teenuste soetamisel makstud ja enda maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha arvatud käibemaksu ümberarvestus rahandusministri kehtestatud korras.
Ehitisteks käesoleva seaduse tähenduses loetakse hooneid, millele on antud kasutusluba, ja rajatisi planeerimis- ja ehitusseaduse (RT I 1995, 59, 1006; 1996, 36, 738; 49, 953; 1999, 27, 380; 29, 398 ja 399; 95, 843; 2000, 54, 348) tähenduses.
Ehitise ehitamiseks või remondiks soetatud kaupadelt ja teenustelt tasumisele kuuluvat käibemaksu ei arvata maha juhul, kui ehitist ehitatakse ühel käesoleva paragrahvi 5. lõike teises lauses nimetatud eesmärgil või remonditakse mõnel eespool nimetatud eesmärgil ehitatud ehitist.
Samuti ei arvata maha eluruumides kasutamiseks soetatud kaupadelt ja teenustelt tasumisele kuuluvat käibemaksu.
Käesoleva paragrahvi 5. lõikes sätestatud maha arvatud käibemaksu ümberarvestust ei tehta ehitise võõrandamisel krediidi- või finantseerimisasutusele, kui isik, kes ehitise võõrandas, on võtnud selle ehitise samal maksustamisperioodil, mil võõrandamine toimus, krediidi- või finantseerimisasutuselt kapitalirendile ja jätkab ehitise kasutamist maksustatava käibe tarbeks samas lõikes nimetatud tähtaja jooksul.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud mahaarvamised on lubatud käesoleva seaduse paragrahvis 24 sätestatud nõuetele vastava originaalarve või impordi kaubadeklaratsiooni ja kauba importimisel käibemaksu tasumist tõendava dokumendi alusel.
Käibemaks arvatakse maha maksustamisperioodil, mil kaup või teenus on kätte saadud ning kauba või teenuse müüjalt arve laekunud või käibemaks importimisel tasutud, seejuures ei loeta käibemaksu tasumiseks tollile tehtud ettemaksu.
Kui kaup saadakse kätte ning käibemaks importimisel tasutakse erinevatel maksustamisperioodidel, arvatakse käibemaks maha perioodil, mil mõlemad tingimused on täidetud.
Kui kauba või teenuse ostmisel Eestis saadakse kaup või teenus ning arve kauba või teenuse eest kätte erinevatel maksustamisperioodidel, arvatakse käibemaks maha maksustamisperioodil, mil kaup või teenus kätte saadakse, tingimusel, et arve kauba või teenuse eest esitatakse käesoleva seaduse paragrahv 24 7. lõikes sätestatud tähtaja jooksul.
Kui viimatinimetatud juhul esitatakse arve hilinenult, arvatakse käibemaks maha maksustamisperioodil, mil saadakse kätte kauba või teenuse kohta esitatud arve.
Kui maksukohustuslane saab kauba või teenuse kätte enne registreeritud maksukohustuslase õiguste ja kohustuste laienemist tema suhtes, on, sõltumata arve esitamise ajast, lubatud käibemaks maha arvata ainult käesoleva seaduse §-s 23 sätestatud juhul.
Käibemaksu mahaarvamine on lubatud ainult arve originaaleksemplari alusel.
Kui Eestis raha eest soetatud kauba või teenuse maksustatav väärtus ühe tehingu kohta ületab 50 000 krooni, on mahaarvamine lubatud juhul, kui selle eest tasutakse täies ulatuses krediidiasutuse kaudu kas rahaülekandega või sularaha sissemaksega müüja pangakontole.
Kaupade importimisel tasutud käibemaks on lubatud maha arvata sellest sõltumata, kas vastava kauba soetamisel tasuti selle eest rahaülekandega või sularahas.
Impordimaksude tasumisel Tolliameti poolt väljaantud tunnistust omava tollimaakleri kaudu arvatakse kaupade importimisel tasutud käibemaks maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha rahandusministri poolt kehtestatud korras.
Kui müüjale on ostjalt raha laekunud, kuid kauba või teenuse võõrandamist tegelikult ei toimu, on müüjal lubatud tühistada käibemaksu arvestamine sellelt kaubalt või teenuselt juhul, kui ta on laekunud summa ostjale tagastanud.
Kui müüja on esitanud ostjale arve, kuid kauba või teenuse võõrandamist tegelikult ei toimu, on müüjal lubatud teha käibemaksu tagasiarvestus sellelt arvelt juhul, kui arve väljakirjutamisest on möödunud kolm kuud, samuti juhul, kui ostja on teatanud kirjalikult kauba või teenuse ostmisest loobumisest.
Käibemaks laekub riigieelarvesse.
Käibemaks makstakse täiskroonides.
Kui maksustamisperioodi maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaks on väiksem registreeritud maksukohustuslase poolt samal perioodil kaupade ja teenuste soetamisel makstud käibemaksu summast, tagastatakse enammakstud käibemaks maksukohustuslasele maksukorralduse seaduse (RT I 1994, 1, 5; 2000, 45, 279; 55, 365; 84, 533, 534) paragrahvis 10 sätestatud korras.
Maksuametil on õigus seoses maksukohustuslase kontrollimisega pikendada käibemaksu tagastamise tähtaega kuni 30 päeva võrra käibemaksu tagastamise tähtpäevast arvates.
Käibemaksu tagastamise tähtaja pikendamisest on Maksuamet kohustatud maksukohustuslasele teatama kirjalikult 20 päeva jooksul käibemaksu tagastamise taotluse saamisest arvates, näidates teates ära käibemaksu tagastamise tähtaja pikendamise põhjuse.
Käibemaksu enammakse tagastamisel ühe maksukohustuslasena registreeritud maksukohustuslastele toimub enammakstud käibemaksu arvestus kõigi nimetatud maksukohustuslaste kohta eraldi.
Enammakstud käibemaks tagastatakse nende maksukohustuslaste esitatud käibedeklaratsioonide järgi vastavalt käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes sätestatule.
Kui registreeritud maksukohustuslane kasutab teistelt registreeritud maksukohustuslastelt ostetud Eestis toodetud või Eestisse imporditud vabas ringluses olevaid kaupu ja Eestis osutatud teenuseid või tema poolt imporditud kaupu nii maksustamisele kuuluva kui maksuvaba käibe tarbeks, kuulub ostmisel makstud käibemaks mahaarvamisele osaliselt.
Käibemaksu osalisel mahaarvamisel on sama kalendriaasta jooksul lubatud kasutada kas proportsionaalse mahaarvamise meetodit või otsearvestuse ja proportsionaalse mahaarvamise segameetodit.
Kooskõlastatult Maksuametiga võib kasutada otsearvestuse ja proportsionaalse mahaarvamise segameetodi erijuhtu, mille puhul teatud tegevusvaldkonna tarbeks kaupade ja teenuste soetamisel arvatakse käibemaks maha vastavalt registreeritud maksukohustuslase maksustatava käibe suhtele tema kogu Eestis toimunud selle tegevusvaldkonna käibesse.
Kalendriaasta lõpul tehakse käibemaksu proportsionaalse mahaarvamise ümberarvestus vastavalt registreeritud maksukohustuslase maksustatava käibe suhtele tema kogu Eestis toimunud käibesse sellel kalendriaastal.
Käibemaksu osalise mahaarvamise ning kalendriaasta lõpul ümberarvestuse tegemise ja selle käibedeklaratsioonis kajastamise korra kehtestab rahandusminister.
Kooskõlastatult Maksuametiga on isikul lubatud aasta kestel muuta ostmisel makstud käibemaksu mahaarvamisel kasutatavat käivete suhet.
Isiku ettevõtluse tarbeks põhivara soetamisel makstud ja mahaarvatud käibemaksusummat korrigeeritakse kolme aasta jooksul vastavalt põhivara tegelikule maksustatava käibe tarbeks kasutamise osatähtsusele rahandusministri poolt kehtestatud korras.
Kasutatud kaupade müümisel komisjonimüügi vormis maksab komisjonär käibemaksu komisjonitasult.
Maksukohustuslasena registreerimata isikult Eestis ostetud kasutatud kauba ja kultuuriväärtusega asjade edasimüümisel maksab edasimüüja käibemaksu edasimüüdud kauba ja kultuuriväärtusega asjade käibemaksuta müügihinna ja ostuhinna vahelt.
Käibemaksuga maksustamisel võetakse arvesse ainult edasimüügi positiivne hinnavahe.
Käesoleva paragrahvi 1. ja 1 1. lõikes sätestatut rakendatakse vaid juhul, kui neis nimetatud kaupu ei müüda partiidena ja neid müüakse uutest kaupadest eraldi.
Oksjonimüügi käibelt maksab oksjoni korraldaja käibemaksu kaupade vahendamise eest saadavalt tasult.
Registreeritud maksukohustuslasel, kellel on laos enne tema registreeritud maksukohustuslase õiguste ja kohustuste tekkimise päeva soetatud kaupu, millelt on makstud käibemaksu, on Maksuameti loal õigus oma maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha arvata nendelt kaupadelt tasutud käibemaksusummad käesoleva seaduse paragrahvi 24 1.lõikes sätestatud nõuetele vastava arve või impordi kaubadeklaratsiooni alusel.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud summade mahaarvamine toimub Maksuameti poolt määratud perioodi jooksul ning korras.
Rahandusministril on õigus määrata juhtumid, mil registreeritud maksukohustuslase poolt arve esitamine ostjale ei ole kohustuslik.
Ostja taotlusel on registreeritud maksukohustuslane alati kohustatud väljastama talle käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud nõuetele vastava arve.
Regulaarselt osutatavate teenuste ja üleantavate kaupade puhul on registreeritud maksukohustuslasel õigus väljastada ostjale käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud nõuetele vastav arve üks kord kuus.
Füüsilisest isikust regulaarsele ostjale, kes ei tegutse ettevõtjana, on registreeritud maksukohustuslasel juhul, kui tema poolt sellele ostjale kalendrikuu jooksul võõrandatavate kaupade ja teenuste kogumaksumus koos käibemaksuga ei ületa 250 krooni, õigus väljastada käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud nõuetele vastav arve üks kord kuni kuuekuulise perioodi eest.
Arvel või muul dokumendil ei tohi näidata käibemaksu summat isik, kes ei ole registreeritud maksukohustuslane.
Kauba või teenuse kohta, mille puhul käibemaksumäär on 0%.
Kui arve või muu dokument, millel on näidatud käibemaksu summa, on väljastatud käesoleva paragrahvi 4. ja 5. lõikes sätestatud tingimuste vastaselt, on dokumendi väljastanud isik kohustatud sellele järgneva kuu 20. kuupäevaks maksma riigieelarvesse tema poolt väljastatud arvel või muul müügidokumendil näidatud käibemaksu summa, olenemata sellest, kas see muul juhul oleks kuulunud maksmisele.
Kui arvel või muul müügidokumendil näidatud käibemaksusumma on arvestatud vastavate kaupade või teenuste käibele käesoleva seadusega kehtestatud käibemaksu määrast kõrgema määra järgi, on dokumendi väljastanud isik kohustatud järgmise kuu 20. kuupäevaks maksma riigieelarvesse tema poolt väljastatud arvel või muul müügidokumendil näidatud käibemaksu summa, olenemata sellest, kas see muul juhul oleks kuulunud maksmisele.
Registreeritud maksukohustuslane on kohustatud esitama ostjale arve seitsme kalendripäeva jooksul, arvates kauba lähetamise või ostjale kättesaadavaks tegemise või teenuse osutamise päevast.
Juhul kui maksukohustuslasel on õigus vastavalt käesoleva paragrahvi 3. lõikele esitada ostjale arve üks kord kuus, on ta kohustatud esitama arve hiljemalt kauba lähetamise või ostjale kättesaadavaks tegemise või teenuse osutamise kuule järgneva kuu 7. päeval.
Kui maksukohustuslasel on vastavalt samale lõikele õigus esitada füüsilisest isikust ostjale arve üks kord kuni kuuekuulise perioodi eest, on ta kohustatud esitama arve hiljemalt kauba lähetamise või ostjale kättesaadavaks tegemise või teenuse osutamise perioodile, mille eest arve esitatakse, järgneva kuu 7. päeval.
Registreeritud maksukohustuslane on kohustatud säilitama kronoloogilises järjekorras kõigi enda väljastatud arvete koopiad, kõik saadud kaupade või teenuste soetamisel käibemaksu tasumist tõendavad arved ning impordilt käibemaksu tasumist tõendavad kaubadeklaratsioonid seitsme aasta jooksul, arvates nende väljastamise või saamise päevast.
Rahandusminister kehtestab registreeritud maksukohustuslastele igapäevase ning igakuise arvepidamise korra.
Registreeritud maksukohustuslase tegevuse lõpetamisel ning äriühingu ühinemisel, jagunemisel või ümberkujundamisel, samuti pankrotimenetluse käigus võõrandatavate kaupade ja teenuste käive maksustatakse käibemaksuga, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahv 3 4. lõike punktides 4 ja 7 sätestatud juhtudel.
Kui registreeritud maksukohustuslaseks olev füüsilisest isikust ettevõtja on oma tegevuse likvideerimisel võõrandanud kogu oma vara, peab ta esitama Maksuametile käibedeklaratsiooni ja tasuma ettenähtud käibemaksu.
Pärast maksukohustuste täitmist kustutab Maksuamet maksukohustuslase registrist.
Käesoleva seadusega kehtestatud käibemaksu rakendatakse ka enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud lepingu alusel toimuva maksustatava käibe puhul, kui see toimub seaduse jõustumise päeval või pärast seda.
Kelle ettevõtlus on kestnud vähem, kui käesoleva lõike punktis 1 nimetatud periood, kuid kelle kuu keskmine maksustatav käive, välja arvatud import, oli suurem kui 12 500 krooni.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud isikutele laienevad käesoleva seaduse paragrahvis 10 sätestatud kohustused käesoleva seaduse jõustumise päevast.
Kõik isikud, kes on registreeritud käibemaksukohustuslastena Eesti Vabariigi käibemaksuseaduse (RT 1991, 36, 447; 1992, 34, 440; RT I 1993, 35, 548; 60, 847) alusel, on kohustatud esitama käibedeklaratsiooni 1993. aasta viimase maksustamisperioodi eest 1994.aasta 20. jaanuariks ja tasuma käibemaksu selles seaduses ettenähtud korras.
Kuni 2000. aasta 30. juunini on elanikkonnale, elamu- ja korteriühistutele, kirikutele ja kogudustele ning riigi- ja kohalikest eelarvetest finantseeritavatele asutustele ja organisatsioonidele müüdava soojusenergia käibemaksu määr 0%.
Kuni 2000. aasta 30. juunini on elanikkonnale müüdava kütteturba, briketi, kivisöe ja küttepuidu käibemaksu määr 0%.
Maailmapangalt saadud taastamislaenu ja Jaapani Ekspordi-Impordipangalt saadud taastamislaenu arvel Rahandusministeeriumiga sõlmitud lepingute nr. 5-8-93 29. detsembrist 1993, nr. 1-11-94 19. septembrist 1994 ja nr. 5-10-94 9. maist 1994 järgi Eesti Agrovarustuse RAS poolt põllumajanduse vajadusteks imporditud kaupade esmamüük on käibemaksuvaba.
Kuni 2006. aasta 31. detsembrini on tuule- ja veejõul toodetud elektrienergia käibemaksu määr 0%.
Imporditavatele kaupadele ja muule varale, mille impordile on käesoleva seaduse § 5 lõike 5 alusel antud käibemaksuvabastus ja mille ostu-müügileping on sõlmitud enne 2000. aasta 1. jaanuari, rakendatakse käibemaksuvabastust kuni 2000. aasta 30. juunini.
Kauba või teenuse eksport tõendatakse rahandusministri poolt kehtestatud korras.
Kuni 2005. aasta 30. juunini on elanikkonnale, elamu- ja korteriühistutele, kirikutele ja kogudustele ning riigi- ja kohalikest eelarvetest finantseeritavatele asutustele ja organisatsioonidele müüdava soojusenergia käibemaksu määr 5%.
Kuni 2005. aasta 30. juunini on elanikkonnale müüdava kütteturba, briketi, kivisöe ja küttepuidu käibemaksu määr 5%.
Tunnistatakse kehtetuks Eesti Vabariigi käibemaksuseadus (RT 1991, 36, 447; 1992, 34, 440; RT I 1993, 35, 548; 60, 847).
Käesoleva seaduse eesmärk on ühtsete ameti- ja abiteenistuskohtade nimetuste ning ühtse palgaastmestiku sisseviimine riigi ametiasutustes.
Ameti- ja abiteenistuskoht on riigi ametiasutuse koosseisu üksus, mida tähistatakse ametinimetusega.
Ameti- ja abiteenistuskohad, mille põhiülesanded ja kohustused sisuliselt kattuvad, kannavad ühte ja sama nimetust.
Riigiteenistujate ameti- ja abiteenistuskohad on jaotatud, lähtudes teenistuskohal töötamiseks esitatavatest põhinõuetest, põhigruppidesse.
Riigiteenistujate ameti- ja abiteenistuskohtade põhigruppide siseselt on kehtestatud ametikoha ja abiteenistuskoha nimetused ametinimetustena.
Valitsusametnike ja juhtide koosseisuliste asetäitjate ametinimetused sisaldavad vastavat ametinimetust ja täiendosa „ase-“ või täiendit „asetäitja“.
Tuletõrjuja-päästja.
Lubatud kasutada muid abiteenistuskohtade nimetusi.
Ametinimetusi on lubatud kasutada koos tööülesannet või tegevusala määrava täpsustusega.
Direktori nimetust võib kasutada koos täiendosaga „pea-“.
Nooremametnike grupis ametinimetusi abi, inspektor, referent, raamatupidaja ja spetsialist on lubatud kasutada ainult koos täiendosaga „noorem-“.
Koosseisudes on lubatud kasutada seadustes esinevaid muid ametinimetusi ja määrata nimetuse kuuluvus vastavasse ametinimetuste põhigruppi.
Palgaaste on näitarv, mis seostab ameti- või abiteenistuskohta sellele vastava palgamääraga.
Riigiteenistujatele kehtestatakse ühtne palgaastmestik 7.-35. palgaastmeni.
Käesoleva seadusega kehtestatud palgaastmetele vastavad palgamäärad ja nende kasutamise erisused kehtestab Vabariigi Valitsus.
Riigisekretär on töötasustamisel võrdsustatud ministriga.
Valitsusametniku ja juhi asetäitja palgaaste on üks kuni kolm astet madalam kui vastava ametniku palgaaste.
Riigikontroll.
Paragrahvi 43 2. lõikes asendatakse sõna „teenistuja“ sõnaga „juhi“.
Seadus sätestab tervishoiuteenuste osutamise korralduse ja nõuded ning tervishoiu juhtimise, rahastamise ja järelevalve korra.
Seadust ei kohaldata tervishoiuteenuste osutamise korraldusele kaitseväes, välja arvatud tervishoiutöötajate registreerimise ning ruumide, sisseseade ja aparatuuri järelevalve osas.
Tervishoiuteenus on tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist.
Tervishoiuteenuste loetelu kehtestab sotsiaalminister.
Statsionaarne on tervishoiuteenus, mille osutamiseks on vajalik inimese ööpäevaringne viibimine haiglas.
Ambulatoorne on tervishoiuteenus, mille osutamiseks inimese ööpäevaringne viibimine haiglas ei ole vajalik.
Tervishoiutöötajad käesoleva seaduse tähenduses on arst, hambaarst, õde ja ämmaemand, kui nad on registreeritud Tervishoiuametis.
Tervishoiutöötaja võib osutada tervishoiuteenuseid omandatud eriala piirides, mille kohta talle on väljastatud Tervishoiuameti tõend tervishoiutöötajana registreerimise kohta.
Tervishoiuteenuse osutaja on tervishoiutöötaja või tervishoiuteenuseid osutav juriidiline isik.
Vältimatu abi käesoleva seaduse tähenduses on tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse.
Igal Eesti Vabariigi territooriumil viibival inimesel on õigus saada vältimatut abi.
Tervishoiutöötaja on kohustatud osutama vältimatut abi oma pädevuse ja tema kasutuses olevate võimaluste piires.
Kohustusliku ravikindlustusega kindlustatud isikule ja temaga võrdsustatud isikule (edaspidi ravikindlustusega hõlmatud isik) osutatud vältimatu abi eest tasutakse riigieelarves ravikindlustuseks ettenähtud vahenditest.
Ravikindlustusega hõlmamata isikule osutatud vältimatu abi eest tasutakse riigieelarvest selleks ettenähtud vahenditest Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Haigekassa vahel sõlmitud lepingu alusel Eesti Haigekassa poolt vastavalt Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduse (RT 1991, 23, 272; RT I 1999, 7, 113; 29, 397; 2000, 57, 374; 84, 536; 102, 675; 2001, 42, 233) § 12 lõike 2 alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud tervishoiuteenuste hindade ja nende eest tasumise korrale.
Üldarstiabi on ambulatoorne tervishoiuteenus, mida osutavad perearst ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad.
Nimistuta eriarstina.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud perearsti tegevusele kohaldatakse käesoleva seaduse haiglavälise eriarstiabi osutamist reguleerivaid sätteid.
Perearsti nimistu on käesoleva seaduse alusel perearsti teenindamisele kuuluvate isikute nimekiri.
Igal perearstil on üks nimistu.
Igal ravikindlustusega hõlmatud Eesti kodanikul ja elamisloa alusel Eestis viibival välismaalasel on õigus registreeruda perearsti nimistusse ja vahetada kirjaliku avalduse alusel perearsti.
Isiku üleminekut uue perearsti nimistusse arvestatakse järgmise kalendrikuu esimesest päevast.
Perearsti nimistu moodustub perearsti juurde registreerunud isikutest ja maavanema poolt nimistu piirsuurust arvestades alalise elukoha alusel määratud isikutest.
Nimistu piirsuuruse, moodustamise, muutmise ja võrdlemise alused ning korra kehtestab sotsiaalminister.
Nimistute piirarvu maakondade kaupa kinnitab sotsiaalminister.
Perearst tagab tema nimistusse kantud inimestele tervishoiuteenuste kättesaadavuse ning järjepidevuse perearsti tööjuhendis ettenähtud ulatuses ja korras.
Perearsti tööjuhendi kehtestab sotsiaalminister.
Perearst teavitab tema nimistusse kantud inimesi, kuhu ja kelle poole saab isik pöörduda arstiabi saamiseks väljaspool perearsti vastuvõtuaega.
Eesti Haigekassa võib sõlmida perearstiga lepingu üldarstiabi osutamiseks õhtu- ja öötundidel ning puhkepäevadel.
Perearsti teeninduspiirkond on maavanema määratud omavalitsusüksuse ala, kus elavale või ajutiselt viibivale isikule, kes ei kuulu perearsti nimistusse, osutab perearst üldarstiabi.
Perearsti nimistusse mittekuuluvatele isikutele üldarstiabi eest tasumise korra kehtestab sotsiaalminister.
Perearsti tegevuskoha ruumidele, sisseseadele ja aparatuurile esitatavad nõuded kehtestab sotsiaalminister.
Ravikindlustusega hõlmatud isikule osutatud üldarstiabi eest tasutakse riigieelarves ravikindlustuseks ettenähtud vahenditest ulatuses, mille eest tasumise kohustuse on üle võtnud Eesti Haigekassa.
Ravikindlustusega hõlmamata isik tasub üldarstiabi eest ise.
Perearstid võivad tegutseda füüsilisest isikust ettevõtjana või asutada üldarstiabi osutava äriühingu.
Täisühingu või usaldusühinguna tegutseva äriühingu ühinguleping sõlmitakse kirjalikult ja lisatakse ühingu äriregistrisse kandmise avaldusele.
Üldarstiabi osutav äriühing võib ühineda ainult teise üldarstiabi osutava äriühinguga.
Üldarstiabi osutav äriühing ei või olla osanikuks või aktsionäriks eriarstiabi osutavas äriühingus.
Üldarstiabi osutaval äriühingul ei või olla teist tegevusala peale üldarstiabi ja sotsiaalteenuste osutamise ning tervishoiualase õppe- ja teadustöö.
Füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistrisse kantud perearst võib äriregistrisse kantud ärinime all osutada ainult üldarstiabi, sotsiaalteenuseid ning tegeleda tervishoiualase õppe- ja teadustööga.
Üldarstiabi osutava äriühingu osanik või aktsionär võib olla üksnes selle ühingu kaudu tervishoiuteenuseid osutav perearst.
Kui osanikult või aktsionärilt on perearstina tegutsemise õigus ära võetud, peab ta oma osa või aktsia võõrandama kolme kuu jooksul perearstile, kes hakkab selle ühingu kaudu tervishoiuteenuseid osutama.
Kui osa või aktsiat ei ole kolme kuu jooksul võõrandatud, on äriühing kohustatud osa või aktsia tühistama ja hüvitama perearstile osa või aktsia väärtuse.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud osanik või aktsionär oli äriühingu ainus osanik või aktsionär, peab ta oma osa või aktsia võõrandama kolme kuu jooksul perearstile, kes hakkab selle ühingu kaudu tervishoiuteenuseid osutama, või otsustama äriühingu lõpetamise.
Kui perearst nimetatud õigust ei kasuta, lõpetatakse äriühing nimistu moodustamise õiguse andja nõudel kohtuotsusega.
Osaniku või aktsionäri surma korral läheb äriühingu osa või aktsia üle tema pärijale juhul, kui pärija on perearst ja hakkab osutama selle ühingu kaudu tervishoiuteenuseid.
Muudel juhtudel peab perearsti pärija võõrandama osa või aktsia pärandi vastuvõtmisest alates kolme kuu jooksul perearstile, kes hakkab selle ühingu kaudu tervishoiuteenuseid osutama.
Kui osa või aktsia ei ole selle aja jooksul võõrandatud, on äriühing kohustatud osa või aktsia tühistama ja hüvitama pärijale osa või aktsia väärtuse.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud osanik või aktsionär oli äriühingu ainus osanik või aktsionär, võib pärija pärandi vastuvõtmisest alates kuue kuu jooksul võõrandada osa või aktsia perearstile, kes hakkab selle ühingu kaudu tervishoiuteenuseid osutama, või otsustada äriühingu lõpetamise.
Kui pärija ei kasuta nimetatud õigusi, lõpetatakse äriühing nimistu moodustamise õiguse andja nõudel kohtuotsusega.
Kiirabi on ambulatoorne tervishoiuteenus eluohtliku haigestumise, vigastuse või mürgituse esmaseks diagnoosimiseks ja raviks ning vajaduse korral abivajaja transpordiks haiglasse.
Õigus saada kiirabiteenust on igal Eesti Vabariigi territooriumil viibival isikul.
Kiirabi osutab kiirabibrigaad päästeasutuse häirekeskuselt saadud väljasõidukorralduse või muul viisil saadud teabe alusel.
Vabariigi Valitsus kehtestab kiirabi, haiglate ning pääste- ja politseiasutuste kiirabialase koostöö korra.
Avaliku konkursi läbiviimise korra kiirabi osutajate valimiseks.
Sõlmib käesoleva lõike punktis 1 nimetatud avaliku konkursi võitnud kiirabibrigaadi pidajaga kiirabi osutamise lepingu konkursitingimustes määratud tähtajaks, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks.
Päästeasutuse häirekeskusel on õigus suunata kiirabibrigaad abi kohese kättesaadavuse tagamiseks teise teeninduspiirkonda.
Riigi päästeasutuse kiirabibrigaad peab vastama käesoleva seadusega ja selle alusel kiirabibrigaadile kehtestatavatele nõuetele.
Kiirabibrigaadi pidaja võib olla sellekohase tegevusloaga äriühing, füüsilisest isikust ettevõtja, sihtasutus, riigi või kohaliku omavalitsuse päästeasutus.
Kiirabibrigaadi pidaval juriidilisel isikul ei või olla teist tegevusala peale kiirabi osutamise.
Kiirabibrigaadi pidav füüsilisest isikust ettevõtja võib äriregistrisse kantud ärinime all osutada ainult kiirabi.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tegevusala piirang ei laiene kiirabibrigaadi pidavatele eriarstiabi osutajatele.
Tervishoiuamet sõlmib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikuga lepingu kiirabi osutamiseks sotsiaalministri kehtestatud tingimustel ja korras.
Kiirabi eest tasutakse riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi kaudu.
Kiirabi rahastamise korra kehtestab sotsiaalminister.
Eriarstiabi on ambulatoorne või statsionaarne tervishoiuteenus, mida osutavad eriarst või hambaarst ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad.
Eriarstiabi erialade loetelu kehtestab sotsiaalminister.
Haiglavälist eriarstiabi võib osutada sellekohase tegevusloaga äriühing või füüsilisest isikust ettevõtja.
Haiglavälise eriarstiabi osutamiseks vajalikele ruumidele, sisseseadele ja aparatuurile esitatavad nõuded kehtestab sotsiaalminister.
Haigla on ambulatoorsete ja statsionaarsete tervishoiuteenuste osutamiseks moodustatud majandusüksus.
Haiglat võib pidada sellekohase tegevusloaga aktsiaselts või sihtasutus.
Haiglat pidaval aktsiaseltsil või sihtasutusel ei või olla teist tegevusala peale eriarstiabi, kiirabi ja sotsiaalteenuste osutamise ning tervishoiualase õppe- ja teadustöö.
Haigla liigid on piirkondlik haigla, keskhaigla, erihaigla, üldhaigla, taastusravihaigla ja hooldushaigla.
Nõuded haigla liikidele kehtestab sotsiaalminister.
Ravikindlustusega hõlmatud isikule osutatud eriarstiabi eest tasutakse riigieelarves ravikindlustuseks ettenähtud vahenditest ulatuses, mille eest tasumise kohustuse on üle võtnud Eesti Haigekassa.
Ravikindlustusega hõlmamata isik tasub eriarstiabi eest ise.
Õendusabi on ambulatoorne või statsionaarne tervishoiuteenus, mida osutavad õde ja ämmaemand koos pere-, eri- või hambaarstiga või iseseisvalt.
Õendusabi erialade loetelu kehtestab sotsiaalminister.
Iseseisvalt võib õendusabi osutada sellekohase tegevusloaga äriühing või füüsilisest isikust ettevõtja.
Õendusabi iseseisvaks osutamiseks vajalikele ruumidele, sisseseadele ja aparatuurile esitatavad nõuded kehtestab sotsiaalminister.
Õendusabi tervishoiuteenuste loetelu, mida lubatakse osutada iseseisvalt, kehtestab sotsiaalminister.
Ravikindlustusega hõlmatud isikule osutatud iseseisva õendusabi eest tasutakse riigieelarves ravikindlustuseks ettenähtud vahenditest ulatuses, mille eest tasumise kohustuse on üle võtnud Eesti Haigekassa.
Ravikindlustusega hõlmamata isik tasub iseseisva õendusabi eest ise.
Registreerimine annab tervishoiutöötajale õiguse osutada tervishoiuteenuseid kvalifikatsiooni tõendavas dokumendis ja registreerimisel väljastatavas tõendis märgitud erialal.
Registreerimist taotlev isik esitab Tervishoiuametile registreerimistaotluse ja kvalifikatsiooni tõendava dokumendi ärakirja.
Registreerimistaotluses esitatavate andmete loetelu kehtestab sotsiaalminister.
Tervishoiutöötajate registreerimise aluseks olevate kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide loetelu kehtestab sotsiaalminister.
Tervishoiuamet kontrollib kvalifikatsiooni tõendavas dokumendis esitatud andmete ehtsust ja teeb registreerimisotsuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumentide esitamisest alates ühe kuu jooksul.
Kui registreerimistaotluses esitatud andmed on puudulikud, määrab Tervishoiuamet taotluse esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, ent mitte rohkem kui kaks nädalat.
Isikut ei registreerita tervishoiutöötajana, kui ta esitab valeandmeid.
Kui isikut Tervishoiuametis ei registreerita, siis teatatakse talle sellest kirjalikult otsuse tegemise päevast alates 10 tööpäeva jooksul.
Teates esitatakse registreerimisest keeldumise põhjused.
Registreerimata jätmise otsuse võib isik vaidlustada halduskohtus.
Euroopa Liidu liikmesriigis omandatud kvalifikatsiooni tõendab dokument, mis annab tervishoiutöötajale õiguse osutada dokumendis märgitud erialal tervishoiuteenuseid selles Euroopa Liidu liikmesriigis, kus kvalifikatsioon omandati.
Registreerimise aluseks olevate Euroopa Liidu liikmesriigis kvalifikatsiooni omandamist tõendavate dokumentide loetelu kehtestab sotsiaalminister.
Tervishoiuamet võrdleb registreerimist taotleva isiku kvalifikatsiooni Eestis nõutavaga sotsiaalministri kehtestatud korras, kontrollib kvalifikatsiooni tõendavas dokumendis esitatud andmete ehtsust ning teeb registreerimisotsuse käesoleva seaduse § 28 lõikes 1 nimetatud dokumentide esitamisest alates kahe kuu jooksul.
Kvalifikatsiooni vastavuse hindamiseks võib käesoleva seaduse §-s 29 nimetamata välisriigis kvalifikatsiooni omandanud isikutelt nõuda sobivustesti tegemist või kohanemisaja läbimist.
Sobivustesti koostamise, korraldamise ja hindamise korra ning kohanemisaja läbimise nõuded ja hindamise korra kehtestab sotsiaalminister.
Isikut ei registreerita tervishoiutöötajana, kui ta on esitanud valeandmeid või kui isiku kvalifikatsioon ei vasta Eestis sellel erialal töötamiseks nõutavale kvalifikatsioonile.
Tervishoiutöötajale väljastatakse registreerimise kohta tõend.
Tõendi väljastamise aeg ja koht.
Tõendi vormi kehtestab sotsiaalminister.
Tervishoiuamet tunnistab registreerimistõendi kehtetuks, kui tervishoiutöötaja suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, millega on isikult ära võetud kvalifikatsiooni tõendavas dokumendis ja registreerimistõendis märgitud erialal tegutsemise õigus.
Euroopa Liidu liikmesriigis kvalifikatsiooni omandanud isik, kelle Eestis viibimise periood aastas ei ületa ühte kuud, võib Eestis osutada tervishoiuteenuseid ilma registreerimise kohustuseta selle perearsti või tegevusloaga isiku vastutusel, kelle juures ta töötab.
Perearst või tegevusloaga isik teatab viivitamata Tervishoiuametile käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikust.
Teatamine võrdsustatakse käesoleva seaduse §-des 36 ja 47 ettenähtud teatamisega.
Nimistu moodustamise õiguse andmiseks viib maavanem läbi avaliku konkursi sotsiaalministri kehtestatud korras.
Taotleja sidevahendite numbrid.
Perearsti nimistu kinnitab ja perearsti teeninduspiirkonna määrab maavanem korraldusega.
Perearstina tegutsemise õigus tekib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud korralduse jõustumisel.
Perearst on kohustatud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud korralduse jõustumisest alates kahe kuu jooksul viima oma tegevuskoha ruumid, sisseseade ja aparatuuri vastavusse käesoleva seaduse alusel kehtestatud nõuetega ning registreerima andmekaitse järelevalve asutuses delikaatsete isikuandmete töötlemise.
Maavanem on kohustatud teatama Tervishoiuametile perearsti tegevuskoha ja aadressi ning perearstiga koos töötavate tervishoiutöötajate koosseisu perearstile tegutsemise õiguse andmisest alates ühe kuu jooksul.
Perearst on kohustatud teatama kirjalikult Tervishoiuametile muudatustest temaga koos töötavate tervishoiutöötajate koosseisus või tegevuskohas ja aadressis muutuste toimumisest alates 30 päeva jooksul.
Perearst on kohustatud käesoleva seaduse § 56 lõike 1 punkti 1 alusel kehtestatud nõuete kohaselt koostama tervishoiustatistika ja tervishoiualase majandustegevuse aruandeid ning esitama need maavanemale.
Perearst saab 65 aastat vanaks.
Perearstina tegutsemise õiguse äravõtmise korralduses esitatakse perearstina tegutsemise õiguse äravõtmist tinginud asjaolud viitega sellekohasele seadusesättele.
Perearstina tegutsemise õiguse äravõtmise korraldus tehakse perearstile käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-6 ja 9 nimetatud juhtudel teatavaks korralduse andmisest alates viie tööpäeva jooksul.
Perearstina tegutsemise õiguse äravõtmise korral korraldab maavanem perearsti nimistusse kuuluvate isikute ja teeninduspiirkonna teenindamise kuni uue perearsti tegutsemise õiguse kinnitamiseni.
Perearstina tegutsemise õiguse äravõtmisel on perearst või tema pärija kohustatud andma nimistut puudutavad dokumendid üle maavanemale sotsiaalministri kehtestatud korras.
Perearst ei või olla eriarstiabi osutamisega tegeleva äriühingu osanik või aktsionär, sellise äriühingu osanikuks või aktsionäriks oleva äriühingu osanik või aktsionär.
Iseseisvalt õendusabi osutamiseks.
Riigilõivu tasumise kviitungi.
Tegevusloa väljaandja kontrollib taotleja esitatud dokumente ja andmeid ning teeb otsuse tegevusloa väljaandmise või sellest keeldumise kohta käesoleva seaduse §-s 41 nimetatud dokumentide ja andmete esitamisest alates kahe kuu jooksul.
Tegevusloa annab välja Tervishoiuamet.
Tegevusluba antakse välja vastava otsuse tegemisest alates 10 tööpäeva jooksul.
Tegevusloa väljaandmise otsus avaldatakse ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Haiglas eriarstiabi osutamise loa korral haigla liik.
Varasem tegevusluba on käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktides 2-5 nimetatud alustel tunnistatud kehtetuks ja kehtetuks tunnistamisest on möödunud vähem kui üks aasta.
Tegevusloa väljaandja teatab tegevusloa taotlejale tegevusloa väljaandmisest keeldumisest kirjalikult keeldumisotsuse tegemisest alates 10 tööpäeva jooksul.
Teates esitatakse tegevusloa väljaandmisest keeldumise põhjused viitega sellekohasele seadusesättele.
Tegevusluba kehtib tema väljaandmisest alates viis aastat.
Tegevusloa omaja on kohustatud teatama kirjalikult Tervishoiuametile muudatustest tervishoiutöötajate koosseisus või tegevuskohas muutuste toimumisest alates 30 päeva jooksul.
Tegevusloa omaja on kohustatud käesoleva seaduse § 56 lõike 1 punkti 1 alusel kehtestatud nõuete kohaselt koostama tervishoiustatistikat ja tervishoiualase majandustegevuse aruandeid ning esitama need maavanemale.
Tervishoiuteenuse osutaja osutab tervishoiuteenuseid, mis ei ole loetletud talle väljastatud tegevusloas.
Otsuse tegija nimi, ametinimetus ja allkiri.
Tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus tehakse tegevusloa omajale teatavaks otsuse tegemisest alates viie tööpäeva jooksul.
Tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus avaldatakse ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Kui tegevusloa kehtetuks tunnistamise alused esinevad vaid mõnede osutatavate tervishoiuteenuste osas, võib tegevusloa tunnistada osaliselt kehtetuks, piirates tegevusloas esitatud tervishoiuteenuste loetelu.
Tegevusloa osaliselt kehtetuks tunnistamisel esitatakse vastavas otsuses lisaks käesoleva seaduse § 48 lõikes 2 nimetatud andmetele need tervishoiuteenused, mille kohta tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus kehtib.
Tegevusloa osaliselt kehtetuks tunnistamise otsus tehakse tegevusloa omajale teatavaks otsuse tegemisest alates viie tööpäeva jooksul.
Tegevusloa osaliselt kehtetuks tunnistamise otsus avaldatakse ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Haiglas eriarstiabi osutaja soovib muuta haigla liiki.
Uus tegevusluba antakse välja käesoleva seaduse §-des 41-45 sätestatud korras.
Ravikindlustusega hõlmamata isikutele vältimatu abi osutamist.
Kohtuarstlikku ekspertiisi.
Riigieelarves ravikindlustuseks ettenähtud vahenditest rahastatakse tervishoidu Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduses sätestatud korras.
Valla- või linnaeelarvest rahastatakse tervishoiuteenuste osutamist ja muid tervishoiukulusid valla- või linnavolikogu otsuse alusel.
Käesoleva seaduse §-des 52 ja 53 sätestamata juhtudel maksab tervishoiuteenuse osutamise eest patsient.
Vajalikud investeeringud haiglate loetelus nimetatud haiglate ehitamiseks, renoveerimiseks ja ümberprofileerimiseks.
Eesti Haigekassa sõlmib haiglate loetelus nimetatud haiglatega tervishoiuteenuste ostmise lepingud vähemalt kolmeks aastaks.
Haiglate loetelus nimetamata haiglatega sõlmitakse tervishoiuteenuste ostmise lepingud kuni üheks aastaks.
Haiglavõrgu arengukava töötatakse välja vähemalt 15 aastaks ning Vabariigi Valitsus teeb selles vajaduse korral täiendusi ja muudatusi.
Haiglavõrgu arengukava koostamist korraldab Sotsiaalministeerium, kaasates sellesse asjassepuutuvaid valitsusväliseid organisatsioone.
Haiglavõrgu arengukavas toodud haiglate loetelu võib täiendada ning muuta Eesti Haigekassa ja Sotsiaalministeeriumi ühisettepaneku alusel.
Eesti Haigekassal ja Sotsiaalministeeriumil on õigus teha Vabariigi Valitsusele ettepanek haiglate loetelu täiendamiseks juhul, kui haiglat pidav isik on tegutsenud kooskõlas seadusega ja talle väljastatud tegevusloaga ning ta ei ole rikkunud tervishoiuteenuste tasustamise lepingut Eesti Haigekassaga.
Eesti Haigekassal ja Sotsiaalministeeriumil on õigus teha Vabariigi Valitsusele ettepanek tervishoiuteenuse osutaja haiglate loetelust välja arvamiseks, kui haiglat pidav isik ei tegutse kooskõlas seadusega, talle väljastatud tegevusloaga või ta rikub tervishoiuteenuste tasustamise lepingut Eesti Haigekassaga.
Eesti Haigekassa ja Sotsiaalministeerium teevad Vabariigi Valitsusele ettepaneku tervishoiuteenuse osutaja haiglate loetelust koheseks väljaarvamiseks, kui haiglat pidava isiku tegevusluba on tunnistatud kehtetuks või haigla tegevus on lõpetatud.
Haiglate loetelus nimetatud haiglatesse riigieelarve vahenditest investeerimise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Haiglavõrgu arengukava väljatöötamise kulud kaetakse riigieelarvest.
Arsti- ja õendusala erialade arengukavad.
Sotsiaalminister avaldab eelmise kalendriaasta tervishoiu statistilised andmed iga aasta teises kvartalis Internetis ja kolmandas kvartalis trükitud väljaandena.
Käesoleva seaduse 2. peatüki 3. jaos ning 3. peatüki 1. ja 3. jaos sätestatud ülesandeid täidab Tervishoiuamet.
Tervishoiuamet peab kooskõlas isikuandmete kaitse seadusega (RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941; 111, 1833; 2000, 50, 317; 92, 597; 104, 685) ja andmekogude seadusega (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77) tervishoiutöötajate ja tegevuslubade registreid, olles nimetatud riiklike registrite vastutavaks töötlejaks.
Korraldada maakonnas perearsti nimistu alusel tegutsevate perearstide ajutist asendamist.
Tervishoiuteenuse osutaja ravimite ja meditsiinivahendite tegevusvaru moodustamise tähtajad, kogused ja kord.
Tervishoiuteenuse osutajad on kohustatud tegutsema hädaolukorraks valmistumisel ja hädaolukorras vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusele.
Käesoleva seadusega tervishoiuteenuste osutajatele sätestatud nõuete täitmise üle teostavad järelevalvet maavanem ja Tervishoiuameti selleks volitatud ametnikud.
Maavanem teostab järelevalvet maakonnas perearsti nimistu alusel tegutsevate perearstide tegevuse üle.
Tervishoiuameti selleks volitatud ametnikud teostavad järelevalvet perearstide, kiirabi osutajate, eriarstiabi osutajate ja iseseisvalt õendusabi osutajate tegevuse üle.
Teha kontrollitavale isikule ettepanekuid tegevuse parandamiseks ning ettekirjutusi puuduste kõrvaldamiseks.
Ettekirjutus peab olema kirjalik.
Ettekirjutuse tegemise kuupäev, ettekirjutuse teinud isiku nimi, ametikoht, ametinimetus ja allkiri.
Ettekirjutuse saanud isik võib ettekirjutuse vaidlustada halduskohtus.
Ettekirjutuse täitmata jätmise korral teeb järelevalve teostaja ettepaneku perearstina tegutsemise õiguse äravõtmiseks või tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks.
Ettekirjutuse täitmata jätmise korral kaitseväes on järelevalve teostajal õigus peatada tervishoiuteenuste osutamine kuni puuduste kõrvaldamiseni.
Käesoleva seaduse jõustumise ajaks kvalifikatsiooni omandanud isik peab taotlema enda registreerimist Tervishoiuametis seaduse jõustumisest alates kolme aasta jooksul.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul taotluse esitamata jätmise korral kaotab isik õiguse osutada tervishoiuteenuseid.
Isiku tervishoiutöötajana registreerimisest võib keelduda, kui ta ei ole viie aasta jooksul töötanud kvalifikatsiooni tõendavas dokumendis esitatud erialal.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud juhtudel võib isik taotleda enda registreerimist Tervishoiuametis, kui ta sooritab teooria- ja praktikaeksami sotsiaalministri kehtestatud korras ning esitab eksami sooritamist tõendava dokumendi Tervishoiuametile.
Isik, kelle kvalifikatsiooni tõendav dokument ei sisaldu käesoleva seaduse § 28 lõike 3 alusel kehtestatud loetelus, peab enda tervishoiutöötajana registreerimise taotlemiseks sooritama käesoleva seaduse jõustumisest alates kolme aasta jooksul teooria- ja praktikaeksami sotsiaalministri kehtestatud korras.
Isik, kelle tegevusala käesoleva seaduse jõustumise ajal on tervishoiuteenuste osutamine ning kellel selle seaduse kohaselt on tervishoiuteenuste osutamiseks vaja tegevusluba, peab tegevusloa taotlema seaduse jõustumisest alates kolme aasta jooksul.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul taotluse esitamata jätmise korral või juhul, kui isikule ei väljastata tegevusluba käesoleva seaduse § 45 lõike 1 punktides 1-4 loetletud alustel, kaotab isik õiguse osutada tervishoiuteenuseid.
Kuni 2003. aasta 1. jaanuarini võivad nimistu alusel perearstina tegutseda üldarst ja lastearst, kes on saanud perearstina tegutsemise õiguse enne käesoleva seaduse jõustumist.
Riigi hallatavate tervishoiuasutuste ümberkujundamine eraõiguslikeks juriidilisteks isikuteks toimub riigi poolt eraõiguslike juriidiliste isikute asutamise ja nendes osalemise seaduses (RT I 1996, 48, 942; 73, õiend; 1998, 59, 941) sätestatud korras.
Kohalike omavalitsuste hallatavate tervishoiuasutuste ümberkujundamine eraõiguslikeks juriidilisteks isikuteks toimub kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses (RT I 1993, 37, 558; 1999, 82, 755; 2000, 51, 322) sätestatud korras.
Riigi või kohalike omavalitsuste hallatavate tervishoiuasutuste ümberkujundamisel eraõiguslikeks juriidilisteks isikuteks lähevad kehtivad töölepingud üle asutatavatele eraõiguslikele juriidilistele isikutele.
Kohaliku omavalitsuse tasandil korraldab psühhiaatrilist abi valla- või linnavalitsus kooskõlastatult maavanemaga.
Järelevalvet tahtest olenematu ravi üle teostab Tervishoiuamet.
Iseseisvalt õendusabi osutamise tegevusluba - 500 krooni.
Iseseisvalt õendusabi osutamise tegevusloa dublikaat - 150 krooni.
Registreerimise tõendi tõestatud ärakirja väljastamise eest tasutakse riigilõivu 100 krooni.
Riigihangeteks ei ole käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktis 1 nimetatud ostja ja Eesti Panga poolt asjade ostmine või teenuste tellimine riigiasutuselt, linna- või vallavalitsuselt või kohaliku omavalitsuse asutuselt ning Eesti Panga poolt asjade ostmine ja teenuste tellimine Eesti Panga seaduse (RT I 1993, 28, 498; 30, õiend; 1994, 30, 463; 1998, 64/65, 1006; 1999, 16, 271) §-s 2 nimetatud ülesannete täitmiseks, samuti Tervishoiuameti poolt kiirabiteenuse ja Eesti Haigekassa poolt raviteenuste, tervise edendamise ja haiguste ennetamise teenuste tellimine, välja arvatud ravimite ostmine ning meditsiinitehnika ja nendega seonduvate õiguste ostmine ja rendile võtmine.
Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi tervishoiuseadus (ENSV Teataja 1971, 29, 326 ja lisa; 1974, 37, 369; 1980, 18, 315; 1984, 24, 292; 1985, 37, 579; 1986, 11, 143; 1988, 6, 68; RT I 1995, 57, 978; 1997, 16, 260) tunnistatakse kehtetuks.
Tervishoiukorralduse seadus (RT I 1994, 10, 133; 1995, 57, 978; 1997, 86, 1462; 1999, 18, 305; 23, 351; 97, 860; 2000, 57, 374; 58, 376) tunnistatakse kehtetuks.
Käesoleva seaduse §-d 12-15 ja § 22 lõige 2 jõustuvad 2003. aasta 1. jaanuaril.
Käesolev seadus reguleerib intellektuaalset omandit rikkuva kauba sisse- ja väljaveo tõkestamist tollikontrolli käigus.
Intellektuaalse omandi all mõistetakse Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) asutamise konventsiooni (RT II 1993, 25, 55) artiklis 2 nimetatud õigusi.
Käesolevat seadust ei kohaldata reisija poolt üle tollipiiri toimetatavate isiklike asjade suhtes, mille olemus ja hulk on vastavuses reisi eesmärgiga.
Kaup, millega rikutakse mikrolülituse topoloogia kaitse seaduses (RT I 1998, 108/109, 1783; 2001, 27, 151) sätestatud mikrolülituse topoloogia omaniku õigusi.
Iga vormi või matriitsi, mis on spetsiaalselt kujundatud või kohandatud intellektuaalset omandit rikkuva kauba tootmiseks, käsitatakse intellektuaalset omandit rikkuva kaubana, kui selliste vormide või matriitside kasutamine rikuks intellektuaalse omandi õiguste valdaja õigusi.
Kahtlusalune kaup on kaup, mille puhul on alust arvata, et tegemist on intellektuaalset omandit rikkuva kaubaga.
Mikrolülituse topoloogia omanik või litsentsiaat.
Asjassepuutuv isik on deklarant, kauba saaja sisseveol, kauba saatja väljaveol või kauba valdaja.
Intellektuaalset omandit rikkuva kauba sisse- või väljaveo tõkestamiseks võib õiguste valdaja oma õiguste kaitseks ja tolli sekkumiseks esitada tollile kirjaliku taotluse (edaspidi taotlus).
Taotlus kehtib kuni selles märgitud tähtaja lõpuni või õiguste valdaja õiguste lõppemiseni, kuid mitte kauem kui kaks aastat.
Taotluse võib esitada ka juhul, kui toll on kahtlusaluse kauba vabastamise oma algatusel edasi lükanud ja sellest õiguste valdajat teavitanud.
Kinnitus, et taotleja on õiguste valdaja või õiguste valdaja esindaja.
Taotluses võib sisalduda ka muu asjakohane teave, mis on õiguste valdajale kättesaadav, sealhulgas kaubasaadetise või pakendi identifitseerimise andmed, kauba eeldatav saabumis- või lähetamiskuupäev, kauba asukoht, kasutatud transpordivahendid, kauba saatja, kauba saaja või deklarandi isikuandmed.
Toll võib taotlejalt nõuda tema õiguste valdamise või esindaja volituste tõendamiseks täiendavaid dokumente.
Õiguste valdaja vastutab esitatud andmete õigsuse eest.
Toll teatab taotluse esitajale kirjalikult oma otsusest taotlus rahuldada või tagasi lükata 10 tööpäeva jooksul taotluse saamise päevast arvates.
Kui taotlus on saadud kauba kohta, mille vabastamine on käesoleva seaduse §-s 9 sätestatud korras edasi lükatud, teeb toll otsuse ja teatab sellest taotlejale hiljemalt järgmisel tööpäeval pärast taotluse saamist.
Taotluse tagasilükkamist tuleb põhjendada.
Taotluse näidise ja taotluse esitamise ning läbivaatamise korra kehtestab rahandusminister.
Õiguste valdamise tõendamiseks esitab käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktides 3-8 nimetatud isik tolli nõudmisel vastava riikliku registri väljavõtte.
Kui õiguste valdajaks on litsentsiaat, kuid litsentsi ei ole vastavasse registrisse kantud, esitab ta täiendavalt litsentsilepingu väljavõtte.
Käesoleva seaduse § 5 lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud isik tõendab õiguste valdamist seda kinnitava dokumendiga, kui autoriõiguse seadus sellise dokumendi väljaandmise sätestab.
Õiguste valdaja, kes on esitanud tollile taotluse, on kohustatud tolli viivitamata teavitama, kui tema õigused on tühistatud või need on lõppenud.
Kui õiguste valdaja ei ole esitanud käesoleva seaduse §-s 7 sätestatud taotlust või see taotlus on jäetud rahuldamata, kuid sisse- või väljaveetava kauba kontrollimisel tekib kahtlus, et kontrollitav kaup võib olla intellektuaalset omandit rikkuv kaup, teavitab toll õiguste valdajat võimalikust õiguste rikkumisest.
Toll lükkab kahtlusaluse kauba vabastamise oma algatusel edasi kolme tööpäeva võrra selle avastamise päevale järgnevast päevast arvates, et võimaldada õiguste valdajal esitada taotlus vastavalt käesoleva seaduse §-s 7 sätestatule.
Toll on kohustatud kahtlusaluse kauba vabastamise edasilükkamisest viivitamata teavitama asjassepuutuvat isikut.
Kui õiguste valdaja ei esita taotlust käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul, lõpetab toll samas lõikes nimetatud meetme rakendamise.
Kui õiguste valdaja on esitanud käesoleva seaduse §-s 7 sätestatud taotluse, on tollil õigus hoida kahtlusalust kaupa 10 tööpäeva jooksul tollikontrolli all, et õiguste valdajal oleks võimalik anda sellele hinnang.
Toll on kohustatud kahtlusaluse kauba tollikontrolli all hoidmisest viivitamata teavitama asjassepuutuvat isikut ning õiguste valdajat.
Kahtlusaluse kauba tollikontrolli all hoidmise tähtaja pikendamiseks vastavalt käesoleva seaduse § 11 lõikes 2 sätestatule teeb toll uue otsuse, mis sisaldab käesoleva paragrahvi lõikes 3 loetletud andmeid.
Õiguste valdaja nõudmisel teatab toll talle asjassepuutuvate isikute nimed ja aadressid kooskõlas isikuandmete kaitse seaduse (RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941; 111, 1833; 2000, 50, 317; 92, 597; 104, 685; 2001, 50, 283) ja maksukorralduse seadusega (RT I 1994, 1, 5; RT I 2000, 45, 279; 55, 365; 84, 533 ja 534; 2001, 17, 76; 43, 242; 48, 266; 56, 335, 59; 360; 65, 378; 88, 531).
Toll annab asjassepuutuvale isikule ja õiguste valdajale võimaluse kontrollida tollikontrolli all hoitavat kaupa.
Kahtlusaluse kauba puutumatuse ja säilimise tagamiseks on tollil õigus panna kaubale tollitõkend või nõuda kauba toimetamist tolli poolt määratud kohta.
Kui õiguste valdaja annab kahtlusaluse kauba hindamisel hinnangu, mille kohaselt ei ole tegemist intellektuaalset omandit rikkuva kaubaga, lõpetatakse kauba tollikontrolli all hoidmine.
Õiguste valdaja annab kahtlusalusele kaubale kirjaliku hinnangu 10 tööpäeva jooksul talle tema võimalikust õiguste rikkumisest teatamise päevale järgnevast päevast arvates.
Kui eelnevalt kohaldati käesoleva seaduse §-s 9 sätestatut, annab õiguste valdaja kirjaliku hinnangu 10 tööpäeva jooksul tema taotluse rahuldamisele järgnevast päevast arvates.
Kui õiguste valdaja ei ole oma hinnangut tähtaegselt andnud, võib toll seda tähtaega õiguste valdaja põhjendatud taotluse alusel ühekordselt 10 tööpäeva võrra pikendada.
Järelduslik osa, milles õiguste valdaja annab motiveeritud vastuse, kas tegemist on intellektuaalset omandit rikkuva kaubaga või mitte.
Õiguste valdajale ei maksta hinnangu andmise eest tasu.
Kahtlusalusele kaubale hinnangu andmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Asjassepuutuv isik võib kauba vabastamise edasilükkamise või tollikontrolli all hoidmise kohta esitada tollile kirjalikud vastuväited koos vastavate tõenditega.
Toll edastab õiguste valdajalt saadud hinnangu ärakirja viivitamata asjassepuutuvale isikule.
Asjassepuutuva isiku ja õiguste valdaja vahel õiguste valdamise üle vaidluse tekkimise korral võib huvitatud pool pöörduda vaidluse lahendamiseks kohtusse.
Kui õiguste valdaja on andnud kahtlusalusele kaubale hinnangu, mille kohaselt kaup on intellektuaalset omandit rikkuv kaup, algatab toll isiku suhtes, kes seda kaupa sisse või välja vedas, menetluse tollieeskirjade rikkumise asjas.
Menetlus viiakse läbi haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453; 87, 524 ja 526) või kriminaalmenetluse koodeksis (ENSV ÜT 1961, 1, 4 ja lisa; RT I 2000, 56, 369; 75, õiend; 84, 533; 86, 542; 2001, 3, 9; 53, 306 ja 313; 56, 333; 65, 378) sätestatud korras.
Tollieeskirjade rikkumise asjas menetluse algatamise korral peab toll kahtlusaluse kauba kinni kuni menetluse lõpetamiseni või menetluses tehtud otsuse täitmiseni.
Kinnipeetud kaupa hoitakse tolli valduses või paigutatakse hoiule tollilattu või tolliterminali.
Kauba puutumatus ja säilimine peavad olema tagatud.
Intellektuaalset omandit rikkuva kauba hoidmise ja veoga seotud kulutused hüvitab tollile õiguserikkuja.
Kui tollikontrolli all hoitav kaup või kinnipeetud kaup ei ole intellektuaalset omandit rikkuv kaup, hüvitab tollile kauba hoidmise ja veoga seotud kulutused õiguste valdaja, kui tema tegevuse või tegevusetuse tõttu peeti kaup kinni või hoiti kaupa tollikontrolli all põhjendamatult.
Intellektuaalset omandit rikkuv kaup erikonfiskeeritakse ja hävitatakse, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Pärast haldusõiguserikkumise asjas või kriminaalasjas tehtud otsuse jõustumist teatab toll õiguste valdaja nõudmisel talle lisaks käesoleva seaduse § 10 lõikes 5 loetletud teabele kogu olemasoleva teabe intellektuaalset omandit rikkuva kauba tootja, kauba sisseveol saatja, kauba väljaveol saaja ning kaubakoguste kohta.
Käesolev seadus jõustub 2001. aasta 1. septembril.
Avalik teenistus (edaspidi teenistus) on töötamine riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuses.
Riigiametis töötamiseks loetakse töösuhet seadusandlikku, täidesaatvat või kohtuvõimu, riiklikku järelevalvet, kontrolli või riigikaitset teostava institutsiooni koosseisus ettenähtud valitaval või nimetataval ametikohal käesoleva seaduse või muude seaduste alusel.
Ametiasutus on riigi või kohaliku omavalitsuse eelarvest finantseeritav asutus, kelle ülesandeks on avaliku võimu teostamine.
Kohalike omavalitsuste liitude bürood.
Teenistuse liigid on riigiteenistus ja kohaliku omavalitsuse teenistus.
Avalik teenistuja (edaspidi teenistuja) on isik, kes teeb palgalist tööd riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuses.
Riigiga teenistussuhtes olev isik on riigiteenistuja.
Kohaliku omavalitsusüksusega teenistussuhtes olev isik on kohaliku omavalitsuse teenistuja.
Koosseisuvälisteks teenistujateks.
Ametnik on ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohale nimetatud või valitud isik.
Ametnikud jagunevad riigiametnikeks ja kohaliku omavalitsuse ametnikeks.
Abiteenistuja on ametiasutuse koosseisus ettenähtud abiteenistuskohale töölepingu alusel võetud tehniline töötaja.
Koosseisuväline teenistuja on isik, kes võetakse teenistusse määratud ajaks nimetamise või töölepingu alusel ametniku või abiteenistuja niisuguste ülesannete täitmiseks, millel ei ole alatist iseloomu.
Palgaks nimetatakse ametipalka koos seaduses sätestatud lisatasudega ja seaduse alusel makstavate lisatasudega.
Ametipalgaks nimetatakse palgaastmele vastavat palgamäära.
Palgamäär on ametniku palgaastmele vastav käesoleva seaduse § 9 3. lõike alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud või selle alusel diferentseeritud rahasumma.
Riigikogu liikmete, Vabariigi Presidendi, samuti Riigikogu poolt valitavate ja nimetatavate riigiametnike ning Vabariigi Presidendi poolt nimetatavate riigiametnike palgamäärad kehtestatakse seadusega.
Riigikogu Kantselei teenistujate palgaastmestiku ning ameti- ja abiteenistuskohtade nimetused kehtestab Riigikogu juhatus.
Vabariigi Presidendi Kantselei teenistujate palgaastmestik kehtestatakse analoogiliselt Riigikogu Kantselei teenistujate suhtes kehtestatud palgaastmestikuga.
Teiste riigiteenistujate palgaastmestik ning ameti- ja abiteenistuskohtade nimetused kehtestatakse seadusega.
Palgamäärad ja lisatasude maksmise alused täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega.
Riigikogu Kantselei struktuur ja teenistujate koosseis kinnitatakse vastavalt Riigikogu kodukorra seadusele (RT I 1994, 90, 1517; 1995, 11, 115; 20, 295; 74, 1285; 83, 1440 ja 1444; 1996, 29, 576; 30, 595; 1998, 107, 1765; 1999, 10, 148; 27, 382; 53, 574; 2000, 95, 610) ja Riigikogu töökorra seadusele (RT 1992, 46, 582; 1999, 2,44; 2000, 25, 145).
Vabariigi Presidendi Kantselei, Õiguskantsleri Kantselei, Riigikohtu ja Riigikontrolli struktuuri ja teenistujate koosseisu kinnitab vastava ametiasutuse juht.
Ministeeriumi ja Riigikantselei struktuuri ja teenistujate koosseisu kinnitab vastavalt minister või riigisekretär.
Ministeeriumi valitsemisalas tegutsevate ametiasutuste struktuur ja teenistujate koosseis kinnitatakse ministri määrusega.
Maavalitsuse teenistujate koosseisu kinnitab maavanem maavalitsuse põhimääruse alusel.
Kohaliku omavalitsuse ametiasutuste struktuuri ja teenistujate koosseisu ning palgamäärad kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu.
Kohaliku omavalitsuse ametnike ametikohtade nimetused kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Kohaliku omavalitsuse volikogu liikmetele.
Ametnikele, keda ei ole käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes loetletud, laienevad käesoleva seaduse sätted, kui avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti.
Tööseadused laienevad ametnikele niivõrd, kuivõrd käesoleva seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti.
Töölepingu seadus (RT 1992, 15/16, 241; 1993, 10, 150; 1993, 26, 441; 1995, 14, 170; 16, 228; 1996, 3, 57; 40, 773; 45, 850; 49, 953; 1997, 5/6, 32; 1998, 111, 1829; 1999, 16, 276; 60, 616; 2000, 25, 144; 51, 327; 57, 370; 102, 669) ametnikele ei laiene.
Abiteenistujatele laienevad töölepingu seadus ja muud tööseadused niivõrd, kuivõrd käesoleva seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti.
Riigi- või kohaliku omavalitsuse ametnikuna võib teenistusse võtta 18-aastaseks saanud vähemalt keskharidusega teovõimelise Eesti kodaniku, kes valdab eesti keelt seadusega või seaduse alusel sätestatud ulatuses.
Kõrgema või vanemametniku ametikohale võib riigiteenistuses nimetada 21-aastaseks saanud ja vähemalt käesoleva seaduse 1. lõikes sätestatud nõudmistele vastava isiku.
Teenistusse võtmise teistsugused nõuded kehtestatakse seadusega või seaduse alusel.
Teenistusse võtmise täiendavad nõuded kehtestatakse seadusega või seaduse alusel.
Täiendavaid kvalifikatsiooninõudeid võib kehtestada ametiasutuse juht või temast kõrgemalseisev ülemus või ametiasutus.
Käesoleva seaduse paragrahvid 19 - 36 ei laiene Riigikogu ja kohaliku omavalitsuse volikogu poolt ametisse nimetatavatele ja valitavatele isikutele ning Vabariigi Presidendi poolt ametisse nimetatavatele isikutele.
Ametnik võetakse teenistusse ametisse nimetamisega.
Ametisse nimetamise õigus on ametiasutuse juhil või tema poolt selleks volitatud ametnikul.
Ametnikud, kelle nimetamise õigus on ametiasutusel või kõrgemalseisval ülemusel, sätestatakse seadusega.
Ametnik võetakse teenistusse ametiasutuse koosseisus ettenähtud vabale ametikohale määramata ajaks, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatud juhtudel.
Koosseisuväline ametnik - ülesande täitmise ajaks.
Riiklik lepitaja - kollektiivse töötüli lahendamise seaduses (RT I 1993, 26, 442; 1996, 3, 57; 1998, 57, 858) ettenähtud tähtajaks.
Ajutiselt äraoleva ametniku vabastamisel ametikohalt, välja arvatud Riigikogu esimehe või aseesimehe või peaministri või ministri nõuniku või abi või Riigikogu fraktsiooni või ajutise komisjoni nõuniku või konsultandi või Vabariigi Presidendi nõuniku kohalt, tehakse asendajale ettepanek asuda vabanenud ametikohale määramata ajaks teenistusse võetud ametnikuna.
Ajutiselt äraoleva ametniku vabastamisel konkursi korras täidetavalt ametikohalt tehakse tema asendajale ettepanek asuda vabanenud ametikohale konkursi korras ametisse nimetatava ametniku kohusetäitjana.
Teenistusse võtmise õigust omav isik võib, välja arvatud käesoleva paragrahvi 3. lõikes sätestatud juhtudel, kohaldada ametniku ametisse nimetamisel katseaega kestusega mitte üle kuue kuu.
Katseajal hinnatakse ametniku töötulemusi ja vastavust ametikohal esitatavatele nõuetele.
Enne katseaja lõppu viib vahetu ülemus ametnikuga läbi vestluse, mille tulemused kantakse ametniku atesteerimislehele.
Ebarahuldavate tulemuste korral võib ametniku katseaja kestel vabastada käesoleva seaduse paragrahv 117 1. lõike punkti 1 alusel.
Ajutiselt äraoleva ametniku asendajale või kohusetäitjale vabale ametikohale nimetamisel.
Katseaja hulka ei arvata aega, mil teenistussuhe oli peatatud käesoleva seaduse paragrahv 108 punktide 1-4 ja 6 alusel.
Muud seadusega või seaduse alusel nõutavad dokumendid.
Isik, kes soovib teenistusse astuda, võib avaldusele lisada ka muid dokumente.
Ametisse nimetamine vormistatakse käskkirja või korraldusega.
Avaliku teenistuse staaži pikkust või puudumist ametisse nimetamise kuupäeva seisuga.
Ärakiri ametisse nimetamise käskkirjast või korraldusest antakse ametisse nimetatud isikule.
Ametnik on teenistuses ametisse astumise päevast.
Ametisse astumine lükkub kuni seitsmeks kalendripäevaks edasi, kui ametisse astumist takistavaks põhjuseks on isiku haigus või vigastus või ootamatult tekkinud isiklikku või perekondlikku laadi takistus.
Ametisse astumise edasilükkamise üle seitsme kalendripäeva otsustab isik, kellel on teenistusse võtmise õigus.
Isik, kellel on teenistusse võtmise õigus, võib ametisse nimetatud isiku taotlusel ametisse astumist edasi lükata ka põhjusel, mida ei ole käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud.
Isik keeldub ametivande andmisest.
Isik, kelle ametisse nimetamine tühistatakse, on kohustatud tagastama kogu ametisse nimetamise tõttu saadu.
Tõotan olla ustav Eesti põhiseaduslikule korrale ning kohusetundlikult ja täpselt täita ülesandeid, milleks usaldatud amet mind kohustab.
Tean, et avaliku teenistuse eetikakoodeksi ja teenistuskohustuste rikkumise eest on seadus kehtestanud vastutuse.
Vande andja kirjutab vandetekstile alla, märkides ära ka vande andmise kuupäeva.
Ametivande teksti hoitakse koos teenistuslehega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ametivannet ei pea andma ametnik, kes on andnud politseivande.
Riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seaduse paragrahvi 4 l. lõike punktis l nimetatud kõrgemaid ametnikke nimetatakse ametisse avaliku konkursi alusel, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahvis 30 loetletud juhtudel.
Riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuse juhi otsusel võib avaliku konkursi välja kuulutada ka muude ametikohtade täitmiseks vastavas ametiasutuses.
Avaliku konkursi ametniku vabale ametikohale kuulutab ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded välja riigisekretär vastava ametniku ametisse nimetamise õigust omava isiku ettepanekul, andes kandidaatidele avalduse esitamiseks aega vähemalt kaks nädalat teadaande avaldamise päevast arvates.
Konkursi- ja atesteerimiskomisjoni koosoleku aega.
Konkursi- ja atesteerimiskomisjoni koosolek toimub mitte varem kui kolme nädala möödumisel, arvates konkursiteadaande avaldamise päevast.
Konkursil osalemise avaldus esitatakse koos käesoleva seaduse paragrahv 23 1. lõike punktides 2-4 ja 7 loetletud dokumentidega konkursi- ja atesteerimiskomisjoni (paragrahv 93) nimele.
Konkursi- ja atesteerimiskomisjon hindab kandidaatide vastavust ametikoha täitmiseks esitatavatele nõuetele, kuulab vajadusel ära isiku, kellel on õigus nimetada sellele ametikohale, ja teeb oma otsuse käesoleva seaduse paragrahvis 97 sätestatud korras.
Konkursi- ja atesteerimiskomisjon esitab ametikohale nimetamiseks ühe või mitu kandidaati või loobub kandidaadi esitamisest.
Konkursi- ja atesteerimiskomisjoni esimees, tema äraolekul aseesimees või selleks volitatud liige teatab hiljemalt otsuse tegemise päevale järgneval tööpäeval kirjalikult igale kandidaadile tema kohta tehtud otsuse ning ametisse nimetamise õigust omavale isikule andmed esitatud kandidaatide kohta või kandidaatide esitamisest loobumisest.
Ametikohale nimetamiseks esitatud kandidaadid esitavad kahe nädala jooksul, arvates konkursi- ja atesteerimiskomisjoni otsuse teatavakssaamise päevast, ametisse nimetamise õigust omavale isikule kirjaliku avalduse, elulookirjelduse, omakäelise kinnituse, et nad vastavad teenistusse astumiseks seaduses sätestatud nõuetele, käesoleva seaduse paragrahv 23 1. lõike punktides 4-6 nimetatud dokumentide koopiad ning muud seadusega või seaduse alusel nõutavad dokumendid.
Ametikohale nimetamise õigust omav isik nimetab konkursi- ja atesteerimiskomisjoni poolt ametisse nimetamiseks esitatud nende isikute hulgast, kes täitsid käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud tingimused, ametisse ühe kandidaadi.
Isikutele, keda ametisse ei nimetatud, teatab ametisse nimetamise õigust omav isik hiljemalt ametisse nimetatud isiku ametisse astumise päeval kirjalikult ja motiveeritult nende ametisse mittenimetamisest.
Konkurss loetakse luhtunuks, kui sellel osalemiseks ei esitatud ühtegi avaldust, samuti siis, kui konkursi- ja atesteerimiskomisjon loobus ametikohale nimetamiseks kandidaadi esitamisest.
Teenistujal on õigus saada palka alates teenistusse astumise päevast kuni teenistusest vabastamise päevani.
Alates 15-aastasest teenistusstaažist - 15% ametipalgast.
Palka makstakse palgaseaduses (RT I 1994, 11, 154; 1995, 12, 120; 1999, 29, 397; 2000, 10, 59; 40, 248) sätestatud korras.
Doktorikraadi või sellega võrdsustatud kraadi eest - 20% ametipalgast.
Riigiametnikule, kes valdab teda ametisse nimetanud isiku või ametiasutuse poolt määratud ulatuses vähemalt kolme võõrkeelt ja nende keelte kasutamine on teenistuses vajalik, makstakse kolmanda ja iga järgmise võõrkeele eest lisatasuna 10 protsenti ametipalgast, kuid kokku mitte üle 30 protsendi.
Teenistujale (välja arvatud julgeolekuasutuse ametnik), kes töötab ametikohal, millel töötamise eeltingimuseks on riigisaladusele juurdepääsu loa omamine, makstakse lisatasu kuni 50 protsenti tema ametipalgast.
Teenistujal on õigus teenistuslähetuse kulude hüvitamisele seaduse või Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tingimustel, ulatuses ja korras.
Teenistuslähetuse ajaks säilitatakse teenistujale ameti- või abiteenistuskoht ja palk.
Teenistuslähetusse ei ole lubatud saata rasedat, samuti isikut, kes kasvatab lapsinvaliidi, invaliidi lapseeast või alla kolmeaastast last, ilma isiku nõusolekuta.
Teises paikkonnas asuvale ametikohale nimetamise korral makstakse riigiametnikule hüvitusena ühe kuu ametipalk uuel ametikohal, kui see on suurem riigiametniku viimasest ametipalgast.
Kui ametipalk uuel ametikohal on väiksem riigiametniku viimasest ametipalgast, siis makstakse hüvitusena riigiametniku viimase ametipalga suurune summa.
Lisaks hüvitatakse ametniku ja tema perekonnaliikmete sõidu- ja varaveokulud Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tingimustel, ulatuses ja korras.
Isikliku sõiduki ametisõitudeks kasutamise kulud hüvitatakse ametnikule Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tingimustel, ulatuses ja korras.
Välislähetuseks loetakse teenistuja lähetamist välisriiki.
Loa ministeeriumi valitsemisala asutuse juhi välislähetuseks annab kantsler ministri teadmisel.
Teenistuja välislähetusse saatmise korra, välislähetustasu ning hüvitiste suuruse ja nende maksmise korra, samuti muud sotsiaalsed tagatised kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega.
Teenistujal on kahe puhkepäevaga viiepäevane töönädal.
Teenistuja tööaeg ei või ületada 40 tundi nädalas.
Teenistuja töö- ja puhkeaeg määratakse töö- ja puhkeaja seaduse (RT I 1994, 2, 12; 1995, 12, 120; 2001, 21, 114) alusel, arvestades käesoleva seaduse ja avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega sätestatud erisusi.
Ametnikul on õigus puhkuseseaduses (RT 1992, 37, 481; 1993, 10, 150; 1994, 84, 1474; 1995, 16, 228; 1997, 74, 1229; 93, 1560; 1999, 82, 749) sätestatud 35-kalendripäevasele põhipuhkusele ja teistele puhkustele puhkuseseaduses ja käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras.
Vähemalt kolmeaastase teenistusstaaži korral antakse ametnikule kolmanda ja iga järgmise aasta eest üks päev lisapuhkust, kuid kokku mitte rohkem kui 10 kalendripäeva.
Distsiplinaarkaristuse kehtivuse ajal võib lisapuhkust vähendada või jätta andmata.
Ametnik, kellele ei makstud puhkusetasu käesoleva paragrahvi 3. lõikes sätestatud ajal, võib nõuda puhkuse pikendamist puhkusetasu maksmisega viivitatud aja võrra.
Teenistujale võib maksta põhipuhkusega seoses puhkusetoetust kuni ühe kuu ametipalga ulatuses.
Puhkusetoetuse maksmise korral tuleb puhkusetoetust maksta kõikidele teenistujatele võrdsetel alustel.
Puhkuse üleviimisel järgmisele tööaastale makstakse puhkusetoetust ka eelmise tööaasta eest.
Kui puhkus antakse osadena, siis makstakse kogu puhkusetoetus välja puhkuse esimese osa kasutamisel.
Distsiplinaarkaristuse kehtivuse ajal puhkusetoetust ei maksta.
Puhkusetoetus makstakse välja teenistuja valikul kas koos puhkusetasuga või esimesel palgapäeval pärast puhkuselt naasmist.
Ametniku teisele ametikohale üleviimine, samuti talle ametikohaväliste ülesannete andmine on lubatud ainult ametniku kirjalikul nõusolekul, välja arvatud käesoleva seaduse §-des 60, 61 ja 64 sätestatud juhtudel.
Ametniku teise paikkonda üleviimine on lubatud ainult ametniku kirjalikul nõusolekul, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 61 sätestatud juhul.
Ametnikul on õigus saada senist palka ebaseadusliku üleviimise kogu aja eest, kui tal sel ajal ei lubatud jätkata seniste ülesannete täitmist ja ta teatas kirjalikult ebaseadusliku korralduse teinud isikule või ametiasutusele üleviimise ebaseaduslikkusest.
Ametnikul, kellele arsti otsuse alusel on senisel ametikohal teenistuse jätkamine tervise tõttu vastunäidustatud, on õigus saada samas ametiasutuses tervisele vastav ametikoht, välja arvatud konkursi korras täidetav ametikoht.
Kui ametiasutuses ei ole sellist ametikohta või kui ametnik ei vasta sellise ametikoha täitmiseks esitatavatele muudele nõuetele, vabastatakse ta teenistusest käesoleva seaduse paragrahv 117 1. lõike punkti 5 alusel.
Ametnikul on arsti otsuse alusel õigus teenistustingimuste ajutisele kergendamisele või ajutisele üleviimisele terviseseisundile vastavale ametikohale, välja arvatud konkursi korras täidetavale ametikohale.
Ametnikule makstakse uuele ametikohale vastavat ametipalka, kui see on ametniku senisest ametipalgast suurem, ja lisatasusid, millele ametnikul on õigus.
Kui uuele ametikohale vastav ametipalk on ametniku senisest ametipalgast väiksem, säilitatakse ametnikule senine palk.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud teenistustingimuste kergendamise või üleviimise võimatuse korral vabastatakse ametnik ametiülesannete täitmisest arsti otsuses märgitud töövabastuse lõpuni.
Selle aja eest makstakse ametnikule senist palka.
Palgavahe hüvitatakse Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduses (RT 1991, 23, 272; RT I 1999; 7, 113; 2000, 84, 536) sätestatud korras.
Soodustused, mis vastavalt seadusele on lapsinvaliidi või alla kolmeaastast last kasvataval naisel, laienevad ka meesametnikule, kes üksi kasvatab lapsinvaliidi või alla kolmeaastast last, samuti ametnikule, kes on alla kolmeaastase lapse või lapsinvaliidi eestkostjaks.
Isikul, kes sai riiklikku õppelaenu ja pärast õppeasutuse lõpetamist astus riigiteenistusse, on õigus riikliku õppelaenu kustutamisele Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tingimustel, ulatuses ja korras.
Riiklikus kõrgkoolis õppiv Eesti kodanik, kelle mõlemal või ühel vanemal on või oli vähemalt l5-aastane teenistusstaaž riigiametnikuna, on õigus saada õppemaksu hüvitist riigieelarve vahenditest Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud korras, välja arvatud juhul, kui nimetatud staaž on katkenud käesoleva seaduse paragrahvis 154 sätestatud asjaoludel.
Samasugune õigus on ka isikul, kelle vähemalt üks riigiteenistuses olnud vanematest või riigiteenistuses olnud abikaasa invaliidistus või suri töövigastuse, kutsehaiguse, tema suhtes teenistusülesannete tõttu toimepandud ründe või kuriteo tõkestamise tagajärjel.
Riigiametnikule antakse üks kord viie aasta jooksul kuni kolmeks kuuks õppepuhkust tööalaseks enesetäiendamiseks ametipalga säilitamisega täiskasvanute koolituse seaduses (RT I 1993, 74, 1054; 1998, 71, 1200; 1999, 10, 150; 60, 617) kehtestatud korras.
Riigiametnikule antakse võimaluse korral tööandja eluruum või hüvitatakse muu eluruumi kasutamiskulud, kui ametnik nimetatakse teises paikkonnas asuvale ametikohale või kui tal ametiasutuse asukohas ei ole omaette eluruumi.
Ametikohtade loetelu, kus hüvitatakse muu eluruumi kasutamiskulud, ning kasutamiskulude piirmäärad kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Teenistuja surma korral tema suhtes teenistusülesannete tõttu toimepandud ründe või kuriteo tõkestamise tagajärjel makstakse tema ülalpidamisel olnud perekonnaliikmetele ühekordset toetust surnud isiku 10 aasta ametipalga ulatuses.
Töövõime täieliku kaotuse korral - tema viie aasta ametipalga ulatuses.
Ametnikule kindlustatakse riiklik vanaduspension käesolevas seaduses sätestatud eranditega.
Üle 30-aastase teenistusstaaži korral - 50 % võrra.
Kulutused, mis tulenevad käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatud vanaduspensionide suurendamisest, kaetakse riigieelarve vahenditest.
Ametnikul on suhetes oma tööandja ning sotsiaalkindlustust või -hooldust teostava asutusega kõik õigused, mis on ette nähtud töölepingu alusel töötavale isikule.
Erandid ja täiendavad õigused sätestatakse käesoleva ja muude avalikku teenistust reguleerivate seadustega.
Ametijuhendit võib muuta teenistuja nõusolekuta, kui ei muutu ametikoha eesmärk, põhifunktsioon (id), nõutav erialane ettevalmistus ega teenistuja palk ja ametniku ülesannete maht oluliselt ei suurene.
Teenistuja on kohustatud täitma teenistusse puutuvaid õigusakte ja korraldusi ning, ootamata erikorraldust, ülesandeid, mis tulenevad tema teenistuskohast, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahvide 62 1. lõikes ja 63 1. lõikes loetletud juhtudel.
Teenistuja on kohustatud täitma vahetu ülemuse või ametiasutuse juhi ühekordseid teenistusalaseid korraldusi, mille täitmise kohustus ei tulene tema teenistuskohast, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahvide 62 1. lõikes ja 63 1. lõikes loetletud juhtudel.
Ametiasutuse juhi korraldusest peab teenistuja teatama oma vahetule ülemusele.
Kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud korralduse täitmine takistaks teenistuskohast tulenevate ülesannete täitmist, peab teenistuja teatama sellest korralduse andjale ning korralduse kordamisel selle täitma.
Teenistuja on ajutiselt kohustatud täitma ametiasutuse juhi antud ülesandeid, mis ei kuulu tema teenistusülesannete hulka, kui niisuguste ülesannete täitmine on samas ametiasutuses vajalik loodusõnnetuse tagajärgede kiireks kõrvaldamiseks või õnnetusjuhtumi, vara hävimise või riknemise kiireks ärahoidmiseks, välja arvatud, kui ülesande täitmine on teenistujale tervise tõttu vastunäidustatud või ilmselt ei vasta tema võimetele.
Teenistujale, kes ajutiselt vabastati seniste teenistusülesannete täitmisest käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel, säilitatakse senine palk.
Nõuab tegusid, mille sooritamiseks korralduse saajal puudub õigus.
Korralduse seaduslikkuses kahtlemisel on teenistuja kohustatud koheselt teatama korraldusest ja oma kahtlustest korralduse andjale ja tema kõrgemalseisvale ülemusele.
Korralduse kirjalikul kordamisel tuleb korraldus täita, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahv 63 1. lõikes loetletud juhtudel.
Eeldaks kõrgemat kvalifikatsiooni või teistsugust erialast ettevalmistust kui see, mis on antud teenistujal.
Korralduse täitmisest keeldumisel peab teenistuja korralduse andjale kohe teatama käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asjaolust.
Panna puuduva ametniku ülesanded osaliselt teisele ametnikule, vabastamata teda oma ülesannete täitmisest.
Ametnik võib käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud ülesannete ajutisest täitmisest keelduda, kui nende täitmine on talle tervise tõttu vastunäidustatud või eeldab kõrgemat kvalifikatsiooni või teistsugust erialast ettevalmistust kui see, mis on antud teenistujal.
Ametnik ei või käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel samas ametiasutuses puuduva ametniku ülesandeid täita üle kahe kuu kalendriaastas.
Kui puuduvat ametnikku asendab tema koosseisuline asetäitja või kui isik on andnud kirjaliku nõusoleku puuduva ametniku ülesannete täitmiseks pikema perioodi vältel, siis seda tähtaega ei kohaldata.
Ametnikele, kes käesoleva paragrahvi 1. lõike punkti 1 alusel asendavad puuduvat ametnikku, makstakse lisaks nende enda palgale lisatasu kuni puuduva ametniku ametipalga ulatuses proportsionaalselt neile pandud puuduva ametniku ülesannete hulgale.
Ametnikule, kes käesoleva paragrahvi 1. lõike punkti 2 alusel asendab puuduvat ametnikku, makstakse puuduva ametniku ametipalka, kui see on tema ametipalgast suurem, ja lisatasusid, millele asendajal on õigus.
Kui puuduva ametniku ametipalk on asendaja ametipalgast väiksem, säilitatakse asendajale tema senine palk.
Ametnikule, kes käesoleva paragrahvi 1. lõike punkti 3 alusel asendab puuduvat ametnikku, makstakse lisaks tema enda palgale lisatasu kuni puuduva ametniku ametipalga ulatuses proportsionaalselt temale pandud puuduva ametniku ülesannete hulgale.
Teenistuja on kohustatud enne puhkusele minekut, samuti enne ameti- või abiteenistuskohalt vabastamist pöörduma selleks määratud isiku poole asjaajamise ja teenistuse tõttu tema kätte usaldatud vara üleandmiseks.
Selleks määratud isik on kohustatud asjaajamise ja vara vastu võtma.
Riigiteenistuja kohustused ja vastutus riigivara üleandmisel ja vastuvõtmisel sätestatakse riigivara seadusega.
Teenistuja peab nii teenistussuhte ajal kui ka pärast teenistusest vabastamist hoidma talle teenistuse tõttu teatavaks saanud riigi- ja ärisaladust, teiste inimeste perekonna- ja eraellu puutuvaid andmeid ning muud konfidentsiaalsena saadud informatsiooni.
Riigiteenistuja võib kuuluda relvi valdavasse, sõjaväeliselt korraldatud või sõjalisi harjutusi harrastavasse organisatsiooni ainult teda ametisse nimetanud isiku või ametiasutuse loal ning vahetu ülemuse teadmisel.
Nimetatud tingimus ei laiene kuulumisele riiklikesse organisatsioonidesse, jahimeeste ühendustesse ning üldteadolevatesse ja -tunnustatud spordiorganisatsioonidesse.
Riigi osalusega ettevõtte juhtimis- või järelevalveorganisse kuulumise eest riigiametnikule eritasu ei maksta.
Riigiametnikud, välja arvatud Riigikogu esimehe ja aseesimeeste nõunikud ja abid, Riigikogu fraktsioonide nõunikud ja konsultandid, peaministri ja ministrite nõunikud ja abid, ei või kuuluda erakonna alaliselt tegutsevasse juhtorganisse, kontroll- ega revisjoniorganisse.
Riigiametnik ei või saada tulu ühenduselt ega erakonnalt, mille üle ta teenistuskohustuste täitmise korras teostab järelevalvet.
Ametnikule ei või panna kohustust teostada teenistuskohustuste täitmise korras järelevalvet tulundusühenduse üle, mille liikmeks ta on.
Riigiametnik võib tegelda ettevõtlusega ainult teda ametisse nimetanud isiku või ametiasutuse loal, kui ettevõtlus ei takista teenistuskohustuste täitmist ega kahjusta teenistuskoha mainet.
Ametnik ei või teenistuskohustuste täitmise korras teostada järelevalvet oma ettevõtluse üle.
Ametnik võib teise tööandja juures töötada vahetu ülemuse poolt lubatud koormusega ja ajal, kui niisugune töötamine ei kahjusta teenistuskoha mainet.
Ametnik ei või töötada tööandja juures, kelle üle ta teenistuskohustuste täitmise korras teostab järelevalvet.
Ametist vabastatud riigiametnik ei või kolme aasta jooksul, arvates ametist vabastamise päevast, astuda selle tööandja teenistusse või tulundusühenduse liikmeks, kelle üle ta viimase kolme aasta jooksul süstemaatiliselt teostas järelevalvet.
Ta ei või ka kolme aasta jooksul, arvates ametist vabastamise päevast, saada niisuguselt tööandjalt või tulundusühenduselt tulu.
Ametnik on kohustatud esitama majanduslike huvide deklaratsiooni korruptsioonivastases seaduses sätestatud korras ja tingimustel.
Teenistusest puudumisest teatamise kord, kui teenistuja kasutab seadusega antud õigust puududa teenistusest tervislikel põhjustel või kuni 14-aastase haige lapse hooldamiseks ilma haigus- või hooldusleheta.
Ametiasutuse juht esitab sisekorraeeskirja projekti tutvumiseks ning ettepanekute ja märkuste tegemiseks teenistujatele ja neid esindavatele organisatsioonidele vähemalt kaks nädalat enne eeskirja kinnitamist.
Tehtud ettepanekud ja märkused ei ole ametiasutuse juhile kohustuslikud, välja arvatud juhul, kui need lähtuvad seadusest.
Ametiasutuse sisekorraeeskirja kinnitab ametiasutuse juht.
Ametiasutuse juht saadab sisekorraeeskirja ärakirja pärast eeskirja kinnitamist ametiasutuse asukohajärgsele tööinspektorile ja teenistujaid esindavale organisatsioonile.
Sisekorraeeskiri jõustub kinnitamise päevale järgneval tööpäeval, kui eeskirjas ei nähta ette hilisemat jõustumist.
Eeskiri tehakse kõigile teenistujatele allkirja vastu teatavaks.
Ametiasutuse juht peab teenistusse võtmisel tutvustama teenistujale sisekorraeeskirja, mille kohta teenistujalt võetakse allkiri, ning tagama võimaluse igal ajal eeskirjaga tutvuda.
Kõrgemale palgaastmele viimine.
Käesoleva paragrahvi 1. lõike punktis 4 sätestatud ergutuse kasutamist ei välista ametniku asumine kõige kõrgemal palgaastmel, mis seadusega on sellele ametnikegrupile ette nähtud, välja arvatud juhul, kui ametnik on kõige kõrgemal palgaastmestikus sätestatud palgaastmel.
Teenistujale võib tänu avaldada tema ülemus, kellel on õigus anda käskkirja või korraldust.
Rahalise preemia või hinnalise kingituse võib anda isik või ametiasutus, kellel on antud teenistuja teenistusse võtmise õigus.
Kõrgemale palgaastmele võib viia isik või ametiasutus, kellel on antud teenistuja teenistusse võtmise õigus.
Motiveeritud ettepaneku ergutuse kohaldamiseks võib teha iga ülemus või ametiasutus.
Ergutus vormistatakse motiveeritud käskkirja või korraldusega vähemalt kahes eksemplaris, millest üks jääb ergutuse kohaldajale, teise saab teenistuja.
Ergutus kantakse teenistuslehele.
Kohaliku omavalitsuse ametiasutuses juhtide põhigrupi ametikohale.
Ametniku edutamise õigus on isikul või ametiasutusel, kellel on õigus nimetada isik ametisse ametikohale, millele ametnik edutatakse.
Edutada võib ametnikku, kes on senisel ametikohal olnud teenistuses vähemalt kuus kuud ning edutamisel käesoleva seaduse paragrahv 29 1. lõikes nimetatud ametikohale on tunnistatud konkursi- ja atesteerimiskomisjoni poolt vastavaks sellele ametikohale, millele ametnik edutatakse.
Motiveeritud ettepaneku ametniku edutamiseks võib teha tema ülemus, isik või ametiasutus, kes on ametniku ametisse nimetanud või kellel on õigus nimetada ametnik ametisse ametikohale, millele ametnik edutamiseks esitatakse, ja vastav konkursi- ja atesteerimiskomisjon.
Edutamiseks on vajalik edutatava kirjalik nõusolek.
Ametniku edutamisel teise ametiasutusse on vajalik ametiasutuse, kus isik on teenistuses, juhi kirjalik nõusolek, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahv 82 1. lõike punktis 3 nimetatud juhul.
Mitme ametniku ühele ametikohale edutamiseks esitamise korral otsustab edutamise isik või ametiasutus, kellel on õigus nimetada ametnik ametisse ametikohale, millele ametnik edutatakse.
Ametikohale mitteedutatuks osutunud ametnikele teatab edutamise õigust omav isik või ametiasutus sellest kirjalikult ja motiveeritult hiljemalt edutatuks osutunud ametniku edutamise päeval.
Ametniku edutamisel teise ametiasutusse vabastatakse ta seniselt ametikohalt käesoleva seaduse paragrahv 127 1. lõike alusel.
Vääritu tegu, s.o. süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust.
Teenistusest vabastamine käesoleva seaduse paragrahv 118 alusel.
Käesoleva paragrahvi 1. lõike punktis 4 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramist ei välista ametniku asumine kõige madalamal palgaastmel, mis seadusega on sellele ametnikegrupile ette nähtud, välja arvatud juhul, kui ametnik on kõige madalamal palgaastmestikus sätestatud palgaastmel.
Distsiplinaarkaristuse määramise õigus on isikul või ametiasutusel, kellel on antud ametniku ametisse nimetamise õigus.
Paragrahvi 19 3. lõikes osundatud töölepingu peatumise aluste asemel kohaldatakse käesoleva seaduse paragrahv 108 punktides 1 - 6, 8 ja 9 sätestatud teenistussuhte peatumise aluseid.
Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse sätete kohaldamisel kuuluvad tööandja õigused antud ametniku teenistusse võtmise õigust omavale isikule ja viimase poolt määratud ulatuses teistele ülemustele.
Distsiplinaarkaristus kantakse teenistuslehele.
Isik või ametiasutus, kes määras ametnikule distsiplinaarkaristuse, võib selle karistuse ennetähtaegselt kustutada, kui ametnik ei ole toime pannud uut süütegu ja on näidanud end hea töötajana.
Distsiplinaarkaristuse ennetähtaegne kustutamine vormistatakse kirjalikult vähemalt kahes eksemplaris, millest üks jääb isikule või ametiasutusele, kes distsiplinaarkaristuse kustutas, teise saab teenistuja.
Distsiplinaarkaristuse kustutamine kantakse teenistuslehele.
Isiku atesteerimine käesoleva seaduse tähenduses on tema töötulemuste ja ametikohal esitatavatele nõuetele vastavuse hindamine.
Ametnikuna teenistuses mitteolevaid isikuid, kes taotlevad ametnike reservi arvamist.
Ametnikku tema raseduse ajal, samuti alla kolmeaastast last kasvatavat naisametnikku, välja arvatud juhul, kui ta ise selleks soovi avaldab.
Atesteerimise aja määrab riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuse juht kooskõlastatult vastava konkursi- ja atesteerimiskomisjoni esimehega.
Atesteerimisperiood algab ametisse nimetamise päevast, perioodilise atesteerimise läbiviimise päevale järgnevast päevast või avaliku konkursi korras täidetavale ametikohale nimetamise päevast ja lõpeb perioodilise atesteerimise päeval või avaliku konkursi korras täidetavale ametikohale edutamise päeval.
Kui atesteerimisperioodi viimase iga-aastase vestluse toimumise ajaks ei ole ametniku vahetu ülemus oma ametikohal töötanud vähemalt kuus kuud, - kuue kuu täitumiseni.
Riigikantselei juures tegutsev ametnike reservi arvamist taotlevate isikute konkursi- ja atesteerimiskomisjon - ametnikuna teenistuses mitteolevaid isikuid, kes taotlevad ametnike reservi arvamist.
Komisjoni esimees võib erialasel või territoriaalsel põhimõttel moodustada konkursi- ja atesteerimiskomisjoni spetsialiseeritud koosseise.
Käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 1-3 ja 6 nimetatud komisjonide esimehed võivad kõrgematest ametnikest juhtide atesteerimiseks moodustada komisjoni eraldi koosseise.
Konkursi- ja atesteerimiskomisjoni põhimääruse ja konkursi korraldamise ja atesteerimise korra (sealhulgas iga-aastase vestluse korralduse) ning atesteerimisnõuded ametikohtade põhigruppidele kehtestab Vabariigi Valitsus.
Riigikogu Kantselei ametnike konkursi- ja atesteerimiskomisjoni esimeheks on kantselei direktor.
Käesoleva seaduse paragrahv 93 1. lõike punktides 2, 3 ja 6 nimetatud konkursi- ja atesteerimiskomisjonide esimeesteks on vastavalt Vabariigi Presidendi Kantselei direktori, õiguskantsleri ja riigikontrolöri poolt määratud isikud.
Kõrgemate riigiametnike konkursi- ja atesteerimiskomisjoni esimeheks on riigisekretär.
Ministeeriumi ametnike konkursi- ja atesteerimiskomisjoni esimeheks on ministeeriumi kantsler või tema poolt määratud isik.
Riigikantselei ametnike konkursi- ja atesteerimiskomisjoni esimees on Riigikantselei peadirektor.
Teiste käesolevas lõikes nimetamata valitsusasutuste konkursi- ja atesteerimiskomisjonide esimeheks on vastava valitsusasutuse juht või tema poolt määratud isik.
Käesoleva seaduse paragrahv 93 1. lõike punktis 7 nimetatud riigiametiasutuse ametnike konkursi- ja atesteerimiskomisjoni esimeheks on vastava ametiasutuse juht või tema poolt määratud isik.
Valla või linna konkursi- ja atesteerimiskomisjoni esimehe määrab selle omavalitsusüksuse volikogu, maakondliku omavalitsusliidu juures tegutseva konkursi- ja atesteerimiskomisjoni esimehe määrab maakondliku omavalitsusliidu liikmete üldkoosolek, üleriigilise omavalitsusliidu juures tegutseva konkursi- ja atesteerimiskomisjoni esimeheks on üleriigilise omavalitsusliidu juhatuse esimees (juhataja).
Konkursi- ja atesteerimiskomisjoni esimees määrab komisjoni spetsialiseeritud koosseisu moodustamisel selle esimehe.
Komisjoni esimees annab tema pädevusse kuuluvate asjade otsustamisel käskkirju.
Konkursi- ja atesteerimiskomisjoni liikmete arvu ja koosseisu määrab komisjoni esimees vastavalt vajadusele.
Komisjoni peab kuuluma ametnikke, nende kutse- ja/või ametiühingu (te) esindajaid ja sõltumatuid asjatundjaid.
Komisjoni esimees määrab komisjoni koosseisust komisjoni aseesimehe, kes asendab esimeest tema äraolekul.
Ametnikku ei või määrata selle komisjoni liikmeks, kes peab teda atesteerima.
Riigikantselei juures tegutseva ametnike reservi arvamist taotlevate isikute konkursi- ja atesteerimiskomisjoni esimehe ja liikmed määrab riigisekretär.
Valla või linna konkursi- ja atesteerimiskomisjoni moodustab ja liikmed määrab valla- või linnavolikogu, komisjoni koosseisu peab kuuluma valla- või linnasekretär.
Maakondliku omavalitsusliidu juures tegutseva konkursi- ja atesteerimiskomisjoni moodustab ja liikmed määrab maakondliku omavalitsusliidu liikmete üldkoosolek, komisjoni koosseisu peavad kuuluma selle maakonna valdade ja linnade esindajad ja maasekretär.
Üleriigilise omavalitsusliidu juures tegutseva konkursi- ja atesteerimiskomisjoni moodustab ja liikmed määrab üleriigilise omavalitsusliidu liikmete üldkoosolek, komisjoni koosseisu peavad kuuluma maakondlike omavalitsusliitude esindajad ja Riigikantselei esindaja.
Riigikogu liikmeid - nende nõusolekul ja Riigikogu juhatuse teadmisel.
Valdade ja linnade esindajaid - vastava valla- või linnavolikogu ettepanekul.
Konkursi- ja atesteerimiskomisjoni liikmete töö tasustamise ja komisjoni liikmeks olekuga seotud lähetuste kulude hüvitamise tingimused, ulatus ja kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Konkursi- ja atesteerimiskomisjon või selle spetsialiseeritud koosseis on otsustusvõimeline, kui koosolekust võtab osa vastavalt komisjoni või selle spetsialiseeritud koosseisu esimees, tema äraolekul aseesimees ja vähemalt pooled liikmed.
Otsuse teeb komisjon või selle spetsialiseeritud koosseis koosolekust osavõtjate häälteenamusega.
Häälte poolitumisel on otsustavaks esimehe hääl.
Otsus tehakse kolme päeva jooksul, arvates atesteerimise korraldamise päevast.
Atesteerimistulemused vormistatakse konkursi- ja atesteerimiskomisjoni otsusena koosoleku protokollis.
Ametniku edutamisel toimuva atesteerimise ja perioodilise atesteerimise tulemused kantakse ametniku atesteerimisperioodi alguses avatud atesteerimislehele.
Atesteerimisel kontrollitakse isiku vastavust ametikohale, hinnates tema töötulemusi ja vastavust ametikohal esitatavatele nõuetele.
Atesteerimise viib läbi käesoleva seaduse paragrahv 93 1. lõikes nimetatud vastav konkursi- ja atesteerimiskomisjon, kes määrab ka atesteerimise viisi.
Ametikoha atesteerimisnõuded kinnitab riigi- või kohaliku omavalitsuse ametiasutuse juht kooskõlastatult vastava konkursi- ja atesteerimiskomisjoniga, juhindudes Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud ametikohtade põhigruppide atesteerimisnõuetest.
Ametniku töötulemuste ja ametikohal esitatavatele nõuetele vastavuse hindamisel on aluseks ametniku vahetu ülemuse poolt ametniku atesteerimislehele iga-aastaste vestluste alusel kantud hinnangud ja nende põhjal komisjonile esitatud ettepanekud.
Atesteerimisperioodi viimane vestlus peab toimuma hiljemalt kaks kuud enne perioodilist atesteerimist.
Konkursi- ja atesteerimiskomisjonil on õigus omal äranägemisel kontrollida ametniku vahetu ülemuse antud hinnangute paikapidavust, seejuures kuulub vahetu ülemuse negatiivne hinnang atesteerimisel kohustuslikule kontrollimisele.
Isiku töötulemusi ei hinda konkursi- ja atesteerimiskomisjon käesoleva seaduse paragrahv 91 1. lõike punktides 4 ja 5 nimetatud juhtudel toimuval atesteerimisel.
Käesoleva seaduse paragrahv 91 1. lõike punktis 5 toimuval atesteerimisel lähtutakse ametikohtade põhigruppide atesteerimisnõuetest.
Teha ametiasutuse juhile ettepanek ametniku edutamiseks.
Käesoleva lõike punktides 4 ja 5 nimetatud ettepanekud ei ole ametiasutuse juhile või ametisse nimetamise õigust omavale isikule kohustuslikud.
Käesoleva lõike punktis 3 nimetatud otsust atesteerimise edasilükkamise kohta võib sama ametniku suhtes rakendada üks kord.
Käesoleva lõike punktides 2 ja 3 nimetatud otsused peavad olema motiveeritud.
Käesoleva seaduse paragrahv 91 1. lõike punktis 2 nimetatud juhul toimuval atesteerimisel otsustab konkursi- ja atesteerimiskomisjon, kas ametnik on vastav või mittevastav ametikohale, kuhu ametnikku soovitakse edutada.
Ametniku ametikohale mittevastavaks tunnistamise korral peab otsus olema motiveeritud.
Käesoleva seaduse paragrahv 91 1. lõike punktis 5 nimetatud juhul toimuval atesteerimisel otsustatakse lugeda atesteeritav isik atesteerituks või mitteatesteerituks.
Ametniku mitteatesteerituks tunnistamise korral peab otsus olema motiveeritud.
Käesoleva seaduse paragrahv 91 1. lõike punktis 4 nimetatud juhul toimuval atesteerimisel valib konkursi- ja atesteerimiskomisjon kandideerivate isikute hulgast ühe või mitu kandidaati, kes esitatakse ametikohale nimetamiseks.
Mitme kandidaadi esitamise korral otsustab nimetamise isik või ametiasutus, kellel on õigus nimetada ametnik ametikohale.
Atesteerimisleht on riigi- või kohaliku omavalitsuse ametiasutuses ametniku kohta peetav dokument, millele kantakse ametniku ja tema vahetu ülemuse vahel katseaja lõpus toimuva ja iga-aastase vestluse tulemused, selle alusel antud vahetu ülemuse hinnang ametniku töötulemuste ja ametikohal esitatavatele nõuetele vastavuse kohta, atesteerimisperioodi viimasel vestlusel ka ametniku vahetu ülemuse poolt konkursi- ja atesteerimiskomisjonile tehtavad ettepanekud, isiku atesteerimistulemused ning teised Vabariigi Valitsuse määratud andmed.
Atesteerimislehe vormi ja täitmise juhendi kehtestab Vabariigi Valitsus.
Ametniku atesteerimisleht avatakse atesteerimisperioodi alguses ja lõpetatakse sellele atesteerimistulemuste kandmisega ning seda hoitakse koos isiku teenistuslehega.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud iga-aastase vestluse tulemusi, selle alusel antud hinnangut ning konkursi- ja atesteerimiskomisjonile tehtavaid ettepanekuid tuleb iga kord ametnikule tutvustada kolme tööpäeva jooksul, arvates nende kandmisest atesteerimislehele.
Ametnik, kes ei ole nõus vahetu ülemuse hinnangu ja ettepanekutega, võib kahe nädala jooksul, arvates päevast, mil vahetu ülemuse hinnang ja ettepanek sai või oleks pidanud saama talle teatavaks, esitada kõrgemalseisvale ülemusele eriarvamuse ja taotleda vahetu ülemuse otsustuse õigsuse kontrollimist.
Atesteerimisnõuded peavad olema ametnikule tema teenistuskohas alati kättesaadavad.
Edutamiseks esitatavale ametnikule teatab edutamisettepaneku tegija need nõuded hiljemalt edutamisettepaneku tegemisel.
Ühe aasta jooksul uute atesteerimisnõuete kinnitamisest võib ametnikke nende nõuete alusel atesteerida vaid ametniku nõusolekul.
Atesteerimise ajast, kohast ja viisist teatab konkursi- ja atesteerimiskomisjoni esimees atesteeritavale kirjalikult vähemalt kaks nädalat enne atesteerimispäeva.
Atesteerimistulemustest teatab konkursi- ja atesteerimiskomisjoni esimees atesteeritule kirjalikult hiljemalt otsuse tegemise päevale järgneval tööpäeval.
Käesoleva seaduse paragrahv 91 1. lõike punktides 1, 2 ja 4 nimetatud juhtudel teatab konkursi- ja atesteerimiskomisjoni esimees atesteerimistulemustest ametiasutuse juhile otsuse tegemisele järgneval tööpäeval ning ametniku edutamise korral toimuval atesteerimisel ja perioodilise atesteerimise korral tagastab ametniku atesteerimislehe.
Ametnik, kes ei ole nõus atesteerimistulemustega, võib nõuda kordusatesteerimist kahe nädala jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil ta sai või oleks pidanud saama teada atesteerimistulemustest, välja arvatud käesoleva paragrahvi 4. lõikes loetletud juhtudel.
Kordusatesteerimise korraldab komisjon uues koosseisus ühe kuu jooksul, arvates esialgse atesteerimise päevast.
Kordusatesteerimise ajast, kohast ja viisist teatab komisjoni esimees atesteeritavale kirjalikult vähemalt nädal enne kordusatesteerimise päeva.
Kui konkursi- ja atesteerimiskomisjon hindas ametnikukandidaadi vastavust avaliku konkursi korras täidetavale ametikohale.
Atesteerimise või kordusatesteerimise uus aeg määratakse ametniku kirjaliku taotluse korral, kui ta ei saa ootamatult tekkinud takistuse tõttu ettenähtud ajaks ilmuda konkursi- ja atesteerimiskomisjoni ning ametniku osalemist konkursi- ja atesteerimiskomisjoni koosolekul peab vajalikuks kas konkursi- ja atesteerimiskomisjon või ametnik.
Kui ametnik ei ole oma ilmumata jäämisest teatanud ega taotlenud atesteerimise uue aja määramist hiljemalt konkursi- ja atesteerimiskomisjoni koosoleku toimumise ajaks, loeb komisjon ametniku mõjuva põhjuseta mitteilmunuks ning võib tema atesteerimise viia läbi ametniku osaluseta.
Kui komisjon peab vajalikuks ametniku osalemist koosolekul, määrab komisjoni esimees kindlaks atesteerimise või kordusatesteerimise uue aja ning teeb selle teatavaks nii atesteeritavale kui ka ametiasutuse juhile, kes vastavalt käesoleva seaduse paragrahv 92 1. lõikele määras kindlaks atesteerimise aja.
Ametnik, kelle suhtes konkursi- ja atesteerimiskomisjon on teinud käesoleva seaduse paragrahv 99 1 1. lõike punktis 2 nimetatud otsuse, vabastatakse ametist käesoleva seaduse paragrahv 117 1. lõike punkti 2 alusel või nimetatakse tema nõusolekul madalama põhigrupi ametikohale kahe kuu jooksul, arvates konkursi- ja atesteerimiskomisjoni otsuse tegemise päevast.
Madalama põhigrupi ametikohale nimetatud ametnikke ei saa esitada edutamiseks ühe aasta jooksul, arvates madalamale ametikohale ametisse astumise päevast.
Ametniku teenistussuhte peatumine tähendab ametniku ajutist vabanemist teenistusülesannete täitmisest ja ametiasutuse ajutist vabanemist kohustusest kindlustada ametnikule töö.
Teenistussuhte peatumise ajaks säilitatakse ametnikule seaduses sätestatud juhtudel ja korras ametipalk koos lisatasudega või makstakse muud hüvitust.
Muudel juhtudel, mil ametnik on seaduse või Vabariigi Valitsuse määruse alusel ajutiselt vabastatud teenistusülesannete täitmisest.
Ülemus kõrvaldab joobes ametniku selleks tööpäevaks ametist.
Ülemus on kohustatud ametist kõrvaldama ka joobe või arstimite jääknähtudega või arstimite mõju all oleva ametniku, kui töö nõuab erilist täpsust, on seotud suurema ohu allika valdamisega või selle vahetus läheduses töötamisega.
Samuti on ülemus kohustatud käesolevas lõikes sätestatud juhtudel ametnikku tööle mitte lubama.
Niisugune tööle mittelubamine on võrdsustatud ametist kõrvaldamisega.
Ametnikule ei maksta tasu aja eest, mil ta on ametist kõrvaldatud mõnel käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud alusel.
Distsiplinaarkaristuse määramise õigust omaval isikul on õigus kõrvaldada ametnik ametist distsiplinaarasja menetluse ajaks.
Käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel ametist kõrvaldamise aja eest säilitatakse ametnikule ametipalk koos kõigi ettenähtud lisatasudega.
Teenistussuhte peatumine vormistatakse käskkirja või korraldusega, välja arvatud teenistussuhte peatumise korral käesoleva seaduse § 108 punktis 3 sätestatud alusel.
Teenistussuhte peatumise kohta käesoleva seaduse paragrahv 108 punktide 1 või 6 alusel tehakse kanne tööraamatusse, kui teenistussuhe peatub kauemaks kui kolmeks kuuks.
Ametniku võib teenistusest vabastada isik või ametiasutus, kellel on tema teenistusse võtmise õigus.
Teenistustähtaja möödumise tõttu vabastatakse teenistusest ametnik, kes oli ametisse nimetatud või valitud määratud ajaks.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud ametniku teenistussuhe lõpeb teenistustähtaja möödumise päevale järgnevast päevast.
Määratud ajaks ametisse nimetatud või valitud isikut ei vabastata, kui ta nimetatakse või valitakse samale ametikohale uueks tähtajaks.
Ministeeriumi kantsler vabastatakse teenistusest ministri hinnangul ministri ja kantsleri koostöö mittelaabumise tõttu.
Ministeeriumi kantslerit ei saa käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud alusel teenistusest vabastada enne aasta möödumist ministri ja kantsleri koos töötamise algusest.
Ametnik vabastatakse teenistusest tema enda algatusel kirjaliku avalduse alusel, mille ta on esitanud isikule või ametiasutusele, kellel on tema vabastamise õigus.
Ametnik on kohustatud teenistusest lahkumisest ette teatama vähemalt üks kuu.
Kui teenistusest lahkumise põhjuseks on ametniku invaliidsus, haige või invaliidistunud perekonnaliikme hooldamise vajadus, siis on ametnik kohustatud lahkumisest ette teatama vähemalt viis kalendripäeva.
Kokkuleppel isikuga, kellel on ametniku teenistusest vabastamise õigus, võib ametniku teenistusest lahkumise korral kohaldada lühemat etteteatamistähtaega.
Teenistusest vabastamiseks esitatud avaldusest saab ametnik loobuda üksnes tema vabastamise õigust omava isiku või ametiasutuse nõusolekul.
Ametnik vabastatakse käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel avalduses märgitud päevast arvates.
Ametnik vabastatakse teenistusest ametiasutuse likvideerimise tõttu.
Ametiasutuse reorganiseerimine (ühendamine, liitmine, jagamine, eraldamine ja ümberkujundamine) ei ole ametniku vabastamise aluseks.
Kui reorganiseerimisega kaasneb ametikohtade koondamine, siis võib ametniku vabastada käesoleva seaduse paragrahv 116 1. lõike alusel.
Ametiasutuse alluvuse muutmine ei ole ametniku teenistusest vabastamise aluseks.
Ametnik vabastatakse käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel ametiasutuse tegevuse lõppemise päevast arvates.
Ametniku võib koondamise tõttu teenistusest vabastada ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohtade arvu vähendamisel, teenistuse ümberkorraldamisel või ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametniku teenistusse ennistamisel.
Koondamisel on teenistusse jäämise eelisõigus eelkõige teenistujate esindajal, seejärel põhikohaga ametnikel.
Põhikohaga ametnikest on nimetatud õigus paremate teenistusalaste näitajatega ametnikul.
Võrdsete teenistusalaste näitajate korral eelistatakse ametnikku, kes on teenistuses saanud töövigastuse või kutsehaiguse, kellel on pikem teenistusstaaž või kellel on ülalpeetavaid.
Ametnikku ei vabastata, kui teda on võimalik nimetada tema nõusolekul teisele ametikohale.
Koondamise tõttu vabanenud ametnik tuleb tema soovil kuue kuu jooksul, alates tema vabastamisest, teenistusse tagasi võtta, kui tema teenistuskohas luuakse uusi või vabaneb olemasolevaid vabanenud ametniku kvalifikatsioonile vastavaid ametikohti.
Ametikohtade arvu vähenemisel on ametiasutuse juhil õigus teha ametnike ümberpaigutusi, vabastades koondamise tõttu teenistusest isiku, kelle ametikoht säilib, ning nimetada sellele ametikohale teise ametniku, kelle ametikoht koondatakse.
Niisugune ümberpaigutamine on lubatud üksnes juhul, kui ümberpaigutatava ametniku kvalifikatsioon ja teenistusalased näitajad on koondatava ametniku vastavate näitajatega võrreldes paremad.
Ametnik vabastatakse käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel etteteatamistähtajale (§ 130) järgnevast päevast arvates.
Ebapiisavate tööoskuste tõttu.
Katseaja ebarahuldavate tulemuste põhjal võib ametniku vabastada katseaja kestel, kaasa arvatud selle viimasel päeval.
Atesteerimistulemuste põhjal vabastatakse ametnik kahe kuu jooksul, arvates konkursi- ja atesteerimiskomisjoni otsuse tegemise päevast.
Ametis töötamise kohustuslikuks tingimuseks oleva dokumendi puudumise, ebapiisava keele- või suhtlemisoskuse või tervisliku seisundi tõttu tuleb ametnik vabastada kohe pärast vastava asjaolu ilmnemist.
Ametnik vabastatakse mõnel käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 2-6 sätestatud alusel, kui teda ei ole võimalik tema nõusolekul nimetada teisele ametikohale.
Ametnik vabastatakse käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel vabastamise vormistamise dokumendis märgitud päevast arvates.
Ametniku võib teenistusest vabastada käesoleva seaduse paragrahvis 84 sätestatud distsiplinaarsüüteo eest.
Teenistuskohustuste rikkumise (§ 84 p. 1) eest võib vabastada ametniku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus.
Teenistuskohustuste jämeda rikkumise, usalduse kaotamise (§ 84 p. 2) või vääritu teo (§ 84 p. 3) eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust.
Ametnik vabastatakse käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel, arvates talle vabastamise vormistamise dokumendi teatavakstegemise päevale järgnevast päevast.
Omavoliliselt teenistusest lahkunud ametnik vabastatakse, arvates omavoliliselt teenistusest lahkumise päevale järgnevast päevast.
Ametniku võib vabastada teenistusest, kui ta on haiguse või vigastuse tõttu teenistusest puudunud üle nelja kuu järjest või üle viie kuu kalendriaasta jooksul, tuberkuloosi haigestumise tõttu siis, kui ta on teenistusest puudunud üle kaheksa kuu järjest või üle kaheksa kuu kalendriaasta jooksul.
Töövigastuse tõttu ajutiselt töövõimetuks jäänud ametniku teenistussuhe peatub ja talle säilitatakse tema ametikoht kuni tervenemiseni või invaliidsuse kindlaksmääramiseni.
Ametniku võib vabastada teenistusest vanuse tõttu, kui ta on saanud 65-aastaseks.
Ametnik vabastatakse teenistusest tema kutsumisel ajateenistusse või asendusteenistusse, välja arvatud, kui teenistussuhe peatub käesoleva seaduse paragrahv 108 punkti 1 alusel.
Ametnik vabastatakse käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel vähemalt kolm päeva enne kutsel märgitud päeva.
Ametnik vabastatakse teenistusest süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel, millega talle mõisteti karistus tahtlikult toimepandud kuriteo eest või karistus, mis välistab senise töö jätkamise, arvates süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise päevale järgnevast päevast.
Vahi alla võetud ametnik vabastatakse teenistusest pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist, arvates vahi alla võtmise päevast.
Ametnik vabastatakse teenistusest, kui tema ametisse nimetamisel või valimisel oli rikutud teenistusse võtmise eeskirju.
Ametnikku ei vabastata, kui vabastamist tingiv asjaolu on ära langenud.
Teenistusest vabastatakse üks lähedases suguluses või hõimluses olevatest ametnikest, kes töötavad samas ametiasutuses ametikohtadel, millest üks on teise vahetus alluvuses või teise poolt vahetult kontrollitav.
Teenistusse jäämise eelisõigus on ametnikul käesoleva seaduse paragrahv 116 2. lõikes sätestatud tingimustel.
Ametniku valimisel Riigikogu liikmeks või Vabariigi Presidendiks vabastatakse ta ametist valimistulemuste väljakuulutamise päevast.
Ametist vabastatakse ametnik, kes nimetati või valiti riigi või kohaliku omavalitsuse teenistuses teisele ametikohale muus ametiasutuses, välja arvatud riigi osalusega ettevõtte juhtimis- või järelevalveorgani liikmeks.
Ametniku asumisel uuele ametikohale muus ametiasutuses on nimetatud ametiasutus kohustatud aegsasti vormistama ametniku ametisse nimetamise ja sellest kohe teavitama ametiasutust, kus ametnik on antud hetkel teenistuses.
Ametnik on kohustatud viie tööpäeva jooksul pärast valimistulemuste kinnitamist teavitama ametiasutust, kus ta on antud hetkel teenistuses, enda valimisest ametikohale muus riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuses.
Ametnik vabastatakse käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel ametist hiljemalt kalendripäevast, mis vahetult eelneb teisele ametikohale asumiseks määratud kalendripäevale.
Kui käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel vabastatud riigiametnik asub ametikohale, millele ta nimetati või valiti, siis teenistussuhe riigiga ei lõpe.
Kui käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel vabastatud kohaliku omavalitsuse ametnik asub sama kohaliku omavalitsuse ametiasutuses ametikohale, millele ta nimetati või valiti, siis teenistussuhe selle kohaliku omavalitsusüksusega ei lõpe.
Teenistusest vabastatakse ametnik, kes lahkus Eesti kodakondsusest või oma vaba tahte alusel sai mõne muu riigi kodakondsuse.
Ametnik vabastatakse käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel teenistusest vabastamise dokumendi vormistamise päevale järgnevast päevast arvates.
Ametniku surma korral loetakse tema teenistus lõppenuks surmapäevale järgnevast päevast arvates.
Ametiasutuse likvideerimise, ametniku koondamise, atesteerimise ebarahuldavate tulemuste või vanuse tõttu teenistusest vabastamisest teatatakse ametnikule kirjalikult ette vähemalt üks kuu.
Pikaajalise töövõimetuse tõttu teenistusest vabastamisest teatatakse ametnikule kirjalikult ette vähemalt kaks nädalat.
Teenistujate esindaja teenistusest vabastamisest koondamise tõttu teatatakse talle kirjalikult käesoleva paragrahvi lõikes 1 ettenähtud tähtaegadest üks kuu varem.
Kui käesoleva paragrahvi 1. ja 1 1. lõikes sätestatud tähtaega ei järgita, makstakse ametnikule lisaks käesoleva seaduse paragrahvis 131 sätestatud hüvitusele palka iga etteteatamistähtajast puudu jäänud tööpäeva eest.
Käesoleva paragrahvi 1. ja 1 1. lõike kohaselt etteteatatud vabastamisest saab loobuda ainult ametniku kirjalikul nõusolekul.
Nõusolekust keeldumisel vabastatakse ametnik alusel, millest talle ette teatati, makstes käesoleva seaduse paragrahvis 131 sätestatud vastavat hüvitust.
Üle kümne aasta - 12 kuu ametipalk.
Kui ametiasutuse likvideerimise või ametikoha koondamise tõttu ametist vabastatud ametnik nimetatakse ametisse ametikohale, mida talle pakuti ametiasutuse likvideerimisel või käesoleva seaduse § 116 1. lõikes sätestatud juhul, enne ajavahemiku möödumist, mille eest talle vastavalt käesoleva paragrahvi 1. lõikele hüvitist maksti, peab ta tagastama saadud hüvitise sellele ajavahemikule vastavas ulatuses, mille võrra varem ta uuesti teenistusse asus, võrreldes hüvitise maksmisel aluseks olnud ajavahemikuga.
Teenistusest vabastamisel ametikohale mittevastava tervisliku seisundi, pikaajalise töövõimetuse, ajateenistusse või asendusteenistusse kutsumise tõttu või atesteerimistulemuste põhjal makstakse ametnikule hüvitusena ühe kuu ametipalk.
Teenistusest vabastamisel vanuse või ametiasutuse süül teenistusse võtmise eeskirjade rikkumise tõttu makstakse ametnikule hüvitusena kolme kuu ametipalk.
Ministeeriumi kantsleri teenistusest vabastamisel käesoleva seaduse § 113 1 1. lõikes sätestatud alusel makstakse talle hüvitusena ametipalk ametiaja lõpuni jäävate kuude eest, kuid mitte rohkem kui kuue kuu ametipalk.
Teenistusest vabastamine vormistatakse käskkirja või korraldusega.
Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu vormistab vabastamise otsusega.
Ametnikule makstava hüvituse suurust, kui vabastamisega kaasneb hüvituse maksmine.
Distsiplinaarsüüteo eest vabastamisel kantakse vabastamise vormistamise dokumenti ka töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse paragrahv 11 2. lõikes loetletud andmed.
Teenistusest vabastamise kohta tehakse ametniku tööraamatusse kanne, milles märgitakse vabastamise kuupäev.
Teenistusest vabastamise aluse formuleeringu viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile kannab ametiasutus ametniku tööraamatusse ainult ametniku nõudel.
Ametnikku ei või koondamise, ametis töötamise kohustuslikuks tingimuseks oleva dokumendi puudumise või vanuse tõttu või atesteerimistulemuste põhjal teenistusest vabastada ajal, mil teenistussuhe on peatunud mõnel käesoleva seaduse paragrahv 108 punktides 2-10 sätestatud alusel.
Ametnikku tema raseduse ajal, samuti naist, kes kasvatab alla kolmeaastast last, ei või teenistusest vabastada koondamise, pikaajalise töövõimetuse või tervisliku seisundi mittevastavuse tõttu, samuti atesteerimistulemuste põhjal.
Ametniku, kes on seaduse või Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud korras valitud teenistujaid esindavasse organisatsiooni või teenistujaid esindavaks isikuks, võib vabastada teenistusest koondamise, ebapiisava keele- või suhtlemisoskuse, mittevastava terviseseisundi, vanuse või teenistusse võtmise eeskirjade rikkumise, distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõttu või atesteerimistulemuste põhjal tema esindajaks olemise ajal ja ühe aasta jooksul pärast seda ainult ametiasutuse asukoha tööinspektori nõusolekul.
Tööinspektor peab kirjalikult põhjendama teenistujate esindaja teenistusest vabastamiseks nõusoleku andmist või sellest keeldumist.
Enne vastava otsuse tegemist peab tööinspektor pöörduma kirjalikult teenistujaid esindava organisatsiooni poole arvamuse saamiseks teenistujate esindaja vabastamise kohta, kui see esindaja on valitud teenistujaid esindava organisatsiooni poolt.
Teenistujaid esindav organisatsioon annab oma kirjaliku arvamuse ühe nädala jooksul, arvates pöördumise päevast.
Keelatud on teenistujate esindaja teenistusest vabastamine tulenevalt tema seaduslikust tegevusest teenistujate huvide esindamisel.
Tööinspektori ebaseadusliku tegevuse peale saab esitada kaebuse halduskohtule.
Ametiasutus on kohustatud andma ametnikule tööraamatu ja maksma lõpparve teenistusest vabastamise päeval.
Kui teenistusest vabastamise päeval jäi tööraamat ametnikule andmata või lõpparve maksmata, on ametiasutus kohustatud andma ametnikule tööraamatu vastava nõude esitamise päeval ja maksma lõpparve viie kalendripäeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnevast päevast.
Kui tööraamatu andmisega viivitati ametiasutuse süül, on ametiasutus kohustatud vabastatud ametnikule maksma ametipalka tööraamatu andmisega viivitatud iga tööpäeva eest.
Lõpparve tähtaegse maksmata jätmise korral on ametiasutus kohustatud maksma ametipalka lõpparve väljamaksmisega viivitatud iga tööpäeva eest, kuid mitte üle ametniku ühe kuu ametipalga.
Ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest.
Kui ametnik loobub ennistamisest, on ametiasutus kohustatud maksma talle hüvitusena kuue kuu ametipalga.
Ametikohalt vabastatud isikule uuesti teenistuse leidmine riigi või kohaliku omavalitsuse ametnikuna.
Ametnike reservi arvestust peetakse Riigikantseleis.
Reservis hoitakse reservi arvatud ametnike nimekirja ja teenistuslehti.
Konkursi- ja atesteerimiskomisjoni poolt ametikohale nimetamiseks esitatud ametnikuna teenistuses mitteolev isik, kes jäi temast sõltumatutel põhjustel ametikohale nimetamata.
Täielikult töövõimetuid.
Teenistusest vabastamisel saadetakse viivitamatult ametniku teenistusleht ja selle juurde kuuluvate dokumentide ärakirjad Riigikantseleile.
Kui vabastatud ametnik soovib reservi arvamist, lisatakse käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud dokumentidele tema avaldus reservi arvamiseks.
Reservi arvamine vormistatakse riigisekretäri käskkirjaga.
Reservi arvatud isik on reservi nimekirjas kuni ametikohale nimetamiseni või reservist käesoleva seaduse paragrahv 150 alusel väljaarvamiseni, kuid mitte kauem kui kuus kuud järjest.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud tähtaja möödumisel võib reservi arvatud isiku reservis oleku aega pikendada igal kuul tema poolt esitatud sooviavalduse alusel.
Tööta jäänud ametnik, kaasa arvatud reservi arvatu, registreerib end töötu abiraha ning täiend- ja ümberõppe stipendiumi saamiseks elukohajärgses tööhõivetalituses.
Reservi arvatut täiend- või ümberõppele saates arvestatakse atesteerimiskomisjoni sellekohast soovitust.
Reservi arvatud isik on kohustatud läbi tegema talle pakutud täiend- või ümberõppe või atesteerimise.
Isik, kes mõjuva põhjuseta keeldus täiend- või ümberõppest või atesteerimisest, arvatakse reservist välja käesoleva seaduse paragrahv 150 punkti 6 alusel.
Reservis viibimise aeg arvatakse vastavalt käesoleva seaduse paragrahvidele 153-156 avaliku teenistuse staaži hulka.
Ametnikku vajava ametiasutuse juht teatab vabast ametikohast riigisekretärile, märkides ära täidetava ametikoha nimetuse ja selle täitmiseks esitatavad nõuded.
Riigisekretär saadab ametnikku vajava ametiasutuse juhile kolme tööpäeva jooksul, arvates taotluse saamise päevast, väljavõtte reservi nimekirjast nende isikute kohta, kes vastavad esitatud nõuetele, samuti ärakirja nende teenistuslehest.
Ametniku valikul reservi nimekirjast tehtud väljavõtte järgi ei ole ametiasutuse juht seotud isikute reservi arvamise järjekorraga.
Sobiva kandidaadi nimetab ametiasutuse juht ametikohale isiku avalduse alusel.
Pärast ametniku ametisse astumist taotleb ametiasutuse juht Riigikantseleilt ametniku teenistuslehe ja selle juurde kuuluvad dokumendid, mis saadetakse ametiasutuse juhile viivitamatult pärast tema taotluse Riigikantseleile jõudmist.
Reservi arvatud isiku võib võtta teenistusse ajutiselt äraoleva ametniku asendajana või puuduva ametniku kohusetäitjana.
Ajutiselt äraoleva ametniku asendajana või puuduva ametniku kohusetäitjana reservist teenistusse võetud isik jääb reservi nimekirja ning tal on asendajaks või kohusetäitjaks olemise ajal kõik reservi arvatud isiku õigused.
Asub teises paikkonnas.
I grupi invaliid - arvates invaliidsuse määramise päevast.
Reservist väljaarvamine vormistatakse riigisekretäri käskkirjaga.
Teenistusstaaž katkeb, kui isik vabastati teenistusest või reservist kuriteo või distsiplinaarsüüteo toimepanemise või Eesti kodakondsusest lahkumise või mõne muu riigi kodakondsuse saamise tõttu.
Teenistusstaaži tõendatakse kandega tööraamatus, samuti ametiasutuse või arhviiviasutuse poolt nõuetekohaselt vormistatud muude dokumentidega.
Vabariigi Valitsusel on õigus anda määrusi käesoleva peatüki sätete täitmiseks.
Atesteerimistulemused.
Teenistuslehe vorm ja pidamise kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Isikule, kes lahkub teenistusest või reservist, antakse tema soovil teenistuslehe ärakiri.
Ametniku asumisel teisele teenistuskohale muus ametiasutuses saadetakse teenistusleht uude teenistuskohta.
Teenistusest vabastamisel saadetakse teenistusleht Riigikantseleile.
Põhikohaga ametniku kohta peetakse töölepingu seaduse paragrahvis 20 sätestatud korras tööraamatut.
Teenistussuhte peatumine käesoleva seaduse paragrahv 108 punkti 1 või 6 alusel kauemaks kui kolmeks kuuks.
Ametnikul on halduskohtumenetluse seadustiku (RT I 1993, 50, 694; 1994, 16, 290; 28, 425) paragrahv 7 1. lõikes sätestatud ühekuulise tähtaja jooksul õigus esitada kaebusi halduskohtule teenistusalastes küsimustes antud käskkirjade, korralduste ja otsuste ning sooritatud toimingute peale.
Abiteenistujal on õigus pöörduda töölepingust tulenevate vaidluste lahendamiseks maa- või linnakohtusse Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (RT 1992, 15/16, 241; 1993, 10, 150; RT I 1993, 26, 441; 1995, 14, 170; 16, 228; 1996, 3, 57; 40, 773; 45, 850; 49, 953; 1997, 5/6, 32; 1998, 111, 1829; 1999, 16, 276; 60, 616; 2000, 25, 144; 51, 327; 57, 370; 102, 669) § 143 sätestatud tähtaja jooksul.
Ametnik võib halduskohtus nõuda käskkirja, korralduse, otsuse või toimingu täielikult või osaliselt seadusevastaseks tunnistamist.
Kui kohus tunnistab ametniku teenistusest vabastamise või üleviimise kohta antud käskkirja, korralduse või otsuse seadusevastaseks, kuulub ametnik viivitamatult ennistamisele, välja arvatud, kui ametnik loobub ennistamisest.
Ametnik võib kohtult taotleda temale määratud distsiplinaarkaristuse tühistamist, kui ta leiab, et teda on karistatud ebaseaduslikult, sealhulgas süüteo raskusele ja selle toimepanemise asjaoludele ilmselt mittevastava karistusega.
Kui käesoleva seaduse jõustumise tõttu muudetakse ametniku või abiteenistuja ameti- või abiteenistuskoha nimetust või vähendatakse palgamäära, teatatakse sellest teenistujale kirjalikult vähemalt üks kuu enne muudatuse rakendamist.
Ameti- või abiteenistuskoha nimetuse muutmisega mittenõustumisel, kui muudatusega kaasneb palga vähenemine või seni tehtud töö laadi või keerukusastme muutumine, on teenistujal õigus nõuda teenistusest vabastamist, teatades sellest kirjalikult vähemalt kaks nädalat ette.
Käesoleva lõike alusel teenistusest vabastatud isikule makstakse hüvitusena tema kahe kuu keskmine palk.
Töölepinguga kindlaksmääratud ameti- või abiteenistuskoha nimetus, mida ei muudeta käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel, jääb jõusse ka pärast käesoleva seaduse jõustumist ja seda nimetust saab muuta ainult uute ametikohtade nimetuste kehtestamisel.
Avaliku konkursita teenistusse võetud ametnik, kelle ametikoht käesoleva seaduse jõustumise tõttu muutub konkursi korras täidetavaks, võib töötada niisugusel ametikohal kuni käesoleva seaduse paragrahvis 178 sätestatud ajal toimuva atesteerimiseni.
Kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud ametnik tunnistatakse atesteerimisel ametikohale vastavaks, võrdsustatakse atesteerimistulemused konkursitulemustega.
Kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud ametnik tunnistatakse atesteerimisel ametikohale mittevastavaks, vabastatakse ta teenistusest käesoleva seaduse paragrahv 117 1. lõike punkti 2 alusel.
Käesoleva paragrahvi 3. lõikes sätestatud juhul kuulutatakse ametikoha täitmiseks välja avalik konkurss.
Kahe kuu jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest, vormistatakse töölepingu seaduse alusel tööle võetud ametnik nimetamise alusel teenistusse võetuks tagasiulatuvalt, alates seaduse jõustumise päevast.
Töösuhe ametnikuga, kes on tööle võetud määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel ametikohale, mis käesoleva seaduse paragrahv 21 2. lõike alusel eeldab määratud ajaks teenistusse võtmist, vormistatakse poolte kokkuleppel määratud ajaks teenistusse võtmiseks nelja kuu jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest, või lõpetatakse vastavalt töölepingu seaduse paragrahv 86 punktile 3 töötaja koondamise tõttu.
Kui käesoleva seaduse paragrahv 162 2. lõike või käesoleva paragrahvi 1. või 2. lõike alusel vormistatakse ametnik teenistusse võetuks nimetamise alusel, annab ta käesoleva seaduse paragrahvis 28 sätestatud ametivande.
Ametnik, kes on enne käesoleva seaduse jõustumist teatanud töölepingu lõpetamisest ette töölepingu seadusega sätestatud korras, vabastatakse teenistusest töölepingu seaduse alusel.
Ametnik, kellele enne käesoleva seaduse jõustumist teatati töölepingu lõpetamisest ette töölepingu seadusega sätestatud korras, vabastatakse teenistusest töölepingu seaduse alusel.
Niisugune karistus täidetakse ja see kustub selle seaduse järgi, mille alusel karistus määrati.
Ametnik võib enne käesoleva seaduse jõustumist määratud distsiplinaarkaristuse vaidlustada halduskohtus käesoleva seaduse paragrahv 160 alusel, kui selle karistuse suhtes puudub jõustunud kohtuotsus.
Ametnikule võib enne käesoleva seaduse jõustumist toimepandud distsiplinaarsüüteo eest määrata käesoleva seadusega ettenähtud distsiplinaarkaristuse, kui talle ei ole selle süüteo eest veel distsiplinaarkaristust määratud.
Enne käesoleva seaduse jõustumist toimepandud süüteo eest ei või määrata madalamale palgaastmele üleviimist.
Teenistussuhe ametnikuga, kes enne käesoleva seaduse jõustumist oli teenistusse võetud määratud ajaks, lõpeb teenistusse võtmisel kindlaksmääratud tähtaja saabumisel.
Teenistussuhte jätkumisel pärast nimetatud tähtaja möödumist määratakse uus tähtaeg või vormistatakse ametnik teenistusse võetuks määramata ajaks.
Käesoleva seaduse paragrahvides 14 ja 15 ametniku vanuse ja hariduse suhtes kehtestatud nõuded ei laiene ametnikule, kes on teenistuses käesoleva seaduse jõustumise päeval.
Riigiametnikud, kes käesoleva seaduse jõustumise päeval ei ole Eesti kodakondsuses, vabastatakse teenistusest käesoleva paragrahvi alusel hiljemalt 1997. aasta 1. veebruaril.
Maksuametis, Politseiametis ja Päästeametis lubatakse kolme aasta jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates ametnikuna töötada isikutel, kes taotlevad Eesti kodakondsust.
Kõrgematel ametnikel ja vangla peainspektoritel, kes 2001. aasta 1. jaanuariks on esitanud sooviavalduse Eesti kodakondsuse saamiseks.
Vanglates töötavad ametnikud, kes ei ole Eesti kodakondsuses ja kes ei vasta käesoleva paragrahvi 3. lõikes esitatud tingimustele, vabastatakse teenistusest hiljemalt 2001. aasta 1. märtsil.
Käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel vabastatud isikule makstakse hüvitusena tema ühe kuu ametipalk.
Ametnik, kes töötab teise tööandja juures, kelle üle ta teenistuskohustuste täitmise korras teostab järelevalvet, on kohustatud ühe kuu jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumise päevast, lõpetama töövahekorra teise tööandjaga või lahkuma teenistusest.
Teenistuja, kes töötab teise tööandja juures, keda ei ole nimetatud käesoleva seaduse paragrahvis 170, on kohustatud teatama sellest oma vahetule ülemusele ühe nädala jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumise päevast.
Vahetu ülemus, kelle alluv töötab teise tööandja juures, on kohustatud ühe kuu jooksul, arvates käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud teate saamise päevast, otsustama, kas niisugune töötamine on lubatav.
Kohakaasluse lubamisel peab vahetu ülemus sama tähtaja jooksul otsustama, missuguse koormusega ja missugusel ajal võib teenistuja töötada teise tööandja juures.
Kohakaasluse keelamise või piiramise korral on teenistuja kohustatud ühe kuu jooksul, arvates talle keelu või piirangu teatavakstegemise päevale järgnevast tööpäevast, lõpetama kohakaasluse või esitama teisele tööandjale avalduse lubatud ajal ja koormusega töötamise kohta või lahkuma teenistusest.
Ametnik, kes on tulundusühenduse liige, on kohustatud teatama sellest oma vahetule ülemusele ühe nädala jooksul käesoleva seaduse jõustumise päevast arvates.
Riigiametnik, kes tegeleb ettevõtlusega, on kohustatud teatama sellest ühe nädala jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumise päevast, isikule või ametiasutusele, kellel on tema teenistusse võtmise õigus.
Isik või ametiasutus, kellel on teenistusse võtmise õigus, peab ühe kuu jooksul, arvates käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud teate saamise päevast, otsustama, kas ettevõtlusega tegelemine on ühitatav teenistusega.
Ühitamise keelamisel peab ametnik kuue kuu jooksul, arvates talle keelu teatavakstegemise päevast, lõpetama ettevõtlusega tegelemise või lahkuma teenistusest.
Riigiametnik, kes teostab teenistuskohustuste täitmise korras järelevalvet ühenduse või erakonna tegevuse üle, mille liikmeks ta on, peab teatama oma liikmelisusest ühe nädala jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumise päevast, isikule või ametiasutusele, kellel on tema teenistusse võtmise õigus, ja lahkuma ühe kuu jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumise päevast, niisugusest ühendusest või erakonnast või teenistusest.
Riigiametnik, kes kuulub tulundusühenduse või erakonna alaliselt tegutsevasse juht-, kontroll- või revisjoniorganisse, välja arvatud riigi osalusega ettevõtte juhtimis- või järelevalveorganisse, on kohustatud teatama sellest ühe nädala jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumise päevast, isikule või ametiasutusele, kellel on tema teenistusse võtmise õigus, ja lahkuma ühe kuu jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumise päevast, tulundusühenduse või erakonna organist või teenistusest.
Riigiametnik, samuti riigiametiasutuse abiteenistuja, kes kuulub relvi valdavasse, sõjaväeliselt korraldatud või sõjalisi harjutusi harrastavasse organisatsiooni, on kohustatud teatama oma liikmelisusest ühe nädala jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumise päevast, isikule või ametiasutusele, kellel on tema teenistusse võtmise õigus.
Isik või ametiasutus, kellel on teenistusse võtmise õigus, peab ühe kuu jooksul, arvates käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud teate saamise päevast, otsustama, kas teenistuja võib kuuluda sellesse organisatsiooni.
Riiklikesse organisatsioonidesse, jahimeeste ühendustesse ning üldteadaolevatesse ja -tunnustatud spordiorganisatsioonidesse kuulumist ei või keelata.
Teenistuja, kelle kuulumine organisatsiooni keelati käesoleva paragrahvi 2. lõike alusel, on kohustatud ühe kuu jooksul, arvates talle keelu teatavakstegemise päevast, lahkuma nimetatud organisatsioonist või teenistusest.
Käesoleva seaduse paragrahvides 170 - 175 või paragrahv 176 1. või 3. lõikes sätestatud kohustuste täitmata jätmisel vabastatakse teenistuja teenistusest käesoleva paragrahvi alusel.
Teenistuja vabastatakse teenistusest käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel vabastamise vormistamise dokumendis märgitud päevast.
Käesoleva seaduse jõustumise päeval teenistuses olevate ametnike perioodiline atesteerimine korraldatakse ajavahemikul 1998. aasta 1. oktoobrist kuni 2000. aasta 31. detsembrini.
Nende ametnike, keda on käesoleva seaduse alusel juba atesteeritud seoses teenistusse võtmisega avaliku konkursi korras või edutamisega, perioodiline atesteerimine korraldatakse kolme aasta möödumisel atesteerimisest.
Käesoleva seaduse paragrahvis 9 nimetatud seaduste vastuvõtmiseni kehtestatakse riigiteenistujate palgaastmestik, palgamäärad ning ameti- ja abiteenistuskohtade nimetused senises korras.
Käesoleva seaduse § 21 lõike 2 punkti 5 1 jõustumisel ametis olevad kantslerid loetakse eelnimetatud sätte jõustumise hetkest arvates viieks aastaks ametisse nimetatuks ning neile laienevad § 113 1 ja § 131 lõige 4, alates eelnimetatud sätete jõustumisest.
Käesoleva seaduse paragrahv 57 2. lõikes sätestatud vanaduspensioni suurendamine ei laiene isikule, kes 1996. aasta 1. jaanuariks on teenistusest vabastatud.
Isikule, kes käesoleva seaduse jõustumisel on teenistuses, arvutatakse teenistusstaaži §-des 153-156 sätestatud korras.
Paragrahvi 153 punktis 1 sätestatud tegevuse hulka arvatakse enne käesoleva seaduse jõustumist riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutustes töötatud aeg ja nimetatud asutustele allunud ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides ametikohtadel, mis eeldasid avaliku võimu ülesannete täitmist, töötatud aeg, välja arvatud teenistusaeg endise NSV Liidu julgeolekuorganites või relvajõududes.
Riigi ja kohaliku omavalitsuse ametiasutuste loetelu, kus töötatud aeg vastavalt käesoleva seaduse paragrahvi 153 punktile 1 ja käesoleva paragrahvi 1. lõikele arvatakse avaliku teenistuse staaži hulka, kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Ametikohtade loetelu riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutustele allunud ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides, kus töötatud aeg vastavalt käesoleva seaduse § 153 punktile 1 ja käesoleva paragrahvi 1. lõikele arvatakse avaliku teenistuse staaži hulka, kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Eesti looduskaitse peainspektor nimetatakse ametisse keskkonnaministri ettepanekul Vabariigi Valitsuse poolt seitsmeks aastaks.
Eesti Vabariigi haridusseaduse (RT 1992, 12, 192; RT I 1993, 35, 547; 40, 593; 63, 892; 1994, 12, 200; 1995, 12, 119; 16, 228; 23, 333; 58, 1003; 1996, 49, 953; 51, 965; 1997, 42, 678; 81, 1365; 1998, 57, 859; 61, 980; 64/65, 1007; 1999, 10, 150; 24, 358; 51, 550; 102, 908; 2000, 40, 255; 95, 611) paragrahv 34 3. lõige tunnistatakse kehtetuks.
Töösisekord määratakse töösisekorraeeskirjadega tööandja juures, kellel on vähemalt viis töötajat.
Tööandja, välja arvatud riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutus, kinnitab töösisekorraeeskirjad kooskõlastatult oma asukoha (elukoha) tööinspektoriga.
Töösisekorraeeskirjade projekti kohta tehtud ettepanekud ja märkused ei ole tööandjale kohustuslikud, välja arvatud juhul, kui need lähtuvad seadusest.
Paragrahvi 105 1. lõikes asendatakse sõnad „samuti riigivõimu-, riigivalitsemis- ja kohaliku omavalitsusorgani ametiisikutega“ sõnadega „samuti riigi ja kohaliku omavalitsuse ametiasutuse abiteenistujatega“.
Eesti Vabariigi puhkuseseaduse (RT 1992, 37, 481; 1993, 10, 150; 1994, 84, 1474; 1995, 16, 228; 1997, 74, 1229; 93, 1560; 1999, 82, 749) paragrahv 9 2. lõike punktis 3 asendatakse sõnad „riigivõimu-, riigivalitsemis- ja omavalitsusorgani ametiisikutele“ sõnadega „riigiametnikele ja kohaliku omavalitsuse ametnikele“.
Prokuröri teenistussuhteid reguleeritakse käesoleva seaduse ja avaliku teenistuse seadusega.
Tööseadused laienevad prokurörile niivõrd, kuivõrd avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti.
Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse ((RT I 1993, 26, 441; 1995, 16, 228; 1998, 64/65, 1009; 2000, 102, 674) paragrahv 2 punktis 3 asendatakse sõnad „või riigivõimu-, riigivalitsemis- või kohaliku omavalitsusorgani ametiisik“ sõnadega „või riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuse abiteenistuja“.
Maavalitsuse struktuur ja töökorraldus sätestatakse Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatavas maavalitsuse põhimääruses.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse „Eesti Vabariigi looduskaitse peainspektori kohta“ (RT 1991, 17, 230; 1995, 16, 228) punkt 1 tunnistatakse kehtetuks.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse „Eesti Vabariigi töölepingu seaduse rakendamise otsuse muutmise ja täiendamise kohta“ (RT 1992, 24, 336; 1995, 16, 228) punkt 4 tunnistatakse kehtetuks.
Esimese ja teise astme kohtute ning neis töötavate kohtunike arv kinnitatakse järgmiselt: 23 maa-, linna- ja halduskohut l67 kohtunikuga ning 3 ringkonnakohut 44 kohtunikuga.
Paragrahvi 1 2. lõige tunnistatakse kehtetuks.
Ringhäälinguseaduse (RT 1994, 42, 680; 66, 1145; 1995, 83, 1437; 97, 1664; 1996, 49, 953; 1997, 29, 448; 52, 834; 93, 1564; 1998, 2, 42-44; 1999, 16, 268; 25, 364; 59, 613; 2000, 25, 143; 35, 220; 102, 666) paragrahv 34 tunnistatakse kehtetuks.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus „Ametiisikute osalemisest ettevõtluses“ (RT 1992, 19, 281).
Eesti kodanik on isik, kes käesoleva seaduse jõustumisel on Eesti kodakondsuses, samuti isik, kes on käesoleva seaduse alusel omandanud, saanud või taastanud Eesti kodakondsuse.
Eesti kodanik ei või olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses.
Kaotatakse Eesti kodakondsusest vabastamise, selle äravõtmise või mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmisega.
Eesti kodakondsus omandatakse, saadakse, taastatakse ja kaotatakse käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras.
Isik, kes lisaks Eesti kodakondsusele omandab sünniga ka mõne muu riigi kodakondsuse, peab 18-aastaseks saamisel kolme aasta jooksul loobuma kas Eesti või mõne muu riigi kodakondsusest.
Eesti kodakondsuse saanud või taastanud isikule antakse käesolevas seaduses sätestatud korras kodakondsustunnistus.
Pärast isa surma sündinud laps, kelle isa oli surma hetkel Eesti kodakondsuses.
Eestis leitud laps, kelle vanemad ei ole teada, tunnistatakse lapse eestkostja või eestkosteasutuse taotlusel kohtu korras Eesti kodakondsuse omandanuks sünniga, kui ei ole tõendatud, et laps on mõne muu riigi kodakondsuses.
Andma vande: „Taotledes Eesti kodakondsust, tõotan olla ustav Eesti põhiseaduslikule korrale“.
Ülalpidamine Eestis legaalse püsiva sissetulekuga perekonnaliikmelt.
Eesti keele oskus käesoleva seaduse mõistes on eesti üldkeele igapäevaeluks vajalik oskus.
Kirjutamine (avalduse, volituse, seletuskirja, eluloo kirjutamine; ankeedi, elukondliku blanketi, testi täitmine).
Eesti keele oskust hinnatakse eksamil.
Eksami läbiviimise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Eksami sooritanud isikule antakse vastav tunnistus.
Eksamit ei pea sooritama isik, kes on omandanud eesti keeles põhi-, kesk- või kõrghariduse.
Eesti kodakondsuse omandamise, saamise, taastamise ja kaotamise tingimusi ning korda vastavalt kodakondsuse seadusele.
Eesti Vabariigi põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmist hinnatakse eksamil, mis toimub eesti keeles.
Käesoleva seaduse Paragrahv 6 punktides 2-4 sätestatud tingimused võidakse jätta kohaldamata isiku puhul, kes viibib püsivalt Eestis ja kellel on erilisi teeneid Eesti riigi ees.
Erilisteks teeneteks loetakse saavutusi teaduse, kultuuri, spordi või muul alal, mis on tõstnud Eesti rahvusvahelist mainet.
Eesti kodakondsus võidakse eriliste teenete eest anda mitte rohkem kui kümnele isikule aastas.
Ettepaneku Eesti kodakondsuse andmiseks eriliste teenete eest võib teha Vabariigi Valitsuse liige.
Eesti kodakondsuse andmist eriliste teenete eest peab Vabariigi Valitsus põhjendama.
Püsivalt Eestis viibimine käesoleva seaduse mõistes on seaduslik Eestis viibimine vähemalt 183 päeva aastas, kusjuures Eestist eemalviibimine ei või aastas ületada 90 päeva järjest.
Alla 15-aastane alaealine saab Eesti kodakondsuse, kui seda taotlevad alaealisele tema vanemad, kes on Eesti kodakondsuses, või Eesti kodakondsuses olev vanem notariaalselt tõestatud kokkuleppel Eesti kodakondsuses mitteoleva vanemaga või alaealist üksi kasvatav vanem või lapsendaja, kes on Eesti kodakondsuses.
Alla 15-aastane alaealine, kellele vastavalt käesoleva paragrahvi 1. lõikele taotletakse Eesti kodakondsust, peab viibima püsivalt Eestis ning olema vabastatud senisest kodakondsusest või tunnistatud kodakondsuseta isikuks või peab olema tõendatud, et ta vabastatakse senisest kodakondsusest seoses Eesti kodakondsuse saamisega.
Alla 15-aastane alaealine, kelle vanemad on surnud, tunnistatud teadmata kadunuks või teovõimetuks või kelle vanematelt on võetud vanema õigused, saab Eesti kodakondsuse eestkosteasutuse või alaealise Eesti kodakondsuses oleva eestkostja taotlusel, kui alaealine viibib püsivalt Eestis ning ei ole tõendatud, et ta on mõne muu riigi kodakondsuses, või tõendatakse, et ta vabastatakse muu riigi kodakondsusest seoses Eesti kodakondsuse saamisega.
Seda taotleb temale teda üksi kasvatav vanem või lapsendaja, kes sooviavalduse esitamise hetkeks on elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat ja keda ükski riik ei pea kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks.
Alla 15-aastane alaealine, kellele vastavalt käesoleva paragrahvi 4. lõikele taotletakse Eesti kodakondsust, peab viibima püsivalt Eestis ning ükski riik ei või olla pidanud teda kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks.
Käesoleva paragrahvi 4. lõikes sätestatud määratlus isikutest, keda ükski riik ei pea kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks, hõlmab ka isikuid, kes olid enne 1991. aasta 20. augustit NSV Liidu kodanikud ja keda ükski muu riik ei ole pidanud kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks.
Alla 15-aastane alaealine saab koos oma Eesti kodakondsust taotleva vanema või lapsendajaga Eesti kodakondsuse vanemate või alaealist üksi kasvatava vanema või lapsendaja taotlusel, kui alaealine viibib püsivalt Eestis ning on vabastatud senisest kodakondsusest või vabastatakse sellest seoses Eesti kodakondsuse saamisega või on tunnistatud kodakondsuseta isikuks.
Vanemate abielu ei ole sõlmitud või jäi laps abielu lahutamisel Eestis elava vanema juurde, kusjuures teine vanem ei ela Eestis ning on kaotanud kontakti lapse ja last kasvatava vanemaga.
Alaealise vanemate või lapsendaja või eestkostja või eestkosteasutuse juhi allkiri.
Käesoleva seaduse paragrahv 13 1. lõikes nimetatud juhul vanemate notariaalselt tõendatud kokkulepe.
Alaealist üksi kasvatav vanem esitab lisaks käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatule dokumendi, mis tõendab käesoleva seaduse paragrahvis 14 1 sätestatud fakti olemasolu.
Eesti kodakondsust taastada sooviv isik peab viibima püsivalt Eestis ning olema vabastatud senisest kodakondsusest või tõendama, et ta vabastatakse sellest seoses Eesti kodakondsuse taastamisega.
Eesti kodakondsuse saamiseks või taastamiseks vajalikud dokumendid esitab isik Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutusele.
Alla 15-aastase alaealise või täisealise teovõimetu isiku eest esitab käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud dokumendid ja sooritab käesolevas seaduses sätestatud toimingud tema vanem, lapsendaja, Eesti kodakondsuses olev eestkostja või eestkosteasutus.
Sooviavaldus Eesti kodakondsuse saamiseks või taastamiseks registreeritakse ja võetakse menetlusse Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutuses, kui isik esitab koos sooviavaldusega kodakondsuse saamiseks kõik käesoleva seaduse paragrahvis 12, alla 15-aastase alaealise puhul paragrahvis 15 ning kodakondsuse taastamiseks kõik paragrahvis 17 loetletud dokumendid.
Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutus väljastab isikule tema sooviavalduse registreerimise ja menetlusse võtmise kohta tõendi, mille vormi kehtestab Vabariigi Valitsus.
Eesti kodakondsust saada sooviv isik kinnitab kirjalikult Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutuses ühe aasta möödumisel Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse registreerimise päevast, et ta jätkuvalt soovib saada Eesti kodakondsust ning vastab käesolevas seaduses sätestatud tingimustele, ja esitab tõendi selle kohta, et ta on vabastatud senisest kodakondsusest või vabastatakse sellest seoses Eesti kodakondsuse saamisega või on tunnistatud kodakondsuseta isikuks.
Kui Eesti kodakondsust saada sooviv isik on täitnud käesoleva paragrahvi 3. lõikes sätestatud tingimused ühe kuu jooksul üheaastase tähtaja lõppemisest arvates, esitab Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutus kuue kuu jooksul isiku dokumendid koos omapoolse põhjendatud ettepanekuga Vabariigi Valitsusele Eesti kodakondsuse andmise otsustamiseks.
Kui isik ei täida käesoleva paragrahvi 3. lõikes sätestatud tingimusi käesolevas lõikes sätestatud tähtajal, siis tema sooviavalduse menetlemine lõpetatakse ning talle teatatakse sellest kirjalikult.
Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutus esitab sooviavalduse alla 15-aastasele alaealisele Eesti kodakondsuse saamiseks koos põhjendatud ettepanekuga Eesti kodakondsuse andmise otsustamiseks Vabariigi Valitsusele kuue kuu jooksul sooviavalduse registreerimisest arvates.
Kui Eesti kodakondsust taastada sooviv isik esitab Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutusele ühe aasta jooksul, arvates Eesti kodakondsuse taastamise sooviavalduse registreerimise päevast, tõendi selle kohta, et ta on vabastatud senisest kodakondsusest või vabastatakse sellest seoses Eesti kodakondsuse taastamisega või on tunnistatud kodakondsuseta isikuks, esitab Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutus kuue kuu jooksul isiku dokumendid koos omapoolse põhjendatud ettepanekuga Vabariigi Valitsusele Eesti kodakondsuse taastamise otsustamiseks.
Kui Eesti kodakondsust taastada sooviv isik ei esita käesoleva paragrahvi 5. lõikes nimetatud tõendit ühe aasta jooksul Eesti kodakondsuse taastamise sooviavalduse registreerimise päevast arvates, siis tema sooviavalduse menetlemine lõpetatakse ning talle teatatakse sellest kirjalikult.
Eesti kodakondsuse andmise või taastamise otsustab Vabariigi Valitsus.
Vabariigi Valitsuse Eesti kodakondsuse andmise või taastamise korraldus jõustub allakirjutamise päeval, kui korralduses eneses ei sätestata muud tähtaega.
Vastavalt Vabariigi Valitsuse korraldusele anda või taastada Eesti kodakondsus seda soovivale isikule, annab Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutus talle kodakondsustunnistuse.
Teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti tema abikaasale, kes on saabunud Eestisse seoses sõjaväelase lähetamisega teenistusse, reservi või erru.
Eesti kodakondsus võidakse anda või taastada välisriigi relvajõududest erru läinud isikule, kes on olnud sünniga Eesti kodakondsuse omandanud isikuga abielus vähemalt viis aastat ja see abielu ei ole lahutatud.
Eesti kodakondsust ei anta isikule, kelle vanemad või lapsendaja või eestkostja või eestkosteasutus esitas talle Eesti kodakondsuse taotlemisel valeandmeid asjaolude kohta, mis omavad tähtsust Eesti kodakondsuse andmise otsustamisel.
Mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmisega.
Tõendi selle kohta, et ta on saanud mõne muu riigi kodakondsuse või saab selle seoses Eesti kodakondsusest vabastamisega.
Dokumendid Eesti kodakondsusest vabastamiseks esitatakse Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutusele või Eesti välisesindusele, kui isik elab püsivalt välisriigis.
Alla 15-aastase alaealise või täisealise teovõimetu isiku eest esitab käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud dokumendid tema vanem, lapsendaja, eestkostja või eestkosteasutus.
Eesti kodakondsusest vabastamiseks esitatud dokumendid registreeritakse ja võetakse menetlusse Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutuses.
Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutus väljastab isikule tema dokumentide registreerimise ja menetlusse võtmise kohta tõendi, mille vormi kehtestab Vabariigi Valitsus.
Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutus esitab isiku dokumendid ühe aasta jooksul nende registreerimise päevast arvates Vabariigi Valitsusele Eesti kodakondsusest vabastamise otsustamiseks.
Isik on Eesti kaitsejõudude tegevteenistuses.
Eesti kodakondsusest vabastamise otsustab Vabariigi Valitsus.
Mõne muu riigi kodakondsuses, kuid ei ole vabastatud Eesti kodakondsusest.
Käesoleva paragrahvi 1. lõige ei laiene isikutele, kes on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga.
Isik loetakse Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutuse poolt Eesti kodakondsuse kaotanuks mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise või Eesti kodakondsusest loobumisega mõne muu riigi kodakondsuse kasuks.
Isik, kes on kaotanud Eesti kodakondsuse, tagastab Eesti kodakondsust tõendavad dokumendid Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutusele.
15-18-aastasele alaealisele Eesti kodakondsuse andmiseks, taastamiseks või tema Eesti kodakondsusest vabastamiseks peab olema tema vanema, lapsendaja, eestkostja või eestkosteasutuse nõusolek.
Välismaalane, kes esitas nõutavad dokumendid Eesti kodakondsuse saamiseks enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud korras, saab Eesti kodakondsuse dokumentide menetlusse võtmisel kehtinud tingimustel ja korras.
Enne käesoleva seaduse jõustumist alusetult Eesti kodaniku passi saanud isiku avaldus Eesti kodaniku passi saamiseks loetakse Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduseks varem kehtinud kodakondsuse seaduse paragrahv 6 või paragrahv 7 punkti 1 alusel, kui ta esitab Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras kirjaliku taotluse ja varem kehtinud seaduse paragrahvis 6 või paragrahvis 7 punktis 1 sätestatud nõuete täitmist tõendavad dokumendid, kusjuures eesti keele tundmist hinnatakse käesoleva seaduse paragrahvis 8 kehtestatud tingimustel ja korras.
Käesoleva paragrahvi 2. lõiget rakendatakse ka isiku suhtes, keda pärast käesoleva seaduse jõustumist on alusetult loetud Eesti kodanikuks 1. lõikes nimetatud isiku järgi.
Käesolevas paragrahvis nimetatud isikule ei anta Eesti kodakondsust, kui tema suhtes tuvastatakse käesoleva seaduse paragrahv 21 1. lõikes nimetatud asjaolu.
Enne 1990. aasta 1. juulit Eestisse asunud isiku suhtes, kes taotleb Eesti kodakondsust, ei rakendata käesoleva seaduse paragrahv 6 punktis 2 sätestatud alalise elamisloa alusel elamise nõuet, kui ta viibib püsivalt Eestis välismaalaste seaduses (RT I 1993, 44, 637; 1994, 41, 658; 1995, 57, 981; 1997, 19, 306; 53, 857; 73, 1202; 1998, 98/99, 1575) sätestatud tingimustel.
Enne 1930. aasta 1. jaanuari sündinud Eesti kodakondsust taotlev isik on keeleeksamil vabastatud käesoleva seaduse paragrahv 8 2. lõike punktis 4 sätestatud nõuetest.
Täisealine teovõimetu Eesti kodakondsust taotlev isik on vabastatud käesoleva seaduse § 6 punktides 3-7 sätestatud tingimuste täitmisest.
Keskmise puudega isik, kes nägemis-, kuulmis- või kõnepuude tõttu pole võimeline neid nõudeid täitma.
Täisealisele teovõimetule isikule Eesti kodakondsuse taotlemisel kirjutab käesoleva seaduse § 12 1. lõikes nimetatud sooviavalduse ja 2. lõike punktis 4 nimetatud elulookirjelduse tema seaduslik esindaja ning § 12 2. lõike punktides 6-8 nimetatud dokumentide asemel esitatakse kohtuotsus isiku teovõimetuks tunnistamise ja seadusliku esindaja määramise kohta.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud raske, sügava või keskmise puudega isik esitab käesoleva seaduse § 12 2. lõike punktides 7 ja 8 nimetatud dokumentide asemel riikliku pensionikindlustuse seaduse (RT I 1998, 64/65, 1009; 2000, 36, 226) alusel määratud korras tehtud arstliku ekspertiisi otsuse raske, sügava või keskmise puude olemasolu kohta ja raviarsti teatise, mis kinnitab võimetust täita käesoleva seaduse § 6 punktides 3 ja 4 sätestatud nõudeid.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud raske, sügava või keskmise puudega isiku eest võib käesoleva seaduse § 12 1. lõikes nimetatud sooviavalduse ja 2. lõike punktis 4 nimetatud elulookirjelduse kirjutada ja dokumendid esitada tema notariaalselt volitatud esindaja.
Kui isik leiab, et Vabariigi Valitsuse või Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutuse või selle ametniku õigusakti või toiminguga on rikutud tema käesolevas seaduses sätestatud õigusi või piiratud tema vabadusi, võib ta pöörduda kaebusega halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus (RT I 1993, 50, 694; 1994, 16, 290; 28, 425; 1995, 29, 358 ja 359; 1996, 37, 739; 1997, 16, 260; 30, 472; 87, 1468; 95/96, 1575; 93, 1557; 1998, 17, 265; 61, 981) sätestatud korras.
Kodakondsust käsitlevate õigusaktide osalise muutmise ja kehtetuks tunnistamise seadus (RT I 1994, 88, 1491).
Laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaliseks hüvitamiseks on lastega peredel õigus saada riiklikke lastetoetusi.
Toetusi makstakse Eesti alalisele elanikule, kui välislepinguga pole sätestatud teisiti.
Eesti alalisele elanikule, kes töötab välismaal tähtajaga üle kolme kuu ja ei ole Eestis maksumaksja või elab ajutiselt välismaal ning saab ajutise elukoha riigist lapsele regulaarset toetust, lastetoetusi ei maksta.
Eesti rahvusest välisriigi kodanikule või kodakondsuseta isikule, tema abikaasale ja lapsele, kellel on elamisluba, makstakse toetusi nagu Eesti alalisele elanikule.
Välismaalasele, kellel on tähtajaline elamisluba kestusega viis aastat, makstakse toetusi nagu Eesti alalisele elanikule, kuid mitte kauem kui 2001. aasta 12. juulini, kui välislepingus ei ole sätestatud teisiti.
Teistele tähtajalise elamisloaga välismaalastele makstakse toetusi vastavalt välislepingule.
Eestis viibivale pagulasele ja tema Eestis viibivale lapsele makstakse toetusi Eesti alalise elanikuga samadel alustel.
Käesoleva seadusega sätestatud lastetoetusi finantseeritakse riigieelarvest.
Käesoleva seadusega sätestatud lastetoetuste arvutamise aluseks on lapsetoetuse määr, mis kehtestatakse igaks eelarveaastaks riigieelarvega.
Täielikul riiklikul ülalpidamisel olevale lapsele lastetoetusi ei maksta, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 4 toodud juhul.
Osalisel riiklikul ülalpidamisel olevale lapsele makstakse lastetoetusi üldises korras, välja arvatud lapsetoetus, mida makstakse pooles määras.
Lastekodust kutseõppeasutusse õppima läinud orvule või vanemliku hoolitsuseta jäänud lapsele, kelle vanus vastab käesoleva seaduse § 6 lõikes 1 toodud tingimustele, makstakse lapsetoetust pooles määras.
Ühekordset sünnitoetust makstakse igale esimesele lapsele lapsetoetuse 20-kordses määras ja igale järgnevale lapsele lapsetoetuse 15-kordses määras.
Kuni kaheaastase lapsega lapsehoolduspuhkusel olevale isikule või ühele mittetöötavale või mittetöötavale päevases õppevormis kutseõppeasutuses või kõrgkoolis õppivale vanemale makstakse igakuiselt ülalpidamistoetust lapsetoetuse neljakordses määras iga selles vanuses oleva lapse kohta.
Kahe- kuni kolmeaastase lapsega lapsehoolduspuhkusel olevale isikule või ühele mittetöötavale või mittetöötavale päevases õppevormis kutseõppeasutuses või kõrgkoolis õppivale vanemale makstakse igakuiselt ülalpidamistoetust lapsetoetuse kahekordses määras iga selles vanuses oleva lapse kohta.
Kolme- kuni 18-aastast lapsinvaliidi või lapseeast invaliidi kasvatavale ühele mittetöötavale vanemale makstakse igakuiselt ülalpidamistoetust lapsetoetuse kahekordses määras iga selles vanuses oleva lapsinvaliidi või lapseeast invaliidi kohta.
Nelja- ja enamalapselises perekonnas nelja või enamat kolme- kuni 16-aastast last ning põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses õppivat lapsetoetust saavat last kodus kasvatavale ühele mittetöötavale vanemale makstakse igakuiselt ülalpidamistoetust lapsetoetuse kahekordses määras perekonna kohta seni, kuni noorim laps lõpetab esimese klassi.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-4 ettenähtud ülalpidamistoetust makstakse ka lapse eestkostjale või kasuvanemale, kellega on sõlmitud kirjalik perekonnas hooldamise leping.
Kahe- kuni kolmeaastast lapsinvaliidi kasvatavale lapsehoolduspuhkusel olevale isikule või ühele mittetöötavale või mittetöötavale päevases õppevormis kutseõppeasutuses või kõrgkoolis õppivale vanemale makstakse igakuiselt täiendavat ülalpidamistoetust lapsetoetuse kahekordses määras iga selles vanuses oleva lapsinvaliidi kohta.
Nelja- ja enamalapselises perekonnas kahe- kuni kolmeaastase lapsega lapsehoolduspuhkusel olevale või ühele mittetöötavale kuni 16-aastaseid lapsi ning põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses õppivaid lapsetoetust saavaid lapsi kasvatavale vanemale makstakse igakuiselt täiendavat ülalpidamistoetust lapsetoetuse kahekordses määras iga kahe- kuni kolmeaastase lapse kohta.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 ettenähtud täiendavat ülalpidamistoetust makstakse ka lapse eestkostjale või kasuvanemale, kellega on sõlmitud kirjalik perekonnas hooldamise leping.
Invaliidile igakuiselt lapsetoetuse poolteisekordses määras.
Kaitsejõududes ajateenistuses oleva ajateenija lapsele makstakse igakuist toetust lapsetoetuse neljakordses määras vanema kogu ajateenistuses olemise aja jooksul.
Koolitoetust makstakse päevases õppevormis või meditsiinilistel näidustustel muus õppevormis põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses õppivale lapsetoetust saavale lapsele õppeaasta alustamiseks lapsetoetuse kahekordses määras.
Lastetoetuste määramisel ja maksmisel tekkinud vaidlused lahendab kohus.
Lastetoetuste seaduse (RT I 1994, 13, 232; 68, 1171; 1995, 55, 918) § 8 lõikes 1 asendatakse sõnad „ühekordses määras“ sõnadega „kahekordses määras“.
Käesoleva seadusega reguleeritakse kütuse- ja energiaturgu ning kütuse- ja energiamajanduse riiklikku järelevalvet.
Riikliku järelevalve erisused kütusena kasutatavate maavarade kaevandamisel sätestab käesolev seadus.
Maavarade kaevandamist reguleeritakse maapõueseadusega (RT I 1994, 86/87, 1488; 1995, 75, 1321; 1996, 49, 953; 1997, 52, 833; 86, 1461; 93, 1562; 1998, 64/65, 1005; 1999, 10, 155; 54, 583; 95, 843; 2000, 54, 348; 102, 670; 2001, 24, 133).
Käesolev seadus ei reguleeri soojusenergia müüki koguses alla 50 000 MWh majandusaastas.
Käesolevas seaduses hõlmab mõiste kütus gaas-, tahke- ja vedelkütust, mille põlemisel eralduvat soojust kasutatakse energiaallikana.
Käesolevas seaduses kasutatakse mõistet energia elektri- ja soojusenergia ühisnimetusena.
Käesolevas seaduses kasutatakse mõistet võrgugaas gaaskütuse tähenduses, mida edastatakse tarbijani torujuhtmete süsteemi abil.
Käesolevas seaduses kütuse kohta sätestatut ei rakendata turba ja biokütuse suhtes.
Käesolevas seaduses käsitatakse biokütusena puitu ja puidutöötlemise jäätmeid, energeetilisi põllukultuure, energiaallikana kasutatavaid jäätmeid ning biogaasi (sealhulgas prügila gaasi).
Energiaettevõtja on ettevõtja, kes tegeleb energia tootmise, muundamise, salvestamise, edastamise, jaotamise, müügi, ekspordi, impordi või transiidiga.
Kütuseseade ja -ehitis on käesoleva seaduse tähenduses seade kütuse tootmiseks, töötlemiseks, ladustamiseks, edastamiseks, jaotamiseks, mõõtmiseks, müümiseks või tarbimiseks.
Energiaseade ja -ehitis on käesoleva seaduse tähenduses seade energia tootmiseks, salvestamiseks, muundamiseks (sealhulgas kütuse põletamiseks), transformeerimiseks, edastamiseks, jaotamiseks, mõõtmiseks, müümiseks või tarbimiseks.
Ehitise (hoone ja rajatise) mõiste, mis on sätestatud planeerimis- ja ehitusseaduses (RT I 1995, 59, 1006; 1996, 36, 738; 49, 953; 1999, 27, 380; 29, 398; 399; 95, 843; 2000, 54, 348; 2001, 42, 234; 50, 283; 65, 377), hõlmab käesolevas seaduses ka sisepaigaldise, mille all mõistetakse hoonesse paigaldatud ja omavahel ühendatud seadmete kogumit.
Kasutatavad kütuse- ja energiaseadmed ning kütuse- ja energiaehitised peavad vastama õigusaktides sätestatud tehnilistele ja ohutusnõuetele.
Vedelkütuste kvaliteedinõuded kehtestatakse majandusministri määrusega.
Kvaliteedinõuded kehtestatakse ainult määruses nimetatud kütustele.
Vedelkütuse vastavust kehtestatud kvaliteedinõuetele tõendatakse volitatud asutuse poolt väljaantud vedelkütuse vastavussertifikaadiga.
Vastavussertifikaadi vormi ja väljaandmise korra kehtestab majandusminister.
Volitatud asutus käesoleva seaduse tähenduses on isik, kellele käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud korras on antud õigus tegutseda vedelkütuse sertifitseerimiseks volitatud asutusena.
Volitatud asutusena tegutsemise õiguse võib anda vedelkütuse sertifitseerimiseks akrediteeritud asutusele.
Isikule vedelkütuse sertifitseerimiseks volitatud asutusena tegutsemise õiguse andmise, volitatud asutusena tegutsemise, tema üle riikliku järelevalve korraldamise ja tegutsemisõiguse äravõtmise korral kohaldatakse toote nõuetele vastavuse tõendamise seaduse (RT I 1999, 92, 825; RT I 2002, 6, 20) sätteid.
Õigus tegutseda vedelkütuse sertifitseerimiseks volitatud asutusena antakse tähtajaliselt kuni viieks aastaks.
Volitatud asutus peab tagama tema poolt tekitatud kahju hüvitamise.
Vastavussertifikaadita on lubatud kütust importida kütuseaktsiisi seaduses (RT I 1993, 38, 563; RT I 1996, 90, 1613; 1997, 73, 1201; 77, 1314; 86, 1464; 1998, 57, 862; 1999, 10, 158; 2000, 33, 199; 59, 380; 2001, 88, 531) sätestatud maksuvabas koguses.
Vedelkütuse tootja, töötleja, ladustaja või müüja on kohustatud järelevalveasutuse nõudmisel esitama oma valduses oleva vedelkütuse vastavussertifikaadi ja võimaldama vedelkütuse vastavuse kontrollimist kehtestatud kvaliteedinõuetele.
Undertakings with a valid activity licence have tKäesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tegevusaladel tegutsemise õigus on ettevõtjal, kellel on kehtiv tegevusluba.
Elektri-, soojus- ja gaasisüsteemi operatiivjuhtimise teenuse müük.
Tegevusloaks on tähtajaline turuluba.
Turuluba antakse käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud tegevusteks tähtajaga kuni viis aastat ja punktides 2-5 nimetatud tegevusteks tähtajaga kuni 12 aastat.
Füüsiline või juriidiline isik, kes ei täida energia tootmise, edastamise või jaotamise funktsioone ning kes käesoleva seaduse § 14 lõikes 1 1 nimetatud seadmeid, elektriliine või torustikku kasutades ostab ja müüb energiat ainult oma aktsionäridele, osanikele, liikmetele, rentnikele või üürnikele, ei vaja turuluba, kui energiamüük ei ole tema põhitegevusala.
Turuloa annab Energiaturu Inspektsioon turuluba taotleva ettevõtja (edaspidi taotleja) taotluse alusel.
Turuluba antakse äriregistrisse kantud või asutamisel olevale äriühingule või äriregistrisse kantud välismaa äriühingu filiaalile, kui tal on tehnilised võimalused ja vajaliku oskusega personal tegutsemiseks taotluses märgitud tegevusalal ning tema tegevus vastab keskkonnakaitse, tööohutuse ja muudele õigusaktidega ettenähtud nõuetele.
Turuloa vormi kehtestab majandusminister.
Turuloa andmise eest võetakse riigilõivu vastavalt riigilõivuseadusele (RT I 1997, 80, 1344; RT I 2001, 55, 331; 56, 332; 64, 367; 65, 377; 85, 512; 88, 531; 91, 543; 93, 565; 2002, 1, 1; 18, 97; 23, 131; 24, 135).
Taotleja kirjalik tõendus, et tal on tehnilised võimalused ja vajaliku oskusega personal tegutsemiseks taotluses märgitud tegevusalal ning et tema tegevus vastab keskkonnakaitse, tööohutuse ja muudele õigusaktidega ettenähtud nõuetele.
Turuloa taotlemisel esitatud dokumente taotlejale ei tagastata.
Vedelkütuse (välja arvatud vedelgaas) impordiks võib turuluba taotleda ja omada ettevõtja, kelle osa- või aktsiakapital on vähemalt 10 miljonit krooni ja kes kohustub hoidma vedelkütuse miinimumvaru, kui selline kohustus on seadusega ette nähtud.
Vedelkütuse (välja arvatud vedelgaas) müügiks võib turuluba taotleda ja omada ettevõtja, kelle osa- või aktsiakapital on vähemalt 2 miljonit krooni või kellel on vastutuskindlustuse leping kindlustussumma alammääraga vähemalt 1 miljon krooni, mis tagab kütuseettevõtja poolt müüdud kvaliteedinõuetele mittevastava kütusega tekitatud varalise kahju hüvitamise.
Vedelkütuse impordiks võib turuluba taotleda äriregistrisse kantud äriühing, kes on tegelenud vedelkütuse müügiga Eestis vähemalt kaks aastat.
Energiaturu Inspektsioon teeb 60 päeva jooksul, alates käesoleva seaduse nõuetele vastava taotluse ja kõigi taotluse juurde kuuluvate dokumentide saamisest, turuloa andmise või turuloa andmisest keeldumise otsuse.
Taotluse korral, mis on esitatud tegevuse alustamiseks ja äriregistrisse kandmiseks, teeb Energiaturu Inspektsioon turuloa andmise või turuloa andmisest keeldumise otsuse 30 päeva jooksul.
Turuloa andmise küsimuse otsustamiseks võib Energiaturu Inspektsiooni pädev ametiisik küsida taotlemisel esitatud andmete kohta taotlejalt või tema esindajalt, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuselt täpsustavaid lisaandmeid ja kontrollida esitatud andmete õigsust.
Energia- või võrguettevõtjale antakse turuluba tingimusel, et ta on riigiga sõlminud lepingu, millega tagatakse käesoleva seaduse § 11 lõikes 1, § 14 lõigetes 3 ja 4 ning § 15 lõikes 1 nimetatud ülesannete täitmine ka juhul, kui turuluba tunnistatakse kehtetuks või kui selle kehtivus lõpeb.
Lepinguga võib muu hulgas näha ette energia- või võrguettevõtte majandamiseks vajaliku vara võõrandamise riigile või energia- või võrguettevõtja aktsiate või osade täieliku või osalise võõrandamise riigile koos vastava hüvitise maksmisega, et tagada energia- või võrguettevõtja ülesannete täitmine.
Kuni käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud viisil riigi poolt energia- või võrguettevõtte üle kontrolli võtmiseni või muude lepingus ettenähtud abinõude rakendamiseni on energia- või võrguettevõtja kohustatud jätkama oma tegevust, et tagada käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud ülesannete täitmine.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud leping jõustub turuloa andmisest ja riigi nimel kirjutab lepingule alla Energiaturu Inspektsiooni peadirektor.
Turuloa andja ametiisiku allkiri, nimi ja ametinimetus.
Turuloa andmisest keeldutakse, kui turuluba taotlev ettevõtja ei esita nõuetekohaseid dokumente või esitab eksitavaid, tegelikkusele mittevastavaid andmeid või võltsitud dokumente.
Ettevõtjale, kelle turuluba on tunnistatud kehtetuks käesoleva seaduse § 9 5 alusel, ei anta uut turuluba kolme aasta jooksul loa kehtetuks tunnistamise päevast arvates.
Keeldumine lähtub riigi majanduspoliitilistest huvidest, mis tuginevad Riigikogu või Vabariigi Valitsuse otsustele.
Turuloa andmisest keeldumisest teavitatakse taotlejat kirjalikult kolme tööpäeva jooksul vastava otsuse tegemisest arvates.
Turuloa andmisest keeldumine ei võta taotlejalt õigust taotleda uuesti turuluba.
Käesoleva seaduse ja ettevõtja turuloa tingimuste täitmise üle teostab järelevalvet ja vajaduse korral tunnistab turuloa kehtetuks Energiaturu Inspektsioon.
Loa omanik seda taotleb.
Ettevõtja lõpetamisel kaotab temale antud turuluba kehtivuse.
Kütuse- ja energiaettevõtjad on kohustatud soodustama tarbijate tegevust kütuse ja energia säästmisel.
Kütuse ja energia tootmine, edastamine, muundamine ja jaotamine tuleb korraldada nii, et sellest tulenevad keskkonnakahjustused ei ületaks rahvusvaheliste lepingute ja keskkonnaalaste õigusaktidega kehtestatud piire.
Energiakasutuse efektiivsuse tõstmiseks, keskkonna kvaliteedi säilitamiseks ja looduslike ressursside ratsionaalseks kasutamiseks kinnitab Vabariigi Valitsus energiasäästu sihtprogrammi.
Tarbijate varustamine energia, vedelkütuse ja võrgugaasiga peab olema pidev, kui ei ole kokku lepitud teisiti.
Kütuse- või energiaettevõtjale, kelle tegevus või tegevusetus võib põhjustada tarbijate kütuse või energiaga varustamise vähenemise või katkemise või vähendab Eesti elektrisüsteemi töökindlust, paneb Energiaturu Inspektsioon tegevus- ja arenduskohustuse.
Tegevus- ja arenduskohustus on käesolevas seaduses turuloaga kaasnev lisatingimus, mis vormistatakse lepingu kujul Energiaturu Inspektsiooni ja turuluba omava või taotleva ettevõtja vahel.
Ettevõtja kohustub oma tegevuspiirkonnas paiknevate kütuse- ja energiaseadmete ning kütuse- ja energiaehitiste tootmisvõimsust või varustuskindlust säilitama või muutma lepingus ettenähtud määral ning tähtaegadel.
Energiaturu Inspektsioon arvestab ettevõtja poolt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud lepingu täitmiseks tehtud õigustatud ja põhjendatud kulutusi toodangu hinna ja müügitingimuste kooskõlastamisel.
Kütuse- ja energiamajanduse pikaajalise riikliku arengukava esitab Vabariigi Valitsus olulise tähtsusega riigielu küsimusena Riigikogule kinnitamiseks.
Arengukavas peab ette nägema ka Eesti elektrisüsteemi töö sünkroniseerimise ja koostöö Euroopa Liidu liikmesriikide elektrisüsteemidega.
Turuluba omavad kütuse- ja energiaettevõtjad on kohustatud esitama Majandusministeeriumile tema taotlusel pikaajalise riikliku arengukava koostamiseks vajalikke andmeid.
Käesolevas seaduses kasutatakse mõistet võrguettevõtja, määratlemaks ettevõtjat, kelle omandis või valduses on elektriliin või -võrk, soojustorustik või -võrk, gaasitorustik või -võrk, vedelkütuse torustik või -võrk ning mille kaudu edastatakse või jaotatakse elektrit, soojust, võrgugaasi või vedelkütust.
Võrguks käesoleva seaduse tähenduses ei loeta ehitisse paigaldatud omavahel ühendatud seadmeid, elektriliine või torustikku (ja nendega ühendatud seadmeid), mille kaudu jaotatakse energiat või võrgugaasi ühe kinnisasja või vallasasjaks oleva ehitise ja selle teenindamiseks vajaliku maa piires.
Võrguettevõtja tegevuspiirkond on turuloaga määratud piirkond, kus asuvad tema omandis või valduses olevad energia-, gaasi- või vedelkütusevõrgud, või piirkond, mille suhtes ettevõtjale on pandud tegevus- ja arenduskohustus.
Võrguettevõtjal võib olla mitu tegevuspiirkonda.
Võrguettevõtja vastutab tema omandis või valduses oleva võrgu toimimise, korrasoleku ja arendamise eest.
Võrguettevõtja peab arendama tema omandis või valduses olevat energia-, vedelkütuse- ja gaasivõrku selliselt, et oleks tagatud kõigi võrguettevõtja tegevuspiirkonnas olevate tarbijate ja energiaettevõtjate võrku ühendamine vastavalt käesoleva seaduse §-le 16 ning energia, vedelkütuse või võrgugaasiga varustamine.
Energia-, vedelkütuse- või gaasivõrguga ühendatud seadmed ja võrgud ei tohi häirida teisi võrke ja tarbijaid.
Võrguettevõtja on kohustatud tagama tema omandis või valduses oleva võrguga ühendatud tarbijate varustamise, müües tarbijale energiat, vedelkütust või võrgugaasi või müües energia, vedelkütuse või võrgugaasi edastamise või jaotamise teenust, kui tarbija ostab energiat, vedelkütust või võrgugaasi teiselt müüjalt, kellelt ostmine on majanduslikult põhjendatud ja tehniliselt võimalik.
Käesolevas seaduses loetakse võrguteenuseks edastamis- ja jaotamisteenuse osutamist võrguühenduse kaudu ning sellise ühenduse olemasolu.
Võrguettevõtjal on kohustus tehniliste võimaluste piires osutada edastamis- või jaotamisteenust kõigile teistele võrguettevõtjatele ja suurtarbijatele.
Võrguettevõtja peab võrguteenuste tariifid enne kehtestamist kooskõlastama Energiaturu Inspektsiooniga.
Võrguteenuste tariifide kujundamisel peab võrguettevõtja järgima käesoleva seaduse § 19 lõigetes 4 ja 5 sätestatut.
Ühes võrguettevõtja tegevuspiirkonnas ei tohi käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud edastamis- või jaotamisteenuste tariifid sõltuda edastamise või jaotamise kaugusest.
Edastamis- või jaotamistasu võib sõltuda edastatava või jaotatava kütuse ja energia kogusest, võimsusgraafikust, süsteemi tippkoormuse tundidest, pingetasemest ja energiavarustuse kindlusest.
Jaotusvõrguettevõtjal on õigus käesoleva seaduse §-s 28 1 nimetatud alternatiivselt toodetud elektrienergia ostukohustuse suurusest sõltuvalt taotleda Energiaturu Inspektsioonilt põhivõrguettevõtja poolt rakendatava edastamistariifi vähendamist.
Põhivõrguettevõtja peab oma tegevuspiirkonnas kehtivaid edastamistariife diferentseerima Energiaturu Inspektsiooni ettekirjutuse alusel.
Elektri-, gaasi- ja kaugküttevõrgu kaitsevöönd on neid tehnovõrke (elektriliinid, gaasi- ja kaugküttetorustikud ning nendega liituvad ehitised) ümbritsev maa-ala, õhuruum või veekogu, kus tehnovõrkude ohust ja nende kaitse vajadusest tulenevalt kitsendatakse kinnisasja omaniku või valdaja tegevust.
Elektri-, gaasi- ja kaugküttevõrgu kaitsevööndi ulatus (mõõtmed) tulenevalt nende tehnovõrkude ohutasemest, pingest, survest, võimsusest ja asukohast kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Kaugküttevõrgu kaitsevööndis on keelatud ilma võrguettevõtja loata teha lõhkamis-, puurimis- ja kaevetöid, samuti üleujutus-, niisutus- ja maaparandustöid, paigaldada täiendavaid kommunikatsioone, teha ehitustöid, püstitada ajutisi ehitisi, rajada parkimisplatse, ladustada ja teisaldada materjale, organiseerida ülesõite, paigaldada kinnisasja omaniku või valdaja ehitust läbivates kaugküttevõrgu tehnilistes koridorides täiendavaid kommunikatsioone ja teha ümberehitusi.
Võrguettevõtja peab võimaldama tema omandis või valduses oleva võrguga liitumise (sealhulgas võrguühenduse kasutamise) kõigile tema tegevuspiirkonnas asuvaile ning käesoleva seaduse ja teiste õigusaktidega kehtestatud nõuetele vastavatele tarbijatele, tootjatele ning energia- või gaasivõrguettevõtjatele.
Võrguettevõtjal on õigus võtta võrguga liitujatelt põhjendatud liitumistasu, mis on arvestatud vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud korrale.
Elektrivõrguga liitumise ja liitumistasu arvestamise korra, soojusvõrguga liitumise ja liitumistasu arvestamise korra ning gaasivõrguga liitumise ja liitumistasu arvestamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Energiat ja kütust müüakse ning võrguteenust osutatakse lepingu alusel, milles määratakse müüdava kütuse ja energia kogus, kvaliteet, varustamiskindlus, hind või hinna määramise põhimõtted, poolte kohustused, vastutus ning muud lepingutingimused.
Vedelkütuse suurtarbija on käesoleva seaduse tähenduses iga vedelkütuse võrgust tarbija.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 3 loetlemata tarbijad on väiketarbijad.
Võrguga ühendatud suurtarbijal on õigus osta energiat või gaasi võrgu tehniliste võimaluste piires igalt Eesti Vabariigi territooriumil tegutsevalt energia- või võrguettevõtjalt.
Väiketarbijad ostavad energiat või võrgugaasi neid teenindavalt võrguettevõtjalt või käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud energia tootjalt.
Kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul võib võrguettevõtja tegevuspiirkonnas moodustada mitu müügipiirkonda.
Ühes müügipiirkonnas kehtestatakse samasse tarbijagruppi kuuluvatele tarbijatele ühtsed tariifid.
Energia tootjal on õigus müüa energiat võrgu tehniliste võimaluste piires igale Eesti Vabariigi territooriumil paiknevale suurtarbijale ning võrguettevõtjale, kui viimane kasutab seda edasimüügiks oma võrguga ühendatud suurtarbijatele.
Kui energia tootja installeeritud energiaseadmete elektriline võimsus energia tootja kohta ei ületa 10 MW ning kui elektrienergia tootmine toimub soojuse ja elektrienergia koostootmise protsessis või alternatiivselt käesoleva seaduse § 28 1 tähenduses, on tal õigus igale tarbijale selle tarbijaga sõlmitud lepingu alusel müüa elektrienergiat vahetult või võrgu tehniliste võimaluste piires võrgu kaudu.
Energiaettevõtjad ja suurtarbijad on kohustatud tagama, et nende energiatoodang ja -hanked võrduksid nende energiamüügi ja -tarbimisega igal ajahetkel.
Turgu valitseva kütuse- või energiaettevõtja määratlus vastab konkurentsiseaduse (RT I 1998, 30, 410) paragrahv 13 lõikes 1 toodud kaubaturgu valitseva ettevõtja määratlusele.
Turgu valitsevas seisundis olev energia tootja võib samaaegselt olla võrguettevõtja ja müüa omatoodetud energiat tema valduses oleva võrgu kaudu ainult siis, kui puuduvad teised energia tootjad, kes sooviksid müüa energiat sama võrgu kaudu, või puuduvad suurtarbijad, kes sooviksid osta energiat sama võrgu kaudu mõnelt teiselt energia tootjalt.
Turgu valitsev kütuse- või energiaettevõtja peab müüma kütust, energiat ja nendega seotud teenuseid Energiaturu Inspektsiooniga kooskõlastatud hinna ja tariifi alusel.
Energiaturu Inspektsiooniga kooskõlastatud hinnad ja tariifid koos nendele lisanduvate maksudega avalikustatakse vähemalt kuus kuud enne nende kehtima hakkamist, ka vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes.
Kuuekuulist avalikustamise nõuet ei kohaldata hindade ja tariifide alandamise korral.
Hindade ja tariifide kooskõlastamise ja avalikustamise nõuet ei kohaldata energia ja gaasi müügil suurtarbijatele, välja arvatud juhul, kui energiat müüakse lepingu alusel, mille kestus on üle viie aasta.
Turgu valitsev kütuse- või energiaettevõtja peab Energiaturu Inspektsiooni nõudel põhjendama rakendatavate hindade ja tariifide moodustumise põhimõtteid.
Kauba või teenuse põhjendatud hindade ja tariifide ning muude müügitingimuste all mõeldakse müügitingimusi, mis vastavad ressursside ratsionaalsele kasutamisele, ei sisalda tegevusalade ristsubsideerimist, tagavad energiaettevõtte vajaliku arengu ja mõistliku kasumi ning tarbija seaduslikud õigused kütust ja energiat tarbida.
Turgu valitsev kütuse- ja energiaettevõtja peab oma raamatupidamises eristama kütuse või energia tootmise, edastamise, jaotamise, müümise ning nendega seotud teenuste osutamise.
Turgu valitsev kütuse- või energiaettevõtja peab Energiaturu Inspektsiooni nõudel lubama oma raamatupidamise kontrollimist ning andma finantsmajandusliku tegevuse kohta vajalikke selgitusi.
Turgu valitsev kütuse- või energiaettevõtja esitab igal aastal Energiaturu Inspektsioonile oma majandusaasta auditeeritud aruande kuue kuu jooksul pärast majandusaasta lõppu.
Kaubad ja teenused, mille osas ettevõtja on turgu valitsev, sätestatakse ettevõtja turuloas.
Müüjast sõltumatute hinnategurite muutumisel võib turgu valitsev kütuse- või energiaettevõtja korrigeerida kaupade hindu ja teenuste tariife Energiaturu Inspektsiooniga kooskõlastatud valemi alusel.
Elektrisüsteem on elektri tootmise, edastamise ja jaotamise tehniline süsteem, mille moodustavad riigi territooriumil asuvad elektrijaamad, neid üksteisega, tarbijatega ning teiste riikide elektrisüsteemidega ühendav elektrivõrk koos vastavate juhtimis-, kaitse- ja sidesüsteemidega.
Elektrisüsteemi elektrivõrk koosneb põhivõrgust ja jaotusvõrkudest.
Elektrisüsteem peab pidevalt toimima ühtse süsteemina, vastama töökindluse ja optimaalsuse nõuetele ning tagama tarbijate katkematu varustamise kvaliteedinõuetele vastava elektrienergiaga.
Elektrisüsteemi tehnilist talitlust juhib elektrisüsteemi põhivõrguettevõtte koosseisus olev juhtimiskeskus.
Elektrisüsteemi juhtimiskeskus tegutseb käesolevast seadusest ja teistest õigusaktidest tulenevate volituste alusel.
Elektrisüsteemi juhtimiskeskuse poolt käesolevas seaduses ettenähtud volituste piirides antud korraldused on kohustuslikud kõigile Eesti elektrisüsteemi ühendatud energiaettevõtjatele.
Elektrisüsteemi juhtimiskeskuse korralduste täitmisest tulenevate energiaettevõtjale tekkivate tulude ja kulude arvestuse ja jaotamise põhimõtted kinnitatakse majandusministri määrusega.
Annab korraldusi energiabilansi hoidmisel erakorralistes olukordades tarbimise piiramiseks vastavalt majandusministri määrusega igal aastal kinnitatavale graafikule.
Elektrisüsteemi juhtimiskeskusel on õigus saada energiaettevõtjatelt, põhivõrguga ühendatud suurtarbijatelt ning kohalikult omavalitsuselt andmeid, mis on vajalikud käesolevas seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides ettenähtud ülesannete täitmiseks.
Elektrisüsteemi juhtimiskeskusel on õigus võtta ettevõtjalt, kelle elektriseadmed (elektrijaamad, -võrgud või nende osad) kuuluvad elektrisüsteemi, oma ülesannete täitmiseks Energiaturu Inspektsiooniga kooskõlastatud ja lepingus fikseeritud tingimustel teenustasu.
Põhivõrk on kõrgepingevõrk pingega 110 kV ja üle.
Põhivõrguettevõtja, kellele kuulub põhivõrk, ülesandeks on ühendada suuremaid elektri- ja alajaamu ühtseks elektrisüsteemiks, mis võib olla ühendatud teiste riikide põhivõrkudega, ning edastada elektrienergiat põhivõrguga ühendatud jaotusvõrkudele ja tarbijatele.
Ettevõtjad, kelle elektriseadmed on ühendatud põhivõrguga, sõlmivad põhivõrguettevõtjaga lepingu.
Jaotusvõrk on madal- või keskpingevõrk pingega 110 kV ja alla.
Jaotusvõrguettevõtja, kellele kuulub madal- või keskpingevõrk, ülesandeks on tarbijatele elektrienergia jaotamine, müümine ning elektrienergia jaotamisega seotud teenuste osutamine.
Isikud, kelle elektriseadmed on ühendatud jaotusvõrguga, sõlmivad jaotusvõrguettevõtjaga lepingu, milles määratakse poolte õigused ja kohustused, elektrienergiahinna ja osutatavate teenuste tariifide määramise põhimõtted ning teenuste eest tasumise kord.
Vedelkütuse müügil Tarbijakaitseamet.
Esindada Eesti Vabariiki õigusaktidega ettenähtud korras rahvusvahelistes organisatsioonides ning teha koostööd välisriikide tehnilise järelevalve asutustega.
Koostöö tegemine tarbijakaitseühingutega ja neile tarbijakaitseseadusega (RT I 1994, 2, 13; RT I 1999, 35, 450; 102, 907; 2000, 40, 252; 59, 379; 2001, 50, 283 ja 289; 56, 332; 2002, 18, 97) antud õiguste realiseerimise võimaldamine energeetika vallas.
Kohaldada käesolevas seaduses ja haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453; 87, 524 ja 526; 97, 605; 102, 677; 2002, 18, 98; 21, 117) ettenähtud karistust.
Vedelkütuse impordil turuloa ja vedelkütuse vastavussertifikaadi kontrollimine ning vedelkütuse vastavuse kontrollimine kehtestatud kvaliteedinõuetele.
Vedelkütuse vastavuse kontrollimine kehtestatud kvaliteedinõuetele.
Riigile strateegiliselt tähtsate äriühingute nimekirja kantud elektrijaamade baasil asutatud äriühingutes säilitatakse riigi osalus aktsiakapitalis vähemalt 51%.
Turgu valitseval energiaettevõtjal on kohustus osta elektrienergiat tema võrguga ühendatud ettevõtjalt, kes toodab seda vee-, tuule- või päikeseenergiast, biokütusest või põlevkivi utmisel tekkivast jääkgaasist.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kohustatud energiaettevõtja ostab alternatiivselt toodetud elektrienergia hinnaga, mis moodustab 90 protsenti kodutarbija põhitariifist, juhul kui Eesti Vabariigis alternatiivselt toodetud elektrienergia müügimaht ei ületa 2 protsenti eelmisel aastal Eesti Vabariigis kasulikult tarbitud elektrienergia kogusest.
Kui alternatiivselt toodetud elektrienergia müügimaht ületab 2 protsenti eelmisel aastal Eesti Vabariigis kasulikult tarbitud elektrienergia kogusest, kinnitab Energiaturu Inspektsioon võrguettevõtjale konkreetse ostuhinna vahemikus 60-90 protsenti kodutarbija põhitariifist.
Alternatiivselt toodetud elektrienergia tehnilised parameetrid ei võimalda elektrisüsteemi toimimist vastavalt käesoleva seaduse § 20 lõikes 2 sätestatule.
Kütuse- või energiaseadme, sisepaigaldise või kütuse- ja energiaehitise tahtliku purustamise või rikkumisega või kütuse või energia omavolilise tarbimisega või vastavate mõõteriistade näitude moonutamisega või töökaitse-eeskirjade rikkumisega tekitatud kahju hüvitab kahju tekitanud isik.
Kahju suuruse määramisel arvestatakse lisaks varalisele kahjule (kulutused seadmete ja ehitiste ennistamiseks) kütuse või energia tootmata või tarbimata jäämisest tingitud kahju.
Kahju suuruse määramisega kaasnevad kulud kannab kahju tekitaja.
Omavoliliselt tarbitud kütuse- ja energiakoguse ning maksumuse määramise juhend kinnitatakse majandusministri määrusega.
Turuloata kütuse- ja energiamajandusalase äritegevuse eest, kui turuluba on nõutav, välja arvatud käesoleva seaduse § 9 2 lõikes 4 nimetatud juhul, - määratakse rahatrahv kuni 500 000 krooni iga loata tegevusala eest.
Võrguettevõtja poolt võrgu tegevuspiirkonnas asuvate käesoleva seaduse ja teiste õigusaktidega kehtestatud nõuetele vastava energia, vedelkütuse või võrgugaasi tarbijate, tootjate või energia-, vedelkütuse- või gaasivõrkude ühendamise kohustuse rikkumise eest - määratakse rahatrahv kuni 200 000 krooni.
Tehnilistele ja ohutusnõuetele mittevastava kütuse- või energiaseadme paigaldamise, importimise, kasutamise, müügi või muul viisil võõrandamise eest kasutamiseks kütuse- või energiaseadmena - määratakse rahatrahv kuni 100 000 krooni.
Kütuseettevõtja poolt tarnitava, ladustatava või müüdava vedelkütuse kvaliteedinõuete rikkumise eest - määratakse rahatrahv kuni 500 000 krooni.
Omavolilise tarbija ühendamise eest gaasi-, vedelkütuse- või energiavõrku või võrgugaasi, vedelkütuse või energia omavolilise tarbimise eest - määratakse rahatrahv kuni 20 000 krooni.
Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni või Energiaturu Inspektsiooni ametniku ettekirjutuse määratud tähtajaks täitmata jätmise eest - määratakse rahatrahv kuni 200 000 krooni.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-6 nimetatud õiguserikkumise asjades on arutamise ja karistuse määramise õigus vastavalt pädevusele Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni peadirektoril, Energiaturu Inspektsiooni peadirektoril, Tolliameti peadirektoril ning Tarbijakaitseameti peadirektoril või tema poolt selleks volitatud tarbijakaitseametnikul ja kohtunikul.
Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni peadirektoril, Energiaturu Inspektsiooni peadirektoril ja Tolliameti peadirektoril on õigus käesoleva paragrahvi lõigetes 1-6 nimetatud õiguserikkumise asjades määrata rahatrahv kuni 100 000 krooni ning Tarbijakaitseameti peadirektoril või tema poolt selleks volitatud tarbijakaitseametnikul - kuni 10 000 krooni.
Suuremat rahatrahvi võib kohaldada ainult kohtunik.
Kui füüsiline isik, tegutsedes juriidilise isiku nimel või huvides, rikkus käesolevas seaduses kehtestatud nõudeid, võib selle rikkumise asjas kohaldada karistust füüsilisele isikule ja juriidilisele isikule samaaegselt selleks ettenähtud sanktsiooni piires.
Juriidilise isiku õiguserikkumise asja menetlus toimub käesolevas seaduses ja haldusõiguserikkumiste seadustikus ettenähtud korras.
Käesoleva seaduse §-s 31 sätestatud haldusõiguserikkumise kohta võib protokolli koostada käesoleva seaduse §-s 24 nimetatud järelevalveasutuse ametnik.
Ettevõtjal on õigus Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni või Energiaturu Inspektsiooni ametniku ettekirjutuse või toiminguga mittenõustumisel esitada kaebus vastava inspektsiooni peadirektorile 10 kalendripäeva jooksul, arvates ettekirjutuse teatavaks tegemisest.
Kaebuse esitamine ei võta ettevõtjalt kohustust täita Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni või Energiaturu Inspektsiooni ametniku ettekirjutust.
Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni või Energiaturu Inspektsiooni peadirektor vaatab kaebuse läbi ühe kuu jooksul, arvates kaebuse saamise päevast.
Muuta või tühistada ettekirjutus või muu toiming.
Otsusega mittenõustumisel võib selle vaidlustada halduskohtus.
Ettevõtjal on õigus Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni või Energiaturu Inspektsiooni ametniku ettekirjutuse või muu toiminguga mittenõustumisel esitada kaebus halduskohtusse, sõltumata käesoleva seaduse paragrahvis 33 nimetatud kaebuse varasemast esitamisest.
Kaebuse esitamine kohtusse ei võta ettevõtjalt kohustust täita Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni või Energiaturu Inspektsiooni ametniku ettekirjutust seni, kuni kohus tunnistab selle kas osaliselt või täielikult seadusevastaseks.
Kuni 1999. aasta 31. detsembrini on Energiaturu Inspektsioonil Vabariigi Valitsuse volitusel õigus kinnitada turgu valitseva elektrienergiaettevõtja poolt rakendatavad hinnad.
Sertifitseerimisasutustel, kellel on Standardiameti poolt väljaantud kehtiv tunnustamist tõendav tunnistus või Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt väljaantud kehtiv erialast kompetentsust kinnitav tunnistus või akrediteerimistunnistus antud valdkonnas.
Energiaettevõtjal tuleb oma tegevus viia vastavusse käesoleva seaduse paragrahv 19 lõike 1 1 nõuetega 1999. aasta 1. juuliks.
Ettevõtjale, kellel on käesoleva seaduse alusel antud kehtiv turuluba vedelkütuse müügiks ja impordiks, kohaldatakse käesoleva seaduse § 9 1 lõigetes 5 ja 6 sätestatud nõudeid alates 2003. aasta 1. jaanuarist.
Ettevõtja, kellel on käesoleva seaduse alusel antud turuluba vedelkütuse müügiks ja impordiks, mille kehtivus lõpeb enne 2003. aasta 1. jaanuari ja kes ei vasta käesoleva seaduse § 9 1 lõigetes 5 ja 6 sätestatud tingimustele, võib esitada loa kehtivuse lõppemisel Energiaturu Inspektsioonile taotluse turuloa saamiseks kehtivusega kuni 2003. aasta 1. jaanuarini.
Käesoleva seaduse paragrahv 13 lõikes 1 nimetatud arengukava esitab Vabariigi Valitsus kinnitamiseks Riigikogule 1997. aasta 1. novembriks.
Käesolev seadus kehtestab notari pädevuses olevate tõestamistoimingute tegemise korra.
Käesolevat seadust, välja arvatud § 5 lõiget 2, kohaldatakse ka muu ametiisiku ja -asutuse toimingule, kui see on võrdsustatud notari pädevuses oleva tõestamistoiminguga.
Tõestamistoimingu vormid on notariaalne tõestamine (edaspidi tõestamine) ja notariaalne kinnitamine (edaspidi kinnitamine).
Notar kajastab tõestamistoimingu käigus isiklikult tajutud asjaolud notariaalaktis või -märkes.
Pädevuse piires koostatud ja vorminõuetele vastava notariaalakti ja -märke õigsust eeldatakse.
Tõestamistoiming on tühine käesolevas seaduses sätestatud juhtudel.
Tõestamistoiming ei ole tühine põhjusel, et notar tegi selle väljaspool oma tööpiirkonda.
Tõestamistoiming, mille notar tegi väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi, on tühine.
Aktsiaseltsi huve, mille aktsiatega määratud häältest kuulub notarile või punktis 2 nimetatud isikule üle 5 protsendi.
Muu avalik-õigusliku juriidilise isiku huve, kui notar kuulub selle esindusõiguslikku organisse.
Juriidilise isiku huve, milles vald või linn on osanik, aktsionär, liige või asutaja, kui notar on vastava valla- või linnavolikogu liige.
Kui tõestamistoiming tehakse tõestamise vormis, märgib notar käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud nõusoleku küsimise notariaalakti.
Notar keeldub tõestamistoimingu tegemisest, kui taotletava toimingu eesmärgid on vastuolus seaduse, muu õigusakti või heade kommetega või on ilmselt lubamatud ja ebaausad või kui ilmneb, et tehingupoolel või muul asjaosalisel puudub vajalik õigus-, teo- või otsusevõime või esindusõigus.
Notariaalakt või -märge koostatakse eesti keeles.
Tõestamistoimingu taotlejate soovil koostab notar notariaalakti või -märke muus keeles.
Kohustatud on notar selleks üksnes juhul, kui ta valdab seda keelt piisavalt.
Tehingu tõestamiseks koostab notar käesolevas peatükis sätestatud korras notariaalakti.
Ilma notariaalaktita on tõestamine tühine.
Tehingu osaks oleva tahteavalduse tõestamise suhtes kohaldatakse tehingu tõestamise kohta sätestatut.
Juriidilise isiku organi otsuste tõestamise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse 3. peatükis sätestatut.
Punktides 1-3 nimetatute esindajad.
Osaleja on isik, kelle tahteavaldust sisaldavat tehingut või teise isiku nimel esitatud tahteavaldust sisaldavat tehingut tõestatakse.
Tehingu tõestamine on tühine selles osas, mis on suunatud käesoleva seaduse § 3 lõike 1 punktides 1-3 nimetatud isikule õigushüve loomisele.
Notariaalakti märgib notar enda ja osalejate isikuandmed ning osalejate poolt avaldatu.
Nende andmeteta on tehingu tõestamine tühine.
Notariaalakti osaks loetakse sellele lisatud dokumenti, kaarti, joonist või illustratsiooni, millele aktis viidatakse ning mis sisaldab osaleja tahteavaldust või on sellega seotud.
Notariaalakti märgitakse tõestamise kuupäev ja koht.
Notariaalakti märgib notar osaleja kohta nii täpsed isikuandmed, et kahtlus ja segiajamine on välistatud.
Notar märgib, millise isikut tõendava riikliku dokumendi abil ta osaleja isiku tuvastas.
Kui notar tunneb osalejat isiklikult, märgib ta selle asjaolu notariaalakti.
Kui notar ei saa isikut tuvastada või kahtleb isikusamasuses, aga tehingu tõestamist nõutakse sellele vaatamata, märgib notar selle asjaolu notariaalakti.
Käesoleva paragrahvi lõikeid 1-3 kohaldatakse ka tõestamisse kaasatud tõlgi, tunnistaja ja usaldusisiku kohta.
Kui notar on veendunud, et osalejal puudub vajalik teo- või otsusevõime, keeldub ta tõestamast.
Oma kahtluse osaleja vajaliku teo- ja otsusevõime kohta märgib notar notariaalakti.
Kui osaleja on raskesti haige, märgib notar selle asjaolu koos oma tähelepanekuga osaleja teo- ja otsusevõime kohta notariaalakti.
Notar märgib notariaalakti alaealise osaleja vanuse.
Esindusõiguse tõendamiseks esitatud dokument lisatakse notariaalaktile originaalina (algdokumendina) või selle notariaalselt kinnitatud ärakirjana.
Äriregistri või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri kandest tuleneva esindusõiguse tõendamiseks piisab notariaadiseaduse §-s 31 nimetatud tõendist.
Kui notar ei saa vajaliku esindusõiguse olemasolu tuvastada või kahtleb selles, aga tõestamist nõutakse sellele vaatamata, märgib notar selle asjaolu notariaalakti.
Tehingu tõestamiseks tuleb notariaalakt notari juuresolekul osalejatele ette lugeda, nende poolt heaks kiita ning osalejate ja notari poolt omakäeliselt allkirjastada; ilma selleta on tõestamine tühine.
Ettelugemine hõlmab ka notariaalaktile lisatud dokumendi ettelugemist.
Käesoleva seaduse §-des 10 ja 12 nimetatud dokumente ei loeta ette.
Kui notariaalaktis viidatakse kaardile, joonisele või illustratsioonile, tuleb see ettelugemise asemel esitada osalejatele läbivaatamiseks.
Pimedale tuleb kaarti, joonist või illustratsiooni läbivaatamise asemel piisavalt kirjeldada.
Enne heakskiitmist tuleb notariaalakt anda osalejale läbivaatamiseks.
Ettelugemise, läbivaatamise ja heakskiitmise toimumise märgib notar notariaalakti lõppu.
Kui osalejad on notariaalakti omakäeliselt alla kirjutanud, siis eeldatakse, et see on neile notari juuresolekul ette loetud, käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt läbi vaadatud või kirjeldatud ning nende poolt heaks kiidetud.
Kui koostatakse mitu notariaalakti, mis täielikult või osaliselt üksteist kordavad, piisab nende korduva osa ühekordsest ettelugemisest ja käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt läbivaatamiseks esitamisest.
Notar lisab oma allkirjale enda ametinimetuse ja pitsatijäljendi.
Kui notariaalaktis viidatakse teisele notariaalaktile, mis on tehtud tehingu tõestamise sätete kohaselt, ei ole vaja viidatavat notariaalakti ette lugeda, kui kõik osalejad avaldavad, et neile on selle sisu teada ja et nad loobuvad ettelugemisest.
Selle asjaolu märgib notar notariaalakti.
Notar võib tõestada vaid juhul, kui viidatav notariaalakt on osalejatele tõestamise juures esitatud originaalina, algärakirjana või notariaalselt kinnitatud ärakirjana.
Käesoleva paragrahvi lõiget 1 kohaldatakse ka kaartide, jooniste ja illustratsioonide läbivaatamisele.
Viidatavat notariaalakti ei ole vaja koostatavale notariaalaktile lisada, kui kõik osalejad sellest loobuvad.
Loobumise märgib notar notariaalakti.
Kui teise notariaalaktiga on notari juures või mujal võimalik mõistliku aja jooksul enne tehingu tõestamist tutvuda, teatab notar sellest osalejatele.
Lisaks käesoleva seaduse §-st 18 tulenevatele ülesannetele selgitab notar osalejatele teisele notariaalaktile viitamise tähendust.
Kui notariaalaktis viidatakse sellele lisatud dokumendile, ei pea seda ette lugema, kui kõik osalejad ettelugemisest loobuvad.
Kohesele sundtäitmisele allumise tahteavalduse peab notar notariaalakti märkima; üksnes aktile lisatud dokumenti märgituna on see tühine.
Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt lisatud dokumenti ette ei loeta, esitab notar selle osalejatele tutvumiseks ja allakirjutamiseks; kui dokument koosneb rohkem kui ühest leheküljest, tuleb igale leheküljele eraldi alla kirjutada.
Käesoleva seaduse §-st 18 tulenevad notari kohustused kehtivad muutmatult.
Notar peab notariaalakti märkima, et osalejad loobusid ettelugemisest; ilma selleta on tõestamine tühine.
Samuti märgib notar notariaalakti asjaolu, et lisatud dokument on neile tutvumiseks esitatud.
Enampakkumise tehingu tõestamisel loetakse osalejaiks üksnes need pakkujad, kes jäävad oma pakkumise juurde.
Kui selline osaleja lahkub enne enampakkumise lõppu, ei kohaldata tema suhtes käesoleva seaduse § 13 lõiget 1 juhul, kui notar märgib tema lahkumise notariaalakti.
Kui osaleja tema enda teatel või notari tähelepaneku kohaselt ei valda piisavalt eesti keelt või, kui notariaalakt koostatakse võõrkeeles, piisavalt seda keelt, märgib notar selle asjaolu notariaalakti.
Notariaalakt tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul osalejale ettelugemise asemel tõlkida; ilma selleta on tõestamine tühine.
Kui osaleja nõuab, koostatakse ja antakse talle läbivaatamiseks kirjalik tõlge.
Kirjalik tõlge tuleb notariaalaktile lisada.
Notar teatab osalejale, et viimasel on õigus kirjalikku tõlget nõuda.
Need asjaolud märgib notar notariaalakti.
Kui notar ei tõlgi ise, kaasatakse osaleja või notari valitud tõlk.
Notaril on õigus keelduda osaleja valitud tõlgi kaasamisest, kui tal tekib kahtlus tõlke õigsuse suhtes.
Ebaõige tõlkimisega tekitatud kahju eest vastutavad notar ja tema poolt valitud tõlk solidaarselt, välja arvatud juhul, kui tõlkis vandetõlk.
Kui tõlk ei ole vandetõlk, hoiatab notar teda ebaõige tõlkimisega kaasneva tsiviil- ja kriminaalvastutuse eest.
Notar märgib need asjaolud notariaalakti.
Notariaalaktile kirjutab alla ka tõlk.
Tõlgi ja tema lähikondlase suhtes kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse § 7 ja § 8, kusjuures tühiseks loetakse nii tõlge kui tõestamine.
Notar selgitab välja osalejate tahte ja õiguslikult korrektseks tehinguks olulised asjaolud.
Samuti selgitab notar osalejatele tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi.
Notar kajastab osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt.
Seejuures hoolitseb notar selle eest, et välistataks eksimused ja kahtlused ega kahjustataks kogenematu ja asjatundmatu osaleja huve.
Kui notaril tekib kahtlus tehingu seadusele ja osalejate tegelikule tahtele vastavuse suhtes, arutab ta selle osalejatega läbi.
Kui notar kahtleb tehingu kehtivuses ja osalejad nõuavad sellele vaatamata tõestamist, märgib notar oma selgituse ja selle kohta esitatud osalejate põhjendused notariaalakti.
Notar korraldab tehingu notariaalse tõestamise selliselt, et käesoleva paragrahvi lõigetest 1 ja 2 tulenevate kohustuste täitmine oleks tagatud.
Kui tuleb kohaldada välismaa õigust või tekib selle kohta kahtlus, teatab notar sellest osalejatele ning märgib selle asjaolu notariaalakti.
Notar ei pea selgitama välismaa õiguse sisu.
Notar juhib osalejate tähelepanu tehinguks vajalikule kohtu- või ametiasutuse loale või nõusolekule ning märgib selle notariaalakti.
Niisuguse tehingu tõestamisel, mille puhul on võimalik teostada seadusjärgset ostueesõigust, selgitab notar seda asjaolu osalejatele ning märgib selle notariaalakti.
Kui tehing puudutab kinnistusraamatusse, laevakinnistusraamatusse, kommertspandiregistrisse või muusse avaliku usaldatavusega registrisse kantud või kandmisele kuuluvat asjaõigust, kontrollib notar eelnevalt tehinguks vajaliku käsutusõiguse olemasolu vastavast registrist ning vajaduse korral abieluvararegistrist.
Vastasel juhul tõestab notar tehingu üksnes siis, kui osalejad seda üksmeelselt nõuavad, hoolimata notari selgitustest kontrollimata asjaoludele põhineva tõestamise ohtlikkuse kohta.
Notar märgib käsutusõiguse kontrollimise tulemused või kontrollimisest loobumise koos enda antud selgitustega notariaalakti.
Kui tehingu ese võib olla abikaasade või endiste abikaasade ühisvara, tuvastab notar osaleja avalduse alusel osaleja perekonnaseisu ning märgib selle notariaalakti.
Kui osaleja tema enda teatel või notari tähelepaneku kohaselt piisavalt ei kuule, ei kõnele või ei näe, kaasab notar tõestamisse tunnistaja, välja arvatud juhul, kui kõik osalejad sellest loobuvad.
Notariaalaktile kirjutab alla ka tunnistaja.
Notariaalakti, milles käesoleva seaduse § 23 lõike 1 kohaselt on märgitud, et osaleja ei kuule piisavalt, peab notar esitama sellele osalejale ettelugemise asemel läbivaatamiseks; ilma selleta on tõestamine tühine.
Läbivaatamiseks esitamise märgib notar notariaalakti.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud osaleja on notariaalaktile omakäeliselt alla kirjutanud, siis eeldatakse, et see on talle läbivaatamiseks esitatud ning tema poolt heaks kiidetud.
Kui osaleja tema enda teatel või notari tähelepaneku kohaselt piisavalt ei kuule ega kõnele ega suuda ka kirjalikul teel suhelda, kaasab notar tõestamisse osaleja usaldusisiku, kes on võimeline osalejast aru saama.
Ilma selleta on tõestamine tühine.
Usaldusisiku kaasamise märgib notar notariaalakti.
Notariaalaktile kirjutab alla ka usaldusisik.
Tõestamine on tühine osas, mis on seotud usaldusisikule õigushüve loomisega.
Käesoleva seaduse §-s 23 sätestatud nõue tunnistaja kaasamise kohta jääb kehtima.
Kui osaleja enda teatel või notari tähelepaneku kohaselt ei saa alla kirjutada, kaasab notar ettelugemise ja nõusoleku andmise juurde tunnistaja.
Notariaalaktile kirjutab osaleja asemel alla tunnistaja.
Ei oska piisavalt keelt, milles notariaalakt koostatakse.
Käesoleva seaduse § 8, § 17 lõiget 4, § 25 lõiget 3 ning § 27 punkti 2 kohaldatakse vastavalt isiku suhtes, kes saab viimse tahte avaldusest (testamendist, pärimislepingust) õigushüve või kes on testamenditäitja.
Notar märgib notariaalakti oma tähelepanekud pärandaja teo- ja otsusevõime kohta.
Osaleja nõudel kaasab notar viimse tahte avalduse tõestamise juurde kuni kaks tunnistajat.
Kaasamise märgib notar notariaalakti.
Testamendi hoiulevõtmiseks tõestab notar vastavalt käesolevale peatükile isiku avalduse, et notarile üleantud ümbrik sisaldab tema testamenti.
Notar märgib ümbriku üleandmise toimumise notariaalakti.
Üleantud ümbrik loetakse notariaalakti lisaks.
Kui ümbrik ei ole üleandmisel suletud, pitseerib notar ümbriku testaatori juuresolekul kinni ning märgib selle notariaalakti.
Ümbrikule teeb notar pealdise selle kohta, et ümbrik sisaldab testaatori avalduse kohaselt tema testamenti.
Pealdis peab sisaldama testaatori isikuandmeid ning testamendi hoiuleandmise kuupäeva.
Pealdisele kirjutavad alla notar ja testaator.
Pärandaja, kes ei ole tema enda avalduse või notari tähelepaneku kohaselt võimeline piisavalt kõnelema, peab avalduse, et notarile tõestamiseks esitatud dokument või hoiuleandmiseks esitatud ümbrik sisaldab tema viimset tahet, märkima tõestamise käigus omakäeliselt notariaalakti, kirjutama notariaalaktile lisatavale eraldi lehele või hoiuleandmiseks esitatud ümbrikule.
Omakäelise avalduse kirjutamine märgitakse notariaalakti.
Kui pärandaja, kes avaldab notarile oma viimse tahte suuliselt, ei oska piisavalt keelt, milles notariaalakt koostatakse, ning see asjaolu on notariaalakti märgitud, tuleb koostada kirjalik tõlge; ilma selleta on tõestamine tühine.
Tõlge lisatakse notariaalaktile.
Kui käesoleva seaduse §-s 38 ei sätestata teisiti, peab tõestamistoiming, mille esemeks ei ole tehing ega tahteavaldus, vaid muu sündmus või asjaolu, olema notariaalse tõestamise vormis.
Tõestamiseks koostab notar notariaalakti vastavalt käesoleva seaduse §-s 35 sätestatule.
Juriidilise isiku organi otsuse tõestamiseks koostab notar notariaalakti käesoleva seaduse §-de 35 ja 36 alusel; ilma notariaalaktita on tõestamine tühine.
Käesoleva seaduse 2. peatükis sätestatut ei kohaldata.
Notariaalakt peab sisaldama notari nime, ametinimetust ja allkirja ning tema tähelepanekute aruannet; ilma selleta on tõestamine tühine.
Dokumendid, kaardid, joonised ja illustratsioonid, millele notariaalaktis viidatakse ning mis sellele lisatakse, on notariaalakti osa.
Notariaalakti märgib notar tähelepanekute tegemise aja ja koha ning notariaalakti koostamise aja ja koha.
Käesoleva seaduse § 13 lõiget 3 kohaldatakse vastavalt.
Juriidilise isiku organi otsuse tõestamiseks kontrollib notar organi koosoleku otsustusvõimet ning koosoleku juhataja ja protokollija isikusamasust ja teovõimet.
Kui otsus võetakse vastu koosolekut kokku kutsumata, kontrollib notar hääletamise korraldaja (juhatuse liikmete, nõukogu esimehe) isikusamasust ning teovõimet.
Käesoleva seaduse § 10 ja § 11 kohaldatakse vastavalt.
Notar kontrollib kahtluse korral otsuse vastuvõtmisel seaduse ja põhikirja nõuetest kinnipidamist, osalejate nimekirja või hääletusprotokolli vastavust asjaomase organi koosseisule ning esindajate volitusi.
Osalejate nimekirja õigsuse eest vastutab koosoleku juhataja ning hääletusprotokolli õigsuse eest hääletamise korraldaja, kes peab selle kinnituseks nimekirjale või protokollile notari juuresolekul alla kirjutama.
Osalejate nimekiri või hääletusprotokoll lisatakse notariaalaktile.
Notar kajastab kontrollimise tulemused, koosoleku päevakorra, vastuvõetud otsuse sisu ning otsuse suhtes eriarvamusele jäämise käesoleva seaduse § 35 lõikes 1 nimetatud tähelepanekute aruandes.
Vannutamisele ja vande all antava kirjaliku tunnistuse tõestamisele kohaldatakse vastavalt tehingu tõestamise sätteid.
Asjaolu notariaalseks kinnitamiseks teeb notar notariaalmärke, mis peab sisaldama notari tunnistust tema poolt kindlakstehtu kohta, notari allkirja ning värvipitsati jäljendit; ilma selleta on kinnitamine tühine.
Märkes näidatakse selle tegemise kuupäev ja koht.
Muid lihtsaid asjaolusid.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetamata tõendeid ja tunnistusi väljastab notar vastavalt oma äranägemisele tõestamise või kinnitamise vormis.
Notar kinnitab allkirja üksnes juhul, kui allkiri on antud või omaks võetud tema juuresolekul.
Allkirja omaksvõtmist kinnitab selle andja vastaval dokumendil notari juuresolekul antud omakäelise allkirjastatud märkusega.
Dokumenti, millel olevat allkirja kinnitatakse, kontrollib notar vaid selleks, et välja selgitada võimalik alus ametitoimingust keeldumiseks.
Notariaalmärkes märgib notar allkirja andnud või omaks võtnud isiku tuvastamiseks vajalikud andmed ning kas allkirja andmine või omaksvõtmine toimus tema juuresolekul.
Käesoleva seaduse § 10 lõikeid 1 ja 2 kohaldatakse vastavalt.
Allkirja ilma selle juurde kuuluva tekstita (blankoallkiri) kinnitab notar üksnes juhul, kui ta on kindlaks teinud, et allkirja kinnitamine on vajalik enne dokumendi sisu kindlaksmääramist.
Notariaalmärkes viitab notar teksti puudumisele ning nimetab asjaolud, millega põhjendati blankoallkirja tõestamise vajalikkust.
Tõlkija allkirja kinnitamisel on notaril õigus kinnitamisest keelduda, kui ta ei tunne tõlkijat või kui ta kahtleb tõlke õigsuses.
Kohtu registriosakonnale esitatava allkirjanäidise kinnitamisel tuleb allkiri anda notari juuresolekul, vastasel korral on kinnitamine tühine.
Sellele asjaolule viitab notar notariaalmärkes.
Notariaalmärkes viidatakse, et allkirjanäidis on esitamiseks kohtu registriosakonnale registrikande tegemiseks.
Notariaalmärge peab sisaldama allkirja andnud isiku andmeid.
Juriidilise isiku seadusjärgse esindaja allkirjanäidise puhul märgitakse esindaja avalduse alusel täiendavalt juriidilise isiku nimi ja esindaja amet (juhatuse liige, täisosanik jne).
Dokumendi ärakirja kinnitamisel tuvastab notar, kas dokument on originaal, algärakiri, tõestatud või tõestamata ärakiri, ning viitab sellele asjaolule notariaalmärkes.
Kui dokumendis on lünk, läbikriipsutus, vahelekirjutus, muudatus või loetamatu sõna või kui dokument sisaldab kustutatud või loetamatut teksti, kui mitmeleheline dokument on lahti köidetud või kui muud asjaolud viitavad dokumendis esialgse sisu muutmisele, viitab notar notariaalmärkes neile asjaoludele, kui see ei ilmne ärakirjast endast.
Kui ärakiri sisaldab üksnes dokumendi väljavõtet, nimetab notar notariaalmärkes väljavõtte eseme ning märgib, et dokumendis ei ole seda täiendavaid või muutvaid andmeid.
Millise ajalise seisuga on andmed väljatrükil.
Kui väljatrükk sisaldab andmeid, millel ei ole registri põhiandmetele (registrikartoteegile, kinnistusregistrile, laevakinnistusregistrile) omast avalikku usaldatavust, peavad need olema varustatud vastava selgitusega.
Käesoleva seaduse § 41 lõiget 3 kohaldatakse vastavalt.
Kui dokument koosneb mitmest lehest, tuleb need nööri ja reljeefpitseri abil kokku köita.
Dokumendina käsitatakse notariaalakti või -märget kandvat originaaldokumenti, algärakirja ja notariaalselt kinnitatud ärakirja.
Käesoleva paragrahvi lõige 1 kehtib ka dokumendi, kaardi, joonise ja illustratsiooni kohta, mis käesoleva seaduse § 9 lõike 2, § 15, § 35 lõike 2 ning § 36 lõike 3 kohaselt notariaalaktile lisatakse.
Täiendused ja muudatused, välja arvatud sisulise tähenduseta ebaolulised parandused, märgib notar notariaalakti või -märke lõppu enne allkirja või notariaalakti või -märke servale ning allkirjastab eraldi.
Kui notariaalaktile on lisatud dokument käesoleva seaduse § 9 lõike 2, § 15, § 35 lõike 2 või § 36 lõike 3 kohaselt, ei pea muudatusi ja täiendusi juurdelisatud dokumendil alla kirjutama, kui notariaalaktist ilmneb nende heakskiitmine.
Ilmse vea võib notar parandada ka pärast notariaalakti või -märke koostamise lõpetamist tema poolt allkirjastatud ja kuupäevastatud õiendusega.
Õienduse kirjutab notar notariaalakti või -märke lõppu pärast allkirju või dokumendi külge köidetud eraldi lehele.
Kui pärast notariaalakti või -märke valmimist ilmneb vajadus muudatuste või täienduste järele, koostab notar selle kohta eraldi notariaalakti.
Notariaaldokumendi originaal (algkiri), mis ei kuulu väljastamisele, jääb notari kätte hoiule.
Notariaalakti originaali väljastab notar üksnes juhul, kui on avaldatud, et seda kasutatakse välismaal, ning isikud, kellel on õigus nõuda algärakirja, on sellega nõus.
Sel juhul varustab notar notariaalakti originaali pitseriga; originaali asemele jätab notar algärakirja ning märgib sellele, kellele ja miks originaal väljastati.
Algärakiri asendab edaspidi originaali.
Notariaalmärkega dokument väljastatakse, kui ei nõuta selle notari juures säilitamist.
Kui notariaalakti originaal on kadunud või täielikult või osaliselt hävinud ning selle asendamine on vajalik, võib selle olemasolevale algärakirjale, notariaalselt kinnitatud ärakirjale või sellest valmistatud notariaalselt kinnitatud ärakirjale teha märke, et see asendab originaaldokumenti.
Märge peab sisaldama väljaandmise aega ja kohta ning sellele tuleb alla kirjutada.
Originaaldokumendi asendab isik või asutus, kes on pädev algärakirja väljastama.
Kui võlgnik peab dokumendi kohaselt alluma kohesele sundtäitmisele, tuleb enne originaali asendamist ära kuulata võlgniku arvamus.
Originaali asendamisest peab teatama isikutele, kellel on õigus nõuda algärakirja, kui neid isikuid on võimalik ilma oluliste raskusteta välja selgitada.
Notariaalakti algärakirja valdamine asendab õigustoimingutes notariaalakti originaali valdamist.
Algärakirja väljastab isik või asutus, kes säilitab notariaalakti originaali.
Algärakiri on originaaldokumendi ärakiri, millel on sellekohane pealdis.
Algärakirja pealdis peab sisaldama kinnitust algärakirja vastavuse kohta originaalile, väljaandmise aega ja kohta ning isikute loetelu, kellele algärakiri väljastatakse.
Algärakirjal peab olema notari allkiri ja pitser.
Kui dokumendi ärakiri köidetakse nööri ja reljeefpitseri abil algärakirja külge või kui see on algärakirjaga ühel lehel, piisab nende ärakirjade õigsuse kinnitamisest algärakirja pealdises.
Originaalile tuleb märkida, kellele ja millal väljastati algärakiri.
Notar võib dokumendi eestikeelsele tõlkele lisada tõendi selle õigsuse ja täielikkuse kohta, kui ta on ise koostanud dokumendi võõrkeeles või kui ta on pädev väljastama notariaalakti algärakirja.
Tõendile kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 38 sätestatut.
Notar väljastab tõendi üksnes juhul, kui ta valdab võõrkeelt piisavalt.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt tõendiga varustatud tõlke õigsust ja täielikkust eeldatakse, kuni ei ole tõendatud vastupidist.
Sellisest tõlkest võib väljastada algärakirju ja ärakirju.
Tõlget peab sel juhul hoidma koos originaaliga.
Punktis 1 ja 2 nimetatud isikute õigusjärglased.
Isik, kes võib nõuda algärakirja, võib nõuda ka kinnitatud ja kinnitamata ärakirju ning tutvuda originaaliga.
Kui notar tõestab tehingu või kinnitab avalduse, mis kuulub esitamisele kohtu registriosakonnale või kinnistusametile, edastab ta selle ning seaduse kohaselt selle juurde kuuluvad muud dokumendid registriosakonda või kinnistusametisse.
Notar ei pea käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut täitma, kui kõik osalejad nõuavad teisiti.
Käesoleva seaduse § 10 lõikes 3, § 12 lõikes 3 ning § 21 lõikes 2 nimetatud juhtudel võib notar väljastada notariaalakti algärakirju ja ärakirju alles siis, kui ta on vajaliku isikusamasuse või esindus- või käsutusõiguse tuvastanud.
Isikusamasuse või esindus- või käsutusõiguse tuvastamiseks esitatud dokumente säilitab notar koos notariaalakti originaaliga, kuid ei köida neid nööri ja reljeefpitseriga selle külge.
Tuvastanud vajaliku isikusamasuse või esindus- või käsutusõiguse, teeb notar notariaalaktile ja algärakirjale käesoleva seaduse § 45 lõikes 3 sätestatud korras asjakohase õienduse.
Algärakirja ja ärakirja võib väljastada alles pärast õienduse tegemist.
Kui notar peab seaduse alusel või osalejate soovil notariaalakti edastama pädevasse kohtu- või ametiasutusse, tekib edastamiskohustus pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud õienduse tegemist.
Enne käesoleva seaduse jõustumist tehtud või alustatud tõestamistoimingu suhtes kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud õigusakte.
Kui tõestamistoimingu tegemise aluseks tuleb võtta välismaal väljaantud avalik dokument, peab see olema legaliseeritud või kinnitatud legaliseerimist asendava tunnistusega (apostilliga), kui välisleping ei sätesta teisiti.
Avaliku dokumendi ja apostilli mõiste on määratletud välisriigi avaliku dokumendi legaliseerimise nõude tühistamise konventsioonis (RT II 2000, 27, 165).
Kohtu- ja ametiasutus, samuti kohtutäitur võib nõuda talle esitatud välismaise avaliku dokumendi legaliseerimist või apostilliga kinnitamist, kui välisleping ei sätesta teisiti.
Kui dokumendil oleva allkirja või dokumendi ärakirja on tõestanud või kinnitanud välismaine ametiisik, kelle ametipädevust on tõendatud legaliseerimise või apostilliga, ei ole dokumendi või ärakirja Eestis kasutamise korral vajalik notariaalne kinnitamine.
Tõestamisest välismaise ametiisiku poolt ning dokumendi legaliseerimisest või apostilliga kinnitamisest ei piisa, kui Eesti seadus nõuab notariaalset tõestamist ning välisleping ei näe ette teisiti.
Justiitsministri määrusega kehtestatakse välismaiste ametiisikute loetelu, kelle puhul eeldatakse volitaja isikusamasuse ja tehingu tegemise võime usaldusväärset tuvastamist.
Niisuguse ametiisiku tõestatud volitus on võrdne Eesti notari tõestatud volitusega, kui on täidetud käesoleva seaduse §-st 56 tulenev legaliseerimise või apostilliga kinnitamise nõue.
Kohus võib tunnustada ka teiste välismaiste ametiisikute pädevust volituse tõestamisel, kui ametiisiku ametialane ettevalmistus ja seisund vastab Eesti notari omale ning volituse tõestamise põhimõtted vastavad käesolevas seaduses tehingute tõestamise kohta sätestatule.
Justiitsminister võib oma määrusega kohustada notarit arvutivõrgu kaudu kontrollima tõestamistoimingu suhtes olulisi asjaolusid registritest ja muudest andmekogudest.
Käesolev seadus jõustub 2002. aasta 1. veebruaril.
Käesoleva seaduse §-d 56-57 jõustuvad kümnendal päeval pärast seaduse Riigi Teatajas avaldamist.
Notariaalselt kinnitatud tehing käesoleva seaduse ning tõestamisseaduse rakendamisega seotud seaduste muutmise seaduse mõttes on notariaalselt tõestatud allkirjadega tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (RT I 1994, 53, 889; 65, õiend; 89, 1516; 1995, 26-28, 355; 49, 749; 87, 1540; 1996, 40, 773; 42, 811; 1998, 30, 409; 59, 941; 1999, 10, 155) § 92 lõike 2 tähenduses.
Maksta alates 1. jaanuarist 1997. a. eluasemetoetust ja toimetulekutoetust ühtse toimetulekutoetusena.
Toimetulekutoetust on õigus saada Eesti Vabariigi territooriumil elavatel isikutel (perekondadel), kelle kuusissetulek on alla Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud minimaalsetest tarbimiskulutustest lähtuvat toimetulekupiiri.
Toimetulekutoetuse taotlemise ja määramise aluseks on kuusissetulek, mis jääb isikule (perekonnale) pärast alatise eluasemega seotud alaliste kulude katmist normpinna ulatuses.
Taotlus jooksval kuul toimetulekutoetuse saamiseks esitatakse koos perekonna sissetulekuid ja alatise eluasemega seotud alalisi kulusid tõendavate dokumentidega valla- või linnavalitsusele hiljemalt järgneva kuu 20. kuupäevaks.
Toimetulekutoetust arvestaval sotsiaaltöötajal on õigus nõuda toetuse taotlejalt täiendavaid andmeid perekonna kohta.
Alatise eluasemega seotud alalised kulud võetakse toimetulekutoetuse määramisel arvesse eluruumi normpinna ulatuses.
Normpinnaks loetakse 18 ruutmeetrit üldpinda perekonnaliikme kohta ja täiendavalt 15 ruutmeetrit perekonna kohta.
Juhul kui korteri tubade arv võrdub seal alaliselt elavate elanike arvuga, kuid korteri üldpind on normpinnast suurem, võetakse aluseks korteri üldpind.
Kui korteri üldpind on normpinnast väiksem, võetakse aluseks tegelik pind.
Toimetulekutoetust makstakse toetuse taotlejale, kes tasub ise oma alatise eluasemega seotud alalised kulud.
Transpordi kasutamise toetus on ette nähtud mittetöötavatele puuetega inimestele, kes vajavad individuaaltransporti ravi- või rehabilitatsiooniprotseduuridele sõitmiseks, samuti igapäevaste sotsiaalsete esmavajaduste rahuldamiseks, kui ühistranspordi kasutamine ei ole võimalik või puudega inimese perekonnaliikmele või hooldajale, kes tegeleb selle isiku transportimisega.
Telefoni kasutamise toetus on ette nähtud üksi elavatele mittetöötavatele pimedatele, suhkruhaigetele, astmahaigetele, hüpertooniatõbe põdevatele ja haiguse kroonilise kuluga teistele haigetele, kes tervisliku seisundi tõttu arstliku komisjoni otsuse alusel vajavad sageli kodust arstiabi, samuti sotsiaalsete erivajadustega lasterikastele perekondadele, kellel on 4 või enam alaealist last.
Toetuse suurus ei või ületada analoog- või digitaalvõrgu telefoni ühe kuu abonementtasu suurust.
Perekonna sissetulekute teadliku varjamise või valeandmete esitamise korral lõpetatakse toetuse maksmine.
Isikule, kellel endal või kelle eestkostetaval on õigus elatisraha saada, kuid kes keeldub elatisraha saamise kohta dokumenti esitamast või elatisraha sisse nõudmast, võidakse toimetulekutoetust mitte määrata.
Maavalitsused peavad arvestust ning teostavad kontrolli toimetulekutoetuse määramise ja maksmise üle valla- ja linnavalitsuste poolt ning esitavad tulenevalt sotsiaalhoolekande seaduse paragrahvi 7 lõike 1 punktist 7 Sotsiaalministeeriumile iga kvartalile järgneva kuu 15. kuupäevaks aruanded kvartali jooksul toimetulekutoetuse arvestamise, vahendite eraldamise, vahendite jäägi ja nende täiendava vajaduse kohta valla- ja linnavalitsuste lõikes.
37 protsenti - vanematele kui 56-aastastele naistele ja vanematele kui 61-aastastele meestele.
Vahendid täiendavate sotsiaaltoetuste maksmiseks eraldatakse kohalikele omavalitsustele maavalitsuste kaudu.
Vabariigi Valitsuse 7. juuli 1993. a. määrus nr. 208 „Puuetega inimestele transpordikulude hüvitamise kohta“ (RT I 1993, 48, 654).
Kinnitada „Kauba sisseveol tolliformaalsuste läbiviimise kord“ (juurde lisatud).
Lugeda seoses 31. oktoobril 1999. a kasutusele võetava tollideklaratsioonide töötlemise tarkvaraga ASYCUDA osaliselt täidetud kaubadeklaratsioonid (R-deklaratsioonid) kuni 30. novembrini 1999. a sisenemisdeklaratsioonideks.
Käesolev „Kauba sisseveol tolliformaalsuste läbiviimise kord“ (edaspidi kord) määrab kindlaks tolliformaalsuste läbiviimise korra kauba sisseveol Eesti tolliterritooriumile (edaspidi tolliterritoorium) kuni kaubale tolliprotseduuri või muu tollikäitlusviisi kohaldamiseni.
Käesolevat korda ei rakendata territoriaalvett või õhuruumi läbiva vee- või õhusõiduki pardal olevale kaubale, kui selle sihtkoht asub väljaspool tolliterritooriumi, ning rahvusvahelisele postisaadetisele ja reisijaga koos liikuvas pagasis sisalduvale deklareeritavale kaubale.
Käesoleva korra punktis 5 ettenähtud ülddeklaratsiooni alusel.
Kauba tollile esitamisest ja ülddeklaratsiooni aktsepteerimisest kuni kaubale tolliprotseduuri või muu tollikäitlusviisi kohaldamiseni loetakse kaup ajutiselt ladustatuks.
Ajutiselt ladustatud kaupa võib hoida tolliterminalis või tolli poolt aktsepteeritud hoiukohas.
Ravimeid, narkootilisi ja psühhotroopseid aineid, tubakat, tubakatooteid, alkoholi, mootorikütust ning mootori- ja kütteõli võib hoida ajutisel ladustamisel ainult tolliterminalis ning selle toimetamine tolliterritooriumile on lubatud ainult tollitransiidiga.
Käesolev säte ei laiene ainult veterinaarias kasutatavatele ravimitele ravimiseaduse (RT I 1996, 3, 56; 49, 954; 1997, 93, 1564; 1998, 36/37, 554; 1999, 58, 608) mõistes.
Tollitransiidiga või ATA-märkmiku alusel tolliterritooriumile toimetatud kaupa võib hoida ajutisel ladustamisel tolliterminalis tollitransiidi dokumendi koopia või ATA-märkmiku transiidilehe koopia alusel või kohaldada käesoleva korra punktides 29 ja 30 ettenähtud tolliformaalsusi.
Eestis registreeritud isik, kes toimetab kauba tolliterritooriumile, või isik, kes vastutab kauba edasitoimetamise eest, või nende poolt volitatud, Eestis registreeritud isik (edaspidi isik) esitab tollile kauba sisseveo loa saamiseks ülddeklaratsiooni.
Raudteeveo korral vagunite koosseisu üleande kaaluleht ja „Rahvusvahelise raudtee kaubaveonduse kokkuleppega“ (SMGS) kehtestatud vormi kohased saatelehed (edaspidi SMGS-saateleht).
Kauba tolliterritooriumile toimetamise kohaga samas piiritollikontrolli tsoonis asuvasse tolliterminali paigutamisel lisaks alapunktides 1 ja 2 nimetatud dokumentidele konossemendi, kaubasaatelehe või kaubaveo saatedokumendi koopiat.
Käesoleva korra punktis 5 nimetatud dokumendid loetakse tollidokumentideks, kui need sisaldavad piisavaid andmeid sõiduki ja kauba identifitseerimiseks ning on tolli poolt aktsepteeritud.
Kui ülddeklaratsioon on tollile esitatud enne kauba saabumist tolliterritooriumile, teavitab selle esitaja kohe kirjalikult tolli ülddeklaratsiooni andmetes tehtud muudatustest.
Tekkida võiva tollivõla tagamiseks võib isikult nõuda tolli rahuldavat tagatist.
Kui kauba sisseveol on õigusaktidega kehtestatud piiranguid või erinõudeid, lähtutakse tolliformaalsuste läbiviimisel nimetatud õigusaktide sätetest.
Isik esitab tollile enne või vahetult pärast kauba saabumist lasti manifesti või lasti loetelu (edaspidi manifest) koos selle lisana olevate konossementide või kaubasaatelehtedega (edaspidi konossement), mis sisaldavad kaupade identifitseerimiseks vajalikke andmeid.
Tollile esitatav manifest peab olema allkirjastatud selle esitaja poolt.
Kui isik soovib manifesti ja konossementi edastada tollile automaatse andmetöötluse süsteemi sidevahendite kaudu, esitab ta vastavasisulise taotluse oma asukohajärgsele tolliasutusele.
Kauba saatja nimi ja aadress.
Kauba saabumisel piirivööndis paiknevasse tollikontrolli tsooni esitatakse tollile aktsepteerimiseks ülddeklaratsioon koos kaubaga.
Ülddeklaratsiooni esitanud isik vastutab ajutisel ladustamisel olevale kaubale tolliprotseduuri või muu tollikäitlusviisi kohaldamise eest.
Kui tolliterritooriumile toimetatud kaubale kohaldatakse ühte sisseveo tolliprotseduuridest, lähtutakse vastava tolliprotseduuri rakendamise eeskirjast.
Kui tolliterritooriumile toimetatud kaubale ei kohaldata ühte sisseveo tolliprotseduuridest, paigutatakse see ajutisele ladustamisele samas tollikontrolli tsoonis asuvasse tolliterminali.
Kauba tolliterritooriumile toimetamisest kuni kaubale tolliprotseduuri või muu tollikäitlusviisi kohaldamiseni vastutab tollivõlast tuleneva maksusumma tasumise eest manifesti esitaja või isik, kes võtab endale vastutuse kauba ajutise ladustamise eest.
Isik, kes paigutab ajutisel ladustamisel oleva kauba tolliterminali, vastutab kaubale tolliprotseduuri või muu tollikäitlusviisi kohaldamise eest.
Kauba sissevedu maanteesõidukiga toimub sisenemisdeklaratsiooni alusel.
Sisenemisdeklaratsioon esitatakse tollile kirjalikult koos kõigi isiku valduses olevate kaupa puudutavate dokumentidega.
Interneti vahendusel esitatud sisenemisdeklaratsioon, mis esitatakse tollile kirjalikult hiljemalt sisenemisdeklaratsiooni registreerimisele järgneval tööpäeval.
Kui sisenemisdeklaratsioon esitatakse tollile automaatse andmetöötluse süsteemi sidevahendite kaudu, võib sisenemisdeklaratsiooni asendava dokumendina esitada andmetöötlussüsteemist tehtud väljatrüki.
Väljatrükk tuleb esitada kahes eksemplaris.
Luba sisenemisdeklaratsiooni esitamiseks automaatse andmetöötluse süsteemi sidevahendite kaudu antakse isiku asukohajärgses tolliinspektuuris.
Sisenemisdeklaratsiooni esitamise õiguse saamiseks esitab isik tekkida võiva tollivõla tagamiseks tolli rahuldava tagatise.
Vastava õiguse saamiseks esitab isik kirjaliku taotluse asukohajärgsele tolliasutusele või kooskõlastatult asukohajärgse tolliasutusega mõnele teisele tolliasutusele.
Taotlusel peavad olema märgitud taotleja ärinimi, registrikood, asukoha aadress, kontaktandmed ning kauba ajutisel ladustamisel hoidmise koht.
Kui ajutiselt ladustatud kaupa soovitakse hoida tolli poolt aktsepteeritud hoiukohas, esitatakse samaaegselt taotlus hoiukoha pidamiseks.
Taotlus sisenemisdeklaratsiooni esitamise õiguse saamiseks peab sisaldama tollivõla limiidi arvestust tagatissumma määramiseks.
Isik ei ole tähtajaks tasunud tollivõlast tulenevat maksusummat.
Sisenemisdeklaratsiooni esitamise õiguse andmisest või selle andmise keeldumisest teatab toll isikule kirjalikult 30 kalendripäeva jooksul isiku kirjaliku taotluse esitamise päevast arvates.
Enne kauba saabumist esitab isik punkti 22 kohaselt täidetud sisenemisdeklaratsiooni registreerimiseks tolliasutusele, mille piirkonda sisseveetav kaup toimetatakse.
Üldjuhul on selleks tolliasutus, kus anti isikule sisenemisdeklaratsiooni esitamise õigus.
Isik võib sisenemisdeklaratsiooni esitamise õiguse andnud tolliasutuse kirjalikul loal esitada sisenemisdeklaratsiooni ka mõnele teisele tolliasutusele.
Luba ei anta või luba tühistatakse, kui deklarant ei ole tähtajaks tasunud tollivõlast tulenevat maksusummat.
Tollis registreeritud sisenemisdeklaratsioon kehtib 15 kalendripäeva.
Kui selle aja jooksul ei ole kaupa tolliterritooriumile toimetatud, tunnistatakse sisenemisdeklaratsioon kehtetuks.
Lahtrisse 6 „Pakkeüksus“ märgitakse kaubasaadetise pakkeüksuste koguarv.
Pakkeüksuste koguarv peab võrduma kõikide lahtris 31 kirjeldatud kaupade pakkeüksuste summaga.
Lahtrisse 18 „Transpordivahend saabumisel“ märgitakse andmete olemasolul maanteesõiduki, millele kaubad on vahetult laaditud sisenemisdeklaratsiooni aktsepteerimise ajal, liik ja registreerimisnumber.
Lahtri parempoolsesse osasse „Riik“ märgitakse vastavalt kaubadeklaratsiooni vormide ja kaubadeklaratsiooni täitmise juhendi lisale 1 „Riiklik maade klassifikaator“ riigi, kus sõiduk on registreeritud, kahekohaline tähtkood.
Lahtrisse 22 „Valuuta. Summa“ märgitakse kauba väärtust tõendaval dokumendil märgitud, Eesti Panga poolt noteeritava valuuta tähtkood vastavalt kaubadeklaratsiooni vormide ja kaubadeklaratsiooni täitmise juhendi lisale 2 „Riiklik valuutade klassifikaator“.
Lahtri parempoolsesse osasse märgitakse kauba väärtust tõendavalt dokumendilt kõikide deklareeritavate kaubapositsioonide maksumuste kogusumma samas valuutas.
Lahtrisse märgitakse kauba maksumus Saksa markades, kui tehing on sõlmitud välisvaluutas, mida Eesti Pank ei noteeri.
Lahtri 31 „Pakkeüksused ja kauba kirjeldus. Markeering - Konteinerite nr-d - Pakkeüksuste arv ja liik“ ülemisse osasse märgitakse pakkeüksuste arv ja pakendi liigi kolmekohaline kood vastavalt kaubadeklaratsiooni vormide ja kaubadeklaratsiooni täitmise juhendi lisale 9 „Pakendi liikide klassifikaator“.
Pakkeüksuste arvuks märgitakse „1“, kui kaubad on pakkimata ja/või kaupu ei ole võimalik loendada.
Andmete puudumisel võib pakkeüksuste arv olla eeldatav.
Lahtri alumisse osasse märgitakse kauba kirjeldus, mille alusel peab olema võimalik kaupa identifitseerida ning määrata kaubapositsiooni või rubriiki vastavalt Eesti kaupade nomenklatuurile (edaspidi EKN).
Kui kauba kirjelduse suhtes on seaduste ja teiste õigusaktidega kehtestatud täiendavaid nõudeid, lähtutakse nendest nõuetest.
Kui isikul puuduvad täpsed andmed saadetava kauba kohta, võib ta märkida eeldatava kauba kirjelduse.
Viimase rea parempoolsesse osasse märgitakse EKN-is kaubapositsioonile määratud täiendav mõõtühik.
Lisalehtede kasutamata lahtrid kriipsutatakse diagonaalis läbi.
Lahtrisse 33 „Kauba kood“ märgitakse lahtris 31 kirjeldatud kauba EKN-i kümnekohaline kaubapositsioon.
Lahtrisse 35 „Brutokaal (kg)“ ja 38 „Netokaal (kg)“ märgitakse vastavalt lahtris 31 kirjeldatud kauba brutomass ja netomass kilogrammides.
Lahter 41 „Täiendav mõõt ja kogus“ täidetakse juhul, kui lahtris 33 märgitud kaubapositsioonil on EKN-is lisaks kilogrammile märgitud täiendav mõõtühik.
Lahtrisse märgitakse kauba kogus vastavalt täiendavale mõõtühikule.
Lahtrisse märgitakse kauba eeldatav kogus, kui kauba täpne kogus ei ole teada.
Lahtrisse 44 „Lisainfo / Muud dokumendid“ märgitakse tollieeskirjadega nõutavate lisadokumentide liigi number ning lisadokumendi number ja kuupäev.
Kui sisenemisdeklaratsiooni esitaja soovib kaubale tolli poolt määratud piiraja jooksul kohaldada tolliprotseduuri või muud tollikäitlusviisi, märgitakse enne kauba saabumist piirivööndis paiknevasse tolliasutusse lahtri alumisele reale tunnus „100“ ja tolliasutuse, kus kavatsetakse tolliprotseduuri või muud tollikäitlusviisi kohaldada, numbrikood vastavalt kaubadeklaratsiooni vormide ja kaubadeklaratsiooni täitmise juhendi lisale 8 „Tolliasutuste koodide klassifikaator“.
Lahtrisse 54 „Koht ja kuupäev“.
Lahtrid A ja C täidab tolliametnik.
Sisenemisdeklaratsioon täidetakse masinakirjas või käsitsi trükitähtedega.
Sisenemisdeklaratsiooni eksemplar 6 jääb sisenemisdeklaratsiooni registreerinud tolliasutusse, eksemplar 8 tagastatakse esitajale.
Sisenemisdeklaratsioon edastatakse selle registreerinud tolliasutusest piirivööndis paiknevale tolliasutusele tollideklaratsioonide töötlemise süsteemi (edaspidi infosüsteem) kaudu.
Kauba saabumisel tollikontrolli tsooni esitatakse tollile kaup ja kaubaveo saatedokumendid.
Kui kaup ning kaubaveo saatedokumentidel toodud andmed erinevad sisenemisdeklaratsioonil toodud andmetest, teeb toll esitatud dokumentide alusel vastavad parandused infosüsteemi kaudu piirivööndis paiknevale tolliasutusele saadetud sisenemisdeklaratsioonile.
Kui ühe sisenemisdeklaratsiooni alusel sisseveetavate kaubanimetuste arv erineb sisenemisdeklaratsioonile märgitud kaubanimetuste arvust rohkem kui viie võrra, võib toll keelduda sisenemisdeklaratsiooni aktsepteerimast.
Piirivööndis paiknevas tolliasutuses määrab toll sisenemisdeklaratsioonil piiraja, mille jooksul tuleb kaup toimetada tolliterminali või tolli poolt aktsepteeritud hoiukohta.
Piiraeg märgitakse infosüsteemi.
Üldjuhul on piiraja pikkus kuni 48 tundi.
Sisenemisdeklaratsiooni esitaja või kauba vedaja põhjendatud taotluse alusel võib toll määrata pikema piiraja.
Toll võib kauba puutumatuse tagamiseks panna veokile tollitõkendi.
Tollitõkendite numbrid märgib tolliametnik infosüsteemi.
Pärast käesoleva korra punktides 26 ja 27 nimetatud paranduste ja märgete tegemist aktsepteerib toll sisenemisdeklaratsiooni.
Pärast sisenemisdeklaratsiooni aktsepteerimist teeb tolliametnik infosüsteemist sisenemisdeklaratsiooni väljatrüki (edaspidi väljatrükk), mis antakse isikule, kes esitas kauba ja kaubaveo saatedokumendid.
Tollitransiidiga tolliterritooriumile toimetatud kauba ajutiseks ladustamiseks tolli poolt aktsepteeritud hoiukohas esitab isik tollitransiidi lõpetamisel käesoleva korra punktis 20 nimetatud tolliasutusele kauba, kaubaveo saatedokumendid ja käesoleva korra punkti 22 kohaselt täidetud sisenemisdeklaratsiooni, kusjuures deklaratsiooni lahtrisse 29 märgitakse tolliasutus, kuhu sisenemisdeklaratsioon esitatakse.
Käesoleva korra punktis 29 nimetatud juhul jääb sisenemisdeklaratsiooni eksemplar 6 tollile ning eksemplar 8 tagastatakse selle esitanud isikule.
Kauba tolliterritooriumile toimetamisest kuni kaubale tolliprotseduuri või muu tollikäitlusviisi kohaldamiseni või tolliterminali paigutamiseni vastutab tollivõlast tuleneva maksusumma tasumise eest sisenemisdeklaratsiooni esitanud isik.
Sisenemisdeklaratsiooni esitanud isik vastutab kaubale tolliprotseduuri või muu tollikäitlusviisi kohaldamise eest.
Sisenemisdeklaratsiooni ei pea esitama, kui kauba tolliväärtus ei ületa 1000 krooni või kui nii on sätestatud sisseveole järgneva tolliprotseduuri rakendamise eeskirjas.
Kui maanteesõidukiga tollikontrolli tsooni saabunud kauba kohta ei ole esitatud sisenemisdeklaratsiooni või dokumenti tolliprotseduuri või muu tollikäitlusviisi kohaldamiseks, paigutatakse kaup samas tollikontrolli tsoonis asuvasse tolliterminali.
Kaubale tolliprotseduuri või muu tollikäitlusviisi kohaldamise eest vastutab kauba ladustaja.
Sisenemisdeklaratsiooniga tolliterritooriumile toimetatud kaubale võib tolliprotseduuri või muud tollikäitlusviisi kohaldada tolli loal enne sisenemisdeklaratsioonile märgitud, punktis 27 nimetatud piiraja lõppemist kaupa sisenemisdeklaratsiooni lahtrisse 30 märgitud tolliterminali paigutamata.
Tolliprotseduuri või muud tollikäitlusviisi võib kohaldada nimetatud tolliterminali järelevalve tolliasutuses ning kaup peab kuni tolliprotseduuri või muu tollikäitlusviisi kohaldamiseni asuma kaupa sissevedanud maanteesõidukil.
Raudteed mööda saabuva kauba kohta esitab isik eelnevalt tollile vagunite koosseisu eelteate kaalulehe, mis peab sisaldama informatsiooni veeremi ja sisseveetava kauba kohta.
Kauba sisenemisel esitab isik piirivööndis paiknevale tolliasutusele vagunite koosseisu üleande kaalulehe kahes eksemplaris koos SMGS-saatelehtedega.
Kauba väljatoimetamine piiritollikontrolli tsoonist toimub ainult tolliprotseduuri „tollitransiit“ kohaldamisega.
Tollivõlast tuleneva maksusumma tasumise eest vastutab vagunite koosseisu üleande kaalulehe esitaja kuni tolliprotseduuri „tollitransiit“ kohaldamiseni.
Isiku poolt maantee-, õhu- või mereteed mööda tolliterritooriumile toimetatavale kaubale, mille tolliväärtus ei ületa 50 000 krooni (edaspidi väikesaadetis) võib tolli loal kohaldada lihtsustatud sisseveo korda.
Lihtsustatud korda ei rakendata, kui selle rakendamine raskendab oluliselt või muudab võimatuks tollikontrolli teostamise.
Väikesaadetise lihtsustatud korras tolliterritooriumile toimetamisel esitab isik tollipunktile, mille kaudu kaup tolliterritooriumile toimetatakse, ülddeklaratsiooni asendava dokumendina kaubaarve või muu kauba väärtust tõendava dokumendi, mis peab sisaldama piisavalt andmeid kauba identifitseerimiseks.
Pärast ülddeklaratsiooni asendava dokumendi aktsepteerimist tolli poolt tagastatakse see isikule.
Isik jätab üle tollipiiri toimetatud väikesaadetise piirivööndis paiknevasse tollipunkti hoiule kuni tollieeskirjades ettenähtud tolliformaalsuste läbiviimiseni lähimas selleks ettenähtud tolliasutuses.
Ülddeklaratsiooni asendavale dokumendile tehakse märge „Hoiule antud“.
Isik peab taotlema väikesaadetisele tolliprotseduuri või muu tollikäitlusviisi kohaldamist 15 kalendripäeva jooksul ülddeklaratsiooni asendava dokumendi aktsepteerimise päevast arvates.
Kauba kättesaamiseks piirivööndis paiknevast tollipunktist esitab isik tollile tollieeskirjade kohaselt vormistatud kaubadeklaratsiooni.
Kui väikesaadetiste hoidmiseks ettenähtud ruumid tollipunktis puuduvad, on hõivatud või tulenevalt kauba mõõtmetest ei ole võimalik vastavatesse ruumidesse väikesaadetist paigutada, rakendatakse käesoleva korra osades I-III sätestatud nõudeid.
Käesolev seadus sätestab Eesti Vabariigi õigusaktide, välislepingute ja Riigikohtu põhistatud lahendite, samuti teadaannete Riigi Teatajas avaldamise korra.
Muud teadaanded ja kuulutused riigisekretäri korraldusel.
Riigikaitset reguleerivad seadused avaldatakse Riigi Teatajas.
Riigi julgeolekut, riigikaitset ning jälitustegevust reguleerivad Vabariigi Valitsuse ja ministrite õigusaktid, millega ei ole piiratud teenistusväliste isikute õigusi või neile pandud kohustusi, avaldatakse neis õigusaktides endis ettenähtud korras.
Riigi Teatajat antakse välja eesti keeles.
Nende ametlike ja mitteametlike tõlgete avaldamise.
Käesoleva seaduse § 2 1. lõikes nimetatud õigusaktid saadetakse pärast nende allakirjutamist või väljakuulutamist Riigikantseleile avaldamiseks Riigi Teatajas.
Riigi Teataja ilmub nelja erineva perioodilise väljaandena vastava pealkirjaga tiitellehel.
Riigi Teataja esimese, teise ja kolmanda osa esimesel leheküljel on ülal keskel suure riigivapi kujutis, mille all on pealkiri „Riigi Teataja“ ning alapealkiri vastavalt I osa „Riigikogu, Vabariigi Presidendi ja Vabariigi Valitsuse õigusaktid“, II osa „Välislepingud“ ja III osa „Riigikohtu lahendid“.
Alapealkirja all on Riigi Teataja järjekorranumber, ilmumise kuupäev ning aasta ja sisukord.
Riigi Teataja neljanda osa esimesel leheküljel on pealkiri „Riigi Teataja Lisa“, selle all järjekorranumber, ilmumise kuupäev ning aasta ja sisukord.
Teises jaos käesoleva seaduse § 2 1. lõike punktides 6 ja 6 1 nimetatud õigusaktid.
Kolmandas jaos Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi lahendid.
Riigi Teataja II osas „Välislepingud“ avaldatakse käesoleva seaduse § 2 1. lõike punktis 10 nimetatud lepingud ja õigusaktid ning teadaanded.
Kui mõne käesoleva seaduse § 2 1. lõike punktis 10 nimetatud lepingu lisal ei ole üldist tähtsust, võidakse see riigisekretäri otsusel tõlkimata jätta ning avaldada keeles, milles leping on sõlmitud.
Riigi Teataja III osa „Riigikohtu lahendid“ esimeses jaos avaldatakse Riigikohtu üldkogu põhistatud lahendid, teises jaos Riigikohtu kriminaalkohtukolleegiumi põhistatud lahendid, kolmandas jaos Riigikohtu tsiviilkohtukolleegiumi põhistatud lahendid, neljandas jaos Riigikohtu halduskohtukolleegiumi põhistatud lahendid ning viiendas jaos Riigikohtu erikogu põhistatud lahendid.
Riigi Teataja IV osa „Riigi Teataja Lisa“ esimeses jaos avaldatakse käesoleva seaduse § 2 1. lõike punktides 7, 9, 11 ja 12 nimetatud õigusaktid ning aruanded ja ülevaated, samuti füüsilisi isikuid puudutavad Vabariigi Valitsuse õigusaktid, välja arvatud õigusaktid ametisse nimetamise ja ametist vabastamise kohta.
Teises jaos avaldatakse käesoleva seaduse § 2 1. lõike punktides 13 ja 14 nimetatud teadaanded ja kuulutused.
Seadused avaldatakse Riigi Teatajas seitsme tööpäeva jooksul pärast nende kehtestatud korras väljakuulutamist.
Riigikogu otsused, avaldused, deklaratsioonid ja pöördumised avaldatakse Riigi Teatajas seitsme tööpäeva jooksul pärast nende allakirjutamist.
Muud õigusaktid avaldatakse Riigi Teatajas kümne tööpäeva jooksul pärast nende Riigikantseleile üleandmist.
Vabariigi Valitsuse korraldused jõustuvad allakirjutamise päevast, kui korralduses eneses ei sätestata teist tähtaega.
Vabariigi Presidendi otsused ametiisikute ametisse nimetamise ja ametist vabastamise kohta jõustuvad allakirjutamise päeval.
Vabariigi Presidendi muud õigusaktid, Riigikogu otsused ja Vabariigi Valitsuse määrused, samuti muud õigusaktid jõustuvad Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval, kui vastavas aktis eneses ei sätestata teist tähtaega.
Välislepingud jõustuvad nendes lepingutes sätestatud korras.
Riigikohtu lahendid jõustuvad kohtumenetluse seadustes sätestatud korras.
Riigi Teatajas avaldatud õigusaktid, välja arvatud kohalike omavalitsuste aktid, kehtivad kogu Eesti territooriumil, kui aktides enestes pole sätestatud teisiti.
Kohalike omavalitsuste õigusaktid kehtivad vastava omavalitsuse haldusterritooriumil.
Seaduse avaldamisel tuuakse ära Vabariigi Presidendi otsus seaduse väljakuulutamise kohta, mis tähistatakse Riigi Teataja eraldi artikli järjekorranumbriga, otsuse kuupäev ja otsuse tekst, teksti järel presidendi nimi.
Sellele järgneb väljakuulutatud seaduse pealkiri, vastuvõtmise kuupäev ja seaduse tekst.
Vabariigi Valitsuse määruste ja korralduste, ministrite määruste ja muude õigusaktide avaldamisel tuuakse ära õigusakti pealkiri (välja arvatud Vabariigi Valitsuse korraldused), selle järel õigusakti väljaandja, kuupäev, number ja tekst.
Vabariigi Valitsuse määruse teksti järel tuuakse ära määrusele allakirjutanud peaministri, asjaomase ministri ja riigisekretäri nimi ning Vabariigi Valitsuse korralduse teksti järel korraldusele allakirjutanud peaministri nimi.
Lahendis mainitud isikute, välja arvatud kohtunike nimesid võib lahendi avaldamiseks muuta või kasutada initsiaale.
Riigi Teataja iga osa järjekorranumber algab igal aastal number ühest.
Riigi Teataja esimeses, teises ja kolmandas osas avaldatakse õigusaktid, välislepingud ja Riigikohtu põhistatud lahendid eraldi artiklite järjekorranumbrite all, igal uuel aastal alustatakse number ühest.
Riigi Teataja esimese, teise, kolmanda ja neljanda osa kohta kasutatavad lühendid on vastavalt RT I, RT II, RT III ja RTL.
Riigi Teatajas ilmunud õigusaktidele viitamisel märgitakse sulgudes pärast lühendit RT I, RT II, RT III või RTL Riigi Teataja ilmumisaasta, number ja artikli järjekorranumber.
Eesti Vabariigi võõrkeelsetes väljaannetes tehakse tõlgitud õigusakti pealkirja järel sulgudes viide nimetatud akti avaldamisele Riigi Teatajas.
Riigi Teataja ilmub Riigikantselei väljaandel.
Õigusaktid ning nende võõrkeelsed tõlked võib avaldada muudes väljaannetes üksnes viitega nende aktide avaldamisele Riigi Teatajas või käesoleva seaduse § 13 1. lõikes nimetatud väljaannetes.
Muudel juhtudel või enne õigusakti avaldamist Riigi Teatajas on õigusakti avaldamine lubatud üksnes riigisekretäri nõusolekul.
Riigi Teataja iga aastakäigu kohta annab Riigikantselei välja eraldi kaasandena Riigi Teataja tähestikulise sisujuhi ning iga viie aasta järel süstemaatilise sisujuhi.
Käesoleva seaduse § 2 1. lõike punktides 7, 9, 10 (välislepingute mitteametlikes tõlgetes), 13 ja 14 nimetatud õigusaktides ja teadaannetes võidakse avaldamise käigus teha keelelisi parandusi akti vastuvõtja või väljasaatja nõusolekul.
Käesoleva seaduse § 2 1. lõikes nimetatud õigusaktide avaldamise eest Riigi Teatajas tasu ei võeta, välja arvatud § 2 1. lõike punktis 14 nimetatud muude teadaannete ja kuulutuste eest, mille avaldamise tasu kehtestab riigisekretär.
Riigi Teataja väljaannete tellimise, üksiknumbri ja kaasannete hinnad kehtestab riigisekretär, arvestades tegelikke kulusid.
Kohalike omavalitsuste, Rahvusraamatukogu ja üldkasutatavate raamatukogude Riigi Teataja väljaannetega tasuta varustamise kulud kaetakse riigieelarvest.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes loetletud raamatukogudes ja kohalikes omavalitsustes on igaühel õigus tasuta tutvuda Riigi Teataja väljaannetega.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 1990. aasta 10. mai seadlus „Riigi Teataja väljaandmise kohta“ (ENSV Teataja 1990, 16, 254).
Käesoleva seaduse otstarve on vaba ettevõtluse huvidest lähtuv konkurentsivabaduse kaitsmine loodusvarade ammutamisel, toodete valmistamisel ja teenuste osutamisel ning toodete ja teenuste (edaspidi kaubad) ostmisel ja müümisel ning muus majandustegevuses konkurentsivabaduse kahjustamise ärahoidmine ja kõrvaldamine.
Käesolevat seadust kohaldatakse ka juhul, kui konkurentsivabaduse kahjustamisele suunatud tegu või tegevusetus toimub väljaspool Eesti territooriumi, kuid kahjustab konkurentsivabadust Eesti territooriumil.
Käesoleva seaduse subjektiks on ettevõtja.
Käesoleva seadusega ettevõtjale rakendatavad sätted laienevad ka kaubaturul osalevale või ettevõtjate huvides tegutsevale mittetulundusühingule, sihtasutusele või teisele isikule.
Käesoleva seaduse sätted laienevad riigiasutustele ja kohaliku omavalitsuse asutustele, kui nimetatud asutuste otsuse või tegevuse kaudu kahjustatakse konkurentsivabadust.
Käesoleva seaduse tähenduses loetakse üheks ettevõtjaks ühte kontserni kuuluvaid ettevõtjaid või teisi valitseva mõju kaudu üksteisega seotud ettevõtjaid.
Olukorda, kus ettevõtja omab häälteenamust teise ettevõtja juures kokkuleppe alusel koos mõne oma aktsionäri või osanikuga.
Käesolevat seadust rakendatakse kaubaturul osalevate või osaleda soovivate isikute vahelise konkurentsivabaduse kaitseks.
Kaubaturg on hinna, kvaliteedi, tehniliste omaduste, realiseerimis- ning kasutustingimuste, tarbimis- ja muude omaduste poolest ostja seisukohalt omavahel asendatavate kaupade käibimise ala kogu Eesti territooriumil või selle osal.
Konkurentsiametil on õigus piiritleda kaubaturg iga konkreetse kauba osas.
Leping, muu tehing ja kokkulepe (edaspidi kokkulepe) või kooskõlastatud tegevus, mis on vaba ettevõtlust kahjustava ja konkurentsivabadust piirava, takistava, kitsendava või moonutava eesmärgi või tagajärjega, on keelatud.
Kahjustatakse konkurentsivabadust käesoleva lõike punktides 1-7 nimetamata viisil.
Ettevõtja poolt mitme teise ettevõtjaga sõlmitud sarnaste kokkulepete, kooskõlastatud tegevust arendavate poolte käivete summaarne osatähtsus ei ole kokkuleppest või kooskõlastatud tegevusest mõjutatud kaubaturul suurem kui viis protsenti.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 tingimused peavad olema täidetud kogu kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse kestuse jooksul.
Ei too kaasa olulist konkurentsivabaduse kahjustamist kaubaturul.
Grupierandiks on rahandusministri ettepanekul Vabariigi Valitsuse antud luba sõlmida käesoleva seaduse §-s 6 sätestatud tingimustele vastavaid teatud ühte liiki konkurentsivabadust kahjustavaid või kahjustada võivaid kokkuleppeid.
Muud tingimused, millele sellised kokkulepped peavad vastama.
Kui kaubaturul, mida antud kokkulepe mõjutab, praktiliselt puudub konkurents kokkuleppepoole või -poolte jaoks ühiselt.
Kokkulepped või nende tingimused, millel on käesoleva seaduse §-s 4 märgitud eesmärgid või tagajärjed ning millele pole käesoleva seaduse §-de 6 või 7 alusel antud erandit, on tühised, välja arvatud käesoleva seaduse §-le 5 vastavad kokkulepped või nende tingimused.
Käesoleva seaduse §-s 6 sätestatud erandi saamiseks tuleb Konkurentsiametile esitada taotlus enne kokkuleppe sõlmimist või kuue kuu jooksul erandit vajava kokkuleppe sõlmimisest arvates.
Vastav kokkulepe või selle konkurentsivabadust kahjustav tingimus on kuni erandi andmiseni kehtetu.
Eranditaotlus kokkuleppe kohta, mis ei olnud selle sõlmimisel käesoleva seadusega vastuolus, tuleb esitada kolme kuu jooksul, alates nende asjaolude ilmnemisest, mille tõttu kokkulepe või selle tingimus osutub seadusega vastuolus olevaks.
Vastav kokkulepe või selle tingimus on vastavate asjaolude ilmnemisest kuni erandi andmiseni kehtetu.
Eranditaotluse esitab kokkuleppe üks pool või pooled ühiselt.
Eranditaotluse esitaja või esitatud eranditaotluse aluseks oleva kokkuleppe teine pool võib eranditaotluse igal ajal kuni erandi andmiseni tagasi võtta, esitades sellekohase kirjaliku avalduse.
Konkurentsiametile esitatakse eranditaotlus koos kogu vajaliku teabega vastavalt rahandusministri poolt kehtestatavale juhendile, kusjuures Konkurentsiameti nõudmisel peab andma selgitusi ning esitama tutvumiseks dokumentide originaalid või nende koopiad või ärakirjad, mille originaalilevastavust kinnitab nende esitaja oma allkirjaga.
Kui eranditaotluses sisalduv või sellega seoses esitatud teave on mittetäielik, ebaõige või eksitav, teatab Konkurentsiamet sellest taotlejale kirjalikult, nõudes kogu teabe esitamist ja määrates selle esitamiseks tähtaja.
Nimetatud juhul algavad käesoleva seaduse §-s 11 sätestatud tähtajad kogu teabe laekumise kohta Konkurentsiameti poolt taotluse esitajale sellekohase kirjaliku teate saatmise päevast.
Isik, kelle kasuks on erand antud, ja isik, kes erandi andmise otsust taotleb, peab eranditaotluses esitatud andmete olulistest muudatustest teatama Konkurentsiametile vähemalt seitsme kalendripäeva jooksul vastava teabe saamisest.
Teabe juurde, mida eranditaotluse esitaja peab ärisaladuseks, teeb ta vastava märke või annab selle teabe eraldi lisana.
Ärisaladuseks ei saa olla üldsusele avaldamisele kuuluv teave.
Lõpetab menetluse erandit andmata, kui kokkulepe ei vaja erandit käesoleva seaduse §-s 5 toodud alustel või kui seda liiki kokkulepetele on antud grupierand või kui eranditaotlus on tagasi võetud või kui eranditaotluse esitaja või kokkuleppe teine pool ei ole esitanud kogu vajalikku teavet Konkurentsiameti poolt selleks teistkordselt määratud tähtajaks.
Konkurentsiameti peadirektor või tema asetäitja teeb ühe käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud otsustest kahe kuu jooksul pärast kogu teabe esitamist.
Kui Konkurentsiameti peadirektor või tema asetäitja otsustab algatada täiendava menetluse käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 3 alusel, teatab ta sellest kirjalikult erandi taotlejatele ning teeb lõpliku otsuse erandi andmise, sellest keeldumise või erandi mittevajalikkuse kohta kuue kuu jooksul pärast täieliku teabe esitamist.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud tähtaegu võib Konkurentsiamet pikendada üksnes erandi taotleja kirjalikul nõusolekul.
Käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 nimetatud otsus on kirjalik ja sisaldab otsuse põhjendust.
Erandi andmise otsus võib sisaldada kokkuleppepooltele tingimusi või kohustusi, mille täitmine on erandi kehtimiseks kohustuslik.
Konkurentsiameti peadirektor või tema asetäitja võib anda erandi kuni viieks aastaks, kusjuures määratud tähtaja lõppemisel võib erandi kehtivuse tähtaega pikendada erandi andmise otsusega.
Taotluse erandi kehtivuse tähtaja pikendamiseks esitab erandi saanud kokkuleppepool või -pooled kirjalikult vähemalt kuus kuud enne otsuses toodud erandi kehtivuse tähtaja lõppemist.
Otsus põhines mittetäielikul, ebaõigel või eksitaval teabel.
Kõik käesoleva seaduse § 11 lõike 1 punkti 1 ja käesoleva paragrahvi lõike 5 alusel tehtud otsused avaldatakse Riigi Teatajas.
Kaubaturgu valitsev ettevõtja käesoleva seaduse tähenduses on ettevõtja, kellele kuulub kaubaturul vähemalt 40 protsenti käibest või kelle majanduslik positsioon võimaldab tal antud kaubaturul tegutseda arvestataval määral sõltumatult konkurentidest, varustajatest ja ostjatest.
Kaks või enam üksteisega majanduslikult seotud ettevõtjat on käesoleva seaduse tähenduses kaubaturgu ühiselt valitsevad ettevõtjad, kui nendele koos kuulub kaubaturul vähemalt 40 protsenti käibest või kelle majanduslik positsioon võimaldab neil antud kaubaturul tegutseda arvestataval määral sõltumatult konkurentidest, varustajatest ja ostjatest.
Ettevõtja omab küllaldast osa teise ettevõtja aktsiatest, osadest, hääleõigustest või kontrolli juhatuse üle (või nende asjaolude kombinatsioon), mis annab talle võimaluse oluliselt mõjutada teise ettevõtja otsuseid või majandustegevust.
Kaubaturgu valitsevaks ettevõtjaks on ka käesoleva seaduse §-des 15 ja 16 nimetatud eri- või ainuõigust või loomulikku monopoli omavad ettevõtjad.
Konkurentsivabaduse kahjustamises käesoleva paragrahvi punktides 1-7 nimetamata viisil.
Eri- või ainuõigusena käsitatakse käesolevas seaduses riigi või kohaliku omavalitsuse poolt ettevõtjale antud luba, mis võimaldab tal olla kaubaturul teiste ettevõtjatega võrreldes eelisseisundis või ainsaks ettevõtjaks antud kaubaturul.
Riigiasutusel või kohalikul omavalitsusel on õigus õigusaktide alusel anda ettevõtjale eri- või ainuõigus.
Kui eri- või ainuõiguse andmise aluseks olev õigusakt ei sätesta eri- või ainuõiguse andmise korda, tuleb vastava õiguse andmiseks korraldada avalik konkurss Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Loomulik monopol on ettevõtjal, kelle omandis, valduses või opereerimisel on võrgustik või infrastruktuur, mida teisel isikul ei ole võimalik või ei ole majanduslikult otstarbekas dubleerida, ja mis annab talle kaubaturul valitseva seisundi.
Eri- või ainuõigust omavale ettevõtjale võib talle selle õiguse andnud riigiasutus või kohalik omavalitsus kehtestada hindade reguleerimise korra või kasutatavad hinnad või esitada muid tingimusi või kohustusi, et nende ettevõtjate kaupade ostjad või nendele ettevõtjatele kaupade müüjad ei satuks oluliselt halvemasse olukorda, kui nad oleksid siis, kui antud valdkonnas toimiks vaba konkurents.
Loomulikku monopoli omavale ettevõtjale võib eriseadusega määratud riigiasutus või kohalik omavalitsus või eriseaduse puudumisel Vabariigi Valitsus või kohalik omavalitsus kehtestada hindade reguleerimise korra või kasutatavad hinnad või esitada muid tingimusi või kohustusi, et nende ettevõtjate kaupade ostjad või nendele ettevõtjatele kaupade müüjad ei satuks oluliselt halvemasse olukorda, kui nad oleksid siis, kui antud valdkonnas toimiks vaba konkurents.
Eri- või ainuõiguse või loomuliku monopoli teostamiseks vajalikke asju ostma ja ehitustöid ning teenuseid tellima riigihangete seaduses (RT I 1995, 54, 883; 1997, 9, 79; 1998, 38, 561; 1999, 16, 271; 92, 824; 97, 859) sätestatud korras.
Juurdepääsu tagajärjel ei ole seadustes sätestatud andmete kaitse tagatud.
Riigiabi käesoleva seaduse tähenduses on riigi, linna või valla poolt või nende vahenditest ükskõik missugusel kujul antav soodustus, mis moonutab või võib moonutada konkurentsi, soodustades mõnda ettevõtjat või mingite kaupade tootmist või müüki.
Selleks võib olla näiteks rahaline abi, maksuvõlgade tasumise ajatamine, võlgade kustutamine, laenude andmine oluliselt soodsamatel tingimustel kui tavaliselt teistele ettevõtjatele ja muud abi vormid.
Riigiabi, välja arvatud abi laevaehitusele, transpordile, põllumajandusele ja kalandusele ning ekspordiabi, on käesoleva seaduse mõistes vähese tähtsusega, kui see ei ületa ettevõtja kohta 1,5 miljonit krooni kolme järjestikuse aasta jooksul.
Anda võib ainult üldiste huvidega kokkusobivat riigiabi.
Üldiste huvidega kokkusobiv riigiabi on: 1) sotsiaalse iseloomuga riigiabi tingimusel, et sellise riigiabi andmisega ei kaasne asjassepuutuvate toodete päritoluga seotud diskrimineerimist; 2) riigiabi loodusõnnetuste ja muude erakorraliste sündmuste tõttu tekkinud kahju heastamiseks.
Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule võib üldiste huvidega kokkusobivaks pidada: 1) riigiabi majandusliku arengu edendamiseks piirkondades, kus elatustase on ebanormaalselt madal või kus tööpuudus on väga suur; 2) riigiabi teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks, kui selline abi ei mõju majandustingimustele negatiivselt ulatuses, mis on vastuolus üldiste huvidega; 3) riigiabi tõsiste majandushäirete kõrvaldamiseks või 4) riigiabi kultuuri edendamiseks ja kultuuripärandi säilitamiseks.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud riigiabi: 1) antakse kindlaksmääratud perioodiks ja riigiabi andmine lõpetatakse, kui see ei vasta enam käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud kriteeriumile; 2) antakse ulatuses, mida on vaja käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud eesmärgi saavutamiseks.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud tingimused ei laiene vähese tähtsusega riigiabile.
Riigiabi andmise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Riigiabi andja võib anda riigiabi, välja arvatud valla- ja linnaeelarves ettenähtud riigiabi ning vähese tähtsusega riigiabi, ainult rahandusministri eelneval kirjalikul loal.
Rahandusministri käskkiri, millega luba antakse, avaldatakse ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Euroopa Ühenduste ja nende liikmesriikide ning Eesti Vabariigi vahelise assotsieerumislepingu (Euroopa lepingu) (RT II 1995, 22-27, 120) artikli 63 lõikes 5 ettenähtud toodete tootmise, töötlemise ja turustamisega tegelevale ettevõtjale riigiabina antavale rahalisele abile ei kohaldata käesolevas peatükis sätestatut.
Nimetatud rahalise abi andmine sätestatakse teiste seadustega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud riigiabi andmise loa taotlus esitatakse rahandusministrile koos kogu vajaliku teabega vastavalt rahandusministri poolt kehtestatavale juhendile.
Juhul kui taotluses esitatav teave on mittetäielik või sisaldab ebaõiget või eksitavat teavet, informeerib rahandusminister taotlejat sellest kirjalikult, nõudes kogu teabe esitamist ja määrates tähtaja selle esitamiseks.
Sellisel juhul algavad käesoleva seaduse § 23 lõigetes 2 ja 3 sätestatud tähtajad kuupäevast, mil rahandusministrile esitatakse kogu teave.
Valla- või linnavalitsus teatab rahandusministrile kirjalikult valla- või linnaeelarve projektis ettenähtud riigiabist, välja arvatud vähese tähtsusega riigiabist, enne eelarveprojekti üleandmist volikogule.
Teatise vormi kehtestab rahandusminister.
Rahandusminister käsitab oma kõikide riigiabi puudutavate otsuste puhul, ükskõik kas seda käesoleva seaduse §-de 20 ja 21 alusel lubatakse või mitte, vastaval tegevusalal tegutsevaid kõiki ettevõtjaid ning nende kaupu ühetaoliselt ja erapooletult, võttes arvesse kõiki asjaolusid.
Rahandusminister rakendab käesoleva seaduse §-s 20 toodud kriteeriume kõigis oma otsustes, mis puudutavad riigiabi andmise lubamist.
Alustab loataotluse suhtes täiendava menetluse, kui ta leiab, et taotluse aluseks oleva kokkuleppe sobivus loa saamiseks käesoleva seaduse § 20 kriteeriumide alusel on kaheldav ning otsuse langetamiseks loa andmise või sellest keeldumise kohta on vaja saada täiendavat teavet.
Rahandusminister teeb otsuse riigiabi andmise loataotluse kohta kahe kuu jooksul pärast kõigi vajalike andmete esitamist.
Kui rahandusminister otsustab algatada täiendava menetluse riigiabi andmise loataotluse kohta, teatab ta sellest kirjalikult taotlejale ning teeb lõpliku otsuse riigiabi andmise kohta kuue kuu jooksul pärast kogu teabe saamist.
Käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel täiendava menetluse teostamisel võtab rahandusminister arvesse planeeritava riigiabi andja ja saaja ning teiste poolte kõiki kirjalikke ja suulisi seletusi, kellel on põhjendatud huvi antud küsimuse vastu.
Kui rahandusminister ei tee otsust käesolevas paragrahvis sätestatud tähtaja jooksul, loetakse riigiabi lubatuks.
Riigiabi andmise luba võib sisaldada riigiabi saajale tingimusi või kohustusi, mille täitmine on selle abi kasutamise puhul kohustuslik.
Luba põhines mittetäielikul, ebaõigel või eksitaval teabel.
Rahandusminister võib nõuda riigiabi saajalt riigiabi tagasimaksmist riigieelarve tuludesse, riigiabi andmise otsuse tühistamist või riigiabi andmise peatamist, kui: 1) riigiabist ei ole rahandusministrile vastavalt käesoleva seaduse §-le 21 teatatud; 2) riigiabi kasutatakse eesmärgil, mis on erinev kasutusest või eesmärgist, mis oli toodud riigiabi kohta esitatud teabes; 3) ei täideta käesoleva seaduse § 23 lõike 6 alusel kehtestatud tingimust või kohustust või 4) riigiabi andmise otsus põhines riigiabi saaja esitatud mittetäielikul, ebaõigel või eksitaval teabel.
Rahandusministril on õigus nõuda põhjendatud määraga intressi iga riigiabi tagasimaksmise juhtumi korral käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel tagasimakstava riigiabi summalt.
Sissenõutud intressi summad kantakse riigieelarve tuludesse.
Põhjendatud määraga intressiks loetakse riigiabi andmisele või abi lubamise otsusele eelnenud kuu Eesti pankade kroonilaenude keskmist intressimäära.
Intressi arvestatakse riigiabi kättesaadavaks tegemise hetkest.
Riigiabi andja, see on edastaja, laenu tagaja, maksu ajataja jne, esitab kord aastas rahandusministri kehtestatud kuupäevaks ja vormis aruande riigiabi andmise ja kasutamise kohta.
Aruanne esitatakse ka valla- ja linnaeelarves sisalduva riigiabi ning vähese tähtsusega riigiabi kohta.
Rahandusminister koostab 12 kuu jooksul, alates kalendriaasta lõppemisest, aruande kogu sellel aastal antud riigiabi kohta, mis esitatakse kinnitamiseks Vabariigi Valitsusele.
Ühinemisena käesoleva seaduse mõttes käsitatakse ettevõtjate ühinemist äriseadustiku (RT I 1995, 26-28, 355; 1998, 91/93, 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360; 57, 596; 102, 907; 2000, 29, 172; 49, 303) tähenduses, samuti muul viisil ühe ettevõtja poolt valitseva mõju saavutamist teise ettevõtja üle.
Ühinevad pooled eraldi või koos omavad kontrolli vähemalt 40 protsendi üle kaubaturust.
Konkurentsiametile esitatakse ühinemisteade koos ühinemislepingu, ühinemisaruande ja ühinemisotsusega nende olemasolu korral vastavalt kas äriseadustikule, mittetulundusühingute seadusele (RT I 1996, 42, 811; 1998, 96, 1515; 1999, 10, 155; 23, 355; 67, 658) või sihtasutuste seadusele (RT I 1995, 92, 1604; 1996, 42, 811; 1998, 36/37, 552; 59, 941; 1999, 10, 155) ning muu vajaliku teabega vastavalt rahandusministri poolt kehtestatavale juhendile, kusjuures Konkurentsiameti nõudmisel peab esitama tutvumiseks dokumentide originaalid või ettevõtja või tema esindaja poolt tõestatud ärakirjad.
Kui ühinemisteates või selle lisades sisalduv teave on mittetäielik, ebaõige või eksitav, teatab Konkurentsiamet sellest teatajale kirjalikult, nõudes kogu teabe esitamist ja määrates selle esitamiseks tähtaja.
Ühinemist ei või läbi viia enne ühe kuu möödumist pärast kogu teabe esitamist Konkurentsiametile, välja arvatud juhul, kui Konkurentsiametiga lepitakse kirjalikult kokku teisiti.
Teabe juurde, mida ühinemisest teataja peab ärisaladuseks, teeb ta vastava märke või annab selle teabe eraldi lisana.
Kaupade müügi kõlvatu piiramine või soodustamine.
Kõlvatu konkurents on keelatud.
Reklaamina käsitletava eksitava, kõlvatu või halvustava teabe puhul rakendatakse reklaamiseaduse (RT I 1997, 52, 835; 1999, 27, 388; 30, 415) sätteid.
Eksitav teave on ebatõeste andmete avaldamine või avaldamiseks esitamine või tellimine kas enda või teise samal kaubaturul osaleva ettevõtja või nende kauba kohta, mis võivad ostja tavalise tähelepanelikkuse juures tekitada pakkumisest eksliku mulje.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete all mõistetakse eelkõige teavet pakutavate kaupade päritolu, omaduste, valmistamisviisi, hankimisviisi või -allikate, hinna, tariifi, allahindluse, auhindamise, müügi põhjuste ja varude suuruse ning ettevõtja eesõiguste, finantsseisundi ja muude omaduste kohta.
Kauba tootja, selle päritolu ja muude omaduste märkimine on eksitav ka juhul, kui kaubal endal, selle pakendil, saatedokumentides või mujal on kasutatud märki, teavet, tunnust või nimetust, mis tavalise tähelepanelikkuse juures võib viia eksitusele kauba valmistamise koha, tootja või kauba omaduste suhtes.
Konkurendi või tema kauba halvustamine on valeteadete levitamine samal kaubaturul tegutseva teise ettevõtja või tema poolt müüdava kauba kohta, millega kahjustatakse või võidakse kahjustada teise ettevõtja mainet või tema majandustegevust.
Mis ei ole kättesaadav vastaval kaubaturul tegutseva ettevõtja poolt või tema nimel teostatava järelepärimise abil.
Konfidentsiaalse teabe kuritarvitamine on teise ettevõtja konfidentsiaalse teabe kasutamine, kui vastavad andmed on saadud seadusevastaselt või nende kasutamine on vastuolus teise ettevõtjaga sõlmitud kokkuleppega.
Teise ettevõtja töötaja või esindaja ärakasutamine on tema mõjutamine tegutsema mõjutaja või kolmanda isiku huvides konkurentsieeliste saamiseks.
Üleskutse müügi- või ostukeelu rakendamiseks teise ettevõtja suhtes, kes tegutseb samal kaubaturul.
Kaupade müügi kõlvatu soodustamine on nende müügi sidumine kohustusega osta teisi kaupu või leida uus ostja.
Käesoleva seadusega Konkurentsiametile konkurentsi riikliku järelevalve teostamiseks antud õigused ja kohustused laienevad ka käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud riikliku järelevalve asutustele.
Konkurentsiamet on pädev teostama kõiki käesoleva seaduse alusel temale pandud toiminguid ja võtma tarvitusele meetmeid konkurentsivabaduse kaitsmiseks.
Konkurentsiamet analüüsib konkurentsi olukorda, kavandab konkurentsivabadust soodustavaid meetmeid, annab soovitusi konkurentsi olukorra parandamiseks ja teeb ettepanekuid õigusaktide vastuvõtmiseks või muutmiseks ning arendab koostööd teiste riikide ja riikide ühenduste konkurentsialase järelevalve asutustega.
Muu järelevalve teostamisel käesoleva seaduse täitmise üle.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teavet nõutakse kirjalikult tähtajaga mitte vähem kui kümme kalendripäeva, kusjuures nimetatakse ära taotluse eesmärk ja juriidiline alus ning viidatakse sanktsioonidele mittetäieliku, ebaõige või eksitava teabe esitamise eest ja teabe mitteesitamise eest.
Konkurentsiametil on õigus käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikutelt või nende esindajatelt võtta suulisi seletusi ja koostada selle kohta kokkuvõte, mis allkirjastatakse koostaja ja seletuse andja poolt.
Konkurentsiametil on õigus konkurentsi järelevalve teostamiseks nõuda kõigilt ettevõtjatelt, riigiasutustelt ja kohaliku omavalitsuse asutustelt ning füüsilistelt isikutelt konkurentsi järelevalve teostamiseks vajalike dokumentide, nende projektide ja muude materjalide originaale või nende koopiaid või ärakirju, mille originaalilevastavust kinnitab nende esitaja oma allkirjaga.
Koopia või ärakirja esitamisel on Konkurentsiametil õigus nõuda algdokumenti koopia või ärakirja õigsuse kontrollimiseks.
Materjali üle andnud isiku nõudel väljastatakse talle Konkurentsiameti kinnitus vastava materjali vastuvõtmise kohta.
Isikul on õigus Konkurentsiametilt pärast järelevalvetoimingute lõppu tema poolt esitatud dokumentide, projektide ja muude materjalide originaalid tagasi saada.
Kontrollitava ettevõtja asukohas või ettevõtte tegutsemiskohas esitab kontrolli teostav isik ettevõtjale, tema esindajale või töötajale väljavõtte Konkurentsiameti peadirektori või tema asetäitja käskkirjast menetluse alustamise ja kontrolli teostava isiku volitamise kohta.
Kohustus koostada kontrollimise tulemuste kohta kokkuvõte kahes eksemplaris, millele võetakse kontrollitava ettevõtja, tema esindaja või töötaja allkiri ja millest teine eksemplar antakse alla kirjutanud isikule.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kontrollimine toimub ettevõtja, tema esindaja või töötaja teadmisel ning neil on õigus viibida kontrollimise juures.
Juhtumi menetlemise alustamisest keeldumise otsuse, kui esitatud kaebuse või avalduse materjalidest ilmneb, et antud juhtumi menetlemine ei kuulu Konkurentsiameti pädevusse või on ilmne, et tegemist ei ole käesoleva seaduse rikkumisega.
Konkurentsiameti peadirektoril või tema asetäitjal on õigus alustada juhtumi menetlemine omal initsiatiivil konkurentsi olukorra analüüsimiseks mõnel kaubaturul, kaubaturu piiritlemiseks või muu käesolevast seadusest tuleneva Konkurentsiameti pädevusse kuuluva ülesande täitmiseks.
Konkurentsiamet avaldab teate juhtumi menetlemise alustamise otsuse vastuvõtmise kohta vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes.
Asjast huvitatud kolmandatel isikutel või nende esindajatel on õigus esitada oma kirjalik seisukoht juhtumi kohta.
Konkurentsiametil on õigus nõuda asjast huvitatud kolmandatelt isikutelt täiendavat teavet või kutsuda neid käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhtumi suulisele arutelule.
Menetlemise subjektiks olevale ettevõtjale kirjeldatakse kirjalikus teates selle eesmärki või oletatavat seaduserikkumist ning nähakse ette mitte vähem kui seitsme kalendripäeva pikkune tähtaeg kirjalike seisukohtade ja materjalide esitamiseks, samuti lisatakse koopiad või ärakirjad teabe aluseks olevast materjalist (selle olemasolu korral) ning viidatakse vastutusele käesoleva seaduse järgi.
Vajadusel võidakse läbi viia juhtumi suuline arutamine Konkurentsiameti peadirektori või tema asetäitja poolt ettenähtud päeval ja kohas, millest teavitatakse ettevõtjat kirjalikult.
Menetlemise subjektiks oleva ettevõtja taotlusel on Konkurentsiameti peadirektor või tema asetäitja kohustatud läbi viima juhtumi suulise arutamise ühel korral.
Juhtumi suulisel arutamisel võivad osaleda ettevõtjad, nende esindajad, Konkurentsiameti ametnikud, Konkurentsiameti esindajad ning ettevõtjate ja Konkurentsiameti kokkuleppel kutsutud isikud.
Arutelu kohta koostatakse kokkuvõte, millele osavõtjad alla kirjutavad.
Konkurentsiameti peadirektori või tema asetäitja poolt kirjalike seisukohtade ja materjalide esitamiseks kehtestatav tähtaeg ei tohi olla lühem kui kümme kalendripäeva, samuti tuleb juhtumi suulisest arutamisest ette teatada mitte vähem kui kümme kalendripäeva.
Ettevõtja või tema esindaja põhjendatud taotluse alusel on Konkurentsiameti peadirektoril või tema asetäitjal õigus määratud tähtaegu muuta.
Konkurentsiameti peadirektor või tema asetäitja teeb lõpliku otsuse juhtumi kohta kolme kuu jooksul pärast kogu teabe saamist.
Kogu teabe saamisest teavitatakse menetlemise subjektiks olevat ettevõtjat kirjalikult.
Enne õiguserikkumise tuvastamise otsuse tegemist teavitatakse sellest vastavat ettevõtjat kirjalikult ja antakse tähtaeg mitte vähem kui kümme päeva, mille jooksul ettevõtja võib tutvuda kõigi materjalidega, välja arvatud teise ettevõtja ärisaladus, ning esitada oma seisukoha.
Õiguserikkumise tuvastamise kohta.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud otsus sisaldab põhjendust ja vajadusel soovitusi ning otsus antakse ettevõtjale kätte allkirja vastu või saadetakse posti teel väljastusteatega.
Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 2 nimetatud otsus võib sisaldada ettevõtjale kohustuslikku ettekirjutust või ettepanekut riigiasutustele või kohaliku omavalitsuse asutustele.
Käesoleva paragrahvi lõike 6 punktides 2 ja 3 nimetatud kohustusliku ettekirjutuse täitmise tähtaeg ei või olla lühem kui üks kuu, arvates otsuse kättesaamisest.
Mitte ette võtta toiminguid, mis võivad viia käesoleva seaduse nõuete rikkumisele.
Juhtumi menetlemine lõpetatakse Konkurentsiameti peadirektori või tema asetäitja otsusega või seda ei alustata, kui selgub, et sama asi on esitatud kohtu menetlusse või kui selle kohta on juba jõustunud kohtuotsus.
Konkurentsiamet avaldab käesoleva paragrahvi alusel tehtud otsused kolme kuu jooksul, alates sellise otsuse jõustumisest, vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes.
Konkurentsiametil ei ole õigust avaldada ettevõtja nõusolekuta tema ärisaladusi teisele isikule ega neid avalikustada.
Ärisaladuseks ei ole Konkurentsiametile esitatud kaebus ning juhtumi menetlemisega seotud või ettevõtja tegevuse kohta Konkurentsiameti peadirektori, ametniku või esindaja tehtud otsused, aktid või kokkuvõtted.
Käesoleva seaduse sätete rikkumise tuvastamisel ei tohi Konkurentsiamet ettevõtja vastu kasutada teavet, mida käesoleva seaduse sätete kohaselt ei saa sellele ettevõtjale avaldada.
Konkurentsiamet jätab käesoleva seaduse alusel avaldamisele kuuluvate otsuste tekstist välja ärisaladused.
Konkurentsiametil on õigus kohtu nõudmisel esitada kogu teave vastavale kohtule.
Juriidilised isikud - käesoleva seaduse §-de 43 ja 45 alusel.
Kui füüsiline isik rikub käesolevat seadust või sellest tulenevaid õigusakte, tegutsedes juriidilise isiku nimel või huvides, on õiguserikkumise eest vastutavad mõlemad ning haldusvastutust võib kohaldada nii juriidilisele kui ka füüsilisele isikule.
Juriidilisele isikule karistuse määramisel käesoleva seaduse või sellest tulenevate õigusaktide rikkumise eest arvestatakse õiguserikkumise raskust, laadi ja teisi asjaolusid, rikkuja koostöövalmidust Konkurentsiametiga ning keelatud tegevuse lõpetamist enne karistuse määramist.
Karistust ei kohaldata, kui õiguserikkumise toimepanemisest või lepingu täitmise lõpetamisest või kehtetuks muutumisest on möödunud rohkem kui kolm aastat.
Käesoleva seaduse §-des 27 ja 36-39 sätestatud alusel Konkurentsiameti kirjalikus taotluses nõutud tähtajaks teabe või materjalide põhjendamatult mitteesitamise või tegutsemiskoha kontrollimise takistamise või Konkurentsiameti peadirektori või tema asetäitja käskkirjaga ettenähtud kontrollist põhjendamatu keeldumise või suulisele arutamisele põhjendamatult mitteilmumise eest ettevõtja poolt on Konkurentsiameti peadirektori või tema asetäitja otsusega õigus määrata ja vastuvaidlematus korras sisse nõuda rahatrahv kuni 2000 krooni iga kalendripäeva kohta alates trahvi määramise otsusele järgnevast päevast kuni ettevõtja poolt teabe kirjalikult Konkurentsiametile esitamise või kontrollimisele allumise päevani (viimane välja arvatud).
Käesoleva seaduse § 40 lõikes 6 sätestatud Konkurentsiameti peadirektori või tema asetäitja otsuses sisalduva kohustusliku ettekirjutuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise korral ettevõtja poolt otsuses nimetatud päevaks on Konkurentsiameti peadirektori või tema asetäitja otsusega õigus määrata ja vastuvaidlematus korras sisse nõuda rahatrahv kuni 5000 krooni iga kalendripäeva kohta alates trahvi määramise otsusele järgnevast päevast kuni ettevõtja poolt otsuses sisalduva ettekirjutuse täitmise ja sellest Konkurentsiametile kirjalikult teatamise päevani (viimane välja arvatud).
Käesoleva seaduse §-s 43 tähendatud Konkurentsiameti peadirektori või tema asetäitja rahatrahvi määramise otsuse peale on ettevõtjal õigus haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud korras kaevata kohtusse ühe kuu jooksul, arvates otsuse kättesaamise päevast.
Kohtusse kaebamine peatab Konkurentsiameti peadirektori või tema asetäitja rahatrahvi määramise otsuse täitmise, kui kohus ei otsusta teisiti.
Kui kohus otsustab, et Konkurentsiameti peadirektori või tema asetäitja otsus on seaduslik, tasub ettevõtja rahatrahvi alates selle määramisele järgnevast päevast kuni kohtusse kaebamise päevani (viimane välja arvatud) ja jätkab trahvi maksmist järgmisest päevast pärast kümne kalendripäeva möödumist kohtu otsuse jõustumise päevast kuni otsuses sisalduva nõudmise või ettekirjutuse täitmise päevani (viimane välja arvatud).
Kui kohus tunnistab Konkurentsiameti peadirektori või tema asetäitja otsuse seadusevastaseks, tagastatakse sissenõutud trahvisumma trahvi maksnud ettevõtjale kohtu poolt määratud ulatuses.
Konkurentsiametile ebaõige, mittetäieliku või eksitava teabe esitamise või ühinemisest mitteteatamise või mittetähtaegse teatamise eest määratakse rahatrahv suuruses kuni üks protsent trahvi määramise otsusele eelnenud seaduserikkuja majandusaasta realiseerimise netokäibest, kuid mitte vähem kui 10 000 krooni.
Käesoleva seaduse alusel keelatud kooskõlastatud tegevuse, keelatud kokkuleppe jõustamise, erandit vajavale kokkuleppele selle sõlmimisest kuue kuu jooksul erandi taotlemata jätmise, erandiotsuses määratud tingimuse või kohustuse mittetäitmise, kaubaturul valitseva ettevõtja seisundi kuritarvitamise või vastava tegevuse kavandamise eest määratakse rahatrahv suuruses kuni viis protsenti trahvi määramise otsusele eelnenud seaduserikkuja majandusaasta realiseerimise netokäibest, kuid mitte vähem kui 20 000 krooni.
Eri- või ainuõigusi omavale ettevõtjale või loomulikule monopolile käesoleva seaduse §-s 18 sätestatud kohustuste mittetäitmise eest määratakse rahatrahv suuruses kuni üks protsent trahvi määramise otsusele eelnenud seaduserikkuja majandusaasta realiseerimise netokäibest, kuid mitte vähem kui 10 000 krooni.
Käesoleva paragrahviga sätestatud haldusõiguserikkumiste eest karistuse määramise õigus on halduskohtunikul.
Konkurentsiameti peadirektoril, tema asetäitjal, osakonnajuhatajal ja tema asetäitjal ning peaspetsialistil on õigus koostada protokoll käesoleva seaduse §-s 45 sätestatud haldusõiguserikkumiste kohta.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud protokolli võib mitte teha, kui olukord kaubaturul on parandatud ja kahjud, kui need tekkisid, on heastatud.
Protokollile kirjutavad alla selle koostanud isik ja haldusõiguserikkuja või tema esindaja.
Kui haldusõiguserikkuja või tema esindaja keeldub protokollile alla kirjutamast, tehakse sellesse vastav kanne.
Protokollile lisatakse haldusõiguserikkuja või tema esindaja kirjalikud märkused protokolli, samuti protokollile allakirjutamisest keeldumise kohta.
Menetlus käesoleva seadusega sätestatud juriidilise isiku õiguserikkumise asjas toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 58, 608; 95, 843; 2000, 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247; 49, 301 ja 305) ja täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; 1997, 43/44, 723; 1998, 61, 981; 103, 1695; 1999, 18, 302; 27, 380; 95, 845; 2000, 28, 167; 35, 222) sätestatud korras, kui käesolev seadus ei näe ette teisiti.
Käesoleva seadusega keelatud tegude toimepanemisega tekitatud varaline või muu kahju kuulub hüvitamisele tsiviilkorras.
Haldusõiguserikkumiste seadustiku paragrahv 228 lõike 1 punktis 16 sätestatud viited muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt „1372, 159 lg. 1“.
Konkurentsiameti kinnitus ühinemise kohta kogu vajaliku teabe saamisest, kui ühinevate äriühingute majandusaasta reali-seerimise netokäive ületab sada miljonit krooni või ühinevad äri-ühingud saavutavad enam kui 40 protsenti kaubaturust.
Käesolevat seadust kohaldatakse kõigi konkurentsivabadust kahjustavate kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuste suhtes, mis kehtivad käesoleva seaduse jõustumise hetkel ja mis teostatakse pärast seda.
Eranditaotlus seoses kokkuleppega, mis sõlmiti enne käesoleva seaduse jõustumist, loetakse esitatuks käesolevas seaduses märgitud tähtaegu ületamata, kui see esitatakse Konkurentsiametile kuue kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest.
Tunnistatakse kehtetuks konkurentsiseadus (RT 1993, 47, 642; 1995, 26-28, 355; 1996, 49, 953).
Käesolev seadus jõustub 1998. aasta 1. oktoobril.
Käesolev seadus sätestab avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra (riigivastutus).
Käesolev seadus ei reguleeri õiguste taastamist ega kahju hüvitamist eraõiguslikus suhtes.
Muul viisil eraõiguslikus vormis tegutsedes.
Avalik-õiguslikus suhtes alusetult saadud asja või raha tagastamist.
Seadusega võib isiku õiguste taastamiseks, kaitseks või kahju hüvitamiseks ette näha täiendavaid nõudeid või käesolevas seaduses sätestatud nõudeid piirata.
Mõisteid „haldusakt“ ja „toiming“ kasutatakse käesolevas seaduses haldusmenetluse seaduse tähenduses.
Isik võib nõuda haldusakti tühistamist üksnes selles ulatuses, milles rikutakse tema õigusi, kui seadus ei sätesta teisiti.
Haldusakti tühistamist ei või nõuda, kui isiku õigused on taastatud haldusakti muutmisega.
Haldusakti tühistamist võib nõuda vaidega haldusmenetluses või kaebusega halduskohtumenetluses.
Isik võib nõuda halduse jätkuva toiminguga kaasneva õiguste rikkumise lõpetamist, kui see on võimalik ülemääraste kuludeta.
Õiguste rikkumise lõpetamise kulud on ülemäärased, kui need ületavad oluliselt isikule õiguste rikkumisega tekitatavat kahju.
Kui õiguste rikkumine seisneb asja õigusvastases valdamises, võib asja valdamiseks õigustatud isik nõuda asja oma valdusesse andmist.
Taotluse asja õiguspärasesse valdusesse andmiseks võib haldusorganile esitada 30 aasta jooksul nõudeõiguse tekkimisest arvates.
Taotluse toimingu lõpetamiseks võib esitada toimingut sooritavale haldusorganile või kaebuses halduskohtule.
Isik võib nõuda haldusakti andmata jätmist või halduse toimingu sooritamata jätmist, kui haldusakt või toiming rikuks tema õigusi ja tooks tõenäoliselt endaga kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel.
Taotluse haldusakti andmata jätmiseks või toimingu sooritamata jätmiseks võib esitada haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks pädevale haldusorganile või kaebuses halduskohtule.
Isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi.
Kui haldusakti andmine või toimingu sooritamine tuleb otsustada halduse kaalutlusõiguse (diskretsiooni) alusel, võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist üksnes juhul, kui see puudutab tema õigusi ja juhtumi asjaolude tõttu ei saa haldusorgan haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest keelduda.
Taotlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks tuleb esitada selleks pädevale haldusorganile.
Taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral võib isik esitada vaide haldusorganile või kaebuse halduskohtule.
Isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.
Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi.
Käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 alusel hüvitatakse otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu.
Kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks käesolevale seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid.
Varaline kahju hüvitatakse rahas.
Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud.
Kehavigastuse tekitamisel või tervise kahjustamisel võib kannatanu nõuda sellega tekitatud kulutuste hüvitamist.
Töövõimetuse tõttu saamata jäänud tulu, sealhulgas sissetulekute vähenemisest või edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tingitud kahju.
Hüvitist töövõimetuse tõttu saamata jäänud tulu eest ei saa nõuda osas, milles kannatanul on õigus kahju tekitamisest tulenevalt saada töövõimetuspensioni.
Püsiva terviserikke tekitamisel tuleb kahju hüvitada perioodiliste rahaliste maksetena iga kolme kuu eest ette.
Kahju iseloomu arvestades võib hüvitise määramisel või väljamõistmisel seda ajavahemikku muuta või näha ette ühekordse makse.
Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega.
Surma põhjustamisel, kehavigastuse tekitamisel või tervise kahjustamisel on kolmandal isikul õigus nõuda sellega seoses kantud kulutuste, äralangenud ülalpidamise ja mittevaralise kahju hüvitamist eraõiguses sätestatud alustel.
Äralangenud ülalpidamise hüvitamist ei saa nõuda ulatuses, milles kolmandal isikul tekkis surma põhjustamisest tulenevalt õigus saada toitjakaotuspensioni.
Kannatanu võib avaliku võimu kandjalt rahalise hüvitise asemel nõuda tühistatud või vastavas osas muudetud haldusakti või toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist.
Avaliku võimu kandja on tagajärgede kõrvaldamisel kohustatud rakendama kõiki õiguspäraseid abinõusid, sealhulgas andma haldusakte, sooritama toiminguid või esitama kolmanda isiku vastu eraõiguslikke nõudeid, kui selleks on olemas õiguslik alus ja tagajärgede kõrvaldamise kulud ei ületaks oluliselt rahalist hüvitist.
Avaliku võimu kandja võib, sõltumata kannatanu tahtest, kõrvaldada tagajärjed käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud viisil, kui rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist.
Kahju kannatanud isikule on kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati.
Tegevusetusega tekitatud kahju on kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kes jättis õigeaegselt haldusakti andmata või toimingu sooritamata.
Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahjuks loetakse igasugune selle avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt vahetult põhjustatud kahju, sõltumata sellest, kas ülesandeid täideti teenistussuhte, lepingu, üksikkorralduse või muul alusel.
Käesolevas lõikes nimetatud füüsiline isik kannatanu ees ei vastuta, kui seadus ei sätesta teisiti.
Füüsilisest või eraõiguslikust juriidilisest isikust avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju eest vastutab riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik, kes andis füüsilisele või eraõiguslikule juriidilisele isikule volitused avalike ülesannete täitmiseks, kui seadus ei sätesta teisiti.
Kui kahju on kohustatud hüvitama mitu avaliku võimu kandjat, vastutavad nad kannatanu ees solidaarselt.
Avaliku võimu kandja osa ei saa solidaarvastutuse korras nõuda isikult, kes vastutab kannatanu ees eraõigusest tulenevalt.
Kui tagajärgede kõrvaldamiseks vajaliku haldusakti andmine või toimingu sooritamine ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud avaliku võimu kandja pädevuses, on tagajärgede kõrvaldamiseks vajaliku haldusakti või toimingu kohustatud andma või sooritama pädev avaliku võimu kandja.
Muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.
Saamata jäänud tulu ei hüvitata, kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi.
Avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides.
Tagajärgede kõrvaldamist nõudev kannatanu on kohustatud kandma tagajärgede kõrvaldamise kulud ulatuses, mis vastab tema osale tagajärgede tekitamisel.
Kui tagajärjed jäävad kõrvaldamata seetõttu, et kannatanul ei ole võimalik oma osale vastavaid kulusid kanda, võib ta nõuda rahalist hüvitist avaliku võimu kandja osale vastavas ulatuses.
Isik võib nõuda õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui õigustloova aktiga rikuti oluliselt tema õigusi ja Riigikohus on tunnistanud vastava sätte kehtetuks või põhiseadusevastaseks.
Õigustloova akti tõttu saamata jäänud tulu või sellega tekitatud mittevaraline kahju, samuti seadusega või õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitatakse üksnes eraldi seaduses sätestatud juhtudel.
Käesoleva paragrahvi lõige 1 ei välista vastutust õigustloova akti alusel antud haldusakti või sooritatud toiminguga tekitatud kahju eest.
Isik võib nõuda kohtumenetluse või haldusõiguserikkumise kohtuvälise arutamise käigus, sealhulgas kohtulahendiga või haldusõiguserikkumise asjas tehtud lahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik või haldusõiguserikkumise asja kohtuväliselt arutanud ametiisik pani selle menetluse käigus toime kuriteo.
Käesoleva paragrahvi lõige 1 ei välista riigi vastutust kohtu poolt õigusemõistmisega mitteseotud tegevusega tekitatud kahju eest.
Isik võib nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses.
Hüvitise maksmise küsimus on reguleeritud muude seadustega.
Hüvitise määramisel arvestatakse kasu, mida põhiõiguste või -vabaduste piiramine avaliku võimu kandjale või avalikele huvidele kaasa tõi, piiramise raskust, kahju tekkimise ettenägematust ja muid olulisi asjaolusid.
Kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule.
Taotlus kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamiseks esitatakse Justiitsministeeriumile.
Kahju tekitamisel käesoleva seaduse § 12 lõikes 3 sätestatud juhul esitatakse taotlus haldusorganile, kes kahju tekitanud füüsilisele või eraõiguslikule juriidilisele isikule andis volitused avalike ülesannete täitmiseks.
Kui volitused tulenevad vahetult seadusest, esitatakse taotlus füüsilise või eraõigusliku juriidilise isiku üle riiklikku järelevalvet teostavale haldusorganile.
Taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates.
Haldusorgan peab taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates.
Kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks.
Käesolevast peatükist tulenevalt kahju hüvitanud avaliku võimu kandja võib esitada regressinõude käesoleva seaduse § 12 lõigetes 2 ja 3 nimetatud isiku vastu, kelle õigusvastase tegevuse tulemusena kahju tekkis, või avaliku võimu kandja vastu, kelle eest solidaarvastutuse alusel kahju hüvitati.
Hüvitist vähendatakse, kui regressinõude täielik rahuldamine oleks ebaõiglane, arvestades avaliku võimu kandja poolt antud korraldusi ja juhiseid ning käesoleva seaduse § 13 lõikes 1 nimetatud asjaolusid.
Käesoleva seaduse § 12 lõikes 2 nimetatud isik vastutab avaliku võimu kandja ees üksnes süüliselt kahju põhjustamisel.
Regressinõude alusel hüvitise saamiseks teeb avaliku võimu kandja isikule kirjaliku ettepaneku, näidates ära kahju hüvitamise ulatuse, korra ja tähtaja ning hüvitise nõudmise aluseks olevad asjaolud.
Isik vastab ettepanekule kirjalikult.
Ettepaneku võib teha kolme kuu jooksul, arvates päevast, millal avaliku võimu kandja regressinõude aluseks olevatest asjaoludest teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga kolme aasta jooksul kahju tekitamisest arvates.
Nimetatud tähtaeg ei hakka kulgema enne riigi poolt kannatanule kahju hüvitamise otsustamist või riigilt kannatanu kasuks hüvitise väljamõistmist.
Ettepanekule vastamiseks tuleb isikule anda aega vähemalt kaks nädalat.
Kui isik ei ole õigeaegselt ettepanekule vastanud, keeldub kahju hüvitamisest või ei ole ettepanekus näidatud tähtajaks kahju hüvitanud, on avaliku võimu kandjal õigus pöörduda hüvitise väljamõistmiseks halduskohtusse 30 päeva jooksul käesolevas lõikes sätestatud asjaolude ilmnemisest arvates.
Avaliku võimu kandjat esindab regressinõude esitamisel haldusorgan, kes otsustas kahju hüvitamise kannatanule.
Ametnik vastutab avaliku võimu kandja ees avaliku teenistuse seaduses (RT I 1995, 16, 228; 1999, 7, 112; 10, 155; 16, 271 ja 276; 2000, 25, 144 ja 145; 28, 167; 102, 672; 2001, 7, 17 ja 18; 17, 78; 42, 233) sätestatud alustel ja korras.
Isik, kes tekitas kahju tema ja avaliku võimu kandja vahelise eraõigussuhte alusel tegutsedes, vastutab avaliku võimu kandja ees üksnes eraõiguses sätestatud alustel.
Eesti Haigekassal on õigus nõuda kannatanu asemel avaliku võimu kandja poolt tervise kahjustamise või kehavigastusega tekitatud kahju hüvitamist Eesti Haigekassa poolt kannatanule makstud ravikindlustushüvitise ja ravikulude ulatuses.
Nõue esitatakse käesoleva seaduse §-des 17 ja 18 sätestatud korras.
Isik võib avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti.
Kui alusetult saadud asja tagastamine on võimatu või seotud ülemääraste kuludega, võib õigustatud isik nõuda asja väärtuse hüvitamist rahas.
Kui käesoleva seadusega ei ole reguleeritud teisiti ja see ei ole vastuolus avalik-õigusliku suhte olemusega, kohaldatakse avalik-õiguslikus suhtes toimunud alusetu rikastumise korral eraõiguse sätteid.
Avaliku võimu kandja võib isikult nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist eraõiguses sätestatud alustel ja korras.
Asja võõrandamisest ja asja kasutamisest saadud kasu üleandmist.
Avalik-õiguslikus suhtes alusetust rikastumisest tuleneva nõude üle otsustab asja või raha saanud haldusorgan haldusaktiga.
Haldusaktis märgitakse ära tagastamise või hüvitamise viis ja ulatus.
Avaliku võimu kandja omandis oleva kinnisasja või muu registrisse kantud asja tagastamisel õigustatud isikule tehakse omandiõiguse ülemineku kohta kinnistusraamatusse või muusse registrisse kanne haldusakti ja avaliku võimu kandja notariaalselt tõestatud avalduse alusel.
Taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal õigustatud isik nõudest teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul nõude tekkimisest arvates.
Eesti NSV tsiviilkoodeksi (ENSV Teataja 1964, 25, 115; 1968, 46, 341; 1969, 30, 295; 1970, 37, 332; 1973, 9, 68; 44, 389; 53, 465; 1974, 28, 247; 1977, 6, 72; 37, 424; 1980, 31, 490; 1985, 27, 451; 1986, 19, 251; 1988, 6, 68; 25, 295 ja 296; 1989, 17, 203; Eesti Vabariigi Teataja 1990, 20, 300; RT 1990, 12, 128; 1992, 33, 418; 49, 615; RT I 1993, 72/73, 1021; 1994, 25, 406; 53, 889; 63, 1065; 1996, 31, 630; 38, 752; 1997, 48, 775) §-d 450 ja 451 tunnistatakse kehtetuks.
Ametnik on kohustatud hüvitama riigile või kohalikule omavalitsusüksusele, kelle asutuses ta kahju tekitamise ajal töötas, süüliselt teenistuskohustuse rikkumisega tekitatud kahju.
Riigile või kohalikule omavalitsusüksusele ametniku poolt tekitatud kahjuks on ka riigi või kohaliku omavalitsusüksuse poolt makstud hüvitis ametniku teenistuskohustuse rikkumisega kolmandale isikule tekitatud kahju eest.
Mitme ametniku poolt kahju ühisel tekitamisel vastutab iga ametnik tema süüle vastavas ulatuses.
Hüvitise suuruse määramisel arvestatakse ametniku majanduslikku olukorda, kahju suurust ametniku palgaga võrreldes, teenistuskohustuse iseloomust tulenevat riski kahju tekkimiseks, teenistusstaažist objektiivselt tulenevat kogemuste puudumist, ametnikule antud teenistusalaseid korraldusi ja juhiseid, samuti muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju täielik hüvitamine ametniku poolt oleks ebaõiglane.
Kui kahju pole tekitatud tahtlikult, ei tohi nõutav hüvitis ületada ametniku kuuekordset ametipalga ja lisatasude summat.
Kahju hüvitamiseks teeb ametniku ametisse nimetamise õigust omav isik ametnikule kirjaliku ettepaneku, näidates ära kahju hüvitamise ulatuse, korra ja tähtaja ning hüvitise nõudmise aluseks olevad asjaolud.
Ametnik vastab ettepanekule kirjalikult, näidates ära, kas ta kohustub kahju hüvitama või keeldub sellest.
Ettepaneku võib teha kolme kuu jooksul, arvates päevast, millal ametisse nimetamise õigust omav isik nõude aluseks olevatest asjaoludest teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem, kui kolme aasta jooksul kahju tekitamisest arvates.
Ettepanekule vastamiseks tuleb ametnikule anda aega vähemalt kaks nädalat.
Kui ametnik ei ole õigeaegselt ettepanekule vastanud, keeldub kahju hüvitamisest või ei ole ettepanekus näidatud tähtajaks kahju hüvitanud, mõistab ametisse nimetamise õigust omava isiku kaebuse alusel ametnikult hüvitise välja halduskohus.
Taotlus tuleb halduskohtule esitada 30 päeva jooksul kaebuse esitamise õiguse tekkimisest arvates.
Kui avaldus hüvitise saamiseks on jäetud rahuldamata või läbi vaatamata, võib isik esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks seaduses sätestatud tingimustel.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud hüvitise maksmisega loetakse isikule hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju.
Otsese varalise kahju eest hüvitise kindlaksmääramisel kohaldatakse riigivastutuse seaduse sätteid.
Paragrahvis 9 asendatakse sõnad „esitada hagi väljamakstud hüvitise riigile tagastamiseks“ sõnadega „nõuda hüvitise tagastamist seaduses sätestatud tingimustel ja korras“.
Paragrahvid 188 ja 189 tunnistatakse kehtetuks.
Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks või alusetult saadud raha või asja tagastamiseks enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud kaebuse või hagi läbivaatamisel kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid.
Enne käesoleva seaduse jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks või alusetult üleantud raha või asja tagastamiseks võib taotluse või kaebuse esitada enne käesoleva seaduse jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates.
Käesoleva paragrahvi lõiget 2 ei kohaldata, kui isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast käesoleva seaduse jõustumist.
Käesoleva seaduse alusel ei saa nõuda enne Eesti Vabariigi põhiseaduse jõustumist kehtestatud õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist.
Isik, kelle taotluse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks on Rahandusministeerium jätnud rahuldamata enne käesoleva seaduse jõustumist, võib kaebuse halduskohtule esitada kuue kuu jooksul keeldumise otsuse teatavaks tegemisest arvates.
Enne käesoleva seaduse jõustumist kohtule esitatud hagi alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks vaadatakse läbi enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud alustel ja korras.
Käesolev seadus reguleerib suhteid kalapüügil ja veetaimede kogumisel.
Käesolev seadus kehtib Eesti Vabariigi majandusvööndis majandusvööndi seadusest (RT 1993, 7, 105) tulenevate erisustega.
Käesolev seadus ei reguleeri suhteid kalade kasvatamisel ja püügil kalakasvatuslikes rajatistes nagu tiigid, sumbad, basseinid.
Käesolev seadus reguleerib kalapüüki Eesti lipudokumenti omava laevaga väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni oleval veealal niivõrd, kuivõrd püügikoha asukohariigi õigusakt või püügikoha kalapüüki reguleeriv rahvusvaheline leping ei sätesta teisiti.
Kalapüük on käesoleva seaduse tähenduses tegevus, mille eesmärgiks on kala ja jõesilmu, jõevähi ning teiste veeselgrootute (edaspidi kala) hõivamine nende kinnipüüdmise või surmamise teel.
Veetaimede kogumine on käesoleva seaduse tähenduses agariku (Furcellaria lumbricalis) püük merest.
Püügikorda seatud püügivahenditega viibimine veekogul või selle kaldal võrdsustatakse kalapüügiga.
Kalapüügil ja veetaimede kogumisel tuleb säilitada nende varude taastumisvõime ja veekogude tootlikkus ning vältida ebasoovitavaid muutusi veekogude ökosüsteemis.
Püüdja omandiõigus kalale tekib hõivamisega, kui see ei ole vastuolus käesoleva seadusega ja ei rikuta teiste isikute õigusi.
Kala on peremehetu, kui ta on looduslikus vabaduses.
Agarik meres on riigi omandis.
Kaldale uhutud agarik on kaldal asuva kinnisasja omaniku omandis.
Omandiõigus veekogule on kehtestatud veeseadusega (RT I 1994, 40, 655; 1996, 13, 240; 1998, 2, 47; 61, 987; 1999, 10, 155; 54, 583; 95, 843).
Kala püütakse kalapüügiõiguse alusel.
Sõltuvalt kasutatavatest püügivahenditest eristatakse õngepüügi-, vähipüügi-, harrastuspüügi-, piiratud püügi- ja kutselist püügiõigust.
Igaüks tohib kasutada käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kalapüügiõigusi, kui ta on sooritanud nende tekkimiseks vajalikud toimingud.
Kalapüügiõigus on tasuta või tasuline.
Igaüks tohib tasuta ja püügiõigust vormistamata ühe lihtkäsiõngega kala püüda riigile ja kohalikule omavalitsusele kuuluval või eraomanikule kuuluval avalikuks kasutamiseks määratud veekogul, arvestades lubatud püügiaegade, -kohtade ja kalaliikide kohta kehtestatud piiranguid.
Eraomanikule kuuluval avalikuks kasutamiseks määratud veekogul päikeseloojangust päikesetõusuni.
Õngepüügiõigus on igaühe eluaegne õigus.
Igaüks tohib kalastuskaardi alusel harrastuspüügivahenditega kala püüda riigile ja kohalikule omavalitsusele kuuluval veekogul või eraomanikule kuuluval avalikuks kasutamiseks määratud veekogul, arvestades lubatud püügiaegade, -kohtade ja kalaliikide kohta kehtestatud piiranguid.
Haakeõnge tohib kasutada merel, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel.
Harrastuspüügi õigus tekib kalastuskaardi ostmise päevast, mis märgitakse kalastuskaardile.
Kalastuskaardi kehtivusaeg ei tohi ületada ühte kalendriaastat.
Kalastuskaardile lisatakse teave lubatud püügivahendite, olulisemate püügikitsenduste ja nende piirkondade kohta, kus kalastuskaart ei kehti.
Keskkonnaministril on õigus määrata piirkonnad, kus kalavarude kaitse eesmärgil rakendatakse piiranguid kala püüda soovivate isikute arvu, püügivahendite või püütavate kalade suhtes.
Nendes piirkondades kehtib kalastuskaart koos lisalehega.
Kalastuskaardi annab Keskkonnaministeeriumi maakondlik keskkonnateenistus.
Keskkonnaminister võib halduslepinguga anda kalastuskaardi andmise õiguse kohalikule omavalitsusele või harrastuskalastajate registreeritud ühendusele.
Kalastuskaart kehtib kogu Eesti territooriumil.
Kalastuskaardi vormi kehtestab keskkonnaminister.
Vähipüügi suhtes kohaldatakse piiratud püügi kohta sätestatut, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti.
Vähipüügiloa saamise taotluse esitamist taotletava aasta 1. jaanuariks ei nõuta.
Vähipüügiõiguse annab vähipüügiluba.
Vähipüügiloa annab püügiasukoha keskkonnateenistus.
Lubatud vähipüügivahendid on vähinatt ja vähimõrd.
Vähipüügiloaga määratakse lubatud püügivahendid, nende arv ja püüda lubatud vähkide arv.
Vähipüügiloa ja püügiandmete esitamise vormi ning püügiandmete esitamise tähtaja kehtestab keskkonnaminister.
Kutselise kalapüügi vahenditega tohib kala püüda ettevõtjana äriregistris registreeritud isik kalapüügiloa alusel siseveekogudel, piiriveekogudel, merel, Eesti Vabariigi majandusvööndis või väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni oleval veealal.
Kutselise kalapüügi vahendid on õngejadad, nakkepüünised, lõkspüünised, kurnpüünised ja traalpüünised.
Õiguse kutseliseks kalapüügiks annab kalapüügiluba, mis võib olla kalalaeva kalapüügiluba või kaluri kalapüügiluba.
Kalalaev on kutselise kalapüügi vahenditega varustatud laev.
Vabariigi Valitsus asutab kalalaevade riikliku registri.
Registrisse kantakse vähemalt seitsme meetri pikkused kalalaevad, nende tehnilised parameetrid ja kalapüügiga seonduvad andmed.
Kalalaeva kalapüügiluba annab õiguse kalapüügiks kutselise kalapüügi vahenditega merel kuni Eesti Vabariigi majandusvööndi välispiirini, väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni oleval veealal, kui kalapüügiõiguse seal tagab riik, või avamerel.
Kalalaeva kalapüügiluba antakse äriregistris registreeritud ettevõtjale tema seaduslikus valduses oleva Eesti merelaeva-, siseveelaeva- või väikelaeva- tunnistusega kalalaevale, millel on kalalaevatunnistus.
Kalalaeva kalapüügiloa annab Keskkonnaministeerium.
Ettevõtja võib asendada temale antud kalalaeva kalapüügiloas nimetatud kalalaeva teise tema õiguspärases valduses oleva Eesti merelaevatunnistust ja kalalaevatunnistust omava kalalaevaga, teavitades sellest kirjalikult kalapüügiloa andjat.
Kalalaeva asendamise jõustumiseks väljastab kalapüügiloa andja ettevõtjale teate saamisest kahe nädala jooksul uue kalapüügiloa.
Kaluri kalapüügiluba annab õiguse kalapüügiks, välja arvatud lestapüük, kutselise kalapüügi vahenditega merel kuni 20 m samasügavusjooneni, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel, Narva jõel ja Narva veehoidlal või siseveekogul.
Kaluri kalapüügiluba lestapüügiks annab õiguse lesta püüda merel, sõltumata mere sügavusest.
Kalur käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes vahetult püüab kala kutselise kalapüügi vahenditega.
Kaluri poolt kalapüügile kaasavõetavate isikute arv ei ole piiratud.
Kaluri kalapüügiluba antakse äriregistris registreeritud ettevõtjale.
Kui ettevõtja ei ole ise kalur, näidatakse kalapüügiloas ettevõtja kirjaliku taotluse alusel kalapüüki vahetult teostava kaluri nimi.
Ettevõtja võib asendada temale antud kaluri kalapüügiloas nimetatud kaluri, teavitades sellest kirjalikult kalapüügiloa andjat.
Kaluri asendamise jõustumiseks väljastab kalapüügiloa andja ettevõtjale teate saamisest viie tööpäeva jooksul uue kalapüügiloa.
Kaluri kalapüügiloa annab vastava maakonna keskkonnateenistus.
Kalapüügiloa andja merel ja mitme maakonna piiresse jääval siseveekogul määrab keskkonnaminister.
Vooluveekogu kalda piiresse ulatuva kinnistu füüsilisest isikust omanikule kinnistuga piirnevale või kinnistu piiresse jääval vooluveekogu osal.
Kui saarel asuv kohalik omavalitsusüksus ei piirne merega, on keskkonnaministril õigus laiendada piiratud püügiõigust sellise kohaliku omavalitsuse taotluses näidatud territooriumil elavatele alalistele elanikele ja määrata püügiõiguse realiseerimiseks mereakvatooriumi osa.
Piiratud kalapüügi vahendid merel, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel ning Võrtsjärvel on kuni kolm nakkevõrku, üks kuni ühemeetrise suukõrgusega ääremõrd või kuni 250st konksust koosnev põhjaõngejada.
Teistel siseveekogudel on piiratud kalapüügi vahendid nakkevõrk, kaldanoot, kuurits, liiv, kuni ühemeetrise suukõrgusega mõrd ja kuni 100st konksust koosnev põhjaõngejada.
Piiratud kalapüügi loa annab keskkonnaministri volitatud keskkonnateenistus.
Piiratud kalapüügi loa vormi, taotlemisel esitatavate dokumentide loetelu ja lubade väljaandmise korra kehtestab keskkonnaminister.
Piiratud kalapüügi loaga määratakse lubatud püügivahendid, väljapüügimahud, püügiajad ja kalapüügi koht.
Kohaliku omavalitsuse taotluse alusel võib keskkonnaminister piiratud kalapüügiloa andmise õiguse halduslepinguga üle anda kohalikule omavalitsusele.
Eraomanikule kuuluvale veekogule tohib piiratud kalapüügi luba anda veekogu omanikule või tema kirjaliku nõusoleku olemasolul kolmandale isikule.
Piiratud kalapüügiõigus tekib piiratud kalapüügi loaga määratud kuupäevast.
Piiratud kalapüügi loa kehtivusaeg ei tohi ületada ühte kalendriaastat.
Keskkonnaminister kehtestab, lähtudes kalavaru seisundist ja siseveekogu pindalast, lubatud aastase püügivahendite arvu ja vajadusel ka väljapüügimahu maakondade ja omavalitsuste lõikes ning merel kuni 20 m samasügavusjooneni.
Isikule, kes ei ole ranna või kalda piires oleva kinnistu või selle osa, hoonestusõiguse või korteriomandi omanik, võib piiratud kalapüügi loa anda vaid juhul, kui lubatud aastane püügivahendite arv või lubatud väljapüügimaht on suurem kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikute taotlustes või taotlused puuduvad.
Kui lubatud aastane püügivahendite arv või lubatud väljapüügimaht ei võimaldada rahuldada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikute taotlusi ja taotlejad ei ole püügivõimaluste jaotamises omavahel kokku leppinud, jaotatakse lubatud püügivõimalused kõikide taotlejate vahel võrdselt, lühendades vajadusel ka püügiloa kehtivuse aega.
Taotlus piiratud kalapüügi loa saamiseks tuleb esitada hiljemalt taotletava aasta 1. jaanuariks.
Hiljem esitatud taotlus rahuldatakse ainult püügivõimaluste olemasolul.
Loa taotleja on jätnud tähtaegselt maksmata kalapüügiõiguse tasu.
Kutselise kalapüügi luba antakse lubatud aastase väljapüügimahu, püügipäevade arvu, püügivahendite arvu või kalalaevade arvu (edaspidi püügivõimalused) piires tähtajaliselt ja mitte kauemaks kui üheks kalendriaastaks.
Kutselise kalapüügi loa taotlus esitatakse hiljemalt taotletavale aastale eelneva aasta 1. detsembriks.
Keskkonnaminister võib mõjuvatel põhjustel taotluste esitamise tähtaega pikendada.
Kutselise kalapüügi lubade taotlemisel esitatavate dokumentide loetelu, kalapüügilubade andmise ning kehtetuks tunnistamise korra ja kalapüügilubade vormid kehtestab Vabariigi Valitsus.
Nimetatud kord peab sisaldama kalapüügivõimaluste arvutamise metoodikat.
Kutseliseks kalapüügiks Loode-Atlandi Kalandusorganisatsiooni (edaspidi NAFO) tsooni veealal peab taotluses näidatud kalalaeva kaptenil olema ka tunnistus NAFO reeglite tundmise kohta.
Vastava tunnistuse annab Keskkonnainspektsioon ja see antakse üheks aastaks.
NAFO reeglite tundmise tunnistuse väljaandmise korra ja teadmiste hindamise metoodika kehtestab keskkonnaminister.
Kalapüügiloaga määratakse lubatud püügivahendid, väljapüügimahud, püügiajad ja/või püügipäevade arv ning kalapüügi koht.
Kui ettevõtja on omandanud kalapüügiõiguse veealal väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni, sõltumata Eesti Vabariigist, aga kalapüügiõiguse andja nõuab kalapüügiõiguse kasutamiseks Eesti Vabariigi nõusolekut, määratakse kalapüügiloaga kalapüügi koht ja märgitakse loale kalapüügiõiguse omandamise alus.
Püügipäev käesoleva seaduse tähenduses on kalendripäev, mille sees kalalaev viibib veealal, millel kalapüüki reguleeritakse, sõltumata asjaolust, kas kala tegelikult püütakse.
Kalalaeva kalapüügiluba taotletakse kalapüügiks väljapoole Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all olevale veealale ja kalalaev ei ole varustatud laeva asukoha jälgimist võimaldava satelliitjälgimissüsteemiga.
Kui taotleja ei ole taotletava aasta 30. aprilliks kalapüügiluba välja võtnud, loetakse püügivõimalused välja võtmata loa ulatuses vabanenuteks.
Vabanenud püügivõimalused müüakse enampakkumisel taotletava aasta 1. juuniks.
Eraveekogul püüab kala või lubab seda teha veekogu omanik, arvestades seaduses ja selle alusel kehtestatud piiranguid püügivahenditele, püügiajale ja püüda lubatud kalaliikidele.
Kalapüügiks piiratud ja kutselise kalapüügi vahenditega peab eraveekogu omanik taotlema kalapüügiluba, mille annab Keskkonnaministeeriumi maakondlik keskkonnateenistus tasuta.
Eraveekogu omanik tohib õngepüüki ja harrastuspüüki temale kuuluval veekogul keelata käesoleva seaduse §-des 10 ja 11 sätestatud juhtudel.
Mitme kinnisasja piires asuval eraveekogul korraldavad nende kinnisasjade omanikud kalapüüki kokkuleppel.
Kalapüük on eriotstarbeline, kui seda tehakse teaduslike uuringute eesmärgil, asustusmaterjali tootmiseks vajamineva kalamarja kogumiseks, sugukalade püügiks, hüpofüüsi kogumiseks, kalade ümberasustamise eesmärgil, kalade hukkumise vältimiseks või veekogu ökosüsteemi parandamiseks.
Vajadusel tohib keskkonnaminister lubada käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides lubatust erineva püügivahendi või -viisi kasutamist ning lubada eriotstarbelist kalapüüki keelatud ajal ja keelatud kohas.
Eriotstarbeliseks kalapüügiks annab õiguse eripüügiluba.
Eripüügiloa annab Keskkonnaministeerium.
Eripüügiloa vormi, eripüügiloa taotluste läbivaatamise, loa väljaandmise ning kehtetuks tunnistamise korra kehtestab keskkonnaminister.
Kutseline kalapüügiõigus ja piiratud kalapüügiõigus on tasulised, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul.
Tasu suuruse määrab igaks kalendriaastaks Vabariigi Valitsus, lähtudes püügipiirkonna eripärast, püügivahendi liigist ja selle püügivõimsusest või rahvusvahelise lepingu alusel jaotatavatest püügivõimalustest.
Tasu ei tohi ületada kolme protsenti väljapüütava kalakoguse harilikust väärtusest.
Eripüügiload eriotstarbeliseks kalapüügiks väljastatakse tasuta.
Harrastuslik kalapüügiõigus ja vähipüügiõigus on tasuline.
Harrastusliku kalapüügiõiguse ja vähipüügiõiguse tasud määrab keskkonnaminister.
Vähipüügiõiguse tasu määramisel lähtutakse püügipiirkonna eripärast, vähivarude olukorrast piirkonnas ja püügivahendi püügivõimsusest.
Kutselise kalapüügiõiguse eest väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni oleval veealal ei võeta tasu, kui püügivõimalusi seal ei ole taganud Eesti Vabariik.
Nimetatud juhul tasub kalapüügiõiguse saanud isik keskkonnakaitseinspektori laeval viibimise kulud või tagab nõuetele vastava mõne muu riigi vaatleja viibimise laeval, kui seda nõuab püügikohas kalapüüki reguleeriv õigusakt.
Kui isik on tasunud õiguse eest püüda kala mitme erineva püügivahendiga, võib ta kõiki neid püügivahendeid samaaegselt kasutada.
Tasu kalapüügiõiguse, vähipüügiloa ja kalastuskaardi eest kantakse riigieelarvesse.
Laekunud raha kasutamise sihtotstarbe ja korra sätestab seadus.
Tasu harrastusliku kalapüügiõiguse, vähipüügiõiguse ja piiratud kalapüügiõiguse eest tuleb maksta enne püügiõigust tõendava dokumendi saamist.
Tasu kutselise kalapüügiõiguse eest tuleb tasuda enne püügiõigust tõendava dokumendi saamist vähemalt 50-protsendiliselt.
Ülejäänud tasu makstakse 10 päeva jooksul pärast 50 protsendi püügivõimaluste ärakasutamist.
Kui kalapüügiloa andja on tunnistanud loa kehtetuks loa saanud isikust sõltumatutel asjaoludel, tagastatakse püügiõiguse tasu loa saanud isikule tema poolt kasutamata jäänud püügivõimaluste ulatuses vastavasisulise taotluse alusel.
Vabariigi Valitsus kehtestab, lähtudes kalavarude seisundist ja rahvusvahelistest lepingutest, lubatud aastase väljapüügimahu rahvusvaheliselt kontrollitavate kalaliikide kohta ja väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni oleval veealal lubatud püügipäevade arvu, lubatud väljapüügimahu või püügile lubatavate Eesti kalalaevade arvu.
Keskkonnaminister kehtestab, lähtudes kalavarude seisundist, lubatud aastase püügivahendite arvu ja vajadusel ka väljapüügimahu merel kuni 20 m samasügavusjooneni, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel ja siseveekogudel maakondade ja omavalitsuste lõikes.
Kui lubatud püügivõimalused ei võimalda kalapüügilubade taotluste rahuldamist täies ulatuses, jagatakse püügivõimalused taotlejate vahel nii, et 90 protsenti püügivõimalustest jaotatakse eelmisel kolmel aastal samal veealal püügil olnud taotlejatele, tagades igale taotlejale eelmisel kolmel aastal sellel veealal tegelikult õiguspäraselt kasutatud püügivõimaluste suhte teiste eelmisel kolmel aastal samal veealal kala püüdnud isikute õiguspäraselt kasutatud püügivõimalustesse (ajalooline püügiõigus).
10 protsenti püügivõimalustest müüakse enampakkumisel, kus püügivõimaluse alghinnaks on käesoleva seaduse § 15 lõike 1 alusel määratud kalapüügiõiguse hind.
Kui enampakkumisel müüdavat püügivõimalust ei arvutata väljapüütud kalakoguse järgi, on lubatud püügivõimaluste arvutamise tulemusi ümardada täisarvuni.
Veeala käesoleva paragrahvi lõike 3 tähenduses on veekogu või selle piiritletud osa, kus on kehtestatud püügivõimaluste piirangud.
Käesoleva seaduse § 16 lõikes 3 nimetatud enampakkumise läbiviimise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Enampakkumisel osalemiseks tasutakse osavõtutasu ja tagatisraha.
Osavõtutasu ei tohi ületada 10% kõikide enampakkumistel müüdavate sama veeala samaliigiliste püügivõimaluste alghinnast ega olla suurem kui 300 krooni.
Tagatisraha suurus on 50% nimetatud alghinnast.
Osavõtutasu ei tagastata.
Tagatisraha ei tagastata isikule, kelle süül enampakkumine nurjus.
Enampakkumise läbiviimise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ajaloolist püügiõigust on lubatud võõrandada isikule, kellele tohib anda kalapüügiluba.
Võõrandamise tehing peab olema notariaalselt tõestatud.
Tehingus peab olema kirjas võõrandatava püügiõiguse suurus, selle alus ning püügiõiguse ülemineku aeg.
Püügiõiguse üleminek jõustub võõrandamise tehingu ärakirja kalapüügiloa andjale ülemineku päevast, kui tehingus ei ole sätestatud hilisemat kuupäeva.
Kalapüügiloa kehtivus lõpeb ennetähtaegselt, kui sellega määratud püügivõimalused on ammendatud.
Loa saanud isik ei taga kalalaeva asukoha jälgimist satelliitjälgimissüsteemi kaudu või ei võimalda kalalaeval riikliku inspektori viibimist veealal, kus kalapüüki reguleeriv riik või rahvusvaheline organisatsioon seda nõuab.
Kalapüüki teostaval isikul peab kalapüügiõigust tõendav dokument harrastuslikul, piiratud, eriotstarbelisel ja kutselisel kalapüügil alati kaasas olema ning ta on kohustatud selle esitama järelevalvet teostavale isikule viimase nõudmisel.
Kalapüügikorra kõigil veekogudel ja veetaimede kogumise korra kehtestab Vabariigi Valitsus kalapüügieeskirjaga.
Püügivahendite tähistamise nõuded.
Kaaspüük käesoleva seaduse tähenduses on püügiloaga lubatud kalaliigi kõrval püünisesse sattunud ja väljapüütud alamõõdulised kalad või teised kalaliigid.
Vabariigi Valitsus jõustab rahvusvahelistest lepingutest tulenevad nõuded ja piirangud kalapüügile väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni oleval veealal Eesti liputunnistusega laevadele.
Kalastuskaardi või kalapüügiloa alusel kala või veetaimi püüdev isik on kohustatud esitama püügiandmed Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud kord laieneb erakalapüügipiirkonna omanikule, omavalitsusele tema poolt väljastatud kalapüügilubade osas ja Eesti lipu all sõitvale laevale, olenemata püügikohast.
Kalapüügiandmete arvestust korraldab Keskkonnaministeerium.
Andmed tuleb esitada ka kaaspüügina kalapüünistes hukkunud imetajate ja lindude kohta.
Kala esmakokkuostja esitab andmed kala ostu kohta kalapüügiõigust omavalt isikult Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Merel kala vastu võtva, transportiva või töötleva laeva kapten esitab andmed kala vastuvõtmise, töötlemise, transportimise või lossimise kohta Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Kalapüüki reguleeritakse kalapüügieeskirjaga ning püügimahtude, lubatud püügivahendite liikide ja püügivahendite arvu ning lubatud püügipäevade arvu või kalalaevade arvu kehtestamisega, arvestades rahvusvahelisi lepinguid ja Eesti seadusi.
Kalapüügikitsenduste aluseks on teadusuuringud ja kalapüügi statistilised andmed.
Kalavarude ohustatuse korral kehtestab keskkonnaminister kalakaitse- ja teadusasutuste ettepanekul ajutised püügikitsendused.
Keelatud tegevus, püügiviisid ja -vahendid.
Rikkuda või hävitada veekogule või selle äärde paigaldatud märke, silte ja muid rajatisi.
Kalapüügil on keelatud püüda kala, mille pikkus värskena on väiksem kalapüügieeskirjaga sätestatud alammõõdust.
Alamõõdulise kala kaaspüügi tingimused sätestatakse kalapüügieeskirjaga.
Kalapüügil ja veetaimede kogumisel on keelatud heita tagasi vette püütud kalu ja veetaimi, kui need on kaotanud eluvõime.
Keelatud on püüda kala kalapüügivahendeid kasutamata, käesolevas seaduses loetlemata ja kalapüügieeskirjas kirjeldamata vahenditega või viisil, mis põhjustavad kalade asjatu hukkumise ja kalavarude kahjustamise, nagu püük elektriga, mürk- või narkootiliste ainetega, tulirelvade ja lõhkelaengutega.
Kalapüügieeskirjas kirjeldamata püügivahendite ja püügiviiside kasutamine on lubatud keskkonnaministri loal.
Müüa, transportida ja töödelda värsket kala, mille päritolu ei ole tõendatav.
Kalakoelmuid ja kalade liikumisteid mõjutava või mõjutada võiva tegevuse alustamiseks merel ja piiriveekogudes annab nõusoleku Keskkonnaministeerium.
Kalakoelmuid ja kalade liikumisteid mõjutavaks või mõjutada võivaks tegevuseks käesoleva seaduse tähenduses on mere või piiriveekogude põhjas laevateede ja sadamaakvatooriumide rajamise või korrashoiuga seotud tööd, merre või piiriveekogudesse torujuhtmete, elektri- ja telekommunikatsiooniliinide paigaldamine ning teede ja lüüside või mis tahes muude rajatiste ehitamine.
Nõusoleku andmisest tuleb keelduda, kui kavandatud tegevus ohustab kalakoelmuid või tõkestab kalade liikumisteid.
Nõusoleku andmisest keeldumisest teatab Keskkonnaministeerium nõusoleku taotlejale kirjalikult.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud töid võib teha Keskkonnaministeeriumi nõusolekul.
Nõusoleku taotlemise, taotluste läbivaatamise ja nõusoleku andmise või andmisest keeldumise korra kehtestab keskkonnaminister.
Veekogu omanik ja valdaja on kohustatud korraldama kalavarude kaitset tema omandis või valduses oleval veekogul.
Eestis looduslikult mitteesinevate liikide eluskala või muid veeorganismide liike või nende viljastatud marja tohib maale tuua ainult keskkonnaministri loal.
Kalade veekogudesse asustamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Järelevalvet kalapüüki reguleerivate õigusaktide nõuete ja kalapüügiloaga määratud tingimuste täitmise üle, ka väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni oleval veealal, teostab Keskkonnainspektsioon.
Kalapüügi järelevalvel väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni oleval veealal kohaldatakse keskkonnajärelevalve seaduse (RT I 1997, 86, 1460; 1999, 54, 583; 95, 843; 2000, 51, 319) sätteid.
NAFO tsoonis tohib kalalaev viibida ainult juhul, kui kalalaeva pardal on keskkonnakaitseinspektor (edaspidi vaatleja).
Paragrahvi 15 lõikes 4 sätestatud juhul võib keskkonnakaitseinspektori asemel kalalaeva pardal viibida mõne muu riigi NAFO reeglitele vastav vaatleja.
NAFO tsoonis püüdva või püüda kavatseva Eesti lipudokumenti omava kalalaeva kapten peab pardale võtma käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vaatleja ning tagama igakülgse abi ja koostöö seoses vaatlejale pandud ülesannete täitmisega laevas.
Juurdepääsu kalale ning vajaliku abi vaatlejale pandud kohustustest tulenevate mõõtmiste teostamiseks ja proovide võtmiseks ning säilitamiseks.
Vaatlejale esitatavad nõuded ja ülesanded kehtestab keskkonnaminister.
Vaatleja poolt kogutud andmete esitamise korra ja vormi kehtestab keskkonnaminister.
Kõik Eesti Vabariigi lipudokumenti omavad laevad, mis püüavad, töötlevad või võtavad merel vastu ja transpordivad kala või kalatooteid väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni oleval veealal, peavad hiljemalt 2001. aasta 1. jaanuaril olema varustatud satelliitsidel baseeruva autonoomse laevade jälgimise süsteemiga (edaspidi satelliitjälgimissüsteem).
Satelliitjälgimissüsteem peab võimaldama edastada andmeid laeva asukoha geograafiliste koordinaatide kohta kalalaevade jälgimise keskusesse (edaspidi keskus) Keskkonnainspektsioonis ja kaldariigi keskusesse, kui rahvusvahelised lepingud ei sätesta teisiti.
Rahvusvahelistest lepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks määrab keskkonnaminister piirkonnad, kus kala püüdes edastatakse satelliitjälgimissüsteemi kaudu lisaks asukohale ka andmed laeva püügikoormuse kohta.
Laeva kapten ja kalapüügiloa omanik peavad tagama laeva satelliitjälgimissüsteemi korrasoleku ja funktsioneerimise ning käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmete edastamise rahvusvahelistes lepingutes või keskkonnaministri määrusega kehtestatud sagedusega ja korras.
Kui vääramatu jõu tõttu ei ole võimalik täita käesoleva paragrahvi lõike 3 nõudeid, edastatakse lõikes 2 nimetatud informatsioon rahvusvahelistes lepingutes või keskkonnaministri määrusega kehtestatud vormis ja korras.
Satelliitjälgimissüsteemi kaudu edastatavate andmete nimistu kinnitab ning andmete esitamise sageduse ja korra kehtestab keskkonnaminister.
Füüsilised isikud, kes rikuvad kalapüügialaseid õigusakte, kannavad distsiplinaar-, haldus-, kriminaal- või tsiviilvastutust vastavalt seadustele.
Kala-, jõesilmu- või vähipüügi või veetaimede kogumise või selle korraldamise eest keeluajal või -alal või keelatud vahenditega või loata või loa nõuete rikkumise eest karistatakse juriidilist isikut kuni 50 000 kroonise rahatrahviga.
Kalapüügi eest loata või selle nõudeid rikkudes, kui kala püüti kalalaeva kasutades, või satelliitjälgimissüsteemi kaudu edastatavate andmete esitamise korra rikkumise eest karistatakse juriidilist isikut kuni 500 000-kroonise rahatrahviga.
Juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asjades on asja arutamise ja karistuse määramise õigus maa- või linnakohtu kohtunikul.
Juriidilise isiku haldusrikkumise asja menetlemine toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 45, õiend; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247; 49, 301 ja 305; 51, 321; 54, 346, 348 ja 351; 55, 361; 58, 376; 84, 533; 86, 544 ja 548; 89, 578; 95, 609) ettenähtud korras, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.
Käesolevas paragrahvis sätestatud haldusõiguserikkumise kohta võib juriidilisele isikule protokolli koostada keskkonnakaitseinspektor, politseiametnik või piirivalveametnik.
Kui füüsiline isik pani toime käesolevas seaduses nimetatud haldusõiguserikkumise, tegutsedes juriidilise isiku nimel või huvides, võib selle rikkumise asjas kohaldada karistust füüsilisele ja juriidilisele isikule samaaegselt.
Halduskaristust võib juriidilisele isikule määrata kuue kuu jooksul haldusõiguserikkumise avastamise päevast arvates, kuid mitte hiljem kui aasta õiguserikkumise päevast.
Kalavarudele tekitatud ja tekitatav kahju tuleb hüvitada.
Hüvituse ja kalapüügiga või kalavarude muul viisil kahjustamisega kalavarudele tekitatud kahju arvutamise alused kehtestab Vabariigi Valitsus.
Eesti jurisdiktsiooni all olevates vetes kala püüdvad, kala või kalatooteid töötlevad, merel vastuvõtvad või transportivad välisriikide laevad peavad pärast 2001. aasta 15. septembrit olema varustatud satelliitsidel baseeruva autonoomse laevade jälgimise süsteemiga ning edastama andmed käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud korras.
Kui ettevõtja on kalalaeva kasutanud kilu-, räime- või tursapüügil vähem kui kolm aastat põhjusel, et kalalaev tuli tema valdusesse 1999. aastal, loetakse selle kalalaevaga seotud 1999. aastal ja 2000. aastal õiguspäraselt kasutatud püügivõimaluste keskmine kolme aasta keskmiseks.
Kui ettevõtja on kalalaeva kasutanud nimetatud eesmärgil vähem kui kolm aastat põhjusel, et laev tuli tema valdusesse 2000. aastal, loetakse selle kalalaevaga seotud 2000. aastal õiguspäraselt kasutatud püügivõimalused kolme aasta keskmiseks.
Nimetatud keskmise korrutamisel kolmega saadakse suurus, mida loetakse eelmisel kolmel aastal sellel veealal tegelikult õiguspäraselt kasutatud püügivõimalusteks käesoleva seaduse § 16 mõttes.
Käesolevas paragrahvis sätestatut rakendatakse ulatuses, mis ei vähenda teise isiku ajaloolist püügiõigust rohkem kui 10% ulatuses.
Käesoleva seaduse § 16 lõiked 5 ja 6 ning § 25 1 lõige 2 jõustuvad Riigi Teatajas ilmumise päevale järgneval päeval.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus „Eesti Vabariigi kalapüügiseaduse rakendamise kohta“ (RT 1991, 43, 517).
Määrus kehtestatakse „Investeerimisfondide seaduse“ (RT I 1997, 34, 535; 1998, 61, 979; 2000, 10, 55) paragrahvi 19 lõike 4, „Pensionifondide seaduse“ (RT I 1998, 61, 979) paragrahvi 5 lõike 2 ja paragrahvi 6 lõike 6 ning „Väärtpaberituru seaduse“ (RT I 1993, 35, 543; 1995, 22, 328; 1996, 26, 528; 1997, 34, 535; 1998, 61, 979; 2000, 10, 55) paragrahvi 18 lõike 3 alusel.
Käesolev väärtpaberituru kutseliste osaliste, fondivalitsejate ja pensionifondivalitsejate tegevuslubade komisjoni töökorraldus (edaspidi kord) määrab kindlaks väärtpaberituru kutseliste osaliste, fondivalitsejate ja pensionifondivalitsejate tegevuslubade (edaspidi tegevusluba) komisjoni (edaspidi komisjon) töökorralduse, sätestades muu hulgas ka tegevusloa taotlemisel esitatavate andmete ja dokumentide (edaspidi andmed) loetelu, nende esitamise korra ning taotluse ja tegevusloa vormid.
Komisjoni moodustab rahandusminister oma käskkirjaga seitsmeliikmelisena.
Komisjoni liikmed nimetab ning kutsub tagasi rahandusminister.
Komisjoni töövorm on istung.
Komisjoni ülesanne on väärtpaberituru kutseliste osaliste, fondivalitsejate ja pensionifondivalitsejate tegevuslubade väljaandmise, pikendamise ja tühistamise taotluste läbivaatamine ning rahandusministrile sellekohaste ettepanekute tegemine, samuti ettepanekute tegemine „Investeerimisfondide seaduse“ paragrahvi 25 lõikes 4 ja „Pensionifondide seaduse“ paragrahvi 10 lõikes 2 sätestatud tähtaja määramiseks.
Lisaks lõikes 1 sätestatule on komisjoni ülesanne „Investeerimisfondide seaduse“ paragrahvi 26 lõikes 4 ja „Pensionifondide seaduse“ paragrahvi 20 lõikes 1 nimetatud loa taotluste läbivaatamine ning ettepanekute tegemine rahandusministrile vastavalt fondivalitsejate ühinemise ja jagunemise loa või pensionifondi tingimuste muutmise loa andmiseks või sellest keeldumiseks.
Tegevusloa pikendamisena käesoleva korra tähenduses mõistetakse tegevusloa väljaandmist seoses eelneva tegevusloa tähtaja lõppemisega.
Oluline osalus käesoleva korra mõistes on osalus, mis moodustab äriühingu aktsiakapitalist (osakapitalist) või häälte arvust 10 või enam protsenti, kusjuures hääleõiguse arvestamisel lähtutakse „Krediidiasutuste seaduse“ (RT I 1999, 23, 349; 2000, 35, 222; 40, 250) paragrahvi 10 lõikes 1 ja lõike 2 punktides 1-3 sätestatust.
Tegevusloa väljaandmise või pikendamise taotlemisel Väärtpaberiinspektsioonile esitatavad andmed peavad vastama käesolevas korras kehtestatud nõuetele.
Väärtpaberituru kutseline osaline ja pensionifondi valitseja esitavad ning fondivalitseja võib esitada andmed käesolevale korrale lisatud vormidel.
Lõike 1 punktides 4, 12, 13, 14 ja 15 nimetatud andmeid ei ole vaja esitada, kui taotlus esitatakse äriühingu asutamisel või filiaali registreerimisel.
Väärtpaberibörsi tegevusloa taotlemisel ei ole vaja esitada lõike 1 punktis 7 nimetatud andmeid ja lõike 1 punktis 16 nimetatud äriplaani koostamisel ei pea lähtuma paragrahvis 10 kehtestatud nõuetest.
Käesoleva korra paragrahvi 7 lõike 1 punktides 5, 8, 9, 13, 14 ja 15 nimetatud andmeid ei ole vaja taotlemisel esitada, kui väärtpaberituru kutselise osalise tegevusloa taotlejaks on Euroopa Liidu äriühing, kellel on asukohamaa pädeva asutuse poolt väljastatud tegevusluba ning kes teenuste pakkumiseks registreerib Eestis filiaali.
Käesoleva korra paragrahvi 7 lõike 1 punktides 2 ning 4-15 nimetatud andmeid ei ole vaja taotlemisel esitada, kui taotlejaks on „Väärtpaberituru seaduse“ paragrahvi 18 lõikes 2 nimetatud isik.
Viimane auditeeritud majandusaasta aruanne ning avalduse esitamisele eelneva kvartali bilanss ja kasumiaruanne.
Väärtpaberiinspektsiooni peadirektor võib taotlejalt vajadusel nõuda ka lõigetes 1 ja 2 nimetatud andmete esitamist.
Väärtpaberituru kutselise osalise tegevusloa pikendamise taotlemisel esitatakse lisaks käesoleva korra paragrahvides 7 ja 8 nimetatud andmetele senise tegevuse aruanne.
Väärtpaberivahendaja esitab oma tegevusaruande vastavalt lisas 12 toodud vormile.
Väärtpaberiinspektsiooni peadirektor võib taotleja põhjendatud kirjaliku taotluse alusel mitte nõuda Väärtpaberiinspektsioonile juba esitatud andmete taasesitamist.
Tegevusloa pikendamise taotlemisel ei nõuta väärtpaberituru kutseliselt osaliselt käesoleva korra paragrahvi 7 lõike 1 punktis 15 märgitud andmete esitamist.
Selle asemel kuulub esitamisele viimase aasta auditeeritud majandusaasta aruanne ning avalduse esitamisele eelneva kvartali bilanss ja kasumiaruanne.
Kõik taotlemisel esitatavad andmed esitatakse eesti keeles.
Vormides küsitud andmetele kõrghariduse kohta märgitakse õppeasutuse nimi, asukoht, omandatud eriala, kutsekraad või kvalifikatsioon, õppimise ja lõpetamise aeg, ja lisatakse haridust tõendava dokumendi ärakiri.
Läbitud muu koolituse kohta märgitakse kursuse läbiviija ja teema, toimumise aeg ja koht, olemasolul lisatakse ärakiri kursuse tunnistusest.
Kirjalik dokument esitatakse algdokumendina, ärakirjana või väljavõttena.
Esitatud andmete täielikkuse ja õigsuse eest vastutab taotleja.
Avaldusele (lisa 1) kui ka taotluse lisadele kirjutab alla taotleja juhatuse esimees, juhatuse liige või tegevjuht.
Väärtpaberiinspektsiooni kirjalikul loal võib taotluse esitada ka elektrooniliselt.
Vajadusel nõuab Väärtpaberiinspektsioon taotlejatelt esitamisele kuuluvate andmete kohta täpsustavaid andmeid.
Taotleja peab nõutud andmed esitama 20 kalendripäeva jooksul arvates teate kättesaamise päevast.
Kui taotleja ei esita lõikes 1 sätestatud tähtajaks kõiki vajalikke ja nõuetekohaselt vormistatud andmeid, tagastab Väärtpaberiinspektsioon kõik taotlusmaterjalid taotlejale, näidates ära tagastamise põhjused.
Juhul kui taotlus tagastatakse ilma seda läbi vaatamata või küsitakse täiendavaid andmeid, teeb Väärtpaberiinspektsioon avaldusele sellekohase märke.
Nõuab vajadusel täiendavaid andmeid.
Väärtpaberiinspektsiooni poolt koostatud kokkuvõtte taotleja ja taotluse kohta (edaspidi kokkuvõte).
Ülevaade taotleja finantsolukorrast, mis koostatakse käesoleva korra paragrahvi 7 lõike 1 punkti 15 alusel esitatud andmete alusel.
Muud asjaolud, mis võivad anda olulist informatsiooni taotleja kohta.
Väärtpaberiinspektsiooni poolt koostatud kokkuvõtte.
Käesoleva korra paragrahvis 9 sätestatud andmetele põhinev komisjonile esitatav kokkuvõte koosneb lisaks paragrahvi 19 lõikes 2 sätestatule ka ülevaatest perioodi jooksul toimunud põhilistest muudatustest ja sündmustest taotleja tegevuses.
Ülevaade taotleja finantsolukorrast, mis koostatakse käesoleva korra paragrahvi 8 lõike 3 punkti 3 alusel esitatud andmete alusel.
Käesoleva korra paragrahvis 9 sätestatud andmetele põhinev komisjonile esitatav kokkuvõte koosneb lisaks paragrahvi 21 lõikes 2 sätestatule ka ülevaatest perioodi jooksul toimunud põhilistest muudatustest ja sündmustest taotleja tegevuses.
Käesoleva korra paragrahvis 9 sätestatud andmetele põhinev komisjonile esitatav kokkuvõte koosneb lisaks paragrahvi 23 lõikes 2 sätestatule ka ülevaatest perioodi jooksul toimunud põhilistest muudatustest ja sündmustest taotleja tegevuses.
Ülevaade taotleja finantsolukorrast, mis koostatakse käesoleva korra paragrahvi 11 punkti 4 alusel esitatud andmete ning taotleja regulaarse aruandluse alusel.
Ülevaade taotleja poolt valitsetavate investeerimisfondide finantsolukorrast, mis koostatakse taotleja poolt valitsetavate investeerimisfondide viimasena kinnitatud aasta- või poolaastaaruannete ning viimaste regulaarsete aruannete alusel.
Käesoleva korra paragrahvides 11 ja 12 sätestatud andmetele põhinev komisjonile esitatav kokkuvõte koosneb lisaks paragrahvi 25 lõikes 2 sätestatule ka ülevaatest perioodi jooksul toimunud põhilistest muudatustest ja sündmustest taotleja tegevuses.
Väärtpaberiinspektsioon esitab tegevusloa tühistamisel või „Investeerimisfondide seaduse“ paragrahvi 25 lõikes 4 või „Pensionifondide seaduse“ paragrahvi 10 lõikes 2 sätestatud tähtaja määramiseks komisjonile vastava põhjendatud kirjaliku taotluse.
Väärtpaberiinspektsioon esitab lõikes 1 sätestatud juhtudel komisjoni esimehele taotluse lõike 1 tähenduses aluseks olevad põhjendused ja dokumendid, mis muu hulgas sisaldavad ka hinnangut mõju kohta investoritele ja väärtpaberiturule.
Väärtpaberiinspektsiooni seisukoha käesoleva korra paragrahvi 35 lõikes 2 nimetatud otsuse eelnõuna.
Komisjoni liikmetel on õigus tutvuda tegevusloa taotlemisel Väärtpaberiinspektsioonile esitatud andmetega, mis on kättesaadavad ka istungi toimumise kohas.
Komisjoni istungi kutsub kokku ja seda juhatab komisjoni esimees.
Teatele lisatakse kõik paragrahvi 29 lõikes 1 sätestatud andmed.
Komisjoni korralisest istungist teatab Rahandusministeerium komisjoni liikmetele hiljemalt kolm tööpäeva enne selle toimumist.
Erakorralise istungi toimumisest teatatakse komisjoni liikmetele hiljemalt 24 tundi enne selle toimumist.
Väärtpaberituru kutseliste osaliste, fondivalitsejate ja pensionifondivalitsejate tegevuslubade väljaandmise ja pikendamise või fondivalitsejatele ühinemise või jagunemise loa taotluse läbivaatamiseks kutsutakse komisjoni istungile taotleja esindaja.
Taotleja esindajale teatab istungi toimumise aja ja koha Väärtpaberiinspektsioon hiljemalt käesoleva korra paragrahvi 30 lõikes 2 sätestatud tähtajaks.
Komisjoni liige ei tohi osa võtta hääletamisest, kui on tegemist huvide konfliktiga „Korruptsioonivastase seaduse“ (RT I 1999, 16, 276; 87, 791; 2000, 25, 145) paragrahvi 25 lõike 1 tähenduses.
Juhul kui huvide konflikt esineb istungi juhatajal, teatab ta sellest komisjoni istungi algul teistele komisjoni liikmetele, ei võta osa nimetatud päevakorrapunkti arutamisest ning taandab end otsuse tegemisest.
Kui otsuse vastuvõtmine pole võimalik lõikes 2 sätestatud huvide konflikti tõttu, võib rahandusminister taotluste läbivaatamiseks nimetada komisjoni asendusliikmed.
Komisjoni esimees või tema asendaja võib komisjoni istungi katkestada.
Katkestatud istung peab jätkuma hiljemalt viiendal tööpäeval arvates istungi alguspäevast.
Komisjoni liikmed võivad esitada põhjendatud taotluse täiendava päevakorrapunkti lisamiseks või päevakorraprojektis toodud punkti väljaarvamiseks.
Väärtpaberiinspektsioon teavitab taotlejat käesolevas paragrahvis loetletud asjaoludest kirjalikult.
Protokoll peab kajastama taotluse arutamise käiku, samuti taotluse lahendamise seisukohalt olulist teavet.
Protokolli originaal ning tegevusloa taotlemiseks esitatud andmed säilitatakse Väärtpaberiinspektsioonis vähemalt kolm aastat pärast tegevusloa tähtaja lõppemist, tegevusloa väljaandmisest keeldumist või tegevusloa tühistamist.
Istungi protokolli või selle väljavõttega võivad tutvuda komisjoni liikmed, tegevuslubade menetlemisega seotud ning taotleja üle järelevalvet teostavad Väärtpaberiinspektsiooni ja Rahandusministeeriumi ametnikud ning rahandusministri nõusolekul selleks õigustatud huvi omavad isikud.
Taotlejalt või teistelt antud tegevusloaga seotud isikutelt täiendavate andmete nõudmise kohta, määrates tähtaja nende esitamiseks.
Lõike 2 punktis 5 sätestatud täiendavate andmete nõudmise korral tegevusloa pikendamise taotlejalt võib rahandusminister muuta lõppeva tegevusloa andmise käskkirjaga määratud tegevusloa kehtivuse tähtaega.
Ärakiri rahandusministri käskkirjast, tegevusloa ja väljavõtted rahandusministri käskkirjast iga taotleja kohta edastab Rahandusministeerium Väärtpaberiinspektsioonile ühe tööpäeva pärast alates nende allakirjutamisest.
Tegevusluba või selle ärakiri peab olema äriühingu tegevuskohas tema klientidele kättesaadav.
Tegevusloa kaotamisel, hävimisel või kõlbmatuks muutumisel antakse avalduse alusel välja duplikaat.
Andmed tegevuslubade väljaandmise, pikendamise, tühistamise ning käesoleva korra paragrahvi 35 lõike 2 punktis 4 nimetatud tähtaja määramise kohta on avalikud.
Tegevusloa kehtivuse ajal selle väljaandmise aluseks olevatesse dokumentidesse tehtavatest muudatustest või algdokumentides esitatud andmete muutumisest tuleb kirjalikult teatada Väärtpaberiinspektsioonile vähemalt viie tööpäeva jooksul.
Käesoleva korra paragrahvi 35 lõikes 2 sätestatud otsuse peale võib rahandusministrile esitada protesti 14 päeva jooksul otsuse tegemisest arvates.
Rahandusminister annab seitsme tööpäeva jooksul pärast protokolli saamist käskkirja asjakohase otsusega või täiendavate andmete nõudmiseks.
Tunnistada kehtetuks rahandusministri 2. septembri 1998. a määrus nr 71 „Väärtpaberituru kutseliste osaliste ja fondivalitsejate tegevuslubade komisjoni töökorralduse kinnitamine“ (RTL 1998, 273/274, 1130; 1999, 114, 1494).
A-tsooni kuuluvad riigid on riigid, mis on Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) täisliikmed, ja riigid, mis on sõlminud Rahvusvahelise Valuutafondiga (IMF) spetsiaalsed laenulepingud IMF-i Üldiste Laenukokkulepete (GAB - General Agreements to Borrow) alusel.
Riik, mis taotleb IMF- iga sõlmitud laenulepingu tingimuste muutmist rahaliste raskuste tõttu, arvatakse A- tsoonist välja.
B-tsooni kuuluvad riigid on riigid, mis ei kuulu A-tsooni riikide hulka.
Käesoleva seadusega määratakse kindlaks riikliku finantsjärelevalve eesmärk ning finantsinspektsiooni õiguslik seisund, tegevuse alused ning tema rahastamise alused ja kord.
Riiklik finantsjärelevalve (edaspidi finantsjärelevalve) käesoleva seaduse tähenduses on järelevalve riikliku finantsjärelevalve subjektide (edaspidi finantsjärelevalve subjekt) üle ning käesolevas seaduses, krediidiasutuste seaduses (RT I 1999, 23, 349; 2000, 35, 222; 40, 250), kindlustustegevuse seaduses (RT I 2000, 53, 343; 2001, 43, 238), kindlustusseaduses (RT 1992, 48, 601; RT I 1995, 26-28, 355; 1996, 23, 455; 40, 773; 1998, 61, 979; 1999, 10, 155; 27, 389; 2000, 53, 343; 2001, 43, 238), investeerimisfondide seaduses (RT I 1997, 34, 535; 1998, 61, 979; 2000, 10, 55; 57, 373), pensionifondide seaduses (RT I 1998, 61, 979), väärtpaberituru seaduses (RT I 1993, 35, 543; 1995, 22, 328; 1996, 26, 528; 1997, 34, 535; 1998, 61, 979; 2000, 10, 55) ja Eesti väärtpaberite keskregistri seaduses (RT I 2000, 57, 373) ning nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud tegevuse üle.
Finantsjärelevalve subjekt käesoleva seaduse tähenduses on isik, kellele on pädeva organi poolt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud seaduse alusel antud tegutsemise õigus vastaval tegevusalal.
Finantsjärelevalvet teostatakse finantssektori stabiilsuse, usaldusväärsuse ja läbipaistvuse ning toimimise efektiivsuse suurendamise, süsteemsete riskide vähendamise ning finantssektori kuritegelikel eesmärkidel ärakasutamise tõkestamisele kaasaaitamise eesmärgil, et kaitsta klientide ja investorite huve nende vahendite säilimisel ning seeläbi toetada Eesti rahasüsteemi stabiilsust.
Finantsinspektsioon (edaspidi Inspektsioon) on autonoomse pädevusega ja oma eelarvega Eesti Panga juures asuv asutus, mille juhtimisorganid tegutsevad ja esitavad aruandeid käesolevas seaduses sätestatud korras.
Inspektsioon tegutseb finantsjärelevalve teostamisel riigi nimel.
Inspektsioon on finantsjärelevalve teostamisel sõltumatu.
Inspektsioon juhindub oma tegevuses õigusaktidest ja finantsjärelevalves rahvusvaheliselt tunnustatud tavadest, tegutsedes avatult ja läbipaistvalt ning rakendades häid juhtimistavasid.
Inspektsioon kasutab otstarbekalt tema valdusesse antud vara.
Täita muid seadusest tulenevaid ülesandeid, mis on vajalikud finantsjärelevalve eesmärgi saavutamiseks.
Inspektsioonil on oma ülesannete täitmisel kõik käesolevas seaduses ning käesoleva seaduse § 2 lõikes 1 nimetatud seadustes ja nende alusel antud õigusaktides sätestatud õigused.
Inspektsiooni tegevust kavandab ja juhtimist kontrollib Inspektsiooni nõukogu (edaspidi nõukogu).
Kinnitab nõukogu reglemendi.
Nõukogu koosneb kuuest liikmest, kellest kaks on liikmed ametikoha järgi ja neli on nimetatavad liikmed.
Rahandusminister ja Eesti Panga president on nõukogu liikmed ametikoha järgi.
Nõukogu nimetatavatest liikmetest pooled nimetab ja kutsub tagasi rahandusministri ettepanekul Vabariigi Valitsus ja pooled Eesti Panga presidendi ettepanekul Eesti Panga Nõukogu.
Nõukogu nimetatav liige peab olema teovõimeline Eesti kodanik, kellel on riiklikult tunnustatud akadeemiline haridus või selle tasemele vastav haridus, laitmatu eri- ja ärialane reputatsioon ning finants- või avaliku sektori asutuse juhtimiseks vajalikud kogemused.
Pankrotivõlgnikku ega isikut, kelle suhtes on kohaldatud ärikeeldu või kellelt on seaduse alusel ära võetud õigus olla ettevõtja.
Nõukogu liikme suhtes kohaldatakse huvide konflikti vältimise kohta käesoleva seaduse § 32 lõigetes 1 ja 2 ning saladuse hoidmise kohustuse kohta käesoleva seaduse §-s 34 sätestatut.
Käesoleva seaduse § 8 lõikes 2 nimetatud nõukogu liikme volitused lõpevad koos tema volituste lõppemisega ametikohal, mille järgi ta nõukogu koosseisu kuulub.
Nõukogu nimetatava liikme volituste tähtaeg on kolm aastat nõukogu liikmeks nimetamisest.
Volituste tähtaja lõppemisel täidab nimetatav liige oma kohustusi kuni uue liikme nimetamiseni.
Nõukogu nimetatava liikme volituste tähtaja lõppemise, tema tagasikutsumise või surma korral nimetab liikme algselt nimetanu mõistlikult vajaliku aja jooksul nõukogu uue nimetatava liikme.
Nõukogu nimetatav liige kutsutakse enne volituste tähtaja lõppu tagasi kolme kuu jooksul pärast sellelt nõukogu liikmelt vastava kirjaliku avalduse saamist.
Nimetatavale liikmele käesolevas seaduses esitatud nõuetele mittevastavuse või nendele nõuetele vastavuse kohta valeteabe esitamise korral.
Nõukogu nimetatava liikme võib enne tema volituste tähtaja lõppu tagasi kutsuda üle nelja kuu kestva haiguse või muu mõjuva põhjuse tõttu, millest tingituna nõukogu nimetatav liige on võimetu oma kohustusi täitma.
Nõukogu esimeheks on rahandusminister.
Nõukogu esimees korraldab nõukogu tegevust ja selle asjaajamist, kutsub kokku ja juhatab nõukogu koosolekuid, korraldab koosolekute protokollimist ja nõukogu otsuste avalikustamist ning sõlmib, muudab, peatab ja lõpetab nõukogu otsuse alusel ametilepingu juhatuse esimehe ja liikmetega.
Nõukogu esimehe äraoleku või puudumise korral täidab esimehe ülesandeid vanim kohalolev nõukogu liige.
Nõukogu korraline koosolek toimub vähemalt üks kord kolme kuu jooksul.
Nõukogu erakorraline koosolek kutsutakse kokku nõukogu esimehe algatusel, vähemalt kahe nõukogu liikme või juhatuse esimehe taotlusel.
Taotluses näidatakse otsustamist vajavad küsimused ja soovitav koosoleku toimumise aeg.
Teade nõukogu korralise koosoleku kohta saadetakse nõukogu liikmetele vähemalt 10 päeva enne koosoleku toimumise päeva.
Nõukogu erakorralise koosoleku toimumisest peab nõukogu liikmele teatama ette vähemalt üks tööpäev.
Nõukogu koosoleku kokkukutsumise teates märgitakse koosoleku toimumise aeg, koht ja päevakord koos ettekannete esitajate nimedega.
Nõukogu liige osaleb nõukogu tegevuses isiklikult.
Nõukogu koosolek on kinnine, kui nõukogu ei otsusta teisiti.
Juhatuse liikmel on õigus osaleda nõukogu koosolekul, kui nõukogu esimees ei otsusta teisiti.
Nõukogu otsuste vastuvõtmise protseduur ilma koosolekut kokku kutsumata, hääletusprotokolli kantavad andmed ja otsuse eelnõu, nõukogu liikmete seisukohtade ja eriarvamuste säilitamise kord.
Nõukogu liikmele makstakse igakuiselt tasu kuupalga alammäära kahekordses suuruses.
Nõukogu tegevuse tehnilise korralduse tagab juhatus.
Nõukogu liikmel ei ole õigust hääletamisest keelduda ega erapooletuks jääda, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Nõukogu otsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletas vähemalt neli nõukogu liiget.
Käesoleva seaduse § 7 lõike 2 punktis 10 nimetatud küsimuses on nõukogu otsus vastu võetud, kui selle poolt hääletasid kõik nõukogu liikmed.
Nõukogu liige teatab nõukogule, kui ta on isiklikult otseselt või kaudselt huvitatud arutamisele tulevast otsusest.
Käesoleva seaduse § 36 lõigetes 1-3 nimetatud järelevalvetasu maksma kohustatud isik või viimases olulist osalust omav aktsionär või osanik või muul viisil selle juhtimisel märkimisväärset mõju omav isik või juhtimisorgani liige, enne hääletamist käesoleva seaduse § 7 lõike 2 punktis 2 sätestatud küsimuses.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud asjaolude ilmnemisel nõukogu liige ei hääleta, välja arvatud juhul, kui tema hääletamise poolt on kõik ülejäänud hääletamisel osalevad nõukogu liikmed.
Nõukogu otsuse vastuvõtmisel vastu hääletanud nõukogu liikmel on õigus esitada oma eriarvamus.
Protokollile kirjutavad alla nõukogu esimees ja protokollija.
Nõukogu liikme esitatud kirjalik eriarvamus lisatakse protokollile.
Eriarvamuse lisamise kohta tehakse protokolli vastav märge, mida eriarvamusele jäänud nõukogu liige kinnitab oma allkirjaga.
Nõukogu protokolle säilitatakse Inspektsioonis tähtajatult.
Protokollide ja nende lisade hoidmist korraldab ja nende säilimise eest vastutab juhatus.
Nõukogul on õigus vastu võtta otsuseid nõukogu koosolekut kokku kutsumata, kui sellega on nõus kõik nõukogu liikmed ja igal nõukogu liikmel on digitaalallkirja seaduse (RT I 2000, 26, 150; 92, 597) kohaselt väljaantud sertifikaat digitaalallkirja andmiseks.
Ilma nõukogu koosolekut kokku kutsumata ei ole nõukogul õigust võtta vastu otsuseid käesoleva seaduse § 7 lõike 2 punktides 1, 4 ja 10 nimetatud küsimustes.
Nõukogu otsuse vastuvõtmisel käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud viisil kasutatakse kõikide ettepanekute, seisukohtade ja otsuste kinnitamisel digitaalallkirja.
Nõukogu esimees saadab nõukogu otsuse eelnõu kõigile nõukogu liikmetele, määrates tähtaja, mille jooksul nõukogu liige peab teatama oma seisukoha.
Kui nõukogu liige ei teata oma seisukohta määratud tähtaja jooksul, loetakse, et ta hääletab otsuse vastu.
Otsuse vastuvõtmisel kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 15 sätestatut.
Hääletamistulemuste kohta koostatakse hääletamisprotokoll, mis saadetakse viivitamatult kõigile nõukogu liikmetele ja juhatusele.
Juhatus juhib ja korraldab Inspektsiooni tegevust.
Juhatuse pädevuses on kõigi Inspektsiooni kohustuste täitmisega seotud otsuste tegemine ja kohustuste täitmine ning õiguste realiseerimine, mis ei ole käesoleva seaduse kohaselt nõukogu, nõukogu esimehe või juhatuse esimehe pädevuses.
Juhatus täidab nõukogu poolt käesoleva seaduse § 7 lõike 2 alusel tehtud otsuseid.
Pankrotiavalduse esitamise ja muude pankroti- ning likvideerimismenetlusega seotud toimingute tegemise.
Otsustab muid Inspektsiooni igapäevase tegevuse korraldamisega seotud küsimusi, mille otsustamist on taotlenud vähemalt kaks juhatuse liiget.
Juhatus koosneb viiest liikmest.
Juhatuse liikme nimetab ja kutsub tagasi nõukogu.
Juhatuse liikmeks võib nimetada teovõimelise Eesti kodaniku, kellel on riiklikult tunnustatud akadeemiline haridus või selle tasemele vastav haridus, Inspektsiooni juhtimiseks vajalikud teadmised, kutsealane sobivus ja laitmatu eri- ja ärialane reputatsioon ning kokku vähemalt viie aasta pikkune töökogemus rahanduse, juriidilisel, audiitorkontrolli või infotehnoloogia alal või eelnimetatud aladega seotud ametis avaliku teenistujana.
Juhatuse liige ei või olla avalikus teenistuses, töötada teise tööandja juures ega Eesti Panga struktuuriüksuses või iseseisvas allasutuses.
Juhatuse liikme suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 31, § 32 lõigetes 1 ja 2 ning §-s 34 sätestatut.
Enne juhatuse liikmeks nimetamist esitab isik nõukogule kirjalikult käesoleva seaduse § 32 lõikes 3 nimetatud andmed ning kinnituse, et puuduvad käesolevas seaduses sätestatud asjaolud, mis välistavad tema nimetamise juhatuse liikmeks.
Juhatuse liige teatab viivitamatult nõukogule esitatud andmetes toimunud muudatustest.
Juhatuse liikme volituste tähtaeg on kolm aastat.
Juhatuse esimeheks oleva juhatuse liikme volituste tähtaeg on neli aastat.
Juhatuse liikme volitused algavad tema ametisse nimetamise otsuses nimetatud kuupäevast.
Nõukogu esimees sõlmib juhatuse esimehe ja liikmetega nende volituste tähtajaks ametilepingu, milles fikseeritakse juhatuse liikme õigused ja kohustused ning tasu juhatuse esimehe ja liikme kohustuse täitmise eest.
Juhatuse liige kutsutakse enne volituste tähtaja lõppu tagasi hiljemalt kolme kuu jooksul pärast temalt vastava kirjaliku avalduse saamist.
Juhatuse liikmele käesolevas seaduses esitatud nõuetele mittevastavuse või nendele nõuetele vastavuse kohta valeteabe esitamise korral.
Juhatuse liikme võib enne tema volituste tähtaja lõppu tagasi kutsuda üle nelja kuu kestva haiguse või muu mõjuva põhjuse tõttu, millest tingituna juhatuse liige on võimetu oma kohustusi täitma.
Juhatuse liikme volituste tähtaja lõppemise, tagasikutsumise või surma korral nimetab nõukogu mõistlikult vajaliku aja jooksul juhatuse uue liikme.
Nõukogu valib juhatuse liikmete hulgast juhatuse esimehe nõukogu reglemendis sätestatud korras.
Juhatuse esimehe äraolekul täidab esimehe ülesandeid vanim juhatuse liige, kui juhatuse esimees ei ole oma käskkirjaga määranud teisiti.
Sõlmib, muudab, peatab ja lõpetab töölepingud töötajatega.
Juhatuse esimees esindab Inspektsiooni kohtus ning suhetes riigiasutustega, Eesti Panga, muude isikute, rahvusvaheliste finantsjärelevalve organisatsioonidega ning välisriikide finantsjärelevalve asutustega ja muude pädevate asutuste, organisatsioonide või isikutega.
Juhatuse esimees annab juhatuse otsuse alusel volikirju teistele juhatuse liikmetele, töötajatele ja kolmandatele isikutele Inspektsiooni esindamiseks.
Juhatuse koosolekud toimuvad vastavalt vajadusele, kuid mitte harvemini kui üks kord kuus.
Juhatuse koosoleku kutsub kokku juhatuse esimees oma algatusel või juhatuse liikme ettepanekul.
Juhatuse koosolek on kinnine, kui juhatuse esimees ei otsusta teisiti.
Juhatuse otsuste vastuvõtmise protseduur ilma koosolekut kokku kutsumata, hääletusprotokolli kantavad andmed ja otsuse eelnõu, juhatuse liikmete seisukohtade ja eriarvamuste säilitamise kord.
Juhatuse liikmel ei ole õigust hääletamisest keelduda ega erapooletuks jääda.
Juhatuse otsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletas vähemalt kolm juhatuse liiget.
Juhatuse otsuse vastuvõtmisel vastu hääletanud juhatuse liikmel on õigus esitada oma eriarvamus.
Juhatuse liige teatab juhatusele, kui tema laps, vanem, õde, vend, abikaasa, faktiline abikaasa või abikaasa või faktilise abikaasa laps, vanem, õde või vend on asjaomase finantsjärelevalve subjekti juhtimisorgani liige, prokurist, muu esindaja, siseauditi või -kontrolli osakonna juhataja või revisjonikomisjoni esimees, audiitor, olulist osalust omav aktsionär või osanik või muul viisil selle äriühingu juhtimisel märkimisväärset mõju omav isik või välismaa äriühingu Eesti filiaali juhataja või esindaja.
Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud juhatuse liige võib osaleda hääletamisel, kui selle poolt on kõik ülejäänud hääletamisel osalevad juhatuse liikmed.
Juhatuse koosolekud protokollitakse.
Juhatuse liikme esitatud kirjalik eriarvamus lisatakse protokollile.
Eriarvamuse lisamise kohta tehakse protokolli vastav märge, mida eriarvamusele jäänud juhatuse liige kinnitab oma allkirjaga.
Protokollile kirjutavad alla juhatuse esimees ja protokollija.
Juhatuse protokolle säilitatakse Inspektsioonis tähtajatult.
Juhatusel on õigus vastu võtta otsuseid juhatuse koosolekut kokku kutsumata, kui sellega on nõus kõik juhatuse liikmed ja igal juhatuse liikmel on digitaalallkirja seaduse kohaselt väljaantud sertifikaat digitaalallkirja andmiseks.
Juhatuse otsuse vastuvõtmisel käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud viisil kasutatakse kõikide ettepanekute, seisukohtade ja otsuste kinnitamisel digitaalallkirja.
Juhatuse esimees saadab juhatuse otsuse eelnõu kõigile juhatuse liikmetele, määrates tähtaja, mille jooksul juhatuse liige peab teatama oma seisukoha.
Kui juhatuse liige ei teata oma seisukohta määratud tähtaja jooksul, loetakse, et ta on hääletanud otsuse vastu.
Otsuse vastuvõtmisel kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 26 sätestatut.
Hääletamistulemuste kohta koostatakse hääletamisprotokoll, mis saadetakse viivitamatult kõigile juhatuse liikmetele.
Juhatuse liikmed vastutavad oma õigusvastase käitumisega süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt.
Juhatuse liige on kohustatud riigile hüvitama tahtlikult või raske hooletuse tõttu oma kohustuste rikkumisega tekitatud kahju.
Raskest hooletusest põhjustatud kahju eest nõutav hüvitis ei tohi ületada juhatuse liikmele makstava tasu kuue kuu määra.
Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta seadusele mittevastava otsuse vastuvõtmisel asus seadusega kooskõlas olevale seisukohale ja esitas vastava eriarvamuse, mis on lisatud protokollile.
Juhatuse liikme vastu esitatav nõue aegub kolme aasta jooksul rikkumise toimumisest.
Inspektsiooni töötajale (edaspidi töötaja) ja juhatuse liikmele kohaldatakse Eesti Vabariigi töölepingu seadust (RT 1992, 15/16, 241; 1993, 10, 150; RT I 1993, 26, 441; 1995, 14, 170; 16, 228; 1996, 3, 57; 40, 773; 45, 850; 49, 953; 1997, 5/6, 32; 1998, 111, 1829; 1999, 16, 276; 60, 616; 2000, 25, 144; 51, 327; 57, 370; 102, 669; 2001, 17, 78; 42, 233) ja muid tööseadusi, kuivõrd käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Inspektsiooni võetakse tööle isik, kellel on oma ülesannete täitmiseks vajalik haridus, piisavad kogemused ja kutsealane sobivus ning laitmatu eri- ja ärialane reputatsioon.
Pankrotivõlgnik ega isik, kelle suhtes on kohaldatud ärikeeldu või kellelt on seaduse alusel ära võetud teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õigus.
Enne töölepingu sõlmimist on töölevõtmist taotlev isik kohustatud esitama juhatusele kirjalikult ülevaate oma hariduse, kvalifikatsiooni, täienduskoolituse, töökogemuse, ettevõtluses osalemise kohta ja käesoleva seaduse § 32 lõikes 3 nimetatud andmed ning kinnituse, et puuduvad käesolevas seaduses sätestatud asjaolud, mis välistavad tema õiguse olla töötaja.
Töölepingu sõlmimisel võib kohaldada katseaega kestusega kuni kuus kuud.
Töötajaga võib sõlmida töölepingu määramata ajaks või määratud ajaks tähtajaga kuni viis aastat.
Töötaja on kohustatud täitma oma tööülesandeid heas usus, järgima häid tavasid ning tegutsema avaliku võimu teostamiseks vajaliku hoolsuse ja temalt oodatava ettenägelikkuse ning kompetentsusega vastavalt ametikohale esitatavatele nõuetele.
Töötaja peab hoiduma tegudest, mis kahjustavad või võivad kahjustada Inspektsiooni eesmärke, ülesandeid ja mainet.
Töötaja ei tohi olla ühegi finantsjärelevalve subjekti olulist osalust omav aktsionär või osanik või muul viisil selle juhtimisel märkimisväärset mõju omav isik, juhtimisorgani liige, prokurist, muul alusel esindusõigust omav isik, audiitor, siseauditi või -kontrolli osakonna juhataja, revisjonikomisjoni esimees, välismaa äriühingu Eesti filiaali juhataja ega esindaja.
Töötaja ei tohi sõlmida ühegi finantsjärelevalve subjektiga ega käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikutega lepinguid, mille kohaselt tema kohustuseks on investeerimis- või konsultatsiooniteenuste osutamine.
Inspektsiooni töölevõtmist taotlev isik on kohustatud esitama enne töölepingu sõlmimist juhatusele rahandusministri kehtestatud vormis andmed tema ja tema abikaasa või faktilise abikaasa, lapse ja vanemate varalistest kohustustest finantsjärelevalve subjektide ees ja andmed eelnimetatud isikutele kuuluvate väärtpaberite kohta.
Töötaja teatab juhatusele esitatud andmetes toimunud olulistest muudatustest viivitamatult.
Töötaja ei võta järelevalvemenetlusest osa ega osale juhatuse otsuse ettevalmistamisel, kui ta on isiklikult otseselt või kaudselt huvitatud asja lahendist.
Töötaja on kohustatud viivitamatult teavitama juhatuse esimeest käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolust ning samuti sellest, kui tema laps, vanem, õde, vend, abikaasa, faktiline abikaasa või abikaasa või faktilise abikaasa laps, vanem, õde või vend on asjaomase finantsjärelevalve subjekti juhtimisorgani liige, prokurist, muu esindaja, siseauditi või -kontrolli osakonna juhataja või revisjonikomisjoni esimees, audiitor, olulist osalust omav aktsionär või osanik või muul viisil selle äriühingu juhtimisel märkimisväärset mõju omav isik või välismaa äriühingu Eesti filiaali juhataja või esindaja.
Kui juhatuse esimehel tekib põhjendatud kahtlus töötaja erapooletuses, on tal õigus töötaja järelevalvemenetlusest või juhatuse otsuse ettevalmistamisest kõrvaldada.
Töötaja, samuti Inspektsiooni poolt finantsjärelevalve teostamisele kaasatud audiitor, ekspert ja muu isik on kohustatud hoidma tähtajatult saladuses konfidentsiaalset teavet, mis on temale teatavaks saanud seoses oma ülesannete täitmisega Inspektsioonis, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisti.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikutel on keelatud kasutada neile oma ülesannete täitmisega seoses teatavaks saanud konfidentsiaalset teavet erahuvides.
Inspektsiooni kulud kaetakse finantsjärelevalve subjektide poolt tasutavast käesoleva seadusega sätestatud kohustuslikust maksest (edaspidi järelevalvetasu) ning käesoleva seaduse §-s 45 sätestatud juhul Eesti Panga eelarves ettenähtud vahenditest ja riigieelarves ettenähtud sihtotstarbelistest assigneeringutest.
Järelevalvetasu koosneb kapitaliosast ja mahuosast.
Kindlustustegevuse seaduse § 75 lõikes 1 nimetatu (edaspidi Lloyd's), investeerimisühing, kindlustusandja, kindlustusmaakler, krediidiasutus ja fondivalitseja maksavad järelevalvetasu kapitali- ja mahuosas.
Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja, väärtpaberite arveldussüsteemi korraldaja ja reguleeritud väärtpaberituru korraldaja maksavad järelevalvetasu üksnes kapitaliosas.
Välismaa äriühingu Eesti filiaal, kes tegutseb investeerimisühingu, kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse või fondivalitseja tegevusalal, maksab järelevalvetasu üksnes mahuosas, kui käesolevas seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 sätestatud rahastamiskohustus (edaspidi rahastamiskohustus) tekib nendes lõigetes nimetatud isikul või välismaa äriühingu vastaval tegevusalal tegutseval Eesti filiaalil tema kohta vastava tegevusala kandmisega äriregistrisse.
Kindlustusmaakleril tekib rahastamiskohustus tema kandmisega kindlustusvahendajate nimekirja.
Rahastamiskohustus lõpeb käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud isikul või välismaa äriühingu Eesti filiaalil vastava tegutsemise õiguse lõppemisega ja kindlustusmaakleril kindlustusvahendajate nimekirjast kustutamisega.
Rahastamiskohustuse lõppemisel järelevalvetasu ei tagastata.
Lloyd'si korral kindlustustegevuse seaduse § 75 lõike 6 punktis 3 sätestatud summast.
Kahjukindlustuse või selle edasikindlustusega tegeleva kindlustusandja ning vastava välismaa äriühingu Eesti filiaali korral 0,1 kuni 0,5 protsendiga kindlustusandja või vastava Eesti filiaali kindlustusmaksete kogusummast.
Lloyd'si korral 0,1 kuni 0,5 protsendiga Lloyd'si kindlustusmaksete kogusummast Eestis.
Vara käesoleva seaduse tähenduses on vastavalt õigusaktidele bilansi aktiva kokku.
Arvestusvara käesoleva seaduse tähenduses on kindlustusmaksete kogusumma ja vara summa.
Järelevalvetasu mahuosa määr kehtestatakse kalendriaastaks protsendina käesoleva seaduse § 37 lõikes 2 sätestatud piires.
Määra kehtestab rahandusminister määrusega 10 päeva jooksul pärast Inspektsiooni eelarve kinnitamist nõukogu poolt.
Järelevalvetasu mahuosa määr on ühtne kõigile samal tegevusalal tegutsevatele isikutele ja välismaa äriühingute Eesti filiaalidele.
Järelevalvetasu mahuosa määra rakendatakse järelevalvetasu ettemakse ja lõppmakse arvutamisel.
Krediidiasutuse, investeerimisühingu ja fondivalitseja järelevalvetasu mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku või vastava välismaa äriühingu Eesti filiaali vara aritmeetiline keskmine, mis on arvutatud tema bilansi andmetel eelmise aasta 31. detsembri, jooksva aasta 31. märtsi ja 30. juuni seisuga.
Elukindlustusega või elukindlustuse edasikindlustusega tegeleva kindlustusandja järelevalvetasu mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku või vastava välismaa äriühingu Eesti filiaali arvestusvara aritmeetiline keskmine, mis on arvutatud tema bilansi ja kasumiaruande andmetel eelmise aasta 31. detsembri, jooksva aasta 31. märtsi ja 30. juuni seisuga.
Lloyd'si, kindlustusmaakleri, kahjukindlustusega või kahjukindlustuse edasikindlustusega tegeleva kindlustusandja järelevalvetasu mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku või vastava välismaa äriühingu Eesti filiaali poolaasta kasumiaruandes esitatud kindlustusmaksete kahekordne kogusumma.
Lõpetamise korral võetakse aluseks likvideerimisbilanss.
Krediidiasutuse, investeerimisühingu ja fondivalitseja järelevalvetasu mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku või vastava välismaa äriühingu Eesti filiaali vara aritmeetiline keskmine, mis on arvutatud tema bilansi andmetel eelmise aasta 31. märtsi, 30. juuni, 30. septembri ja 31. detsembri seisuga.
Elukindlustusega või elukindlustuse edasikindlustusega tegeleva kindlustusandja järelevalvetasu mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku või vastava välismaa äriühingu Eesti filiaali arvestusvara aritmeetiline keskmine, mis on arvutatud tema bilansi ja kasumiaruande andmetel eelmise aasta 31. märtsi, 30. juuni, 30. septembri ja 31. detsembri seisuga.
Lloyd'si, kindlustusmaakleri, kahjukindlustusega või kahjukindlustuse edasikindlustusega tegeleva kindlustusandja järelevalvetasu mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku või vastava välismaa äriühingu Eesti filiaali kindlustusmaksete kogusumma eelmise aasta kasumiaruande andmetel.
Rahastamiskohustuse tekkimisel kalendriaasta kestel võetakse järgneva eelarveaasta järelevalvetasu mahuosa lõppmakse arvutamisel aluseks käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 sätestatud vara, arvestusvara või kindlustusmaksete kogusumma 31. detsembri seisuga.
Järelevalvetasu summa tasumiseks saadab Inspektsioon vastavasisulise teate.
Järelevalvetasu tasutakse ettemakse ja lõppmaksena.
Inspektsiooni eelarveaastal (edaspidi eelarveaasta) selle eelarveaasta eest tasumisele kuuluva järelevalvetasu lõplikuks suuruseks on järelevalvetasu lõppmakse summa.
Lõppmaksest suurema järelevalvetasu ettemakse korral tagastab Inspektsioon enammakstud järelevalvetasu käesoleva seaduse § 42 lõikes 2 sätestatud tähtpäevaks.
Lõppmaksest väiksema järelevalvetasu ettemakse korral tasutakse lõppmaksena lõppmakse ja tasutud ettemakse vahe käesoleva seaduse § 42 lõikes 2 sätestatud tähtpäevaks.
Rahastamiskohustuse tekkimisel kalendriaasta esimesel poolaastal tasutakse järelevalvetasu lõppmakse üksnes kapitaliosa täies ulatuses.
Sellest erandina tasub investeerimisühingu, kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse või fondivalitseja tegevusalal tegutsev välismaa äriühingu Eesti filiaal järelevalvetasu lõppmakse üksnes selle kapitaliosa pooles ulatuses.
Rahastamiskohustuse tekkimisel kalendriaasta teisel poolaastal tasutakse järelevalvetasu lõppmakse üksnes kapitaliosa pooles ulatuses.
Sellest erandina tasub investeerimisühingu, kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse või fondivalitseja tegevusalal tegutsev välismaa äriühingu Eesti filiaal järelevalvetasu lõppmakse üksnes selle kapitaliosa veerandi ulatuses.
Järelevalvetasu tasutakse Inspektsiooni kontole Eesti Pangas.
Eelarveaasta järelevalvetasu mahuosa ettemakse tasutakse eelneva aasta 31. detsembriks.
Järelevalvetasu mahuosa lõppmakse tasutakse eelarveaasta 1. septembriks.
Järelevalvetasu kapitaliosa tasutakse kahes võrdses osas eelarveaastale eelneva aasta 31. detsembriks ning eelarveaasta 30. juuniks.
Rahastamiskohustuse tekkimisel jooksva aasta kestel tasutakse järelevalvetasu kapitaliosa 30 päeva jooksul pärast selle kohustuse tekkimist.
Käesoleva seaduse §-s 42 sätestatud tähtpäevaks järelevalvetasu Inspektsioonile tasumata jätmise või ainult osalise tasumise korral saadab Inspektsioon nõude täitmiseks täitmist korraldavale asutusele, organile või isikule.
Sellise lahendi täitemenetlus algatatakse viivitamatult täitedokumendi kättetoimetamisest järelevalvetasu tasumata jätnud või osaliselt tasunud isikule.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alusel algatatud täitemenetlust saab peatada, samuti täitmist pikendada, ajatada, muuta täitmise viisi ja korda üksnes jõustunud kohtuotsuse või sissenõudja avalduse alusel.
Inspektsiooni eelarveaasta algab 1. jaanuaril ja lõpeb 31. detsembril.
Lisaeelarve koostatakse juhul, kui eelarve vahenditest ei piisa Inspektsiooni erakorraliste kulutuste katmiseks eelarveaasta jooksul.
Lisaeelarve projekti koostab juhatus ja esitab selle nõukogule kinnitamiseks.
Inspektsioon osaleb oma pädevuse piires rahvusvahelistes organisatsioonides ja teeb nendega koostööd.
Inspektsioon teeb koostööd välisriikide finantsjärelevalve asutustega ja välisriikide muude pädevate asutuste või isikutega.
Inspektsioonil on õigus käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud koostöösubjektidele edastada, neilt saada ja nendega vahetada oma ülesannete täitmiseks vajalikku konfidentsiaalset teavet.
Selliselt edastatud, saadud ja vahetatud teavet käsitatakse konfidentsiaalsena.
Välisriigi finantsjärelevalve asutusele, välisriigi muule pädevale asutusele või isikule on Inspektsioonil õigus konfidentsiaalset teavet edastada üksnes juhul, kui konfidentsiaalse teabe saajal lasub kohustus hoida saadud teavet konfidentsiaalsena ja seda kasutatakse üksnes finantsjärelevalve teostamise eesmärgil.
Inspektsioon võib käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel saadud teavet kasutada üksnes finantsjärelevalve teostamise eesmärgil.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud koostöö käigus saadud teavet võib avaldada käesoleva seaduse § 54 lõike 4 punktides 1-6 sätestatud juhtudel, kui välisriigi finantsjärelevalve asutuse, välisriigi muu pädeva asutuse või isikuga on sõlmitud vastav kokkulepe.
Inspektsioonil on õigus saada Eesti Pangalt, Rahandusministeeriumilt ja teistelt riigiasutustelt teavet, mis on vajalik Inspektsiooni ülesannete täitmiseks.
Inspektsioonil on kohustus anda Eesti Pangale ja Rahandusministeeriumile teavet, mis on vajalik nende ülesannete täitmiseks.
Inspektsioon esitab Vabariigi Valitsusele ja Eesti Pangale iga aasta 1. oktoobriks ülevaate finantssektori tegevust ja finantsjärelevalvet käsitlevate õigusaktide mõju ja rakendamise kohta.
Inspektsioonil on õigus esitada Eesti Pangale, Rahandusministeeriumile ja muudele riigiasutustele ettepanekuid õigusaktide väljatöötamiseks, muutmiseks ning kehtetuks tunnistamiseks.
Kui Eesti Panga ja Rahandusministeeriumi või muu riigiasutuse poolt väljatöötatav või muudetav õigusakt reguleerib finantsjärelevalve subjekti või Inspektsiooni tegevust või muul viisil mõjutab finantsjärelevalve eesmärgi saavutamist, kooskõlastatakse õigusakti eelnõu Inspektsiooniga.
Inspektsioon võib sõlmida kahe- või mitmepoolse kokkuleppe koostöö korraldamiseks Eesti Panga, Rahandusministeeriumi või muu riigiasutusega, kui selline koostöö on vajalik, et aidata kaasa finantsjärelevalve eesmärgi saavutamisele.
Inspektsioon, Rahandusministeerium ja Eesti Pank teevad kirjaliku kokkuleppe alusel koostööd aruandluse kogumisel ja analüüsimisel, õigusaktide eelnõude väljatöötamisel ning teabe vahetamisel finantssektori olukorda oluliselt mõjutavate sündmuste korral.
Inspektsiooni aastaaruanne koosneb Inspektsiooni tegevusaruandest, tulude-kulude aruandest ja audiitori järeldusotsusest.
Nõukogu kinnitab Inspektsiooni aastaaruande kolme kuu jooksul eelarveaasta lõppemisest.
Inspektsiooni tulude-kulude aastaaruande auditeerib Eesti Panga audiitor.
Nõukogu poolt kinnitatud Inspektsiooni aastaaruanne esitatakse koos Eesti Panga aastaaruandega Riigikogule.
Riigikogu kuulab ära juhatuse esimehe ettekande Inspektsiooni aastaaruande kohta Riigikogu kodukorra seaduses (RT I 1994, 90, 1517; 2001, 1, 1) ettenähtud korras.
Inspektsioon annab igal aastal välja Inspektsiooni aastaraamatu.
Kohustuslikult avaldatakse Inspektsiooni aastaraamatus nõukogu kinnitatud Inspektsiooni aastaaruanne ja Inspektsiooni poolt antud soovituslike juhendite loetelu ning vastavad selgitused, samuti koondülevaade finantsjärelevalve subjektide tegevuse kohta eelmisel kalendriaastal.
Nõukogu otsused avaldatakse Inspektsiooni poolt tema veebilehel.
Käesoleva seaduse § 7 lõike 2 punktides 7 ja 8 ning § 54 lõikes 2 nimetatud teavet sisaldavad otsused ei ole avalik teave, välja arvatud teave juhatuse esimehega ametilepingu lõpetamise asjaolude kohta.
Juhatuse otsused ei ole avalik teave ning need avaldatakse üksnes käesoleva seaduse §-s 2 nimetatud seadustes sätestatud juhtudel ja korras.
Käesoleva seaduse § 57 alusel antud Inspektsiooni soovitusliku iseloomuga juhendid avaldatakse Inspektsiooni veebilehel.
Inspektsioon avalikustab oma veebilehel käesoleva seaduse § 2 lõikes 1 nimetatud seadustes sätestatud nimekirjad ning muud avalikustamisele kuuluvad andmed.
Inspektsiooni poolt finantsjärelevalve teostamiseks läbiviidav menetlus ei ole avalik.
Finantsjärelevalve käigus finantsjärelevalve subjektilt või muudelt isikutelt või asutustelt saadud teave, sealhulgas andmed, dokumendid ja muu teave, finantsjärelevalve käigus koostatud õiendid, aktid, ettekirjutused ja muud finantsjärelevalve tulemusi kajastavad dokumendid iga liiki andmekandjal on konfidentsiaalsed.
Teave ei ole konfidentsiaalne, kui see on avalikustatud käesoleva seaduse § 2 lõikes 1 nimetatud seadustes või nende alusel antud õigusaktides ettenähtud korras või kui avalikustatava teabe põhjal ei ole võimalik kindlaks teha andmeid konkreetse isiku kohta.
Välisriigi finantsjärelevalve asutusele käesoleva seaduse §-s 47 sätestatud juhul.
Juhatus teeb otsuseid ja ettekirjutusi käesolevas seaduses ja käesoleva seaduse §-s 2 nimetatud seadustes sätestatud alustel ja korras.
Juhatuse otsuse, ettekirjutuse ja finantsjärelevalve toimingu peale võib esitada kaebuse halduskohtule seaduses ettenähtud alustel ja korras.
Juhatuse esimees annab käskkirju Inspektsiooni-sisese tegevuse korraldamise ja juhtimisega seotud küsimustes.
Inspektsioonil on õigus välja anda soovitusliku iseloomuga juhendeid finantssektori tegevust reguleerivate õigusaktide selgitamiseks või finantsjärelevalve subjektide suunamiseks.
Inspektsioonil on õigus kaasata soovitusliku iseloomuga juhendite väljatöötamisse eksperte ja finantsjärelevalve subjektide esindajaid.
Inspektsiooni soovitusliku iseloomuga juhendid kiidab heaks juhatus oma otsusega ja need avaldatakse käesoleva seaduse § 53 lõikes 3 sätestatud viisil.
Inspektsiooni vastutus finantsjärelevalve teostamisel rikutud õiguste ja tekitatud kahju eest, samuti rikutud õiguste taastamise ja tekitatud kahju hüvitamise alused ja kord sätestatakse seadusega.
Finantsjärelevalve teostamisega mitteseotud kahju eest vastutab Inspektsioon eraõiguse sätete kohaselt oma eelarves ettenähtud vahendite piires.
Inspektsiooni eelarves ettenähtud vahendite ebapiisavuse korral hüvitab kahju Eesti Pank.
Inspektsioon alustab tegevust 2002. aasta 1. jaanuaril.
Vabariigi Valitsus ja Eesti Panga Nõukogu nimetavad nõukogu liikmed ühe kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest.
Nõukogu esimese koosoleku kutsub kokku rahandusminister 20 päeva jooksul kõigi nõukogu liikmete nimetamisest.
Nõukogu esimese koosoleku päevakorda võetakse vähemalt käesoleva seaduse § 61 lõikes 1 nimetatud isikute hulgast juhatuse esimehe valimine.
Nõukogu nimetab juhatuse liikmed käesolevas seaduses sätestatud korras mitte hiljem kui 2002. aasta 30. juuniks.
Väärtpaberiinspektsiooni peadirektor, Kindlustusinspektsiooni peadirektor ja Eesti Panga Pangainspektsiooni juhataja või nende ülesandeid täitev isik täidab käesolevas seaduses sätestatud juhatuse liikme ülesandeid, kui ta on andnud hiljemalt 2001. aasta 10. juuniks sellekohase kirjaliku nõusoleku teda ametisse nimetanud isikule või organile.
Eelnimetatud isiku poolt nõusoleku andmisest keeldumise korral vabastatakse ta teenistusest avaliku teenistuse seaduse (RT I 1995, 16, 228; 1999, 7, 112; 10, 155; 16, 271 ja 276; 2000, 25, 144 ja 145; 28, 167; 102, 672; 2001, 7, 17 ja 18; 17, 78; 42, 233) § 116 alusel või lõpetatakse temaga tööleping Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 86 punkti 3 alusel.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikute volitused kehtivad nõukogu esimese koosoleku toimumise päevale järgnevast päevast kuni juhatuse liikmete volituste alguseni käesoleva seaduse § 21 lõikes 3 sätestatud korras.
Kuni käesoleva seaduse § 60 lõikes 4 sätestatud juhatuse liikmete volituste alguseni on juhatus kolmeliikmeline.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikutest koosnev juhatus (edaspidi juhatus) on otsustusvõimeline, kui kohal on kõik juhatuse liikmed.
Juhatuse otsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletas kaks juhatuse liiget.
Juhatus annab nõukogule aru viimase poolt kehtestatud korras Inspektsiooni tegevuse alustamise toimingute kava täitmisest.
Väärtpaberiinspektsiooni ja Kindlustusinspektsiooni ametnik ning Eesti Panga Pangainspektsiooni töötaja, kes vastab käesolevas seaduses sätestatud töötajatele esitatavatele nõuetele ja esitab hiljemalt 2001. aasta 1. novembriks juhatusele vastava avalduse, võetakse Inspektsiooni tööle alates 2002. aasta 1. jaanuarist.
Sellisel juhul loetakse Väärtpaberiinspektsiooni ja Kindlustusinspektsiooni ametniku teenistussuhe lõppenuks avaliku teenistuse seaduse § 114 alusel 2001. aasta 31. detsembrist.
Väärtpaberiinspektsiooni ja Kindlustusinspektsiooni ametnik ja Eesti Panga Pangainspektsiooni töötaja, kes ei vasta käesolevas seaduses sätestatud töötajatele esitatavatele nõuetele või ei esita käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud avaldust, vabastatakse teenistusest avaliku teenistuse seaduse § 116 alusel või lõpetatakse temaga tööleping Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 86 punkti 3 alusel.
Finantsinspektsioonis tööle asunud isiku staaži antud tööandja juures arvestatakse tema tööle asumisest või teenistusse nimetamisest Eesti Pangas, Kindlustusinspektsioonis või Väärtpaberiinspektsioonis.
Väärtpaberiinspektsiooni ja Kindlustusinspektsiooni valduses ja kasutuses oleva ning Inspektsiooni tegevuseks vajaliku riigi vara annab riigivara valitseja tasuta Inspektsioonile üle hiljemalt 2002. aasta 1. jaanuariks.
Enne 2002. aasta 1. jaanuari Väärtpaberiinspektsiooni ja Kindlustusinspektsiooni tegevusest tekkinud varaliste kohustuste eest vastutab riik ja Eesti Panga Pangainspektsiooni tegevusest tekkinud varaliste kohustuste eest Eesti Pank oma eelarves ettenähtud vahendite arvel.
2002. aasta 1. jaanuaril Väärtpaberiinspektsiooni, Kindlustusinspektsiooni ja Eesti Panga Pangainspektsiooni menetluses olevad haldus- ja haldusõiguserikkumiste asjad ja esitatud, kuid menetlusse võtmata taotlused, antakse üle Inspektsioonile, kes viib need lõpule kooskõlas käesoleva seaduse ja käesoleva seaduse § 2 lõikes 1 nimetatud seadustega.
2002. aasta 1. jaanuaril kohtu menetluses olevas väärtpaberituru- või kindlustusjärelevalve teostamisest tulenevas asjas, milles riiki esindab seaduse või üld- või erivolituse alusel Väärtpaberiinspektsioon või Kindlustusinspektsioon või milles protsessiosaliseks pangajärelevalve teostamisega seotud vaidluses oli Eesti Pank, esindab edaspidi samas asjas riiki või astub Eesti Panga asemele Inspektsioon.
Enne Inspektsiooni tegevuse alustamist käesoleva seaduse §-s 2 nimetatud seaduste alusel pädeva organi poolt antud tegevusload, muud load või muud halduse üksikaktid kehtivad kuni nende tähtaja lõppemiseni või nende kehtetuks tunnistamiseni.
2002. ja 2003. aastal võib Inspektsiooni kulusid osaliselt katta Eesti Panga eelarves ettenähtud vahenditest või riigieelarves ettenähtud sihtotstarbelistest assigneeringutest.
Inspektsiooni kulude osalisel katmisel käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel võib kehtestada käesoleva seaduse §-s 37 sätestatud järelevalvetasu määradest madalamad määrad.
Väärtpaberiinspektsiooni, Kindlustusinspektsiooni ja Eesti Panga Pangainspektsiooni järelevalvetegevust kajastav mis tahes viisil ja mis tahes teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teave antakse üle Inspektsioonile.
Väärtpaberiinspektsiooni, Kindlustusinspektsiooni ja Pangainspektsiooni järelevalvetegevuse käigus saadud konfidentsiaalset teavet võib juhatuse liige ja Inspektsiooni töötaja avaldada teisele juhatuse liikmele ja Inspektsiooni töötajale, kellele see teave on vajalik tema tööülesannete täitmiseks.
Käesoleva seaduse § 7 lõike 2 punktid 4-7, § 14 lõige 5, § 18 lõige 2 ja lõike 3 punktid 3, 4, 8, 10, 13-15, §-d 20-22, 29, 51, 52, § 53 lõige 3 ning §-d 54, 55, 57 ja 58 jõustuvad 2002. aasta 1. jaanuaril.
Käesoleva seaduse § 53 lõige 4 jõustub 2002. aasta 1. juulil.
Käesolev seadus reguleerib riikliku toetuse (edaspidi ettevõtlustoetus) andmist Eestis registrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtjale või äriühingule, kelle ettevõtetes töötab kokku kuni 80 inimest ning kelle aasta netokäive ei ületa 100 miljonit krooni ning kellel pole tütarettevõtjaid.
Ettevõtlustoetuse objektiks on käesoleva seaduse paragrahvis 2 sätestatud äriprojekt ja abinõud selle realiseerimiseks.
Muud seadustes sätestatud vahendid.
Ettevõtlustoetuse andmist korraldavad Vabariigi Valitsus või tema asutatud sihtasutused.
Nõuandeteenistust korraldab Vabariigi Valitsuse volitatud minister oma valitsemisalas.
Äriprojektide põhjendatuse hindamisel teevad sihtasutused koostööd ettevõtlustoetuse taotlejate asukohajärgsete kohalike omavalitsustega.
Ettevõtlustoetust ei saa taotleda tütarettevõtjad ning ettevõtjad, kelle aktsia- või osakapitalist kuulub tulumaksuseaduses (RT I 1993, 79, 1184; 1998, 9, 111; 28, 353, 354; 34, 485, 489; 51, 757; 103, 1699; 1999, 16, 270; 27, 383, 393) sätestatud residentidele vähem kui 70 protsenti.
Käesolev seadus ei reguleeri regionaalpoliitilistel põhimõtetel antavaid toetusi.
Laenu antakse investitsiooni- ja omakapitalilaenuna.
Põllumajanduse ja Maaelu Krediteerimise Sihtasutus võib anda ka käibekapitalilaenu.
Põllumajanduse ja Maaelu Krediteerimise Sihtasutus võib aastas väljaantavate laenude summast kuni 50 protsendi ulatuses anda laenu põllumajandusliku tootmise ja töötlemisega tegelevatele ettevõtjatele, kelle majandustegevuse näitajad ei vasta käesoleva seaduse paragrahv 1 lõikes 1 sätestatud nõuetele.
Laenu antakse tähtajaga kuni 10 aastat.
Eelpoolnimetatud piirang ei laiene Põllumajanduse ja Maaelu Krediteerimise Sihtasutuse poolt antavatele laenudele.
Sooduslaenu tingimused (laenusummade piirmäärad, intressid, väljamakse tingimused, kustutusvaba periood) kinnitab Vabariigi Valitsus.
Laenu summa ei tohi ületada 75% äriprojekti üldmaksumusest.
Laenu taotletakse enne äriprojekti realiseerimisele asumist.
Laenu võidakse anda etappide (osade) kaupa toetuse andmise otsuses sätestatud tingimustel.
Kui projekti tegelik kulutuste määr osutub projektis arvestatud kuludest väiksemaks, vähendatakse vastavalt toetust.
Kasutanud toetust mittesihipäraselt.
Laenu ei anta varem võetud laenude refinantseerimiseks.
Laenu ei anta ettevõtjatele, kes on laenu saamise eesmärgil viinud oma majandustegevuse näitajad vastavusse käesoleva seaduse paragrahv 1 lõikes 1 sätestatud nõuetele.
Omakapitalilaen võib olla esemelises vormis, milleks on erastatav riigivara.
Riigivara omakapitalilaenuks vormistamise korra sätestab Vabariigi Valitsus.
Sihtasutused võivad käendada äriprojektidele krediidiasutustelt võetavaid investitsiooni- ja omakapitalilaene kuni 75% ulatuses laenusummast.
Käendatava laenu tähtaeg ei või ületada 10 aastat, kusjuures käendatava laenu piirsumma koos laenuintressiga ei või ületada sihtasutusele Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud laenu piirsummat.
Käendustasu kehtestab Vabariigi Valitsus.
Laenukäendusi võivad sihtasutused anda nende käsutuses olevatest vahenditest kuni 25% ulatuses.
Laenutagatised peavad vastama sihtasutuse põhikirjas sätestatud tingimustele ning olema määratud laenuandmise lepingus.
Olemasolevad lepingud.
Nõuandetoetus käesoleva seaduse tähenduses on rahaline toetus, millega osaliselt kaetakse nõuandeteenuse osutajale ettevõtja tegevuse efektiivistamiseks või toodangu kvaliteedi parandamiseks antud nõuandeteenusele tehtud kulutused.
Nõuandetoetust antakse kuni 85 protsendi ulatuses antud nõuandeteenusele tehtud kulutustest.
Laenu, laenukäenduse ja nõuandetoetuse taotlemise ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Vabariigi Valitsus viib Väikeettevõtluse Krediteerimise Sihtasutuse ning Põllumajanduse ja Maaelu Krediteerimise Sihtasutuse põhikirjad vastavusse käesoleva seadusega seaduse jõustumise päevaks.
Muud võimalikud riikliku toetuse viisid, mis on suunatud käesoleva seaduse paragrahv 1 lõikes 1 sätestatud ettevõtjate tegutsemistingimuste parandamisele, sätestatakse eraldi seaduste või vastava aasta riigieelarve seadusega.
Seadus jõustub 1994. aasta 1. juulil.
Käesolev seadus määrab kindlaks kollektiivlepingu sõlmimise ja täitmise õiguslikud alused.
Kollektiivleping on vabatahtlik kokkulepe töötajate või töötajate ühingu või liidu ja tööandja või tööandjate ühingu või liidu, samuti riigiasutuste või kohalike omavalitsuste vahel, mis reguleerib tööandjate ja töötajate vahelisi töösuhteid.
Tööandjate ühing või liit ühendab teatud tegevusharu või muul alusel juriidilisi ja füüsilisi isikuid, kes on tööandjad töölepingu seaduse tähenduses, ning kaitseb ja esindab oma liikmete huve töösuhetes.
Töötajate ühing või liit ühendab töötajaid tegevusharude, ettevõtete, asutuste, muude organisatsioonide või kutsealade (ametite) järgi ja vastavalt põhikirjale kaitseb ja esindab neid töösuhetes.
Kollektiivleping võib olla kahe- või kolmepoolne.
Töötajate ühingute keskliidu, tööandjate keskliidu ja Vabariigi Valitsuse vahel, samuti töötajate ühingute paikkondlike liitude, tööandjate liidu ja kohalike omavalitsuste vahel.
Valitsusasutuses, valitsusasutuse hallatavas riigiasutuses või riigi ametiasutuses võib tööandjana sõlmida kollektiivlepingu asutuse juht.
Asutuse juht vastutab kollektiivlepinguga võetud kohustuste vastavuse eest riigieelarvele.
Kohaliku omavalitsuse ametiasutuses või kohaliku omavalitsuse ametiasutuse hallatavas asutuses võib tööandjana kollektiivlepingu sõlmida asutuse juht, samuti linna- või vallavalitsus.
Asutuse juht vastutab kollektiivlepinguga võetud kohustuste vastavuse eest valla- või linnaeelarvele.
Kollektiivleping laieneb neile tööandjatele ja töötajatele, kes kuuluvad kollektiivlepingu sõlminud organisatsioonidesse, kui kollektiivlepingus ei ole ette nähtud teisiti.
Kollektiivlepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses või muus õigusaktis ettenähtust, on kehtetud.
Töötajale laienevate erinevate kollektiivlepingute sätete vastuolu korral kohaldatakse sätet, mis on töötaja jaoks soodsam.
Kollektiivleping sõlmitakse kirjalikult.
Kollektiivlepingu lisad on lepingu lahutamatu osa ning nendel on kollektiivlepinguga võrdne juriidiline jõud.
Tingimused, millega reguleeritakse muud kollektiivlepingu poolte vahelised suhted.
Kollektiivlepingu täitmise kontrollimise ja vajaliku teabe saamise korra.
Kollektiivlepinguga võib kindlaks määrata töötajaid esindava isiku täiendavad õigused ja tagatised töösuhetes.
Kollektiivleping sõlmitakse käesolevas seaduses ettenähtud lepingupoolte vahel läbirääkimiste teel vastastikuse usalduse ja vajaliku informatsiooni alusel.
Kollektiivlepingu projekti valmistab ette läbirääkimiste algataja ja esitab selle kirjalikult teisele poolele koos teatega soovist läbirääkimisi alustada.
Pooled alustavad läbirääkimisi seitsme päeva jooksul pärast vastava teate saamist.
Läbirääkimiste pidamiseks määravad pooled oma esindajad.
Omavahelisel kokkuleppel võivad töötajate ühingud või liidud moodustada ühise esinduse ning sõlmida ühise kollektiivlepingu.
Läbirääkimiste pidamiseks tööajal vabastatakse poolte kokkuleppel nende esindajad põhitööst keskmise palga säilitamisega.
Pooltel on õigus kaasata läbirääkimistele ja kollektiivlepingu projekti koostamisele asjatundjaid ja eksperte ning moodustada pariteetsel alusel töörühmi.
Asjatundjate ja ekspertide kutsumisega seotud kulud kannab neid kutsunud pool.
Läbirääkimistel osalevate poolte esindajad, asjatundjad, eksperdid ja teised kollektiivlepingu projekti väljatöötamisega seotud isikud peavad hoidma neile teatavaks saanud tootmis-, äri- või ametisaladusi.
Seda nõuet rikkunud isikud kannavad vastutust seadusega ettenähtud korras.
Nendega võib tööandja algatusel töölepingu lõpetada vaid seaduse §-s 94 ettenähtud korras.
Kollektiivlepingu sõlmimisel tekkivad vaidlused lahendatakse kollektiivse töötüli lahendamise seaduse alusel.
Kollektiivleping jõustub sellele allakirjutamise päevast, kui kollektiivlepingus ei ole ette nähtud teisiti.
Kollektiivlepingu kehtivus on üks aasta, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.
Kollektiivlepingu kehtivuse ajal on pooled kohustatud täitma kollektiivlepingus ettenähtud tingimusi ning mitte kuulutama välja streiki või töösulgu kollektiivlepingus sätestatud tingimuste muutmise ajendil (edaspidi - pidama töörahu).
Ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osa üleminekul ühelt isikult teisele läheb kollektiivleping üle ettevõtte omandajale.
Ettevõtteks käesoleva seaduse tähenduses loetakse ka majandusüksust, mis ei kuulu ettevõtjale, samuti asutust ja muud organisatsiooni.
Kollektiivlepingu kehtivuse lõppedes on pooled kuni uue kollektiivlepingu sõlmimiseni kohustatud täitma kollektiivlepingu tingimusi, välja arvatud kohustus pidada töörahu.
Sõlmitud kollektiivleping peab olema kättesaadav kõigile, keda see puudutab.
Tööandja on kohustatud tutvustama kollektiivlepingut ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni kõigile töötajatele, samuti uutele töötajatele nende tööleasumisel.
Kollektiivlepingut täiendatakse ja muudetakse kollektiivlepingus ettenähtud korras.
Kui nimetatud korda ei ole kindlaks määratud, siis muudetakse või täiendatakse kollektiivlepingut seaduses sätestatud korras.
Kollektiivlepingu täitmist kontrollivad poolte volitatud esindajad.
Kollektiivlepingu kohta informatsiooni andmise ja täitmise kontrollimise kord määratakse kollektiivlepinguga.
Kollektiivlepingu täitmisel tekkivad vaidlused lahendatakse vastvalt kollektiivlepingus ettenähtud korrale ja kollektiivse töötüli lahendamise seadusele.
Kollektiivlepingus ettenähtud kohustuste mittetäitmisel kannab süüdiolev pool vastutust seaduses ja kollektiivlepingus ettenähtud korras.
Riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse ning selle alusel kehtestatud õigusaktide täitmise üle teostab Tööinspektsioon.
Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhatajal ja tööandja asukoha (elukoha) tööinspektoril on õigus teha ettekirjutusi käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumise korral ja kontrollida ettekirjutuse täitmist.
Kui tööandja ei nõustu oma asukoha (elukoha) tööinspektori ettekirjutusega, on tal õigus esitada kas Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhatajale või halduskohtule kaebus ettekirjutuse saamisest arvates kümne kalendripäeva jooksul.
Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhatajal, Tööinspektsiooni peadirektoril või halduskohtul on õigus kaebuse esitaja taotlusel või oma algatusel peatada ettekirjutuse täitmine kuni kaebuse lahendamiseni.
Kollektiivlepingud ja kokkulepped, mis on sõlmitud enne käesoleva seaduse jõustumist, kehtivad niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus käesoleva seadusega.
ENSV töökoodeksi II peatükk (ENSV Teataja 1972,28, lisa nr.1; 1984, 16, 178; 49, 577; 1988, 39, 376) tunnistatakse kehtetuks.
Käesolev seadus määrab kindlaks riigi või kohaliku omavalitsusüksuse omandis oleva vara erastamise tingimused ja korra seoses Eesti Erastamisagentuuri (edaspidi Erastamisagentuur) tegevuse lõpetamisega.
Maa osas, mis kuulub erastamisele maareformi seaduses (RT 1991, 34, 426; RT I 2001, 52, 304; 93, 565) sätestatud korras.
Kohaliku omavalitsusüksuse omandis olev vara, sealhulgas aktsiad või osad ning munitsipaalettevõtted või nende osad (edaspidi munitsipaalvara), kui nimetatud vara on kohalikule omavalitsusele üle antud erastamiskohustusega vastavalt omandireformi aluste seadusele (RT 1991, 21, 257; RT I 1997, 27, 391; 74, 1230; 1998, 12, 153; 51, 758; 86/87, 1434; 103, 1697; 1999, 23, 354; RT III 1999, 9, 90; RT I 1999, 82, 751; 96, 847; 2000, 47, 288; 51, 324; 2001, 48, 265; 93, 565) või on arvatud kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega munitsipaalvara erastamisnimekirja.
Kui erastamiskohustusega munitsipaliseeritud ehitis on antud kohaliku omavalitsusüksuse omandisse koos ehitise aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maaga, laieneb erastamiskohustus ka maale või ehitise omaniku kasuks seatavale hoonestusõigusele.
Äriühingus riigile või kohalikule omavalitsusüksusele kuuluvaid aktsiaid või osasid võib erastada teistele selle äriühingu erastamise subjektideks olevatele aktsionäridele või osanikele erastamise korraldaja poolt kinnitatud hinnaga.
Kui teised selle äriühingu aktsionärid või osanikud ei soovi osta aktsiaid või osa erastamise korraldaja poolt kinnitatud hinnaga, müüakse aktsiad või osa käesoleva seadusega sätestatud korras kooskõlas äriseadustiku paragrahvis 149 või paragrahvis 229 sätestatuga.
Riigile kuuluva ettevõtte vara koosseisus olevat üksikut asja, välja arvatud põhitegevusega otseselt seotud hooned ja rajatised ning teiste äriühingute aktsiad või osad, võib võõrandada Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras.
Põhitegevusega otseselt seotud hooneid ja rajatisi ning teiste äriühingute aktsiaid või osasid võib võõrandada ainult käesoleva seaduse alusel.
Erastamise õigustatud subjektiks võib olla füüsiline isik või eraõiguslik juriidiline isik, välja arvatud äriühing, milles Eesti riigile või kohalikele omavalitsusüksustele kuulub vahetult või teiste isikute kaudu kokku üle 1/3 aktsiate või osadega määratud häältest.
Erastamise korraldajal on õigus esitada erastamise õigustatud subjektile kvalifikatsiooni, tegevusala või -koha, äriregistrisse kandmise või muu kohta lisanõudeid.
Riigivara erastamise korral kehtestab lisanõuded Vabariigi Valitsus, munitsipaalvara erastamise korral kohaliku omavalitsuse volikogu.
Käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatud lisanõuded peavad olema tehtud teatavaks müügi väljakuulutamisel.
Riigivara erastamise korraldaja on käesoleva seaduse alusel määratud valitsusasutus (edaspidi erastamist korraldav valitsusasutus).
Munitsipaalvara erastamise korraldaja määrab kindlaks kohaliku omavalitsuse volikogu.
Erastamise korraldaja võib sõlmida lepinguid füüsilise või juriidilise isikuga erastamistoimingute läbiviimiseks.
Erastamise korraldaja on kohustatud enne erastatava vara müügi väljakuulutamist kindlaks tegema, kas erastatava vara koosseisus on õigusvastaselt võõrandatud vara, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ning kuidas see on lahendatud.
Omandireformi õigustatud subjekt loobub vara tagastamise nõudest.
Õigustatud subjektiks tunnistamise või vara tagastamise menetlus on seaduse alusel lõpetatud.
Erastamise korraldaja peab käesoleva paragrahvi 2.lõike 1.punktis nimetatud juhul läbirääkimisi omandireformi õigustatud subjektiga ning esitab läbirääkimise käigus koostatud dokumendid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohalikule komisjonile.
Erastamist korraldava valitsusasutuse põhiülesandeks on korraldada riigivara erastamist ning teiste omandireformist tulenevate ülesannete täitmist.
Sõlmib riigi nimel erastatava riigivara ostu-müügilepinguid ja kontrollib nende lepingute täitmist.
Erastamist korraldava valitsusasutuse valduses on talle üleantud ning tema poolt soetatud riigivara.
Erastamist korraldava valitsusasutuse kulud, mis tulenevad käesoleva seaduse paragrahv 4 3. lõikes nimetatud lepingutest, kaetakse erastatava vara müügist saadavast rahast Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Erastamist korraldava valitsusasutuse kulud, mis tulenevad erastamisnimekirja kinnitatud ettevõtte, samuti riigi äriühingu, kelle aktsiad või osa on kinnitatud erastamisnimekirja, ümberkujundamisest, likvideerimisest, restruktureerimisest ja saneerimisest, võib katta Vabariigi Valitsuse eelarvevälise omandireformi reservfondi vahenditest.
Võlad, mis ületavad selle vara erastamisest laekuva raha, võib Vabariigi Valitsus katta eelarvevälise omandireformi reservfondi vahenditest.
Riigivara erastamist korraldanud Erastamisagentuuri tegevus lõpetatakse 2001. aasta 1. novembril.
Sellest kuupäevast lähevad Erastamisagentuuri Nõukogu ülesanded riigivara erastamise korraldamisel Vabariigi Valitsusele.
Erastamisagentuuri muud õigused ja kohustused ning Erastamisagentuuri vara - Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutustele.
Alates 2001. aasta 1. juunist ei kuuluta Erastamisagentuur ega muu erastamist korraldav valitsusasutus käesoleva seaduse alusel välja riigivara müüki, välja arvatud erastamislepingutest tulenevate riigi nõuete (edaspidi nõue) müük.
Nõuete müüki võib korraldada käesoleva seaduse § 20 1. lõike punktides 1, 2 ja 4 sätestatud viisil, millest laekuv raha jaotatakse erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse §-s 3 sätestatud korras.
Nõuete müügi suhtes ei kohaldata käesoleva seaduse §-s 26 sätestatut.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud nõuete müük käesoleva seaduse või riigivaraseaduse alusel.
Kui riigivara erastamise käigus on erastataval maal asuvad ehitised võõrandanud Erastamisagentuur või need kuuluvad juriidilisele isikule, kelle aktsiad või osad on müünud Erastamisagentuur, esitab kohalik omavalitsus alates 2001. aasta 1. juunist maa erastamise toimikud erastatava maa asukoha järgsele maavanemale, kes viib lõpule maa erastamise menetluse.
2001 aasta 25. oktoobriks lõpetamata maa erastamise toimikud annab Erastamisagentuur 2001. aasta 1. novembriks üle erastatava maa asukoha järgsele maavanemale, kes viib lõpule maa erastamise menetluse.
Alates 2001. aasta 1. juulist toimub Erastamisagentuuri ülalpidamiskulude ja tema lõpetamisega seotud kulude katmine Vabariigi Valitsuse eelarvevälisest omandireformi reservfondist erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse §-s 7 sätestatu alusel.
Pärast riigivara kinnitamist erastamisnimekirja lähevad selle vara valdamise õigused ja kohustused üle erastamise korraldajale Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel, ulatuses ja korras.
Erastamisnimekirja kinnitatud ettevõtte, samuti riigi äriühingu, kelle aktsiad või osa on kinnitatud erastamisnimekirja, likvideerimist korraldab erastamise korraldaja või tema nõusolekul ettevõte või riigi äriühing ise.
Likvideeritava ettevõtte kohustused tervisekahjustuse või surmaga põhjustatud kahjumi hüvitamisel lähevad üle riigi sotsiaalkindlustuse asutustele.
Erastamisnimekirja kinnitatud ettevõtte, samuti riigi äriühingu, kelle aktsiad või osa on kinnitatud erastamisnimekirja, võlgnikupoolse pankrotiavalduse võib esitada ainult erastamise korraldaja.
Pärast vara kinnitamist erastamisnimekirja võib erastatavat vara võõrandada või teha muudatusi selle koosseisus Vabariigi Valitsuse või kohaliku omavalitsuse volikogu nõusolekul või tema poolt kehtestatud korras.
Erastamisnimekirja kinnitatud ettevõte, samuti riigi äriühing, kelle aktsiad või osa on kinnitatud erastamisnimekirja, valdab, kasutab ja käsutab oma vara käesolevas seaduses sätestatud kitsendusi arvestades.
Erastamise korraldaja on kohustatud nõudma kohtu korras erastatava vara rendilepingu muutmist või lõpetamist, kui talle on saanud teatavaks, et seaduste või rendilepingu tingimuste mittetäitmisega on kahjustatud riigi kui omaniku huve.
Erastamisnimekirja kinnitatud riigile kuuluva ettevõtte, samuti riigi äriühingu, kelle aktsiad või osa on kinnitatud erastamisnimekirja, saneerimist ja restruktureerimist korraldab erastamist korraldav valitsusasutus.
Munitsipaalettevõtte või äriühingu, kelle kõik aktsiad või ainus osa kuulub kohalikule omavalitsusüksusele, saneerimist ja restruktureerimist otsustab kohaliku omavalitsuse volikogu vastavalt käesoleva seaduse paragrahv 4 2. lõikes sätestatule.
Erastamise korraldajal on õigus käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud äriühingu saneerimise eesmärgil suurendada tema aktsia- või osakapitali.
Aktsia- või osakapitali suurendatakse rahaliste sissemaksete tegemisega äriühingu aktsia- või osakapitali erastamise õigustatud subjektide poolt erastamise korraldaja kehtestatud tingimustel ja korras, tagades riigile kuuluvate aktsiate või osade vaba võõrandamise õiguse.
Erastamisnimekirja kinnitatud ettevõtte või äriühingu, mille müük on välja kuulutatud, pankrotti ei või ilma erastamise korraldaja nõusolekuta välja kuulutada kuue kuu jooksul, arvates müügi väljakuulutamisest.
Kohus võib nimetatud tähtaega pikendada mõjuvatel põhjustel erastamise korraldaja avalduse alusel.
Lõikes 1 nimetatud ettevõtte või äriühingu pankroti väljakuulutamisel moodustub ettevõtte või äriühingu erastamata varast pankrotivara.
Pankrotihalduril on õigus arvata ettevõtte vara erastamisest laekunud raha pankrotivara hulka.
Kui ettevõtte vara erastamisest eriarvele laekunud raha on vastavalt erastamisest laekuva raha kasutamise seadusele edasi kantud fondidesse, arvatakse vastav rahasumma pankrotivara hulka pankrotinõude esitamisele järgnevatest erastamistehingutest laekuvast rahast.
Kui erastamise korraldaja on ettevõtte vara müünud järelmaksuga, arvatakse laekuv raha pankrotivara hulka pärast järelmaksu laekumist erastamise eriarvele.
Erastamise korraldaja poolt ettevõtte või äriühingu varaga tehtud tehingud ei kuulu tagasivõitmisele.
Muus osas kohaldatakse Eesti Vabariigi pankrotiseaduse (RT 1992, 31, 403; RT I 1997, 18, 302; 1998, 2, 46; 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 13, 93; 54, 353; 2001, 24, 133; 56, 33; 93, 565) sätteid.
Ettevõte või äriühing, kelle vara või aktsiad või osa on kantud erastamisnimekirja, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutused on kohustatud andma erastamise korraldajale erastamise läbiviimiseks vajalikku informatsiooni.
Erastamisnimekirja kinnitatud varade müük koos müügi põhitingimustega kuulutatakse välja üleriigiliselt.
Pärast müügi avalikku väljakuulutamist peab erastamise korraldaja tagama pakkujatele müügi korra ja erastatava vara kohta koostatud informatsiooni teatavakstegemise.
Pakkujal on õigus tutvuda erastamisele kuuluva varaga erastamise korraldaja poolt kindlaksmääratud korras.
Vara müük erastamise korraldaja poolt määratud viisil, kui käesoleva lõike punktides 1 või 2 nimetatud viisil ei leitud ostjat.
Erastatavat vara müüakse raha ja erastamisväärtpaberite eest.
Lisatingimuste kehtestamisel erastamise korraldaja poolt toimub erastamine ühe- või kaheetapilise eelläbirääkimistega pakkumisena.
Kui müügi väljakuulutamisel ei ole pakkumist nimetatud kaheetapiliseks, on pakkumine üheetapiline.
Muud ettevõtte või tema struktuuriüksuse tegevust reguleerivad tingimused.
Erastamise korraldajal on õigus kehtestada lisatingimustele piirsuurusi.
Üheetapilise pakkumise korral peab pakkuja tegema pakkumised nii ostuhinna kui ka kõigi nõutud lisatingimuste kohta ning esitama tehtud pakkumiste täitmiseks tagatise.
Kaheetapilise pakkumise korral peab pakkuja tegema pakkumise erastamise korraldaja poolt esimeseks etapiks kehtestatud lisatingimuste kohta.
Esimeses etapis tehtud pakkumiste alusel valib erastamise korraldaja ühe või mitu pakkujat, kes kutsutakse osalema pakkumise teises etapis.
Teises etapis osalev pakkuja peab erastamise korraldaja määratud tähtajaks tegema pakkumise ostuhinna ja erastamise korraldaja poolt teise etapi jaoks kehtestatud lisatingimuste kohta ning esitama tehtud pakkumise täitmiseks tagatise.
Erastamise korraldajal on õigus mitte lubada eelläbirääkimistele neid isikuid, kelle poolt tehtud pakkumisi ja esitatud tagatisi ei pea erastamise korraldaja piisavaks.
Seda otsust võib vaidlustada riigivara erastamisel Vabariigi Valitsuses ja munitsipaalvara erastamisel kohaliku omavalitsuse volikogus.
Otsuse edasine vaidlustamine on võimalik ainult kohtus.
Eelläbirääkimised on konfidentsiaalsed, nende sisu avalikkusele ja teistele pakkujatele ei avaldata.
See nõue ei laiene erastatava vara eri osade kohta tehtud pakkumistele, mille korral võib erastamise korraldaja anda erastatava vara kohta vajalikku informatsiooni teistele pakkujatele.
Samuti avalikustatakse kaheetapilise pakkumise korral esimese etapi pakkumiste tulemused.
Pärast eelläbirääkimiste lõppu vormistab iga pakkuja kirjalikult oma lõpliku pakkumise vara ostuhinna ja kõigi lisatingimuste kohta.
Lõplike pakkumiste hindamisel, arvestades nii kehtestatud lisatingimusi kui ka ostuhinda, määrab erastamise korraldaja kindlaks parima pakkumise.
Erastamise korraldajal on õigus kindlaks määrata ka paremuselt teine pakkumine.
Ostu-müügileping sõlmitakse pakkujaga, kelle pakkumine tunnistati parimaks.
Kui parima pakkumise teinud pakkuja ei sõlmi tema poolt pakutud tingimustel erastamise korraldaja poolt määratud tähtajaks ostu-müügilepingut, on erastamise korraldajal õigus kutsuda ostu-müügilepingut sõlmima pakkuja, kelle pakkumine oli tunnistatud paremuselt teiseks.
Võrdväärsete pakkumiste korral annab erastamise korraldaja ostja selgitamiseks nendele pakkujatele võimaluse oma pakkumisi täiendada.
Vastavalt käesoleva paragrahvi 8. lõikes sätestatud tingimustele on erastamise korraldajal õigus jätta sobivate pakkumiste puudumisel parim pakkumine kindlaks määramata ning ostu-müügileping sõlmimata.
Avalik või piiratud enampakkumine toimub juhul, kui erastamisel ei kehtestata käesoleva seaduse paragrahvi 21 2. lõikes märgitud lisatingimusi või kui lisatingimused on kehtestatud lõplikutena ja nende üle ei peeta läbirääkimisi.
Enampakkumine käesoleva seaduse tähenduses on vara või aktsiate müügi viis, kus ostu-müügileping sõlmitakse isikuga, kes nõustub kehtestatud lisatingimustega ja on pakkunud kõige kõrgema ostuhinna.
Enampakkumine võib olla kirjalik või suuline.
Erastamisel kasutatava enampakkumise korra kehtestab erastamise korraldaja.
Avalik enampakkumine on selline enampakkumine, kus võivad osaleda kõik erastamise õigustatud subjektid.
Piiratud enampakkumine on selline enampakkumine, kus erastamise korraldaja otsusel ei lubata erastamisele käesoleva seaduse paragrahvi 3 2.lõikes nimetatud isikuid või esitatakse erastamise õigustatud subjektidele paragrahvi 3 3.lõikes sätestatud lisanõudeid.
Aktsiate avalik müük toimub Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Avalikul või piiratud enampakkumisel kinnitab erastamise korraldaja alghinna, mis tehakse teatavaks vähemalt seitse päeva enne enampakkumise toimumist.
Sama vara teistkordsel enampakkumisel ei kinnitata alghinda, kui alghinna kinnitamise korral võib mitte leida varale ostjat.
Erastamise õigustatud subjekt võib erastatavat vara osta järelmaksuga Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Erastamise ostu-müügileping, asjaõigusleping ja hüpoteegi seadmise leping sõlmitakse lihtkirjalikus vormis.
Erastamiseks käesoleva seaduse paragrahvi 21 alusel kehtestatud lisatingimused ja kohaliku omavalitsuse ettepanekud lisatingimuste kohta.
Vabariigi Valitsuse otsuse alusel võidakse avalikustada muid ostu-müügilepingu tingimusi või ostu-müügilepinguga seotud andmeid, mille konfidentsiaalsuses ei ole eelnevalt kokku lepitud.
Erastamisväärtpaber on vastavalt õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seadusele (RT I 1993, 30, 509; 1994, 8, 106; 51, 859; 54, 905; 1995, 29, 357; 1997, 13, 210; 1998, 12, 153; 1999, 23, 354; 2000, 51, 324; 2001, 93, 565) õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimiseks välja antud hüvitusväärtpaber ja vastavalt eluruumide erastamise seadusele välja antud rahvakapitali obligatsioon.
Erastamisväärtpaberi nimiväärtus moodustub hüvitusväärtpaberi arvestuslikust väärtusest ja rahvakapitali obligatsiooni arvestuslikust väärtusest.
Erastamisväärtpaberit säilitatakse elektroonilisel kujul Vabariigi Valitsuse asutatud Erastamisväärtpaberite Keskregistris avatud erastamisväärtpaberiarvel või Vabariigi Valitsuse asutatud Eesti Väärtpaberite Keskregistris avatud väärtpaberiarvel.
Nimetatud arveid teenindavad juriidilised isikud vastavalt rahandusministriga sõlmitud lepingule.
Erastamisväärtpaberit võib omada ja omandada iga füüsiline isik, Eestis registreeritud juriidiline isik ning Eesti riik või kohalik omavalitsusüksus.
Omandiõigust erastamisväärtpaberile tõendab nimeline kirje Erastamisväärtpaberite Keskregistris või Eesti Väärtpaberite Keskregistris.
Pärimise teel võib erastamisväärtpaberi omandada ka Eestis registreerimata juriidiline isik.
Erastamisväärtpaberite väljaandmine, nendega arveldamine ning nende kasutamine, võõrandamine ja kustutamine toimub Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Arveldamiseks kasutatavad juhendid ja vormid kehtestab rahandusminister.
Järelevalvet erastamisväärtpaberite väljaandmise ja nende kasutamise üle teostab Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras rahandusminister.
Rahandusministril on õigus peatada erastamisväärtpaberiarve avamine või selle kasutamine järelevalvemenetluse tagamiseks, õigus taotleda tehingu kehtetuks tunnistamist ning kahju hüvitamist, kui ebaseaduslikult välja antud erastamisväärtpaber on võõrandatud või selle eest on omandatud vara, ning õigus muuta ebaseaduslikult välja antud erastamisväärtpaberi nimiväärtust.
Kui isikule on erastamisväärtpaberid välja antud ebaseaduslikult ja ta ei saa neid tagastada, sest ta on need võõrandanud või käesoleva seaduse § 29 1. lõikes sätestatud viisil ära kasutanud, võib ta need hüvitada rahas, võttes aluseks erastamisväärtpaberite keskmise turuhinna nende võõrandamise või nendega vara eest tasumise päeval.
Kui ebaseaduslikult väljaantud erastamisväärtpabereid on võõrandatud mitmel päeval või kasutatud mitmes tehingus, võetakse aluseks tehingupäevade kaalutud keskmine turuhind.
Ebaseaduslikult saadud erastamisväärtpaberite eest hüvitatav raha kantakse riigieelarvesse.
Erastamisväärtpaberite eest on võimalik seaduses sätestatud ulatuses ja korras omandada Hüvitusfondi obligatsioone ning erastatavat vara, sealhulgas aktsiaid, maad, eluruume, mitteeluruume ja muud vara.
Erastamisväärtpabereid võib kasutada ka seadustes ja nendest tulenevates õigusaktides sätestatud korras muu vara eest tasumisel.
Erastamisväärtpabereid saab kasutada käesoleva seaduse alusel erastatava vara eest tasumiseks ja Hüvitusfondi obligatsioonide omandamiseks 2000. aasta 1. detsembrini.
Muudel õigusaktidega sätestatud juhtudel saab erastamisväärtpabereid kasutada 2002. aasta 1. juulini.
Erastamisväärtpaberi kasutamisel käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud otstarbel see kustutatakse, kui seadustes ei sätestata teisiti.
Ebaseaduslikult kustutatud erastamisväärtpaberi tagasikanne omaniku erastamisväärtpaberiarvele teostatakse rahandusministri kehtestatud korras.
Kustutamata erastamisväärtpaber on pärandatav ja võõrandatav.
Erastamisväärtpaberi omanik, kes ei ole käesoleva seaduse paragrahv 3 1. lõike kohaselt erastamise õigustatud subjekt, võib oma erastamisväärtpaberit võõrandada ainult Vabariigi Valitsuse kehtestatud juhtudel ja korras.
Välismaal avanenud pärandi hulka kuuluvate erastamisväärtpaberite pärimisele kohaldatakse Eesti seadust, ka juhul kui isik on testamendiga määranud teisiti.
Kui kohalik omavalitsus või riik pärib erastamisväärtpaberi, siis see kustutatakse.
Erastamisväärtpaberitega investeerimisteenuste osutamisele kohaldatakse väärtpaberituru seadusega investeerimisühingutele kehtestatud nõudeid.
Kehtestada mikrolülituse topoloogia registreerimise taotluse dokumentide vorminõuded ja esitamise kord (juurde lisatud).
Kehtestada mikrolülituse topoloogia tunnistuse vorminõuded ja selle plangi vormistamise kord (juurde lisatud).
Käesolev kord kehtestab nõuded, mida mikrolülituse topoloogia registreerimise taotleja (edaspidi taotleja) peab järgima mikrolülituse topoloogia registreerimise taotluse (edaspidi registreerimistaotlus) koostamisel ja esitamisel Patendiametile.
Vastavalt mikrolülituse topoloogia kaitse seadusele (edaspidi seadus) rakendatakse Eesti Vabariigis mikrolülituse topoloogiate registreerimisel avaldus- ehk registreerimissüsteemi.
Registreerimissüsteemi puhul kontrollib Patendiamet seaduses ettenähtud registreerimistaotluse dokumentide olemasolu ja nende vastavust käesoleva korraga kehtestatud vorminõuetele.
Patendiamet kontrollib ka dokumentide esitamise tähtaegadest kinnipidamist ja tähtaegade arvestuse õigsust, tasutud riigilõivu summade õigsust ning taotleja esindamise õigust toimingutes Patendiametiga.
Patendiamet ei kontrolli mikrolülituse topoloogia vastavust seaduse paragrahvi 8 lõigetes 1-4 sätestatud nõuetele.
Seaduse paragrahvi 12 lõikest 4 tulenevalt ei või esitada registreerimistaotlust, kui registreerimist taotlev isik teab, et mikrolülituse topoloogia ei vasta seaduse paragrahvi 8 eelnimetatud lõigetes sätestatud nõuetele.
Patendiamet ei kontrolli ka registreerimistaotluse esitanud isiku seaduse paragrahvi 12 lõigetes 1 ja 2 sätestatud õigust taotleda mikrolülituse topoloogia registreerimist, samuti mikrolülituse topoloogia registreerimise avalduses seaduse paragrahvi 9 lõike 2 alusel esitatud nõude õigsust õiguskaitse alguse päeva määramiseks mikrolülituse topoloogia esmakordse ärieesmärgil kasutamise päeva järgi.
Volikiri, kui registreerimistaotlus esitatakse kaubamärgiseaduse (RT 1992, 35, 459; RT I 1998, 15, 231) paragrahvi 9 1 lõigete 1 ja 2 tähenduses Eesti patendivoliniku (edaspidi patendivolinik) kaudu või ühiselt esitatava registreerimistaotluse korral taotlejate endi hulgast valitud ühise esindaja kaudu.
Registreerimistaotlusele võib lisada ka muid dokumente, mis taotleja arvates on vajalikud.
Kui need dokumendid sisaldavad ärisaladust, võib taotleja keelata ärisaladuse avalikustamise.
Taotleja peab hoolitsema, et sellised dokumendid või nende ärisaladust sisaldavad osad oleksid määratletud registreerimistaotluse menetlemisel selgelt eristatavaina ülejäänud dokumentidest või dokumendi avalikustamisele kuuluvast osast.
Mikrolülituse topoloogia identifitseerimise dokumendid esitatakse kahes eksemplaris.
Mikrolülituse topoloogia registreerimise avaldus ja ülejäänud dokumendid esitatakse ühes eksemplaris.
Mikrolülituse topoloogia registreerimise avaldus peab sisaldama seaduse paragrahvis 20 ettenähtud andmeid.
Andmed kantakse käesoleva korra lisas toodud plangile.
Kui füüsilisel isikul on nimi, kust ei ole selgelt arusaadav, milline nimeosa on ees- ja milline perekonnanimi, tuleb perekonnanimi alla joonida.
Juriidilise isiku nime esitus peab vastama äriseadustiku (RT I 1995, 26-28, 355; 1998, 91-93, 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360) peatükis 2 sätestatud nõuetele ja eesti kirjakeele normile, mille kohaselt ladinakirjalised nimed esitatakse lähtekeelsel kujul, muukirjalised eesti kirja transkribeerituina.
Juriidilise isiku nime puhul rakendatakse eesti keele või juriidilise isiku asukohariigi keele algustäheortograafia reegleid.
Andmeväljal 1 tuuakse mikrolülituse topoloogia nimetus võimalikult lühidalt, kuid piisavalt täpselt selleks, et vastava ala asjatundjale on arusaadav mikrolülituse otstarve või kasutusvaldkond.
Kui füüsilise isiku elukohaks võib samaaegselt lugeda kohti eri riikides, siis märgitakse elukohaks koht riigis, mille kodanik isik on.
Taotleja puhul, kelle elu- või asukoht on väljaspool Eesti Vabariiki, märgitakse aadressile lisaks riigi kahetäheline kood vastavalt Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (edaspidi WIPO) standardile ST.
Kui taotleja on liitriigi isik, tuleb aadressis näidata ka osariik, kusjuures linn või muu asula tuleb alla kriipsutada või muul viisil eristada.
Taotleja andmete hilisematest muudatustest tuleb viivitamatult teatada Patendiametile.
Patendiameti nõudmisel peab taotleja esitama Patendiameti määratud tähtajaks andmete muutumist tõendava dokumendi.
Andmeväli 3 täidetakse vaid juhul, kui taotlejat esindab taotluse esitamisel või Patendiametiga asjaajamisel patendivolinik või mitme taotleja korral nende ühine esindaja.
Kui andmeväljal 3 on esitatud nii ühise esindaja kui ka patendivoliniku andmed, loetakse taotleja esindajaks patendivolinik.
Taotleja esindaja andmete hilisematest muudatustest tuleb viivitamatult teatada Patendiametile.
Andmeväli 4 täidetakse juhul, kui taotluse esitab ja mikrolülituse topoloogia registreerimise asju ajab taotleja ise või mitme taotleja korral nende ühine esindaja.
Andmeväljale 4 märgitakse taotleja või ühise esindaja andmed ka juhul, kui patendivoliniku andmed on andmeväljal 3 märgitud, aga ta ei ole volitatud vastu võtma Patendiameti kirjalikke teateid või vahetama suulist informatsiooni.
Kui taotleja on füüsiline isik või mitme taotleja korral on nende ühiseks esindajaks füüsiline isik, märgitakse andmeväljale 4 selle isiku nimi ja teate kõige kiiremat ning kindlamat edastamist tagav aadress, telefoni ja telefaksi number.
Kui taotleja on juriidiline isik või mitme taotleja korral on nende ühiseks esindajaks juriidiline isik, võib andmeväljale 4 märgitud isikuks olla selle juriidilise isiku juht, tema poolt määratud töötaja või prokurist.
Andmeväljale märgitakse selle isiku nimi, ametinimetus ja teate kõige kiiremat ning kindlamat edastamist tagav aadress, telefoni ja telefaksi number.
Kui andmeväli 4 ei ole ettenähtud juhtudel täidetud või on täidetud ilmselt valesti või vigaselt, edastab Patendiamet teated andmeväljal 3 märgitud ühisele esindajale või selle puudumisel andmeväljal 2 märgitud taotlejale.
Kui taotlejate hulgas on nii Eesti Vabariigis elu- või asukohta omavaid isikuid kui ka välisriigis elu- või asukohta omavaid isikuid, edastatakse teated andmeväljal 2 järjekorras esimesena märgitud Eesti Vabariigis elu- või asukohta omavale isikule.
Andmeväljal 5 esitatakse autori ees- ja perekonnanimi ning täielik aadress, millele on lisatud riigi kahetäheline kood.
Kui autor on ühtlasi taotleja, võib andmeväljale 5 kirjutada ainult autori ees- ja perekonnanime või sõna „taotleja“.
Autor, kes ei soovi oma nime autorina avalikustada, esitab andmeväljal 5 nime autorina avalikustamise keelamise nõude, kinnitades seda nõuet oma allkirjaga.
Kui autor on surnud, märgitakse andmeväljale 5 autori ees- ja perekonnanimi, sõna „surnud“ ning autori viimase elukoha riigi kahetäheline kood.
Andmeväljal 6 näidatakse mikrolülituse topoloogia registreerimise taotlemise ja mikrolülituse topoloogia omanikuks saamise õiguslik alus vastava ruudu märgistamise teel.
Lepingu või muu dokumendi esitamist õigusliku aluse kinnitamiseks taotluse esitamisel ei nõuta.
Andmevälja 7 täitmist loetakse nõude esitamiseks määrata mikrolülituse topoloogia õiguskaitse algus selle esmakordse ärieesmärgil kasutamise päeva järgi.
Andmeväljale 7 märgitakse andmetena mikrolülituse topoloogia esmakordne ärieesmärgil kasutamise kuupäev ja riigi nimi või WIPO standardile ST.3 vastav selle riigi identifitseerimise kahetäheline kood, kus mikrolülituse topoloogiat esmakordselt ärieesmärgil kasutati.
Mikrolülituse topoloogia esmakordse ärieesmärgil kasutamise aega ja kohta tõendavate dokumentide esitamist registreerimistaotluses ei nõuta.
Andmeväljal 8 loetletakse käesoleva korra punkti 1.2 kohaselt registreerimistaotlusele lisatud ärisaladust sisaldavad dokumendid, mille avalikustamine on keelatud.
Andmeväljale 9 märgitakse tasutud riigilõivu summa ja maksemoodus, riigilõivu tasumist tõendava dokumendi number ja kuupäev.
Andmeväljal 10 tehakse lisade loetelus ruutu märge registreerimistaotluse koosseisus olevate dokumentide kohta.
Mikrolülituse topoloogia registreerimise avaldusele kirjutab alla taotleja või volituse olemasolul patendivolinik.
Kui taotlejaid on mitu, kirjutavad alla kõik taotlejad või patendivolinik või ühine esindaja.
Registreerimistaotlus peab sisaldama mikrolülituse topoloogia identifitseerimise dokumente, mis peavad andma täieliku ja täpse ettekujutuse mikrolülituse topoloogiast.
Mikrolülituse topoloogia identifitseerimise dokumentideks võivad olla jooniseid või fotod mikrolülituse topoloogiast, maskist või selle osast, millega mikrolülitus on valmistatud või millega saab seda mikrolülitust valmistada, ja mikrolülituse eri kihtidest.
Kui registreerimiseks esitatav mikrolülituse topoloogia on ainult osa identifitseerimise dokumentides kujutatud topoloogiast, tuleb registreerimiseks esitatav osa selgelt eristada.
Joonistele ja fotodele kehtivad patenditaotluse dokumentide vormi- ja sisunõuete ning esitamise korra (RTL 1998, 360/361, 1532) punktis 17.6 kehtestatud vormistamise nõuded.
Riigilõivu tasumist tõendavale dokumendile (maksekorralduse ärakiri, kviitung jne) märgitakse mikrolülituse topoloogia nimetus ja registreerimistaotluse saabumise number, kui viimane on taotlejal teada.
Kui riigilõiv tasutakse korraga mitme registreerimistaotluse esitamise eest, märgitakse riigilõivu tasumist tõendavale dokumendile iga registreerimistaotluse kohta mikrolülituse topoloogia nimetus või registreerimistaotluse saabumise number ja tasutud riigilõivu suurus.
Volikiri antakse ühe või mitme patendivoliniku nimele või, kui taotlejatel on ühine esindaja, siis ühisele esindajale registreerimistaotluse esitamiseks või mikrolülituse topoloogia registreerimise taotlemisega või registreeringu jõushoidmisega seotud kõigi toimingute või mõne toimingu sooritamiseks.
Kui volikiri on antud mitme patendivoliniku nimele, ajab Patendiamet asju ükskõik kellega neist, juhul kui volikirjas ei nähta ette teisiti.
Kui volikirjas ei ole määratud selle kehtivuse alguse kuupäeva, kehtib volikiri alates allakirjutamise kuupäevast.
Kuupäevata volikiri loetakse kehtivaks alates Patendiametisse saabumise kuupäevast.
Volikirja kehtivuse tähtaeg kirjutatakse sõnadega.
Kui volikirjas ei ole kehtivusaega märgitud, loetakse volikiri tähtajatuks.
Edasivolitamise volikirja võib välja anda ainult seaduse paragrahvi 23 lõigetes 2 ja 3 sätestatu kohaselt volitatud patendivolinik, kui tal taotleja antud algvolikirja kohaselt on edasivolitamise õigus.
Edasivolitamise volikirja võib välja anda ka käesoleva korra punktis 3.4 kehtestatu kohaselt volitatud ja edasivolitamise õigust omav ühine esindaja.
Kui volikirjas näidatud patendivolinikku ei ole riiklikku patendivolinike registrisse kantud, loetakse volikiri kehtetuks ning registreerimistaotlus tagastatakse mikrolülituse topoloogia registreerimise avaldusele alla kirjutanud isikule.
Kui taotleja, kelle elukoht või asukoht on väljaspool Eesti Vabariiki, esitab registreerimistaotluse ise, peab ta registreerimistaotluse menetluse asjade ajamiseks volitama patendivoliniku.
Volikiri peab olema esitatud seaduse paragrahvi 22 lõikes 4 sätestatu kohaselt kahe kuu jooksul registreerimistaotluse Patendiametisse saabumise päevast arvates.
Patendiamet loeb volitust tõendavaks ja volikirja asendavaks dokumendiks ka mikrolülituse topoloogia registreerimise avaldust, kui avalduse andmeväljale 3 on kantud käesoleva korra punktis 3.4.2 või 3.4.3 nõutud andmed ja avaldusele on alla kirjutanud ühise esindaja korral teised taotlejad või patendivoliniku korral kõik taotlejad.
Sel juhul loetakse ühise esindaja ja patendivoliniku volituse ulatuseks registreerimistaotluse menetlusega ja patendi jõushoidmisega seotud kõigi toimingute sooritamine ning volituse andmise kohaks ja ajaks avalduse allakirjutamise koht ja aeg.
Kui registreerimistaotlus esitatakse patendivoliniku kaudu ja mikrolülituse topoloogia registreerimise avaldusele on alla kirjutanud patendivolinik, siis peab ta registreerimistaotluse dokumentidele lisama volikirja.
Volikirja puudumisel peab patendivolinik esitama volikirja seaduse paragrahvi 22 lõikes 4 sätestatu kohaselt kahe kuu jooksul registreerimistaotluse Patendiametisse saabumise päevast arvates.
Varem antud volitus võib jääda kehtima kas osaliselt või täielikult vaid juhul, kui see selgelt ilmneb hiljem antud volikirjast.
Registreerimistaotluse dokumendid esitatakse Patendiametile eesti keeles.
Kui mõni registreerimistaotlusele lisatav dokument on esitatud võõrkeeles, esitatakse selle eestikeelne tõlge.
Patendiamet käsitab registreerimistaotluse esitamisel ja menetluse käigus tõlkeid autentsete registreerimistaotluse dokumentidena, kui ei tõestata vastupidist.
Keelekasutus registreerimistaotluse dokumentides ja registreerimistaotlusele lisatavates dokumentides peab vastama eesti kirjakeele normile [keeleseadus (RT I 1995, 23, 334; 1996, 37, 739; 40, 773; 1997, 69, 1110; 1998, 98/99, 1618; 1999, 1, 1; 16, 275) ja Vabariigi Valitsuse 3. oktoobri 1995. a määrusega nr 323 (RT I 1995, 79, 1349; 1997, 75, 1272) kinnitatud „Eesti kirjakeele normi kehtestamise kord“].
Registreerimistaotluse tekstidokumendid (lisatud dokumendid, ärakirjad, tõlked, volikirjad jms) vormistatakse ja esitatakse valgel vastupidaval paberil formaadis A4 (210 × 297 mm).
Dokumentide tekst esitatakse kirjutusmasina või arvutikirjas.
Dokumendid peavad olema trükitud musta kustutamatu ja säilitamiskindla värviga ning sellise värvitumedusega, mis võimaldab dokumentidest tänapäevaste paljundusseadmetega teha vajaliku arvu koopiaid.
Tekst trükitakse vähemalt 1,5 -intervallise reavahega kirjas, mille suurtähtede kõrgus on vähemalt 2,1 mm.
Tekstidokumentides kasutatakse teadus- ja tehnikakirjanduses üldlevinud termineid, tähiseid, lühendeid ja mõõtühikuid.
Dokumentides järgitakse terminoloogia ühtsuse nõuet.
Registreerimistaotluse dokumentide tekstis ei tohi olla väljendeid, mis on vastuolus heade tavadega või halvustavad teisi isikuid.
Registreerimistaotluse dokumentide tekstis ei tohi esitada mikrolülituse topoloogiat või taotlejat reklaamivaid tekste või kujutisi.
Registreerimistaotluse võib panna ka Patendiametis aasta kõikidel päevadel ööpäevaringselt avatud tööstusomandi objektide õiguskaitse registreerimise taotluste postkasti (edaspidi taotluste postkast).
Registreerimistaotluse saabumise päevaks loetakse registreerimistaotluse tegelik Patendiametisse saabumise päev.
See kehtib ka registreerimistaotluse edastamisel posti- või kulleriteenust kasutades.
Pangast Patendiametile laekuvaid kontoväljavõtteid ei loeta käesoleva korra tähenduses riigilõivu tasumist tõendavateks dokumentideks.
Mikrolülituse topoloogia tunnistus (edaspidi tunnistus) antakse välja 16. märtsil 1999. aastal jõustunud mikrolülituse topoloogia kaitse seaduse alusel.
Patendiamet annab pärast mikrolülituse topoloogia registreerimist riiklikus mikrolülituste topoloogiate registris kümne tööpäeva jooksul registreerimise päevast mikrolülituse topoloogia omanikule välja tunnistuse.
Tunnistus on dokument, mis tõendab mikrolülituse topoloogia registreeringut ja mikrolülituse topoloogia omaniku ainuõigust mikrolülituse topoloogiale.
Pärast registreeringu andmete muutmise kande tegemist riiklikus mikrolülituste topoloogiate registris annab Patendiamet mikrolülituse topoloogia omanikule välja tunnistuse lisa, mis on tunnistuse lahutamatu osa.
Tunnistuse lisana bibliograafiliste andmete muutmise või nendes vigade parandamise korral käsitletakse mikrolülituse topoloogia omanikule väljastatavat registreeringu andmete muutmise teadet.
Muudatuste tegemisel mikrolülituse topoloogias vormistatakse tunnistuse lisa käesoleva korra kohaselt.
Patendiamet annab mikrolülituse topoloogia omanikule välja tunnistuse duplikaadi ühe kuu jooksul avalduse ja riigilõivu tasumist tõendava dokumendi saabumise päevast.
Tunnistus koosneb kaantest, andmelehest ja mikrolülituse topoloogia identifitseerimise dokumentidest.
Mikrolülituse topoloogia identifitseerimise dokumentideks käesoleva korra mõistes on mikrolülituse topoloogia registreerimise taotluses sisalduv komplekt nimetatud dokumentide lehtede teisest eksemplarist.
Tunnistus vormistatakse ehisköites.
Tunnistuse kaante plank on kahepoolne kokkumurtud leht, mille esiküljele on kantud käesoleva korra punktis 7 nimetatud andmed ja rekvisiidid (lisa 1).
Tunnistuse kaante plangi mõõtmed on: kõrgus 300 mm ja laius 426 mm.
Tunnistuse kaante plank valmistatakse valgest poolkartongist, millel on valtsitud murdejooned 200 mm ja 213 mm kaugusel paremast servast.
Käesoleva korra punktis 7 nimetatud andmed ja rekvisiidid trükitakse tunnistuse esikaanele musta trükivärviga.
Trükkimisel kasutatakse Charlesworth Bold kirja tüüpi.
Tunnistuse esikaane veeristel olevad humalavanikud trükitakse sinise trükivärviga.
Tunnistuse esikaanel on sinise turvapõhjaga märgistatud koht tunnistuse numbri jaoks.
Tunnistuse number kantakse märgistatud kohale numbritempliga.
Tunnistuse andmelehe plank on A4 formaadis leht, millele kantakse käesoleva korra punktis 8 toodud andmed.
Mikrolülituse topoloogia identifitseerimise dokumentide iga lehe ülaveerise parempoolsele nurgale kantakse registreeringu number.
Tunnistuse kaante kokkumurtud plangi vahele asetatakse esmalt andmeleht ning selle järele mikrolülituse topoloogia identifitseerimise dokumendid.
Kõik nimetatud dokumendid kinnitatakse omavahel kahe öösiga ja seotakse kokku ehispaelaga.
Öösid on metallist ja nende läbimõõt on 4 mm.
Öösid asetsevad esikaane vasakust servast 8 mm kaugusel ning ülemisest servast vastavalt 69,5 mm ja 149,5 mm kaugusel.
Ööse läbiv ehispael sõlmitakse alumise öösi kohal ja selle otsad kinnitatakse kleebisega esikaane vasakpoolsesse alaossa.
Ehispael on tekstiilist, Eesti Vabariigi riigilipu värvides, 6 mm laiune.
Kleebis on metalliseeritud paberist, ringikujuline ning hõbehalli värvi.
Ringi läbimõõt on 42 mm.
Kleebisele pressitakse Patendiameti reljeefpitsati jäljend.
Vormistatud tunnistusele kirjutab alla Patendiameti juht ja allkiri kinnitatakse Patendiameti pitsati jäljendiga.
Tunnistus antakse mikrolülituse topoloogia omanikule või tema esindajale otse üle või saadetakse kaaskirjaga posti teel.
Tunnistuse lisa koosneb kaantest ja mikrolülituse topoloogias tehtud muudatusi sisaldavatest mikrolülituse topoloogia identifitseerimise dokumentidest.
Tunnistuse lisa kaante plangi mõõtmed, materjal ja rekvisiidid vastavad käesoleva korra punktides 10.2.2-10.3.6 kehtestatud nõuetele.
Tunnistuse lisa väljaandnud asutuse asukoht - Tallinn.
Tunnistuse lisa plangile kantakse märgistatud kohale numbritempliga registreeringu ja tunnistuse lisa number.
Vormistatud tunnistuse lisale kirjutab alla registrisekretär.
Tema allkiri kinnitatakse Patendiameti pitsati jäljendiga.
Tunnistuse lisa antakse mikrolülituse topoloogia omanikule või tema esindajale otse üle või saadetakse kaaskirjaga posti teel.
Tunnistuse duplikaadi väljaandmise avalduse esitab mikrolülituse topoloogia omanik ise või patendivoliniku kaudu.
Ühisomandi korral ei ole teiste ühisomanike nõusolek duplikaadi saamiseks vajalik.
Mikrolülituse topoloogia omaniku või patendivoliniku allkiri.
Volikiri, kui avaldus on esitatud patendivoliniku kaudu.
Volikirja ei ole vaja esitada, kui varem Patendiametile esitatud volikiri selle toimingu sooritamiseks on kehtiv.
Patendiamet kontrollib registreeringu kehtivust, vormistab tunnistuse vastavalt käesoleva korra osale III ning kannab templiga tunnistuse esikaane paremasse ülaossa sõna „DUPLIKAAT“ ja duplikaadi väljaandmise kuupäeva.
Vormistatud tunnistuse duplikaadile kirjutab alla Patendiameti juht ja allkiri kinnitatakse Patendiameti pitsati jäljendiga.
Tunnistuse duplikaat antakse mikrolülituse topoloogia omanikule või tema esindajale otse üle või saadetakse kaaskirjaga posti teel.
Tunnistus on välja antud 16. märtsil 1999. aastal jõustunud mikrolülituse topoloogia kaitse seaduse § 46 järgi.
Tunnistus tõendab mikrolülituse topoloogia registreeringut riiklikus mikrolülituste topoloogiate registris ja mikrolülituse topoloogia omaniku ainuõigust mikrolülituse topoloogiale.
Mikrolülituse topoloogia õiguskaitse kehtib kümme aastat ja lõpeb kümne kalendriaasta möödumisel õiguskaitse algusaasta viimasest kalendripäevast.
Ravimiseadus määrab kindlaks ravimite tootmise, impordi, ekspordi ja turustamise korra.
Käesolev seadus on aluseks teistele ravimite kohta käivatele õigusaktidele.
Ravim on käesoleva seaduse tähenduses igasugune aine, mis on mõeldud haiguse või haigussümptomi vältimiseks, diagnoosimiseks, ravimiseks või haigusseisundi kergendamiseks inimesel või loomal, inimese või looma elutalituse taastamiseks või korrigeerimiseks.
Ravimpreparaat on tootja originaalpakendis ravim, mis on valmistatud kasutamiseks ja turustamiseks.
Ravimpreparaate, mis sisaldavad sama toimeainet erinevates kogustes või ravimvormides, käsitatakse kui erinevaid ravimpreparaate.
Ravimisarnane aine on aine, milles on toimeainet koguses või vormis, mis ei luba teda pidada ravimiks, või mis ei sisalda üldse toimeainet, kuid tootja või turustaja kirjeldab tootel ravimile iseloomulikke kasutusalasid.
Toimeaine on teaduslike meetoditega määratav aine, mida kasutatakse ravimina või ravimi koostisainena ja mis on mõeldud kasutamiseks käesoleva paragrahvi 1. lõikes toodud eesmärkidel.
Käesolevas seaduses nimetatakse ravimpreparaate ja ravimisarnaseid aineid ravimiteks ja käesoleva seaduse sätted kehtivad nende kõikide kohta, kui pole kehtestatud teisiti.
Ravimite tootmine on käesoleva seaduse tähenduses ravimite valmistamine, pakendamine või ümberpakendamine.
Kõik ravimid peavad olema eeldatavate tarbimisomadustega ja nende eesmärgipärasel kasutamisel ohutud tarbija tervisele.
Eestis võib turustada ja kasutada ainult Ravimiametis registreeritud ravimeid ja ravimeid, millele Ravimiamet on väljastanud ühekordse impordi- ja kasutamisloa.
Ravimite turustamisel peab nendega kaasas olema ammendav eestikeelne informatsioon ravimi koostise, koostisainete omavahelise vahekorra ja kasutamise kohta, kui sotsiaalminister pole kehtestanud teisiti.
Ravimi nimetus ja kujundus ei tohi koostist ja üldisi toimeid silmas pidades olla eksitav ning peab tagama tema eristamise teistest ravimitest.
Ravimiametil on õigus nõuda ravimile täiendava hoiatava erimarkeeringu paigutamist.
Ravimi registreerimiseks peab see vastama käesoleva paragrahvi 1., 3. ja 4. lõikes toodud nõuetele.
Käesolevas seaduses käsitletud ravimitele, mis kuuluvad narkootiliste ainete hulka, laienevad narkootiliste ainete kohta käivad seadused ja muud õigusaktid.
Radioaktiivsetele ravimitele laienevad radioaktiivsete ainete kohta käivad seadused ja muud õigusaktid.
Vabariigi Valitsus kehtestab ravimite tootmise, hulgi- ja jaemüügi tegevusloa saamise nõuded, tegevusloa taotlemise ja tühistamise korra.
Vabariigi Valitsus kehtestab ravimite hulgi- ja jaemüügi juurdehindluse piirmäärad ja nende rakendamise korra.
Sotsiaalminister kehtestab ravimite hulgi- ja jaemüügi, ravimite, sealhulgas veterinaarravimite, registreerimise, ravimitealase arvestuse ja aruandluse ning andmete avalikustamise korra.
Sotsiaalminister kehtestab ravimite, sealhulgas veterinaarravimite, tootmise, impordi ja ekspordi eeskirjad ning sellekohase arvestuse ja aruandluse korra.
Sotsiaalminister annab kooskõlas käesoleva seadusega välja ravimite, sealhulgas veterinaarravimite, loetelusid ja eeskirju, mis puudutavad registreerimistaotlusega kaasaskäivat dokumentatsiooni ning ravimpreparaadi või ravimisarnase aine koostise, pakendi või markeeringu muutmisega kaasnevaid protseduure.
Ravimite registreerimist ja ravimite kvaliteedi kontrolli korraldab ja selle eest vastutab Ravimiamet.
Ravimiamet väljastab ravimitootjatele ja hulgimüügiettevõtetele ravimite müügilubasid, ravimite impordi- või ekspordilubasid ning kontrollib narkootiliste ja psühhotroopsete ravimite importi, eksporti, säilitamist ja kasutamist.
Ravimiameti ülesandeks on ravimite registreerimistaotlustele eksperdihinnangute andmine ja ravimite keemilis-farmatseutiliste omaduste kontroll.
Ravimiametil on õigus otsustada, kas toode on ravim või mitte, ning vajadusel määratleda, kas preparaat kuulub narkootiliste või psühhotroopsete ravimite hulka.
Ravimiametil on õigus nõuda ravimitega tegelevatelt isikutelt informatsiooni nende ametialase tegevuse kohta ning kontrollida kõikide ravimite ja teiste meditsiiniotstarbeliste toodete valmistamist, säilitamist, turustamist ja muul viisil väljastamist ning kontrollida selle kohta käivat dokumentatsiooni.
Avastatud rikkumiste korral on Ravimiametil õigus teha ettekirjutusi rikkumiste kõrvaldamiseks.
Ravimeid on lubatud toota ainult isikutel, kellel on Sotsiaalministeeriumi väljaantud ravimite tootmise tegevusluba.
Ravimeid tootvas ettevõttes peab töötama ravimite kvaliteedi kontrolli eest vastutav erialase ettevalmistusega isik.
Apteekidel on õigus ja kohustus valmistada ravimeid ekstemporaalselt ainult arstiretsepti alusel või Ravimiameti loal vastavalt sotsiaalministri kinnitatud eeskirjadele.
Ravimite tootmisel võib kasutada aineid, mille omadused, puhtus ja koostis on määratud kehtivate farmakopöade või teiste eeskirjadega.
Ravimeid tootva ettevõtte juht vastutab käesoleva paragrahvi 3. lõikes kehtestatud nõuetest ja ravimite kohta käivatest teistest õigusaktidest kinnipidamise eest.
Ühel isikul võib samaaegselt olla ainult üks järgmistest tegevuslubadest: ravimite tootmise, hulgimüügi või jaemüügi tegevusluba.
Ravimeid võib Eesti Vabariiki sisse tuua Eestis ravimeid tootev ettevõte oma toodangu valmistamiseks ja ettevõte, millel on Sotsiaalministeeriumi väljaantud tegevusluba ravimite hulgimüügiks.
Ravimeid võib Eesti Vabariigist välja viia Eestis ravimeid tootev ettevõte oma toodangu ulatuses ja ettevõte, millel on Sotsiaalministeeriumi väljaantud tegevusluba ravimite hulgimüügiks.
Eestisse saabuv ja Eestist lahkuv füüsiline isik võib kaasa võtta ravimeid, mida ta kasutab meditsiinilisel eesmärgil isiklikuks või temaga kaasasolevate loomade tarbeks.
Raviasutus võib ravimeid importida ainult sotsiaalministri kehtestatud korras ja Ravimiameti ühekordsel loal.
Ravimeid võib importida teadustööks ka muu asutus sotsiaalministri kehtestatud korras Ravimiameti ühekordsel loal tingimusel, et ravimeid ei kasutata meditsiinilisel eesmärgil.
Ravimiametis registreerimata ravimeid võib importida ravimi väljakirjutamisõigust omava arsti või veterinaararsti meditsiiniliselt põhjendatud kirjalikul taotlusel tema poolt ravitava inimese või looma raviks Ravimiameti väljastatud ühekordse impordiloa alusel.
Võimalusel ravimi importija.
Ravimiamet kontrollib taotleja esitatud andmeid ja dokumente ning teeb otsuse Ravimiametis registreerimata ravimi impordi õigustatuse või mitteõigustatuse kohta 30 kalendripäeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud dokumentide ja andmete Ravimiametile esitamisest alates.
Taotleja esitab teadlikult valeandmeid.
Kui Ravimiameti hinnangul on Ravimiametis registreerimata ravimi import õigustatud, väljastab Ravimiameti peadirektor ravimi hulgimüügi tegevusluba omavale isikule ravimi ühekordse impordiloa.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 4 nimetatud isikud võivad importida ravimeid ravimi kliinilise uuringu läbiviimiseks Ravimiameti peadirektori nõusolekul.
Ravimeid võivad hulgi müüa ainult Eesti Vabariigis kehtivat ravimite tootmise tegevusluba omavad tootjad oma toodangu ulatuses ja ettevõtted, millel on Sotsiaalministeeriumi väljaantud ravimite hulgimüügi tegevusluba.
Ravimite hulgimüügi korras võib ravimeid müüa apteegile, ravimeid tootvale ettevõttele ja vastavat tegevusluba omavale hulgimüügiettevõttele ning asutustele, mille nimekirja kinnitab sotsiaalminister.
Ravimite hulgimüügiettevõte võib hankida ravimeid ainult neid tootvast ettevõttest, teisest ravimite hulgimüügi ettevõttest või apteegist.
Ravimite hulgimüügiettevõtte juht vastutab, et ettevõttest müüdavad ravimid vastaksid käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides esitatud nõuetele ja et peetaks kinni ravimite säilitamise eeskirjadest, nõuetekohasest arvepidamisest ja ravimitealastest õigusaktidest.
Hulgimüügiettevõte on kohustatud tagasi ostma ning nõuetekohasel viisil kahjutuks tegema tema poolt väljastatud ebakvaliteetsed ravimid.
Ravimite jaemüük elanikele ja ekstemporaalne valmistamine on lubatud ainult apteegis.
Apteek võib ravimeid hankida ainult käesoleva seaduse paragrahv 8 lõikes 1 loetletud ettevõtetest või teisest apteegist.
Apteek võib müüa ainult käesoleva seaduse paragrahv 3 lõikes 2 toodud nõuetele vastavaid ravimeid ja samas apteegis käesoleva seaduse paragrahv 6 lõikes 2 toodud tingimustel valmistatud ravimeid.
Retseptiravimit võib müüa ainult nõuetekohase retsepti alusel.
Ravimi väljastamisel apteegist tuleb ravimi saajat informeerida ravimi õigest ja ohutust tarvitamisest.
Apteegis võib müüa lisaks ravimitele teisi meditsiiniotstarbelisi tooteid (hügieeni-, desinfektsiooni-, haigepõetusvahendeid jmt.) tingimusel, et nende müük ei takista ravimite müüki.
Sotsiaalminister kehtestab apteekidest ravimite väljastamise eeskirjad.
Apteek on ettevõte, mille tegevuse eeskirjad, asutamise ja sulgemise korra kehtestab sotsiaalminister.
Haruapteek ja apteegi müügipunkt on apteegi allasutused.
Apteegil on õigus avada üks haruapteek ja kaks apteegi müügipunkti.
Haruapteegi ja apteegi müügipunkti tegevuse eest vastutab apteegi juhataja.
Haiglaapteek varustab ravimite ja teiste meditsiiniotstarbeliste toodetega teda organiseerinud haiglat ning vajadusel ka teisi sama kohaliku omavalitsuse territooriumil asuvaid ravi- ja hoolekandeasutusi ning ei oma ravimite jaemüügiõigust.
Haruapteegile, apteegi müügipunktile ja haiglaapteegile esitatavad nõuded, nende asutamise ja sulgemise korra kehtestab sotsiaalminister.
Apteegis võivad ravimeid valmistada ja elanikele väljastada ainult farmaatsiaalase haridusega töötajad.
Apteegi juhataja ametikohal võib töötada isik, kellel on Sotsiaalministeeriumi väljaantud ravimite jaemüügi tegevusluba.
Ühel isikul on õigus omada ühte ravimite jaemüügi tegevusluba.
Tegevusloa loovutamine või mõnel muul viisil edasiandmine ei ole lubatud.
Ravimite jaemüügi tegevusloa annab välja Sotsiaalministeerium tegevuseks kindlal aadressil kohalikult omavalitsuselt tegutsemisloa saanud isikule, kellel on kõrgem farmaatsiaalane haridus või ainult veterinaarravimite puhul veterinaararsti haridus ning vähemalt viieaastane erialane staaž.
Ravimiametil on õigus sotsiaalministri kehtestatud korras teha taotlejale ettekirjutusi apteegi paiknemise, töörežiimi ja ravimite sortimendi osas.
Ravimite jaemüügi tegevusluba tühistatakse, kui on muutunud tingimused, mille põhjal tegevusluba väljastati või kui tegevusloa saanu ei ole kuue kuu jooksul alustanud tegevust või kui tegevusloa saanud isik ei oma täielikku kontrolli apteegi tegevuse üle.
Apteek võib põhineda füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku, samuti riigi, kohaliku omavalitsusüksuse või muu avalik-õigusliku juriidilise isiku omandil.
Apteegi juhataja vastutab, et apteegi tegevuses peetaks kinni ravimialastest õigusaktidest ning tagab Eesti Vabariigis registreeritud ravimite kättesaadavuse.
Apteegi sulgemisest tuleb teatada kaks kuud varem kohalikule omavalitsusele ja Ravimiametile.
Apteegi sulgemisel või omaniku vahetumisel võib apteegis olemasolevaid ravimeid realiseerida vaid ravimite hulgimüügi või jaemüügi tegevusluba omavatele ettevõtetele.
Suletava apteegi ravimivaru realiseerimist kontrollib Ravimiamet.
Ravimi registreerimiseks esitab ravimitootja taotluse Ravimiametile.
Ravimite registreerimise aluseks on ravimpreparaadi tootja taotlus koos täiendava dokumentatsiooniga, Ravimiameti poolt ettevalmistatud eksperdihinnangud ja teostatud ravimi keemilis-farmatseutiliste omaduste kontroll.
Ravim registreeritakse 210 kalendripäeva jooksul, alates taotluse vastuvõtmise päevast, kui taotleja on tõestanud ravimi efektiivsuse ja ohutuse selle eesmärgipärase kasutamise korral ning ravimi kvaliteet vastab kehtestatud nõuetele.
Ravimi registreerimisel väljastab Ravimiamet taotluse esitajale ravimi müügiloa, mille kehtivusaeg on kuni viis aastat, kehtestades vajadusel piirangud ravimiga kauplemisel ja selle tarvitamisel.
Ravimiamet võib sotsiaalministri kehtestatud korras ravimi registreerimisest põhjendatud otsusega keelduda.
Ravimiamet võib nõuda tootjalt ravimi kohta täiendavat informatsiooni.
Selle mitteesitamisel võib Ravimiamet keelduda ravimi registreerimisest või tühistada müügiloa.
Ravimpreparaadi või ravimisarnase aine koostist, pakendit või markeeringut võib Ravimiameti loal muuta ilma uue registreerimiseta tingimusel, et ravim ise või selle kasutamise näidustused ei ole oluliselt muutunud.
Ravimiamet võib sotsiaalministri kehtestatud korras tühistada või peatada ravimi registreerimise ja müügiloa, kui ravimi registreerimise ja müügiloa andmise tingimused on muutunud või täitmata või on eiratud ravimi turustamisele esitatud nõudmisi või ei ole tagatud ravimi kättesaadavus.
Ravimi registreerimise taotluse esitamisel tasub taotluse esitaja ekspertiisikulud sotsiaalministri kehtestatud korras ja riigilõivu.
Ravimiamet teeb vajadusel otsuseid diagnostiliste ainete ja testide, radioaktiivsete, immunoloogiliste ja verepreparaatide, rasestumisvastaste ja kosmeetiliste vahendite registreerimise kohta.
Ravimeid turustades, transportides või säilitades tuleb välistada nende sattumine kõrvaliste isikute kätte ning muutumine ravimi kasutajale või keskkonnale ohtlikuks.
Kõik ravimid, mille kõlblikkusaeg on möödas või mis on käibelt kõrvaldatud teistel põhjustel, tuleb muuta inimesele, loomale ja keskkonnale ohutult kahjutuks sotsiaalministri kehtestatud korras.
Ravimite säilitamise ja transportimise eeskirjad kehtestab sotsiaalminister.
Ravimi kliiniline uuring on ravimite kasutamine inimesel või veterinaarravimite kasutamine loomal andmete kogumiseks ravimi toime, kõrvaltoime, imendumise, jaotumise, muutumise, väljutamise, efektiivsuse ja ohutuse kohta.
Ravimi kliinilise uuringu alguseks loetakse teabe avalikustamist uuringu toimumise kohta võimalikele uuringus osalejatele, veterinaarravimi kliinilise uuringu puhul looma omanikule või uuringuga seotud toimingute teostamist.
Kliiniliselt võib uurida ainult neid ravimeid, mis on toodetud käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete kohaselt ja mille toimete ja kõrvaltoimete kohta on uuringut läbiviival isikul piisavalt kaasajastatud teavet.
Ravimi kliinilise uuringu planeerimine, läbiviimine ja saadud tulemuste avaldamine peab olema kooskõlas hea kliinilise tava kvaliteedinõuetega.
Ravimi kliinilist uuringut võivad läbi viia arstid, hambaarstid ja veterinaararstid ainult oma erialal oma pädevuse piires.
Ravimi kliinilise uuringu läbiviimises võivad osaleda teised tervishoiuteenuse osutajad ja ravimitootjad või nende esindajad.
Kui ravimi kliinilise uuringu läbiviimises osalevad mitu arsti, hambaarsti või veterinaararsti või osaleb uuringus teisi tervishoiuteenuse osutajaid või ravimitootjaid või nende esindajaid, määratakse nende omavahelised õigused ja kohustused kindlaks nendevahelises lepingus.
Kui ravimi kliinilise uuringu algatamises, korraldamises või läbiviimises osaleb ravimitootja või tema esindaja, tagab ta uuringut läbiviivale arstile, hambaarstile või veterinaararstile tõese ja ammendava teabe uuritava ravimi kohta.
Uuringut läbiviiv arst, hambaarst, veterinaararst ja uuringus osalev tervishoiuteenuse osutaja annavad oma pädevuse piires uuringus osalejale vajalikku abi.
Vajadusel kindlustab uuringut läbiviiv arst või hambaarst uuringus osalejale teiste tervishoiuteenuste osutajate pädeva abi kättesaadavuse.
Veterinaarravimi kliinilise uuringu korral kindlustab veterinaararst uuringus osalejale vajadusel teiste veterinaararstide pädeva abi kättesaadavuse.
Uuringut läbiviiv arst või hambaarst on kohustatud uuringus osalejat ja käesolevas seaduses ettenähtud juhtudel uuringus osaleja seaduslikku esindajat ning veterinaararst uuringusse kaasatud looma omanikku teavitama ravimi kliinilise uuringuga seotud asjaoludest, sealhulgas võimalikest ohtudest ning uuringuga seotud tervisekahjustuse hüvitamise viisist ja määrast.
Uuringut läbiviiv arst, hambaarst või veterinaararst on kohustatud järgima ravimi kliinilise uuringu läbiviimise korda.
Ravimi kliinilise uuringu läbiviimise korra kehtestab sotsiaalminister määrusega.
Uuringut läbiviiv arst, hambaarst või veterinaararst ning uuringu läbiviimises osalev ravimitootja või tema esindaja teatavad kirjalikult sotsiaalministri kehtestatud korras Ravimiametile, veterinaarravimi uuringu puhul ka Veterinaar- ja Toiduametile uuringu käigus ilmnenud tõsistest kõrvalnähtudest ning muudatustest uuringuplaanis.
Ravimi kliiniliseks uuringuks on nõutav uuringus osaleja nõusolek.
Nõusolek antakse pärast kõigist ravimi kliinilise uuringu asjaoludest teavitamist ja nõusolek dokumenteeritakse.
Nõusoleku võib igal ajal tagasi võtta.
Teovõimetu või piiratud teovõimega isiku ravimi kliinilises uuringus osalemiseks annab nõusoleku tema seaduslik esindaja, 7-18-aastase alaealise uuringus osalemiseks on vajalik ka alaealise enda nõusolek.
Looma kaasamiseks veterinaarravimi kliinilisse uuringusse annab nõusoleku looma omanik.
Ravimi kliinilist uuringut ei või alustada enne kooskõlastuse saamist kliiniliste uuringute meditsiinieetika komiteelt.
Kliiniliste uuringute meditsiinieetika komitee annab ravimi kliinilise uuringu läbiviimisele eetilise hinnangu.
Sotsiaalminister kehtestab nõuded kliiniliste uuringute meditsiinieetika komitee koosseisule, komitee töökorra, kliinilise uuringu hindamise tasu määra ja kooskõlastuse saamiseks esitatavate andmete loetelu määrusega.
Ravimi kliinilise uuringu läbiviimiseks esitab arst, hambaarst või veterinaararst kirjaliku taotluse ning käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud andmed ja dokumendid Ravimiametile vähemalt kaks kuud enne planeeritud uuringu algust.
Ravimi kliinilise uuringu läbiviimise taotluse vorminõuded kehtestab sotsiaalminister määrusega.
Kindlustussertifikaadi koopia.
Nõusoleku ravimi kliinilise uuringu läbiviimiseks annab Ravimiameti peadirektor.
Nõusolek veterinaarravimi kliinilise uuringu läbiviimiseks kooskõlastatakse Veterinaar- ja Toiduametiga.
Risk uuringus osaleja elule ja tervisele on suur.
Ravimiamet teatab taotlejale nõusoleku andmisest keeldumisest kirjalikult 60 tööpäeva jooksul taotluse vastuvõtmisest alates.
Kui Ravimiamet ei ole nimetatud tähtaja jooksul taotlejale nõusoleku andmisest keeldumisest teatanud ega nõudnud lisaandmeid, loetakse nõusolek antuks.
Ravimiamet või Veterinaar- ja Toiduamet peatavad alanud ravimi kliinilise uuringu, kui uuringu käigus on ilmnenud käesoleva seaduse § 13 7 lõikes 1 nimetatud asjaolud.
Uuringu läbiviija on kohustatud uuringu peatama kohe pärast Ravimiameti või Veterinaar- ja Toiduameti vastava otsuse kättesaamist.
Ravimi kliinilist uuringut läbiviiv arst, hambaarst või veterinaararst vastutab oma kohustuste rikkumise eest üksnes temast tulenevate asjaolude esinemise korral.
Kui ravimi kliinilist uuringut läbiviiv arst, hambaarst või veterinaararst tegutseb ravimi kliinilise uuringu läbiviimisel kolmanda isikuga sõlmitud töö- või muu lepingu alusel, vastutab kolmas isik solidaarselt arsti, hambaarsti või veterinaararstiga.
Ravimiametil on õigus pärast etteteatamist tutvuda ravimi kliinilise uuringu läbiviimisega, kontrollida kinnipidamist uuringuplaanist ja kliiniliste uuringute läbiviimise ning kõrvalnähtudest teatamise korrast.
Ravimiametil on õigus tutvuda kliiniliste uuringute meditsiinieetika komitee tööga ning kontrollida kinnipidamist komitee töökorrast.
Ravimiametil on õigus saada ravimi kliinilise uuringu läbiviijatelt, uuringu läbiviimises osalevatelt tervishoiuteenuse osutajatelt ja ravimitootjatelt või nende esindajatelt ning meditsiinieetika komiteedelt teavet ravimi kliinilise uuringu ja selle läbiviimise kohta.
Ravimiameti töötajatel on õigus kontrollida ettevõtteid, kus toodetakse, säilitatakse, turustatakse, kasutatakse või uuritakse ravimeid, samuti on neil õigus võtta tasuta proove kontrollanalüüsiks ning teostada ametikohustustega seotud uurimisi.
Kontrollitava ettevõtte juht on kohustatud andma kontrollijale vajalikku informatsiooni.
Kontrollides ettevõtteid, kus toodetakse ravimeid või tegeldakse nendega mingil muul viisil, peab kontrollimise käigus kindlaks tegema, kas ettevõtte tegevus toimub tingimustes, mis ei ohusta toodete kvaliteeti, ning kas ettevõtte või apteegi juhataja reaalselt kontrollib kogu tegevust.
Käesoleva seaduse rikkumises süüdiolevad isikud võetakse distsiplinaar-, haldus- või kriminaalvastutusele seadusega ettenähtud korras.
Kõik isikud, kes on enda või kolmanda isiku huvides ära kasutanud informatsiooni, mida nad oma ametikohustuste tõttu on teada saanud ravimitega tegeleva ettevõtte või apteegi äri- või ametisaladustest, peavad hüvitama tekitatud kahju seadusega ettenähtud korras.
Käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide rikkumise korral võib sotsiaalminister Ravimiameti põhjendatud ettepanekul peatada ravimite tootmise, hulgi- või jaemüügi tegevusloa kuni kolmeks kuuks.
Käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide rikkumise korral võib sotsiaalminister Ravimiameti põhjendatud ettepanekul tühistada ravimite tootmise, hulgi- või jaemüügi tegevusloa.
Uue tegevusloa taotluse võib esitada kahe aasta möödumisel.
Ravimi reklaamiks käesoleva seaduse tähenduses loetakse ravimi väljakirjutamise õigust omavale isikule suunatud reklaami.
Nõuded ja piirangud ravimi reklaamile, mis on suunatud üldsusele, sätestab reklaamiseadus (RT I 1997, 52, 835; 1999, 27, 388).
Reklaamida võib ainult Eestis registreeritud ravimit.
Ravimit võib reklaamida ainult ravimitootja sotsiaalministri kehtestatud korras.
Ravimi näidiste andmist loetakse ravimi reklaamiks.
Ravimi reklaamis esitatava informatsiooni õigsuse eest vastutab ravimitootja.
Kui ravimi reklaam sisaldab ravimi toime või teiste omaduste kohta valet, ohtlikult liialdatud või eksitavat informatsiooni, mis on vastuolus registreerimisel esitatuga, võib Ravimiamet tühistada vastava ravimpreparaadi müügiloa.
Ravimi reklaam peab põhinema ravimi omaduste kokkuvõttel.
Ravimi omaduste kokkuvõte kinnitatakse ravimpreparaadi registreerimisel sotsiaalministri kehtestatud korras.
Ravimi omaduste kokkuvõtte koostamise ja kaasajastamise eest vastutab ravimitootja.
Ravimi reklaam peab soodustama ravimi ratsionaalset kasutamist, esitades informatsiooni objektiivselt ja liialdusteta.
Paragrahvis 210 asendatakse sõna „tugevatoimelise“ sõnadega „mittenarkootilise ravimi“ ja jäetakse tekstist välja sõnad „narkootiline või“.
Tegevusluba omava isiku poolt riiklikult registreerimata ravimi hankimise, valmistamise, müümise, levitamise või reklaamimise, samuti ravimite tootmis-, impordi-, ekspordi-, ostu- müügi- ja reklaamieeskirjade rikkumise eest - määratakse rahatrahv kuni saja päevapalga ulatuses.
Ravimiameti peadirektoril ja tema asetäitjal käesoleva seadustiku paragrahvide 38 lg. 3 ja 5, 132 (ravimite osas), 134 (ravimite osas), 135 (ravimite osas) ning 169 p. 1 ja 2 (ravimite osas) järgi.
Paragrahvi 205 lõike 3 loetelus asendatakse sõnad „135 lg. 1 ja 2“ arvuga „135“.
Ravimiametile ravimi registreerimise taotluse esitamise eest 1000 krooni.
Rahvatervise seaduse (RT I 1995, 57, 978; 1996, 3, 56; 49, 953; 1997, 37/38, 569; 1999, 30, 415; 88, 804; 2001, 23, 128) paragrahv 22 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks alates avaliku teenistuse seaduse (RT I 1995, 16, 228; 1999, 7, 112; 16, 271, 276) jõustumisest.
Käesolev seadus jõustub 1996. aasta 1. aprillil.
Seadus sätestab riikliku matusetoetuse saamise tingimused ning määramise ja maksmise korra.
Riiklik matusetoetus (edaspidi matusetoetus) on Eesti territooriumil matuse korraldamiseks ettenähtud ühekordne toetus, mida makstakse Eestis registreeritud surma korral ja Eesti alalise elaniku või tähtajalise elamisloa alusel Eestis elava välismaalase või välismaalaste seaduse (RT I 1993, 44, 637; RT I 1999, 50, 548; 54, 582; 71, 686; 88, 808; 101, 900; 2000, 25, 148; 33, 197; 40, 254; 2001, 16, 68; RT III 2001, 7, 75; RT I 2001, 58, 352) § 9 lõikes 1 1 nimetatud isiku väljaspool Eestit registreeritud surma korral.
Kui matuse korraldamise kulud on hüvitatud mõne teise seaduse alusel.
Kui Eesti Vabariigi sõlmitud välisleping sisaldab matusetoetuse määramiseks ja maksmiseks käesolevas seaduses sätestatust erinevaid sätteid, kohaldatakse välislepingut.
Matuse korraldamise kulud on surnu transportimise, tuhastamise või matmise ning leinatalituse kulud.
Matusekorraldaja käesoleva seaduse mõttes on isik, kellel on õigus saada matusetoetust juhul, kui ta kannab surnu matuse korraldamise kulud.
Valla- või linnavalitsus korraldab matuse siis, kui surnud isik on tundmatu või omasteta.
Riiklikku matusetoetust finantseeritakse riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi eelarve kaudu.
Matusetoetuse suuruse kehtestab Riigikogu igaks eelarveaastaks riigieelarvega.
Järgmiseks eelarveaastaks kehtestatava matusetoetuse suurus ei või olla väiksem kehtivast matusetoetuse suurusest.
Kui matusekorraldajaks on valla- või linnavalitsus, makstakse matusetoetust matuse korraldamise tegelike kulude suuruses, kuid mitte rohkem kui käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kehtestatud suuruses.
Politseiasutuse või muu pädeva asutuse dokumendi, mis tõendab isiku surmast teadasaamise aega, kui matusekorraldaja saab matmata või tuhastamata isiku surmast teada rohkem kui 15 päeva pärast surmapäeva.
Avalduses kinnitab matusekorraldaja, et talle ei ole hüvitatud matuse korraldamise kulusid teiste seaduste alusel.
Riikliku matusetoetuse avalduse vormi kehtestab sotsiaalminister.
Kui matusetoetuse avaldusele ei ole lisatud kõiki vajalikke dokumente, teatatakse toetuse taotlejale viie tööpäeva jooksul avalduse saabumisest arvates, millised dokumendid tuleb täiendavalt esitada.
Matusetoetuse määramise otsuse teeb matusekorraldaja elukoha või asukoha järgne pensioniamet või surmaakti koostanud perekonnaseisuasutuse asukoha järgne pensioniamet.
Matusetoetus määratakse, kui matusetoetuse avaldus on esitatud kuue kuu jooksul surmapäevast arvates, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul.
Kui matusekorraldaja saab isiku surmast teada rohkem kui 15 päeva pärast surmapäeva, määratakse talle matusetoetus, kui ta on sellekohase avalduse esitanud kuue kuu jooksul isiku surmast teadasaamise päevast arvates.
Pensioniamet teeb otsuse matusetoetuse määramise või määramata jätmise kohta hiljemalt matusetoetuse taotlemiseks vajalike dokumentide saamise päevale järgneval tööpäeval.
Matusetoetuse määramata jätmisest teatatakse matusetoetuse taotlejale kohe.
Toetuse taotlejale saadetakse otsus toetuse määramata jätmise kohta, kus peab olema nimetatud toetuse määramata jätmise põhjus koos viitega vastavale seadussättele, viie tööpäeva jooksul.
Toetuse taotlejale tagastatakse originaaldokumendid ja tutvustatakse edasikaebamise korda.
Toetuse taotleja ei esita täiendavaid dokumente kolme kuu jooksul, arvates teatise väljastamise päevast nende esitamise vajaduse kohta.
Matusetoetust makstakse ühekordse maksena matusekorraldaja elukoha või asukoha järgse pensioniameti või surmaakti koostanud perekonnaseisuasutuse asukoha järgse pensioniameti kaudu vastavalt matusekorraldaja soovile tema pangakontole või sularahas.
Matusetoetus kantakse matusekorraldaja pangakontole maksja kulul kolme tööpäeva jooksul matusetoetuse määramise otsuse tegemisest arvates.
Matusetoetuse määramisel ja maksmisel tekkinud vaidlused lahendab halduskohus.
Matusetoetust saanud isiku poolt teadvalt valeandmete esitamise tõttu alusetult makstud matusetoetus nõutakse tagasi pensioniameti põhjendatud otsuse alusel.
Otsus saadetakse viie tööpäeva jooksul matusetoetust saanud isikule koos ettepanekuga jõuda kokkuleppele alusetult makstud toetussumma tagasimaksmises või tasaarvestuses.
Kui kokkuleppele ei jõuta, nõutakse teadvalt valeandmeid esitanud isikult talle alusetult makstud matusetoetuse summa tagasi kohtu korras.
Kui matusekulud hüvitatakse matusekorraldajale mõne teise seaduse alusel, on matusekorraldaja kohustatud saadud riikliku matusetoetuse summa pensioniameti arvele tagasi maksma viie tööpäeva jooksul matusekulude hüvitise saamise päevast arvates.
Seadus jõustub 2001. aasta 1. märtsil.
Narkomaania leviku tõkestamise, narkomaanide ravi ja rehabilitatsiooni korda.
Narkomaan - isik, kellel narkootiliste või psühhotroopsete ainete tarvitamise tagajärjel esineb psüühiline või füüsiline sõltuvus nendest ainetest.
Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine on keelatud, välja arvatud meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks.
Unimaguna ja kanepi kasvatamine narkootilise aine valmistamise eesmärgil on keelatud.
Põllumajandusliku tootmise eesmärgil unimaguna ja kanepi käitlemise kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Lubasid unimaguna või kanepi käitlemiseks põllumajandusliku tootmise eesmärgil annab sotsiaalminister.
Narkootilise ja psühhotroopse aine reklaam on keelatud, välja arvatud seaduses ettenähtud juhtudel.
Käesolevast seadusest tulenevatest impordi- ja ekspordipiirangutest on vabastatud rahvusvahelises transpordis osalevate laevade ja õhusõidukite ravimitagavaradesse kuuluvad narkootilist või psühhotroopset ainet sisaldavad rahvusvaheliselt tunnustatud ravimpreparaadid.
Vastava korra kehtestab sotsiaalminister.
Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ning teaduslikul eesmärgil käitlemise korra kehtestab sotsiaalminister.
Ravimiamet väljastab loa meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil narkootiliste ning psühhotroopsete ainete käitlemiseks ja kontrollib kehtestatud korra täitmist.
Ravimiametil on õigus keelduda loa väljaandmisest narkootilise või psühhotroopse aine käitlemiseks, kui selle meditsiiniline või teaduslik kasutamine ei ole põhjendatud.
Kui aine ei kuulu käesoleva seaduse § 8 alusel kinnitatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjadesse, otsustab ja määrab selle kuuluvuse Ravimiamet.
Lähteainete käitlemise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Ravimiamet peab arvestust jälitusametkondadele ja Tolliametile väljastatud narkootiliste, psühhotroopsete ja lähteainete ning nende koguste üle.
Käitleja määrab vastutava füüsilise isiku, kes peab narkootiliste ja psühhotroopsete ainete arvestust ning annab neisse puutuvat informatsiooni Ravimiametile sotsiaalministri kehtestatud korras.
Lähteainete eksportijad ja importijad on kohustatud pidama lähteainete arvestust ning andma nendega seonduvat informatsiooni Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Ravimiametil on õigus kontrollida käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud arvestust.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 ettenähtud korras kogutud informatsioon narkootiliste, psühhotroopsete ja lähteainete kohta edastatakse uimastipoliitikaga tegelevale ministrite komisjonile.
Statistilised andmed narkootiliste, psühhotroopsete ja lähteainete kogukäibe kohta riigis on avalikud.
Isik, kellel puudub luba narkootiliste või psühhotroopsete ainete käitlemiseks, kuid kes hoiab seda enda valduses, on kohustatud viivitamatult selle üle andma kohalikule politseiprefektuurile.
Aine üleandmise vormistamise ja säilitamise korra kehtestab siseminister.
Kriminaal- või haldusõiguserikkumise asjas asitõendiks olev või erikonfiskeerimisele kuuluv narkootiline või psühhotroopne aine antakse üle Politseiameti Kohtuekspertiisi- ja Kriminalistika Büroole.
Aine säilitamise ja hävitamise korra kehtestab siseminister.
Narkootiliste, psühhotroopsete ja lähteainete nimekirjad ning neisse Ravimiameti ettepanekul tehtavad muudatused ja täiendused kinnitab sotsiaalminister.
II ja III nimekirja ainete käitlemiseks on vajalik narkootiliste ainete tegevusluba.
II nimekirja kuuluvad reaktiivid, mis võivad leida kasutust narkootiliste ja psühhotroopsete ainete valmistamisel.
Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete väikese ja suure koguse määrad kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Narkootiliste, psühhotroopsete ja lähteainete lõpliku identifitseerimise tagab Politseiameti Kohtuekspertiisi- ja Kriminalistika Büroo.
Narkootilisi, psühhotroopseid ja lähteaineid sisaldavate ravimite ja nende kõlblikkuse määramise tagab Ravimiamet.
Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete lõpliku identifitseerimise inimpäritoluga bioloogilistest materjalidest tagab Eesti Kohtuarstlik Ekspertiisibüroo.
Politseiameti Kohtuekspertiisi- ja Kriminalistika Büroo, Eesti Kohtuarstlik Ekspertiisibüroo ja Ravimiamet võivad tellida analüüse kodu- ja välismaistest laboratooriumidest.
Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku tarvitamise tõkestamist ning narkomaania leviku vähendamist korraldatakse käesoleva seaduse ja riikliku programmi alusel.
Narkomaania ennetamise riikliku programmi kinnitab Vabariigi Valitsus ning seda finantseeritakse riigieelarvest.
Vabariigi Valitsus ja kohalikud omavalitsused soodustavad igati narkomaania leviku tõkestamist taotlevate mittetulundusühingute ja sihtasutuste tegevust.
Narkomaaniat ravitakse isiku vaba tahte alusel psühhiaatrilise abi seaduses (RT I 1997, 16, 260; 1999, 31, 425; 2001, 50, 284; 53, 309) ettenähtud korras.
Vaimsete häirete tõttu endale või teistele ohtliku narkomaani haiglasse paigutamine tema tahtest olenemata toimub psühhiaatrilist abi reguleerivate õigusaktide kohaselt.
Narkomaaniat põdevate isikute rehabiliteerimist ja sotsiaalabi korraldavad Vabariigi Valitsus ja kohalikud omavalitsused.
Käesoleva seaduse või muude narkootiliste, psühhotroopsete ja lähteainete käitlemist reguleerivate õigusaktide rikkumise eest kannab füüsiline isik distsiplinaar-, haldus- ja kriminaalvastutust seaduses ettenähtud korras.
Juriidilise isiku poolt narkootilise, psühhotroopse või lähteaine käitlemise korra rikkumise eest, kui käitlemiseks oli välja antud vastav luba - määratakse rahatrahv kuni 200 000 krooni.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud aine käitlemise eest ilma selleks ettenähtud loata - määratakse rahatrahv kuni 300 000 krooni.
Käesoleva seaduse §-s 14 nimetatud õiguserikkumise asja arutamise ja halduskaristuse määramise õigus on halduskohtunikul.
Käesoleva seaduse § 14 lõikes 2 nimetatud õiguserikkumise puhul kuuluvad õiguserikkumise vahetuks objektiks olev narkootiline, psühhotroopne või lähteaine kohustuslikule erikonfiskeerimisele.
Menetlus käesoleva seaduse §-s 14 nimetatud juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asjas, kaasa arvatud karistuse määramine, selle vaidlustamine ja jõustunud halduskaristuse otsuse täitmine toimub käesolevas seaduses, haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453; 87, 524 ja 526) ja täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; RT I 2001, 29, 156; 43, 238) ettenähtud korras.
Käesoleva seaduse §-s 14 nimetatud juriidilise isiku haldusõiguserikkumise kohta on protokolli koostamise õigus politseiametnikel, tolliametnikel ja Ravimiameti ametnikel.
Protokollis tuuakse ära selle koostamise aeg ja koht, asutuse nimi ja aadress, kelle nimel protokoll koostatakse, protokolli koostanud isiku ametinimetus, ees- ja perekonnanimi, õiguserikkujaks olnud juriidilise isiku nimetus või ärinimi, registreerimise number ja asukoht, tema pädeva esindaja ees- ja perekonnanimi ning ametikoht, õiguserikkumise koht, aeg ja kirjeldus, viide käesoleva seaduse § 14 lõikele, mis näeb ette vastutuse selle õiguserikkumise eest, õiguserikkuja esindaja seletus või märge seletuse andmisest loobumise kohta ja vajadusel muud andmed.
Protokollile lisatakse õiguserikkuja esindaja kirjalikud märkused protokolli, samuti protokollile allakirjutamisest keeldumise kohta.
Kui füüsiline isik, tegutsedes juriidilise isiku töötajana või tema volitusel, pani toime käesoleva seaduse §-s 14 nimetatud õiguserikkumise, võib selle õiguserikkumise eest kohaldada vastutust samaaegselt nii füüsilisele isikule haldusõiguserikkumiste seadustiku alusel kui ka juriidilisele isikule käesoleva seaduse § 14 alusel.
Seadus jõustub 1997. aasta 1. novembril.
Laeva päraldis määratakse asjaõigusseaduse (RT I 1993, 39, 590; 1999, 44, 509; 2001, 34, 185, 186) päraldise sätetest lähtudes.
Laevakinnistusraamatut peetakse vastavalt käesolevale seadusele ning laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seadusele (RT I 1998, 23, 321; 59, 941; 1999, 10,149; 2000, 55, 365).
Omandi ülemineku kokkulepe võib olla lihtkirjalik, kui laev kaotab omandi ülemineku tõttu õiguse kanda Eesti riigilippu.
Koormatud laeva või laevaosa omanik võib nõuda laevahüpoteegi lõpetamist kohtu korras, kui hüpoteegipidaja asukohta ei teata ning kui viimasest laevahüpoteeki puudutava kande tegemisest on möödunud kümme aastat ja selle aja jooksul ei ole laeva omanik tunnustanud hüpoteegipidaja nõuet viisil, mis on tsiviilseadustiku üldosa seaduses (RT I 1994, 53, 889; 89, 1516; 1995, 26/28, 355; 49, 749; 87, 1540; 1996, 40, 773; 42, 811; 52/54, 993; 1998, 30, 409; 59, 941; 91/93, 1500; 96, 1515; 1999, 10, 155; 2001, 24, 133) ette nähtud aegumise katkemise korral.
Merelaeva kasutusvaldaja peab vastama vähemalt ühele laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse §-des 1 ja 2 ettenähtud tingimusele.
Kinnistatud laevale või merelaevale, mis kohustuslikus korras kuulub kinnistamisele, pööratakse sissenõue võlgniku kinnisvarale täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; 2001, 29, 156) sissenõude pööramiseks ettenähtud sätete järgi, arvestades käesolevas seaduses kehtestatud erisusi.
Käesolev seadus jõustub koos laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seadusega (RT I 1998, 23, 321; 1999, 10, 149; 2000, 55, 365).
Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus määrab kindlaks kohaliku omavalitsuse ülesanded, vastutuse ja korralduse ning omavalitsusüksuste suhted omavahel ja riigiorganitega.
Kohalik omavalitsus on põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse - valla või linna - demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi.
Teostub demokraatlikult moodustatud esindus- ja võimuorganite kaudu, samuti kohaliku elu küsimustes rahvaküsitluse või rahvaalgatuse teel.
Avalike teenuste osutamine soodsaimatel tingimustel.
Valitsus - volikogu poolt moodustatav täitevorgan.
Vallal ja linnal on käesolevast seadusest ja eelarve- ning maksuseadustest lähtuv iseseisev eelarve.
Volikogul on seaduse alusel õigus kehtestada makse ja panna peale koormisi.
Omavalitsusüksuse ülesandeks on korraldada antud vallas või linnas sotsiaalabi ja -teenuseid, vanurite hoolekannet, noorsootööd, elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, territoriaalplaneerimist, valla- või linnasisest ühistransporti ning valla teede ja linnatänavate korrashoidu, juhul kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita.
Omavalitsusüksuse ülesandeks on korraldada antud vallas või linnas koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvialakoolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude, tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses.
Nimetatud asutuste osas võidakse seadusega ette näha teatud kulude katmist kas riigieelarvest või muudest allikatest.
Mis ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada ja korraldada.
Mis tulenevad selleks volitatud riigiorgani ja antud volikogu vahelisest lepingust.
Käesoleva paragrahvi 4.lõike punkti 1 alusel kohalikule omavalitsusele pandud kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.
Volikogul ja valitsusel on õigus anda üldaktidena määrusi.
Volikogul on õigus üksikaktidena vastu võtta otsuseid, valitsusel anda korraldusi.
Volikogu ja valitsuse õigusaktid kehtivad antud omavalitsusüksuse haldusterritooriumil.
Valla või linna põhimäärus on õigusakt, milles sätestatakse antud valla või linna omavalitsusorganite, nende komisjonide ning valla või linna ametiasutuste moodustamise kord, õigused, kohustused ja töökord.
Valla või linna arengukava on dokument, mis sisaldab antud omavalitsusüksuse majandusliku ja sotsiaalse olukorra ning keskkonnaseisundi analüüsi, pikemaajalise tegevuse kavandamise ning edasise arengu suundi ja eelistusi.
Nii vald kui ka linn on avalik-õiguslik isik, keda esindavad seaduste ja omavalitsusüksuse põhimääruse alusel ning kehtestatud korras oma pädevuse piires volikogu, volikogu esimees, valla- või linnavalitsus ning vallavanem või linnapea.
Vallal ja linnal on avalik-õigusliku isikuna iseseisev eelarve, arveldusarve pangas ja oma sümboolika.
Omavalitsusüksustel on õigus moodustada teiste omavalitsusüksustega liite ja ühisasutusi õigusaktides sätestatud alustel ja korras.
Omavalitsusüksusel on õigus astuda vastavate rahvus- vaheliste organisatsioonide liikmeks või arendada nendega koostööd.
Suhetes rahvusvaheliste organisatsioonidega esindab omavalitsusüksust tema volikogu või viimase poolt määratud esindus.
Omavalitsusüksusel võivad olla oma vapp ja lipp, mis kuuluvad kooskõlastamisele, kinnitamisele ja registreerimisele vastavalt seadusele.
Vapi ja lipu kasutamine sätestatakse seadusega ning valla või linna põhimäärusega.
Omavalitsusüksuse lipp ei tohi normaalmõõtmetelt olla suurem riigilipust.
Omavalitsusüksust likvideerida või selle piire või nime muuta ei tohi ilma antud valla või linna volikogu arvamust ära kuulamata.
Volikogul on õigus antud omavalitsusüksuse territooriumil korraldada olulistes küsimustes elanike küsitlusi.
Omavalitsusüksusel on oma seaduslike õiguste kaitseks või vaidluste lahendamiseks õigus pöörduda kohtusse.
Volikogu valitakse kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse alusel üldistel, ühetaolistel ja otsestel valimistel kolmeks aastaks, kusjuures hääletamine on salajane.
Volikogu liikmete arvu määrab volikogu eelmine koosseis.
Volikogus peab olema vähemalt 7 liiget.
Üle 50000 elaniku, vähemalt 31-liikmeline volikogu.
Kui valimised toimuvad kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise tõttu, määratakse valitava volikogu liikmete arv ühinemisel moodustatud valla või linna elanike arvust lähtuvalt.
Volikogu uue koosseisu ja tema liikmete volitused algavad ning volikogu eelmise koosseisu ja tema liikmete volitused lõpevad valimistulemuste väljakuulutamise päevast.
Volikogu liige on isik, kes on osutunud valituks vastavalt kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadusele (RT I 1996, 37, 739; RT I 1999, 60, 618; 2001, 95, 588).
Volikogu liige juhindub seadusest, valla või linna õigusaktidest ning valla- või linnaelanike vajadustest ja huvidest.
Volikogul on õigus maksta oma liikmetele hüvitust volikogu ülesannete täitmisel tehtud kulutuste ning põhitöökohal saamata jäänud töötasu eest volikogu kehtestatud määras ja korras.
Volikogu esimehe või ühe volikogu aseesimehe ametikoht võib volikogu otsusel olla palgaline.
Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul on volikogu liige kohustatud enne küsimuse arutelu algust tegema avalduse enda mitteosalemise kohta antud päevakorrapunkti arutamisel.
Vastav märge fikseeritakse volikogu istungi protokollis.
Küsimuste arutamiseks ja otsustamiseks vajalik kvoorum on selle volikogu liikme võrra väiksem.
Volikogu liige on kohustatud esitama majanduslike huvide deklaratsiooni korruptsioonivastases seaduses sätestatud korras.
Valla- või linnasekretär saadab hiljemalt kolme tööpäeva jooksul käesoleva paragrahvi 1. lõike punktis 1 sätestatud asjaolude teatavaks saamisest vastava teate valla või linna valimiskomisjonile.
Käesoleva paragrahvi 1. lõike punktis 2 sätestatud juhul esitab volikogu liige vastava avalduse valla- või linnasekretärile, kes saadab selle hiljemalt kolme tööpäeva jooksul kättesaamisest arvates valla või linna valimiskomisjonile.
Valla- või linnasekretär saadab hiljemalt kolme tööpäeva jooksul käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 3, 4 ja 8 sätestatud asjaolude teatavaks saamisest vastava teate valla või linna valimiskomisjonile.
Käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 5-7 sätestatud juhtudel saadab valla- või linnasekretär vastava kohtuotsuse hiljemalt kolme tööpäeva jooksul selle kättesaamisest arvates valla või linna valimiskomisjonile.
Volikogu liikme volituste peatumine tähendab volikogu liikme ajutist vabanemist volikogu liikme ülesannete täitmisest.
Tööülesannete, õpingute tõttu või muul põhjusel, mis takistab volikogu istungitel osalemist vähemalt kolme järjestikuse kuu ulatuses.
Käesoleva paragrahvi 2. lõike punktis 3 sätestatud piirang ei kehti volikogu uude koosseisu valitud eelmise koosseisu vallavanema, linnapea ja valitsuse liikmete suhtes, kes on esitanud lahkumispalve, kuid jätkavad oma tegevust kuni volikogu poolt uue valitsuse kinnitamiseni.
Käesoleva paragrahvi 2. lõike punktides 1 ja 2 sätestatud asjaolusid kinnitava dokumendi saamisel, kuid mitte hiljem kui kolme tööpäeva jooksul pärast Riigi Teatajas avaldamist saadab valla- või linnasekretär vastava teate valla või linna valimiskomisjonile.
Käesoleva paragrahvi 2. lõike punktis 4 sätestatud juhul saadab valla- või linnasekretär hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast vastava korralduse vastuvõtmist selle valla või linna valimiskomisjonile.
Käesoleva paragrahvi 2. lõike punktides 5 ja 7 sätestatud juhtudel saadab valla- või linnasekretär vastava avalduse hiljemalt kolme tööpäeva jooksul valla või linna valimiskomisjonile.
Käesoleva paragrahvi 2. lõike punktis 6 sätestatud juhul saadab valla- või linnasekretär hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast vastava kohtumääruse kättesaamist selle valla või linna valimiskomisjonile.
Käesoleva seaduse §-des 18 ja 19 sätestatud juhtudel astub volikogu liikme asemele volikogu asendusliige.
Asendusliige määratakse valimiskomisjoni otsusega valimiskomisjoni kinnitatud asendusliikmete nimekirja alusel.
Volikogu liikme volitused lõpevad enne tähtaega käesoleva seaduse § 18 lõikes 1 sätestatud juhtudel.
Asendusliikme volitused volikogu liikmena algavad valla või linna valimiskomisjoni otsuse jõustumise hetkest.
Volikogu liikme volitused peatuvad ning asendusliikme volitused volikogu liikmena algavad valla või linna valimiskomisjoni otsuse jõustumise hetkest.
Volikogu liikme volituste peatumine ja asendusliikme määramine vormistatakse ühe otsusega.
Valla või linna valimiskomisjon teeb §-des 18, 19 ja 20 1 ettenähtud otsused viie tööpäeva jooksul pärast vastava otsuse aluseks oleva dokumendi kättesaamist ja saadab need viivitamata valla- või linnasekretärile.
Kui valla või linna valimiskomisjon on valitud volikogu liikme registreerimisel teadlik sellest, et käesoleva seaduse § 18 1. lõikes või § 19 2. lõikes sätestatud asjaolude tõttu volikogu liige ei saa volikogu töös osaleda või on esitanud loobumisavalduse, määrab valimiskomisjon tema asemele kohe asendusliikme.
Volikogu liikme volituste ennetähtaegsel lõppemisel või peatumisel saab volikogu liikmeks esimene sama erakonna või valimisliidu valimata jäänud kandidaat, kes kandideeris samas valimisringkonnas, milles kandideeris asendatav volikogu liige.
Kui esimene asendusliige loobub või ei saa volikogu töös osaleda käesoleva seaduse § 18 1. lõikes või § 19 2. lõikes märgitud põhjustel, saab volikogu liikmeks järgmine sama erakonna või valimisliidu samas valimisringkonnas valimata jäänud kandidaat.
Kui asendusliige teatab kirjalikult oma loobumisest või ei saa volikogu töös osaleda käesoleva seaduse § 18 1. lõikes märgitud põhjustel, kaotab asendusliige oma koha asendusliikmete nimekirjas.
Kui esimene asendusliige ei saa volikogu töös osaleda käesoleva seaduse § 19 2. lõikes märgitud põhjustel, jääb esimene asendusliige asendusliikmete nimekirja.
Kui asendatav volikogu liige kandideeris üksikkandidaadina või kui selles valimisringkonnas samal erakonnal või valimisliidul rohkem asendusliikmeid ei ole, saab volikogu liikmeks asendusliige, kes on määratud erakondade ja valimisliitude vahel jaotatud lisamandaadi alusel, mille on registreerinud valla või linna valimiskomisjon.
Kui selles valimisringkonnas ühelgi erakonnal või valimisliidul rohkem asendusliikmeid ei ole, saab volikogu liikmeks selles valimisringkonnas valimata jäänud kandidaatidest kõige rohkem hääli saanud kandidaat.
Kui valimisringkonna kandidaatide koondnimekirjas on ainult üksikkandidaadid, on volikogu liikmeks esimene samas valimisringkonnas valimata jäänud üksikkandidaat.
Kui esimene valimata jäänud üksikkandidaat loobub või tema volitused lõpevad või peatuvad, on volikogu liikmeks järgmine valimata jäänud üksikkandidaat.
Kui üksikkandidaat teatab kirjalikult oma loobumisest või ei saa volikogu töös osaleda käesoleva seaduse § 18 1. lõikes märgitud põhjustel, ei saa teda hiljem enam volikogu liikmeks määrata.
Volikogu liikme volituste taastumiseks esitab ta vastava avalduse valla- või linnasekretärile, kes saadab selle hiljemalt kolme tööpäeva jooksul valla või linna valimiskomisjonile.
Volikogu liikme volituste taastumisel lõpevad selle asendusliikme volitused, kes on viimasena määratud asendama lisamandaadi alusel või samas erakonnas või valimisliidus kandideerinud volikogu liiget sellest valimisringkonnast.
Kui valimisringkonna kandidaatide koondnimekirjas on ainult üksikkandidaadid, lõpevad volikogu liikme volituste taastumisel selle volikogu liikme volitused, kes on viimasena määratud asendama volikogu liiget sellest valimisringkonnast.
Volikogu liikme volitused taastuvad ja teda asendanud volikogu liikme volitused lõpevad valla või linna valimiskomisjoni otsuse jõustumise hetkest.
Muud seadusega volikogu ainupädevusse antud küsimused.
Seadusega kohaliku omavalitsuse, kohaliku omavalitsusüksuse või kohaliku omavalitsusorgani pädevusse antud küsimusi otsustab kohaliku omavalitsuse volikogu, kes võib delegeerida nende küsimuste lahendamise valitsusele.
Kohaliku omavalitsuse volikogu võib delegeerida valla- või linnavalitsusele muudatuste tegemise aasta jooksul ametiasutuste struktuuris ja teenistujate koosseisus volikogu poolt kinnitatud teenistujate üldarvu ja palgafondi piires.
Volikogu õigusaktid avalikustatakse valla või linna põhimääruses sätestatud korras.
Kui valla või linna põhimääruses ei ole sätestatud teisiti, loetakse volikogu määrus avalikustatuks pärast tema väljapanekut valla- või linnakantseleis.
Volikogu määrused jõustuvad kolmandal päeval pärast nende avalikustamist, kui õigusaktis eneses ei ole sätestatud hilisemat jõustumise tähtaega.
Määruses ei saa kehtestada tagasiulatuvalt sätteid, mis toovad kaasa isikute kohustuste ja vastutuse suurenemise.
Volikogu otsused jõustuvad neis sätestatud tähtajal ning need tuleb saata täitjatele ja asjaosalistele.
Volikogu määrustele ja otsustele kirjutab alla volikogu esimees või tema asendaja.
Volikogu määrused ja otsused ning istungite protokollid peavad olema seaduses ja valla või linna põhimääruses sätestatud korras kättesaadavad kõigile isikutele.
Omavalitsusüksustes, mille püsielanike enamiku keel ei ole eesti keel, võidakse volikogu istungite protokollid lisaks eesti keelele vormistada ka selle omavalitsusüksuse püsielanike enamiku moodustava vähemusrahvuse keeles.
Seaduste ja volikogu määruste ning otsuste ja valla- või linnavalitsuse määruste ning korralduste täitmist kontrollivad seaduses ja valla või linna põhimääruses sätestatud korras volikogu ja valitsus.
Tööandja on kohustatud võimaldama volikogu liikmel osa võtta volikogu istungitest ja tema komisjonide koosolekutest ning täita volikogu antud ülesandeid.
Volikogu liikmel on õigus saada volikogu ja valitsuse õigusakte, dokumente ja muud teavet, välja arvatud andmed, mille väljastamine on seadusega keelatud.
Vallavanema või linnapea valib volikogu käesolevas seaduses ja valla või linna põhimääruses sätestatud tingimustel ja korras kuni kolmeks aastaks.
Vallavanemal või linnapeal on valituks osutumise päevast volitus moodustada valitsus.
Valitsuse moodustamise üksikasjaline kord sätestatakse valla või linna põhimääruses.
Seaduses ja valla või linna põhimääruses ettenähtud volitused saab vallavanem või linnapea valitsuse ametisse kinnitamise päevast.
Valla- või linnavalitsus saab oma volitused volikogu poolt valitsuse ametisse kinnitamise päevast.
Valitsus esitab lahkumispalve volikogu uue koosseisu esimesel istungil.
Pärast lahkumispalve esitamist täidab valla- või linnavalitsus oma ülesandeid ja tema volitused kehtivad kuni uue valitsuse ametisse kinnitamiseni.
Lahendab küsimusi, mis on käesoleva seaduse § 22 2. lõike alusel delegeeritud valitsusele.
Valitsus võib taotleda volikogu ees volikogu poolt vastuvõetud määruse või otsuse uuesti läbivaatamist.
Määrused ja korraldused peavad olema valla või linna põhimääruses kehtestatud korras avalikustatud enne nende jõustumist ja kättesaadavad kõigile isikutele.
Ei avalikustata andmeid, mille väljastamine on seadusega keelatud või mõeldud üksnes valla või linna ametiasutuse siseseks kasutamiseks.
Valla- ja linnavalitsuse määrused ja korraldused vormistatakse ja avalikustatakse eesti keeles.
Valitsuse korraldused jõustuvad neis ettenähtud tähtajal ning need tuleb saata täitjatele ja teistele asjaosalistele.
Määrustele ja teistele valitsuse dokumentidele kirjutab alla vallavanem või linnapea ja valla- või linnasekretär.
Vähemalt ühel protsendil hääleõiguslikel valla- või linnaelanikel, kuid mitte vähem kui viiel hääleõiguslikul valla- või linnaelanikul, on õigus teha kohaliku elu küsimustes valla- või linnavolikogu või -valitsuse õigusaktide vastuvõtmiseks, muutmiseks või tühistamiseks algatusi, mis võetakse arutusele hiljemalt kolme kuu jooksul.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes ettenähtud algatus esitatakse valla- või linnavalitsusele vastava eelnõuna, millele lisatakse allkirjadega varustatud algatuse esitajate nimekiri.
Kui algatatud küsimus kuulub volikogu pädevusse, esitab valitsus selle ühe kuu jooksul volikogule lahendamiseks koos omapoolse seisukohaga.
Algatuse esitajate esindajal on õigus osaleda algatuse arutelus volikogus või valitsuses.
Igaühel on õigus taotleda volikogult või valitsuselt nende poolt vastuvõetud õigusaktidesse muudatuste tegemist või nende tühistamist, kui nendega on seadusvastaselt kitsendatud tema õigusi.
Kui volikogu või valitsus jätab antud õigusakti muutmata või tühistamata, on taotlejal õigus pöörduda küsimuse lahendamiseks kohtusse.
Munitsipaalomand on vallale või linnale kuuluv vara.
Oma vara valdamise, kasutamise ja käsutamise korra sätestab valla- või linnavolikogu vastavalt seadusele valla või linna põhimääruses.
Kohalik omavalitsus võib talle riigi poolt tasuta omandisse antud kinnisasja võõrandada juhul, kui kinnisasi ei ole enam vajalik või on muutunud kõlbmatuks kohaliku omavalitsusüksuse ülesannete täitmiseks.
Riigi poolt tasuta antud kinnisasja võib võõrandada ainult kohaliku omavalitsuse volikogu poolt kehtestatud korras.
Kohalikul omavalitsusüksusel on ostueesõigus tema haldusterritooriumil asuva ehitise võõrandamisel eraõiguslike isikute poolt, kui seda ehitist on osaliselt või tervikuna enne võõrandamist vähemalt ühe aasta jooksul kasutatud haridus-, tervishoiu-, kultuuri- või kasvatusasutusena.
Muus osas kohaldatakse ostueesõigusele asjaõigusseaduse (RT I 1993, 39, 590; RT I 1999, 44, 509; 2001, 34, 185; 93, 565) sätteid.
Vald või linn võib teenuste osutamiseks asutada valla või linna ametiasutuse hallatavaid asutusi, mis ei ole juriidilised isikud, olla osanikuks või aktsionäriks valla või linna arengu seisukohast olulises äriühingus, samuti asutada sihtasutusi ja olla mittetulundusühingu liikmeks.
Valla või linna ametiasutuse hallatava asutuse asutamise ja selle tegevuse lõpetamise otsustab volikogu.
Hallatava asutuse põhimääruse kinnitamine ja selle muutmine toimub volikogu poolt sätestatud korras.
Valla või linna ametiasutus ja ametiasutuse hallatav asutus registreeritakse riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste registris.
Sihtasutuse, mille ainuasutajaks on vald või linn, samuti osaühingu või aktsiaseltsi, mille ainsaks osanikuks või aktsionäriks on vald või linn, asutamise, ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamise ja lõpetamise otsustab ning põhikirja ja selle muudatused kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu.
Sihtasutuse, osaühingu või aktsiaseltsi nõukogu liikmed nimetab, samuti muid asutaja, osaniku või aktsionäri õigusi teostab valla- või linnavalitsus.
Kui osaühingul ei ole nõukogu, nimetab valla- või linnavalitsus osaühingu juhatuse liikmed.
Kui sihtasutusel on mitu asutajat või kui äriühingus osaleb lisaks linnale või vallale ka teisi osanikke või aktsionäre, samuti kui vald või linn osaleb liikmena mittetulundusühingus, otsustab osalemise ja selle lõpetamise valla- või linnavolikogu.
Muus osas teostab osaniku-, aktsionäri-, asutaja- või liikmeõigusi valla- või linnavalitsuse poolt nimetatud isik.
Vallal või linnal on õigus oma ülesannete täitmiseks sõlmida lepinguid.
Lepingute sõlmimiseks volitatud isikud määratakse valla või linna põhimäärusega.
Kohalikud maksud ja maksumäärade muudatused kehtestatakse enne valla- või linnaeelarve või lisaeelarve vastuvõtmist või eelarve muutmist ja neid rakendatakse eelarveaasta algusest või koos lisaeelarve või eelarve muutmisega.
Koormis on kohustus, mis seaduse alusel kehtestatakse volikogu määrusega füüsilistele või juriidilistele isikutele kohustuslike tööde tegemiseks valla või linna territooriumil kehtestatud heakorraeeskirjade täitmiseks.
Koormise võib kehtestada füüsilistele ja juriidilistele isikutele nende omandis või valduses oleva kinnistu või muu nende kasutuses oleva territooriumi ning sellega vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi heakorra tagamiseks.
Koormise määramisel kehtestatakse koormise olemus, ulatus, täitmise tingimused ja kord.
Isik, kellel koormise täitmine lasub, võib oma arvel lasta selle täita teisel isikul.
Isiku põhjendatud taotlusel on volikogul õigus lubada isikul koormise täitmise eest maksta raha, mida peab kasutama selle koormise täitmiseks.
Koormise täitmiseks vajalike tööde maksumus määratakse koormise kehtestamisel.
Koormise täitmist kontrollib valla- või linnavalitsus vastavalt valla või linna põhimääruses kehtestatud korrale.
Koormist ei või asendada maksuga kohalikku eelarvesse.
Koormisena ei või kehtestada trahve, teenustasusid, lõive ega muu nimetusega rahalisi makseid.
Koormis ei või olla lepingu objektiks.
Vallal või linnal peab olema arengukava vähemalt kolmeks järgnevaks aastaks.
Kui vallal või linnal on kolmest aastast pikemaajalisi varalisi kohustusi või neid kavandatakse pikemaks perioodiks, peab arengukava olema kavandatud selleks perioodiks.
Arengukava ja selle muutmise eelnõu avalikustatakse enne selle vastuvõtmist volikogus valla või linna põhimääruses sätestatud korras.
Hiljemalt iga aasta 1. oktoobriks vaatab volikogu läbi ja võtab vastu otsuse arengukava muutmise kohta.
Laenude võtmisele ja võlakirjade emiteerimisele eelarveaastast pikemaks perioodiks.
Valla või linna üldplaneering ja arengukava ei tohi olla vastuolus.
Valla või linna iseseisev eelarve koosneb ühe eelarveaasta tuludest ja kuludest, mis kokkuvõttes viiakse tasakaalu.
Vallal või linnal on keelatud laenu andmine või tagamine.
Laenu võib anda üksnes õppelaenuks linna- või vallaeelarves selleks otstarbeks ettenähtud summa piirides.
Eelarve projekt, vastuvõetud eelarve ning eelarve muudatused ja eelarve täitmise aruanne avaldatakse üldiseks teadmiseks valla- või linnaelanikele.
Valla või linna eelarve koostatakse seaduses sätestatud korras, arvestades valla või linna arengukava.
Eelarve või selle projekti muutmise ettepanekule, mis tingib nendes ettenähtud tulude vähendamise, kulude suurendamise või kulude ümberjaotamise, tuleb algatajal lisada rahalised arvestused, mis näitavad ära kulude katteks vajalikud tuluallikad.
Valla või linna eelarve jõustub seaduses ettenähtud tähtajast.
Volikogule kinnitamiseks esitatavale eelarve täitmise aruandele peab olema lisatud volikogu poolt määratud audiitori arvamus aruande kohta.
Eelarve täitmise aruande kinnitab volikogu hiljemalt 1. juuniks, olles eelnevalt ära kuulanud revisjonikomisjoni vastava arvamuse.
Eelarve täitmise aruanne avalikustatakse valla või linna põhimääruses sätestatud korras.
Volikogu ja valitsuse töö vorm on istung.
Volikogu ja valitsuse komisjoni töö vorm on koosolek.
Asjaajamiskeel kohalikes omavalitsustes on eesti keel.
Igaühel on õigus pöörduda kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole eesti keeles ja saada eestikeelseid vastuseid.
Volikogu ja valitsuse istungid toimuvad eesti keeles.
Võõrkeelte, sealhulgas vähemusrahvuste keelte kasutamise kohalikes omavalitsustes sätestab keeleseadus (RT I 1995, 23, 334; 1996, 37, 739; 40, 773; 1997, 69, 1110; 1998, 98/99, 1618; 1999, 1, 1; 16, 275; 2000, 51, 326; 2001, 58, 354; 65, 375; 93, 565).
Keeleseaduse § 11 alusel kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul antud luba kasutada vastava kohaliku omavalitsuse sisemise asjaajamise keelena omavalitsusüksuse püsielanike enamiku moodustava vähemusrahvuse keelt kehtib kuni vastava volikogu volituste lõppemiseni.
Kui omavalitsusüksus on vastavalt käesoleva paragrahvi 3. lõikele saanud nõusoleku kasutada sisemise asjaajamise keelena eesti keele kõrval omavalitsusüksuse püsielanike enamiku moodustava vähemusrahvuse keelt, võivad volikogu ja valitsus otsustada vastavalt volikogu ja valitsuse istungi töö osalise või täieliku tõlkimise vähemusrahvuse keelde.
Täidab muid talle seaduse alusel ja valla või linna põhimäärusega pandud ülesandeid.
Volikogu istungi kutsub kokku selle esimees või tema asendaja, nende puudumisel volikogu vanim liige volikogu poolt kehtestatud korras.
Volikogu esimese istungi kutsub kokku valla või linna valimiskomisjoni esimees hiljemalt seitsmendal päeval pärast valimistulemuste väljakuulutamist.
Volikogu esimese istungi ning käesoleva seaduse § 52 2. lõike alusel kokkukutsutava istungi kutse saatmisel ei ole vaja järgida käesoleva paragrahvi 3. lõikes ettenähtud nõudeid.
Käesoleva seaduse § 52 2. lõike alusel kokkukutsutava volikogu istungi kutsub kokku valla või linna valimiskomisjoni esimees hiljemalt seitsmendal päeval pärast asendusliikmete määramist.
Volikogu kokkukutsumisel tuleb kutses ära näidata arutusele tulevad küsimused ja kutse peab olema volikogu liikmetele teatavaks tehtud vähemalt neli päeva enne volikogu istungit.
Volikogu esimees või tema asendaja kutsub volikogu kokku valla- või linnavalitsuse või vähemalt neljandiku volikogu koosseisu ettepanekul nende poolt tõstatatud küsimuste arutamiseks.
Volikogu tööd korraldab ja istungeid juhatab volikogu esimees või tema asendaja.
Volikogu esimees korraldab vajadusel arutusele tulevate küsimuste ettevalmistamist volikogu poolt.
Volikogu võib valitsusele anda ettevalmistamiseks volikogus arutusele tulevaid küsimusi.
Volikogu esimest istungit juhatab kuni volikogu esimehe valimiseni valla või linna valimiskomisjoni esimees.
Esimese istungi päevakorras on volikogu esimehe ja aseesimehe või aseesimeeste valimine ning valitsuse lahkumispalve ärakuulamine.
Sama kord kehtib ka käesoleva seaduse § 52 2. lõike alusel kokkukutsutud uue volikogu esimese istungi päevakorra suhtes, välja arvatud valitsuse lahkumispalve ärakuulamine.
Volikogu esimehe ja aseesimehe valimised korraldab valla või linna valimiskomisjon ning valimistulemused tehakse kindlaks valimiskomisjoni otsusega.
Volikogu istungid on avalikud.
Volikogu võib kuulutada istungi küsimuse arutelu osas kinniseks, kui selle poolt hääletab vähemalt kaks korda enam volikogu liikmeid kui vastu või kui küsimust puudutavate andmete avalikustamine on seadusega keelatud või piiratud.
Volikogu arutab istungi kutses märgitud ja volikogu poolt nõutavas korras ettevalmistatud küsimusi.
Volikogu istungist võivad sõnaõigusega osa võtta valla- või linnavalitsuse liikmed, valla- või linnasekretär, samuti volikogu poolt istungile kutsutud isikud.
Sõna andmise otsustab istungi juhataja.
Volikogu ainupädevusse kuuluvaid küsimusi otsustatakse hääletamise teel.
Muudes küsimustes hääletatakse juhul, kui vähemalt üks volikogu liige seda nõuab.
Hääletamine volikogus on avalik.
Isikuvalimised otsustatakse salajasel hääletamisel.
Volikogu otsustused fikseerib istungi juhataja.
Volikogu otsustused tehakse poolthäälte enamusega.
Käesoleva seaduse paragrahv 22 1. lõike punktides 2, 4, 6-10, 14, 15, 18 ja 24 ettenähtud küsimustes otsustuste vastuvõtmiseks on vajalik volikogu koosseisu häälteenamus.
Vähemalt neljandik volikogu koosseisust võib algatada umbusalduse avaldamise volikogu esimehele, volikogu aseesimehele, volikogu komisjoni esimehele, volikogu komisjoni aseesimehele, revisjonikomisjoni liikmele, valitsusele, vallavanemale, linnapeale või valitsuse liikmele.
Umbusalduse avaldamise küsimus lülitatakse volikogu järgmise istungi päevakorda.
Umbusaldushääletus on avalik.
Umbusalduse avaldamine vabastab volikogu esimehe või aseesimehe tema kohustustest ja ametist või volikogu komisjoni esimehe, komisjoni aseesimehe või revisjonikomisjoni liikme tema kohustustest.
Volikogu esimehele umbusalduse avaldamise korral täidab volikogu esimehe ülesandeid kuni uue esimehe valimiseni volikogu määratud üks volikogu aseesimeestest või tema puudumisel volikogu vanim liige.
Umbusalduse avaldamine vabastab vallavanema, linnapea või valitsuse liikme vallavanema, linnapea või valitsuse liikme kohustustest ja ametist.
Vallavanemale või linnapeale umbusalduse avaldamise korral valib volikogu samal istungil uue vallavanema või linnapea või määrab ühe valitsuse liikmetest vallavanema või linnapea asendajaks kuni uue vallavanema või linnapea valimiseni.
Valitsusele umbusalduse avaldamise korral täidab valitsus oma ülesandeid edasi ja valitsuse volitused kehtivad kuni uuele valitsusele volituste andmiseni käesolevas seaduses sätestatud korras.
Valitsuse volituste lõppemine seoses umbusalduse avaldamisega toob kaasa kõigi valitsuse liikmete vabastamise valitsuse liikme kohustustest ning palgaliste valitsuse liikmete ametist vabastamise.
Kui volikogu avaldab umbusaldust mõnele valitsuse liikmele ning käesoleva seaduse § 49 6. lõikes sätestatud kvoorum jääb alles, jätkab valitsus oma tegevust ning vabad kohad täidetakse käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud korras või muudetakse sätestatud korras valitsuse liikmete arvu ja valitsuse struktuuri.
Kui valitsuse liikmetele avaldatud umbusalduse tagajärjel ei ole täidetud käesoleva seaduse § 49 6. lõikes sätestatud kvooruminõue, loetakse valitsus tervikuna tagasiastunuks.
Kui umbusalduse avaldamine ei leidnud volikogu istungil toetust, siis ei saa samale isikule kolme kuu jooksul samal põhjusel algatada uut umbusalduse avaldamist.
Umbusalduse avaldamine on volikogu esimehe, aseesimehe, vallavanema, linnapea või valitsuse liikme ametist vabastamise eraldi alus avaliku teenistuse seaduses (RT I 1995, 16, 228; RT I 1999, 7, 112; 10, 155; 16, 271 ja 276; 2000, 25, 144 ja 145; 28, 167; 102, 672; 2001, 7, 17 ja 18; 17, 78; 42, 233; 47, 260) sätestatud ametist vabastamise aluste kõrval.
Volikogu võib moodustada nii alatisi kui ka ajutisi komisjone.
Komisjonide esimehed tuleb valida volikogu liikmete hulgast.
Teised komisjoni liikmed kinnitatakse komisjoni esimehe esildusel.
Volikogu komisjoni tegevuse alused ja kord sätestatakse valla või linna põhimääruses.
Volikogu moodustab oma volituste ajaks vähemalt kolmeliikmelise revisjonikomisjoni.
Revisjonikomisjoni esimees ja liikmed valitakse volikogu liikmete hulgast.
Valla- või linnavalitsuse ja nende ametiasutuste tegevuse seaduslikkust ning otstarbekust.
Revisjonikomisjon kontrollib käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatud asutusi valla või linna põhimääruses sätestatud korras ja oma tööplaani alusel või volikogu ülesandel.
Revisjonikomisjoni otsus ja revisjoniakt saadetakse valla- või linnavalitsusele, kes võtab revisjoniakti suhtes seisukoha ja esitab selle kümne päeva jooksul revisjonikomisjonile.
Revisjonikomisjon esitab eelnimetatud dokumendid volikogule otsuse tegemiseks kontrolli tulemuste realiseerimise kohta, lisades nendele dokumentidele otsuse tegemiseks vajaliku volikogu õigusakti eelnõu.
Revisjonikomisjonil on õigus saada teavet ja kõiki oma tööks vajalikke dokumente.
Revisjonikomisjon esitab vähemalt kord aastas aruande oma tegevuse kohta volikogu istungil.
Vallavalitsuse juht on vallavanem ning linnavalitsuse juht linnapea, kes esindab valitsust.
Vallavanem või linnapea annab valitsuse ja valla või linna ametiasutuste sisemise töö korraldamiseks käskkirju.
Valitsuse juht ei või olla volikogu esimees.
Valitsuse koosseisu kuuluvad vallavanem või linnapea, valitsuse liikmed.
Vallavanema või linnapea asendamine toimub valla või linna põhimääruses sätestatud korras.
Valla- või linnavalitsus on otsustusvõimeline, kui tema istungist võtab peale vallavanema või linnapea või nende asendaja osa vähemalt pool valitsuse kooseisust.
Valitsuse otsustused tehakse poolthäälte enamusega.
Valitsuse istungid on kinnised, kui valitsus ei otsusta teisiti.
Vallavanem või linnapea või nende asendaja võib istungile kutsuda ka teisi isikuid.
Valla- või linnavalitsuse määrusele ja teistele dokumentidele kirjutavad alla vallavanem või linnapea või nende asendaja ning valla- või linnasekretär.
Valla- ja linnavalitsuse täpsem töökord, komisjonide moodustamise alused ja kord ning tegevuse alused sätestatakse valla või linna põhimääruses.
Vallavanem või linnapea ei tohi olla üheski muus riigi- või kohaliku omavalitsuse ametis, riigi või kohaliku omavalitsuse hallatava asutuse töötaja ega kuuluda kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingu juhtorganisse.
Ta on kohustatud viie tööpäeva jooksul pärast valimistulemuste kinnitamist teavitama enda valimisest asutust, kus ta on antud hetkel teenistuses või omab töölepingut.
Tema tööleping lõpetatakse töölepingu seaduse (RT 1992, 15/16, 241; 1993, 10, 150; RT I 1993, 26, 441; 1995, 14, 170; 16, 228; 1996, 3, 57; 40, 773; 45, 850; 49, 953; 1997, 5/6, 32; 1998, 111, 1829; 1999, 16, 276; 60, 616; 2000, 25, 144; 51, 327; 57, 370; 102, 669; 2001, 17, 78; 42, 233; 53, 311) § 85 alusel või ta vabastatakse ametist avaliku teenistuse seaduse § 127 alusel.
Volikogu istungi protokollile kirjutab alla volikogu esimees või tema asendaja.
Valla- või linnavalitsuse istungi protokollile kirjutavad alla vallavanem või linnapea või nende asendaja ja protokollija.
Volikogu või valitsuse komisjoni koosoleku protokollile kirjutab alla koosoleku juhataja.
Protokollile allakirjutanud isikud vastutavad protokollis sisalduvate andmete õigsuse eest.
Protokolli kantakse istungi või koosoleku toimumise aeg ja koht, osavõtjate nimed, arutlusele tulevad küsimused, nende kohta esitatud ettepanekud ja vastuvõetud otsused, hääletustulemused ning otsustajate või küsimuste algatajate eriarvamused.
Volikogu istungite protokollid peavad olema kättesaadavad igaühele.
Valla- või linnavalitsuse istungite ning volikogu ja valitsuse komisjonide koosolekute protokollid peavad olema igaühele kättesaadavad valla või linna põhimääruses sätestatud korras.
Üldkättesaadavaks ei tehta protokollides sisalduvaid andmeid, mille väljastamine on seadusega piiratud või mõeldud valla või linna ametiasutuste siseseks kasutamiseks.
Protokollid ja teised dokumendid peavad vastama haldusdokumentidele kehtestatud põhinõuetele.
Pole kahe kuu jooksul vallavanemale, linnapeale või valitsusele umbusalduse avaldamise päevast arvates valinud uut vallavanemat või linnapead ja pole nelja kuu jooksul umbusalduse avaldamise päevast arvates kinnitanud valitsuse liikmeid.
Kui volikogu osutub tegutsemisvõimetuks, loetakse kõigi tema liikmete volitused ennetähtaegselt lõppenuks ning nende asemele astuvad asendusliikmed käesoleva seaduse Paragrahvis 20 sätestatud korras.
Sellisel juhul kutsub volikogu istungi kokku ja seda juhatab kuni volikogu esimehe valimiseni valla või linna valimiskomisjoni esimees või tema asendaja.
Kui volikogu muutub tegutsemisvõimetuks vähem kui kuus kuud enne kohaliku omavalitsuse volikogude korralisi valimisi ning volikogu liikmete kohtade täitmiseks ei piisa volikogu asendusliikmeid, otsustab käesoleva seaduse paragrahv 22 1. lõike punktis 13 ja 2. lõikes nimetatud küsimusi valitsus.
Omavalitsusteenistust valla ja linna ametiasutustes reguleerib avalikku teenistust käsitlev seadus ja käesolev seadus.
Vallavanem ja linnapea ning nende abid, samuti valla- ja linnasekretär peavad valdama eesti keelt kõnes ja kirjas.
Seoses umbusalduse avaldamisega.
Valitakse või nimetatakse volikogu poolt ametisse uueks tähtajaks.
Valla- või linnasekretäri nimetab ametisse ja vabastab ametist seaduses sätestatud korras vallavanem või linnapea.
Valla- või linnasekretäriks võib nimetada vähemalt 21-aastase Eesti kodaniku, kellel on juristi kvalifikatsioon või tunnistus Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kutsenõuetele vastavuse kohta.
Valla- ja linnasekretäride vastavust kehtestatud kutsenõuetele kontrollib ja sellekohaseid tunnistusi annab välja Vabariigi Valitsuse moodustatud valla- ja linnasekretäride kutsekomisjon.
Valla- või linnasekretär ei kuulu valitsuse koosseisu, kuid ta võtab sõnaõigusega osa valitsuse istungitest.
Täidab teisi seaduses, valla või linna põhimääruses ja valitsuse töökorras pandud ülesandeid.
Valla- või linnasekretäri asendamise korra määrab vallavanem või linnapea.
Valla- või linnasekretäri asendajal on kõik valla- või linnasekretäri õigused ja kohustused ning ta peab vastama käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatud tingimustele.
Osvald või linnaosa on valla või linna maa-alal ja koosseisus volikogu poolt kinnitatud osavalla või linnaosa põhimääruse alusel tegutsev üksus.
Osavalla või linnaosa valitsuse ja vanema tegevuse järelevalve ning osavalla või linnaosa likvideerimise alused ja kord.
Taotluse alusel otsustab volikogu osavalla või linnaosa moodustamise või lükkab taotluse tagasi.
Vajaduse korral võib volikogu korraldada nimetatud küsimuses elanike küsitluse.
Osavalla või linnaosa valitsusel ja vanemal pole õigustloova akti andmise õigust.
Osavalla või linnaosa vanem võib oma volituste piires ja ülesannete täitmiseks anda üksikaktina korraldusi ning valitsuse sisemise töö korraldamiseks käskkirju.
Osavalla või linnaosa vanema korraldustele kohaldatakse käesoleva seaduse paragrahv 31 1.-5. lõikes sätestatud nõudeid.
Korraldusele kirjutab alla osavalla või linnaosa vanem.
Osavalla või linnaosa vanema korralduste üle teostab kontrolli vallavanem või linnapea valla või linna põhimääruses sätestatud korras.
Valla või linna eelarveaasta jooksul ei tohi piirata osavalla või linnaosa valitsuse ja vanema volitusi ega vähendada neile eraldatud eelarvelisi vahendeid.
Aleviku või küla koosolekul võidakse valida aleviku- või külavanem.
Vallavalitsuse ülesannete täitmine aleviku- või külavanema poolt sätestatakse lepinguga.
Aleviku- või külavanema volituste kestus ei ole piiratud volikogu volituste kestusega.
Moodustada omavalitsusüksuste liite.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes tähendatud koostöö korral võivad vallad ja linnad näha lepinguga ette ühisasutuste moodustamise.
Omavalitsusüksuste liidu asutamise aluseks on omavalitsusüksuste vahel sõlmitud asutamisleping ja ta tegutseb seaduse ja registreeritud põhikirja alusel.
Liidu likvideerimise alused ja kord.
Omavalitsusüksuste liidu esinduskogul või tema volitusel mõnel teisel liidu organil on õigus sõlmida liidu nimel lepinguid riigi valitsusasutustega riikliku kohustuse täitmiseks.
Riiklikke kohustusi võtab omavalitsusüksuste liit täitmiseks juhul, kui selle poolt on kõik liitu kuuluvad volikogud.
Kohalike omavalitsusorganite ning riigi valitsusasutuste suhted põhinevad seadusel ja lepingul.
Kohalikud omavalitsusorganid ei tohi delegeerida oma ülesandeid ja pädevust ning nende täitmiseks seadusega ettenähtud vahendeid riigi valitsusasutustele.
Valla või linna volikogul on õigus esitada Vabariigi Valitsusele ettepanekuid seaduste ning teiste õigusaktide vastuvõtmiseks või muutmiseks.
Kohalike võimuorganitega konsulteeritakse õigeaegselt ja sobival viisil kõigi neid otseselt puudutavate küsimuste planeerimise ja otsustamise puhul.
Maavanem teostab järelevalvet kohaliku omavalitsuse tegevuse üle seadusega sätestatud korras.
Valla või linna valdusse antud riigivara kasutamist ja käsutamist kontrollib Riigikontroll vastavalt oma pädevusele.
Järelevalvet valla või linna õigustloovate aktide vastavuse üle Eesti Vabariigi põhiseadusele ja seadustele teostab õiguskantsler.
Teenistuslik järelevalve on valitsuse poolt valla või linna ametiasutuste ja nende ametiisikute ning ametiasutuste hallatavate asutuste ja nende juhtide tegevuse seaduslikkuse ja otstarbekuse üle teostatav kontroll.
Teenistusliku järelevalve korras tehtud otsused peavad olema motiveeritud.
Valla või linna ametiasutuse ja nende ametiisikute ning ametiasutuse hallatava asutuse juhi akti täitmise ja toimingu võib peatada kuni kümneks tööpäevaks akti või toimingu seaduslikkuse ja otstarbekuse täiendavaks kontrollimiseks või vajalike täiendavate andmete kogumiseks, sealhulgas akti andja või toimingu sooritaja selgituste saamiseks.
Akti täitmise või toimingu sooritamise peatamisel teenistusliku järelevalve korras peatub seaduse ning nende alusel ja täitmiseks antud õigusaktidega vastava toimingu sooritamiseks kehtestatud tähtaja kulgemine.
Valitsus tunnistab kehtetuks valla või linna ametiasutuste ning nende ametiisikute ja ametiasutuste hallatavate asutuste juhtide akte ja toiminguid, mis ei ole vastavuses Eesti Vabariigi põhiseaduse, seaduste ning nende alusel ja täitmiseks antud õigusaktide ning valla või linna õigusaktidega.
Valitsus tunnistab ebaotstarbekuse motiivil kehtetuks valla või linna ametiasutuste ning nende ametiisikute ja ametiasutuste hallatavate asutuste juhtide akte ja toiminguid juhul, kui akt või toiming ilmselt ei vasta kohaliku omavalitsuse põhimõtetele või põhjustab valla- või linnavara ja eelarveliste vahendite ebaratsionaalset kasutamist.
Ebaotstarbekuse motiivil ei saa tunnistada kehtetuks akte ja toiminguid, mille andmise tingimused tulenevad seadusest ning nende alusel ja täitmiseks antud õigusaktidest.
Käesoleva seaduse alusel ei teostata teenistuslikku järelevalvet haldusõiguserikkumiste seadustiku (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453; 87, 524 ja 526; 97, 605; 102, 677) paragrahvides 189-216 sätestatud ametiisikute aktide ja toimingute üle.
Seaduse paragrahv 55 2. lõige jõustub alates 1997.aasta 1. jaanuarist.
Teised seaduse paragrahvid jõustuvad käesoleva seaduse vastuvõtmisele järgnevate kohalike omavalitsuste volikogude valimiste tulemuste väljakuulutamise päevast.
Kui kohaliku omavalitsuse volikogu valimised on jäänud mõnes omavalitsusüksuses toimumata või valimistulemused välja kuulutamata, valitakse käesoleva seaduse paragrahvi 59 1. lõikes nimetatud maakonna omavalitsusüksuse esindaja maakogusse volikogu eelmise koosseisu poolt.
Käesoleva seaduse jõustumisega saavad alevid valla staatuse ja vabariiklikud linnad linna staatuse.
Valla-, alevi-, linna- ja maavolikogude käesoleva koosseisu ja nende liikmete volitused lõpevad seaduse jõustumisele järgnevate kohalike omavalitsuste volikogude valimiste tulemuste väljakuulutamise päevast.
Maavolikogude käesoleva koosseisu poolt ametisse kinnitatud maavanemate, abimaavanemate ja maavalitsuse nõunike volitused lõpevad seaduse jõustumisele järgnevate kohalike omavalitsuste volikogude valimiste tulemuste väljakuulutamise päevast.
Omavalitsusüksuste põhimäärused tuleb kinnitada või viia kooskõlla käesoleva seadusega kolme kuu jooksul järgmiste kohalike omavalitsuste volikogude valimiste tulemusena moodustatud volikogude poolt valla- või linnavalitsuse ametisse kinnitamise päevast arvates.
Enne käesoleva seaduse vastuvõtmist moodustatud omavalitsuste liitude põhikirjad tuleb kolme kuu jooksul viia kooskõlla käesoleva seaduse paragrahv 63 2. lõikes sätestatud nõuetega.
Eesti Vabariigi ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide registris registreeritud kohalike omavalitsusüksuste liidud kuuluvad ümberregistreerimisele 2002. aasta 1. oktoobriks.
Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi kohaliku omavalitsuse aluste seadus (ENSV Teataja 1989, 34, 517) ja Eesti Vabariigi 1991.aasta 21.augusti seadus „Eesti NSV kohaliku omavalitsuse aluste seaduse osalise muutmise kohta“ (RT 1991, 27, 324) tunnistatakse kehtetuks käesoleva seaduse vastuvõtmisele järgnevate kohalike omavalitsuste volikogude valimiste tulemuste väljakuulutamise päevast.
EV Ülemnõukogu Presiidiumi 1991.aasta 11.juuli otsus „Omavalitsuslikku staatust taotlevate linna-, alevi- ja külanõukogude põhimääruste ning arengukavade vastuvõtmise, registreerimise ja läbivaatamise kohta“ (RT 1991, 24, 289).
Vastuolu korral käesoleva seaduse paragrahvis 67 loetletud sätete ja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi kohaliku omavalitsuse aluste seaduse ning teiste seaduste ja õigusaktide sätete vahel loetakse kehtivateks käesoleva seaduse sätted.
Vabariigi Valitsus esitab ettepanekud seaduste ja teiste õigusaktide kooskõlla viimiseks käesoleva seadusega.
Käesolev seadus sätestab puuetega inimeste sotsiaaltoetuste liigid, nende saamise tingimused, nende suurused ning määramise ja maksmise korra.
Käesoleva seaduse eesmärk on puuetega inimeste iseseisva toimetuleku, sotsiaalse integratsiooni ja võrdsete võimaluste toetamine puudest tingitud lisakulude osalise hüvitamise kaudu.
Puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle.
Keskmine puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas.
Kõrvalabi või juhendamine on abi osutamine inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime söömise, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega.
Järelevalve on ohutuse tagamine inimese suhtes, kes oma tegevuse või tegevusetusega võib tekitada kahju iseenda või teiste inimeste elule, tervisele või varale.
Isiklik rehabilitatsiooniplaan (edaspidi rehabilitatsiooniplaan) käesoleva seaduse mõistes on sotsiaalhoolekande seaduse (RT I 1995, 21, 323; RT I 2001, 98, 617) § 17 lõike 7 alusel sotsiaalministri määrusega kehtestatud nõuetele vastavas rehabilitatsiooniasutuses isiku enda või tema seadusliku esindaja aktiivsel osalemisel koostatud kirjalik dokument, milles antakse hinnang isiku tegevusvõimele, kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadusele ning tuuakse ära isiku iseseisvaks toimetulekuks ja sotsiaalseks integreerumiseks vajalikud tegevused.
Rehabilitatsiooniplaani vormi kehtestab sotsiaalminister määrusega.
16-aastasele ja vanemale inimesele, kui see on vajalik puude raskusastme määramiseks või isiku iseseisvaks toimetulekuks ja sotsiaalseks integratsiooniks.
Puude raskusastme määrab ja lisakulud tuvastab arstliku ekspertiisi komisjon või ekspertarst.
Puude raskusastme määramise ja lisakulude tuvastamise korra kehtestab sotsiaalminister määrusega.
Rehabilitatsiooniplaani olemasolu korral selles ettenähtud tegevused.
Puude raskusaste määratakse kuni 65-aastasele isikule tähtajaga kuus kuud kuni kolm aastat.
Tähtajatult, kui terviseseisundi tõttu tema kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadus ei muutu.
Puuetega inimeste sotsiaaltoetusi määratakse ja makstakse Eesti alalisele elanikule või tähtajalise elamisloa alusel Eestis elavale isikule lisakulutusi põhjustava keskmise, raske või sügava puude korral vastavalt käesoleva seaduse sätetele.
Eestis viibival pagulasel on puuetega inimeste sotsiaaltoetuste saamise õigus Eesti alalise elanikuga võrdsetel alustel.
Kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määramiseks ja maksmiseks käesolevast seadusest erinevaid sätteid, kohaldatakse välislepingut.
Täienduskoolitustoetus.
Käesoleva seadusega sätestatud sotsiaaltoetuste arvutamise aluseks on puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määr (edaspidi sotsiaaltoetuste määr), mis kehtestatakse Riigikogu poolt igaks eelarveaastaks riigieelarvega.
Sotsiaaltoetuste määr ei või olla väiksem eelmiseks eelarveaastaks kinnitatud määrast.
Puudega lapse toetust makstakse igakuiselt keskmise, raske või sügava puudega lapsele puudest tingitud lisakulude hüvitamiseks ja rehabilitatsiooniplaanis ettenähtud tegevusteks, välja arvatud ravikindlustuse ja riigieelarve muudest vahenditest finantseeritavateks tegevusteks.
Puudega lapse toetust makstakse kuni lapse 16-aastaseks saamiseni.
Puudega lapse toetus makstakse välja lapse vanemale.
Raske ja sügava puudega lapsele - 255 protsenti sotsiaaltoetuste määrast.
Puudega täiskasvanu toetust makstakse igakuiselt keskmise, raske või sügava puudega 16-aastasele ja vanemale inimesele puudest tingitud lisakulude hüvitamiseks ja rehabilitatsiooniplaani olemasolu korral selles ettenähtud tegevusteks, välja arvatud ravikindlustuse ja riigieelarve muudest vahenditest finantseeritavateks tegevusteks.
Toetust makstakse igakuiselt sügava puudega inimesele 160 protsenti, raske puudega inimesele 105 protsenti ja keskmise puudega inimesele 50 protsenti sotsiaaltoetuste määrast kuus.
18-aastasele ja vanemale raske või sügava puudega inimesele perekonnaseaduse (RT I 1994, 75, 1326; 1996, 40, 773; 49, 953; 1997, 28, 422; 35, 538; 2000, 50, 317; 2001, 16, 69; RT III 2001, 15, 154; RT I 2001, 53, 307) alusel määratud hooldajale või eestkostjale, kes ei saa töötada puudega inimesele kõrvalabi, juhendamise või järelevalve tagamise tõttu.
18-aastasele ja vanemale raske puudega inimesele kõrvalabi, juhendamise või järelevalve igal ööpäeval.
Hooldajatoetust ei maksta isikule, kellele on käesoleva seaduse alusel määratud raske või sügav puue.
16-18-aastase raske puudega lapse ühele vanemale või võõrasvanemale, kes ei saa töötada puudega lapse kasvatamise tõttu, või 18-aastase ja vanema raske puudega inimese hooldajale või eestkostjale, kes ei saa töötada puudega inimesele kõrvalabi, juhendamise või järelevalve tagamise tõttu, 60 protsenti sotsiaaltoetuste määrast.
Puudega üksikvanemale või last üksi kasvatavale puudega võõrasvanemale või last üksi kasvatavale puudega eestkostjale või last üksi kasvatavale puudega isikule, kellega on sõlmitud sotsiaalhoolekande seaduse alusel kirjalik perekonnas hooldamise leping, või ühele puudega abikaasadest makstakse kuni 16-aastase lapse ja päevases või meditsiinilistel näidustustel muus õppevormis põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses õppiva kuni 19-aastase lapse kasvatamisel igakuiselt puudega vanema toetust 75 protsenti sotsiaaltoetuste määrast.
Lapse 19-aastaseks saamise korral jooksval õppeaastal makstakse toetust õppeaasta lõpuni.
Mittetöötavale puudega õppurile, kes õpib gümnaasiumi 10.-12. klassis, kutseõppeasutuses või kõrgkoolis ja kellel on puudest tingituna õppetööga seotud lisakulutusi, makstakse igakuiselt, välja arvatud juuli- ja augustikuu, õppetoetust.
Õppetoetust makstakse vastavalt isiku tegelikele lisakulutustele, kuid mitte vähem kui 25 protsenti ega rohkem kui 100 protsenti sotsiaaltoetuste määrast.
Rehabilitatsioonitoetust makstakse 16-65-aastase puudega inimese aktiivseks rehabilitatsiooniks sotsiaalministri määratud rehabilitatsiooniasutustes.
Rehabilitatsioonitoetust makstakse tegelike rehabilitatsioonikulude osaliseks hüvitamiseks kuni 200 protsenti sotsiaaltoetuste määrast kalendriaasta jooksul.
Rehabilitatsioonitoetust ei maksta ravikindlustuse ja riigieelarve muudest vahenditest finantseeritavate tegevuste eest.
Täienduskoolitustoetust makstakse töötava puudega inimese tööalaseks ja tasemekoolituseks.
Täienduskoolitustoetust makstakse tegelike koolituskulude osaliseks hüvitamiseks kuni 24-kordses sotsiaaltoetuste määras kolme kalendriaasta jooksul, arvates toetuse esmakordsest määramisest.
Andmed puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määramise ja maksmise kohta kantakse riiklikku pensionikindlustuse registrisse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Taotlus puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määramiseks esitatakse elukohajärgsele pensioniametile.
Isikut tõendavate dokumentide seaduse (RT I 1999, 25, 365; 2000, 25, 148; 26, 150; 40, 254; 86, 550; 2001, 16, 68; 31, 173; 56, 338) § 2 lõikes 2 sätestatud dokument.
Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste taotlemiseks vajalike täiendavate dokumentide loetelu ja dokumentide vormid kehtestab sotsiaalminister.
Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste taotlemise päevaks loetakse päev, millal elukohajärgne pensioniamet võtab vastu taotluse koos kõigi vajalike dokumentidega.
Kui puuetega inimeste sotsiaaltoetuste taotlus on saadetud posti teel ning seejuures on lisatud kõik vajalikud dokumendid, loetakse toetuse taotlemise päevaks taotluse lähtekoha postitempli kuupäev.
Kui puuetega inimeste sotsiaaltoetuste taotlusele ei ole lisatud kõiki vajalikke dokumente, teatatakse toetuse taotlejale, arvates taotluse saabumisest kümne tööpäeva jooksul, missugused dokumendid tuleb esitada täiendavalt.
Kui need esitatakse hiljemalt kolme kuu jooksul, arvates täiendavate dokumentide vajaduse kohta teatise saamise päevast, loetakse toetuse taotlemise päevaks taotluse vastuvõtmise päev või taotluse lähtekoha postitempli kuupäev.
Puuetega inimeste sotsiaaltoetused määrab ja nende suuruse otsustab pensioniamet.
Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määramise ja väljamaksmise juhendi kehtestab Vabariigi Valitsus.
Käesoleva seaduse §-des 6 ja 7 sätestatud puuetega inimeste sotsiaaltoetused määratakse puude raskusastme määramise päevast, kui toetuse taotlemise avaldus on esitatud hiljemalt kolme kuu jooksul, arvates arstliku ekspertiisi otsusest.
Käesoleva seaduse §-des 6 ja 7 sätestatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste hilisemal taotlemisel määratakse igakuine toetus tagantjärele, kuid mitte rohkem kui taotlemisele eelneva kolme kuu eest.
Käesoleva seaduse §-des 8-12 sätestatud puuetega inimeste sotsiaaltoetused määratakse toetuse taotlemise avalduse esitamise päevast, kuid mitte varem kui toetusele õiguse tekkimise päevast.
Käesoleva seaduse paragrahvis 11 sätestatud toetuse võib arstliku ekspertiisi komisjoni või ekspertarsti otsuse alusel määrata puude raskusastet taotleva isiku rehabilitatsiooniplaani koostamiseks enne puude raskusastme määramist.
Puuetega inimeste sotsiaaltoetused määratakse ajaks, mil isik vastab käesolevas seaduses sätestatud toetuste saamise tingimustele.
Isikule, kellel käesoleva seaduse järgi on õigus mitmele igakuisele puuetega inimeste sotsiaaltoetusele, makstakse toetuste kogusumma, kuid mitte rohkem kui kahekordne sotsiaaltoetuste määr kuus.
Piirang ei kehti § 6 lõikes 5, §-des 11 ja 12 ettenähtud toetuste määramisel.
Kui puudega laps on jäänud vanemliku hoolitsuseta ja tema üle on seatud eestkoste või tema suhtes on sõlmitud sotsiaalhoolekande seaduse alusel kirjalik perekonnas hooldamise leping, makstakse käesoleva seaduse §-s 6, § 8 lõike 1 punktides 1 ja 2 ning §-s 10 sätestatud puuetega inimeste sotsiaaltoetusi eestkostjale või hooldajale.
Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste maksmine lõpetatakse, peatatakse või nende suurus arvutatakse ümber, kui toetust saav inimene on niivõrd paranenud, et see muudab käesolevas seaduses sätestatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste saamise õigust või saadava toetuse suurust.
Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste maksmine peatatakse, kui toetuse saaja viibib järjest üle kahe kuu haiglaravil, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 toodud juhul.
Puudega lapse toetus makstakse välja täies suuruses, sõltumata haiglaravi kestusest.
Individuaalset abivahendit.
Puudest tingitud lisakuludeks ei loeta hoolekandeasutuses elava isiku majutus- ja toitlustamiskulusid ning kulusid, mis kaetakse riigi või kohaliku omavalitsuse eelarvest, kaasa arvatud hooldamise, tugevdatud hooldamise, järelevalve või muid hoolekandeasutuse üldiste teenustega seotud kulusid.
Hoolekandeasutuses elava või haiglas hooldusravil viibiva isiku kohta hooldajatoetust ei maksta.
Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste saaja on kohustatud kümne päeva jooksul teatama elukohajärgsele pensioniametile kirjalikult asjaoludest, mis toovad kaasa puuetega inimeste sotsiaaltoetuste maksmise lõpetamise, peatamise või suuruse muutuse.
Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste suurendamist tingivate asjaolude tekkimisel arvutatakse toetus ümber vastava avalduse ja vajalike dokumentide esitamise päevast, kui avaldus ja vajalikud dokumendid on esitatud ühe kuu jooksul, arvates toetuste suurendamist tingivate asjaolude tekkimisest.
Hilisemal avalduse ja vajalike dokumentide esitamisel arvutatakse toetus ümber vastava avalduse ja vajalike dokumentide esitamise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast.
Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste vähendamist tingivate asjaolude tekkimisel arvutatakse toetus ümber nende asjaolude tekkimise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast.
Kulutused käesoleva seadusega sätestatud puuetega inimeste sotsiaaltoetusteks kaetakse riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi eelarve kaudu.
Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määramise ja maksmisega, arstliku ja sotsiaalse rehabilitatsiooni ekspertiisi ning töövõimetuse ja sotsiaaltoetuste vaidluskomisjoni tegevusega seotud kulutused kaetakse riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi eelarve kaudu.
Puuetega inimeste sotsiaaltoetused makstakse toetusesaaja elukohajärgse pensioniameti kaudu vastavalt toetusesaaja soovile tema pangakontole või posti teel.
Pensioniameti otsusel makstakse käesoleva seaduse §-des 11 ja 12 sätestatud toetused toetusesaajale teenust osutanud asutusele.
Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste kättetoimetamine ja saatmine Eestis toimub maksja arvel.
Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste kandmine välisriigis asuvasse panka toetusesaaja kontole toimub saaja arvel.
Kui posti teel makstav puuetega inimeste sotsiaaltoetus on välja võtmata vähemalt kuus kuud, peatatakse sotsiaaltoetuse maksmine.
Pärast vastava avalduse ja isikut tõendavate dokumentide seaduse (RT I 1999, 25, 365; 2000, 25, 148; 26, 150; 40, 254; 86, 550; 2001, 16, 68; 31, 173; 56, 338) § 2 lõikes 2 sätestatud dokumendi esitamist makstakse sotsiaaltoetus tagantjärele välja.
Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste maksmisel ümardatakse 50 senti ja üle selle kroonini, summat alla 50 sendi ei arvestata.
Pärast puuetega inimeste sotsiaaltoetust saava isiku surma tema pangakontole kantud või volikirja alusel panga või posti kaudu väljamakstud sotsiaaltoetuse summad ei kuulu pärandvara koosseisu ning nimetatud summad tagastatakse panga või pärandvara saanud isiku poolt elukohajärgse pensioniameti vastava nõude saamisel.
Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määramise ja rehabilitatsiooniga seotud vaidlusi lahendab Sotsiaalkindlustusameti juures asuv vaidluskomisjon.
Vaidluskomisjon moodustatakse riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel.
Elukohajärgse pensioniameti direktori või tema asetäitja otsusega mittenõustumise korral on puuetega inimeste sotsiaaltoetuste taotlejal õigus pöörduda vaidluskomisjoni poole kolme kuu jooksul, arvates otsuse teatavaks tegemise päevast.
Vaidluskomisjoni otsusega mittenõustumise korral on puuetega inimeste sotsiaaltoetuste taotlejal õigus pöörduda halduskohtusse kolme kuu jooksul, arvates vaidluskomisjoni otsuse teatavaks tegemise päevast.
Käesoleva seaduse alusel puuetega inimeste sotsiaaltoetusteks liigselt makstud summad makstakse tagasi vabatahtlikult, nõutakse tagasi või tehakse tasaarvestus, kui enammakse on tingitud teadvalt valeandmete esitamisest.
Kui isik ei maksa alusetult saadud sotsiaaltoetusi tagasi, võidakse talle liigselt makstud summad pensioniameti otsuse alusel igakuiselt makstavatest sotsiaaltoetustest kinni pidada.
Kui puuetega inimeste sotsiaaltoetuste maksmine lõpetatakse enne liigselt makstud summade täielikku tasaarvestamist, tehakse isikule liigselt makstud summade tagasinõudmiseks ettekirjutus koos hoiatusega.
Hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ettekirjutuse täitmata jätmise korral on pensioniametil õigus rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses (RT I 2001, 50, 283; 94, 580) sätestatud korras.
Paragrahvi 9 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks.
Tööandja kulud puudega 16-aastase ja vanema inimese toetust saavale isikule makstud palgaks ja muuks tasuks ning nendelt makstud sotsiaalmaksuks korrutatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kulutuste mahaarvamisel koefitsiendiga 2,0.
Isikule, kellele enne käesoleva seaduse jõustumist oli määratud kas invaliidsuspension lapsinvaliidile kehtestatud määras või ülalpidamistoetus lapsinvaliidi kasvatamise eest või invaliidistunud üksikvanema lapse toetus ja kellel selle asemel tekib käesoleva seaduse alusel õigus saada puuetega inimeste sotsiaaltoetusi, arvutatakse varasem pension või toetus puuetega inimeste sotsiaaltoetusteks ümber.
Kui ümberarvutatud toetus osutub väiksemaks varemmakstud pensionist või toetusest, makstakse puuetega inimeste sotsiaaltoetusi endise pensioni või toetuse suuruses varem määratud tähtaja lõpuni või uue arstliku ekspertiisini.
Käesoleva seaduse § 7, § 8 lõike 1 punkt 2, lõike 2 punktid 2 ja 3 ning §-d 11 ja 12 jõustuvad 2001. aasta 1. jaanuaril.
Kuni 2001. aasta 1. jaanuarini makstakse hooldajatoetust käesoleva seaduse § 8 lõike 1 punkti 1 alusel § 8 lõike 2 punktis 1 kehtestatud suuruses 3-18-aastast keskmise, raske või sügava puudega last kasvatavale ühele mittetöötavale vanemale.
Puudega inimesel, kellele oli määratud puuetega inimeste sotsiaaltoetus enne 2001. aasta 1. jaanuari ja kellel ei teki õigust saada puuetega inimeste sotsiaaltoetust pärast 2001. aasta 1. jaanuari, makstakse sotsiaaltoetust endises suuruses kuni määratud tähtajani, välja arvatud transporditoetus ja telefoni kasutamise toetus, mille maksmine lõpetatakse 16-aastase ja vanema inimese toetuse määramise päevast.
Isikule, kellele olid määratud puuetega inimeste sotsiaaltoetused, välja arvatud puudega lapse toetus, transporditoetus ja telefoni kasutamise toetus enne 2002. aasta 1. jaanuari, jätkatakse nende toetuste maksmist endistel alustel ja endistes suurustes kuni määratud tähtajani.
Puudega lapse toetus arvutatakse ümber 2002. aasta 1. jaanuarist kehtiva seaduse alusel.
Kui ümberarvutatud toetus osutub väiksemaks kui varem makstud puudega lapse toetuse ning transporditoetuse ja telefoni kasutamise toetuse summa, makstakse puudega lapse toetust nende toetuste kogusummas kuni määratud tähtajani.
Käesolev seadus sätestab patendivoliniku tegevuse õiguslikud alused.
Patendivolinik on isik, kes osutab õigusteenust tööstusomandi alal (edaspidi õigusteenus).
Patendivolinikuna võib tegutseda isik, kellele on käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras antud patendivoliniku kutse tegutsemiseks ühes või mõlemas patendivoliniku kutsetegevuse valdkonnas.
Kaubamärk, tööstusdisainilahendus ja geograafiline tähis.
Seadusega ettenähtud juhtudel võib isikule õigusteenust osutada üksnes patendivolinik.
Kui seadusega on ette nähtud, et patendivolinik võib esitada volikirja pärast toimingu tegemist, loetakse volituse andmise päevaks toimingu tegemise päev, sõltumata volikirja allakirjutamise päevast.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhtudel peab patendivolinik teda volitanud isikut juhtunust viivitamata teavitama.
Patendivoliniku surma või tema teovõimetuks tunnistamise või teovõime piiramise korral peab patendivoliniku pärija või eestkostja, samuti patendivoliniku äriühing viivitamata teavitama juhtunust majandusministrit või tema volitatud ametnikku.
Kinnitama asutustele esitatavate tööstusomandialaste dokumentide tõlkeid ja ärakirju.
Pidama õigusteenuse osutamisega seotud toimingute nimekirja.
Patendivolinik ei omanda isikule õigusteenust osutades tema õigusi.
Patendivolinik ei või õigusteenust osutada isikule, kelle huvid on vastuolus teise isiku huvidega, kellele sama patendivolinik samas asjas õigusteenust osutab või on osutanud, samuti muudel seadusega ettenähtud juhtudel.
Kuritarvitanud patendivoliniku nime või kutset.
Patendivolinik on õigusteenust osutades sõltumatu ja juhindub seadustest, samuti kutse-eetika nõuetest, headest kommetest ja südametunnistusest.
Patendivolinikule usaldatud andmed on konfidentsiaalsed.
Asjaolude kohta, mis on patendivolinikule või patendivoliniku äriühingu töötajale saanud teatavaks õigusteenust osutades, ei saa teda tunnistajana üle kuulata ega temalt seletust nõuda.
Patendivolinikult või patendivoliniku äriühingu töötajalt, samuti patendivoliniku äriühingult ei või ära võtta õigusteenuse osutamise käigus saadud teabekandjaid.
Patendivolinik on kohustatud hoidma saladuses õigusteenust osutades temale teatavaks saanud ärisaladust.
Nimetatud kohustus ei ole ajaliselt piiratud ja kehtib ka pärast patendivoliniku kutsetegevuse lõppemist.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustus kehtib ka patendivoliniku äriühingu töötaja, samuti avaliku teenistuja suhtes, kellele patendivoliniku kutsesaladus on teatavaks saanud seoses teenistuskohustuste täitmisega.
Isik või tema õigusjärglane võib kirjaliku nõusolekuga vabastada patendivoliniku kutsesaladuse hoidmise kohustusest.
Kutsesaladuse hoidmise kohustus ei laiene kulude sissenõudmisele patendivoliniku õigusteenuse eest.
Kutsesaladuse rikkumiseks ei loeta andmete avaldamist patendivoliniku kutsetegevuse üle riiklikku järelevalvet teostavale ametiisikule.
Patendivolinik võib tegutseda füüsilisest isikust ettevõtjana, patendivoliniku äriühingu kaudu või, patendivoliniku kutset omades, teise isikuga sõlmitud töölepingu alusel.
Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva patendivoliniku andmed peavad olema kantud äriregistrisse.
Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev patendivolinik või patendivoliniku äriühing peab teatama registrile oma ja äriühingu kontaktandmed.
Andmed patendivoliniku äriühingu kaudu tegutsevate patendivolinike kohta edastab registrile äriühing.
Patendivoliniku kutset omav teise isikuga sõlmitud töölepingu alusel tegutsev isik peab registrile teatama oma ja tööandja kontaktandmed.
Patendivoliniku äriühing võib osutada vaid õigusteenust.
Patendivoliniku äriühing võib ühineda ainult teise patendivoliniku äriühinguga.
Täisühingu või usaldusühinguna tegutseva patendivoliniku äriühingu ühinguleping sõlmitakse kirjalikult ja see lisatakse ühingu äriregistrisse kandmise avaldusele.
Patendivoliniku äriühingu või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva patendivoliniku ärinimes peab sisalduma sõna „patendibüroo“ või „patendivolinik“.
Õigusteenuse osutamise korral vastutab patendivolinik süüliselt tekitatud varalise kahju eest.
Kui patendivolinik osutab õigusteenust patendivoliniku äriühingu kaudu, vastutavad patendivolinik ja äriühing käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kahju eest solidaarselt.
Käesoleva seaduse §-s 10 nimetatud kahju hüvitamise tagamiseks on patendivolinik või patendivoliniku äriühing kohustatud sõlmima lepingu patendivoliniku vastutuse kindlustamiseks.
Kindlustussumma alammäär on üks miljon krooni.
Kindlustusandjal on tagasinõudeõigus füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva patendivoliniku ja patendivoliniku äriühingu või patendivoliniku vastu, kui kindlustushüvitis on välja makstud patendivoliniku tahtliku teo tagajärjel tekkinud kahju hüvitamiseks.
Patendivolinikul ja patendivoliniku äriühingul on keelatud ennast ja oma tegevust reklaamida.
Reklaamiks käesoleva seaduse tähenduses ei loeta teavet patendivoliniku ja patendivoliniku äriühingu nime, kutsetegevuse valdkondade, kontaktandmete ega patendivoliniku äriühingu töötajate kohta.
Teave kõikide patendivolinike ja patendivoliniku äriühingute nimede, tegevusvaldkondade ning kontaktandmete kohta avaldab Patendiamet oma ametlikus väljaandes ja registri Interneti-lehel.
Riiklikku järelevalvet patendivoliniku kutsetegevuse üle teostab majandusminister või tema volitatud ametnik.
Andma selgitusi patendivoliniku kutsetegevuse kohta.
Teha patendivoliniku kutse äravõtmise otsuse käesoleva seaduse §-s 20 sätestatud juhtudel.
Ei ole kriminaalkorras karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest.
Patendivoliniku juures või patendivoliniku äriühingus töötamise aja hulka arvestatakse Patendiametis vastavas valdkonnas töötamise aeg, kuid mitte rohkem kui kaks aastat.
Patendivoliniku kutse andmiseks moodustab majandusminister vähemalt kuueliikmelise patendivoliniku kutsekomisjoni (edaspidi komisjon), kinnitab selle koosseisu ning määrab komisjoni esimehe.
Komisjoni koosseisu määratakse kaks Patendiameti teenistujat ja kaks patendivolinikku.
Komisjon on pädev otsustama, kui otsustamises osaleb komisjoni esimees või esimehe äraolekul komisjoni liige, kelle komisjoni esimees on määranud ennast asendama, ning vähemalt neli komisjoni liiget.
Komisjoni otsused võetakse vastu lihthäälteenamusega.
Häälte võrdsel jaotumisel on otsustavaks komisjoni esimehe või teda asendava komisjoni liikme hääl.
Komisjoni põhimääruse kehtestab majandusminister.
Komisjoni tegevust finantseeritakse riigieelarvest Majandusministeeriumi eelarve kaudu.
Kutse taotleja kinnitust selle kohta, et ta vastab käesoleva seaduse § 14 lõike 1 punktides 1, 4, 6 ja 7 sätestatud nõuetele.
Kui patendivoliniku kutse taotlemise avaldus või aruanne ei vasta käesolevas paragrahvis sätestatud nõuetele, teeb komisjon patendivoliniku kutse taotlemise avalduse menetlusse võtmisest keeldumise otsuse ja saadab selle kutse taotlejale viie tööpäeva jooksul otsuse tegemise päevast arvates.
Patendivoliniku kutseeksam (edaspidi eksam) on patendivoliniku kutse taotleja teadmiste kontrollimine patendivoliniku kutsetegevuse valdkonnas, milles ta kutset taotleb.
Eksam toimub vastavalt vajadusele, kuid mitte harvemini kui üks kord aastas.
Eksami toimumise aja ja koha määrab komisjon.
Eksam koosneb eksamineeritava teoreetiliste teadmiste kontrollimisest ja tööstusomandialaste kaasusülesannete lahendamisest.
Eksamitulemust hinnatakse hindega ühest kümneni.
Eksamihinne on komisjoniliikmete antud hinnete keskmine, mis ümardatakse täisarvuks.
Hinne alla viie loetakse mitterahuldavaks.
Kui eksamineeritav on saanud mitterahuldava hinde, ei ole patendivoliniku kutse taotleja eksamit sooritanud.
Kui patendivoliniku kutse taotleja ei sooritanud eksamit, võib ta eksami uuesti teha kolme kuu pärast.
Kolmandat või enamat korda võib patendivoliniku kutse taotleja teha eksami viimasest eksamist kolme aasta möödumisel.
Sooritanud eksami.
Komisjon teeb patendivoliniku kutse andmisest keeldumise otsuse, kui patendivoliniku kutse taotleja ei vasta käesoleva seaduse § 14 lõikes 1 sätestatud nõuetele või ei soorita eksamit.
Patendivoliniku kutse andmise otsus jõustub patendivoliniku kutse andmise otsuse registreeringu tegemisel registris.
Patendivoliniku kutse andmisest keeldumise otsus jõustub selle tegemise päevast.
Patendivoliniku kutse andmise otsuse ärakiri saadetakse patendivoliniku kutse taotlejale ja registrile kolme tööpäeva jooksul patendivoliniku kutse andmise otsuse tegemise päevast arvates.
Patendivoliniku kutse andmisest keeldumise otsuse ärakiri saadetakse patendivoliniku kutse taotlejale kolme tööpäeva jooksul patendivoliniku kutse andmisest keeldumise otsuse jõustumise päevast arvates.
Patendivoliniku kutse taotlemise eest tasutud riigilõivu ei tagastata.
Patendivolinik on registrile esitanud peatamise taotluse.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2-4 nimetatud juhtudel peab patendivolinik esitama majandusministrile või tema volitatud ametnikule patendivoliniku kutsetegevuse peatamise avalduse ja peatamise alust tõendava dokumendi viie tööpäeva jooksul kutsetegevuse peatamise aluse tekkimise päevast arvates.
Patendivolinik peab teavitama tema esitatud patendivoliniku kutsetegevuse peatamise avaldusest isikuid, kellele ta osutab õigusteenust, viie tööpäeva jooksul kutsetegevuse peatamise aluse tekkimise päevast arvates.
Patendivoliniku kutsetegevuse peatamise otsuse teeb majandusminister või tema volitatud ametnik viie tööpäeva jooksul patendivoliniku kutsetegevuse peatamise avalduse esitamise päevast arvates või 10 tööpäeva jooksul patendivoliniku kutsetegevuse peatamise aluse tekkimise päevast arvates.
Patendivoliniku kutsetegevuse peatamise otsuse ärakiri saadetakse patendivolinikule ja registrile kolme tööpäeva jooksul patendivoliniku kutsetegevuse peatamise otsuse tegemise päevast arvates.
Patendivoliniku kutsetegevuse taastamiseks esitab patendivolinik majandusministrile või tema volitatud ametnikule avalduse ja dokumendid, mis tõendavad, et kutsetegevuse peatamise alus on ära langenud.
Majandusminister või tema volitatud ametnik teeb avalduse alusel patendivoliniku kutsetegevuse taastamise või taastamisest keeldumise otsuse.
Kui patendivoliniku kutse on peatatud enamaks kui viis aastat, taastatakse patendivoliniku kutse pärast käesoleva seaduse §-s 17 nimetatud eksami sooritamist.
Esitab patendivoliniku kutsest loobumise avalduse.
Majandusminister või tema volitatud ametnik teeb patendivoliniku kutse äravõtmise otsuse 10 tööpäeva jooksul patendivoliniku kutse äravõtmise alusest teada saamise päevast arvates.
Patendivoliniku kutse äravõtmise otsus jõustub patendivoliniku kutse äravõtmise otsuse registreeringu tegemisel registris.
Patendivoliniku kutse äravõtmise otsuse ärakiri saadetakse patendivolinikule ja registrile kolme tööpäeva jooksul patendivoliniku kutse äravõtmise otsuse tegemise päevast arvates.
Registri asutab Vabariigi Valitsus.
Registri põhimääruse kehtestab Vabariigi Valitsus.
Registri vastutav töötleja on Patendiamet.
Registreeringu kustutamise kanne.
Registrikanne tehakse komisjoni, majandusministri või tema volitatud ametniku või kohtu otsuse alusel viie tööpäeva jooksul registrikande aluseks olevate dokumentide registrisse jõudmise päevast arvates.
Registrikande teade avaldatakse Patendiameti ametlikus väljaandes.
Igaühel on õigus tutvuda registrikannetega ja saada neist ärakirju.
Registrist kirjaliku teabe väljastamise eest võetakse riigilõivu, välja arvatud teabe väljastamise eest järelevalveõiguslikule ametiisikule või kohtule.
Andmed patendivoliniku kutsetegevuse peatamise, patendivoliniku kutsetegevuse taastamise, patendivoliniku kutsetegevuse taastamisest keeldumise ja patendivoliniku kutse äravõtmise otsuse kohta.
Eesti Vabariigi riiklikku patendivolinike registrisse kantud patendivolinikud registreeritakse ümber käesoleva seaduse alusel asutatud registris samades tegevusvaldkondades, milles neil oli õigus tegutseda enne käesoleva seaduse jõustumist.
Käesolevas seaduses ettenähtud toimingute sooritamise eest võetakse riigilõivu riigilõivuseaduses (RT I 1997, 80, 1344; 2000, 5, 32; 10, 58; 19, 117; 26, 150; 29, 168 ja 169; 39, 237; 49, 300; 54, 346 ja 349; 55, 365; 57, 372 ja 373; 59, 379; 60, õiend; 78, 498; 84, 534; 92, 597 ja 598; 95, 607 ja 611; 2001, 2, 2; 3, 4; 16, 69 ja 72) sätestatud määrade järgi.
Taotleja võib kaubamärgi registreerimise taotluse esitada ja ajada kaubamärgi registreerimisega ning registreeringu jõushoidmisega seotud asju ise või patendivoliniku kaudu.
Välisriikide füüsilised ja juriidilised isikud ajavad kaubamärgi Eesti Vabariigis registreerimise ja registreeringu jõushoidmisega seotud asju ainult patendivoliniku kaudu.
Paragrahv 9 1 tunnistatakse kehtetuks.
Geograafilise tähise registreerimise ja registreeringu jõushoidmisega seotud toiminguid teostab taotleja või tema volitatud patendivolinik.
Määrus kehtestatakse „Lennundusseaduse“ (RT I 1999, 26, 376) paragrahvi 59 alusel.
Kasutab lennuvälja või lennuväljaku teenuseid (nimetatud teenuste eest võetavad tasud on lennuväljatasud).
Lennuliiklustasude määrad kehtestab kooskõlastatult Lennuametiga lennuliiklusteenust osutav ettevõtja.
Lennuamet teeb otsuse lennuliiklustasude määrade kooskõlastamise kohta hiljemalt 30 päeva jooksul vastava taotluse esitamisest.
Lennuliiklustasude määramisel ja/või allahindluse tegemisel peab lennuliiklusteenust osutav ettevõtja lähtuma Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni (ICAO) lennuliiklustasude määramise põhimõtetest, arvestades, et lennuliiklustasude suurus ja allahindluse tingimused peavad olema selgelt määratletud ja kehtima kõikidele kehtestatud tingimustele vastavatele teenuse kasutajatele ning olema avalikustatud hinnakirjas.
Käesolevas määruses nimetatud lennuliiklustasude maksmise tagab õhusõiduki käitaja või õhusõiduki omanik.
Lennuliiklustasude maksmisega viivitamisel võib teenust osutanud ettevõtja nõuda viivist 0,07 protsenti maksmata summast päevas, kui ei ole kokku lepitud teisiti, ja keelduda teenuse osutamisest sellele kliendile.
Riigipeade riigivisiidiga või humanitaarmissiooniga seotud lendu või lendu Eesti Vabariigi suhtes jõustunud välislepingu alusel, mille kohaselt on õhusõiduk nimetatud tasude maksmisest vabastatud, kui eelnevalt on esitatud Välisministeeriumi vastav taotlus.
Otsimis-, pääste- ja õppelendudel osalejate eest.
Starditasu ei võeta lennuvälja ametlikul tööajal startivatelt õhusõidukitelt.
Teede- ja sideministri 29. oktoobri 1999. a määrus nr 62 „Lennuliiklustasude määramise, maksmise ja maksmisest vabastamise korra kinnitamine“ (RTL 1999, 155, 2175) tunnistatakse kehtetuks.
Käesolev seadus on suunatud isiku õiguste kaitse tagamisele ühtlase, isiku osalust ja kohtulikku kontrolli võimaldava haldusmenetluse korra loomise teel.
Haldusmenetlus on haldusorgani (§ 8) tegevus määruse (§ 88) või haldusakti (§-d 51 ja 52) andmisel, toimingu (§ 106) sooritamisel või halduslepingu (§ 95) sõlmimisel.
Väärteomenetlus ja süütegude kohtueelne uurimine ei ole haldusmenetlus käesoleva seaduse tähenduses.
Haldusmenetluses võib piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning tema muid subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel.
Halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes.
Kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel.
Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.
Menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad määrab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti.
Haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele.
Menetlustoimingute sooritamise eest võib haldusorgan tasu võtta üksnes seaduses sätestatud juhtudel.
Menetlustoimingud viiakse läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses sätestatud tähtaja jooksul.
Kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme.
Elektrooniline asjaajamine on haldusmenetluses võrdsustatud kirjaliku asjaajamisega.
Digitaalallkirja kasutatakse haldusmenetluses digitaalallkirja seaduses (RT I 2000, 26, 150; 92, 597) ja teistes õigusaktides sätestatud korras.
Õigusakti või volikirja võib anda elektroonilises vormis seaduses või määruses sätestatud juhtudel.
Haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel.
Haldusmenetlus on avalik.
Haldusorgan hoolitseb haldusmenetlust käsitleva olulise teabe (dokumentide esitamise juhendid, näidisvormide täitmise juhendid, blanketid, käesoleva seaduse §-s 36 sätestatud selgitused jms) väljapaneku eest oma asukohas ning avaldab selle teabe oma ametlikul veebilehel, kui see on haldusorganil olemas.
Haldusorgan on kohustatud hoidma riigi- ja ärisaladust ning hoidma saladuses asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud andmed, sealhulgas eraelulised isikuandmed.
Haldusmenetluses tuleb järgida isikuandmete töötlemise korda vastavalt isikuandmete kaitse seadusele (RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941; 111, 1833; 2000, 50, 317; 92, 597; 104, 685).
Haldusorgan on seadusega, selle alusel antud määrusega või halduslepinguga avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või isik.
Haldusorganisiseselt määratakse isikud, kes tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel, kui seaduses või määruses ei ole sätestatud teisiti.
Haldusorgani initsiatiivil algava haldusmenetluse läbi haldusorgan, kes on esimesena saanud teada asjaoludest, mis on tinginud või tingivad haldusmenetluse algatamise.
Kinnisvaraga läbi haldusorgan, kelle tööpiirkonnas vara asub.
Haldusorgani pädevuse muutumisel peab asja menetlusse võtnud haldusorgan viima menetluse lõpule.
Kui haldusorgani tegevus lõpetatakse, läheb asja lahendamine üle pädevale haldusorganile.
Ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses.
Perekonnaliige käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes elab menetlusosalisega koos ja neil on ühine majapidamine.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-3 nimetatud menetlusosalisena ei käsitata haldusorganit, kes peab esitama menetlevale haldusorganile arvamuse või kooskõlastuse haldusakti andmiseks, halduslepingu sõlmimiseks või toimingu sooritamiseks.
Kui ilmnevad käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolud või kui menetlusosaline on käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud alustel esitanud ametiisiku taandamise taotluse, on ametiisik kohustatud sellest teatama tema ametisse nimetamise või valimise õigusega ametiisikule.
Nimetatud isik peab otsustama taanduse esitamisest kolme tööpäeva jooksul taandamise vajalikkuse.
Isikut ei taandata, kui teda ei ole võimalik asendada.
Käesolevat paragrahvi ei rakendata Vabariigi Valitsuse ning kohaliku omavalitsuse volikogu ja valitsuse liikmete suhtes.
Haldusorgan, kes peab seaduse või määruse kohaselt esitama menetlevale haldusorganile arvamuse või kooskõlastuse õigusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks.
Haldusorgan võib menetlusosalisena kaasata muid isikuid ja organeid, kelle huve haldusakt, haldusleping või toiming võib puudutada.
Haldusmenetluses kohaldatakse õigus- ja teovõimele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (RT I 1994, 53, 889; 65, õiend; 89, 1516; 1995, 26-28, 355; 49, 749; 87, 1540; 1996, 40, 773; 42, 811; 1998, 30, 409; 59, 941; 1999, 10, 155) sätteid.
Alaealine ja piiratud teovõimega või teovõimetuks tunnistatud isik ei või haldusmenetluses iseseisvalt menetlustoiminguid teha, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti.
Seadusliku esinduse haldusmenetluses tagab haldusorgan.
Menetlusosalisel on õigus kasutada haldusmenetluses esindajat.
Esindaja võib esindada menetlusosalist kõigis menetlustoimingutes, mida seadusest tulenevalt ei pea menetlusosaline tegema isiklikult.
Esindaja tõendab haldusmenetluses oma volitust lihtkirjaliku volikirjaga.
Haldusmenetluses kohaldatakse esindusele tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätteid.
Haldusmenetluse algatamiseks või haldusmenetluse käigus esitatakse haldusorganile avaldus (taotlus) vabas vormis.
Seadusega või selle alusel võib taotlusele ette näha kohustusliku vormi.
Isik on kohustatud taotluse esitamiseks ilmuma haldusorgani asukohta üksnes seaduses sätestatud juhtudel.
Suulise taotluse protokollib haldusorgan.
Muid õigusaktidega ettenähtud andmeid.
Elektrooniliselt edastatud taotlusele lisatakse digitaalallkiri.
Taotluse esitamise tähtaeg kehtestatakse seadusega või selle alusel.
Teistel seadusega ettenähtud juhtudel.
Taotluse läbi vaatamata jätmisest teavitatakse taotlejat.
Haldusakti andmise taotluse läbi vaatamata jätmist peab kirjalikult põhjendama.
Taotleja võib enne haldusmenetluse lõppemist oma taotluse igal ajal tagasi võtta.
Haldusorgan on kohustatud talle esitatud taotluse vastu võtma, sõltumata selle puudustest, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Kui isik jätab koos taotlusega esitamata nõutud andmed või dokumendid või kui taotluses on muid puudusi, määrab haldusorgan taotluse esitajale esimesel võimalusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, selgitades, et tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmisel võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata.
Kui puudus kõrvaldatakse määratud tähtaja jooksul, loetakse taotlus õigeaegselt esitatuks.
Kui puudust ei kõrvaldata tähtaegselt, võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata.
Kui taotluse lahendamine ei kuulu haldusorgani pädevusse, jätab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, selgitades, millise haldusorgani pädevusse asi kuulub, või edastab taotluse pädevale haldusorganile, teatades sellest taotlejale.
Kui taotluse lahendamiseks on vaja teise haldusorgani kooskõlastust või arvamust ja seda ei ole antud, edastab haldusorgan taotluse koopia koos dokumentidega teisele haldusorganile, näidates ära tähtaja, mille jooksul tuleb teha otsus kooskõlastuse andmise kohta või esitada arvamus.
Taotleja võib ise korraldada kooskõlastuse või arvamuse saamise, kui see on menetluse kiiruse ja ökonoomia huvides vajalik.
Kui teine haldusorgan ei ole kooskõlastamisest määratud tähtajaks keeldunud ega tähtaega pikendanud, loetakse kooskõlastus antuks.
Kui teine haldusorgan ei ole arvamust määratud tähtajaks andnud ega tähtaega pikendanud, võib taotluse lahendada teise haldusorgani arvamuseta.
Haldusorganil on õigus kutsuda isik välja menetlusosalise, tunnistaja, eksperdi või tõlgina.
Ilmumata jäämise tagajärjed.
Protokollimise kohustus tuleneb seadusest või määrusest.
Menetlusosalise seletuste, eksperdi või tunnistaja ütluste sisu või paikvaatluse tulemust.
Protokollile kirjutab alla selle koostanud isik.
Haldusorgan säilitab avaldused, taotlused, tõendid, protokollid, andmed kutsete saatmise ja dokumentide kättetoimetamise kohta ning muud haldusmenetluses tähtsust omavad dokumendid, luues vajadusel toimiku.
Haldusmenetluses tähtsust omavate asjaolude kohta, mida toimikus olevatest dokumentidest ei nähtu, teeb haldusorgan märkused toimikusse.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumente säilitatakse haldusmenetluse lõppemisest arvates vähemalt 10 aastat.
Haldusmenetluse keel on eesti keel.
Haldusmenetluses kasutatakse võõrkeeli keeleseaduses (RT I 1995, 23, 334; 1996, 37, 739; 40, 773; 1997, 69, 1110; 1998, 98/99, 1618; 1999, 1, 1; 16, 275; 2000, 51, 326) sätestatud korras.
Kui menetlusosaline või tema esindaja ei valda keelt, milles asja menetletakse, kaasatakse menetlusosalise taotlusel asja menetlemisele tõlk.
Tõlgi kaasamise kulud katab tõlgi kaasamist taotlenud menetlusosaline, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti või kui haldusorgan ei otsusta teisiti.
Haldusorgan võib kehtestada tingimuse, et haldusaktiga isikule antav õigus ei teki enne tõlgi kaasamise kulude katmist.
Ametlik kinnitamine on allkirja, ärakirja, väljatrüki või väljavõtte õigsuse kinnitamine haldusorgani poolt.
Ametliku kinnitamise tõendusjõud on piiratud kinnitusmärkes nimetatud asjaoludega.
Ametlik kinnitamine ei asenda notariaalset kinnitamist.
Notariaalne kinnitamine asendab ametlikku kinnitamist.
Vabariigi Valitsuse määratud haldusorgan võib ametlikult kinnitada allkirja õigsust, kui allkirjastatud dokument tuleb esitada teisele haldusorganile.
Allkirja, mille õigsust tuleb notariaalselt kinnitada.
Allkirja õigsust kinnitatakse üksnes juhul, kui allkiri on antud või omaks võetud kinnitava isiku juuresolekul.
Kinnitamise kohta ja aega, kinnituse andnud isiku nime ja allkirja ning asutuse ametipitsati jäljendit.
Haldusorgan, kellel on õigus väljastada ametlik dokument, võib väljastada ka sellise dokumendi ärakirja või väljavõtte ning selle õigsust ametlikult kinnitada.
Haldusorgan, kes võtab isikult vastu dokumendi, võib teha sellest ärakirja või väljavõtte ning selle õigsust ametlikult kinnitada.
Kui haldusorganile esitatakse koos ärakirjaga dokumendi originaal, ei või haldusorgan nõuda ärakirja ametlikku ega notariaalset kinnitamist.
Haldusorgan võib ametlikult kinnitada enda peetava automatiseeritud andmekogu väljatrüki õigsust.
Haldusorgan võib seaduse või määrusega sätestatud juhtudel ametlikult kinnitada teise haldusorgani väljastatud dokumendi ärakirja või väljavõtte õigsust või teise haldusorgani peetava automatiseeritud andmekogu väljatrüki õigsust.
Käesoleva paragrahvi lõiget 5 kohaldatakse ka väljavõtte ja väljatrüki ametlikule kinnitamisele.
Haldusakt, kutse, teade või muu dokument toimetatakse menetlusosalisele kätte vastavalt taotluses tehtud valikule kas postiga, dokumendi väljastanud haldusorgani poolt või elektrooniliselt.
Seaduses sätestatud juhtudel antakse dokument allkirja vastu kätte väljakutsutud menetlusosalisele või avaldatakse ajalehes.
Dokument toimetatakse kätte juhul, kui see on seaduse või määrusega ette nähtud.
Muudel juhtudel piisab dokumendi teatavakstegemisest vabas vormis.
Dokumendi postiga kättetoimetamise korral saadetakse dokument menetlusosalisele taotluses märgitud aadressil tähitud kirjaga.
Kui menetlusosalisel on esindaja, võib dokumendi saata ka üksnes esindajale.
Dokument loetakse menetlusosalisele kättetoimetatuks, kui see on kohale toimetatud menetlusosalise elu- või asukoha aadressil või kui see on menetlusosalisele postiasutuses allkirja vastu üle antud.
Kui menetlusosaline ei ole haldusorganile oma aadressi muutmisest teatanud, saadetakse dokument viimasel haldusorganile teadaoleval aadressil ja sellega loetakse dokument kättetoimetatuks.
Dokumendi elektroonilise kättetoimetamise korral saadetakse dokument taotleja poolt taotluses näidatud elektronposti aadressil.
Dokumendile peab olema lisatud digitaalallkiri.
Dokumendi kättetoimetamisel menetlusosalisele dokumendi väljastanud haldusorgani poolt antakse dokument menetlusosalisele kätte allkirja vastu teatisel, millel märgitakse dokumendi üleandmise aeg.
Dokument loetakse dokumendi väljastanud haldusorgani poolt menetlusosalisele kättetoimetatuks ka juhul, kui selle toimetab ametiabi korras kätte teine haldusorgan.
Menetlusosalise esindajale dokumendi kätteandmisel loetakse dokument ka tema volitajale kättetoimetatuks.
Dokument loetakse menetlusosalisele kättetoimetatuks ka siis, kui see on allkirja vastu kätte antud menetlusosalisega koos elavale vähemalt 10-aastasele perekonnaliikmele.
Menetlusosalise ajutise äraoleku korral, kui dokumenti ei olnud võimalik kätte anda ka käesoleva paragrahvi lõikes 3 või 4 märgitud isikule, märgib dokumenti kättetoimetav haldusorgan dokumendile lisatud teatisele kellaaja ja kuupäeva, millal dokumendi kättetoimetamine ebaõnnestus.
Kirjeldatud juhul võib menetlusosalise dokumendi kätteandmiseks välja kutsuda.
Ajavahemikul kella 20.00-st 8.00-ni või puhkepäevadel võib dokumendi kätte toimetada adressaadi nõusolekul või viivitusest tuleneva kahju vältimiseks haldusorgani juhi loal.
Dokumendi kättetoimetamisel ajavahemikul kella 20.00-st 8.00-ni või puhkepäevadel tuleb esitada käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud luba.
Kui dokument toimetati kätte käesoleva paragrahvi sätteid rikkudes, kuid dokumendi vastuvõtja ei keeldunud dokumendi vastuvõtmisest, loetakse dokument kättetoimetatuks.
Kui menetlusosaline keeldub dokumenti vastu võtmast, teeb dokumendi kättetoimetaja kindlaks keelduja isiku ning teeb dokumendile märke, mille kinnitab oma allkirjaga.
Märkega dokumendi tagastab ta haldusorganile.
Sel juhul loetakse dokument menetlusosalisele kätte toimetatuks, välja arvatud juhul, kui dokumendi vastuvõtmisest keelduti käesoleva seaduse § 29 lõigete 1-3 rikkumise tõttu.
Haldusakt on vaja avalikult teatavaks teha ja haldusakt ei kuulu avaldamisele Riigi Teatajas.
Kui dokument puudutab ainult kohaliku elu küsimusi, võib dokumendi resolutiivosa avaldada kohalikus lehes.
Dokumendi resolutiivosa avaldatakse vähemalt kahel korral ja vähemalt kahenädalase vahega.
Dokumendi avaldamise kulud kannab kättetoimetaja.
Avaldamisega loetakse dokument kättetoimetatuks, arvates teisest avaldamise korrast.
Dokument avaldatakse ulatuses, mis ei sisalda käesoleva seaduse § 7 lõikes 3 nimetatud andmeid.
Dokumendi kättetoimetamine välisriigis toimub välislepingus sätestatud korras.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lepingut ei ole sõlmitud, toimub dokumendi kättetoimetamine diplomaatilisi kanaleid kaudu.
Pädev asutus edastab dokumendi vastava taotlusega Välisministeeriumile, kes edastab dokumendi välisesindusele.
Tähtaegade arvutamisel haldusmenetluses kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (RT I 1998, 43-45, 666; 108/109, 1783; 1999, 16, 271; 31, 425; 2000, 51, 319; 55, 365; 2001, 21, 113; 34, 186; 53, 313) sätteid.
Tähtaeg algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus.
Kui menetlustähtaja lõpp ei lange tööpäevale, lõpeb tähtaeg esimesel tähtpäevale järgneval tööpäeval.
Kui haldusorganile esitatav taotlus on võõrkeelne ning haldusorgan nõuab tõlke esitamist, algab menetlustähtaeg taotluse tõlke haldusorganisse saabumise päevale järgneval päeval.
Haldusorgan võib enda määratud menetlustähtaegu oma algatusel pikendada.
Haldusorgan võib menetlustähtaja pikendamise siduda käesoleva seaduse § 53 lõikes 1 loetletud kõrvaltingimustega.
Kui menetlustähtaeg on mööda lastud mõjuval põhjusel, võib haldusorgan oma algatusel või menetlusosalise taotlusel tähtaja ennistada.
Menetlustähtaja ennistamise põhjendatud taotlus tuleb esitada kahe nädala jooksul pärast menetlustoimingu sooritamist takistava asjaolu äralangemist.
Haldusorgan võib menetlusosaliselt ennistamise taotluse esitamisega üheaegselt nõuda menetlustoimingu sooritamist, mille tähtaja ennistamist taotletakse.
Menetlustähtaega ei ennistata, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta.
Menetlustähtaja ennistamise üle otsustab menetlustoimingut läbiviiva haldusorgani juht või tema poolt volitatud isik.
Seaduses võib ette näha juhud, millal ei saa menetlustähtaega ennistada.
Haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetluses menetlusosalise suhtes esimese menetlustoimingu sooritamisega.
Haldusorgan teatab menetlusosalistele haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks taotluse esitamisest.
Haldusmenetlus halduslepingu sõlmimiseks algab halduslepingu sõlmimise ettepaneku tegemisega.
Milliseid menetlustoiminguid peavad menetlusosalised sooritama.
Kui taotletava haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks on vajalik eelnevalt mõne muu haldusakti andmine, selgitab haldusorgan viivitamatult vajaliku haldusakti taotlemise ja taotluse läbivaatamise korda ning muu haldusakti andmise tingimusi.
Igaühel on õigus igas menetlusstaadiumis tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga, kui see on olemas.
Haldusorgan keelab toimiku, dokumendi või selle osaga tutvumise, kui selles sisalduvate andmete avaldamine on seadusega või selle alusel keelatud.
Toimikuga ja dokumentidega tutvumine toimub üldjuhul haldusorgani tööruumides ametiisiku juuresolekul.
Haldusorgan võib teha sellest korrast erandeid.
Dokumentidest väljavõtete või koopiate tegemine ning kulude hüvitamine toimub avaliku teabe seaduses (RT I 2000, 92, 597) sätestatud korras.
Haldusorganil on õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud.
Tõendiks võib olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus.
Menetlusosaline on kohustatud haldusorganile esitama ja teatavaks tegema talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid.
Selle kohustuse täitmata jätmisel võib haldusorgan soodustava haldusakti andmisel jätta taotluse läbi vaatamata.
Haldusorgan kaasab eksperdi või tunnistaja haldusmenetlusse tema nõusolekul, kui seadus ei näe ette tema menetluses osalemise kohustust.
Tunnistajana ei või menetlusse kaasata isikuid, keda keelab tunnistajana üle kuulata tsiviilkohtumenetluse seadustik.
Kui eksperdi osavõtt haldusmenetlusest on ette nähtud seadusega, võib ekspert arvamuse andmisest keelduda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel.
Tunnistaja kuulatakse üle tsiviilkohtumenetluse seadustikuga sätestatud korras.
Tunnistaja võib ütluste andmisest keelduda, kui ta on menetlusosalisega seotud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 103 lõikes 1 sätestatud viisil või tema poolt ütluste andmisega võiks kaasneda tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 103 lõikes 2 nimetatud tagajärg.
Eksperdil ja tunnistajal on õigus oma ülesannete täitmise eest saada tasu või hüvitist tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel.
Tunnistajale ja eksperdile raha väljamaksmise korra määrab Vabariigi Valitsus.
Väljaspool oma elukohta haldusmenetluses osalevale eksperdile või tunnistajale makstakse sõidu-, korteri- ja päevaraha Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud suuruses.
Eksperdi või tunnistaja kaasamise kulud kannab isik või haldusorgan, kelle taotlusel tunnistaja või ekspert kaasati.
Enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited.
Enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, peab haldusorgan andma talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks.
Kui haldusakti või toimingut ei ole võimalik anda või sooritada ettenähtud tähtaja jooksul, peab haldusorgan viivituseta tegema teatavaks haldusakti andmise või toimingu sooritamise tõenäolise aja ning näitama ettenähtud tähtajast mittekinnipidamise põhjuse.
Haldusorgani kutse peale on isik kohustatud ilmuma kutses märgitud ajal kutses ettenähtud kohta.
Kui menetlusosalisel ei ole mõjuval põhjusel võimalik kutse peale ilmuda, peab ta sellest viivitamata teatama haldusorganile.
Põhjuse mõjuvuse üle otsustab haldusorgan, teatades sellest viivitamata menetlusosalisele.
Kui menetlusosaline jääb menetlustoimingule mõjuva põhjuseta ilmumata, lahendab haldusorgan asja tema kohalolekuta.
Kui haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks taotluse esitanud isik jääb menetlustoimingule mõjuva põhjuseta ilmumata, võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata ja lõpetada haldusmenetluse.
Haldusakti adressaadi surma või lõppemise korral, kui haldusakt on seotud adressaadi isikuga.
Kui taotletud haldusakt otsustatakse jätta andmata, antakse selle kohta haldusakt.
Kui haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetluses otsustatakse jätta haldusakt andmata, teavitatakse sellest adressaati ja haldusmenetlus lõpeb.
Halduslepingu poole surma või lõppemise korral.
Toimingu adressaadi surma või lõppemise korral, kui toiming on seotud adressaadi isikuga.
Jõustunud kohtuotsusega on tühistatud kohtuotsus, millel haldusakt põhines.
Haldusorgan vaatab uuendatud menetluses asja läbi, arvestades käesoleva seaduse 4. peatüki 3. ja 4. jaos sätestatut.
Haldusmenetluse uuendamise taotlus tuleb esitada haldusmenetluse läbiviinud haldusorganile ühe kuu jooksul haldusmenetluse uuendamise asjaolude teadasaamisest alates.
Menetlustoiminguid, mida menetluse uuendamise põhjused ei puuduta, ei korrata.
Juhtudel, kui see on haldusorgani otsusel vajalik asja kiireks ja õigeks lahendamiseks.
Istungi viib haldusorgan läbi võimalikult kiiresti ja lihtsalt, tagades sealjuures menetlusosaliste õigused.
Istungil võivad peale haldusorgani esindajate ja menetlusosaliste viibida ka haldusorgani üle järelevalvet teostava haldusorgani esindajad.
Haldusorgan võib lubada istungist osa võtta ka muudel isikutel, kui sellele ei ole vastu ükski menetlusosaline.
Istungi juhataja võib istungilt kõrvaldada isiku, kes ei allu istungi juhataja poolt kindlaksmääratud istungi läbiviimise korrale.
Istung protokollitakse.
Seaduses sätestatud juhtudel viiakse haldusmenetlus õigusakti andmiseks läbi avatud menetlusena.
Kui see on vajalik asja lahendamiseks ega kahjusta oluliselt menetlusosaliste huve, võib haldusorgan viia avatud menetluse läbi ka muudel juhtudel.
Kui avatud menetluse läbiviimine on kohustuslik õigusakti andmiseks, viiakse avatud menetlus läbi ka õigusakti muutmiseks ja kehtetuks tunnistamiseks.
Ilmselgelt põhjendamatu taotluse võib haldusorgan jätta rahuldamata avatud menetlust läbi viimata.
Taotluse esitaja arvamus ja vastuväited tuleb sel juhul ära kuulata.
Peale käesoleva peatüki sätete kohaldatakse avatud menetluse suhtes ka muid haldusmenetlust reguleerivaid sätteid vastavalt avatud menetluse eesmärgile ja olemusele.
Taotlus avatud menetluses antava õigusakti andmiseks esitatakse kirjalikult.
Haldusorganile, kes peab õigusakti andmise kooskõlastama või selle eelnõu kohta arvamust avaldama, samuti haldusorganile, kelle haldusakti eeldab avatud menetluse korras õigusakti andmine.
Haldusorgan avaldab menetluse algatamise kohta teate vähemalt ühes üleriigilise levikuga ajalehes.
Kohalikku elu puudutavas küsimuses avatud menetluse algatamise teate võib avaldada kohalikus või maakondlikus ajalehes.
Teates märgitakse lühidalt taotluse sisu, avatud menetluse korras antava õigusakti eelnõu ja taotluse väljapaneku aeg ja koht ning ettepanekute ja vastuväidete esitamise tähtaeg.
Teate avaldamise kulud kannab taotleja.
Taotlus õigusakti andmiseks ja õigusakti eelnõu koos seletuskirjaga pannakse avalikkusele tutvumiseks välja, tagades avalikkusele nimetatud dokumentidega tutvumise võimaluse vähemalt kuni ettepanekute ja vastuväidete esitamise tähtaja lõpuni.
Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 märgitud dokumentidele pannakse avalikkusele tutvumiseks välja ka taotlusele lisatud ning menetluse käigus haldusorganile esitatud või tema poolt koostatud muud asjassepuutuvad olulised dokumendid.
Avalikkusele tutvumiseks ei panda välja andmeid, mille avaldamine on seadusega või selle alusel keelatud.
Eelnõu või taotluse väljapaneku eest vastutab avatud menetlust läbiviiv haldusorgan.
Huvitatud isikul ja isikul, kelle õigusi võib avatud menetluse korras antav õigusakt puudutada, on õigus määratud tähtaja jooksul esitada menetlust läbiviivale haldusorganile eelnõu või taotluse kohta ettepanekuid ja vastuväiteid.
Haldusorgan määrab ettepanekute ja vastuväidete esitamiseks tähtaja, mis ei või olla lühem kui kaks nädalat väljapaneku algusest arvates.
Kui menetluse algatamisest teatatakse pärast väljapaneku algust, ei või tähtaeg olla lühem kui kaks nädalat teatamisest arvates.
Taotluse esitajale tuleb anda võimalus enne asja otsustamist ettepanekute ja vastuväidetega tutvumiseks ning nende kohta arvamuse avaldamiseks.
Kui eelnõu või taotlust muudetakse pärast väljapanekut isiku kahjuks, kelle õigusi eelnõu või taotlus puudutab, teavitab haldusorgan teda sellest kirjalikult ning annab talle võimaluse tutvuda eelnõu või taotlusega ja esitada selle kohta ettepanekuid ja vastuväiteid.
Suuliselt esitatud arvamused, ettepanekud ja vastuväited protokollitakse.
Avatud menetluse korral otsustab haldusorgan õigusakti andmise pärast asja arutamist avalikul istungil.
Istungist teatab haldusorgan käesoleva seaduse §-s 47 ettenähtud korras.
Menetlusosalisel on õigus avaldada istungil asja kohta suuliselt arvamust.
See võimalus on ette nähtud seadusega.
Menetlusosaline loetakse asja arutamisest avalikul istungil loobunuks, kui haldusorgan on väljapaneku alguses või menetlusest teatamisel teinud ettepaneku asja arutamiseks ilma avalikku istungit läbi viimata ja menetlusosaline ei ole ettepanekute ja vastuväidete esitamise tähtajaks esitanud selle suhtes vastuväiteid.
Kui avaliku istungi toimumise aega ei ole teatavaks tehtud menetluse algatamise teates, saadetakse menetlusosalisele kutse käesoleva seaduse 1. peatüki 7. jaos sätestatud korras vähemalt 10 päeva enne istungit.
Kui avatud menetlus on ette nähtud seaduse või määrusega, võib haldusorgan kohustada istungil osalema tunnistajaid.
Haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt.
Üldkorraldus on haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele.
Teha õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omava asjaolu (eelhaldusakt).
Osahaldusakti ja eelhaldusakti suhtes kohaldatakse haldusakti sätteid.
Haldusakti hilisema muutmise, kehtetuks tunnistamise või kõrvaltingimuse kehtestamise võimaluse jätmine.
Kui haldusakti andmine tuleb otsustada halduse kaalutlusõiguse alusel.
Kui kõrvaltingimuse kehtivuse lõppemisel muutub haldusakt õigusvastaseks, tunnistab haldusorgan haldusakti viivitamatult kehtetuks või kehtestab uue kõrvaltingimuse.
Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav.
Haldusakt antakse kirjalikus vormis, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti.
Haldusakti võib anda muus vormis edasilükkamatu korralduse tegemiseks.
Isiku taotlusel, kellel on selleks põhjendatud huvi, tuleb muus vormis antud haldusakt tagantjärele viivituseta kirjalikult vormistada.
Kirjalikus vormis võib haldusakti anda ainult elektrooniliselt, kui adressaat on sellega nõus ja haldusakt ei kuulu avaldamisele.
Elektroonilise haldusakti suhtes kohaldatakse kirjalikule haldusaktile esitatavaid nõudeid, arvestades dokumendi elektroonilisest vormist tingitud erisusi.
Kirjalikus haldusaktis märgitakse selle andnud haldusorgani nimetus, haldusorgani juhi või tema volitatud isiku nimi ja allkiri, haldusakti väljaandmise aeg ning muud õigusaktiga ettenähtud andmed.
Haldusakti andmise kohta väljastatud tõend ei ole haldusakt.
Kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud.
Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud.
Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus.
Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.
Haldusakti andmise faktilist alust ei pea põhjenduses näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata.
Haldusaktis peab olema viide haldusakti vaidlustamise võimaluste, koha, tähtaja ja korra kohta.
Vaidlustamisviite puudumine ei mõjuta haldusakti kehtivust, vaidlustamise tähtaega ega too kaasa muid õiguslikke tagajärgi.
Vaidlustamisviite puudumist võib pidada haldusakti vaidlustamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks, kui tähtaja möödalaskmine on tingitud vaidlustamisviite puudumisest.
Haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.
Haldusorgan parandab seadusega haldusakti muutmiseks ettenähtud menetluskorda järgimata haldusaktis kirjavea ja muu ilmse ebatäpsuse, mis ei mõjuta haldusakti sisu.
Haldusorgan teeb haldusakti parandamise teatavaks haldusakti adressaadile.
Õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks on kohustuslik ainult kehtiv haldusakt.
Kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele.
Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa.
Haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel.
Haldusakt kehtib adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist.
Kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, hakkab avalikult teatavaks tehtud haldusakt kehtima 10. päeval pärast avaldamist.
Haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti.
Haldusakt tehakse menetlusosalisele teatavaks vabas vormis, kui seaduses või määruses ei ole sätestatud teisiti.
Kelle kahjuks tunnistatakse kehtetuks või muudetakse varasem haldusakt.
Kui haldusakti avalik teatavakstegemine on ette nähtud seaduse või määrusega.
Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 2 sätestatud juhul kannab haldusakti avalikult teatavaks tegemise kulud isik, kes avalikult teatavakstegemist nõudis.
Isikule, kelle taotlus haldusakti andmiseks jäetakse rahuldamata, tehakse kättetoimetamisega teatavaks haldusakti andmisest keeldumine.
Haldusakti avalikul teatavakstegemisel avaldatakse haldusakti andnud haldusorgani nimetus, haldusakti adressaadi nimi, haldusakti resolutiivosa ja viide kogu haldusaktiga tutvumise võimalustele.
Tühine haldusakt on kehtetu algusest peale.
Sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita.
Haldusakti osa tühisus toob kaasa kogu haldusakti tühisuse, kui tühise osata ei oleks haldusakti antud.
Haldusakti andnud organ võib haldusakti tühisuse igal ajal kindlaks teha.
Isik, kellel on selleks põhjendatud huvi, võib nõuda haldusorganilt ja halduskohtult haldusakti tühisuse kindlakstegemist.
Käesoleva jao sätteid kohaldatakse haldusakti kehtetuks tunnistamisele haldusorgani poolt.
Kehtetuks tunnistamise kohta sätestatut kohaldatakse ka haldusorgani poolt haldusakti muutmise ja haldusakti kehtivuse peatamise suhtes.
Haldusorgan otsustab haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama.
Kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid.
Kui kehtetuks tunnistamine toimub ühe isiku kasuks ja teise isiku kahjuks, lähtutakse sätetest, mis reguleerivad haldusakti kehtetuks tunnistamist isiku kahjuks.
Haldusakti, mis andmise ajal oli õigusvastane, võib isiku kasuks tunnistada kehtetuks nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt.
Õiguspärase haldusakti võib edasiulatuvalt kehtetuks tunnistada isiku kasuks, välja arvatud juhul, kui sama sisuga haldusakt tuleks uuesti välja anda või kui kehtetuks tunnistamine oleks vastuolus seadusega.
Kui langeb ära kestvalt õigusi piirava haldusakti andmise alus õiguslike või faktiliste asjaolude muutumise tõttu, tuleb haldusakt isiku taotlusel tunnistada kehtetuks asjaolude muutumisest alates.
Õigusvastase haldusakti võib, arvestades käesoleva seaduse §-s 67 sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt, kui seadus ei sätesta teisiti.
Isik ei kasuta haldusakti alusel üleantud raha või asja eesmärgipäraselt.
Haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, võib tunnistada isiku kahjuks tagasiulatuvalt kehtetuks käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1, 3 ja 4 sätestatud juhtudel.
Haldusakti võib käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 sätestatud juhul tunnistada kehtetuks asjaolude muutumisest alates, kui isik, kelle kahjuks haldusakt kehtetuks tunnistatakse, on jätnud süüliselt täitmata kohustuse teatada asjaolude olulisest muutumisest.
Isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades arvestab haldusorgan peale käesoleva seaduse § 64 lõikes 3 sätestatu ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks.
Haldusakti ei tohi tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks.
Kui ülekaalukast avalikust huvist tulenevalt tunnistatakse haldusakt isiku kahjuks kehtetuks, hüvitatakse isikule varaline kahju, mis tal haldusakti kehtima jäämise usaldamise tõttu on tekkinud või kindlasti tekib.
Haldusakt on antud isiku esitatud ebaõigete või mittetäielike andmete alusel või pettuse või ähvardusega või muul viisil haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusena.
Ebaõigete andmete esitamine ei välista usalduse arvestamist, kui ebaõigete või mittetäielike andmete esitamise on põhjustanud haldusorgan ja isik ei olnud ega pidanud olema haldusakti õigusvastasusest teadlik.
Isikul on õigus taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes juhul, kui ta võib taotleda käesoleva seaduse § 44 alusel haldusmenetluse uuendamist.
Muu haldusorgan võib haldusakti kehtetuks tunnistada ainult seaduses sätestatud juhul.
Pädevust ületades antud haldusakti võib tunnistada kehtetuks ka haldusakti andnud haldusorgan.
Haldusakt loetakse kehtetuks kehtetuks tunnistamise jõustumise hetkest, kui haldusorgan ei kehtesta teist ajamomenti.
Tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isikule üle antud asi, raha või muu soodustus tagastatakse või hüvitatakse eraõiguses alusetu rikastumise kohta kehtivate sätete kohaselt.
Tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isiku poolt haldusorganile üle antud asjade või raha tagastamise või hüvitamise osas kohaldatakse riigivastutuse seadust (RT I 2001, 15, 69).
Haldusakt tunnistatakse kehtetuks iseseisva haldusaktiga, mille suhtes kohaldatakse peale käesoleva jao sätete ka muid haldusakti kohta kehtivaid nõudeid.
Seadusega võib haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseid, võrreldes käesoleva jao sätetega, piirata või laiendada.
Isik, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, võib esitada vaide.
Vaiet ei saa esitada riikliku järelevalve korras antud akti või sooritatud toimingu peale ega haldusorgani, kelle üle teostab teenistuslikku järelevalvet Vabariigi Valitsus, akti või toimingu peale.
Ettekirjutuse tegemist haldusakti andmiseks, asja uueks otsustamiseks või toimingu sooritamiseks.
Haldusmenetluse toiming vaidlustatakse koos haldusaktiga (sisulise otsusega).
Muu seaduses sätestatud toimingu.
Kui seadusega ei ole sätestatud teistsugust vaidealluvust, esitatakse vaie haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani kaudu haldusorganile, kes teostab haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani üle teenistuslikku järelevalvet.
Kui haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani üle teenistuslikku järelevalvet teostavat organit ei ole, lahendab vaide haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgan.
Vaidemenetlus algab vaide esitamisega haldusorganile.
Vaie haldusaktile või toimingule tuleb esitada 30 päeva jooksul, kui seadus ei sätesta teisiti, arvates päevast, millal isik vaidlustatavast haldusaktist või toimingust teada sai või oleks pidanud teada saama.
Vaie esitatakse kirjalikult või suuliselt.
Suuline vaie protokollitakse haldusorganis ning sellele võetakse esitaja allkiri.
Vaidele lisatud dokumentide loetelu.
Vaidele kirjutab alla selle esitaja või tema esindaja.
Vaide esitaja esindaja lisab volikirja või muu volitust tõendava dokumendi, kui seda ei ole esitatud varem.
Vaide esitamise tähtaja võib ennistada käesoleva seaduse §-s 34 sätestatud tingimustel.
Kui vaie ei vasta käesoleva seaduse §-s 76 sätestatud nõuetele, aitab haldusorgan puudused kõrvaldada või annab isikule 10-päevase tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.
Samas asjas toimub kohtumenetlus.
Kui vaie ei kuulu haldusorgani pädevusse, tagastab haldusorgan vaide, selgitades, kuhu isik peab pöörduma, või edastab vaide pädevale haldusorganile, teatades sellest vaide esitajale.
Vaide tagastamisest teatatakse isikule kirjalikult vaide esitamisest alates seitsme päeva jooksul.
Teates tuleb vaide tagastamist põhjendada ning selgitada edasikaebamise korda.
Kui vaie vastab käesolevas seaduses sätestatud nõuetele, edastab haldusorgan vaide koos vajalike dokumentidega vaide saamisest alates seitsme päeva jooksul haldusorganile, kes teostab haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani üle teenistuslikku järelevalvet.
Kui haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgan leiab, et vaie on põhjendatud, võib ta ise selle rahuldada.
Vaiet lahendav haldusorgan võib haldusakti täitmise peatada, kui see on vajalik avaliku huvi, haldusakti adressaadi või kolmanda isiku õiguste kaitseks.
Sooritab teisi seaduses sätestatud toiminguid.
Vaiet läbi vaadates kontrollitakse haldusakti andmise õiguspärasust ja otstarbekust.
Vaiet läbi vaadates uuritakse dokumentaalseid tõendeid, kuulatakse ära asjast huvitatud isikute seletused ja ekspertide arvamused ning tunnistajate ütlused, vaadeldakse asitõendeid ja teostatakse paikvaatlusi.
Kui seadus ei sätesta teisiti, lahendatakse vaie 10 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile.
Kui vaiet on vaja täiendavalt uurida, võib vaiet läbivaatav haldusorgan vaide läbivaatamise tähtaega pikendada kuni 30 päeva võrra.
Tähtaja pikendamisest tuleb vaide esitajale kirjalikult teatada.
Jätta vaie rahuldamata.
Vaideotsus vormistatakse kirjalikult ja selles märgitakse resolutsioon vaide lahendamise kohta.
Vaideotsus toimetatakse vaide esitajale ja kolmandale isikule kätte.
Vaide rahuldamata jätmisel peab vaideotsus lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõuetele olema põhjendatud ja sisaldama selgituse halduskohtule kaebuse esitamise kohta.
Käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 kohaselt vormistatakse ka vaide tagastamine haldusorgani poolt.
Isikul, kelle vaie jääb vaidemenetluses rahuldamata või kelle õigusi on vaidemenetluses rikutud, on õigus pöörduda halduskohtumenetluse seadustikus (RT I 1999, 31, 425; 33, õiend; 40, õiend; 96, 846; 2000, 51, 321) sätestatud tingimustel ja korras kaebusega halduskohtusse.
Määrus on õigusakt, mille haldusorgan annab piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks.
Määrus on õiguspärane, kui see on kooskõlas kehtiva õigusega, vastab vorminõuetele ja kui selle on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan.
Määruse andmisele ei kohaldata käesoleva seaduse 1. osas sätestatut, välja arvatud 1. peatüki 1. ja 2. jao ning 3. peatüki sätted.
Määruse võib anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga.
Kohaliku elu küsimuse korraldamiseks võib kohaliku omavalitsuse organ anda määruse volitusnormita, välja arvatud juhul, kui seaduses on volitusnorm olemas.
Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata volitusnormita antud määruse kehtetuks tunnistamisel haldusorgani poolt.
Haldusorgan, keda on volitatud määrust andma, võib määruse andmise teisele haldusorganile edasi volitada ainult juhul, kui see võimalus on volitusnormis ette nähtud.
Kui küsimuse otsustamine on seadusega antud kohaliku omavalitsuse pädevusse, siis igal konkreetsel juhul, kui küsimus ei ole seadusega antud valla- või linnavolikogu ainupädevusse, võib valla- või linnavolikogu määruse andmise edasi volitada valla- või linnavalitsusele.
Määrus antakse kirjalikult.
Määruses tuleb viidata määruse andmise aluseks olevale volitusnormile.
Kui määruse annab haldusorgan edasivolituse alusel, tuleb viidata ka edasivolitusele.
Seda nõuet ei kohaldata volitusnormita antud määruse kehtetuks tunnistamise suhtes.
Määruses märgitakse selle andnud haldusorgani nimetus ning määruse andmise kuupäev ja number.
Määrus pealkirjastatakse.
Määrust muutvas või kehtetuks tunnistavas määruses tuleb nimetada ka muudetava või kehtetuks tunnistatava määruse pealkiri ja number ning määruse andmise kuupäev ja määruse avaldamismärge.
Määrusele kirjutatakse alla ja määrus avaldatakse seaduses ettenähtud korras.
Määrus kehtib, kuni selle tunnistab kehtetuks haldusorgan või Riigikohus või kehtivusaja lõppemiseni või volitusnormi kehtetuks tunnistamiseni.
Määrus hakkab kehtima (jõustub) kolmandal päeval pärast kehtivas korras avaldamist, kui seaduses või määruses endas ei ole sätestatud hilisemat tähtpäeva.
Seaduses ettenähtud juhul jõustub määrus käesolevas lõikes sätestatust varem.
Kui määrus on antud volitusnormi alusel, mis sisaldub Vabariigi Presidendi poolt väljakuulutatud, kuid veel jõustumata seaduses, ei jõustu määrus enne seaduse jõustumist.
Kui määrus on tühine, siis loetakse, et ta ei ole kunagi kehtinud.
Määrusest ei nähtu selle andnud haldusorgan.
Tühist määrust ei rakendata.
Haldusleping on kokkulepe, mis reguleerib haldusõigussuhteid.
Halduslepingu võib sõlmida kas üksikjuhtumi või piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks.
Vähemalt üks halduslepingu pool on riik, kohaliku omavalitsuse üksus, muu avalik-õiguslik juriidiline isik, eraõiguslik juriidiline isik või füüsiline isik, kes seaduse alusel täidab avaliku halduse ülesandeid.
Avalik-õigusliku juriidilise isiku nimel sõlmib halduslepingu haldusorgan, kelle pädevuses on täita halduslepingu esemeks olev ülesanne.
Piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks võib sõlmida halduslepingu vaid seaduses sisalduva volitusnormi alusel.
Haldusorgan võib sõlmida halduslepingu üksnes oma pädevuse piirides.
Haldusorgan ei või võtta endale halduslepinguga kohustusi, mis ületavad tema pädevuse.
Haldusorgan võib haldusakti andmise asemel sõlmida üksikjuhtumi reguleerimiseks halduslepingu isikuga, kellele haldusakt oleks muidu suunatud, kui seadus või määrus ei näe otseselt ette üksnes haldusakti andmist.
Haldusakti andmise asemel sõlmitud halduslepinguga isikule pandavad kohustused peavad olema vastavuses lepingu eesmärgiga ja lepingust tulenevate haldusorgani kohustustega.
Üksikjuhtumi reguleerimiseks halduslepingu sõlmimisele kohaldatakse käesoleva seaduse 1. osas sätestatut niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus halduslepingu olemusega.
Piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks sõlmitakse haldusleping tsiviilõiguslike lepingute sõlmimiseks ettenähtud korras.
Haldusleping sõlmitakse kirjalikult.
Haldusleping on õiguspärane, kui ta vastab käesoleva seaduse §-des 54-57 või §-des 89-91 ja § 92 lõikes 2 sätestatud nõuetele.
Nimetatud nõudeid kohaldatakse halduslepingule niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus halduslepingu olemusega.
Üksikjuhtumit reguleeriv haldusleping jõustub tsiviilõiguslike lepingute jõustumiseks ettenähtud korras.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud haldusleping piirab kolmanda isiku õigusi, jõustub leping alates kolmanda isiku poolt sellekohase kirjaliku nõusoleku andmisest.
Kui teise haldusorgani nõusolekul antava haldusakti andmise asemel sõlmitakse haldusleping, ei jõustu see enne teise haldusorgani nõusoleku saamist.
Piiritlemata arvu juhtumeid reguleeriv haldusleping jõustub määruse jõustumiseks ettenähtud korras.
Halduslepingut muudetakse ja see lõpetatakse tsiviilseadustes sätestatud korras, arvestades käesolevas paragrahvis kehtestatud erisusi.
Haldusorgan võib halduslepingut ühepoolselt muuta või halduslepingu lõpetada, kui see on tingimata vajalik, et vältida ülekaaluka avaliku huvi rasket kahjustamist.
Halduslepingu muutmise või lõpetamise korral käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul peab haldusorgan halduslepingu muutmist või lõpetamist põhjendama.
Halduslepingu muutmise või lõpetamise korral peab haldusorgan hüvitama lepingu teisele poolele sellega tekitatud varalise kahju.
Kui halduslepingu täitmine on pärast selle sõlmimist muutunud oluliselt raskemaks, võib raskustesse sattunud pool, keda ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud, nõuda halduslepingu muutmist vastavalt uutele oludele.
Kui see ei ole võimalik või kui teine pool sellest keeldub, võib raskustesse sattunud pool pöörduda kohtusse halduslepingu lõpetamise taotlusega.
Kui esinevad asjaolud, mis tingivad tsiviilõigusliku lepingu tühisuse.
Tühisele halduslepingule kohaldatakse tsiviilõiguslike lepingute tühisuse kohta sätestatut.
Halduslepingu õiguspärasuse nõuetele mittevastav, kuid mitte tühine haldusleping kehtib ja seda tuleb täita, välja arvatud juhul, kui üksikisikust lepingupool oli halduslepingu sõlmimisel halduslepingu õigusvastasusest teadlik või kui haldusleping sõlmiti tema poolt esitatud vale- või mittetäielike andmete alusel või haldusorgani ähvardamise, petmise või muul viisil õigusvastase mõjutamise tulemusel.
Kui haldusleping ei kuulu käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud põhjustel täitmisele, muudetakse haldusleping õiguspäraseks või lõpetatakse haldusorgani otsusel.
Halduslepingu lõpetamisel tagastavad pooled lepingu järgi saadu, tagastamise võimatuse korral hüvitavad saadu rahas.
Halduslepingutele kohaldatakse tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid, arvestades käesoleva seadusega kehtestatud erisusi.
Halduslepingutele, mille esemeks on riigi või kohaliku omavalitsuse haldusülesannete täitmiseks üleandmine muule isikule, kohaldatakse lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule ka haldusülesannete üleandmist reguleeriva seaduse nõudeid.
Toiming on haldusorgani tegevus, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes.
Käesoleva peatüki sätteid ei kohaldata menetlustoimingule.
Toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega.
Toiming võib piirata õigusi või vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus.
Toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra määrab haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid.
Kui toiminguga piiratakse isiku õigusi, on isikul õigus nõuda toimingu kirjalikku põhjendamist.
Toimingu põhjendamise nõue tuleb esitada haldusorganile kirjalikult viivitamata pärast toimingust teadasaamist.
Kui toiminguga rikutakse isiku õigusi, võib isik nõuda haldusorganilt või kohtult toimingu ärajätmist või lõpetamist ning toimingu tagajärgede kõrvaldamist ja kahju hüvitamist vastavalt riigivastutuse seadusele ning pöörduda selleks halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras.
Avaldustele vastamise seaduse (RT I 1994, 51, 857; 1996, 49, 953; 2000, 49, 304; 92, 597) § 9 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks.
Eesti keelt mittevaldavad isikud võivad suulises suhtlemises riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse teenistujate või töötajatega poolte kokkuleppel kasutada ka võõrkeelt, mida teenistujad või töötajad oskavad.
Eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusele kohaldatakse käesolevat seadust juhul, kui seda näeb ette eriseadus.
Käesolevas seaduses sätestatakse Eesti territooriumi haldusjaotus, haldusterritoriaalse korralduse muutmise ning haldusüksuste piiride ja nimede muutmise alused ja kord.
Eesti maismaa-, mere- ja õhupiiriga seonduvat reguleerib riigipiiri seadus (RT I 1994, 54, 902).
Eesti territooriumi haldusjaotus on Eesti territooriumi jaotus maakondadeks, valdadeks ja linnadeks.
Maakonnas teostatakse seaduse alusel riiklikku haldamist maavanema ja valitsusasutuste poolt.
Vallas ja linnas teostatakse omavalitsuslikku haldamist kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (RT I 1993, 37, 558; 1994, 12, 200; 19, 340; 72, 1263; 84, 1475; 1995, 16, 228; 17, 237; 23, 334; 26-28, 355; 59, 1006; 97, 1664; 1996, 36, 738; 37, 739; 40, 773) paragrahvides 3 ja 4 sätestatud alustel.
Vallas ja linnas võib moodustada vastavalt osavaldu ja linnaosi seaduses sätestatud korras.
Haldusterritoriaalne korraldus on Eesti territooriumi jagunemine haldusüksusteks.
Haldusüksus on haldusjaotusel põhinev, seaduse ja teiste õigusaktidega kindlaks määratud staatuse, nime ja piiridega üksus, mille territooriumi ulatuses teostatakse riiklikku või omavalitsuslikku haldamist.
Haldusüksuste nimistu kinnitab ja selles teeb muudatusi Vabariigi Valitsus.
Haldusüksuste nimistu ja selles tehtud muudatused avaldatakse Riigi Teatajas.
Haldusüksuse piirid kantakse riigi maakatastri kaardile.
Eesti Vabariigi pealinn on Tallinn.
Asustusüksused on asula ja asum.
Vald jaguneb asulateks, milleks on külad, alevikud, alevid ja vallasisesed linnad.
Linn haldusüksusena on samades piirides ka asula.
Linn võib jaguneda asumiteks.
Asustusüksuste liik, nimi ja lahkmejooned määratakse, lähtuvalt valla- või linnavolikogude taotlustest, Vabariigi Valitsuse poolt määratud alustel ja korras.
Asustusüksused on arvestuse aluseks riiklikes toimingutes, sealhulgas statistika ja aadressisüsteemi korraldamisel ning registrite ja katastrite pidamisel.
Haldusterritoriaalse korralduse muutmine on ühe või mitme uue haldusüksuse moodustamine ühe või mitme senise haldusüksuse baasil.
Haldusüksuste piiride korrigeerimisel vastavalt maakorraldus- ja ehitusplaneerimisvajadustele.
Haldusterritoriaalse korralduse muutmise algatamine valdade ja linnade osas, samuti valla või linna piiride ja nime muutmise algatamine võib toimuda Vabariigi Valitsuse või asjaomaste volikogude poolt.
Haldusterritoriaalse korralduse ning haldusüksuste piiride ja nimede muutmisega kaasnevad kulud kaetakse kohalike omavalitsusüksuste ning asjaomaste valitsusasutuste poolt vastavalt nende pädevusele ja huvitatud poolte kokkuleppele.
Haldusterritoriaalse korralduse ning haldusüksuse piiride muutmisega kaasnev elanike arvamuse väljaselgitamine tähendab nende isikute arvamuse uurimist, kes on kantud valijate arvestuse pidamiseks asutatud riiklikesse registritesse asjaomases vallas või linnas.
Elanike arvamuse väljaselgitamise ulatuse otsustab asjaomane volikogu kooskõlas järgmiste alustega: 1) haldusterritoriaalse korralduse muutmise juhul korraldatakse elanike arvamuse väljaselgitamine kõigis asjaomastes omavalitsusüksustes; 2) territooriumiosa ühe haldusüksuse koosseisust teise haldusüksuse koosseisu arvamisel korraldatakse elanike arvamuse väljaselgitamine asjaomasel territooriumiosal; 3) haldusüksuste piiride korrigeerimisel vastavalt maakorraldus- ja ehitusplaneerimisvajadustele elanike arvamuse väljaselgitamist üldjuhul ei toimu, vajaduse korral selgitatakse vaid asjaomaste elanike arvamus; 4) lisaks eeltoodule võib korraldada nende asjaomaste kinnisasja ning eluruumi kui vallasasja omanike arvamuse väljaselgitamise, kes ei ole antud valla või linna elanikud; 5) valla või linna elanike arvamuse väljaselgitamise ulatus vormistatakse volikogu otsusena kooskõlas käesoleva lõike punktides 1-4 sätestatud alustega.
Haldusterritoriaalse korralduse muutmise maakondade osas otsustab Riigikogu.
Haldusterritoriaalse korralduse muutmise valdade ja linnade osas otsustab Vabariigi Valitsus.
Haldusüksuse piiride muutmise otsustab Vabariigi Valitsus.
Haldusüksuse piiride korrigeerimise maakorraldus- ja ehitusplaneerimisvajadustest lähtuvalt otsustab Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutus.
Haldusüksuse nime muutmise otsustab Vabariigi Valitsus.
Valla või linna maakondliku kuuluvuse muutmise otsustab Vabariigi Valitsus.
Valla või linna staatuse muutmise otsustab Vabariigi Valitsus.
Vabariigi Valitsus algatab haldusterritoriaalse korralduse või piiride muutmise, tehes maavanema kaudu vastava ettepaneku asjaomasele valla või linna volikogule (edaspidi volikogu).
Vabariigi Valitsus lisab ettepanekule seletuskirja, milles peab olema märgitud haldusterritoriaalse korralduse või piiride muutmise vajaduse põhjendus, ning vastava valla või linna kaardi koos kavandatava piiri kirjeldusega.
Haldusterritoriaalse korralduse või piiride muutmisega kaasnevate võimalike organisatsiooniliste ning eelarveliste ja muude varalisi kohustusi ja õigusi käsitlevate küsimuste lahendamise.
Volikogu esitab oma arvamuse haldusterritoriaalse korralduse või piiride muutmise kohta otsuse vormis asjaomasele maavanemale.
Maavanem esitab volikogu otsuse koos käesoleva paragrahvi lõikest 2 tuleneva dokumentatsiooniga ja omapoolse arvamusega Siseministeeriumile.
Haldusterritoriaalse korralduse või piiride muutmist sooviv volikogu esitab otsusena vormistatud ettepaneku teistele asjaomastele volikogudele.
Ettepaneku saanud volikogu esitab ettepaneku teinud volikogule ühe kuu jooksul otsuse haldusterritoriaalse korralduse või piiride muutmise algatamisega nõustumise või sellest keeldumise kohta.
Haldusterritoriaalse korralduse või piiride muutmise algatamisest keeldumise otsus peab olema põhjendatud.
Kui mõni asjaomane volikogu ei nõustu haldusterritoriaalse korralduse või piiride muutmisega või peab küsimuste lahendatust ebapiisavaks, lõpetatakse vastav menetlus või jätkatakse küsimuste lahendamist.
Asjaomane volikogu teeb otsuse haldusterritoriaalse korralduse või piiride muutmise taotluse kohta pärast kõigi sellega seotud küsimuste lahendamist.
Valimisringkondade ja -jaoskondade, samuti valimiskomisjonide ja jaoskonnakomisjonide moodustamist ning volikogu liikmete arvu käsitlevad konsensuslikud otsused võtavad vastu asjaomased omavalitsusorganid kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadusega (RT I 1996, 37, 739) sätestatud korras vastavalt taotletavale haldusterritoriaalsele korraldusele.
Nimetatud otsuste jõustumise ajana sätestatakse Vabariigi Valitsuse haldusterritoriaalset korraldust muutva määruse jõustumise aeg.
Haldusterritoriaalse korralduse või haldusüksuste piiride muutmisega kaasnevate küsimuste lahendamise kohta asjaomasele volikogule esitatud protestid ja seisukohad.
Nõuded volikogu poolt esitatava dokumentatsiooni vormistamise kohta määrab Vabariigi Valitsus.
Kui haldusterritoriaalse korralduse või valla või linna piiride muutmisega kaasneb maakondade piiride muutmine, esitatakse dokumentatsioon koos kaardimaterjaliga kõigile asjaomastele maavanematele.
Volikogu otsus haldusterritoriaalse korralduse või piiride muutmise taotlemise kohta avalikustatakse vähemalt kaks nädalat enne maavanemale esitamist.
Haldusterritoriaalse korralduse muutmisel või territooriumiosa ühe haldusüksuse koosseisust teise haldusüksuse koosseisu arvamisel esitatakse maavanemale volikogu otsus nõutava dokumentatsiooniga hiljemalt seitse kuud enne kohaliku omavalitsuse volikogu korraliste valimiste päeva.
Maavanem esitab haldusterritoriaalse korralduse või piiride muutmise taotluse koos nõutava dokumentatsiooni ja omapoolse arvamusega Siseministeeriumile kahe kuu jooksul nende laekumisest arvates.
Volikogu otsust haldusterritoriaalse korralduse või piiride muutmise ja sellega kaasnevate küsimuste lahendamise kohta võivad huvitatud isikud maavanema või Vabariigi Valitsuse ees vaidlustada kahe kuu jooksul, arvates volikogu vastava otsuse asukohajärgsele maavanemale esitamisest.
Siseministeeriumil on õigus nõuda asjaomastelt volikogudelt täiendavaid andmeid kaebuste ja protestide lahendamiseks või ekspertiisideks.
Vabariigi Valitsuse määrus haldusterritoriaalse korralduse muutmise kohta jõustub Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval, kuid mitte hiljem kui 90 päeva enne kohaliku omavalitsuse volikogu korraliste valimiste päeva.
Kohaliku omavalitsuse volikogu valimised ja selleks vajalikud valimistoimingud viiakse läbi kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse alusel vastavalt määrusega kehtestatavale haldusterritoriaalsele korraldusele.
Haldusterritoriaalse korralduse ning sellest tulenev haldusüksuste nimistu muudatus valdade ja linnade osas jõustub vastavalt kehtestatavale haldusterritoriaalsele korraldusele toimunud kohaliku omavalitsuse volikogu valimistulemuste väljakuulutamise päeval.
Haldusterritoriaalse korralduse muutmise kohta Vabariigi Valitsuse antud määruse jõustumise päevast alates kuni valimistulemuste väljakuulutamise päevani võivad asjaomased volikogud varalisi kohustusi, mis ei ole kaetud jooksva aasta eelarvega, võtta ainult vastastikuse konsensuse korras.
Volikogude valimistulemuste väljakuulutamise päevast jõustuvad endiste volikogude konsensuslikud otsused käesoleva seaduse paragrahv 9 lõike 7 punktides 8 ja 9 sätestatud probleemide lahendamise kohta.
Osavalla ja linnaosa piiride muutmise algatamine toimub kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses (RT I 1993, 37, 558; 1994, 12, 200; 19, 340; 72, 1263; 84, 1475; 1995, 16, 228) osavalla ja linnaosa moodustamiseks ettenähtud korras.
Osavalla või linnaosa piiride muutmise otsustab volikogu.
Valla või linna nime muutmise taotlemiseks võtab kohaliku omavalitsusüksuse volikogu vastu motiveeritud otsuse.
Seletuskirja, milles peab olema märgitud nime muutmise vajaduse põhjendus lähtuvalt kohalikest ajaloolistest, geograafilistest, looduslikest ja muudest tingimustest ning võttes arvesse vastava valla või linna elanike soovi.
Maavanem esitab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud otsused ja dokumendid koos omapoolse arvamusega Siseministeeriumile ühe kuu jooksul otsuse laekumisest arvates.
Vallale või linnale ei või anda mõne muu valla või linna nime.
Osavalla ja linnaosa nime muutmise algatamine toimub kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses osavalla ja linnaosa moodustamiseks ettenähtud korras.
Osavalla või linnaosa nime muutmise otsustab volikogu.
Haldusüksuse piirid tähistatakse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Kanded katastrikaardile teeb katastripidaja.
Katastrikaardile kantakse riigipiir, maakonna, valla ja linna halduspiirid, alevi, aleviku, küla, katastripiirkonna, asumi ja katastriüksuste piirid ning katastritunnused.
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadluse „Muudatuste tegemise kohta mõnedes Eesti NSV seadusandlikes aktides“ punkt 3 (ENSV Teataja 1986, 10, 132).
Käesoleva seaduse paragrahv 16 punktid 1 ja 3-6 jõustuvad 1995. aasta 1. septembril.
Abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel.
Õigusliku tähendusega on ainult abielu, mille sõlmimisel on koostatud perekonnaseisuasutuse abieluakt.
Abielu sõlmitakse mitte varem kui ühe kuu ja mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel abiellujate poolt perekonnaseisuasutusele avalduse esitamisest.
Mõjuvatel põhjustel võib abiellujate soovil perekonnaseisuasutus käesoleva paragrahvi 3. lõikes sätestatud tähtaegu lühendada või pikendada.
Tähtaega võib pikendada kuni kuue kuuni, arvates avalduse esitamisest.
Abielu sõlmivad abiellujad isiklikult, üheaegselt kohal olles.
Abielu on sõlmitud, kui abiellujad on abieluaktile alla kirjutanud.
Abielu sõlmitakse abiellujate ühisel soovil.
Abielu ei või sõlmida, kui abielluja ei kinnita oma abiellumissoovi või kui abielluja ei ole abiellumisealine või kui ilmnevad käesoleva seaduse paragrahvis 4 nimetatud asjaolud.
Isik on abiellumisealine, kui ta on saanud 18-aastaseks.
15-18-aastane alaealine võib abielluda oma vanemate või eestkostja kirjalikul nõusolekul.
Kui lapsel on üks vanem või teine vanem on teadmata kadunuks või teovõimetuks tunnistatud, samuti kui ühelt vanemalt on vanema õigused ära võetud, piisab 15-18-aastase alaealise abiellumiseks ühe vanema nõusolekust.
Kui kas või üks vanematest või eestkostja ei anna abiellumiseks nõusolekut, võib kohus anda abiellumisloa ühe vanema või eestkosteasutuse avalduse alusel.
Kohus annab abiellumisloa, kui abiellumine vastab alaealise huvidele.
Isikute vahel, kellest vähemalt üks on tunnistatud teovõimetuks.
Lisaks käesoleva seaduse §-s 4 sätestatule on kiriku, koguduse või koguduste liidu vaimulikul, kellele käesoleva seaduse § 130 1 alusel on siseminister andnud abielu sõlmimise õiguse, õigus keelduda abielu sõlmimisest, kui abielluja ei vasta kirikus, koguduses või koguduste liidus kehtiva usutunnistuse järgsetele abielu sõlmimise tingimustele.
Abielu sõlmimisel valivad abikaasad ühiseks perekonnanimeks ühe abikaasa perekonnanime või kumbki abikaasa säilitab oma abielueelse perekonnanime või abielueelsele perekonnanimele lisatakse abikaasa soovil teise abikaasa perekonnanimi.
Abikaasade isiklikke õigusi ja vabadusi kitsendavad kokkulepped on tühised.
Abikaasade varalised õigused määratakse kindlaks seaduses ja abieluvaralepinguga, kui see on sõlmitud.
Abieluvaralepinguga võivad abikaasad kindlaks määrata vastastikused varalised õigused ja kohustused erinevalt käesoleva peatüki 3. jaos sätestatust, kui seadusest ei tulene teisiti.
Kui abieluvaralepingut ei ole sõlmitud või kui leping ei hõlma abikaasade kogu vara, kohaldatakse abikaasade vara või abieluvaralepinguga hõlmamata vara suhtes käesoleva peatüki 3. jaos sätestatut.
Abikaasade muud vastastikused varalised õigused ja kohustused, kui see ei ole vastuolus seadusega.
Loobuda abikaasade ühisvara jagamise õigusest abielu lõppemisel.
Abieluvaralepingu võib sõlmida enne abiellumist või abielu kestel.
Poolte kokkuleppel võib abieluvaralepingut muuta või sõlmida uue abieluvaralepingu.
Varem sõlmitud abieluvaraleping kehtib muutmata osas, samuti osas, mis ei ole vastuolus hiljem sõlmitud abieluvaralepinguga.
15-18-aastane alaealine võib sõlmida abieluvaralepingu, kui ta on saanud abiellumiseks nõusoleku või loa (paragrahv 3).
Abieluvaraleping tõestatakse notariaalselt.
Enne abiellumist sõlmitud abieluvaralepingust tekivad abikaasade vastastikused õigused ja kohustused abielu sõlmimise ajast.
Abieluvaraleping kantakse abikaasa nõudel abieluvaralepingu registrisse.
Abieluvaralepingust tulenevad abikaasa varalised õigused kehtivad kolmandate isikute suhtes, kui abieluvaralepingu kohta on tehtud kanne abieluvaralepingu registrisse enne kolmanda isiku nõude tekkimist.
Abieluvaralepingu registrit peetakse seaduses sätestatud korras.
Abieluvaraleping lõpetatakse poolte notariaalselt tõestatud kokkuleppel või ühe abikaasa nõudel kohtu poolt.
Teine abikaasa kahjustab oluliselt abikaasade vara või teeb tegusid, mis võivad abikaasade vara oluliselt kahjustada.
Abieluvaralepingu lõpetamisel lõpevad abieluvaralepingust tulenevad õigused ja kohustused.
Abikaasade ühis- ja lahusvara, mille kohta oli sõlmitud abieluvaraleping, määratakse kindlaks ja ühisvara jagatakse vastavalt abieluvaralepingule.
Abieluvaralepingu lõpetamisel poolte kokkuleppel võivad abikaasad kokku leppida, et abieluvaralepingut ei ole tervikuna või teatud osas sõlmitud.
Abieluvaraleping lõpeb abikaasa surma või abielu lahutamisega.
Abieluvaralepingu lõppemisel abikaasa surma korral või abielu lahutamisel lõpevad abieluvaralepingust tulenevad õigused ja kohustused.
Abikaasade ühis- ja lahusvara määratakse kindlaks ning ühisvara jagatakse vastavalt abieluvaralepingule.
Kui abieluvaralepingust tuleneb lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustus pärast abielu lahutamist, jääb see kohustus pärast abielu lahutamist kestma.
Kui abieluvaraleping on tunnistatud kehtetuks või on tühine tsiviilseadustiku üldosa tehingute kehtetuse kohta käivate sätete alusel, kohaldatakse abielu kestel omandatud vara suhtes käesoleva peatüki 3. jao sätteid.
Abielu kehtetuks tunnistamisel on abieluvaraleping tühine.
Sel juhul kohaldatakse kehtetu abielu kestel omandatud vara suhtes käesoleva seaduse paragrahv 36 3. või 4. lõikes sätestatut.
Abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara.
Kohus võib abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud.
Abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist.
Abielu kestel omandatud isiklikud tarbeesemed on abikaasa lahusvara.
Abikaasad võivad omavahel teha tehinguid lahusvaraga, samuti sõlmida ühisvara täieliku või osalise jagamise kokkuleppeid või kokkuleppeid ühisvara või selle osa valdamise, kasutamise ja käsutamise kohta.
Abikaasadel on võrdne õigus ühisvara vallata, kasutada ja käsutada.
Abikaasad valdavad, kasutavad ja käsutavad ühisvara kokkuleppel.
Kokkuleppe puudumisel lahendab vaidluse ühisvara valdamise või kasutamise üle kohus abikaasa nõudel.
Kui üks abikaasa teeb tehingu abikaasade ühisomandis oleva vallaasja võõrandamiseks, eeldatakse teise abikaasa nõusolekut.
Abikaasade ühisomandis olevat registrisse kandmisele kuuluvat vallasasja ei või võõrandada ega pantida teise abikaasa kirjaliku nõusolekuta, sõltumata sellest, kumma abikaasa nimel on vallasasi registrisse kantud.
Kui käesoleva peatüki 2. ja 3. jao sätete alusel võib kinnisasja lugeda abikaasade ühisvaraks ja selle omanikuna on kinnistusraamatusse kantud üks abikaasa, kantakse teine abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel.
Kui kinnistusraamatusse omanikuna kantud abikaasa keeldub ühise avalduse esitamisest, võib teine abikaasa kohtu korras nõuda enda ühisomanikuks tunnistamist ja kinnistusraamatu kande muutmist.
Abikaasade ühisvara võidakse jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda.
Kui ühisvara jagamise ajal abikaasade abielusuhted ei ole lõppenud, määratakse ühisvara kindlaks jagamise aja seisuga.
Kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga.
Abikaasad jagavad ühisvara kokkuleppel.
Abikaasade ühisomandis oleva kinnisasja jagamise leping tuleb tõestada notariaalselt.
Vaidluse korral jagab kohus ühisvara ühe või mõlema abikaasa nõudel.
Ühisvara jagamisel jagamata jäänud vara, samuti vara, mida abikaasad omandavad abielu kestel pärast ühisvara jagamist, on abikaasade ühisvara.
Abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel.
Kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel.
Abikaasade ühisvara jagamisel määratakse kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena.
Kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse.
Oma varalise kohustuse eest vastutab abikaasa oma lahusvaraga ja ühisvara selle osaga, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel.
Perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi vastutavad abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga.
Kui ühe abikaasa kuriteo läbi suurenes abikaasade ühis- või teise abikaasa lahusvara, hüvitatakse kuriteoga tekitatud kahju lisaks käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatule ka teise abikaasa osa arvel ühisvaras, samuti teise abikaasa lahusvara arvel selle osa ulatuses, mille võrra tema lahusvara kuriteo läbi suurenes.
Abikaasa on kohustatud abi vajavat töövõimetut abikaasat, samuti abikaasat raseduse ja lapse hooldamise ajal kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni ülal pidama, kui kohustatud abikaasa varaline seisund ülalpidamist võimaldab.
Abivajaval töövõimetul lahutatud abikaasal on õigus saada endiselt abikaasalt ülalpidamist, kui ta invaliidistus või jõudis pensioniikka abielu kestel ja kui kohustatud lahutatud abikaasa varaline seisund ülalpidamist võimaldab.
Lahutatud abikaasal on õigus saada lahutatud abikaasalt ülalpidamist raseduse ja lapse hooldamise ajal kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, kui laps oli eostatud abielu kestel ja kui kohustatud lahutatud abikaasa varaline seisund ülalpidamist võimaldab.
Kui abielu on kestnud vähemalt 25 aastat, on lahutatud abikaasal õigus saada lahutatud abikaasalt ülalpidamist ka siis, kui abivajav abikaasa jõudis pensioniikka või invaliidistus kolme aasta jooksul pärast abielu lahutamist ja kui kohustatud lahutatud abikaasa varaline seisund ülalpidamist võimaldab.
Kui abikaasa või lahutatud abikaasa ei täida käesoleva seaduse paragrahvides 21 ja 22 sätestatud ülalpidamiskohustust, mõistab kohus elatise abikaasa või lahutatud abikaasa ülalpidamiseks välja igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi abikaasa varalisest seisundist ja abivajadusest.
Varalise seisundi või abivajaduse muutumisel võib abikaasa või lahutatud abikaasa nõuda elatise suuruse muutmist või elatise maksmise lõpetamist.
Kui abielu kestis lühikest aega või muul kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjusel.
Abikaasa ülalpidamiskohustus lõpeb, kui langevad ära käesoleva seaduse paragrahvides 21 ja 22 sätestatud ülalpidamiskohustuse alused, samuti kui ülalpidamist saav lahutatud abikaasa abiellub uuesti.
Abielu lõpeb abikaasa surmaga või abielu lahutamisega.
Abielu lahutab perekonnaseisuasutus või kohus.
Perekonnaseisuasutuses lahutatakse abielu abikaasade kokkuleppel nende ühise kirjaliku avalduse alusel, mille abikaasad esitavad isiklikult perekonnaseisuasutusele.
Abielu lahutatakse mitte varem kui ühe kuu ja mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel avalduse esitamisest.
Kui abikaasa ei saa ühise avalduse esitamiseks isiklikult perekonnaseisuasutusse ilmuda, võib ta esitada notariaalselt tõestatud eraldi avalduse.
Perekonnaseisuasutuses lahutatakse abielu ühe abikaasa avalduse alusel, kui teine abikaasa on tunnistatud teadmata kadunuks või teovõimetuks.
Perekonnaseisuasutuses ei lahutata abielu, kui abikaasa soovib, et koos abielu lahutamisega lahendataks lapsesse puutuv või ühisvara jagamisse puutuv vaidlus või mõistetaks välja elatis.
Kohus lahutab abielu abikaasa nõudel, kui abikaasad vaidlevad abielu lahutamise üle või kui abikaasa koos abielu lahutamisega soovib lahendada käesoleva seaduse paragrahv 28 4. lõikes nimetatud vaidluse.
Abielu lahutatakse, kui kohus teeb kindlaks, et abielu jätkamine on võimatu.
Abielu lahutamisel lahendab kohus abikaasade nõudel lapsesse puutuva vaidluse, vaidluse elatise või ühisvara jagamise üle.
Kui kohus ei rahulda abielu lahutamise nõuet, jäetakse nõue lapsesse puutuvas, elatise ja ühisvara jagamise vaidluses läbi vaatamata.
Kui kolmas isik on esitanud nõude ühisvara suhtes, lahendab kohus ühisvara jagamise vaidluse abielulahutusest eraldi menetluses.
Abielu lahutamise kohtuotsuse ärakirja saadab kohus 10 päeva jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist perekonnaseisuasutusele, kus abielu on sõlmitud.
Abielu lahutamisel kohtus - kohtuotsuse jõustumisest.
Abiellumisel oma perekonnanime muutnud abikaasa soovile vastavalt jäetakse temale abiellumisel võetud perekonnanimi või antakse tagasi abielueelne perekonnanimi.
Perekonnanime muutus märgitakse kohtuotsuses või abielulahutusaktis.
Surnuks tunnistatud abikaasa tagasitulekul loetakse abielu taastatuks, kui kumbki abikaasa ei ole uuesti abiellunud.
Abielu loetakse taastatuks pärast surnuks tunnistamise tühistamise kohtuotsuse jõustumist.
Teadmata kadunuks tunnistatud abikaasa tagasitulekul võidakse abielu, mis on lahutatud seoses abikaasa teadmata kadunuks tunnistamisega, taastada, kui kumbki lahutatud abikaasadest ei ole uuesti abiellunud.
Abielu taastab perekonnaseisuasutus abikaasade avalduse ja teadmata kadunuks tunnistamise tühistamise kohtuotsuse alusel.
Abielu loetakse taastatuks abielulahutusmärke tühistamisest abieluaktis.
Kohus tunnistab abielu kehtetuks üksnes siis, kui abielu sõlmides on rikutud käesoleva seaduse paragrahvide 3 ja 4 sätteid, samuti kui sõlmiti näilik abielu või kui abielu sõlmimise nõusolek saadi abielluja tahte vastaselt pettuse või sunniga.
Abielu kehtetuks tunnistamise kohtuotsuse ärakirja saadab kohus 10 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest perekonnaseisuasutusele, kus abielu on sõlmitud.
Muu isik, kelle õigusi on rikutud käesoleva seaduse paragrahv 4 sätete rikkumisega.
Pettuse või sunni mõjul sõlmitud abielu kehtetuks tunnistamise nõude aegumistähtaeg on üks aasta abielu sõlmimisest.
Kohus võib abielu jätta kehtetuks tunnistamata, kui on ära langenud asjaolud, mis vastavalt käesoleva seaduse paragrahv 33 1. lõikele on abielu kehtetuks tunnistamise aluseks.
Abielu tunnistatakse kehtetuks algusest peale.
Isikutel, kelle abielu on kehtetuks tunnistatud, ei ole abielust tulenevaid õigusi ja kohustusi teineteise suhtes.
Kui abielu on tunnistatud kehtetuks, kohaldatakse kehtetu abielu kestel abikaasade poolt ühiselt omandatud vara suhtes kaasomandi sätteid.
Kaasomanike osad määrab vaidluse korral kohus.
Kui abielu on tunnistatud kehtetuks seetõttu, et üks abielluja varjas teise abielluja eest, et ta on juba abielus, või mõjutas teist abikaasat abielluma pettuse või sunniga, võib kohus temalt välja mõista käesoleva seaduse paragrahvides 21 ja 22 sätestatud alustel elatise temaga kehtetus abielus olnud isikule ning selle isiku nõudel jagada kehtetu abielu kestel omandatud vara käesoleva seaduse 3. peatüki 3. jao sätete alusel.
Kehtetuks tunnistatud abielust sündinud lastel on samad õigused ja kohustused kui abielust sündinud lastel.
Vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad laste põlvnemisest, mis on tõestatud seaduses sätestatud korras.
Laps põlvneb emast, kes on tema sünnitanud.
Laps põlvneb isast, kes on tema eostanud.
Selle seaduse tähenduses loetakse lapseks alaealist isikut.
Laps, kes on sündinud või eostatud vanemate abielu kestel, loetakse põlvnevaks mehest, kes on lapse emaga abielus.
Lapse sünniakti kantakse emana isik, kes on lapse sünnitanud, ja isana isik, kes on lapse emaga abielus, ükskõik kumma avalduse alusel.
Kui abielu kestel sündinud või eostatud laps ei põlvne lapse emaga abielus olevast mehest, ei kanta abikaasade ühisel avaldusel lapse emaga abielus olevat meest isana lapse sünniakti.
Laps, kes sündis pärast lapse emaga abielus olnud mehe surma, loetakse eostatuks abielu kestel, kui mehe surma päevast lapse sündimiseni ei ole möödunud üle 10 kuu.
Laps, kes sündis pärast abielu lahutamist või kehtetuks tunnistamist, loetakse eostatuks abielu kestel, kui abielu lahutamise või kehtetuks tunnistamise päevast lapse sündimiseni ei ole möödunud üle 10 kuu.
Kui mees on andnud kirjaliku nõusoleku abikaasa kunstlikuks viljastamiseks, loetakse laps temast põlvnevaks.
Kunstliku viljastamise doonoril ei ole õigust nõuda ema ega lapse isiku kindlakstegemist ega enda tunnistamist isaks.
Kohus ei tuvasta lapse põlvnemist kunstliku viljastamise doonorist.
Kunstliku viljastamise korraldanud isikud on kohustatud hoidma kunstliku viljastamise saladust.
Lapse põlvnemine isast, kes ei ole lapse emaga abielus, tehakse kindlaks lapse isa ja ema ühise kirjaliku avalduse alusel, mille nad isiklikult esitavad perekonnaseisuasutusele.
Kui vanemad ei saa isiklikult ühist avaldust perekonnaseisuasutusele esitada, võib kumbki esitada notariaalselt tõestatud avalduse.
Lapse emalt on vanema õigused ära võetud.
Vanemate ühise või isa avalduse alusel teeb perekonnaseisuasutus sünniakti kande lapse isa kohta.
Kui lapse vanemad ei ole omavahel abielus ja lapse põlvnemist ei ole võimalik kindlaks teha, võib põlvnemist isast tuvastada kohtus ema, lapse eestkostja, eestkosteasutuse või isiku nõudel, kes end lapse isaks peab.
Kui lapse põlvnemine ei ole tuvastatud enne tema täisealiseks saamist, võib lapse põlvnemist isast tuvastada üksnes täisealiseks saanud lapse nõudel.
Põlvnemise isast tuvastab kohus asjaolude alusel, mis võimaldavad meest lapse isaks pidada.
Põlvnemise tuvastamise kohtuotsuse ärakirja saadab kohus 10 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest perekonnaasutusele, kus asub lapse sünniakt.
Kui emal, kes ei ole abielus, sünnib laps ja lapse põlvnemine isast ei ole kindlaks tehtud või tuvastatud käesoleva seaduse paragrahvides 41 ja 42 sätestatud korras, siis lapse sünniakti kannet isa kohta ei tehta.
Ema nõudel kantakse sünniakti isa perekonnanimena ema perekonnanimi, isa eesnimena aga nimi ema ütluse kohaselt.
Kui abielu kestel sündinud või eostatud laps ei põlvne lapse emaga abielus olevast mehest ja lapse põlvnemine isast ei ole kindlaks tehtud või tuvastatud käesoleva seaduse paragrahvides 41 ja 42 sätestatud korras, siis lapse sünniakti kannet isa kohta ei tehta.
Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud alustel tehtud isa nime kanne ei tõenda lapse põlvnemist isast.
Kohus võib tunnistada lapse sünniaktis vanema kohta tehtud kande ebaõigeks, kui tuvastab, et laps ei põlvne sellest vanemast.
Lapse eestkostja või täisealiseks saanud laps.
Kande ebaõigeks tunnistamise nõude aegumistähtaeg on üks aasta päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama kande ebaõigsusest.
Kui alaealine sai teada, et ta on ebaõigesti sünniakti lapse ema või isana kantud, algab aegumistähtaeg tema täisealiseks saamisest.
Kohus võib tuvastada lapse põlvnemise emast, kui sünniaktis kanne ema kohta puudub või kui kohus tunnistab ema kohta tehtud kande ebaõigeks.
Emast põlvnemise tuvastamise nõudele kohaldatakse käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatud aegumistähtaega.
Isik, kes on sünniakti lapse isana kantud tema enda või tema ja lapse ema ühise avalduse alusel, ei või kannet vaidlustada, kui ta avalduse esitamise ajal teadis, et ta ei ole lapse isa.
Kumbki abikaasa, kes on andnud kirjaliku nõusoleku kunstlikuks viljastamiseks, ei või vaidlustada sünniaktis isa kohta tehtud kannet.
Lapsel, kes põlvneb vanematest, kes ei ole omavahel abielus, on samad õigused ja kohustused oma vanemate ja nende sugulaste suhtes kui lapsel, kes põlvneb omavahel abielus olevatest vanematest.
Lapsele pannakse eesnimi vanemate kokkuleppel.
Surnult sündinud lapsele eesnime panemine ei ole kohustuslik.
Vanemate kokkuleppe puudumisel otsustab eestkosteasutus, kumma vanema pakutud eesnimi lapsele pannakse.
Lapsele ei või panna eesnime, mis ei ole kooskõlas heade kommete ja tavadega.
Lapsel võib olla mitte enam kui kolm eesnime või üks kahekordne eesnimi.
Lapsele antakse vanemate perekonnanimi.
Kui vanematel on erinevad perekonnanimed, antakse lapsele vanemate kokkuleppel isa või ema perekonnanimi.
Kokkuleppe puudumisel otsustab eestkosteasutus, kumma perekonnanimi lapsele anda.
Lapsele antakse ema perekonnanimi, kui lapse ema ei ole abielus või kui abielu kestel sündinud või eostatud laps ei põlvne lapse emaga abielus olevast mehest ja lapse põlvnemine isast ei ole kindlaks tehtud ega tuvastatud.
Vanemate abielu lõppemisel või selle kehtetuks tunnistamisel lapse perekonnanime ei muudeta.
Kui vanem, kelle juurde jääb laps, soovib pärast abielu lahutamist või abielu kehtetuks tunnistamist või isast põlvnemise kindlakstegemist või tuvastamist või teise vanema surma anda lapsele oma perekonnanime, otsustab lapse perekonnanime muutmise eestkosteasutus lapse huvidest lähtudes.
Kui lapse ema, kes ei ole lapse isaga abielus ja isast põlvnemine ei ole kindlaks tehtud ega tuvastatud, muudab oma perekonnanime ja soovib anda selle nime lapsele, otsustab lapse perekonnanime muutmise eestkosteasutus lapse huvidest lähtudes.
Vähemalt 10-aastase lapse perekonnanime võib muuta ainult lapse nõusolekul.
Arvestada tuleb ka noorema kui 10-aastase lapse soovi, kui lapse arengutase seda võimaldab.
Nimemuutmise otsuse ärakirja saadab eestkosteasutus 10 päeva jooksul perekonnaseisuasutusele, kus asub lapse sünniakt.
Vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused.
Vanemal on õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda.
Vanem on kohustatud oma lapse õigusi ja huve kaitsma.
Vanem on lapse seaduslik esindaja.
Seadusliku esindajana on vanemal eestkostja volitus.
Vanemal on õigus tagasi nõuda oma last igalt isikult, kelle juures laps on seadusliku aluseta.
Vanemal ei ole õigust last tagasi saada, kui lapse üleandmine on ilmselt vastuolus lapse huvidega.
Vanem ei või vanema õigusi teostada vastuolus lapse huvidega.
Kui vanemad elavad lahus, lepivad nad kokku, kumma vanema juures laps elab.
Kokkuleppe puudumisel lahendab vaidluse vanema nõudel kohus.
Lapsest lahus elaval vanemal on õigus lapsega suhelda.
Vanem, kelle juures laps on, ei või takistada teist vanemat lapsega suhtlemast.
Kui vanemad ei ole kokku leppinud, mil viisil lahus elav vanem võtab osa lapse kasvatamisest ja temaga suhtlemisest, lahendab vaidluse eestkosteasutus või vanema nõudel kohus.
Ühe vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel võib kohus otsustada võtta lapse ühelt või mõlemalt vanemalt ära vanema õiguste äravõtmiseta, kui last on ohtlik jätta vanemate juurde.
Kui lapse jätmine vanema juurde ohustab lapse tervist või elu, võib eestkosteasutus lapse vanemalt ära võtta enne kohtuotsust.
Sellisel juhul peab eestkosteasutus 10 päeva jooksul esitama kohtusse lapse äravõtmise või vanema õiguste äravõtmise nõude.
Kui lapse äravõtmisel vanemalt jääb laps ilma vanemlikust hoolitsusest, korraldab lapse elu eestkosteasutus.
Lapse äravõtmise põhjuste äralangemisel võib kohus vanema nõudel otsustada laps tagasi anda.
Ei ole kasvatusasutuses viibiva lapse kasvatamises mõjuvate põhjusteta osalenud aasta jooksul.
Vanema õiguste äravõtmise nõude läbivaatamisel kaasab kohus protsessi eestkosteasutuse arvamuse andmiseks.
Vanema õiguste äravõtmisel teeb kohus otsuse sellelt vanemalt lapse äravõtmise kohta.
Kui vanemalt vanema õiguste äravõtmisel jääb laps ilma vanemlikust hoolitsusest, korraldab lapse elu eestkosteasutus.
Vanema õiguste äravõtmise kohtuotsuse ärakirja saadab kohus 10 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest perekonnaseisuasutusele, kus lapse sünniakt asub, ja kasvatusasutusele, kus laps asub.
Isik, kellelt on ära võetud vanema õigused, kaotab lapse suhtes kõik õigused.
Eestkosteasutus võib lubada isikule, kellelt on ära võetud vanema õigused, kokkusaamist lapsega, kui see ei avalda lapsele kahjulikku mõju.
Vanema õiguste äravõtmine ei vabasta vanemat lapse ülalpidamiskohustusest.
Isiku nõudel, kellelt vanema õigused on ära võetud, võib kohus vanema õigused lapse suhtes taastada, kui see isik on oma eluviisi parandanud ning soovib ja suudab vanema õigusi nõuetekohaselt täita.
Vanema õiguste taastamise asja läbivaatamisel kaasab kohus protsessi eestkosteasutuse arvamuse andmiseks.
Vanema õigusi ei taastata, kui laps on lapsendatud.
Vanema õiguste taastamise kohtuotsuse ärakirja saadab kohus 10 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest perekonnaseisuasutusele, kus lapse sünniakt asub, ja kasvatusasutusele, kus laps asub.
Kohus võib käesoleva seaduse paragrahvides 53 ja 54 sätestatud alustel ja korras võõrasvanemalt (paragrahv 68 lg. 2) või kasuvanemalt (paragrahv 68 lg. 3) lapse ära võtta.
Lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel lähtub eestkosteasutus või kohus lapse huvidest, arvestades vähemalt 10-aastase lapse soovi.
Lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel kaasab kohus vajadusel protsessi eestkosteasutuse arvamuse andmiseks.
Vanem on kohustatud ülal pidama oma alaealist last ja abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last.
Kui laps õpib põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses ja jätkab neis õppimist täisealiseks saamisel, on vanem kohustatud teda õppimise ajal ülal pidama.
Kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema või eestkostja või isiku kasuks, kelle huvides on eestkosteasutus nõude esitanud.
Elatis lapsele määratakse kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest.
Vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel võib kohus huvitatud isiku nõudel elatise suurust muuta.
Igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui veerand Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.
Kohus võib elatise suurust vähendada alla käesoleva paragrahvi 4. lõikes nimetatud suuruse, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.
Ilmnevad muud kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjused.
Kui käesoleva paragrahvi 5. ja 6. lõikes nimetatud asjaolud langevad ära, võib kohus õigustatud isiku nõudel elatise välja mõista või elatist suurendada.
Kaalukatel põhjustel võib kohus mehe, kellest lapse põlvnemise on kohus tuvastanud (paragrahv 42), vabastada kohustusest last ülal pidada.
Kui kummagi vanema juurde jääb nende laps, mõistab kohus elatise lapsele vanemalt, kellel on parem varaline seisund.
Kui vanem ei täida kasvatusasutuses viibiva lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus kasvatus- või eestkosteasutuse nõudel vanemalt välja elatise lapsele kasvatusasutuse kasuks, kus laps viibib.
Elatise käesoleva seaduse paragrahvis 60 nimetatud täisealisele isikule mõistab kohus vanemalt välja selle isiku nõudel, lähtudes käesoleva seaduse paragrahvis 61 sätestatust.
Kui pärast vanemalt täisealisele isikule elatise väljamõistmist muutus selle isiku või vanema varaline seisund, võib kohus neist ükskõik kumma nõudel elatise suurust muuta või elatise maksmise lõpetada käesoleva seaduse paragrahvis 61 sätestatud alustel.
Täisealiseks saanud laps on kohustatud ülal pidama oma abi vajavat töövõimetut vanemat.
Kui täisealiseks saanud laps ei täida käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud kohustust, mõistab kohus vanema nõudel temalt välja vanemale elatise igakuise elatusrahana, lähtudes täisealiseks saanud lapse ja vanema varalisest seisundist ja vanema vajadusest.
Elatise väljamõistmisel arvestab kohus vanema kõiki lapsi, kes on saanud täisealiseks, sõltumata sellest, kas vanem esitas elatise nõude neist mitme või kõigi vastu.
Kohus võib jätta elatise käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud isikult välja mõistmata, kui vanem hoidis vanema kohustuste täitmisest kõrvale.
Täisealiseks saanud laps vabaneb vanema ülalpidamiskohustusest, kui vanemalt on vanema õigused ära võetud.
Kui pärast täisealiseks saanud lapselt abivajavale töövõimetule vanemale elatise väljamõistmist muutus täisealiseks saanud lapse või vanema varaline seisund, võib kohus neist ükskõik kumma nõudel muuta elatise suurust või elatise maksmise lõpetada.
Elatise maksmise võib lõpetada ka käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud aluse äralangemisel.
Vanavanemad, kellel varaline seisund seda võimaldab, on kohustatud ülal pidama oma alaealist lapselast, samuti abi vajavat töövõimetut täisealist lapselast, kui lapselapsel ei ole vanemaid, abikaasat või täisealiseks saanud last või kui nendelt ei ole võimalik ülalpidamist saada.
Täisealine lapselaps, kelle varaline seisund seda võimaldab, on kohustatud ülal pidama oma abi vajavat töövõimetut vanavanemat, kui tal ei ole abikaasat või täisealiseks saanud last või kui nendelt ei ole võimalik ülalpidamist saada.
Täisealine vend ja õde, kelle varaline seisund seda võimaldab, on kohustatud ülal pidama oma alaealist venda ja õde, kui neil ei ole vanemaid, vanavanemaid või kui nendelt ei ole võimalik ülalpidamist saada.
Täisealine võõras- või kasulaps on kohustatud ülal pidama abi vajavat töövõimetut võõrasvanemat või kasuvanemat, kes on teda vähemalt 10 aastat kasvatanud ja ülal pidanud, kui võõrasvanemal või kasuvanemal ei ole täisealist töövõimelist last ega abikaasat või kui neilt ei ole võimalik ülalpidamist saada.
Võõrasvanem on lapse vanemaga abielus olev isik, kes ei ole selle lapse vanem.
Kasuvanem on isik, kes last tegelikult kasvatab, kuid ei ole selle lapse vanem ega võõrasvanem.
Kui käesoleva seaduse paragrahvides 65-68 nimetatud isik ei täida teise perekonnaliikme ülalpidamiskohustust, mõistab kohus perekonnaliikme nõudel temalt välja elatise igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi varalisest seisundist ja abi vajadusest.
Kui pärast elatise väljamõistmist muutus elatise maksja või saaja varaline seisund või abi vajadus, võib kohus neist ükskõik kumma nõudel elatise suurust muuta või elatise maksmise lõpetada.
Kui isik ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus elatise välja alates elatisehagi esitamisest.
Kohus võib elatist maksva isiku nõudel vabastada ta täielikult või osaliselt kohtu poolt väljamõistetud elatise võlgnevuse tasumisest, kui võlgnevus tekkis selle isiku haiguse tõttu või muudel kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud asjaoludel ja tema varaline seisund ei võimalda tekkinud võlgnevust tasuda.
Elatis ei kuulu tasaarvestamisele võlgniku vastuhagi katteks.
Väljamakstud elatist ei või tagasi nõuda, välja arvatud juhul, kui tühistatud kohtulahend põhines hageja esitatud valeandmetel või võltsitud dokumendil.
Lapsendamine tekitab lapsendaja ja lapsendatu vahel vanema ja lapse vahelised õigused ja kohustused.
Lapsendamine on tähtajatu ega saa olla seotud tingimusega.
Lapsendada võib last üksnes lapse huvides.
Täisealist isikut ei või lapsendada.
Lapsendajaks võib olla vähemalt 25-aastane isik, kes on suuteline lapsendatavat kasvatama, tema eest hoolitsema ja teda ülal pidama.
Kohus võib lubada lapsendajaks olla ka nooremal täisealisel isikul.
Kes on tunnistatud teovõimetuks või kelle teovõimet on piiratud.
Sama last võivad lapsendada ainult omavahel abielus olevad isikud.
Lapsendamise otsustab kohus lapsendada sooviva isiku avalduse alusel.
Lapsendamise otsustamisel kaasab kohus protsessi eestkosteasutuse arvamuse andmiseks.
Lapsendamise otsustamiseks vajalikud andmed kogub ja valmistab ette eestkosteasutus kohtu korraldusel.
Isik, kes teab lapsendamisest, peab hoidma lapsendamise saladust.
Lapsendamise saladuse hoidmise kohustust rikkunud isik kannab vastutust seaduses sätestatud alustel.
Lapsendamise andmete väljastamise kord kehtestatakse õigusaktiga.
Last võib lapsendada vanemate kirjalikul nõusolekul.
Vanem võib anda eestkosteasutusele nõusoleku lapsendamiseks ka siis, kui lapsendaja isik ei ole teada.
Vanemad võivad lapsendamiseks antud nõusolekust loobuda lapsendamise otsustamiseni.
Last võib lapsendada vanemate nõusolekuta, kui neilt on vanema õigused ära võetud või kui nad on tunnistatud teovõimetuks või teadmata kadunuks.
Vähemalt 10-aastast last võib lapsendada tema nõusolekul.
Last võib lapsendada tema nõusolekuta, kui laps enne lapsendamist elas lapsendaja perekonnas ega tea, et lapsendaja ei ole tema vanem.
Abielus olev isik võib lapsendada üksnes abikaasa kirjalikul nõusolekul.
Teise abikaasa nõusolekuta võib lapsendada, kui abikaasade abielusuhted on lõppenud ja nad elavad lahus, samuti kui teine abikaasa on tunnistatud teovõimetuks või teadmata kadunuks.
Eestkoste all olevat last võib lapsendada üksnes eestkostja kirjalikul nõusolekul.
Isik, kes ei ela Eestis, võib Eestis elava Eesti kodaniku lapsendada üksnes sotsiaalministri nõusolekul.
Laps loetakse lapsendatuks lapsendamise kohtuotsuse jõustumise päevast.
Lapsendamisotsuse tegemisel otsustab kohus lapsendatava ees- ja perekonnanime muutmise (paragrahv 85).
Lapsendamise kohtuotsuse ärakirja saadab kohus ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest perekonnaseisuasutusele, kus lapse sünniakt asub.
Lapsendaja kantakse vanemana lapsendatava sünniakti.
Lapsendaja soovil antakse lapsele lapsendaja perekonnanimi ja võidakse muuta lapse eesnimi.
Vähemalt 10-aastase lapsendatu ees- ja perekonnanime võib muuta tema nõusolekul.
Lapsendatu ja tema alanejad sugulased loetakse lapsendajate ja nende sugulaste suhtes, samuti lapsendajad ja nende sugulased lapsendatu ja tema alanejate sugulaste suhtes võrdseks sugulastega isiklike ning varaliste õiguste ja kohustuste osas.
Lapsendatu kaotab isiklikud ja varalised õigused ning vabaneb kohustustest oma vanema ja tema sugulaste suhtes.
Vanem kaotab isiklikud ja varalised õigused ning vabaneb kohustustest oma lapse suhtes, keda lapsendati, samuti lapsendatu alanejate sugulaste suhtes.
Kui lapse lapsendab mees ja lapsel on ema, kes jääb lapse emaks, või kui lapse lapsendab naine ja lapsel on isa, kes jääb lapse isaks, säilivad lapse ja selle vanema ning tema sugulaste vahelised õigused ja kohustused.
Kohus võib lapsendamise kehtetuks tunnistada üksnes siis, kui ilmneb, et on rikutud käesoleva seaduse paragrahvides 74-76 ja 78-82 sätestatud tingimusi, samuti kui lapsendamine oli näilik.
Kohus võib lapsendajalt ära võtta vanema õigused käesoleva seaduse paragrahvis 54 sätestatud alustel või lapse lapsendajalt ära võtta vanema õiguste äravõtmiseta käesoleva seaduse paragrahvis 53 sätestatud alustel.
Lapsendamise kehtetuks tunnistamisel, lapsendajalt vanema õiguste äravõtmisel ja lapse äravõtmisel lapsendajalt vanema õiguste äravõtmiseta kaasab kohus protsessi eestkosteasutuse arvamuse andmiseks.
Lapsendamise kehtetuks tunnistamist võivad nõuda isikud, kelle õigusi lapsendamisega rikuti, samuti eestkosteasutus.
Kui lapsendamine toimus vanema või eestkostja seaduses ettenähtud nõusolekuta, võib selle alusel lapsendamise kehtetuks tunnistamist nõuda ainult see isik, kelle nõusolekuta lapsendamine on toimunud.
Lapsendajalt vanema õiguste äravõtmist või lapse äravõtmist vanema õiguste äravõtmiseta võib nõuda lapse vanem, kelle vanema õigused lapsendamisel säilisid, samuti teine lapsendaja või eestkosteasutus.
Täisealiseks saanud lapsendatu lapsendamist võib kehtetuks tunnistada käesoleva seaduse paragrahvis 87 sätestatud alustel ja üksnes lapsendatu nõudel ning tingimusel, et lapsendamise kehtetuks tunnistamisega on nõus tema vanemad ja lapsendajad.
Kehtetuks tunnistatud lapsendamine on kehtetu algusest peale.
Lapsendamise kehtetuks tunnistamisel loetakse, et käesoleva seaduse paragrahv 86 2. ja 3. lõikes nimetatud isiklikud ja varalised õigused ja kohustused ei ole lõppenud.
Lapsendamise kehtetuks tunnistamise kohtuotsuse ärakirja saadab kohus 10 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest perekonnaseisuasutusele, kus asub lapse sünniakt.
Lapsendaja, kellelt on ära võetud vanema õigused, kaotab lapse suhtes kõik õigused.
Vanema õiguste äravõtmine lapsendajalt ei vabasta teda lapse ülalpidamiskohustusest, välja arvatud juhul, kui taastatakse lapse ja tema vanema vahelised õigused ja kohustused.
Lapsendajalt vanema õiguste äravõtmisel võetakse temalt laps ära.
Lapsendajalt vanema õiguste äravõtmisel otsustab kohus vanema soovil, kas taastada lapse ja vanema vahelised õigused ja kohustused ning kas anda laps vanema kasvatada, arvestades vähemalt 10-aastase lapse soovi.
Kui vanema õigusi ei taastata, korraldab lapse elu eestkosteasutus.
Lapsendajalt vanema õiguste äravõtmisel otsustab kohus, kas taastada lapse ees- ja perekonnanimi, arvestades vähemalt 10-aastase lapse soovi.
Lapsendajalt vanema õiguse äravõtmise kohtuotsuse ärakirja saadab kohus 10 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest perekonnaseisuasutusele, kus asub lapse sünniakt.
Lapsendajalt äravõetud vanema õigusi ei taastata.
Eestkoste seatakse lapse kasvatamiseks, tema isiklike ja varaliste õiguste ja huvide kaitseks.
Eestkoste seatakse lapse üle, kelle vanemad on surnud, tunnistatud teadmata kadunuks või teovõimetuks või kelle vanematelt on vanema õigused ära võetud.
Eestkoste võidakse seada ka lapse üle, kes on muudel põhjustel jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest.
Eestkoste seatakse samuti selle isiku varaliste ja isiklike õiguste ning huvide kaitseks, kes on tunnistatud teovõimetuks või kelle teovõimet on piiratud.
Eestkostet vajava isiku abikaasa, sugulased ja hõimlased, samuti kohtunik, politseinik, raviasutuse juht, perekonnaseisuameti ametnik, prokurör või muu ametiisik, kellel on andmeid eestkostet vajava isiku kohta, on kohustatud sellest teatama eestkosteasutusele eestkostet vajava isiku elukoha järgi.
Eestkoste seadmise otsustab kohus eestkosteasutuse avalduse alusel.
Eestkoste seadmise otsustamiseks vajalikud andmed kogub ja valmistab ette eestkosteasutus.
Eestkostet korraldab eestkosteasutus.
Eestkoste seatakse eestkostet vajava isiku elukoha järgi.
Eestkostet teostab kohtu poolt määratud eestkostja.
Ettepaneku isiku määramiseks eestkostjaks teeb eestkosteasutus.
Isikut võib eestkostjaks määrata üksnes tema kirjalikul nõusolekul.
Eestkostja valikul tuleb arvestada isiku omadusi ja võimeid eestkostja kohustuste täitmiseks ning tema suhteid isikuga, kelle üle eestkoste seatakse.
Eestkostja määramisel arvestatakse vähemalt 10-aastase lapse või piiratud teovõimega isiku soovi.
Kuni eestkostja määramiseni täidab eestkostja ülesandeid eestkosteasutus.
Isik, kes muul põhjusel ei ole võimeline täitma eestkostja kohustusi.
Eestkostja on lapse seaduslik esindaja.
Eestkostja on kohustatud hoolitsema lapse kasvatamise ja ülalpidamise eest.
Eestkostja on teovõimetu või piiratud teovõimega isiku seaduslik esindaja.
Eestkostja on kohustatud hoolitsema teovõimetu ja tema ülalpidamise eest.
Loobuda eestkostetava nimel pärandi vastuvõtmisest.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud tehingute tegemiseks ei või piiratud teovõimega isiku eestkostja anda nõusolekut eestkosteasutuse eelneva nõusolekuta.
Eestkostja kohta käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes sätestatut kohaldatakse ka vanema ja lapse suhtes.
Eestkostja ei või teha tehingut eestkostetavaga, välja arvatud kinkimine eestkostetavale.
Eestkostja ei või eestkostetava nimel teha tehingut oma abikaasa, alanejate ja ülenejate sugulaste ja õdede ja vendadega.
Eestkostja ei või esindada eestkostetavat vaidlustes iseenda ja käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud isikutega.
Sel juhul esindab eestkostetavat eestkosteasutus.
Eestkostja ja eestkostetava kohta käesoleva paragrahvi 1.-3. lõikes sätestatut kohaldatakse ka vanema ja lapse suhtes.
Eestkostja on kohustatud andma eestkosteasutusele aru eestkostja ülesannete täitmise kohta.
Eestkostetava vara valitsemise kohta esitab eestkostja eestkosteasutusele iga-aastase kirjaliku aruande.
Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes sätestatud kohustused ei käi vanemate kohta.
Kui eestkostja jätab oma ülesanded täitmata või ei täida neid nõuetekohaselt, lõpetab kohus eestkostja volitused eestkosteasutuse nõudel.
Eestkostetava huvides võib eestkosteasutus käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud nõude esitamisel kõrvaldada eestkostja oma ülesannete täitmisest, kuni kohus otsustab eestkostja volituste lõpetamise.
Kui langevad ära isiku teovõimetuks tunnistamise, tema teovõime piiramise või käesoleva seaduse paragrahv 92 3. lõikes nimetatud alus, on eestkostja kohustatud viivitamata esitama kohtule avalduse täisealise eestkostetava teovõimeliseks tunnistamiseks ja eestkoste lõpetamiseks või vanemliku hoolitsuse tagasi saanud lapse suhtes eestkoste lõpetamiseks.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asjaolude ilmnemisel võib eestkosteasutus esitada kohtule avalduse täisealise eestkostetava teovõimeliseks tunnistamiseks ja eestkoste lõpetamiseks või vanemliku hoolitsuse tagasi saanud lapse suhtes eestkoste lõpetamiseks.
Eestkostetava lapse täisealiseks saamisega.
Hoolduse seab eestkosteasutus täisealisele teovõimelisele isikule, kes vaimsete või kehaliste puuete tõttu vajab abi oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel.
Hooldust teostab eestkosteasutuse poolt määratud hooldaja.
Hooldus seatakse ja hooldaja määratakse hooldatava nõusolekul.
Hooldus seatakse mingi toimingu või teatud toimingute tegemiseks.
Hooldaja ei ole hooldatava seaduslik esindaja.
Eestkosteasutus lõpetab hoolduse, kui seda soovib hooldatav või kui on ära langenud hoolduse seadmise alus.
Perekonnaseisuakt on perekonnaseisuasutuses sünni, surma, abielu sõlmimise, abielu lahutamise ning ees- ja perekonnanime muutmise kohta koostatud dokument, millega tõendatakse sündi, surma, abielu sõlmimist, abielu lahutamist ja ees- ja perekonnanime muutmist.
Perekonnaseisutunnistus on dokument, mis sisaldab perekonnaseisuakti andmeid ja tõendab perekonnaseisuakti olemasolu.
Nimemuutmistunnistus.
Perekonnaseisutunnistus antakse perekonnaseisuasutuse poolt perekonnaseisuakti alusel.
Tunnistus antakse isikule, kelle kohta see on koostatud, samuti tema esindajale.
Surmatunnistus antakse surnu abikaasale, sugulasele või hõimlasele.
Perekonnaseisuakte koostavad ja perekonnaseisutunnistusi annavad välja perekonnaseisuasutused.
Vallavalitsused koostavad sünni- ja surmaakte.
Linnavalitsused koostavad sünni- ja surmaakte juhul, kui nende haldamisel oleval territooriumil ei asu maavalitsust.
Maavalitsused ja Eesti välisesindused koostavad sünni-, surma-, abielu-, abielulahutus- ja nimemuutmisakte, muudavad, parandavad ja tühistavad neid akte, taastavad kaduma läinud perekonnaseisuakte, hoiavad aktiraamatuid, annavad välja tunnistusi, perekonnaseisuakti ärakirju ja tõendeid.
Siseministeerium korraldab perekonnaseisuaktide teiste eksemplaride hoidmist ja kannab neisse aktidesse märkusi, annab välja sünni-, surma- ja abielutunnistusi, perekonnaseisuaktide ärakirju ning tõendeid kirikuraamatute alusel ning juhendab teisi perekonnaseisuasutusi perekonnaseisuaktide ja -tunnistuste koostamise küsimustes.
Perekonnaseisuakti kande tegemiseks tuleb esitada dokument, mis tõendab perekonnaseisuakti kantavat asjaolu ja avaldaja isikut.
Perekonnaseisuasutus võib isikult perekonnaseisuakti kande tegemiseks nõuda andmeid, mis tulenevad seadusest.
Perekonnaseisuakti ärakiri väljastatakse üksnes kohtule, prokuratuurile, politseile, perekonnaseisuasutusele, eestkosteasutusele, notarile, rahvastikuregistri volitatud töötlejale ja täisealisele isikule, kelle kohta perekonnaseisuakt on koostatud.
Perekonnaseisuasutus parandab kandes vigu ja teeb neis muudatusi, kui selleks on küllaldane alus ja huvitatud isikute vahel ei ole vaidlust.
Kui perekonnaseisuasutus keeldub kande parandamisest või muutmisest, samuti vaidluse korral asjast huvitatud isikute vahel, otsustab kande parandamise või muutmise kohus huvitatud isiku avalduse alusel.
Esmase perekonnaseisuakti tühistamise otsustab kohus huvitatud isikute avalduse alusel.
Korduva või taastatud perekonnaseisuakti tühistab perekonnaseisuasutus, kui selleks on küllaldane alus.
Perekonnaseisuaktide koostamise, muutmise, parandamise, taastamise ja tühistamise ning perekonnaseisutunnistuste väljaandmise kord, sealhulgas perekonnaseisuaktide ja -tunnistuste vormid kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Sünniakt koostatakse perekonnaseisuasutuses vanema elukoha järgi.
Leidlapse sünniakt koostatakse lapse leidmise koha eestkosteasutuse asukohajärgses perekonnaseisuasutuses.
Sünniakt koostatakse vanema avalduse alusel.
Kui vanem on surnud või ta ei saa avaldust esitada, esitab avalduse vanema sugulane, selle raviasutuse juht, kus laps sündis, või muu isik.
Sünniakt koostatakse ühe kuu jooksul lapse sündimise päevast, leidlapse sünniakt kolme päeva jooksul lapse leidmise päevast, surnult sündinud lapse sünniakt kolme päeva jooksul surnult sündimise päevast.
Leidlapse sünniakti kannet vanemate kohta ei tehta.
Leidlapse ees- ja perekonnanime otsustab eestkosteasutus.
Surmaakt koostatakse perekonnaseisuasutuses surnud isiku viimase elukoha või surmakoha järgi.
Surma fakti tuvastamise ja isiku surnuks tunnistamise kohtuotsuse alusel koostab surmaakti perekonnaseisuasutus kohtu asukoha järgi.
Surmaakti koostamiseks esitab perekonnaseisuasutusele avalduse surnu abikaasa, sugulane, hõimlane või teine isik, kes elas koos surnud isikuga, nende puudumisel raviasutuse juht, politseinik või muu ametnik.
Surmaakt koostatakse kolme päeva jooksul isiku surmapäevast või surnud isiku leidmise päevast.
Abieluakti koostab perekonnaseisuasutus, kus abielu sõlmiti.
Abiellujad esitavad kirjaliku abiellumisavalduse perekonnaseisuasutusele isiklikult.
Abiellumisavalduses kinnitavad abiellujad oma allkirjaga, et nad soovivad abielluda ja et puuduvad abielu sõlmimist takistavad asjaolud ja et nad on teadlikud teineteise tervislikust seisundist.
Isik, kes oli varem abielus, peab esitama abielu lõppemist või abielu kehtetuks tunnistamist tõendava dokumendi.
Kui enne abielu sõlmimist teatatakse perekonnaseisuasutusele abielu sõlmimist takistavast asjaolust, lükatakse abielu sõlmimine vajaduse korral avalduse kontrollimiseks kuni üheks kuuks edasi.
Abielulahutusakt koostatakse perekonnaseisuasutuses ühe abikaasa elukoha järgi.
Abielulahutusakt koostatakse mõlema abikaasa kohalolekul, kui abielu lahutatakse abikaasade kokkuleppel.
Abielulahutusakti võib koostada ühe abikaasa kohalolekuta, kui ta mõjuvatel põhjustel ei saa perekonnaseisuasutusse ilmuda ja esitatakse tema notariaalselt tõestatud nõusolek abielu lahutamiseks tema kohalolekuta.
Kui abielu lahutatakse ühe abikaasa avalduse alusel, koostatakse abielulahutusakt perekonnaseisuasutuses tema kohalolekul.
Abielulahutusakti koostamiseks esitab abikaasa kohtuotsuse ärakirja teise abikaasa teadmata kadunuks või teovõimetuks tunnistamise kohta.
Perekonnaseisuasutus teatab abielu lahutamisest teadmata kadunuks või teovõimetuks tunnistatud abikaasa eestkostjale või tema vara hooldajale.
Abikaasa, kes soovib tagasi saada abielueelset perekonnanime, teatab sellest abielulahutusakti koostamisel.
Abielueelse perekonnanime kanne tehakse abielulahutusakti.
Seoses lapsendamisega teeb muudatused sünniaktis perekonnaseisuasutus, kus sünniakt asub.
Seoses lapsendamisega tehakse muudatused lapse sünniakti lapsendamise kohtuotsuse, lapsendaja avalduse ja tema isikut tõendava dokumendi alusel.
Kui lapsendaja ei esita käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud avaldust ühe kuu jooksul lapsendamisest, teeb perekonnaseisuasutus lapse sünniakti muudatuse lapsendamise kohta kohtuotsuse alusel.
Muudetud sünniakti alusel annab perekonnaseisuasutus välja lapse uue sünnitunnistuse.
Lapsendamise kehtetuks tunnistamise kohtuotsuse alusel taastab perekonnaseisuasutus lapse sünniaktis kõik andmed, mis olid sünniaktis enne lapsendamist.
Kohtuotsuse alusel, millega on lapsendajalt vanema õigused ära võetud ja vanema õigused taastatud, taastab perekonnaseisuasutus lapse sünniaktis kõik andmed, mis olid selles enne lapsendamist.
Seoses isast põlvnemise kindlakstegemisega või põlvnemise tuvastamisega teeb sünniaktis muudatused perekonnaseisuasutus, kus sünniakt asub.
Avalduse käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud muudatuse tegemiseks võib esitada perekonnaseisuasutusele, kus lapse sünniakt asub, või perekonnaseisuasutusele lapse vanema elukoha järgi, põlvnemise tuvastamisel aga ka tuvastamist nõudnud isiku elukoha järgi.
Pärast lapse sünniaktis muudatuse tegemist antakse välja uus sünnitunnistus.
Isiku nime muutmise akt koostatakse perekonnaseisuasutuses isiku elukoha järgi.
Nime muutnud isiku isikut tõendavasse dokumenti teeb perekonnaseisuasutus märke, et seoses nime muutmisega tuleb isikut tõendav dokument ümber vahetada.
Perekonnaseadus jõustub 1995. aasta 1. jaanuaril.
Perekonnaseadusel ei ole tagasiulatuvat jõudu, kui rakendussätetest ei tulene teisiti.
Enne selle seaduse jõustumist tekkinud ja sel päeval kestvatele perekonnaõigussuhetele kohaldatakse perekonnaseaduse sätteid, kui rakendussätetest ei tulene teisiti.
Siseminister võib anda kiriku, koguduse või koguduste liidu vastava ettevalmistusega vaimulikule õiguse täita perekonnaseisuasutuse ülesandeid, mis on seotud abielu sõlmimisega.
Siseministrilt abielu sõlmimise õiguse saanud kiriku, koguduse või koguduste liidu vaimulik võrdsustatakse abielu sõlmimisega seonduvate ülesannete täitmisel perekonnaseisuasutusega ning tal on õigus koostada abieluakte ja anda välja abielutunnistusi.
Abielu sõlmimisega seonduvate perekonnaseisuasutuse ülesannete kiriku, koguduse või koguduste liidu vaimulikule üleandmise ning ülesannete täitmise tingimused ja kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Kiriku, koguduse või koguduste liidu vaimuliku poolt abielu sõlmimisega seonduvate ülesannete täitmise üle teostab järelevalvet siseminister.
Abieluvaralepingu võib sõlmida ka vara suhtes, mis on omandatud enne selle seaduse jõustumist.
Lahusvara määratakse kindlaks ja ühisvara jagatakse perekonnaseaduse sätete kohaselt ka siis, kui see oli omandatud enne selle seaduse jõustumist.
Käesoleva seaduse paragrahv 20 sätteid kohaldatakse ka vara suhtes, mis on soetatud enne selle seaduse jõustumist.
Kui kohtuotsus abielu lahutamiseks on tehtud enne selle seaduse jõustumist, lõpeb abielu abielulahutuse registreerimisega perekonnaseisuasutuses.
Pärast selle seaduse jõustumist tuvastab kohus isast põlvnemist käesoleva seaduse paragrahv 42 sätete kohaselt ka juhul, kui laps on sündinud või eostatud enne selle seaduse jõustumist.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatut ei kohaldata, kui jõustunud kohtuotsusega on enne selle seaduse jõustumist isaduse tuvastamise nõue jäetud rahuldamata.
Enne selle seaduse jõustumist kohtuotsusega väljamõistetud alimente (elatist) nõutakse sisse kohtuotsuses märgitud suuruses.
Huvitatud isiku nõudel võib kohus muuta alimentide (elatise) suurust ja elatise välja mõista käesoleva seaduse sätete alusel nõude esitamisest alates.
Käesoleva seaduse paragrahv 71 sätet kohaldatakse ka enne selle seaduse jõustumist tekkinud alimentide (elatise) võlgnevuse suhtes.
Abielu kehtetuks tunnistamine ja lapsendamise kehtetuks tunnistamine toimub perekonnaseaduse sätete kohaselt ka siis, kui abielu on sõlmitud või lapsendamine toimunud enne selle seaduse jõustumist.
Kiriklik abielu loetakse kehtivaks, kui see on sõlmitud abielu sõlmimise ajal Eestis kehtinud seaduse kohaselt.
Kui enne selle seaduse jõustumist kehtinud hagi aegumistähtaeg on seaduse jõustumise ajaks möödunud, kohaldatakse varem kehtinud aegumistähtaega.
Kui enne selle seaduse jõustumist kehtinud hagi aegumistähtaeg ei ole seaduse jõustumise ajaks möödunud ja käesolevas seaduses sätestatakse pikem aegumistähtaeg, kohaldatakse pikemat aegumistähtaega.
Kui enne selle seaduse jõustumist kehtinud seaduse kohaselt hagi aegumist ei kohaldatud, kuid käesolevas seaduses on see ette nähtud või selles kehtestatud varasemast aegumistähtajast lühem aegumistähtaeg, kohaldatakse käesolevas seaduses sätestatud aegumistähtaega, arvutades selle algust seaduse jõustumisest.
Nime muutmisel kohaldatakse Eesti Vabariigi riigivanema 1934. aasta 22. oktoobri dekreediga kehtestatud perekonnanimede korraldamise seaduse (RT 1934, 91, 735) sätteid, välja arvatud 1. ja 3. peatükk ning paragrahv 8 1. lõige, paragrahv 10 1. lõike punkt 3 ja 4 ja 2. lõige, paragrahv 12, paragrahv 13, paragrahv 14 2. lõige, paragrahv 16 ning paragrahv 25 1. lõige.
Kuni nimeseaduse kehtestamiseni otsustab Eesti kodaniku nime muutmise siseminister.
Samas korras muudetakse Eestis alalist elukohta omava isiku nime, kes ei ole teise riigi kodanik.
Abielu kestel abikaasale tagastatud või asendatud õigusvastaselt võõrandatud vara või selle vara eest makstav hüvitus (kompensatsioon) on abikaasa lahusvara, kui seadusest ei tulene teisiti.
Eesti NSV ÜN Presiidiumi seadlus „„Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeksi“ ellurakendamise korra kohta“ (ENSV Teataja 1969, 50, 499; 1980, 12, 172).
Veoautost ja haagisest koostatud 12-tonnise või suurema registri- või täismassiga autorong, mille veoauto on registreeritud autoregistris.
Veoauto registrimassile, telgede arvule ja veotelje vedrustuse tüübile.
Autorongi registrimassile või täismassile, võttes aluseks käesoleva paragrahvi punktis 1 toodud veoauto näitajad, autorongi koosseisus kasutatava haagise telgede arvu ja nimetatud haagise suurima massi, mille veoauto omanik on avaldanud Eesti Riiklikule Autoregistrikeskusele (edaspidi Autoregistrikeskus) ning Autoregistrikeskus kandnud sõiduki registreerimistunnistusele.
Ajavahemikul 1. oktoobrist kuni 31. detsembrini registreeritud raskeveokilt 25 protsenti lisas toodud määrast.
Raskeveokimaksu maksavad Eesti Vabariigis ajutiselt või alaliselt elavad füüsilised isikud, Eestis registreeritud juriidilised isikud ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused, kes omavad käesoleva seaduse §-s 1 nimetatud raskeveokit.
Kui käesoleva seaduse §-s 1 nimetatud raskeveoki omanik ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik või asutus, maksab raskeveokimaksu raskeveoki valdaja, kes on kantud või kuulub kandmisele autoregistrisse.
Raskeveokimaksu maksja elu- või asukoht, raskeveoki registri- või täismass, telgede arv ja veoteljel õhkvedrustuse või sellega samaväärse vedrustuse olemasolu on määratud Autoregistrikeskuse poolt veoauto registreerimistunnistusele märgitud andmetega.
Raskeveokimaks laekub riigieelarvesse.
Raskeveokimaksu maksustamisperiood on kalendriaasta.
Viie kalendripäeva jooksul pärast autorongi koosseisus kasutatava haagise suurima massi kandmist Autoregistrikeskuse poolt sõiduki registreerimistunnistusele.
Raskeveokimaksu võib tasuda kvartalite kaupa.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 või 3 nimetatud juhul ja tähtajal ning maksustamisperioodi iga sellele järgneva kvartali esimese kuu viiendaks kuupäevaks ühe neljandiku seaduse lisas toodud määrast.
Raskeveokimaksu tasumisel kantakse see Maksuameti pangakontole.
Maksekorraldusel peab olema loetavalt märgitud raskeveokimaksu maksja nimi (füüsilise isiku puhul ees- ja perekonnanimi), veoauto riikliku registreerimismärgi andmed (edaspidi registreerimismärgi andmed), maksustatava raskeveoki registri- või täismass kilogrammides, maksu summa ja periood, mille eest maks tasutakse.
Kui maksumaksja tasub raskeveokimaksu korraga mitme tema omandis või valduses oleva raskeveoki eest, peavad maksekorraldusel olema loetavalt eraldi märgitud kõigi veoautode registreerimismärkide andmed, maksustatavate raskeveokite registri- või täismassid ning tasutud maksusummad raskeveokite lõikes.
Raskeveoki juht peab esitama seaduse alusel kontrollimise õigust omavale ametiisikule raskeveokimaksu tasumist tõendava dokumendi.
Registreerimismärgi andmete muutmise korral pärast maksu tasumist on juht kohustatud esitama käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tõendi.
Raskeveokimaksu tasumist tõendab krediidiasutuse poolt kinnitatud maksekorraldus või selle kinnitatud koopia.
Veoauto registreerimismärgi andmete muutmise korral väljastab Autoregistrikeskus veoauto omanikule sellekohase tõendi.
Raskeveokimaksust on vabastatud kaitseväe, Kaitseliidu, piirivalve, politseiasutuste ning riigi ja kohaliku omavalitsuse tuletõrje- ja päästeasutuste raskeveokid.
Raskeveokimaksu maksuhaldur on Maksuamet.
Veoauto registreerimise, registri kande muutmise või registrist kustutamise kuupäev.
Raskeveoki juhil peab olema kaasas ja ta peab esitama raskeveokimaksu tasumist tõendava dokumendi.
Kustutada mootorsõidukit registrist võõrandamise eesmärgil.
Raskeveokimaksuga maksustatavaid mootorsõidukeid.
Mootorsõidukiaktsiisi seadus (RT I 1995, 17, 236; 1998, 111, 1831; 1999, 56, 588) tunnistatakse kehtetuks alates 2003. aasta 1. jaanuarist.
Kui veoauto registreerimistunnistusel puuduvad kirjed veoauto registri- või täismassi, telgede arvu ning veotelje õhkvedrustuse või sellega samaväärse vedrustuse või autorongi koosseisus kasutatava haagise suurima massi kohta, on maksumaksja kohustatud nende kirjete saamiseks pöörduma hiljemalt 2003. aasta 20. märtsiks Autoregistrikeskusesse.
Kuni 2003. aasta 31. märtsini vahetab Autoregistrikeskus kirjete kandmisega seotud veoautode registreerimistunnistused välja riigilõivu nõudmata.
Autoregistrikeskus on kohustatud esitama Maksuametile hiljemalt 2003. aasta 20. jaanuariks autoregistris registreeritud raskeveokite kohta käesoleva seaduse § 9 lõikes 2 loetletud andmed 2003. aasta 1. jaanuari seisuga.
Käesolev seadus jõustub 2003. aasta 1. jaanuaril.
Käesolev Eesti väärtpaberite keskregistri pidamise kord (edaspidi kord) määrab kindlaks Eesti väärtpaberite keskregistri (edaspidi register) pidamise korra, registrisse täiendavalt kantavate andmete loetelu, registrisse kannete tegemise korra, täiendavad nõuded kontohaldurile ning esindajakonto omanikule, samuti nõuded väärtpaberikonto omanikele suunatud teatistele.
Registriandmete töötlemine toimub automatiseeritud andmetöötluse teel vastavalt registripidaja poolt kehtestatud andmetöötluse reeglitele (edaspidi andmetöötlusreeglid).
Muudatustest andmetöötlusreeglites, samuti registriandmete töötlemise tehniliste vahenditega seotud ümberkorraldustest, mis mõjutavad kontohaldurite tegevust, informeerib registripidaja kontohaldureid hiljemalt kaks kuud enne vastava muudatuse jõustumist või tehnilise ümberkorralduse tegemist.
Eelnimetatud etteteatamistähtaeg võib olla lühem, kui selle kohta on andnud oma nõusoleku vähemalt 2/3 kontohalduritena tegutsevatest isikutest.
Registripidaja korraldab registriandmete säilitamise viisil, mis tagab registriandmete kestvalt muutumatu säilimise ning taasesitamise õigustatud isikutele ja ametiasutustele.
Kande tegemiseks registripidajale esitatud andmeid ja dokumente säilitab registripidaja „Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse“ (edaspidi seadus) paragrahvi 30 lõikes 2 sätestatud tingimustel ja korras.
Registripidaja poolt omistatud rahvusvaheline väärtpaberite identifitseerimisnumber (ehk ISIN kood, edaspidi registrikood), mis eristab kõiki vastava emitendi samaliigilisi ja samaväärsete õigustega väärtpabereid teistest registris registreeritud väärtpaberitest.
Osa võõrandamisel teisele osanikule on nõutav teiste osanike nõusolek.
Ühise väärtpaberikonto korral informatsioon selle kohta, kes on õigustatud käsutama ühisesse omandisse kuuluvaid väärtpabereid.
Lõike 1 punktides 11-14 loetletud andmed kantakse registrisse väärtpaberikontot omada sooviva isiku poolt kontohaldurile esitatud väärtpaberikonto avamise taotluses näidatud andmete alusel.
Ühise väärtpaberikonto korral kantakse lõike 1 punktis 11 nimetatud andmed registrisse nii isiku kohta, kelle nimel ühine väärtpaberikonto avati, kui ka iga ühise omaniku kohta.
Kui õigusaktide kohaselt on olulise osaluse omandamiseks nõutav luba (edaspidi olulise osaluse omandamise luba), kannab registripidaja selleks pädeva järelevalve teostaja taotluses näidatud väärtpaberikonto juurde olulise osaluse omandamise loa numbri, selle väljaandmise kuupäeva, vastava väärtpaberi registrikoodi ja osaluse suuruse, mille suhtes luba anti.
Kui väärtpaberid, mille suhtes olulise osaluse omandamise luba välja anti, on registreeritud esindajakontol, kantakse eelmises lõikes nimetatud andmed pädeva järelevalve teostaja taotluses näidatud esindajakonto juurde koos olulise osaluse omandamise loa saanud isiku nime, isiku- või registrikoodi ning aadressiga.
Väärtpaberikonto omanik teavitab kontohaldurit viivitamatult igast muudatusest tema poolt väärtpaberikonto avamisel avaldatud andmetes.
Lisaks seaduse sätestatud andmetele kantakse väärtpaberiülekande kohta registrisse märge, kui väärtpaberiülekande objektiks olnud väärtpaberid omandati või võõrandati tasuta.
Käesoleva korra paragrahvi 4 lõike 1 punktides 1 ja 2 ning paragrahvi 4 lõikes 2 nimetatud andmete registreerimine ja muudatuste tegemine nimetatud andmetes toimub emitendi taotlusel.
Taotluse vormi, taotlusele lisatavate dokumentide ning andmete loetelu kehtestab registripidaja.
Registripidaja teeb kanded taotluses sätestatud tingimustel ja korras, kui õigusaktides pole sätestatud teisiti.
Kui isikud, kelle väärtpaberikontodele tuleb kanded teha, määratakse kindlaks emitendi taotluses näidatud fikseerimispäeva alusel, võetakse kannete tegemise aluseks registriandmed fikseerimispäeva alguse seisuga (kell 0.00), kui emitent pole taotluses määranud teist kellaaega.
Registripidaja keeldub kannete tegemisest, kui taotlus ei vasta registripidaja kehtestatud või õigusaktides sätestatud nõuetele või kui taotluses nõutud kannete tegemine oleks vastuolus seadusega.
Kannete tegemisest keeldumisest ning selle põhjustest tuleb taotluse esitajat viivitamatult teavitada.
Registris eelnevalt registreeritud väärtpaberite täiendava emissiooni (edaspidi täiendavad väärtpaberid) registreerib registripidaja hiljemalt viie tööpäeva jooksul, arvates taotluse vastuvõtmisest, kui emitent pole taotluses määranud kannete tegemiseks pikemat tähtaega.
Kui täiendavate väärtpaberite omandamiseks õigustatud isikud määratakse kindlaks emitendi taotluses näidatud fikseerimispäeva alusel, teeb registripidaja täiendavate väärtpaberite registreerimiseks vajalikud kanded hiljemalt kahe tööpäeva jooksul, arvates fikseerimispäeva saabumisest.
Täiendavate aktsiate ja osade registreerimisel teeb registripidaja vastavalt täiendavatele aktsiatele või osadele märke (edaspidi ajutine registrikood).
Ajutise registrikoodiga aktsiatele või osadele annab registripidaja eelnevalt registreeritud aktsiate või osade registrikoodi, kui aktsia- või osakapitali suurendamise kanne on tehtud äriregistrisse ning kui täiendavatest aktsiatest või osadest tulenevad õigused ei erine eelnevalt registreeritud aktsiatest või osadest tulenevatest õigustest.
Registripidaja teeb väärtpaberite nimiväärtuse muutmiseks vajalikud kanded hiljemalt 2 tööpäeva jooksul, arvates taotluse vastuvõtmisest, kui emitent pole taotluses määranud kannete tegemiseks pikemat tähtaega.
Kui isikud, kelle väärtpabereid nimiväärtuse muutmine puudutab, määratakse kindlaks emitendi taotluses näidatud fikseerimispäeva alusel, teeb registripidaja väärtpaberi nimiväärtuse muutmiseks vajalikud kanded hiljemalt kahe tööpäeva jooksul, arvates fikseerimispäeva saabumisest.
Osa nimiväärtuse suurendamisel seoses osakapitali suurendamisega annab registripidaja osa nimiväärtuse suurendamise arvel saadud osale ajutise registrikoodi.
Ajutise registrikoodiga tähistatud osadele annab registripidaja eelnevalt registreeritud osade registrikoodi, kui osakapitali suurendamise kanne on tehtud äriregistrisse ning kui osa suurendamise arvel saadud osadest tulenevad õigused ei erine eelnevalt registreeritud osadest tulenevatest õigustest.
Osade nimiväärtuse vähendamisel seoses osakapitali vähendamisega annab registripidaja osa nimiväärtuse vähendamise suurust väljendavatele osadele ajutise registrikoodi.
Ajutise registrikoodiga tähistatud osad kustutab registripidaja registrist pärast seda, kui osakapitali vähendamise kanne on tehtud äriregistrisse.
Aktsiate nimiväärtuse muutmiseks vajalikud kanded teeb registripidaja esimesel võimalusel pärast seda, kui aktsia nimiväärtuse muutmise otsuse jõustumiseks vajalik kanne on tehtud äriregistrisse.
Registripidaja teeb väärtpaberite vahetamiseks vajalikud kanded hiljemalt viie tööpäeva jooksul, arvates taotluse vastuvõtmisest, kui emitent pole taotluses määranud kannete tegemiseks pikemat tähtaega.
Registripidaja teeb väärtpaberite kustutamise kanded hiljemalt kahe tööpäeva jooksul, arvates taotluse vastuvõtmisest, kui emitent pole taotluses määranud kannete tegemiseks pikemat tähtaega.
Kui isikud, kelle väärtpaberid kuuluvad kustutamisele, määratakse kindlaks emitendi taotluses näidatud fikseerimispäeva alusel, teeb registripidaja väärtpaberite kustutamise kanded hiljemalt kahe tööpäeva jooksul, arvates fikseerimispäeva saabumisest.
Aktsiate ja osade kustutamisel seoses aktsia- või osakapitali vähendamisega, annab registripidaja vastavalt kustutamisele kuuluvatele aktsiatele või osadele ajutise registrikoodi.
Ajutise registrikoodiga tähistatud aktsiad või osad kustutab registripidaja pärast seda, kui aktsia või osakapitali vähendamise kanne on tehtud äriregistrisse.
Kontohalduri poolt registripidajale korralduse andmine, kande tegemise ja väärtpaberi blokeerimise ajaline režiim ning kandega seotud rahalised arveldused toimuvad vastavalt seaduses, käesolevas korras ja andmetöötlusreeglites sätestatule.
Kontohaldur on kohustatud registritoimingu tegemiseks talle antud korralduse registripidajale andma viivitamatult pärast korralduse saamist selleks õigustatud isikult, kui viimane pole korralduse registripidajale edastamiseks antud käsundis ette näinud teistsugust tähtaega.
Kui kõik kande tegemiseks vajalikud, õigusaktides ja andmetöötlusreeeglites sätestatud eeldused ja nõuded on täidetud, teeb registripidaja kande kontohalduri poolt antud korralduse alusel esimesel andmetöötlusreeglites sätestatud võimalusel, kui korralduses endas ei ole määratud kande tegemiseks hilisemat tähtaega.
Kui kontohalduri korralduse kohaselt on väärtpaberiülekande tegemise tingimuseks rahaliste kohustuste eelnev arveldamine, teeb registripidaja väärtpaberiülekande juhul, kui on toimunud ülekandekorralduse andnud kontohaldurite vaheliste rahaliste nõuete ja kohustuste arveldamine.
Ülekande objektiks olevad väärtpaberid blokeerib registripidaja enne väärtpaberiülekande tegemist debiteeritaval väärtpaberikontol.
Korraldamaks väärtpaberiülekannete tegemisega seotud rahalisi arveldusi, sõlmib registripidaja lepingu Eesti Panga ja/või isikuga, kellel on õigusaktide kohaselt õigus teha rahaliste arvelduste korraldamiseks vajalikke tehinguid ja toiminguid.
Lisaks seaduse paragrahvi 12 lõikes 1 sätestatud alustele võib kande aluseks olla „Väärtpaberituru seaduse“ (RT I 1993, 35, 543; 1995, 22, 328; 1996, 26, 528; 1997, 34, 535; 1998, 61, 979; 2000, 10, 55) paragrahvi 2 lõike 1 punktis 1 nimetatud väärtpaberibörsi (edaspidi väärtpaberibörsi korraldaja) ja väärtpaberite või sarnaste finantsinstrumentide registri, väärtpaberiarveldussüsteemi haldaja või keskdepositooriumi pidaja (edaspidi kontosüsteemi pidaja) korraldus.
Väärtpaberibörsi korraldaja poolt korralduste registripidajale andmise viis, nõuded korraldustes sisalduva informatsiooni sisule, kande tegemise tingimused ja kord ning vajadusel ka kannetega seotud rahaliste arvelduste kord nähakse ette registripidaja ja vastava väärtpaberibörsi korraldaja vahelises lepingus.
Väärtpaberite kontosüsteemi pidaja korralduste registripidajale andmise viis, nõuded korraldustes sisalduva informatsiooni sisule, kande tegemise tingimused ja kord, sealhulgas kontosüsteemis registreeritud väärtpaberite ülekandmine väärtpaberite kontosüsteemist registrisse ja/või registrist väärtpaberite kontosüsteemi ning vajadusel ka kandega seotud rahaliste arvelduste kord nähakse ette registripidaja ja vastava väärtpaberite kontosüsteemi pidaja vahelises lepingus.
Selgitav ülevaade sellest, kuidas tagatakse õigusaktidest ja andmetöötlusreeglitest tulenevate kohustuste ja nõuete täitmine ning väärtpaberite ja väärtpaberiülekannetega seotud rahaliste arvelduste korraldamine.
Euroopa Liidu liikmesriigis registreeritud äriühing, millele on antud väärtpaberituru kutselise osalise tegevusluba, samuti äriühing, mis on registreeritud riigis, mis ei ole Euroopa Liidu liikmesriik, kuid millega Eesti Vabariigil on jõustunud vastastikuse õigusabi osutamise leping, ning millele on antud väärtpaberituru kutselise osalise tegevusluba, lisab eelmise lõike punktis 1 nimetatud taotlusele tema asukohariigi pädeva järelevalve teostaja kinnituse selle kohta, et taotlejale asukohariigi õiguse kohaselt antud väärtpaberituru kutselise osalise tegevusluba annab õiguse tegutseda kontohaldurina.
Registripidaja võib nõuda lisaks eelloetletud dokumentidele täiendavaid andmeid või dokumente, samuti teostada kokkuleppel taotlejaga viimase juures kohapealset kontrolli, kui see on vajalik veendumaks kontohalduri kohustuste täitmiseks vajalike eelduste olemasolus või esitatud dokumentide või neis sisalduvate andmete õigsuses.
Otsuse kontohalduri staatuse andmise või sellest keeldumise kohta teeb registripidaja nõukogu hiljemalt 20 tööpäeva jooksul, arvates lõigetes 1-3 nimetatud teabe ja dokumentide laekumisest.
Taotleja aktsia- või osakapital ei ole ekvivalentne vähemalt 125 000 euroga vastavalt Eesti Panga kursile.
Kontohalduri staatuse andmise otsus või kontohalduri staatuse andmisest keeldumise motiveeritud otsus saadetakse viivitamatult taotlejale.
Kontohalduri staatuse omandanud isik ja registripidaja sõlmivad lepingu, kus nähakse muuhulgas ette kontohalduri staatuse omandanud isiku poolt vahendatavad teenused, tegevuse alustamise tingimused (kindlustus) ja kord ning muud seaduses sätestatud tingimused.
Kontohalduri staatuse omandanud isik peab alustama oma tegevust kontohaldurina lõikes 1 nimetatud lepingus ettenähtud tähtaja jooksul.
Registripidajal on õigus peatada kontohalduri staatus seaduse paragrahvi 35 lõikes 1 sätestatud alusel.
Kontohalduri staatuse peatamine seisneb piirangute seadmises kontohalduri korralduste ja/või päringute vastuvõtmisele ja/või täitmisele registripidaja nõukogu otsuse alusel otsuses näidatud ulatuses kas osaliselt (edaspidi osaline peatamine) või täielikult (edaspidi täielik peatamine).
Kontohalduri staatuse peatamise otsustab registripidaja nõukogu.
Olles saanud põhjendatud taotluse kontohalduri staatuse peatamise kohta, kutsub nõukogu esimees või teda asendav nõukogu liige kokku registripidaja nõukogu koosoleku, millel otsustatakse kontohalduri staatuse peatamise üle.
Tähtaeg kontohalduri staatuse peatamist tinginud asjaolude kõrvaldamiseks.
Kontohalduri staatuse peatamise otsus saadetakse viivitamatult kontohaldurile, kelle staatus peatati, samuti teistele tegutsevatele kontohalduritele.
Kontohalduri staatuse peatamisest teavitatakse avalikkust üldsusele avatud arvutisüsteemi kaudu.
Registripidaja tühistab kontohalduri staatuse seaduse paragrahvi 36 lõikes 1 sätestatud alusel.
Kontohalduri staatuse tühistamise otsustab registripidaja nõukogu.
Olles saanud põhjendatud taotluse kontohalduri staatuse tühistamise kohta, kutsub nõukogu esimees või teda asendav nõukogu liige kokku registripidaja nõukogu koosoleku, millel otsustatakse kontohalduri staatuse tühistamise üle.
Seaduse paragrahvi 36 lõike 3 punktides 1 ja 2 sätestatud andmed ning muud väärtpaberikontode haldamisõiguse üleandmisega seotud tingimused ja asjaolud.
Kontohalduri staatuse tühistamise otsus saadetakse viivitamatult isikule, kelle kontohalduri staatus tühistati, samuti teistele tegutsevatele kontohalduritele.
Kontohalduri staatuse tühistamisest teavitatakse avalikkust seaduse paragrahvi 36 lõikes 5 sätestatud korras.
Isik, kelle kontohalduri staatus on tühistatud, samuti isik, kes on kontohalduri staatusest loobunud, on kohustatud täitma registripidaja korraldusi ja nõudeid, mille eesmärgiks on tagada väärtpaberikonto omanike huvide kaitse ning teiste kontohaldurite häirimatu tegevus.
Lõikes 1 nimetatud isik korraldab kõigi temale registritoimingute ja päringute tegemiseks antud korralduste aluseks olevate andmete ja dokumentide arhiveerimise viisil, mis tagab eelnimetatud andmete ja dokumentide säilimise ning kättesaadavuse õigustatud isikutele ja ametiasutustele vähemalt kümne aasta jooksul, arvates kontohalduri staatuse tühistamise otsuse tegemisest või registripidaja ja kontohaldurina tegutsenud isiku vahelise lepingu lõppemisest.
Kontohaldur edastab registripidajale esindajakonto avamise taotluse üksnes juhul, kui esindajakontot omada sooviv isik vastab seaduses ja käesolevas korras sätestatud nõuetele.
Esindajakonto aktsia- või osakapital peab olema ekvivalentne vähemalt 730 000 euroga vastavalt Eesti Panga kursile.
Esindajakonto omanik on kohustatud õigusaktides sätestatud nõuetest kõrvalekaldumisest viivitamatult teavitama seaduse paragrahvi 38 lõikes 1 nimetatud järelevalve teostajat, registripidajat ja kontohaldurit.
Esindajakonto omanik avaldab seaduse paragrahv 6 lõikes 7 nimetatud andmed (edaspidi andmed) järelevalve teostajale, samuti registripidajale kirjaliku või kirjalikku taasesitamist ja isiku identifitseerimist võimaldava nõude alusel.
Muu asjakohane informatsioon.
Esindajakonto omanik edastab andmed järelevalve teostajale või registripidajale nõudes näidatud tingimustel hiljemalt eelmise lõike punktis 5 sätestatud tähtaja jooksul, mis ei või olla lühem kui kolm tööpäeva.
Emitendi taotlusel tehtavate registritoimingute kohta avaldab registripidaja üldsusele avatud arvutisüsteemis teate, milles näidatakse registritoimingut taotlev emitent (emitendi nimi ja võimalusel registrikood) ning muud käesolevas korras sätestatud andmed.
Võimalusel kannete tegemise kuupäev.
Lisaks lõigetes 2-5 nimetatud andmetele võib registripidaja avaldada käesolevas korras nimetamata andmeid, kui need omavad tähtsust seonduvalt registritoimingu täitmiseks tehtavate kannetega.
Lisaks käesolevas paragrahvis sätestatud andmetele võib registripidaja avaldada informatsiooni, mis on seotud registris registreeritud väärtpaberitest tulenevate õigustega (dividendi maksmine jms).
Registripidaja avaldab registritoiminguga seotud andmeid sisaldava teate üksnes juhul, kui registritoimingu täitmiseks vajalike kannete tegemiseks on täidetud kõik õigusaktides ettenähtud ja registripidaja poolt kehtestatud nõuded.
Seaduse paragrahvi 19 lõikes 1 nimetatud väljavõtte väljastab registripidaja emitendi kirjaliku või kirjalikku taasesitamist ja isiku identifitseerimist võimaldava nõude alusel.
Muud nõude sisu täpsustavad andmed.
Väärtpaberite väljavõte edastatakse emitendile turvalist andmevahetust võimaldaval viisil arvutivõrgu kaudu, antakse üle emitendi selleks volitatud esindajale allkirja vastu või edastatakse emitendile posti teel.
Registripidaja keeldub väljavõtte edastamisest või üleandmisest, kui emitendi nõue ei vasta käesolevas korras sätestatud tingimustele või kui emitent keeldub registripidaja hinnakirjas sätestatud tasu maksmisest.
Muud teatises sisalduva informatsiooni mõistmise seisukohalt registripidaja hinnangul tähtsust omavad andmed.
Kui väärtpaberikonto omanik ei ole teatise saamise õigusest loobunud, edastatakse see olenevalt väärtpaberikonto omaniku poolt avaldatud ning registrisse kantud valikust kas posti teel või üldkasutatava arvutivõrgu kaudu elektroonsel kujul vastaval posti või elektronposti aadressil.
Ajutise väärtpaberikonto korral edastatakse teatis väärtpaberikonto avamise kohta emitendile, kelle taotlusel ajutine väärtpaberikonto avati, kui emitent pole sellest õigusest loobunud.
Kui väärtpaberikonto omanik ei ole saldoteatise saamise õigusest loobunud, edastatakse see olenevalt väärtpaberikonto omaniku poolt avaldatud ning registrisse kantud valikust kas posti teel või arvutivõrgu kaudu elektroonsel kujul vastaval posti või elektronposti aadressil.
Ajutise väärtpaberikonto korral edastatakse saldoteatis väärtpaberikonto jäägi kohta emitendile, kelle taotlusel ajutine väärtpaberikonto avati, kui emitent pole sellest õigusest loobunud.
Muud väljavõttes sisalduva informatsiooni mõistmise seisukohalt registripidaja hinnangul tähtsust omavad andmed.
Väärtpaberikonto väljavõte edastatakse olenevalt väärtpaberikonto omaniku poolt avaldatud ning registrisse kantud valikust kas posti teel või üldkasutatava arvutivõrgu kaudu elektroonsel kujul vastaval posti või elektronposti aadressil.
Iga kalendriaasta kohta, kui selle sees tehti väärtpaberikontole kanne.
Ajutise väärtpaberikonto korral edastatakse väärtpaberikonto väljavõte emitendile, kelle taotlusel ajutine väärtpaberikonto avati.
Väärtpaberikonto väljavõte edastatakse emitendile vastavalt lõike 3 punktis 5 sätestatud edastusrežiimile, kui emitent pole sellest õigusest loobunud.
Registripidajal on õigus peatada väärtpaberikonto väljavõtete edastamine, kui on ilmnenud, et väärtpaberikonto omanik või tema poolt nimetatud ja registrisse kantud isik pole saanud väljavõtet lõikes 2 nimetatud aadressi ebaõigsuse tõttu.
Kinnitada „Tolliprotseduuride „eksport“ ja „taasväljavedu“ rakendamise eeskiri“ (juurde lisatud).
Vabariigi Valitsuse 30. juuli 1996. a määrus nr 205 „Tolliprotseduuride „eksport“ ja „taasväljavedu“ tollivormistuse korra kinnitamine“ (RT I 1996, 57, 1051; 1997, 88, 1487).
Eksport on tolliprotseduur, mida kohaldatakse vabas ringluses oleva kauba väljaveol Eesti tolliterritooriumilt (edaspidi tolliterritoorium) või ajutiselt väljaveetud kauba alalisel jäämisel välisriiki.
Taasväljavedu on tolliprotseduur, mida kohaldatakse ajutiselt sisseveetud või sisseveetud ja tolliladustatud kauba väljaveol tolliterritooriumilt.
Tolliprotseduuri „eksport“ (edaspidi eksport) või tolliprotseduuri „taasväljavedu“ (edaspidi taasväljavedu) kohaldatakse ka kaubale, mis toimetatakse rahvusvahelisi reise teostavale vee- või õhusõidukile kaasavõetava varuna või tarbevaruna või rahvusvahelise lennujaama tollikontrolli tsoonis asuvasse müügipunkti või Eestis asuvale välisriigi diplomaatilisele ja konsulaaresindusele.
Eksporti ja taasväljavedu ei kohaldata kauba toimetamisel Eestis registreeritud vee- või õhusõidukile, mis suundub tolliterritooriumilt välja, kuid mille sihtpunkt ei ole välisriigis.
Käesolevat eeskirja ei rakendata välisriikide ja Eesti Vabariigi diplomaatilise posti ja konsulaarsaadetiste tollivormistusel.
Eksporti kohaldatakse tolliterritooriumil asuvale vabas ringluses olevale kaubale või kaubale, millele on kohaldatud tolliprotseduuri „ajutine väljavedu töötlemiseks taassisseveo kohustusega“ või „ajutine väljavedu taassisseveo kohustusega muutusteta kujul“.
Eksporti võib kohaldada ka vabas ringluses olevale kaubale, mis paigutatakse Eestist väljavedamiseks vabatsooni.
Taasväljavedu kohaldatakse tolli järelevalve all olevale kaubale pärast tolliprotseduuri „ajutine sissevedu töötlemiseks taasväljaveo kohustusega“ või „ajutine sissevedu taasväljaveo kohustusega muutusteta kujul“ või „tolliladustamine“ kohaldamist või enne kauba toimetamist mujalt tolliterritooriumilt vahetult vabatsooni.
Ekspordi ja taasväljaveo korral on kaup tolli järelevalve all ekspordi kaubadeklaratsiooni aktsepteerimisest tollis kuni kauba tolliterritooriumilt väljatoimetamiseni.
Ekspordi või taasväljaveo kohaldamiseks esitatakse tollile aktsepteerimiseks ekspordi kaubadeklaratsioon (edaspidi kaubadeklaratsioon).
Kui ekspordi või taasväljaveo kohaldamiseks on õigusaktidega kehtestatud piiranguid või erinõudeid, lähtutakse ekspordi või taasväljaveo kohaldamisel nendest piirangutest või erinõuetest.
Kui kaup on tolliterritooriumile ajutiselt sisse veetud ATA-märkmiku alusel, siis toimub kauba taasväljavedu ATA-märkmiku alusel täiendavaid tollidokumente vormistamata.
Kui kaubasaadetis koosneb paljudest Eesti kaupade nomenklatuuri sama kaubagrupi, kuid erinevate nimetustega kaupadest, millest mõne kauba väärtus ei ületa 1000 krooni, on deklarandi taotlusel lubatud madalamate ekspordimaksumääradega maksustatavate kaupade deklareerimine koos samasse kaubagruppi kuuluva kõrgeima ekspordimaksumääraga maksustatava kaubaga, kusjuures ekspordimaksud määratakse kõrgeima maksumäära alusel.
Vabas ringluses olevale kaubale ekspordi kohaldamisel esitatakse kaup ning kaubadeklaratsioon koos lisadokumentidega aktsepteerimiseks deklarandi asukohajärgsele tolliasutusele.
Asukohajärgse tolliasutuse kirjalikul loal võib kaubadeklaratsiooni esitada ka teisele tolliasutusele.
Kaubale taasväljaveo kohaldamisel esitatakse kaup ning kaubadeklaratsioon koos lisadokumentidega aktsepteerimiseks tolliasutusele, kus kaubale kohaldati eelnevat tolliprotseduuri.
Vabatsoonis asuvale kaubale ekspordi kohaldamisel esitatakse kaup ja kaubadeklaratsioon aktsepteerimiseks vabatsooni järelevalve tolliasutusele.
Kaubaveo saatedokument.
Kaubadeklaratsiooni esitamisel tollile on deklarandiks kauba saatja või tollimaakler.
Kauba saatjaks on Eestis registreeritud juriidiline isik, riigiasutus või füüsilisest isikust ettevõtja või Eestis asuv välisriigi diplomaatiline- või konsulaaresindus.
Kauba saatjaks ning deklarandiks võib olla füüsiline isik, kui eksporti kohaldatakse füüsilise isiku kaubale.
Lahtrisse 14 märgitakse registrikood „30000003“, kui füüsiline isik esitab kaubadeklaratsiooni enda nimel ja enda eest.
Kaubadeklaratsioon täidetakse eesti keeles masinakirjas.
Füüsiline isik võib oma kauba deklareerimisel täita kaubadeklaratsiooni käsitsi ja trükitähtedega.
Ekspordi kohaldamisel füüsilise isiku kaubale (v.a sõiduk) võib füüsiline isik kaubadeklaratsiooni asendava dokumendina esitada vastavalt Vabariigi Valitsuse 9. novembri 1999. a määrusega nr 339 (RT I 1999, 85, 777) kinnitatud „Reisija deklaratsiooni täitmise juhendile“ täidetud reisija deklaratsiooni.
Piirivööndis paiknevas tolliasutuses (edaspidi piiritolliasutus) esitatakse tollile kaup, kaubadeklaratsiooni eksemplar 3 ja lisadokumendid.
Maantee- või siseveetranspordi- ning muu sõidukiga väljaveetava kauba puhul - viimast tolliasutust enne tollipiiri ületamist või tolliasutust, kus pärast ekspordi või taasväljaveo tollivormistuse läbiviimist kohaldatakse väljaveetavale kaubale tolliprotseduuri „tollitransiit“.
Piiritolliasutuses registreeritakse kauba tollipiiri ületamine tollideklaratsioonide töötlemise süsteemis ja tehakse kaubadeklaratsiooni eksemplarile 3 märge kauba vabastamise kohta tolli järelevalve alt.
Eksemplar 3 toimetatakse selle aktsepteerinud tolliasutusse, kus see tagastatakse kauba saatjale.
Deklarandi soovil võib toll kaubadeklaratsiooni eksemplari 3 talle tagastada piiritolliasutuses pärast tollivormistuse lõpetamist.
Ekspordi või taasväljaveo kohaldamisel kaubale, mis toimetatakse Eestis asuvale välisriigi diplomaatilisele ja konsulaaresindusele, teeb välisriigi diplomaatiline või konsulaaresindus kaubadeklaratsiooni eksemplarile 3 märke kauba saamise kohta ning tagastab selle deklarandile.
Kaubadeklaratsiooni eksemplari 3 esitab deklarant selle aktsepteerinud tolliasutusele, kus tolliametnik teeb märke kauba vabastamise kohta tolli järelevalve alt ning tagastab selle deklarandile.
Ekspordi või taasväljaveo kohaldamiseks deklareeritud kaup tuleb tolliterritooriumilt välja toimetada 15 kalendripäeva jooksul pärast kaubadeklaratsiooni aktsepteerimist tollis.
Kui kaupa pole 15 kalendripäeva jooksul pärast kaubadeklaratsiooni aktsepteerimist tollis tolliterritooriumilt välja toimetatud, taotleb deklarant viie kalendripäeva jooksul tähtaja ületamise päevast arvates tollis kaubadeklaratsiooni annulleerimist või kauba tolliterritooriumilt väljatoimetamise tähtaja pikendamist.
Deklarandi põhjendatud kirjaliku taotluse alusel pikendab kaubadeklaratsiooni aktsepteerinud tolliasutus kauba tolliterritooriumilt väljatoimetamise tähtaega kuni kümne kalendripäeva võrra.
Toll aktsepteerib kaubadeklaratsiooni pärast kauba väljavedu, kui väljavedu on toimunud ning tõendatud vastavalt tollieeskirjadele.
Kui erinevate kaubadeklaratsioonide alusel veetavate kaupade pealelaadimiskohti on rohkem kui üks, aktsepteeritakse iga ekspordi kaubadeklaratsioon käesoleva eeskirja punktis 11 nimetatud tolliasutuses.
Tolliasutuses, kus toimub viimane pealelaadimine, vabastatakse kaubad ja kohaldatakse tolliprotseduuri „tollitransiit“.
Tolliladustatud kauba taasväljaveol viiakse tollivormistus läbi käesoleva eeskirja punkti 11 teises lõigus nimetatud tolliasutuses, kohaldades kauba väljaveoks tolliprotseduuri „tollitransiit“.
Tolliprotseduuri „tollitransiit“ ei kohaldata, kui kaup toimetatakse tollikontrolli tsoonist vahetult välisriiki või rahvusvahelisi reise teostavale vee- või õhusõidukile või rahvusvahelise lennujaama tollikontrolli tsoonis asuvasse müügipunkti.
Tolliladustatud kauba taasväljaveol ei kohaldata tollilao pidaja nõusolekul tolliprotseduuri „tollitransiit“, kui kauba väljavedu toimub käesoleva eeskirja punktis 41 sätestatud korras.
Kuni kaubadeklaratsiooni aktsepteerimiseni vastutab tekkida võivast tollivõlast tuleneva maksusumma tasumise eest tollilao pidaja.
Käesoleva eeskirja punkti 23 alapunktis 1 ja punktis 24 nimetatud juhtudel esitatakse tollile kaup, ekspordi kaubadeklaratsioon ning tollitransiidi kaubadeklaratsioon või muu tollitransiidi dokument.
Käesoleva eeskirja punkti 23 alapunktis 2 nimetatud juhul esitatakse tollile kaup, ekspordi kaubadeklaratsiooni eksemplar 3 ning tollitransiidi kaubadeklaratsioon või muu tollitransiidi dokument.
Tolliasutuses, kus kohaldati kaubale tolliprotseduuri „tollitransiit“, teeb tolliametnik kaubadeklaratsiooni eksemplarile 3 märke kauba vabastamise kohta tolli järelevalve alt vastavalt käesoleva eeskirja punktile 17 ja tagastab selle deklarandile.
Kauba väljavedu tolliterritooriumilt toimub tolliprotseduuri „tollitransiit“ rakendamise eeskirja kohaselt.
Kui kaupa, millele kohaldati pärast eksporti või taasväljavedu tolliprotseduuri „tollitransiit“, ei toimetata tolliterritooriumilt välja tollieeskirjades ettenähtud aja jooksul või kui kauba väljavedu ei suudeta tolli rahuldaval viisil tõendada, annulleeritakse kaubadeklaratsioon tollieeskirjades ettenähtud korras.
Ekspordi või taasväljaveo kohaldamisel võib toll lubada lihtsustatud tollivormistust osaliselt täidetud kaubadeklaratsiooni alusel või kauba perioodilise deklareerimisena.
Lihtsustatud tollivormistuse õiguse saamiseks esitab deklarant asukohajärgsele tolliasutusele kirjaliku taotluse, mis sisaldab lihtsustatud tollivormistuse kasutamise vajaduse põhjendust.
Taotlusele lisatakse äriühingu asutamisdokumendid ja äriregistri kandeotsuse kinnitatud koopia ning Maksuameti asukohajärgse asutuse õiend maksuvõla puudumise kohta või Maksuameti otsus maksuvõla tasumise ajatamise kohta.
Deklarandil puudub laitmatu ärialane reputatsioon.
Keeldumise põhjusest teatab toll deklarandile kirjalikult 30 kalendripäeva jooksul taotluse saamise päevast arvates.
Lihtsustatud tollivormistuse õiguse andmisel määrab toll vajadusel tagatissumma suuruse tekkida võiva tollivõla tagamiseks ning kaubad, millele on lubatud ekspordi või taasväljaveo kohaldamine lihtsustatud korras.
Perioodilise deklareerimise õiguse andmisel määrab toll kaubadeklaratsiooni esitamise tähtpäeva.
Lihtsustatud tollivormistuse õiguse andmisest teavitab toll deklaranti kirjalikult 30 kalendripäeva jooksul taotluse saamise päevast arvates.
Toll võib lihtsustatud tollivormistuse õiguse andmise kehtetuks tunnistada, kui deklarant ei täida käesolevas eeskirjas toodud nõudeid või tal esineb muid tollieeskirjade rikkumisi.
Õiguse kehtetuks tunnistamisest teavitab toll kohe deklaranti kirjalikult.
Uue taotluse ekspordi või taasväljaveo kohaldamiseks lihtsustatud tollivormistusega võib deklarant esitada kuue kuu möödumisel õiguse kehtetuks tunnistamise päevast arvates.
Tolliterritooriumilt mööda torujuhtmeid väljatoimetatavale kaubale kohaldatakse käesoleva eeskirja punkti 41 kohaselt tolli poolt ettenähtud tähtpäeval eksporti või taasväljavedu perioodiliselt deklarandi kirjaliku taotluse alusel, kusjuures torujuhtmed peavad olema varustatud ettenähtud korras taadeldud mõõtjatega.
Mõõtjad peavad olema tolli poolt plommitud ning deklarant peab pidama arvestust tolli poolt ettenähtud ajavahemiku jooksul väljaveetava kauba kohta.
Kommertsveokile laaditava kauba kogus ja kaal määratakse vahetult enne või pärast laadimist.
Osaliselt täidetud kaubadeklaratsioon peab sisaldama kauba identifitseerimiseks vajalikke andmeid.
Lahtri 22 parempoolsesse osasse märgitakse kõikide kaupade eeldatav maksumuste kogusumma, kui deklarant ei tea kaupade täpset maksumust.
Lahtri vasakpoolne osa täidetakse vastavalt kaubadeklaratsiooni täitmise juhendile.
Deklarant esitab tolliasutusele, kus osaliselt täidetud kaubadeklaratsioon aktsepteeriti, 30 kalendripäeva jooksul kauba tolli järelevalve alt vabastamise päevast arvates täielikult täidetud kaubadeklaratsiooni.
Täielikult täidetud kaubadeklaratsiooni ei pea esitama, kui osaliselt täidetud kaubadeklaratsioonil esitatud andmed ei ole muutunud.
Kui eksporti või taasväljavedu kohaldatakse osaliselt täidetud kaubadeklaratsiooni alusel, toimub tolliprotseduuri „tollitransiit“ kohaldamine kauba väljaveol käesoleva eeskirja punktide 23-29 kohaselt.
Sama nimetusega kauba sagedasel väljaveol sama isiku poolt võib toll lubada kauba perioodilist deklareerimist, kusjuures kauba väljavedu toimub kaubaveo saatedokumentide alusel.
Kaubaveo saatedokument peab sisaldama kauba identifitseerimiseks vajalikke andmeid.
Deklarant esitab kaubadeklaratsiooni ja tasub tollivõlast tuleneva maksusumma perioodiliselt, tolli poolt ettenähtud tähtajal.
Tolli poolt ettenähtud tähtaeg kauba perioodilisel deklareerimisel ei tohi ületada 30 kalendripäeva.
Perioodilisel deklareerimisel esitatakse kauba väljaveol piiritolliasutuses tollile kaup ning kahes eksemplaris kaubaveo saatedokumendid.
Kauba toimetamisel Eestis asuvale välisriigi diplomaatilisele või konsulaaresindusele esitatakse kaup ning kahes eksemplaris kaubaveo saatedokumendid käesoleva eeskirja punktis 11 nimetatud tolliasutusele.
Dokumendi üks eksemplar tagastatakse deklarandile pärast kaubaveo saatedokumentide aktsepteerimist tollis.
Kauba toimetamisel Eestis asuvale välisriigi diplomaatilisele või konsulaaresindusele teeb välisriigi diplomaatiline või konsulaaresindus deklarandi kaubaveo saatedokumendi eksemplarile märke kauba saamise kohta.
Eestis registreeritud vee- või õhusõidukile toimetatud kauba korral märgitakse kaubadeklaratsiooni lahtrisse 8 sõiduki valdaja registrikood, nimi, juriidiline aadress ning sõiduki täpne nimetus ja registreerimisnumber.
Käesolev seadus reguleerib kollektiivse töötüli lahendamise ning streigi ja töösulu väljakuulutamise ning korraldamise korda.
Kollektiivne töötüli on lahkarvamus tööandja või tööandjate ühingu või liidu ja töötajate või töötajate ühingu või liidu vahel, mis on tekkinud kollektiivlepingute sõlmimisel ja täitmisel ning uute töötingimuste kehtestamisel.
Streik on töökatkestus, mis toimub töötajate või töötajate ühingu või liidu algatusel, saavutamaks tööandjalt või tööandjate ühingult või liidult järeleandmisi seaduslikes tööalastes nõudmistes.
Töösulg on töökatkestus tööandja või tööandjate ühingu või liidu algatusel, saavutamaks töötajatelt või nende ühingult või liidult järeleandmisi seaduslikes tööalastes nõudmistes.
Kollektiivse töötüli poolteks on tööandja või tööandjate ühing või liit ning töötajad või töötajate ühing või liit.
Töötajaid, töötajate ühingut või liitu esindab nende poolt volitatud isik (edaspidi töötajate esindaja).
Tööandjat, tööandjate ühingut või liitu esindab nende poolt volitatud isik (edaspidi tööandja).
Töötajate ja tööandjate nõudmised esitatakse teisele poolele kirjalikult.
Tööandja, samuti töötajate esindaja on kohustatud esitatud nõudmised läbi vaatama seitsme kalendripäeva jooksul nende esitamise päevast arvates ja teatama oma otsusest nõudmiste esitajale kirjalikult järgmisel päeval pärast otsustamist.
Nõudmiste läbivaatamise juurde võib kutsuda nõudmisi esitanud poole esindajaid ja välja nõuda asja sisuliseks lahendamiseks vajalikke dokumente.
Pooled pöörduvad kirjalikult riikliku lepitaja poole, kui läbirääkimiste käigus kokkulepet ei saavutata ning tekib töörahu katkemise oht.
Töötülide korral, mis käsitlevad tööseaduste kohalda- mist, tööandjate ja töötajate või nende ühingute vaheliste kollektiivlepingute sõlmimist, täitmist ja muutmist, võivad tööandja ja töötajate esindaja omavahelise kokkuleppe mittesaavutamisel pöörduda tööandjate liidu ja töötajate liidu poole.
Tööandjate liit ja töötajate liit moodustavad töötüli lahendamiseks pariteetsel alusel komisjoni kolme päeva jooksul, arvates avalduse laekumisele järgnevast päevast, millest teatatakse riiklikule lepitajale.
Tööandjate liidu ja töötajate liidu vahel saavutatud kokkulepe on vaidlevatele pooltele kohustuslik.
Lepitaja on erapooletu asjatundja, kes aitab töötüli pooltel leida neid rahuldavat lahendust.
Lepitaja on riiklik ja paikkondlik.
Lepitaja põhimääruse kinnitab Vabariigi Valitsus.
Riikliku lepitaja nimetab ametisse Vabariigi Valitsus Sotsiaalministeeriumi, tööandjate ja töötajate keskliitude ühise kokkuleppe alusel kolmeks aastaks.
Riiklik lepitaja määrab töötüli lahendamiseks paikkondliku lepitaja, kooskõlastades selle eelnevalt kohaliku omavalitsusega, või võtab töötüli oma menetlusse.
Tööandjate liitude ja töötajate liitude vahelisi töötülisid lahendab riiklik lepitaja.
Paikkondliku lepitaja vabastamisel oma ülesannete täitmise ajaks põhitööst hüvitatakse talle saamata jäänud töötasu seaduses ettenähtud korras.
Lepitaja ülesandeks on poolte lepitamine.
Lepitaja selgitab välja töötüli põhjused ja asjaolud ning pakub välja lahendusi.
Lepitajal on õigus kutsuda pooli osa võtma lepitus- toimingutest.
Lepitajal on õigus kaasata oma töösse asjatundjaid või eksperte ning pädevaid ametiisikuid, kellele põhitööst vabastamise korral hüvitatakse saamata jäänud töötasu seaduses ettenähtud korras.
Leppimine toimub lepitaja vahendusel või lepitaja omapoolse ettepaneku alusel.
Lepitaja ettepanekule peavad pooled vastama kolme päeva jooksul.
Pooled on kohustatud osa võtma lepitustoimingutest, saatma lepitustoimingutele oma täievolilised esindajad ning esitama asja sisuliseks lahendamiseks vajalikud dokumendid lepitaja poolt määratud ajaks.
Leppimine vormistatakse protokolliga, millele kirjutavad alla poolte esindajad ja lepitaja.
Protokoll koostatakse ka siis, kui kokkulepet ei saavutata.
Allakirjutatud protokollis sisalduv leppimine on pooltele kohustuslik ja jõustub allakirjutamise hetkest, kui ei ole kokku lepitud teises tähtajas.
Lepitaja ja töötüli lahendamisest osavõtjad peavad hoidma neile lepitustoimingute käigus teatavaks saanud tootmis-, äri- või ametisaladusi.
Kui töötajate ja tööandjate liit kollektiivlepingu täitmisest tulenevas vaidluses kokkulepet ei saavuta, on neil õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks töövaidluskomisjoni või kohtusse.
Streigi ja töösulu korraldamine on keelatud, arvates töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumise päevast.
Töötajatel, töötajate ühingul või liidul tekib õigus korraldada töötüli lahendamiseks streik, tööandjal, tööandjate ühingul või liidul aga töösulg üksnes siis, kui töörahu kohustus ei kehti, kui käesolevas seaduses ettenähtud lepitusprotseduurid on täidetud, kuid leppimist ei ole saavutatud või ei peeta saavutatud kokkuleppest kinni või ei täideta kohtuotsust.
Streigi või töösulu korral on pooled kohustatud taas alustama läbirääkimisi kollektiivses töötülis kokkuleppele jõudmiseks.
Otsuse streigi korraldamise kohta teeb töötajate üldkoosolek või töötajate ühing või liit.
Otsuse töösulu korraldamise kohta teeb tööandja.
Kavandatavast streigist või töösulust on streigi või töösulu korraldaja kohustatud teatama teisele poolele, lepitajale ja kohalikule omavalitsusele kirjalikult vähemalt kaks nädalat ette.
Teates näidatakse streigi või töösulu põhjused, täpne algus ja võimalik ulatus.
Streigist või töösulust on tööandja kohustatud informeerima oma lepingupartnereid ning teisi huvitatud ettevõtteid ja asutusi, samuti massiteabevahendite kaudu üldsust.
Streiki juhib streigi korraldamise otsuse teinud töötajate üldkoosoleku või töötajate ühingu või liidu poolt volitatud isik või isikud (streigijuht).
Streigijuht tegutseb Eesti Vabariiki siduvate rahvusvaheliste õigusaktide, Eesti seaduste ja muude õigusaktide ning teda volitanud töötajate üldkoosoleku või töötajate ühingu või liidu otsustega ettenähtud õiguste piires, esindab teda volitanute huve streigi ajal ning informeerib massiteabevahendite kaudu üldsust kollektiivse töötüli lahendamise käigust.
Nimetatud volitused lõpevad, kui pooled on alla kirjutanud leppimisele (kokkuleppele) kollektiivse töötüli reguleerimise kohta, streigi ebaseaduslikuks tunnistamise korral kohtu poolt või streigijuhte volitanute otsuse alusel.
Oma volituste täitmisel ei ole streigijuhil õigus vastu võtta otsuseid, mis kuuluvad riigiorganite ja valitsusasutuste ja teiste organisatsioonide ning kollektiivse töötüli teise poole pädevusse.
Streigijuht on kohustatud rakendama meetmeid teise poole vara säilimiseks, seaduslikkuse ja avaliku korra tagamiseks ning ta kannab vastutust streigiga kaasnenud õiguserikkumiste ja tekitatud kahjude eest.
Töösulgu juhitakse tööandja poolt määratud korras.
Töötajatel, nende ühingutel või liitudel on õigus korraldada hoiatusstreike kestusega mitte üle ühe tunni.
Streigis osalevate töötajate toetuseks on lubatud korraldada toetusstreike.
Streigi kestuse üle otsustab selle korraldamise kohta otsuse teinud töötajate esindaja, ühing või liit.
Toetusstreik ei või kesta üle kolme päeva.
Kavandatavast hoiatus- või toetusstreigist on töötajate esindaja, ühing või liit kohustatud teatama tööandjale, tööandjate ühingule või liidule ja kohalikule omavalitsusele kirjalikult vähemalt kolm päeva ette.
Streigi või töösulu algust võib edasi lükata üks kord: Vabariigi Valitsus riikliku lepitaja ettepanekul ühe kuu või linna- või maakonnavalitsus paikkondliku lepitaja ettepanekul kahe nädala võrra.
Loodusõnnetuse ja katastroofi korral või nakkushaiguse leviku tõkestamiseks, samuti erakorralise seisukorra ajal on Vabariigi Valitsusel õigus streik või töösulg peatada.
Streigist osavõtt on vabatahtlik.
Ei ole lubatud takistada streigiga mitteühinenud töötajate tööleasumist.
Keelatud on streigi õhutamine isikute poolt, kes ei tööta ettevõttes, asutuses või muus organisatsioonis, kus töötüli on tekkinud, või kes ei esinda töötajaid seadusega ettenähtud korras.
Kaitseväes ja riigikaitseorganisatsioonides, kohtutes ning tuletõrje- ja päästeteenistuses.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asutustes ja muudes organisatsioonides lahendatakse kollektiivsed töötülid läbirääkimiste teel riikliku lepitaja vahendusel või kohtus.
Elanike ja majanduse esmavajadusi rahuldavates ette võtetes ja asutustes tagab streigi või töösulu kuulutanud organ hädavajaliku teenindus- või tootmismahu, mis määratakse kindlaks poolte omavahelise kokkuleppega.
Lahkarvamuste korral määrab hädavajaliku teenindus- või tootmismahu riiklik lepitaja, kelle otsus on pooltele kohustuslik.
Elanike ja majanduse esmavajadusi rahuldavate ettevõtete ja asutuste loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus.
Streik ja töösulg kohtu tegevuse mõjutamiseks on ebaseaduslikud.
Streik ja töösulg, millele ei ole eelnenud läbirääkimisi ja lepitustoiminguid, on ebaseaduslikud.
Streik ja töösulg, mille väljakuulutamisel või korraldamisel on rikutud käesoleva seadusega kehtestatud korda või esitatakse nõudmisi, mis ei ole reguleeritud tööseadustes või kollektiivlepingus, on ebaseaduslikud.
Otsuse streigi või töösulu ebaseaduslikuks tunnistamise kohta teeb kohus.
Kohus teeb oma otsuse teatavaks töötüli pooltele ja massiteabevahendite kaudu üldsusele.
Seaduslikust streigist osavõttu ei käsitleta töödistsipliini rikkumisena ja see ei too kaasa distsiplinaarvastutust.
Isikud, kes organiseerivad või jätkavad ebaseaduslikuks tunnistatud või peatatud streiki või töösulgu, samuti isikud, kes alustavad (jätkavad) edasilükatud streiki või töösulgu määratud ajast varem, kannavad vastutust seaduses ettenähtud korras.
Streigi ajal on tööandja algatusel töölepingu lõpetamine seaduslikus streigis osalejaga keelatud.
Streigi või töösulu aja eest töötajatele palka ei maksta.
Töötajale, kes streigist osa ei võta, kuid kes seetõttu ei saa oma tööd teha, maksab tööandja tasu samadel alustel kui mitte töötaja süü tõttu tekkinud tööseisaku aja eest või kollektiivlepingus ettenähtud ulatuses.
Töötaja, kes ei saanud tööd teha ebaseaduslikuks tunnistatud töösulu tõttu, loetakse töölt ebaseaduslikult kõrvaldatuks ja talle makstakse töösulu aja eest keskmist töötasu.
Töötajate, töötajate ühingu või liidu nõuete täieliku või osalise rahuldamise korral maksab tööandja streigi väljakuulutanud töötajatele, töötajate ühingule või liidule hüvitist poolte vahel kokkulepitavas suuruses.
Ebaseaduslikuks tunnistatud streigi korral kannavad streigi korraldajad vastutust seaduses ettenähtud korras ja ulatuses.
Ebaseaduslikuks tunnistatud töösulu korral kannab töösulu korraldaja vastutust seaduses ettenähtud korras ja ulatuses.
Kollektiivse töötüli lahendamisega seotud kulud katab süüdiolev pool või need jaotatakse kokkuleppeliselt poolte vahel.
Kollektiivse töötüli poolte kokkuleppel võivad streigist osavõtnud streigi tõttu kaotatud aja tasa töötada väljaspool tööaega.
Streigi tõttu kaotatud aja tasatöötamist ei loeta ületunnitööks ega tööks puhkepäevadel või riiklikel pühadel.
Pakendiaktsiisiga (edaspidi aktsiis) maksustatakse Eestis täidetud, Eestisse imporditud ja taassisseveetud pakend.
Karastusjook - jook Eesti kaupade nomenklatuuri (edaspidi EKN) järgi rahandusministri kehtestatud kaubapositsioonide kohaselt.
Pakend maksustatakse aktsiisiga käesoleva seaduse lisas toodud määrade järgi.
Pakendi materjali määramise korra kehtestab keskkonnaminister.
Eestis täidetud pakendilt maksab aktsiisi pakendi kasutaja.
Eestis täidetud pakend ja taassisseveetud pakend maksustatakse aktsiisiga pakendi müümisel, vahetamisel, tasuta võõrandamisel või omatarbeks kasutusse võtmisel.
Pakendi omatarbeks kasutusse võtmine.
Eestis täidetud pakendi omatarbeks kasutusse võtmine on selle tarbimine aktsiisimaksja enda vajaduseks või andmine töötajale aktsiisimaksjast tööandja poolt.
Eestis täidetud pakend ja taassisseveetud pakendi aktsiisiga maksustamisperiood on kvartal.
Eestis täidetud pakend ja taassisseveetud pakendilt makstakse aktsiis Maksuameti kohaliku asutuse pangakontole ja aktsiisideklaratsioon esitatakse Maksuameti kohalikule asutusele maksustamisperioodile järgneva kuu 15. päevaks.
Aktsiisideklaratsiooni vormi kehtestab rahandusminister.
Aktsiisimaksja, kellele on väljastatud pakendi taaskasutamise tõend, on kohustatud esitama pakendi taaskasutamise kohta aruande.
Aruanne esitatakse Keskkonnaministeeriumile tõendi kehtivuse tähtaja lõppemise kuule ülejärgneva kuu 15. päevaks.
Aruande vormi kehtestab keskkonnaminister.
Kuni 1998. aasta 31. detsembrini pakendit, millest vähemalt 40% taaskasutatakse; alates 1999. aasta 1. jaanuarist pakendit, millest vähemalt 60% taaskasutatakse.
Välisriigi diplomaatiliste esinduste ja konsulaarasutuste, valitsustevaheliste organisatsioonide esinduste ning Eestisse akrediteeritud välisriigi diplomaatiliste esindajate, konsulaarametnike ja erimissioonide esindajate poolt koos ametialaseks kasutamiseks ettenähtud kaubaga diplomaatilise kauba deklaratsiooni alusel imporditud pakendit.
Taaskasutatava pakendi aktsiisivabastuse aluseks on Keskkonnaministeeriumi väljastatud pakendi taaskasutamise tõend (edaspidi tõend).
Tõend väljastatakse ja selles ettenähtud aktsiisivabastus kehtib tingimusel, et aktsiisimaksja korraldab pakendi taaskasutamise vähemalt käesoleva seadusega kehtestatud määra ulatuses.
Kui tõendi kehtivusperioodil pakendi taaskasutamine ei vastanud kehtestatud määrale, tuleb aktsiis selle perioodi eest tasuda.
Tõendi saamiseks esitab aktsiisimaksja Keskkonnaministeeriumile kirjaliku taotluse koos pakendi taaskasutamist tõendavate dokumentidega.
Keskkonnaministeerium on kohustatud taotluse läbi vaatama ja tulemusest taotlejale teatama ühe kuu jooksul taotluse saamise päevast arvates.
Pakendi taaskasutamist tõendavate dokumentide loetelu, pakendi kasutamist, importimist, taassissevedu ja taaskasutamist tõendavate dokumentide vormid ja pakendi taaskasutamise määra arvutamise kord kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Keskkonnaministri volitatud ametnikul ja keskkonnajärelevalve asutusel on õigus enne tõendi väljastamist, selle kehtimise ajal ja pärast tõendi kehtivusperioodi lõppu kuni kuu aja jooksul pakendi taaskasutamise aruande esitamisest kontrollida pakendi kasutaja ja pakendi taaskasutamisega seotud kolmandate isikute asjakohaseid tegutsemiskohti ja dokumente.
Tõend väljastatakse taotlejale iga pakendimaterjali liigi kohta üheks aastaks.
Tõendi vormi kehtestab keskkonnaminister.
Kui tõendi kehtivusperioodi jooksul pakendi taaskasutamise määr suureneb, rakendatakse tõendi kehtima hakkamisel kehtinud pakendi taaskasutamise määra.
Aktsiisimaksja esitab tõendi pakendi importimisel Tolliametile, Eestis täidetud pakend ja taassisseveetud pakendi kohta Maksuametile.
Pakendi, mille kohta on väljastatud tõend, müüki, vahetamist, tasuta võõrandamist ja omatarbeks kasutusse võtmist kinnitavale raamatupidamise algdokumendile märgitakse tõendi väljastamise aasta ja number.
Uue pakendi, see on pakendi, mida pole varem kaubaga täidetud, ostmist või muul viisil soetamist kinnitavale dokumendile tehakse märge pakendi uudsuse kohta.
Aktsiisi arvutamise õigsust ja maksmise tähtajalisust kontrollivad Maksuamet ja Tolliamet ning nende kohalikud asutused.
Aktsiisi vale arvutamise, maksmisest kõrvalehoidumise või hilinenud maksmise puhul kohaldavad riiklike maksude maksuhaldurid maksukorralduse seaduses ettenähtud intressi ja sanktsioone.
Kui pakendi taaskasutamine tõendi kehtivusperioodil ei vasta tõendi kehtima hakkamisel kehtinud määrale, tekib aktsiisi maksuvõlg tõendi kehtima hakkamise päevast alates.
Pakendi taaskasutamise aruande ettenähtud tähtpäevaks mitteesitamisel võib Keskkonnaministeerium aruandlusperioodiaegse pakendi taaskasutamise tõendi tühistada.
Aktsiisimaksja maksuvõlalt, mis on tekkinud pakendilt, mille kohta on väljastatud tõend, ei arvestata maksukorralduse seaduses (RT I 1994, 1, 5; RT I 2000, 45, 279; 55, 365; 84, 533 ja 534; 2001, 17, 76; 43, 242; 48, 266; 56, 335; 59, 360; 65, 378; 88, 531) ettenähtud intressi kuni käesoleva seaduse § 7 lõikes 4 sätestatud aruande esitamise kuu 15. päevani.
Maksuameti või Tolliameti vaidluses maksukohustuslasega kauba taassisseveo või impordi toimumise üle loetakse kauba taassisseveo või impordi toimumise tõendiks kauba väljaveo registreerimist tõendav dokument, mille on väljastanud selle välisriigi tolliasutus, kust kaup Maksuameti või Tolliameti andmetel Eestisse vahetult saabus.
Maksuameti või Tolliameti vaidluses maksukohustuslasega kauba ekspordi või taasväljaveo toimumise üle loetakse kauba ekspordi või taasväljaveo toimumise tõendiks kauba sisseveo registreerimist tõendav dokument, mille on väljastanud selle välisriigi tolliasutus, kuhu kaup maksukohustuslase andmetel Eestist vahetult saadeti.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud dokumentide hankimiseks pöördub välisriigi tolliasutuse poole Tolliamet.
Käesolev seadus jõustub 1997. aasta 1. märtsil, välja arvatud seaduse lisa punkt 2, mis jõustub 1998. aasta 1. detsembril.
Käesolev seadus sätestab välismaalasele Eestist väljasõidukohustuse ning Eestisse sissesõidukeelu kohaldamise alused ja korra.
Eestis viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus.
Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta.
Välismaalase Eestis viibimise seaduslikud alused (edaspidi viibimisalused) sätestab välismaalaste seadus (RT I 1993, 44, 637; 1999, 50, 548; 54, 582; 71, 686; 88, 808; 101, 900; 2000, 25, 148; 33, 197; 40, 254; 2001, 16, 68; 58, 352).
Väljasõidukohustus on välismaalase kohustus Eestist lahkuda, mis tuleneb vahetult seadusest või seaduse alusel antud haldusaktist.
Vahetult seadusest tulenevalt on väljasõiduks kohustatud välismaalane, kelle viibimisalus lõpeb, kui seda ei pikendata, ning välismaalasel ei ole muud viibimisalust.
Seadusest tulenevalt väljasõiduks kohustatud välismaalane peab Eestist lahkuma viibimisaluse kehtivusaja jooksul.
Ettekirjutus on haldusakt, millega kohustatakse Eestis viibimisaluseta viibivat välismaalast käesolevas seaduses sätestatud juhtudel ja korras Eestist lahkuma või oma Eestis viibimine seadustama.
Välismaalane on kohustatud täitma ettekirjutuse lühima võimaliku aja jooksul.
Väljasaatmine on seaduses sätestatud juhtudel ja korras väljasõidukohustuse sunniviisiline täitmine.
Sissesõidukeeld on tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist.
Viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks (edaspidi lahkumisettekirjutus).
Lahkumisettekirjutuses tehakse ettekirjutuse täitmata jätmise korral hoiatus ettekirjutuse sundtäitmise kohta.
Lahkumisettekirjutuse täitmata jätmisel välismaalase poolt tõendatud ja temast sõltumatu mõjuva põhjuse tõttu ei kohaldata sundtäitmist kuni mõjuva põhjuse äralangemiseni.
Mõjuvaks põhjuseks ei ole välismaalase viibimisaluse või selle pikendamise taotluse menetlemine.
Lahkumisettekirjutust ei pea tegema välismaalasele, kes lahkub Eestist 15 päeva jooksul pärast viibimisaluse lõppemist.
Ilma viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehtud lahkumisettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 15. päevast ettekirjutuse tegemise päevast arvates.
Ilma viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele, kelle elamisluba on tühistatud või kelle elamisluba on lõppenud, tehtud lahkumisettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 60. päevast ettekirjutuse tegemise päevast arvates.
Asunud Eestisse elama enne 1990. aasta 1. juulit ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki ning kelle jätkuv Eestis viibimine ei kahjusta Eesti riigi huve.
Seadustamisettekirjutuses tehakse ettekirjutuse täitmata jätmise korral hoiatus välismaalase suhtes sunniraha rakendamise kohta.
Hoiatuses märgitakse nõutav sunniraha suurus.
Sunniraha ülemmäär on 10 000 krooni.
Seadustamisettekirjutus loetakse täidetuks ka juhul, kui välismaalane Eestist lahkub.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud välismaalasele, kelle elamisloa või selle pikendamise taotlus on menetluses, seadustamisettekirjutust ei tehta kuni tema elamisloa või selle pikendamise taotluse suhtes otsuse tegemiseni.
Seadustamisettekirjutust ei pea tegema välismaalasele, kes lahkub Eestist 15 päeva jooksul pärast viibimisaluse lõppemist.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 3 nimetatud välismaalasele tehakse lahkumisettekirjutus, kui see on vajalik avaliku korra, julgeoleku, tervise või kõlbluse kaitse tagamiseks või kuriteo ärahoidmiseks.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud välismaalasele tehakse lahkumisettekirjutus, kui see on vajalik riigi julgeoleku kaitsmiseks või kuriteo ärahoidmiseks.
Ettekirjutuse täitmise tagamiseks võib Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ettekirjutuses või motiveeritud otsusega välismaalast kohustada järgima järelevalvemeetmeid ning tasuma sunniraha.
Kodakondsus- ja Migratsiooniameti teavitamine perekonnaseisu muutumisest.
Politseiametnikul on õigus kontrollida välismaalase elamist kindlaksmääratud elukohas.
Sunniraha rakendatakse alates 90. päevast ettekirjutuse tegemise päevast arvates.
Sunniraha rakendatakse asendustäitmise ja sunniraha seaduses (RT I 2001, 50, 283) sätestatud korras, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
Sunniraha võib korduvalt rakendada alates 90. päevast pärast eelmise sunniraha rakendamiseks antud täitekorralduse tegemise päeva.
Piirivalveasutus teavitab Kodakondsus- ja Migratsiooniametit Eestis viibimisaluseta viibinud välismaalase riigist lahkumisest siseministri kehtestatud korras.
Ettekirjutuse teeb Kodakondsus- ja Migratsiooniamet.
Kodakondsus- ja Migratsiooniameti peadirektor võib volitada sama valitsusasutuse ametnikke tegema ettekirjutust Kodakondsus- ja Migratsiooniameti nimel.
Ettekirjutuse tegemise korral on välismaalasel õigus ärakuulamisele ametniku poolt ning õigus esitada vastuväiteid ja taotlusi.
Ärakuulamise ja ettekirjutuse tegemise juures võib olla välismaalase esindaja.
Välismaalane peab tõendama käesoleva seaduse § 9 lõikes 1 nimetatud asjaolusid.
Elatusvahendite olemasolu.
Vajaduse korral kutsutakse välismaalane ettekirjutuse tegemisele kirjaliku kutsega.
Kutse antakse välismaalasele kätte allkirja vastu või edastatakse posti teel väljastusteatega.
Kui ettekirjutuse tegemisele kutse saanud välismaalane ei ilmu ettekirjutuse tegemisele, võidakse välismaalase suhtes kohaldada politseiga sundtoomist.
Ettekirjutus vormistatakse kirjalikult, selles märgitakse ettekirjutuse tegemise aeg ja koht, ettekirjutuse teinud ametniku ametinimetus, ees- ja perekonnanimi, välismaalase ees- ja perekonnanimi, sünniaeg ja -koht, isikut tõendava või reisidokumendi väljaandmise kuupäev ja koht, kodakondsus- või asukohariik, elukoht, ettekirjutusega välismaalasele pandud kohustus, hoiatus ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärgede kohta, kohaldatavad järelevalvemeetmed, ettekirjutuse tegemise aluseks olevad faktilised asjaolud ja kohaldatavad õigusnormid, samuti viide ettekirjutuse vaidlustamise võimaluste, koha, tähtaja ja korra kohta.
Ettekirjutusele kirjutab alla ettekirjutuse teinud ametnik.
Ettekirjutus antakse välismaalasele kätte allkirja vastu.
Ettekirjutuse tegemisel selgitatakse välismaalasele õigust ettekirjutuse tegemise peale edasi kaevata ning ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärgi.
Ettekirjutuse sisu selgitatakse välismaalasele talle arusaadavas keeles.
Kui välismaalane keeldub ettekirjutuse kättesaamise kohta allkirja andmast või kui välismaalane ei ilmunud ettekirjutuse tegemisele, tehakse ettekirjutuse ärakirjale või vastavasse raamatusse keeldumise ja selle motiivide või mitteilmumise kohta märge.
Kui välismaalane on saanud kutse ilmuda ettekirjutuse tegemisele ning välismaalane ei ilmu määratud ajaks, võidakse ettekirjutus teha ilma välismaalase juuresolekuta.
Sellisel juhul edastatakse ettekirjutus välismaalasele tähitud postiga.
Otsuse postiga edastamise kuupäev märgitakse ettekirjutusele.
Ettekirjutuse tegemise kohta kannab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet vastavalt siseministri kehtestatud vormile märke välismaalase reisidokumenti, mis on aluseks piiri ületamisel.
Käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 nimetatud motiveeritud otsuse tegemisel kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõigetes 1-6 sätestatut.
Kui välismaalasega, kellele tehakse ettekirjutus, viibib Eestis koos tema välismaalasest alaealine laps või eestkostetav (edaspidi alaealine), kellel puudub viibimisalus, pannakse vanemale, eestkostjale või muule alaealise eest vastutavale isikule (edaspidi vanem) sama ettekirjutusega kohustus korraldada ettekirjutuse täitmine ka alaealise suhtes.
Ilma vanemata Eestis viibivale alaealisele tehakse ettekirjutus ja selle täitmise korraldab eestkosteasutus.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 alaealise kohta sätestatut kohaldatakse ka täisealise teovõimetu isiku suhtes.
Ettekirjutus kehtib ettekirjutuse tegemise päevast kuni ettekirjutuses välismaalasele pandud kohustuse täitmiseni või Eestis viibimisaluse saamiseni.
Kodakondsus- ja Migratsiooniamet tunnistab ettekirjutuse kehtetuks ettekirjutuse tegemise aluse äralangemisel.
Ettekirjutuse tegemise või ettekirjutuse täitmise tagamiseks tehtud otsuse peale võib halduskohtumenetluse seadustikus (RT I 1999, 31, 425; 96, 846; 2000, 51, 321) sätestatud korras esitada halduskohtule kaebuse 10 päeva jooksul ettekirjutuse või otsuse teatavaks tegemise päevast arvates.
Välismaalane saadetakse Eestist välja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel.
Enne lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumist või vaidlustamise tähtaja lõppemist või ilma eelneva ettekirjutuseta võib välismaalase välja saata halduskohtu loal, kui see on vajalik avaliku korra, julgeoleku, tervise või kõlbluse kaitse tagamiseks või kuriteo ärahoidmiseks, samuti käesoleva seaduse § 10 lõikes 2 sätestatud järelevalvemeetmetele mitteallumisel.
Halduskohus annab loa halduskohtumenetluse seadustiku 4. peatükis sätestatud korras.
Ebaseaduslikult Eestisse saabunud välismaalase võib välja saata ilma ettekirjutust tegemata ja halduskohtu loata.
Väljasaatmine võib kaasa tuua välismaalase piinamise, ebainimliku või alandava karistamise või kohtlemise, surma või tagakiusamise rahvuslikel, rassilistel, usulistel, sotsiaalsetel või poliitilistel motiividel.
Käesoleva seaduse § 7 lõikes 3 sätestatud juhul.
Käesoleva seaduse § 14 lõikes 1 sätestatud juhul pöördub selleks pädev kodakondsus- ja migratsiooniametnik välismaalase väljasaatmiseks taotlusega politsei poole, kes peab välismaalase kinni ja korraldab välismaalase Eestist lahkumise.
Käesoleva seaduse § 14 lõikes 2 sätestatud juhul esitab halduskohtule taotluse välismaalase Eestist väljasaatmiseks loa saamiseks piirivalveametnik, politseiametnik või kaitsepolitseiametnik.
Käesoleva seaduse § 14 lõikes 3 sätestatud juhul korraldab välismaalase väljasaatmise piirivalveametnik või politseiametnik.
Väljasaatmise võib vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.
Väljasaatmise vaidlustamine ei lükka kohtumenetluse ajaks väljasaatmist edasi.
Pärast ettekirjutuse, mille sundtäitmiseks väljasaatmist kohaldatakse, vaidlustamise tähtaja möödumist ei saa väljasaatmise vaidlustamisel tugineda ettekirjutuse õigusvastasusele.
Väljasaadetav saadetakse välja riiki, kust ta saabus Eestisse, välismaalase kodakondsusriiki, asukohariiki või kolmanda riigi nõusolekul kolmandasse riiki.
Valikuvõimaluse korral lähtutakse väljasaadetava põhjendatud eelistusest, kui see ei takista oluliselt väljasaatmise täideviimist.
Välismaalast ei tohi välja saata riiki, kuhu väljasaatmine võib kaasa tuua välismaalase piinamise, ebainimliku või alandava karistamise või kohtlemise, surma või tagakiusamise rahvuslikel, rassilistel, usulistel, sotsiaalsetel või poliitilistel motiividel.
Väljasaatmine viiakse lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates.
Kui väljasaadetavat karistatakse haldusarestiga, viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul pärast haldusaresti lõppemist.
Väljasaadetav, kes on kriminaalasjas kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune, saadetakse välja 48 tunni jooksul pärast asja menetluse lõpetamist või kohtuotsuse jõustumist.
Kohtuotsuse edasikaebamise korral saadetakse väljasaadetav välja 48 tunni jooksul kaebuse tagastamisest või kõrgemalseisva kohtu otsuse jõustumisest arvates.
Kuni menetluse lõpetamiseni või otsuse tegemiseni kohaldatakse väljasaadetava suhtes kriminaalmenetluse koodeksis (ENSV ÜT 1961, 1, 4 ja lisa; RT I 2000, 56, 369; 75, õiend; 84, 533; 86, 542; 2001, 3, 9) sätestatud tõkendit või paigutatakse ta halduskohtuniku otsuse alusel väljasaatmislaagrisse.
Kui väljasaadetavat karistatakse aresti või vabadusekaotusega või kui väljasaatmisele kuulub välismaalane, kes kannab aresti või vabadusekaotust, viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul pärast aresti või vabadusekaotuse ärakandmist.
Kuni väljasaatmise lõpuleviimiseni peetakse välismaalane käesoleva seaduse §-s 18 sätestatud tähtaegadeks halduskorras kinni.
Halduskohtunik võib pikendada käesoleva seaduse §-s 18 sätestatud tähtaegu kuni kolme päeva võrra ja anda loa välismaalase kinnipidamiseks nimetatud tähtaja vältel.
Väljasaadetava piiripunkti toimetamise korra ja väljasaatmist täideviivate valitsusasutuste pädevuse käesolevas seaduses sätestatud toimingute sooritamisel kehtestab siseminister.
Väljasaatmise kohta teeb selleks pädev politseiametnik vastavalt siseministri poolt kehtestatud vormile märke välismaalase reisidokumenti, mis on aluseks piiri ületamisel.
Piiripunktis kantakse väljasaadetava reisidokumenti märge piiriületuse kohta ning välismaalane suunatakse välisriiki või antakse üle vastuvõtva riigi esindajale.
Väljasaatmise toimingute tegemisel piiripunktis võib juures viibida Eesti Vabariigi ja vastuvõtva riigi piiriesindaja, Välisministeeriumi ametnik ning vastuvõtva riigi esindaja.
Kuriteo toimepanemises kahtlustatav või süüdimõistetud väljasaadetav antakse välisriigi taotlusel piiripunktis üle välislepingus sätestatud korras.
Alaealise väljasaatmine korraldatakse kooskõlastatult vastuvõtva ning vajaduse korral transiitriigi pädevate riigiasutustega, tagades alaealise õiguste kaitse.
Kui vastuvõttev riik keeldub väljasaadetavat vastu võtmast või väljasaadetava piiripunkti toimetamise ajal või piiripunktis selguvad muud väljasaatmise lõpuleviimist takistavad asjaolud, peetakse väljasaadetav halduskorras kinni kuni tema väljasaatmise lõpuleviimiseni või väljasaatmislaagrisse paigutamiseni, kuid mitte kauem kui 48 tundi.
Kui väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia käesolevas seaduses sätestatud tähtaja jooksul, paigutatakse väljasaadetav väljasaatmist taotlenud või väljasaatmist täideviiva valitsusasutuse taotlusel halduskohtuniku otsuse alusel väljasaatmislaagrisse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.
Kui osutub võimalikuks väljasaatmislaagris viibiva välismaalase väljasaatmise täideviimine, vabastatakse välismaalane väljasaatmislaagrist ning saadetakse käesolevas seaduses sätestatud korras välja väljasaatmist täideviiva valitsusasutuse taotluse alusel.
Kui väljasaadetav võetakse kriminaalasjas kahtlustatava või süüdistatavana vahi alla, vabastatakse väljasaadetav väljasaatmislaagrist vahi alla võtmise määruse alusel.
Ettekirjutuse tühistamise või kehtetuks tunnistamise või välismaalasele viibimisaluse andmise otsuse korral vabastatakse välismaalane väljasaatmislaagrist ettekirjutuse tühistamise või kehtetuks tunnistamise või viibimisaluse andmise otsuse alusel.
Ettekirjutuse tühistamisest või kehtetuks tunnistamisest või Eestis viibimisaluse andmisest teavitab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet kohe välismaalast ja väljasaatmislaagrit.
Kui väljasaatmislaagris kinnipidamise tähtaja jooksul ei ole võimalik väljasaatmist täide viia, pikendab halduskohus selleks pädeva kodakondsus- ja migratsiooniametniku taotlusel väljasaadetava väljasaatmislaagris kinnipidamise tähtaega kuni kahe kuu kaupa kuni väljasaatmise täideviimiseni või välismaalase vabastamiseni käesoleva seaduse § 24 lõike 2 või 3 järgi.
Otsuse väljasaadetava kinnipidamise ja kinnipidamise tähtaja pikendamise kohta teeb halduskohus halduskohtumenetluse seadustiku 4. peatükis sätestatud korras.
Väljasaatmislaagrisse paigutamine ja väljasaatmislaagris kinnipidamise tähtaja pikendamine otsustatakse kohtuistungil.
Sissesõidukeeld on tähtajaline või alaline.
Tähtajalist sissesõidukeeldu võidakse kohaldada kehtivusajaga kuni 10 aastat.
Sissesõidukeelu kehtivusaeg on aastates või kuudes arvutatav ajavahemik, mille jooksul välismaalase suhtes kehtivad käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud õiguslikud tagajärjed.
Sissesõidukeelu kehtivusaeg algab sissesõidukeelu kohaldamise otsuse tegemise päeval, kui otsuses ei nähta ette hilisemat sissesõidukeelu kehtivusaja algamise päeva.
Sissesõidukeelu kehtivusaeg lõpeb selle möödumisel või sissesõidukeelu tühistamisel.
Välismaalasele, kelle suhtes kehtib sissesõidukeeld, ei anta piiripunktis luba Eestisse sisenemiseks.
Välismaalasele, kelle suhtes kehtib sissesõidukeeld, ei anta ja ei pikendata sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul viibimisalust, samuti ei ole tal lubatud Eestis viibida sõltumata viibimisaluse omamisest.
Sissesõidukeelu kohaldamisel välismaalase suhtes, kellel on elamisluba, viisa või muu haldusaktiga antud luba Eestis viibimiseks, vastav viibimisalus tühistatakse.
Sissesõidukeeld ei võta välismaalaselt õigust taotleda Eestis varjupaika.
Välismaalane on rikkunud välismaalaste Eestis viibimist või riigipiiri ületamist reguleerivaid õigusakte.
Alalist sissesõidukeeldu võidakse kohaldada käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-6 sätestatud juhtudel.
Kui välismaalase perekonnal ei ole võimalik koos elada väljaspool Eestit või kui perekonna ümberasumine välisriiki oleks sissesõidukeelu kehtestamise vajadusega võrreldes seotud ebaproportsionaalselt suurte raskustega, võib välismaalase suhtes kohaldada sissesõidukeeldu üksnes käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-6 sätestatud juhtudel.
Vanemat, kui välismaalane on alaealine.
Kui viibimisaluse andmise või pikendamise menetluse käigus ilmnevad käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud sissesõidukeelu kohaldamise alused, keeldutakse viibimisaluse andmisest või pikendamisest ja välismaalase suhtes kohaldatakse sissesõidukeeldu.
Välismaalase suhtes, kelle taotlus varjupaiga saamiseks Eestis on võetud menetlusse või kellele on antud varjupaik Eestis.
Sissesõidukeelu kohaldamise otsustab siseminister, kuulanud ära tema poolt moodustatud nõuandva komisjoni seisukoha.
Sissesõidukeelu kohaldamise otsustamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Muud asjassepuutuvad kaalutlused.
Sissesõidukeelu kohaldamise otsus vormistatakse kirjalikult motiveeritud haldusaktina.
Sissesõidukeelu kohaldamise otsuse peale võib välismaalane või tema esindaja esitada kaebuse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras, kui sissesõidukeelu kohaldamine rikub välismaalase seaduses ettenähtud õigusi või piirab talle seadusega antud vabadusi.
Siseminister, kuulanud ära tema poolt moodustatud nõuandva komisjoni seisukoha, tühistab või lühendab sissesõidukeelu kehtivusaega välismaalase taotlusel või valitsusasutuse algatusel, kui sissesõidukeelu kohaldamise alus on muutunud või ära langenud.
Humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda.
Siseminister, kuulanud ära tema poolt moodustatud nõuandva komisjoni seisukoha, võib valitsusasutuse algatusel pikendada sissesõidukeelu kehtivusaega või asendada tähtajalise sissesõidukeelu alalisega, kui välismaalase suhtes ilmnevad täiendavad käesoleva seaduse § 29 lõikes 1 sätestatud sissesõidukeelu kohaldamise alused.
Tähtaja pikendamise või tähtajalise sissesõidukeelu alalisega asendamise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 31 lõigetes 3-5 sätestatut.
Välismaalaste kohta, kelle suhtes kehtib sissesõidukeeld, peetakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras sissesõidukeeldude riiklikku registrit.
Väljavõtet sissesõidukeeldude registrist võib kasutada viibimisaluse andmisest või pikendamisest keeldumisel, samuti viibimisaluse tühistamisel ning välismaalase Eestisse sisenemise tõkestamisel.
Välismaalase suhtes, kelle sissesõit Eestisse on enne käesoleva seaduse jõustumist tõkestatud, kohaldatakse sissesõidukeeldu vastavalt käesoleva seaduse 5. peatükile.
Käesolevas seaduses ettenähtud sunniraha rakendatakse alates 2002. aasta 1. jaanuarist.
Muu seadusest tulenev või seaduse alusel haldusaktiga antud luba välismaalase Eestis viibimiseks.
Sissesõidukeelu kohaldamisel.
Käesoleva seaduse rikkumise eest kannab välismaalane haldusvastutust haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 50, 548; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247; 45, 279; 49, 301; 305; 51, 321; 54, 346; 348; 351; 55, 361; 58, 376; 84, 533; 86, 544; 548; 89, 578; 95, 609; 613; 2001, 3, 5; 9, 41; 17, 76; 18, 87; 21, 115; 116; 31, 174; 42, 236; 52, 303; 53, 312; 313; 314; 56, 333; 335; 339; 58, 356) sätestatud korras.
Jälitustegevuse seaduse (RT I 1994, 16, 290; 1995, 15, 173; 1996, 49, 955; 1997, 81, 1361; 93, 1557; 1998, 47, 698; 50, 753; 51, 756; 61, 981; 98/99, 1575; 101, 1663; 1999, 16, 271; 31, 425; 95, 845; 2000, 35, 222; 40, 251; 102, 671; 2001, 3, 9; 7, 17; 58, 353) § 16 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „tühistamise“ sõnadega „ning sissesõidukeelu kohaldamise“.
Seaduse tekstis asendatud sõnad „Eesti Vabariigi Valitsus“ sõnadega „Vabariigi Valitsus“ vastavas käändes - 14.12.94 jõust.
Käesolev seadus sätestab liikluse korraldamise Eesti Vabariigi teedel ning selle ohutuse tagamise alused ja põhinõuded.
Riikliku liiklusohutuse alase poliitika väljatöötamise, liiklejate turvalisuse tagamise ja liiklusohutuse alase olukorra eest vastutab Vabariigi Valitsus.
Riikliku liiklusohutuse tagamise poliitika ellurakendamist korraldab Teede- ja Sideministeerium.
Maakondades ja linnades juhivad liiklusohutuse alast tööd ja kannavad vastutust liiklejate turvalisuse tagamise eest kohalikud omavalitsused.
Eesti Vabariigis kehtib sõidukite parempoolne liiklus.
Liiklemise kord määratakse kindlaks Eesti Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud liikluseeskirjaga.
Käesoleva seaduse mõttes on tee maantee, puiestee, tänav või muu liikluseks kasutatav rajatis koos seda moodustavate sõidu- ja kõnniteede, teepeenarde, haljasalade, eraldus-, haljas- või muude ribadega.
Mõiste hõlmab ka teega külgnevale alale sõidu või sealt väljasõidu teed, eraldi asuvat jalgrattateed, kõnniteed ning parklat ja puhkekohta.
Tee projekteerimisel ja rajamisel tuleb lähtuda prognoositud liiklusintensiivsusest ja Eesti Vabariigis kehtivatest nõuetest, mis on kehtestatud vastavalt Vabariigi Valitsuse või tema poolt volitatud teede- ja sideministri määrusega.
Tee seisund peab tagama ohutu ja takistuseta liikluse ning vastama Eesti Vabariigis kehtivatele nõuetele, mis on kehtestatud vastavalt Vabariigi Valitsuse või tema poolt volitatud teede- ja sideministri määrusega.
Teele liikluse korraldamiseks mittevajalike teabevahendite ülespaneku kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse või tema poolt volitatud teede- ja sideministri määrusega.
Teeomanik või -valdaja on kohustatud pidevalt jälgima tee seisundit, hoidma tee korras ja viivitamatult kõrvaldama liiklust ohustavad või segavad takistused eeskirjade kohaselt, mis on kehtestatud Vabariigi Valitsuse või tema poolt volitatud teede- ja sideministri määrusega.
Mootorsõidukid, välja arvatud eritalituse sõidukid, ei tohi sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis ei ole ette nähtud mootorsõidukite liikluseks.
Nendes kohtades tohib liigelda ainult maaomaniku või -valdaja loal.
Jalakäija ei tohi takistada sõidukite liiklust ega luua ohtu teistele liiklejatele.
Sõitja tohib sõidukisse siseneda ja sealt väljuda ainult siis, kui sõiduk seisab.
Sõitja ei tohi oma tegevusega häirida ega ohustada teisi liiklejaid.
Käesoleva seaduse mõttes on sõiduk teel liiklemiseks ettenähtud või teel liiklev seade, mis liigub mootori jõul või ilma.
Käesoleva seaduse mõttes on mootorsõiduk mootori jõul liikuv sõiduk.
Liikluses on lubatud kasutada sõidukeid, mille tehnoseisund vastab Eesti Vabariigis kehtivatele nõuetele.
Mootorsõidukid ja haagised peavad olema kehtestatud korras registreeritud ja omama vastavat riiklikku registreerimismärki.
Mootorsõidukite ja haagiste registreerimise ja nende tehnoseisundi kontrollimise eeskirjad ning nõuded sõidukite tehnoseisundile ja nende juurde kuuluvale varustusele kehtestatakse Vabariigi Valitsuse või tema poolt volitatud teede- või sideministri määrusega. kohaselt.
Eesti Vabariigis esmakordselt kasutusele võetavad sõidukitüübid ja -mudelid kuuluvad kohustuslikule kontrollimisele ja katsetusele nende vastavuse kohta vabariigis kehtivatele nõuetele, mis on kehtestatud Vabariigi Valitsuse või tema poolt volitatud teede- ja sideministri määrusega.
Kategooriad, millesse jaotatakse mootorsõidukid juhtimisõiguse seisukohalt, määrab Vabariigi Valitsus.
Kõik liikluses kasutatavad mootorsõidukid ja haagised kuuluvad kohustuslikule kindlustamisele vastavalt liikluskindlustuse seadusele.
Sõiduki suurimad lubatud mõõtmed koormaga või ilma, mass ja teljekoormused, sõitjate ja veoste veo eeskirjad kehtestatakse Vabariigi Valitsuse või tema poolt volitatud teede- ja sideministri määrusega.
Juht on isik, kes juhib sõidukit, juhib või ajab loomi.
Õppesõidu ajal loetakse juhiks ka sõiduõpetajat.
Juht peab olema eriti tähelepanelik teel ja teeservas asuvate vähem kaitstud liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist.
Mootorsõidukit ja trammi võib juhtida vaid isik, kellel on vastava kategooria sõiduki juhtimise õigus.
Väljastpoolt (käies) juhitava mootorsõiduki juhtimiseks ei ole juhiluba tarvis.
Mootorsõidukijuhil ja trammijuhil peavad olema kaasas ning ta peab esitama politseiametniku, abipolitseiniku või muu selleks seadusega volitatud isiku nõudel juhiloa, kohustusliku liikluskindlustuse kindlustuspoliisi ja sõiduki registreerimistunnistuse.
Kui sõiduki registreerimistunnistusele ei ole märgitud kasutaja nime, tuleb esitada ka sõiduki omaniku poolt väljaantud lihtkirjalik volikiri sõiduki kasutamiseks.
Kui kohalik omavalitsus on kehtestanud mootorsõidukimaksu, peab lisaks eeltoodule mootorsõidukijuhil olema kaasas ja ta peab esitama mootorsõidukimaksu tasumist tõendava dokumendi.
Kui sõiduki kasutaja nimi ei ole märgitud registreerimistunnistusele, peab riigipiiri ületamisel Eestis registreeritud sõiduauto või kuni 3500-kilogrammise registrimassiga veoauto juht esitama seadusega volitatud isikule notariaalselt tõestatud volikirja sõiduki kasutamiseks.
Kui sõiduki rendile andja on Eesti äriregistrisse kantud juriidiline isik, kelle põhikirjaliseks tegevuseks on sõidukite rentimine, võib notariaalselt tõestatud volikirja asemel olla käesoleva paragrahvi 4. lõikes loetletud andmeid ja rekvisiite sisaldav rendileping.
Kasutaja nimi ja aadress, isikut tõendava dokumendi nimetus ja number ning juhiloa number.
Volikiri peab olema kinnitatud volitaja allkirjaga, juriidilise isiku korral ka pitsatijäljendiga.
Mootorsõiduki juhtimise õigus antakse isikule, kelle vanus ja tervislik seisund vastavad kehtivatele nõuetele, kes on saanud vastava ettevalmistuse ja edukalt sooritanud eksamid.
Nõuded mootorsõidukijuhi vanusele, tervislikule seisundile, kutsesobivusele ja kvalifikatsioonile ning nende ettevalmistuse, eksamineerimise ja juhiloa väljaandmise eeskirjad kehtestatakse Vabariigi Valitsuse või tema poolt volitatud vastava ministri määrusega.
Piiratud juhtimisõigus auto juhtimiseks võidakse anda 16-17-aastasele isikule, kellel on õigus juhtida autot tingimusel, et tema kõrval viibib sõidukis vastava kategooria juhiloa ja vähemalt 2-aastase juhtimisstaažiga lapsevanem (hooldaja) või lapsevanema (hooldaja) poolt selleks volitatud samasuguse loa ja staažiga isik.
Autode kategooriad, mida lubatakse juhtida piiratud juhtimisõigusega isikutel, määrab Vabariigi Valitsus.
Teel üksikkorras mootorsõiduki juhtimise õpetamise korra määrab Vabariigi Valitsus.
Jalgratast võib sõiduteel juhtida vähemalt 10 aasta vanune isik, kellel on vastav juhiluba.
Mopeedi võib juhtida vähemalt 13 aasta vanune isik, kellel on vastav juhiluba.
Jalgratta või mopeedi ning nendega võrdsustatud sõidukite juhtimiseks ei nõuta käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud juhiluba isikult, kes on vähemalt 16 aastat vana.
Sõiduki juhtimise keeld.
Juht ei tohi olla alkoholijoobes, narkootikumi või psühhotroopse aine mõju all.
Juht ei tohi olla sellises haigus- või väsimusseisundis, mis takistab liiklusolude täpset tajumist ning liikluseeskirja nõuete kõrvalekaldumatut täitmist.
Juht ei tohi juhtimist üle anda isikule, kes on käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud seisundis.
Mootorsõiduki juhtimise õigus võetakse ära arstliku komisjoni otsuse alusel isikult, kelle tervislik seisund ei vasta kehtestatud nõuetele.
Mootorsõiduki juhtimise õigus võidakse ära võtta või tühistada liikluseeskirja nõudeid rikkunud isikult, olenevalt tema poolt toimepandud rikkumise iseloomust ja raskusastmest, ainult seadusega ettenähtud korras.
Liikluse korraldamise eesmärgiks on tagada häireteta, sujuv, võimalikult kiire, kuid seejuures ohutu ja inimsõbralik liiklus minimaalse kahjuga keskkonnale.
Liikluse korraldamine toimub liiklusmärkide, teemärgiste, fooride, piirete ja muude liikluskorraldusvahenditega vastavalt kehtestatud nõuetele.
Liikluse korraldamise ning liikluskorraldusvahendite õige paigutuse ja korrasoleku tagab teeomanik või -valdaja.
Linnade, asulate ja linnarajoonide planeerimisel tuleb ette näha meetmed sõidukite ja jalakäijate ohutuks ja ratsionaalseks liiklemiseks, keskkonna saastamise vältimiseks ja piisavad parkimisvõimalused.
Hoonete ja rajatiste projekteerimisel tuleb ette näha sõidukite ligipääs neile, piisavad parkimisvõimalused ja jalakäijate ohutu liiklemine.
Hoonete ja rajatiste ehitamisel ja renoveerimisel tuleb tagada sõidukite ja jalakäijate ligipääs neile, vajalikud ümbersõidud ja ümberkäigud ning ohutu liiklus.
Parkimine on sõiduki ettekavatsetud seismajätmine kauemaks, kui seda on vaja sõitjate peale- või mahalaadimiseks või veose laadimiseks.
Parkimine peab olema korraldatud nii, et see ei häiri ega ohusta liiklust.
Parkimist korraldab teeomanik või -valdaja liiklusmärkide, teemärgiste ning muude liikluskorraldusvahendite abil.
Teeomanik või -valdaja võib kehtestada tasulise parkimise.
Liikluse reguleerimist ja liiklusjärelevalvet teostatakse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Liiklusjärelevalvet teostavad politseiametnikud või muud isikud nendele seadusega antud volituste piires.
Erandolukorrast tingitud parkimiskorralduse muutmisel fikseerib parkimist korraldav ametnik seni õiguspäraselt pargitud sõidukid ning need paigutatakse ümber valvega hoiukohta haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud korras.
Laste ettevalmistamist liikluses osalemiseks teostavad lapsevanemad, lasteasutused ja üldhariduslikud koolid vastavalt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korrale.
Liiklusjärelevalves, -kasvatuses ja -propagandas osalemisse võib kaasata abipolitseinikke, autohuviliste ühinguid ning asutusi ja organisatsioone.
Iga mootorsõiduki- ja trammijuht on kohustatud abistama liiklusõnnetuses kannatada saanud abitus seisundis olevaid inimesi.
Sõidukijuhi tegevus liiklusõnnetuse sündmuskohal ja liiklusõnnetusest teatamise kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Liiklusõnnetuse sündmuskohal teostab päästetöid ja hukkunute äravedu päästeteenistus, vastava teenistuse puudumisel korraldab seda politsei.
Kui sõidukijuht sai liiklusõnnetuses surma või selliselt vigastada, et toimetati raviasutusse, korraldab tema sõiduki liiklusõnnetuse sündmuskohalt äraviimise ja vastutab selle puutumatuse eest päästeteenistus, selle puudumisel politsei.
Liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamise, vormistamise, registreerimise ja arvestuse korra kehtestab Eesti Vabariigi Valitsus.
Käesoleva seaduse ja muude liiklusalaste normatiivaktide rikkujad kannavad vastutust olenevalt nende poolt toimepandud rikkumiste iseloomust ja raskusastmest seadusega ettenähtud korras.
Kui mootorsõidukit ei kasutata ega soovita ka tulevikus kasutada, on omanikul õigus, mootorsõidukimaksu maksmata, kuue kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest kustutada mootorsõiduk registrist.
Parkimisnõuete rikkumise eest kannab vastutust sõiduki juht.
Kui sõiduki juhti ei ole võimalik kindlaks teha, kannab parkimisnõuete rikkumisest tulenevat vastutust sõiduki omanik.
Sõiduki parkimise eest avalikul tasulisel parkimiskohal, kui selle eest ei ole tasutud - määratakse rahatrahv viie kuni kümne päevapalga ulatuses.
Juriidilise isiku haldusõiguserikkumiste asja menetlus toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud korras, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
Käesolev seadus laieneb Eesti Vabariigi territooriumil viibivale välismaal registreeritud sõidukile, selle juhile ja muule välismaalasest liiklejale, kui rahvusvaheliste konventsioonide ega lepingutega ei ole ette nähtud teisiti.
Eesti Vabariik võib ühineda rahvusvaheliste liiklusalaste konventsioonidega ja sõlmida vastavasisulisi rahvusvahelisi lepinguid.
Sihtasutus on eraõiguslik juriidiline isik, millel ei ole liikmeid ning mis on loodud vara valitsemiseks ja kasutamiseks põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks.
Sihtasutuse õigusvõime tekib mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse (register) kandmisest ja lõpeb registrist kustutamisega.
Sihtasutust ei ole lubatud ümber kujundada teist liiki juriidiliseks isikuks.
Seaduses võib sätestada piiranguid sihtasutuse majandustegevusele.
Sihtasutus ei või anda laenu ega seda tagada sihtasutuse asutajale, juhatuse ega nõukogu liikmele, samuti nendega võrdset majanduslikku huvi omavatele isikutele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Sihtasutus võib kasutada oma tulusid üksnes põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks.
Sihtasutus ei või olla täisühingu osanik ega usaldusühingu täisosanik ega juhtida täis- ega usaldusühingut.
Sihtasutuse nimi peab selgelt erinema teistest Eesti Vabariigis registrisse kantud sihtasutuste ja mittetulundusühingute nimedest.
Sihtasutuse nimi ei või olla eksitav sihtasutuse eesmärgi, tegevuse ulatuse ega õigusliku vormi osas.
Sihtasutuse nimi peab sisaldama täiendit „sihtasutus“.
Sihtasutuse dokumentidel peab olema näidatud sihtasutuse nimi, asukoht ja registrikood.
Sihtasutus, kelle huve on kahjustatud tema nime õigustamatu kasutamisega, võib nõuda nime õigustamatu kasutamise lõpetamist, samuti sellega tekitatud varalise kahju hüvitamist.
Sihtasutusel võib olla ainult üks nimi.
Sihtasutuse nimi peab olema kirjutatud eesti-ladina tähestikus.
Sihtasutuse nimi ei või olla vastuolus heade kommetega.
Sihtasutuse asukohaks on koht, kus asub sihtasutuse juhatus, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Sihtasutus asutatakse ühe või mitme asutaja poolt määramata ajaks, seatud eesmärgi saavutamiseni või tähtajaliselt.
Sihtasutuse asutaja võib olla teovõimeline füüsiline isik või juriidiline isik.
Sihtasutuse võib asutada testamendi alusel.
Kui sihtasutuse asutavad mitu asutajat, võivad nad kõiki asutaja õigusi teostada ainult ühiselt, kui asutamisotsusega ei ole ette nähtud teisiti.
Asutaja õigused ei lähe üle tema õigusjärglasele.
Isik, kes annab vara sihtasutusele üle pärast selle asutamist, ei omanda sellega asutaja õiguslikku seisundit.
Juhatuse ja nõukogu liikmete nimed, elukohad ning isikukoodid.
Asutamisotsusega kinnitavad asutajad asutamisotsuse lisana ka sihtasutuse põhikirja.
Asutamisotsusele ja sellega kinnitatud põhikirjale kirjutavad alla kõik asutajad.
Asutamisotsus ja sellega kinnitatud põhikiri peab olema notariaalselt tõestatud.
Asutaja esindaja võib alla kirjutada, kui talle selleks antud volikiri on notariaalselt tõestatud.
Põhikirja muutmine pärast sihtasutuse registrisse kandmist toimub käesoleva seaduse paragrahvides 41-42 sätestatud korras ega nõua asutamisotsuse muutmist.
Sihtasutuse võib asutada notariaalselt tõestatud testamendi alusel, mis peab sisaldama käesoleva seaduse paragrahv 6 nõuetele vastavat asutamisotsust.
Kui testamendiga ei ole määratud testamenditäitjat, kes peab tagama sihtasutuse registrisse kandmise, määrab kohus selleks hooldaja, kellel on testamenditäitja õigused ja kohustused.
Kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud testamendis sisalduv asutamisotsus ei vasta käesoleva seaduse paragrahvis 6 sätestatud nõuetele, võib testamenditäitja või hooldaja vajaduse korral määrata sihtasutuse juhatuse ja nõukogu liikmed, samuti need asutamisotsuse ja põhikirja tingimused, mida ei ole määratud testamendiga.
Testamenditäitjal või hooldajal on õigus teostada kuni juhatuse ja nõukogu määramiseni vastavalt sihtasutuse põhikirjale asutamisotsusest tulenevaid õigusi ja valitseda üleantud vara.
Testamenditäitjal või hooldajal on õigus nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist ning tasu ülesannete täitmise eest, mille suuruse määrab kohus.
Testamenditäitja või hooldaja volitused lõpevad, kui sihtasutus on registrisse kantud või kui selle registrisse kandmine on muutunud võimatuks.
Sihtasutuse põhikiri peab olema kirjalik.
Kui põhikirjas ei ole ette nähtud sihtasutuse tähtaega, loetakse, et see on asutatud määramata tähtajaks.
Soodustatud isikuks on isik, kellele vastavalt sihtasutuse põhikirjale võib sihtasutuse varast teha väljamakseid.
Kui põhikirjas ei ole soodustatud isikute ringi määratud, loetakse soodustatuks kõik isikud, kellel on õigus saada väljamakseid, lähtudes sihtasutuse eesmärgist.
Sihtasutuse asutamisel peavad asutajad sihtasutuse nimel tegutsemiseks kasutama sihtasutuse kavandatavat nime koos täiendiga „asutamisel“.
Kui asutamisel olevale sihtasutusele antakse üle kinnisasi või registreerimisele kuuluv vallasasi, kantakse asutatav sihtasutus kinnistusraamatusse ja muusse registrisse käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud nime ja täiendiga.
Sihtasutusele raha üleandmiseks avavad asutajad asutatava sihtasutuse nimel käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud nime ja täiendit kasutades pangaarve, mida võib sihtasutuse nimel käsutada pärast sihtasutuse registrisse kandmist.
Kui sihtasutust registrisse ei kanta, võib sihtasutuse nimel registrisse kantud vallasasju või kinnistusraamatusse kantud kinnisasju, samuti sihtasutuse nimele avatud pangaarvet käsutada üksnes kohtuotsusega määratud korras.
Kohus teeb otsuse asutaja või muu huvitatud isiku avalduse alusel.
Avalduses tuleb märkida asutamata jätmise põhjus ning sissemakse teinud isikud ja maksete suurus ning kes on millises ulatuses sissemakseid teinud.
Sihtasutuse kandmiseks selle asukoha registrisse esitab sihtasutuse juhatus avalduse, milles näidatakse käesoleva seaduse paragrahvi 14 lõike 1 punktides 2-11 nimetatud andmed, ja sellele kirjutavad alla kõik juhatuse liikmed.
Kui juhatuse liikmed on õigustatud sihtasutust esindama ainult ühiselt, peavad avaldusele alla kirjutama kõik sihtasutust ühiselt esindama õigustatud juhatuse liikmed.
Vara üleandmist sihtasutusele tõendavad juhatuse liikmed oma allkirjaga.
Kui üle antakse kinnisasi või registrisse kantav vallasasi, peab avaldusele lisama väljavõtte kinnistusraamatust või muust registrist.
Registripidaja ei kanna sihtasutust registrisse, kui selle asutamisotsus, põhikiri või muud dokumendid ei vasta seaduse nõuetele.
Avalduse tagasilükkamise korral peab registripidaja näitama ära tagasilükkamise põhjuse.
Kui juhatus esitas registrile ebaõiged andmed, vastutavad juhatuse liikmed sellega tekitatud kahju eest solidaarselt.
Viited varasematele ja hilisematele kannetele ning muud märkused.
Registrisse kantud andmete muutumisel peab juhatus esitama avalduse muudatuste registrisse kandmiseks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud avaldusele tuleb lisada muutmise otsustanud nõukogu koosoleku protokoll, mis peab sisaldama andmeid koosoleku toimumise aja ja koha ning hääletustulemuste ja vastuvõetud otsuste kohta.
Protokollile kirjutavad alla kõik osalenud nõukogu liikmed.
Uue juhatuse liikme registrisse kandmiseks peab avaldusele olema lisatud ka tema notariaalselt tõestatud allkirjanäidis.
Registrile kohaldatakse mittetulundusühingute seaduses sätestatut.
Allkirjad registrile esitatud avaldusel peavad olema notariaalselt tõestatud.
Enne sihtasutuse registrisse kandmist asutatava sihtasutuse nimel tehtud tehingutest tulenevate kohustuste täitmise eest vastutavad tehingu teinud isikud solidaarselt.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud kohustused lähevad üle sihtasutusele alates registrisse kandmisest, kui tehingu teinud isikul oli õigus tehingut teha.
Kui isikul ei olnud õigust tehingut teha, lähevad tehingust tulenevad kohustused üle sihtasutusele, kui nõukogu kiidab selle tehingu heaks.
Sihtasutuse organid on juhatus ja nõukogu.
Sihtasutusel peab olema juhatus, mis juhib ja esindab sihtasutust.
Juhatus võib koosneda ühest või mitmest liikmest.
Vähemalt poolte juhatuse liikmete elukoht peab olema Eestis.
Kui põhikirjaga on määratud soodustatud isikute ring, ei tohi juhatuse liikmeteks olla soodustatud isikud, samuti nendega võrdset majanduslikku huvi omavad isikud.
Juhatuse liikmeks ei või olla nõukogu liige või pankrotivõlgnik.
Põhikirjaga võib ette näha muid isikuid, kes ei või olla juhatuse liikmeks.
Juhatus peab sihtasutuse juhtimisel järgima nõukogu seaduslikke korraldusi.
Tehinguid, mis väljuvad igapäevase tegevuse raamest, võib juhatus teha ainult nõukogu nõusolekul.
Juhatus peab esitama nõukogule vähemalt kord nelja kuu jooksul ülevaate sihtasutuse majandustegevusest ja majanduslikust seisundist, samuti teatama kohe sihtasutuse majandusliku seisundi olulisest halvenemisest ja muudest sihtasutuse majandustegevusega seotud olulistest asjaoludest.
Juhatuse igal liikmel on õigus esindada sihtasutust kõigis õigustoimingutes.
Põhikirjaga võib ette näha, et juhatuse liikmed või mõned neist võivad esindada sihtasutust ainult ühiselt.
Juhatuse õigust esindada sihtasutust võib piirata põhikirjaga, samuti nõukogu otsusega.
Juhatuse liikmed määratakse asutamisotsusega.
Juhatuse liikmete koosseisus muudatuste tegemise ja juhatuse liikmete tagasikutsumise otsustab nõukogu.
Juhatuse liige ei või oma kohustuste täitmist panna kolmandale isikule, kui seda ei ole ette nähtud põhikirjaga või nõukogu otsusega.
Juhatus peab andma nõukogu liikmetele vajalikku teavet juhtimise kohta ja esitama nende nõudel vastava aruande, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Mõjuval põhjusel, milleks on eelkõige juhatuse liikme ajutine või kestev võimetus täita oma kohustusi, võib kohus väljalangenud juhatuse liikme asemele nõukogu või huvitatud isiku nõudel määrata uue liikme.
Kohtu määratud juhatuse liikme volitused kestavad uue juhatuse liikme määramiseni nõukogu poolt.
Nõukogu võib juhatuse liikme igal ajal, sõltumata põhjusest, tagasi kutsuda.
Temaga sõlmitud lepingust tulenevad õigused ja kohustused lõpevad vastavalt lepingule.
Põhikirjaga võib ette näha, et juhatuse liikme võib tagasi kutsuda ainult mõjuval põhjusel, milleks on eelkõige kohustuste olulisel määral täitmata jätmine või võimetus sihtasutust juhtida.
Kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti, võib juhatuse liikmele maksta tema ülesannetele ja sihtasutuse majanduslikule olukorrale vastavat tasu.
Tasu suuruse ja maksmise korra määrab nõukogu.
Juhatuse liikmel on õigus nõuda ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Juhatuse liikmed vastutavad seaduse või põhikirja nõuete rikkumise, samuti oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega sihtasutusele süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt.
Juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega tekitanud süüliselt kahju sihtasutuse võlausaldajatele, vastutavad võlausaldajate ees solidaarselt sihtasutusega.
Nõukogu kavandab sihtasutuse tegevust ning korraldab sihtasutuse juhtimist ja teostab järelevalvet sihtasutuse tegevuse üle.
Kinnisasjade, samuti registrisse kantud vallasasjade võõrandamine või asjaõigusega koormamine.
Põhikirjaga võib ette näha, et käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud tehingute tegemiseks ei ole nõukogu nõusolek vajalik või on see vajalik ainult põhikirjas nimetatud juhtudel, samuti teisi tehinguid, mille tegemiseks on vajalik nõukogu nõusolek.
Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud piirangud ei kehti kolmandate isikute suhtes.
Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud nõukogu nõusolek ei ole tehingu tegemiseks vajalik, kui tehingu tegemisega viivitamisega kaasneks sihtasutusele oluline kahju.
Oma ülesannete täitmiseks on nõukogul õigus tutvuda kõigi sihtasutuse dokumentidega ning kontrollida raamatupidamise õigsust, vara olemasolu, samuti sihtasutuse tegevuse vastavust seadusele ja põhikirjale.
Nõukogul on õigus saada juhatuselt teavet sihtasutuse tegevuse kohta ning nõuda juhatuselt tegevusaruannet ja bilansi koostamist.
Nõukogu esindab sihtasutust vaidlustes ja tehingute tegemisel juhatuse liikmega.
Nõukogu liikmeks ei või olla juhatuse liige ega audiitor ega nendega võrdset majanduslikku huvi omav isik ega pankrotivõlgnik.
Põhikirjaga võib näha ette muid isikuid, kes ei või olla nõukogu liikmeks.
Nõukogu koosseisu muutumisel esitab juhatus registrile viie tööpäeva jooksul avalduse, milles teatatakse koosseisu muutumise aeg ja põhikirjaline alus.
Avaldusele lisatakse nõukogu liikmete täielik nimekiri nende nimede, isikukoodide ja elukohtadega ja liikme volituste alguskuupäevadega ning uue nõukogu liikme nõusolek liikmeksoleku kohta.
Nõukogu liikmete määramise ja tagasikutsumise kord sätestatakse põhikirjas.
Kui seaduse või põhikirjaga ettenähtud nõukogu liikmed puuduvad, määrab need kohus huvitatud isiku nõudel või omal algatusel.
Kohus kutsub nõukogu liikme huvitatud isiku nõudel või omal algatusel tagasi, kui see on ette nähtud põhikirjaga, või muul mõjuval põhjusel, milleks on eelkõige kohustuste olulisel määral täitmata jätmine või võimetus osaleda nõukogu töös või muul viisil sihtasutuse huvide oluline kahjustamine, samuti pankrotimenetluse alustamisel nõukogu liikme vastu.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud menetluse jooksul võib kohus teha sihtasutuse juhtimiseks vajalikke korraldusi ning peatada menetluse ajaks nõukogu liikme volitused.
Kohtu poolt tagasikutsutud nõukogu liige ei või kuuluda ühegi sihtasutuse juhatusse ega nõukogusse viie aasta jooksul tagasikutsumisest.
Nõukogu koosolekud toimuvad vastavalt vajadusele, kuid mitte harvem kui üks kord aastas.
Nõukogu koosolek kutsutakse kokku, kui seda nõuab nõukogu liige, juhatus või audiitor.
Protokollile kirjutavad alla nõukogu esimees või teda asendav nõukogu liige ja protokollija, kui põhikirjas ei ole ette nähtud, et protokollile kirjutavad alla kõik koosolekul osalenud nõukogu liikmed.
Nõukogu võib teha otsuse koosolekut kokku kutsumata, kui otsuse poolt hääletavad kirjalikult kõik nõukogu liikmed, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Nõukogu liige ei võta osa hääletamisest, kui otsustatakse tema ja sihtasutuse vahelise tehingu tegemiseks nõusoleku andmist, samuti kolmanda isiku ja sihtasutuse vahelise tehingu tegemiseks nõusoleku andmist, kui nõukogu liikme sellest tehingust tulenevad huvid on vastuolus sihtasutuse huvidega.
Kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti, võib nõukogu liikmele maksta tema ülesannetele ja sihtasutuse majanduslikule olukorrale vastavat tasu.
Nõukogu liikmed vastutavad seaduse või põhikirja nõuete rikkumise, samuti oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega sihtasutusele süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt.
Nõukogu liikmed, kes on oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega tekitanud süüliselt kahju sihtasutuse võlausaldajatele, vastutavad võlausaldajate ees solidaarselt sihtasutusega.
Nõukogu liige vabaneb vastutusest sihtasutuse ees, kui ta on ebaseadusliku tegevuse aluseks oleva otsuse vastuvõtmisel jäänud eriarvamusele ning eriarvamus on kantud protokolli.
Juhatus korraldab sihtasutuse raamatupidamise vastavalt raamatupidamise seadusele.
Juhatus esitab aruanded kinnitamiseks nõukogule hiljemalt nelja kuu jooksul majandusaasta lõppemisest.
Enne aruannete nõukogule kinnitamiseks esitamist edastab juhatus aruanded audiitorile kontrollimiseks.
Juhatus esitab kinnitatud majandusaasta aruande registrile kuue kuu jooksul majandusaasta lõpust.
Sihtasutusel peab olema audiitor.
Audiitorite arvu määrab ja audiitori nimetab nõukogu, kes määrab ka nende tasustamise korra.
Audiitoriks ei või olla juhatuse ega nõukogu liige ega sihtasutuse töötaja, samuti nendega võrdset majanduslikku huvi omavad isikud.
Kui põhikirjaga on soodustatud isikute ring määratud, ei või audiitoriks olla ka soodustatud isik, samuti temaga võrdset majanduslikku huvi omav isik.
Juhatus esitab registrile audiitorite nimekirja.
Audiitorite vahetumisel esitab juhatus registrile audiitorite uue nimekirja viie päeva jooksul.
Audiitori nimetamiseks peab olema tema kirjalik nõusolek, mis tuleb koos audiitorite nimekirjaga esitada registripidajale.
Sihtasutuse juhatus või nõukogu, samuti juhatuse või nõukogu liige või muu huvitatud isik võib nõuda, et kohus otsustaks sihtasutuse juhtimise või varalise seisundiga seotud küsimustes erikontrolli korraldamise ja määraks erikontrolli läbiviija.
Erikontrolli läbiviijaks võivad olla ainult audiitorid.
Nende tasustamise korra ja tasu suuruse määrab kohus.
Erikontrolli läbiviijad peavad hoidma sihtasutuse ärisaladust.
Erikontrolli läbiviimisega seotud kulude jaotamise erikontrolli nõudja ja sihtasutuse vahel otsustab kohus erikontrolli tulemuste järgi.
Kui nõue oli esitatud põhjendamatult nõudja tahtluse või raske ettevaatamatuse tõttu, vastutavad nõudjad erikontrolliga sihtasutusele tekitatud kahju eest solidaarselt.
Erikontrolli läbiviijad koostavad erikontrolli tulemuste kohta aruande, mille nad esitavad kohtule.
Kontrolli tulemuste põhjal otsustab kohus, kas ja milliseid abinõusid peab kasutama sihtasutuse tegevuse vastavusse viimiseks sihtasutuse eesmärgiga.
Soodustatud isik või muu selleks õigustatud huvi omav isik võib nõuda sihtasutuselt teavet sihtasutuse eesmärgi täitmise kohta.
Ta võib tutvuda sihtasutuse raamatupidamise aastaaruande ja juhatuse tegevuse aruandega, samuti audiitori järeldusotsuse, raamatupidamisdokumentide, asutamisotsuse ja põhikirjaga.
Kui põhikirjas ei ole soodustatud isikute ringi määratud, on käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud õigus kõigil huvitatud isikutel.
Kui sihtasutus ei täida käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud nõuet, võib õigustatud isik nõuda oma õiguste teostamist kohtu korras.
Kuni sihtasutuse registrisse kandmiseni võib asutaja asutamisotsuse tühistada või seda muuta või muuta põhikirja.
Kui sihtasutusel on mitu asutajat, võivad asutamisotsuse tühistada või seda muuta või põhikirja muuta ainult kõik asutajad ühiselt.
Kui üks mitmest asutajast on surnud või lõppenud või muul põhjusel ei saa või ei soovi asutaja õigusi teostada (välja langenud), ei või teised asutajad asutamisotsust tühistada.
Asutamisotsust või põhikirja võivad teised asutajad muuta ainult sihtasutuse eesmärki järgides.
Kui kõik asutajad on välja langenud ja on ilmnenud registrisse kandmise takistused, võib juhatus nende kõrvaldamiseks või muutunud asjaolude arvessevõtmiseks muuta asutamisotsust ja põhikirja, järgides sihtasutuse eesmärki.
Pärast sihtasutuse registrisse kandmist võib asutaja sihtasutuse põhikirja muuta üksnes käesoleva paragrahvi 3. lõikes sätestatut järgides.
Kui sihtasutusel on mitu asutajat, võivad põhikirja muuta kõik asutajad ühiselt.
See õigus on nõukogule põhikirjaga antud.
Asutaja või nõukogu võib põhikirja muuta üksnes muutunud asjaolude arvessevõtmiseks, järgides sihtasutuse eesmärki.
Kui asjaolude muutumise tõttu tuleb sihtasutuse põhikirja muuta, kuid põhikirja muutmiseks õigustatud isikud seda ei tee, võib põhikirja muutmise otsustada kohus asutaja, nõukogu või huvitatud isiku nõudel.
Põhikirja muutmine jõustub muudatuse registrisse kandmisest.
Põhikirja muutmise registrisse kandmise avaldusele lisatakse põhikirja muutmise otsus ja põhikirja uus tekst.
Nõukogu võib otsustada sihtasutuse lõpetamise ainult põhikirjas ettenähtud juhtudel.
Otsus on vastu võetud, kui selle poolt on hääletanud kõik nõukogu liikmed.
Juhatus peab esitama pankrotiavalduse, kui selgub, et sihtasutusel on vähem vara, kui võetud kohustusi.
Avalduse esitamata jätmise või avalduse esitamisega viivitamise korral vastutavad selles süüdi olevad juhatuse liikmed sellega sihtasutusele või kolmandatele isikutele tekitatud kahju eest solidaarselt.
Kohus võib anda tähtaja käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud puuduste kõrvaldamiseks.
Sihtasutuse lõpetamisel peab juhatus esitama avalduse lõpetamise kandmiseks registrisse.
Kui lõpetamise aluseks on nõukogu otsus, tuleb see avaldusele lisada.
Pankrotiotsuse teinud kohus teatab registripidajale sihtasutuse pankroti väljakuulutamisest, samuti pankrotimenetluse lõppemisest.
Sihtasutuse lõpetamisel toimub selle likvideerimine (likvideerimismenetlus), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Likvideerimismenetluses peab sihtasutuse nimele lisama märkuse „likvideerimisel“.
Sihtasutuse likvideerijateks on juhatuse liikmed, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Vähemalt poolte likvideerijate elukoht peab olema Eestis.
Sihtasutuse asutaja, teise likvideerija või muu huvitatud isiku nõudel või kohtu enda algatusel võib kohus likvideerija mõjuval põhjusel tagasi kutsuda.
Juhatus esitab avalduse likvideerijate registrisse kandmiseks.
Kui likvideerija nimetatakse kohtuotsusega, saadab kohus registripidajale otsuse kande tegemiseks.
Registrisse kantakse likivideerijate nimed, elukohad ja isikukoodid.
Likvideerijad lõpetavad sihtasutuse tegevuse, nõuavad sisse võlad, müüvad vara, rahuldavad võlausaldajate nõuded ja jaotavad pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist allesjäänud vara selleks õigustatud isikute vahel.
Likvideerijad ei pea vara müüma, kui see ei ole vajalik võlausaldajate nõuete rahuldamiseks või järelejäänud vara jaotamiseks õigustatud isikute vahel.
Likvideerijad võivad teha ainult sihtasutuse likvideerimiseks vajalikke tehinguid.
Kui sihtasutusel on mitu likvideerijat, on neil õigus esindada sihtasutust ainult ühiselt, kui põhikirja või likvideerijate määramise otsusega ei ole ette nähtud teisiti.
Likvideerijad võivad volitada enda hulgast ühte või mitut teatud tehingute tegemiseks või tegevuseks.
Likvideerijad avaldavad viivitamata teate sihtasutuse likvideerimismenetlusest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Likvideerimisteates tuleb märkida, et võlausaldajad esitaksid oma nõuded kahe kuu jooksul teate avaldamisest.
Võlausaldajad peavad kahe kuu jooksul likvideerimisteate avaldamisest teatama likvideerijatele kõigist oma nõuetest sihtasutuse vastu.
Kui likvideeritava sihtasutuse varast ei jätku võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamiseks, peavad likvideerijad esitama pankrotiavalduse.
Pärast võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamist ja raha deponeerimist allesjäänud vara jaotatakse põhikirja järgi selleks õigustatud isikute vahel.
Kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti, jaotatakse vara õigustatud isikute vahel võrdsetes osades.
Kui sihtasutus lõpetatakse füüsilisest isikust asutajate otsusel, läheb likvideerimisel järelejäänud vara üle neile, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Vara läheb füüsilistest isikutest asutajatele üle võrdsetes osades, kui põhikirjaga ei ole sätestatud teisiti.
Kui põhikirjaga ei ole ette nähtud, kellele läheb üle likvideerimisel järelejäänud vara, läheb vara üle riigile, kes peab seda kasutama võimalikult sihtasutuse eesmärkidele vastavalt.
Sihtasutuse sundlõpetamise korral põhjusel, et selle eesmärk või tegevus on vastuolus põhiseadusliku korra, kriminaalseaduse või heade kommetega, läheb pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist järelejäänud vara riigile.
Vara ei või õigustatud isikutele välja jagada enne viie kuu möödumist sihtasutuse likvideerimisteate avaldamisest.
Pärast likvideerimise lõppemist esitavad likvideerijad avalduse sihtasutuse registrist kustutamiseks.
Kui pärast sihtasutuse registrist kustutamist selgub, et on vajalikud täiendavad likvideerimisabinõud, ennistab kohus huvitatud isiku nõudel vanade likvideerijate õigused või määrab uued likvideerijad.
Sihtasutuse lõppemisel kustutatakse sihtasutus registrist sihtasutuse enda avalduse alusel või seaduses sätestatud muul alusel.
Kui sihtasutuse likvideerimise lõppemisel ei esitata avaldust selle registrist kustutamiseks, on registripidajal õigus sihtasutus registrist kustutada.
Sihtasutust ei või registrist kustutada Maksuameti kohaliku talituse kirjaliku nõusolekuta, välja arvatud siis, kui viimane on esitanud avalduse sihtasutuse registrist kustutamiseks.
Nõusoleku saamiseks esitab registripidaja Maksuametile kirjaliku taotluse.
Maksuamet ei või nõusolekust keelduda, kui tal ei ole sihtasutuse vastu nõudeid.
Likvideerijad annavad sihtasutuse dokumendid hoiule ühele likvideerijale või arhiivile.
Dokumentide hoidja nimi ning isiku- või registrikood ja elu- või asukoht kantakse registrisse likvideerijate avalduse alusel.
Sihtasutus on vastutav oma tegevuse tulemusena loodud või saadud dokumentide säilimise eest seadusega ettenähtud tähtaja jooksul.
Sihtasutuse likvideerimisel võib tema säilitamisele kuuluvad dokumendid kokkuleppel arhiiviga üle anda arhiivi.
Kui likvideerijad ei ole täitnud oma kohustusi või on jaganud sihtasutuse vara välja enne võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamist või raha deponeerimist, vastutavad nad oma süü tõttu võlausaldajatele tekitatud kahju eest solidaarselt.
Sihtasutus (ühendatav sihtasutus) võib ühineda teise sihtasutusega (ühendav sihtasutus) nende põhikirjades ettenähtud juhtudel.
Ühendatav sihtasutus loetakse lõppenuks.
Sihtasutused võivad ühineda ka selliselt, et asutavad uue sihtasutuse.
Ühinevad sihtasutused loetakse sel juhul lõppenuks.
Ühinemise korral läheb ühendatava sihtasutuse vara üle ühendavale sihtasutusele.
Uue sihtasutuse asutamise korral läheb ühinevate sihtasutuste vara sellele üle.
Sihtasutus võib ühineda ainult teise sihtasutusega.
Seaduses sätestatud juhtudel on ühinemiseks vaja pädeva asutuse luba.
Ühinemiseks sõlmivad sihtasutuste juhatused ühinemislepingu, milles tuleb märkida sihtasutuste nimed ja asukohad ning ühinemise tagajärjed ühendatava sihtasutuse töötajatele.
Kui heakskiidetud ühinemisleping on tingimuslik ja tingimus ei ole viie aasta jooksul pärast lepingu sõlmimist saabunud, võib sihtasutus selle lõpetada, teatades lõpetamisest vähemalt kuus kuud ette, kui ühinemislepingus ei ole ette nähtud lühemat etteteatamise tähtaega.
Ühinemislepingust tekivad õigused ja kohustused, kui ühinemislepingu on heaks kiitnud kõigi ühinevate sihtasutuste nõukogud.
Ühinemisotsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletas üle 2/3 nõukogu liikmetest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Iga ühineva sihtasutuse juhatus saadab 15 päeva jooksul ühinemisotsuse vastuvõtmisest kirjaliku teate ühinemise kohta sihtasutusele teada olevatele võlausaldajatele, kellel olid nõuded sihtasutuse vastu enne ühinemisotsuse tegemist.
Ühinemisotsuse kohta peab juhatus avaldama üleriigilise levikuga ajalehes kaks teadet vähemalt 15-päevase vahega ning kutsuma neis võlausaldajaid üles esitama oma nõuded.
Teates tuleb märkida, et võlausaldajad esitaksid oma nõuded kahe kuu jooksul.
Sihtasutus peab tagama võlausaldajate nõuded, kui need on esitatud kahe kuu jooksul viimase teate avaldamisest.
Ühendava sihtasutuse võlausaldaja võib oma nõude tagamist või rahuldamist nõuda üksnes siis, kui ta tõendab, et ühinemine ohustab tema nõude täitmist.
Kui võlausaldaja ei teata oma nõudest käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatud tähtaja jooksul, loetakse, et ta on ühinemisega nõus.
Ühinemisel osaleva sihtasutuse juhatus esitab mitte varem kui kolme kuu möödudes teise ühinemise teate avaldamisest oma sihtasutuse asukohas avalduse ühinemise registrisse kandmiseks.
Ühinemise luba, kui see on nõutav.
Viide Ametlike Teadaannete numbritele, milles on avaldatud käesoleva seaduse § 64 lõikes 2 nimetatud teated.
Ühendav sihtasutus võib jätkata tegevust ühendatava sihtasutuse nime all.
Ühinemine kantakse ühendava sihtasutuse asukoha registrisse, kui see on kantud kõigi ühendatavate sihtasutuste asukoha registritesse.
Ühendatava sihtasutuse asukoha registri kandes märgitakse, et ühinemine loetakse toimunuks selle kandmisega ühendava sihtasutuse asukoha registrisse.
Ühendava sihtasutuse asukoha registri registripidaja teatab ühendatava sihtasutuse asukoha registripidajale ühinemise registrisse kandmisest.
Saanud teate, märgib registripidaja registrisse, millal on ühinemine kantud ühendava sihtasutuse asukoha registrisse.
Ühendatava sihtasutuse asukoha registripidaja saadab tema juures hoitavad sihtasutuse dokumendid ühendava sihtasutuse asukoha registripidajale.
Ühinemise kandmisega ühendava sihtasutuse asukoha registrisse läheb ühendatava sihtasutuse vara üle ühendavale sihtasutusele.
Pärast ühinemise kandmist ühendava sihtasutuse asukoha registrisse tehakse vara ülemineku kanded kinnistusraamatus ja vallasvara registrites ühendava sihtasutuse juhatuse avalduse alusel.
Ühendatav sihtasutus loetakse lõppenuks ühinemise kandmisega ühendava sihtasutuse asukoha registrisse.
Registripidaja kustutab ühendatava sihtasutuse registrist.
Ühinemisele uue sihtasutuse asutamisega kohaldatakse käesoleva seaduse paragrahvides 61-68 sätestatut koos seaduses ettenähtud täiendustega.
Ühinevatele sihtasutustele kohaldatakse ühendatava sihtasutuse kohta sätestatut ja asutatavale sihtasutusele ühendava sihtasutuse kohta sätestatut.
Sihtasutused loetakse ühinenuks uue sihtasutuse registrisse kandmisel.
Uue sihtasutuse asutamisele kohaldatakse sihtasutuse asutamise sätteid, kui käesolevas peatükis sätestatust ei tulene teisiti.
Asutajateks on ühinevad sihtasutused.
Ühinemislepingus tuleb lisaks käesoleva seaduse paragrahv 62 1. lõikes sätestatule määrata uue sihtasutuse nimi ja asukoht ning juhatuse liikmed.
Ühinemislepingule lisatakse asutatava sihtasutuse põhikiri, mis kinnitatakse ühinemisotsusega.
Ühineva sihtasutuse juhatus esitab avalduse ühinemise kandmiseks sihtasutuse asukoha registrisse.
Ühinevate sihtasutuste juhatused esitavad ühise avalduse uue sihtasutuse kandmiseks selle asukoha registrisse.
Sihtasutus võib jagunemisel osaleda ainult põhikirjas ettenähtud juhtudel.
Jaotumise korral annab jagunev sihtasutus oma vara üle omandavatele sihtasutustele.
Omandav sihtasutus võib olla olemasolev või asutatav sihtasutus.
Jaotumise korral jagunev sihtasutus lõpeb.
Eraldumise korral annab jagunev sihtasutus osa oma varast üle ühele või mitmele omandavale sihtasutusele.
Sihtasutus võib jaguneda ainult sihtasutusteks ning osaleda ainult sihtasutuse jagunemisel.
Seaduses sätestatud juhtudel on jagunemiseks vaja pädeva asutuse luba.
Jagunemiseks sõlmivad jagunemises osalevate sihtasutuste juhatused jagunemislepingu.
Kui heakskiidetud jagunemisleping on tingimuslik ja tingimus ei ole viie aasta jooksul pärast lepingu sõlmimist saabunud, võib sihtasutus selle lõpetada, teatades lõpetamisest vähemalt kuus kuud ette, kui jagunemislepingus ei ole ette nähtud lühemat etteteatamise tähtaega.
Jagunemislepingust tekivad õigused ja kohustused, kui jagunemislepingu on heaks kiitnud kõigi jagunemises osalevate sihtasutuste nõukogud.
Jagunemisotsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletas üle 2/3 nõukogu liikmetest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.
Jagunemisel osaleva sihtasutuse juhatus saadab 15 päeva jooksul jagunemisotsuse vastuvõtmisest kirjaliku teate jagunemise kohta sihtasutusele teada olevatele võlausaldajatele, kellel olid nõuded sihtasutuse vastu enne jagunemisotsuse vastuvõtmist.
Jagunemisotsuse kohta peab juhatus avaldama ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded kaks teadet vähemalt 15-päevase vahega ning kutsuma neis võlausaldajaid üles esitama oma nõuded.
Omandava sihtasutuse võlausaldaja võib oma nõude tagamist või rahuldamist nõuda üksnes siis, kui ta tõendab, et jagunemine ohustab tema nõude täitmist, välja arvatud siis, kui tema nõude täitmise tähtpäev on saabunud.
Jagunemisel osaleva sihtasutuse juhatus esitab mitte varem kui kolme kuu möödudes teise jagunemise teate avaldamisest oma sihtasutuse asukohas avalduse jagunemise registrisse kandmiseks.
Jagunemise luba, kui see on nõutav.
Viide Ametlike Teadaannete numbritele, milles on avaldatud käesoleva seaduse § 73 lõikes 2 nimetatud teated.
Jaotumise korral võib omandav sihtasutus jätkata tegevust jaguneva sihtasutuse nime all.
Jagunemine kantakse jaguneva sihtasutuse asukoha registrisse, kui see on kantud kõigi omandavate sihtasutuste asukoha registritesse.
Omandavate sihtasutuste asukoha registrite kannetes märgitakse, et jagunemine loetakse toimunuks selle kandmisega jaguneva sihtasutuse asukoha registrisse.
Jaguneva sihtasutuse asukoha registri registripidaja teatab omandavate sihtasutuste asukoha registripidajatele jagunemise registrisse kandmisest ja saadab neile registri väljavõtte.
Saanud teate, märgib registripidaja registrisse, millal on jagunemine kantud jaguneva sihtasutuse asukoha registrisse.
Jagunemise kandmisega jaguneva sihtasutuse asukoha registrisse läheb jaguneva sihtasutuse kogu vara, eraldumise korral eraldatud vara vastavalt jagunemislepingus ettenähtud jaotusele üle omandavatele sihtasutustele.
Pärast jagunemise kandmist jaguneva sihtasutuse asukoha registrisse tehakse vara ülemineku kanded kinnistusraamatusse ja vallasvara registritesse omandava sihtasutuse juhatuse avaldusel.
Jaotumise korral lõpeb jagunev sihtasutus jagunemise kandmisega jaguneva sihtasutuse asukoha registrisse.
Registripidaja kustutab jaguneva sihtasutuse registrist.
Jaotumise korral jagamata jäänud vara jagatakse omandavate sihtasutuste vahel võrdeliselt nende osaga jagatud varas.
Enne jagunemise kandmist jaguneva sihtasutuse asukoha registrisse tekkinud jaguneva sihtasutuse kohustuste eest vastutavad jagunemisel osalevad sihtasutused solidaarselt.
Jagunemisel osalev sihtasutus, kellele kohustust jagunemislepingus ei määratud, vastutab jaguneva sihtasutuse kohustuse eest, kui selle täitmise tähtpäev saabub viie aasta jooksul pärast jagunemise kandmist jaguneva sihtasutuse asukoha registrisse.
Jagunemisele uue sihtasutuse asutamisega kohaldatakse käesoleva seaduse paragrahvides 70-78 sätestatut koos seaduses ettenähtud täiendustega.
Asutatavatele sihtasutustele kohaldatakse omandavate sihtasutuste kohta sätestatut.
Uue sihtasutuse asutamisele kohaldatakse sihtasutuse asutamise sätteid, kui käesoleva peatüki sätetest ei tulene teisiti.
Asutajaks on jagunev sihtasutus.
Jagunemisel uue sihtasutuse asutamisega koostavad jaguneva sihtasutuse juhatus või sihtasutust esindama õigustatud osanikud jagunemiskava, mis asendab jagunemislepingut.
Jagunemiskavas tuleb lisaks käesoleva seaduse paragrahv 71 1. lõikes sätestatule määrata uue sihtasutuse nimi ja asukoht ning juhatuse liikmed.
Jagunemiskavale lisatakse asutatava sihtasutuse põhikiri, mis kinnitatakse jagunemisotsusega.
Jaguneva sihtasutuse juhatus esitab avalduse uute sihtasutuste kandmiseks nende asukoha registrisse ning jagunemise kandmiseks jaguneva sihtasutuse asukoha registrisse.
Iga uue sihtasutuse asukoha registri registripidaja teatab jaguneva sihtasutuse asukoha registripidajale uue sihtasutuse registrisse kandmisest.
Teadete saamisel kõigi uute sihtasutuste kohta kannab jaguneva sihtasutuse asukoha registri registripidaja jagunemise registrisse ja teatab kande tegemisest iga uue sihtasutuse asukoha registripidajale ning saadab neile registri väljavõtte.
Saanud teate, märgib registripidaja registrisse, millal on jagunemise kanne jaguneva sihtasutuse asukoha registrisse tehtud.
Alates 1996. aasta 1. oktoobrist võib sihtasutusi asutada ainult sihtasutuste seaduses sätestatud korras ja neile kohaldatakse sihtasutuste seaduses sätestatut.
Enne 1996. aasta 1. oktoobrit asutatud vara sihtotstarbelise kogumise ja jagamise eesmärgil moodustatud mittetulunduslikele ühendustele, millel ei ole liikmeid, kohaldatakse nende sihtasutusena registrisse kandmiseni käesoleva seaduse paragrahv 1 lõikes 1, paragrahvis 2, paragrahv 3 lõikes 5, paragrahvides 4 ja 17, paragrahv 18 lõikes 1, lõike 2 esimeses lauses ja lõikes 3, paragrahvides 20-23, paragrahvis 33, paragrahv 34 lõigetes 1 ja 3, paragrahvides 38, 43-51, paragrahv 52 lõike 1 esimeses lauses ja lõikes 2, paragrahvides 53-60 sätestatut; registrisse kandmisel kohaldatakse neile käesolevat seadust tervikuna.
Kui käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud vara sihtotstarbelise kogumise ja jagamise eesmärgil moodustatud mittetulundusliku ühenduse põhikiri on vastuolus sihtasutuse seadusega, kohaldatakse seaduses sätestatut.
Registrisse kantud sihtasutuste ühinemine ja jagunemine toimub käesolevas seaduses sätestatud korras.
Registrisse kantud sihtasutus ei või ühineda registrisse kandmata vara sihtotstarbelise kogumise ja jagamise eesmärgil moodustatud mittetulundusliku ühendusega.
Sihtasutusena registrisse kandmata vara sihtotstarbelise kogumise ja jagamise eesmärgil moodustatud mittetulunduslike ühenduste ühinemine ja jagunemine ei ole lubatud.
Enne 1996. aasta 1. oktoobrit asutatud ning Eesti Vabariigi ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide registris (edaspidi ettevõtteregister) registreeritud vara sihtotstarbelise kogumise ja jagamise eesmärgil moodustatud mittetulunduslik ühendus, mis vastab sihtasutuste seaduse nõuetele, kantakse sihtasutusena mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse tema avalduse alusel.
Registrisse kandmise avalduses tuleb märkida sihtasutuse kohta seaduses sätestatud andmed ning avaldusele lisada seaduses sätestatud dokumendid, samuti tema ettevõtteregistris registreerimise tunnistus.
Vara sihtotstarbelise kogumise ja jagamise eesmärgil moodustatud mittetulundusliku ühenduse põhikiri peab sihtasutusena registrisse kandmiseks olema viidud kooskõlla käesolevas seaduses sätestatuga.
Ettevõtteregistrisse kantud vara sihtotstarbelise kogumise ja jagamise eesmärgil moodustatud mittetulundusliku ühenduse sihtasutusena registrisse kandmisel tehakse registri pidaja teate alusel ettevõtteregistri kandesse vastav märge.
Enne 1996. aasta 1. oktoobrit asutatud vara sihtotstarbelise kogumise ja jagamise eesmärgil moodustatud mittetulundusliku ühenduse sihtasutusena registrisse kandmisel tehakse registrisse märge sihtasutuse varasema registreerimise kohta ettevõtteregistris, näidates ära endise registrinumbri.
Ettevõtteregistrisse kantud vara sihtotstarbelise kogumise ja jagamise eesmärgil moodustatud mittetulunduslike ühenduste suhtes, mida ei ole 1998. aasta 1. oktoobriks sihtasutusena registrisse kantud või mille registrisse kandmiseks ei ole selleks ajaks registripidajale avaldust esitatud või mille registrisse kandmise avaldus on jäetud rahuldamata, kohaldatakse mittetulundusühingute seaduse (RT I 1996, 42, 811; 51, 967; 1998, 36/37, 552; 59, 941) paragrahvis 95 sätestatut.
Sihtasutuse kandmisel registrisse teeb registripidaja järelepärimise ettevõtteregistri pidajale ettevõtteregistris sama või sarnase nime registreerituse kohta.
Taotletavat nime ei kanta registrisse, kui see nimi või nimega eksitavalt sarnane nimi on registreeritud ettevõtteregistris teise vara sihtotstarbelise kogumise ja jagamise eesmärgil moodustatud mittetulundusliku ühenduse poolt enne taotlejat.
Sihtasutus ei ole kohustatud täitma käesoleva seaduse paragrahv 22 2. lõike punktis 4 sätestatud nõuet.
Kõik sihtasutuse juhatuse ja nõukogu liikmed.
Käesolev seadus sätestab krediidiasutuse asutamise, tegevuse ja lõpetamise õiguslikud alused, samuti krediidiasutuste üle järelevalve teostamise põhimõtted ja õiguslikud alused.
Käesolevat seadust kohaldatakse kõigile Eestis asutatavatele ja tegutsevatele krediidiasutustele, samuti nende Eestis asuvatele ema- ja tütarettevõtjatele, filiaalidele ja esindustele.
Seadust kohaldatakse ka Eesti krediidiasutuste tütarettevõtjatele, filiaalidele ja esindustele välismaal, kui asukohamaa seadus ei näe ette teisiti, samuti välismaiste krediidiasutuste tütarettevõtjatele, filiaalidele ning esindustele Eestis, kui Eesti välislepingud ei sätesta teisiti.
Krediidiasutusena ei käsitata Eesti Panka.
Krediidiasutus on äriühing, mille peamiseks ja püsivaks tegevuseks on avalikkuselt rahaliste hoiuste ja muude tagasimakstavate vahendite kaasamine ning oma arvel ja nimel laenude andmine või muu finantseerimine.
Krediidiasutus võib tegutseda aktsiaseltsi või ühistuna ja temale kohaldatakse aktsiaseltsi või hoiu-laenuühistu kohta sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Õigus avalikkuselt raha hoiustamiseks vastu võtta või tagasimaksmisele kuuluvaid rahalisi vahendeid muul viisil kaasata ja püsiva tegevusena neid investeerida või kasutada oma arvel ja nimel laenude andmiseks on ainult krediidiasutustel.
Käesoleva seaduse tähenduses loetakse avalikkuselt kaasatuiks hoiused või teised tagasimakstavad rahalised vahendid, kui ettepanek raha hoiustamiseks või tagasimaksmisele kuuluvate rahaliste vahendite muul viisil kaasamiseks on tehtud eelnevalt kindlaks määramata isikute ringile.
Avalikkuse all mõistetakse käesolevas seaduses eelnevalt kindlaks määramata isikute ringi.
Juriidiliste isikute poolt, kelle tegevus avalikkuselt raha kaasamisel ning selle paigutamisel on ammendavalt reguleeritud õigusaktidega ning kelle tegevuse üle nimetatud valdkondades on hoiustajate ja investorite kaitse eesmärgil õigusaktidega kehtestatud riiklik järelevalve.
Finantseerimisasutus on käesoleva seaduse mõistes äriühing, mis ei ole krediidiasutus, kuid mille peamiseks ja püsivaks tegevuseks on osaluste omandamine või ühe või mitme käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktides 2-12 loetletud tehingu tegemine.
Muud tehingud, mis on sisult sarnased punktides 1-14 loetletud tehingutega.
Krediidiasutused võivad teha muid käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetlemata tehinguid ja toiminguid, kui need abistavad või täiendavad vahetult põhitegevust.
Nimetatud tehingute ja toimingute tegemiseks võib krediidiasutus asutada või omandada abiettevõtja.
Krediidiasutuse abiettevõtja (edaspidi abiettevõtja) on käesoleva seaduse mõistes äriühing, mille peamiseks ja püsivaks tegevuseks on kinnisvara valitsemine, infotehnoloogiaalaste teenuste osutamine või mõni muu selline tegevus, mis abistab või täiendab ühe või mitme krediidiasutuse põhitegevust.
Äriühing, mis on aktsionär või osanik teises äriühingus (tütarettevõtjas), mille aktsiate või osadega määratud häälteenamust kontrollib emaettevõtja teiste aktsionäride või osanikega sõlmitud lepingu alusel.
Finantsinspektsioonil on õigus emaettevõtjaks lugeda ka äriühingut, kes omab muul viisil tegelikku ja valitsevat mõju teise äriühingu (tütarettevõtja) üle.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud emaettevõtja tütarettevõtjate tütarettevõtjaid käsitatakse sama emaettevõtja tütarettevõtjatena.
Kui isikud on kontrollitavad ühe ja sama isiku poolt.
Finantsvaldusettevõtja on finantseerimisasutus, kelle tütarettevõtjatest vähemalt üks on krediidiasutus ja ülejäänud tütarettevõtjad või enamik neist on kas krediidi- või finantseerimisasutused või abiettevõtjad.
Segavaldusettevõtja on emaettevõtja, kes ei ole finantsvaldusettevõtja ega krediidiasutus, kuid kelle tütarettevõtjatest vähemalt üks on krediidiasutus.
Krediidiasutuse konsolideerimisgrupi moodustavad emaettevõtja, selle tütarettevõtja, kes on krediidiasutus, finantseerimisasutus või abiettevõtja, ning krediidi- või finantseerimisasutus, mille aktsia- või osakapitalist või häältest konsolideerimisgruppi kuuluv krediidiasutus omab vähemalt 20 protsenti.
Krediidiasutuse konsolideerimisgrupi emaettevõtjaks võib olla krediidiasutus, finantsvaldusettevõtja või segavaldusettevõtja.
Kui emaettevõtja ei ole krediidiasutus, peab krediidiasutuse konsolideerimisgrupi moodustumiseks vähemalt üks tütarettevõtja olema krediidiasutus.
Finantsinspektsiooni nõusolekul ei arvata krediidiasutuse konsolideerimisgruppi ettevõtjat, mille bilansimaht on väiksem kui 10 miljonit eurot Eesti Panga kursi järgi või 1 protsent emaettevõtja bilansimahust.
Kui mitu ettevõtjat, kes vastavad eelnimetatud kriteeriumile, koos omavad piisavat mõju konsolideerimisgrupi finantsmajanduslikule olukorrale, tuleb need arvata krediidiasutuse konsolideerimisgruppi.
Asukoht on väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike (edaspidi kolmas riik) ja kellelt vajaliku aruandluse saamine on takistatud selles kolmandas riigis kehtivate õigusaktide kohaselt.
Osade või aktsiatega määratud hääled, mis kuuluvad kolmandale isikule, kuid mis on isiku või tema poolt kontrollitava äriühingu ja kolmanda isiku poolt sõlmitud kirjaliku kokkuleppe alusel loovutatud ajutiselt isikule.
Omab Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt muul viisil tegelikku ja valitsevat mõju.
Krediidiasutuse filiaal on käesoleva seaduse mõistes krediidiasutuse äriregistrisse kantud aadressist erineval aadressil asuv juriidilise isiku õigusteta struktuuriüksus, kus tehakse ühte või mitut krediidiasutusele lubatud tehingut ja toimingut.
Krediidiasutuse esindus on käesoleva seaduse mõistes krediidiasutuse asukohast eraldiasetsev struktuuriüksus, mille tegevuse eesmärgiks on krediidiasutuse esindamine ja tema huvide kaitsmine teataval territooriumil.
Krediidiasutuse esindusel on äritegevus keelatud.
Aktsiaseltsina asutatud krediidiasutus on kohustatud kasutama oma ärinimes sõna „pank“, ühistuna asutatud krediidiasutus sõna „ühistupank“.
Sõna „pank“ või „ühistupank“ või selle tuletisi ja võõrkeelseid vasteid võib oma ärinimes kasutada ainult krediidiasutus.
Krediidiasutuse filiaal võib lisada krediidiasutuse ärinimele filiaali asukoha haldusüksuse või muu kohanime.
Välismaa krediidiasutus võib tegutseda Eestis oma asukohamaal registreeritud ärinime all, kui see on selgesti eristatav teistest Eestis äriregistrisse kantud ärinimedest.
Kui on oht, et ärinimi ei ole selgesti eristatav teisest Eestis tegutseva krediidiasutuse ärinimest, on Finantsinspektsioonil õigus nõuda sellisele ärinimele täiendi lisamist.
Krediidiasutuse ärinimi ei või tekitada arvamust, et tegemist on mõne teise krediidiasutuse või mõne riigi keskpangaga.
Käesoleva paragrahvi lõiked 1 ja 2 ei laiene juhtumitele, mil on ilmne, et tegemist ei ole krediidiasutusega.
Isik, kes soovib asutada krediidiasutust või soovib alustada tegevust krediidiasutusena, on kohustatud kirjalikult taotlema Finantsinspektsioonilt krediidiasutuse tegevusluba.
Tegevusloa saamise taotlus esitatakse Finantsinspektsioonile.
Juhatuse liikmete kinnituskiri käesoleva paragrahvi kohaselt esitatud dokumentides sisalduvate andmete õigsuse kohta.
Revisjonikomisjoni liikmete kohta dokumendid, mis kinnitavad nende isikute usaldusväärsust ja vastavust käesoleva seaduse nõuetele.
Krediidiasutuse tegevusloa taotlemisel tasub taotleja riigilõivu.
Kui krediidiasutuse asutamisel soovitakse omandada olulist osalust, tuleb esitada lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud dokumentidele ka käesoleva seaduse §-s 30 nimetatud dokumendid.
Kui isik, kes soovib asutada Eestis krediidiasutust, on Euroopa Liidu liikmesriigis registreeritud krediidiasutuse emaettevõtja, krediidiasutuse emaettevõtja tütarettevõtja, omab otseselt või kaudselt olulist osalust Euroopa Liidu liikmesriigis registreeritud krediidiasutuse aktsia- või osakapitalis või häältes või omab muul viisil märkimisväärset mõju või kontrolli vastava krediidiasutuse juhtimise üle, on Finantsinspektsioon kohustatud enne tegevusloa väljaandmise otsustamist konsulteerima selle liikmesriigi pangajärelevalve asutusega.
Krediidiasutusel peavad olema kavandatavate tehingute ja toimingute tegemiseks klienditeenuste osutamise ja turvalisuse nõuetele vastavad ruumid, vajalikud tehnilised, info- ja muud tehnoloogilised vahendid ja süsteemid, turvasüsteemid, kontrollimehhanismid ja -süsteemid.
Krediidiasutuste info- ja muudele tehnoloogilistele vahenditele ja süsteemidele ning turvasüsteemidele esitatavad miinimumnõuded kehtestab Eesti Pank.
Finantsinspektsioon võib nõuda käesoleva paragrahvi lõigetes 2-5 loetletud tõendite, dokumentide ja vahendite täpsustamiseks ja kontrollimiseks täiendavaid dokumente ja informatsiooni ning teostada kohapealset kontrolli.
Tegevusloa taotlemise korra ja esitatavate dokumentide loetelu vastavalt seadusele kehtestab Eesti Pank.
Kolmandas riigis, kus asub isik, kellega krediidiasutusel on märkimisväärne seos, kehtivad õigusaktid ei sätesta takistusi krediidiasutuse üle piisava järelevalve teostamiseks.
Otsuse tegevusloa väljaandmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kolme kuu jooksul, arvates kõigi käesoleva seaduse § 13 alusel nõutavate dokumentide ja andmete esitamisest ning nõuete täitmisest.
Otsus tehakse taotlejale teatavaks kirjalikult kümne päeva jooksul otsuse tegemise päevast arvates.
Taotleja on esitanud eksitavaid, tegelikkusele mittevastavaid andmeid või võltsitud dokumente.
Tegevusloa andmisest keeldumise motiveeritud otsus saadetakse viivitamatult taotlejale.
Tegevusloa andmisest keeldumise otsuse võib vaidlustada kohtus kümne päeva jooksul selle otsuse kättesaamise päevast arvates.
Krediidiasutuse pankroti korral - pankrotimenetluse algatamisega Finantsinspektsiooni avalduse alusel.
Krediidiasutus ei ole tähtaegselt tasunud Hoiuste Tagamise Fondi kohustuslikku osamakset ega ole täitnud Finantsinspektsiooni vastavasisulist ettekirjutust selles määratud tähtajaks.
Krediidiasutuse tegevusloa tunnistab kehtetuks Finantsinspektsiooni juhatus oma motiveeritud otsusega.
Tegevusloa kehtetuks tunnistamise motiveeritud otsus saadetakse viivitamatult krediidiasutusele, mille tegevusluba kehtetuks tunnistati, samuti teistele Eesti krediidiasutustele ja Hoiuste Tagamise Fondile.
Krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamisest teatatakse avalikkusele vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes ja krediidiasutuse asukoha kohalikus ajalehes hiljemalt kolmandal päeval pärast vastava otsuse vastuvõtmist.
Krediidiasutuse juhatus võib vaidlustada kohtus tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse kümne päeva jooksul otsuse vastuvõtmise päevast arvates.
Krediidiasutus ei tohi pärast tegevusloa lõppemist teha käesoleva seaduse §-s 6 nimetatud tehinguid ja toiminguid ning peab lõpetama kõik väljamaksed hoiustajatele, klientidele ja võlausaldajatele, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Tegevusloa lõppemine, välja arvatud käesoleva seaduse § 16 punktides 1 ja 2 nimetatud juhtudel, toob endaga kaasa krediidiasutuse lõpetamise käesoleva seaduse 11. peatükis sätestatud korras.
Andmed tütarettevõtjast krediidiasutuse juhtide või filiaali juhataja kohta.
Nimetatud andmed esitatakse vastavalt käesoleva seaduse § 48 lõike 7 nõuetele.
Andmed tütarettevõtjast krediidiasutuses olulist osalust omavate aktsionäride kohta vastavalt käesoleva seaduse §-s 30 esitatud nõuetele.
Finantsinspektsioon võib nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete täpsustamiseks ja kontrollimiseks täiendavaid dokumente ja informatsiooni.
Finantsinspektsioon informeerib välisriigi pangajärelevalve asutust esitatud taotlusest kolme kuu jooksul, arvates taotluse esitamisest, ning kooskõlastab asukohariigi pangajärelevalve asutusega järelevalve teostamise põhimõtted ja vastutuse.
Välisriigi õigusaktid ei võimalda piisava järelevalve, sealhulgas konsolideeritud järelevalve teostamist ning selleks vajaliku informatsiooni saamist.
Loa andmise või sellest keeldumise motiveeritud otsuse edastab Finantsinspektsioon krediidiasutusele kirjalikult kolme kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse saamisest või käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud lisaandmete esitamisest arvates.
Loa andmisest keeldumise korral ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut.
Välisriigis tütarettevõtjast krediidiasutust või filiaali omav krediidiasutus on kohustatud Finantsinspektsioonile ja asukohariigi pangajärelevalve asutusele teatama kõigist käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2, 4 ja 5 loetletud andmete muutmise kavatsustest vähemalt üks kuu enne muudatuste tegemist.
Krediidiasutuse välisriigis asuv filiaal ei esita aruandeid nõuetekohaselt.
Käesoleva paragrahvi lõikes 6 1 nimetatud loa kehtetuks tunnistamisest teavitab Finantsinspektsioon viivitamatult filiaali asukohariigi pangajärelevalve asutust.
Krediidiasutuse esinduse avamisest välisriigis peab informeerima Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva enne esinduse avamist.
Vastava informatsiooni esitamise korra ja tingimused kehtestab Eesti Pank.
Eesti krediidiasutuste välisriikides asuvate tütarettevõtjast krediidiasutuste, filiaalide ja esinduste kohta peab Finantsinspektsioon nimekirja.
Filiaali asutamisel Euroopa Liidu liikmesriigis kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 20 välisriigis filiaali asutamise kohta sätestatut, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti.
Finantsinspektsioon teavitab loa andmisest viivitamatult filiaali asukohamaa pangajärelevalve asutust ja edastab andmed krediidiasutuste omavahendite summa suuruse ja kapitali adekvaatsuse näitaja kohta.
Krediidiasutus võib asutada filiaali ja alustada selle tegevust pärast filiaali asukohamaa pangajärelevalve asutuselt vastava teabe saamist või, kui seda ei ole saadetud, siis pärast kahe kuu möödumist, arvates käesoleva seaduse § 20 lõikes 3 nimetatud teabe laekumisest liikmesriigi pangajärelevalve asutusele.
Krediidiasutus peab teatama Finantsinspektsioonile kavatsusest osutada Euroopa Liidu liikmesriigis piiriüleseid pangateenuseid.
Finantsinspektsioon informeerib vastava liikmesriigi pangajärelevalve asutust ühe kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teate saamisest.
Kui välisriigi krediidiasutus soovib omandada osalust mõnes Eesti krediidiasutuses, mille tagajärjel viimane muutub tema tütarettevõtjaks, tuleb esitada Finantsinspektsioonile taotlus ning käesoleva seaduse § 13 lõike 2 punktides 3-6 ja 10 ning §-s 30 nõutud andmed ja dokumendid.
Välisriigi krediidiasutuse filiaali asutamiseks Eestis on välisriigi krediidiasutus kohustatud kirjalikult taotlema Finantsinspektsioonilt loa.
Äriseadustiku (RT I 1995, 26/28, 355; RT I 1998, 91/93, 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360; 57, 596; 102, 907; 2000, 29, 172; 49, 303; 55, 365; 57, 373; 2001, 34, 185; 56, 332 ja 336; 89, 532; 93, 565) § 386 lõike 2 punktides 1, 3, 4 ja 5 ettenähtud dokumendid.
Lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nõutud andmetele tuleb Finantsinspektsioonile esitada krediidiasutuse asukohamaa pangajärelevalve asutuse nõusolek tütarettevõtjast krediidiasutuse asutamiseks või omandamiseks või filiaali asutamiseks Eestis ning kinnitus selle kohta, et krediidiasutus omab kehtivat tegevusluba või litsentsi, samuti andmed krediidiasutuse omavahendite suuruse, kapitali adekvaatsuse ning asukohamaa hoiuste tagamise süsteemi kohta.
Kui Euroopa Liidu liikmesriigis registreeritud krediidiasutus või tema emaettevõtja soovib asutada Eestis tütarettevõtjast krediidiasutust või omandada osalust mõnes Eesti krediidiasutuses, mille tagajärjel viimane muutub tema tütarettevõtjaks või muul viisil kontrollitavaks äriühinguks, on Finantsinspektsioon kohustatud konsulteerima vastava krediidiasutuse või tema emaettevõtja asukohamaa pangajärelevalve asutusega.
Käesolevas paragrahvis nimetatud dokumendid ja andmed tuleb esitada Finantsinspektsioonile koos notari poolt tõestatud eestikeelse tõlkega.
Välisriigi krediidiasutuse asukohamaa õigusaktid ei kohusta teostama või asukohamaa pangajärelevalve asutus ei teosta piisavat järelevalvet, sealhulgas konsolideeritud järelevalvet.
Loa andmise või sellest keeldumise motiveeritud otsuse teeb Finantsinspektsioon kahe kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõigetes 2 või 3 nimetatud taotluse ja kõigi andmete ning dokumentide saamisest arvates.
Loa andmisest keeldumise motiveeritud otsus saadetakse viivitamatult taotlejale.
Euroopa Liidu liikmesriigis registreeritud krediidiasutuse filiaali asutamisele Eestis ei kohaldata käesoleva seaduse § 21 lõigetes 3 ja 7-9 sätestatut.
Euroopa Liidu liikmesriigis registreeritud krediidiasutus peab teavitama Finantsinspektsiooni filiaali asutamise kavatsusest Eestis oma asukohariigi pangajärelevalve asutuse kaudu.
Teabele peavad olema lisatud käesoleva seaduse § 21 lõike 3 punktides 1-3 ja lõikes 5 nimetatud andmed.
Finantsinspektsioon teatab vajaduse korral Euroopa Liidus registreeritud krediidiasutuse filiaalile järelevalve teostamiseks vajalikud tingimused, mida filiaal on kohustatud täitma enne tegevuse alustamist Eestis.
Filiaal võib tegevust alustada ka juhul, kui Finantsinspektsioon ei ole vastavat teadet saatnud kahe kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmete esitamisest arvates.
Filiaali äriregistrisse kandmisel esitatakse Finantsinspektsiooni kinnitus käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmete saamise kohta.
Esinduse asukoht, aadress ja sidevahendite numbrid.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumendid tuleb Finantsinspektsioonile esitada koos notari poolt tõestatud eestikeelse tõlkega.
Välisriikide krediidiasutuste esinduste kohta peab Finantsinspektsioon nimekirja, millesse kantavate andmete loetelu kehtestab Eesti Pank.
Panga asutamine ei või toimuda aktsiate avaliku märkimisega.
Panga asutamisel võib aktsiate eest tasuda ainult rahas.
Eeltoodud piirang ei kehti käesoleva seaduse § 65 lõikes 2 nimetatud juhul.
Rahalised sissemaksed tasutakse asutamisel oleva panga nimele Eesti Pangas avatud kontole või Eesti krediidiasutuses avatud kontole.
Enne panga äriregistrisse kandmist võivad asutajad asutatava panga nimel teha ainult tehinguid, mis on suunatud asutatava panga organisatsioonilise struktuuri loomisele ja vajalike tehniliste vahendite, turvasüsteemide ning tegevusloaga lubatud tehingute tegemiseks vajaliku vara omandamisele või kasutusse saamisele.
Panga põhikirjas peab lisaks äriseadustikus sätestatud andmetele olema toodud käesolevas seaduses käsitletud struktuuriüksuste moodustamise ja nende pädevuse sätestamise kord ning aruandluse põhimõtted.
Krediidiasutus on kohustatud kõik põhikirjamuudatused enne äriregistrisse kandmist esitama Finantsinspektsioonile nõusoleku saamiseks.
Põhikirja uus tekst.
Finantsinspektsioon keeldub põhikirjamuudatuste kohta nõusoleku andmisest, kui põhikirjamuudatused ei vasta kehtivatele õigusaktidele.
Finantsinspektsioon teeb motiveeritud otsuse nõusoleku andmise või sellest keeldumise kohta hiljemalt kahe nädala möödumisel, arvates taotluse esitamisest.
Äriregistrile esitatavale avaldusele lisatakse Finantsinspektsiooni nõusolek krediidiasutuse põhikirja muudatuste kohta.
Pangal võivad olla ainult nimelised aktsiad.
Pank võib seaduses sätestatud korras ja Finantsinspektsiooni nõusolekul välja lasta hääleõiguseta aktsiaid, mis annavad eesõiguse dividendi saamisel ja panga lõpetamisel alles jääva vara jaotamisel (eelisaktsiad).
Eelisaktsiate nimiväärtuste summa ei või olla suurem kui 1/10 aktsiakapitalist.
Pank võib välja lasta nimelisi vahetusvõlakirju, mille nimiväärtuste summa ei või olla suurem kui 1/10 aktsiakapitalist.
Panga aktsiad on vabalt võõrandatavad.
Panga aktsiate võõrandamisel ei kohaldata äriseadustiku § 229 lõikes 2 sätestatud aktsionäri ostueesõigust.
Panga aktsiad registreeritakse Eesti Väärtpaberite Keskregistris.
Panga aktsiaraamatu pidajaks on Eesti Väärtpaberite Keskregistri registripidaja.
Kui mõni aktsionär omandab olulise osaluse pangas, tuleb aktsiaraamatusse kanda olulise osaluse omandamiseks Finantsinspektsiooni poolt väljaantud loa number ja kuupäev.
Olulise osalusena käsitatakse käesolevas seaduses osalust äriühingus, mis moodustab otseselt või kaudselt äriühingu aktsia- või osakapitalist või häältest 10 või enam protsenti või mis annab muul viisil märkimisväärse mõju äriühingu juhtimises.
Pangas võivad olulist osalust omada isikud, kes on Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt võimelised tagama panga kindla ja usaldusväärse juhtimise ning kelle ärisidemed ja omanike struktuur on transparentne ega takista järelevalve teostamist.
Isik, kes kavatseb omandada olulist osalust pangas või suurendada seda üle 20, 33 või 50 protsendi panga aktsiakapitalist või häälte arvust või kui pank muutub tehingu tulemusel tema tütarettevõtjaks, on kohustatud kirjalikult taotlema Finantsinspektsioonilt olulise osaluse omandamise luba.
Olulise osaluse omandamise loa saamiseks tuleb Finantsinspektsioonile esitada taotlus, milles näidatakse ära omandatava osaluse suurus.
Omandajaks oleva äriühingu kolme viimase majandusaasta aruanded.
Andmed ja tõendid olulise osaluse omandamiseks vajalike rahaliste vahendite päritolu kohta.
Olulise osaluse omandamise loa taotlemisel tasub taotleja riigilõivu.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmete ja dokumentide esitamise korra ja andmete täpse loetelu kehtestab Eesti Pank.
Finantsinspektsioon võib nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 2 loetletud dokumentide täpsustamiseks ja kontrollimiseks täiendavaid dokumente ja informatsiooni.
Kui olulist osalust soovib omandada välisriigi krediidiasutus, kindlustusselts või finantseerimisasutus, tuleb lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud dokumentidele esitada Finantsinspektsioonile asukohamaa järelevalveasutuse poolt väljastatud tõend selle kohta, et krediidiasutus, kindlustusselts või finantseerimisasutus omab kehtivat tegevusluba või litsentsi ja järgib oma tegevuses usaldatavusnormatiive.
Pank on kohustatud viivitamatult informeerima Finantsinspektsiooni olulise osaluse omandamise tehingu toimumisest sellest teada saamisel.
Taotleja ei ole esitanud tähtaegselt või on keeldunud esitamast Finantsinspektsioonile käesoleva seadusega ettenähtud või Finantsinspektsiooni poolt nõutud andmeid, dokumente või informatsiooni.
Finantsinspektsioon teatab taotlejale loa andmise või sellest keeldumise otsusest mitte hiljem kui kahe kuu jooksul pärast kõigi käesolevas seaduses nimetatud dokumentide või nende täpsustamiseks ja kontrollimiseks nõutud täiendavate dokumentide ja informatsiooni saamist.
Finantsinspektsioon teatab krediidiasutuse aktsiaraamatu pidajale olulise osaluse omandamiseks antud loa numbri ja väljaandmise kuupäeva või selle väljaandmisest keeldumise otsuse.
Kui olulise osaluse omandamise või suurendamise tehing on tehtud ilma Finantsinspektsiooni loata, ei omanda tehingu teinud isik omandatud aktsiatega kaasnevat hääleõigust ning neid aktsiaid ei arvata üldkoosoleku kvoorumisse.
Kui aktsiaraamatusse ei ole kantud käesoleva seaduse § 28 lõikes 6 nimetatud andmeid, eeldatakse, et luba ei ole välja antud, kui dokumentidega ei tõendata vastupidist.
Kui ilma Finantsinspektsiooni loata tehtud tehinguga omandatud või suurendatud olulist osalust esindavad hääled arvati üldkoosoleku kvoorumisse ja need mõjutasid üldkoosoleku otsuse vastuvõtmist, võib kohus Finantsinspektsiooni avalduse alusel tunnistada üldkoosoleku otsuse kehtetuks, kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul üldkoosoleku otsuse vastuvõtmisest arvates.
Olulist osalust omava aktsionäri või tema esindaja tegevus ohustab oluliselt krediidiasutuse kindlat ja usaldusväärset juhtimist.
Olulise osaluse omandamise loa tühistamisel kohaldatakse käesoleva seaduse § 31 lõigetes 4 ja 5 sätestatut.
Olulise osaluse omandamise loa tühistamisest teatab Finantsinspektsioon viivitamatult krediidiasutuse aktsiaraamatu pidajale.
Isik, kes kavatseb võõrandada aktsiaid ulatuses, millega ta kaotab olulise osaluse pangas, või vähendada oma osalust alla mõne käesoleva seaduse § 30 lõikes 1 toodud piirmäära, on kohustatud enne aktsiate võõrandamist informeerima Finantsinspektsiooni võõrandatava osaluse suurusest, sõltumata sellest, kas pank lakkab seejuures olemast teise äriühingu tütar- või sidusettevõtja.
Pank võib oma aktsiaid omandada ning võtta neid tavapärase äritegevuse käigus tagatiseks tingimusel, et panga aktsiad on kaubeldavad reguleeritud turul.
Panga poolt oma aktsiate tagatiseks võtmisel ei kohaldata äriseadustiku § 283 lõike 2 punktis 1 ja § 284 lõikes 1 sätestatut.
Laenu andmine oma aktsiate ostmiseks on keelatud.
Panga asutamisel peab tema sissemakstud aktsiakapital olema ekvivalentne vähemalt 5 miljoni euroga vastavalt Eesti Panga kursile.
Panga aktsiakapitalina võib näidata ainult reaalselt sissemakstud summasid.
Üldkoosoleku otsusega võib panga aktsiakapitali suurendada täiendavate rahaliste sissemaksetega või, sissemakseid tegemata, panga jaotamata kasumi või aažio arvel (fondiemissioon) või vahetusvõlakirjade aktsiateks ümbervahetamise teel või allutatud laenu lepingust tuleneva rahalise nõude ja aktsiate väljalaskehinna tasaarvestamise teel.
Üldkoosoleku otsusel võib panga aktsiakapitali suurendamisel pankade ühinemise käigus tasuda aktsiate eest mitterahalise sissemaksega.
Panga aktsiakapitali suurendamiseks vahetusvõlakirjade aktsiateks ümbervahetamise teel või allutatud laenu lepingust tuleneva nõude ja aktsiate väljalaskehinna tasaarvestamise teel on vajalik Finantsinspektsiooni eelnev kirjalik nõusolek.
Finantsinspektsioon võib keelduda nõusoleku andmisest, kui panga aktsiakapitali suurendamine käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud viisil kahjustab krediidiasutuse hoiustajate, klientide ja teiste võlausaldajate huve.
Panga suhtes kohaldatakse ka äriseadustiku §-s 349 sätestatut, kusjuures nõukogu ei või suurendada aktsiakapitali rohkem kui 10 protsenti aktsiakapitalist, mis oli ajal, kui nõukogu sai õiguse suurendada aktsiakapitali.
Pank on kohustatud teatama Finantsinspektsioonile aktsiakapitali kavandatava suurendamise tingimused vähemalt seitse päeva enne vastava otsuse vastuvõtmist.
Aktsiakapitali võib vähendada kahjumi katmiseks (aktsiakapitali lihtsustatud vähendamine), kui käesoleva seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Muul eesmärgil aktsiakapitali vähendamiseks peab olema Finantsinspektsiooni eelnev kirjalik nõusolek.
Finantsinspektsioon võib keelduda käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud nõusoleku andmisest, kui aktsiakapitali vähendamine kahjustab panga maksevõimelisust või muul viisil panga hoiustajate, klientide ja teiste võlausaldajate huve.
Juhatus avaldab 15 päeva jooksul aktsiakapitali vähendamise otsuse vastuvõtmisest üleriigilise levikuga ajalehes teate aktsiakapitali uue suuruse kohta.
Ühistupanga asutamisel, tegutsemisel ja lõpetamisel kohaldatakse hoiu-laenuühistu kohta sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Ühistupanga asutajaid peab olema vähemalt 50 isikut.
Ühistupanga asutamisel kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 25 sätestatut.
Ühistupanga asutamisel ei kohaldata hoiu-laenuühistu seaduse §-s 5 sätestatut.
Ühistupanga võib asutada hoiu-laenuühistute ühinemisel hoiu-laenuühistu seaduses ettenähtud korras.
Ühistupanga asutajateks on ühinevad hoiu-laenuühistud.
Ühistupanga asutamisel hoiu-laenuühistute ühinemise teel peab kõiki ühinevaid hoiu-laenuühistuid kontrollima vähemalt üks ühine audiitor, kes vastab käesoleva seaduse § 94 lõikes 1 toodud tingimustele.
Audiitor koostab ühinemislepingu ja -aruande kontrollimise kohta aruande ja annab oma arvamuse selle kohta, kas asutatava ühistupanga osakapital ja usaldatavusnormatiivide tase vastab käesoleva seaduse ja selle alusel välja antud õigusaktide nõuetele.
Revisjonikomisjoni töökord.
Ühistupangale kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 27 sätestatut.
Ühistupanga liikmetele ei kohaldata tulundusühistu seaduse §-des 34 kuni 37 sätestatut.
Ühistupanga asutamisel peab tema sissemakstud osakapital olema ekvivalentne vähemalt 5 miljoni euroga vastavalt Eesti Panga kursile.
Ühistupanga osakapitalina võib näidata ainult reaalselt sissemakstud summasid.
Ühistupanga kohustuste tagamiseks moodustatakse reservkapital, mille suurus peab olema vähemalt 1/10 osakapitalist, kui põhikirjas ei ole ette nähtud suuremat määra.
Kui reservkapital saavutab põhikirjas ettenähtud suuruse, peatatakse reservkapitali suurendamine puhaskasumi arvel.
Ühistupanga kasum arvutatakse raamatupidamiseeskirjade järgi ja jaotatakse üldkoosoleku otsusel.
Üldkoosoleku otsusega ei või juhatuse esitatud kasumi jaotamise ettepanekus liikmetele väljamaksmiseks ettenähtud kasumiosa suurendada.
Liikmetele ei tohi teha väljamakseid, kui ühistupanga viimase majandusaasta lõppemisel kinnitatud majandusaasta aruandest ilmneb, et ühistupanga omavahendite summa ei vasta käesolevas seaduses sätestatule.
Ühistupangale ei kohaldata hoiu-laenuühistu seaduse § 26 sätteid.
Krediidiasutuse juhtimine ja organisatsiooniline struktuur.
Krediidiasutuse juhtideks loetakse krediidiasutuse nõukogu ja juhatuse liikmeid.
Krediidiasutuse juhtideks võib valida või määrata vaid isikuid, kellel on krediidiasutuse juhtimiseks vajalik haridus, kogemused, kutsealane sobivus ning laitmatu ärialane reputatsioon.
Krediidiasutuse juhtideks, samuti krediidiasutuse emaettevõtja või sellega samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu nõukogu või juhatuse liikmeks on keelatud valida või määrata isikut, kelle varasem tegevus on kaasa toonud äriühingu pankroti või sundlikvideerimise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise või kellelt on seaduse alusel ära võetud õigus olla ettevõtja või kelle varasem tegevus äriühingu juhina on näidanud, et ta ei ole suuteline korraldama äriühingu juhtimist selliselt, et äriühingu aktsionäride, osanike, liikmete, võlausaldajate ja klientide huvid oleksid küllaldaselt kaitstud või kelle varasem tegevus on näidanud, et ta muul mõjuval põhjusel ei ole sobiv äriühingut juhtima.
Krediidiasutuse juhid ja töötajad on kohustatud seadma krediidiasutuse ning selle klientide majanduslikud huvid kõrgemale oma isiklikest majanduslikest huvidest.
Krediidiasutus on kohustatud krediidiasutuse juhtide valimise või määramise kavatsusest, nende tagasiastumisest või tagasikutsumise algatamisest enne volituste tähtaja lõppemist teatama ja esitama käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud dokumendid Finantsinspektsioonile vähemalt kümme päeva enne selle küsimuse otsustamist.
Eeltoodud tähtaega ei kohaldata, kui dokumentide eelnev esitamine ei ole mõjuvatel põhjustel võimalik.
Krediidiasutuse juhtide valimiseks või määramiseks on vajalik isiku kirjalik nõusolek.
Koos kirjaliku nõusolekuga esitab isik ülevaate oma hariduse, töökogemuse, ettevõtluses osalemise ja tema kohta karistusregistrisse kantud karistuste kohta ning kinnituse, et tal puuduvad käesolevas seaduses sätestatud asjaolud, mis välistavad õiguse olla krediidiasutuse juht.
Isiku usaldusväärsust, tema sobivust ja nõuetele vastavust kinnitavate andmete ja dokumentide esitamise korra kehtestab Eesti Pank.
Krediidiasutuse nõukogu liige ei või olla teise krediidiasutuse nõukogu, juhatuse või revisjonikomisjoni liige või audiitor, välja arvatud juhul, kui tegemist on samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate äriühingutega või kui krediidiasutused ei ole käsitatavad konkureerivatena nende tegutsemise tõttu erinevatel kaubaturgudel.
Teise äriühingu prokurist, audiitor, revisjonikomisjoni liige ega revident.
Krediidiasutuse juhatuse liige ei või olla töölepingulistes suhetes teiste isikutega.
Krediidiasutuse juhatuse liikmel on keelatud sõlmida teiste isikutega lepinguid, mille kohaselt on tema ülesandeks investeerimine, laenu- ja investeerimisprojektide koostamine või vahendamine või muu sarnane tegevus.
Krediidiasutuse juhid on kohustatud deklareerima oma majanduslikud huvid ja majanduslike huvide konfliktid Eesti Panga poolt kehtestatud tingimustel ja korras.
Isiku tegevus krediidiasutuse juhtimisel on näidanud, et ta ei ole suuteline korraldama krediidiasutuse juhtimist selliselt, et hoiustajate, teiste klientide ja võlausaldajate huvid oleksid küllaldaselt kaitstud.
Kui krediidiasutus ei ole täielikult või tähtaegselt täitnud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutust, on Finantsinspektsioonil õigus nõuda krediidiasutuse juhi tagasikutsumist kohtu poolt.
Tagasikutsutud nõukogu liikme asemele võib uue liikme määrata kohus Finantsinspektsiooni, krediidiasutuse juhatuse või nõukogu või aktsionäri nõudel.
Seda nõuab muu isik, kellele see õigus on antud seadusega.
Krediidiasutuse lõpetamise.
Pangale ei rakendata äriseadustiku § 292 lõike 1 punktis 1 ja lõikes 3 ning §-s 301 sätestatut ja ühistupangale ei kohaldata hoiu-laenuühistu seaduse §-s 40 sätestatut.
Juhatus või aktsionärid, kelle aktsiatega on esindatud vähemalt 1/10 aktsiakapitalist, või 1/10 liikmetest või Finantsinspektsioon võivad nõuda teatud küsimuse päevakorda võtmist.
Nõude peab esitama enne aktsionäridele või liikmetele üldkoosoleku kutse saatmist või selle avaldamist.
Juhatus saadab üldkoosoleku toimumise teate Finantsinspektsioonile samas korras kui krediidiasutuse aktsionäridele või liikmetele.
Nõukogu on krediidiasutuse juhtimisorgan, mis planeerib krediidiasutuse tegevust, annab juhatusele tegevusjuhiseid krediidiasutuse juhtimise korraldamisel ja teostab järelevalvet krediidiasutuse tegevuse üle, samuti juhatuse tegevuse üle krediidiasutuse juhtimisel.
Nõukogu liikmed peavad tagama kontrolli selle üle, et nii krediidiasutuse, selle juhatuse kui töötajate tegevus oleks kooskõlas õigusaktidega ning krediidiasutuse juhtimisorganite poolt kehtestatud sise-eeskirjade ja muude reeglite sätetega.
Nõukogu liikmed peavad aru saama krediidiasutuse tegevusega kaasnevatest riskidest ning tagama krediidiasutuse juhatuse poolt riskide kindlaksmääramise, nende suuruse jälgimise ning kontrollimise.
Muude põhikirjaga nõukogu pädevusse antud küsimuste otsustamine.
Krediidiasutustele ei kohaldata äriseadustiku § 317 lõikes 1 sätestatut.
Nõukogus on viis liiget, kui põhikiri ei näe ette suuremat liikmete arvu.
Lisaks käesoleva seaduse § 48 lõikes 3 sätestatud isikutele ei või nõukogu liikmeks olla krediidiasutuse juhatuse liige ega mõni teine krediidiasutuse nimel tegutsema volitatud isik, sisekontrolli töötaja, revisjonikomisjoni liige, krediidiasutuse audiitor või pankrotivõlgnik.
Põhikirjas võib näha ette veel muid isikuid, kes ei või olla nõukogu liikmeks.
Nõukogu koosolek kutsutakse kokku, kui seda nõuab nõukogu liige, juhatuse liige, audiitor, siseauditi üksuse juhi või revisjonikomisjoni esimees või aktsionärid, kelle aktsiad esindavad vähemalt 1/10 aktsiakapitalist, või 1/10 liikmetest või muud seaduses ettenähtud isikud.
Nõukogu koosoleku kokkukutsumise taotluses tuleb ära näidata otsustamist vajavad küsimused.
Audiitor või siseauditi üksuse juht või revisjonikomisjoni esimees on kohustatud osa võtma nõukogu koosolekust, kui seda nõuab vähemalt üks nõukogu liige.
Juhatus on krediidiasutuse juhtimisorgan, mis juhib selle igapäevast tegevust, lähtudes nõukogu poolt kinnitatud strateegiast ning tegevuse üldistest põhimõtetest ning kontrollib krediidiasutuse töötajate igapäevast tegevust.
Teavitama nõukogu tema kehtestatud ulatuses ja korras kõigist avastatud õigusaktide ja krediidiasutuse juhtimisorganite poolt kehtestatud sise-eeskirjade ja muude reeglite rikkumistest.
Juhatus peab esitama nõukogule vähemalt kord kolme kuu jooksul ülevaate krediidiasutuse tegevusest ja majanduslikust olukorrast.
Juhatus peab koheselt teavitama nõukogu liikmeid krediidiasutuse majandusliku seisundi halvenemisest, selle ohust või usaldatavusnormatiividest kõrvalekaldumisest.
Juhatuses on kolm liiget, kui põhikiri ei näe ette suuremat liikmete arvu.
Juhatuse liikmeks võib olla isik, kellel on laitmatu ärialane reputatsioon, kõrgharidus, krediidiasutuse juhtimiseks vajalikud teadmised ning kogemused, kutsealane sobivus ning vähemalt kolmeaastane erialane töökogemus.
Lisaks käesoleva seaduse § 48 lõikes 3 sätestatud isikutele ei või krediidiasutuse juhatuse liikmeks olla nõukogu liige, sisekontrolli töötaja, revisjonikomisjoni liige, revident, audiitor või pankrotivõlgnik.
Põhikirjas võib ette näha veel muid isikuid, kes ei või olla juhatuse liikmeks.
Lisaks käesolevas seaduses krediidiasutuse juhatuse liikmele sätestatud nõudmistele peab krediidiasutuse juhatuse esimees omama vähemalt viieaastat rahandusalast praktilise töö kogemust juhtival ametikohal.
Krediidikomitee moodustatakse krediidiasutuse põhikirjas ettenähtud korras vähemalt viieliikmelises koosseisus, nende hulgas krediidiasutuse juhatuse esimees, kes ei tohi olla krediidikomitee esimees või esimehe äraolekul juhtida krediidikomitee istungit.
Vähemalt pooled ühistupanga krediidikomitee liikmed peavad olema ühistupanga liikmed või ühistupanga liikmete esindajad.
Panga nõukogu poolt kehtestatud piirmäärast suuremate laenude andmine ja pikendamine toimub krediidikomitee igakordse eelneva otsuse alusel.
Ühistupangas toimub laenude andmine ja pikendamine põhikirjas ettenähtud korras.
Enne laenude andmise ja pikendamise otsustamist vaatab komitee läbi kõik laenu taotlemiseks esitatud dokumendid ja muu informatsiooni ning võtab selle alusel seisukoha laenu taotleja maksevõime ja usaldusväärsuse, tema poolt pakutavate tagatiste olemasolu ja piisavuse kohta.
Krediidikomitee liikmete seisukohad kantakse istungi protokolli.
Krediidikomitee istungid on kinnised.
Krediidikomitee istung on otsustusvõimeline, kui sellest võtab osa üle poole komitee liikmetest.
Laenu andmine otsustatakse lahtisel nimelisel hääletamisel häälteenamusega.
Krediidikomitee liikmel ei ole õigust hääletamisest keelduda ega erapooletuks jääda.
Häälte võrdsel jagunemisel on otsustav komitee esimehe hääl.
Krediidikomitee istungid protokollitakse.
Protokollile kirjutavad alla kõik istungist osa võtnud komitee liikmed.
Protokolli kantakse komitee liikme eriarvamus, mille ta kinnitab oma allkirjaga.
Krediidikomitee ei ole kohustatud laenu andmisest keeldumist põhjendama.
Krediidiasutuses ja krediidiasutuse konsolideerimisgruppi kuuluvas äriühingus peab toimima pidevalt piisav sisekontrolli süsteem.
Krediidiasutuse sisekontrolli süsteem peab hõlmama kõiki krediidiasutuse juhtimis- ja tegevustasandeid, et tagada krediidiasutuse tegevuse efektiivsus, finantsaruandluse usaldatavus ning vastavus seadustele ja muudele õigusaktidele, krediidiasutuse juhtimisorganite poolt kinnitatud dokumentidele ning headele pangandustavadele ning otsuste vastuvõtmine usaldusväärse ja asjakohase informatsiooni alusel.
Krediidiasutuse sisekontrolli süsteemi osana moodustatakse sõltumatu siseauditi üksus, mis jälgib kogu krediidiasutuse tegevust.
Siseauditi üksus hindab krediidiasutuse tavapärast majandustegevust ja sise-eeskirjade ja protseduurireeglite vastavust ja piisavust krediidiasutuse tegevusele ning kontrollib pidevalt nõukogu ja juhatuse kehtestatud eeskirjadest, protseduurireeglitest, limiitidest ja muudest normidest kinnipidamist ning jälgib Finantsinspektsiooni ettekirjutuste täitmist.
Siseauditi üksus analüüsib krediidiasutuse ja selle töötajate tegevuses avastatud puudusi, ülesannete täitmata jätmise ja volituste ületamise juhtumeid, teeb ettepanekuid puuduste kõrvaldamiseks ja vigade vältimise abinõude kohta, koostab oma tegevusest perioodilisi ülevaateid, mis esitatakse krediidiasutuse põhikirjas ettenähtud korras krediidiasutuse nõukogule ning juhatusele.
Ühistupangas täidab käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatud ülesandeid revisjonikomisjon ja tal on käesoleva seaduse §-s 61 sätestatud õigused.
Krediidiasutuse siseauditi üksuse juhiks ja revisjonikomisjoni esimeheks võib olla isik, kellel on laitmatu ärialane reputatsioon, kõrgharidus, sisekontrolli juhtimiseks vajalikud teadmised ja kogemused, ning tema suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 48 lõikes 6 sätestatut.
Krediidiasutuse siseauditi üksuse töötaja ja revisjonikomisjoni liige peab olema teovõimeline füüsiline isik, kellel on laitmatu ärialane reputatsioon, sisekontrolli tööks vajalik haridus, teadmised ning kutsealane sobivus.
Siseauditi üksuse töötajad nimetatakse ametisse ja vabastatakse ametist krediidiasutuse nõukogu otsuse alusel.
Revisjonikomisjoni liikmed valib ja kutsub tagasi üldkoosolek.
Siseauditi üksuse töötajate või revisjonikomisjoni liikmete arv peab olema temale pandud ülesannete täitmiseks küllaldane.
Siseauditi üksuse töötajad ja revisjonikomisjoni liikmed on kohustatud hoidma saladuses neile seoses nende tegevusega teatavaks saanud informatsiooni.
Eeltoodud nõue ei kehti informatsiooni suhtes, mida edastatakse Finantsinspektsioonile, krediidiasutuse juhatusele ja nõukogule seaduses, krediidiasutuse põhikirjas või siseauditi üksuse põhimääruses sätestatud korras.
Siseauditi üksus tegutseb krediidiasutuse nõukogu poolt kinnitatud põhimääruses sätestatud korras.
Siseauditi üksuse töötajatel on õigus tutvuda krediidiasutuse kõikide dokumentidega, jälgida piiranguteta krediidiasutuse tööd igas lõigus ning osaleda juhatuse ja krediidiasutuse põhikirja alusel moodustatud komiteede koosolekutel.
Siseauditi üksusel on õigus nõuda krediidiasutuse töötajatelt nende tegevuses ilmnenud puuduste ja eksimuste kohta kirjalikke seletusi ning ilmnenud puuduste kõrvaldamist.
Siseauditi üksus töötab koostöös Finantsinspektsiooniga.
Nõukogu võib moodustada krediidiasutuse juhatuse tegevuse kontrollimiseks komitee (nõukogu kontrollikomitee), mille pädevuse, õigused ja tegevuse põhimõtted määrab krediidiasutuse nõukogu.
Nõukogu kontrollikomitee liikmeteks võivad olla nõukogu liikmed ning muud nõukogu poolt määratud isikud.
Komitee liikmeks ei või olla krediidiasutuse juhatuse liige ega krediidiasutuse töötaja.
Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata ühistupangale.
Krediidiasutuses peavad olema kehtestatud juhtide ja töötajate tegevust reguleerivad sise-eeskirjad ja protseduurireeglid.
Sise-eeskirjad ja protseduurireeglid peavad kindlustama krediidiasutuse tegevust reguleerivate õigusaktide ja krediidiasutuse juhtimisorganite otsuste täitmise.
Sisekontrolli süsteemi toimimise korra.
Krediidiasutuse nimel tegutsev isik ei või esindada krediidiasutust tehingute tegemisel ja õigusvaidluste pidamisel kolmanda isikuga, kelle suhtes krediidiasutuse nimel tegutseval isikul või temaga samaväärset majanduslikku huvi omaval isikul on isiklikke majanduslikke huvisid.
Krediidiasutuse ümberkujundamine ei ole lubatud.
Krediidiasutuse jagunemine ei ole lubatud.
Krediidiasutuste ühinemine toimub äriseadustikus sätestatud korras, arvestades käesolevas peatükis sätestatud erisusi.
Krediidiasutuste ühinemisel ei kohaldata äriseadustiku §-s 399 sätestatut, samuti § 400 lõikes 1 ettenähtud tähtaega ja § 400 lõigetes 2 ja 3 sätestatud nõuet.
Ühinemisotsuse vaidlustamiseks võib kohtusse hagi esitada üksnes kuni vastava ühinemis- või tegevusloa andmiseni käesolevas seaduses ettenähtud korras.
Ühineda võivad ainult tegevusluba omavad krediidiasutused.
Krediidiasutused võivad ühineda uue krediidiasutuse asutamise teel.
Ühinemise tulemusena asutatav krediidiasutus peab taotlema tegevusluba käesoleva seaduse 2. peatükis sätestatud korras.
Finantsinspektsiooni loal võib krediidiasutus (ühendatav krediidiasutus) ühineda teise krediidiasutusega (ühendav krediidiasutus), jätkates tegevust ühendava krediidiasutuse tegevusloa alusel.
Asutatava või ühendava krediidiasutuse usaldatavusnormatiivide tase peab vastama käesoleva seaduse nõuetele.
Krediidiasutuste ühinemisleping ei või olla sõlmitud edasilükkava või äramuutva tingimusega, välja arvatud, kui selliseks tingimuseks on Finantsinspektsioonilt ühinemisloa saamine.
Ühinevate krediidiasutuste juhatused peavad kolme päeva jooksul pärast ühinemislepingu sõlmimist teatama sellest Finantsinspektsioonile ja esitama ühinemisega seotud toimingute kohta ühinemiskava.
Krediidiasutuste ühinemisel tuleb koostada ühinemisaruanne ja majandusaasta aruande nõuetele vastav lõppbilanss, mis ei tohi olla koostatud varasema seisuga kui kolm kuud enne ühinemisaruande koostamist.
Krediidiasutuste ühinemise korral määrab Finantsinspektsioon ühinevate krediidiasutuste ettepanekul vähemalt ühe ühise audiitori kõikidele ühinevatele krediidiasutustele.
Audiitor koostab ühinemislepingu ja -aruande kontrollimise kohta aruande, näidates ära, milliseid hindamismeetodeid on kasutatud aktsiate või osamaksude vahetussuhte määramisel, ja annab oma arvamuse selle kohta, kas ühendava või asutatava krediidiasutuse usaldatavusnormatiivide tase vastab käesoleva seaduse nõuetele.
Finantsinspektsioon võib nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumentide täpsustamiseks ja kontrollimiseks täiendavaid dokumente ja informatsiooni.
Kui ühendatava krediidiasutuse aktsionärid omandavad olulise osaluse ühendavas krediidiasutuses käesoleva seaduse §-s 30 ettenähtud määrades, tuleb esitada ka eelnimetatud paragrahvis ettenähtud dokumendid.
Finantsinspektsioon võib teostada ühinemise toimingute kohapealset järelevalvet.
Ühinemine võib kahjustada ühinevate krediidiasutuste hoiustajate, klientide või teiste võlausaldajate huve.
Otsuse krediidiasutuste ühinemiseks loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon mitte hiljem kui 30 päeva jooksul, kuid mitte varem kui seitsme päeva jooksul, arvates käesoleva seaduse § 68 lõigetes 1 ja 2 nimetatud dokumentide või informatsiooni esitamisest.
Otsus tehakse taotlejale teatavaks kirjalikult kolme päeva jooksul, arvates otsuse tegemise päevast.
Ühinevad krediidiasutused peavad teatama ühinemisloa saamisest viivitamatult vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes ja krediidiasutuse asukoha kohalikus ajalehes.
Ühinemise äriregistrisse kandmiseks võib krediidiasutus esitada avalduse viivitamatult pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teate avaldamist.
Välisvaluuta avatud netopositsiooni piirmäärad.
Kui krediidiasutus kuulub konsolideerimisgruppi, kuuluvad kapitali adekvaatsus, riskide kontsentreerumise piirmäärad ning investeerimispiirangud täitmisele ja järgimisele nii krediidiasutuse kohta eraldi kui ka konsolideeritud alusel.
Usaldatavusnormatiivid, nende arvutamise juhendi ja aruandluse korra kehtestab Eesti Pank vastavalt käesolevale seadusele.
Krediidiasutuse juhatus on kohustatud usaldatavusnormatiividest kõrvalekaldumisest viivitamatult teatama Finantsinspektsioonile.
Krediidiasutus on kohustatud oma põhitegevusest tulenevatest üldistest riskidest tekkivate võimalike kahjude katmiseks moodustama reserve.
Reservide suuruse ning nende moodustamise, hoidmise ja kasutamise korra kehtestab Eesti Pank.
Kolmanda taseme omavahendid.
Allutatud laen on nõue krediidiasutuse vastu, mis krediidiasutuse lõpetamise või pankroti väljakuulutamise korral rahuldatakse pärast kõigi teiste võlausaldajate õigustatud nõuete rahuldamist.
Krediidiasutuse pankroti korral toimub allutatud laenust tuleneva nõude rahuldamine vastavalt käesoleva seaduse §-s 131 sätestatule.
Lepingus on sätestatud krediidiasutuse õigus intressi maksmine edasi lükata, kui peale vastavate summade maksmist krediidiasutuse omavahendid ei ole piisavad käesoleva seaduse §-s 71 nimetatud usaldatavusnormatiivide täitmiseks.
Krediidiasutuse omavahendite koosseisu kaasatud allutatud laenu ennetähtaegne tagasimaksmine on lubatud vaid laenusaaja algatusel ja Finantsinspektsiooni eelneva kirjaliku nõusoleku alusel.
Finantsinspektsioon annab käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud nõusoleku, kui pärast allutatud laenu tagasimaksmist on krediidiasutuse omavahendid piisavad käesoleva seaduse §-s 71 nimetatud usaldatavusnormatiivide ja muude käesoleva seaduse alusel kehtestatud nõuete täitmiseks.
Muud käesoleva lõike punktides 1-3 nimetatutega sarnased kapitali iseloomuga Finantsinspektsiooni poolt esimese taseme omavahenditena aktsepteeritud finantsinstrumendid.
Käesoleva majandusaasta kahjum.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud esimese taseme omavahendeid peab krediidiasutusel olema võimalik koheselt ja piiranguteta kasutada kahjumite või riskide katmiseks.
Teise taseme omavahenditena võetakse arvesse vaid summasid, mis on rahalise sissemaksena täielikult antud krediidiasutuse käsutusse.
Muud Finantsinspektsiooni poolt teise taseme omavahenditena aktsepteeritavad käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetatutega sarnased kohustused ning kapitali iseloomuga instrumendid.
Alumised omavahendid.
Lepingus on sätestatud võimalus, et allutatud laenu summasid saab krediidiasutuse aktsionäride üldkoosoleku otsuse alusel piiranguteta kasutada tavapäraste pangandusriskide katmiseks enne kahjumi kindlaks määramist.
Teise taseme ülemiste omavahendite hulka kaasatud kohustused ja kapitali iseloomuga instrumendid, mille tagasimaksmisest on ette teatatud, loetakse tähtajalisteks ja neid käsitletakse teise taseme alumiste omavahenditena.
Teise taseme alumiste omavahendite hulka kuuluvad käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud instrumendid, kui lepingu kohaselt on nende tagasimaksmise tähtaeg vähemalt viis aastat ja üks päev.
Lepingu lõppemise või lõpetamise päevale eelneva viie aasta jooksul tuleb igal järgneval aastal teise taseme alumiste omavahendite hulka kuuluvat summat järk-järgult vähendada 20 protsendi võrra laenu algsummast.
Vähendust arvestatakse kvartali kaupa.
Esimese ja teise taseme omavahendid kokku moodustavad bruto-omavahendid.
Allutatud nõuded ja muud finantsinstrumendid, mis kuuluvad käesoleva lõike punktis 1 nimetatud krediidi- ja finantseerimisasutuste omavahenditesse.
Krediidiasutusel peab olema neto-omavahendeid summas, mis on ekvivalentne vähemalt 5 miljoni euroga Eesti Panga kursi järgi, kui Eesti Pank ei ole kehtestanud kõrgemat neto-omavahendite miinimumsumma nõuet.
Instrumendid, mis on oma iseloomult sarnased käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetatud instrumentidega.
Pangaportfell koosneb väärtpaberitest, kaupadest ja tuletisinstrumentidest, nimetatud instrumentidega seotud riskide katmiseks võetud kohustustest ja soetatud instrumentidest, mis ei kuulu kauplemisportfelli.
Lepingus on sätestatud krediidiasutuse õigus lepingu tähtaja saabumisel jätta laen ja intressid maksmata, kui tema omavahendid ei ole piisavad käesoleva seaduse §-s 71 nimetatud usaldatavusnormatiivide täitmiseks.
Krediidiasutus on kohustatud Finantsinspektsiooni informeerima kolmanda taseme omavahendite koosseisu kuuluvate allutatud laenude ja sellega seotud intresside maksmisest, kui krediidiasutuse kapitali adekvaatsuse näitaja on väiksem kui 120 protsenti käesoleva seaduse § 79 lõikes 2 sätestatud või selle kohaselt kehtestatud kapitali adekvaatsuse määr.
Teise taseme omavahendite hulka arvatud allutatud laenude ja kumulatiivsete eelisaktsiate summa ei tohi ületada 50 protsenti esimese taseme omavahenditest.
Teise taseme omavahendid, mida kasutatakse pangaportfelli riskide katmiseks, ei tohi ületada samal otstarbel kasutatavaid esimese taseme omavahendeid.
Teise ja kolmanda taseme omavahendid kokku ei tohi ületada krediidiasutuse esimese taseme omavahendeid.
Kauplemisportfelli riskide katmiseks kasutatavad teise ja kolmanda taseme omavahendid kokku ei tohi ületada 250 protsenti kauplemisportfelli riskide katmiseks kasutatavaid esimese taseme omavahendeid.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-4 sätestatud piirmäärasid ületavaid teise ja kolmanda taseme omavahendeid ei tohi arvestada käesoleva seaduse §-s 71 nimetatud usaldatavusnormatiivide arvutamisel.
Kapitali adekvaatsuse näitaja on suhtarv, mis väljendab krediidiasutuse tegevusega seotud riskide kaetust krediidiasutuse omavahenditega.
Kapitali adekvaatsuse näitaja arvutamise korra kehtestab Eesti Pank.
Krediidiasutuse kapitali adekvaatsuse näitaja peab olema vähemalt kaheksa protsenti, kui Eesti Pank ei ole kehtestanud kõrgemat määra.
Krediidiasutus peab paigutama oma vara selliselt, et igal ajal oleks tagatud kreeditoride õigustatud nõuete rahuldamine ehk likviidsus.
Selleks peab krediidiasutus säilitama vajalikku likviidsete vahendite ja jooksvate kohustuste vahekorda.
Krediidiasutuse juhid on kohustatud krediidiasutuse varasid korraldama nii, et finantseerimine ei baseeruks liiga lühiajalistel või vähestel allikatel.
Juhid on samuti kohustatud pidevalt jälgima nõuete ja kohustuste tähtaegu.
Kohustuste täitmise tähtaegade saabumine ei või ohustada krediidiasutuse tegevust.
Krediidiasutus peab oma likviidsust jälgima rahavoogude alusel.
Krediidiasutus on kohustatud hoidma osa oma likviidsetest vahenditest Eesti Pangas, kui Eesti Pank ei ole määranud teisiti.
Eesti Pangas hoitavate likviidsete vahendite ühtse määra ja kasutamise korra kehtestab Eesti Pank.
Investeeringuna käesoleva seaduse mõistes käsitletakse registrisse kantava vallasasja, välja arvatud väärtpaberi, ja kinnisasja, samuti finantspõhivara omandamist pikaajalise hoidmise eesmärgil.
Finantspõhivarana käsitletakse käesolevas seaduses osalust teises äriühingus aktsiate või osade näol, mis on omandatud pideva hoidmise ja pikema aja jooksul tulu saamise eesmärgil.
Krediidiasutusel on keelatud osaleda osanikuna täisühingus või täisosanikuna usaldusühingus.
Krediidiasutuse oluline osalus üheski teises äriühingus ei tohi ületada 15 protsenti krediidiasutuse neto-omavahenditest.
Krediidiasutuse investeeringute summa kokku finantspõhivarasse oluliste osalustena ei tohi ületada 60 protsenti krediidiasutuse neto-omavahenditest.
Krediidiasutuse investeeringud kokku ei tohi olla suuremad krediidiasutuse neto-omavahenditest.
Kinnisasja suhtes, mis on vajalik krediidiasutusele tema peamise ja püsiva tegevuse teostamiseks.
Krediidiasutus ja temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvad äriühingud ei või oma tegevuses võtta riske, mis võivad seada ohtu krediidiasutuse või konsolideerimisgrupi maksevõimelisuse.
Krediidiasutusel ja temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvatel äriühingutel peavad olema nende tegevusele vastavad ning seda piisavalt katvad riskide kontrollimise, juhtimise ja hindamise süsteemid ja strateegiad ning vastavad sise-eeskirjad, mis kuuluvad regulaarselt läbivaatamisele ja ajakohastamisele ning peavad kehtima nii krediidiasutuses kui temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvates äriühingutes.
Krediidiasutuse krediidiriski strateegia ja sellel baseeruvad reeglid peavad määratlema krediidipoliitika eesmärgid, riskivaliku põhiprintsiibid ja kriteeriumid, riskide hindamise kriteeriumid, laenuvõtjate krediidireitingu printsiibid, tagatiste võtmise ja hindamise printsiibid, krediidiandmise pädevuse ja vastavate otsuste tegemise korraldamise ning krediidiriski kontrollsüsteemi korralduse.
Krediidiasutuse juhatus on kohustatud viivitamatult teatama Finantsinspektsioonile kõigist asjaoludest, mis võivad oluliselt mõjutada krediidiasutuse või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate äriühingute finantsseisundit.
Käesoleva seaduse tähenduses loetakse laenuks krediidiasutuse vara või bilansivälist kohustust, mis tuleneb lepingust, mille kohaselt laenuandja annab või kohustub andma raha või muu vara laenusaajale või lepingust tulenevalt muule õigustatud isikule, laenusaaja aga kohustub laenuandjale raha või muu vara tagastama kindlaksmääratud tingimustel.
Laenude andmise ja jälgimise põhimõtted kehtestab Eesti Pank.
Krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe ja häid pangandustavasid.
Krediidiasutuse töötajatele laenude andmise korra kinnitab krediidiasutuse nõukogu.
Krediidiasutuses olulist osalust omava juriidilisest isikust aktsionäri juhatuse või seda asendava organi liige.
Samaväärset majanduslikku huvi omavad isikud on krediidiasutuse juhi, siseauditi üksuse juhi või revisjonikomisjoni esimehe abikaasa või faktiline abikaasa, lapsed, vanemad, õed ja vennad.
Äriühing, kelle juhtimisorgani liikmeks on krediidiasutuse juhid, siseauditi üksuse juht või revisjonikomisjoni esimees või käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isik.
Krediidiasutusega seotud isikule võib anda laenu ainult juhatuse igakordse ühehäälse otsuse alusel.
Eelnimetatud tingimust ei kohaldata, kui laenusumma on väiksem kui 25 protsenti krediidiasutuse juhatuse esimehe krediidiasutusest saadavast aastatasust, kui nõukogu otsusega ei ole kehtestatud väiksemat alammäära.
Krediidiasutuse juht või krediidikomitee liige, laenu andmist otsustav töötaja või nendega samaväärset majanduslikku huvi omav isik ei tohi osa võtta temale endale laenu andmise otsustamisest.
Krediidiasutusega seotud isikutele ja krediidiasutuse aktsionäridele ei tohi anda laenu soodsamatel tingimustel kui samasugust maksevõimet ja tagatisi omavatele teistele isikutele.
Krediidiasutustele ei kohaldata äriseadustiku § 281 lõike 1 punktides 1, 2 ja 4 sätestatut.
Riskide kontsentreerumine on krediidiasutuse nõuete, tuletisinstrumentide, bilansiväliste kohustuste ja teiste äriühingute aktsia- või osakapitalis omandatud osaluste summa suhe krediidiasutuse neto-omavahenditesse.
Riskide kontsentreerumist arvutatakse iga kliendi või omavahel seotud isikute kohta eraldi.
Riskide kontsentreerumine on suur, kui see ületab 10 protsenti.
Juhatus on kohustatud igast kliendist või omavahel seotud isikutest, kelle suhtes on tekkinud suur riskide kontsentreerumine, igakordselt informeerima krediidiasutuse nõukogu.
Kahte või enamat isikut, kelle vahel ei ole küll käesoleva lõike punktis 1 mainitud seost, kuid kes kujutavad endast krediidiasutusele või tema konsolideerimisgrupile ühist riski omavahelise seotuse tõttu nii, et neist ühe finantsseisundi halvenemisel ilmnevad tõenäoliselt makseraskused ka teisel või teistel.
Krediidiasutuse riskide kontsentreerumine ühe kliendi või omavahel seotud isikute suhtes ei või ületada 25 protsenti.
Kui klient või omavahel seotud isikud on krediidiasutuse emaettevõtja, tütar- või sidusettevõtja või krediidiasutuse emaettevõtja tütarettevõtja, siis riskide kontsentreerumine nende suhtes ei või ületada 20 protsenti.
Riskide kontsentreerumine käesoleva seaduse § 84 lõikes 1 nimetatud isikute või krediidiasutuse aktsionäride ja krediidiasutusega samasse kontserni kuuluva äriühingu aktsionäride, kellele kuulub rohkem kui üks protsent nende äriühingute aktsiakapitalist, suhtes ei tohi ületada viit protsenti.
Piirmäära ei rakendata käesoleva paragrahvi lõigetes 5 ja 8 nimetatud ettevõtjate suhtes.
Krediidiasutuse suurte riskide kontsentreerumiste kogusumma ei tohi olla suurem kui 800 protsenti.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatud piirmäärad ei kehti konsolideeritud järelevalve alla kuuluva emaettevõtja ja tütarettevõtja suhtes.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 4-7 nimetatud riskide kontsentreerumise piirmäärade arvutamisel tehtavad lubatud mahaarvamised ja piirmäärast vabastamise alused kehtestab Eesti Pank.
Krediidiasutus on kohustatud viivitamatult informeerima Finantsinspektsiooni käesoleva paragrahvi lõigetes 4-7 nimetatud piirmäärade ületamisest.
Krediidiasutuse kogu välisvaluuta avatud netopositsioon ei tohi ületada 30 protsenti krediidiasutuse neto-omavahenditest.
Välisvaluutade avatud netopositsioonide ja kogu välisvaluuta avatud netopositsiooni arvutamise metoodika ning välisvaluutade avatud netopositsioonide piirmäärad kehtestab Eesti Pank.
Konsolideerimisgruppi kuuluv krediidiasutus täidab ja jälgib välisvaluuta avatud netopositsiooni piirmäära konsolideeritud alusel, kui Eesti Pank ei ole kehtestanud teisiti.
Krediidiasutus on kohustatud pidevalt hindama oma vara ning kasutama nõuete sissenõudmiseks kõiki headele pangandustavadele ja seadustele vastavaid meetmeid.
Krediidiasutus on kohustatud hindama kõiki nõudeid nende laekumise tõenäolisusest lähtudes.
Nõue, mille laekumine osaliselt või täielikult on ebatõenäoline, tuleb ebatõenäoliselt laekuvaks hinnatud osas kanda kuludesse.
Nõuete hindamise korra kehtestab Eesti Pank.
Krediidiasutus peab avama Eesti Pangas konto.
Krediidiasutuste maksete arveldamine toimub maksesüsteemi kaudu Eesti Panga poolt kehtestatud korras.
Maksesüsteemina käsitletakse kolme või enama poole vahel sõlmitud lepingu alusel maksete arveldamise kohta kehtestatud reeglite ja protseduuride kogumit.
Krediidiasutused võivad maksesüsteemi kaudu teostatavate arvelduste tegemisel kasutada kohustuste tasaarvestamist vastavalt Eesti Panga poolt kehtestatud korrale.
Krediidiasutuse poolt maksesüsteemi haldajale maksesüsteemi reeglite kohaselt üleantud maksekäsund on tagasivõtmatu.
Moratooriumi väljakuulutamine või pankrotimenetluse algatamine ei peata maksesüsteemi reeglite kohaselt antud maksekäsundi täitmist.
Enne moratooriumi väljakuulutamist või pankrotimenetluse algatamist antud maksekäsund täidetakse maksesüsteemi tagatisvahendite arvel, mille moodustamise ja kasutamise korra kehtestab Eesti Pank.
Pangasaladusena käsitleb käesolev seadus kõiki andmeid, mis on krediidiasutusele teada tema või teise krediidiasutuse kliendi varandusliku seisundi, isikuandmete, tehingute, toimingute, majandustegevuse, äri- või ametisaladuste ning omaniku- või ärisuhete kohta.
Informatsiooni kliendi kohustuste täitmise korrektsuse kohta krediidiasutuse ees.
Krediidiasutusel on õigus avaldada klienti puudutavat pangasaladust kolmandatele isikutele vaid kliendi kirjalikul nõusolekul, kui pangasaladuse avaldamise kohustus või õigus ei tulene käesoleva paragrahvi lõikes 5, 8 või 9 sätestatust.
Krediidiasutuse juhid, töötajad ning muud isikud, kellel on juurdepääs pangasaladusele, on kohustatud hoidma neile teada olevat pangasaladust tähtajatult, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Krediidiasutus on kohustatud avaldama pangasaladust Eesti Pangale ja Finantsinspektsioonile seadusega pandud ülesannete täitmiseks.
Majanduslike huvide deklaratsioonide hoidjale korruptsioonivastase seaduse (RT I 1999, 16, 276; 87, 791; 2000, 25, 145; 2001, 58, 357) §-s 4 nimetatud isiku majanduslike huvide deklaratsioonis esitatud andmete õigsuse kontrollimiseks korruptsioonikahtluse korral.
Järelepärimise esitaja allkiri.
Isikud, kellele on avaldatud pangasaladust, võivad seda kasutada ainult järelepärimises nimetatud eesmärgil ja neile laieneb pangasaladuse tähtajatu hoidmise kohustus ja vastutus, kui seadusest ei tulene teisiti.
Krediidiasutusel on õigus ja kohustus avaldada pangasaladust rahapesu andmebüroole rahapesu tõkestamise seaduses (RT I 1998, 110, 1811; 2000, 84, 533; 93, 565) ettenähtud juhtudel ja ulatuses.
Krediidiasutusel on õigus avaldada pangasaladust uurijale, prokurörile ja kohtule seoses oma rikutud või vaidlustatud õiguse või vabaduse kaitsmisega seadusega kindlaksmääratud korras.
Krediidiasutuse klient käesoleva seaduse mõistes on iga isik, kes kasutab või on kasutanud krediidiasutuse poolt pakutavat teenust, või isik, kes on krediidiasutuse poole pöördunud teenuse kasutamise eesmärgil ja kes on selle krediidiasutuse poolt identifitseeritud.
Krediidiasutuse suhted klientidega reguleeritakse lihtkirjalike lepingutega, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Igal kliendil on õigus tutvuda kõikide käesoleva seaduse järgi kohustuslikule avaldamisele kuuluvate andmetega ja krediidiasutus on kohustatud kliendi nõudmisel need temale avaldama.
Krediidiasutus on kohustatud kliendi nõudmisel andma talle informatsiooni olulist osalust omavate aktsionäride osaluse suuruse kohta krediidiasutuse aktsiakapitalis ning krediidiasutuse juhtide kohta.
Krediidiasutuse poolt sooritatavate tehingute või osutatavate teenuste loetelu, krediidiasutuse ja kliendi vaheliste suhete üldtingimused (edaspidi üldtingimused), intressimäärad, teenustasud, samuti kõik tehtud muudatused eelloetletus peavad olema krediidiasutuse operatsioonisaalis nähtavale kohale välja pandud.
Kliendil on õigus nõuda nende kohta krediidiasutuselt selgitusi ja juhiseid.
Üldtingimused käesoleva seaduse mõistes on kõigi krediidiasutuse klientide suhtes rakendatavaid standardseid tingimusi sisaldav dokument, mis sätestab krediidiasutuse ja kliendi vaheliste suhete põhialused, krediidiasutuse ja kliendi vahelise suhtlemise korra ja üldised tingimused kliendi ja krediidiasutuse vaheliste tehingute teostamisel.
Üldtingimused kinnitab, muudab ja tühistab krediidiasutuse juhatus.
Üldtingimustes tehtavad muudatused peavad olema krediidiasutuse operatsioonisaalis nähtavale kohale välja pandud vähemalt 15 päeva enne muudatuste jõustumist.
Üldtingimuste kohaldamine krediidiasutuse ja kliendi vahelistele suhetele sätestatakse krediidiasutuse ja kliendi kirjaliku kokkuleppega.
Krediidiasutuses olevat kliendi vara võib arestida või konfiskeerida või pöörata sellele sissenõuet ainult seaduses ettenähtud korras.
Krediidiasutus on vaba otsustama, keda teenindamisele võtta või mitte võtta.
Krediidiasutus lähtub raamatupidamise korraldamisel raamatupidamise seadusest, raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seadusest (RT I 1993, 43, 620; 1996, 6, 101), muudest Eesti õigusaktidest ja oma põhikirjast.
Krediidiasutuste raamatupidamise juhendi kehtestab Eesti Pank.
Krediidiasutuse raamatupidamine peab tagama tõese informatsiooni saamise krediidiasutuse majandustegevuse ja finantsseisundi kohta.
Krediidiasutuse juhatus kehtestab raamatupidamise sise-eeskirja lähtuvalt raamatupidamise seadusest ja Eesti Panga õigusaktidest.
Krediidiasutus on kohustatud pidama bilansis kajastamisele mittekuuluvate nõuete ja kohustuste arvestust bilansivälistel kontodel.
Krediidiasutus on kohustatud koostama ja esitama Finantsinspektsioonile aruandeid Eesti Panga kehtestatud korras.
Konsolideerimisgrupi emaettevõtja on kohustatud korraldama konsolideeritud raamatupidamist ja esitama Finantsinspektsioonile konsolideeritud aruandlust, kui vähemalt üks konsolideerimisgruppi kuuluv tütarettevõtja on krediidiasutus.
Konsolideeritud aruandluse nõuded.
Krediidiasutuse majandusaasta aruanne kinnitatakse seaduse ning krediidiasutuse põhikirjaga kehtestatud korras.
Majandusaasta aruanne ja üldkoosoleku otsuse koopia majandusaasta aruande kinnitamise või kinnitamata jätmise kohta ja üle 2 protsendi aktsia- või osakapitalist või häälte arvust omavate aktsionäride või liikmete nimekiri esitatakse Finantsinspektsioonile kahe nädala jooksul pärast aktsionäride või liikmete üldkoosolekut.
Eesti Pangal on Eesti Panga seadusest (RT I 1993, 28, 498; 30, õiend; 1994, 30, 463; 1998, 64/65, 1006; 1999, 16, 271; 2001, 58, 353; 59, 358) tulenevate ülesannete täitmiseks õigus nõuda krediidiasutuselt täiendavat regulaarset aruandlust.
Aruandluse vormid kehtestab Eesti Pank.
Krediidiasutus on kohustatud koostama ja avalikustama majandusaasta aruande ning vahearuanded jooksva majandusaasta kolme, kuue, üheksa ja kaheteistkümne kuu kohta.
Avalikustamisele kuuluvate andmete miinimumnõuded, aruannete vormid, koostamise metoodika ja avalikustamise nõuded kehtestab Eesti Pank.
Krediidiasutus on kohustatud avalikustama vahearuande jooksva majandusaasta kolme, kuue, üheksa ja kaheteistkümne kuu kohta vastava aruandeperioodi lõpust hiljemalt kahe kuu möödumisel ning kinnitatud majandusaasta aruande majandusaasta lõpust hiljemalt kuue kuu möödumisel.
Avalikustatud aruandes olulise vea ilmnemisel tuleb sellest koheselt avalikkusele teatada ja avalikustada korrigeeritud aruanne.
Krediidiasutuse raamatupidamise aastaaruanne peab olema audiitori poolt auditeeritud vastavalt rahvusvahelistele auditeerimise standarditele.
Krediidiasutuse infosüsteemide turvalisuse kohta.
Krediidiasutusega samasse konsolideerimisgruppi kuuluvaid äriühinguid peab kontrollima vähemalt üks ühine audiitor.
Krediidiasutuse audiitoriks võib nimetada krediidiasutuse auditeerimiseks piisavate teadmiste ja kogemustega usaldusväärse isiku.
Krediidiasutuse audiitori võib nimetada ühekordse audiitorkontrolli tegemiseks või teatud tähtajaks, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks.
Sellest pikemaks perioodiks audiitori korduv nimetamine ei ole lubatud.
Audiitor on kaotanud Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt usalduse.
Kohtu poolt määratud audiitori volitused kestavad kuni uue audiitori nimetamiseni üldkoosoleku poolt.
Märkimisväärse seose tekkimine käesoleva seaduse § 7 lõike 4 punktis 3 nimetatud asjaolu tõttu.
Finantsinspektsioonile edastatud andmetele ei laiene krediidiasutuse ja audiitori vahel sõlmitud lepingus sätestatud konfidentsiaalsuse nõuded.
Krediidiasutuste tegevuse üle teostab järelevalvet Finantsinspektsioon Finantsinspektsiooni seaduses, käesolevas seaduses ja nende alusel väljaantud õigusaktides sätestatud korras.
Euroopa Liidu liikmesriigis registreeritud krediidiasutuse filiaali tegevuse üle Eestis teostab järelevalvet krediidiasutuse asukohamaa pangajärelevalve asutus, sealhulgas kohapealset kontrolli, kui sellest on eelnevalt teatatud Finantsinspektsioonile.
Finantsinspektsioon vaatab läbi krediidiasutuste tegevusloa taotluse, ühinemisloa taotluse ja muud käesolevas seaduses ettenähtud taotlused ning nende juurde kuuluvad dokumendid, kontrollib ja hindab nende vastavust käesolevas seaduses sätestatud nõuetele.
Finantsinspektsioon jälgib pidevalt krediidiasutuste tegevust ja seisundit ning kontrollib usaldatavusnormatiivide järgimist krediidiasutuse ja krediidiasutuse konsolideerimisgrupi poolt.
Vajadusel kaasab Finantsinspektsioon selleks sõltumatuid eksperte.
Krediidiasutusega samasse konsolideerimisgruppi kuuluvaid äriühinguid.
Kahes või enamas Euroopa Liidu liikmesriigis registreeritud krediidiasutuste emaettevõtja on Eestis registreeritud finantsvaldusettevõtja.
Kui ükski tütarettevõtjast krediidiasutus ei asu Euroopa Liidu liikmesriigis, kus asub tema emaettevõtjaks olev finantsvaldusettevõtja, teostab konsolideeritud järelevalvet selle liikmesriigi järelevalve asutus, kes andis välja tegevusloa kõige suurema bilansimahuga tütarettevõtjast krediidiasutusele, kui selle liikmesriigi pangajärelevalve asutusega ei ole teisiti kokku lepitud.
Finantsinspektsiooni järelevalvetegevus hõlmab Euroopa Liidu liikmesriigi krediidiasutuse filiaali likviidsuse ja aruandluse kontrollimist koostöös krediidiasutuse asukohamaa pangajärelevalve asutusega.
Saada informatsiooni ja selgitusi krediidiasutuse või tema konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu kohta kolmandatelt isikutelt, samuti nõuda nende isikute käsutuses olevate vastavate dokumentide esitamist.
Järelevalvetegevuse eesmärgil on Finantsinspektsioonil õigus nõuda krediidiasutuselt ja krediidiasutuse konsolideerimisgruppi kuuluvalt äriühingult täiendavate andmete ja aruannete esitamist.
Riikliku statistilise vaatluse korraldajal temale seoses vaatlusega teatavaks saanud andmete kohta.
Järelevalvet korraldatakse krediidiasutuse ning tema konsolideerimisgrupi poolt edastatava aruandluse ning muu informatsiooni põhjal, samuti on Finantsinspektsioonil õigus läbi viia krediidiasutuse ja tema konsolideerimisgruppi kuuluvate äriühingute ning välisriigi krediidiasutuse filiaali kohapealset kontrolli.
Finantsinspektsioon teostab krediidiasutuses ja konsolideerimisgrupi emaettevõtjaks olevas äriühingus kohapealset kontrolli mitte vähem kui üks kord iga kahe aasta järel.
Nõuda selgitusi krediidiasutuse juhtidelt ja töötajatelt.
Krediidiasutuse juhatus on kohustatud määrama kompetentse esindaja, kes esitab kontrollijale tema ülesande täitmiseks vajalikke dokumente ja muud informatsiooni, kaasa arvatud audiitori poolt krediidiasutuse aruannete kohta tehtud järeldusotsused koos juhatusele esitatavate märkustega, ja annab nende kohta vajalikke selgitusi.
Kontrollija on kohustatud koostama kontrollimise tulemuste kohta akti või õiendi, mis esitatakse krediidiasutuse juhatuse liikmele või tema poolt volitatud isikule, kes annab selle kättesaamise kohta allkirja.
Finantsinspektsioonil on õigus nõuda krediidiasutuses erakorralise audiitorkontrolli või ekspertiisi läbiviimist, kui Finantsinspektsiooni hinnangul krediidiasutuse aruanded on eksitavad, tegelikkusele mittevastavad või on tehtud tehinguid, mille tulemusena võidakse tekitada või on tekitatud krediidiasutusele olulist kahju või kui muud krediidiasutuse järelevalveks olulised küsimused vajavad täiendavat selgitamist.
Finantsinspektsioonil on õigus määrata erakorralise audiitorkontrolli või ekspertiisi läbiviimiseks audiitor, kellel on õigus kasutada kõiki kontrolli või ekspertiisi läbiviimiseks vajalikke andmeid ja dokumente.
Krediidiasutus on kohustatud need piiranguteta esitama ja osutama audiitorile igakülgset abi vastavalt käesoleva seaduse § 101 lõikes 2 sätestatud korrale.
Erakorralise kontrolli või ekspertiisi läbiviimisega seotud kulud kaetakse Finantsinspektsiooni eelarvest.
Õiguserikkumiste ärahoidmiseks kohaldada ettekirjutusega käesoleva seaduse §-s 104, välja arvatud selle punktis 12 sätestatut, kui krediidiasutuse poolt võetud riskid on oluliselt suurenenud või kui esineb muid krediidiasutuse tegevust ohustavaid või hoiustajate, teiste klientide ja võlausaldajate huve kahjustavaid asjaolusid.
Ettekirjutus väljastatakse viivitamata krediidiasutuse esindajale allkirja vastu.
Ettekirjutuse saajal on õigus vaidlustada ettekirjutus käesoleva seaduse §-s 110 ettenähtud korras.
Esitada muid nõudmisi käesoleva seaduse täitmiseks.
Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt vajaliku küsimuse juhatuse, nõukogu või üldkoosoleku päevakorda võtmiseks.
Finantsinspektsioonil on õigus saata koosolekule oma esindajaid, kellel on õigus esitada seisukohti ja teha ettepanekuid ning nõuda nende kandmist koosoleku protokolli.
Krediidiasutuse asukohajärgne kohus võib Finantsinspektsiooni avalduse alusel tunnistada kehtetuks seaduse, selle alusel väljaantud õigusakti või krediidiasutuse põhikirjaga vastuolus oleva üldkoosoleku, nõukogu või juhatuse otsuse, kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul otsuse vastuvõtmisest.
Kui krediidiasutus ei täida usaldatavusnormatiive, on ta kohustatud esitama Finantsinspektsioonile ettekirjutusega määratud tähtajaks tervendamiskava.
Finantsinspektsioonil on õigus nõuda krediidiasutuse tervendamiskavale ekspertiisi tellimist ühelt või mitmelt Finantsinspektsiooni poolt määratud audiitorilt.
Tervendamiskavas peab kirjeldama üksikasjalikult abinõusid, mille rakendamisega kavatsetakse saavutada usaldatavusnormatiivide täitmine Finantsinspektsiooni poolt määratud tähtajaks.
Kui Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt ei ole krediidiasutuse tervendamiskava realiseeritav või see ei taga klientide ja võlausaldajate huvide kaitset või kui krediidiasutus ei ole võimeline tähtaegselt ellu viima tervendamiskavas esitatud tegevusi ja meetmeid, on Finantsinspektsioonil õigus kehtestada krediidiasutusele moratoorium või tunnistada kehtetuks krediidiasutuse tegevusluba või rakendada muid käesolevast seadusest tulenevaid meetmeid.
Kohustusliku informatsioonina, aruannete ja dokumentidena käsitatakse käesolevas seaduses kõiki käesolevas seaduses või sellest tulenevates õigusaktides nimetatud aruandeid, informatsiooni, selgitusi või muid dokumente, mida krediidiasutused või teised isikud on kohustatud esitama Finantsinspektsioonile või teistele käesolevas seaduses nimetatud isikutele või neid avaldama.
Muudest asjaoludest ja toimingutest, kui see on ette nähtud käesolevas seaduses.
Krediidiasutuste, nende filiaalide, esinduste, samuti tütarettevõtjate ja sidusettevõtjate ning nende audiitorkontrolli tulemuste kohta peab Finantsinspektsioon nimekirja, millesse kantavate andmete loetelu kehtestab Eesti Pank.
Kui Finantsinspektsiooni ametnikud või teised Finantsinspektsiooni volitusel järelevalvet teostavad isikud ületavad krediidiasutuse kontrollimisel neile Finantsinspektsiooni seadusega või käesoleva seadusega antud volitusi, on krediidiasutusel õigus lisada kontrollaktile või -õiendile sellekohane arvamus, tehes krediidiasutuse esindaja allkirja juurde vastavasisulise märkuse.
Finantsinspektsiooni ettekirjutuse peale võib esitada kaebuse halduskohtule kümne päeva jooksul ettekirjutuse saamisest arvates.
Moratoorium on makseraskustes oleva krediidiasutuse tegevuse osaline või täielik peatamine eesmärgiga selgitada välja makseraskuste põhjused, iseloom, võimalused maksevõime taastamiseks ja kaitsta võlausaldajate varalisi huve.
Krediidiasutus ei ole eelmisel kalendrikuul täitnud käesoleva seaduse § 80 lõikes 4 sätestatud nõuet ja Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt ei suuda seda täita ka käesoleval kalendrikuul.
Moratooriumi kehtestamisel määrab Finantsinspektsioon moratooriumi tähtaja, ulatuse, tingimused ja moratooriumihalduri ning tema pädevuse.
Moratooriumi kestus ei või ületada kuut kuud.
Moratooriumihaldur peab vastama käesoleva seaduse § 56 lõikes 2 sätestatud nõuetele.
Moratooriumihaldur ei või olla Finantsinspektsiooni töötaja.
Finantsinspektsioon saadab moratooriumi kohta viivitamatult teate krediidiasutuse asukohajärgsele äriregistrile vastava kande tegemiseks, lisades moratooriumihalduri nime, isikukoodi ja elukoha.
Teade moratooriumi kehtestamisest avaldatakse Finantsinspektsiooni poolt hiljemalt kahe tööpäeva jooksul otsuse vastuvõtmisest arvates vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes ja krediidiasutuse asukoha kohalikus ajalehes.
Valitseda ja käsutada krediidiasutuse vara.
Moratooriumi kehtestamise otsuse alusel peatuvad krediidiasutuse juhtimisorganite liikmete volitused, kui käesoleva seaduse § 112 lõike 3 kohaselt ei ole kehtestatud teisiti.
Peatama igasuguse tulude jaotamise, sealhulgas preemiate, lisatasude ja muude soodustuste, laenude ning muude summade väljamaksmised krediidiasutuse juhtidele, töötajatele ja aktsionäridele või liikmetele.
Moratooriumihaldur esitab Hoiuste Tagamise Fondile andmed ja õigustatud isikutele saldokinnituse Hoiuste Tagamise Fondi seaduses ettenähtud korras.
Moratooriumihaldur saab krediidiasutuse arvel tasu, mis vastab tema ülesannetele.
Moratooriumihalduri tasu määrab Finantsinspektsioon.
Moratooriumihalduri abilistele, sealhulgas ekspertidele, audiitoritele ja krediidiasutuse töötajatele võib maksta tasu, mis vastab nende ülesannetele ja kvalifikatsioonile.
Moratooriumihaldur peab välja selgitama, kas krediidiasutus suudab makseraskused kõrvaldada ja oma tegevust jätkata.
Moratooriumihaldur esitab Finantsinspektsioonile hiljemalt 30 päeva jooksul ametisse määramisest arvates kirjaliku aruande krediidiasutuse finantsseisundist.
Aruande vormi kehtestab Eesti Pank.
Moratooriumihaldur on kohustatud esitama tegevusaruandeid Finantsinspektsiooni nõudmisel, kuid mitte harvem kui üks kord kuus.
Moratooriumihalduri tegevuse peale võib kaebuse esitada käesoleva seaduse §-s 110 sätestatud korras, kusjuures kaebuse esitamine ja menetlemine ei peata moratooriumihalduri tegevust.
Moratooriumihaldur on kohustatud kõigi krediidiasutuse hoiustajate, teiste klientide ja võlausaldajate huvidest lähtuvalt tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil.
Moratooriumi ajal võib moratooriumihaldur makseraskuste kõrvaldamise eesmärgil müüa krediidiasutuse vara kõige suuremat kasu andval viisil ja paigutada laekunud summad krediidiasutustesse või madala riskiga rahaturuinstrumentidesse.
Moratooriumihaldur võib teha tehinguid ja toiminguid võlausaldajate huvides suuremate kahjude ärahoidmise eesmärgil.
Moratooriumi ajal krediidiasutus ei täida enne moratooriumi kehtestamist võetud rahalisi ja muid varalisi kohustusi.
Eeltoodut ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul või kui käesoleva seaduse § 112 lõike 3 kohaselt on kehtestatud teisiti.
Moratooriumi ajal täidetakse ainult enne moratooriumi kehtestamist krediidiasutuse poolt arveldamiseks vastuvõetud maksekäsunditest tulenevaid kohustusi ja teostatakse tasaarvestusi maksesüsteemi vahendusel.
Moratooriumi ajal ei teostata krediidiasutuses sundtäitmisi ega krediidiasutuse vara arestimist.
Kohus keeldub määrusega moratooriumi ajal krediidiasutuse vastu esitatud avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle.
Moratooriumi lõpuni peatab kohus kohtumenetluse, milles krediidiasutus on kostjaks.
Moratooriumi ajaks peatub krediidiasutuse klientide selliste kohustuste täitmine, mis on sõltuvuses moratooriumi all olevast krediidiasutusest, kui käesoleva seaduse § 112 lõike 3 kohaselt ei ole kehtestatud teisiti.
Moratooriumi kehtestamise päevast kuni moratooriumi lõpetamiseni peatub krediidiasutuse kohustus tasuda võlg rahalise põhi- või kõrvalkohustise järgi, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Võlgade väljamaksmist jätkatakse kohe pärast moratooriumi lõpetamist, kui krediidiasutus on oma maksevõime taastanud.
Trahve ja viiviseid moratooriumi ajal ei määrata, arvestata ega maksta.
Intresside arvestamist jätkatakse, kuid nende väljamaksmist alustatakse moratooriumi lõpetamise päevale järgneval päeval vastavalt sõlmitud lepingutele.
Enne moratooriumi kehtestamist võetud kohustuste täitmist alustab krediidiasutus moratooriumi lõpetamise päevale järgneval päeval, kui krediidiasutus on oma maksevõime taastanud.
Finantsinspektsioon otsustab moratooriumi lõpetamise moratooriumihalduri aruannetes esitatud andmete põhjal moratooriumi kehtestamise otsuses määratud tähtajal, kuid mitte hiljem kui kuue kuu möödumisel moratooriumi kehtestamisest.
Moratooriumihaldur võib taotleda moratooriumi lõpetamist enne määratud tähtaega.
Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt ei esine käesoleva seaduse §-s 17 loetletud asjaolusid.
Käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt tehtud otsuse alusel saab krediidiasutus tagasi oma vara valitsemise õiguse ja juhtimisorganite liikmete volitused jätkuvad.
Kui krediidiasutus ei vasta pärast moratooriumi tähtaja lõppu, kuid mitte hiljem kui kuue kuu möödumisel moratooriumi kehtestamisest, käesolevas seaduses sätestatud tingimustele, otsustab Finantsinspektsioon krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise käesoleva seaduse §-s 17 ettenähtud alustel.
Maksejõuetuse korral vastavalt käesolevale seadusele ja pankrotiseadusele.
Krediidiasutuse võib vabatahtlikult või sundlõpetada tingimusel, et tema varad on piisavad kõigi võlausaldajate õigustatud nõuete täielikuks rahuldamiseks.
Kui likvideerimismenetluse käigus ilmneb, et krediidiasutuse varast ei jätku kõigi võlausaldajate õigustatud nõuete täielikuks rahuldamiseks, peavad likvideerijad peatama oma tegevuse ja algatama pankrotimenetluse, teatades kirjalikult sellest eelnevalt Finantsinspektsioonile.
Krediidiasutuse lõpetamise otsustamiseks aktsionäride või liikmete üldkoosolekul esitab juhatus üldkoosolekule ülevaate krediidiasutuse jooksva aasta majandustegevusest ja krediidiasutuse varalisest seisundist.
Ülevaates peab näitama, millise tähtaja jooksul ja milliste vahendite arvel krediidiasutus rahuldab täielikult kõigi võlausaldajate õigustatud nõuded.
Krediidiasutuse juhatus on kooskõlastatult nõukoguga kohustatud vähemalt 15 päeva enne üldkoosoleku päeva esitama Finantsinspektsioonile taotluse krediidiasutuse vabatahtliku lõpetamise loa saamiseks koos käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetega.
Eesti Pank võib kehtestada tähtaja, mille jooksul peavad kõik hoiustajate nõuded olema rahuldatud.
Finantsinspektsioon annab krediidiasutusele loa vabatahtlikuks lõpetamiseks üksnes tingimusel, et krediidiasutus on võimeline kõigi võlausaldajate õigustatud nõuded täielikult rahuldama hiljemalt kolme kuu jooksul likvideerimisteate avaldamise päevast arvates.
Krediidiasutus lõpetatakse Finantsinspektsiooni avalduse alusel kohtuotsusega, kui krediidiasutuse tegevusluba on Finantsinspektsiooni poolt kehtetuks tunnistatud.
Kohtule tuleb koos avaldusega esitada tõendid käesoleva seaduse §-s 17 sätestatud asjaolude kohta.
Krediidiasutuse sundlikvideerimise otsustab kohus viivitamatult, kuid mitte hiljem kui kolme tööpäeva jooksul vastava avalduse esitamisest arvates.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul ei rakendata äriseadustiku § 366 lõikes 3 sätestatut.
Sundlõpetamise otsus kuulub viivitamatule täitmisele ning kaebuse esitamine ja menetlemine ei peata likvideerijate tegevust.
Likvideerijateks valitakse või määratakse vähemalt kolm pangandusalal kogemusi omavat või juriidilise kõrgharidusega isikut, kellest vähemalt üks peab vastama käesoleva seaduse § 56 lõikes 2 toodud nõuetele.
Likvideerijad peavad oma kohustuste täitmisel säilitama erapooletuse.
Finantsinspektsiooni nõudmisel peab likvideerija esitama oma isiklikke ja majanduslikke huve ning nende huvide konflikte kajastava informatsiooni.
Informatsiooni sisu määrab ja esitamise korra kehtestab käesoleva seaduse alusel Eesti Pank.
Finantsinspektsioonil on õigus sekkuda likvideerijate tegevusse ja nõuda kohtu kaudu uute likvideerijate määramist, kui on andmeid, et likvideerijate tegevus ei vasta seadusele või võlausaldajate nõudeid ei rahuldata objektiivselt.
Likvideerijad saavad likvideeritava krediidiasutuse arvel tasu, mis vastab nende ülesannetele, kuid mitte rohkem kui tegutseva krediidiasutuse juhatuse liikmed keskmiselt.
Likvideerijate abilistele, sealhulgas ekspertidele ja audiitoritele ei või maksta tasu rohkem kui tegutseva krediidiasutuse poolt keskmiselt makstakse vastavatel ametikohtadel töötavatele või tegutsevatele isikutele.
Esitama tegevusaruanded ja lõppbilansi Eesti Panga poolt kehtestatud korras.
Lõpetamisotsuse avaldamisest arvates loetakse kõigi võlausaldajate nõuete tähtpäevad saabunuks ja krediidiasutuse kohustused kuuluvad täitmisele täies ulatuses.
Likvideerijatel on õigus nõuda kõigilt teada olevatelt võlausaldajatelt täiendavaid andmeid ja dokumente nende võlanõude tõestamiseks.
Krediidiasutustele ei rakendata äriseadustiku § 379 lõike 3 ja § 380 sätteid.
Krediidiasutus on kohustatud teatama Finantsinspektsioonile viivitamatult, kuid mitte hiljem kui järgmisel tööpäeval, võlausaldajalt pankrotiseaduse § 9 lõike 1 punktis 4 nimetatud pankrotihoiatuse saamisest.
Finantsinspektsioon.
Tegutsev krediidiasutus kui võlgnik võib pankrotiavalduse esitada ainult Finantsinspektsiooni kirjalikul nõusolekul.
Finantsinspektsioonil on krediidiasutuse suhtes pankrotiavalduse esitamise õigus sellest olenemata, kas ta on krediidiasutuse võlausaldaja.
Finantsinspektsioonil on õigus esitada pankrotiavaldus lisaks pankrotiseaduse §-s 9 ettenähtud alustele ka juhul, kui krediidiasutus ei suuda rahuldada kas või ühe kliendi õigustatud nõuet ja tal on küllaldaselt andmeid krediidiasutuse maksejõuetuse kohta.
Krediidiasutuse suhtes pankrotimenetluse algatamise otsustab kohus viivitamatult, kuid mitte hiljem kui kolme tööpäeva jooksul pankrotiavalduse esitamisest arvates.
Finantsinspektsiooni poolt krediidiasutuse suhtes pankrotiavalduse esitamisel ei kohaldata pankrotiseaduse §-de 12 ja 12 1 sätteid.
Kohus vaatab pankrotiavalduse läbi viivitamatult, kuid mitte hiljem kui järgmisel tööpäeval ja otsustab pankroti väljakuulutamise pankrotiavaldusele lisatud tõendite alusel.
Võlausaldaja või likvideerijate avalduse alusel krediidiasutuse pankrotimenetluse algatamise otsustamiseks peab kohus eelistungi.
Eelistungile kutsutakse Finantsinspektsiooni esindaja, kes annab arvamuse krediidiasutuse pankrotimenetluse algatamise kohta.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud pankrotiavalduse vaatab kohus läbi mitte hiljem kui seitsme kalendripäeva jooksul pankrotimenetluse algatamisest arvates.
Krediidiasutuse ajutise halduri ja pankrotihaldurid määrab kohus Finantsinspektsiooni ettepanekul.
Krediidiasutuse pankrotimenetluses on vähemalt kolm pankrotihaldurit, kellest vähemalt üks peab vastama käesoleva seaduse § 56 lõikes 2 sätestatud nõuetele.
Krediidiasutuse pankrotimenetluses ei kohaldata pankrotiseaduse §-s 30 sätestatut.
Vabastamise soovist teatab pankrotihaldur Finantsinspektsioonile 30 päeva ette, esitades tegevusaruande.
Kui pankrotihaldur on jätnud oma ülesanded täitmata või ei täida neid nõuetekohaselt, vabastab kohus pankrotihalduri Finantsinspektsiooni avalduse või pankrotitoimkonna otsuse alusel.
Kui pankrotihaldur vabastatakse, määratakse uus pankrotihaldur käesoleva paragrahvi lõikes 1 ettenähtud korras.
Ajutine haldur ja pankrotihaldur on kohustatud seitsme päeva jooksul pärast määramist esitama käesoleva seaduse § 119 lõikes 2 nimetatud informatsiooni kohtule ja Finantsinspektsioonile.
Krediidiasutuse pankrotihalduri tasu määramisel ei kohaldata pankrotiseaduse § 99 lõike 4 teises lauses sätestatut.
Pankrotihalduri abilistele, sealhulgas ekspertidele ja audiitoritele tasu maksmisel kohaldatakse käesoleva seaduse § 119 lõikes 4 sätestatut.
Ajutine haldur määrab, konservatiivsuse printsiibist lähtudes, kindlaks võlgnikuks oleva krediidiasutuse varade õige ja õiglase väärtuse ja esitab vastavad dokumendid kohtule koos ajutise halduri aruandega.
Kui krediidiasutus on konsolideerimisgrupi emaettevõtja, on ajutine haldur kohustatud kindlaks määrama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud viisil konsolideerimisgrupi netovarad.
Ajutine haldur on kohustatud korraldama enne pankrotimenetluse algatamist krediidiasutuse poolt vastuvõetud maksekäsundite täitmist käesoleva seaduse § 87 kohaselt sätestatud korras.
Ajutisel halduril on oma kohustuste täitmisel õigus teha koostööd ja saada teavet ning dokumente krediidiasutuse audiitorilt ja Finantsinspektsioonilt.
Pankrotihaldur teatab hoiustajatele, teistele klientidele ja võlausaldajatele pankrotiotsusest ja täidab Hoiuste Tagamise Fondi seaduse §-s 26 ettenähtud kohustused.
Pankrotihaldur on kohustatud viivitamatult teatama pankrotiotsusest korrespondentpankadele ja sulgema korrespondentkontod.
Pankrotihaldur on kohustatud korraldama enne pankrotimenetluse algatamist krediidiasutuse poolt vastuvõetud maksekäsundite täitmist käesoleva seaduse § 87 kohaselt sätestatud korras.
Pankrotihaldur on kohustatud hoidma rahalisi vahendeid pankrotitoimkonna poolt määratud korras.
Krediidiasutuse pankrotihaldur on kohustatud esitama tegevusaruandeid Finantsinspektsiooni nõudmisel, kuid mitte harvem kui üks kord kolme kuu jooksul.
Aruandluse vormi kehtestab Finantsinspektsioon.
Krediidiasutuse pankrotitoimkond peab olema vähemalt viieliikmeline ja toimkonna koosseisu peab kuuluma vähemalt üks Hoiuste Tagamise Fondi ja üks Finantsinspektsiooni poolt nimetatud isik.
Krediidiasutuse pankrotitoimkonna nimetab kohus pankrotihalduri ja Finantsinspektsiooni ettepanekul.
Krediidiasutuse pankrotimenetluses ei kohaldata pankrotiseaduse §-s 27 sätestatut.
Hoiustaja, kelle hoiused on tagatud Hoiuste Tagamise Fondi seaduses ettenähtud korras ja ulatuses, - nõuetes Hoiuste Tagamise Fondi poolt väljamaksmata summade ulatuses, kui hoiusesumma ületab Hoiuste Tagamise Fondi seaduse §-s 16 ettenähtud määra ja kui ta on esitanud eelnimetatud seaduse § 26 lõikes 3 ettenähtud saldokinnituse.
Krediidiasutuse pankrotimenetluses võib pankrotiseaduse § 68 lõigetes 1-3 sätestatut kohaldada pärast viimase nõuete kaitsmise koosoleku toimumist.
Krediidiasutuse pankrotimenetluses rahuldatakse nõuded pankrotiseaduses sätestatud järkudes käesolevas paragrahvis sätestatud erisustega.
Krediidiasutuse käesoleva seaduse §-des 74 ja 77 sätestatud omavahenditest tulenevad tunnustatud nõuded rahuldatakse pärast tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõuete rahuldamist.
Maksete tagatisvahendid ei kuulu krediidiasutuse pankrotivara hulka summas, mis on vajalik enne pankrotimenetluse algatamist krediidiasutuse poolt vastuvõetud maksekäsundite täitmiseks.
Tagasivõitmisele ei kuulu vara, mis on võlgniku omandist välja läinud krediidiasutuse moratooriumi ajal kooskõlas käesoleva seaduse § 114 lõigetes 2 ja 4 sätestatuga ning pankrotimenetluse ajal kooskõlas §-s 87 sätestatuga.
Pankrotihalduril on õigus müüa krediidiasutuse tervikvara pankrotitoimkonna nõusolekul tingimusel, et ostja tagab kõik võlausaldajate nõuded.
Kui krediidiasutuse vara ei ole õnnestunud müüa mingil muul viisil, võib võlausaldajate üldkoosolek teha oma otsusega pankrotihaldurile ettekirjutuse müüa krediidiasutuse vara võlausaldajale tema nõudega tasumise teel proportsionaalselt tema kaitstud nõudele.
Nimetatud otsuse poolt peab hääletama vähemalt 3/4 kohal viibivatest võlausaldajatest, kelle nõuded peavad moodustama vähemalt 2/3 kõikide nõuete summast.
Pankrotihaldur võib krediidiasutuse tervendamiskava võlausaldajate üldkoosolekule kinnitamiseks esitada ainult Finantsinspektsiooni nõusolekul.
Kompromissi võib krediidiasutus pankrotimenetluse käigus teha ainult Finantsinspektsiooni nõusolekul.
Krediidiasutus peab tegevuse alustamiseks saama uue tegevusloa vastavalt käesoleva seaduse §-des 13 ja 14 sätestatule.
Ebaseadusliku ettevõtlusena käsitatakse käesolevas seaduses füüsilise või juriidilise isiku tegevust ilma krediidiasutuse tegevusloata käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktis 1 nimetatud alal.
Ebaseadusliku ettevõtlusena ei käsitata käesoleva seaduse § 4 lõikes 4 toodud juhtumeid.
Kui füüsiline isik, tegutsedes juriidilise isiku nimel või huvides, pani toime käesolevas paragrahvis nimetatud haldusõiguserikkumise, võib vastutust haldusõiguserikkumise eest kohaldada nii füüsilisele isikule kui ka juriidilisele isikule.
Juriidilisele isikule, kes tegeleb ebaseadusliku ettevõtlusega, määratakse rahatrahv 100 000 - 1 000 000 krooni.
Ebaseadusliku ettevõtluse eest karistatakse süüdiolevat füüsilist isikut sõltuvalt rikkumise tehioludest haldusõiguserikkumiste seadustiku (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453; 87, 524 ja 526; 97, 605; 102, 677) alusel.
Käesolevas paragrahvis sätestatud haldusõiguserikkumise kohta protokolli koostamise õigus on politseiametnikul või tarbijakaitseametnikul või Finantsinspektsiooni töötajatel haldusõiguserikkumiste seadustikus ettenähtud vormis.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 sätestatud haldusõiguserikkumiste asjade arutamise ja karistuse määramise õigus on haldusõiguserikkumiste seadustiku § 189 lõike 2 punktis 1 nimetatud politseiametnikel ja Tarbijakaitseameti peadirektoril ning tema asetäitjal ja Finantsinspektsiooni juhatusel.
Keelatud tegevusena käsitatakse käesolevas seaduses kõiki tegevusi, mis käesoleva seadusega või selle alusel väljaantud õigusaktidega on keelatud, või tegevusetust käesolevas seaduses või selle alusel väljaantud õigusaktides ettenähtud kohustuste täitmata jätmisel.
Kui füüsiline isik, tegutsedes juriidilise isiku nimel või huvides, pani toime käesolevas paragrahvis nimetatud haldusõiguserikkumise, võib vastutust haldusõiguserikkumise eest kohaldada nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule.
Krediidiasutuse kontrollimiseks vajalike dokumentide, andmete, informatsiooni või seletuste andmisest või esitamisest keeldumise, nende mitteõigeaegse esitamise või ebatäpsete või tõele mittevastavate dokumentide, andmete, informatsiooni või seletuste andmise, samuti muu käesolevas seaduses ettenähtud kontrollimise takistamise eest - määratakse rahatrahv 100 000 - 500 000 krooni.
Kui füüsiline isik, tegutsedes juriidilise isiku nimel või huvides, pani toime käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud haldusõiguserikkumisi, võib nende haldusõiguserikkumiste eest kohaldada vastutust samaaegselt nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule.
Karistuse määramisel süüdlasest füüsilisele isikule lähtutakse haldusõiguserikkumiste seadustiku §-s 137 3 ettenähtud sanktsioonidest.
Finantsinspektsiooni volitatud töötajal on õigus koostada protokoll käesoleva seaduse rikkumise kohta juriidilise isiku poolt.
Menetlus juriidilise isiku käesoleva seadusega sätestatud õiguserikkumise asjas toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus ja täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; RT I 2001, 29, 156; 43, 238) sätestatud korras.
Käesoleva seaduse §-s 137 nimetatud rikkumise asja arutamise ja karistuse määramise õigus on halduskohtunikul ja Finantsinspektsiooni juhatusel.
Finantsinspektsiooni juhatusel on õigus määrata rahatrahvi kuni 100 000 krooni, sellest suuremat rahatrahvi võib kohaldada ainult halduskohtunik.
Käesoleva seaduse rikkumise eest kannab füüsiline isik tsiviil-, haldus- või kriminaalvastutust seaduses ettenähtud korras.
Ühe kuu jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest, peavad jõustumise hetkel tegutsevad krediidiasutused viima oma tegevuse ja dokumendid vastavusse käesoleva seaduse nõuetega, kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti.
Krediidiasutuste põhikirjad peavad olema viidud kooskõlla käesoleva seaduse nõuetega üheksa kuu jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest.
Kui enne käesoleva seaduse jõustumist asutatud krediidiasutuse põhikiri on vastuolus käesoleva seadusega, kohaldatakse seaduses sätestatut.
Enne käesoleva seaduse jõustumist asutatud krediidiasutused on kohustatud juhtimisorganite koosseisu viima vastavusse käesoleva seaduse nõuetega ja esitama käesoleva seaduse § 48 lõikes 7 ettenähtud dokumendid Eesti Pangale ühe aasta jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest.
Isik, kellele kuulub pangas oluline osalus vastavat luba omamata, on kohustatud taotlema Finantsinspektsioonilt olulise osaluse omandamise loa kuue kuu jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest.
Alates 1999. aasta 1. septembrist ei arvata ilma vastava loata olulist osalust esindavaid hääli üldkoosoleku kvoorumisse.
Kui krediidiasutuste ühinemisleping on sõlmitud enne 1999. aasta 1. juulit, kohaldatakse ühinemise toimingute suhtes ühinemislepingu sõlmimise ajal kehtinud seadust.
Enne 1999. aasta 1. juulit alanud krediidiasutuse likvideerimismenetluse, pankrotimenetluse või moratooriumi puhul kohaldatakse likvideerimis- ja pankrotimenetluse ning moratooriumi toimingute suhtes likvideerimisotsuse vastuvõtmise, pankrotimenetluse algatamise ja moratooriumi kehtestamise ajal kehtinud seadust, kui käesolevas paragrahvis ei ole ette nähtud teisiti.
Enne 1999. aasta 1. juulit algatatud likvideerimismenetluses kohaldatakse käesoleva seaduse § 120 punktis 6 sätestatut ja enne 1999. aasta 1. juulit algatatud pankrotimenetluses käesoleva seaduse § 128 lõigetes 4 ja 5 ja § 130 lõikes 2 sätestatut.
Kõigi asjaolude ja kohustuste kohta, mis ei ole kooskõlas käesoleva seadusega ja mida krediidiasutus ei saa kõrvaldada või täita käesolevas paragrahvis ettenähtud tähtaja jooksul, tuleb koostada loetelu ja esitada see Eesti Pangale kuue kuu jooksul, käesoleva seaduse jõustumisest arvates, koos nende asjaolude kõrvaldamise ja kohustuste täitmise kavaga.
Eesti Pank määrab nende asjaolude ja puuduste kõrvaldamiseks tähtaja.
Eesti Pangal on õigus kehtestada käesoleva seaduse rakendamiseks õigusakte, anda selgitusi ja juhendeid.
Paragrahvi 21 lõige 4 ja § 30 lõige 6, mis jõustuvad Eesti Vabariigi vastuvõtmisel Euroopa Liidu liikmeks, kui Eesti Vabariigi välislepinguga ei sätestata teisiti.
Tunnistatakse kehtetuks krediidiasutuste seadus (RT I 1995, 4, 36; 12, õiend; 1998, 59, 941; 110, 1811; 111, 1828; 1999, 10, 155; 16, 276).
Muid käesoleva seaduse jõustumisel krediidiasutuste tegevust reguleerivaid õigusakte kohaldatakse krediidiasutustes niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus käesoleva seadusega.
Määrus kehtestatakse „Kemikaaliseaduse“ (RT I 1998, 47, 697; 1999, 45, 512) paragrahvi 11 lõike 3 punkti 1 alusel.
Kemikaali hoiukoht, peale-, maha- ja ümberlaadimiskoht (üldnimetusena käitlemiskoht) ning teised kemikaali käitlemiseks vajalikud ehitised sadamas, autoterminalis, raudteejaamas ja lennujaamas peavad vastama käesolevatele nõuetele.
Sadama, autoterminali, raudteejaama ja lennujaama käitlemiskohas on keelatud kemikaali käitlemine viisil, mille tulemusena kemikaal teise kemikaali toimel soojeneb, jahtub või reageerib või on vajalik kemikaali soojendamine, jahutamine või reageerimine teise kemikaaliga, mis ei ole seotud kemikaali laadimise või hoidmisega.
Käitlemiskoha projekteerimisel, ehitamisel ja vajalikul katsetamisel tuleb juhinduda Eesti Vabariigi standarditest ja normidest, nende puudumisel eelistatult Eesti Standardikeskuse poolt tunnustatud rahvusvahelistest ning teiste riikide standarditest ja normidest.
Vastavalt rahvusvaheliselt välja kujunenud veopraktikale tuleb tuleohtlike vedelkemikaalide klassifitseerimisel leekpunkti piirtemperatuuri 21 °C asemel lugeda 23 °C ja piirtemperatuuri 55 °C asemel tankeriga veol 60 °C ning pakendis veol 61 °C.
Asustatud ala, inimeste kogunemise koht ja muu kaitstav objekt peab olema käitlemiskohast eraldatud viisil, mis tagab inimeste, vara ja keskkonna ohutuse isegi kemikaaliga seotud õnnetuse korral käitlemiskohas.
Kemikaali käitlemiskoht peab olema liikurpäästevahenditele ligipääsetav ja kõrvaliste isikute juurdepääs sinna peab olema takistatud.
Ehitiste ja maapinna kaitseks kasutatavad pinnakatte-, tõkke- ja isolatsioonimaterjalid peavad olema käideldavate kemikaalide ning nendest eralduvate aurude ja gaaside suhtes keemiliselt püsivad ja ei tohi kogu kasutusaja jooksul kaotada oma kaitsvat toimet.
Tuleohtlikku või tervistkahjustavat auru eraldava kemikaali korral tuleb kaitsevalliga piiratud alal võimalikult vähendada vedeliku vaba auramise pinda.
Tekitab plahvatusohtlikku tolmu.
Kemikaali käitlemiskohas, kui kemikaali ohtlikkus seda nõuab, peab olema aastaringselt kasutatav avariidušš.
Veekogu peab olema kaitstud ka ülekulgeva torujuhtme lekke või purunemise korral.
Käitlemiskoht peab olema põhjaveest eraldatud kemikaali- ja veekindla tõkkekihiga ja pinnalt, kuhu kemikaal võib sattuda, peab olema seda lihtne kokku koguda.
Väga mürgise, mürgise, kantserogeense, mutageense, teratogeense või reproduktiivset funktsiooni kahjustava, keskkonnaohtliku või pinnases püsiva ja kiiresti imenduva kemikaali kohtkindel mahuti, teisaldatav mahuti, konteiner või mõni muu veoseüksus peab olema paigutatud nii, et kemikaali leke oleks avastatav hiljemalt kemikaali jõudmisel tõkkekihini.
Sademevee kogumissüsteem peab olema isoleeritud või seda peab olema võimalik kiiresti üldkanalisatsioonist või üldkasutatavast veekogust isoleerida.
Laadimiskohas peab olema alusvann, mille põhja kalle peab juhtima vedelkemikaali inimeste viibimise kohast eemale.
Vedeliku hulga, mis laadimiskail voolab välja suurimal laadimiskiirusel laadimisvooliku, laadimisvarre või mõne muu vedeliku pidevaks laadimiseks kasutatava seadme (laadimisseade) või torujuhtme täieliku purunemise hetkest kuni juurdevoolu täieliku peatamiseni.
Kaitsevalli tihedus peab enne kasutuselevõtmist olema veega kontrollitud ja selle kohta koostatud katsetuste akt.
Torujuhtme kanal peab olema veetihe ja kemikaali toimele vastupidav ja kanalisse kogunevat sademevett võib juhtida üldkanalisatsiooni või avalikku veekogusse ainult siis, kui õnnetuse korral on võimalik katkestada vee äravool suublasse.
Ületäidetud või lekkiv raudtee paakvagun tuleb esimesel võimalusel maha või ümber laadida või paigutada kohta, kus on võimalik vältida paakvagunist väljuva kemikaali tungimist pinnasesse.
Tekib lühikeseks ajaks või selle tekkimine on vähetõenäoline (ohutsoon 2).
Ohutsoonides 0 ja 1 on lubatud kasutada ainult tulekindlaid ehitus- ja abimaterjale, seadmed ei tohi tekitada sädemeid või kuumeneda kemikaali aurude isesüttimistemperatuurini.
Seadme tööparameetri väljumisel lubatud piiridest või seadme rikke korral (sekundaarse ohu allikas).
Paakautode ja raudtee paakvagunite laadimiskohas tuleb ohutsoonide leidmisel lähtuda laadimisseadmetest ja alt- või pealtlaadimisest tingitud iseärasustest.
Ohutsoonide leidmisel tuleb aluseks võtta lisas 1 toodud tüüpolukorrad.
Hoiukoht peab tagama kemikaalide ohutu hoidmise viisil, mis ei kahjusta inimest, keskkonda ja vara.
Hoiukoht peab olema varustatud selgelt nähtavate ning ohu liigist teavitavate hoiatussiltide või -tahvlitega.
Kemikaali, mille pakend ei ole ilmastikukindel, tuleb hoida tihedalt suletavate avadega suletud ruumis, mis on tehniliselt kohandatud kemikaalide hoidmiseks ja milles kemikaalide hoidmine on lubatud õigusaktidega kehtestatud korras (kinnine hoidla).
Omavahel reageerivaid kemikaale peab olema võimalik hoiukohas eraldada viisil, mis välistab nende reaktsiooni astumise ka pakendite või mahutite purunemisel.
Kinnises hoidlas tuleb oksüdeeriv kemikaal eraldada põlevatest kemikaalidest või materjalidest tulemüüriga, mille puhul standardne tulekahju 120 minuti möödumisel ei põhjusta müüri vastaskülje mis tahes punktis temperatuuri tõusu üle 140 °C.
Mürgiseid, tuleohtlikke ja/või sööbivaid aure eraldava või isesüttiva kemikaali kinnise hoidla tuulutusseadmed peavad tagama tõhusa tuulutuse kogu ruumi ulatuses, selle mis tahes täituvuse korral, arvestatult tühja hoidla mahule mitte vähem kui neljakordse õhuvahetuse tunnis, kui töökeskkonna normidest kinnipidamine suuremat õhuvahetuse kordsust ei nõua.
Plahvatusohtliku, eriti tuleohtliku, väga tuleohtliku või tuleohtliku kemikaali hoidlas kasutatavad tuulutusseadmed ja nende liikuvad osad ei tohi tekitada sädemeid.
Väikepakendis väljaspool veoseüksust olevat väga mürgist, mürgist, kantserogeenset, mutageenset, teratogeenset või reproduktiivset funktsiooni kahjustavat või keskkonnaohtlikku kemikaali on lubatud hoida kinnises hoidlas, mille põrand peab moodustama vettpidava vanni kas omaette või koos vettpidava kogumissüsteemiga, mis suudab mahutada tule kustutamiseks kasutatud vee ja on üldkanalisatsioonist või üldkasutatavasse veekogusse viivast suublast isoleeritav.
Olemasolevas kiviseintega kinnises hoidlas võib piirduda ka piisavate läve kõrgendustega, mis ei tohi takistada ühest ruumist teise liikumist.
Veega reageerimisel mürgiseid, tule- ja/või keskkonnaohtlikke aineid eraldavate ainete hoidla peab olema hästi tuulutatav, pööninguta ühekorruseline hoone, mille põrand peab olema ümbruskonnast kõrgem nii, et naaberaladele sattunud vesi ei saaks tungida hoidla põrandale.
Isesüttivat ainet või materjali, mille pakend ei ole ilmastikukindel, tuleb hoida hästituulutatavas kuivas ühekorruselises hoones.
Isesüttiva aine või materjali hoidlas peavad olema vahendid hoitava aine või materjali temperatuuri vahetuks ja pidevaks jälgimiseks.
Käesoleva paragrahvi eelmises lõikes sätestatud mahutite vahelist vahemaad on lubatud vähendada kuni 50%, kuid mitte alla 3 m, tulemüüri ehitamisega, mille kõrgus on vähemalt 80% kõrgeima mahuti kõrgusest ja pikkus vähemalt võrdne suurima diameetriga mahuti läbimõõduga või moodustab tulemüür mahuti kaitsevalli.
Paragrahvi 5 lõike 4 kohast eraldamist nõudvate kemikaalide mahutid tuleb paigutada eri mahutite kogumitesse või paigutada nende vahele kummagi kemikaali suhtes taolist eraldamist mittenõudva kemikaali mahuti nii, et eraldamist nõudvate kemikaalide mahutite vahele jääks vähemalt kaks kaitsevalli.
Mahutite kogumit võib käsitleda ühe mahutina, kui nende summaarne maht ei ületa 8000 m 3 ja ühegi mahuti diameeter ei ületa 10 m ja kõrgus 15 m ning siis võib mahutite vahelisi vahemaid vähendada kuni teenindamiseks vajalike ja tehnoloogiliselt lubatavate vähimate mõõtmeteni.
Ohtliku kemikaali käitlemise seade peab olema ümbritsetud vööndiga või seadmete vahel peab olema eraldusriba (ohutuskuja), et takistada seadmega juhtunud õnnetuse ülekandumist naaberalale või naaberseadmele.
Ala, kus kõrvalised isikud saavad takistamatult viibida, on ohutuskujana lubamatu.
Ohutuskuja mõõtme leidmiseks tuleb lähtuda kemikaali omadustest ja kogusest ning selleks võib kasutada riskide hindamise meetodeid.
Kaitsevalliga piiratud ala tuleb alati käsitleda ohutuskujana, kui käesoleva paragrahvi lõige 4 ei sätesta ohutuskujale suuremat ulatust.
Tule- ja plahvatusohtlike kemikaalide mahutite kogumid tuleb eraldada ohutuskujaga omavahel, kaitsevalliga ümbritsetud üksikust mahutist, laadimiskohast, käitlemiskohast, administratiiv- ja abihoonest ning üldkasutatavast maast.
Võib olla 10 m kuni D väärtusteni 20 m, suuremate D väärtuste korral peab ohutuskuja mõõde olema vähemalt (0,33 × (D - 20) + 10) m, kui mahuti välispinda on võimalik kohtkindlalt paigaldatud seadmega tõhusalt veega kasta.
Lähimast laadimiskohast või hoonest, millest otsest tuleohtu ei lähtu, peab fikseeritud kaanega mahuti asuma vähemalt 15 m ja ujuva kaanega mahuti vähemalt 10 m kaugusel.
Kui paragrahvi 2 lõikes 5 nimetatud kemikaali mahuti ei ole varustatud kohtkindla tulekustutussüsteemiga, siis peab sellele mahutile olema tagatud liikurpäästevahendite vaba juurdepääs.
Kaitsevalli kaugus mahutist peab võimaldama selle tagant tule kustutamist ja mahuti jahutamist.
Kemikaalide hoidmiseks kasutatav ujuvvahend peab olema merel meresõidukõlblik ja siseveekogul sõidukõlblik.
Ohtliku veose hoidmisel pakitult või puistlastina peab ujuvvahendi A-kategooria masinaruumi ja lastiruumi vaheliste piirete tulekindlus, lastiruumis tagatud õhuvahetuse kordsus, varustatus tuletõrje veega, tulekustutusvahendid, individuaalsed kaitsevahendid ja tulekahju signalisatsioon vastama nõudmistele, mis sellele ohtlikule veosele ei ole nõrgemad SOLAS 74 peatüki II-2 reegli 54 nõudmistest.
Naftatanker, mis on vanem kui 15 aastat, peab olema kahekordse põhjaga.
Ujuvvahendil tuleb pidada vahiteenistust.
Hoidlana kasutataval ujuvvahendil ei ole lubatud hoida lisa loetelus olevaid A- ja B-kategooria keskkonnaohtlikke kemikaale (lisa 2).
Ujuvvahendit on lubatud lastida laadungimärgiga lubatud piirini.
Laadimiskohas peavad olema kättesaadavad vahendid pisireostuse kõrvaldamiseks ja kemikaalijäätmete ohutuks kogumiseks.
Kasutatav adsorbent ei tohi kemikaaliga ohtu tekitavalt reageerida.
Ohtliku kemikaali laadimiseks tuleb laadimisvoolikule eelistada laadimisvart.
Laadimisseadme purunemise korral peab olema võimalik kiiresti ja kindlalt sulgeda kemikaali juurdevool.
Selleks ette nähtud avariisulgemisventiili ei ole lubatud kasutada tavaolukorras.
Torujuhe ja laadimisseade peavad purunemiseta taluma laadimissüsteemis oleva avariisulgemisventiili rakendumisel tekkiva hüdraulilise löögi.
Laadimisvoolik peab olema vastupidav kemikaali toimele, enne kasutuselevõtmist ja vähem kui 12 kuu eest surve all katsetatud, tehniliselt korras ja suurim lubatud töötemperatuur peab olema kõrgem laaditava kemikaali temperatuurist.
Paragrahvi 2 lõikes 5 nimetatud kemikaali laadimisel peab laadimisseade ja veomahuti olema maandatud.
Kaldatorustikuga ühendatud ohtliku kemikaali laadimiskailt peab olema kaldale turvaline evakueerimistee, mis ei tohi lõikuda kemikaali laadimiseks kasutatava torujuhtme või laadimisseadmega.
Kui laadimiskail kasutatakse laeva kinnitusotste kiirvabastamisseadet, siis peab ka kasutataval laadimisseadmel olema kiirvabastussõlm.
Kui laaditav kemikaal jääb vette sattudes ujuma, ei lahustu ega aurustu täielikult, siis peab laadimiskohas olema kasutusvalmis kemikaalile vastupidavast materjalist tehniliselt korras reostustõke.
Laadimiskai peab olema ehitusega, mis takistab vette sattunud kemikaali valgumist kai alla.
Paragrahvi 2 lõike 5 alla käiva või tuleohtliku vedelkemikaali laadimiskail peab olema rahvusvaheliselt kasutatav ühendus laeva ja kalda tuletõrje veetorustiku ühendamiseks.
Vajalike kinnitusvahendite, poltide ja mutrite asukoht kail peab olema tähistatud ja varustatud nii eesti- kui ka ingliskeelse sildiga.
Täidetud torujuhe või laadimisseade tuleb tähistada ja sulgeda viisil, mis välistab nende kontrollimatu tühjenemise.
Survekatse tehakse veega rõhul, mis 1,5 korda ületab vooliku valmistaja poolt antud töörõhu, kuid mitte vähem kui 0,9 MPa.
Katsetamise temperatuuril tuleb voolikut survestada vähemalt kümme minutit.
Survekatsel ilmneva lekke korral tuleb voolik kasutuselt kõrvaldada, pundumise ja tugispiraali deformatsiooni korral langetatakse otsus sõltuvalt konkreetsest olukorrast.
Kasutusel olnud laadimisvooliku survestamiseks kasutatud vett tuleb käidelda kui kemikaaliga saastatud vett.
Lühendada laadimisvooliku katsetuste vahelist perioodi, et ennetada kõrgemal temperatuuril töötava laadimisvooliku materjali kiiremast vananemisest tingitud purunemist.
Valmistamise või esmakordsele kasutusele võtmise aeg ja viimase katsetamise aeg.
Eelmises lõikes mainitud protokolli kinnitab katsetuste eest vastutavaks määratud isik oma allkirjaga ja protokoll tuleb säilitada kuni järgmise survekatseni.
Laadimisvoolikule märgitakse viimase katsetamise aeg, suurim lubatud töötemperatuur, kui see on üle 40 °C, ja suurim lubatud töörõhk.
Mitteloetava märgistusega laadimisvooliku kasutamine ohtliku kemikaali laadimiseks on keelatud.
Leekpunkti mitte üle 60 °C omava kemikaali laadimisel peab tanker olema kaldast elektriliselt isoleeritud, kui kemikaal on saadud nafta destilleerimisel või mõnel muul viisil ja koosneb põhiliselt süsinikust ja vesinikust ning kemikaali elektrijuhtivus on alla 50 pS/m.
Kui kemikaali elektrijuhtivus ei ole teada, siis tuleb eeldada, et see on alla 50 pS/m.
Laadimisseade peab olema elektrit juhtiv, kuid varustatud vähemalt 1000-oomist takistust omava isoleeriva ketta või vahetükiga.
Kui tanker ühendatakse kaldaga maandusjuhtmega, siis tuleb seda teha maanduslüliti abil, mida on lubatud kasutada ohutsoonis 1 ja laadimisseadmes ei ole lubatud kasutada isoleerivat ketast või vahetükki.
Laetava kemikaali aurude tagasijuhtimisel tühjendatavasse mahutisse või erilisse aurude kogujasse tuleb kasutada laadimisseadet, mille ehitus välistab kemikaali- ja aurutorustike valesti ühendamist.
Tule- ja plahvatusohtliku auru tagasijuhtimine tankerile on kategooriliselt keelatud.
Tagasijuhitava auru torustiku kaldapoolne osa on maandatud.
Mis tahes laadimiskiirustel kuni suurima projekteeritud laadimiskiiruseni vältida täidetava tanki ülerõhu-vaakumklappide töölerakendumist.
Kui laadimisseadmes on kiirvabastussõlm, siis peab see olema ka aurude tagasijuhtimise torustikul.
Punkti 1 või 2 alusel leitud ohutsoonile tuleb liita kail asuvate laadimisseadmetest tulenevad ohutsoonid.
Laadimiskiirustel alla 600 m 3 tunnis või tankeri dedveidi korral alla 3000 tonni on lubatud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 toodud ohutsooni mõõtmeid võtta koefitsiendiga 1,0 kuni 0,5.
Merel laevalt laevale laadimiskoht peab asuma üldkasutatavatest laevateedest eemal nii, et mööduva laeva tekitatud lainetus ei ohustaks turvalist laadimist.
Laadimisvoolik peab olema katsetatud vastavalt paragrahvis 14 sätestatud nõuetele vähemalt 1,4 MPa rõhul.
Eeldatav laadimise kestus.
Paragrahvi 15 lõikes 1 nimetatud kemikaali laadimisel tuleb laevad omavahel elektriliselt isoleerida ja täita paragrahvi 15 lõike 2 nõudmisi.
Toornaftat või valitsevalt süsivesinike segu, millest destilleerub 340 °C juures vähem kui 50% ja 370 °C vähem kui 95%.
A-kategooria aine on bioakumuleeruv ja ohtlik mere elustikule või inimese tervisele; LC50 (kontsentratsioon vees, mille juures pooled katsealustest hukkuvad) on alla 1 mg/kg või LC50 on vahemikus 1 kuni 10 mg/kg, kuid kaasnevad muud ohud mere elustikule.
B-kategooria aine on bioakumuleeruv lühikese peetusega (kuni üks nädal); rikub toiduks kasutatavate mereorganismide maitset; LC50 on vahemikus 1 kuni 10 mg/kg või LC50 on vahemikus 10 kuni 100 mg/kg, kuid kaasnevad muud ohud mere elustikule.
26. detsember - teine jõulupüha.
16. november - taassünni päev.
Käesolevas seaduses nimetatud riigipühad ja tähtpäevad arvestatakse gregooriuse ehk uue kalendri järgi.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 1990. aasta 16. oktoobri seadluse „Eesti Vabariigi riigilipu ja riigivapi kasutamise korra kehtestamise kohta“ (RT 1990, 17, 189) punkt 1 „Eesti Vabariigi riigilipu kasutamise korra“ kehtestamise osas.
Käesolev seadus sätestab noorsootöö korraldamise õiguslikud alused.
Noorsootööasutus - Haridusministeeriumi hallatav riigiasutus, kohaliku omavalitsuse asutus või eraõigusliku juriidilise isiku asutus, mille põhitegevuseks on noorsootöö korraldamine.
Noorsootöö on noortele arendavaks tegevuseks tingimuste loomine, mis võimaldab neil oma vaba tahte alusel tegutseda väljaspool perekonda, õppekava ja tööd.
Noorsootöö sisuks on noorte sotsiaal-, kultuuri- ja tervisekasvatus, mis soodustab noorte vaimset ja füüsilist arengut.
Täidab teisi seadustes, Vabariigi Valitsuse määrustes ja oma põhimääruses sätestatud ülesandeid.
Korraldab noorte teavitamist ja nõustamist maakonnas, sõlmides nimetatud teenuse osutamiseks lepingu juriidilise või füüsilise isikuga.
Täidab teisi noorsootöö korraldamise ülesandeid oma haldusterritooriumil.
Valla või linna haldusterritooriumil tegutsevatel noorteühingutel on õigus teha valla- või linnavolikogule ettepanekuid valla või linna arengukava koostamisel.
Noorteühing on mittetulundusühing, mille liikmetest vähemalt kaks kolmandikku on noored ja mille eesmärgiks on noorsootöö korraldamine ja läbiviimine ning mis on kantud mittetulundusühingu avalduse alusel Haridusministeeriumi noorteühingute registrisse.
Mittetulundusühingu üldkoosoleku otsusega kinnitatud arengukava, milles märgitakse noorteühingu arenguprintsiibid ja -suunad.
Mittetulundusühingu üldkoosoleku otsusega kinnitatud noorteühingu eelneva tegevusaasta aruande ja jooksva aasta tegevuskava.
Noorteühingute registrisse ei kanta erakonda ega selle noortesektsiooni.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2, 3 ja 4 nimetatud dokumentides muudatuste ja täienduste tegemise korral esitab noorteühing Haridusministeeriumile andmed muudatuste ja täienduste kohta kümne tööpäeva jooksul nende tegemisest arvates.
Noorteühingute registri põhimääruse kinnitab haridusminister määrusega.
Noorteühingu kandmine Haridusministeeriumi noorteühingute registrisse on aluseks noorteühingule aastatoetuse määramisel käesoleva seaduse § 18 lõikes 1 sätestatud tingimustel ning noorteühingu noorteprogrammidele ja noorteprojektidele toetuste taotlemisel.
Tegevusloa saamise taotluse esitab noortelaagri omanik Haridusministeeriumile pärast omaniku kohta asutamislepingu (ühingulepingu, asutamisotsuse) sõlmimist või vastavasisulise põhikirjamuudatuse otsustamist.
Noortelaagri tegevusloa taotlus esitatakse vähemalt kolm kuud enne noortelaagri tegevuse alustamist.
Kviitungi koopia riigilõivu tasumise kohta.
Noortelaagri juhataja ja kasvatajate kvalifikatsiooninõuded kinnitab haridusminister määrusega.
Noortelaagri tegevuseks vajalike ruumide (hoonete), sisustuse, personali ja maa-ala suhtes kohaldatavad tervisekaitsenõuded, nõuded noortelaagrisse lubatava noore tervisliku seisundi kohta ning noortelaagrisse lubatava noore arstitõendi vormi kinnitab sotsiaalminister määrusega.
Noortelaagri tegevusloa taotluse läbivaatamise tähtaeg Haridusministeeriumis pärast käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 loetletud andmete esitamist on üks kuu.
Noortelaagri tegevusluba antakse kuni kolmeks aastaks.
Haridusministeerium teavitab noortelaagri tegevusloa väljaandmisest kümne tööpäeva jooksul kirjalikult noortelaagri omanikku ning valla- või linnavalitsust, mille haldusterritooriumil noortelaager tegutseb.
Haridusministeerium ei väljasta noortelaagri omanikule tegevusluba, kui käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 ettenähtud andmed puuduvad või ei vasta õigusaktidega kehtestatud nõuetele.
Keeldumise põhjustest teatatakse noortelaagri omanikule kirjalikult vastava otsuse tegemisest kümne tööpäeva jooksul.
Noortelaagri tegevusloa väljastamise korra ja tegevusloa vormi kinnitab haridusminister määrusega.
Noortelaagri tegevuse lõpetamise kord.
Noortelaagri põhimääruse kinnitab noortelaagri omanik.
Noortelaagri omanikule tegevusloa väljastamise järel kantakse noortelaager Haridusministeeriumi noortelaagrite registrisse.
Tervisekaitseinspektsiooni poolt lubatud majutuskohtade arv noortelaagris.
Noortelaagrite registri põhimääruse kinnitab haridusminister määrusega.
Noortelaagri tegevus ei vasta seadusele või selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud nõuetele.
Haridusministeerium teavitab kümne tööpäeva jooksul noortelaagri tegevusloa kehtetuks tunnistamisest kirjalikult noortelaagri omanikku ning valla- või linnavalitsust, mille haldusterritooriumil noortelaager tegutseb.
Tervisekaitse osas Tervisekaitseinspektsiooni ametnikud.
Kui noortelaagri tegevus ei vasta seadusega või selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud nõuetele, on riiklikku järelevalvet teostava ametiasutuse ametnikul õigus teha omanikule ettekirjutus puuduse kõrvaldamiseks.
Omanik on kohustatud riiklikku järelevalvet teostava ametiasutuse ametniku poolt tehtud ettekirjutuse täitma ettekirjutuses sätestatud tähtaja jooksul pärast ettekirjutuse omanikule teatavakstegemist.
Käesoleva seaduse §-s 9 nimetatud ajast lühema kestusega noorte tervistava puhkuse ja vaba aja veetmise projekti läbiviimise kooskõlastab nimetatud projekti teostaja valla- või linnavalitsusega, mille haldusterritooriumil noorte tervistava puhkuse ja vaba aja veetmise projekt läbi viiakse.
Noorte tervistava puhkuse ja vaba aja veetmise projekti teostaja esitab nimetatud projekti kooskõlastamiseks valla- või linnavalitsusele üks kuu enne nimetatud projekti läbiviimist.
Projekti läbiviimise eest vastutava isiku nimi, isikukood ja elukoht.
Noorte tervistava puhkuse ja vaba aja veetmise projekti läbivaatamise tähtaeg valla- või linnavalitsuses pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud andmete esitamist on kümme tööpäeva.
Valla- või linnavalitsus kooskõlastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud projekti läbiviimise, kui projekt sisaldab käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud andmeid, ja teavitab sellest projekti teostajat kirjalikult vastava otsuse tegemisest kolme tööpäeva jooksul.
Valla- või linnavalitsus ei kooskõlasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud projekti läbiviimist, kui puuduvad käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud andmed, ja teavitab sellest projekti teostajat kirjalikult vastava otsuse tegemisest kolme tööpäeva jooksul.
Noorsootöötajate koolituseks.
Noorteühingute noorteprogrammidele ja noorteprojektidele, noorsootöö riiklikele ja regionaalsetele programmidele, noorsoo-uuringuteks ning noorsootööasutustele toetuste taotlemise ja eraldamise tingimused ja korra kinnitab haridusminister määrusega.
Noorteühingute noorteprogrammide ja noorteprojektide toetamiseks korraldab Haridusministeerium noorteprogrammide ja noorteprojektide konkursse.
Riigieelarvest noorteprogrammide ja noorteprojektide toetuseks saadud rahalisi vahendeid võib noorteühing kasutada üksnes nende noorteprogrammide ja noorteprojektide elluviimiseks, milleks see toetus oli määratud.
Noorteühingul, mille liikmeteks on vähemalt 500 noort ja mille kohalikud üksused tegutsevad vähemalt kolmandiku maakondade territooriumil, on õigus taotleda riigieelarvest aastatoetust.
Aastatoetuse taotlemise ja eraldamise tingimused ja korra kinnitab haridusminister määrusega.
Aastatoetuse kasutamise otsustab noorteühingu üldkoosolek.
Noortele tervistava puhkuse ja vaba aja veetmise võimaldamine tegevusluba omavas noortelaagris.
Lõike 4 2 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „haridus-,“ sõnaga „noorte-,“.
Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (RT I 1993, 37, 558; 1994, 12, 200; 19, 340; 72, 1263; 84, 1475; 1995, 16, 228; 17, 237; 23, 334; 26-28, 355; 59, 1006; 97, 1664; 1996, 36, 738; 37, 739; 40, 773; 48, 942; 89, 1591; 1997, 13, 210; 29, 449 ja 450; 69, 1113; 1998, 28, 356; 59, 941; 6l, 984; 1999, 10, 155) § 6 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „hoolekannet,“ sõnaga „noorsootööd,“.
Käesoleva seaduse § 18 jõustub 2000. aasta 1. jaanuaril.
Käesolev seadus sätestab digitaalallkirja kasutamiseks vajalikud tingimused ning sertifitseerimisteenuse ja ajatempliteenuse osutamise üle järelevalve teostamise korra.
Digitaalallkiri on tehniliste ja organisatsiooniliste vahendite süsteemi abil moodustatud andmete kogum, mida allkirja andja kasutab, märkimaks oma seost dokumendiga.
Digitaalallkiri moodustatakse allkirja andja poolt allkirja andmise vahendi (edaspidi isiklik võti) abil, millele vastab üheselt allkirja kontrollimise vahend (edaspidi avalik võti).
Siduma digitaalallkirja andmetega sellisel viisil, mis välistab võimaluse tuvastamatult muuta andmeid või nende tähendust pärast allkirja andmist.
Digitaalallkirjal on samad õiguslikud tagajärjed nagu omakäelisel allkirjal, kui seadusega ei ole neid tagajärgi piiratud ning on tõendatud allkirja vastavus käesoleva seaduse § 2 lõike 3 nõuetele.
Käesoleva seaduse II-V peatükis sätestatud põhimõtete kohaselt antud digitaalallkirja vastavus käesoleva seaduse § 2 lõike 3 nõuetele ei vaja eraldi tõendamist, kui andmed koos digitaalallkirjaga võimaldavad üheselt kindlaks teha sertifikaadi, milles sisalduvale avalikule võtmele vastava isikliku võtmega digitaalallkiri on antud.
Digitaalallkirja andmine ei too kaasa käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tagajärgi, kui on tõendatud, et isiklikku võtit on kasutatud allkirja andmiseks ilma vastava sertifikaadi omaniku nõusolekuta.
Digitaalallkirja andmine ilma vastava sertifikaadi omaniku nõusolekuta loetakse tõendatuks, kui sertifikaadi omanik tõendab asjaolud, mille esinemisel võib eeldada, et allkiri anti tema nõusolekuta.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhtudel peab sertifikaadi omanik hüvitama kahju, mis tekkis teisele isikule, kes ekslikult pidas allkirja antuks sertifikaadi omaniku poolt, kui isikliku võtme kasutamine ilma sertifikaadi omaniku nõusolekuta oli toimunud sertifikaadi omaniku tahtluse või raske ettevaatamatuse tõttu.
Eraõiguslikes suhetes kasutatakse digitaalallkirja vastavalt poolte kokkuleppele.
Avalik-õiguslikes suhetes kasutatakse digitaalallkirja vastavalt käesolevale seadusele ning selle alusel antud õigusaktidele.
Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused, avalik-õiguslikud juriidilised isikud ning avalik-õiguslikke ülesandeid täitvad eraõiguslikud isikud on kohustatud hoidma üldkasutatavas andmesidevõrgus kättesaadavana teavet digitaalallkirja kasutamise võimaluste ja korra kohta nende asutuste ja isikutega suhtlemisel.
Sertifikaat käesoleva seaduse mõistes on dokument, mis on välja antud, võimaldamaks digitaalallkirja andmist ja milles avalik võti seotakse üheselt füüsilise isikuga.
Kasutusvaldkonna piirangute kirjeldus.
Sertifikaadi väljaandja kinnitab iga tema poolt väljaantud sertifikaadi.
Sertifikaadi omanik käesoleva seaduse mõistes on füüsiline isik, kelle andmetega on sertifikaadis sisalduv avalik võti samas sertifikaadis seotud.
Isikliku ja avaliku võtme moodustab sertifikaadi taotleja või vastavalt tema soovile ja pooltevahelisele kokkuleppele sertifitseerimisteenuse osutaja või muu isik või asutus.
Teise isiku jaoks isikliku ja avaliku võtme moodustaja ei tohi moodustada endale ega kolmandatele isikutele koopiat nendest võtmetest.
Muud andmed, mille lisamist sertifikaadile isik taotleb.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud avalduses sisaldub sertifikaadi taotleja avalik võti, peab sertifikaadi taotleja tõendama, et sellele vastav isiklik võti on tema valduses.
Sertifikaadi väljaandja käesoleva seaduse mõistes on isik või asutus, kes on sertifikaadi välja andnud ja vastutab sertifikaadis sisalduvate andmete tõesuse eest.
Sertifikaadi väljaandja on kohustatud kontrollima sertifikaadi taotlemiseks esitatud avalduse vastavust käesolevale seadusele ja avalduses sisalduvate andmete tõesust.
Sertifikaat antakse isikule välja viivitamatult pärast vastavate andmete kandmist sertifikaadi väljaandja poolt peetavasse sertifikaatide andmebaasi.
Sertifikaadi väljaandja on kohustatud sertifikaadi taotlejat teavitama sertifikaadi kasutamise tingimustest, sertifikaadi omaniku õigustest ja kohustustest ning teistest sertifikaadi kasutamisega seotud asjaoludest.
Sertifikaat hakkab kehtima sertifikaadis märgitud kehtivusaja algusest, kuid mitte enne vastavate andmete kandmist sertifikaadi väljaandja poolt peetavasse sertifikaatide andmebaasi.
Sertifikaadi kehtivus lõpeb sertifikaati märgitud kehtivuse lõppemise tähtpäeva saabumisel või sertifikaadi kehtetuks tunnistamisel.
Sertifitseerimisteenuse osutajal on õigus peatada sertifikaadi kehtivus, kui tal tekib põhjendatud kahtlus, et sertifikaati on kantud ebaõiged andmed või et sertifikaadis sisalduvat avalikule võtmele vastavat isiklikku võtit on võimalik kasutada sertifikaadi omaniku nõusolekuta.
Kohus, prokuratuur või kriminaalasjas kohtueelset uurimist teostav asutus kuritegude tõkestamiseks.
Sertifitseerimisteenuse osutaja on kohustatud pärast sertifikaadi kehtivuse peatamise nõude seaduslikkuse kontrollimist viivitamatult kandma andmed kehtivuse peatamise kohta tema poolt peetavasse sertifikaatide andmebaasi.
Sertifitseerimisteenuse osutaja teavitab sertifikaadi kehtivuse peatamisest viivitamatult sertifikaadi omanikku.
Sertifitseerimisteenuse osutaja on kohustatud pidama arvestust sertifikaadi kehtivuse peatamise aja, aluse, taotleja ja peatatuse lõpetamise kohta.
Sertifikaadi kehtivuse peatatuse ajal antud digitaalallkiri on kehtetu.
Sertifikaadi kehtivuse peatatus lõpetatakse sertifikaadi omaniku või sertifikaadi kehtivuse peatamist nõudnud isiku või asutuse avalduse alusel vastavate andmete kandmisega sertifikaadi väljaandnud sertifitseerimisteenuse osutaja poolt peetavasse sertifikaatide andmebaasi.
Käesoleva seaduse § 12 lõike 2 punktis 3 nimetatud juhtudel saab sertifikaadi kehtivuse peatatuse lõpetada peatamise algataja.
Sertifitseerimisteenuse osutaja teavitab sertifikaadi kehtivuse peatatuse lõpetamisest viivitamatult sertifikaadi omanikku.
Muud seaduses sätestatud juhud.
Õigus taotleda vastava avalduse esitamisega sertifikaadi kehtetuks tunnistamist on sertifikaadi omanikul või muul isikul.
Sertifikaadi tunnistab kehtetuks sertifitseerimisteenuse osutaja, kes algatab kehtetuks tunnistamise menetluse viivitamatult pärast vastava avalduse saamist või muu käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud aluse olemasolul.
Kui sertifikaadi kehtetuks tunnistamise põhjuseks on käesoleva seaduse § 14 lõike 1 punktides 3 kuni 8 märgitud juhud, lisatakse avaldusele sertifikaadi kehtetuks tunnistamise alust tõendavad dokumendid.
Sertifitseerimisteenuse osutaja on kohustatud kontrollima sertifikaadi kehtetuks tunnistamise taotlemise ja aluse seaduslikkust.
Sertifikaadi kehtivus lõpeb vastavate andmete sertifitseerimisteenuse osutaja poolt peetavasse sertifikaatide andmebaasi kandmise hetkest.
Sertifitseerimisteenuse osutaja on kohustatud säilitama sertifikaadi kehtetuks tunnistamise põhjust tõestavad dokumendid oma tegevusaja lõpuni, kui seaduses ei ole sätestatud teist tähtaega.
Isik või asutus, kelle tahtluse või raske ettevaatamatuse tõttu on ilma seadusliku aluseta peatatud sertifikaadi kehtivus või tunnistatud sertifikaat kehtetuks, on kohustatud hüvitama sertifikaadi kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamisega põhjustatud kahju.
Sertifitseerimisteenusena käsitatakse digitaalallkirja andmiseks vajalike sertifikaatide väljaandmist, sertifikaatide alusel antud digitaalallkirjade kontrollimise võimaldamist ning sertifikaatide kehtivuse peatamise, kehtivuse peatatuse lõpetamise ja kehtetuks tunnistamise menetlemist.
Sertifitseerimine on toiming, mille tulemusena sertifitseerimisteenuse osutaja annab sertifikaadi taotlejale välja sertifikaadi.
Vabariigi Valitsuse määratud riigiasutus.
Sertifitseerimisteenuse osutaja peab vastama käesoleva seadusega kehtestatud nõuetele ning olema suuteline tagama seadustele ja seaduste alusel antud õigusaktidele vastava usaldusväärse sertifitseerimisteenuse.
Sertifitseerimisteenuse osutaja on kohustatud igal aastal sertifitseerimise riiklikku registrisse kandmise kuupäevaks tagama infosüsteemi auditi teostamise ning esitama auditi tulemused sertifitseerimise riikliku registri volitatud töötlejale.
Sertifitseerimisteenuse osutajal ei tohi olla maksuvõlga ega muid võlgnevusi, mis seavad ohtu käesoleva seaduse II-V peatükis sätestatud põhimõtetele vastava sertifitseerimisteenuse osutamise.
Sertifitseerimisteenuse osutaja on kohustatud kindlustama oma tegevuse käesoleva seaduse §-s 39 sätestatud korras.
Sertifitseerimispõhimõtted on sertifitseerimisteenuse osutaja poolt käesoleva seadusega ja selle alusel kehtestatud nõuetele vastavad sertifitseerimisel kasutatavate organisatsiooniliste ja tehniliste vahendite ning sertifitseerimisteenuse osutaja poolt sertifikaadi taotlejale esitatavate nõuete kirjeldused.
Muud asjaolud, mille sätestamist sertifitseerimispõhimõtetes peab vajalikuks sertifitseerimisteenuse osutaja.
Vabariigi Valitsuse määratud sertifitseerimisteenust osutava riigiasutuse sertifitseerimispõhimõtted ja teenuse hinnad kinnitab riigiasutuse juht.
Sertifitseerimisteenuse osutaja töötajal, kes tegeleb sertifitseerimisteenuse osutamisega, ei tohi olla karistatust tahtlikult toimepandud kuriteo eest.
Avalikustama kohustusliku kindlustuslepingu tingimused üldkasutatavas andmesidevõrgus.
Ajatempel on tehniliste ja organisatsiooniliste vahendite süsteemi abil moodustatud andmete kogum, mis tõendab dokumendi olemasolu kindlal ajahetkel.
Ajatempel peab olema seotud andmetega sellisel viisil, mis välistab võimaluse tuvastamatult muuta andmeid pärast ajatempli võtmist.
Ajatempliteenuse osutaja kinnitab tema poolt väljaantud ajatemplid.
Ajatempliteenus on digitaalallkirjade ajalise järgnevuse tõestamiseks vajalike ajatemplite väljaandmine ja väljaantud ajatemplite kontrollimiseks tingimuste loomine.
Kui eri ajatempliteenuse osutajate poolt väljaantud ajatemplite ajalist järgnevust ei ole võimalik kindlaks teha, loetakse, et need ajatemplid on antud üheaegselt.
Ajatempliteenuse osutaja peab tagama, et oleks välistatud korrektse ajatempli väljaandmine selle taotlemise hetkest varasemale või hilisemale ajale või väljaantud ajatemplite järgnevuse muutmine.
Ajatempliteenuse osutaja peab vastama käesoleva seadusega kehtestatud nõuetele ning olema suuteline tagama seadustele ja seaduste alusel antud õigusaktidele vastava usaldusväärse ajatempliteenuse.
Ajatempliteenuse osutaja on kohustatud igal aastal sertifitseerimise riiklikku registrisse kandmise kuupäevaks tagama infosüsteemi auditi teostamise ning esitama auditi tulemused sertifitseerimise riikliku registri volitatud töötlejale.
Ajatempliteenuse osutajal ei tohi olla maksuvõlga ega muid võlgnevusi, mis seavad ohtu käesoleva seaduse II-V peatükis sätestatud põhimõtetele vastava ajatempliteenuse osutamise.
Ajatempliteenuse osutaja on kohustatud kindlustama oma tegevuse käesoleva seaduse §-s 39 sätestatud korras.
Ajatembelduspõhimõtted on ajatempliteenuse osutaja poolt ajatempli andmiseks ning kontrollimiseks sooritatavate toimingute ning kasutatavate tehniliste vahendite kirjeldused.
Muud asjaolud, mille sätestamist peab vajalikuks ajatempliteenuse osutaja.
Ajatempliteenuse osutaja töötajal, kes tegeleb ajatempliteenuse osutamisega, ei tohi olla karistatust tahtlikult toimepandud kuriteo eest.
Vabariigi Valitsuse otsusega, millega lõpetatakse käesoleva seaduse § 18 lõike 1 punktis 4 ja § 25 punktis 4 nimetatud riigiasutuse poolt teenuse osutamine.
Sertifitseerimisteenuse ja ajatempliteenuse osutamise lõpetamisel annab teenuse osutaja teenuse osutamisega seotud dokumentatsiooni üle sertifitseerimise riiklikule registrile.
Teenuse osutaja on kohustatud teenuse osutamise lõpetamise otsusest viivitamatult teatama sertifitseerimise riikliku registri volitatud töötlejale või vastutavale töötlejale.
Juhul kui isik või asutus teavitab teenuse osutamise lõpetamise otsusest registri volitatud töötlejat, on viimane kohustatud sellest viivitamatult teatama registri vastutavale töötlejale.
Teenuse osutaja on kohustatud teenuse osutamise lõpetamise otsusest teatama oma teenuse kasutajatele vähemalt üks kuu enne teenuse osutamise lõpetamist.
Sertifitseerimise riikliku registri vastutav töötleja teavitab teenuse osutamise lõpetamise otsusest andmekaitse järelevalveasutust ja riigi infosüsteemide alaseid töid koordineerivat asutust.
Sertifitseerimise riiklik register on Vabariigi Valitsuse asutatud riiklik register (edaspidi register), mille asutamise ja kasutusele võtmise eesmärk on pidada arvestust teenuse osutajate üle ning tagada ajatempliteenuse osutajate poolt väljaantavate ajatemplite ajalise järgnevuse võrreldavus registri vastutava töötleja kehtestatud täpsusega.
Registri vastutavaks töötlejaks on Teede- ja Sideministeerium.
Kinnituse selle kohta, et tal ei ole võlgnevusi, mis seavad ohtu käesoleva seaduse II-V peatükis sätestatud põhimõtetele vastava teenuse osutamise, ja Maksuameti tõendi maksuvõla puudumise kohta.
Teenuse osutamiseks seatud piirangud.
Registri volitatud töötleja on kohustatud kontrollima esitatud andmete õigsust.
Registri volitatud töötlejal on õigus esitada isiku või asutuse esitatud andmete õigsuse kontrollimiseks päringuid ja järelepärimisi kõikidele riigiasutustele ning riigi ja kohaliku omavalitsuse andmekogudele.
Isik või asutus on kohustatud enne registrisse kandmist tagama infosüsteemi auditi teostamise, mille tulemused esitatakse registri volitatud töötlejale.
Infosüsteemi auditi kulud katab isik või asutus.
Registri volitatud töötleja otsustab pärast dokumentide kontrollimist isiku või asutuse teenuse osutajana registris registreerimise viie tööpäeva jooksul, arvates käesoleva seaduse § 33 lõigetes 1 ja 2 nimetatud dokumentide ja andmete saamise päevast.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtajast esitatud andmete ja dokumentide kontrollimiseks ei piisa, võib registri vastutav töötleja pikendada tähtaega kuni 10 tööpäevani.
Isik või asutus esitab pärast seda, kui teda on otsustatud registris registreerida, volitatud töötlejale käesoleva seaduse § 39 nõuetele vastava kindlustuspoliisi ärakirja, mille järel isik või asutus registreeritakse viivitamatult teenuse osutajana.
Registri volitatud töötleja annab igale registrisse kantud teenuse osutajale kordumatu registrikoodi.
Registri volitatud töötleja kinnitab registreeritud teenuse osutajate käesoleva seaduse § 33 lõike 1 punktis 1 märgitud avalikud võtmed.
Teenuse osutamise lõpetamisel esitatakse sellekohane avaldus registri volitatud töötlejale, kes sisestab teenuse osutamise lõpetamise andmed registrisse.
Registri volitatud töötleja teatab isikule või asutusele teenuse osutaja registreerimisest keeldumisest kirjalikult pärast vastava otsuse tegemist.
Otsuses peab sisalduma viide registreerimisest keeldumise põhjusele.
Teenuse osutaja kustutatakse registrist, kui ta on lõpetanud teenuse osutamise vastavalt käesoleva seaduse V peatüki sätetele.
Registrisse kantud andmed on avalikud.
Registri volitatud töötleja on kohustatud tagama teenuse osutajate ja väljaantud ajatemplite kohta säilitatavate andmete avalikkuse ning ööpäevaringse kättesaadavuse.
Teenuse osutaja vastutab otsese varalise kahju eest, mis on tekkinud tema poolt teenuse osutamisel tahtlikult või raskest ettevaatamatusest toimepandud õigusvastaste tegude tagajärjel.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kahju tekitamise eest vastutab teenuse osutaja kõrval kolmas isik, siis vastutavad nad solidaarselt.
Käesoleva seaduse §-s 38 sätestatud kahju hüvitamise tagamiseks on teenuse osutaja kohustatud sõlmima kohustusliku kindlustuslepingu.
Teenuse osutaja on kohustatud kindlustuslepingu tingimused avaldama üldkasutatavas andmesidevõrgus.
Välismaise sertifitseerimisteenuse osutaja poolt väljaantud sertifikaadid on tunnustatud Eesti Vabariigi välislepinguga.
Käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete järgimist kontrollib Teede- ja Sideministeerium.
Järelevalvet registri pidamise üle teostab registri vastutav töötleja andmekogude seaduses (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77; 24, 133) ettenähtud korras.
Järelevalvet registri pidamise seaduslikkuse ja andmete kaitse üle teostab andmekaitse järelevalveasutus andmekogude seaduses ja isikuandmete kaitse seaduses (RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941; 111, 1833; 2000, 50, 317; 92, 597; 104, 685) ettenähtud korras.
Otsustada teenuse osutaja kustutamine registrist ning esitada otsus registri volitatud töötlejale vastava kande tegemiseks.
Vabariigi Valitsus asutab ja võtab käesoleva seaduse § 32 lõikes 1 sätestatud registri kasutusele käesoleva seaduse jõustumise hetkeks.
Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud korraldavad oma asjaajamise 2001. aasta 1. juuniks ümber vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud asjaajamiskorrale.
Teede- ja sideminister kinnitab teenuse osutajate infosüsteemide auditeerimise korra 2000. aasta 1. oktoobriks.
Sertifitseerimisteenuse osutaja ja ajatempliteenuse osutaja käesoleva seaduse § 33 lõike 1 punktis 1 märgitud avaliku võtme kinnitamiseks kasutatava registri volitatud töötleja avaliku võtme kinnitab ja sellele vastava isikliku võtme kasutusala määrab teede- ja sideminister.
Sertifitseerimisteenuse osutaja ja ajatempliteenuse osutaja poolt sertifitseerimis- ja ajatempliteenuse osutamiseks kasutatava avaliku võtme ja sellele vastava isikliku võtme kasutusala kinnitab registri volitatud töötleja.
Käesolev seadus jõustub 2000. aasta 15. detsembril.
Kinnitada juurdelisatud „Raskuste käsitsi teisaldamise kord“.
Pidev raskuste käsitsi teisaldamine - tegevus, mille käigus raskusi teisaldatakse käsitsi vähemalt üks kord viie minuti jooksul nelja ja enama tunni kestel vahetuses.
Regulaarne raskuste käsitsi teisaldamine - tegevus, mis sisaldab pidevat või vahelduvalt teise tööga toimuvat raskuste käsitsi teisaldamist pikema ajavahemiku (kuu, aasta) jooksul.
Käesolev „Raskuste käsitsi teisaldamise kord“ kehtib kõigi tööde kohta, kus massiga 3 kg ja enam raskusi teisaldatakse käsitsi.
Töö tuleb korraldada nii, et raskuste käsitsi teisaldamist võimalikult vähendada.
Käesoleva korra lisas esitatud piirnorme ületavate raskuste käsitsi teisaldamine on keelatud.
Tagama kontrolli töökaitsenõuete järgimise üle raskuste käsitsi teisaldamisel.
Lubatud piirnormid (LPN) raskuste käsitsi teisaldamisel on esitatud käesoleva korra lisas.
Käesoleva korra lisas esitatud piirnormid sisaldavad raskuse massi koos teisaldusvahendite (vankrid, kärud, taara jne.) massiga.
Naisi on keelatud rakendada raskuste käsitsi teisaldamisel raseduse ajal, alates raseduse diagnoosimisest arsti poolt, samuti 10 nädala jooksul pärast sünnitust, kui arst on leidnud, et selline töö kahjustab naise või tema lapse tervist.
Raskuste käsitsi teisaldamise lubatava piirnormi ja töörežiimi määrab sel ajal arst.
Alaealistel on lubatud raskusi käsitsi teisaldada ainult siis, kui see töö on vahetult seotud alaealise kutsetöö või kutseõppega ega kesta üle ühe kolmandiku nende tööajast.
Töötaja, kes regulaarselt teisaldab raskusi käsitsi, peab enne tööle asumist saama väljaõppe (võib ka koos kutseõppega) koolitusluba omavas õppeasutuses, koolituskeskuses või ettevõttes.
Väljaõpe peab sisaldama teisaldamisele ja ladustamisele ning tõstevahendeile ja taarale esitatavate tehniliste ja ohutusnõuete tundmaõppimise.
Raskusi episoodiliselt käsitsi teisaldavat töötajat tuleb enne töö alustamist töökaitsealaselt juhendada.
Tööde puhul, kus regulaarselt teisaldatakse raskusi käsitsi, peab töötaja tervist kontrollima kehtestatud korra kohaselt enne tööle asumist ja hiljem vastavalt vajadusele.
Riigi Tööinspektsioonil on õigus anda raskuste käsitsi teisaldamise korra kohta täpsemaid juhendeid.
Välja jäetud punkt täiendab teisi seadusi.
Käesolevas seaduses sätestatakse turustamisotstarbelise toidutoorme ja toidu käitlemise alused, käitleja enesekontroll ning riiklik järelevalve toidu ohutuse ja muudele nõuetele vastavuse tagamiseks.
Käesolevat seadust ei kohaldata narkootiliste ainete, tubaka ja tubakatoodete ega ravimiseaduses (RT I 1996, 3, 56; 49, 954; 1997, 93, 1564; 1998, 36/37, 554; 1999, 58, 608; 2001, 53, 308) käsitletud ravimite suhtes.
Alkoholi ja vee käitlemise suhtes kohaldatakse käesolevat seadust niivõrd, kuivõrd alkoholi ja vee käitlemist ei ole reguleeritud teiste seadustega.
Toit on toiduaine või toiduainete segu, mis on mõeldud inimesele söögiks või joogiks töötlemata või töödeldud kujul.
Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule käsitatakse toiduna ka närimiskummi ning toidulisandit, lisaainet ja teisi toidu valmistamiseks kasutatavaid aineid, mida tavaliselt ei tarvitata iseseisva toiduna.
Toidulisand on toitaine või toitainete segu, mis ei kuulu ravimite ega ravimisarnaste ainete hulka ning mida lisaks toidule kasutatakse organismi toitainevajaduse rahuldamiseks.
Toidulisandid on vitamiinid, mineraalained, aminohapped, asendamatud rasvhapped, kiudained, taimsed ja loomsed ekstraktid, taimede värsked või kuivatatud osad ja teised sedalaadi ained.
Toidutoore on põllumajanduses või selle allharus toodetud saadus, samuti jahipidamise või kalapüügiga või muul viisil varutud looduslik saadus, mida võib kasutada toidu valmistamiseks.
Toidutoorme tootmist põllumajanduses või selle allharudes, jahipidamist, kalapüüki või muul viisil looduslike saaduste varumist mõistetakse käesoleva seaduse tähenduses toidutoorme tootmisena.
Toidutoorme esmane töötlemine on puhastamine, sorteerimine, kuivatamine, jahutamine, koorimine, tükeldamine, jahvatamine, pakendamine või muu sarnasel viisil töötlemine, mille tulemus on toidu valmistamiseks kõlblik toore.
Käesoleva seaduse tähenduses loetakse toidutoorme tootjaks isikut, kes tegutseb ainult käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tegevusaladel ning toidutoorme töötlejaks isikut, kes tegutseb ainult käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tegevusalal.
Toiduks kasutatava toidutoorme suhtes kohaldatakse toitu ja selle käitlemist reguleerivaid sätteid, kui käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktides ei ole ette nähtud teisiti.
Turustamisotstarbeline on käitleja poolt müügiks käideldav ning müüdav ja muul viisil tasu eest või tasuta üleantav toidutoore ja toit, kui käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides ei ole sätestatud teisiti.
Turustamisotstarbelise toidutoorme ja toidu käitlemine (edaspidi käitlemine) on toidutoorme tootmine ja esmane töötlemine, toidu valmistamine ning toidutoorme ja toidu vedamine, müümine ja muul viisil tasu eest või tasuta üleandmine, samuti teised toimingud, mille tulemusel muutub toidutoore või toit kättesaadavaks teisele käitlejale või tarbijale.
Käitleja on isik, kes tegutseb püsivalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 käsitletud käitlemisvaldkondades.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud toimingud, mille tulemusel saadavat toidutooret või toitu kasutatakse üksnes oma tarbeks, ei ole käitlemine käesoleva seaduse tähenduses.
Samuti ei ole käitlemine nimetatud toimingute tegemine haridusasutuses õpilaste õpetamise või hoolekandeasutuses seal viibivate isikute õpetamise, arendamise või abistamise eesmärgil.
Tunnustamine on menetlus, mille käigus hinnatakse ja kinnitatakse ettevõtte või selle osa, kus toidutooret või toitu käideldakse (edaspidi käitlemisettevõte), vastavust käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud nõuetele.
Käitlemisettevõtte vastavust nõuetele hinnatakse ja kinnitatakse tervikuna või osade kaupa, kui need asuvad eraldi või käitlemine toimub mitmes käitlemisvaldkonnas.
Käitlemisettevõte peab olema enne käitlemise alustamist tunnustatud.
Käitlemisettevõte, kus toimub ainult toidutoorme tootmine, käitleja enda toodetud toidutoorme selline esmane töötlemine, mille käigus ei muutu toidutoorme esialgne kuju ja esialgsed omadused, ning nimetatud toidutoorme edasiseks käitlemiseks müümine või edasiseks käitlemiseks muul viisil üleandmine, ei pea olema tunnustatud.
Käitlemisettevõte, kus toimub mee või munade tööstuslik pakendamine, kuulub tunnustamisele.
Tunnustatakse käitlemisvaldkondade kaupa ning kindla toidutoorme või toidugrupi käitlemiseks tunnustamisel käitlemisettevõttes valitsenud tingimustel.
Tunnustamisel valitsenud tingimusi muutvatest ehituslikest, tehnoloogilistest, töökorralduslikest ja teistest ümberkorraldustest peab käitleja kirjalikult teatama tunnustamist korraldavale järelevalveasutusele.
Ümberkorralduste tegemise ajal on käidelda keelatud ning käitlemist võib pärast ümberkorralduste lõpetamist jätkata ainult järelevalveametniku loal.
Uusehitise ja remonditööde ning põhjaliku tehnoloogilise ümberkorralduse projekt tuleb kooskõlastada tunnustamist korraldava järelevalveasutusega.
Käitleja kirjaliku taotluse alusel korraldab tunnustamist ja teeb asjakohase otsuse Veterinaar- ja Toiduamet või Tervisekaitseinspektsioon vastavalt käesoleva seaduse § 47 lõigetes 1 ja 2 sätestatud pädevusele.
Nimetatud järelevalveasutuse järelevalveametnik annab käitleja soovi korral talle selgitusi käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides ettenähtud ning tunnustamisel vajalike ja tunnustatud käitlemisettevõtte kohta käivate nõuete täitmiseks.
Eri käitlemisvaldkondades tunnustamisele kuuluvate käitlemisettevõtete liikide loetelu ja nende tunnustamise menetluse korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Järelevalveasutuse juht või tema volitatud järelevalveametnik kinnitab käitlemisettevõtte vastavust käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud nõuetele tunnustamise otsusega.
Kui käitlemisettevõte ei ole hindamistulemuste põhjal nõuetekohane, ettevõtet ei tunnustata ja keeldumist põhjendatakse sellekohases otsuses.
Järelevalveasutuse juht või tema volitatud järelevalveametnik peab otsuse tegema 20 tööpäeva jooksul pärast taotluse saamist.
Otsustamistähtaega võib lisaasjaolude selgitamiseks pikendada kuni 40 tööpäevani.
Tähtaja pikendamisest teatab järelevalveametnik taotluse esitajale kirjalikult.
Tunnustamise otsus või tunnustamisest keeldumise otsus edastatakse taotluse esitajale kirjalikult.
Kui käitleja ei suuda käitlemisettevõttes tagada toidutoorme, toidu või käitlemise nõuetekohasust ja kui seetõttu võib olla ohustatud inimese tervis, on tunnustamise otsuse teinud järelevalveasutuse juhil või tema volitatud järelevalveametnikul käitleja üle järelevalvet teostanud järelevalveametniku ettepanekul õigus peatada tunnustamise otsuse kehtivus käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumise asjaolude selgumiseni või järelevalveametniku ettekirjutuse täitmiseni.
Tunnustamise otsuse kehtivus taastatakse ja käitlejal tekib otsusega lubatud tegevuse jätkamise õigus, kui käitleja on kõrvaldanud tunnustamise otsuse kehtivuse peatamise tinginud asjaolud ning tunnustamise otsuse peatamise otsus on kehtetuks tunnistatud.
Tunnustamise otsuse kehtivuse peatamise põhjendatud kirjalik otsus väljastatakse käitlejale.
Tunnustamise otsus tunnistatakse kehtetuks, kui käitleja ei suuda käitlemisettevõttes valitsevate püsiolude tõttu täita toidutoorme, toidu või käitlemise kohta kehtestatud nõudeid või kui esineb oht inimese tervisele.
Tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamise ettepaneku teeb käitleja üle järelevalvet teostav järelevalveametnik järelevalveasutuse juhile, kellel on õigus otsus kehtetuks tunnistada.
Tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamise kirjalik otsus väljastatakse käitlejale.
Kui tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamise aluseks olnud asjaolud on kõrvaldatud, võib käitleja taotleda uut tunnustamist.
Müüdav või muul viisil üleantav toit peab olema ohutu inimese tervisele ning vastama käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud muudele nõuetele (edaspidi nõuetekohane).
Riknenud, saastunud või mikrobioloogilistele nõuetele mittevastavat toidutooret ja toitu või ebasobivate tehnoloogiliste võtete, antud toidule mitteomase lõhna, maitse, värvi või teiste asjaolude tõttu rikutud toitu käidelda on keelatud.
Toidugruppide suhtes esitatavad mikrobioloogilised nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.
Lisaks käesolevas peatükis sätestatule peab toit vastama seda iseloomustavatele koostis- ja kvaliteedinõuetele.
Koostis- ja kvaliteedinõuded toidugruppide kaupa kehtestab Vabariigi Valitsus.
Värskena müüdav või muul viisil üleantav liha peab olema veterinaarkontrolli tulemusel tunnistatud toidukõlblikuks.
Kõlblikkust tõendatakse veterinaartõendiga.
Toidukõlblikuks tunnistamata liha loetakse toidukõlbmatuks ja seda käidelda on keelatud.
Muu värskena müüdava või muul viisil üleantava loomse toidu toidukõlblikkust tõendatakse vastavalt toiduhügieeni eeskirjades sätestatule.
Mille valmistamiseks kasutatakse tavapärasest erinevat tehnoloogiat, mis põhjustab toidu struktuuri olulisi, toiteväärtust või ebasoovitavate ainete sisaldust või inimese ainevahetust mõjutavaid muutusi.
Uuendtoit peab olema nõuetekohane, ta ei tohi eksitada tarbijat ega erineda asendatavast toidust määral, mis muudab uuendtoidu tarbijale toiteväärtuselt ja omastatavuselt ebasoodsamaks.
Enne uuendtoidu käitlemise alustamist tuleb uurida ja hinnata uuendtoidu nõuetekohasust ning saada Veterinaar- ja Toiduametilt luba selle käitlemiseks.
Uuendtoidu nõuetekohasuse hindamise metoodika ning käitlemise lubade taotlemise ja andmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Veterinaar- ja Toiduametil on õigus peatada uuendtoidu käitlemise loa kehtivus, kui uuendtoit ei vasta käesoleva seaduse ega selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele.
Uuendtoidu käitlemise loa kehtivus taastatakse ja käitlejal tekib lubatud tegevuse jätkamise õigus, kui käitleja on kõrvaldanud loa kehtivuse peatamise tinginud asjaolud ning loa kehtivuse peatamise otsus on kehtetuks tunnistatud.
Kui pärast uuendtoidu käitlemise loa andmist on teatavaks saanud andmed selle uuendtoiduga seotud ohtude kohta inimese tervisele või keskkonnale või kui loa taotleja on esitanud loa väljastajale teadvalt valeandmeid ja talle on sellest olenemata luba väljastatud, on Veterinaar- ja Toiduametil õigus uuendtoidu käitlemise luba kehtetuks tunnistada.
Uuendtoidu käitlemise loa kehtivus peatatakse, taastatakse või luba tunnistatakse kehtetuks loa väljastaja asjakohase põhjendatud kirjaliku otsusega, mis väljastatakse käitlejale.
Kui uuendtoidu käitlemist jätkatakse ajavahemikul, mil uuendtoidu käitlemise loa kehtivus on peatatud, loetakse seda loata käitlemiseks.
Eritoiduna käsitatakse toitu, mis on mõeldud seedeprotsessi või ainevahetuse kõrvalekallete või füsioloogilise seisundi tõttu tavapärasest erinevate toitumisvajadustega inimestele ning mis on seetõttu valmistatud eritehnoloogiat kasutades või millel on tavatoidust erinev koostis.
Eritoiduks loetakse ka imiku- ja väikelapsetoit.
Kui tavatoit on sobiv käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud inimestele ja sellele soovitakse toidu kohta antavas teabes viidata, kohaldatakse sellise tavatoidu suhtes eritoidu kohta kehtestatud nõudeid.
Eritoit peab olema nõuetekohane, selgelt eristatav tavatoidust ja kasutatav deklareeritud eesmärgil.
Enne eritoidu käitlemise alustamist tuleb uurida ja hinnata eritoidu nõuetekohasust, eriomaduste olemasolu ja eeldatavat toimet ning saada Tervisekaitseinspektsioonilt luba selle käitlemiseks.
Eritoidu käitlemise lubade taotlemise ja andmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Arvestades eritoitude kasutamise eesmärki ja toidugruppide eriomadusi, kehtestab Vabariigi Valitsus eritoitude koostis- ja kvaliteedinõuded ning eritoitude valmistamiseks kasutatavate ainete ja eritoidu käitlemise suhtes esitatavad nõuded.
Tervisekaitseinspektsioonil on õigus peatada eritoidu käitlemise loa kehtivus, kui eritoit ei vasta käesoleva seaduse ega selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele.
Eritoidu käitlemise loa kehtivus taastatakse ja käitlejal tekib lubatud tegevuse jätkamise õigus, kui käitleja on kõrvaldanud loa kehtivuse peatamise tinginud asjaolud ning loa kehtivuse peatamise otsus on kehtetuks tunnistatud.
Kui pärast eritoidu käitlemise loa andmist on teatavaks saanud andmed selle eritoiduga seotud ohtude kohta inimese tervisele või sobimatuse kohta inimeste grupile, kellele eritoit on ette nähtud, või kui loa taotleja on esitanud loa väljastajale teadvalt valeandmeid ja talle on sellest olenemata luba väljastatud, on Tervisekaitseinspektsioonil õigus eritoidu käitlemise luba kehtetuks tunnistada.
Eritoidu käitlemise loa kehtivus peatatakse, taastatakse või luba tunnistatakse kehtetuks loa väljastaja asjakohase põhjendatud kirjaliku otsusega, mis väljastatakse käitlejale.
Kui eritoidu käitlemist jätkatakse ajavahemikul, mil eritoidu käitlemise loa kehtivus on peatatud, loetakse seda loata käitlemiseks.
Külmutatud on toidutoore ja toit, mis on läbinud külmutamisprotsessi ja mida seejärel säilitatakse antud toidutoormele või toidule ettenähtud temperatuuril.
Toidu nõuetekohasuse tagamiseks peab külmutamisaeg olema võimalikult lühike.
Külmutatud toidutooret ja toitu käideldes tuleb järgida toiduhügieeni üldeeskirjas ja teistes õigusaktides sätestatud nõudeid ning Vabariigi Valitsuse kehtestatud külmutatud toidu käitlemise erinõudeid.
Lisaaine on looduslik või sünteetiline aine, mida käitlemisel lisatakse toidule selle omaduste mõjutamiseks.
Tavaliselt ei kasutata lisaainet iseseisva toiduna ega toidu põhikoostisosana.
Lisaainet on lubatud kasutada käesoleva seaduse alusel kehtestatud viisil, toidugrupis ja piirnormi ulatuses ning ainult juhul, kui lisaaine kasutamise eesmärki ei ole võimalik muul viisil saavutada.
Toidus lubatud lisaainete loetelu ja piirnormid toidugruppide kaupa ning lisaaine kasutamise tingimused ja viisid kehtestab Vabariigi Valitsus.
Toidus lubatud lisaainete suhtes esitatavad nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.
Toidu käitlemisel on lubatud kasutada nõuetekohast tehislikku lõhna- ja maitseainet (edaspidi lõhna- ja maitseaine).
Toidus lubatud lõhna- ja maitseainete loetelu ning piirnormid toidugruppide kaupa, lõhna- ja maitseainete suhtes esitatavad nõuded, nende ainete kasutamise ja valmistamise tingimused ning viisid kehtestab Vabariigi Valitsus.
Abiaine on toidu käitlemisel kasutatav aine, mis eemaldatakse toidust, kuid mille jäägid või derivaadid võivad tehnoloogilise paratamatuse tõttu toidus säilida.
Abiainete suhtes esitatavad nõuded, nende ainete kasutamise tingimused ja viisid ning toidus lubatud jääksisalduse piirnormid kehtestab Vabariigi Valitsus.
Saasteaine on toidutoormes või toidus leiduv aine, mis on sinna sattunud toidutoorme tootmisel või esmasel töötlemisel kasutatud ainete tõttu, käitlemise ajal või keskkonna saastumise tagajärjel ning mis võib olla inimese tervisele ohtlik või mis võib halvendada toidu omadusi.
Keelatud või lubatust suuremas koguses saasteaineid sisaldavat toidutooret ja toitu ei ole lubatud käidelda.
Lubatud saasteainete loetelu ja piirnormid toidugruppide kaupa kehtestab Vabariigi Valitsus.
Loomse toidu ohutuse tagamiseks kehtestab põllumajandusminister korra saasteainete järelevalve reguleerimiseks.
Toitu võltsida ja võltsitud toitu käidelda on keelatud.
Käitlemist, kasutades teise ettevõtja ärinime või kaubamärki ilma tema loata.
Käitlemine peab toimuma vastavalt käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud nõuetele ning käitlemisel peab olema tagatud nõuetekohase toidu saamine.
Käitlemisel on keelatud kasutada aineid ja materjale, mille koostis või toime inimesele ei ole teada või mis ei vasta õigusaktides sätestatud nõuetele või mille kasutamine on õigusaktidega keelatud.
Käitlemiskohtades on keelatud hoida aineid ja materjale, mis võivad põhjustada toidutoorme või toidu saastumise või halvendada nende omadusi.
Kui uuringute tulemusena on selgunud töötlemisviisi või aine kahjulikkus inimese tervisele, on seda keelatud toidutoorme ja toidu käitlemisel kasutada.
Toidutoorme ja toidu käitlemisel keelatud töötlemisviiside ja ainete loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus.
Töötlemisviisi või aine kohta, mida teatud juhul võib toidutoorme või toidu käitlemisel kasutada, kehtestab Vabariigi Valitsus käitlemise erinõuded, milles sätestatakse, millisel juhul ja kuidas on lubatud töötlemisviisi või ainet kasutada.
Käitleja vastutab käideldava toidutoorme ja toidu ning käitlemise nõuetekohasuse eest ja on kohustatud kasutama kõiki võimalusi selle tagamiseks.
Käitleja peab järgima toidu pakendil või saatedokumendil märgitud säilitamisnõudeid, mille määrab toidu valmistaja või pakendaja kestvuskatsete või põllumajandusministri poolt kehtestatud toidu säilitamisnõuete alusel.
Põllumajandusminister kehtestab säilitamisnõuded sõltuvalt toidu võimalikust ohtlikkusest inimese tervisele toidugruppide kaupa.
Kestvuskatsete tegemise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Käitleja ei tohi vastu võtta, käitlemisel kasutada ega väljastada nõuetele mittevastavat toidutooret ja toitu.
Loomset toidutooret ja toitu on keelatud kasutada, kui loomale on manustatud ravimit, ravimitaolist või hormonaalse toimega ainet ja kui nende kasutamise järgne keeluaeg ei ole möödunud.
Käitleja peab kasutama üksnes identifitseeritava päritoluga toidutooret ning pidama kirjalikku arvestust saadud toidutoorme ning sellest käideldud ja väljastatud toidukoguste üle.
Arvestuse pidamise ühtlustamise ja täpsustamise eesmärgil kehtestab põllumajandusminister arvestuskohustuse täitmise tingimused ja korra.
Toidu valmistamisel, välja arvatud toitlustusettevõttes üksnes kohapeal turustatava toidu valmistamisel, peab käitleja järgima enda valitud või koostatud toidu tehnilise kirjelduse nõudeid.
Veo- ja säilitamistingimused.
Enda koostatud tehniline kirjeldus ja sellesse tehtavad muudatused peavad olema vormistatud dokumendina, millest peab lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 toodud andmetele nähtuma vähemalt selle vormistamise kuupäev ning allkirjaga kinnitanud isiku nimi ja ametinimetus.
Käitlemisettevõtte tehnilised tingimused ja töökorraldus peavad võimaldama järgida käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud nõudeid.
Kui ilmnevad asjaolud, mis toovad kaasa või võivad kaasa tuua nende tingimuste muutumise määral, mille tagajärjel ei ole tagatud toidu ohutus, peab käitleja viivitamata sellest teatama asjaomasele järelevalveasutusele.
Käesolevas seaduses käsitatakse toiduhügieenina meetmeid, mida käitleja rakendab kõigis käitlemisvaldkondades ja -etappides toidu nõuetekohasuse tagamiseks.
Käitlemisettevõte, selle territoorium, hooned, rajatised ja ruumid ning nende planeering, samuti sisseseade ja käitlemisvahendid ning töökorraldus peavad vastama käesoleva paragrahvi lõigete 3 ja 4 alusel kehtestatud toiduhügieeni eeskirjades sätestatud nõuetele.
Toiduhügieeni eeskirjades kehtestatakse ka veovahendite, toidutoorme ja toidu veo, veevarustuse ja kanalisatsiooni ning käitlemise ja käitlemisettevõtte töötajate hügieeni ning käitleja enesekontrolli nõuded.
Toiduhügieeni üldeeskirja kehtestab Vabariigi Valitsus.
Lisaks toiduhügieeni üldeeskirjale võib põllumajandusminister kehtestada toiduhügieeni tagamiseks vajalikud eeskirjad toidutoorme kohta ja erinevate käitlemisvaldkondade kaupa.
Käitleja on kohustatud töötajale selgitama õigusaktidest tulenevaid käitlemisnõudeid ning kontrollima nende täitmist.
Toidutooret või toitu käitleval töötajal peavad olema kutseteadmised ning ta peab tundma ja järgima toiduhügieeninõudeid.
Töötaja, kes toidutooret või toitu vahetult ei käitle, peab tundma ja järgima toiduhügieeninõudeid toidu ohutuse tagamiseks vajalikus ulatuses.
Töötaja toiduhügieenialase juhendamise korraldab käitleja.
Toitu käitlev töötaja ning oma tööülesannete tõttu toidutoorme või toiduga või selle käitlemisvahenditega kokkupuutuv töötaja peab nakkus- ja parasitaarhaiguste tuvastamiseks ning nende leviku tõkestamiseks käima enne töösuhte algust ja korrapäraselt töösuhte ajal tervisekontrollis ning tal peab vastavalt rahvatervise seadusele (RT I 1995, 57, 978; 1996, 3, 56; 49, 953; 1997, 37/38, 569; 1999, 30, 415; 88, 804; 2001, 23, 128) ja selle alusel kehtestatud õigusaktidele olema tervisetõend.
Käitleja peab nõudma toitu käitlevalt töötajalt ning oma tööülesannete tõttu toidutoorme või toiduga või selle käitlemisvahenditega kokkupuutuvalt töötajalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustuste täitmist.
Käitlemisettevõtte töötaja peab teavitama käitlejat või tema esindajat oma tervisehäirest, haigusest, kontakteerumisest nakkushaigega või muudest ohtudest, mis võivad põhjustada toidu saastumise.
Töötajat, kellel puudub kehtiv tervisetõend, kes võib levitada nakkusetekitajaid või parasiite või kellel on toiduohutuse seisukohalt ohtlik muu tervisehäire või haigus, ei tohi lubada tööle, kus ta võib toitu saastata.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 4 sätestatud tervisetõendit puudutavad nõuded ei laiene toidutoorme tootjale, kelle käitlemisettevõte ei pea vastavalt käesoleva seaduse § 8 lõikele 1 olema tunnustatud, kui teistes seadustes või nende alusel kehtestatud õigusaktides ei ole sätestatud teisiti.
Käitleja peab koostama käitlemisettevõtte töötajate toiduhügieenikoolituse kava, milles nähakse ette koolituse eesmärgid, maht, sagedus ja kord.
Koolituskava alusel korraldab käitleja perioodiliselt töötajate tööülesannetele vastavat toiduhügieenikoolitust ja hindab töötajate toiduhügieenialaseid teadmisi.
Koolituskava täitmist jälgib järelevalveametnik, kellel on õigus teha ettepanekuid koolituskava muutmiseks ja täiendamiseks ning anda selgitusi selle koostamise kohta.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 sätestatud nõuded ei laiene toidutoorme tootjale, kelle käitlemisettevõte ei pea vastavalt käesoleva seaduse § 8 lõikele 1 olema tunnustatud, kui teistes seadustes või nende alusel kehtestatud õigusaktides ei ole sätestatud teisiti.
Käitleja peab käitlemisettevõtte, selle territooriumi ning ruumide, sisseseade ja käitlemisvahendite puhastamiseks ja desinfitseerimiseks ning kahjuritõrjeks kasutama üksnes neid vahendeid ja aineid ning ainult sel viisil, mis ei põhjusta toidu saastumist, ei halvenda selle omadusi ega ohusta inimese tervist.
Puhastamis-, desinfitseerimis- ja kahjuritõrjeaineid peab kasutama vastavalt nimetatud ainete tootja koostatud kasutusjuhendile.
Toidutoorme ja toiduga kokkupuutuvad materjalid ja esemed ei tohi põhjustada toidu saastumist, halvendada selle omadusi ega ohustada inimese tervist ning peavad vastama toiduga kokku puutuda lubatud materjalide ja esemete kohta esitatud nõuetele.
Toiduga kokku puutuda lubatud materjalide ja esemete kohta esitatavad nõuded, nende gruppide kohta esitatavad erinõuded ning nimetatud materjalide ja esemete ohutuse katsetamise meetodid kehtestab Vabariigi Valitsus.
Käitlemisettevõttes kasutatav vesi peab vastama veeseaduse (RT I 1994, 40, 655; RT I 1996, 13, 241; 1998, 2, 47; 61, 987; 1999, 10, 155; 54, 583; 95, 843; 2001, 7, 19; 42, 234; 50, 283) alusel kehtestatud joogivee kvaliteedinõuetele.
Erandina võib merel viibivatel kalalaevadel kasutada kala esmaseks töötlemiseks sellist merevett, mis ei põhjusta kala saastumist, ei halvenda selle omadusi ega muuda seda ohtlikuks inimese tervisele.
Seadmete jahutusveena, toiduga mittekokkupuutuva auru saamiseks ja teistel sedalaadi eesmärkidel kasutatav joogivee kvaliteedinõuetele mittevastav vesi tuleb juhtida joogiveesüsteemist eraldi asuvasse vastavalt märgistatud süsteemi, mida ei saa joogiveesüsteemiga ühendada ega avada käitlemisruumidesse.
Toidutooret ja toitu veetakse veokiga, kus on nende omaduste säilimiseks vajalikud tingimused ning kus nad ei saastu ja kus ei halvene nende omadused.
Toidutooret ja toitu ei ole lubatud vedada koos ainetega, mis võivad neid saastata või nende omadusi halvendada.
Pakendamata vedelat, granuleeritud või pulbrilist toidutooret ja toitu tohib vedada ainult selleks ettenähtud ja vastavalt tähistatud veokis, konteineris või anumas, kui käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktides ei ole sätestatud teisiti.
Käitleja on kohustatud kontrollima toidutoorme, toidu ja nende käitlemise nõuetekohasust (edaspidi enesekontroll) ning rakendama abinõud selle tagamiseks.
Rakendatavaid abinõusid kirjeldatakse enesekontrolliplaanis.
Enesekontroll koos kirjalikult vormistatud enesekontrolliplaaniga moodustab enesekontrollisüsteemi.
Käitleja peab määrama kindlaks toidu ohutuse seisukohalt olulised käitlemisetapid (kriitilised punktid), kontrollima neid ja registreerima kontrolli tulemused käesoleva seaduse § 26 lõigete 3 ja 4 alusel kehtestatud toiduhügieeni eeskirjade nõuete kohaselt.
Enesekontrolliplaan tuleb kooskõlastada käitlemise üle järelevalvet teostava järelevalveasutusega, kes annab käitleja soovi korral ka selgitusi enesekontrolliplaani koostamiseks ja muutmiseks.
Järelevalveasutusel on õigus teha ettepanekuid enesekontrolliplaani muutmiseks ja täiendamiseks, kui on ilmnenud, et olemasoleva enesekontrolliplaaniga ei suudeta tagada toidu ohutust.
Enesekontrolli käigus avastatud puudustest, mille tõttu ei suudeta tagada toidu ohutust inimese tervisele, peab käitleja viivitamata teavitama asjaomast järelevalveasutust ja võtma puuduste kõrvaldamiseks kasutusele vajalikud meetmed.
Enesekontrolli raames võetud proove analüüsitakse põllumajandusministri kehtestatud nõuetele vastavas laboratooriumis.
Enesekontrollikohustust ei kohaldata tunnustamisele mittekuuluva käitlemisettevõtte suhtes.
Toidu nõuetekohasust tõendav vastavusdeklaratsioon on toidu valmistaja antud kirjalik dokument, milles kinnitatakse, et toit vastab õigusaktides sätestatud või muudele nõuetele.
Vastavusdeklaratsioon antakse edasise käitleja nõudel.
Vastavusdeklaratsiooniga kinnitatakse, et toit vastab deklaratsioonis loetletud nõuetele, kui edasisel käitlemisel järgitakse väljaandja esitatud tingimusi.
Vastavusdeklaratsioon antakse kindlaksmääratud ajaks sama toidu jätkuvaks valmistamiseks või partii kohta.
Partiina käsitatakse ühesugustel tingimustel toodetud või valmistatud, ühesuguse nimetuse ja ühesuguste omadustega toidutoorme või toidu kogust.
Kui vastavusdeklaratsioon on antud toidu jätkuvaks valmistamiseks, peavad sellega hõlmatavad partiid olema vastavusdeklaratsiooniga seostatavad.
Partii kohta antud vastavusdeklaratsioonis peab olema viide konkreetsele partiile.
Väljaandmise kuupäev ning vastavusdeklaratsiooni välja andnud isiku nimi, allkiri ja ametikoht.
Sertifitseerimine on menetlus, mille käitleja kirjaliku taotluse alusel korraldab kolmas sõltumatu osapool (edaspidi sertifitseerimisasutus), et tõendada käitleja kvaliteedisüsteemi või konkreetse käideldava toidu vastavust nõuetele, millele vastavuse tõendamist taotletakse.
Sertifitseerimine on vabatahtlik ning sertifitseerimiseks tehtud kulutused kannab sertifitseerimist taotlenud käitleja.
Sertifitseerimise positiivse tulemuse korral väljastab sertifitseerimisasutus kvaliteedisüsteemi või toidu nõuetele vastavust kinnitava vastavussertifikaadi.
Müüdav või muul viisil üleantav toit peab olema märgistatud eesti keeles ja viisil, mis tagab edasisele käitlejale ja tarbijale vajaliku teabe toidu kohta ning võimaldab järelevalveasutusel teha järelevalvetoiminguid.
Toidu kohta antav teave ja selle märgistus ei tohi tarbijat eksitada.
Kui toidu valmistamiseks on tavapäraselt eeldatava toidutoorme asemel kasutatud valmistoodet, tuleb see näidata märgistusel.
Toidu kohta antavas teabes või selle märgistuses peab sisalduma teave toidu päritolumaa kohta, kui nimetatud teabe puudumine võib tarbijat eksitada.
Eestis valmistatud toidu puhul tuleb tarbijat informeerida ka toidu valmistamiseks kasutatud toidutoorme päritolust, kui Eestis toodetava toidutoorme asemel kasutatakse teistest riikidest pärinevat toidutooret.
Toidutoorme päritolust informeerimise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kui toit sisaldab geneetiliselt muundatud organisme või koosneb neist, peab toidu kohta antav teave vastama geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seaduses (RT I 1999, 10, 151; 2001, 23, 130) esitatud nõuetele.
Toidu märgistusele esitatavad nõuded ja märgistamise ning muul viisil teabe edastamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Samuti kehtestab Vabariigi Valitsus märgistamise ja muul viisil teabe edastamise erinõuded ja korra toidugruppide kaupa.
Märgistuse muutmist toidu tegelikke omadusi muutmata käsitatakse toidu võltsimisena, välja arvatud märgistuse täpsustamine ja eksitava märgistuse parandamine.
Toitu, mille müügipakendile on märgitud realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtpäev või minimaalne säilimisaeg, on keelatud ümber pakendada.
Samuti ei tohi muuta müügipakendil olevat kuupäeva ega turustada toitu pärast realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtpäeva möödumist.
Toidutoorme ja toidu sissevedu ning sisseveoks eriluba vajava toidutoorme ja toidu väljavedu on lubatud selleks ettenähtud piiripunktide kaudu.
Toidutoorme ning toidu sisse- ja väljaveoks ettenähtud piiripunktide loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus.
Piiripunktis peavad olema vajalikud ruumid ja vahendid käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud järelevalvetoimingute tegemiseks.
Piiripunkti valdaja on kohustatud tagama järelevalveametnikule järelevalvetoimingute teostamiseks vajalikud tööohutuse ja töötervishoiu nõuete kohased ruumid tasuta kasutamiseks, sealhulgas vajaduse korral sisustatud bürooruumid ja sidevahendid.
Toidutoorme ja toidu sissevedamiseks vabaks ringluseks peab olema tegevusluba, mis väljastatakse põllumajandusministri kehtestatud korras kuni kaheks aastaks.
Esitab teadvalt tegevusloa väljastajale valeandmeid.
Tegevusluba pikendatakse tegevusloa väljastamisega samadel alustel.
Loomse toidutoorme ja sellesse toidugruppi kuuluva toidu sisseveoks peab olema eriluba, mille väljastab Veterinaar- ja Toiduamet loomatauditõrje seaduses (RT I 1999, 57, 598; 97, 861; 2000, 82, 526; 2001, 3, 4; 88, 531; 93, 566; 2002, 13, 80) kehtestatud korras.
Eriluba vajava toidutoorme ja toidu kavandatavast sisseveost peab kauba eest vastutav isik teavitama piiripunkti järelevalveametnikku vähemalt 24 tundi ette.
Järelevalvetoiminguid toidutoorme ja toidu sisse- ja väljaveol teevad Veterinaar- ja Toiduameti järelevalveametnikud.
Toidutoorme ja toidu üle järelevalve teostamise korra sisse- ja väljaveol ning järelevalve alla kuuluvate kaupade loetelu kehtestab põllumajandusminister.
Sisseveetav Eestis töötlemiseks, müümiseks või muul viisil üleandmiseks mõeldud eriluba vajav toidutoore või toit peab olema toodetud või valmistatud ettevõttes, mida on tunnustanud ja mille on registreerinud selle riigi asjaomane järelevalveasutus ning heaks kiitnud Veterinaar- ja Toiduamet.
Ettevõtete loetelu avalikustab Veterinaar- ja Toiduamet oma veebilehel.
Järelevalve alla kuuluva toidutoorme ja toidu üle järelevalvetoimingute teostamiseks on toidutoorme või toidu eest vastutav isik kohustatud pöörduma piiripunkti järelevalveametniku poole.
Järelevalvetoimingud toidutoorme ja toidu sisseveol on kaubaga kaasasolevate dokumentide kontroll, toidutoorme ja toidu vastavuse kontroll nimetatud dokumentides esitatud kirjeldusele ning vajaduse korral toidutoorme ja toidu vastavuse kontroll õigusaktide nõuetele.
Eriluba vajava toidutoorme või toidu sisseveo korral esitab selle eest vastutav isik järelevalveametnikule päritoluriigi asjaomase järelevalveasutuse väljastatud toidutoorme või toidu nõuetekohasust tõendava sertifikaadi.
Eriluba vajava toidutoorme ja toidu sisseveo korral tehakse kõik järelevalvetoimingud piiripunktis.
Muu toidutoorme ja toidu sisseveo korral võib selle vastavust õigusaktide nõuetele kontrollida kauba sihtkohas.
Enne järelevalvetoimingute tegemist on keelatud partiid või selle osa edasi käidelda.
Järelevalveametnik väljastab tõendi järelevalvetoimingute tulemuse kohta või teeb vastava märke kaubaga kaasasolevatele dokumentidele vastavalt käesoleva seaduse § 44 lõike 2 alusel kehtestatud korrale.
Väljaveo korral teostatakse järelevalvet ainult sisseveoks eriluba vajava toidutoorme ja toidu üle ning järelevalvetoimingud on kaubaga kaasasolevate dokumentide kontroll ning vajaduse korral toidutoorme ja toidu vastavuse kontroll nimetatud dokumentides esitatud kirjeldusele.
Eesti päritolu toidutoorme ja toidu väljaveo korral väljastab asjaomane järelevalveasutus toidutoorme või toidu nõuetekohasust tõendava dokumendi, kui sellise dokumendi esitamine on sihtriigis nõutav.
Järelevalvemenetluse käigus järelevalveametniku otsuse tõttu toidutoorme või toidu omanikule või nende eest vastutavale isikule tekkinud kulusid, välja arvatud õigusvastaselt tekitatud kahju, ei hüvitata.
Järelevalveametnik koostab toidutoorme või toidu üle tehtud järelevalve ja selle tulemuste kohta akti ning, lähtudes toidutoorme või toidu ohtlikkusest, otsustab nõuetele mittevastava toidutoorme või toidu sisseveo keelamise või ümbertöötamisele või hävitamisele saatmise, arvestades võimaluse korral toidutoorme või toidu eest vastutava isiku sooviga, ja teeb vastava märke kaubaga kaasasolevatele dokumentidele.
Kui toidutoorme või toidu eest vastutav isik ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud järelevalveametniku otsust, kuulub nõuetele mittevastav toidutoore või toit erikonfiskeerimisele.
Kui toidutoorme või toidu sisseveo eest vastutavat isikut ei ole võimalik kindlaks teha, hävitatakse toidutoore või toit riigi kulul.
Hävitamise kohta koostatakse akt, mille kinnitab Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor.
Veterinaar- ja Toiduamet korraldab käitlemisettevõtete tunnustamist, teeb asjakohase otsuse ja teostab käitlejate üle järelevalvet kõigis käitlemisvaldkondades, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud juhtudel.
Tervisekaitseinspektsioon korraldab jaekaubandus- ja toitlustusettevõtete tunnustamist, teeb asjakohase otsuse ning teostab järelevalvet käitlejate üle nimetatud käitlemisvaldkondades.
Tarbijakaitseamet teostab järelevalvet toidu koostise, toidu säilitustingimuste ja teabe esitamise kohta kehtestatud nõuete täitmise üle jae- ja hulgimüügi etapis.
Järelevalveametnikud teostavad vastavalt oma pädevusele järelevalvet toidutoorme ja toidu ning käitlemise nõuetekohasuse ja käitleja enesekontrollinõuete täitmise üle kõigis käitlemisvaldkondades ja -etappides.
Järelevalvetoiminguid tehakse üldjuhul käitlejat eelnevalt hoiatamata.
Järelevalveametnikul on õigus ametitõendi esitamisel takistamatult kontrollida käitlemisettevõtte, selle territooriumi, ruumide, transpordivahendite, sisseseade, toidutoorme ja toidu, käitlemise, toiduga kokkupuutuvate materjalide, pakendi märgistuse ja teiste asjaolude vastavust kehtestatud nõuetele.
Järelevalveametnikul on õigus teha ka muid vajalikke järelevalvetoiminguid ja uuringuid, kontrollida töötajate hügieeninõuete täitmist ning hinnata nende hügieenialaseid teadmisi.
Järelevalveametnikul on õigus nõuda käitlejalt seletusi ja dokumente ning kasutada olukorra fikseerimiseks käitleja või tema esindaja teadmisel tehnikavahendeid.
Järelevalveametnikul on õigus teha märkmeid ning saada käitlejalt väljavõtteid ja kuni kaks tasuta koopiat igast talle esitatud asjakohasest dokumendist.
Käitleja on kohustatud abistama järelevalveametnikku talle käesoleva seadusega ja teiste õigusaktidega ettenähtud ülesannete täitmisel.
Järelevalveametnik on kohustatud hoidma talle teatavaks saanud äri- ja tootmissaladust.
Toidu ohtlikkust puudutava teabe võib avalikustada.
Kui on alust arvata, et ohtlik toidutoore või toit on saanud kättesaadavaks tarbijale, on järelevalveasutus kohustatud sellest kohe teavitama avalikkust, kasutades massimeedia vahendeid ning järelevalveasutuse veebilehte.
Tapamajas loomade tapmise, toidutoorme esmase töötlemise ja toidu käitlemise üle järelevalve korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Toiduohutuse seireprogrammid kinnitab Vabariigi Valitsus.
Seireid rahastatakse riigieelarves selleks Põllumajandusministeeriumile eraldatud vahendite arvel.
Järelevalveametnikul on õigus võtta vastavalt kehtestatud korrale käitleja kulul vajalikus koguses kontrollproove laboratoorsete analüüside tegemiseks.
Käitlejal on õigus teha kontrollprooviga samadel tingimustel võetud vastuproovi sõltumatu analüüs teises laboratooriumis oma kulul.
Analüüsi tulemused väljastab laboratoorium katseprotokollina, mis peale analüüsi tulemuste sisaldab ka muud analüüsimisega seotud teavet.
Kontrollproovide võtmise ja analüüsimise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Toidutoorme ja toidu nõuetekohasuse ning käitlemise kohta kehtestatud nõuete täitmise kontrollimiseks kehtestab Vabariigi Valitsus või Vabariigi Valitsuse volitusel põllumajandusminister toidugruppide või määratavate näitajate kaupa proovide võtmise ja analüüsimise meetodid.
Kui laboratoorsete analüüside tulemuste põhjal toidutoore, toit või muu analüüsitu ei vasta nõuetele, kannab tehtud analüüside ja sellest partiist täiendavateks uuringuteks võetavate kontrollproovide analüüsimise kulud käitleja.
Kohustab tegema õiguserikkumise lõpetamiseks ja edasiste õiguserikkumiste ärahoidmiseks vajalikke toiminguid.
Inimese tervisele ohtlike asjaolude ilmnemisel on järelevalveametnikul õigus teha ettekirjutus toidutoorme või toidu käitlemise osaliseks või täielikuks peatamiseks ning kohustada käitlejat toidutooret või toitu käitlemisest kõrvaldama.
Käitleja taotlusel annab järelevalveametnik loa käitlemist jätkata, kui peatamise tinginud asjaolud on kõrvaldatud.
Kui käitleja ei nõustu järelevalveametniku ettekirjutuse või otsusega, võib ta ettekirjutusest või otsusest teada saamise päevast alates kümne tööpäeva jooksul esitada kaebuse asjaomase järelevalveasutuse peadirektorile.
Kaebuse esitamine ei vabasta ettekirjutuse või otsuse täitmisest.
Järelevalveasutuse peadirektor või tema asetäitja vaatab kaebuse läbi kaebuse saamisest alates kümne tööpäeva jooksul.
Lisaasjaolude selgitamiseks võib peadirektor otsuse tegemise tähtaega pikendada kuni 30 tööpäevani.
Kaebust läbi vaadates teeb asjaomase järelevalveasutuse peadirektor või tema asetäitja otsuse jätta ettekirjutus või otsus jõusse või muuta või tühistada see ning teavitab käitlejat tehtud otsusest kirjalikult.
Sõltumata käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel tehtud otsusest, on käitlejal õigus pöörduda halduskohtusse.
Halduskohtusse pöördumine ei vabasta käitlejat ettekirjutuse või otsuse täitmisest.
Kui on põhjust arvata, et teatud toidutoore või toit võib olla ohtlik inimese tervisele või keskkonnale, peatab asjaomase järelevalveasutuse juht sellise toidutoorme või toidu käitlemise.
Otsustus vormistatakse järelevalveasutuse juhi käskkirjana, milles näidatakse ära toidutoorme või toidu nimetus, vajaduse korral andmed vastava partii kohta ning teised ohtlikku toidutooret või toitu identifitseerida võimaldavad andmed ja käitlemisvaldkonnad, milles käitlemine tuleb peatada.
Järelevalveasutuse juht teavitab käskkirjast kohe avalikkust ning teave avaldatakse järelevalveasutuse veebilehel.
Järelevalveasutuse juht edastab oma käskkirja viivitamata põllumajandusministrile, kes otsustab toidutoorme või toidu käitlemise peatamise käskkirjas näidatud asjaoludel ja tingimustel ning kehtestab sellekohase määruse.
Määruses märgitakse lisaks järelevalveasutuse juhi käskkirjas sisalduvatele andmetele ka piirangu tähtaeg, järelevalveasutuste ja isikute kohustused ning ohu kõrvaldamise viis.
Järelevalveasutuse juhi käskkiri kehtib kuni põllumajandusministri määruse jõustumiseni.
Käitlemise piirangu kehtimise ajal määravad asjaomased järelevalveasutused koostöös kindlaks ohu ulatuse, võtavad tarvitusele vastavad meetmed ja pärast ohu kõrvaldamist teeb käskkirja andnud järelevalveasutuse juht põllumajandusministrile kirjaliku ettepaneku käitlemise peatamise lõpetamiseks ning põllumajandusminister kehtestab vastava määruse.
Kontrollproove analüüsitakse vastavateks analüüsideks volitatud laboratooriumis.
Analüüside tegemiseks võib volitada üksnes nendeks analüüsideks akrediteeritud laboratooriumi.
Akrediteeritud on laboratoorium, kelle pädevust analüüside tegemiseks on ametlikult tunnustanud akrediteerimisorgan.
Analüüside tegemiseks võib volitada üksnes käitlejast sõltumatut laboratooriumi.
Õigus tegutseda volitatud laboratooriumina antakse põllumajandusministri käskkirjaga, kus kirjeldatakse antud volituse ulatust.
Volitus antakse laboratooriumi kirjaliku taotluse alusel.
Volituse taotlemise korra ja volitamise kriteeriumid kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kui analüüsi tegemiseks puudub volitatud laboratoorium, võib analüüsi teha laboratooriumis, millel asjakohast volitust ei ole.
Sellisel juhul vastutab tulemuste kasutamise eest analüüsi tellija.
Kui volitatud laboratoorium ülesandeid nõuetekohaselt ei täida, on põllumajandusministril õigus anda kuni kolmekuune tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks.
Põllumajandusminister korraldab volitatud laboratooriumide tegevuse üle järelevalvet selleks volitatud laboratooriumi (edaspidi referentlaboratoorium) kaudu.
Volitus tegutseda referentlaboratooriumina antakse igas valdkonnas ühele laboratooriumile ning volituse taotlemise kord ja volitamise kriteeriumid sätestatakse käesoleva seaduse § 52 lõike 3 alusel kehtestatud õigusaktis.
Tellimuse täitmist finantseeritakse riigieelarves selleks Põllumajandusministeeriumile eraldatud vahendite arvel.
Kui volitatud referentlaboratoorium ei täida oma ülesandeid nõuetekohaselt, on põllumajandusministril õigus anda puuduste kõrvaldamiseks kuni kolmekuune tähtaeg, mille jooksul ei ole laboratooriumil õigust tegutseda referentlaboratooriumina.
Nõutavate dokumentide järelevalveametnikule esitamata jätmise või muul viisil järelevalvetoimingute takistamise eest - määratakse rahatrahv kuni 10 000 krooni.
Käesoleva seaduse §-s 54 nimetatud haldusõiguserikkumiste asjades on asja arutamise ja karistuse määramise õigus Veterinaar- ja Toiduameti peadirektoril, tema asetäitjal ja järelevalveametnikul ning Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhil, tema asetäitjal ja järelevalveametnikul või Tervisekaitseinspektsiooni peadirektoril, tema asetäitjal ning Tervisekaitseinspektsiooni kohaliku asutuse juhatajal, tema asetäitjal või Tarbijakaitseameti peadirektoril, tema asetäitjal ja peadirektori volitatud ametnikul ning maa- või linnakohtul.
Veterinaar- ja Toiduameti peadirektoril, tema asetäitjal ja järelevalveametnikul ning Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhil, tema asetäitjal ja järelevalveametnikul või Tervisekaitseinspektsiooni peadirektoril, tema asetäitjal, Tervisekaitseinspektsiooni kohaliku asutuse juhatajal ja tema asetäitjal või Tarbijakaitseameti peadirektoril, tema asetäitjal ja peadirektori volitatud ametnikul on õigus käesoleva seaduse §-s 54 nimetatud haldusõiguserikkumiste asjades määrata rahatrahv kuni 10 000 krooni.
Sellest suuremat rahatrahvi võib kohaldada ainult maa- või linnakohus.
Tarbijakaitseameti peadirektoril, tema asetäitjal, peainspektoril ja inspektoril ning tarbijakaitse järelevalvepädevusega kohaliku talituse juhatajal, peainspektoril ja inspektoril.
Protokollile lisatakse õiguserikkuja esindaja kirjalikud märkused protokolli kohta ning protokollile allakirjutamisest keeldumise kohta.
Kui õigusrikkuja on juriidilise isiku ametiisik, võib selle rikkumise asjas määrata halduskaristuse juriidilisele isikule ja ametiisikule samaaegselt seadusega ettenähtud korras.
Juriidilise isiku õiguserikkumise asja menetletakse haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud korras, kui käesolevas seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Käesoleva seaduse § 54 punktis 1 nimetatud haldusõiguserikkumise korral võib kohaldada õiguserikkumise objektiks olnud toidutoorme või toidu hävitamisele suunamiseks erikonfiskeerimist.
Erikonfiskeerimisele kuuluva toidutoorme või toidu võtab ära järelevalveametnik, kellel on käesoleva seaduse § 55 lõike 4 järgi õigus koostada haldusõiguserikkumise protokoll.
Äravõetud toidutooret või toitu hoitakse kuni õiguserikkumise asja arutamiseni kohas, mille määrab toidutoorme või toidu äravõtnud järelevalveametnik.
Äravõetud toidutoorme või toidu võib jätta ka õiguserikkuja hoiule.
Toidutoore või toit, mille kohta on tehtud erikonfiskeerimise otsus, läheb kohe tasuta üle riigi omandisse.
Kiirestirikneva toidutoorme või toidu erikonfiskeerimise otsuse, milles nähakse ette toidutoorme või toidu hävitamine, võib täide viia enne erikonfiskeerimise otsuse jõustumist.
Haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453; 87, 524 ja 526; 97, 605; 102, 677) § 208 lõikes 2 asendatakse sõnad „kohaliku asutuse juhatajal, tema asetäitjal ning riiklike veterinaarasutuste veterinaararstidel“ sõnadega „kohaliku asutuse juhil, tema asetäitjal ja veterinaarjärelevalve ametnikel“.
Toidutoorme ja toidu ning mineraal- ja joogiveega kokkupuutuvate materjalide tootmine.
Paragrahvi 11 lõikest 3 jäetakse välja sõnad „toiduainete ja muude“ ning sõnad „tervisekaitse-eeskirjad toiduainete valmistamisel, säilitamisel, vedamisel ja müümisel,“.
Paragrahvi 23 lõikes 1 asendatakse sõnad „toiduseaduse § 17 lõikele 1“ sõnadega „toiduseadusele ja selle alusel kehtestatud õigusaktidele“.
Käesoleva seaduse jõustumise ajal tegutsev ja tunnustamisele kuuluv käitlemisettevõte peab olema tunnustatud hiljemalt 2003. aasta 1. jaanuariks.
Enne käesoleva seaduse jõustumist väljastatud riiklikud tegevuslitsentsid toidukauba Eestisse importimiseks kehtivad kahe aasta jooksul käesoleva seaduse jõustumisest alates.
Enne tegevuslitsentsi kehtivusaja lõppu on importijal õigus taotleda vastava tegevusloa väljastamist käesoleva seaduse § 42 lõike 3 alusel.
Tegevuslitsentside suhtes kohaldatakse käesolevas seaduses tegevuslubade kohta sätestatut.
Toiduseadus (RT I 1995, 21, 324; 1996, 49, 953) tunnistatakse kehtetuks.
Vabariigi Valitsus lõpetab käesolevast seadusest tuleneva järelevalveasutuste töö ümberkorraldamise 2001. aasta 1. jaanuariks.
Kuni ümberkorraldamiseni täidavad järelevalveasutused oma seniseid ülesandeid, kui muudest seadustest ei tulene teisiti.
Käesolev seadus jõustub 2000. aasta 1. jaanuaril, välja arvatud volitusnormid, mis jõustuvad käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ajal, ning § 34 ja § 52 lõige 2, mis jõustuvad 2002. aasta 1. jaanuaril, ning § 52 lõige 1, mis jõustub 2000. aasta 1. juulil.
Volitusnormi alusel antavat määrust ei jõustata enne käesoleva seaduse jõustumist.
Määrus kehtestatakse „Isikut tõendavate dokumentide seaduse“ (RT I 1999, 25, 365; 2000, 25, 148; 40, 254; 86, 550; 2001, 16, 68; 31, 173; 56, 338) § 9 lõike 1 alusel.
Eesti kodaniku pass (edaspidi pass) on mõõtmetega 88×125 mm, vastavalt ICAO 9303-01 standardile.
Passi kaante ja lehekülgede nurgad on ümarad.
Passis on 32 lehekülge.
Passi vorm peab vastama käesoleva määruse lisale.
Passi kaaned on sinist värvi.
Esikaanel on kulla värvi Eesti Vabariigi suure riigivapi kujutis ning sõnad EESTI ESTONIA PASS PASSPORT.
Esi- ja tagakaane sisekülg on helesinise, tumesinise, valge ja halli värvi kombinatsioonis.
Kaante sisekülgedel on suitsupääsukeste kujutiste kontuurid.
Esikaane sisekülje ülaääre keskosas on reljeefses trükis sinist värvi sõnad EESTI VABARIIK REPUBLIC OF ESTONIA.
Kaante sisekülgede alläärde on sinise ja rohelise värviga trükitud ornamentaalne riba.
Esikaane siseküljel ornamentaalsest ribast paremal ning tagakaane siseküljel ornamentaalsest ribast vasakul on rukkilille kujutis.
Esi- ja tagakaane siseküljel on punase, sinise ja kulla värviga trükitud Eesti Vabariigi suure riigivapi kujutis ning kaante sisekülgede paremas servas on valgete tähtedega laineliselt korduvad sõnad EESTI VABARIIK.
Passi leheküljed on helesinise, tumesinise, pruuni ja rohelise värvi kombinatsioonis.
Passi leheküljed on nummerdatud alates neljandast leheküljest.
Number on valge, dubleeritud lehekülje välisservale.
Alates viiendast leheküljest on passi iga lehekülje ülaserva perforeeritud passi number.
Paaritu numbriga lehekülje, välja arvatud kolmas lehekülg, keskossa on helesinise värviga trükitud Eesti Vabariigi suure riigivapi kujutis ning lehekülje alaosa vasakusse nurka rukkilille kujutis.
Alates neljandast leheküljest on kõrvuti asetsevatel lehekülgedel Eesti Vabariigi territooriumi kujutis.
Passi lehekülgedel asetseb tekst horisontaalselt, kolmandal ja kuuendal leheküljel ning laminaatkilel vertikaalselt.
Passi esimesel leheküljel on tumesinist värvi sõnad EESTI VABARIIK REPUBLIC OF ESTONIA PASS PASSPORT.
Käesoleva passi kasutaja on Eesti Vabariigi kaitse all.
Eesti Vabariigi Valitsus palub kõigil ametivõimudel tagada selle passi kasutajale vaba läbipääs ja vajadusel igakülgne seaduslik abi ja kaitse.
The holder of this passport is under the protection of the Republic of Estonia.
The Government of the Republic of Estonia hereby requests all civil and military authorities to permit the holder of this passport to pass freely without let or hindrance and in case of need to give all lawful aid and protection.
Passi kolmanda lehekülje vasakus ülanurgas on helesinine rukkilille kujutis, lehekülje vasakus servas on vertikaalselt asetsevad tumesinise värviga trükitud sõnad PASS PASSPORT EESTI VABARIIK / REPUBLIC OF ESTONIA.
Lehekülje välisserval on valgete tähtedega laineliselt korduvad sõnad EESTI VABARIIK.
Väljaandja / Issuing authority.
Passi kolmas lehekülg kaetakse laminaatkilega, millele on optiliselt muutuva trükivärviga trükitud Eesti riigivapi lõvi kujutis, mille värvus muutub rohelisest kuldseks ning laineliselt korduvad sõnad EESTI VABARIIK REPUBLIC OF ESTONIA ja Eesti Vabariigi territooriumi kujutis.
Passi viienda lehekülje alumise ääre keskosas on trükitud passi number.
Passi kuuenda lehekülje vasakus servas on tumesinise värviga trükitud sõnad MÄRKUSED / OBSERVATIONS.
Passi kaheksanda kuni kolmekümne esimese lehekülje ülaserva keskosas on tumesinise värviga trükitud sõnad VIISAD / VISAS.
This passport is the property of the Republic of Estonia.
Kodakondsus- ja Migratsiooniameti nimetuse lühend KMA.
Passi kasutaja isikukood.
Vabariigi Valitsuse 12. novembri 1999. a määrus nr 344 „Eesti kodaniku passi tehnilise kirjelduse, passi kantavate andmete loetelu ja passi vormi kinnitamine“ (RT I 1999, 88, 810) tunnistatakse kehtetuks.
Kinnitada „Toote vastavusavalduse ja -tunnistuse väljaandmise tingimused ja kord“ (juurde lisatud).
Vastavusavaldus või -tunnistus kui toote nõuetekohasust tõendav dokument antakse tootele, kui toode osutub hindamise tulemusena nõuetekohaseks.
Nõuetekohasust tõendav dokument antakse välja enne toote turule saatmist, turustamist või muul viisil tasu eest või tasuta toote üleandmist tarbijale või kasutajale.
Tarnija, kelleks on toote valmistaja või toote importija, märgib tootele või selle pakendile oma nime ja aadressi ning tagab toote vastavuse nendele nõuetele, mille kohta nõuetekohasust tõendav dokument on antud.
Toote hindamise tulemusi koos toote kavandi, valmistamisprotsessi ning selle järelevalve kirjeldusega ja teisi vastavusavalduse või -tunnistuse koostamise aluseks olnud dokumente säilitab tarnija eraldi komplektina ja peab need esitama riiklikule järelevalveorganile viimase nõudmisel, kui on kahtlus, et turustatav toode ei ole nõuetekohane.
Tarnija peab säilitama toote nõuetekohasust tõendavat dokumenti vähemalt kümme aastat pärast toote valmistamise viimast kuupäeva.
Nõuetekohasust tõendava dokumendi sisu võib tarnija sätestada toote kasutamisjuhendis, passis või muus tootega kaasaantavas dokumendis.
Vastavusavalduse koostab ja annab välja tootekatsetuste ja toote valmistamisega seotud katsete ning kvaliteedijärelevalve tulemuste põhjal tarnija kas iseseisvalt või kasutades hindamisasutuse teenust.
Toote tarnija nimi ja aadress.
Toote või tootepartii identifitseering ja kogus.
Tootele esitatavaid nõudeid sätestavate õigusaktide loetelu koos kinnitusega nendele nõuetele vastavuse kohta.
Lisainformatsiooni esitatakse juhul, kui tarnija on tellinud toote hindamisteenuse teiselt hindamisasutuselt.
Sellisel juhul esitatakse hindamisasutuse nimi ja aadress ning hindamisasutuse usaldatavust tõendava dokumendi number ja selle väljaandmise kuupäev.
Vastavustunnistuse saamiseks esitab toote tarnija volitatud tõendamisasutusele kirjaliku taotluse.
Vastavustunnistuse väljaandmist tootepartii kohta võib taotleda toote müüja.
Toote valmistaja nimi ja aadress.
Toote identifitseering.
Toodet peab ühemõtteliselt kirjeldama nii, et vastavustunnistust oleks võimalik seostada asjassepuutuvate toodetega.
Lisainformatsiooni esitatakse juhul, kui tõendamisasutus on tellinud toote hindamisteenuse teiselt hindamisasutuselt.
Tõendamisasutuse pitser.
Volitatud tõendamisasutus lisab vastavustunnistusele tema poolt koostatud toote nõuetekohasuse hindamise dokumendid (katseprotokollid, kvaliteedijärelevalve korraldamise aktid jt).
Kui vastavustunnistus antakse toote jätkuvaks valmistamiseks, siis korraldab tõendamisasutus vastavustunnistuse kehtimise ajal tootja juures kvaliteedijärelevalvet.
Käesoleva seadusega reguleeritakse õiguslikult sordikaitse taotlemist ja sordi kaitse alla võtmist ning tagatakse kaitsealuse sordi omanike õigused.
Seadus kehtib sortidele kõikidest taimeperekondadest ja -liikidest, kaasa arvatud nendevahelised hübriidid.
Sordiks loetakse taimerühma botaanilise taksoni madalaimal eristataval tasemel, mis on defineeritud genotüübist või genotüüpide kombinatsioonist määratud tunnustega ja mis erineb sama botaanilise taksoni siseselt teistest taimerühmadest vähemalt ühe tunnuse poolest ning mille omased tunnused selle paljundamisel järgnevate põlvkondade vältel on piisavalt ühtlikud ja püsivad.
Nimetatud tingimustele vastavat taimerühma loetakse sordiks, sõltumata sellest, kas tingimused sordi kaitse alla võtmiseks on täidetud või mitte.
Taimerühm võib koosneda taimedest või taimeosadest (edaspidi sordi koostisosa), millest on võimalik toota uusi samade tunnustega taimi.
Tuletatud sordiks loetakse lähtesordist selgelt eristatav sort, mis on tuletatud lähtesordist või sellest tuletatud sordist, kuid mis sarnaneb lähtesordiga genotüübi või genotüüpide kombinatsiooniga määratud põhitunnuste poolest, välja arvatud tuletamisest põhjustatud erinevused.
Tuletatud sordi võib saada aretuse teel mutandist, lähtesordi isendist, tagasiristamisel või transformatsioonil geenitehnoloogiat kasutades, samuti somaatilisel kloonimisel või muul seda laadi viisil.
Nelja aasta, puukultuuride puhul kuue aasta vältel mõne teise riigi territooriumil.
Käesoleva lõike punktides 3, 4 ja 5 loetletud tegevuse käigus toodetud ja koristatud taimset materjali on müüdud kõrvalsaadusena kujul, mis ei võimalda selle sordi ehtsuse tuvastamist.
Sort loetakse eristatavaks, kui see erineb ühe või mitme genotüübi või genotüüpide kombinatsiooniga määratud tunnuse poolest selgelt kõigist teistest taotluse esitamise momendil tuntud sortidest.
Sort saab tuntuks alates sordikaitsetaotluse või Sordilehte võtmise taotluse esitamise kuupäevast, eeldades, et taotlusele järgneb sordi kaitse alla võtmine või Sordilehte võtmine.
Tuntuks loetakse samuti kõiki sorte, mida on kirjeldatud trükistes, kasutatakse tootmises, müüakse või on kirjeldatud ametlikes kataloogides.
Sort loetakse ühtlikuks, kui sellel on paljundamise eripärast tulenevaid varieerumisi arvesse võttes piisavalt ühtlased sordi eristatavuse katsetes määratavad ja muud sordikirjelduses kirjeldatavad tunnused.
Sort loetakse püsivaks, kui selle olulised tunnused jäävad muutumatuks korduva paljundamise järel või kindlaksmääratud paljundustsükli korral iga sellise tsükli lõppedes.
Kaitsealuste sortide register (edaspidi sordiregister) on vastavalt andmekogude seadusele (RT I 1997, 28, 423) põllumajandusministri taotluse alusel asutatud riiklik register, mis sisaldab andmeid sordikaitsetaotluste, kaitsealuste sortide, nende omanike ja aretajate ning väljastatud litsentside kohta.
Sordiregistri vastutavaks töötlejaks on Põllumajandusministeerium ja volitatud töötlejaks (edaspidi registripidaja) Taimetoodangu Inspektsioon.
Sordiregistri kulud kaetakse Põllumajandusministeeriumi eelarvest.
Sordiregistri pidamine, registrikannete tegemine ja informatsiooni saamine registrist toimub vastavalt käesolevale seadusele, andmekogude seadusele ja sordiregistri põhimäärusele.
Käesolevas seaduses sätestatud registritoimingute eest tasutakse riigilõivu riigilõivuseaduses (RT I 1997, 80, 1344; 86, 1461; 87, 1466 ja 1467; 93, 1563; 1998, 2, 47; 4, 63; 23, 321) sätestatud ulatuses ja korras.
Riigilõivu tasumist peab isik enne vastava registritoimingu teostamist dokumentaalselt tõendama.
Sordi kaitse all hoidmise iga aasta eest tuleb riigilõiv tasuda eelmise aasta 31. detsembriks ja tasumist tõendavad dokumendid esitada registripidajale 31. jaanuariks.
Sordiregistrit peetakse sordikaitsetaotluste ja kaitsealuste sortide tasandil.
Sordi aretaja või aretajate nimed ja aadressid ning nende osaluse määr sordi aretamisel.
Sordi omaniku või omanike nimed ja aadressid ning nende omandis oleva osa suurus juhul, kui sort on kaasomandis.
Andmed sordikaitsetaotluse menetlusega seotud toimingute kohta, sealhulgas nende lõpetamise kohta, koos kinnitusega, et sordikaitse taotleja esitatud andmed on õiged.
Andmed litsentsi omavate isikute kohta koos viitega litsentsi liigile.
Kaitsealuste sortide tasandil registreeritakse lähtesordi ja sellest tuletatud sordi kirjeldused ning sortide, omanike ja aretajate nimed nende nõudel või neist ühe nõudel, kui tal on teiste nõusolek, või kohtuotsuse alusel, mis sisaldab otsust sortide eristamise kohta lähtesordiks ja tuletatud sordiks.
Sordikaitsega seotud andmeid.
Sordi puhul, mille paljundusmaterjali tootmisel kasutatakse teise sordi paljundusmaterjali või koostisosi, ei väljastata sordikaitse taotleja nõudel käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmeid teistele isikutele.
Selliseid andmeid võib väljastada kohtumääruse või -otsuse alusel, samuti riigi ametiasutustele põhimäärusest tulenevate ülesannete täitmiseks.
Registripidaja avaldab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud väljaannet regulaarselt vastavalt avaldamisele kuuluva teabe laekumisele, kuid mitte harvemini kui üks kord nelja kuu jooksul.
Registripidaja säilitab kõiki registreeritud andmeid ja nende registreerimise aluseks olnud dokumente viie aasta jooksul, arvates sordikaitsetaotluse tagasilükkamise või sordikaitse ennetähtaegse lõpetamise, tühistamise, katkestamise või lõppemise päevast.
Sordikaitsetaotlust on õigus esitada füüsilisel või juriidilisel isikul, kes on sordi aretaja ja omanik.
Kui sordi aretaja ja omanik ei lange ühte, on taotluse esitamise õigus sordi omanikul.
Sordi aretajaks loetakse füüsiline isik või isikute grupp, kes erinevaid aretusmeetodeid kasutades on sordi aretanud või kindlaks teinud.
Sordi omanikuks on isik, kes õiguslikul alusel on omandanud sordiga seotud varalised õigused.
Sordi aretaja võib ühtlasi olla sordi omanik.
Kui aretaja on sordi aretanud töö- või teenistussuhte või tellimuse täitmise käigus, loetakse sordi omanikuks tööandja või tellija.
Kui sordi aretaja ja omanik ei lange ühte, kuuluvad sordi aretajale sordiga seotud mittevaralised õigused ja sordi omanikule sordiga seotud varalised õigused.
Kui sordikaitsetaotluse on esitanud isik või isikud, kellel ei olnud selleks seaduslikku õigust, võib huvitatud isik, olenemata sellest, kas ta on eelnevalt vastuväite esitanud või mitte, pöörduda kohtu poole esitatud sordikaitsetaotluse ja sellest tulenevate õiguste tühistamiseks või üleandmiseks tegelikult sordikaitse taotlemise õigust omavale isikule, sõltumata sellest, kas sort on kaitse all või mitte.
Huvitatud isik võib sordikaitsest tulenevate õiguste üleandmist nõuda viie aasta jooksul, arvates sordi kaitse alla võtmise teate avaldamise päevast.
Kui sordi omanikke on mitu, tuleb neil esitada ühine sordikaitsetaotlus, näidates selles igaühe osaluse.
Kui sort on aretatud töösuhte või tellimuse täitmise käigus, tuleb taotlusele lisada nimetatud suhet või tellimuse täitmist tõendavate dokumentide notariaalselt tõestatud ärakirjad.
Välisriigi juriidiline isik või välisriigi kodanik peab esitama taotluse esindaja kaudu.
Kui taotluse esitaja on aretaja või omaniku õigusjärglane, tuleb taotlusele lisada õigusjärglust tõendava dokumendi koopia, mis on tõestatud notariaalselt või, eraõigusliku juriidilise isiku puhul, väljastatud registripidaja poolt.
Sordikaitsetaotlus esitatakse registripidajale eesti keeles ja kahes eksemplaris, millest üks jääb registripidajale ja teine tagastatakse sordikaitse taotlejale pärast selle registreerimist.
Iga sordi kaitse alla võtmiseks tuleb esitada eraldi sordikaitsetaotlus.
Sordikaitsetaotluse sisu ja vormi nõuded kehtestatakse põllumajandusministri määrusega.
Sordikaitsetaotlusele tuleb lisada dokumendid, mis tõendavad riigilõivu tasumist.
Sordikaitse taotleja vastutab sordikaitsetaotluses esitatud andmete õigsuse eest.
Sordi kaitse alla võtmise prioriteet määratakse sordikaitsetaotluse registripidajale laekumise kuupäevaga.
Kui samal kuupäeval laekub sama sordi kaitse alla võtmiseks mitu sordikaitsetaotlust, määratakse prioriteet, lähtudes saabumise järjekorrast.
Nimetatud kuupäevast algab sordi ajutine kaitse.
Prioriteet võidakse sordikaitse taotleja nõudel määrata ka välisriigis sordikaitsetaotluse esitamise kuupäevaga, kui sordikaitse taotleja on enne registripidajale sordikaitsetaotluse esitamist sama sordi kohta esitanud sordikaitsetaotluse välisriigis ja selle välisriigis registreerimise päevast ei ole möödunud üle ühe aasta ning isik esitab registripidajale välisriigis registreeritud sordikaitsetaotluse ärakirja koos selle eestikeelse tõlkega kolme kuu jooksul sordikaitsetaotluse registripidajale laekumisest arvates.
Registripidaja korraldab sordikaitsetaotluse registreerimise päevast arvates ühe kuu jooksul sordikaitsetaotluse eelmenetluse, mis seisneb prioriteedi kindlaksmääramises, vajalike dokumentide olemasolu ja nende nõuetekohasuse kontrollimises.
Eelmenetluse käigus on registripidajal õigus nõuda sordikaitse taotlejalt täiendavaid dokumente ja täpsustavaid materjale.
Nimetatud dokumendid ja materjalid tuleb sordikaitse taotlejal esitada ühe kuu jooksul, arvates vastava nõude saamise päevast.
Kui sordikaitse taotleja nõutud dokumente või materjale ettenähtud tähtajaks ei esita, teeb registripidaja oma põhjendatud otsuse sordikaitsetaotluse tagasilükkamise kohta, millest informeeritakse sordikaitse taotlejat kirjalikult.
Pärast prioriteedi kuupäeva ja vajalike dokumentide olemasolu ning nende nõuetekohasuse kindlaksmääramist järgneb sordikaitsetaotluse ametlik menetlemine ja sordi vastuvõtmine riiklikesse registreerimiskatsetesse, millest informeeritakse sordikaitse taotlejat kirjalikult.
Sordikaitset on taotlenud selleks õigustatud isik.
Kui ametliku menetluse käigus tuvastatakse, et sort ei vasta käesolevas seaduses sätestatud sordi kaitse alla võtmise tingimustele, teeb registripidaja oma põhjendatud otsuse sordikaitsetaotluse tagasilükkamise kohta, millest informeeritakse sordikaitse taotlejat kirjalikult.
Registreerimiskatsed viiakse läbi registripidaja määratud kohas ja aja jooksul.
Registreerimiskatsete läbiviimise kord kehtestatakse põllumajandusministri määrusega.
Registripidaja võib loobuda sordi registreerimiskatsete läbiviimisest, kui sordi eristatavus, ühtlikkus ja püsivus on eelnevalt registreerimiskatsetes kindlaks tehtud välisriigi vastava riikliku asutuse poolt ning on olemas ametlik sordikirjeldus ja aruanne sordi registreerimiskatsete tulemuste kohta.
Sordikaitse taotleja on kohustatud edastama registreerimiskatsete läbiviijale registreerimiskatseteks vajalikud dokumendid ja seemne või paljundusmaterjali.
Registreerimiskatsete läbiviija määrab, kuhu, missuguse kvaliteediga ja kui suures koguses tuleb sordikaitse taotlejal registreerimiskatseteks vajalikku sordikaitsetaotluses märgitud sordi ja võimalike nõutavate võrdlussortide seemet või paljundusmaterjali saata.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustuste täitmatajätmise või mittenõuetekohase täitmise korral ilma mõjuva põhjuseta võib registreerimiskatsete läbiviija lugeda katsed nurjunuks.
Registreerimiskatsete nurjumise tõttu teeb registripidaja oma põhjendatud otsuse sordikaitsetaotluse tagasilükkamise kohta, millest informeeritakse sordikaitse taotlejat kirjalikult.
Registreerimiskatsete läbiviijaks on Taimetoodangu Inspektsioon, põllumajandusministri poolt selleks volitatud riigiasutus või juriidiline isik või välisriigis sordikaitsega tegelev riiklik asutus.
Volitatud riigiasutus või juriidiline isik ja välisriigis sordikaitsega tegelev riiklik asutus võivad registreerimiskatseid läbi viia registripidajaga sõlmitud lepingu alusel ja registripidaja poolt teostatava riikliku järelevalve all.
Registreerimiskatsete läbiviija on kohustatud katsed läbi viima, juhindudes kehtestatud registreerimiskatsete metoodikast.
Registreerimiskatsete eest riigilõivu ei võeta.
Taimetoodangu Inspektsiooni poolt registreerimiskatsete läbiviimisega seotud otsesed kulud tasub sordikaitse taotleja talle esitatud arve alusel.
Otsesed kulud peavad olema tõendatud kuludokumentidega, mille koopiad esitatakse sordikaitse taotlejale koos arvega.
Volitatud riigiasutuse ja juriidilise isiku poolt ning välisriikides läbiviidavate registreerimiskatsete eest tasub sordikaitse taotleja talle esitatud arvete alusel.
Kui sort registreerimiskatsete tulemusena vastab käesolevas seaduses sätestatud eristatavuse, ühtlikkuse ja püsivuse nõuetele, koostab registripidaja registreerimiskatsete tulemuste põhjal ametliku sordikirjelduse.
Kui sort ei vasta eristatavuse, ühtlikkuse või püsivuse nõudele, teeb registripidaja oma põhjendatud otsuse sordi kaitse alla võtmisest keeldumise kohta, millest informeeritakse taotlejat kirjalikult.
Sordikaitsetaotluse kohta võib huvitatud isik esitada vastuväite kuue kuu jooksul, arvates sordikaitsetaotluse avaldamise päevast.
Sordikaitse taotlemise õiguse kohta.
Vastuväide tuleb esitada registripidajale kirjalikult, lisades vastuväidet põhjendavad dokumendid.
Vastuväide on jõus, kuni seda ei ole tagasi võetud.
Selle esitanud isik võib vastuväite igal ajal tagasi võtta.
Vastuväite esitamisest ja tagasivõtmisest informeerib registripidaja sordikaitse taotlejat kirjalikult.
Vastuväite esitajal on õigus saada registripidajalt, registreerimiskatsete läbiviijalt ja sordikaitse taotlejalt dokumente ja seemet või paljundusmaterjali, et tõestada oma vastuväites toodud asjaolusid.
Sordikaitse taotleja peab vastuväite saamise päevast arvates kolme kuu või registripidajaga kooskõlastatud muu pikema tähtaja jooksul esitama omapoolse seisukoha vastuväite suhtes ja teatama, kas ta soovib jätta sordikaitsetaotluse jõusse endisel kujul, seda täiendada või tagasi võtta.
Kui sordikaitse taotleja ei ole vastuväitele ettenähtud tähtaja jooksul vastanud, loetakse tema poolt esitatud sordikaitsetaotlus tagasivõetuks.
Kui sordikaitse taotleja soovib jätta sordikaitsetaotluse jõusse endisel kujul, seda täiendada või tagasi võtta, informeerib registripidaja sellest vastuväite esitajat, edastades viimasele sordikaitse taotleja seisukoha vastuväite suhtes ja vajadusel sordikaitsetaotluses tehtud täiendused.
Nimetatud informatsiooni põhjal peab vastuväite esitaja ühe kuu jooksul teatama, kas ta soovib jätta vastuväite jõusse või selle tagasi võtta.
Jõusse jäänud vastuväidet arutatakse sordikaitsetaotluse menetlemisest eraldi, kui vastuväide esitati sordi uudsuse või taotleja õiguste kohta.
Kui vastuväide on esitatud eristatavuse, ühtlikkuse või püsivuse kohta, võidakse registripidaja ettekirjutusel korraldada uued registreerimiskatsed.
Uute registreerimiskatsete läbiviimise tingimused ja vastuväites sätestatud asjaolude kindlakstegemise või ümberlükkamise korra määrab registripidaja.
Vastuväite arutamist korraldab registripidaja ja sellest võivad osa võtta kõik lahendist huvitatud isikud isiklikult või oma esindajate kaudu.
Vastuväite arutamisel vastuvõetud otsusele viidatakse registripidaja poolt tehtavas sordi kaitse alla võtmise või kaitse alla võtmisest keeldumise otsuses.
Sordikaitsetaotluses tuleb esitada registripidajale kinnitamiseks sordinime ettepanek.
Kui on tegemist tuntud sordiga, tuleb sordikaitse taotlemisel kasutada sordile varem kinnitatud nime.
Eestis ja ühes või mitmes välisriigis sama sordi kohta ühel ajal sordikaitsetaotluste esitamisel peab sordikaitse taotleja kasutama sama sordinime.
Pärast sordi kaitse alla võtmist peavad sordi kasutajad, müügiks pakkujad ja müüjad kasutama sorti ainult kinnitatud nime all.
Pärast sordikaitse tähtaja lõppemist tuleb jätkata sordi kasutamist kinnitatud nime all.
Sordinimi võib koosneda sõnadest, numbritest või tähtede ja numbrite kombinatsioonist tingimusel, et see võimaldab sorti identifitseerida ning on vastavuses heade kommetega.
Olema keeleliselt sobiv.
Tekitada segadust või eksitada sordile omaste tunnuste, omaduste või sordi geograafilise päritolu määratlemisel või sordi ja selle aretaja või omaniku nime kasutamisel.
Registripidaja tunnistab sordikaitsetaotluses esitatud sordinime ettepaneku sobimatuks, kui sordinimi ei vasta käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud nõuetele.
Vastuväite avaldatud sordinime ettepaneku kohta võivad esitada huvitatud isikud kolme kuu jooksul, arvates sordinime ettepaneku registripidaja ametlikus väljaandes avaldamise päevast.
Vastuväide tuleb esitada koos põhjendustega kirjalikult.
Kõikidest sordinime kohta esitatud vastuväidetest ja registripidaja poolt nende kohta tehtud põhjendatud otsustest informeeritakse sordikaitse taotlejat ja vastuväite esitajat kirjalikult ühe kuu jooksul, arvates otsuse tegemise päevast.
Registripidaja kontrollib sordinime vastavust käesolevas seaduses sätestatud nõuetele, tehes sellekohaseid päringuid Eesti ja välisriigi vastavatesse andmebaasidesse.
Sordikaitse taotlejat informeeritakse nimetatud päringute tulemustest.
Kui registripidaja teeb kindlaks, et sordinime ettepanek ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele, on sordikaitse taotlejal aega 30 päeva uue ettepaneku tegemiseks.
Uut sordinime ettepanekut kontrollitakse käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt.
Kui sordikaitse taotleja esitatud uus sordinime ettepanek ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele, on registripidajal õigus teha sordikaitse taotlejale ettekirjutusi nõuetele vastava ettepaneku tegemiseks.
Kui sordikaitse taotleja sobivat sordinime ettepanekut ei esita, teeb registripidaja oma põhjendatud otsuse sordikaitsetaotluse tagasilükkamise kohta, millest informeeritakse sordikaitse taotlejat kirjalikult.
Sordinimi, mis vastab käesolevast seadusest tulenevatele nõuetele, kinnitatakse registripidaja poolt ja kantakse sordiregistrisse.
Registripidaja, sordi omaniku või mõne muu huvitatud isiku taotlusel ja jõustunud kohtuotsuse alusel.
Sordinime muutmine toimub käesolevas seaduses sordinime kinnitamise kohta sätestatud nõuete ja protseduurireeglite kohaselt.
Sordinime muutmine jõustub selle sordiregistrisse kandmise päevast.
Sort võetakse kaitse alla registripidaja otsusega, kui käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud sordile esitatavad nõuded, sordikaitse taotlemise tingimused ja sordikaitse taotlejale esitatud nõuded ning kohustused on täidetud.
Registripidaja teeb sordi kaitse alla võtmise otsuse tegemise päeval sellekohase registrikande sordiregistrisse kaitsealuste sortide tasandil ja informeerib sordikaitse taotlejat sordi kaitse alla võtmisest kirjalikult.
Sordiregistrisse kantud sordi omaniku taotlusel väljastab registripidaja talle kaitsealuse sordi tunnistuse, mis kehtib kogu sordi kaitse all oleku aja jooksul.
Kaitsealuse sordi tunnistuse sisu ja vormi nõuded kehtestatakse põllumajandusministri määrusega.
Registripidaja keeldub sorti kaitse alla võtmast ja lükkab sordikaitsetaotluse tagasi, kui käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud mis tahes nõue või kohustus ei ole täidetud.
Sordikaitsetaotluse tagasilükkamise kohta tehakse kanne sordiregistrisse sordikaitsetaotluste tasandil.
Nimetatud kande tegemise päevast loetakse sordi ajutine kaitse lõppenuks.
Sordiregistrisse kantud sortidele laieneb kaitse 25 aasta, puukultuuride sortidele 30 aasta jooksul, arvates kaitse alla võtmise ja sordiregistrisse kandmise päevast.
Sordi omaniku enne sordi kaitse all oleku tähtaja lõppemist esitatud kirjaliku taotluse alusel on registripidajal oma otsusega õigus pikendada sordi kaitse all oleku aega kuni viie aasta võrra.
Sordi ajutine kaitse väljendub sortide, mille kohta on registripidajale esitatud sordikaitsetaotlus, kaitsmises kõigi käesolevas seaduses sätestatud sordikaitse põhimõtete kohaselt ajavahemikus sordikaitsetaotluse registripidajale esitamise päevast kuni sordikaitsetaotluse tagasilükkamiseni või sordi kaitse alla võtmiseni.
Säilitada käesoleva lõike punktides 1 kuni 6 loetletud eesmärkidel.
Kaitsealuse sordi omanikul on õigus väljastada teistele isikutele käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 kuni 7 nimetatud toimingute teostamiseks litsentse.
Mis tahes muu isik, kes soovib teostada kaitsealuse sordi seemne või paljundusmaterjaliga käesoleva seaduse § 37 lõike 1 punktides 1 kuni 7 loetletud toiminguid, peab selleks saama sordi omanikult litsentsi.
Omaniku poolt või tema väljastatud litsentsi alusel majanduslikku ringlusesse viidud kaitsealuse sordi seemet, paljundusmaterjali või taimset materjali võib kasutada igaks otstarbeks, välja arvatud selle edasine paljundamine või eksportimine välisriiki, kus kaitse selle botaanilise perekonna või liigi sortidele ei laiene.
Käsitletavat ekspordipiirangut ei rakendata kaitsealuse sordi taimse materjali eksportimisele lõpptarbimiseks.
Käesoleva seaduse § 37 lõike 1 punktid 1 kuni 7 laienevad ka kaitsealuse sordi teatud liikide seemne või paljundusmaterjali tootmisele eesmärgiga paljundada seda korduvalt omatarbeks.
Laienemise kord ja liikide loetelu kehtestatakse põllumajandusministri määrusega.
Käesoleva seaduse § 37 lõike 1 punktid 1 kuni 7 laienevad taimsele materjalile, mis on toodetud, kasutades kaitsealuse sordi seemet või paljundusmaterjali, välja arvatud juhul, kui kaitsealuse sordi omanik ei kasutanud oma õigusi seemne ja paljundusmaterjali suhtes.
Mille seemne või paljundusmaterjali tootmisel kasutatakse kaitsealust sorti korduvalt.
Oma tarbeks ja mittetulunduslikel eesmärkidel.
Sordi omanik võib talle kuuluvaid sordiga seotud varalisi õigusi üle anda teisele isikule, keda loetakse sordi omaniku õigusjärglaseks üleantud õiguste osas.
Füüsilisest isikust sordi omaniku õigused lähevad üle tema pärijale.
Sordikaitsetaotluse esitamise õigust, õigust juba esitatud sordikaitsetaotlusele ja sordi ajutisele kaitsele või kaitsealuse sordi omaniku õiguste üleandmist või osaluse muutmist ei ole kolmandatel isikutel õigust vaidlustada enne vastava kande tegemist sordiregistrisse.
Õiguste ülemineku ja osaluse muutmise peab õigusjärglane või pärija sordiregistris registreerima.
Registripidajale esitatavad õiguste üleminekut ja osaluse muutmist tõendavad dokumendid peavad olema notariaalselt tõestatud.
Registripidaja teeb esitatud taotluse ja dokumentide põhjal oma otsuse sordiregistrisse kantud andmete muutmise kohta ja kannab uued andmed sordiregistrisse ühe kuu jooksul, arvates nimetatud dokumentide esitamisest.
Mis tahes toiming, mis on seotud sordikaitse taotlemise õiguse või kaitsealuse sordi omaniku õiguste üleandmise või osaluse muutmisega, ei ole kolmandale isikule kohustuslik ega täitmisele kuuluv enne sordiregistri kande muutmist.
Omanikul ehk litsentsiaaril on õigus anda talle kuuluva kaitsealuse sordi kasutamise õigus teisele isikule ehk litsentsiaadile poolte vahel tähtajalise või määramata tähtajaks sõlmitava litsentsilepingu alusel litsentsitasu eest või tasuta.
Kui kaitsealusel sordil on mitu litsentsiaari, saab litsentsi anda üksnes kõigi litsentsiaaride kirjalikul nõusolekul.
Litsentsilepingu alusel makstav litsentsitasu jaotatakse litsentsiaaride vahel vastavalt sordiregistris registreeritud osalusele, kui litsentsiaarid ei lepi kokku teisiti.
Litsentsiaari poolt antud litsentsi kehtivus tuleneb litsentsilepingust.
Kui litsentsilepingu tähtaeg on määramata, loetakse litsents antuks kuni sordikaitse kehtivuse lõppemiseni.
Sublitsentsi alusel kaitsealuse sordi kasutamise õiguse üleandmise õigus ühele või mitmele litsentsiaadile.
Litsentsiaaril on õigus anda ühele isikule mitu erinevat litsentsi.
Ükskõik millist liiki litsentsi andmine ei võta litsentsiaarilt ära talle käesoleva seaduse § 37 lõike 1 alusel kuuluvaid põhiõigusi.
Litsentsileping tuleb sõlmida kirjalikult.
Muid tingimusi, mille suhtes pooled saavutavad kokkuleppe.
Litsentsiaar peab litsentsilepingu esitama registripidajale sordiregistris registreerimiseks.
Registripidaja registreerib nõuetekohase litsentsilepingu sordiregistris kümne tööpäeva jooksul, arvates selle esitamisest.
Pooltel on õigus taotleda registripidajalt litsentsilepingu avaldamist.
Litsentsileping avaldatakse registripidaja ametlikus väljaandes, kui seda taotleb vähemalt üks litsentsilepingu pooltest.
Sundlitsents on lihtlitsents, mille võib käesoleva seaduse §-s 48 sätestatud juhul anda põllumajandusministri käskkirjaga ühele või mitmele litsentsi taotlenud isikule kaitsealuse sordi kasutamiseks.
Sundlitsentsi andmise aluseks olev õigusakt peab sisaldama käesoleva seaduse § 45 lõike 2 punktides 1 kuni 8 sätestatud andmeid.
Sundlitsentsi kehtivuse ajal säilib litsentsiaaril litsentside väljaandmise õigus.
Litsentsiaar ei ole kolme aasta vältel, alates sordi kaitse alla võtmise päevast, kasutanud ise ega andnud teistele isikutele litsentsi kaitsealuse sordi kasutamiseks.
Sundlitsentsi andmisel nähakse ette litsentsitasu suurus, mida litsentsiaat on kohustatud tasuma kaitsealuse sordi omanikule.
Litsentsitasu suuruse määramisel juhindutakse vastava liigi puhul rakendatavast keskmisest litsentsitasu määrast.
Tuletatud sordi kasutamiseks antava sundlitsentsi puhul nähakse ette tasu maksmine ka kaitsealuse lähtesordi omanikule.
Litsentsiaar on kohustatud müüma litsentsiaadile seemet või paljundusmaterjali koguses, mis on vajalik sordi paljundamiseks analoogilise sordi tavapärase hinnaga.
Sundlitsents antakse välja tähtajaga kahest kuni nelja aastani.
Kui käesoleva seaduse §-s 48 sätestatud olukord esineb ka sundlitsentsi tähtaja lõppemise ajal, on põllumajandusministril õigus pikendada sundlitsentsi tähtaega kuni nelja aasta võrra.
Selle andmise vajadus on ära langenud.
Sundlitsentsi väljaandmine, selle tähtaja pikendamine, kehtivuse lõppemine ja sundlitsentsi tühistamine registreeritakse sordiregistris.
Litsentsiaaril on õigus vaidlustada sundlitsentsi andmine või selle tingimused kohtus.
Ei esita ettenähtud aja jooksul uut sordinime ettepanekut.
Registripidajal on õigus katkestada sordikaitse kehtivus, kui sordi omanikku on sellest eelnevalt kirjalikult informeeritud ja määratud puuduste kõrvaldamise tähtaeg.
Kui sordi omanik määratud tähtajaks puudusi ei kõrvalda, teeb registripidaja oma otsuse alusel kande sordiregistrisse sordikaitse katkestamise kohta.
Sordikaitse katkeb sordiregistrisse vastava kande tegemise päevast ja sellest informeeritakse sordi omanikku kirjalikult.
Kaitsealuse sordi omanikul, kes mõjuvatel põhjustel ei suuda registripidaja määratud tähtajaks teostada kõiki nõutavaid toiminguid puuduste kõrvaldamiseks, on õigus taotleda registripidajalt tähtaja pikendamist.
Taotlus tähtaja pikendamise kohta tuleb esitada kirjalikult enne määratud tähtaja lõppemist.
Käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel esitatud taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsustab registripidaja.
Taotluse rahuldamisel teatatakse kaitsealuse sordi omanikule kirjalikult uus määratud tähtaeg, mis hakkab kehtima vastava teate kättesaamise päevast ja peab olema vähemalt sama pikk kui eelmine.
Registripidaja otsusega, kui sordi omanik ei ole tasunud riigilõivu sordi kaitse all hoidmise eest ega ole esitanud riigilõivu tasumist tõendavaid dokumente käesoleva seaduse §-s 9 sätestatud tähtajaks.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud avalduses tuleb sordi omanikul märkida sordikaitse lõpetamise aeg, selle puudumisel loetakse sordikaitse lõppenuks avalduse saabumise päevast alates.
Kaitsealuse sordi tunnistus anti välja isikule, kellel ei olnud sordikaitse taotlemise õigust.
Registripidaja teeb sordikaitse tühistamise kohta sordiregistrisse kande, millest informeeritakse sordi omanikku kirjalikult.
Tühistamisel loetakse sordikaitse kehtetuks algusest peale.
Käesolevast seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate nõuete ja kohustuste täitmise üle teostab riiklikku järelevalvet registripidaja oma ametnike (edaspidi järelevalveametnikud) kaudu.
Kaitsealuse sordi omanik on kohustatud tagama kaitsealuse sordi või selle koostisosade säilitamise kogu sordikaitse kehtivuse aja jooksul.
Kaitsealuse sordi standardproovi või näidise säilitab registripidaja.
Sordikaitsega seotud katsete läbiviimiseks.
Järelevalvet kaitsealuse sordi säilitamise üle teostab registripidaja sordi kaitse all oleku aja vältel.
Kaitsealuse sordi säilitamise järelevalve seisneb sordi ehtsuse ja sordi koostisosade ehtsuse kontrollimises kaitsealuse sordi omaniku esitatud kaitsealuse sordi säilitamist käsitleva informatsiooni ja dokumentide alusel, samuti kaitsealuse sordi seemne või paljundusmaterjaliga läbiviidavates laboratoorsetes, järelkontrolli- või teistes põldkatsetes.
Registripidaja nõudel ja määratud tähtajaks on kaitsealuse sordi omanik kohustatud esitama registripidajale kaitsealuse sordi säilitamist käsitlevat informatsiooni ja dokumente ning kaitsealuse sordi seemet või paljundusmaterjali.
Kui järelevalve tulemuste põhjal selgub, et kaitsealuse sordi omaniku poolt esitatud seemnest või paljundusmaterjalist kasvatatud taimede tunnused ei vasta sordiregistrisse kantud ametlikus sordikirjelduses kirjeldatud tunnustele ja standardproovist kasvatatud taimede tunnustele, loetakse, et sort ei ole säilinud selle esialgsel kujul.
Käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide kohaldamisel tekkinud vaidlused lahendatakse kohtus.
Registripidaja otsuste tõttu tekkinud vaidluste kohtueelseks lahendamiseks on mis tahes huvitatud isikul õigus esitada apellatsioone põllumajandusministri käskkirjaga moodustatud apellatsiooninõukogule.
Registripidaja ei saa pöörduda kohtu poole ega esitada apellatsioone oma otsuste kohta nende seaduspärasuse kontrollimiseks.
Apellatsiooninõukogu käib koos vastavalt vajadusele.
Apellatsiooninõukogul on õigus tunnistada registripidaja otsuseid seaduspärasteks või seadusvastasteks.
Registripidaja otsuse tunnistamisel seadusvastaseks on registripidaja kohustatud tegema uue otsuse.
Mis tahes huvitatud isikul on õigus pöörduda registripidaja otsuse vaidlustamiseks kohtu poole, sõltumata apellatsiooninõukogu otsusest.
Füüsilised isikud vastutavad käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumise eest haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1997, 66-68, 1109; 73, 1201; 81, 1361 ja 1362; 86, 1459 ja 1461; 87, 1466 ja 1467; 93, 1561, 1563, 1564 ja 1565; 1998, 2, 42; 17, 265; 23, 321) ja kriminaalkoodeksis (RT 1992, 20, 288; RT I 1997, 21/22, 353; 28, 423; 30, 472; 34, 535; 51, 824; 52, 833 ja 834; 81, 1361; 86, 1461; 87, 1466, 1467 ja 1468; 1998, 2, 42; 4, 62; 17, 265) sätestatud korras.
Õigus koostada juriidilisele isikule haldusõiguserikkumiste protokolli ja kohaldada halduskaristust vastavalt haldusõiguserikkumiste seadustikule on Taimetoodangu Inspektsiooni peadirektoril, tema asetäitjal ning riiklikul inspektoril.
Halduskohtunik võib määrata rahatrahvi käesoleva seaduse §-s 62 ettenähtud ulatuses.
Menetlus juriidilise isiku haldusõiguserikkumiste asjades toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Kaitsealuse sordi kasutamise eest ilma litsentsita - määratakse rahatrahv kuni 100 000 krooni.
Sordiehtsuse ja sordi säilitamise kontrollimisel.
Seoses sordikaitse taotlemisega või sordikaitsega väljastab registripidaja vajaduse korral välisriikide riiklikele asutustele nende taotlusel informatsiooni Eestis kaitse alla võetud sortide kohta.
Registripidaja on tuvastanud, et sort ei ole enam uudne käesoleva seaduse mõistes või on saanud tuntuks mõnel muul käesolevas seaduses sätestamata põhjusel.
Sordi kaitse alla võtmisel käesoleva paragrahvi alusel arvutatakse sordikaitse tähtaega päevast, millal sort sai tuntuks mõnel käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 kuni 3 nimetatud viisil.
Kui sort võetakse kaitse alla käesoleva paragrahvi kohaselt, kohustub sordi omanik kirjalikult piisava kehtivusajaga litsentse välja andma ja andma oma nõusoleku neid vajaduse korral pikendada, võimaldamaks sordi kasutamist.
Käesoleva seaduse jõustumisel loetakse sordid, millele tunnistus on välja antud endise NSV Liidu Põllumajandusministeeriumi poolt või sordikaitseseaduse (RT I 1994, 23, 385; 1996, 49, 953) alusel, tuntuks alates tunnistuse väljaandmise päevast.
Sordid, mille puhul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tunnistuse väljaandmisest ei ole möödunud 25 aastat, puukultuuride sortide puhul 30 aastat, loetakse registreerituks sordiregistri sordikaitsetaotluste tasandil ja neile kehtib ajutine kaitse kuni sordi kaitse alla võtmiseni käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras või kuni 2000. aasta 31. detsembrini.
Sordikaitsetaotluste, mis esitati enne käesoleva seaduse jõustumist ja mille menetlemine on pooleli käesoleva seaduse jõustumise ajal, menetlemist jätkatakse käesolevas seaduses sätestatud nõuete kohaselt.
Kaitsealuse sordi tunnistuseta sordid, mis käesoleva seaduse jõustumise ajal on riiklikes majanduskatsetes, kuuluvad kaitse alla võtmisele käesolevas seaduses sätestatud nõuete kohaselt neile käesolevas seaduses sätestatud sordi uudsuse nõuet kohaldamata.
Riiklike vahendite arvel aretatud ja enne 1998. aasta 1. juulit kaitse alla võetud sortide omanikuks on Eesti Vabariik.
Riik realiseerib ja täidab oma käesolevas seaduses sätestatud õigusi ja kohustusi põllumajandusministri poolt sorte kui riigivara haldama volitatud riigiasutuste kaudu.
Sordikaitseseadus (RT I 1994, 23, 385; 1996, 49, 953) tunnistatakse kehtivuse kaotanuks.
Kehtestada esimese etapi arstiabi korralduses üleminek jaoskonnaarsti põhimõttelt perearsti põhimõttele.
Kehtestada esimese etapi arstiabi andmise kord (juurde lisatud).
Maakonnaarstil kinnitada arsti nimistu ja korraldada selle alusel arstipraksis.
Pearaha arvutamise metoodika ja valemi kinnitab sotsiaalminister.
Piirkondlikel haigekassadel võtta uute lepingute sõlmimisel aluseks esimese etapi arstiabi andvale arstile kinnitatud nimistus registreeritud isikute arv.
Arstiabi esimesel etapil korraldatakse piirkondlikul põhimõttel kinnitatud arsti nimistu alusel (edaspidi nimistu).
Esimese etapi arstiabi on ambulatoorne arstiabi, mida annavad perearst, üldarst ja lastearst koos teiste neid abistavate meditsiinitöötajatega.
Esimese etapi arstiabi andva arsti põhiülesandeks on nimistusse registreeritud isikute tervise edendamine ning haiguste, vigastuste ja mürgistuste ennetamine ning tervisehäiretega isikutele arstiabi andmine ja nende tervise taastamine, arstiabi järjepidevuse tagamine ning arsti ja patsiendi vahelise kontakti tihendamine.
Perearstipraksis on kohaliku omavalitsusüksuse tervishoiualaste kohustuste täitmist ja esimese etapi arstiabi andmist hõlmav perearsti erialane tegevus maakonnaarsti poolt kehtestatud piirkonnas ja kinnitatud nimistu alusel.
Perearstipraksise aluseks on kohaliku omavalitsuse ja perearsti vaheline leping.
Perearstipraksisele korraldab vajadusel konkursi maakonnaarst, kusjuures üld- ja lastearstipraksis on võrdsustatud perearstipraksisega käesoleva korra punktis 6 sätestatud tingimustel.
Perearstipraksise põhimõttel võivad tegutseda ka üldarstid ja lastearstid, kui nad on hiljemalt kahe aasta jooksul käesoleva määruse jõustumisest astunud perearsti tööalase koolituse kursusele Tartu Ülikoolis.
Haigekassa perearst on füüsilisest isikust ettevõtja, kellel on perearstipraksis ja leping piirkondliku haigekassaga.
Haigekassa perearst võib moodustada perearstikeskuse, kus töötavad töölepinguseaduse alusel tööle võetud teised arstid, õendusalatöötajad ja abipersonal.
Perearst lähtub oma tegevuses sotsiaalministri kinnitatud perearsti ametijuhendist.
Nimistute arvu maakonnas määrab maakonnaarst.
Nimistu keskmine suurus esmatasandi arstiabi andva ühe arsti kohta on 1900 isikut, millest maakonnaarst võib lubada kõrvalekaldeid ±400 isikut, sõltuvalt piirkonna eripärast (saared, ääremaa).
Maakonnaarst võib nimistu sulgeda, kui nimistusse registreerunud isikute arv ületab 2300 piiri.
Nimistutesse registreerumise kuulutab välja kohalik omavalitsusüksus ajakirjanduse kaudu, näidates ära pere-, üld- ja lastearsti nime, registreerumise alguse ja lõpu ning registreerumise koha ja viisi.
Haigekassakaardi või pensionitunnistuse number.
Mitteregistreerunud isikud lülitab nimistusse maakonnaarst kohaliku omavalitsusüksuse ettepanekul.
Nimistute võrdlemise ja korrastamise korraldab maakonnaarst Sotsiaalministeeriumi kehtestatud metoodika alusel.
Nimistud kinnitab maakonnaarst ja esitab need piirkondlikule haigekassale 1. detsembriks.
Kõigil registreerunud isikutel on õigus ennast teise nimistusse ümber registreerida iga aasta oktoobrikuu jooksul.
Ümberregistreerumise koha ja korra määrab kohalik omavalitsusüksus ning teatab sellest ajakirjanduse kaudu hiljemalt 1. septembriks.
Seoses elukoha muutumisega toimub ümberregistreerumine isikule sobival ajal käesoleva korra punkti 16 kohaselt.
Esimese etapi arstiabi andev arst, tervishoiuasutus sõlmib kohaliku omavalitsusüksusega lepingu.
Lepingust tulenevate ülesannete täitmiseks vajaminevate vahendite (hooned, inventar, kommunaalkulud) allikad ja kasutamise kord.
Piirkondlikud haigekassad sõlmivad esimese etapi arstiabi andvate arstide ja tervishoiuasutustega lepingud, lähtudes kinnitatud nimistusse kantud ravikindlustusega hõlmatud isikute arvust ja rahastamise muudest alustest.
Lepingu lahutamatuks lisaks on kinnitatud nimistu.
Kehtestada pakkumiste esitamise minimaalseks tähtajaks asjade ostmisel ja teenuste tellimisel 14 päeva ning ehitustööde tellimisel 30 päeva.
Pakkumiste esitamise tähtaeg algab nende väljakuulutamisest Riigihangete Ameti poolt väljaantavas „Riigihangete Bülletäänis“.
Kehtestada ostja poolt pakkumise kutse dokumentides esitatud tingimuste muutmise tähtajaks pool pakkumiste esitamise tähtajast.
Tunnistada kehtetuks Vabariigi Valitsuse 30. septembri 1997. a määrus nr 184 „Riigihanke pakkumiste esitamise tähtaegade kehtestamine“ (RT I 1997, 72, 1191).
Palgaseadus määrab kindlaks töölepingu alusel töötavate isikute töötasustamise ning neile töötasuga seotud tagatiste andmise ja hüvituste maksmise õigusliku korralduse.
Palgaseaduse rakendamise erisused majandusharudes (tegevusaladel) määratakse kindlaks seadustega või Vabariigi Valitsuse määrustega.
Avalikele teenistujatele laieneb käesolev seadus niivõrd, kuivõrd avalikku teenistust reguleeriva või muu seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Palk on tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel.
Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest.
Põhipalk on töölepingus või õigusaktis kindlaks määratud tunni-, päeva-, nädala- või kuupalgamäära alusel arvutatud palk.
Seaduses, haldusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel maksab tööandja töötajale peale põhipalga lisatasu või juurdemakseid.
Lisatasu on summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel.
Juurdemakse on summa, mida tööandja maksab töötajale selleks, et tagada talle ettenähtud palgatase ja hüvitada võimalik palga vähenemine.
Keskmine palk on töötajal teatud aja jooksul teenitud palga kogusummast arvutatav keskmine tasu mingi ajaühiku (tunni, päeva, nädala, kuu vms.) kohta.
Keskmise palga arvutamise kord sätestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Palga alammäär on Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kindlale ajaühikule (tunnile, päevale, nädalale, kuule vms.) vastav palga suurus, millest madalamas ei ole lubatud kokku leppida töötamisel täistööajaga.
Palgatingimustena käsitatakse käesolevas seaduses palgamäärasid, töötajale makstavaid lisatasusid ja juurdemakseid, palga arvutamise viise ja maksmise korda.
Töötaja palgatingimused ja nende muudatused määratakse kindlaks töölepingus.
Töölepingus kokkulepitud palgatingimusi on lubatud muuta ainult poolte kokkuleppel.
Palka korraldavate seaduste, valitsuse määruste, kollektiivlepingu või töölepingu muutumisel on tööandja kohustatud muutma töötajate palgatingimusi hiljemalt ühe kuu möödumisel, kohaldades neid õigusakti kehtima hakkamise päevast.
Keelatud on palka suurendada või vähendada olenevalt töötaja soost, rahvusest, nahavärvist, rassist, emakeelest, sotsiaalsest päritolust, ühiskondlikust seisundist, varasemast tegevusest, usulistest, poliitilistest või muudest veendumustest ja suhtumisest kaitseväeteenistuskohustusse.
Keelatud on palka vähendada olenevalt perekonnaseisust, perekondlikest kohustustest, kuuluvusest kodanike ühendustesse ning töötajate või tööandjate huvide esindamisest.
Keelatud on kehtestada eri soost töötajatele sama või võrdväärse töö eest erinevaid palgatingimusi.
Tööandja on töötaja nõudmisel kohustatud tõendama, et ta on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud põhimõtet järginud ja eeliste andmine on tingitud soost sõltumatutest objektiivsetest asjaoludest.
Töötajal on õigus nõuda selgitusi palga arvutamise aluste kohta.
Töötajal on õigus nõuda sama või võrdväärse töö eest võrdset tasustamist ning võrdse tasustamise põhimõtte rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.
Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestatakse ebavõrdse tasustamise kestust, ulatust ja laadi.
Tööandja on kohustatud teavitama töötajat tööle võtmisel võrdse tasustamise õiguslikust regulatsioonist.
Töötajale arvutatakse ja makstakse palka rahas.
Kollektiivlepingus või töölepingus võib töötajale ette näha seaduses kehtestatuga võrreldes soodsamad palgatingimused.
Tööandja on kohustatud andma töötaja soovil andmeid temale arvutatud ja makstud või maksmisele kuuluva palga kohta.
Palga maksmisel on tööandja kohustatud andma töötajale kirjaliku teatise talle arvutatud palga koostisosade (põhipalga, lisatasude, preemia ja juurdemaksete), samuti tema palgast kinnipeetud summade, sellest makstud maksude ja tema nimel tehtud sissemaksete kohta.
Tööandjal ei ole õigust ilma töötaja nõusolekuta või seadusest tuleneva aluseta avaldada andmeid töötajale arvutatud, makstud või maksmisele kuuluva palga kohta, samuti palgatingimuste kohta.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 toodud keeld ei kehti korruptsioonivastase seaduse (RT I 1999, 16, 276; 87, 791; 2000, 25, 145; 2001, 58, 357) §-s 4 nimetatud ametiisikute palga kohta ning neil juhtudel, kui andmeid nõuab kohus, prokuratuur, kohtueelse uurimise asutus, Maksuamet, Riigikontroll, Statistikaamet või Tööinspektsioon, samuti seadusega ettenähtud juhtudel.
Korruptsioonivastase seaduse §-s 4 nimetatud ametiisikute palga kohta andmete avalikustamise korra ja tingimused kehtestab rahandusminister.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 1 sätestatut rakendatakse samuti korruptsioonivastase seaduse §-s 4 nimetatud riigi, kohaliku omavalitsuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku osalusega äriühingu juhatuse või nõukogu liikmele, riigi- või munitsipaalvara või muu avalik-õigusliku juriidilise isiku vara üleandmist otsustava organi liikmele makstavate tasude suhtes.
Tööandjal on õigus avaldada töötajate rühmade (mitte vähem kui viis töötajat) palgaandmeid.
Tööandja kehtestab palgamäärad vastavalt tööde erinevusele ja töötingimustele, lähtudes tööandja ja töötajate vahel sõlmitud kollektiivlepingust.
Töötaja palgamäär määratakse kindlaks töölepingu sõlmimisel poolte kokkuleppel.
Palgamäära muudetakse poolte kokkuleppel, samuti palga alammäära muutmise korral, kui kehtestatud palga alammäär osutub madalamaks Vabariigi Valitsuse poolt või kollektiivlepinguga kehtestatust.
Tööandja kehtestab palgasüsteemid (tehtud töö eest tasu arvutamise viisid), arvestades sõlmitud kollektiivlepinguid.
Kui töötaja teeb talle kindlaksmääratud töö ajal tööandja taotlusel töölepingus ettenähtuga võrreldes lisatööd, suurendatakse tema palka või makstakse talle lisatasu poolte kokkuleppega kindlaksmääratud suuruses.
Kui töötaja teeb kokkuleppel tööandjaga tööd, mida tööleping ette ei näe, ja töötaja on vabastatud selleks ajaks oma töölepingujärgsete tööülesannete täitmisest, makstakse talle selle töö eest tasu poolte kokkuleppel.
Ületunnitöö eest lisatasu maksmine või hüvitamine vaba aja andmisega määratakse kindlaks poolte kokkuleppel.
Ületunnitöö iga tunni eest töötajale makstav lisatasu ei tohi olla väiksem kui 50% selle töötaja tunnipalga määrast.
Töötaja graafikuväline töötamine temale ettenähtud puhkepäevadel hüvitatakse poolte kokkuleppel kas rahas või vaba aja andmisega.
Puhkepäeval töötamise hüvitamisel rahas makstakse töötajale puhkepäeval tööl oldud aja eest lisatasu vähemalt 50% tema palga määrast.
Puhkepäeval töötamise hüvitamisel vaba aja andmisega tasutakse puhkepäeval tehtud töö eest nagu tavalisel tööpäeval tehtud töö eest.
Riigipühal tehtud töö eest makstakse vähemalt kahekordselt, olenemata sellest, kas töötati graafikukohaselt või graafikuväliselt.
Kui vahetus algab riigipühaeelsel päeval ja lõpeb riigipühal või algab riigipühal ja lõpeb riigipühajärgsel päeval, tasustatakse tööd sellises vahetuses nagu riigipühal.
Töötaja soovil võib tööandja hüvitada riigipühal graafikuvälist töötamist vaba aja andmisega tööl oldud aja ulatuses.
Sel juhul tasustatakse riigipühal tehtud tööd nagu tööd tavalisel tööpäeval.
Töö eest õhtusel ajal (kella 18-st kuni 22-ni) või öösel (kella 22-st kuni 6-ni) makstakse töötajale lisatasu või suurendatakse põhipalka vastavalt poolte kokkuleppele.
Lisatasu iga töötunni eest õhtusel ajal ei tohi olla väiksem kui 10% ja öösel väiksem kui 20% töötaja tunnipalga määrast.
Kui töötaja ei täida tööülesannet oma süül, makstakse talle tasu vastavalt tehtud tööle.
Ajapalgalisel töötajal, kes ei tööta normeeritud tööülesannete alusel, ei vähendata ajapalgamäära tööülesande täitmata jätmise eest tingimusel, et ta on täitnud tööaja normi.
Kui töötaja ei saa täita tööülesannet temast olenemata asjaoludel, maksab tööandja väljateenitud palgale juurde ulatuses, millega palgaarvestusaja jooksul tööl oldud aja eest oleks tagatud töölepingus kokkulepitud palgamäär.
Praagiks loetakse töö või toodang, mis ei vasta tööandja poolt kehtestatud kvaliteedinõuetele.
Täielik praak on töö või toodang, mis ei kõlba üldse kasutamiseks ettenähtud otstarbel ja mida pole võimalik või majanduslikult otstarbekas kasutamiskõlblikuks muuta.
Osaline praak on töö või toodang, mida mõningate mööndustega on võimalik ettenähtud otstarbel kasutada või mida on võimalik ja otstarbekas täiendava töötlusega kasutamiskõlblikuks muuta.
Praaki põhjustada võivate asjaolude ilmnemisel, samuti praagi tekkimisel on töötaja kohustatud sellest viivitamatult teatama tööandjale või tema esindajale.
Selle kohustuse täitmata jätmise korral loetakse praak tekkinuks töötaja süül.
Kui töötaja teatas käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud asjaoludest tööandjale või tema esindajale, too aga andis korralduse tööd jätkata, tasutakse töötajale edasise praagi eest nagu kvaliteetse toodangu (töö) eest.
Töötaja süül tehtud täieliku praagi eest tasu ei maksta.
Töötaja süül tehtud osalise praagi eest makstakse tasu alandatud määral, sõltuvalt töö tulemuse kõlblikkuse astmest.
Kui töötamisel praagi tekkimises vastavalt käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes kirjeldatud juhtudel pole süüdi töötaja, makstakse talle tasu selle töö tegemiseks ettenähtud aja eest vähemalt töölepingus kokkulepitud palgamäära ulatuses.
Töötaja süül tekkinud tööseisaku aja eest talle tasu ei maksta.
Kui töötaja ei ole süüdi tööseisaku tekkimises ja on teatanud tööseisakut esile kutsuda võivatest asjaoludest ning tööseisaku algusest tööandjale või tema esindajale, maksab tööandja talle tööseisaku aja eest tasu kollektiiv- või töölepingus ettenähtud ulatuses, kuid mitte vähem töölepingus kokkulepitud palgamäärast.
Töötaja alatiseks üleviimisel teisele, vähemtasustatavale tööle või ümberpaigutamisel teisele töötamiskohale tööandja algatusel, kui selle tõttu väheneb töötaja palk temast mitteolenevatel põhjustel, säilitatakse töötajale keskmine palk ühe kuu jooksul, arvates üleviimise või ümberpaigutamise päevast.
Töötaja ajutise üleviimise korral teisele tööle tootmishädavajaduse tõttu makstakse töötajale palka töö järgi, kuid mitte vähem keskmisest palgast endisel tööl.
Töötajale, kes ei ole süüdi tööseisaku tekkimises, makstakse teisel tööl palka töö järgi, kuid mitte vähem keskmisest palgast endisel tööl, kui ta täidab tööülesandeid ettenähtud mahus.
Töötajale, kes ei täida teisel tööl tööülesandeid ettenähtud mahus temast mitteoleneval põhjusel, makstakse palka töö järgi, kuid mitte vähem kokkulepitud palgamäärast endisel tööl.
Töötajale, kes on süüdi tööseisaku tekkimises või kes ei täida tööülesandeid ettenähtud mahus, makstakse teisel tööl palka töö järgi.
Maanteeveo mootorsõiduki juhile on keelatud arvutada ja maksta nii põhipalka kui ka lisatasu läbitud kilomeetrite ning veetud kaubakoguse alusel.
Erandina võib läbitud kilomeetreid või kaubakogust arvesse võtta lisatasu maksmisel, kui selle arvutamise viis, tingimused ja määrad on sellised, mis ei soodusta ohutu liikluse nõuete eiramist ning on kollektiivlepingus ette nähtud.
Lapse toitmiseks töötajale seadusega ettenähtud vaheaegade eest säilitatakse töötajale keskmine palk riigieelarve vahenditest Sotsiaalministeeriumi eelarve kaudu sotsiaalministri kehtestatud korras.
Rasedale, kellele tööandja on kohustatud andma arsti otsuses näidatud vaba aega sünnituseelseks läbivaatuseks, säilitatakse töötaja keskmine palk.
Töötajale, kes seoses oma tööga on kohustatud läbima tervisekontrolli, säilitab tööandja tervisekontrolli läbiviimise aja eest töötaja keskmise palga.
Tasemekoolitusega seotud õppepuhkusel viibivale töötajale säilitab tööandja vastavalt täiskasvanute koolituse seaduse (RT I 1993, 74, 1054; 1998, 71, 1200; 1999, 10, 150; 60, 617) § 8 5. lõikele keskmise palga 10 päevaks ja maksab ülejäänud õppepuhkuse päevade eest palka vähemalt kehtiva palga alammäära ulatuses.
Tööalase koolitusega seotud õppepuhkusel viibivale töötajale säilitab tööandja vastavalt täiskasvanute koolituse seaduse § 8 6. lõikele keskmise palga vähemalt 14 päevaks aastas.
Töölähetusse saadetud töötajale säilitatakse töökoht ja tagatakse keskmine palk.
Makstakse päevaraha teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest.
Töölähetuse hüvituste ja päevaraha alammäärad ning maksmise tingimused määrab kindlaks Vabariigi Valitsus.
Lähetataval on õigus nõuda tööandjalt avanssi lähetuskulude katteks lähetuskulude ligikaudses suuruses.
Avansi mittesaamisel võib lähetatav keelduda lähetusest.
Tööraamatu andmisega ja lõpparve maksmisega viivitamise aja eest on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitist keskmise palga ulatuses Eesti Vabariigi töölepingu seaduses (RT 1992, 15/16, 241; 1993, 10, 150; RT I 1993, 26, 441; 1995, 14, 170; 16, 228; 1996, 3, 57; 40, 773; 45, 850; 49, 953; 1997, 5/6, 32; 1998, 111, 1829; 1999, 16, 276; 60, 616; 2000, 25, 144; 51, 327; 57, 370; 102, 669; 2001, 17, 78; 42, 233) sätestatud korras.
Kui riiklike või omavalitsuslike ülesannete täitmine seaduse või haldusakti kohaselt toimub tööajal, on tööandja kohustatud vabastama töötaja tööst nende kohustuste täitmise ajaks.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes ettenähtud tööst vabastamise tõttu kaotatud töötasu hüvitab töötajale vastav riigi- või kohaliku omavalitsuse organ töötaja keskmise palga ulatuses, kui seaduse või kollektiivlepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Palgaarvestusaeg, palga maksmise kord ja tähtajad määratakse kindlaks kollektiivlepingus, töösisekorra eeskirjas või töölepingus.
Palka makstakse vähemalt üks kord kuus.
Palka makstakse töötajale töökohas ja tööajal, välja arvatud, kui palk või selle osa kantakse töötaja kirjaliku avalduse alusel töötaja poolt osutatud pangakontole või kui kollektiiv- või töölepingus ei ole kokku lepitud teisiti.
Palga või selle osa ülekandmise kulud kannab tööandja, kui ei ole kokku lepitud teisiti.
Tööandja on kohustatud töötaja kirjaliku avalduse alusel palga või selle osa üle kandma töötaja poolt näidatud pangakontole.
Palk arvutatakse kogu palgaarvestusaja kestel tehtud ja tööandja poolt vastuvõetud töö eest.
Töö eest, mille tegemine ületab palgaarvestusaja, makstakse palka võrdeliselt töö valmiduse astmega, kuid mitte vähem, kui on töölepingus kokkulepitud palgamäära alusel tööl oldud aja eest arvutatud palk.
Tööandja on kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad.
Kui töötaja ei saanud töölepingu lõppemise päeval lõpparvet vastu võtta, on tööandja kohustatud maksma lõpparve viie päeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast.
Kui palgapäev langeb puhkepäevale, on tööandja kohustatud töötajale palga maksma või üle kandma töötaja pangakontole puhkepäevale eelneval tööpäeval.
Kui töötajale ei ole palka või hüvitust arvutatud või neid on arvutatud vähem, on töötajal õigus esitada nõue individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses (RT I 1996, 3, 57; 2000, 25, 144) ettenähtud korras.
Palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest maksab tööandja töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast.
Muid seadusega ettenähtud summasid.
Tööandja võib töötaja palgast kinni pidada tööandjale tähtajaks tagastamata avansse, töötajale arvutusvea tõttu liigselt makstud summasid ja töötaja eelneval kirjalikul nõusolekul töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitamise summasid.
Kõigi palgale pööratud nõuete alusel kinnipidamise korral peab töötajale maksmiseks või tema pangakontole ülekandmiseks jääma vähemalt summa, mis vastab 80%-le riigi poolt kehtestatud palga alammäärast.
Palga piisamatuse korral rahuldatakse nõuded seaduses ettenähtud järjekorras.
Töölepingu lõpetamisel töötajale töölepingu seaduse §-de 82 lg. 2, 84 lg. 1, 87 lg. 2, 90, 110 lg. 3 ja 113 lg. 3 või täiendavalt kollektiivlepingu alusel tööandja poolt makstavatest hüvitustest on lubatud kinni pidada seadusega kehtestatud maksud, käesoleva paragrahvi 1. lõike punktis 2 ja 2. lõikes nimetatud tasu väljatöötamata puhkusepäevade eest ja tagastamata avansid.
Kui tööandja on töötajale arvutusvea tõttu maksnud palka või hüvitust ettenähtust rohkem, on tal õigus rohkem makstud summad töötajalt kinni pidada kolme kuu jooksul, arvates nende maksmise või töötaja pangakontole ülekandmise päevast, kui töötaja ei vaidle nende kinnipidamise aluse või suuruse vastu.
Muudel põhjustel töötajale ekslikult makstud või tema pangakontole ülekantud summad tagasinõudmisele ei kuulu, välja arvatud juhul, kui maksmise aluseks olid töötaja poolt teadvalt esitatud valeandmed või võltsitud dokumendid.
Teadvalt esitatud valeandmete või võltsitud dokumentide alusel liigselt makstud summasid on tööandjal õigus tagasi nõuda seaduses ettenähtud aja jooksul.
Käesoleva seaduse kohaldamisel tööandja ja töötaja vahel tekkinud vaidlused lahendatakse individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses ettenähtud korras.
Käesoleva seaduse jõustumisel tunnistatakse kehtetuks Eesti NSV töökoodeksi §-d 80, 81, 83-106, 108-118, 120-124, 164, 185 ja 186 (ENSV Teataja 1972, 28, 1; 1980, 31, 491; 1981, 25, 360; 1984, 16, 178; 1986, 11, 143; 1987, 4, 38; 1988, 30, 376).
Vabariigi Valitsusel on õigus anda määrusi käesoleva seaduse alusel ja täitmiseks.
Määrus kehtestatakse „Toiduseaduse“ (RT I 1999, 30, 415; 58, 608) paragrahvi 15 lõike 2 ja paragrahvi 38 lõike 5 alusel.
Määrus sätestab erinõuded külmutatud toidutoorme ja toidu (edaspidi toit), mis on läbinud külmutamisprotsessi ning mille lõplik temperatuur säilib kogu toidu ulatuses miinus 18 °C juures või sellest madalamal temperatuuril, käitlemise ja märgistamise kohta.
Kui „Toiduseaduse“ paragrahvi 26 lõike 4 alusel on kehtestatud toiduhügieeni tagamiseks vajalikud eeskirjad ning nendes on sätestatud nõuded külmutatud toidu käitlemise kohta, siis peab käitleja järgima nimetatud eeskirjades sätestatud nõudeid.
Määrust ei kohaldata jäätise ja toidujääde käitlemise kohta.
Külmutatud toidu valmistamiseks kasutatav toit peab olema nõuetekohane, värske ja riknemistunnusteta.
Toidu ohutuse tagamiseks ning keemiliste, biokeemiliste ja mikrobioloogiliste protsesside pidurdamiseks toidus peab külmutamine toimuma selleks ettenähtud külmutamisseadmes võimalikult kiiresti.
Külmutamise käigus peab külmutatav toit läbima jääkristallide moodustumise etapi võimalikult kiiresti ning saavutama kogu toidu ulatuses püsiva temperatuuri, mis on miinus 18 °C või sellest madalam.
Toiduga kokkupuutuvad külmutusained peavad olema piisavalt inertsed ning nendest ei tohi migreeruda toidule koostisosi sellises koguses, mis võiks ohustada inimese tervist, saastata toitu või halvendada selle omadusi.
Toidu külmutamise käigus võivad toiduga otseselt kokku puutuda õhk, lämmastik ja süsinikdioksiid.
Külmutatud toidu valmistaja või pakendaja peab tarbija jaoks külmutatud toidu pakendama sobivasse müügipakendisse, mis kaitseb toitu mikrobioloogilise või muu saastumise ning kuivamise eest.
Külmutatud toitu peab säilitama nii, et külmutatud toidu temperatuur on kogu toidu ulatuses miinus 18 °C või madalam.
Kui külmutatud toidu temperatuuri lühiajaline tõus on tehnilistel põhjustel vältimatu, on see lubatud juhul, kui ei halvene toidu omadused ning rangelt on arvestatud toidu ohutust.
Külmutatud toidu hoiuruumi paigutamise, külmletti asetamise või muude käitlemisest tulenevate vajaduste tõttu võib temperatuur külmutatud toidu pinnal tõusta lühiajaliselt mitte rohkem kui 3 °C võrra.
Külmutatud toidu hoiuruume ning säilitamis- ja müügiseadmeid ei tohi kasutada toidu külmutamiseks.
Külmutatud toidu hoiuruumides ning säilitamis- ja müügiseadmetes, sealhulgas külmlettides, peab olema tagatud külmutatud toidu nõuetekohane temperatuur ja selle säilimine.
Külmutatud toidu hoiuruumis peab olema pidevalt või korrapäraste ajavahemike järel õhutemperatuuri registreeriv mõõtevahend.
Kaupluse ja toitlustusettevõtte hoiuruumis, mille maht on väiksem kui 10 kuupmeetrit ning kus hoitakse külmutatud toitu, võib kasutada selgesti nähtavat ja jälgitavat õhutemperatuuri mõõtevahendit, mis ei registreeri näitusid.
Külmutatud toidu müügiseadmetes, sealhulgas külmlettides, ja teisaldatavates säilitusseadmetes peab kasutama vähemalt üht selgesti nähtavat ja jälgitavat õhutemperatuuri mõõtevahendit, mis ei registreeri näitusid.
Lahtises külmletis peab õhutemperatuuri mõõtevahend asuma külmleti avatud siseküljel ning kõrgusel, mis vastab leti maksimaalsele täiteastmele.
Temperatuurinäidud peavad olema külmutatud toidu käitleja poolt dateeritud, registreeritud ja säilitatud vähemalt ühe aasta jooksul või kauem, sõltuvalt toidu säilimisajast.
Külmutatud toidu veovahendites peab olema tagatud külmutatud toidu nõuetekohane temperatuur ja selle säilimine.
Külmutatud toidu veovahendeid ei tohi kasutada toidu külmutamiseks.
Külmutatud toidu veol võib temperatuur külmutatud toidu pinnal tõusta lühiajaliselt mitte rohkem kui 3 °C võrra.
Külmutatud toidu veovahendis peab olema pidevalt või korrapäraste ajavahemike järel õhutemperatuuri registreeriv mõõtevahend.
Lõigetes 3 ja 4 nimetatud nõudeid ei kohaldata veo kohta raudteel.
Juhise „Pärast sulatamist uuesti mitte külmutada“ või „Sulanud toitu uuesti mitte külmutada“ või muu sama tähendusega väljendi.
Valmistaja või pakendaja nimi, aadress ja asukoht.
Kuni 1. jaanuarini 2001. a võib jätkata külmutatud toidu valmistamist, pakendamist ja märgistamist käesoleva määruse nõuetele mittevastavalt, kuid kooskõlas teiste kehtivate toidu käitlemist reguleerivate õigusaktidega.
Enne 1. jaanuari 2001. a valmistatud, pakendatud ja märgistatud külmutatud toitu võib turustada kuni kauba lõppemiseni.
Kuni 1. jaanuarini 2002. a on lubatud paragrahvi 3 lõikes 2 ja paragrahvi 4 lõikes 2 sätestatu asemel külmutatud toidu pinnal temperatuuri lühiajaline tõus 6 °C võrra.
Määruses on arvestatud Euroopa Ühenduse direktiivide 89/108/EMÜ (EÜT L 40, 11.02.1989, lk 34) ja 92/1/EMÜ (EÜT L 34, 11.02.1992, lk 28) nõudeid.
Käibemaksu objekt on käesoleva seaduse §-s 4 sätestatud maksustatav käive.
Käibemaksu rakendatakse lisandunud väärtuse maksuna, välja arvatud käesolevast seadusest tulenevatel erijuhtudel.
Käibemaksukohustuslane (edaspidi maksukohustuslane) on isik, kaasa arvatud avalik-õiguslik juriidiline isik, või riigi-, valla- või linnaasutus (edaspidi isik), kellel tekib maksustatav käive ettevõtluse tulemusena, sealhulgas Eestis ettevõtlusega tegelev mitteresident tulumaksuseaduse (RT I 1999, 101, 903; RT I 2001, 11, 49; 16, 69; 50, 283; 59, 359; 79, 480; 91, 544; 2002, 23, 131) tähenduses ja Eestisse teenust importiv isik.
Riigi-, valla- või linnaasutus on maksukohustuslane sellise maksustatava käibe osas, mida saab teostada ka maksukohustuslane, kes ei ole riigi-, valla- ega linnaasutus.
Maksukohustuslane peab maksma käibemaksu pärast seda, kui ta on käesoleva seaduse § 9 kohaselt registreeritud maksukohustuslasena.
Maksukohustuslasena registreerimata isik tehingult, mille kohta ta on esitanud arve või muu müügidokumendi, millele ta on märkinud käibemaksusumma.
Ettevõtlus käesoleva seaduse tähenduses on isiku iseseisev majandustegevus, mille tulemusena toimub tasuline või tasuta kauba võõrandamine või teenuse osutamine.
Kauba andmine ja teenuse osutamine maksukohustuslase poolt oma töötajale, teenistujale või juhtimis- või kontrollorgani liikmele ning teenuse ja ettevõtluses kasutatava vara hulka kuuluva kauba kasutamine maksukohustuslase või tema töötaja, teenistuja või juhtimis- või kontrollorgani liikme poolt ettevõtlusega mitteseotud otstarbel, kui maksukohustuslane on selle kauba või teenuse sisendkäibemaksu käesoleva seaduse § 20 kohaselt oma käibemaksust maha arvanud.
Debitoorse võlgnevuse müügist.
Kaup käesoleva seaduse tähenduses on asi, loom ning elektri- ja soojusenergia.
Teenus käesoleva seaduse tähenduses on selline ettevõtluse korras osutatav hüve või võõrandatav õigus, mida käesoleva paragrahvi lõikes 3 ei ole nimetatud.
Kasutusrenti käsitatakse käesoleva seaduse tähenduses teenuse osutamisena ja kapitalirenti kauba võõrandamisena.
Kapitalirendina käsitatakse tehingut, mille puhul rendilepingus on sätestatud kauba väljaostmisel selle omandiõiguse üleminek rentnikule.
Muudel juhtudel käsitatakse tehingut kasutusrendina.
Käesoleva seaduse § 18 lõikes 3 nimetatud kauba või teenuse käive, mille maksustatavale väärtusele on registreeritud maksukohustuslane lisanud käibemaksu.
Pakettreisi müümine Eestist välisriiki suunduvale turistile tema teenindamiseks väljaspool Eesti tolliterritooriumi.
Kauba või teenuse eksporti tõendavad dokumendid kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel rahandusminister määrusega.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktid 5 ja 6 kehtivad 2003. aasta 31. detsembrini.
Alates 2004. aasta 1. jaanuarist kohaldatakse reisikorraldaja või reisibüroo teenuse maksustamisel käesoleva seaduse § 33 sätteid.
Käesoleva seaduse § 18 lõike 2 punktis 5 nimetatud teenus või kindlustusteenus, mille hulka arvatakse ka edasikindlustus.
Eesti Euroopa Liiduga liitumisest alates ei käsitata teenuse impordina transpordivahendi üürimist, rentimist või kasutusvaldusse võtmist mitteresidendilt.
Ehitatakse, hinnatakse või hooldatakse Eestis asuvat kinnisasja või osutatakse teenust Eestis asuva kinnisasja võõrandamiseks või selle ehitamise ettevalmistamiseks või korraldamiseks.
Käesoleva lõike punktis 2, 3 või 4 nimetamata teenuse osutaja asukoht või püsiv tegevuskoht, mille kaudu teenust osutatakse, asub Eestis, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul.
Mitteresidendile, välja arvatud mitteresidendi Eestis asuvale püsivale tegevuskohale osutatavad käesoleva seaduse § 6 lõike 3 punktides 1-8 nimetatud teenused.
Eesti Euroopa Liiduga liitumisest alates loetakse Eesti maksukohustuslase poolt transpordivahendi mitteresidendile üürile, rendile või kasutusvaldusse andmise käibe tekkimise kohaks Eesti.
Käesoleva seaduse § 3 lõike 1 punktis 2 nimetatud juhul kauba andmine või teenuse osutamine maksukohustuslase poolt oma töötajale, teenistujale või juhtimis- või kontrollorgani liikmele ning teenuse kasutamine või ettevõtluses kasutatava vara hulka kuuluva kauba kasutuselevõtmine maksukohustuslase või tema töötaja, teenistuja või juhtimis- või kontrollorgani liikme poolt ettevõtlusega mitteseotud otstarbel.
Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt on käibe tekkimise ajaks kauba või teenuse eest osaline või täielik maksmine, on käive tekkinud makstud osa ulatuses.
Kauba või teenuse eest mitmes osas maksmise puhul käibe tekkimise aja määramise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel rahandusminister määrusega.
Kauba või teenuse harilikust väärtusest madalama hinnaga võõrandamiseks riigi-, valla- või linnaeelarvest sihtotstarbelise toetuse saamist ei käsitata selle kauba või teenuse eest maksmisena.
Teenus, mille osutamine kestab kauem kui maksustamisperiood, loetakse osutatuks maksustamisperioodil, mil selle teenuse osutamine lõpeb.
Samale ostjale teenuste osutamisel või kaupade võõrandamisel regulaarselt, samuti kauba kapitalirendile andmise korral, loetakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud toimingu sooritamise ajaks maksustamisperiood, mil lõpeb ajavahemik, mille kohta arve esitatakse või mille kestel saadud kaupade või teenuste eest on kokku lepitud tasumine.
Kui maksukohustuslase maksustatav käive, välja arvatud kauba import, ületab kalendriaasta algusest arvates 250 000 krooni, on ta kohustatud nimetatud suuruses maksustatava käibe tekkimise päevast alates 10 kalendripäeva jooksul esitama oma elu- või asukohajärgsele Maksuameti kohalikule asutusele (edaspidi Maksuamet) avalduse enda registreerimiseks maksukohustuslasena.
Maksuamet registreerib maksukohustuslase ja kannab tema andmed maksukohustuslaste registrisse (edaspidi registreerimine) nimetatud suuruses maksustatava käibe tekkimise kuule järgneva kuu esimese päeva seisuga.
Kui maksukohustuslase maksustatav käive ei ületa kalendriaastal käesoleva paragrahvi lõikes 1 toodud piirmäära või kui maksustatavat käivet ei ole veel tekkinud, registreerib Maksuamet maksukohustuslase tema sellekohase avalduse alusel.
Selline maksukohustuslane registreeritakse avalduse esitamise kuule järgneva kuu esimese kuupäeva seisuga.
Registreerimiseks avalduse esitamisel peab füüsiline isik, samuti juriidilise isiku või riigi-, valla- või linnaasutuse esindaja esitama isikut tõendava dokumendi.
Juriidilise isiku või riigi-, valla- või linnaasutuse lepinguline esindaja peab koos isikut tõendava dokumendiga esitama ka volitust tõendava dokumendi.
Maksuamet teeb maksukohustuslase registreerimise kohta otsuse ja edastab selle maksukohustuslasele 10 kalendripäeva jooksul avalduse saamise päevast arvates.
Kui Maksuametil on andmeid, et maksukohustuslasel on tekkinud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud suuruses maksustatav käive, kuid ta ei ole registreerimisavaldust samas lõikes sätestatud tähtaja jooksul esitanud, registreerib Maksuamet maksukohustuslase nimetatud suuruses maksustatava käibe tekkimise kuule järgneva kuu esimese päeva seisuga oma algatusel.
Kui Maksuamet tuvastab pärast maksukohustuslase registreerimist, et avaldus on esitatud ettenähtust hiljem ning maksukohustuslane oleks pidanud hakkama registreeritud maksukohustuslase käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 sätestatud kohustusi täitma enne Maksuameti otsuses nimetatud kuupäeva, tühistab Maksuamet oma esialgse otsuse ja teeb uue ning registreerib maksukohustuslase käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud suuruses maksustatava käibe tekkimise kuule järgneva kuu esimese päeva seisuga.
Isiku maksukohustuslasena registreerimise avalduse vormi ja maksukohustuslase registreerimise kohta tehtava Maksuameti otsuse vormi kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel rahandusminister määrusega.
Kui isik on olnud maksukohustuslaste registris vähemalt kaks aastat ja tema maksustatav käive, välja arvatud kauba import, ei ole viimasel kalendriaastal ületanud ega ületa tema arvestuste kohaselt ka jooksval kalendriaastal käesoleva seaduse § 9 lõikes 1 toodud piirmäära, võib ta esitada Maksuametile avalduse enda registrist kustutamiseks.
Maksuametil on õigus kustutada registrist maksukohustuslane, kes ei ole esitanud käibedeklaratsiooni kuue viimase järjestikuse maksustamisperioodi kohta.
Kui maksukohustuslane või tema tegevus on lõpetatud ja Maksuamet on saanud teate, et lõpetamise kohta tehtud registrikanne on jõustunud, kustutab Maksuamet maksukohustuslase maksukohustuslaste registrist.
Maksukohustuslane kustutatakse registrist Maksuameti direktori otsuse alusel.
Enne maksukohustuslase registrist kustutamise otsustamist, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud juhtudel, peab Maksuamet tema majandustegevust kontrollima.
Maksukohustuslane loetakse registrist kustutatuks otsuses nimetatud kuupäeva seisuga.
Registreerimise päevast alates peab maksukohustuslane täitma registreeritud maksukohustuslase kohustusi, sealhulgas lisama võõrandatava kauba või osutatava teenuse maksustatavale väärtusele käibemaksu, arvutama tasumisele kuuluva maksusumma käesoleva seaduse §-s 20 sätestatud korras, säilitama dokumente ja pidama arvestust vastavalt §-s 27 sätestatule ning esitama § 28 nõuete kohaseid arveid.
Registreerimise päevast alates võib käesoleva seaduse § 20 lõikes 1 nimetatud mahaarvamisi teha pärast registreerimist soetatud kauba ja pärast registreerimist saadud teenuse puhul.
Käesoleva seaduse § 9 lõike 5 alusel registreeritud maksukohustuslasel on õigus teha § 20 lõikes 1 nimetatud mahaarvamisi Maksuameti otsuse tegemise kuu esimesest päevast alates ning § 9 lõike 6 alusel registreeritud maksukohustuslasel Maksuameti esialgses otsuses nimetatud päevast alates.
Maksukohustuslaste ühise taotluse alusel registreerib Maksuamet ühe maksukohustuslasena emaettevõtja ja tütarettevõtjad äriseadustiku tähenduses.
Samale isikule kuulub vähemalt 50 protsenti iga ühe maksukohustuslasena registreeritava aktsiaseltsi aktsiatega või osaühingu osadega või täis- või usaldusühingu sissemaksetega määratud häältest.
Maksukohustuslasena registreerimata isikud registreerib Maksuamet enne nende ühe maksukohustuslasena registreerimist eraldi maksukohustuslastena käesoleva seaduse §-s 9 sätestatud korras.
Ühe maksukohustuslasena registreeritud maksukohustuslaste ühise taotluse alusel - selle saamise kuule järgneva kuu esimese päeva seisuga.
Ühe maksukohustuslasena registreerimise korra, registreerimisavalduse vormi ning maksukohustuslaste taotlusel nende ühe maksukohustuslasena registreerimise otsuse kehtetuks tunnistamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel rahandusminister määrusega.
Ühe maksukohustuslasena registreerimise otsuse kehtetuks tunnistamise päeva seisuga loetakse maksukohustuslased uuesti registreerituks eraldi maksukohustuslastena.
Enammakstud käibemaksu arvestust peetakse kõigi ühe maksukohustuslasena registreeritud maksukohustuslaste kohta eraldi.
Enammakstud käibemaks tagastatakse vastavalt ühe maksukohustuslasena registreeritud maksukohustuslaste esitatud käibedeklaratsioonidele.
Maksustamisperiood on kalendrikuu.
Käibedeklaratsioon esitatakse Maksuametile maksustamisperioodile järgneva kuu 20. kuupäevaks.
Käibedeklaratsiooni vormi kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel rahandusminister määrusega.
Käesoleva seaduse § 2 lõike 3 punktis 2 nimetatud isik tehingu puhul, mille kohta ta on esitanud arve või muu müügidokumendi, millele ta on märkinud käibemaksu summa.
Maksuameti direktor võib oma otsusega kehtestada maksukohustuslase motiveeritud taotluse alusel talle kalendrikuust pikema maksustamisperioodi, mis algab kalendrikuu esimesel päeval ja lõpeb mõne sellele järgneva kalendrikuu viimasel päeval.
Ka sellisel juhul esitatakse käibedeklaratsioon Maksuametile maksustamisperioodile järgneva kuu 20. kuupäevaks.
Kui maksukohustuslane muudab eelmiste maksustamisperioodide kohta esitatud käibedeklaratsioonide andmeid, on ta kohustatud vastava maksustamisperioodi kohta esitama Maksuametile uue, muudetud andmetega käibedeklaratsiooni.
Kui maksukohustuslane tühistab kauba või teenuse kohta esitatud arve või esitab kreeditarve pärast kauba või teenuse käibe tekkimise maksustamisperioodi kohta käibedeklaratsiooni esitamist, kajastab nii müüja kui ka ostja sellest tulenevad muudatused arve tühistamise või kreeditarve esitamise maksustamisperioodi kohta esitatud käibedeklaratsioonis.
Kreeditarve peab olema esitatud konkreetse arve kohta ja sellel peab olema viide varem esitatud arvele.
Käibe maksustatava väärtuse ja imporditava teenuse maksustatava väärtuse moodustavad kauba või teenuse müügihind ning muud summad, mis tuleb kauba või teenuse ostjal või kolmandal isikul seoses vastava kauba soetamise või teenuse saamisega maksta kauba müüjale või teenuse osutajale, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 3-5 nimetatud juhtudel.
Käesoleva seadusega kehtestatavat maksu ei arvata maksustatava väärtuse hulka.
Maksustatava väärtuse hulka arvatakse ka kauba või teenuse harilikust väärtusest madalama hinnaga võõrandamiseks riigi-, valla- või linnaeelarvest maksukohustuslasele antav sihtotstarbeline toetus.
Toetuse maksustatava väärtuse hulka arvamise ja maksustamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel rahandusminister.
Kauba järelmaksuga müügi korral intressi maksustatava väärtuse hulka ei arvata.
Kauba kapitalirendi korral kuulub intress maksustatava väärtuse hulka.
Kinnisasja kapitalirendile andmisel ning järelmaksuga müümisel ei arvata maksustatava väärtuse hulka ostja poolt müüjale tasutavat maamaksukulu.
Faktooringuteenuse maksustatav väärtus on lepingutasu ja arvete käsitlemise tasu.
Kauba tasuta või harilikust väärtusest madalama hinnaga võõrandamise, sealhulgas kapitalirendile andmise või järelmaksuga müümise, samuti teenuse, sealhulgas kauba kasutusrendile andmise teenuse või faktooringuteenuse harilikust väärtusest madalama hinnaga osutamise korral on maksustatav väärtus kauba võõrandamise või teenuse osutamise aegne keskmine kohalik müügihind (edaspidi turuhind).
Käesoleva seaduse § 3 lõike 1 punktis 2 nimetatud käibe korral on maksustatav väärtus kauba või teenuse turuhind.
Kui Maksuamet leiab, et käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud juhtudel on kauba või teenuse deklareeritud maksustatav väärtus turuhinnast väiksem, võib Maksuamet määrata maksustatavaks väärtuseks turuhinna.
Maksustatavat väärtust vähendatakse ostjale võimaldatava hinnasoodustuse võrra, kui soodustust kohaldatakse kauba müümise või teenuse osutamise ajal kõigile sama kauba või teenuse ostjatele samadel tingimustel ärilisel eesmärgil.
Imporditud kasutatud mootorsõiduki maksustamisel aluseks võetava väikseima võimaliku maksustatava väärtuse määramise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Käesoleva seadusega kehtestatavat maksu ei arvata imporditava kauba maksustatava väärtuse hulka.
Käibemaksumäär on 18 protsenti maksustatavast väärtusest, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud juhtudel.
Raamat, välja arvatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (RT I 1993, 63, 892; RT I 1999, 42, 497; 79, 730; 2000, 33, 195; 54, 349; 71, õiend; 95, 611; 2001, 50, 288; 75, 454; 2002, 25, 144) alusel haridusministri määrusega kinnitatud riikliku õppekava kohaste õpikute, töövihikute ja tööraamatute nimekirja kuuluv õpik, töövihik või tööraamat.
Füüsilisele isikule, elamu- või korteriühistule, kirikule või kogudusele või riigi-, valla- või linnaeelarvest finantseeritavale asutusele või organisatsioonile müüdav soojusenergia ning füüsilisele isikule müüdav kütteturvas, brikett, kivisüsi või küttepuit.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel haridusministri määrusega kinnitatud riikliku õppekava kohaste õpikute, töövihikute ja tööraamatute nimekirja kuuluv õpik, töövihik või tööraamat.
Alates 2005. aasta 1. juulist on füüsilisele isikule, elamu- või korteriühistule, kirikule või kogudusele või riigi-, valla- või linnaeelarvest finantseeritavale asutusele või organisatsioonile müüdava soojusenergia ning füüsilisele isikule müüdava kütteturba, briketi, kivisöe või küttepuidu käibemaksumäär 18 protsenti.
Alates 2007. aasta 1. jaanuarist on tuule- või veejõul toodetud elektrienergia käibemaksumäär 18 protsenti.
Eesti Euroopa Liiduga liitumisest alates on ettetellitud perioodilise väljaande ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel haridusministri määrusega kinnitatud riikliku õppekava kohaste õpikute, töövihikute ja tööraamatute nimekirja kuuluva õpiku, töövihiku või -raamatu käibemaksumäär 5 protsenti.
Haige, vigastatu või puudega inimese vedu selleks kohandatud sõidukiga, mis vastab liiklusseaduse (RT I 2001, 3, 6; 93, 565) alusel kehtestatud nõuetele.
Kinnisasja üürile, rendile või kasutusvaldusse andmine ning eluruumi hooldusteenuse osutamine eluruumi omanikule, samuti eluruumi üürileandja või hooldusteenuse osutaja poolt teenuse saajalt nõutavad maamaksu- ja hoonekindlustuskulud.
Kaup, mille sisendkäibemaks ei kuulunud seaduse kohaselt mahaarvamisele.
Investeeringukuld, investeeringukulla võõrandamisega või võõrandamislepingu sõlmimisega seotud teenus või nende käibega seotud teenus, mille osutab teise isiku nimel ja arvel tegutsev agent.
Investeeringukuld, mille teisele registreeritud maksukohustuslasele võõrandab registreeritud maksukohustuslane, kes oma ettevõtluse käigus teostab tavaliselt tööstusliku toorainena kasutatava kulla käivet, või registreeritud maksukohustuslane, kes toodab investeeringukulda või muudab muul otstarbel kasutatavat kulda investeeringukullaks, või sellise käibega seotud teenus, mille osutab teise isiku nimel ja arvel tegutsev agent.
Pärast 1800. aastat münditud ja ametliku maksevahendina käibel olev või käibel olnud kuldmünt, mille puhta kulla sisaldus on vähemalt 900 tuhandikku kaaluosa ja mida ei müüda numismaatilisel eesmärgil.
Kaup, mille üle tollipiiri toimetamisel ei pea vastavalt tollieeskirjadele kaubadeklaratsiooni esitama.
Eestisse alaliselt elama asuva, pidevalt üle 12 kuu välisriigis elanud füüsilise isiku omandis üle kuue kuu olnud kaubad, mille olemusest ja hulgast on ilmne, et neid ei impordita kaubanduslikul eesmärgil.
Abiellumise tõttu alaliselt Eestisse elama asuva, pidevalt üle 12 kuu välisriigis elanud füüsilise isiku vara, mille olemusest ja hulgast on ilmne, et seda ei impordita kaubanduslikul eesmärgil.
Eestis asuvale pärijale toimetatav pärandvara, mille olemusest ja hulgast on ilmne, et seda ei impordita kaubanduslikul eesmärgil.
Vähemalt 12 kuu jooksul enne senises asukohariigis ettevõtluse lõpetamise kuupäeva ettevõtja tegelikus kasutuses olnud põhivara, mille ettevõtja toimetab Eestisse ettevõtluse täieliku Eestisse ületoomise tõttu.
Kaup (sealhulgas kingitus), mis toimetatakse Eestisse seoses riigi- või valitsusjuhi või rahvusvahelise organisatsiooni juhi ametliku visiidiga, või kingitus, mille on saanud välisriigis ametlikul visiidil olnud Eesti ametiisik.
Eestisse tagasitoodud ajutiselt eksporditud kaup, kui see on tagasitoomisel samas seisundis tollitariifiseaduse (RT I 1997, 78/79, 1321; 1998, 31/32, 432; 1999, 82, 748; 2000, 84, 535; 2001, 88, 531) tähenduses, lepinguga ettenähtud garantii alusel Eestisse tagasitoodud eelnevalt eksporditud kaup, lepinguga ettenähtud garantii alusel Eestisse tagasitoodud pärast importimist garantiiremondi teostamiseks väljapoole Eestit toimetatud kaup või kauba, mille import on tõendatud, garantiiremondi tegemiseks Eestisse toimetatud varuosa.
Kaubamärgiseaduse (RT 1992, 35, 459; RT I 1998, 15, 231; 1999, 93, 834; 102, 907; 2001, 27, 151; 56, 332 ja 335) § 36 3 lõikes 3 nimetatud erikonfiskeeritud võltsitud rõivad ja jalatsid.
Eksikombel ebaõigesse sihtpunkti saadetud pagasit käsitatakse selle jõudmisel Eestisse reisijaga koos liikuva pagasina.
Füüsilise isiku poolt imporditud kaupa, mis ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tingimustele, ei maksustata käibemaksuga juhul, kui kauba tolliväärtus ei ületa 1000 krooni.
Kui füüsilisele isikule saadetud rahvusvahelise postisaadetise tolliväärtus on suurem, maksustatakse käibemaksuga kogu postisaadetise väärtus tervikuna.
Kui füüsilise isiku poolt muul viisil imporditud kauba koguväärtus on suurem, maksustatakse käibemaksuga piirmäära ületava eseme või piirmäära ületavate esemete väärtus tervikuna juhul, kui imporditud kauba puhul on võimalik üksikute esemete väärtust eraldi välja tuua, ning imporditud kauba koguväärtus tervikuna juhul, kui selle puhul ei ole võimalik üksikute esemete väärtust eraldi välja tuua.
EKN gruppidesse 02, 03, 04, 07, 08, 09, 10, 11, 12, 15, 16, 17, 18, 19, 20 ja 21 ning rubriikidesse 2201 ja 2202 kuuluvat toidukaupa kokku kuni 10 kilogrammi, sealhulgas EKN gruppidesse 09 ja 12 kuuluvat kaupa kokku kuni 3 kilogrammi, ning rahvusvahelises postisaadetises füüsilisele isikule saadetavat EKN gruppidesse 02, 03, 04, 07, 08, 09, 10, 11, 12, 15, 16, 17, 18, 19, 20 ja 21 ning rubriikidesse 2201 ja 2202 kuuluvat toidukaupa kokku kuni 5 kilogrammi, sealhulgas EKN gruppidesse 09 ja 12 kuuluvat kaupa kokku kuni 2 kilogrammi.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punkti 5 kohaldatakse alates Eesti Euroopa Liiduga liitumisest.
Registreeritud maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma on maksustamisperioodil arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks.
Arvestatud käibemaks on registreeritud maksukohustuslase maksustatava käibe, välja arvatud kauba impordi, maksustatavalt väärtuselt arvutatud käibemaks.
Ettevõtluses kasutamiseks imporditud teenuse maksustatavalt väärtuselt arvutatud või imporditud kauba eest tasutud käibemaks.
Kui müüjale on ostjalt raha laekunud, kuid kaupa ei ole võõrandatud või teenust osutatud, võib müüja jätta sellelt kaubalt või teenuselt käibemaksu arvestamata juhul, kui ta on laekunud summa ostjale tagastanud.
Kui müüja on esitanud ostjale arve, kuid kaupa ei võõrandata või teenust ei osutata, võib müüja teha käibemaksu tagasiarvestuse, kui ta tühistab ostjale esitatud arve.
Kui registreeritud maksukohustuslane tegevuse lõpetab, tasub ta käibemaksu likvideerimisjaotisena jagatavalt varalt, mille soetamisel oli ta käibemaksu maha arvanud.
Vara maksustatav väärtus on selle turuhind.
Maksukohustuslase registrist kustutamisel tasub maksukohustuslane käibemaksu võõrandamata kaupadelt, mille sisendkäibemaksu ta on arvestatud käibemaksust maha arvanud.
Kaupade maksustatav väärtus on nende turuhind.
Arvestatud käibemaksust ei arvata maha sisendkäibemaksu, mille registreeritud maksukohustuslane on tasunud külaliste vastuvõtuks, oma töötajate toitlustamiseks või majutamiseks kasutatud kaupade ja teenuste eest maksmisel.
Seda sätet ei kohaldata nende isikute teenindamisel kasutatud kaupade ja teenuste eest tasutud sisendkäibemaksu mahaarvamisel, kellele maksukohustuslane osutab ettevõtluse käigus teenuseid, samuti töölähetuses kasutatud majutusteenuse eest tasutud sisendkäibemaksu mahaarvamisel.
Ettevõtluses kasutatava sõiduauto soetamise või kapitalirendile võtmise ning selle sõiduauto tarbeks mootorikütuse soetamise korral arvatakse arvestatud käibemaksust maha kaks kolmandikku sisendkäibemaksust, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhul.
Kelle tegevusala on teenuse osutamine sõiduautoga ja selle tegevusala kohta on äriregistrisse tehtud kanne.
Kui impordi kaubadeklaratsioonil on imporditud kauba omanikuna märgitud kauba saajast erinev isik, on sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus kaubadeklaratsioonil märgitud kauba omanikul, kui ta on registreeritud maksukohustuslane.
Kui kauba omanikuks on Eestis maksukohustuslasena registreerimata mitteresident, on sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus kauba saajal.
Tollimaakler ei või käsitada teise isiku eest tasutud käibemaksu oma ettevõtluseks imporditud kaubalt tasutud käibemaksuna.
Kauba importimise korral arvatakse sisendkäibemaks maha maksustamisperioodil, mil kaup on kätte saadud ja käibemaks tasutud.
Muudel juhtudel arvatakse sisendkäibemaks maha maksustamisperioodil, mil kaup või teenus ning arve kauba või teenuse müüjalt on kätte saadud.
Eestist soetatud kauba või saadud teenuse ja selle kohta väljastatud arve saamisel erinevatel maksustamisperioodidel arvatakse sisendkäibemaks maha maksustamisperioodil, mil kaup või teenus kätte saadi, tingimusel, et arve kauba või teenuse eest on väljastatud käesoleva seaduse § 28 lõikes 5 sätestatud tähtaja jooksul.
Arve hilisema väljastamise korral arvatakse sisendkäibemaks maha maksustamisperioodil, mil arve kätte saadi.
Kui registreeritud maksukohustuslane kasutab kaupu ja teenuseid nii maksustatava kui maksuvaba käibe teostamiseks, arvatakse sisendkäibemaks arvestatud käibemaksust maha osaliselt.
Osalisel mahaarvamisel lähtutakse maksukohustuslase maksustatava käibe, välja arvatud kauba impordi, ning kogu tema Eestis tekkinud käibe, millele lisatakse ekspordina käsitatav väljaspool Eestit osutatud teenuste käive ja teenuse import, suhtest (edaspidi maksustatava käibe ja kogu käibe suhe).
Maksustatava käibe ja kogu käibe suhte arvutamisel ei võeta arvesse põhivara ja kinnisasjade võõrandamist, sealhulgas ka juhul, kui maksukohustuslane on käesoleva seaduse § 18 lõike 3 kohaselt kauba maksustatavale väärtusele käibemaksu lisanud.
Sisendkäibemaksu osalise mahaarvamise korral on maksukohustuslasel lubatud tema põhjendatud taotluse alusel Maksuameti direktorilt saadud kirjalikul loal muuta kalendriaasta kestel käesoleva seaduse § 24 lõikes 2 käsitletud maksustatava käibe ja kogukäibe suhet juhul, kui jooksva kalendriaasta maksustatava käibe ja kogukäibe tegelik suhe sellest oluliselt erineb.
Ettevõtluse teostamiseks põhivara soetamisel tasutud sisendkäibemaksu võib maksukohustuslane maha arvata põhivara soetamise kuul, lähtudes põhivara maksustatava käibe teostamiseks kasutamise prognoositavast osatähtsusest põhivara soetamise aastal.
Mahaarvatud sisendkäibemaksu korrigeeritakse vastavalt põhivara tegelikule maksustatava käibe teostamiseks kasutamise osatähtsusele põhivara soetamise aastast alates viie kalendriaasta jooksul.
Esimeseks kalendriaastaks loetakse ajavahemik põhivara soetamise päevast kuni jooksva kalendriaasta lõpuni.
Sisendkäibemaksu korrigeeritakse iga kalendriaasta lõpul, lähtudes põhivara maksustatava käibe teostamiseks kasutamise tegelikust osatähtsusest sellel kalendriaastal.
Enne käesoleva seaduse jõustumist soetatud põhivara soetamisel mahaarvatud sisendkäibemaksu korrigeerimist jätkatakse käesoleva seaduse sätete alusel ainult juhul, kui käesoleva seaduse jõustumise päevaks on põhivara kasutatud ettevõtluses vähem kui kolme kalendriaasta jooksul.
Osaliselt mahaarvatud sisendkäibemaksu ümberarvutuse käibedeklaratsioonis kajastamise korra, põhivara soetamisel mahaarvatud sisendkäibemaksu kalendriaasta lõpul korrigeerimise korra ja vähem kui viie kalendriaasta jooksul ettevõtluses kasutatud põhivara soetamisel mahaarvatud sisendkäibemaksu ümberarvutuse korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel rahandusminister määrusega.
Kinnisasja maksuvabal võõrandamisel, mida maksukohustuslane on kasutanud oma ettevõtluses vähem kui viie kalendriaasta jooksul, teostab ta selle kinnisasja tarbeks kaupade soetamisel ja teenuste saamisel tasumisele kuulunud ning imporditud kaupade eest tasutud ja imporditud teenuste maksustatavalt väärtuselt arvutatud sisendkäibemaksu ümberarvutuse vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel kehtestatud vähem kui viie kalendriaasta jooksul ettevõtluses kasutatud põhivara soetamisel mahaarvatud sisendkäibemaksu ümberarvutuse korra põhimõtetele.
Ümberarvutust ei tehta ehitise võõrandamisel krediidi- või finantseerimisasutusele, kui isik, kes ehitise võõrandas, on võtnud selle ehitise samal maksustamisperioodil, mil võõrandamine toimus, krediidi- või finantseerimisasutuselt kapitalirendile ja jätkab ehitise kasutamist oma ettevõtluses vähemalt viie kalendriaasta jooksul.
Kui maksukohustuslane kasutab kaupa või teenust nii ettevõtluses kui ka muudel eesmärkidel, arvatakse maksustatavalt käibelt maha ainult ettevõtluses kasutatava kauba soetamisel või teenuse saamisel tasutud sisendkäibemaks.
Kui maksukohustuslase raamatupidamises ei ole võimalik ettevõtluskulutusi muudest kulutustest eristada, määratakse sisendkäibemaksu mahaarvamise kord maksukohustuslase taotluse alusel Maksuameti direktori otsusega, lähtudes kaupade ja teenuste tegelikust kasutusest.
Kulla vormi, massi või kullasisalduse muutmisega seotud teenuse saamisel makstud sisendkäibemaksu.
Sisendkäibemaksu osalisel mahaarvamisel käesoleva seaduse § 23 lõikes 1 nimetatud juhul on maksukohustuslasel samal kalendriaastal lubatud kasutada kas proportsionaalse mahaarvamise meetodit või otsearvestuse ja proportsionaalse mahaarvamise segameetodit.
Proportsionaalse mahaarvamise puhul rakendatakse maksustatava käibe ja kogukäibe suhet kõigi kaupade soetamisel ja teenuste saamisel tasumisele kuuluva ning imporditud teenuste maksustatavalt väärtuselt arvutatud ja imporditud kaupade eest tasutud sisendkäibemaksu mahaarvamisel.
Maksustatava käibe ja kogukäibe suhe määratakse maksukohustuslase eelmise kalendriaasta tegevuse põhjal.
Tulemust korrigeeritakse kalendriaasta lõpul, lähtudes selle kalendriaasta maksustatava käibe ja kogukäibe suhtest.
Kui ettevõtlus on kestnud alla ühe kalendriaasta, määrab maksustatava käibe ja kogukäibe suhte Maksuameti direktor oma otsusega maksukohustuslase taotluse alusel tema esimese kalendriaasta maksustatava käibe ja kogukäibe prognoositava suhte põhjal.
Otsearvestuse ja proportsionaalse mahaarvamise segameetodi puhul arvatakse arvestatud käibemaksust täielikult maha maksustatava käibe teostamiseks kauba soetamisel või teenuse saamisel tasumisele kuuluv ning imporditud teenuse maksustatavalt väärtuselt arvutatud või imporditud kauba eest tasutud sisendkäibemaks.
Maksuvaba käibe teostamiseks kauba soetamisel või teenuse saamisel tasumisele kuuluvat ning imporditud teenuse maksustatavalt väärtuselt arvutatud või imporditud kauba eest tasutud sisendkäibemaksu arvestatud käibemaksust maha ei arvata.
Maksukohustuslane peab raamatupidamises eraldi kajastama maksustatavate ning maksuvabade kaupade müügi ja teenuste osutamise ning nende tarbeks soetatud kaubad ja saadud teenused, sealhulgas imporditud kaubad ja teenused.
Nii maksustatava kui ka maksuvaba käibe teostamiseks kauba soetamisel või teenuse saamisel tasumisele kuuluv ning imporditud teenuse maksustatavalt väärtuselt arvutatud või imporditud kauba eest tasutud sisendkäibemaks arvatakse maha vastavalt maksustatava käibe ja kogukäibe suhtele käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud korras.
Kui maksukohustuslasel on mõnes tegevusvaldkonnas üksnes maksuvaba käive ja mõnes tegevusvaldkonnas nii maksustatav kui maksuvaba käive, võib maksukohustuslane Maksuameti direktori kirjalikul loal selle tegevusvaldkonna nii maksustatava kui ka maksuvaba käibe teostamiseks kauba soetamisel või teenuse saamisel tasumisele kuuluva ning imporditud teenuse maksustatavalt väärtuselt arvutatud või imporditud kauba eest tasutud sisendkäibemaksu maha arvata, lähtudes maksustatava käibe ja kogu käibe suhtest samas tegevusvaldkonnas.
Muus osas rakendatakse sellisel juhul käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut.
Kui maksustamisperioodil arvestatud käibemaks on väiksem maksukohustuslase sama maksustamisperioodi sisendkäibemaksust, tagastatakse enammakstud käibemaks maksukohustuslasele maksukorralduse seaduses (RT I 1994, 1, 5; RT I 2000, 45, 279; 55, 365; 84, 533 ja 534; 2001, 17, 76; 43, 242; 48, 266; 56, 335; 59, 360; 65, 378; 88, 531) sätestatud korras.
Maksuameti direktori otsuse alusel on Maksuametil õigus seoses maksukohustuslase kontrollimisega pikendada käibemaksu tagastamise tähtaega kuni 30 kalendripäeva võrra.
Sellekohase otsuse peab Maksuamet maksukohustuslasele teatavaks tegema käibemaksu tagastamise taotluse saamise päevast alates 20 kalendripäeva jooksul.
Otsuses tuleb tähtaja pikendamist põhjendada.
Mitteresidendi asukohariigis on Eesti residentidel õigus käibemaksu tagasi saada.
Tagastatav käibemaks kantakse Vabariigi Valitsuse või tema volitusel rahandusministri määrusega kehtestatud vormis esitatud taotluses nimetatud pangakontole.
Vabariigi Valitsusel on õigus määrusega kehtestada nende vallasasjade ja teenuste nimekiri, mille soetamisel või saamisel tasutud käibemaksu ei tagastata mitteresidendile ka siis, kui käesoleva paragrahvi lõike 1 nõuded on täidetud.
Eesti Euroopa Liiduga liitumisest alates tagastatakse Vabariigi Valitsuse või tema volitusel rahandusministri määrusega kehtestatud korras Eestis kauba soetamisel tasutud käibemaks isikule, kes ekspordib selle kauba oma heategevusliku tegevuse raames, kui selle kauba eksport on tõendatud käesoleva seaduse § 5 lõike 3 alusel kehtestatud dokumentidega.
Pidama maksustatava ja maksuvaba käibe, arvestatud käibemaksu ning teistelt registreeritud maksukohustuslastelt saadud ettevõtluses kasutatavate kaupade ja teenuste eest tasumisele kuuluva ning imporditud teenuste maksustatavalt väärtuselt arvutatud ja imporditud kaupade eest tasutud sisendkäibemaksu kohta igapäevast arvestust Vabariigi Valitsuse või tema volitusel rahandusministri määrusega kehtestatud korras.
Maksukohustuslasena registreeritud investeeringukulla müüja peab pidama arvestust kõigi investeeringukullaga seotud tehingute ja investeeringukulla ostjate kohta ning säilitama konkreetset tehingut puudutava dokumentatsiooni vähemalt viie aasta jooksul tehingu toimumise päevast alates.
Kauba väljastamise või teenuse osutamise kuupäev, kui see on varasem arve väljastamise kuupäevast.
Jaemüügi korras kauba võõrandamisel või teenuse osutamisel füüsilisele isikule, kes ei ole maksukohustuslane, on registreeritud maksukohustuslane kohustatud väljastama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuete kohase arve vaid isiku nõudmisel.
Kauba või teenuse käibele kehtestatud käibemaksumäärast kõrgema määra järgi arvutatud käibemaksusummat.
Registreeritud maksukohustuslane peab väljastama arve seitsme kalendripäeva jooksul, alates kauba ostjale lähetamise või kättesaadavaks tegemise või teenuse osutamise päevast või käesoleva seaduse § 8 lõikes 3 nimetatud maksustamisperioodi viimasest päevast.
Registreeritud maksukohustuslane tasub tasumisele kuuluva käibemaksusumma käibedeklaratsiooni esitamise kuupäevaks.
Samas korras peab ta tasuma käibemaksusumma, mille ta on väljastatud arvele või muule müügidokumendile märkinud käesoleva seaduse § 28 lõikes 4 sätestatut eirates.
Kauba importimisel makstakse käibemaksu ja täiendavate asjaolude ilmnemise korral korrigeeritakse tollile tasutud maksusummat tollieeskirjades sätestatud korras.
Käesoleva seaduse § 2 lõike 3 punktis 2 nimetatud isik tasub käibemaksu arve või muu müügidokumendi väljastamise kuule järgneva kuu 20. kuupäevaks.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 nimetatud juhtudel tasutakse käibemaks täiskroonides Maksuameti pangakontole.
Seejuures jäetakse vähem kui 50 senti ära ning 50 ja rohkem senti ümardatakse üheks krooniks.
Käibemaksuga ei maksustata Eestisse akrediteeritud välisriigi diplomaatilistele esindajatele, konsulaarametnikele (välja arvatud aukonsulid) ning erimissioonide ja rahvusvaheliste organisatsioonide esindajatele, välisriigi diplomaatilistele esindustele ja konsulaarasutustele, erimissioonidele ning rahvusvaheliste organisatsioonide esindustele, samuti nimetatud esinduste, asutuste ja erimissioonide haldustöötajatele vajaliku kauba importi.
Sellise kauba, välja arvatud toiduainete soetamisel ning teenuste saamisel Eestis tagastatakse nendelt tasutud käibemaks käesoleva seaduse nõuetele vastava originaalarve alusel juhul, kui kaupade ja teenuste kogumaksumus koos käibemaksuga on arve kohaselt vähemalt 1000 Eesti krooni.
Kommunaalmaksete, sideteenuste ja kütuse puhul tagastatakse käibemaks ka väiksema kogumaksumuse korral.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud esinduse, asutuse, erimissiooni või füüsilise isiku imporditava kauba käibemaksust vabastamise korra ja tingimused ning käibemaksu tagastamise korra ja tingimused kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Eestis soetatud kauba eest tasutud käibemaksu tagastamiseks esitatava taotluse vormi kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel rahandusminister määrusega.
Käibemaks tagastatakse vastastikkuse põhimõttel, mille kohaldamist jälgib ja korraldab välisminister.
Erandeid käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust võib teha vastastikkuse põhimõttel välisministri ettepanekul Vabariigi Valitsus või tema volitusel rahandusminister määrusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud esinduse, asutuse, erimissiooni või füüsilise isiku õigust taotleda käibemaksuvabastust või käibemaksu tagastamist kinnitab Välisministeerium.
Välisabi käesoleva seaduse tähenduses on rahvusvahelise organisatsiooni või välisriigi valitsuse, välisriigi kohaliku omavalitsuse või välisriigi valitsusvälise organisatsiooni poolt Eesti riigiasutusele või valla- või linnaasutusele, tulumaksuseaduse alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud nimekirja kantud tulumaksusoodustusega mittetulundusühingule, sihtasutusele või Eesti kirikute, koguduste ja koguduste liitude registrisse kantud juriidilisele isikule antav tagastamatu abi.
Käesoleva lõike punktis 1 nimetatud isik, kui kaup on soetatud välisabi korras saadud või Eesti Vabariigile võetud välislaenust eraldatud raha eest, või muu isik, kui kaup on soetatud Euroopa Liidu abiprogrammi raames saadud raha eest.
Muule isikule, kui kaup soetatakse või teenus saadakse Euroopa Liidu abiprogrammi raames saadud raha eest.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kaubale või teenusele ei ole käibemaksumäära 0 protsenti kohaldatud, siis kaubalt või teenuselt tasutud käibemaks tagastatakse.
Käibemaks tagastatakse ka juhul, kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud isik on kauba soetanud või teenuse saanud lõike 3 punktis 1 nimetatud nimekirja kandmata organisatsioonilt välisabi korras saadud raha eest.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punkt 2 ning lõiked 3 ja 4 kehtivad kuni Eesti Euroopa Liiduga liitumiseni.
Käibemaksumäära 0 protsenti kohaldamise tingimused ja korra, imporditavate kaupade käibemaksust vabastamise tingimused ja korra ning käibemaksu tagastamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel rahandusminister määrusega.
Käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel kehtestatud tingimused ja kord ei laiene kuni käesoleva seaduse jõustumiseni kehtinud käibemaksuseaduse alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse korraldusega erandkorras antud käibemaksuvabastusele, käibemaksu määra 0 protsenti rakendamise õigusele või käibemaksu tagastamise lubamisele ka juhul, kui tehing või toiming, mida korraldus puudutab, teostatakse pärast käesoleva seaduse jõustumist.
Kui üks registreeritud maksukohustuslane võõrandab teisele registreeritud maksukohustuslasele kasvava metsa raieõiguse, metsamaterjali või töödeldud metsamaterjali või kui üks registreeritud maksukohustuslane osutab teisele registreeritud maksukohustuslasele metsa ülestöötamise, ülestöötatud metsa koondamise, väljaveo, kokkuveo, pealelaadimise, mahalaadimise, ümberlaadimise, sorteerimise, virnastamise või metsamaterjali või töödeldud metsamaterjali vedamise teenust, arvestab kauba või teenuse ostja tehingu kohta esitatud arvel märgitud käibemaksusumma enda tasutava käibemaksuna, makstes müüjale ainult kauba või teenuse käibemaksuta müügihinna.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul arvab ostja sisendkäibemaksu arvestatud käibemaksust maha vastavalt käesolevas seaduses sätestatule samal maksustamisperioodil, mil ta arvestab käibemaksusumma enda tasutava käibemaksuna.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tehingult tasutava käibemaksu kajastab ostja oma käibedeklaratsioonis.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 käsitletud tehingu kohta tuleb esitada eraldi arve, millel peab olema märgitud, et ostja arvestab käibemaksusumma enda tasutava käibemaksuna.
Eraldi arve ja metsaseaduse (RT I 1998, 113/114, 1872; 1999, 54, 583; 82, 750; 95, 843; 2000, 51, 319; 102, 670; 2001, 50, 282) § 33 kohane veoseleht peab metsamaterjali ja töödeldud metsamaterjali kohta olema vormistatud ka nende materjalide vedamisel koos muu kaubaga.
Kui Maksuamet registreerib kasvava metsa raieõiguse, metsamaterjali või töödeldud metsamaterjali müüja või ostja või metsa ülestöötamise, ülestöötatud metsa koondamise, väljaveo, kokkuveo, pealelaadimise, mahalaadimise, ümberlaadimise, sorteerimise, virnastamise või metsamaterjali või töödeldud metsamaterjali vedamise teenuse osutaja või saaja käesoleva seaduse § 9 lõike 5 või 6 alusel, ei kohaldata käesoleva paragrahvi sätteid kuni kuupäevani, mil selliselt registreeritud maksukohustuslasel tekib õigus teha käesoleva seaduse § 20 lõikes 1 nimetatud mahaarvamisi.
Metsamaterjal - maharaiutud puu või selle tüve järkamisel saadud ümarpuit.
Töödeldud metsamaterjal - osaliselt või täielikult kooritud, teritatud või keemiliselt töödeldud metsamaterjal.
Käesolevat paragrahvi kohaldatakse juhul, kui reisikorraldaja sõlmib kliendiga lepingu oma nimel ning kasutab teiselt maksukohustuslaselt soetatud kaupa või saadud teenust reisijate teenindamiseks.
Muudele reisikorraldajatele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 14 käsitletud maksustatava väärtuse arvestamise üldist korda.
Reisikorraldaja teenuse maksustatava väärtuse arvutamiseks tuleb reisijate poolt reisikorraldajale makstavast pakettreisi käibemaksuta kogumaksumusest lahutada reisikorraldaja poolt teistelt maksukohustuslastelt reisijate teenindamiseks soetatud kaupade ja saadud teenuste käibemaksuga kogumaksumus.
Kui teine isik osutab reisikorraldaja tellitud teenust väljaspool Eestit, käsitatakse reisikorraldaja osutatavat vahendusteenust teenuse ekspordina.
Reisikorraldajal ei ole õigust enda arvestatud käibemaksust maha arvata käibemaksu, mille ta on reisijate teenindamiseks kauba soetamisel või teenuse saamisel maksnud teisele maksukohustuslasele.
Käesoleva paragrahvi sätteid kohaldatakse alates 2004. aasta 1. jaanuarist.
Kollektsiooniese käesoleva seaduse tähenduses on filateeliakaup või zooloogiline, botaaniline, mineraloogiline, anatoomiline, ajalooline, arheoloogiline, paleontoloogiline, etnograafiline või numismaatiline kollektsioon või selle osa.
Antiikese käesoleva seaduse tähenduses on üle 100 aasta vanune ese.
Registreeritud maksukohustuslane, kes järgib kasutatud kaupa, originaalkunstiteost, kollektsiooni- või antiikeset edasi müües samasugust maksustatava väärtuse arvestamise korda.
Originaalkunstiteos, mille on maksukohustuslasele müünud autor või autoriõiguste valdaja.
Maksukohustuslase imporditud originaalkunstiteose, kollektsiooni- või antiikeseme käibe puhul käsitatakse ostuhinnana käesoleva seaduse § 15 lõike 1 kohaselt arvestatud maksustatavat väärtust, millele on lisatud maksustatavalt väärtuselt arvutatud käibemaks.
Registreeritud maksukohustuslasel ei ole õigust arvata arvestatud käibemaksust maha käibemaksu, mille ta on tasunud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud maksustatava väärtuse arvestamise korda kohaldanud maksukohustuslaselt kauba soetamisel.
Originaalkunstiteose soetamisel, mille on talle müünud registreeritud maksukohustuslane, kes ei kohalda käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud maksustatava väärtuse arvestamise korda.
Maksukohustuslane on kohustatud sama kalendriaasta jooksul järgima kas maksustatava väärtuse arvestamise üldist korda käesoleva seaduse § 14 kohaselt, kui ta on Maksuametit sellekohaselt teavitanud, või käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud maksustatava väärtuse arvestamise korda.
Viimasel juhul näitab ta väljastatavatel arvetel ja muudel müügidokumentidel üksnes kauba müügi- ja ostuhinna vahelt arvutatud käibemaksusumma.
Kui kasutatud kaup, originaalkunstiteos, kollektsiooni- või antiikese müüakse avalikul oksjonil, on oksjonimüügi korraldaja osutatava teenuse maksustatav väärtus summa, mille on ostja tasunud tema väljastatud arve või muu müügidokumendi alusel ning millest on lahutatud avaliku oksjoni korras müüdava kauba algse ostuhinna ja selle komisjonitasu vahe, mille on oksjonimüügi korraldaja lepingu alusel saanud või mille ta saab volitajalt.
Kauba ostja makstav kogusumma sisaldab kauba oksjonihinda ja muid summasid, mis kauba ostja on oksjonimüügi korraldajale kohustatud seoses kauba soetamisega tasuma.
Kogusummasse ei arvata käibemaksu.
Oksjonimüügi korraldajal on õigus märkida ostjale esitataval arvel või muul müügidokumendil käibemaksusumma üksnes tema poolt osutatava teenuse kohta.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud maksustatava väärtuse arvestamise korda kohaldatakse juhul, kui oksjonimüügi korraldaja tegutseb lepingu alusel, mille kohaselt makstakse kauba avalikul oksjonil müügilt komisjonitasu, ning esindab üht käesoleva seaduse § 34 lõike 2 punktides 1-3 nimetatud isikut.
Oksjonimüügi korraldajana tegutsev registreeritud maksukohustuslane, kellele on kaup toimetatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud lepingu alusel, peab esitama volitajale aruande, milles on märgitud kauba ostuhind ja tulemus, mis saadakse ostuhinnast volitaja makstavat komisjonitasu maha arvates.
Aruanne on aluseks arvele, mille maksukohustuslasest volitaja peab väljastama oksjonimüügi korraldajale.
Käibe tekkimisel käesoleva seaduse jõustumiseni kehtinud käibemaksuseaduse (RT I 1993, 60, 847; 2000, 7, 41; 51, 328; 89, 581; 2001, 16, 67 ja 69; 23, 129; 26, 148; 43, 242) kohaselt enne 2002. aasta 1. jaanuari, kuid käesolevast seadusest tulenevana 2002. aasta 1. jaanuaril või hiljem, loetakse käive tekkinuks ajal, mis tuleneb kuni käesoleva seaduse jõustumiseni kehtinud käibemaksuseadusest.
Sellisel juhul täidab registreeritud maksukohustuslane käibemaksuga seotud kohustusi vastavalt käibemaksuseadusele, mis kehtis kuni käesoleva seaduse jõustumiseni.
Enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud notariaalselt tõestatud kinnisasja võõrandamise asjaõiguslepingu alusel toimuvast kinnisasja võõrandamisest ei teki käivet, kui maksukohustuslane ei ole selle kinnisasja ehitamiseks või remondiks kaupade soetamisel ja teenuste saamisel tasumisele kuulunud sisendkäibemaksu maha arvanud.
Enne käesoleva seaduse jõustumist kapitalirendile antud kinnisasja kapitalirenti ning enne käesoleva seaduse jõustumist valminud kinnisasja võõrandamist võib maksukohustuslane käsitada tehinguna, millest ei teki käivet, kui ta ei ole selle kinnisasja ehitamiseks või remondiks kaupade soetamisel ja teenuste saamisel tasumisele kuulunud sisendkäibemaksu maha arvanud.
Kuni 2002. aasta 30. juunini käsitatakse kauba ekspordina ka kauba toimetamist vabatsooni tolliprotseduuriga „eksport“ tingimusel, et see kaup veetakse Eestist välja 15 kalendripäeva jooksul kaubadeklaratsiooni aktsepteerimisest arvates.
Alates 2002. aasta 1. juulist kuni 2003. aasta 30. juunini käsitatakse kauba ekspordina ka Eesti kauba (tolliseadustiku tähenduses) toimetamist vabatsooni ekspordi tolliprotseduuriga tingimusel, et see kaup veetakse Eestist välja 15 kalendripäeva jooksul tollideklaratsiooni aktsepteerimisest arvates.
Kuni 2002. aasta 30. juunini ei teki käivet Eestist väljaveol (eksportimisel) vabatsooni paigutatud kauba võõrandamisest, kui seda kaupa ei ole viidud vabatsoonist mujale Eesti tolliterritooriumile ega kasutatud muudel kui tollieeskirjades ettenähtud tingimustel.
Alates 2002. aasta 1. juulist kuni 2003. aasta 30. juunini ei teki käivet vabatsoonis oleva Eesti kauba (tolliseadustiku tähenduses) võõrandamisest, kui selle kauba suhtes rakendatakse samasuguse kauba ekspordi tolliprotseduuriga tavaliselt kaasnevaid meetmeid ja seda kaupa ei ole kasutatud muudel kui tollieeskirjades ettenähtud tingimustel.
Käesoleva seaduse jõustumisel käsitatakse registreeritud maksukohustuslasena isikut, kes on maksukohustuslasena registreeritud enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud käibemaksuseaduse alusel ega ole registrist kustutatud.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku kohta hakkavad registreeritud maksukohustuslase õigused ja kohustused kehtima käesoleva seaduse jõustumise kuupäevast alates.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik on kohustatud esitama käibedeklaratsiooni ning tasuma Maksuametile käibemaksu 2001. aasta detsembrikuu, neljanda kvartali või teise poolaasta eest enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud käibemaksuseaduses ettenähtud korras.
Tolliterritooriumile toimetamisel vabatsooni paigutatud kaup loetakse impordimaksude ja kaubanduspoliitika impordimeetmete kohaldamisel väljaspool tolliterritooriumi olevaks tingimusel, et sellele kaubale ei ole kohaldatud ühtki tolliprotseduuri ning seda kaupa ei ole kasutatud ega tarbitud muudel tingimustel peale tollieeskirjades ettenähtute.
Vabatsoonist muule tolliterritooriumile toimetatav kaup maksustatakse vastavalt seadustele impordimaksudega.
Vabas ringluses olevale kaubale võib selle vabatsooni toimetamisel rakendada tavaliselt sellise kauba ekspordil kohaldatavaid meetmeid, kui see on teistes õigusaktides sätestatud.
Füüsiline isik peab esitama kaubadeklaratsiooni kauba kohta, mille tolliväärtus ületab 1000 krooni ja mis ei vasta käesoleva seaduse § 21 lõikes 1 nimetatud tingimustele.
Kaubadeklaratsiooni tollis aktsepteerimise päevast arvates, kui impordimaksudega maksustatav kaup imporditakse vabaks ringluseks või kui töötlemiseks väljaveetud kaup veetakse taas sisse.
Võlgnik on deklarant, samuti isik, kelle eest kaubadeklaratsioon esitati.
Käibemaksuseadus (RT I 1993, 60, 847; 2000, 7, 41; 51, 328; 89, 581; 2001, 16, 67 ja 69; 23, 129; 26, 148; 43, 242) tunnistatakse kehtetuks.
Käesolev seadus reguleerib hüvitiste maksmise ja määramise tingimusi ja korda töötuks jäämise, töölepingute kollektiivse ülesütlemise ja tööandja maksejõuetuse korral ning töötuskindlustuse korraldust.
Käesoleva seadusega luuakse avalik-õiguslik juriidiline isik Eesti Töötukassa (edaspidi töötukassa).
Töötuskindlustus on sundkindlustuse liik, mille eesmärgiks on hüvitiste maksmine töötajale ja teenistujale (edaspidi töötaja) töötuks jäämise, töölepingute ja teenistussuhete kollektiivse ülesütlemise ning tööandja maksejõuetuse korral.
Käesoleva seaduse mõttes on kindlustatu käesoleva seaduse § 40 lõike 1 punktides 1-3 nimetatud isik, kes on maksnud töötuskindlustusmakseid käesolevas seaduses sätestatud korras.
Avaliku teenistuse seaduse (RT I 1995, 16, 228; 1999, 7, 112; 10, 155; 16, 271 ja 276; 2000, 25, 144 ja 145; 28, 167; 102, 672; 2001, 7, 17 ja 18; 17, 78; 42, 233; 47, 260) § 12 lõikes 2 ja lõike 3 punktides 1-3 nimetatud isikud.
Töötuskindlustuse kindlustusandja on töötukassa.
Tööandja ja riik või kohalik omavalitsus tööandjana (edaspidi tööandja) sihtotstarbeliselt töötuskindlustuse rahastamiseks.
Hüvitis tööandja maksejõuetuse korral.
Kellel on kindlustusstaaži vähemalt 12 kuud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 24 kuu jooksul.
Töö- või teenistuskohustuste rikkumise, usalduse kaotamise, vääritu või korruptiivse teo tõttu.
Kindlustusstaaži arvestatakse kuudes ja aastates.
Kindlustusstaaži arvestus algab uuesti tööle asumisel pärast iga töötuskindlustushüvitise maksmise juhtumit käesoleva seaduse alusel või töötu abiraha maksmise juhtumit töötu sotsiaalse kaitse seaduse alusel.
Kindlustusstaaži arvestamise juhendi kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
360 kalendripäeva kindlustatul, kelle kindlustusstaaž on 10 aastat või enam.
Kui kindlustatu jäi viimasest töötuna arvele võtmise päevast arvates 12 kuu jooksul teistkordselt töötuks ja eelmisel töötuse perioodil maksti talle töötuskindlustushüvitist käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-3 sätestatust lühema perioodi vältel, on tal õigus saada töötuskindlustushüvitist, sõltumata vahepealse töötamise perioodi pikkusest, kuid nii, et hüvitise maksmise kestus ei ületa käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-3 sätestatud päevade arvu 12 kuu jooksul eelmisest töötuna arvele võtmise päevast arvates.
Ühe kalendripäeva töötuskindlustushüvitise suurus arvutatakse kindlustatu keskmisest kalendripäeva töötasust töösuhte lõpetamisele eelnenud 12 kuul, ent mitte enam kui kolmekordsest Eesti keskmisest ühe kalendripäeva töötasust eelmisel kalendriaastal.
40% 101-st kuni 360. kalendripäevani.
Isiku keskmise ühe kalendripäeva töötasu ja Eesti keskmise ühe kalendripäeva töötasu arvutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Töötuskindlustushüvitise taotlemiseks esitab kindlustatu vormikohase avalduse elukohajärgse tööhõiveameti kaudu töötukassale.
Töötuskindlustushüvitise taotlemise avalduse vormi, avaldusele kantavate andmete loetelu ning avaldusele lisatavate dokumentide loetelu kehtestab sotsiaalminister määrusega.
Töötuskindlustushüvitise määramise või määramata jätmise otsuse teeb töötukassa seitsme päeva jooksul kindlustatu töötuskindlustushüvitise taotlemiseks avalduse esitamise päevast arvates.
Töötuskindlustushüvitise määramise korral hakatakse töötuskindlustushüvitist arvestama kaheksandast päevast, arvates kindlustatu töötuskindlustushüvitise taotlemiseks avalduse esitamise päevast.
Töötuskindlustushüvitis määratakse käesoleva seaduse § 8 lõikes 1 nimetatud perioodiks.
Töötukassa teeb töötuskindlustushüvitise määramata jätmise otsuse, kui kindlustatu ei vasta käesoleva seaduse §-s 6 sätestatud tingimustele.
Töötuskindlustushüvitist maksab kindlustatule töötukassa igakuiselt.
Vastavalt kindlustatu soovile kantakse töötuskindlustushüvitis kindlustatu pangakontole või makstakse välja posti teel.
Töötuskindlustushüvitise määramise ja maksmise juhendi kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Kindlustatu töötuna arvelolek lõpeb töötu sotsiaalse kaitse seaduse § 4 alusel.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhtudel teeb töötukassa töötuskindlustushüvitise maksmise lõpetamise otsuse.
Kindlustatu on kohustatud teatama tööhõiveametile viivitamatult kõikidest asjaoludest, mis toovad kaasa töötuskindlustushüvitise saamise õiguse lõppemise.
Tööhõiveamet on kohustatud teatama töötukassale viivitamatult kõikidest tööhõiveametile teatavaks saanud asjaoludest, mis toovad kaasa kindlustatu töötuskindlustushüvitise saamise õiguse lõppemise.
30 töötajat tööandja juures, kes annab tööd vähemalt 300 töötajale.
Kui töötaja pidev töösuhe selle tööandja juures on kestnud üle 10 aasta - töötaja 2 keskmise kuupalga ulatuses.
Tööandja poolt Eesti Vabariigi töölepingu seaduse alusel makstavat töölepingu lõpetamise hüvitist või avaliku teenistuse seaduse alusel makstavat teenistusest vabastamise hüvitist vähendatakse töötukassast käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel väljamakstud hüvitise võrra.
Samaaegselt kavandatava kollektiivse ülesütlemise kohta kirjaliku teate esitamisega tööandja asukohajärgsele tööinspektsioonile esitab töölepingute kollektiivset ülesütlemist kavandav tööandja käesoleva seaduse § 16 lõikes 1 sätestatud hüvitise avalduse töötukassale.
Töötajate esindusega või töötajatega toimunud konsultatsiooni tulemused.
Hüvitise avaldus loetakse vastuvõetuks päevast, millal töötukassale on saabunud avaldus koos nõuetekohaste dokumentidega.
Kui avalduses või sellele lisatud dokumentides esineb puudusi, teatab töötukassa tööandjale, millised puudused kõrvaldada, ja määrab tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.
Kui puudused kõrvaldatakse määratud tähtaja jooksul, loetakse avaldus vastuvõetuks selle esialgse saabumise päevast.
Töötukassa vaatab tööandja avalduse läbi, kontrollib taotletava summa põhjendatust ja teeb otsuse hüvitise määramise või määramata jätmise kohta hiljemalt kümnendal päeval avalduse vastuvõtmise päevast arvates.
Töötukassa võib mõjuval põhjusel avalduse läbivaatamise tähtaega pikendada kuni 14 päeva võrra.
Tähtaja pikendamisest koos põhjendustega teatab töötukassa avalduse esitajale viivitamatult.
Kui hüvitise määramiseks puudub alus, teeb töötukassa otsuse hüvitise määramata jätmise kohta ja saadab selle koos asjakohase põhjenduse ja viitega õigusaktide sätetele avalduse esitajale hiljemalt viiendal päeval otsuse tegemise päevast arvates.
Hüvitise määramisel kannab töötukassa hüvitise käesoleva seaduse § 16 lõikes 1 nimetatud määras tööandja näidatud töötajate pangakontodele hiljemalt töösuhte lõpetamise päeval.
Tööandja pankrotimenetluse raugemine pankrotiseaduse (RT 1992, 31, 403; RT I 1997, 18, 302; 1998, 2, 46; 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 13, 93; 54, 353; 2001, 56, 336) § 15 lõike 1 punkti 2 alusel.
Enne või pärast tööandja maksejõuetuks tunnistamist töölepingu lõpetamisel saamata jäänud hüvitis.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hüvitised makstakse töötajale välja ka juhul, kui need on kohtuotsusega tööandjalt töötaja kasuks välja mõistetud, kuid on tööandja poolt välja maksmata.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alustel võib töötajale kokku maksta kuni kolm töötaja keskmist kuupalka, kuid mitte rohkem kui kolm Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korra alusel arvutatud Eesti keskmist kuupalka.
Hüvitiste taotlemiseks esitab pankrotihaldur või käesoleva seaduse § 19 punktis 2 sätestatud juhul ajutine pankrotihaldur (edaspidi haldur) asukohajärgse tööhõiveameti kaudu töötukassale avalduse koos tööandja maksejõuetuks tunnistamist tõendavate dokumentidega.
Tööandja pankrotimenetluse raugemisel pankrotiseaduse § 15 lõike 1 punkti 2 alusel koopia kohtu määrusest pankrotimenetluse lõpetamise kohta pankrotti välja kuulutamata.
Kui avalduses või sellele lisatud dokumentides esineb puudusi, teatab töötukassa haldurile, millised puudused kõrvaldada, ja määrab tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.
Töötukassa vaatab halduri avalduse läbi, kontrollib taotletava summa põhjendatust ja teeb otsuse hüvitise määramise või määramata jätmise kohta hiljemalt kümnendal päeval avalduse vastuvõtmise päevast arvates.
Töötukassa võib mõjuval põhjusel avalduse läbivaatamise tähtaega pikendada 14 päeva võrra.
Kui hüvitise määramiseks puudub alus, teeb töötukassa otsuse hüvitise määramata jätmise kohta ja saadab selle koos asjakohase põhjenduse ja viitega õigusaktide sätetele haldurile hiljemalt viiendal päeval otsuse tegemise päevast arvates.
Hüvitise määramisel kannab töötukassa hüvitise summa halduri pangakontole või halduri näidatud töötajate pangakontodele hiljemalt viiendal päeval hüvitise määramise päevast arvates.
Haldur maksab töötajale hüvitise välja viie päeva jooksul raha laekumisest halduri pangakontole.
Töötukassa eesmärk on käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud korras töötuskindlustushüvitiste, töölepingute kollektiivse ülesütlemise hüvitise ja tööandja maksejõuetuse hüvitise maksmine.
Töötukassal on oma eesmärgi saavutamiseks õigus saada vajalikke andmeid kõikidelt riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitelt ja nende peetavatest andmekogudest ning kindlustatutelt või kindlustuse taotlejatelt, kui andmete saamist ei ole piiratud seadusega.
Töötukassa on avalik-õiguslik juriidiline isik.
Töötukassa põhikirja kehtestab ning selles teeb muudatusi Vabariigi Valitsus määrusega.
Töötukassa ei saa olla pankrotivõlgnik.
Töötukassal on õigus võtta laenu üksnes käesoleva seaduse § 39 lõikes 2 sätestatud juhul.
Töötukassal on keelatud anda laenu ja tagada teiste isikute kohustuste täitmist.
Töötukassat kontrollib Riigikontroll.
Töötukassa nimi on „Eesti Töötukassa“.
Töötukassal on ainuõigus oma nimele.
Töötukassa asukoht on Tallinn.
Töötukassa aadress on koht, kus asub töötukassa juhatus.
Töötukassat juhivad töötukassa nõukogu ja töötukassa juhatus.
Töötukassa nõukogu esindab nõukogu esimees.
Töötukassat esindab juhatuse esimees.
Juhatuse esimehel on edasivolitamise õigus.
Juhatuse teiste liikmete esindusõigus ja edasivolitamise õigus sätestatakse töötukassa põhikirjas.
Nõukogu otsusega võib piirata juhatuse esindusõigust.
Töötukassa kõrgeim organ on töötukassa nõukogu.
Nõukogul on kuus liiget.
Töötukassa audiitori ja audiitorile makstava tasu suuruse määramine.
Nõukogu töö vorm on koosolek.
Nõukogu otsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletas üle poole nõukogu liikmetest.
Vabariigi Valitsus nimetab kaks nõukogu liiget.
Eesti Ametiühingute Keskliit ja Teenistujate Ametiliitude Organisatsioon nimetavad kumbki ühe nõukogu liikme.
Eesti Tööandjate ja Tööstuse Keskliit nimetab kaks nõukogu liiget.
Nõukogu liige peab olema teovõimeline Eesti kodanik, kelle alaline elukoht on Eesti Vabariigis ja kellel on nõukogu liikme kohustuste täitmiseks vajalikud teadmised ning laitmatu reputatsioon.
Nõukogu liikme volituste tähtaeg on viis aastat.
Mõjuval põhjusel võib nõukogu liikme ennetähtaegselt tagasi kutsuda liikme nimetanu või kohus huvitatud isiku nõudel.
Nõukogu liikme kohustuste täitmise eest makstakse tasu Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud suuruses ja korras.
Töötukassat juhib töötukassa juhatus.
Juhatusel on kolm liiget.
Juhatuse liikme volituste tähtaeg on kuni viis aastat.
Juhatuse liikme volituste lõppemise tähtpäev määratakse kindlaks juhatuse liikme nimetamisel.
Juhatus täidab töötukassa juhtimisel talle seaduse, töötukassa põhikirja ja nõukogu otsustega pandud ülesandeid.
Juhatus seisab hea töötukassa ülesannete ja kohustuste täitmise ning õiguste teostumise eest niivõrd, kuivõrd see ei ole käesoleva seaduse või põhikirja kohaselt nõukogu kohustus.
Juhatuse otsus võetakse vastu häälteenamusega.
Häälte võrdse jagunemise korral on määravaks juhatuse esimehe hääl.
Töötukassa nõukogu ja juhatuse liikmed vastutavad seaduse ja töötukassa põhikirja nõuete rikkumise ja oma kohustuste täitmata jätmisega töötukassale süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt.
Töötukassa nõukogu ja juhatuse liikmed, kes oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega on süüliselt kahju tekitanud töötukassa võlausaldajale, vastutavad võlausaldaja ees solidaarselt töötukassaga.
Töötukassa nõukogu ja juhatuse liige vabaneb vastutusest töötukassa või võlausaldaja ees, kui ta on otsuse vastuvõtmisel hääletanud vastu või kui ta ei osalenud otsustamises, kui mitteosalemine oli lubatud, või kui ta ei osalenud töötukassa organi koosolekul.
Töötukassa nõukogu ja juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on viis aastat rikkumise toimumisest või rikkumise algusest.
Töötukassa võib sõlmida vastutuskindlustuse lepingu töötukassa nõukogu ja juhatuse liikmete varalise vastutuse kindlustamiseks.
Muud eeskirjad, mis on vajalikud töötukassa tegevuse reguleerimiseks, kui selliseid eeskirju ei ole kehtestatud seaduse või teiste õigusaktidega.
Töötukassa eelarves määratakse kindlaks töötukassa tulud ja kulud kalendriaastal.
Töötukassa eelarve tuludeks on laekumised töötuskindlustusmaksetest ja tulud vahendite paigutamisest.
Eraldised reservkapitali.
Töötukassa tegevuskulud ja eraldised reservkapitali jagatakse proportsionaalselt töötuskindlustushüvitise sihtfondi ning töölepingute kollektiivse ülesütlemise ja tööandja maksejõuetuse puhul makstavate hüvitiste sihtfondi vahel.
Töötukassa eelarve valmistatakse ette, kinnitatakse ja selle täitmist kontrollitakse kooskõlas käesoleva seaduse ja töötukassa põhikirjaga.
Töötukassa reservkapital on töötukassa eelarve vahenditest moodustatav reserv töötuskindlustussüsteemile makromajanduslikest muutustest tulenevate riskide vähendamiseks.
Reservkapitali suuruseks on vähemalt 10 protsenti eelarve mahust.
Reservkapitali võib kasutusele võtta ainult erandkorras töötukassa sihtfondi vahendite ebapiisavuse korral töötukassa nõukogu otsusega.
Enne vastava otsuse tegemist esitab nõukogu sotsiaalministri kaudu ettepaneku Vabariigi Valitsusele töötuskindlustusmakse määra suurendamiseks tasemeni, mis tagab töötukassa eesmärkide täitmiseks piisavate rahaliste vahendite laekumise.
Reservkapitali haldamist korraldab ja selle eest vastutab Rahandusministeerium vastavalt töötukassa ja Rahandusministeeriumi vahel sõlmitud lepingule.
Rahandusministeeriumil on õigus korraldada reservkapitali vahendite paigutamist vahetult või tema ettepanekul töötukassa nõukogu otsusega määratud esindaja (välise portfellihalduri) kaudu.
Töötuskindlustuse andmekogu (edaspidi andmekogu) on avalik-õigusliku isiku andmekogu andmekogude seaduse (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77) tähenduses, mida peab töötukassa.
Andmed hüvitiste määramise ja maksmise kohta.
Andmekogu pidamise, andmete töötlemise, kasutamise ja väljastamise kord sätestatakse töötuskindlustuse andmekogu põhimääruses, mille kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Andmekogu vastutav töötleja on töötukassa.
Andmekogu peetakse vastavalt käesolevale seadusele, andmekogude seadusele, isikuandmete kaitse seadusele (RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941; 111, 1833; 2000, 50, 317; 92, 597; 104, 685; 2001, 50, 283) ja töötuskindlustuse andmekogu põhimäärusele.
Maksuamet annab töötukassale andmeid kindlustatu ja tööandja makstud töötuskindlustusmaksete kohta.
Tööturuamet annab töötukassale andmeid, mis on vajalikud käesoleva seaduse alusel hüvitiste määramiseks ja maksmiseks.
Töötuskindlustusmaksetest laekunud vahendeid kasutatakse üksnes käesolevas seaduses sätestatud juhtudel ja korras.
Töölepingute kollektiivse ülesütlemise ja tööandja maksejõuetuse puhul makstavate hüvitiste sihtfond.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud sihtfonde valitseb töötukassa.
Sihtfondide kohta peetakse eraldi arvestust.
Töötuskindlustushüvitiste sihtfondi moodustavad kindlustatute töötuskindlustusmaksed ning selle paigutamisest saadav investeeringutulu.
Eraldisteks reservkapitali.
Töölepingute kollektiivse ülesütlemise ja tööandja maksejõuetuse puhul makstavate hüvitiste sihtfondi moodustavad tööandja töötuskindlustusmaksed ning selle paigutamisest saadav investeeringutulu.
Sihtfondi vahendite ebapiisavuse korral kasutatakse käesolevas seaduses sätestatud hüvitiste väljamaksmiseks töötukassa reservkapitali vahendeid käesoleva seaduse § 34 lõikes 3 sätestatud korras.
Töötukassa reservkapitali vahendite ebapiisavuse korral on töötukassal nõukogu otsusega õigus võtta laenu enda omandis olevate asjade või riigi tagatisel.
Käesoleva seaduse § 37 lõike 2 punktis 1 nimetatud sihtfondi vahendite ebapiisavuse korral võib töötukassa nõukogu otsusega kasutada töötuskindlustushüvitiste maksmiseks käesoleva seaduse § 38 lõike 2 punktis 1 nimetatud sihtfondi vahendeid.
Füüsilisele isikule tööettevõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel makstud tasudelt, välja arvatud juhul, kui tasu saav isik on kantud äriregistrisse või registreeritud elukohajärgses Maksuameti kohalikus asutuses füüsilisest isikust ettevõtjana.
Töötuskindlustusmakset ei maksta sotsiaalmaksuseaduse (RT I 2000, 102, 675; 2001, 50, 285) §-s 3 nimetatud summadelt.
Kindlustatu töötuskindlustusmakse määr on 0,5 kuni 2 protsenti käesoleva seaduse §-s 40 nimetatud summadelt.
Tööandja töötuskindlustusmakse määr on 0,25 kuni 1 protsent käesoleva seaduse §-s 40 nimetatud summadelt.
Töötukassa nõukogu esitab sotsiaalministri kaudu Vabariigi Valitsusele töötuskindlustusmakse määrade kehtestamise kohta ettepaneku hiljemalt jooksva kalendriaasta 1. novembriks.
Ettepanekule lisatakse arvestus, millest nähtub töötuskindlustusmakse määrade piisavus töötukassa eesmärkide täitmiseks, arvestades makromajanduslikku ja tööturu arengu prognoosi.
Kindlustatu ja tööandja töötuskindlustusmakse määrad järgmiseks kalendriaastaks kehtestab Vabariigi Valitsus hiljemalt jooksva kalendriaasta 1. detsembriks.
Töötuskindlustusmakse määra ei saa tähtaja kulgemise ajal vähendada.
Käesoleva seaduse § 34 lõikes 3 sätestatud juhul kehtestab Vabariigi Valitsus uue töötuskindlustusmakse määra hiljemalt töötuskindlustuse nõukogu ettepaneku tegemise kalendrikuule ülejärgneva kalendrikuu esimesest kuupäevast.
Andma kindlustatu nõudmisel talle tõendi väljamaksetelt kinni peetud töötuskindlustusmaksete kohta kalendriaastale järgneva aasta 1. veebruariks.
Kindlustatuga töösuhte lõppemisel antakse eelnimetatud tõend koos lõpparvega.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 4 sätestatud deklaratsiooni ja tõendi vormid kehtestab rahandusminister määrusega.
Iga kindlustatu kohta arvutatud ja tööandja poolt maksmisele kuuluvad töötuskindlustusmaksete summad ümardatakse täiskroonideks.
Töötuskindlustusmakse sissenõudmisel on Maksuametil maksukorralduse seaduses (RT I 1994, 1, 5; 2000, 45, 279; 55, 365; 84, 533, 534; 2001, 17, 76; 43, 242; 48, 266; 56, 335) sätestatud maksuhalduri õigused ja kohustused.
Töötuskindlustusmakse maksmise kohustuse rikkumise korral kohaldatakse töötuskindlustusmakse maksja suhtes maksukorralduse seaduse §-des 28-30 sätestatud vastutust.
Maksuamet kannab laekunud töötuskindlustusmaksed üle töötukassa arvele ühe pangapäeva jooksul nende laekumisest Maksuameti pangakontole.
Tööandja maksejõuetuse korral on töötukassa tähtajaks laekumata jäänud töötuskindlustusmaksete osas pankrotimenetluses võlausaldaja.
Hüvitiste määramise ja maksmisega seotud vaidlused lahendab halduskohus.
Töötuskindlustusmakse maksmisega seotud vaidlused lahendatakse maksukorralduse seaduse §-des 35-41 sätestatud korras.
Isikule õigusliku aluseta määratud ja makstud hüvitised nõuab töötukassa tagasi.
Isik on kohustatud õigusliku aluseta saadud hüvitised tagasi maksma töötukassa pangaarvele 15 päeva jooksul vastava nõude saamisest arvates.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul tagasimaksmata hüvitised nõuab töötukassa isikult tagasi kohtu korras.
Töötuskindlustuse seaduse alusel makstud hüvitistelt.
Paragrahvi 9 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks.
Vabariigi Valitsus nimetab töötukassa kaks nõukogu liiget hiljemalt 2001. aasta 1. novembriks.
Eesti Tööandjate ja Tööstuse Keskliit nimetab töötukassa nõukogu kaks liiget hiljemalt 2001. aasta 1. novembriks.
Eesti Ametiühingute Keskliit ja Teenistujate Ametiliitude Organisatsioon nimetavad kumbki töötukassa nõukogu ühe liikme hiljemalt 2001. aasta 1. novembriks.
Töötukassa nõukogu teeb sotsiaalministri kaudu Vabariigi Valitsusele ettepaneku töötukassa põhikirja kehtestamiseks hiljemalt 2001. aasta 1. detsembril.
Vabariigi Valitsus kehtestab töötukassa põhikirja määrusega hiljemalt 2001. aasta 15. detsembril.
Sotsiaalminister kehtestab töötuskindlustushüvitise taotlemise avalduse vormi, avaldusele kantavate andmete loetelu ning avaldusele lisatavate dokumentide loetelu määrusega hiljemalt 2001. aasta 15. detsembril.
Töötukassa nõukogu nimetab töötukassa juhatuse liikmed ametisse ja sõlmib juhatuse liikmetega ametilepingu hiljemalt 2001. aasta 1. detsembril.
Juhatuse liikmete volitused tekivad seaduse jõustumisest.
Töötukassa nõukogu kehtestab käesoleva seaduse § 28 lõike 2 punktides 5 ja 7 sätestatud dokumendid hiljemalt 2002. aasta 1. juunil.
Kindlustatu töötuskindlustusmakse määr aastal 2002 on 1 protsent käesoleva seaduse §-s 40 nimetatud summadelt.
Tööandja töötuskindlustusmakse määr aastal 2002 on 0,5 protsenti käesoleva seaduse §-s 40 nimetatud summadelt.
Käesoleva seaduse § 5 punktides 2 ja 3 nimetatud hüvitisi makstakse alates 2003. aasta 1. jaanuarist.
Käesoleva seaduse § 48 punktid 1 ja 5 jõustuvad 2003. aasta 1. jaanuaril.
Väljasaatmise otsuste täideviimist koordineerib Kodakondsus- ja Migratsiooniamet.
Välismaalase väljasaatmist taotlenud valitsusasutus edastab väljasaatmise otsuse ärakirja kohe Kodakondsus- ja Migratsiooniametile.
Välismaalasele, kellele on tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks või väljasaatmise otsus, annab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet välja väljasõidulehe (lisatud).
Väljasaadetava üleandmine vastuvõtva riigi ametivõimudele kooskõlastatakse vajadusel piirivalvepiirkonnaga ning väljasaadetav toimetatakse piiripunkti piirivalvepiirkonna määratud tähtajaks.
Väljasaatmisele kuuluva välismaalase halduskorras kinnipidamise ning vajadusel arestimajja paigutamise, konvoeerimise kohtusse ja piiripunkti korraldavad Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlusel Politseiamet ja politseiprefektuurid.
Ettekirjutuse alusel või väljasaadetavana riigist lahkuvale välismaalasele välja antud väljasõidulehe märgistab piirivalveametnik piiriületustempliga ning tagastab selle Kodakondsus- ja Migratsiooniametile viie tööpäeva jooksul arvates välismaalase piiriületamisele järgnevast tööpäevast.
Ettekirjutuse alusel lahkuva välismaalase kohta, kes ei esita väljasõidulehte, vormistab piirivalveametnik uue väljasõidulehe, võttes aluseks välismaalase isikut tõendava dokumendi ja sellesse tehtud märke ettekirjutuse või väljasaatmise kohta.
Väljasaadetava piiriületuse suunamisega vastuvõtvasse riiki või üleandmisega vastuvõtva riigi ametivõimudele korraldavad Piirivalveamet ja piirivalvepiirkonnad.
Väljasaadetava piiripunkti toimetanud politseiametnikud viibivad väljasaadetava üleandmise toimingute juures kuni nende täieliku sooritamiseni.
Juhul kui väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia, toimetavad politseiametnikud väljasaadetava tagasi arestimajja või kohtusse väljasaatmislaagrisse paigutamise taotlemiseks.
Kontrolli ettekirjutuste ja väljasaatmisotsuste täitmise üle teostab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet laekuvate väljasõidulehtede alusel.
Väljasõidulehe mittelaekumise korral palub Kodakondsus- ja Migratsiooniamet Politseiametil kontrollida välismaalase Eestis viibimist.
Üle tollipiiri toimetamine - kauba sissevedu Eesti tolliterritooriumile, väljavedu sellelt territooriumilt ning transiitvedu ükskõik missuguse transpordiga, kaasa arvatud torujuhtmetransport ja elektriülekandeliinide kasutamine.
Ümberasuja - alalise elukoha vahetusega seoses Eestist lahkuv isik või Eestisse alaliselt elama asuv pidevalt üle 12 kuu välisriigis elanud isik.
Eesti Vabariik teostab ühtset tollipoliitikat, mis tagab riigi huvide kaitse ning tollikorralduse arengu kooskõlas rahvusvahelise praktika üldtunnustatud normide ja standarditega.
Eesti Vabariigi tollipoliitika elluviija ja tollikorralduse vahetu juhtija on Tolliamet.
Eesti tolliterritoorium (edaspidi tolliterritoorium) on Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all olev territoorium, mis hõlmab maa-ala, territoriaalveed ja õhuruumi nende kohal.
Tolliterritooriumi ümbritseb tollipiir.
Vabariigi Valitsuse korraldusega võib tolliterritooriumil paiknevas sadamas, lennujaamas või vahetult tollipiiriäärses transpordisõlmes luua vabatsoone.
Vabatsoonid luuakse tähtajaliselt.
Vabatsooni loomiseks on vajalik vabatsooni territooriumi seadusliku valdaja ja omaniku, kui ta ei ole valdaja, kirjalik nõusolek.
Vabatsoon on tolliterritooriumi osa, mis on muust tolliterritooriumist eraldatud püsiva piirdega ning kus ei paikne avalikult kasutatavaid teid, elamuid ega ühiskondlikult kasutatavaid hooneid ja kus kehtivad erilised tollikontrolli meetmed.
Vabatsoonis asuv kaup loetakse impordi- ja ekspordimaksude ning impordi reguleerimiseks kehtestatud kaubanduspoliitika meetmete suhtes väljaspool tolliterritooriumi olevaks.
Vabatsoonist muule tolliterritooriumile ja sealt vabatsooni toimetatav kaup maksustatakse vastavalt seadustele impordi- ja ekspordimaksudega.
Välisriigist vabatsooni ja sealt välisriiki toimetatav kaup ei kuulu üldjuhul tollivormistusele ning väljaspool vabatsooni transporditakse seda kaupa tolliterritooriumil tollitransiidiga.
Igasugune majandustegevus, hoone või rajatise ehitamine vabatsoonis nõuab tolli kirjalikku luba.
Toll võib keelata selle tegevuse jätkamise vabatsoonis isikul, kes ei täida tollieeskirjade nõudeid.
Kauba valdajad, kes on seotud vabatsoonis kauba ladustamise, töötlemise, müügi või ostmisega, peavad pidama laoarvestust tolli poolt kinnitatud vormis.
Kaup tuleb kanda laoregistrisse kohe, kui see on saabunud eelnimetatud isiku valdusesse.
Selliste teenuste osutamine, mis ei ole otseselt seotud vabatsoonis asuva kauba või vabatsooni tegevusega.
Järelevalvet vabatsooni piiri ning sisse- ja väljapääsude üle teostab toll.
Vabatsooni piiril ja vabatsoonis toimuva tollikontrolli eeskirja kehtestab Vabariigi Valitsus.
Vabatsoon lõpeb tähtaja lõppemisel või lõpetatakse Vabariigi Valitsuse korraldusega ennetähtaegselt, kui vabatsoon ei vastanud tollieeskirjades ettenähtud nõuetele või neid nõudeid enam ei täideta.
Tollikontrolli tsoon hõlmab piirivööndi, territoriaalveed, tollitrassid, tollipunktid, tolliterminalid, tollilaod ja mis tahes maa-ala, siseveeala või hoone, mille Tolliamet on kooskõlastatult selle omaniku ja valdajaga püsivalt või ajutiselt määranud tolliformaalsuste läbiviimiseks.
Tolliformaalsuste lõpuleviimise koha tollikontrolli tsoonis määrab toll.
Tollikontrolli tsoonis on keelatud tolli loata kauba veokilt maha- ja pealelaadimine, samuti kauba tollikontrolli tsoonist väljaviimine enne, kui nõutud tolliformaalsused on täidetud.
Reisijate teenindamiseks ettenähtud müügipunktidel on lubatud tegutseda ainult reisijate liikluseks avatud rahvusvahelise lennujaama tollikontrolli tsoonis.
Loa müügipunkti tegutsemiseks väljastab ja tühistab Tolliamet.
Loa võib tühistada, kui müügipunkti omanik või tema töötaja on rikkunud loaga kehtestatud režiimi, on tunnistatud süüdi tollieeskirjade või maksuseaduse rikkumises või on loa taotlemisel esitanud Tolliametile andmeid, mis ei vasta tegelikkusele.
Müügipunkti asutamise, tegutsemise ja tegevuse lõpetamise tingimused ning korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Tollidokumendid vormistatakse eesti keeles.
Välislepingus või tollieeskirjades ettenähtud juhtudel võib tollidokumente vormistada ka mõnes muus keeles.
Välisriigist saabuva kauba tollivormistusel võib toll aktsepteerida ka võõrkeelseid dokumente.
Tollilipu, tollivapi ja tolliembleemi kirjelduse kinnitab Vabariigi Valitsus.
Tollilipu, tollivapi ja tolliembleemi kasutamise korra kehtestab rahandusminister.
Kui välislepingus, mis on Eesti Vabariigi suhtes jõustunud, on kehtestatud käesolevas seaduses või teistes tollikorraldust reguleerivates õigusaktides ettenähtust erinevad sätted, rakendatakse välislepingu sätteid.
Tolliamet jaguneb osakondadeks ja piirkondlikeks tolliinspektuurideks.
Tolliameti ülesandeid kindlaksmääratud piirkondades täidavad piirkondlikud tolliinspektuurid.
Piirkondlik tolliinspektuur viib läbi tolliformaalsusi tollipunktides.
Tolliametnikud on tolliasutuste ametiisikud ning neile laienevad riigiametnikele kehtestatud nõuded, õigused ja kohustused, mida on täpsustatud tollieeskirjadega.
Tolliametnikena ning tolliasutuste juures tegutsevate tollilaborite, teadus- ja õppeasutuste juhtidena võivad töötada ainult Eesti kodanikud.
Tolliametnikud on kohustatud tööülesannete täitmisel esitama esimesel nõudmisel ametitõendi.
Tolliametnikud kannavad teenistuses olles ettenähtud juhtudel vormiriietust ja relva.
Relva kandmise ja kasutamise kord kehtestatakse relvaseaduse (RT I 1995, 62, 1056; 1997, 93, 1564; 1999, 57, 597) ja vastavate Vabariigi Valitsuse õigusaktidega.
Tolliametnikud ei tohi olla seotud üle tollipiiri toimetatava kaubaga tehtavate tehingutega.
Tolliametniku töötamine väljaspool tolli tuleb tolliasutuses registreerida.
Tolliametnikud on kohustatud hoidma saladuses neile seoses teenistuskohustuste täitmisega teatavaks saanud riigi-, panga- ja ärisaladust ning ametialast informatsiooni.
Tolliametnikud on teenistuskohustuste täitmisel sõltumatud ning juhinduvad oma tegevuses käesolevast seadusest ja teistest õigusaktidest.
Oma ülesannete täitmisel teeb toll koostööd teiste täidesaatva riigivõimu asutustega vastavalt tollieeskirjadele.
Eesti piirivalve- ja politseiametnikud on kohustatud oma pädevuse piires abistama tolliametnikke tööülesannete täitmisel, tagamaks avalikku korda, tolliametniku seaduslike nõudmiste täitmist ning tollieeskirjade rikkumise tõkestamist.
Piirivalveamet on kohustatud Vabariigi Valitsuse kehtestatud juhtudel ja korras läbi viima tolliformaalsusi ning tõkestama kauba ebaseaduslikku tolliterritooriumile või sellelt väljatoimetamist tollipunktide vahelisel tollipiiril ja territoriaalvetes.
Tolliametnikud on kohustatud oma pädevuse piires kaasa aitama füüsiliste isikute ebaseaduslike piiriületamiskatsete tõkestamisele ning edastama piirivalvele viivitamatult neile teada oleva asjakohase informatsiooni.
Kaebused tolli tegevuse peale esitatakse kõrgemalseisvale tolliasutusele 30 kalendripäeva jooksul arvates päevast, millal kaebuse esitaja sai või oleks pidanud saama teada oma õiguste rikkumisest.
Kaebus vaadatakse läbi ja selle esitajat informeeritakse läbivaatamise tulemustest 30 kalendripäeva jooksul kaebuse saamise päevast arvates.
Kaebuse esitajal on õigus vaidluse igas faasis esitada kaebus kohtule.
Kahju, mida toll on õigusvastase tegevusega tekitanud, hüvitatakse tsiviilkorras.
Kauba tolliterritooriumile või sellelt väljatoimetamise loa saamiseks tuleb deklareeritav kaup tollis deklareerida.
Selleks tuleb tollile kirjalikult või automaatse andmetöötluse süsteemi sidevahendite kaudu esitada tollideklaratsioon, mis peab sisaldama tollieeskirjades nõutavaid andmeid.
Deklareeritava kauba ja tollideklaratsiooni esitab tollile deklarant või tema volitatud isik.
Tollieeskirjades ettenähtud juhtudel on tollil õigus nõuda volitatud isikult notariaalselt tõestatud volitust.
Deklarant ja isik, kelle eest kaubadeklaratsioon esitati, vastutavad tollideklaratsioonis deklareeritud andmete täielikkuse ja õigsuse ning esitatud dokumentide autentsuse eest, samuti üle tollipiiri toimetatava või toimetatud kauba tollideklaratsioonile vastavuse eest.
Tollikontrolli tsooni sisenenud reisija, kellel tollipiiri ületades ei ole kaasas deklareeritavat kaupa, deklareerib sellest tollile tollieeskirjade kohaselt suuliselt või vastava käitumisega.
Eriluba nõudev kaup on deklareeritav kaup, kui eriloa kehtestaja ei ole määranud teisiti.
Tollimaakler esitab tollile tollideklaratsiooni enda nimel, kuid mõne teise isiku eest ja vastutab kauba tollivormistuse läbiviimise ning tollivõlast tuleneva maksusumma tasumise eest vastavalt tollieeskirjadele.
Tollimaakleri tegevusloa annab välja Tolliamet Eestis registreeritud isikule.
Tollimaakler võib olla ka tolliterminali või tollilao pidaja ja kauba tollitransiitveol printsipaal.
Tollimaakleri tegevusloa väljaandmise tingimused ja korra ning tegevuse eeskirja kehtestab rahandusminister.
Postisaadetise deklaratsioon.
Tollideklaratsioon või seda asendav tollieeskirjades ettenähtud dokument loetakse tollidokumendiks pärast selles sisalduva informatsiooni ammendavuse ning nõutavate lisadokumentide olemasolu kontrolli ja aktsepteerimist tolli poolt.
Ülddeklaratsioon on kommertsveoki põhiline saabumis- või lahkumisdokument, mis sisaldab üldisi andmeid kommertsveoki, reisi, tarbevaru, veetava kauba, meeskonna ja reisijate kohta.
Tollieeskirjades ettenähtud juhtudel võib ülddeklaratsioonina kasutada selleks ettenähtud vormi või rahvusvahelise kaubaveo või tollitransiidi dokumenti, mis sisaldab kaupade identifitseerimiseks vajalikke andmeid.
Ülddeklaratsiooni esitab Eestis registreeritud isik, kui tollieeskirjades ei ole ette nähtud teisiti.
Isik, kes toimetab kauba tolliterritooriumile, on pärast tollipiiri ületamist kohustatud esitama ülddeklaratsiooni ja kauba lähimale selleks ettenähtud tolliasutusele või tagama ülddeklaratsiooni ja kauba esitamise lähimale selleks ettenähtud tolliasutusele.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ülddeklaratsiooni vormi ja ülddeklaratsiooni täitmise juhendi kinnitab rahandusminister.
Üle tollipiiri toimetatavale või toimetatud kaubale kohaldatava tolliprotseduuri määramiseks esitab deklarant tollile kaubadeklaratsiooni.
Kaubadeklaratsiooni esitab deklarant, kelleks on Eestis registreeritud isik, kui tollieeskirjades ei ole ette nähtud teisiti.
Enne kaubadeklaratsiooni esitamist tollile on deklarandil õigus võtta kaubast analüüsimiseks või uurimiseks proove ja näidiseid, mis deklareeritakse kaubast eraldi või koos kaubaga.
Kauba üle tollipiiri toimetamisel peab isik esitama kaubadeklaratsiooni juhul, kui kauba tolliväärtus ületab 1000 krooni.
Kaubadeklaratsiooni võib esitada ka juhul, kui kauba tolliväärtus ei ületa 1000 krooni.
Kaubadeklaratsiooni vormid ja kaubadeklaratsiooni täitmise juhendi kehtestab rahandusminister.
Kaubadeklaratsiooni ja selles tehtud märgete annulleerimise ning kaubadeklaratsioonis pärast kauba vabastamist paranduste tegemise korra kehtestab rahandusminister.
Pärast kauba vabastamist on täiendavalt ilmnenud asjaolude arvestamiseks asjassepuutuval isikul õigus taotleda tollilt või tollil endal õigus asjassepuutuvalt isikult nõuda kaubadeklaratsioonis paranduste tegemist kolme aasta jooksul kaubadeklaratsiooni aktsepteerimise päevast arvates.
Kauba tolliväärtuse määramiseks esitab deklarant tollile tolliväärtuse deklaratsiooni.
Tolliväärtuse deklaratsioon esitatakse kauba tollivormistusel koos kaubadeklaratsiooniga tolliväärtuse määramise seaduses (RT I 1995, 20, 298) sätestatud tingimustel ja korras.
Reisija, kellel on tollipiiri ületades kaasas deklareeritavat kaupa, sealhulgas auhindu ja kingitusi, täidab ning esitab tollile reisija deklaratsiooni, kui kauba üle tollipiiri toimetamisel ei peeta silmas kaubanduslikku eesmärki.
Kaubandusliku eesmärgiga üle tollipiiri toimetatava kauba ja reisijast eraldi liikuva pagasi deklareerimisel kohaldatakse käesoleva seaduse § 19 lõikes 3 sätestatut.
Deklareeritava kauba hulka kuulub tolliterritooriumile toimetatav käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaup, mille väärtus ületab 5000 krooni või kogus ületab Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirnormi.
Deklareeritava kauba hulka ei arvata isiklikke asju juhul, kui nende sisse- ja väljaveoks ei ole vaja eriluba.
Reisija deklaratsiooni vormi ja reisija deklaratsiooni täitmise juhendi kehtestab Vabariigi Valitsus.
Eestist väljasaadetava kaupa sisaldava rahvusvahelise postisaadetise kohta täidab saatja rahvusvahelise postisaadetise deklaratsiooni, mis lisatakse postisaadetisele.
Isikule saabuvale või tema poolt väljasaadetavale postisaadetisele, mille tolliväärtus ületab käesoleva seaduse paragrahv 19 lõikes 3 nimetatud väärtuse või milles sisalduva kauba kogus ületab Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirnormi, vormistatakse täiendavalt rahvusvahelise postisaadetise deklaratsioonile ka kaubadeklaratsioon.
Rahvusvahelise postisaadetise tollivormistuse korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Deklarant on kohustatud tollideklaratsioonis kauba klassifitseerima Eesti kaupade nomenklatuuri (edaspidi EKN), käesoleva seaduse ja teiste seaduste alusel kehtestatud nomenklatuuride kohaselt.
Nimetatud nomenklatuuride alusel rakendab toll kauba sisse- ja väljaveol tõkestusmeetmeid, teostab tollistatistikat ning nõuab sisse impordi- ja ekspordimaksud.
EKN peab olema vastavuses Euroopa Liidus kauba kirjeldamiseks ja kodeerimiseks kasutatava kombineeritud nomenklatuuriga (Combined Nomenclature).
Käesoleva seaduse ja teiste seaduste alusel kehtestatud nomenklatuurid peavad olema vastavuses EKN-iga.
EKN-i kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kaubapositsioon määratakse kauba klassifitseerimisel käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nomenklatuuride kohaselt vastavalt EKN-i klassifitseerimisreeglitele.
Kaupade klassifitseerimisalastele päringutele vastamise korra kehtestab rahandusminister.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nomenklatuuride haldamise ja pidamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Deklarant määrab kauba päritoluriigi välislepingutes ettenähtud või Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud päritolureeglite kohaselt.
Toll võib deklarandilt nõuda kauba päritoluriigi dokumentaalset tõestamist välislepingutest tulenevalt või Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud juhtudel.
Välislepingutest tulenevate tollimaksusoodustuste saamiseks annab toll deklarandi taotlusel välja eksporditava kauba sooduspäritolu tõendamiseks päritolutõendi ja teostab selle järelkontrolli.
Välislepingutes ettenähtud korras võib päritolutõendi välja anda ka eksportija.
Eesti päritoluga tekstiilitoodete ekspordi korral Euroopa Liidu liikmesriikidesse väljastab toll ekspordilitsentsi ja päritolusertifikaadi vastavalt Euroopa lepingus (RT II 1995, 22-27, 120) sätestatud tingimustele.
Tekstiilitoodete ekspordilitsentsi ja päritolusertifikaadi väljastamise ning täitmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Üldisest soodustussüsteemist tulenevate tollimaksusoodustuste saamiseks väljastab toll Eesti päritoluga eksporditava kauba kohta päritolusertifikaadi vorm A, kinnitab selle ning teostab selle järelkontrolli.
Kauba päritolusertifikaadi vorm A väljaandmise ja täitmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kauba mittesooduspäritolu reeglid ning kauba mittesooduspäritolu tõendamiseks päritolusertifikaadi väljaandmise ja täitmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kauba mittesooduspäritolu tõendava päritolusertifikaadi väljastab ja kinnitab Eesti Kaubandus-Tööstuskoda.
Tollikontroll toimub kauba tolliterritooriumile või sellelt väljatoimetamise seaduslikkuse kontrollimiseks, kaubale tolliprotseduuri kohaldamiseks ning kauba impordi- ja ekspordimaksudega maksustamiseks.
Kauba seaduslik tolliterritooriumile või sellelt väljatoimetamine toimub tolli järelevalve all selleks ettenähtud tolliasutuste kaudu vastavalt tollieeskirjadele.
Tolliterritooriumile või sellelt välja toimetada lubatakse kaupa, mille sisse- ja väljavedu ei ole keelatud.
Kauba sisse- ja väljaveo keeld laieneb ka tollitransiitveoks võetud kaubale.
Kaupa, mille sisse- ja väljaveol on nõutav eriluba, lubatakse tolliterritooriumile või sellelt välja toimetada eriloa esitamisel tollivormistuse käigus.
Esitatud eriluba märgistatakse tollis ja tagastatakse selle esitajale.
Eriloa nõue laieneb tollitransiitveoks võetud kaubale, kui eriloa kehtestaja ei ole määranud teisiti.
Vabariigi Valitsus määrab kaubad, mille sisse- ja väljaveol on nõutav eriluba, ning ministrid, kes kehtestavad nende kaupade nomenklatuurid ning sisse- ja väljaveo korrad.
Tollikontrolli teostavad vastavalt oma pädevusele tolliametnikud, kontrollides dokumente ja kaupa ning rakendades muid tollieeskirjades ettenähtud tollikontrolli meetmeid.
Tollil on õigus tollikontrolli läbiviimiseks kaasata eksperte.
Ekspertiisikulud kannab deklarant, kui tollieeskirjades ei ole ette nähtud teisiti.
Tollikontroll ei tohi ohustada inimeste elu ja tervist ega kahjustada kontrollitavat kaupa ja keskkonda.
Tollil on õigus saada tolliterminalis, tollilaos, vabatsoonis, postiettevõttes, samuti sadamas, lennujaamas ja raudteejaamas või teistes transpordisõlmedes nende valdajalt kauba ja reisijate tollikontrolli korraldamiseks vajalikud tööohutuse ja töötervishoiu nõuete kohased ruumid tasuta kasutamiseks, sealhulgas sisustatud bürooruumid ja sidevahendid.
Kaup on tolli järelevalve all tolliterritooriumile toimetamisest kuni kaubale tollikäitlusviisi kohaldamiseni.
Tollikäitlusviisi kohaldamisel on kaup tolli järelevalve all tollieeskirjades ettenähtud korras.
Kui kaup viiakse ebaseaduslikult tolli järelevalve alt välja või kui tollil on kahtlusi kauba ebaseadusliku tolli järelevalve alt väljaviimise kohta ja võlgnik ei suuda tollile tõendada sellele kaubale tollikäitlusviisi kohaldamist, on võlgnik kohustatud viie kalendripäeva jooksul kauba ebaseaduslikust tolli järelevalve alt väljaviimise või selle avastamise päevast arvates tasuma tollivõlast tuleneva maksusumma.
Tolli järelevalve all oleva kaubaga võib teostada vaid tolli poolt aktsepteeritud toiminguid ja tehinguid.
Tolli järelevalve all oleva kauba hävimisel või kahjustumisel on kauba valdaja või deklarant kohustatud sellest esimesel võimalusel tollile teatama ja esitama tõendusmaterjalid kauba hävimise või kahjustumise kohta.
Kui esitatud tõendusmaterjalid tolli ei rahulda, loetakse kaup ebaseaduslikult tolli järelevalve alt välja viiduks.
Kauba sisseveo registreerimist või deklareerimist tõendavat dokumenti, mille on väljastanud selle välisriigi toll, kuhu kaup Eestist välja deklareeriti.
Kui kauba sisse- või väljavedu ei ole tõendatud käesoleva paragrahvi lõikes 5 või 6 sätestatud korras, on tollil õigus vastav märge kaubadeklaratsioonis annulleerida.
Kui kauba sisse- või väljaveol deklareeritud andmete õigsus ei ole tõendatud käesoleva paragrahvi lõikes 5 või 6 sätestatud korras, on tollil õigus teha kaubadeklaratsioonis parandusi.
Ettenägematu olukord on loodusõnnetuse, katastroofi või muu vääramatu jõu (force majeure) tagajärjel toimunud, kommertsveokis või hoidlas olevat kaupa kahjustav sündmus või selle sündmuse toimumise tõenäosus.
Kui tolliterritooriumile toimetatud kauba valdaja ei suuda ettenägematu olukorra tõttu toimetada kaupa tolli poolt ettenähtud või aktsepteeritud kohta või hoida kaupa selles kohas, on ta kohustatud sellest esimesel võimalusel tollile teatama.
Kauba hävimisel või kahjustumisel peab kauba valdaja tollile teatama vastavalt kauba hävimise koha ja säilinud kauba asukoha, olles eelnevalt tarvitusele võtnud vajalikud meetmed kauba puutumatuse tagamiseks.
Kauba hävimisel ettenägematu olukorra tõttu ei maksustata kaupa impordi- ja ekspordimaksudega tingimusel, et hävimine on kindlaks tehtud tolli rahuldaval viisil.
Kahjustunud kaup toimetatakse tolliterritooriumilt välja, tolliladustatakse, imporditakse vabaks ringluseks või hävitatakse tolli järelevalve all.
Tollidokument on tolliasutuse luba, tõend või tema poolt aktsepteeritud tollideklaratsioon või muu dokument, mille alusel tolliametnik lubab kauba sisse- või väljaveoks, kohaldab tolliprotseduuri või rakendab maksusoodustusi.
Tollieeskirjades ettenähtud juhtudel teeb tolliametnik tollidokumentides märkeid ja parandusi.
Eksportijad, importijad ja teised isikud, kes on seotud kauba toimetamisega tolliterritooriumile või sellelt välja, peavad tollidokumente säilitama seitsme aasta jooksul tollivormistusele järgneva kalendriaasta algusest arvates.
Kommertsveokile, millega veetakse, või hoidlale, kus hoitakse tolli järelevalve all olevat kaupa, võib toll kommertsveoki või hoidla ning seal asuva kauba puutumatuse tagamiseks panna tollitõkendi.
Tollitõkendi võib panna ka kaubale.
Tollitõkendiga kaitstud kommertsveoki või hoidla ja seal asuva kauba puutumatuse ning tollitõkendi rikkumatuse eest vastutab selle kommertsveoki või hoidla valdaja.
Tollitõkendi eemaldamine tolli loata on keelatud, välja arvatud ettenägematus olukorras kommertsveokis veetava või hoidlas hoitava kauba säilimise tagamiseks.
Toll võib aktsepteerida välisriigis pandud tollitõkendeid.
Tolli poolt aktsepteeritud tõkend on samaväärne tolli poolt pandud tõkendiga.
Tollil on õigus nõuda asjassepuutuva isiku juuresolekut tollitõkendi panemisel ja eemaldamisel tolliametniku poolt.
Tollitõkend peab olema pandud nii, et seda rikkumata või kommertsveokile või hoidlale sissemurdmisjälgi jätmata ei ole võimalik juurdepääs kaubale.
Tollitõkendi panemise kohta teeb tolliametnik märke tollidokumendile.
Tollitõkendite panemise ja eemaldamise korra ning nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kommertsveokile või hoidlale kehtestab Vabariigi Valitsus.
Tollitõkendi purunemisest või kaotsiminekust, samuti sissemurdmisjälgedest või muudest kahjustustest tollitõkendiga kaitstud kommertsveokil või hoidlal peab kommertsveoki või hoidla valdaja esimesel võimalusel tollile teatama.
Tolliametnikul on õigus talle Tolliameti peadirektori või piirkondliku tolliinspektuuri juhataja antud volituse alusel oma pädevuse piires kontrollida import-, eksport- või transiitkaupadega teostatavate tehingutega seotud isikute territooriumi, hooneid ja rajatisi ning muid kohti, mis on seotud nende kaupade hoidmise, töötlemise ja turustamisega, samuti neile kuuluvaid kommertsveokeid.
Isik on kohustatud tolli nõudmisel esitama kõik kauba sisse-, välja- või transiitveo, hoidmise, töötlemise, turustamise ning maksetehingute kohta käivad dokumendid ja kirjavahetuse ning osutama tollile abi kontrollimisel.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kontrolli teostamine väljaspool isiku tööaega või territooriumi, hoone, rajatise ning muu kaupade hoidmise, töötlemise ja turustamisega seotud koha lahtioleku või kasutamise aega võib toimuda eelneva hoiatuseta.
Tolliametnikul on keelatud siseneda eluruumidesse seal elava isiku loata.
Tolliprotseduuride rakendamise eeskirjad kehtestab Vabariigi Valitsus.
Tolliprotseduuri tollieeskirjadekohase läbiviimise eest vastutab deklarant.
Kaup lubatakse eksportida pärast tollile kaubadeklaratsiooni ja nõutavate lisadokumentide esitamist ning teiste tollieeskirjades ettenähtud tolliformaalsuste täitmist.
Tollivormistus kauba ekspordiks algab kaubadeklaratsiooni esitamisega tollile ja lõpeb tolliasutuses märke tegemisega kaubadeklaratsioonile kauba vabastamise kohta tolli järelevalve alt.
Ekspordiks deklareeritud kaup tuleb tolliterritooriumilt välja toimetada 15 kalendripäeva jooksul pärast kaubadeklaratsiooni aktsepteerimist tollis, kui tollieeskirjades ei ole ette nähtud teisiti.
Selle tähtaja ületamisel peab deklarant viie kalendripäeva jooksul tähtaja ületamise päevast arvates taotlema tollis kaubadeklaratsiooni annulleerimist või kauba tolliterritooriumilt väljatoimetamise tähtaja pikendamist.
Kauba väljaveo ja tollivormistuse lõpetamise eest vastutab deklarant.
Väljavedu taassisseveo kohustusega muutusteta kujul.
Tollieeskirjades määratud tingimustel võib kaupa tolliterritooriumilt ajutiselt välja vedada kuni üheks aastaks tolli loal kaubale ajutise väljaveo tolliprotseduuri kohaldamise või ajutise väljaveo loa väljastamise päevast arvates.
Deklarandi taotluse alusel võib toll tähtaega pikendada.
Deklareerida ekspordiks.
Kindlustamaks tollivõlast tuleneva maksusumma tasumist juhul, kui ei toimu kauba taassissevedu, on tollil õigus nõuda deklarandilt tagatist.
Kasutamiskõlbmatuks muutunud või hävinenud kauba mahakandmine vormistatakse vastavalt tollieeskirjadele.
Deklarant vastutab taasväljaveol ja taassisseveol vastavalt kauba välja- või sisseveo ja tollivormistuse lõpetamise eest.
Kaup lubatakse importida vabaks ringluseks pärast tollile kaubadeklaratsiooni ja nõutavate lisadokumentide esitamist ning teiste tollieeskirjades ettenähtud tolliformaalsuste täitmist.
Sissevedu taasväljaveo kohustusega muutusteta kujul.
Tollieeskirjades määratud tingimustel võib Eestis registreeritud isiku kaubale tolli loal kohaldada sissevedu töötlemiseks taasväljaveo kohustusega.
Tollieeskirjades määratud tingimustel võib Eestis registreeritud isik kaupa impordimaksudest täielikult või osaliselt vabastatuna tolliterritooriumile ajutiselt sisse vedada kuni üheks aastaks tolli loal kaubale ajutise sisseveo tolliprotseduuri kohaldamise või ajutise sisseveo loa väljastamise päevast arvates.
Hävitada tolli järelevalve all.
Kindlustamaks tollivõlast tuleneva maksusumma tasumist juhul, kui ei toimu kauba taasväljavedu, on tollil õigus nõuda deklarandilt tagatist.
Deklarant vastutab kauba eest kogu ajutise sisseveo tähtaja jooksul ning on kohustatud tagama kauba säilimise ja hoiutingimused.
Tolliterritooriumile ajutiselt taasväljaveo kohustusega muutusteta kujul sisseveetavate kaupade loetelu kehtestab rahandusminister.
Töötlemiseks sisseveetavate kaupade nomenklatuurid ja väärtuselised piirnormid ning loa andmise majanduslikud tingimused kehtestab rahandusminister.
Kauba töötlemisel tolli kontrolli all muudetakse tolliterritooriumile toimetatud kauba olemust või seisundit enne kauba vabastamist impordiks vabaks ringluseks.
Loa töötlemiseks tolli kontrolli all väljastab toll töötlemist läbiviiva või korraldava Eestis registreeritud isiku kirjaliku taotluse alusel.
Töötlemiseks tolli kontrolli all sisseveetud kaup ei kuulu maksustamisele impordimaksudega.
Töödeldud kaup maksustatakse impordimaksudega selle impordil vabaks ringluseks.
Töötlemiseks tolli kontrolli all sisseveetava kauba nomenklatuuri ja kaubale rakendatavate töötlemismenetluste loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus.
Tolliterritooriumile toimetatud või sellelt väljatoimetatavat kaupa võib deklareerida tolliladustamisele tollilattu, kus see asub impordimaksude tasumiseta tolli järelevalve all.
Tollieeskirjades ettenähtud juhtudel võib toll lubada kauba deklareerimist tolliladustamisele kaupa tollilattu paigutamata.
Töötlemine tolli kontrolli all.
Tolliladu võib olla üldkasutatav (avalik tolliladu) või kindlaksmääratud kasutajatele (privaattolliladu).
Loa tollilao asutamiseks annab toll Eestis registreeritud isikule.
Tolliladustamisel oleva kauba töötlemine on keelatud.
Töötlemiseks ei loeta kauba pakendi parandamist, kauba komplekteerimist ja sorteerimist ning ettevalmistamist müügiks ja transpordiks.
Kauba komplekteerimiseks nimetatakse kauba käitlemist, mille puhul ei muutu kauba kvaliteet ja tehnilised näitajad.
Kauba tolliladustamise kestus ei ole piiratud.
Tollilao pidaja peab tollilattu paigutatud kauba üle arvestust tolli poolt aktsepteeritud viisil.
Tolliladustamisele deklareeritav kaup märgitakse laoarvestusse viivitamatult pärast kauba saabumist tollilattu.
Tollilao pidajal peab olema tagatis tekkida võiva tollivõla tagamiseks.
Tollil on õigus igal ajal kontrollida tollilaos olevat kaupa ja kaubaga seotud dokumente.
Tollilao pidaja vastutab tolliladustamisel oleva kauba puutumatuse, laoarvestuse täpsuse ning temale ja laole tollieeskirjades ettenähtud tingimuste täitmise eest.
Tollilao asutamise, tegutsemise ning lõpetamise tingimused ja korra kehtestab rahandusminister.
Avalikus tollilaos tolliladustamisel oleva kauba omandiõigus võib ühelt isikult teisele üle minna.
Omandiõiguse üleminek peab kajastuma laoarvestuses ja tuleb deklarandi poolt tollis viie kalendripäeva jooksul deklareerida.
Sisetransiidina - ühest sisemaa tollipunktist teise sisemaa tollipunkti.
Kauba tollitransiit toimub printsipaali või välislepingus määratud isiku vastutusel.
Tollitransiitveoks võetud kaup ning selle tolli- ja saatedokumendid tuleb esitada lähtetollipunktis määratud aja jooksul sihttollipunktis.
Sihttollipunktis tollile esitatud kaup ladustatakse ajutiselt või kohaldatakse kaubale tollikäitlusviisi.
Kindlustamaks tollivõlast tuleneva maksusumma tasumist, on tollil õigus nõuda printsipaalilt tagatist.
Tollieeskirjades kehtestatakse Eestit läbivatele transiitveostele kohustuslikud tollitrassid.
Loa andmine kauba sisse- ja väljaveoks ning kaubale tolliprotseduuri kohaldamine toimub tollivormistusega.
Toimingud ja tehingud tolliterritooriumile toimetatud kaubaga on enne tollivormistuse lõppu keelatud, kui toll ei ole määranud teisiti.
Tollivormistuse mahu ja tolliformaalsuste läbiviimise korrad kehtestab Vabariigi Valitsus.
Tollivormistust ei lõpetata enne tollivõlast tuleneva maksusumma tasumist või tagatise esitamist tollivõla tagamiseks.
Toll võib vastavalt tollieeskirjadele lubada tolliprotseduuri kohaldamisel lihtsustatud tollivormistust osaliselt täidetud kaubadeklaratsiooni alusel, kauba perioodilise deklareerimisena või kaubadeklaratsiooni asendamisena mõne teise dokumendiga.
Lihtsustatud tollivormistusel kasutatavates dokumentides märgitud andmed peavad võimaldama kauba identifitseerimist.
Lihtsustatud tollivormistuse korral loetakse kaubadeklaratsiooni aktsepteerimise kuupäevaks osaliselt täidetud kaubadeklaratsiooni või kaubadeklaratsiooni asendava dokumendi aktsepteerimise kuupäev.
Deklarandi kirjalikul taotlusel toimub tollivormistus põhjendatud juhtudel tolliteenusena vastava tasu eest tolliasutusega kokkulepitud kohas või väljaspool tolliasutuse tavalist tööaega.
Ettenägematus olukorras lahendab tolliasutus tollivormistuse küsimused iseseisvalt, lähtudes konkreetsest olukorrast ja riiklikest huvidest.
Tolliteenuste loetelu ning võetava tasu määrad ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Tollideklaratsiooni vastuvõtmisel kontrollib toll isiku isikusamasust, isiku volitusi ja tema volitusi konkreetse kauba kohta deklaratsiooni esitamiseks.
Toll aktsepteerib esitatud tollideklaratsiooni pärast selles sisalduva informatsiooni ammendavuse ning tollieeskirjades ettenähtud lisadokumentide olemasolu kontrolli, kui on tagatud kauba esitamine tollile.
Pärast tollideklaratsiooni aktsepteerimist võib toll nõuda täiendavate dokumentide esitamist tollideklaratsioonis toodud andmete täpsustamiseks, teostada tolliläbivaatust ning võtta kaubast proove ja näidiseid.
Välisriigist tolliterritooriumile toimetatud kaup loetakse ülddeklaratsiooni aktsepteerimisest kuni kaubale tollikäitlusviisi kohaldamiseni ajutiselt ladustatuks.
Ajutisel ladustamisel olevat kaupa võib hoida selleks ettenähtud laos (tolliterminalis) või tolli poolt aktsepteeritud hoiukohas.
Loa tolliterminali ja hoiukoha asutamiseks annab toll Eestis registreeritud isikule.
Tolliterminalis võivad kaupa ajutisel ladustamisel hoida kõik kaupa tolliterritooriumile toimetavad isikud, hoiukoht on ette nähtud kindlaksmääratud kasutajale.
Tekkida võiva tollivõla tagamiseks võib toll nõuda teda rahuldavat tagatist isikult, kes vastavalt tollieeskirjadele vastutab kauba ajutise ladustamise eest.
Kauba ajutise ladustamise eest vastutav isik vastutab kauba puutumatuse, arvestuse täpsuse ning temale ja kauba hoiukohale tollieeskirjades ettenähtud tingimuste täitmise eest.
Kauba ajutise ladustamise eest vastutav isik peab kauba üle pidama arvestust tollieeskirjades ettenähtud korras.
Kaup tuleb märkida arvestusse kohe, kui kaup saabub hoidmise kohta.
Tollil on õigus igal ajal kontrollida ajutisel ladustamisel hoitavat kaupa ja kaubaga seotud dokumente.
Ajutiselt ladustatud kaubale tuleb kohaldada tollikäitlusviisi 15 kalendripäeva jooksul ülddeklaratsiooni aktsepteerimise päevast arvates.
Sadama territooriumil asuvas tolliterminalis võib tolliterritooriumi transiidina läbivat ajutiselt ladustatud kaupa hoida kuni 60 kalendripäeva.
Kauba ajutise ladustamise aega võib toll ühekordselt ülddeklaratsiooni esitanud isiku või muu asjassepuutuva isiku kirjaliku taotluse alusel pikendada kuni 30 kalendripäeva võrra.
Ajutiselt ladustatud kaubaga võib teha ainult selliseid toiminguid, mis on vajalikud sama kauba säilitamiseks, muutmata selle välimust või tehnilisi näitajaid.
Ajutisel ladustamisel oleva kauba hoidmise tingimused ja korra kehtestab rahandusminister.
Õigusaktides ettenähtud toimingud üle tollipiiri toimetatava või toimetatud kauba sanitaarse, veterinaarse, fütosanitaarse, õigusaktides ettenähtud nõuetele vastavuse ja muu seisundi kindlakstegemiseks, samuti kauba ohutuse määramiseks inimesele ja keskkonnale on tollivormistuse lahutamatud koostisosad ning viiakse läbi vastavate kontrolliasutuste poolt.
Vastava valdkonna õigusaktidest tulenevalt esitab deklarant tollile kauba kohta tollivormistuse käigus õigusaktides ettenähtud nõuetele vastavuse dokumendi.
Toll korraldab kauba tolliläbivaatust, kontrollimaks, kas kauba nimetus, päritolu, seisund, kogus ja väärtus vastavad tollideklaratsioonis esitatud andmetele.
Deklarandil või tema poolt volitatud isikul on õigus viibida kauba tolliläbivaatuse juures.
Deklarant ning tolliterminali või tollilao pidaja on tolli nõudmisel kohustatud korraldama oma kulul ja vastutusel tolliläbivaatusele kuuluva kauba vedamise tolli poolt ettenähtud või aktsepteeritud kohta, kauba kommertsveokilt maha- ja sellele pealelaadimise, ümberlaadimise, kahjustatud pakendi parandamise, pakendi avamise, pakkimise ning ümberpakkimise; avama ruume, mahuteid ning muid hoidlaid, mis võiksid sisaldada tolliläbivaatusele kuuluvat kaupa, samuti kommertsveoki vastavalt tolli nõudmisele ümber paigutama.
Kui isik keeldub käesoleva paragrahvi lõikes 3 ettenähtud toimingutest, teostab toll need tema kulul.
Kaubapartii osalise tolliläbivaatuse tulemusel võib toll teha otsuse terve kaubapartii kohta.
Toll võib deklarandi taotlusel korraldada terve kaubapartii tolliläbivaatuse, kui on alust arvata, et osalise tolliläbivaatuse tulemusel tehtud otsus ei ole laiendatav tervele kaubapartiile.
Toll võib teha tolliterritooriumile saabuvate, tolliterritooriumil viibivate ning sealt lahkuvate veokite tolliläbivaatust.
Veokid, mis ületavad Eesti tollipiiri, on kohustatud peatuma seal asuvas tollipunktis, selle puudumisel suunduma kindlaksmääratud marsruudil peatumatult selleks ettenähtud tollipunkti.
Sundpeatuse korral tuleb kohe informeerida tolli või piirivalvet.
Sadama, postiettevõtte, raudtee- ja lennujaama ametiisikud on kohustatud informeerima tolli eelnevalt iga kommertsveoki saabumisest ja lahkumisest ning mitte lubama import-, eksport- või transiitkauba maha-, peale- või ümberlaadimist tolli loata.
Välisriigis registreeritud kommertsveokid lubatakse ajutiselt tolliterritooriumile, kusjuures need kuuluvad tolliterritooriumilt väljaviimisele muutusteta kujul.
Toll võib kehtestada piiraja kommertsveoki taasväljaviimiseks tolliterritooriumilt.
Ajutiselt tolliterritooriumil viibivaid välisriigis registreeritud kommertsveokeid on keelatud kasutada riigi sisevedudel.
Tollil on õigus tasuta võtta või lasta võtta kontrollitavast kaubast proove ja näidiseid nende laboratoorseks analüüsiks või muuks uurimiseks.
Võetavate kaubaproovide ja näidiste kogus ei tohi olla suurem, kui on vajalik nende toimingute läbiviimiseks.
Tollil on õigus nõuda kauba valdaja või tema esindaja juuresolekut proovide ja näidiste võtmisel.
Proovide ja näidiste uurimise, analüüsi ja muu sellise käsitlemise tulemustest informeerib toll kirjalikult kauba valdajat.
Kasutamata proovid ja näidised või nende ülejäägid tagastatakse kauba valdajale tema soovil.
Proovide ja näidiste võtmise, uurimise ning jääkide kasutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Tekkiva või tekkida võiva tollivõla tagamiseks võib toll nõuda teda rahuldavat tagatist.
Tagatissumma ei tohi ületada tollivõlast tulenevat maksusummat.
Tagatise esitab tollile isik, kellel tekib või võib tekkida tollivõlg.
Tagatist ei nõuta riigiasutustelt.
Toll nõuab ühe tolliprotseduuri tollivormistusel üksiktagatise esitamist.
Eestis registreeritud isiku taotlusel annab toll loa mitmeid tolliprotseduure hõlmava üldtagatise esitamiseks.
Toll aktsepteerib tagatisena Tolliameti pangakontole sissemakset tõendavat dokumenti, samuti Eestis registreeritud isikule garandi või käendaja poolt väljastatud garantiidokumenti.
Valiku mitme võimaliku tagatise esitamise viisi vahel teeb isik, kes esitab tollile tagatise.
Garant või käendaja on tolli poolt aktsepteeritud kolmas isik, kelleks on Eestis registreeritud isik.
Garant või käendaja väljastab garantiidokumendi, millega ta kohustub solidaarselt isikuga, kellel tekib tollivõlg, tasuma tolli esimesel nõudmisel tollivõlast tuleneva maksusumma, mille ulatuses esitati tollile tagatis.
Garantiidokumendis märgitud summa ei ole tollivõla tagamiseks piisav.
Tolliameti pangakontole sissemaksena tehtud tagatissumma tagastab toll 10 kalendripäeva jooksul pärast vastava taotluse esitamist ja isiku poolt tolli ees võetud kohustuse täitmise tõendamist tollidokumendiga.
Kui toll ei nõua tagatist, võib ta nõuda isikult kirjaliku kohustuse andmist tollivõlast tuleneva maksusumma tasumiseks tolli esimesel nõudmisel.
Tagatise esitamise ja vabastamise korra ning tagatissumma määramise metoodilised alused kehtestab rahandusminister.
Kauba vabastamine on tolliformaalsus, millega kaup antakse valdaja käsutusse.
Kauba vabastamine ei välista kauba jätmist tolli järelevalve alla juhul, kui see on kaubale kohaldatava tolliprotseduuri rakendamise eeskirjas ette nähtud.
Tolliametnikul on õigus nõuda tollipiiri ületavalt ja tollikontrolli tsoonis olevalt reisijalt isiklike asjade ja käesoleva seaduse paragrahv 60 lõike 2 alusel tollikontrollile alluva valuuta ja väärtpaberite esitamist tolliläbivaatuseks ning need läbi vaadata.
Isiklike asjade tolliläbivaatust tehakse nende omaniku või tema volitatud esindaja juuresolekul.
Kui asjade omanikku ei ole võimalik kindlaks teha või kui ta keeldub nende tolliläbivaatuse juures olemast, võib tollipunkti vahetuse vanema korraldusel kahe manuka juuresolekul isiklikke asju läbi vaadata ka nende omaniku või tema volitatud isiku juuresolekuta.
Sadama või lennujaama transiitreisijate alal viibiva reisija isiklike asjade läbivaatust teeb toll juhul, kui on alust arvata, et tal on kaasas asju, mille sisse- või väljavedu või transiitvedu läbi tolliterritooriumi on keelatud või piiratud eriloa nõudega.
Enne reisija tolliläbivaatust võib temaga samast soost tolliametnik väliselt kombata läbivaadatava riideid, et teha kindlaks deklareeritavate, kuid tolliläbivaatuseks esitamata keelatud või eriluba nõudvate esemete olemasolu.
Kui on alust arvata, et tollipiiri ületav või tollikontrolli tsoonis viibiv reisija varjab tollikontrollile kuuluvat kaupa peidetuna oma kehal või kehas, võib tollipunkti vahetuse vanema korraldusel teha reisija tolliläbivaatust.
Kui reisija tolliläbivaatuse käigus avastatakse deklareeritavat kaupa, mida ei esitatud tollile, loetakse läbivaadatud reisija tegevus kauba ebaseaduslikuks üle tollipiiri toimetamiseks.
Reisija tolliläbivaatust tehakse eraldi ruumis selleks volitatud temaga samast soost isiku poolt kahe samast soost manuka juuresolekul.
Kontrollitava reisija nõudmisel peab kontrollimise juures viibima tema poolt kohalviibijatest valitud tunnistaja.
Reisija tolliläbivaatus viiakse läbi ja vormistatakse reisijate tollieeskirjaga kehtestatud korras.
Enne reisija tolliläbivaatust on tolliametnik kohustatud esitama kontrollitavale reisijale ametitõendi ja tutvustama talle reisija tolliläbivaatuse korda.
Saata reisija raviasutusse kehasisese läbivaatuse tegemiseks tolliametniku juuresolekul juhul, kui tolliametnikul on kahtlus kauba paiknemise kohta reisija kehas.
Kontrollitav reisija peab võimalikult täpselt vastama seoses tekkinud kahtlustega temale esitatud küsimustele, samuti on ta kohustatud täitma tolliametniku korraldusi, mis on tehtud peidetud kauba avastamise eesmärgil.
Reisijate tollieeskirja kehtestab Vabariigi Valitsus.
Välisriigist saabunud kaupa sisaldava postisaadetise tolliläbivaatus toimub postiettevõttes enne selle väljastamist saajale, välisriiki lähetataval saadetisel aga pärast selle vastuvõtmist postiettevõttes või vastuvõtmisel.
Postisaadetises sisalduv kaup, mille sisse- või väljavedu on keelatud või piiratud eriloa taotlemise nõudega, kuid vastavaid dokumente tollile ei esitata, tagastatakse selle saatjale tema kulul või erikonfiskeeritakse tolli poolt, informeerides sellest kauba saatjat.
Postisaadetiste tollivormistus toimub vastavalt tollieeskirjadele.
Tollisoodustustega tolliterritooriumile lubatud kaupa võib kasutada ainult neil eesmärkidel, milleks tollisoodustused on kehtestatud.
Selle kauba kasutamine muul otstarbel on lubatud ainult pärast uuest kasutuseesmärgist tulenevate tolliformaalsuste täitmist ning impordimaksude tasumist.
Maksuseaduse alusel impordimaksudest vabastatuna Eesti tolliterritooriumile toimetatud kaup loetakse tolliterritooriumile tollisoodustustega lubatud kaubaks.
Toll ei kontrolli Eesti Vabariigi kaitseväe teenistusülesandeid täitvaid sõjalaevu, sõjalennukeid ja muud sõjatehnikat, piirivalve teenistusülesandeid täitvaid ujuvvahendeid ja õhusõidukeid ning päästemeeskondade teenistusülesandeid täitvaid veokeid ja tehnikat, samuti teenistusülesandeid täitva isikkoosseisu asju, kui tollil ei ole alust arvata, et seal leidub kaupa, mis ei ole mõeldud tarbevaruks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 märkimata juhtudel allutatakse kaitseväe, piirivalve ja päästemeeskondade veokid, kaup ning isikkoosseisu asjad lihtsustatud korras tollikontrollile.
Kaitseväe, piirivalve ja päästemeeskondade veokite, kauba ja isikkoosseisu asjade tollivormistuse korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Tollieeskirjade nõuete täitmise eest vastutab tollipiiri ületava kaitseväe- või piirivalveüksuse või päästemeeskonna ülem.
Välisriikide sõjalaevade, -lennukite ja muude sõjaväeveokite, päästemeeskondade veokite ja tehnika ning välisriikide sõjaväelastele ja päästemeeskondade liikmetele kuuluvate asjade tollikontroll toimub vastavalt tollieeskirjadele või välislepingu alusel.
Välisriikide diplomaatiliste esinduste üle tollipiiri toimetatava või toimetatud ametialaseks kasutamiseks ettenähtud kauba tollivormistuse korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Välisriikide diplomaatiliste esinduste ametlikuks kasutamiseks ettenähtud kaup on vabastatud impordi- ja ekspordimaksudest.
Saadetise avamisest keeldumise korral saadetakse see lähetaja kulul lähtekohta tagasi.
Diplomaatilise posti ning konsulaarsaadetiste kõik pakkeüksused tuleb tähistada hästi nähtavate, nende sisule viitavate väliste märkidega.
Diplomaatilise posti ja konsulaarsaadetiste kohta koostatakse ning esitatakse tollile spetsiaalne tollideklaratsioon, millele kirjutab alla diplomaat.
Nõutud tolliformaalsused täidetakse vastavalt tollieeskirjadele.
Välisriikide diplomaatiliste ja konsulaaresinduste ning rahvusvaheliste organisatsioonide Eestis asuvate esinduste personalile, välisriikide parlamendi- ja valitsusdelegatsioonide liikmetele kohaldatakse välislepingutes sätestatud tollisoodustusi.
Eesti Vabariigi diplomaatiliste ja konsulaaresinduste personalile kuuluvat vara, mis toimetatakse üle tollipiiri seoses nimetatud isikute saatmisega vähemalt 12 kuud kestvasse välislähetusse või tagasipöördumisega vähemalt 12 kuud kestnud välislähetusest, ei maksustata impordi- ja ekspordimaksudega, kui maksuseaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Välisriikide diplomaatiliste ja konsulaaresinduste üle tollipiiri toimetatava või toimetatud isiklikuks kasutuseks ettenähtud kauba tollivormistuse eeskirjad kehtestab Vabariigi Valitsus.
Pärandvara, mis toimetatakse üle tollipiiri pärija käsutusse, ei maksustata impordi- ja ekspordimaksudega, kui maksuseaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Vara, mis on olnud ümberasuja omandis üle kuue kuu ja toimetatakse üle tollipiiri seoses alaliselt elama asumisega, ei maksustata tollile esitatud vastavasisulise taotluse alusel impordi- ja ekspordimaksudega, kui maksuseaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Ümberasuja vara võib üle piiri toimetada 12 kuu jooksul taotluse esitamise päevast arvates.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud vara maksustatakse impordi- ja ekspordimaksudega, kui vara olemusest ja kogusest ilmneb, et tegemist on kaubanduslikul eesmärgil imporditava või eksporditava kaubaga.
Pärandvara ja ümberasuja vara määratlemise ning tollivormistuse mahu ja tolliformaalsuste läbiviimise korra kehtestab rahandusminister.
Raha emiteerimiseks ja riigi vääringu stabiilsuse tagamiseks vajalikku vara, mis toimetatakse Eesti Panga poolt üle tollipiiri, ei maksustata impordi- ja ekspordimaksudega.
Vara nimekirja kinnitab Vabariigi Valitsus.
Üle tollipiiri toimetatavat valuutat ja väärtpabereid ei maksustata impordi- ja ekspordimaksudega ning nende tollivormistus toimub Eesti Panga poolt kehtestatud korras.
Üle Eesti tollipiiri toimetatav kaup maksustatakse vastavalt seadustele impordi- ja ekspordimaksudega.
Kui impordi- ja ekspordimaksude arvestamisel on aluseks kauba väärtus (ad valorem), määratakse kauba tolliväärtus tolliväärtuse määramise seaduse põhjal.
Täiendavalt ilmnenud asjaolude arvestamiseks on tollil õigus korrigeerida määratud impordi- ja ekspordimakse omaalgatuslikult või asjassepuutuva isiku taotlusel kolme aasta jooksul nende maksude määramisest arvates.
Toll võib impordi- ja ekspordimakse mitte korrigeerida, kui korrigeerimisest tulenev tagastatav või sissenõutav maksusumma on väiksem kui 200 krooni.
Kaubadeklaratsiooni tollis aktsepteerimise päevast arvates, kui impordimaksudega maksustatav kaup imporditakse vabaks ringluseks või lubatakse ajutiselt sisse vedada kasutusrendi tingimustel või kui töötlemiseks väljaveetud kaup veetakse taas sisse.
Kauba üle tollipiiri toimetamise või selle avastamise päevast arvates, kui impordimaksudega maksustatav kaup toimetatakse ebaseaduslikult üle tollipiiri või vabatsoonist mujale tolliterritooriumile.
Kauba tolli järelevalve alt ebaseadusliku väljaviimise või selle avastamise päevast arvates, kui kaup viiakse ebaseaduslikult tolli järelevalve alt välja.
Impordimaksudega maksustatava kauba tarbimise või kasutusele võtmise päevast arvates vabatsoonis, kui nimetatud kaup tarbiti või võeti kasutusele muudel tingimustel kui need, mis on ette nähtud käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides.
Võlgnik on isik, kellelt nõutakse selle tingimuse täitmist, mille eiramisel nimetatud kaup tarbiti või võeti kasutusele.
Kaubadeklaratsiooni tollis aktsepteerimise päevast arvates, kui ekspordimaksudega maksustatav kaup toimetatakse tolliterritooriumilt välja.
Kauba üle tollipiiri toimetamise või selle avastamise päevast arvates, kui ekspordimaksudega maksustatav kaup toimetatakse ebaseaduslikult üle tollipiiri.
Võlgnik on kauba ebaseaduslikult üle tollipiiri toimetanud isik, samuti isik, kes osales selle kauba ebaseaduslikus üle tollipiiri toimetamises.
Kui mitu isikut on võlgnikud, vastutavad nad tollivõlast tuleneva maksusumma tasumise eest solidaarselt.
Impordi- ja ekspordimaksud tasutakse üldjuhul tollivormistuse käigus tolli poolt aktsepteeritud kaubadeklaratsiooni alusel.
Tollieeskirjades ettenähtud juhtudel ja korras võib toll maksude tasumise tähtaega pikendada.
Maksude tasumise tähtaja pikendamine võimaldatakse tingimusel, et vastava taotluse esitaja esitab tollile tagatise.
Tolliprotseduuri kohaldamisel lihtsustatud tollivormistuse korral tasutakse impordi- ja ekspordimaksud tolliprotseduuri rakendamise eeskirjas ettenähtud tähtaja jooksul.
Tasumisele kuuluv impordi- ja ekspordimaksude summa määratakse kindlaks tollivõla tekkimise päeval kehtivates maksuseadustes sätestatud tingimustel ja korras.
Tollivõlast tuleneva maksusumma tähtpäevaks tasumata jätmisel nõuab toll selle sisse maksukorralduse seaduses (RT I 1994, 1, 5; 1996, 35, 714; 49, 953; 78, 1379; 81, 1447; 1997, 24, 363; 29, 447; 48, 778; 51, 822; 73, 1201; 77, 1313; 1998, 40; 611; 86/87, 1409; 1999, 24, 360; 27, 394; 71, 685) sätestatud tingimustel ja korras.
Impordi- ja ekspordimaksude tasumise ning korrigeerimise korra kehtestab rahandusminister.
Impordi- ja ekspordimaksud ning tolliteenuste eest võetav tasu laekuvad Tolliametile, kes kannab need riigieelarvesse.
Kauba ebaseaduslik üle tollipiiri toimetamine või toimetamata jätmine või tolli järelevalve all oleva kaubaga toimingute ja tehingute tegemine tolli loata.
Tollidokumentide säilitamise tähtaja eiramine.
Kauba ebaseaduslik vabatsooni või sealt välja toimetamine.
Tollieeskirjade rikkumise eest võetakse vastutusele juriidiline isik või vähemalt 15-aastaseks saanud füüsiline isik.
Tollieeskirjade rikkumise asjas võib toll algatada menetlust seitsme aasta kestel rikkumise päevast arvates ja määrata karistuse kahe aasta jooksul rikkumise avastamise päevast arvates.
Tollieeskirjade rikkumise eest vastutab nii juriidiline isik kui ka füüsiline isik käesoleva seaduse paragrahv 69 alusel, juhul kui see rikkumine ei too kaasa füüsilise isiku kriminaalvastutust.
Kui füüsiline isik, tegutsedes juriidilise isiku nimel või huvides, rikkus tollieeskirju, võib selle rikkumise asjas kohaldada karistust samaaegselt füüsilisele ja juriidilisele isikule selleks ettenähtud sanktsiooni piires.
Isik, kes osales tollieeskirjade rikkumises organisaatorina, kihutajana, kaasaaitajana või teadvalt finantseeris seda rikkumist, vastutab samal alusel kui õiguserikkumise täideviija.
Isikut, kes rikkus tollieeskirju hädaseisundis, süüdimatus seisundis või kontrollialuse saadetise edasitoimetamisel, vastutusele ei võeta.
Karistuse kohaldamisel tollieeskirjade rikkumise eest arvestatakse tollieeskirjade rikkumise raskust ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid.
Käesoleva seaduse paragrahvis 65 sätestatud tollieeskirjade rikkumiste kohta koostab tolli-, politsei- või piirivalveametnik protokolli, milles tuuakse ära selle koostamise aeg ja koht, asutuse nimetus ja aadress, kelle nimel protokoll koostatakse, protokolli koostanud isiku ametinimetus, ees- ja perekonnanimi, tollieeskirjade rikkuja nimi ja aadress (juriidilise isiku, riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse või rahvusvahelise organisatsiooni asutuse puhul tollieeskirjade rikkuja esindaja ees- ja perekonnanimi ning ametikoht), tollieeskirjade rikkumise koht, aeg ja kirjeldus, viide käesoleva seaduse paragrahv 65 lõigete 2-4 punktile, mis näeb ette vastutuse selle tollieeskirjade rikkumise eest, tollieeskirjade rikkuja või tema esindaja seletus ja muud andmed, mis on asja lahendamiseks vajalikud.
Protokollile kirjutavad alla selle koostanud isik ja tollieeskirjade rikkuja või tema esindaja.
Protokollile lisatakse tollieeskirjade rikkuja või tema esindaja kirjalikud märkused protokolli kohta, samuti protokollile allakirjutamisest keeldumise kohta.
Füüsilise isiku poolt tollirežiimi nõuete eiramisel käesoleva seaduse paragrahv 65 lõike 2 punktides 1-7 toodud juhtudel määratakse rahatrahv kuni 5000 krooni ulatuses või haldusarest kuni 20 ööpäeva.
Kauba ebaseaduslikul üle tollipiiri toimetamisel või toimetamata jätmisel või tolli järelevalve all oleva kaubaga toimingute ja tehingute tegemisel tolli loata käesoleva seaduse paragrahv 65 lõikes 4 toodud juhtudel - määratakse rahatrahv tollieeskirjade rikkumise vahetuks objektiks olnud kauba väärtuse kuni kolmekordses ulatuses.
Tollieeskirjade rikkumise asja arutamise ja karistuse määramise õigus on halduskohtunikul, Tolliameti peadirektoril, tema asetäitjal ning piirkondliku tolliinspektuuri juhatajal ja tema poolt volitatud tolliametnikul.
Piirivalveameti peadirektoril, tema asetäitjal, piirivalve piirkonnaülemal ning nende poolt volitatud piirivalveametnikul.
Tollieeskirjade rikkumise asja, mille kohta politsei- või piirivalveametnik koostas käesoleva seaduse paragrahv 65 alusel haldusõiguserikkumise protokolli, võivad arutada käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud isikud.
Tolli-, politsei- või piirivalveametnikul on õigus koostada protokoll tollieeskirjade rikkumise kohta käesoleva paragrahvi ja käesoleva seaduse paragrahv 65 alusel.
Tolli- või piirivalveametnik võib määrata ja sisse nõuda tollieeskirjade rikkumise kohas kuni 2050 krooni suuruse rahatrahvi.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 toodud õiguserikkumise puhul võib toll kohaldada tollieeskirjade rikkumise vahetu objektina käsitatava kauba erikonfiskeerimist.
Erikonfiskeerimise kohaldamine ei ole seotud karistuse kohaldamisega.
Erikonfiskeerimist võib kohaldada, sõltumata asjaolust, kellele erikonfiskeeritav ese, aine või muu väärtus kuulus või kas selle seaduslik valdaja oli tuvastatud.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 ettenähtud sanktsioone rakendatakse ja neid vaidlustatakse haldusõiguserikkumiste seadustiku (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496) menetluskorda järgides.
Karistus tollieeskirjade rikkumise ettevalmistamise või rikkumiskatse eest mõistetakse käesoleva seaduse sätte alusel, mis näeb ette vastutuse vastava tollieeskirjade rikkumise eest.
Tolliametnik, kelle menetluses on konkreetne tollieeskirjade rikkumine, on õiguspädev välja nõudma asja lahendamiseks vajalikke dokumente.
Isik, kellelt nõutakse dokumentide väljastamist, on kohustatud esitama need tasuta 10 kalendripäeva jooksul nõude saabumise hetkest arvates.
Tolliametnikul, kelle menetluses on konkreetne tollieeskirjade rikkumine ning kellel on piisavalt andmeid, et isiku territooriumil, talle kuuluvates ruumides või veokites võib leiduda kaupa, mis kujutab endast tollieeskirjade rikkumise objekti, erilisi hoiukohti ülalmainitud kauba varjatud toimetamiseks üle tollipiiri või tollieeskirjade rikkumist kajastavaid dokumente, on õigus tolliasutuse juhataja kirjalikul korraldusel administratsiooni esindaja ja manukate juuresolekul teha territooriumi, ruumide või transpordivahendite vaatlust, kaasates vajaduse korral vastava eriala eksperte.
Vaatluse tulemused kantakse vaatlusprotokolli, mille ärakiri antakse 48 tunni jooksul asjaomasele isikule või tema esindajale.
Tolliametnik, kelle menetluses on konkreetne tollieeskirjade rikkumine, võib kontrollida tollieeskirjadest kinnipidamist isiku majandustegevuses.
Kontrolli tulemused vormistatakse aktiga ning tehakse kontrollitavale teatavaks pärast kontrolli lõppemist.
Veokit, millega oli kinnipidamisele eelnenud ühe aasta jooksul pandud toime tollieeskirjade rikkumine, mille eest rikkujale on karistus määramata ja veok ei ole läinud üle heauskse omaniku käsutusse, kui käesoleva seaduse paragrahv 69 lõikest 8 ei tulene teisiti.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kauba ja veoki, mis on kinni peetud politsei- või piirivalveametniku poolt, annavad nimetatud ametiisikud üle tollile.
Tolli-, politsei- või piirivalveametniku poolt kinnipeetud kaup või veok, mille kohta ei tehtud erikonfiskeerimise otsust, kuid mida valdaja ei ole ühe kuu jooksul pärast tollieeskirjade rikkumise asjas tehtud otsuse tegemist tollilt välja nõudnud, realiseeritakse käesoleva seaduse paragrahvis 77 ettenähtud korras.
Tolli-, politsei- või piirivalveametniku poolt ebaseaduslikult kinnipeetud kaup ja veok tagastatakse selle valdajale ning talle hüvitatakse tekitatud kahju.
Toll on kohtueelse uurimise asutus tollieeskirjade rikkumise asjades ja ta juhindub oma tegevuses kriminaalmenetlust reguleerivatest õigusaktidest.
Kui tollikontrolliga avastatakse kuriteo tunnuseid, mis ei ole seotud tollieeskirjade rikkumisega, informeerib tolliasutuse juhataja või teda asendav tolliametnik eeluurimisasutust, kelle uurimisalluvusse ja tööpiirkonda vastava kuriteo uurimine kuulub, ja võtab tarvitusele meetmed kuriteo jälgede ning asitõendite säilitamiseks ning kahtlustatava kinnipidamiseks.
Tollieeskirjade rikkumise eest määratud rahatrahv nõutakse sisse haldusõiguserikkumiste seadustikus ja täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; 1997, 43/44, 723; 1998, 51, 756; 61, 981; 103, 1695; 1999, 18, 302; 27, 380) kehtestatud korras.
Kaup, mille kohta on tehtud erikonfiskeerimise otsus, läheb koheselt tasuta üle riigi omandisse.
Erikonfiskeerimise otsuse tühistamise korral tagastatakse erikonfiskeeritud kaup ja veok selle valdajale või hüvitatakse talle tekitatud kahju realiseerimisest laekunud summa ulatuses.
Kaup või veok, mille erikonfiskeerimise otsus on jõustunud või mille omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha ühe kuu jooksul selle tolli poolt hõivamise päevast arvates või mida valdaja ei ole käesoleva seaduse paragrahvis 74 ettenähtud tähtaja jooksul tollilt välja nõudnud, või kaup või veok, mis on käesoleva seaduse paragrahv 65 lõikes 4 nimetatud tollieeskirjade rikkumise vahetuks objektiks ja rikkuja ei ole ilmunud tolliasutusse 10 kalendripäeva jooksul rikkumise avastamise päevast arvates, realiseeritakse tollioksjonil või muul viisil või saadetakse välislepingus sätestatud tingimustel tagasi välisriiki.
Kiiresti rikneva kauba võib realiseerida lühema tähtaja jooksul.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kauba või veoki realiseerimine muul viisil kui tollioksjonil toimub Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Seejuures on lubatud sellise kauba või veoki tasuta üleandmine tervishoiu- või sotsiaalhoolekandeasutusele.
Erikonfiskeeritud kaup, millel on kultuuriväärtus, välja arvatud piraatkoopia, antakse tasuta üle Kultuuriministeeriumi poolt määratud riigimuuseumile.
Erikonfiskeeritud arhiiviväärtusega avalik arhivaal ja arhiiviregistrisse kantud eraarhivaal antakse tasuta üle riigiarhivaari poolt määratud avalikule arhiivile.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaup, mis kuulub kaitsealuste liikide hulka või loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse konventsiooni (RT II 1993, 27/28, 83) alla, antakse tasuta üle Keskkonnaministeeriumi poolt määratud asutusele.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 nimetatud kauba või veoki kohta esitab tollioksjoni korraldaja või isik, kellele see kaup või veok realiseeriti, tollile 10 kalendripäeva jooksul tollioksjoni toimumisest või muul viisil realiseerimisest arvates kaubadeklaratsiooni selle kauba impordiks vabaks ringluseks.
Kui kaup või veok realiseeriti muul viisil kui tollioksjonil, kantakse realiseerimisest laekunud summa pärast hoiu- ja transpordikulude mahaarvamist riigieelarvesse, kusjuures hoiu- ja transpordikulud tasutakse realiseerimisest laekunud summa ulatuses.
Erikonfiskeeritud või peremeheta kaup, mida ei ole võimalik realiseerida, hävitatakse kaupa üle tollipiiri toimetada püüdnud isiku kulul.
Kui kaupa üle tollipiiri toimetada püüdnud isikut ei ole võimalik kindlaks teha, hävitatakse kaup riigi kulul.
Hävitamise kohta koostatakse akt, mille kinnitab Tolliameti peadirektor.
Kauba või veoki, mille omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha ühe kuu jooksul tollieeskirjade rikkumise avastamise päevast arvates või mida valdaja ei ole käesoleva seaduse paragrahvis 74 ettenähtud tähtaja jooksul tollilt välja nõudnud, realiseerimisest riigieelarvesse pärast käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud mahaarvamisi kantud summa tollilt väljanõudmise õigus säilib kauba või veoki omanikul või valdajal ühe kuu jooksul pärast kauba või veoki realiseerimist.
Kui tollieeskirjad ei näe ette teisiti, realiseeritakse käesoleva seaduse paragrahv 77 lõikes 1 nimetatud kaup tollioksjonil.
Tollioksjoni korraldamise juhendi kinnitab rahandusminister.
Tollioksjonil realiseeritud kauba realiseerimisest laekunud summast kuus protsenti laekub tollioksjoni korraldajale.
Ülejäänud summa kantakse pärast impordimaksude tasumist ning hoiu- ja transpordikulude mahaarvamist riigieelarvesse.
Organiseeritud kuritegevusega võitlemiseks on Tolliametil õigus lasta ebaseaduslikult üle tollipiiri toimetatavat või toimetatud kaupa sisaldavad veosed tolli jälgimise all takistamatult sihtkohta (kontrollialuse saadetise meetod), kooskõlastades selle Politseiametiga.
Tolliseadus (RT I 1993, 62, 891; 76, 1129; 1994, 30, 466; 1995, 20, 297; 1996, 83, 1487) tunnistatakse kehtetuks.
Õpe koolis toimub kutse-, eri- ja ametiala riikliku õppekava alusel koostatud õppekava järgi.
Kutsekõrghariduse õppekava rakendamisele koolis laienevad rakenduskõrgkooli seaduses kehtestatud nõuded.
Kutse-, eri- ja ametialade riiklike õppekavade koostamisel lähtutakse kutse-, eri- ja ametialadele kehtestatud kvalifikatsiooninõuetest ning kutse-, eri- ja ametialade riiklikele õppekavadele kehtestatud üldnõuetest.
Kutse-, eri- ja ametialade riiklikud õppekavad koostab Haridusministeerium koostöös kutsenõukogudega.
Ühiskonna ja tööturu vajaduste kooskõlastamiseks moodustatakse Vabariigi Valitsuse, tööandjate ja töötajate ühingute esindajatest kutsenõukogud.
Vabariigi Valitsus määrab kutsenõukogude arvu ja volituste kestuse.
Vabariigi Valitsus nimetab kutsenõukogu liikmed ja kinnitab töökorra.
Tööandjate ja töötajate ühingute esindajad nimetatakse kutsenõukogu liikmeks vastavate ühingute ettepanekute alusel.
Kooli võivad õppima asuda isikud, kellel on põhi- või keskharidus.
Õpilaste vastuvõtu arvud riigikoolis õpetatavatele kutse-, eri- ja ametialadele õppevormiti kinnitab minister, kelle juhitava ministeeriumi valitsemisalasse riigikool kuulub, käskkirjaga pärast vastava kutsenõukogu arvamuse ärakuulamist.
Õpilaste vastuvõtu arvud munitsipaalkooli kinnitab vastav valla- või linnavalitsus kooskõlastatult Haridusministeeriumiga pärast vastava kutsenõukogu arvamuse ärakuulamist.
Kooli ja riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik- või eraõigusliku juriidilise isiku või füüsilisest isikust ettevõtja vahelised suhted õpilaste õppepraktika korraldamisel reguleeritakse nende vahel sõlmitava lepinguga.
Õpilaste teadmisi, oskusi ja vilumusi kutsekeskhariduse omandamisel hinnatakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses (RT I 1993, 63, 892; 1999, 42, 497) sätestatud skaala alusel.
Kool loetakse lõpetatuks pärast vastava õppekava täitmist, sealhulgas kutsehariduslike riiklike lõpueksamite ja lõputöö sooritamist haridusministri määrusega kehtestatud korras.
Koolis korraldatava täiskasvanute koolituse valdkonnad, vormid ja korra kinnitab haridusminister määrusega, arvestades kooli nõukogu ja vastava ala kutsenõukogu ettepanekuid.
Täiskasvanute koolitus on tasuline.
Kooli nõukogu on kooli tegevust suunav, kooli arengu, vara ja eelarvega seotud küsimuste otsustamiseks kooli kõrgemalseisva asutuse juhi moodustatud viie- kuni üheksaliikmeline kogu.
Riigikooli nõukogu moodustatakse ministeeriumi, kelle valitsemisalasse kool kuulub, munitsipaalkooli nõukogu vastava valla- või linnavalitsuse, koolis õpetatavate kutse-, eri- ja ametialade asjatundjate, vastava koolitusalaga seotud tööandjate ja töötajate (teenistujate) registreeritud ühingute ja kutseühingute ning õpilasesinduse esindajatest kolmeks aastaks.
Kooli liikmeskonna moodustavad kooli pedagoogid ja teised töötajad (edaspidi personal) ning õpilased.
Nende õigusliku seisundi määrab täiskasvanute koolituse seadus (RT I 1993, 74, 1054; 1998, 71, 2100).
Kooli finantseeritakse riigi- ja kohaliku omavalitsuse eelarvest, laekumistest sihtasutustelt, kooli põhitegevusega seotud tasulistest teenustest ja muudest vahenditest.
Kooli pedagoogide palgad ja õppevahendite soetamise kulud katab Haridusministeerium või ministeerium, kelle valitsemisalasse kool kuulub, lähtudes eriala õpetamise maksumusest ja õpilaste arvust koolis.
Eelarve koostamiseks kehtestab haridusminister määrusega arvestusliku kulu ühe õpilase kohta ning koefitsiendid, mis tulenevad õpetatavate erialade õpetuse erinevast maksumusest ja õppevormist.
Kõik muud kulud katab kooli omanik.
Välisriikidest õppima asuvad isikud katavad oma õppekulud ise või tehakse seda riikidevahelise kokkuleppe alusel.
Õppekulud võrduvad käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud haridusministri määrusega kehtestatud arvestusliku kuluga ühe õpilase kohta.
Kooli pedagoogide palgad määratakse Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud korras.
Riiklikku järelevalvet kooli õppe- ja kasvatustegevuse üle teostavad Haridusministeerium ja maavanem.
Kui kooli õppe- ja kasvatustegevus ei vasta õigusaktidega kehtestatud nõuetele, on Haridusministeeriumil ja maavanemal õigus teha kooli direktorile ettekirjutus puuduse kõrvaldamiseks ning õppe- ja kasvatustegevuse parandamiseks.
Kooli direktor on kohustatud Haridusministeeriumi ja maavanema tehtud ettekirjutuse täitma ettekirjutuses sätestatud tähtaja jooksul pärast ettekirjutuse direktorile teatavaks tegemist.
Kui kooli direktor ei nõustu Haridusministeeriumi ja maavanema poolt tehtud ettekirjutusega, on direktoril õigus vaidlustada nimetatud ettekirjutus Haridusministeeriumis ühe kuu jooksul pärast ettekirjutuse direktorile teatavaks tegemist.
Tunnistada kehtetuks kutseõppeasutuse seadus (RT I 1995, 58, 1003; 1996, 49, 953).
Õppekulud - konkreetsel õppeaastal ülikooli poolt ühe õppekoha finantseerimiseks tehtavad kulutused.
Üliõpilaskonna põhikirja vastuvõtmise kord.
Kõrghariduse hindamise nõukogu akrediteerib ülikoole ja nende õppekavasid.
Positiivse akrediteerimisotsuse kehtivusaeg on seitse aastat.
Tingimisi akrediteerimise puhul, mis on samuti positiivne otsus, on kehtivusaeg kaks aastat.
Akrediteerimisotsused avalikustatakse.
Ülikooli lõpetajale antakse riiklik haridust tõendav dokument (diplom) juhul, kui lõpetaja õppis positiivselt akrediteeritud õppekava alusel.
Ülikoolide väljaantud riiklikud haridust tõendavad dokumendid (diplomid) kantakse Haridusministeeriumi vastavasse registrisse.
Riikliku koolitustellimuse esitab ülikoolile Haridusministeerium, lähtudes prognoositavast kõrgharidusega spetsialistide vajadusest tööturul, ministeeriumide, omavalitsusüksuste liitude, registreeritud kutse- ja ametiliitude (ühingute) ning ülikoolide ettepanekutest, samuti riiklikuks koolitustellimuseks riigieelarves ettenähtud vahenditest.
Õppekavade ja õppevormide koefitsiente.
Riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekoha baasmaksumuse igaks õppeaastaks ning õppekavade ja õppevormide koefitsiendid kinnitab Vabariigi Valitsus.
Haridusministeeriumil on kohustus finantseerida riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohta selle õppekoha arvestusliku maksumuse ulatuses vastava õppekavaga kehtestatud nominaalse õppeaja lõpuni.
Informeerida Haridusministeeriumi riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohtade hõives toimunud muudatustest.
Riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohal ülikoolis õppiv üliõpilane või ülikooli lõpetanud isik ei saa teist korda asuda õppima riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohale samal kõrgharidusastmel.
Riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohtadel õppivate üliõpilaste ja nende õppekohtade hõives tekkinud muudatuste arvestust peab Haridusministeerium.
Riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohtade esmatäitmine toimub ülikooli nõukogu kehtestatud korras vastavalt antud õppekava järgi õppida soovijate sisseastumistulemuste paremusjärjestusele.
Kui riikliku koolitustellimuse alusel õppinud üliõpilane arvatakse ülikoolist välja enne õppekavaga kehtestatud nominaalse õppeaja möödumist, on ülikoolil õigus asendada riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohal õppinud üliõpilane teise üliõpilasega, eelistades konkurentsi korral parima õpiedukusega üliõpilast.
Kui ülikool ei asenda riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohal õppinud üliõpilast teise üliõpilasega või pärast õppekavaga kehtestatud nominaalse õppeaja möödumist ei ole antud õppekava täies mahus täitnud üliõpilaste arv võrdne riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohtade arvuga, vähendatakse järgmisel eelarveaastal riiklikku koolitustellimust selle õppekoha finantseerimise võrra.
Üliõpilastelt, kes õpivad väljaspool riiklikku koolitustellimust - ülikooli poolt kehtestatud korras ja tingimustel kogu õppeaja eest.
Kui see on ette nähtud teiste seadustega.
Punktis 10 asendatakse sõnad „selle täitmise“ sõnaga „majandusaasta“.
Kuratoorium on nõuandev kogu, mis seob ülikooli ja ühiskonda.
Kõikidel keskharidusega isikutel on võrdne õigus konkureerida ülikooli astumiseks.
Lõige 2 tunnistatakse kehtetuks.
Paragrahvi 22 lõiked 5 ja 6 tunnistatakse kehtetuks.
Bakalaureuseõppe nominaalkestus, milles sisaldub õpetajakoolituse koolitusprogramm, pikeneb ühe aasta võrra.
Lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „saamisega“ sõnadega „, juhul kui õppekavaga ei ole ette nähtud teisiti“.
Magistriõppesse astumine eeldab bakalaureusekraadi või bakalaureusekraadile vastava õppekava läbimist ja toimub ülikooli nõukogu kehtestatud korras.
Magistriõppe nominaalkestus on üks kuni kaks aastat, kuid koos bakalaureuseõppega mitte vähem kui viis aastat.
Magistriõpe koosneb magistriõpingutest ja magistritööst.
Ülikooli nõukogu kehtestatud tingimustel ja korras on magistritöö kaitsmine ja magistrikraadi saamine võimalik magistriõpinguid läbimata.
Lõiget 5 täiendatakse pärast sõna „saamisega“ sõnadega „, juhul kui õppekavaga ei ole ette nähtud teisiti“.
Loomaarstiteaduse, proviisori, hambaarstiteaduse ja arhitekt-inseneri õppekavadega kehtestatud nominaalne õppeaeg on viis aastat.
Residentuurist nominaalkestusega kaks kuni viis aastat.
Arstiõppe residentuuri läbimine toimub Sotsiaalministeeriumi määratud tervishoiuasutuses ja Sotsiaalministeeriumi finantseerimisel.
Arstiõppe residendid on võrdsustatud doktorantidega.
Arsti põhiõppe, loomaarstiteaduse, proviisori, hambaarstiteaduse ja arhitekt-inseneri õppekava läbimine annab õiguse jätkata samal erialal õpinguid doktoriõppes.
Paragrahv 30 tunnistatakse kehtetuks.
Ülikooli nõukogu kehtestatud tingimustel ja korras on võimalik sooritada eksameid ja arvestusi ning kaitsta diplomi-, bakalaureuse-, magistri- ja doktoritööd eksternina (individuaalõppijana).
Eksternile laienevad täiskasvanute koolituse seaduse (RT I 1993, 74, 1054; 1998, 71, 1200) tähenduses tasemekoolituse sätted.
Eksternid ei ole üliõpilased.
Eksternide ja täiendõppe kursuste kuulajate õigusliku seisundi määrab seadus, ülikooli põhikiri ja teised õigusaktid.
Emeriitprofessorile makstakse emeriitprofessori tasu, mis moodustab 75 protsenti akadeemiku tasust.
Paragrahvis 38 asendatakse sõnad „teaduskorralduse seadus (RT I 1995, 5, 42)“ sõnadega „teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus (RT I 1997, 30, 471; 1998, 111, 1832)“.
Üliõpilane on isik, kes on immatrikuleeritud ülikooli diplomi-, bakalaureuse-, magistri-, doktoriõppe või bakalaureuseõppele järgneva õpetajakoolituse koolitusprogrammi statsionaarsesse või kaugõppe õppevormi.
Üliõpilasomavalitsusele §-s 43 sätestatud tingimustel ja korras.
Ülikooli üliõpilased moodustavad ühe üliõpilaskonna.
Üliõpilaskond on institutsioon, mis teostab üliõpilaste õigust omavalitsusele - otsustada ja korraldada iseseisvalt, kooskõlas seaduse ja seaduse alusel antud õigusaktidega, üliõpilaselu küsimusi, lähtudes üliõpilaste huvidest, vajadustest, õigustest ning kohustustest.
Otsustada ja korraldada kõiki muid üliõpilaselu küsimusi, mis seaduse ja seaduse alusel antud õigusaktide kohaselt kuuluvad üliõpilaskonna pädevusse ning mis ei ole samadel alustel antud kellegi teise otsustada ja korraldada.
Üliõpilaskonnal on põhikiri, kus sätestatakse üliõpilaskonna esindus- ja täitevorganite moodustamise kord, nende õigused, kohustused ja vastutus ning töökord.
Üliõpilaskonna põhikirja võtab vastu ja esitab nõukogule kinnitamiseks üliõpilaskond ülikooli põhikirjas sätestatud korras.
Nõukogu kinnitab üliõpilaskonna põhikirja, kui see vastab seadustele, seaduse alusel antud õigusaktidele ja rahvusvaheliselt tunnustatud demokraatlikele põhimõtetele.
Üliõpilaskonna vastutav ja korraldav esindusorgan on demokraatlikult valitud üliõpilasesindus, mille valimise õigus on kõikidel ülikooli üliõpilastel.
Üliõpilasesindus ja tema poolt vastavalt üliõpilaskonna põhikirjale moodustatud üliõpilaskonna täitevorganid esindavad üliõpilaskonda suhetes ülikooliga, Eesti ja rahvusvaheliste ühenduste, asutuste ja isikutega.
Esimese üliõpilasesinduse valimiseeskirja kinnitab ning valimised korraldab rektor demokraatlikest põhimõtetest lähtudes.
Üliõpilasesindus käsutab käesoleva seaduse § 51 lõikes 5 nimetatud vahendeid iseseisvalt rektori antud volituse alusel ja üliõpilaskonna kehtestatud korras.
Vara, mille ülikool soetab oma tegevuse käigus.
Ülikool võib oma põhikirjaliste ülesannete täitmiseks asutada eraõiguslikke juriidilisi isikuid seadustes sätestatud korras.
Lõikes 3 nimetatud juriidilised isikud ei või asutada erakooli ega eraõiguslikku teadus- ja arendusasutust.
Ülikooli tulude hulka kuuluvad riigieelarvest eraldatud raha, õppekulude hüvitamisest laekunud raha, põhitegevusest tulenevate tasuliste teenuste osutamisest ning teadus- ja arendustegevusest saadud tulu ja muud tulud.
Ülikooli õppekohtade kulud riikliku koolitustellimuse ulatuses kaetakse riigieelarvest.
Muud kulud kaetakse riigieelarvest, õppekulude hüvitamisest ja ülikooli põhitegevusest tulenevate tasuliste teenuste eest laekuva raha ning muude tulude arvelt.
Ülikooli eelarves nähakse ette vahendid, mida üliõpilasesindus kasutab üliõpilasomavalitsuse teostamiseks seadusest ja üliõpilaskonna põhikirjast tulenevate ülesannete täitmiseks.
Ülikooli majandustegevust riigieelarvest eraldatud raha sihtotstarbelise kasutamise osas kontrollib Riigikontroll.
Ülikooli majandustegevust kontrollivad ülikooli nõukogu määratud korralised ja erakorralised revisjonid.
Paragrahvi 55 lõikes 1 asendatakse sõna „nelja“ sõnaga „seitsme“ ja lõiget täiendatakse lausega järgmises sõnastuses: „Kuni akrediteerimisotsuse tegemiseni väljastavad avalik-õiguslikud ülikoolid nende õppekavade läbinutele riiklikud haridust tõendavad dokumendid.
Kui kõrghariduse omandamisel õpib eesti keelt mittevaldav üliõpilane süvendatult riigikeelt haridusministri kehtestatud tingimustel ja korras, pikeneb nominaalne õppeaeg kuni ühe õppeaasta võrra.
Paragrahvi 57 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks.
Kehtestab haridustasemeti ühtse hindamissüsteemi.
Statsionaarses õppevormis õppiv üliõpilane erakooliseaduse (RT I 1998, 57, 859) alusel tegutsevas eraülikoolis või erarakenduskõrgkoolis.
Paragrahvi 36 4 lõikes 4 asendatakse sõna „tegevteenistuses“ sõnaga „ajateenistuses“.
Rakenduskõrgkooli lõpetajale antakse riiklik haridust tõendav dokument (diplom), kui lõpetaja õppis positiivselt akrediteeritud õppekava alusel.
Kuni akrediteerimisotsuse tegemiseni väljastavad riigi rakenduskõrgkoolid nende õppekavade läbinutele riiklikud haridust tõendavad dokumendid.
Paragrahvis 16 lisatakse pärast sõna „kolm“ sõnad „kuni neli“.
Paragrahvi 22 lõikes 2 lisatakse pärast sõna „lõputunnistus,“ sõnad „kutsekõrghariduse õppekava läbimisel diplom,“.
Tasemekoolitus võimaldab õhtuses, kaugõppe õppevormis või eksternina omandada põhi- või keskharidust, kaugõppe õppevormis või eksternina kõrgharidust, samuti taotleda akadeemilist kraadi.
Tasemekoolituse läbimist tõendab tunnistus või diplom.
Paragrahvi 5 lõike 1 punkti 2 1 täiendatakse pärast sõna „sotsiaalhoolekandeasutused“ sõnadega „ning avalik-õiguslikud ülikoolid ja erakoolid“.
Paragrahvi 19 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „ning kaitsealadele“ sõnadega „ja avalik-õiguslikele ülikoolidele ja erakoolidele“.
Paragrahvi 13 lõike 3 punktis 1 asendatakse sõnad „(alla 24-aastane gümnaasiumi, kutseõppeasutuse, ülikooli või rakenduskõrgkooli päevases õppevormis õppija)“ sõnadega: „(alla 24-aastane gümnaasiumi või kutseõppeasutuse päevases õppevormis õppiv õpilane või ülikooli või rakenduskõrgkooli statsionaarses õppevormis õppiv üliõpilane)“.
Õpiaeg kutseõppeasutuse päevases õppevormis või ülikooli või rakenduskõrgkooli statsionaarses õppevormis või nendega võrdsustatud õppevormides.
Paragrahvi 40 lõiget 4 täiendatakse pärast sõna „õppurile“ sõnadega „või statsionaarses õppevormis õppivale üliõpilasele“.
Kõrghariduse omandamiseks kutseõppeasutuse, rakenduskõrgkooli või ülikooli statsionaarses õppevormis, samuti magistri- ja doktoriõppe statsionaarse õppevormi üliõpilastele.
Paragrahvi 38 lõikes 1 asendatakse sõnad „kõrgema õppeasutuse“ sõnadega „kutseõppeasutuse, rakenduskõrgkooli või ülikooli“.
Paragrahvis 124 1 asendatakse sõnad „kõrgemate õppeasutuste“ sõnadega „kutseõppeasutuse, rakenduskõrgkooli või ülikooli“.
Riiklike elatusrahade seaduse (RT 1993, 15, 256; RT I 1993, 35, 542; 74, 1055; 1994, 23, 384; 24, 397; 51, 855; 72, 1261; 1995, 14, 168; 61, 1027; 68, 1139; 95, 1631; 1996, 22, 437; 45, 849; 86, 1539; 1997, 77, 1309; 81, 1366; 1998, 17, 266; 61, 982; 64/65, 1009; 107, 1767) § 10 lõiget 1, § 13 punkti 1 ja § 19 täiendatakse pärast sõna „õppevormis“ sõnadega „või statsionaarses õppevormis“.
X. Lastetoetuse seaduse (RT I 1997, 42, 676; 77, 1309; 1998, 86/87, 1407) § 7 lõigetes 1 ja 2 asendatakse sõna „kõrgkoolis“ sõnadega „ülikooli või rakenduskõrgkooli statsionaarses õppevormis“.
Õppimine kutseõppeasutuse päevases õppevormis või ülikooli või rakenduskõrgkooli statsionaarses õppevormis.
Õpib kutseõppeasutuse päevases õppevormis või ülikooli või rakenduskõrgkooli statsionaarses õppevormis.
Enne töötuna registreerimist õppinud kutseõppeasutuse päevases õppevormis või ülikooli või rakenduskõrgkooli statsionaarses õppevormis.
Ülikoolide, üliõpilasomavalitsuste ja üliõpilaskondade põhikirjad viiakse käesoleva seadusega vastavusse kuue kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates.
Ülikoolides, mille juures tegutsevad nii üliõpilasomavalitsus kui ka üliõpilaskond, võtab ühtse üliõpilaskonna põhikirja vastu seaduse jõustumise hetkeks kõige hiljem valitud esinduskogu, mille valimistel võisid osaleda kõik ülikooli üliõpilased.
Käesoleva seaduse § 7 ei kuulu rakendamisele üliõpilaste suhtes, kes on ülikooli vastu võetud enne 1999/2000. õppeaastat.
Käesoleva seaduse § 31 punkt 1 jõustub 2000. aasta 1. septembril.
Käesolev seadus sätestab Eesti Vabariigi poolt eraõiguslike juriidiliste isikute (aktsiaselts, osaühing, mittetulundusühing, sihtasutus) asutamise ja nendes aktsionäri, osaniku või liikmena osalemise alused ja korra.
Riigi poolt eraõiguslike juriidiliste isikute asutamise ja nendes osalemise eesmärgiks on eelkõige riigi funktsioonide parema täitmise ja riikliku majanduspoliitika elluviimise kindlustamine.
Vähemusosalus - äriühingu aktsiate või osa omamine, mis esindab vähemalt 1/10 aktsia- või osakapitalist.
Muude käesoleva seadusega Riigikogu komisjoni pädevusse antud küsimuste otsustamine.
Riigikogu poolt määratud komisjon teeb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsused põhiseadusliku institutsiooni ettepanekul, kes teostab riigi nimel liikme- või asutajaõigusi või taotleb liikme- või asutajaõiguste teostamist.
Põhiseaduslike institutsioonide kaudu võib riik asutada eraõiguslikke juriidilisi isikuid ja osaleda nende tegevuses riigieelarves sihtotstarbeliselt selleks ettenähtud vahendite arvel.
Põhiseaduslike institutsioonide kaudu asutatud eraõigusliku juriidilise isiku omandisse ei või üle anda põhiseadusliku institutsiooni valitsemisel olevat riigivara.
Muude käesoleva seadusega Vabariigi Valitsuse pädevusse antud küsimuste otsustamine.
Vabariigi Valitsus teeb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsused ministeeriumi ettepanekul, kes valitseb äriühingu aktsiaid või osa või teostab riigi nimel liikme- või asutajaõigusi või taotleb valitsemist või liikme- või asutajaõiguste teostamist, samuti maavalitsuse ettepanekul, kes teostab riigi nimel liikme- või asutajaõigusi või taotleb liikme- või asutajaõiguste teostamist.
Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 5, 6 või 7 nimetatud otsuse tegemisega kaasneb riigil olemasoleva enamusotsustusõiguse, otsustusõiguse või vähemusotsustusõiguse kaotus riigile strateegiliselt tähtsas äriühingus, võib Vabariigi Valitsus teha otsuse ainult Riigikogu eelneval nõusolekul.
Riigile strateegiliselt tähtsate äriühingute nimekirja kinnitab ja selles teeb muudatusi Riigikogu.
Eraõiguslikule juriidilisele isikule riigivara üleandmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega.
Riigivaraseaduse (RT I 1995, 22, 327; 1996, 36, 738; 40, 773; 81, 1446; 1997, 45, 724; 1998, 30, 409) paragrahv 4 lõikes 1 nimetatud riigivara valitsejatest võivad riigile kuuluvaid aktsiaid või osi valitseda ainult ministeeriumid.
Riigi liikme- või asutajaõigusi eraõiguslikes juriidilistes isikutes, mis ei ole äriühingud, võivad teostada ministeeriumid, maavalitsused ja põhiseaduslikud institutsioonid.
Riigi osalemisel äriühingus määrab Vabariigi Valitsus riigile kuuluvate aktsiate või osa valitsejaks ühe ministeeriumi.
Riigi osalemisel mittetulundusühingus ministeeriumi või maavalitsuse kaudu määrab Vabariigi Valitsus liikmeõiguste teostajaks ühe ministeeriumi või maavalitsuse.
Sama kehtib sihtasutuse asutamisel ministeeriumi või maavalitsuse kaudu riigi poolt asutajaõiguste teostamiseks.
Riigi osalemisel mittetulundusühingus põhiseadusliku institutsiooni kaudu määrab käesoleva seaduse paragrahv 3 lõikes 1 nimetatud komisjon liikmeõiguste teostajaks ühe põhiseadusliku institutsiooni.
Sama kehtib sihtasutuse asutamisel põhiseaduslike institutsioonide kaudu riigi poolt asutajaõiguste teostamiseks.
Aktsiate või osa valitseja või liikme- või asutajaõiguste teostaja korraldab järelevalvet käesoleva seaduse paragrahv 8 lõikes 1 nimetatud juhtorganitesse valitud isikute tegevuse üle.
Äriühingu asutamisel esindab riiki Vabariigi Valitsuse poolt asutajaõigusi teostama volitatud ministeeriumi juhtiv minister.
Äriühingu aktsionäride üldkoosolekul või osanike koosolekul esindab riiki aktsiaid või osa valitsevat ministeeriumi juhtiv minister.
Mittetulundusühingu liikmete ja volinike koosolekul ning sihtasutuse asutajaõiguste teostamisel esindab riiki käesoleva seaduse paragrahv 6 lõikes 3 nimetatud juhul liikme- või asutajaõigusi teostavat ministeeriumi juhtiv minister või maavalitsust juhtiv maavanem.
Mittetulundusühingu liikmete ja volinike koosolekul ning sihtasutuse asutajaõiguste teostamisel esindab riiki käesoleva seaduse paragrahv 6 lõikes 4 nimetatud juhul liikme- või asutajaõigusi teostav põhiseaduslik institutsioon või liikme- või asutajaõigusi teostava põhiseadusliku institutsiooni juht.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud isikud arvestavad riigi esindamisel käesoleva seaduse paragrahv 5 lõike 1 punktides 6 ja 7 ning lõikes 3 sätestatut.
Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud isikud arvestavad riigi esindamisel käesoleva seaduse paragrahv 3 lõike 1 punktides 3 ja 4 sätestatut.
Äriühingu riigile kuuluvaid aktsiaid või osa valitsevat ministeeriumi juhtiv minister esitab Rahandusministeeriumile ühe kuu jooksul äriühingu majandusaasta aruande kinnitamisest aruande äriühingu tegevuse ja ministeeriumi tegevuse kohta äriühingu nõukogu kaudu riikliku majanduspoliitika elluviimisel.
Rahandusministeerium esitab igal aastal 1. septembriks Vabariigi Valitsusele aruannete põhjal koostatud koondaruande, vajadusel koos ettepanekutega riigi huvide paremaks järgimiseks äriühinguis.
Äriühingud, kus riigil on enamusotsustusõigus või otsustusõigus, esitavad Riigikontrollile kahe nädala jooksul majandusaasta aruande kinnitamisest oma majandusaasta aruande koopia.
Riigi esindajateks äriühingu ja sihtasutuse nõukogus ning mittetulundusühingu juhtorganis on riigiametnikud ja/või teised asjatundjad.
Riigi esindajad sihtasutuse nõukogus ja mittetulundusühingu juhtorganis nimetab käesoleva seaduse paragrahv 7 lõigetes 3 ja 4 nimetatud isik.
Pooled riigi esindajatest äriühingu nõukogus nimetab käesoleva seaduse paragrahv 7 lõikes 2 nimetatud ministeeriumi juhtiv minister ja pooled rahandusminister, arvestades käesoleva seaduse paragrahv 5 lõike 1 punktis 3 sätestatut.
Kui äriühingu nõukokku tuleb nimetada paaritu arv liikmeid, nimetab käesoleva seaduse paragrahv 7 lõikes 2 nimetatud ministeeriumi juhtiv minister ühe enamliikme.
Riigi äriühingu ja äriühingu, kus riigil on enamusotsustusõigus või otsustusõigus, nõukogu esimees valitakse isikute hulgast, kelle on riigi esindajaks määranud käesoleva seaduse paragrahv 6 lõikes 2 nimetatud ministeeriumi juhtiv minister.
Nõukogu liikmete häälte poolnemise korral on otsustav nõukogu esimehe hääl.
Riigi esindaja äriühingu ja sihtasutuse nõukogus on kohustatud täitma nõukogu töös osalemisel teda nimetanud ametiisiku suuniseid ning andma talle aru oma tegevusest nõukogu liikmena.
Vabariigi Valitsus võib oma määrusega kehtestada täpsema korra riigi esindaja kohustuste täitmise kohta.
Riigi aktsiaid või osa valitsevat ministeeriumi juhtiv minister peab äriühingu nõukogu liikmetele tasu määramisel lähtuma rahandusministri määrusega kehtestatud korrast ja piirmääradest.
Kui sihtasutuse ainuasutajaks on riik, määrab sihtasutuse nõukogu liikmetele tasu asutajaõigusi teostavat ministeeriumi või maavalitsust juhtiv minister või maavanem, lähtudes rahandusministri määrusega kehtestatud korrast ja piirmääradest.
Riigi esindaja tagasikutsumisel äriühingu või sihtasutuse nõukogust ei maksta talle hüvitust.
Riigi aktsiad või riigi osa valitsevaid ministeeriume juhtivad ministrid ning rahandusminister peavad äriühingute nõukogudesse määratud riigi esindajate koosseisu viima vastavusse käesoleva paragrahvi lõike 3 nõuetega hiljemalt 1998. aasta 1. septembriks.
Riigi äriühingute ja äriühingute, kus riigil on enamusotsustusõigus või otsustusõigus, dividendimäära kinnitab Vabariigi Valitsus üheaegselt riigieelarve heakskiitmisega.
Vabariigi Valitsusel on õigus eelarveaasta jooksul rahandusministri ettepanekul kohaldada üksikute äriühingute puhul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatust erinevat dividendimäära.
Riigi osalusega äriühingute, kus riigil ei ole enamusotsustusõigust või otsustusõigust, dividendi suuruse otsustamisel üldkoosolekul juhindub käesoleva seaduse paragrahv 7 lõikes 2 nimetatud isik rahandusministriga kooskõlastatud dividendimäärast.
Kui rahandusminister dividendimäära ei kooskõlasta, lahendab küsimuse Vabariigi Valitsus.
Äriseadustiku (RT I 1995, 26-28, 355; 1998, 91/93, 1500) paragrahv 317 lõiget 2 ei kohaldata riigi äriühingutele ning äriühingutele, kus riigil on enamusotsustusõigus või otsustusõigus.
Äriühingu aktsiad või osa omandab riik riigieelarves ettenähtud vahendite piires ja riigivara äriühingule üleandmise teel.
Äriühingu aktsiad või osa võõrandatakse riigivaraseaduses kehtestatud korras.
Äriühingu riigile kuuluvaid aktsiaid või osa võib võõrandada ainult harilikule väärtusele vastava tasu eest.
Aktsiaid või osa võib võõrandada alla hariliku väärtuse ainult eriliste asjaolude korral ja selleks on vajalik Riigikogu eelnev nõusolek.
Riigi osalusega äriühingu asutamisel, samuti tegutseva äriühingu aktsiate või osade omandamise korral ei või riigi osalus olla vähemusosalusest väiksem.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut ei kohaldata mitterahaliseks sissemakseks oleva riigivara üleandmisel asutatavale riigi osalusega äriühingule ja äriühingu aktsiate või osa omandamisel riigi poolt pärimise teel.
Käesolevat seadust ei kohaldata enne seaduse jõustumist erastamisnimekirja kinnitatud aktsiate ja osade võõrandamisel, samuti aktsiate ja osade võõrandamisel, mille nimekirja Vabariigi Valitsus kinnitab nelja kuu jooksul, arvates seaduse jõustumisest.
Need erastatakse erastamisseaduses (RT I 1993, 45, 639; 1997, 9, 78; 1998, 12, 153; 30, 411) kehtestatud korras.
Erastamisnimekirja kantud äriühingute aktsionäri- või osanikuõigusi teostab erastamisseaduses sätestatud ulatuses Erastamisagentuur.
Vabariigi Valitsus esitab käesoleva seaduse paragrahv 5 lõikes 3 nimetatud nimekirja Riigikogule kinnitamiseks nelja kuu jooksul, arvates seaduse jõustumisest.
Vald või linn võib teenuste osutamiseks asutada kohaliku omavalitsuse asutusi, mis ei ole juriidilised isikud, ja olla osanikuks või aktsionäriks valla või linna seisukohast olulises äriühingus, samuti asutada sihtasutusi ja olla mittetulundusühingute liikmeks.
Kohaliku omavalitsuse asutuse asutamise ning selle tegevuse lõpetamise otsustab ja põhimääruse ning selle muutmise kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu.
Asutuse juhi kinnitab ametisse valla- või linnavalitsus vallavanema või linnapea ettepanekul.
Sihtasutuse, mille ainuasutajaks on vald või linn, samuti osaühingu või aktsiaseltsi, mille ainsaks osanikuks või aktsionäriks on vald või linn, asutamise ja lõpetamise otsustab ning põhikirja ja selle muudatused kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu.
Paragrahv 13 tunnistatakse kehtetuks.
Seaduse eesmärk on mahepõllumajandusliku ehk ökoloogiliselt ja biodünaamiliselt kasvatatud ja käideldud toidu kvaliteeti tagava süsteemi korraldamine ja keskkonda säästva põllumajanduse arendamine.
Seadus soodustab mahepõllumajandusliku toidu käitlemisega kaasneva väetiste ja pestitsiidide kasutamise piiramise kaudu keskkonna säästmist, aitab kaasa mulla loodusliku viljakuse säilitamisele, bioloogilise mitmekesisuse tagamisele ning poollooduslike rohumaade kasutamise jätkumisele.
Seadus sätestab mahepõllumajandusliku toidu käitlemise ja kvaliteedi nõuded, mahepõllumajandusliku toidu kvaliteedi kontrolli ja riikliku järelevalve, samuti käesolevast seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevaid nõudeid rikkunud isikute suhtes rakendatavad sanktsioonid.
Mahepõllumajandusliku toidu käitlemise ja kvaliteedi nõudeid rakendatakse kodumaise turu jaoks toodetava ning nii imporditava kui ka eksporditava mahepõllumajandusliku toidu suhtes.
Mahemärk - käesoleva seaduse alusel väljaantud ja kinnitatud märk, mida märgi kasutusluba omav käitleja võib kasutada mahepõllumajandusliku toidu eristamiseks muust samaliigilisest toidust; mahemärgiga tähistatakse toit, mis vastab mahepõllumajanduslikule toidule esitatavatele tingimustele ning mille järjepidevus on kontrollitud ja dokumenteeritud.
Mahemärgi etalonkirjelduse ning väljaandmise tingimused ja kasutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Mahemärgi kasutuslube võib välja anda eraõiguslik juriidiline isik, kellele on antud mahemärgi kasutuslubade väljaandmise õigus (edaspidi - mahemärgi kasutusloa väljaandja).
Ülevaate vahenditest, mis võimaldavad käesolevast seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmist.
Mahemärgi kasutuslubade väljaandmise õiguse saamise taotluses toodud andmeid kontrollivad käesoleva seaduse §-s 24 sätestatud järelevalveasutused.
Seejärel vaatab taotluse läbi Põllumajandusministeeriumi juures alaliselt tegutsev mahepõllumajanduskomisjon, kes vormistab käesolevast seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest lähtudes motiveeritud ettepaneku mahemärgi kasutuslubade väljaandmise õiguse andmise või selle andmisest keeldumise kohta.
Ettepaneku tegemisel arvestab komisjon taotluses ja sellele lisatud dokumentides toodud asjaolusid ning taotlejat kontrollinud järelevalveasutuse arvamust.
Mahemärgi kasutuslubade väljaandmise õiguse andmise või andmata jätmise otsustab mahepõllumajanduskomisjoni ettepanekut arvestades põllumajandusminister.
Otsusest teatatakse taotlejale kirjalikult.
Mahemärgi kasutuslubade väljaandmise õiguse saanud isik tasub riigilõivu riigilõivuseaduses (RT 1990, 11, 118; RT I 1995, 36, 465; 57, 981; 58, 1005; 61, 1028; 87, 1540; 1996, 3, 56; 38, 752; 40, 773; 42, 811; 45, 848 ja 851; 49, 953; 51, 969; 80, 1435; 1997, 5/6, 32; 34, 535) sätestatud ulatuses.
Mahepõllumajanduskomisjoni moodustab põllumajandusminister, kehtestades mahemärgi kasutuslubade väljaandmise õiguse taotlemise korra, komisjoni töökorralduse ja selle liikmete töötasustamise tingimused.
Komisjon käib koos vastavalt vajadusele, kuid mitte harvemini kui kord kvartalis.
Muud käesolevast seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevad ülesanded.
Mahemärgi kasutusloa väljaandja kehtestab kooskõlas käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega mahemärgi kasutusloa taotlemise ja väljaandmise korra.
Nimetatud korra alusel antakse mahemärgi kasutuslube välja nii oma liikmetele kui ka teistele mahepõllumajandusliku toidu käitlejatele.
Kontrollima regulaarselt, mitte harvemini kui kaks korda aastas, mahemärgi kasutusluba omavaid käitlejaid, kellele ta on mahemärgi kasutusloa välja andnud.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustuste täitmist tõendavaid dokumente peab mahemärgi kasutusloa väljaandja säilitama vähemalt kolm aastat ja esitama need Põllumajandusministeeriumi või järelevalveasutuse nõudel kontrollimiseks.
Kui mahemärgi kasutusloa väljaandja avastab käitleja kontrollimise käigus käesolevast seadusest või selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate nõuete täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise, peab ta nimetatud asjaoludest informeerima järelevalveasutust.
Mahemärgi kasutusluba omav käitleja võib mahemärki kasutada tema käideldud mahepõllumajandusliku toidu juures või pakendil, eristamaks seda muust pakutavast samaliigilisest toidust, samuti käideldavat mahepõllumajanduslikku toitu reklaamides või muul viisil sellest avalikkust teavitades.
Mahepõllumajanduslik taimekasvatus põhineb külvikorral, mis peab sisaldama liblikõieliste taimede kasvatamise tsüklit.
Mahepõllumajandusliku taimekasvatusega käesoleva seaduse mõistes on tegemist juhul, kui taimekasvatuses järgitakse käesolevast seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevaid nõudeid ja mahepõllumajandusliku taimekasvatusega tegeleb mahemärgi kasutusluba omav käitleja.
Seemnete ja istutusmaterjali valikul tuleb kasutada vastavalt märgistatud või üleminekuperioodi läbinud seemneid ja istutusmaterjali, mida ei ole käideldud kemikaalidega ega modifitseeritud geneetiliselt.
Mahepõllumajanduslikus taimekasvatuses tuleb kasutada viljelusviisi, mis suurendab mulla huumusesisaldust, bioloogilist aktiivsust ja parandab mulla füüsikalist struktuuri.
Väetamiseks võib sõnnikut ja virtsa kasutada vaid komposteeritult ja kogustes, mis ei ületa taimede toiteainevajadust.
Umbrohutõrje põhineb külvikorra õigel valikul ning mehhaaniliste, termiliste ja elektriliste tõrjemeetodite kasutamisel.
Keemiliste umbrohutõrjevahendite kasutamine on keelatud.
Kahjurite ja haiguste tõrje peab põhinema taimede loomuliku vastupanu tõstmisel ja loodusliku koosluse tasakaalustamisel.
Kasutada võib biotõrjemeetodeid.
Väetamiseks, umbrohu-, kahjurite ja haiguste tõrjeks lubatud ainete ja taimekaitsevahendite loetelu ning meetodid kinnitab põllumajandusminister.
Kui mahepõllumajanduses lubatud meetoditega taimehaiguste või kahjurite tõrje ei anna tulemusi, võib erandjuhul kasutada üldlevinud meetodeid.
Sel juhul peab mahemärgi kasutusluba omav mahepõllumajandusliku toidu tootja sellest eelnevalt informeerima mahemärgi kasutusloa väljaandjat.
Selliselt käideldud toitu ei ole lubatud märgistada mahemärgiga ning käitleja peab igati vältima niisuguse toidu sattumist mahepõllumajandusliku toidu hulka.
Mahemärgi kasutusluba omaval käitlejal on keelatud samade taimeliikide ja nende sortide üheaegne kasvatamine mahepõllumajanduslikku ja tavamaaviljelust kasutades.
Mahepõllumajandusliku loomakasvatusega käesoleva seaduse mõistes on tegemist juhul, kui loomakasvatuses järgitakse käesolevast seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevaid nõudeid ning mahepõllumajandusliku loomakasvatusega tegeleb mahemärgi kasutusluba omav käitleja.
Mahepõllumajanduslikku loomakasvatust reguleerivad sätted laienevad ka linnu- ja kalakasvatusele ning mesindusele, kui sätete olemusest ei tulene teisiti.
Loomade sisseostmine on lubatud teistelt mahemärki omavatelt käitlejatelt piiramatult.
Muid loomi karja täienduseks kuni 10 protsendi ulatuses, lähtudes olemasolevast karjast aasta jooksul.
Loomade söötmine peab baseeruma mahemärki omaval loomatoidul (söödal).
Muud sööta lubatakse kasutada kuni 20 protsendi ulatuses kogu sööda hulgast.
Sel juhul peab söödal olema vastavussertifikaat ja impordi puhul ka päritolusertifikaat või selle notariaalselt tõestatud ärakiri.
Mahemärgi kasutusluba omav käitleja, kes ostab ja kasutab muud sööta, on kohustatud informeerima sellest mahemärgi kasutusloa väljaandjat.
Loomade pidamisel tuleb lähtuda loomade käitumisvajadustest ja liigilistest iseärasustest ning nende ravimisel eelistada looduslikke ravimeetodeid.
Keelatud on embrüosiirdamine, profülaktiline ravi kemoteraapia vahenditega ja hormoonpreparaatide kasutamine.
Mahepõllumajanduslikus loomakasvatuses peab vältima keskkonna reostamist loomakasvatuse heitmetega.
Mahepõllumajanduslikus loomakasvatuses lubatud söödalisandite, konservantide, ravimite ja hooldusvahendite loetelu ning soovitused loomade pidamise kohta kinnitab põllumajandusminister.
Käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 3 alusel sisseostetud loomi ei või mahepõllumajandusliku toodanguna realiseerida enne kahe aasta möödumist sisseostmisest.
Mahepõllumajandusliku toidu käitlemise alast koolitust võivad läbi viia ja selle lõpetamise kohta riiklikult aktsepteeritavat tunnistust välja anda kõik selleks asjakohast tegevuslitsentsi omavad koolitusasutused.
Nõustamisteenuse osutamisega võivad tegelda eelnimetatud koolitusasutused ja nõustajatele mõeldud koolitusprogrammi läbimise kohta riiklikult aktsepteeritud tunnistust omavad isikud.
Nõuded mahepõllumajandusliku koolitusega tegelevatele koolitusasutustele ja koolitusprogrammi mahepõllumajandusnõustajate koolitamiseks kinnitab põllumajandusminister kooskõlastatult haridusministriga.
Mahepõllumajandusliku toidu tootmisele ülemineku periood pärast mineraalväetiste ja pestitsiidide kasutamise lõpetamist ning mahemärgi kasutusloa saamiseks taotluse esitamist on üldjuhul kaks aastat.
Üleminekuperioodi tegevusplaani koos ajakavaga.
Üleminekuperioodil kontrollivad mahemärgi kasutusloa väljaandja ja järelevalveasutused käesolevast seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate nõuete ning kasutusloa taotlemiseks esitatud üleminekuprotsessi tegevusplaani ja ajakava täitmist.
Asus mahepõllumajandusliku toidu käitlemisega tegelema maal, millel ei ole eelneva kahe aasta jooksul kasutatud väetisi ja pestitsiide.
Kui mahemärgi kasutusluba omav käitleja on taimehaiguste või kahjurite tõrjeks kasutanud vastavalt käesoleva seaduse § 9 lõikele 6 üldlevinud meetodeid, peab ta pärast nende meetodite kasutamise lõpetamist läbima üleminekuperioodi kestvusega üks aasta.
Üleminekuperioodil käideldud toitu ei ole lubatud märgistada mahemärgiga.
Mahepõllumajanduslik toit peab vastama toiduseaduses, teistes toidu käitlemist reguleerivates seadustes ja nende alusel kehtestatud õigusaktides toidu käitlemise ning kvaliteedi ja ohutuse suhtes kehtestatud nõuetele.
Mahepõllumajandusliku toidu käitlemisel tuleb tagada keskkonnakaitsealaste nõuete täitmine, sealhulgas tekkivate jäätmete keskkonnaohutu käitlemine.
Mahepõllumajanduslikku toitu tuleb käidelda vastavalt käesolevas seaduses ja selle alusel vastuvõetud õigusaktides kehtestatud nõuetele viisil, mis tagab mahepõllumajanduslikule toidule omase kvaliteedi.
Käitlejal tuleb vältida mahemärki omava ja muu toidu segunemist.
Mahepõllumajandusliku toidu müümisel või muul viisil järgmisele käitlejale üleandmisel tuleb käitlejal toidupartiile kaasa anda selle vastavussertifikaat.
Mahepõllumajandusliku toidu jaemüügi korral on käitleja kohustatud esitama ülalmainitud dokumendid tarbija nõudel.
Mahepõllumajandusliku toidupartii liikumisest käitlejalt tarbijani tuleb informeerida mahemärgi kasutusloa väljaandjat.
Mahepõllumajandusliku toidu käitlejatel on keelatud samal viljelusmaal, tootmis-, lao- ja teistes tootmisega seotud ruumides käidelda samaliigilist mahemärgita toitu.
Mahepõllumajandusliku toidu käitlemise nõuded kinnitab põllumajandusminister.
Geneetiliselt modifitseeritud organisme.
Kõik mahepõllumajandusliku toidu põllumajandusest pärinevad koostisosad peavad olema käideldud mahepõllumajandusliku käitlemise nõudeid järgides.
Erandina, mahemärgi kasutusloa väljaandja tähtajalise loa alusel, võib mahepõllumajandusliku toiduna realiseeritava toidu käitlemisel kasutada koostisosana põllumajandussaadust, mida ei ole saadaval mahepõllumajanduslikult toodetuna.
Loa tähtaega võib lühendada, kui leitakse, et seda saadust on võimalik osta mahepõllumajanduslikuna.
Kui mahepõllumajandusliku toidu töötlemise tehnoloogia näeb ette koostisosade kasutamist, mida ei ole võimalik osta mahemärki kandva saadusena, võib kasutada õigusaktidega lubatud koostisosi kuni viie protsendi ulatuses toidu valmistamiseks vajaminevate koostisosade hulgast, informeerides sellest eelnevalt mahemärgi kasutusloa väljaandjat.
Lubatud lisaainete loetelu kinnitab põllumajandusminister.
Mahepõllumajanduslikku toitu võib vedada teise käitleja juurde vaid sellises rühmapakendis või eraldi konteineris, mis takistab selle sisu asendamist teise toiduga ja mis on varustatud tarbijakaitseseadusele (RT I 1994, 2, 13; 1995, 20, 297; 1996, 49, 953; 1997, 93, 1561; 1999, 10, 156; 24, 359), pakendiseadusele (RT I 1995, 47, 739; 1997, 53, 836), toiduseadusele ja nende alusel kehtestatud õigusaktidele vastava etiketiga.
Mahepõllumajandusliku toidu vedamisel peavad kaubapartiiga kaasas olema dokumendid, mis sisaldavad tootja identifitseerimist võimaldavaid tunnuseid: toidu tootja nimi, aadress ja äriregistri kood, toidu käitlemisloa ning mahemärgi kasutusloa registreerimisnumber ning kaubapartii tunnus.
Mahepõllumajanduslikku toitu vastu võttes peab käitleja kontrollima, kas pakend või konteiner on suletud ja nõuetekohaselt märgistatud.
Kui kontrolli käigus jääb ebaselgeks, kas toidu tootja on riikliku järelevalve all ja kas tal on õigus kasutada mahemärki, ei tohi toitu enne selle päritolu selgumist edasi käidelda, välja arvatud juhul, kui toit realiseeritakse mahemärki kasutamata või sellele viitamata.
Mahepõllumajandusliku toidu veoks kasutatavate veovahendite puhastamiseks ja kahjurite leviku tõkestamiseks lubatud vahendite ja meetodite loetelu kinnitab põllumajandusminister.
Mahepõllumajandusliku toidu turustamisel tuleb järgida käesolevast seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevaid nõudeid, et tagada võimalikult suures ulatuses mahepõllumajanduslikule toidule omase kvaliteedi säilimist.
Jaekaubandusega tegelev ettevõtja, kes turustab eri tootmisviiside kasutamise teel saadud toite, on kohustatud mahepõllumajandusliku toidu müügiks eraldama spetsiaalselt märgistatud pinna või ruumi.
Mahepõllumajanduslikku toitu võib eksportida mahemärgi kasutusluba omav käitleja.
Eksportija peab mahemärgi kasutusloa väljaandjat ja järelevalveasutust teavitama igast eksporditavast toidupartiist.
Informatsioon peab sisaldama tootja identifitseerimist võimaldavaid tunnuseid, toidu nimetust, kogust, ostja nime ning sihtmaad.
Järelevalveasutusel on õigus võtta eksporditavast toidust proove uurimiseks.
Käitleja, kes soovib alustada mahepõllumajandusliku toidu importi, peab sellest informeerima järelevalveasutust.
Teavet mahemärgiga realiseeritavast toidust.
Teostatava kontrolli efektiivsusele, eriti eksporditava toidu osas.
Fikseerima kõik vajalikud ja realiseerimisele kuuluvad menetlused, mida toidu importija peab teostama õigusaktidest tulenevate nõuete täitmiseks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 kirjeldatud dokumendid esitatakse mahemärgi kasutusloa väljaandjale.
Kogus, iseloomustavad andmed ja vastuvõtja, samuti kõik üksikasjad, mis puudutavad toidupartii vedu importija laoruumidest toidu ostjani.
Täita kõiki nõudeid toidupartiide eristamiseks ja selliste toodetega, mida ei ole käideldud mahepõllumajanduslikult, segunemise vältimiseks.
Mahepõllumajandusliku toidu importija peab võimaldama mahemärgi kasutusloa väljaandja ja järelevalveasutuse esindajatele sissepääsu oma laoruumidesse.
Juhul kui importija laoruumid on teise riigi territooriumil, peab ta võimaldama sissepääsu selle riigi asjaomases valdkonnas järelevalvet teostava organisatsiooni esindajatele.
Kogu käesoleva seaduse alusel mahemärgi kasutusloa väljaandjale, järelevalveasutusele või Põllumajandusministeeriumile esitatav informatsioon kuulub esitaja poolt uuendamisele üks kord aastas.
Toidukaupu importinud käitlejal on õigus kasutada mahemärki, imporditavad toidukaubad on märgistatud mahemärgiga ning teada on toidu esmane või viimane käitleja.
Koostisosade loetelud on sama suures, sama tüüpi ja värvi kirjas.
Kui mahemärki kandvaid koostisosi on toidus alla 70 protsendi, ei ole käitlejal lubatud viidata toidus sisalduvatele mahepõllumajandusliku toidu komponentidele.
Mahepõllumajandusliku toidu käitleja on kohustatud regulaarselt kontrollima toidu kvaliteeti vastavalt toiduseadusele ja selle alusel kehtestatud õigusaktidele.
Eeldatava impordi/ekspordi mahu kaubaliikide kaupa.
Muud teavet, mida järelevalveasutus vajab järelevalve teostamiseks, nagu sisseostetud ained, lisaained ja käitlemise abiained, nende päritolu ja kogus ning käitlemisprotsessis valminud toidu koostis.
Toidu algmaterjalide päritolu peab olema jälgitav kogu käitlemisahela jooksul.
Hangitud toidu mahemärki tõendavat dokumenti.
Kõik jooksva majandusaasta kohta käivad käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides nimetatud dokumendid tuleb säilitada vähemalt kolm aastat, arvates jooksva majandusaasta lõppemisest.
Käitleja peab tagama mahemärgi kasutusloa väljaandja või järelevalveasutuse esindajale juurdepääsu viljelusmaale, tootmis-, lao- ning tootmisjäätmete käitlemisega seotud ruumidesse ja pindadele, samuti raamatupidamis- ja äridokumentatsioonile.
Lisaks ülalöeldule peab ta esitama kogu muu vajaliku teabe, mis on nõutav järelevalve teostamiseks.
Käesolevast seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate nõuete täitmise üle teostavad riiklikku järelevalvet Veterinaar- ja Toiduamet ning Taimetoodangu Inspektsioon oma pädevuse piires.
Järelevalveasutus on kohustatud teostama järelevalvet vähemalt kord aastas käitleja asukohas.
Seejuures ei tohi käitleja viljelusmaal, tootmis-, lao- ja teistes mahepõllumajandusliku toidu käitlemisega seotud ruumides olla aineid, mille kasutamine on käitlusprotsessis vastavalt käesolevale seadusele ja sellest tulenevatele õigusaktidele ning mahemärgist tulenevatele nõuetele keelatud.
Kõikidest kohapeal avastatud käitlemisega seotud rikkumistest ja puudustest on järelevalveasutus kohustatud informeerima mahemärgi kasutusloa väljaandjat ja Põllumajandusministeeriumi.
Mahemärgi kasutuslubade väljaandmise õiguse tühistamine.
Käitleja peab talle määratud perioodi jooksul kõrvaldama avastatud puudused ja täitma järelevalveasutuse ettekirjutuses esitatud nõuded.
Järelevalveasutus teostab järelevalvet puuduste kõrvaldamise üle ja informeerib Põllumajandusministeeriumi järelkontrolli tulemustest.
Käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate nõuete rikkumise eest kannavad füüsilised isikud distsiplinaar-, haldus-, tsiviil- ja kriminaalvastutust seaduses ettenähtud korras.
Käesoleva seaduse §-s 22 sätestatud nõuete rikkumise, sealhulgas mahemärgi kasutamise eest ilma kasutusloata, määratakse sõltuvalt asjaoludest rahatrahv kuni 25 000 krooni.
Õigus juriidilisele isikule haldusõiguserikkumise protokolli koostada ja halduskaristust määrata käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud õiguserikkumiste eest on Veterinaar- ja Toiduameti ning Taimetoodangu Inspektsiooni ametiisikutel.
Juriidiliste isikute õiguserikkumise asja menetlus toimub haldusõiguserikkumiste seadustikuga (RT 1992, 29, 396; 1999, 41, 496) ettenähtud korras.
Füüsilise isiku vastutuse käesoleva seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumise eest sätestab haldusõiguserikkumiste seadustik.
Kui mahemärgi kasutusluba omav käitleja rikub korduvalt käesolevast seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevaid nõudeid või ei kõrvalda avastatud puudusi mahemärgi kasutusloa väljaandja või järelevalveasutuse poolt määratud ajaks, võib mahemärgi kasutusloa väljaandja käitlejale antud mahemärgi kasutusloa tühistada.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul võib järelevalveasutus teha mahemärgi kasutusloa väljaandjale ettekirjutuse käitlejale antud mahemärgi kasutusloa tühistamise kohta.
Järelevalveasutuse tehtud ettekirjutuse alusel on mahemärgi kasutusloa väljaandja kohustatud käitlejale antud mahemärgi kasutusloa tühistama.
Mahemärgi kasutusloa väljaandja ei täida nõuetekohaselt oma kohustusi või kasutab seadusevastaselt talle antud õigusi.
Mahemärgi kasutusloa väljaandjalt mahemärgi kasutuslubade väljaandmise õiguse äravõtmise taotluse vaatab läbi mahepõllumajanduskomisjon.
Kuulanud ära komisjoni seisukoha, otsustab põllumajandusminister mahemärgi kasutuslubade väljaandmise õiguse tühistamise või tühistamata jätmise.
Otsusest teatatakse asjaosalisele kirjalikult.
Mahemärgi kasutusloa tühistamise korral on käitleja kohustatud kohe lõpetama mahemärgi kasutamise.
Mahemärgi kasutuslubade väljaandmise õiguse tühistamise korral on mahemärgi kasutusloa väljaandja kohustatud lõpetama mahemärgi kasutuslubade väljaandmise ning sellelt mahemärgi kasutusloa väljaandjalt mahemärgi kasutusloa saanud käitlejad on kohustatud lõpetama mahemärgi kasutamise.
Pärast mahemärgi kasutusloa tühistamise aluseks olnud asjaolude kõrvaldamist võib käitleja esitada uue taotluse mahemärgi kasutusloa saamiseks.
Põllumajandusministeerium korraldab käesolevast seadusest tulenevate õigusaktide väljatöötamist, kehtestatud õigusaktidest tuleneva riikliku järelevalve teostamist ja muude riiklike kohustuste täitmist, analüüsib mahepõllumajandusliku toidu käitlemist reguleerivate õigusaktide rakendumist ning vajadusel töötab välja ja esitab ettepanekuid mahepõllumajandusliku toidu käitlemist reguleerivate õigusaktide muutmiseks ja täiendamiseks.
Riik toetab mahepõllumajandust.
Haldusõiguserikkumiste seadustiku (RT 1992, 29, 396; 1999, 41, 496) § 351 lõikeid 1 ja 2 täiendatakse pärast sõna „Toiduseaduse“ sõnadega „ja mahepõllumajanduse seaduse“ ning pärast sõna „toidu“ sõnaga „käitlemise,“.
Riigilõivuseaduse (RT 1990, 11, 118; RT I 1995, 36, 465; 57, 981; 58, 1005; 61, 1028; 87, 1540; 1996, 3, 56; 38, 752; 40, 773; 42, 811; 45, 848 ja 851; 49, 953; 51, 969; 80, 1435; 1997, 5/6, 32; 34, 535) lisa 1 punkti 8 alapunkti 41 täiendatakse sõnadega „ning mahemärgi kasutuslubade väljaandmise õiguse andmise eest mahepõllumajanduse seaduse § 4 alusel“.
Tubakaaktsiisiga (edaspidi aktsiis) maksustatakse tubakatooted ja käesoleva seaduse § 6 3 lõikes 6 sätestatud juhul tubakatoodete maksumärgid.
Sigar ja sigarillo - tubakalehtedest ja tubakalehega ümbritsetud tubakatooted.
Sigarillo on tubakatoode, mille netokaal 1000 ühiku kohta on kuni kolm kilogrammi.
Omatarbeks võtmine - tubakatoote tarbimine või kasutusele võtmine tootmisettevõttes.
Riigieelarvesse laekuvast aktsiisist kantakse 3,5 protsenti üle Eesti Kultuurkapitalile, sealhulgas 0,5 protsenti Eesti Kultuurkapitali koosseisu kuuluvale kehakultuuri ja spordi sihtkapitalile.
Riigieelarvesse kalendrikuu jooksul laekunud aktsiisist tehakse ülekanne Eesti Kultuurkapitalile sellele kuule järgneva kalendrikuu 20. kuupäevaks.
Sigarettide aktsiisimäär koosneb fikseeritud määrast 1000 sigareti kohta ja sigarettide maksimaalse jaehinna alusel arvutatud proportsionaalsest määrast.
Fikseeritud määr on 175 krooni ja proportsionaalne määr on 23% sigarettide maksimaalsest jaehinnast.
Sigarillode aktsiisimäär on 750 krooni 1000 sigarillo kohta.
Sigarite aktsiisimäär on 5000 krooni 1000 sigari kohta.
Käesoleva seaduse § 2 punkti 2 alapunktides a, e, f ja g nimetatud tubakatoodete aktsiisimäär on 180 krooni ühe kilogrammi tubakatoote netokaalu kohta.
Maksumärgistamata tubakatooteid võib viia väljapoole tootmisettevõtet käesoleva seaduse §-s 9 sätestatud aktsiisivabastuse juhtudel.
Tubakatooted maksumärgistab tubakatoodete tootja.
Välisriigis toodetud tubakatooted võib maksumärgistada ka tootja volitatud isik välisriigis.
Toll on andnud kirjaliku nõusoleku tubakatoodete maksumärgistamiseks tollilaos, lähtudes järelevalve teostamise võimalikkusest.
Maksumärk peab olema kinnitatud vahetult tubakatootele või selle müügipakendile.
Kui müügipakendi ümber on kile, siis kinnitatakse maksumärk vahetult müügipakendile kile alla.
Maksumärgile, mis kinnitatakse käesoleva seaduse § 2 punkti 2 alapunktis a, d, e, f või g nimetatud tubakatootele või selle müügipakendile, trükitakse tubakatoote liigi tähis ja tubakatoote kogus müügipakendis.
Maksumärgile, mis kinnitatakse sigarettide müügipakendile, trükitakse sigarettide maksimaalne jaehind.
Eesti tolliterritooriumile toodavad ja Eesti tolliterritooriumilt väljaviidavad maksumärgid deklareeritakse tollile.
Maksumärgid tellib Tolliametilt ettevõtja.
Ettevõtjal on Tolliameti poolt aktsepteeritud tagatis.
Tolliametil on õigus keelduda maksumärkide väljastamisest, kui maksumärkide tellija ei ole täitnud Tolliameti esitatud käesoleva seaduse § 6 2 lõikes 6 nimetatud nõuet.
Sigarettide maksimaalse jaehinna teatab ettevõtja maksumärkide tellimisel Tolliametile Eesti kroonides 0,50 krooni täpsusega.
Tellitud maksumärkide vastuvõtmisest keeldumise või maksumärkide tagastamise korral, välja arvatud maksumärgistamise protsessis rikutuks osutunud maksumärkide puhul, peab tellija, juhul kui nimetatud maksumärke ei ole Tolliameti otsusel võimalik väljastada teisele tellijale ja need hävitatakse Tolliameti poolt, hüvitama Tolliametile maksumärkide trükkimise kulud.
Maksumärkide vastuvõtmisest keeldumiseks loetakse juhtumit, kui maksumärkide tellija ei võta vastu tema poolt tellitud maksumärke 30 kalendripäeva jooksul nende soovitud kättesaamise päevast arvates.
Maksumärgid väljastatakse ettevõtjale aktsiisi maksmise tagatise olemasolu korral.
Ettevõtja peab esitama tagatise aktsiisisumma ulatuses, mis tuleb maksta tubakatoodetelt, mis maksumärgistatakse väljastatavate maksumärkidega.
Tagatissumma suurus peab võimaldama tekkida võiva maksuvõla tasumist mis tahes ajal tagatava perioodi jooksul.
Tolliamet võib vabastada tubakatooteid importiva isiku tema taotlusel kohustusest tagada aktsiisi maksmine nendelt tubakatoodetelt, mis on paigutatud tollilattu või tolliterminali.
Tagatiseks võib olla deposiit Tolliameti pangakontol või garantiidokument, millega garant kohustub tasuma tolli nõudmisel maksuvõla garantiidokumendis märgitud summa piires.
Tagatis võib olla maksumärkide mitut kättesaamist hõlmav üldtagatis või maksumärkide ühte kättesaamist hõlmav üksiktagatis.
Tagatise liigi valib aktsiisi maksja.
Garandiks võib olla Eestis registreeritud krediidiasutus või kindlustusselts.
Tolliamet võib keelduda garandi väljastatud garantiidokumenti aktsepteerimast, kui garant ei ole tolli arvates suuteline tasuma maksuvõlga.
Tolliamet võib nõuda tema poolt aktsepteeritud garantiidokumendi asendamist või deposiidina Tolliameti pangakontole tagatiseks makstud summa suurendamist, kui tolli arvates ei ole garant suuteline tasuma maksuvõlga või kui tagatissumma ei ole piisav tekkida võiva maksuvõla tasumiseks.
Ettevõtja taotlusel võib Tolliamet tema deposiidina Tolliameti pangakontole makstud tagatissumma arvata tasumisele kuuluva aktsiisi katteks.
Kui ettevõtja ei ole tolli ettekirjutuses määratud tähtpäevaks aktsiisi maksuvõlga tasunud, on tollil õigus võtta maksuvõla katteks raha deposiidina Tolliameti pangakontole makstud tagatissummast või nõuda garandilt maksuvõla tasumist.
Tagatise esitamise ja vabastamise korra kehtestab rahandusminister.
Tubakatoodete väljaviimine tootmisettevõttest.
Eestis toodetud tubakatoodete aktsiisiga maksustamise periood on kalendrikuu.
Aktsiisimaksmise tähtpäev Eestis toodetud tubakatoodete puhul on maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu kümnes päev.
Imporditud tubakatooted maksustatakse aktsiisiga nende importimisel ja aktsiisi makstakse vastavalt tollieeskirjadele.
Mõjuvatel põhjustel ja tagatise olemasolu korral võib tubakatoodete tootja või tubakatooteid importiv isik taotleda aktsiisimaksmise tähtaja pikendust, kuid mitte rohkem kui 90 kalendripäeva.
Maksumärkidelt, mida tubakatoodete tootja ei ole tubakatoodetele või nende müügipakendile kinnitatult võõrandanud, omatarbeks võtnud ega tootmisettevõttest välja viinud või mida tubakatooteid importiv isik ei ole Eesti tolliterritooriumile toimetanud tubakatoodetele või nende müügipakendile kinnitatult või mida ei ole Tolliametile tagastatud või Tolliameti esindaja juuresolekul hävitatud, makstakse aktsiis hiljemalt 90. kalendripäeval nende Tolliametist kättesaamise päevast arvates, kui Tolliameti peadirektor ei ole pikendanud aktsiisimaksmise tähtaega.
Tagatise korral, millega on tagatud lühema perioodi kui 90 kalendripäeva jooksul maksumärkide kättesaamise päevast arvates tekkida võiva maksuvõla tasumine, makstakse aktsiis käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud maksumärkidelt hiljemalt päevaks, mis saabub 30 kalendripäeva enne tagatise kehtivusaja lõppemist, kui Tolliameti peadirektor ei ole pikendanud aktsiisimaksmise tähtaega.
Tagatise kehtivusajaks loetakse käesoleva seaduse mõistes garantiidokumendis tagatavaks perioodiks märgitud ajavahemikku, mille jooksul garant on võtnud kohustuse aktsepteerida Tolliameti nõuet maksta maksuvõlg.
Eestis toodetavate tubakatoodete tootja on kohustatud esitama tema tootmise üle järelevalvet teostavale tolliinspektuurile aktsiisideklaratsiooni aktsiisimaksmise tähtpäevaks.
Aktsiisideklaratsiooni vormi ja täitmise korra kehtestab rahandusminister.
Aktsiisiga maksustatavate tubakatoodete importimisel peab tubakatooteid importiv isik deklareerima tubakatooted ja esitama tollile tema poolt tellitud maksumärkide saatelehe.
Sigarette on keelatud võõrandada kõrgema hinnaga, kui on trükitud nende müügipakendile kinnitatud maksumärgile.
Makstud aktsiis jäetakse eelseisvate aktsiisimaksete katteks või tagastatakse maksumärke saanud aktsiisimaksjale, kui maksumärkide saaja on maksumärgid Tolliametile tagastanud koos dokumentidega, mille loetelu kehtestab rahandusminister.
Mis on kinnitatud tarvitamata tubakatoodetele või nende müügipakendile ja maksumärkide saaja tõestab tollile, et tubakatooted on tarvitamata.
Maksumärgid loetakse tagastatuks ka siis, kui need on hävitatud Tolliameti esindaja juuresolekul.
Rahandusministri kehtestatud koguses tubakatooteid, mida kasutatakse väljapanekutel, messidel või näitustel esitamiseks kaubanäidistena, kui need tuuakse Eesti tolliterritooriumile tollieeskirjadega ettenähtud tähtajaks või viiakse tagasi neid tootnud ettevõttesse Eestis.
Vähemalt 18 aasta vanusel reisijal on lubatud tuua aktsiisivabalt Eesti tolliterritooriumile koos temaga liikuvas pagasis kuni 200 sigaretti või 100 sigarillot või 50 sigarit või 250 g suitsetamistubakat või 250 g eespool nimetamata tubakatooteid.
Maksumärgi kujunduse ja liigid, samuti aktsiisi maksjaid identifitseerida võimaldava maksumärkide väljastamise, kasutamise ja tagastamise korra kehtestab rahandusminister.
Aktsiisi maksmise õigsust ja tähtajalisust kontrollib Tolliamet.
Tubakatoodetelt makstakse aktsiisi käesoleva seaduse § 6 3 lõikes 1 või 4 nimetatud maksustamishetkel kehtiva aktsiisimäära järgi.
Käesoleva seaduse § 6 3 lõikes 6 nimetatud maksumärkidelt makstakse aktsiisi käesoleva seaduse § 6 3 lõikes 6 või 7 nimetatud tähtpäeval kehtiva aktsiisimäära järgi.
Aktsiisimaksmise tähtaja pikendamise korral makstakse aktsiisi aktsiisimaksmise tähtaja pikendamisel määratud tähtpäeval kehtiva aktsiisimäära järgi.
Tubakatoodetelt, millele või mille müügipakendile kinnitatud maksumärkidelt on aktsiis makstud enne käesoleva seaduse § 6 3 lõikes 1 või 4 nimetatud maksustamishetke, makstakse aktsiisi summa ulatuses, mis saadakse eelnimetatud maksustamishetkel kehtiva aktsiisimäära alusel arvutatud aktsiisisummast varem kehtinud aktsiisimäära alusel arvutatud aktsiisisumma lahutamisel.
Tubakaaktsiisi seaduse kuni 2001. aasta 30. juunini (kaasa arvatud) kehtiva redaktsiooni alusel ostetud maksumärkidega maksumärgistatud tubakatooteid on lubatud võõrandada Eestis kuni 2001. aasta 31. detsembrini (kaasa arvatud).
Tubakaaktsiisi seaduse kuni 2001. aasta 30. juunini (kaasa arvatud) kehtiva redaktsiooni alusel ostetud maksumärkidelt tagastatakse aktsiis kuni 2001. aasta 31. detsembrini.
Tubakaaktsiisi seaduse kuni 2001. aasta 30. juunini (kaasa arvatud) kehtiva redaktsiooni alusel sigarettide müügipakendile kinnitamiseks ostetud maksumärkide, millelt on aktsiis maksmata ja mida tubakatoodete tootja ei ole tubakatoodetele või nende müügipakendile kinnitatult võõrandanud, omatarbeks võtnud ega tootmisettevõttest välja viinud või mida tubakatooteid importiv isik ei ole Eesti tolliterritooriumile toimetanud tubakatoodetele või nende müügipakendile kinnitatult või mida ei ole Tolliametile tagastatud või Tolliameti esindaja juuresolekul hävitatud 2001. aasta 30. juuniks (kaasa arvatud), aktsiisimäär on 6 krooni ühelt maksumärgilt.
Eelnimetatud maksumärkidelt makstakse aktsiis summa ulatuses, mis saadakse käesolevas paragrahvis nimetatud aktsiisimäära alusel arvutatud aktsiisisummast nende ostmisel makstud aktsiisisumma lahutamisel.
Tunnistatakse kehtetuks Eesti Vabariigi tubakaaktsiisi seadus (RT 1992, 31, 409).
Käesolev seadus sätestab seaduseelnõu või muu riigielu küsimuse rahvahääletusele panemise ja rahvahääletuse korda.
Rahvahääletusele pannakse põhiseaduse I ja XV peatüki muutmine.
Riigikogul on õigus rahvahääletusele panna ka muu põhiseaduse muutmise seaduse või muu seaduse eelnõu või muu riigielu küsimus, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 3 sätestatu.
Rahvahääletusele ei või panna eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise, erakorralise seisukorra kehtestamise ja lõpetamise ning riigikaitse küsimusi.
Rahvahääletust ei või määrata ajale, mil Riigikogu korraliste valimisteni on jäänud vähem kui kolm kuud või Vabariigi President on kuulutanud välja Riigikogu erakorralised valimised või Riigikogu antud koosseisu volitused on lõppenud.
Rahvahääletusest võib osa võtta Eesti kodanik, kes on rahvahääletuse päevaks saanud 18-aastaseks.
Kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja hääletamise ajal kannab karistust kinnipidamiskohas.
Rahvahääletusest osavõtjal on rahvahääletusele pandud iga seaduseelnõu või muu riigielu küsimuse hääletamisel üks hääl.
Rahvahääletus põhiseaduse muutmiseks algatatakse vastavalt Riigikogu kodukorra seadusele.
Muu seaduse või muu riigielu küsimuse rahvahääletuse algatamise õigus on Riigikogu liikmel, Riigikogu fraktsioonil, Riigikogu komisjonil ja Vabariigi Valitsusel.
Muu riigielu küsimuse rahvahääletusele panemiseks rahvahääletuse korraldamise otsuse eelnõu, mis sisaldab ka rahvahääletusele pandavat küsimust.
Rahvahääletusele pandav seaduseelnõu peab vastama seaduseelnõudele esitatavatele nõuetele.
Rahvahääletusele pandav muu riigielu küsimus peab sisaldama selget ja ühemõttelist ettepanekut.
Riigikogu arutab rahvahääletusele pandavat seaduseelnõu kolmel lugemisel.
Põhiseaduse muutmise seaduse või muu seaduse eelnõu esimese ja teise lugemise vahele peab jääma vähemalt kolm kuud ning teise ja kolmanda lugemise vahele vähemalt üks kuu.
Kolmandal lugemisel otsustab Riigikogu seaduseelnõu rahvahääletusele panemise.
Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu rahvahääletusele panemise otsustab Riigikogu koosseisu kolmeviiendikulise häälteenamusega.
Muu seaduseelnõu rahvahääletusele panemise otsustab Riigikogu poolthäälte enamusega.
Muu riigielu küsimuse rahvahääletusele panemise otsuse võtab Riigikogu vastu mitte enne kolme kuud, arvates otsuse eelnõu Riigikogu päevakorda võtmisest.
Muu riigielu küsimuse rahvahääletusele panemise otsustab Riigikogu poolthäälte enamusega.
Riigikogu võib ühele rahvahääletusele panna mitu seaduseelnõu või muud riigielu küsimust.
Ühele rahvahääletusele ei või panna üksteist välistavaid eelnõusid või küsimusi.
Rahvahääletuse korraldamise päeva määrab Riigikogu seaduseelnõu või muu riigielu küsimuse rahvahääletuse korraldamise otsuses.
Rahvahääletus ei või toimuda varem kui kolm ja hiljem kui kuus kuud rahvahääletuse korraldamise otsuse Riigikogus vastuvõtmisest.
Rahvahääletus lükkub edasi erakorralise ja sõjaseisukorra väljakuulutamise korral, samuti siis, kui rahvahääletuse päev langeb ajale, mil rahvahääletuse korraldamise otsustanud Riigikogu koosseisu volitused on lõppenud või Vabariigi President on kuulutanud välja erakorralised valimised.
Riigikogu võib oma otsusega rahvahääletuse edasi lükata Vabariigi Valitsuse poolt loodusõnnetuse, katastroofi või nakkushaiguse tõttu väljakuulutatud eriolukorra ajal, samuti õiguskantsleri ettepanekul käesoleva seaduse § 20 2. lõikes nimetatud juhul.
Rahvahääletuse edasilükkamise otsustab Riigikogu häälteenamusega, mis oli nõutav seaduseelnõu või muu riigielu küsimuse rahvahääletusele panemiseks.
Riigikogu määrab rahvahääletuse uue päeva kahe nädala jooksul, arvates käesoleva seaduse §-des 16 ja 17 nimetatud põhjuste äralangemisest, järgides käesoleva seaduse § 15 2. lõikes sätestatud tähtaegu, mida arvutatakse rahvahääletuse uue päeva määramise otsuse vastuvõtmisest Riigikogus.
Rahvahääletuse korraldamise uue päeva määramise otsustab Riigikogu käesoleva seaduse § 12 3. lõikes ja § 13 2. lõikes sätestatud häälteenamusega.
Kui otsus jääb vajaliku häälteenamuse mittesaamise tõttu vastu võtmata, siis rahvahääletust ei toimu.
Vastav teadaanne avaldatakse Riigi Teatajas.
Rahvahääletuse korraldamise otsus ja rahvahääletusele pandav seaduseelnõu, muu riigielu küsimuse rahvahääletuse korraldamise otsus, rahvahääletuse edasilükkamise ja rahvahääletuse uue päeva määramise otsused, samuti rahvahääletuse edasilükkumise või rahvahääletuse mittetoimumise teadaanded avaldatakse Riigi Teatajas.
Riigikogu antud koosseis ei või oma otsust seaduseelnõu või muu riigielu küsimuse rahvahääletusele panemise ja rahvahääletuse korraldamise kohta kehtetuks tunnistada.
Põhiseadusega vastuolus oleva seaduseelnõu rahvahääletuse korraldamise otsuse, välja arvatud otsuse põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu rahvahääletusele panemise kohta, tunnistab kehtetuks Riigikohus õiguskantsleri ettepanekul.
Vaatab läbi avaldused ja kaebused maakonna valimiskomisjonide tegevuse kohta rahvahääletuse korraldamisel ning teeb nende suhtes otsused.
Vaatab läbi avaldused ja kaebused rahvahääletuse jaoskonnakomisjonide tegevuse kohta ning teeb nende kohta otsused.
Vaatab läbi rahvahääletuse ettevalmistamise ning korraldamisega seotud avaldused ja kaebused ning teeb nende kohta otsused.
Rahvahääletusega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.
Rahvahääletusega seonduvat agitatsiooni ei finantseerita riigieelarvest, riigiettevõtete vahenditest ega kohaliku omavalitsuse eelarvest.
Hääletamissedel trükitakse eesti keeles.
Hääletamissedelile kantakse rahvahääletusele pandud küsimuse täpne sõnastus ning vastusevariandid „jah“ ja „ei“.
Hääletamissedeli täpse vormi ja sedeli täitmise korra kehtestab Vabariigi Valimiskomisjon.
Hääletamissedelile trükitakse tekst ainult ühele küljele.
Kui ühele rahvahääletusele on pandud mitu eelnõu või küsimust, kantakse iga neist eraldi hääletamissedelile.
Hääletamissedelid antakse jaoskonnakomisjonidele hiljemalt viis päeva enne rahvahääletuse päeva.
Rahvahääletuse korraldamisel kasutatakse Riigikogu valimisteks koostatud valijate nimekirju, millega hääletajad võivad tutvuda 15 päeva enne rahvahääletuse päeva.
Valijate nimekirjade koostamine, kontrollimine ja tutvustamine ning nimekirjades muudatuste ja paranduste tegemine toimub Riigikogu valimise seaduses sätestatud korras.
Kodanikel, nende ühendustel, erakondadel, juriidilistel isikutel ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitel on õigus takistamatult agiteerida rahvahääletuse, samuti rahvahääletusele pandud seaduseelnõu või muu riigielu küsimuse poolt või vastu.
Rahvahääletuse, samuti rahvahääletusele pandud seaduseelnõu või muu riigielu küsimuse poolt või vastu ei või agiteerida rahvahääletust korraldavate komisjonide liikmed.
Agitatsioon rahvahääletuse päeval ei ole lubatud, välja arvatud varem ülespandud trükised või muu agitatsioonimaterjal väljaspool hääletamisruumi ja hoonet, kus rahvahääletus toimub.
Agitatsioonina ei käsitleta rahvahääletust korraldavate komisjonide informatsiooni rahvahääletuse kulgemise kohta.
Rahvahääletuse päeval kuni hääletamise lõpuni ja sellele vahetult eelneva seitsme päeva jooksul on keelatud läbi viia avaliku arvamuse uuringuid ning avaldada või kommenteerida varasemate uuringute tulemusi, kui need on otseselt või kaudselt seotud rahvahääletusele pandud seaduseelnõu või muu riigielu küsimusega.
Hääletamine, eelhääletamine ja kodus hääletamine toimub Riigikogu valimise seaduses sätestatud ajal ja korras.
Hääletamisel teeb hääletaja hääletamissedelile märke vastuse „jah“ või „ei“ juurde.
Rahvahääletuse avalikkuse tagamiseks võimaldatakse erakondade volitatud esindajatel ning massiteabevahendite töötajatel, samuti Vabariigi Valimiskomisjoni nõusolekul muude asutuste ja organisatsioonide esindajatel viibida rahvahääletuse päeval vaatlejana hääletamise ja hääletamistulemuste kindlakstegemise juures.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud isikud registreerivad oma viibimise vaatlejana hääletamise ja hääletamistulemuste kindlakstegemise juures Vabariigi Valimiskomisjonis.
Jaoskonnakomisjon teeb nimekirja ning selle lisade alusel kindlaks hääletajate üldarvu jaoskonnas, hääletamissedeli saanud hääletajate, hääletamisest osavõtnute, rahvahääletusele pandud küsimusele jaatavalt ning eitavalt vastanute ja kehtetuks tunnistatud hääletamissedelite arvu.
Jaoskonnakomisjonidelt laekunud protokollide alusel teeb iga maakonna valmiskomisjon kindlaks rahvahääletuse nimekirjadesse kantute üldarvu, rahvahääletusest osavõtnute, rahvahääletusele pandud küsimusele jaatavalt ja eitavalt vastanute arvu.
Saadud tulemused kontrollitakse hääletamissedelite ülelugemise teel.
Maakonna valimiskomisjonidelt laekunud protokollide alusel teeb Vabariigi Valimiskomisjon kindlaks rahvahääletuse nimekirjadesse kantute, rahvahääletusest osavõtnute, kehtivaks tunnistatud häälte ning rahvahääletusele pandud küsimusele jaatavalt ning eitavalt vastanute üldarvu.
Rahvahääletuse tulemused valdades ja linnades kantakse jaoskondade kaupa vastava maakonna valimiskomisjoni protokolli.
Rahvahääletuse lõplikud tulemused kantakse Vabariigi Valimiskomisjoni protokolli.
Protokollile kirjutavad alla vastava komisjoni esimees ja sekretär.
Protokollile lisatakse komisjoni liikmete eriarvamused, komisjonile laekunud avaldused ja kaebused rahvahääletuse käigus esinenud käesoleva seaduse rikkumiste kohta.
Kui rahvahääletuse käigus mõnes jaoskonnas rikuti käesolevat seadust, võib Vabariigi Valimiskomisjon või kohus tunnistada selles jaoskonnas rahvahääletuse ja kõik seal antud hääled kehtetuks.
Rahvahääletusele pandud küsimus otsustatakse hääletamisest osavõtnute häälteenamusega.
Rahvahääletuse tulemused teeb Vabariigi Valimiskomisjon teatavaks hiljemalt seitsmendal päeval, arvates rahvahääletuse toimumise päevast.
Vabariigi Valimiskomisjoni teadaanne rahvahääletuse tulemuste kohta avaldatakse Riigi Teatajas.
Rahvahääletusel vastuvõetud seaduse kuulutab Vabariigi President viivitamatult välja.
Rahvahääletusel vastuvõetud põhiseaduse muutmise seadus jõustub seaduses eneses sätestatud tähtajal, kuid mitte varem kui kolm kuud pärast väljakuulutamist.
Rahvahääletusel vastuvõetud muu seadus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega.
Rahvahääletusele pandud muus riigielu küsimuses tehtud otsus jõustub Vabariigi Valimiskomisjoni poolt rahvahääletuse tulemuste teatavakstegemisel ning on sellest hetkest riigiorganeile kohustuslik.
Rahvahääletust korraldavate komisjonide tegevuse ja otsuste kohta avalduste ja kaebuste esitamine ja läbivaatamine toimub Riigikogu valimise seaduses sätestatud aegadel ja korras.
Käesoleva seaduse rikkumise korral kohaldatakse seaduses ettenähtud juhtudel haldus- või kriminaalvastutust.
Turvakonsultatsioon ja -uuringud objekti puutumatuse ja ohutuse tagamiseks.
Turvaettevõtetele ning turvateenuseid osutavatele üksikisikutele laienevad kõik ettevõtlust reglementeerivad seadused koos käesolevast seadusest tulenevate erisustega.
Käesolev seadus ei käsitle kaitsejõudude ja politsei tegevust objektide valve ja kaitse tagamisel.
Tsentraliseeritud häiresüsteem - signalisatsiooniseadmete ja -ahelate kogum häiresignaali edastamiseks ja registreerimiseks mitmelt valveobjektilt.
Organisatsioonid korraldavad vahetult neile kuuluva või nende valduses oleva vara, territooriumi ja muu objekti turvalisuse (valve ja kaitse) tagamist käesolevas seaduses sätestatud korras.
Mainitud eesmärgil võib organisatsioon moodustada oma koosseisus spetsiaalse struktuuriüksuse - sisevalveteenistuse - või kasutada lepingu alusel turvaettevõtlusega tegeleva isiku teenuseid, samuti kasutada tehnilist valvet ja teenistuskoeri.
Kõrgendatud ohustatusega objekti vastu suunatud kuritegeliku ründe tõkestamiseks.
Teenistusloomade abil.
Valveobjekti vastu suunatud õiguserikkumise sündmuskoha puutumatuse tagamine.
Turvateenistuse subjektil ei ole õigust täita riigikaitse või politsei võimkonda kuuluvaid funktsioone.
Turvaettevõtteks käesoleva seaduse mõistes on ettevõte, millel on litsents turvateenuste osutamiseks.
Turvaettevõte ei tohi tegelda relvade või laskemoona tootmise, hulgi- või jaemüügiga ning eradetektiivteenuste osutamisega.
Turvaettevõte peab olema registreeritud ettevõttena Eestis.
Vabariigi Valitsus võib kehtestada piiranguid väliskapitali osaluse kohta turvaettevõtte vara koosseisus.
Turvalitsents annab turvaettevõttele ühtlasi õiguse sisevalveteenistuse korraldamiseks ettevõttes endas.
Sisevalveteenistus valvab ja kaitseb objekte, mida organisatsiooni juht (juhtorgan) on valveobjektiks määranud.
Sisevalveteenistus võib valvata ja kaitsta ainult oma organisatsiooni objekte, sealhulgas kaitsta organisatsiooni töötajaid.
Töötajat võib ta ilma viimase loata kaitsta juhul, kui töötaja töölepingus on isikukaitse tagamine ette nähtud.
Sisevalveteenistus peab turvaülesannete täitmiseks omama turvalitsentsi vaid Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud juhtudel.
Turvatöötajaks käesoleva seaduse mõistes on turvaettevõtte või sisevalveteenistuse juht, turvaala juhtivtöötaja ning töötaja, kes vahetult valvab ja kaitseb valveobjekte, samuti üksikisik, kellel on õigus turvateenuste osutamiseks.
Valvur on turvatöötaja, kes ei oma õigust teostada isikukaitset ning valvata ja kaitsta neid valveobjekte, mille loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus.
Valvurina võib töötada 18-65-aastane Eesti alaline elanik.
Turvatöötajana võib töötada 20-65-aastane isik, kes on Eesti kodanik, omab vastavat kvalifikatsioonitunnistust ja turvatöötaja kaarti ning on aus ja usaldusväärne.
Üksikisik, kes soovib osutada turvateenuseid, peab vastama käesoleva paragrahvi 2. või 3.lõikes ettenähtud nõuetele.
Kes on vabastatud politseist, turvaettevõttest või sisevalveteenistusest usalduse kaotuse tõttu.
Käesoleva paragrahvi 3.lõike nõuded kvalifikatsioonitunnistusele ja turvatöötaja kaardile ei laiene sisevalveteenistuse turvatöötajale, kes ei ole kohustatud turvalitsentsi omama.
Kvalifikatsiooninõuded turvatöötajatele ning vastava kvalifikatsioonitunnistuse väljaandmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema poolt volitatud ametkond.
Turvatöötajale (välja arvatud valvur), kes vastab käesoleva seaduse paragrahvis 8 märgitud nõuetele, väljastatakse turvatöötaja kaart elukohajärgse politseiprefektuuri poolt turvaettevõtte või sisevalveteenistust omava organisatsiooni juhi (juhtorgani) taotlusel, samuti üksikisiku avalduse alusel.
Turvatöötajate kaartide väljaandmise, kehtivuse peatamise ja tühistamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema poolt volitatud ametkond.
Turvaettevõte võib turvateenuseid osutada turvalitsentsi omamise korral.
Turvaettevõttele ja sisevalveteenistusele antakse turvalitsents, kui on tuvastatud, et taotlejal on seaduslikuks ja nõuetekohaseks turvateenuste osutamiseks või turvaülesannete täitmiseks piisavalt vahendeid, teadmisi, oskusi, kogemusi ja personali.
Üksikisik võib turvateenuseid osutada turvatöötaja kaardi omamise korral.
Turvateenistuse subjekt võib osutada neid turvateenuseid või täita neid turvaülesandeid, mis on lubatud turvalitsentsi või turvatöötaja kaardiga.
Turvalitsentse annab välja politseiprefekt.
Juhul kui turvateenistus, välja arvatud veoste valve ja kaitse, hõlmab mitme politseiprefektuuri teenistuspiirkonda, antakse turvalitsents politsei peadirektori poolt.
Turvalitsentside väljaandmise kehtivuse peatamise ja tühistamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Turvateenuseid osutatakse ainult kirjaliku lepingu alusel.
Turvateenuste osutamise või turvaülesannete täitmisega seotud dokumentatsiooni koostamise ja hoidmise korra ja tähtajad kehtestab Vabariigi Valitsus.
Turvalitsentsi ei väljastata ettevõttele, mille omaniku või omanike mõne teise turvaettevõtte turvalitsents on tühistatud seaduserikkumise või usalduse kaotuse tõttu.
Ei ole õigust teostada operatiivjälituslikke toiminguid.
Ei tohi oma tegevuse käigus lubada endale teiste isikute au ja väärikust alandavat kohtlemist, rikkuda eluruumi puutumatust, kirjavahetuse-, riigi- või ärisaladust ning muid põhiseadusega kaitstud õigusi ja vabadusi.
Kinni pidada isikuid, kes oma käitumisega ohustavad valveobjekti turvalisust või segavad turvatöötajat tema ülesannete täitmisel.
Anda kinnipeetav viivitamatult üle politseile isiku tuvastamiseks ning vajalike meetmete võtmiseks.
Vabariigi Valitsusel on õigus kehtestada tehnilise valve seadmete ja häiresüsteemide projekteerimise, paigaldamise ja hooldamise kord.
Tsentraliseeritud häiresüsteemide ehitamise ja kasutamise korra, kui selle süsteemi toimimine on seotud üldkasutatava traatside, samuti raadiosidega, kehtestab Vabariigi Valitsus.
Turvateenistuse subjekt võib relvaseadusega ettenähtud alustel ja korras soetada ja hoida relvi ja laskemoona ning neid välja anda kandmiseks oma töötajatele.
Turvateenistuse subjektile lubatud erivahendite liigid (käesoleva paragrahvi 2. lõige) ja arv, nende soetamise, hoidmise, kandmise ja kasutamise tingimused ja kord ning nõuded erivahenditele kehtestatakse Vabariigi Valitsuse või tema volitusel siseministri määrusega.
Erivahendi kasutamise juhtude registreerimise ja politseile teatamise kord kehtestatakse siseministri määrusega.
Turvalitsentsi tühistamisel, turvaettevõtte lõppemisel või lõpetamisel ning sisevalveteenistuse likvideerimisel kuuluvad turvaettevõtte või sisevalveteenistuse omandis olevad erivahendid realiseerimisele kolme kuu jooksul, arvates litsentsi tühistamisest, turvaettevõtte lõppemisest või lõpetamisest ning sisevalveteenistuse likvideerimisest korras, mille kehtestab siseminister.
Juhul kui erivahendid realiseerib politseiasutus, hüvitab realiseerimise kulud turvateenistuse subjekt.
Kui erivahendeid ei õnnestu realiseerida nimetatud tähtaja jooksul, kuuluvad need hävitamisele korras, mille kehtestab siseminister.
Turvatöötaja vormiriietuse kirjeldus ja kandmise kord kinnitatakse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Turvatöötajal peab tööülesannete täitmisel kaasas olema turvatöötaja kaart, turvaettevõtte ja sisevalveteenistuse turvatöötajal aga ka töötõend.
Samuti peab tal kaasas olema nõutav luba kaasasoleva relva või erivahendi kandmiseks või teenistuskoera kasutamiseks.
Tegevuslitsents turvatöötaja väljaõppe ja täienduskoolitusega tegelemiseks antakse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Isikutel, kes tegelevad turvatöötajate turvaalase väljaõppe ja täienduskoolitusega, peab olema turvaettevõtte või sisevalveteenistuse juhi või turvaala juhtivtöötaja kvalifikatsioonitunnistus ja politsei poolt välja antud kehtiv turvatöötaja kaart (paragrahv 9).
Riiklikku järelevalvet turvateenuste osutamise nõuete täitmise üle teostab Politseiamet.
Kui turvaettevõtte või sisevalveteenistuse tegevus on katkenud rohkem kui kuueks kuuks.
Turvalitsentsi või turvatöötaja kaardi väljaandjal on õigus litsentsi või kaardi kehtivuse peatamise või tühistamise asemel teha turvateenistuse subjektile või turvatöötajale kirjalik hoiatus, kui avastatud rikkumine on suhteliselt väike või on toime pandud ettevaatamatuse tõttu.
Turvateenistuse subjekt ja turvatöötaja kannavad vastutust seaduses ja/või lepingus ettenähtud korras.
III grupi invaliidsuse korral - ühe aasta palga ulatuses.
Turvatöötaja hukkumisel tööülesannete täitmisel kallaletungi tagajärjel maksab tööandja tema ülalpidamisel olevatele perekonnaliikmetele või omastele ühekordset toetust viie aasta palga ulatuses.
Käesoleva paragrahvi 1. ja 2.lõikes märgitud toetuste arvutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kellelgi pole õigust kohustada turvatöötajat täitma seadusega vastuolus olevaid ülesandeid.
Välisriigi turvateenistus võib Eestis ajutiselt osutada turvateenuseid või täita turvaülesandeid Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud juhtudel ja korras.
Seniste valveettevõtete, -talituste ja -töötajate tegevuse, valvetöötajate väljaõppe ja täienduskoolituse ning neile esitatud nõuete käesoleva seadusega kooskõlla viimise korra ja tähtajad kehtestab Vabariigi Valitsus, kusjuures kooskõlla viimise tähtaeg ei või ületada ühte aastat, arvates käesoleva seaduse jõustumisest.
Maakatastriseadus sätestab maakatastri (edaspidi kataster) pidamise alused, katastri pidamise eesmärgi, katastriüksuste registreerimise korra, katastriandmete koosseisu ja nende töötlemise korra ning katastri finantseerimise korra.
Kataster on riigi põhiregister.
Katastri pidamise eesmärk on maa väärtust, maa looduslikku seisundit ja maa kasutamist kajastava informatsiooni registreerimine katastris ning informatsiooni kvaliteedi, säilimise ja avalikkusele kättesaadavuse tagamine.
Katastriandmed on aluseks ruumiandmeid sisaldavate infosüsteemide loomisel ja arendamisel.
Katastri kaardid (edaspidi kaardid) - katastri koosseisu kuuluvad kaardid registrisse kantava informatsiooni (piiride, kitsendusi põhjustavate objektide paiknemise, maa kvaliteedi andmete jne) graafiliseks esitamiseks.
Kõlvik - ühetaolise majandusliku sihtotstarbe ja/või loodusliku seisundiga katastriüksuse osa, mida ei piiritleta piirimärkidega.
Katastri aluskaardid - katastri kaartide alusena kasutatavad topograafilist infot sisaldavad kaardid, mis ei kuulu katastri koosseisu.
Katastri vastutav töötleja on Keskkonnaministeerium.
Katastri volitatud töötleja (edaspidi katastripidaja) on Maa-amet.
Katastripidaja ülesandeks on katastriüksuste registreerimine, kitsenduste ja maakasutusõiguste registreerimine ning maa hindamiseks vajalike andmete kogumine ja töötlemine.
Katastrit peetakse ühtse ühetasandilise infotehnoloogilise andmebaasina ja kaartidena kogu Eesti territooriumi kohta.
Katastripidaja ülesandeks on maaregistri algdokumentide ning kaartide kättesaadavuse ja säilivuse tagamine.
Katastripidamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Katastripidaja ja kinnistusamet vahetavad andmeid.
Kinnistu või kinnistu osade sihtotstarbe muutumisel andmed muudetud sihtotstarbe (sihtotstarvete) kohta.
Kinnisasja või selle osa võõrandamise tehingu õiendi, kus on järgmised andmed: tehinguobjekti kinnistu number (id) ja katastritunnus (ed), tehinguobjekti liik ja omandiosa suurus, tehingu liik, tehingu sooritamise kuupäev, tehingu hind, selle puudumisel tehinguväärtus, andmed hoonestatuse kohta, andmed tehingu poolte kohta (isiku liik, tehingu osapoolte arv) ning andmed koormatiste olemasolu kohta.
Katastri ja kinnistusraamatu andmete elektroonilise ristkasutuse korral vahetatakse käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes nimetatud andmeid.
Katastripidaja ja kinnistusamet võivad vahetada muid andmeid Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras ja ulatuses.
Andmed tuleb esitada mitte hiljem kui 10 päeva jooksul pärast vastava kande tegemist katastrisse või kinnistusraamatusse.
Katastripidaja ja kinnistusameti andmevahetus toimub tasuta.
Käesoleva paragrahvi 3. lõike punktis 5 nimetatud tehingu õiendi vormi ja selle koostamise ning esitamise korra kehtestab justiitsminister.
Katastripidaja esitab kohalikule omavalitsusorganile andmed selle haldusterritooriumil asuvate katastriüksuste pindalades, kõlvikulises kooseisus, maa maksustamishinnas, kitsendustes ja kasutuspiirangutes toimunud muudatustest mitte harvem kui kord kvartalis.
Kohalik omavalitsusorgan esitab katastripidajale andmed tema poolt kinnitatud katastriüksuse sihtotstarbe, üldplaneeringu, detailplaneeringu ja maakorralduskava, seadusjärgsete ja teiste kitsenduste muudatuste ning teiste katastri andmeid muutvate otsuste vastuvõtmise kohta mitte harvem kui kord kvartalis, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Käesolevas paragrahvis ettenähtud andmevahetus toimub tasuta.
Katastri ja kohaliku omavalitsuse andmekogu ristkasutuse korral vahetatakse käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud andmeid elektrooniliselt.
Andmete ristkasutuse korraldamiseks sõlmivad katastri vastutav töötleja ja kohaliku omavalitsuse andmekogu vastutav töötleja lepingu.
Andmete ristkasutus teiste andmekogudega toimub Vabariigi Valitsuse määratud juhtudel ja ulatuses.
Sellisel juhul sõlmivad katastri vastutav töötleja ja ristkasutuses oleva andmekogu vastutav töötleja andmete ristkasutuse korraldamiseks lepingu.
Katastriandmetele juurdepääs toimub katastriandmetega tutvumise ja nendest väljavõtete saamise teel.
Igaüks võib tutvuda katastriandmetega ja saada nendest väljavõtteid, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Tehingute andmebaasi andmetega võib tutvuda ja saada nendest väljavõtteid ainult maa hindaja korralise ja erakorralise hindamise läbiviimiseks.
Katastriandmetega on võimalik tutvuda katastripidaja juures ning andmesidevõrkude kaudu juhul, kui on tagatud, et lubatud tutvumise mahtu ei ületata ja et tutvuval isikul ei ole võimalik katastriandmeid muuta.
Katastriandmetele juurdepääsuks piisab katastriüksuse katastritunnuse või asukoha (aadressi) ja olemasolu korral nime teadmisest.
Katastriandmetele juurdepääsu sooviv isik võib korraga tutvuda ühe katastriüksuse ja sellega piirnevate katastriüksuste andmetega.
Katastri ametlikeks väljavõteteks on katastripidaja pitsati ja allkirjaga tõestatud õiend maaüksuse registreerimise kohta maakatastris, mis peab sisaldama katastriüksuse katastritunnust, sihtotstarvet, asukohta, pindala ja katastriüksuse moodustamise õiguslikku alust, ning katastripidaja pitsati ja allkirjaga tõestatud koopia katastriüksuse plaanist või katastripidaja pitsati ja allkirjaga tõestatud väljavõte kaartidest.
Katastriandmetega tutvumine katastripidaja juures toimub katastriandmete taasesitamise teel kuvari ekraanil või väljatrükil.
Katastriandmetega tutvumine andmesidevõrkude vahendusel toimub katastripidaja loa alusel.
Nimetatud loa väljaandmine ja katastriandmetega tutvumine toimub keskkonnaministri poolt kehtestatud korras.
Katastriandmetega tutvuda sooviv isik peab esitama katastripidajale isikut tõendava dokumendi, isiku esindaja ka volitusi tõendava dokumendi.
Katastriandmetega tutvumiseks andmesidevõrkude vahendusel esitatakse eelmises lauses nimetatud dokumendid automatiseeritud andmetöötluse jaoks loa saamisel ning katastriandmetega tutvumisel esitatakse katastripidaja poolt väljastatud elektrooniline kasutajakood.
Katastripidaja peab arvestust katastriandmetega tutvuvate isikute, tutvumise sisu ja aja kohta.
Katastripidaja väljastab käesoleva paragrahvi 4. lõikes nimetatud väljavõtte hiljemalt 15 tööpäeva jooksul taotluse esitamisest.
Katastri pidamist finantseeritakse riigieelarvest.
Riigilõivumäärad katastriandmetest väljavõtete tegemise eest kehtestatakse riigilõivuseadusega (RT I 1997, 80, 1344; 2000, 5, 32; 10, 58; 19, 117; 26, 150; 29, 168 ja 169; 39, 237; 49, 300; 54, 346 ja 349; 55, 365; 57, 372 ja 373; 59, 379; 60, õiend; 78, 498; 84, 534).
Katastriüksusi registreerib ning kandeid, sealhulgas parandusi ja muudatusi teeb katastrisse katastripidaja käesolevas seaduses sätestatud alustel.
Esitatud dokumendid ja plaanid on vormistatud vigadega või ebakorrektselt.
Katastriüksuse registreerimisest, kande või muudatuse tegemisest keeldumisel tuleb katastripidaja poolt esitada kirjalikult motiveeritud keeldumise otsus katastriüksuse registreerimist või kande või muudatuse tegemist taotlenud isikule ühe kuu jooksul vastava taotluse katastripidajale esitamisest.
Katastrit peetakse eesti keeles.
Võõrkeelsed dokumendid esitatakse koos eestikeelse tõlkega.
Katastripidaja vastutab tehtud kande vastavuse eest algdokumendile.
Katastripidaja valest kandest tekitatud kahjud hüvitatakse seaduses sätestatud korras.
Katastripidaja teatab kannet taotlenud isikule maaregistrisse kande tegemisest, selle muutmisest või kustutamisest Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Katastriüksuse registreerimiseks, kande või muudatuse tegemiseks esitatavate dokumentide loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus.
Katastrile andmete esitamise ja katastrist andmete väljastamise üle peab katastripidaja arvestust elektrooniliselt.
Katastritunnus või -tunnused, millest antud katastriüksus on moodustatud.
Maa korralise ja erakorralise hindamise läbiviimiseks ning maa väärtust kajastavate andmete töötlemiseks moodustatakse tehingute andmebaas.
Andmed tehingu poolte kohta (isiku liik, tehingu osapoolte arv).
Katastripidaja võib vajadusel katastrisse kanda katastriüksuse kohta muid andmeid ja moodustada andmebaase.
Maaregistrisse kande tegemine, sealhulgas muutmine ja kustutamine toimub seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse, kohtuotsuse, kinnistusameti teatise, kohaliku omavalitsusorgani otsuse või vannutatud maamõõtja või vastavat litsentsi omava isiku poolt esitatud katastriüksuse moodustamise toimiku või muude õigusaktides sätestatud dokumentide alusel.
Kande tegemise aluseks võib olla ka riigi või kohaliku omavalitsusorgani ülesandel tehtud erakorralise hindamise akt.
Tehingute andmebaasi kande tegemine, sealhulgas muutmine ja kustutamine toimub tehingu õiendi või muude õigusaktides sätestatud dokumentide alusel.
Maaregistri juurde kuuluvad katastriüksuse plaan, katastrikaart, kitsenduste kaart, ning maa kvaliteedi ja hindamise kaart.
Katastriüksuse plaanile peavad olema kantud katastriüksuse piirid, ehitised (hooned, rajatised), kõlvikute paiknemine ja kitsendusi põhjustavate objektide asukoht ning andmed kõlvikute pindalade kohta.
Katastriüksuse plaan on katastriüksuse piiride ja kitsendusi põhjustavate objektide asukohta tõendavaks algdokumendiks katastrisse kandmisel.
Katastriüksuse plaani koostab vannutatud maamõõtja või vastavat litsentsi omav isik.
Üks eksemplar sellest plaanist kuulub katastriüksuse moodustamise toimiku koosseisu.
Katastriüksuse moodustamise ajaks rajatud või kaitse alla võetud kitsendust põhjustav objekt loetakse seaduslikuks ja kitsendus seadusjärgseks ning selle asukoht (piirid) kantakse katastriüksuse plaanile.
Katastrikaardil ja põhikaardil kasutatakse ühist matemaatilist alust ja kartograafilist projektsiooni.
Halduspiiride kaardile kandmise ja muutmise aluseks on õigusaktidega kinnitatud piirid.
Kui katastripidamise käigus katastri aluskaart vahetub ning kasutusele võetaval kaardil olev halduspiir ei lange kokku kasutusel olnud kaardil olevate situatsioonielementidega, on katastripidajal lubatud täpsustada halduspiiri katastriandmete alusel.
Katastripidaja kannab kitsenduste kaardile katastriüksuse kasutamise kitsendust põhjustava objekti asukoha (piirid) ning vajaduse korral esitab kitsenduse ulatuse.
Kitsenduste kaardile kannete tegemine, muutmine ja kustutamine toimub kinnistusameti teatise või vannutatud maamõõtja või vastavat litsentsi omava isiku poolt esitatud katastriüksuse moodustamise toimiku või muude õigusaktides sätestatud dokumentide alusel või õigusaktis ettenähtud muudel alustel.
Kitsenduste kaardi mõõtkava võib katastripidaja otsusel olla suurem käesoleva seaduse paragrahv 11 2. lõikes ettenähtud mõõtkavast.
Maa kvaliteedi ja hindamise kaardile kantakse vabariigi maismaad iseloomustavad maa kvaliteedi või väärtuse näitajad, mis on aluseks maa maksustamishinna määramisel.
Maa kvaliteedi ja hindamise kaardil piiritletakse ja iseloomustatakse maa-alad, kus maa kasutamine ja majanduslik tegevus on reguleeritud seadusjärgse kitsenduse või planeeringuga, kui sellest sõltub maksustamishind.
Maa kvaliteedi ja hindamise kaart koostatakse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Katastri aluskaardid on Eesti põhikaart, ortofotod ning asulaplaanid.
Katastripidaja peab katastri maaregistri ja kaartide kasutamiseks ning kande aluseks olevate dokumentide säilitamiseks arhiivi.
Algdokumendid peavad olema kopeeritud.
Koopiaid tuleb muutuste korral uuendada ja säilitada eraldi asuvas arhiivis.
Tehingute andmebaasi kande aluseks olevaid algdokumente säilitatakse katastriarhiivis viis aastat ja neid ei kopeerita.
Katastriarhiivi pidamise eeskirjad kehtestab Vabariigi Valitsus.
Katastriüksuse moodustamiseks teostab vannutatud maamõõtja või vastavat litsentsi omav isik maaomaniku lihtkirjaliku avalduse alusel katastrimõõdistamised.
Vannutatud maamõõtja või vastavat litsentsi omav isik koostab õigusaktis sätestatud korras katastriüksuse moodustamise toimiku, mille ta esitab õigusaktis sätestatud korras katastripidajale katastriüksuse registreerimiseks.
Katastrimõõdistamisi teostav vannutatud maamõõtja või vastavat litsentsi omav isik vastutab tema poolt teostatud mõõdistamise ning koostatud katastriüksuse moodustamise toimiku õigsuse ja seaduslikkuse eest.
Katastriüksuse minimaalsuuruseks on 30 m2.
Minimaalsuurusest väiksema katastriüksuse võib moodustada kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega.
Maakorraldustööde tegemise õigus on maakorraldustööde tegevuslitsentsi (edaspidi litsents) omaval isikul.
Litsentsi andmiseks moodustatakse Maa-ameti juurde ekspertkomisjon.
Komisjoni koosseisu kinnitab Maa-ameti peadirektor.
Litsentsi annab välja Maa-ameti peadirektor ekspertkomisjoni ettepanekul.
Litsents antakse viieks aastaks.
Litsentsi pikendamise järgmiseks kehtivuse perioodiks otsustab litsentsi omava isiku taotlusel tegevuslitsentsi väljaandja ekspertkomisjoni ettepanekul.
Litsents ei ole üleantav ning selle üleandmine teisele isikule ja kasutamine teise isiku poolt on keelatud.
Litsents antakse isikule, kes on sooritanud kaks katsetööd ja eksami maakorralduse ja maareformi läbiviimise ning maakorraldustööde teostamise teoorias ja praktikas.
Ei sooritanud eksamit.
Litsentsi väljaandmise, peatamise ja tühistamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Katsetööde, eksami ja hariduse suhtes esitatavad nõuded kehtestab keskkonnaminister.
Litsents kaotab kehtivuse litsentsil märgitud kehtivusaja möödumisel, litsentsi tühistamisel, litsentsi omava isiku tegevuse lõpetamisel, isiku lõppemisel või füüsilise isiku surmaga.
Litsentsi saab ekspertkomisjoni ettepanekul tühistada litsentsi väljaandja.
Litsentsi omava isiku taotlusel.
Litsentsi tühistamise aluseks olevate asjaolude ilmnemisel või vastava kirjaliku informatsiooni saamisel kontrollib ekspertkomisjon ilmnenud asjaolusid ja esitatud informatsiooni.
Ekspertkomisjon teeb vajaduse korral litsentsi omavale isikule ettekirjutuse puuduste kõrvaldamiseks, määrates selleks tähtaja, või teeb litsentsi väljaandjale ettepaneku litsentsi tühistamiseks.
Puuduste kõrvaldamiseni on ekspertkomisjonil õigus litsents peatada.
Kui litsentsi omav isik ei täida ettekirjutust määratud tähtaja jooksul, on litsentsi väljaandjal õigus ekspertkomisjoni ettepanekul litsents tühistada.
Litsentsi tühistamisel võib litsentsi väljaandja ekspertkomisjoni ettepanekul määrata litsentsi omavale isikule tähtaja pooleliolevate tööde lõpetamiseks.
Litsentsi tühistamise otsus saadetakse litsentsi omavale isikule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul, arvates otsuse tegemisest.
Maa-ametil on õigus igal ajal kontrollida litsentsi omava isiku tegevuse vastavust õigusaktidele.
Kui litsentsi väljaandmise aluseks olnud asjaolud on muutunud, on litsentsi omav isik kohustatud viivitamatult teatama litsentsi väljaandjale toimunud muudatustest ja esitama vastavad dokumendid.
Katastrimõõdistamisel peavad katastriüksuse piiripunktid olema seotud riikliku või kohaliku mõõdistamise põhivõrguga.
Põhivõrgu punktide puudumisel tuleb vähemalt kaks piiripunkti siduda looduses tunnetatavate püsiobjektidega nii, et kõikide piiripunktide asukohad oleksid taastatavad.
Katastrimõõdistamisi teostatakse ja kontrollitakse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Katastriüksuse registreerimisel peab katastripidaja katastris fikseerima katastriüksuse kõlvikute pindalad ja sihtotstarbe või sihtotstarbed.
Katastriüksuse sihtotstarve määratakse planeerimis- ja ehitusseaduses nimetatud üldplaneeringuga hajaasustuses ja detailplaneeringuga või üldplaneeringuga tiheasustuses või maakorraldusseaduse (RT I 1995, 14, 169) kohase maakorralduskavaga hajaasustuses, kui üldplaneering puudub.
Sihtotstarvete liigid ja määramise alused kehtestab Vabariigi Valitsus.
Katastriüksuse sihtotstarbe muutmine toimub vastavalt planeerimis- ja ehitusseadusele.
Katastriüksuse või tema osade sihtotstarbe muudatustest on kohaliku omavalitsuse täitevorgan kohustatud ühe kuu jooksul kirjalikult informeerima katastripidajat.
Katastriüksuse kasutamise kitsenduste (edaspidi kitsendused) selgitamine on kitsendusi põhjustavate objektide asukoha määramine nende registreerimiseks katastris.
Kitsenduste selgitamiseks tellib kitsendusi põhjustava objekti omanik katastrimõõdistamise, mis teostatakse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Kitsendusi põhjustava objekti tekkimisel või katastris registreeritud kitsendusi põhjustava objekti asukoha muutmisel teostab kitsendusi põhjustava objekti omanik käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud toimingu kolme kuu jooksul kinnisomandi kitsenduse tekkimisest või kitsendusi põhjustava objekti asukoha muutmisest arvates.
Kuni riigi omandis oleva maa katastrisse kandmiseni on linna- ja vallavalitsused kohustatud esitama katastripidajale andmeid nende halduspiirides asuva riigi omandis oleva maa kasutamise kohta.
Maareformi ajal võib katastrikaardi alusena kasutada Eesti põhikaarti, ortofotosid ning olemasolevaid asulaplaane mõõtkavas 1: 2000 ning muid sobivaid plaane ja kaarte.
Eelmises lauses nimetatud kaartide, plaanide ja ortofotode kasutamise korra ja tasumäärad kehtestab keskkonnaminister.
Maareformi ajal toimub õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks või erastamiseks katastriüksuse moodustamine vastavat litsentsi omava isiku poolt.
Käesoleva paragrahvi 5. ja 5 1. lõikes sätestatud juhtudel võib katastriüksuse moodustada ka kohaliku omavalitsuse volitatud esindaja.
Vastava tellimuse esitab riigi kulul tagastatava õigusvastaselt võõrandatud maa osas maavanem või tema volitatud esindaja, muu tagastatava maa osas maa tagastamise õigustatud subjekt, ostueesõigusega erastatava maa osas vastavalt kokkuleppele kas erastamise korraldaja, tema volitatud isik või maa erastamise õigustatud subjekt, muu erastatava maa osas erastamise korraldaja või tema volitatud isik.
Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel ja maa ostueesõigusega erastamisel registreeritakse katastriüksus valla- või linnavalitsuse volitatud esindaja kirjaliku avalduse alusel, muudel maa erastamise juhtudel erastamise korraldaja või tema volitatud esindaja kirjaliku avalduse alusel.
Maa tagastamisel, erastamisel, munitsipaalomandisse andmisel ja riigi omandisse jätmisel võib katastriüksusi moodustada plaani- ja kaardimaterjali alusel ilma katastrimõõdistamiseta.
Maa ostueesõigusega erastamisel võib kasutada ka Vabariigi Valitsuse kehtestatud nõuetele vastavaid olemasolevaid plaane (krundiplaan vms).
Katastriüksus moodustatakse katastripidaja määratud ning vajadusel linna- või vallavalitsusega kooskõlastatud plaani- või kaardimaterjalil (krundiplaan, krundijaotusplaan, maadearvestusplaan, fotoplaan, ortofoto, digitaalkaart või muu).
Sobiva plaani- või kaardimaterjaliga varustab kohalikku omavalitsust katastripidaja.
Maa tagastamisel või erastamisel määrab kohalik omavalitsus plaanil või kaardil maaüksuse piiri ja pindala ning tema volitatud esindaja näitab maa taotlejale plaanil või kaardil kätte maaüksuse piirid ning seaduses sätestatud juhtudel koostab piiriprotokolli.
Maa riigi omandisse jätmisel koostab katastriüksuse plaani taotleja või tema volitatud esindaja.
Riigimetsamaa, riigi omandisse jäävate veekogude aluse maa ning riigi omandis olevate teede ja raudteede aluse maa riigi omandisse jätmisel piiriprotokolli ei koostata.
Maa munitsipaalomandisse andmisel koostab katastriüksuse plaani taotleja.
Kui isiku kasutuses oleva maaüksuse piiri muudetakse või maaüksuse piir määratakse vastavalt Eesti Vabariigi maareformi seaduse (RT 1991, 34, 426; RT I 1996, 41, 796) § 7 5. lõikele, paragrahv 9 9. lõikele, paragrahv 10 3. lõikele või paragrahv 22 1 6. lõikele, koostab kohaliku omavalitsuse volitatud esindaja või vannutatud maamõõtja või vastavat litsentsi omav isik looduses piiriprotokolli, millele kirjutavad alla maa taotleja ja piirinaabrid.
Piirinaabrite allkirjad tõestab piiriprotokolli koostaja.
Kohalik omavalitsus teatab maa taotlejale ja piirinaabritele piiriprotokolli koostamise aja ja koha.
Piiriprotokollis kirjeldatakse piiri ja piiripunkte ning nende asukohti püsiobjektide suhtes.
Maa taotleja lisab piiriprotokollile maaüksusel paiknevate ehitiste loetelu ning kirjaliku kinnituse, et kõik maatükil paiknevad ehitised kuuluvad temale, või kokkuleppe hoonestusõiguse seadmise kohta.
Kui maa taotleja on ehitiste koosseisu ja omandiõiguse kohta esitanud tegelikkusele mittevastavaid andmeid, kannab ta vajalike korrektuuride tegemisega seotud kulud.
Piiriprotokolli koostamise eest tasub isik, kelle nõudel piiriprotokoll koostati, kui ei lepita kokku teisiti.
Piiriprotokolli koostamise eest juhul, kui piiriprotokolli koostamise nõue tuleneb seadusest, tasub isik, kelle omandisse antavat katastriüksust moodustatakse, muudel juhtudel tasub piiriprotokolli koostamise eest isik, kelle nõudel piiriprotokoll koostati, kui ei lepita kokku teisiti.
Kui piiriprotokolli koostamisele kutsutud isik ei ilmu või keeldub piiriprotokollile alla kirjutamast, loetakse katastriüksus moodustatuks kohaliku omavalitsuse määratud piirides.
Kui moodustatav katastriüksus piirneb maaga, kus katastriüksus on moodustamata, on piirinaabriks vastava maatüki tagastamise või erastamise õigustatud subjekt, nimetatud isiku puudumisel kohalik omavalitsus.
Aiandus- või suvilaühistu välispiir peab olema seotud riikliku või kohaliku mõõdistamise põhivõrguga.
Maaüksused registreeritakse katastris vastavalt ühistu kinnitatud krundijaotusplaanile.
Maa taotleja või piirinaabri või ühistu nõudel koostatakse piiriprotokoll vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 5 1.
Katastriüksuse mõõdistamisel on aluseks käesoleva paragrahvi 5. lõikes nimetatud katastriüksuse moodustamise plaan või kaart ja 5 1. lõikes nimetatud piiriprotokoll.
Kui katastriüksuse mõõdistamisel selgub, et plaanil olev piir ja piiriprotokolliga määratud piir ei lange kokku, võetakse aluseks piiriprotokolliga määratud piir.
Katastriüksuse moodustamine plaani- ja kaardimaterjali alusel toimub Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Nimetatud korra kehtestab Vabariigi Valitsus kolme nädala jooksul, alates käesoleva seaduse jõustumisest.
Katastriüksuse registreerimisel maakatastris ja kinnistusraamatus lisatakse kandele märge „Katastriüksus moodustatud plaani alusel“.
Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel, riigi- ja munitsipaalmaa katastrisse kandmisel fikseeritakse kõlvikute pinnad käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud kaartide või plaanide alusel, korrigeerides vajaduse korral kõlvikute seisu looduses toimunud muudatusi arvestades.
Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel või ostueesõigusega erastamisel kehtib käesoleva seaduse paragrahv 18 2. lõikes nimetatud kavade puudumisel katastriüksuse ja tema koostisosade senine sihtotstarve.
Käesoleva paragrahvi 5. lõikes nimetatud maaüksuse plaanile kantakse kaitse alla võetud kitsendusi põhjustava objekti asukoht ja piirid.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud kohustuse täitmist finantseeritakse riigieelarvest.
Hajaasustusega aladel asuvate plaani- ja kaardimaterjali alusel moodustatud riigi omandis olevate katastriüksuste jagamisel on lubatud mõõdistada ainult olemasolevast katastriüksusest eraldatav osa.
Katastripidajal on õigus plaani- ja kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse plaani asemel edastada kinnistusametile ka katastripidaja pitsati ja allkirjaga tõestatud väljavõte katastrikaardist.
Väljavõte peab sisaldama samaväärset informatsiooni katastriüksuse plaaniga.
Kui katastrimõõdistamise teel moodustatud katastriüksuse katastris registreerimisel selgub, et sellega piirneva ning katastris registreeritud plaani- ja kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse piirid katastrikaardil ei lange kokku või, vastupidi, määrab katastripidaja katastriüksuse registreerimiseks lubatud vea suuruse tulenevalt katastri aluskaardist, kuid viga ei või olla suurem kui 50 meetrit katastri aluskaardi situatsioonist põhivõrgu suhtes, kusjuures looduses piirimärkidega tähistatud piiri ei muudeta.
Kui katastrimõõdistamise teel moodustatud katastriüksuse katastris registreerimisel selgub, et sellega piirneva ning katastris registreeritud plaani- ja kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse piirid looduses ei lange kokku või, vastupidi, ning on tuvastatav, et plaani- ja kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse piiride määramisel on eksitud, võetakse aluseks katastrimõõdistamisel määratud piir.
Plaani- ja kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse piiride muudatus kantakse mõõdistamisandmete alusel katastrikaardile, olemasolevaid katastriüksuse plaane ei muudeta ning edaspidi on katastriüksuse piiride asukohta tõendavaks ametlikuks dokumendiks katastripidaja poolt tõestatud väljavõte katastrikaardist.
Plaani- ja kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse piiride looduses tähistamine, samuti looduses piirimärkidega tähistatud piiri taastamine toimub katastrimõõdistamise teel katastriüksuse plaani või piiriprotokolli alusel.
Katastripidaja poolt tõestatud katastrikaardi väljavõtte alusel plaani- ja kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse piiride looduses tähistamisel või looduses piirimärkidega tähistatud piiride taastamisel arvestatakse käesoleva paragrahvi 12. lõikes sätestatud lubatud veaga.
Notar on kohustatud kümne päeva jooksul pärast ehitise kui vallasasja või selle osa võõrandamise tehingu tõestamist esitama katastripidajale tehingu õiendi.
Kui notari poolt koostatud tehingu õiendil puuduvad käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud andmed või andmetes on vead, on katastripidajal õigus nõuda puuduvaid andmeid või andmete parandusi notarilt.
Käesolevas paragrahvis nimetatud tehingu õiendi vormi ja selle koostamise ning esitamise korra kehtestab justiitsminister.
Katastri registrite ja katastrikaartide pidamine viiakse üle automatiseeritud andmetöötlusele.
Katastri automatiseeritud andmetöötlusele üleviimise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Muude maakasutuse nõuete rikkumise eest määratakse rahatrahv kuni 10 000 krooni.
Kui füüsiline isik, tegutsedes juriidilise isiku nimel või huvides, rikkus käesoleva paragrahvi 1. lõikes loetletud maakasutuse nõudeid või maakatastri pidamise korda, võib selle õiguserikkumise eest kohaldada samaaegselt vastutust nii süüdlasest füüsilisele isikule kui ka juriidilisele isikule.
Sealjuures karistuse määramisel süüdlasest füüsilisele isikule (kui teda ei võeta kriminaalvastutusele) lähtutakse haldusõiguserikkumiste seadustiku paragrahvides 39 või 46-49 ettenähtud sanktsioonidest, juriidilise isiku puhul aga käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud sanktsioonidest.
Juriidilise isiku poolt käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud õiguserikkumiste asjade arutamise ja neile karistuse määramise õigus on Riigi Maa-ameti peadirektoril ja tema poolt selleks volitatud ametiisikutel.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes loetletud juriidiliste isikute õiguserikkumiste kohta on protokolli koostamise õigus Riigi Maa-ameti peadirektoril ja tema poolt selleks volitatud ametiisikutel.
Protokollis tuuakse ära selle koostamise aeg ja koht; asutuse nimi ja aadress, kelle nimel protokoll koostatakse; protokolli koostanud isiku ametinimetus, ees- ja perekonnanimi; haldusõiguserikkujaks olnud juriidilise isiku nimetus ja aadress; tema pädeva esindaja ees- ja perekonnanimi ning ametikoht; haldusõiguserikkumise koht, aeg ja kirjeldus, viide käesoleva paragrahvi 1. lõike punktile, mis näeb ette vastutuse selle haldusõiguserikkumise eest; haldusõiguserikkuja esindaja seletus ja vajadusel muud andmed.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes loetletud juriidiliste isikute haldusõiguserikkumiste asjades võivad sama paragrahvi 3. lõikes nimetatud ametiisikud algatada menetlust kolme aasta kestel rikkumise toimumise päevast arvates, kuid hiljemalt 2 kuu jooksul selle avastamise päevast arvates.
Karistuse võib määrata kuue kuu jooksul rikkumise avastamise päevast arvates.
Menetlus käesoleva paragrahvi 1. lõikes loetletud juriidiliste isikute haldusõiguserikkumiste asjades, kaasa arvatud karistuste määramine, nende vaidlustamine ja jõustunud halduskaristuse otsuste täitmine toimub analoogiliselt haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud menetluskorrale, kusjuures arvestatakse täitemenetluse seadustiku ja halduskohtumenetluse seadustiku norme.
Kui maakasutuse nõuete või maakatastri pidamise korra rikkumisega kaasneb ka varaline kahju, hüvitatakse see tsiviilkorras.
Kinnitatud planeeringu või kohaliku omavalitsusorgani otsusega või muude õigusaktidega määratud maakasutuse sihtotstarbest omavolilise kõrvalekaldumise eest - määratakse rahatrahv kuni kahesaja päevapalga ulatuses.
Kohaliku (linnade või valdade) või riikliku plaanilise, kõrguselise ja gravimeetrilise võrgu märkide hävitamise, rikkumise või omavolilise teisaldamise eest - määratakse rahatrahv kuni kahesaja päevapalga ulatuses.
Maakatastri pidamise korra rikkumise eest - määratakse rahatrahv kuni kahesaja päevapalga ulatuses.
Maa ja mulla kaitse või maakasutuse muude nõuete või maakatastri pidamise korra rikkumise eest, kui sellega põhjustati oluline kahju või kui süüdlase suhtes oli samasuguse rikkumise eest kohaldatud distsiplinaar- või halduskaristust, - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Sama teo eest, kui sellega põhjustati suur kahju või muu raske tagajärg, - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni kahe aastani.
- formaadi A4 iga lehekülje eest 50 krooni; - formaadi A3 iga lehekülje eest 75 krooni; - formaadis, mis on suurem kui A3, tuleb tasuda 4 krooni ruutdetsimeetrilt.
Käesolev seadus jõustub Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahv 3, mis jõustub 1995. aasta 1. jaanuaril.
Käesoleva seaduse jõustumise päevaks alustatud katastritööd viiakse lõpule lepingu sõlmimise ajal kehtinud tingimustel ja registreeritakse katastripidaja poolt kuni 1995. aasta 15. aprillini.
Käesolev seadus sätestab taimetervisenõuded ja taimekaitsevahendite inimeste ja loomade tervisele ning keskkonnale ohutuse tagamise alused ning reguleerib taimetervise kaitse korraldust.
Taim on kasvukohas kinnitunud või sellelt ajutiselt eraldatud elusorganism, mis sünteesib anorgaanilisest ainest oma eluks vajalikke orgaanilisi aineid, või selle osa.
Taimseks saaduseks käesoleva seaduse tähenduses loetakse töötlemata või esmatöödeldud taimse päritoluga materjal, mis ei ole eluvõimeline, kuid mille kaudu võib levida taimekahjustaja.
Käesolevas seaduses käsitatakse toorpuiduna langetatud ümara välispinnaga koorega või kooritud puud, laaste, tükke, saepuru ja puidujäätmeid ning pakkepuitu ja separeerimismaterjali.
Esmatöötlemise astmest sõltuvalt kohaldatakse toorpuidu suhtes kas taime või taimse saaduse kohta kehtivaid nõudeid, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Taimekahjustaja on taime või taimset saadust kahjustav loom, teine taim, seen, mikroorganism või viirus.
Ohtlikuks loetakse Eestis mitteesinev taimekahjustaja, samuti Eestis esinev taimekahjustaja, mille leviku üle teostatakse järelevalvet ja mille suhtes tõrjeabinõude rakendamine on kohustuslik.
Ohtlike taimekahjustajate nimekiri kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Taimekaitsevahend on ühte või mitut toimeainet sisaldav toode, mis on ette nähtud taimede ja taimsete saaduste kaitsmiseks taimekahjustajate eest ning mittesoovitavate taimede, taimeosade või taimekahjustajate hävitamiseks.
Taimekaitsevahendina käsitatakse ka taimede elutegevuse mõjutamiseks ettenähtud kasvuregulaatorit, välja arvatud toiteelemendid ja -ained.
Toimeaine on aine või mikroorganism, mis on mõeldud üldise või spetsiifilise mõju avaldamiseks taimekahjustajale, taimele või taimsele saadusele.
Geneetiliselt muundatud organisme sisaldavate taimekaitsevahendite suhtes kohaldatakse käesolevat seadust niivõrd, kuivõrd geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seaduses (RT I 1999, 10, 151; 2001, 23, 130) ei ole sätestatud teisiti.
Taimekosutusvahend on aine, mis on ette nähtud taime vastupanuvõime suurendamiseks kahjulike organismide suhtes, välja arvatud toiteelemendid ja -ained.
Abiaine on looduslik või sünteetiline aine, mida lisatakse taimekaitsevahendi toime parandamiseks, kuid mida ei kasutata iseseisvalt või taimekaitsevahendi põhikoostisosana.
Taimekaitsevahendist eraldi toodetava, imporditava või turustatava taimekosutusvahendi ja abiaine suhtes kohaldatakse taimekaitsevahendi kohta kehtivaid nõudeid, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Taimekaitseseade on taimekahjustaja tõrjeks või taimekaitsevahendi kasutamiseks ettenähtud masin või seade.
Käesoleva seaduse tähenduses käsitatakse taimetervisena taime, taimse saaduse, samuti maatüki, mulla, istanduste, külvide, taime kasvusubstraadi ja muu ohtliku taimekahjustajaga saastuda võiva objekti (edaspidi muu objekt) seisundit.
Taim, taimne saadus ja muu objekt on kas ohtlikust taimekahjustajast vaba või ohtliku taimekahjustajaga saastunud, saastumisohus või saastumiskahtlane.
Taim, taimne saadus ja muu objekt peavad olema vabad ohtlikest taimekahjustajatest.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud taimetervisenõude täitmise peab tagama isik, kelle valduses taim, taimne saadus või muu objekt on, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Taimetervise erinõuded kehtestatakse taime, taimse saaduse või muu objekti päritolu, omaduste ja töötlemisviisi ning neid asjaolusid tõendava dokumendi kohta.
Taimetervise erinõuded kehtivad taime, taimse saaduse või muu objekti sisseveol, tootmisel, ladustamisel ja turustamisel ning muul etapil, lähtudes erinõude olemusest.
Taimetervise erinõuded kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Ohtlikku taimekahjustajat levitada on keelatud.
Ohtliku taimekahjustaja levitamiseks loetakse ka selle levikuks soodsate tingimuste loomine, mis väljendub ohtlikust taimekahjustajast teatamata või tõrjeabinõude rakendamata jätmises.
Isik, kes on süüdi ohtliku taimekahjustaja levitamises, on kohustatud hüvitama selle tõrje kulud ja tekitatud kahju.
Isik, kes tuvastab ohtliku taimekahjustaja esinemise või kellel on ohtliku taimekahjustaja esinemise kahtlus, peab sellest viivitamatult järelevalveasutusele teatama.
Taim, taimne saadus või muu objekt, millele on levinud ohtlik taimekahjustaja, loetakse saastunuks.
Selle läheduses asuv maatükk, hoone või rajatis, kus leidub ohtliku taimekahjustaja levikuks sobivaid taimi, on saastumisohus.
Saastumiskahtlane on taim, taimne saadus või muu objekt, mille järelevalveametnik on vaatlusandmete ja muude asjakohaste andmete põhjal selliseks tunnistanud.
Samuti on saastumiskahtlane saastunud taime, taimse saaduse või muu objektiga kokku puutunud asi, millele ohtlik taimekahjustaja võis levida, või koht, kuhu on saastunud taim, taimne saadus või muu objekt viidud.
Saastumisoht püsib kuni ohtliku taimekahjustaja hävitamiseni.
Saastumiskahtlus püsib kuni nende järelevalvetulemuste selgumiseni, mis kinnitavad saastatust või ohtliku taimekahjustaja puudumist.
Ohtliku taimekahjustaja tõrjeabinõuna käsitatakse selle leviku vältimiseks rakendatavat piirangut või selle hävitamist ettenähtud viisil.
Peremeestaimede hävitamise kohustus.
Ohtliku taimekahjustaja esinemise korral rakendatakse käesoleva seaduse alusel kehtestatud tõrjeabinõu.
Ohtliku taimekahjustajaga saastunud, saastumisohus või saastumiskahtlasel taimel, taimsel saadusel või muul objektil leiduva ohtliku taimekahjustaja liigile kohased tõrjeabinõud kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Ohtlikud taimekahjustajad, mille sissevedu taime, taimse saaduse või muu objektiga on keelatud.
Ohtliku taimekahjustaja levikuks soodsas majandusliku tähtsusega piirkonnas, kus taimekahjustaja ei ole kohanenud, võib Vabariigi Valitsuse määrusega luua selle ohtliku taimekahjustaja suhtes kaitstava ala.
Kaitstav ala võib olla riigi territoorium või selle osa.
Kaitstavaid alasid võib olla mitu.
Ohtlik taimekahjustaja loetakse kohanenuks, kui tõrjeabinõudega ei ole sellest kahe aasta jooksul vabanetud.
Ohtlikust taimekahjustajast ja kaitstava ala asukohast lähtudes ning vältimaks ohtliku taimekahjustaja levikut ja kohanemist, võib taime, taimse saaduse või muu objekti sissevedu kaitstavale alale korraldada üksnes kaitstava ala taimetervisenõudeid järgides.
Taimetervisenõuded kehtestatakse nende taimede, taimsete saaduste ja muude objektide kohta, millega ohtlik taimekahjustaja võib levida.
Kaitstava ala taimetervisenõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.
Sordiaretajal ning teadus- ja arendusasutusel on lubatud sordiaretuseks, katseteks ja muuks teadustööks korraldada ohtlike taimekahjustajate ning nende peremeestaimede sissevedu, kui nad järgivad taimetervisenõudeid.
Vältimaks ohtlike taimekahjustajate ja nende peremeestaimede levikut väljapoole sordiaretuseks, katseteks või muuks teadustööks ettenähtud kohta, kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega ohtlike taimekahjustajate ja nende peremeestaimede sisseveo ning sordiaretuses, katsetes ja muus teadustöös kasutamise nõuded.
Taime, taimset saadust või muud objekti välisriigist või selle piirkonnast, mille kohta on kehtestatud sisseveokeeld.
Käesoleva seaduse § 20 punktis 4 nimetatud sisseveokeeld kehtestatakse välisriigi või selle piirkonna kohta, kust ohtlik taimekahjustaja võib sisseveetava taime, taimse saaduse või muu objektiga levida Eestisse.
Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatakse välisriigi või selle piirkonna kohta nende taimede, taimsete saaduste või muude objektide, millega taimekahjustaja võib levida, sisseveo keeld.
Taime, taimse saaduse ja muu objekti sissevedu on lubatud piiril asuvate selleks ettenähtud tollipunktide kaudu.
Sisseveost tuleb tollipunkti järelevalveametnikule teatada vähemalt 24 tundi enne sissevedu.
Taime, taimse saaduse ja muu objekti sisseveoks ettenähtud piiril asuvate tollipunktide loetelu ning piiril asuvatele tollipunktidele esitatavad nõuded kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Nõuete kehtestamise eesmärk on tagada järelevalve teostamine käesoleva seaduse alusel.
Taimetoodangu Inspektsioonil on õigus saada sadamas, lennujaamas, raudteejaamas või teistes transpordisõlmedes, mis asuvad tollipiiril, nende valdajalt kauba järelevalve teostamiseks vajalikud tööohutuse ja töötervishoiu kohased ruumid tasuta kasutamiseks.
Sisseveetava kaubasaadetise juures peab olema päritoluriigi järelevalveasutuse väljastatud fütosanitaarsertifikaat, mis tõendab kaubasaadetise koosseisu kuuluvate taimede, taimsete saaduste ja muude objektide taimetervise nõuetekohasust.
Kui kaubasaadetis on enne Eestisse saabumist vähemalt ühes läbitud riigis ümber laaditud, ladustatud, lahti võetud või läbinud muu seda laadi protseduuri, peab kaubasaadetise juures olema päritoluriigi fütosanitaarsertifikaadi koopia ning viimati läbitud riigi, kus seda laadi protseduur tehti, väljastatud fütosanitaarsertifikaat.
Saastumiskahtluse korral kontrollitakse kaubasaadetist enne sisseveo lubamist.
Piiril asuvas tollipunktis kontrollitavate taimede, taimsete saaduste ja muude objektide loetelu kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Taimede, taimsete saaduste ja muude objektide sisseveo kord ning lihtsustatud korras sisseveoks lubatud taimede, taimsete saaduste ja muude objektide loetelu, lubatud kogused ja lihtsustatud kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Saastumiskahtlasest kaubasaadetisest võtab järelevalveametnik kontrollproovi ja peatab sisseveo kuni kontrollproovi tulemuste selgumiseni, kuid mitte kauemaks kui kümneks tööpäevaks.
Kui kaubasaadetist on vaja uurida kauem, võib tähtaega pikendada kuni ühe kuuni.
Sellest tuleb sissevedajale kohe kirjalikult teatada.
Kontrollproovi tulemuste alusel teeb järelevalveametnik otsuse nõuetekohase kaubasaadetise sisseveo lubamise kohta või otsustab käesoleva seaduse § 26 alusel saastunud kaubasaadetise sisseveo keelamise ja kaubasaadetise edasise kasutamise.
Kauba, mille sissevedu on peatatud, hoiu- ja veokulud tasub sissevedaja.
Saastunud kaubasaadetise kindlakstegemise korral otsustab järelevalveametnik selle puhastamisele, tagasisaatmisele või hävitamisele saatmise.
Otsust tehes võib järelevalveametnik arvestada sissevedaja sooviga.
Kui saastunud kaubasaadetise koosseisus on saastumata osa ja seda on võimalik eraldada, võib järelevalveametnik anda saastumata osa sisseveo loa.
Saastumata osa eraldamise kulud tasub sissevedaja.
Otsus kaubasaadetise desinfitseerimisele või muul seda laadi viisil puhastamisele saatmise kohta tehakse, kui kaubasaadetist ettenähtud vahendiga ning nõutud viisil ja korras puhastades on võimalik saavutada taimetervisenõuete täitmine.
Kaubasaadetise puhastamise kulud tasub sissevedaja.
Transiidi korras Eestit läbiva kaubasaadetise puhul kontrollitakse fütosanitaarsertifikaadi olemasolu ja kaubasaadetise vastavust saatedokumentidele.
Järelevalveametnik teeb kauba saatedokumentidele märke kaubasaadetise transiidiks lubamise kohta.
Kontroll on tolliprotseduuri lahutamatu osa.
Riigimaal, mida ei ole kasutusse antud, korraldab tõrjeabinõude rakendamist Taimetoodangu Inspektsioon.
Riigimetsas, mida ei ole kasutusse antud, korraldab tõrjeabinõude rakendamist Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus.
Munitsipaalmaal, mida ei ole kasutusse antud, korraldab tõrjeabinõude rakendamist kohalik omavalitsus.
Kui käesoleva seaduse § 9 lõikes 2 nimetatud isik ei täida oma kohustusi tõrjeabinõude rakendamisel ning ohtliku taimekahjustaja ulatuslik levik võib põhjustada olulist majanduslikku kahju, korraldab isiku eest tõrjeabinõude rakendamist järelevalveasutus selleks riigieelarves ettenähtud vahendite arvel.
Käesoleva seaduse §-s 30 nimetatud juhul esitab järelevalveasutus isikule riigieelarve vahenditega tehtud tõrje kulude kohta arve, mis tuleb tasuda ühe kuu jooksul pärast arve saamist.
Kui ohtliku taimekahjustaja levitamises süüdi olev isik on teada, esitab järelevalveasutus käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud arve talle.
Kui arve saanud isik ei hüvita tõrjeabinõude rakendamise kulusid, nõutakse need välja kohtu kaudu.
Taimekarantiini ajal võib isiku eest tõrjeabinõude rakendamist korraldada järelevalveasutus selleks kehtestatud korras riigieelarves ettenähtud vahendite arvel.
Käesoleva seaduse §-des 28, 30 ja 32 nimetatud juhul tõrjeabinõude rakendamise ja tõrjeabinõude rakendamise finantseerimise kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Kui ohtliku taimekahjustaja leviala ei ole täpselt teada ja kui selle kindlakstegemine nõuab aega või on raskendatud või kui ohtliku taimekahjustaja levik võib põhjustada olulist majanduslikku kahju, kuulutab Vabariigi Valitsus välja taimekarantiini.
Taimekarantiin kuulutatakse välja, kui muul viisil ei ole võimalik vältida ohtliku taimekahjustaja edasist ulatuslikku levikut ega korraldada ohtliku taimekahjustaja tõrjet.
Taimekarantiini väljakuulutamise korral kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega karantiinipiirkond ning tõrjeabinõud ja nende rakendamise kord toodetavate, esmaselt töödeldavate, ladustatavate, pakendatavate, sisse- ja väljaveetavate ning turustatavate taimede, taimsete saaduste või muude objektide suhtes.
Taimekarantiini korral rakendatavad tõrjeabinõud määratakse ohtliku taimekahjustaja liigi järgi.
Taimi, taimseid saadusi ja muid objekte võib karantiinipiirkonnast välja vedada üksnes järelevalveametniku loal.
Luba antakse, kui taimede, taimsete saaduste või muude objektide partii ei ole saastunud ja kui puudub ohtliku taimekahjustaja leviku oht.
Kui taimekarantiini väljakuulutamise põhjused on kadunud, kuulutab Vabariigi Valitsus määrusega taimekarantiini lõppenuks.
Taimekarantiini ajal ohtliku taimekahjustaja tõrjel tehtud kulud hüvitatakse isikule kuni 50 protsendi ulatuses pärast taimekarantiini lõppemist.
Tõrjekulusid ei hüvitata isikule, kelle eest on rakendanud tõrjeabinõusid järelevalveasutus, ega isikule, kes põhjustas ohtliku taimekahjustaja leviku.
Tõrjekulude hüvitamise määra arvutades lähtutakse riigieelarves selleks ettenähtud vahenditest ja taotletavast kogusummast ning aluseks võetakse hektarite arv, millel isik on teinud ohtliku taimekahjustaja tõrjet, taimekaitsevahendi keskmine hind, taimekaitsevahendi kulu ühe hektari kohta ja tõrjetööde keskmine tasu.
Tõrjekulude osalise hüvitamise kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Taimepass on siseriigis kasutatav taime, taimse saaduse või muu objekti taimetervise nõuetekohasust tõendav dokument.
Fütosanitaarsertifikaat on taime, taimse saaduse või muu objekti taimetervise nõuetekohasust tõendav dokument, mida kasutatakse sisse- ja väljaveol.
Taimepass väljastatakse taimetervise registrisse kantud isikule.
Taimepassi väljastab järelevalveametnik või taimetervise registrisse kantud isik, kellele on antud taimepassi väljastamise õigus.
Fütosanitaarsertifikaadi väljastab järelevalveametnik kaubasaadetise kohta.
Järelevalveametnik keeldub taimepassi ja fütosanitaarsertifikaadi väljastamisest, kui isik ei täida käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides ettenähtud kohustusi või taimetervisenõudeid.
Taimepass ja fütosanitaarsertifikaat kehtivad selle kaubakoguse nõuetekohasuse tõendamiseks, mille kohta nad on väljastatud.
Fütosanitaarsertifikaat ei tohi olla väljastatud varem kui 14 päeva enne kaubasaadetise väljavedu.
Taimepass kehtib väljastaja poolt määratud ajani.
Taimetoodangu Inspektsioon annab taimetervise registrisse kantud isikule tema taotlusel taimepassi väljastamise õiguse, kui kalendriaasta jooksul tema tegevuse järelevalve tulemusena ei ole avastatud käesoleva seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumisi.
Taimepassi väljastamise õiguse kohta tehakse kanne taimetervise registrisse.
Taimepassi väljastamise õiguse saanud isik võib varustada taimepassiga vaid tema enda turustatavaid taimi, taimseid saadusi ja muid objekte.
Kui taimepassi väljastamise õiguse saanud isik rikub käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatut, tunnistab Taimetoodangu Inspektsioon antud õiguse kehtetuks.
Fütosanitaarsertifikaat ja taimepass peavad olema kaubasaadetise juures.
Kaubasaadetis peab olema identifitseeritav.
Taimepass võib olla ka taimele kinnitatud või kleebitud taimse saaduse või muu objekti pakendile.
Muudetud või parandatud fütosanitaarsertifikaat või taimepass on kehtetu.
Järelevalveametniku poolt tehtud fütosanitaarsertifikaadi koopia kinnitatakse järelevalveametkonna pitseri ja märkega „Koopia“.
Tootmise asukohas kontrollitavate ja taimepassiga varustatavate taimede, taimsete saaduste ja muude objektide nimekiri, taimepassi ja fütosanitaarsertifikaadi sisu- ja vorminõuded ning nimetatud dokumentide väljastamise, asendamise ja säilitamise kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Ohtliku taimekahjustaja leviku tuvastamise korral võib keelata taimepassi väljastamise neile taimedele, taimsetele saadustele või muudele objektidele, mille kaudu ohtlik taimekahjustaja levib, ja väljastatud taimepassi kasutamise.
Asjakohase otsuse teeb järelevalveametnik ja teatab sellest kohe taimepassi või taimepasside väljastamise õiguse saanud isikule kirjalikult.
Kui taimepassi väljastamise ja kasutamise keelamise põhjused on kadunud, teeb järelevalveametnik otsuse taimepassi kasutamise lubamise kohta ja teatab sellest kohe isikule kirjalikult.
Järelevalveametnik asendab taimepassi või fütosanitaarsertifikaadi uuega nõuetekohase kaubasaadetise osadeks jaotamise või ühendamise korral, samuti juhul, kui kaubasaadetise seisund on muutunud.
Nimetatud dokumendid võib asendada, kui ohtliku taimekahjustaja leviku ohtu ei ole.
Taimepassi ja fütosanitaarsertifikaati ei asendata, kui taim, taimne saadus või muu objekt on saastunud või saastumiskahtlane.
Taime, taimse saaduse või muu objekti nõuetekohasust tõendavat taimepassi või fütosanitaarsertifikaati säilitatakse üks aasta.
Taimetervise register on riiklik register, mille vastutav töötleja on Põllumajandusministeerium ja volitatud töötleja Taimetoodangu Inspektsioon.
Taimetervise registri asutab ja selle pidamise põhimääruse kehtestab Vabariigi Valitsus põllumajandusministri ettepanekul.
Taimetervise registri andmed on ristkasutuses teistes andmekogudes, mille vastutavaks töötlejaks on Põllumajandusministeerium, säilitatavate andmetega.
Andmete ristkasutuse teise ministeeriumi valitsemisalas olevas andmekogus säilitatavate andmetega võib kehtestada Vabariigi Valitsuse määrusega.
Taimetoodangu Inspektsioon kannab andmed taimetervise registrisse isiku taotluse alusel.
Taotlusele lisatakse dokumendid, mis kajastavad registrisse kantavaid andmeid.
Kui andmed on juba käesoleva seaduse § 46 lõikes 3 nimetatud andmekogus, ei pea isik neid taimetervise registrisse kandmiseks taasesitama, vaid võib neile viidata.
Sellisel juhul kannab Taimetoodangu Inspektsioon taimetervise registrisse teisest andmekogust saadud andmed.
Toodetava, esmatöödeldava, sisseveetava, ladustatava, pakendatava või turustatava taime botaanilise taksoni nimetus ladina ja eesti keeles ning taimse saaduse või muu objekti nimetus.
Taime, taimse saaduse või muu objekti tootja, esmatöötleja, ladustaja, pakendaja, sissevedaja, turustaja ja vajaduse korral isiku esindaja nimi, asukoht, tema sidevahendite numbrid, äriregistri kood, tegevusala, taotluse esitamise kuupäev ja registrikande number.
Järelevalve teostamise aeg ja järelevalve tulemused.
Andmed kantakse taimetervise registrisse määramata ajaks ning isiku taotlusel väljastab Taimetoodangu Inspektsioon sellekohase registreerimistunnistuse.
Muld ja kasvusubstraat.
Registreerimiskohustus laieneb ka isikule, kes tegeleb käesoleva seaduse § 24 lõikes 2 nimetatud loetelusse kuuluva taime, taimse saaduse või muu objekti sisseveoga.
Turustab talle kuuluvast metsast pärit toorpuitu Eestis asuvale kokkuostjale või tarbijale.
Tegema järelevalveasutusega koostööd taimetervise hindamisel.
Ei ole tasunud riigilõivu.
Registreerimisest keeldumise põhjendatud otsus tehakse kirjalikult ja edastatakse kohe kande taotlejale.
Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-3 nimetatud juhul on järelevalveametnik teinud ettekirjutuse isiku tegevuse piiramise, sealhulgas peatamise kohta, kajastatakse see registris.
Registrikannet muudetakse või kanne tunnistatakse kehtetuks taotleja soovil, kui kande andmed on muutunud või kui taotleja lõpetab taimede, taimsete saaduste või muude objektide tootmise, esmatöötlemise, sisseveo, ladustamise, pakendamise või turustamise.
Taimetervise registrisse kantud isik vastutab tema poolt esitatud andmete õigsuse eest ja nende muutumise korral peab kohe taotlema muudatuste tegemist registris.
Ebaõigete andmete avastamise korral teeb Taimetoodangu Inspektsioon registrisse kantud isikule ettekirjutuse.
Kui isik ettekirjutuse saamisest arvates viie tööpäeva jooksul ei ole taotlenud registrikande muutmist või kehtetuks tunnistamist või kui ta ei ole ettekirjutust vaidlustanud, võib Taimetoodangu Inspektsioon teadaolevate andmete alusel registrikande muuta või kehtetuks tunnistada.
Registrisse kantud andmed, välja arvatud andmed, mis isiku taotluses põhjendatult ärisaladuseks nimetati, on avalikud.
Nende andmete kättesaadavus on piiratud, neid võivad kasutada vaid Taimetoodangu Inspektsiooni ja Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse järelevalveametnikud ning teised selleks volitatud ametnikud.
Isik võib igal ajal taotleda ärisaladust sisaldavate andmete avalikustamist.
Taimekaitsevahend peab olema sobiv Eestis kasutamiseks.
Vahend ei tohi nõuetekohase kasutamise korral olla ohtlik inimesele ega keskkonnale ning ta peab olema käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud nõuete kohane.
Taimekaitsevahendi omadused peavad võimaldama selle kasutamist ettenähtud eesmärgil ja viisil ning see peab tõhusalt mõjuma taimekahjustajale.
Taimekaitsevahend ei tohi põhjustada piina tõrjutavatel selgroogsetel loomadel, mõjuda kahjulikult mittetõrjutavatele taimedele ja loomadele, samuti inimeste tervisele ega ümbritsevale keskkonnale.
Importida, turustada ja kasutada on lubatud vaid taimekaitsevahendite registrisse kantud taimekaitsevahendit, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 55 sätestatud juhul.
Käesolevas peatükis sätestatud nõudeid ei kohaldata olmekahjurite tõrjeks kasutatavatele vahenditele ja biotsiididele ega taimekaitsevahendite transiidi ja ekspordi korral.
Taimekaitsevahendis sisalduvad toimeained peavad olema tootja deklareeritud kvaliteediga.
Taimekaitsevahend ei tohi sisaldada keelatud toimeaineid.
Taimekaitsevahendi toimeainete omadusi ja hulka ning vahendi abiaineid ja vahendi kasutamisel tekkinud jääke peab olema võimalik määrata rahvusvaheliselt tunnustatud meetoditega.
Taimekaitsevahendites keelatud toimeainete nimekiri kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Taimetoodangu Inspektsiooni loal ja järelevalveametniku juhendamisel ohtliku taimekahjustaja tõrjeks.
Registreerimata taimekaitsevahendi importimiseks ning kasutamiseks uurimistöö eesmärgil põldkatsetes kuni ühe hektari suurusel maatükil annab teadus- ja arendusasutusele loa Taimetoodangu Inspektsioon.
Taimetoodangu Inspektsioon annab registreerimata taimekaitsevahendi importimise ja kasutamise loa, kui ohtlikku taimekahjustajat ei ole võimalik registreeritud taimekaitsevahendiga tõrjuda või kui tõrje ei ole tõhus.
Luba antakse kuni 120 päevaks.
Registreerimata taimekaitsevahendi importimise ja kasutamise luba ei anta, kui vahend sisaldab keelatud toimeaineid.
Taimekaitsevahendid liigitatakse, lähtudes nende mõjust püsisoojastele organismidele.
Taimekaitsevahendid liigituvad väga mürgisteks, mürgisteks ja vähemürgisteks.
Turustamisviisi järgi on taimekaitsevahendid taimekaitsetunnistuse alusel ja vabalt turustatavad.
Taimekaitsevahendite klassifitseerimise kord ja meetodid kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Taimekaitsevahendi pakend peab vastama pakendiseaduse (RT I 1995, 47, 739; 1997, 53, 836) ja käesoleva seaduse nõuetele.
Pakend peab tagama taimekaitsevahendi omaduste säilimise, vahendi ohutuse inimese tervisele ja keskkonnale ning olema nõuetekohaselt märgistatud.
Taimekaitsevahendi pakendi märgistus peab andma taimekaitsevahendi ostjale piisavat teavet taimekaitsevahendi ohtlikkuse, muude omaduste, vahendi säilitamise aja ja nõuete ning kasutamisviiside kohta.
Taimekaitsevahendi pakendile ja märgistusele (etiketile) esitatavad nõuded kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Taimekaitsetunnistus tõendab, et isik on läbinud taimekaitsekoolituse ning võib turustada, osta ja kasutada kõiki taimekaitsevahendeid.
Taimekaitsekoolituse programmid ning taimekaitsetunnistuse saamise nõuded ja tunnistuse andmise kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Taimekaitsevahendi turustaja peab ostja soovil andma talle üksikasjalikku teavet taimekaitsevahendi kohta.
Taimekaitsetunnistuse alusel turustatava taimekaitsevahendi ostjal peab olema taimekaitsetunnistus.
Selliseid taimekaitsevahendeid turustades tuleb pidada turustatud taimekaitsevahendite arvestust.
Taimekaitsetunnistuse alusel turustatavate taimekaitsevahendite müügi arvestuse pidamise kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Taimekaitsevahendi turustamise nõuded kehtivad ka vahendi muul viisil tasu eest või tasuta üleandmise korral.
Ruum, kus hoitakse ja turustatakse taimekaitsevahendeid, peab vastama tervisekaitse-, keskkonna- ja tuleohutusnõuetele.
Turustatavaid taimekaitsevahendeid hoitakse ja turustatakse toidutoormest, toidust, ravimitest ja söötadest eraldi, vältides toidutoorme, toidu, ravimite ja söötade saastumist taimekaitsevahendiga.
Taimekaitsevahendite hoiu- ja turustamiskohas ei tohi olla taimekaitsevahendi avatud pakendeid.
Taimekaitsevahend, mille pakend on purunenud, tuleb viivitamatult turustamiselt kõrvaldada ning esimesel võimalusel tagastada tarnijale, kes on kohustatud selle tagasi võtma ning nõuetekohaselt käitlema.
Kui tarnijale tagastamine ja ohutu käitlemine ei ole võimalik, tuleb taimekaitsevahend kahjutustada kemikaaliseaduses (RT I 1998, 47, 697; 1999, 45, 512) sätestatud korras.
Taimekaitsevahendi turustaja peab enne turustamist tegema turustamiskoha teatavaks Taimetoodangu Inspektsioonile.
Nõuetekohaseid taimekaitsevahendeid, mis registreerimistähtaja möödumise ajaks on jäänud turustamata, võib Taimetoodangu Inspektsiooni teadmisel turustada kuni varude lõppemiseni, kuid mitte kauem kui registreerimistähtaja lõppemisele järgneva aasta lõpuni.
Säilivustähtaja ületanud, kuid nõuetekohase taimekaitsevahendi turustamist võib jätkata ühe aasta jooksul.
Taimekaitsevahendi pakendile tuleb teha sellekohane märge.
Säilivustähtaja ületanud taimekaitsevahendi nõuetekohasus tuleb tõendada käesoleva seaduse § 90 lõikes 2 nimetatud laboratooriumi uuringuga, mille tulemus peab olema ostjale turustamiskohas kättesaadav.
Taimekaitsevahendit tohib kasutada ainult märgistusel nimetatud otstarbel, viisil ja kulunormide piires, pidades kinni töötlemiskordade arvust ja vahendi kasutamise järgsetest ooteaegadest.
Linnas ja muus asulas, samuti mujal elamute vahetus läheduses on keelatud kasutada taimekaitsetunnistuse alusel turustatavat taimekaitsevahendit.
Erandina võib niisugust taimekaitsevahendit kasutada aedades ning haljasaladel muttide ja mügride tõrjeks, kui tõrje muu taimekaitsevahendiga ei ole tulemuslik ja tõrjet viib läbi taimekaitsetunnistusega isik.
Keelatud on taimekahjustajate tõrje lennukilt.
Taimekaitsevahendi kasutajal tuleb pidada kasutatud taimekaitsevahendite arvestust.
Taimekaitsetunnistuse alusel turustatavat taimekaitsevahendit võib kasutada vaid isik, kellel on taimekaitsetunnistus.
Taimekaitsevahendite ohutu kasutamise eeskiri kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Taimekaitseseade ja selle kasutusviis peavad olema ohutud inimese tervisele ja keskkonnale ning vastama käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud nõuetele.
Taimekaitseseadme kasutusviis ei tohi põhjustada taimekaitsevahendi kahjulikku mõju mittetõrjutavatele taimedele ja loomadele ning ohtu inimese tervisele ja keskkonnale.
Ohutusnõuded taimekaitseseadmete kasutamisel, hoidmisel ja puhastamisel kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Taimekaitseseadme nõuetekohasust tõendatakse taimekaitseseadme vastavusdeklaratsiooniga või katsete tulemusena antud vastavussertifikaadiga.
Taimekaitseseadme vastavusdeklaratsiooni esitab tootja või importija.
Deklaratsioon peab sisaldama selle esitaja nime ja aadressi ning taimekaitseseadme tüübi ja kasutusala kirjelduse.
Taimekaitseseadme vastavusdeklaratsioonile tuleb lisada eestikeelne kasutusjuhend ja seadme tüübi kirjeldus ning teised seadet iseloomustavad dokumendid.
Kui seadme tüüp muutub ja see mõjutab taimekaitsevahendi kasutamist, tuleb taimekaitseseadme vastavusdeklaratsioon uuendada.
Taimekaitseseadme vastavusdeklaratsiooni ei pea esitama käsi- ja selgpritsi kohta ega juhul, kui seadet kasutatakse uuringus, katses või näidisena.
Toota, importida ja turustada võib taimekaitseseadet, mille nõuetekohasus on tõendatud vastavusdeklaratsiooni või vastavussertifikaadiga.
Taimekaitseseadme tootja, importija ja turustaja on kohustatud oma tegevusest kirjalikult teatama Taimetoodangu Inspektsioonile.
Kui järelevalveametnik avastab, et taimekaitseseade ei ole nõuetekohane, võib ta seadme tootmise, importimise või turustamise keelata, kuni isik esitab taimekaitseseadme nõuetekohasust tõendava vastavussertifikaadi.
Käesoleva seaduse § 66 lõikes 3 nimetatud juhul võib järelevalveametnik saata taimekaitseseadme selle nõuetekohasuse hindamiseks ja tõendamiseks katsetamisele.
Katsetamisele saatmiseks peab olema taimekaitseseadme omaniku nõusolek.
Katsetamise kulud tasub katsetatava seadme omanik.
Katsetamisel nõuetekohaseks osutunud taimekaitseseadme kohta väljastatakse vastavussertifikaat.
Eestis tunnustatakse välisriigis väljastatud vastavussertifikaate.
Kasutuses olev taimekaitseseade, välja arvatud taimekaitseseade, mille kohta vastavalt käesoleva seaduse § 65 lõikele 4 vastavusdeklaratsiooni ei esitata, peab läbima ülevaatuse iga kolme aasta järel.
Ülevaatusel kontrollitakse taimekaitseseadme tehnilise seisundi nõuetekohasust.
Taimekaitseseade, mis ei ole ülevaatust läbinud, loetakse mittenõuetekohaseks.
Ülevaatusel mittenõuetekohaseks osutunud taimekaitseseadet on keelatud kasutada.
Taimekaitseseadme katsetamise, ülevaatuse ja tehnilise kontrolli kord kehtestatakse ning katsetamist, ülevaatust ja tehnilist kontrolli korraldavad asutused määratakse põllumajandusministri määrusega.
Taimekaitsevahendite register on riiklik register, mille vastutav töötleja on Põllumajandusministeerium ja volitatud töötleja Taimetoodangu Inspektsioon.
Taimekaitsevahendite registri asutab ja selle pidamise põhimääruse kehtestab Vabariigi Valitsus põllumajandusministri ettepanekul.
Taimekaitsevahendi tootja või tema volitatud isik (edaspidi taotleja) on kohustatud esitama imporditava või turustatava taimekaitsevahendi registreerimiseks taotluse.
Taotlusele lisatakse taimekaitsevahendi näidis ja taimekaitsevahendi toimeaine analüüsistandardid.
Nõuetekohase taimekaitsevahendi registreerib Taimetoodangu Inspektsioon taimekaitsevahendite registris ühe kuu jooksul pärast taotluse ja registreeritavaid andmeid sisaldavate dokumentide saamist.
Taimekaitsevahendi nõuetekohasuse tuvastamiseks võib korraldada taimekaitsevahendi katse.
Registreerimistaotluse ning selle lisade sisu- ja vorminõuded, registrisse kandmise kord ning esitatud andmete hindamise põhimõtted kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Imporditud ja Eestis turustatud taimekaitsevahendite nimistu ning kogused.
Taimekaitsevahendi registreerimist taotlev tootja võib nimetada tema volitatavad importijad ja turustajad, kelle andmed kantakse registrisse tootja taotluse alusel.
Taimetoodangu Inspektsioon teatab sellest isikutele, kes tootja taotluse alusel registrisse kanti.
Registreeritud taimekaitsevahendi importija on kohustatud esitama registrisse kandmise taotluse ning enda ja tema volitatud turustajate kohta järgmised andmed: nimi, asukoht, sidevahendite numbrid ja äriregistri kood.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud andmed aasta kohta tuleb registrisse kantud importijatel ja turustajatel esitada järgmise aasta jaanuarikuu jooksul.
Taimekaitsevahendi registrisse kandmist taotledes võib kasutada selles taimekaitsevahendis sisalduva toimeainega samasuguse toimeaine kohta tehtud uuringute ja katsete registrisse kantud andmeid.
Toimeainete samasuse tõendab taotleja.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete kasutamiseks peab olema selle isiku nõusolek, kelle taotlusel on toimeaine taimekaitsevahendite registrisse kantud.
Taotleja soovil antakse talle taimekaitsevahendi registreerimise tunnistus.
Taimekaitsevahend registreeritakse kümneks aastaks.
Kui tähtaeg on möödunud, võib selle taotleja soovil uuendada.
Uus tähtaeg määratakse taimekaitsevahendi registreerimisega samas korras.
Tähtaja uuendamise taotlus esitatakse vähemalt kaks aastat enne registreerimistähtaja lõppemist.
Tähtaja uuendamise korral ei pea andmeid esitama, kui registrikanded ei ole muutunud.
Kui taotleja ei soovi tähtaega uuendada, kustutab Taimetoodangu Inspektsioon taimekaitsevahendi pärast registreerimistähtaja möödumist registrist.
Taotleja ei ole tasunud riigilõivu.
Kui taotleja ei ole ettekirjutustele vaatamata käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-2 nimetatud juhul tõeseid andmeid esitanud või korduvalt taimekaitsevahendi nõuetekohasust taganud, võib Taimetoodangu Inspektsioon teha otsuse taimekaitsevahendi registrist kustutamise kohta.
Registreerimisest keeldumise või registrist kustutamise põhjendatud kirjalik otsus edastatakse kohe asjaomasele isikule.
Registrikanne muudetakse või tunnistatakse kehtetuks taotleja soovil.
Taimekaitsevahendite registrisse kantud isik vastutab tema esitatud andmete õigsuse eest.
Andmete muutumise korral peab ta kohe taotlema registris muudatuste tegemist.
Kui isik ei ole ettekirjutuse saamisest arvates kümne tööpäeva jooksul taotlenud registrikande muutmist või kehtetuks tunnistamist või kui ta ei ole ettekirjutust vaidlustanud, võib Taimetoodangu Inspektsioon teadaolevate andmete alusel kande muuta või kehtetuks tunnistada.
Taimekaitsevahendi kohta kehtivate nõuete muutmise korral on Taimetoodangu Inspektsioonil õigus nõuda registrisse kantud isikult taimekaitsevahendi kohta lisaandmete esitamist või taimekaitsevahendi katse korraldamist.
Registreeritud taimekaitsevahendi kohta võib nõuda lisaandmete esitamist, kui muutunud nõuete kohaselt tuleb taimekaitsevahendi registreerimiseks esitada teistsuguseid andmeid või senisest rohkem andmeid.
Registreeritud taimekaitsevahendi katse korraldamist võib nõuda, kui muutunud nõuete järgi tuleb taimekaitsevahendi nõuetekohasust tuvastades arvestada teistsuguseid asjaolusid või senisest rohkem asjaolusid.
Registrisse kantud andmed, välja arvatud andmed, mis isiku taotluses põhjendatult ärisaladusena nimetati, on avalikud.
Mürgituse korral antava esmaabi ja ravi meetodid.
Ärisaladuseks nimetatud andmete kättesaadavus on piiratud, neid võivad kasutada vaid taimekaitse-, tervisekaitse- ja keskkonnajärelevalve ametnikud ning teised selleks volitatud ametnikud.
Taimetoodangu Inspektsioon koostab ja avaldab kord aastas ülevaate registrisse kantud taimekaitsevahendite ning nende kasutamistingimuste kohta, kooskõlastades Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskusega metsanduses kasutatavate taimekaitsevahendite osa.
Taimetoodangu Inspektsioon teatab Tervisekaitseinspektsioonile uute taimekaitsevahendite ja nende toimeainete registreerimisest ning annab andmeid toimeainete sisalduse ja analüüsistandardite ning teiste avalike registriandmete kohta.
Taimekaitsevahendi katse korraldatakse taimekaitsevahendi nõuetekohasuse tuvastamiseks enne vahendi registreerimist.
Taimetoodangu Inspektsioon arvestab katse tulemust taimekaitsevahendi registreerimist otsustades.
Katseloomi kasutades, kui selline katse on varem korraldatud ja tulemused on teada.
Taimekaitsevahendi katse teeb volitatud teadus- ja arendusasutus.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud katseks volitatud teadus- ja arendusasutus määratakse põllumajandusministri määrusega.
Taimekaitsevahendi katse tuleb teha tähtajal, mis tavaliselt kulub sama laadi taimekaitsevahendi nõuetekohasuse tuvastamiseks.
Kui käesoleva seaduse § 79 punktis 1 nimetatud juhul saab varem korraldatud katse tulemusi taimekaitsevahendi nõuetekohasuse hindamisel osaliselt kasutada, lühendatakse taimekaistevahendi katse tähtaega ajavahemiku võrra, mis oleks kulunud nende tulemuste saamiseks katset korraldades.
Katse ebaõnnestumise korral võib katse tähtaega pikendada korduskatse tegemiseks vajaliku aja võrra.
Taimekaitsevahendi katse dokumenteeritakse ja selle kohta esitatakse Taimetoodangu Inspektsioonile ning taotlejale koondprotokoll, mis sisaldab katse ning tuvastatud asjaolude kirjelduse ja järelduse.
Taimekaitsevahendi katse kulud tasub taotleja teadus- ja arendusasutusele.
Käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise järelevalvet teostab Taimetoodangu Inspektsioon.
Metsakultiveerimismaterjali, sealhulgas metsaseemne ja -paljundusmaterjali ning toorpuidu kohta kehtivate nõuete täitmise järelevalve teostamisele siseriigis ja väljaveol on kaasatud Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus.
Metsakultiveerimismaterjali ning toorpuidu sisseveol käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise järelevalvet teostab Taimetoodangu Inspektsioon.
Taimetoodangu Inspektsiooni ning Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse järelevalveametnikud teostavad oma pädevuse piires järelevalvet isikute tegevuse üle, kes on kohustatud täitma taimetervise ning taimekaitsevahendite ja -seadmete kohta kehtestatud nõudeid.
Oma ülesandeid täites teevad järelevalveametnikud koostööd teiste täidesaatva riigivõimu asutustega.
Politseiameti, Tolliameti ja Päästeameti ametnikud abistavad järelevalveametnikke nende teenistusülesannete täitmisel oma pädevuse piires.
Ametitõendi esitanud järelevalveametnikul on õigus takistamatult kontrollida, kas isik täidab oma territooriumi ja ruumide, transpordivahendite, sisseseade ning muu inventari, toorme ja valmistoodangu ning teiste seda laadi objektide ja asjaolude kohta kehtivaid nõudeid ning muid taimetervise ja taimekaitsevahendite ning -seadmete kohta kehtestatud nõudeid.
Järelevalveametnikul on õigus nõuda isikult väljavõtteid ja koopiaid asjakohastest dokumentidest ning muud järelevalveks vajalikku kirjalikku ja suulist teavet ning teha vaatlusi ja talletada nende tulemusi, kasutades selleks isiku või tema esindaja teadmisel järelevalveasutuse poolt selleks ettenähtud tehnilisi vahendeid.
Järelevalveametnik peab põhjendama käesoleva seaduse alusel tehtud otsust, vormistama selle kirjalikult ja edastama kohe isikule, kelle suhtes see tehti.
Järelevalvetoimingute tegemise ajal peab Taimetoodangu Inspektsiooni järelevalveametnik ja taimekaitseteenistuja kandma ametiriietust.
Ametiriietuse kirjeldus kehtestatakse põllumajandusministri määrusega.
Taimekaitseteenistuja on Taimetoodangu Inspektsiooni koosseisuväline teenistuja, kellele on antud vaatluste tegemise ja nende tulemuste talletamise ning kontrollproovide võtmise volitus.
Taimekaitseteenistujal on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud pädevuse piires järelevalveametniku õigused ja kohustused.
Volitus antakse teenistusse võetud taimekaitseteenistujale Taimetoodangu Inspektsiooni peadirektori käskkirjaga, arvestades tema kvalifikatsiooni.
Volitust andes määratakse taimekaitseteenistuja tegevuspiirkond või tegevuskoht või -kohad.
Volitus kehtib kuni taimekaitseteenistuja teenistussuhte lõpuni.
Koostama ja esitama Taimetoodangu Inspektsioonile oma tegevuse aruandeid.
Taimekaitseteenistujal on keelatud teha järelevalvet selle isiku tegevuse üle, kellega teda seob majanduslik või muu huvi.
Taimekaitseteenistujal on keelatud esitada isikule järelevalvetoimingu eest arvet ja võtta temalt vastu tasu.
Järelevalvetoiminguid tehes on järelevalveametnikul õigus käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete mittetäitmise põhjendatud kahtluse korral võtta isiku kulul vajalikus koguses kontrollproove laboratoorseks analüüsimiseks.
Analüüse tehakse rahvusvaheliste nõuete kohaselt akrediteeritud laboratooriumis.
Taimedest, taimsetest saadustest ja muudest objektidest ning taimekaitsevahenditest võetavate kontrollproovide kogused ja nende võtmise kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Kohustab tegema õiguserikkumise lõpetamiseks või edasiste õiguserikkumiste ärahoidmiseks vajalikke toiminguid.
Ettekirjutuses määrab järelevalveametnik selle täitmise tähtaja.
Järelevalveametnik teeb ettekirjutuse isikule või tema esindajale teatavaks allkirja vastu.
Kui isik ei nõustu järelevalveametniku ettekirjutuse või käesoleva seaduse alusel tehtud otsusega, võib ta selle vaidlustada, esitades kirjaliku kaebuse järelevalveasutuse peadirektorile.
Ettekirjutuse või otsuse võib vaidlustada selle teatavaks tegemise päevast alates kümne tööpäeva jooksul.
Vaidlustamine ei vabasta isikut ettekirjutuse või otsuse täitmisest.
Järelevalveasutuse peadirektor vaatab kaebuse läbi selle saamisest alates kümne tööpäeva jooksul.
Kaebuse asjaolude põhjalikuks uurimiseks võib kaebuse läbivaatamise tähtaega pikendada kuni 30 tööpäevani.
Kaebuse esitanud isikule tuleb sellest kohe kirjalikult teatada.
Pärast kaebuse läbivaatamist teeb järelevalveasutuse peadirektor otsuse jätta ettekirjutus või otsus jõusse, see muuta või tühistada.
Otsusest teatatakse isikule kirjalikult.
Otsusest sõltumata võib isik pöörduda vaidluse lahendamiseks kohtu poole.
Juriidiline isik vastutab käesoleva seaduse kohaselt.
Ohtliku taimekahjustaja levitamise eest - määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud ametnikel on õigus määrata rahatrahv kuni 10 000 krooni.
Käesoleva seaduse §-s 95 nimetatud haldusõiguserikkumiste asjades on protokolli koostamise õigus Taimetoodangu Inspektsiooni peadirektoril ja tema volitatud asetäitjal ning inspektoril.
Juriidilise isiku õiguserikkumise asja menetletakse haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453; 87, 524 ja 526) sätestatud korras, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Kui käesoleva seaduse § 95 punktides 1, 4, 8 ja 9 nimetatud haldusõiguserikkumiste korral on haldusõiguserikkumise objekt ohtlik inimese tervisele või keskkonnale, võib selle hävitamiseks kohaldada erikonfiskeerimist.
Erikonfiskeerimisele kuuluva objekti võtab ära järelevalveametnik, kellel on käesoleva seaduse § 96 lõike 3 järgi õigus koostada haldusõiguserikkumise protokolli.
Kuni õiguserikkumise asja arutamiseni hoitakse äravõetud objekti kohas, mille määrab järelevalveametnik.
Erikonfiskeerimisega seotud haldusõiguserikkumise asja arutab halduskohtunik.
Erikonfiskeerimise otsuse täitmise menetlus toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud korras.
Ohtliku taimekahjustaja leviku korral teatab Taimetoodangu Inspektsioon sellest teiste riikide järelevalveasutustele välislepingutes sätestatud korras.
Saastunud kaubasaadetise avastamise ja sisseveo peatamise korral teatab Taimetoodangu Inspektsioon sellest kaubasaadetise päritoluriigi järelevalveasutusele.
Taimetoodangu Inspektsioon avaldab vähemalt üks kord aastas ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded taimetervise registrisse kantud järelevalvetulemuste põhjal koostatud ülevaate ohtlike taimekahjustajate levikust Eestis.
Taimetervise registrisse kandmisele kuuluv isik on kohustatud esitama registreerimistaotluse ja registrisse kantavad andmed käesoleva seaduse jõustumisest alates kahe aasta jooksul või lõpetama käesoleva seaduse §-s 48 nimetatud toodete tootmise, esmatöötlemise, sisseveo, ladustamise, pakendamise või turustamise.
Kuni käesoleva seaduse § 90 lõike 2 jõustumiseni Eestis asuvate laboratooriumide suhtes võib analüüsi teha muus laboratooriumis või tellida analüüs välisriigis asuvast rahvusvaheliste nõuete kohaselt akrediteeritud laboratooriumist.
Edaspidi tellitakse välisriigi laboratooriumist analüüse, mida Eestis ei ole võimalik nõuetekohaselt teha.
Välisriigis asuvast rahvusvaheliste nõuete kohaselt akrediteeritud laboratooriumist analüüside tellimiseks kasutatakse selleks riigieelarves ettenähtud vahendeid.
Enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud taimekaitsevahendi registreerimise taotluse menetlemine ja taimekaitsevahendi katse viiakse lõpule käesoleva seaduse alusel.
Käesoleva seaduse jõustumisel kasutusel olevate taimekaitseseadmete puhul arvutatakse § 68 kohast ülevaatuse aega viimasest testimisest arvates, mis viidi läbi kehtetuks tunnistatava taimekaitseseaduse (RT I 1994, 28, 427; 1996, 49, 953; 1998, 13, 163; 97, 1519; 1999, 95, 843) alusel.
Kehtetuks tunnistatava taimekaitseseaduse alusel taimekaitsevahendite registrisse kantud taimekaitsevahend viiakse järelejäänud registreerimistähtajaks ilma täiendava taotluseta üle käesoleva seaduse alusel asutatavasse taimekaitsevahendite registrisse.
Seadust ei kohaldata riigikaitset käsitlevale standardile.
Teavitada tuleb käesoleva seaduse § 4 lõikes 1 sätestatud õigusaktide ja välislepingute eelnõudest, mis sisaldavad tehnilisi norme, ning sanitaar- ja fütosanitaarmeetmeid käsitlevate õigusaktide ja välislepingute eelnõudest.
Tehnilist normi või sanitaar- ja fütosanitaarmeedet sisaldava õigusakti või välislepingu eelnõu ettevalmistaja on kohustatud esitama selle teavitamist koordineerivale asutusele.
Tehnilist normi sisaldava õigusakti ja välislepingu eelnõust teavitamise korra kehtestab ja teabevahetust koordineeriva asutuse määrab Vabariigi Valitsus.
Taimetervise registrisse kandmise kohustuse täitmata jätmise või registrile valeandmete esitamise, samuti järelevalveametniku tegevuse takistamise eest ning ettekirjutuse ja otsuse täitmata jätmise eest - määratakse rahatrahv kuni saja päevapalga ulatuses.
Taimekaitsevahendi pakendi ja selle märgistuse kohta kehtivate nõuete ning taimekaitsevahendi turustamise ja kasutamise nõuete rikkumise eest - määratakse rahatrahv kuni saja viiekümne päevapalga ulatuses.
Taimede, taimsete saaduste ja muude objektide tootmisel, esmatöötlemisel, ladustamisel, pakendamisel, sisseveol ja turustamisel taimetervisenõuete rikkumise eest ning taimepassi kasutamise, asendamise ja säilitamise nõuete rikkumise eest - määratakse rahatrahv kuni saja viiekümne päevapalga ulatuses.
Taimekaitseseadme ohutusnõuete, samuti selle tootmise, importimise, turustamise ja ülevaatuse nõuete rikkumise eest - määratakse rahatrahv kuni kahesaja päevapalga ulatuses.
Ohtliku taimekahjustaja levitamise, samuti ohtliku taimekahjustaja tõrjeabinõude rakendamata jätmise eest taimekarantiini ajal - määratakse rahatrahv kuni kahesaja päevapalga ulatuses.
Halduskaristuse määramise õigus on Taimetoodangu Inspektsiooni peadirektoril, tema volitatud asetäitjal ning inspektoril.
Paragrahv 216 1 tunnistatakse kehtetuks.
Lõike 3 esimest lauset täiendatakse pärast sõnu „etiketi või tootekirjeldusega“ sõnadega „, millel tuleb eraldi kajastada taimepassil nõutud andmed“.
Taimekaitseseadus (RT I 1994, 28, 427; 1996, 49, 953; 1998, 13, 163; 97, 1519; 1999, 95, 843) tunnistatakse kehtetuks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud seaduse alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse ja põllumajandusministri määrused kehtivad niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus käesoleva seadusega, kuni nende muutmise või kehtetuks tunnistamiseni, kuid mitte kauem kui 2000. aasta 1. septembrini.
Käesoleva seaduse §-d 28-37 jõustuvad 2001. aasta 1. jaanuaril ja § 90 lõige 2 jõustub 2002. aasta 1. jaanuaril.
Riigikontroll tegutseb Eesti Vabariigi põhiseaduse ja teiste seaduste alusel ning juhindub kontrollimistel nendest õigusaktidest, mis reguleerivad kontrollitavate asutuste, ettevõtete ja muude organisatsioonide majandustegevust.
Riigikontrolli kulud kaetakse riigieelarvest.
Riigikontrolli tegevuse eesmärk on kontrollitegevuse kaudu aidata kaasa riigivara säilimisele ja heaperemeheliku kasutamise tagamisele.
Riigikontroll asub Tallinnas.
Riigikontrolör võib moodustada struktuuriüksusi ja asutada alatisi ametikohti ka väljaspool Tallinna.
Riiklike tellimuste täitmise vastavust õigusaktidele ja lepingutele.
Käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 3, 4 ja 8 sätestatud ettevõtete pankrotimenetluses osaleb Riigikontroll kuni pankroti väljakuulutamiseni, andes vajadusel kohtule seisukoha võlgniku majandusliku olukorra kohta.
Riigikontrollile pandud ülesannete täitmine ei vabasta ministeeriume, teisi riigiasutusi, -ettevõtteid ja muid riiklikke organisatsioone sisekontolli korraldamisest.
Riigikontroll juhendab metoodiliselt riigiasutusi, -ettevõtteid ja muid riiklikke organisatsioone sisekontrolli korraldamisel.
Riigikontroll annab vajaduse korral arvamuse Riigikogus arutusel oleva riigieelarve eelnõu kohta.
Riigikontrolli ülevaade riigi vara kasutamise ja säilimise kohta avaldatakse Riigi Teataja Lisas.
Riigikontrolöriks saab nimetada Eesti kodaniku, kelle vanus ei ületa 60 aastat ning kes tunneb riigihalduse ja majanduse juhtimise põhiküsimusi.
Asudes täitma riigikontrolöri kohustusi, tõotan jääda ustavaks Eesti rahvale, Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning oma südametunnistuse järgi, kooskõlas põhiseaduse ja seadusega, täita erapooletult kõiki oma ametikohustusi.
Ametivande tekstile kirjutab riigikontrolör Riigikogu ees alla ja seda hoitakse riigikontrolöri ametisoleku ajal Riigikogu Kantseleis, pärast ametist lahkumist aga Riigiarhiivis.
Riigikontrolli tegevuskavade väljatöötamine, kontrollitegevuse täiustamine.
Esindab Riigikontrolli kohtus või volitab Riigikontrolli esindama mõne teise isiku.
Riigikontrolör võtab peakontrolöride otsuste peale esitatud kaebuste kohta pärast kaebuse esitaja ja teiste asjaosaliste selgituste ärakuulamist vastu otsuseid, mida seaduses sätestatud korras võib vaidlustada kohtus.
Riigikontrolör teatab oma ametist tagasiastumisest Vabariigi Presidendile vähemalt kolm kuud ette.
Riigikontrolör kehtestab riigikontrolöri asendamise korra ning nimetab oma asetäitjaks ühe osakonnajuhatajatest, kes riigikontrolöri äraolekul täidab tema ametikohustusi.
Riigikontrolöri nimetatud asetäitja täidab riigikontrolöri ametikohustusi ka tema volituste lõppemisel käesoleva seaduse paragrahvis 16 ettenähtud juhtudel kuni uue riigikontrolöri ametisse astumiseni.
Peakontrolöri nimetab ametisse ja vabastab ametist riigikontrolör.
Peakontrolörid on kontrolli teostavate osakondade juhatajad.
Peakontrolöril peab olema akadeemiline haridus ning osakonna ülesannetele vastav ettevalmistus.
Täidab muid riigikontrolöri antud ülesandeid.
Vajadusel võivad peakontrolörid vastu võtta ühiseid otsuseid.
Peakontrolöri otsuse peale võib kaevata riigikontrolörile või kohtusse.
Riigikontroll kavandab tööd iseseisvalt.
Riigikontroll võib kontrollimisele kaasata asjatundjaid.
Asjatundjana ei saa kaasata neid isikuid, kes varem asjatundjana kaasatuna on rikkunud käesoleva seaduse paragrahvides 22 ja 26 sätestatud nõudeid.
Riigikontrolli teenistuja ei või sekkuda kontrollitava asutuse, ettevõtte ja muu organisatsiooni jooksvasse töösse, avalikustada oma seisukohti ega hinnanguid lõpuni kontrollimata asjaolude kohta.
Kontrollitav asutus, ettevõte ja muu organisatsioon on kohustatud looma kontrolli teostavale isikule kontrollimiseks vajalikud tingimused, eraldama selleks vajalikud ruumid ja sidevahendid.
Kontrolli teostav isik on käesoleva seaduse mõistes Riigikontrolli ametnik või kaasatud asjatundja, kellele on riigikontrolöri või peakontrolöri poolt antud vastav kontrolliülesanne.
Siseneda kontrollitava asutuse, ettevõtte ja muu organisatsiooni territooriumile ning objektidele, samuti pääseda ladudesse, hoidlatesse, tootmishoonetesse ja muudesse ruumidesse materiaalsete väärtuste olemi väljaselgitamiseks, kontrollida sularaha ja väärtpaberite olemit ning vajadusel läbi viia inventuure ja kontrollmõõtmisi või nõuda nende läbiviimist.
Ära võtta dokumente nende lisamiseks kontrolliaktile, kinni pitseerida toimikuid ja dokumentide ning raha ja materiaalsete väärtuste hoiukohti, saada dokumentidest ärakirju ja väljavõtteid.
Teha asjaosalistele ettepanekuid kontrollimise käigus ilmnenud õiguserikkumiste kõrvaldamiseks ning majandustegevuse täiustamiseks.
Asutuse, ettevõtte, organisatsiooni juht on kohustatud esitatud ettepanekud viivitamatult läbi vaatama ja rakendama meetmed õiguserikkumiste kõrvaldamiseks.
Kontrolliülesannete mittenõuetekohasel täitmisel või nende täitmata jätmisel vastutab kontrolli teostav isik seaduses või lepingus sätestatud korras.
Riigikontrollil on õigus oma ülesannete täitmiseks saada ministeeriumidelt ja teistelt riigiasutustelt tema poolt määratud tähtajaks ja ulatuses andmeid riigi vara säilimise ja kasutamise kohta.
Riigivara hävimise, varguse ja muudest riigile varalise kahju tekkimise juhtudest, kui kahjusumma ületab riigikontrolöri poolt kehtestatud määra, on vara valdaja kohustatud teatama Riigikontrollile viivitamatult.
Käesoleva seaduse paragrahv 6 1. lõike punktides 3, 4, 7 ja 8 nimetatud ettevõtte või organisatsiooni juhatus või nõukogu on Riigikontrolli taotlusel kohustatud talle teatama juhatuse või nõukogu koosoleku toimumisest, võimaldamaks Riigikontrolli esindajal sellest vajadusel osa võtta.
Riigikontrolöril või tema poolt selleks volitatud ametnikul on vajadusel õigus saada riigi vara kasutamist ja säilimist puudutavates küsimustes Riigikontrolli kontrollimisele mittekuuluvalt asutuselt, ettevõttelt ja muult organisatsioonilt ning kohalikult omavalitsuselt Riigikontrollile pandud ülesannete täitmisega seotud andmeid ja dokumente nendega tutvumiseks kohapeal, samuti nende ärakirju, saada pankadelt ja teistelt krediidiasutustelt andmeid, õiendeid ning dokumentide ärakirju rahaliste ja muude operatsioonide kohta kooskõlas krediidiasutuse seadusega.
Riigikontrolli taotlusel on Vabariigi Valitsus, ministeeriumid, teised riigiasutused ja kohalikud omavalitsused kohustatud abistama Riigikontrolli kontrollimiseks vajalike andmete saamisel.
Riigikontrolli teenistujad ja kaasatud asjatundjad võivad neile kontrollimise käigus teatavaks saanud andmeid kasutada vaid Riigikontrolli ülesannete täitmise huvides.
Riigikontroll hoiab kontrollimise käigus teatavaks saanud riigi- ja ärisaladust ning tagab pangasaladust sisaldavate andmete salastatuse.
Töötaja, kelle tegevust kontrollimine puudutab, on kohustatud viibima tema vastutusel olevate materiaalsete väärtuste inventeerimise ja kontrollmõõtmiste juures ning tal on õigus tutvuda kontrolliakti selle osaga, mis käsitleb tema tegevust, samuti dokumentide ja aruannetega, mille alusel kontrollija on teinud järeldused tema tegevuses ilmnenud puuduste, õiguserikkumiste ning kuritarvituste kohta.
Töötajal on õigus anda seletusi ja esitada lisadokumente, mis lisatakse kontrollimaterjalidele.
Kontrollijale esitatud dokumentide, õiendite ja seletuste õigsuse eest vastutab nendele allkirja andnud isik seaduses sätestatud korras.
Riigikontrollil on õigus tellida audiitorkontrolli.
Kontrollimise kohta koostatakse akt, mille õigsuse eest vastutab aktile allkirja andnud kontrolli teostanud isik.
Akti tutvustatakse kontrollitava ettevõtte, asutuse, organisatsiooni juhile ning raamatupidamise eest vastutavale isikule, kes annavad selle kohta allkirja.
Riigikontrollil on õigus taotleda selle ametiisiku vastutusele võtmist, kes ei taga kontrolli teostavale isikule vajalikke töötingimusi, takistab tema tegevust, keeldub esitamast vajalikke dokumente ja andmeid või esitab need sellisel kujul, et nende põhjal pole kontrollimine võimalik, või ei täida muid käesolevas seaduses sätestatud nõudeid.
Kontrollimise tulemuste kohta võtab peakontrolör vastu otsuse, mis tehakse teatavaks kontrollitud asutuse, ettevõtte või muu organisatsiooni juhtorganile või kohalikule omavalitsusele, riigieelarve tulude või kulude kujunemist oluliselt mõjutavad asjaolud ka rahandusministrile ning ministrile, kelle valitsemisalas kontrollitud asutus, ettevõte või muu organisatsioon tegutseb.
Riigikontroll võib kutsuda kontrollitulemuste arutamisest osa võtma Vabariigi Valitsuse ja teiste riigiasutuste, samuti kohaliku omavalitsuse esindajaid, asutuste, ettevõtete ja muude organisatsioonide juhte ja asjatundjaid.
Riigile tekitatud kahjust, õiguserikkumisest või muudest tõsistest puudustest majandustegevuses teatab Riigikontroll pädevale organile.
Riigikontroll jälgib kahju tekkepõhjuste väljaselgitamist, kahju hüvitamist ja puuduste kõrvaldamist.
Riigikontrolli ettepanekud õiguserikkumiste ja puuduste kõrvaldamiseks majandustegevuses kuuluvad kohustuslikule läbivaatamisele vastavalt asutuse, ettevõtte või muu organisatsiooni juhtorgani, kohaliku omavalitsuse, ministeeriumi, muu valitsusasutuse või Vabariigi Valitsuse poolt.
Rakendatud abinõudest tuleb Riigikontrollile teatada ühe kuu jooksul, arvates vastava otsuse või ettepaneku saamise päevast.
Kuriteo tunnuseid sisaldava õiguserikkumise avastamisel esitab Riigikontroll vastavad materjalid uurimisorganile, kes on kohustatud teatama Riigikontrollile tema poolt esitatud materjalide läbivaatamise tulemustest.
Riigikontrollil on õigus teha Vabariigi Valitsusele ettepanekuid seaduste, määruste ning muude õigusaktide väljatöötamiseks, muutmiseks ja täiendamiseks.
Riigiasutuste, -ettevõtete ja muude riiklike organisatsioonide kassa- ja arvepidamist ning finantsaruandlust käsitlevate Vabariigi Valitsuse, ministeeriumide ja teiste valitsusasutuste ning Eesti Panga õigusaktide projektid kuuluvad kooskõlastamisele Riigikontrolliga.
Riigikontrolli ja asjaomase ministri lahkarvamus vaadatakse läbi Vabariigi Valitsuses.
Riigikontrolli ja Eesti Panga vaheline lahkarvamus vaadatakse läbi Eesti Panga Nõukogus.
Ministeeriumid, teised valitsusasutused ja Eesti Pank teatavad Riigikontrollile kõigist nende poolt vastuvõetud õigusaktidest, mis reguleerivad riigi vara arvestust, jaotamist ja kasutamist.
Riigikontroll suhtleb iseseisvalt välisriikide kõrgemate kontrollorganitega, osaleb nende organite rahvusvaheliste organisatsioonide tegevuses ning võib kokkuleppel välisriikide ja rahvusvaheliste kontrollorganitega oma volituste piires üksteisele üle anda või endale võtta kontrolliülesandeid.
Riigikontrolli teenistujale laienevad kõik riigiteenistujatele ettenähtud sotsiaaltagatised koos käesolevas seaduses sätestatud eranditega.
Riigikontrolli teenistujate töö tasustamiseks nähakse Riigikontrolli eelarves ette töötasu aastasumma, lähtudes eelarveliste asutuste ja organisatsioonide töötajate palgatingimustest, suurendades seejuures Riigikontrolli teenistujate kuupalgamäära kuni kaks korda ministeeriumide vastavate kategooriate töötajate palgamääradega võrreldes.
Lisatasude ja preemiate maksmiseks ning konsultatsioonide ja ekspertiiside eest tasumiseks nähakse ette täiendavad vahendid 25 protsendi ulatuses töötasu aastasummast, mis on arvestatud käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatust lähtudes.
Riigikontrolli teenistujale hüvitatakse ühistranspordivahendite kuu- või sõidupileti esitamisel kulud, mis on kalendrikuu jooksul tehtud elukohast teenistuskohta ja tagasi sõitmiseks.
Sõidukulud hüvitatakse teenistusalaste lähetuste kulude hüvitamiseks ettenähtud korras.
Isikliku sõiduki ametisõitudeks kasutamise kulud hüvitatakse ametnikule Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel, ulatuses ja korras.
Riigikontrolli ametnikule kindlustatakse riigieelarvest riiklik pension käesolevas paragrahvis sätestatud eranditega.
Pensionile jäänud Riigikontrolli ametniku pensioni suurus on 60 protsenti tema viimasest ametipalgast.
Selle ametikoha ametipalga muutumisel arvutatakse pension ümber.
Riigikontrolli ametniku õigus käesoleva paragrahvi 2. lõikes tähendatud pensionile tekib pärast 15-aastast töötamist Riigikontrolli ametnikuna.
Pärast viieaastast töötamist Riigikontrolli ametnikuna tekib käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatud pensioni õigus ka sellel ametnikul, kes enne Riigikontrolli tööle asumist on vähemalt 10 aastat töötanud teenistujana riigiasutuses või kohaliku omavalitsuse asutuses, audiitorina või teadus- või pedagoogilisel tööl.
Pärast käesolevas paragrahvis sätestatud pensioni määramist isikule tema töötamise jätkamise ajal nimetatud pensioni ei maksta.
Riigikontrolli ametniku teenistuskohustuste täitmisel hukkumise korral makstakse tema ülalpidamisel olnud perekonnaliikmetele või omastele ühekordset toetust hukkunu 10 aasta ametipalga ulatuses.
Riigikontrolli ametnikku reservväelaste õppekogunemistele ei kutsuta.
Riigikontrolli teenistuja kannab oma ametikohustuste täitmisel vastutust seaduses sätestatud korras.
Teenistuja võtmine haldus-, kriminaal- või materiaalsele vastutusele ei takista sama teo eest distsiplinaarkaristuse kohaldamist.
Riigikontrolli ametniku tegevusele laienevad avaliku teenistuse seaduses sätestatud piirangud.
Riigikontroll informeerib Riigikogu tema ülesandel või vähemalt üks kord aastas ja Vabariigi Valitsust tema ettepanekul kontrollimiste tulemustest, samuti nendest kontrollitulemustest, millel on üldine tähtsus või mis nõuavad kiiret abinõude rakendamist.
Riigikogu nimetab alatise rahanduskomisjoni ettepanekul sõltumatu audiitori Riigikontrolli eelarveaasta majandustegevuse kontrollimiseks.
Käesoleva seaduse paragrahv 18 3. lõikes sätestatud akadeemilise hariduse nõuet rakendatakse 2000. aasta 1. jaanuarist.
Paragrahvi 130 1. lõiget täiendatakse pärast sõnu „eelmisel eelarveaastal,“ sõnadega „samuti riigikontrolöri informatsioon kontrollimiste tulemustest,“.
Käesolev seadus määratleb keskkonnajärelevalve olemuse ja kehtestab keskkonnajärelevalvet teostavate, samuti keskkonnajärelevalvele allutatud isikute ning asutuste õigused ja kohustused ning järelevalvetoimingute korra.
Taime, looma või muu organismi, mille kasutamine on reguleeritud seadusega või rahvusvahelise lepinguga, või nendest valmistatud toodete Eestisse sisse- või väljaveo, kasutamise või nendega sooritatavate tehingute, samuti geneetiliselt muundatud organismide ja neid sisaldavate toodete kasutamise või selliste organismide või toodetega sooritatavate tehingute kontrollimine ning ebaseadusliku tegevuse peatamine või lõpetamine.
Looduses vabalt elavad või kasvavad loomad ja taimed, sealhulgas puud ja kalad, ning seened või nende osad või nende mis tahes arengujärgus isendid.
Keskkonnajärelevalvet teostavad Keskkonnainspektsioon, Maa-amet ja kohalik omavalitsusorgan või -asutus.
Seadusega võidakse ka teistele valitsusasutustele anda keskkonnajärelevalve ülesandeid.
Keskkonnainspektsioon tegutseb keskkonnakaitse kõigis valdkondades.
Korraldab selguseta kuuluvusega loodussaaduse ja selguseta kuuluvusega loodussaaduse hankimise vahendi või riista hoidmist, müümist, tagastamist seaduslikule valdajale või hävitamist.
Maa-amet rakendab seaduses sätestatud abinõusid maakasutuse, maakorralduse ja maa-arvestuse nõuete ning maareformi toimingute seaduslikkuse kontrollimiseks ja ebaseadusliku tegevuse peatamiseks või lõpetamiseks.
Kohaliku omavalitsusüksuse volikogu kehtestatud keskkonnakaitse- ja -kasutusalaste otsuste järgimist kontrollivad volikogu poolt selleks volitatud isikud või asutused, või kui neid ei ole määratud, valla- ja linnavalitsus.
Kui kohalikule omavalitsusüksusele on pandud seadusega ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata keskkonnajärelevalve ülesandeid, või kui ta on need endale seaduse alusel ise võtnud, määrab volikogu ka nende teostamiseks vajalikud isikud või asutused või teostab järelevalvet valla- või linnavalitsus.
Teavitab Keskkonnainspektsiooni keskkonda kahjustavast või ohustavast õigusvastasest tegevusest või loodusressursi kasutamisega seotud õiguspärasest tegevusest, kui selline tegevus seab ohtu inimeste elu, tervise või vara, ning Maa-ametit maakasutuse, maakorralduse, maa-arvestuse ning maareformi toimingute nõuete rikkumise juhtumitest.
Kui kohaliku omavalitsusüksuse volikogu ei ole otsustanud teisiti, toimub käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud keskkonnajärelevalve samaselt riigiasutuse korraldatava järelevalvega ning järelevalve teostajal on oma haldusterritooriumil võrdsed õigused riigi keskkonnajärelevalve asutuse ja keskkonnakaitseinspektoriga.
Keskkonnainspektsioonil on õigus kontrollida seadusega kohalikule omavalitsusüksusele pandud või kohaliku omavalitsusüksuse poolt halduslepinguga võetud keskkonnakaitse- ja -kasutusalaste ülesannete täitmist ning kohaliku omavalitsusüksuse volikogu ja valitsuse keskkonnakaitse- ja -kasutusalaste üksikaktide seaduslikkust, Maa-ametil on õigus kontrollida toiminguid maakorralduse, maade eraldamise, arvestuse ja kasutuse ning maareformi valdkonnas ning kohaliku omavalitsusüksuse volikogu ja valitsuse vastavate üksikaktide seaduslikkust.
Keskkonnainspektsioonil ja Maa-ametil on õigus nõuda kohaliku omavalitsusüksuse volikogu ja valitsuse poolt antud, käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud üksikakti ärakirja, Keskkonnainspektsioonil on õigus nõuda antud keskkonnaloa ärakirja.
Kohaliku omavalitsusüksuse volikogu ja valitsus on käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ärakirja kohustatud esitama hiljemalt seitsmendal päeval, arvates Keskkonnainspektsiooni või Maa-ameti kirjaliku nõude saamisest.
Kui Keskkonnainspektsioon või Maa-amet leiab, et kohaliku omavalitsusüksuse volikogu või valitsuse üksikakt või antud keskkonnaluba ei vasta kas täielikult või osaliselt seadusele või seaduse alusel antud muule õigusaktile, esitab ta kirjaliku ettepaneku viia akt nendega vastavusse.
Kui omavalitsusüksuse volikogu või valitsus ei ole 15 päeva jooksul, arvates Keskkonnainspektsiooni või Maa-ameti kirjaliku ettepaneku saamisest, akti või selle sätet seaduse või muu õigusaktiga kooskõlla viinud või on keeldunud seda tegemast, pöördub Keskkonnainspektsioon või Maa-amet halduskohtumenetluse seadustikus (RT I 1999, 31, 425; 33, õiend; 40, õiend; 96, 846; 2000, 51, 321) sätestatud korras protestiga halduskohtusse.
Keskkonnainspektsioon ja Maa-amet analüüsivad oma tegutsemisvaldkonnas keskkonnaõigusnormide toimet enda vaatluste ning teistelt isikutelt, asutustelt ja andmekogudelt saadud andmete ja ettepanekute alusel, kusjuures Keskkonnainspektsioonil lasub kohustus koguda keskkonnajärelevalve andmeid.
Keskkonnaõigusnormide analüüsi tulemusel teevad Keskkonnainspektsioon ja Maa-amet ettepanekuid õiguskaitse tõhustamiseks ning õigusaktide muutmiseks või täiendamiseks.
Keskkonnajärelevalve asutus ja keskkonnajärelevalve ülesandega valitsusasutus on kohustatud esitama Keskkonnainspektsioonile andmed keskkonnajärelevalvealase tegevuse kohta keskkonnaministri kehtestatud tähtajaks ja vormi kohaselt.
Kohaliku omavalitsuse keskkonnakaitseinspektor.
Riigi keskkonnakaitseinspektor on Keskkonnainspektsiooni, Maa-ameti või muu seaduse alusel keskkonnajärelevalve kohustust omava valitsusasutuse ametnik, kellele järelevalvekohustus on pandud ametijuhendiga.
Kohaliku omavalitsuse keskkonnakaitseinspektor on linna- või vallavalitsuse või muu omavalitsusasutuse ametnik, kellele järelevalvekohustus on pandud tööülesannete asutusesisese jaotuse või volikogu otsusega.
Riigi keskkonnakaitseinspektoril on tegutsemisõigus kogu Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all oleval alal ning Eesti Vabariigis registreeritud laevadel, sõltumata nende asukohast.
Kohaliku omavalitsuse keskkonnakaitseinspektoril on tegutsemisõigus töökohajärgse omavalitsusüksuse territooriumil.
Keskkonnakaitseinspektori tegutsemisõigust keskkonna kaitsel tõendab inspektori tõend ja tunnusmärk.
Riigi keskkonnakaitseinspektori tõendi vormi ning valmistamise, väljaandmise ja äravõtmise korra kehtestab keskkonnaminister, omavalitsuse keskkonnakaitseinspektori tõendi vormi ning valmistamise, väljaandmise ja äravõtmise korra kehtestab valla- või linnavalitsus.
Keskkonnakaitseinspektori tunnusmärk on kõigil inspektoritel ühesugune.
Selle kujunduse ning valmistamise, väljaandmise ja äravõtmise korra kehtestab keskkonnaminister.
Riigi keskkonnakaitseinspektori vormiriietuse ja ametitunnuste kirjelduse kehtestab Vabariigi Valitsus, vormi- ja eririietuse väljaandmise ja kandmise korra kehtestab keskkonnaminister.
Kohaliku omavalitsuse keskkonnakaitseinspektorile väljastatakse vormi- ja eririietus kohaliku omavalitsuse kehtestatud korras ja kujunduses.
Riigi ja kohaliku omavalitsuse keskkonnakaitseinspektoril, kelle ametikohustuseks on kasvava metsa, jahiuluki- ja kalavaru kaitse, on lubatud ametiülesannete täitmisel kanda teenistusrelva ning kasutada erivahendina teenistuskoera ja käeraudu.
Teenistusrelva kasutab keskkonnakaitseinspektor enda ja teiste inimeste julgeoleku tagamiseks, erivahendeid õiguserikkuja kinnipidamisel ning politseiasutusse või muusse teenistusruumi toimetamisel, kui õiguserikkuja ei allu keskkonnakaitseinspektori korraldusele.
Teenistuskoera kasutatakse ka peidetud loodussaaduse ning selle hankimise vahendi või riista leidmiseks.
Teenistusrelva kasutamise korra ning teenistusrelvana lubatud relvade loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus.
Relva soetamine ja relvaloa andmine toimub relvaseaduses (RT I 1995, 62, 1056; 1997, 93, 1564; 1999, 57, 597; 2001, 7, 17) või selle alusel kehtestatud korras.
Riigi ja kohaliku omavalitsuse keskkonnakaitseinspektoril on õigus kontrollida füüsilist ning era- ja avalik-õiguslikku juriidilist isikut, riigiasutust ja omavalitsusorganit või -asutust ning nende tegevuskohta, kui isiku või asutuse tegevus mõjutab või võib mõjutada keskkonda ning ohustab või võib ohustada inimeste elu, tervist või vara või kui isik või asutus varub loodussaadust või varjab või oletatavalt varjab ebaseaduslikult hangitud loodussaadust.
Ebaseadusliku tegevuse avastamise või kohustuslike keskkonnakaitseabinõude rakendamata jätmise tuvastamise korral teavitab õiguserikkujat tema tegevuse või tegevusetuse lubamatusest ning teeb vajadusel ettekirjutuse või annab suulise korralduse ebaseadusliku tegevuse lõpetamiseks või kohustuslike abinõude rakendamiseks.
Asuvad keskkonnakaitse seadmed või rajatised.
Kella 22-st õhtul kuni kella 6-ni hommikul (edaspidi öine aeg), on keskkonnakaitseinspektoril koos temaga kaasas olevate isikutega käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud eesmärgil õigus kontrollida sel ajal töötavat ettevõtet või käsilolevat loodussaaduse varumist, nagu kalapüük, jaht, puude raie, samaselt päevasel ajal toimuva kontrollimisega.
Sealt levivad kahjulikud mõjud ohustavad inimeste tervist või vara.
Kui keskkonnakaitseinspektorile ja temaga kaasas olevatele isikutele ei võimaldata ligipääsu objektile käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud ülesannete täitmiseks, on tal õigus kasutada sisenemiseks sundi füüsilise jõu kasutamise teel.
Keskkonnakaitseinspektoril on õigus saada keskkonna kaitse või loodusressursi või loodussaaduse kasutamise seaduslikkuse kontrollimiseks vajalikku teavet kolmandalt isikult, sealhulgas riigi ja kohaliku omavalitsuse keskkonnakaitseinspektoril ka Maksuameti kohalikult asutuselt, samuti nõuda nimetatud tegevusvaldkondade kohta käivate dokumentide esitamist.
Tegevuskoht on käesoleva seaduse tähenduses loodusressursi uurimise ja kasutamise, loodussaaduse hoidmise, vedamise ja töötlemise, puhastusseadme, heitveesuubla, loodust ohustava seadme või keskkonnakaitserajatise asukoht või koht, kus toimub keskkonna kahjustamine (edaspidi objekt).
Sõiduk, traktor, liikurmasin, eritöömasin või ujuvvahend, millega varutakse või veetakse loodussaadust, on võrdsustatud tegevuskohaga.
Ujuvvahend on käesoleva seaduse tähenduses laev, väikelaev, paat, skuuter või muu tehislik ujuvobjekt või hõljuk.
Sellega veetakse loodussaadust, kaitsealuse või muu liigi isendit, geneetiliselt muundatud organismi või seda sisaldavat toodet, kiirgusallikat, jäätmeid või ohtlikku ainet või valmistist, mille soetamise, hoidmise, vedamise, kasutamise või riiki sissetoomise või väljaviimise kord on reguleeritud.
Sõiduki, traktori, liikurmasina, eritöömasina või ujuvvahendi peatamiseks peab keskkonnakaitseinspektor olema vormiriietuses ja kandma inspektori tunnusmärki.
Sõiduk, traktor, liikurmasin või eritöömasin peatatakse helkurketta viipega, millel on pealdis „Keskkonnakaitse“, ujuvvahend raadio teel antava korraldusega või muul arusaadaval viisil.
Raudteeveeremit keskkonnakaitseinspektor ei peata.
Ära kuulama ning kontrollitava nõudmisel protokollima või kirjalikul esitamisel vastu võtma kaebuse või muu esildise ning esitama selle seisukohavõtmiseks teenistuskohajärgse keskkonnajärelevalve asutuse või kõrgemalseisva asutuse juhatajale.
Teatama kolmandale isikule kontrollimisel avastatud tema õiguste või huvide kahjustamisest.
Objekti valdaja kohal mitteviibimine ei välista objekti kontrollimist, välja arvatud juhul, kui objekti kontrollimine eeldab takistuse kõrvaldamist suletud ruumi sisenemiseks.
Käesoleva lõike punktis 1 nimetamata tegevuskoht keskkonnakaitseinspektori poolt, kaasates manukad õiguserikkumise avastamisele, kui asja vormistamist pole võimalik edasi lükata objekti valdaja kohaleilmumiseni.
Käesoleva seaduse § 18 punktis 4 ja käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud kaebuse või esildise saamisel lahendab keskkonnakaitseinspektorist kõrgemalseisev ametiisik need avaldustele vastamise seaduses (RT I 1994, 51, 857; 1996, 49, 953; 2000, 49, 304; 92, 597) sätestatud korras.
Materjali või aine kontrollproov võetakse asjaolude selgitamiseks minimaalses vajalikus koguses tasuta ning tagastatakse vajaduse möödumisel valdajale tema soovil niivõrd, kuivõrd see on võimalik.
Osalejate allkirjad.
Kontrollproov peab olema pakitud viisil, mis välistab selle vahetamist või muutmist pakendit rikkumata.
Kontrollproovi üleandmisel teisele isikule või tagastamisel koostatakse üleandmise-vastuvõtmise akt, milles peab olema näidatud kontrollproovi ja selle pakendi seisukord.
Keskkonna kaitse ja loodusressursside kasutamise seaduslikkuse tagamiseks teeb keskkonnakaitseinspektor vajadusel ettekirjutuse.
Loodusressursse kasutava või keskkonnakaitse abinõude rakendamiseks kohustust omava isiku või tema volitatud esindaja ilmumiseks keskkonnakaitseinspektori tööruumi isiku või objekti tegevust puudutavate andmete andmiseks ning dokumentide esitamiseks.
Ettekirjutus koostatakse kahes eksemplaris, millest üks jääb ettekirjutuse tegijale ja teine kohustatud subjektile.
Kui on vajadus informeerida ettekirjutusest kolmandat isikut, tehakse sellest ettekirjutuse tegija poolt kinnitatud ärakiri.
Kui ettekirjutus tehakse keskkonnaloa alusel toimuva tegevuse kohta, siis saadetakse ärakiri loa andjale.
Ettekirjutuse tegija allkiri.
Kohustatud subjekt annab keskkonnakaitseinspektorile jäävale ettekirjutuse eksemplarile allkirja ettekirjutuse kättesaamise kohta või tehakse sinna märge ettekirjutuse muul viisil kättetoimetamise kohta.
Kui kohustatud subjekt keeldub allkirja andmast või ettekirjutust vastu võtmast, teeb keskkonnakaitseinspektor ettekirjutusele sellekohase märke, mille kinnitab enda allkirjaga.
Ettekirjutus loetakse sel juhul ikkagi kätteantuks.
Ettekirjutus loetakse kätteantuks ka siis, kui see on juriidilisele isikule kohale toimetatud registrisse kantud aadressil või kui see on allkirja vastu kätte antud füüsilise isikuga koos elavale vähemalt 15-aastasele perekonnaliikmele ja ka siis, kui adressaat on keeldunud seda vastu võtmast.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 4 ja 5 nimetatud kohustatud subjekt, saades ettekirjutuse kontrollimise ajal objektil viibimiseks või keskkonnakaitseinspektori juurde ilmumiseks, võib seadusliku takistuse või muu argumenteeritud põhjenduse olemasolul taotleda selleks teist aega, milleks ta teeb suulise või kirjaliku avalduse hiljemalt määratud päevale eelneval tööpäeval.
Avaldusega nõustumise korral saadab keskkonnakaitseinspektor kohustatud subjektile uue ettekirjutuse uue tähtajaga.
Kui asja lahendamise edasilükkamine on võimatu, vaadatakse objekt üle kohustatud subjekti osavõtuta.
Lubatud vaid teatud ajal või tingimustel, kuid ei vasta tegevuse lubatud ajale või tingimustele.
Peatada ei tohi inimeste vara või keskkonda ohustavat tegevust, mille peatamine võib põhjustada üldistele huvidele suuremat kahju, kui põhjustaks tegevuse jätkumine.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tegevuse avastamisest teavitab keskkonnajärelevalve asutus kohalikku omavalitsusorganit, maavanemat ja keskkonnaministrit ning, kui tegevus toimus keskkonnaloa alusel, loa andjat.
Inimest või keskkonda ohustavast tegevusest, mida ei tohi käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt peatada, teavitab piirkonna elanikkonda kohalik omavalitsusorgan ohtu põhjustava isiku kulul.
Keskkonnaloa andja, saades teate keskkonnaloa alusel toimuva tegevuse peatamisest, on kohustatud informeerima keskkonnajärelevalve asutust tegevuse seadustamiseks rakendatud abinõudest.
Ettekirjutuse kohustatud subjektil on õigus 30 päeva jooksul, arvates ettekirjutuse saamisest, esitada taotlus ettekirjutuse muutmiseks keskkonnakaitseinspektorist kõrgemalseisvale ametnikule.
Nimetatud ametniku otsusega mittenõustumisel, või kui ettekirjutuse oli teinud keskkonnajärelevalve asutuse juht ise, on kohustatud subjektil õigus esitada kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.
Ettekirjutuse vaidlustamine ei peata selle täitmise kohustust kohustatud subjekti poolt ega täitmise tagamiseks vajalike abinõude rakendamist keskkonnajärelevalve asutuse poolt, välja arvatud kinnisasja võõrandamise algatamine või asja halduskohtu poolt peatamise korral.
Ettekirjutuste kohta saadetud kaebused ja avaldused vaadatakse keskkonnajärelevalve asutuses läbi ja vastatakse avaldajale avaldustele vastamise seaduses sätestatud korras.
Kohustatud subjekti põhjendatud taotluse alusel.
Keskkonnakaitseinspektorist kõrgemalseisev keskkonnajärelevalve ametnik.
Ettekirjutus tühistatakse, muudetakse või peatatakse resolutsiooni koostamisega ettekirjutuse mõlemale eksemplarile, millele kirjutavad alla otsuse teinud isik ja kohustatud subjekt.
Looduses märgatud selguseta kuuluvusega kalapüügi- või jahipidamisvahendi või muu loodussaaduse ebaseadusliku hankimise eseme või aine võtab keskkonnakaitseinspektor paiknemiskohast ära.
Samuti võtab keskkonnakaitseinspektor ära loodussaaduse, mida võib loodusest hankida, vedada, töödelda või hoiustada ainult loaga või kindlaks määratud korras vormistatud akti, lepingu või muu dokumendiga, mille kaasaskandmine ja esitamine on kohustuslik, kuid mille valdajal puuduvad nimetatud dokumendid, ja loodussaaduse, mida keegi ei tunnista oma valduses olevaks.
Loodussaaduse või muu eseme või aine nimetus, nende individuaalsed tunnused, kogused ja seisukord ning ligikaudne harilik väärtus, kui protokolli koostaja suudab seda äravõtmisel kindlaks määrata.
Loodussaaduse või muu eseme või aine äravõtmise protokollile kirjutavad alla protokolli koostaja ja äravõtmise juures viibinud isikud, kaasa arvatud senine valdaja.
Kui senine valdaja keeldub protokollile alla kirjutamast, teeb protokolli koostaja protokollile sellekohase märke.
Muule isikule kirjaliku lepingu alusel või muu võimaluse puudumisel kirjaliku lepingu alusel isikule, kelle valdusest loodussaadus, ese või aine ära võeti.
Loodussaadus või muu ese või aine antakse hoiule keskkonnakaitseinspektorile järelevalvekohustuse pannud keskkonnajärelevalve asutuse kehtestatud korras.
Keskkonnajärelevalve asutus hävitab käesoleva seaduse §-s 25 nimetatud loodussaaduse, mis on riknenud, millele ei leidu ostjat või mille hoidmine, vedu või müük põhjustab ilmselt selle harilikku väärtust ületavaid kulutusi, samuti hoiulevõetud eseme või aine, millel ei ole väärtust või mida saab kasutada ainult ebaseaduslikus tegevuses.
Hävitamise viis, aeg ja koht.
Hävitamise kohta koostatud protokollile kirjutavad alla protokolli koostaja ja hävitamise juures viibinud isikud.
Hävitamisele ei kuulu esemed, mille suhtes on keskkonnakaitseinspektoril arvamus, et neil on ajalooline, teaduslik, kunsti- või muu kultuuriväärtus.
Need antakse sel juhul üle kohasele asutusele või säilitatakse sellise leidmiseni keskkonnajärelevalve asutuses.
Hinnangu saamisel eseme väärtusetuse kohta võtab keskkonnajärelevalve asutus eseme tagasi ja hävitab selle.
Kui keskkonnajärelevalve asutuses hoiule võetud käesoleva seaduse §-s 25 nimetatud selguseta kuuluvusega loodussaadusel või muul esemel või ainel võib olla seaduslik omanik ja loodussaadus või muu ese või aine ei kuulu hävitamisele käesoleva seaduse § 27 kohaselt, teatab keskkonnajärelevalve asutus loodussaaduse või muu eseme või aine oma valdusesse võtmisest politseile.
Käesoleva seaduse § 25 alusel äravõetud loodussaaduse või muu eseme või aine endise õiguspärase valdaja selgumisel taastatakse tema soovil valdus loodussaaduse või muu eseme või aine suhtes või selle müümise korral hüvitatakse äravõetud loodussaaduse või muu eseme või aine harilik väärtus, millest on maha arvatud hoidmis-, veo- ja müügikulud.
Taotlusele lisatud dokumentaalsete tõendite loetelu.
Taotlusele lisatakse dokumentaalsed tõendid, mis taotluses lisana on märgitud.
Kui käesoleva seaduse §-s 30 nimetatud taotluses märgitud loodussaaduse või muu eseme või aine nimetus, individuaalsed tunnused, kogus ja seisukord, samuti ligikaudne harilik väärtus, oletatav valdusest väljumise aeg, koht ja asjaolud vastavad keskkonnajärelevalve asutuses hoiul oleva loodussaaduse või muu eseme või ainega seonduvatele asjaoludele, vastab keskkonnajärelevalve asutus taotlejale tarbetu viivituseta kirjalikult.
Aja ja koha, kus taotleja võib kontrollida loodussaaduse või muu eseme või aine samasust tema valdusest välja läinud loodussaaduse või muu eseme või ainega ja äravõetu kätte saada.
Palub summa ülekandmiseks teatada taotleja pangaarve, kui loodussaaduse või muu eseme või aine väärtus hüvitatakse ülekandega.
Taotlejale tagastatava loodussaaduse või muu eseme või aine äravedamise kulu keskkonnajärelevalve asutus ei hüvita.
Keskkonnajärelevalve asutusel on õigus taotlejalt nõuda taotluses ilmnenud puuduste kõrvaldamist ja täiendavate tõendite esitamist.
Äravõetud loodussaadus või muu ese või aine on juba üle antud või selle väärtus on välja makstud teisele taotlejale tolle põhjendatud taotluse alusel.
Oma keeldumisest äravõetud loodussaaduse või muu eseme või aine taotlejale üleandmisest või väärtuse väljamaksmise kohta teatab keskkonnajärelevalve asutus tarbetu viivituseta kirjalikult, näidates ära keeldumise põhjused.
Loodussaadust või muud eset või ainet ebaseaduslikult vallanud isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood ja elukoht või juriidilise isiku nimetus, registrikood ja asukoht, kui üleantav loodussaadus või muu ese või aine võeti ära kellegi ebaseaduslikust valdusest.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud aktile kirjutavad alla loodussaaduse või selle hankimise eseme või aine üleandja ja vastuvõtja.
Käesoleva lõike punktis 1 nimetamata juhul kuue kuu möödumisel, arvates äravõtmise teatamisest politseile.
Loodussaaduse või muu eseme või aine müügi ning eelneva hoidmisega seotud kulutuste suurus ning kulu tõendavate dokumentide nimetus.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud protokollile kirjutavad alla müügi korraldanud ametiisik, tunnistaja ja hulgimüügi korral ostja.
Kui müük toimus sularaha eest, annab müüki korraldanud isik saadud rahasumma koos käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud protokolliga üle keskkonnajärelevalve asutuse raamatupidamisele hiljemalt esimesel müügile järgneval tööpäeval või saadab samal tähtajal raha ära posti teel või ülekandega.
Müügist saadud raha hoitakse loodussaaduse või muu eseme või aine müüki korraldanud keskkonnajärelevalve asutuse arvel kuus kuud selle müügi päevast alates väljamaksmise võimaldamiseks loodussaaduse või muu eseme või aine valdamise õigust omavale isikule tema selgumisel, olles saadud rahast eelnevalt maha arvanud loodussaaduse või muu eseme või aine hoidmise ja müügi kulud.
Nimetatud tähtaja möödumisel kantakse raha riigieelarvesse.
Käesoleva seaduse § 14 kohast riigi keskkonnakaitseinspektorite vormiriietusega täies ulatuses varustamist alustatakse 2003. aasta 1. jaanuaril.
Kaitstavate loodusobjektide seaduse (RT I 1994, 46, 773; 1998, 36/37, 555; 1999, 54, 583; 95, 843; 2001, 50, 286) § 6 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks.
Kiirgusseaduse (RT I 1997, 37/38, 569; 1998, 97, 1520; 1999, 88, 804; 2000, 102, 670) § 4 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks.
Keskkonnajärelevalve seadus (RT I 1997, 86, 1460; 1999, 54, 583; 95, 843; 2000, 51, 319; 2001, 50, 283) tunnistatakse kehtetuks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud seaduse alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse ja keskkonnaministri määrused kehtivad niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus käesoleva seadusega, kuni nende muutmise või kehtetuks tunnistamiseni.
Vabariigi Valitsus kehtestab käesoleva seaduse § 15 lõikes 3 nimetatud määruse kolme kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates.
Käesolev seadus kehtestab inimpäritoluga elundite ja kudede siirdamise tingimused ja korra.
Seadus ei reguleeri vere ja veretoodete, sugurakkude, sugunäärmete ning embrüote siirdamist.
Eemaldatud elundi või koe ülekandmine retsipiendile.
Elundite ja kudede loovutamise eest tasu pakkumine ja ainelise kasu saamine on keelatud ning karistatav vastavalt käesolevale seadusele ja karistusseadustikule (RT I 2001, 61, 364).
Elundeid ja kudesid tohib siirata eriarstiabi osutaja, kellele on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (RT I 2001, 50, 284) alusel väljastatud vastav tegevusluba.
Retsipiendi tervise uuringud ja nende tulemused annavad alust eeldada siirdamise edukust ning siirdamisjärgset elukvaliteedi paranemist.
Teadev nõusolek käesoleva seaduse tähenduses on doonori, retsipiendi või seadusega sätestatud juhtudel nende seadusliku esindaja vaba tahte alusel antud nõusolek siirdamiseks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikute nõusolek on kehtiv, kui neile on eelnevalt antud asjakohast teavet siirdamise otstarbe ja olemuse ning selle võimalike ohtude ja tagajärgede kohta.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikute nõusolek siirdamiseks peab olema antud selgesõnaliselt, konkreetse juhtumi jaoks kirjalikult.
Nõusoleku andnud isik võib selle igal ajal kuni siirdamiseni tagasi võtta.
Elundi või koe ülekandmine retsipiendile on lubatud retsipiendi teadval nõusolekul.
Elundi või koe ülekandmine teovõimetule või piiratud teovõimega retsipiendile on lubatud retsipiendi seadusliku esindaja teadval nõusolekul.
Kui teovõimeline retsipient ei saa terviseseisundi tõttu väljendada nõusolekut või kui teovõimetu või piiratud teovõimega retsipiendi seaduslik esindaja keeldub andmast nõusolekut elundi või koe ülekandmiseks või kui muud asjaolud takistavad retsipiendi seaduslikult esindajalt nõusoleku saamist, on elundi või koe ülekandmine retsipiendile lubatud arsti otsusel tingimusel, et see on ainus elupäästev raviviis.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul peab haigusloos olema märge nõusoleku saamist takistavate asjaolude kohta ja põhjendus elundi või koe retsipiendile ülekandmise kohta.
Doonori ja retsipiendi isikuandmete töötlemine toimub vastavalt isikuandmete kaitse seadusele (RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941; 111, 1833; 2000, 50, 317; 92, 597; 104, 685; 2001, 50, 283).
Surnud isiku isikuandmed peavad olema samamoodi kaitstud nagu doonori ja retsipiendi isikuandmed ning neid võib avaldada ainult siirdamist teostavale tervishoiuteenuse osutajale ja isikule, kellele see on vajalik tema seadusest tulenevate kohustuste täitmiseks.
Puudub võimalus eemaldada ülekandmiseks sobivat elundit surnud isikult.
Elundite siirdamise korral ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatud piirangut, kui elund on algselt eemaldatud muul eesmärgil kui selle raviotstarbeline ülekandmine retsipiendile.
Doonorilt võib koe eemaldada, kui puudub võimalus eemaldada raviotstarbeliseks ülekandmiseks sobivat kude surnud isikult ja on täidetud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-2 sätestatud tingimused.
Teovõimetu või piiratud teovõimega isik ei või olla doonor, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustel.
Võimalik doonor ei ole siirdamisele vastu.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 4 sätestatud halduskohtuniku loa andmine otsustatakse halduskohtumenetluse seadustiku (RT I 1999, 31, 425; 33, õiend; 40, õiend; 96, 846; 2000, 51, 321; 2001, 53, 313; 58, 355) haldustoiminguks loa andmise sätete järgi doonori seadusliku esindaja ja koe eemaldamist teostava eriarstiabi osutaja taotlusel.
Elundi või koe eemaldamine ei takista vägivaldse surma korral surnud isiku kohtuarstlikku ekspertiisi.
Kui puuduvad andmed surnud isiku eluajal väljendatud arvamuse kohta surmajärgse siirdamise suhtes, on patsiendi arst kohustatud võimaluse korral surnud isiku otseste sugulaste, venna, õe, seadusliku esindaja, seadusliku või faktilise abikaasa kaudu välja selgitama surnud isiku eluaegse tahte.
Teised isikud ei või keelata elundi või koe eemaldamist, kui surnud isik on siirdamist eluajal soovinud.
Teised isikud ei või lubada elundi või koe eemaldamist, kui surnud isik on siirdamisest eluajal keeldunud.
Isiku vägivaldse surma korral tuleb surnud isikult elundi või koe eemaldamine kooskõlastada kohtuarstiga.
Surnud isiku elundi või koe siirdamist ei tohi teostada arst, kes surnud isiku eluajal oli ta raviarst või kes kuulus tema surma tuvastanud arstide komisjoni.
Surnud isikult elundi või koe eemaldanud arst koostab elundi või koe eemaldamise akti.
Elundi või koe eemaldamise akti vorm kehtestatakse sotsiaalministri määrusega.
Kui isiku elundeid või kudesid tahetakse kasutada pärast tema surma siirdamiseks, peab tema surma tuvastama vähemalt kaheliikmeline arstide komisjon, kes koostab surma tuvastamise akti.
Surma tuvastamise akti vorm kehtestatakse sotsiaalministri määrusega.
Vereringe täielik ja pöördumatu lakkamine.
Kui surnud isikult eemaldatud elundile või koele pole Eestist võimalik leida sobivat retsipienti, võib seda kasutada elundite ja kudede rahvusvahelise vahetuse raames.
Siirdamist rahastab retsipient, kui ravikulude hüvitamise kohustust ei võta üle Eesti Haigekassa.
Eesti Haigekassa võtab üle kohustuse hüvitada tervishoiuteenuse osutajale ravikulud, mis on tekkinud seoses elundi või koe siirdamisega ravikindlustusega hõlmatud retsipiendile, sealhulgas doonorilt või surnud isikult elundi või koe eemaldamise kulud.
Eesti Haigekassa maksab ravikindlustusega hõlmatud doonorile ja retsipiendile ajutise töövõimetuse hüvitist Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduses (RT 1991, 23, 272; RT I 1999, 7, 113; 29, 397; 2000, 57, 374; 84, 536; 102, 675; 2001, 42, 233; 47, 260) sätestatud korras.
Järelevalvet käesoleva seaduse täitmise üle teostab Tervishoiuamet vastavalt haldusmenetluse seaduses (RT I 2001, 58, 354) sätestatule tervishoiuteenuste korraldamise seadusest tulenevate erisustega.
Elundite või kudede loovutamise eest, kui doonor või ta seaduslik esindaja sai selle eest ainelist kasu, - karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on politseiprefektuur.
Käesolev seadus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, välja arvatud §-d 3 ja 17, mis jõustuvad samaaegselt karistusseadustikuga.
Kinnitada „Pangas olulise osaluse omandamise loa taotlemisel andmete ja dokumentide esitamise kord“ (lisa 1).
Kinnitada „Pangas olulise osaluse omandamise loa taotlemisel esitatavate andmete ja dokumentide loetelu“ (lisa 2).
Käesolev kord sätestab aktsiaseltsina asutatud krediidiasutuses (edaspidi pank) olulise osaluse omandamise loa taotlemiseks andmete ja dokumentide esitamise korra, määrates kindlaks loa taotlemise protseduuri.
Isik, kes kavatseb omandada olulist osalust pangas või suurendada seda üle 20, 33 või 50 protsendi panga aktsiakapitalist või häälte arvust või teha tehingut, mille tulemusel pank muutub tema tütarettevõtjaks krediidiasutuste seaduse paragrahvi 7 tähenduses, on kohustatud kirjalikult taotlema Eesti Panga Pangainspektsioonilt (edaspidi Pangainspektsioon) olulise osaluse omandamise luba (edaspidi luba).
Olulise osaluse suuruse arvestamisel loetakse isikule kuuluvaks hääled vastavalt krediidiasutuste seaduse paragrahvi 10 sätetele.
Kui oluline osalus kavatsetakse omandada hääleõigusega aktsiate omandamise teel, võetakse osaluse suuruse arvutamisel aluseks loa taotluse esitamise päevaks äriregistrisse kantud panga põhikirja alusel arvestatud aktsiakapitali suurusele vastav häälte arv.
Kui oluline osalus kavatsetakse omandada või seda suurendada panga aktsiakapitali suurendamise käigus hääleõigusega aktsiate märkimise teel aktsiakapitalile vastavast häälte arvust, võetakse osaluse suuruse arvutamisel aluseks loa taotluse esitamise päevaks äriregistrisse kantud panga põhikirja alusel arvestatud panga aktsiakapitali suurusele vastava häälte arvu ja uute väljalastavate aktsiatega määratud häälte arvu summa.
Kui oluline osalus kavatsetakse omandada eelisaktsiate omandamise teel, võetakse osaluse suuruse arvutamisel aluseks loa taotluse esitamise päevaks äriregistrisse kantud panga aktsiakapitali suurus.
Kui oluline osalus kavatsetakse omandada aktsiakapitali suurendamise käigus eelisaktsiate märkimise teel, võetakse osaluse suuruse arvutamise aluseks loa taotluse esitamise päevaks äriregistrisse kantud panga aktsiakapitali suuruse ja uute väljalastavate aktsiate nimiväärtuste summa.
Kui oluline osalus kavatsetakse omandada hääleõigusega ja eelisaktsiate omandamise teel, võetakse osaluse suuruse arvutamisel aluseks loa taotluse esitamise päevaks äriregistrisse kantud panga aktsiakapitali suurus.
Kui oluline osalus kavatsetakse omandada aktsiakapitali suurendamise käigus hääleõigusega aktsiate ja eelisaktsiate märkimise teel, võetakse osaluse suuruse arvutamise aluseks loa taotluse esitamise päevaks äriregistrisse kantud panga aktsiakapitali suuruse ja uute väljalastavate aktsiate nimiväärtuste summa.
Loa taotluse esitab Pangainspektsioonile isik, kes kavatseb olulist osalust omandada või suurendada, või tema nimel volikirja alusel tegutsev esindaja (edaspidi loa taotleja).
Loa taotleja esitab taotluse isiklikult või posti teel koos kõigi „Pangas olulise osaluse omandamise loa taotlemisel esitatavate andmete ja dokumentide loetelus“ (edaspidi loetelu) nimetatud dokumentidega.
Loetelus nimetatud dokumendid esitatakse Pangainspektsioonile originaalidena.
Taotlusele lisatavad dokumendid esitatakse originaalidena või notari poolt kinnitatud koopiatena.
Kui loa taotleja ei ole esitanud kõiki loetelus nõutud dokumente või esitatud dokumentides on vormilisi puudusi, esitab Pangainspektsioon loa taotlejale mitte hiljem kui ühe kuu jooksul loa taotluse saamise päevale järgnevast päevast arvates kirjalikult nõude puuduvate dokumentide saamiseks või dokumentides sisalduvate vormivigade parandamiseks.
Krediidiasutuste seaduse paragrahvi 31 lõikes 2 nimetatud tähtaja kulgemine algab loa taotluse saamise päevale järgnevast päevast, kui Pangainspektsioon ei ole esitanud käesoleva korra punkti 9 kohaselt kirjalikku nõuet.
Pangainspektsiooni kirjaliku nõude esitamise korral algab seaduses nimetatud tähtaja kulgemine kirjaliku nõude alusel esitatud täiendavate dokumentide saamise päevale järgnevast päevast.
Pangainspektsioon võib nõuda esitatud dokumentide täpsustamiseks ja kontrollimiseks täiendavaid dokumente ja informatsiooni.
Loa andmise või sellest keeldumise aluseks on loa taotleja poolt esitatud taotlus ja kõik sellele lisatud dokumendid, täiendavalt esitatud dokumendid, tõendid ja muu informatsioon, mida Pangainspektsioon hindab vastavalt krediidiasutuste seadusele nende kogumis ja vastastikuses seoses.
Pangainspektsioon teatab loa taotlejale ja panga aktsiaraamatu pidajale kirjalikult loa andmisest või sellest keeldumisest.
Aktsiaseltsina asutatud krediidiasutuses (edaspidi pank) olulise osaluse omandamise loa (edaspidi luba) taotlemisel tuleb esitada Eesti Panga Pangainspektsioonile alljärgnevad dokumendid ja andmed.
Andmed omandatava osaluse suuruse kohta protsentides, omandatava osaluse suurusele vastava aktsiate arvu kohta, omandatava osaluse suurusele vastava aktsiate nimiväärtuste summa ning olulise osaluse omandamise aluse kohta (nt tehing, aktsiate omandamine aktsiakapitali suurendamise käigus jms).
Taotlusele kirjutab alla loa taotleja või tema nimel tegutsev esindaja.
Kui taotlusele kirjutab alla loa taotleja nimel tegutsev esindaja, tuleb taotlusele lisada volitusi tõendav dokument.
Majandusaasta aruanded koos audiitori järeldusotsusega kolme viimase majandusaasta kohta.
Väljavõte koosolekul vastuvõetud otsusest koos hääletamise tulemustega.
Panga nõukogu otsus, mis peab sisaldama äriseadustiku paragrahvis 342 sätestatud andmeid, kui panga aktsiakapitali suurendatakse vastavalt panga põhikirjale nõukogu otsusega.
Koosolekul vastuvõetud otsused vastava tehingu sõlmimise kohta koos hääletamise tulemustega.
Kontserni majandusaasta aruanded kolme viimase majandusaasta kohta koos audiitori järeldusotsustega.
Olulise osaluse loa taotlejaks oleva juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi liikmete kinnituskiri esitatud dokumentides sisalduvate andmete õigsuse kohta, millele on alla kirjutanud kõik juhatuse liikmed.
Kui mõni juhatuse liikmetest ei ole alla kirjutanud füüsilise või muu olulise takistuse tõttu, peab olema lisatud allakirjutanute poolt kirjalik põhjendus.
Kui olulist osalust soovib omandada välisriigi krediidiasutus, kindlustusselts, investeerimisfond või muu finantseerimisasutus, tuleb lisaks käesolevas loetelus ettenähtud dokumentidele ja andmetele esitada Pangainspektsioonile asukohamaa järelevalveasutuse poolt väljastatud tõend selle kohta, et krediidiasutus, kindlustusselts või investeerimisfond omab kehtivat tegevusluba või litsentsi ja järgib oma tegevuses usaldatavusnormatiive.
Kui välisriigi krediidiasutus soovib olulist osalust omandada või suurendada pangas, mille tagajärjel viimane muutub tema tütarettevõtjaks, tuleb Pangainspektsioonile täiendavalt esitada krediidiasutuste seaduse paragrahvi 21 lõikest 2 tulenevad andmed ja dokumendid.
Käesoleva loetelu lisaks olev „Usaldusväärsust ja laitmatut ärialast reputatsiooni kinnitavate andmete ankeet“.
Ankeedile tuleb lisada isiku haridust ja ametialast kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide notariaalselt kinnitatud koopiad (kõrgkooli diplomid, akadeemilist kraadi tõendavad dokumendid, kutsetunnistused jne) ning muud kirjalikud tõendid, mis kajastavad ankeedi täitja sobivust, kogemusi ja laitmatut ärialast reputatsiooni.
Kinnitan, et ma ei ole käesolevas ankeedis esitanud eksitavaid ja tegelikkusele mittevastavaid andmeid ja tõendan seda oma allkirjaga.
Karistusseadustiku üldosa sätteid kohaldatakse käesoleva seadustiku eriosas ja muudes seadustes sätestatud süütegude eest karistamiseks.
Karistusseadus käesoleva peatüki tähenduses on käesolev seadustik või muu seadus, mis näeb ette karistuse süüteo eest.
Kedagi ei tohi süüdi mõista ega karistada teo eest, mis selle toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt ei olnud süütegu.
Karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.
Sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis.
Tegu ei või tunnistada süüteoks seaduse analoogia põhjal.
Süütegu on käesolevas seadustikus või muus seaduses sätestatud karistatav tegu.
Süüteod on kuriteod ja väärteod.
Kuritegu on käesolevas seadustikus sätestatud süütegu, mille eest on füüsilisele isikule põhikaristusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus ja juriidilisele isikule rahaline karistus või sundlõpetamine.
Väärtegu on käesolevas seadustikus või muus seaduses sätestatud süütegu, mille eest on põhikaristusena ette nähtud rahatrahv või arest.
Kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest.
Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest.
Kuriteod on esimese ja teise astme kuriteod.
Esimese astme kuritegu on süütegu, mille eest on käesolevas seadustikus raskeima karistusena ette nähtud tähtajaline vangistus üle viie aasta, eluaegne vangistus või sundlõpetamine.
Teise astme kuritegu on süütegu, mille eest on käesolevas seadustikus karistusena ette nähtud tähtajaline vangistus kuni viis aastat või rahaline karistus.
Karistuse kergendamine või raskendamine käesoleva seadustiku üldosa sätete alusel ei muuda kuriteo raskusastet.
Karistus mõistetakse teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi.
Seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud.
Seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu.
Süüteod inimsuse vastu ja sõjasüüteod on karistatavad, sõltumata teo toimepanemise ajast.
Eesti karistusseadus kehtib teo kohta, mis pannakse toime Eesti territooriumil.
Eesti karistusseadus kehtib teo kohta, mis pannakse toime Eestis registreeritud laeval või õhusõidukil või selle vastu, sõltumata laeva või õhusõiduki asukohast süüteo toimepanemise ajal ja asukohamaa karistusseadusest.
Teo toimepanija oli teo toimepanemise ajal Eesti kodanik või sai selleks pärast teo toimepanemist või välismaalane, kes on Eestis kinni peetud ja keda ei anta välja.
Teo toimepanemise koha õigusest sõltumata kehtib Eesti karistusseadus väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, kui teo karistatavus tuleneb Eestile siduvast välislepingust.
Tegu on toime pandud ajal, mil isik tegutses või oli õiguslikult kohustatud tegutsema.
Tagajärje saabumise aega ei arvestata.
Isiku ettekujutuse järgi oleks pidanud saabuma süüteokoosseisu kuuluv tagajärg.
Osavõtja ettekujutuse järgi oleks pidanud saabuma süüteokoosseisu kuuluv tagajärg.
Kui välismaal täideviidud kuriteost osavõtja pani teo toime Eesti territooriumil ning kui Eesti karistusseaduse järgi on selline tegu karistatav ja teo täideviimise kohas on täideviija tegu karistatav või kui täideviimise kohas ei kehti ükski karistusõigus, siis kehtib osavõtja kohta Eesti karistusseadus.
Süüteokoosseis on käesoleva seadustiku eriosas või muus seaduses sätestatud karistatava teo kirjeldus.
Süüteokoosseisu objektiivsed tunnused on seaduses kirjeldatud tegevus või tegevusetus ja seaduses sätestatud juhtudel sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg.
Süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused on tahtlus või ettevaatamatus.
Seaduses võib olla ette nähtud motiiv, eesmärk või muu süüteokoosseisu subjektiivne tunnus.
Isik vastutab tegevusetuse eest, kui ta oli seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma õiguslikult kohustatud.
Tegevusetusega toimepandud süüteo puhul võib kohus kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut.
Juriidiline isik vastutab seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides.
Juriidilise isiku vastutuselevõtmine ei välista süüteo toimepannud füüsilise isiku vastutuselevõtmist.
Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata riigile, kohalikule omavalitsusele ja avalik-õiguslikule juriidilisele isikule.
Kuriteona on karistatav üksnes tahtlik tegu, kui käesolev seadustik ei sätesta karistust ettevaatamatu teo eest.
Tegu on tahtlik ka siis, kui see vastab süüteokoosseisule, mis eeldab teo suhtes tahtlust ja peab enamohtliku tagajärje suhtes piisavaks ettevaatamatust.
Väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.
Tahtlus on kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus.
Isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks.
Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus.
Isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda.
Isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokooseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda.
Isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult.
Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest.
Isik, kes tegu toime pannes lähtub ekslikult asjaolust, mis vastaks kergemat karistust ettenägevale süüteokoosseisule, vastutab tahtliku süüteo eest, mille toimepanemisele tema tahtlus oli suunatud.
Seaduse mittetundmine ei välista tahtlust ega ettevaatamatust.
Ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus.
Isik paneb teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida.
Isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema.
Isik vastutab seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest.
Teo toimepanijad on täideviija ja osavõtja.
Täideviija on isik, kes paneb süüteo toime ise või teist isikut ära kasutades.
Kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (kaastäideviijad).
Kaastäideviimine on ka see, kui mitme isiku ühine ja kooskõlastatud tegu vastab süüteokoosseisu tunnustele.
Osavõtjad on kihutaja ja kaasaaitaja.
Kihutaja on isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole.
Kaasaaitaja on isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi.
Osavõtjale mõistetakse karistus seaduse sama sätte järgi, mille järgi vastutab täideviija, kui käesoleva seadustiku §-s 24 ei ole sätestatud teisiti.
Kaasaaitaja puhul võib kohus kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut.
Väärteo puhul on karistatav üksnes täideviimine.
Eriline isikutunnus on käesoleva seadustiku eriosas või muus seaduses ettenähtud süüteokoosseisu tunnus, mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, eesmärke või motiive.
Kui osavõtjal puudub eriline isikutunnus, mis vastavalt seadusele on täideviija vastutuse eeldus, kohaldatakse osavõtjale käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut.
Seaduses sätestatud vastutust raskendav, kergendav või välistav eriline isikutunnus kehtib üksnes erilise isikutunnusega toimepanija suhtes.
Süüteokatse on tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele.
Süüteokatse algab hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist.
Teist isikut kasutava täideviimise korral algab süüteokatse hetkest, mil isik minetab kontrolli toimuva üle või kui teo vahendaja vastavalt isiku ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist.
Kaastäideviimise korral algab süüteokatse hetkest, mil vähemalt üks isikutest vastavalt kokkuleppele vahetult alustab süüteo toimepanemist.
Tegevusetuse korral algab süüteokatse hetkest, mil isik jätab tegemata teo, mis on vajalik süüteokoosseisu kuuluva tagajärje ärahoidmiseks.
Süüteokatse puhul võib kohus kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut.
Kõlbmatu on süüteokatse, mida ei saa süüteo eseme või subjekti, samuti süüteo toimepanemise vahendi või viisi kõlbmatuse tõttu lõpule viia.
Kohus võib isiku karistusest vabastada või kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut, kui isik ei saa süüteokatse kõlbmatusest aru oma vaimse küündimatuse tõttu.
Õigusvastane on tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga.
Tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri.
Isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab.
Võimalus vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole ei välista õigust hädakaitsele.
Tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem.
Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust.
Tegu, millega rikutakse õiguslikku kohustust, ei ole õigusvastane, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita, kuid ta teeb kõik endast oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus.
Tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse.
Isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolusid, mis objektiivselt välistavad tema teo õigusvastasuse, vastutab süüteokatse eest.
Kohus võib sel juhul kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut.
Isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi.
Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu.
Toimepanijat karistatakse vastavalt tema süüle, sõltumata teiste toimepanijate süüst.
Isik on süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane.
Muu raske psüühikahäirega.
Kui isiku võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida on käesoleva seadustiku §-s 34 nimetatud põhjusel oluliselt piiratud, võib kohus kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut.
Tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund ei välista süüd.
Süüvõimeline on õigusvõimeline juriidiline isik.
Ettevaatamatusest teo toimepannud isikul puudub süü, kui ta oma vaimsete või füüsiliste võimete tõttu ei ole suuteline aru saama, mida temalt eeldatakse, või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima.
Isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu.
Kui eksimus on teo toimepanijale välditav, võib kohus kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut.
Isik vabaneb süüst, kui ta vabatahtlikult loobub süüteokatsest ühel käesoleva seadustiku §-des 41, 42 ja 43 sätestatud juhtudest.
Vabatahtlik loobumine ei vabasta süüst teo eest, millel on mõne lõpuleviidud süüteo tunnused.
Isik loobub vabatahtlikult süüteokatsest, kui vastavalt tema ettekujutusele teost võib teo tagajärg veel saabuda, kuid ta otsustab loobuda ilma tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita.
Täideviija loobub lõpetamata süüteokatsest, kui ta katkestab süüteo lõpuleviimise.
Süüteokatse on lõpetamata, kui isik ei ole veel teinud kõike, mida ta vastavalt oma ettekujutusele teost peab vajalikuks süüteo lõpuleviimiseks.
Täideviija loobub lõpetatud süüteokatsest, kui ta hoiab ära süüteo tagajärje.
Kui lõpetatud katsest ei piisa teo lõpuleviimiseks, loetakse, et täideviija on loobunud, kui ta tõsimeeli püüab takistada süüteo tagajärje saabumist.
Süüteokatse on lõpetatud, kui isik vastavalt oma ettekujutusele teost on teinud kõik temast oleneva süüteo lõpuleviimiseks.
Kui süüteokatses osaleb mitu toimepanijat, loobub süüteokatsest isik, kes hoiab ära süüteo tagajärje.
Kui tagajärg saabub või jääb ära sõltumatult toimepanija tegutsemisest, loobub toimepanija, kui ta tõsimeeli püüab takistada tagajärje saabumist.
Kohus võib kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära.
Rahalise karistuse päevamäära suuruse arvutab kohus süüdimõistetu keskmise päevasissetuleku alusel.
Kohus võib päevamäära suurust vähendada erandlike asjaolude tõttu või suurendada süüdimõistetu elatustasemest lähtudes.
Arvestatud päevamäära suurus ei või olla väiksem kui miinimumpäevamäär.
Miinimumpäevamäära suurus on viiskümmend krooni.
Keskmine päevasissetulek arvutatakse, lähtudes süüdimõistetu suhtes kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aasta või, kui nimetatud aasta andmed ei ole kättesaadavad, sellele aastale eelnenud aasta tulumaksuga maksustatavast tulust, millest on maha arvatud tulumaks.
Päevamäära suurus väljendatakse täiskroonides.
Teo toimepanemise ajal nooremale kui kaheksateistaastasele isikule võib kohus mõista rahalise karistuse kolmekümmend kuni kakssada viiskümmend päevamäära.
Rahalist karistust ei mõisteta nooremale kui kaheksateistaastasele isikule, kellel ei ole iseseisvat sissetulekut.
Rahalist karistust võib mõista ka lisakaristusena koos vangistusega, välja arvatud juhul, kui vangistus on asendatud üldkasuliku tööga.
Rahalist karistust ei mõisteta lisakaristusena koos varalise karistusega.
Juriidilisele isikule võib kohus mõista rahalise karistuse viiskümmend tuhat kuni kakskümmend viis miljonit krooni.
Rahalise karistuse võib juriidilisele isikule mõista ka lisakaristusena koos sundlõpetamisega.
Kohus võib kuriteo eest mõista kolmekümnepäevase kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistuse.
Kuriteo toimepanemise ajal nooremale kui kaheksateistaastasele isikule ei või mõista tähtajalist vangistust üle kümne aasta ega eluaegset vangistust.
Kohus võib kuriteo eest mõista juriidilise isiku sundlõpetamisele, kui juriidilise isiku tegevuse osaks on saanud kuritegude toimepanemine.
Kohus või kohtuväline menetleja võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut.
Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on kuuskümmend krooni.
Juriidilisele isikule võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi viissada kuni viiskümmend tuhat krooni.
Kohus võib väärteo eest mõista aresti kuni kolmkümmend päeva.
Kohus võib võtta süüdimõistetult kuni kolmeks aastaks teataval ametikohal töötamise või teataval tegutsemisalal tegutsemise õiguse, kui isik mõistetakse süüdi kutse- või ametiõiguste kuritarvitamise või ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo eest.
Kohus võib võtta süüdimõistetult kuni kolmeks aastaks juhtimisõiguse, kui isik mõistetakse süüdi mootor-, õhu- või veesõiduki, samuti trammi või raudteeveeremi ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud kuriteo eest.
Mootorsõiduki juhtimise õigust ei või ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit seoses invaliidsusega, välja arvatud juhul, kui ta juhtis mootorsõidukit joobeseisundis.
Kohus võib võtta süüdimõistetult kuni viieks aastaks relva ja laskemoona soetamise, hoidmise, edasitoimetamise ja kandmise õiguse, kui isik mõistetakse süüdi relva või laskemoona omamise või kasutamisega seotud kuriteo eest.
Kohus võib võtta süüdimõistetult kuni kolmeks aastaks jahipidamis- ja kalapüügiõiguse, kui isik mõistetakse süüdi jahipidamis- või kalapüügiõiguse rikkumisega seotud kuriteo eest.
Mõistes isiku süüdi kuriteos ja karistades teda üle kolmeaastase või eluaegse vangistusega, võib kohus seaduses sätestatud juhtudel mõista lisakaristusena tasumiseks summa, mille suurus võib ulatuda süüdimõistetu kogu vara väärtuseni.
Mõistes välisriigi kodaniku süüdi esimese astme kuriteos ja karistades teda vangistusega, võib kohus süüdimõistetule mõista lisakaristusena riigist väljasaatmise koos sissesõidukeeluga kümneks aastaks.
Kui süüdimõistetul on Eestis koos temaga seaduslikult ühises perekonnas elav abikaasa või alaealine laps, peab kohus väljasaatmise kohaldamist oma otsuses põhistama.
Väljasaatmist ei kohaldata välisriigi süüdimõistetud kodanikule, kes on kuriteo toime pannud nooremana kui kaheksateistaastasena.
Käesoleva seadustiku §-des 49 kuni 52 sätestatud lisakaristuse mõistmisel koos vangistusega laieneb lisakaristus põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud tähtajale.
Käesoleva seadustiku §-s 54 sätestatud väljasaatmisega kaasneva sissesõidukeelu tähtaega arvutatakse süüdimõistetu väljasaatmisest.
Karistamise alus on isiku süü.
Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse ja ettevaatamatuse liiki teo toimepanemisel, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega.
Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama.
Süüteo toimepanemine hädakaitse piiride ületamisel.
Karistuse kohaldamisel võib arvestada ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetlemata asjaolusid.
Süüteo toimepanemise hõlbustamiseks ametliku vormiriietuse või ametitunnuste kasutamine.
Käesoleva seadustiku §-des 57 ja 58 sätestatud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei arvestata karistuse kohaldamisel, kui neid on seaduses kirjeldatud süüteokoosseisu tunnustena.
Käesoleva seadustiku üldosas nimetatud juhtudel võib kohus kergendada isiku karistust käesoleva paragrahvi lõigetes 2 kuni 4 sätestatud korras.
Kergendatud karistuse ülemmäär ei või olla üle kahe kolmandiku seaduses sätestatud karistuse ülemmäärast.
Kergendatud karistuse alammäär on käesoleva seadustiku üldosas sätestatud vastava karistusliigi alammäär.
Kui käesoleva seadustiku eriosas on kuriteo eest karistusena ette nähtud eluaegne vangistus, mõistetakse karistuse kergendamisel tähtajaline vangistus mitte alla kolme aasta.
Erandlikke asjaolusid arvestades võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada karistust alla seaduses sätestatud alammäära.
Kui käesoleva seadustiku eriosas sätestatud vangistuse alammäär on vähemalt viis aastat, ei või mõistetud vangistus olla väiksem kui üks aasta.
Ühe süüteo eest võib kohaldada ühe põhikaristuse ja ühe või mitu lisakaristust.
Kui isik mõistetakse süüdi mitmes käesoleva seadustiku eri paragrahvis sätestatud kuriteos ja teda ei ole nendest ühegi eest varem karistatud, siis mõistetakse karistus iga kuriteo eest eraldi ning liitkaristus vastavalt käesoleva seadustiku §-s 64 sätestatule.
Kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri väärteokoosseisule või samale väärteokoosseisule mitu korda, siis määratakse või mõistetakse üks karistus.
Karistus määratakse või mõistetakse seaduse sätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse.
Kui isik on toime pannud mitu tegu, mis vastavad mitmele eri väärteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse karistus iga väärteo eest eraldi.
Samaliigiliste põhikaristuste korral mõistetakse liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega.
Kui üks mõistetud põhikaristustest on rahaline karistus, viiakse see täide iseseisvalt, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul.
Liitkaristus ei tohi ületada mõistetud üksikkaristuste summat ega karistusliigi ülemmäära.
Kui mõni üksikkaristustest on esimese astme kuriteo eest mõistetud tähtajaline vangistus, võib kohus liitkaristusena mõista tähtajalise vangistuse kuni kolmkümmend aastat.
Kui mõni mõistetud karistustest on eluaegne vangistus, mõistetakse liitkaristusena eluaegne vangistus.
Eriliigilised lisakaristused viiakse täide iseseisvalt.
Kui pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist tuvastatakse, et süüdimõistetu on toime pannud veel mõne kuriteo, liidetakse uue otsusega mõistetud karistusele eelmise otsuse järgi kandmata karistus täielikult või osaliselt, kusjuures liitkaristus peab olema suurem eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmata osast.
Tähtajalise vangistuse ülemmäär ei tohi liitkaristusena ületada kolmekümmend aastat, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud juhud.
Kui uue otsusega mõisteti isik süüdi käesoleva seadustiku eriosa sama paragrahvi järgi, mis eelmise otsusega, ning kuritegu on toime pandud enne esimest kohtuotsust, ei tohi liitkaristuse ülemmäär ületada selles paragrahvis sätestatud ülemmäära.
Kui mõni mõistetud karistustest on eluaegne vangistus, mõistetakse liitkaristusena ainult eluaegne vangistus.
Kui pärast süüdimõistetu käesoleva seadustiku §-s 73 või 74 sätestatud alusel karistusest tingimisi vabastamist tuvastatakse, et isik on toime pannud veel mõne kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, liidetakse mõlemad karistused täielikult või osaliselt vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetes 1 kuni 3 sätestatule ning pööratakse liitkaristus täitmisele.
Mõistes rahalise karistuse, aresti või kuni kuuekuulise vangistuse, võib kohus süüdlase perekondlikku, tööalast või tervislikku seisundit arvestades määrata karistuse tasumise või kandmise ositi.
Korraga ärakantava vangistuse või aresti kestuse või rahalise karistuse osade suurused määrab kohus.
Järjest kantava karistuse kestus peab olema vähemalt kaks päeva.
Kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja võib mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi.
Ositi tasutava või ärakantava karistuse täitmise tähtaeg ei tohi ületada ühte aastat.
Vangistuse tähtaega arvutatakse aastates, kuudes ja päevades.
Aresti tähtaega arvutatakse päevades.
Lisakaristuse tähtaega arvutatakse aastates ja kuudes.
Eelvangistus arvatakse karistusaja hulka.
Ühele eelvangistuspäevale vastab üks vangistuspäev või rahalise karistuse kolm päevamäära.
Kuni kaheaastase vangistusega karistatud süüdimõistetu vangistuse võib kohus asendada üldkasuliku tööga.
Ühele päevale vangistusele vastab neli tundi üldkasulikku tööd.
Vangistus asendatakse üldkasuliku tööga üksnes süüdimõistetu nõusolekul.
Üldkasuliku töö kestus ei tohi ületada kaheksat tundi päevas.
Kui süüdimõistetu teeb üldkasulikku tööd muust tööst ja õpingutest vabal ajal, ei tohi selle kestus ületada nelja tundi päevas.
Üldkasuliku töö eest süüdimõistetule tasu ei maksta.
Üldkasuliku töö mõistmisel määrab kohus selle tegemise tähtaja, mis ei või ületada kahtekümmend nelja kuud.
Kohus võib kriminaalhooldusametniku ettekande alusel tähtaja kulgemise peatada süüdimõistetu haiguse või perekondliku olukorra tõttu või ajaks, mil süüdimõistetu on kutsutud tegevteenistusse või õppekogunemisele kaitsejõududesse.
Üldkasuliku töö tegemisel peab süüdimõistetu järgima kontrollnõudeid ning täitma talle pandud kohustusi vastavalt käesoleva seadustiku §-s 75 sätestatule.
Üldkasulikule tööle rakendatud süüdimõistetule laienevad töö- ja tervisekaitset reguleerivad õigusaktid.
Vajaduse korral määrab kohus enne vangistuse asendamist süüdimõistetule tervisekontrolli eesmärgiga selgitada, kas süüdimõistetu tervise seisund võimaldab tal teha üldkasulikku tööd.
Kui süüdimõistetu hoidub kõrvale üldkasulikust tööst, ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, võib kohus kriminaalhooldusametniku ettekande alusel pöörata talle mõistetud vangistuse täitmisele.
Vangistuse täitmisele pööramisel arvestatakse karistusest kantuks süüdimõistetu tehtud üldkasulik töö, mille neli tundi võrdub ühe päeva vangistusega.
Kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud vahekorras.
Liitkaristus mõistetakse vastavalt käesoleva seadustiku §-s 65 sätestatule.
Kui süüdimõistetu ei tasu talle mõistetud rahalise karistuse summat, asendab kohus selle vangistusega või süüdimõistetu nõusolekul üldkasuliku tööga käesoleva seadustiku §-s 69 sätestatud korras.
Rahalise karistuse kolmele päevamäärale vastab üks päev vangistust.
Rahalise karistuse vangistusega asendamise korral on vangistuse alammäär kümme päeva.
Kui süüdimõistetu ei tasu talle mõistetud varalise karistuse summat, asendab kohus selle vangistusega.
Varalise karistuse viiekümne miinimumpäevamäära suurusele summale vastab üks päev vangistust.
Varalise karistuse vangistusega asendamise korral on vangistuse alammäär kolmkümmend päeva ja ülemmäär viis aastat.
Kui süüdlane ei tasu talle määratud või mõistetud rahatrahvi, asendab kohus rahatrahvi arestiga.
Rahatrahvi kümnele trahviühikule vastab üks päev aresti.
Rahatrahvi arestiga asendamise korral on aresti alammäär üks päev.
Kui kohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, leiab, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine või rahalise karistuse tasumine süüdimõistetu poolt ei ole otstarbekas, võib ta määrata, et tingimisi jäetakse karistus süüdimõistetu suhtes kohaldamata.
Sellisel juhul määrab kohus, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult või osaliselt täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane kohtu määratud katseajal tahtlikult toime uut kuritegu.
Kui kohus otsustab, et mõistetud vangistust või rahalist karistust ei pöörata osaliselt täitmisele, määrab kohus, milline osa vangistusest või rahalisest karistusest kantakse ära või tasutakse kohe ja millist vangistuse või rahalise karistuse osa tingimisi ei pöörata täitmisele.
Katseajaks määratakse kolm kuni viis aastat.
Kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, pööratakse karistus täitmisele.
Kui süüdimõistetu paneb katseajal ettevaatamatusest toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, võib kohus uuesti kohaldada karistusest tingimisi vabastamist.
Karistusest tingimisi vabastamist ei kohaldata tahtliku kuriteo toimepannud isikule, keda on varem karistatud vangistusega.
Kui kohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, leiab, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine süüdimõistetu poolt ei ole otstarbekas, võib ta määrata, et tingimisi jäetakse vangistus süüdimõistetu suhtes kohaldamata.
Sellisel juhul määrab kohus, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult või osaliselt täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane kohtu määratud katseajal toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle käesoleva seadustiku §-s 75 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ning kohustusi.
Kui kohus otsustab, et mõistetud vangistust ei pöörata osaliselt täitmisele, määrab kohus, milline osa vangistusest kantakse ära kohe ja millist vangistuse osa tingimisi ei pöörata täitmisele.
Katseajaks määratakse kaheksateist kuud kuni kolm aastat.
Kui süüdimõistetu katseajal ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, võib kohus kriminaalhooldusametniku ettekande alusel määrata täiendavaid kohustusi vastavalt käesoleva seadustiku § 75 lõikes 2 sätestatule, pikendada katseaega kuni ühe aasta võrra või pöörata karistuse täitmisele.
Kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, pööratakse karistus täitmisele.
Kui süüdimõistetu paneb katseajal ettevaatamatusest toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, võib kohus uuesti kohaldada karistusest tingimisi vabastamist koos süüdimõistetu allutamisega käitumiskontrollile.
Saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks.
Osalema sotsiaalabiprogrammis.
Kohus võib kriminaalhooldusametniku ettekande alusel kergendada või tühistada süüdimõistetule käitumiskontrolli ajaks määratud kohustusi või panna süüdimõistetule täiendavaid kohustusi vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule.
Kui süüdimõistetu lubab oma käitumist parandada ja võtab endale käesoleva paragrahvi lõikes 2 loetlemata kohustusi, võib kohus need kohustustena kinnitada.
Teise astme kuriteo või esimese astme kuriteo ettevaatamatus toimepanemises süüdimõistetud isiku võib kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui kuus kuud.
Esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku võib kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast.
Katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.
Katseaeg määratakse ärakandmata karistusaja ulatuses, kuid mitte lühemana kui üks aasta.
Katseajaks allutatakse isik käesoleva seadustiku §-s 75 sätestatud käitumiskontrollile.
Kui isik katseajal ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, pöörab kohus kandmata jäänud karistuse osa kriminaalhooldusametniku ettekande alusel täitmisele.
Kui isik paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, viiakse kandmata jäänud karistuse osa täide.
Sellisel juhul mõistetakse liitkaristus vastavalt käesoleva seadustiku §-s 65 sätestatule.
Eluaegse vangistusega karistatud isiku võib kohus katseajaga tingimisi karistusest vabastada, kui süüdimõistetu on karistusajast tegelikult ära kandnud vähemalt kolmkümmend aastat.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel arvestatakse käesoleva seadustiku § 76 lõikes 3 sätestatut.
Katseajaks määratakse viis kuni kümme aastat.
Kui isik paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, saadetakse ta eluaegset vangistust kandma.
Käesoleva seadustiku §-des 76 ja 77 sätestatud juhtudel kohtulahendi jõustumisest.
Parandamatult rasket haigust põdeva isiku võib kohus karistuse kandmisest vabastada.
Seejuures arvestab kohus toimepandud kuriteo asjaolusid, süüdimõistetu isikut ja haiguse iseloomu.
Kui isik on kuriteo toime pannud süüdivana, kuid jäänud enne või pärast kohtuotsuse tegemist vaimuhaigeks, nõdrameelseks või kui tal on tekkinud muu raske psüühikahäire ja ta ei ole võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima, vabastab kohus ta karistusest või selle kandmisest.
Sellisel juhul juhindub kohus käesoleva seadustiku §-s 86 sätestatust.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud isik terveneb enne käesoleva seadustiku §-s 82 sätestatud aegumistähtaja möödumist, võib kohus pöörata karistuse või selle kandmata osa täitmisele.
Kui süüdimõistetu on kuni viieaastase vangistusega karistatava kuriteo toimepanemise tagajärjel ise raskelt kannatada saanud, võib kohus ta karistusest vabastada.
Viis aastat teise astme kuriteo toimepanemisest.
Süütegu inimsuse vastu, sõjasüütegu ja süütegu, mille eest on ette nähtud eluaegne vangistus, ei aegu.
Väärtegu on aegunud, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat.
Jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest.
Vältava süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega vältava teo lõppemisest.
Kuriteo aegumine katkeb isiku suhtes tema kriminaalasjas menetlustoimingu tegemisega või isiku poolt enne käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaegade möödumist uue kuriteo toimepanemisega.
Kuriteo aegumise arvestamist alustatakse sel juhul tema kriminaalasjas menetlustoimingu tegemisest või uue kuriteo toimepanemisest.
Isikut ei tohi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust viie aasta võrra pikem aeg ja kuriteo aegumine ei ole uue kuriteo toimepanemise tõttu katkenud.
Kuriteo aegumine peatub ajaks, mil kuriteo toimepannud isik eeluurimisest või kohtust kõrvale hoidub.
Kuriteo aegumine uueneb isiku kinnipidamisest või süü ülestunnistamisele ilmumisest.
Kuriteo aegumine ei uuene, kui kuriteo toimepanemisest on möödunud viisteist aastat ja kuriteo aegumine ei ole uue kuriteo toimepanemise tõttu katkenud.
Väärteo aegumine peatub ajaks, mil väärteo toimepannud isik ennast kohtuvälise menetleja või kohtu eest varjab, samuti sama teo kohta kriminaalmenetluse alustamisel.
Väärteo aegumine uueneb isiku kinnipidamisest või tema ilmumisest kohtuvälise menetleja juurde või kohtusse, samuti sama teo kohta kriminaalmenetluse lõpetamisel.
Väärteo aegumine ei uuene, kui väärteo toimepanemisest on möödunud kolm aastat.
Üks aasta väärteo kohta tehtud otsuse jõustumisest.
Ajaks, mil isik on välisriigis ja teda ei anta välja või teda ei saa välja anda.
Süüdimõistva kohtuotsuse täitmine ei aegu, kui karistuseks on mõistetud eluaegne vangistus.
Kohus võib kohaldada tahtliku süüteo toimepanemise vahendi ja süüteoga saadud vara konfiskeerimist, kui need kuuluvad otsuse tegemise ajal toimepanijale.
Seaduses sätestatud juhtudel võib kohus kohaldada tahtliku süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud aine või eseme ja süüteo ettevalmistamiseks kasutatud eseme konfiskeerimist, kui need kuuluvad otsuse tegemise ajal toimepanijale ja nende konfiskeerimine pole seaduse järgi kohustuslik.
Omandanud vahendi, eseme või vara teadlikult konfiskeerimise vältimiseks.
Aine või ese või organism konfiskeeritakse, kui selle omamiseks vajalik luba puudub.
Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul võib vahendi, eseme või aine konfiskeerida, kui isik on toime pannud vähemalt õigusvastase teo.
Kui süüteoga omandatud vara on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel võimalik, võib kohus süüdlaselt välja mõista summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele.
Konfiskeeritu läheb riigi omandisse või saadetakse rahvusvahelises lepingus sätestatud juhtudel tagasi.
Kolmanda isiku õigused jäävad konfiskeerimisel püsima.
Riik maksab kolmandale isikule hüvitist, välja arvatud käesoleva seadustiku § 83 lõigetes 3 ja 4 sätestatud juhtudel.
Kohtuotsus konfiskeerimise kohta toimib enne selle jõustumist võõrandamiskeeluna.
Kui isik on pannud õigusvastase teo toime süüdimatus seisundis või kui ta on pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse ärakandmist jäänud vaimuhaigeks, nõdrameelseks või kui tal on tekkinud muu raske psüühikahäire, samuti kui tal on eeluurimise või kohtus asja arutamise ajal tuvastatud nimetatud seisundid, mis ei võimalda kindlaks teha tema vaimset seisundit õigusvastase teo toimepanemise ajal ning ta on oma teo ja vaimse seisundi tõttu ohtlik endale ja ühiskonnale ning vajab ravi, määrab kohus talle psühhiaatrilise sundravi.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ravi annab sellekohase loaga psühhiaatriaasutus.
Psühhiaatrilist sundravi kohaldatakse kuni isiku tervenemiseni või isiku ohtlikkuse äralangemiseni.
Ravi lõpetamise määrab kohus.
Kui pärast psühhiaatrilist sundravi kohaldatakse isiku suhtes karistust, arvatakse raviaeg karistusaja hulka.
Ühele ravipäevale vastab üks päev vangistust.
Kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutamine.
Kohus võib noorema kui kaheksateistaastase isiku allutada käitumiskontrollile kuni üheks aastaks.
Kohus võib kriminaalhooldusametniku ettekande alusel käitumiskontrolli tähtaega pikendada kuni ühe aasta võrra või erandina kuni süüdimõistetu kaheksateistaastaseks saamiseni.
Noortekodusse, internaatkooli või kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutatakse noorem kui kaheksateistaastane isik kuni kaheks aastaks või erandina kauemaks, kuni õppeaasta lõpuni.
Kohus võib noortekodus, internaatkoolis või kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolis viibimise tähtaega pikendada kuni ühe aasta võrra või erandina kuni õppeaasta lõpuni.
Käesolevas peatükis sätestatud süüteo eest karistatakse lisaks selle vahetule toimepanijale ka riigivõimu esindajat või sõjaväelist ülemat, kes on andnud korralduse süüteo toimepanemiseks või kelle nõusolekul süütegu on toime pandud või kes ei ole takistanud süüteo toimepanemist, kuigi see on olnud tema võimuses.
Käesolevas peatükis sätestatud süüteo toimepanemine riigivõimu esindaja või sõjaväelise ülema korralduse alusel ei välista süüteo toimepanija karistamist.
Süstemaatilisel viisil või massiliselt ja riigi, organisatsiooni või grupi õhutusel või juhtimisel toimepandud inimõigustest ja -vabadustest ilmajätmise või nende õiguste ja vabaduste piiramise eest, samuti tsiviilelanike tapmise, piinamise, vägistamise, neile tervisekahjustuse tekitamise, nende sunniviisilise ümberasustamise, väljasaatmise, prostitutsioonile sundimise, neilt alusetult vabaduse võtmise või muu väärkohtlemise eest - karistatakse kaheksa- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistusega.
Rahvusliku, etnilise, rassilise, usulise, okupatsioonirežiimile vastupanu osutava või muu sotsiaalse grupi liikme tapmise, piinamise, talle tervisekahjustuse tekitamise, sellises grupis laste sündi takistavate sunnimeetmete rakendamise või sealt laste vägivaldse äravõtmise eest eesmärgiga hävitada grupp täielikult või osaliselt, samuti grupi liikmete asetamise eest elamistingimustesse, mis on põhjustanud grupi osalise või täieliku hävimise ohu, - karistatakse kümne- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistusega.
Riigi poolt teise riigi vastu suunatud agressiivse sõja, rahvusvahelisi kokkuleppeid või riigi enda antud julgeolekutagatisi rikkuva sõja juhtimises või ettevalmistamises osalemise eest, samuti riigi esindaja poolt agressiivse sõjaga ähvardamise eest - karistatakse kolme- kuni kaheteistaastase vangistusega.
Sõjale või muul viisil relvajõu kasutamisele üleskutsumise eest, kui sellega eiratakse rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtteid, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Keemiarelva, bioloogilise või bakterioloogilise relva või muu rahvusvaheliselt keelustatud massihävitus- või muu relva või nende oluliste komponentide väljatöötamise, valmistamise, säilitamise, omandamise, edasiandmise, müümise või muul viisil kasutamiseks andmise või pakkumise eest - karistatakse kolme- kuni kaheteistaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui see on toime pandud juriidilise isiku poolt, - karistatakse rahalise karistuse või sundlõpetamisega.
Sõjaajal toimepandud süüteo eest, mida ei ole sätestatud käesolevas jaos, karistatakse käesoleva seaduse eriosa teiste sätete alusel.
Käesolevas jaos sätestatud süüteo toimepannud isikut karistatakse ainult sõjasüüteo toimepanemise eest isegi siis, kui süütegu vastab teistele eriosas sätestatud süüteokoosseisudele.
Tsiviilelanike ründamise eest sõjategevuse piirkonnas või tsiviilelanike eluks hädavajalike toidu- või veevarude, külvide või koduloomade hävitamise või kasutamiskõlbmatuks muutmise või ohtlikke jõude sisaldavate ehitiste või seadmete ründamise eest - karistatakse viie- kuni viieteistaastase või eluaegse vangistusega.
Sõjapidamisvahendite kasutamise eest viisil, mis ei ole võimaldanud vahet teha sõjaliste ja tsiviilobjektide vahel, kui sellega on põhjustatud tsiviilelanike surm, tekitatud neile tervisekahjustusi, kahjustatud tsiviilobjekte või põhjustatud oht tsiviilelanike elule, tervisele või varale, - karistatakse kuue- kuni viieteistaastase või eluaegse vangistusega.
Sõjategevuse piirkonnas või okupeeritud territooriumil tsiviilelaniku tapmise, piinamise, talle tervisekahjustuse tekitamise, tema vägistamise, vaenlasriigi relvajõududes teenima või sõjalistest operatsioonidest osa võtma sundimise, pantvangi võtmise, temalt vabaduse ebaseadusliku võtmise või tema üle seaduslikus korras toimuva kohtupidamise õiguse võtmise eest, samuti okupeeriva riigi elanike ümberasustamise eest okupeeritud territooriumile või okupeeritud territooriumi elanike ümberasustamise eest - karistatakse kuue- kuni kahekümneaastase vangistusega.
Sõjavangi või interneeritud tsiviilelaniku halva kohtlemise või oma kohustuste täitmata jätmise eest isiku poolt, kes oli kohustatud sõjavangide või interneeritute eest hoolitsema, kui see põhjustas sõjavangide või interneeritute olukorra halvenemise, kuid puudub käesoleva seadustiku §-s 99 sätestatud süüteokoosseis, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Sõjavangi või interneeritud tsiviilelaniku tapmise, piinamise, ebainimliku kohtlemise, talle tervisekahjustuse tekitamise, tema relvajõududes teenima sundimise või tema üle seaduslikus korras toimuva kohtupidamise õiguse võtmise eest, samuti tema vabastamise või repatrieerimisega õigustamatu viivitamise eest - karistatakse kuue- kuni kahekümneaastase vangistusega.
Sõjategevuse piirkonnas oleva haige, haavatud või merehätta sattunud inimese abita jätmise eest, kui sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud talle tervisekahjustus, - karistatakse kolme- kuni kaheteistaastase vangistusega.
Vaenlase haige, haavatud või muul põhjusel võitlusvõimetuks jäänud võitleja tapmise, talle tervisekahjustuse tekitamise või tema piinamise eest, kui võitleja on relvad maha pannud, - karistatakse kuue- kuni viieteistaastase vangistusega.
Nõuetekohaseid eraldusmärke kandva meditsiiniüksuse liikme või muu haigete või haavatute eest hoolitseva isiku, vaimuliku, sõjategevuse piirkonnas oma kohustusi täitva humanitaarorganisatsiooni esindaja, tsiviilkaitsetöötaja, parlamentääri või teda saatva isiku tapmise, piinamise, talle tervisekahjustuse tekitamise või tema pantvangi võtmise eest - karistatakse kuue- kuni viieteistaastase vangistusega.
Bioloogilise või bakterioloogilise relva, keemiarelva või muu massihävitusrelva, mürkrelva, mürgiste või lämmatavate gaaside, püünismiinide ehk ohututeks väikeesemeteks maskeeritud lõhkekehade, lõhkekuulide, röntgenkiirtele nähtamatuid kilde tekitavate või muude rahvusvaheliselt keelustatud relvade kasutamise või süüterelva ulatusliku kasutamise eest tingimustes, kus sõjalist sihtmärki ei ole olnud võimalik selgelt eristada tsiviilelanikkonnast või -objektidest või ümbruskonnast, - karistatakse kolme- kuni kaheteistaastase vangistusega.
Sõjapidamisviisina keskkonna teadliku mõjutamise eest, kui sellega on tekitatud suur kahju keskkonnale, - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Punase risti või punase poolkuu või punase lõvi ja päikese embleemi või nimetuse, sõjavangide laagrit, kultuurimälestist, tsiviilkaitseobjekti või ohtlikke jõude sisaldavat ehitist märgistava tähise või vaherahulipu väärkasutamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Sõjalisel otstarbel mittekasutatava objekti, demilitariseeritud tsooni, hospitaaltsooni, meditsiiniasutuse või -üksuse, sõjavangide või interneerimislaagri, sõjalise kaitseta asula või ehitise, neutraalse kaubalaeva, õhusõiduki, hospitaallaeva või -õhusõiduki või muu transpordivahendi, kui seda kasutatakse mittevõitlejate veoks, ründamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Kultuurimälestise, kiriku või muu religioosse tähendusega ehitise või objekti, kunsti- või teadusteose, kultuuriväärtusega arhiivi, raamatukogu, muuseumi või teaduslike kollektsioonide, mida ei kasutata sõjalisel otstarbel, hävitamise, kahjustamise või ebaseadusliku omastamise eest - karistatakse rahalise karistuse või ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Sõjategevuse piirkonnas või okupeeritud territooriumil vara ulatusliku hävitamise või omastamise eest relvajõududesse kuuluva või sõjategevusest osavõtva isiku poolt, kui see ei olnud tingitud sõjalistest vajadustest ja kui puudub käesoleva seadustiku §-s 95, 106 või 107 sätestatud süüteokoosseis, - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Lahinguväljal langenu või haavatu juures oleva eseme äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Avamerel või alal, mis ei kuulu mitte ühegi riigi jurisdiktsiooni alla, olnud laeva ründamise, hõivamise või hävitamise, laeva pardal olnud inimeste ründamise, kinnipidamise või laeva pardal olnud vara hõivamise või hävitamise eest vägivallaga - karistatakse kahe- kuni kümneaastase vangistusega.
Karistatakse kuue- kuni kahekümneaastase vangistusega.
Lennul oleva õhusõiduki juhtimise ebaseadusliku ülevõtmise või õhusõiduki meeskonna vaba juhtimisõiguse ebaseadusliku piiramise eest vägivalla või pettusega - karistatakse viie- kuni viieteistaastase vangistusega.
Õhusõiduk loetakse lennul olevaks meeskonnaliikmete või reisijate pardale saabumise või kauba pealelaadimise algusest kuni hetkeni, mil meeskonnaliikmete või reisijate lahkumine õhusõiduki pardalt või kauba mahalaadimine on lõppenud.
Lõhkekeha või süttimist põhjustava seadme või muul viisil õhusõiduki lennuohutust kahjustava seadme, vahendi või aine paigutamise eest lennul oleva õhusõiduki pardale või õhusõiduki tulistamise eest õhusõiduki hävitamise või kahjustamise eesmärgil - karistatakse kahe- kuni kümneaastase vangistusega.
Teise inimese tapmise eest - karistatakse kuue- kuni viieteistaastase vangistusega.
Karistatakse kaheksa- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistusega.
Tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes, - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Ema poolt oma sündiva või vastsündinud lapse tapmise eest - karistatakse kuni viieaastase vangistusega.
Teise inimese surma põhjustamise eest ettevaatamatusest - karistatakse kuni kolmeaastase vangistusega.
Karistatakse nelja- kuni kaheteistaastase vangistusega.
Raske tervisekahjustuse tekitamise eest ettevaatamatusest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Järjepideva või suurt valu põhjustanud kehalise väärkohtlemise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise ja jätmise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Teadvalt eluohtlikus seisundis olevale inimesele abi andmata jätmise eest õnnetuse või üldise ohu korral, kui abi andmine oleks olnud võimalik ilma abistajat ennast ohtu seadmata, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Raseda naise tahte vastaselt tema raseduse katkestamise eest - karistatakse kolme- kuni kaheteistaastase vangistusega.
Raseda naise tahtel tema raseduse katkestamise eest isiku poolt, kellel ei olnud seadusest tulenevat õigust rasedust katkestada, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui rasedus oli kestnud kauem kui kakskümmend üks nädalat, - karistatakse kuni viieaastase vangistusega.
Raseduse katkestamise õigusega isiku poolt raseda naise tahtel tema raseduse katkestamise eest seaduses sätestatud tähtajast hiljem - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Oma raseduse õigustamatu või hilinenult katkestada lubamise eest - karistatakse rahalise karistusega.
Vigastamise, aine manustamise või muu teoga naise emakas oleva inimloote kahjustamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Inimkloonimise, samuti inimhübriidi või inimkimääri valmistamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Inimloote kehavälise valmistamise eest eesmärgita see naisele üle kanda või väljaspool selleks seaduslikku õigust omavat asutust või isiku poolt, kellel ei olnud selleks seaduslikku õigust, või inimloote kehaväliselt külmutamata säilitamise eest seaduses sätestatud tähtajast kauem või eraviisilise tehingu tegemise eest inimlootega - karistatakse rahalise karistusega.
Võõra munaraku või sellest valmistatud inimloote ülekandmise eest naisele, kelle kohta on teada, et ta kavatseb sellest arenenud lapse pärast sündi ära anda, - karistatakse rahalise karistusega.
Vägivalla või pettusega inimese asetamise eest olukorda, kus ta oli sunnitud oma tahte vastaselt kellegi teise kasuks töötama või täitma muid kohustusi, samuti inimese sellises olukorras hoidmise eest - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Karistatakse kolme- kuni kaheteistaastase vangistusega.
Vägivalla või pettusega inimese toimetamise ja jätmise eest riiki, kus teda on võimalik rassilisel, soolisel või muul põhjusel taga kiusata või alandavalt kohelda ja kus tal puudub sellise kohtlemise vastu seaduslik kaitse ja võimalus sellest riigist lahkuda, - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Karistatakse kahe- kuni kümneaastase vangistusega.
Inimese vangistamise eest eesmärgiga sundida tema tapmise, vangistuses hoidmise või talle tervisekahjustuse tekitamise ähvardusel kolmandat isikut mingit tegu toime panema või sellega nõustuma - karistatakse kolme- kuni kaheteistaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui see on toime pandud noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes, - karistatakse viie- kuni viieteistaastase vangistusega.
Teiselt inimeselt seadusliku aluseta vabaduse võtmise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui see on toime pandud noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes, - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt teise inimese jälgimise eest tema kohta andmete kogumise eesmärgil - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, - karistatakse rahalise karistusega.
Meditsiinilise või teadusliku uuringu tegemise eest inimesega, kes ei olnud selleks andnud seaduses ettenähtud korras oma nõusolekut või keda enne nõusoleku andmist ei olnud teavitatud olulistest uuringuga kaasneda võivatest ohtudest, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Inimeselt siirdamise eesmärgil elundi või koe eraldamise eest isiku poolt, kellel on olnud seadusest tulenev õigus seda teha, kui seda inimest enne temalt vastava nõusoleku saamist ei olnud teavitatud olulistest elundi või koe eraldamisega kaasneda võivatest ohtudest või kui eraldaja oli teadnud, et see inimene saab elundi või koe eraldamise eest tasu, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Ainelise tasu pakkumisega või kahju tekitamisega või sellega ähvardades inimese mõjutamise eest siirdamise või geeniuuringute eesmärgil endalt elundi või koe eraldamiseks nõusolekut andma - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Inimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumise eest vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Karistatakse kuue- kuni viieteistaastase vangistusega.
Inimese tahte vastaselt tema kaasamise eest sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil, kui selleks on kasutatud vägivalda või on ära kasutatud isiku seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, - karistatakse kuni kolmeaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui see on toime pandud noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes, - karistatakse kuni viieaastase vangistusega.
Inimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumise eest, ära kasutades kannatanu sõltuvust süüdlasest, kui puudub käesoleva seadustiku §-s 141 sätestatud vägivald või seisund, milles inimene ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, - karistatakse kuni kolmeaastase vangistusega.
Vanema, vanema õigustega isiku või vanavanema poolt lapse või lapselapsega suguühendusse astumise eest - karistatakse kuni kolmeaastase vangistusega.
Täisealise isiku poolt noorema kui neljateistaastase isikuga suguühendusse astumise eest - karistatakse kuni kolmeaastase vangistusega.
Täisealise isiku poolt noorema kui neljateistaastase isiku kaasamise eest suguühendusest erineval viisil sugulise kire rahuldamisele - karistatakse kuni kaheaastase vangistusega.
Noorem kui kümneaastane isik loetakse käesolevas jaos sätestatud süütegude mõttes arusaamisvõimetuks.
Inimese laiba tükeldamise, matmata jätmise või muu üldtunnustatud tavadele mittevastava kohtlemise või laiba varguse eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Matuse- või muu surnu mälestamise tseremoonia takistamise, haua või muu viimseks puhkepaigaks tunnistatud koha või surnule püstitatud mälestusmärgi rüüstamise või nimetatud kohtadest eseme varguse eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Inimese laibalt siirdamise eesmärgil elundi või koe eraldamise eest selleks õigustatud isiku poolt, kui inimene on selle oma eluajal keelanud, - karistatakse rahalise karistusega.
Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele või vägivallale seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, varalise või sotsiaalse seisundiga, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Inimese õiguste ebaseadusliku piiramise või inimesele ebaseaduslike eeliste andmise eest tema rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, varalise või sotsiaalse seisundi alusel - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Inimese õiguste ebaseadusliku piiramise või inimesele ebaseaduslike eeliste andmise eest tema pärilikkusriskide alusel - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Usulisse ühendusse kuulumise või usutalituse täitmise takistamise eest, välja arvatud juhul, kui usulisse ühendusse kuulumine või usutalituse täitmine kahjustab kõlblust, teiste inimeste õigusi või tervist või rikub avalikku korda, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Usulisse ühendusse astuma või selle liikmeks olema sundimise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Kirjavahetuse ja sidevahendi abil edastatud sõnumi saladuse rikkumise eest - karistatakse rahalise karistusega.
Sama teo eest isiku poolt, kes pääses sõnumi juurde oma tööülesannete tõttu, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Kutse- või ametitegevuses teatavaks saanud teise isiku tervist, eraelu või äritegevust puudutava teabe avaldamise eest isiku poolt, kellel on seadusest tulenev kohustus hoida sellist teavet saladuses, - karistatakse rahalise karistusega.
Seaduslikult korraldatud avaliku koosoleku takistamise või selle vägivaldse laialiajamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Mittetulundusühingu loomise, sellesse astumise või selle liikmeks olemise takistamise eest, kui ühingu loomine ja tegevus ei rikkunud riigi ja ühiskonna julgeoleku, avaliku korra, kõlbluse või teiste inimeste õiguste kaitse huvides seaduses sätestatud tingimusi ja piiranguid ning ühingusse astumine või selle liikmeks olemine ei rikkunud avalikus teenistuses olevatele isikutele seaduses sätestatud tingimusi ja piiranguid, - karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.
Valimine käesoleva jao tähenduses on Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu valimine.
Valimise või rahvahääletuse või selle tulemuste kindlakstegemise või väljakuulutamise takistamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui see on toime pandud vägivallaga, - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Isiku takistamise eest vabalt teostamast oma õigust valida või olla valitud valimisel või hääletada rahvahääletusel, kui sealjuures on kasutatud vägivalda, pettust, ähvardust või isiku teenistuslikku, majanduslikku või muud sõltuvust süüteo toimepanijast, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Valimis- või hääletamisdokumendi hävitamise, rikkumise, kõrvaldamise või võltsimise või häälte ebaõige lugemise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Isikule ainelise hüvitise andmise või pakkumise eest eesmärgiga mõjutada teda mitte teostama oma valimis- või hääletamisõigust või teostama seda teatud valiku kasuks - karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.
Valimisel või rahvahääletusel osalemise eest ilma hääleõiguseta või teise isiku nimel või mitmekordse hääletamise eest - karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.
Salajase hääletuse korra rikkumise eest valimisel või rahvahääletusel - karistatakse rahatrahviga kuni sada trahviühikut või arestiga.
Valimis- või rahvahääletuseelse seadusliku agitatsiooni takistamise eest - karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.
Aktiivse agitatsiooni eest valimise või rahvahääletuse päeval - karistatakse rahatrahviga kuni kakssada trahviühikut või arestiga.
Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, - karistatakse rahatrahviga kuni kakskümmend tuhat kroon.
Vanema kuritahtliku kõrvalehoidumise eest oma nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele või täisealiseks saanud, kuid abi vajavale töövõimetule lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Täisealiseks saanud lapse kuritahtliku kõrvalehoidumise eest oma abi vajavale töövõimetule vanemale kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Eestkoste- või hooldusõiguse ärakasutamise eest, suurendades eestkostetava või hooldatava vara arvel oma vara või tegutsedes muul viisil eestkostetava või hooldatava varaliste või isiklike õiguste või huvide vastaselt, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Noorema kui neljateistaastase võõra lapse salajase või avaliku äraviimise eest isiku juurest, kelle hoole all laps seaduslikul alusel viibis, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Lapse müümise või ostmise eest - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Võõra lapse asendamise eest teise võõra või oma lapsega perekondliku kuuluvuse muutmise eesmärgil - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Ahvatlemise, ähvardamise või muu teoga noorema kui kaheksateistaastase isiku mõjutamise eest alustama või jätkama prostitutsiooniga tegelemist, kui puudub käesoleva seadustiku §-des 133 ja 143 sätestatud süüteokoosseis, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Vahendamise, ruumi andmise või muul viisil noorema kui kaheksateistaastase isiku prostitutsioonile kaasaaitamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Kohus võib kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena varalist karistust vastavalt käesoleva seadustiku §-s 53 sätestatule.
Noorema kui kaheksateistaastase isiku kasutamise eest modellina või näitlejana pornograafilise või erootilise pildi, filmi või muu teose valmistamiseks - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Nooremat kui neljateistaastast isikut pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutava pildi, kirjutise või muu teose või selle reproduktsiooni valmistamise või hoidmise, teisele isikule üleandmise, näitamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Nooremale kui neljateistaastasele isikule pornograafilise teose või selle reproduktsiooni üleandmise, näitamise või muul viisil teadvalt kättesaadavaks tegemise või sellise isiku nähes suguühendusse astumise või muul viisil teadvalt tema seksuaalse ahvatlemise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Nooremale kui kaheksateistaastasele isikule vägivalda või julmust propageeriva teose või selle reproduktsiooni üleandmise, näitamise või muul viisil teadvalt kättesaadavaks tegemise või sellise isiku nähes looma põhjuseta tapmise või piinamise või talle muul viisil vägivalla teadva eksponeerimise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Täisealise poolt noorema kui kaheksateistaastase isiku kaasatõmbamise eest kuriteo toimepanemisele - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Täisealise isiku poolt noorema kui kaheksateistaastase isiku kallutamise eest alkoholi tarvitamisele - karistatakse rahalise karistusega.
Narkootilise või psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseadusliku edasiandmise või vahendamise eest, samuti selle väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest edasiandmise eesmärgil - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise, valdamise, edasiandmise, vahendamise, veo või muu ebaseadusliku käitlemise eest - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, - karistatakse rahalise karistusega.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, - karistatakse rahalise karistuse või sundlõpetamisega.
Täisealise isiku poolt narkootilise või psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseadusliku edasiandmise eest nooremale kui kaheksateistaastasele isikule - karistatakse kuni kolmeaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui edasiandmise esemeks oli narkootiline või psühhotroopne aine suures koguses, - karistatakse kahe- kuni kümneaastase vangistusega.
Narkootilise või psühhotroopse aine ebaseaduslikule tarvitamisele kallutamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Täisealise isiku poolt noorema kui kaheksateistaastase isiku kallutamise eest narkootilise või psühhotroopse aine või muu uimastava toimega aine ebaseaduslikule tarvitamisele või nooremale kui kaheksateistaastasele isikule sellise aine ebaseadusliku manustamise eest - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Unimaguna, kanepi või kokapõõsa ebaseadusliku kasvatamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Käesoleva seadustiku §-s 184 sätestatud teo toimepanemiseks vajaliku vahendi, seadme või aine valmistamise, valdamise või üleandmise või selleks rahaliste vahendite eraldamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Narkootilise või psühhotroopse aine või selle lähteaine valmistamise, tootmise, töötlemise, pakkimise, säilitamise, veo, impordi, ekspordi, transiidi, üleandmise, arvestuse või aruandluse nõuete rikkumise eest loetletud tegevuste eest vastutava isiku poolt, kui sellega on kaasnenud narkootilise või psühhotroopse aine ebaseaduslik käibesse sattumine ettevaatamatusest, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Kohus konfiskeerib käesolevas jaos sätestatud süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud aine või eseme või süüteo ettevalmistamiseks kasutatud eseme.
Nakkushaiguse- või loomatauditõrje nõuete rikkumise eest, kui sellega on põhjustatud eriti ohtliku nakkushaiguse või eriti ohtliku loomataudi leviku oht, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui sellega on ettevaatamatusest põhjustatud eriti ohtliku nakkushaiguse või eriti ohtliku loomataudi leviku oht, - karistatakse rahalise karistusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, - karistatakse rahalise karistusega.
Nakkushaiguse- või loomatauditõrje nõuete rikkumise eest, kui sellega on põhjustatud nakkushaiguse või eriti ohtliku loomataudi levik, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui sellega on ettevaatamatusest põhjustatud nakkushaiguse või eriti ohtliku loomataudi levik, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Ravimi ebaseadusliku valmistamise või ebaseaduslikult valmistatud ravimi üleandmise või vahendamise, samuti ebaseaduslikult valmistatud ravimi valdamise eest üleandmise eesmärgil, kui puudub käesoleva seadustiku §-des 183 kuni 185 sätestatud süüteokoosseis, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Ravimi väljakirjutamise eest kasutamiseks dopinguna spordis, samuti ravimi dopinguna kasutamisele kallutamise eest või ravimi dopinguna manustamiseks üleandmise eest - karistatakse rahalise karistusega.
Töötervishoiu- või tööohutusnõuete või tehnilisele järelevalvele allutatud objektile kehtestatud nõuete eiramise eest ehitustöid teostavas, kemikaale käitlevas, ohtlikus või suurõnnetuse ohuga ettevõttes või tehnilisele järelevalvele allutatud objektil, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud raske tervisekahjustus, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Töötervishoiu- või tööohutusnõuete või tehnilisele järelevalvele allutatud objektile kehtestatud nõuete eiramise eest ehitustöid teostavas, kemikaale käitlevas, ohtlikus või suurõnnetuse ohuga ettevõttes või tehnilisele järelevalvele allutatud objektil, kui sellega on ettevaatamatusest põhjustatud inimese surm, - karistatakse kuni kolmeaastase vangistusega.
Töötervishoiu- või tööohutusnõuete või tehnilisele järelevalvele allutatud objektile kehtestatud nõuete eiramise eest ettevaatamatusest ehitustöid teostavas, kemikaale käitlevas, ohtlikus või suurõnnetuse ohuga ettevõttes või tehnilisele järelevalvele allutatud objektil, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui sellega on põhjustatud inimese surm, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Karistatakse kuni viieaastase vangistusega.
Võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga, - karistatakse kahe- kuni kümneaastase vangistusega.
Õiguspärases valduses oleva, leitud või juhuslikult oma valdusse sattunud võõra vallasasja ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest - karistatakse rahalise karistusega.
Karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise, hoidmise või turustamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Võõra asja rikkumise või hävitamise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju, - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Kultuurimälestise, museaali või muuseumikogu rikkumise või hävitamise eest - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Võõra asja, kultuurimälestise, museaali või muuseumikogu rikkumise või hävitamise eest ettevaatamatusest üldohtlikul viisil või kui sellega on tekitatud suur kahju, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Arvutis olevate andmete või programmi ebaseadusliku vahetamise, kustutamise, rikkumise või sulustamise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju, samuti arvutisse andmete või programmi ebaseadusliku sisestamise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Sama teo eest eesmärgiga takistada arvuti- või telekommunikatsioonisüsteemi tööd - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Arvutivõrgu või arvutisüsteemi ühenduse rikkumise või tõkestamise eest - karistatakse rahalise karistusega.
Arvutiviiruse levitamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Varalise kasu saamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Soodustuseks käesoleva paragrahvi tähenduses loetakse tasuta või osaliselt tasuta väljamakset majandustegevuses osalevale isikule riigieelarve, kohaliku omavalitsuse või muudest avalikest vahenditest või maksusoodustust eesmärgiga soodustada majandustegevust.
Pettuse teel soodustuse saamise või soodustuse mitte-eesmärgipärase kasutamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Investeeringu saamise eest majandustegevuses osaleva isiku poolt emissiooniprospektis või muul viisil üldsusele suunatud teabes valeandmete esitamise teel - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Kindlustusjuhtumi esilekutsumise või kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise eest kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Varalise kasu saamise eest arvutiprogrammide või andmete sisestamise, vahetamise, kustutamise, sulustamise või muul viisil andmetöötlusprotsessi sekkumise teel, kui sellega on mõjutatud andmete töötlemise tulemust, - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Varalise kasu üleandmise nõudmise eest, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda, - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamise eest omastamise eesmärgita - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Võrgugaasi või energia kasutamise eest tarbimisvõrku ebaseadusliku lülitumise teel - karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega.
Arvuti, arvutisüsteemi või arvutivõrgu ebaseadusliku kasutamise eest koodi, salasõna või muu kaitsevahendi kõrvaldamise teel - karistatakse rahalise karistusega.
Varavastase süüteo eest väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, välja arvatud röövimine ja väljapressimine, - karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 tähenduses loetakse väheväärtuslikuks asjaks või väheoluliseks varaliseks õiguseks asja või õigust, mille rahaline väärtus ei ületa kahtekümmend miinimumpäevamäära.
Võõra teose, teose esituse, leiutise, tööstusdisainilahenduse või mikrolülituse topoloogia oma nimel üldsusele teatavaks tegemise või autori või teose esitaja isiklike õiguste muu rikkumise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Teose, leiutise, tööstusdisainilahenduse või mikrolülituse topoloogia autori või autoriõigusega kaasnevate õiguste valdaja varaliste õiguste rikkumise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Kujutava kunsti teose originaali edasimüümise või audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise eest, hoidudes kõrvale seadusega ettenähtud tasu maksmisest, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti reprodutseerimise eest levitamise eesmärgil ilma teose autori, tema õiguste valdaja või autoriõigusega kaasnevate õiguste valdaja loata - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Kohus konfiskeerib käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud eseme.
Teose avaliku esitamise, üldsusele näitamise või üldsusele ülekandmise eest, kui selleks on kasutatud piraatkoopiat, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Piraatkoopiaga kauplemise eest, kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Teose ebaseadusliku reprodutseerimise vastase kaitsevahendi või satelliidi või kaabli vahendusel ülekantava signaali ebaseadusliku vastuvõtmise vastase kaitsevahendi kõrvaldamiseks mõeldud tehnilise vahendi või seadme valmistamise, omandamise, hoidmise, kasutamise, edasitoimetamise, müümise või üleandmise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Patendi, kasuliku mudeli, kaubamärgi, tööstusdisainilahenduse või mikrolülituse topoloogia omaniku ainuõiguse teadva rikkumise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui see on toime pandud kaubanduslikul eesmärgil, - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Kaubamärgiomaniku loata samade või sarnaste kaupade õiguskaitset omava kaubamärgiga identse või äravahetamiseni sarnase tähisega kaubaga kauplemise eest, kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Leiutise või tööstusdisainilahenduse avalikustamise eest ilma patendile, kasulikule mudelile või tööstusdisainiahendusele õigust omava isiku loata enne selle isiku poolt leiutise või tööstusdisainilahenduse avalikustamist või avaldamist seaduses ettenähtud korras - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Kaitsealuse sordi aretajale või omanikule kuuluvate õiguste omastamise või kaitsealuse sordi kasutamise eest ilma omaniku väljastatud litsentsita - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Registreeritud geograafilise tähise ebaseadusliku kasutamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Tegevuse eest, mis on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vägivaldsele muutmisele, territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele rikkumisele, vägivaldsele võimuhaaramisele või Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele, - karistatakse viie- kuni viieteistaastase vangistusega.
Eesti Vabariigi kodaniku poolt välisriigi, välisriigi organisatsiooni, välismaalase või välisriigi ülesandel tegutseva isiku abistamise eest Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud vägivallata tegevuses või riigisaladuseks tunnistatud teabe kogumise eest selle edastamise eesmärgil või selle edastamise eest välisriigile, välisriigi organisatsioonile, välismaalasele või välisriigi ülesandel tegutsevale isikule - karistatakse kolme- kuni viieteistaastase vangistusega.
Välismaalase poolt Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud vägivallata tegevuse eest, kui puudub käesoleva seadustiku §-s 231 või 234 sätestatud süüteokoosseis, - karistatakse kahe- kuni kümneaastase vangistusega.
Välismaalase poolt riigisaladuseks tunnistatud teabe kogumise eest selle edastamise eesmärgil või selle edastamise eest välisriigile, välisriigi organisatsioonile, välismaalasele või välisriigi ülesandel tegutsevale isikule - karistatakse kolme- kuni viieteistaastase vangistusega.
Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud tegevuse eesmärgil loodud kolmest või enamast isikust koosnevasse püsivasse ja isikutevahelise ülesannete jaotusega ühendusse kuulumise, samuti sellise ühenduse loomise, juhtimise või sellesse liikmete värbamise eest - karistatakse kuni kuueaastase vangistusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, - karistatakse rahalise karistuse või sundlõpetamisega.
Käesolevas jaos sätestatud kuriteo toimepanemisele avaliku üleskutsumise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Tervisekahjustuse tekitamisele, surma põhjustamisele või vara hõivamisele, rikkumisele või hävitamisele suunatud teo toimepanemise eest sõja või rahvusvahelise konflikti provotseerimise või poliitilisel või usulisel eesmärgil - karistatakse kolme- kuni kaheteistaastase või eluaegse vangistusega.
Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, - karistatakse sundlõpetamisega.
Paljusid inimesi hõlmava korratuse organiseerimise eest, kui sellega on kaasnenud rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Rüüstamise, purustamise, süütamise või muu sellise tegevuse eest massilises korratuses osaleja poolt või vastuhakkamise eest politseiametnikule, abipolitseinikule või muule isikule, kes on seaduslikult tõkestanud sellist tegevust, - karistatakse rahalise karistuse või ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse ametiruumi tungimise eest selle korrapärase tegevuse takistamise või ametiruumi hõivamise eesmärgil - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud teo eest, kui sellega on tekitatud raske tagajärg või põhjustatud suur kahju, - karistatakse nelja- kuni kaheteistaastase vangistusega.
Riigisaladuseks tunnistatud teabe avalikustamise, ebaseadusliku edastamise või sellele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise eest, kui puudub käesoleva seadustiku §-s 234 sätestatud süüteokoosseis, - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Riigisaladuseks tunnistatud teabe avalikustamise, ebaseadusliku edastamise või sellele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise eest, kui tegu on toime pandud ettevaatamatusest, samuti riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Asutusesiseseks tunnistatud teabe kogumise eest selle edastamise eesmärgil või selle edastamise eest välisriigile, välisriigi organisatsioonile, välismaalasele või välisriigi ülesandel tegutsevale isikule - karistatakse kuni kolmeaastase vangistusega.
Vabariigi Presidendi, Riigikogu esimehe, peaministri, Riigikohtu esimehe, õiguskantsleri, riigikontrolöri, kaitseväe juhataja või ülemjuhataja tapmise, pantvangi võtmise või temale tervisekahjustuse tekitamise eest - karistatakse kuue- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistusega.
Eesti Vabariigi riigilipu, riigivapi või muu ametliku sümboli maharebimise, purustamise, rüvetamise või muul viisil teotamise, samuti riigihümni teotamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Riikidevahelise organisatsiooni või üldtunnustatud valitsusvälise rahvusvahelise organisatsiooni esindaja või välisriigi kõrge riigitegelase või nimetatud isiku perekonnaliikme tapmise, pantvangi võtmise või temale tervisekahjustuse tekitamise eest - karistatakse kuue- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistusega.
Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata, kui on aset leidnud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu poolt ÜRO põhikirja VII peatüki alusel sanktsioneeritud relvajõudude kasutamist hõlmav operatsioon ning selles osalevad isikud on olnud võitlejad relvakonfliktis.
Rahvusvaheliselt kaitstud isiku või tema perekonnaliikme laimamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega.
Eesti Vabariigis diplomaatilist puutumatust omavale maa-alale, hoonesse või ruumi tungimise või selle hõivamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Välisriigi riigilipu, riigivapi või muu ametliku sümboli või rahvusvahelise organisatsiooni ametliku sümboli maharebimise, purustamise, rüvetamise või muul viisil teotamise, samuti välisriigi riigihümni teotamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Kaitseväes või muus relvi valdavas sõjaväeliselt korraldatud asutuses, organisatsioonis või üksuses võimuhaaramise eest - karistatakse kahe- kuni kümneaastase vangistusega.
Sama teo ettevalmistamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Riigikaitseliselt tähtsale maa-alale, hoonesse või ruumi tungimise eest selle hõivamise või korrapärase tegevuse takistamise eesmärgil - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud teo eest, kui sellega on tekitatud raske tervisekahjustus, - karistatakse nelja- kuni kaheteistaastase vangistusega.
Sõjaseisukorra ajal sundvõõrandamise, sundkasutuse või isikule määratud muu sundkoormise täitmata jätmise eest - karistatakse rahalise karistusega.
Reservväelase poolt mobilisatsioonikäsu või rahuajal teatavaks tehtud mobilisatsioonikorralduse põhjendamatu täitmata jätmise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui see on toime pandud sõjaajal, samuti sõjaajal kaitseväeteenistusest kõrvalehoidumise eest - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Kolmest või enamast isikust koosnevasse püsivasse isikutevahelise ülesannete jaotusega ühendusse kuulumise eest, mille tegevus on suunatud esimese astme kuritegude toimepanemisele või ametivõimude ebaseaduslikule mõjutamisele, - karistatakse kolme- kuni kaheteistaastase vangistusega.
Kohus võib käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest kohaldada lisakaristusena varalist karistust vastavalt käesoleva seadustiku §-s 53 sätestatule.
Kuritegeliku ühenduse loomise, juhtimise või sinna liikmete värbamise eest - karistatakse viie- kuni viieteistaastase vangistusega.
Oma tõelise või oletatava õiguse teostamise eest ebaseaduslikus korras, kui see on olnud seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega või kui sellega on põhjustatud muu oluline kahju, - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Välismaalase ebaseaduslikult üle Eesti Vabariigi riigipiiri või ajutise kontrolljoone toimetamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Välismaalase poolt ilma seadusliku aluseta Eestis viibimise eest aasta jooksul vähemalt teist korda - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Isikule määratud ja teatavaks tehtud koormise täitmata jätmise või täitmise võimatusest vara hävimise või kasutamiskõlbmatuks muutumise tõttu või muul põhjusel teatamata jätmise eest asutusele, kes oli koormise määranud, - karistatakse rahatrahviga kuni sada trahviühikut või arestiga.
Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, - karistatakse rahatrahviga kuni kolmkümmend tuhat krooni.
Avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muu rikkumise eest - karistatakse rahatrahviga kuni sada trahviühikut või arestiga.
Karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest, kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust, või looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest avalikus kohas - karistatakse rahalise karistusega.
Keelatud avaliku koosoleku korraldamise või sellisel koosolekul osalemise üleskutse eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale ebaseadusliku tungimise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Võõrast hoonest, ruumist, sõidukist või piirdega alalt selle valdaja poolt esitatud lahkumise nõude ebaseadusliku täitmata jätmise eest - karistatakse rahatrahviga kuni sada trahviühikut või arestiga.
Narkootiliste või psühhotroopsete ainete ebaseaduslikuks tarvitamiseks või ebaseaduslike hasartmängude korraldamiseks või prostitutsiooniks ruumi kasutada andmise eest, samuti prostitutsiooni vahendamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Punase signaalraketi ebaseadusliku laskmise eest - karistatakse rahatrahviga kuni sada trahviühikut või arestiga.
Eesti territoriaalvetes või majandusvööndis uppunud võõra asja pädeva riigiasutuse loata ülestõstmise eest - karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.
Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, - karistatakse rahatrahviga.
Riigilipu kasutamise korra rikkumise eest - karistatakse rahatrahviga kuni sada trahviühikut või arestiga.
Sama teo eest, kui see on toime pandud vähemalt teist korda, - karistatakse rahatrahviga kuni kakssada trahviühikut või arestiga.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, - karistatakse rahatrahviga kuni viisteist tuhat krooni.
Eesti riigilipu ebaseadusliku heiskamise eest laeval - karistatakse rahalise karistusega.
Eesti riigilipu kandmise kohustuse rikkumise eest laeval - karistatakse rahalise karistusega.
Võimuesindaja või avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes vägivalla toimepanemise eest seoses tema ametikohustuste täitmisega - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui sellega on sunnitud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikut ebaseaduslikule teole, - karistatakse kuni viieaastase vangistusega.
Võimuesindaja või avalikku korda kaitsva muu isiku laimamise või solvamise eest seoses tema ametikohustuste täitmisega - karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega.
Võimuesindaja seadusliku korralduse eiramise eest - karistatakse rahatrahviga kuni kakssada trahviühikut või arestiga.
Ametniku vormiriietuse või ametitunnistuse ebaseadusliku kasutamise eest - karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.
Kohus võib kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud eseme konfiskeerimist vastavalt käesoleva seadustiku §-s 83 sätestatule.
Tuletõrje, päästeteenistuse, politsei, kiirabi või muude eritalituste teadvalt vale väljakutse või väljasõidu põhjustamise eest - karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.
Riikliku järelevalve takistamise, järelevalveks vajalike dokumentide või andmete esitamisest keeldumise või tähtaegselt esitamata jätmise või valeandmete esitamise eest või dokumentide või andmete esitamise eest sellisel kujul, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist, - karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.
Ametiasutusele valeandmete esitamise eest, kui see on toime pandud ametliku dokumendi või muu hüve või tulu saamiseks, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Äriregistri pidajale, mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri pidajale, laevakinnistusraamatu pidajale, kommertspandiregistri pidajale, Eesti väärtpaberite keskregistri pidajale, abieluvararegistrile või notarile ja kohtutäiturile ebaõigete andmete esitamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega.
Sünnist või surmast seadusega ettenähtud tähtaja jooksul sünni- või surmaakti koostavale ametnikule teatamata jätmise eest - karistatakse rahatrahviga kuni sada trahviühikut või arestiga.
Maakasutusnõuete või maakatastri pidamise korra rikkumise eest, kui see on toime pandud omakasu eesmärgil ja kui sellega on tekitatud suur kahju või põhjustatud muu raske tagajärg, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Arvuti, arvutisüsteemi või arvutivõrgu kaitsekoodide ebaseadusliku üleandmise eest, kui see on toime pandud omakasu eesmärgil ja kui sellega on tekitatud oluline kahju või põhjustatud muu raske tagajärg, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Avaliku arhivaali või arhiiviregistrisse kantud eraarhivaali ebaseadusliku hävitamise eest - karistatakse rahalise karistusega.
Sama teo eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju isiku või asutuse seadusega kaitstud huvidele või riigi või kohaliku omavalitsuse huvidele, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Teabekandja rikkumise või arhivaali säilitusnõuete eiramise eest, kui sellega on avalik arhivaal või arhiiviregistrisse kantud eraarhivaal muudetud kasutamiskõlbmatuks või vähendatud tema väärtust, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Teabekandja rikkumise või arhivaali säilitusnõuete rikkumise eest ettevaatamatusest, kui sellega on avalik arhivaal või arhiiviregistrisse kantud eraarhivaal muudetud kasutamiskõlbmatuks või vähendatud tema väärtust, - karistatakse rahalise karistusega.
Sama teo eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju isiku või asutuse seadusega kaitstud huvidele või riigi või kohaliku omavalitsuse huvidele, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Ametiisik karistusseadustiku eriosa tähenduses on isik, kellel on ametiseisund riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses või organis või avalik-õiguslikus või eraõiguslikus juriidilises isikus, kui temale on pandud haldamis-, järelevalve- või juhtimisülesanded või varaliste väärtuste liikumist korraldavad või võimuesindaja ülesanded.
Ametiisiku poolt oma ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamise eest eesmärgiga tekitada või kui sellega on tekitatud oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele, - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Ametiisiku poolt oma ametialase ülesande täitmata jätmise või pealiskaudse täitmise eest sellesse kohusetundetu või hooletu suhtumise tõttu, kui sellega on tekitatud suur kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt relva, erivahendi või vägivalla ebaseadusliku kasutamise eest - karistatakse rahalise karistuse või ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Riigi või kohaliku omavalitsuse andmekogu pidamise nõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele, - karistatakse rahalise karistusega.
Ametiisiku poolt vara või muu soodustuse vastuvõtmise või nõustumise eest temaga seotud isikule vara või muu soodustuse üleandmisega vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit kasutades pistiseandja või teise isiku huvides toime pannud või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega lubatud teo, või on seaduslikult jätnud teo toime panemata või on alust arvata, et ta jätab selle toime panemata edaspidi, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Suures ulatuses, - karistatakse kuni viieaastase vangistusega.
Ametiisiku poolt vara või muu soodustuse vastuvõtmise või nõustumise eest temaga seotud isikule vara või muu soodustuse üleandmisega vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit kasutades altkäemaksuandja või teise isiku huvides toime pannud või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo, või on ebaseaduslikult jätnud teo toime panemata või on alust arvata, et ta jätab selle toime panemata edaspidi, - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, - karistatakse rahalise karistuse või sundlõpetamisega.
Pistise vahendamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Altkäemaksu vahendamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Pistise andmise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui see on toime pandud vähemalt teist korda, - karistatakse kuni viieaastase vangistusega.
Altkäemaksu andmise eest - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui see on toime pandud vähemalt teist korda, - karistatakse kahe- kuni kümneaastase vangistusega.
Ametiisiku poolt dokumendi võltsimise või võltsitud dokumendi väljaandmise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju teise isiku õigustele või huvidele või avalikele huvidele, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Ametiisiku poolt riigihangete konkursil ühele osalejatest põhjendamatute soodustingimuste või eeliste loomise või muul viisil riigihangete teostamise nõuete rikkumise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Kohus võib kohaldada käesoleva seadustiku §-des 293 kuni 299 sätestatud süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud eseme konfiskeerimist vastavalt käesoleva seadustiku §-s 83 sätestatule.
Kohtunikule, kohtukaasistujale, uurijale, prokurörile, kaitsjale, kannatanu esindajale või tema lähedasele raske tervisekahjustuse tekitamise eest eesmärgiga sundida kohtunikku, kohtukaasistujat, uurijat, prokuröri, kaitsjat või kannatanu esindajat tegutsema õigusemõistmise huvidele mittevastavalt või kättemaksuks selle isiku poolt oma kohustuste täitmise eest - karistatakse nelja- kuni kaheteistaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui sellega on põhjustatud käeoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku surm, - karistatakse kuue- kuni kahekümneaastase vangistusega.
Kohtuniku, kohtukaasistuja, uurija, prokuröri, kaitsja, kannatanu esindaja või tema lähedase suhtes vägivalla toimepanemise eest või kohtuniku, kohtukaasistuja, uurija, prokuröri, kaitsja või kannatanu esindaja muul viisil mõjutamise eest eesmärgiga sundida teda tegutsema õigusemõistmise huvidele mittevastavalt või kättemaksuks tema poolt oma kohustuste täitmise eest - karistatakse rahalise karistuse või ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Kohtuniku, kohtukaasistuja, uurija, prokuröri, kaitsja, kannatanu esindaja või tema lähedase vara rikkumise või hävitamise eest eesmärgiga sundida kohtunikku, kohtukaasistujat, uurijat, prokuröri, kaitsjat või kannatanu esindajat tegutsema õigusemõistmise huvidele mittevastavalt või kättemaksuks selle isiku poolt oma kohustuste täitmise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Kohtu või kohtuniku laimamise eest seoses tema osalemisega õigusemõistmisel - karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega.
Teise isiku poolt esimese astme kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamine kuriteo toimepanija vanema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, venna, õe, vanavanema, lapselapse, abikaasa või tema vanema poolt ei ole süüline.
Teise isiku poolt ettevalmistatavast või toimepandud esimese astme kuriteost mitteteatamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Ettevalmistatavast või toimepandud esimese astme kuriteost mitteteatamine kuriteo toimepanija vanema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, venna, õe, vanavanema, lapselapse, abikaasa või tema vanema poolt ei ole süüline.
Tsiviilhagi, täitemenetluse, konfiskeerimise, rahatrahvi, rahalise karistuse või kohtukulude hüvitamise tagamiseks üleskirjutatud vara õigustatud isiku loata kasutamise või käsutamise eest isiku poolt, kelle vastutavale hoiule vara oli antud, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Kohtukordniku seadusliku korralduse täitmata jätmise või ametialase tegevuse takistamise eest - karistatakse rahalise karistusega.
Uurija või prokuröri poolt teadvalt süütu isiku süüdistatavana vastutuselevõtmise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Teadvalt seadusvastase kohtuotsuse või -määruse tegemise eest kohtuniku poolt - karistatakse viie- kuni kümneaastase vangistusega.
Uurija või prokuröri poolt vägivallaga ütluste andmisele sundimise eest - karistatakse rahalise karistuse või ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Vahi alla võtmise, vahi all pidamise, kinnipidamise või sundtoomise eest kohtumenetluse tagamise eesmärgil, kui selleks puudusid seaduses ettenähtud alused, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Ebaseadusliku läbiotsimise või eluruumist väljatõstmise eest - karistatakse rahalise karistusega.
Ebaseadusliku jälituse eri- või erandtoimingu eest isiku poolt, kellel oli jälitustegevuseks seadusest tulenev õigus, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Tõendi kunstliku loomise eest eesmärgiga takistada kuriteona karistatava teo olemasolu või selle puudumise või muude tõendamiseseme asjaolude tuvastamist - karistatakse rahalise karistuse või ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Menetlusosalise, tunnistaja, eksperdi või tõlgi kohtueelsele või kohtumenetlusele ilmumise takistamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Kannatanu või tunnistaja poolt kohtueelsel või kohtumenetlusel ütluse andmisest aluseta keeldumise eest, kui teda oli eelnevalt hoiatatud, et sellise tegevuse eest on ette nähtud karistus, samuti tõlgi poolt oma ülesannete täitmisest alusetu keeldumise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Teadvalt vale kaebuse esitamise eest kuriteo toimepanemise kohta teise isiku poolt - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui sellega on kaasnenud tõendite kunstlik loomine, - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Kannatanu või tunnistaja poolt kohtueelsel või kohtumenetlusel teadvalt vale ütluse andmise eest, kui teda oli eelnevalt hoiatatud, et sellise tegevuse ees on ette nähtud karistus, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Eksperdi poolt teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest või tõlgi poolt teadvalt valesti tõlkimise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Sundimise eest valeütlust või vale eksperdiarvamust andma või valetõlget tegema, kui see on toime pandud vägivallaga, - karistatakse rahalise karistuse või kuni neljaaastase vangistusega.
Kahtlustatava, süüdistatava, kohtualuse, õigeksmõistetu, süüdimõistetu, tunnistaja, eksperdi, tõlgi või kannatanu suhtes vägivalla toimepanemise eest, et takistada teda täitmast oma kohustusi või teostamast oma õigusi kriminaalmenetluses või maksta talle kätte tema õiguspärase tegevuse eest kriminaalmenetluses, - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Kinnipidamiskoha ametniku poolt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu inimväärikuse alandamise, diskrimineerimise või tema õiguste ebaseadusliku piiramise eest ametiseisundit ära kasutades - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Kinnipidamiskohas keelatud aine või eseme kinnipeetavale, arestialusele või vahistatule üleandmise eest - karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.
Kohus võib kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud aine või eseme konfiskeerimist vastavalt käesoleva seadustiku §-s 83 sätestatule.
Kinnipidamiskohast kinnipeetava ebaseadusliku vabastamise eest kinnipidamiskoha ametniku või muu isiku poolt, kes on kohustatud takistama kinnipeetava kinnipidamiskohast põgenemist, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Kinnipidamiskohas selle sisekorra vastaste toimingute organiseerimise või sellistes toimingutes osalemise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui see on toime pandud relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkematerjaliga ähvardades, - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Kinnipidamiskohast või vahi alt põgenemise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Puhkusele, lühiajalisele väljasõidule või lühiajalisele väljaviimisele lubatud kinnipeetava poolt karistuse kandmise jätkamisest kõrvalehoidumise eest või täitmisele pööratud kohtuotsusega mõistetud muust karistuse täitmisest kõrvalehoidumise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Kinnipeetava, arestialuse või vahistatu poolt alkohoolse joogi või muu piiritust sisaldava aine valmistamise, omandamise, valdamise või arsti ettekirjutuseta tarvitamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Kinnipeetava, arestialuse või vahistatu poolt narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Käesolevas jaos sätestatut kohaldatakse ka välisriigis käibel oleva raha, pangakaartide ning muude maksevahendite, väärtpaberite, maksumärkide, postimaksevahendite ja riikliku proovijärelevalve märgiste võltsimise kohta.
Raha, pangakaardi või muu maksevahendi, aktsia, obligatsiooni või muu väärtpaberi võltsimise eest kasutamise eesmärgil - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Karistatakse ühe- kuni kuueaastase vangistusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, - karistatakse sundlõpetamisega.
Võltsitud raha kasutamise, vahetamise, edasiandmise või muul viisil käibelelaskmise, samuti pangakaardi või muu võltsitud maksevahendi või väärtpaberi kasutamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Maksuesemele või selle pakendile maksu tasumise tunnusena kinnitatava panderolli, märgi, kleebise, templijäljendi, pealetrüki või eritunnuse, välja arvatud käesoleva seadustiku §-s 338 sätestatud postimaksevahend või selle jäljend, võltsimise eest kasutamise eesmärgil - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Võltsitud maksumärgi kasutamise, edasiandmise või muul viisil käibelelaskmise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Postmargi, ka käibelt kõrvaldatud või kasutuses mitteoleva postmargi, rahvusvahelise vastuskupongi, frankeerimismasina jäljendi või trükitud postimaksejäljendi võltsimise eest kasutamise eesmärgil - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Võltsitud postmargi, ka käibelt kõrvaldatud või kasutuses mitteoleva võltsitud postmargi, võltsitud rahvusvahelise vastuskupongi, võltsitud frankeerimismasina jäljendi või võltsitud trükitud postimaksejäljendi kasutamise, vahetamise, edasiandmise või muul viisil käibelelaskmise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Riikliku proovijärelevalve märgise võltsimise või kasutamise eest märgisele mittevastaval materjalil nende toodete käibelelaskmise eesmärgil - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Raha, pangakaardi või muu maksevahendi, väärtpaberi, maksumärgi, postimaksevahendi või selle jäljendi või proovijärelevalve märgise võltsimiseks vajaliku seadeldise või muu vahendi soetamise, valmistamise, kohandamise, hoidmise või edasiandmise eest - karistatakse rahalise karistusega.
Eesti riikliku teenetemärgi võltsimise eest, kui see on toime pandud teenetemärgi kasutamise eesmärgil, - karistatakse rahalise karistusega.
Sõidupileti või sõidukaardi võltsimise, võltsitud sõidupileti või sõidukaardi kasutamise või müümise eest - karistatakse rahatrahviga kuni kolmesada trahviühikut või arestiga.
Kohus võib kohaldada käesolevas jaos sätestatud süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud eseme konfiskeerimist vastavalt käesoleva seadustiku §-s 83 sätestatule.
Dokumendi, pitsati või plangi, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest, võltsimise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Võltsitud dokumendi, pitsati või plangi kasutamise eest eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Ametliku dokumendi, pitsati või stambi hävitamise, rikkumise, varguse või peitmise eest - karistatakse rahalise karistusega.
Tähtsa isikliku dokumendi võltsimise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Teadvalt võltsitud tähtsa isikliku dokumendi kasutamise või kasutada andmise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Teise isiku nimele väljaantud tähtsa isikliku dokumendi kasutamise eest või enda nimele väljaantud tähtsa isikliku dokumendi teisele isikule kasutamiseks andmise eest eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Tähtis isiklik dokument käesoleva jao tähenduses on isikutunnistus, Eesti kodaniku pass, diplomaatiline pass, meremehe teenistusraamat, välismaalase pass, ajutine reisidokument, pagulase reisidokument, meresõidutunnistus, tagasipöördumistunnistus, mootorsõidukijuhi juhiluba ja kaitseteenistuse tunnistus.
Kohus võib kohaldada käesoleva seadustiku §-des 344 kuni 348 sätestatud süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud eseme konfiskeerimist vastavalt käesoleva seadustiku §-s 83 sätestatule.
Metsas või mujal looduses tuleohu tekitamise või tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eiramise eest - karistatakse rahatrahviga kuni kakssada trahviühikut või arestiga.
Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, - karistatakse rahatrahviga kuni viiskümmend tuhat krooni.
Mootorsõidukiga sõitmise eest looduslikul alal või põllumajandusmaal, kui sellel alal sõitmine oli keelatud või oli lubatud ainult loaga ja see luba puudus, samuti taimehaiguste ja -kahjurite vältimiseks või umbrohu leviku tõkestamiseks maavaldajale kohustuslike abinõude rakendamata jätmise eest - karistatakse rahatrahviga kuni kakssada trahviühikut või arestiga.
Sama teo eest, kui sellega on kahjustatud taimestikku oluliselt või taimehaigus või -kahjur või umbrohi on levinud väljapoole katastriüksust, tekitades seal taimestikule olulist kahju, - karistatakse rahalise karistusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, - karistatakse rahatrahviga.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, - karistatakse rahalise karistusega.
Puude või põõsaste kahjustamise või hävitamise eest, kui sellega on rikutud metsa või muu haljastuse kaitse või kasutamise nõudeid ja tekitatud oluline kahju keskkonnale, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud oluline kahju keskkonnale, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Puude või põõsaste hävitamise või kahjustamise eest ettevaatamatusest, kui sellega on rikutud metsa või muu haljastuse kaitse või kasutamise nõudeid ja tekitatud suur kahju keskkonnale, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Puude või põõsaste ebaseadusliku raie eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju keskkonnale, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud oluline kahju keskkonnale, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Kaitstava loodusobjekti kasutamise või kaitse nõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud kaitstavale loodusobjektile oluline kahju, - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud kaitstavale loodusobjektile oluline kahju, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Kaitstava loodusobjekti kasutamise või kaitse nõuete rikkumise eest ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud kaitstavale loodusobjektile suur kahju, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Kalda, ranna või muu maastiku kaitse või kasutamise nõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud kaldale, rannale või muule maastikule oluline kahju, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud maastikule, kaldale või rannale oluline kahju, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Kalda, ranna või muu maastiku kaitse või kasutamise nõuete rikkumise eest ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud kaldale, rannale või muule maastikule suur kahju, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Jahiuluki, kala või muu loodusliku loomastiku küttimise, püügi või muul viisil kasutamise nõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju keskkonnale, samuti jahiuluki, kala või muu loodusliku loomastiku küttimise või püügi korraldamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Loodussaaduste veo, hoiustamise või töötlemise nõuete rikkumise eest - karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.
Looduskasutus- või saasteloata tegutsemise eest, kui see luba oli nõutav, samuti loanõuete rikkumise eest - karistatakse rahalise karistusega.
Aine, energia või jäätmete ebaseadusliku keskkonda viimise eest, samuti normatiive ületava müra põhjustamise eest - karistatakse rahalise karistusega.
Sama teo eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju keskkonnale, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega.
Aine, energia või jäätmete ebaseadusliku keskkonda viimise või normatiive ületava müra põhjustamise eest ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud keskkonnale suur kahju, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Looduskasutuse või saaste arvestuse pidamise korra või keskkonnaseirenõuete rikkumise eest - karistatakse rahatrahviga kuni sada trahviühikut või arestiga.
Inimese tervisele või keskkonnale ohtlike kemikaalide või jäätmete käitlemise nõuete rikkumise eest, kui sellega on põhjustatud oht inimeste elule või tervisele või keskkonnale, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui sellega on ettevaatamatusest põhjustatud oht inimeste elule või tervisele või keskkonnale, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Inimese tervisele või keskkonnale ohtlike kemikaalide või jäätmete käitlemise nõuete rikkumise eest ettevaatamatusest, kui sellega on põhjustatud oht inimeste elule või tervisele või keskkonnale, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Üleujutuse, soostumise või veekogu või põhjaveekihi veehulga lubamatu vähenemise põhjustamise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju keskkonnale, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud oluline kahju keskkonnale, - karistatakse rahalise karistusega.
Üleujutuse, soostumise või veekogu või põhjaveekihi veehulga lubamatu vähenemise põhjustamise eest ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud oluline kahju keskkonnale, - karistatakse rahalise karistusega.
Maakasutuse piirimärkide, kohaliku omavalitsuse või riikliku plaanilise, kõrguselise ja gravimeetrilise võrgu märkide rikkumise, hävitamise või omavolilise teisaldamise eest - karistatakse rahatrahviga kuni sada trahviühikut või arestiga.
Majandustegevuse eest valdkonnas, mille kohta kehtis erikeeld, samuti tegevusloata, litsentsita või registreeringuta tegutsemise eest valdkonnas, kus tegevusluba, litsents või registreering oli nõutav, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kuueaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, - karistatakse rahalise karistuse või sundlõpetamisega.
Seaduses või kohtulahendis ettenähtud ettevõtluskeelu või teataval erialal või ametikohal töötamise keelu rikkumise eest, kui puudub käesoleva seadustiku §-s 329 sätestatud süüteokoosseis, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Käitlemiseks mittelubatud alkoholi valmistamise, villimise või töötlemise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Kohus konfiskeerib käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud aine või eseme.
Käitlemiseks mittelubatud alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise eest suures koguses, samuti käitlemiseks mittelubatud alkoholiga kauplemise eest, kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Kohus konfiskeerib käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud aine.
Maksumärgiga märgistamata või teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodete hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise eest suures koguses, samuti selliste tubakatoodetega kauplemise eest, kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Ärisaladuse avaldamise eest ilma aktsiaseltsi või osaühingu pädeva organi vastava loata - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui sellega on põhjustatud oluline kahju, - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Ärisaladuse kasutamise eest ilma aktsiaseltsi või osaühingu pädeva organi vastava loata - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Audiitori või erikontrolli läbiviija poolt audiitor- või erikontrolli läbiviimisel teatavaks saanud asjaolude aruandes esitamata jätmise või ebaõige esitamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui sellega on põhjustatud oluline kahju, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Osanike või aktsionäride üldkoosoleku ettenähtud korras kokku kutsumata jätmise eest, kui bilansist on selgunud, et netovara on vähem kui pool osa- või aktsiakapitalist või vara on olnud alla seadusega kehtestatud osa- või aktsiakapitali alammäära, või seaduses sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Osanikele, aktsionäridele, audiitorile, erikontrolli läbiviijale või avalikkusele äriühingu varalise seisundi kohta andmete esitamata jätmise või ebaõigete andmete esitamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Äriühingu asutaja, aktsionäri või osaniku poolt audiitorile või erikontrolli läbiviijale andmete esitamata jätmise või ebaõigete andmete esitamise eest, kui need ei ole seotud äriühingu varalise seisundiga, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Üldkoosolekul teisele isikule kuuluvate aktsiate või märkimistõendite esindusõiguseta kasutamise või aktsiatest tulenevate muude õiguste ebaseadusliku kasutamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Oma maksevõime olulise vähendamise või enda maksejõuetuks muutmise eest vara hävitamise, rikkumise, raiskamise või põhjendamatu kinkimise, loovutamise, välismaale paigutamise, põhjendamatute kohustuste võtmise või põhjendamatute soodustuste andmise või ühe võlausaldaja teisele eelistamise teel võlgniku poolt, kes oli teadlik, et olemasolevate või oodatavate majandusraskuste tõttu võivad tema teod kahjustada võlausaldaja huve, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest karistatakse üksnes siis, kui kohus on välja kuulutanud teo toimepanija pankroti või lõpetanud pankrotimenetluse raugemise tõttu, sest võlgniku varast ei jätku pankrotimenetluse kulude katteks ja puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus.
Pankroti- või täitemenetluses võlgniku poolt oma vara või võlgade varjamise või nende või muude võlausaldajale tähtsate asjaolude kohta ebaõigete andmete esitamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui sellega on kaasnenud valevande andmine, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega.
Maksuarvutuse esitamise eest, milles tasumisele kuuluv maksusumma on esitatud väiksemana maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast maksusummast, kui puudub käesoleva seadustiku §-s 387 või 388 sätestatud süüteokoosseis ning kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või sellega on põhjustatud maksude laekumata jäämine suures ulatuses, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Tuludeklaratsiooni esitamise eest, milles maksustatav tulu on esitatud väiksemana maksuseaduse alusel maksustatavast tegelikust tulust, kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või sellega on põhjustatud maksude laekumata jäämine suures ulatuses, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Maksudeklaratsiooni esitamise eest, milles käibemaksu või aktsiisiga maksustatav käive on näidatud väiksemana maksuseaduse alusel maksustatavast tegelikust käibest või milles on tasumisele kuuluvast käibemaksusummast tehtud maksuseaduses ettenähtust suuremaid mahaarvamisi või milles on näidatud tagastamisele kuuluvat käibemaksu- või aktsiisisummat suuremana maksuseaduse alusel ettenähtud summast või milles on kohaldatud ebaõiget maksumäära, kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või see on toime pandud suures ulatuses, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Maksumaksjale tehtavatelt väljamaksetelt maksuseaduses ettenähtud maksu kinni pidamata jätmise või kinnipeetud maksusumma mittetäieliku või mitteõigeaegse ülekandmise eest maksuhalduri pangakontole, kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või sellega on põhjustatud maksude laekumata jäämine suures ulatuses, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Maksudeklaratsiooni esitamata jätmise, maksuhalduri juures registreerimata jätmise, maksuhaldurile valeandmete esitamise, maksuhalduri tegevuse takistamise, dokumentide võltsimise või hävitamise, maksumaksja või -kinnipidaja maksevõime halvendamise või teadvalt ebaõigete dokumentide esitamise eest eesmärgiga muuta maksude määramine või sissenõudmine võimatuks või seda raskendada, kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või kui sellega on põhjustatud maksude laekumata jäämine suures ulatuses, - karistatakse kahe- kuni kümneaastase vangistusega.
Deklareeritava kauba suures koguses toimetamise eest üle tollipiiri tollikontrolli eest varjatuna, sellest kõrvale hoidudes, kauba deklareerimata jättes, kaupa vale kaubapositsiooni all deklareerides, deklarandi või kauba saaja kohta valeandmeid deklareerides või võltsitud dokumente esitades või muul pettuslikul viisil toimides, kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Keelatud kauba või vastava eriloata radioaktiivse aine, lõhkematerjali, narkootilise või psühhotroopse aine, narkootilise või psühhotroopse aine lähteaine, mittenarkootilise ravimi, ohtliku kemikaali või jäätme, strateegilise kauba, tulirelva või laskemoona salakaubaveo eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Tolliterritooriumil tollisoodustusega või tolli järelevalve all oleva kaubaga tehtavate ebaseaduslike toimingute või tehingute eest, kui toimingute või tehingute esemeks oli kaup suures koguses, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Rahapesu eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Krediidi- või finantseerimisasutuse töötaja poolt rahapesu tõkestamise seaduses (RT I 1998, 110, 1811; 2000, 84, 533) sätestatud isikusamasuse tuvastamise kohustuse täitmata jätmise eest - karistatakse rahalise karistusega.
Krediidi- või finantseerimisasutuse juhi või kontaktisiku või ettevõtja poolt rahapesu kahtlusest rahapesu andmebüroole teatamata jätmise või ebaõigete andmete esitamise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Seaduses sätestatud piirangute rikkumise eest vara investeerimisel - karistatakse rahalise karistusega.
Konfidentsiaalset informatsiooni omava isiku poolt konfidentsiaalset informatsiooni kasutades oma nimel või kolmanda isiku kaudu emitendi väärtpaberitega tehingu tegemise, konfidentsiaalse informatsiooni õigustamatult kolmandale isikule edastamise või konfidentsiaalse informatsiooni põhjal kolmandale isikule tehingu tegemise soovituse andmise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Juriidilise isiku juhatuse, seda asendava organi või nõukogu liikme poolt ebaõiglaste äritingimuste kehtestamise, ostjate kahjuks tootmise või teenindamise või kaubaturu, tehnilise arengu või investeeringute piiramise, samuti muu tegevuse eest, millega on kaasnenud turgu valitseva juriidilise isiku seisundi kuritarvitamine kaubaturul, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Juriidilise isiku juhatuse, seda asendava organi või nõukogu liikme poolt konkurentsi kahjustava kokkuleppe, otsuse või kooskõlastatud tegevuse keelu rikkumise eest, samuti erandit vajava kokkuleppe, otsuse või kooskõlastatud tegevuse eest ilma erandi loata või erandi loa tingimuste rikkumise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Juriidilise isiku juhatuse, seda asendava organi või nõukogu liikme poolt konkurentsi kahjustavast koondumisest tähtaegselt teatamata jätmise, samuti koondumise keelu või koondumise loa tingimuste rikkumise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Juriidilise isiku juhatuse, seda asendava organi või nõukogu liikme poolt teisele ettevõtjale mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel võrgustikule, infrastruktuurile või muule olulisele vahendile juurdepääsu mittelubamise eest, samuti muu tegevuse eest, millega on kaasnenud eri- või ainuõigust või olulist vahendit omava juriidilise isiku seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Õhu, üldkasutatava vee või võõrandamiseks või kasutada andmiseks ettenähtud asja kavatsetult mürgiseks muutmise või teadvalt mürgitatud asja edasitoimetamise või edasiandmise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Võõra või oma asja süütamise eest, kui sellega on põhjustatud oht inimese elule või tervisele, - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Plahvatuse tekitamise eest, kui sellega on põhjustatud oht inimese elule, tervisele või varale, - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui on kasutatud lõhkeseadeldist või lõhkematerjali, - karistatakse viie- kuni kümneaastase vangistusega.
Sama teo eest tuumaenergia abil, ohtlikus ettevõttes või suurõnnetuse ohuga ettevõttes - karistatakse kaheksa- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistusega.
Energia-, side-, signalisatsiooni-, veevarustus- või kanalisatsioonisüsteemi, liikluskorralduse või muu elutähtsa süsteemi ehitise või seadme rikkumise või hävitamise eest, kui sellega on põhjustatud oht elutähtsa süsteemi normaalsele toimimisele, - karistatakse rahalise karistusega.
Sama teo eest, kui sellega on põhjustatud elutähtsa süsteemi toimimise häirimine või katkemine, - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Tee, raudtee, silla, lüüsi, paisu, tammi, viadukti, tunneli või nende kaitserajatise, kaevanduse juurde kuuluva kuivendus- või õhutusseadme, kaevanduses tööliste sisse- ja väljaveoks kasutatava seadme või muu elutähtsa rajatise rikkumise või hävitamise eest, kui sellega on põhjustatud oht paljude inimeste elule või tervisele, - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Ehitusnõuetele mittevastava ehitise ehitamise eest, kui sellega on põhjustatud oht inimese elule või tervisele, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Tehnilise normi nõuetele mittevastava toote valmistamise, töötlemise või turustamise eest, kui sellega on põhjustatud oht inimese elule või tervisele või keskkonnale, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Raadiohäire tekitamise või vale või eksitava teate saatmise eest, kui sellega on põhjustatud oht paljude inimeste elule või tervisele või keskkonnale, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Kiirgustegevuse eest ilma vastava loata - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Kiirgusallika hoidmise, kasutamise, veo või käitlemise muude nõuete rikkumise eest, kui sellega on põhjustatud oht paljude inimeste elule või tervisele, - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Lõhkematerjali käitlemisena käesoleva jao tähenduses mõistetakse nii lõhkematerjali käivet kui ka käitlemist.
Tsiviilkäibes lubatud lõhkematerjali ebaseadusliku valmistamise, soetamise, üleandmise, turustamise või muu ebaseadusliku käitlemise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui see on toime pandud tsiviilkäibes keelatud lõhkematerjali käideldes, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kuueaastase vangistusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 või 4 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, - karistatakse rahalise karistuse või sundlõpetamisega.
Lõhkeseadeldise või selle olulise osa, välja arvatud lõhkematerjal, ebaseadusliku valmistamise, omandamise, hoidmise, edasitoimetamise, võõrandamise, üleandmise või muu ebaseadusliku käitlemise eest - karistatakse rahalise karistuse või kahe- kuni kümneaastase vangistusega.
Lõhkematerjali hoidmise, kasutamise, arvestamise, veo või käitlemise muude nõuete rikkumise eest, kui sellega on põhjustatud oht paljude inimeste elule või tervisele, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kuueaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui sellega on ettevaatamatusest põhjustatud oht paljude inimeste elule või tervisele, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Kohus võib kohaldada käesolevas jaos sätestatud süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud aine või eseme konfiskeerimist vastavalt käesoleva seadustiku §-s 83 sätestatule.
Tulirelva, selle olulise osa või laskemoona ebaseadusliku käitlemise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui see on toime pandud teenistus- või sõjaväerelvaks oleva tulirelva, selle olulise osa või laskemoonaga, - karistatakse kahe- kuni kümneaastase vangistusega.
Karistatakse viie- kuni viieteistaastase vangistusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, - karistatakse rahalise karistusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 4 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, - karistatakse rahalise karistuse või sundlõpetamisega.
Tulirelva lohaka hoidmise eest, kui see on kaasa toonud teisele inimesele tervisekahjustuse tekitamise või kui selle relvaga on toime pandud kuritegu, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Tulirelva helisummuti, laser- või öösihiku ebaseadusliku käitlemise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Mootor-, õhu- või veesõiduki või trammi või raudteeveeremi juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumise eest, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm, - karistatakse kuni viieaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui sellega on põhjustatud kahe või enama inimese surm, - karistatakse kolme- kuni kaheteistaastase vangistusega.
Mootor-, õhu- või veesõiduki või trammi või raudteeveeremi juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumise eest ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui sellega on põhjustatud kahe või enama inimese surm, - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest, samuti mootorsõiduki juhtimise üleandmise eest joobeseisundis isikule - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Raudtee-, vee-, õhu- või teeliikluse korraldamise eest vastutava isiku poolt liiklusohutusnõuete või sõiduki käitusnõuete eiramise eest, kui sellega on põhjustatud oht inimese elule, tervisele, varale või keskkonnale, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Mootorsõidukile alarmsõidukil olevaga sarnase värviskeemi ebaseadusliku pealekandmise või erisignaalseadme ebaseadusliku paigutamise eest või selliselt tähistatud mootorsõiduki kasutamise või juhtimise eest - karistatakse rahalise karistusega.
Loata Eesti Vabariigi õhuruumi sisselendamise või sellest väljalendamise eest, loas tähendatud marsruudist, õhuväravast või lennukõrgusest mittekinnipidamise või rahvusvahelise õhusõidu nõuete muu rikkumise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Reisija poolt õhusõidukis kergesti süttiva või sööbiva aine veo eest - karistatakse rahalise karistusega.
Sama teo eest, kui sellega on tekitatud suur kahju, - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Laevade kokkupõrkel laeva kapteni poolt teise laeva päästmiseks vajalike abinõude tarvitusele võtmata jätmise eest, kui nende tarvituselevõtmine oli võimalik tõsise ohuta oma reisijaile, meeskonnale või laevale, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Kaitseteenistusalase süüteo toimepanemise eest karistatakse isikut, kes on tegevteenistuses kaitsejõududes, või õppekogunemisel viibivat reservväelast.
Isik loetakse käesoleva peatüki tähenduses tegevteenistuses olevaks alates tema käskkirjaga tegevteenistusse võtmise päevast.
Ülema seadusliku teenistusalase käsu täitmisest keeldumise eest - karistatakse kuni kaheaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui see on toime pandud grupi poolt avalikult, - karistatakse kuni kolmeaastase vangistusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud teo eest, kui see on toime pandud erakorralise või sõjaseisukorra ajal, - karistatakse kahe- kuni kümneaastase vangistusega.
Ülema seadusliku teenistusalase käsu täitmata jätmise eest - karistatakse kuni üheaastase vangistusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui see on toime pandud erakorralise või sõjaseisukorra ajal, - karistatakse kahe- kuni kümneaastase vangistusega.
Tegevteenistuses oleva isiku või tema perekonnaliikme ähvardamise eest tapmise, tervisekahjustuse tekitamise või vara hävitamise või rikkumisega eesmärgiga lõpetada kaitseteenistusalaste kohustuste täitmine või muuta nende iseloomu - karistatakse kuni kolmeaastase vangistusega.
Sama teo eest vanemohvitseri või kõrgema ohvitseri suhtes - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Tegevteenistuses olevale isikule või tema perekonnaliikmele raske tervisekahjustuse tekitamise või tema suhtes vägivalla kasutamise eest eesmärgiga lõpetada kaitseteenistusalaste kohustuste täitmine või muuta nende iseloomu - karistatakse nelja- kuni kaheteistaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui see on toime pandud erakorralise või sõjaseisukorra ajal, - karistatakse viie- kuni viieteistaastase vangistusega.
Väeosast või muust teenistuskohast omavolilise lahkumise eest, samuti väeosast väljalubatu poolt tähtajaks teenistusse ilmumata jätmise eest, kui omavoliline äraolek on kestnud üle kolme päeva, - karistatakse kuni üheaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui omavoliline äraolek on kestnud üle kolmekümne päeva, - karistatakse kuni kaheaastase vangistusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud teo eest, kui see on toime pandud erakorralise või sõjaseisukorra ajal, sõltumata omavolilise äraoleku kestusest, - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Väeosast või muust teenistuskohast omavolilise lahkumise eest teenistusrelvaga - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Väeosa või muu teenistuskoha omavolilise mahajätmise eest lahinguolukorras - karistatakse kahe- kuni kümneaastase vangistusega.
Väeosast või muust teenistuskohast omavolilise lahkumise eest, kui see on toime pandud kaitseteenistusest kõrvalehoidumise eesmärgil, - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui see on toime pandud erakorralise või sõjaseisukorra ajal, - karistatakse kahe- kuni kümneaastase vangistusega.
Kaitseteenistusest kõrvalehoidumise eest endale vigastuse tekitamise või tekitada laskmise, haiguse simuleerimise, dokumendi võltsimise või muu pettuse teel - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Sama teo eest eesmärgiga kõrvale hoiduda kaitseteenistusalaste kohustuste kandmisest - karistatakse kuni kolmeaastase vangistusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud teo eest erakorralise või sõjaseisukorra ajal - karistatakse kahe- kuni kümneaastase vangistusega.
Garnisoni-, sise- või distsiplinaarmäärustiku rikkumise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju, - karistatakse kuni kolmeaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud oluline kahju, - karistatakse kuni üheaastase vangistusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui see on toime pandud erakorralise või sõjaseisukorra ajal, - karistatakse kuni viieaastase vangistusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teo eest, kui see on toime pandud erakorralise või sõjaseisukorra ajal, - karistatakse kuni kolmeaastase vangistusega.
Vale suulise või kirjaliku teenistusalase ettekande eest - karistatakse kuni üheaastase vangistusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud vanemohvitser või kõrgem ohvitser, - karistatakse kuue- kuni kahekümneaastase vangistusega.
Ülema või kaitseväeametniku poolt võimuliialduse, võimupiiridest või teenistusvolitustest üleastumise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või riigi huvidele, - karistatakse kuni kolmeaastase vangistusega.
Sama teo eest, kui see on toime pandud erakorralise või sõjaseisukorra ajal, - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Ülema või kaitseväeametniku poolt oma teenistusalase ülesande täitmata jätmise või pealiskaudse täitmise eest sellesse kohusetundetu või hooletu suhtumise tõttu, kui sellega on tekitatud oluline kahju isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või riigi huvidele, - karistatakse kuni kaheaastase vangistusega.
Sama teo eest erakorralise või sõjaseisukorra ajal - karistatakse kuni viieaastase vangistusega.
Kaitsejõudude relvastuse, tehnika, varustuse või muu vara pantimise, mahajätmise, kaotamise, kohusetundetu hoidmise või rikkumise eest, kui sellega on tekitatud suur kahju, - karistatakse kuni viieaastase vangistusega.
Ülema poolt temale usaldatud sõjajõudude omavolilise üleandmise eest vaenlasele, samuti kindlustuse, lahingutehnika või muu vara jätmise eest vaenlasele, kui seda ei ole tinginud lahinguolukord, - karistatakse kolme- kuni kaheteistaastase vangistusega.
Hukkuva sõjalaeva mahajätmise eest komandöri poolt, kes ei täitnud oma teenistuskohustusi lõpuni, samuti laeva meeskonda kuuluva isiku poolt ilma komandöri sellekohase korralduseta - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Karistusseadustik kehtestatakse eraldi seadusega.
Seadusega reguleeritakse sööda, söödalisandi, eelsegu ja segasööda (edaspidi söödad) turustamisotstarbelist tootmist ja töötlemist, importi ning turustamist, tagamaks söötade ohutust loomade ja inimeste tervisele ning soodsat mõju loomakasvatustoodangule.
Eestit transiitkaubana läbivatele söötadele, kui sihtriigiga sõlmitud välisleping ei näe ette teisiti.
Sööt on loomade söötmiseks kasutatav taimse, loomse, mikroobse, mineraalse või sünteetilise päritoluga saadus või toode.
Söödalisand on aine, mis parandab söötade omastatavust, stimuleerib organismi seedetegevust, toimib profülaktiliselt haiguste suhtes või parandab söötade säilivust; söödalisandiks on mineraalained ja nende ühendid, aminohape, vitamiinipreparaat, ensüümpreparaat, antibiootikum, antioksüdant, silokonservant, bakter, pärm, kasvustimulaator, probiootik, maitseaine, lõhnaaine või muu aine; söödalisandit ei kasutata iseseisva söödana või sööda põhikomponendina.
Eelsegu on söötadest ja söödalisanditest valmistatud segu, premiks ehk rikastamissegu, mida kasutatakse tervikkomponendina vastavalt retseptile segasööda valmistamisel.
Segasööt on söötadest, söödalisanditest ja eelsegudest vastava retsepti ja tehnoloogia (edaspidi tehniline eeskiri) järgi valmistatud segu loomade söötmiseks.
Saasteaine on söödas sisalduv iga kahjulik aine või ühend, mis on sinna lisandunud, tekkinud või sattunud tootmis- või töötlemisprotsessi käigus või keskkonna saastumise tulemusena ning mille lubatust suurema koguse esinemine võib olla ohtlik looma ja inimese tervisele või saastata keskkonda.
Toota, töödelda, turustada ja importida on lubatud kehtestatud nõuetele vastavaid looma ja inimese tervisele ohutuid (edaspidi nõuetekohane) söötasid, mille tootmistehnoloogia või kasutamine ei saasta keskkonda.
Eksporditavad söödad peavad vastama Eestis kehtivatele nõuetele või sihtriigi nõuetele, kui need on teada ja välisleping näeb ette söötade nõuetekohasuse tagamist.
Söötade analüüsi ja hindamise metoodikad.
Vajaduse korral võib käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 4 sätestatud erinõudeid kehtestada, lähtudes söötade kasutusotstarbest nende koostisele, märgistusele ja kasutusviisile, samuti pakendile ja veovahenditele.
Söötade tootjad, töötlejad, importijad ja turustajad peavad järgima käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõudeid, pidama dokumenteeritud arvestust sisseostetud tooraine, samuti toodetud, töödeldud, imporditud ja turustatud söötade üle ning turustamisel tõendama nende nõuetekohasust.
Turustamine kui majandustegevus käesoleva seaduse tähenduses on toote müümine või muul viisil tasuta või tasu eest üleandmine.
Turustamise kohta sätestatu laieneb ka söötade pakkumisele müügiks.
Lihtsööda tootja peab lihtkirjalikus vormis arvestust enda toodetud või töödeldud sööda turustatud partiide üle, identifitseerimaks turustatud sööta, selle kogust ja ostjat.
Töötlemisena käsitletakse lihtsööda töötlemist ühel või mitmel traditsioonilisel viisil, keemilise või sünteetilise päritoluga söödalisandeid kasutamata.
Lihtsööda tootja tõendab sööda nõuetekohasust ostja nõudel partii kohta antud kirjaliku vastavusavaldusega.
Loomse päritoluga sööda nõuetekohasust tõendatakse veterinaartõendiga.
Tootja või töötleja peab olema toodetava või töödeldava söödalisandi, eelsegu ja segasööda tootmiseks ja töötlemiseks riiklikult tunnustatud ning registreeritud.
Tootmine ja töötlemine peab toimuma tootja või töötleja kehtestatud või valitud tehnilise eeskirja või selle söödalisandi, eelsegu või segasööda kohta kehtiva standardi kohaselt.
Tootja ja töötleja teostavad enesekontrolli toodangu ohutuse ja nõuetekohasuse tagamiseks.
Tootja ja töötleja peavad dokumenteeritud arvestust ostetud ning tootmis- ja töötlemisprotsessis kasutatava tooraine, samuti turustatud söödapartiide üle, identifitseerimaks tooraine päritolu ning turustatud söödalisandit, eelsegu ja segasööta, selle kogust ja ostjat.
Söödalisandi, eelsegu ja segasööda nõuetekohasust tõendatakse vastavustunnistusega, mis peab olema ostjale kättesaadav.
Käesolevas paragrahvis sätestatud nõuded laienevad ka mikroobse ja sünteetilise päritoluga sööda tootjale ja töötlejale.
Veo- ja säilitustingimused.
Volitatud asutus ja järelevalveametnikud annavad soovitusi ning võivad teha täitmiseks kohustuslikke ettekirjutusi tehnilise eeskirja muutmiseks ja täiendamiseks, kui ilmneb, et see ei taga nõuetekohast tulemust.
Imporditava söödapartii nõuetekohasus peab olema tõendatud selle partii kohta väljastatud vastavustunnistusega.
Importija peab olema registreeritud ning pidama dokumenteeritud arvestust imporditud söötade turustamise üle, identifitseerimaks turustatud sööda kogust ja ostjat.
Kui importijaks on eelsegu või segasööda tootja või töötleja, tuleb järgida käesolevas paragrahvis ja §-s 7 sätestatud nõudeid ning pidada eraldi arvestust tootmiseks ja töötlemiseks kasutatavate imporditud söötade üle viisil, mis võimaldab identifitseerida nende päritolu.
Söötade pakendamisel tuleb kasutada pakendeid, mis ei põhjusta nende kvaliteedi halvenemist ega saasta keskkonda ja vastavad pakendiseaduses (RT I 1995, 47, 739; 1997, 53, 836) ning selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele.
Söötade vedamiseks kasutatavate veovahendite tehnilised ja sanitaarhügieenilised tingimused ei tohi põhjustada veose kvaliteedi halvenemist.
Muu tarbijakaitseseaduse (RT I 1994, 2, 13; RT I 1999, 35, 450) ja pakendiseadusega nõutud teave.
Teave Eestis turustatavate söötade kohta edastatakse eesti keeles.
Pakendatud söödad peavad kandma käesoleva seaduse §-s 11 sätestatud teavet sisaldavat märgistust.
Pakendamata söötade partiile antakse kaasa käesoleva seaduse §-s 11 sätestatud teavet sisaldav märgistusleht.
Lihtsöötade turustamisel kajastatakse käesoleva seaduse § 11 punktides 1 kuni 5 sätestatud teave käesoleva seaduse § 6 lõike 3 alusel partiile kaasaantavas kirjalikus vastavusavalduses.
Registreerimisnumbrit söödaregistris võib kasutada kombineeritult retsepti numbriga.
Sellisel juhul tuleb esimesena tuua registreerimisnumber söödaregistris ning eraldada sellest kaldkriipsuga retsepti number, kasutades numbrikombinatsiooni ees kirjet: „Tootja/retsept“.
Söötade nõuetekohasust tuleb importimisel ja turustamisel tõendada kvaliteedijärelevalve tulemuste alusel koostatud ja väljastatud nõuetekohasust tõendava dokumendiga, kas vastavusavalduse või vastavustunnistusega.
Vastavusavalduse andmiseks vajaliku kvaliteedijärelevalve teostamiseks tuleb tootjal või töötlejal esitada enda valitud volitatud asutusele lihtsööda proovid nõuetekohasuse hindamiseks.
Vastavusavaldus koostatakse katseprotokollis sisalduvate hindamistulemuste alusel.
Kui jooksval aastal saadud lihtsöödana turustatava taimetoodangu kvaliteet säilitamisel oluliselt ei halvene, võib lihtsööda tootja või töötleja piirduda seda liiki sööda ühekordse hindamisega.
Lihtsööda partii, mis turustatakse edasiseks töötlemiseks eelsegu või segasööda tootjale, nõuetekohasust võib hinnata ostja enesekontrollisüsteemi raames, kui ta on vastavalt käesolevale seadusele tunnustatud ja registreeritud.
Kõik söödalisandite, eelsegude ja segasöötade tootjad ja töötlejad teostavad söötade kvaliteedi ja ohutuse kontrolli (edaspidi enesekontroll), tagamaks vajalike meetmete rakendamise kaudu toodetavate ja töödeldavate söötade nõuetekohasust.
Enesekontroll peab hõlmama kogu tootmis- ja töötlemisprotsessi, sealhulgas tehnilises eeskirjas sätestatu järgimist.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmiseks selgitavad tootjad ja töötlejad välja nõuetekohasuse tagamiseks olulised tootmis- ja töötlemisfaasid, kehtestavad ja rakendavad ettevõttesisese enesekontrollisüsteemi, dokumenteerivad selle tulemusi ja säilitavad neid vähemalt ühe aasta jooksul.
Volitatud asutus ja järelevalveametnikud annavad soovitusi ning võivad teha täitmiseks kohustuslikke ettekirjutusi enesekontrollisüsteemi muutmiseks ja täiendamiseks, kui ilmneb, et olemasolev süsteem ei taga nõuetekohast tulemust.
Vastavustunnistusi väljastab volitatud asutus söötade tootjale või töötlejale tema tunnustamisprotsessi käigus ning söötade importijale imporditava partii kohta.
Volitatud asutuse, kellelt vastavustunnistus tellitakse, valib tootja, töötleja või importija.
Importijale võib vastavustunnistuse anda välisriigis väljaantud nõuetekohasust tõendava dokumendi või selle koostamise aluseks olnud dokumentide põhjal, kui neist selgub, et imporditavad söödad vastavad Eestis kehtivatele nõuetele.
Ostja nõudel tuleb turustajal anda talle vastavustunnistuse ärakiri.
Õiguse tegutseda volitatud asutusena annab põllumajandusminister vastava taotluse alusel, kui taotleja vastab toote nõuetekohasuse tõendamise seaduse (RT I 1997, 81, 1362) § 6 lõigetes 5 ja 8 ettenähtud nõuetele.
Volitatud asutus hindab nõuetekohasust tootekatsetuste, toote valmistamisega seotud katsete ja kvaliteedijärelevalve tulemuste põhjal ning väljastab vastavustunnistuse, kui sööt, söödalisand, eelsegu või segasööt osutub hindamise tulemusena nõuetekohaseks.
Volitatud asutus võib anda vastavustunnistuse sama sööda, söödalisandi, eelsegu või segasööda jätkuvaks valmistamiseks kehtivusajaga kuni viis aastat.
Volitatud asutus teostab väljastatud vastavustunnistuse kehtivuse ajal tootja või töötleja juures kvaliteedijärelevalvet.
Kvaliteedijärelevalve on tootja ja töötleja enesekontrollisüsteemi toimivuse, tootmiskorralduse ning söötade nõuetekohasuse perioodiline kontrollimine, mille tulemuste põhjal on volitatud asutusel õigus teha tootjale ja töötlejale kohustuslikke ettekirjutusi ning tunnistada kehtetuks väljaantud vastavustunnistus.
Kui sööt, söödalisand, eelsegu või segasööt ei vasta nõuetele, tunnistab volitatud tõendamisasutus vastavustunnistuse kehtetuks.
Nõuetekohasuse tõendamisega seotud kulud kannab hindamis- või tõendamisteenuse tellija volitatud asutusega sõlmitava vastavasisulise lepingu alusel.
Tunnustamisprotsessi eesmärgiks on ennetava järelevalve raames hinnata söötade tootjale või töötlejale kuuluva ettevõtte ning selle personali suutlikkust täita käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõudeid kvaliteetsete ja ohutute söötade tootmisel.
Tunnustatuse saamiseks peab tootja ja töötleja saama volitatud asutuselt vastavustunnistused tema poolt toodetavatele või töödeldavatele söötadele ning esitama nende ärakirjad järelevalveasutusele koos taotluse ja riigilõivu tasumist tõendava dokumendiga.
Taotluses tuleb märkida jooksva kalendriaasta lõpuni prognoositav turustatava sööda, eelsegu ja segasööda kogus, millelt arvutatakse tasumisele kuuluv riigilõiv registris hoidmise eest.
Järelevalveasutus kontrollib esitatud andmete vastavust tegelikkusele ning andmete õigsuse korral teeb ühe kuu jooksul, arvates nõutavate dokumentide esitamise päevast, riigi söödaregistrisse vastavasisulise kande, millega tootja või töötleja loetakse riiklikult tunnustatuks.
Tunnustamine on tähtajaline, tähtaeg sõltub riigilõivu tasumisest ja vastavustunnistuste kehtivusest.
Järelevalveasutus tunnustab tootjaid ja töötlejaid nende söödalisandite, eelsegude ja segasöötade osas, mille suhtes kehtib vastavustunnistus, vastavustunnistuse kehtivusaja jooksul.
Kui volitatud asutus tunnistab väljastatud vastavustunnistuse kehtetuks, kaotab tootja või töötleja tunnustatuse selle sööda, söödalisandi, eelsegu või segasööda tootmiseks või töötlemiseks, mille kohta vastavustunnistus oli antud.
Importija kantakse registrisse tema esitatud taotluse alusel pärast nõutavate andmete esitamist ning riigilõivu tasumist.
Registrisse kandmise (tunnustamise), registreerimistunnistuse väljastamise, registris hoidmise, samuti registrikannetest tehtavate väljavõtete eest tasutakse riigilõivu riigilõivuseaduses (RT I 1997, 80, 1344; 86, 1461; 87, 1466 ja 1467; 93, 1563; 1998, 2, 47; 4, 63; 23, 321; 36/37, 552 ja 553; 52/53, 771; 57, 859; 59, 941; 60, 951; 61, 979 ja 985; 64/65, 1004, 1005 ja 1008; 86/87, 1408; 97, 1519; 103, 1701; 108/109, 1783; 111, 1829; 1999, 16, 275; 23, 355; 24, 359 ja 360; 25, 364; 27, 380, 384, 385 ja 392; 29, 400 ja 404; 30, 415; 58, 608) sätestatud ulatuses ja korras.
Registrikannete muutmise eest riigilõivu ei tasuta.
Riigilõiv andmete registris hoidmise eest järgmisel aastal arvutatakse ja tasutakse vastavalt eelmisel aastal tegelikult turustatud või imporditud söötade kogusele hiljemalt jooksva aasta 31. detsembriks.
Esimesel aastal tasutakse riigilõivu võrdeliselt taotluse esitamise päevast aasta lõpuni jäänud kuude arvuga.
Riigi söödaregister (edaspidi register) on vastavalt andmekogude seadusele (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552) põllumajandusministri ettepanekul asutatud riiklik register.
Registri vastutavaks töötlejaks on Põllumajandusministeerium ja volitatud töötlejaks Taimetoodangu Inspektsioon (edaspidi registripidaja) ning registri kulud kaetakse Põllumajandusministeeriumi eelarvest.
Riikliku järelevalve tulemused, ettekirjutuste sisu koos täitmiseks antud tähtaegadega ning rakendatud sanktsioonid.
Registrikannete tegemine ja informatsiooni saamine registrist toimub vastavalt käesolevale seadusele, andmekogude seadusele ja registri põhimäärusele.
Registripidaja väljastab tootjale, töötlejale ja importijale tema taotlusel registreerimistunnistuse, mis tõendab, et antud isik ja tema toodetavad, töödeldavad või imporditavad söödad on registris registreeritud ja riikliku järelevalve all.
Registripidaja otsusega, kui ta ei täida käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõudeid.
Registripidaja otsusega, kui vastavustunnistus on kaotanud kehtivuse.
Pärast registrist kustutamist on isik kohustatud lõpetama söötade turustamisotstarbelise tootmise, töötlemise või importimise.
Pärast sööda, söödalisandi, eelsegu või segasööda registrist kustutamist on isik kohustatud lõpetama selle turustamisotstarbelise tootmise, töötlemise või importimise.
Pärast registrist kustutamise aluseks olnud asjaolude kõrvaldamist võib isik esitada uue registrisse kandmise taotluse.
Registri andmed on avalikud.
Registripidaja koostab ja avalikustab ülevaateid käesoleva seaduse alusel registreeritud söötade tootmise, turustamise ja importimise, samuti teostatud riikliku järelevalve tulemuste kohta.
Käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle teostab järelevalvet Taimetoodangu Inspektsioon (edaspidi järelevalveasutus) oma järelevalveametnike kaudu.
Järelevalveametnikel on õigus võtta toodetavast, töödeldavast või imporditavast söödast, söödalisandist, eelsegust või segasöödast kontrollproove ja teostada muid toiminguid, mis on vajalikud rahuldavaks järelevalveks ning käesolevast seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate nõuete täitmise kontrollimiseks.
Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatakse piiril asuvate tollipunktide nimekiri, mille kaudu on lubatud söötade import.
Järelevalveasutuse otsusel võib võtta sööda, söödalisandi, eelsegu või segasööda imporditavast partiist kontrollproove.
Kuni sööda, söödalisandi, eelsegu või segasööda partiist võetud kontrollproovide tulemuste selgumiseni on partii või selle osa kasutamine, turustamine või muul viisil üleandmine keelatud.
Kontrollproovide tulemuste põhjal teeb järelevalveasutus 48 tunni jooksul, alates proovide võtmisest oma otsuse sööda, söödalisandi, eelsegu või segasööda partii edasise kasutamise, turustamise või muul viisil üleandmise lubamise või keelamise kohta.
Kui kontrollproovide analüüsimisel saadud esialgsete tulemuste põhjal võib järeldada mittevastavust kehtestatud nõuetele, saadetakse proovid täiendavale analüüsimisele või võetakse kordusproov.
Sellisel juhul tehakse lõplik otsus partii edasise kasutamise, turustamise või muul viisil üleandmise lubamise või keelamise kohta kuni kümne tööpäeva jooksul esimeste kontrollproovide võtmise päevast arvates.
Kehtestatud nõuetele mittevastava, kuid loomade ja inimeste tervisele ning keskkonnale ohutu sööda, söödalisandi, eelsegu või segasööda turustamisel tuleb ostjat või vastuvõtjat kvaliteedi mittevastavusest eelnevalt informeerida.
Kehtestatud nõuetele mittevastavat ning loomade ja inimeste tervisele või keskkonnale ohtlikku sööta, söödalisandit, eelsegu või segasööta, mida täiendava töötlusega ei ole võimalik ohutuks ja kasutamiskõlblikuks muuta, tuleb käidelda vastavalt jäätmeseaduse nõuetele.
Füüsilised isikud vastutavad käesoleva seaduse rikkumise eest haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 45, lk. 2654; 58, 608) sätestatud korras.
Juriidilised isikud vastutavad käesoleva seaduse §-de 35 ja 36 kohaselt.
Tootja, töötleja või importija registrist kustutamine.
Vastavalt haldusõiguserikkumiste seadustikule on haldusõiguserikkumise protokolli koostamise ja halduskaristuse kohaldamise õigus Taimetoodangu Inspektsiooni peadirektoril ja tema asetäitjal ning riiklikul inspektoril.
Halduskohtunik võib määrata rahatrahvi käesoleva seaduse §-s 36 ettenähtud ulatuses.
Menetlus haldusõiguserikkumiste asjades toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Käesoleva seaduse §-des 31 ja 32 sätestatud nõuetele mittevastavate ohutute söötade turustamise korra ning kehtestatud nõuetele mittevastavate ohtlike söötade käitlemise korra rikkumise eest - määratakse sõltuvalt asjaoludest rahatrahv kuni 30 000 krooni.
Käesolevast seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate sööda, söödalisandi, eelsegu ja segasööda kvaliteedi- ja ohutusnõuete rikkumise tõttu toodetud, töödeldud või imporditud sööda, söödalisandi, eelsegu või segasööda turustamisel ostjale tekitatud kahju eest vastutab kahju tekitanud isik tsiviilkorras.
Mittenõuetekohaste söötade turustamise eest - määratakse rahatrahv kuni 200 päevapalga ulatuses.
Nõuetekohasuse tõendamise kohustuse täitmata jätmise eest - määratakse rahatrahv kuni 200 päevapalga ulatuses.
Pakendamise, vedamise ning teabe ja selle edastamise nõuete rikkumise eest - määratakse rahatrahv kuni 150 päevapalga ulatuses.
Järelevalvetoimingute teostamise takistamise ja imporditud partii või selle osa kasutamise, turustamise või muul viisil üleandmise alustamise eest enne kontrollproovide alusel järelevalveasutuse poolt tehtavat otsust - määratakse rahatrahv kuni 100 päevapalga ulatuses.
Enesekontrolli teostamise kohustuse täitmata jätmise, kehtestatud nõuetele mittevastavate ohutute söötade turustamise korra ning kehtestatud nõuetele mittevastava kvaliteediga ohtlike söötade käitlemise korra rikkumise eest - määratakse rahatrahv kuni 200 päevapalga ulatuses.
Paragrahvi 216 lõike 1 loetelu täiendatakse arvuga „75 3“.
Käesoleva seaduse jõustumise ajal tegutsevad söötade tootjad ja töötlejad on kohustatud saavutama riikliku tunnustatuse ühe aasta jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest või lõpetama söötade tootmise ja töötlemise.
Kui söötade tootja või töötleja on esitanud taotluse vastavustunnistuse saamiseks tema poolt toodetavatele või töödeldavatele söötadele 1999. aasta 31. detsembriks, pikeneb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaeg kuni 2002. aasta 1. juulini.
Söötade importijad on kohustatud end registris registreerima kuue kuu jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest või lõpetama söötade importimise.
Kuni käesoleva seaduse § 4 lõikes 3 nimetatud õigusaktide kehtestamiseni peavad söödad vastama teistele käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele ning tootja, töötleja või importija deklareeritud näitajatele, samuti on lubatud kasutada tootja, töötleja või importija valitud analüüsi metoodikat.
Käesolev seadus jõustub 1999. aasta 1. jaanuaril, välja arvatud käesoleva seaduse § 23, mis jõustub 1998. aasta 1. oktoobril.
Käesolev seadus määrab kindlaks hoiu-laenuühistu õigusliku seisundi, tegevuse alused ning asutamise ja lõpetamise korra.
Käesolevat seadust kohaldatakse kõigile Eestis asutatavatele ja tegutsevatele hoiu-laenuühistutele.
Hoiu-laenuühistutele kohaldatakse ühistute kohta sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Hoiu-laenuühistu on finantseerimisasutus, mille peamiseks ja püsivaks tegevuseks on käesoleva seaduse §-s 6 nimetatud tehingute ja toimingute teostamine hoiu-laenuühistu tegevuspiirkonnas elavate või seal kinnisasja omavate füüsiliste isikute ja samas tegevuspiirkonnas asuvate juriidiliste isikute teenindamiseks.
Hoiu-laenuühistu on tulundusühistu.
Hoiu-laenuühistu ärinimi peab sisaldama täiendit „hoiu-laenuühistu“ ja võib sisaldada tema asukoha haldusüksuse või muud kohanime.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud täiendi asemel võib hoiu-laenuühistu ärinimes kasutada lühendit HLÜ.
Hoiu-laenuühistu asutatakse territoriaalsuse põhimõttel, kusjuures tegevuspiirkonnaks on ühe omavalitsusüksuse või mitme omavahel piirneva omavalitsusüksuse haldusterritoorium.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud haldusterritooriumil võib tegutseda mitu hoiu-laenuühistut.
Klientide nõustamine majandustegevust puudutavates küsimustes.
Hoiu-laenuühistu asutamiseks sõlmivad käesoleva seaduse §-s 17 sätestatud tingimustele vastavad asutajad asutamislepingu.
Muud käesolevas seaduses sätestatud kohustuslikud tingimused.
Hoiu-laenuühistu asutajad peavad sisseastumismaksu ja osamaksu tasuma täielikult rahas asutamislepingus nimetatud Eesti krediidiasutuses avatud kontole enne hoiu-laenuühistu äriregistrisse kandmise avalduse esitamist, kui asutamislepingus ei ole ette nähtud varasemat tähtaega.
Enne hoiu-laenuühistu äriregistrisse kandmist võivad asutajad asutatava hoiu-laenuühistu nimel teha ainult tehinguid, mis on suunatud asutatava hoiu-laenuühistu organisatsioonilise struktuuri loomisele ja vajalike tehniliste vahendite, turvasüsteemide ning muu hoiu-laenuühistu tegevuseks vajaliku vallas- ja kinnisvara omandamisele või rentimisele.
Asutajad vastutavad nende poolt hoiu-laenuühistule süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt.
Iga hoiu-laenuühistu liikmeks astuja peab tasuma sisseastumismaksu põhikirjas ettenähtud korras ja summas, kuid mitte vähem kui 100 krooni.
Liikmeks astuja võetakse hoiu-laenuühistu liikmeks üldkoosoleku otsusega, kui põhikirjas ei ole sätestatud, et liikmeks vastuvõtmine kuulub nõukogu pädevusse.
Igale hoiu-laenuühistu liikmele antakse liikmeraamat või liikmekaart.
Eraõiguslik juriidiline isik, kelle asukoht on hoiu-laenuühistu tegevuspiirkonnas.
Hoiu-laenuühistu liikmeks ei saa olla riik, kohalik omavalitsus ega avalik-õiguslik juriidiline isik.
Hoiu-laenuühistu liikmel on õigus hoiu-laenuühistust välja astuda, kui tal ei ole hoiu-laenuühistu ees täitmata kohustusi.
Hoiu-laenuühistu liikmel on õigus ühistust väljaastumisel või väljaarvamisel tagasi saada tasutud osamaks tulundusühistuseaduses ettenähtud korras, kui selleks on vara, mis ületab osakapitali ja reservkapitali ning tal ei ole ühistu ees täitmata kohustusi.
Väljaastunud liige kaotab õiguse saada dividende majandusaasta selle poolaasta algusest, mille kestel ta esitas hoiu-laenuühistust väljaastumise avalduse, kuid kuni osamaksu tagastamiseni käesoleva seaduse § 19 lõike 2 alusel on tal õigus saada tasutud osamaksult intressi samadel tingimustel, nagu hoiu-laenuühistu maksab seda tähtajata hoiustelt.
Hoiu-laenuühistu vara tekib tema liikmete osamaksudest ja muudest maksetest, ühistu tegevusest saadavast tulust, riigi ja kohalike omavalitsuste majandusabist, annetustest ja muudest laekumistest.
Hoiu-laenuühistu osakapital moodustatakse liikmete osamaksudest.
Hoiu-laenuühistu osakapital peab olema vähemalt 500 000 krooni.
Hoiu-laenuühistu netovara peab tegutsemise igal ajahetkel vastama vähemalt osakapitalile.
Osakapitali suurendamisel kohaldatakse äriseadustiku (RT I 1995, 26-28, 355; RT I 1998, 91-93, 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360; 57, 596; 102, 907; 2000, 29, 172; 49, 303; 55, 365; 57, 373; 2001, 34, 185; 56, 332 ja 336; 89, 532; 93, 565; 2002, 3, 6) §-des 192 ja 195 ning § 196 lõike 1 punktides 1-5 ja 7 ning lõigetes 3 ja 4 sätestatut.
Osakapitali vähendamisel kohaldatakse äriseadustiku §-s 197, § 199 lõigetes 1 ja 2 ning §-s 200 sätestatut.
Osakapitali ei või vähendada alla käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud miinimumi.
Hoiu-laenuühistu liikme osamaksu suurus on vähemalt 100 krooni.
Hoiu-laenuühistu liikme osamaks tasutakse ainult rahas.
Hoiu-laenuühistu liige peab tasuma osamaksu ühe kuu jooksul ühistu liikmeks vastuvõtmise kohta otsuse tegemise päevast, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud lühemat tähtaega.
Hoiu-laenuühistu kohustuste tagamiseks moodustatakse reservkapital, mille suurus peab olema vähemalt pool osakapitalist, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suuremat määra.
Reservkapital moodustatakse ja seda täiendatakse liikmete sisseastumismaksudest, kasumieraldistest ja reservkapitali intressidest.
Igal majandusaastal tuleb reservkapitali kanda vähemalt 20 protsenti puhaskasumist.
Kui reservkapital saavutab põhikirjas ettenähtud suuruse, peatatakse reservkapitali suurendamine kasumieraldiste ja intresside arvel.
Hoiu-laenuühistu kasum jaotatakse üldkoosoleku otsusega kinnitatud majandusaasta aruande alusel.
Hoiu-laenuühistu liikmetele, kelle tasutud osamaks on majandusaastal hoiu-laenuühistu kasutada olnud vähem kui aasta, kuid rohkem kui kuus kuud, makstakse dividendi pooles suuruses.
Dividendide väljamaksmist alustatakse üks kuu pärast üldkoosoleku vastava otsuse vastuvõtmist.
Väljavõtmata dividendide pealt hoiu-laenuühistu intresse ei maksa.
Kui auditeeritud majandusaasta aruandest või hoiu-laenuühistu likvideerimisbilansist selgub kahjum, kaetakse see üldkoosoleku otsuse alusel reservkapitali arvel.
Hoiu-laenuühistu põhikirjas ettenähtud juhtudel võib kahjumi katta muude reservide arvel.
Kui reservkapitalist ja teistest põhikirjas ettenähtud reservidest kahjumi katmiseks ei piisa ja hoiu-laenuühistu põhikirjaga on ette nähtud liikmete täielik isiklik vastutus või lisavastutus, otsustab üldkoosolek katmata kahjumi jaotamise hoiu-laenuühistu liikmete vahel proportsionaalselt nende lisavastutuse suurusega ja määrab tähtaja, mille jooksul liige on kohustatud tasuma kahjumi katmiseks tema kanda langeva summa.
Kui kahjumi katmiseks reservkapitalist ja teistest põhikirjas ettenähtud reservidest ei piisa ning kahjumi katmise tagajärjel on hoiu-laenuühistu osakapital vähenenud 1/3 võrra või kui kahjumi katmise tagajärjel jääb osakapital käesoleva seaduse § 22 lõikes 3 toodud miinimumist väiksemaks, peab juhatus 15 päeva jooksul kutsuma kokku liikmete erakorralise üldkoosoleku.
Hoiu-laenuühistu kohustuste summa kokku ei või ületada kahekümnekordset omakapitali summat.
Hoiu-laenuühistu ei või puhaskasumit jaotada, kui majandusaastal ei ole kolme kuu vältel kinni peetud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatust.
Hoiu-laenuühistu on kohustatud laenude andmisel järgima krediteerimise häid tavasid, sealhulgas kontrollima laenusaaja maksevõimelisust ja piisava tagatise olemasolu.
Hoiu-laenuühistu annab välja laene tähtajaga kuni kolm aastat.
Hoiu-laenuühistule antud sihtotstarbelise laenuressursi arvel antavate laenude tähtaeg võib olla pikem kui kolm aastat.
Hoiu-laenuühistu ühele liikmele antud laen või ühele liikmele kattuvate tähtaegadega antud mitme laenu summa kokku ei tohi olla rohkem kui 10 korda suurem tema poolt tasutud osamaksu summast ega tohi ületada 20 protsenti hoiu-laenuühistu osakapitalist.
Hoiu-laenuühistu üldkoosoleku otsusega määratud piirmäärast suuremate laenude andmine ja pikendamine toimub laenukomitee igakordse otsuse või üldkoosoleku otsuse alusel, kui hoiu-laenuühistus ei ole laenukomiteed moodustatud.
Laenu andmine ühistu juhatuse, nõukogu või revisjonikomisjoni liikmele ja nendega samaväärset majanduslikku huvi omavatele isikutele võib toimuda ainult üldkoosoleku otsuse alusel.
Hoiu-laenuühistul peab olema laenukomitee, kui hoiu-laenuühistus on rohkem kui 50 liiget või kui see on põhikirjaga ette nähtud.
Laenukomitee moodustatakse hoiu-laenuühistu põhikirjas ettenähtud korras.
Laenukomitees on kolm liiget, kui põhikiri ei näe ette suuremat liikmete arvu.
Laenukomitee liige peab olema hoiu-laenuühistu liige.
Laenukomitee liikmeks ei või olla hoiu-laenuühistu juhatuse esimees (juhataja), nõukogu ega revisjonikomisjoni liige ega audiitor.
Põhikirjas võib näha ette muid isikuid, kes ei või olla laenukomitee liikmeks.
Laenukomitee liikmed valivad endi hulgast esimehe, kes korraldab laenukomitee tegevust.
Laenukomitee koosolekud toimuvad vastavalt vajadusele, kuid mitte harvem kui üks kord kuus.
Koosoleku kutsub kokku laenukomitee esimees või teda asendav isik.
Laenukomitee võtab otsuseid vastu hoiu-laenuühistu põhikirjas ettenähtud korras.
Laenukomitee otsustab laenude väljaandmise üldkoosoleku poolt kinnitatud korra alusel ja aitab korraldada võlgade sissenõudmist.
Hoiu-laenuühistu ei või võtta ülemääraseid riske, mis võivad ohtu seada tema maksevõimelisuse.
Alluvussuhted ja õiguste delegeerimise korra, sätestades funktsioonide lahususe hoiu-laenuühistu nimel kohustuste võtmisel, väljamaksete tegemisel, tehingute kajastamisel raamatupidamises ja aruandluses ning tehingute riskide hindamisel.
Hoiu-laenuühistu nimel tegutsev isik ei või esindada hoiu-laenuühistut tehingute tegemisel ja õigusvaidluste pidamisel kolmanda isikuga, kelle suhtes hoiu-laenuühistu nimel tegutseval isikul või temaga samaväärset majanduslikku huvi omavatel isikutel on isiklikke majanduslikke huvisid.
Hoiu-laenuühistul peavad olema tegevusele vastavad riskide kontrollimise, juhtimise ja hindamise süsteemid ja strateegiad, mis tagavad riskide objektiivse kontrollimise, juhtimise ja hindamise.
Hoiu-laenuühistu riskijuhtimise üldpõhimõtted kinnitab liikmete üldkoosolek.
Muude seaduse või põhikirjaga üldkoosoleku pädevusse antud küsimuste otsustamine.
Juhatuse liige ei pea olema hoiu-laenuühistu liige, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti.
Hoiu-laenuühistut võivad esindada igas õigustoimingus koos vähemalt kaks juhatuse liiget, kui põhikirjas ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad hoiu-laenuühistut ühiselt.
Juhatuse esindusõiguse piiramine ei kehti kolmandate isikute suhtes, kui see ei ole äriregistrisse kantud.
Hoiu-laenuühistu juhatuse ja nõukogu liikmeks ei tohi olla pankrotivõlgnik ega isik, kelle varasem tegevus või tegevusetus on põhjustanud äriühingu pankroti või sundlikvideerimise või tegevusloa tühistamise või kellelt on seaduse alusel ära võetud õigus olla ettevõtja.
Hoiu-laenuühistu juhatuse liikmeks võib olla teovõimeline füüsiline isik, kellel on laitmatu ärialane reputatsioon, hoiu-laenuühistu juhatuses osalemiseks vajalik haridus, teadmised ja kutsealane sobivus.
Hoiu-laenuühistu juhatuse liige ei tohi olla hoiu-laenuühistu nõukogu liige, hoiu-laenuühistu revisjonikomisjoni liige või hoiu-laenuühistu audiitor ega nendega samaväärset majanduslikku huvi omav isik.
Hoiu-laenuühistu juhatuse liige ei või sõlmida teiste isikutega lepinguid, mille kohaselt on tema ülesandeks investeerimine, laenu- ja investeerimisprojektide koostamine või vahendamine või muu sarnane tegevus.
Hoiu-laenuühistu juhatuse liige ei tohi olla krediidiasutuse ega teise hoiu-laenuühistu juhatuse, nõukogu, revisjonikomisjoni liige ega audiitor.
Hoiu-laenuühistul on kolmeliikmeline revisjonikomisjon, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suuremat liikmete arvu.
Revisjonikomisjoni liikmel peab olema majandusalane või juriidiline haridus või vähemalt kolmeaastane töökogemus raamatupidamise või rahanduse või äriühingu majandustegevuse revideerimisega seotud ametikohal.
Revisjonikomisjoni liikmeks ei tohi olla hoiu-laenuühistu juhatuse või nõukogu ega laenukomitee liige, audiitor ega raamatupidaja ega nendega samaväärset majanduslikku huvi omav isik.
Hoiu-laenuühistu majandustegevuse auditeerimine ei välista revisjonikomisjoni tegevust.
Revisjonikomisjoni liikmel on õigus ja kohustus kontrollida hoiu-laenuühistu vara, arveldus- ja väärtpaberikontosid, raamatupidamisdokumente, laenukomitee tegevust kajastavaid dokumente ning õigus nõuda selgitusi ja kõikvõimalikku abi oma ülesannete täitmiseks.
Revisjonikomisjoni liikmel on õigus jälgida hoiu-laenuühistu tööd ja majandustegevust mis tahes lõigus.
Revisjonikomisjon viib läbi ühistu majandusaasta aruande revideerimise, koostab revisjoniaruande ja esitab selle üldkoosolekule kinnitamiseks.
Revisjonikomisjon analüüsib hoiu-laenuühistu töös ja majandustegevuses avastatud puudusi, koostab neist perioodilisi ülevaateid ja esitab need olenevalt tähtsuse astmest hoiu-laenuühistu juhatusele, nõukogule või üldkoosolekule arutamiseks ja puuduste kõrvaldamiseks.
Revisjonikomisjon jälgib pidevalt hoiu-laenuühistu poolt käesoleva seaduse 5. peatükis sätestatud nõuete täitmist ja esitab vastava aruande üldkoosolekule kinnitamiseks koos majandusaasta revisjoniaruandega.
Hoiu-laenuühistu usaldusväärsuse tagamise meetmete ja laenudele esitatavate nõuete rikkumisest teatab revisjonikomisjon juhatusele.
Hoiu-laenuühistu juhatus on kohustatud võtma tarvitusele abinõud rikkumiste kõrvaldamiseks kahe kuu jooksul.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul rikkumisi ei kõrvaldata, kutsub revisjonikomisjon tulundusühistuseaduses määratud korras kokku hoiu-laenuühistu erakorralise üldkoosoleku.
Hoiu-laenuühistu lõpetamiseks seaduses ja põhikirjas ettenähtud korras.
Hoiu-laenuühistul peab olema audiitor.
Hoiu-laenuühistu jagunemine ei ole lubatud.
Hoiu-laenuühistu võib ühineda üldkoosoleku otsuse alusel teise sama omavalitsusüksuse haldusterritooriumil asuva või sellega piirneva omavalitsusüksuse haldusterritooriumil asuva hoiu-laenuühistuga.
Hoiu-laenuühistute ühinemine toimub äriseadustikus ettenähtud korras, kui käesolevas seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Hoiu-laenuühistute ühinemislepingut ja kõiki ühinevaid hoiu-laenuühistuid kontrollib üks ja seesama audiitor.
Audiitor koostab ühinemislepingu kontrollimise kohta aruande, näidates ära, milliseid hindamismeetodeid on kasutatud osamaksude vahetussuhte määramisel, ja annab oma arvamuse usaldusväärsuse tagamise meetmete täitmise kohta ühinevates hoiu-laenuühistutes.
Hoiu-laenuühistute ühinemislepingut kontrollivad lisaks audiitorile ka ühinevate ühistute revisjonikomisjonid ja koostavad kontrollimise kohta kirjaliku aruande.
Hoiu-laenuühistud võivad ühineda selliselt, et asutavad ühistupanga vastavalt krediidiasutuste seaduse sätetele.
Ühinevad hoiu-laenuühistud loetakse sel juhul lõppenuks.
Ühistupanga asutamisel läheb ühinevate hoiu-laenuühistute vara üle asutatavale ühistupangale ja hoiu-laenuühistu liikmetest saavad ühistupanga liikmed.
Muudel seaduse või põhikirjaga sätestatud alustel.
Hoiu-laenuühistu lõpetamine toimub tulundusühistuseaduses ettenähtud korras.
Alates käesoleva seaduse jõustumisest saab hoiu-laenuühistuid asutada ainult käesolevas seaduses sätestatud korras ja neile hoiu-laenuühistutele kohaldatakse käesolevas seaduses sätestatut.
Käesoleva seaduse jõustumisel tegutsevad laenu-hoiuühistud loetakse hoiu-laenuühistuteks.
Kolme kuu jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest, peavad jõustumise hetkel tegutsevad hoiu-laenuühistud viima oma tegevuse ja dokumendid vastavusse käesoleva seaduse nõuetega.
Alates käesoleva seaduse jõustumisest peab hoiu-laenuühistu osakapital olema vähemalt 200 000 krooni.
Alates 2001. aasta 1. juulist peab hoiu-laenuühistu osakapital olema vähemalt 300 000 krooni.
Alates 2002. aasta 1. juulist peab hoiu-laenuühistu osakapital vastama käesoleva seaduse § 22 lõikes 3 sätestatule.
Kui hoiu-laenuühistu ei vii oma osakapitali suurust vastavusse käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 sätestatuga, kustutab registripidaja hoiu-laenuühistu registrist või algatab selle sundlõpetamise äriseadustiku §-s 60 sätestatud korras.
Käesoleva seaduse eesmärk on tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete huvisid arvestavad tingimused keskkonna kujundamiseks, selle kestvaks ja säästvaks arenguks, maakasutuseks ning sotsiaal-majandusliku ja territoriaalse planeerimise sidumiseks.
Käesolev seadus reguleerib riigi, kohalike omavalitsuste ja teiste isikute vahelisi suhteid planeeringute koostamisel, ehituslikul projekteerimisel, ehitamisel ja ehitiste kasutamisel.
Uute hoonete ehitamine ja olemasolevatele hoonetele juurdeehitiste tegemine ning maa-alade jaotamine kruntideks ja olemasolevate kruntide piiride muutmine linnades ja teistes tiheasustusega paikades on lubatud ainult kohaliku omavalitsuse kehtestatud detailplaneeringu alusel (planeeringu kohustuslikkus tiheasustuses).
Hajaasustuses on uute hoonete ehitamine ja olemasolevatele hoonetele juurdeehitiste tegemine lubatud kohaliku omavalitsuse antud projekteerimistingimuste alusel (projekteerimistingimuste kohustuslikkus hajaasustuses).
Planeerimisalane tegevus on avalik, tagamaks huvitatud isikute õigeaegne informeeritus ja võimalus kaitsta oma huvisid (avalikustamise kohustuslikkus).
Ehituse alustamine on lubatud ehitusprojekti alusel pärast ehitusloa saamist kohalikult omavalitsuselt (ehitusprojekti ja ehitusloa kohustuslikkus).
Ehitise kasutuselevõtmine on lubatud pärast kasutusloa saamist kohalikult omavalitsuselt (kasutusloa kohustuslikkus).
Planeerimise üleriigiline korraldamine kuulub Keskkonnaministeeriumi pädevusse, projekteerimis- ja ehitusala üleriigiline korraldamine kuulub Majandusministeeriumi pädevusse.
Käesoleva seadusega maavanemale või maavalitsusele pandud ülesannete täitmist korraldab maavanem tema poolt volitatud maavalitsuse osakonna või ametiisiku kaudu.
Planeerimis-, projekteerimis- ja ehitusalase tegevuse korraldamine oma territooriumil kuulub kohaliku omavalitsuse pädevusse.
Võtab vastu valla või linna ehitusmääruse.
Planeerimis-, projekteerimis- ja ehitusalaste vaidluste lahendamiseks ja otsuste vaidlustamiseks on igal isikul õigus pöörduda kohtusse.
Valla või linna ehitusmäärus kehtestatakse kohalike olude arvestamiseks, üldiste ehitus- ja maakasutustingimuste seadmiseks hajaasustuses, kohaliku omavalitsuse siseste ülesannete jaotuse ning käesoleva seadusega kehtestatud nõuete täpsustamiseks planeerimise ja ehitamise korraldamisel.
Detailplaneeringute koostamisel, kooskõlastamisel, järelevalvel ja kehtestamisel, projekteerimistingimuste väljaandmisel, projekti ja ehituse dokumentatsiooni säilitamisel, ehitusloa ja kasutusloa andmisel ning järelevalveinseneri määramisel detailplaneeringute ja ehitiste puhul, mis vastavalt riigisaladuse seadusele (RT I 1994, 45, 720) sisaldavad riigisaladuseks tunnistatud teavet, ei kohaldata käesoleva seaduse 3. ja 4. peatüki, paragrahv 2 3.-5. lõike, paragrahvide 3, 51-53, 57 ja 58, paragrahv 33 1. ja 3. lõike, paragrahv 56 2. lõike ning paragrahv 59 punktide 2 ja 3 sätteid.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud juhtudel toimub detailplaneeringute koostamine, kooskõlastamine, järelevalve ja kehtestamine, projekteerimistingimuste väljaandmine, projekti ja ehituse dokumentatsiooni säilitamine, ehitusloa ja kasutusloa andmine ning järelevalveinseneri määramine Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Üleriigiline planeering on riigi territoriaalse arengu kava, mis koostatakse kogu riigi territooriumi kohta.
Üleriigilisi planeeringuid koostatakse vastavalt vajadusele.
Heakskiidetud üleriigiline planeering on aluseks maakonnaplaneeringutele.
Maakonnaplaneering on planeering, mis koostatakse kogu maakonna territooriumi või selle osa kohta.
Maakonnaplaneeringut võib koostada mitme maakonna või nende osade kohta huvitatud maavalitsuste kokkuleppel.
Maakonnaplaneeringut võib koostada teemaplaneeringutena käesoleva paragrahvi 4. lõikes nimetatud teemade kohta.
Kaitsealade ja nende kasutamistingimuste arvestamine planeeringus.
Kehtestatud maakonnaplaneering on aluseks valla ja linna üldplaneeringutele.
Üldplaneering on planeering, mis koostatakse valla või linna territooriumi kohta.
Vallal või linnal peab olema üldplaneering, mida võib koostada valla või linna osade kaupa.
Üldplaneeringuid võib koostada mitme valla või linna või nende osade kohta kohalike omavalitsuste omavahelise kokkuleppe alusel.
Valla üldplaneeringuga määratakse piirkonnad, kus detailplaneeringute koostamine hajaasustuses on kohustuslik.
Kehtestatud üldplaneering on aluseks detailplaneeringutele ning maakorraldusele hajaasustuses.
Üldplaneeringuga määratakse detailplaneeringute koostamise vajadus ja järjestus ning näidatakse majanduslikud võimalused üldplaneeringu elluviimiseks.
Detailplaneering on planeering, mis koostatakse valla või linna territooriumi väiksema osa kohta ja mis on lähiaastate ehitustegevuse aluseks.
Muud seadustest tulenevad kinnisomandi kitsendused.
Krunt on ehitamiseks mõeldud, piiritletud maatükk tiheasustuses või detailplaneeringu kohustusega aladel hajaasustuses.
Ehitiste lubatud kõrgust.
Kuja on ehitiste lubatud väikseim vahekaugus.
Detailplaneeringuga võib teha ettepaneku kehtiva üldplaneeringu muutmiseks.
Kehtestatud detailplaneering on aluseks ehitiste projekteerimisele ja uute kinnistute moodustamisele ning olemasolevate kinnistute piiride muutmisele tiheasustuses ja detailplaneerimise kohustusega aladel hajaasustuses.
Kohalik omavalitsus võib nõuda detailplaneeringule illustreerivate jooniste või makettide lisamist, et muuta planeering arusaadavamaks avalikustamises ja otsustamises osalejatele.
Naaberkruntide piire võib muuta ilma detailplaneeringut koostamata, kui piiride muutmine ei too endaga kaasa krundi ehitusõiguse ja seniste kasutamistingimuste muutumist ning toimub naabrite kokkuleppel.
Planeeringu koostamist võib algatada Vabariigi Valitsus, ministeerium, maavalitsus, kohalik omavalitsus või muu huvitatud isik.
Üleriigilise planeeringu koostamist korraldab Keskkonnaministeerium.
Maakonnaplaneeringute koostamist korraldab maavanem ning koordineerib Keskkonnaministeerium.
Üldplaneeringute koostamist korraldab kohalik omavalitsus ning koordineerivad maavalitsus ja Keskkonnaministeerium.
Detailplaneeringu koostamist korraldab kohalik omavalitsus.
Kohalik omavalitsus võib sõlmida lepingu detailplaneeringu koostamise korraldamise ja finantseerimise õiguse andmiseks kinnisasja omanikule või teistele isikutele, kes on huvitatud vastava maa-ala kohta planeeringu koostamisest.
Kohalik omavalitsus informeerib avalikkust kavatsetavatest üldplaneeringutest ja detailplaneeringutest kohalike ja maakondlike massiteabevahendite kaudu vähemalt kord aastas.
Ministeerium, maavalitsus või kohalik omavalitsus tutvustab iga tema poolt algatatud planeeringu eesmärke vastavalt kas üleriigilistes, maakondlikes või kohalikes massiteabevahendites kuu aja jooksul pärast planeeringu algatamise otsuse tegemist.
Teade üleriigilise planeeringu algatamisest avaldatakse Riigi Teataja Lisas.
Maavalitsus informeerib kohalikke omavalitsusi nende territooriumi käsitleva maakonnaplaneeringu algatamisest kahe nädala jooksul, arvates planeeringu algatamise otsuse tegemise päevast.
Kui algatatav detailplaneering võib kaasa tuua kinnisasja sundvõõrandamise vajaduse, senise maakasutuse või krundi ehitusõiguse muutmise, teatab kohalik omavalitsus tähitud kirjaga detailplaneeringu algatamisest vastava kinnisasja omanikule kahe nädala jooksul, arvates planeeringu algatamise otsuse tegemise päevast.
Planeeringut võivad koostada või selle koostamist juhtida vastavate erialade kõrgharidusega spetsialistid, kellele planeeringu koostamist korraldav ministeerium, maavalitsus, kohalik omavalitsus või kinnisasja omanik on planeeringu koostamise ülesandeks teinud.
Planeeringu koostamiseks vajalikku informatsiooni on planeeringualal asuvad või planeeringuala kohta käivat informatsiooni valdavad isikud kohustatud tasuta andma planeeringu koostamist korraldavale ministeeriumile, maavalitsusele või kohalikule omavalitsusele või nende poolt volitatud planeeringu koostajale.
Planeeringu koostamist korraldav ministeerium, maavalitsus või kohalik omavalitsus on kohustatud tagama planeeringu koostamise käigus kogutud informatsiooni ja materjalide säilimise ning kättesaadavuse huvitatud isikutele.
Kohalik omavalitsus võib kehtestada planeeringu koostamise ajal ajutise ehituskeelu planeeringualal või selle osal, kui algatatud üldplaneering või detailplaneering muudab selle maa-ala varem kehtestatud detailplaneeringut, sellega määratletud maakasutus- ja ehitustingimusi ning krundi ehitusõigust.
Ajutise ehituskeelu võib kehtestada kuni kaheks aastaks.
Ajutine ehituskeeld ei laiene ehitisele, millele on antud ehitusluba enne keelu kehtestamist.
Ajutine ehituskeeld tehakse tähitud kirjaga teatavaks kinnisasja omanikule, keda ehituskeeld puudutab, kahe nädala jooksul, arvates ehituskeelu otsuse tegamise päevast.
Üldplaneeringu ja detailplaneeringu koostamisse kaasatakse planeeringuala kinnisasjade omanikud, elanikud ja teised huvitatud isikud.
Planeeringu lähteseisukohtade ja eskiislahenduste tutvustamiseks korraldab kohalik omavalitsus avalikke arutelusid.
Üldplaneering - planeeringuala naabrusesse jäävate kohalike omavalitsuste ja vastava maavalitsusega.
Üleriigiline planeering kooskõlastatakse ministeeriumidega, kelle valitsemisala küsimusi planeering käsitleb, ning planeeringuala maavalitsuste ja kohalike omavalitsuste liitudega.
Üldplaneering ja detailplaneering - riigi vastava ameti või inspektsiooniga, kui planeeringualal asuvad riikliku kaitse all olevad mälestised, loodus- või muud objektid või planeeringuga tehakse ettepanek nende kaitse alla võtmiseks või kui planeeringualal asub riigi omandisse kuuluv maavara või altkaevandatud maa-ala.
Järelevalvet teostav maavanem või Keskkonnaministeerium määrab planeeringu teiste kooskõlastuste vajaduse, mis tuleb hankida enne planeeringu avalikku väljapanekut.
Kohalik omavalitsus teeb otsuse planeeringu vastuvõtmise kohta ja korraldab planeeringu avaliku väljapaneku.
Detailplaneering - linna keskuses ja vastavas linnaosas või valla keskuses ja vastavas asulas.
Maavanem teeb otsuse maakonnaplaneeringu vastuvõtmise kohta ja korraldab maakonnaplaneeringu avaliku väljapaneku maakonna keskuses ja teistes linnades ning planeeringuala valdade keskustes.
Üleriigilise planeeringu põhiseisukohti tutvustab selle koostamist korraldav ministeerium avalikkusele üleriigilistes ja maakondlikes massiteabevahendites.
Kui planeering võib tuua kaasa sundvõõrandamise vajaduse, muudab senist maakasutust või krundi ehitusõigust, teatab kohalik omavalitsus tähitud kirjaga vastava kinnisasja omanikule avalikust väljapanekust hiljemalt kaks nädalat enne avaliku väljapaneku algust.
Kohalik omavalitsus või maavalitsus teatab kohalikes ja maakondlikes massiteabevahendites avaliku väljapaneku koha, alguse ja kestuse hiljemalt nädal enne avaliku väljapaneku algust.
Avaliku väljapaneku ajal peab olema tagatud huvitatud isikute juurdepääs kõigile planeeringuga seotud materjalidele ja infole, mis on planeeringu koostamist korraldava maavalitsuse või kohaliku omavalitsuse käsutuses, välja arvatud riigisaladuseks tunnistatud info.
Maakonnaplaneeringutel kuus nädalat.
Planeeringuala kinnisasjade omanikel, elanikel ja teistel isikutel on õigus avaliku väljapaneku kestel esitada parandusi ja täiendusi ning vaidlustada planeeringut.
Kirjalikele ettepanekutele vastab üldplaneeringute ja detailplaneeringute puhul kohalik omavalitsus ning maakonnaplaneeringute puhul maavalitsus tähitud kirjaga nelja nädala jooksul pärast avaliku väljapaneku lõppemist.
Avaliku väljapaneku tulemustest teatab kohalik omavalitsus või maavalitsus kohalikes ja maakondlikes massiteabevahendites.
Kohalik omavalitsus korraldab üldplaneeringu ja detailplaneeringu ning maavalitsus maakonnaplaneeringu avaliku väljapaneku tulemuste tutvustamiseks avaliku arutelu.
Kohalik omavalitsus või maavalitsus teatab avaliku arutelu toimumise koha ja aja vastavalt käesoleva seaduse paragrahv 18 5. ja 6. lõikes kehtestatud teatamise korrale.
Avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu tulemuste alusel teeb kohalik omavalitsus või maavalitsus planeeringus vajalikud parandused ja täiendused ning esitab selle järelevalve teostajale koos informatsiooniga lahendamata planeeringuvaidluste kohta.
Olemasoleva hoonestuse vahele jääva ühe tühja krundi detailplaneerimiseks linnas või asulas, kui krundile kavandatava ehitise põhifunktsioon on elamu ja selle maht ei muuda piirkonna linnaehituslikku miljööd.
Käesoleva seaduse paragrahv 12 lõikes 1 ja paragrahvides 18-21 sätestatud planeeringute avalikustamise nõuete täitmisest, asendades need planeeritava krundi ja naaberkruntide omanike kooskõlastustega.
Detailplaneeringu koostamise lihtsustatud kord ei laiene muinsuskaitse või looduskaitse all olevatele aladele ja ehitistele ning ranna ja kalda kaitse seadusega (RT I 1995, 31, 382; 1999, 95, 843) sätestatud ranna- ja kaldaaladele.
Järelevalve planeeringute koostamise üle.
Üldplaneeringute ja detailplaneeringute üle - maavanem.
Planeeringu avalikul väljapanekul kirjalikke ettepanekuid esitanud isikute ning vaidluse teiseks pooleks oleva maavalitsuse või kohaliku omavalitsuse ärakuulamine ja seisukoha andmine vaidluse kohta, juhul kui ettepanekuid ei arvestatud.
Kui käesoleva paragrahvi 2. lõike punktis 5 nimetatud isikud ei lepi kokku vaidluse lahendamises, saadab järelevalve teostaja nendele isikutele oma kirjaliku seisukoha vaidluse kohta kahe nädala jooksul pärast vaidluse poolte ärakuulamist.
Järelevalve teostaja pädevusse kuuluvates küsimustes tekkivad vaidlused kohaliku omavalitsuse ja järelevalvet teostava maavanema vahel lahendab keskkonnaminister, vaidlused kohalike omavalitsuste vahel lahendab maavanem.
Järelevalve teostaja annab oma heakskiidu planeeringule pärast järelevalve teostaja pädevusse kuuluvate nõuete täitmist ja käesoleva paragrahvi 5. lõikes nimetatud vaidluste lahendamist ning tagastab selle maavalitsusele või kohalikule omavalitsusele kehtestamiseks.
Detailplaneering käsitleb käesoleva seaduse paragrahvis 21 1 nimetatud juhtumeid.
Keskkonnaminister esitab üleriigilise planeeringu Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks pärast seda, kui sellele on saadud kõik käesoleva seaduse paragrahv 17 1. lõikes nõutud kooskõlastused.
Kui kehtestatud maakonnaplaneering muudab heakskiidetud üleriigilist planeeringut ja Keskkonnaministeerium on järelevalve käigus muudatustega nõustunud, kantakse muudatused üleriigilisse planeeringusse ning keskkonnaminister esitab need heakskiitmiseks Vabariigi Valitsusele.
Keskkonnaministri poolt heakskiidetud maakonnaplaneeringu kehtestab maavanem.
Üldplaneeringu või detailplaneeringu kehtestab kohalik omavalitsus.
Kui kehtestatud üldplaneering muudab kehtivat maakonnaplaneeringut ja maavanem on järelevalve käigus muudatustega nõustunud, kannab maavalitsus vastavad muudatused maakonnaplaneeringusse ja maavanem kehtestab need.
Kui kehtestatud detailplaneering muudab kehtivat üldplaneeringut ja maavanem on järelevalve käigus muudatustega nõustunud, kannab kohalik omavalitsus vastavad muudatused üldplaneeringusse ja kehtestab need.
Üleriigilise planeeringu heakskiitmisest teatatakse Riigi Teatajas ja üleriigilistes massiteabevahendites.
Maakonnaplaneeringu kehtestamisest teatatakse kohalikes, maakondlikes ja üleriigilistes massiteabevahendites ning Riigi Teataja Lisas.
Maakonnaplaneeringu kehtestamise otsuse saadab maavanem planeeringuala kohalikele omavalitsustele ning Keskkonnaministeeriumile.
Üldplaneeringu ja detailplaneeringu kehtestamisest teatatakse kohalikes ja maakondlikes massiteabevahendites.
Üldplaneeringu ja detailplaneeringu kehtestamise otsuse saadab kohalik omavalitsus järelevalvet teostavale maavanemale ja riigi maakatastri pidajale.
Isikutele, kelle kirjalikke ettepanekuid järelevalve käigus ei arvestatud, saadab kohalik omavalitsus tähitud kirjaga planeeringu kehtestamise otsuse ärakirja ühe nädala jooksul pärast kehtestamise otsuse vastuvõtmist.
Isikutel, kelle kirjalikke ettepanekuid avaliku väljapaneku ja järelevalve käigus ei arvestatud, on õigus üldplaneeringu ja detailplaneeringu kehtestamist vaidlustada kohtus ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama planeeringu kehtestamisest.
Kohaliku omavalitsuse kehtestatud üldplaneeringu või detailplaneeringu vastuolu korral seaduse või maakonnaplaneeringuga teeb järelevalvet teostav maavanem kohalikule omavalitsusele ettepaneku planeeringu korrigeerimiseks.
Ettepaneku tagasilükkamisel pöördub maavanem kohtusse planeeringu vaidlustamiseks.
Kui kehtestatud maakonnaplaneering on vastuolus kehtiva üldplaneeringuga või riivab kohaliku omavalitsuse seaduslikke õigusi, teeb kohalik omavalitsus maavalitsusele ettepaneku planeeringu korrigeerimiseks.
Ettepaneku tagasilükkamisel pöördub kohalik omavalitsus kohtusse planeeringu vaidlustamiseks.
Maakonnaplaneeringu tühistab selle kehtestanud maavanem.
Üldplaneeringu või detailplaneeringu tühistamise kavatsusest teatab planeeringu kehtestanud kohalik omavalitsus kohalikes ja maakondlikes massiteabevahendites.
Üldplaneeringu või detailplaneeringu tühistab selle kehtestanud kohalik omavalitsus, kuid mitte varem kui ühe kuu möödumisel tühistamise kavatsusest teatamisest.
Kehtestatud planeeringu tühistamisest teatab maavalitsus või kohalik omavalitsus käesoleva seaduse paragrahv 25 kohaselt.
Detailplaneeringu tühistamise võib kohtus vaidlustada planeeringualal asuva kinnisasja omanik, kes on ühe kuu jooksul pärast planeeringu tühistamise kavatsusest teatamist esitanud kohalikule omavalitsusele kirjaliku protesti.
Planeeringu tühistamine ei laiene ehitistele, millele on antud ehitusluba enne planeeringu tühistamist.
Enne planeeringu tühistamist tuleb selgitada selle senise elluviimise tulemusi ning põhjendada edasisest elluviimisest loobumist.
Igaühel on õigus tutvuda kehtestatud planeeringuga.
Üldplaneering ja detailplaneering - planeeringuala kohalikes omavalitsustes.
Kohalik omavalitsus tagab oma territooriumi kehtestatud üldplaneeringu ja detailplaneeringu koopiate omandamise võimaluse.
Kehtestatud planeeringu ülevaatamisega selgitatakse planeeringukohase arengu tulemused, planeeringu edasise elluviimise võimalused, planeeringu põhilahenduste muutmise või planeeringu tühistamise vajadus ja muud planeeringu elluviimisega seotud küsimused.
Heakskiidetud üleriigilise planeeringu vaatab üle Keskkonnaministeerium ja esitab tulemused ning ülevaate planeerimisalasest olukorrast riigis Vabariigi Valitsusele hiljemalt aasta jooksul pärast korralisi Riigikogu valimisi.
Kehtestatud maakonnaplaneeringu vaatab üle maavanem ja esitab ülevaatuse tulemused Keskkonnaministeeriumile hiljemalt aasta jooksul pärast kohalike omavalitsuste korralisi valimisi.
Kehtestatud üldplaneeringu ja detailplaneeringu vaatab üle kohalik omavalitsus ja esitab ülevaatuse tulemused maavalitsusele hiljemalt kuue kuu jooksul pärast kohalike omavalitsuste korralisi valimisi.
Kehtestatud üleriigiliste planeeringute ja maakonnaplaneeringute ülevaatuse tulemustest informeeritakse avalikkust üleriigiliste ja maakondlike massiteabevahendite kaudu, kehtestatud üldplaneeringute ja detailplaneeringute ülevaatuse tulemustest kohalike ja maakondlike massiteabevahendite kaudu.
Kui üldplaneeringu või detailplaneeringu kehtestamisega kitsendatakse senist maakasutust või krundi ehitusõigust, teatab kohalik omavalitsus sellest kinnisasja omanikule tähitud kirjaga kahe nädala jooksul pärast planeeringu kehtestamist.
Detailplaneeringu kohustuseta aladel hajaasustuses - kehtestatud üldplaneeringu alusel ja vastavalt seadustele.
Kinnisasja omanikul on õigus nõuda käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud kitsendustest või detailplaneeringu tühistamisest tuleneva kahju õiglast ja kohest hüvitamist.
Üleriigilisest planeeringust või maakonnaplaneeringust tulenevate kitsenduste puhul hüvitab kahju riik, muudel juhtudel kohalik omavalitsus või detailplaneeringu koostamisest huvitatud isik.
Hüvitise suurus määratakse kinnisasja omaniku ja kahju hüvitamise kohustatud isiku kokkuleppel.
Kui kokkulepet ei saavutata, määrab hüvitise suuruse kohus huvitatud isiku nõudel.
Piiratakse oluliselt kinnisasja senist kasutamist või muudetakse senine kasutamine võimatuks.
Üldplaneeringu või detailplaneeringu elluviimiseks võidakse kohaldada kinnisasja sundvõõrandamist kinnisasja sundvõõrandamise seaduses (RT I 1995, 30, 380; 59, 1006) ettenähtud alusel.
Kõrgharidusega arhitekt ja ehitusinsener võivad iseseisvalt ja omal vastutusel teha või juhtida oma erialal arhitektuurseid või ehituslikke projekteerimistöid.
Tegutsemisluba antakse ettevõtjale nendeks projekteerimistöödeks, mille juhtimiseks on ettevõtjal vastava eriala vastutav kõrgharidusega arhitekt või ehitusinsener.
Ühepereelamut, taluhooneid, suvilat, aiamaja, kuni kahe sõiduautokohaga eraldi seisvat garaaži ning muid lihtsaid ja väikesemahulisi ehitisi võib enda tarbeks projekteerida ka erihariduseta isik kohaliku omavalitsuse poolt väljaantud ühekordse projekteerimisloa alusel.
Ühekordse projekteerimisloa väljaandmise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Linnades, teistes tiheasustusega paikades ja detailplaneeringu kohustusega aladel hajaasustuses on projekteerimise aluseks kehtestatud detailplaneeringud.
Kohalik omavalitsus võib välja anda kehtestatud detailplaneeringu nõudeid täpsustavaid projekteerimistingimusi.
Hajaasustuses on projekteerimise aluseks projekteerimistingimused.
Projekteerimistingimused väljastab kohalik omavalitsus hiljemalt nelja nädala jooksul, arvates taotluse esitamisest või projekteerimise alustamisest informeerimisest.
Projekteerimistingimustega määratakse arhitektuursed, ehituslikud ja muud projekteerimise lähteandmed ning isikud, kellega projekt tuleb kooskõlastada.
Projekteerimistingimused väljastab kohalik omavalitsus kinnisasja omanikule või isikule, kelle kasuks on seatud võõral maal ehitise omamist võimaldav asjaõigus.
Taluhoonete projekteerimisel tuleb koos esimese taluhoone projektiga koostada talu õueplaan, kus näidatakse talu kõigi olulisemate hoonete ja tehnorajatiste paigutus ning antakse lähteandmed ja tingimused nende projekteerimiseks.
Kohaliku omavalitsuse poolt heakskiidetud talu õueplaan kehtib järgmiste taluhoonete projekteerimistingimusena kolme aasta jooksul, arvates selle väljastamise päevast.
Ehitusprojekti tellija informeerib kohalikku omavalitsust kirjalikult projekteerimise alustamisest tiheasustuses, täpsustades projekteerimistingimuste vajaduse.
Projekteeritava ehitise vastavuse käesoleva seaduse paragrahvis 43 sätestatud nõuetele.
Projekteerija on kohustatud hüvitama tema süül projekti tellijale tekitatud kahju.
Projekteerija ja projekti tellija õigused ja kohustused, ehitusprojekti ja projekteerimiseks vajalike uurimistööde maht, ehitusprojekti valmimise tähtaeg ja vastuvõtmise kord ning vastutavad projekteerijad määratakse projekteerimislepinguga.
Projekteerimislepingule esitatavad nõuded sätestatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Projekteerimisettevõtja peab säilitama täies ulatuses kõik tema poolt koostatud ehitusprojektid.
Käesoleva seaduse paragrahvides 38-41 nimetatud ehitiste ehitamine toimub ehitusprojekti alusel, välja arvatud paragrahv 40 2. lõikes sätestatud juhul.
Ehitusprojekt peab olema koostatud mahus, mis võimaldab anda hinnangut projekteeritud ehitisele, selle järgi ehitada ja ehitamist kontrollida.
Nõuded ehitusloa taotlemisel esitatavale ehitusprojektile sätestatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Ehitusprojekt peab olema koostatud või kontrollitud kõrgharidusega arhitekti või vastava ehituseriala inseneri poolt.
Nende vastutus määratakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Ehitise projekteerimiseks vajalike ehitusgeoloogiliste uurimistööde teostamiseks annab loa kohalik omavalitsus.
Ehitusprojekti tellija on kohustatud ehitusgeoloogiliste ja -geodeetiliste uurimistööde tulemused teatavaks tegema kohalikule omavalitsusele.
Ehitusgeoloogiliste ja -geodeetiliste uurimistööde teostamise, tulemuste teatavakstegemise ning andmete säilitamise kord määratakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Ehitis on hoone või rajatis.
Hoone on maapinnaga püsivalt ühendatud, katuse, välispiirete ja siseruumiga ehitis.
Rajatis käesoleva seaduse tähenduses on maapinnaga püsivalt ühendatud, inimtegevuse tulemusena valminud ehitis, mis ei ole hoone.
Rajatiseks loetakse muu hulgas mere või siseveekogu põhja selle süvendamise teel õiguslikul alusel rajatud laevateed (laevakanal).
Ehitise lammutamist.
Väikehooneks käesoleva seaduse tähenduses loetakse kuni 12-ruutmeetrise ehitusaluse pinnaga ühekordset keldrita hoonet, mida ei kasutata elamiseks ja millel ei ole tehnilisi või avalikke funktsioone.
Väikehoonet võib ehitada kohaliku omavalitsuse kirjalikul nõusolekul ilma ehitusprojekti, ehitusloa, kasutusloa ja ehitusjärelevalveta.
Ajutine ehitis on piiratud ajavahemikuks, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks püstitatud ehitis, mis likvideeritakse kohaliku omavalitsuse määratud ja ehitusloas näidatud tähtajaks.
Ilma ehitusloata püstitatud ehitis on omavoliline ehitis, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahv 40 2. lõikes nimetatud juhul.
Selle remondi, korrashoiu ja kasutamise kulud oleksid võimalikult väikesed.
Ehitise laiendamine, ümberehitamine ja remont peavad olema tehtud viisil, mis arvestab ehitise arhitektuurilist ja ajaloolist väärtust.
Ehitise üldkasutatavad ruumid ja osad peavad olema ligipääsetavad ja kasutatavad liikumisraskustega isikutele ja teistele vaeguritele.
Selle nõude rakendamise korra ja aja olemasolevate ehitiste puhul kehtestab Vabariigi Valitsus.
Ehitusmaterjalidele, -toodetele ja -konstruktsioonidele ning ehituse ohutusele esitatavad nõuded kehtestatakse normide ja standarditega.
Normide väljatöötamise ja kehtestamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Välisriikide ja rahvusvaheliste normide kasutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Ehitusnormidega kehtestatavad nõuded peavad olema praktiliselt kontrollitavad.
Ehitusmaterjale ja -tooteid tohib kasutada ehituses, kui nende vastavus normidele ja standarditele on kontrollitud ja tõendatud vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale.
Imporditud toodete puhul nende maaletoojad ja müüjad.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud isikud peavad varustama turustatavad ehitusmaterjalid ja -tooted informatsiooniga nende omaduste ja kasutusala kohta vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale.
Tegevusluba antakse ettevõtjale nendeks ehitustöödeks, mille juhtimiseks on ettevõtjal vastava ehituseriala vastutav spetsialist, kellele esitatavad nõuded sätestatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Ühepereelamu, taluhoonete, suvila, aiamaja, kasvuhoone ja kuni kahe sõiduautokohaga eraldi seisva garaaži ehitustöid võivad enda tarbeks kohaliku omavalitsuse kirjalikul nõusolekul teha ja juhtida nende omanikud.
Detailplaneeringukohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamise kuni ehituskrundini tagab kohalik omavalitsus enne ehitusloa andmist, kui ehitusloa taotleja ja kohalik omavalitsus ei ole kokku leppinud teisiti.
Reklaami, plakatite, elektri-, side- ja muude õhuliinide ning siltide paigaldamine ehitisele või krundi piiretele võib toimuda kinnisasja omaniku loal.
Tekitatud kahju kompenseerib kinnisasja omanikule paigaldaja.
Kinnisasja omanik peab lubama paigutada oma krundile või kinnitada oma ehitise külge tehnovõrkude ja kaablite tähistamise märke ja reepereid.
Nende paigutamisega tekitatud kahju tasub kinnisvara omanikule märkide või siltide omanik.
Veehoidlad, tammid ja lüüsid.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud rajatiste ehitusjärelevalve kord kehtestatakse eraldi seadustega.
Omanikujärelevalve teostaja kinnitamine.
Ehitusjärelevalve teostamine oma territooriumil kuulub kohaliku omavalitsuse pädevusse.
Ehitusjärelevalve teostamise korra ja ehitamise dokumenteerimise nõuded sätestatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Ehitusjärelevalve teostamisega seotud kulud kannab ehitise omanik, tasudes need kohalikule omavalitsusele.
Muinsuskaitse, tervisekaitse, keskkonnakaitse ja teiste valdkondade järelevalve teostaja peab informeerima kohalikku omavalitsust ehitusel teostatud järelevalve tulemustest.
Ehitusjärelevalve teostamiseks määrab kohalik omavalitsus igale ehitusele litsentseeritud järelevalveinseneri.
Ehituslikult lihtsa ja väikese ehitise ehitamisel võib kohalik omavalitsus jätta järelevalveinseneri määramata.
Järelevalveinseneride litsentseerimise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Teha kohalikule omavalitsusele ettepanek ehitusloa peatamiseks või tühistamiseks, kui ehitise omanik või ehitusettevõtja ei täida tema ettekirjutusi.
Kohalik omavalitsus annab ehitusloa ehituse alustamiseks kinnisasja omanikule või isikule, kelle kasuks on seatud võõral maal ehitise omamist võimaldav asjaõigus.
Kohalik omavalitsus vastab ehitusloa taotlusele kahe nädala jooksul, arvates taotluse esitamise päevast.
Kohalikul omavalitsusel on õigus ehitusluba tühistada, kui ehitust ei ole alustatud ühe aasta jooksul, arvates ehitusloa väljaandmise päevast, või kui ehitusloa taotlemisel on esitatud valeandmeid.
Ehitusloaga kehtestatakse ehituse lõpetamise tähtaeg kooskõlastatult ehitise omanikuga.
Ehitusloaga määratakse ehitusjärelevalve teostamise kord ja tingimused ehitusloa saanud ehitisel.
Kohalik omavalitsus võib anda nõusoleku lihtsa ja väikese ehitise lammutamiseks ilma ehitusprojekti ja ehitusloata.
Ehitusprojekt ei vasta ehitusnormidele ja teistele õigusaktidele.
Suurte rahvahulkade kogunemisega seotud ehitiste projektidele.
Ehitise omanik on kohustatud tagama kogu ehitusprojekti säilitamise.
Kohalik omavalitsus peab säilitama kogu ehitusprojekti ja ehitisega seotud dokumentatsiooni ehitise olemasolu jooksul.
Ehitise omanik teatab ehituse alustamisest kohalikule omavalitsusele vähemalt kolm tööpäeva enne ehitustööde algust, kui ehitusloaga ei ole ette nähtud teisiti.
Ehitise kasutusluba on luba, mille kohalik omavalitsus annab ehitusloa alusel projekti kohaselt valminud ehitisele.
Kasutusluba antakse pärast ehitise ülevaatamist, ehitusjärelevalve ettekirjutuste täitmist ja ehituse dokumentatsiooni üleandmist.
Ehitise võib kasutusloa alusel kasutusele võtta ka valminud osade kaupa.
Ehitist võib hakata kasutama pärast kasutusloa saamist kohalikult omavalitsuselt.
Ehitist võib kasutada ainult kasutusloas näidatud otstarbel.
Ehitise või mõne tema osa kasutamise otstarbe muutmiseks, kui see ei too kaasa ehitustöid, tuleb kohalikult omavalitsuselt hankida uus kasutusluba.
Ehitis kantakse ehitiste kohta peetavasse registrisse pärast kasutusloa saamist.
Tagama ehitise kasutusloakohase kasutamise.
Pideva järelevalve korraldamine ehitusloa saanud ehitusel on ehitise omaniku kohustus.
Omanikujärelevalve teostaja määratakse ehitise omaniku ja kohaliku omavalitsuse kokkuleppel.
Omanikujärelevalvet võib teostada ehitise projekteerija või litsenseeritud järelevalveinsener.
Ehituslikult lihtsa ja väikese ehitise ehitamisel võib omanikujärelevalvet teostada selle omanik.
Omanikujärelevalve kord sätestatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Ajutise ehitise likvideerimisel on ehitise omanik kohustatud tagama ehitise püstitamise eelse olukorra taastamise ning ehitisega seotud maa-ala heakorrastamise vastavalt kohaliku omavalitsuse esitatud nõuetele.
Kui ehitusjärelevalveinsener on tuvastanud, et ehitus ei ole projektikohane või ehitist ei kasutata kasutusloa kohaselt või ei ole täidetud ehitusnormide nõudeid, peab ehitise omanik tagama järelevalveinseneri ettekirjutuste täitmise määratud tähtajaks.
Kui ehitise omanik järelevalveinseneri ettekirjutusi ei täida, võib kohalik omavalitsus peatada või tühistada ehitusloa või kasutusloa.
Kohalik omavalitsus ennistab ehitusloa või kasutusloa pärast järelevalveinseneri ettekirjutuste täitmist.
Ehitise ja ehitusplatsi korrashoiu ja ohutuse.
Ehitusettevõtja on kohustatud hüvitama tema süül ehitise omanikule tekitatud kahju.
Ehitusettevõtja ja ehitise omaniku õigused ja kohustused, ehitise valmimise ja omanikule üleandmise kord ning ehitustööde vastutavad juhid määratakse ehituse tööettevõtulepinguga.
Tööettevõtulepingule esitatavad nõuded sätestatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Kui ehitis on muutunud avariiohtlikuks, peab omanik või ehitusettevõtja kohe kõrvaldama avariiohu.
Kasutusloa saanud ehitisel on vähemalt kaheaastane garantiiaeg.
Garantiiajal ilmsiks tulnud ehitusvead kõrvaldab ehitaja omal kulul ehitise omanikuga kokkulepitud tähtajaks.
Garantiiajal ilmsiks tulnud projekteerimisvigadest informeerib ehitise omanik projekteerijat, kes korraldab projekteerimisest tingitud vigade kõrvaldamise omal kulul ehitise omanikuga kokkulepitud tähtajaks või lepib ehitise omanikuga kokku vigade kõrvaldamise teistsuguses korraldamises.
Kui projekteerimis- või ehitusvead ei ole kõrvaldatud kokkulepitud tähtajaks või tähtaja suhtes kokkulepet ei saavutatud, kõrvaldatakse need ehitaja või projekteerija kulul.
Käesoleva seaduse rikkumine toob kaasa Eesti Vabariigi õigusaktides ettenähtud kriminaal-, haldus-, tsiviil- või distsiplinaarvastutuse.
Käesoleva seaduse jõustumisel jäävad kehtima kuni käesoleva paragrahvi 2. lõikes nõutud ülevaatuse tulemuste kohta otsuse tegemiseni enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud rajooniplaneerimise skeemid ja projektid, linnade ja alevite generaalplaanid, detailplaneerimise projektid, linnade tööstusrajoonide planeerimisprojektid, ettevõtete gruppide generaalplaani skeemid, maa-asulate planeerimise ja hoonestamise projektid ning muud planeerimisprojektid.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud skeemid, plaanid ja projektid tuleb vaadata üle kuue kuu jooksul pärast seaduse jõustumist ning määrata nende kehtivus, muutmine või tühistamine, arvestades käesoleva seaduse nõudeid.
Kohalik omavalitsus - kohaliku omavalitsuse territooriumi käsitlevad skeemid, plaanid ja projektid.
Kohalik omavalitsus esitab ülevaatuse tulemused maavalitsusele hiljemalt seitse kuud pärast käesoleva seaduse jõustumist.
Maavanem esitab ülevaatuse tulemused Keskkonnaministeeriumile hiljemalt üheksa kuud pärast käesoleva seaduse jõustumist.
Keskkonnaminister esitab ülevaate planeerimisalasest olukorrast riigis Vabariigi Valitsusele hiljemalt üks aasta pärast käesoleva seaduse jõustumist.
Maavalitsused on kohustatud tagama maakonnaplaneeringute koostamise kolme aasta jooksul pärast käesoleva seaduse jõustumist.
Käesoleva seaduse sätteid kohaldatakse ka ehitise kui vallasasja ning selle omaniku või valdaja suhtes.
Ehitusluba ja projekteerimistingimusi võib välja anda ka enne 1991. aasta 1. novembrit tekkinud maakasutusõiguse alusel, kui sellega ei rikuta maareformi õigustatud subjekti õigusi.
Enne käesoleva seaduse jõustumist püstitatud omavolilisele ehitisele võib anda kasutusloa pärast ehitise ülesmõõtmisprojekti koostamist, ehitise ülevaatamist ja ehitise ülevaatamisel leitud puuduste kõrvaldamist.
Kõik kasutusloa andmisega seotud kulud kannab omavolilise ehitise omanik.
Kohalik omavalitsus võib ehitusnormide ja käesoleva seaduse paragrahvis 43 ehitisele esitatavate nõuete rikkumise korral nõuda omavolilise ehitise likvideerimist käesoleva seaduse paragrahviga 61 kehtestatud korras.
Käesolevas seaduses sätestatud kinnisasja omaniku õigused planeeringu läbiviimisel laienevad ka enne 1991. aasta 1. novembrit tekkinud maakasutusõiguse omajale.
Sotsiaalmaks on riiklikuks pensioni- ja ravikindlustuseks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud rahaline kohustis, mis kuulub täitmisele käesolevas seaduses ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel.
Sotsiaalmaksu makstakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 3 nimetatud tasu saava põhikohaga töötaja või teenistuja kohta kuu eest mitte vähem kui eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumääralt, välja arvatud isiku puhul, kes saab riiklikku pensioni, ning käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 sätestatud juhtudel.
Riikliku pensioni saaja on isik, kes saab pensioni Eesti riigi poolt riikliku pensionikindlustuse seaduse (RT I 1998, 64/65, 1009; 2001, 9, 42) või muu seaduse alusel või tulenevalt Riigikogu poolt ratifitseeritud sotsiaalkindlustuslepingust.
Põhikohaga töötaja või teenistuja on isik, kelle kohta tööandja peab tööraamatut.
Töötaja või teenistuja puhul, kes on asunud tööle või lahkunud töölt sellel kuul.
Töötaja või teenistuja puhul, kellele on töö- ja puhkeaja seaduse (RT I 2001, 17, 78) § 5 lõike 1 alusel kehtestatud lühendatud tööaeg sellel kuul.
Saanud riikliku pensioni saajaks.
Käesoleva paragrahvi lõike 5 punktides 1-3 sätestatud juhtudel makstakse sotsiaalmaksu proportsionaalselt füüsilisest isikust ettevõtjana registreeritud kuude arvuga või lõike 5 punktis 3 nimetatud staatuse saamisele eelnenud kuude arvuga.
Kui füüsilisest isikust ettevõtja eest maksab sotsiaalmaksu ka tööandja või käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktide 1 või 5 alusel riik ja tema ettevõtlusest saadud tulu on maksustamisperioodi kuude eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumäärade summast väiksem, võib tema ettevõtlusest saadava tulu alusel makstav sotsiaalmaksu summa olla maksustamisperioodi kuude eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumäärade summalt arvutatud maksusummast väiksem tingimusel, et tööandja või käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktide 1 ja 5 alusel riigi poolt tema eest ja ettevõtlusest saadava tulu alusel makstav sotsiaalmaksu summa kokku on vähemalt võrdne maksustamisperioodi kuude eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumäärade summalt arvutatud maksusummaga.
Kaitseväeteenistuse seaduse § 158 alusel tehtavaid väljamakseid.
Muu Eestis tegutsev isik, kes teeb käesoleva seaduse § 2 lõikes 1 nimetatud väljamakseid.
Käesoleva seaduse §-s 6 sätestatud isikud.
Tuumakatastroofi, tuumakatsetuse või aatomielektrijaama avarii tagajärgede likvideerimisest osavõtnud mittetöötav isik.
Sotsiaalmaksu maksmise erijuhtudel makstakse sotsiaalmaksu eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumääralt.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 nimetatud isikule makstud käesoleva seaduse § 2 lõike 1 punktis 1 nimetatud tasu osalt, mis ületab eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumäära, maksab sotsiaalmaksu käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 nimetatud äriühing, mittetulundusühing või sihtasutus.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sotsiaalmaksu maksab asutus, millele nähakse riigieelarves ette vastavad kulud.
Maksmise korra kehtestab rahandusminister.
Sotsiaalmaksu määr on 33 protsenti maksustatavalt summalt.
Sotsiaalmaksu määr käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktis 3 sätestatud juhul on 20 protsenti maksustatavalt summalt.
Sotsiaalmaksu määr käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktis 6 sätestatud juhul ja töötuskindlustuse seaduses sätestatud töötuskindlustushüvitiselt on 13 protsenti maksustatavalt summalt.
Sotsiaalmaksuga maksustamise periood on kalendrikuu.
Füüsilise isiku ettevõtlusest saadud tulu sotsiaalmaksuga maksustamise periood on kalendriaasta.
Andma isikule, kellele maksti sotsiaalmaksuga maksustatavaid summasid või kelle eest maksti sotsiaalmaksu käesoleva seaduse § 6 lõike 1 alusel, tõendi nendelt arvestatud ja makstud sotsiaalmaksu kohta isiku nõudmisel ja kalendriaastale järgneva aasta 1. veebruariks.
Isiku töölt lahkumisel antakse eelnimetatud tõend koos lõpparvega, pensioni taotlemiseks aga isiku nõudmisel.
Tasuma käesoleva paragrahvi lõike 6 punktis 1 nimetatud juurdemaksmisele kuuluva maksusumma 1. oktoobriks Maksuameti pangakontole.
Kui füüsilisest isikust ettevõtja eest maksab käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud kvartali jooksul sotsiaalmaksu ka tööandja või käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktide 1 või 5 alusel riik, võib tema poolt makstavate avansiliste maksete summa olla kolmekordselt eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumääralt arvutatud maksusummast väiksem, kui tööandja või § 6 lõike 1 punktide 1 või 5 alusel riigi poolt eelnimetatud kvartali jooksul tema eest ja tema poolt avansiliste maksetena makstav sotsiaalmaksu summa kokku on vähemalt võrdne kolmekordselt eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumääralt arvutatud maksusummaga.
Tagastama enammakstud sotsiaalmaksu summa maksustamisperioodile järgneva aasta 1. oktoobriks füüsilisest isikust ettevõtja poolt maksudeklaratsioonil näidatud pangakontole, välja arvatud maksukorralduse seaduses ettenähtud juhtudel.
Maksudeklaratsioonide vormid ja täitmise korra ning maksu arvestamise korra kehtestab rahandusminister.
Iga kindlustatava kohta arvutatud sotsiaalmaksu summa ümardatakse täiskroonideks.
Kui Riigikogu ei ole riigieelarvet eelarveaasta alguseks vastu võtnud, makstakse sotsiaalmaksu vähemalt eelmiseks eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumääralt riigieelarve vastuvõtmise kuuni, viimane kaasa arvatud.
Maksuamet kannab käesoleva seaduse § 9 lõike 1 punktide 4 ja 5 ning § 9 lõike 3 punktide 1 ja 2 alusel sotsiaalmaksu erikontole laekunud sotsiaalmaksu üle 15 pangapäeva jooksul riigieelarve riikliku pensionikindlustuse ja ravikindlustuse vahenditesse.
Riikliku pensionikindlustuse vahenditesse ülekantava sotsiaalmaksu osa määr on 20 protsenti ja riikliku ravikindlustuse vahenditesse ülekantava sotsiaalmaksu osa määr on 13 protsenti.
Maksumaksjate ja maksu kinnipidajate registris olevate andmete Sotsiaalkindlustusametile ja Eesti Haigekassale väljastamise korra kehtestab rahandusminister.
Sotsiaalmaksu maksjalt käesoleva seaduse § 9 lõike 1 punkti 6 alusel ning maksumaksjate ja maksu kinnipidajate registrist ja riikliku pensionikindlustuse registrist sama perioodi kohta saadud andmete erinevuse korral on kindlustataval õigus taotleda oma elukohajärgselt Maksuameti kohalikult asutuselt andmete täpsustamist või erinevuse põhjuste selgitamist.
Maksuameti kohalik asutus on kohustatud hiljemalt kolme kuu jooksul taotluse saamise päevast arvates teatama kindlustatavale täpsustatud andmed või andmete erinevuse põhjuse ja selle kõrvaldamise tähtpäeva.
Eesti Vabariigi sotsiaalmaksu seaduse (RT 1990, 9, 102; 1991, 32, 391; 1992, 21, 302; 34, 444; RT I 1993, 65, 924; 79, 1181; 1994, 40, 656; 1995, 17, 235; 1996, 74, 1307; 1998, 40, 611) alusel pärast käesoleva seaduse jõustumist tasumisele kuuluv sotsiaalmaks kantakse maksumaksja elu- või asukohajärgse Maksuameti kohaliku asutuse pangakontole, nimetatud seaduse alusel tekkinud sotsiaalmaksu osade võlad nõuab sisse Maksuamet.
Eelnimetatud summad suunatakse laekumisel isikustamata summadena riikliku pensionikindlustuse ja ravikindlustuse vahenditesse.
Sotsiaalmaksuseaduse (RT I 1998, 40, 611; 61, 982; 113/114, 1875 ja 1876; 1999, 29, 397; 71, 685; 82, 749; 87, 789; 88, 806; 97, 857; 101, 903; 2000, 57, 370; 84, 536; 86, 543) alusel pärast käesoleva seaduse jõustumist tasumisele kuuluv sotsiaalmaks deklareeritakse, tasutakse ja tagastatakse vastavalt nimetatud seaduses sätestatule.
Käesoleva seaduse § 3 punkt 11 kehtib 2001. aasta 31. detsembrini.
Tunnistatakse kehtetuks sotsiaalmaksuseadus (RT I 1998, 40, 611; 61, 982; 113/114, 1875 ja 1876; 1999, 29, 397; 71, 685; 82, 749; 87, 789; 88, 806; 97, 857; 101, 903; 2000, 57, 370; 84, 536; 86, 543).
Käesoleva seaduse § 7 lõiked 2 ja 3 jõustuvad 2002. aasta 1. jaanuaril.
Käesoleva seadusega reguleeritakse tegevust, millega kaasneb saasteainete eraldumine välisõhku, osoonikihi kahjustamine ja kliimamuutust põhjustavate tegurite ilmnemine.
Käesoleva seaduse alusel ei kehtestata norme hoone sees olevale õhule.
Välisõhu kvaliteet on välisõhu koostist iseloomustav seisund, mida hinnatakse saastetaseme alusel.
Saastetase on saasteaine kontsentratsioon välisõhus või sadestus maapinnal teatud ajaperioodil, mis kehtestatakse saastetaseme määramise korraga.
Saastetaseme määramise kord kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Saasteaine häiretase on saasteaine kogus välisõhu ruumalaühiku kohta, mille ületamisel tuleb rakendada meetmeid inimese tervise kaitseks.
Saasteaine käesoleva seaduse mõistes on aine või ainete segu, mis eraldub inimtegevuse tulemusena välisõhku ja mis võib mõjuda kahjulikult inimese tervisele või keskkonnale ning varale.
Saasteaine lubatud heitkogus on arvutuslik normatiiv, mille juures välisõhku suunatud või eraldunud saasteaine konkreetsest paiksest saasteallikast ja kõigist muudest allikatest samas piirkonnas ei ületa välisõhu saastetaseme piirväärtust.
Välisõhu saasteloaga kehtestatakse paiksele saasteallikale heitkoguse lubatud suurus sekundis ja aastas.
Saasteaine heitkoguse piirväärtus liikuva saasteallika läbisõidu või energiaühiku kohta.
Saasteaine heitkoguste määramise kord ja määramismeetodid kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Saasteallikas on saasteaineid välisõhku suunav või eraldav objekt.
Saasteallikad jagunevad paikseteks ja liikuvateks saasteallikateks.
Paikne saasteallikas on püsiva asukohaga saasteallikas.
Liikuv saasteallikas on mootorsõiduk või liikurmasin, mis kasutab gaasilist, vedelat või tahket kütust.
Kui saasteainete eraldumist välisõhku reguleeritakse rahvusvaheliste lepingutega, kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega nendele saasteainetele maakonna paiksetest saasteallikatest lubatud summaarne heitkogus.
Piirata paiksete saasteallikate tööd oma haldusterritooriumi teatud piirkondades vastavalt välisõhu saasteloas märgitud tingimustele.
Valla- ja linnavalitsus võib ajutiselt või alaliselt piirata mootorsõidukite ja liikurmasinate liiklemist teatud piirkonnas, puhke- ja turismialal, vältimaks kehtestatud saastetaseme piirväärtuste ületamist.
Linnade, muude tiheasustusega paikade ja maapiirkondade ning seal kohustuslikule määramisele kuuluvate saasteainete nimekirjad kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Paikse saasteallika valdaja kohustused välisõhu kvaliteedi jälgimiseks saasteallika mõjupiirkonnas ja nende andmete esitamise kord välisõhu kvaliteedi riiklikku seiret korraldavale isikule määratakse saasteloaga.
Kaupade nimekirjad, mille tootmist, kasutamist, importi, eksporti või transiiti piiratakse või keelatakse välisõhu kaitse huvides, kinnitatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Osoonikihti kahandavad ained ja neid aineid sisaldavad tooted, mille tootmist, kasutamist, importi, eksporti või transiiti piiratakse või keelatakse, määratletakse ning nende ainete kontrollinõuded kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud piirangute ja keeldudega kaupade tootmine, kasutamine, import, eksport ja transiit võib toimuda Keskkonnaministeeriumi kirjaliku nõusoleku alusel.
Nõusoleku taotlemise ja selle andmise korra kehtestab keskkonnaminister.
Kütus on tahke, vedel või gaasiline põlev materjal või aine, mida kasutatakse põletusseadmetes energia saamise eesmärgil.
Kütuseks ei loeta eeltöötlemata olmejäätmeid ning ohtlikke jäätmeid, sõltumata neis sisalduvast põlevainest.
Eestis toodetavate ja kasutatavate ning imporditavate kütuste koostise ja füüsikaliste omaduste kvaliteedinõuded kehtestatakse majandusministri määrusega.
Kütust realiseerivad füüsilised ja juriidilised isikud peavad kütuse müügiks vastuvõtmisel kontrollima selle vastavust kvaliteedinõuetele.
Kütuse vedamisel, hoidmisel, väljastamisel ja kasutamisel peavad kütust realiseerivad või tarbivad isikud tagama, et saasteainete eraldumine välisõhku oleks minimaalne.
Kütuse vedamise, hoidmise ja kvaliteedi kontrollinõuded kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Mootorsõiduki ja liikurmasina heitgaasi saasteainete sisalduse ja suitsususe normatiivid kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Paiksest saasteallikast tohib saasteaineid välisõhku eralduda välisõhu saasteloa ja erisaasteloa alusel, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti.
Keskkonnaministri määrusega kehtestatakse saasteainete heitkogused või kasutatavate seadmete võimsused, millest väiksemate heitkoguste või kasutatavate seadmete võimsuse puhul välisõhu saasteluba ei ole nõutav.
Keskkonnaministeerium, kui saasteainete väljumiskõrgus vähemalt ühest saasteallika valdaja valduses olevast saasteallikast on üle 100 meetri maapinnast.
Jäätmete põletamise korral.
Erisaasteloaga lubatud saasteainete eraldumise viisid ja heitkogused peavad olema inimesele ja keskkonnale ohutud.
Saasteloa ja erisaasteloa taotlemise ning väljaandmise kord kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Pärast saasteloa taotluse saamist saasteainete eraldumiseks uuelt või rekonstrueeritavalt paikselt saasteallikalt on loa väljaandja kohustatud kahe nädala jooksul vähemalt ühe korra sellest avalikkust teavitama taotluse esitaja kulul.
Loa taotlemisest saasteainete eraldumiseks paikselt saasteallikalt saasteainete väljumiskõrgusega kuni 100 meetrit maapinnast teatab keskkonnateenistus tema poolt määratud ajalehes.
Loa taotlemisest saasteainete eraldumiseks paikselt saasteallikalt saasteainete väljumiskõrgusega üle 100 meetri maapinnast teatab Keskkonnaministeerium tema poolt määratud kohaliku või üleriigilise levikuga ajalehes.
Isikutel, kellele paiksest saasteallikast saasteainete välisõhku eraldumine võib põhjustada varalist kahju või kahjustada nende huve muul viisil, on õigus esitada saasteloa väljaandjale omapoolseid kirjalikke seisukohti või nõuda enda ärakuulamist hiljemalt kahe nädala jooksul, alates saasteloa taotlemise avalikustamisest.
Saasteloa väljaandja on kohustatud saatma taotluse koopia saasteallika asukohajärgsele valla- või linnavalitsusele.
Valla- ja linnavalitsus peab esitama taotluse kohta oma seisukoha hiljemalt ühe kuu jooksul, alates taotluse koopia kättesaamisest.
Tähtaja ületamisel loetakse taotlus kooskõlastatuks.
Kelle saasteainete heitkogus samalaadse toodangu ühiku kohta on väiksem.
Saasteainete püüdmise vajadus ja viis.
Saasteluba võib sisaldada käesolevas paragrahvis nimetamata, kuid seaduses või seaduse alusel kehtestatud nõudeid.
Saasteloa võib välja anda kuni kümneks aastaks.
Saasteallika valdaja on muutnud tehnoloogilist protsessi.
Paikse saasteallika valdaja tegevuse jagunemisel, ühinemisel või saasteallika üleminekul teisele valdajale kaotab saasteluba kehtivuse kolme kuu möödumisel valdaja muutumise kuupäevast.
Paikse saasteallika uus valdaja on kohustatud pärast endise valdaja likvideerimist, jagunemist või liitumist taotlema uue saasteloa.
Saasteallika valdaja on kohustatud otsekohe teatama saasteloa väljaandjale ja asukohajärgsele linna- või vallavalitsusele kõigist muudatustest tootmises või tehnoloogias, mis suurendavad saasteainete heitkoguseid või halvendavad oluliselt nende hajumistingimusi.
Uute paiksete saasteallikate käikuandmisel ja olemasolevate rekonstrueerimisel ei rakendata parimat võimalikku tehnoloogiat.
Tegutsevatele paiksetele saasteallikatele võib saasteloaga kehtestada käesoleva paragrahvi lõike 1 punktide 4 ja 5 nõuete täitmiseks tähtaja.
Saasteloa väljaandmisest teatab loa väljaandja avalikkusele tema poolt määratud ajalehes või muul üldsusele kättesaadaval viisil.
Avalikustamine toimub loa saaja kulul.
Saasteloa väljaandja saadab saasteloa koopia saasteallika asukohajärgsele valla- või linnavalitsusele.
Käesoleva seaduse alusel väljaantud saasteload jõustuvad ühe kuu möödumisel saasteloa avalikustamisest käesoleva seadusega sätestatud korras.
Paikse saasteallika valdaja peab tagama, et tema valduses olevast saasteallikast välisõhku eralduvad saasteainete kogused ei põhjustaks piirkonna saastetaseme piirväärtuse ületamist.
Paikse saasteallika valdaja peab kavandama meetmeid välisõhku eralduvate saasteainete koguste piiramiseks, et vähendada saastetaset ebasoodsate ilmastikutingimuste puhul.
Korralduse saasteainete eraldumise piiramiseks annab valla- või linnavalitsus.
Paikse saasteallika valdaja peab kasutama parimat võimalikku tehnoloogiat ja püüdeseadmeid saasteainete heitkoguste vähendamiseks niivõrd, kuivõrd see on tehniliselt võimalik ja majanduslikult mõistlik, arvestades tehtavaid kulutusi ja tekkida võivat kahju.
Paikse saasteallika valdaja kontrollib saasteainete püüdeseadmete efektiivsust ja peab dokumentaalset arvestust vastavalt saasteloas kehtestatud nõuetele.
Kui saasteluba nõuab saasteainete püüdmist, on töötamine püüdeseadmeteta või rikkis püüdeseadmetega keelatud.
Välisõhku eralduvate saasteainete koguste kohta.
Välisõhu saasteloa saanud paikse saasteallika valdaja annab aru välisõhu saastamisega seotud tegevusest vastavalt korrale, mille kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega.
Maavanem korraldab oma haldusterritooriumil välisõhu saastamisega seotud andmete kogumist ja kontrollimist ning nende edastamist Keskkonnaministeeriumile.
Maavarade kaevandamisel, lõhkamistöödel, terrikoonikute, sõnnikuhoidlate ja puistangute paigutamisel ning jäätmete ladestamisel rakendab saasteallika valdaja abinõusid saasteainete välisõhku eraldumise vähendamiseks.
Saasteainete välisõhku eraldumist vähendavad abinõud ei tohi kaasa tuua mulla, vee ja muude loodusobjektide saastamist.
Vältida neid territooriume, kus ebasoodsate ilmastikutingimuste puhul on saasteainete hajumine looduslikel või tehislikel põhjustel takistatud.
Välisõhu saastamist töötava mootoriga seisva mootorsõiduki ja liikurmasina poolt, kui see ei ole tingitud liikluskorraldusest.
Õigustatud nõudma tolmu ja prahi levikut põhjustavatele kinnisasjadele tolmu ja prahi leviku vältimiseks reaalkoormatise seadmist.
Kui saasteallika valdajal on tehnilistel või majanduslikel põhjustel võimatu vältida saastetaseme piirväärtuse ületamist väljaspool oma territooriumi, võib ta taotleda sanitaarkaitseala moodustamist saasteallika ümber.
Sanitaarkaitseala on maa-ala saasteallika ümber, mille piires kehtivad sotsiaalministri määrusega kehtestatavad eritingimused ning mille kohal olevas õhus võib saastetaseme piirväärtust ületada.
Sanitaarkaitseala piirid määravad valla- või linnavalitsused kokkuleppel saasteallikaga piirnevate maavaldajatega.
Silmas pidades õhusaaste kauglevi, mis võib ületada riigipiire, on keelatud ehitada korstnaid saasteainete väljumiskõrgusega üle 250 m maapinnast.
Kõrgemale kui 100 m maapinnast - Keskkonnaministeeriumi loal, kui selleks on valla- või linnavalitsuse nõusolek.
Mootorsõiduki ja liikurmasina tootja, maaletooja, kasutaja ja juht peavad tagama, et saasteainete sisaldus mootorsõiduki ja liikurmasina heitgaasis ja heitgaasi suitsusus oleks keskkonnaministri poolt kehtestatud normatiivide piires.
Avariijuhtumiks loetakse saasteainete eraldumist välisõhku ainete süttimise, plahvatuse või lekke tagajärjel.
Ohtlike kemikaalide künniskogused, mille ületamine võib kemikaalide käitlemisel põhjustada välisõhku saastavat suurõnnetust, kehtestatakse majandusministri määrusega.
Paikse saasteallika valdaja koostab avariijuhtumite ennetamiseks ja avariijuhtumite puhul tegutsemiseks tegevuskava, kui ta tegeleb ohtlike kemikaalide käitlemisega.
Iga avariijuhtumi korral peab saasteallika valdaja asuma kohe avariid likvideerima ning teatama sellest valla- või linnavalitsusele, Keskkonnainspektsioonile ja tervisekaitseinspektsioonile.
Paikse saasteallika valdaja muutumisest on endine valdaja kohustatud teatama saasteloa väljaandjale ja asukohajärgsele linna- või vallavalitsusele ühe kuu jooksul, alates valduse üleminekust.
Käesoleva seaduse, selle alusel kehtestatud õigusaktide ja välisõhu saasteloa nõudeid rikkunud isik kannab haldus- ja kriminaalvastutust vastavalt seadusele.
Saasteainete välisõhku suunamise ja käesoleva seaduse nõuete rikkumise tõttu kolmandale isikule tekitatud kahju korvab kahju tekitanud juriidiline või füüsiline isik.
Kui saasteallika valdaja ei täida keskkonnakaitseinspektori ettekirjutuses nõutud keskkonnakaitseabinõude rakendamist, korraldab nende täitmist keskkonnajärelevalve asutus saasteallika valdaja kulul.
Enne käesoleva seaduse jõustumist väljaantud saasteload jäävad kehtima kuni nende väljavahetamiseni käesoleva seaduse nõuetele vastavate lubadega.
Taotluste vastuvõtmine saastelubade väljavahetamiseks lõpetatakse 2000. aasta 31. detsembril.
Eesti NSV seadus atmosfääriõhu kaitse kohta (ENSV ÜVT 1981, 21, 291; 1984, 49, 577) tunnistatakse kehtetuks.
Kinnitada riigihanke deklaratsiooni vorm ja selle esitamise kord (juurde lisatud).
Tunnistada kehtetuks majandusministri 2. jaanuari 1997. a määrus nr 1 „Riigihanke deklaratsiooni vormi ja selle esitamise korra kinnitamine“ (RTL 1997, 14, 88).
Riigihanke deklaratsiooni vormi RH-02 (lisa 1) peavad esitama ostjad ja tellijad (riigihangete seaduse mõistes), kes on läbi viinud riigihanke pakkumismenetluse.
Riigihanke deklaratsiooni vorm täidetakse iga riigihanke kohta eraldi ja esitatakse Riigihangete Ametile kümne tööpäeva jooksul pärast riigihanke pakkumismenetluse lõppemist.
Riigihanke deklaratsioon koostatakse kahes eksemplaris, millest üks eksemplar esitatakse Riigihangete Ametile ning teine eksemplar jääb ostjale.
Riigihanke deklaratsiooni vorme saab Riigihangete Ameti info- ja analüüsiosakonnast.
Riigihanke deklaratsiooni vorm täidetakse loetavalt eesti keeles.
Riigihanke deklaratsiooni vorm esitatakse Riigihangete Ametile posti teel või käsipostiga.
Punkt 1: Ostja nimi või nimetus ja registreerimise number.
Märgitakse ostja nimi või nimetus ja registreerimise number.
Punkt 2: Riigihangete Bülletäänis avaldatud riigihanke kood ja aasta.
Märgitakse Riigihangete Bülletäänis välja kuulutatud või Riigihangete Ametile teatatud riigihanke kood ja aasta number.
Punkt 3: Riigihanke lühikirjeldus ja CPV kood.
Lühikirjelduse all mõistetakse asjade ostmisel asjade nimetust ja kogust, ehitustööde puhul ehituse tüüpi, mahtu ja asukohta ning teenuste tellimisel teenuste tüüpi ja mahtu.
CPV kood kuulub täitmisele pärast CPV klassifikaatori kasutusele võtmist riigihangete süsteemis.
Punkt 4: Rahaline allikas.
Märgitakse rist (x) kasutatava rahaallika juures olevasse ruutu.
Punkt 5: Riigihanke maksumus (kroonides).
Pakkumismenetluse lõppemisel hankelepingu sõlmimisega märgitakse ruutudesse lepingu maksumus.
Teistel juhtudel arvestuslik (kavandatud) maksumus.
Juhul kui tasumine toimub kas osaliselt või täies mahus Riigikassa kaudu, täidetakse tabel vastavalt rahandusministri 12. jaanuari 1998. a määruse nr 2 „Riigi eelarvete klassifikaatorite kohta“ (RTL 1998, 34/35, 182) vastavatele jaotustele.
Punkt 6: Pakkumismenetluse liik.
Märgitakse rist (x) kasutatava pakkumismenetluse liigi juures olevasse ruutu.
Punkt 7: Riigihanke pakkumismenetluse lõppemise tähtpäev.
Märgitakse pakkumismenetluse lõppemise tähtpäev vastavalt riigihangete seaduses sätestatule.
Punkt 8: Edukaks tunnistatud pakkumise teinud pakkuja ärinimi, äriregistris registreerimise number, põhjendus.
Märgitakse edukaks tunnistatud pakkumise teinud pakkuja ärinimi, äriregistris registreerimise number (Eesti pakkujate puhul) ja põhjendus, milliste kriteeriumide põhjal valiti edukas pakkumine.
Kui pakkumismenetlus lõppes tulemusteta, siis märgitakse siia ka vastav põhjus.
Punkt 9: Riigihange ühelt pakkujalt.
Pakkumismenetluse riigihange ühelt pakkujalt korral märgitakse siia Riigihangete Ametile saadetud kirjaliku teate või nõusoleku taotluskirja number ja kuupäev ning valitud pakkuja ärinimi, äriregistris registreerimise number (Eesti pakkujate puhul) ja põhjendus, milliste kriteeriumide põhjal valiti see pakkuja.
Punkt 10: Kõigi pakkumised teinud pakkujate ärinimed ja aadressid.
Märgitakse kõigi pakkumised teinud pakkujate ärinimed ja aadressid.
Kui nõutavad andmed ei mahu deklaratsiooni vormi ridadele, siis lisatakse need eraldi lehel koos riigihanke läbiviimise eest vastutava ametiisiku allkirjaga.
Riigihanke deklaratsiooni vormile kirjutab ostja poolt alla riigihanke läbiviimise eest vastutav ametiisik.
Riigi-, linna- ja vallaeelarvete rahalised vahendid.
Riiklike fondide ja eelarvete rahalised vahendid.
Riigi poolt või tema garantiiga võetud sise- ja välislaenude rahalised vahendid.
Riikliku välisabi rahalised vahendid.
Majandustegevusest saadud tulu.
Kaheetapiline pakkumine.
Määrus kehtestatakse „Telekommunikatsiooniseaduse“ (RT I 2000, 18, 116) paragrahvi 13 lõike 5 alusel.
Kinnitada tegevusloa vorm koos lisaga (lisa 1).
Tegevusluba ja selle lisad vormistada turvapõhjal Sideameti dokumendiplangile.
Kinnitada tegevusloa taotluse vorm (lisa 2).
Käesolev seadus kehtestab mahepõllumajandusele viitavalt märgistada kavatsetava põllumajandussaaduse tootmisele ja selliselt märgistatud põllumajandussaaduste ja -toodete käitlemisele esitatavad nõuded, samuti järelevalve korra mahepõllumajandusliku tootmise ja käitlemise üle ning vastutuse käesoleva seaduse nõuete rikkumise korral.
Mahepõllumajandus on keskkonda säästev ja looduslikku tasakaalu säilitav põllumajandussaaduste tootmine ning põllumajandussaaduste ja -toodete käitlemine, mis vastab käesoleva seaduse ning teiste põllumajandussaaduste tootmist ning põllumajandussaaduste ja -toodete käitlemist reguleerivate seaduste ja nende alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele.
Geneetiliselt muundatud organismide, nendest koosnevate või neid sisaldavate toodete, mille kasutamist reguleerib geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seadus (RT I 1999, 10, 151; 2001, 23, 130), samuti geneetiliselt muundatud organismidest või nende abil saadud, kuid geneetiliselt muundatud organisme mittesisaldavate toodete ehk geneetiliselt muundatud organismide derivaatide ning ioniseeriva kiirguse kasutamine mahepõllumajanduses on keelatud.
Põllumajandussaadus käesoleva seaduse tähenduses on töötlemata või esmatöödeldud taime- või loomakasvatussaadus, mida kasutatakse naturaalselt või põllumajandustoote valmistamiseks.
Taimekasvatussaadus käesoleva seaduse tähenduses on taimsete saaduste tootmise eesmärgil kasvatatav taim, seen või nende saadus, samuti loodusest korjatud taim, seen või nende saadus.
Loomakasvatussaadus käesoleva seaduse tähenduses on loomsete saaduste tootmise eesmärgil peetav loom või loomne saadus.
Vabalt looduses kasvanud loomade seast kütitud või püütud looma või selle saadust ei loeta loomakasvatussaaduseks.
Põllumajandustootja (edaspidi tootja) käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes tegeleb põllumajandussaaduste tootmisega ja samas ettevõttes või selle osas (edaspidi ettevõte) toodetud põllumajandussaaduste esmatöötlemise ja turustamisega.
Saaduse esmatöötlemine käesoleva seaduse tähenduses on saaduse puhastamine, sorteerimine, tükeldamine, kuivatamine, jahutamine, jahvatamine, pakendamine, märgistamine või muu sarnasel viisil töötlemine.
Põllumajandustoode käesoleva seaduse tähenduses on põllumajandussaaduse või -toote töötlemise tulemusena valminud toit või sööt.
Käitleja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes tegeleb põllumajandussaaduste või -toodete töötlemise ja turustamisega.
Isikut, kes tegeleb mahepõllumajandusele viitavalt märgistatud müügipakendis põllumajandussaaduste või -toodete turustamisega.
Mahepõllumajandusele viitav märgistamine on põllumajandussaaduse või -toote tähistamine käesoleva seaduse alusel kehtestatud mahepõllumajandusele viitava märgiga (edaspidi mahemärk) või sõnaga põllumajandussaaduse või -toote pinnal, pakendil, etiketil, saatedokumendil või mujal, samuti tarbija muul viisil teavitamine sellest, et põllumajandussaaduse tootmine ning põllumajandussaaduse ja -toote käitlemine vastab käesoleva seaduse nõuetele.
Sõnaga „mahe“ või liitsõnaga, mille esimene osa on „mahe“, ei tohi märgistada põllumajandussaadusi ega -tooteid, mis on toodetud või töödeldud ettevõttes, mis ei vasta käesoleva seaduse nõuetele, välja arvatud juhul, kui sõna „mahe“ kirjeldab põllumajandussaaduse või -toote maitse- või muid sarnaseid omadusi ning on selgelt arusaadav, et sõna „mahe“ ei osuta põllumajandussaaduse mahepõllumajanduslikule tootmisele ega töötlemisele.
Mahepõllumajandusele viitavalt märgistada kavatsetava või märgistatud põllumajandussaaduse ja -toote tootmisel, veol ja turustamisel tuleb ära hoida selle segunemine mittemahepõllumajandusliku saaduse ja tootega ning tagada nende eristatavus.
Mahepõllumajanduslik taimekasvatus on taimekasvatussaaduste tootmine kooskõlas käesoleva seaduse nõuetega.
Mahepõllumajandusliku taimekasvatuse nõuded kehtestab põllumajandusminister.
Väetamiseks ning umbrohu ja taimekahjustajate tõrjeks kasutada lubatud ainete loetelu ning kasutamise tingimusi.
Üleminekuaja kestus mahepõllumajanduslikus taimekasvatuses on kasutatava põllumajandusmaa puhul kaks aastat ettevõtte tunnustatuse saamisele järgnenud esimesest külvist arvates ja mitmeaastaste taimede kasvatamiseks kasutatava põllumajandusmaa (välja arvatud rohumaa) puhul kolm aastat ettevõtte tunnustatuse saamisele järgnenud esmasest saagikoristusest arvates.
Järelevalveasutus võib mahepõllumajandusliku taimekasvatuse nõuetes loetletud tingimustel üleminekuaja kestust muuta.
Mahepõllumajanduslikus taimekasvatuses peab kasutama mahepõllumajanduslikult toodetud seemet ja taimset paljundusmaterjali.
Järelevalveasutus võib mahepõllumajandusliku taimekasvatuse nõuetes loetletud tingimustel lubada mittemahepõllumajanduslikult toodetud seemne ja taimse paljundusmaterjali kasutamist.
Mahepõllumajanduslik loomakasvatus on loomakasvatussaaduste tootmine kooskõlas käesoleva seaduse nõuetega.
Mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõuded kehtestab põllumajandusminister.
Mahepõllumajandusliku mesinduse üldnõudeid, nõudeid üleminekuajal oleva ettevõtte kohta ja üleminekuaja kestust, nõudeid mesilaste päritolu, mesila asukoha, tarude, mesilaste sööda ja söötmise kohta ning mesindusvõtete ja veterinaarravi kohta.
Mahepõllumajandusliku loomakasvatusega tegelev isik peab lisaks mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõuetele järgima ka mahepõllumajandusliku taimekasvatuse nõudeid.
Mahepõllumajandusele viitavalt märgistatud (edaspidi märgistatud) põllumajandussaaduste või -toodete töötlemisel võib juhul, kui tooteid kavatsetakse turustada märgistatud toodetena, kasutada ainult lubatud mittemahepõllumajandusliku päritoluga koostisosi ja mittepõllumajanduslikke koostisosi ning mahepõllumajanduslike koostisosade töötlemiseks võib kasutada ainult lubatud abiaineid, mikroorganisme ja ensüüme.
Mahepõllumajandusliku töötlemise nõuded kehtestab põllumajandusminister.
Mahepõllumajandusliku töötlemise nõuded sisaldavad märgistatud põllumajandussaaduste ja -toodete töötlemisel kasutada lubatud mittemahepõllumajandusliku päritoluga koostisosade ja mittepõllumajanduslike koostisosade loetelu, põllumajanduslike koostisosade töötlemiseks kasutada lubatud abiainete, mikroorganismide ja ensüümide loetelu ja kasutamise tingimusi ning muid töötlemise nõudeid.
Käitleja, kes töötleb märgistatud ning märgistamata põllumajandussaadusi või -tooteid samas ettevõttes, peab tagama nende eristatavuse ning ära hoidma nende segunemise, samuti peab ta tagama töötlemise tulemusena valminud ja märgistada kavatsetavate toodete eristatavuse ja ära hoidma nende segunemise mittemahepõllumajanduslike toodetega.
Märgistatud põllumajandussaaduse või -toote turustamine käesoleva seaduse tähenduses on märgistatud põllumajandussaaduse või -toote ladustamine, Eestisse sissevedu ja Eestist väljavedu, müügiks pakkumine, müümine ja muul viisil tasuta või tasu eest üleandmine.
Varustama kaubapartii tootja või viimase käitleja tuvastamist võimaldavate dokumentidega.
Isik, kes tegeleb märgistatud põllumajandussaaduste või -toodete sisseveoga, peab olema kantud mahepõllumajanduse registrisse.
Registrisse kandmiseks esitab isik mahepõllumajanduse registri volitatud töötlejale taotluse koos registrisse kantavate andmetega, olles enne tasunud riigilõivu registrisse kandmise eest.
Sisse vedada ja märgistatud põllumajandussaaduse või -tootena võib turustada päritolumaa nõuete kohaselt märgistatud põllumajandussaadust või -toodet riikidest, mille mahepõllumajandusliku päritoluga põllumajandussaaduse või -toote tootmise ja käitlemise nõuded ning järelevalvesüsteem on tunnistatud kooskõlas olevaks Eestis kehtivate nõuetega.
Sisseveetava märgistatud põllumajandussaaduse või -toote partii peab olema varustatud päritoluriigi pädeva asutuse väljastatud tunnistusega.
Märgistatud põllumajandussaaduse või -toote sisseveo tingimused ja korra kehtestab põllumajandusminister.
Väljaveetava märgistatud põllumajandussaaduse või -toote partii kohta väljastab märgistatud põllumajandussaaduse või -toote tunnistuse tootja, käitleja või väljaveoga tegeleva isiku taotluse alusel käesoleva seaduse §-s 22 nimetatud pädev järelevalveasutus.
Tunnistuse sisu- ja vorminõuded ning väljaandmise korra kehtestab põllumajandusminister.
Märgistada kavatsetavate ja märgistatud põllumajandussaaduste või -toodete veol tuleb tagada nende eristatavus ning ära hoida nende segunemine mittemahepõllumajanduslike saaduste või toodetega.
Tunnustamine on menetlus, mille käigus käesoleva seaduse §-s 22 nimetatud pädev järelevalveasutus hindab ettevõtte tootmise või käitlemise vastavust käesoleva seaduse nõuetele.
Tunnustamine viiakse läbi tootja või käitleja esitatud vormikohase taotluse alusel pärast tunnustamise eest riigilõivu tasumist.
Taotluse esitamise tähtaja, taotluse vormi ning tunnustamise, tunnustatuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise korra kehtestab põllumajandusminister.
Kui ettevõtte tootmine või töötlemine vastab käesoleva seaduse nõuetele, teeb järelevalveasutus taotluse saamisest arvates 20 tööpäeva jooksul otsuse ettevõtte tunnustatuse kohta.
Otsustamistähtaega võib lisaasjaolude selgitamiseks pikendada kuni 60 tööpäeva.
Tähtaja pikendamisest teatatakse taotlejale kirjalikult.
Ettevõte loetakse tunnustatuks otsuse tegemise päevast arvates.
Ettevõte, kus tegeldakse mahepõllumajandusliku tootmisega ja mille tunnustamise taotlus on esitatud tähtaegselt, loetakse tunnustatuks taotluse saamise päevast arvates.
Tootja või käitleja, kelle ettevõte on saanud tunnustatuse, kantakse mahepõllumajanduse registrisse järelevalveasutuse esitatud andmete alusel.
Teade tunnustatuse saamise kohta ja registrikande ärakiri edastatakse taotlejale kümne tööpäeva jooksul otsuse tegemise päevast arvates.
Kui tootja või käitleja ei ole esitanud kõiki käesolevas seaduses sätestatud andmeid, kui ta on esitanud valeandmeid või kui ettevõte ei vasta käesoleva seaduse nõuetele, teeb järelevalveasutus kirjaliku põhjendatud otsuse ettevõtte nõuetele mittevastavuse kohta.
Otsuse ärakiri edastatakse taotlejale ja mahepõllumajanduse registri volitatud töötlejale kümne tööpäeva jooksul otsuse tegemise päevast arvates.
Tunnustatud ettevõtte omandi või valduse üleminekul peab omandaja või valduse saaja, kes soovib jätkata mahepõllumajanduslikku tootmist või käitlemist, esitama järelevalveasutusele hiljemalt omandi või valduse ülemineku päeval taotluse mahepõllumajandusliku tootmise või käitlemise jätkamiseks.
Tunnustamise ajal valitsenud ehituslike, tehnoloogiliste ja muude sarnaste tingimuste muutumisest peab tootja või käitleja teavitama järelevalveasutust seitsme päeva jooksul, kui mahepõllumajandusliku taimekasvatuse, mahepõllumajandusliku loomakasvatuse või mahepõllumajandusliku töötlemise nõuetes ei ole ette nähtud teavitamise teistsugust tähtaega.
Ettevõtte tunnustatus peatatakse, kui ettevõttes valitsevate olude tõttu ei ole võimalik täita käesoleva seaduse nõudeid.
Tunnustatuse peatamiseks teeb tootja või käitleja üle järelevalvet teostav järelevalveametnik ettekirjutuse.
Kui tunnustatuse peatamise aluseks olnud asjaolud on kõrvaldatud, võib tunnustatuse peatamise järelevalveametniku otsusega lõpetada.
Kui tootja või käitleja ei esita käesoleva seaduse § 16 lõikes 5 sätestatud kinnitust või ei ole tasunud riigilõivu.
Ettepaneku ettevõtte tunnustatuse kehtetuks tunnistamiseks teeb tootja või käitleja üle järelevalvet teostav järelevalveametnik järelevalveasutuse peadirektorile, kes teeb vastava otsuse ettepaneku saamisest arvates kolme tööpäeva jooksul.
Tunnustatuse kehtetuks tunnistamise kirjaliku otsuse ärakiri edastatakse tootjale või käitlejale viie tööpäeva jooksul otsuse tegemise päevast arvates.
Tunnustatuse kehtetuks tunnistamise otsusest teavitab järelevalveasutus viivitamata teisi käesoleva seaduse §-s 22 nimetatud järelevalveasutusi, mahepõllumajanduse registri volitatud töötlejat ja Tarbijakaitseametit.
Tootja või käitleja, kelle ettevõtte tunnustatus on kehtetuks tunnistatud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktide 2 kuni 4 alusel, võib esitada tunnustamiseks uue taotluse, kui tunnustatuse kehtetuks tunnistamise aluseks olnud asjaolud on kõrvaldatud, kuid mitte enne ühe aasta möödumist tunnustatuse kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisest.
Mahepõllumajanduse register (edaspidi register) on riiklik register, mille põllumajandusministri ettepanekul asutab ja mille põhimääruse kinnitab Vabariigi Valitsus andmekogude seaduses (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77) kehtestatud korras.
Registri vastutav töötleja on Põllumajandusministeerium ja volitatud töötleja Taimetoodangu Inspektsioon.
Registri andmed on ristkasutuses andmetega, mis sisalduvad teistes andmekogudes, mille vastutavaks töötlejaks on Põllumajandusministeerium.
Registrisse kantud tootja või käitleja peab esitama jooksva aasta 10. detsembriks registri volitatud töötlejale kirjaliku kinnituse mahepõllumajandusliku tegevuse jätkamise kohta järgmisel aastal.
Tähtpäevaks kinnituse esitamata jätmise korral kustutatakse märgistatud saaduste sisseveoga tegelev isik registrist või tunnistatakse ettevõtte tunnustatus kehtetuks alates järgmise aasta 1. jaanuarist.
Registrisse kantud tootja või käitleja peab tasuma riigilõivu järelevalvetoimingute eest.
Tootjal või käitlejal, kelle ettevõte on käesoleva seaduse alusel tunnustatud ja kelle tegevus on käesoleva seaduse nõuete kohane, ning registrisse kantud sissevedajal, kelle tegevus on käesoleva seaduse nõuete kohane, on õigus põllumajandussaadust või -toodet märgistada vastavalt käesoleva seaduse §-des 19 kuni 21 sätestatule.
Tootja või käitleja kasutatav märgistus peab sisaldama ettevõtte üle järelevalvet teostava järelevalveasutuse nime või koodi.
Järelevalveasutuse koodi määrab põllumajandusminister.
Tootjal või käitlejal on õigus taotleda järelevalveasutuselt märgistusloa väljaandmist.
Märgistusluba on dokument, mis tõendab tootja või käitleja käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud õigust.
Märgistusloa annab järelevalve tulemuste põhjal välja järelevalveasutus, kelle pädevusse kuulub ettevõtte tunnustamine.
Märgistusloa taotlemise ja väljaandmise korra ning märgistusloa vormi kehtestab põllumajandusminister.
Ettevõtte tunnustatuse peatamise korral peab tootja või käitleja viivitamata märgistamise katkestama kuni tunnustatuse peatamise lõpetamiseni.
Järelevalveametnik võib tootjale või käitlejale teha ettekirjutuse märgistatud põllumajandussaaduste või -toodete turustamise lõpetamise kohta.
Ettevõtte tunnustatuse kehtetuks tunnistamise korral peab tootja või käitleja märgistamise ja märgistatud põllumajandussaaduste ja -toodete turustamise viivitamata lõpetama.
Käesoleva seaduse §-s 5 sätestatud viisil võib märgistada põllumajandussaadust, mis on toodetud üleminekuaja läbinud ettevõttes käesoleva seaduse nõuete kohaselt, või toiduks mõeldud põllumajandustoodet, mida on töödeldud käesoleva seaduse nõuete kohaselt ja mille põllumajanduslikest koostisosadest vähemalt 95 protsenti on toodetud mahepõllumajanduslikule tootmisele üleminekuaja läbinud ettevõttes.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud põllumajandussaaduse või -toote tähistamisel võib kasutada üksnes mahemärki või sõnaühendit „kontrollitud mahepõllumajandusest“, sõna „mahe“ või liitsõna, mille esimene osa on sõna „mahe“.
Sisseveetud põllumajandussaadust või -toodet, mis vastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustele ja on märgistatud päritoluriigi nõuete kohaselt, võib märgistada käesoleva seaduse §-s 5 sätestatud viisil, kasutades käesoleva paragrahvi lõikes 2 esitatud tähistust.
Mahemärgi etalonkirjelduse ja mahemärgi kasutamise korra kehtestab põllumajandusminister.
Põllumajandustoote ainuke põllumajanduslik koostisosa on käesoleva lõike punkti 1 nõuetele vastav taimekasvatussaadus, mis on töödeldud käesoleva seaduse nõuete kohaselt.
Sõnaühendiga „toodetud mahepõllumajandusele ülemineku ajal“ võib märgistada sisseveetud taimekasvatussaadust või põllumajandustoodet, mis vastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimustele.
Märgistus ei või suuruse, värvuse ega trükikirja poolest olla erinev teistest põllumajandussaadust või -toodet iseloomustavatest kirjetest.
Toiduks mõeldud valdavalt mahepõllumajandusliku päritoluga toodet võib märgistada üksnes sõnaühendiga „... % põllumajanduslikke koostisosi mahepõllumajandusest“, kui toode on töödeldud käesoleva seaduse nõuete kohaselt ja vähemalt 70 protsenti toote põllumajanduslikest koostisosadest on toodetud üleminekuaja läbinud ettevõttes.
Sõnaühendiga „... % põllumajanduslikke koostisosi mahepõllumajandusest“ võib märgistada sisseveetud toodet, mis vastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimustele.
Märgistus ei või suuruse, värvuse ega trükikirja poolest olla erinev teistest toodet iseloomustavatest kirjetest.
Järelevalvet tootja ja märgistatud taimekasvatussaaduste sisseveoga tegeleva isiku üle teostab Taimetoodangu Inspektsioon.
Tootjaid ühendava mittetulundusühingu kirjaliku soovi korral kutsub Taimetoodangu Inspektsioon mittetulundusühingu liikmeks oleva tootja kohapealse kontrollimise juurde selle ühingu esindaja.
Järelevalvet käitleja üle, kes tegeleb mahepõllumajandusliku töötlemisega või märgistatud loomakasvatussaaduste ja põllumajandustoodete sisseveoga, teostab Veterinaar- ja Toiduamet.
Järelevalvet käitleja üle, kes tegeleb märgistatud põllumajandussaaduse või -toote töötlemisega jaekaubandus- või toitlustusettevõttes, teostab Tervisekaitseinspektsioon.
Tunnustatud ettevõtte vastavust käesoleva seaduse nõuetele kontrollitakse kohapeal vähemalt kord aastas.
Võtta nõuete rikkumise kahtluse korral tasuta kontrollproove, tellida ekspertiisi ja teha muid vajalikke toiminguid.
Kandma kontrollimise ajal eri- või ametiriietust.
Määrab ettekirjutuse täitmise tähtaja.
Järelevalveametnik teeb ettekirjutuse tootjale või käitlejale teatavaks allkirja vastu või saadab posti teel väljastusteatega.
Kui tootja või käitleja ei nõustu järelevalveametniku ettekirjutusega, võib ta esitada kaebuse asjaomase järelevalveasutuse peadirektorile ettekirjutusest teadasaamise päevast arvates viie tööpäeva jooksul.
Järelevalveasutuse peadirektor või tema asetäitja vaatab kaebuse läbi selle saamisest arvates viie tööpäeva jooksul.
Lisaasjaolude selgitamiseks võib peadirektor otsuse tegemise tähtaega pikendada kuni kümme tööpäeva.
Kaebust läbi vaadates teeb asjaomase järelevalveasutuse peadirektor või tema asetäitja otsuse jätta ettekirjutus jõusse, muuta või tühistada see ning teavitab tootjat või käitlejat oma otsusest kirjalikult.
Sõltumata käesoleva paragrahvi lõike 5 alusel tehtud otsusest, on käitlejal õigus pöörduda halduskohtusse.
Halduskohtusse pöördumine ei vabasta tootjat või käitlejat ettekirjutuse täitmisest.
Järelevalveametnik kontrollib ettekirjutuse täitmist.
Füüsilised isikud vastutavad käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumise eest haldusõiguserikkumiste seadustiku (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 45, õiend; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247; 49, 301 ja 305; 51, 321; 54, 346, 348 ja 351; 55, 361; 58, 376; 84, 533; 86, 544 ja 548; 89, 578; 95, 609 ja 613; 2001, 3, 5; 17, 76; 18, 87; 21, 115 ja 116; 31, 174) alusel.
Kui õiguserikkuja on juriidilise isiku ametiisik, võib selle rikkumise asjas määrata karistuse samaaegselt füüsilisele isikule ja juriidilisele isikule seadusega ettenähtud korras.
Põllumajandussaaduse või -toote mahepõllumajandusele viitava märgistamise eest juriidilise isiku poolt, kellel ei ole sellekohast õigust - määratakse rahatrahv kuni 100 000 krooni.
Mahepõllumajandusliku taimekasvatuse nõuete rikkumise eest juriidilise isiku poolt - määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni.
Mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõuete rikkumise eest juriidilise isiku poolt - määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni.
Märgistatud põllumajandussaaduse või -toote mahepõllumajandusliku töötlemise nõuete rikkumise eest juriidilise isiku poolt - määratakse rahatrahv kuni 100 000 krooni.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 kuni 3 nimetatud ametnikel on õigus määrata rahatrahv kuni 10 000 krooni.
Sellest suurema rahatrahvi võib määrata maa- või linnakohtu kohtunik.
Tervisekaitseinspektsiooni peadirektoril, tema asetäitjal, kohaliku asutuse juhil, tema asetäitjal ja järelevalveametnikul.
Juriidilise isiku õiguserikkumise asja menetletakse haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud korras.
Kui õiguserikkuja esindaja keeldub protokollile alla kirjutamast, tehakse selle kohta protokolli märge.
Käesoleva seaduse jõustumise ajal kehtivat mahemärgi kasutusluba omava tootja või käitleja ettevõte loetakse tunnustatuks käesoleva seaduse jõustumise päevast arvates ja andmed kantakse mahepõllumajanduse registrisse mahemärgi kasutusloa väljaandja esitatud andmete ja isiku kirjaliku nõusoleku alusel.
Nimetatud isikud võivad mahepõllumajandusele viitaval märgistamisel kasutada seni kehtinud nõuetele vastavat mahemärki kuni 2001. aasta 31. detsembrini.
Tootja puhul, kes on enne käesoleva seaduse jõustumist asunud mahepõllumajandusliku toidu tootmise üleminekuperioodile, loetakse üleminekuaja alguseks seni kehtinud mahepõllumajanduse seaduse (RT I 1997, 51, 823; 1999, 30, 415; 2000, 40, 252) alusel mahemärgi kasutusloa väljaandja märgitud üleminekuperioodi alguse kuupäev.
Ettevõte loetakse tunnustatuks ja andmed kantakse mahepõllumajanduse registrisse mahemärgi kasutusloa väljaandja esitatud andmete ja isiku kirjaliku nõusoleku alusel.
Käesoleva seaduse jõustumisest arvates ühe kuu jooksul annavad mahemärgi kasutusloa väljaandjad Taimetoodangu Inspektsioonile üle dokumendid ja elektroonilise andmebaasi mahepõllumajandusliku toidu tootmise üleminekuperioodil olevate ja mahemärgi kasutusluba omavate isikute ning nende üle seni kehtinud mahepõllumajanduse seaduse alusel ja korras teostatud kontrolli ja mahemärgi kasutusloa väljaandja üle tehtud järelevalve kohta.
2001. aastal esitatud mahemärgi kasutusloa taotlused koos lisadega antakse üle 10 päeva jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates.
Mahemärgi kasutusloa väljaandjate poolt Taimetoodangu Inspektsioonile üleantavate dokumentide loetelu ja üleandmise korra ning käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tootjate ja käitlejate andmete mahepõllumajanduse registrisse kandmise korra kehtestab põllumajandusminister.
Mahepõllumajanduse seadus (RT I 1997, 51, 823; 1999, 30, 415; 2000, 40, 252) tunnistatakse kehtetuks.
Mahepõllumajandusliku tootmise toetust võib anda taotlejale, kelle ettevõte on tunnustatud ja kes on kantud mahepõllumajanduse registrisse.
Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamiseks esitatavad nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel põllumajandusminister.
Nõuetes määratakse mahepõllumajanduslikus kasutuses oleva põllumajandusmaa kasutamise nõuded ja minimaalsuurus, millest alates toetust antakse.
Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse ühikumäära mahepõllumajanduslikus kasutuses oleva põllumajandusmaa ühe hektari kohta kehtestab põllumajandusminister, lähtudes tulutoetuse alaliigi kohta ettenähtud rahasumma suurusest ja nõuetekohaste taotluste järgsest mahepõllumajanduslikus kasutuses oleva põllumajandusmaa kogupindalast.
Põllumajandusminister võib määrata mahepõllumajanduslikus kasutuses oleval põllumajandusmaal kasvatatavad põllumajanduskultuurid, mille kohta kehtestab ühikumäärast suurema tulutoetuse määra.
Käesolev seadus jõustub 2001. aasta 1. mail.
Kui Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingus on sätestatud teisiti.
Välismaalasele võib maatüki omandit üle anda maatüki asukohajärgse maavanema loal.
Maatüki omandi üleandmisel võõrandaja abikaasale, otsejoones alanejatele ja ülenejatele sugulastele ei ole luba vaja.
Maatüki omandamine välismaalase poolt on keelatud saartel (välja arvatud Saare- ja Hiiumaal, Vormsi ning Muhu saarel) ja järgmistes kohalikes omavalitsusüksustes: Harjumaal - Paldiski linnas; Ida-Virumaal - Narva, Narva-Jõesuu ja Sillamäe linnas, Vaivara, Illuka, Alajõe, Iisaku ja Toila vallas; Tartumaal - Piirissaare ja Meeksi vallas; Põlvamaal - Räpina linnas, Räpina, Mikitamäe ja Värska vallas; Võrumaal - Meremäe, Vastseliina, Misso ja Orava vallas.
Vabariigi Valitsus võib riigile olulistel põhjustel anda erandina loa maatüki omandamiseks käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud aladel.
Välismaalane käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes ei ole Eesti kodanik.
Välismaisele juriidilisele isikule võib maatüki omandit üle anda kinnisasja asukohajärgse maavanema loal.
Loa võib anda, kui välismaise äriühingu filiaal on kantud Eestis äriregistrisse.
Maatüki omandamine välismaise juriidilise isiku poolt on keelatud käesoleva seaduse § 2 lõikes 3 sätestatud aladel.
Vabariigi Valitsus võib riigile olulistel põhjustel anda erandina loa maatüki omandamiseks käesoleva seaduse § 2 lõikes 3 sätestatud aladel.
Kinnisasja omandamiseks käesoleva seaduse paragrahv 2 lõikes 3 sätestatud aladel Eesti eraõigusliku juriidilise isiku poolt on vaja kinnisasja asukohajärgse maavanema luba.
Välismaalase või välismaise juriidilise isiku kasuks maatükile hoonestusõiguse seadmiseks või kinnisasja muul viisil lepingulisse kasutusse võtmiseks käesoleva seaduse § 2 lõikes 3 sätestatud aladel rohkem kui 10 aastaks või tähtajatult on vaja kinnisasja asukohajärgse maavanema luba.
Eluruumide üürimisel see ei kehti.
Välisriigile võib kinnisomandi või kinnisasja valduse üle anda välisministri loal.
Kinnisasja omandamine välisriigi poolt on keelatud käesoleva seaduse § 2 lõikes 3 sätestatud aladel.
Vabariigi Valitsus võib riigile olulistel põhjustel anda erandina loa kinnisasja omandamiseks käesoleva seaduse § 2 lõikes 3 sätestatud aladel.
Loa taotlemise korral peab loa andja ära kuulama kinnisasja asukohajärgse kohaliku omavalitsusüksuse seisukoha.
Luba antakse, kui kinnisaja valduse või omandi omandamine ei ole vastuolus riigi ja kohaliku omavalitsusüksuse avalike huvide ning julgeolekuga.
Kui kohalik omavalitsusüksus on loa andmise vastu ja maavanem soovib luba anda, peab maavanem esitama taotluse otsustamiseks siseministrile.
Loa andmine otsustatakse ühe kuu jooksul selle taotlemisest või taotluse edastamisest siseministrile.
Loa taotlemise vormi kehtestab Vabariigi Valitsus.
Käesoleva seadusega vastuolus olev tehing on tühine.
Asja asukohajärgne maavanem on seaduse rikkumise korral kohustatud taotlema kinnistusraamatu kande parandamist ning pöörduma vaidluse korral kohtusse tehingu tühisuse tunnustamiseks.
Käesolevas seaduses sätestatud kitsendusi ei kohaldata Eesti Vabariigi maareformi seaduse (RT 1991, 34, 426; RT I 1995, 10, 113; 1996, 36, 738) alusel maa tagastamisele ja erastamisele ning hoonestusõiguse seadmisele ehitise omaniku kasuks.
Ehitise kui vallasasja omandamiseks välismaalase või välismaise juriidilise isiku poolt käesoleva seaduse § 2 lõikes 3 sätestatud aladel on vaja ehitise asukohajärgse maavanema luba.
See ei kehti ehitise omandamisel käesoleva seaduse §-s 1 ja § 2 lõikes 2 sätestatud alusel, Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (RT 1991, 21, 257; RT I 1994, 38, 617; 40, 653; 51, 859; 94, 1609; 1995, 2/3, 5) alusel ja korterite omandamisel.
Määrus kehtestatakse „Ühistranspordiseaduse“ (RT I 2000, 10, 58) paragrahvi 52 lõike 1 alusel.
Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri (edaspidi eeskiri) reguleerib sõitjate ja pagasi tasulist vedu bussi ja sõiduautoga (taksoga).
Eeskiri on kohustuslik kõigile vedajatele ja sõitjatele.
Sõitjatevedu on lubatud korraldada ainult liiniveo, juhuveo või taksoveo korras.
Sõitjatevedu on lubatud korraldada ainult tegevusloa alusel.
Maanteeliikluses korraldatava sõitjateveo tegevusloana (edaspidi tegevusluba) käsitatakse ühistranspordiluba ja taksoveoluba.
Tasu eest korraldatav sõitjatevedu on tegevusloa ja sõidukikaardita keelatud.
Ühistranspordiloa ja selle alusel sõidukikaardi annab vedajale bussiveoks vedaja registreerimiskoha järgne maavalitsus.
Tallinnas, Tartus, Narvas, Kohtla-Järvel ja Pärnus registreeritud vedajale annab ühistranspordiloa ja sõidukikaardi linnavalitsus.
Taksoveoloa ja selle alusel sõidukikaardi annab vedajale tema registreerimiskoha järgne valla- või linnavalitsus.
Taksoveoloa andmise korra oma haldusterritooriumil kehtestab valla- või linnavolikogu.
Vedaja võib sõitjateveol kasutada ainult sõidukit, millele on tegevusloa alusel väljastatud sõidukikaart.
Sõitjatevedu on lubatud korraldada sõidukiga, mis on valmistaja poolt ette nähtud sõitjate veoks ja vastab sõidukite tehnojärelevalve eeskirja nõuetele.
Sõiduk peab olema kantud Eesti riiklikku autoregistrisse, olema vedaja omandis või vedaja poolt renditud.
Sõitjaid võib vedada sõidukis ainult valmistaja poolt ettenähtud kohtadel ja viisil.
Ühissõidukil peab olema vedaja nimi ja/või teenindusmärk, liinil töötamise ajal lisaks liini number ja liini nimetus.
Liinivedu korraldatakse valla-, linna-, maakonna-, kaug- või rahvusvahelise liiniveo korras ja see peab vastama käesoleva eeskirja 2. peatükis toodud liiniveo nõuetele ja rahvusvaheline liinivedu ka Eesti Vabariigi välislepingus sätestatud nõuetele.
Liiniveo sõiduplaani koostamist korraldab kommertsliiniveol liiniloa andja.
Taksoveo korraldus peab vastama käesoleva eeskirja 4. peatükis toodud nõuetele.
Avalikku liinivedu võib korraldada vedaja, kellel on ühistranspordiluba ja avaliku teenindamise leping.
Avaliku teenindamise lepingud oma haldusterritooriumi avalikule liiniveole sõlmivad valla- ja linnavalitsused või nende volitatud ametiasutused ning maavalitsused.
Avaliku teenindamise lepinguid võivad sõlmida ka piirkondlikud ühistranspordikeskused, kui neid on selleks volitatud.
Kommertsliinivedu võib korraldada vedaja, kellel on ühistranspordiluba ja liiniluba.
Teede- ja Sideministeerium bussiveoks kaug- ja rahvusvahelisel liinil.
Liinivedu (kaasa arvatud ajutine liinivedu) on ilma liiniloata, avaliku teenindamise lepinguta (ka eriotstarbelise avaliku teenindamise lepinguta) või vedaja ja tellija vahelise eriotstarbelise kommertsliiniveo lepinguta keelatud.
Rahvusvahelist liinivedu võib korraldada ühistranspordiloal Teede- ja Sideministeeriumi poolt tehtud rahvusvahelist sõitjatevedu lubavat kannet omav vedaja, kes vastab Eesti Vabariigi välislepingus sätestatud nõuetele.
Rahvusvahelise liiniveo korraldamisel peab vedaja järgima Rahvusvahelisel autoveol töötava sõiduki meeskonna tööalase Euroopa kokkuleppe (AETR) nõudeid.
Siseriikliku liiniveo korraldamisel peab vedaja järgima mootorsõidukijuhi sõidu- ja puhkeaja korralduse eeskirja sätteid.
Eriotstarbelist liinivedu võib korraldada vedaja, kellel on liiniluba või tellijaga sõlmitud avaliku teenindamise või kommertsliiniveo leping.
Liiniveol kasutatavad ühissõidukid peavad olema selleks projekteeritud ja ehitatud ning sobima vastavalt valla-, linna-, maakonna- või kaugliini teenindamiseks.
Väikebussiliin on sõitjateveo liin, millel kasutatakse 6-23 istekohaga (kaasa arvatud juhi koht) sõidukit.
Peatused sõitjate ühissõidukisse sisenemiseks ja väljumiseks määratakse sõiduplaaniga.
Valla-, linna- või maavalitsus võib valla-, linna- ja maakonna väikebussiliinidel teha erandeid reisijate sisenemise ja väljumise korras.
Valla-, linna- ja maakonnaliinide ühissõidukites peavad olema tähistatud istekohad lastele ja puuetega inimestele.
Teised sõitjad on kohustatud need istekohad vajadusel vabastama.
Vedaja peab tagama sõitjate ohutu ja sõiduplaanis ettenähtud ajal kohaletoimetamise ning veoteenuse kvaliteedi.
Vedajal on õigus kommertsliinidel kasutada lisabusse sõiduplaanis ettenähtud väljumisaegadel.
Avalikul liiniveol lisabusside kasutamine sätestatakse avaliku teenindamise lepingus.
Vedaja korraldab teabe andmist kommertsliiniveol sõiduplaanide, piletihindade ja piletimüügi korralduse, sõidusoodustuste ja muu liiniveoga seonduva kohta.
Teabe andmise korraldamine avalikul liiniveol sätestatakse avaliku teenindamise lepingus.
Aitama kaasa kontrollimisõigusega ametiisikul kontrolli läbiviimisele ühissõidukis.
Sõiduki juhil on õigus paragrahvi 6 lõigetes 2 ja 3 toodud rikkumiste korral nõuda sõitja ühissõidukist lahkumist.
Nõuda ühissõiduki juhilt tema poolt paragrahvi 5 lõikes 1 nimetatud kohustustest kinnipidamist.
Ühissõidukisse esiuksest sisenemisel esitama ühissõiduki juhile eelnevalt omandatud sõidupileti või muu sõiduõigust tõendava dokumendi.
Esitama kontrolli õigusega ametiisikule sõidupileti või muu sõiduõigust tõendava dokumendi kontrollija esimesel nõudmisel.
Eirata teisi käesoleva korraga kehtestatud nõudeid.
Kommertsliiniveo teenuste (sõidupilet, sõidusoodustused jm) hinnad kehtestab vedaja.
Avaliku liiniveo sõidukilomeetri tariif ja/või sõidupileti hind sätestatakse avaliku teenindamise lepingus.
Sõidukilomeetri tariif on sõitja sõidupileti hinna arvutamise aluseks olev ühe kilomeetri sõiduhind.
Sõidu eest tasumine toimub vastavalt kehtestatud sõidupileti hinnale.
Sõidu eest tasumine võib toimuda ka elektrooniliste maksevahendite (kiipkaart, magnetkaart) abil.
Soodustatud tingimustel võib sõitja kasutada ühissõidukit seadustega kehtestatud korras.
Piletite ja üksikpiletite (talongide) müük võib toimuda müügipunktide, kassade või ühissõidukis juhi või selleks ettenähtud töötaja poolt.
Ühissõidukis müüdava, üheks sõiduks kasutatava pileti peab väljastatama kassaaparaadi (kassaseadme) kaudu või vormistatama isekopeeruva blokkpileti.
Konkreetsele reisile müüdud piletil peab olema loetavalt märgitud pileti number, pileti hind, sõidu alg- ja lõpp-punkt, liini number ja nimetus, ühissõiduki väljumisaeg ja kuupäev, vedaja nimi või teenindusmärk, aadress ja kassaaparaadi (kassaseadme) number.
Piletil ei tohi olla parandusi.
Vedaja poolt kasutatav piletisüsteem peab võimaldama tulude arvestust ja kontrolli, sõitjate arvu ja müüdud piletite koguse arvestamist liikide lõikes.
Konkreetsele reisile ostetud pilet kehtib ainult sellele reisile, millele see on müüdud.
Sõitja peab pileti saamisel kohe kontrollima piletil olevate andmete õigsust ja pileti hinna vastavust makstule.
Maakonna- või kaugliini ühissõidukile eelnevalt pileti ostnud, kuid sellest maha jäänud sõitja kaotab õiguse sama piletiga sõita mis tahes teises ühissõidukis.
Piletit tagasi ei osteta.
Maakonna- või kaugliinil ärajäänud reisi korral kassasse tagastatud pilet ostetakse tagasi.
Maakonna- ja kaugliinil on sõitjal õigus eelnevalt ostetud pilet enne ühissõiduki väljumist tagasi müüa.
Piletite tagasiostmise korra kommertsliinil kehtestab vedaja.
Avalikul liiniveol piletite tagasiostmise kord sätestatakse avaliku teenindamise lepingus.
Ühissõiduki rikke korral liinil või muul vedajast oleneval põhjusel kehtib sellele ostetud pilet või selles märgistatud pilet sama liini teistes ühissõidukites või sama vedaja sama teed sõitvates ühissõidukites.
Sõidu katkemisel (v.a linnaliinidel) vedajast mitteolenevatel põhjustel (tuisk, libe tee jne) tagastatakse sõidutasu sõitmata jäänud osa eest vedaja poolt.
Sama ühissõidukiga sõidu alguspunkti tagasipöördumise korral katab sõidukulud vedaja.
Valla- ja linnaliinidel koera veo eest tasu ei võeta.
Koera vedu, v.a sülekoer ja pimeda juhtkoer, maakonna- ja kaugliinidel on tasuline.
Linna-, valla- ja maakonnaliinil on sõitjal õigus ühissõiduki salongis tasuta vedada käsipakke ja esemeid, mille ühiku mõõtmete summa ei ületa 200 cm ja kogukaal 40 kg, samuti ümbrises suuski, kokkupandud ja ümbrises jalgrattaid, kelke, lapsevankreid ja -kärusid, muusikariistu, ümbrises tulirelvi, puurides või kastides väikeloomi ja linde.
Need ei tohi takistada sõitjate sisenemist, väljumist ja liikumist ühissõiduki salongis.
Kaugliinil on sõitjal õigus tasuta vedada ühissõiduki salongis käsipakke ja esemeid, mille ühiku mõõtmete summa ei ületa 150 cm ja kogukaal 30 kg, samuti ümbrises tulirelvi, puurides või kastides väikeloomi ja linde.
Käsipakid, suusad ja muud käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 loetletud esemed ei tohi segada teisi reisijaid ega rikkuda nende riideid ja ühissõiduki sisemust.
Ühissõiduki pagasiruumis võib vedada pagasit, mille ühiku mõõtmete summa ei ületa 150 cm ja kogukaal 30 kg, samuti ümbrises suuski ning kokkupandud ja ümbrises jalgrattaid.
Ühissõiduki salongis ja pagasiruumis ei ole lubatud vedada keelatud pagasit ega käsipakke, mis sisaldavad keelatud pagasi loetelus olevaid aineid ja esemeid.
Keelatud pagas on radioaktiivsed, lõhke-, mürk-, sööbe-, tuleohtlikud, lehkavad ja määrivad ained ning vastava pakendita ained ja esemed, samuti ühissõidukit määrivad või kahjustavad ained ja esemed.
Ühissõiduki salongis veetavate käsipakkide eest vastutab sõitja.
Pagasiruumi paigutatud pagasi eest vastutab vedaja.
Vedaja hoiab väljavõtmata jäetud pagasit, samuti ühissõidukist leitud esemeid (v.a kiirestiriknevad toiduained) seadusega sätestatud korras.
Pagasi vastuvõtmise, veo ja väljaandmise korra ning veo ja hoiu hinnad kommertsliinivedudel kehtestab vedaja, avalikul liiniveol sätestatakse need lepingus.
Omavalitsusüksused ja maavalitsused korraldavad oma haldusterritooriumil ühistranspordi infrastruktuuri objektide planeerimist, rajamist, korrashoidu ja kasutamist ning võtavad meetmeid ühissõidukitele soodusliiklusolude loomiseks.
Olenevalt vedude mahust ja iseloomust peab sõitjate teenindamiseks olema rajatud vastavad reisiterminalid, bussijaamad, ootekojad ja peatuskohad.
Maakonna- ja kaugliinibuss peab alustama ja lõpetama liini lähte- ja sihtpunkti terminalis või bussijaamas, selle puudumisel ettenähtud ning tähistatud peatuskohas.
Sõitjate huve ja liikluse parema korralduse vajadust arvestades võivad alg- ja lõpp-peatused olla suuremates transpordisõlmedes (sadam, lennu- või raudteejaam jt) või mujal, kui see on eelnevalt kooskõlastatud vastava valla- või linnavalitsusega ja vajadusel ka transpordisõlme omaniku või rentnikuga.
Maakonna- ja kaugliinibuss peab liini vahepeatustes läbima terminalid või jaamad, nende puudumisel ettenähtud ning tähistatud peatuskohad.
Sõitjate huve ja liikluse parema korralduse vajadust arvestades võib terminali või bussijaama mitte läbida, kooskõlastades selle eelnevalt vastava valla- või linnavalitsusega.
Terminali või bussijaama omanik või rentnik peab kõigile vedajatele tagama võrdsed tingimused terminali või bussijaama kasutamisel.
Linna- või vallaliini alg- või lõpp-peatuse seisuplatsi omanik või rentnik peab kõigile vedajatele tagama võrdsed tingimused seisuplatsi kasutamisel.
Sõidupiletite müüki terminalidest ja bussijaamadest kommertsliinidele väljuvatele ühissõidukitele võivad vedajad korraldada ka väljaspool terminali või bussijaama asuvatest kassadest, samuti ühissõidukites juhtide või selleks ettenähtud töötajate poolt.
Avalikul liiniveol korraldavad sõidupiletite müüki linna-, valla- ja maavalitsused koos vedajatega.
Sõitjatele vajaliku teabe (sõiduplaanid, hinnakirjad, sõidusoodustused, andmed vedajate kohta, infotelefonid jm) olemasolu eest terminalides ja bussijaamades, samuti terminalide ja bussijaamade korrashoiu eest vastutab nende omanik või rentnik.
Sõitjatele vajaliku teabe (väljumisajad või liiklusintervallid, infotelefonid jm) olemasolu ootekodades ja peatuskohtades korraldavad valla-, linna- ja maavalitsus.
Sõitjate juhuvedu võib korraldada vedaja, kellel on ühistranspordiluba.
Juhuveo teostamine ilma ühistranspordiloata on keelatud.
Rahvusvahelist juhuvedu võib korraldada ühistranspordiloal Teede- ja Sideministeeriumi poolt tehtud rahvusvahelist sõitjatevedu lubavat kannet omav vedaja, kes vastab Eesti Vabariigi välislepingus sätestatud nõuetele.
Juhuveo korras veetakse ühise eesmärgi (turism, kontserdi- ja teatri- külastused jm) nimel eelnevalt moodustatud sõitjate gruppi ühekordse tellimuse või tellija ning vedaja vahelise lepingu alusel.
Tasu eest korraldatav sõitjatevedu, mis oma laadilt on võrreldav liiniveoga ja mille eesmärk on osutada teenust liiniveo kasutajatele, on ilma liiniloata, avaliku teeninduse lepinguta või vedaja ja tellija sõlmitud eriotstarbelise kommertsliiniveo lepinguta keelatud.
Juhuveo käigus ei ole lubatud sõitjaid teel peale võtta ega maha panna, kui see ei ole vedaja ja tellija vahel kokku lepitud teisiti.
Juhuveo eest tasumine toimub sõitjate grupi ühise maksedokumendi (sularahas või ülekandega) alusel.
Juhuveoteenuse hinna kehtestab vedaja.
Rahvusvahelise juhuveo korraldamisel peab vedaja kasutama Rahvusvahelise juhuveo kontrolldokumendi sõidulehte.
Sõiduleht peab olema täidetud enne veo alustamist.
Kontrolldokument koos kõigi sõidulehtede originaalidega peab olema ühissõiduki juhi käes kogu sõidu vältel.
Rahvusvahelise juhuveo korraldamisel, reisikava koostamisel ja sõidulehe vormistamisel peavad tellija ja vedaja järgima Rahvusvahelisel autoveol töötava sõiduki meeskonna tööalase Euroopa kokkuleppe (AETR) nõudeid.
Siseriikliku juhuveo korraldamisel ja reisikava koostamisel peavad tellija ja vedaja järgima mootorsõidukijuhi sõidu- ja puhkeaja korralduse eeskirja sätteid.
Vedaja ja ühissõiduki juht on kohustatud tagama sõitjate ja pagasi ohutu kohale toimetamise ning sõitjate teeninduse ja pagasiveo kvaliteedi vastavalt tellimuses või lepingus sätestatule.
Rahvusvahelisel juhuveol on ühissõiduki juht kohustatud paragrahvi 11 lõikes 1 nimetatud sõidulehe esitama politseiametnikule või muule kontrollimisõigusega ametiisikule kontrollimiseks kontrollija esimesel nõudmisel.
Taksovedu võib korraldada vedaja, kellel on taksoveoluba.
Taksoveoluba annab vedajale õiguse teenindada sõitjaid vedaja registreerimisjärgse omavalitsusüksuse haldusterritooriumil (edaspidi põhiline teeninduspiirkond).
Põhiliseks teeninduspiirkonnaks võib omavalitsusorganite omavahelisel kokkuleppel olla ka teise omavalitsusüksuse haldusterritoorium.
Taksoveoluba annab vedajale õiguse teenindada sõitjaid ka sõiduks põhilisest teeninduspiirkonnast väljaspool asuvasse, sõitja poolt soovitud punkti.
Pärast sõitja teenindamise lõpetamist väljaspool põhilist teeninduspiirkonda peab takso pöörduma sinna tagasi ja võib sõitjaid teenindada ainult tagasisuunal.
Takso võib seista kliendi ootel (v.a tellitud takso) ainult taksopeatuse eritähistust omavas kohas.
Taadeldud ja taksoga kohandatud taksomeeter.
Alates 1. juulist 2001. a peab taksomeeter olema varustatud printeriga.
Printeri puudumisel on lubatud kasutada ainult taksomeetrit, millesse programmeeritud taksoteenuste tariifide ümberlülitamine toimub üksnes automaatselt.
Taksoveoloa väljaandja võib kehtestada nõuded taksona kasutatava sõiduki vanusele, komplektsusele, uste arvule ja muid nõudeid.
Taksoveo paremaks korraldamiseks võib linna- või vallavolikogu kehtestada takso tööajagraafiku sisseseadmise nõude.
Graafiku kinnitamise ja andmise korra kehtestab linna- või vallavalitsus.
Omama piisavalt vahetusraha.
Taksojuht on kohustatud andma taksoteenuse kasutajale taksomeetri printeril trükitud kviitungi, millele on märgitud vedaja nimi ja registrikood, sõiduki registreerimismärk, teenuse osutamise kuupäev ning alguse ja lõpu kellaaeg, osutatud teenuse maht ja maksumus kõigi kasutatud tariifide lõikes ning üldmaksumus.
Paragrahvi 13 lõike 5 punktis 2 toodud automaatse tariifide ümberlülitamisega taksomeetri kasutamisel peab taksojuht andma taksoteenuse kasutajale vedaja rekvisiitidega blanketil käsitsi täidetud kviitungi osutatud taksoteenuse kuupäeva, kellaaja ja üldmaksumuse kohta.
Sõitja soovib vedada paragrahvi 8 lõikes 5 sätestatud keelatud pagasit.
Väljaspool taksopeatust käega märku andes.
Nähtavate puuetega inimestel või puuet tõendava dokumendi alusel.
Sõitja võib taksopeatusest valida endale sobivat taksot.
Peatuses seisvad teised taksod peavad võimaldama sellele väljasõidu peatusest.
Akende avamine ja raadio sisselülitamine võib toimuda ainult sõitja ja taksojuhi vastastikusel kokkuleppel.
Sõitja pagas ei tohi takistada pakiruumi luugi sulgemist ega koormata taksot üle.
Sõitjal on keelatud sõidu ajal segada taksojuhti ja tõmmata tema tähelepanu kõrvale takso juhtimiselt.
Taksosõidu eest tasub sõitja taksomeetri näidu järgi.
Pagasi eest sõitja eraldi tasuma ei pea.
Taksojuhil on õigus sõidul väljapoole linna piiri nõuda sõitjalt osalist või täielikku ettemaksu, arvestades oletatavat sõidu pikkust.
Ettemaksu kohta peab taksojuht andma sõitjale vormikohase kviitungi.
Lõplik arvlemine takso kasutamise eest toimub sõidu lõpul.
Ettetellitud takso kasutamisest loobumisel peab sõitja tasuma ettetellimistasu ja arve vastavalt taksomeetri näidule.
Sõitja poolt õigusrikkumise toimepanekul (avaliku korra rikkumine, sõidutasu maksmisest keeldumine vm) on taksojuhil õigus toimetada sõitja lähimasse politseiasutusse sõitja kulul.
Juhu- ja taksoveol sõidukikaardi.
Tegevusloata, liiniloata või käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-4 nimetatud dokumentideta veondustegevuse peatab politseiametnik või muu selleks seaduse alusel õigust omav ametiisik.
Teede- ja sideministri 4. augusti 1997. a määrus nr 31 „Sõitjateveo eeskirja kehtestamine“ (RTL 1997, 126/127, 734; 204, 1076; 1999, 21, 234) tunnistatakse kehtetuks.
Arvestades Euroopa Ühenduse Nõukogu määruste 684/92 (EÜT L 074, 20.03.1992, lk 1) ja 11/98 (EÜT L 004, 08.01.1998, lk 1-9) nõudeid.
Grupierandina lubatakse sõlmida konkurentsivabadust kahjustavaid või kahjustada võivaid spetsialiseerumiskokkuleppeid ning uurimis- ja arenduskokkuleppeid.
Ühiselt toota teatud kaupu või ühiselt teha nende tootmine ülesandeks kolmandatele isikutele.
Kohustus mitte sõlmida kolmandate isikutega spetsialiseerumiskokkuleppeid identsete või konkureerivate kaupade kohta.
Kohustus osutada spetsialiseerumise esemeks olevate kaupade suhtes kliendi- ja garantiiteenuseid.
Piirata kolmandate isikute võimalusi spetsialiseerumise esemeks olevate kaupade omandamiseks teistelt müüjatelt.
Kokkulepetele, mis ei vasta „Konkurentsiseaduse“ §-s 6 sätestatud tingimustele.
Uurimis- ja arendustegevuse tulemuste ühine kasutamine.
Kasutamiseks loetakse uurimis- ja arendustegevuse objektiks olevate kaupade (edaspidi kokkuleppega seotud kaubad) tootmist, vastavate protsesside rakendamist ja nimetatud tegevuseks vajaliku intellektuaalse omandi või oskusteabe kasutamise õiguse andmist.
Kokkuleppepooltel on võrdsed õigused kokkuleppega seotud kaupade ostmiseks isikult, kellele on ühiselt tehtud ülesandeks nimetatud kaupade tootmine.
Kohustus mitte toota kokkuleppega seotud kaupa ja mitte rakendada uurimis- ja arendustegevuse objektiks olevaid protsesse ühel või enamal tehnilisel kasutusalal.
Kohustus müüa teisele poolele kokkuleppega seotud kaupu mitte alla kokkulepitud määra ja tagada nimetatud kaupade vastavus kvaliteedinõuetele.
Kokkuleppega, mis ei käsitle uurimis- ja arendustegevuse tulemuste ühist kasutamist, piirata kokkuleppepoole õigust kasutada iseseisvalt uurimis- ja arendustegevuse tulemusi või nimetatud kokkuleppepoole kasutuses enne kokkuleppe sõlmimist olnud intellektuaalset omandit või oskusteavet.
Kui kokkuleppega seotud kaubad koos kokkuleppepoolte konkureerivate kaupadega moodustavad üle 40 protsendi käibest kaubaturul.
Määrusega kehtestatakse olulised nõuded meditsiiniseadmele, selle klassi määramise alused ja vastavushindamise protseduurid „Rahvatervise seaduse“ (RT I 1995, 57, 978; 1996, 3, 56; 49, 953; 1997, 37/38, 569; 1999 30, 415; 88, 804) paragrahvi 8 lõike 2 punkti 11 alusel.
Ja mis ei saavuta kavandatud põhilist toimimist patsiendi kehas või patsiendi kehale farmakoloogiliste, immunoloogiliste või ainevahetuslike vahendite abil, kuid mille toimele võivad nimetatud vahendid kaasa aidata.
Kasutamine tootja ettenähtud eesmärgil (edaspidi sihtotstarbeline kasutamine) on meditsiiniseadme kasutamine kooskõlas teabega, mida tootja on kasutanud meditsiiniseadme märgistuses, kasutusjuhendis ja reklaammaterjalides.
Tellimusmeditsiiniseade on eritellimusel valmistatud meditsiiniseade, mille valmistamise aluseks on pädeva meditsiinipraktiku või muu pädeva asjatundja vastutusel esitatud karakteristikute alusel koostatud kirjalik kavand, ja mis on mõeldud kasutamiseks ainult asjaomasele patsiendile.
Abiseade ei ole tavamõistes seade, kuid tootja on ette näinud selle kasutamise koos meditsiiniseadmega, et võimaldada meditsiiniseadme sihtotstarbelist kasutamist.
Tootja on juriidiline või füüsiline isik, kes vastutab käesoleva määrusega kehtestatud nõuete täitmise eest meditsiiniseadme kavandamisel, valmistamisel, pakendamisel ja markeerimisel enne seadme oma nime all turule toomist, olenemata sellest, kas neid tegevusi viib läbi ta ise või teeb seda tema nimel keegi teine.
Tootjana käsitletakse ka tootja volitatud esindajat, kes on juriidiline või füüsiline isik, keda tootja on otseselt määranud enda nimel tegutsema tootja kohustuste osas ning kelle poole võivad pöörduda valitsus- ja teised pädevad asutused nende kohustuste täitmise küsimustes.
Käesolevas määruses sätestatud tootja kohustusi kohaldatakse ka juriidilisele või füüsilisele isikule, kes monteerib, pakendab, töötleb, täielikult uuendab või markeerib üht või enamat juba valmis meditsiiniseadet ning omistab sihtotstarbe eesmärgiga meditsiiniseade oma nime all turule tuua.
Paragrahvi 6 sätteid ei kohaldata isikule, kes ei ole tootja paragrahvi 4 tähenduses, kuid paneb kokku või kohandab juba turul olevaid meditsiiniseadmeid üksikpatsiendi jaoks kooskõlas nende seadmete sihtotstarbega.
Turuletoomine on meditsiiniseadme, välja arvatud uuringumeditsiiniseade, esmakordselt tasu eest või tasuta kättesaadavaks tegemine eesmärgiga seda müüa ja kasutada sõltumata sellest, kas meditsiiniseade on uus või täielikult uuendatud.
Meditsiiniseadme võib turule tuua ja kasutusse võtta, kui see vastab käesoleva määruse nõuetele eeldusel, et seda õigesti tarnitakse, paigaldatakse ja hooldatakse ning sihtotstarbeliselt kasutatakse.
Meditsiiniseade peab paragrahvis 9 sätestatud nõuete täitmiseks vastama 2. peatükis sätestatud oluliste nõuete nendele sätetele, mis asjaomasele meditsiiniseadmele on kohaldatavad (edaspidi olulised nõuded), arvestades meditsiiniseadme tootja ettenähtud eesmärki.
Eeldatakse, et meditsiiniseade on nõuetekohane, kui see oluliste nõuete osas vastab direktiiviga 1 kooskõlas olevate asjaomaste standardite nõuetele.
Standardite kasutamise kord on sätestatud „Tehnilise normi ja standardi seaduses“ (RT I 1999, 29, 398; 2000, 29, 169).
Tootja võib meditsiiniseadme nõuetekohasuse tagada ka muul viisil, standardeid kasutamata.
Meditsiiniseadmeid käsitleva direktiivi 1 nõuetega täielikus vastavuses turule toodud meditsiiniseadme nõuetekohasust tähistab meditsiiniseadmele kantud või selle kaasnevas teabes sisalduv CE-märgistus.
Importija vastutab turuletoodava meditsiiniseadme olulistele nõuetele vastavuse eest ja täidab tootja kohustusi meditsiiniseadme Eesti turule toomisel.
Tootja või importija, kes oma nime all toob turule meditsiiniseadme, peab pädevale valitsusasutusele teatama oma tegevuseks äriregistris registreeritud aadressi ja esitama asjaomast meditsiiniseadet identifitseerida võimaldavad andmed, sealhulgas märgistusandmed ning kasutusjuhendi.
Füüsiline või juriidiline isik, kelle tegevus on seotud 4. peatükis kirjeldatud vastavushindamise protseduuridega, peab teatama pädevale valitsusasutusele oma tegevuseks äriregistris registreeritud aadressi ja asjaomaseid meditsiiniseadmeid identifitseerida võimaldavad andmed.
Kõik käesoleva määruse täitmisega seotud osapooled peavad järgima konfidentsiaalsuse nõudeid oma ülesannete täitmisel saadud teabe suhtes, välja arvatud teave, mis on vajalik meditsiiniseadmest tingitud ohtudest teavitamisel kooskõlas paragrahvi 20 sätetega.
Kui meditsiiniseade on kavandatud sellise aine manustamiseks, mida võib nimetada ravimiks või ravimisarnaseks aineks „Ravimiseaduse“ (RT I 1996, 3, 56; 49, 954; 1997, 93, 1564; 1998, 36/37, 554; 1999, 58, 608) tähenduses, kohaldatakse meditsiiniseadmele käesoleva määruse nõudeid ja manustatavale ainele „Ravimiseaduse“ nõudeid.
Kui meditsiiniseade tuuakse turule selliselt, et meditsiiniseade ja ravim või ravimisarnane aine moodustavad ühtse lahutamatu terviku, mis on mõeldud kasutamiseks ainult nimetatud kombinatsioonis ja mida ei ole võimalik korduvalt kasutada, kohaldatakse asjaomasele meditsiiniseadmele „Ravimiseadust“ ja käesoleva määruse nõudeid, kusjuures viimast kohaldatakse selles osas, mis on seotud meditsiiniseadme ohutuse ja talitluslike omadustega.
Kui meditsiiniseade sisaldab lahutamatu koostisosana ainet, mida eraldivõetuna võiks käsitleda ravimina „Ravimiseaduse“ mõistes ja mille toime patsiendi kehale on meditsiiniseadme toime suhtes abistava iseloomuga, kohaldatakse meditsiiniseadmele käesoleva määruse nõudeid.
Kui tehakse kindlaks, et meditsiiniseade, mis on õigesti paigaldatud, hooldatud ja mida kasutatakse sihtotstarbeliselt, võib ohustada patsiendi, kasutaja ning mõningatel tingimustel ka teiste isikute tervist ja ohutust, tuleb peatada sellise meditsiiniseadme turuletoomine ja kasutamine.
Meditsiiniseadmest tingitud ohtudest tuleb teavitada ja meditsiiniseade turult eemaldada kooskõlas käesoleva määruse 4. peatükis kirjeldatud vastavushindamise protseduuride asjaomaste sätetega.
Käesoleva määruse sätteid kohaldatakse meditsiiniseadme kasutussevõtmisel ja kasutamisel niivõrd, kuivõrd nende toimingute nõudeid ei ole sätestatud sotsiaalministri 13. juuli 1999. a määrusega nr 54 (RTL 1999, 115, 1522) kinnitatud „Meditsiiniseadme kasutussevõtmise ja kasutamise eeskirjas“.
Meditsiiniseade peab olema kavandatud ja toodetud selliselt, et see sihtotstarbelise ja ettenähtud tingimustes kasutamise korral ei halvendaks ravitingimusi ega ohustaks patsiendi, kasutaja või mõningatel juhtudel ka teiste isikute elu ja tervist eeldusel, et igasugune meditsiiniseadme kasutamisest tuleneda võiv risk ei oleks suurem, kui võimalik kasu patsiendile (edaspidi lubatav risk), arvestades nüüdisaja tehnilist taset.
Tootja peab kasutama meditsiiniseadme kavandamisel ja konstrueerimisel selle valdkonna nüüdisaja tehnilisele tasemele ja ohutusnõuetele vastavaid lahendusi.
Kasutajat tuleb teavitada rakendatavate kaitsemeetmete puudulikkusest tingitud allesjäänud riskidest.
Meditsiiniseade peab olema toodetud selliselt, et meditsiiniseadme kavandatud talitlusnäitajate saavutamisel oleks tagatud paragrahvis 1 nimetatud üks või enam tootja ettenähtud eesmärkidest.
Normaalsetes kasutamistingimustes ei või tootja teatavaks tehtud kasutusaja jooksul meditsiiniseadme omadused ja talitlustoime muutuda määral, mis ohustaks patsienti, kasutajat või teisi isikuid.
Meditsiiniseade peab olema toodetud selliselt, et selle omadused ja talitlustoime ei kahjustuks ettenähtud kasutusaja jooksul eeldusel, et järgitakse tootja juhiseid meditsiiniseadme transportimiseks ja ladustamiseks.
Meditsiiniseadme toimest tulenev ebasoovitav kõrvalmõju ei või meditsiiniseadme sihtotstarbelise kasutamise korral ületada lubatavat riski.
Meditsiiniseade peab olema kavandatud ja toodetud selliselt, et oleks tagatud käesoleva peatüki 1. jaos esitatud nõuetest kinnipidamine.
Kasutatavate materjalide kokkusobivusele kehakudede, -rakkude ja -vedelikega.
Meditsiiniseade peab olema kavandatud, toodetud ja pakendatud selliselt, et saast- ja jääkainetest tingitud ohtlik toime meditsiiniseadme transpordi, ladustamise ja kasutamisega seotud isikutele ja patsiendile meditsiiniseadme sihtotstarbelisel kasutamisel oleks minimaalne, kusjuures eriti tuleb vähendada võimalikku ohtlikku toimet katmata kehale, sellise toime kestust ja sagedust.
Meditsiiniseade peab olema kavandatud ja toodetud selliselt, et seda oleks võimalik ohutult kasutada koos teiste materjalide ja ainetega, sealhulgas gaasidega, millega meditsiiniseade sihtotstarbelisel kasutamisel tavaliselt kokku puutub.
Kui meditsiiniseade on mõeldud ravimi või ravimisarnase aine manustamiseks, peab meditsiiniseade olema selliselt kavandatud ja toodetud, et ta sobiks kokku sellise ravimi või ravimisarnase ainega kooskõlas kehtivate asjakohaste õigusaktide ja piirangutega ning säiluks meditsiiniseadme toime selle sihtotstarbelisel kasutamisel.
Kui meditsiiniseadme lahutamatuks osaks on aine, mis eraldi kasutatuna on ravim või ravimisarnane aine, millel on toime patsiendile ja abistav toime meditsiiniseadmele, tuleb kontrollida ravimi või ravimisarnase aine ohutust, kvaliteeti ja kasulikkust „Ravimiseadusega“ sätestatud korras.
Meditsiiniseade peab olema kavandatud ja toodetud selliselt, et ainete lekke oht meditsiiniseadmest oleks minimeeritud.
Meditsiiniseade peab olema kavandatud ja toodetud selliselt, et võõraine meditsiiniseadmesse juhusliku sattumise võimalus oleks minimeeritud, võttes arvesse meditsiiniseadme ning selle kasutamiseks mõeldud keskkonna iseloomu.
Meditsiiniseade ja selle tootmisprotsess peavad olema kavandatud selliselt, et patsiendi, kasutaja või kolmandate isikute nakatumine oleks välistatud või minimeeritud.
Meditsiiniseadme konstruktsioon peab võimaldama meditsiiniseadme kerget käsitsemist.
Meditsiiniseadme ja patsiendi vastastikune saastumine peab olema minimeeritud.
Loomse päritoluga koed peavad pärinema asjakohase veterinaarjärelevalve all olnud ja veterinaarkontrolli läbinud loomadelt.
Loomse päritoluga kudede, rakkude ja ainete töötlemine, säilitamine, katsetamine ja käsitsemine peab toimuma nakkusohutust tagavates optimaalsetes tingimustes.
Tootmisprotsessis tuleb rakendada viiruste ning teiste nakkustegurite kõrvaldamise ja inaktivatsiooni kõiki tuntud meetodeid.
Steriilselt pakendatuna turule toodav meditsiiniseade tuleb projekteerida, toota ja pakendada ühekordseks kasutamiseks mõeldud pakendisse selliselt, et see oleks steriilne turule toomisel ning jääks steriilseks tootja kavandatud ladustamise ja transpordi tingimustes kuni kaitsepakendi avamiseni.
Steriilselt pakendatuna turule toodav meditsiiniseade peab olema toodetud ja steriliseeritud asjakohaste tunnustatud meetodite abil.
Steriilselt pakendatuna turule toodav meditsiiniseade peab olema toodetud ohjatud asjakohase keskkonna tingimustes.
Mittesteriilsena turule toodava meditsiiniseadme jaoks mõeldud pakendamissüsteemid peavad välistama seadme riknemise või ettenähtud puhtusastme halvenemise.
Kui meditsiiniseadet tuleb enne kasutamist steriliseerida, peab pakendamissüsteem minimeerima nakkusohu ja pakendamisviis sobima tootja soovitatud steriliseerimismeetodiga.
Meditsiiniseadme pakend ja silt peavad võimaldama eristada steriilset toodet mittesteriilsest.
Kui meditsiiniseade on mõeldud kasutamiseks koos teise aparaadi või seadmega, peab kogu komplekt, kaasa arvatud ühendussüsteem, olema ohutu ning seejuures ei tohi halveneda meditsiiniseadme ettenähtud talitlustoime.
Meditsiiniseadmete koos kasutamise igasugused piirangud peavad olema ära näidatud meditsiiniseadme märgistuses või kasutusjuhendis.
Kasutatud materjalide vananemisest ning mõõte- või kontrollimehhanismi täpsuse vähenemisest.
Meditsiiniseade peab olema kavandatud ja toodetud selliselt, et tule- või plahvatusoht normaalse kasutamise või üksikrikke olekus oleks minimeeritud.
Erilist tähelepanu tuleb sellele pöörata meditsiiniseadme puhul, mille sihtotstarbeline kasutamine toimub kokkupuutes tule- või plahvatusohtlike ainetega.
Mõõtefunktsiooniga meditsiiniseade peab olema kavandatud ja toodetud selliselt, et oleks tagatud mõõtmise piisav täpsus ja stabiilsus sõltuvalt meditsiiniseadme ettenähtud eesmärgist.
Tootja peab ära näitama mõõtetäpsuse piirid.
Mõõtmine, jälgimine ja näiduskaalad peavad olema kavandatud kooskõlas ergonoomika põhimõtetega, arvestades meditsiiniseadme ettenähtud eesmärki.
Mõõtefunktsiooniga meditsiiniseadme näidud peavad olema esitatud ühikutes, mis on kooskõlas „Mõõteseadusega“ (RT I 1994, 71, 1224; 1999, 14, 212) ja Vabariigi Valitsuse 29. juuni 1999. a määrusega nr 212 „Kohustuslike mõõtühikute ja nende kasutusalade kinnitamine“ (RT I 1999, 58, 612).
Meditsiiniseade peab olema kavandatud ja toodetud selliselt, et kiirguse toime patsiendile, kasutajale ja teistele isikutele oleks minimeeritud, arvestades meditsiiniseadme ettenähtud eesmärki, samal ajal mitte piirates sobiva kiirgustaseme kasutamist ravi ja diagnostilistel eesmärkidel.
Meditsiiniseade peab võimaldama täita diagnostilise ja raviotstarbelise meditsiinikiirituse optimeerimise nõuet, mis on sätestatud sotsiaalministri 13. novembri 1998. a määruses nr 56 „Kiirguse kasutamise nõuded haiguste ravimisel ja diagnoosimisel ning meditsiinikiiritust saavate isikute kaitse nõuded“ (RTL 1998, 351/352, 1464).
Kui meditsiiniseade on kavandatud inimese tervisele ohtlikul tasemel kiirguse emiteerimiseks, mis on vajalik ravi eesmärgil, ja millest saadav arvatav kasu ületab kiirgusest tekkiva riski, peab kasutajal olema võimalik ohjata tekkivat kiirgust.
Sellisel seadmel peab olema tagatud muudetavate parameetrite taastekitamine lubatud hälvete piires.
Kui meditsiiniseade on kavandatud inimese tervisele potentsiaalselt ohtliku nähtava ja nähtamatu kiirguse emiteerimiseks, peavad sellele olema paigaldatud sellise kiirguse tekkimisest märku andvad audio- ja visuaalhäireseadised.
Meditsiiniseade peab olema kavandatud, toodetud ja pakendatud selliselt, et mittekavandatud juhu- või hajukiirguse mõju patsiendile, kasutajale või teistele isikutele oleks vähendatud sedavõrd, kuivõrd see on võimalik.
Kiirguse emiteerimiseks kavandatud meditsiiniseadme kasutusjuhend peab sisaldama üksikasjalist teavet kiirguse iseloomu, patsiendi ja kasutaja kaitsmise, seadme väärkasutamise ja paigaldusvigade vältimise kohta.
Meditsiiniseadmel, mis on kavandatud ioniseeriva kiirguse emiteerimiseks, peab olema tagatud kiirguse doosi, geomeetria ja kvaliteedi muutmine ning ohjamine lähtudes seadme ettenähtud eesmärgist.
Diagnostilises radioloogias kasutatava ioniseerivat kiirgust emiteeriva meditsiiniseadme puhul peab olema saavutatav ravi eesmärgiks sobiv kiirgusvälja kuju ja väljundparameetrite kvaliteet ning samal ajal peab olema minimeeritud kiirguse mõju patsiendile ja seadme kasutajale, arvestades diagnostilise meditsiinikiirituse optimeerimise printsiipi.
Raviradioloogias kasutatava ioniseerivat kiirgust emiteeriva meditsiiniseadme puhul peab olema võimalik usaldusväärselt jälgida ja ohjata kiirgusdoosi, kiirguse liiki ja energiat ning vajadusel ka kiirguse kvaliteeti.
Elektroonilise programmeeritava süsteemiga meditsiiniseadme puhul peab olema tagatud nimetatud süsteemi parameetrite korratavus, töökindlus ja talitlus kooskõlas seadme ettenähtud eesmärgiga ning rakendatud asjakohased meetmed, mis üksikrikke tingimustes hoiavad ära või minimeerivad sellest tuleneva riski.
Meditsiiniseadmel, mille kasutamisel patsiendi ohutus sõltub meditsiiniseadme sisemisest energiaallikast, peavad olema vahendid, mille abil on võimalik kindlaks määrata energiaallika tehnilist seisukorda.
Meditsiiniseadmel, mille kasutamisel patsiendi ohutus sõltub välisest energiaallikast, peab olema häiresüsteem, mis annaks märku igast tõrkest energiavarustuses.
Meditsiiniseade, mis on mõeldud patsiendi ühe või enama kliinilise parameetri jälgimiseks, peab olema varustatud sobiva häiresüsteemiga, mis hoiaks kasutajat valvel ja annaks märku olukordadest, mis võivad põhjustada patsiendi tervisekahjustust või surma.
Meditsiiniseade peab olema kavandatud ja toodetud selliselt, et oleks minimeeritud oht selliste elektromagnetväljade tekkeks, mis võiksid halvendada teiste seadmete ja aparaatide talitlust tavalises keskkonnas.
Meditsiiniseade peab olema kavandatud ja toodetud selliselt, et selle õige paigalduse ja tavakasutuse puhul ning üksikrikke olekus oleks võimaluste piires välditud juhusliku elektrilöögi oht.
Ei tekiks meditsiiniseadme tavakasutuseks ettenähtust kõrgemat temperatuuri meditsiiniseadet ümbritsevas keskkonnas ja puutevõimalikul osal, välja arvatud jahutamiseks või soojendamiseks mõeldud osa ja piirkond.
Meditsiiniseade, mis varustab patsienti energia või ainega, peab olema kavandatud ja konstrueeritud selliselt, et energia- ja ainevoogu oleks võimalik reguleerida ja hoida täpsusega, mis tagab patsiendi ja kasutaja ohutuse.
Selline meditsiiniseade peab olema varustatud vahenditega, mille abil oleks nii kiiresti kui võimalik ennetada ohtlikke rikkeid ja anda märku ohtlikust energia- või ainevoost ning mille abil oleks võimalik ära hoida nende juhuslikku vallandumist energia- või aineallikast.
Juhtimisseadise ja -näidiku funktsioon peab olema meditsiiniseadmele selgelt märgitud.
Meditsiiniseadme kasutamiseks vajalikud juhised ning talitlus- või reguleerimisparameetrite visuaalsüsteem peavad olema arusaadavad kasutajale ning vajaduse korral ka patsiendile.
Meditsiiniseade peab olema varustatud teabega, mis on vajalik tootja identifitseerimiseks ja seadme ohutuks kasutamiseks, arvestades võimalike kasutajate erinevat koolitatust ja teadmisi.
Selline teave peab sisalduma meditsiiniseadme märgistuses ja kasutusjuhendis.
Meditsiiniseadme ohutuks kasutamiseks vajalik teave peab olema esitatud ka eesti keeles.
Niivõrd kuivõrd see on võimalik ja vajalik, peab meditsiiniseadme ohutuks kasutamiseks vajalik teave olema kantud meditsiiniseadmele ja iga ühiku pakendile ning vajaduse korral ka müügipakendile.
Kui iga meditsiiniseadet ei ole otstarbekas eraldi pakendada, peab teave olema esitatud eraldi lehel, mis antakse kaasa ühe või mitme meditsiiniseadmega.
Kasutusjuhend peab olema lisatud pakendisse iga meditsiiniseadme jaoks.
Erandina ei nõuta kasutusjuhendit I ja IIa klassi meditsiiniseadmetel, kui neid on võimalik ohutult kasutada ka ilma kasutusjuhendita.
Vajaduse korral peab teave olema esitatud sümbolitena.
Kasutatavad sümbolid peavad vastama EVS-EN 980: 2000 nõuetele.
Nendes valdkondades, kus standardeid ei ole, tuleb teabe edastamiseks kasutatud sümboleid ja värve selgitada meditsiiniseadme kasutusjuhendis või muus kaasnevas teabes.
Vajadusel steriliseerimise meetod.
Kui meditsiiniseadme ettenähtud eesmärk ei ole ilmselge, peab tootja selle toote märgistuses ja kasutusjuhendis selgesti ära näitama.
Kui on võimalik ja vajalik, tuleb meditsiiniseade ning selle eemaldatavad osad identifitseerida, vajadusel toodanguseeria tähistuse äranäitamisega, et oleks võimalik avastada potentsiaalset ohtu, mida meditsiiniseade ja eemaldatavad osad võivad tekitada.
Kui meditsiiniseadet on võimalik korduvalt kasutada, siis teave korduvat kasutamist võimaldavate sobivate menetluste kohta, kaasa arvatud puhastamine, desinfitseerimine, pakendamine ja vajadusel meditsiiniseadme resteriliseerimise meetod; teave piirangutest, mis tulenevad lubatud korduvkasutuste arvust.
Mõõtefunktsiooniga meditsiiniseadme kavandatud mõõtepiirkond.
Kui vastavus olulistele nõuetele peab põhinema kliinilise uuringu andmetel, tuleb need andmed kindlaks teha kooskõlas paragrahvide 213-224 nõuetega.
Vastavushindamise protseduuri määramiseks jaotatakse meditsiiniseadmed I, IIa, IIb ja III klassi sõltuvalt selle kehaga kokkupuutumise kestusest ja viisist.
Pikaajaline kasutamine on pidev kasutamine enam kui 30 päeva jooksul.
Läbi kehaava või läbi naha täielikult või osaliselt kehasse viidav meditsiiniseade on invasiivne meditsiiniseade.
Kehaava on loomulik ava patsiendi kehas, samuti silmamuna välispind või igasugune alaline tehisava, näiteks stooma ja fistul.
Kirurgiliselt invasiivne meditsiiniseade on läbi naha kas kirurgilise operatsiooni abil või operatsiooni käigus patsiendi kehasse viidav meditsiiniseade.
Meditsiiniseadet, välja arvatud see, millele viidati paragrahvis 78, mille puhul patsiendi kehasse viimine ei toimu läbi patsiendi olemasoleva kehaava, tuleb käsitleda kui kirurgiliselt invasiivset meditsiiniseadet.
Meditsiiniseade, mis on ette nähtud täielikult patsiendi kehasse viimiseks või mingi epiteliaalpinna või silma pinna asendamiseks kirurgilisel teel, ja mis jääb pärast protseduuri paigutuskohale jäävalt, on siirdatav meditsiiniseade.
Siirdatav meditsiiniseade on ka meditsiiniseade, mis on ette nähtud osaliselt patsiendi kehasse sisestamiseks kirurgilisel teel, ja mis pärast protseduuri jääb paigutuskohale vähemalt 30 päevaks.
Instrument, mis on mõeldud kirurgiliseks kasutuseks, nagu näiteks lõikamiseks, puurimiseks, saagimiseks, kraapimiseks, kaapimiseks, klambri kinnitamiseks, tagasi- või sissetõmbamiseks, maha- või väljalõikamiseks (kärpimiseks) või teisteks samalaadseteks protseduurideks, ja mis ei ole seotud ühegi aktiivse meditsiiniseadmega ning mida on võimalik pärast vajalike protseduuride teostamist uuesti kasutada, on korduvkasutusega kirurgiainstrument.
Meditsiiniseade, mille talitlus sõltub elektrienergiast või mingist muust energiaallikast, mida ei tekita otseselt patsiendi keha või gravitatsioon ning mis toimib sellise energia muundumise abil, on aktiivne meditsiiniseade.
Meditsiiniseadet, mis on mõeldud energia, aine või muu elemendi ülekandmiseks aktiivse meditsiiniseadme ja patsiendi vahel seda energiat, ainet või muud elementi oluliselt muutmata, ei loeta aktiivseks meditsiiniseadmeks.
Meditsiiniseade, mida kasutatakse eraldi või koos teiste meditsiiniseadmetega selleks, et toetada, muuta, asendada või taastada organismi bioloogilisi funktsioone või struktuure, samuti ravida haigust, vigastust või puuet, on aktiivne ravimeditsiiniseade.
Eraldi või koos teiste meditsiiniseadmetega kasutatav aktiivne meditsiiniseade, mis annab teavet füsioloogiliseks uuringuks, terviseseisundi, haiguste või väärarengute (sealhulgas loote väärarengu) kindlakstegemiseks, diagnoosimiseks, jälgimiseks või raviks, on aktiivne diagnostikameditsiiniseade.
Veresooned arteriae pulmonales, aorta ascendens, arteriae coronariae, arteriae carotis communis, arteria carotis externa, arteria carotis interna, arteriae cerebrales, truncus brachicephalicus, venae cordis, venae pulmonales, vena cava superior, vena cava inferior on käesoleva määruse mõistes keskvereringesüsteem.
Pea- ja seljaaju ning ajukelmed on käesoleva määruse mõistes kesknärvisüsteem.
Klassifitseerimisreeglite rakendamisel tuleb juhinduda meditsiiniseadme tootja ettenähtud eesmärgist.
Kui meditsiiniseade on mõeldud kasutamiseks koos teiste meditsiiniseadmetega, rakenduvad klassifitseerimisreeglid (edaspidi reeglid) igale meditsiiniseadmele eraldi.
Abiseadmeid klassifitseeritakse iseseisvalt, eraldi meditsiiniseadmest, millega koos neid kasutatakse.
Tarkvara, mille abil juhitakse või mõjutatakse meditsiiniseadme kasutamist, kuulub meditsiiniseadmega samasse klassi.
Kui meditsiiniseade ei ole mõeldud kasutamiseks ainult või peamiselt patsiendi mingi kehaosa jaoks, tuleb teda vaadelda ja klassifitseerida üksikasjalikult määratletud kõige ohtlikuma kasutuse põhjal.
Kui samale meditsiiniseadmele kohalduvad mitmed reeglid, mis põhinevad üksikasjaliselt määratletud seadme talitlusel, rakendatakse rangemaid reegleid, mille alusel seade kuulub kõrgemasse klassi.
Kui tootja ja tõendamisasutuse vahel tekib vaidlus, mis tuleneb reeglite erinevast kohaldamisest, tuleb küsimus edastada lahendamiseks pädevale valitsusasutusele.
Mitteinvasiivne meditsiiniseade kuulub I klassi, välja arvatud juhul, kui sellele rakendub mõni allpool sätestatud reeglitest.
See on mõeldud vere või patsiendi muu kehavedeliku hoidmiseks või juhtimiseks või elundi, elundiosa või kehakoe hoidmiseks.
Kõigil teistel juhtumitel kuulub selline seade I klassi.
Mitteinvasiivne meditsiiniseade, mis on mõeldud patsiendi vere või muu kehavedeliku või kehasse infundeeritava muu vedeliku bioloogilise või keemilise koostise muutmiseks, kuulub IIb klassi, välja arvatud juhul, kui menetlus seisneb filtreerimises, tsentrifuugimises, gaaside või soojuse vahetamises, millisel juhul see kuulub IIa klassi.
Kuulub IIb klassi, kui see on mõeldud kasutamiseks peamiselt sellise haava puhul, mis on läbistanud derma ja mis võib kinni kasvada ainult teisespingsalt.
Kõigil teistel juhtumitel, kaasa arvatud juhul, kui meditsiiniseadet kasutatakse peamiselt haava mikrokeskkonnas, kuulub meditsiiniseade IIa klassi.
Kuulub IIb klassi, kui see on mõeldud pikaajaliseks kasutamiseks, välja arvatud juhul, kui see on mõeldud kasutamiseks suuõõnes kuni neeluni, väliskuulmekanalis kuni trummikileni või ninaõõnes ja kui seda tõenäoliselt ei absorbeeri limaskest, millisel juhul see kuulub IIa klassi.
Invasiivne meditsiiniseade, mis on kokkupuutes patsiendi kehaavaga, kuid ei ole kirurgiliselt invasiivne meditsiiniseade ning on mõeldud ühendamiseks IIa klassi või kõrgema klassi aktiivse meditsiiniseadmega, kuulub IIa klassi.
Ravimi manustamiseks jaotussüsteemi abil juhul, kui see toimub potentsiaalselt ohtlikul viisil, millisel juhul see kuulub IIb klassi.
Keemiliseks muundumiseks patsiendi kehas, välja arvatud juhul, kui see paigaldatakse hammastesse või kui sellega manustatakse ravimit, millisel juhul see kuulub IIb klassi.
Keemiliseks muundumiseks patsiendi kehas, välja arvatud juhul, kui see paigaldatakse hammastesse või kui sellega manustatakse ravimit, millisel juhul see kuulub III klassi.
Aktiivne ravimeditsiiniseade, mis on mõeldud energia manustamiseks või vahetamiseks, kuulub IIa klassi, välja arvatud, kui selle karakteristikud võimaldavad manustada energiat patsiendi kehasse või vahetada energiat patsiendi kehaga potentsiaalselt riskantsel viisil, kui arvestada energia iseloomu, tihedust ning patsiendi kehale rakendamise kohta, millisel juhul see kuulub IIb klassi.
Aktiivne meditsiiniseade, mis on mõeldud IIb klassi aktiivse ravimeditsiiniseadme tegevuse kontrollimiseks või jälgimiseks või taolise meditsiiniseadme otseseks mõjutamiseks, kuulub IIb klassi.
Eluliselt tähtsate füsioloogiliste protsesside otseseks diagnoosimiseks või jälgimiseks, välja arvatud juhul, kui see on mõeldud selliste eluliselt tähtsate füsioloogiliste parameetrite jälgimiseks, mille puhul variatsioonide iseloom võib põhjustada otsest ohtu patsiendile, näiteks variatsioonid südametegevuses, hingamises, kesknärvisüsteemi tegevuses, millisel juhul see kuulub IIb klassi.
Aktiivne meditsiiniseade, mis on mõeldud ioniseeriva kiirguse emiteerimiseks ning diagnostiliseks ja terapeutiliselt sekkuvaks radioloogiaks, kaasa arvatud meditsiiniseade, mille abil taolisi meditsiiniseadmeid juhitakse, jälgitakse või mõjutatakse, kuulub IIb klassi.
Meditsiiniseade, mis on mõeldud ravimi, patsiendi kehavedeliku ja muu aine manustamiseks patsiendi kehasse või eemaldamiseks patsiendi kehast, kuulub IIa klassi, välja arvatud, kui seda tehakse viisil, mis on potentsiaalselt ohtlik, arvestades asjasse puutuvate ainete iseloomu, patsiendi kehale rakendamise kohta ja moodust, millisel juhul see kuulub IIb klassi.
Paragrahvides 105-108 nimetamata aktiivsed meditsiiniseadmed kuuluvad I klassi.
Meditsiiniseade, mis sisaldab lahutamatu osana mingit ainet, mida eraldi kasutatuna võib lugeda ravimiks „Ravimiseaduse“ tähenduses, ja mis toimib patsiendi kehale täiendavalt meditsiiniseadme toimele, kuulub III klassi.
Meditsiiniseade, mis on mõeldud kontratseptsiooniks või sugulisel teel ülekanduvate haiguste leviku vältimiseks, kuulub IIb klassi, välja arvatud, kui see on siirdatav või pikaajaline invasiivne meditsiiniseade, millisel juhul see kuulub III klassi.
Meditsiiniseade, mis on mõeldud ainult kontaktläätsede desinfitseerimiseks, loputamiseks või puhastamiseks ja vajadusel hüdratiseerimiseks, kuulub IIb klassi.
Meditsiiniseade, mis on mõeldud ainult meditsiiniseadmete desinfitseerimiseks, kuulub IIa klassi.
Paragrahv 114 ei rakendu seadmele, mis on mõeldud meditsiiniseadmete mehaaniliseks puhastamiseks.
Mitteaktiivne meditsiiniseade, mis on mõeldud ainult röntgendiagnostilise kujutise jäädvustamiseks, kuulub IIa klassi.
Meditsiiniseade, mille valmistamisel on kasutatud mitteelujõuliseks muudetud loomset kude või selle derivaati, kuulub III klassi, välja arvatud seade, mis on kontaktis terve nahaga.
Verekott kuulub IIb klassi, kusjuures muid reegleid ei rakendata.
Tootja peab tagama turuletoodava meditsiiniseadme vastavushindamise ja koostama vastavusdeklaratsiooni.
Vastavusdeklaratsioonis sisalduvad andmed peavad võimaldama identifitseerida meditsiiniseadet ja selle ettenähtud eesmärki.
Meditsiiniseadme vastavushindamiseks nõutavate protseduuride valikuks tuleb määrata meditsiiniseadme klass 3. peatükis sätestatud korras.
IIa, IIb ja III klassi meditsiiniseadme ning I klassi mõõtefunktsiooniga ja steriilselt pakendatuna turuletoodava meditsiiniseadme vastavushindamisse tuleb kaasata erapooletu pädev tõendamisasutus.
Tootja võib vastavushindamisse kaasata Euroopa Komisjonile teavitatud tõendamisasutust.
§ 124. I klassi mõõtefunktsioonita meditsiiniseadme ning steriilselt pakendamata turuletoodava meditsiiniseadme vastavushindamiseks ei ole tõendamisasutuse kaasamine kohustuslik.
Tootja ja volitatud asutuse tegevus ning vastutuse ulatus on määratud meditsiiniseadme klassist tuleneva vastavushindamise protseduuriga, mida on kirjeldatud käesolevas peatükis.
Paragrahvides 157-164 kirjeldatud protseduuri „Tüübihindamine“ koos paragrahvides 165-174 kirjeldatud protseduuriga „Vastavustõendamine“ või paragrahvides 175-184 kirjeldatud protseduuriga „Tootmiskvaliteedi tagamine“.
IIa klassi kuuluva meditsiiniseadme, välja arvatud tellimus- või uuringumeditsiiniseadmed, vastavushindamisel järgib tootja paragrahvides 198-203 kirjeldatud protseduuri „Vastavusavaldamine“ koos paragrahvides 165-174 kirjeldatud protseduuriga „Vastavustõendamine“ või paragrahvides 175-184 kirjeldatud protseduuriga „Tootmiskvaliteedi tagamine“ või paragrahvides 185-197 kirjeldatud protseduuriga „Tootekvaliteedi tagamine“.
Paragrahvis 127 nimetatud protseduuride asemel võib tootja IIa klassi meditsiiniseadme vastavushindamiseks valida ka paragrahvi 129 punktis 1 sätestatu.
Paragrahvides 157-164 kirjeldatud protseduuri „Tüübihindamine“ koos paragrahvides 165-174 kirjeldatud protseduuriga „Vastavustõendamine“ või paragrahvides 175-184 kirjeldatud protseduuriga „Tootmiskvaliteedi tagamine“ või paragrahvides 185-197 kirjeldatud protseduuriga „Tootekvaliteedi tagamine“.
§ 130. I klassi meditsiiniseadme, välja arvatud tellimusmeditsiiniseade ja uuringumeditsiiniseade, vastavushindamisel peab tootja järgima paragrahvides 198-203 kirjeldatud protseduuri „Vastavusavaldamine“.
Tellimusmeditsiiniseadme tootja peab vastavushindamisel järgima paragrahvides 204-212 kirjeldatud protseduuri „Eriotstarbelisest meditsiiniseadmest teavitamine“.
Uuringumeditsiiniseadme tootja peab vastavushindamisel järgima paragrahvides 204-212 kirjeldatud protseduuri „Eriotstarbelisest meditsiiniseadmest teavitamine“ ja paragrahvides 213-224 kirjeldatud protseduuri „Kliiniline uuring ja kliiniline hinnang“.
Füüsiline või juriidiline isik, kes paneb kokku seadmeid enda ettenähtud eesmärgil nende sihtotstarbeliseks kasutamiseks, peab selleks, et neid süsteemi või protseduuripaketina turule tuua, järgima paragrahvides 225-231 kirjeldatud protseduuri „Eriprotseduur süsteemile ja protseduuripaketile“.
Tootja võib volitatud esindajale anda korralduse algatada paragrahvides 157-174 ja 198-212 kirjeldatud protseduure.
Tõendamisasutus võib õigustatud juhtudel nõuda vastavushindamist puudutavat teavet, et tuvastada vastavushindamise nõuetekohasust.
Meditsiiniseadme vastavushindamise käigus peavad tootja ja tõendamisasutus arvestama tootmise erinevates järkudes tehtud vastavushindamise tulemusi.
Tõendamisasutuse otsused, mis on vastu võetud paragrahvides 138-156 kirjeldatud protseduuri „Täielik kvaliteeditagamise süsteem“ ja paragrahvides 157-164 kirjeldatud protseduuri „Tüübihindamine“ kohaselt, kehtivad maksimaalselt viis aastat ning nende kehtivust võib asjaomase taotluse alusel pikendada korraga täiendavalt kuni viieks aastaks.
Tootja peab tagama meditsiiniseadme kavandi, tootmise ja lõppkontrolli jaoks kinnitatud kvaliteedisüsteemi paragrahvide 141-145 nõuete kohase rakendamise, paragrahvide 145-151 nõuete kohase auditeerimise ning paragrahvide 152-154 nõuete kohase järelevalve.
Protseduur „Täielik kvaliteeditagamise süsteem“ on toiming, mille kaudu tootja täidab paragrahvis 138 nimetatud kohustusi ja tagab ning kinnitab, et asjaomased meditsiiniseadmed vastavad olulistele nõuetele.
Tootja peab koostama paragrahvides 138 ja 139 nimetatud kohustuste täitmise kohta vastavusdeklaratsiooni, mis peab kehtima kindlale arvule meditsiiniseadmetele.
Tootja hoiab vastavusdeklaratsiooni enda juures.
Tootja peab esitama kinnitatud kvaliteedisüsteemi tõendamisasutusele hindamiseks.
Kohustus kohe teavitada pädevat valitsusasutust meditsiiniseadme omaduste või talitluse halvenemisest või puudusest märgistuses või kasutusjuhendis, mis põhjustasid või võivad põhjustada patsiendi või kasutaja tervisekahjustuse või surma, samuti nimetatud põhjustel sama liiki meditsiiniseadmete tootjapoolsest tagasivõtmisest.
Kvaliteedisüsteemi rakendamine peab tagama, et meditsiiniseadmed vastavad olulistele nõuetele.
Nõuetest kinnipidamine tuleb tagada meditsiiniseadme tootmise igas järgus, alates kavandamisest ja lõpetades lõppkontrolliga.
Kõik tootja kehtestatud kvaliteedisüsteemi meetmed, nõuded ja otsused peavad olema süstemaatiliselt ja korrapäraselt dokumenteeritud kvaliteediprogrammis, -plaanis, -käsiraamatus ja -aruandes viisil, mis võimaldab ühest tõlgendamist.
Andmed enne ja pärast tootmist ning tootmise ajal tehtavate katsetuste kohta (sagedus, testseadmed, mille kalibratsiooni peab olema võimalik adekvaatselt kindlaks teha).
Tõendamisasutus on kohustatud kvaliteedisüsteemi auditeerima, et teha kindlaks selle vastavus paragrahvides 143 ja 144 sätestatud nõuetele.
Seejuures tuleb eeldada, et kvaliteedisüsteemid, mis rakendavad asjaomaseid standardeid, vastavad nimetatud nõuetele.
Auditist peab osa võtma vähemalt üks asjatundja, kellel on asjaomase tehnoloogia hindamise varasem kogemus.
Audit peab hõlmama tootmishoonet ja territooriumi ning põhjendatud juhtudel tarnijate ja alltöövõtjate hooneid ja territooriumi.
Auditi tulemuste kohta vastu võetud otsus peab sisaldama auditi kokkuvõtteid ja põhjendatud hinnangut ning see tehakse tootjale teatavaks.
Tootja peab teavitama kvaliteedisüsteemi heakskiitnud tõendamisasutust igasugusest kavatsusest viia kvaliteedisüsteemi või sellega hõlmatud meditsiiniseadmete nimistusse olulisi muudatusi.
Tõendamisasutus peab hindama kavandatud muudatusi ja tegema kindlaks, kas pärast nimetatud muudatuste tegemist kvaliteedisüsteem vastab paragrahvides 143 ja 144 sätestatud nõuetele ning teavitama tootjat oma otsusest.
Otsus peab sisaldama kontrolli kokkuvõtteid ja põhjendatud hinnangut.
Taotluses peab olema asjaomase meditsiiniseadme kavandi, tootmise ja talitluse kirjeldus.
Taotlusele tuleb lisada dokumendid, mis võimaldavad hinnata meditsiiniseadme nõuetekohasust paragrahvis 144 kirjeldatud viisil.
Tõendamisasutus peab taotluse läbi vaatama.
Tõendamisasutus võib nõuda meditsiiniseadme olulistele nõuetele vastavuse hindamiseks täiendavaid andmeid, teste või tõendeid.
Kui meditsiiniseade vastab olulistele nõuetele, peab tõendamisasutus taotluse põhjal välja andma kavandi vastavustunnistuse, mis peab sisaldama kontrolli tulemusi, kehtivustingimusi, kinnitatud kavandi identifitseerimiseks vajalikke andmeid ja vajaduse korral kirjeldama meditsiiniseadmele tootja poolt ettenähtud eesmärki.
Lahutamatu osana ravimit või ravimisarnast ainet sisaldava meditsiiniseadme kavandi kontrollimisel peab tõendamisasutus enne otsuse langetamist konsulteerima asjaomase pädeva asutusega.
Tõendamisasutus peab oma otsuse langetamisel arvestama nimetatud pädeva asutuse seisukohti ja viimast oma lõplikust otsusest teavitama.
Kui muudatuste sisseviimine kinnitatud kavandisse võib mõjutada seadme vastavust olulistele nõuetele või seadme sihtotstarbeliseks kasutamiseks kavandatud tingimusi, peab tõendamisasutus, kes andis välja kavandi vastavustunnistuse, kinnitatud kavandisse sisseviidavad muudatused täiendavalt kinnitama.
Taotluse esitaja peab kavandi vastavustunnistuse väljaandnud tõendamisasutust teavitama kõigist taolistest kinnitatud kavandisse tehtud muudatustest ja vormistama kavandi vastavustunnistuse lisa.
Kvaliteedisüsteemis sisalduvad tootmisse puutuvad andmed (inspekteerimisaruanded, katsetulemused, kalibreerimisandmed, aruanded asjaomase personali kvalifikatsiooni kohta).
Tõendamisasutus peab perioodiliselt kontrollima ja hindama kinnitatud kvaliteedisüsteemi järgimist tootja poolt ning esitama tootjale hindamisaruanded.
Tõendamisasutus võib teha etteteatamata kontrollkäike tootja ettevõttesse ja vajaduse korral teha või nõuda teste kvaliteedisüsteemi kontrollimiseks.
Tõendamisasutus peab esitama tootjale kontrolli ja testide tulemuste aruanded.
Kooskõlas paragrahvide 127-129 sätetega rakendatakse IIa ja IIb klassi meditsiiniseadmetele käesolevat protseduuri paragrahvide 148-151 sätteid kohaldamata.
Protseduur „Tüübihindamine“ on toiming, mille abil tõendamisasutus teeb kindlaks ning tõendab, et kontrollitava toodangu prooviks võetud näidis (edaspidi tüüpeksemplar) vastab olulistele nõuetele.
Tüübihindamise taotlus peab sisaldama tootja nime ja aadressi; kui taotluse esitaja on tootja volitatud esindaja, siis ka viimase nime ja aadressi.
Teave selle kohta, et sama meditsiiniseadme tüübiuuringuks ei ole ühelegi teisele tõendamisasutusele taotlust esitatud.
Märgistuse ja kasutusjuhendi kavandid, kui need on ette nähtud.
Tõendamisasutus peab kontrollima ja hindama dokumentatsiooni ning tegema kindlaks, kas tüüpeksemplar on toodetud kooskõlas paragrahvis 159 nimetatud dokumentatsiooniga.
Kontrollima ja katsetama või laskma kontrollida ja katsetada meditsiiniseadet, et hinnata tootja vastuvõetud otsuseid meditsiiniseadme olulistele nõuetele vastavuse kohta juhul, kui standardeid ei ole kasutatud.
Leppima taotluse esitajaga kokku, kus vajalikku kontrolli ja katseid tehakse.
Kui tüüpeksemplar vastab olulistele nõuetele, annab tõendamisasutus taotluse esitajale välja tüübitunnistuse, millel peavad olema tootja nimi ja aadress, kontrolli tulemused, kehtivuse tingimused ja seadmetüübi identifitseerimiseks vajalikud andmed.
Tüübitunnistuse juurde tuleb lisada asjaomased dokumendid ning tõendamisasutusele peavad jääma nendest koopiad.
Kui meditsiiniseade sisaldab lahutamatu osana ravimit või ravimisarnast ainet, peab tõendamisasutus enne tüübitunnistuse väljaandmist konsulteerima asjaomase pädeva asutusega.
Tõendamisasutus peab tüübitunnistuse väljaandmisel arvestama seisukohti, mis on saadud pädevalt asutuselt, ja oma lõplikust otsusest viimast teavitama.
Tüübihindamise taotluse esitaja peab meditsiiniseadmele tehtud muudatustest teavitama tõendamisasutust, kes tüübitunnistuse väljastas.
Tõendamisasutus peab seadmele tehtavad muudatused kajastama tüübitunnistuse muudatuses, kui need muudatused mõjutavad vastavust olulistele nõuetele või seadme kasutamise tingimusi.
Kinnitatud muudatus tuleb esitada esialgse tüübitunnistuse lisana.
Tootja on kohustatud säilitama tüübitunnistust koos lisadega ja muu tehnilise dokumentatsiooniga vähemalt viis aastat pärast asjaomase meditsiiniseadme viimast väljalaskmist.
Protseduur „Vastavustõendamine“ on toiming, mille abil tootja või tema volitatud esindaja tagab ja ametlikult teatab, et paragrahvis 169 nimetatud toimingutele allutatud meditsiiniseade vastab tüübitunnistuses kirjeldatud tüübile ja olulistele nõuetele.
Tootja peab võtma tarvitusele kõik vajalikud abinõud selleks, et tootmisprotsessiga tagataks meditsiiniseadme vastavus tüübitunnistuses kirjeldatud tüübile ja olulistele nõuetele.
Enne tootmise alustamist peab tootja valmistama ette dokumendid, milles on kirjeldatud tootmisprotsessi, eriti steriliseerimisega seonduvat, samuti kõiki rutiinseid toiminguid, mida rakendatakse ühtlase kvaliteediga toodangu saamiseks ja toodete olulistele nõuetele ning tüübitunnistuses kirjeldatud tüübile vastavuse tagamiseks.
Tootja peab koostama vastavusdeklaratsiooni.
Steriilselt pakendatuna turule toodava meditsiiniseadme puhul peab tootja tootmisprotsessi steriilsuse tagamiseks täiendavalt rakendama paragrahvides 175-184 kirjeldatud protseduuri „Tootmiskvaliteedi tagamine“.
Tootja peab kehtestama meditsiiniseadme tootmisjärgsest faasist saadud teabe läbivaatamise protseduuri ja seda korrigeerima ning uuendama.
Tootja peab kohe teavitama pädevat valitsusasutust meditsiiniseadme rikkest või omaduste ja talitluse halvenemisest, samuti puudusest märgistuses või kasutusjuhendis, mis põhjustasid või võivad põhjustada patsiendi või kasutaja tervisekahjustuse või surma, samuti nimetatud põhjustel sama liiki meditsiiniseadme tootjapoolsest tagasivõtmisest.
Eespool mainitud uuringuid ja teste ei kohaldata tootmisprotsessi nendele aspektidele, mis on vajalikud steriilsuse tagamiseks.
Vastavustõendamisel kontrollitakse iga meditsiiniseadme uurimise ja testimise teel meditsiiniseadme vastavust tüübitunnistuses kirjeldatud tüüpeksemplarile ja kehtivatele olulistele nõuetele standardite kohaste testide või nendega võrdväärsete testidega.
Tõendamisasutus peab identifitseerima iga tema heakskiidetud meditsiiniseadme ning koostama tehtud katsete põhjal vastavustunnistuse.
Statistiliseks vastavustõenduseks peab tootja esitama meditsiiniseadmed partiidena, millest valitakse pisteliselt selline kohustuslik arv näidiseid, mis tagab piirkvaliteedi, milleks loetakse viieprotsendiline tõenäoline aktsepteeritavus.
Pistelise valiku meetodid on kehtestatud asjaomaste seadmete standardites.
Igast partiist pisteliselt võetud näidiseid uuritakse eraldi ja testitakse standardite nõuete või nendega võrdväärsete nõuete kohaselt, et teha kindlaks seadme vastavus tüübitunnistuses kirjeldatud tüübile ja olulistele nõuetele ning määrata kindlaks esitatud partii nõuetekohasus.
Kui partii on nõuetekohane, identifitseerib tõendamisasutus tema poolt heakskiidetud partii iga seadme ning annab tehtud testide põhjal vastavustunnistuse.
Kui partii lükatakse tagasi, peab tõendamisasutus võtma tarvitusele vajalikud meetmed, et takistada partii turuletoomist.
Partiide sagedase tagasilükkamise korral võib tõendamisasutus statistilise vastavustõenduse peatada.
Kui kohaldatav, siis paragrahvide 157-164 sätete kohaselt väljastatud tüübitunnistuse.
Paragrahvide 165-167 ja 170-172 sätteid kohaldamata tõendatakse tõendamisasutuse tehtud kontrollimiste alusel IIa klassi meditsiiniseadme vastavust paragrahvis 200 nimetatud tehnilisele dokumentatsioonile.
Protseduur „Tootmiskvaliteedi tagamine“ on toiming, mille kaudu tootja tagab asjaomase meditsiiniseadme tootmiseks kinnitatud kvaliteedisüsteemi elluviimise, nagu on sätestatud paragrahvides 177-180, kusjuures tema tegevus peab olema allutatud paragrahvides 181-182 kirjeldatud järelevalvele.
Tootja peab täitma paragrahvis 175 nimetatud kohustusi ja ametlikult teatama, et asjaomased meditsiiniseadmed vastavad tüübitunnistuses kirjeldatud tüüpeksemplarile ning olulistele nõuetele, ja koostama vastavusdeklaratsiooni.
Vastavusdeklaratsioon peab kehtima kindlale arvule toodanguga identifitseeritud näidistele.
Tootja peab esitama oma kvaliteedisüsteemi hindamiseks tõendamisasutusele.
Kohustus kohe teavitada pädevat valitsusasutust meditsiiniseadme rikkest, omaduste või talitluse halvenemisest, puudusest märgistuses või kasutusjuhendis, mis põhjustasid või võivad põhjustada patsiendi või kasutaja tervisekahjustuse või surma, samuti nimetatud põhjustel sama liiki meditsiiniseadme tootjapoolsest tagasivõtmisest.
Rakendatav kvaliteedisüsteem peab tagama tüübitunnistuses kirjeldatud tüübile vastava meditsiiniseadme tootmise.
Kõik tootja kehtestatud kvaliteedisüsteemi meetmed, protseduurid ja juhised peavad olema süstemaatiliselt ja korrapäraselt dokumenteeritud kvaliteediprogrammis, -plaanis, -käsiraamatus ja -aruandes viisil, mis võimaldab ühest tõlgendamist.
Andmed enne ja pärast tootmist ning tootmise ajal tehtavate katsetuste kohta (toimumise sagedus, testseadmed, mille kalibratsiooni peab olema võimalik adekvaatselt kindlaks teha).
Tõendamisasutus peab auditeerima tootja kvaliteedisüsteemi, et määrata kindlaks selle vastavus paragrahvis 178 sätestatud nõuetele.
Auditist peab osa võtma vähemalt üks asjatundja, kellel on kõnealuse tehnoloogia hindamise varasem kogemus.
Audit peab hõlmama tootja ning põhjendatud juhtudel ka tema alltöövõtjate ja tarnijate tootmishooneid ja territooriumi.
Tootjat tuleb teavitada auditi tulemustest, mis peab sisaldama põhjendatud hinnanguid.
Tootja peab teavitama kvaliteedisüsteemi kinnitanud tõendamisasutust kavandatavatest kvaliteedisüsteemi muudatustest.
Tõendamisasutus peab muudatusi hindama ja tegema kindlaks, kas kvaliteedisüsteem pärast muudatuste tegemist vastab paragrahvis 178 kirjeldatud nõuetele ning teavitama tootjat otsusest.
Otsus peab sisaldama kontrolli tulemusi ning põhjendatud hinnangut.
Andmed kvaliteedisüsteemiga hõlmatud meditsiiniseadmete tootmise, sealhulgas kontrolli, testimise, kalibreerimise, personali kvalifikatsiooni kohta.
Tõendamisasutus peab tegema tootja tegevuse üle järelevalvet ja perioodiliselt kontrollima, kas tootja rakendab kinnitatud kvaliteedisüsteemi, ning esitama tootjale kontrolli aruande.
Lisaks regulaarsele järelevalvele on tõendamisasutusel õigus teha kontrollkäike tootjale ette teatamata, tehes ise või lastes teha teste, et kontrollida kvaliteedisüsteemi toimimist.
Tõendamisasutus peab esitama tootjale tehtud kontrollkäikude aruande.
Kooskõlas paragrahvide 127 ja 128 sätetega rakendatakse käesolevat protseduuri IIa klassi meditsiiniseadmele järgmise kõrvalekaldumisega: kohaldamata paragrahvide 175, 177 ja 178 sätteid, tootja tagab ja ametlikult teatab vastavusdeklaratsioonis, et IIa klassi seade on toodetud kooskõlas paragrahvis 200 nimetatud dokumentatsiooniga ning vastab olulistele nõuetele.
Protseduur „Tootekvaliteedi tagamine“ on toiming, mille kaudu tootja tagab kinnitatud kvaliteedisüsteemi elluviimise meditsiiniseadme lõppkontrolliks ja testimiseks kooskõlas paragrahvide 189-193 nõuetega, kusjuures selle järelevalve peab toimuma kooskõlas paragrahvide 194 ja 195 nõuetega.
Steriilselt pakendatuna turule toodava meditsiiniseadme puhul ja tootmisprotsessi nende aspektide puhul, mis on mõeldud steriilsuse tagamiseks ja säilitamiseks, peab tootja kohaldama täiendavalt paragrahvide 177-182 nõudeid.
Täites paragrahvides 185 ja 186 sätestatud kohustusi, peab tootja tagama ja ametlikult teatama, et meditsiiniseade vastab tüübitunnistuses kirjeldatud tüübile ning olulistele nõuetele.
Tootja peab paragrahvides 185-187 nimetatud nõuete täitmise kohta koostama vastavusdeklaratsiooni, mis peab olema identifitseeritav meditsiiniseadme kindla arvu näidistega.
Tootja peab esitama kvaliteedisüsteemi hindamiseks tõendamisasutusele.
Kohustus kohe teavitada pädevat valitsusasutust meditsiiniseadme rikkest või omaduste või talitluse halvenemisest ja puudustest märgistuses või kasutusjuhendis, mis põhjustasid või võivad põhjustada patsiendi või kasutaja tervisekahjustuse või surma, samuti nimetatud põhjustel sama liiki meditsiiniseadme tootjapoolsest tagasivõtmisest.
Kvaliteedisüsteemi kohaselt kontrollitakse iga meditsiiniseadet või igast partiist pisteliselt võetud näidiseid ning tehakse vajalikud, asjaomaste standardite kohased testid, et kindlaks teha meditsiiniseadme vastavus tüübitunnistuses kirjeldatud tüübile ja olulistele nõuetele.
Kõik tootja poolt kehtestatud kvaliteedisüsteemi meetmed, protseduurid ja juhised peavad olema süstemaatiliselt ja korrapäraselt dokumenteeritud kvaliteediprogrammis, -plaanis ja -käsiraamatus viisil, mis võimaldab ühest tõlgendamist.
Andmed kvaliteedikontrolli, testide, kalibratsiooni ja asjaomase personali kvalifikatsiooni kohta.
Ülalnimetatud kontrolli ei rakendata tootmisprotsessi neile aspektidele, mis on mõeldud steriilsuse tagamiseks.
Tõendamisasutus auditeerib kvaliteedisüsteemi, et määrata kindlaks selle vastavus paragrahvi 191 nõuetele.
Auditeerida tuleb tootja, põhjendatud juhtudel ka alltöövõtja hooneid ja territooriumi.
Tootjat tuleb otsusest teavitada.
Otsus peab sisaldama auditi tulemusi ning põhjendusi.
Tootja peab teavitama tema kvaliteedisüsteemi kinnitanud tõendamisasutust kõigist plaanidest, mis näevad ette kvaliteedisüsteemi olulist muutmist.
Tõendamisasutus peab hindama muudatusettepanekuid ning tegema kindlaks, kas kvaliteedisüsteem ka pärast muudatuste tegemist vastab paragrahvi 191 nõuetele ja teavitama tootjat oma otsusest.
Otsus peab sisaldama kontrolli tulemusi ja põhjendatud hinnangut.
Andmed kvaliteedikontrolli, testimise, kalibreerimise ja asjaomase personali kvalifikatsiooni kohta.
Tõendamisasutus peab perioodiliselt tegema vajalikke kontrolle ja hindamisi ning esitama tootjale hindamisaruande.
Lisaks regulaarsele järelevalvele on tõendamisasutusel õigus teha etteteatamata kontrollkäike, mille käigus võib ta teha või lasta teha vajalikke, standardite kohaseid teste või nendega võrdväärseid teste, et kontrollida kvaliteedisüsteemi toimimist, samuti toodangu vastavust olulistele nõuetele.
Nimetatud eesmärgil peab tõendamisasutus kontrollima piisava arvu kohapeal võetud juhuslikke näidiseid.
Kui üks või enam näidiseid ei vasta nõuetele, peab tõendamisasutus võtma tarvitusele vajalikud meetmed.
Tõendamisasutus peab esitama tootjale kontrolli ja testimise tulemuste kohta aruande.
Kui kohaldatav, siis paragrahvides 157-164 kirjeldatud protseduuri alusel väljastatud tüübitunnistuse.
Kooskõlas paragrahvide 127 ja 128 sätetega rakendatakse käesolevat protseduuri IIa klassi meditsiiniseadmetele järgmise kõrvalekaldumisega: kohaldamata paragrahvide 187-191 sätteid tootja tagab ja ametlikult teatab vastavusdeklaratsioonis, et meditsiiniseade on toodetud kooskõlas paragrahvis 200 nimetatud tehnilise dokumentatsiooniga ning vastab olulistele nõuetele.
Protseduur „Vastavusavaldamine“ on toiming, mille kaudu tootja või tema volitatud esindaja või muu isik, kes vastutab meditsiiniseadme turuletoomise eest ja täidab paragrahvis 199 sätestatud kohustusi ning steriilselt pakendatuna turuletoodava või mõõtefunktsiooniga meditsiiniseadme puhul ka paragrahvis 202 sätestatud kohustusi, tagab ja ametlikult teatab vastavusdeklaratsioonis, et asjaomane meditsiiniseade vastab olulistele nõuetele.
Tootja peab koostama paragrahvis 200 kirjeldatud tehnilise dokumentatsiooni.
Tootja või tema volitatud esindaja peab paragrahvis 200 nimetatud dokumentatsiooni ja vastavusdeklaratsiooni tegema kättesaadavaks pädevale valitsusasutusele vähemalt viie aasta vältel pärast meditsiiniseadme viimast väljalaskmist.
Meditsiiniseadme märgistust ja kasutusjuhendeid, kui need on ette nähtud.
Tootja peab pidevalt läbi vaatama ja uuendama meditsiiniseadme kohta tootmisjärgselt saadud kogemusi ning rakendama vajalikke meetmeid tootmisprotsessi korrigeerimiseks, arvesse võttes meditsiiniseadme iseloomu ning meditsiiniseadmega seonduvaid riske.
Tootja peab teavitama pädevat valitsusasutust kohe meditsiiniseadme rikkest või omaduste ja talitluse halvenemisest või puudusest märgistuses või kasutusjuhendis, mis põhjustasid või võivad põhjustada patsiendi või kasutaja tervisekahjustuse või surma, samuti nimetatud põhjustel meditsiiniseadmete tootjapoolsest tagasivõtmisest.
Steriilselt pakendatuna turuletoodava meditsiiniseadme ja I klassi mõõtefunktsiooniga meditsiiniseadme puhul peab tootja järgima käesolevat protseduuri ja lisaks sellele veel ühte paragrahvides 165-197 kirjeldatud protseduuridest.
Mõõtefunktsiooniga meditsiiniseadme puhul tootmise nende aspektidega, mis on seotud meditsiiniseadme metroloogiliste nõuetega.
Kooskõlas paragrahvide 127 ja 128 sätetega rakendatakse käesolevat protseduuri IIa klassi meditsiiniseadmetele järgmise kõrvalekaldumisega: käesolevat protseduuri kohaldatakse koos ühega paragrahvides 166-197 kirjeldatud protseduuridest ja valitud protseduuri alusel vormistatakse üks vastavusdeklaratsioon, milles tootja ametlikult teatab, et meditsiiniseade vastab olulistele nõuetele.
Eriotstarbelise meditsiiniseadmena käsitletakse tellimusmeditsiiniseadet ja uuringumeditsiiniseadet.
Tootja peab koostama eriotstarbelise meditsiiniseadme kohta teatise.
Kinnitus kõnealuse meditsiiniseadme olulistele nõuetele vastavuse kohta ja vajadusel põhjendus selle kohta, miks olulisi nõudeid ei ole täidetud.
Kinnitus selle kohta, et meditsiiniseadme uuritavate aspektide osas on tarvitusele võetud kõik ettevaatusabinõud, et kaitsta patsiendi tervist ja tagada ohutus.
Tootja peab eriotstarbelise meditsiiniseadme kohta koostama ja pädevale valitsusasutusele tegema kättesaadavaks asjaomase dokumentatsiooni.
Tellimusmeditsiiniseadme dokumentatsioon peab võimaldama mõista meditsiiniseadme kavandit, tootmist, talitlust ja oodatavat tulemust.
Selle järgi peab olema võimalik hinnata meditsiiniseadme vastavust olulistele nõuetele ja see peab kajastama meetmeid, mis tagavad meditsiiniseadme tootmise kooskõlas eelnimetatud dokumentatsiooniga.
Kavandiarvutusi, hindamise ja tehniliste testide tulemusi.
Tootja peab tootmisprotsessis võtma tarvitusele meetmed, mis tagavad meditsiiniseadme tootmise kooskõlas paragrahvides 209 või 210 nimetatud dokumentatsiooniga.
Tootja peab andma volituse nimetatud meetmete efektiivsuse hindamiseks ja vajadusel ka auditeerimiseks.
Käesolevas protseduuris käsitletud teatistes sisalduvat teavet tuleb säilitada vähemalt viis aastat.
Üldjuhul peavad paragrahvides 22-27 nimetatud meditsiiniseadme omadusi ja talitlust puudutavate nõuete kinnitamine, seadme hindamine tavakasutuse tingimustel ja ebasoovitavate kõrvalmõjude kindlakstegemine tuginema kliinilise uuringu andmetel, seda eriti inimorganismi siirdatavate seadmete ja III klassi seadmete puhul.
Kõigi paragrahvide 215-218 sätete kohaselt tehtud kliiniliste uuringute tulemustel.
Määrata kõik soovimatud kõrvaltoimed meditsiiniseadme tavakasutamise tingimustes ning hinnata, kas nendega võib kaasneda risk meditsiiniseadme sihtotstarbelisel kasutamisel.
Eetilistel kaalutlustel tuleb kliinilist uuringut läbi viia kooskõlas Helsingi Deklaratsiooniga 2.
Helsingi Deklaratsiooni järgimine on kohustuslik inimestega tehtavates toimingutes meditsiiniseadme kliinilise uuringu igas etapis: vajaduse määratlemisel ja põhjendamisel, uuringu läbiviimisel ja tulemuste avaldamisel.
Kliinilise uuringu aluseks on uuringukava, milles peavad peegelduma viimased teaduse ja tehnika alased teadmised.
Uuringukava peab sisaldama piisaval arvul vaatlusi, mis tagaksid järelduste teadusliku põhjendatuse.
Uuringu käigus tehtud toimingud peavad kinnitama või lükkama ümber tootja nõuded meditsiiniseadmele.
Meditsiinipraktiku või muu pädeva asjatundja allkirjastatud kirjalik aruanne peab sisaldama kriitilist hinnangut kliinilise uuringu ajal kogutud andmetele.
Tootja peab täitma paragrahvides 207-208 ja 210-212 sätestatud nõudeid ja teatama asjaomasele pädevale valitsusasutusele, millises tervishoiuasutuses kliinilisi uuringuid kavatsetakse teha.
§ 220. III klassi ning IIa ja IIb klassi inimorganismi siirdatavate ning pikaajalise kasutamisega invasiivse meditsiiniseadme puhul võib tootja alustada vajalikku kliinilist uuringut, kui on möödunud 60 päeva paragrahvis 219 nimetatud teatamisest, kui pädev valitsusasutus ei ole selle aja jooksul teavitanud tootjat vastupidisest otsusest.
Nimetatud otsus peab põhinema inimese tervise kaitsega seotud asjaolul.
Pädev valitsusasutus võib volitada tootjat alustama vajalikku kliinilist uuringut enne 60 päeva möödumist, kui asjaomane eetikakomisjon on andnud positiivse hinnangu kõnealusele uuringukavale.
Pädev valitsusasutus peab vajadusel võtma kasutusele meetmeid uurimisaluste inimeste tervise kaitseks.
Paragrahvis 220 mittenimetatud seadmete puhul võib pädev valitsusasutus volitada tootjaid alustama kliinilist uuringut vahetult pärast teavitamiskuupäeva tingimusel, et asjaomane eetikakomisjon on andnud uuringukavale positiivse hinnangu.
Tootja või tema volitatud esindaja peavad hoidma paragrahvi 218 punktis 7 nimetatud aruande pädevale valitsusasutusele kättesaadavana.
Kliinilise uuringu ja hinnanguga seotud teave peab jääma konfidentsiaalseks kooskõlas paragrahvi 16 sätetega.
Käesolevat eriprotseduuri rakendatakse meditsiiniseadmete süsteemile ja protseduuripaketile kitsendusena 4. peatükis sätestatud protseduuride suhtes.
Füüsiline või juriidiline isik, kes ühendab omavahel CE-märgistust kandvaid meditsiiniseadmeid nende sihtotstarbeliseks kasutamiseks piirides, mis tootjad on ette näinud, peab selleks, et neid turule tuua meditsiiniseadmete süsteemi (edaspidi süsteem) või protseduuripaketina, koostama kirjaliku teatise.
Rakendanud kogu tegevuse suhtes vajalikke kontrollimeetodeid.
Kui paragrahvide 226 ja 227 tingimused ei ole täidetud, näiteks siis, kui süsteem või protseduuripakett sisaldab meditsiiniseadmeid, mis ei kanna CE-märgistust või kui protseduuripaketti valitud meditsiiniseadmete kombinatsioon ei sobi, arvestades nende esmast otstarvet, käsitletakse süsteemi või protseduuripaketti kui iseseisvat meditsiiniseadet ning allutatakse 4. peatükis kirjeldatud meditsiiniseadme klassist tulenevale asjaomasele protseduurile.
Füüsiline või juriidiline isik, kes on steriliseerinud turuletoomise eesmärgil süsteemi või protseduuripaketi paragrahvide 226-228 nõuete kohaselt, või teisi CE-märgistusega meditsiiniseadmeid, mille kasutamisele peab tootja juhiste kohaselt eelnema steriliseerimine, peab omal valikul järgima ühte paragrahvides 165-197 sätestatud protseduuridest, kusjuures nimetatud protseduuride rakendamine ja tõendamisasutuse sekkumine piirduvad protseduuride nende aspektidega, mis on seotud steriilsuse saavutamisega.
Füüsiline või juriidiline isik peab kirjalikus teatises kinnitama, et seade on steriliseeritud kooskõlas tootja juhistega.
Meditsiiniseadmete süsteem ja protseduuripakett ei tohi kanda CE-märgistust.
Neile tuleb lisada paragrahvides 67-75 nimetatud teave, mis vajaduse korral peab sisaldama tootja esitatud teavet selle kohta, millised meditsiiniseadmed peavad olema komplekteeritud.
Paragrahvides 226, 227 ja 229 nimetatud teatiseid tuleb hoida pädeva valitsusasutuse käsutuses viis aastat.
Turule toodud meditsiiniseadmele kantud CE-märgistus peab vastama käesolevas peatükis sätestatud nõuetele.
CE-märgistus peab olema nähtaval, loetaval ja hävimatul viisil kantud meditsiiniseadmele või selle steriilsele pakendile.
CE-märgistus võib olla kantud ka kasutusjuhendile ja müügipakendile.
Punktis 1 sätestatud minimaalse mõõtme nõuet võib väikeste seadmete puhul mitte arvestada.
IIa, IIb ja III klassi meditsiiniseadme ning I klassi mõõtefunktsiooniga ja steriilselt pakendatuna turule toodaval meditsiiniseadmel peab olema CE-märgistusele lisatud asjaomase meditsiiniseadme vastavushindamisse kaasatud tõendamisasutuse tähistus (Euroopa Komisjonis registreerimise number).
Seadmele, selle pakendile või kasutusjuhendile kantud muu märk ei tohi vähendada CE-märgistuse nähtavust ja loetavust.
Kui tehakse kindlaks, et CE-märgistus on meditsiiniseadmele kantud mittekohaselt, tuleb sellest teatada kooskõlas paragrahvi 20 sätetega.
Lisa preambulat muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Käesoleva lisa nõuded in vitro meditsiiniseadmele kantud ja lisatud teabele on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 27. oktoobri 1998. a direktiivi 98/79/EÜ asjakohaste nõuetega“.
Lisa 1. peatükk tunnistatakse kehtetuks.
Määrus arvestab Euroopa Ühenduste Nõukogu 14. juuni 1993. a meditsiiniseadmeid käsitlevat direktiivi 93/42/EMÜ (EÜT L 169, 12.7.1993), mida muudeti Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 27. oktoobri 1998. a in vitro diagnostilisi meditsiiniseadmeid käsitleva direktiiviga 98/79/EÜ (EÜT L 331, 7.12.1998).
Käesolevas seaduses sätestatakse füüsikaliste suuruste mõõtmise jälgitavuse tagamise alused.
Mõõtmine käesoleva seaduse tähenduses on operatsioonide kogum füüsikalise suuruse väärtuse määramiseks spetsiaalsete tehniliste vahendite (mõõtevahendite) abil ning mõõtmise jälgitavus - mõõtetulemuse või etaloni väärtuse omadus, mis võimaldab neid seostada riigi- või rahvusvahelise etaloniga katkematu võrdlusteahela kaudu, kusjuures ahela kõikidel lülidel on teada olev määramatus.
Mõõtmiste usaldatavus ja jälgitavus saavutatakse Rahvusvahelisele Mõõtühikute Süsteemile (SI) vastavate mõõtühikute ja nende etalonide kasutamise, mõõtevahendite metroloogilise kontrolli ja mõõtmisi teostavate laborite akrediteerimise kaudu.
Käesoleva seaduse tähenduses on akrediteerimine labori kompetentsuse ametlik tunnustamine kindlate mõõtmiste sooritamiseks.
Kohustuslikud mõõtühikud ja nende kasutusalad kehtestab Vabariigi Valitsus.
Täpsuse ja kasutusotstarbe järgi jagunevad mõõtevahendid etalonideks ja töömõõtevahenditeks.
Etalon on mõõtevahend, mida kasutatakse mõõtühiku esitamiseks ja edastamiseks mõõteastendiku kaudu.
Riigietalon on etalon, mis on riikliku õigusaktiga tunnistatud selles riigis väärtuse omistamisel vaadeldava suuruse teiste etalonide aluseks.
Tugietalon on antud paikkonnas või organisatsioonis olemasolevatest parimate metroloogiliste omadustega etalon, millele tugineb mõõtmine selles paikkonnas või organisatsioonis.
Tööetalon on etalon, mida rutiinselt kasutatakse mõõtude, mõõteriistade või etalonainete kalibreerimiseks, taatlemiseks või kontrolliks.
Ülekandeetalon on etalon, mida kasutatakse vahelülina etalonide võrdlemisel.
Etalonaine on materjal või aine, mille omaduse üks või mitu väärtust on piisavalt homogeensed ja hästi määratud, kasutamaks seda mõõtevahendite kalibreerimisel, mõõtemeetodi hindamisel või materjali omadusele väärtuse omistamisel.
Sertifitseeritud etalonaine on aine, millel on kaasas sertifikaat, mis tõendab, et aine omaduse üks või mitu väärtust on sertifitseeritud protseduuriga, mis seostab selle vaadeldava omaduse väärtusi esitava ühikuga, kusjuures igal esitatud väärtusel on kindel määramatus.
Kulutused riigietalonide soetamiseks, säilitamiseks, kalibreerimiseks ja rahvusvaheliseks võrdlemiseks kaetakse riigieelarvest.
Töömõõtevahendid, mille metroloogiline kontroll toimub tööetalonide või sertifitseeritud etalonainete abil.
Etalone kasutatakse teiste etalonide ja töömõõtevahendite kontrolliks.
Töömõõtevahendeid kasutatakse ainult tavalisteks mõõtmisteks.
Mõõtetulemuste jälgitavuse ja usaldusväärsuse saavutamiseks kontrollitakse mõõtevahendeid tüübikinnituse, taatlemise ja kalibreerimise teel.
Tüübikinnitus ja taatlemine on mõõtevahendi kohustusliku metroloogilise kontrolli liigid, millele allutatakse käesoleva seaduse § 10 alusel taatlusele kuuluvad mõõtevahendid.
Kalibreerimine on metroloogilise kontrolli liik, millele allutatakse etalonid.
Töömõõtevahendite kalibreerimine ei ole kohustuslik.
Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite tüübikinnituse ja taatlemise eest võetava tasu piirmäärad kehtestab majandusminister.
Tüübikinnitus on protseduur, mille käigus tehakse kohustuslikes mõõtühikutes gradueeritud mõõtevahendi dokumentatsiooni ja tüübikatsetustulemuste alusel kindlaks, kas antud tüüpi mõõtevahendiga mõõtmisel võib eeldada vajaliku täpsuse säilimist kindlaksmääratud ajavahemiku (taatluskehtivusaeg) jooksul ja väljastatakse tüübikinnitustunnistus.
Taotluse tüübikinnituse saamiseks esitab mõõtevahendi valmistaja, importija või nende esindaja Tehnilise Järelevalve Inspektsioonile, kus taotlejale käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõuetele vastava mõõtevahendi tüübi jaoks väljastatakse kehtestatud korras tüübikinnitustunnistus ja antakse õigus kanda seda tüüpi mõõtevahendile tüübikinnitusmärk.
Tüübikinnitustunnistus sisaldab mõõtevahendi tüübi garanteeritud metroloogilisi omadusi ja vajaduse korral lisatingimusi, piiranguid ning tähtaegu.
Tüübikinnituse korra kehtestab majandusminister.
Mõõtevahend on taatluskõlblik, kui selle tüübile on Eestis omistatud tüübikinnitus ja ta vastab kehtivate õigusaktide nõuetele.
Taatlemisel esitatavatele nõuetele vastav mõõtevahend varustatakse taatlusmärgisega, milleks on taatluse läbimist tõendav kleebis, taatlusplomm või taatlustempli jäljend.
Taadeldud mõõtevahendiga saadud mõõtetulemused loetakse õigeks, kui selle kasutamisel on täidetud käesoleva seaduse § 13 1 1. lõikes sätestatud nõuded.
Käesoleva seaduse alusel järelevalveks volitatud ametiisikul on õigus korraldada taatluskehtivusaja jooksul mõõtevahendi erakorralist taatlust.
Erakorraliseks taatluseks ja selle eest tasumiseks.
Taatluslabor on taatlemist teostav juriidiline isik, kes omab selleks majandusministri väljaantud tegevusluba.
Isik omab akrediteeringut taatlemise teostamiseks vajalikus mõõtevaldkonnas.
Kui isik vastab käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud nõuetele, annab majandusminister välja tegevusloa ühe kuu jooksul, arvates taotluse saabumise kuupäevast.
Majandusminister võib tegevusloa kehtetuks tunnistada, kui isik ei vasta enam käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud nõuetele või kui ta on oma taatlustegevuses korduvalt või oluliselt neid nõudeid rikkunud.
Tegevusluba omav isik on kohustatud majandusministrit kohe informeerima asjaoludest, mis seavad kahtluse alla tema nõuetele vastavuse taatluslaborina tegutsemiseks.
Kalibreerimine on mõõtevahendi metroloogiliste omaduste kindlaksmääramine kalibreerimislaboris mõõtevahendi valdajaga kooskõlastatud tingimustel, ulatuses ja meetodil, kusjuures tüübikinnitus pole nõutav.
Kalibreerimine võimaldab saavutada mõõtetulemuste jälgitavust.
Kalibreerimislabor väljastab mõõtevahendi valdajale kalibreerimistunnistuse, milles on toodud mõõtevahendi kalibreerimise tulemused koos nende hinnatud mõõtemääramatusega ning viitega mõõtmiste jälgitavusele.
Transpordi-, side- ja postiteenuse osutamisel.
Kinnispakkide täitekoguse kontrollimisel.
Taatlusteenuse kättesaadavuse tagab riik.
Kohustuslikke norme kehtestav ministeerium tagab võimalused normidele vastavuse kontrolliks kasutatavate mõõtevahendite taatlemiseks.
Kui võimaluste loomine konkreetse mõõtevahendi taatlemiseks on ebaotstarbekas, võib Tehnilise Järelevalve Inspektsioon märgistada kõnesoleva mõõtevahendi taatlusmärgisega akrediteeritud kalibreerimislabori väljastatud kalibreerimistunnistuse alusel.
Kinnispakk käesoleva seaduse tähenduses on pakendis toode, mille pakend on pakendaja poolt märgistatud eelmääratletud nimikogusega ja mis on suletud pakendaja poolt ilma ostja juuresolekuta viisil, mis ei võimalda pakendi täitekogust muuta pakendit rikkumata.
Anuma kuju ja mõõtmete metroloogilised karakteristikud võimaldavad pakendada vedelikke nõutava täpsusega ilma vedeliku kogust vahetult mõõtmata.
Toodete kinnispakkide lubatud eelmääratletud nimikogused, kinnispakkide markeeringunõuded ja täitekoguse lubatavad hälbed nimikogusest kehtestab majandusminister.
Mõõtemahutite nimimahud ja nende lubatud hälbed ning mõõtemahutite märgistamise ja kontrolli korra kehtestab majandusminister.
Mõõteteenistus hõlmab riiklikke ja eraõiguslikke institutsioone, mis tegelevad mõõtmiste usaldatavuse ja jälgitavuse tagamise, mõõtevahendite metroloogilise kontrolli teostamise ja metroloogilise infrastruktuuri edendamisega.
Tegevusloaga taatluslaborid.
Metroloogia keskasutus on majandusministri poolt Majandusministeeriumi valitsemisalas moodustatud hallatav riigiasutus, mis täidab vastavalt oma põhimäärusele käesolevas paragrahvis nimetatud ülesandeid, või juriidiline isik, kellega majandusminister on sõlminud halduslepingu nimetatud ülesannete täitmiseks.
Koostab ja esitab majandusministrile tema kehtestatud korra järgi riigietalonide arendusplaane ja aruandeid.
Hallatavale riigiasutusele metroloogia keskasutuse ülesannete panemise või isikuga nende ülesannete täitmiseks halduslepingu sõlmimise järel avaldab majandusminister ühe kuu jooksul vastavasisulise teadaande ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Riigietaloni labor on juriidiline isik, kellega majandusminister on sõlminud halduslepingu riigietaloni laborina tegutsemiseks, või majandusministri poolt Majandusministeeriumi valitsemisalas moodustatud hallatav riigiasutus, mis vastavalt oma põhimäärusele täidab riigietaloni labori ülesandeid.
Riigietaloni labori ülesanneteks on riigietaloni soetamine, säilitamine ja kasutamine ning põhikirjast või põhimäärusest tulenevad ülesanded.
Riigietaloni soetamiseks, säilitamiseks ning kasutamiseks sõlmib majandusminister eraõigusliku juriidilise isikuga halduslepingu või asutab Majandusministeeriumi valitsemisalas hallatava riigiasutuse.
Majandusministri kinnitatud hallatava riigiasutuse põhimääruses sätestatakse, millises valdkonnas hallatav riigiasutus soetab, säilitab ja võimaldab kasutada riigietalone.
Omama piisavalt tehnilist varustust ning vajaliku ettevalmistusega personali talle pandud ülesannete täitmiseks.
Isikule käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ülesannete täitmise eest makstava tasu määrad.
Halduslepingu sõlmimisega võtab eraõiguslik juriidiline isik endale kohustuse soetada ja säilitada riigietalone ning võimaldada nende kasutamist.
Riigietaloni labor on kohustatud majandusministri kehtestatud korras osalema metroloogia keskasutuse poolt korraldatavates võrdlusmõõtmistes.
Majandusminister avaldab hiljemalt iga aasta 1. veebruariks ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded kõigi riigietalonide laborite nimekirja koos neile pandud ülesannete loeteluga.
Hiljemalt ühe kuu jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud halduslepingu sõlmimist või ülesannete panemist hallatavale riigiasutusele avaldab majandusminister ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded sellekohase teate koos isikule või asutusele pandud ülesannete loeteluga.
Mõõtevahendeid peab üles seadma, ühendama, käsitsema, hooldama ja hoidma nii, et oleks tagatud mõõtmiste õigsus ja usaldusväärsus.
Ostu-müügitehingutes kasutatavate mõõtevahendite näit peab olema ostjale ja müüjale pingutuseta nähtav.
Mõõtmiste usaldatavuse kindlustamiseks kasutatakse mõõtmisi ja mõõtevahendite metroloogilist kontrolli teostavate laborite kompetentsuse hindamist ja akrediteerimist majandusministri kehtestatud korra kohaselt.
Seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete järgimise üle teostab järelevalvet, teeb ettekirjutusi ja otsuseid Tehnilise Järelevalve Inspektsioon.
Siseneda ruumidesse, kus kasutatakse taatluskohustuslikke mõõtevahendeid, kontrollida nimetatud mõõtevahendite vastavust kehtestatud nõuetele, tutvuda nimetatud mõõtevahendite kasutamist puudutava dokumentatsiooniga ning saada informatsiooni mõõtevahendite kasutamise ja hoidmise kohta.
Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni järelevalveks volitatud ametnikud võivad oma otsusega keelata mõõtevahendi kasutamise, kui esineb kahtlus, et mõõtevahend ei vasta kehtestatud nõuetele, algatades ühtlasi mõõtevahendi erakorralise taatluse.
Käesoleva seaduse muude nõuete rikkumise eest - määratakse rahatrahv kuni 5000 krooni.
Juriidilise isiku poolt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud rikkumise asja arutamise ja karistuse määramise õigus on halduskohtunikul.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes ettenähtud sanktsioone rakendatakse haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1997, 66/68, 1109; 73, 1201; 81, 1361 ja 1362; 86, 1459 ja 1461; 87, 1466 ja 1467; 93, 1561, 1563, 1564 ja 1565; 1998, 2, 42; 17, 265; 23, 321; 30, 410; 34, 484; 36/37, 552 ja 553; 38, 562; 51, 756 ja 759; 52/53, 771; 60, 951 ja 952; 64/65, 1004; 86/87, 1409; 98/99, 1574; 103, 1695; 108/109, 1783; 1999, 4, 53) sätestatud menetluskorda järgides.
Käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud haldusõiguserikkumiste kohta koostab haldusõiguserikkumise protokolli Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni järelevalveks volitatud ametnik.
Enne käesoleva seaduse jõustumist välja antud riiklikud tegevuslitsentsid mõõtevahendite taatlemiseks kehtivad neil märgitud kuupäevani, kuid mitte kauem kui 2001. aasta 31. detsembrini.
Käesoleva seaduse eesmärk on luua telekommunikatsiooni arenguks soodsad tingimused ja tagada telekommunikatsiooniteenuse kasutajate kaitse vaba konkurentsi soodustamise teel.
Käesolevas seaduses sätestatakse nõuded telekommunikatsioonivõrkudele, telekommunikatsioonivõrkude opereerimisele ja osutatavatele telekommunikatsiooniteenustele ning riikliku järelevalve kord kehtestatud nõuete täitmise üle.
Käesoleva seadusega tagatakse telekommunikatsiooni piiratud ressursside otstarbekas ja õiglane planeerimine, eraldamine ning kasutamine.
Telekommunikatsiooniteenus seisneb signaalide edastamises või suunamises telekommunikatsioonivõrgus või -võrkudes ning ühenduste loomises telekommunikatsioonivõrgu või -võrkude lõpp-punktide vahel.
Telekommunikatsiooniteenuseks ei loeta ringhäälingut.
Telekommunikatsiooniteenus käesoleva seaduse tähenduses on üldkasutatav, kui see on võrdsetel alustel kättesaadav kõigile kasutajatele.
Telekommunikatsiooniteenuse kasutaja on isik, kellel on lõppkasutajana (edaspidi tarbija) või telekommunikatsiooniteenuse osutajana sõlmitud telekommunikatsiooniteenuse osutajaga üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse kasutamise leping.
Telekommunikatsiooniteenuse osutamine on tegevus, mis hõlmab telekommunikatsiooniteenuse loomise, arendamise ja pakkumise või nende korraldamisega seotud toimingud.
Telekommunikatsiooniteenuse osutaja on isik, kes osutab telekommunikatsiooniteenust.
Sidumisteenus käesoleva seaduse tähenduses on telekommunikatsiooniteenus, mis seisneb kahe telekommunikatsioonivõrgu vastastikuses sidumises ja nende võrkude vahel signaalide suunamises, kommuteerimises või edastamises.
Koostalitusvõime käesoleva seaduse tähenduses on vastastikku seotud telekommunikatsioonivõrkude ja nende vahendusel osutatavate samalaadsete üldkasutatavate telekommunikatsiooniteenuste või nende osade tehniline ja loogiline ühildatavus.
Telekommunikatsioonivõrk on ülekandesüsteem koos selle juurde kuuluvate lülitusseadmete ning muude abisüsteemide ja -rajatistega, mis võimaldab telekommunikatsioonivõrgu kindlaksmääratud lõpp-punktide ja sidumispunktide vahel elektriliste või elektromagnetiliste signaalide edastamist kaabli kaudu, raadio-, optiliste või muude vahenditega.
Telekommunikatsioonivõrgu liigid on telefonivõrk, mobiiltelefonivõrk, raadiovõrk, püsiliinivõrk ja lülitatav lairibavõrk.
Telekommunikatsioonivõrk käesoleva seaduse tähenduses on üldkasutatav, kui seda kasutatakse osaliselt või täielikult üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutamiseks.
Telekommunikatsioonivõrgu lõpp-punkt (edaspidi lõpp-punkt) käesoleva seaduse tähenduses on telekommunikatsioonivõrgu füüsiliselt määratletav punkt, kus on telekommunikatsiooniteenuse kasutajale loodud juurdepääs või võimalus juurdepääsuks telekommunikatsioonivõrgule.
Telekommunikatsioonivõrgu ühenduspunkt (edaspidi ühenduspunkt) käesoleva seaduse tähenduses on telekommunikatsiooniteenuse kasutaja terminaliseadme telekommunikatsioonivõrguga ühendamise koht.
Juurdepääsuvõrk käesoleva seaduse tähenduses on telekommunikatsioonivõrgu osa lõpp-punkti ja sellele lähima telefonijaama vahel.
Telefonijaam käesoleva seaduse tähenduses on tehniliste vahendite kogum, mis võimaldab telekommunikatsioonivõrgusiseste signaalide suunamist, kommuteerimist ja edastamist selle telekommunikatsioonivõrguga seotud telekommunikatsioonivõrku ja vastuvõtmist seotud telekommunikatsioonivõrgust.
Liin käesoleva seaduse tähenduses on tehniliste seadmete kogum, mis ühendab lõpp-punkti ühenduspunktiga.
Ülekandevõrk käesoleva seaduse tähenduses on telekommunikatsioonivõrgu osa, mis ühendab telefonijaamu või juurdepääsuvõrke.
Terminaliseade käesoleva seaduse tähenduses on tehniline seade või selle osa, mis ühendatuna ühenduspunktis üldkasutatava telekommunikatsioonivõrguga võimaldab saata, töödelda või vastu võtta signaale.
Telekommunikatsioonivõrgu lõppseade (edaspidi lõppseade) on terminaliseade ja raadiosideks kasutatav raadioseade.
Numeratsioonivahemik käesoleva seaduse tähenduses on teatud järjestikuses seoses olev numbrite jada telekommunikatsioonivõrgu opereerimiseks ja telekommunikatsiooniteenuse osutamiseks.
Tunnuskood käesoleva seaduse tähenduses on kohanumbrite kombinatsioon, mida kasutatakse telekommunikatsioonivõrgu või selle osade kasutamise korraldamiseks ja operaatori eristamiseks telekommunikatsiooniteenuse osutamisel või telekommunikatsioonivõrgu opereerimisel.
Lühinumber käesoleva seaduse tähenduses on kuni viiekohaline number, mis tagab tarbijale telekommunikatsioonivõrgu operaatori või telekommunikatsiooniteenuse osutaja või muude adressaatide, sealhulgas politsei, kiirabi ja päästeteenistuse lihtsustatud valimise.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri reserveerimine käesoleva seaduse tähenduses on tegevus, millega tagatakse telekommunikatsioonivõrgu operaatorile või telekommunikatsiooniteenuse osutajale numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamine.
Liinirajatis käesoleva seaduse tähenduses on maapinna või veekogu põhjaga püsivalt ühendatud telekommunikatsioonivõrgu osa, milleks on kaablitunnel või -kanalisatsioon või postidele paigutatud kaablite või juhtmete kogum.
Liinirajatiseks on ka raadiosidemast.
Püsiliin on telekommunikatsioonivõrgu kahe punkti vahel signaalide mittekommuteeritavat edastamist võimaldav ühendus, mille juurde võivad kuuluda tehniliste parameetrite ja marsruudi juhtimisvõimaluse efektiivseks kasutamiseks vajalikud abisüsteemid.
Telekommunikatsioonivõrkude vastastikune sidumine (interconnection) (edaspidi sidumine) käesoleva seaduse tähenduses on kahe telekommunikatsioonivõrgu tehniline ja loogiline ühendamine viisil, mis võimaldab osutada telekommunikatsiooniteenuseid kasutajatele, kellel on juurdepääs ühendatud telekommunikatsioonivõrkudele.
Telekommunikatsioonivõrkude sidumisliin (edaspidi sidumisliin) käesoleva seaduse tähenduses on sidumiseks kasutatav püsiliin, mis läbib sidumispunkti.
Sidumispunkt käesoleva seaduse tähenduses on telekommunikatsioonivõrgu punkt, mille kaudu toimub sidumine ning tagatakse telekommunikatsioonivõrkude ja osutatavate telekommunikatsiooniteenuste koostalitusvõime.
Telekommunikatsioonivõrgu opereerimine on telekommunikatsioonivõrgu loomise, arendamise või kasutamise korraldamine.
Telekommunikatsioonivõrgu operaator on isik, kes tegeleb telekommunikatsioonivõrgu opereerimisega.
Liiklus käesoleva seaduse tähenduses on telekommunikatsioonivõrgus või -võrkude vahel edastatavate signaalide maht.
Kõne edastamine käesoleva seaduse tähenduses on sõnumit kandva signaali edastamine telekommunikatsioonivõrgus.
Faksikõne, mille puhul on sõnumi loojaks faksiseade.
Nõuded telekommunikatsioonivõrgule kehtestab teede- ja sideminister.
Telefoniteenus on telekommunikatsiooniteenus, mis võimaldab tarbijale ühenduse telefonivõrguga või sidumise kaudu teiste telekommunikatsioonivõrkudega ja kõne edastamise lõpp-punktide vahel.
Telefonivõrk on statsionaarsete lõpp-punktidega üldkasutatav telekommunikatsioonivõrk, mis võimaldab edastada kõnet statsionaarsete lõpp-punktide ja sidumispunktide vahel ning vastab telefonivõrgule kehtestatud nõuetele.
Mobiiltelefoniteenus käesoleva seaduse tähenduses on telekommunikatsiooniteenus, mille osutamine seisneb osalise või täieliku raadioside loomises kõne edastamiseks liikuvale tarbijale ning mis hõlmab osaliselt või täielikult mobiiltelefonivõrku.
Mobiiltelefonivõrk käesoleva seaduse tähenduses on statsionaarsete lõpp-punktideta üldkasutatav telekommunikatsioonivõrk, mis võimaldab edastada kõnet ja vastab mobiiltelefonivõrgule kehtestatud nõuetele.
Nõuded telefonivõrgule ja mobiiltelefonivõrgule kehtestab teede- ja sideminister.
Universaalteenus on Vabariigi Valitsuse poolt kindlaksmääratud tehnilistele ja kvaliteedinõuetele vastav telekommunikatsiooniteenuste kogum, mis tagab vastava üldkasutatava telefonivõrgu operaatori tegevusloaga määratud piirkonnas kõigile seda soovivatele tarbijatele ühesuguse ning mõistliku hinna eest juurdepääsu üldkasutatavale telefonivõrgule.
Võimalusest saada tasuta ühendus politsei, kiirabi ja päästeteenistuse väljakutse lühinumbritega.
Nõuded universaalteenuse osutamisele kehtestab teede- ja sideminister.
Raadioside on ühenduse loomine ja signaalide edastamine telekommunikatsioonivõrgu abil, milles kasutatakse informatsiooni kandjana avatud keskkonnas levivat elektromagnetlainet.
Raadiovõrk on teatud kindlaksmääratud raadiosageduskanalil või -kanalitel ja territooriumil ühtses süsteemis töötavate raadioseadmete kogum.
Raadioseade käesoleva seaduse tähenduses on raadioside pidamiseks ettenähtud telekommunikatsiooniseade, mis moodustab osa telekommunikatsioonivõrgust.
Raadioseade on paigaldatud, kui seda saab pärast antenniga ühendamist ja toite sisselülitamist kasutada raadiosideks.
Eriotstarbeline raadiosagedusseade käesoleva seaduse tähenduses on teaduses, tööstuses, meditsiinis, olmes või muus valdkonnas kasutamiseks ettenähtud seade, mille töö põhineb elektromagnetlainete kasutamisel muul eesmärgil kui raadioside pidamine.
Raadiosaateseade käesoleva seaduse tähenduses on raadioseade, mis kiirgab elektromagnetlaineid raadioside eesmärgil.
Raadiovastuvõtuseade on raadioseade, mis võtab raadioside eesmärgil vastu raadiosaateseadme kiiratud elektromagnetlaineid.
Raadiosagedus käesoleva seaduse tähenduses on avatud keskkonnas vabalt leviva elektromagnetlaine võnkesagedus sagedusalas 9 kHz kuni 3000 GHz.
Raadiosageduskanal on raadiosagedusala osa, mis on vajalik raadiosaateseadme abil signaalide edastamiseks ning on määratletud selle raadiosagedusala osa kesksageduse ja ribalaiusega.
Nõuded raadiosidele ja -võrgule kehtestab teede- ja sideminister.
Telekommunikatsiooniteenuseturul vaba konkurentsi kahjustava tegevuse vältimine.
Telekommunikatsioonivõrkude vastastikuseks sidumiseks ja koostalitusvõime tagamiseks ning sidumispunktide asukoha määramiseks.
Kelle turuosa koos ema- ja tütarettevõtjaga on vähemalt 25 protsenti konkreetse üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse turu käibest või vähemalt 25 protsenti liiklusest sidumisteenuseturu korral ja kes ei tõenda, et selle turuosa omamine ei ohusta vaba konkurentsi.
Sideamet võib tunnistada olulise turujõuga ettevõtjaks üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatori või üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutaja, kelle turuosa on konkreetse üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse turu käibest väiksem kui 25 protsenti, kui see on põhjendatav konkreetsete konkurentsitingimustega antud telekommunikatsiooniteenuseturul.
Sideamet otsustab igal aastal telekommunikatsiooniteenuseturul olulise turujõuga ettevõtjaks tunnistamise hiljemalt eelneva aasta 1. detsembriks.
Sideameti peadirektori käskkirjas märgitakse telekommunikatsiooniteenuseturul olulise turujõuga ettevõtjate loetelu koos andmetega, millisel telekommunikatsiooniteenuseturul ja millises selle teenuse osutamise piirkonnas loetakse neid olulise turujõuga ettevõtjateks.
Sideamet teatab kirjalikult koos põhjendustega käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 ja lõikes 2 sätestatud olulise turujõuga ettevõtjaks tunnistamise kavatsusest vastavale üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatorile või telekommunikatsiooniteenuse osutajale vähemalt kaks kuud enne isiku olulise turujõuga ettevõtjaks tunnistamise otsustamist.
Üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator või üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutaja võib esitada Sideametile oma kirjaliku arvamuse enda olulise turujõuga ettevõtjaks tunnistamise kavatsuse kohta käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud tähtaja jooksul, kui Sideamet ei ole arvamuse esitamiseks andnud pikemat tähtaega.
Olulise turujõuga ettevõtjaks tunnistamist käsitleva Sideameti peadirektori käskkirja väljavõte saadetakse Konkurentsiametile.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud käskkirja väljavõte saadetakse olulise turujõuga ettevõtjale.
Olulise turujõuga ettevõtjate loetelu avaldatakse ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Olulise turujõuga ettevõtjaks tunnistatud üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator või üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutaja peab oma tegevuse ühe kuu jooksul, arvates olulise turujõuga ettevõtjaks tunnistamise käskkirja väljavõtte avaldamisest käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud viisil, viima vastavusse olulise turujõuga ettevõtjale käesolevas seaduses sätestatud nõuetele.
Juhul kui üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatori või üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutaja turuosa on vähemalt 40 protsenti konkreetse üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse turu käibest, reguleerib tema kui turgu valitseva ettevõtja tegevust lisaks käesolevale seadusele konkurentsiseadus (RT I 1998, 30, 410; 1999, 89, 813).
Turgu valitsevale ettevõtjale kohaldatakse olulise turujõuga ettevõtja kohta käesolevas seaduses sätestatut.
Konkurentsitingimuste hindamise ja telekommunikatsiooniteenuseturgude piiritlemise korra olulise turujõuga ettevõtja määramiseks kehtestab teede- ja sideminister.
Üldkasutatavat telekommunikatsioonivõrku või sellega või teise riigi territooriumil paikneva telekommunikatsioonivõrguga seotud telekommunikatsioonivõrku opereerida sooviv või üldkasutatavat telekommunikatsiooniteenust osutada sooviv isik peab oma otsusest alustada nimetatud tegevust kirjalikult teatama Sideametile.
Kinnitus teate esitaja tegevuse vastavuse kohta sellele tegevusele kehtestatud nõuetele.
Sideamet registreerib käesoleva seaduse § 9 lõikes 1 nimetatud teate ja saadab teate esitajale Sideameti peadirektori vastava käskkirja väljavõtte nelja nädala jooksul, arvates nõuetekohase teate ja kõigi nõutavate dokumentide laekumisest Sideametile.
Kui koos tegevuse alustamise teatega esitatakse taotlus tegevusloa ja tehnilise loa saamiseks, registreeritakse tegevuse alustamine ning väljastatakse Sideameti peadirektori sellekohase käskkirja väljavõte vastavalt tegevusloa või tehnilise loa väljastamise tähtajale.
Teade või sellele lisatud dokumendid ei vasta kehtestatud nõuetele või teatele ei ole lisatud seaduses sätestatud dokumente.
Käesoleva seaduse § 9 lõikes 1 nimetatud teate registreerimisest keeldumise korral saadetakse teate esitajale Sideameti peadirektori vastava käskkirja väljavõte.
Kui keeldumise aluseks olnud asjaolu on ära langenud, võib isik teatada tegevuse alustamisest uuesti käesoleva seaduse §-s 9 sätestatud korras.
Käesoleva seaduse § 9 lõikes 1 nimetatud isik võib teates nimetatud tegevust alustada pärast teate registreerimist Sideametis.
Igal isikul on õigus opereerida telekommunikatsioonivõrku ja osutada telekommunikatsiooniteenust käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras.
Üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu opereerimise õigus ja üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutamise õigus on ettevõtjal.
Ettevõtja käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline või juriidiline isik, kes on kehtestatud korras kantud registrisse ja kes opereerib üldkasutatavat telekommunikatsioonivõrku või osutab üldkasutatavat telekommunikatsiooniteenust ning üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu opereerimine või üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutamine on tema püsiv tegevus.
Tegevusloaga antakse konkreetsele ettevõtjale telekommunikatsioonivõrgu opereerimise õigus ning määratakse selle telekommunikatsioonivõrgu opereerimise kohustused, tingimused ja nõuded.
Eesti numeratsiooniplaanist eraldatavate numeratsioonivahemike kasutamisel.
Tegevusluba on nõutav ka juhul, kui telekommunikatsioonivõrk seotakse üldkasutatava telekommunikatsioonivõrguga või teise riigi territooriumil paikneva telekommunikatsioonivõrguga.
Sideamet väljastab tegevusloa käesolevas seaduses sätestatud korras 10 aastaks, kui tegevusloa taotleja ei soovi lühemat tähtaega.
Käesoleva seaduse § 12 lõigetele 2 ja 3 vastavat telekommunikatsioonivõrku opereerida sooviv isik peab selleks taotlema Sideametilt tegevusloa.
Tegevusloa väljastamise taotlus peab sisaldama taotleja kohta käesoleva seaduse § 9 lõigetes 2 ja 3 nimetatud andmeid ja lisatavaid dokumente.
Tegevusluba väljastatakse hiljemalt kuue nädala jooksul, arvates nõuetekohase taotluse laekumisest Sideametile.
Kui koos tegevuseloa taotlusega esitatakse taotlus ka tehnilise loa saamiseks, väljastatakse tegevusluba vastavalt tehnilise loa väljastamise tähtajale.
Tegevusloa ja selle taotluse vormi kehtestab teede- ja sideminister.
Taotluses ja sellele lisatuna on esitatud ebaõigeid või ebatäpseid andmeid ja dokumente.
Tegevusloa kehtivuse pikendamiseks esitab ettevõtja Sideametile kolm kuud enne tegevusloa kehtivustähtaja lõppemist vastava taotluse koos kviitungiga riigilõivu tasumise kohta.
Tegevusloa kehtivust pikendab Sideameti peadirektor, kui seda tegevusluba ei tunnistata käesoleva seadusega ettenähtud alustel ja korras kehtetuks enne kehtivustähtaja lõppemist.
Tegevusloa kehtivuse pikendamisel määrab Sideamet tegevusloa uue kehtivustähtaja.
Tegevusloa kehtivuse pikendamisel jäävad kehtima kõik tegevusloa kehtivustähtaja lõppemisel kehtinud telekommunikatsioonivõrgu opereerimise tingimused.
Sideamet võib ettevõtja kirjaliku taotluse alusel tegevusloa tingimusi muuta, kui sellega ei rikuta võrdse kohtlemise ja vaba konkurentsi põhimõtteid.
Telekommunikatsioonitehnoloogia arengust.
Sideamet teatab vastavale tegevusloa omanikule kirjalikult oma motiveeritud kavatsusest muuta tegevusloa tingimusi ning võimaldab tal vähemalt nelja kuu jooksul esitada oma kirjalikud seisukohad nimetatud küsimuses.
Tegevusloa tingimuste muutmisest teatab Sideamet vastavale tegevusluba omavale ettevõtjale vähemalt kuus kuud ette.
Sideamet peab käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tähtaja jooksul läbi vaatama esitatud kirjalikud seisukohad ning kolme kuu jooksul, arvates nende laekumisest, teatama oma motiveeritud otsusest esitatud seisukohtade suhtes.
Ettevõtja, kes mingil põhjusel ei saa täita tegevusloaga määratud tingimusi, pöördub Sideameti poole nende tingimuste muutmise ettepanekuga.
Sideamet on kohustatud käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud ettepaneku suhtes tegema otsuse ühe kuu jooksul ning teavitama sellest vastavat ettevõtjat.
Sideamet rakendab käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud ettepaneku suhtes käesoleva paragrahvi lõigete 1 või 2 sätteid, et muuta tegevusloa tingimusi.
Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule tunnistatakse tegevusluba kehtetuks, kui selle omanikule on jõustunud kohtuotsusega määratud karistus ja Sideametile on tehtud ettepanek tegevusluba kehtetuks tunnistada.
Enne käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamist peab Sideamet andma selle omanikule mõistliku tähtaja kehtetuks tunnistamise aluseks olevate asjaolude kõrvaldamiseks.
Tähtaja andmisest teatatakse tegevusloa omanikule kirjalikult, märkides tähtaja andmise aluse ja aja, mille jooksul tuleb puudused kõrvaldada.
Väljavõte Sideameti peadirektori käskkirjast, millega tegevusluba tunnistatakse kehtetuks, saadetakse vähemalt 10 päeva enne selle jõustumist tegevusloa omanikule.
Tehniline luba käesoleva seaduse tähenduses on telekommunikatsiooni piiratud ressursi kasutamise luba, milles on määratud vastavad tehnilised tingimused.
Tehnilise loa tingimused peavad olema põhjendatud ja kooskõlas käesoleva seaduse ja selle alusel väljaantud õigusaktidega kehtestatud nõuetega, mis järgivad võrdse kohtlemise ja vaba konkurentsi põhimõtteid.
Tehniline luba on tähtajaline.
Teede- ja sideminister võib kehtestada loetelu nõuetele vastavatest teatud klassi kuuluvatest raadiosaateseadmetest, mille paigaldamiseks või kasutamiseks ei nõuta tehnilist luba.
Tehnilise loa väljastamise taotlus esitatakse Sideametile enne tegevuse alustamist koos käesoleva seaduse § 9 lõikes 1 nimetatud teatega, kui isik soovib opereerida üldkasutatavat telekommunikatsioonivõrku või osutada üldkasutatavat telekommunikatsiooniteenust.
Kui tehnilise loa väljastamist taotletakse pärast tegevuse alustamise teate registreerimist, esitatakse Sideametile tehnilise loa väljastamiseks eraldi taotlus ning taotleja kinnitus selle kohta, et Sideametile varem esitatud andmed ei ole muutunud.
Kui tehnilise loa väljastamist taotleb isik, kes ei opereeri üldkasutatavat telekommunikatsioonivõrku ega osuta üldkasutatavat telekommunikatsiooniteenust vastavalt käesoleva seaduse § 9 lõikele 1, esitab ta Sideametile tehnilise loa väljastamise taotluse, mis peab sisaldama vähemalt käesoleva seaduse § 9 lõike 2 punktides 1-5 nimetatud andmeid, ning lisab taotlusele vähemalt käesoleva seaduse § 9 lõike 3 punktis 1 nimetatud dokumendid.
Sideamet võib käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud taotluse esitajalt nõuda täiendavaid andmeid, mis on vajalikud, tegemaks kindlaks, kas isik suudab täita tehnilise loa tingimusi.
Sideamet väljastab tehnilise loa ning korraldab sellega seotud raadiosideks kasutatava raadiosageduskanali ning numeratsioonivahemiku või lühinumbri kasutamiseks andmise võrdse kohtlemise põhimõtet järgides.
Sideamet otsustab tehnilise loa väljastamise või sellest keeldumise kuue nädala jooksul, arvates nõuetekohase taotluse ning kõigi nõutavate andmete ja dokumentide esitamisest Sideametile, kui seaduses ei ole sätestatud teistsugust tähtaega.
Sideameti peadirektori käskkirja väljavõte tehnilise loa väljastamise või sellest keeldumise kohta edastatakse tehnilist luba taotlenud isikule kolme tööpäeva jooksul pärast käskkirja andmist.
Tehniline luba väljastatakse pärast riigilõivu tasumist.
Tulenevalt telekommunikatsioonitehnoloogia arengust võib Sideamet teatud raadiosageduskanali, lühinumbri või numeratsioonivahemiku reserveerimiseks välja kuulutada avaliku konkursi.
Avalikku konkurssi ei kuulutata välja, kui raadiosageduskanalit, lühinumbrit või numeratsioonivahemikku kasutatakse vastavalt Vabariigi Valitsuse otsusele avalikes huvides.
Kui Sideametile esitatakse üheaegselt tehnilise loa väljastamise taotlused, mis on seotud ühe ja sama raadiosageduskanali, lühinumbri või numeratsioonivahemiku kasutamisega ning mida ei saa anda taotlejate ühiskasutusse, korraldab Sideamet tehnilise loa väljastamiseks avaliku konkursi ja väljastab tehnilise loa selle konkursi võitjale.
Üheaegselt esitatuks loetakse taotlused, mis on esitatud Sideametile käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud tähtaja jooksul, arvates esimese sellise taotluse esitamisest Sideametile.
Mitme konkureeriva taotluse laekumise korral peatatakse nende rahuldamine esimese taotluse esitamise päevast alates kuueks nädalaks.
Kui Sideamet korraldab tehnilise loa väljastamiseks avaliku konkursi, valmistatakse tehniline luba koos tingimustega ette kuue nädala jooksul.
Tehniline luba väljastatakse konkursi võitjale 10 päeva jooksul pärast avaliku konkursi tulemuste kinnitamist ning käesoleva paragrahvi lõikes 12 nimetatud riigilõivu ja tasu maksmist.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 8 ja 9 sätestatud konkursi võitjaks loetakse isik, kes on nõus lisaks riigilõivule maksma enne tehnilise loa väljastamist kõrgeimat tasu raadiosageduskanali, numeratsioonivahemiku või lühinumbri kasutamise õiguse eest.
Tehnilise loa väljastamise korra, sealhulgas käesoleva paragrahvi lõigetes 8 ja 9 sätestatud konkursi läbiviimise korra, kehtestab teede- ja sideminister.
Ei ole tasutud käesoleva seaduse § 19 lõikes 12 sätestatud tasu.
Enne tehnilise loa väljastamisest keeldumise otsustamist võib Sideamet anda taotluse esitajale tähtaja loa väljastamist takistavate asjaolude kõrvaldamiseks, sealhulgas täiendavate andmete või dokumentide esitamiseks.
Tehnilise loa kehtivuse pikendamiseks peab tehnilise loa omanik hiljemalt kolm kuud enne loa kehtivustähtaja lõppemist esitama Sideametile taotluse.
Sideamet võib vajaduse korral nõuda tehnilise loa pikendamisel esitamisele kuuluvate andmete kohta täpsustavat teavet ja dokumente.
Sideamet otsustab tehnilise loa kehtivuse pikendamise või pikendamata jätmise ühe kuu jooksul, arvates nõuetekohase taotluse ja nõutavate dokumentide esitamisest Sideametile.
Sideamet võib jätta tehnilise loa kehtivuse pikendamata käesoleva seaduse § 20 lõike 1 punktides 2, 3 ja 5 sätestatud alustel või juhul, kui ei ole täidetud tehnilise loa tingimused.
Tehnilise loa kehtivuse pikendamisel jäävad kehtima kõik tehnilise loa kehtivusaja lõppemisel kehtinud tingimused.
Sideamet teatab kirjalikult ja põhjendatult tehnilise loa tingimuste muutmise kavatsusest tehnilise loa omanikule vähemalt neli kuud enne tingimuste muutmise otsustamist, kui seaduses ei ole sätestatud teistsugust tähtaega.
Tehnilise loa omanik võib nelja kuu jooksul esitada Sideametile kirjaliku arvamuse kavandatavate muudatuste kohta, kui Sideamet ei ole arvamuse esitamiseks andnud pikemat tähtaega.
Sideamet vaatab tähtaegselt laekunud arvamuse läbi ja teatab selle esitajatele kahe kuu jooksul, arvates arvamuste esitamisest, kirjalikult ja põhjendatult oma seisukoha esitatud arvamuse suhtes.
Ajavahemik tehnilise loa tingimuste muutmise otsustamisest tehnilise loa omanikule teatamise ja muudatuste jõustumise vahel peab olema vähemalt kaks aastat, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teist tähtaega.
Tehnilise loa omanik võib esitada Sideametile taotluse tehnilise loa tingimuste muutmiseks.
Kui tehnilise loa omanik taotleb raadiosageduskanalite kasutamisega seotud tingimuste muutmist, otsustab Sideamet tehnilise loa tingimuste muutmise või muutmata jätmise käesoleva seaduse § 69 lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul.
Tegevusloa kehtetuks tunnistamisega.
Sideamet tunnistab tehnilise loa kehtetuks käesoleva seaduse §-s 17 sätestatud tegevusloa kehtetuks tunnistamise alustel.
Üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutaja peab tarbija sellekohase avalduse alusel osutama pakutavat üldkasutatavat telekommunikatsiooniteenust ja sõlmima avalduse esitajaga liitumislepingu, kui terminaliseadme ühendamine üldkasutatava telekommunikatsioonivõrguga on tehniliselt võimalik tarbija soovitud piirkonnas ja viisil.
Avalduse esitaja on pankrotis või likvideerimisel.
Üldkasutatava telekommunikatsioonivõrguga liitumise avalduse esitanud isik võib oma avalduse kuni liitumislepingu kirjalikult sõlmimiseni tagasi võtta.
See ei välista ega piira isiku õigust esitada uus avaldus liitumislepingu sõlmimiseks üldises korras.
Üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutaja peab teatama liitumisavalduse esitanud isikule telekommunikatsiooniteenuse osutamise võimalusest ja tähtaegadest 30 päeva jooksul, arvates avalduse esitamisest.
Kui käesoleva seaduse § 24 lõikes 1 sätestatud avalduse alusel ei ole tarbija soovitud telekommunikatsiooniteenuse osutamist võimaldava üldkasutatava telekommunikatsioonivõrguga ühendamine tehniliselt võimalik, peab üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutaja tagama avalduse registreerimise ja saatma selle kohta avalduse esitajale kirjaliku teatise.
Liitumisleping sõlmitakse vastava telekommunikatsiooniteenuse osutamise võimaluse avanemisel avalduste laekumise järjekorras, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Avalduse esitamise kuupäev võetakse selle rahuldamisel aluseks ka juhul, kui avalduse esitanud isik loovutab oma avaldusest tulenevad õigused teisele isikule või kui muudetakse avalduses märgitud ja kasutaja poolt soovitud telekommunikatsiooniteenuse osutamist võimaldava üldkasutatava telekommunikatsioonivõrguga ühendamise kohta.
Kahe või enama avalduse üheaegsel laekumisel sõlmitakse liitumisleping eelisjärjekorras puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (RT I 1999, 16, 273; 82, 749; 88, 803; 2001, 3, 10) tähenduses sügava või raske puudega inimese või tema hooldaja avalduse alusel telekommunikatsiooniteenuse osutamiseks puudega inimese elukohas.
Eelisjärjekorra õigust ei saa loovutada teisele isikule.
Liitumisleping sõlmitakse kirjalikult, välja arvatud juhul, kui tegemist on telekommunikatsiooniteenuse osutamisega vastava maksekaardi vahendusel.
Üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutaja peab võimaldama terminaliseadme ühendamise üldkasutatava telekommunikatsioonivõrguga 10 tööpäeva jooksul, arvates liitumislepingu sõlmimisest ja sõlmimistasu maksmisest, kui lepingu osapooled ei ole kokku leppinud teisiti.
Üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator ja üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutaja peavad võimaldama tarbijal kasutada terminaliseadet ööpäevaringselt, kui lepingu osapooled ei ole kokku leppinud teisiti.
Üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator peab korraldama telekommunikatsioonivõrgu toimimise selliselt, et iga selle telekommunikatsioonivõrguga ühendatud terminaliseadme kaudu oleks tagatud tasuta ühenduse loomine politsei, kiirabi ja päästeteenistuse väljakutse lühinumbritega, kui sellise ühenduse loomine on tehniliselt ning telekommunikatsioonivõrgu ja terminaliseadme tööpõhimõtte kohaselt võimalik.
Kui üldkasutatav telekommunikatsioonivõrk seda võimaldab, peab telekommunikatsiooniteenuse kasutaja võimaldama terminaliseadme kasutamist politsei, kiirabi ja päästeteenistuse väljakutsumiseks või edastama vastava teate ise.
Tarbija on liitumislepingu sõlmimisel esitanud ebaõigeid andmeid.
Üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutaja võib telekommunikatsiooniteenuse osutamist piirata või selle peatada üksnes siis, kui ta on tarbijale sellest teatanud üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu vahendusel või, kui see ei ole võimalik, kirjalikult vähemalt viis tööpäeva enne telekommunikatsiooniteenuse osutamise piiramist või peatamist, teatades ühtlasi piiramise või peatamise aja ning põhjused, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 3 sätestatud juhtudel, kui on vaja kohe telekommunikatsiooniteenuse osutamist piirata või see peatada.
Telekommunikatsiooniteenuse osutamist ei või piirata ega peatada, kui tarbija kõrvaldab enne telekommunikatsiooniteenuse osutamise piiramise või peatamise algust kavandatava piiramise või peatamise aluseks olnud asjaolu.
Telekommunikatsiooniteenuse osutamise piiramisel tuleb kuni telekommunikatsiooniteenuse osutamise peatamiseni säilitada politsei, kiirabi ja päästeteenistuse väljakutsumise võimalus, kui see on tehniliselt võimalik.
Üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutaja ei või piirata ega peatada telekommunikatsiooniteenuse osutamist, kui tarbija vaidlustab kirjalikult osutatud telekommunikatsiooniteenuse tasu suuruse enne maksetähtpäeva saabumist ning tasub õigeaegselt osutatud telekommunikatsiooniteenuste eest osas, milles ta tasu ei vaidlusta.
Üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutaja peab taastama telekommunikatsiooniteenuse osutamise tarbijale endises ulatuses kahe tööpäeva jooksul, arvates telekommunikatsiooniteenuse osutamise piiramise või peatamise aluseks olnud asjaolu kõrvaldamisest.
Telekommunikatsiooniteenuse tarbijal on õigus peatada liitumisleping tema poolt soovitud ajaks ühest kuust kuni ühe aastani, teatades sellest vähemalt 10 päeva ette, kui ta on täitnud telekommunikatsiooniteenuse osutaja ees kõik liitumislepingust tulenevad kohustused.
Üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutaja peatab liitumislepingu, kui telekommunikatsiooniteenuse tarbija soovib muuta oma terminaliseadme ühendamise kohta või lepingus märgitud numbrit, kuid seda ei saa teha tema soovitud ajaks tehniliste võimaluste puudumise tõttu.
Üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutaja võib lõpp-punktiga ühendamiseks vajalikud seadmed, mis kuuluvad telekommunikatsiooniteenuse osutajale, ja numbri anda kasutamiseks teisele tarbijale.
Liitumislepingu peatatuse lõpetamisel peab üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutaja telekommunikatsiooniteenuse tarbija vastava avalduse alusel jätkama telekommunikatsiooniteenuse osutamist.
Tarbijal on õigus liitumisleping lõpetada ilma eelneva etteteatamiseta.
Telekommunikatsiooniteenuse osutamist on piiratud või see on peatatud käesoleva seaduse § 29 lõike 1 punktide 1-3, 5 ja 6 alusel ning piiramise või peatamise alus ei ole ära langenud ühe kuu jooksul.
Tarbija võib oma liitumislepingust tulenevad õigused ja kohustused üle anda teisele isikule, kui ta on täitnud oma senised liitumislepingust tulenevad kohustused üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutaja ees.
Kui liitumislepingus ei ole kokku lepitud teisiti, on füüsilisest isikust tarbija surma korral samas eluruumis elaval isikul ühe kuu jooksul eesõigus võtta üle liitumislepingust tulenevad õigused ja kohustused.
Tagama võimaluse valida, sealhulgas lühinumbrite valimise teel, tarbijale sobiv telekommunikatsiooniteenuse osutaja kõigi sellele telekommunikatsioonivõrgule juurdepääsu omavate telekommunikatsiooniteenuse osutajate hulgast.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud kohustuste täitmise tehnilised nõuded kehtestab teede- ja sideminister.
Telekommunikatsiooniteenuse kasutaja peab üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatori või üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutaja rikketeenistust teavitama telekommunikatsioonivõrgu rikkest.
Üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatorid ja üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutajad peavad korraldama telekommunikatsiooniteenuse kasutajatelt rikketeadete vastuvõtmise, teavitama telekommunikatsiooniteenuse kasutajaid teadete vastuvõtmise korrast ja aegadest ning konkreetse rikke kõrvaldamise tähtajast.
Telekommunikatsiooniteenuse kasutaja peab üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu rikke korral võimaldama üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatori või üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutaja esindajale juurdepääsu telekommunikatsioonivõrgu osaks olevatele seadmetele, terminaliseadmele ja teistele selle terminaliseadme kaudu üldkasutatava telekommunikatsioonivõrguga ühendatud terminaliseadmetele nende kontrollimiseks ja rikete asukoha selgitamiseks.
Üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator on kohustatud rikkest teadasaamisel korraldama üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu ja üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse kasutaja liini rikete kõrvaldamise rikkest teatamise päevale järgneva tööpäeva jooksul.
Telekommunikatsiooniteenuse kasutajale kuuluvate liini, terminaliseadme ja teiste selle kaudu üldkasutatava telekommunikatsioonivõrguga ühendatud terminaliseadmete rikete kõrvaldamise kulud kannab telekommunikatsiooniteenuse kasutaja, välja arvatud juhul, kui rikke tekkimises on süüdi üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator või üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutaja.
Püsiliiniteenust osutav üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator ei või püsiliiniteenuse kasutajale esitada tingimusi püsiliini kasutamise eesmärgi kohta.
Püsiliiniteenuse eest tasumise kord.
Üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator peab esitama Sideametile kirjalikult käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tingimused ning tegema need avalikkusele kättesaadavaks.
Olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator on kohustatud käesolevas seaduses sätestatud korras ja tingimustel oma telekommunikatsioonivõrgu vahendusel osutama püsiliiniteenust.
Olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatori osutatava püsiliiniteenuse puhul kehtestab käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1, 2 ja 5 nimetatud tingimused Sideamet, olles läbi vaadanud üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatori ettepanekud.
Olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator esitab igal aastal 1. märtsiks Sideametile aruande eelmisel aastal tema osutatud püsiliiniteenuse vastavuse kohta käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tingimustele.
Püsiliiniteenuse osutamise lepingud tuleb sõlmida kirjalikult.
Nõuded püsiliiniteenuse osutamisele kehtestab teede- ja sideminister.
Püsiliiniteenuse osutamine on võimatu eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra tõttu.
Püsiliiniteenuse osutamise piiramisest peab püsiliiniteenuse osutaja hiljemalt 10 päeva jooksul enne peatamist kirjalikult teatama kasutajale ja Sideametile, märkides ära püsiliiniteenuse osutamise piiramise põhjuse.
Kui püsiliiniteenuse kasutaja poolt lepingu rikkumise tõttu rakendatud teenuse osutamise piirangute seaduslikud alused ei ole ära langenud kuue kuu jooksul, arvates nende rakendamise alguse päevast.
Püsiliiniteenuse kasutaja võib püsiliiniteenuse lepingu igal ajal lõpetada, teatades sellest teisele osapoolele kirjalikult vähemalt 30 päeva enne lepingu lõpetamist.
Üldkasutatava telefoni- ja mobiiltelefoniteenuse osutaja peab tagama teenuse tarbija nime, aadressi ja vähemalt ühe numbri kohta käivate andmete tarbija jaoks tasuta avaldamise vähemalt ühes teatmikus ja üldkasutatavas numbriinfoteenistuses, kui tarbija ei ole seda keelanud.
Üldkasutatava telefoni- ja mobiiltelefoniteenuse osutaja korraldab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete teatmikus ja üldkasutatavas numbriinfoteenistuses avaldamise vähemalt kord kahe aasta jooksul.
Telekommunikatsioonivõrgu operaator ja telekommunikatsiooniteenuse osutaja on kohustatud hoidma saladuses kõiki neile telekommunikatsiooniteenuse osutamise käigus teatavaks saanud andmeid kasutajate kohta, sealhulgas telekommunikatsiooniteenuse kasutamise fakti.
Telekommunikatsioonivõrgu operaator ja telekommunikatsiooniteenuse osutaja võib avaldada andmeid telekommunikatsioonivõrgu kaudu edastatava sõnumi sisu ja vormi, samuti sõnumi edastaja ja vastuvõtja ning edastamise aja ja viisi kohta üksnes sõnumi edastajale ja vastuvõtjale.
Kolmandatele isikutele võib avaldada andmeid edastatava sõnumi kohta vaid sõnumi saatja ja vastuvõtja nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Teavet telekommunikatsiooniteenusele juurdepääsu piiramise ning telekommunikatsiooniteenuse osutaja edastatud hoiatuste kohta.
Telekommunikatsiooniteenuse osutaja on kohustatud kustutama käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmed ühe aasta möödumisel pärast telekommunikatsiooniteenuse osutamist.
Telekommunikatsioonivõrgu operaator ja telekommunikatsiooniteenuse osutaja peavad välistama kolmandate isikute ilma seadusliku aluseta juurdepääsu käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud andmetele ning teavitama telekommunikatsiooniteenuse kasutajat viivitamata sellise ohu tekkimise võimalusest.
Kui kasutaja on nõus käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmete säilitamise ja töötlemisega, on telekommunikatsiooniteenuse osutaja kohustatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud andmed säilitama ning tegema kasutajale tema soovil kättesaadavaks tasu vaidlustamise aja jooksul, kui liitumislepingus ei ole sätestatud pikemat tähtaega.
Telekommunikatsioonivõrgu operaator ja telekommunikatsiooniteenuse osutaja peavad võimaldama jälitusametkonnale juurdepääsu telekommunikatsioonivõrgule jälitustegevuse seadusest tulenevate jälituse erandtoimingute läbiviimiseks.
Vabariigi Valitsus kehtestab telekommunikatsioonivõrgu opereerimise või telekommunikatsiooniteenuse osutamise tehnilised nõuded, kui see on vajalik riigi julgeoleku seisukohalt või jälitusametkonnale jälituse erandtoimingute läbiviimise võimaldamiseks.
Jälitusametkonnale käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teabe andmisega seotud kulude hüvitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Universaalteenuse osutamise kohustus käesoleva seaduse tähenduses on üldkasutatava telefonivõrgu operaatori kohustus rajada juurdepääsuvõrk ja tagada universaalteenuse osutamine.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud telefonivõrgu operaator peab tagama universaalteenuse osutamise vastava üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu kaudu talle tegevusloaga määratud piirkonnas kõigile seda soovivatele isikutele.
Taotluse esitanud üldkasutatava telefonivõrgu operaatoril on vaja teha rohkem täiendavaid investeeringuid ja kulutusi universaalteenuse osutamise kohustuse täitmiseks kui teistel antud piirkonnas tegutsevatel üldkasutatava telefonivõrgu operaatoritel.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud piirkonnas tegutsev üldkasutatava telefonivõrgu operaator peab koostama universaalteenuse kohustuse täitmiseks vajalike täiendavate investeeringute ja kulude eelarve ning ülevaate telefonivõrgu kohta ja esitama need Sideametile tema poolt määratud tähtajaks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud universaalteenuse osutamise kohustuse täitmiseks vajalike täiendavate investeeringute ja kulude eelarve õigsust ja vastavust käesoleva paragrahvi põhimõtetele kontrollib Sideamet ning teeb üldkasutatava telefonivõrgu operaatori universaalteenuse osutamise kohustusest vabastamise otsuse nelja nädala jooksul pärast nõutud andmete esitamist.
Universaalteenuse kohustuse täitmiseks vajalike täiendavate investeeringute ja kulude eelarves ei arvestata käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud piirkonnas tegutseva üldkasutatava telefonivõrgu operaatori poolt seni tehtud investeeringuid ja kulutusi.
Üldkasutatava telefonivõrgu operaatori universaalteenuse osutamise kohustusest vabastamise aluseks olevat eelarvet ei loeta ärisaladuseks.
Sideamet tagab nimetatud eelarvete kättesaadavuse avalikkusele.
Universaalteenuse osutamise kohustusega üldkasutatava telefonivõrgu operaator on kohustatud kehtestama kulupõhised ning kogu Eesti territooriumi jaoks ühesuguse ja mõistliku hinnaga liitumis- ja kuutasu ning need avalikustama.
Liitumis- ja kuutasu peavad olema arvestusliku keskmisena ühesugused kõikides piirkondades, kus universaalteenuse osutamise kohustusega üldkasutatava telefonivõrgu operaatoril või tema ema- ja tütarettevõtjal on universaalteenuse osutamise kohustus.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud liitumis- ja kuutasu põhjendatuse hindamiseks on universaalteenuse osutamise kohustusega üldkasutatava telefonivõrgu operaator kohustatud Sideametile esitama auditeeritud raamatupidamise aruande liitumis- ja kuutasu arvutamise kohta nende kehtestamisel ja muutumisel.
Signaali algatamine (call origination) on sidumisteenus, mis seisneb signaali edastamises telekommunikatsioonivõrgu lõpp-punktist sidumispunkti.
Signaali lõpetamine (call termination) on sidumisteenus, mis seisneb signaali edastamises sidumispunktist telekommunikatsioonivõrgu lõpp-punkti.
Transiit on sidumisteenus, mis seisneb signaali edastamises kahe sidumispunkti vahel.
Telefonijaama tarbijamahu väljaviik (remote subscriber stage) on telefonijaama eraldiseisev osa, mille abil kontsentreeritakse liiklust.
Kohaliku kõne tariifipiirkond on ühes konkreetses telekommunikatsioonivõrgus ühesuguse tasumääraga telefoni- või mobiiltelefoniteenuse osutamise geograafiline piirkond, milles asub nii kõne algataja kui ka kõne vastuvõtja.
Sidumine kohalikul tasandil (local level interconnection) seisneb telefoni- või mobiiltelefonivõrkude sidumises sidumispunktis, mis on ühendatud sidumist pakkuva või sidumiseks kohustatud telefoni- või mobiiltelefonivõrgu operaatori telefonijaamaga, mille kaudu on juurdepääs sidumist pakkuva või sidumiseks kohustatud telefoni- või mobiiltelefonivõrgu operaatori ühe kohaliku kõne tariifipiirkonna telekommunikatsiooniteenuste kasutajatele.
Sidumine ühekordse transiidi tasandil (single transit interconnection, regional level) seisneb telefoni- või mobiiltelefonivõrkude sidumises sidumispunktis, mis on ühendatud sidumist pakkuva või sidumiseks kohustatud telefoni- või mobiiltelefonivõrgu operaatori telefonijaamaga, mille kaudu on juurdepääs vähemalt kahele sidumist pakkuva või sidumiseks kohustatud telefoni- või mobiiltelefonivõrgu operaatori kohaliku kõne tariifipiirkonna telekommunikatsiooniteenuste kasutajatele.
Sidumine kahekordse transiidi tasandil (double transit interconnection, national level) seisneb telefoni- või mobiiltelefonivõrkude sidumises sidumispunktis, mis on ühendatud sidumist pakkuva või sidumiseks kohustatud telefoni- või mobiiltelefonivõrgu operaatori telefonijaamaga, mille kaudu on juurdepääs kõikidele selle telefoni- või mobiiltelefonivõrgu operaatori telekommunikatsiooniteenuste kasutajatele.
Üldkasutatava telefoni- või mobiiltelefonivõrgu operaator võib võimaldada sidumist ja sidumisteenuse osutamist ühel või mitmel käesoleva paragrahvi lõigetes 6-8 sätestatud sidumise tasandil.
Olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telefonivõrgu operaator on kohustatud võimaldama sidumist ja sidumisteenuse osutamist kõigil käesoleva paragrahvi lõigetes 6-8 sätestatud sidumise tasanditel vastava sidumisteenuse tasumääraga, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud juhul.
Kui sidumist pakkuv või sidumiseks kohustatud üldkasutatava telefonivõrgu operaator ei võimalda sidumist ja sidumisteenuse osutamist kohalikul tasandil, siis vastava sidumisteenuse tasu arvestamisel võrdsustatakse telefonijaama tarbijamahu väljaviik kohalikul tasandil seotava telefonijaamaga.
Telekommunikatsioonivõrkude operaatorid võivad telekommunikatsioonivõrgud siduda, sõlmides selleks telekommunikatsioonivõrkude vastastikuse sidumise lepingu (edaspidi sidumisleping).
Sidumisleping on telekommunikatsioonivõrkude sidumises kokkuleppinud telekommunikatsioonivõrkude operaatorite vahel sõlmitud kirjalik leping, millega reguleeritakse nende telekommunikatsioonivõrkude sidumise tehnilised, ärilised ja muud küsimused.
Sidumislepingu rikkumine, peatamine ja lõpetamine.
Sideametil on õigus omal algatusel või ühe osapoole taotlusel nõuda sidumislepingus sisalduma pidavate käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud sätete täitmist.
Olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsiooni-võrgu operaator on kohustatud sõlmima sidumislepingu ja siduma oma telekommunikatsioonivõrgu teise telekommunikatsioonivõrguga taotletud sidumispunktis kahe kuu jooksul pärast vastava taotluse saamist ning osutama taotletud sidumisteenust igas taotletud sidumispunktis.
Kui olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator ja sidumiseks taotluse esitanud telekommunikatsioonivõrgu operaator ei jõua sidumislepingu sõlmimises kokkuleppele käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul, lahendab Sideamet tekkinud vaidluse vastavalt käesoleva seaduse §-s 43 sätestatule.
Olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator peab koostama käesoleva seaduse § 40 lõike 3 sätteid sisaldava näidissidumislepingu, avalikustama selle ning esitama Sideametile.
Sideametil on õigus nõuda muudatuste tegemist käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud näidissidumislepingus, kui see on põhjendatud käesoleva seadusega.
Tagama sidumisteenuse osutamise võrdväärsetel tingimustel ja kvaliteediga, millega ta seda ise osutab oma ema- ja tütarettevõtjale.
Tasu osutatavate lisateenuste eest.
Politsei, kiirabi ja päästeteenistuse väljakutse lühinumbritele teise telekommunikatsioonivõrku suunatavate kõnede edastamine on tasuta.
Olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatori kehtestatud sidumise ja sidumisteenuse tasud peavad olema läbipaistvad ja avalikud.
Tasude elemendid peavad olema selgelt eristatavad ja kulude arvutamise metoodika avalikkusele kättesaadav.
Mõistlikust kasumist.
Olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsiooni-võrgu operaatori sidumisteenuse tasud ei tohi sõltuda telekommunikatsioonivõrgu liigist, milles signaal algatatakse või milles lõpetatakse, või sidumispunkti läbiva kõne edastamise liigist.
Kohustus tõestada sidumise ja sidumisteenuse tasude vastavust käesoleva paragrahvi nõuetele lasub olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatoril.
Sidumises osalevate isikute vahel mis tahes ajal tekkinud vaidluse lahendamisel võib osaleda ühe osapoole kirjaliku taotluse alusel Sideameti peadirektor või tema poolt volitatud ametnik.
Sidumist taotlev või sidumislepingu sõlminud telekommunikatsioonivõrgu operaator, kes leiab, et olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatori poolt võrkude sidumisel rakendatavad tingimused, sealhulgas sidumistasu, on vastuolus käesoleva seadusega, võib vaidlustada sidumise tingimused Sideametis, esitades kirjaliku põhjendatud kaebuse.
Sideamet teavitab 10 päeva jooksul olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatorit käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kaebuse esitamisest ja nõuab selgitust tema rakendatud tingimuste kohta.
Olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator, kelle tegevuse peale esitati kaebus, peab andma tingimuste kohta kirjaliku selgituse ühe kuu jooksul, arvates Sideameti vastava nõude saamisest.
Sideamet peab kahe kuu jooksul, arvates käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kaebuse saamisest, otsustama selle rahuldamise või rahuldamata jätmise ning saatma Sideameti peadirektori käskkirja väljavõtte vastavale olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatorile ja kaebuse esitajale.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kaebuse rahuldamise korral teeb Sideamet olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatorile ettekirjutuse sidumise tingimuste viivitamatuks muutmiseks, sealhulgas teiste samasugustele tingimustele vastavate telekommunikatsioonivõrkude vastastikuse sidumise suhtes.
Ettekirjutus kuulub viivitamatule täitmisele ning selle vaidlustamine ei peata ettekirjutuse täitmist.
Olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telefoni- või mobiiltelefonivõrgu operaator või püsiliiniteenuse osutaja peab tagama telekommunikatsiooniteenuse osutaja juurdepääsu oma telekommunikatsioonivõrgule, kui telekommunikatsiooniteenuse osutaja on avaldanud sellekohast põhjendatud soovi.
Olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telefonivõrgu operaatori poolt juurdepääsu võimaldamine oma telefonivõrgule juurdepääsu eesmärgil kasutatavast lõpp-punktist erineva ühenduspunkti kaudu (edaspidi spetsiaalne juurdepääs) toimub käesoleva seaduse §-s 45 sätestatud korras.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud telekommunikatsioonivõrgu operaator peab tagama telekommunikatsioonivõrgule juurdepääsu lepingu sõlmimiseks vajaliku teabe kättesaadavuse juurdepääsu soovivatele telekommunikatsiooniteenuse osutajatele.
Mitte piirama oma telekommunikatsiooniteenuse tarbija juurdepääsu teise üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatori osutatavatele telekommunikatsiooniteenustele.
Telekommunikatsioonivõrgule juurdepääsu lepingud sõlmitakse kirjalikult ning nende ärakirjad esitatakse Sideametile.
Telekommunikatsioonivõrgule juurdepääsu tingimusi võib vaidlustada Sideametis käesoleva seaduse §-s 43 sätestatud korras.
Olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telefonivõrgu operaator peab telekommunikatsiooniteenuse osutaja soovi alusel võimalikult kiiresti võimaldama talle spetsiaalse juurdepääsu.
Kui üldkasutatava telefonivõrgu operaator leiab, et spetsiaalse juurdepääsu taotlus on põhjendamatu, võib ta keelduda juurdepääsu võimaldamisest üksnes Sideameti nõusolekul.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud telefonivõrgu operaator leiab, et puuduvad tehnilised ja majanduslikud võimalused soovitud spetsiaalseks juurdepääsuks, peab ta sellest ühe kuu jooksul kirjalikult põhjendatult teatama taotluse esitanud isikule ja Sideametile.
Sideamet teeb käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul ühe kuu jooksul põhjendatud otsuse spetsiaalse juurdepääsu piiramise või võimaldamisest keeldumise kohta.
Sideameti peadirektori sellekohase käskkirja väljavõte saadetakse vastavale üldkasutatava telefonivõrgu operaatorile ja juurdepääsutaotluse esitanud isikule.
Kui Sideamet käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul leiab, et taotlus juurdepääsuks spetsiaalse juurdepääsu kaudu on põhjendatud, teeb ta üldkasutatava telefonivõrgu operaatorile ettekirjutuse vastavale telefonivõrgule juurdepääsu tagamiseks.
Tasu telekommunikatsioonivõrgu operaatori osutatavate lisateenuste eest.
Telekommunikatsioonivõrgule juurdepääsu võimaldamisel võib nõuda tasu üksnes telekommunikatsioonivõrgule juurdepääsu või seda tagavate tingimuste loomise eest.
Telekommunikatsioonivõrgule juurdepääsu tasud peavad põhinema telekommunikatsioonivõrgule juurdepääsu võimaldamise eest võetavatel ja sellele lisanduvatel tasudel taandatuna pikemale ajaperioodile, arvestades juurdepääsu kaudu toimuva teabe edastamise mahtu ning kestust.
Isik, kes soovib juurdepääsu üldkasutatavale telekommunikatsioonivõrgule või kes on sõlminud üldkasutatavale telekommunikatsioonivõrgule juurdepääsu lepingu, võib vaidlustada juurdepääsutasu käesoleva seaduse §-s 43 sätestatud korras.
See on vajalik eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra tõttu.
Üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator peab telekommunikatsioonivõrgule juurdepääsu piiramisel jälgima, et piiramine põhineks objektiivsel olukorra hinnangul ja piirangu ulatus oleks minimaalne, tagamaks telekommunikatsioonivõrgu normaalset tööd või andmaks võimaluse kõrvaldada piirangu rakendamise põhjus.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 7 ja 8 nimetatud piiranguid ei või rakendada eriolukorda, erakorralist seisukorda või sõjaseisukorda korraldavate riigiasutuste suhtes.
Vabariigi Valitsus kehtestab nimetatud riigiasutuste kasutusse antud telekommunikatsioonivõrgu numbrite loetelu, et võimaldada üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatoritel ja telekommunikatsiooniteenuse osutajatel piisava aja jooksul rakendada abinõusid nimetatud riigiasutuste telekommunikatsioonivõrgu terminaliseadmete üldkasutatavale telekommunikatsioonivõrgule häireteta ja katkematuks juurdepääsuks.
Üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator või üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutaja peab teavitama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud piirangu rakendamisega seotud isikuid nii kiiresti kui võimalik otseselt või massiteabevahendite kaudu piirangu rakendamise põhjusest, olemusest, ulatusest ja kestusest ning võtma kõiki võimalikke meetmeid, et tagada telekommunikatsiooniteenuste kättesaadavuse taastamine.
Telekommunikatsiooniteenuse kasutaja, kelle suhtes rakendatakse käesoleva seaduse § 47 lõikes 1 nimetatud piirangut või kelle juurdepääsu püsiliiniteenusele piiratakse, võib esitada üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatori tegevuse peale Sideametile kaebuse.
Sideamet nõuab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaebuse saamisel üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatorilt või üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutajalt selgitust ja põhjendust tema rakendatud piirangute kohta.
Isik, kelle tegevuse peale kaebus esitati, peab andma piirangute kohta kirjaliku selgituse viie päeva jooksul, arvates Sideameti vastava nõude saamisest.
Sideamet peab 10 päeva jooksul pärast kaebuse saamist otsustama, kas käesoleva seaduse § 47 lõikes 1 nimetatud piirang on seaduslik ja põhjendatud, ning saatma Sideameti peadirektori sellekohase käskkirja väljavõtte vastavale üldkasutatavale telekommunikatsioonivõrgu operaatorile ja kaebuse esitajale.
Kaebuse rahuldamise korral teeb Sideamet üldkasutatavale telekommunikatsioonivõrgu operaatorile ettekirjutuse rikkumise kõrvaldamiseks.
Üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator või üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutaja peab teavitama üldsust enda rakendatavatest telekommunikatsioonivõrgu kasutamise või osutatavate telekommunikatsiooniteenuste tasumääradest ja tagama nende mõistlikul viisil kättesaadavuse kõikidele isikutele.
Olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatori rakendatavad sidumise, telekommunikatsioonivõrgule juurdepääsu, püsiliiniteenuse ja universaalteenuse tasud peavad põhinema teenuse efektiivsel osutamisel ning olema arvestatud põhjendatud kulude alusel.
Olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator, kes osutab püsiliiniteenust, võimaldab juurdepääsu telekommunikatsioonivõrgule, osutab universaalteenust või seob oma telekommunikatsioonivõrgu teise telekommunikatsioonivõrguga, peab korraldama kulude arvestamise viisil, mis võimaldab eristada telekommunikatsioonivõrgu opereerimise ja telekommunikatsiooniteenuse osutamise kulusid.
Universaalteenuse osutamise kulude hulka ei arvata kõnesid politsei, kiirabi ja päästeteenistuse väljakutse lühinumbritele.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud operaatorite kulude arvestamise aluseks olevate andmete Sideametile esitamise korra kehtestab teede- ja sideminister.
Telekommunikatsiooniteenuse tasu koosseis peab olema selgelt määratud.
Tasu koosseisus peavad olema eristatud teenuse olemus, tasu arvestamise ühikud ning tasumäärad.
Üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse või -seadme tegeliku kasutamise eest võetav tasu.
Üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse tasu koosseis ei tohi sisaldada kulutusi ja seadmete maksumust, mis ei ole telekommunikatsiooniteenuse kasutaja soovitud teenuse osutamiseks vajalikud.
Juurdehindlust, mis on tingitud telekommunikatsiooniteenuseturul olulise turujõuga ettevõtja seisundi ärakasutamisest.
Püsiliini- või sidumisteenuseturul olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatoril on keelatud oma püsiliini- või sidumisteenuse tasude arvestamisel osutatavate telekommunikatsiooniteenuste vaheline ristsubsideerimine.
Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator peab Sideameti nõudmisel esitama talle telekommunikatsiooniteenuste tasu määramise aluste kohta aruande, mis sisaldab käesoleva seaduse § 53 lõike 4 punktides 2 ja 3 sätestatut.
Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator, kes osutab püsiliini- või sidumisteenust, peab nende tasude arvestamisel võtma aluseks tulevastest pikaajalistest keskmistest lisanduvatest kuludest (forward-looking long run average incremental costs) lähtuva ja Euroopa Liidu sellealase regulatsiooni põhimõtetele vastava Vabariigi Valitsuse kehtestatud metoodika.
Mobiiltelefonivõrgu operaatori suhtes rakendatakse käesolevas paragrahvis sätestatud nõudeid püsiliini- või sidumisteenuse tasule, kui tema koos ema- ja tütarettevõtjaga on telefoni- ja mobiiltelefonivõrgu püsiliini- või sidumisteenuseturul olulise turujõuga ettevõtja.
Üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutaja võib rakendada ühetaolist allahindlust ühenduste või teatud numbrite suhtes olenevalt ühenduse kestusest, teenuse mahust, kasutussagedusest ja kellaajast, samuti telekommunikatsiooniteenuse kasutajate suhtes, kes kuuluvad teatud sotsiaalsesse gruppi.
Nimetatud allahindlust rakendatakse võrdselt kõigi isikute suhtes, kes vastavad allahindluse tingimustele, ning seda ei seota mingi telekommunikatsiooniteenuse kasutamise kohustusega.
Telefoni-, püsiliini- või sidumisteenuseturul olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator, kes osutab telefoni-, püsiliini- või sidumisteenust, peab rakendama oma kulude määramiseks kuluarvestussüsteemi, mille abil on võimalik eristada nimetatud telekommunikatsiooniteenuste tasude kulupõhisust.
Kuluarvestussüsteem peab võimaldama kulusid omistada igale käesolevas lõikes sätestatud telekommunikatsiooniteenusele ning võrrelda tegelikke ja pikemale ajaperioodile taandatavaid kulusid.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatori kulude arvestamine peab olema lahutatud samal määral nagu siis, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud telekommunikatsiooniteenuseid osutaksid erinevad ja üksteisest sõltumatud ettevõtjad, võimaldades määrata nende telekommunikatsiooniteenustega seotud tulud ja kulukomponendid, sealhulgas põhivaraga seotud kulude jaotuse.
Olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator peab Sideameti nõudmisel esitama talle auditeeritud aruande telekommunikatsiooniteenuste kuluarvestuse kohta.
Telekommunikatsiooniteenusele ühiste ja ettevõtja üldiste kulude omistamise aluseid.
Olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatori telekommunikatsiooniteenuse kuluarvestuse ja telekommunikatsiooniteenuse tasu määramise aluste vastavust käesolevas paragrahvis sätestatud nõuetele kontrollib käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud aruande alusel Sideamet.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kulude omistamise ja käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kulude arvestamise metoodika kehtestab Vabariigi Valitsus.
Üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator või üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutaja peab vähemalt üks kuu enne tasumäära jõustumist sellest tarbijat mõistlikul viisil teavitama.
Olulise turujõuga ettevõtja peab tasumäärade rakendamisest teavitama kirjalikult Sideametit ja avalikkust vähemalt üks kuu ette.
Sideametil on õigus teha ettekirjutus tasumäära rakendamise peatamiseks, kui rakendatav tasumäär või selle rakendamise kord ei vasta seaduse nõuetele.
Lõppseadet, mis ei vasta seaduse või seaduse alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele, on keelatud importida, turule lasta (edaspidi tarnida), kasutusele võtta toote nõuetele vastavuse tõendamise seaduse (RT I 1999, 92, 825) tähenduses ja telekommunikatsioonivõrguga ühendada.
Lõppseadme ja teise telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete koostalitusvõime.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuete muutmisel kohaldatakse käesoleva seaduse § 65 lõikes 2 sätestatut.
Iga lõppseade peab tarnimisel olema varustatud kasutusjuhendiga, mis peab sisaldama lõppseadme toimimist iseloomustavaid tehnilisi näitajaid ning andma täieliku ja üheselt mõistetava selgituse selle lõppseadme kasutusala, -viisi, -korra ja -otstarbe kohta.
Lõppseadme puhul, välja arvatud käesoleva lõike punktides 1 ja 2 sätestatud lõppseade, tootja vastavusdeklaratsiooniga, millele lisatakse kirjalik kinnitus, et raadioseade on läbinud tootja valitud volitatud asutuse määratud olulised raadiotehnilised mõõtmised ja vastab nõuetele, ning Sideameti väljastatud kinnitus raadiosagedusala nõuetele vastava kasutamise kohta.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lõppseadme tootja või tarnija peab teavitama Sideametit tarnitavatest lõppseadmetest ja nende nõuetele vastavusest vähemalt neli nädalat enne tarnimist, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhud.
Seda klassi lõppseadmete loetelu, mille tarnimisest või kasutusele võtmisest ei pea Sideametit teavitama, kehtestab teede- ja sideminister.
Lõppseadmete nõuetele vastavuse tõendamise korra, välisriigis väljaantud lõppseadme nõuetekohasust tõendava dokumendi tunnustamise korra ja Sideameti poolt raadiosagedusala kasutuse nõuetele vastavuse kinnituse väljastamise korra kehtestab teede- ja sideminister.
Nõuetele vastavaks tunnistatud lõppseade peab olema kehtestatud korras märgistatud.
Nõuetele vastavuse kinnitamisel volitatud asutuse poolt peab märgistus sisaldama ka volitatud asutuse tähist või eraldusnumbrit.
Lõppseadmele ei või kinnitada märki, tähistust, sümbolit või muud pealdist, mis on eksitav.
Lõppseadmete märgistamise korra kehtestab teede- ja sideminister.
Volitatud asutus on isik, kes vastab toote nõuetele vastavuse tõendamise seaduses sätestatud nõuetele.
Volitatud asutus tegutseb vastavalt toote nõuetele vastavuse tõendamise seaduses sätestatule.
Volitatud asutus peab kirjalikult teatama Sideametile lõppseadme vastavussertifikaadi väljastamisest.
Tarnija või telekommunikatsiooniteenuse osutaja või kasutaja peab tagama, et lõppseade, mida on võimalik ühendada üldkasutatava telekommunikatsioonivõrguga, kuid mis ei ole selleks otstarbeks ette nähtud, oleks varustatud tootja vastavusdeklaratsiooni või vastavussertifikaadiga teede- ja sideministri poolt käesoleva seaduse § 56 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kriteeriumide alusel kehtestatud nõuete osas, samuti kasutusjuhendiga ning märgistatud teede- ja sideministri kehtestatud korras.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lõppseadme kasutusjuhendis peab olema selgelt märgitud, et nimetatud seade ei ole ette nähtud ühendamiseks üldkasutatava telekommunikatsioonivõrguga.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lõppseadme tarnija või telekommunikatsiooniteenuse osutaja peab säilitama enda tarnitud telekommunikatsiooniseadme tootja vastavusdeklaratsiooni või vastavussertifikaadi ja kasutusjuhendi originaale 10 aastat, arvates seadme viimasest tarnimisest või telekommunikatsiooniteenuse osutamisel kasutusele võtmisest.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lõppseadme tarnija, kes lõpetab oma tegevuse enne käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaega, peab andma nimetatud telekommunikatsiooniseadme tootja vastavusdeklaratsiooni või vastavussertifikaadi ja kasutusjuhendi originaalid säilitamiseks üle Sideametile.
Telekommunikatsioonivõrgu operaator võib ühendada telekommunikatsioonivõrgust lahti lõppseadme, mis ei vasta kehtestatud nõuetele või rikub telekommunikatsioonivõrgu terviklikkust või kujutab ohtu inimese tervisele.
Lõppseadme lahtiühendamise korral võib telekommunikatsioonivõrgu operaator peatada ka telekommunikatsiooniteenuse osutamise telekommunikatsiooniteenuse kasutajale kuni lahtiühendamise põhjuse äralangemiseni.
Telekommunikatsioonivõrgu operaator peab enne lõppseadme telekommunikatsioonivõrgust lahtiühendamist teatama telekommunikatsiooniteenuse kasutajale kirjalikult lahtiühendamise põhjustest ja teenuse osutamise peatamisest.
Kui telekommunikatsiooniteenuse kasutaja ühendab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lõppseadme telekommunikatsioonivõrgust lahti ja ühendab telekommunikatsioonivõrguga lõppseadme, mis vastab kehtestatud nõuetele, peab telekommunikatsioonivõrgu operaator nii ruttu kui võimalik teenuse osutamise taastama.
Tootja või tarnija peab tagama, et eriotstarbeline raadiosagedusseade oleks varustatud tootja vastavusdeklaratsiooniga või vastavussertifikaadiga vastavalt käesoleva seaduse § 56 lõigetele 1 ja 2, samuti kasutusjuhendiga ning märgistatud teede- ja sideministri kehtestatud korras.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kasutusjuhendis peavad olema märgitud eriotstarbelise raadiosagedusseadme toimimist iseloomustavad tehnilised näitajad ning see peab andma selgituse seadme kasutusala, -viisi ja -otstarbe kohta.
Tootja või tarnija peab säilitama enda tarnitud eriotstarbelise raadiosagedusseadme tootja vastavusdeklaratsiooni või vastavussertifikaadi ja kasutusjuhendi originaale 10 aastat, arvates viimasest tarnimisest.
Kui seadme tootja või tarnija lõpetab tegevuse enne nimetatud tähtaja möödumist, peab ta vastavusdeklaratsiooni või vastavussertifikaadi ja kasutusjuhendi originaalid andma säilitamiseks üle Sideametile.
Järelevalvet tarnitud ja Eestis kasutatava lõppseadme ning eriotstarbelise raadiosagedusseadme nõuetele vastavuse üle teostab Sideamet.
Sideamet peab tõkestama nõuetele vastavaks tunnistamiseks esitamata jäetud või mittevastavaks tunnistatud lõppseadmete, telekommunikatsioonivõrguga ühendamiseks mitteettenähtud telekommunikatsiooniseadmete ning eriotstarbeliste raadiosagedusseadmete tarnimise ja kasutamise.
Kontrollida, kas lõppseade, telekommunikatsioonivõrguga mitteühendatav telekommunikatsiooniseade ja eriotstarbeline raadiosagedusseade on ettenähtud korras märgistatud.
Eesti raadiosageduste plaan sätestab kooskõlas Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu põhikirja ja konventsiooni täiendavate raadioeeskirjadega raadiosagedusalade üldise kasutusviisi, -otstarbe ja -režiimi Eestis.
Eesti raadiosageduste plaani ja selle muudatused kinnitab teede- ja sideminister.
Sideamet peab vähemalt üks kord aastas tegema ettepaneku Eesti raadiosageduste plaani muutmiseks vajalikus ulatuses.
Eesti raadiosageduste plaanis nähakse muu hulgas ette kaitsejõudude ainukasutuseks määratud raadiosagedusalad, mille kasutamist võib kaitseminister kooskõlas Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu põhikirja ja konventsiooni täiendavate raadioeeskirjadega korraldada iseseisvalt, samuti kaitsejõududele üldises korras kasutamiseks antavad raadiosagedusalad.
Kaitsejõudude ainukasutuseks määratud raadiosagedusalade kasutamise tehnilised nõuded kehtestab kooskõlas Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu põhikirja ja konventsiooni täiendavate raadioeeskirjadega kaitseminister.
Raadiosaateseadmete kasutamise üldised nõuded, mis annavad igale isikule õiguse paigaldada ja kasutada teatud klassi raadiosaateseadmeid ühesugustel üldistel tingimustel raadiosideks, määravad raadiosaateseadmete tehnilised näitajad, kasutuspiirkonna, -viisi ja -otstarbe, kasutatavad raadiosageduskanalid ja raadiosaateseadme kasutamise tingimused.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 3 alusel kehtestatud nõudeid ei või muuta enne kolme aasta möödumist nende kehtestamisest.
Seda tingib tehnoloogiline areng ja tehniliste standardite muutumine.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuded kehtestab teede- ja sideminister.
Raadiokutsung on numbrite või tähtede kombinatsioon, mida kasutatakse sõnumi või raadiosaateseadme identifitseerimiseks.
Valede ja ebatäpsete raadiokutsungite kasutamine on keelatud.
Raadiokutsung fikseeritakse raadiosaateseadme kasutamise loaga.
Raadiokutsungite moodustamise ja väljastamise korra vastavalt Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu põhikirja ja konventsiooni täiendavatele raadioeeskirjadele kehtestab teede- ja sideminister.
Raadiosaateseadmetega vale või eksitava teate saatmine, mis võib ohustada lennukite, laevade või maismaasõidukite või füüsilise isiku turvalisust või kahjustada mis tahes päästeteenistuse funktsioneerimist, on keelatud.
Raadiosides osalejate ja nende edastatava teabe kohta raadiotehniliste vahenditega teabe hankimine ja kasutamine kolmanda, raadiosides mitteosaleva isiku poolt (teabe ebaseaduslik hõivamine), välja arvatud seadusega ettenähtud juhtudel ja korras, on keelatud.
Kasutatavad raadiosageduskanalid ja raadiosageduse kasutamise kohustuslikud tingimused, sealhulgas raadiosageduskanali ühiskasutus, ja vajaduse korral raadiosaateseadme tüüp.
Raadiosageduskanal jääb loa omanikule reserveerituks ka raadiosaateseadme paigaldamise loa pikendamise korral.
Raadiosaateseadme paigaldamise luba antakse välja tähtajaga kuni 10 aastat, kui taotleja ei soovi lühemat tähtaega, kuid mitte kauemaks kui tegevusloa kehtivustähtajaks.
Raadiosaateseadme paigaldamise loa vormi kehtestab teede- ja sideminister.
Raadiosaateseadme paigaldamise loa taotluses peab lisaks käesoleva seaduse § 19 lõikes 3 sätestatule märkima andmed, mis on piisavad käesoleva seaduse § 68 lõikes 2 nimetatud raadiosaateseadme paigaldamise loa tingimuste määramiseks.
Raadiosaateseadme paigaldamise loa taotlus peab enne Sideametile esitamist olema kooskõlastatud Tervisekaitseinspektsiooniga sotsiaalministri kehtestatud korras.
12 kuu jooksul, arvates nõuetekohase taotluse ja kõigi nõutavate dokumentide esitamisest Sideametile, kui raadiosageduskanali kasutamine vajab rahvusvahelist koordineerimist.
Raadiosaateseadme paigaldamise loa väljastamisest võib lisaks käesoleva seaduse §-s 20 sätestatud alustele keelduda, kui raadiosaateseadme kavandatav kasutamine ei ole kooskõlas Eesti raadiosageduste plaaniga või kui see ei taga raadiosageduskanali efektiivset kasutamist.
Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule võib raadiosaateseadme paigaldamise loa väljastamisest keelduda, kui seadet kavatsetakse kasutada Sideameti tehnilise järelevalve teostamise statsionaarsete seadmete paiknemise piirkonnas.
Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud piirkonna määramise nõuded kehtestab teede- ja sideminister.
Sideamet peab teatama kirjalikult kavatsusest muuta raadiosaateseadme paigaldamise loa tingimusi käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-3 ja 5 sätestatud alustel loa omanikule vähemalt kaks aastat ette ning käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 sätestatud alusel tingimuste muutmise puhul vähemalt üks kuu ette.
Raadiosaateseadme paigaldamise loa muutmise korral käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-3 ja 5 sätestatud alustel peab Sideamet andma loa omanikele ühe kuu jooksul, arvates teate kättesaamisest, võimaluse esitada kirjalikult oma seisukohad kavandatavate muudatuste suhtes.
Tähtaegselt esitatud seisukohad peab Sideamet läbi vaatama ja teatama loa omanikule kirjalikult oma motiveeritud arvamuse esitatud seisukohtadest hiljemalt kahe kuu jooksul.
Raadiosaateseadme tingimuste muutmise korral käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 sätestatud alusel peab Sideamet väljastama muudetud tingimustega raadiosaateseadmete paigaldamise loa nii kiiresti kui võimalik, kuid mitte hiljem kui käesoleva seaduse § 69 lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul.
Raadiosaateseadme paigaldamise loa uute tingimuste täitmisega seotud raadiosageduskanalite kasutamise muutmisest põhjustatud otsesed kulud hüvitab loa omanikule riik Sideameti kaudu teede- ja sideministri kehtestatud korras.
Tunnistatakse kehtetuks raadiosaateseadme kasutamise luba.
Raadiosaateseadme paigaldamise loa kehtetuks tunnistamise päevast tunnistatakse kehtetuks ka vastava raadiosageduskanali kasutamiseks reserveerimine.
Sideamet peab raadiosaateseadme paigaldamise loa kehtetuks tunnistamisest teatama loa omanikule kirjalikult vähemalt 10 päeva enne otsuse jõustumist.
Häirekaitsegarantii käesoleva seaduse mõistes on tehniliste nõuete kogum, millega tagatakse isikule võimalus konkreetse raadiovastuvõtuseadmega teatud raadiosignaali häireteta vastu võtta, kui on täidetud garantii andmise aluseks olnud tingimused.
Vajaduse korral kasutatava raadiovastuvõtuseadme tüüp.
Sideamet väljastab häirekaitsegarantii, pikendab seda ja muudab selle tingimusi ning tunnistab häirekaitsegarantii kehtetuks raadiosaateseadme paigaldamise loaga samadel alustel, tingimustel ja korras.
Raadiosaateseadme kasutamise luba annab isikule õiguse kasutada konkreetset raadiosaateseadet raadiosideks.
Vajaduse korral raadiokutsung.
Raadiosaateseadmete kohta, mis töötavad raadiovõrgus ühe isiku kasutuses ühise raadiosaateseadmete paigaldamise loa alusel, väljastatakse ühine raadiosaateseadmete kasutamise luba, millele märgitakse iga raadiosaateseadme andmed.
Vee- või õhusõidukil asuvate raadiosaateseadmete kasutamise luba väljastatakse vastavalt vee- või õhusõiduki raadioloana.
Sellele raadioloale märgitakse kõik sõiduki pardal kasutamiseks lubatud raadiosaateseadmed.
Raadiosaateseadme kasutamise loa väljastamise taotlus peab sisaldama andmeid raadiosaateseadme paigaldamise loa kõigi tingimuste täitmise ning paigaldatud raadiosaateseadme kohta ning sellele peab olema lisatud raadiosaateseadme paigaldamise projekt.
Käesoleva seaduse § 73 lõikes 4 nimetatud vee- või õhusõiduki raadioloa taotlus peab sisaldama lisaks käesoleva seaduse § 19 lõikes 3 sätestatule ka andmeid, mis on vajalikud käesoleva seaduse § 73 lõikes 2 nimetatud tingimuste määramiseks.
Sideamet korraldab 20 päeva jooksul, arvates raadiosaateseadme kasutamise loa väljastamise taotluse esitamisest, statsionaarselt paigaldatud raadiosaateseadme ja igast kasutatavast mittestatsionaarse raadiosaateseadme tüübist ühe seadme esmase ülevaatuse, mille käigus kontrollitakse raadiosaateseadme vastavust selle paigaldamise loa tingimustele ning mõõdetakse ja tehakse kindlaks seadme tegelikud tehnilised näitajad.
Käesoleva seaduse § 73 lõikes 4 nimetatud seadmete esmast ülevaatust ei korraldata.
Sideamet otsustab taotluse esitanud isikule raadiosaateseadme kasutamise loa väljastamise või sellest keeldumise ühe kuu jooksul, arvates nõuetekohase taotluse ja kõigi nõutavate dokumentide esitamisest Sideametile ning raadiosaateseadme esmase ülevaatuse käigus avastatud rikkumiste kõrvaldamisest.
Ei ole tagatud tervisekaitsenõuete täitmine.
Raadiosaateseadme kasutamise luba väljastatakse üheks aastaks või raadiosaateseadme paigaldamise loaga määratud tähtajaks, kui see on lühem kui üks aasta.
Juhul kui uus raadiosaateseadme kasutamise luba antakse välja varem väljastatud paigaldamisloa kehtivuse ajal ja samadel tingimustel, siis käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud esmast ülevaatust ei teostata.
Raadiosaateseadme kasutamise luba pikendatakse vastavalt käesoleva seaduse §-le 21 ühe aasta kaupa.
Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud esmase ülevaatuse korra kehtestab teede- ja sideminister.
Raadiosaateseadme kasutamise loa tingimuste muutmine toimub käesoleva seaduse §-s 70 sätestatud korras ning käesoleva seaduse § 69 lõikes 2 sätestatud tähtaegadel koos raadiosaateseadme paigaldamise loa tingimuste muutmisega, kui muutmine on objektiivselt põhjendatud tulenevalt käesoleva seaduse § 70 lõikes 1 sätestatust.
Sideamet korraldab 20 päeva jooksul, arvates raadiosaateseadme kasutamise loa tingimuste muutmise jõustumisest, raadiosaateseadme esmase ülevaatuse käesoleva seaduse § 74 lõikes 4 sätestatud korras.
Raadiosaateseadme kasutamisega tekitatakse oht inimese tervisele.
Sideamet teatab raadiosaateseadme kasutamise loa peatamisest käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud alusel raadiosaateseadme kasutajale kirjalikult 10 päeva enne peatamise otsuse jõustumist, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Sideamet korraldab raadiosaateseadme esmase ülevaatuse käesoleva seaduse § 74 lõikes 4 sätestatud korras 20 päeva jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 või 3 sätestatud raadiosaateseadme kasutamise loa peatamise aluse äralangemist.
Sideamet otsustab raadiosaateseadme kasutamise jätkamise lubamise või sellest keeldumise viie päeva jooksul, arvates käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ülevaatuse tulemuste saamisest.
Raadiosaateseadme kasutamise loa kehtivustähtaja lõppemise korral keeldub Sideamet loa pikendamisest, kui loa kasutamine on peatatud ning peatamise alust ei ole kõrvaldatud vähemalt üks kuu enne loa kehtivusaja lõppu.
Sideamet võib raadiosaateseadme kasutamise loa kehtetuks tunnistada lisaks käesoleva seaduse §-des 17 ja 23 sätestatud alustele, kui raadiosaateseadme paigaldamise luba on kehtetuks tunnistatud või kui raadiosaateseadme kasutaja ei suuda loa kehtivusaja jooksul, arvates raadiosaateseadme kasutamise peatamisest, kõrvaldada peatamise aluseks olnud asjaolu.
Koos raadiosaateseadme kasutamise loa kehtetuks tunnistamisega tunnistatakse kehtetuks ka vastava raadiosaateseadme paigaldamise luba, kui seda ei ole juba varem kehtetuks tunnistatud.
Raadiosaateseadme toimetamine üle Eesti tollipiiri toimub vastava eriloa alusel.
Eriluba ei ole vaja vee- või õhusõiduki sisenemisel Eesti territooriumile raadiosaateseadmetega, mis asuvad vee- või õhusõiduki pardal ja on registreeritud sõiduki raadioloas.
Raadiosaateseadme üle Eesti tollipiiri toimetamise eriloa annab välja Sideamet.
Luba väljastatakse vastava taotluse esitamise päevale järgneva tööpäeva jooksul, kui seade on käesoleva seaduse § 57 alusel tunnistatud lõppseadme nõuetele vastavaks ja on käesoleva seaduse §-s 58 sätestatud korras märgistatud.
Raadiosaateseadme üle Eesti tollipiiri toimetamise eriluba on ühekordne ja kehtib 30 päeva, arvates selle väljastamisest.
Raadiosaateseadme üle Eesti tollipiiri toimetamise eriluba esitatakse tollile Eesti tolliterritooriumile sisenemisel.
Teede- ja sideminister kehtestab raadiosaateseadmete tüüpide loetelu, mille Eesti tolliterritooriumile sisseveoks ei ole eriluba vaja.
Keelatud on tekitada häireid, mis ohustavad raadionavigatsiooniteenistuse või teiste ohutussüsteemide tööd või moonutavad, katkestavad või takistavad muud seaduslikult toimivat raadiosidet (raadiohäired).
Kui isikule on saanud teatavaks, et tema tegevuse või tegevusetuse tulemusena tekitatakse raadiohäireid, peab ta nii kiiresti kui võimalik rakendama kõiki tema käsutuses olevaid võimalusi häirete kõrvaldamiseks.
Sideamet peatab viivitamata raadiohäireid põhjustava seadme kasutamise või piirab kasutamist, kui seda on vaja raadiohäirete tekitamise lõpetamiseks.
Olukorras, kus on vajalik raadiohäireid tekitava seadme kasutamise viivitamatu peatamine või piiramine, teeb Sideameti järelevalvet teostama volitatud ametnik sellekohase ettekirjutuse.
Kui raadiohäiret põhjustab raadiovastuvõtuseadme mittevastavus kehtestatud nõuetele, peab raadiohäire põhjuse kõrvaldama raadiovastuvõtuseadme valdaja.
Õnnetustest teatamiseks ettenähtud rahvusvahelistele raadiokanalitele või raadionavigatsiooniteenistustele tekitatavate raadiohäirete kõrvaldamiseks on Sideameti järelevalvet teostaval volitatud ametnikul õigus siseneda õiguserikkumise tõkestamiseks raadiohäireid põhjustava isiku ruumidesse, territooriumile, tootmishoonetesse ning muudele objektidele.
Nimetatud häirete kõrvaldamiseks on Sideameti järelevalvet teostaval volitatud ametnikul õigus välja lülitada häireid tekitavad elektri- ja raadioseadmed.
Teede- ja sideminister võib kehtestada üldisi nõudeid, mille täitmisega välditakse raadiohäirete tekitamise või tekkimise tehnilisi põhjusi.
Raadiosides, milles osalevad raadioamatöörid ning mis on ette nähtud sidepidamiseks mittetulunduslikel eesmärkidel (amatöörraadioside), võib edastada üksnes amatöörraadiosidega otseselt seotud teavet ning teavet, mis on otseselt seotud ohuga inimelule või õnnetuse ärahoidmise ja õnnetusjuhtumi tagajärgede likvideerimisega.
Amatöörraadiosidet ei või kasutada ringhäälingusaadete edastamiseks.
Amatöörraadiojaamadele tööloa andmise, nende registreerimise, paigaldamise ja kasutamise korra kehtestab teede- ja sideminister.
Raadioamatööri kvalifikatsiooninõuded, kvalifikatsiooni andmise ja tunnustamise korra kehtestab teede- ja sideminister.
Raadiosaateseadmete ja raadiosageduste kasutamise registreerimise korraldamine telekommunikatsioonisüsteemide riiklikus registris.
Kasutada tehnilise järelevalve teostamise seadmeid, mis fikseerivad raadioside toimumise fakti.
Eesti numeratsiooniplaan sätestab kooskõlas rahvusvaheliste nõuetega telekommunikatsiooni vajadusteks numeratsioonivahemike, tunnuskoodide ja lühinumbrite üldise kasutusviisi, -otstarbe ja -režiimi Eestis.
Eesti numeratsiooniplaanis määratakse kindlaks telekommunikatsiooniteenuse osutamiseks vajalike numeratsioonivahemike, tunnuskoodide ja lühinumbrite paiknemine ühtses numeratsiooniväljas.
Telekommunikatsiooniteenuse osutaja kood, mida kasutatakse telekommunikatsiooniteenuse osutamisel ning arveldamisel (Issuer Identifier Number).
Eesti numeratsiooniplaan ei reguleeri rahvusvaheliste andmesidevõrkude ülemaailmsete ja sisemiste aadresside kasutamist.
Eesti numeratsiooniplaani ja selle muudatused kinnitab teede- ja sideminister.
Sideamet peab vähemalt üks kord aastas tegema teede- ja sideministrile ettepaneku numeratsiooniplaani läbivaatamiseks ja vajaduse korral muutmiseks.
Nõuded numeratsioonivahemike, tunnuskoodide ja lühinumbrite telekommunikatsiooni otstarbel kasutamise viisile ja korrale kehtestab teede- ja sideminister.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi ja lühinumbri kasutamise vastavusse viimiseks telekommunikatsiooni tehnoloogia arenguga.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuete muutmise Riigi Teatajas avaldamise ja jõustumise vaheline aeg peab olema vähemalt kaks aastat.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri reserveerimiseks esitatakse Sideametile vastav taotlus.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri reserveerimise taotlus peab lisaks käesoleva seaduse § 19 lõigetes 1 ja 2 sätestatule sisaldama andmeid, mis on vajalikud numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri reserveerimiseks.
12 kuu jooksul, arvates nõuetekohase taotluse ja kõigi nõutavate dokumentide esitamisest, kui on nõutav kooskõlastus rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Taotleja ei taga numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri efektiivset kasutamist.
Numeratsioonivahemik, tunnuskood või lühinumber reserveeritakse 10 aastaks, kui taotleja ei soovi lühemat tähtaega, kuid mitte kauemaks kui tegevusloa kehtivustähtajaks.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri reserveerimise ja kasutamise korra kehtestab teede- ja sideminister.
Numeratsioonivahemiku või lühinumbri kasutamine ei ole efektiivne.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri reserveeringu muutmisest teatab Sideamet vastavale isikule kaks aastat ette.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise luba annab telekommunikatsioonivõrgu operaatorile või telekommunikatsiooniteenuse osutajale õiguse kasutada telekommunikatsiooni otstarbel teatud numeratsioonivahemikku, tunnuskoodi või lühinumbrit ning korraldada selle kasutamist.
Käesoleva seaduse § 31 lõikes 3 sätestatud nõuded.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise luba väljastatakse 10 päeva jooksul pärast numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri reserveerimist või reserveeringu tingimuste muutmist.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise luba väljastatakse üheks aastaks.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise luba pikendatakse vastavalt käesoleva seaduse §-le 21 ühe aasta kaupa, kuid mitte kauemaks, kui on reserveeritud numeratsioonivahemik, tunnuskood ja lühinumber.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise loa väljastamisest keeldutakse käesoleva seaduse §-s 20 sätestatud alustel.
Sideamet võib peatada numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise loa, kui loa omanik ei täida õigusaktides või loas sätestatud tingimusi.
Sideamet teatab numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise loa peatamisest loa omanikule kirjalikult 10 päeva enne peatamise otsuse jõustumist.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise loa tähtaja lõppemise korral keeldub Sideamet loa pikendamisest, kui loa kasutamine on peatatud ning peatamise alust ei ole kõrvaldatud vähemalt üks kuu enne loa kehtivustähtaja lõppu.
Sideamet tunnistab numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise loa kehtetuks, kui numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri reserveering on kehtetuks tunnistatud.
Teavitama ettevõtjaid arengutest ja muudatustest numeratsioonivahemike, tunnuskoodide või lühinumbrite telekommunikatsiooni otstarbel kasutamises.
Liinirajatise planeerimine, projekteerimine, ehitamine ja hooldamine toimub planeerimis- ja ehitusseaduses (RT I 1995, 59, 1006; 1996, 36, 738; 49, 953; 1999, 27, 380; 29, 398 ja 399; 95, 843; 2000, 54, 348) ning asjaõigusseaduses (RT I 1993, 39, 590; 1999, 44, 509) sätestatud tingimustel ja korras.
Liinirajatise projekteerimisel ja ehitamisel on keelatud olemasolevale paralleelse liinirajatise loomine, välja arvatud juhul, kui olemasoleva maht on ammendatud ja seda ei ole tehniliselt võimalik vajaliku mahuni laiendada või tehnilistel põhjustel ei ole selle soovitud viisil kasutamine võimalik.
Liinirajatist omav olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator peab võimaldama teisel üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatoril kasutada liinirajatise hõivamata mahtu või mahtu, mille hõivamist ei ole ette nähtud lähema kolme aasta jooksul, või lubama liinirajatist vajaliku mahuni laiendada, kusjuures ta ei tohi varjata teavet oma liinirajatise asukoha ja kasutamise võimaluste kohta.
Liinirajatise kasutamise või laiendamise lepingu sõlmimiseks peab telekommunikatsioonivõrgu operaator esitama vastava taotluse liinirajatist omavale telekommunikatsioonivõrgu operaatorile.
Liinirajatist omav olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator peab ühe kuu jooksul andma taotluse esitajale kirjaliku selgituse liinirajatise kasutamise võimalikkuse kohta.
Ei ole tagatud elektromagnetiline ühildatavus.
Liinirajatist omav olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator peab kohtlema kõiki liinirajatise kasutajaid võrdselt ja tagama, et liinirajatise kasutamise samade eelduste korral rakendatakse samaseid tingimusi.
Liinirajatise kasutamise tingimused ja nõuded teistele isikutele peavad olema samasugused nagu need, mida liinirajatist omav olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator kohaldab iseendale ning ema- ja tütarettevõtjale.
Liinirajatise kasutamise eest võetav tasu peab võrdeliselt vastama liinirajatist omava olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatori liinirajatise rajamise ja hooldamise kuludele.
Liinirajatist omav olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator ei või esitada liinirajatise kasutamist soovivale isikule piiravaid tingimusi liinirajatisse paigaldatavate raadioseadmete või telekommunikatsioonikaablite kasutamise eesmärgi, otstarbe või viisi suhtes.
Liinirajatist omav olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaator peab võimaldama liinirajatise kasutamise lepingutega tasuta tutvuda Sideametil ning igal isikul, kellel on üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu opereerimise õigus.
Liinirajatise kasutamist taotlev või liinirajatise kasutamise lepingu sõlminud isik, kes leiab, et liinirajatist ei anta tema kasutusse taotletavas mahus või liinirajatise kasutamise eest nõutakse ebaõiglast tasu või esitatakse muid diskrimineerivaid nõudeid, võib esitada olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatori tegevuse peale kaebuse Sideametile.
Sideamet teavitab olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatorit 10 päeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaebuse esitamisest ja nõuab temalt vajaduse korral kirjalikku selgitust kaebuse aluseks olevate asjaolude kohta.
Sideamet peab kolme kuu jooksul, arvates kaebuse esitamisest, tegema kõik endast oleneva poolte lepitamiseks.
Kaebuse rahuldamise korral teeb Sideamet olulise turujõuga ettevõtjast üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatorile ettekirjutuse rikkumise kõrvaldamiseks.
Liinirajatise kaitsevöönd käesoleva seaduse tähenduses on ala, mis on määratletud liinirajatise keskjoonest mõlemal pool kindlaksmääratud kaugusel asuva liinirajatisega paralleelse mõttelise joonega või raadiomasti keskpunkti ümbritseva kindlaksmääratud raadiusega mõttelise ringjoonega ning kus igasugune liinirajatist ohustada võiv tegevus on lubatud käesoleva seaduse §-s 95 sätestatud tingimustel ja korras.
Merel - 0,25 meremiili.
Liinirajatise asukoha määramise hõlbustamiseks on liinirajatise omanik kohustatud märgistama liinirajatise asukoha vastavalt planeerimis- ja ehitusseadusele ning asjaõigusseadusele.
Liinirajatise ebatäpne märgistamine ei vabasta liinirajatise kaitsevööndis tegutsenud isikut vastutusest.
Liinirajatise kaitsevööndis on liinirajatise omaniku loata keelatud igasugune tegevus, mis võib ohustada liinirajatist.
Liinirajatise omanikul on õigus nõuda liinirajatise kaitsevööndis tegutsevalt isikult tegutsemist enda volitatud esindaja vahetu järelevalve all ning tegevuse korraldamisel selliste abinõude rakendamist ja tegevust viisil, mis väldiksid liinirajatise kahjustamist või vigastamist.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud nõuded vormistatakse kirjalikult ning neile kirjutavad alla nõuete esitaja ja tööde teostaja.
Kui liinirajatise kaitsevööndis tegutsev isik leiab, et liinirajatise omaniku poolt käesoleva paragrahvi lõike 2 sätete alusel esitatud nõuded ei ole põhjendatud, on tal õigus esitada oma kirjalik eriarvamus nõuete esitajale ning tegutseda viisil ja selliseid abinõusid rakendades, millega tema arvates saab vältida liinirajatise kahjustamist või vigastamist.
Liinirajatise kaitsevööndis avariid likvideerival isikul on õigus nõuda liinirajatise omanikult volitatud esindaja saatmist avarii likvideerimise kohale kahe tunni jooksul.
Kui liinirajatise omanik keeldub enda volitatud esindaja kohalesaatmisest või ei saada teda kohale kahe tunni jooksul, on avariid likvideerival isikul õigus alustada avarii likvideerimist, kuid ta peab korraldama oma tegevuse selliselt, et oleks välistatud liinirajatise kahjustamine või vigastamine.
Liinirajatise kaitsevööndis tegutsev isik kannab kõik oma tegevuse tõttu liinirajatise kaitsevööndis liinirajatise kaitsmiseks vajalike abinõude rakendamise kulud.
Liinirajatise kaitsevööndis kasvavate puude okste lõikamise kohustus on maavaldajal, kelle maa peal need puud kasvavad.
Sellega seotud kulud kannab liinirajatise omanik, kui tema ja maavaldaja ei ole kokku leppinud teisiti.
Kui maavaldaja ei täida temale käesoleva paragrahvi lõikega 8 pandud kohustust ega ole suutnud seda tööd teha kolme kuu jooksul, arvates liinirajatise omaniku poolt vastava kirjaliku taotluse esitamisest, on liinirajatise omanikul õigus teha see töö ise.
Liinirajatise kahjustuste ja vigastuste likvideerimisega seotud kulud kannab nende tekitaja.
Isik, kes tegutseb liinirajatise kaitsevööndis liinirajatise omaniku loata või kasutab käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud õigust, millega kaasneb liinirajatise kahjustamine või vigastamine, peab hüvitama kõik liinirajatise kahjustamise ja vigastamisega seotud kulud.
Teede- ja sideminister kehtestab liinirajatise kaitsevööndis tegutsemise eeskirja, milles sätestatakse liinirajatise kaitsmiseks rakendatavad tehnilised abinõud ning liinirajatise märgistamise nõuded.
Sideamet korraldab telekommunikatsioonivaldkonda puudutavatest välislepingutest tulenevate Eesti Vabariigi kohustuste täitmist.
Sideamet esitab telekommunikatsioonialase Eesti standardi tehnilise normi ja standardi seaduse (RT I 1999, 29, 398; 2000, 29, 169; 78, 495) tähenduses Eesti standardiorganisatsioonile vastuvõtmiseks.
Sideamet esindab Eestit rahvusvahelistes telekommunikatsioonialastes organisatsioonides ja vastavates standardiorganisatsioonides.
Sideameti järelevalvet teostav või korraldav ametnik peab olema kokkulepitud ajal ja kohas kättesaadav edasilükkamatuteks järelevalvetoiminguteks, sealhulgas puhkeajal (valveajal).
Valveaeg käesoleva seaduse tähenduses on aeg, mil järelevalvet teostav või korraldav Sideameti ametnik peab olema kättesaadav edasilükkamatuteks järelevalvetoiminguteks puhkeajal.
Järelevalvet teostavale või korraldavale Sideameti ametnikule võib määrata kuus kuni 150 tundi valveaega, mille eest makstakse lisatasu 10 protsenti ametniku tunnipalga määrast.
Sideameti peadirektoril, tema asetäitjal ja järelevalvet teostaval volitatud ametnikul on õigus teha kohustuslikke ettekirjutusi õiguserikkumise lõpetamiseks või teatud toiminguteks, kui järelevalve teostamise käigus on avastatud käesoleva seaduse, muude õigusaktide või tehnilise loa tingimuste rikkumisi.
Ettekirjutuse täitmisel ei ole olulise turujõuga ettevõtja kohustatud täitma käesoleva seaduse § 54 lõigetes 1 ja 2 sätestatud teavitamise nõuet.
Iga telekommunikatsioonivõrku opereeriv või telekommunikatsiooniteenust osutav või nendest tegevustest vähemalt ühega seotud ettevõtja on kohustatud andma Sideametile käesoleva seadusega pandud ülesannete ja kohustuste täitmiseks vajalikku teavet ja dokumente, välja arvatud teave konkreetsete sõnumite kohta ja telekommunikatsiooniteenuse kasutajat puudutavad andmed.
Telekommunikatsioonivõrgu operaator ja telekommunikatsiooniteenuse osutaja on kohustatud teavitama Sideametit ühe kuu jooksul kirjalikult enda kohta käivates andmetes toimunud muudatustest, võrreldes enda poolt Sideametile seaduse alusel esitatud andmetega.
Sideameti ametnikud peavad tagama neile seoses teenistusülesannete täitmisega teatavaks saanud riigi- ja ärisaladuse saladuses hoidmise ning neil on õigus kasutada nimetatud saladusi puudutavat teavet ainult oma teenistusülesannete täitmiseks.
Telekommunikatsioonivõrgu operaatori või telekommunikatsiooniteenuse osutaja tegevuse peale, mis on vastuolus õigusaktidega, võib iga isik esitada Sideametile kirjaliku kaebuse.
Sideamet võib nõuda kaebuse esitanud isikult ja isikult, kelle tegevuse peale kaevati, täiendavaid andmeid, mis on vajalikud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud otsuse tegemiseks, ning viia läbi ekspertiise.
Telekommunikatsioonisüsteemide riikliku registri asutab ja selle põhimääruse kinnitab Vabariigi Valitsus andmekogude seaduses (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77) sätestatud korras.
Telekommunikatsioonisüsteemide riikliku registri vastutav töötleja on Sideamet.
Andmed raadioamatööri kvalifikatsiooni andmise kohta.
Teenistuslikku järelevalvet Sideameti üle teostab teede- ja sideminister Vabariigi Valitsuse seaduses (RT I 1995, 94, 1628; 1996, 49, 953; 88, 1560; 1997, 29, 447; 40, 622; 52, 833; 73, 1200; 81, 1361 ja 1362; 87, 1468; 1998, 28, 356; 36/37, 552; 40, 614; 107, 1762; 111, 1833; 1999, 10, 155; 16, 271 ja 274; 27, 391; 29, 398 ja 401; 58, 608; 95, 843 ja 845; 2000, 49, 302; 51, 319, 320; 54, 352; 58, 378; 95, 613; 102, 677; 2001, 7, 16) sätestatud korras.
Raadiosaateseadme ilma vastava tehnilise loata paigaldamise eest - määratakse rahatrahv 2000 kuni 50 000 krooni.
Raadiosaateseadme ilma vastava tehnilise loata kasutamise eest - määratakse rahatrahv 5000 kuni 100 000 krooni.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri ilma vastava tehnilise loata kasutamise eest - määratakse rahatrahv 10 000 kuni 100 000 krooni.
Raadiosaateseadme paigaldamise või kasutamise või numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise loa tingimuste rikkumise eest - määratakse rahatrahv 2000 kuni 20 000 krooni.
Eriotstarbelistele raadiosagedusseadmetele kehtestatud nõuete järgimata jätmise või kehtestatud nõuetele mittevastava eriotstarbelise raadiosagedusseadme kasutamise või tarnimise eest - määratakse rahatrahv 3000 kuni 100 000 krooni.
Telekommunikatsioonivõrguga ühendamiseks mitteettenähtud, kehtestatud nõuetele mittevastava telekommunikatsiooniseadme kasutamise või tarnimise eest - määratakse rahatrahv 3000 kuni 10 000 krooni.
Kehtestatud nõuetele mittevastava telekommunikatsioonivõrgu lõppseadme kasutamise või tarnimise eest - määratakse rahatrahv 3000 kuni 100 000 krooni.
Sideameti ettekirjutuse määratud tähtajaks täitmata jätmise eest - määratakse rahatrahv 1000 kuni 50 000 krooni.
Üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu opereerimise või üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse pakkumise eest sellekohast teadet registreerimata - määratakse rahatrahv 10 000 kuni 100 000 krooni.
Üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu ilma tegevusloata opereerimise eest - määratakse rahatrahv 50 000 kuni 1 000 000 krooni.
Andmete muutumisest teatamata jätmise või teabe või dokumentide mitteesitamise eest - määratakse rahatrahv 1000 kuni 50 000 krooni.
Universaalteenuse osutamise nõuete rikkumise eest - määratakse rahatrahv 10 000 kuni 1 000 000 krooni.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-7 nimetatud õiguserikkumiste puhul kohaldatakse õiguserikkumise vahetuks objektiks olnud vahendi, seadme või kauba erikonfiskeerimist.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-9 nimetatud õiguserikkumiste asjades on arutamise ja karistuse määramise õigus Sideameti peadirektoril, tema asetäitjal ja halduskohtunikul.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 10-12 nimetatud õiguserikkumiste asjades on arutamise ja karistuse määramise õigus halduskohtunikul.
Sideameti peadirektoril ja tema asetäitjal on käesoleva paragrahvi lõigetes 1-9 nimetatud õiguserikkumiste asjades õigus määrata rahatrahv kuni 20 000 krooni.
Sellest suuremat rahatrahvi võib kohaldada üksnes halduskohtunik.
Menetlus käesoleva paragrahvi lõigetes 1-12 sätestatud juriidilise isiku haldusõiguserikkumiste asjades toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 58, 608; 92, 825; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247; 49, 301; 49, 305; 51, 321; 54, 351; 54, 346; 54, 348; 54, 351; 55, 361; 58, 376; 84, 533; 86, 544; 86, 548; 95, 609; 95, 613; 2001, 21, 115; 21, 116; 89, 578) sätestatud korras.
Käesoleva seaduse §-s 103 sätestatud juriidilise isiku haldusõiguserikkumiste kohta protokolli koostamise õigus on Sideameti järelevalvet teostama volitatud ametnikul.
Tegevuse alustamisest teatamist ja tegevuslubade väljastamist rakendatakse alates 2000. aasta 1. augustist.
Käesoleva seaduse § 9 lõikes 1 nimetatud ja enne käesoleva seaduse jõustumist tegutsenud telekommunikatsiooniteenuse osutajad ja telekommunikatsioonivõrgu operaatorid peavad tegevuse alustamise registreerimise teate ja tegevusloa väljastamise taotluse esitama Sideametile käesoleva seadusega ettenähtud korras hiljemalt 2000. aasta 1. septembriks.
Riigisisese ja rahvusvahelise kaugekõne telefoniteenuse osutamise ainuõigust võib kuni 2000. aasta 31. detsembrini kasutada ettevõtja, kes sellist ainuõigust kasutas enne käesoleva seaduse jõustumist ja kes vastava tegevuse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ajaks registreerib.
Enne käesoleva seaduse jõustumist tegutsenud ettevõtjad, telekommunikatsiooniteenuste osutajad ja telekommunikatsioonivõrgu operaatorid, kes käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ajaks on esitanud vastava taotluse, võivad oma tegevust jätkata seni kehtinud alusel ja korras ajani, mil Sideamet teeb otsuse tegevuse registreerimise või sellest keeldumise või tegevusloa väljastamise või sellest keeldumise kohta.
Üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutajad peavad tagama seniste liitumislepingute vastavusse viimise käesolevas seaduses sätestatud nõuetega ühe aasta jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest.
Enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud sidumislepingud tuleb viia käesoleva seadusega vastavusse 2000. aasta 1. maiks.
Käesoleva seaduse § 31 lõike 3 punktis 1 sätestatud üldkasutatava telefonivõrgu operaatori kohustust säilitada tarbija soovil temale number rakendatakse hiljemalt 2004. aasta 1. jaanuarist.
Üldkasutatava telefonivõrgu operaatori universaalteenuse osutamise kohustust rakendatakse 2001. aasta 1. jaanuarist.
Käesoleva seaduse § 5 lõigetes 1 ja 3 sätestatud nõuded kehtestatakse 2001. aasta 1. jaanuarist.
Käesoleva seaduse § 8 lõikes 9 nimetatud turgu valitsev ettevõtja, kes osutab püsiliiniteenust, võimaldab juurdepääsu telekommunikatsioonivõrgule või seob oma telekommunikatsioonivõrgu teise telekommunikatsioonivõrguga, peab nimetatud telekommunikatsiooniteenuste tasude arvestamise ja vastava kuluarvestussüsteemi viima käesoleva seadusega vastavusse 2000. aasta 1. oktoobriks.
35 protsenti tema riigisisese kõne tasumäärast minuti kohta kahekordse transiidi tasandil sidumise korral.
Sidumisteenuseturul olulise turujõuga ettevõtjast telefonivõrgu operaator rakendab sidumislepingus käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud tasumäära, kui käesoleva seaduse § 51 lõikes 7 nimetatud metoodika alusel arvestatud sidumisteenuse tasu ületab käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud tasumäära.
Nimetatud juhul arvestatakse sidumisteenuse tasu koosseisus käesoleva seaduse § 51 lõike 4 punktis 1 sätestatud allahindlust 2001. aasta 31. detsembrini.
Tarnitavate ja kasutusele võetavate lõppseadmete nõuetele vastavuse tõendamist rakendatakse 2000. aasta 1. aprillist.
Enne 2000. aasta 1. aprilli tehtud tüübiheakskiidu otsuse alusel nõuetele vastavaks tunnistatud lõppseadmed märgistatakse tüübiheakskiidu märgiga kuni 2000. aasta 31. detsembrini.
Kuni teisele isikule telekommunikatsiooni alal volitatud asutusena tegutsemise õiguse andmiseni täidab lõppseadmete nõuetele vastavuse tõendamise volitatud asutuse ülesandeid Sideamet.
Enne käesoleva seaduse jõustumist tehtud raadiosageduse kasutamist lubav otsus, väljastatud raadiosaatja tööluba ja vee- või õhusõiduki raadioluba kehtivad kuni väljastamisel määratud kehtivustähtaja lõpuni, kuid mitte kauem kui 2001. aasta 31. märtsini.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud raadiosageduse kasutamist lubava otsuse kehtivus hakkab lõppema, taotleb raadiosageduse kasutaja raadiosaateseadme paigaldamise loa väljastamist käesoleva seaduse sätete kohaselt vähemalt kolm kuud enne selle otsuse kehtivustähtaja lõppu.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud raadiosaatja tööloa ja vee- või õhusõiduki raadioloa kehtivus hakkab lõppema, taotleb loa omanik uue loa väljastamist käesoleva seaduse raadiosaateseadme kasutamise loa taotlemise sätete kohaselt vähemalt kolm kuud enne selle loa kehtivustähtaja lõppu.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud lubade väljastamisel säilitatakse senise loa tingimused, kui need ei ole vastuolus käesoleva seadusega.
Tegutsevad ettevõtjad, kes käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud ajaks on esitanud vastava taotluse, võivad oma tegevust jätkata seni kehtinud alusel ja korras kuni ajani, mil Sideamet teeb otsuse vastava loa väljastamise või sellest keeldumise kohta.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud lubade väljastamise korral enne eelmise loa kehtivustähtaja lõppu tehakse riigilõivu määramisel kattuva aja eest tasaarveldus juba tasutud riigilõivu osas.
Eesti numeratsiooniplaani ning tehnilised nõuded numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi ja lühinumbri kasutamisele ajavahemikul 2000. aasta 1. aprillist kuni 2002. aasta 31. oktoobrini kehtestab teede- ja sideminister.
Numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi ja lühinumbri reserveerimise taotlusi võtab Sideamet vastu alates 2000. aasta 1. augustist.
Ettevõtja, kes kasutas numeratsioonivahemikku, tunnuskoodi või lühinumbrit enne käesoleva seaduse jõustumist ja soovib jätkata selle kasutamist käesolevas seaduses sätestatud korras, peab numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri reserveerimise taotluse esitama Sideametile käesolevas seaduses sätestatud korras hiljemalt 2000. aasta 1. septembriks.
Ettevõtja, kes esitas käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud ajaks numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri reserveerimise taotluse, võib kasutada numeratsioonivahemikku, tunnuskoodi või lühinumbrit enne käesoleva seaduse kehtima hakkamist seni kasutatud ulatuses ja viisil ajani, mil Sideamet teeb otsuse numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri reserveerimise või sellest keeldumise kohta.
Numeratsioonivahemik, tunnuskood või lühinumber reserveeritakse käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud taotluse alusel ajavahemikuks 2000. aasta 1. septembrist kuni 2002. aasta 31. oktoobrini käesolevas seaduses sätestatud korras.
Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud ettevõtjale väljastatud numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise loa eest tasutavat riigilõivu võetakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ajavahemikul tegelikult kasutatavate numbrite eest.
2002. aasta 1. novembrist kehtima hakkava numeratsioonivahemiku, tunnuskoodi või lühinumbri kasutamise loa väljastamise korral enne eelmise loa kehtivustähtaja lõppu tehakse riigilõivu määramisel kattuva aja eest tasaarveldus juba tasutud riigilõivu osas.
2002. aasta 1. novembrist kehtima hakkava Eesti numeratsiooniplaani kinnitab teede- ja sideminister 2000. aasta 1. detsembriks.
Käesoleva seaduse § 112 lõikes 6 ja käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud tasaarvelduse korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Tehnilise normi ja standardi seaduse § 9 alusel sõlmitavas lepingus määratakse Sideameti pädevus Eesti esindamisel rahvusvahelistes telekommunikatsioonialastes standardiorganisatsioonides.
Vabariigi Valitsus asutab telekommunikatsioonisüsteemide riikliku registri 2000. aasta 1. septembriks.
Enne käesoleva seaduse jõustumist telekommunikatsioonisüsteemide riiklikusse registrisse kandmisele kuuluvate andmete registrisse kandmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Eesti Vabariigi sideseaduse (RT 1991, 3, 49) §-d 2, 4, 8-16 ja 20, § 3 lõiked 2, 3 ja 5 ning § 19 lõike 1 punkt 6 tunnistatakse kehtetuks.
Autoriõiguse seaduse eesmärk on tagada kultuuri järjepidevus ja kultuurisaavutuste kaitse, autoriõigusel põhinevate tootmisharude ja rahvusvahelise kaubanduse areng ning luua autoritele, teose esitajatele, fonogrammitootjatele, raadio- ja televisiooniorganisatsioonidele, filmi esmasalvestuse tootjatele, andmebaasi tegijatele ning teistele käesolevas seaduses nimetatud isikutele soodsad tingimused teoste ja muude kultuurisaavutuste loomiseks ja kasutamiseks.
Autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste teostamise garantiid ja kaitse.
Eesti Vabariigi autoriõigusaktid koosnevad käesolevast seadusest, selle alusel väljatöötatavatest teistest seadustest, Vabariigi Valitsuse, ministeeriumide ja ametite muudest õigusaktidest.
Autoriõigusakti vastuolu korral Eesti Vabariigi välislepinguga kohaldatakse välislepingu sätteid.
Käesoleva seaduse sätted ei kitsenda teiste intellektuaalse omandi valdkonnas vastuvõetud eri seaduste kohaldamist.
Mida tuleb kaitsta vastavalt Eesti Vabariigi välislepingule.
Teostele, mis on esmakordselt avalikustatud välisriigis või mis on avalikustamata, kuid asuvad välisriigi territooriumil ja mille autoriks on isik, kelle alaline elukoht või asukoht on välisriigi territooriumil, ning millele ei laiene käesoleva paragrahvi 1. lõike punkt 3, kohaldatakse käesolevat seadust ainult juhul, kui see riik garanteerib samasuguse kaitse Eesti Vabariigi autorite teostele ja teostele, mis on esmakordselt avaldatud Eesti Vabariigis.
Autoriõigus tekib kirjandus-, kunsti- ja teadusteostele.
Teoseks käesoleva seaduse tähenduses loetakse mis tahes originaalset tulemust kirjanduse, kunsti või teaduse valdkonnas, mis on väljendatud mingisuguses objektiivses vormis ja on selle vormi kaudu tajutav ning reprodutseeritav kas vahetult või mingi tehnilise vahendi abil.
Teos on originaalne, kui see on autori enda intellektuaalse loomingu tulemus.
Arvutiprogrammid, mida kaitstakse nagu kirjandusteoseid.
Teoste kogumikud ja informatsiooni kogumikud (sealhulgas andmebaasid).
Andmebaas käesoleva seaduse tähenduses on süstemaatiliselt või metoodiliselt korrastatud iseseisvate teoste, andmete või muu materjali kogu, mis on individuaalselt kättesaadav elektrooniliste või muude vahendite abil.
Andmebaasi mõiste ei hõlma selle tegemiseks ega käivitamiseks vajaminevat arvutiprogrammi.
Autoril tekib autoriõigus ka teose loomise vaheetappide resultaatidele (eskiisile, visandile, plaanile, joonisele, peatükile, arvutiprogrammi loomise lähtematerjal jms.), kui need vastavad käesoleva paragrahvi 2.lõikes sätestatule.
Teose originaalne pealkiri (nimetus) kuulub kaitsmisele teosega võrdsetel alustel.
Teose kaitstust autoriõigusega eeldatakse, välja arvatud juhul, kui käesolevast seadusest või muudest autoriõigusaktidest tulenevalt esineb seda välistav ilmne asjaolu.
Tõendamiskohustus lasub teose autoriõigusega kaitstuse vaidlustajal.
Ideedele ja põhimõtetele, millele rajanevad arvutiprogrammi elemendid, kaasa arvatud programmi kasutajaliidese aluseks olevad ideed ja põhimõtted.
Teose eesmärk, väärtus, konkreetne väljendusvorm või fikseerimise viis ei saa olla aluseks autoriõiguse mittetunnustamisele.
Autoriõigus teosele tekib teose loomisega.
Teos loetakse looduks hetkel, mil see on väljendatud mingis objektiivses, tajumist ja reprodutseerimist või fikseerimist võimaldavas vormis.
Autoriõiguse tekkimiseks ning teostamiseks ei nõuta teose registreerimist, deponeerimist või muude formaalsuste täitmist.
Autoriõigus tekib nii avalikustamata kui ka avalikustatud (avaldatud, avalikult esitatud, üldsusele näidatud ja üldsusele edastatud) teostele.
Üldsuseks loetakse määramata isikute ringi väljaspool perekonda ja lähimat tutvusringkonda.
Teos loetakse avaldatuks, kui teos või teose mis tahes vormis reprodutseeritud koopiad on autori nõusolekul antud üldsusele kasutamiseks koguses, mis võimaldab üldsusel sellega tutvuda või seda omandada.
Teose avaldamiseks loetakse muu hulgas teose trükis väljaandmist, teose eksemplaride panemist müügile, jaotamist, laenutamist, rentimist ja muul viisil tasuta või tasu eest kasutada andmist.
Teos loetakse avaldatuks, kui see on salvestatud arvutisüsteemi, mis on üldsusele avatud.
Teose avaldamiseks ei loeta draamateose ja muusikalise draamateose ning muusikateose esitamist, audiovisuaalse teose demonstreerimist, kirjandusteose avalikku esitamist, kirjandus- ja kunstiteose edastamist raadios ja televisioonis või teose edastamist kaabellevivõrgu kaudu, kunstiteose eksponeerimist ja arhitektuuriteose ehitamist, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. lõikes toodud juhul.
Teos loetakse esitatuks, kui see on ette loetud, mängitud, tantsitud, näideldud või muul viisil ette kantud kas vahetult või mis tahes tehnilise vahendi või protsessi vahendusel.
Teos loetakse näidatuks (eksponeerituks), kui teost või selle koopiat on demonstreeritud kas vahetult või filmi, slaidi, televisiooni või mis tahes muu tehnilise vahendi või protsessi abil.
Teos loetakse edastatuks, kui see on avalikustatud raadio, televisiooni, satelliidi, kaabelvõrgu vahendusel või muul viisil, mis ei ole seotud teose koopiate levitamisega.
Teose edastamist või taasedastamist üldsusele mis tahes tehnilise vahendi või protsessi vahendusel, sõltumata sellest, kas üldsus teost tegelikult tajus või mitte.
Satelliidina käesoleva seaduse tähenduses käsitatakse mis tahes sidesatelliiti, mis edastab avalikuks vastuvõtuks mõeldud signaale selleks ettenähtud sagedusaladel, samuti ühest geograafilisest punktist teise geograafilisse punkti toimuva suletud ühendusega signaale edastavat satelliiti tingimusel, et nende signaalide individuaalvastuvõtt nendes geograafilistes punktides on teatud asjaoludel võimalik.
Üldsusele edastamine satelliidi kaudu käesoleva seaduse tähenduses on akt, mille käigus avalikuks vastuvõtuks ettenähtud programmi sisaldavad signaalid sisestatakse raadio- või televisiooniorganisatsiooni kontrolli all ja vastutusel katkematusse sideahelasse satelliidi ja satelliidi maajaama vahel.
Satelliidi kaudu üldsusele edastamise akt leiab aset ainult selles riigis, kus programmi sisaldavad signaalid sisestatakse raadio- ja televisiooniorganisatsiooni kontrolli all ja vastutusel katkematusse sideahelasse satelliidi ja satelliidi maajaama vahel.
Kodeeritud programmi sisaldavate signaalide puhul on satelliidi kaudu teose üldsusele edastamise tingimuseks üldsuse teavitamine dekodeerimisvahendite olemasolust kas raadio- või televisiooniorganisatsiooni poolt või tema nõusolekul.
Taasedastamine kaabellevi kaudu käesoleva seaduse tähenduses on üldsusele vastuvõtmiseks ettenähtud tele- või raadioprogrammi samaaegne, muutumatu ja täielik taasedastamine traatside või õhu, sealhulgas satelliidi kaudu üldsusele kättesaadava kaabel- või mikrolainesüsteemi vahendusel.
Teose autoril tekib teose loomisega autoriõigus sellele teosele.
Autoriõiguse sisu moodustavad isiklikud õigused ja varalised õigused.
Autori isiklikud õigused on autori isikust lahutamatud ning ei ole üleantavad.
Autori varalised õigused on üleantavad kas üksikute õigustena või õiguste kogumina, kas tasu eest või tasuta.
Autori isiklike ja varaliste õiguste piiramine võib toimuda ainult käesolevas seaduses ettenähtud juhtudel.
Nõuda oma autorinime kõrvaldamist kasutatavalt teoselt.
Käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 7, 8 ja 9 fikseeritud õiguste teostamine toimub autori kulul ning autor on kohustatud hüvitama kahju, mis tekib isikul, kes teost kasutas.
Autorile kuulub ainuõigus igal moel ise oma teost kasutada, lubada ja keelata oma teose samaviisilist kasutamist teiste isikute poolt ja saada tulu oma teose sellisest kasutamisest, välja arvatud käesoleva seaduse IV peatükis ettenähtud juhud.
Reprodutseerida oma teost (õigus teose reprodutseerimisele).
Levitada oma teost või selle koopiaid (õigus teose levitamisele).
Levitamiseks loetakse teose või selle koopia omandiõiguse üleandmist või üldsusele kasutada andmist mis tahes viisil, sealhulgas rentimist ja laenutamist, välja arvatud arhitektuuriteose ja tarbekunstiteose rentimine ja laenutamine.
Pärast teose koopia esmamüüki Eestis autori poolt või tema loal lõpeb käesolevas punktis nimetatud õigus ja teose koopiat võib Eestis edasi levitada autori nõusolekuta.
Teost üldsusele näidata (õigus teose eksponeerimisele).
Teostada oma disaini-, tarbekunstiteose jms. projekt.
Rentimine käesoleva seaduse tähenduses on teose, selle koopia või käesolevas seaduses nimetatud muu resultaadi andmine ajutiseks kasutamiseks otsese või kaudse varalise või ärilise kasu saamise eesmärgil.
Laenutamine käesoleva seaduse tähenduses on teose, selle koopia või käesolevas seaduses nimetatud muu resultaadi andmine ajutiseks kasutamiseks üldsusele avatud asutuse kaudu otsese või kaudse varalise või ärilise kasu saamise eesmärgita.
Andmebaasi koopia esmane müük vastavalt käesoleva paragrahvi 1. lõike punktile 2 lõpetab õiguse kontrollida selle andmebaasi koopia edasist müüki.
Autoril ei ole õigust keelata oma teose koopia laenutamist avalikest raamatukogudest, kuid autoril on õigus seaduses sätestatud korras saada õiglast tasu sellise laenutamise eest.
Avalike raamatukogude nimekiri, millest laenutamisel tasu makstakse, tasu suurus, väljamaksmise tingimused ja kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse poolt.
Autor teostab oma varalisi õigusi kas iseseisvalt või kollektiivse esindamise organisatsioonide (IX peatükk) kaudu.
Teose avalik esitamine võib toimuda ainult juhul, kui teose avalikku esitamist korraldav isik on saanud autorilt, tema õigusjärglaselt või autorit esindavalt kollektiivse esindamise organisatsioonilt eelnevalt loa (litsentsi) teose avalikuks esitamiseks.
Kui teose avalikku esitamist korraldab üheaegselt mitu isikut, siis vastavalt isikute omavahelisele kokkuleppele taotleb loa üks nendest.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes ettenähtud kord kehtib ka juhul, kui teost kavatsetakse avalikult esitada tehnilise vahendi (plaadi-, kasseti- või CD-mängija jms) vahendusel üldsusele avatud kohas.
Teose edastamine raadio, televisiooni, kaabellevivõrgu, satelliidi või muude tehnikavahendite vahendusel võib toimuda ainult juhul, kui teost edastav isik on saanud autorilt, tema õigusjärglaselt või autorit esindavalt kollektiivse esindamise organisatsioonilt eelnevalt loa (litsentsi) teose edastamiseks.
Üldsusele avatud kohaks käesoleva paragrahvi 3. ja 5. lõike tähenduses loetakse territoorium, ehitis või ruum, mis on avalik asi või mis on antud üldiseks kasutamiseks või kuhu sellise koha omanik või valdaja võimaldab sissepääsu individuaalselt (tänav, väljak, park, spordirajatis, lauluväljak, turg, puhkeala, teater, kino, klubi, diskoteek, kauplus, toitlustusäri, teenindusettevõte, ühissõiduk, hotell, motell jms).
Autoril on õigus saada tasu teose kasutamise eest teiste isikute poolt (autoritasu), välja arvatud käesoleva seadusega ettenähtud juhud.
Autoritasu, sealhulgas rendi suurus, selle kogumise ja väljamaksmise kord, määratakse kindlaks autori ning teose kasutaja vahelise kokkuleppega (lepinguga) või autori volitusel autoreid esindava kollektiivse esindamise organisatsiooni või muu isiku ja teose kasutaja vahelise kokkuleppega käesoleva seaduse paragrahv 76 3. lõikes ning paragrahv 77 3. lõikes sätestatud erisusi arvestades.
Kuni ei ole saavutatud käesoleva paragrahvi 2. lõikes märgitud kokkulepet, on teose kasutamine keelatud.
Kui pooled on autoritasus kokku leppinud, kuid kohustatud pool ei täida tähtpäevaks temal lasuvat kohustust osaliselt või täielikult, peab kohustatud pool teose kasutamise lõpetama, kui ei ole õigustatud poolega kokku lepitud teisiti.
Käesoleva paragrahvi 4. lõikes sätestatu eiramine loetakse teose kasutamiseks ilma autori või tema õiguste valdaja loata.
Kui autor on audiovisuaalse teose produtsendile üle andnud (loovutanud) oma varalised õigused või andnud loa (litsentsi) audiovisuaalse teose originaali või koopiat kasutada (sealhulgas rentida) või sellist õiguste üleandmist või loa andmist eeldatakse, jääb autorile õigus saada õiglast tasu televisiooniorganisatsioonilt, rendile andjalt või muult isikult, kes audiovisuaalset teost kasutab.
Kokkulepe loobumise kohta õigusest saada õiglast tasu on kehtetu.
Kui autor on fonogrammitootjale üle andnud (loovutanud) õiguse või andnud loa (litsentsi) fonogrammi koopiat rentida või sellist õiguse üleandmist või loa andmist eeldatakse, jääb autorile õigus saada sellise rentimise eest rendile andjalt õiglast tasu.
Kujutava kunsti teose originaali edasimüümisel avalikul enampakkumisel (oksjonil), kaubandus- või kunstiorganisatsioonide kaudu on teose autoril õigus saada viis protsenti müügisummast.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud autoritasu tuleb teose edasimüüki korraldanud isikul kanda autoreid esindava kollektiivse esindamise organisatsiooni pangakontole tervikuna hiljemalt 10. päeval müügi toimumise päevast arvates.
Autoriõigus teosele kuulub autorile või tema pärijale sõltumata sellest, kellel on omandiõigus sellele materiaalsele objektile, milles teos on väljendatud.
Autori või tema pärija varaliste õiguste teostamise viis määratakse kindlaks autori või tema pärija ja omaniku vahelise kokkuleppega.
Kujutava kunsti teose autoril on õigus nõuda oma teosest koopia valmistamiseks juurdepääsu teose originaalile, mis on teise isiku omanduses või tiitlipärases valduses.
Omaniku nõusolekul võib autor parandada, täiendada või muul viisil ümber töötada oma kujutava kunsti teost, arhitektuuri-, tarbekunsti-, disaini- jms. teost.
Erandina käesoleva seaduse §-dest 13-15, kuid tingimusel, et see ei ole vastuolus teose tavapärase kasutamisega või ei kahjusta põhjendamatult autori seaduslikke huve, on lubatud teose kasutamine autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta ainult käesoleva seaduse §-des 18-25 otseselt ettenähtud juhtudel.
Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta on lubatud teise isiku õiguspäraselt avaldatud teose reprodutseerimine isiklikeks vajadusteks.
Muid teoseid juhul, kui see on vastuolus teose kasutamisega või kitsendab autori seaduslikke huvisid.
Audiovisuaalset teost või teose helisalvestist on lubatud kasutada isiklikeks vajadusteks käesoleva seaduse paragrahvides 26 ja 27 ettenähtud korras.
Käesoleva paragrahvi 1.lõige ei laiene juriidilistele isikutele.
Avalikult peetud kõnede, ettekannete, jutluste, kohtukõnede jms. suuliste teoste reprodutseerimine ajakirjanduses, kinos, raadios, televisioonis või kaabelvõrgu vahendusel päevasündmuste kohta informatsiooni edasiandmise eesmärgil ulatuses, mis vastab sellise informatsiooni edasiandmise vajadustele.
Avalikustatud teoste väljaandmine reljeefses punktkirjas või muul tehnilisel viisil pimedate jaoks, välja arvatud teosed, mis on spetsiaalselt loodud pimedate jaoks sellistel viisidel reprodutseerimiseks.
Asendada kadunud, hävinud või kasutamiskõlbmatuks muutunud teos või selle koopia või, sellise ohu tõenäosuse korral, teha koopia teose säilimise tagamiseks.
Asendada mõne teise raamatukogu, arhiivi või muuseumi püsikollektsiooni kuulunud teos või selle koopia juhul, kui see on kadunud, hävinud või muutunud kasutamiskõlbmatuks.
Käesoleva paragrahvi 1.lõikes ettenähtud teose reprodutseerimine on lubatud tingimusel, et antud raamatukogu, arhiivi või muuseumi tegevus ei taotle otsest ega kaudset majanduslikku kasu ja on võimatu omandada teose uut koopiat.
Raamatukogul, arhiivil või muuseumil on õigus reprodutseerida oma kogusse või kollektsiooni kuuluvat teost või selle osa füüsilise isiku tellimuse alusel isiklikeks vajadusteks kasutamise eesmärgil (§ 18 1. lõige).
Raamatukogul, arhiivil või muuseumil on õigus reprodutseerida oma kogusse või kollektsiooni kuuluvat teost või selle osa kohtu või riigiasutuse tellimuse alusel käesoleva seaduse § 19 punktis 8 ettenähtud eesmärkidel.
Käesoleva paragrahvi 3. ja 4. lõikes ettenähtud tegevus ei või toimuda ärilisel eesmärgil.
Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta on lubatud üldsusele külastamiseks avatud kohtades alaliselt asuva arhitektuuriteose, kujutava kunsti teose, tarbekunstiteose ja fotograafiateose reprodutseerimine ükskõik millisel viisil peale mehaanilise kontaktkopeerimise ja selle teose kujutise edastamine üldsusele, välja arvatud juhul, kui selline teos moodustab kujutise põhimotiivi ja seda kavatsetakse kasutada otsesel ärilisel eesmärgil.
Kui käesolevas lõikes sätestatud teosel on nimetatud autori nimi, tuleb see lisada kujutise üldsusele edastamisel.
Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta, kuid kasutatud teose autori nime või nimetuse, kui see on teosel näidatud, kohustusliku äranäitamisega on lubatud teose avalik esitamine õppeasutustes vahetus õppeprotsessis nende asutuste õpetava personali ja õpilaste poolt ning tingimusel, et kuulajaskonna või vaatajaskonna moodustavad õpetav personal ja õpilased või teised isikud (lapsevanemad, eestkostjad, hooldajad jne.), kes on otseselt seotud õppeasutusega, kus teost avalikult esitatakse.
Autori nõusolekuta ja täiendava autoritasu maksmiseta on raadiol ja televisioonil lubatud teha ajutine salvestis teosest, millele tal on eetrisseandmise õigus, tingimusel, et selline salvestis tehakse raadio ja televisiooni oma tehniliste vahenditega ja enda poolt kasutamiseks.
Raadio ja televisioon on kohustatud käesoleva paragrahvi 1.lõikes ettenähtud salvestise hävitama 30 päeva möödumisel selle tegemisest, kui selliselt salvestatud teose autoriga ei ole kokku lepitud teisiti.
Käesolevas paragrahvis ettenähtud ajutine salvestis ei kuulu hävitamisele juhul, kui sellel on suur kultuurilooline väärtus.
Nimetatud juhul kuulub salvestis säilitamisele raadio ja televisiooni arhiivis kui eranditult dokumentaalset iseloomu omav teos ilma selleks autorilt nõusolekut küsimata.
Arhiivis säilitamisele kuuluvate teoste kohta teeb otsuse raadio- ja televisiooniorganisatsioon, vaidluse korral aga riigiarhivaar.
Programmis esinevate vigade parandamiseks.
Arvutiprogrammi õiguspärasel kasutajal on ilma programmi autori või tema õigusjärglase nõusolekuta ja täiendava autoritasu maksmiseta õigus teha programmist varukoopia tingimusel, et see on vajalik arvutiprogrammi kasutamiseks või kadunud, hävinud või kasutamiskõlbmatuks muutunud programmi taastamiseks.
Arvutiprogrammi õiguspärasel kasutajal on õigus ilma programmi autori nõusolekuta ja täiendava autoritasu maksmiseta jälgida, uurida või katsetada arvutiprogrammi toimimist eesmärgil selgitada välja programmelemendi aluseks olnud ideed ja põhimõtted juhul, kui ta teeb seda programmi laadimise, esitamise, käitamise, ülekandmise või talletamise käigus, mille tegemiseks ta on õigustatud.
Lepingu tingimus, mis piirab käesoleva paragrahvi 2. või 3. lõikes nimetatud õiguste teostamist, on tühine.
Selline tegevus piirdub algse programmi osadega, mis on vajalikud ühilduvuse tagamiseks.
Kasutada oma olemuselt sarnase programmi arendamiseks, tootmiseks, realiseerimiseks või muude algse programmi autori autoriõigust rikkuvate tegude sooritamiseks.
Lepingu tingimus, mis piirab käesolevas paragrahvis nimetatud õiguste teostamist, on tühine.
Andmebaasi või selle koopia õiguspärasel kasutajal on õigus ilma autori nõusolekuta ja täiendavat autoritasu maksmata teostada kõiki tegusid, mis on vajalikud juurdepääsuks andmebaasi sisule ja selle sisu tavapäraseks kasutamiseks.
Kui nimetatud isik on õigustatud kasutama andmebaasi ainult osaliselt, kohaldatakse käesolevas paragrahvis sätestatut ainult andmebaasi või selle koopia vastava osa suhtes.
Lepingu tingimus, mis piirab nimetatud õiguse teostamist, on tühine.
Autori nõusolekuta on lubatud reprodutseerida audiovisuaalset teost või teose helisalvestist kasutaja enda isiklikeks vajadusteks (teaduslikuks uurimistööks, õppetööks jms.).
Autoril, aga samuti teose esitajal ja fonogrammitootjal on õigus saada õiglast tasu teose või fonogrammi sellise kasutamise eest (paragrahv 27).
Paragrahvis 26 ettenähtud teoste kasutamise kompenseerimiseks autoritele, aga samuti teoste esitajatele ja fonogrammide tootjatele, maksavad isiklikuks reprodutseerimiseks mõeldud salvestusseadmete (magnetofonide, videomagnetofonide jms.) ja tühjade (salvestuseta) audio- ja videosalvestuseks mõeldud vahendite (lintide, kassettide jms.) tootjad ning importijad vastavat tasu, mis jaotatakse õiglaselt autorite, teoste esitajate ja fonogrammide tootjate vahel, lähtudes teoste ja fonogrammide kasutamisest.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes ettenähtud tasu võtmise ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kultuuriminister määrab igal aastal tasu suuruse, olles selle eelnevalt kooskõlastanud käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud tootjate ja importijatega ning autoreid esindavate kollektiivse esindamise organisatsioonidega.
Kultuuriminister kinnitab hiljemalt kolm kuud pärast eelarveaasta lõppu käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud tasu jaotamise, olles selle eelnevalt kooskõlastanud autorite, teoste esitajate ja fonogrammitootjate esindajatega.
Mis on seadustega ettenähtud korras vabastatud tasust.
Käesoleva paragrahvi 1.lõikes ettenähtud tasu kogujaks määratud autoreid esindav kollektiivse esindamise organisatsioonil on õigus saada tolli- ja statistikaorganitelt, tootja- ja impordiorganisatsioonidelt kõiki vajalikke andmeid tasu kogumiseks.
Autoril ja kirjastajal on õigus saada õiglast tasu teose reprograafilise reprodutseerimise (fotokopeerimise või muul analoogilisel meetodil paberile või muule materjalile reprodutseerimise) eest (§ 13 1. lõike punkt 1).
Tasu suuruse määramisel arvestatakse teose mahtu, paljundatud koopiate arvu ja ühe koopialehe hinda.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud tasu maksavad isikud (seadmete operaatorid), kes paljundavad käesoleva seadusega kaitstud kirjandus-, kunsti- ja teadusteoseid.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes ettenähtud tasu arvestamise, kogumise ja jaotamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud tasu kogub kultuuriministri poolt määratud kollektiivse esindamise organisatsioon.
Nimetatud organisatsioonil on õigus saada seadmete operaatoritelt kõiki vajalikke andmeid tasu kogumiseks.
Autori isiklikud õigused ja varalised õigused kuuluvad algselt teose autorile, kui käesoleva seadusega autori varaliste õiguste osas ei ole ette nähtud teisiti.
Teose autoriks on füüsiline isik või füüsilised isikud, kes on selle teose loonud.
Juriidilisele isikule kuulub autoriõigus vaid käesoleva seadusega ettenähtud juhtudel.
Riigile kuulub autoriõigus vaid käesolevas seaduses ettenähtud juhtudel.
Isiku, kes avaldab teose oma nime all või oma üldtuntud pseudonüümi või autorimärgi all, autorsust presumpeeritakse (eeldatakse), kuni pole tõendatud vastupidist.
Tõendamiskohustus lasub autorsuse vaidlustajal.
Anonüümselt, pseudonüümi või autorimärgi all avalikustatud teose autoril on autoriõigus sellele teosele.
Momendini, mil autor avab oma kodanikunime ja tõestab oma autorsust, teostab autori varalisi õigusi teose õiguspäraselt avaldanud isik.
Autorit käesoleva paragrahvi 2. lõikes ettenähtud juhtudel esindanud isik säilitab tema poolt esindajaks olemise ajal omandatud õigused teose kasutamiseks, kui tema ja autori vahelise kokkuleppega ei ole ette nähtud teisiti.
Autoriõigus teosele, mille on loonud kaks või enam isikut oma ühise loomingulise tegevusega, kuulub selle autoritele ühiselt.
Ühise loomingulise tegevusega loodud teos võib moodustada ühe jagamatu terviku (ühisautorsus) või koosneda osadest, millest igaühel on samuti iseseisev tähendus (kaasautorsus).
Teose osa loetakse iseseisvat tähendust omavaks, kui seda saab kasutada sõltumatult selle teose teistest osadest.
Igale kaasautorile kuulub autoriõigus ka tema poolt loodud iseseisva tähendusega osale teoses ning ta võib kasutada seda teose osa iseseisvalt.
Selline kasutamine ei tohi kahjustada teiste kaasautorite õigusi ega olla vastuolus teose kaasautorite poolt ühise kasutamise huvidega.
Suhted ühiste autorite vahel autoriõiguse teostamisel, sealhulgas autoritasu jagamisel, määratakse kindlaks nende kokkuleppega.
Sellise kokkuleppe puudumisel teostavad autoriõigust teosele kõik autorid ühiselt, autoritasu aga jagatakse nende vahel võrdsetes osades.
Igaüks ühistest autoritest võib pöörduda kohtusse või võtta tarvitusele muid abinõusid ühiselt loodud teose kaitseks ning autoriõiguse rikkumise kõrvaldamiseks.
Autorite konsulteerimine, administratiivse juhtimise funktsioonide täitmine, teose redigeerimine, graafikute, skeemide jms. joonestamine ja muu tehnilise abi osutamine autoritele ei ole aluseks ühise autorsuse tekkimisele.
Töölepingu alusel oma otseste tööülesannete täitmise korras teose loomisel on autorikollektiivi moodustamisel vaja isiku eelnevat nõusolekut tema autorikollektiivi lülitamiseks.
Autorikollektiivi töös osalemisest keeldumist mõjuvatel põhjustel ei loeta töödistsipliini rikkumiseks.
Kollektiivseks teoseks loetakse teost, mis koosneb erinevate autorite kaastöödest, mis on ühendatud ühtseks tervikuks füüsilise või juriidilise isiku poolt tema initsiatiivil ja juhtimisel ning mis antakse välja selle füüsilise või juriidilise isiku nime või nimetuse all (teatmeteosed, teaduslik kogumik, ajaleht, ajakiri ja teised perioodilised või jätkuväljaanded jms.).
Autoriõigus kollektiivsele teosele kuulub isikule, kelle initsiatiivil ja juhtimisel selline teos loodi ja kelle nime või nimetuse all see välja anti, kui lepinguga pole ette nähtud teisiti.
Kollektiivsesse teosesse võetud teoste (kaastööde) autoritele kuulub autoriõigus oma teosele ning nad võivad oma teoseid kasutada iseseisvalt, kui lepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti.
Kaastööde autoreid ei loeta ühisteks autoriteks.
Töölepingu alusel või avalikus teenistuses oma otseste tööülesannete täitmise korras loodud teose autoril tekib autoriõigus sellele teosele, kuid autori varalised õigused teose kasutamiseks tööülesannetega ettenähtud eesmärgil ja piirides lähevad üle tööandjale, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti.
Autor võib iseseisvalt kasutada oma otseste tööülesannete täitmise korras loodud teost tööülesannetega ettenähtud eesmärgil ainult tööandja eelneval nõusolekul, näidates ära tööandja nime või nimetuse.
Sellisel juhul on autoril õigus saada autoritasu teose kasutamise eest.
Autor võib iseseisvalt kasutada oma tööülesannete täitmise korras loodud teost eesmärgil, mis ei ole tema tööülesannetega ette nähtud, kui töölepingus ei ole ette nähtud teisiti.
Sellisel teose kasutamisel tuleb ära näidata tööandja nimi või nimetus.
Õigusaktides ettenähtud juhtudel makstakse tööülesannete täitmise korras loodud teose autorile lisaks töötasule (palgale) ka autoritasu teose kasutamise eest.
Autoritasu maksmine võidakse ette näha ka tööandja ja autori vahelise kokkuleppega.
Arvutiprogrammi autoril või andmebaasi autoril, kes loob programmi või andmebaasi oma tööülesannete täitmise käigus või järgides tööandjalt saadud juhiseid, tekib autoriõigus sellele programmile või andmebaasile, kuid tööandjale kuulub ainulitsents kõigi varaliste õiguste teostamiseks, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti.
Varalised õigused avalikus teenistuses loodud teosele lähevad üle riigile, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti.
Neid õigusi teostab see riigiasutus, kelle ülesandel, tellimisel või juhendamisel teos loodi.
Audiovisuaalseks teoseks loetakse mis tahes teost, mis koosneb korrapäraselt seotud kujutistest koos neid saatvate helidega või ilma helideta, ja mis on ette nähtud näitamiseks vastavate tehniliste vahenditega (kinofilm, telefilm, videofilm jne.).
Autoriõigus audiovisuaalsele teosele kuulub selle autorile või ühistele autoritele - režissöörile, stsenaariumi autorile, dialoogi autorile, muusikateose autorile, kui see teos on loodud spetsiaalselt selle audiovisuaalse teose jaoks, operaatorile ja kunstnikule.
Režissööri, stsenaariumi autori, dialoogi autori, operaatori ja kunstniku varalised õigused lähevad üle teose produtsendile, kui lepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti.
Produtsendile ei lähe üle audiovisuaalses teoses kasutatud muusikateose autori varalised õigused, sõltumata sellest, kas see teos on loodud spetsiaalselt selle audiovisuaalse teose jaoks või mitte.
Teose produtsendiks loetakse füüsilist või juriidilist isikut, kelle finantseerimisel või juhtimisel on teos loodud ja kelle nimi on fikseeritud selles audiovisuaalses teoses.
Selle isiku produtsendiks olemist, kelle nimi või nimetus on näidatud audiovisuaalses teoses, presumpeeritakse (eeldatakse), kuni pole tõendatud vastupidist.
Tõendamiskohustus lasub produtsendiks olemise vaidlustajal.
Režissöörile, stsenaariumi autorile ja heliloojale, aga samuti stsenaariumi plaani, dialoogi ja diktoriteksti autorile, kunstnikule, operaatorile, koreograafile, helioperaatorile ja teistele audiovisuaalse teose loomises osalenud isikutele kuulub autoriõigus oma teosele, mis moodustab iseseisva tähendusega osa audiovisuaalses teoses ja mida saab kasutada sõltumatult teosest kui tervikust.
Sellise teose osas varaliste õiguste teostamine võib toimuda iseseisvalt, kui lepinguga pole ette nähtud teisiti, kuid tingimusel, et selline kasutamine ei kahjusta teose kui terviku kasutamise huvisid.
Isikul, kes oma loomingulise tegevuse tulemusena materjali valikul või süstematiseerimisel on loonud kogumiku (kogumiku koostajal), tekib autoriõigus sellele kogumikule.
Intellektuaalse tegevuse tulemusi, millele käesolevat seadust ei kohaldata (paragrahv 5), võib kogumiku koostaja iseseisvalt süstematiseerida ja ümber töötada.
Teoseid, mille osas autoriõiguse kehtivuse tähtaeg on möödunud, võib kogumiku koostaja iseseisvalt süstematiseerida ja ümber töötada, järgides käesoleva seaduse paragrahv 44 sätteid.
Autoriõigusega kaitstavaid teoseid võib süstematiseerida ja lülitada kogumikku kas originaalis või ümbertöötatud kujul vaid teose autori või tema õigusjärglase nõusolekul, välja arvatud käesoleva seaduse IV peatükis ettenähtud juhud.
Kogumiku koostaja on kohustatud järgima kogumikku võetud teose autori autoriõigust.
Ühe isiku poolt kogumiku avaldamine ei piira teisi isikuid sama materjali kasutamisel iseseisva kogumiku loomiseks vastavalt käesoleva paragrahvi 1. ja 4. lõike sätetele.
Ühe isiku poolt koostatud kogumiku ümbertöötamine teiste isikute poolt võib toimuda ainult algse kogumiku koostaja autoriõigust järgides.
Teise autori teosest tuletatud teose autoril tekib autoriõigus oma teosele.
Tuletatud teose loomine, sealhulgas jutustava teose ümbertöötamine draamateoseks või stsenaariumiks, draamateose või stsenaariumi ümbertöötamine jutustavaks teoseks, draamateose ümbertöötamine stsenaariumiks ja stsenaariumi ümbertöötamine draamateoseks, võib toimuda ainult käesoleva seaduse VII peatükis ettenähtud korras ja algse teose looja autoriõigusi järgides.
Isikul, kes on loonud teise autori teose (algse teose) alusel uue, loominguliselt iseseisva ja algsest teosest sõltumatu teose, tekib autoriõigus sellele teosele.
Sellisel juhul tuleb ära näidata algse teose autori nimi, teose pealkiri (nimetus) ja allikas, kus teos on avaldatud.
Käesoleva paragrahvi 1.lõike sätteid kohaldatakse ka teostele, mille autorid ei ole teada (rahvaloominguteosed, anonüümsed teosed jms.), teostele, mille autoriõigusega kaitsmise tähtaeg on möödunud, ja intellektuaalse tegevuse tulemustele, millele käesolevat seadust ei kohaldata (paragrahv 5).
Autoriõiguse pärimine toimub vastavalt pärimisõiguse üldsätetele kas seaduse või testamendi järgi.
Seadusjärgsele pärijale lähevad autoriõiguse kehtivuse tähtajaks üle käesoleva seaduse paragrahvides 13 - 15 fikseeritud autori varalised õigused, kui testamendiga ei ole ette nähtud teisiti.
Õigus avalikustada avaldamata teos (õigus teose avalikustamisele).
Autoril on õigus samasuguses korras, millega määratakse testamendi täitja, nimetada isik, kellele ta paneb oma teose puutumatuse ning autori au ja väärikuse kaitsmise pärast oma surma.
See isik teostab oma volitusi eluaegselt.
Riigile pärimise teel üle läinud autoriõigust teostab Kultuuriministeerium.
Füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kes ei ole autori pärijateks, võivad autoriga sõlmitud lepingu alusel või käesolevas seaduses otseselt ettenähtud juhtudel üle minna vaid autori varalised õigused.
Autoriõigus kehtib autori kogu eluaja jooksul ja 70 aastat pärast tema surma, olenemata kuupäevast, millal teos on õiguspäraselt avalikustatud, välja arvatud käesoleva seaduse §-des 39-42 ettenähtud juhud.
Kui teose päritolumaaks Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni artikli 5 lõike 4 tähenduses on kolmas riik ja teose autor ei ole Eesti kodanik või Eesti Vabariigis alaliselt elav isik, siis kehtib autoriõigus tähtaja jooksul, mille näeb ette päritolumaa seadus, kuid mitte üle käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud tähtaja.
Autoriõigus teosele, mille on loonud kaks või enam isikut oma ühise loomingulise tegevusega (paragrahv 30), kehtib teisi autoreid üleelanud ühise autori eluajal ja 70 aastat pärast tema surma.
Autoriõigus teosele, mis on avalikustatud anonüümselt või pseudonüümi all, kehtib 70 aastat pärast selle teose õiguspärast avalikustamist.
Kui selle tähtaja jooksul teose autor teeb üldsusele teatavaks oma kodanikunime või teose autorsuse seostamine teose loonud isikuga ei tekita enam kahtlusi, siis kohaldatakse paragrahvide 38 ja 39 sätteid.
Autoriõigus kollektiivsele teosele (§ 31) ja töökohustuste täitmise korras loodud teosele (§ 32) kehtib 70 aastat pärast selle teose õiguspärast avalikustamist.
Autoriõigus audiovisuaalsele teosele (§ 33) kehtib 70 aastat pärast viimase teisi autoreid üleelanud autori (režissöör, stsenaariumi autor, dialoogi autor, muusikateose autor, kui see teos on loodud spetsiaalselt selle audiovisuaalse teose jaoks) surma.
Kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes fikseeritud teos ei ole avalikustatud 50 aasta jooksul pärast selle loomist, siis kehtib autoriõigus 70 aastat pärast teose loomist.
Kui teos avaldatakse jätkuväljaandena (köidetena, osadena, annetena, jagudena jne) ja autoriõiguse kehtivuse tähtaega arvestatakse teose õiguspärasest avalikustamisest, siis kehtib autoriõigus igale osale 70 aastat pärast selle osa õiguspärast avalikustamist.
Kollektiivsesse teosesse, töökohustuste täitmise korras loodud teosesse ja audiovisuaalsesse teosesse võetud iseseisvat tähendust omavate teoste suhtes, mis ei ole avalikustatud anonüümselt või pseudonüümi all, kehtib autoriõigus käesoleva seaduse § 38 1. lõikes sätestatud tähtaja jooksul.
Isiku konkreetse teose autoriks olemist (teose autorsust), autori nime ning autori au ja väärikust kaitstakse tähtajatult.
Autoriõiguse tähtaja lõppemisel ei ole lubatud teose pealkirja (nimetuse) kasutamine teise autori poolt samaliigilisel teosel, kui selline kasutamine võib kaasa tuua üldsust eksitava autorite samastamise.
Teost, mille suhtes autoriõiguse kehtivuse tähtaeg on lõppenud, võivad vabalt kasutada kõik isikud, järgides käesoleva seaduse paragrahv 44 ning muinsuskaitseseaduse (RT I 1994, 24, 391; 1996, 49, 953; 86, 1538; 1997, 93, 1559) sätteid.
Teose kasutamist teiste isikute poolt ei lubata teisiti kui autori poolt oma varaliste õiguste üleandmise (loovutamise) korral või autori poolt antud loa (litsentsi) alusel, välja arvatud käesoleva seaduse IV peatükis ettenähtud juhud.
Autori poolt oma varaliste õiguste üleandmine või luba teose kasutamiseks peab olema vormistatud kirjalikult, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahv 49 2.lõikes ettenähtud juhud.
Autori poolt oma varaliste õiguste üleandmine või loa andmine teose kasutamiseks võib olla piiratud konkreetsete õiguste osas, samuti teose kasutamise eesmärgi, tähtaja, kasutamise territooriumi, ulatuse, viiside ja vahendite osas.
Luba (litsents) teose kasutamiseks tähendab võimalust sooritada tegusid autori õiguste piirides.
Loa andmisel võib autor endale jätta samasugused õigused, mille ta andis teisele isikule teose kasutamiseks, ning võimaluse anda samasugused õigused kolmandale isikule (lihtlitsents) või loobuda oma üleantud õiguste teostamisest lepinguga konkreetselt kindlaksmääratud ulatuses ja tingimustel (ainulitsents).
Teose kasutamiseks loa saanud isik võib lubada kolmandal isikul teost kasutada (litsentsi loovutada) ainult autori eelneval nõusolekul (sublitsents).
Autorileping on autori või tema õigusjärglase ja teost kasutada sooviva isiku vaheline kokkulepe teose kasutamiseks, mille alusel autor või tema õigusjärglane annab teisele poolele oma varalised õigused või loa teose kasutamiseks lepingu tingimustega ettenähtud ulatuses ja korras.
Autorilepingu võib sõlmida juba olemasoleva teose kasutamiseks või uue teose loomiseks ja kasutamiseks.
Autorileping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis.
Kirjalik vorm ei ole kohustuslik lihtlitsentsi andmisel, sealhulgas lepingute suhtes teose avaldamise kohta perioodilises väljaandes või teatmeteoses, ning suuliste teoste ühekordse edastamise kohta raadios ja televisioonis.
Autoreid esindav kollektiivse esindamise organisatsiooni ja teoste kasutajaid ühendavate organisatsioonide kokkuleppel võidakse kinnitada tüüp-autorilepingud teoste kasutamise üksikute viiside kohta.
Autorileping võib sisaldada tingimusi, mis ei ole käesoleva seadusega või tüüp-autorilepinguga ette nähtud.
Autoriga sõlmitud lepingu tingimused, mis halvendavad autori olukorda, võrreldes käesolevas seaduses või tüüplepingus kindlaksmääratud olukorraga, on kehtetud ja asendatakse seaduse või tüüplepinguga kindlaksmääratud tingimustega.
Autorileping loetakse sõlmituks, kui autori või tema õigusjärglase ja teost kasutada sooviva isiku vahel on käesoleva seaduse paragrahvis 49 ettenähtud vormis saavutatud kokkulepe kõigis lepingu olulistes tingimustes.
Muud tingimused, mille suhtes üks pool nõuab kokkuleppe saavutamist.
Autorilepingus võidakse ette näha leppetrahv, trahv või viivis lepingu mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise eest.
Autorilepingu kehtivuse tähtaeg määratakse poolte kokkuleppel.
Autorilepingu järgi on teost kasutada sooviv isik kohustatud alustama teose kasutamist lepinguga kokkulepitud viisil ja tähtajal, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahv 56 1. lõikes ettenähtud juhul.
Teose kasutamise algustähtaeg ei tohi ületada kolme aastat, alates autori poolt teose kasutajale üleandmise momendist.
Arvestades teose mahtu ja selle kasutamise iseloomu, võidakse tüüp-autorilepinguga ette näha lühemad piirtähtajad, kui on ette nähtud käesolevas paragrahvis.
Autorilepingu järgi varaliste õiguste üleandmise või ainulitsentsi andmise kohta ei ole autoril ega tema õigusjärglasel õigust teise poole kirjaliku nõusolekuta anda lepingus nimetatud teost või selle osa kolmandatele isikutele samal viisil kasutamiseks, nagu oli lepingus kokku lepitud, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Autoritasu maksmise viis (protsent teose müügihinnast, konkreetselt kindlaksmääratud summa, protsent teose kasutamisel saadavast kasumist jne.), tasu suurus, selle väljamaksmise tähtaeg ja kord määratakse autorilepingus poolte kokkuleppel.
Kui Eesti Vabariigi õigusaktidega on kehtestatud autoritasu alammäärad, ei tohi autorilepingus kokkulepitud tasumäärad olla nendest väiksemad.
Autorilepingu järgi uue teose loomiseks kohustub autor looma teose lepinguga kindlaksmääratud tingimustel ja tähtajaks ning selle tellijale kokkulepitud viisil üle andma, tellija kohustub maksma autorile tasu ning alustama teose kasutamist lepinguga kindlaksmääratud tähtajal, kui teose kasutamise osas ei ole kokku lepitud teisiti.
Autor on kohustatud looma teose isiklikult, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Teiste isikute kaasamine teose loomisele ja autorikollektiivi muutmine võivad toimuda vaid teose tellija eelneval nõusolekul, mis vormistatakse autorilepingu muudatusena.
Teose tellija on kohustatud lepingus kindlaksmääratud tähtajaks teose läbi vaatama ja autorile kirjalikult teatama üleantud teose heakskiitmisest või tagasilükkamisest lepingus ettenähtud alustel või vajadusest teha teoses parandusi koos lepingu tingimustele vastavate paranduste sisu äranäitamisega.
Kui autorile lepinguga kindlaksmääratud tähtajaks kirjalikku teadet ei saadetud, loetakse teos tellija poolt heakskiidetuks.
Autorile lepingus ettenähtud autoritasu arvel makstava avansi suurus, väljamaksmise tähtajad ja kord määratakse kindlaks autorilepingus.
Omandiõigus teose käsikirjale, eskiisile, joonisele, magnetlindile, arvutidisketile jms. materiaalsele objektile, mille vahendusel teos reprodutseeritakse, läheb üle teose kasutajale ainult autorilepingus otseselt ettenähtud juhul.
Kui autor võõrandab oma teose originaali või koopia, siis ei tähenda see tema varaliste õiguste üleandmist või loa andmist teose kasutamiseks, kui lepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti.
Tellimuslepingu alusel loodud kujutava kunsti teos läheb üle tellija omandusse või valdusse, kui lepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti.
Käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõike alusel on teose omandajal õigus sellist teost üldsusele näidata (eksponeerida) autorile selle eest täiendavat tasu maksmata, kui lepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti.
Sellist õigust ei ole isikul, kes valdab teose originaali või selle koopiat rendilepingu, tasuta varakasutuse lepingu jms. alusel.
Kui autorileping on sõlmitud kirjandus- või kunstiteose kasutamiseks audiovisuaalse teose loomiseks, kuulub sellise teose kasutajale õigus audiovisuaalset teost üldsusele näidata kinos, televisioonis, kaabellevivõrgu kaudu või muude tehniliste vahenditega, dubleerida see teos teise keelde, varustada subtiitritega ning seda teost reprodutseerida ja levitada, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Autoril on õigus saada õiglast tasu teose rentimise eest (§ 14 6. lõige).
Käesoleva lõike sätteid ei kohaldata muusikateoste suhtes.
Autor või tema õigusjärglane rikkus käesoleva seaduse paragrahv 54 sätteid.
Kui autor ei tagasta temale väljamakstud tasu vabatahtlikult, nõutakse see sisse kohtu korras.
Kui teose kasutaja ei tõenda kohtus autori või tema õigusjärglase süüd lepingu täitmata jätmisel või mittenõuetekohasel täitmisel, jäetakse lepingu järgi saadud tasu autorile.
Kui teose kasutaja ei kasuta tema poolt heakskiidetud teost või ei alusta selle kasutamist autorilepinguga kindlaksmääratud tähtajal, on ta kohustatud autorile või tema õigusjärglasele välja maksma lepingus kokkulepitud tasu täies ulatuses.
Käesoleva paragrahvi 1.lõikes ettenähtud juhtudel on autoril või tema õigusjärglasel õigus loobuda lepingust ja nõuda lepingu järgi üleantud teose või selle koopiate tagastamist.
Teose kasutaja ei pea maksma autorile või tema õigusjärglasele seda osa tasust, mis kuulunuks väljamaksmisele pärast teose kasutamise algust, kui ta tõendab, et ta ei saanud teost kasutada autorist või tema õigusjärglasest olenevate asjaolude tõttu.
Autorilepingu mõlemal poolel on õigus nõuda teiselt lepingupoolelt viimase süü tõttu lepingu täitmata jätmisel või mittenõuetekohasel täitmisel tekitatud kahju hüvitamist.
Teise poole süü ja kahju suuruse tõendamise kohustus lasub kahju hüvitamise nõude esitanud poolel.
Kui teose tellijaks või kasutajaks olev organisatsioon reorganiseeritakse, siis läheb autori poolt üleantud varaline õigus või luba teose kasutamiseks üle organisatsiooni õigusjärglasele, kes vastutab autorilepingust tulenevate kohustuste täitmise eest.
Organisatsiooni likvideerimisel või pankrotistumisel on autoril või tema õigusjärglasel õigus saada autoritasu organisatsioonile üleantud teose eest lepingus kokkulepitud tasu täies ulatuses.
Teose esitajal, fonogrammitootjal, raadio- ja televisiooniorganisatsioonil, filmi esmasalvestuse tootjal, isikul, kes pärast autoriõiguse kehtivuse tähtaja lõppemist esimesena õiguspäraselt avaldab või edastab üldsusele varem avaldamata teose, ja isikul, kes annab välja autoriõigusega mittekaitstava teose kirjanduskriitilise või teadusliku väljaande, on käesolevas peatükis ettenähtud õigused tema loodud resultaadile (autoriõigusega kaasnevate õiguste objektile).
Autoriõigusega kaasnevate õiguste teostamine ei piira autori või tema õigusjärglase autoriõiguse teostamist.
Levitamine käesoleva peatüki tähenduses on autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti originaali või koopia üldsusele kättesaadavaks tegemine müümise või muul viisil omandiõiguse üleandmise teel.
Pärast autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti esmamüüki Eestis õiguste valdaja poolt või tema nõusolekul käesolevas peatükis ettenähtud õigus levitamisele lõpeb ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti võib Eestis edasi levitada õiguste valdaja nõusolekuta ja tasu maksmiseta.
Teose esitaja, fonogrammitootja, raadio- ja televisiooniorganisatsioon, filmi esmasalvestuse tootja, isik, kes pärast autoriõiguse kehtivuse tähtaja lõppemist esimesena õiguspäraselt avaldab või edastab üldsusele varem avaldamata teose, ja isik, kes annab välja autoriõigusega mittekaitstava teose kirjanduskriitilise või teadusliku väljaande, võib käesolevas peatükis sätestatud varalised õigused üle anda (loovutada) või anda loa (litsentsi) autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti kasutamiseks.
Teose esitus (lavastus), mis pole salvestatud fonogrammile, on võetud raadio- või telesaatesse, mida kaitstakse vastavalt käesoleva paragrahvi 3. lõikele.
Fonogramm avaldati esmakordselt Eesti Vabariigi territooriumil.
Avaldamise all mõeldakse fonogrammi koopiate pakkumist üldsusele nõudlust rahuldavas koguses.
Teos edastatakse saatja kaudu, mis asub Eesti Vabariigi territooriumil.
Käesoleva peatüki sätteid kohaldatakse välisriikide kodanike ja juriidiliste isikute suhtes vastavalt rahvusvahelistele lepingutele, millega Eesti Vabariik on ühinenud.
Teose esitajaks käesoleva seaduse tähenduses loetakse näitlejat, lauljat, muusikut, tantsijat, muud isikut või kollektiivi, kes näitleb, laulab, deklameerib, mängib muusikariistal või muul viisil esitab kirjandus-, kunsti- või rahvaloominguteoseid või juhendab teisi isikuid teoste esitamisel, aga samuti isikut, kes esitab estraadi-, tsirkuse-, nukuteatri- jms. numbreid.
Teose esitajal tekivad teose esituse (interpretatsiooni) suhtes isiklikud mittevaralised ja varalised õigused.
Õigus esitaja au ja väärikuse kaitsele oma esituse suhtes.
Teose esitajal on ainuõigus ise kasutada, lubada kasutada ja keelata kasutada teose esitust ning saada poolte vahel kokkulepitud tasu sellise kasutamise eest, välja arvatud käesoleva seadusega ja poolte kokkuleppega ettenähtud juhud.
Esituse salvestise rentimine ja laenutamine.
Rentimise õigus läheb üle audiovisuaalse teose produtsendile (§ 33 3. lõige) vastava individuaalse või kollektiivse lepingu sõlmimisel audiovisuaalse teose loomiseks, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti.
Teose esitajal säilib õigus saada õiglast tasu (§ 68 4. lõige).
Teose esitaja võib volitada teisi isikuid, sealhulgas autoreid esindavat kollektiivset esindamise organisatsiooni, andma luba käesoleva paragrahvi 2. lõikes ettenähtud tegude sooritamiseks.
Oma otseste tööülesannete täitmise korras teoste esitamisel määratakse tööandja ja teose esitaja õigused poolte kokkuleppega.
Esitaja nõusolek esituse kasutamiseks peab olema antud kirjalikult või vormistatud lepinguga.
Kollektiivi poolt esitatud teose kasutamiseks peab olema kõigi selle kollektiivi liikmete nõusolek.
Kollektiivi nimel võib anda loa ansambli juht, dirigent, koorijuht, lavastaja või muu isik, kes on selleks kollektiivi poolt volitatud.
Luba teose esituse salvestamiseks ja salvestise reprodutseerimiseks ei anna õigust selle salvestise või tema koopia raadio või televisiooni kaudu edastamiseks.
Kui teose esitaja on üle andnud (loovutanud) õiguse või andnud loa fonogrammi, audiovisuaalse teose originaali või koopiat rentida või sellist üleandmist või loa andmist eeldatakse, jääb esitajale õigus saada sellise rentimise eest õiglast tasu.
Fonogrammitootja (helisalvestise) käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline või juriidiline isik, kes esimesena õiguspäraselt salvestas teose esitamisest lähtuva heli või loodusliku heli.
Fonogrammi koopiate rentimine või laenutamine.
Tasu suurus, selle maksmise viisid ja kord fonogrammi kasutamise eest määratakse kindlaks fonogrammitootja ja kasutaja vahelise kokkuleppega.
Oma õiguste ja fonogrammile salvestatud esitajate õiguste tagamiseks on fonogrammitootjal õigus oma ärilisel eesmärgil tehtud salvestisele või selle ümbrisele kanda sümboli P (täht P ringis), millele on lisatud fonogrammi esmakordse avaldamise aasta.
Nimetatud tähisele lisatakse fonogrammitootja nimi või nimetus ja salvestatud teoste peamised esitajad, kui need ei ole fonogrammil või selle ümbrisel otseselt fikseeritud.
Kui kaubanduslikul eesmärgil avaldatud fonogrammi või selle reproduktsiooni (koopiat) kasutatakse raadios või televisioonis või muude tehniliste vahendite kaudu üldsusele edastamiseks, siis on teose esitajal ja fonogrammitootjal õigus saada fonogrammi kasutajalt õiglast tasu iga sellise edastamise eest.
Selline tasu makstakse välja ühe maksena fonogrammitootjale.
Fonogrammitootja maksab poole käesoleva paragrahvi 1. lõikes ettenähtud tasust fonogrammile salvestatud teose esitajatele, kui teose esitajate ja fonogrammitootja kokkuleppega ei ole ette nähtud teisiti.
Fonogrammitootjalt saadud tasu jagatakse fonogrammile salvestatud teoste esitajate vahel või kasutatakse ühiselt vastavalt esitajate kokkuleppele.
Saate salvestise levitamine üldsusele.
Tasu suurus, selle maksmise viisid ja kord saate salvestise kasutamise eest määratakse kindlaks raadio- ja televisiooniorganisatsiooni ning kasutaja vahelise kokkuleppega.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud õigused ei laiene kaabellevivõrgu operaatorile, kes teostab kaabellevivõrgu vahendusel raadio- või televisiooniorganisatsiooni saate taasedastamise.
Filmi originaali või selle koopia rentimine või laenutamine.
Film käesoleva paragrahvi tähenduses on audiovisuaalne teos või liikuvad kujutised koos neid saatvate helidega või ilma helideta, mis pole teos.
Teose esitaja suhtes - teose esmakordsest esitamisest arvates.
Fonogrammitootja suhtes - fonogrammi esmakordsest salvestamisest arvates.
Filmi esmasalvestuse tootja suhtes - filmi esmakordsest jäädvustamisest arvates.
Kui selle tähtaja jooksul toimub filmi õiguspärane avaldamine või õiguspärane üldsusele edastamine, kehtivad esmasalvestuse tootja õigused 50 aastat pärast sellist avaldamist või üldsusele edastamist, olenevalt sellest, milline neist oli varajasem.
Tähtaja kulgemine algab 1.jaanuarist, mis järgneb aastale, millal toimusid käesoleva paragrahvi 1.lõikes nimetatud teod.
Käesolevas paragrahvis ettenähtud tähtajaks lähevad autoriõigusega kaasnevad varalised õigused üle pärimise teel.
Teose esitaja autorsust, esitajanime ning esitaja au ja väärikust kaitstakse tähtajatult.
Isikul, kes pärast autoriõiguse kehtivuse tähtaja lõppemist esimesena õiguspäraselt avaldab või edastab üldsusele varem avaldamata teose, on 25 aasta jooksul sellise teose esmakordsest avaldamisest või üldsusele edastamisest autori varaliste õigustega (§ 13) võrdsed õigused sellele teosele.
Isikul, kes annab välja autoriõigusega mittekaitstava teose kirjanduskriitilise või teadusliku väljaande, on 30 aasta jooksul selle väljaande esmakordsest avaldamisest autori varaliste õigustega (§ 13) võrdsed õigused sellele väljaandele.
Raadio- ja televisiooniorganisatsiooni poolt ajutise salvestise tegemiseks ja selle reprodutseerimiseks oma tehniliste vahenditega ja oma saadete tarbeks esitusest, saatest või fonogrammist, mida tal on õigus eetrisse anda.
Muudel juhtudel, mil teoste autorite õigusi on piiratud käesoleva seaduse IV peatükis.
Käesolevas paragrahvis ettenähtud vaba kasutamine on lubatud vaid tingimusel, et ei piirata põhjendamatult teose esitaja, fonogrammitootja või raadio- ja televisiooniorganisatsiooni seaduslikke huvisid ja selline kasutamine pole vastuolus nende resultaatide normaalse majandusliku kasutamisega.
Käesoleva peatüki eesmärk on kehtestada iseseisev kaitse andmebaasile, sätestades andmebaasi tegijale eriõigused tema poolt tehtud investeeringu kaitseks.
Andmebaas käesoleva peatüki tähenduses on teoste, andmete või muu materjali süstemaatiliselt või metoodiliselt korraldatud kogu, mis on individuaalselt kasutatav elektrooniliste või muude vahendite abil.
Andmebaasi tegija on isik, kes on teinud kas laadilt, väärtuselt või suuruselt olulise investeeringu selle andmebaasi sisuks olevate andmete kogumiseks, omandamiseks, kontrollimiseks, süstematiseerimiseks või kättesaadavaks tegemiseks.
Andmebaasi tegijaks või õiguste valdajaks on äriühing, mis on asutatud vastavalt Eesti seadusele ja mille registreeritud asukoht, juhatus või peamine tegevuskoht on Eesti Vabariigi territooriumil.
Andmebaasi tuleb kaitsta vastavalt Eesti Vabariigi välislepingule.
Andmebaasi tegijale kuulub ainuõigus lubada ja keelata andmebaasi kasutamist käesoleva paragrahvi 2. lõikes ettenähtud viisil ning saada sellise kasutamise eest poolte vahel kokkulepitud tasu, välja arvatud käesolevas peatükis või poolte kokkuleppega ettenähtud juhud.
Väljavõtte tegemine andmebaasist või selle olulisest osast.
Andmebaasi või selle olulise osa taaskasutamine.
Taaskasutamiseks loetakse andmebaasi kogu sisu või selle olulise osa avalikustamine üldsusele kas koopiate levitamise, rentimise, sidusliini kaudu edastamise või muul viisil ülekandmise teel.
Pärast andmebaasi koopia esmamüüki andmebaasi tegija poolt või tema loal, lõpeb käesoleva paragrahvi 2. lõike punktis 2 sätestatud andmebaasi tegija õigus kontrollida selle andmebaasi või koopia edasimüüki.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud ainuõigus kuulub andmebaasi tegijale, olenemata sellest, kas andmebaasi ennast või tema sisu kaitstakse käesoleva seadusega või muude õigusaktide alusel.
Avalikku laenutamist ei loeta väljavõtte tegemiseks ega andmebaasi või selle olulise osa taaskasutamiseks.
Andmebaasi tegija võib käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatud õiguse üle anda (loovutada) või anda loa (litsentsi) selle õiguse kasutamiseks.
Nimetatud juhtudele kohaldatakse käesoleva seaduse VII peatüki sätteid.
Andmebaasi õiguspärasel kasutajal on õigus teha väljavõtteid ja taaskasutada igal eesmärgil üldsusele mis tahes viisil õiguspäraselt avalikustatud andmebaasi sisuks olevaid kvantiteedilt või kvaliteedilt mitteolulisi osi.
Kui isik on õigustatud käesolevas lõikes ettenähtud viisil kasutama ainult andmebaasi teatud osa, kehtib käesolevas lõikes sätestatu vaid andmebaasi selle osa suhtes.
Üldsusele mis tahes viisil avalikustatud andmebaasi õiguspärane kasutaja ei tohi kahjustada andmebaasis sisalduvate teoste või muu materjali suhtes tekkinud autoriõigust või autoriõigusega kaasnevaid õigusi.
Üldsusele mis tahes viisil avalikustatud andmebaasi õiguspärane kasutaja ei tohi teha tegusid, mis on vastuolus andmebaasi tavapärase kasutamisega või kahjustavad põhjendamatult andmebaasi tegija seaduslikke huve.
Lepingu tingimus, mis piirab käesolevas paragrahvis sätestatud õiguse teostamist andmebaasi õiguspärase kasutaja poolt, on tühine.
Väljavõtte tegemine või taaskasutamine toimub avaliku julgeoleku, haldustegevuse või õigusemõistmise käigus ulatuses, mis vastab ühiskondliku julgeoleku kaitse, haldusfunktsioonide teostamise ja õigusemõistmise eesmärkidele.
Andmebaasi tegija õigused tekivad andmebaasi valmimise päeval, milleks on andmebaasi tegemise lõpetamise päev.
Andmebaasi tegija õigused kehtivad 15 aastat, arvates andmebaasi valmimise päevale järgneva aasta 1. jaanuarist.
Andmebaasi üldsusele mis tahes viisil avalikustamise korral käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatud tähtaja jooksul kehtivad andmebaasi tegija õigused 15 aastat, arvates andmebaasi avalikustamise päevale järgneva aasta 1. jaanuarist.
Kui andmebaasi sisu oluliselt muutub kvalitatiivselt või kvantitatiivselt, sealhulgas täieneb, lüheneb või muutub, mille tagajärjel andmebaasi tehtud investeering oluliselt suureneb kvalitatiivselt või kvantitatiivselt, kehtivad muudetud andmebaasi tegija õigused sellise muudetud andmebaasi suhtes 15 aastat, arvates vastavate muudatuste tegemisest.
Sellisel juhul arvestatakse tähtaja kulgemise algust käesoleva paragrahvi 2. või 3. lõikes sätestatud korras.
Autoritel, teoste esitajatel, fonogrammide tootjatel, raadio- ja televisiooniorganisatsioonidel ning teistel autoriõiguste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste valdajatel on õigus õigusaktidega kehtestatud korras luua ühinguid oma autoriõiguste ja muude käesolevast seadusest tulenevate õiguste ühiseks teostamiseks ning loominguliste ja majanduslike huvide tagamiseks.
Nimetatud kollektiivse esindamise organisatsioonid on mittetulundusühingud, kelle asutamise, tegevuse ja lõpetamise suhtes kohaldatakse mittetulundusühingute seadust (RT I 1996, 42, 811; 1998, 96, 1515; 1999, 10, 155; 23, 355; 67, 658; 2000, 55, 365; 88, 576; 2001, 24, 133) käesolevast seadusest tulenevate erisustega.
Teoste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide muu kasutamine.
Käesoleva paragrahvi 2. lõike punktides 3-5 ja punktis 7 1 nimetatud valdkondadega seonduvaid õigusi teostatakse ainult kollektiivse esindamise organisatsioonide kaudu.
Seejuures on nendel organisatsioonidel õigus saada kõikidelt avalik-õiguslikelt ja eraõiguslikelt isikutelt vajalikku tõepärast suulist ja dokumentaalset teavet teoste kasutamise eest ettenähtud tasu kogumise ja jaotamisega seotud mahus.
Raadio- ja televisiooniorganisatsioon võib iseseisvalt teostada oma õigusi, mis seonduvad käesoleva paragrahvi 2. lõike punktis 5 nimetatud valdkonnaga.
Seejuures ei ole oluline, kas need õigused on raadio- ja televisiooniorganisatsioonile seadusega sätestatud või on talle seaduse või lepingu alusel üle läinud.
Arendavad muud tegevust autoriõiguste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste teostamise alal vastavalt autoritelt saadud volitustele.
Kollektiivse esindamise organisatsioonid võivad vastava lepingu alusel või seaduses sätestatud juhtudel esindada ka oma liikmeks mitteolevaid autoreid ja autoriõigustega kaasnevate õiguste valdajaid.
Ajal, mil autorite või autoriõigusega kaasnevate õiguste valdajate esindamise õigus on kollektiivse esindamise organisatsioonil kas vastavalt seadusele või lepingule, ei saa autor või autoriõigusega kaasnevate õiguste valdaja oma sellekohaseid õigusi ise teostada.
Autorite ja autoriõigusega kaasnevate õiguste valdajate õiguste ning seaduslike huvide ilmse rikkumise juhtudel on kollektiivse esindamise organisatsioonidel õigus esindada kõiki autoreid ja autoriõigusega kaasnevate õiguste valdajaid ilma volituseta.
Kollektiivse esindamise organisatsioonid esindavad välisriigi autoreid ja autoriõigusega kaasnevate õiguste valdajaid välisriikide kollektiivse esindamise organisatsioonidega sõlmitud kahepoolsete või mitmepoolsete kokkulepete alusel.
Tuleb välisriikide kollektiivse esindamise organisatsioonidele, kellega on sõlmitud kahepoolsed või mitmepoolsed kokkulepped, anda nende nõudmisel kogu vajalik informatsioon nende riikide autorite ja autoriõigusega kaasnevate õiguste valdajate õiguste teostamise kohta Eestis.
Kaabellevivõrgu vahendusel taasedastamisega seonduvate õiguste (§ 76 2. lõike punkt 5) valdaja, välja arvatud raadio- ja televisiooniorganisatsioon, saab neid õigusi teostada ainult käesoleva seaduse §-s 76 nimetatud kollektiivse esindamise organisatsiooni kaudu.
Kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud õiguste valdaja, välja arvatud raadio- ja televisiooniorganisatsioon, ei ole oma õiguste teostamiseks sõlminud lepingut ühegi kollektiivse esindamise organisatsiooniga, on teda volitatud esindama see organisatsioon, kes esindab sama kategooria õiguste valdajaid.
Kui selliseid kollektiivse esindamise organisatsioone on mitu, võib õiguste valdaja valida, kes neist on volitatud teda esindama.
Käesoleva paragrahvi 2. lõike alusel esindataval õiguste valdajal on kollektiivse esindamise organisatsiooni ja kaabellevi operaatori vahelisest lepingust tulenevalt samad õigused ning kohustused kui selle kollektiivse esindamise organisatsiooni poolt liikme- või muu vastava lepingu alusel esindataval õiguste valdajal.
Käesoleva paragrahvi 2. lõike alusel esindatav õiguste valdaja võib nõuda kollektiivse esindamise organisatsiooni ja kaabellevi operaatori vahelisest lepingust tulenevate õiguste tunnustamist ja nendele õigustele vastavate kohustuste täitmist kolme aasta jooksul, arvates tema käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud õiguste objekti sisaldava taasedastamise toimumise päevast.
Käesoleva seaduse § 79 2., 3. ja 4. lõikes sätestatut kohaldatakse ka autori poolt õiguse teose edastamisele teostamisel satelliidi vahendusel tingimusel, et raadio- või televisiooniorganisatsiooni poolt üldsusele edastamine satelliidi kaudu on samaaegne edastamisega maapealse süsteemi kaudu.
Õiguste valdajal, keda kollektiivse esindamise organisatsioon esindab käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud korras, on igal ajal õigus nõuda sellise esindamise lõpetamist ja teostada oma õigusi individuaalselt või kollektiivselt.
Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõiget ei kohaldata audiovisuaalse teose suhtes.
Käesolevas seaduses ja muudes autoriõigusaktides sätestatud autoriõiguse, autoriõigusega kaasnevate õiguste või andmebaasi tegija õiguste rikkumine, samuti autoriõigusaktides sätestatud nõuete rikkumine toob kaasa tsiviil-, kriminaal- või haldusvastutuse.
Andmebaasi tegija õiguste (VIII 1 peatükk) kaitsele kohaldatakse autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste kaitse kohta käivaid sätteid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Piraatkoopia käesoleva seaduse tähenduses on teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti mis tahes vormis ilma teose autori, tema õiguste valdaja või autoriõigusega kaasnevate õiguste valdaja loata mis tahes riigis reprodutseeritud koopia ühes vastava pakendiga või ilma selleta.
Piraatkoopiaks loetakse ka teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti selline koopia, mis on reprodutseeritud välisriigis teose autori, tema õiguste valdaja või autoriõigusega kaasnevate õiguste valdaja loal, kuid mida levitatakse või kavatsetakse levitada Eestis ilma autori, tema õiguste valdaja või autoriõigusega kaasnevate õiguste valdaja loata.
Piraatkoopiaga kauplemiseks loetakse piraatkoopia müük, rentimine, müügile pakkumine või rendile pakkumine, samuti piraatkoopia ladustamine, hoidmine või edasitoimetamine ärilisel eesmärgil.
Autoriõiguste või autoriõigusega kaasnevate õiguste rikkumise ja käesoleva seaduse ning muude autoriõigusaktide täitmisel tekkinud vaidluse korral võib üks pool või mõlemad pooled pöörduda vaidluse lahendamiseks kohtusse.
Õigustrikkuva tegevuse keelamisega.
Kui õigustatud isiku või tema esindaja poolt käesoleva paragrahvi 2. lõike punkti 2 alusel esitatud nõue on kaasatud autoriõigusaktide rikkumisest tulenevasse kriminaalasja või haldusõiguserikkumise asja, siis antud asjas kuriteo või haldusõiguserikkumise läbi saadud vara erikonfiskeerimise otsuse tegemisel mõistetakse õigustatud isiku kasuks sama otsusega välja sama rahasumma või erikonfiskeeritud muu vara ekvivalent rahas.
Piraatkoopia hävitamist.
Käesoleva paragrahvi 4. lõike punktides 2 ja 3 sätestatut ei kohaldata arhitektuuriteose suhtes.
Piraatkoopia üleandmine autorile, autoriõigusega kaasnevate õiguste valdajale või nende esindajale ei ole lubatud.
Kui füüsiline isik on rikkunud autoriõigusi või autoriõigusega kaasnevaid õigusi, samuti autoriõigusaktis sätestatud nõudeid juriidilise isiku huvides, võib kohaldada üheaegselt füüsilise isiku kriminaalvastutust ja juriidilise isiku haldusvastutust.
Piraatkoopia sisse- ja väljavedu loetakse tollieeskirjade rikkumiseks.
Isiku vastutus piraatkoopia sisse- ja väljaveo eest sätestatakse tolliseaduses (RT I 1998, 3, 54; 1999, 86, 782; 90, õiend; 97, 859; 102, 907; 2000, 95, 608) ja kriminaalkoodeksis (RT 1992, 20, 287 ja 288; RT I 1999, 38, 485; 57, 595, 597 ja 598; 60, 616; 97, 859; 102, 907; 2000, 10, 55; 28, 167; 29, 173; 33, 193; 40, 247; 49, 301 ja 305; 54, 351; 57, 373; 58, 376; 84, 533; 92, 597; 104, 685; 2001, 21, 115 ja 116; 31, 174).
Juriidilise isiku käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetamata haldusõiguserikkumise menetlemisel juhindutakse käesoleva seaduse paragrahvides 83 ja 84 sätestatust ning haldusõiguserikkumiste seadustikust (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 50, 548; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247; 45, 279; 49, 301; 305; 51, 321; 54, 346; 348; 351; 55, 361; 58, 376; 84, 533; 86, 544; 548; 89, 578; 95, 609; 613; 2001, 3, 5; 9, 41; 17, 76; 18, 87; 21, 115; 116; 31, 174; 42, 236) käesolevast seadusest tulenevate erisustega.
Juriidilisest isikust haldusõiguserikkujale kohaldatud rahatrahvi otsuse, samuti käesoleva seaduse paragrahv 81 3. lõikes sätestatud korras tehtud otsuse täitmisel juhindutakse täitemenetluse seadustikust (RT I 1993, 49, 693; 2001, 29, 156; 43, 238).
Juriidilise isiku poolt autoriõiguste või autoriõigusega kaasnevate õiguste, samuti autoriõigusaktis sätestatud nõuete rikkumise eest, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2.-6. lõikes nimetatud juhul, - määratakse rahatrahv 20 000 kuni 50 000 krooni.
Juriidilise isiku poolt piraatkoopiaga kauplemise eest - määratakse rahatrahv 50 000 kuni 100 000 krooni.
Juriidilise isiku poolt teose avaliku esitamise, üldsusele näitamise või üldsusele edastamise eest, kui seejuures kasutati piraatkoopiat, - määratakse rahatrahv 50 000 kuni 150 000 krooni.
Juriidilise isiku poolt teose ebaseadusliku reprodutseerimise vastase kaitsevahendi, samuti satelliidi või kaabli vahendusel edastatava signaali ebaseadusliku vastuvõtmise vastase kaitsevahendi kõrvaldamiseks mõeldud tehnilise vahendi või seadme valmistamise, omandamise, hoidmise, kasutamise, edasitoimetamise, müümise või üleandmise eest, - määratakse rahatrahv 150 000 kuni 200 000 krooni.
Juriidilise isiku poolt arvutiprogrammi valdamise eest ärilisel eesmärgil või kasutamise eest, kui arvutiprogramm on reprodutseeritud (installeeritud) arvutisse ilma autori või tema õiguste valdaja loata, - määratakse rahatrahv 7500 kuni 100 000 krooni iga ebaseaduslikult reprodutseeritud (installeeritud) programmi kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 500 000 krooni.
Juriidilise isiku poolt teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti ilma teose autori, tema õiguste valdaja või autoriõigusega kaasnevate õiguste valdaja loata reprodutseerimise eest - määratakse rahatrahv 250 000 kuni 500 000 krooni.
Protokollis näidatakse selle koostamise aeg ja koht; asutuse nimi ja aadress, kelle nimel protokoll koostatakse; protokolli koostanud isiku ametinimetus ja ees- ning perekonnanimi; õiguserikkuja (äri) nimi, asukoht ja registrikood; õiguserikkuja pädeva esindaja ametikoht ja ees- ning perekonnanimi; õiguserikkumise koht, aeg ja kirjeldus; viide käesoleva seaduse paragrahv 83 vastavale lõikele, mis näeb ette vastutuse selle haldusõiguserikkumise eest; õiguserikkuja esindaja seletus ja muud andmed, mis on vajalikud asja õigeks lahendamiseks.
Käesoleva seaduse paragrahvis 83 nimetatud haldusõiguserikkumise asja arutab halduskohtunik.
Kui haldusõiguserikkumise protokoll on koostatud käesoleva seaduse § 83 2. lõikes nimetatud haldusõiguserikkumise kohta ja asja menetlemisel on kindlaks tehtud, et kauplemise objektiks oli piraatkoopia, võib juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asja menetleva ametiisiku asutus esitada kauplemisloa väljastajale põhjendatud taotluse keelata kauplemisluba omaval juriidilisel isikul kuni asjas tehtud otsuse jõustumiseni kauplemine Eesti Kaupade Nomenklatuuri (edaspidi EKN) selles rubriigis nimetatud kaubaga, mille hulka kuulub kauplemise objektiks olnud piraatkoopia.
Kauplemisloa väljastaja võib käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud taotluse alusel tunnistada juriidilise isiku kauplemisloa kehtetuks, väljastades samas uue kauplemisloa, millele on märgitud keeld kaubelda EKN-i selles rubriigis nimetatud kaubaga, mille hulka kuulub kauplemise objektiks olnud piraatkoopia.
Kui menetlus juriidilise isiku suhtes käesoleva seaduse § 83 2. lõikes nimetatud haldusõiguserikkumise kohta lõpetatakse, saadab kohus viivitamata kauplemisloa väljastajale määruse või otsuse asjas menetluse lõpetamise kohta.
Juriidilisel isikul, kelle karistamise kohta käesoleva seaduse § 83 2. lõike järgi on jõustunud kohtuotsus, on keelatud kauplemine EKN-i selles rubriigis nimetatud kaubaga, mille hulka kuulub haldusõiguserikkumise vahetuks objektiks olnud piraatkoopia.
Kauplemisloa väljastaja tunnistab käesoleva paragrahvi 5. lõikes sätestatud alusel juriidilise isiku kauplemisloa kehtetuks, väljastades samas uue kauplemisloa kehtivusega kuni kolm aastat, millele on märgitud keeld kaubelda EKN-i selles rubriigis nimetatud kaubaga, mille hulka kuulub haldusõiguserikkumise vahetuks objektiks olnud piraatkoopia.
Kui juriidilist isikut on teist korda karistatud käesoleva seaduse § 83 2. lõike järgi ja selle kohta on jõustunud kohtuotsus ning karistusandmed eelmise karistuse kohta § 83 2. lõike järgi ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse (RT I 1997, 87, 1467; 1998, 111, 1830) kohaselt kustutatud, võib kauplemisloa väljastaja tunnistada kauplemisloa kehtetuks ja keelduda talle uue kauplemisloa väljastamisest kuni kolme aasta jooksul kauplemisloa kehtetuks tunnistamise päevast arvates.
Autoriõigusega kaasnevate õiguste objektil või selle pakendil nõuetekohase erimärgistuse puudumisest.
Piraatkoopia erikonfiskeerimist kohaldatakse, sõltumata karistuse kohaldamisest.
Piraatkoopia erikonfiskeerimist kohaldatakse, sõltumata asjaolust, kellele see piraatkoopia kuulus.
Arhitektuuriteose ebaseadusliku koopia suhtes erikonfiskeerimist ei kohaldata.
Erikonfiskeeritud piraatkoopia hävitatakse.
Heauskselt piraatkoopia soetanud isikul on õigus esitada kohtusse hagi temale piraatkoopia müünud või muul viisil üle andnud isiku vastu.
Käesoleva seaduse paragrahvis 83 nimetatud haldusõiguserikkumise asjas haldusõiguserikkumise toimepanemise vahendina erikonfiskeeritud arvutisüsteem antakse tasuta üle Haridusministeeriumile.
Haridusministeerium kõrvaldab käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud arvutisüsteemi osaks olevast arvutist sinna ilma autori või tema õiguste valdaja loata installeeritud arvutiprogrammi ja annab selle arvutisüsteemi tasuta riigi-, munitsipaal- või avalik-õiguslikule õppeasutusele alaliseks kasutamiseks „tiigrihüppe“ sihtprogrammi raames.
Kultuuriministeeriumi juurde luuakse autoriõiguse komisjon (edaspidi komisjon), mis tegutseb asjatundjate komisjoni õigustes.
Vabariigi Valitsus nimetab komisjoni liikmed viieaastaseks perioodiks.
Täidab muid Vabariigi Valitsuse poolt antud ülesandeid.
Vaidluse lahendamisel autoriõiguse komisjoni poolt tegutseb komisjon koosseisus, mille sõltumatus ja erapooletus on väljaspool mõistlikku kahtlust.
Vajadusel kaasatakse kultuuriministri korraldusega komisjoni tegevusse sõltumatuid eksperte väljastpoolt komisjoni.
Komisjon lahendab vaidluse otsusega, milles teeb pooltele konkreetsed ettepanekud vaidluse lahendamiseks.
Otsus antakse kummalegi poolele kätte allkirja vastu.
Eeldatakse, et kui kumbki pool ei ole esitanud autoriõiguse komisjoni otsusele kirjalikke vastuväiteid kolme kuu jooksul, arvates otsuse kättesaamisele järgnevast päevast, on nad otsuses esitatud ettepanekud vastu võtnud.
Kui pool ei teata kolme kuu jooksul otsusega mittenõustumisest või teatab otsusega nõustumisest ja mõlemal juhul pöördub samas vaidluses kohtu poole, on teisel poolel õigus nõuda sellelt poolelt talle tekitatud varalise ja moraalse kahju hüvitamist.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud vaidlustes komisjoni poolt tehtud lahendiga mittenõustumise korral on asjast huvitatud isikul õigus pöörduda samas vaidluses kohtu poole.
Komisjon annab Vabariigi Valitsusele kaks korda aastas ülevaate olukorrast autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste kaitse taseme vastavusest Eesti Vabariigi poolt võetud rahvusvahelistele kohustustele ning autoriõigusaktide kohaldamise praktikast, esitades vajaduse korral samas ettepanekuid sellealase tegevuse tõhustamiseks.
Kohus kaasab sellekohase vajaduse puhul komisjoni liikmeid eksperdina käesolevas seaduses ja muudes autoriõigusaktides sätestatud nõuete rikkumisest tulenevates tsiviil-, kriminaal- ja haldusõiguserikkumiste asjades.
Käesoleva seaduse § 76 2. lõike punktides 3-5 ja 7 1 sätestatud juhtudel on kollektiivse esindamise organisatsioon ja kasutaja kohustatud astuma läbirääkimistesse ja pidama läbirääkimisi heas usus.
Pooled ei tohi vältida läbirääkimistesse astumist ega tohi läbirääkimisi takistada ilma mõjuva põhjuseta.
Pool, kes ei täida käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud kohustust, on kohustatud teisele poolele hüvitama sellega seonduva kahju.
Kui kollektiivse esindamise organisatsioon ja kasutaja ei ole saavutanud kokkulepet, on ühel või mõlemal poolel õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks vahendaja poole.
Vahendajaks võib olla autoriõiguse komisjon (§ 87) või poolte valitud üks või mitu isikut, kelle sõltumatus ja erapooletus on väljaspool mõistlikku kahtlust.
Kui pooled ei pöördu autoriõiguse komisjoni poole, kohaldatakse vahendaja otsuse suhtes käesoleva seaduse § 87 lõike 1 2 sätteid.
Käesolev seadus laieneb ka nendele teostele ja teose esitajate, fonogrammitootjate ning raadio- ja televisiooniorganisatsioonide poolt loodud resultaatidele, mis on loodud enne 1992. aasta 12. detsembrit.
Käesoleva seadusega teoste ja teose esitajate, fonogrammitootjate ning raadio- ja televisiooniorganisatsioonide poolt loodud resultaatide kasutamisele kehtestatud nõuded ei laiene juhtumitele, mil nende kasutamine leidis aset enne 1992. aasta 12. detsembrit.
Teoste osas, mille autoriõiguse kehtivuse tähtaeg on lõppenud, kaitseb teose autorsust, autori nime ning autori au ja väärikust Kultuuriministeerium (paragrahv 44 1. lõige).
Seda sätet kohaldatakse ka teoste esitajate suhtes (paragrahv 74 4. lõige).
Käesoleva seaduse § 15 kohaldatakse samuti Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni nende liikmesriikide suhtes, kes garanteerivad Eesti kodanikele või Eesti Vabariigis alaliselt elavatele isikutele analoogilise kaitse, mis vastab Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni artiklile 14 ter.
Käesoleva seaduse autoriõiguse kohta käivaid sätteid kohaldatakse samuti Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu (Marrakeši lepingu) lisa 1C intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu kohaselt Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmesriikide kodanike ja seal alaliselt elavate isikute suhtes.
Käesoleva seaduse § 15 kohaldatakse nende Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmesriikide suhtes, kes garanteerivad Eesti kodanikele või Eesti Vabariigis alaliselt elavatele isikutele analoogilise kaitse, mis vastab Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni artiklile 14 ter.
Käesoleva seaduse § 74 1 ei kohaldata Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmesriikide suhtes.
Käesoleva seaduse § 67 2. lõike punktide 1-3 ja 7 ning teisi käesoleva seaduse nimetatud paragrahvist tulenevaid sätteid kohaldatakse isikute suhtes, kes on Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmesriigi kodanikud.
Käesoleva seaduse § 70 1. lõike punktide 1 ja 4 ning teisi käesoleva seaduse nimetatud paragrahvist tulenevaid sätteid kohaldatakse fonogrammitootjate suhtes, kes on Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmesriigi kodanikud, või juriidiliste isikute suhtes, mille asukoht on Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmesriigis.
Käesoleva seaduse § 73 1. lõike punktide 1, 2, 4 ja 5 ning teisi käesoleva seaduse nimetatud paragrahvist tulenevaid sätteid kohaldatakse raadio- ja televisiooniorganisatsioonide suhtes, mille peakorter on Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmesriigi territooriumil.
Käesoleva seaduse paragrahvides 13 ja 15 sätestatud autoriõiguste rakendamiseks võib Vabariigi Valitsus või tema volitusel kultuuriminister anda määrusi.
Käesoleva seaduse § 13 6. lõige ja § 27 1 jõustuvad 2002. aasta 1. jaanuaril.
Vabariigi Valitsusel on õigus kehtestada nõuded autoriõigusega kaasnevate õiguste teatud objektide käibe dokumenteerimisele.
Pärast andmebaasi koopia esmamüüki Euroopa Liidu liikmesriigis autori poolt või tema loal, lõpeb käesoleva seaduse § 13 1. lõike punktis 2 sätestatud autori õigus kontrollida selle andmebaasi koopia edasimüüki Euroopa Liidus.
Pärast andmebaasi koopia esmamüüki Euroopa Liidu liikmesriigis andmebaasi tegija poolt või tema loal lõpeb käesoleva seaduse § 75 4 2. lõike punktis 2 sätestatud andmebaasi tegija õigus kontrollida selle andmebaasi koopia edasimüüki Euroopa Liidus.
Andmebaasi tegijaks või õiguste valdajaks on äriühing, mis on asutatud vastavalt Euroopa Liidu liikmesriigi seadusele ja mille registreeritud asukoht, juhatus või peamine tegevuskoht on Euroopa Liidu territooriumil.
Kui äriühingul on Euroopa Liidu territooriumil ainult registreeritud asukoht, peab sellise äriühingu tegevus olema Euroopa Liidu ühe liikmesriigi majandusega tõhusalt ja püsivalt seotud.
Pärast arvutiprogrammi koopia esmamüüki Euroopa Liidu liikmesriigis autori poolt või tema loal lõpeb käesoleva seaduse § 13 1. lõike punktis 2 sätestatud autori õigus arvutiprogrammi koopia levitamisele Euroopa Liidus, välja arvatud õigus programmi või selle koopia rentimisele.
Kui teose päritolumaaks Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni artikli 5 lõike 4 tähenduses on kolmas riik ja teose autor ei ole Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, kehtib autoriõigus Euroopa Liidus tähtaja jooksul, mille näeb ette päritolumaa seadus, kuid mitte üle käesoleva seaduse § 38 1. lõikes nimetatud tähtaja.
Käesoleva seaduse §-s 74 ettenähtud tähtajad kehtivad ka autoriõigusega kaasnevate õiguste valdajate suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikud, juhul, kui Euroopa Liidu liikmesriigid tagavad neile kaitse.
Nimetatud õigused kehtivad tähtaja jooksul, mille näeb ette selle riigi seadus, mille kodanikuks on õiguste valdaja, kuid mitte üle §-s 74 ettenähtud tähtaja, kui välislepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Käesoleva seaduse VI peatükis ning §-des 74 ja 75 7 sätestatud kaitse tähtajad kehtivad kõigi teoste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kohta, mida kaitstakse vähemalt ühes Euroopa Liidu liikmesriigis.
Käesoleva seaduse § 74 1 ja peatükki VIII 1 kohaldatakse samuti Euroopa Liidu liikmesriikide kodanike ja alaliste elanike suhtes ning juriidiliste isikute suhtes, kelle asukoht on Euroopa Liidu liikmesriigis.
Vabariigi Valitsus või tema volitusel kultuuriminister informeerib Euroopa Liidu Komisjoni igast kavatsusest kehtestada uusi autoriõigusega kaasnevaid õigusi, nimetades nende kehtestamise peamised põhjused ja kaitse kehtivuse kavandatava tähtaja.
Käesoleva seaduse VIII peatükis ettenähtud õigus teose levitamisele lõpeb vaid juhul, kui autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti esimene müük on toimunud Euroopa Liidu territooriumil õiguste valdaja poolt või tema nõusolekul, välja arvatud õigus teose rentimisele, mis ei lõpe.
Satelliidi kaudu üldsusele edastamise akt leiab aset ainult selles liikmesriigis, kus programmi sisaldavad signaalid sisestatakse raadio- ja televisiooniorganisatsiooni kontrolli all ja vastutusel katkematusse sideahelasse satelliidi ja satelliidi maajaama vahel.
Kui ei kasutata Euroopa Liidu liikmesriigis paiknevat maajaama, kuid liikmesriigis moodustatud raadio- või televisiooniorganisatsioon on tellinud satelliidi kaudu üldsusele edastamise akti, siis loetakse, et see akt on toimunud selles liikmesriigis, milles sellel raadio- või televisiooniorganisatsioonil on tema põhiline asukoht Euroopa Ühenduses ja käesolevas seaduses sätestatud õigused on realiseeritavad selle raadio- või televisiooniorganisatsiooni vastu.
Taasedastamine kaabellevi kaudu käesoleva seaduse tähenduses on teisest Euroopa Liidu liikmesriigist edastatud ja üldsusele vastuvõtmiseks ettenähtud tele- või raadioprogrammi samaaegne, muutumatu ja täielik taasedastamine traatside või õhu, sealhulgas satelliidi kaudu üldsusele kättesaadava kaabel- või mikrolainesüsteemi vahendusel.
Käesolevat peatükki kohaldatakse vastavalt Eesti Vabariigi välislepingule Euroopa majanduspiirkonna territooriumil, mis lisaks Euroopa Liidu liikmesriikidele hõlmab Islandi Vabariigi, Liechtensteini Vürstiriigi ja Norra Kuningriigi.
Käesoleva peatüki sätted jõustuvad eraldi seadusega.
Kui käesoleva paragrahvi lõike 3 või 4 alusel omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamist taotleva isiku vanema või vanavanema põlvnemine isast, kes oli õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik, ei ole varem kindlaks tehtud, võib see isik taotleda kohtult põlvnemise tuvastamist perekonnaseaduses (RT I 1994, 75, 1326; 1996, 40, 773; 49, 953; 1997, 28, 422; 35, 538; 2000, 50, 317; 2001, 16, 69; RT III 2001, 15, 154; RT I 2001, 53, 307) sätestatud alustel.
Eraõiguslikul juriidilisel isikul, kellele riik hüvitab vara ostmisel tasutud summa, on õigus nõuda vara tagasi saanud õigustatud subjektilt varale tehtud kulutuste hüvitamist asjaõigusseaduse (RT I 1993, 39, 590; RT I 1999, 44, 509; 2001, 34, 185; 93, 565) paragrahvide 27 ja 28 alusel, lähtudes käesoleva paragrahvi 10. lõikes sätestatust.
Vara asub maal, mida ei tagastata Eesti Vabariigi maareformi seaduse (RT 1991, 34, 426; RT I 2001, 52, 304; 93, 565) paragrahv 31 1. lõike punkti 2 alusel.
Üürilepingut ei saa ennetähtaegselt lõpetada Eesti Vabariigi elamuseaduse (RT 1992, 17, 254; RT I 1998, 71, 1199; 2000, 88, 576; 2001, 85, 509; 93, 565) paragrahv 54 1. lõike punkti 5 alusel.
Kohalik omavalitsusüksus kasutab seejuures eluruumide erastamise seaduses (RT I 1993, 23, 411; RT I 2000, 99, 638; 2001, 93, 565) ja erastamisest laekuva raha kasutamise seaduses (RT I 1996, 26, 529; 1997, 13, 210; 28, 424; 1998, 97, 1521; 1999, 23, 352; 356; 54, 583; 95, 841; 2000, 92, 600) sätestatud võimalusi.
Natsionaliseeritud maa ja sellega püsivalt seotud loodusobjektide tagastamisel või kompenseerimisel rakendatakse käesolevat seadust, kui Eesti Vabariigi maareformi seadusest (RT 1991, 34, 426; RT I 2001, 52, 304; 93, 565) ei tulene teisiti.
Nõudeõiguse loovutamine on tagastamise korraldajale kehtiv, kui talle on esitatud nõudeõiguse loovutamise leping või selle notariaalselt kinnitatud ärakiri.
Järelevalvet vara tagastamise üle teostab Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras maavanem, kellel on õigus rakendada Vabariigi Valitsuse seaduses (RT I 1995, 94, 1628; 1996, 49, 953; 88, 1560; 1997, 29, 447; 40, 622; 52, 833; 73, 1200; 81, 1361 ja 1362; 87, 1468; 1998, 28, 356; 36/37, 552; 40, 614; 107, 1762; 111, 1833; 1999, 10, 155; 16, 271 ja 274; 27, 391; 29, 398 ja 401; 58, 608; 95, 843 ja 845; 2000, 49, 302; 51, 319 ja 320; 54, 352; 58, 378; 95, 613; 102, 677; 2001, 7, 16; 53, 305; 59, 358; 94, 578; 100, 646; 102, 677) sätestatud abinõusid.
Nimetatud vara võib võõrandada riigile või kohalikule omavalitsusüksusele või õigustatud subjektide notariaalselt kinnitatud nõusolekul teistele isikutele.
Kuni õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamiseni võib tagastatavaid ehitisi lammutada ja ümber ehitada üksnes maavanema taotlusel Vabariigi Valitsuse loal või õigustatud subjektide notariaalselt kinnitatud nõusolekul.
Riigivara registrisse kantud riigivara võõrandatakse kohalikule omavalitsusüksusele riigivaraseaduses (RT I 1995, 22, 327; 1996, 36, 738; 40, 773; 48, 942; 81, 1446; 1997, 45 724; 1998, 30, 409; 1999, 10, 155; 16, 271; 2000, 39, 239; 49, 306; 51, 319; 2001, 7, 17; 93, 565) sätestatud korras.
2001 aasta 1 novembriks lõpetamata munitsipaliseerimismenetlused viib lõpule käesoleva seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide alusel ning erastamisseaduse (RT I 1993, 45, 639; RT I 1997, 9, 78; 1998, 12, 153; 30, 411; 2000, 51, 324; 2001, 26, 149; 48, 265; 89, 532; 93, 565) § 11 1. lõike alusel Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus.
Tööleping on töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused.
Töötajaks võib olla 18-aastaseks saanud teovõimeline või piiratult teovõimeline füüsiline isik.
Seadusega võib mõne kategooria töötajate jaoks kehtestada kõrgendatud vanusemäära.
13--15-aastane alaealine - ühe vanema või eestkostja ja tööandja asukoha (elukoha) tööinspektori kirjalikul nõusolekul ning vabariigi valitsuse poolt kinnitatud nimekirjas loetletud töödel, kui töötamine ei ohusta alaealise tervist, kõlblust ja hariduse omandamist ega ole alaealistele keelatud kollektiivlepinguga.
Teovõimeline füüsiline isik.
Seadusega ettenähtud juhtudel peab tööandja olema vanem kui 18-aastane.
Tööleping, mis sõlmiti enne töötaja või tööandja jaoks kõrgendatud vanusemäära kehtima hakkamist (paragrahv 2 lõige 1 ja paragrahv 3 punkt 3), jääb jõusse ka niisuguse vanusemäära kehtima hakkamisel, kui seadus ei näe ette teisiti.
Töölepingu seadus laieneb kõigile töötajatele ja tööandjatele, kes sõlmisid töölepingu.
Ettevõte sõlmib töölepingu ka oma liikme, osaniku või aktsionäriga, kes töötab samas ettevõttes.
Ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni reorganiseerimine, alluvuse, omaniku või omandivormi muutumine või ettevõtte üleminek ei lõpeta töölepingut.
Töötamisele teenistuslepingu alusel.
Seaduses otseselt ettenähtud muule tegevusele, samuti seaduses otseselt mainitud isikutele.
Vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu.
Kui pooled sõlmisid töölepingu teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse selle tehingu kohta käivaid sätteid, mida pooled tegelikult silmas pidasid.
Seadusevastane on eeliste lubamine ja andmine ning õiguste piiramine sõltuvalt töötaja või tööandja soost, rahvusest, nahavärvist, rassist, emakeelest, sotsiaalsest päritolust, ühiskondlikust seisundist, varasemast tegevusest, usulistest, poliitilistest või muudest veendumustest ja suhtest kaitseteenistuse kohustusse.
Samuti on seadusevastane töötaja või tööandja õiguste piiramine sõltuvalt perekonnaseisust, perekondlikest kohustustest, kuuluvusest kodanike ühendustesse ning töötajate või tööandjate huvide esindamisest.
Tööks vajaliku keelteoskuse nõudmine ja keelte valdamise eest hüvede andmine.
Alaealistel on töösuhetes ja töövaidlustes võrdsed õigused täisealistega ning seaduse, haldusakti ja kollektiivlepinguga ettenähtud soodustused.
Eestis alaliselt elavatel välisriigi kodanikel ja kodakondsuseta isikutel on Eesti kodanikega võrdsed tööalased õigused, kui seadus ei näe ette teisiti.
Eestis ajutiselt või tähtajaliselt elavate välisriigi kodanike ja kodakondsuseta isikute tööalased eritingimused nähakse ette seadusega.
Töötajale seaduse või haldusaktiga antud õigusi võib laiendada kollektiiv- ja töölepinguga, samuti tööandja ühepoolse otsusega.
Töötajale kollektiivlepinguga antud õigusi võib laiendada töölepingu ja tööandja ühepoolse otsusega.
Töölepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ette nähtust, on kehtetud.
Kui pooled ei lepi kokku uutes tingimustes, kohaldatakse töölepingu kehtetute tingimuste asemel seadust, haldusakti või kollektiivlepingut.
Tööandja ühepoolse otsusega kehtestatud tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtust, on kehtetud.
Kehtetute tingimuste asemel kohaldatakse seadust, haldusakti, kollektiiv- või töölepingut.
Sätete vastuolu korral kohaldatakse sätet, mis on töötaja jaoks soodsaim.
Töölepingu ühepoolne muutmine, peatamine, lõpetamine ja tühistamine on lubatud ainult seaduses, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud tingimustel ja korras.
Pidevat tööstaaži sama tööandja juures arvutatakse eeskirjade järgi, mis on kehtestatud tööandja poolt või kollektiiv- või töölepinguga.
Igal juhul arvatakse mainitud staaži hulka sama tööandja juures töölepingu alusel vaheaegadeta töötatud aeg, töölepingu peatumise aeg ja sunnitult töölt puudutud aeg.
Tööraamat on töölepingu alusel töötamist tõendav põhidokument.
Tööandja on kohustatud pidama tööraamatut kõigi põhikohaga töötajate kohta.
Töölepingu peatumine paragrahvi 55 punktide 1-2 ja 7 alusel kauemaks kui kolmeks kuuks.
Teise tööandja juures paragrahvide 67 ja 68 alusel töötatud aeg, kui töötaja esitab põhikoha tööandjale niisugust töötamist tõendava dokumendi.
Andmeid, mida ei ole käesoleva paragrahvi 3. ja 4. lõikes mainitud, tööraamatusse ei kanta.
Tööraamatu vormi, samuti tööraamatu täitmise ja dublikaadi andmise korra ning tööraamatu hinna kehtestab Sotsiaalministeerium.
Tööandja peab arvestust kõigi töötajate kohta isikukaartidel.
Töötajate arvestuse korra ja isikukaardile kantavate andmete loetelu kehtestab sotsiaalminister.
Töölepingut, isikukaarti ning välja võtmata tööraamatut säilitatakse 50 aastat, arvates töölepingu lõpetamisest.
Tegevuse lõpetamisel annab tööandja nimetatud dokumendid üle arhiiviasutusele.
Ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osa üleminekul annab tööandja dokumendid üle enda õigusjärglasele.
Kalendriaasta lõpul, samuti töölepingu lõpetamisel õiendi makstud palga, kinnipeetud üksikisiku tulumaksu ja töötaja kasuks tehtud kindlustusmaksete kohta.
Õiendi, milles näidatakse, kellena ja kui kaua töötaja on selle tööandja juures töötanud.
Käesoleva seadusega ettenähtud otsused teeb tööinspektor kahe nädala jooksul, arvates tema poole pöördumise päevast.
Kui seadus, haldusakt, kollektiiv- või tööleping või tööandja ühepoolne otsus on vastuolus Eestile kohustusliku rahvusvahelise lepinguga, mis näeb selgelt ja ühemõtteliselt ette, et lepingut kohaldatakse, sõltumata siseriikliku seaduse või haldusakti vastuvõtmisest, kohaldatakse rahvusvahelist lepingut.
Tööle asumise aja kohta.
Töölepingu tingimusteks võivad olla ka kokkulepped muudes küsimustes.
Määratud ajaks kas lepingutähtaja kalendaarse kindlaksmääramisega või töö lõppemisega, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks.
Seadusega, samuti vabariigi valitsuse määrustega ettenähtud juhtudel.
Kui töölepingu tähtaeg on märkimata, loetakse tööleping sõlmituks määramata ajaks.
Tööleping sõlmitakse kahes eksemplaris, millest üks jääb töötajale, teine tööandjale.
Ainult töö tegemiseks, mille kestus ei ületa kaht nädalat, võib töölepingu sõlmida suuliselt.
Tegelikult tööle lubamine tööandja poolt on võrdsustatud töölepingu sõlmimisega, sõltumata töölepingu vormistamisest.
Sel juhul vormistatakse tööleping kirjalikult tingimustel, mida tegelikult kohaldati.
Kui tegelikud tingimused olid töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ettenähtust, kohaldatakse vastavat seadust, haldusakti või kollektiivlepingut.
Töölepingu vormistamata jätmine või nõuetevastase vormistamise eest kannab tööandja haldusvastutust.
Töölepingu sõlmib tööandjaga või tööandja selleks volitatud esindajaga iga töötaja, ka alaealine, isiklikult.
Tööleping loetakse sõlmituks, kui pooled on lepingule alla kirjutanud või töötaja on tööle lubatud.
Tõend (sanitaarraamat) tervise kohta, kui tööleping sõlmitakse töötamiseks tööl, kus on ette nähtud eelnev ja perioodiline tervisekontroll, samuti alla 21-aastase isiku tööle võtmisel erieeskirjades ettenähtud töödele.
Muud dokumendid seaduse või vabariigi valitsuse määrusega ettenähtud juhtudel.
Tööle võtmisel on keelatud nõuda dokumente, mida ei ole ette nähtud seaduse või vabariigi valitsuse määrusega.
Töötajal on õigus omaalgatuslikult esitada tööandjale iseloomustusi, soovitusi ja muid dokumente, mis iseloomustavad tema eelnenud töötamist ning kutseoskuste olemasolu ja kasutamist.
Kui tööandjaks on füüsiline isik, on tööandja kohustatud registreerima kirjaliku töölepingu ühe nädala jooksul, arvates töötaja tööleasumise päevast, oma elukoha tööinspektsioonis.
Töölepingu registreerimata jätmine ei mõjuta lepingu kehtivust.
Töölepingu registreerimata jätmise eest kannab tööandja haldusvastutust.
Ühes ja samas riiklikus või munitsipaalettevõttes, -asutuses või muus riiklikus või munitsipaalorganisatsioonis on keelatud omavahel lähedases suguluses (vanemad, vennad, õed, lapsed) või hõimluses (abikaasa, abikaasa vanemad, vennad, õed, lapsed) olevatel isikutel töötada üksteise vahetus alluvuses olevatel või teise poolt vahetult kontrollitavatel ametikohtadel.
Ametikohtade loetelu, mille täitmisel ei kohaldata käesoleva paragrahvi 1. lõikega ettenähtud piiranguid, kehtestatakse seaduse või vabariigi valitsuse määrusega.
Töölepingus kokkulepitud tööde tegemiseks töötajal vajaliku tervise, võimete, suhtlemisalase sobivuse ja kutseoskuste kindlakstegemiseks võib töölepingus ette näha katseaja.
Katseaeg ei või ületada nelja kuud.
Katseaja hulka ei arvata aega, mil tööleping oli peatatud paragrahvi 55 punktide 1-6 alusel.
Katseajal on töötajal kõik seadustest, haldusaktidest ning kollektiiv- ja töölepingust tulenevad õigused ja kohustused.
Invaliidide töölevõtmisel neile ettenähtud töö- (ameti-) kohtadele.
Katseaja tulemused määrab kindlaks tööandja.
Kui tööandja ei ole rahul katseaja tulemustega, on tal õigus töölepingu lõpetada (paragrahvi 86 punkt 5).
Katseaja kestel on töötajal õigus tööleping lõpetada.
Kui katseaeg on lõppenud ja töötaja jätkab tööd, loetakse ta katse sooritanuks ja tööandja võib temaga töölepingu lõpetada ainult teistel seaduses ettenähtud alustel.
Keelatud on tööle võtta ja rakendada naisi rasketel ja tervistkahjustavatel töödel ning allmaatöödel.
Naistele keelatud tööde loetelu määrab kindlaks vabariigi valitsus.
Keelatud on tööle võtta ja rakendada alaealisi rasketel, tervistkahjustavatel või ohtlike töötingimustega töödel ja allmaatöödel ning töödel, mis ohustavad alaealiste kõlblust.
Alaealistele keelatud tööde loetelu määrab kindlaks vabariigi valitsus.
Kohakaasluseks loetakse töötamist teise töölepingu alusel väljaspool tööaega põhitööl sama või teise tööandja juures.
Tööleping töötamiseks kohakaasluses sõlmitakse samas korras nagu põhitööl.
Riigi- või munitsipaalettevõtte, -asutuse või muu riigi- või munitsipaalorganisatsiooni juhil, tema asetäitjatel, peaspetsialistidel ning struktuuriüksuste juhtidel ja nende asetäitjatel on keelatud kohakaasluse korras töötamine nii samas ettevõttes, asutuses või organisatsioonis kui ka teise tööandja juures, välja arvatud pedagoogiline või teadustöö.
Kui tööandja keeldub töölepingu sõlminud töötajat tööle lubamast, võib töötaja kohtu kaudu nõuda töölepingu täitmist ja kokkulepitud palka sunnitud töölt puudumise aja eest või hüvitust töölepingu täitmisest keeldumise eest kolme kuu kokkulepitud palga ulatuses.
Töösisekord määrab poolte käitumisreeglid töösuhetes.
Töösisekord võib olla ühine ettevõtte, asutuse või organisatsiooni kõigi töötajate jaoks või erinev struktuuriüksuste või töötajate kategooriate lõikes.
Töösisekorraeeskirju ei nõuta tööandjalt, kellel on alla viie töötaja.
Niisugune tööandja võib töösisekorra määrata iseseisvalt, arvestades töö iseärasusi ja töösisekorrale harilikult esitatavaid nõudeid.
Töökaitse ja tuleohutuse üldjuhised.
Vahetustega töö korral võib tööaja alguse ja lõpu, puhkamiseks ja einetamiseks antavad ajad ning ühest vahetusest teise ülemineku aja ja korra määrata vahetusgraafikutega.
Vahetusgraafikud kinnitab tööandja.
Tööandja annab töösisekorraeeskirjade projekti tutvustamiseks ning ettepanekute ja märkuste tegemiseks töötajatele ja neid esindavale organisatsioonile vähemalt nädal enne projekti tööinspektorile esitamist.
Pärast paragrahvi 42 1. lõikes ettenähtud tähtaja möödumist esitab tööandja töösisekorraeeskirjade projekti kahes eksemplaris kooskõlastamiseks oma asukoha (elukoha) tööinspektorile.
Tööinspektor vaatab esitatud projekti läbi kahe nädala jooksul, arvates selle laekumise päevast, ja teeb sama tähtaja jooksul oma otsuse.
Töösisekorraeeskirjade kooskõlastamisel saadab tööinspektor neist ühe kooskõlastusmärkusega eksemplari viivitamatult tööandjale.
Tööinspektor jätab kooskõlastamata töösisekorraeeskirjade projekti, mis on vastuolus seaduse või haldusaktiga ja teatab sellest tööandjale viivitamatult kirjalikult.
Töösisekorraeeskirjad jõustuvad nädala möödumisel, arvates eeskirjade tööinspektoriga kooskõlastamise päevale järgnevast kalendripäevast, kui töösisekorraeeskirjades ei ole ette nähtud hilisemat jõustumisaega.
Tööandja peab tagama töötajale võimaluse igal ajal tutvuda töösisekorraeeskirjadega.
Paragrahve 39-45 kohaldatakse ka töösisekorraeeskirjade muutmisel ja täiendamisel.
Töösisekorraeeskirjade sätted, mis on vastuolus seaduse, haldusakti või kollektiivlepinguga, on kehtetud.
Täitma seaduses ja haldusaktis ette nähtud muid vastastikuseid tööalaseid kohustusi.
Täitma seaduses, haldusaktis ning kollektiiv- ja töölepingus ettenähtud muid kohustusi.
Hoidma tööandja äri- ja tootmissaladust ning mitte osutama tööandjale konkurentsi, sealhulgas mitte töötama tööandja loata viimase konkurendi juures, kui need kohustused on ette nähtud töölepinguga.
Tööandjal on õigus lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise asukohta mitte kauemaks kui 30 järjestikuseks kalendripäevaks ja töötaja on kohustatud minema niisugusesse töölähetusse.
Poolte kokkuleppel võib töölähetus kesta ka kauem.
Töölähetusse ei ole lubatud saata rasedat ja alaealist.
Naist, kes kasvatab lapsinvaliidi või alla kolme aastast last, võib saata töölähetusse tema nõusolekul.
Tööandja on kohustatud maksma töötajale töölähetuse aja eest päevaraha, korteriraha ja sõiduraha.
Käesoleva paragrahvi 3. lõikes mainitud kompensatsioonide suuruse, maksmise tingimused ja korra kehtestab vabariigi valitsus.
Tööandja täidab oma kohustusi isiklikult või selleks volitatud isikute kaudu.
Töötaja täidab oma kohustusi isiklikult.
Kodutöö tegemisel võib töötaja tööandja loal kasutada kolmandate isikute abi.
Riisiko niisuguste kolmandate isikute poolt tööandjale tekitatud kahju eest lasub töötajal.
Oma õigusi teostavad pooled isiklikult või selleks volitatud esindajate kaudu.
Paragrahvides 48-50 ettenähtud kohustused lasuvad pooltel ka pärast tööaja lõppu ja töös ettenähtud vaheaegadel, välja arvatud, kui kohustuse niisugusel ajal täitmine on vastuolus kohustuse olemusega.
Töölepingu peatumine tähendab töötaja ajutist vabanemist kohustusest teha tööd ja tööandja ajutist vabanemist kohustusest kindlustada töötaja tööga.
Töölepingu peatumine ei too kaasa töölepingu lõppemist.
Seaduses, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel ja korras säilitatakse töötajale töölepingu peatumise ajaks palk või makstakse muud hüvitust.
Muudel juhtudel, mil töötaja on seadusega ettenähtud alustel ajutiselt vabastatud tööülesannete täitmisest.
Tööandja kõrvaldab alkoholi-, narkootilises või toksilises joobes töötaja selleks päevaks (vahetuseks) töölt.
Tööandja on kohustatud töölt kõrvaldama ka alkoholi, narkootiliste või toksiliste ainete või arstimite jääknähtudega, samuti arstimite mõju all oleva töötaja, kui töö nõuab erilist täpsust, on seotud suurema ohu allika valdamisega või selle vahetus läheduses töötamisega.
Samuti on tööandja kohustatud käesolevas lõikes mainitud juhtudel töötajat tööle mitte lubama.
Niisugune tööle mittelubamine on võrdsustatud töölt kõrvaldamisega.
Töötajale ei maksta tasu aja eest, mil ta oli töölt kõrvaldatud käesoleva paragrahvi 1. lõikes ettenähtud alustel.
Tööandjal on õigus kõrvaldada töötaja töölt distsiplinaarasja menetluse ajaks, säilitades selle aja eest töötajale keskmise palga.
Töölepingu peatumise vormistab tööandja paragrahvi 20 3. lõike punktis 4 ettenähtud juhtudel tööraamatus.
Töötaja nõudel tehakse töölepingu peatumise kohta lepingus kanne, milles näidatakse töölepingu peatumise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile ning aeg, milleks leping on peatunud.
Töölepingu muutmine on töölepingus kindlaksmääratud tingimustes muudatuste tegemine, sealhulgas mõnede tingimuste lepingust väljajätmine või täiendavate tingimuste lepingusse võtmine.
Muudatuste tegemine töölepingus kindlaksmääratud töö laadis või töö keerukusastmes on töötaja üleviimine teisele tööle.
Töötaja paigutamine teisele töötamiskohale samas asulas ei ole teisele tööle üleviimine, kui töölepingus ei ole kokku lepitud teisiti.
Töötaja paigutamine teisele tööle väljaspool töölepingus kindlaksmääratud asulat on töötaja üleviimine teise paikkonda.
Töölepingu muutmine on lubatud vaid poolte kokkuleppel, välja arvatud paragrahvides 61-66 ette nähtud juhtudel, mil töötajal või tööandjal on õigus nõuda töölepingu ühepoolset muutmist.
Töötaja taotlusel teisele tööle üleviimisel otsustatakse hüvituse maksmine ja selle suurus poolte kokkuleppel.
Tööandja taotlusel töötaja alatiseks teisele tööle üleviimisel on tööandja kohustatud tagama töötajale uuel tööl esimese kuu jooksul vähemalt endise töö järgse keskmise palga.
Kui arsti otsusega on töötajale senise töö jätkamine tervise tõttu vastunäidustatud ja tööandjal on teist tööd, mida töötaja tervis võimaldab teha, on töötajal õigus nõuda enda üleviimist sellisele tööle.
Kui tööandja on süüdi töötaja tervise muutumisel selliseks, mis ei luba tal senise töö jätkamist, on töötajal õigus nõuda enda üleviimist teisele tööle ja selleks vajalikku väljaõpet tööandja kulul.
Väljaõppe ja teise töö tegemise ajal tagab tööandja töötajale endise töö järgse keskmise palga.
Kui tööandjal ei ole võimalik töötajat üle viia tema tervisele vastavale tööle, lõpetatakse tööleping paragrahvi 86 punkt 4 alusel.
Töötingimuste ajutise kergendamise või terviseseisundile vastavale tööle üleviimise tagajärjel tekkinud palgavahe hüvitatakse töötajale Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduses (RT 1991, 23, 272; 1999, 7, 113) sätestatud korras, välja arvatud käesoleva paragrahvi 3. lõikes ettenähtud juhtudel.
Tööandjal on õigus tootmise või töö ümberkorraldamisel muuta töötaja töötasustamise aluseid ja töörežiimi, teatades sellest töötajale kirjalikult ette vähemalt üks kuu.
Muudatustega mittenõustumisel on töötajal õigus nõuda töölepingu lõpetamist (paragrahv 82).
Tootmishädavajadus on erakorralistest asjaoludest tingitud vajadus töötaja ajutiseks üleviimiseks teisele tööle.
Muudel erakorralistel juhtudel.
Üleviimine teisele tööle käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud juhtudel on lubatud ükskõik millisele tööle samas asulas mitte kauemaks kui üheks kuuks, kui see töö ei ole vastunäidustatud töötaja tervisele ja ei too kaasa töötaja suuremat materiaalset vastutust.
Teisel tööl makstakse töötajale tasu tehtud töö järgi, kuid mitte vähem keskmisest palgast endisel tööl.
Tööseisak on töö seiskumine töö tegemiseks vajalike organisatsiooniliste või tehniliste tingimuste puudumise, vääramatu jõu või muude asjaolude tõttu.
Tööseisaku ajaks on tööandjal õigus töötaja üle viia ükskõik millisele tööle samas asulas, kui see töö ei ole vastunäidustatud töötaja tervisele ja ei too kaasa töötaja suuremat materiaalset vastutust.
Töötajale, kes ei ole süüdi tööseisaku tekkimises, makstakse teisel tööl tasu töö järgi, kuid mitte vähem keskmisest palgast endisel tööl, tingimusel, et ta täidab töönorme.
Töönormide mittetäitmisel, kui see pole tingitud töötaja süüst, makstakse talle tasu vastavalt tööle, kuid mitte vähem tunnipalgamäärast endisel tööl.
Töötajale, kes on süüdi tööseisaku tekkimises, makstakse tasu töö järgi.
Tööandjal on õigus riigivalitsemisorgani otsuse alusel viia töötaja ajutiselt üle tööle teise ettevõttesse, asutusse või muusse organisatsiooni samas asulas või teise paikkonda loodusõnnetuse ennetamiseks, selle tagajärgede kiireks kõrvaldamiseks või haiguste leviku tõkestamiseks, kuid mitte kauemaks kui üheks kuuks.
Tööandjal on käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud juhtudel kohaliku omavalitsusorgani otsuse alusel õigus samaks tähtajaks töötaja üle viia tööle teise ettevõttesse, asutusse või muusse organisatsiooni otsuse teinud omavalitsusorgani haldamisel oleva territooriumi piires.
Üleviimine käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud juhtudel on lubatud ükskõik millisele tööle, kui see ei ole vastunäidustatud töötaja tervisele ja ei too kaasa töötaja suuremat materiaalset vastutust.
Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud juhtudel ei ole lubatud teise paikkonda üle viia rasedat, naist, kes kasvatab lapsinvaliidi või alla 16-aastast last, samuti alaealist.
Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõike alusel üle viidud töötajale makstakse tasu töö järgi, kuid mitte vähem keskmisest palgast endisel tööl.
Töömahu või tellimuste ajutisel vähenemisel on tööandjal oma asukoha (elukoha) tööinspektori nõusolekul õigus kokkuleppel töötajaga kehtestada töötajale kuni kolmeks kuuks aastas osaline tööaeg või saata töötaja osaliselt tasustatavale puhkusele samaks tähtajaks.
Tööinspektorilt nõusoleku taotlemisel esitab tööandja põhjenduse töö jätkamise võimaluste kohta ning töötajaid esindava organisatsiooni või isiku arvamuse.
Osalise tööaja kehtestamisest või osaliselt tasustatavale puhkusele saatmisest on tööandja kohustatud teatama töötajale kirjalikult vähemalt kaks nädalat ette.
Töökorralduse nimetatud muudatustega mittenõustumisel on töötajal õigus nõuda töölepingu lõpetamist paragrahv 82 alusel.
Käesoleva paragrahvi alusel rakendatava osalise tööaja kestus ei või olla alla 60% töölepingus ettenähtud tööaja normaalkestusest ja osaliselt tasustatava puhkuse ajal makstav puhkusetasu ei või olla väiksem kui 60% miinimumpalgast.
Tööandjal on keelatud töötajale ette teatada tema koondamisest ajal, mil talle on kehtestatud osaline tööaeg või ta on saadetud osaliselt tasustatavale puhkusele.
Tööandjal on keelatud töötajale kehtestada osalist tööaega või saata teda osaliselt tasustatavale puhkusele ajal, mil talle on ette teatatud töölepingu lõpetamisest käesoleva seaduse paragrahv 86 punkti 3 alusel.
Kui tööandja rakendab osalist tööaega või saadab töötaja osaliselt tasustatavale puhkusele ilma töötaja või tööinspektori nõusolekuta, siis on tööandja kohustatud töötajale maksma hüvitust saamata jäänud palga ulatuses.
Kui tööandja seadusevastaselt viib töötaja üle teisele tööle või muudab muid töölepingu tingimusi, on töötajal õigus nõuda ennistamist endisele tööle, samuti muude kokkulepitud töötingimuste taastamist ning kuni nende seaduserikkumiste kõrvaldamiseni saamata jäänud töötasu maksmist.
Kui töötaja jätab oma süü tõttu täitmata tööandja seadusliku korralduse teisele tööle üleviimise kohta, on ta kohustatud hüvitama tööandjale sellega tekitatud kahju, kuid mitte rohkem kui oma ühe kuu keskmise palga ulatuses.
Töölepingu tingimuste muutmine vormistatakse kirjalikult töölepingus.
Muudatustele kirjutavad alla tööandja või tema esindaja ja töötaja.
Pooltest sõltumatutel asjaoludel (paragrahvid 111-116).
Tööandja ja töötaja on kohustatud töölepingu lõpetamisest teineteisele ette teatama kirjalikult (paragrahvid 77, 79, 80, 82, 85 ja 87).
Soov lõpetada tööleping peab olema väljendatud tingimusteta.
Töölepingu lõpetamiseks esitatud kirjalikust teatisest võib loobuda teise poole nõusolekul.
Tööandja teeb töölepingu lõpetamise kohta lepingusse kande, milles näidatakse lepingu lõpetamise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile, samuti töölepingu lõpetamise päev, töötajale või tööandjale hüvituse maksmine ja lepingu järgi saadu tagastamine.
Töölepingu lõpetamise päevaks on töötaja tööloleku viimane päev, kui käesolev seadus ei näe ette teisiti.
Kui töötaja on enne töölepingu lõpetamist lahkunud töölt omavoliliselt, siis lõpetab tööandja töötajaga töölepingu päevast, mis järgnes päevale, mil töötaja töölt omavoliliselt lahkus.
Tööandja teeb töölepingu lõpetamise kohta töötaja tööraamatusse kande, milles näidatakse töölepingu lõpetamise päev.
Töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile kannab tööandja töötaja tööraamatusse töötaja nõudel.
Tööandja on kohustatud andma töötajale tööraamatu ja maksma lõpparve töölepingu lõpetamise päeval.
Kui töötaja töölepingu lõpetamise päeval tööraamatut või lõpparvet vastu ei võtnud, on tööandja kohustatud andma töötajale tööraamatu nõude esitamise päeval ja maksma lõpparve viie kalendripäeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast.
Tööandja - füüsiline isik - registreerib töölepingu lõpetamise oma elukoha tööinspektori juures ühe nädala jooksul, arvates töölepingu lõpetamise päevale järgnevast päevast.
Poolte kokkuleppel võib töölepingu lõpetada igal ajal, kui üks pooltest esitab vastavasisulise kirjaliku taotluse ja teine pool annab lepingu lõpetamiseks kirjaliku nõusoleku.
Vähemalt viis kalendripäeva enne tähtaja möödumist, kui lepingutähtaeg ei ületa ühte aastat.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes ettenähtud tähtaegu ei kohaldata töölepingu lõpetamisel töötajaga, kes on tööle võetud äraoleva töötaja asendamiseks.
Tööandja, kes ei järginud käesoleva paragrahvi 1. lõikes ettenähtud etteteatamistähtaegu, on kohustatud maksma töötajale hüvitusena keskmist päevapalka etteteatamistähtajast puudu jääva iga tööpäeva eest.
Töötaja võib lõpetada töölepingu tähtaja möödumise tõttu, teatades tööandjale töölepingu lõpetamisest vähemalt viis kalendripäeva enne lepingutähtaja möödumist.
Kui töötaja töölepingu lõpetamisest tööandjat ei hoiatanud ja jääb lepingutähtaja viimasele päevale vahetult järgneval tööpäeval töölt ära, peab tööandja andma töötajale tööraamatu ja maksma lõpparve hiljemalt viie kalendripäeva jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil töötaja mainitud nõude esitas.
Kui kumbki pooltest ei nõua määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamist paragrahvis 77 ettenähtud korras või ei sõlmita uut töölepingut ja töösuhted jätkuvad ka pärast lepingutähtaja möödumist, muutub määratud ajaks sõlmitud tööleping määramata ajaks sõlmitud töölepinguks.
Määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest teatab töötaja tööandjale vähemalt üks kuu ette.
Katseaja kestel on töötajal õigus tööleping lõpetada, teatades sellest tööandjale kolm kalendripäeva ette.
Kui määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamise põhjuseks on töö jätkamist takistav haigus, invaliidsus, haige või invaliidistunud perekonnaliikme hooldamise vajadus või õppima asumine, teatab töötaja lepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette.
Samas korras võib töölepingu lõpetada ka naine, kes kasvatab alla kolmeaastast last.
Viis kalendripäeva, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on töö jätkamist takistav haigus, invaliidsus, haige või invaliidistunud perekonnaliikme hooldamise vajadus või õppima asumine.
Kui määratud ajaks sõlmitud erisoodustustega töölepingu (paragrahvi 27 2. lõike punkt 5) ennetähtaegse lõpetamise põhjuseks on töö jätkamist takistav haigus, invaliidsus või invaliidistunud perekonnaliikme hooldamise vajadus, teatab töötaja tööandjale lepingu lõpetamisest vähemalt viis kalendripäeva ette.
Muudel põhjustel niisugust töölepingut töötaja algatusel ei lõpetata.
Töölepingu lõpetamiseks paragrahv 79 2. lõikes ning paragrahv 80 1. lõike punktis 3 ja 2. lõikes ettenähtud alustel esitab töötaja tööandjale kirjaliku tõendi lepingu lõpetamise põhjuse kohta.
Töötaja teatab nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandja poolne lepingu tingimuste täitmata jätmine, mittenõuetekohane täitmine või muudatused tootmis- või töökorralduses.
Nendel juhtudel (paragrahvid 64 ja 68) lõpetatakse tööleping niisuguste muudatuste rakendamise päevast.
Määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel maksab tööandja töötajale hüvitusena tema kahe kuu keskmise palga.
Määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel samal alusel maksab tööandja töötajale tema keskmise palga lepingu tähtaja möödumiseni, kuid mitte üle kahe kuu.
Etteteatamistähtaja möödumisel võib töötaja lahkuda töölt ning tööandja on kohustatud andma talle tööraamatu ja lõpparve, välja arvatud paragrahvi 80 2. lõikes ettenähtud juhtudel.
Paragrahvi 80 2. lõikes ettenähtud juhtudel võib töötaja töölt lahkuda pärast töölepingu lõpetamise vormistamist.
Poolte vaidluse korral lahkumise põhjuse üle lahendab küsimuse töövaidlusorgan.
Töösuhete jätkumisel pärast etteteatamistähtaja möödumist ei või pooled varem esitatud avalduse alusel töölepingut ühepoolselt lõpetada.
Tööandja, kes vabastab töötaja tema kirjaliku nõusolekuta enne etteteatamistähtaja möödumist, on kohustatud maksma töötajale hüvitusena keskmise päevapalga etteteatamistähtajast puudu jääva iga tööpäeva eest.
Tööandjal on õigus nõuda enne etteteatamistähtaja möödumist omavoliliselt lahkunud töötajalt hüvitusena keskmist päevapalka etteteatamistähtajast puudu jääva iga tööpäeva eest.
Töötaja asumisel ametikohale, mis täidetakse valimise või nimetamise teel, lõpetatakse tööleping töötaja avalduse alusel hiljemalt mainitud ametikohale asumise päevale vahetult eelnevast päevast.
Töötaja valimisel Eesti kõrgeima riigivõimuorgani liikmeks lõpetatakse tööleping töötaja avalduse alusel tema saadikumandaadi tunnustamise päevast.
Vanuse puhul töötajale, kellel on pidevat tööstaaži selle tööandja juures alla 10 aasta - kaks kuud; üle 10 aasta - kolm kuud.
Kirjalikus teates töölepingu lõpetamise kohta on tööandja kohustatud põhjendama töölepingu lõpetamise vajadust.
Käesoleva paragrahvi 1. ja 5. lõikes ettenähtud tähtaegade mittejärgimisel on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust keskmise päevapalga ulatuses iga tööpäeva eest, mille võrra töölepingu lõpetamisest vähem ette teatati.
Mainitud hüvituse maksmine ei vabasta tööandjat kohustusest maksta töötajale paragrahvi 90 1. lõikes ettenähtud hüvitust.
Töölepingu lõpetamisel käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud alustel on tööandja kohustatud sellest kirjalikult ette teatama ka töötajat esindavale organisatsioonile või isikule samas lõikes näidatud tähtajal (välja arvatud 1. lõike punkt 6) ja esitama lepingu lõpetamise põhjuse ning tegema teatavaks abinõud, mis ta on tarvitusele võtnud töötaja edaspidiseks tööga kindlustamiseks.
Tööandja pankroti väljakuulutamisel on lubatud tööleping lõpetada töötajale ette teatamata.
Töölepingu lõpetamisel töötajate esindajaga on tööandja kohustatud talle kirjalikult ette teatama käesoleva paragrahvi 1.lõike punktides 3 ja 4 ettenähtud tähtaegadest üks kuu varem.
Kui tööandja kavatseb lõpetada töölepingu töötajate koondamise tõttu 10-20 töötajaga kolme kuu jooksul ja vabanevate töötajate töölepaigutamine ei ole tagatud, võib töötajaid esindav organisatsioon või isik lepingu lõpetamise peatada kuni üheks kuuks.
Kui koondamise tõttu vabaneb kolme kuu jooksul üle 20 töötaja ja vabanevate töötajate töölepaigutamine ei ole tagatud, võib töötajaid esindav organisatsioon või isik töölepingu lõpetamise peatada kuni kaheks kuuks.
Töötaja mittevastavuse tõttu (paragrahvi 86 punkt 4) - töötaja ühe kuu keskmise palga ulatuses.
Kui tööandjal puuduvad vahendid hüvituse maksmiseks töölepingu lõpetamisel pankroti väljakuulutamise tõttu (paragrahv 86 punkt 2), maksab töötajale hüvituse riik 1. lõikes nimetatud ulatuses, kuid mitte üle pankrotiseaduses sätestatud ulatuse.
Hüvituse maksmise korra ja tingimused kehtestab Vabariigi Valitsus.
Töölepingu lõpetamisel muudel paragrahvis 86 ettenähtud alustel töötajale hüvitust ei maksta.
Ajal, mil töötaja täidab talle riigi- või kohaliku omavalitsusorgani poolt pandud ülesandeid või esindab seaduse või kollektiivlepinguga ettenähtud korras töötajaid.
Käesoleva paragrahvi 1. lõiget ei kohaldata töölepingu lõpetamisel ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni likvideerimise ja tööandja pankroti väljakuulutamise tõttu.
Tööandjal on keelatud lõpetada tööleping raseda või naisega, kes kasvatab alla kolmeaastast last, välja arvatud paragrahvi 86 punktides 1-2, 5-8 ja 11 ettenähtud alusel.
Töölepingu lõpetamine käesoleva paragrahvi 1. lõikes mainitud töötajatega paragrahvi 86 punktides 1-2 ja 5-8 ettenähtud alustel on lubatud üksnes tööandja asukoha (elukoha) tööinspektori nõusolekul.
Töölepingu lõpetamine paragrahvi 86 punktides 3-4 ettenähtud alustel on lubatud üksnes tööandja asukoha (elukoha) tööinspektori nõusolekul.
Töölepingu lõpetamine tööandja algatusel töötajaga, kes on valitud tööandja juures töötajaid esindavasse organisatsiooni, samuti töötajaid esindava isikuga, on lubatud töötaja volituste ajal ja ühe aasta jooksul pärast volituste lõpetamist, välja arvatud paragrahvi 86 punktides 1, 9 ja 11 ettenähtud alused, üksnes tööandja asukoha (elukoha) tööinspektori nõusolekul.
Tööinspektor peab tööandjale kirjalikult põhjendama töötajate esindajaga töölepingu lõpetamiseks nõusoleku andmist või sellest keeldumist.
Enne vastava otsuse tegemist peab tööinspektor pöörduma kirjalikult töötajaid esindava organisatsiooni poole arvamuse saamiseks töötajate esindajaga töölepingu lõpetamise kohta, kui töötajate esindaja on töötajaid esindava organisatsiooni poolt valitud.
Töötajaid esindav organisatsioon annab oma kirjaliku arvamuse ühe nädala jooksul, arvates pöördumise päevast.
Keelatud on töötajate esindajaga töölepingu lõpetamine tulenevalt tema seaduslikust tegevusest töötajate huvide esindamisel.
Töölepingu lõpetamisel kohakaaslasega ei rakendata paragrahvides 87-94 ettenähtud tagatisi.
Määratud ajaks sõlmitud töölepingu (paragrahvi 27 2. lõike punkt 5) lõpetamisel paragrahvi 86 punktides 4-8 ja paragrahvis 112 ettenähtud alustel, samuti niisuguse lepingu lõpetamisel paragrahvis 113 ettenähtud alusel töötaja süül, on tööandjal õigus nõuda töötajalt töölepingu alusel saadud erisoodustuste (tööandja poolt makstud stipendium ja kantud muud õppekulud, õppeajaks säilitatud töötasu jms.) tagastamist.
Tööandjal on õigus lõpetada töötajatega tööleping paragrahvi 86 punktis 1 ettenähtud alustel, kui ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni tegevus lõpetatakse täielikult ning selle baasil ei moodustata uut ettevõtet, asutust või muud organisatsiooni.
Tööandja pankroti väljakuulutamisel on pankrotihalduril õigus lõpetada tööleping töötajatega paragrahv 86 punktis 2 ettenähtud alusel pärast pankrotiotsuse tegemist.
Tööandjal on õigus lõpetada tööleping paragrahvi 86 punktis 3 ettenähtud alusel töömahu vähenemisel, tootmise või töö ümberkorraldamisel, varem töötanud töötaja tööle ennistamisel ja muudel juhtudel, mis tingivad töö lõppemise.
Enne töölepingu lõpetamist koondamise tõttu on tööandja kohustatud pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd.
Tööandja on kohustatud koondamise tõttu vabanenud töötaja tema soovil tööle tagasi võtma kuue kuu jooksul, kui tööandjal tekib vabu töökohti.
Töölepingu lõpetamisel koondamise tõttu on töölejäämise eelisõigus eelkõige töötajate esindajal, seejärel töötajatel, kes töötavad selle tööandja juures põhikohaga.
Põhikohaga töötavatest isikutest eelistatakse neid, kel on paremad tööalased näitajad.
Võrdsete tööalaste näitajate korral eelistatakse töötajaid, kes on selle tööandja süül saanud kutsehaiguse või töövigastuse; kes on kauem töötanud selle tööandja juures; kellel on ülalpeetavaid; kes täiendavad oma kutseoskusi ja teadmisi eriharidust andvas õppeasutuses.
Tööandjal on õigus ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni reorganiseerimisel lõpetada töölepingu paragrahvi 86 punktis 3 ettenähtud alusel, kui reorganiseerimisega kaasneb töötajate koondamine.
Tööandjal on õigus ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni tööandja õigusteta struktuuriüksuse likvideerimisel lõpetada seal töötavate töötajatega tööleping paragrahvi 86 punktis 3 ettenähtud alusel, kui neile ei ole võimalik pakkuda tööd teises struktuuriüksuses või nad on keeldunud pakutud tööst.
Tööandjal on õigus lõpetada tööleping paragrahvi 86 punktis 4 ettenähtud alusel, kui töötaja ei tule toime oma tööülesannete täitmisega ebapiisava tööoskuse või tervise tõttu.
Töötaja ei täienda erialaseid teadmisi (sealhulgas riigikeele ja võõrkeelte oskust), kui see on tööks vajalik ja tööandja on talle selleks tingimused loonud vastavalt kokkulepitud korrale.
Töötaja tervise halvenemine võib olla töölepingu lõpetamise põhjuseks, kui see on püsiva iseloomuga ja takistab senise töö jätkamist või välistab senise töö jätkamise.
Töötaja kutseoskuse vastavust täidetavale ametikohale või tehtavale tööle hindab tööandja.
Töötaja tervise vastavus määratakse kindlaks arsti otsusega.
Tööandja võib lõpetada paragrahvi 86 punktis 4 ettenähtud alusel töölepingu, kui töötajale ei ole võimalik pakkuda teist tööd või kui töötaja on keeldunud pakutud tööst.
Tööandjal on õigus lõpetada paragrahvi 86 punktis 5 ettenähtud alusel tööleping, kui katseaja tulemused osutuvad ebarahuldavaks.
Katseaja tulemusi hindab tööandja.
Tööandja võib töölepingu lõpetada katseaja kestel (kaasa arvatud katseaja viimane päev).
Tööandjal on õigus lõpetada paragrahvi 86 punktis 6 ettenähtud alusel tööleping, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud.
Tööandja võib töölepingu lõpetada ka töötaja esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise eest.
Tööandjal on õigus lõpetada tööleping käesoleva seaduse paragrahv 86 punktis 12 ettenähtud alusel iga töötajaga, kes paneb toime korruptiivse teo.
Tööandjal on õigus lõpetada tööleping paragrahvi 86 punktis 7 ettenähtud alusel iga töötajaga, kelle suhtes tööandja on kaotanud usalduse.
Tööandjal on õigus lõpetada tööleping paragrahvi 86 punktis 8 ettenähtud alusel pedagoogide, alaealiste juhendajate ja muude töötajatega, kelle tööülesandeks on noori õpetada või kasvatada, samuti riigi ja kohaliku omavalitsuse ametiasutuse abiteenistujatega.
Väärituks on tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega või diskrediteerib töötajat või tööandjat.
Vääritu tegu on töölepingu lõpetamise aluseks ka siis, kui see pandi toime väljaspool töökohustuste täitmist.
Töölepingu lõpetamisel paragrahvi 86 punktides 6-8 ettenähtud alustel on tööandja kohustatud järgima distsiplinaarkaristuste määramiseks seadusega kehtestatud korda.
Tööandja ei ole kohustatud töölepingu lõpetamisest töötaja süütegude tõttu ette teatama ega hüvitust maksma.
Kui töötaja on töövõimetuse tõttu töölt puudunud üle viie kuu kalendriaasta jooksul, tuberkuloosi haigestumise tõttu üle kaheksa kuu kalendriaasta jooksul.
Töövigastuse tõttu ajutiselt töövõimetuks jäänule säilitab tööandja töökoha tema tervenemiseni või invaliidsuse kindlaksmääramiseni.
Töölepingu lõpetamisel töötaja töövõimetuse ajal on töölepingu lõpetamise päevaks töölepingusse kande tegemise päev.
Tööandjal on õigus lõpetada tööleping paragrahvi 86 punktis 10 ettenähtud alusel, kui töötaja on saanud 65 aastaseks ja tal on õigus täisvanaduspensionile.
Tööandja võib lõpetada töölepingu kohakaaslasega paragrahvi 86 punktis 11 ettenähtud alusel, kui kohakaaslase asemele võetakse põhikohaga töötaja.
Alaealise vanem, eestkostja, hooldaja või tööandja asukoha (elukoha) tööinspektor võivad nõuda alaealisega sõlmitud töölepingu lõpetamist, kui töötamine ohustab alaealise tervist, kõlblust või hariduse omandamist.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes ettenähtud alusel lõpetab tööandja töölepingu vastava kirjaliku nõude esitamise päevale järgnevast päevast.
Tööandja on kohustatud maksma alaealisele töölepingu lõpetamisel hüvitust tema ühe kuu keskmise palga ulatuses.
Tööandja lõpetab töölepingu töötaja kaitsejõudude tegevteenistusse või tööteenistusse kutsumisel või astumisel vähemalt kolm kalendripäeva enne vastaval kutsel märgitud tähtaega.
Poolte kokkuleppel võib töölepingu peatada töötaja kaitsejõudude tegevteenistuses või tööteenistuses viibimise ajaks (paragrahvi 55 punkt 7).
Töölepingu lõpetamisel töötaja kutsumisel või asumisel kaitsejõudude tegevteenistusse või tööteenistusse maksab riik töötajale hüvitusena tema kahe nädala keskmise palga.
Hüvituse maksmise korra kehtestab vabariigi valitsus.
Tööleping lõpetatakse süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel, millega töötajale mõisteti kriminaalkaristus, mis teeb võimatuks senise töö jätkamise.
Töötaja vahi alla võtmisel lõpetatakse tööleping pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist vahi alla võtmise päevast arvates.
Tööleping lõpetatakse töölevõtmise eeskirjade rikkumise tõttu, kui leping sõlmiti paragrahvide 32, 35, 36 ja 37 3. lõike rikkumisega.
Kui tööleping sõlmiti töölevõtmise eeskirjade rikkumisega tööandja süül, on tööandja kohustatud pakkuma töötajale teist tööd.
Tööandja süül töölevõtmise eeskirjade rikkumisega sõlmitud töölepingu lõpetamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust tema kolme kuu keskmise palga ulatuses.
Kui tööleping sõlmiti töölevõtmise eeskirjade rikkumisega töötaja poolt teadlikult ebaõigete andmete esitamise tagajärjel, on töötaja kohustatud maksma tööandjale hüvitust oma ühe kuu keskmise palga ulatuses.
Tööleping lõpetatakse ühega lähedases suguluses või hõimluses olevatest töötajatest (paragrahv 32), kes töötavad ühes ja samas riiklikus või munitsipaalettevõttes, asutuses või muus organisatsioonis üksteise vahetus alluvuses oleval või teise poolt vahetult kontrollitaval ametikohal, kui selline töötamine pole lubatud seaduse või vabariigi valitsuse määrusega.
Töölepingu lõpetamisel käesoleva paragrahvi 1. lõikes ettenähtud alusel pakub tööandja võimalusel töötajale teist tööd.
Töötaja surma korral lõpetab tööandja töölepingu töötaja surmapäevast arvates.
Tööandja surm ei lõpeta töölepingu kehtivust, välja arvatud, kui töötaja oli tööle võetud tööandja isiklikuks teenindamiseks.
Sel juhul lõpetavad töölepingu tööandja pärijad või tööandja asukoha (elukoha) järgne tööinspektor.
Tööleping lõpetatakse tööandja surmapäevast arvates.
Töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt on töötajal õigus nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist.
Kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses.
Kui töötajate esindaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma hüvitust tema kuue kuu keskmise palga ulatuses.
Kui töötaja lahkub töölt omavoliliselt töölepingu lõpetamise kohta avaldust esitamata (paragrahvid 79 ja 80), on tööandjal õigus nõuda töötajalt hüvitust kuni tema ühe kuu keskmise palga ulatuses.
Kui töötaja, kes oli sõlminud määratud ajaks erisoodustustega töölepingu (paragrahvi 27 2. lõike punkt 5), lahkub töölt omavoliliselt, on tööandjal õigus nõuda töötajalt lisaks töölepingu alusel saadu tagastamisele (paragrahv 96) hüvitust kuni tema kolme kuu keskmise palga ulatuses.
Tööraamatu kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni.
Lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga.
Töölepingu võib enne tööle asumist tühistada poolte kokkuleppel, samuti töötaja või tööandja algatusel.
Poolte kokkuleppel võib töölepingu tühistada mis tahes põhjusel.
Tööandjalt lepingu järgi saadu tagastamine otsustatakse poolte kokkuleppel.
Tema kaitsejõudude tegevteenistusse või tööteenistusse kutsumise või astumise tõttu.
Töölepingu tühistamisel tagastab töötaja tööandjale kogu lepingu järgi saadu.
Tööandja (paragrahvi 3 punkt 3) suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, millega talle mõisteti kriminaalkaristus, mis teeb võimatuks tööandjana tegutsemise.
Töölepingut ei tühistata käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel, kui pooled sõlmivad tööle asumise kohta uue kokkuleppe.
Töölepingu tühistamisel käesoleva paragrahvi 1. lõike punkti 1 alusel tagastab töötaja tööandjale kogu lepingu järgi saadu.
Peale selle maksab töötaja, kes jättis tööandjale mõjuva põhjuseta teatamata, et ta ei asu lepitud ajaks tööle, tööandjale hüvitusena oma kahe nädala kokkulepitud palga.
Töölepingu tühistamisel käesoleva paragrahvi 1. lõike punkti 2 alusel otsustatakse tööandjalt lepingu järgi saadu tagastamine poolte kokkuleppel.
Töötajale hüvituse maksmist reguleerib eriseadus.
Töölepingu tühistamisel käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 3 ja 4 ettenähtud alustel maksab tööandja töötajale hüvitusena tema ühe kuu kokkulepitud palga.
Töölepingu tühistamise kohta teeb tööandja lepingusse kande, milles näidatakse töölepingu tühistamise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile, töölepingu tühistamise päev, töötajale või tööandjale hüvituse maksmine ja lepingu järgi saadu tagastamine.
Mis sõlmiti, rikkudes töötaja või tööandja jaoks kehtestatud kõrgendatud vanusemäära (paragrahvi 2 ja paragrahvi 3 punkt 3) - ükskõik kumma poole hagi põhjal.
Tööleping, mille tööandjana sõlmis juriidilise isiku struktuuriüksus, kellele ei ole antud tööandja õigusi, või tööandja esindaja, kellel puudub töölepingu sõlmimise õigus, jääb kehtima, kui tööandja on nõus töösuhte tekkimise või jätkamisega.
Kui tööandja ei ole nõus töösuhte tekkimise või jätkamisega, tunnistab ta töölepingu kehtetuks.
Tööleping peatub (paragrahvi 54) paragrahvi 125 1. lõikes mainitud hagi esitamise päevast kuni kohtuotsuse jõustumise päevani.
Tööleping tunnistatakse kehtetuks sõlmimise hetkest.
Töölepingu kehtetust tingivate asjaolude (paragrahvi 125 1. lõike punktid 1-6 ning 9 ja 11) äralangemisel, samuti paragrahvis 125 mainitud hagi rahuldamata jätmisel kehtib leping sõlmimise hetkest.
Töölepingu kehtetuks tunnistamisel seetõttu, et lepingu mõlemad pooled olid alaealised või vaimuhaiguse või nõrgamõistuslikkuse tagajärjel teovõimetuks tunnistatud isikud (paragrahvi 125 1. lõike punkt 1), tagastab töötaja tööandjale kogu lepingu järgi saadu, välja arvatud tasu tööandja eestkostja poolt vajalikuks peetud töö eest, mis ei või olla väiksem vabariigi valitsuse poolt vastava töö tegemiseks kehtestatud palga alammäärast.
Poolte poolt üksteisele tekitatud kahju hüvitavad tööõiguse normide järgi nende eestkostjad, kui nad ei tõenda, et tööleping sõlmiti mitte nende süül.
Töölepingu kehtetuks tunnistamisel seetõttu, et tööandja oli lepingu sõlmimisel vaimuhaiguse või nõrgamõistuslikkuse tagajärjel teovõimetuks tunnistatud isik (paragrahvi 125 1. lõike punkt 2), tagastab töötaja tööandjale kogu lepingu järgi saadu, välja arvatud tasu tööandja eestkostja poolt vajalikuks peetud töö eest, mis ei või olla väiksem vabariigi valitsuse poolt vastava töö tegemiseks kehtestatud palga alammäärast.
Töötaja, kes oli teadlik tööandja teovõimetusest, hüvitab tööandjale tekitatud kahju tsiviilõiguse normide järgi.
Tööandja poolt niisugusele töötajale tekitatud kahju ei hüvitata.
Töötaja, kes ei olnud teadlik tööandja teovõimetusest, hüvitab tööandjale tekitatud kahju tööõiguse normide järgi.
Tööandja poolt niisugusele töötajale tekitatud kahju hüvitab tööõiguse normide järgi tööandja eestkostja, kui ta ei tõenda, et tööleping sõlmiti mitte tema süül.
Töölepingu kehtetuks tunnistamisel seetõttu, et tööandja oli lepingu sõlmimisel alaealine (paragrahvi 125 1. lõike punkt 3), kohaldatakse paragrahvi 130 1. ja 2. lõiget.
Töölepingu kehtetuks tunnistamisel seetõttu, et töötaja oli lepingu sõlmimisel 13-18-aastane alaealine, kes sõlmis lepingu ilma ühe vanema, eestkostja, hooldaja või tööinspektori nõusolekuta, või alla 13-aastane alaealine (paragrahvi 125 1. lõike punkt 4), on töötajal kõik töölepingust tulenevad õigused.
Kehtetuks tunnistatud leping alaealisele töötajale kohustusi ei tekita.
Töölepingu kehtetuks tunnistamisel seetõttu, et töötajana sõlmis töölepingu vaimuhaiguse või nõrgamõistuslikkuse tagajärjel teovõimetuks tunnistatud isik (paragrahvi 125 1. lõike punkt 5), on töötajal kõik töölepingust tulenevad õigused.
Teovõimetuks tunnistatud töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitab tööõiguse normide järgi niisuguse töötaja eestkostja, kui ta ei tõenda, et tööleping sõlmiti mitte tema süül.
Töölepingu kehtetuks tunnistamisel seetõttu, et tööle asumine ohustaks 15-18-aastase alaealise tervist, kõlblust või hariduse omandamist (paragrahvi 125 1. lõike punkt 6), tagastab alaealine tööandjale kogu lepingu järgi saadu.
Kui tööleping tunnistati kehtetuks seetõttu, et töötaja oli lepingu sõlmimisel seisundis, kus ta ei võinud mõista oma tegude tähendust või neid juhtida (paragrahvi 125 1. lõike punkt 7), on niisugusel töötajal kõik töölepingust tulenevad õigused.
Peale selle maksab tööandja, kes oli teadlik töötaja niisugusest seisundist, töötajale hüvitusena tema kolme kuu keskmise palga, kui töötaja on tööle asunud, ja tema kolme kuu kokkulepitud palga, kui töötaja ei ole veel tööle asunud.
Kui tööleping tunnistati kehtetuks seetõttu, et tööandja oli lepingu sõlmimisel seisundis, kus ta ei võinud mõista oma tegude tähendust või neid juhtida (paragrahvi 125 1. lõike punkt 7), on töötajal, kelle tööandja oli niisuguses seisundis, õigus tasule tööandja poolt vajalikuks peetud töö eest, mis ei või olla väiksem vabariigi valitsuse poolt vastava töö tegemiseks kehtestatud palga alammäärast.
Töötaja suhtes, kes oli teadlik tööandja niisugusest seisundist, kohaldatakse paragrahvi 130 2. lõiget.
Töötaja, kes ei olnud teadlik tööandja niisugusest seisundist, hüvitab tööandjale tekitatud kahju tööõiguse normide järgi.
Töötaja või tööandja, kes tekitas kahju seisundis, kus ta ei võinud mõista oma tegude tähendust või neid juhtida, ei hüvita tema poolt tekitatud kahju, välja arvatud, kui ta ise viis enda niisugusesse seisundisse alkoholi või narkootiliste või toksiliste ainete tarvitamisega või muul viisil.
Töölepingu kehtetuks tunnistamisel seetõttu, et leping sõlmiti olulise tähtsusega eksimuse mõjul (paragrahvi 125 1. lõike punkt 9), kohaldatakse paragrahvi 136 punkti 1, kui eksimus tekkis tööandja süül, ja paragrahvi 130 1. ja 2. lõiku, kui eksimus tekkis töötaja süül.
Kui kumbki pool ei olnud eksimuses süüdi, on pooltel lepingu kehtetuks tunnistamisel kõik töölepingust tulenevad õigused.
Töölepingu kehtetuks tunnistamisel seetõttu, et tööandja sõlmis lepingu alkohoolsete jookide või narkootiliste või toksiliste ainete kuritarvitamise tagajärjel piiratult teovõimeliseks tunnistatud isikuna (paragrahvi 125 1. lõike punkt10), kohaldatakse paragrahvi 130 1. ja 2. lõiget, kui töötaja oli tööandja teovõime piiramisest teadlik.
Töölepingu kehtetuks tunnistamise kohta teeb tööandja lepingusse kande, milles näidatakse töölepingu kehtetuks tunnistamise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile, töölepingu kehtetuks tunnistamise päev, töötajale hüvituse maksmine ja lepingu järgi saadu tagastamine.
Kui tööleping tunnistati kehtetuks pärast tööle asumist, vormistatakse töölepingu kehtetuks tunnistamine korras, mis on ette nähtud töölepingu lõpetamise vormistamiseks.
Käesoleva seaduse kohaldamisel töötaja ja tööandja vahel tekkinud vaidlused alluvad kohtule.
Käesoleva seaduse kohaldamisel tekkinud vaidluste lahendamiseks võivad pooled pöörduda töövaidlusorganisse nelja kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil nad said teada või oleksid pidanud saama teada oma õiguste rikkumisest.
Töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamiseks võivad pooled pöörduda töövaidlusorganisse ühe kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil nad said teada või oleksid pidanud saama teada oma õiguste rikkumisest.
Vaidluse korral töölepingu lõpetamise üle paragrahvi 86 punktides 6-8 ettenähtud alustel on kohtul õigus hinnata töötaja süüteo asjaolusid ja töölepingu lõpetamise otstarbekust ning töötaja tööle ennistada.
Töötaja tööle ennistamisel käesoleva paragrahvi 1. lõikes mainitud asjaoludel (süüteo vähene tähtsus jms.) ei ole töötajal õigust hüvitusele.
Paragrahvi 113 lõige 1 muudetakse 01.01.2002 (RT I 2001, 17, 78) ja sõnastatakse järgmiselt: „Tööleping lõpetatakse töölevõtmise eeskirjade rikkumise tõttu, kui leping sõlmiti §-de 32, 35 või 36 rikkumisega.“
Käesolev seadus reguleerib suhteid, mis tekivad kauba- ja teenindusmärkide õiguskaitse korraldamisel ning kaitstud kauba- ja teenindusmärkide kasutamisel Eesti Vabariigis.
Kaubamärkide õiguskaitset reguleeriv seadustik koosneb käesolevast seadusest, muudest seda valdkonda puudutavatest seadustest ning seaduste alusel antud Vabariigi Valitsuse ja ministrite määrustest.
Kui kahe- või mitmepoolses rahvusvahelises kokkuleppes, milles Eesti Vabariik osaleb, on mõni kaubamärgiküsimus teisiti reguleeritud kui Eesti Vabariigi seadustes, kuulub prioriteet rahvusvahelise kokkuleppe normidele.
Kauba- ja teenindusmärk (edaspidi: kaubamärk) on tähis, mida füüsiline või juriidiline isik kasutab või kavatseb kasutada majandus- ja äritegevuses oma kaupade või teenuste eristamiseks teiste füüsiliste või juriidiliste isikute samaliigilistest kaupadest ja teenustest.
Kaubad ja teenused liigitatakse märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (RT II 1996, 4, 14) alusel vastuvõetud kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni järgi.
Füüsilised ja juriidilised isikud võivad Eesti Vabariigis saada oma kaubamärgile õiguskaitse käesolevas seaduses ettenähtud alusel ja korras.
Riik kaitseb õiguskaitse saanud kaubamärgi omaniku ainuõigust kaubamärgile.
Füüsiline ja juriidiline isik ei tohi kaubamärgiomaniku loata kasutada õiguskaitse saanud kaubamärgiga identset või äravahetamiseni sarnast kaubamärki samade või sarnaste kaupade ning teenuste tähistamiseks majandus- ja äritegevuses.
Kaubamärgi kandmist majandus- ja äridokumentidele, reklaammaterjalidele ja kauba kasutusõpetusele.
Kaubamärgiomanikul on õigus keelata kaubamärgi kasutamine samade või sarnaste kaupade ja teenuste ning teistegi kaupade ja teenuste puhul, kui kaubamärk on Eesti Vabariigis üldtuntud ja sellise kasutamisega kaasneb kaubamärgi eristatavuse või maine põhjendamatu ärakasutamine või eristatavuse või maine kahjustamine.
Kaubamärgi mittekaitstavaid osi.
Kaubamärgiomanikul ei ole õigust keelata tema poolt või tema loal kaubamärgiga tähistatud ja Eesti Vabariigis või välismaal käibesse lastud kauba edasist levitamist, müüki või müügiks pakkumist, samuti kaubamärgiga tähistatud kauba nimetatud eesmärkidel ladustamist, sisse- ja väljavedu, välja arvatud juhud, kui kauba kvaliteet on pärast käibesse laskmist muutunud.
Registreeritud kaubamärgi õiguskaitse ulatuse määramisel võetakse aluseks kaubamärgi reproduktsioon.
Registreeritud kaubamärgi õiguskaitse ulatus kaupade ja teenuste suhtes määratakse kaupade ja teenuste loeteluga.
Registreeringus märgitud kaupade ja teenuste loetelu võib piirata.
Kaupade ja teenuste loetelu laiendamine on keelatud.
Kaubamärgina võib registreerida graafiliselt kujutatavat tähelist, sõnalist, numbrilist, kujutislikku või ruumilist tähist või tähistekombinatsiooni, mis eristab ühe füüsilise või juriidilise isiku kaupu või teenuseid teiste omadest.
Kaubamärgi võib registreerida must-valgena või värvilisena.
Must-valgena registreeritud kaubamärk on õiguslikult kaitstud mis tahes värvikombinatsioonis, värvilisena registreeritud kaubamärk aga ainult taotletud värvikombinatsioonis.
Heli- ja lõhnakaubamärgid ei ole registreeritavad.
Registreeritav kaubamärk võib sisaldada mittekaitstavat osa, kui see ei vähenda kaubamärgi eristatavust ega riku teiste isikute õigusi.
Kui registreeritud kaubamärgi mittekaitstav osa on kaubamärgi hilisema kasutamise käigus muutunud tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni (RT II 1994, 4/5, 19) artikli 6 bis tähenduses Eesti Vabariigis üldtuntuks ja omandanud sellega eristusvõime, võib taotleda registreeritud kaubamärgi uuesti registreerimist, et õiguskaitse hõlmaks kogu märki.
Tähiseid, mille kasutamine või registreerimine kaubamärgina on keelatud teiste seaduste kohaselt.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkte 2, 3 ja 4 ei kohaldata, kui tõendatakse, et kaubamärk on kaubamärgi registreerimise taotluse (edaspidi ka registreerimistaotlus) saabumise kuupäevaks kasutamise tulemusena muutunud tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni artikli 6 bis tähenduses Eesti Vabariigis üldtuntuks.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2, 3, 4 või 5 nimetatud tähise kasutamisel kaubamärgi koosseisus loetakse see tähis kaubamärgi mittekaitstavaks osaks.
Kaubamärke, mis on identsed teises riigis registreeritud ja seal kasutusel oleva kaubamärgiga, kui registreerimistaotlus on esitatud pahauskselt.
Eesti Vabariigis kehtiv märkide rahvusvahelise registreerimise Madridi protokolli alusel registreeritud kaubamärk, mille registreerimise kuupäev või prioriteedikuupäev on varasem kui käsitletava kaubamärgi registreerimise taotluse saabumise kuupäev või prioriteedikuupäev.
Kaubamärgi registreerimise taotluse esitab taotleja - füüsiline või juriidiline isik - Patendiametile, tasudes riigilõivu.
Kaubamärgi registreerimise taotlus esitatakse ühe kaubamärgi kohta.
Kollektiivkaubamärgi põhikirja, kui registreerimistaotlus esitatakse kollektiivkaubamärgi kohta.
Patendivoliniku volitusi tõendava dokumendi või selle ärakirja võib esitada kahe kuu jooksul registreerimistaotluse saabumise kuupäevast.
Kollektiivkaubamärgi põhikirja võib esitada kahe kuu jooksul registreerimistaotluse saabumise kuupäevast.
Registreerimistaotluse esitamise korra ja dokumentide vorminõuded kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel majandusminister.
Kaubamärgi prioriteet määratakse kindlaks kaubamärgi registreerimise taotluse Patendiametisse saabumise kuupäevast.
Kaubamärgi prioriteet määratakse kindlaks kaubamärgi esmase registreerimise taotluse esitamise kuupäevast tööstusomandikaitse Pariisi konventsiooni liikmesriigis (konventsiooniprioriteet) siis, kui see registreerimistaotlus esitatakse Patendiametile kuue kuu jooksul sellest kuupäevast arvates.
Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni liikmesriigi territooriumil toimuva rahvusvahelise või ametlikult rahvusvaheliseks tunnistatud näituse eksponaatidele pandud kaubamärgi prioriteediks (näituseprioriteet) loetakse eksponaadi sellel näitusel avaliku väljapaneku päev, kui kaubamärgi registreerimise taotlus esitatakse Patendiametile kuue kuu jooksul sellest kuupäevast arvates 1928. aasta 22. novembri rahvusvaheliste näituste konventsiooniga ja selle hilisemate täiendustega on sätestatud rahvusvahelistele näitustele esitatavad nõuded.
Konventsiooni- või näituseprioriteedi eelise taotleja peab selle nõude esitama kaubamärgi registreerimise taotluses ja nõuet tõendavad dokumendid kas taotluses või kolme kuu jooksul, arvates taotluse Patendiametisse saabumise kuupäevast.
Kaubamärgi registreerimise taotlus esitatakse Patendiametile, kes taotluse vastuvõtmisel kontrollib esitatud dokumentide vastavust käesoleva seaduse paragrahv 9 nõuetele.
Kui registreerimistaotlus vastab esitatud nõuetele, antakse taotlus ekspertiisi ja patendiamet teatab taotlejale registreerimistaotluse saabumise kuupäeva.
Kui Patendiamet keeldub kaubamärgi registreerimise taotluse vastuvõtmisest, võib taotleja pärast riigilõivu tasumist vaidlustada keeldumise tööstusomandi apellatsioonikomisjonis (edaspidi: apellatsioonikomisjon) kahe kuu jooksul, arvates taotluse vastuvõtmisest keeldumisest.
Riigilõiv makstakse tagasi, kui apellatsioonikomisjon tunnistab registreerimistaotluse vastuvõtmisest keeldumise põhjendamatuks.
Andmekogus hoitakse registreerimistaotluse ja selle menetluse andmeid kuni menetluse lõppemiseni.
Registreerimistaotluste ja nende menetluse andmekoguga tutvumine ja andmekogust andmete väljastamine on üldjuhul keelatud.
Andmekogust on lubatud väljastada ainult kaubamärgi reproduktsiooni, registreerimistaotluse numbrit, registreerimistaotluse saabumise kuupäeva, prioriteediandmeid, taotleja nime, taotleja esindaja nime ning kaupade ja teenuste loetelu ning rahvusvahelise klassifikatsiooni klasside numbreid.
Registreerimistaotluse menetluse toimikuga võib tutvuda taotleja või isik, kellel on selleks taotleja kirjalik luba või keda taotleja on kirjalikult teavitanud registreerimistaotluse esitamisest, samuti järelevalveõigusliku riigiasutuse õiguspädev ametiisik ja kohus.
Teabe väljastamine registreerimistaotluste ja nende menetluse andmekogust on tasuline, välja arvatud teabe väljastamine järelevalveõiguslikule riigiasutusele või kohtule.
Registreerimistaotluste ja nende menetluse andmekogu asutab Vabariigi Valitsus või tema volitusel majandusminister.
Kui registreerimistaotluse ekspertiis sõltub teise, varasema prioriteediga registreerimistaotluse ekspertiisist, siis ekspertiis peatatakse kuni lõpliku otsuse tegemiseni varasema prioriteediga registreerimistaotluse kohta.
Ekspertiisi võib peatada ka taotleja põhjendatud ettepanekul tähtajaks, mille määrab Patendiamet.
Ekspertiisi käigus võib Patendiamet nõuda taotlejalt registreerimistaotluse täpsustamist ja parandamist kindlaks tähtajaks.
Taotlejal on õigus pikendusele, kui ta tasub täiendava riigilõivu.
Kui taotleja on eiranud Patendiameti poolt määratud tähtaega, jätnud tasumata riigilõivu või vastamata ekspertiisi otsusele, lükkab Patendiamet registreerimistaotluse tagasi.
Taotleja võib ekspertiisi käigus ise registreerimistaotluse tagasi võtta ja ekspertiis lõpetatakse.
Ekspertiisi käigus võib taotleja piirata registreerimistaotluses märgitud kaupade ja teenuste loetelu.
Kaubamärk registreeritakse, kui ekspertiisi käigus ei ilmne ühtegi käesoleva seaduse paragrahvis 7 või 8 nimetatud registreerimisest keeldumise aluseks olevat asjaolu.
Kaubamärgi registreerimisest keeldutakse, kui ekspertiisi käigus ilmneb vähemalt üks käesoleva seaduse paragrahvis 7 või 8 nimetatud registreerimisest keeldumise aluseks olev asjaolu.
Kaubamärgi registreerimisest keeldumise otsus peab olema põhjendatud.
Kaubamärk registreeritakse osa registreerimistaotluses märgitud kaupade või teenuste suhtes, kui ülejäänud selles registreerimistaotluses märgitud kaupade või teenuste suhtes ei saa seda kaubamärki registreerida käesoleva seaduse paragrahv 7 või 8 alusel.
Ülejäänud kaupade või teenuste suhtes keeldutakse kaubamärki registreerimast.
Kaubamärk registreeritakse piiranguga juhul, kui Patendiamet määrab kaubamärgi mõne osa kaubamärgi mittekaitstavaks osaks käesoleva seaduse paragrahv 7 lõike 3 alusel.
Kaubamärgi registreerimise otsuse võib Patendiamet taas läbi vaadata kui Eesti Vabariigi rahvusvaheliste lepingute alusel on laekunud varasemat prioriteedikuupäeva kandev registreerimistaotlus.
Kaubamärgi registreerimise otsuses märgib Patendiamet ära kaubamärgi mittekaitstava osa.
Kaubamärgi registreerimise otsuse korral kaubamärk avaldatakse Patendiameti ametlikus väljaandes.
Registreerimistaotluse menetlus lõpeb kaubamärgi registreerimisega riiklikus kauba- ja teenindusmärkide registris või kaubamärgi registreerimisest keeldumisega või registreerimistaotluse tagasilükkamisega.
Kui taotleja ei ole nõus Patendiameti otsusega kaubamärgi registreerimisest keeldumise kohta, võib ta pärast riigilõivu tasumist selle otsuse vaidlustada apellatsioonikomisjonis kahe kuu jooksul, arvates otsuse tegemise päevast.
Riigilõiv makstakse tagasi, kui apellatsioonikomisjon tunnistab registreerimisest keeldumise põhjendamatuks.
Patendiameti otsust kaubamärgi registreerimise kohta võivad teise kaubamärgi omanik või muud asjast huvitatud isikud pärast riigilõivu tasumist vaidlustada apellatsioonikomisjonis kahe kuu jooksul arvates kaubamärgi avaldamisest Patendiameti ametlikus väljaandes.
Kaubamärgid kantakse riiklikku kauba- ja teenindusmärkide registrisse (edaspidi: registrisse) pärast vastava riigilõivu tasumist.
Riigilõiv tuleb tasuda kolme kuu jooksul pärast kaubamärgi registreerimise otsuse vaidlustamise tähtaja möödumist või vaidlustamise korral pärast vaidlustamismenetluse lõppemist.
Kui riigilõivu tasumist tõendavat dokumenti ei ole tähtaja lõpuks Patendiametile esitatud, lükatakse registreerimistaotlus tagasi.
Pärast kaubamärgi registrisse kandmist annab Patendiamet omanikule kaubamärgitunnistuse.
Tunnistuse vorminõuded ja selle plangi vormistamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel majandusminister.
Patendiamet avaldab registrisse kantud kaubamärgi oma ametlikus väljaandes.
Patendiameti ametlike väljaannete põhimäärused kinnitab Vabariigi Valitsus või tema volitusel majandusminister.
Õigus kaubamärgile kehtib registreerimistaotluse saabumise kuupäevast kuni 10 aasta möödumiseni registrisse kandmise kuupäevast.
Kaubamärgi kehtivust võib pikendada valdaja avalduse põhjal iga kord 10 aastaks, kui ta esitab avalduse ühe aasta jooksul enne kaubamärgi kehtivuse lõppu, tasudes riigilõivu.
Patendiamet võib kaubamärgivaldajale anda käesoleva paragrahvi lõikes 2 märgitud avalduse esitamiseks kuuekuulise tähtaja pärast kaubamärgi kehtivuse lõppu.
Kaubamärgiomanik tasub riigilõivu.
Patendiamet teeb registrisse kande kaubamärgi kehtivuse pikendamise kohta, avaldades selle Patendiameti ametlikus väljaandes ja annab välja kehtivuse pikendamist tõendava tunnistuse lisa.
Kaubamärgiomanik on kohustatud kaubamärki kasutama, kusjuures kaubamärgi kasutamiseks loetakse käesoleva seaduse paragrahv 5 lõikes 3 toodud toiminguid.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 kehtestatud kord loetakse täidetuks, kui kaubamärgiomanik annab asjast huvitatud isikule kaubamärgilitsentsi.
Kaubamärk loetakse kasutatuks, kui omanik kasutab registreeritud kaubamärgist ebaoluliste osade poolest erinevat kaubamärki, muutmata registreeritud kaubamärgi eristavat iseloomu.
Kui kaubamärgiomanik ei ole 5 aasta jooksul kaubamärgi registrisse kandmise päevast arvates või hiljem katkematu viieaastase ajavahemiku jooksul ilma mõjuva põhjuseta täitnud käesoleva seaduse paragrahv 18 nõudeid, on igal asjast huvitatud isikul õigus vaidlustada kaubamärgi registreerimise kehtivust.
Vaidlustusavalduse esitamisel tasutakse riigilõiv.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 märgitud asjaoludel põhinev vaidlustusavaldus esitatakse apellatsioonikomisjonile, kes teatab sellest kaubamärgiomanikule ja teeb talle ettepaneku esitada apellatsioonikomisjonile kaubamärgi kasutamist tõendavad dokumendid.
Apellatsioonikomisjon vaatab vaidlustusavalduse läbi ja teeb otsuse, kas lükata protest tagasi või tunnistada registreerimine osaliselt või täielikult kehtetuks.
Kaubamärgi omanik võib koos kaubamärgiga kasutada hoiatustähist, et kaubamärk on Eesti Vabariigis registreeritud.
Kaubamärgivaldaja (litsentsiaar) võib litsentsilepingu alusel anda kaubamärgi kasutamise õiguse teisele isikule/teistele isikutele (litsentsiaadile/litsentsiaatidele).
Litsentsilepingu kohta tehakse kanne registrisse pärast riigilõivu tasumist.
Kaubamärgiomanik võib registreeritud kaubamärgi loovutada füüsilisele või juriidilisele isikule kas kõigi või osa kaupade või teenuste suhtes.
Kaubamärgi loovutamise kohta tehakse kanne registrisse pärast riigilõivu tasumist.
Juriidiliste isikute lõpetamisel, ühinemisel, jagunemisel ja ümberkujundamisel või kaubamärgi pantimisel muutub kaubamärgi juriidiline staatus, mille kohta tehakse kanne registrisse pärast riigilõivu tasumist.
Asjast huvitatud isiku taotlusel võib apellatsioonikomisjon tunnistada kaubamärgi registreerimise kehtetuks, kui registreerimisel on rikutud käesoleva seaduse paragrahvide 7 ja 8 nõudeid.
Kaubamärgi registreerimise kehtetuks tunnistamise taotluse võib pärast riigilõivu tasumist esitada apellatsioonikomisjonile viie aasta jooksul, arvates kaubamärgi registrisse kandmise päevast.
Käesoleva seaduse paragrahv 17 sätete alusel.
Kaubamärk on registreerimiseks esitatud või registreeritud pärast seda, kui geograafiline tähis on saanud õiguskaitse oma päritoluriigis.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaubamärk sisaldab Eesti geograafilise ala nime, siis selle kaubamärgi kehtetuks tunnistamisel ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud tingimust.
Kaubamärgi registreerimiseks esitamine või registreerimine on pahauskne, kui seda teinud isik teadis või pidi teadma, et tegemist on tähisega, mis näitab, et kaup või teenus on pärit kindlalt geograafiliselt alalt ja kauba või teenuse konkreetne omadus, maine või muu iseloomulik tunnus on olulisel määral seostatav geograafilise päritoluga.
Asjast huvitatud isik võib nõuda enne geograafilise tähise kaitse seaduse jõustumise kuupäeva alkohoolse joogi tähistamiseks registreeritud kaubamärgi kehtetuks tunnistamist, kui kaubamärk sisaldab registreeritud geograafilist tähist või on sellega eksitavalt sarnane ja sellega tähistatav alkohoolne jook ei pärine selle geograafilise tähisega viidatud geograafiliselt alalt.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 4 nimetatud kaubamärgi registreerimise kehtetuks tunnistamise taotlus esitatakse apellatsioonikomisjonile.
Kaubamärgi registreerimise kehtetuks tunnistamise korral kustutab Patendiamet kaubamärgi registrist.
Käesoleva paragrahvi sätteid kohaldatakse ka nende geograafilist tähist sisaldavate kaubamärkide kehtetuks tunnistamisel, mis olid registreerimiseks esitatud või registreeritud enne geograafilise tähise kaitse seaduse jõustumise kuupäeva.
Kollektiivkaubamärk on kaubamärk, mille puhul juriidiliste isikute ühendus omandab ainuõiguse kasutada seda ühenduse ja ühenduse liikmete kaupade ja teenuste tähistamiseks ühenduse või kaubamärgi põhikirjas kindlaksmääratud tingimustel.
Kollektiivkaubamärki võib taotleda ühenduse nimele ja registreerimine toimub käesoleva seaduse III peatüki sätete kohaselt.
Kollektiivkaubamärki kasutatakse vastavalt käesoleva seaduse IV peatükile ja kaubamärgi või ühenduse põhikirja sätetele.
Kollektiivkaubamärk tunnistatakse kehtetuks käesoleva seaduse paragrahv 24 sätete kohaselt.
Käesolevas seaduses ettenähtud juhtudel võetakse toimingute sooritamise ja dokumentide väljastamise eest riigilõivu riigilõivuseaduses (RT I 1997, 80, 1344; 2001, 55, 331; 56, 332; 64, 367; 65, 377) sätestatud määrade järgi.
Riigilõivu tasub taotleja, kaubamärgiomanik või kolmas isik, kes on huvitatud käesolevas seaduses ettenähtud toimingute sooritamisest või dokumentide väljastamisest.
Kui kaubamärgi registreerimisega või registreeringu kehtivuse pikendamisega seotud riigilõivu tasub kolmas isik, on vajalik taotleja või kaubamärgiomaniku kirjalik nõusolek.
Tasutud riigilõivu ei tagastata, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahv 11 lõikes 3 ja paragrahv 13 lõikes 1 sätestatud juhul.
Kaubamärgiomaniku õigust kaitstakse halduskorras ja kohtus.
Riiklikud järelevalveasutused kaitsevad kaubamärgiomaniku ainuõigust alates kaubamärgi kandmisest registrisse.
Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni artikli 6bis tähenduses üldtuntud kaubamärgi omaniku ainuõigust kaitsevad riiklikud järelevalveasutused alates kaubamärgi üldtuntuse tunnistamisest kohtu või Patendiameti poolt.
Patendiamet tunnistab kaubamärgi üldtuntust ainult seoses kaubamärgi registreerimise menetlusega.
Litsentsiaat rikub litsentsilepingu tingimusi.
Kaupa, mis on tähistatud kaubamärgiomaniku loata samade või sarnaste kaupade puhul õiguskaitset omava kaubamärgiga identse või äravahetamiseni sarnase tähisega, loetakse võltsitud kaubaks.
Kaubamärgiomaniku ainuõigust kahjustavate tegude sooritamine toob endaga kaasa tsiviil-, kriminaal- või haldusvastutuse, kusjuures vastutuse liike võib kohaldada koos või eraldi.
Kui füüsiline isik on sooritanud kaubamärgiomaniku ainuõigust kahjustava teo juriidilise isiku huvides, võib kohaldada üheaegselt füüsilise isiku kriminaalvastutust ja juriidilise isiku haldusvastutust.
Kaubamärgiomanikule või litsentsiaadile tekitatud kahju suuruse arvutamise aluseks võetakse tulu, mida ta oleks saanud kaubamärgi normaalsel kasutamisel.
Tööstusomandialased vaidlused lahendatakse Majandusministeeriumi valitsemisalas moodustatud tööstusomandi apellatsioonikomisjonis.
Apellatsioonikomisjoni põhimääruse kinnitab Vabariigi Valitsus või tema volitusel majandusminister.
Apellatsioonikomisjon vaatab läbi käesoleva seaduse § 11 lõike 3 ning §-de 13, 24 ja 24 1 alusel esitatud kaebusi Patendiameti otsuste kohta ning iga asjast huvitatud isiku vaidlustusavaldusi paragrahv 19 järgi.
Apellatsioonikomisjon teatab kaebuse esitajale, vajaduse korral ka teise kaubamärgi omanikule kaebuse läbivaatamise aja ja koha.
Nende ilmumata jäämine ei takista kaebuse läbivaatamist.
Viimasel juhul tühistab apellatsioonikomisjon Patendiameti otsuse ning teeb Patendiametile ettepaneku registreerimistaotlus uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus.
Apellatsioonikomisjon teeb kaebuse põhjal otsuse kolme kuu jooksul, arvates kaebuse saabumisest.
Otsus tehakse teatavaks kaebuse esitajale ja kaubamärgiomanikule.
Apellatsioonikomisjon võib kaebuse arutamise edasi lükata, kui selleks esitatakse põhjendatud taotlus või kui apellatsioonikomisjon peab vajalikuks nõuda lisadokumente.
Apellatsioonikomisjoni otsuse võivad asjast huvitatud isikud edasikaevata kohtusse kolme kuu jooksul, arvates otsuse tegemisest.
Võtta meetmeid, mis välistavad kaubamärgiomaniku või litsentsiaadi õiguste edasise rikkumise, kõrvaldades käibest kõik, millest tuleneb õiguse rikkumine.
Kaubamärgiomaniku keeldumisel hagi esitamisest läheb selle esitamise õigus üle litsentsiaadile, kui litsentsileping ei sätesta teisiti.
Juriidilise isiku poolt kaubamärgiomaniku loata kauba või pakendi sama või sarnase kauba puhul õiguskaitset omava kaubamärgiga identse või äravahetamiseni sarnase tähisega tähistamise eest - määratakse rahatrahv 250 000 kuni 500 000 krooni.
Juriidilise isiku poolt kaubamärgiomaniku loata samade või sarnaste kaupade või teenuste puhul õiguskaitset omava kaubamärgiga identse või äravahetamiseni sarnase tähise majandus- või äridokumentidele, reklaammaterjalidele või kauba kasutusõpetusele kandmise eest - määratakse rahatrahv 25 000 kuni 50 000 krooni.
Juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asja arutab halduskohtunik.
Juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asja menetletakse haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 50, 548; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247; 45, 279; 49, 301; 305; 51, 321; 54, 346; 348; 351; 55, 361; 58, 376; 84, 533; 86, 544; 548; 89, 578; 95, 609; 613; 2001, 3, 5; 9, 41; 17, 76; 18, 87; 21, 115; 116; 31, 174; 42, 236; 52, 303; 53, 312; 313; 314; 56, 333; 335; 339; 58, 356; 65, 378) sätestatud korras.
Kaubamärgiomaniku loata samade või sarnaste kaupade või teenuste puhul õiguskaitset omava kaubamärgiga identse või äravahetamiseni sarnase tähisega lubamatult tähistatud kaup, pakend, majandus- või äridokumendid, reklaammaterjalid või kauba kasutusõpetus.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud lubamatult tähistatud esemed kuuluvad erikonfiskeerimise otsuse jõustumise korral hävitamisele haldusõiguserikkumiste seadustiku §-s 340 sätestatud korras.
Erikonfiskeeritud võltsitud rõivad ja jalatsid, millelt on lubamatud tähised eemaldatud, võib õiguste valdaja kirjalikul nõusolekul üle anda riigi või kohaliku omavalitsuse tervishoiu- või hoolekandeasutustele.
Erikonfiskeeritud võltsitud rõivaste ja jalatsite riigi või kohaliku omavalitsuse tervishoiu- või hoolekandeasutusele üleandmise korra kehtestab rahandusminister määrusega.
Juriidilise isiku haldusvastutus kaubamärgi kasutamise eest sama või sarnase kauba või teenuse puhul käesoleva seaduse § 5 lõike 3 punktides 2 ja 3 nimetatud juhtudel, kui seejuures rikutakse kaubamärgiomaniku ainuõigust, sätestatakse tarbijakaitseseaduses (RT I 1994, 2, 13; 1999, 35, 450; 102, 907; 2000, 40, 252; 59, 379; 2001, 50, 283; 289).
Juriidilise isiku haldusvastutus kaubamärgi kasutamise eest sama või sarnase kauba puhul käesoleva seaduse § 5 lõike 3 punktis 4 nimetatud juhul, kui seejuures rikutakse kaubamärgiomaniku ainuõigust, sätestatakse tolliseaduses (RT I 1998, 3, 54; 1999, 86, 782; 97, 859; 102, 907; 2000, 95, 608; 2001, 56, 335; 64, 368).
Eesti Vabariigi füüsiline või juriidiline isik registreerib oma kaubamärgi välisriikides iseseisvalt.
Eesti Vabariigi füüsiline või juriidiline isik võib registreerida oma kaubamärgi välisriikides, sõltumata selle registreerimisest Eesti Vabariigis.
Isik, kelle nimele on Eesti Vabariigis registreeritud kaubamärk või kes on esitanud kaubamärgi registreerimise taotluse, võib esitada Patendiametile taotluse selle kaubamärgi rahvusvaheliseks registreerimiseks samadele kaupadele või teenustele.
Kaubamärgi rahvusvahelise registreerimise taotluse võib esitada isik, kes on Eesti Vabariigi kodanik või kellel on Eesti Vabariigis alaline elukoht tsiviilseadustiku üldosa seaduse (RT I 1994, 53, 889; 89, 1516; 1995, 26/28, 355; 49, 749; 87, 1540; 1996, 40, 773; 42, 811; 52/54, 993; 1998, 30, 409; 59, 941; 91/93, 1500; 96, 1515; 1999, 10, 155; 2001, 24, 133) paragrahv 21 mõiste „elukoht“ tähenduses või kellel on Eestis tegutsev tööstus- või kaubandusettevõte äriseadustiku (RT I 1995, 26/28, 355; 1998, 91/93, 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360; 57, 596; 102, 907; 2000, 29, 172; 49, 303; 55, 365; 57, 373; 2001, 24, 133; 34, 185; 56, 332; 336) paragrahv 5 mõiste „ettevõte“ tähenduses.
Kaubamärgi rahvusvahelise registreerimise all käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse kaubamärgi registreerimist Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni Rahvusvahelise Büroo (edaspidi Rahvusvaheline Büroo) rahvusvahelises registris märkide rahvusvahelise registreerimise Madridi kokkuleppe protokolli (edaspidi Madridi protokoll) järgi, mis võeti vastu 1989. aasta 27. juunil Madridis.
Patendiamet täidab riigis Madridi protokollist tulenevaid ülesandeid ja on selle protokolli tähenduses päritoluametiks ja märgitud lepinguosalise ametiks.
Isik, kes taotleb kaubamärgi rahvusvahelist registreerimist ja kaubamärgi rahvusvahelise registreeringu jõushoidmist, peab tasuma Madridi protokolli artikli 8 kohased rahvusvahelised lõivud otse Rahvusvahelisele Büroole.
Kaubamärgi rahvusvahelise registreerimise taotlus (edaspidi rahvusvaheline taotlus), mis esitatakse käesoleva seaduse paragrahv 37 lõike 3 alusel, peab vastama Madridi protokollis ja selle juhendis sätestatud sisu- ja vorminõuetele.
Rahvusvaheline taotlus esitatakse Patendiametile.
Rahvusvahelise taotluse dokumendid esitatakse inglise keeles.
Rahvusvahelise taotluse esitamise eest tasutakse riigilõiv.
Patendiamet kontrollib rahvusvahelises taotluses märgitud andmete vastavust rahvusvahelise taotluse aluseks oleva registreerimistaotluse andmetele või riiklikku kauba- ja teenindusmärkide registrisse kantud kaubamärgi kehtiva registreeringu andmetele.
Patendiamet tõendab rahvusvahelises taotluses märgitud andmete õigsust ja edastab selle taotluse Rahvusvahelisele Büroole.
Rahvusvaheliselt registreeritud kaubamärgi rahvusvahelise registreerimise kuupäev ja rahvusvahelise registreeringu number kantakse riiklikku kauba- ja teenindusmärkide registrisse, kui rahvusvaheline taotlus oli tehtud selles registris registreeritud kaubamärgi alusel või tehakse märge menetluses olevas registreerimistaotluses, kui rahvusvaheline taotlus oli tehtud selle alusel.
Patendiamet peab andmekogu siseriiklikku menetlusse võetud rahvusvaheliste taotluste dokumentide ja nende menetluse kohta.
Kaubamärgi rahvusvahelise registreerimise taotluste Patendiametile esitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitusel majandusminister.
Kaubamärgi rahvusvahelise registreerimise taotluste ja nende siseriikliku menetluse andmekogu asutab Vabariigi Valitsus või tema volitusel majandusminister.
Teabe väljastamine kaubamärgi rahvusvahelise registreerimise taotluste ja nende siseriikliku menetluse andmekogust on tasuline, välja arvatud teabe väljastamine järelevalveõiguslikule riigiasutusele või kohtule.
Eesti Vabariigis rahvusvahelise registreerimise teel õiguskaitse omandanud kaubamärgil on sama õigusrežiim ja samad soodustused, mis Eesti Vabariigis registreeritud kaubamärgil.
Kui kaubamärgi valdaja registreerib Eesti Vabariigis registreeritud kaubamärgi samade kaupade ja teenuste tähistamiseks ka rahvusvaheliselt, asendatakse varasem registreerimine rahvusvahelise registreerimisega.
Seda sätet ei kohaldata paragrahv 37 lõikes 3 nimetatud isikutele.
Kui rahvusvaheline registreering kaotab kehtivuse, kaotab samast kuupäevast kehtivuse ka rahvusvaheline registreering Eesti Vabariigis.
Rahvusvahelise registreerimise kehtivuse kaotanud kaubamärgi võib samade kaupade ja teenuste tähistamiseks registreerida Eesti Vabariigis käesoleva seaduse III peatükis sätestatud korras, alates rahvusvahelise registreerimise kuupäevast, kui kaubamärgivaldaja esitab Patendiametile kolme kuu jooksul rahvusvahelise registreerimise lõppemise kuupäevast alates registreerimistaotluse.
Patendiamet teeb ekspertiisi käesolevas seaduses sätestatu järgi nendele rahvusvahelistele registreeringutele, milles märgitud lepinguosaliseks on Eesti Vabariik.
Patendiamet peab teatama Rahvusvahelisele Büroole 18 kuu jooksul kaubamärgi rahvusvahelise registreerimise teate kuupäevast, kui rahvusvaheline registreering ei vasta käesolevas seaduses sätestatud kaubamärgi registreerimise tingimustele.
Patendiamet võib teatada Madridi protokolli artikli 5 lõike 2 punktis c sätestatu kohaselt rahvusvahelisele registreeringule õiguskaitse andmisest keeldumisest pärast 18 kuu möödumist kaubamärgi rahvusvahelise registreerimise teate kuupäevast.
Kui ekspertiisi tulemusena selgub, et rahvusvaheline registreering vastab käesolevas seaduses sätestatud tingimustele, siis avaldatakse kaubamärgi rahvusvahelise registreerimise teade Patendiameti ametlikus väljaandes.
Iga isik võib esitada protesti kaubamärgi rahvusvahelise registreerimise vastu apellatsioonikomisjonile kahe kuu jooksul, arvates kaubamärgi rahvusvahelise registreerimise teate Patendiameti ametlikus väljaandes avaldamise kuupäevast.
Patendiamet teatab protestist Rahvusvahelisele Büroole.
Patendiamet peab andmekogu kaubamärgi rahvusvaheliste registreeringute, milles Eesti Vabariik on märgitud lepinguosaline, ja nende siseriikliku menetluse kohta.
Kaubamärgi rahvusvaheliste registreeringute ja nende siseriikliku menetluse andmekogu asutab Vabariigi Valitsus või tema volitusel majandusminister.
Teabe väljastamine kaubamärgi rahvusvaheliste registreeringute ja nende siseriikliku menetluse andmekogust on tasuline, välja arvatud teabe väljastamine järelevalveõiguslikule riigiasutusele või kohtule.
Tahtliku tapmise eest - karistatakse vabadusekaotusega viiest kuni kaheteistkümne aastani.
Lõhkeseadeldise või lõhkematerjali kasutamisega, - karistatakse vabadusekaotusega kaheksast kuni viieteistkümne aastani või eluaegse vabadusekaotusega.
Ema poolt oma vastsündinud lapse tahtliku tapmise eest sünnituse ajal või vahetult pärast sünnitust - karistatakse vabadusekaotusega kuni nelja aastani.
Tahtliku tapmise eest äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille põhjustas vägivald või raske solvamine kannatanu poolt, - karistatakse vabadusekaotusega kuni nelja aastani.
Tapmise eest hädakaitse piiride ületamisel - karistatakse arestiga või vabadusekaotusega kuni kahe aastani.
Surma põhjustamise eest ettevaatamatuse tõttu - karistatakse arestiga või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Julma kohtlemise või mõnitamisega teise isiku enesetapmisele või selle katsele viimise eest - karistatakse vabadusekaotusega kolmest kuni kaheksa aastani.
Kehavigastuse tahtliku tekitamise eest, mis on eluohtlik või põhjustas mõne organi kaotuse, selle tegevuse lakkamise, vaimuhaiguse, töövõime püsiva, mitte alla ühe kolmandiku kaotusega seotud muu terviserikke, raseduse katkemise või näo parandamatu, inetuks tegeva rikke, - karistatakse vabadusekaotusega kahest kuni kuue aastani.
Isiku poolt, kes on varem toime pannud tahtliku tapmise või tahtlikult tekitanud üliraske kehavigastuse, välja arvatud käesoleva koodeksi paragrahvides 103 ja 104 ettenähtud tapmine ja paragrahv 109 1. lõikes ja paragrahvis 110 ettenähtud üliraske kehavigastuse tekitamine, - karistatakse vabadusekaotusega viiest kuni kümne aastani.
Kehavigastuse tahtliku tekitamise eest, mis ei ole eluohtlik ega põhjustanud käesoleva koodeksi paragrahvis 107 ettenähtud tagajärgi, kuid tõi kaasa pikaajalise terviserikke või terviserikke, mis on seotud töövõime püsiva, alla ühe kolmandiku olulise kaotusega, - karistatakse arestiga või vabadusekaotusega kuni kahe aastani.
Isiku poolt, kes on varem toime pannud tahtliku tapmise või tahtlikult tekitanud üliraske või raske kehavigastuse, välja arvatud käesoleva koodeksi paragrahvides 103 ja 104 ettenähtud tapmine ning paragrahvides 109 ja 110 ettenähtud üliraske või raske kehavigastuse tekitamine, - karistatakse vabadusekaotusega ühest kuni seitsme aastani.
Raske või üliraske kehavigastuse tahtliku tekitamise eest äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille põhjustas vägivald või raske solvamine kannatanu poolt, - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Üliraske kehavigastuse tekitamise eest hädakaitse piiride ületamisel - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Üliraske kehavigastuse tekitamise eest ettevaatamatuse tõttu - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni kuue kuuni.
Kerge kehavigastuse tahtliku tekitamise eest, samuti tahtliku löömise, peksmise või füüsilise valu põhjustanud muu vägivallateo eest - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Käesoleva koodeksi paragrahvis 113 ettenähtud tegude eest, kui need olid piinava iseloomuga, - karistatakse vabadusekaotusega kuni nelja aastani.
Suguühenduse eest täisealise naisisikuga vägivalla või vägivallaga ähvardamise abil või ära kasutades kannatanu abitut seisundit - karistatakse vabadusekaotusega kahest kuni viie aastani.
Kui sellega kaasnes raske kehavigastuse tekitamine - karistatakse vabadusekaotusega kolmest kuni kümne aastani.
Lapseealise vägistamise eest - karistatakse vabadusekaotusega kaheksast kuni viieteistkümne aastani.
Sugulise kire ebaloomulikul viisil rahuldamise eest vägivalla või vägivallaga ähvardamise abil või ära kasutades kannatanu abitut seisundit, kui puuduvad käesoleva koodeksi paragrahvis 118 ettenähtud kuriteo tunnused, - karistatakse vabadusekaotusega kuni viie aastani.
Sama tegevuse eest teadvalt noorema kui kuueteistkümneaastase isiku suhtes - karistatakse vabadusekaotusega kahest kuni kuue aastani.
Täisealise poolt suguühendusse astumise eest teadvalt noorema kui neljateistkümneaastase naissoost isikuga käesoleva koodeksi paragrahvis 115 ettenähtud kuriteo tunnuste puudumisel - karistatakse arestiga või vabadusekaotusega kuni nelja aastani.
Sugukõlvatu tegevuse eest teadvalt noorema kui kuueteistkümneaastase isiku suhtes - karistatakse arestiga või vabadusekaotusega kuni nelja aastani.
Pederastia eest vägivalla või vägivallaga ähvardamise abil või ära kasutades kannatanu abitut seisundit - karistatakse vabadusekaotusega kahest kuni viie aastani.
Pederastia eest teadvalt noorema kui kuueteistkümneaastase isikuga - karistatakse vabadusekaotusega kahest kuni kümne aastani.
Suguühenduse või muu tegevusega teise isiku teadvalt suguhaigusesse nakatamise ohtu asetamise eest - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Teise isiku nakatamise eest suguhaigusesse isiku poolt, kes teadis selle haiguse olemasolu enesel, - karistatakse arestiga või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes ettenähtud tegevuse eest isiku poolt, keda on varem karistatud teise isiku suguhaigusesse nakatamise eest, samuti kahe või enama isiku või alaealise nakatamise eest - karistatakse vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Suguhaiguse ravist kõrvalehoidumise eest, mis jätkub pärast hoiatuse tegemist tervishoiuorgani poolt, - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Teise isiku teadvalt AIDS-i nakatumise ohtu asetamise eest - karistatakse vabadusekaotusega kuni viie aastani.
Teise isiku nakatamise eest AIDS-i isiku poolt, kes teadis selle haiguse olemasolust enesel, - karistatakse vabadusekaotusega kuni kaheksa aastani.
Raseda tahtel tema raseduse katkestamise eest naistearsti poolt hiljem, kui seda seaduse kohaselt võib teha, - karistatakse rahatrahviga või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega.
Raseda tahtel tema raseduse katkestamise eest isiku poolt, kellel ei ole seadusest tulenevat õigust rasedust katkestada - karistatakse rahatrahviga või vabadusekaotusega kuni kaks aastat.
Raseda tahtel kauem kui 21 nädalat kestnud raseduse katkestamise eest isiku poolt, kellel ei ole seadusest tulenevat õigust rasedust katkestada - karistatakse vabadusekaotusega kuni neli aastat.
Raseda tahte vastaselt tema raseduse katkestamise eest - karistatakse vabadusekaotusega kahest kuni kuue aastani.
Isiku tahte vastaselt tema steriliseerimise eest - karistatakse vabadusekaotusega kahest kuni kuue aastani.
Võõra munaraku või sellest loodud embrüo ülekandmise eest naisele kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadust rikkudes, samuti võõra munaraku või sellest valmistatud embrüo ülekandmise eraviisilise vahendamise eest - karistatakse rahatrahvi või teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega.
Arenemisvõimelise embrüo loomise eest inimese munaraku viljastamisega looma seemnerakuga või looma munaraku viljastamisega inimese seemnerakuga - karistatakse rahatrahvi või teataval ametikohal töötamise või teataval tegutsemisalal tegutsemise õiguse äravõtmisega või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Vanema kuritahtliku kõrvalehoidumise eest lapsele kohtu poolt väljamõistetud alimentide maksmisest - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Sama teo eest isiku poolt, kellel on karistatus lapsele alimentide maksmisest kõrvalehoidumise eest, - karistatakse vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Lapse kuritahtliku kõrvalehoidumise eest elatanud või töövõimetule vanemale kohtu poolt väljamõistetud alimentide maksmisest - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Eestkoste- või hooldusõiguste kasutamise eest omakasu eesmärgil eestkostetava või hooldatava kahjuks - karistatakse rahatrahviga või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Lapse müümise või ostmise eest - karistatakse vabadusekaotusega kuni seitsme aastani.
Lapse ümbervahetamise või varguse eest kättemaksu, omakasu või muul isiklikul ajendil - karistatakse vabadusekaotusega kuni viie aastani.
Sama tegevuse eest isikute grupi poolt - karistatakse vabadusekaotusega viiest kuni kaheksa aastani.
Isiku pantvangi võtmise või pantvangina kinnipidamise eest tapmise, kehavigastuse tekitamise või selle isiku kinnipidamise jätkamise ähvardusel, sundimaks pantvangi vabastamise tingimusena riiki, rahvusvahelist organisatsiooni, füüsilist või juriidilist isikut või isikute gruppi mingi tegevuse toimepanemisele või sellest hoidumisele, - karistatakse vabadusekaotusega kuni kümne aastani.
Sama tegevuse eest, kui see põhjustas raske tagajärje või pandi toime lapseealise suhtes, - karistatakse vabadusekaotusega kaheksast kuni viieteistkümne aastani.
Teadvalt terve isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamise eest - karistatakse vabadusekaotusega kuni kolme aastani ühes teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega.
Isikult ebaseaduslikult vabaduse võtmise eest - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Sama tegevuse eest, kui see oli seotud elule või tervisele ohtliku vägivalla kasutamisega, - karistatakse rahatrahviga või vabadusekaotusega kuni viie aastani.
Eluohtlikus seisundis oleva isiku tahtlikult abita jätmise eest, kui see isik ise ei olnud suuteline tarvitusele võtma enesealalhoiu abinõusid oma abituse tõttu ja süüdlasel oli kohustus ja võimalus abi anda, - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Haigele mõjuva põhjuseta meditsiinilise abi mitteandmise eest meditsiini alal töötaja poolt, kellel oli kohustus ja võimalus sellist abi anda, kui selle tegevusetuse tõttu saabus raske tagajärg, - karistatakse vabadusekaotusega kuni kahe aastani ühes teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega.
Laeva kapteni poolt merel või muul veeteel hukkumisohus olevale inimesele abi mitteandmise eest, kui sellist abi võis anda tõsise ohuta oma reisijaile, meeskonnale või laevale ja kui selle tegevusetuse tagajärjel saabus raske tagajärg, - karistatakse vabadusekaotusega kuni kahe aastani ühes teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega.
Ähvardamise eest tapmise või üliraske kehavigastuse tekitamisega või vara hävitamisega või rikkumisega olulises ulatuses, kui oli alus karta selle ähvarduse täideviimist, - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Sama tegevuse eest, kui ähvardati kasutada lõhkeseadeldist või lõhkematerjali või muud üldohtlikku viisi, - karistatakse vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Teadvalt vale ja teist isikut häbistava väljamõeldise levitamise eest - karistatakse rahatrahviga.
Laimu eest trükis või muul teel paljudele isikutele kättesaadavaks tehtud viisil, samuti riiklikule, ühiskondlikule või muule organisatsioonile esitatud avalduses või anonüümkirjas - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Teise isiku au ja väärikuse alandamise eest ebasündsas vormis - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Tehnilisele normile või kinnitatud retseptuurile mittevastava toodangu väljastamise eest tootmis-, teenindus-, kaubandus- või toitlustusettevõttest isiku poolt, kellele on pandud vastutus kvaliteetse toodangu väljastamise eest, kui mittekvaliteetse toodangu väljastamine põhjustas ohu inimese elule või tervisele või avalikule julgeolekule, - karistatakse rahatrahviga.
Mittekvaliteetse toodangu väljastamise eest, mis põhjustas raske tagajärje, - karistatakse rahatrahviga või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Projektis ettenähtud tugevuse, vastupidavuse või ekspluatatsiooni kvaliteedi nõuetele mittevastava hoone või ehitise püstitamise, samuti nende ekspluatatsiooni andmise eest isiku poolt, kellele on pandud vastutus kvaliteetse ehitamise eest, või oma kohustuste rikkumise eest järelevalve alal kvaliteetse ehitamise üle, kui käesolevas paragrahvis ettenähtud tegudega põhjustati raske tagajärg või oht inimese elule või tervisele, - karistatakse rahatrahviga või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Tootmis- või teenindustegevuse eest alal, mille kohta kehtib erikeeld, samuti tegevusloa või litsentsita tegutsemise eest alal, kus selline tegevusluba või litsents on nõutav, kui nimetatud tegevuse eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust ja puuduvad käesoleva koodeksi paragrahvis §-des 148 7 või 152 3 ettenähtud kuriteo tunnused, - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Maksuhaldurile seaduses sätestatud informatsiooni, deklaratsiooni või dokumentide esitamata jätmise või mittetähtaegse esitamise eest, kui see toimus tahtlikult või kui samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust, - karistatakse rahatrahvi või aresti või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Maksuhaldurile valeinformatsiooni või võltsitud dokumentide või deklaratsioonis valeandmete esitamise eest, kui see toimus tahtlikult või kui samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust, - karistatakse rahatrahvi või aresti või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Maksuhalduri ettekirjutuse täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise eest, kui see toimus tahtlikult või kui samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust, - karistatakse rahatrahvi või aresti või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Maksuhalduri tegevuse takistamise eest kontrolli teostamisel, kui see toimus tahtlikult või kui samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust, - karistatakse rahatrahvi või aresti või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Maksuseaduse kohaselt maksmisele kuuluva maksusumma tähtajaks tasumata jätmisel või ettenähtust väiksema maksusumma tasumisel, kui see toimus tahtlikult või kui samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust, - karistatakse rahatrahvi või aresti või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Maksuseaduse kohaselt kinnipidamisele kuuluva maksusumma tähtajaks üle kandmata jätmisel või ettenähtust väiksema maksusumma ülekandmisel, kui see toimus tahtlikult või kui samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust, - karistatakse rahatrahvi või aresti või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Maksumaksja või maksu kinnipidaja poolt oma maksevõimelisuse halvendamise või enda seaduses sätestatud korras ja tähtajal maksuhalduri asutuses registreerimata jätmise või maksuhalduri eest elu-, töö- või tegevuskoha varjamise või dokumentide hävitamise eest eesmärgiga muuta maksu määramine või sissenõudmine võimatuks või seda raskendada, kui see toimus tahtlikult või kui samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust, - karistatakse rahatrahvi või aresti või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Maksukorralduse seadusega või maksuseadusega juriidilisele isikule või asutusele pandud kohustuse täitmata jätmise eest selleks kohustatud pädeva ametiisiku poolt, kui see toimus tahtlikult või kui samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust, - karistatakse rahatrahvi või aresti või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Sama tegevuse eest isiku poolt, kes varem on pannud toime käesoleva paragrahvi 1., 2., 3., 4., 5., 6., 7. või 8. lõikes ettenähtud kuriteo, millest ei ole möödunud käesoleva koodeksi §-s 53 või karistusregistri seaduse (RT I 1997, 87, 1467; 1998, 111, 1830) § 25 1. lõikes sätestatud tähtaeg, - karistatakse vabadusekaotusega ühest kuni viie aastani.
Käesoleva paragrahvi 1., 2., 3., 4., 5., 6., 7 või 8. lõikes ettenähtud tegevuse eest, kui selle tulemusel jäi maksudena laekumata 1 000 000 krooni või enam, - karistatakse vabadusekaotusega kolmest kuni seitsme aastani.
Tahtlikult oma maksevõime olulise vähendamise või enda maksejõuetuks muutmise eest vara hävitamise või rikkumise, põhjendamatu kinkimise või loovutamise või välismaale paigutamise või põhjendamatute kohustuste võtmise teel, samuti soosides ühte kreeditori teisele võlgniku poolt, kes on teadlik, et olemasolevate või oodatavate majandusraskuste tõttu tema teod võivad kahjustada kreeditori huve, - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Pankroti- või sissenõudemenetluses võlgniku poolt oma vara või võlgade varjamine või nende või muude kreeditori jaoks tähtsust omavate asjaolude kohta eksitavate või teadvalt valeandmete esitamise eest - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Võlgnik vabastatakse karistusest, kui ta õiendab eksitavad või valeandmed või muul viisil hoiab ära kreeditorile kahjuliku tagajärje saabumise enne, kui ta kinnitab kohtus vandega vara ja võlgade nimekirja õigsust.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes ettenähtud tegude eest, kui sellega kaasnes kreeditorile oluline kahju või kohtus valevande andmine, - karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega kuni kahe aastani.
Majandusüksuste majandusalase, sealhulgas kaubandus- ja finantsalase tegevuse või vara kohta peetavat raamatupidamisarvestust ja aruandlust reguleerivates õigusaktides sätestatud nõuete rikkumise eest, kui selle tagajärjel pole võimalik õigesti kindlaks teha majandusüksuste tegevuse majanduslikke tulemusi, tulusid, kulusid, kasumit, kahjumit, võlgnevust, maksevõimet või vara suurust, - karistatakse rahatrahviga või teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Majandusüksuse majandusliku, sealhulgas kaubandusliku ja finantsalase tegevuse või vara kohta peetava raamatupidamisarvestuse ja aruannete andmete moonutamise, varjamise või hävitamise eest, kui selle tagajärjel pole võimalik kas osaliselt või täielikult kindlaks teha majandusüksuse tegevuse majanduslikke tulemusi, selle tulusid, kulusid, kasumit, kahjumit, võlgnevust ja maksevõimet või vara suurust, - karistatakse rahatrahviga või teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega või vabadusekaotusega kuni kahe aastani.
Järelevalveõiguslikele riigiasutustele või nende määratud komisjonidele, revidentidele või teistele pädevatele ametiisikutele teadvalt ebaõigete andmete esitamise eest majandusüksuse tulude, kulude, kasumi, kahjumi, võlgnevuse ja varade kohta - karistatakse rahatrahviga või teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Raamatupidamise eest vastutav isik vabaneb karistusest käesoleva paragrahvi ja kriminaalkoodeksi paragrahvides 148 4 ja 148 5 nimetatud tegude eest kas täielikult või osaliselt, kui ta teatab raamatupidamisandmete toimunud, teoksil olevast või kavatsetavast moonutamisest, varjamisest või hävitamisest õigeaegselt politseile või muule pädevale organile.
Õigeaegne on teatamine ajal, millal saadud informatsioon on või oli oluliselt kasulik teo vältimisel või teo toimepanijate kindlakstegemisel.
Loterii korraldamisel loterii korraldamise nõuete või korraldusloa väljaandja poolt kehtestatud eritingimuste rikkumise eest või loterii korraldamise eest ilma korraldusloata, kui nimetatud tegevuse eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust, - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Krediidi- või finantseerimisasutuse või rahapesu tõkestamise seaduse (RT I 1998, 110, 1811; 2000, 84, 533) § 5 lõikes 1 nimetatud ettevõtja töötaja poolt rahapesu tõkestamise seaduses sätestatud isikusamasuse tuvastamise kohustuse mittetäitmise eest - karistatakse rahatrahviga koos teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega või ilma selleta.
Krediidi- või finantseerimisasutuse juhi või kontaktisiku poolt rahapesukahtlusest rahapesu andmebüroole tahtliku mitteteatamise eest - karistatakse rahatrahviga või vabadusekaotusega kuni ühe aastani koos vastaval ametikohal töötamise või vastaval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega või ilma selleta.
Krediidi- või finantseerimisasutuse või rahapesu tõkestamise seaduse (RT I 1998, 110, 1811; 2000, 84, 533) § 5 lõikes 1 nimetatud ettevõtja juhi või kontaktisiku poolt rahapesu andmebüroole teadvalt ebaõigete andmete esitamise eest - karistatakse rahatrahviga või vabadusekaotusega kuni kahe aastani koos vastaval ametikohal töötamise või vastaval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega või ilma selleta.
Krediidi- või finantseerimisasutuse või rahapesu tõkestamise seaduse (RT I 1998, 110, 1811; 2000, 84, 533) § 5 lõikes 1 nimetatud ettevõtja juhi, kontaktisiku või muu töötaja poolt isiku, kelle tegevuse suhtes on rahapesukahtlus, või kolmanda isiku informeerimise eest rahapesu andmebüroole andmete edastamisest - karistatakse rahatrahviga või vabadusekaotusega kuni kahe aastani koos vastaval ametikohal töötamise või vastaval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega või ilma selleta.
Äriregistri pidajale, mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri pidajale, laevakinnistusraamatu pidajale, Eesti väärtpaberite keskregistri pidajale ning kommertspandiregistri pidajale ebaõigete andmete tahtliku esitamise eest - karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Äriühingu juhatuse või nõukogu liiget või likvideerijat, kes on osanikele või aktsionäridele või liikmetele tahtlikult esitanud valeandmeid äriühingu varalise seisundi kohta või äriühingu või sihtasutuse juhatuse liiget, kes on nõukogule tahtlikult esitanud valeandmeid äriühingu või sihtasutuse varalise seisundi kohta - karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Osaühingu või aktsiaseltsi juhatuse liiget, kes ei kutsu kokku osanike koosolekut või aktsionäride üldkoosolekut, kui bilansist selgub, et vara on vähem kui pool osa- või aktsiakapitalist või vara on alla seadusega kehtestatud osa- või aktsiakapitali alammäära, samuti äriühingu, mittetulundusühingu või sihtasutuse juhatuse liiget või likvideerijat, kes ei esitanud seaduses sätestatud pankrotiavaldust, - karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Osaühingu või aktsiaseltsi juhatuse või nõukogu liiget või likvideerijat, kes on õigustamatult avaldanud talle teatavaks saanud ühingu ärisaladuse, samuti isikut, kes kasutab talle sel viisil teatavaks saanud ärisaladust, - karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Audiitorit, kes esitab aruandes tahtlikult ebaõigesti talle audiitorkontrolli teostamisel teatavaks saanud asjaolusid, - karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Rahapesu eest - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni nelja aastani.
Korduvalt - karistatakse vabadusekaotusega kahest kuni seitsme aastani.
Kuritegeliku ühenduse poolt - karistatakse vabadusekaotusega kolmest kuni kümne aastani.
Juriidilise isiku juhatuse, seda asendava organi või nõukogu liikme poolt ebaõiglaste äritingimuste kehtestamise või ostjate kahjuks tootmise, teenindamise, kaubaturu, tehnilise arengu või investeerimise piiramise või muu turguvalitseva seisundi otsest või kaudset kuritarvitamist kaubaturul põhjustava tegevuse eest - karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Juriidilise isiku juhatuse, seda asendava organi või nõukogu liikme poolt konkurentsi kahjustava kokkuleppe, tegevuse või otsuse keelu rikkumise eest, samuti erandit vajava kokkuleppe, tegevuse või otsuse eest ilma erandi loata või erandi loa tingimuste rikkumise eest - karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Juriidilise isiku juhatuse, seda asendava organi või nõukogu liikme poolt koondumisest tähtaegselt teatamata jätmise, samuti koondumise keelu või koondumise loa tingimuste rikkumise eest - karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Juriidilise isiku juhatuse, seda asendava organi või nõukogu liikme poolt eri- või ainuõigust või olulist vahendit omava juriidilise isiku raamatupidamises erinevate põhi- ja lisategevusalade vahel selge vahe mittehoidmist põhjustava tegevuse eest - karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Puskari, meski või muu kodusel teel valmistatava kange alkohoolse joogi ajamise või hoidmise eest turustamise eesmärgil või selle ajamiseks kasutatava aparaadi valmistamise või hoidmise eest turustamise eesmärgil, samuti tähendatud alkohoolsete jookide või aparaatide turustamise eest - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni kahe aastani.
Alkoholi, mille etanoolisisaldus on üle 15% mahust, ebaseadusliku tootmise eest turustamise eesmärgil tegevusloata käesoleva koodeksi paragrahvis 149 ettenähtud kuriteo tunnuste puudumisel - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni kahe aastani.
Isiku poolt, kes on varem toime pannud käesoleva paragrahvi lõikes 1 ettenähtud kuriteo, - karistatakse arestiga või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Maksumärgiga märgistamata või teistele kohustuslikele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatootega kauplemise, hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise eest suures ulatuses - karistatakse rahatrahviga või arestiga või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Musta või värvilise metalli või vanametalli või metallijäätmete kokkuostu, ekspordi, reekspordi või nendega kauplemise eeskirjade rikkumise eest, kui süüdlase suhtes oli samasuguse tegevuse eest kohaldatud halduskaristust, - karistatakse rahatrahviga või arestiga või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Sama tegevuse eest isiku poolt, kellel on karistatus käesoleva paragrahvi 1. lõikes ettenähtud kuriteo eest, - karistatakse vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Musta või värvilise metalli või vanametalli või metallijäätmete kokkuostu, ekspordi, reekspordi või nendega kauplemise eeskirjade rikkumise eest suures ulatuses, - karistatakse vabadusekaotusega ühest kuni viie aastani.
Tunnistatud kehtivuse kaotanuks Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 1990. aasta 13. detsembri seadlusega.
Tunnistatud kehtivuse kaotanuks Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 1977. aasta 25. veebruari seadlusega.
Maatüki omavolilise hõivamise või vahetamise eest, samuti maatüki ostmise ja müümise, pantimise, kinkimise, rentimise või muu tegevuse eest, mis rikub omandiõigust maale, - karistatakse rahatrahviga.
Maapõue kaitse ja kasutamise nõuete rikkumise eest, kui sellega põhjustati oluline kahju, või kui süüdlase suhtes oli samasuguse rikkumise eest kohaldatud distsiplinaar- või halduskaristust, - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Metsa, puude või põõsaste ebaseadusliku raie eest, kui sellega põhjustati oluline kahju keskkonnale või kui süüdlase suhtes oli samasuguse rikkumise eest kohaldatud halduskaristust, - karistatakse rahatrahvi või aresti või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Isiku poolt, kes on varem toime pannud käesolevas paragrahvis ettenähtud kuriteo, - karistatakse rahatrahvi või aresti või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Metsa, puude või põõsaste tahtliku hävitamise või kahjustamise eest, kui sellega põhjustati oluline kahju keskkonnale, - karistatakse rahatrahvi või aresti või vabadusekaotusega kuni kahe aastani.
Sama teo eest, kui sellega põhjustati suur kahju keskkonnale, - karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Metsa, puude või põõsaste hävitamise või kahjustamise eest ettevaatamatusest, kui sellega põhjustati suur kahju keskkonnale, - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Metsamaterjali veo või kasvava metsa raieõiguse ja metsamaterjaliga sooritatavate tehingute ning kasvava metsa raieks andmise nõuete rikkumise eest, kui süüdlase suhtes oli samasuguse rikkumise eest kohaldatud halduskaristust, - karistatakse rahatrahvi või aresti või vabadusekaotusega kuni kahe aastani.
Külvi või puuvilja-, marjapõõsa- või muu istandiku tahtliku kahjustamise eest, kui sellega tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu põhjustati suur varaline kahju, - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Jahiuluki, kala või muu loodusliku loomastiku kaitse nõuete või küttimise, püügi või kasutamise muude nõuete rikkumise eest, kui sellega põhjustati oluline kahju keskkonnale või kui süüdlase suhtes oli samasuguse rikkumise eest kohaldatud halduskaristust, - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Sama teo eest, kui sellega põhjustati suur kahju keskkonnale, samuti ebaseadusliku jahipidamise või kalapüügi eest üldohtlikul viisil, - karistatakse rahatrahvi või aresti või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Veeobjekti saastamise, risustamise või veehulga lubamatu vähendamise eest, kui sellega põhjustati oluline kahju, samuti atmosfääriõhu saastamise eest, kui sellega põhjustati oluline kahju, - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Sama tegevuse eest, kui sellega põhjustati suur kahju või muu raske tagajärg, - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni kahe aastani.
Kalavarude hävitamise eest kalavarude kaitseks kehtestatud eeskirjade rikkumise tagajärjel, kui sellega põhjustati oluline kahju kalamajandusele, - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Sama tegevuse eest, kui sellega põhjustati suur kahju kalamajandusele, - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni kahe aastani.
Loodusvarade ebaseadusliku uurimise või kasutamise eest Eesti Vabariigi majandusvööndis, kui sellega põhjustati oluline kahju, või kui süüdlase suhtes oli samasuguse tegevuse eest kohaldatud halduskaristust, - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Postmärgi, kuigi see oli käibelt kõrvaldatud või ei olnud kasutamisel, postiteenistuses kasutatava isikutõendi, vastuskupongi, vinjeti või frankeerimis- või trükimasina postmärgijäljendi võltsimise eest omakasu ajendil või postiteenistuses kasutamise eesmärgil, samuti teadvalt võltsitud postimaksumärgi käibelelaskmise eest süstemaatiliselt või selle kasutamise eest postiteenistuses - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Raudtee-, vee- või muu transpordi sõidupileti või veodokumendi võltsimise eest omakasu ajendil - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Maksumärgi, välja arvatud käesoleva koodeksi paragrahvis 159 tähendatud maksumärgi võltsimise või teadvalt võltsitud maksumärgiga kauba hoidmise või edasitoimetamise või müümise eest - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Sama tegevuse eest suures ulatuses või isikute grupi poolt - karistatakse vabadusekaotusega kuni kahe aastani.
Ametiisik on isik, kellel on ametiseisund ükskõik millisel omandivormil põhinevas asutuses, ettevõttes või organisatsioonis, kui temale on riigi või omaniku poolt pandud haldamis-, järelevalve-, juhtimis-, operatiivsed, organisatsioonilised, materiaalsete väärtuste liikumist korraldavad või võimuesindaja ülesanded.
Käesoleva koodeksi paragrahv 164 2 rakendamisel on ametiisikuna käsitatud korruptsioonivastase seaduse (RT I 1995, 14, 170; 68, 1142) paragrahvis 4 loetletud isikuid.
Ametiisiku poolt oma ametiseisundi tahtliku ärakasutamise eest, kui sellega põhjustati oluline kahju isiku, ettevõtte, asutuse või organisatsiooni seadusega kaitstud õigustele ja huvidele või riigi huvidele, - karistatakse rahatrahviga või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Oma ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt relva ebaseadusliku kasutamise, vägivalla tarvitamise või kannatanut piinava või solvava teo eest - karistatakse vabadusekaotusega kuni kuue aastani.
Siseteavet kasutades emitendi väärtpaberitega oma nimel või kolmanda isiku kaudu tehingu tegemise, siseteabe kolmandale isikule õigustamatu edastamise või siseteabe alusel kolmandale isikule tehingu tegemise soovituse andmise eest sellist siseteavet omava isiku poolt - karistatakse rahatrahviga või arestiga või vabadusekaotusega kuni kolme aastani ühes teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega.
Reguleeritud väärtpaberituruga manipuleerimise eest - karistatakse rahatrahviga või arestiga või vabadusekaotusega kuni kahe aastani ühes teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega.
Ametiisiku poolt oma ametialaste kohustuste täitmata jätmise või mittevastava täitmise eest nendesse kohusetundetu või hooletu suhtumise tagajärjel, kui sellega põhjustati suur varaline kahju või muu raske tagajärg isiku, ettevõtte, asutuse või organisatsiooni seadusega kaitstud õigustele ja huvidele või riigi huvidele, - karistatakse rahatrahviga või teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Tunnistatud kehtivuse kaotanuks Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 1962. aasta 5. novembri seadlusega.
Vara, varalise õiguse või muu varalise kasu altkäemaksuna saamise eest isiklikult või vahendaja kaudu altkäemaksu andja huvides mingi teo toimepanemise või toime panemata jätmise eest, mida ametiisik pidi tegema või võis teha oma ametiseisundit kasutades, - karistatakse vabadusekaotusega kuni nelja aastani ühes teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega.
Väljapressimisega - karistatakse vabadusekaotusega kuni seitsme aastani ühes teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega.
Altkäemaksu võtja vabastatakse karistusest, kui ta esimesena pärast vara, varalise õiguse või muu varalise kasu saamist, kuid enne altkäemaksu andja huvides teo toimepanemist või toime panemata jätmist vabatahtlikult teatas toimunust kirjalikult.
Altkäemaksu vahenduse eest - karistatakse vabadusekaotusega kuni nelja aastani.
Altkäemaksu vahenduse eest - karistatakse vabadusekaotusega kuni seitsme aastani.
Altkäemaksu vahendaja vabastatakse karistusest, kui temalt altkäemaksu vahendust välja pressiti või kui ta pärast altkäemaksu vahendust, kuid enne altkäemaksu andja huvides altkäemaksu saaja poolt teo toimepanemist või toime panemata jätmist esimesena vabatahtlikult teatas toimunust kirjalikult.
Korruptiivse teo eest - karistatakse rahatrahvi või teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmise või arestiga.
Korruptiivse teo eest, kui sellega tekitatakse olulist kahju, - karistatakse rahatrahviga ühes teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmise või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Väljapressimisega - karistatakse vabadusekaotusega kuni kuue aastani ühes teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega.
Avalikustamisele kuuluvas majanduslike huvide deklaratsioonis mittetäielike või valeandmete esitamise eest - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Altkäemaksu andmise eest - karistatakse vabadusekaotusega kuni nelja aastani.
Isiku poolt, kellel on karistatus altkäemaksu eest - karistatakse vabadusekaotusega kuni seitsme aastani.
Altkäemaksu andja vabastatakse karistusest, kui temalt altkäemaksu välja pressiti või kui ta pärast altkäemaksu andmist, kuid enne altkäemaksu saaja poolt tema huvides teo toimepanemist või selle tegemata jätmist esimesena vabatahtlikult teatas toimunust kirjalikult.
Altkäemaksu andmise eest välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni ametiisikule - karistatakse vabadusekaotusega kuni nelja aastani.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teo toimepanija vabastatakse karistusest, kui temalt altkäemaksu välja pressiti või kui ta pärast altkäemaksu andmist, kuid enne altkäemaksu saaja poolt tema huvides teo toimepanemist või selle tegemata jätmist, esimesena vabatahtlikult teatas toimunust kirjalikult.
Dokumendi ametialase võltsimise eest, kui sellega põhjustati oluline kahju isiku, ettevõtte, asutuse või organisatsiooni seadusega kaitstud õigustele või huvidele või riigi huvidele, - karistatakse rahatrahviga ühes teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega või vabadusekaotusega kuni kolme aastani ühes teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega.
Maksude õigsuse kontrollimiseks vajaliku arve, muu maksedokumendi, deklaratsiooni, bilansi või muu raamatupidamisdokumendi ametialase võltsimise eest eesmärgiga maksta vähem makse või kui selle tagajärjel maksti vähem makse - karistatakse rahatrahviga ühes teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega või vabadusekaotusega kuni kolme aastani ühes teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega.
Seaduses toodud või kohtu kohaldatud ettevõtluskeelu või teataval erialal või ametikohal töötamise keelu rikkumise eest - karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega kuni kahe aastani.
Riigisaladust mittesisaldavate, kuid avaldamisele mittekuuluvate andmete avaldamise eest ametiisiku poolt, kui sellega põhjustati suur varaline kahju või muu raske tagajärg, - karistatakse rahatrahviga või vabadusekaotusega kuni kahe aastani ühes teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega.
Riigi või kohaliku omavalitsuse andmekogu pidamise või selles asuvate andmete kasutamise korra rikkumise eest, kui sellega kaasnes isiku põhiõiguste rikkumine või olulise kahju tekitamine riigi huvidele, - karistatakse rahatrahviga või vabadusekaotusega kuni kahe aastani.
Väärtpaberite pakkuja, tema ametniku või töötaja poolt väärtpaberite avalikul pakkumisel avaliku pakkumise prospekti või noteerimisprospekti inspektsioonis eelnevalt registreerimata jätmise eest, väärtpaberite ilma prospektita avaliku pakkumise eest, prospekti avalikkusele kättesaadavaks tegemata jätmise eest pakkumise väljakuulutamisel või prospekti eest tasu võtmise eest, kui süüdlase suhtes oli samasuguse teo eest kohaldatud halduskaristust, - karistatakse rahatrahviga või arestiga ühes teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega või ilma selleta.
Väärtpaberite pakkuja, tema ametniku või töötaja poolt väärtpaberite avaliku pakkumise käigus kõigi võimalike investorite võrdsetel alustel teavitamise kohustuse rikkumise eest - karistatakse rahatrahviga või teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega või ilma selleta.
Isiku poolt ülevõtmispakkumise tegemise kohustuse rikkumise eest, kui isikule ei olnud antud nõusolekut loobuda kohustusliku ülevõtmispakkumise tegemisest, - karistatakse rahatrahviga või arestiga või vabadusekaotusega kuni kolme aastani ühes teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega.
Ülevõtmispakkumise teinud isiku (edaspidi ülevõtja) poolt ülevõtmispakkumise raames samaliigiliste aktsiate omanike ebavõrdse kohtlemise eest, isiku või sihtemitendi poolt sihtisikutele ülevõtmispakkumise kaalumiseks olulise, õige, täpse, täieliku või ühesuguse teabe andmata jätmise eest või eksitava, ebaõige või ebatäpse teabe andmise eest või erinevatele sihtisikutele erisuguse teabe andmise eest või sihtisikutel ülevõtmispakkumise kaalumise takistamise eest - karistatakse rahatrahviga või arestiga ühes teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega.
Ülevõtja, juriidilisest isikust ülevõtja juhatuse liikme, nõukogu liikme või neid asendava organi liikme, sihtemitendi, selle sihtemitendi juhatuse liikme või nõukogu liikme, eelnimetatutega kooskõlastatult tegutseva isiku või sihtemitendi aktsionäri poolt ülevõtmispakkumisreeglite või sihtemitendi aktsiaid noteeriva börsi reglemendi ülevõtmispakkumist reguleerivate sätete rikkumise eest - karistatakse rahatrahviga või arestiga ühes teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega või ilma selleta.
Huligaansuse eest, s.o. tahtliku tegevuse eest, mis jämedalt rikub avalikku korda ja väljendab ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu, - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Kuritahtliku huligaansuse, s.o. sama tegevuse eest, mis oma sisult on eriti küüniline või eriti jõhker või on seotud vastuhakkamisega võimuesindajale või avalikku korda kaitsvale üldsuse esindajale või teisele isikule, kes tõkestab huligaanset tegevust, samuti huligaansuse eest, mille pani toime isik, kellel on karistatus huligaansuse eest, - karistatakse vabadusekaotusega kuni viie aastani.
Käesoleva paragrahvi 1. või 2. lõikes ettenähtud tegevuse eest, kui selle toimepanemisel kasutati või püüti kasutada tulirelva, külmrelva või kehavigastuse tekitamiseks külmrelvana kasutatavat või selleks spetsiaalselt kohandatud eset, - karistatakse vabadusekaotusega ühest kuni seitsme aastani.
Looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest, kui süüdlase suhtes on samasuguse teo eest kohaldatud halduskaristust, või samasuguse teo eest avalikus kohas - karistatakse arestiga või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Omavolilise tungimise eest võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega territooriumile ähvardusega kasutada vägivalda isiku kallal või tõkke või lukustuse rikkumise või selle kõrvaldamisega, kui see oli toime pandud isikute grupi või relvastatud või maskis isiku poolt, - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni kahe aastani.
Tunnistatud kehtivuse kaotanuks Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 1966. aasta 24. detsembri seadlusega.
Kuritegelikku ühendusse - kolmest või enamast isikust koosnevasse püsivasse, isikutevahelise ülesannete jaotusega ühendusse -, mille eesmärk või tegevus oli suunatud esimese või teise astme kuritegude toimepanemisele, kuulumise eest, - karistatakse vabadusekaotusega kolmest kuni kaheksa aastani.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes tähendatud ühenduse organiseerimise või sellesse liikmete värbamise, samuti sellise ühenduse või selle osa juhtimise eest - karistatakse vabadusekaotusega viiest kuni kümne aastani.
Kuritegeliku ühenduse liige, kes ei ole osa võtnud ühestki selle ühenduse poolt toimepandud kuriteo ettevalmistamisest, katsest või täideviimisest, vabastatakse karistusest, kui ta vabatahtlikult teatab enda kuulumisest sellesse ühendusse.
Mootorsõiduki ärandamise eest selle ajutise kasutamise eesmärgil - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Kui see oli seotud vägivallaga, mis ei olnud ohtlik elule ega tervisele, või ähvardusega vahetult kasutada sellist vägivalda - karistatakse rahatrahviga või vabadusekaotusega kuni kuue aastani.
Sama tegevuse eest, kui see pandi toime, kasutades elule või tervisele ohtlikku vägivalda või ähvardusega vahetult kasutada sellist vägivalda - karistatakse vabadusekaotusega kolmest kuni kaheteistkümne aastani.
Maal või lennus oleva õhusõiduki ebaseadusliku hõivamise eest - karistatakse vabadusekaotusega kuni kuue aastani.
Maal või lennus oleva õhusõiduki ebaseadusliku hõivamise eest või sellise sõiduki hõivamise eest ärandamise eesmärgil, mis pandi toime vägivalda või ähvardust kasutades või tõi kaasa õhusõiduki avarii või muu raske tagajärje, - karistatakse vabadusekaotusega viiest kuni kaheteistkümne aastani.
Käesoleva paragrahvi 1. või 2. lõikes ettenähtud tegude eest, kui need tõid kaasa inimese hukkumise või põhjustasid üliraske kehavigastuse, - karistatakse vabadusekaotusega kaheksast kuni viieteistkümne aastani.
Riikliku kaitse alla võetud kultuurimälestise või looduskaitseobjekti hävitamise või rikkumise eest - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni kahe aastani.
Toimepandud inimsusevastaseid või sõjakuritegusid kajastavate dokumentide tahtliku hävitamise, rikkumise või peitmise eest - karistatakse arestiga või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Samasuguse tegevuse eest ametiisiku poolt - karistatakse vabadusekaotusega kuni viie aastani.
Kalmistule, hauale või muule viimseks puhkepaigaks tunnistatud kohale püstitatud mälestusmärgi või muu kaunistuse rüüstamise või viimse puhkepaiga puutumatuse muu rikkumise, sealhulgas sukeldumise, vrakist või merepõhjast laevahuku ohvrite või vara ülestoomise eesmärgil toimuva muu tegevuse eest, samuti kalmistul, haual või hauas või muus viimses puhkepaigas oleva eseme salajase varguse või maetute mälestuse muu teotamise eest - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Laiba teotamise eest selle moonutamisega või kehaosade eraldamisega või tükeldamisega või põletamisega või muu teotava tegevusega - karistatakse vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Alaealist erootilises või pornograafilises situatsioonis kujutava teose omandamise, hoidmise, veo, edasiandmise, levitamise, demonstreerimise või muul viisil kättesaadavaks tegemise eest - karistatakse rahatrahvi, aresti või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Alaealist erootilises või pornograafilises situatsioonis kujutava teose levitamise või demonstreerimise eest või muul viisil alaealisele kättesaadavaks tegemise eest - karistatakse vabadusekaotusega ühest kuni kolme aastani.
Keelatud hasartmängu korraldamise eest - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Sama tegevuse eest isiku poolt, kellel on karistatus keelatud hasartmängu korraldamise eest, - karistatakse vabadusekaotusega kuni kahe aastani.
Alaealist erootilises või pornograafilises situatsioonis kujutava teose või selle koopia valmistamise eest alaealist erootilise või pornograafilise tegevuse objektina kasutamata - karistatakse aresti või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Alaealise kasutamise eest erootilist või pornograafilist situatsiooni kujutava teose valmistamisel erootilise või pornograafilise tegevuse objektina - karistatakse vabadusekaotusega kahest kuni viie aastani.
Pornograafilise sisuga või vägivalda või julmust propageeriva teose demonstreerimise eest väljaspool spetsialiseeritud tegevuskohta - karistatakse rahatrahviga.
Pornograafilise sisuga või vägivalda või julmust propageeriva teose või selle koopiate müümise, rentimise, laenutamise või muul viisil alaealisele üleandmise eest või alaealisele demonstreerimise eest, samuti pornograafilise sisuga või vägivalda või julmust propageeriva televisiooni- või raadiosaate või sellise teose reklaami edastamise eest Eestis televisiooni või raadiosaate edastamise õigust omava isiku poolt - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Käesoleva paragrahvi 1. või 2. lõikes tähendatud teo eest, kui see pandi toime vähemalt teistkordselt - karistatakse arestiga või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Isikule kuuluvates eluruumides või mitteeluruumides narkootilise või psühhotroopse aine või muu uimastava toimega aine ebaseadusliku tarvitamise või ebaseaduslike hasartmängude või prostitutsiooni või seadusega keelatud muu tegevuse võimaldamise ees - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni viie aastani.
Grupi organiseerimise või juhtimise eest, kui grupi tegevus religioosse õpetuse kuulutamise või usutalituse näol on seotud avaliku korra rikkumisega või kahju tekitamisega isiku tervisele või muu ründega isiku elule või õigustele, samuti isiku kallutamisega keeldumisele kodanikukohustuste täitmisest, - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni viie aastani.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes tähendatud grupi tegevusest aktiivse osavõtu eest, samuti selle grupi religioosses õpetuses ja usutalituses ettenähtud tegude toimepanemise propageerimise eest - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Tunnistatud kehtivuse kaotanuks Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 1975. aasta 9. detsembri seadlusega.
Alaealise kaasatõmbamise eest kuriteo toimepanemisele või prostitutsioonile, samuti alaealise kasutamise eest prostitutsiooniks - karistatakse vabadusekaotusega kahest kuni viie aastani.
Alaealise süstemaatilise kallutamise eest alkoholijoogi pruukimisele vanema või muu täisealise isiku poolt, kellest alaealine oli teenistuslikus või muus sõltuvuses, - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Alaealise kallutamise eest narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisele - karistatakse vabadusekaotusega kuni kaheksa aastani.
Kallutamise eest narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisele - karistatakse arestiga või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Isiku poolt, keda varem on karistatud kallutamise eest narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisele, samuti isiku poolt, kes varem on toime pannud mingi käesoleva koodeksi paragrahvides 210 2 - 210 5 ettenähtud kuriteo - karistatakse vabadusekaotusega kuni viie aastani.
Alaealise kaasatõmbamise eest mittenarkootilise ravimi või muu uimastava toimega aine mittemeditsiinilisele tarvitamisele - karistatakse vabadusekaotusega kuni viie aastani.
Narkootilise või psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseadusliku omandamise või hoidmise eest ilma edasiandmise eesmärgita või arsti ettekirjutuseta narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise eest isiku poolt, kellel on kehtiv halduskaristus samasuguse tegevuse eest, - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses omandamise või hoidmise eest ilma edasiandmise eesmärgita - karistatakse rahatrahvi või aresti või vabadusekaotusega ühest kuni viie aastani.
Isiku poolt, kes on varem toime pannud mingi käesoleva koodeksi §-des 202 2, 202 3, 202 5, 210 1, 210 2, 210 3 või 210 4 ettenähtud teo, - karistatakse vabadusekaotusega kolmest kuni seitsme aastani.
Isiku kallutamise eest prostitutsioonile või prostitutsiooni vahendamise eest - karistatakse vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
18- kuni 21-aastase isiku kallutamise eest prostitutsioonile või tema prostitutsiooni vahendamise eest - karistatakse vabadusekaotusega ühest kuni kolme aastani.
Isiku poolt, keda varem on karistatud sama teo eest, - karistatakse vabadusekaotusega kolmest kuni seitsme aastani.
Teadvalt kuritegelikul teel saadud vara omandamise, edasitoimetamise, hoidmise või turustamise eest - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Sama tegevuse eest süstemaatiliselt - karistatakse arestiga või vabadusekaotusega kuni kahe aastani.
Sama tegevuse eest suures ulatuses - karistatakse arestiga või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumise eest isiku poolt, kelle juhtimisel on mootorsõiduk, kui selle rikkumisega põhjustati kannatanu surm või tekitati talle üliraske või raske kehavigastus, - karistatakse vabadusekaotusega kuni viie aastani ja võetakse ära mootorsõiduki juhtimise õigus kolmeks aastaks.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes ettenähtud teo eest, kui sellega põhjustati kahe või enama isiku surm, - karistatakse vabadusekaotusega kolmest kuni kaheteistkümne aastani ja võetakse ära mootorsõiduki juhtimise õigus kolmeks aastaks.
Mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis isiku poolt, kes on tarvitanud alkoholi, narkootilist või psühhotroopset ainet, ja kui isikul on kehtiv halduskaristus mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, - karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega kuni kahe aastani ja võetakse ära mootorsõiduki juhtimise õigus ühest kuni kolme aastani.
Raudtee-, õhu-, veeliiklusvahendi, mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumise eest juhtudel, mis ei ole ette nähtud käesoleva koodeksi paragrahvides 83, 84, 204 või 205.1, kui selle rikkumisega tekitati kannatanule raske kehavigastus, - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni kahe aastani.
Sama teo eest, kui sellega põhjustati eriti raske tagajärg, - karistatakse vabadusekaotusega kuni viie aastani.
Rongi omavolilise ilma vajaduseta peatamise eest hädapiduriga, õhkpidurmagistraali lahutamise teel või mõnel muul viisil, kui see põhjustas normaalse rongiliikluse rikkumise, - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Sama tegevuse eest, kui see põhjustas õnnetusjuhtumi inimesega, katastroofi, veereva koosseisu vigastamise või mõne muu raske tagajärje, - karistatakse vabadusekaotusega kuni kaheksa aastani.
Ehitustööl ohutustehnika- või ehituseeskirjade või ehitusmehhanismide käituseeskirjade rikkumise eest, kui sellega tekitati kahju inimese tervisele, - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Sama rikkumise eest, kui see tõi kaasa inimese hukkumise või muu raske tagajärje, - karistatakse rahatrahviga või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Tuleohutuse eeskirjade kuritahtliku rikkumise eest, mis põhjustas tulekahju tekkimise ohu, kui süüdlase suhtes oli samade eeskirjade rikkumise eest kohaldatud distsiplinaar- või halduskaristust, - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes tähendatud eeskirjade rikkumise eest, kui see põhjustas tulekahju tekkimise, - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes tähendatud eeskirjade rikkumise eest, kui see põhjustas raske tagajärje, - karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega kuni viie aastani.
Sideliinide kaitse eeskirjade rikkumise eest, mis põhjustas kaabel- või raadioreleeliinide vigastamise ja side katkemise, välja arvatud käesoleva koodeksi paragrahvides 84 ja 193 tähendatud juhud, - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Mäetööde ohutuseeskirjade rikkumise eest, kui sellega põhjustati kahju inimese tervisele, - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Plahvatusohtlikus ettevõttes või plahvatusohtlikus tsehhis tootmise ohutust tagava tootmis-tehnilise distsipliini või ohutuseeskirjade rikkumise eest - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Tulirelva või laskemoona ebaseadusliku valmistamise, omandamise, hoidmise, kasutamise, vedamise, müümise või edasiandmise, samuti laskemoona ebaseadusliku kandmise või edasitoimetamise eest - karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega ühest kuni viie aastani.
Tulirelva ebaseadusliku kandmise või edasitoimetamise eest - karistatakse vabadusekaotusega ühest kuni viie aastani.
Siis, kui nimetatud tegevuse objektiks olid tulirelvad või laskemoon suures koguses, - karistatakse vabadusekaotusega kahest kuni seitsme aastani.
Käesoleva paragrahvi 1., 2. ja 3. lõikes märgitud tegude eest, kui nende objektiks olid lahingurelvaks või teenistusrelvaks tunnistatud tulirelvad või nende laskemoon - karistatakse vabadusekaotusega viiest kuni viieteistkümne aastani.
Isik, kes on vabatahtlikult ära andnud ilma vastava loata hoitud tulirelva või laskemoona, vabastatakse kriminaalkaristusest.
Tulirelva, laskemoona või lõhkematerjali salajase varguse eest - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni viie aastani.
Isiku poolt, kellele tulirelv, laskemoon või lõhkematerjal oli välja antud teenistusalaseks kasutamiseks või kelle valve alla see oli usaldatud - karistatakse rahatrahviga või vabadusekaotusega ühest kuni seitsme aastani.
Tulirelva, laskemoona või lõhkematerjali avaliku varguse või röövimise eest - karistatakse vabadusekaotusega kahest kuni kaheteistkümne aastani.
Käesoleva paragrahvi 1., 2. ja 3. lõikes märgitud tegude eest, kui nende objektiks olid lahingurelvaks või teenistusrelvaks tunnistatud tulirelvad või nende laskemoon või tsiviilkäibes keelatud lõhkematerjal - karistatakse vabadusekaotusega viiest kuni viieteistkümne aastani.
Tulirelva helisummuti või öösihiku ebaseadusliku kandmise, hoidmise, omandamise, valmistamise, müümise või edasiandmise eest - karistatakse rahatrahvi, aresti või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Isik, kes on vabatahtlikult ära andnud tema juures ebaseaduslikult hoitud tulirelva helisummuti või öösihiku, vabastatakse kriminaalkaristusest.
Lõhkematerjali ebaseadusliku valmistamise, omandamise, hoidmise, edasitoimetamise, vedamise, müümise või üleandmise eest - karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega kahest kuni kuue aastani.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 märgitud tegevuse eest, kui nimetatud tegevuse objektiks oli tsiviilkäibes keelatud lõhkematerjal, - karistatakse vabadusekaotusega viiest kuni viieteistkümne aastani.
Lõhkeseadeldise või selle valmistamiseks vajaliku osa ebaseadusliku valmistamise, omandamise, hoidmise, edasitoimetamise, müümise või üleandmise eest - karistatakse vabadusekaotusega kolmest kuni kaheksa aastani.
Tulirelva lohaka hoidmise eest, kui selle tõttu sai võimalikuks selle kasutamine teise isiku poolt, kui sellega kaasnes kehavigastuse tekitamine või raske tagajärg või kuriteo toimepanemine - karistatakse rahatrahvi, aresti või vabadusekaotusega kuni kahe aastani.
Sama teo eest isiku poolt, kellele tulirelv oli antud töö- või teenistuskohustuste täitmiseks, kui sellega kaasnes kehavigastuse tekitamine või raske tagajärg või kuriteo toimepanemine - karistatakse rahatrahvi, aresti või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Radioaktiivse materjali (seadmes või tootes mis tahes füüsikalises seisundis olevate või muul kujul esinevate ioniseeriva kiirguse allikate, radioaktiivsete ainete ja tuumamaterjalide) ebaseadusliku omandamise, hoidmise, kasutamise, edasiandmise või lõhkumise eest - karistatakse vabadusekaotusega kuni viie aastani.
Sama tegevuse eest, kui see tõi kaasa inimese hukkumise või muu raske tagajärje, - karistatakse vabadusekaotusega kuni kümne aastani.
Radioaktiivse materjali omandamise eest kuritegelikul teel - karistatakse vabadusekaotusega kolmest kuni kaheteistkümne aastani.
Ähvarduse eest omandada kuritegelikul teel radioaktiivset materjali, sundimaks riiki, rahvusvahelist organisatsiooni, füüsilist või juriidilist isikut midagi toime panema või toimepanemisest hoiduma, kui on alust karta selle ähvarduse teostamist, - karistatakse vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Ähvarduse eest kasutada radioaktiivseid materjale inimeste hukkumise või muu raske tagajärje põhjustamiseks, kui oli alust karta selle ähvarduse teostamist, - karistatakse vabadusekaotusega kuni viie aastani.
Radioaktiivse materjali hoidmise, kasutamise, arvestamise, veo või nendega ümberkäimise muude eeskirjade rikkumise eest, kui see tegevus oleks võinud kaasa tuua inimeste hukkumise või muu raske tagajärje, - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Lõhkematerjali või muu ohtliku kemikaali käitlemise nõuete rikkumise eest, kui sellega põhjustati oht inimeste elule, tervisele, varale või keskkonnale või kui süüdlase suhtes oli samasuguse rikkumise eest kohaldatud halduskaristust, - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Sama teo eest, kui see tõi kaasa raske tagajärje, - karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega kuni viie aastani.
Reisija poolt lõhkematerjali või kergesti süttiva või sööbiva aine veo eest õhusõidukis - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Sama tegevuse eest, kui see tõi kaasa raske tagajärje, - karistatakse vabadusekaotusega kolmest kuni kaheksa aastani.
Narkootilise või psühhotroopse aine valmistamise, tootmise, omandamise, hoidmise, arvestamise, väljastamise, veo või edasisaatmise kohta kehtestatud eeskirjade rikkumise eest - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni kahe aastani.
Geneetiliselt muundatud organismi keskkonda viimise või geneetiliselt muundatud organismi sisaldavate või nendest koosnevate toodete turustamise nõuete rikkumise eest, kui süüdlase suhtes oli samasuguse rikkumise eest kohaldatud halduskaristust, - karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.
Sama teo eest, kui sellega põhjustati oht inimese elule, tervisele või keskkonnale - karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Mittenarkootilise ravimi või mürkaine, mis ei ole psühhotroopne aine, ebaseadusliku valmistamise, omandamise, hoidmise, veo või edasisaatmise eest edasiandmise eesmärgil, samuti mittenarkootilise ravimi või mürkaine ebaseadusliku edasiandmise eest - karistatakse arestiga või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Narkootilise või psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, ümbertöötamise, veo või edasisaatmise eest edasiandmise eesmärgita - karistatakse vabadusekaotusega ühest kuni viie aastani.
Siis, kui nimetatud tegevuse objektiks oli narkootiline või psühhotroopne aine suures koguses, - karistatakse vabadusekaotusega kolmest kuni seitsme aastani.
Narkootilise või psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, ümbertöötamise, omandamise, hoidmise, veo või edasisaatmise eest edasiandmise eesmärgil, samuti narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku edasiandmise eest - karistatakse vabadusekaotusega kolmest kuni seitsme aastani.
Siis, kui nimetatud tegevuse objektiks oli narkootiline või psühhotroopne aine suures koguses, - karistatakse vabadusekaotusega viiest kuni kaheksa aastani.
Narkootilise või psühhotroopse aine varguse eest - karistatakse vabadusekaotusega kolmest kuni kuue aastani.
Suures koguses - karistatakse vabadusekaotusega viiest kuni kaheksa aastani.
Narkootilise või psühhotroopse aine röövimise eest - karistatakse vabadusekaotusega seitsmest kuni kaheteistkümne aastani.
Unimaguna, kanepi või kokapõõsa ebaseadusliku külvamise või kasvatamise eest - karistatakse vabadusekaotusega kuuest kuust kuni kolme aastani.
Sama tegevuse eest isiku poolt, kes on varem toime pannud mingi käesolevas paragrahvis või käesoleva koodeksi paragrahvides 202 2, 202 3, 210 2 või 210 3 ettenähtud kuriteo, - karistatakse vabadusekaotusega kahest kuni viie aastani.
Epideemiliste ja muude nakkushaiguste ning loomataudide vastast võitlust sätestavate eeskirjade rikkumise eest, mis põhjustas ohtliku nakkushaiguse või loomataudi leviku ohu, kui süüdlase suhtes oli samade eeskirjade rikkumise eest kohaldatud halduskaristust, - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Epideemiliste või epizootiliste haiguste vastast võitlust sätestavate eeskirjade rikkumise eest, kui selle tagajärjeks oli nimetatud haiguste või loomataudide levik, - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Laevade ja muude ujuvvahendite, õhusõidukite, platvormide ja teiste merre paigutatud tehisrajatiste vastutavate ametiisikute poolt lähima Eesti Vabariigi sadama administratsioonile, aga matmise eesmärgil vettejuhtimisel ka vettejuhtimiseks loa andvale organisatsioonile andmete mitteteatamise eest nende poolt Eesti Vabariigi sisemerel, territoriaalvetes või majandusvööndis äärmise hädavajaduse tõttu kavatsetava või toime pandud inimeste tervisele või mere elusressurssidele kahjulike ainete või selliseid aineid üle kehtestatud normi sisaldava segu või muude jäätmete ja materjalide, mis võivad tekitada kahju puhketsoonidele või takistada mere kasutamise muid seaduslikke viise, vettejuhtimise või vältimatu kaotuse kohta, samuti Eesti Vabariigi laevade ja muude ujuvvahendite, õhusõidukite, platvormide ja teiste merre paigutatud tehisrajatiste vastutavate ametiisikute poolt lähima Eesti Vabariigi sadama administratsioonile, aga matmise eesmärgil vettejuhtimisel ka vettejuhtimiseks loa andvale organisatsioonile andmete mitteteatamise eest nimetatud ainete, segude, jäätmete või materjalide äärmise hädavajaduse tõttu kavatsetava või toimepandud vettejuhtimise kohta avamerel - karistatakse rahatrahvi või arestiga.
Jäätmete käitlemise korra rikkumise eest, kui samasuguse rikkumise eest oli kohaldatud süüdlase suhtes halduskaristust, - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.
Määrus kehtestatakse „Raudteeseaduse“ (RT I 1999, 29, 405) § 23 lõike 1 alusel.
Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, kes majandab avalikuks kasutamiseks määratud raudteed (edaspidi raudtee), peab raudteeliikluse ajutisel sulgemisel kauemaks kui üheks ööpäevaks (edaspidi raudteeliikluse ajutine sulgemine) või olulisel piiramisel järgima käesolevas määruses sätestatud korda.
Raudteeliikluse ajutine sulgemine on ühel raudteelõigul mingiks ajaperioodiks kõigi liiklusgraafikus ettenähtud rongide käigust ärajätmine.
Ühel raudteelõigul ei suudeta kauemaks kui üheks ööpäevaks tagada liiklusgraafikus ettenähtud rongiliinidest rohkem kui kolme neljandiku kasutamist.
Kui raudteeliikluse ajutisel sulgemisel või sellise piiramise rakendamisel, mille tagajärjel jäetakse täielikult või osaliselt käigust ära sõiduplaanis ettenähtud reisirong või ei suudeta tagada liiklusgraafikus ettenähtud rongiliinidest rohkem kui kolme neljandiku kasutamist, ei ole ette teada rakendatud sulgemise või piiramise ajaline kestus ööpäevades, loetakse raudteeliiklus vastavalt kas ajutiselt suletuks kauemaks kui üheks ööpäevaks või käesoleva paragrahvi lõike 2 mõistes oluliselt piiratuks, olenemata rakendatud sulgemise või piiramise tegelikust kestusest.
Raudteeliiklust võib ajutiselt sulgeda või oluliselt piirata „Raudteeseaduse“ § 16 lõike 2 alusel kehtestatud raudtee tehnokasutuseeskirjas, „Raudteeseaduse“ § 17 lõike 1 alusel kehtestatud raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja tegevuseeskirjas ja teistes õigusaktides sätestatud raudteeliiklusohutuse, keskkonnakaitse, tuleohutuse, tööohutuse ja muude nõuete täitmise eesmärgil.
Raudteeliikluse ajutise sulgemise või olulise piiramise ajal teostatavad raudtee ehitus-, remondi- ja hooldustööd (edaspidi raudteehoiutööd) ning teised rakendatavad abinõud peavad olema suunatud liiklusgraafikujärgse raudteeliikluse taastamisele ja häireteta ning ohutu raudteeliikluse tagamisele.
Muudel õigusaktides sätestatud juhtudel.
Raudteeliikluse ajutise sulgemise või sellise olulise piiramise ajal, mis toob kaasa § 2 lõike 2 punktis 1 sätestatud tagajärje, on raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kohustatud korraldama reisijateveo kogu rongiliini ulatuses või liiklustakistuse kohast mööda teise transpordivahendiga.
Kui raudteeliikluse olulise piiramise põhjuseks on raudteeliiklusega reisijateveoks kasutatava raudteeveeremi tehnilise seisundi tõttu inimeste elule või tervisele või keskkonnale tekkinud otsese ohu kõrvaldamine, peab reisijateveo muu transpordivahendiga korraldama raudteeveo-ettevõtja, kelle raudteeveeremi tehniline seisund raudteeliikluse olulise piiramise põhjustas.
Raudteeliikluse ajutisest sulgemisest või olulisest piiramisest peab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja teatama Raudteeametile ja kõigile sellel raudteel raudteeveoteenust osutavatele raudteeveo-ettevõtjatele, kes raudteeliikluse ajutise sulgemise või olulise piiramise ajal ei saa neile eraldatud rongiliine kasutada või saavad neid kasutada piiratult või teistsugustel tingimustel, kui on kokku lepitud raudteeinfrastruktuuri kasutamise lepingus.
Teade edastatakse kirjalikult.
Algus- ja lõpptähtaeg peavad olema määratud kuupäeva ja kellaajaga.
Kui lõpptähtaeg ei ole kuupäevaliselt ja kellaajaliselt ettemääratav, võib lõpptähtaja määrata sündmusega, mille saabumisel langeb ära raudteeliikluse ajutise sulgemise või olulise piiramise põhjus.
Kui lõpptähtaeg on määratud sündmusega, peab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja Raudteeametile ja raudteeveo-ettevõtjatele sündmuse saabumisest ja raudteeliikluse liiklusgraafikujärgsest taastamisest täiendavalt teatama.
Raudveoteenuse kasutajatele teatab raudteeliikluse ajutisest sulgemisest või olulisest piiramisest raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjalt vastava teate saamisel raudteeveo-ettevõtja.
Teade edastatakse raudteeveoteenuse kasutajatele veoteenuse osutamiseks sõlmitud lepingus või veoeeskirjas sätestatud tingimustel ja korras.
Informatsioon reisijateveo liikluskorralduse kohta raudteeliikluse ajutise sulgemise või olulise piiramise ajal tuleb teha reisijatele kättesaadavaks vastava rongiliini kõikides peatuskohtades (raudteejaamades ja rongipeatustes).
Teise riigi raudtee ja pädevate organite ning vastavate rahvusvaheliste organisatsioonide teavitamisel raudteeliikluse ajutisest sulgemisest või olulisest piiramisest, samuti muudest liiklushäiretest raudteel, mis on rööpmelises otseühenduses teise riigi raudteega, ning kus raudteeliikluse ajutine sulgemine või oluline piiramine või muud liiklushäired toovad kaasa rahvusvahelise raudteeliikluse ajutise katkestuse või piiramise (edaspidi rahvusvahelise tähtsusega raudtee), lähtutakse vastavas rahvusvahelises kokkuleppes ettenähtud tingimustest ja korrast.
Kavandatavast raudteeliikluse ajutisest sulgemisest või olulisest piiramisest riigisisese tähtsusega raudteel teatab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja Raudteeametile ja raudteeveo-ettevõtjatele ette mitte vähem kui kakskümmend päeva.
Kavandatavast raudteeliikluse ajutisest sulgemisest või olulisest piiramisest rahvusvahelise tähtsusega raudteel teatab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja Raudteeametile ette mitte vähem kui nelikümmend kaheksa ja raudteeveo-ettevõtjatele ette mitte vähem kui nelikümmend viis päeva.
Kui raudteeliikluse ajutise sulgemise või olulise piiramise tingivad erakorralised asjaolud, mis ei võimalda käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud etteteatamistähtaegu järgida, teatab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja Raudteeametile ja raudteeveo-ettevõtjatele raudteeliikluse ajutise sulgemise või olulise piiramise otsuse vastuvõtmisest või etteteatamise võimatuse korral juba rakendatud raudteeliikluse ajutisest sulgemisest või olulisest piiramisest viivitamata.
Raudteeliikluse ajutisest sulgemisest või olulisest piiramisest Raudteeameti ettekirjutuse alusel teatab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raudteeveo-ettevõtjatele vastava ettekirjutuse saamisel ja Raudteeametile ettekirjutuse täitmisele asumisel viivitamata.
Reisijatele teatab raudteeveo-ettevõtja kavandatavast raudteeliikluse ajutisest sulgemisest või olulisest piiramisest koos informatsiooni kättesaadavaks tegemisega reisijateveo liikluskorralduse kohta raudteeliikluse ajutise sulgemise või olulise piiramise ajal mitte hiljem kui seitse päeva enne raudteeliikluse ajutist sulgemist või olulist piiramist.
Kui raudteeliikluse ajutise sulgemise või olulise piiramise tingivad erakorralised asjaolud, mis ei võimalda käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud etteteatamistähtaega järgida, peab raudteeveo-ettevõtja reisijatele raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjalt vastava teate saamisel raudteeliikluse ajutisest sulgemisest või olulisest piiramisest teatama ja informatsiooni raudteeliikluse ajutise sulgemise või olulise piiramise ajal rakendatava liikluskorralduse kohta kättesaadavaks tegema viivitamata.
Koos teatega raudteeliikluse ajutise sulgemise või olulise piiramise kohta peab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja Raudteeametile esitama tegevuskava, kus tuleb näidata raudteeliikluse ajutise sulgemise või olulise piiramise ajaks kavandatud raudteehoiutööde ja muude rakendatavate abinõude ning vastavalt õigusaktidele ning rahvusvahelistele kokkulepetele raudteeliikluse ajutise sulgemise või olulise piiramise korral täitmisele kuuluvate kohustuste loetelu ning teostamise tähtajad.
Kui raudteeliikluse ajutise sulgemise või olulise piiramise tingivad erakorralised asjaolud, võib raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tegevuskava Raudteeametile esitada kolme päeva jooksul pärast raudteeliikluse ajutisest sulgemisest või olulisest piiramisest teatamist.
Kui raudteeliiklust piiratakse oluliselt reisijateveoks kasutatava raudteeveeremi tehnilise seisundi tõttu, peab Raudteeametile tegevuskava sõiduplaanijärgse reisirongiliikluse taastamiseks esitama raudteeveo-ettevõtja, kelle raudteeveeremi tehniline seisund raudteeliikluse olulise piiramise põhjustas.
Tegevuskavas näidatakse sõiduplaanijärgse reisirongiliikluse taastamisele suunatud abinõude loetelu ja nende rakendamise tähtajad.
Raudteeveo-ettevõtja peab Raudteeametile esitama oma tegevuskava kolme päeva jooksul, arvates raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjalt raudteeliikluse olulise piiramise teate saamisest.
Käesolev kord sätestab riigisaladuse kasutamise, edastamise ja kaitse ning riigisaladust sisaldavate teabekandjate säilitamise ja hävitamise korra ja riigisaladust sisaldavate teabekandjate märgistamise nõuded.
Registripidaja - isik, kes vastutab salastatud teabekandjate registri pidamise eest.
Teabekandjale salastusmärke tegemisel tuleb juhinduda teabe riigisaladuseks tunnistamise otsusest.
Teabekandja salastusmärge peab selgelt määratlema, milline teabekandja osa on salastatud.
Asjaolu, et teabekandja viitab salastatud teabele, ei või olla teabekandja salastamise põhjuseks, välja arvatud juhul, kui teabekandja avab salastatud teabe sisu.
Dokumendi või materiaalse objekti, mille osad on omavahel füüsiliselt ühendatud, üldine salastatustase peab vastama tema osade kõrgeimale salastatustasemele.
Märge teabe salastatustaseme alandamise, teabe salastatuse tähtaja muutmise või salastatuse kustutamise kohta.
Teabe riigisaladuseks tunnistamise otsusele võib vajaduse korral lisada riigisaladuseks tunnistatud teabe edasise käitlemise korda reguleeriva salastamisjuhise.
Ametiisik, kelle allkirja või heakskiitu vajab teabekandja, mis on juba märgistatud kui salastatud teave, on kohustatud selle teabe sisu üle vaatama ning otsustama, kas märgistus on asjakohane.
Juhul kui nimetud isik leiab, et märgistus ei ole asjakohane, peab ta teabekandja märgistuse muutma vastavaks teabe sisule.
Nimetatud ametiisik vastutab märgistuse õigsuse eest.
Kui käesolev kord ei sätesta teisiti, kehtivad salastatud dokumentide märgistamise nõuded ka elektroonilisel kujul edastatud salastatud teabe kohta.
Kõik teabe salastatustaseme alandamise kohta või salastatuse kustutamise kohta tehtud märked.
Salastatud kirjaliku dokumendi lehed peavad olema nummerdatud, alates esilehest, ning esilehel peab olema märgitud lehtede koguarv.
Salastatud kirjalikud dokumendid vormistatakse ainult ühele lehepoolele.
Salastatud dokumendi üldine salastatustaseme märgistus trükitakse, märgitakse templiga või kinnitatakse dokumendi esi- ja tagakaanele, samuti tiitellehe ja esilehe (kui need on olemas) keskele lehe ülemisse ja alumisse serva.
Kõikidele kirjaliku dokumendi järgmistele lehtedele, välja arvatud tühjad lehed, märgitakse salastatustase lehe keskele ülemisse ja alumisse serva lähtuvalt nende sisust.
Mittesalajast teavet sisaldavale lehele tehakse märge „Mittesalajane“.
Punast värvi suurtähtedega templiga, mille ümber on punane raam.
Dokumendi tiitel või kirjeldus ei ole salastatud.
Juhul kui ei ole võimalik avada tervet dokumendi tiitlit või kirjeldust, tuleb dokumendile lisada lühike mittesalajane tiitel või kirjeldus.
Asutuse identifikatsioon märgitakse dokumendi ülemisse parempoolsesse nurka eraldi reale märke „Salastatud:...“ järele ning see peab identifitseerima ka teabe salastanud ametiisiku ning teabe salastamise allika.
Identifikatsiooni ei ole vaja juhul, kui otsuse tegija on dokumendi allakirjutaja või kinnitaja.
Kui kogu salastatud teave on võetud ühest juba salastatud dokumendist, tuleb käesoleva punkti esimeses lõigus nimetatud reale märkida selle dokumendi registreerimisnumber ja kuupäev.
Teabe salastatuse kustutamise ja teabe salastatustaseme muutmise märked tehakse vastavalt salastatud teabe märgistamise nõuetele.
Märge teabe salastatuse kustutamise või salastatustaseme alandamise kohta tehakse dokumendi esilehe ülemisse parempoolsesse nurka eraldi reale märke „Salastatud:...“ alla ning see peab identifitseerima isiku ja teabe salastatuse kustutamise või salastatustaseme alandamise allika.
Märked tuleb teha vastavalt teabe salastamise märgistamise nõuetele.
Kui kirjaliku dokumendi lisa on kasutatav algdokumendita, tuleb see märgistada nagu eraldiseisev dokument.
Kui kogu lisa on mittesalajane, tuleb selle esimese lehe keskele ülemisse ja alumisse serva teha märge „Mittesalajane“ ning ülemise märke alla teha eraldi reale märge „Kõik selle lisa (täiendused jne.) osad on mittesalajased“.
Sellise märkimisviisi kasutamisel ei ole lisa kõiki lehti vaja märgistada märkega „Mittesalajane“.
Salastatud dokumendi osadel (alajaotustel) märgitakse nende salastatustase eraldi juhul, kui osad on erineva salastatustasemega.
Salastatud dokumendi osad (alajaotused) tuleb märgistada selliselt, et oleks selgelt määratletud, millise salastatustasemega iga osa on.
Salastatud dokumentide osade (alajaotuste) märgistamisel tuleb kõik salastamist puudutavad märked teha kohe osa (alajaotuse) numbri järele, kui numbrit ei ole, siis osa pealkirja ette.
Kui dokumendil on osad, mis ei ole salastatud, märgistatakse need märkega „Mittesalajane“.
Salastatusmärge tuleb teha ka dokumendi juurde kuuluvatele salastatud teabe osadele, mis ei ole esitatud teksti kujul (illustratsioonid, tabelid, fotod, joonistused, kaardid jms).
Märked peavad selgelt näitama, kas dokumendiosa on salastatud või ei ole.
Erandjuhtudel, kui salastatud dokumendiosade eraldi märgistamine ei ole võimalik või otstarbekas, peab salastatud dokumendis olema märge, millega on täpselt määratletud, millised dokumendiosad on salastatud (ka nende salastatuse tase), millised ei ole.
Kui salastatud dokumendid köidetakse või liidetakse ühte toimikusse või moodustatakse neist mingi kogum, mis võib sisaldada ka mittesalajasi dokumente, tuleb kogum märgistada vastavalt selles kogumis asuva kõrgeima salastatustasemega dokumendi salastatustasemele.
Vastav märge tehakse kirjalike dokumentide korral selgelt märgatavalt köite, toimiku jms esi- ja tagakaane keskele kaane ülemisse ja alumisse serva.
Konfidentsiaalne - sinine.
Riigisaladuseks tunnistatud teavet sisaldavate teabekandjate märgistamisel tuleb järgida käesoleva peatüki nõudeid, välja arvatud 3. peatükis toodud erisused.
Kui ei ole võimalik järgida salastatud dokumentide märgistamise nõudeid, peab teabe salastatuse tase olema märgitud teabekandjale selgelt ja nähtavalt ning olema kas tembeldatud, trükitud, kirjutatud, maalitud või muul viisil kindlalt kinnitatud teabekandjale või selle pakendile.
Sõltuvalt teabekandja füüsilistest omadustest ning tulenevalt tema kasutamise spetsiifikast, võib kasutada teistsugust märgistamismoodust.
Materiaalsed objektid salastatakse ainult siis, kui nende struktuuri või sisu või väliskülje uurimisel, nendega operatsioonide teostamisel, nende testimisel, samuti kasutamise või rakendamise käigus on võimalik saada salastatud teavet.
Materiaalsete objektide üldine salastatus peab vastama nende külge integreeritud osade kõrgeimale salastatustasemele.
Juhul kui teave materiaalse objekti olemasolu kohta ohustab riigi julgeolekut, on kogu teave selle eseme või seadme või muu objekti olemasolu kohta salastatud.
Võimaluse korral järgitakse kaartide, plaanide ja jooniste märgistamisel dokumentide märgistamise nõudeid.
Selle võimatuse korral peab salastatusmärge olema nende tiitellehel, skaalaosal või muul osal selliselt, et see oleks selgelt nähtav.
Nendel juhtudel peab märgistus asetsema teabekandja ülemises ja alumises osas.
Juhtudel kui teabekandja kokkurullimine või muul viisil kokku pakkimine varjab salastatusmärget, tuleb teabekandjale vastavalt pakkimisviisile teha täiendavad märked, mis peavad olema selgelt märgatavad.
Fotod, filmid (ka negatiivid ja positiivid) ning nende konteinerid (karp, pakend jne) peavad olema märgistatud selliselt, et nende vastuvõtja või vaataja saaks kohe teada, et teabekandja või selle osa on teatud tasemega salastatud.
Kõik koopiad või väljatrükid märgistatakse originaaliga sama salastatustasemega.
Kui vastavat märget ei ole võimalik teha teabekandja esiküljele, tuleb märge teha tagaküljele.
Juhul kui salastatud teabest fotode või reproduktsioonide tegemisel kasutatakse iseilmutuvat filmi või paberit, tuleb kõik osad, mis võivad kanda jälgi või teavet viimase pildi kohta, eemaldada aparaadist ning hävitada kui salastatud prügi.
Transparentide ja slaidide puhul märgitakse salastatustase võimaluse korral igale transparendile või slaidile.
Juhul kui transparendi või slaidi salastatustase on nähtav vaid selle projitseerimisel, tuleb salastatusmärge teha ka transparendi või slaidi servale, raamile või hoidjale.
Filmide ja videofilmide puhul tuleb salastatustaseme märge teha lindi algusesse ja lõppu, samuti nende pealkirjade algusesse ja lõppu.
Kõik sellised märked peavad olema nähtavad filmi või video projitseerimisel.
Filmirullidele või videokassettidele tuleb samuti teha selge märge vastava salastatustaseme kohta ning neid tuleb hoida konteinerites (karp, muu pakend jne), millele on samuti tehtud märge vastava salastatustaseme kohta.
Audio-, magneetilised või elektroonilised salvestused peavad salvestuse alguses ja lõpus sisaldama selgelt väljendatud avaldust selle kohta, et salvestus sisaldab teatud salastatustasemega teavet.
Salvestusi tuleb hoida konteinerites või rullidel, millel on selgelt nähtav märge nende salastatustaseme kohta.
Kujutiste puhul, mis võivad olla tehtud fotograafiliselt ja asetsevad läbipaistmatul või transparentsel materjalil ning on suuruselt liiga väikesed (mikrovorm) selleks, et nad oleksid loetavad abivahenditeta, tuleb salastatustaseme märkega märgistada nende kandjad või konteinerid, kus neid hoitakse.
Salastatusmärge tuleb võimaluse korral teha ka kujutisele endale kujutist rikkumata, nii et selle vaatamisel oleks selgelt näha kujutisel sisalduva teabe salastatustaseme märge.
Eemaldatav teabe salvestamise meedium ja seade, mis kannab salastatud teavet ning mida kasutatakse andmetöötlussüsteemides, kirjutusmasinates ja tekstitöötlussüsteemides, peab kandma välist märgistust selles sisalduva teabe salastatustaseme kohta.
Siia alla on arvatud kõik seadmed ja esemed (näiteks magnetlindid, nende rullid, karbid või kassetid; eemaldatavad diskid, diskikarbid, pakid, samuti disketid; trükimasinate paberrullid ja magnetkaardid jne), mis kannavad salastatud teavet ning mida üldiselt kasutavad või töötlevad salastatud teabe kasutajad või operaatorid.
Andmetöötlussüsteemides või tekstitöötlusvahendites töödeldav või kasutatav riigisaladuseks tunnistatud teave peab olema märgistatud vastavalt käesolevas korras toodud salastatud dokumentide märgistamise nõuetele.
Salastatud prügi tuleb kaitsta samuti kui salastatud teavet sisaldavat teabekandjat.
Juhul kui seda ei ole juba eelnevalt salastatustasemega märgistatud, ei tehta sellele märget salastatuse kohta ning see tuleb hävitada esimesel võimalusel, välja arvatud juhul, kui seda teabekandjat on vaja säilitada spetsiifiliseks otstarbeks.
Salastatud teabe kaitsmise eesmärgiks on takistada juurdepääsuõigust mitteomavate isikute juurdepääsu salastatud teabele või teabekandjatele.
Teised võimalikud ohutegurid sõltuvalt objekti asukohast.
Takistama teadmisvajadust mitteomava töötaja juurdepääsu salastatud teabele.
Riigisaladuse kaitset teostav asutus on kohustatud pidama tema poolt kontrollitavates asutustes kasutatava turvavarustuse tüüpide ja mudelite arvestust.
Turvavarustuse kasutuselevõtmine peab olema kooskõlastatud riigisaladuse kaitset teostava asutusega.
Konfidentsiaalse tasemega salastatud teavet tuleb säilitada või hoida turvakonteineris alal, kuhu ei ole võimalik kõrvaliste isikute juurdepääs.
C klassi turvakonteiner - konfidentsiaalse tasemega salastatud teabe säilitamiseks ja hoidmiseks.
Turvakonteinerid, mida kasutatakse salastatud teabe säilitamiseks ja hoidmiseks, peavad olema testitud, et selgitada välja turvakonteineri avamise võimalused ja selleks vajalik aeg.
Varustatud ühe või enama sulgemisrauaga või kolmeosalise võtmekombinatsiooniga lukuga.
Juhul kui ühte ja sama turvakonteinerit kasutab kaks või enam isikut, tuleb turvakonteiner jagada füüsiliselt osadeks lähtuvalt teadmisvajaduse nõudest, s.t sellisel turvakonteineril peavad olema eraldi lukustatavad osad (näiteks kapid või sahtlid).
Väljaspool tööaega peab turvakonteiner olema mehitatud valve all või kaitstud sissetungimisvastaste häiresüsteemidega.
Kui hoone või hoone osa, kus turvakonteiner asub, on pideva mehitatud valve all või pidevalt jälgitav tehniliste vahendite abil ning teavet hoitakse turvakonteineris ajutiselt, ei pea salajase või konfidentsiaalse tasemega salastatud teabe hoidmiseks kasutatav turvakonteiner olema mehitatud valve all või kaitstud sissetungimisvastaste häiresüsteemidega.
Juhul kui salastatud teabe säilitamise ja hoidmise nõudeid ei ole asutuses võimalik täita, tuleb salastatud teave viia teise asutusse, kus on vastavad tingimused.
Salastatud teavet võib säilitada või hoida ka panga hoiulaekas, kui on tagatud, et juurdepääsuõigust mitteomavatel isikutel ei ole sinna juurdepääsu.
Panga hoiulaekas ei tohi säilitada ja hoida täiesti salajase tasemega salastatud teavet.
Tööajal asub turvavõti konteineri või ruumi kasutaja käes.
Pärast tööaega töökohalt lahkudes tuleb võti sulgeda eraldi turvakonteinerisse või turvavõtmete kappi.
Juhul kui turvavõtmete kappi kasutavad mitu inimest, peavad selles olema eraldi lukustatavad osad (näiteks sahtlid), et võtmeid oleks võimalik eraldi hoida.
Turvavõtmete kapi või selle osa võtmed peavad olema vastava kapi või selle osa kasutaja isikliku järelevalve all.
Turvakonteineri või turvavõtmete kapi lukukombinatsiooni tohib teada ainult vastava konteineri või kapi kasutaja.
Lukukombinatsioon ei tohi koosneda numbrite või tähtede reast, mida on kerge leida (näiteks isiklikud tähtpäevad (kuupäevad), telefoninumbrid või aritmeetilised jadad).
Lukukombinatsioon antakse kirjalikult, suletud ümbrikus selleks määratud vastutavale isikule või turvakonteinerit või turvavõtmete kappi kasutava isiku otsesele ülemusele.
Lukukombinatsiooni sisaldavat ümbrikut peab vastutav isik kaitsma vähemalt vastavalt konfidentsiaalse tasemega salastatud teabe kaitse nõuetele.
Lukukombinatsiooni teised kirjalikud ülestähendused on keelatud.
Riigisaladuse tagamise talitusel peab olema teada, kus asuvad turvakonteinerid ja turvavõtmete kapid ja nende lukukombinatsioonid.
Samuti peab riigisaladuse tagamise talitusel olema turvakonteinerite ja turvavõtmete kappide või nende osade kasutajate nimekiri.
Turvavõtmete varueksemplarid ja turvakonteinerite lukukombinatsioonid asetatakse sildiga varustatud ümbrikutesse, mis pitseeritakse.
Neid ümbrikuid hoitakse eraldi turvakonteineris.
Juhul kui eelnimetatud säilitusnõudeid ei ole võimalik asutuses täita, võib varuvõtmed ja lukukombinatsioonid anda hoiule kas mõnda teise asutusse või panga hoiulaekasse.
Turvaala on ala, kus käideldakse või hoitakse salastatud teavet.
II klassi turvaala - salastatud teabe käitlemise ala, kus juurdepääsu õigust mitteomava isiku juurdepääsu salastatud teabele takistavad sisemise kontrolli meetmed (näiteks hoone, kus asuvad ruumid, milles pidevalt käideldakse salastatud teavet).
Ala, kus käideldakse salastatud teavet, peab vastama I või II klassi turvaalale kehtestatud nõuetele.
Turvaalad määrab asutuses kindlaks asutuse juht riigisaladuse tagamise talituse ettepanekul kooskõlastatult riigisaladuse kaitset teostava asutusega.
Sisse- ja väljapääsukontrolli süsteem, mis võimaldab alale sisenemist ainult julgeolekukontrolli läbinud ja sissepääsuluba omavatele isikutele.
I klassi turvaalal peab olema määratud sellel turvaalal tavaliselt hoitava salastatud teabe tase, millele võimaldab juurdepääsu turvaalale sisenemine.
Turvaalasid, kus ei ole ööpäevaringselt töötavat personali, tuleb kontrollida kohe pärast ametliku tööaja lõppu ning anda valve alla.
Administratiivalal peab olema selgelt määratletud perimeeter ning kõiki sellele alale sisenenud isikuid ja sõidukeid peab olema võimalik kontrollida.
Turvaalale võib relvi või audio- ja videoseadmeid viia ainult asutuse juhi või tema poolt volitatud isiku loal.
Asutuse sees salastatud teavet käitlevad struktuuriüksused ja töötajad tuleb võimaluse korral paigutada ühte kohta (ühele ja samale turvaalale, ühte ja samasse ruumi jne).
Turvaala sisse- ja väljapääsukontrolli süsteem peab tagama sellele sisenevate ja sealt väljuvate isikute tuvastamise ning takistama ebaseaduslikku juurdepääsu.
Sisse- ja väljapääsukontrolli süsteem peab võimaldama registreerida iga turvaalale väljaspool ametlikku tööaega sisenenud ja sealt lahkunud isiku, samuti sissetungimisvastase häiresüsteemi sisse- ja väljalülitamise aja.
Riigisaladuse tagamise talitus on kohustatud edastama asutuse juhile andmed isikute kohta, kes sageli töötavad väljaspool ametlikku tööaega.
Sisse- ja väljapääsu kontrollimiseks tuleb asutuses sisse seada sissepääsuloa süsteem, mis peab tagama, et turvaalale lubatakse siseneda ainult isikutel, kellel on vastava tasemega riigisaladusele juurdepääsu luba või kellele on antud sellele turvaalale sisenemise õigus (sissepääsuluba).
Loal ei tohi olla identifitseeritud loa välja andnud (turvaalale sissepääsu lubav) asutus või organisatsioon, samuti loa omaniku riigisaladusele juurdepääsu tase.
Turvaala sisemise funktsionaalse jaotamise korral tuleb sissepääsuloal kasutada värvi- või muid koode, et tuvastada isikuid vastavalt juurdepääsu tasemele ja teadmisvajadusele.
Sissepääsuluba tuleb uuendada igal aastal.
Tegelik juurdepääsuvajadus, mis põhineb põhjendatud teadmisvajadusel.
Sissepääsuloa kaotamise või kaotamiskahtluse tekkimise korral tuleb sellest viivitamata teatada asutuse riigisaladuse tagamise talitusele.
Riigisaladuse tagamise talitus on kohustatud võtma viivitamata tarvitusele meetmed kaotatud sissepääsuloa kasutamise takistamiseks ning informeerima riigisaladuse kaitset teostavat asutust.
Külalisi tuleb enne nende sisenemist turvaalale kontrollida.
Turvaalale võib külaline siseneda ainult asutuse juhi või tema poolt volitatud isiku loal.
Külalise vastuvõtja peab tagama salastatud teabe kaitse.
Külalist võib viia turvaalale, informeerides eelnevalt selle ala eest vastutavat isikut.
Keelatud on külalise üksinda jätmine turvaalale.
See nõue ei kehti juhul, kui külalisel on juurdepääsuluba vastava tasemega salastatud teabele ning teadmisvajadus.
Külalist, kellel ei ole juurdepääsuluba, võib lubada administratiivalale vastuvõtja kontrolli all.
Sellist külalist võib lubada turvaalale ainult erandjuhul ning ainult koos temale määratud saatjaga.
Külalist, kellel ei ole juurdepääsuluba salastatud teabele, mida turvaalal käideldakse, peab pidevalt saatma ning kasutusele peab võtma kõik meetmed salastatud teabe kaitseks.
Külalisele, kellel on vastava tasemega riigisaladusele juurdepääsu luba, võib väljastada ajutise külastusloa ilma saatjata liikumiseks, välja arvatud külastusluba liikumiseks I klassi turvaalal.
Külastusloa andmine ja tagastamine tuleb registreerida.
Luba ja selle tagastamist peab kontrollima enne külalise lahkumist turvaalalt.
Külalisele väljastatud külastusluba peab olema kogu aeg külalise või tema saatja käes.
Külalise saabumise ja lahkumise aeg tuleb registreerida, samuti tuleb märkida vastuvõtja nimi.
Külalise identifitseerimine peab toimuma ametlike ja kehtivate isikut tõendavate dokumentide alusel.
Turvaala peab olema varustatud sissetungimisvastase häiresüsteemiga ning olema pideva mehitatud valve all.
See nõue ei kehti juhul, kui turvaalal käideldava salastatud teabe maht ei ole suur ning turvaala koosneb ühest või kahest ruumist.
Sellisel juhul peab sissetungimisvastane häiresüsteem olema tsentraalne ning muud füüsilise kaitse meetmed sellised, mis võimaldavad valvemeeskonnal õigeaegselt häirele reageerida.
Sissetungimisvastased häiresüsteemid võivad olla lokaalsed või tsentraalsed.
Lokaalne häiresüsteem annab turvaala sees või selle vahetus läheduses audio- või visuaalse häiresignaali ning võimaldab turvaalal asuval valvepersonalil sellele kohe reageerida.
Tsentraalse häiresüsteemi korral annab häiresüsteem signaali valvekeskusesse, mis on pidevalt mehitatud ning kust valvepersonal kohe sündmuskohta saadetakse.
Turvaalal võib kasutada ainult selliseid sissetungimisvastaseid häiresüsteeme, mis ei võimalda neutraliseerimist lihtsate vahenditega või möödaminemist.
Häiresüsteemid peavad olema installeeritud selliselt, et oleks välditud tahtlik möödapääsemine.
Juhul kui salastatud teabe kaitseks kasutatakse alarmsüsteemi, valvekaameraid või muid elektrilisi seadmeid, peab asutuses olema reservelektrisüsteem, et põhielektrisüsteemi tõrke korral oleks tagatud valvesüsteemi pidev funktsioneerimine.
Sissetungimisvastane häiresüsteem peab olema selline, et süsteemi töö tõrked või selle manipuleerimine annaks alarmi või mingi muu hoiatussignaali selle süsteemiga töötavale isikule.
Sissetungimisvastase häiresüsteemi seadmed peavad vastama Eurostandard EN 50131-1 Grade 5 nõuetele.
Häiresüsteem oleks opereeritav valve poolt.
Sissetungimisvastase häiresüsteemi korrasolekut tuleb kontrollida iga päev.
Kontroll võib seisneda valve all olevasse alasse sisenemises või tehnilises testimises spetsialistide poolt.
Häiresüsteemi tehnilist korrasolekut tuleb pidevalt kontrollida.
Sissetungimisvastane häiresüsteem peab olema enne selle paigaldamist heaks kiidetud riigisaladuse kaitset teostava asutuse poolt.
Turvaalal, kus käideldakse teavet, mis on salastatud täiesti salajase või salajase tasemega, välja arvatud käesoleva korra punkti 71 teises lõigus sätestatud erijuhul, peab lisaks sissetungimisvastase häiresüsteemi kasutamisele liikuma valvepatrull.
Valvepatrullid peavad teostama ringkäike väljaspool tööaega ja puhkepäevadel, vastavalt potentsiaalsele ohuolukorrale, asutuse riigisaladuse tagamise talituse poolt määratud intervallidega.
Valvurid, kes valvavad salastatud teavet või patrullivad turvaalal, peavad omama juurdepääsuluba vastavalt selle salastatud teabe tasemele, millisele neil võib olla võimalik juurde pääseda.
Muude tööülesannete täitmiseks otsustab juurdepääsuloa taseme asutuse juht.
Kõigil valvuritel peab olema juurdepääsuluba vähemalt konfidentsiaalse tasemega salastatud teabele.
Kõik asutused, kus käideldakse salastatud teavet, peavad ametisse määrama valvurite järelevalve eest vastutava isiku.
Kui asutuses käideldava salastatud teabe maht on väike, vastutab valvurite järelevalve eest riigisaladuse tagamise talitus.
Kui salastatud teabe maht on suur, tuleb valvurite järelevalve eest vastutavaks määrata eraldi isik, kes allub otseselt riigisaladuse tagamise talitusele.
Nimetatud isikul peab olema vastava tasemega riigisaladusele juurdepääsu luba.
Kõik uksed, aknad ja muud võimalikud sissepääsuteed oleksid suletud ja puutumata.
Järgmistel ringkäikudel peab patrull jälgima, et juhuslikul alusel valitud ruumide ja turvakonteinerite kontrollimise käigus oleksid kolme ringkäiguga üle kontrollitud kõik ruumid ja turvakonteinerid, patrullitaval turvaalal ei oleks ühtegi märki sissetungijatest ning kõik ringkäigu marsruudile jäävad uksed, aknad ja muud sissepääsud turvaalale oleksid kontrollitud ning nende suletus ja puutumatus tagatud.
Valvepatrullide ringkäikude arvu võib vähendada, kui sissetungimisvastase häiresüsteemiga koos kasutatakse ka valvekaameraid.
Teadmisvajaduse nõudest lähtuvalt võib asutuse juht piirata valvepatrullide juurdepääsu turvaalale või selle osadele.
Väljaspool ametlikku tööaega (ka puhkepäevadel) peab turvaala valve olema vähemalt selline, et häire korral oleks võimalik kohe saata valvemeeskond ükskõik millisesse turvaala punkti.
Isik, kelle valduses on salastatud teave (salastatud teabe käitleja) on kohustatud tagama salastatud teabe kaitse ja arvestuse.
Salastatud teabe käitleja peab järgima kõiki nõudeid, et juurdepääsuõigust mitteomav isik ei pääseks salastatud teabe juurde.
Salastatud dokumendid peavad pärast nende väljavõtmist turvakonteinerist või muust säilitus- või hoidmispaigast olema teabe kasutaja pideva järelevalve all.
Loa salastatud teabekandja väljaviimiseks turvaalalt, et töötada sellega mujal, võib anda ainult asutuse juht.
Sellisel juhul tuleb isikule anda salastatud teabe transportimiseks vastav konteiner ning järgida kõiki teisi salastatud teabe kaitse nõudeid.
Loa annab asutuse juht kirjalikult ja ainult konkreetseks juhtumiks.
Asutuse riigisaladuse tagamise talitus peab registreerima kõik isikud, kellele vastav luba on antud, ning teostama järelevalvet.
Salastatud prügi peab kohe hävitama või andma sellele põhidokumendiga sama salastatustaseme ning tagama vastava kaitse.
Ruumist lahkumisel (ruumi tühjaks jätmisel) peab salastatud dokumendid, kaasa arvatud salastatud prügi, sulgema turvakonteineritesse.
Täiesti salajase või salajase tasemega salastatud teave tuleb sulgeda turvakonteinerisse ka tööajal lühiajalise ruumist väljumise korral.
Konfidentsiaalse tasemega salastatud teabe võib jätta tööajal ruumist lühiajalise väljumise korral turvakonteinerisse sulgemata.
Sellisel juhul peab olema lukustatud ruumi sissepääs.
Tööpäeva lõpus on viimasena ruumist lahkuv isik kohustatud kontrollima, kas ruumis käideldav salastatud teave on kindlalt turvakonteineritesse paigutatud ning kas konteinerid on suletud.
Samuti tuleb kontrollida, kas aknad on suletud ning salastatud prügi kaitstud.
Kontrolli läbiviimiseks võib asutusesiseselt kehtestada ruumide kontrolli küsimustiku.
Samuti võib asutuse juht määrata turvaalal täiendavat kontrollimist teostava isiku.
Asutuse juht kehtestab korra, millised ruumid ja mis juhtudel võib viimane lahkuja pärast töö lõpetamist jätta avatuks (juhul, kui valvuritel on nende ruumide võtmed) ja millised on kohustuslik lukustada.
Juhul, kui erineva tasemega juurdepääsuloa või -õigusega isikud kasutavad ühte ja sama ruumi, tuleb rangelt jälgida teadmisvajaduse nõude täitmist ning kõigil erineva teadmisvajadusega töötajatel peavad olema eraldi turvakonteinerid.
Salastatud teavet on keelatud edastada telefoni teel (rääkida salastatud teabest telefonis), välja arvatud teabe edastamisel kaitstud kommunikatsioonisüsteemi teel või krüpteeritult.
Nõupidamiste, kohtumiste, konverentside, sümpoosiumide, briifingute, koosolekute jms (edaspidi koosolek) ruumid, mida kasutatakse salastatud teabe tutvustamiseks või arutelude läbiviimiseks, peavad olema pideva kontrolli all, et vältida salajast pealtkuulamist.
Ettevaatusabinõudega tuleb tagada nimetatud ruumide võtmete või lukukombinatsioonide kaitstus, tõkestada juurdepääsuõigust mitteomavate isikute juurdepääs nimetatud ruumidele ning hooldava ja koristava personali pidev saatmine neis ruumides.
Koosolekuruumid peavad asetsema I või II klassi turvaalal.
Koosolekuruume tuleb tehnilise julgeoleku tagamiseks pidevalt kontrollida.
Kohustuslik on kontrollimine pärast ruumis struktuuriliste muudatuste tegemist või mööbli või tehniliste seadmete muutmist või vahetamist.
Ühtegi lisaeset ei tohi koosolekuruumidesse viia eelneva tehnilise kontrollita.
Kõik koosolekul osalejate poolt tehtud märkmed, kokkuvõtted jne, tuleb üle vaadata.
Need tagastatakse osalejatele alles siis, kui salastatud teavet sisaldavad märkmed on vastavalt märgistatud ja registreeritud.
Koosolek salvestatakse.
Koosolekul osaleva isiku juurdepääsuloa ja teadmisvajaduse kindlakstegemiseks peab osalejal kaasas olema kiri oma asutusest, mis tõendab koosolekul osalemise vajadust ning kus on märgitud juurdepääsuloa tase ning isikut tõendava dokumendi number.
Koosoleku eest vastutava isiku (kontaktisiku) kontaktandmed (nimi, ametikoht ja telefoninumber).
Koosoleku toimumisest on korraldava asutuse juhi nõusolekuta keelatud üldsust informeerida.
Juurdepääsu salastatud teabele ei tohi lubada kellelegi, kes ei oma juurdepääsuluba ning teadmisvajadust.
Ühelegi isikule ei tohi lubada juurdepääsu ainult tema ametialase positsiooni või auastme alusel.
Juurdepääsuluba omavad isikud ei tohi saada juurdepääsu enne, kui asutuse riigisaladuse tagamise talitus on neid põhjalikult instrueerinud ja veendunud, et neil on olemas salastatud teabe käitlemiseks vajalikud tingimused.
Isik, kelle valduses või kontrolli all on salastatud teavet või kes teab riigisaladust, on kohustatud kontrollima, kas konkreetsele salastatud teabele juurdepääsu taotleval isikul on juurdepääsuluba vähemalt vastava tasemega salastatud teabele ning kas isiku ametikohustused (tööülesanded) nõuavad juurdepääsu antud salastatud teabele või selle osale või selle teabe valdamist.
Kui vajatakse juurdepääsu teises asutuses hoitavale salastatud teabele, peab isik esitama kirjaliku külastustaotluse, välja arvatud juhul, kui selle asutusega on pidevad töösuhted ning teadmisvajadus ja juurdepääsuloa olemasolu on selgelt määratletud.
Külastustaotluse allakirjutajaks ei tohi olla külastaja ise, välja arvatud juhul, kui külastajaks on asutuse juht.
Võimaluse korral nende isikute nimed, kellega soovitakse kohtuda.
Olenevalt asutustevahelistest suhetest ning isikute tööülesannetest võib nimetatud külastustaotlusi teha ka pikema perioodi kohta.
Sellisel juhul ei tohi külastustaotluse alusel antav sissepääsuluba kehtida kauem kui üks aasta.
Külastuste ajal on kohustuslik järgida käesolevas korras sätestatud salastatud teabe kaitse nõudeid.
Konfidentsiaalse teabe register.
Asutuse struktuuriüksustes võib sisse seada ka allregistrid.
Salastatud teabekandjate registrit peab riigisaladuse tagamise talitus.
Registrisse kandeid tegeval isikul (edaspidi registripidaja) peab olema juurdepääsuluba vastavalt registreerimisele kuuluva teabe salastatuse kõrgeimale tasemele.
Teostama igal aastal salastatud teabe ülevaatuse, et teha kindlaks, millised teabekandjad tuleb hävitada, mille salastatustaset tuleb alandada või mille salastatus tuleb kustutada ning mis tuleb saata Riigiarhiivi.
Salastatud teabekandjate allregistri võib sisse seada asutuse igasse struktuuriüksusesse, kus töötavatel isikutel on õigus teavet riigisaladuseks tunnistada või salastada või mis saab salastatud teabekandjaid teistest asutustest või struktuuriüksustest.
Salastatud teabekandja kantakse registrisse üks kord.
Põhiregistris registreeritud salastatud teabekandjat ei registreerita uuesti allregistris.
Isik või asutus, kellele salastatud teave või teabekandja edastati (sõltumata edastamisviisist).
Võimaluse korral kantakse teabekandjale registris olev järjekorranumber.
Täiesti salajase või salajase tasemega salastatud teabekandjate registris peab olema nende isikute loetelu, kellele konkreetne teave on teatavaks saanud (edastatud, sõltumata edastamisviisist).
Isiku allkiri teabe vastuvõtmise kohta või selle üleandmis-vastuvõtmisvormi number, millega teave edastati.
Vähemalt kord aastas tuleb läbi viia kõigi säilitatavate salastatud teabekandjate olemi kontroll, mille käigus tuleb kontrollida salastatud teabekandjate olemasolu, terviklikkust ning vastavust registri andmetele.
Kui registrisse ei ole otstarbekas kanda märkeid salastatud teabe edastamise kohta, tuleb pidada salastatud teabe edastamise arvestust üleandmis-vastuvõtmisvormidega.
Üleandmis-vastuvõtmisvorme säilitatakse vähemalt kaks aastat.
Kui isik on edastanud salastatud teabekandja teisele isikule või asutusele ning saanud üleandmis-vastuvõtmisvormile allkirja, annab ta allkirjastatud vormi registrisse säilitamiseks.
Vorm lisatakse registrile.
Isiku tööülesannete muutumise või töölt lahkumise korral on ta kohustatud registripidajale üle andma kogu tema valduses olnud salastatud teabe.
Täiesti salajase või salajase tasemega salastatud teabe reprodutseerimine ilma teabe salastanud asutuse kirjaliku nõusolekuta on keelatud.
Asutus peab salastatud teabe reprodutseerimise seadmete üle sisse seadma kontrolli, mis peab takistama juurdepääsuõigust mitteomavate isikute juurdepääsu ning salastatud teabe kontrollimatut reprodutseerimist.
Reprodutseerimisseade peab olema installeeritud turvaalal ning asuma ruumis, kus salastatud teavet ei säilitata lahtiselt.
Seadme kasutamine ja kasutamise kontroll peab olema pandud selleks määratud isikule, kes omab vastava tasemega juurdepääsuluba.
Töö tellija ja tegija kontrolliksid salastatud teabekandjate üleandmist ja vastuvõtmist.
Tehtud eksemplaride arvu.
Tööalast käsku tuleb säilitada vähemalt kaks aastat.
Asutuse riigisaladuse tagamise talitus on perioodiliselt kohustatud võrdlema salastatud teabekandjate registrit reprodutseerimise tööalaste käskudega.
Iga isik, kes edastab salastatud teavet või avalikustab selle sisu, peab kontrollima, kas teabe vastuvõtjal on õigus edastatavat teavet vastu võtta või selle sisu teada saada.
Edastamine telekommunikatsioonivahendi kaudu või muu tehnilise sidevahendi abil.
Salastatud teabe edastamise eri viiside kasutamine sõltub teabe salastatuse tasemest, levitamise vormist ning asjaolust, kas teabe saatja ja vastuvõtja on ühest ja samast asutusest või ei ole.
Salastatud teavet võib hoonesiseselt edastada isiklikult või teise isiku kaudu.
Sellise edastamisviisi korral peab olema täidetud üleandmis-vastuvõtmisvorm.
Teabe edastamisel teise isiku kaudu peab isik, kelle kaudu teave edastatakse, olema sama asutuse töötaja ning omama juurdepääsuluba vastavalt edastatava teabe salastatustasemele.
Täiesti salajane (või muu tase).
Selle ümbriku võib avada ainult (isiku nimi, ametikoht).
Ümbrik peab olema adresseeritud ainult ühele adressaadile.
Salastatud teabekandja üleandmisel teeb saatja vastava sissekande üleandmis-vastuvõtmisvormi, mis antakse teavet edastavale isikule kaasa.
Isik, kelle kaudu teavet edastatakse, peab salastatud teabekandja toimetama adressaadile viivituseta ning kuni üleandmiseni hoidma seda kogu aeg enda valduses.
Kui salastatud teabekandjat ei ole võimalik kohe edastada, tagastatakse see saatjale või antakse registripidajale ajutiseks hoidmiseks.
Salastatud teabekandja vastuvõtja on kohustatud kontrollima, kas saadetis on puutumatu.
Üleandmis-vastuvõtmisvormi tehakse märge teabekandja kättesaamise kohta ning märgitakse ka kättesaamise aeg.
Avatud saadetise või avamisjälgedega saadetise puhul või vastava kahtluse korral peab sellest kohe teatama riigisaladuse tagamise talitusele.
Teise asutusse võib salastatud teabekandjat saata ainult läbipaistmatus topeltümbrikus.
Välimisele ümbrikule märgitakse ainult saaja asutuse nimi (vajaduse korral ka aadress) ja vastuvõtja jaoks pakendi number.
Sisemisele ümbrikule märgitakse salastatud teabe tase, ümbrikus asuva teabekandja registreerimisnumber, lehekülgede ja eksemplaride arv ning täpne adressaat (saaja ametikoht ja asutuse aadress).
Teabe salastatuse tase ei tohi olla märgitud välimisele ümbrikule.
Sisemise ümbriku võib registripidaja avada ainult juhul, kui sellel puudub konkreetne adressaat.
Registripidaja ei tohi sisemist ümbrikut avada, kui sellele on märgitud konkreetne adressaat.
Sellisel juhul registreerib registripidaja sisemise ümbriku (kannab ümbrikule andmed registreerimise kohta) ning edastab adressaadile.
Salastatud teabekandja edastamisel täidab vastuvõtja üleandmis-vastuvõtmisvormi, mille pärast kirjete võrdlemist tagastab edastajale.
Täiesti salajase tasemega salastatud teavet sisaldavat teabekandjat võib edastada ainult kulleriga.
Salajase tasemega salastatud teavet sisaldavat teabekandjat võib edastada kulleriga või teise isiku kaudu.
Konfidentsiaalse tasemega salastatud teavet sisaldavat teabekandjat võib edastada kulleriga, teise isiku kaudu või kuller- või tähitud postiga.
Alati, kui salastatud teabekandjate edastamiseks kasutatakse kullerposti või tähitud posti teenuseid, tuleb eelnevalt kokku leppida pakkimis- ja vastuvõtmistingimused.
Kohaletoimetamisteenus peab olema korraldatud nii, et pakend, mis sisaldab salastatud teavet, oleks kogu aeg vastutava töötaja otsese järelevalve all.
Tähitud posti kasutamise korral on vajalik tähitud posti väljastusteade.
Täiesti salajase ja salajase tasemega salastatud teavet sisaldavate teabekandjate transportimisel kulleriga peab kasutama ametiautot koos juhiga.
Kõik riigisaladust valdavad asutused peavad koostama tööjuhendid isikutele, kes edastavad salastatud teavet vastavalt käesolevale korrale.
Salastatud teabekandja edastaja kinnitab oma allkirjaga, et ta on vastava juhendiga tutvunud.
Väljapoole Eestit võib salastatud teabekandjaid edastada ainult diplomaatilise või sõjalise kulleri abil.
Riigisaladuse kaitset korraldava asutuse nõusolekul võib lubada salastatud teabekandja (välja arvatud täiesti salajase tasemega salastatud teavet sisaldav teabekandja) edastamist diplomaatilise või sõjalise kullerita vaid juhul, kui kullerit ei ole käepärast või kulleri kasutamine tooks kaasa viivituse, mis oleks ebasoovitav, samuti siis, kui saaja nõuab teavet viivitamata.
Reisiettevalmistused lõppsihi, valitud marsruudi ja transpordivahendite suhtes peavad olema kooskõlastatud riigisaladuse kaitset teostava asutusega.
Salastatud teabe edastamine telekommunikatsioonivahendi või muu tehnilise sidekanali kaudu on lubatud ainult krüpteeritud kujul.
Krüpteerimata kujul on lubatud edastada ainult konfidentsiaalse tasemega salastatud teavet, kui olukord nõuab teabe kiiret edastamist ning teabe krüpteerimine või kirjalikul kujul edastamine võtab aega ning võib tekitada pöördumatut kahju.
Tehnilise sidekanali kaudu edastatav teave registreeritakse salastatud teabe registris vastavalt käesoleva korra 14. peatüki sätetele.
Edastatud dokumendi esimesel lehel peab olema selgelt nähtav märge selle kohta, et järgnevad osad sisaldavad salastatud teavet.
Salastatud teabe eelnimetatud viisil edastamise korral kantakse salastatud teabe registrisse lisaks adressaadile ka teabe edastamise viis.
Salastatud teavet sisaldavad dokumendid (ka salastatud prügi) tuleb hävitada põletamise, narmastamise või lahustamise teel või muul meetodil, mis teeb võimatuks teabe taastamise.
Salastatud teavet sisaldavad materiaalsed objektid tuleb hävitada või muuta neid nii, et nendes sisalduvat teavet ei oleks võimalik tuvastada ega taastada ei osaliselt ega tervikuna.
Salastatud teabe hävitamise seade peab olema heaks kiidetud riigisaladuse kaitset teostava asutuse poolt.
Salastatud teabekandja hävitamise peavad läbi viima vähemalt kaks ametiisikut, kes annavad oma allkirjad salastatud teabekandja hävitamise aktile.
Salastatud teabekandja hävitamise juures peab viibima ka vähemalt üks tunnistaja, kellel ei ole kohustuslik omada juurdepääsuluba ning kes samuti annab oma allkirja hävitamisaktile.
Tunnistaja ei tohi ise hävitamist läbi viia ning talle ei tohi avalikustada hävitatava salastatud teabe sisu.
Hävitamist teostavatel isikutel peab olema vastava tasemega riigisaladusele juurdepääsu luba.
Konfidentsiaalse tasemega salastatud teavet sisaldava teabekandja hävitamisel peab vähemalt üks isik omama vastava tasemega juurdepääsuluba.
Tunnistaja isikuandmed.
Salastatud teabekandjate hävitamise akte säilitatakse salastatud teabekandjate registris vähemalt kaks aastat.
Salastatud teavet valdav asutus on kohustatud määrama vähemalt ühe ametiisiku (riigisaladuse tagamise talitus), kes korraldab riigisaladuse kaitset asutuses.
Riigisaladuse tagamise talitus allub vahetult asutuse juhile ning tal on õigus salastatud teabe kaitse tagamise küsimustes pöörduda otseselt asutuse juhi poole.
Asutuses, kus salastatud teabe maht on väike, võib riigisaladuse tagamise talituse ülesandeid muude tööülesannete kõrvalt täita asutuse juht.
Pidama salastatud teabekandjate registrit.
Mõne muu asjaolu suhtes, mis omab tähtsust riigisaladuse kaitse seisukohalt (näiteks defekt salastatud teabe kaitse vahendites, kellegi ebatavaline huvi salastatud teabe vastu jne).
Eelnimetatud juhtude korral on riigisaladuse tagamise talitus kohustatud kohe kasutusele võtma meetmed, et ära hoida või vähendada salastatud teabele tekitatavat kahju.
Punktis 144 loetletud juhtude korral on riigisaladuse tagamise talitus asjaolude selgitamiseks kohustatud viima läbi ametkondliku juurdluse.
Ametkondliku juurdluse läbiviimisest on riigisaladuse tagamise talitus kohe kohustatud kirjalikult teavitama riigisaladuse kaitset teostavat asutust.
Kui salastatud teave on saanud teatavaks juurdepääsuõigust mitteomavale isikule, tuleb sellest kohe teatada teabe salastanud asutusele ja riigisaladuse kaitset teostavale asutusele.
Teabe salastanud asutus on koostöös riigisaladuse kaitset teostava asutusega kohustatud kohe võtma kasutusele meetmed, mis on vajalikud, et vähendada või ära hoida avalikustamisest tekkivat kahju (näiteks muutma plaane või projekte, teatama asjaosalisele isikule jne).
Kui avalikuks on tulnud välisriigi poolt Eestile usaldatud salastatud teave, tuleb sellest kohe teavitada Riigikantselei koordinatsioonidirektori bürood.
Alkoholiaktsiisiga (edaspidi aktsiis) maksustatakse Eestis toodetud ning Eestisse imporditud alkohol, välja arvatud kogused, mida Eesti tollieeskirjadega on füüsilistel isikutel lubatud maksuvabalt Eestisse tuua.
Absoluutalkoholisisaldus - alkoholi kangus protsentides mahust, mis väljendab 20° C juures mõõdetud etanooli mahu suhet alkoholi üldmahtu samal temperatuuril.
Riigieelarvesse laekuvast aktsiisist (arvestades tagasimakseid) kantakse 3,5 protsenti üle Eesti Kultuurkapitalile, sealhulgas 0,5 protsenti Eesti Kultuurkapitali koosseisu kuuluvale kehakultuuri ja spordi sihtkapitalile.
Alkohol maksustatakse aktsiisiga käesoleva seaduse lisas toodud määrade järgi.
Aktsiisi makstakse rahandusministri kehtestatud tähtaegadel ja korras.
Rahandusminister määrab Eesti Kaupade Nomenklatuuri rubriigid, millesse kuuluv alkohol maksustatakse lähtuvalt käesoleva seaduse lisas toodud määradest.
Imporditud alkoholilt maksab importija aktsiisi tolliseadusega impordimaksude tasumiseks kehtestatud korras.
Andmete puudumisel absoluutalkoholisisalduse järgi aktsiisiga maksustatava alkoholi absoluutalkoholisisalduse kohta makstakse aktsiisi Tolliameti määratud korras kindlakstehtud alkoholisisalduse järgi.
Eestis toodetud alkoholilt makstakse aktsiisi alkoholi müügil, vahetamisel, tasuta üleandmisel või omatarbeks kasutusse võtmisel.
Eestis toodetud veinilt või muult kääritatud joogilt maksab tootja aktsiisi käesoleva seaduse lisa punktides 1-3 toodud määrade järgi.
Kui veini valmistamisel osaleb mitu tootjat, maksab aktsiisi viimane tootja.
Eestis toodetud õllelt maksab tootja aktsiisi käesoleva seaduse lisa punktis 4 sätestatud määra järgi.
Kui õlle valmistamises osaleb mitu tootjat, maksab aktsiisi viimane tootja.
Eestis toodetud piirituselt maksab tootja aktsiisi käesoleva seaduse lisa punktis 5 sätestatud määra järgi.
Meditsiinis, farmaatsias, veterinaarias, teadus- ja õppetöös ning parfümeeriatoodete valmistamiseks kasutatav rektifikatsiooni teel saadud Eestis toodetud piiritus maksustatakse aktsiisiga käesoleva seaduse lisa punktis 6 sätestatud määra järgi rahandusministri kehtestatud korras.
Käesoleva paragrahvi 1., 4., 5. ja 6. lõikes nimetatud isikud, välja arvatud füüsilisest isikust importija, maksavad aktsiisi sularahata arveldamise korras, kandes ettenähtud summa oma pangakontolt üle maksuhalduri pangakontole.
Õlle aastatootmismahu tõendamiseks nõutavad dokumendid määrab ja nende esitamise korra kehtestab rahandusminister.
Eesti ettevõtja toodetud ja tema poolt eksporditud alkoholi, kui selle väljavedu on tõestatud ekspordi kaubadeklaratsiooniga.
Eestis toodetud ja tootja poolt privaattollilao pidajale võõrandatud alkoholi, mis toimetatakse privaattollilao pidaja poolt välisreise tegevale vee- või õhusõidukile pardavarudeks või rahvusvahelise lennujaama tollikontrolli tsoonis tegutsevasse müügipunkti.
Privaattollilao pidaja võib eelnimetatud tingimusel omandatud Eestis toodetud alkoholi kas eksportida ühel käesolevas punktis nimetatud otstarbel või toimetada selle tagasi alkoholi tootjale.
Alkoholi tootja tõendab alkoholi võõrandamist käesolevas punktis nimetatud otstarbel saatelehega.
Privaattollilao pidaja tõendab alkoholi eksporti ekspordi kaubadeklaratsiooniga ning alkoholi tagastamist tootjale saatelehega.
Aktsiisi arvutamise õigsust ja maksmise tähtajalisust kontrollivad Maksuamet ja Tolliamet ning nende kohalikud talitused.
Maksuameti või Tolliameti vaidluses maksukohustuslasega kauba impordi toimumise üle loetakse kauba impordi toimumise tõendiks kauba väljaveo registreerimist tõendav dokument, mille on väljastanud selle välisriigi tolliasutus, kust kaup Maksuameti või Tolliameti andmetel Eestisse vahetult saabus.
Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud dokumentide hankimiseks pöördub välisriigi tolliasutuse poole Tolliamet.
Maksuvõla sissenõudmiseks aktsiisi vale arvutamise, maksmisest kõrvalehoidumise või hilinenud maksmise korral kohaldatakse maksukorralduse seadust (RT I 1994, 1, 5; 1996, 35, 714; 49, 953; 78, 1379; 81, 1447; 1997, 24, 363; 29, 447; 48, 778; 51, 822; 73, 1201; 77, 1313; 1998, 40, 611; 86/87, 1409; 1999, 24, 360; 27, 394; 71, 685; 92, 826; 92, 823).
Juriidilise isiku poolt aktsiisi maksmisest kõrvalehoidumisel või seaduses ettenähtust väiksema maksubaasi näitamisel aktsiisi ebaõige arvutamise teel määratakse rahatrahv rikkumise vahetuks objektiks olnud kauba väärtuse kahekordses ulatuses.
Käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatud sanktsiooni rakendatakse maksukorralduse seaduses ja haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 87, 792; 2000, 25, 141) ettenähtud menetluskorda järgides.
Privaattollilao pidaja on kohustatud maksma aktsiisi alkoholi puudujääkidelt ja tema suhtes rakendatakse sanktsioone võrdsetel alustel käesoleva seaduse §-s 5 nimetatud aktsiisimaksjatega.
Kehtetuks tunnistatakse Eesti Vabariigi alkoholiaktsiisi seadus (RT 1992, 11, 170; 34, 446; 1993, 2, 28; RT I 1993, 28, 499; 1994, 46, 772 ja 774).
Käesolev seadus jõustub 1995. aasta 1. detsembril.
Viinamarjavein, mis kuulub importija poolt enne müümist, vahetamist, tasuta üleandmist või omatarbeks kasutusse võtmist töötlemisele või tarbijapakendisse villimisele.
Määrus kehtestatakse „Konkurentsiseaduse“ (RT I 2001, 56, 332) § 10 lõike 1 alusel.
Määruses sätestatakse nõuded eranditaotlusele (edaspidi taotlus), erandi kehtivuse tähtaja pikendamiseks esitatavale taotlusele ja taotluse esitamise kord.
Erandi saamiseks tuleb Konkurentsiametile esitada taotlus enne konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimist, kooskõlastatud tegevuse alustamist või otsuse vastuvõtmist (edaspidi kokkulepe, tegevus või otsus) või kuue kuu jooksul erandit vajava kokkuleppe sõlmimisest, tegevuse alustamisest või otsuse vastuvõtmisest arvates.
Vastav kokkulepe või otsus või nende konkurentsi kahjustav osa on kuni erandi andmiseni kehtetu.
Taotlus kokkuleppe, otsuse või nende osa või tegevuse kohta, mis ei olnud kokkuleppe sõlmimisel, tegevuse alustamisel või otsuse vastuvõtmisel konkurentsiseadusega vastuolus, tuleb esitada kolme kuu jooksul, alates asjaolude ilmnemisest, mille tõttu kokkulepe või otsus või selle osa või tegevus osutub konkurentsiseadusega vastuolus olevaks, või ajast, millal nende olemasolust oleks pidanud teada saama.
Vastav kokkulepe või otsus või selle osa on vastavate asjaolude ilmnemisest kuni erandi andmiseni kehtetu.
Kokkuleppes, tegevuses või otsuses osalevate ettevõtjate tegevusalad.
Kokkuleppe või otsuse iga punkti, mille tagajärjeks on või võib olla konkurentsi kahjustamine, nimetamine koos viitamisega „Konkurentsiseaduse“ §-i 4 lõike 1 vastavale punktile.
Tegurid, mis mõjutavad teiste ettevõtjate pääsu määratletud kaubaturule (näiteks tooraine kättesaadavus, load, litsentsid, tarbijate eelistused).
Kas kokkulepe, tegevus või otsus ei too kolmandatele isikutele kaasa kitsendusi, mis ei ole hädavajalikud punktis 1 nimetatud eesmärkide saavutamisel ja ei põhjusta olulist konkurentsi kahjustamist kaubaturul.
Erandi kehtivuse tähtaja pikendamiseks esitatavale taotlusele kehtivad §-des 4-7 kehtestatud nõuded.
Konkurentsiameti peadirektor või tema asetäitja võib vabastada erandi taotluse pikendamisel ettevõtja osaliselt või täielikult §-des 4-7 nimetatud andmete ja teabe esitamisest, kui esialgses taotluses esitatud andmed ja teave ei ole muutunud.
Taotluse esitavad kokkuleppe sõlminud või kooskõlastatult tegutsenud või otsuse vastuvõtnud ettevõtjad ühiselt või üks nendest.
Taotluse esitajad võivad ühiselt või eraldi eranditaotluse tagasi võtta igal ajal kuni erandi andmiseni, esitades sellekohase kirjaliku avalduse, kusjuures nimetatud avalduse esitaja ei pea olema sama isik, kes taotluse esitas.
Konkurentsiameti nõudmisel peab taotluse esitaja andma taotluses sisalduvate andmete ja teabe kohta selgitusi ning esitama Konkurentsiameti nõudel tutvumiseks dokumentide originaalid või nende koopiad, mille originaalile vastavust kinnitab nende esitaja oma allkirjaga.
Kui taotluses sisalduv või sellega seoses esitatud teave on mittetäielik, ebaõige või eksitav, nõuab Konkurentsiamet kogu teabe esitamist ja määrab selleks tähtaja.
Esitatud andmete olulistest muudatustest peab Konkurentsiametit teavitama vähemalt seitsme päeva jooksul vastava teabe saamisest.
Ärisaladuseks peetavale teabele lisatakse vastav märge või esitatakse vastava märkega eraldi lisa.
Konkurentsiameti peadirektor või tema asetäitja võib anda erandi kuni viieks aastaks.
Määratud tähtaja lõppemisel võib erandi saanud isik (ud) esitada vähemalt kuus kuud enne otsuses toodud erandi kehtivuse tähtaja lõppemist taotluse erandi kehtivuse tähtaja pikendamiseks.
Erandi kehtivuse tähtaega pikendatakse erandi andmise otsusega.
Rahandusministri 24. septembri 1998. a määrus nr 79 „Eranditaotluse esitamise juhendi kinnitamine“ (RTL 1998, 292/293, 1191) tunnistatakse kehtetuks.
Määrus jõustub 2001. aasta 1. oktoobril.
Seadus sätestab Eesti Advokatuuri (edaspidi ka advokatuur) korralduse ning advokaadi, advokatuuri assotsieerunud liikme ja välisriigi advokaadi tegevuse õiguslikud alused.
Eesti Advokatuur on 1919. aasta 14. juunil asutatud advokaatide omavalitsuslikel põhimõtetel tegutsev kutseühendus õigusteenuse osutamise korraldamiseks era- ja avalikes huvides ning advokaatide kutsealaste õiguste kaitsmiseks.
Advokatuur on avalik-õiguslik juriidiline isik.
Advokatuur juhindub oma tegevuses seadustest, advokatuuri organite õigusaktidest ja headest tavadest.
Advokaatide muude kutseküsimuste lahendamine.
Huvitatud isik võib advokatuuri organi õigusakti või toimingu peale esitada kaebuse halduskohtule.
Kui justiitsminister leiab, et advokatuuri organi õigusakt või toiming on seadusega vastuolus, esitab ta selle peale halduskohtule protesti.
Advokatuuri üldkogu otsuse ärakiri saadetakse justiitsministrile.
Justiitsministril on õigus nõuda tutvumiseks ka muid advokatuuri organite dokumente, mis ei sisalda advokaadi kutsesaladust.
Dokumendis sisalduva saladuse üle otsustab advokatuuri juhatus.
Justiitsministril on õigus kontrollida riigi õigusabi osutamise eest eraldatud vahendite kasutamist ning kehtestada aruandluse kord.
Advokatuuri võib lõpetada ainult seadusega.
Advokatuur tegutseb oma organite kaudu.
Advokatuuri organid on üldkogu, juhatus, esimees, revisjonikomisjon, aukohus ja kutsesobivuskomisjon.
Advokatuuri organite pädevuse sätestab seadus.
Advokatuuri organite õigusaktid ja otsused on advokatuuri liikmetele kohustuslikud.
Üldkogu on advokatuuri kõrgeim organ.
Üldkogusse kuuluvad advokatuuri kõik liikmed.
Hääleõiguslikud on vandeadvokaadid ja vandeadvokaadi vanemabid.
Korralise üldkogu kutsub kokku juhatus vähemalt üks kord aastas.
Erakorralise üldkogu kutsub kokku juhatus enda algatusel, revisjonikomisjoni ettepanekul või siis, kui seda nõuab vähemalt üks kümnendik advokatuuri liikmetest.
Juhatus teatab advokaatidele korralise üldkogu aja ja koha vähemalt üks kuu enne selle toimumist.
Erakorralise üldkogu aja ja koha teatab juhatus advokaatidele vähemalt kaks nädalat enne selle toimumist.
Üldkogu on otsustusvõimeline, kui sellest võtab osa üle poole hääleõiguslikest advokaatidest.
Kui üldkogul osaleb vähem advokaate, kutsub juhatus üldkogu kokkutulemisest alates kahe nädala jooksul kokku uue üldkogu, kes on otsustusvõimeline, sõltumata osavõtjate arvust.
Üldkogu otsused võetakse vastu avalikul hääletamisel, kui üldkogu ei otsusta teisiti.
Otsus on vastu võetud, kui selle poolt on hääle andnud üle poole üldkogus osalenud hääleõiguslikest advokaatidest ja kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud suurema häälteenamuse nõuet.
Igal hääleõiguslikul advokaadil on üldkogus hääletamisel üks hääl.
Valituks osutub rohkem hääli saanud kandidaat, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teistsugust hääletamise nõuet.
Advokatuuri organeid valides valitakse kõigepealt esimees, siis juhatuse liikmed ja asendusliikmed, seejärel revisjonikomisjoni liikmed ja asendusliikmed ning aukohtu advokaatidest liikmed ja asendusliikmed.
Esimehe valimisel osutub valituks kandidaat, kelle poolt on antud üle poole hääletamisest osavõtnute häältest.
Kui ükski kandidaat ei ole saanud vajalikku häälteenamust, korraldatakse valimiste teine voor, milles osaleb kaks enim hääli saanud kandidaati.
Selles voorus teisest kandidaadist rohkem hääli saanud kandidaat osutub valituks.
Häälte võrdse jagunemise korral heidetakse liisku.
Otsustab muid seaduses ja kodukorras sätestatud küsimusi.
Esimees esindab advokatuuri kõigis õigustoimingutes ning korraldab juhatuse tööd ja juhatab juhatuse istungeid.
Esimees valitakse vandeadvokaatide seast kolmeks aastaks.
Esimehe äraolekul täidab tema ülesandeid aseesimees.
Juhatus on advokatuuri alaliselt tegutsev juhtorgan.
Juhatuses on vähemalt seitse liiget.
Juhatus valitakse vandeadvokaatide seast kolmeks aastaks.
Juhatuse liige ei või kuuluda revisjonikomisjoni, aukohtusse ega kutsesobivuskomisjoni.
Juhatus võtab otsuseid vastu kohalolijate häälte enamusega.
Juhatuse istung on avalik, kui juhatus ei ole kuulutanud istungit või selle osa kinniseks.
Täidab muid seadusest tulenevaid või advokatuuri juhtimisega seonduvaid ülesandeid.
Revisjonikomisjon kontrollib advokatuuri majandustegevust ning esimehe, juhatuse ja kantsleri asjaajamist.
Revisjonikomisjon valitakse vandeadvokaatide seast vähemalt kolmeliikmelisena neljaks aastaks.
Revisjonikomisjon valib oma liikmete hulgast esimehe.
Revisjonikomisjon võtab otsuseid vastu oma liikmete poolthäälte enamusega.
Revisjonikomisjoni liige ei või kuuluda juhatusse, aukohtusse või kutsesobivuskomisjoni ega olla advokatuuriga töösuhtes.
Advokatuuri majandusaasta on kalendriaasta.
Majandustegevuse aastaaruande esitab juhatus revisjonikomisjonile läbivaatamiseks ja arvamuse andmiseks ning seejärel üldkogule kinnitamiseks majandusaasta lõppemisest alates kuue kuu jooksul.
Majandustegevuse aastaaruanne avaldatakse advokatuuri aastaraamatus.
Üldkogu, revisjonikomisjoni või vähemalt ühe kümnendiku advokatuuri liikmete nõudel nimetab juhatus audiitori advokatuuri majandustegevuse või advokatuuri majandustegevuse aastaaruande kontrollimiseks.
Audiitorkontrolli akti esitab revisjonikomisjon üldkogule.
Justiitsministril on õigus kooskõlastatult advokatuuri juhatusega määrata riigi kulul audiitor advokatuuri majandustegevuse või advokatuuri majandustegevuse aastaaruande kontrollimiseks.
Aukohus arutab advokaatide distsiplinaarsüüteoasju ja muid seadusega aukohtu pädevusse antud asju.
Aukohus moodustatakse viieliikmelisena neljaks aastaks.
Aukohtusse kuulub neli advokatuuri üldkogu valitud vandeadvokaati ja üks Riigikohtu esimehe nimetatud kohtunik.
Aukohtu liige ei või kuuluda juhatusse, kutsesobivuskomisjoni ega revisjonikomisjoni.
Aukohtusse võib valida vandeadvokaadi, kes on tegutsenud vandeadvokaadina vähemalt kümme aastat.
Aukohtu liikmed valivad aukohtu esimehe vandeadvokaatidest liikmete seast.
Aukohus arutab asja vähemalt kolmeliikmelises koosseisus.
Aukohus võtab otsuse vastu asja arutamisel osalenud liikmete häälteenamusega.
Aukohtumenetluse algatamiseks võib aukohtu või juhatuse poole pöörduda iga isik.
Aukohtumenetlus algatatakse, kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused.
Aukohtumenetluse algatamise otsustab aukohus ühe kuu jooksul, alates päevast, mil ta saab teada distsiplinaarsüüteo tunnustest.
Distsiplinaarsüüteoasja arutatakse advokaadi osavõtul, kelle suhtes on algatatud aukohtumenetlus.
Advokaat on kohustatud ilmuma aukohtu istungile.
Kui advokaat mõjuva põhjuseta jätab aukohtu istungile ilmumata, võib asja arutada tema osavõtuta.
Aukohtumenetlus peatub ajaks, mil distsiplinaarsüüteoasja ei ole võimalik arutada asjaolude tõttu, mis olenevad advokaadist, kelle suhtes aukohtumenetlus on algatatud.
Menetletavat asja ja advokaadi isikuomadusi arvestades võib aukohus advokaadi kutsetegevuse aukohtumenetluse ajaks peatada.
Kutsetegevuse peatamist aukohtumenetluse ajaks ei käsitata distsiplinaarkaristusena.
Aukohtu otsus jõustub, kui see võetakse vastu.
Advokatuurist väljaheitmise otsus jõustub, kui juhatus selle kinnitab.
Kui juhatus aukohtu otsust isiku advokatuurist väljaheitmiseks ei kinnita, peab ta seda põhjendama.
Sel juhul vaatab aukohus distsiplinaarsüüteoasja uuesti läbi.
Aukohtu teistkordne otsus jõustub, kui see võetakse vastu.
Aukohtumenetluse kord määratakse advokatuuri kodukorras.
Aukohtu otsuse peale võib huvitatud isik esitada kaebuse halduskohtule.
Advokaadi tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest võib aukohus määrata distsiplinaarkaristuse.
Advokatuurist väljaheitmine.
Karistust määrates arvestab aukohus menetletava asja olemust ja advokaadi isikuomadusi.
Ühe distsiplinaarsüüteo eest võib määrata vaid ühe distsiplinaarkaristuse.
Distsiplinaarkaristust määrates ei arvestata sama teo eest määratud kriminaalkaristust.
Distsiplinaarkaristust ei või määrata, kui distsiplinaarsüüteo toimepanemisest on möödunud üle aasta.
Selle tähtaja hulka ei arvata aega, mil aukohtumenetlus oli peatunud.
Muud sätted, mis seaduse järgi tuleb ette näha kodukorras.
Advokatuuri kodukord on vastu võetud või muudetud, kui selle poolt hääletab vähemalt kaks kolmandikku üldkogus osalenud hääleõiguslikest advokaatidest.
Advokatuuri kodukord ja selle muudatused avaldatakse Riigi Teataja Lisas.
Advokatuuri registrit peab advokatuuri juhatus.
Advokatuuri register koosneb registrikaartidest ja advokaaditoimikutest.
Advokatuurist väljaarvamise või väljaheitmise aeg ja alus.
Advokaadi kohta tehtud aukohtuotsused.
Juhatus võib oma algatusel või advokaadi nõudel lisada advokaaditoimikusse muid advokaadi kutsetegevust kajastavaid dokumente.
Advokaat peab käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 2-5 ja lõike 3 punktides 1, 3 ja 5 nimetatud andmete muutumisest viivitamata teatama juhatusele muudatuste registrisse kandmiseks.
Registrikaardi andmed on avalikud ja need tehakse avalikkusele kättesaadavaks elektroonilises andmekogus.
Õigustatud huviga isikul on õigus tutvuda advokaaditoimikuga.
Huvi õigustatuse üle otsustab advokatuuri juhatus.
Advokatuuri liikmed (edaspidi advokaadid) on vandeadvokaadid, vandeadvokaadi vanemabid ja vandeadvokaadi abid.
Advokatuuri võib kuuluda iga isik, kes vastab käesolevas seaduses esitatud nõuetele ja on sooritanud advokaadieksami.
Eestis võib advokaadi kutsenimetuse all õigusteenust osutada üksnes Eesti Advokatuuri liige, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Kuulumist advokatuuri tõendavad advokatuuri liikmetunnistus ja advokaaditunnistus.
Advokaaditunnistus peab sisaldama käesoleva seaduse § 21 lõike 2 punktides 2-8 nimetatud andmeid.
Kes on aus ja kõlbeline.
Advokatuuri liikmeks astumiseks peab isik esitama kirjaliku avalduse ja sooritama advokaadieksami.
Avalduses kinnitab isik, et puuduvad käesoleva seaduse § 27 lõikes 1 nimetatud asjaolud, mis välistavad advokatuuri liikmeks võtmise.
Advokatuuri liikmeks võetakse juhatuse otsusega.
Teadaande advokaadi advokatuuri liikmeks võtmise kohta avaldab advokatuuri juhatus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Vandeadvokaadi abina võib advokatuuri liikmeks võtta isiku, kes on sooritanud vandeadvokaadi abi eksami.
Vandeadvokaadi abi tegutseb patrooni juhtimisel.
Vandeadvokaadi vanemabi kutsenimetuse võib kirjaliku avalduse alusel saada advokatuuri liige, kes on vähemalt aasta töötanud vandeadvokaadi abina ja on sooritanud vandeadvokaadi vanemabi eksami.
Vandeadvokaadi vanemabina võib advokatuuri liikmeks võtta isiku, kes vahetult enne advokatuuri astumist on vähemalt kaks aastat järjest töötanud ülikooli õigusteaduse õppekava täitmist nõudval ametikohal ja on sooritanud vandeadvokaadi vanemabi eksami.
Töötamist õigusalal enne ülikooli õigusteaduse õppekava täitmist käesoleva paragrahvi lõike 2 tähenduses ei arvestata.
Vandeadvokaadi vanemabi tegutseb vandeadvokaadi juhendamisel.
Vähemalt ühe aasta vandeadvokaadi vanemabina.
Vandeadvokaadi kutsenimetus antakse juhatuse otsusega.
Olnud vandeadvokaat ja astub advokatuuri viie aasta jooksul pärast seda, kui ta on olnud advokatuurist käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktis 1 või 4 sätestatud alusel välja arvatud.
Vandeadvokaat peab olema vähemalt 24-aastane.
Kohtuotsusega ilma jäetud õigusest olla advokaat, kohtunik, prokurör, notar või ettevõtja.
Töötamine õppe- või teadustööl ei takista isiku advokatuuri vastuvõtmist.
Pärast advokatuuri juhatuse otsust isikule vandeadvokaadi kutsenimetuse andmise kohta annab advokaat vandeadvokaadivande.
Vandeadvokaadina võib advokaat tegutseda pärast vande andmist.
Tõotan jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning täita kõiki ülesandeid, milleks vandeadvokaadikutse mind kohustab.
Advokatuuri kutsesobivuskomisjon moodustatakse seitsmeliikmelisena viieks aastaks.
Kutsesobivuskomisjoni liige ei või kuuluda juhatusse, aukohtusse ega revisjonikomisjoni.
Justiitsministri määratud Justiitsministeeriumi esindaja.
Kutsesobivuskomisjoni liikmed valivad vandeadvokaatidest liikmete seast komisjoni esimehe.
Annab juhatuse ülesandel hinnangu advokaadi kutsesobivusele.
Kutsesobivuskomisjon on otsustusvõimeline, kui kohal on vähemalt neli komisjoni liiget.
Advokaadieksam on advokatuuri astuda soovija või advokaadikutse taotleja erialateadmiste ja isikuomaduste kontroll.
Advokaadieksamid on vandeadvokaadi abi eksam, vandeadvokaadi vanemabi eksam ja vandeadvokaadieksam.
Eksamid korraldatakse vajaduse järgi, kuid mitte harvem kui üks kord kahe kuu jooksul.
Eksami toimumise aja ja koha määrab kutsesobivuskomisjon.
Advokaadieksam koosneb suulisest ja kirjalikust osast.
Eksami kirjalik osa seisneb õigusalaste kaasusülesannete lahendamises.
Suulisel advokaadieksamil esitatakse eksamineeritavale tema teoreetiliste teadmiste kontrollimiseks juhuvalikul küsimusi.
Advokatuuri astuja isikuomaduste sobivust advokaaditegevuseks hinnatakse kindlaksmääratud õigusteemal kirjutatud essee ja vestluse alusel.
Isikuomaduste sobivust hinnates võib komisjon arvestada ka muid advokaadi ülesannete täitmiseks olulisi andmeid advokatuuri astuja isiku kohta.
Advokaadieksami osade tulemusi hinnatakse hinnetega ühest kümneni.
Eraldi hinnatakse kirjalikku eksamit ja suulist eksamit õigusharude kaupa.
Eksamihinne on komisjoni liikmete antud hinnete keskmine, mis ümardatakse täisarvuks.
Hinne alla viie on mitterahuldav.
Kui eksamineeritav on saanud mitterahuldava hinde eksami kirjaliku osa eest või eksami suulise osa vähemalt ühe õigusharu eest, ei ole ta eksamit sooritanud.
Advokatuuri astuja isikuomadusi hindab komisjon sobivaiks või mittesobivaiks.
Kui komisjon ei pea eksamineeritava isikuomadusi sobivaiks, ei ole isik eksamit sooritanud.
Sellekohast otsust peab komisjon põhjendama.
Kui eksamineeritav ei soorita eksamit, võib ta selle uuesti teha sooritamata jäänud advokaadieksamist arvates kuue kuu möödudes.
Kolmandat või enamat korda sama taseme advokaadieksamit võib isik teha viimasest sooritamata jäänud advokaadieksamist kolme aasta möödudes.
Nimetatud Vabariigi Valitsuse liikmeks.
Kohaliku omavalitsuse volikogu liikmeks valimine ei peata advokatuuri liikmesust.
Advokaadi kutsetegevuse võib oma otsusega peatada juhatus, kui isik on kriminaalasjas kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune.
Kui advokatuuri liikmesuse või kutsetegevuse peatamise alus on ära langenud, taastab juhatus liikmesuse või kutsetegevuse õiguse.
Advokaadi kutsetegevuse võib oma otsusega peatada aukohus käesoleva seaduse § 17 lõikes 3 sätestatu alusel.
Advokaat on asunud tööle töö- või teenistuslepingu alusel, on nimetatud ilma advokatuuri juhatuse loata äriühingu, välja arvatud advokaadiühingu juhatusse või nõukogusse või on määratud välismaa äriühingu filiaali, välja arvatud välismaa advokaadiühingu filiaali juhatajaks, ettevõtja esindusõigust omavaks osanikuks või ettevõtja prokuristiks.
Advokaadi avalduse alusel ei arvata teda advokatuurist välja tema suhtes toimuva aukohtumenetluse kestel.
Advokaati ei arvata advokatuurist välja, kui ta sõlmib töölepingu advokatuuriga, kui ta teeb õppe- või teadustööd või kui tema advokatuuri liikmesus peatatakse käesoleva seaduse § 35 lõike 1 punktides 2-4 sätestatu alusel.
Juhatuse otsuse alusel, kui advokaat jätab määratud tähtpäevaks advokatuuri liikmemaksu juhatuse hoiatusest hoolimata mõjuva põhjuseta tasumata.
Kui isik arvatakse või heidetakse advokatuurist välja, kaotab ta õiguse tegutseda advokaadina.
Advokatuurist väljaarvamise või väljaheitmise korral jäävad advokaadi kutsetegevusega seotud dokumendid ja muudel teabekandjatel olev informatsioon advokaadiühingule.
Kui väljaheidetu või väljaarvatu oli advokaadiühingu ainus aktsionär või osanik või kui ta tegutses füüsilisest isikust ettevõtjana, antakse nimetatud dokumendid ja teabekandjad üle advokatuuri juhatusele.
Advokatuurist väljaheitmise korral tuleb advokaaditunnistus ja advokatuuri liikmetunnistus viivitamata üle anda advokatuuri juhatusele.
Advokatuurist väljaarvamise korral tuleb advokaaditunnistus üle anda juhatusele.
Väljaarvatu soovil jääb liikmetunnistus temale.
Väljaarvatu liikmetunnistusele teeb advokatuuri juhatus väljaarvamise kohta märke.
Advokatuurist väljaarvamise või väljaheitmise teate avaldab juhatus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Patroon on vandeadvokaat, kelle juhtimisel vandeadvokaadi abi tegutseb.
Patrooniks võib määrata vandeadvokaadi, kes on andnud selleks nõusoleku.
Vandeadvokaadi abile tasu maksmine ning tema ja patrooni muud vastastikused õigused ja kohustused lepitakse kokku patroonilepingus, mida käsitatakse käsunduslepinguna.
Vandeadvokaadil võib olla kuni kolm abi.
Kui vandeadvokaadil on oskusi, kogemusi ja võimalusi, võib juhatus lubada talle enam kui kolm abi.
Kui vandeadvokaadi abi ei ole saanud ühegi vandeadvokaadi nõusolekut olla tema patroon, korraldab talle patrooni määramise advokatuuri juhatus.
Õigusteenus on kutsetegevusena õigusnõustamine, isiku esindamine või kaitsmine kohtus, kohtueelses menetluses või mujal ning isikule dokumendi koostamine ja tema huvides muu õigustoimingu tegemine.
Advokaat osutab õigusteenust võrdsetel alustel teiste kutseliste õigusteenuse osutajatega, kui seadus ei sätesta teisiti.
Tegutsema pankrotihaldurina.
Vandeadvokaadi abil ja vandeadvokaadi vanemabil on vandeadvokaadi õiguspädevus seadusega piiratud ulatuses.
Vandeadvokaadi vanemabi ja vandeadvokaadi abi ei ole pädevad täitma käesoleva seaduse § 41 punktis 6 nimetatud ülesandeid ja esindama või kaitsma klienti Riigikohtus.
Vandeadvokaadi abi ei ole pädev täitma § 41 punktis 7 nimetatud ülesandeid.
Vandeadvokaadi abi võib õigusteenust osutada üksnes vandeadvokaadist patrooni juhendamisel.
Advokaat on õigusteenust osutades sõltumatu ning juhindub seadustest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, advokaadi kutse-eetika nõuetest ning headest kommetest ja südametunnistusest.
Advokaadile usaldatud andmed on konfidentsiaalsed.
Tunnistajana ülekuulatavale advokaadile, advokatuuri või advokaadibüroo töötajale ei või talle õigusteenuse osutamisega teatavaks saanud asjaolude kohta küsimusi esitada ega temalt seletust nõuda.
Advokaadi poolt õigusteenuse osutamisega seotud teabekandjad on puutumatud.
Advokaati ei või tema ülesannete täitmise tõttu samastada kliendiga ega kliendi kohtuasjaga.
Advokaati ei või kutsetegevusest tulenevatel asjaoludel kinni pidada, läbi otsida ega vahistada, välja arvatud maa- või linnakohtu määruse alusel.
Advokaadi kutsetegevusest tulenevatel asjaoludel ei või läbi otsida ka advokaadibürood, mille kaudu ta õigusteenust osutab.
Hoidma õigusteenuse osutamisega seotud teabekandjad lahus muudest tema valduses olevatest teabekandjatest.
Advokaat peab pidevalt oma kutsealaseid teadmisi ja oskusi täiendama.
Advokaat ei või õigusteenust osutades omandada kliendi õigusi.
Advokaat ei või õigusteenust osutada, kui ta samas asjas on osutanud või osutab õigusteenust kliendi huvidega vastuolus olevate huvidega isikule või kui seaduse kohaselt ei ole lubatud õigusteenust osutada.
Advokaat võib omal algatusel ja advokaadibüroo pidaja nõusolekul loobuda kliendilepinguga võetud kohustusest või lõpetada kliendilepingu, kui klient on esitanud nõude, mille täitmiseks advokaat peab rikkuma seadust või kutse-eetika nõudeid, või kui klient on rikkunud kliendilepingu olulist tingimust.
Advokaat on kohustatud hoidma saladuses talle õigusteenust osutades teatavaks saanud andmeid, tema poole õigusteenuse saamiseks pöördumist ja õigusteenuse eest makstud tasu suurust.
Kohustus ei ole ajaliselt piiratud ja kehtib ka pärast advokaaditegevuse lõppemist.
Kohustus kehtib ka advokaadibüroo töötaja ja advokatuuri töötaja kohta ning selle avaliku teenistuja kohta, kellele on advokaadi kutsesaladus teatavaks saanud teenistuskohustusi täites.
Klient või tema õigusjärglane võib vabastada advokaadi kutsesaladuse hoidmise kohustusest oma kirjaliku nõusolekuga.
Saladuse hoidmise kohustus ei kehti asjas osalenud advokaadi õigusteenuse kulude sissenõudmise kohta.
Kutsesaladuse rikkumiseks ei peeta andmete avaldamist järelevalvet teostavale juhatusele ja distsiplinaarsüüteoasja arutavale aukohtule.
Esimese astme kuriteo ärahoidmiseks on advokaat õigustatud esitama halduskohtu esimehele või tema määratud sama kohtu halduskohtunikule põhjendatud kirjaliku taotluse kutsesaladuse hoidmise kohustusest vabastamiseks.
Kohtunik vaatab taotluse viivitamata läbi ja annab kohustusest vabastamiseks kirjaliku loa või keeldub sellest.
Advokaadi tegevuse järele valvab advokatuuri juhatus.
Võimaldama juhatuse määratud isikul pääseda büroo ruumidesse.
Õigusteenust osutades süüliselt tekitatud otsese varalise kahju eest vastutavad advokaadibüroo pidaja ja advokaat solidaarselt.
Kindlustusjuhtum on advokaadibüroo pidaja või advokaadi poolt õigusteenuse osutamisega seoses otsese varalise kahju tekitamine.
Kui kindlustusleping on sõlmitud omavastutusega, hüvitab kindlustusandja tekitatud kahju kogu ulatuses ja nõuab omavastutuse summa tagasi kindlustusvõtjalt.
Justiitsministril on õigus kehtestada advokaadibüroo pidaja ja advokaadi kutsekindlustuslepingu lisatingimusi eelkõige kindlustusjuhtumi, hüvitise vähendamise või hüvitamisest keeldumise aluste ja hüvitamise tähtaja kohta.
Kutsekindlustuslepingu ärakiri esitatakse viivitamata advokatuuri juhatusele.
Kindlustusandja on kohustatud advokatuurile teatama, kui eelnimetatud kutsekindlustusleping lõpeb ja kindlustusandja ei ole kindlustusvõtjaga sõlminud uut lepingut.
Advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu.
Advokaadibüroo pidaja on advokaadiühing või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev vandeadvokaat.
Äriühing või füüsilisest isikust ettevõtja võib pidada üht või mitut advokaadibürood.
Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevad vandeadvokaadid võivad advokaadibüroo pidamiseks sõlmida seltsingulepingu.
Advokaadibüroo pidaja ja advokaadi suhted määratakse lepinguga.
Advokaadibüroos ei või tegutseda muu ettevõtja ega välismaa äriühingu filiaal peale advokaadiühingu või välismaa advokaadiühingu filiaali.
Nimetatud keelu rikkumise korral määratakse füüsilisest isikust ettevõtjast advokaadibüroo pidajale või advokaadibürood pidava advokaadiühingu juhatajast vandeadvokaadile § 19 lõike 2 punktides 3 või 4 ettenähtud distsiplinaarkaristus.
Vandeadvokaadid võivad õigusteenuse osutamiseks asutada äriühinguna tegutseva advokaadiühingu.
Advokaadiühing võib tegutseda täisühingu, usaldusühingu, osaühingu või aktsiaseltsina.
Vandeadvokaat võib olla üksnes ühe advokaadiühingu osanik või aktsionär.
Advokaadiühingule kohaldatakse selle äriühingu liigi kohta käivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Täisühingu või usaldusühinguna tegutseva advokaadiühingu ühinguleping tuleb sõlmida kirjalikult.
Leping lisatakse ühingu äriregistrisse kandmise avaldusele.
Aktsiaseltsina tegutsev advokaadiühing võib välja lasta üksnes nimelisi aktsiaid.
Advokaadiühing võib ühineda ainult teise advokaadiühinguga.
Vandeadvokaat võib õigusteenust osutada füüsilisest isikust ettevõtjana.
Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev vandeadvokaat peab olema kantud äriregistrisse.
Advokaadiühingu või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva advokaadi ärinimes peab sisalduma sõna „advokaadibüroo“ või „advokaat“.
Advokaadiühingul ei või olla teist tegevusala peale õigusteenuse osutamise.
Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev vandeadvokaat ei või sama ärinime all tegutseda teisel tegevusalal peale õigusteenuse osutamise.
Advokaadiühingu osanik või aktsionär võib olla üksnes vandeadvokaat.
Täisühingu või usaldusühinguna tegutsevasse advokaadiühingusse võib osaniku pärija astuda üksnes juhul, kui ta on vandeadvokaat.
Osaühinguna tegutseva advokaadiühingu osa võib osaniku surma korral üle minna pärijale üksnes juhul, kui pärija on vandeadvokaat.
Muul juhul hüvitab advokaadiühing pärijale osa väärtuse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmisest alates kolme kuu jooksul.
Kui advokaadiühingu aktsionäri pärija ei ole vandeadvokaat, on ta kohustatud aktsia võõrandama pärimisõiguse tunnistuse väljaandmisest alates kolme kuu jooksul.
Aktsia võõrandamise korral on advokaadiühingu aktsionäridel ostueesõigus neile aktsia võõrandamislepingu esitamisest alates ühe kuu jooksul.
Kui advokaadiühingu aktsionäri pärija, kes ei ole vandeadvokaat, ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud tähtaja jooksul aktsiat võõrandanud, on advokaadiühing kohustatud aktsia tühistama ja selle väärtuse pärijale hüvitama.
Kui advokaadiühingu osanik või aktsionär arvatakse või heidetakse advokatuurist välja, peab ta oma osa või aktsia kolme kuu jooksul võõrandama.
Aktsia või osa võõrandamise korral on advokaadiühingu teistel aktsionäridel või osanikel ostueesõigus neile aktsia võõrandamislepingu esitamisest alates ühe kuu jooksul.
Kui advokatuurist väljaheidetud või väljaarvatud isik ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud tähtaja jooksul osa või aktsiat võõrandanud, on advokaadiühing kohustatud osa või aktsia tühistama ja selle väärtuse väljaheidetule või väljaarvatule hüvitama.
Õigusteenuse osutamiseks sõlmib advokaadibüroo pidaja isikuga kliendilepingu, milles lepitakse kokku õigusteenust osutava advokaadi nimi, tema volitus ja ülesanded ning advokaaditasu vorm ja suurus või määr.
Ühisvolitust ei või anda advokaadile ja isikule, kes ei ole advokaat.
Kliendilepingule kohaldatakse käsundit reguleerivaid sätteid, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.
Suulise lepingu sõlmimisest peab advokaat teatama advokaadibüroo pidajale.
Suulist lepingut ei või sõlmida kliendi kaitseks kriminaalmenetluses või kliendi esindamiseks kohtus või muus ametiasutuses.
Kirjaliku lepingu sõlmimisel kirjutavad lepingule alla advokaadibüroo pidaja, ülesande täitmiseks võtnud advokaat ja klient.
Kui õigusteenust osutab vandeadvokaadi abi, tuleb lepingu sõlmimisel teatada, et ülesannet täidab vandeadvokaadi abi patrooni juhendamisel.
Kui advokaadil ei ole mõjuval põhjusel võimalik kliendilepingut täita, määrab advokaadibüroo pidaja asendustäitjaks teise advokaadi, kes astub senise täitja asemele.
Asendustäitja võib määrata üksnes kliendi kirjalikul nõusolekul.
Õigusteenust osutades tegutseb advokaat advokaadibüroo pidaja antava advokaadivolikirja alusel.
Advokaadivolikirjas märgib advokaadibüroo pidaja volituse, mille klient on advokaadile andnud.
Õigustoimingu tegemiseks peab advokaadil olema notariaalselt tõestatud volikiri, kui see on ette nähtud seadusega.
Advokaadil ja advokaadiühingul on keelatud end ja oma tegevust reklaamida.
Käesoleva seaduse tähenduses ei ole reklaam selline teave büroo ja advokaadi kohta nagu nimi, tegevusvaldkond, tööaeg ja büroo aadress ning sidevahendite numbrid.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmed kõigi advokaadibüroode kohta avaldatakse advokatuuri aastaraamatus.
Advokaadibüroo pidaja peab hoolitsema selle eest, et advokaadibüroos oleks teave advokaatide vastuvõtuaegade kohta.
Advokaaditasu lepitakse kokku kliendilepingus.
Advokaadibüroo pidaja või advokaat teeb kliendile esimese hinnapakkumise ning selgitab tasu kujundamise aluseid.
Advokatuur ei või määrata advokaaditasu piirmäärasid.
Klient tasub advokaadibüroo pidajale kokkulepitud viisil ja ajal arve alusel.
Kliendilepingus võib ette näha, et klient tasub õigusteenuskulud ja advokaaditasu ette.
Kui kliendileping lõpetatakse enne ülesande täitmist, maksab advokaadibüroo pidaja kliendile tagasi ettemaksu, millest on maha arvatud tasu tehtud töö eest ja õigusteenuskulud.
Riik kindlustab piisavate vahendite eraldamise riigi õigusabi osutamiseks.
Advokatuuri üldkogu otsustab riigi õigusabi eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad, kui justiitsminister on need eelnevalt heaks kiitnud.
Eelnimetatud otsuse eelnõu esitab justiitsministrile aegsasti advokatuuri juhatus.
Osana kliendi kasust, mida ta saab õigusteenuse osutamise tõttu (osatasu).
Tasu tuleb maksta rahas.
Kokkuleppel kliendiga võib tasu seada sõltuvusse advokaadi töö tulemusest ja muudest asjaoludest.
Klient hüvitab vajalikud kulud, mida advokaat või advokaadibüroo pidaja on õigusteenust osutades kandnud.
Advokaat on kohustatud klienti kõigist kuludest teavitama.
Advokaat on kohustatud kliendile andma advokaaditasu ja õigusteenuskulude kohta arve, milles on eraldi märgitud tasu ja kulude suurus.
Kui klient leiab, et advokaaditasu või õigusteenuskulu nõue ei ole põhjendatud, võib ta selle vaidlustada advokatuuri aukohtus.
Isik, kellel on õigus tegutseda täieõigusliku advokaadina välisriigis, võetakse kirjaliku avalduse alusel vandeadvokaadina advokatuuri liikmeks ilma vandeadvokaadieksamita, kui tema kvalifikatsiooni on tunnustatud sobivustestiga vastavalt „Välisriigis omandatud kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seadusele“ (RT I 2000, 29, 168).
Euroopa Liidu liikmesriigis täieõigusliku advokaadina tegutsemise õigust andvate kutsenimetuste loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kutsekvalifikatsiooni tunnustamise taotluse läbivaatamisel kehtib kutsesobivuskomisjoni kohta käesolevas seaduses ja advokatuuri kodukorras sätestatu.
Kutsekvalifikatsiooni tunnustamise taotluse läbivaatamise eest tuleb advokatuurile tasuda 3000 krooni.
Advokatuuri assotsieerunud liikmena (edaspidi assotsieerunud liige) tegutsemise õigus antakse avalduse alusel isikule, kes on Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik ja kellel on õigus tegutseda Euroopa Liidu liikmesriigis täieõigusliku advokaadina.
Isik peab assotsieerunud liikmena tegutsemise õigust taotledes esitama Euroopa Liidu liikmesriigi pädeva organi tunnistuse selle kohta, et tal on õigus selles riigis tegutseda täieõigusliku advokaadina.
Tunnistus kehtib, kui see on isikule antud kuni kolm kuud enne advokatuuri juhatusele esitamist.
Assotsieerunud liige kuulub advokatuuri üldkogusse.
Tal on hääleõigus esimehe ja juhatuse liikmete valimisel.
Assotsieerunud liikmel on advokatuuri liikmena ja õigusteenuse osutajana käesolevas peatükis sätestatud õigused ja kohustused.
Assotsieerunud liige kantakse advokatuuri registrisse käesoleva seaduse § 21 kohaselt.
Advokaaditoimikusse paigutatakse ka dokumendid, mille kohaselt on assotsieerunud liige Euroopa Liidu liikmesriigis advokaadibüroo pidaja või advokaadiühingu aktsionär või osanik.
Teadaande isikule assotsieerunud liikmena tegutsemise õiguse andmise kohta avaldab advokatuuri juhatus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Õigusteenust osutavale assotsieerunud liikmele kohaldatakse käesoleva seaduse § 41, arvestades selles paragrahvis ettenähtud erisusi.
Assotsieerunud liige võib esindada või kaitsta klienti kohtus üksnes koostöös vandeadvokaadiga.
Assotsieerunud liige võib esindada või kaitsta klienti Riigikohtus üksnes koos vandeadvokaadiga.
Assotsieerunud liige peab täitma samu kutsetegevuse ja kutse-eetika nõudeid ja kohustusi, mis teised advokatuuri liikmed.
Assotsieerunud liikmelt ei nõuta käesolevas seaduses ettenähtud kutsekindlustust, kui tal on Euroopa Liidu liikmesriigis kutsekindlustus, mis võimaldab Eestis hüvitada kahju käesoleva seaduse §-s 48 sätestatud tingimustel.
Kutsekindlustuseks loetakse ka kahju hüvitamise tagamiseks seadusega sätestatud muu garantii olemasolu.
Kui kutsekindlustus ei kata kahju käesoleva seaduse §-s 48 sätestatud ulatuses, peab assotsieerunud liige puudujäävas osas sõlmima kutsekindlustuslepingu.
Assotsieerunud liige peab Eestis õigusteenust osutades kasutama seda kutsenimetust, mis annab talle õiguse tegutseda Euroopa Liidu liikmesriigis advokaadina.
Kutsenimetusele peab olema lisatud selle õiguse andnud organi nimetus või kohtu nimetus, mille juures assotsieerunud liige Euroopa Liidu liikmesriigis tegutseb.
Assotsieerunud liikme kutsenimetus peab olema väljendatud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud riigi vähemalt ühes ametlikus keeles viisil, mis võimaldab seda Eesti advokaatide kutsenimetustest selgesti eristada.
Kutsenimetusele peab assotsieerunud liige lisama nimetuse „Eesti Advokatuuri assotsieerunud liige“.
Assotsieerunud liige võib vandeadvokaadiga samadel alustel olla advokaadibüroo pidaja ja advokaadiühingu osanik või aktsionär ning pärida advokaadiühingu osa või aktsia.
Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev assotsieerunud liige võib sõlmida advokaadibüroo pidamiseks seltsingulepingu samadel alustel vandeadvokaadiga.
Assotsieerunud liikmed võivad advokaadibürood pidada ka välisriigis sõlmitud seltsingulepingu alusel, kui lepingu pooled on üksnes Euroopa Liidu liikmesriigis täieõigusliku advokaadina tegutsevad isikud.
Advokaadiühinguna võib tegutseda ka välisriigi äriühingust advokaadiühing või selle filiaal, mille osanik või aktsionär on assotsieerunud liige.
Advokaadibürood ei tohi pidada välisriigi äriühing, mille osanikud või aktsionärid on isikud, kellel ei ole õigust tegutseda Euroopa Liidu liikmesriigis täieõigusliku advokaadina.
Assotsieerunud liikme kutsetegevuse järele valvatakse ja ta võetakse distsiplinaarvastutusele samal alusel ja samas korras advokatuuri liikmetega.
Assotsieerunud liige arvatakse advokatuurist välja, kui ta kaotab õiguse tegutseda Euroopa Liidu liikmesriigis täieõigusliku advokaadina.
Assotsieerunud liikmena tegutsemise õiguse andmisest, tema suhtes aukohtumenetluse algatamisest, distsiplinaarkorras karistamisest või tegevuse peatamisest teatab advokatuuri juhatus Euroopa Liidu liikmesriigi pädevale organile, edastades asjakohase teabe.
Assotsieerunud liige peab esitama advokatuuri juhatusele andmed kutsekindlustuse kohta ja teiste advokaatidega koostöös tegutsemise kohta.
Advokatuuri juhatuse nõudmisel peab assotsieerunud liige esitama oma kutsetegevuse kohta ka muid andmeid.
Kui assotsieerunud liikme suhtes on Euroopa Liidu liikmesriigi pädev organ algatanud distsiplinaarmenetluse või kui ta on Euroopa Liidu liikmesriigis täieõigusliku advokaadina tegutsemise õiguse kaotanud, peab ta sellest viivitamata teatama advokatuuri juhatusele.
Kui assotsieerunud liige on tegutsenud Eestis alaliselt Eesti õiguse alal vähemalt kolm aastat, on tal õigus vandeadvokaadi kutsenimetusele.
Kui assotsieerunud liige on tegutsenud Eestis alaliselt vähemalt kolm aastat, kuid vähem kui kolm aastat sellest Eesti õiguse alal, võib talle anda vandeadvokaadi kutsenimetuse.
Asja otsustades arvestatakse tema kutsetegevuse laadi, teadmisi ja kogemusi Eesti õigusest ning enesetäiendamist Eesti õiguses.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhtudel ei nõuta isikult vandeadvokaadieksami sooritamist.
Assotsieerunud liige peab esitama advokatuuri juhatusele kirjaliku avalduse ja oma kutsetegevuse andmed, mis tõendavad, et ta on Eestis tegutsenud tegelikult ja vaheaegadeta.
Advokatuuri juhatus võib nõuda lisateavet.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 ettenähtud juhul vestleb kutsesobivuskomisjon assotsieerunud liikmega, et selgitada välja tema senise kutsetegevuse laad ning teadmised Eesti õigusest.
Assotsieerunud liikmele ei anta vandeadvokaadi kutsenimetust, kui tema suhtes on menetluses distsiplinaarsüüteoasi või kui ta on Eestis tegutsedes oluliselt eksinud kutsetegevuse või kutse-eetika nõuete vastu.
Kui assotsieerunud liikmele on antud vandeadvokaadi kutsenimetus, kaotab ta assotsieerunud liikme staatuse.
Välisriigi advokaat on isik, kellel on õigus tegutseda Euroopa Liidu liikmesriigis täieõigusliku advokaadina, kuid kes ei ole Eesti Advokatuuri liige.
Välisriigi advokaadi kutsetegevusele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 41 sätestatut, arvestades selle paragrahvi erisusi.
Välisriigi advokaat ei või Eestis alaliselt advokaadina tegutseda.
Eestis võib välisriigi advokaat klienti kohtus esindada või kaitsta üksnes koos vandeadvokaadiga.
Välisriigi advokaadi tegutsemisel Eestis kehtivad tema suhtes Eesti Advokatuuri liikmetele esitatavad kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuded.
Välisriigi advokaat peab Eestis õigusteenust osutades kasutama seda kutsenimetust, mis annab talle õiguse tegutseda Euroopa Liidu liikmesriigis advokaadina.
Kutsenimetusele peab olema lisatud selle õiguse andnud organi nimetus või selle kohtu nimetus, mille juures välisriigi advokaat Euroopa Liidu liikmesriigis tegutseb.
Välisriigi advokaadi kutsenimetus peab olema väljendatud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud riigi vähemalt ühes ametlikus keeles viisil, mis võimaldab seda Eesti advokaatide kutsenimetustest selgesti eristada.
Eestis tegutseva välisriigi advokaadi kutsetegevuse järele valvab advokatuuri juhatus.
Välisriigi advokaadil on käesoleva seaduse § 46 lõikes 2 nimetatud kohustused.
Advokatuuri juhatus võib nõuda, et ta tõendaks oma õigust tegutseda Euroopa Liidu liikmesriigis advokaadina.
Õigusteenuse osutamisele asumisel peab välisriigi advokaat esitama sellekohase teatise advokatuuri juhatusele.
Välisriigi advokaadi suhtes algatatakse aukohtumenetlus käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras.
Aukohus võib välisriigi advokaadile määrata käesoleva seaduse § 19 lõike 2 punktis 2 nimetatud karistuse või võtta talt õiguse tegutseda Eestis välisriigi advokaadina.
Aukohtu otsus, millega võetakse isikult õigus tegutseda Eestis välisriigi advokaadina, jõustub, kui selle kinnitab advokatuuri juhatus.
Välisriigi advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamisest või tema distsiplinaarkorras karistamisest teatab advokatuuri juhatus Euroopa Liidu liikmesriigi pädevale organile, edastades asjakohase teabe.
Advokatuuri juhatus peab välisriigi advokaadi kohta Euroopa Liidu liikmesriigi pädevalt organilt saadud andmeid kasutades ja säilitades järgima konfidentsiaalsusnõuet.
Seni Eesti Advokatuuri tegevust reguleerinud Eesti Vabariigi seadus „Eesti Advokatuuri kohta“ (RT 1991, 45, 546; RT I 1994, 5, 50) tunnistatakse kehtetuks.
Mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud Eesti Advokatuur kustutatakse registrist likvideerimismenetluseta.
Mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrist Eesti Advokatuuri kustutamisele ei kohaldata mittetulundusühingute seaduse (RT I 1996, 42, 811; RT I 1998, 96, 1515; 1999, 10, 155; 23, 355; 67, 658; 2000, 55, 365; 88, 576; 2001, 56, 336; 93, 565) § 53 lõikes 3 sätestatut.
Advokatuur peab hiljemalt 2001. aasta 31. maiks moodustama organid kooskõlas käesoleva seadusega.
Eesti Vabariigi seaduse „Eesti Advokatuuri kohta“ alusel moodustatud advokatuuri organite volitused lõpevad, kui on moodustatud advokatuuri organid käesoleva seaduse alusel.
Advokatuur peab hiljemalt 2001. aasta 31. maiks viima oma õigusaktid kooskõlla käesoleva seadusega.
Kuni 2003. aasta 1. jaanuarini kehtestab riigi poolt õigusabi eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad justiitsminister, kuulanud ära advokatuuri juhatuse seisukoha.
Äriühingu juhatusse või nõukogusse kuuluv või välismaa äriühingu filiaali juhatajaks olev või ettevõtja esindusõigust omav osanik või ettevõtja prokuristiks olev advokaat on kohustatud end ettevõtja või filiaali juhtimisest taandama või taotlema advokatuuri juhatuselt luba osaleda ettevõtja või filiaali juhtimises.
Advokatuuri juhatuse luba ei ole vaja advokaadiühingu või välismaa advokaadiühingu filiaali juhtimises osalemiseks.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel äriühingu juhatuse liikmete, välismaa äriühingu filiaali juhataja, ettevõtja esindusõigust omavate osanike või ettevõtja prokuristi andmete muutmise äriregistrisse kandmiseks peab avaldus olema äriregistri pidajale esitatud hiljemalt 2003. aasta 1. jaanuariks, kui advokaat ei ole selleks ajaks saanud advokatuuri juhatuselt luba osaleda ettevõtja või filiaali juhtimises.
Nimetatud andmete muutmise äriregistrisse kandmist riigilõivuga ei maksustata.
Advokaadibüroos tegutseva ettevõtja ja välismaa äriühingu filiaali, välja arvatud advokaadiühingu või välismaa advokaadiühingu filiaali tegevus advokaadibüroos tuleb lõpetada hiljemalt 2003. aasta 1. jaanuariks.
Käesoleva seaduse § 42 lõikest 2 tulenev vandeadvokaadi vanemabi õigus tegutseda pankrotihaldurina jõustub eraldi seadusega sätestataval tähtpäeval.
Käesoleva seaduse § 9 punkt 10 ja § 60 lõige 6 jõustuvad 2003. aasta 1. jaanuaril.
Käesoleva seaduse § 48 jõustub 2003. aasta 1. jaanuaril.
Käesoleva seaduse §-d 66-78 jõustuvad eraldi seadusega sätestataval tähtpäeval.
Käesolev seadus reguleerib tuletõrje- ja päästeala korraldamist ning sätestab füüsiliste ja juriidiliste isikute (edaspidi isikud), kohalike omavalitsuste ning riigiasutuste kohustused, õigused ja vastutuse selles valdkonnas.
Riiklik tuleohutusjärelevalve - tuleohutust käsitlevate õigusaktide täitmiseks tehtavad tööd.
Tulekustutus- ja päästetöid korraldavad ja teevad riigi päästeasutused, samuti muud riigi ja kohaliku omavalitsuse asutused (edaspidi asutused) ning isikud seadusega või seaduse alusel antud õigusaktidega ettenähtud juhtudel.
Igaühel on õigus kuni tuletõrje- ja päästetöötajate saabumiseni teha tulekustutus- ja päästetöid omal algatusel, tekitamata sealjuures oma tegevusega suuremat kahju, kui ära hoitakse.
Demineerimistöid korraldavad ja teevad Päästeamet ja sõjaväestatud päästeüksused.
Demineerimistöid sise- ja territoriaalmeres, majandusvööndis ning kaitsejõudude väeosade, asutuste ja polügoonide territooriumil korraldab ja teeb kaitsevägi kaitseväe tegevust reguleerivate õigusaktidega sätestatud korras.
Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel korraldavad ja teevad demineerimistöid Päästeamet ja sõjaväestatud päästeüksused koostöös piirivalvega.
Riiklikku tuleohutusjärelevalvet korraldavad ja teostavad käesoleva seaduse §-s 26 sätestatud asutused.
Päästetööde korralduse eriolukorra puhul sätestab eriolukorra seadus (RT I 1996, 8, 164).
Maavalitsuste hallatavad päästeasutused.
Sõjaväestatud päästeüksused on sõjaväeliselt korraldatud valitsusasutused Päästeameti halduses.
Sõjaväestatud päästeüksuse moodustab, korraldab ümber ja selle tegevuse lõpetab Vabariigi Valitsus määrusega.
Sõjaväestatud päästeüksused komplekteeritakse kaitseväelaste, sealhulgas ajateenijatega, samuti asendusteenistujate ning riigiteenistujatega.
Nimetatud kaitseväelaste ja asendusteenistujate teenistuskäiku reguleerivad kaitseväelaste teenistuskäiku reguleerivad õigusaktid ühes käesolevast seadusest tulenevate erisustega.
Siseministeeriumi ja Päästeameti sõjaväestatud päästeüksustega tegeleva struktuuriüksuse koosseisus nähakse ette ametikohad, mis täidetakse lepingulises tegevteenistuses olevate kaitseväelastega.
Sõjaväestatud päästeüksuse põhimäärus ja teenistujate koosseis kinnitatakse siseministri määrusega.
Kohalik omavalitsus võib korraldada ja teha tuletõrje- ja päästetöid vallas või linnas, kui ta on moodustanud nende tööde tegemiseks päästeasutuse.
Kohalikud omavalitsused võivad sõlmida omavahel ja maavanemaga lepinguid tuletõrje- ja päästetööde tegemiseks.
Kui maavanem on sõlminud kohaliku omavalitsusega halduslepingu riikliku kohustuse täitmiseks tuletõrje- ja päästealal, siis laienevad kohaliku omavalitsuse päästeasutusele maavalitsuse hallatava päästeasutuse kohustused ja õigused lepingus ettenähtud ulatuses.
Tuletõrje- ja päästetööde tegemise lepingu sõlmimisest muu isiku või asutusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud teatele lisatakse teate aluseks oleva dokumendi koopia.
Kohalik omavalitsus vastutab nende tuletõrje- ja päästetööde nõuetekohase tegemise ja korralduse eest, mis kohalik omavalitsus on endale võtnud või lepinguga üle andnud teisele kohalikule omavalitsusele, ettevõtjale või tuletõrje- ja päästetöid tegevale mittetulundusühingule (paragrahv 6 lõiked 1 ja 2, paragrahvid 7 ja 8).
Kui maavanem või kohalik omavalitsus on sõlminud ettevõtjaga tulekustutus- ja päästetööde tegemise lepingu, laienevad lepingus ettenähtud ulatuses maavalitsuse hallatava päästeasutuse või kohaliku omavalitsuse päästeasutuse kohustused ja õigused tulekustutus- ja päästetöid tegevale ettevõtte päästeallüksusele.
Nimetatud lepingu alusel laienevad paragrahvides 34 ja 35 ettenähtud tagatised tulekustutus- ja päästetöid tegevatele ja korraldavatele töötajatele.
Tulekustutus- ja päästetöid tegevale mittetulundusühingule, kellega maavanem või kohalik omavalitsus on sõlminud tulekustutuse- ja päästetööde tegemise lepingu, laienevad vastavalt maavalitsuse hallatava päästeasutuse või kohaliku omavalitsuse päästeasutuse kohustused ja õigused lepingus ettenähtud ulatuses.
Nimetatud lepingu alusel laienevad käesoleva seaduse paragrahvides 34 ja 35 ettenähtud tagatised tulekustutus- ja päästetöid tegevatele ja korraldavatele isikutele.
Suunab, koordineerib ja korraldab üldriiklike operatiivkavade väljatöötamist kriisiolukordade likvideerimiseks ning kriisijuhtimissüsteemi funktsioneerimiseks.
Töötab välja tuletõrje- ja päästevahendite soetamise üldpõhimõtted ja normid.
Sõlmib, muudab ja lõpetab kooskõlastatult Päästeametiga töölepingu maavalitsuse hallatava päästeasutuse juhiga.
Tulekustutus- ja päästetööd.
Riigi päästeasutuse häirekeskus (edaspidi häirekeskus) võtab saabunud õnnetusteated vastu, saadab sündmuskohale tulekustutus- ja päästemeeskonnad ja kiirabibrigaadid ning korraldab operatiivsidet ja infotöötlust.
Häirekeskus informeerib õnnetusteadetest politsei korrapidamisteenistust ja Päästeametit siseministri poolt kehtestatud korras.
Nõuded häirekeskusele kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Riigi päästeasutuste struktuurile, varustatusele, dokumentatsioonile ja töökorraldusele esitatavad nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Kohaliku omavalitsuse päästeasutusele, ettevõtte päästeallüksusele ning tulekustutus- ja päästetöid tegevale mittetulundusühingule esitatavad nõuded käesoleva seaduse §-des 6, 7 ja 8 sätestatud juhtudel.
Demineerimistööde korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Päästeameti ja sõjaväestatud päästeüksuste poolt demineerimistöödeks kasutatava lõhkematerjali soetamise, hoidmise, veo, kasutamise ja arvestuse korra kehtestab siseminister määrusega.
Tulekustutus- ja päästetööde juht on isik, kellele alluvad kõik õnnetuskohale saabunud tulekustutus- ja päästemeeskonnad ning lisajõud.
Tulekustutus- ja päästetööde juhi määramise kord sätestatakse tulekustutus- ja päästetööde eeskirjades.
Tulekustutus- ja päästetööde juhi seaduslikke korraldusi (paragrahv 16) ei ole kellelgi õigus muuta.
Kasutada tulekustutus- ja päästetööde käigus tasuta ja väljaspool järjekorda elektersidevahendeid ja -võrke.
Anda korraldusi kasutada tulekustutus- ja päästetöödel füüsilistele ja juriidilistele isikutele kuuluvaid seadmeid ja vahendeid.
Tulekustutus- ja päästetööde juhi korraldusel tulekustutus- ja päästetööde käigus käesoleva paragrahvi 1. lõike punktide 3 ja 4 alusel ettevõtjale või füüsilisele isikule tekitatud kahju loetakse õnnetusest põhjustatud kahjuks.
Otsingu- ja päästetööde tegemise ja korralduse lennuõnnetuse korral sätestavad lennundusseadus (RT I 1993, 36, 557) ja selle alusel antud õigusaktid.
Otsingu- ja päästetöid sise- ja territoriaalmeres, majandusvööndis, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel korraldab piirivalve Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud korras.
Otsingu- ning tulekustutus- ja päästetöid teistel veekogudel korraldab maavalitsuse hallatav päästeasutus.
Piirivalve ja maavalitsuse hallatava päästeasutuse koostööd maakonna veekogudel korraldab maavanem.
Tulekustutus- ja päästetöid allmaarajatistes korraldab mäepäästeteenistus Vabariigi Valitsuse poolt määratud korras.
Tuleohutusnõuded käesoleva seaduse mõistes on tehnilised ja korralduslikud nõuded, mille eesmärk on tagada maa ning selle juurde kuuluvate hoonete ja rajatiste (edaspidi objekt), tegevuse ja seadme töö tuleohutus, samuti nõuded tuletõrje- ja päästevahenditele.
Tuleohutuse üldnõuded, kütteseadmete puhastamise ja tuletööde tuleohutusnõuded, tuletõrje- ja päästevahenditele esitatavad nõuded ning tuletõrje- ja päästevahendite nõuetele vastavuse tõendamise korra kehtestab siseminister määrusega.
Raudteetranspordi, tsiviillennunduse ja veetranspordi tuleohutusnõuded kehtestatakse teede- ja sideministri määrusega.
Allmaarajatiste tuleohutusnõuded kehtestatakse majandusministri määrusega.
Metsa ja muu taimestikuga kaetud alade tuleohutusnõuded kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.
Kaitsejõudude tuleohutusnõuded kehtestatakse kaitseministri määrusega.
Kui seadus või seaduse alusel antud õigusakt ei sätesta teisiti, sisaldavad tegevusala ja toote kohustuslikud ohutusnõuded ka tuleohutusnõudeid.
Tuleohutusnõudeid sisaldav ministri määrus antakse kokkuleppel siseministriga.
Tuletõrje- ja päästevahendid käesoleva seaduse mõistes on esmased tulekustutusvahendid, tuleohutusmärgid ja tuletõrjeveevarustuse seadmed ning tulekahjusignalisatsiooni-, automaatsed tulekustutus-, suitsutõrje-, turvavalgustus- ja piksekaitsesüsteemid.
Tulekahjusignalisatsiooni- ja automaatseid tulekustutussüsteeme võib projekteerida, paigaldada ja hooldada ning esmaseid tulekustutusvahendeid kontrollida ja hooldada vastavussertifikaati omav isik.
Sertifitseerimise tingimused ja korra kehtestab siseminister määrusega.
Tuletõrje- ja päästevahendite nõuetekohasust tõendatakse toote nõuetele vastavuse tõendamise seaduse (RT I 1999, 92, 825) alusel.
Objekti omanik või valdaja (edaspidi valdaja) on kohustatud soetama ja korras hoidma ohutusnõuetes ettenähtud tuletõrje- ja päästevahendid.
Andma riikliku tuleohutusjärelevalve ametnikule tööks vajalikku teavet ja osutama palutud asjakohast abi riikliku järelevalve teostamisel.
Kaitseministeerium - kaitsejõudude tuleohutusnõuete alal.
Päästeamet, maavalitsuste hallatavad päästeasutused ja kohaliku omavalitsuse päästeasutused ei teosta riiklikku tuleohutusjärelevalvet käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 4-9 nimetatud tuleohutusnõuete täitmise üle.
Tuleohutusalane selgitustöö.
Riikliku tuleohutusjärelevalve ametnikud on käesoleva seaduse §-s 26 nimetatud asutuste juhid ja nende volitatud ametnikud.
Riikliku tuleohutusjärelevalve ametniku ametitõendi vormi kehtestab vastava ala minister määrusega.
Peatada objekti kasutamine, tegevus või seadme töö juhul, kui avastatakse tulekahju tekkimise oht või muu kiiret sekkumist nõudev oht inimese elule, tervisele, varale või keskkonnale.
Informeerima vajadusel tuleohutusnõuete rikkumisest maavanemat, valla- või linnavalitsust.
Planeerimis- ja ehitusseaduse (RT I 1995, 59, 1006; 1996, 36, 738; 49, 953; 1999, 27, 380; 29, 398 ja 399; 95, 843) alusel antud tuleohutust käsitlevate õigusaktide järelevalve.
Objekti tuleohutusülevaatuse käigus kontrollitakse objekti, tegevuse ja seadme töö vastavust tuleohutusnõuetele.
Objekti valdajat informeeritakse eelseisvast tuleohutusülevaatusest.
Tuleohutusülevaatus viiakse läbi objekti valdaja või tema volitatud isiku juuresolekul.
Kuulab ära objekti valdaja või tema volitatud isiku vastuväited ning tema nõudmisel fikseerib need ettekirjutuses.
Objektide loetelu, mille tuleohutusülevaatus viiakse läbi vähemalt üks kord aastas, kinnitab käesoleva seaduse §-s 21 nimetatud minister oma valitsemisalas määrusega.
Loetelus nimetamata objektide tuleohutusülevaatuse sageduse kehtestab riikliku tuleohutusjärelevalve asutuse juht käskkirjaga.
Riikliku tuleohutusjärelevalve ametnik koostab tuleohutusülevaatuse akti juhul, kui objekti ülevaatusel õiguserikkumist ei avastatud.
Objekti valdaja soovil antakse akti üks eksemplar objekti valdajale või tema volitatud isikule allkirja vastu.
Ettekirjutuse koostaja allkiri ja üleandmise aeg.
Ettekirjutus koostatakse kahes identses eksemplaris, millest üks antakse objekti valdajale või tema volitatud isikule allkirja vastu 10 tööpäeva jooksul, arvates objekti tuleohutusülevaatuse lõppemisest.
Vastuvõtmisest keeldumise korral teeb ettekirjutuse koostaja ettekirjutusele vastava märkuse ja edastab ettekirjutuse posti teel tähitud kirjana väljastusteatega.
Ettekirjutuse täitmist kontrollib riikliku tuleohutusjärelevalve ametnik ettekirjutuses märgitud tähtaja möödumisel.
Ettekirjutuse täitmise kontrollimisel teeb riikliku tuleohutusjärelevalve ametnik selle mõlemale eksemplarile märke koos allkirja ja kuupäevaga.
Kui objekti tuleohutusülevaatusel avastatakse tulekahju tekkimise oht või muu kiiret sekkumist nõudev oht inimese elule, tervisele, varale või keskkonnale, antakse otsus objekti kasutamise, tegevuse või seadme töö peatamise kohta.
Kaitseministri volitatud ametnik.
Otsuse tegevuse või seadme töö peatamise kohta annab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaoludel tuleohutusülevaatuse läbi viinud tuleohutusjärelevalve ametnik.
Otsus antakse viie tööpäeva jooksul tuleohutusülevaatuse toimumisest.
Asja arutamise koht ja aeg teatatakse objekti valdajale kutsega.
Kui valdaja ei ole asja arutamisele ilmunud, tehakse otsus ilma tema osavõtuta.
Otsuse koostaja allkiri ja üleandmise aeg.
Otsus koostatakse kahes identses eksemplaris, millest üks antakse objekti valdajale või tema volitatud isikule allkirja vastu viie tööpäeva jooksul, arvates otsuse andmisest.
Vastuvõtmisest keeldumise korral teeb otsuse koostaja otsusele vastava märkuse ja edastab otsuse posti teel tähitud kirjana väljastusteatega.
Kui objekti valdaja on otsuses märgitud õiguserikkumised kõrvaldanud, teatab ta sellest kirjalikult otsuse andjale.
Otsuse andja otsustab peatatud objekti kasutamise, tegevuse või seadme töö jätkamise lubamise viie tööpäeva jooksul.
Riikliku tuleohutusjärelevalve ametniku ettekirjutuse võib vaidlustada riikliku tuleohutusjärelevalve asutuse juhi juures 14 kalendripäeva jooksul, arvates ettekirjutuse kätteandmise päevast, või halduskohtus.
Riikliku tuleohutusjärelevalve asutuse juht teeb motiveeritud otsuse ettekirjutuse jõusse jätmise, muutmise või tühistamise kohta ühe kuu jooksul, arvates kaebuse saamise päevast.
Otsus tehakse teatavaks kaebuse esitajale ja antakse kätte allkirja vastu või saadetakse posti teel tähitud kirjana väljastusteatega.
Riikliku tuleohutusjärelevalve asutuse otsust võib vaidlustada 14 kalendripäeva jooksul halduskohtumenetluse seadustikus (RT I 1999, 31, 425; 96, 846) sätestatud korras.
Otsuse või ettekirjutuse vaidlustamine ei peata selle täitmise kohustust objekti valdaja poolt.
Tuletõrje- ja päästetöötajad.
Väike-Maarja Päästekooli direktor, asedirektor ning tuletõrje- ja päästeeriala erialaõpetajad.
Siseministeeriumi teenistujate koosseisus võidakse ette näha tuletõrje- ja päästetöötajate ametikohad.
Tuletõrje- ja päästetöötajate ametinimetuste loetelu kehtestab siseminister määrusega.
Sisekaitseakadeemia päästekolledži üliõpilastele ja Väike-Maarja Päästekooli õpilastele, kes on kaasatud tuletõrje- ja päästetöödele, laienevad tuletõrje- ja päästetöötajatele ettenähtud soodustused ja õiguslik kaitse.
Tuletõrje- ja päästetöötajate tervisenõuded ning tervisenõuetele vastavuse kontrollimise perioodilisuse ja korra kehtestab sotsiaalminister määrusega.
Tuletõrje- ja päästetöötajate atesteerimise põhinõuded, sealhulgas haridus- ja füüsilise ettevalmistuse nõuded kehtestab siseminister määrusega.
Päästeasutuste, mis ei ole ametiasutused, tulekustutus- ja päästetöid tegevate isikute atesteerimisnõuete kehtestamise korra ning atesteerimise perioodilisuse ja korra kehtestab siseminister määrusega.
Riigieelarvest finantseeritavate päästeasutuste ja Väike-Maarja Päästekooli tuletõrje- ja päästetöötajate ning teiste töötajate arvu kehtestab Vabariigi Valitsus korraldusega.
Tuletõrje- ja päästetöötajatele ning Sisekaitseakadeemia päästekolledži üliõpilastele ja Väike-Maarja Päästekooli õpilastele antakse tasuta vormiriietus, mille kirjelduse ning vormiriietuse esemete kandmise tähtajad kinnitab Vabariigi Valitsus määrusega.
Vormiriietus antakse tööandja või õppeasutuse poolt kahe kuu jooksul, arvates ametisse nimetamisest, tööle võtmisest või õppeasutusse arvamisest.
Väike-Maarja Päästekool Päästeameti halduses.
Nõuded tuletõrje- ja päästetöötajate väljaõppele ja täienduskoolitusele ning väljaõppe ja täienduskoolituse korra kehtestab siseminister määrusega.
Töötajate tuletõrje- ja päästealane väljaõpe sätestatakse tuleohutuse üldnõuetes.
Põhikoolis ja gümnaasiumis korraldatakse tuleohutus- ja päästealast koolitust riikliku õppekava alusel.
Riik hüvitab omaniku ja valdaja kulud, mis on tekkinud ainete, materjalide, seadmete ja muude vahendite kasutamisel, samuti tulekustutus- ja päästetöödele rakendatud isikute toitlustamisel käesoleva seaduse § 16 lõike 1 punktides 2, 5 ja 7 sätestatud juhtudel.
Kulude hüvitamise kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.
Tulekustutus- ja päästetööde juhi poolt tulekustutus- ja päästetöödele rakendatud füüsiliste isikute töö tasustamine toimub ulatuses ja korras, mis on ette nähtud eriolukorra ajal päästetöödele rakendatud füüsiliste isikute töö tasustamiseks.
Tuletõrje- ja päästetöötaja või tulekustutus- ja päästetöödel rakendatud isiku hukkumisel teenistuskohustuste täitmisel maksab riik hukkunu ülalpidamisel olnud perekonnaliikmetele ühekordset toetust 10 aasta palga ulatuses.
Teenistuskohustuste täitmisel hukkunud isiku matused korraldatakse riigi kulul.
Tuletõrje- ja päästetöötaja või tulekustutus- ja päästetöödel rakendatud isiku invaliidistumisel teenistuskohustuste täitmisel, mis tõi kaasa invaliidsuse I või II grupi, maksab riik temale ühekordset toetust viie aasta palga ulatuses.
Tuletõrje- ja päästetöötaja või tulekustutus- ja päästetöödel rakendatud isiku invaliidistumisel teenistuskohustuste täitmisel, mis tõi kaasa invaliidsuse III grupi, maksab riik temale ühekordset toetust ühe aasta palga ulatuses.
Toetuse saaja soovil makstakse toetus välja tema poolt määratud aja jooksul osade kaupa või korraga kogu summa ulatuses.
Tööandja sõlmib tuletõrje- ja päästetöötajate kindlustamiseks õnnetusjuhtumikindlustuse lepingu.
Tuletõrje- ja päästetöödest osavõtnud isikute ergutamine.
Hinnalise kingituse andmine.
Inimeste ja vara päästmisel vaprust ilmutanud, samuti tuletõrje- ja päästeala arendamisel eriti silmapaistnud tuletõrje- ja päästetöötajaid autasustatakse Päästeteenistuse aumärgiga.
Päästeteenistuse aumärgi asutamine ning selle klassid, kirjeldus, kandmise viis, samuti taotlemise ja kandmise kord sätestatakse aumärgi statuudiga.
Päästeteenistuse aumärgi statuut kinnitatakse siseministri määrusega.
Määruse eelnõu kooskõlastatakse Riigikantseleiga.
Päästeteenistuse aumärke annab siseminister kooskõlas aumärgi statuudiga.
Päästeasutuste osalemine rahvusvahelistel päästetöödel (edaspidi päästetöödel) teistes riikides ja teiste riikide vastavate teenistuste osalemine päästetöödel Eestis reguleeritakse Eesti Vabariigi välislepingutega.
Kui päästeasutuste osalemine päästetöödel teistes riikides ei ole reguleeritud välislepingutega, otsustab päästetöödel osalemise abi vajava riigi või rahvusvahelise organisatsiooni palvel Vabariigi Valitsus.
Päästetöödel osaleva meeskonna moodustamise, selle valmisoleku tagamise, päästetöödele saatmise ja kulude katmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Päästetöödel osaleva meeskonna liikmetele laienevad käesoleva seaduse §-des 34 ja 35 kehtestatud sotsiaalsed tagatised.
Tuletõrje- ja päästevahendite projekteerimise, paigaldamise, kontrollimise ja hooldamise nõuete täitmata jätmise eest - määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni.
Menetlus käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asjas, kaasa arvatud karistuse määramine ja vaidlustamine ning jõustunud halduskaristuse otsuse täitmine, toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 45, õiend; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247) sätestatud korras.
Käesoleva seaduse § 39 1 lõikes 1 sätestatud haldusõiguserikkumiste kohta haldusõiguserikkumiste protokolli koostamise õigus on riikliku tuleohutusjärelevalve ametnikul.
Maakonna valitsemiskorralduse seaduse (RT I 1993, 51, 696) paragrahv 8 1. lõike punkti 3 täiendatakse pärast sõna „sanitaarteenistuse“ sõnadega „tuletõrje ja pääste“.
Paragrahvis 179 asendatakse sõna „Tuletõrje“ sõnadega „Tuletõrje ja pääste“.
Päästeameti peadirektori poolt selleks volitatud maavalitsuse struktuuriüksuse juhil ja peaspetsialistil.
Kohtuekspertiisiseaduses sätestatakse kohtueksperdi, riikliku ekspertiisiasutuse ja riiklikult tunnustatud eksperdi õiguslik seisund ning eksperdi õiguste ja kohustuste tekke alused kriminaalmenetluses, tsiviil- ja halduskohtumenetluses ning haldusõiguserikkumise asja menetluses (edaspidi menetlusasi).
Kohtuekspertiis on menetlusasjas eksperdiks määratud isiku erialane tegevus, mille eesmärk on uurida esitatud materjali ja anda ekspertiisiülesandest lähtudes teaduslikult põhjendatud eksperdiarvamus.
Eksperdiarvamus on tõendamisel tähtsa asjaolu kohta tehtud ja ekspertiisiaktis väljendatud kategooriline või tõenäoline eksperdijäreldus.
Ekspert on isik, kes kohtuekspertiisi (edaspidi ekspertiis) tehes kasutab mitteõiguslikke eriteadmisi.
Eksperdiks võib olla kohtuekspert, riiklikult tunnustatud ekspert või menetleja määratud muu isik.
Kohtuekspert on riiklikus ekspertiisiasutuses töötav isik, kelle tööülesanne on teha ekspertiise.
Töötanud ekspertiisi- või teadusasutuses või muul töökohal sellel ekspertiisialal vähemalt kaks aastat vahetult enne kohtueksperdina tööle asumist.
Kes tervise tõttu ei saa kohtueksperdina töötada.
Kahtluse korral teeb isiku terviseseisundi kindlaks arstlik komisjon.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1 ja 2 sätestatud keeld ei laiene isikule, kelle karistusandmed on kustutatud karistusregistrist karistusregistri seaduse (RT I 1997, 87, 1467; 1998, 111, 1830) kohaselt.
Mina, (nimi), tõotan täita kohtueksperdi ülesanded ausalt ning anda eksperdiarvamuse erapooletult, oma eriteadmiste ja südametunnistuse kohaselt.
Kohtuekspert kirjutab vandele alla ja kuupäevastab selle.
Vande allkirjastatud tekst lisatakse tööandja käes olevale töölepingu eksemplarile.
Riiklik ekspertiisiasutus (edaspidi ekspertiisiasutus) on riigiasutus, mille tegevuse põhieesmärk on teha ekspertiise.
Ekspertiisiasutuse juhina saab töötada isik, kes vastab käesoleva seaduse § 6 nõuetele.
Ekspertiisiasutuste nimekirja ja ekspertiisiasutuses töötavate ekspertide palgaastmed kinnitab Vabariigi Valitsus.
Muid ekspertiisiasutuse põhimääruses ettenähtud ekspertiise.
Kohtuarstlike, kohtukeemia-, kohtubioloogiaekspertiiside loetelu kinnitab Vabariigi Valitsus või tema määratud pädev minister.
Vabariigi Valitsus või tema määratud pädev minister võib kehtestada kohtuarstlike, kohtukeemia- ja kohtubioloogiaekspertiisidele esitatavad nõuded.
Kriminalistikaekspertiiside loetelu kinnitab Vabariigi Valitsus või tema määratud pädev minister.
Riiklikult tunnustatud ekspert on isik, kes on kantud riiklikult tunnustatud ekspertide nimekirja.
Riiklikult tunnustatud ekspertide nimekirja (edaspidi nimekiri) koostamise eesmärk on tagada ülevaade asjatundjatest, keda saab kasutada ekspertiiside tegemisel.
Nimekirja kandmise ja riikliku tunnustuse lõppemise aeg.
Vajaduse korral kantakse nimekirja ka märkused eksperdi kitsama eriala kohta.
Nimekirja peab Justiitsministeerium.
Justiitsministeerium avaldab riiklikult tunnustatud ekspertide vajaduse kohta teateid üleriigilises päevalehes.
Nimekirja pidamise korra kinnitab Vabariigi Valitsus või tema määratud pädev minister.
Kellel on alaline sissetulek.
Nimekirja ei kanta isikut, kes töötab kohtueksperdina ekspertiisiasutuses.
Teenistus- või töösuhtes oleva isiku võib kanda nimekirja vaid siis, kui on kindlaks tehtud, et ta vabastatakse ekspertiisi tegemise ajaks teenistus- või tööülesannete täitmisest.
Isikud kantakse nimekirja teadusvaldkondades, milles tavatsetakse määrata ekspertiise.
Isik kantakse nimekirja tema kirjaliku avalduse alusel.
Avaldus esitatakse Justiitsministeeriumile.
Isiku omakäeline kinnitus, et ta vastab käesoleva seaduse § 12 nõuetele.
Avaldusele lisatakse erialast haridust tõendav dokument, teave ekspertiisi tegemiseks vajalike tehnikavahendite kasutamise võimaluse ja alalise sissetuleku kohta, tööandja või teenistuja vahetu ülemuse kinnitus käesoleva seaduse § 12 lõikes 3 nimetatud nõude järgimise kohta ning soovitus erialaselt kutseühingult või kaks soovitust erialal tunnustatud asjatundjatelt või andmed vastava asutuse või volitatud juriidilise isiku poolt tunnustamise (atesteerimine, litsentseerimine või muu vorm) kohta.
Avaldusele võib erialase sobivuse kohta lisada ka muid andmeid.
Avalduse põhjal kontrollitakse isiku vastavust käesoleva seaduse § 12 nõuetele.
Justiitsministeerium võib selle kohta koguda lisaandmeid järelepärimiste kaudu ja nõuda lisaandmeid ka avalduse esitajalt.
Isiku nimekirja kandmise otsustab justiitsminister kahe kuu jooksul, arvates avalduse saabumisest.
Käesoleva seaduse §-s 14 nimetatud lisaandmete kogumisel võib Justiitsministeerium tähtaega pikendada kuni kolme kuuni.
Isiku nimekirja kandmisest keeldumise otsust peab põhjendama.
Nimekirja kandmisest keeldumise otsus tehakse teatavaks viivituseta.
Isiku nimekirja kandmisest keeldumise otsuse peale võib esitada kaebuse halduskohtule.
Justiitsministeerium tagab nimekirja kättesaadavuse kohtutele ja Politseiametile.
Kohus võimaldab kohtu ruumides nimekirjaga tutvuda kõigil soovijatel.
Mina, (nimi), tõotan täita riiklikult tunnustatud eksperdi ülesanded ausalt ning anda eksperdiarvamuse erapooletult oma eriteadmiste ja südametunnistuse kohaselt.
Isik kirjutab vandetekstile alla ja kuupäevastab selle.
Käesoleva seaduse § 18 kohaselt riikliku tunnustuse tähtaja pikendamise korral uut vannet ei anta.
Kui isik nimekirjast kustutatakse, kaotab vanne kehtivuse.
Isik kantakse nimekirja kolmeks aastaks.
Riiklik tunnustus lõpeb nimekirja kandmisest alates kolmanda aasta 15. detsembril.
Riiklikult tunnustatud eksperdi kirjalikul taotlusel võib riikliku tunnustuse tähtaega korduvalt pikendada, kui on täidetud käesoleva seaduse § 12 nõuded.
Riiklikult tunnustatud ekspert annab käesoleva seaduse § 12 nõuete täitmise kohta kirjaliku kinnituse.
Riikliku tunnustuse tähtaja pikendamise taotlus tuleb esitada Justiitsministeeriumile hiljemalt kolm kuud enne riikliku tunnustuse tähtaja lõppemist.
Taotluses loetletakse menetlusasjad, milles isik on riiklikult tunnustatud eksperdina ekspertiise teinud, ning tema sagedase määramise korral viimase kalendriaasta menetlusasjad.
Riikliku tunnustuse pikendamise otsus tehakse käesoleva seaduse §-s 14 ja § 15 lõikes 1 sätestatud korras.
Riiklikult tunnustatud ekspert sureb.
Riikliku tunnustuse lõppemine ei takista ekspertiisi tegemist pooleliolevas menetlusasjas.
Riiklikult tunnustatud ekspert keeldub seadusliku aluseta ekspertiisi tegemast või kui ta mõjuva põhjuseta viivitab ekspertiisi tegemisega või ei ilmu menetleja kutsel ning menetleja teeb ettepaneku riikliku tunnustuse tühistamiseks.
Tühistamisotsust peab põhjendama.
Tühistamisotsuse peale võib esitada kaebuse halduskohtule.
Käesoleva seaduse § 13 lõikes 3 nimetatud andmete muutumisest on riiklikult tunnustatud ekspert kohustatud viivitamata kirjalikult teatama Justiitsministeeriumile.
Eksperdi õigused ja kohustused tekivad kohtueksperdil ekspertiisimäärusele märgitud ekspertiisikorralduse alusel ja muul isikul menetleja ekspertiisimääruse alusel.
Eksperdi õigused ja kohustused ekspertiisi tegemisel sätestatakse menetlusseadustes.
Säilitama ekspertiisiandmed vastavalt käesoleva seaduse §-s 25 sätestatule.
Eksperdil on õigus kasutada eksperdiuuringutes abipersonali.
Ekspert juhendab eksperdiuuringute tegemisel abipersonali ja kontrollib nende tegevust.
Ekspertiisiakti või ekspertiisist keeldumise akti koostamise kuupäeva.
Ekspert on kohustatud säilitama arvestusandmeid viis aastat.
Ekspertiisiasutuses säilitatakse arvestusandmeid ja ekspertiisiakti koopia või ekspertiisi tegemisest keeldumise akti koopia seadusega või seaduse alusel sätestatud korras.
Kohtueksperdi tehtud ekspertiisi maksumuse määrab kindlaks ekspertiisiasutus, arvestades ekspertiisile kulutatud aega ja vahendeid ning menetleja kutsel kohtueksperdi ilmumise kulusid.
Selle kohta lisatakse õiend ekspertiisiaktile või ekspertiisi tegemisest keeldumise aktile.
Ekspertiisiasutuse kulude arvestamise ja hüvitamise korra kinnitab Vabariigi Valitsus.
Ekspertiisiasutustes tehtavate ekspertiiside hinnakirja kinnitab justiitsministri ettepanekul Vabariigi Valitsus.
Riiklikult tunnustatud eksperdi ja menetleja poolt eksperdiks määratud muu isiku tehtud ekspertiisi kulud hüvitatakse menetlusseadustes sätestatud korras.
Psühhiaatrilise abi seaduse (RT I 1997, 16, 260; 1999, 31, 425; 2001, 50, 284) § 13 lõikes 6 1 asendatakse sõnad „kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi“ sõnaga „kohtupsühhiaatriaekspertiisi“.
Ekspertiiside tegemiseks tööle võetud isik, kes vastab kohtueksperdile esitatavatele nõuetele, annab temaga töölepingu sõlminud isikule käesoleva seaduse §-s 7 nimetatud vande seaduse jõustumisest alates kuue kuu jooksul.
Ekspertiisiasutuse põhimäärus viiakse käesoleva seaduse nõuetega kooskõlla seaduse jõustumisest alates kuue kuu jooksul.
Käesolev seadus määrab Eesti maksusüsteemi, maksuseadustele esitatavad nõuded, maksumaksja, maksu kinnipidaja, garandi ja maksuhalduri õigused, kohustused ja vastutuse ning maksuvaidluste lahendamise korra.
Käesolevas seaduses sätestatut rakendatakse kõikide maksude suhtes, kui maksuseaduses endas ei nähta ette maksu iseloomust tulenevaid erieeskirju.
Maks - maksuseadusega või seaduse alusel antud kohaliku omavalitsusüksuse volikogu määrusega riigi ja kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks või selleks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud ettenähtud korras, suuruses ja tähtpäevadel ilma otsese vastutasuta täitmisele kuuluv rahaline kohustis.
Püsiv tegevuskoht - koht, mille kaudu täielikult või osaliselt toimub mitteresidendi püsiv majandustegevus Eestis.
Maksumaksja või maksu kinnipidaja õigusvõime, teovõime ning esinduse osas juhindutakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse (RT I 1994, 53, 889; 65, õiend; 89, 1516; 1995, 26-28, 355; 49, 749; 87, 1540; 1996, 40, 773; 42, 811; 1998, 30, 409; 59, 941; 1999, 10, 155) vastavatest sätetest, kui käesolevast seadusest või maksuseadusest ei tulene teisiti.
Teovõimetu või piiratud teovõimega isiku nimel täidab käesolevast seadusest või maksuseadusest tulenevaid kohustusi tema seaduslik esindaja või eestkostja.
Alaealine, kellele on vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 10 3. lõikes sätestatule antud õigus tegeleda majandustegevusega, täidab käesolevast seadusest või maksuseadusest tulenevaid kohustusi iseseisvalt.
Riigi- või kohaliku omavalitsusüksuse asutuse õigusi ja kohustusi maksumaksjana või maksu kinnipidajana teostab asutuse juht vastavalt asutuse põhimääruses antud pädevusele.
Käesolevas seaduses ja maksuseaduses sätestatud tähtaegade ja tähtpäevade arvutamisel juhindutakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse vastavatest sätetest.
Maksusüsteem koosneb maksuseadustega sätestatud ja kehtestatud riiklikest maksudest ning seaduse alusel valla- või linnavolikogu (edaspidi volikogu) poolt oma haldusterritooriumil kehtestatavatest kohalikest maksudest.
Kohalikud maksud kehtestatakse volikogu poolt seaduse alusel.
Volikogude poolt kehtestatavad maksud ei tohi takistada inimeste, kaupade ja teenuste vaba liikumist.
Kohalike maksude kogumist korraldab valla- või linnavalitsus.
Võimalikud maksusoodustused ja nende tegemise kord.
Maksumaksjal on kohustus maksta ainult seadustega ettenähtud riiklikke ja kohalikke makse maksuseadustes ning volikogu määrustes sätestatud määrades ja korras.
Maksumaksja on kohustatud tasuma ja maksu kinnipidaja üle kandma maksusumma maksuhalduri pangakontole seaduses ettenähtud tähtpäevaks.
Kui seadusega on ette nähtud õiguste ja kohustuste üleminek ühelt isikult teisele õigusjärgluse korras, siis lähevad õigusjärglasele üle ka maksuseadusest tulenevad maksukohustused ning käesoleva seaduse § 10 1. lõikes nimetatud õigus.
Pärandaja maksukohustused ning käesoleva seaduse § 10 1. lõikes nimetatud õigus lähevad üle pärijale pärimisseaduses (RT I 1996, 38, 752; 1999, 10, 155; 88, 807; 2001, 56, 336) sätestatud korras.
Kuni pärandvara vastuvõtmiseni või sellest keeldumiseni täidab pärandaja nimel käesolevast seadusest või maksuseadusest tulenevaid kohustusi pärandvara hooldaja või testamenditäitja.
Pärandvara hooldaja või testamenditäitja täidab pärandaja rahalisi maksukohustusi pärandvara arvel.
Ettevõtte või selle osa omandi või valduse üleminekul lähevad ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osaga olemuslikult seotud maksukohustused ning käesoleva seaduse § 10 1. lõikes nimetatud õigus üle omandajale või valduse saajale vastavalt äriseadustiku (RT I 1995, 26-28, 355; RT I 1998, 91-93, 1500; 1999, 10, 155; 23, 355; 24, 360; 57, 596; 102, 907; 2000, 29, 172; 49, 303; 55, 365; 57, 373; 2001, 34, 185; 56, 332 ja 336; 89, 532) § 5 2. ja 3. lõikes sätestatule.
Maksumaksjal ja maksu kinnipidajal on õigus saada maksuhaldurilt teavet nende poolt maksmisele ja kinnipidamisele kuuluvate maksude, samuti maksusumma määramise aluste ning arvutamise korra kohta.
Maksumaksjal või maksu kinnipidajal on õigus esindajale.
Esindaja võib maksumaksja või maksu kinnipidaja nimel osaleda kõigis menetlustoimingutes, välja arvatud juhul, kui seadusest või toimingu olemusest tulenevalt on nõutav maksumaksja või maksu kinnipidaja isiklik osavõtt.
Esindaja peab maksuhalduri nõudmisel esitama esindust tõendava volikirja.
Esindajal on maksumaksja või maksu kinnipidaja esindamisel esindatava õigused ja kohustused, välja arvatud õigus enammakstud maksusumma tagasisaamisele, ning kohustused, mis oma olemusest tingituna tuleb täita maksumaksja või maksu kinnipidaja poolt isiklikult.
Tasaarvestamist sama maksuhalduri poolt käesoleva seaduse § 30 või haldusõiguserikkumiste seadustiku (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453) alusel maksumaksjale määratud rahatrahvide ning käesoleva seaduse § 28 alusel maksumaksjale arvestatud intresside võlgnevusega.
Maksudeklaratsioonis sisalduva või maksumaksja poolt eraldi esitatud kirjaliku taotluse alusel tagastab maksuhaldur maksumaksja poolt enammakstud maksusumma või arvestab selle käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 2 või 3 nimetatud rahaliste kohustuste katteks 30 kalendripäeva jooksul, arvates taotluse saamise päevale järgnevast päevast, välja arvatud käesoleva paragrahvi 3. ja 4. lõikes sätestatud juhtudel.
Kui taotlus esitatakse enne maksu tasumise tähtpäeva, tagastatakse või tasaarvestatakse maksusumma 30 kalendripäeva jooksul tasumise tähtpäevale järgnevast päevast arvates.
Käesoleva seaduse § 30 või haldusõiguserikkumiste seadustiku alusel sama maksuhalduri poolt määratud rahatrahvide võlgnevustega, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja pole trahvi tasunud 15 kalendripäeva jooksul pärast trahviotsuse kätteandmist või trahviotsuse vaidlustamise korral 15 kalendripäeva jooksul, arvates temale kaebuse rahuldamata jätmisest teatamise päevale järgnevast päevast.
Vastavalt kriminaalmenetluse koodeksi (ENSV Ülemnõukogu Teataja 1961, 1, 4 ja lisa; RT I 1995, 6-8, 69; 15, 173; 83, 1441; 1996, 6, 101; 31, 631; 48, 943) paragrahv 96 4. lõikele edasisuunatud materjalide alusel tehtud halduskaristuse otsuse jõustumiseni või asja menetluse lõpetamise otsuse jõustumiseni.
Käesoleva paragrahvi 4. lõikes nimetatud juhul teeb maksuhaldur kirjaliku otsuse, milles märgitakse enammakstud maksusumma, mille tagastamine peatatakse, ning peatamise tinginud asjaolud koos viidetega vastavatele seadussätetele.
Käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 2 ja 3 nimetatud taotluse lahendamisel ning 3. lõikes nimetatud juhtudel teeb maksuhaldur kirjaliku otsuse viitega 1. või 3. lõike vastavale punktile, mille alusel enammakstud maksusumma arvestatakse maksumaksja muude rahaliste kohustuste katteks.
Otsus antakse maksumaksjale kätte allkirja vastu või saadetakse posti teel.
Enammakstud maksusumma tagastamise korral maksumaksjale selle ülekandmise teel tema välisriigis olevale pangakontole kannab tagastatava summa ülekandmise kulud maksumaksja.
Maksuhalduri ametnikud ja teenistujad on kohustatud hoidma saladuses maksumaksjat või maksu kinnipidajat puudutavat informatsiooni, sealhulgas äri- ja pangasaladust, mida nad on teada saanud maksude tasumise õigsuse kontrollimise, tasumisele kuuluva maksusumma määramise, maksuvõlgade sissenõudmise, maksuseaduste rikkumise asja menetlemise või muude teenistuskohustuste täitmise käigus.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud informatsiooni on lubatud avaldada ainult maksumaksja või maksu kinnipidaja kirjalikul nõusolekul või käesoleva paragrahvi 3.-5. lõikes nimetatud juhtudel.
Euroopa Ühenduste ja selle liikmesriikide organitele, kes on pädevad maksumaksjaga või maksu kinnipidajaga seotud informatsiooni vahetamiseks välislepingus või Euroopa Ühenduste õigusaktides ettenähtud korras.
Rahapesu andmebüroole rahapesu või sellega seotud kuritegude vältimiseks, avastamiseks ja uurimiseks vajalikke andmeid.
Õiguste valdajale andmeid intellektuaalset omandit rikkuva kauba sisse- ja väljaveo tõkestamise seaduses ettenähtud juhtudel.
Maksuhaldur võib maksumaksja nõusoleku ja teadmiseta anda kohtule või muule pädevale riigiasutusele teavet kriminaal-, tsiviil- või haldusõiguserikkumise asja uurimiseks, menetlemiseks, arutamiseks ning karistuse määramiseks vajalike andmete kohta.
Kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, on käesoleva paragrahvi 3.-5. lõike alusel informatsiooni saanud asutuste ametnikud ja teenistujad kohustatud hoidma saladuses nimetatud lõigete alusel neile edastatud informatsiooni maksumaksja ja maksu kinnipidaja kohta.
Maksumaksjate ja maksu kinnipidajate register (edaspidi register) on Vabariigi Valitsuse poolt asutatud riiklik register andmekogude seaduse (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77) § 31 tähenduses, mis sisaldab andmeid maksumaksjate ja maksu kinnipidajate, samuti isikute kohta, kes on kindlustatavad sotsiaalmaksuseaduse (RT I 1998, 40, 611; 61, 982; 113/114, 1875 ja 1876; 1999, 29, 397; 71, 685; 82, 749; 87, 789; 88, 806; 97, 857; 101, 903) § 5 alusel.
Registri vastutav töötleja on Maksuamet.
Välismaa juriidiline isik, kellel on Eestis püsiv tegevuskoht, välja arvatud filiaal.
Käesoleva paragrahvi 3. lõike punktis 1 nimetatud isik või punktis 2 nimetatud asutus esitab registreerimiseks Maksuameti kohalikule asutusele avalduse, milles märgitakse isiku või asutuse nimi ja aadress, pangakontode numbrid ning krediidiasutuste nimed, kus pangakontod on avatud.
Avaldusele lisatakse juriidilise isiku põhikiri või asutuse põhimäärus.
Füüsilisest isikust ettevõtja esitab registreerimiseks Maksuameti kohalikule asutusele avalduse, milles märgitakse ettevõtja ees- ja perekonnanimi, isikukood (selle puudumisel sünnikuupäev, -kuu ja -aasta), elukoha aadress, ärinimi, tegevusala, tegevuskoht, pangakontode numbrid ning krediidiasutuste nimed, kus pangakontod on avatud.
Püsiva tegevuskoha vastutava isiku ees- ja perekonnanimi, elukoht ja isikukood või isikukoodi puudumisel sünnikuupäev, -kuu ja -aasta.
Vastutava isiku notariaalselt tõestatud allkirjanäidis.
Käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatud isikud ja asutused on kohustatud teatama Maksuameti kohalikule asutusele viie tööpäeva jooksul oma tegevuse lõpetamisest, püsiva tegevuskoha likvideerimisest või käesoleva paragrahvi 4., 5. või 6. lõikes loetletud andmete muutumisest, sealhulgas iga uue pangakonto avamisest.
Maksumaksja on kohustatud õigusaktides sätestatud korras pidama oma tegevuse arvestust, säilitama dokumente ning esitama maksuhaldurile maksudeklaratsioone.
Maksumaksja on kohustatud andma maksuhaldurile teavet vastavalt käesolevale seadusele, maksuseadustele ning muudele õigusaktidele.
Maksuseadusega sätestatud juhtudel on maksumaksjale väljamakseid tegev isik või asutus kohustatud arvutama ja kinni pidama maksumaksja poolt tasumisele kuuluva maksusumma, kandma selle tähtaegselt üle maksuhalduri pangakontole, pidama ettenähtud korras arvestust ning esitama vastava maksudeklaratsiooni.
Maksu kinnipidaja on kohustatud andma maksumaksjale teavet temalt kinnipeetud maksusumma kohta.
Maksumaksja või maksu kinnipidaja võib esitada maksudeklaratsioone, avaldusi, taotlusi ning muid dokumente elektroonilisel teel.
Rahandusminister kehtestab maksuhaldurile elektrooniliselt esitatavate dokumentide formaadi- ja allkirjanõuded ning muud elektroonilisele teabevahetusele esitatavad nõuded.
Nende nõuete täitmata jätmise korral ei loeta elektrooniliselt edastatud dokumenti esitatuks ning maksuhaldur teatab sellest dokumendi esitajale kolme tööpäeva jooksul dokumendi saamisest arvates.
Riigi-, valla- või linnaasutus on infotehnoloogiliste võimaluste olemasolu korral kohustatud esitama maksudeklaratsioonid ja muud dokumendid maksuhaldurile elektrooniliselt.
Rahandusminister kehtestab riigi-, valla- ja linnaasutuste poolt elektrooniliselt esitatavate dokumentide nimekirja.
Riiklike maksude maksuhaldurid on Tolliamet ning Maksuamet ja tema kohalikud asutused.
Kohalike maksude maksuhaldurid oma haldusterritooriumil on valla- ja linnavalitsused ning vastavalt kohalike maksude seaduse paragrahvi 3 3. lõikele Maksuameti kohalikud asutused.
Maksuhaldur on kohustatud kontrollima maksude tasumise õigsust, määrama seaduses sätestatud juhtudel tasumisele kuuluvad maksusummad ja intressid, nõudma sisse maksuvõlad ning rakendama sanktsioone maksuseaduste rikkujate suhtes.
Ettekirjutuse vaidlustamise kord ja tähtaeg.
Ettekirjutus antakse ettekirjutuse adressaadile või tema esindajale üle käesoleva seaduse §-s 15 1 sätestatud korras.
Maksumaksjale või maksu kinnipidajale, kelle maksuvõla, maksukohustuse määramise või maksukohustuse täitmise õigsuse kontrollimisega seonduvalt tehti kolmandale isikule ettekirjutus käesoleva seaduse § 20 1. lõike, § 23 2. või 3. lõike või § 24 1. lõike alusel, saadetakse käesoleva seaduse §-s 15 1 sätestatud korras eelnimetatud ettekirjutuse ärakiri.
Füüsilisele isikule antakse ettekirjutus üle allkirja vastu dateeritult või saadetakse posti teel väljastusteatega tema elukoha aadressil või tema poolt maksuhaldurile teatatud postiaadressil.
Ettekirjutus loetakse füüsilisele isikule üleantuks, kui ettekirjutuse kättesaamise kohta on saadud ettekirjutuse adressaadi, tema esindaja või ettekirjutuse adressaadiga koos elava vähemalt 10-aastase isiku allkiri.
Juriidilisele isikule posti teel saadetud ettekirjutus loetakse üleantuks, kui ettekirjutuse saatmisest selle isiku või asutuse registrisse kantud aadressil on möödunud viis kalendripäeva Eesti piires saatmise korral või 30 kalendripäeva välisriiki saatmise korral.
Isikule või asutusele, keda ei ole kantud registrisse, saadetakse ettekirjutus tema poolt maksuhaldurile teatatud aadressil.
Kui ettekirjutuse adressaat, tema esindaja või ettekirjutuse adressaadiga koos elav vähemalt 10-aastane isik keeldub ettekirjutust vastu võtmast, teeb selle kättetoimetaja ettekirjutusele sellekohase märkuse ja kinnitab seda oma allkirjaga.
Märkusega ettekirjutus tagastatakse maksuhaldurile ning ettekirjutus loetakse ettekirjutuse adressaadile üleantuks.
Kui ettekirjutuse adressaat ei asu või ei ela registrisse kantud aadressil ning maksuhalduril ei õnnestu tema elu- või asukohta kindlaks teha, on maksuhalduril õigus avaldada ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded teade ettekirjutuse tegemise kohta, milles sisaldub ettekirjutuse teinud maksuhalduri nimi ja postiaadress, ettekirjutuse adressaadi nimi ja registrisse kantud aadress, ettekirjutuse tegemise kuupäev ning koht, kus on võimalik ettekirjutuse sisuga tutvuda.
Selliselt avaldatud ettekirjutus loetakse üleantuks teate avaldamise päevale järgneval päeval.
Maksukuritegude tõkestamiseks on maksuhalduri ametnikul maksuhalduri keskasutuse peadirektori või kohaliku asutuse direktori poolt allkirjastatud ettekirjutuse alusel ja ametitõendi ettenäitamisel ilma eelneva hoiatuse või eriloata õigus kontrollida maksumaksja või maksu kinnipidaja tegevuskohta.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud ettekirjutus peab sisaldama käesoleva seaduse § 15 1. lõikes loetletud andmeid ning andmeid selle kohta, millise kuriteo ettevalmistamises, katses või toimepanemises maksumaksjat, maksu kinnipidajat, temaga seotud või teda esindavat isikut kahtlustatakse, koos viidetega kriminaalkoodeksi vastavatele sätetele.
Ettekirjutuses tuleb ära näidata ka eesmärk, mida maksumaksja või maksu kinnipidaja tegevuskoha kontrollimisega taotletakse, ning põhjus, miks seda eesmärki ei ole võimalik saavutada muid seaduses ettenähtud võimalusi kasutades.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud kontrollimine toimub füüsilisest isikust ettevõtja, tema esindaja või töötaja, juriidilise isiku või asutuse puhul aga selle esindaja, töötaja või teenistuja juuresolekul.
Maksuhalduri ametnikul on õigus võtta mootorikütusena kasutatava kütuse erimärgistatuse kindlakstegemiseks sõidukite kütusepaakidest ja mujalt kütusesüsteemist proove.
Maksuhalduri ametnikul on õigus talle maksuhalduri keskasutuse peadirektori, kohaliku asutuse direktori või nende asetäitjate poolt antud volituse alusel kontrollida juriidilise isiku, asutuse või füüsilisest isikust ettevõtja kõiki dokumente, mis on vajalikud maksumaksja maksude tasumise või maksude kinnipidamise õigsuse kontrollimiseks, tema poolt tasumisele või kinnipidamisele kuuluva maksusumma määramiseks või maksuvõla sissenõudmiseks, samuti teha kaupade, materjalide ja muu vara ning tehtud tööde ja osutatud teenuste inventuure ja ülemõõtmisi.
Maksuhalduril on õigus teha käesoleva paragrahvi 1.lõikes nimetatud dokumentidest väljavõtteid, ärakirju ja koopiaid.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud dokumentide kontrollimise, inventuuri või ülemõõtmise kohta koostab kontrolli läbiviinud maksuhalduri ametnik kontrollakti, milles tuuakse ära kõik kontrolli käigus tuvastatud, tasumisele kuuluva maksusumma määramise või maksuvõla sissenõudmise seisukohalt tähendust omavad asjaolud.
Maksumaksjal või maksu kinnipidajal on õigus tutvuda nimetatud aktiga ning selles toodud asjaoludega mittenõustumise korral nõuda oma eriarvamuse märkimist kontrollakti.
Kui maksuhaldur avastab maksumaksja kontrollimisel kriminaalkuriteo või haldusõiguserikkumise tunnused, on tal õigus ära võtta asjasse puutuvaid dokumente, koostades äravõtmise kohta protokolli vastavalt haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatule.
Sulgeda territooriume või nende osasid.
Dokumentide esitamist, mis sisaldavad maksude tasumise õigsuse kontrollimiseks või tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks vajalikke andmeid.
Maksuhalduril on õigus nõuda sellekohase ettekirjutuse alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja ilmumist maksuhalduri tööajal tema ruumidesse suuliste seletuste andmiseks.
Vajadusel selgitab maksuhaldur maksumaksjale või maksu kinnipidajale tema õigusi ja kohustusi.
Selgitamise kohta tehakse märge protokolli.
Suulised seletused protokollitakse ning protokollile võetakse maksumaksja või maksu kinnipidaja või tema esindaja allkiri.
Kui maksumaksja, maksu kinnipidaja või tema esindaja keeldub protokollile alla kirjutamast, tehakse protokolli märge allakirjutamisest keeldumise ning selle motiivide kohta.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud dokumentide ja esemete ettenäitamine toimub maksuhalduri ametiruumides, välja arvatud juhul, kui esemete või dokumentide vaatlemiseks ja kontrollimiseks maksumaksja või maksu kinnipidaja juures on saadud tema nõusolek või kui dokumentide või esemete maksuhalduri ametiruumidesse toimetamine on võimatu või põhjustaks maksumaksjale või maksu kinnipidajale ülemääraseid ebamugavusi või kulutusi.
Raha ettenäitamine toimub maksumaksja või maksu kinnipidaja juures.
Maksude tasumise, kinnipidamise ja ülekandmise õigsuse kontrollimiseks ja maksumaksja poolt tasumisele ning maksu kinnipidaja poolt kinnipidamisele kuuluva maksusumma määramiseks ja maksuvõla sissenõudmiseks on maksuhalduril ettekirjutuse alusel õigus saada ettekirjutuses näidatud tähtpäevaks teavet kolmandatelt isikutelt, sealhulgas krediidiasutustelt, samuti nõuda nende isikute käsutuses olevate maksumaksja ja maksu kinnipidaja kohta käivate dokumentide esitamist.
Esindajal seoses talle esindusega teatavaks saanud asjaolude kohta, välja arvatud esindaja poolt esindatava nimel käesoleva seaduse §-s 19 nimetatud kohustuste täitmise korral.
Riiklike maksude maksuhalduril on õigus ettekirjutuse alusel saada tasuta selles ettenähtud tähtpäevaks riikliku registri vastutavalt või volitatud töötlejalt ettekirjutuses näidatud perioodil maksustamise seisukohast tähendust omavaid tehinguid sooritanud isikuid identifitseerivaid andmeid (ees- ja perekonnanimi või ärinimi; isiku- või registrikood, isikukoodi puudumisel sünnikuupäev, -kuu ja -aasta).
Kui käesoleva paragrahvi 1. või 3. lõikes nimetatud ettekirjutusega antud tähtaeg ei ole ettekirjutuse adressaadi arvates temale pandud kohustuse täitmiseks piisav, võib ta taotleda maksuhaldurilt tähtaja pikendamist.
Käesoleva paragrahvi 2. lõike punktis 5 nimetatud isikutelt teabe nõudmise korral tuleb neid kirjalikult või allkirja vastu suuliselt teavitada õigusest dokumentide esitamisest või teabe andmisest keelduda.
Kui käesolev seadus, maksuseadus või selle alusel kehtestatud õigusakt paneb maksusumma arvutamise kohustuse maksuhaldurile, väljastab maksuhalduri kohalik asutus tasumisele kuuluva maksusumma kohta maksuteate.
Maksusumma tasumise tähtaeg.
Maksuteate vaidlustamise kord.
Maksu ei määrata ja maksuteadet ei väljastata, kui maksusumma on alla 50 krooni.
Maksuteatele kirjutab alla maksuhalduri kohaliku asutuse direktor või selleks volitatud ametnik ning see saadetakse maksumaksjale või maksu kinnipidajale postiga hiljemalt 30 kalendripäeva enne maksu tasumise tähtpäeva.
Maksuhalduril on õigus määrata tasumisele või ülekandmisele kuuluv maksusumma maksumaksjale või maksu kinnipidajale, kes ei ole esitanud maksudeklaratsiooni ettenähtud tähtpäevaks või kelle kohta on maksuhalduril andmed, et tema poolt maksudeklaratsioonis näidatud või tema poolt maksudeklaratsiooni kantud andmete alusel maksuhalduri poolt käesoleva seaduse § 21 1. lõikes sätestatud korras arvutatud maksusumma on väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda või üle kanda vastavalt maksuseadusele.
Kui maksuseaduses pole sätestatud teisiti, võib maksuhaldur maksumaksja või maksu kinnipidaja poolt tasumisele või ülekandmisele kuuluva maksusumma määrata kolme aasta jooksul, maksusumma tahtliku tasumata või üle kandmata jätmise korral kuue aasta jooksul maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast arvates.
Tasumisele või ülekandmisele kuuluva maksusumma määramisel on maksuhaldur kohustatud ettekirjutuses näitama maksusumma määramise aluseks olnud metoodika.
Maksuhalduri määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksumaksjal või maksu kinnipidajal kohustus tõestada, et maks määrati valesti.
Käesoleva seaduse § 22 alusel tasumisele kuuluva maksusumma määramisel maksuhalduri poolt peab maksumaksja või maksu kinnipidaja ettekirjutuses märgitud summa tasuma 30 kalendripäeva jooksul ettekirjutuse saamise päevale järgnevast päevast arvates.
Maksuhalduril on õigus teha ettekirjutus maksumaksjale või maksu kinnipidajale maksuvõla tasumiseks 10 kalendripäeva jooksul, arvates ettekirjutuse saamise päevale järgnevast päevast, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja ei ole enda poolt deklareeritud või käesoleva seaduse § 21 alusel maksuhalduri poolt väljastatud maksuteates näidatud või tollivõlast tulenevat maksusummat tähtpäevaks tasunud.
Kui maksumaksja ei ole tasunud tollivõlast tulenevat maksusummat tähtpäevaks või täitnud talle käesoleva paragrahvi 2. lõike alusel tehtud ettekirjutust, võib Tolliamet teha garandile või garandile ja maksumaksjale samaaegselt ettekirjutuse maksuvõla tasumiseks 10 kalendripäeva jooksul, arvates ettekirjutuse saamise päevale järgnevast päevast.
Maksuametil ja tema kohalikel asutustel on õigus teha garandile ettekirjutus maksuvõla tasumiseks 30 kalendripäeva jooksul, arvates ettekirjutuse saamise päevale järgnevast päevast, kui maksumaksja ei täida maksuvõla tasumise ajakava.
Maksuhalduril on õigus teha maksumaksjale või maksu kinnipidajale ettekirjutus maksuvõla tasumiseks kahe kalendripäeva jooksul, arvates ettekirjutuse saamise päevale järgnevast päevast, kui maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et maksuvõla sissenõudmisega viivitamine võib muuta võla hilisema sissenõudmise võimatuks.
Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud juhtudel võib ettekirjutuse teha pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist käesoleva seaduse § 24 1. lõike punktis 1 sätestatud viisil ning selle tulemusena ei ole kolme kuu jooksul õnnestunud maksuvõlga täies ulatuses sisse nõuda, või pärast maksumaksja või maksu kinnipidaja pankroti väljakuulutamist.
Kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud juhtudel vastutab mitu isikut maksuvõla tasumise eest solidaarselt, võib maksuhaldur neile teha ühise ettekirjutuse.
Maksumaksja või maksu kinnipidaja varale võib pöörata sissenõuet seitsme aasta jooksul, arvates päevast, mil maksusumma oleks tulnud maksuseaduse alusel tasuda või üle kanda, rakendades selleks täitemenetluse seadustikus sätestatud korda.
Krediidiasutus on kohustatud võtma maksuhalduri ettekirjutuse maksumaksja või maksu kinnipidaja pangakontolt maksuvõla maksuhalduri pangakontole ülekandmise või tema pangakontode arestimise kohta viivitamatult täitmiseks.
Kui pangakontol olev summa on maksuhalduri ettekirjutuse järgi ülekandmisele kuuluvast summast väiksem, on krediidiasutus kohustatud täitma maksuvõla ülekandmise ettekirjutuse maksumaksja või maksu kinnipidaja pangakontol oleva summa ulatuses ning edaspidistel laekumistel võlgniku pangakontole kandma raha üle maksuhalduri pangakontole kuni ettekirjutuses märgitud summa tasumiseni, välja arvatud juhul, kui maksuhaldur on teinud ettekirjutuse arestitud pangakonto avamise kohta.
Füüsilise isiku maksuvõla sissenõudmise korral või tema pangakontode arestimisel ei kuulu maksuhalduri poolt sissenõudmisele ega arestimisele igakuiselt summa ühe kuupalga alammäära suuruses võlgniku ja iga tema ülalpeetava perekonnaliikme kohta.
Maksuhaldur on kohustatud arvutama sissenõudmisele või arestimisele mittekuuluva summa ning teavitama sellest krediidiasutust.
Arestitud pangakontodelt võib väljamakseid teha ainult maksuhalduri ettekirjutuse alusel.
Arestitud pangakonto avatakse maksuhalduri ettekirjutuse alusel.
Krediidiasutusel on keelatud avada pangakontot maksumaksjale või maksu kinnipidajale, kelle pangakontode arestimise kohta on saadud maksuhalduri ettekirjutus.
Pangakonto jääk pangakonto arestimise hetkel.
Maksuhaldur on kohustatud kõrvaldama käesoleva seaduse paragrahvi 18 punktide 2 ja 3 või paragrahvide 25 ja 26 alusel rakendatud tõkendi hiljemalt maksuvõla tasumisele või tõkendi rakendamise põhjuse kõrvaldamisele või äralangemisele järgneval tööpäeval.
Maksuhaldur on kohustatud hüvitama maksumaksjale otsese kahju, mis tekkis käesoleva seaduse paragrahv 18 punktides 2 või 3 sätestatud tegevuse tagajärjel, kui seejuures ei tuvastatud seaduserikkumist maksumaksja poolt või kui maksuhaldur ei täitnud käesoleva paragrahvi 1.lõikes sätestatud tingimust.
Kui maksumaksja poolt tasutud või maksu kinnipidaja poolt ülekantud maksusumma on väiksem maksusummast, mida oleks tulnud tasuda või üle kanda vastavalt maksuseadusele, või maksusumma ei ole tähtpäevaks tasutud või üle kantud, arvestatakse tasumata või ülekandmata summalt intressi.
Intressi arvestatakse alates päevast, mis järgneb päevale, mil maksu tasumine või ülekandmine seaduse järgi pidi toimuma, kuni tasumise päevani, viimane kaasa arvatud.
Kui maksumaksja taotlusel on temale tagastatud või tema muude maksukohustuste katteks kantud suurem maksusumma, kui oleks tulnud tagastada või kanda vastavalt maksuseadusele, arvutatakse enamtagastatud või enamkantud maksusummalt intressi alates päevast, mil maksusumma tagastati või kanti muude maksukohustuste katteks, kuni selle maksusumma maksumaksja poolt tagasimaksmise päevani, viimane kaasa arvatud.
Kui maksumaksja tasub maksuhalduri ettekirjutuse alusel suurema maksusumma, kui tal oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele, arvestatakse enammakstud summalt intressi maksumaksja kasuks, alates enammakstud summa tasumise päevast kuni summa tagastamiseni või maksumaksja muude maksukohustuste katteks arvestamiseni.
Kui maksumaksja on taotlenud maksuhaldurilt maksuseaduses ettenähtust enammakstud maksusumma tagastamist ja maksuhaldur ei ole seda tagastanud käesoleva seaduse paragrahvi 10 2. lõikes sätestatud tähtaja jooksul, arvestatakse tagastamata summalt intressi alates päevast, mis järgneb päevale, mil maksu tagastamine pidi toimuma, kuni maksusumma tagastamise päevani, viimane kaasa arvatud.
Kui käesoleva seaduse § 10 1. lõikes nimetatud taotlus esitati pärast maksu tasumise tähtpäeva - taotluse esitamisele järgnevast päevast kuni enammakstud maksusumma tagastamise või maksumaksja muude rahaliste kohustustega tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud.
Käesoleva paragrahvi 1., 1 1., 2. ja 2 1. lõikes sätestatud intressi võrdse määra kehtestab rahandusminister.
Maksuseaduste rikkumiste eest kannab füüsiline isik vastutust haldusõiguserikkumiste seadustiku või kriminaalkoodeksi alusel.
Erimärgistatud kütuse kasutamisel sõidukis mootorikütusena määratakse rahatrahv 20 000 krooni iga sõiduki kohta.
Enda maksevõimelisuse tahtliku vähendamise või tegevuskoha varjamise eest määratakse rahatrahv kuni 30 000 krooni.
Raskeveokimaksu seadusest (RT I 2000, 81, 515) tulenevate nõuete kohaselt veoauto registreerimistunnistuse ümbervormistamata jätmise või ümbervormistamata jäetud registreerimistunnistusega raskeveoki kasutamise eest määratakse veoauto omanikule või valdajale rahatrahv kuni 20 000 krooni.
Juriidilise isiku poolt maksuseaduse rikkumise kohta koostatakse vastavalt haldusõiguserikkumiste seadustiku paragrahvis 229 sätestatule protokoll, mis esitatakse hiljemalt kolme tööpäeva jooksul ametiisikule, kes on volitatud arutama juriidilise isiku poolt maksuseaduse rikkumise asja.
Juriidilise isiku poolt maksuseaduse rikkumise asja arutamise ja karistuse määramise õigus on maksuhalduri peadirektoril, tema asetäitjal, maksuhalduri kohaliku asutuse direktoril ja nende poolt volitatud isikutel.
Kohalike maksude seaduse rikkumise asja arutamise ja karistuse määramise õigus on volikogu poolt volitatud ametnikul.
Käesoleva paragrahvi l. lõikes ettenähtud sanktsioone rakendatakse haldusõiguserikkumiste seadustikus toodud menetluskorda järgides, juhindudes käesoleva paragrahvi 4. lõikes toodud tähtaegadest.
Käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 4, 5 ja 8 nimetatud haldusõiguserikkumise eest võib halduskaristuse määrata mitte hiljem kui kolme aasta jooksul kinnipeetud või kinnipidamisele kuuluva maksusumma ülekandmise tähtpäevast või selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast arvates, milles näidatud maksusumma oli väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele või milles näidatud tagastamisele kuuluv maksusumma oli suurem maksusummast, mis kuuluks tagastamisele vastavalt maksuseadusele.
Käesoleva seadusega kehtestatud intressid laekuvad vastava maksu laekumise kohta.
Käesoleva seaduse alusel määratud trahvid laekuvad riigieelarvesse.
Maksumaksjale tagastatavad enammakstud maksusummad ja intressid makstakse tagasi nende laekumise kohtadest.
Maksumaksjal on õigus kirjalikult taotleda maksuhaldurilt maksuvõla tasumise ajatamist, esitades põhjenduse ja maksuvõla tasumise ajakava.
Maksuhaldur teeb otsuse käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud taotluse kohta 15 päeva jooksul selle saamisest arvates.
Otsuse tegemisel on maksuhalduril õigus maksumaksja esitatud maksuvõla tasumise ajakava muuta, samuti nõuda ajatatava maksuvõla tagamiseks käesoleva paragrahvi 4. lõikes sätestatud tagatist.
Riigi- ja kohaliku omavalitsusüksuse asutuselt tagatist ei nõuta.
Tagatise nõue esitatakse maksumaksjale kirjalikult.
Tagatise nõudmise korral tehakse maksuvõla tasumise ajatamise otsus viie tööpäeva jooksul tagatise esitamise päevast arvates.
Esineb muid seaduses nimetamata jäetud asjaolusid või põhjusi, mille tõttu maksuhaldur ei pea maksuvõla tasumise ajatamist otstarbekaks.
Maksuhaldur aktsepteerib tagatisena garandi poolt väljastatud garantiidokumenti, käendajaga sõlmitud käenduslepingut või maksuvõla tagamiseks asjaõigusseaduses (RT I 1993, 39, 590; RT I 1999, 44, 509; 2001, 34, 185) sätestatud korras riigi kasuks seatud registerpanti või hüpoteeki.
Tagatise liigi valib tagatise esitaja.
Riigi nimel kirjutab pandilepingule alla selle riiklike maksude maksuhalduri asutuse juht või tema volitatud esindaja, kellelt ajatamist taotletakse.
Garandiks või käendajaks võib olla Eestis registreeritud isik, keda maksuhaldur garandi või käendajana aktsepteerib ning kes garantiidokumendis või käenduslepingus kohustub solidaarselt maksumaksjaga tasuma ajatatava maksuvõla eelnimetatud dokumendis või lepingus märgitud summas ja ajatamistaotluses ettenähtud tähtaegadel.
Maksuhalduril on õigus tagatist mitte aktsepteerida ning keelduda ajatamisest, kui garant või käendaja ei ole tema arvates usaldatav või kui summa, mille ulatuses tagatis esitatakse, ei ole piisav.
Käesoleva seaduse paragrahvi 34 2 1. lõikes sätestatud taotluse rahuldamisel on maksuhalduril õigus vähendada tähtpäevaks tasumata maksusummalt, mille maksuvõlana tasumine on ajatatud, arvestatava intressi määra kuni 50% ajatamise otsuse vastuvõtmise päevast arvates.
Kui maksumaksja täidab maksuvõla tasumise ajakava, ei rakenda maksuhaldur käesoleva seaduse paragrahvi 10 3. lõikes ja paragrahvides 24-26 sätestatud õigusi.
Arvestada tähtpäevaks tasumata maksusummalt, mille maksuvõlana tasumine oli ajatatud, intressi tagasiulatuvalt käesoleva seaduse paragrahv 28 4. lõike alusel kehtestatud määras.
Maksuvõla tasumise ajakava tühistamise korral ei saa maksumaksja taotleda tasumata maksuosa uut ajatamist.
Maksuvõla tasumise ajatamine ei vabasta maksumaksjat tema jooksvate maksukohustuste täitmisest.
Maksuvõla tasumise ajatamise korra kehtestab rahandusminister.
Maksuameti kohaliku asutuse ettekirjutuse, otsuse või maksuteatega (edaspidi haldusakt) mittenõustumisel on maksumaksjal, maksu kinnipidajal või kolmandal isikul, kelle huve Maksuameti kohaliku asutuse haldusakt puudutab (edaspidi huvitatud isik), õigus 30 päeva jooksul haldusakti saamise päevale järgnevast päevast arvates esitada Maksuametile kaebus.
Kaebus peab sisaldama käesoleva seaduse §-s 35 1 nimetatud andmeid.
Kaebus esitatakse Maksuametile haldusakti väljastanud Maksuameti kohaliku asutuse kaudu.
Kaebuse või vastulause esitamine ei peata vaidlustatud ettekirjutuse täitmist, välja arvatud käesoleva seaduse § 20 alusel tehtud ettekirjutus, kuid maksuhalduril ei ole õigust teha krediidiasutusele ettekirjutust käesoleva seaduse § 24 1. lõike alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja pangakontodelt raha vastuvaidlematus korras ülekandmiseks maksuhalduri pangakontole.
Maksuametil ja tema kohalikul asutusel on vastulause või kaebuse esitaja taotlusel õigus peatada vaidlustatud haldusakti täitmine, kui ettekirjutuse adressaat esitab käesoleva seaduse § 34 2 4.-6. lõikes sätestatud tingimustele vastava ning maksuhalduri poolt aktsepteeritava tagatise.
Kui vastulausele või kaebusele kirjutas alla isiku esindaja, tuleb vastulausele või kaebusele lisada esindaja volitusi tõendav dokument.
Vastulausele või kaebusele lisatakse asjassepuutuvad dokumendid ning soovi korral muud kaebust või vastulauset toetavad materjalid.
Kui dokumentide esitamine pole võimalik, tehakse vastulauses või kaebuses viide nende asukohale.
Maksuameti kohalik asutus vaatab kaebuse läbi, kontrollib selle vastavust käesoleva seaduse §-s 35 1 sätestatud nõuetele ning edastab selle koos asjassepuutuvate materjalidega ning omapoolse kirjaliku seletusega viie tööpäeva jooksul Maksuametile, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes sätestatud juhul.
Kaebusega nõustumise korral jätab Maksuameti kohalik asutus kaebuse Maksuametile saatmata ning teeb vastavalt kaebuse esitaja taotlusele otsuse vaidlustatud ettekirjutus või otsus kas muuta või tühistada.
Maksuteate peale esitatud kaebusega nõustumise korral Maksuameti kohalik asutus tühistab selle või väljastab uue, parandatud maksuteate.
Eespool nimetatud uue haldusaktiga mittenõustumisel on huvitatud isikul õigus esitada käesoleva seaduse §-s 35 sätestatud korras uus kaebus.
Kui kaebus ei vasta käesoleva seaduse §-s 35 1 sätestatud nõuetele, on Maksuameti kohalikul asutusel õigus teatada sellest kirjalikult kaebuse esitajale, anda kahenädalane tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks ning teha hoiatus, et puuduste tähtajaks kõrvaldamata jätmise korral loetakse kaebus esitamata jäetuks.
Riiklike maksude maksuhalduril on õigus nõuda kaebuse või vastulause esitajalt täiendavate tõendite esitamist või suuliste seletuste andmiseks maksuhalduri juurde ilmumist.
Ilmumata jätmine ei takista kaebuse või vastulause läbivaatamist.
Riiklike maksude maksuhaldur ei ole kohustatud otsuse või ettekirjutuse peale saabunud vastulauset või kaebust lahendama, kui sama ettekirjutuse või otsuse peale on esitatud kaebus kohtusse.
Kaebuse või vastulause lahendamisel tehtud otsuses peab sisalduma selle teinud maksuhalduri nimetus ja aadress, otsuse tegemise kuupäev, andmed kaebuse või vastulause esitanud isiku kohta, otsust põhjendavad asjaolud ja negatiivse otsuse korral ka edasikaebamise kord.
Otsus tehakse kaebuse või vastulause esitajale teatavaks ning antakse kätte allkirja vastu või saadetakse posti teel väljastusteatega.
Riiklike maksude maksuhalduri haldusakti vaidlustanud isikul on õigus pöörduda maksuvaidluse lahendamiseks kohtusse.
Kaebuse esitamine ei vabasta huvitatud isikut talle haldusaktiga pandud kohustuste täitmisest, välja arvatud käesoleva seaduse § 20 alusel tehtud ettekirjutus.
Kui riiklike maksude maksuhaldur ei tee vastulause või kaebuse lahendamisel käesoleva seaduse §-s 38 sätestatud nõuetele vastavat otsust seaduses sätestatud tähtaja jooksul, tühistab kohus huvitatud isiku nõudmisel vaidlustatava haldusakti.
Maksuvõlglaselt nõutakse esmajärjekorras sisse riiklike maksude maksuvõlad.
Maksuvõla sissenõudmisel käesoleva seaduse § 24 1. lõikes sätestatud viisil nõutakse maksuvõlglaselt esmajärjekorras sisse intressid ning seejärel maksusumma.
Füüsilise isiku (sealhulgas füüsilisest isikust ettevõtja) maksuvõlg tema surma või surnuks tunnistamise korral, juhul kui puudub pärandvara, millele sissenõuet pöörata, või osas, mis ületab inventeeritud pärandvara maksumust, millest on vastavalt pärimisseaduse §-s 134 sätestatule rahuldatud eelmiste järjekohtade nõuded.
Vabariigi Valitsusel on õigus riigi äriühingu erastamisel rahandusministri ettepanekul kustutada erastatava äriühingu maksuvõlg või ajatada maksuvõla tasumine.
Maksuvõla kustutamise ja ajatamise korra kehtestab rahandusminister.
Erastamisel olevaks äriühinguks käesoleva seaduse tähenduses loetakse erastamisnimekirja kinnitatud äriühingut enne erastamise ostu-müügilepingu sõlmimist.
Erastatava äriühingu maksuvõla tasumise ajatamisel kehtestatakse intressi suurus ja selle tasumise kord Vabariigi Valitsuse korraldusega.
Maksuhalduril on õigus käesoleva seaduse paragrahv 22 alusel määrata enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud maksuseadustega ettenähtud maksude tasumata maksusumma.
Enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud maksuseadustega ettenähtud ja maksumaksja poolt tasumata või maksu kinnipidaja poolt ülekandmata jäetud maksusumma ning tasumata või ülekandmata maksusummalt arvestatud intress on maksuvõlg ning maksuhalduril on õigus see sisse nõuda käesolevas seaduses sätestatud korras.
Vabariigi Valitsusel ja rahandusministril on õigus anda määrusi maksuseaduse alusel ja täitmiseks.
Tsiviilkohtupidamise seadustiku (RT I 1993, 31/32, 538) 32. peatükk.
Maksuhalduri ettekirjutused maksuvõlgade sissenõudmise asjades.
Rahatrahv maksuseaduste rikkumisel juriidiliste isikute poolt määratakse kindlaks maksukorralduse seadusega käesoleva paragrahvi 2. ja 5. lõikes sätestatud tingimusi arvestamata.
Käesolev seadus jõustub Riigi Teatajas avaldamisest, kuid mitte varem kui 1994. aasta 1. jaanuaril.
Käesolev seadus sätestab tsiviilkäibes oleva lõhkematerjali käitlemise ja käibe õiguslikud alused.
Käesoleva seaduse mõistes on lõhkematerjal lõhkeaine, pürotehniline aine ning nimetatud ainet sisaldav toode ja vahend.
Lõhkematerjali veole auto-, raudtee-, õhu- ja veetranspordiga, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
Käesolev seadus laieneb tsiviilkäibes kasutatava lõhkeaine taastootmisele lahingumoonast ja pürotehniliste toodete komplekteerimisele.
Lõhkematerjalid kuuluvad ohtlikkuse järgi veol ja hoidmisel ohtlike ainete rahvusvahelise klassifikatsiooni alusel esimesse ohuklassi.
Allklass 1.4 - ained ja tooted, mis võivad süttimisel või initsieerimisel ainult osaliselt plahvatada.
Plahvatus toimub üldjuhul ainult mingis konkreetses pakendis ega kandu edasi teistele pakenditele.
Pakendi sisu laialipaiskumine on vähetõenäoline.
Allklass 1.5 - massiplahvatusohtlikud ained, mis on niivõrd tuimad, et normaalsetel veotingimustel on nende initsieerumine või põlemise üleminek plahvatuseks vähetõenäoline.
Allklass 1.6 - üliväikese tundlikkusega massiplahvatusohutud tooted.
Need tooted sisaldavad äärmiselt tuimi lõhkeaineid ja nende initsieerimine või selle levimise tõenäosus on tühiselt väike.
B - initsieerivat lõhkeainet sisaldav toode, millel on vähem kui kaks efektiivset kaitseseadist.
S - aine või toode, mis on sellise ehitusega või selliselt pakitud, et mistahes ohtlikud efektid toimuvad pakendi vigastumisel ainult pakendis.
Plahvatusefekt või laialipaiskumine tulekahjus on niivõrd väikesed, et oluliselt ei takista tulekustutustöid ega muude ekstreemabinõude rakendamist pakendi vahetus läheduses.
Pürotehniline aine - süütav, signaali, ilutulestikku, suitsu tekitav jms. aine, mis plahvatab või põleb õhuhapnikku kasutamata, tekitades valgust, soojust, heli, suitsu, gaasi või muid nähtusi.
Allklass T2 - hädasignaalivahendid ja pürotehniline laskemoon.
Pauguti on paberist või plastmassist kesta paigutatud I või II klassi kuuluv pürotehniline toode, mille kasutamise eesmärk on laengu süttimisel heliefekti (paugu) tekitamine.
Tsiviilkäibe lõhkematerjalid võivad kuuluda käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud 1.1, 1.4, 1.5 ja 1.6 allklassi ning käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud B, C, D, E, F, G ja S sobivusrühma.
Lõhkematerjali allklassi number koos sobivusrühma tähega on selle lõhkeaine klassifikatsiooni kood, mis peab olema kantud lõhkeaine pakendile ja lõhkeainet transportivale veokile paigaldatavatele ohumärgistele.
Tsiviilkäibes võib kasutada lõhkematerjali, mille kohta on välja antud alaline või ajutine kasutusluba.
Lõhkematerjali alalise ja ajutise kasutusloa väljastab ja pikendab Tehnilise Järelevalve Inspektsioon.
Alaline kasutusluba väljastatakse tähtajaga kuni 10 aastat ja seda võidakse pikendada veel kuni 10 aastaks.
Kui lõhkematerjali tsiviilkäive keelustatakse mõne teise seaduse või rahvusvahelise kokkuleppega.
Ajutine kasutusluba antakse kuni 100 tonni lõhkematerjali lõhkamiseks kuni kuue kuu jooksul.
Enne uue lõhkematerjali valmistamist või sissevedu tuleb lõhkematerjali valmistajal või sissevedajal (edaspidi tarnija) läbi viia katselõhkamine.
Katselõhkamisega kontrollitakse lõhkematerjali sobivust antud geoloogilistes ja hüdrogeoloogilistes tingimustes kasutamiseks.
Katselõhkamise läbiviimiseks tuleb taotleda lõhkematerjali ajutist kasutusluba.
Katsetatav lõhkematerjal peab olema eelnevalt laboratoorselt kontrollitud Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni poolt tunnustatud laboratooriumis ja oma koostise, omaduste ning pakendiga tagama ohutu käsitsemise ja veo.
Sisseveetava lõhkematerjali laboratoorne kontroll ei ole nõutav, kui on Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni otsus lõhkematerjali valmistaja asukohajärgse riigi pädeva organi antud kasutusloa tunnustamise kohta.
Katselõhkamist juhib kasutusloa taotleja moodustatud komisjon, kelle liikmeks on ka Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni ja tarnija esindaja.
Kui katselõhkamisega on saavutatud nõutav tulemus, võib lõhkematerjali tarnija taotleda alalist kasutusluba.
Põlevkivikaevanduse tarbeks valmistatava lõhkeaine puhul tuleb selle tolmuplahvatusohutus eelnevalt määrata katsestrekis Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni poolt esitatud skeemi kohaselt ja tema esindaja juuresolekul.
Katsestrekk on kindla läbimõõduga metalltoru, kus luuakse tolmuplahvatust soodustavad, kaevanduses esineda võivad ekstreemsed tingimused.
Kui põlevkivitolm etteantud skeemi kohaselt läbiviidud lõhkamisel ei plahvata, võib tarnija taotleda lõhkeaine ajutist kasutusluba.
Lõhkematerjal, mille kohta on välja antud alaline kasutusluba, kantakse riiklikusse lõhkematerjaliregistrisse.
Riikliku lõhkematerjaliregistri asutab Vabariigi Valitsus andmekogude seadusega (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77) sätestatud korras.
Plastiline lõhkeaine on suure võimsusega lõhkeaine, mis normaalsel toatemperatuuril on voolitav või elastne.
Plastiline lõhkeaine peab olema märgistatud.
Käesoleva seaduse mõistes on lõhkeaine märgistamine kerglenduvate indikaatorainete manustamine lõhkeainele tema avastamise võimaldamiseks.
Indikaatoraine ja selle sisaldus lõhkeaines on määratletud rahvusvaheliste lepetega.
Plastilise lõhkeaine kasutamine tsiviilkäibes on keelatud.
Erandina võib plastilist lõhkeainet tsiviilkäibes kasutada kaitseministri loal.
Taotlus plastilise lõhkeaine saamiseks ja kasutamiseks esitatakse kaitseministrile kooskõlastatult Tehnilise Järelevalve Inspektsiooniga.
Tegevusloa lõhkematerjali valmistamiseks (edaspidi lõhkematerjali valmistamisluba) väljastab Majandusministeerium kooskõlastatult Politseiameti, Tervisekaitseinspektsiooni ja Keskkonnaministeeriumiga.
Politseiamet, Tervisekaitseinspektsioon ja Keskkonnaministeerium langetavad otsuse kooskõlastuse kohta avalduse saamisest 30 päeva jooksul ning võivad kooskõlastusest keelduda, kui lõhkematerjali valmistamine kahjustaks inimeste julgeolekut või looduskeskkonda või ei vasta tervisekaitse- või hügieeninõuetele.
Käesoleva seaduse mõistes on lõhkematerjali valmistamine tegevus, mille tulemusena valmib lõhkematerjal.
Mõiste sisaldab lõhke- või pürotehnilise aine vormimist, töötlemist, segamist omavahel või muude komponentidega, lõhkematerjali või pürotehnilise toote pakkimist või paigutamist lõhkamisvahendisse.
Lihtlõhkeaine valmistamisloa väljastab Tehnilise Järelevalve Inspektsioon, kui lihtlõhkeainet valmistatakse oma vajadusteks.
Käesoleva seaduse mõistes on lihtlõhkeaine puhta granuleeritud ammooniumnitraadi ja vedela või tahke põlevkomponendi segamisel moodustuv lõhkeaine.
Lihtlõhkeaine valmistamisel mitmele tarbijale koos lõhkeaine padrundamise ja pakendamisega väljastatakse lihtlõhkeaine valmistamisluba vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule.
Lõhkematerjali võib valmistada ainult selleks otstarbeks ehitatud või renoveeritud tehases.
Lõhkematerjalitehas on käesoleva seaduse mõistes ehitiste ja rajatiste kompleks, mis on vajalik lõhkematerjali valmistamiseks.
Lõhkematerjalitehase ehitusluba taotletakse kohalikult omavalitsuselt vastavalt planeerimis- ja ehitusseadusele (RT I 1995, 59, 1006; 1996, 36, 738; 49, 953; 1999, 27, 380; 29, 398 ja 399; 95, 843; 2000, 54, 348; 2001, 42, 234; 50, 283; 65, 377).
Ehitusloa taotlusele lisatakse täiendavalt lõhkematerjalitehase ja selle juurde kuuluva lõhkematerjalilao asukoha ja neid ümbritseva maa-ala plaan (mõõtkavas kuni 1: 20000), mis hõlmab tehase ja lao ohtliku ala suurima mahuga hoidla plahvatusel tekkiva õhu lööklaine järgi ning kuhu on kantud sellesse alasse jäävad ehitised, teed jm. ning märgitud nende otstarve.
Käesoleva seaduse mõistes on ohtlik ala maa-ala lõhkematerjalitehase, lõhkematerjalilao või lõhkekoha ümber, kus plahvatus võib avaldada kahjustavat toimet elusolendile või seal paiknevale ehitisele.
Ohtliku ala ulatus määratakse projekti või passiga.
Ehitusjärelevalvet lõhkematerjalitehase ehitusel teostab planeerimis- ja ehitusseaduse kohaselt kohalik omavalitsus, Eesti Vabariigi töökaitseseaduse (RT 1992, 25, 343; RT I 1996, 49, 953) kohaselt Tööinspektsioon ning tervisekaitse-, keskkonnakaitse- ja tuletõrjealast ning tehnilist järelevalvet aga vastavate riigiasutuste esindajad.
Lõhkematerjalitehase kasutuselevõtmiseks peab tehase omanik või valdaja saama kohalikult omavalitsuselt ehitise kasutusloa ja esitama Tehnilise Järelevalve Inspektsioonile kirjaliku avalduse lõhkematerjalitehase kasutuselevõtmiseks.
Esitatud avaldusest lähtudes moodustab Tehnilise Järelevalve Inspektsioon tehase tehnilise vastuvõtukomisjoni (edaspidi komisjon), määrates selle koosseisu ühe oma töötajatest ning kooskõlastatult vastava asutusega politseiprefektuuri, tuletõrjejärelevalve, Kaitseministeeriumi, Keskkonnaministeeriumi, Tervisekaitseinspektsiooni, Tööinspektsiooni ja kohaliku omavalitsuse esindajad.
Komisjoni esimeheks on Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni esindaja.
Komisjon tuleb kokku kutsuda hiljemalt ühe kuu jooksul pärast avalduse esitamist.
Komisjoni kokkukutsumise tähtajast teatatakse komisjoni liikmetele ja tehase omanikule või valdajale vähemalt kaks nädalat enne kokkukutsumise tähtaega.
Komisjoni poolt läbiviidud kontrolli tulemuste põhjal koostatakse tehase käitamise akt, millele kirjutavad alla kõik kontrollimises osalenud.
Käitamise akt on lõhkematerjalitehase käitamisloa väljaandmise aluseks.
Kui komisjon leiab kontrollimisel mõningaid puudusi, mis ei avalda mõju tootmistehnoloogiale ega suurenda ohtu lõhkematerjali käitlemisel, võib käitamise aktile lisada ettekirjutuse konkreetsete puuduste kõrvaldamiseks kindlaks tähtajaks.
Akti üks eksemplar antakse kõikidele kontrollimisel osalenutele, samuti tehase omanikule või valdajale.
Kui kasutusele võetakse vaid osa lõhkematerjalitehasest, märgitakse see akti.
Käitamise akti alusel annab Tehnilise Järelevalve Inspektsioon lõhkematerjalitehase omanikule või valdajale käitamisloa.
Käitamisloa ärakirjad saadetakse kahe nädala jooksul komisjoni töös osalenud ja ehitusjärelevalvet teostanud asutustele.
Enne käitamisloa väljaandmist võib Tehnilise Järelevalve Inspektsioon anda lõhkematerjalitehase või selle osa proovikäitamisloa.
Proovikäitamisluba antakse seadmete katsetamiseks ja optimaalsesse töörežiimi viimiseks kuni kolmeks kuuks.
Proovikäitamisloa tähtaja lõppemisel võetakse lõhkematerjalitehas kasutusele käesoleva seaduse §-s 8 sätestatu kohaselt.
Lõhkematerjalitehas ei tohi alustada proovikäitamist ega tööd enne, kui käesoleva seaduse § 29 kohaselt on määratud lõhkematerjali valmistamise eest vastutav (ad) isik (ud).
Kui lõhkematerjalitehast kavatsetakse laiendada või muuta tootmistehnoloogiat, tuleb taotleda uus käitamisluba käesolevas paragrahvis sätestatud korras.
Lihtlõhkeainet võib valmistada Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni loa alusel seadmetega, millele oli antud kasutusluba, lõhkeaine valmistamispunktis või lõhkeainesegistis-laadimismasinas töökohal.
Käesoleva seaduse mõistes on lõhkeaine valmistamispunkt koht, kus paikneb statsionaarne või teisaldatav agregaat ammooniumnitraadi segamiseks vedelate või tahkete põlevkomponentidega koos lähtekomponentide ladude ja abiseadmetega lihtlõhkeaine valmistamiseks.
Lihtlõhkeaine valmistamist ei tohi alustada enne, kui Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni esindaja koos Tööinspektsiooni, politsei ja tuletõrjejärelevalve esindajatega on kontrollinud lõhkeaine valmistamispunkti ja lõhkeainesegisteid-laadimismasinaid ning tuvastanud, et lihtlõhkeaine valmistamispunkti asukoht ja seadmed, samuti lihtlõhkeaine valmistamiseks kasutatava tooraine ladustamistingimused vastavad käesoleva seaduse § 60 lõike 1 kohaselt kehtestatud eeskirjanõuetele ning kui selleks on kooskõlastus Tervisekaitseinspektsioonilt.
Lihtlõhkeainet võib valmistada käesoleva seaduse § 30 kohaselt atesteeritud lõhkematerjali valmistamise eest vastutava isiku juhtimisel vastavalt valmistamisjuhendile.
Kui lõhkematerjalitehas, selle osa või lõhkeaine valmistamispunkt likvideeritakse, teatab likvideeritava objekti omanik või valdaja sellest Tehnilise Järelevalve Inspektsioonile viie tööpäeva jooksul pärast töö lõpetamist.
Lõhkematerjalitehase või lõhkeaine valmistamispunkti likvideerimise järel peab likvideeritud objekti omanik või valdaja säilitama vormikohaseid arvestusraamatuid vähemalt 10 aastat.
Kui lõhkematerjali valmistamine lõhkematerjalitehases või selle osas on seiskunud üle ühe aasta, tuleb taotleda uus käitamisluba vastavalt käesoleva seaduse §-s 9 sätestatule.
Lõhkeaine valmistamispunkti seiskumisel üle ühe aasta võib seal tööd taasalustada vastavalt käesoleva seaduse § 10 lõikes 3 sätestatule.
Väheoluliste ümberehituste korral, kui renoveeritud seadmed on analoogsed endistega ning ei muutu tootmistehnoloogia ja ohutusnõuded, ei ole uus käitamisluba vajalik.
Tehtud muudatustest tuleb informeerida Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni.
Tegevusluba lõhkematerjali müügiks (edaspidi lõhkematerjali müügiluba) võib taotleda äriühing, kelle põhikirjas on lõhkematerjali müümine tegevusalana ette nähtud.
Lõhkematerjali müügilubasid annab välja, muudab, peatab ning tühistab Politseiamet.
Lõhkematerjali müügiluba võib välja anda äriühingule, kellel on olemas lõhkematerjaliladu või rendileping lõhkematerjalilao kasutamiseks.
Lõhkematerjali müügiluba antakse tähtajaga kuni viis aastat.
Taotlejale varem väljaantud lõhkematerjali müügiloa kehtetuks tunnistamisest on möödunud vähem kui kaks aastat ja müügiloa kehtetuks tunnistamine oli tingitud käesoleva seaduse § 15 lõike 1 punktides 2, 3 või 4 sätestatu rikkumisest.
Müügiloa omanik on rikkunud käesolevat seadust või selle alusel antud õigusaktides kehtestatud korda.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud müügiloa kehtetuks tunnistamise aluste ilmnemisel võib Politseiamet teha ettekirjutusi rikkumiste kõrvaldamiseks ja peatada müügiloa kehtivuse kuni rikkumise kõrvaldamiseni.
Lõhkematerjali soetusluba annab sellel näidatud füüsilisele või juriidilisele isikule õiguse loal märgitud lõhkematerjali soetamiseks.
Lõhkematerjali soetusloa väljaandmise aluseks on lõhkematerjali müügiluba, lõhketöö tegemise või lõhkematerjaliga töötamise luba või muu dokument, mis tõendab lõhkematerjali vajadust ja lõhkematerjali kasutamise põhjendatust.
Lõhkematerjali soetusloa väljastab lõhkematerjali kasutava isiku või asutuse asukohajärgne politseiprefektuur.
Lõhkematerjali soetusloas näidatakse lõhkematerjali soetaja nimi ja aadress, soetatava lõhkematerjali nimetus, kogus ja klassifikatsiooni kood, lõhkematerjalilao aadress, soetusloa väljaandja ees- ja perekonnanimi, ametikoht, väljaandmise kuupäev ja kehtivuse aeg.
Lõhkematerjali soetusluba antakse välja kehtivusega kuni üks aasta.
Mõjuvatel põhjustel on loa väljaandjal õigus pikendada loa kestvust kuni kolme kuu võrra.
Lõhkematerjali soetusloa hävimisest või kaotsiminekust on loa omanik kohustatud viivitamatult teatama loa väljastanud või oma asukohajärgsele politseiprefektuurile.
Loa omanik on lõhkematerjali soetamisel rikkunud käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusakti sätteid.
Lõhkematerjali võib müüa ainult lõhkematerjali müügiluba omav isik.
Müüa võib ainult sellist lõhkematerjali, mille kohta on käesoleva seaduse §-s 3 sätestatu kohane lõhkematerjali alaline kasutusluba.
Kaasa andma lõhkematerjali soetajale lõhkematerjali eestikeelse kasutusjuhendi.
Keelatud on teadvalt müüa defektset lõhkematerjali.
Defektne lõhkematerjal antakse üle hävitamiseks käesoleva seaduse § 45 lõikes 2 näidatud asutusele.
Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktid 1 ja 3 ei kehti I ja II klassi pürotehniliste toodete jaemüügil.
Alla 14-aastastele isikutele on pürotehniliste toodete müük keelatud.
Nimetatud müügipiirang ei kehti nende I klassi pürotehniliste toodete suhtes, mille kasutusloas on alla 14-aastastele isikutele müüki lubav märge.
14-18-aastastele isikutele on lubatud müüa ainult I klassi pürotehnilisi tooteid.
Paugutite jaemüük on keelatud alates 1. novembrist kuni 30. detsembrini (kaasa arvatud).
Paugutite jaemüügiks loetakse paugutite müügiks pakkumist või müüki tarbijale tarbijakaitseseaduse (RT I 1994, 2, 13; RT I 1999, 35, 450; 102, 907; 2000, 40, 252; 59, 379; 2001, 50, 283 ja 289; 56, 332) § 3 punkti 1 tähenduses.
Isik, kel puudub tegevusluba tema seaduslikus valduses oleva lõhkematerjali müügiks, võib seda teha vastavat luba omava äriühingu kaudu.
Lõhkematerjali sissevedu Eestisse ja lõhkematerjali, mis ei ole kantud strateegiliste kaupade nimekirja, väljavedu Eestist toimub Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni poolt väljastatud ühekordse sisse- või väljaveo loa alusel.
Lõhkematerjali sisseveoloa avaldus tuleb kooskõlastada lõhkematerjali soetusloa väljaandnud politseiprefektuuriga või lisada avaldusele soetusloa ärakiri.
Lõhkematerjali sisse- ja väljavedu võivad teostada isikud ning asutused, kellel on lõhkematerjali sisse- või väljaveo luba.
Lõhkematerjali väljaveoloa taotlusele tuleb lisada sissevedaja asukohajärgse riigi füüsilisele või juriidilisele isikule väljastatud lõhkematerjali soetusluba ja selle eesti- või ingliskeelne tõlge.
Sisse võib vedada ainult sellist lõhkematerjali, millel on kasutusluba.
Lõhkematerjali tuleb hoida tingimustes, mis tagavad selle säilimise ja ohutuse ümbrusele ning välistavad lõhkematerjali kättesaadavuse kõrvalistele isikutele.
Lõhkematerjali võib alaliselt hoida lõhkematerjalilaos, konteineris või seifis.
Käesoleva seaduse mõistes on lõhkematerjaliladu üks või mitu lõhkematerjalihoidlat koos abiehitistega, mis paiknevad ühisel taraga piiratud territooriumil, allmaalao puhul aga lõhkematerjali hoiuruumid, nišid ja abiruumid koos lattu viivate kaeveõõntega.
Pealmaa lõhkematerjaliladu peavad valvama relvastatud valvurid.
Lao valverežiimi ja vajaliku valvurite arvu määrab lao omanik kooskõlastatult asukohajärgse politseiprefektuuriga igal konkreetsel juhul eraldi.
Pürotehniliste toodete ladu või ruum, kus asub lõhkematerjali seif, peab olema valvesignalisatsiooniga.
Lõhkematerjalilaod jaotatakse kasutusaja järgi alalisteks ja ajutisteks lõhkematerjaliladudeks.
Alalise lõhkematerjalilao kasutusaeg on üle kolme aasta ja ajutise lõhkematerjalilao kasutusaeg on kuni kolm aastat.
Allmaa lõhkematerjaliladu ehitatakse maapõueseadusega (RT I 1994, 86/87, 1488; 1995, 75, 1321; 1996, 49, 953; 1997, 52, 833; 86, 1461; 93, 1562; 1998, 64/65, 1005; 1999, 10, 155; 54, 583; 95, 843; 2000, 54, 348; 102, 670) sätestatud alustel.
Lõhkematerjalilao asukoht peab olema selline, et võimaliku avarii korral laos oleks tagatud lähedalasuvate inimeste ohutus, nende vara säilimine ning minimaalne keskkonnakahjustus.
Võimalikke keskkonnakahjustusi hinnatakse lõhkematerjalilao asukoha valikul keskkonnaekspertiisiga.
Liikuv lõhkematerjaliladu võib olla nii lõhkematerjali kasutajal kui ka lõhkematerjali müüjal.
Liikuv lõhkematerjaliladu võib paikneda autol või haagisel, mille veoseruum peab olema kinnine ja pragudeta.
Veoseruumi konstruktsioon peab olema rasksüttivatest materjalidest ja piisavalt kaitsma veetavaid veoseid.
Veoseruumi vooderdusmaterjalina ei ole lubatud kasutada sädemeidtekitavaid materjale.
Veoseruumi isolatsioon ja soojuslikud omadused peavad olema vähemalt samaväärsed 10 cm paksuse rasksüttiva puidu kihiga kaetud metallvälisseina omadustega ning selles võib hoida ja vedada lõhkematerjali kuni poole auto või haagise kandevõime ulatuses.
Erinevate sobivusrühmade lõhkematerjale hoitakse kinnise veoseruumi eraldi ustega osades (hoiuruumides), kusjuures B sobivusgrupi lõhkematerjali hoiuruum peab paiknema veoseruumi esiosas ja selle sisekülgedel peab olema niisuguse tugevusega metallekraan, mis välistab detonatsiooni edasiandmise teistele veoseruumis olevatele lõhkematerjalidele ja tagab kabiinisolijate ohutuse.
Liikuva lõhkematerjalilao hoiuruumide uksed peavad olema lukustatud sise- ja ripplukuga selliselt, et rippluku põõn katab siseluku võtmeava.
Liikuva lõhkematerjalilao asukoha all mõistetakse lõhkematerjaliga auto või haagise alalist seisukohta, mis peab vastama käesoleva seaduse § 21 lõikes 4 sätestatule ja lõhkematerjalilao valve peab vastama käesoleva seaduse § 20 lõikes 4 sätestatule.
Lõhkematerjaliladu ei tohi kasutusele võtta enne, kui komisjon on seda kontrollinud ja kasutuskõlblikuks tunnistanud.
Komisjoni kokkukutsujaks on Tehnilise Järelevalve Inspektsioon ja tema esindaja on ühtlasi komisjoni esimees.
Komisjoni tööst võtavad kooskõlastatult osa lao asukohajärgse Tööinspektsiooni, politseiprefektuuri ja tuletõrjejärelevalve (allmaa lõhkematerjalilao puhul mäepääste) esindajad.
Lao omanik või valdaja esitab komisjonile lõhkematerjalilao passi kolmes eksemplaris.
Pass peab sisaldama lao aadressi, lao asukoha plaani mõõtkavas kuni 1: 50000, lao plaani mõõtkavas 1: 1000, lao kõigi ehitiste plaane mõõtkavas 1: 100, kõigi hoidlate mahutavust, lao üldmahutavust ja laojuhataja telefoninumbrit.
Kui kontrolli tulemusena on lõhkematerjaliladu tunnistatud kasutamiskõlblikuks, annab Tehnilise Järelevalve Inspektsioon lõhkematerjali hoiuloa.
Hoiuloa ärakirjad saadetakse komisjoni liikmetele kahe nädala jooksul, arvates loa väljaandmise päevast.
Hoiuluba antakse alalise lõhkematerjalilao valdajale tähtajaga kuni kolm aastat ja ajutise lõhkematerjalilao valdajale tähtajaga kuni üks aasta.
Lõhkematerjali hoiuloaga määratakse laos hoitava lõhkematerjali maksimaalne kogus allklasside ja sobivusrühmade järgi, samuti hoidmise tähtaeg.
Alalise lõhkematerjalilao hoiuloa kehtivust võib pikendada kuni kolme aasta ja ajutise lõhkematerjalilao hoiuloa kehtivust kuni ühe aasta võrra pärast lao seisukorra kontrollimist käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud komisjoni liikmete poolt.
Asutus või isik, kellel on lõhkematerjaliga töötamise luba, võib ilma hoiuloata hoida kuni 5 kg lõhkematerjali seifis, mis paikneb mitteeluruumis, on tugevalt kinnitatud seina või põranda külge ja mille tulekindlus on vähemalt 0,75 tundi.
Ruum peab olema valvesignalisatsiooniga, seif asuma küttekehast vähemalt ühe meetri kaugusel ja seifi lähedal olema üks käsitulekustuti minimaalse mahuga 6 kg kuiva pulbrit (või samaväärses koguses kustutusainet).
Lõhkematerjali hoidmise kord kaevanduse, karjääri või kollektori allmaakonteinerites kehtestatakse ettevõtte juhendiga kooskõlastatult Tehnilise Järelevalve Inspektsiooniga.
Hulgimüügiks ja keskmise ning suurilutulestiku tegemiseks ettenähtud pürotehniliste toodete hoidmiseks taotletakse hoiuluba vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatule.
Lõhketöö tegemise kohal võib lõhkematerjali hoida lõhkaja või abitöölise järelevalve all ühe vahetuse vajaduse ulatuses.
Seejuures peavad detonaatorid ja detonatsioonireleed olema eraldi kastides või kassettides.
Lõhkematerjal peab olema muudest töökohtadest vähemalt 20 m kaugusel.
Käesoleva seaduse mõistes on lõhketöö lõhkematerjaliga tehtav töö, mis hõlmab looduslike materjalide (kivimite, puidu, jää jt.) ja tehismaterjalide (betooni, kivi- ja tellismüüritise, metallide jt.) kontrollitavat purustamist ning teisaldamist, samuti nende struktuuri või vormi muutmist plahvatuse abil, seismilise laine tekitamist maapõues ja ebakvaliteetse lõhkematerjali hävitamist.
Kui lõhkeaukude laadimine kestab kauem kui üks vahetus, võib kogu lõhkamiseks vajaliku lõhkematerjali hoida töökohal.
Detonaatorid ja detonatsioonireleed peavad olema lõhkeainest eraldi ja asuma väljaspool laadimistsooni.
Laadimistsooni all mõistetakse käesoleva seaduse tähenduses lõhkeaukude ja sellega piirnevat vähemalt 20 m laiust ala, mille määrab lõhketöid juhtiv isik.
Kui lõhketööd tehakse ühe ohtliku ala piirides eri kohtades, peab seal hoitav lõhkematerjal olema kaitstud kildude eest.
Lõhkematerjal võetakse laos arvele tarnija saatekirja alusel.
Lõhketööks väljastatud, kuid seal kulutamata jäänud ja lattu tagastatud lõhkematerjal võetakse arvele töökäsu alusel.
Lõhkematerjali saatekirja kirjutab lõhkematerjali tarnija välja tellimiskirja ja lõhkematerjali soetusloa alusel kolmes eksemplaris, millest üks jääb tarnijale, teine ja kolmas antakse lõhkematerjali soetajale lõhkematerjali arvelevõtmiseks laos ja arveldamiseks raamatupidamises.
Lõhkematerjali saatekirja võib kasutada ka ettevõttesiseselt, kui lõhkematerjali ei vii lõhkematerjalilaost töökohta lõhketööd teostav lõhkaja.
Lõhkematerjali saatekiri peab sisaldama kõiki ohtlike ainete veonõuetes ettenähtud andmeid.
Töökäsk on dokument, mille kirjutab välja lõhketööde tegemise eest vastutav isik või lõhketööde järelevalve eest vastutav isik.
Lõhkematerjal väljastatakse lõhkajale töökäsu alusel.
Lõhatavate laengute arv, laengute suurused, kasutatavad lõhkamisvahendid, nende hulk ja lõhkematerjali üldkogus.
Kui lõhkematerjalilaos, konteineris või seifis avastatakse lõhkematerjali puudujääk või ülejääk, tuleb lõhkematerjali vastuvõtmine ja väljastamine kohe peatada ja viia läbi ametkondlik juurdlus.
Kui juurdluse käigus ei õnnestu lõhkematerjali puudujäägi või ülejäägi põhjust tuvastada või on selle põhjuseks mingi ebaseaduslik toiming, peab lõhkematerjali omanik või valdaja tegutsema vastavalt käesoleva seaduse § 51 lõikes 2 sätestatule.
Lõhkematerjali vastuvõtmist ja väljastamist võib jätkata, kui on välja selgitatud lõhkematerjali puudujäägi või ülejäägi põhjus ja rakendatud abinõud analoogse juhtumi ärahoidmiseks.
Lõhkematerjalitehase või lõhkeaine valmistamispunkti omanik või valdaja peab pidama valmistatava lõhkematerjali igapäevast arvestust koguste ja liikide järgi vormikohases arvestusraamatus.
Lõhkematerjalitehase omanik või valdaja peab pidama vormikohast arvestusraamatut ka lõhkematerjali tootmistehnoloogias ettenähtud katsete, nendel kasutatud lõhkematerjali koguse ja katsetulemuste üle.
Lõhkematerjali kulu raamat.
Arvestusraamatu lehed peavad olema nummerdatud, nööritud ja kinnitatud Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni pitseriga.
Lõhkematerjali sissetuleku ja väljamineku raamatus märgitakse lõhkematerjalilattu sissetulnud ja sealt väljastatud lõhkematerjal.
Iga lõhkematerjali ja selle iga liigi kohta peetakse eraldi arvestust ning selleks eraldatakse raamatus iga liigi kohta vastav arv lehti.
Raamatus kajastub igapäevane laoseis.
Lõhkematerjali kulu raamatusse märgitakse töökäsu alusel väljastatud lõhkematerjal, samuti võetakse uuesti arvele töökäsu alusel väljastatud, kuid kulutamata jäänud ja tagastatud lõhkematerjal.
Iga tööpäeva lõpus kantakse lõhkematerjali kulu raamatus kuluna arvestatud lõhkematerjal lõhkematerjali sissetuleku ja väljamineku raamatus sama päeva väljaminekuna maha.
Käesolevas paragrahvis loetletud arvestusraamatuid tuleb säilitada viis aastat, arvates viimase sissekande tegemise päevast.
Lõhkematerjali arvestust võib pidada arvutis.
Kui lõhkematerjali arvestust peetakse arvutis, tuleb kehtivad kanded säilitada väljatrükkidena.
Lõhkematerjali arvestuse kanne arvutis loetakse tehtuks, kui see on salvestatud lõhkematerjali arvestuse kannetele määratud andmebaasi.
Lõhkematerjali käitlemise ja käibe eest vastutavaks isikuks või tema asendajaks võib olla vähemalt 21-aastane Eesti kodanik, samuti alalise või tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibiv välismaalane.
Lõhkematerjali käive - lõhkematerjali soetamine, turustamine (müümine, vastuvõtmine, tarbija otsimine, tellimine), sisse- ja väljavedu, üleandmine teistele.
Vastutav isik määratakse tööandja käskkirjaga.
Lõhkematerjali käitlemise ja käibe eest vastutav isik vastutab selle eest, et lõhkematerjali käitlemine ja käive toimub käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide kohaselt ning vastab loas esitatud tingimustele.
Enne vastutavaks isikuks määramist peab vastav kandidaat olema atesteeritud Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni poolt.
Lõhkematerjaliga töötamise eest vastutaval isikul.
Vastutava isiku määramine ei vabasta tööandjat ja tegevjuhti isiklikust vastutusest lõhkematerjali käitlemise ja käibe vastavuse eest käesoleva seadusega ning muude õigusaktidega sätestatud nõuetele.
Vastutavat isikut atesteerib tööandja suunamisel või ettevõtja taotlusel Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni eksamikomisjon, kes kontrollib kandidaadi tehnilisi ja õigusalaseid teadmisi ning valmisolekut praktiliseks tööks.
Atesteeritule väljastatakse käesoleva seaduse § 31 kohaselt tunnistus.
Vastutava isiku tunnistuse väljastab, pikendab ja tühistab Tehnilise Järelevalve Inspektsioon.
Tunnistus antakse kehtivusega kuni viis aastat.
Tunnistusel peab olema märgitud tunnistuse omaniku nimi, tunnistuse väljaandmise kuupäev, lõpetatud õppeasutuse nimetus, diplomi või tunnistuse number ja sellega omistatud kvalifikatsioon ning millise vastutava isikuna tunnistuse omanik võib töötada.
Tunnistuse väljaandja võib kehtivale tunnistusele teha täiendusi.
Tunnistuse omanik peab vähemalt üks kord viie aasta jooksul osa võtma täiendõppest, mille programm on kooskõlastatud käesoleva seaduse § 60 lõikes 3 sätestatu kohaselt.
Õpingute läbimine on tunnistuse kehtivusaja pikendamise aluseks.
Tunnistus kaotab kehtivuse, kui selle omanik ei ole pärast tunnistuse saamist ühe aasta jooksul tunnistusel märgitud vastutava isikuna tööle asunud või tal on sellealases tegevuses vaheaeg üle kahe aasta.
Vastutavate isikute arv ja kvalifikatsioon peab, sõltuvalt ettevõtte suurusest, tagama lõhkematerjali ohutu käitlemise ja käibe.
Ametikohtade loetelu, millel töötamine ühitatakse vastutusega mõnes lõhkematerjalide käitlemise või käibe valdkonnas, samuti vastutavate isikute arvu määrab tööandja kooskõlastatult Tehnilise Järelevalve Inspektsiooniga.
Kui ettevõtte omanik või valdaja on ühtlasi mõne käesoleva seaduse § 29 lõikes 6 nimetatud tegevusala eest vastutav isik, peab ka tema taotlema atesteerimist.
Ettevõttesisene töökorraldus peab tagama, et ametikohale määratud vastutav isik saaks täita oma ettenähtud kohustusi.
Eelnenud aasta jooksul vähemalt kaks korda karistatud halduskorras, millest üks oli haldusarest.
Lõhkematerjaliga töötamise eest vastutaval isikul peab olema lõhkeainete keemik-tehnoloogi või mäeinseneri kvalifikatsioon.
Tehnilise Järelevalve Inspektsioon võib erandkorras möönda ka atesteeritava isiku teisi kvalifikatsioone, kui ta on lõpetanud vastava kursuse ja tal on suuri praktilise töö kogemusi selles tegevusvaldkonnas.
Lõhkematerjali kasutamisel rikkunud käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide nõudeid, kuid sellega ei kaasnenud haldus- või kriminaalvastutust.
Tunnistus tühistatakse tööandja või järelevalveorgani taotlusel.
Tunnistuse tühistamise otsuse peale võib esitada kaebuse kohtule seaduses ettenähtud korras.
Lõhketööd võib teha, lõhkematerjaliga töötada ja ilutulestikku korraldada asutus või isik, kellel on selleks ettenähtud korras antud vastav luba.
Loa lõhketöö tegemiseks, lõhkematerjaliga töötamiseks ja ilutulestiku korraldamiseks annab, muudab, peatab või tühistab Tehnilise Järelevalve Inspektsioon.
Paugutite kasutamine on keelatud alates 1. novembrist kuni 30. detsembrini (kaasa arvatud).
Lõhketöö tegemise luba antakse ettevõttele, kellel on lõhketöö tegemise eest vastutav isik lõhketöö juhtimiseks, lõhkaja lõhketöö tegemiseks ja ladu lõhkematerjali hoidmiseks või rendileping lõhkematerjalilao kasutamiseks.
Lõhketöö tegemise loaga määratakse piirkond, kus ettevõte võib lõhketööd teha, ja lõhketöö lubatav liik.
Lõhketöö tegemine peab olema kooskõlastatud linna- või vallavalitsusega.
Lõhketöö tegemise luba antakse tähtajatuna ning see kehtib seni, kuni muutub ettevõtte nimi, vahetub lõhketöö tegemise eest vastutav isik või lõhketöö tegemisel esineb käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusaktide selliseid rikkumisi, mis tingivad loa tühistamise.
Enne lõhketöö tegemise loa väljastamist kontrollib Tehnilise Järelevalve Inspektsioon ettevõtte valmisolekut lõhketööks.
Lõhkematerjaliga töötamise luba antakse ettevõttele või asutusele, kes tegeleb lõhkematerjali katsetamisega, metalli või muu materjali töötlemisega plahvatuse abil, laskemoona valmistamisega või muu tegevusega, mis eeldab plahvatuse kasutamist.
Lõhkematerjali kasutaval ettevõttel või asutusel peab olema lõhkematerjaliga töötamise eest vastutav isik nende tööde juhtimiseks, laborant katsetuste tegemiseks ja koht lõhkematerjali hoidmiseks.
Ilutulestik käesoleva seaduse mõistes on vaatemäng, mis põhineb pürotehniliste ainete põlemisel tekkivatel valgusefektidel.
Ilutulestiku korraldamise luba on nõutav III, IV või T1 klassi pürotehniliste toodete kasutamisel.
Ilutulestiku korraldamise luba antakse asutustele, füüsilisele või juriidilisele isikule, kellel on ilutulestiku korraldamise eest vastutav isik ja tingimused pürotehniliste toodete hoidmiseks.
Ilutulestiku tegemiseks IV klassi pürotehniliste toodetega peab olema pürotehnik.
Iga konkreetse ilutulestiku tegemiseks peab ilutulestikku korraldav isik või asutus saama linna- või vallavalitsuse nõusoleku kooskõlastatult tuletõrjejärelevalve ja politseiprefektuuriga.
Lõhketöö luba antakse lõhketöö tegemise loa omanikule, kui ta soovib lõhketööd teha asulas, ehitise purustamisel, metalli töötlemisel või purustamisel, vee all ja masslõhkamisel (üle ühe tonni lõhkeainet korraga).
Linna- või vallavalitsuse nõusolek ja keskkonnatalituse ning ohtlikku alasse jääva ettevõtte või asutuse kooskõlastus ja tingimused.
Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 näidatud kooskõlastused võib teha ka maakoha plaanile.
Kooskõlastusest keeldumisel tuleb märkida selle põhjus.
Lõhketöö luba antakse kehtivusega kuni üks aasta.
Loa kehtivuse tähtaega võib pikendada, kui lõhketöö ohtliku ala piirid ja lõhketöö tehnilised tingimused ei ole muutunud.
Muudel juhtudel on vajalik uus lõhketöö luba.
Lõhketöö luba ei ole nõutav, kui maavara tootev ettevõte teeb ise maavara kaevandamiseks vajalikku masslõhkamist.
Masslõhkamise vajadusel tuleb käesoleva seaduse §-s 36 sätestatud lõhketöö tegemise loa taotlemisel lisada käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud dokumendid.
Kui lõhketöö ohtlik ala ei ületa maa-ala piire, millele maavara tootval või lõhketööd tellival ettevõttel on kasutamisõigus ja kaevandamisloa väljaandja ei ole andnud lisatingimusi, ei ole käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 ettenähtud nõusolek ja kooskõlastused vajalikud.
Lõhketöö projektis ettenähtud abinõud ei taga inimeste, vara ja keskkonna ohutust.
Lõhketööd võib teha ainult lõhkaja kutsetunnistust omav isik (edaspidi lõhkaja).
Lõhkajana võib töötada Eesti kodanik, samuti alalise või tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibiv välismaalane, kes on vähemalt 19-aastane, töötanud ühe aasta lõhketöö lähiprofiilil olevatel töödel, kellel ei esine käesoleva seaduse § 33 lõikes 1 loetletud asjaolusid ning ta on läbinud eelneva tervisekontrolli, mille järeldusotsus ei välista lõhkajana töötamist, on lõpetanud käesoleva seaduse § 60 lõike 3 kohaselt kinnitatud programmi järgi läbiviidud kursused ja sooritanud eksami Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni kvalifikatsioonikomisjonis ning saanud lõhkaja kutsetunnistuse.
Lõhkaja kutse taotleja peab läbima eelneva tervisekontrolli ja lõhketöö tegija perioodilise tervisekontrolli sotsiaalministri poolt kehtestatud korras.
Lõhkajana võib töötada ka isik, kes on kõrgkoolis või kutseõppeasutuses edukalt läbinud programmilise lõhketööde õppuse, töötanud seejärel vähemalt kaks kuud lõhkaja abina ja sooritanud eksami Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni kvalifikatsioonikomisjonis.
Välismaal lõhkaja kutseõpetuse läbinud lõhkaja peab sooritama eksami Eesti lõhketööalaste õigusaktide tundmises.
Eestis seaduslikult viibiv välismaalane võib töötada lõhkajana, kui tal on lõhkaja kutsetunnistus, Eestis töötamise luba ja ta on sooritanud eksami Eesti lõhketööalaste õigusaktide tundmises.
Lõhkaja võib teha ainult kutsetunnistusel märgitud lõhketööd.
Lõhkaja kutsetunnistus kehtib viis aastat.
Selle kehtivuse pikendamiseks peab lõhkaja läbi tegema täiendõppe ja sooritama eksami Tehnilise Järelevalve Inspektsioonis.
Kutsetunnistus muutub kehtetuks, kui selle omanik ei ole aasta jooksul asunud töötama sellel kutsealal või kui tema töökatkestus lõhkajana on kestnud üle kahe aasta.
Lõhkaja võib pärast aastast töötamist, kui ta on vähemalt 21-aastane, taotleda lõhkemeistri kvalifikatsiooni, mis annab talle õiguse teha lõhketööd iseseisvalt lõhketööde järelevalve eest vastutava isiku juuresolekuta, välja arvatud käesoleva seaduse § 39 lõikes 1 sätestatud juhtudel.
Lõhkemeistri kvalifikatsiooni saamiseks peab lõhkaja läbi tegema täiendõppe ja sooritama eksami Tehnilise Järelevalve Inspektsioonis.
Lõhkemeistri kvalifikatsioon märgitakse lõhkaja kutsetunnistusele.
Lõhkematerjali võib lattu hoiule võtta ja laost väljastada lõhkematerjalilao juhataja ja lõhkematerjali väljastaja.
Lõhkematerjalilao juhataja ja tema asendaja peavad olema atesteeritud lõhkematerjali hoidmise ja väljastamise eest vastutava isikuna.
Lõhkematerjalilao juhatajal peab olema mäeinseneri või tehniku kvalifikatsioon või ta peab olema lõpetanud käesoleva seaduse § 60 lõike 3 kohaselt kinnitatud programmi järgi läbiviidud kursuse, sooritanud eksami Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni kvalifikatsioonikomisjonis ja saanud lõhkematerjalilao juhataja kutsetunnistuse.
Lõhkematerjali väljastajana võib töötada isik, kellel on kas lõhkematerjalilao juhataja kutsetunnistus või on ta lõpetanud käesoleva seaduse § 60 lõike 3 kohaselt kinnitatud programmi järgi läbiviidud kursused, sooritanud eksami Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni kvalifikatsioonikomisjonis ja saanud lõhkematerjali väljastaja kutsetunnistuse.
Pürotehniliste toodete lao juhatajaks võib määrata isiku, kellel on lõhkematerjali väljastaja kutsetunnistus, tema atesteerimine ei ole nõutav.
Lõhkematerjali laborandiks on käesoleva seaduse mõistes isik, kes katsetab lõhkematerjali või töötleb metalle või muid materjale plahvatuse abil.
Lõhkematerjali laborandina võib töötada käesoleva seaduse § 41 lõikes 2 sätestatu järgi väljaõppe ja kutsetunnistuse saanud isik.
Ta on korduvalt rikkunud ohutuseeskirjade nõudeid.
Kutsetunnistuse võib ära võtta politseiasutuse või tööandja taotlusel, samuti järelevalvet teostava ametiisiku poolt avastatud ohutuseeskirjade rikkumiste korral Tehnilise Järelevalve Inspektsioon.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 3 sätestatu alusel töötajalt äravõetud kutsetunnistuse võib ennistada pärast kutseeksami sooritamist Tehnilise Järelevalve Inspektsioonis, kuid mitte enne kolme kuu möödumist kutsetunnistuse äravõtmisest.
Standardi või tehniliste tingimuste nõuetele mittevastav, samuti leitud lõhkematerjal kuulub hävitamisele.
Leitud lõhkematerjal antakse hävitamiseks üle Päästeametile.
Töökohas tuleb hävitada tõrke andnud ja tõrke likvideerimisel mitteplahvatanud lõhkematerjal.
Lõhkematerjalitehases võib lõhkematerjali hävitada lõhkematerjali valmistamise eest vastutava isiku, lõhkematerjalilaos lõhkematerjali hoidmise ja väljastamise eest vastutava isiku ja töökohas lõhketöö tegemise või lõhkematerjaliga töötamise eest vastutava isiku korraldusel.
Lõhkematerjali võib hävitada lõhkaja või lõhkematerjali laborandi kutsetunnistust omav isik.
Lõhkematerjali vedu raudtee-, õhu- ja veetranspordiga toimub vastavat veoliiki käsitlevate seaduste ja nende alusel antud õigusaktidega sätestatud korras.
Lõhkematerjali autovedu üldiseks liikluseks avatud teedel toimub liiklusseaduse (RT 1992, 12, 193; RT I 1995, 2/3, 3; 1996, 16, 268) ja selle alusel antud õigusaktidega sätestatud korras.
Lõhkematerjali autovedu võib teostada lõhkematerjali valmistamisluba, müügiluba või soetusluba omav isik.
Lõhkematerjali vedaval autol peab olema kaks juhti, kellel on lõhkematerjali vedamiseks vastav kvalifikatsioon.
Kui lõhkaja saadab lõhkematerjali vedavat veoühikut lõhkematerjali veol laost töökohta, võib lõhkematerjali saatekirja asemel olla töökäsk.
Vabapiir on käesoleva seaduse mõistes lõhkematerjali suurim lubatud netomass ühes veoühikus, mille vedamisel ohtlikele veostele kehtestatud piirangud ei ole kohustuslikud.
A sobivusrühma lõhkematerjali ei tohi vedada koos mistahes teise lõhkematerjaliga.
Lõhkematerjali veol peab autojuht olema varustatud sidevahendiga.
Veoühikul peab olema üks käsitulekustuti, mille minimaalne maht on 2 kg kuiva pulbrit või samaväärses koguses kustutusainet.
Üldiseks liikluseks suletud teel või territooriumil võib lõhkematerjali autovedu toimuda ainult tee või territooriumi omaniku või haldaja loal.
Veoki peab olema lubanud lõhkematerjali veole auto tehnoseisundi eest vastutav isik.
Lõhkematerjali välispakend peab olema selliselt valmistatud ja suletud, et normaalsete veotingimuste korral esineva vibratsiooni, temperatuuri kõikumise, niiskuse ja rõhu toimel sisepakendist selle sisu välja ei tuleks.
Pakendi väliskülgedel ei tohi olla lõhkematerjali jälgi.
Selline nõue kehtib ka korduvkasutatava pakendi kohta.
Pakendi osad, mis on vahetult kontaktis lõhkeainega, ei tohi sellega keemiliselt reageerida.
Vajaduse korral tuleb pakendi siseküljed vastava ainega katta või töödelda.
Lõhkematerjali käitlemisel või käibel toimunud avariist või tööõnnetusest, mis põhjustas töötaja surma, raske tervisekahjustuse või tervisekahjustuse kahele või enamale töötajale, peab tööandja viivitamatult teatama asukohajärgsele politseiasutusele, Tööinspektsioonile ja Tehnilise Järelevalve Inspektsioonile.
Lõhkematerjali omanik või valdaja on kohustatud viivitamatult teatama igast lõhkematerjali varastamise, röövimise, kaotsimineku või hävimise juhtumist asukohajärgsele politseiasutusele ja Tehnilise Järelevalve Inspektsioonile.
Avarii või tööõnnetuse tehnilisi põhjusi uurib komisjon, kuhu kuuluvad Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni, Tööinspektsiooni, ametiühingu ja ettevõtte esindajad.
Kui avarii või tööõnnetuse puhul ilmnesid kuriteo tunnused, saadetakse materjal juurdlus- või uurimisorganile.
Lõhkematerjali valmistamise, lõhkematerjaliga töötamise, lõhketöö tegemise, samuti ilutulestiku korraldamise loa valdaja on kohustatud täielikult hüvitama kõik lõhkematerjali käitlemisega tekitatud kahjud, kui tellija ja töövõtja omavaheline leping ei sätesta teisiti, olenemata sellest, kas kahju tekkimist võis ette näha või mitte.
Lõhkematerjali käitlemise ja käibega seotud objektid, ettevõtted ja asutused kuuluvad kohustuslikule ülevaatusele Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni poolt.
Ülevaatuse sagedus kehtestatakse majandusministri määrusega.
Tervisekaitseinspektsioon - lõhkematerjali käitlemisel tervisekaitse nõuetest kinnipidamise üle, lähtudes rahvatervise seadusest (RT I 1995, 57, 978; 1996, 3, 56; 49, 953; 1997, 37/38, 569; 1999, 30, 415; 88, 804; 2001, 23, 128).
Võtta tarvitusele muid abinõusid, mis on ette nähtud seaduste ja nende alusel antud õigusaktidega.
Inimese elu ja tervist ohustava või avariiohtliku töö tegemisel, samuti ettekirjutuse täitmata jätmisel järelevalvet teostava ametiasutuse esindajal on õigus seisatada tööd.
Ettevõte või asutus peab võimaldama kontrollijal tutvuda kõigi kontrollimiseks vajalike dokumentidega ning andma talle vajalikku teavet.
Kontrollija peab hoidma kontrolli käigus teavitunud ärisaladust.
Käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide rikkumise eest kannab füüsiline isik tsiviil-, haldus- või kriminaalvastutust seaduses ettenähtud korras.
Rahatrahv 1000 kuni 10 000 krooni lõhkematerjali arvestusraamatute kaotamise või ennetähtaegse hävitamise eest.
Juriidilise isiku poolt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud õiguserikkumise asja arutamise ja temale karistuse määramise õigus on halduskohtunikul.
Menetlus käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud juriidiliste isikute haldusõiguserikkumiste asjades, kaasa arvatud karistuse määramine ja vaidlustamine ning jõustunud halduskaristuse otsuse täitmine toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453) ja täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; RT I 2001, 29, 156; 43, 238) ettenähtud korras, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
Juriidilise isiku karistamine ei vabasta vastutusest õiguserikkumises süüdiolevat ametiisikut.
Käesoleva seaduse § 58 lõikes 1 loetletud juriidilise isiku haldusõiguserikkumiste kohta protokolli koostamise õigus on käesoleva seaduse täitmise üle järelevalvet teostama volitatud ametiisikul.
Protokollis näidatakse selle koostamise aeg ja koht, asutuse nimi ja aadress, kelle nimel protokoll koostatakse, protokolli koostanud isiku ametinimetus, ees- ja perekonnanimi, haldusõiguserikkuja nimetus ja asukoht, haldusõiguserikkuja esindaja ees- ja perekonnanimi ning ametikoht, haldusõiguserikkumise koht, aeg ja kirjeldus, viide käesoleva seaduse § 58 lõike 1 vastavale punktile, mis näeb ette vastutuse selle haldusõiguserikkumise eest, haldusõiguserikkuja esindaja seletus ja muud asja lahendamiseks vajalikud andmed.
Lõhkematerjalitehase ja lõhkematerjalilao ehitamise ja kasutamise eeskiri, lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamise tehnilised ja ohutuseeskirjad ning pürotehniliste toodete käitlemise eeskiri kehtestatakse majandusministri määrusega.
Lõhkematerjali ohutu käitlemise ja käibe ettevõttesisesed juhendid kehtestab ettevõtja kooskõlastatult Tehnilise Järelevalve Inspektsiooniga.
Lõhkematerjali käitlemise ja käibe eest vastutavate isikute väljaõppe ja täiendõppe, lõhkajate, lõhkematerjali laojuhatajate, väljaandjate ja laborantide õppeprogrammid kehtestab õppusi läbiviiv koolitusasutus kooskõlastatult Tehnilise Järelevalve Inspektsiooniga.
Käesoleva seaduse §-des 3, 9, 19, 23, 36, 37 ja 38 sätestatud lubade, käesoleva seaduse §-s 25 sätestatud töökäsu, käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud raamatute ning käesoleva seaduse §-des 30, 41, 42 ja 43 sätestatud tunnistuste vormid kinnitatakse majandusministri määrusega.
Käesoleva seaduse §-s 16 sätestatud loa vorm kinnitatakse siseministri määrusega.
Käesolevas seaduses sätestatud toimingute eest tasutakse riigilõivu vastavalt riigilõivuseadusele.
Lõhkematerjali käitlemise ja käibe kohta seniste õigusaktide alusel väljaantud litsentsid, load, tunnistused, kutsetunnistused ja muud dokumendid, mis ei ole vastuolus käesoleva seadusega, kehtivad kuni kehtivusaja lõpuni, kuid mitte kauem kui viis aastat pärast käesoleva seaduse jõustumist.
„Riigisaladusele juurdepääsu loa andmise kord“ (juurde lisatud).
Konfidentsiaalse tasemega riigisaladusele juurdepääsu loa taotleja ankeedi vorm (juurde lisatud).
Vabariigi Valitsuse 11. juuli 1995. a määrus nr 264 „„Riigisaladuse kasutamise ja kaitsega seotud ametikohtade loetelu“ kinnitamine“ (RT I 1995, 62, 1059; 75, 1325; 1996, 1, 5; 34, 698; 38, 756; 46, 886; 62, 1140; 64, 1179; 78, 1392; 81, 1452).
Asutada riiklik register ametliku nimetusega „Sissesõidukeeldude riiklik register“.
Nimetada „Sissesõidukeeldude riikliku registri“ vastutavaks töötlejaks Siseministeerium ja volitatud töötlejaks Kodakondsus- ja Migratsiooniamet.
Kinnitada „„Sissesõidukeeldude riikliku registri“ pidamise põhimäärus“ (juurde lisatud).
Finantseerida „Sissesõidukeeldude riikliku registri“ kasutuselevõtmist 1999. aastal 300 000 krooni ulatuses Siseministeeriumile selleks otstarbeks eraldatud vahenditest.
Tunnistada kehtetuks Vabariigi Valitsuse 30. septembri 1992. a määruse nr 284 „Eesti Vabariigile ebasoovitavate isikute riiki saabumise tõkestamise korra kohta“ punkt 1 ja Vabariigi Valitsuse 29. detsembri 1992. a määrus nr 357 „Eesti Vabariigile ebasoovitavate isikute kandmise kohta „Isikute nimekirja, kelle sissesõit Eesti Vabariiki tõkestatakse““ (RT I 1993, 2, 29; 1994, 73, 1293; 1995, 9, 73).
„Sissesõidukeeldude riikliku registri“ (edaspidi register) asutamise ja kasutuselevõtmise eesmärk on süsteemse arvestuse ning tervikliku andmekogu pidamine välismaalaste kohta, kelle suhtes on kohaldatud sissesõidukeeldu, tagamaks õigusaktidega sätestatud ülesannete täitmine.
Registri ametlik nimetus on „Sissesõidukeeldude riiklik register“.
Register on ühetasandiline.
Registritoimik sisaldab andmete registrisse kandmise alusdokumente ja andmete väljastamiseks esitatud kirjalikke taotlusi.
Registri arhiivis säilitatakse registrikaarte ja registritoimikuid nende välismaalaste kohta, kelle suhtes sissesõidukeelu kohaldamine on lõppenud.
Registri andmetel on informatiivne tähendus, õiguslik tähendus on neil ainult seaduses sätestatud juhtudel.
Registri vastutav töötleja ja volitatud töötleja on kohustatud tagama registri andmete töötlemise vastavalt andmekogude seadusele, isikuandmete kaitse seadusele ja käesolevale põhimäärusele.
Registri vastutava töötleja ja volitatud töötleja seaduses ja põhimääruses sätestatud ülesannete täitmise tagamiseks määrab siseminister või Kodakondsus- ja Migratsiooniameti peadirektor nimetatud ülesannete täitjad struktuuriüksuste põhimäärustes ja ametnike ametijuhendites.
Andmete registrisse kandmise alusdokumentideks on välismaalase suhtes tehtud sissesõidukeelu kohaldamise otsus (edaspidi otsus) ja käesoleva põhimääruse juurde lisatud vormi kohane ankeet (edaspidi ankeet).
Dokumendi väljaandmise aeg ja kehtivus.
Sissesõidukeelu kohaldamise põhjus koos viitega sissesõidukeelu kohaldamise õiguslikule alusele.
Registrisse kantavate andmete esitajaks on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi seadus) paragrahvi 31 lõikes 1 nimetatud kollegiaalne organ (edaspidi andmete esitaja).
Andmete esitaja on kohustatud kolme tööpäeva jooksul otsuse tegemise päevast arvates edastama registri volitatud töötlejale käesoleva põhimääruse punktis 10 nimetatud dokumendid käsiposti või tähitud kirjaga.
Registri volitatud töötleja registreerib dokumentide saabumise aja ja nende esitaja vastavalt registri vastutava töötleja poolt kehtestatud asjaajamiskorrale.
Registri volitatud töötleja kannab edastatud andmed digitaalsetele registrikaartidele kolme tööpäeva jooksul pärast andmete saamist ja kinnitab need andmed digitaalselt.
Andmete digitaalsel kinnitamisel antakse andmetele automaatselt kordumatu registrinumber.
Registri volitatud töötlejale esitatud andmete õigsuse eest vastutab andmete esitaja.
Registri volitatud töötleja vastutab digitaalsetele registrikaartidele kantud andmete vastavuse eest dokumentidel esitatud andmetele.
Andmete töötlemisel peab registri volitatud töötleja järgima isikuandmete kaitse seaduse nõudeid.
Kui andmete esitaja avastab ebaõiged andmed, on ta kohustatud esitama registri volitatud töötlejale õiged andmed kolme tööpäeva jooksul ebaõigetest andmetest teadasaamise päevast arvates, lisades vajaduse korral õigeid andmeid tõendava dokumendi kinnitatud koopia.
Registri volitatud töötleja registreerib teate saabumise aja ja selle esitaja registri vastutava töötleja poolt kehtestatud korras ning parandab registrisse kantud ebaõiged andmed kolme tööpäeva jooksul õigete andmete teadasaamise päevast arvates.
Kui registri volitatud töötleja avastab registris ebaõiged andmed, teatab ta sellest andmete esitajale kolme tööpäeva jooksul ebaõigete andmete avastamise päevast arvates.
Andmete esitaja on kohustatud esitama õiged andmed käesoleva põhimääruse punktis 19 kehtestatud korras ja tähtajal.
Sissesõidukeelu tähtaja muutmisel edastab andmete esitaja käesoleva põhimääruse punktis 14 kehtestatud korras registri volitatud töötlejale vastava otsuse.
Registri volitatud töötleja kannab sissesõidukeelu uue tähtaja registrisse kolme tööpäeva jooksul otsuse kättesaamise päevast arvates.
Sissesõidukeelu tühistamisel.
Registri volitatud töötleja suleb andmed käesoleva põhimääruse punkti 23 alapunktis 2 nimetatud juhul ühe tööpäeva jooksul vastava otsuse saamisest arvates, kui otsuses ei ole sätestatud teisiti.
Valitsusasutustele väljastatakse käesoleva põhimääruse punktides 11 ja 12 loetletud andmeid, mis on vajalikud neile õigusaktidega pandud ülesannete täitmiseks.
Milliseid käesoleva põhimääruse punktides 11 ja 12 loetletud andmeid vajatakse.
Vajaduse korral sõlmitakse registri volitatud töötleja ja andmete saaja vahel andmete väljastamise kohta leping, kus sätestatakse koodid, salasõnad, väljastatavate andmete loetelu, maht ja nende väljastamise kaitse tagamise kord.
Valitsusasutustel on õigus kasutada registrist saadud andmeid ainult neile õigusaktidega pandud ülesannete täitmiseks.
Andmete edastamine kolmandatele isikutele on keelatud.
Välismaalase kirjaliku taotluse alusel teavitab registri volitatud töötleja nimetatud isikut tema kohta registris sisalduvatest isikuandmetest ja nende töötlemisest kirjalikult, järgides isikuandmete kaitse seadust.
Registrist andmete väljastamise aja, väljastatud andmete koosseisu ja andmete saajate kohta peetakse arvestust digitaalsetel registrikaartidel.
Registrist andmete väljastamise eest tasu ei võeta.
Järelevalvet registri pidamise seaduslikkuse üle teostab andmekaitse järelevalveasutus õigusaktides kehtestatud korras.
Teenistusliku järelevalve korras teostab järelevalvet registri pidamise üle Siseministeerium.
Registri üle järelevalvet teostama volitatud isikul on õigus saada teavet andmete registrist väljastamise ja nende kasutamise kohta, tutvuda registrisse kantud andmete ja nende alusdokumentidega, siseneda ruumidesse, kus andmeid töödeldakse või kus paiknevad andmete töötlemiseks kasutatavad seadmed.
Registri pidamisel puuduste ilmnemise korral on registri volitatud töötleja kohustatud likvideerima järelevalvet teostanud isiku ettekirjutuses näidatud puudused tema määratud tähtaja jooksul või tähtpäevaks.
Registri pidamist finantseeritakse registri vastutavale töötlejale riigieelarves ettenähtud sihtotstarbelistest summadest.
Registri laiendamine ja likvideerimine toimub andmekogude seaduses sätestatud korras.
Seadus määrab kindlaks riigi ja kohaliku omavalitsuse (munitsipaalomandis oleva) põhikooli ja gümnaasiumi õigusliku seisundi ja töökorralduse.
Käesolevat seadust kohaldatakse eralasteaed-algkoolidele, eraalgkoolidele, erapõhikoolidele ja eragümnaasiumidele niivõrd, kuivõrd erakooliseadus ei sätesta teisiti.
Põhikool ja gümnaasium on ühtluskool, milles iga järgmine õppeaasta (klass) tugineb vahetult eelmisele ning võimaldab tõrgeteta ülemineku ühest koolist teise.
Põhikool on kool, mis loob õpilastele võimalused põhihariduse omandamiseks ning koolikohustuse täitmiseks.
Gümnaasium on kool, mis loob võimalused üldkeskhariduse omandamiseks.
Gümnaasiumi juures võivad olla põhikooli klassid, millega luuakse võimalused põhihariduse omandamiseks.
Põhikool ja gümnaasium, mis tegutsevad ühe asutusena.
Kooli nimetus ei pea sisaldama sõna „gümnaasium“ või „põhikool“.
Põhihariduse ja üldkeskhariduse standardid kehtestatakse põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekavaga kooliastmeti.
Gümnaasium - 10.-12. klass.
Põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava (abiõppe õppekava) ja toimetuleku riikliku õppekava kehtestab haridusminister määrusega.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud vastava riikliku õppekava alusel koostab kool oma õppekava.
Kooli õppekava kinnitab kooli direktor käskkirjaga.
Usuõpetus on mittekonfessionaalne.
Usuõpetuse õppimine on vabatahtlik.
Kooli järjepideva arengu tagamiseks koostab kool koostöös hoolekogu (nõukogu) ja õppenõukoguga kooli arengukava.
Arengukava uuendamise kord.
Kooli arengukava kinnitamine toimub valla- või linnavolikogu sätestatud korras.
Sõltuvalt õpilaste vajadusest saada eriõpet, eriabi, kasvatuse eritingimusi ja ravi, võib põhikool ja gümnaasium olla hälvikute erikool või sanatoorne kool.
Hälvikute erikool on keha-, kõne-, meele- ja vaimupuuetega ning psüühikahäiretega samuti kasvatuse eritingimusi vajavatele õpilast.
Kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli suunatakse õpilane alaealiste komisjoni taotlusel kohtumääruse alusel alaealise mõjutusvahendite seaduses (RT I 1998, 17, 264; 2001, 50, 288) sätestatud alustel ja korras.
Sanatoorne kool on tervisehäiretega õpilastele, kus nad õpivad ja saavad vajalikku ravi.
Eriõppe puhul võib õppeaastate arv tulenevalt õppekavast erineda käesoleva seaduse paragrahvis 2 kehtestatust.
Erineva õppeaastate arvu, õppeainete loendi ja õppetundide arvu hälvikute erikoolis ja sanatoorses koolis kehtestab haridusminister määrusega.
Põhikool ja gümnaasium on munitsipaalkoolid.
Vabariigi Valitsuse otsusel võivad põhikool ja gümnaasium olla ka Haridusministeeriumi hallatavad või maavalitsuse haldamisele kuuluvad riigikoolid.
Koolis toimub õppetegevus päevases, õhtuses ja kaugõppe vormis.
Põhihariduse omandamine õhtuses ja kaugõppe vormis ning kooli lõpetamine eksternina on lubatud koolikohustusliku vanuse ületanud isikutel, kes pole omandanud põhiharidust.
Üldkeskhariduse omandamine õhtuses ja kaugõppevormis ning kooli lõpetamine eksternina on lubatud põhihariduse omandanud isikutel.
Põhikooli ja gümnaasiumi õhtuses ja kaugõppe vormis õppimise, samuti kooli eksternina lõpetamise tingimused ja korra kehtestab haridusminister määrusega.
Kool juhindub käesolevast seadusest, muudest õigusaktidest ja oma põhimäärusest.
Õppimine on riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta.
Põhikoolis, põhikooli üksikutes astmetes ja põhikooli üksikutes klassides võib õppekeeleks olla mis tahes keel - munitsipaalkoolides kohaliku omavalitsuse volikogu ja riigikoolides haridusministri otsustuse alusel.
Vastava ettepaneku kohaliku omavalitsuse volikogule või haridusministrile teeb kooli hoolekogu.
Gümnaasiumiastmes on õppekeeleks eesti keel.
Kooli või klassi õppekeeleks loetakse keel, milles toimuv õpe moodustab vähemalt 60 protsenti õppekava mahust.
Koolis või klassis, kus õpe ei toimu eesti keeles, on eesti keele õpe 1. klassist alates kohustuslik.
Haridusministeerium ja valla- või linnavalitsus, lähtudes kohaliku omavalitsuse volikogu otsusest, moodustavad ning finantseerivad põhi- ja keskhariduse omandamise võimaldamiseks vajalikul hulgal koole.
Põhikooli moodustamiseks 90 õpilast.
Gümnaasiumi (10.-12. klass) moodustamiseks peab olema 60 õpilast.
Riigikooli moodustab Haridusministeerium kohaliku omavalitsuse volikogu nõusolekul.
Munitsipaalkooli moodustab valla- või linnavalitsus kohaliku omavalitsuse volikogu otsusel Haridusministeeriumi poolt antud koolitusloa alusel.
Mitut omavalitsusüksust teenindava kooli moodustavad ühiselt nende omavalitsusüksuste valla- või linnavalitsused, lähtudes kohalike omavalitsuste volikogude otsustest Haridusministeeriumi antud koolitusloa alusel.
Ümberkorraldamise, ümberkujundamise ja tegevuse lõpetamise alused ning kord.
Munitsipaalkooli põhimääruse kinnitamine ja selle muutmine toimub valla- või linnavolikogu sätestatud korras.
Riigikooli põhimääruse kinnitab haridusminister või maavanem, kui riigikool on maavalitsuse haldamisel.
Koolitusluba on riiklik dokument, mis annab munitsipaalkoolile õiguse viia läbi koolitustegevust riiklikule õppekavale vastava õppekava alusel koolitusloal märgitud kooliastmes.
Taotluse koolitusloa saamiseks esitab valla- või linnavalitsus Haridusministeeriumile vähemalt kuus kuud enne õppeaasta algust.
Andmed kooli teeninduspiirkonna kohta ning maavanema kirjalik nõusolek kooli asutamise vajalikkuse kohta lähtuvalt piirkondlikust hariduspoliitikast ja koolivõrgu kujundamise vajadusest.
Tervisekaitsenõuded kooli ruumidele (hoonetele), sisustusele ja maa-alale kehtestab sotsiaalminister määrusega.
Haridusministeerium vaatab koolitusloa taotluse läbi ühe kuu jooksul taotluse saamise päevast arvates.
Haridusministeerium ei anna koolitusluba, kui käesoleva paragrahvi lõikes 3 ettenähtud andmed puuduvad või ei vasta õigusaktidega kehtestatud nõuetele.
Keeldumise põhjustest teatatakse koolitusloa taotlejale kirjalikult kümne tööpäeva jooksul pärast vastava otsuse tegemist.
Kohaliku omavalitsuse volikogu on teinud otsuse kooli tegevuse lõpetamise kohta.
Kool registreeritakse kohaliku omavalitsuse täitevorgani juures õigusaktides kehtestatud korras.
Valla- või linnavalitsus moodustab koolis vajadusel eraldi klasse 7.-9. klassi kasvatusraskustega õpilastele.
Kasvatusraskustega 7.-9. klassi õpilastele eraldi klasside moodustamise tingimused ja korra kehtestab haridusminister määrusega.
Haridusministeerium või kohaliku omavalitsuse täitevorgan moodustab vastavalt vajadusele koole tervisehäiretega lastele ja hälvikutele.
Kooli direktor võib valla- või linnavalitsuse nõusolekul moodustada vastavalt vajadusele koolis ettevalmistusrühmi koolieelikutele alushariduse omandamise võimaldamiseks, parandusõpperühmi, pikapäevarühmi ja kooliinternaate.
Parandusõpperühm on õpiraskustega õpilastele väljaspool õppetunde õpiabi osutamiseks moodustatud rühm.
Koolis on raamatukogu.
Koolieelikute ettevalmistusrühmade, parandusõpperühmade, pikapäevarühmade, samuti kooli internaatide ja raamatukogude töökorralduse alused kehtestab haridusminister määrusega.
Kooli juures võivad tegutseda pikapäevarühmad, ringid, stuudiod jm. klassivälise tegevuse vormid.
Hälvikute erikooli või sanatoorse kooli internaadis võivad õpilased elada kogu õppeaasta jooksul, välja arvatud suvevaheajal, kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli internaadis elavad õpilased aastaringselt.
Koolikohustuslik on laps, kes jooksva aasta 1. oktoobriks saab seitsmeaastaseks.
Õpilane on koolikohustuslik põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni.
Lapsevanem võib nõustamiskomisjonilt taotleda koolikohustuse edasilükkamist.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 1 nimetatud taotluse rahuldamise tingimused ja korra kehtestab sotsiaalminister määrusega.
Riik ja kohalikud omavalitsused peavad tagama soovijatele võimaluse keskhariduse omandamiseks.
Vanemate soovil võib esimesse klassi vastu võtta lapse, kes on jooksva aasta 30.aprilliks saanud kuueaastaseks.
Eestis elava välisriigi kodaniku ja kodakondsuseta isiku laps, välja arvatud välisriigi esindaja laps, on koolikohustuslik.
Koolikohustuslike laste arvestust peab kohaliku omavalitsuse täitevorgan.
Koolikohustuse täitmist kontrollib ja loob tingimused selle täitmiseks kohaliku omavalitsuse täitevorgan koos kooliga.
Vanemad on kohustatud looma lapsele kodus soodsad tingimused õppimiseks ja koolikohustuse täitmiseks.
Lapse koolikohustuse täitmata jätmise eest kohaldatakse tema vanematele haldusõiguserikkumiste seadustiku paragrahv 153 sätteid.
Koolikohustuslike laste arvestamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Vanematele on koolikohustusliku lapse jaoks kooli valik vaba, kui soovitud koolis on vabu kohti.
Kool on kohustatud tagama õppimisvõimalused igale kooli teeninduspiirkonnas elavale koolikohustuslikule lapsele.
Kooli teeninduspiirkonna kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu.
Mitut omavalitsusüksust teenindava kooli teeninduspiirkonna kinnitavad ühiselt vastavad valla- või linnavolikogud.
Koolikohustust võib täita ka kodus õppides.
Koduõppe korra kehtestab haridusminister määrusega.
Valla- või linnavalitsus võimaldab hälvikutel õppida elukohajärgses koolis haridusministri kehtestatud tingimustel.
Vastavate tingimuste puudumisel on puuetega või eriabi vajaval lapsel õigus õppida lähimas tingimustele vastavas koolis.
Kasvatuse eritingimusi vajav õpilane õpib ja täidab koolikohustust käesoleva seaduse § 4 lõikes 2 1 nimetatud koolis.
Võimetekohane õppekava või kool soovitatakse hälvikutele meditsiiniliste, psühholoogiliste ja pedagoogiliste uuringute põhjal nõustamiskomisjoni otsusega.
Hälvikute nõustamiskomisjoni suunamise tingimused ja korra kehtestab haridusminister määrusega.
Nõustamiskomisjon moodustatakse maakonnas maavanema korraldusega.
Linnavalitsus võib kooskõlastatult maakonna nõustamiskomisjoniga moodustada linna nõustamiskomisjoni.
Nõustamiskomisjon on viieliikmeline.
Maakonna nõustamiskomisjoni koosseisu kinnitab maavanem korraldusega, linnavalitsuse nõustamiskomisjoni koosseisu kinnitab linnapea.
Nõustamiskomisjoni kuuluvad eripedagoog, logopeed, psühholoog, sotsiaaltöötaja ja vastavalt maavalitsuse või linnavalitsuse esindaja.
Otsustada lapsevanema taotlusel koolikohustuse edasilükkamine.
Sanatoorsesse kooli, hälvikute erikooli ja -klassi võetakse õpilane vastu lapsevanema (hooldaja) kirjaliku avalduse ning nõustamiskomisjoni otsuse alusel.
Sanatoorsesse kooli, hälvikute erikooli ja -klassi vastuvõtmise ning väljaarvamise tingimused ja korra kehtestab haridusminister määrusega.
Hooldusklassi raske ja sügava vaimupuudega laste õpetamiseks.
Õpilasel on õigus pärast sanatoorses koolis või hälvikute erikoolis õppimise vajaduse lõppemist jätkata õpinguid endises koolis.
Põhikooli ja gümnaasiumi õpilaste vastuvõtmise, ühest koolist teise ülemineku, koolist lahkumise ja väljaheitmise korra kehtestab haridusminister määrusega.
Õpingute alusdokument on kooli õppekava.
Õppekava täitmise tagamiseks ja toetamiseks kasutatakse õpikuid, töövihikuid, tööraamatuid ning muid õppevahendeid ja -materjale.
Õpikute, töövihikute, tööraamatute ja muu õppekirjanduse riiklikule õppekavale vastavuse kinnitamise tingimused ja korra, samuti nõuded õpikutele, töövihikutele, tööraamatutele ja muule õppekirjandusele kehtestab haridusminister määrusega.
Kõigi riiklikule õppekavale vastavate õpikute, töövihikute ja tööraamatute loetelu igaks õppeaastaks kinnitab haridusminister määrusega.
Igas klassis õppetööks vajalikud õpikud, töövihikud ja tööraamatud valib õpetaja käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud loetelust.
Õppeaasta kestab õppe algusest ühel kalendriaastal uue õppe alguseni järgmisel kalendriaastal.
Õppeaasta koosneb õppe- ja eksamiperioodist ning koolivaheaegadest.
Õppeaasta algab 1. septembril.
Õppeperioodi arvestusühikud on õppetund, õppepäev, õppenädal, kursus, õppeveerand ja poolaasta.
Õppeperioodis on vähemalt 175 õppepäeva (35 nädalat).
Koolivaheajad määrab haridusminister määrusega.
Gümnaasiumi lõpuklassis on õppe- ja eksamiperiood kokku vähemalt 175 õppepäeva.
Eksamiperioodid põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamiseks määrab haridusminister määrusega.
Ühes õppenädalas on viis õppepäeva.
Õpilaste nädalakoormus õppetundides määratakse kooli õppekavaga.
Õpilaste väikseim lubatud nädalakoormus gümnaasiumiastmes on 32 tundi.
9. klassis 34 tundi.
Õppetunni pikkus on 45 minutit.
Vahetunni pikkus on vähemalt 10 minutit.
Õppetundide arv ja nende järjekord õppepäevas määratakse tunniplaanis, mille kinnitab kooli direktor (juhataja).
Klassi täituvuse ülemine piirnorm on 36 õpilast.
Kui kahe või enama klassi õpilaste arv kokku on 20 või alla selle, moodustatakse nendest õpilastest liitklass.
Liita on lubatud 1.-4., 3.-6. ja 5.-9. klasse.
Pikapäevarühmas võib olla kuni 30 õpilast.
Kooliinternaadi rühmas võib olla kuni 25 õpilast.
Liitpuuetega laste klassis, toimetulekuklassis ning raske ja sügava vaimupuudega laste hooldusklassis 7 õpilast.
Sanatoorses koolis on klassi täituvuse ülemine piirnorm 25 õpilast.
Õpilaste teadmisi, oskusi ja vilumusi hinnatakse viiepallisüsteemis, kus hinne „5“ on „väga hea“, „4“ „hea“, „3“ „rahuldav“, „2“ „puudulik“ ja „1“ „nõrk“.
Esimeses ja teises klassis võib kasutada sõnalisi hinnanguid.
Riigieksameid hinnatakse 10- või 100-pallisüsteemis vastavalt haridusministri määrusele.
Õpilaste käitumist ja hoolsust hinnatakse hindega „eeskujulik“, „hea“, „rahuldav“ või „mitterahuldav“.
Õpilaste hindamise, järgmisse klassi üleviimise ning klassikursust kordama jätmise alused, tingimused ja korra kehtestab haridusminister määrusega.
Õpitulemuste välishindamine on põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas määratletud õpitulemuste saavutatuse hindamine riigi tasandil.
Õpitulemuste välishindamine toimub riigieksamite, põhikooli lõpueksamite ja üleriigiliste tasemetööde kaudu.
Õpitulemuste välishindamise põhimõtted, riigieksamitööde, põhikooli lõpueksamitööde ja üleriigiliste tasemetööde koostamise, hindamise ja nende tulemuste analüüsi alused kehtestab haridusminister määrusega.
Klassitunnistus ja õpinguraamat on dokumendid, mille kaudu kool teavitab õpilast ja lapsevanemat (eestkostjat, hooldajat) õpiedukusest ja käitumisest õppeveerandi, poolaasta või kursuse ja õppeaasta lõpul.
Andmed täiendavale õppetööle jätmise, järgmisse klassi üleviimise või klassikursust kordama jätmise kohta.
Klassitunnistus ja õpinguraamat kinnitatakse kooli direktori ja klassijuhataja allkirjade ning kooli pitseriga.
Klassitunnistus on üheks õppeaastaks, õpinguraamat kolmeks õppeaastaks (üheks kooliastmeks).
Klassitunnistuse ja õpinguraamatu vormi kinnitab kooli õppenõukogu.
Gümnaasiumisse vastuvõtt toimub põhikooli lõpetamise tulemuste alusel.
Põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamiseks korraldatakse lõpueksamid.
Gümnaasiumi lõpueksamid on riigieksamid ja koolieksamid.
Põhikooli lõpueksamid on ühtlustatud küsimuste ja ülesannetega koolieksamid.
Põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite korraldamise ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamise tingimused ja korra kehtestab haridusminister määrusega.
Riigieksamite ja põhikooli lõpueksamite õppeained, vormid ja aja kehtestab haridusminister lõpueksamitele eelneva õppeaasta 25. maiks.
Riigieksamite läbiviimiseks moodustab maavanem igal õppeaastal hiljemalt 20. märtsiks gümnaasiumides vähemalt kolmeliikmelised riigieksamikomisjonid ja kinnitab nende koosseisud arvestusega, et iga 20 eksaminandi kohta on riigieksamikomisjonis üks liige.
Kui gümnaasiumis osaleb riigieksamil vähem kui 15 õpilast, moodustab maavanem gümnaasiumidevahelise riigieksamikomisjoni ja määrab eksami läbiviimise koha.
Riigieksamikomisjoni esimees on üldjuhul kooli direktor.
Riigieksamikomisjoni esimees ei või olla riigieksami õppeaine õpetaja.
Haridusministri määratud isik annab riigieksamimaterjalid üle maavanema määratud isikule, kes annab materjalid üle kooli direktorile riigieksami toimumise päeval.
Pärast riigieksami toimumist võtab maavanema poolt määratud isik riigieksamimaterjalid kooli direktorilt vastu ning annab need haridusministri poolt määratud isikule.
Riigieksamite ja põhikooli lõpueksamite ettevalmistamiseks luuakse komisjonid, kelle ülesanne on töötada välja riigieksamite ning põhikooli lõpueksamite ülesanded ning nende hindamisjuhendid.
Riigieksameid ja põhikooli lõpueksameid ettevalmistavate komisjonide töökorra kinnitab haridusminister määrusega ja komisjonide koosseisud käskkirjaga.
Iga õppeaine riigieksamitöid hindab eraldi komisjon.
Riigieksamitöid hindavate komisjonide töökorra kinnitab haridusminister määrusega ja komisjonide koosseisud käskkirjaga.
Kui eksaminand ei ole rahul lõpueksami tulemusega, on tal õigus kolme tööpäeva jooksul pärast põhikooli või gümnaasiumi lõputunnistuse väljastamist või kümne tööpäeva jooksul pärast riigieksamitunnistuse väljastamist esitada Haridusministeeriumile avaldus oma lõpueksami tulemuste läbivaatamiseks.
Riigieksami tulemuste kohta esitatud avalduste läbivaatamiseks moodustab haridusminister apellatsioonikomisjoni.
Apellatsioonikomisjoni töökorra kinnitab haridusminister määrusega ja koosseisu käskkirjaga.
Keskhariduse omandanud isikud tasuvad sama õppeaine riigieksami korduvaks sooritamiseks registreerimise eest riigilõivu riigilõivuseaduses sätestatud määras.
Põhikooli lõpetajatele väljastatakse põhikooli lõputunnistus.
Gümnaasiumi lõpetajatele väljastatakse gümnaasiumi lõputunnistus ja riigieksamitunnistus.
Põhikooli ja gümnaasiumi lõputunnistuse vormi, samuti riigieksamitunnistuse vormi ja statuudi kinnitab Vabariigi Valitsus.
Õpilane on kohustatud täitma kooli kodukorda.
Õpilastele avaldatakse tunnustust ja laitust haridusministri määruses, kooli põhimääruses ja kooli sisekorraeeskirjas ettenähtud korras.
Õpilasele väljastatakse õppeasutuses õppimise perioodiks õpilaspilet, mille väljaandmise korra ja vormi kinnitab haridusminister määrusega.
Pöörduda oma õiguste kaitseks Haridusministeeriumi, maavanema või lastekaitseorganisatsioonide poole.
Õpilasomavalitsus on õpilaste õigus kooskõlas seadusega iseseisvalt otsustada ja korraldada õpilaselu küsimusi, lähtudes õpilaste huvidest, vajadustest, õigustest ja kohustustest.
Õpilasomavalitsuse teostamiseks on õpilaskonnal õigus valida õpilasesindus, kes esindab õpilaskonda koolisisestes suhetes ning suhetes rahvuslike ja rahvusvaheliste organisatsioonide, asutuste ja isikutega.
Õpilasesinduse ülesanded ja valimise korra sätestab õpilasesinduse põhimäärus, mille kiidab heaks kooli hoolekogu (nõukogu) ning kinnitab direktor.
Otsustada ja korraldada kõiki muid õpilaselu küsimusi, mis seaduse ja seaduse alusel antud õigusakti kohaselt kuuluvad õpilaskonna pädevusse ning mis ei ole samadel alustel antud kellegi teise otsustada ja korraldada.
Kool tagab õpilase koolis viibimise ajal tema tervise kaitse ja koostab tervisekaitse-eeskirjade ja -normide kohase päevakava.
Õpilaste meditsiinilist teenindamist korraldab õppeasutuse omanik koos valla- ja linnaarstiga sotsiaalministri määrusega kehtestatud korras.
Õpilasel ja tema vanematel on õigus õppenõukogu otsusega nõustumatuse, samuti õpetamist ja kasvatamist puudutavate vaidlusküsimuste korral pöörduda kooli hoolekogu ja kooli üle riiklikku järelevalvet teostava ametiisiku poole.
Õpilase poolt süüliselt koolile tekitatud varalise kahju hüvitab õpilane või tema vanemad (eestkostjad) õigusaktidega sätestatud alustel ja korras.
Kooli ja kodu koostöö koordineerimiseks kutsub kooli juhtkond (klassijuhataja) kokku vanemate koosoleku vähemalt üks kord aastas.
Kui kolmandik klassi õpilaste vanemaid nõuab, on kooli juhtkond kohustatud kokku kutsuma selle klassi õpilaste vanemate koosoleku.
Koolitöötajad (edaspidi personal) on pedagoogid ja teised töötajad.
Kooli personali miinimumkoosseisu kehtestab haridusminister määrusega.
Kooli personali koosseisu määrab direktor (juhataja), tuginedes haridusministri määrusega kehtestatud miinimumkoosseisule.
Personali ülesanded ja kohustused, õigused ja vastutus määratakse kindlaks kooli põhimääruse ja töösisekorraeeskirjadega, ametijuhendi ja töölepinguga, mis on kooskõlas tööseadustega ja pedagoogide töösuhteid reguleerivate muude õigusaktidega.
Käesoleva seaduse raames käsitatakse pedagoogidena õpetajaid, direktorit (juhatajat), tema asetäitjat õppe- ja kasvatusalal ning teisi õppe- ja kasvatusalal töötavaid isikuid.
Koolis on klassi- ja aineõpetajad.
Klassiõpetaja õpetab 1.-6. klassis põhiliselt kõiki õppeaineid oma klassis.
Aineõpetaja õpetab 5.-12. klassis ühte või mitut õppeainet vastavalt oma kvalifikatsioonile.
Aineõpetaja võib õpetada üht või mitut õppeainet vastavalt oma kvalifikatsioonile ka 1.-6. klassini.
Personaliga sõlmib, muudab ja lõpetab töölepingud kooli direktor (juhataja) vastavuses tööseadustega ja muude pedagoogide töösuhteid reguleerivate õigusaktidega.
Välislepingu alusel tööle võetava pedagoogiga sõlmib kooli direktor (juhataja) töölepingu välislepinguga määratud tähtajaks.
Õpetajate, direktori (juhataja) asetäitja õppe- ja kasvatusalal ning teiste õppe- ja kasvatusalal töötavate isikute vabade ametikohtade täitmiseks korraldab kooli direktor (juhataja) konkursi, kui välislepingus ei ole sätestatud teisiti.
Konkursi läbiviimise korra kinnitab kooli hoolekogu (nõukogu) direktori (juhataja) ettepanekul.
Pedagoogide kutseoskuste ja kutsemeisterlikkuse ning nende kvalifikatsioonitaseme üle otsustamiseks korraldatakse atesteerimine.
Kooli juhib direktor (juhataja, edaspidi direktor).
Direktor kannab vastutust kooli üldseisundi ja arengu ning rahaliste vahendite õiguspärase ja otstarbeka kasutamise eest.
Direktor on kooli seaduslik esindaja.
Direktor võib teha tehinguid, mis on suunatud tema seaduses sätestatud ülesannete täitmisele.
Direktori vaba ametikoha täitmiseks korraldatakse avalik konkurss.
Munitsipaalkooli direktori vaba ametikoha täitmiseks korraldatava konkursi kuulutab välja ja selle läbiviimise korra kehtestab valla- või linnavalitsus.
Konkursi võitnud isiku kinnitab ametisse valla- või linnavalitsus.
Riigikooli direktori vaba ametikoha täitmiseks kuulutab konkursi välja haridusminister või maavanem, kui riigikool on antud maavalitsuse haldamisele.
Riigikooli direktori vaba ametikoha täitmiseks korraldatava konkursi läbiviimise korra kehtestab haridusminister määrusega.
Kooli direktoriga sõlmitakse tööleping konkursil väljakuulutatud tähtajaks, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks.
Munitsipaalkooli direktoriga sõlmib, peatab, muudab ja lõpetab töölepingu vallavanem või linnapea või tema volitatud ametiisik.
Riigikooli direktoriga sõlmib, peatab, muudab ja lõpetab töölepingu haridusminister või maavanem, kui riigikool on antud maavalitsuse haldamisele.
Koolidel on õppenõukogu, mille ülesandeks on kooli õppe- ja kasvatustegevuse kindlaksmääramine, analüüsimine, hindamine ja juhtimiseks vajalike otsuste tegemine.
Õppenõukogu pädevuse ja tegutsemise korra määrab haridusminister määrusega.
Munitsipaalkooli edukaks tööks vajalike tingimuste loomiseks moodustab valla- või linnavalitsus hoolekogu.
Hoolekogu on alaliselt tegutsev organ, kelle ülesanne on kooli pedagoogide, kohaliku omavalitsuse volikogu, vanemate, vilistlaste ja kooli toetavate organisatsioonide ühistegevus kooli õppe- ja kasvatustegevuse jälgimisel ning selleks tegevuseks paremate tingimuste loomisele kaasaaitamisel.
Gümnaasiumi hoolekogusse kuuluvad kohaliku omavalitsuse volikogu ja õpilaste esindaja, kaks õpetajat õppenõukogu otsusel ning viis vanemate, vilistlaste ja kooli toetavate organisatsioonide esindajat vanemate üldkoosoleku otsusel.
Põhikooli hoolekogusse kuuluvad kohaliku omavalitsuse volikogu ja õpetajate esindaja ning viis vanemate, vilistlaste ja kooli toetavate organisatsioonide esindajat vanemate üldkoosoleku otsusel.
Algkooli hoolekogusse kuuluvad kohaliku omavalitsuse volikogu ja õpetajate esindaja ning kolm vanemate ja kooli toetavate organisatsioonide esindajat vanemate üldkoosoleku otsusel.
Hoolekogu valib enda hulgast esimehe ja aseesimehe.
Hoolekogu koosolekud toimuvad õppeaasta kestel vähemalt üks kord kolme kuu jooksul.
Hoolekogu tegutsemise korra kehtestab haridusminister määrusega.
Lisaks käesolevas seaduses sätestatud ülesannetele teeb hoolekogu omavalitsuse täitevorganile ettepanekuid kooliga seotud küsimuste paremaks lahendamiseks.
Direktor on hoolekogu ees aruandekohustuslik.
Haridusministeerium moodustab oma hallatavates riigikoolides spetsialistidest ja lapsevanematest üheksaliikmelise riigikooli nõukogu.
Maavalitsuse haldamisel olevates riigikoolides moodustab riigikooli nõukogu maavanem.
Riigikooli nõukogu valib enda hulgast esimehe ja aseesimehe.
Nõukogu töötab haridusministri määrusega kehtestatud korras.
Riigikooli nõukogule laienevad käesolevas seaduses hoolekogu kohta sätestatud õigused ja kohustused.
Riigikooli nõukogu teeb Haridusministeeriumile ning Sotsiaalministeeriumile ettepanekuid kooliga seotud küsimuste paremaks lahendamiseks.
Riigikooli direktor on nõukogu ees aruandekohustuslik.
Kooli vara moodustavad koolile omaniku poolt sihtotstarbeliseks kasutamiseks ja valdamiseks antud maa, hooned, rajatised, seadmed, inventar ja muu vara.
Kooli tegevuseks vajalike õppevahendite miinimumloetelu kehtestab haridusminister määrusega.
Kooli vara valdamise, kasutamise ja käsutamise korra kehtestab riigikoolile Vabariigi Valitsus, munitsipaalkoolile valla- või linnavolikogu.
Koolil on oma eelarve ning võib olla oma pangaarve.
Kooli eelarve tulud moodustuvad eraldistest riigi- ja valla- või linnaeelarvest, laekumistest sihtasutustelt, annetustest ja kooli põhimääruses sätestatud kooli õppekava välisest tegevusest saadud tuludest.
Munitsipaalkooli kulud katab omanik.
Lähtudes munitsipaalkoolide õpilaste arvust, määratakse kooskõlas valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seadusega (RT I 1995, 94, 1627; 1996, 87, 1542; 1997, 16, 263) igal aastal riigieelarvest toetus valla- ja linnaeelarvetele munitsipaalkooli pedagoogide töötasu, sotsiaalmaksu, täienduskoolituse ja õpikute soetamisega seotud kulude katmiseks.
Riigikooli kulud kaetakse iga-aastase riigieelarve seadusega Haridusministeeriumi valitsemisala kuludes riigikoolidele ettenähtud mahus.
Munitsipaalkooli eelarve kava kiidavad heaks munitsipaalkooli hoolekogu ja valla- või linnavalitsus ning eelarve kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu.
Riigikooli eelarve kinnitab haridusminister.
Munitsipaalkooli tegevuskulude katmises osalevad täies ulatuses teised vallad või linnad proportsionaalselt selles koolis õppivate nende haldusterritooriumil alaliselt elavate õpilaste arvuga.
Õppevahendite soetamise kulu, välja arvatud käesoleva seaduse § 44 lõikes 3 nimetatud õpikute soetamise kulu.
Valla- või linnavalitsus kinnitab igaks eelarveaastaks õpilaskoha tegevuskulu arvestusliku maksumuse ühe õpilase kohta.
Teised vallad või linnad katavad munitsipaalkooli tegevuskulud valla- või linnavalitsuse esitatud arvete alusel.
Vastavad vallad või linnad lepivad kokku munitsipaalkooli tegevuskulude katmises osalemise korras.
Kokkuleppe mittesaavutamisel osalevad teised vallad või linnad munitsipaalkooli tegevuskulude katmises Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Munitsipaalkooli tegevuskulude katmiseks tasumisele kuuluva summa vaidlustamine ei vabasta teist valda või linna arve tasumise kohustusest.
Kui teised vallad või linnad ei osale munitsipaalkooli tegevuskulude katmises, on maavanemal õigus teha Vabariigi Valitsusele ettepanek vähendada katmata tegevuskulude ulatuses sellele valla- või linnaeelarvele riigieelarvest tehtavaid ülekandeid, et kompenseerida nende vahendite arvel munitsipaalkooli tegevuskulude katmata osa.
Munitsipaalkooli õpetajate palga alammäärades lepivad õpetajatele atesteerimisel omistatavate ametijärkude lõikes üleriigiliselt kokku Vabariigi Valitsus, kohalike omavalitsusüksuste volitatud esindajad ja õpetajate registreeritud ühenduste volitatud esindajate poolt moodustatud delegatsioon.
Kokkuleppe mittesaavutamisel kehtestab munitsipaalkooli õpetajate palga alammäärad õpetajatele atesteerimisel omistatavate ametijärkude lõikes üleriigiliselt Vabariigi Valitsus.
Munitsipaalkooli pedagoogide töötasustamise alused kinnitab valla- või linnavolikogu, kusjuures õpetajate palgaastmete ja -määrade kinnitamisel arvestatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kokkulepet.
Kokkuleppe mittesaavutamisel lähtutakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud munitsipaalkooli õpetajate palga alammääradest.
Riigikooli pedagoogide töötasustamise alused kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kooli õppe- ja kasvatustegevuse alaste kohustuslike dokumentide loetelu ja vormid ning nende täitmise korra kinnitab haridusminister määrusega.
Kool esitab oma tegevuse kohta statistilise ja eelarve täitmise aruande rahandusministri määrusega kehtestatud korras ja tähtaegadeks.
Riiklikku järelevalvet kooli õppe- ja kasvatustegevuse üle teostavad Haridusministeeriumi ametnikud ja maavanem (edaspidi riiklik järelevalveorgan).
Riikliku järelevalve läbiviimise korra ning kooli õppe- ja kasvatustegevuse, samuti juhtimise tulemuslikkuse hindamise kriteeriumid kehtestab haridusminister määrusega.
Riikliku järelevalve põhieesmärk on aidata kaasa kvaliteetse hariduse omandamisele koolis ning tagada õppe- ja kasvatustegevuse efektiivsus ja seaduslikkus.
Analüüsida põhi- ja üldkeskhariduse olukorda piirkondlikult ja üleriigiliselt.
Teha valla- või linnavalitsusele ettepanekuid õppe- ja kasvatustegevuse tingimuste parandamiseks või direktori distsiplinaarkorras karistamiseks.
Riikliku järelevalve tulemused vormistatakse kontrollakti või õiendiga.
Riikliku järelevalveorgani poolt tehtud seaduslikud ettekirjutused on direktorile täitmiseks kohustuslikud ettekirjutuses sätestatud tähtaja jooksul pärast ettekirjutuse direktorile teatavakstegemist.
Kui kooli direktor ei nõustu riikliku järelevalveorgani tehtud ettekirjutusega, on tal õigus vaidlustada nimetatud ettekirjutus Haridusministeeriumis kümne tööpäeva jooksul, arvates ettekirjutuse direktorile teatavakstegemisest.
Riigikooli ümberkorraldamine ja ümberkujundamine toimub Vabariigi Valitsuse seaduse (RT I 1995, 94, 1628; 1996, 49, 953; 88, 1560; 1997, 29, 447; 40, 622; 52, 833; 73, 1200; 81, 1361 ja 1362; 87, 1468; 1998, 28, 356; 36/37, 552; 40, 614; 107, 1762; 111, 1833; 1999, 10, 155; 16, 271 ja 274; 27, 391; 29, 398; 401; 58, 608; 95, 843 ja 845; 2000, 49, 302; 51, 319 ja 320; 54, 352; 58, 378; 95, 613; 102, 677; 2001, 7, 16; 53, 305; 59, 358; 94, 578; 100, 646; 102, 677) alusel, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatud erisusi.
Riigikooli korraldab ja kujundab ümber Haridusministeerium.
Munitsipaalkooli korraldab ja kujundab valla- või linnavolikogu otsusel ümber valla- või linnavalitsus.
Kooli ümberkorraldamise või ümberkujundamise otsus tehakse arvestusega, et sellest on võimalik teavitada kirjalikult Haridusministeeriumi, maavanemat, kooli, lapsevanemaid (eestkostjaid, hooldajaid) ja õpilasi vähemalt kuus kuud enne uue õppeaasta algust.
Muud seadusest või regionaalpoliitikast tulenevad juhud.
Koolide ümberkorraldamine käesoleva seaduse tähenduses seisneb koolide ühinemises või jagunemises.
Kool eraldatakse teisest koolist, selle tulemusena moodustatakse uus kool ja säilib esialgne kool.
Kooli ümberkujundamine käesoleva seaduse tähenduses on käesoleva seaduse § 2 lõikes 4 nimetatud kooli liigi muutmine.
Kooli ümberkorraldamine või ümberkujundamine toimub pärast õppeperioodi lõppu.
Munitsipaalkooli ümberkorraldamise või ümberkujundamise tulemusel moodustatud munitsipaalkoolile taotletakse koolitusluba.
Riigikooli tegevuse lõpetab Haridusministeerium.
Munitsipaalkooli tegevuse lõpetab kohaliku omavalitsuse volikogu otsusel valla- või linnavalitsus.
Kooli tegevuse lõpetamise otsus tehakse arvestusega, et sellest on võimalik teavitada kirjalikult Haridusministeeriumi, maavanemat, kooli, lapsevanemaid (eestkostjaid, hooldajaid) ja õpilasi vähemalt kuus kuud enne uue õppeaasta algust.
Kooli tegevus lõpetatakse pärast õppeperioodi lõppu.
Riigikooli tegevuse lõpetamisel tagab Haridusministeerium, munitsipaalkooli tegevuse lõpetamisel tagavad munitsipaalkooli teeninduspiirkonna valla- või linnavalitsused õpilastele võimaluse jätkata õpinguid teises koolis.
Käesoleva seaduse paragrahv 26 1. lõige jõustub 1995. aasta 1. septembril.
Käesoleva seaduse paragrahv 37 jõustub 1997. aasta 1. septembril.
Õpetajate ettevalmistuse vastavalt käesolevale seadusele korraldab Haridusministeerium.
Valla- või linnavalitsus ning Kultuuri- ja Haridusministeerium sõlmivad hiljemalt 1994.aasta 1.aprilliks vastavalt käesoleva seaduse paragrahv 39 2. lõikele nende koolidirektoritega (juhatajatega), kes töötavad ja soovivad tööd jätkata, poolte kokkuleppel töölepingud kuni viieks aastaks.
Käesoleva seaduse paragrahv 38 2. lõige jõustub 1994. aasta 1. septembril.
Käesoleva seaduse paragrahv 44 jõustub 1994. aasta 1. jaanuaril.
Muukeelse põhikooli õppekava ja koolikorraldus peavad aastaks 2007 tagama kõigile põhikooli lõpetajatele eesti keele oskuse tasemel, mis võimaldab jätkata õpinguid eesti keeles.
Riigi- ja munitsipaalgümnaasiumides alustatakse üleminekut eesti õppekeelele hiljemalt 2007/2008. õppeaastal.
Eesti õppekeelega koolide õpilastele, kelle emakeel ei ole eesti keel, luuakse piirkondlikke iseärasusi ja kooli õppekava arvestavad tingimused oma emakeele õppimiseks ja rahvuskultuuri tundmaõppimiseks eesmärgiga säilitada oma rahvuslik identiteet.
Vastava korra kehtestab Vabariigi Valitsus hiljemalt 2002. aasta 1. jaanuariks.
Kuni riiklike õppekavade kehtestamiseni kehtivad senised õppekavad ning nende kinnitamise kord.
Tegutsevatele munitsipaalkoolidele, kellel puudub koolitusluba, väljastatakse koolitusluba kooli omaniku taotlusel.
Taotluse aluseks on riikliku järelevalveorgani soovitus ning kontrollaktid alates 1996/1997. õppeaastast.
Riigikoolis haridusministril või maavanemal, kui riigikool on maavalitsuse haldamisel, munitsipaalkoolis vallavanemal või linnapeal või tema volitatud ametiisikul muuta määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel töötava ja tööd jätkata sooviva koolidirektori tööleping määratud ajaks sõlmitud töölepinguks kestusega viis aastat 2001. aasta 1. jaanuariks.
Käesoleva seaduse §-s 3 1 nimetatud kooli arengukava kinnitatakse hiljemalt 2001. aasta 1. septembriks.
Tegutsevate koolide põhimäärused viiakse vastavusse käesoleva seaduse § 12 lõike 3 punktiga 8 ja §-ga 49 2002. aasta 1. septembriks.
Koolikohustuslik on laps, kes jooksva aasta 1.oktoobriks saab seitsmeaastaseks.
Põhiharidus on riigi haridusstandardiga ettenähtud kohustuslik üldharidusmiinimum.
Põhihariduse omandamine loob eeldused ja annab õiguse jätkata õpinguid keskhariduse omandamiseks.
Keskhariduse omandamine põhineb põhiharidusel ja annab õiguse jätkata õpinguid kõrghariduse omandamiseks.
Põhikoolides omandatakse põhiharidus.
Gümnaasiumides omandatakse keskharidus.
Põhikoolide ja gümnaasiumide õigusliku seisundi ja töökorralduse kehtestab põhikooli- ja gümnaasiumiseadus.
Käesoleva seaduse reguleerimisala on vaba ettevõtluse huvidest lähtuva konkurentsi kaitsmine loodusvarade kaevandamisel, toodete valmistamisel ja teenuste osutamisel ning toodete ja teenuste (edaspidi kaubad) ostmisel ja müümisel ning muus äritegevuses konkurentsi takistamise, piiramise või kahjustamise (edaspidi kahjustamine) ärahoidmine ja kõrvaldamine.
Käesolevat seadust kohaldatakse ka juhul, kui konkurentsi kahjustamisele suunatud tegevus või tegevusetus toimub väljaspool Eesti territooriumi, kuid kahjustab konkurentsi Eesti territooriumil.
Käesolev seadus ei reguleeri suhteid tööjõuturul.
Ettevõtja käesoleva seaduse tähenduses on äriühing, füüsilisest isikust ettevõtja või muu majandus- või kutsetegevuses osalev isik või juriidiliseks isikuks mitteolev ühendus või ettevõtja huvides tegutsev isik.
Kui avalik-õiguslikku funktsiooni täitev isik, riik või kohaliku omavalitsuse üksus osaleb kaubaturul, kohaldatakse neile ettevõtjate kohta käivaid sätteid.
Riigile, kohaliku omavalitsuse üksusele ja Eesti Pangale ei laiene käesoleva seaduse 9. peatüki sätted.
Käesoleva seaduse tähenduses võib lugeda üheks ettevõtjaks samal kaubaturul tegutsevaid ühte kontserni kuuluvaid ettevõtjaid või teisi valitseva mõju kaudu üksteisega seotud ettevõtjaid, kui nende ettevõtjate vahel puudub konkurents.
Kasutada ja käsutada teise ettevõtja kogu vara või olulist osa sellest.
Kaubaturg on hinna, kvaliteedi, tehniliste omaduste, realiseerimis- ning kasutustingimuste, tarbimis- ja muude omaduste poolest ostja seisukohalt omavahel vahetatavate või asendatavate (edaspidi asendatavate) kaupade käibimise ala kogu Eesti territooriumil või selle osal.
Kaubaturu piiritlemisel arvestatakse asendatavate kaupade käivet üldjuhul rahalises väljenduses.
Kui see ei ole võimalik või otstarbekas, võib kaubaturu mahtu ja sellel tegutseva ettevõtja turuosa arvestada mõne muu võrreldava näitaja alusel.
Kokkuleppe sõlmimise eelduseks tingimuse seadmine, et teine pool võtab endale kokkuleppe objektiga mitteseotud lisakohustusi.
Põllumajandustootjate kokkuleppele, tegevusele ja nende ühenduste otsusele, mis käsitleb põllumajandussaaduse tootmist ja müüki ning ühiste vahendite kasutamist, ei kohaldu käesoleva paragrahvi lõike 1 punktid 2-6, kui selle kokkuleppe, tegevuse või otsusega konkurentsi oluliselt ei kahjustata.
Käesoleva seaduse § 4 lõike 1 punktides 2-6 sätestatut ei kohaldata vähese tähtsusega kokkuleppele, tegevusele ja otsusele.
Kokkuleppe, tegevuse ja otsuse puhul, milles esinevad üheaegselt nii vertikaalse kui horisontaalse kokkuleppe, tegevuse või otsuse tunnused, suurem kui 5 protsenti.
Vertikaalne on ettevõtjate kokkulepe, nende kooskõlastatud tegevus ja ettevõtjate ühenduse otsus siis, kui nimetatud ettevõtjad tegutsevad tootmise või turustamise erinevatel tasanditel (näiteks tooraine või valmiskauba tootmine, jae- või hulgiturustus).
Horisontaalne on ettevõtjate kokkulepe, nende kooskõlastatud tegevus ja ettevõtjate ühenduse otsus siis, kui nimetatud ettevõtjad tegutsevad tootmise või turustamise samal tasandil konkurentidena.
Vähese tähtsusega on kokkulepe, tegevus või otsus siis, kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimused on täidetud selle kokkuleppe, tegevuse või otsuse kogu toimimise aja jooksul.
Erand on ettevõtja taotlusel Konkurentsiameti peadirektori või tema asetäitja otsusega antud luba käesoleva seaduse §-s 4 nimetatud kokkuleppe sõlmimiseks, kooskõlastatud tegevuseks või otsuse vastuvõtmiseks.
Ei anna kokkulepet sõlmivatele, kooskõlastatult tegutsevatele või otsust vastuvõtvatele ettevõtjatele võimalust kõrvaldada konkurentsi kaubaturu olulise osa suhtes.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loa saamiseks peavad olema täidetud kõik lõikes 2 sätestatud tingimused.
Grupierand on rahandusministri ettepanekul Vabariigi Valitsuse määrusega antud üldine luba käesoleva seaduse §-s 6 sätestatud tingimustele vastavate teatud liiki konkurentsi kahjustavate või kahjustada võivate kokkulepete sõlmimiseks, kooskõlastatud tegevuseks või otsuse vastuvõtmiseks.
Muud tingimused, millele kokkulepe, tegevus või otsus peab vastama.
Kui kaubaturul, mida kokkulepe, tegevus või otsus mõjutab, praktiliselt puudub konkurents.
Kokkulepe ja otsus või nende osa, millel on käesoleva seaduse §-s 4 nimetatud eesmärgid või tagajärjed ning millele ei ole § 6 või 7 alusel antud luba, on tühine, välja arvatud §-le 5 vastav kokkulepe ja otsus.
Käesoleva seaduse §-s 6 sätestatud erandi saamiseks tuleb esitada Konkurentsiametile eranditaotlus enne kokkuleppe sõlmimist, kooskõlastatud tegevuse alustamist või otsuse vastuvõtmist.
Eranditaotluse võib esitada ka erandit vajava kokkuleppe sõlmimisest või otsuse vastuvõtmisest kuue kuu jooksul, seejuures on vastav kokkulepe või otsus või nende konkurentsi kahjustav osa kuni erandi andmiseni kehtetu.
Eranditaotlus kokkuleppe, otsuse või nende osa või tegevuse kohta, mis ei olnud kokkuleppe sõlmimisel, tegevuse alustamisel või otsuse vastuvõtmisel käesoleva seadusega vastuolus, tuleb esitada kolme kuu jooksul, alates asjaolude ilmnemisest, mille tõttu kokkulepe või otsus või selle osa või tegevus osutub käesoleva seadusega vastuolus olevaks, või ajast, millal nende olemasolust oleks pidanud teada saama.
Eranditaotluse esitavad kokkuleppe sõlminud või kooskõlastatult tegutsenud või otsuse vastuvõtnud ettevõtjad ühiselt või üks nendest.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud isikud võivad ühiselt või eraldi eranditaotluse tagasi võtta igal ajal kuni erandi andmiseni, esitades sellekohase kirjaliku avalduse, kusjuures nimetatud avalduse esitaja ei pea olema sama isik, kes eranditaotluse esitas.
Nõuded eranditaotlusele, erandi kehtivuse tähtaja pikendamiseks esitatavale taotlusele ja taotluse esitamise korra kehtestab rahandusminister määrusega.
Konkurentsiameti nõudmisel peab eranditaotleja andma selgitusi ning esitama tutvumiseks dokumentide originaalid või nende koopiad või ärakirjad, mille vastavust originaalile kinnitab nende esitaja oma allkirjaga.
Kui eranditaotluses sisalduv või sellega seoses esitatud teave on ebaõige, mittetäielik või eksitav, määrab Konkurentsiamet taotlejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.
Pärast puuduste kõrvaldamist saadab Konkurentsiamet eranditaotluse esitajale vastava kinnituse, mille väljasaatmisest algab ka käesoleva seaduse § 11 lõigetes 2 ja 3 sätestatud tähtaegade kulgemine.
Isik, kelle kasuks on erand antud, ja isik, kes erandi andmise otsust taotleb, peab olulistest muudatustest eranditaotluses esitatud andmetes viivitamata Konkurentsiametile kirjalikult teatama.
Teabe juurde, mida eranditaotluse esitaja või teine kokkuleppe pool peab ärisaladuseks, teeb ta vastava märke.
Algatab eranditaotluse kohta täiendava menetluse, kui ta leiab, et taotluse aluseks oleva kokkuleppe, tegevuse või otsuse sobivus erandi saamiseks käesoleva seaduse § 6 alusel on kaheldav ning otsustamiseks on vajalik saada täiendavat teavet või teostada täiendavat kontrolli.
Konkurentsiameti peadirektor või tema asetäitja teeb ühe käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-4 sätestatud otsustest kahe kuu jooksul pärast kogu teabe saamist.
Kui Konkurentsiameti peadirektor või tema asetäitja otsustab algatada täiendava menetluse käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 5 alusel, teatab ta sellest kirjalikult erandi taotlejatele ning teeb ühe lõike 1 punktides 1-3 sätestatud otsustest kuue kuu jooksul pärast kogu teabe saamist.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud tähtaegu võib Konkurentsiamet pikendada üksnes eranditaotleja kirjalikul nõusolekul.
Käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 ja käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud otsus on kirjalik ja sisaldab põhjendust.
Erandi andmise otsus võib sisaldada kokkulepet sõlmivatele, kooskõlastatult tegutsevatele või otsust vastuvõtvatele ettevõtjatele tingimusi või kohustusi.
Taotlus erandi kehtivuse tähtaja pikendamiseks esitatakse vastavalt käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 nimetatud määrusele vähemalt kuus kuud enne otsuses toodud erandi kehtivuse tähtaja lõppemist.
Erand anti mittetäielike või ebaõigete andmete alusel ja erandi saanud kokkulepe, tegevus või otsus ei vasta käesoleva seaduse §-s 6 sätestatud tingimustele.
Kõigi käesoleva seaduse § 11 lõike 1 punkti 1 ja lõike 3 ning käesoleva paragrahvi lõike 5 alusel tehtud otsuste kohta avaldab Konkurentsiamet teadaande väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Turguvalitsev ettevõtja käesoleva seaduse tähenduses on ettevõtja, kellele kuulub kaubaturul vähemalt 40 protsenti käibest või kelle positsioon võimaldab tal sellel kaubaturul tegutseda arvestataval määral sõltumatult konkurentidest, varustajatest ja ostjatest.
Turguvalitsev ettevõtja on ka käesoleva seaduse §-des 14 ja 15 sätestatud eri- või ainuõigust või olulist vahendit omav ettevõtja.
Eri- või ainuõigusena käsitatakse käesolevas seaduses riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt ettevõtjale antud õigust, mis võimaldab tal olla kaubaturul teiste ettevõtjatega võrreldes eelisseisundis või ainsaks ettevõtjaks sellel kaubaturul.
Eri- või ainuõiguse andmiseks avaliku konkursi korraldamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kui eri- või ainuõiguse andmise aluseks olev õigusakt ei sätesta eri- või ainuõiguse andmise korda, tuleb vastava õiguse andmiseks korraldada avalik konkurss Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Olulist vahendit, sealhulgas loomulikku monopoli omavaks loetakse ettevõtja, kelle omandis, valduses või opereerimisel on võrgustik, infrastruktuur või muu oluline vahend, mida teisel isikul ei ole võimalik või ei ole majanduslikult otstarbekas dubleerida, kuid millele juurdepääsuta või mille olemasoluta ei ole võimalik kaubaturul tegutseda.
Eri- või ainuõigust või olulist vahendit omava ettevõtja poolt käesoleva seaduse § 18 lõike 1 punktis 1 nimetatud kohustuse täitmata jätmine.
Eri- või ainuõigust omavale ettevõtjale võib talle selle õiguse andnud riigiasutus või kohaliku omavalitsuse üksus määrata kasutatavad hinnad või kehtestada muid tingimusi või kohustusi, et selle ettevõtja kaupade ostjad või sellele ettevõtjale kaupade müüjad ei satuks oluliselt halvemasse olukorda kui siis, kui antud valdkonnas toimiks vaba konkurents.
Olulist vahendit omavale ettevõtjale võib seadusega määratud riigiasutus, Vabariigi Valitsus või kohaliku omavalituse territooriumi piires teenust osutava olulist vahendit omava ettevõtja korral kohaliku omavalitsuse üksus määrata kasutatavad hinnad või kehtestada muid tingimusi või kohustusi, et selle ettevõtja kaupade ostjad või sellele ettevõtjale kaupade müüjad ei satuks oluliselt halvemasse olukorda kui siis, kui antud valdkonnas toimiks vaba konkurents.
Vabariigi Valitsus võib kehtestada teatud liiki eri- või ainuõigust või olulist vahendit omavatele ettevõtjatele hindade reguleerimise korra, juhul kui seaduse või selle alusel antud õigusaktiga vastavat korda kehtestatud ei ole.
Kohaliku omavalitsuse üksus võib kehtestada kohaliku omavalitsuse territooriumil teenuseid osutavatele eri- või ainuõigust või olulist vahendit omavatele ettevõtjatele hindade reguleerimise korra, juhul kui seaduse või selle alusel antud õigusaktiga vastavat korda kehtestatud ei ole või kui see kord neile ettevõtjatele ei laiene.
Hoidma raamatupidamises selget vahet erinevate põhi- ja lisategevusalade vahel (näiteks tootmine, edastamine, turustamine ja ettevõtja muud tegevusalad), tagades sellega majandusarvestuste läbipaistvuse.
Juurdepääsu tagajärjel ei ole tagatud seadusega ettenähtud andmete kaitse.
Mitme füüsilise isiku poolt, kes juba omavad vähemalt ühe ettevõtja üle valitsevat mõju, ühiselt valitseva mõju omandamine teise ettevõtja või tema osa üle.
Ettevõtja üle valitseva mõju omandamine käesoleva paragrahvi lõike 1 punktide 3 ja 5 tähenduses on ka neis nimetatud isikute poolt ühise ettevõtja asutamine, kelle äritegevus on kavandatud pikaajaliseks ja iseseisvaks.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ühise ettevõtja asutamise eesmärgiks või tagajärjeks on teda asutanud ettevõtjate omavahelise konkureeriva käitumise kooskõlastamine või tema äritegevus ei ole kavandatud pikaajaliseks ega iseseisvaks, kohaldatakse sellele tegevusele käesoleva seaduse §-s 4 sätestatut.
Ettevõtja osa käesoleva peatüki tähenduses on ettevõtja vara või ettevõtja organisatsiooniliselt iseseisev osa, sealhulgas ettevõte, mis on äritegevuse aluseks ja millele on selgelt omistatav turukäive.
Koondumiseks ei loeta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tehinguid, kui need toimuvad kontsernisiseste ümberkorraldustena.
Ettevõtja või tema osa, kelle üle omandatakse valitsev mõju.
Koondumist kontrollitakse, kui koondumise osaliste eelnenud majandusaasta ülemaailmsed käibed kokku ületavad 500 miljonit krooni ja vähemalt kahe koondumise osalise ülemaailmne käive ületab kummalgi 100 miljonit krooni ning vähemalt ühe ühineva ettevõtja või ettevõtja või tema osa, kelle üle omandatakse valitsev mõju, äritegevus toimub Eestis.
Koondumist ei kontrollita, kui krediidiasutus, finantseerimisasutus, kindlustusandja või väärtpaberivahendaja, kelle igapäevaseks äritegevuseks on väärtpaberitehingud kas enda või teiste isikute nimel, omandavad edasimüümise eesmärgil teise ettevõtja väärtpabereid tingimusel, et nad ei kasuta nende väärtpaberitega seotud hääleõigust väärtpaberid käibele lasknud ettevõtja konkureeriva käitumise mõjutamiseks, vaid ainult nimetatud väärtpaberite müügi ettevalmistamisel ning nende väärtpaberite edasimüümine toimub ühe aasta jooksul väärtpaberite omandamisest arvates.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud väärtpaberite müümine ei ole ühe aasta jooksul võimalik, võib Konkurentsiameti peadirektor või tema asetäitja oma otsusega pikendada seda tähtaega vastava isiku põhjendatud taotluse alusel.
Ostjate, müüjate ja lõpptarbijate huvisid.
Konkurentsiameti peadirektor või tema asetäitja keelab koondumise, kui see võib tekitada või tugevdada turguvalitsevat seisundit, mis oluliselt kahjustab konkurentsi kaubaturul.
Koondumise osalise käive on raamatupidamise seaduse (RT I 1994, 48, 790; 1995, 26-28, 355; 92, 1604; 1996, 40, 773; 42, 811; 49, 953; 1998, 59, 941; 1999, 55, 584; 101, 903) alusel arvutatud koondumisele eelnenud majandusaastal tema poolt müüdud kaupade ja osutatud teenuste realiseerimise netokäive.
Ettevõtja, kelle üle käesoleva lõike punktides 1-3 nimetatud ettevõtjad ühiselt omavad valitsevat mõju.
Kui ettevõtja üle omandatakse valitsev mõju käesoleva seaduse § 19 lõike 1 punktides 2-5 sätestatud viisil, võetakse tema käibe arvutamisel arvesse ainult selle ettevõtja ja tema valitseva mõju all olevate ettevõtjate käibed.
Kui ettevõtja osa üle omandatakse valitsev mõju käesoleva seaduse § 19 lõike 1 punktides 2-5 sätestatud viisil, võetakse tema käibe arvutamisel arvesse ainult ettevõtja selle osa käive, mille suhtes tehing sooritati.
Kui eelneva kahe aasta jooksul on üks ja sama ettevõtja omandanud valitseva mõju ettevõtjate üle, kes tegutsevad Eestis ühes ja samas majandusharus, peab selle ettevõtja käive, kelle üle omandatakse valitsev mõju, sisaldama ka nende ettevõtjate käivet, kelle üle on valitsev mõju omandatud koondumisele eelneva kahe aasta jooksul.
Käibe arvutamise juhendi kehtestab rahandusminister määrusega.
Eri majandusharudes tegutsevate koondumise osaliste käibe arvutamisel võib juhendis ette näha erinevaid metoodikaid.
Väärtpaberite avaliku ostupakkumise väljakuulutamisest.
Punktis 5 nimetatud ühist valitsevat mõju omandavad isikud ühiselt.
Krediidiasutused, väärtpaberivahendajad ja kindlustusandjad teatavad koondumisest käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtajal või mitte hiljem kui ühe nädala jooksul pärast vastava ala riikliku järelevalve asutuselt loa saamist.
Andmed muude koondumisega seotud asjaolude kohta, kui neid esineb, sealhulgas ettepanekud koondumisega otseselt seotud tingimuste ja kohustuste osas.
Koondumise teatele lisatud dokumentide loetelu.
Koondumise teatele lisatakse originaaldokumendid või nende tõestatud ärakirjad.
Teatel peab olema selle esitamise kuupäev ja esitaja allkiri.
Koondumise teate esitamise juhendi kehtestab rahandusminister määrusega.
Kui teade ei vasta käesoleva paragrahvi lõigetes 1-4 sätestatud nõuetele või lõikes 5 nimetatud juhendile, loetakse teade mitteesitatuks.
Konkurentsiameti peadirektor või tema asetäitja võib määrata tähtaja koondumise teate puuduste kõrvaldamiseks.
Konkurentsiameti peadirektor või tema asetäitja võib vabastada koondumise osalise mõnede käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud andmete ja dokumentide esitamise kohustusest, kui need ei ole vajalikud antud koondumise menetlemisel.
Koondumise teates sisalduva teabe juurde, mida koondumisest teataja peab ärisaladuseks, teeb ta vastava märke.
Ärisaladuseks ei saa lugeda koondumist ennast ja käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 4 sätestatud teavet.
Saadab kirjaliku teate koondumise teate esitajale, kui tegemist ei ole koondumisega käesoleva seaduse § 19 lõike 1 või 2 tähenduses või koondumist ei kontrollita § 21 kohaselt.
Lõpetab menetluse, kui koondumise osalised loobuvad koondumisest.
Vältimaks turguvalitseva seisundi tekkimise või tugevnemisega seotud konkurentsi kahjustamist, võib Konkurentsiameti peadirektor või tema asetäitja, lähtudes koondumise osaliste ettepanekust, koondumiseks loa andmise otsuses kehtestada koondumise osalistele koondumisega otseselt seotud tingimused ja panna kohustused.
Koondumine on lubatud, kui Konkurentsiameti peadirektor või tema asetäitja ei ole käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud tähtaegade jooksul teinud ühte nendes lõigetes sätestatud otsustest.
Koondumise osalised ei tohi enne käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud otsuse tegemist teha toiminguid koondumise teostamiseks ega teha midagi, mis võib takistada koondumist keelava otsuse täitmist.
Kui Konkurentsiameti peadirektor või tema asetäitja on määranud tähtaja koondumise teates puuduste kõrvaldamiseks, hakkab käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud tähtaeg kulgema alates puuduste kõrvaldamisest.
Kui koondumise osalised ei esita Konkurentsiameti peadirektori või tema asetäitja määratud tähtaja jooksul vajalikku teavet või materjale, peatub käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud tähtaegade kulgemine teabe või materjalide esitamiseni.
Koondumise osalistel ja nende esindajatel on õigus tutvuda kõigi koondumise kohta kogutud materjalidega, välja arvatud teise ettevõtja ärisaladus ja Konkurentsiameti sisesed dokumendid.
Koondumise teate saamise, käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 alusel tehtud otsuste ning lõike 1 punkti 3 alusel saadetud kirjaliku teate kohta avaldab Konkurentsiamet teadaande väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Asjast huvitatud kolmandatel isikutel on õigus seitsme kalendripäeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetatud koondumise teate saamise kohta teadaande avaldamisest esitada Konkurentsiametile oma arvamus ja vastuväited.
Kui Konkurentsiamet leiab, et menetletava koondumise puhul esinevad käesoleva seaduse § 22 lõikes 2 nimetatud asjaolud, teavitatakse nendest kirjalikult koondumise teate esitanud isikut.
Vajaduse korral võib läbi viia koondumise osaliste ärakuulamise Konkurentsiameti peadirektori või tema asetäitja poolt ettenähtud päeval ja kohas, millest teavitatakse ärakuulamisele kutsutavat isikut kirjalikult mitte vähem kui 10 kalendripäeva enne ärakuulamist.
Ärakuulamisele kutsutud isiku kirjaliku põhjendatud taotluse alusel võib Konkurentsiameti peadirektor või tema asetäitja ettenähtud tähtaega või kohta muuta.
Koondumisel on rikutud käesolevas seaduses või koondumiseks loa andmise otsuses määratud tähtaegu või muid tingimusi või kohustusi.
Koondumise loa kehtetuks tunnistamine ei võta koondumise osalistelt õigust taotleda koondumiseks uut luba.
Riigiabi on riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse (edaspidi riigiabi andja) poolt või nende vahenditest otseselt või kaudselt ükskõik missugusel kujul antav soodustus, mis moonutab või võib moonutada konkurentsi, soodustades mõnda ettevõtjat või mingite kaupade tootmist või müüki.
Selleks võib olla rahaline abi, maksuvõlgade tasumise ajatamine, võlgade kustutamine, laenude andmine soodsamatel tingimustel kui tavaliselt teistele ettevõtjatele ja muus vormis antud abi.
Käesoleva lõike punktis 4 nimetatud äriühinguga ühte kontserni kuuluvat äriühingut.
Käesolev seadus ei anna õigust saada riigiabi, vaid sätestab riigiabi andja õiguse anda abi ettevõtjale juhul, kui järgitakse käesolevas seaduses sätestatut.
Riigiabiks ei loeta käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isiku sellist tegevust, kus ta käitub nii, nagu käituks tavaliselt turumajanduse tingimustes mõistlikult tegutsev ettevõtja.
Käesoleva peatüki sätteid ei kohaldata Euroopa Ühenduste ja nende liikmesriikide ning Eesti Vabariigi vahelise assotsieerumislepingu (Euroopa lepingu) (RT II 1995, 22-27, 120) artikli 63 lõikes 5 ettenähtud toodete tootmise, töötlemise ja turustamisega tegelevale ettevõtjale riigiabina antavale abile.
Nimetatud abi andmise tingimused ja kord sätestatakse eraldi seadustega.
Anda võib ainult üldiste huvidega kokkusobivat riigiabi, mis vastab käesolevas seaduses sätestatule ja käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel kehtestatud eritingimustele.
Riigiabi loodusõnnetuste ja muude erakorraliste sündmuste tõttu tekkinud kahjude heastamiseks.
Kultuuri edendamiseks ja kultuuripärandi säilitamiseks.
Riigiabi antakse kindlaksmääratud perioodiks ja ulatuses, mis on vajalik käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud eesmärgi saavutamiseks.
Sellise riigiabi andmine tuleb lõpetada, kui see ei vasta enam käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud üldtingimusele või lõike 6 alusel kehtestatud eritingimustele.
Riigiabi kogusuuruse arvutamisel arvestatakse ka Euroopa Ühenduste ja nende liikmesriikide vahenditest ettevõtjale antud riigiabi, kui käesolevas seaduses või käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel kehtestatud eritingimustes ei ole sätestatud teisiti.
Riigiabi andmise eritingimused ja nendega seotud mõisted kehtestab Vabariigi Valitsus valdkonniti, lähtudes Euroopa lepingu artikli 63 lõikes 2 sätestatust.
Eksporditegevusega seotud riigiabi (edaspidi ekspordiabi) ja abi impordi asendamiseks ei ole kokkusobiv üldiste huvidega.
Ekspordiabi on abi, mis on otseselt seotud eksporditavate kaupade kogustega, turustusvõrgu sisseseadmise ja käigushoidmisega või muude eksporditegevusega seotud jooksvate kuludega.
Abi impordi asendamiseks on abi, mida antakse ettevõtjale imporditud kaupade asemel kodumaisete kaupade kasutamise eest.
Ekspordiabina ei käsitata abi, mida antakse ettevõtjale osalemiseks kaubandusmessidel ning uuringuteks või konsultatsiooniteenusteks, mis on vajalikud uue või olemasoleva toote müügilelaskmiseks uuel turul.
Üldiste huvidega võib kokkusobivaks pidada ekspordi garanteerimist ja krediteerimist, kui see ei ole vastuolus Euroopa lepingu või mõne muu välislepinguga.
Abi, mis ei ületa ettevõtja kohta 1,5 miljonit krooni kolme järjestikuse aasta jooksul, on vähese tähtsusega.
Vähese tähtsusega abi loetakse üldiste huvidega kokkusobivaks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut ei kohaldata transpordile antava riigiabi, ekspordiabi ja impordi asendamiseks antava abi puhul.
Vähese tähtsusega abi andmiseks ei ole vaja taotleda käesoleva seaduse §-s 34 sätestatud riigiabi andmise luba.
Riigiabi võib anda ainult rahandusministri eelneval kirjalikul loal ning riigiabi andmist ei alustata enne, kui rahandusminister on andnud riigiabi andmise loa või kui vastavalt käesoleva seaduse § 36 lõikele 3 loetakse riigiabi rahandusministri poolt lubatuks või kui Vabariigi Valitsus on vastavalt käesoleva seaduse §-le 48 andnud riigiabi andmise loa.
Riigiabi andmise loa taotlus (edaspidi loa taotlus) esitatakse rahandusministrile koos kogu vajaliku teabega, arvestades käesolevas seaduses sätestatud menetlemise tähtaegu.
Loa taotluse vormi (d) ja nende täitmise juhendi (d) kehtestab rahandusminister.
Otsuse teeb rahandusminister oma käskkirjaga, viidates käesoleva seaduse vastavale sättele.
Otsusest teavitatakse viivitamata kirjalikult loa taotlejat.
Riigiabi andja võib riigiabi andmise luba taotleda nii riigiabi programmi (edaspidi abiprogramm) kui individuaalse riigiabi kohta.
Abiprogrammi aluseks on igasugune õigusakt või leping, millest tuleneb võimalus anda riigiabi õigusaktis või lepingus eelnevalt kindlaks määratlemata ettevõtjatele ühe eesmärgi või sarnaste eesmärkide saavutamiseks.
Individuaalne riigiabi on riigiabi, mida ei anta abiprogrammi raames, või abiprogrammi raames antav riigiabi, mille kohta tuleb taotleda eraldi rahandusministri luba.
Algatab riigiabi andmise loa taotluse kohta täiendava menetluse, kui tal on alust kahelda riigiabi kokkusobivuses üldiste huvidega.
Rahandusminister teeb ühe käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud otsustest kahe kuu jooksul pärast riigiabi loa taotleja või riigiabi saaja poolt kõigi vajalike andmete esitamist või käesoleva seaduse § 37 lõikes 3 nimetatud teate esitamist.
Seda tähtaega võib muuta rahandusministri ja loa taotleja omavahelisel kirjalikul kokkuleppel.
Kui loa taotleja ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul saanud kirjalikku teadet rahandusministri poolt lõike 1 kohaselt tehtud otsuse kohta, teavitab ta sellest rahandusministrit.
Kui rahandusminister eeltoodud teate kättesaamisele järgneva 15 tööpäeva jooksul ei ole loa taotlejale teatanud ühest käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt tehtud otsusest, loetakse riigiabi rahandusministri poolt lubatuks.
Rahandusministril on õigus nõuda riigiabi andmise loa taotluse menetluse läbiviimiseks vajalikke andmeid loa taotlejalt, abi saajalt ja kolmandatelt isikutelt kahe kuu jooksul riigiabi andmise loa taotluse või mis tahes nõutud lisateabe kättesaamise päevast arvates.
Seda tähtaega muudetakse vastavalt sellele, kuidas on muudetud käesoleva seaduse § 36 lõikes 2 sätestatud tähtaeg.
Kui loa taotleja vastavalt käesoleva seaduse § 34 lõikele 2 esitatud riigiabi andmise loa taotluses esitatav teave on ebaõige, mittetäielik või eksitav või taotluse läbivaatamiseks on vaja täiendavaid andmeid, teavitatakse sellest loa taotlejat, abi saajat või kolmandaid isikuid kirjalikult, nõudes määratud tähtajaks puuduste kõrvaldamist või andmete esitamist.
Loa taotlus loetakse mitteesitatuks, kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtpäevaks ei ole puudused kõrvaldatud või loa taotleja ei ole esitanud kogu nõutud teavet või ta ei ole selleks tähtajaks teatanud, et nõutud täiendav teave ei ole kättesaadav või see on juba esitatud.
Teabe mittekättesaadavus peab olema põhjendatud.
Loa taotluse mitteesitatuks lugemisest teatatakse taotlejale kirjalikult.
Rahandusminister võib loa taotleja vastava taotluse alusel ning mõjuvate põhjuste olemasolu korral käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaega pikendada.
Keeldub riigiabi andmise loa andmisest, kui riigiabi ei sobi kokku üldiste huvidega.
Rahandusminister võib käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 3 sätestatud otsusele lisada käesoleva seaduse § 31 lõike 6 alusel kehtestatud eritingimustele vastavaid tingimusi, mille täitmise korral võib abi lugeda üldiste huvidega kokkusobivaks, ja kohustusi, mis võimaldavad jälgida otsuse täitmist.
Rahandusminister teeb käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud otsused kuue kuu jooksul pärast kõigi vajalike andmete laekumist.
Seda tähtaega võib vajaduse korral muuta rahandusministri ja loa taotleja omavahelisel kirjalikul kokkuleppel.
Kui täiendav menetlus on käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punkti 3 alusel juba algatatud ja loa taotleja võtab loa taotluse tagasi enne, kui rahandusminister on teinud otsuse vastavalt §-le 38, teeb rahandusminister oma käskkirjaga otsuse menetluse lõpetamiseks ja loa taotluse tagastamiseks.
Käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktide 2 ja 3, § 38 lõike 1 punktide 1, 3 ja 4, § 39 lõike 2 ning § 43 lõike 1 alusel tehtud rahandusministri otsused avaldatakse väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Rahandusminister võib tühistada vastavalt käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktile 1 või 2 või § 38 lõikele 1 tehtud otsuse, kui see põhines menetluse käigus esitatud ebaõigel teabel, mis oli otsuse tegemisel määrav.
Ebaseaduslik riigiabi on riigiabi, mida hakati andma pärast käesoleva seaduse jõustumist ning millele rahandusminister ei ole andnud luba või mida ei loeta lubatuks vastavalt käesoleva seaduse § 36 lõikele 3 või mille kohta Vabariigi Valitsus vastavalt §-le 48 ei ole andnud riigiabi andmise luba.
Riigiabi väärkasutamine on riigiabi kasutamine eesmärgil, mis on erinev kasutusest või eesmärgist, mis oli nimetatud riigiabi kohta esitatud teabes, või käesoleva seaduse § 38 lõikes 2 sätestatud tingimuste või kohustuste mittetäitmine.
Ebaseaduslikust riigiabist või riigiabi väärkasutamisest võivad rahandusministrile teatada kõik asjast huvitatud kolmandad isikud.
Riigiabi andjale ebaseadusliku riigiabi või väidetavalt väärkasutatud riigiabi andmise peatamiseks, kuni ta on selle kohta teinud käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktis 1 või 2 või § 38 lõikes 1 sätestatud otsuse.
Kui riigiabi andja või riigiabi saaja ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud ettekirjutust või ei esita nõutud lisateavet, tehakse otsus olemasoleva teabe põhjal.
Käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punkti 3 alusel algatatav täiendav menetlus lõpetatakse ühe § 38 lõikes 1 sätestatud otsusega.
Kui pärast käesoleva seaduse § 41 või 42 alusel läbiviidud täiendavat menetlust tehakse § 38 lõike 1 punktis 4 sätestatud otsus, on rahandusministril õigus teha riigiabi andjale või riigiabi saajale ettekirjutus riigiabi andmise otsuse tühistamiseks või riigiabi tagastamiseks.
Tagastamisele kuuluva riigiabi suuruse arvutamisel arvestatakse abi suurust ja kulusid enne nendelt otseste maksude mahaarvamist.
Kui abi anti mitterahalises vormis, teisendatakse see võrdse väärtusega rahaliseks toetuseks.
Abi, mida anti mitmete osamaksetena, diskonteeritakse selle hetkeväärtusesse.
Diskontomääraks on riigiabi viiteintress, mis kehtis ajal, kui abi tehti kättesaadavaks.
Rahandusministril on õigus nõuda käesoleva seaduse § 41 lõikes 2 ning § 42 lõigetes 1 ja 2 nimetatud riigiabi tagastamist 10 aasta jooksul.
Tähtaja kulgemine algab riigiabi kättesaadavaks tegemise päevast arvates.
Rahandusministri poolt läbiviidava menetluse või asja kohtuliku menetluse ajaks tähtaja kulgemine peatub.
Kui riigiabi saaja ei täida ettekirjutust riigiabi tagastamise kohta, on rahandusministril õigus pöörduda kohtusse.
Rahandusministril on õigus nõuda intressi iga riigiabi tagastamise juhtumi korral käesoleva seaduse § 43 lõike 1 alusel tagastatava riigiabi summalt.
Sissenõutud intressid kantakse riigieelarve tuludesse.
Intressi arvestatakse alates riigiabi kättesaadavaks tegemise päevast, kasutades selleks abi lubamise otsusele või selle puudumisel riigiabi andmisele eelnenud kuu Eesti pankade poolt mittefinantssektori ettevõtjatele antavate laenude keskmist intressimäära.
Ettekirjutuse peale edasikaebamise kord ja tähtaeg.
Rahandusminister võib ettekirjutuses ette näha riigiabi andmise peatamisega kaasnevaid kohustuslikke toiminguid.
Rahandusminister võib määrata käesoleva seaduse §-s 45 sätestatud ettekirjutuse täitmata jätmise korral sunniraha füüsilistele isikutele kuni 50 000 krooni ja juriidilistele isikutele kuni 100 000 krooni.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud sunniraha võib ettekirjutuse täitmiseni rakendada korduvalt.
Vabariigi Valitsus moodustab riigiabikomisjoni (edaspidi komisjon), mille ülesandeks on käesoleva seaduse § 48 lõike 1 alusel rahandusministri otsuse kehtetuks tunnistamiseks esitatud taotluse kohta ettepanekute esitamine Vabariigi Valitsusele.
Komisjoni moodustamise korra ja töökorralduse kehtestab Vabariigi Valitsus.
Kui rahandusminister lisab käesoleva seaduse § 38 lõike 2 alusel oma otsusele tingimusi ja kohustusi või teeb § 38 lõike 1 punktis 4 sätestatud otsuse, millega loa taotleja ei nõustu, on loa taotlejal õigus pöörduda rahandusministri otsuse kehtetuks tunnistamiseks ja uue otsuse vastuvõtmiseks komisjoni poole, kes pärast asja läbivaatamist saadab materjalid koos oma ettepanekutega Vabariigi Valitsusele otsustamiseks.
Komisjonile esitatakse kõik loa taotleja, abi saaja ja kolmandate isikute poolt rahandusministrile esitatud materjalid ning rahandusministri poolt juhtumi kohta tehtud otsus.
Jätab talle esitatud taotluse rahuldamata.
Riigiabi andmise ja kasutamise aruande vormi ning esitamise tähtpäeva kehtestab rahandusminister.
Riigiabi andja esitab riigiabi andmise ja kasutamise aruande rahandusministrile.
Aruanne esitatakse ka vähese tähtsusega riigiabi andmise ja kasutamise kohta.
Rahandusminister koostab kalendriaasta lõppemisest 12 kuu jooksul aruande kogu sellel aastal antud riigiabi kohta.
Aruanne esitatakse kinnitamiseks Vabariigi Valitsusele.
Konfidentsiaalse teabe kuritarvitamine, konkurendi töötaja või esindaja ärakasutamine.
Reklaamina käsitatava eksitava, kõlvatu või halvustava teabe puhul rakendatakse reklaamiseaduse (RT I 1997, 52, 835; 1999, 27, 388; 30, 415; 2001, 23, 127; 50, 284) sätteid.
Eksitav teave on ebatõesed andmed, mis võivad ostja tavalise tähelepanelikkuse juures tekitada pakkumisest eksliku mulje või millega kahjustatakse või võidakse kahjustada teise ettevõtja mainet või tema majandustegevust.
Keelatud on eksitava teabe avaldamine või avaldamiseks esitamine või tellimine kas enda või kaubaturul osaleva teise ettevõtja, tema kauba või töövahendi kohta, välja arvatud teabe avaldamine, kui avaldajalt on sellise teabe avaldamine tellitud või avaldaja ei vastuta teiste poolt temale esitatud teabe õigsuse eest.
Konfidentsiaalse teabe kuritarvitamine on konkurendi konfidentsiaalse teabe kasutamine, kui vastavad andmed on saadud seadusevastaselt.
Konkurendi töötaja või esindaja ärakasutamine on tema mõjutamine tegutsema mõjutaja või kolmanda isiku huvides.
Kõlvatu konkurents või selle puudumine tuvastatakse poolte vaidluses tsiviilkohtumenetluse korras.
Konkurentsiamet teostab riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse täitmise üle, välja arvatud 6. ja 7. peatükis sätestatu täitmise üle.
Rahandusminister teostab riiklikku järelevalvet 6. peatükis sätestatu täitmise üle.
Konkurentsiamet on pädev teostama kõiki käesoleva seaduse alusel temale pandud toiminguid ja võtma tarvitusele meetmeid konkurentsi kaitsmiseks.
Konkurentsiamet analüüsib konkurentsiolukorda, kavandab konkurentsi soodustavaid meetmeid, annab soovitusi konkurentsiolukorra parandamiseks ja teeb ettepanekuid õigusaktide vastuvõtmiseks või muutmiseks ning arendab koostööd teiste riikide ja riikide ühenduste konkurentsialase järelevalve asutustega.
Vastavalt Euroopa Ühenduste ja nende liikmesriikide ning Eesti Vabariigi vahelisele assotsieerumislepingule (Euroopa leping) ja Euroopa Ühenduste ja nende liikmesriikide ning Eesti Vabariigi vahelise assotsiatsiooninõukogu otsusele nr 1/99 Euroopa Ühenduste ja nende liikmesriikide ning Eesti Vabariigi vahelise assotsieerumislepingu artikli 63 lõike 1 punkti i, lõike 1 punkti ii ja lõike 2 rakendamiseks vajalike eeskirjade vastuvõtmise kohta (RT II 1999, 15, 94) toimub Euroopa Komisjoni ja Konkurentsiameti koostöö nende eeskirjade artiklis 1 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt.
Käesoleva seaduse täitmise üle muu järelevalve teostamiseks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teavet nõutakse kirjalikult, kusjuures nimetatakse ära taotluse eesmärk ja õiguslik alus ning viidatakse sanktsioonidele teabe esitamata jätmise ning mittetäieliku, ebaõige ja eksitava teabe esitamise eest.
Teabe esitamise tähtajaks määratakse mitte vähem kui 10 kalendripäeva.
Konkurentsiametil on õigus füüsilist isikut, sealhulgas juriidilise isiku või juriidiliseks isikuks mitteoleva ühenduse esindajat või töötajat või riigiasutuse või kohaliku omavalitsuse üksuse ametiisikut või nende esindajaid, kutsuda Konkurentsiametisse seletusi andma või võtta nendelt seletusi kohapeal.
Seletused vormistatakse kirjalikult ning iga seletuse lehekülg allkirjastatakse seletuse võtja ja seletuse andja poolt.
Kui seletuse andja keeldub seletusele alla kirjutamast, tehakse seletusse kanne seletusele allakirjutamisest keeldumise ja allakirjutamisest keeldumise motiivide kohta.
Kohustus teatada ilmumata jäämise mõjuvatest põhjustest.
Kutse antakse kätte allkirja vastu või saadetakse posti teel väljastusteatega (edaspidi kättetoimetamine) ning ilmumiseks antakse kutsutud isikule või tema esindajale mitte vähem kui 10 kalendripäeva.
Poolte kokkuleppel võib seda tähtaega muuta, samuti edastada kutse suuliselt.
Kutsutud isikule kutse kättetoimetamisel loetakse ka tema esindajale kutse kättetoimetatuks, menetlusosalise esindajale kutse kättetoimetamisel loetakse ka tema volitajale kutse kättetoimetatuks.
Juriidilisele isikule loetakse kutse kättetoimetatuks, kui see on kohale toimetatud juriidilise isiku registrisse kantud asukoha aadressil.
Kui tähtajaks ilmumine ei ole võimalik, peab kutsutud isik sellest viivitamata teatama.
Kutsutud isiku ilmumata jäämise mõjuvad põhjused on äraolek, mis ei seondu menetlusest kõrvalehoidmisega, kutse kättesaamine hilinenult või muu asjaolu, mille menetleja loeb mõjuvaks.
Konkurentsiametil on õigus nõuda kõigilt füüsilistelt ja juriidilistelt isikutelt ning nende esindajatelt, samuti riigiasutustelt ja kohaliku omavalitsuse üksustelt ning nende ametiisikutelt ja esindajatelt dokumentide, nende kavandite ja muude materjalide originaale või nende ärakirju, mille vastavust originaalile kinnitab nende esitaja oma allkirjaga.
Materjali üle andnud isiku või tema esindaja nõudel väljastatakse talle Konkurentsiameti kinnitus vastava materjali vastuvõtmise kohta ning neil on õigus Konkurentsiametilt pärast järelevalvetoimingute lõppu nende poolt esitatud dokumentide, kavandite ja muude materjalide originaalid tagasi saada.
Kontrollitava ettevõtja asukohas või tegutsemiskohas esitab kontrollimist teostav isik sellele ettevõtjale, tema esindajale või töötajale tõestatud ärakirja või väljavõtte Konkurentsiameti peadirektori või tema asetäitja otsusest juhtumi menetluse alustamise kohta ja Konkurentsiameti peadirektori või tema asetäitja käskkirja kontrollimist teostava isiku volitamise kohta.
Kontrollimist teostaval isikul on kohustus koostada kontrollimise tulemuste kohta kokkuvõte.
Märge selle kohta, et kontrollitav ettevõtja, tema esindaja või töötaja on saanud kätte kokkuvõtte ühe eksemplari.
Kui ettevõtja või tema esindaja või töötaja takistab kontrollimisalast tegevust, tehakse kokkuvõttesse sellekohane kanne, märkides võimaluse korral takistamise motiivid.
Kokkuvõte koostatakse kahes eksemplaris, millele kirjutavad alla koostaja ja kontrollitava ettevõtja esindaja või töötaja.
Allkiri antakse igale leheküljele ning kontrollitav ettevõtja ja Konkurentsiamet saavad kokkuvõttest kumbki ühe eksemplari.
Konkurentsiameti eksemplarile lisatakse kõik kontrollimise käigus saadud materjalid.
Kui kontrollitav ettevõtja, tema esindaja või töötaja keeldub kokkuvõttele alla kirjutamast, tehakse kokkuvõttesse vastav kanne ja märgitakse allakirjutamisest keeldumise motiivid.
Konkurentsiameti peadirektor või tema asetäitja võib anda riigiasutusele ja kohaliku omavalituse üksusele, füüsilisele ja juriidilisele isikule soovitusi konkurentsiolukorra parandamiseks.
Konkurentsiametil on õigus menetluse käigus kontrollida kõigi tema järelevalve alla kuuluvate käesoleva seaduse sätete täitmist, laiendades selleks vajaduse korral menetlusosaliste ringi ja väljudes kaebuse või avalduse (edaspidi kaebuse) alusel või oma algatusel alustatud menetluse piiridest.
Jõustas koondumise, mis kuulub kontrollimisele ning mille kohta ei ole käesoleva seaduse § 27 lõike 1 punkti 1 ja lõike 2 punkti 1 alusel tehtud vastavat otsust või on tehtud koondumist keelav otsus § 27 lõike 2 punkti 2 alusel või milleks antud loa on Konkurentsiameti peadirektor või tema asetäitja tunnistanud kehtetuks.
Ettekirjutusega kohustatakse tegema nõutav tegu või hoiduma keelatud teost.
Konkurentsiameti peadirektor või tema asetäitja võib määrata ettekirjutuse täitmata jätmise korral sunniraha füüsilistele isikutele kuni 50 000 krooni ja juriidilistele isikutele kuni 100 000 krooni.
Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud sunniraha võib kuni ettekirjutuse täitmiseni rakendada korduvalt.
Konkurentsiametil ei ole õigust avaldada ettevõtja nõusolekuta tema ärisaladusi, sealhulgas pangasaladusi, mida ta on teada saanud oma teenistuskohustuste täitmise käigus, teisele isikule ega neid avalikustada, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti.
Ärisaladus ei ole: üldsusele avaldamisele kuuluv teave ning Konkurentsiameti peadirektori või tema asetäitja tehtud otsus ja Konkurentsiameti peadirektori, tema asetäitja või Konkurentsiameti muu ametniku koostatud haldusõiguserikkumise protokoll, millest on ärisaladused välja jäetud.
Haldusõiguserikkumise protokolli koostamisel ei tohi Konkurentsiamet ettevõtja vastu kasutada teavet, mida käesoleva seaduse kohaselt ei saa sellele ettevõtjale avaldada.
Konkurentsiamet jätab avaldamisele kuuluvate otsuste tekstist välja ärisaladused.
Muud asjaolud, mida kaebuse esitaja peab oluliseks.
Kaebusele kirjutab alla selle esitaja või tema esindaja.
Kaebuse esitaja esindaja lisab volitust tõendava dokumendi.
Juriidilise isiku seadusliku esindaja volitusi tõendab vastava registrikaardi kehtiv koopia.
Kaebusele lisatakse kaebuse esitajale kättesaadavad tõendid.
Konkurentsiameti peadirektori või tema asetäitja otsusega võidakse kaebuse esitaja nimi või nimetus tema põhjendatud taotluse alusel tunnistada kolmandatele isikutele avaldamisele mittekuuluvaks.
Juhtumi menetlemise alustamisest keeldumise otsuse.
Konkurentsiameti peadirektoril ja tema asetäitjal on õigus lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule teha juhtumi menetlemise alustamise otsus oma algatusel.
Füüsiline isik on surnud või juriidiline isik on lõppenud, kelle suhtes peaks alustama või on alustatud menetlus.
Asjast huvitatud kolmas isik.
Menetluse subjekt on isik, kes on väidetavalt rikkunud käesolevat seadust.
Kui väidetavaks seaduserikkujaks on ühendus, on sama menetluse subjektideks ka ühenduse liikmed.
Asjast huvitatud kolmas isik on isik, kelle õigusi ja kohustusi juhtum puudutab.
Menetlusosalistel või nende esindajatel on õigus avaldada seisukohti, esitada tõendeid ja taotlusi juhtumi kohta.
Menetluse subjektil on õigus nõuda ühel korral juhtumi suulise arutamise läbiviimist Konkurentsiameti peadirektori või tema asetäitja poolt.
Kaebuse esitajal on õigus taotleda menetluses oma isiku mitteavaldamist.
Menetluse subjektil, kaebuse esitajal ja nende esindajal on õigus tutvuda kõigi juhtumi kohta kogutud materjalidega pärast Konkurentsiameti poolt kogu teabe saamist, välja arvatud teise ettevõtja ärisaladus ja Konkurentsiameti sisesed dokumendid ning andmed kaebuse esitanud isiku kohta, juhul kui kaebuse esitanud isiku nimi või nimetus on tunnistatud avaldamisele mittekuuluvaks käesoleva seaduse § 64 lõike 3 alusel.
Vajaduse korral võidakse läbi viia juhtumi suuline arutamine Konkurentsiameti peadirektori või tema asetäitja poolt ettenähtud päeval ja kohas, millest teavitatakse arutamisele kutsutavat isikut kirjalikult mitte vähem kui 10 kalendripäeva enne arutamist.
Arutamisele kutsutava isiku kirjaliku põhjendatud taotluse alusel võib Konkurentsiameti peadirektor või tema asetäitja ettenähtud tähtaega või kohta muuta.
Juhtumi suulisel arutamisel võivad osaleda menetlusosalised, nende esindajad, Konkurentsiameti ametnikud, Konkurentsiameti esindajad ning menetlusosaliste ja Konkurentsiameti kokkuleppel kutsutud isikud.
Konkurentsiametil on õigus suuline arutamine heli- või videosalvestada, millest suulisel arutamisel osalevaid isikuid eelnevalt teavitatakse.
Suulise arutamise käigus Konkurentsiametile üleantud materjalide loetelu.
Kokkuvõte koostatakse ühes eksemplaris ja sellele kirjutavad alla suulisel arutelul osalenud Konkurentsiameti ametnikud, kusjuures kõik suulisel arutamisel osalenud isikud võivad soovi korral saada nimetatud kokkuvõtte ärakirja.
Olulist tähtsust omava tõendi saamine on takistatud, kusjuures muud vajalikud toimingud on teostatud.
Kui selgub, et asjaolu, mille esinemist või mitteesinemist sooviti antud tõendiga tõendada, on võimalik muul viisil kindlaks teha või sel asjaolul ei ole olulist tähtsust.
Enne juhtumi menetlemise lõpetamist saadetakse menetluse subjektile kirjalik teade, millega antakse talle tähtaeg mitte vähem kui 10 kalendripäeva, mille jooksul isikut kutsutakse tutvuma kõigi menetluse käigus kogutud materjalidega, välja arvatud teise isiku ärisaladus, Konkurentsiameti sisesed dokumendid ja kaebuse esitanud isiku nimi või nimetus, kui see on tunnistatud avaldamisele mittekuuluvaks käesoleva seaduse § 64 lõike 3 alusel.
Isikul on õigus esitada täiendavat teavet 20 kalendripäeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teate Konkurentsiameti poolt väljastamisest arvates.
Sätestatud tähtaja möödumisega loetakse kogu teave esitatuks.
Juhtumi menetlemine lõpetatakse kolme kuu jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja möödumist.
Juhtumi menetlemine lõpetatakse haldusõiguserikkumise protokolli koostamisega, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 5 ja 6 sätestatud juhtudel.
Kaebuse esitaja on esitatust loobunud ning loobumine ei kahjusta kolmandate isikute õigusi ja vabadusi.
Haldusõiguserikkumise protokolli ei koostata isiku suhtes, kes andis esimesena teada käesoleva seaduse § 4 lõikes 1 nimetatud kokkuleppest, tegevusest või otsusest juhul, kui see isik ei olnud ise nimetatud kokkuleppe, tegevuse või otsuse algataja ja kui ta on teinud täielikku koostööd Konkurentsiametiga juhtumi menetlemisel.
Otsuse tegija nimi ja ametikoht.
Konkurentsiameti peadirektor või tema asetäitja võib tunnistada kehtetuks oma otsuse, mille aluseks olnud õigusakt on jõustunud kohtuotsusega tühistatud või õigusvastaseks tunnistatud või on ilmnenud uusi olulisi asjaolusid või otsuse aluseks olnud dokumendid või muud materjalid olid ebaõiged, mittetäielikud või eksitavad ning kui uute asjaolude või õigete ja täielike andmete teadmisel oleks vastu võetud teistsugune otsus.
Käesoleva seaduse § 65 lõigetes 1 ja 2, §-s 69, § 70 lõikes 5 ja §-s 71 sätestatud otsused antakse menetluse subjektile ja kaebuse esitajale või nende esindajale kätte allkirja vastu või saadetakse posti teel väljastusteatega.
Käesoleva seaduse § 70 lõikes 5 ja §-s 71 sätestatud otsuste kohta avaldab Konkurentsiamet teadaande väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Konkurentsiameti peadirektori või tema asetäitja otsuste peale on isikul õigus kaevata halduskohtumenetluse seadustikus (RT I 1999, 31, 425; 33, õiend; 40, õiend; 96, 846; 2000, 51, 321) sätestatud korras kohtusse.
Juriidilisele isikule karistuse määramisel käesoleva seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumise eest arvestatakse õiguserikkumise raskust, laadi ja teisi asjaolusid, rikkuja koostöövalmidust Konkurentsiametiga ning keelatud tegevuse lõpetamist enne karistuse määramist.
Juriidilisele isikule ei kohaldata karistust, kui õiguserikkumise toimepanemisest või lepingu täitmise lõpetamisest või kehtetuks muutumisest on möödunud rohkem kui kolm aastat.
Rahandusministrile ebaõige, mittetäieliku või eksitava teabe esitamise eest - määratakse rahatrahv 500 kuni 50 000 krooni.
Riigiabi väärkasutamise eest - määratakse rahatrahv 500 kuni 50 000 krooni.
Konkurentsiametile ebaõige, mittetäieliku või eksitava teabe esitamise eest - määratakse rahatrahv kuni 1 protsent seaduserikkuja trahvi määramise otsusele eelnenud majandusaasta käibest.
Turguvalitseva seisundi kuritarvitamise eest - määratakse rahatrahv kuni 10 protsenti seaduserikkuja trahvi määramise otsusele eelnenud majandusaasta käibest.
Konkurentsi kahjustava kokkuleppe, tegevuse või otsuse keelu rikkumise eest, samuti erandit vajava kokkuleppe, tegevuse või otsuse eest ilma erandi loata või erandi loa tingimuste rikkumise eest - määratakse rahatrahv kuni 10 protsenti seaduserikkuja trahvi määramise otsusele eelnenud majandusaasta käibest.
Koondumisest tähtaegselt teatamata jätmise, samuti koondumise keelu või koondumise loa tingimuste rikkumise eest - määratakse rahatrahv kuni 10 protsenti seaduserikkuja trahvi määramise otsusele eelnenud majandusaasta käibest.
Eri- või ainuõigust või olulist vahendit omava juriidilise isiku raamatupidamises erinevate põhi- ja lisategevusalade vahel selge vahe mittehoidmise eest - määratakse rahatrahv kuni 1 protsent seaduserikkuja trahvi määramise otsusele eelnenud majandusaasta käibest.
Käive käesoleva paragrahvi tähenduses on ettevõtja realiseerimise netokäive või krediidi- või finantseerimisasutuse käive, mis on arvutatud vastavalt käesoleva seaduse § 23 lõikele 2, või kindlustusandja käive, mis on arvutatud vastavalt käesoleva seaduse § 23 lõikele 3, või nende näitajate puudumise korral juriidilise isiku tulud, millest on maha arvatud käibemaks ja tulumaks.
Kui seaduserikkujal ei olnud käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud käivet trahvi määramise otsusele eelnenud majandusaastal, on tema käibeks trahvi määramise aasta tegelik käive kuni haldusõiguserikkumise protokolli koostamiseni.
Kutses märgitakse, millise haldusõiguserikkumise eest protokoll koostatakse.
Käesoleva seaduse § 75 lõigetes 1 ja 2 sätestatud haldusõiguserikkumiste kohta protokolli koostamise õigus on rahandusministri volitatud ametnikul.
Käesoleva seaduse § 75 lõigetes 3-7 sätestatud haldusõiguserikkumiste kohta protokolli koostamise õigus on Konkurentsiameti peadirektoril ja tema asetäitjal ning nende volitatud Konkurentsiameti ametnikul.
Märge selle kohta, et haldusõiguserikkuja esindajale on tutvustatud tema õigust kasutada õigusabi.
Protokollile lisatakse haldusõiguserikkuja või tema esindaja kirjalikud märkused protokolli, samuti protokollile allakirjutamisest keeldumise kohta ning allakirjutamisest keeldumise motiivid.
Protokoll esitatakse kohtule arutamiseks 10 kalendripäeva jooksul selle koostamisest arvates.
Menetlus käesolevas seaduses sätestatud juriidilise isiku õiguserikkumise asjas toimub käesolevas seaduses sätestatud korras ja käesolevas seaduses otseselt reguleerimata juhtudel haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 45, õiend; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247; 49, 301 ja 305; 51, 321; 54, 346, 348 ja 351; 55, 361; 58, 376; 84, 533; 86, 544 ja 548; 89, 578; 95, 609 ja 613; 2001, 3, 5; 17, 76; 18, 87; 21, 115 ja 116; 31, 174; 42, 236) ja täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; 2001, 29, 156; 43, 238) sätestatud korras.
Eesti Vabariigi hinnaseaduse (ENSV ÜVT 1989, 39, 610; RT 1992, 30, 400; RT I 1996, 49, 953; 1997, 52, 833; 1998, 60, 951) §-d 9 ja 10 tunnistatakse kehtetuks.
Geograafilise tähise kaitse seaduse (RT I 1999, 102, 907; 2000, 40, 252; 2001, 27, 151) § 49 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks.
Kaubamärgiseaduse (RT 1992, 35, 459; RT I 1998, 15, 231; 1999, 93, 834; 102, 907; 2001, 27, 151) § 36 4 lõike 1 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks.
Tarbijakaitseseaduse (RT I 1994, 2, 13; 1999, 35, 450; 102, 907; 2000, 40, 252; 59, 379; 2001, 50, 283 ja 289) § 11 lõike 2 punkt 1 1 tunnistatakse kehtetuks.
Konkurentsiameti peadirektori või tema asetäitja otsus koondumiseks loa andmise kohta, kui ühinevate äriühingute eelnenud majandusaasta ülemaailmsed realiseerimise netokäibed kokku ületavad 500 miljonit krooni ja vähemalt kahe ühinemises osaleva äriühingu ülemaailmne käive ületab kummalgi 100 miljonit krooni ning vähemalt ühe ühineva ettevõtja äritegevus toimub Eestis, välja arvatud kontsernisisesed ühinemised.
Käesolevat seadust kohaldatakse kõigi konkurentsi kahjustavate kokkulepete, kooskõlastatud tegevuste ja otsuste suhtes, mis kehtivad käesoleva seaduse jõustumise hetkel ja mis teostatakse pärast seda.
Juhtumeid, mille menetlemine on alustatud enne käesoleva seaduse jõustumist, menetletakse juhtumi menetluse alustamise ajal kehtinud seaduse järgi.
Eri- ja ainuõiguseks loetakse ka enne 1998. aasta 1. oktoobrit ettevõtjale riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt ükskõik millises vormis ja korras antud luba, mis võimaldab ettevõtjal olla kaubaturul teiste ettevõtjatega võrreldes eelisseisundis või ainsaks ettevõtjaks antud kaubaturul.
Vabariigi Valitsus ja ministrid viivad konkurentsiseaduse (RT I 1998, 30, 410; 1999, 89, 813; 2000, 53, 343; RT III 2000, 21, 232) alusel vastuvõetud määrused käesoleva seadusega kooskõlla kolme kuu jooksul pärast käesoleva seaduse jõustumist.
Olemasolevat riigiabi hinnatakse vastavalt käesolevas seaduses sätestatud üldtingimustele ja käesoleva seaduse § 31 lõike 6 alusel kehtestatud eritingimustele.
Kui rahandusminister leiab, et olemasolev riigiabi ei sobi või enam ei sobi kokku üldiste huvidega, teatab ta kirjalikult riigiabi andjale oma esialgsest seisukohast ja annab talle võimaluse esitada ühe kuu jooksul omapoolseid selgitusi.
Põhjendatud juhtudel võib rahandusminister seda tähtaega pikendada.
Kui rahandusminister teeb riigiabi andja poolt vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 3 esitatud selgituste põhjal otsuse, et olemasolev riigiabi on kokkusobiv üldiste huvidega, teatab ta sellest riigiabi andjale.
Kui rahandusminister teeb riigiabi andja poolt vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 3 esitatud selgituste põhjal otsuse, et olemasolev riigiabi ei sobi kokku üldiste huvidega, on rahandusministril õigus nõuda riigiabi sisulist muutmist ja määratud tähtajaks uue loa taotluse esitamist või määratud tähtajaks riigiabi andmise lõpetamist.
Käesoleva seaduse jõustumisest arvates tunnistatakse kehtetuks konkurentsiseadus (RT I 1998, 30, 410; 1999, 89, 813; 2000, 53, 343; RT III 2000, 21, 232).
Loterii korraldamisest saadud tulu, mis on võrdne loteriipiletite müügist saadud summaga.
Loterii korraldaja, kellel on loteriiseaduses sätestatud korraldusluba loterii korraldamiseks.
Õnnemängu, loterii ja osavusmängu korraldamisel on maksustamisperioodiks üks kalendrikuu.
Kihlveo ja totalisaatori korraldamisel on maksustamisperioodiks ühe kihlveo või totalisaatori korraldamise periood, mis algab mängureeglites märgitud panuste tegemise esimesest päevast ja lõpeb mängureeglites märgitud võitude väljaandmise viimase päevaga.
Kihlveo või totalisaatori korraldamise periood peab algama ja lõppema samal majandusaastal.
Osavusmängu, totalisaatori, kihlveo ja loterii korraldajal tuleb esitada maksuameti kohalikule talitusele Vabariigi Valitsuse või tema poolt volitatud ministri kehtestatud vormis hasartmängumaksu deklaratsioon ja tasuda hasartmängumaks maksustamisperioodi lõppemisele järgneva kalendrikuu 15. kuupäevaks maksuameti kohaliku talituse pangakontole.
Hasartmängumaksu deklaratsioon tuleb esitada ka maksustatava tulu puudumisel.
Õnnemängu korraldamiseks kasutatava mängulaua ja mänguautomaadi maksustamine hasartmängumaksuga toimub maksumärgi omandamisega õnnemängu korraldaja poolt.
Maksumärk käesoleva seaduse mõistes on õnnemängu korraldamiseks kasutatavale mängulauale või mänguautomaadile kinnitatav kleebis, mis tõendab hasartmängumaksu maksmist ja annab õnnemängu korraldajale õiguse paigutada mängulaud või mänguautomaat mängukohta.
Maksustamisperioodi tähistus.
Maksumärgi kavandi kinnitab Vabariigi Valitsus või tema poolt volitatud minister.
Kinnitatakse õnnemängu korraldaja poolt maksuobjektil nähtavale kohale maksustamisperioodi esimesel päeval ja eemaldatakse maksustamisperioodi viimasel päeval pärast mänguautomaadil või mängulaual õnnemängu korraldamise lõpetamist.
Maksumärk loetakse rikutuks, kui sellel olev kohustuslik teave on osaliselt või täielikult loetamatu või kui maksumärk on katki.
Rikutud maksumärgid kuuluvad väljavahetamisele uute vastu.
Maksumärkide omandamise, registreerimise ja rikutud maksumärkide väljavahetamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema poolt volitatud minister.
10 000 krooni ühe mängulaua kohta.
11% arvloterii korraldamisel.
Õnnemängu, osavusmängu, kihlveo ja totalisaatori korraldamisel laekub mängukohalt makstavast hasartmängumaksust 5 protsenti selle valla või linna eelarvesse, kelle haldusterritooriumil mängukoht asub.
Õnnemängu, osavusmängu, kihlveo ja totalisaatori korraldamisel makstav hasartmängumaks, millest on maha arvatud käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud maksusumma, laekub riigieelarvesse.
23 protsenti kasutatakse sihtotstarbeliselt laste, noorte, perede, vanurite ja puuetega inimestega seotud regionaalprogrammide investeeringuteks.
Loterii korraldamisel makstav hasartmängumaks laekub riigieelarvesse sihtotstarbelisena.
Konkreetse programmi või ürituse finantseerimiseks korraldatud loteriilt laekuv hasartmängumaks kasutatakse eesmärgil, milleks loterii korraldati.
50% eraldatakse kultuuri-, spordi-, teadus-, haridus-, noorte-, meditsiini-, sotsiaalhooldus- ja keskkonnakaitseprogrammide ning -ürituste toetamiseks.
Käesoleva paragrahvi 3. lõike punktis 2, 4 1. lõikes ning 4 2. lõike punktis 2 sätestatud sihtotstarbeliselt kasutatavatest laekumistest toetuste taotlemise ja eraldamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Taotlused vaatab läbi ja raha eraldamise otsustab kahe kuu jooksul, arvates taotluste esitamisest, Riigikogu moodustatud üheksaliikmeline nõukogu, millesse kuulub neli Riigikogu liiget, üks Haridusministeeriumi, üks Keskkonnaministeeriumi, üks Kultuuriministeeriumi, üks Rahandusministeeriumi ja üks Sotsiaalministeeriumi esindaja.
Käesoleva paragrahvi 3. lõike punktis 3 sätestatud sihtotstarbeliselt kasutatavatest laekumistest toetuste taotlemise ja eraldamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Ilma vastava maksustamisperioodi maksumärgita mängulauaga hasartmängu korraldamisel määratakse rahatrahv 100 000 krooni iga mängukohas paikneva maksumärgita mängulaua kohta.
Tunnistatakse kehtetuks loteriiseaduse (RT I 1994, 50, 845) paragrahv 17 2. lõige.
Tunnistatakse kehtetuks hasartmängumaksu seadus (RT 1992, 35, 458; RT I 1994, 1, 4; 46, 772; 50, 845).
Käesolev seadus jõustub 1996. aasta 1. veebruaril.
1996. aasta jaanuarikuu eest arvutatakse hasartmängumaksu 1996. aasta jaanuarikuus kehtinud hasartmängumaksu seaduse järgi.
Psühhiaatrilise abi seadus reguleerib isikule psühhiaatrilise abi andmise korda ja tingimusi ning isikule psühhiaatrilise abi andmisel tekkivaid suhteid tervishoiuasutustega; sätestab riigi ja kohaliku omavalitsuse kohustused psühhiaatrilise abi korraldamisel ning isiku õigused psühhiaatrilise abi saamisel.
Teadev nõusolek - nõusolek, mille andmisel isik on võimeline aru saama nõusoleku olemusest ja selle andmise või sellest keeldumise tagajärgedest.
Psühhiaatrilist abi antakse vaba tahte avalduse alusel, s.t. isiku soovil või teadval nõusolekul.
Teovõimetule isikule antakse psühhiaatrilist abi tema seadusliku esindaja soovil või nõusolekul.
Psüühikahäirega isiku ravi ilma tema teadva nõusolekuta või seadusliku esindaja nõusolekuta on lubatud ainult käesoleva seaduse paragrahvides 11 ja 17 sätestatud juhtudel.
Saada teavet oma psüühikahäire ja kasutatavate ravi- ning diagnostikameetodite kohta ja tutvuda temasse puutuvate ravidokumentidega, välja arvatud juhul, kui see võib osutuda kahjulikuks tema vaimsele tervisele või teiste isikute julgeolekule.
Kahju hüvitamisele ravi- või põetusvigadest põhjustatud kahju korral.
Arst on psüühikahäirete diagnoosimisel ja psühhiaatrilise abi andmisel sõltumatu ning juhindub arstiteadusest, arstieetikast, seadustest ja muudest õigusaktidest.
Psühhiaatrilist ravi ja diagnoosi puudutav teave on isiku eraelu saladus ja selle edastamine väljaspoole raviprotsessi on lubatud ainult isiku enda või tema seadusliku esindaja kirjalikul nõusolekul, samuti juurdlusorgani, politsei, prokuratuuri või kohtu seadusest tuleneva nõude alusel.
Psüühikahäirega isiku raviarst ei ole kohustatud andma kellelegi ütlusi isiku eraelu kohta, mida ta sai teada oma tööülesannete tõttu.
Psühhiaatrilise abiga tagatakse raviprotsessis psüühikahäirega isikule järjepidev ja sotsiaalministri poolt kehtestatud standarditele vastav ravi.
Psühhiaatrilist abi annavad sellekohase tegevusloaga raviasutused, arstid ja muud spetsialistid.
Üldarst annab psühhiaatrilist abi oma pädevuse piires.
Psühhiaatriline eriarstiabi korraldatakse kohaliku omavalitsuse ja riigi tasandil.
Psühhiaatrilise abi andmisel välditakse võimaluse korral isiku eemaldamist harjumuspärasest elukeskkonnast.
Psühhiaatrilist haiglaravi rakendatakse juhul, kui isiku tervise seisundist lähtuvalt ei ole haiglaväline abi piisavalt tõhus või kui isik on temal esineva psüühikahäire tõttu muutunud endale või teistele ohtlikuks.
Psüühikahäireid ennetava tegevuse korraldamine.
Kohalik omavalitsus tagab psühhiaatrilise abi kiirabina, haiglavälise, haigla- ja taastusabina.
Kohalik omavalitsus korraldab psühhiaatrilist abi käesoleva seaduse nõuete kohaselt.
Kohalik omavalitsus tagab vältimatu psühhiaatrilise abi ravikindlustusega hõlmamata isikutele.
Kohalik omavalitsus tagab psüühikahäirega isikule sotsiaalteenuste kättesaadavuse ja nende sidumise psühhiaatrilise abiga.
Kohalik omavalitsus korraldab psüühikahäire tõttu vaeguriks tunnistatud isiku tervise seisundile vastava hooldamise, mis toimub sotsiaalhoolekande seadusega (RT I 1995, 21, 323; 1996, 49, 953; 1997; 35, 538; 77, 1309; 2000, 33, 198) sätestatud korras.
Kõigile Eesti territooriumil viibivatele isikutele tagatakse vältimatu psühhiaatriline abi.
Vältimatut psühhiaatrilist abi saab psüühikahäirega isik vaba tahte avalduse alusel, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahv 11 lõikes 1 sätestatud juhtudel.
Vältimatu psühhiaatriline abi tagatakse psüühikahäirete korral, kus abita jätmine ohustab otseselt isiku elu.
Vältimatut psühhiaatrilist abi antakse isiku tervise seisundist lähtuvalt kiirabi, haiglavälise või haiglaabi korras.
Muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
Otsuse isik ravile võtta teeb haigla psühhiaatriaosakonna arst vajaduse ilmnemisel viivitamata pärast isiku arstlikku läbivaatust.
Otsus vormistatakse sotsiaalministri kehtestatud korra kohaselt.
Otsuse vormistamise aeg loetakse tahtest olenematu haiglaravi alguseks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud asjaoludel ravil viibiv isik ei või katkestada uuringuid ja ravi ega lahkuda haigla psühhiaatriaosakonnast.
Käesoleva seaduse paragrahv 11 lõikes 1 sätestatud asjaoludel toimetatakse isik haigla psühhiaatriaosakonda kiirabi, politsei, lähedaste või muude isikute poolt.
Käesoleva seaduse paragrahv 11 lõikes 1 sätestatud asjaoludel ja arsti kirjaliku taotluse alusel abistab politsei meditsiinitöötajaid isiku kinnipidamisel, arstlikul läbivaatusel ja haigla psühhiaatriaosakonda toimetamisel ning tagab isiku vara ajutise kaitse.
Tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi (edaspidi - tahtest olenematu ravi) rakendamise otsusest teavitab arst isikut koheselt ja tema lähedast inimest või seaduslikku esindajat 72 tunni jooksul otsuse vormistamisest.
Tahtest olenematu ravi rakendamisel on isiku lähedasel inimesel ja seaduslikul esindajal või nende poolt valitud arstil või advokaadil õigus lühiajaliselt kohtuda tahtest olenematule ravile paigutatud isikuga.
Kohtumise kestuse otsustab raviarst, lähtudes ravile paigutatud isiku tervise seisundist.
Kui arstil puudub teave isiku lähedase inimese või seadusliku esindaja olemasolu ja nende asukoha kohta, teavitab ta käesoleva paragrahvi lõikes 3 toodud tähtaja jooksul tahtest olenematu ravi rakendamisest isiku elukohajärgset kohalikku omavalitsust.
Haigla pea- või ülemarst tagab tahtest olenematult ravile võetud isiku arstliku läbivaatuse kahe psühhiaatri poolt 48 tunni jooksul haiglaravi algusest.
Kui üks või mõlemad psühhiaatrid tunnistavad ravile võtmise või ravi jätkamise käesoleva seaduse paragrahv 11 lõike 1 alusel põhjendamatuks ning isik ei ole nõus jääma ravile haigla psühhiaatriaosakonda, võib ta haiglast koheselt lahkuda.
Kui mõlemad psühhiaatrid tunnistavad isiku ravile võtmise või ravi jätkamise käesoleva seaduse paragrahv 11 lõike 1 alusel põhjendatuks, jäetakse isik tahtest olenematule ravile kuni 14 päevaks.
Isiku tahtest olenematu ravi haigla psühhiaatriaosakonnas võib kesta üle 14 päeva ainult kohtu loal, mille annab halduskohus haigla pea- või ülemarsti kirjaliku taotluse alusel.
Halduskohtunik vaatab läbi tahtest olenematuks raviks loa andmise taotluse ja otsustab loa andmise või sellest keeldumise viivitamata, kohtuistungit korraldamata.
Loa isiku tahtest olenematuks raviks võib halduskohtunik anda esimesel korral kuni 30 päevaks, alates taotluse kohtusse saabumise päevast.
Järgnevatel kordadel võib halduskohtunik pikendada luba isiku tahtest olenematuks raviks kuni 90 päevaks, alates eelmise korra lõppemisele järgnevast päevast.
Kui halduskohtunik keeldub loa andmisest või pikendamisest isiku tahtest olenematuks raviks või tühistab antud loa, võib isik haiglast koheselt lahkuda või jätkata ravi vaba tahte alusel.
Vajadusel võib halduskohtunik määrata ravil viibivale isikule kohtupsühhiaatriaekspertiisi.
Kui tahtest olenematu ravi käigus langeb ära vähemalt üks paragrahv 11 lõikes 1 toodud asjaolu, lõpetatakse kahe psühhiaatri otsusel tahtest olenematu ravi ja isik võib haiglast koheselt lahkuda või jätkata ravi vaba tahte avalduse alusel.
Kui ravi oli antud kohtu loal, teavitab haigla pea- või ülemarst kohut tahtest olenematu ravi lõpetamisest kirjalikult.
Tahtest olenematul ravil viibiva isikuga ei ole lubatud teha kliinilisi katseid, katsetada uusi ravimeid ega ravimeetodeid.
Ohjeldusmeetmeid rakendatakse psüühikahäirega isiku suhtes käesoleva seaduse paragrahv 11 lõikes 1 sätestatud asjaoludel, kui on otsene oht enesevigastuseks või vägivallaks teiste isikute suhtes ja muud vahendid ohu kõrvaldamiseks ei ole osutunud küllaldaseks.
Ohjeldusmeetmetena kasutatakse eraldamist ja fikseerimist.
Eraldamine on isiku eralduspalatisse paigutamine ning seal meditsiinitöötaja järelevalve all kinnipidamine.
Fikseerimine on eralduspalatis meditsiinitöötaja järelevalve all mehaaniliste vahendite (rihmad, eririietus) kasutamine isiku tegutsemisvabaduse piiramiseks.
Ohjeldusmeetmeid rakendatakse arsti otsusel, mis vormistatakse koos põhjendusega ravidokumentides, ja nende rakendamine lõpetatakse koheselt ohu möödumisel.
Kohtupsühhiaatriaekspertiis määratakse ja tehakse kriminaalmenetluse koodeksis (ENSV ÜT 1961, 1, 4 ja lisa; RT I 2000, 56, 369; 75, lk 3296; 84, 533; 86, 542; 2001, 3, 9; 53, 306 ja 313) ja tsiviilkohtupidamise seadustikus (RT I 1993, 31/32, 538; 1994, 1, 5; 1995, 29, 358; 1996, 3, 57; 42, 811) kehtestatud korras.
Kohtuniku loal või kohtumääruse alusel võib vabaduses viibiva kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse paigutada haigla psühhiaatriaosakonda kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegemiseks.
Ekspertiisi taotlenud ametiisik teavitab isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamisest tema seaduslikku esindajat või lähedast inimest 72 tunni jooksul pärast kohtuniku loa kättesaamist.
Kohtupsühhiaatriaekspertiisid on ambulatoorsed ja statsionaarsed.
Ambulatoorne kohtupsühhiaatriaekspertiis tehakse tähtajaga kuni kaks nädalat, statsionaarne kohtupsühhiaatriaekspertiis kuni kaks kuud.
Erandjuhtudel pikendab kohus (kohtunik) kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegemist eksperdi taotlusel.
Kohtupsühhiaatriaekspertiisi teevad sellekohase tegevusloaga psühhiaatrid.
Kaitseväeteenistuseks kõlblikkuse psühhiaatriaekspertiis tehakse kooskõlas kaitseväeteenistuse seadusega (RT I 1994, 23, 384; 1995, 18, 240; 62, 1056; 1996, 25, 519; 49, 953; 1997, 95/96, 1575; 1998, 57, 865; 1999, 10, 150; 25, 365) Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Kaitseväeteenistuseks kõlblikkuse psühhiaatriaekspertiisile esitatavad nõuded kehtestab sotsiaalminister.
Psühhiaatrilise ravi nõuded ja psühhiaatriahaigla töökorralduse kohtu poolt kriminaalkoodeksi (RT 1992, 20, 288; RT I 1999, 38, 485; 57, 595, 597 ja 598; 60, 616; 97, 859; 102, 907; 2000, 10, 55; 28, 167; 29, 173; 33, 193; 40, 247; 49, 301 ja 305; 54, 351; 57, 373; 58, 376; 84, 533; 92, 597; 104, 685; 2001, 21, 115 ja 116; 31, 174; 53, 306 ja 313) paragrahv 59 lõike 1 alusel määratud meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendite kohaldamisel psühhiaatriahaiglas kehtestab sotsiaalminister.
Psühhiaatrilist abi finantseeritakse tervishoiukorralduse seaduses, Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduses (RT 1991, 23, 272; RT I 1999, 7, 113; 29, 397; 2000, 57, 374; 84, 536; 102, 675; 2001, 42, 233; 47, 260), sotsiaalhoolekande seaduses ja käesolevas seaduses kehtestatud korras.
Ravikindlustusega hõlmamata isikule antava vältimatu psühhiaatrilise abi, psüühikahäire tõttu vaeguriks tunnistatud isiku hooldamise ja taastusabi kulud, kohtupsühhiaatriaekspertiisi ja kaitseväeteenistuseks kõlblikkuse psühhiaatriaekspertiisi tegemise ning kohtu poolt psühhiaatriahaiglasse paigutatud isiku psühhiaatrilise ravi kulud kaetakse riigieelarvest.
Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi tervishoiuseaduse (ENSV Teataja 1971, 29, lisa; 1974, 37, 369; 1980, 18, 315; 1984, 24, 292; 1985, 37, 579; 1986, 11, 143; 1988, 6, 68; RT I 1995, 57, 978) paragrahvid 53, 55, 57, 571 ja 75 tunnistatakse kehtetuks.
Käesolevas seaduses kehtestatakse nõuded seadmete energia ja muude ressursside tarbimisele, seadmete tekitatavale mürale ja seadmete sellekohasele märgistamisele, et tõhustada seadmete energia ja muude ressursside tarbimist ning vähendada nende keskkonnakahjulikkust.
Käesolevat seadust ei kohaldata kasutatud seadmetele ning seadmetele, mis on toodetud enne käesoleva seaduse jõustumist.
Volitatud asutus - isik, kellele on antud õigus tegutseda seadme energiatõhususe ja tekitatava müra nõuetele vastavuse ning seadme sellekohase märgistamise ja tootekirjelduse õigsuse hindamise ja tõendamisega.
Seade peab vastama energiatõhususe ja tekitatava müra nõuetele ning olema varustatud energiamärgistuse ja eestikeelse selgitusega energiamärgistuses esitatud näitajate tähenduse kohta (edaspidi tootekirjeldus).
Eri seadmeliikide energia ja muude ressursside tarbimise ja seadme tekitatava müra ning seadme sellekohase märgistamise ja tootekirjelduse nõuded kehtestab majandusminister.
Energiamärgistus peab sisaldama seadme energiatõhusust ja tekitatavat müra iseloomustavaid andmeid.
Seadme tarnija peab seadme edasimüüjad tasuta varustama seadme energiamärgistuse ja tootekirjeldusega.
Seadme edasimüüja peab energiamärgistuse ja tootekirjelduse müügikohas ostjale tutvumiseks välja panema.
Tootekirjeldus peab sisalduma kasutusjuhendis või, kui see puudub, seadmega kaasa antavas muus dokumendis.
Kui seade lastakse turule sidevahendi kaudu, nii et tarbijal puudub võimalus seda vahetult näha, tuleb energiamärgistus ja tootekirjeldus tarbijale kättesaadavaks teha enne lepingu sõlmimist.
Seadme tarnija peab tagama turule lastud seadme vastavuse seadme energiatõhususe ja tekitatava müra nõuetele ning selle energiamärgistuse ja tootekirjelduse õigsuse.
Kui seadme tarnijat ei ole võimalik kindlaks teha, peab turule lastud seadme vastavuse energiatõhususe ja tekitatava müra nõuetele ning energiamärgistuse ja tootekirjelduse õigsuse tagama seadme edasimüüja.
Seadme tarnija peab koostama seadme tehnilise dokumentatsiooni, mis võimaldab kontrollida energiamärgistuses ja tootekirjelduses esitatud andmete õigsust.
Seadme kasutusjuhend.
Seadme tarnija peab säilitama tehnilist dokumentatsiooni viis aastat pärast selle seadme tootmise lõpetamist.
Käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete üle teostab riiklikku järelevalvet Tehnilise Järelevalve Inspektsioon (edaspidi inspektsioon).
Vastavalt käesoleva seaduse §-s 9 sätestatule võtta seadme valmistajalt, edasimüüjalt või tarnijalt katseeksemplare.
Inspektsiooni järelevalveametnik on kohustatud oma ülesannete täitmisel esitama ametitõendi.
Kui isik ei nõustu inspektsiooni järelevalveametniku ettekirjutuse või muu toiminguga, on tal õigus esitada inspektsiooni peadirektorile kaebus kümne kalendripäeva jooksul ettekirjutusest või muust toimingust teadasaamise päevast arvates.
Kaebuse esitamine ei võta isikult kohustust täita inspektsiooni järelevalveametniku ettekirjutust.
Inspektsiooni peadirektor vaatab kaebuse läbi 14 kalendripäeva jooksul kaebuse saamise päevast arvates.
Kaebuse läbivaatamisel otsustab inspektsiooni peadirektor, kas ta jätab ettekirjutuse või muu toimingu jõusse, muudab seda või tühistab selle.
Otsus tehakse kaebuse esitajale teatavaks ning antakse talle kätte allkirja vastu või saadetakse posti teel koos väljastusteatega.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-5 sätestatud menetlust järgimata võib isik inspektsiooni järelevalveametniku ettekirjutuse või muu toiminguga mittenõustumise korral pöörduda vahetult halduskohtusse.
Kohtusse pöördumine ei võta isikult kohustust täita inspektsiooni järelevalveametniku ettekirjutust.
Inspektsiooni järelevalveametnikul on õigus võtta õiglase tasu eest seadme valmistajalt, edasimüüjalt või tarnijalt vajalik kogus seadmeid katseeksemplarideks, et kontrollida seadme, selle energiamärgistuse või tootekirjelduse vastavust käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele.
Kui tuvastatakse, et seade, selle energiamärgistus või tootekirjeldus ei vasta käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele, peab seadme valmistaja, edasimüüja või tarnija tagastama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tasu ja hüvitama inspektsioonile käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 nimetatud hindamisteenuse tellimisel tehtud kulud.
Katseeksemplariks võetud seadmed võõrandatakse või kantakse maha riigivaraseaduses (RT I 1995, 22, 327; 1996, 36, 738; 40, 773; 48, 942; 81, 1446; 1997, 45, 724; 1998, 30, 409; 1999, 10, 155; 16, 271; 2000, 39, 239; 49, 306; 51, 319) sätestatud korras.
Inspektsioon võib tellida volitatud asutuselt hindamisteenuse seadme nõuetele vastavuse hindamiseks või selle energiamärgistuse või tootekirjelduse õigsuse kontrollimiseks.
Volitatud asutusele ja tema tegevusele kohaldatakse toote nõuetele vastavuse tõendamise seaduse (RT I 1999, 92, 825) §-des 12-26 sätestatut.
Kui volitatud asutus tunnistab seadme nõuetele vastavaks, annab ta inspektsioonile selle kohta tunnistuse.
Kui seade ei vasta nõuetele ja tunnistust ei anta, esitab volitatud asutus asjakohase põhjenduse.
Seadme tarnijale, kes jätab seadme energiamärgistuse ja tootekirjeldusega varustamata ning tehnilise dokumentatsiooni koostamata, - määratakse rahatrahv kuni 10 000 krooni.
Seadme edasimüüjale või tarnijale, kes jätab seadme müügikohas energiamärgistuse ja tootekirjelduse välja panemata, - määratakse rahatrahv kuni 10 000 krooni.
Seadme tarnijale või edasimüüjale, kes jätab seadme energiatõhususe ja tekitatava müra nõuded täitmata ning esitab seadme energiamärgistuses ja tootekirjelduses ebaõigeid andmeid, - määratakse rahatrahv kuni 50 000 krooni.
Käesoleva seaduse §-s 11 sätestatud haldusõiguserikkumise asja arutamise ja karistuse määramise õigus on inspektsiooni peadirektoril ja maa- või linnakohtu kohtunikul.
Inspektsiooni peadirektoril on õigus määrata käesoleva seaduse §-s 11 sätestatud haldusõiguserikkumise asjas rahatrahv kuni 10 000 krooni, sellest suuremat rahatrahvi võib kohaldada ainult maa- või linnakohtu kohtunik.
Menetlus juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asjas, kaasa arvatud karistuse määramine või vaidlustamine ning jõustunud halduskaristuse otsuse täitmine, toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 45, õiend; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247; 49, 301 ja 305; 51, 321; 54, 346, 348 ja 351; 55, 361; 58, 376) ja täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; 1997, 43/44, 723; 1998, 41/42, 625; 51, 756; 61, 981; 103, 1695; 1999, 18, 302; 27, 380; 95, 845; 2000, 28, 167; 35, 222; 58, 376) kehtestatud korras, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
Käesoleva seaduse §-s 11 sätestatud haldusõiguserikkumise kohta on inspektsiooni järelevalveametnikul õigus koostada haldusõiguserikkumise protokoll.
Protokoll esitatakse tutvumiseks juriidilise isiku esindajale, kelle tegevuse või tegevusetuse kohta on protokoll koostatud.
Esindaja annab protokolliga tutvumise kohta oma allkirja.
Allkirja andmisest keeldumise korral teeb koostaja protokolli sellekohase kande.
Käesolev kord reguleerib riigi omandisse kuuluvat maavara sisaldavale maatükile (edaspidi riigi maavara) ehitiste rajamise lubade (edaspidi rajamisluba) taotlemist ja väljaandmist.
Rajamisluba on dokument, mis kinnitab, et ehitise rajamise kavandamisel on järgitud maavarade kaitse põhimõtteid ja välditud asukoha eripärasustest tingitud võimalikke ehitiste kahjustusi.
Rajamisluba ei asenda ehitusluba, vaid on riigi maavarale ehitamise loa taotlemise eelduseks.
Kui planeeringu ellurakendamine muudab maavaravaru kasutamist või välistab selle, võib kooskõlastus toimuda pärast maavaravaru ümberhindamist Eesti Maavarade Komisjonis.
Planeeringu või projekteerimistingimuste puudumisel võib kohalik omavalitsus korraldada ehitamisest huvitatud isiku kulul maavaradel asuva maa-ala planeeringu või hajaasustuse kohta projekteerimistingimuste koostamise.
Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni poolt kooskõlastatud planeeringu puhul rajamisluba ei nõuta.
Üleriigilise tähtsusega maardlate puhul annab riigi maavarale rajamisloa Tehnilise Järelevalve Inspektsioon ja kohaliku tähtsusega maardlate puhul haldusterritooriumi maavalitsus.
Üleriigilise tähtsusega maardlate puhul maavalitsuse ja kohaliku omavalitsuse täitevorgani arvamuse.
Avalduses näidatakse loa taotleja nimi ja aadress, maardla nimi, ehitise asukoht ja ehitist projekteeriva ettevõtja nimi.
Avaldusele kirjutab alla loa taotleja.
Plaanile märgitakse maapinda iseloomustavad andmed, olemasolevate ja projekteeritavate ehitiste kontuurid, ehitistele avaldatava mäetööde kahjuliku mõju ja lõhketööde ohtliku tsooni piirid, ehitusplatsi piiripunktide koordinaadid ja pindala hektarites täpsusega mitte vähem kui 0,01 ha.
Näidatakse ära topograafilise plaani koostaja.
Plaanile kirjutab alla loa taotleja.
Mäetööde plaani väljavõttest, kui ehitist rajatakse mäetööstusettevõtte mäeeraldise piires.
Seotud ohtude (nt. üleujutus, tulekahju vm.) eest.
Rajamisloa väljaandjal on õigus nõuda Eesti Geoloogiakeskuselt andmeid maavaravarude ja nende uurituse kohta ning selle maatüki geoloogilisi lõikeid, kus ehitamist kavandatakse.
Kui ehitise alla planeeritava maatüki suurus on alla 400 m 2 ja ehitis on kuni kahekorruseline, siis punkti 5 alapunktides 5 ja 6, punkti 7 alapunktides 1 ja 2 ning punkti 8 alapunktides 2, 4 ja 5 nimetatud nõudeid ei rakendata.
Kui puudub vajadus rakendada erimeetmeid vältimaks mäetööde kahjulikku mõju ehitisele, võivad loa väljaandja kirjalikul nõusolekul graafiline osa ja seletuskiri olla lühendatud ja lihtsustatud.
Loa väljaandja on kohustatud riigi maavarale rajamisloa taotluse läbi vaatama ja tegema ühe kuu jooksul, käesoleva punkti kolmandas lõigus nimetatud juhul aga kolme kuu jooksul otsuse loa väljaandmise või sellest keeldumise kohta.
Rajamisloa taotlejale tuleb loa väljaandmise keeldumisest teatada 10 päeva jooksul pärast vastava otsuse tegemist.
Keelduda võib maapõueseaduse (RT I 1994, 86/87, 1488; 1995, 75, 1321; 1996, 49, 953) paragrahvi 15 punktides 1 ja 2 toodud alustel.
Vajaduse korral vaatab loa väljaandja avalduse läbi loa taotleja ja teiste nende huve puudutavate isikute või loa taotleja esindaja juuresolekul ning selle kohta koostatakse protokoll.
Kui ehitise kaitseterviku suurus on üle 4000 m 2, vaatab taotluse Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1995. a. määrusega nr. 41 (RT I 1995, 13, 155) kinnitatud „Eesti Maavarade Komisjoni põhimääruse“ punkti 2 alapunkti 7 alusel läbi Eesti Maavarade Komisjon.
Rajamisluba on kehtiv kaks aastat.
Rajamisluba riigi maavarale vormistatakse eraldi dokumendina (käesoleva korra lisa 1) üleriigilise tähtsusega maardlate puhul neljas eksemplaris, millele kirjutab alla Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni peadirektor või tema asetäitja, ning kohaliku tähtsusega maardlate puhul kolmes eksemplaris, millele kirjutab alla maavanem või teda asendav isik.
Väljaantud load registreeritakse.
Registreerimise number ja väljaandmise kuupäev kantakse topograafilisele plaanile ja kinnitatakse registreerija allkirjaga.
Rajamisloa esimene eksemplar antakse koos käesoleva korra punkti 7 alapunktis 1 nimetatud topograafilise plaaniga loa taotlejale.
Loa teine eksemplar jääb koos taotluse ja selle juurde lisatud dokumentidega loa väljaandjale.
Loa kolmas eksemplar koos topograafilise plaaniga antakse isikule, kellel on ehitise alla jääva maavara kaevandamisluba või maavara geoloogilise uuringu luba.
Üleriigilise tähtsusega maardla territooriumile ehitamise korral saadab väljaandja selle loa neljanda eksemplari koos topograafilise plaaniga maavalitsusele, kelle haldusterritooriumil toimub ehitamine.
Kohaliku tähtsusega maardla territooriumile rajamisloa väljaandmisest teatab vastav maavalitsus Tehnilise Järelevalve Inspektsioonile ühe kuu jooksul kirjalikult.
Rajamisloa riigi maavarale võib selle väljaandja tühistada maapõueseaduse paragrahvi 22 punktis 1 toodud põhjusel.
Altkaevandatud maa-alale annab rajamisloa Tehnilise Järelevalve Inspektsioon.
Altkaevandatud maa-alale väikehoonete (ehitusaluse pinnaga kuni 12 m 2) ja kuni kolmeaastase kasutusajaga ajutiste ehitiste rajamiseks Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni luba vaja ei ole.
Nimetatud ehitise rajamise asukoht tuleb kooskõlastada kehtiva kaevandamisloa valdajaga.
Ehitusplatsi alla jääva allmaakaeveõõnte plaan.
Kaeveõõnte plaani valdaja annab loa taotleja nõudmisel talle plaani koopia.
Taotlus altkaevandatud maa-alale rajamisloa saamiseks vaadatakse Tehnilise Järelevalve Inspektsioonis läbi ühe kuu jooksul pärast loa väljaandmiseks nõutavate dokumentide saamist ja tehakse otsus.
Väljaandjal on õigus nõuda loa taotlejalt täiendavaid andmeid rajatava ehitise kohta (näiteks geotehnilist ekspertiisi).
Rajamisluba vormistatakse eraldi dokumendina kolmes eksemplaris (käesoleva korra lisa 2), millele kirjutab alla Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni peadirektor või tema asetäitja.
Rajamisloa esimene eksemplar antakse koos topograafilise plaaniga loa taotlejale.
Teine eksemplar, avaldus ja selle juurde lisatud dokumendid jäävad loa väljaandjale.
Kolmanda eksemplari ja topograafilise plaani saadab loa väljaandja maavalitsusele, kelle haldusterritooriumile ehitis rajatakse.
Vajaduse korral saadetakse rajamisloa ja topograafilise plaani koopia maavara kaevandanud isikule.
Loa väljaandmisest keeldumisel tuleb selle põhjustest teatada loa taotlejale 10 päeva jooksul pärast vastava otsuse tegemist.
Keelduda võib käesoleva korra punktis 12 toodud alustel.
Rajamisloa võib selle väljaandja tühistada käesoleva korra punktis 15 toodud alustel.
Kui ilmnevad ettenägematud asjaolud, mis ohustavad keskkonda või ehitise rajamist, võib Tehnilise Järelevalve Inspektsioon ehitise rajamise tingimusi muuta või esitada ettepanekud ehitustingimuste muutmiseks.
Eesti keele oskuse tunnistuse vorm (juurde lisatud).
Asendada Vabariigi Valitsuse 19. novembri 1996. a määrusega nr 293 (RT I 1996, 82, 1461) kinnitatud „Ametikohtade põhigruppide atesteerimisnõuete“ punktis 24 sõnad „Vabariigi Valitsuse 29. jaanuari 1996. a määrusega nr 31 „Isikutega tööalaselt suhtlevatele riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste teenistujatele ning asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide töötajatele eesti keele valdamise ja kasutamise nõuete kehtestamine“ (RT I 1996, 8, 168)“ sõnadega „keeleseadusega (RT I 1995, 23, 334; 1996, 37, 739; 40, 773; 1997, 69, 1110; 1998, 98/99, 1618; 1999, 1, 1; 16, 275)“.
Kehtestada eraldi määrusega kohustuslikud eesti keele oskuse tasemed äriühingute, mittetulundusühingute ja sihtasutuste töötajatele ning füüsilisest isikust ettevõtjatele, kes ei tööta või ei tegutse arstina, farmatseudina või psühholoogina.
Kuni käesoleva määruse punktis 4 nimetatud määruse jõustumiseni kohaldada äriühingute, mittetulundusühingute ja sihtasutuste töötajatele ning füüsilisest isikust ettevõtjatele, kes ei tööta või ei tegutse arstina, farmatseudina või psühholoogina, Vabariigi Valitsuse 29. jaanuari 1996. a määrusega nr 31 kinnitatud „Isikutega tööalaselt suhtlevatele riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste teenistujatele ning asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide töötajatele eesti keele valdamise ja kasutamise nõuete punkte 6-10“.
Elu, tervise ja turvalisuse kaitse huvides arstina, farmatseudina või psühholoogina äriühingus, mittetulundusühingus ja sihtasutuses töötavatele või samal tegevusalal füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevatele isikutele.
Keeleoskuse kohustuslik tase kaadrisõduritele, kaadriallohvitseridele ja kaadriohvitseridele on sätestatud kaitseväeteenistuse seaduse alusel Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud eesti keele valdamise nõuetega kaadrisõdurile, kaadriallohvitserile ja kaadriohvitserile, käesolevatest eesti keele oskuse kohustuslikest tasemetest tulenevate erisustega.
Keeleoskust vähemalt algtasemel nõutakse avalikelt teenistujatelt ning valitsusasutuste hallatavate riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töötajatelt, samuti avalik-õiguslike juriidiliste isikute ja nende asutuste töötajatelt, kelle teenistuskohustused või tööülesanded on konkreetset laadi, keelekasutuskorrad on rutiinsed ja kirjalik töö piirdub tüüpdokumentidega.
Keeleoskust vähemalt kesktasemel nõutakse avalikelt teenistujatelt ja valitsusasutuste hallatavate riigiasutuste ning kohaliku omavalitsuse asutuste töötajatelt, samuti avalik-õiguslike juriidiliste isikute ja nende asutuste töötajatelt, kelle teenistuskohustused või tööülesanded on mitmekesised ja võivad olla seotud asjaajamise, allüksuse juhtimise ja koostööga ning kelle kirjaliku töö laadi on võimalik piiritleda.
Velskrid ja meditsiiniõed.
Keeleoskust vähemalt kesktasemel nõutakse piiriametnikest nooremspetsialistidelt ja spetsialistidelt.
Keeleoskust kõrgtasemel nõutakse avalikelt teenistujatelt ning valitsusasutuste hallatavate riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töötajatelt, samuti avalik-õiguslike juriidiliste isikute ja nende asutuste töötajatelt, kelle teenistuskohustused või tööülesanded on seotud üksuse juhtimise, tegevuse kavandamise ja koordineerimisega, samuti nõustamise, avalike ettekannete, sõnavõttude ja ametlike kirjalike tekstide koostamisega.
Juristid-asjaajajad, sekretärid-asjaajajad ja kohtuistungi sekretärid.
Õppeasutuste juhid ja nende asetäitjad, eesti keele ja eesti keeles õpetatavate ainete õpetajad.
Keeleoskust kõrgtasemel nõutakse kohtunikelt ja notaritelt ning piiriametnikest vanemspetsialistidelt, jaoskonna- ja osakonnaülematelt.
Elu, tervise ja turvalisuse kaitse huvides nõutakse keeleoskust kõrgtasemel arstina, farmatseudina või psühholoogina äriühingus, mittetulundusühingus ja sihtasutuses töötavatelt või samal tegevusalal füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevatelt isikutelt.
Käesolevas korras sätestatakse eesti keele tasemeeksami (edaspidi eksam) eelsete konsultatsioonide andmise ulatus ja kord.
Eesti keele tasemeeksamile registreerunud isikul on õigus saada rühmakonsultatsiooni vormis eksamieelseid tasuta konsultatsioone (edaspidi konsultatsioon) kuue tunni ulatuses.
Konsultatsioonide eesmärk on anda eksamile registreerunud isikule teavet eksami nõuete ja üksikasjade kohta ning nõustada teda eksamitaseme valikul.
Eksamimaterjalide väljatöötamise, konsultatsioonide finantseerimise ning konsultantide metoodilise juhendamise korraldab Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus.
Konsultatsioonide läbiviimist finantseeritakse vastavalt konsulteeritavate arvule ja konsulteerimise maksumusele.
Konsultatsioone annavad kõrgharidusega filoloogid, kes on saanud Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse korraldatud väljaõppe.
Konsultatsioonirühma suurus on 10 kuni 15 inimest.
Alkoholiaktsiisiga (edaspidi aktsiis) maksustatakse alkohol käesolevas seaduses sätestatud korras.
Rahandusminister kehtestab Eesti kaupade nomenklatuuri (edaspidi EKN) kaubapositsioonide nimekirja, millesse kuulub alkohol, ja määrab üle 1,2 mahuprotsendi etanoolisisaldusega toote EKN kaubapositsiooni kuuluvuse alkoholi EKN kaubapositsioonide hulka, kui eespool nimetatud etanoolisisaldusega toode ei ole käesolevas seaduses määratletud.
Alkoholi vastuvõtmine - alkoholi saatedokumendile allakirjutamine alkoholi saatedokumendile märgitud saaja või deklarandi poolt.
Käesoleva seaduse § 14 lõikes 3 nimetatud luba omav isik või asutus, kes jätab oma valdusesse või võõrandab piiritust käesoleva seaduse § 18 lõikes 4 nimetatud juhul.
Käesoleva seadusega kehtestatud aktsiisi maksuhaldur on Tolliamet.
Tolliamet väljastab informatsiooni aktsiisilaopidajaks registreerituse kohta.
Käesoleva seaduse § 3 punktides 1, 2 ja 4-6 nimetatud isikud maksavad aktsiisi sularahata arveldamise korras.
Aktsiisilaopidaja maksab aktsiisi aktsiisilao üle järelevalvet teostava tolliinspektuuri pangakontole.
Käesoleva seaduse § 3 punktides 4-6 nimetatud isikud maksavad aktsiisi oma asukohajärgse tolliinspektuuri pangakontole või asukohajärgse tolliinspektuuri kirjaliku loa alusel tegevuskohajärgse tolliinspektuuri pangakontole.
Riigieelarvesse laekuvast aktsiisist, millest on maha arvatud tagasimaksed, kantakse 3,5 protsenti üle Eesti Kultuurkapitalile, sealhulgas 0,5 protsenti Eesti Kultuurkapitali koosseisu kuuluvale kehakultuuri ja spordi sihtkapitalile, üks kord kvartalis rahandusministri kehtestatud tähtpäevaks.
Alkoholi on lubatud toota ja piiritust denatureerida ainult aktsiisilaos.
Väljaspool aktsiisiladu on lubatud alkoholi töödelda (välja arvatud piirituse denatureerimine), kui töötlemise tulemusena selle etanoolisisaldus ei suurene ja töötlejaks on isik, kes kasutab töödeldud alkoholi ainult alkoholist erineva toodangu valmistamiseks.
Õlut, veini ja kääritatud jooke on lubatud toota isiklikus majapidamises, kui neid kasutatakse ainult enda tarbeks mittekaubanduslikul eesmärgil.
Murdumisnäitaja n D 20 ei ole alla 1,39.
Õlle aktsiisimäär on 55 krooni õlle hektoliitri protsendi kohta.
Veini aktsiisimäär on 1040 krooni veini hektoliitri kohta.
Kääritatud joogi, mille etanoolisisaldus on kuni 6 (kaasa arvatud) mahuprotsenti, aktsiisimäär on 325 krooni kääritatud joogi hektoliitri kohta.
Kääritatud joogi, mille etanoolisisaldus on üle 6 mahuprotsendi, aktsiisimäär on 650 krooni kääritatud joogi hektoliitri kohta.
Vahetoote aktsiisimäär on 1600 krooni vahetoote hektoliitri kohta.
Muu alkoholi aktsiisimäär on 145 krooni muu alkoholi hektoliitri protsendi kohta.
Kahtluse tekkimisel alkoholi etanoolisisalduse õigsuses võtab toll alkoholist etanoolisisalduse määramiseks vajaliku proovi ja saadab selle akrediteeritud ja asjast huvitatud isikutest sõltumatusse toidulaborisse ekspertiisiks.
Alkoholi etanoolisisalduse määramiseks ekspertiisi tegemise korral on aktsiisiga maksustamise aluseks ekspertiisi tulemuste kohta vormistatud kirjalik dokument.
Meditsiinis, farmaatsias, veterinaarias, teadus- ja õppetöös ning kosmeetikavahendite valmistamiseks kasutatavat piiritust.
Alkoholi ei saadeta rohkem kui kolm korda kalendriaastas samale isikule.
Denatureeritud piiritus, puskariõli ja esteraldehüüdfraktsioon kuuluvad nende sisseveol tolliterritooriumile kohustuslikus korras paigutamisele tollilattu või tolliterminali, välja arvatud juhul, kui aktsiisilaopidaja toimetab nimetatud tooted aktsiisilattu.
Isikul, välja arvatud aktsiisilaopidaja, on õigus importida või soetada aktsiisilaost denatureeritud piiritust, puskariõli ja esteraldehüüdfraktsiooni, kui akrediteeritud ja asjast huvitatud osapooltest sõltumatu labor on tema nimele väljastanud aktsiisivabastustõendi.
Eelnimetatud labor kontrollib denatureerivate ainete sisalduse vastavust piirituses ja puskariõli ning esteraldehüüdfraktsiooni vastavust käesoleva seaduse §-s 8 kehtestatud nõuetele ja vastavuse korral väljastab aktsiisivabastustõendi.
Käesoleva seaduse § 11 punktis 3 nimetatud alkoholi on õigus aktsiisilaost soetada asutusel, esindusel või isikul, kellele välisminister on väljastanud aktsiisivabastustõendi või importida diplomaatilise kauba deklaratsiooni alusel.
Käesoleva seaduse § 11 punktis 10 nimetatud piirituse impordi või aktsiisilaopidajalt soetamise õigust kinnitab taotleja asukohajärgse tolliinspektuuri juhataja antud luba.
Luba antakse tolliinspektuuri juhataja otsusega.
Isikud, kes toodavad kosmeetikavahendeid rahvatervise seaduse (RT I 1995, 57, 978; 1996, 3, 56; 49, 953; 1997, 37/38, 569; 1999, 30, 415; 88, 804; 2001, 23, 128) mõistes.
Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud isikutele ja asutustele võib aktsiisiga maksustamata piiritust võõrandada Eestis ainult aktsiisilaopidaja.
Haridusminister teadus- ja õppetöös kasutatava piirituse puhul.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulunormid kinnitatakse määrusega ja kogused kinnitatakse käskkirjaga.
Käesoleva seaduse § 15 alusel antud käskkirja koopia.
Asukohajärgsel tolliinspektuuril on õigus nõuda täiendavaid andmeid, et veenduda piirituse otstarbekohases kasutamises, ja arvepidamise sise-eeskirja täiendamist.
Käesoleva seaduse §-s 16 märgitud dokumendid on esitatud ja neis sisalduvad andmed on asukohajärgse tolliinspektuuri poolt aktsepteeritud.
Luba väljastatakse või loa andmise keeldumisest teatatakse taotlejale kirjalikult 30 päeva jooksul käesoleva seaduse §-s 16 nimetatud dokumentide esitamise päevast arvates.
Loa vormi ja selle täitmise korra kehtestab rahandusminister.
Isiku või asutuse asukohajärgse tolliinspektuuri juhataja võib oma motiveeritud otsusega peatada loa kehtivuse tollieeskirjade või käesoleva seaduse rikkumise asjaolude selgumiseni või tolli ettekirjutuse täitmiseni.
Loaga lubatud tegevuse jätkamise õigus tekib isikul tolliinspektuuri juhataja vastava kirjaliku otsuse alusel.
Tolli korduv ettekirjutus ei ole selles märgitud tähtajaks täidetud.
Käesolevas paragrahvis sätestatud otsused jõustuvad isikule või asutuse esindajale kättetoimetamise momendist ja need antakse isikule või asutuse esindajale üle allkirja vastu kellaajaliselt.
Käesoleva seaduse § 14 lõikes 4 nimetatud isikud ja asutused, kelle luba aktsiisiga maksustamata piirituse soetamiseks on käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1-5, 7 või 8 nimetatud põhjusel tunnistatud kehtetuks ja kelle valduses on aktsiisiga maksustamata piiritust, peavad oma asukohajärgse tolliinspektuuri juhataja määratud tähtaja jooksul otsustama piirituse enda valdusesse jätmise või selle piirituse võõrandama, hävitama tolli järelevalve all või lähetama aktsiisilattu tingimusel, et aktsiisilaopidaja võtab piirituse vastu selle lähetaja juures.
Teatama koheselt andmed ja esitama dokumendid asukohajärgsele tolliinspektuurile iga muudatuse kohta, mis on seotud käesoleva seaduse § 14 lõikes 3 nimetatud loa saamise tingimustega.
Toll kontrollib aktsiisiga maksustamata piirituse kasutamise vastavust käesoleva seaduse § 11 punktis 10 nimetatud otstarbele.
Alkoholikadu on alkoholi puudujääk, mis tekkis alkoholi ajutises aktsiisivabastuses tootmisel, ladustamisel või transportimisel.
Alkoholikao piirnormi määramise ja kinnitamise korra kehtestab majandusminister.
Aktsiisilaopidaja on kohustatud viivitamatult pärast piirnormi ületava alkoholikao avastamist koostama akti, kus näidatakse kao suurus ja tekkimise põhjused, ning esitama selle koos asjakohaste tõenditega tema aktsiisilao üle järelevalvet teostavale tolliinspektuurile.
Piirnormi ületav alkoholikadu loetakse põhjendatuks tolliinspektuuri juhataja kirjaliku otsuse alusel.
Põhjendatud ei ole alkoholikadu, mis tekkis varguse, lohakuse, aktsiisilaopidaja, tema töötaja või alkoholi transportija süülise käitumise tõttu, ning alkoholikadu, mille tekkimise põhjendus ja tõendusmaterjal ei ole veenev.
Maksukohustuse tekkimisel on aktsiisimaksja, välja arvatud reisija ja käesoleva seaduse § 5 lõikes 2 nimetatud füüsiline isik, kohustatud arvutama tasumisele kuuluva aktsiisisumma ja maksma selle käesoleva seaduse §-s 22 sätestatud tähtpäevaks.
Reisija ja käesoleva seaduse § 5 lõikes 2 nimetatud füüsiline isik peavad maksukohustuse tekkimisel maksma aktsiisi vastavalt tollieeskirjadele.
Alkoholi, millelt on aktsiis maksmata, väljastamisel kasutamiseks aktsiisilaos otstarbel, millele ei kohaldata ajutist aktsiisivabastust käesoleva seaduse § 10 alusel ega aktsiisivabastust käesoleva seaduse § 11 alusel.
Põhjendamata alkoholikaolt, mis tekkis tolliterritooriumil alkoholi ajutises aktsiisivabastuses transportimise käigus, maksab aktsiisi aktsiisilaopidaja, kes lähetas alkoholi või kes võttis vastu välisriigist, vabatsoonist või tollilaost vahetult toodud alkoholi, või aktsiisilaopidaja, kellele alkohol lähetati, kui ta võttis alkoholi vastu selle lähetaja aktsiisilaos või lähetaja juures.
Reisijal tekib maksukohustus alkoholi tolliterritooriumile toimetamisel üle käesoleva seaduse §-s 12 sätestatud koguse.
Käesoleva seaduse § 3 punktides 4 ja 6 nimetatud isikutel tekib maksukohustus alkoholi oma valdusesse jätmisel või alkoholi võõrandamisel, kui võõrandatavalt alkoholilt ei ole makstud aktsiisi ja seda alkoholi ei ole toimetatud aktsiisilattu käesoleva seaduse § 10 lõike 1 punktis 5 või 6 nimetatud tingimustel.
Käesoleva seaduse § 3 punktis 5 nimetatud isikul tekib maksukohustus rikkumise päevast arvates või, kui pole võimalik kindlaks teha rikkumise toimepaneku päeva, siis selle avastamise päevast arvates.
Aktsiisilaopidaja puhul on alkoholi aktsiisiga maksustamisperioodiks üks kalendrikuu ja aktsiisi maksmise tähtpäevaks maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu viieteistkümnes päev.
Käesoleva seaduse § 3 punktides 4 ja 6 nimetatud isikutel on aktsiisi maksmise tähtpäevaks kümnes päev maksukohustuse tekkimise päevast arvates.
Käesoleva seaduse § 3 punktis 5 nimetatud isikul on aktsiisi maksmise tähtpäevaks viies päev maksukohustuse tekkimise päevast arvates.
Alkoholi liikumise ja laoseisu aruande.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud aruannete vormid ja täitmise korra kehtestab rahandusminister.
Alkoholi toimetamisel ühest kohast teise, välja arvatud aktsiisilaosisene ümberpaigutamine, alkoholiga kaasneva käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud saatedokumendi liigi määrab ja saatedokumentide kaasnevuse kehtestab rahandusminister.
Saatelehe, administratiiv-saatedokumendi, lihtsustatud saatedokumendi ja aktsiisivabastustõendi vormid, väljastamise, esitamise ja tagastamise tähtajad ning nende täitmise korra kehtestab rahandusminister.
Aktsiisilao tegevusluba (edaspidi tegevusluba) annab õiguse tegutseda aktsiisilaopidajana Tolliameti poolt aktsepteeritud kohas.
Tegevusluba antakse Tolliameti peadirektori otsusega.
Tegevusloa vormi kehtestab rahandusminister.
Alkoholi jaemüük aktsiisilaos on keelatud.
Toll inventeerib aktsiisiladu vähemalt üks kord aastas aktsiisilaopidajat sellest ette hoiatamata.
Alkoholi koguse ja etanoolisisalduse mõõtmine.
Mõõtevahend käesoleva seaduse tähenduses on seade või seadmete kogum, millega on võimalik määrata alkoholi kogust ja etanoolisisaldust.
Mõõtevahend võib koosneda ka mitme iseseisva või erineva mõõtevahendi üheaegselt või eraldi rakendatud kombinatsioonist.
Muid käesolevas paragrahvis kasutatavaid mõõtmiste, mõõtühikute, mõõtevahendite ja metroloogilise kontrolli alaseid mõisteid kasutatakse mõõteseaduses (RT I 1994, 71, 1224; 2000, 71, 442) sätestatud tähenduses.
Alkoholi tootmisprotsess (edaspidi tootmisprotsess) käesoleva seaduse tähenduses on alkoholi tootmisel rakendatavate tehnoloogiliste protsesside kogum.
Tootmisprotsessis alkoholi koguse ja etanoolisisalduse mõõtmiseks rakendatud mõõtevahendite abil teostatud mõõtmiste õigsuse ja usaldusväärsuse tagab aktsiisilaopidaja.
Aktsiisilaopidaja peab määratlema tootmisprotsessi osad, kus toimub toodetava aine pöördumatu kvalitatiivne või kvantitatiivne muutus, millega kaasneb toodetavas aines etanoolisisalduse muutumine.
Aktsiisilaopidaja peab koostama tootmisprotsessi osade kirjelduse nende toimumise järjekorras, tuginedes vastavatele tehnospetsifikaatidele, ning ühtlasi kirjeldama nimetatud dokumendis tootmisprotsessi osades teostatavaid mõõtmisi ja esitama selle kirjelduse tolli nõudmisel.
Nõuded tootmisprotsessis rakendatavate mõõtevahendite metroloogilistele omadustele, paigaldusele, lubatavatele veapiiridele ja nende kontrollimise korra ning tingimused kehtestab majandusminister.
Aktsiisilaopidaja peab pidama alkoholi tooraine, pooltoote ja toodangu arvestust ning dokumenteerima etanoolisisalduse mõõtmise tulemused.
Toll võib rakendada tootmisprotsessi kaasatud metroloogiliselt kontrollitud mõõtevahendite ning nendega seotud tootmisprotsessi osade ja sõlmede erimärgistamist.
Tootmisliinidesse paigaldatud mõõtevahendite taatlemiseks kohapeal peavad torustikud olema varustatud vajalike, erimärgistatud kuulventiilidega suletavate möödaviikudega.
Nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetatud erimärgistamisele kehtestab rahandusminister.
Toll võib tootmisprotsessis rakendatud mõõtevahendite ja nende paigalduse vastavuse kontrollimisse kaasata akrediteeritud inspekteerimis- või sertifitseerimisasutust.
Aktsiisilaopidajal peab olema tagatis aktsiisi maksmise tagamiseks ajutises aktsiisivabastuses välisriigist aktsiisilattu toimetatavalt, aktsiisilaos toodetavalt, ladustatavalt ja aktsiisilaost lähetatavalt alkoholilt.
Tagatissumma määrab Tolliamet aktsiisilaopidaja poolt esitatud andmete alusel.
Tagatissumma määramisel lähtutakse eeldatavast aktsiisisummast, mille arvutab aktsiisilaopidaja või tegevusloa taotleja, võttes aluseks ajutises aktsiisivabastuses oleva alkoholi koguse aktsiisilaos, samaaegselt ajutises aktsiisivabastuses transporditava alkoholi koguse ja kalendrikuu jooksul aktsiisilaost lähetatava aktsiisiga maksustatud alkoholi koguse.
Tolliameti pangakontole tagatiseks makstud summa ja garandi poolt väljastatud garantiidokument peavad olema tagatisena Tolliameti poolt aktsepteeritud.
Tagatise liigi valib aktsiisilaopidaja.
Tolliameti pangakontole tagatiseks makstud summalt intressi ei maksta.
Garandiks võib olla vaid Eestis registreeritud krediidiasutus või kindlustusselts, kes väljastab garantiidokumendi, millega ta kohustub tasuma aktsiisilao üle järelevalvet teostava tolliinspektuuri esimesel nõudmisel aktsiisilaopidajal tekkinud maksuvõla garantiidokumendis märgitud tagatissumma piires.
Tolliamet võib keelduda garandi poolt väljastatud garantiidokumenti aktsepteerimast, kui garant ei ole tolli arvates usaldatav tagama aktsiisi maksmist.
Tolliameti pangakontole makstud tagatissumma tagastab toll kümne kalendripäeva jooksul pärast vastava taotluse esitamist, millele on lisatud järelevalvet teostava tolliinspektuuri juhataja kirjalik nõusolek, kui aktsiisilaopidajal on uus aktsepteeritud tagatis või kui aktsiisilaopidaja valduses ei ole ajutises aktsiisivabastuses olevat alkoholi ja ta ei ole ajutises aktsiisivabastuses lähetanud alkoholi, mille kohta puudub saatedokumendil alkoholi saaja kinnitus kauba vastuvõtmise kohta, ning tal ei ole maksuvõlga ega tekkinud aktsiisimaksmise kohustust, mille täitmise tähtaeg alles saabub.
Kui aktsiisilaopidaja ei ole tema aktsiisilao üle järelevalvet teostava tolliinspektuuri ettekirjutuses määratud tähtajaks tasunud maksuvõlga, on tollil õigus võtta maksuvõla katteks raha Tolliameti pangakontole makstud tagatissummast või nõuda garandilt maksuvõla tasumist.
Garandilt nõutakse maksuvõla tasumist ettekirjutusega kümne kalendripäeva jooksul ettekirjutuse kättetoimetamise päevale järgnevast päevast arvates.
Ettekirjutus antakse garandile kätte allkirja vastu kuupäevaliselt.
Aktsiisilaopidaja on kohustatud esitama Tolliametile uue tagatise vähemalt 40 päeva enne tagatise kehtivusaja lõppemist.
Uue tagatise kehtivus algab eelneva tagatise kehtivusaja lõppemisele järgnevast päevast.
Tegevusluba võib taotleda isik, kes on kantud äriregistrisse ja registreeritud käibemaksukohustuslasena Eestis.
Tagatis on Tolliameti poolt aktsepteeritud.
Tegevusluba väljastatakse või tegevusloa väljastamise keeldumisest teatatakse kirjalikult taotlejale 60 kalendripäeva jooksul käesoleva seaduse §-s 31 nimetatud dokumentide esitamise päevast arvates.
Ekspertiisi tegemise tõttu võib tegevusloa väljastamise tähtaega 30 päeva võrra pikendada.
Enne aktsiisilaopidamise alustamist teeb aktsiisilao üle järelevalvet teostava tolliinspektuuri juhataja poolt määratud komisjon aktsiisilaopidaja või tema esindaja juuresolekul aktsiisilaos inventuuri ja koostab inventuuriakti, milles fikseeritakse aktsiisilaopidaja valduses oleva aktsiisiga maksustatava kauba kogus.
Tolliameti peadirektoril on õigus nõuda tegevusloa saamiseks esitatud dokumentides muudatuste tegemist ka pärast tegevusloa väljastamist, võttes aluseks sõltumatute ekspertide otsuse esitatud andmete õigsuse kontrollimisel.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1, välja arvatud selle punktides 4 ja 15, nimetatud dokumendid peavad olema allkirjastatud aktsiisilaopidaja õigust taotleva isiku või tema esindaja poolt.
Tollil on õigus nõuda täiendavate dokumentide esitamist käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumentides esitatud andmete täpsustamiseks.
Tegevusloa väljastamisel aktsiisilaopidajale registreeritakse aktsiisilaopidaja Tolliameti elektroonses infosüsteemis, omistades talle aktsiisilaopidaja numbri.
Infosüsteemi kantavad andmed ja aktsiisilaopidaja numbri kombinatsiooni kehtestab rahandusminister.
Aktsiisilaos, mille tegevusloa kehtivus on peatatud, on ajutises aktsiisivabastuses oleva alkoholi vastuvõtmine ja ajutises aktsiisivabastuses lähetamine keelatud.
Muude ajutises aktsiisivabastuses oleva alkoholiga seotud toimingute lubatavuse ja aktsiisilao töökorralduse kehtestab rahandusminister.
Vajalik selgitada asjaolusid tollirežiimi nõuete raske eiramise kohta või maksude tasumisest kõrvalehoidumise kohta ulatuses, mis moodustab üle 25 protsendi maksustamisperioodi eest maksmisele kuuluvast käibemaksu- ja aktsiisisummast kokku.
Aktsiisilaopidaja saab õiguse jätkata tegevust Tolliameti peadirektori kirjaliku otsuse alusel.
Käesolevas paragrahvis sätestatud otsused jõustuvad aktsiisilaopidajale kättetoimetamise momendist ja need antakse aktsiisilaopidajale üle allkirja vastu kellaajaliselt.
Tolliameti peadirektor tunnistab tegevusloa kehtetuks oma motiveeritud kirjaliku otsusega.
Otsus jõustub aktsiisilaopidajale kättetoimetamise momendist ja see antakse aktsiisilaopidajale üle allkirja vastu kellaajaliselt.
Tegevusloa kehtivust on peatatud vähemalt kolm korda viimase 12 kalendrikuu jooksul.
Tegevusluba tunnistatakse kehtetuks ettevõtja kõigi aktsiisiladude kohta, kui tal on mitu aktsiisiladu ning tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks annavad aluse ühe või mitme aktsiisilaoga seonduvad asjaolud.
Aktsiisilaos, mille tegevusluba on tunnistatud kehtetuks, on alkoholi tootmine, vastuvõtmine ja lähetamine ajutises aktsiisivabastuses keelatud.
Tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemise päeval moodustab Tolliameti peadirektor käskkirjaga inventeerimiskomisjoni, milles on esindatud ka aktsiisilaopidaja.
Inventeerimiskomisjon teeb aktsiisilaos olevate kaupade inventuuri ja koostab inventuuriakti, milles fikseeritakse aktsiisiga maksustamisele kuuluva alkoholi kogus selle liikide ja alkoholisisalduse lõikes.
Inventuuri järel, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 5 märgitud juhul, on aktsiisilaopidaja kohustatud Tolliameti peadirektori määratud tähtaja jooksul tasuma aktsiisiga maksustamisele kuuluvalt alkoholilt aktsiisi või selle alkoholi võõrandama või suunama aktsiisilattu tingimusel, et teine aktsiisilaopidaja võtab alkoholi vastu aktsiisilaos, mille tegevusluba on kehtetuks tunnistatud.
Pidama arvestust maksukohustuse tekkimise kohta kasvavas kokkuvõttes, kusjuures iga tööpäeva lõpu seisuga, mis on ühtlasi järgmise tööpäeva algseisuks, peavad andmed maksukohustuse tekkimise kohta olema kinnitatud aktsiisilaopidaja esindaja allkirjaga.
Vastutama aktsiisilaos oleva kogu alkoholi, sealhulgas pooltoote ja tooraine vastavuse eest käesoleva seaduse nõuetele.
Ettevõtja ei ladusta aktsiisilaos teise ettevõtja toodetud alkoholi.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud aktsiisilaopidaja ei pea omama aktsiisimaksmise tagatist ja temale ei kohaldata käesoleva seaduse §-s 27 sätestatut.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 toodud tingimustele vastava aktsiisilao tegevusloa saamiseks peab taotleja esitama kõik käesoleva seaduse § 31 lõikes 1 nimetatud dokumendid, välja arvatud selle punktides 4-6, 9-13 ja 16 nimetatud.
Tunnistatakse kehtetuks alkoholiaktsiisi seadus (RT I 1995, 87, 1539; 1996, 45, 852; 87, 1544; 1997, 35, 540; 1998, 103, 1700; 1999, 24, 359; 2000, 25, 142).
Lähetama alkoholi, seda aktsiisiga maksustamata, aktsiisilattu tingimusel, et aktsiisilaopidaja võtab selle vastu lähetamiskohas.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik peab esitama aktsiisideklaratsiooni ning alkoholi liikumise ja laoseisu aruande 2001. aasta 15. veebruariks.
Määrus kehtestatakse „Isikut tõendavate dokumentide seaduse“ (RT I 1999, 25, 365; 2000, 25, 148; 40, 254; 86, 550; 2001, 16, 68; 31, 173; 56, 338) § 9 lõigete 1 ja 5 ning § 20 lõike 3 alusel.
Isikutunnistus on polükarbonaadist valmistatud ümarate nurkadega kaart mõõtmetega 8,55 cm × 5,4 cm, vastavalt ISO 7810 standardile.
Isikutunnistuse vorm peab vastama määruse lisale.
Isikutunnistuse esikülg on helesinise, halli ja valge värvi kombinatsioonis.
Vasaku serva ülanurka on kollase ja sinise värviga trükitud Eesti Vabariigi suure riigivapi kujutis.
EESTIVABARIIKREPUBLICOFESTONIA.
Vasaku serva keskosas on elektrooniline protsessorkiip, millele kantakse määruse §-s 5 loetletud digitaalsed andmed.
Vasaku serva keskossa, protsessorkiibi alla, on optiliselt muutuva trükivärviga trükitud Eesti riigivapi lõvi kujutis, mille värvus muutub rohelisest kuldseks.
Omaniku allkiri / Holder's signature.
Parema serva alanurka lasergraveeritakse isikutunnistuse kasutaja fotokujutis.
Isikutunnistuse keskossa trükitakse sinine (piirjoonega) Eesti Vabariigi territooriumi kontuuri kujutav varikujund.
Isikutunnistuse esi- ja tagaküljel on ultraviolettvalguses nähtav fluorestseeruvas trükis põimikornament.
Isikutunnistuse tagakülg on helesinise, halli ja valge värvi kombinatsioonis.
Vasaku serva ülanurgas on turvaelemendid MLI ja Kineprint.
Parema serva keskosas on turvaelemendid LFI ja Kinegram.
Välja antud / Date of issue.
Elamisloa liik / Type of residence permit.
Märkused / Remarks.
Tagakülje allosas on ultraviolettvalguses fluorestseeruv turvaniit.
Me hoiame nõnda ühte kui heitunud mesilaspere me hoiame nõnda ühte ja läheme läbi mere ja läheme läbi mere mis tõuseb me vastu tige ja läheme läbi mere ja muud me ei vaja tuge ja muud me ei vaja tuge kui üksteise selged õlad ja muud me ei vaja tuge kui ühised rõõmsad võlad (Paul-Eerik Rummo luuletusest).
Isikutunnistuse kehtivuse viimane kuupäev.
Isikutunnistuse number ja isikutunnistuse seeria number.
Vajaduse korral kantakse isikutunnistusele ka märkused.
Isikutunnistuse kasutaja eesnimed.
Isikutunnistusele kantakse isiku digitaalset tuvastamist võimaldav sertifikaat ja digitaalset allkirjastamist võimaldav sertifikaat ning nendes sertifikaatides sisalduvatele avalikele võtmetele üheselt vastavad isiklikud võtmed.
Sertifikaadi kasutusvaldkond.
Isikutunnistusele kantakse andmefail, mis sisaldab määruse § 4 lõike 1 punktides 1-8, 11 ja 12 ning lõigetes 2 ja 3 nimetatud andmeid.
Isikutunnistusele kantavad sertifikaadid kehtivad kolm aastat, kuid mitte kauem kui kehtib isikutunnistus.
Lõikes 4 nimetatud andmefail kehtib sama kaua kui isikutunnistus.
Vabariigi Valitsuse 11. novembri 1993. a määrusega nr 349 kinnitatud „Riigivapi kujutise kasutamise korra“ (RT I 1993, 72/73, 1027; 1994, 41, 664; 65, 1125; 72, 1271; 2000, 66, 426) punktist 3 jäetakse välja sõnad „Eesti kodaniku.
Käesolev seadus sätestab krediidiasutuste poolt kaasatud hoiuste tagamise korra, vahendid ja hoiuste hüvitamise korra krediidiasutuse maksejõuetuse korral ning määrab Hoiuste Tagamise Fondi õigusliku seisundi.
Hoiuste Tagamise Fond (edaspidi Fond) on käesoleva seaduse alusel asutatud avalik-õiguslik juriidiline isik.
Fondi tegevuse eesmärk on hoiustajate poolt krediidiasutustesse paigutatud hoiuste tagamine krediidiasutuse maksejõuetuse korral nende hoiuste hüvitamisega käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja ulatuses.
Krediidiasutuse poolt kaasatud hoius (edaspidi hoius) - krediidiasutusse paigutatud raha ja kliendi poolt pangandustegevuse käigus ajutiselt krediidiasutuse käsutusse antud vahendid, mis krediidiasutus on kohustatud vastavalt võlaõiguslikele lepingutele või õigusaktidele välja maksma selleks õigustatud isikule.
Hoiuseks loetakse ka summad, mille ülekandmiseks krediidiasutuse klient on andnud vastava maksekorralduse ja mis on selle alusel kliendi kontolt maha arvatud, kuid ei ole hoiuste peatamise päevaks krediidiasutuse korrespondentkontolt üle kantud.
Hoiuste peatamise päev - krediidiasutuse moratooriumi väljakuulutamise või tegevusloa tühistamise päev Eesti Panga Nõukogu otsuse alusel või krediidiasutuse pankrotimenetluse algatamise päev kohtu määruse alusel.
Fond juhindub oma tegevuses käesolevast seadusest, oma põhikirjast ja teistest õigusaktidest.
Fondi põhikirja kinnitab Vabariigi Valitsus Fondi Nõukogu ettepanekul.
Fond osaleb hoiuste kaitsmise alases rahvusvahelises koostöös.
Fondi kõrgeimaks juhtimisorganiks on viieliikmeline Fondi Nõukogu (edaspidi Nõukogu).
Nõukogusse nimetab kaks liiget Riigikogu ning ühe liikme vastavalt Vabariigi Valitsus, Eesti Pank ja Eesti krediidiasutusi esindavad organisatsioonid.
Nõukogu liikmed nimetatakse viieks aastaks.
Volituste tähtaja lõppemisel jätkab Nõukogu oma tegevust kuni uue Nõukogu ametisse astumiseni.
Nõukogu liikme võib teda ametisse nimetanud institutsioon tagasi kutsuda enne volituste tähtaja lõppu oma kohustuste olulisel määral täitmata jätmisel, muul viisil Fondi huvide olulisel kahjustamisel või püsiva võimetuse korral osaleda Nõukogu töös.
Tagasikutsumise aluseks võib olla ka töö- või teenistussuhete lõppemine.
Nõukogu liikme tagasikutsumise, tagasiastumise või surma korral nimetatakse tema asemele uus liige, kelle volitused kestavad kuni Nõukogu uue koosseisu nimetamiseni.
Nõukogu liige peab olema teovõimeline Eesti kodanik, kelle alaline elukoht on Eestis.
Nõukogu liikmeks võib nimetada isiku, kellel on kõrgharidus ning Nõukogu liikme kohustuste täitmiseks vajalikud teadmised ja laitmatu reputatsioon.
Nõukogu liikmed valivad avalikul hääletusel koosseisu enamuse poolthäältega endi hulgast Nõukogu esimehe ja aseesimehe.
Nõukogu esimehe ja aseesimehe valimiseks on vajalik kõigi Nõukogu liikmete kohalolek.
Nõukogu liige ei või valimisel jääda erapooletuks või jätta hääletamata.
Nõukogu esimees korraldab Nõukogu tööd, juhatab Nõukogu koosolekuid, sõlmib ja lõpetab töölepingu Fondi peadirektoriga ja täidab muid Fondi põhikirja kohaselt Nõukogu esimehe pädevusse antud ülesandeid.
Nõukogu esimehe äraolekul või ajutisel puudumisel käesoleva seaduse § 6 lõikes 2 nimetatud asjaoludel täidab tema ülesandeid Nõukogu aseesimees.
Nõukogu koosolekud toimuvad vastavalt vajadusele, kuid mitte harvemini kui üks kord kolme kuu jooksul.
Nõukogu esimehel on õigus kokku kutsuda erakorraline Nõukogu koosolek.
Ettepaneku Nõukogu erakorralise koosoleku kokkukutsumiseks võib esitada ka Fondi peadirektor või audiitor.
Nõukogu uue koosseisu koosoleku Nõukogu esimehe valimiseks kutsub ühe kuu jooksul kokku Fondi peadirektor.
Nõukogu koosolekust teatamise kord sätestatakse Fondi põhikirjas.
Nõukogu on otsustusvõimeline, kui selle koosolekust võtab osa üle poole koosseisust, nende hulgas kas Nõukogu esimees või aseesimees.
Kui Nõukogu koosoleku läbiviimiseks puudub vajalik kvoorum, toimub uus koosolek sama päevakorraga hiljemalt kümne päeva jooksul pärast koosoleku ärajäämist.
Otsuste tegemisel osaleb Nõukogu liige isiklikult.
Igal Nõukogu liikmel on üks hääl.
Nõukogu otsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletas üle poole koosolekul osalenud Nõukogu liikmetest.
Häälte võrdsel jagunemisel on otsustav esimehe hääl, tema äraolekul või puudumisel aseesimehe hääl.
Protokolli kandmisele kuuluvad andmed, protokollimisnõuded, protokollile allakirjutamise kord ja eriarvamuste fikseerimise kord sätestatakse Fondi põhikirjas.
Otsustab muid Fondi tegevust puudutavaid küsimusi, mis ei ole antud Fondi peadirektori pädevusse.
Fondi juhib ja esindab peadirektor, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist Nõukogu.
Peadirektori volituste tähtaeg on kolm aastat.
Fondi peadirektoriks võib nimetada isiku, kellel on kõrgharidus, Fondi juhtimiseks vajalikud teadmised ja kutsealane sobivus ning laitmatu ärialane reputatsioon.
Fondi peadirektor ei või olla Nõukogu liige, pankrotivõlgnik ega isik, kellelt on seaduse või kohtuotsuse alusel ära võetud õigus olla ettevõtja või kelle tegevus või tegevusetus on põhjustanud äriühingu pankroti või sundlikvideerimise.
Fondi peadirektor ei tohi kuuluda ühegi krediidiasutuse juhtimisorganisse, olla ühegi krediidiasutuse töötaja ega krediidiasutuse audiitor.
Peadirektor vastutab Fondi majandustegevuse ja arengu eest.
Peadirektor allub ja annab oma tegevusest aru Nõukogule.
Peadirektor juhindub oma tegevuses Nõukogu korraldustest.
Peadirektor peab esitama Nõukogule vähemalt kord kolme kuu jooksul ülevaate Fondi majandustegevusest ja majanduslikust olukorrast ja kõigist Fondi majandustegevusega seotud olulistest asjaoludest.
Otsustab muid küsimusi, mis kuuluvad käesoleva seaduse või Fondi põhikirja kohaselt peadirektori pädevusse.
Fondi esindamise õigus kõigis õigustoimingutes on Fondi peadirektoril, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti.
Peadirektoril on õigus taotleda Nõukogult Fondi tegevust puudutavate küsimuste otsustamist, mida ei ole käesoleva seaduse §-s 12 nimetatud.
Nõukogu liikmed, peadirektor ja kõik Fondi töötajad ning Fondi nimel ja huvides tegutsevad isikud on kohustatud nii Fondi teenistuses olles kui ka pärast sealt lahkumist hoidma pangasaladust, Fondi ärisaladust ning muid ametisaladusi, mis on neile teatavaks saanud seoses oma kohustuste täitmisega.
Fond tagab Eestis registreeritud krediidiasutuste ja välisriikide krediidiasutuste Eesti filiaalide poolt kaasatud hoiused vastavalt käesolevas seaduses sätestatule.
Fond hüvitab igas käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud krediidiasutuses või välisriigi krediidiasutuse Eesti filiaalis iga hoiustaja tagatud hoiused, kaasa arvatud nende hoiuste intressid kuni hoiuste peatamise päevani, 90 protsendi ulatuses, makstes hüvitist mitte rohkem kui 20 000 eküüd hoiustaja kohta ühes krediidiasutuses Eesti Panga määratud kursi järgi hoiuste peatamise päeval, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti.
Kui välisriigi krediidiasutuse Eesti filiaali poolt kaasatud hoiused on tagatud väiksemas ulatuses, kui näeb ette käesolev seadus, tagab Fond välisriigi krediidiasutuse Eesti filiaali poolt kaasatud hoiused krediidiasutuse koduriigi hoiusekindlustuse poolt tagamata ulatuses.
Välisriigi krediidiasutus on sellisel juhul kohustatud tasuma Fondile kohustuslikke osamakseid, mis on arvutatud tema filiaali poolt kaasatud hoiuste krediidiasutuse koduriigi hoiusekindlustuse poolt tagamata osalt Eesti krediidiasutustega samadel alustel.
Kui välisriigi krediidiasutuse Eesti filiaali poolt kaasatud hoiused on tagatud krediidiasutuse koduriigi hoiusekindlustuse poolt suuremas ulatuses, kui näeb ette käesolev seadus, ei ole välisriigi krediidiasutus kohustatud Fondile makseid tasuma.
Sel juhul ei ole tema Eesti filiaali poolt kaasatud hoiused käesoleva seaduse alusel tagatud.
Aasta keskmine töötajate arv - 50 inimest.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud otsuse tegemise ja otsuse tegemiseks vajalike andmete esitamise korra kehtestab Eesti Pank.
Fondi vara moodustub krediidiasutuste ja välisriigi krediidiasutuste filiaalide asutamisel tasutavatest ühekordsetest maksetest, krediidiasutuste kohustuslikest osamaksetest, Fondi vahendite paigutamisest saadavast tulust ning muudest laekumistest.
Fond võib kasutada oma vara ainult käesolevas seaduses sätestatud eesmärgil ja vastavalt Fondi eelarvele oma tegevuskuludeks.
Fondi vara paigutamise otsustavad Nõukogu ja peadirektor vastavalt käesolevas seaduses ja Fondi põhikirjas sätestatud pädevusele.
Krediidiasutus on kohustatud ühe kuu jooksul pärast krediidiasutusele tegevusloa andmise otsuse vastuvõtmist Eesti Panga Nõukogu poolt tasuma Fondile ühekordse makse summas 50 000 krooni.
Välisriigi krediidiasutus on kohustatud tasuma nimetatud makse ühe kuu jooksul pärast talle loa andmist filiaali asutamiseks Eestis juhul, kui krediidiasutuse koduriigi hoiusekindlustuse poolt tagatakse hoiuseid käesoleva seadusega sätestatust väiksemas ulatuses.
Kohustusliku osamakse määra kehtestab Nõukogu Fondi põhikirjas ettenähtud korras.
Osamakse määra muutmine Nõukogu poolt jõustub kolme kuu möödumisel alates otsuse vastuvõtmisest, kui otsuses ei ole ette nähtud hilisemat tähtpäeva.
Kohustusliku osamakse maksimummääraks on 0,125 protsenti kvartalis krediidiasutuse või välisriigi krediidiasutuse Eesti filiaali poolt kaasatud hoiuste summast eelmise kvartali lõpu seisuga.
Kaasatud hoiuste hulka ei arvata teiste krediidiasutuste, finantseerimisasutuste ja kindlustusseltside hoiuseid.
Kohustuslik osamakse tasutakse iga kvartali teise kuu 15. päevaks.
Välisvaluutas nomineeritud hoiustelt arvutatakse kohustuslik osamakse Eesti kroonides Eesti Panga määratud kursi järgi iga kvartali viimase pangapäeva seisuga.
Nõukogu otsuse alusel võib Fond peatada kohustuslike osamaksete kogumise, kui Fondi vara moodustab vähemalt 3 protsenti käesoleva seaduse alusel tagatud hoiuste summast.
Krediidiasutuse lõpetamisel ei kuulu Fondile tasutud maksed tagastamisele.
Käesoleva seaduse alusel Fondile tasutud maksed on tulumaksuseaduse (RT I 1993, 79, 1184; 1998, 9, 111; 28, 353 ja 354; 34, 485 ja 489) mõistes ettevõtlusega seotud kulutused.
Fond avab maksete vastuvõtmiseks ning tegevusega seotud arveldusteks konto Eestis tegutsevas krediidiasutuses.
Fondile laekunud maksed peavad olema paigutatud vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul, arvates nende laekumisest Fondi kontole.
Nimetatud konto jääk ei või ületada Fondi jooksvaks majandustegevuseks vajalikku summat.
Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni liikmesriikide krediidiasutustesse, millel on Nõukogu otsusega tunnustatud reitinguagentuuri investeerimisjärgu krediidireiting.
Hoiuste hüvitamiseks on Fondi peadirektoril õigus avada Nõukogu otsusega määratud ühes või mitmes krediidiasutuses konto.
Fond ei või olla garandiks ega võtta muid varalisi kohustusi, mis ei tulene käesolevast seadusest.
Fondil on keelatud paigutada vahendeid krediidiasutustesse, kelle kaasatud hoiuseid ta tagab, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 sätestatud juhtudel.
Fond rahuldab õigustatud isikute nõuded oma vara arvel.
Fondi vara ebapiisavuse korral õigustatud isikute nõuete rahuldamiseks võtab Fond laenu või taotleb Vabariigi Valitsuselt Fondile edasilaenatava laenu võtmist.
Laenu võtmise taotlus esitatakse Vabariigi Valitsusele rahandusministri kaudu.
Taotlusele lisatakse Eesti Panga Nõukogu otsus krediidiasutusele moratooriumi kuulutamise või tema tegevusloa tühistamise kohta või kohtu määrus pankrotimenetluse algatamise kohta krediidiasutuse suhtes, andmed Fondi poolt hüvitamisele kuuluvate hoiuste ja väljamaksmisele kuuluvate hüvitiste suuruse kohta, Fondi eelmise majandusaasta aruanne koos audiitori järeldusotsusega ning Fondi bilanss eelmise kuu viimase tööpäeva seisuga.
Rahandusministril ja Vabariigi Valitsusel on õigus nõuda Fondilt muid laenuvõtmise otsustamiseks vajalikke andmeid.
Vabariigi Valitsus on volitatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud taotluse põhjal sõlmima lepingu (id) laenu (de) võtmiseks üldsummas kuni 700 000 000 Eesti krooni.
Sõlmitud laenuleping esitatakse Riigikogule ratifitseerimiseks.
Hoiuste peatamisel loetakse kõigi tagatud hoiuste väljamaksmise tähtpäev saabunuks.
Tagatud hoiuste käesoleva seaduse § 16 lõikes 2 nimetatud intressid arvutatakse hoiu- või muus vastavas lepingus või selle puudumisel krediidiasutuses hoiuste peatamise päeval kehtinud hoiustamise üldtingimustes ettenähtud määrade järgi.
Hoiuseid, mis on väiksemad kui 10 Eesti krooni, ei hüvitata.
Hüvitise väljamaksmisega seotud pangaoperatsioonide kulud tasub õigustatud isik, kui Fondi ja väljamakseid sooritava krediidiasutuse vahelise kokkuleppega ei ole ette nähtud teisiti.
Välisvaluutas nomineeritud tagatud hoiuste hüvitis makstakse välja Eesti kroonides hoiuste peatamise päeva ametliku kursi järgi.
Seadusega ettenähtud korras arestitud hoiuste hüvitis makstakse õigustatud isikule välja pärast kohtu või muu pädeva organi vastavasisulise otsuse või määruse jõustumist.
Tagatud hoiuste hüvitise väljamaksmist alustatakse hiljemalt 30 päeva möödumisel hoiuste peatamise päevast Nõukogu vastava otsusega määratud ühe või mitme Eesti krediidiasutuse kaudu.
Tagatud hoiuste hüvitise väljamaksmine peab olema lõpule viidud kolme kuu jooksul, arvates hoiuste peatamise päevast.
Eelnimetatud tähtaja jooksul väljamaksmata hüvitised deponeeritakse Nõukogu otsuse alusel.
Kui Fond ei ole käesolevas paragrahvis ettenähtud tähtaja jooksul õigustatud isikule tagatud hoiuse hüvitist välja maksnud, on õigustatud isikul õigus esitada nõue Fondi vastu.
Hoiuste hüvitamise aluseks on nende peatamine krediidiasutuse moratooriumi väljakuulutamise, makseraskustest tulenenud tegevusloa tühistamise või pankrotimenetluse algatamise tõttu.
Nende toimingute rakendamisest krediidiasutuse suhtes informeerib Eesti Pank viivitamatult Fondi peadirektorit kirjalikult.
Krediidiasutuse pankrotihaldur või moratooriumihaldur esitab õigustatud isikule saldokinnituse ja Fondile andmed õigustatud isikute kohta koos peatatud hoiuste saldokinnitustega 24 päeva jooksul, arvates hoiuste peatamisest.
Õigustatud isikutel on alates käesoleva seaduse § 28 lõikes 2 nimetatud informatsiooni avaldamisest kaks kuud aega esitada omapoolne saldokinnitus.
Kui õigustatud isikud selle tähtaja jooksul omapoolset saldokinnitust ei esita, hüvitatakse nende hoiused krediidiasutuse pankrotihalduri või moratooriumihalduri poolt Fondile esitatud andmete alusel.
Kui õigustatud isiku ja krediidiasutuse pankrotihalduri või moratooriumihalduri poolt Fondile esitatud saldokinnitustes õigustatud isikule hüvitamisele kuuluva hoiuse suuruse kohta toodud andmed on erinevad, edastab Fond õigustatud isiku poolt esitatud saldokinnituse kolme päeva jooksul selle saamisest krediidiasutuse pankrotihaldurile või moratooriumihaldurile andmete kontrollimiseks.
Sel juhul makstakse hüvitis välja pärast õigustatud isiku esitatud saldokinnituse võrdlemist krediidiasutuse raamatupidamise andmetega.
Kui hoius on enne õigustatud isiku saldokinnituse saabumist hüvitatud summas, mis ei vasta hoiuse suurusele krediidiasutuse raamatupidamise andmetel, hüvitab Fond puudujääva osa käesoleva seaduse § 25 lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul vastavalt käesoleva seaduse §-s 16 sätestatule või nõuab enammakstud osa isikult sisse.
Isikul on õigus esitada nõue Fondi vastu hüvitise vähemmakstud osa sissenõudmiseks.
Fondi peadirektor avab käesoleva seaduse § 22 lõikes 3 nimetatud krediidiasutustes vastava konto ja esitab krediidiasutuse juhatusele andmed õigustatud isikutele väljamakstavate hüvitiste kohta mitte hiljem kui kolm päeva enne tagatud hoiuste hüvitise väljamaksmise algust vastavalt käesoleva seaduse § 25 lõikes 1 sätestatule.
Hüvitiste väljamaksmine toimub sularahas või õigustatud isiku kirjaliku taotluse alusel sularahata arvelduste korras.
Ühishoiuste hüvitamisel on õigustatud isikuks iga hoiustaja eraldi.
Ühishoiuse hüvitis makstakse välja hoiustajatele võrdsetes osades, kui hoiulepingus pole ette nähtud teisiti.
Krediidiasutus peab informeerima hoiulepingute sõlmijaid käesoleva seadusega sätestatud hoiuste tagamise korraldusest, tagatavate hoiuste hüvitamise ulatusest ning hüvitise väljamaksmise tingimustest ja korrast.
Hüvitise väljamaksmisel nõutavate dokumentide loetelu.
Krediidiasutustel on keelatud kasutada hoiuste tagatust reklaami eesmärgil.
Õigustatud isikutele hoiuste hüvitise väljamaksmisel läheb nõudeõigus krediidiasutuse vastu väljamakstud summa ulatuses õigustatud isikutelt üle Fondile.
Õigustatud isikutele Fondi poolt hüvitamata nõuded kuuluvad krediidiasutuse maksejõuetuse korral rahuldamisele vastavalt pankrotiseadusele (RT 1992, 31, 403; RT I 1997, 18, 302; 1998, 2, 46; 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 13, 93; 54, 353; 2001, 56, 336; 82, 488; 93, 565) ja krediidiasutuste seadusele (RT I 1995, 4, 36).
Fondil on õigus saada Eesti Pangalt ning krediidiasutustelt ja välisriigi krediidiasutuste Eesti filiaalidelt, kelle kaasatud hoiuseid Fond tagab, andmeid hoiuste, nende omanike ning krediidiasutuste ja krediidiasutuste filiaalide majanduslike näitajate kohta, kui see on vajalik Fondi kohustuste täitmiseks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete taotlemise ja Fondile esitamise korra kehtestab Eesti Pank.
Fondil puudub õigus iseseisva järelevalve teostamiseks krediidiasutuste üle.
Kohustusliku osamakse tähtaegselt tasumata jätmise või muude käesolevast seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise korral teavitab Fond sellest viivitamatult Eesti Panga Pangainspektsiooni.
Kui krediidiasutus ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustusi, kohaldab Pangainspektsioon seadust rikkunud krediidiasutuse suhtes krediidiasutuste seaduses ettenähtud sanktsioone.
Fond lähtub raamatupidamise korraldamisel raamatupidamise seadusest (RT I 1994, 48, 790; 1995, 26-28, 355; 92, 1604; 1996, 40, 773; 42, 811; 49, 953; 1998, 59, 941; 1999, 55, 584; 101, 903; 2001, 87, 527), raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seadusest (RT I 1993, 43, 620; 1996, 6, 101), teistest õigusaktidest ja Fondi põhikirjast.
Fondi majandusaasta algab 1. jaanuaril ja lõpeb 31. detsembril.
Hiljemalt kuue kuu möödumisel majandusaasta lõpust avalikustab Fond Nõukogu poolt kinnitatud majandusaasta aruande Fondi põhikirjas ettenähtud korras.
Riigikontroll kontrollib Fondi tegevust vastavalt Riigikontrolli seadusele.
Nõukogu nimetab Fondi tegevuse kontrollimiseks ning majandusaasta aruande õigsuse kinnitamiseks rahvusvaheliselt tunnustatud sõltumatu audiitori.
Fondi audiitoriks ei või olla Nõukogu liige, Fondi ega ühegi krediidiasutuse juhtimisorgani liige ega töötaja.
Fondi lõpetamine toimub seaduse alusel.
Kõik Eestis tegutsevad krediidiasutused on kohustatud tasuma Fondile käesoleva seaduse § 21 lõikes 1 sätestatud makse seitsme päeva jooksul, arvates Fondi põhikirja jõustumisest.
Välisriigi krediidiasutus, kellel on Eestis filiaal, ei pea tasuma käesoleva seaduse § 21 lõikes 1 sätestatud makset juhul, kui tema koduriigi hoiusekindlustuse poolt on hoiused tagatud samas või suuremas ulatuses, kui käesolevas seaduses sätestatud.
Käesoleva seaduse § 16 lõikes 2 toodud tagatud hoiuste hüvitise piirmäära 20 000 eküüd rakendatakse hiljemalt alates 2010. aasta 1. jaanuarist.
Seaduse jõustumisel kehtestatakse tagatud hoiuste hüvitise piirmääraks 20 000 Eesti krooni iga krediidiasutuse iga hoiustaja kohta.
Seaduse jõustumisel on tagatud ainult Eesti kroonides ja Saksa markades nomineeritud hoiused.
Kuni 2002. aasta 1. jaanuarini on Fondi kohustusliku osamakse suuruseks 0,125 protsenti kvartalis krediidiasutuse või välisriigi krediidiasutuse Eesti filiaali poolt kaasatud hoiuste summast vastavalt käesoleva seaduse § 21 lõikes 3 sätestatule.
Käesolevas seaduses sätestatud hoiuste tagatus rakendub 1998. aasta 1. oktoobril.
Nõukogu esimese koosseisu esimese koosoleku kutsub kokku Eesti Pank kümne päeva jooksul pärast Nõukogu koosseisu viimase liikme nimetamist.
Seaduse alusel loodud Hoiuste Tagamise Fond.
Käesolev seadus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, välja arvatud selle § 21 lõige 4, mis jõustub 1998. aasta 1. juulil.
Käesolevas seaduses sätestatakse maantee-, raudtee-, vee- ja lennuliikluses ühistranspordi korraldamise alused.
Maanteeliiklusena käsitatakse bussi-, trammi-, trollibussi- ja taksoliiklust, raudteeliiklusena rongi- ja rööbasbussiliiklust, veeliiklusena laeva-, väikelaeva- ja parvlaevaliiklust ning lennuliiklusena õhusõidukiliiklust.
Käesolevas seaduses ei käsitleta raudtee-, vee- ja lennuliikluses sõitjate veoks vajalike tegevuslubade ning kõigis veoliikides kiirabi- ja meditsiinitranspordi tegevuslubade väljaandmise, pikendamise, peatamise ning kehtetuks tunnistamise korda ja tingimusi, mida reguleeritakse teiste seadustega.
Motoriseerimata transpordivahendi kasutamist ühissõidukina reguleeritakse kohaliku omavalitsuse üksuse (edaspidi omavalitsusüksus) õigusaktidega.
Ühistransport on tegevusloa alusel korraldatav tasuline sõitjatevedu (edaspidi ühistransporditeenus).
Sõjaväelaste ja nende perekondade vedu ajutisse paiknemiskohta ja tagasi.
Bussivedu on sõitjate vedu bussiga.
Üleriigilist ning maakonna-, üld- ja detailplaneeringut koostades tuleb arvestada ühistranspordi ja selle liinivõrgu arendamise vajadust, lähtudes käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud eesmärkidest.
Vähendada ühiskonna kulutusi transpordile ja energiale ning sotsiaalsele ja majanduslikule infrastruktuurile.
Ühistransporti kavandavad ja korraldavad käesolevas seaduses või selle alusel sätestatud korras valla- ja linnavolikogu ning valla- ja linnavalitsus (edaspidi omavalitsusorgan), maavalitsus, Teede- ja Sideministeerium ning Vabariigi Valitsus, vajaduse korral kaasates omavalitsusüksuste liite ning vedajaid ja vedajate ühendusi.
Korraldab järelevalvet tema antud sõitjateveo tegevusloa ja liiniloa nõuete ning tema sõlmitud avaliku teenindamise lepingute täitmise üle.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-4, 8, 11 ja 12 loetletud ülesandeid täidab omavalitsusorgan vajaduse korral koostöös tema haldusterritooriumiga piirnevatel haldusterritooriumidel asuvate omavalitsusorganitega, asukohajärgse maavalitsusega ja omavalitsusüksuste liiduga.
Piirnevate haldusterritooriumidega omavalitsusorganid võivad omavahelisel ja asukohajärgse maavalitsusega kokkuleppel toetada nende haldusterritooriume ühendavaid maakonnaliine oma eelarvest ja riigieelarve sihtotstarbelisest toetusest.
Käesolevas paragrahvis loetletud omavalitsusorgani ülesannete täitja ja täitmise korra, kui need ei ole sätestatud käesoleva seaduse teistes paragrahvides, määrab kindlaks valla- või linnavolikogu või tema volitusel valla- või linnavalitsus.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-4 ja 7-11 loetletud ülesandeid täidab maavalitsus koostöös maakonnas asuvate omavalitsusüksustega ja omavalitsusüksuste liiduga ning maakonnaga piirnevate maakondade maavalitsustega.
Omavahelisel kokkuleppel võivad piirnevate maakondade maavalitsused toetada nende maakondi ühendavaid kaugliine riigieelarve ja omavalitsusüksuste sihtotstarbelistest toetustest.
Maavalitsus võib teha maakonna valla- ja linnavolikogudele ning omavalitsusüksuste liidule ettepaneku tsentraliseerida osa omavalitsusüksuste eelarverahast, et kasutada seda maakonna ühistranspordi arengukava rahastamiseks, maakonnaliinide toetamiseks ning sõidusoodustuste hüvitamiseks.
Piirkondlik ühistranspordikeskus on omavalitsusüksuste ja riigi asutatud äriühing või mittetulundusühing, kus riigil ja omavalitsusüksustel on enamusotsustusõigus.
Sõitjatevoogude piirkondlikest iseärasustest ning ühistranspordi otstarbekama korraldamise vajadusest tulenevalt võivad omavalitsusüksused ja riik volitada piirkondlikku ühistranspordikeskust täitma neile käesoleva seaduse §-des 5 ja 6 pandud ülesandeid ning anda keskusele nende ülesannete täitmiseks vajaliku raha ja ainelised vahendid.
Piirkondliku ühistranspordikeskuse ülesanne on tagada elanikele keskuse asutajate ettenähtud tegevuspiirkonnas, selle territooriumi haldusjaotusest sõltumata, soodsamad ja majanduslikult tõhusamad ühistransporditeenused, mille aluseks on ühtne liinivõrk, kooskõlastatud sõiduplaanid ning ühtne piletisüsteem.
Piirkondlik ühistranspordikeskus ei või täita vedaja funktsioone.
Töötab välja ettepanekud käesoleva seaduse § 24 lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetatud avaliku liiniveo sõidukilomeetri tariifi või sõidupiletihinna kehtestamiseks.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud teenindustaseme normid ning töö- ja teenuste mahu arvutamise metoodika kehtestab teede- ja sideminister.
Avaliku teenindamise kohustus on vedaja võetud kohustus korraldada oma ärihuvist lähtuva rahalise tasu eest avalikku liinivedu riigi või omavalitsusüksuse tellitud mahus ja tingimustel.
Avaliku teenindamise kohustus hõlmab tegutsemist, vedamist ja tariifide järgimist.
Tegutsemine tähendab vedaja kohustust tegevusloa alusel osutada kvaliteetset järjepidevat ühistransporditeenust ja vajaduse korral lisateenust ning kohustust pärast teenuste osutamise lõpetamist tagastada töökorras olekus temale lepingu alusel kasutada antud ühissõidukid ja liinirajatised.
Vedamine tähendab vedaja kohustust vedada sõitjaid veolepingus ettenähtud tingimustel ja tariifiga.
Tariifide järgimine tähendab vedaja kohustust rakendada teatava kategooria sõitjate või teatava kategooria kaupade veol ning teatavatel liinidel riigi või omavalitsusorgani kehtestatud või kooskõlastatud veotariife, mida ta oma ärihuvi arvestades rakendab üksnes tellija makstava hüvitise eest.
Avaliku teenindamise kohustuse saab vedajale panna üksnes avaliku teenindamise lepingu alusel, mille sõlmivad veo tellija, keda esindab käesoleva seaduse §-s 12 nimetatud pädev ametiasutus, ja avaliku konkursi alusel valitud vedaja.
Riigihangete seaduse (RT I 1995, 54, 883; 1997, 9, 79; 1998, 38, 561; 1999, 16, 271; 92, 824; 97, 859; 2000, 57, 374; 84, 534; 2001, 7, 17) §-s 4 nimetatud maksumuse ületamise korral korraldatakse avatud pakkumisega riigihankekonkurss riigihangete seaduses sätestatud korras.
Avaliku teenindamise kohustuse võib panna konkurentsiseaduse (RT I 1998, 30, 410; 1999, 89, 813; 2000, 53, 343; RT III 2000, 21, 232) § 17 kohaselt ka eri- või ainuõigusega vedajale.
Avaliku teenindamise lepingu alusel transporditeenuste osutamisega seotud vara võib kuuluda vedajale või olla lepinguga antud tema valdusse.
Avaliku teenindamise esmakordne leping sõlmitakse vedajaga vähemalt kaheks aastaks ning iga järgmine leping vähemalt viieks aastaks.
Käesoleva seaduse § 11 punkti 4 kohaseks lennuühenduseks sõlmitakse esmakordne avaliku teenindamise leping vähemalt üheks aastaks.
Vedaja soovil sõlmitakse temaga avaliku teenindamise leping ka eelnimetatud tähtaegadest lühemaks ajaks.
Avaliku teenindamise lepingus (kaasa arvatud eriotstarbelise liiniveo leping) tuleb sätestada, et tegevusloa tähtaja lõppemise või loa kehtetuks tunnistamise korral leping lõpeb.
Kui tegevusloa tähtaeg lõpeb avaliku teenindamise lepingu tähtajast varem, peab vedaja enne tegevusloa tähtaja lõppemist esitama tegevusluba andvale asutusele taotluse uue tegevusloa saamiseks seadusega ettenähtud korras.
Eesti mandri ja saarte ning väikesaarte vahelistel, Saaremaa ja Hiiumaa vahelisel ning Saaremaa ja Saare maakonna haldusterritooriumil asuvate väikesaarte vahelistel lennuliinidel.
Linnavalitsus või tema volitatud ametiasutus raudteeliikluses korraldataval linnasisesel sõitjateveol.
Pädev ametiasutus võib olla ka käesoleva seaduse § 7 alusel asutatav piirkondlik ühistranspordikeskus.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud kaugliiniveo korral sõlmib vedajaga avaliku teenindamise lepingu see maavalitsus, kelle maakonna territooriumil kulgeb kõige pikem osa piirnevaid maakondi ühendavast kaugliinist või kes nende maakondade maavalitsuste omavahelisel kokkuleppel on selleks volitatud.
Avaliku liiniveo kulud peavad olema kaetud piletitulu ning riigieelarvest või omavalitsusüksuse eelarvest antava toetusega, raha ülekandmine teistesse valdkondadesse või teistest valdkondadest on keelatud.
Riik ja omavalitsusüksus annavad oma eelarvest sihtotstarbelist toetust avaliku liiniveo korraldamiseks, ühissõidukite soetamiseks, ühistranspordi infrastruktuuri objektide rajamiseks või uuendamiseks ja ühistranspordiuuringute korraldamiseks.
Eesti mandri ja saarte ning väikesaarte vahelisel, Saaremaa ja Hiiumaa vahelisel ning Saaremaa ja Saare maakonna haldusterritooriumil asuvate väikesaarte vahelisel lennuliinil.
Valla- või linnasisesel laeva-, väikelaeva- või parvlaevaliinil.
Kui omavalitsusüksuse eelarve tulubaas on ebapiisav, katab riik omavalitsusüksuse taotlusel riigieelarvest käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud avaliku liiniveo toetuse puudujääva osa täies ulatuses või osaliselt.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhtudel võib riigieelarvest antav toetus moodustada kuni 70 protsenti veokuludest.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud laeva-, väikelaeva- või parvlaevaliine võib riigieelarvest toetada tasemeni, kus sõitja sõidupileti hind saab võrdseks niisama pika maanteelõigu läbimiseks tehtavate kulutustega, mida arvestatakse maakonna bussiliini keskmise sõidukilomeetri tariifi järgi.
Teisi asjaolusid, millel on vahetu seos ühistranspordi osatähtsuse muutumisest tuleneva mõjuga ühiskonna majanduslikule ja sotsiaalsele arengule.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud maksud on mootorsõiduki- ja mootorikütuseaktsiis ning muud seaduse alusel ainult vedajale või sõiduki omanikule või valdajale kehtestatud riiklikud maksud, lõivud ja tasud.
Ühissõidukitena kasutatavate invasõidukite soetamiseks või ühissõidukite kohandamiseks puuetega inimeste veoks.
Kuni 100 protsenti ühissõidukite puuetega inimeste veoks ümberkohandamise maksumusest.
Üleriigilise ja regionaalse tähtsusega ühistranspordi informatsiooni- ja sidesüsteemid.
Kuni 100 protsenti punktis 2 nimetatud projektide maksumusest.
Üleriigilise või regionaalse tähtsusega ühistranspordiuuringu korraldamiseks nähakse riigieelarves ette toetus, millega kaetakse kuni 100 protsenti uuringu maksumusest.
Riigieelarvest avaliku liiniveo, ühistranspordi infrastruktuuri objektide rajamise ja uuendamise, ühissõidukite soetamise ning ühistranspordiuuringute toetamise korra kehtestab teede- ja sideminister.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kord reguleerib toetuste vajaduse arvestust, omavalitsusüksuste ja maavalitsuste asjakohaste taotluste esitamist ja koondamist, riigieelarve eelnõusse asjakohaste sätete kavandamist ning riigieelarves ettenähtud toetuste jaotamist ja nende kasutamise kontrollimist.
Omavalitsusüksuse eelarvest ühistranspordi toetamise korra kehtestab valla- või linnavolikogu.
Käesoleva seaduse §-des 17-19 nimetatud ühistranspordiprojekti elluviimiseks korraldatakse avalik pakkumine riigihangete seaduses sätestatud korras.
Kui toetust ei ole kasutatud sihipäraselt.
Kui riikliku toetuse kasutamise kohta esitatavaid nõudeid on muul viisil eiratud, võib toetuse või selle osa tagasi nõuda ning maksmata osa võib tühistada või selle väljamaksmise peatada.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhtudel riiklik toetus tühistatakse, toetuse maksmine peatatakse ja toetusraha tagastatakse toetuse eraldanud ametiasutuse või seadusega või seaduse alusel vastuvõetud õigusaktiga nimetatud muu pädeva ametiasutuse korralduse alusel.
Ühistranspordi toetusraha tagasimaksmise korra kehtestab teede- ja sideminister.
Ühistransporti arendatakse pikaajalise riikliku arengukava alusel, mille kinnitab Riigikogu oma otsusega.
Ühistranspordi pikaajaline riiklik arengukava koostatakse, lähtudes säästva arengu seaduse (RT I 1995, 31, 384; 1997, 48, 772; 1999, 29, 398; 2000, 54, 348) §-st 12 ning keskkonnakaitse, regionaalse arengu, liiklusohutuse ja sotsiaalse arengu programmidest ning teistest riiklikest programmidest, mille eesmärgid on seotud ühistranspordi arendamisega.
Muude ühistranspordi arengut mõjutavate tegurite loetelu.
Kommertsliiniveo ja juhuveo teenuste hinna kehtestab vedaja.
Linnavolikogu või tema volitatud ametiasutus raudteeliikluses korraldataval linnasisesel sõitjateveol.
Taksoveo sõidukilomeetri ja sõidutunni tariifid ning muude teenuste hinnad (edaspidi taksoteenuste tariifid) kehtestab vedaja.
Taksol võib kasutada käesoleva lõike punktis 1 nimetatud nõuetele vastavat taksomeetrit ka ilma printerita tingimusel, et taksomeetrisse programmeeritud taksoteenuste tariifide ümberlülitamine toimub üksnes automaatselt.
Sellel juhul peab taksojuht andma taksoteenuse kasutajale vedaja rekvisiitidega blanketil käsitsi täidetud kviitungi osutatud taksoteenuse kuupäeva, kellaaja ja üldmaksumuse kohta.
Taksomeetri kohandamine on taksomeetri mootorsõidukile paigaldamine, reguleerimine ja plommimine selleks vastavat luba omava ettevõtja poolt.
Taksomeetreid võib kohandada ettevõtja, kelle on mõõteseaduse §-s 13 nimetatud akrediteerimisasutus tunnistanud erialaselt pädevaks seda tööd tegema.
Taksomeetrite kohandamise korra kehtestab teede- ja sideminister.
Rahvusvahelise liiniveo teenuste hinnad kehtestab vedaja Eesti Vabariigi välislepingut järgides.
Sõita ühissõidukis täishinna eest ning saada enne või hiljem osalist või täielikku rahalist hüvitist.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud sõidusoodustusele õigust omav isik peab ühissõiduki juhi või muu kontrollimisõigusega ametiisiku nõudmisel esitama sõidusoodustuse õigust tõendava dokumendi.
Sõidusoodustuseks riigieelarvest eraldatud rahaliste vahendite arvel käesoleva seaduse § 25 lõike 1 punkti 2 alusel makstava hüvitise määrad nähakse ette seadusega või seaduse alusel vastuvõetava muu õigusaktiga.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hüvitise maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister.
Vabadussõja veterane.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kategooria sõitjate tasuta sõitu vedajale ei hüvitata.
Päevases õppevormis õppivale õpilasele ja statsionaarses õppevormis õppivale üliõpilasele (edaspidi õpilane ja üliõpilane) hüvitatakse kommertsliinil (välja arvatud lennuliin) sõidu kulu riigieelarvest sõidusoodustuseks eraldatud rahaliste vahendite arvel kuni 100 protsenti pileti täishinnast.
Sõidukulu iga-aastase hüvitamise ulatuse määrab Vabariigi Valitsus.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 käsitletud sõidukulu hüvitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Valla- ja linnavolikogu võivad käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hüvitise määra suurendada oma eelarvest.
Avalikul liiniveol antakse maantee- ja veeliikluses ning raudteeliikluses linnasisesel või muul riigisisesel rongiliinil, kui sõitja sõidu lähte- ja sihtpunkt asuvad ühe linna piires, õpilasele ja üliõpilasele, sügava puudega isiku saatjale, puudega lapse saatjale ja Vabadussõja veterani saatjale sõidusoodustust kuni 50 protsenti pileti täishinnast.
Raudteeliikluses linnavolikogu käesoleva seaduse § 15 lõike 2 punktis 1 nimetatud rongiliinile.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud soodustus kaetakse toetuste arvel, mis on sellele avalikule liiniveole eraldatud linna- või vallaeelarvest või riigieelarvest käesoleva seaduse § 15 kohaselt.
Valla- ja linnavolikogu võivad lisaks käesoleva seaduse §-s 27 ning käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule kehtestada avalikul liiniveol oma eelarvest sõidusoodustusi veel teatava kategooria sõitjatele, samuti suurendada sõidusoodustuse määra.
Valla- ja linnavolikogu võivad avalikule liiniveole riigieelarvest eraldatud toetuste arvel anda sõidusoodustusi nende määratud teatud kategooria sõitjatele või lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud määrale üksnes siis, kui see on kooskõlastatud riigiasutusega, kelle kaudu liinivedu riigieelarvest toetatakse.
Avalikul liiniveol hüvitatakse käesoleva seaduse § 15 lõike 1 punktis 1 nimetatud rongiliinil ja § 15 lõike 1 punktis 4 nimetatud lennuliinil õpilasele ja üliõpilasele sõidukulu riigieelarvest sõidusoodustuseks eraldatud rahaliste vahendite arvel kuni 50 protsenti pileti täishinnast.
Sõidukulu iga-aastase hüvitamise ulatuse määrab ja hüvitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Avalikul liiniveol võib vedaja anda lisaks käesoleva seaduse §-des 27 ja 29 nimetatud isikutele sõidusoodustusi ka teistele sõitjatele või suurendada soodustuse määra üksnes teise lepingupoole loal.
Rahvusvahelisel liiniveol võib vedaja anda soodustusi, järgides Eesti Vabariigi välislepingutest tulenevaid nõudeid.
Kommertsliiniveol ja taksoveol vedaja antud soodustused hüvitamisele ei kuulu.
Taotleda õigust korraldada liinivedu käesoleva seaduse §-s 32 nimetatud liiniloa või lepingu alusel.
Taksoveoluba tõendab vedaja õigust korraldada taksovedu.
Sõidukikaart on tegevusloa alusel vedajale väljastatav dokument, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit nimetatud tegevusloaga lubatud sõitjateveol.
Liiniluba tõendab vedaja õigust korraldada kommertsliinivedu (kaasa arvatud eriotstarbeline) liiniloale märgitud liinil.
Avaliku teenindamise leping tõendab vedaja õigust korraldada avalikku liinivedu (kaasa arvatud eriotstarbeline) ühel või mitmel liinil või teatava liinivõrgu ulatuses.
Vedaja ja tellija sõlmitud eriotstarbelise kommertsliiniveo leping tõendab vedaja õigust korraldada eriotstarbelist kommertsliinivedu ühel või mitmel liinil.
Liinivedu (kaasa arvatud ajutine liinivedu) on käesoleva seaduse § 32 lõigetes 1-3 nimetatud dokumendita keelatud.
Tasu eest korraldatav sõitjatevedu, mis oma laadilt on võrreldav liiniveoga ja mille eesmärk on osutada teenust liiniveo kasutajatele, on käesoleva seaduse § 32 lõigetes 1-3 nimetatud dokumendita keelatud.
Käesoleva seaduse §-s 31 nimetatud tegevuslubasid ja sõidukikaarte ning §-s 32 nimetatud liinilubasid annavad Teede- ja Sideministeerium, maavalitsus, vallavalitsus ning linnavalitsus.
Bussiveoks vedaja registreerimiskoha järgne maavalitsus.
Trammi- ja trollibussiveoks vedaja registreerimiskoha järgne valla- või linnavalitsus.
Teede- ja Sideministeerium bussiveoks kaugliinil.
Vedaja ei taotle uut liiniluba liinile, mida ta seni on teenindanud, kuigi nõudlus on olemas.
Taotleb uut liiniluba liinile, mida ta seni on teenindanud.
Tegevusloa ja liiniloa võib anda ka käesoleva seaduse § 7 alusel moodustatav piirkondlik ühistranspordikeskus.
Tegevusluba antakse isikule, kes vastab käesolevas paragrahvis esitatud nõuetele.
Tegevusloa taotlejal või loa omanikul peab olema hea majandusseisund.
Tegevusloa omaniku registreeritud tegevusala peab olema ühistransporditeenuse osutamine või seda hõlmav muu tegevus transpordi valdkonnas.
Nimetatud tegevusala peab olema registreeritud enne esimese sõidukikaardi taotluse esitamist.
Tegevusloa taotleja või loa omanik peab määrama vedude eest vastutava isiku, kes korraldab vedaja veoteenuste osutamist.
Vedaja võib määrata ka mitu vedude eest vastutavat isikut.
Vedude eest vastutav isik võib olla füüsilisest isikust vedaja ise.
Vedude eest vastutav isik peab olema teovõimeline hea mainega isik, kes on ametialaselt pädev korraldama sõitjatevedu.
Tegevusloa andjal on õigus tegevusloa kehtivusaja jooksul vajaduse korral kontrollida tegevusloa omaniku vastavust käesoleva paragrahvi nõuetele.
Tegevusloa omanik peab sellist kontrolli võimaldama.
Tegevusloa taotleja või loa omaniku majandusseisund on hea, kui ta käesoleva paragrahvi lõikes 2 loetletud andmetele tuginedes tõestab, et tal on ettevõtluse alustamiseks ja vedude nõuetekohaseks korraldamiseks vajalik rahaline seis.
Rahalist seisu hinnates võetakse arvesse aastaaruanded.
Sõidukite, kinnistute, seadmete ja varustuse ostukulud või esimesed sissemaksed ja käibekapital ning muud kulud.
Ühele sõidukile sõidukikaardi saamiseks peab ühistranspordiloa omanik tõendama, et tal on omavahendeid vähemalt 140 000 krooni ulatuses; iga järgmise sõiduki korral on see summa vähemalt 80 000 krooni.
Juriidilisest isikust vedaja esitab oma varade ja kohustuste auditeeritud seisu, mille fikseerimisest ei või olla möödunud rohkem kui kuus kuud.
Füüsilisest isikust vedaja esitab panga või muu asjakohaste volitustega asutuse kinnituse või tõendi kas garantiikirja või muul samaväärsel viisil antud kinnituse või tõendina.
Samal eesmärgil võib vedaja esitada oma varade ja kohustuste auditeeritud seisu, mille fikseerimisest ei või olla möödunud rohkem kui kuus kuud.
Tal ei ole üle kahe haldusõiguserikkumiste seadustiku (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 58, 608; 92, 825; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247; 49, 301; 49, 305; 51, 321; 54, 351; 54, 346; 54, 348; 54, 351; 55, 361; 58, 376; 84, 533; 86, 544; 86, 548; 95, 609; 95, 613; 2001, 21, 115; 21, 116; 89, 578) § 31 kohaselt kehtiva haldusõiguserikkumise, mis on toime pandud tööjõu kasutamise, töötasustamise, veokorralduse, töö- ja puhkeaja reguleerimise, liiklusohutuse, sõidukite ohutuse või keskkonnakaitse valdkonnas, või kui rikkumisest hoolimata ei sea loa andja kahtluse alla tema kõlblikkust korraldada sõitjatevedu.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 nõudele peab vastama ka füüsilisest isikust tegevusloa taotleja või selle omanik sellest olenemata, kas ta on määranud vedude eest vastutava isiku.
Vedude eest vastutavat isikut peetakse pädevaks, kui ta on Teede- ja Sideministeeriumi tunnustatud õppeasutuses läbinud vedude eest vastutava isiku koolituskursuse ja sooritanud kursuse kirjaliku lõpueksami.
Vedude eest vastutava isiku koolituskursust ei pea läbima isik, kes on vähemalt viis aastat olnud vedaja sõitjateveo korraldaja ja on sooritanud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud koolituskursuse kirjaliku lõpueksami.
Taksoveo eest vastutavat isikut peetakse pädevaks, kui ta on Teede- ja Sideministeeriumi tunnustatud õppeasutuses läbinud taksovedude eest vastutava isiku koolituskursuse ja sooritanud kursuse kirjaliku lõpueksami.
Taksoveo eest vastutava isiku koolituskursust ei pea läbima isik, kes on vähemalt viis aastat olnud vedaja sõitjateveo korraldaja ja on sooritanud käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud koolituskursuse kirjaliku lõpueksami.
Vedude eest vastutava isiku koolituskursust ei ole vaja läbida ega lõpueksamit sooritada isikul, kellel on kõrgkoolidiplom, mis tõendab piisavaid teadmisi koolituskursuse õppekavas loetletud ainetes.
Riigilõivu tasumise kviitung (välja arvatud juhul, kui loa väljaandja on valla- või linnavalitsus).
Rahvusvaheliste vedude eest vastutava isiku määramist ja tema ametialast pädevust kinnitavad dokumendid.
Riigilõivu tasumise kviitung (välja arvatud juhul, kui sõidukikaardi andja on valla- või linnavalitsus).
Tegevusloa, sõidukikaardi, liiniloa ja rahvusvahelise sõitjateveo korraldamise õiguse andjale esitatud dokumendid ei kuulu avaldamisele kolmandatele isikutele, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Tegevusloa andja annab tegevusloa või teatab loa taotlejale tegevusloa andmise keeldumisest kirjalikult 30 kalendripäeva jooksul pärast käesoleva seaduse § 39 lõikes 1 nimetatud dokumentide esitamist.
Teede- ja Sideministeerium teeb ühistranspordiloale kande rahvusvahelise sõitjateveo korraldamise õiguse kohta või teatab loa taotlejale kande tegemise keeldumisest kirjalikult 30 kalendripäeva jooksul pärast käesoleva seaduse § 39 lõikes 2 nimetatud dokumentide esitamist.
Sõidukikaardi andja annab sõidukikaardi või teatab kaardi taotlejale sõidukikaardi andmise keeldumisest kirjalikult 15 kalendripäeva jooksul pärast käesoleva seaduse § 39 lõikes 3 nimetatud dokumentide esitamist.
Liiniloa andja annab käesoleva seaduse § 34 lõikes 5 sätestatud avaliku konkursi alusel valitud vedajale liiniloa 15 kalendripäeva jooksul pärast avaliku konkursi lõppemist.
Teistele konkursil osalejatele teatatakse konkursi tulemustest kirjalikult 15 kalendripäeva jooksul pärast konkursi lõppemist.
Liiniloa andja annab liiniloa vastavalt käesoleva seaduse § 34 lõikele 6 ilma avaliku konkursita või teatab loa taotlejale liiniloa andmise keeldumisest kirjalikult 30 kalendripäeva jooksul pärast käesoleva seaduse § 39 lõikes 4 nimetatud dokumentide esitamist.
Teede- ja Sideministeerium annab liiniloa rahvusvaheliseks liiniveoks 15 kalendripäeva jooksul pärast liiniloa saamist iga asjaomase riigi pädevalt ametiasutuselt.
Loa taotlemiseks on esitatud tegelikkusele mittevastavaid andmeid.
Liiniloa andja keeldub liiniloa andmisest, kui ilmneb, et veoteenus, mille osutamiseks liiniluba taotletakse, häirib varem antud liiniloa alusel veoteenuse osutamist, välja arvatud juhul, kui nimetatud teenust osutab ainult üks vedaja.
Liiniloa andja peab loa andmisest teatama ühistranspordiloa andnud ametiasutusele loa andmisest alates viie tööpäeva jooksul.
Veo tellija peab avaliku teenindamise lepingu sõlmimisest teatama ühistranspordiloa andnud ametiasutusele lepingu sõlmimisest alates viie tööpäeva jooksul.
Bussi-, trammi- ja trollibussiveo ühistranspordiluba antakse viieks aastaks, kui loa taotleja ei soovi seda lühemaks ajaks.
Taksoveoluba antakse esmakordselt kaheks aastaks ja järgmistel kordadel viieks aastaks, kui loa taotleja ei soovi seda lühemaks ajaks.
Sõiduki rentimise korral ei kehti sõidukikaart kauem kui rendilepingu tähtaja lõpuni.
Kui liiniloa taotleja ei soovi bussi-, trammi- või trollibussiveo liiniluba lühemaks ajaks, antakse see esmakordselt kaheks aastaks ja järgmistel kordadel viieks aastaks.
Ühistranspordiloa kehtetuks tunnistamise korral või loa tähtaja lõppemisel liiniloa kehtivus lõpeb.
Kui ühistranspordiloa tähtaeg lõpeb liiniloa tähtajast varem, peab vedaja enne ühistranspordiloa tähtaja lõppemist esitama taotluse uue ühistranspordiloa saamiseks käesolevas seaduses ettenähtud korras.
Bussiveoks antavale ühistranspordiloale märgitakse vedaja nimi, registreeritud asukoht ja registrikood, loa andja nimetus, loa number, loa andmise kuupäev ning loa kehtimise aeg.
Taksoveoloale märgitakse vedaja nimi, registreeritud asukoht ja registrikood, loa andja nimetus, loa number, loa andmise kuupäev, loa kehtimise aeg ning vedaja põhiline teeninduspiirkond.
Sõidukikaardile märgitakse vedaja nimi, registreeritud asukoht ja registrikood, tegevusloa number, sõiduki mark, mudel, registreerimismärk ja istekohtade arv, sõiduki omaniku nimi, sõidukikaardi andja nimetus ning kaardi andmise kuupäev ja kehtimise aeg.
Takso sõidukikaardile kantakse ka vedaja põhiline teeninduspiirkond.
Trammi- ja trollibussiveoks antava ühistranspordiloa ja sõidukikaardi andmete loetelu ning loa ja kaardi vormi kehtestab lube andev linnavolikogu.
Bussiveoks antavale liiniloale märgitakse vedaja nimi, registreeritud asukoht ja registrikood, liini nimetus ning liini alg- ja lõpp-punkt, loa andja nimetus, loa number, loa andmise kuupäev ning loa kehtimise aeg.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud vedaja põhiliseks teeninduspiirkonnaks on registreerimisjärgse omavalitsusüksuse haldusterritoorium või selle osa.
Teeninduspiirkonnaks võib omavalitsusorganite omavahelisel kokkuleppel olla ka teise omavalitsusüksuse haldusterritoorium.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 5 nimetatud lubade ning lõikes 3 nimetatud sõidukikaardi vormi kehtestab teede- ja sideminister.
Liiniloa omanik on kohustatud korraldama liiniloale märgitud vedu.
Loa omaniku tegevuses ilmnevad käesoleva seaduse §-s 41 nimetatud asjaolud.
Kui ta ei ole alustanud tegevust sõiduplaaniga ettenähtud ajal või ei ole korraldanud vedu regulaarselt.
Kui tegevusloa andja tunnistab kehtetuks kommertsliinivedu korraldava vedaja ühistranspordiloa, peab ta kehtetuks tunnistamisest alates viie tööpäeva jooksul teatama sellest liiniloa andjale, kes tunnistab kehtetuks ka vedaja liiniloa.
Kui tegevusloa andja tunnistab kehtetuks avalikku liinivedu korraldava vedaja ühistranspordiloa, peab ta kehtetuks tunnistamisest alates viie tööpäeva jooksul teatama sellest asutusele, kellega on vedajal sõlmitud avaliku teenindamise leping.
Tegevusloa andja võib tegevusloa tunnistada kehtetuks ka loa omaniku enda taotlusel.
Kui tegevusloa omanikul on liiniluba, peab ta taotlusest teatama tegevusloa andjale käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud tähtajal.
Liiniloa andja võib liiniloa tunnistada kehtetuks ka loa omaniku enda taotlusel.
Kui vedaja taotleb liiniloa kehtetuks tunnistamist, peab ta sellest teatama loa andjale vähemalt 45 kalendripäeva ette.
Kui tegevusloa, sõidukikaardi või liiniloa tähtaeg on lõppenud või kui nende kehtivus on peatatud või kui tegevusluba, sõidukikaart või liiniluba on tunnistatud kehtetuks, tuleb dokument selle andjale viie tööpäeva jooksul tagastada.
Kui kontrolli tulemusel selgub, et vedaja ei vasta hea majandusseisundi nõudele, kuid tema tegevuse majandusnäitajad tõendavad, et ta on edaspidi suuteline hea majandusseisundi nõuet täitma, võib tegevusloa andja tegevusloa kehtivust mitte peatada ja lubada korraldada sõitjatevedu, kuid mitte kauem kui üks aasta.
Kui ühistranspordiloa või liiniloa alusel korraldatav vedu on käesoleva seadusega vastuolus, võib tegevusloa andja luba kehtetuks tunnistamata keelata selle omanikul ajutiselt korraldada juhuvedu.
Kui seadus ei näe ette teisiti, on õigus korraldada rahvusvahelist juhuvedu ja taotleda rahvusvahelist liiniluba vedajal, kellel on käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud kandega ühistranspordiluba ning kes vastab Eesti Vabariigi välislepingus sätestatud nõuetele.
Annab liiniloa rahvusvaheliseks liiniveoks.
Rahvusvahelise liiniloa vormi kehtestab teede- ja sideminister, lähtudes Eesti Vabariigi välislepingu sätetest.
Rahvusvahelisele liinibussiveole võib lubada vedaja, kes on korraldanud sõitjate rahvusvahelist juhuvedu või riigisisest kaugliinibussivedu vähemalt kaks aastat.
Kui ühistranspordiloa alusel veo korraldamine on vastuolus Eesti Vabariigi välislepinguga, võib Teede- ja Sideministeerium teha loa omanikule ettekirjutuse puuduste kõrvaldamiseks, peatada ajutiselt loale tehtud kande kehtivuse või tunnistada kande või loa kehtetuks.
Sõitjateveo tegevuslubade ja liinilubade andmiseks ning kehtetuks tunnistamiseks on tegevusloa ja liiniloa andjatel õigus saada registritest informatsiooni andmekogude seaduses (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77) kehtestatud korras.
Tegevusloata, liiniloata või käesoleva seaduse § 49 lõike 1 punktides 1-4 nimetatud dokumentideta veondustegevuse peatab politseiametnik või muu selleks seaduse alusel õigust omav ametiisik.
Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja kehtestab teede- ja sideminister.
Valla- või linnavolikogu võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud üldeeskirja alusel kehtestada kohaliku bussiliiniveo, trammi- ja trollibussiliiniveo, taksoveo ja pagasiveo eeskirja, mis ei ole vastuolus nimetatud üldeeskirjaga.
Raudtee-, vee- ja lennuliikluses kehtestatakse sõitjateveo ning pagasiveo üldeeskiri teiste seaduste alusel.
Bussis või maanteeliikluses kasutatavas muus ühissõidukis võib samal ajal sõitjate ja nende pagasiga vedada ka kergeid kaubasaadetisi tingimusel, et see on sõidukis viibijaile ohutu ega takista täita tegevusloaga ettenähtud kohustusi.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ühissõidukites kergete kaubasaadetiste veoeeskirja kehtestab teede- ja sideminister.
Raudtee-, vee- ja lennuliikluses kehtestatakse kergete kaubasaadetiste veoeeskiri teiste seaduste alusel.
Vedaja on kohustatud edastama Teede- ja Sideministeeriumile, asukohajärgsele maavalitsusele ning valla- või linnavalitsusele vedude ja vedudega seotud majandustegevuse kohta informatsiooni, mis on vajalik liikluse kavandamiseks ja transpordiuuringuteks.
Käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete eiramise eest kohaldatakse distsiplinaar-, haldus-, tsiviil- või kriminaalvastutust.
Juriidilisele isikule, kes korraldab tasulist sõitjatevedu käesolevas seaduses ettenähtud tegevusloa, sõidukikaardi või liiniloata, - määratakse rahatrahv 10 000 kuni 50 000 krooni.
Juriidilise isiku poolt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud haldusõiguserikkumise kohta on õigus protokolli koostada politseiametnikul või muul kontrollimisõigusega ametiisikul.
Menetlus käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud haldusõiguserikkumise asjas, kaasa arvatud karistuse määramine ja vaidlustamine ning jõustunud halduskaristuse otsuse täitmine toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus ja täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; 1997, 43/44, 723; 1998, 41/42, 625; 51, 756; 61, 981; 103, 1695; 1999, 18, 302; 27, 380; 95, 845; 2000, 28, 167; 35, 222; 58, 376; 2001, 21, 113) sätestatud korras.
Taksoveo korraldamise eest mootorsõidukiga, millel puudub taksomeeter või mille taksomeeter on rikkis, taatlemata või sõidukiga nõuetekohaselt kohandamata, - määratakse rahatrahv viiekümne kuni saja päevapalga ulatuses.
Mootorsõidukijuhile taksoveo eest mootorsõidukiga, millel puudub taksomeeter või mille taksomeeter on rikkis, taatlemata või sõidukiga nõuetekohaselt kohandamata, - määratakse rahatrahv viiekümne kuni saja päevapalga ulatuses.
Taksoveol kasutataval mootorsõidukil asuva taksomeetri või selle plommide tahtliku rikkumise eest - määratakse rahatrahv viiekümne kuni saja päevapalga ulatuses.
Tasulise sõitjateveo korraldamise eest bussi, trammi, trollibussi või taksoga, millel puudub sõidukikaart, - määratakse rahatrahv kahesaja viiekümne kuni kolmesaja päevapalga ulatuses või haldusarest kuni viisteist ööpäeva.
Liiniveo korraldamise eest bussi, trammi või trollibussiga liiniloa või avaliku teenindamise lepinguta - määratakse rahatrahv kahesaja viiekümne kuni kolmesaja päevapalga ulatuses.
Mootorsõidukijuhile tasulise sõitjateveo eest sõidukikaardi, sõiduplaani või valla- või linnavolikogu otsuse alusel sisseseatud takso tööajagraafikuta - määratakse rahatrahv saja kuni saja viiekümne päevapalga ulatuses.
Paragrahvi 198 lõiget 1 täiendatakse pärast arvu „118“ arvuga „, 118 1 „ja pärast arvu „120“ arvuga „, 120 1 „.
Vedaja suhtes, kes korraldab tasulist sõitjatevedu maanteeliikluses enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud nõuete kohaselt sõlmitud lepingu või väljaantud loa alusel, kohaldatakse käesoleva seaduse 8. peatüki sätteid alates 2002. aasta 1. jaanuarist, välja arvatud käesoleva seaduse § 45 ja § 46 lõiked 2, 5 ja 6, mida kohaldatakse 2001. aasta 1. märtsist.
Rahvusvahelise autoveo tegevusluba ja taksoveo tegutsemisluba, mis on vedajale antud enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud nõuete kohaselt, kehtib loal märgitud kehtivusaja lõpuni, kuid mitte kauem kui 2001. aasta 31. detsembrini.
Vedude eest vastutav isik, kes on käesoleva seaduse jõustumiseni tegelnud rahvusvahelise sõitjateveoga, peab vastama seaduses sätestatud pädevusnõuetele alates 2003. aasta 1. jaanuarist.
Enne käesoleva seaduse jõustumist bussi-, trammi- või trollibussiveoks antud liiniluba, mille kehtivus lõpeb enne 2002. aasta 1. jaanuari, kehtib liiniloale märgitud ajani.
Bussi-, trammi- või trollibussiveoks vedajale enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud nõuete kohaselt antud liiniluba, mille kehtivus lõpeb pärast 2001. aasta 31. detsembrit, kehtib liiniloale märgitud ajani tingimusel, et vedaja on saanud käesoleva seaduse 8. peatüki sätete kohaselt 2001. aasta 31. detsembriks ühistranspordiloa.
Käesoleva seaduse jõustumiseni kehtinud nõuete kohaselt antud rahvusvahelise autoveo tegevusloa alusel rahvusvahelist sõitjatevedu, liiniloa alusel bussi-, trammi- või trollibussivedu, samuti tegutsemisloa alusel taksovedu korraldanud vedaja võib aegunud rahvusvahelise autoveo tegevusloa asemele taotleda ühistranspordiluba, aegunud liiniloa asemele uut liiniluba või liiniluba veo korraldamiseks muul liinil, samuti taksoveo aegunud tegutsemisloa asemele taksoveoluba alates 2001. aasta 1. märtsist üksnes käesoleva seaduse 8. peatüki sätete alusel.
Vedaja suhtes kohaldatakse ühistranspordiloa, liiniloa või taksoveoloa väljaandmisest alates 8. peatüki kõiki sätteid.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 5-7 nimetatud liiniloa kehtimise kohta esitatavad nõuded kehtivad ka avaliku liiniveo lepingu kohta.
Alates 2003. aasta 1. jaanuarist - 100 protsenti § 36 lõikes 3 ettenähtud suurusest.
Vedaja suhtes, kes on alustanud taksoveo korraldamist enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse seaduse § 24 lõike 3 punktides 1 ja 3 sätestatud nõudeid printeri olemasolu või taksoteenuste tariifide üksnes automaatse ümberlülitamise kohta alates 2001. aasta 1. juulist.
Kuni selle ajani peab taksojuht printeri puudumisel takso kasutaja nõudmisel väljastama temale vedaja rekvisiitidega blanketil käsitsi täidetud kviitungi osutatud taksoteenuse kuupäeva, kellaaja ja maksumuse kohta.
Äriregistrisse kantud ettevõtja võib nõude tagatisena seada oma vallasvarale kommertspandiregistrisse kantud käesolevas seaduses sätestatud ulatusega pandi (kommertspant), ilma et ta annaks üle panditava vara valdust.
Kommertspant ei eelda tagatava nõude olemasolu ega lõpe nõude lõppemisega.
Kommertspandile kohaldatakse asjaõigusseaduses (RT I 1993, 39, 590; 1995, 26-28, 355; 1996, 45, 848; 1997, 52, 833) registerpandi kohta sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Kommertspant ulatub äriühingu kogu vallasvarale või füüsilisest isikust ettevõtja majandustegevusega seotud vallasvarale.
Kommertspandi võib seada välismaa äriühingu Eesti filiaali vallasvarale.
Kommertspant ulatub kogu koormatavale varale, mis kuulub ettevõtjale pandikande tegemise ajal, samuti varale, mille ettevõtja omandab pärast pandikande tegemist.
Varale, millele ei saa vastavalt seadusele pöörata sissenõuet.
Kommertspandiga on pandisumma ulatuses tagatud nõue, sellele nõudele kolme aasta jooksul enne kommertspandiga koormatud vara müümist nõude rahuldamiseks välja maksmata intressid, samuti viivis ja võla sissenõudmise kulutused, pandipidaja poolt kommertspandiga koormatud vara omaniku eest tasutud kindlustusmaksed ning muud kõrvalnõuded.
Kommertspandi seadmiseks sõlmib ettevõtja (pantija) pandipidajaga kommertspandilepingu.
Kommertspandileping peab olema notariaalselt tõestatud.
Kommertspant tekib avalduse alusel vastava kande tegemisest kommertspandiregistrisse.
Ettevõtja võib kommertspandiga koormatud vara tavapärase majandustegevuse raames kasutada ja käsutada.
Kui ettevõtja võõrandab kommertspandiga koormatud vara hulka kuuluva asja tavapärase majandustegevuse raames, lõpeb kommertspant sellele asjale.
Kui isik, kellele asi võõrandati või kelle kasuks asja koormati, oli omandi või muu asjaõiguse omandamisel ettevõtja käsutusõiguse suhtes heauskne, lõpeb pandiõigus isegi siis, kui üleandmine oli vastuolus käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatuga.
Kui kommertspandiga koormatud vara võõrandatakse tervikuna või suuremas osas, kehtib kommertspant sellele varale edasi.
Sellisel juhul on võlausaldajal õigus nõuda kommertspandiga tagatud nõude rahuldamist kommertspandiga koormatud vara arvel enne nõuet, mille tagamiseks vara omandaja on kommertspandi seadnud.
Koormatud vara võõrandamise korral ulatub kommertspant võõrandaja tasunõudele niivõrd, kuivõrd see puudutab vara, millele kommertspant võõrandamise korral ulatub.
Kui omandaja võõrandab vara edasi või kui esemetele seatakse eraldi õigus või kui neid kahjustatakse või sundvõõrandamise või muu sarnase menetluse käigus esitatakse nõue, hõlmab kommertspant omandaja tasunõude.
Kommertspant võõrandatud varale lõpeb kuue kuu möödudes päevast, mil pandipidaja sai vara üleandmisest teada või pidi teada saama, hiljemalt aga kahe aasta möödumisel vara üleandmisest, kui pandipidaja ei taotle oma nõude rahuldamist koormatud vara arvel enne nimetatud tähtaegade möödumist.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut ei kohaldata, kui vara omandaja kohustub enne kommertspandi lõppemist kirjalikult rahuldama pandipidaja suhtes tagatud nõude.
Kui äriühingute ühinemise korral oli enam kui ühe ühineva ühingu varale seatud kommertspant, võib ühinemise kanda äriregistrisse ainult juhul, kui koos avaldusega ühinemise registrisse kandmiseks esitatakse äriregistri pidajale pandipidajate notariaalselt tõestatud kokkulepe pandikannete järjestamise kohta.
Sama kehtib äriühingu jagunemisel, kui mitme jagunemises osaleva äriühingu varale oli seatud kommertspant.
Äriühingu ümberkujundamine ei mõjuta kommertspandi kehtivust ega pandikandega antud eelisõigust.
Kommertspandiregistri pidaja teeb käesoleva paragrahvi lõikest 1 tulenevad muudatused kommertspandi registrisse pandipidajate kokkuleppe alusel.
Pärandvarasse kuuluvale varale seatud kommertspant ei lõpe füüsilisest isikust ettevõtja surma korral.
Kui kommertspandiga koormatud vara on kindlustatud, ulatub kommertspant ka kindlustushüvitise nõudele.
Väljamaksmisele kuuluva kindlustushüvitise võib pantijale täielikult või osaliselt välja maksta ning võlgnik võib kindlustushüvitisest loobuda üksnes kõigi kommertspandipidajate kirjalikul nõusolekul, kelle nõue on kommertspandiga tagatud.
Pandipidaja võib nõuda nõude rahuldamist kommertspandiga koormatud vara arvel kuni pandisumma ulatuses sundtäitmise või pankroti korral vastavalt pandile seadusest tulenevale järjekohale.
Kui pandipidaja nõude tagatisena seatud kommertspandid kehtivad vahetult teineteise järel, kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut pantide kogusummale.
Pandipidajal ei ole eelisõigust tasumisele varast, mis arestiti enne kommertspandi kandmist kommertspandiregistrisse või kande tegemise päeval.
Vara vabastamisel arestist või pankrotivarast välistamisel laieneb kommertspant ka sellele varale.
Kui koormatud varale pööratakse sissenõue kommertspandiga tagamata nõude või pandipidajast tagapool asuva järjekohaga kommertspandi pidaja nõude rahuldamiseks, võib pandipidaja nõuda enda nõude rahuldamist vara müügist saadud vahenditest või vahenditest, mis saadakse vara eest sundtäitmise alusel muul viisil, isegi juhul, kui tema nõue ei olnud veel sissenõutav, enne võlausaldajat, kelle kasuks varale sissenõue pöörati.
Pandipidaja ei või nõuda nõude rahuldamist, kui teise nõude rahuldamisest ülejäänud vara on pandipidajale täielikuks tagatiseks.
Koormatud vara jäetakse hooletusse või see on vähenenud ja tagatise väärtus on seetõttu oluliselt langenud.
Võlausaldaja võib nõuda nõude rahuldamist käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaoludel kolme kuu jooksul pärast neist asjaoludest teadasaamist.
Vara üleandmisel, jagamisel või ettevõtte majandamise täielikul või osalisel peatamisel tuleb nõue esitada käesoleva seaduse paragrahv 6 lõikes 3 sätestatud tähtaja jooksul.
Ettevõtja, kelle varale on seatud kommertspant, on kohustatud pandipidajale viivitamata teatama ettevõtte majandamise peatamisest või ettevõtte jagamisest, võõrandamisest või muul viisil üleandmisest, samuti vara vähenemisest, kui tagatise väärtus oluliselt langeb, samuti vara või selle suurema osa hävimisest.
Pandipidaja nõudel peab pantija andma pandipidajale koormatud vara kohta ka muud teavet, mis on vajalik tagatise väärtuse kindlakstegemiseks.
Pantija võib pandipidaja vastu esitada ainult selliseid vastuväiteid, mis põhinevad pandikandel või mis tal on sissenõude esitanud võlausaldaja vastu võlaõiguslikul alusel.
Pantija võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastuväiteid esitada ka võlausaldaja õigusjärglase või isiku vastu, kellele pandipidaja kommertspandi üle andis.
Kommertspandiga koormatud vara omanik, kes ei ole võlgnik, võib esitada kommertspandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik.
Kommertspandiregistrit peab ja kanded kommertspandiregistrisse teeb äriregistri pidaja äriregistrile äriseadustikus (RT I 1995, 26-28, 355; 1996, 40, 773; 51, 967; 1997, 16, 258; 48, 774) sätestatud korras, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Registripidajale esitatavad avaldused peavad olema kirjalikud.
Allkirjad avaldusel peavad olema notariaalselt tõestatud.
Kommertspandiregistrisse tehakse kanne avalduse, kohtuotsuse või muul seaduses sätestatud alusel.
Kommertspandi registrisse kandmise avalduse võib esitada pantija või pandipidaja.
Kui avalduse esitab pandipidaja, peab sellele olema lisatud pantija notariaalselt tõestatud nõusolek kommertspandi registrisse kandmiseks.
Avalduses tuleb märkida käesoleva seaduse paragrahvis 14 punktides 1, 3, 4, 5, 7 sätestatud andmed.
Avaldusele tuleb lisada kommertspandileping.
Samal päeval posti teel saabunud avaldused loetakse üheaegselt saabunuks ja registreeritakse päevikus sellel päeval saabunud avaldustest viimastena.
Vastuvõtmise kellaajaks märgitakse avalduste vastuvõtu lõpetamise kellaaeg.
Kommertspante ei saa seada ühele ja samale järjekohale, välja arvatud käesoleva paragrahvi 4. lõikes sätestatud juhul, kui pandilepingud on sõlmitud samal kuupäeval.
Kommertspant võib kuuluda murdosades mitmele pandipidajale ühiselt.
Kommertspandiregistri kanne jõustub kande allakirjutamisest registrisekretäri poolt.
Kanne kehtib kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud siis, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige.
Kohtuotsuse alusel tehtud kandes sisalduvad asjaolud omandavad õigusliku tähenduse kohtuotsuse jõustumisel.
Kommertspant lõpeb registrist kustutamisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Kommertspant kustutatakse registrist pantija avalduse põhjal, millele on lisatud pandipidaja notariaalselt tõestatud nõusolek, või pandipidaja avalduse põhjal.
Ettevõtja kustutamisel äriregistrist peab kommertspandi kustutama.
Ettevõtjat ei või äriregistrist kustutada enne kommertspandi kustutamist.
Kui kommertspant lõpeb vastavalt seadusele enne registrist kustutamist, peab selle registrist kustutama registripidaja.
Registripidajale esitatavad avaldused ja muud dokumendid registreeritakse registripäevikus vastavalt äriseadustiku paragrahvile 40 ja neid hoitakse ettevõtja äritoimikus ja registritoimikus vastavalt äriseadustiku paragrahvidele 38-40 koos kommertspandi registri osa ärakirjaga.
Kohtunik peab avalduse läbi vaatama ja kandeotsuse tegema 15 päeva jooksul registreerimisavalduse saabumisest.
Kandeotsusega rahuldab kohtunik avalduse täielikult või osaliselt või jätab avalduse rahuldamata või määrab tähtaja takistuse kõrvaldamiseks.
Kandeotsuse tegemise võib lükata edasi 10 päeva võrra, kui on vajalik kontrollida kommertspandi seadmisega seotud olulisi asjaolusid.
Kui soovitud kande tegemine ei ole võimalik kõrvaldatava takistuse tõttu, määrab kohtunik piisava tähtaja takistuse kõrvaldamiseks.
Kui avalduse esitanud isik selle aja jooksul takistust ei kõrvalda, teeb kohtunik otsuse avalduse rahuldamata jätmise kohta.
Kandeotsuses tuleb märkida äriseadustiku paragrahvis 55 sätestatud andmed.
Pärast otsuse tegemist kannab registripidaja kande teksti registrisse.
Kande tekstile kirjutab alla registrisekretär.
Kandeotsuse ärakiri antakse või saadetakse 10 tööpäeva jooksul, alates kande tegemisest registrisse või otsuse tegemisest, millega kandeavaldus jäeti rahuldamata, ettevõtjale, kelle kohta otsus tehti, ja pandipidajale.
Kommertspantide järjekoha muutmiseks on vajalik nende pandipidajate notariaalselt tõestatud kokkulepe, kelle pantide järjekoht muutub, samuti ettevõtja notariaalselt tõestatud nõusolek.
Kui järjekoha loovutamine rikub teiste pandipidajate õigusi, tuleb esitada ka nende pandipidajate notariaalselt tõestatud nõusolek, kelle õigusi rikutakse.
Kui järjekoha muutmisel tagasiastunud pant lõpeb, ei kaota etteastunud õigus selle tagajärjel järjekoha muutmisega saadud kohta.
Järjekoha muutmine ei või kahjustada pantija õigusi, samuti pandipidajate õigusi, kelle pantide järjekohad on tagasiastuvate ja edasiastuvate õiguste vahel.
Järjekoha loovutanud pandipidaja peab järjekoha loovutamisest viivitamata teatama pantijale, samuti võlgnikule, kui pantija on kolmas isik.
Järjekohas eespool oleva kommertspandi kustutamisel astuvad hilisemal järjekohal asuvad pandid vastavalt ettepoole.
Kande järjekohtade muutmise kohta teeb registripidaja ilma vastava avalduseta koos eespool oleva kommertspandi kustutamisega.
Kui kommertspandiregistri kanne ei vasta kandeotsusele ja kande ebaõigsus ilmneb enne sellele allakirjutamist, tehakse parandus uut kandeotsust tegemata.
Kui kommertspandiregistri kanne ei vasta kandeotsusele ja kande ebaõigsus ilmneb pärast sellele allakirjutamist, teeb registripidaja kohe registrisse vastava märke ja teatab parandusettepanekust puudutatud isikutele, kellel on registripidaja poolt määratud tähtaja jooksul õigus esitada vastuväiteid.
Tähtaja möödumisel otsustab kohtunik kande parandamise.
Kaebused kohtuniku otsuse ja registriosakonna töötajate peale esitatakse ja lahendatakse äriseadustikus sätestatud korras.
Käesolev seadus jõustub 1997. aasta 1. jaanuaril.
Alates 1997. aasta 1. jaanuarist võib kommertspante registreerida üksnes kommertspandiregistris käesolevas seaduses sätestatud korras.
Ettevõtteregistri pidaja võib kuni 1997. aasta 1. septembrini esitatud pandipidaja või tema kirjalikul nõusolekul ettevõtja avalduse alusel kustutada ettevõtteregistrist kõik seal registreeritud kommertspandid, teatades sellest viivitamata äriregistri pidajale.
Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide registrisse (edaspidi ettevõtteregister) kantud kommertspantidele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse paragrahvides 1-13 sätestatut.
Kui avaldus kommertspandi seadmiseks on ettevõtteregistrile esitatud enne 1997. aasta 1. jaanuari, võib selle registreerida ettevõtteregistris.
Enne kommertspandiseaduse jõustumist ettevõtteregistris registreeritud kommertspandid registreeritakse ettevõtja avalduse põhjal ümber kommertspandiregistrisse, kui äriühing või füüsilisest isikust ettevõtja kantakse äriregistrisse.
Ettevõtteregistris registreeritud kommertspandi ümberregistreerimisel kommertspandiregistrisse ei rakendata ümberregistreeritava kommertspandi kohta käesoleva seaduse paragrahv 4 2. lõikes toodud kommertspandilepingu notariaalse tõestamise nõuet juhul, kui lepingus sisalduvaid asjaolusid ei ole registripidajale esitatud avaldusega muudetud.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud avalduse peab ettevõtja esitama koos tema äriregistrisse kandmise avaldusega.
Ettevõtteregistrisse kantud ettevõtja, kelle varale on seatud kommertspant, võib kanda äriregistrisse ainult siis, kui ta on esitanud avalduse kommertspandi kandmiseks kommertspandiregistrisse.
Kui ettevõtja on juba kantud äriregistrisse, kuid kommertspant on kantud ettevõtteregistrisse, registreeritakse kommertspant ümber ettevõtja või pandipidajate avalduse põhjal.
Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 1 või 3 sätestatud juhtudel on ettevõtja varale seatud mitu kommertspanti, kantakse need registrisse seniste järjekohtadega.
Kui järjekohad ei ole käesoleva seaduse tähenduses selgesti eristatavad, tuleb ümberregistreerimisel esitada pandipidajate notariaalselt tõestatud kokkulepe kannete järjestamise kohta.
Kui käesolevas paragrahvis sätestatud avaldust ei ole esitatud 1997. aasta 1. septembriks, loetakse kommertspant lõppenuks.
Kommertspandi ümberregistreerimisel tuleb avalduses näidata käesoleva seaduse paragrahv 16 3. lõikes sätestatud andmed ja avaldusele tuleb lisada kommertspandileping, samuti pantija ning pandipidaja vaheline kirjalik ja notariaalselt tõestatud allkirjadega kokkulepe pandisumma suuruse kohta.
Kui kommertspandiregistrisse taotletakse kommertspandi kandmist ja ettevõtteregistris on samaaegselt sama pantija varale juba seatud kommertspant, mida ei ole veel ümber registreeritud ega ettevõtteregistrist kustutatud, seatakse kommertspant kommertspandiregistrisse esimesele vabale järjekohale, mis oleks olemas, kui kõik ettevõtteregistrisse kantud kommertspandid oleksid vastavalt käesoleva seaduse paragrahvile 31 ümber registreeritud kommertspandiregistrisse.
Ettevõtteregister peab esitama äriregistri pidajale 1997. aasta 1. jaanuariks ettevõtteregistrisse kantud kommertspantide nimekirja.
Kehtetuks tunnistatakse äriseadustiku paragrahv 530 2. ja 3. lõike ja asjaõigusseaduse paragrahvide 309 ja 310 kohaldamise peatamise seadus.
Paragrahvi 84 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „pandiga“ sõnadega „, välja arvatud kommertspant“.
Kommertspandiga tagatud nõuded.
Kommertspandi kande tegemise, muutmise või lõpetamise eest 0,2 protsenti pandisummast, kuid mitte alla 500 krooni ja mitte üle 20 000 krooni; kui taotletakse summa muutmist, 0,2 protsenti taotletavast summast, kuid mitte alla 500 krooni ja mitte üle 20 000 krooni.
Justiitsminister kehtestab määrusega kommertspandiregistri kaardi vormi.
Käesolev seadus reguleerib väärtpaberite avalikku pakkumist, investeerimisühingute tegevust, investeerimisteenuste osutamist, väärtpaberiturgude ja väärtpaberiarveldussüsteemide toimimist ning järelevalve teostamist väärtpaberituru ja selle osaliste üle.
Kaubeldav väärtpaberi hoidmistunnistus.
Kauba või väärismetalli börsi- või turuhinnast.
Väärtpaberiteks käesoleva seaduse tähenduses ei loeta veksleid, tšekke ja muid maksevahendeid.
Reguleeritud väärtpaberiturg (edaspidi reguleeritud turg) on avalikkusele otseselt või kaudselt kättesaadav organisatsiooniliste, õiguslike ja tehniliste lahenduste süsteem, mis on moodustatud väärtpaberitega korrapärase kauplemise võimaldamise eesmärgil ja kus selleks võimaldatakse erinevate isikute poolt üksteisele eri- või üheaegselt ettepanekute tegemine väärtpaberitega tehingute tegemiseks, samuti väärtpaberitega tehingute tegemine.
Väärtpaberituru osaline on emitent, investor ja väärtpaberituru kutseline osaline.
Emitent käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes on väärtpabereid emiteerinud või võtnud kohustuse väärtpabereid emiteerida.
Investor käesoleva seaduse tähenduses on isik, kellele kuulub väärtpaber või kes on andnud välja kohustuse omandada väärtpabereid.
Välisriikide keskpangad ning muud välisriigi isikud, keda vastavate riikide seaduse alusel loetakse kutselisteks investoriteks.
Kutseliseks investoriks käesoleva seaduse tähenduses on ka käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetamata finantseerimisasutus, keda väärtpaberituru kutseline osaline käsitab kutselise investorina ja kes on seda väärtpaberituru kutselisele osalisele kirjalikult kinnitanud.
Rahandusministri määrusega võib kehtestada nimekirja avalik-õiguslikest juriidilistest isikutest, sihtasutustest ja riigi osalusega äriühingutest, keda samuti loetakse käesoleva seaduse tähenduses kutselisteks investoriteks.
Muu seadusega sätestatud isik.
Investeerimisühing käesoleva seaduse tähenduses on aktsiaselts, mille püsivaks tegevuseks on kolmandatele isikutele investeerimisteenuste osutamine kas eraldi või koos investeerimiskõrvalteenustega.
Järelevalvet käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide täitmise üle teostab Finantsinspektsioon (edaspidi inspektsioon) käesoleva seaduse ning Finantsinspektsiooni seaduse (RT I 2001, 48, 267) alusel.
Oluline osalus käesoleva seaduse tähenduses on isiku või koos temaga ühte kontserni kuuluvate isikute selline otsene või kaudne osalus äriühingus, mis moodustab äriühingu osa- või aktsiakapitalist või aktsiate või osaga esindatud häältest 10 või enam protsenti või mis annab osaluse omanikule võimaluse kas lepingu alusel või muul viisil oluliselt mõjutada äriühingu juhtimist või tegevust.
Aktsiate või osaga esindatud hääled, mis kuuluvad kolmandale isikule, kuid mis on isiku või tema poolt kontrollitava äriühingu ja kolmanda isiku poolt sõlmitud kokkuleppe alusel ajutiselt isikule loovutatud või kui isik hääletab selliste aktsiate või osa omaniku nimel.
Väärtpaberite pakkumisena käesoleva seaduse tähenduses käsitatakse igasugust ettepanekut väärtpaberite omandamiseks.
Pakkumised, mille tingimuste kohaselt pakutavad väärtpaberid emiteeritakse või antakse investorile üle kolmanda isiku poolt.
Iga väärtpaberite pakkumine on avalik, kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 ei ole sätestatud teisiti.
Omandamiseks üksikult või kogumis vähemalt 40 000 euro eest iga investori kohta väärtpaberite emiteerimise või pakkumise otsuse tegemise päeva seisuga.
Väärtpaberite emissioon käesoleva seaduse tähenduses on emitendi ühekordse otsuse alusel emiteeritud samaliigiliste väärtpaberite kogum (edaspidi emissioon).
Väärtpaberite emissiooni seeriatena loetakse üheks emissiooniks.
Käesoleva seaduse 3.-6. peatükis väärtpaberite kohta sätestatut kohaldatakse käesoleva seaduse § 2 lõike 1 punktides 1-3 nimetatud väärtpaberite ning nende hoidmistunnistuste suhtes.
Käesoleva seaduse 3. ja 4. peatükis sätestatut kohaldatakse välisriigi emitendi väärtpaberite avalikule pakkumisele Eestis, kui käesoleva seaduse 5. peatükist ei tulene teisiti.
Kui käesoleva seaduse §-s 17 ei ole sätestatud teisiti, on emitendi väärtpaberite pakkumist korraldav isik (edaspidi pakkuja) seoses väärtpaberite avaliku pakkumisega Eestis kohustatud avalikustama selle kohta prospekti (edaspidi prospekt).
Prospekt tuleb avalikustada hiljemalt väärtpaberite avaliku pakkumise (edaspidi pakkumine) väljakuulutamise päeval.
Prospekt peab pakkumise kehtivuse ajal olema avalikkusele (eelkõige kõigile investoritele ja teistele huvitatud isikutele) kättesaadav.
Prospekti asemel võib avalikustada käesoleva seaduse §-s 157 nimetatud noteerimisprospekti (edaspidi noteerimisprospekt).
Enne avalikustamist ja pakkumise väljakuulutamist tuleb prospekt inspektsioonis registreerida.
Pakutakse aktsiaid või nendega võrdsustatud väärtpabereid, mis on vahetatavad sama aktsiaseltsi aktsiate vastu, kui sellega ei kaasne nimetatud aktsiaseltsi aktsiakapitali suurenemine.
Tegemist lepinguriigis registreeritud emitendi poolt emiteeritud väärtpaberite pakkumisega, mille suhtes nimetatud riigi õigusaktide kohaselt ei ole kehtestatud prospekti avalikustamise kohustust.
Prospekti registreerimiseks tuleb inspektsioonile esitada vastav taotlus.
Taotluse vormi kehtestab rahandusminister oma määrusega.
Taotlusele tuleb lisada prospekt, käesoleva seaduse §-s 19 nimetatud otsus (edaspidi pakkumise otsus), tõend riigilõivu tasumise kohta ning emitendi ja pakkuja põhikirja olemasolu korral nende ärakirjad.
Kui taotlemisel esitatud dokumendid ei vasta õigusaktides sätestatud nõuetele, nõuab inspektsioon dokumentide õigusaktidega vastavusse viimist inspektsiooni poolt määratud mõistliku tähtaja jooksul.
Pakkumise alguse ja lõpu eeldatav aeg.
Inspektsioon teeb otsuse prospekti registreerimise või registreerimisest keeldumise kohta 20 päeva jooksul registreerimise taotluse või õigusaktidega kooskõlla viidud dokumentide esitamisest arvates.
Registreerimisest keeldumise korral peab otsus sisaldama põhjendust, prospekti registreerimise korral registreerimisnumbrit.
Otsuse prospekti registreerimise või sellest keeldumise kohta edastab inspektsioon viivitamata taotlejale.
Pakkuja ei ole taotlemisel esitanud kõiki õigusaktidega ettenähtud dokumente või nimetatud dokumendid on omavahel vastuolus või ei ole täidetud käesoleva seaduse § 18 lõikes 3 sätestatud nõuet.
Prospekt peab sisaldama kogu olulist ja informeeritud investeerimisotsuse tegemiseks vajalikku teavet pakkumise, pakutavate väärtpaberite ning emitendi, tema finantsseisundi ja tulevikuperspektiivide kohta, samuti muude asjaolude kohta, mis mõjutavad või võivad mõjutada pakutavate väärtpaberite hinda.
Prospektis esitatud andmed peavad olema õiged, üheselt mõistetavad ja mitteeksitavad.
Prospekt peab olema koostatud selliselt, et prospekti kasutajal oleks sellest lihtne vajalikku teavet saada.
Prospekt peab olema koostatud eesti keeles.
Rahandusminister võib kehtestada oma määrusega erandid, mille puhul inspektsioon võib lubada prospekti või mõne selle osa koostamist mõnes muus keeles.
Prospektis peab olema näidatud, millise kuupäeva seisuga on esitatud selles kajastatud andmed.
Prospektis esitatud teave peab olema seisuga, mis ei ole varasem kui 10 päeva enne prospekti registreerimise taotluse esitamist inspektsioonile.
Nõuded prospekti ja selles esitatava teabe kohta, samuti erisused prospektis avaldatavate andmete koosseisu suhtes kehtestatakse rahandusministri määrusega.
Erisuste kehtestamisel lähtub rahandusminister emitendi, pakutavate väärtpaberite ja pakkumise eripärast, arvestades eelkõige käesoleva seaduse § 17 lõikes 2 sätestatut ning muid asjaolusid, mille korral võib põhjendatult eeldada, et teave pakutavate väärtpaberite emitendi või nende tagaja maksevõime kohta on avalikkusele piisavalt kättesaadav või emitendi maksevõimet võib lugeda piisavalt tõendatuks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud rahandusministri määruses sätestatud ulatuses võib erisuste rakendamise otsustada inspektsioon.
Mis tahes väärtpaberite hinda mõjutada võivad asjaolud, mis ilmnevad pärast prospekti registreerimist või selle trükkimise ja pakkumise alguse vahelisel ajal, peab pakkuja viivitamata kajastama prospekti lisas.
Prospekti lisa esitatakse inspektsioonile ja tehakse avalikkusele viivitamata kättesaadavaks.
Prospekti lisa on prospekti lahutamatu osa.
Prospekti lisale kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 22, 24, 32, 34 ja 36 prospekti kohta sätestatut.
Prospektis sisalduvate andmete õigsust peavad kinnitama oma allkirjaga kõik emitendi juhatuse või seda asendava organi liikmed ja vähemalt üks esindusõigust omav pakkuja juhatuse või seda asendava organi liige.
Prospektis sisalduva majandus- või poolaastaaruannetes kajastatud teabe õigsust peab oma allkirjaga kinnitama audiitor.
Kui prospekt sisaldab väärtpaberite väärtuse hindamise seisukohalt olulist teavet, mis osutub tegelikkusest erinevaks, siis hüvitab emitent või pakkuja pakutud väärtpaberi omanikule põhjustatud kahju, mis tuleneb erinevusest tegelikkuse ja prospektis esitatud teabe vahel, kui emitent või pakkuja oli teadlik või oleks pidanud olema teadlik antud erinevustest.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kehtib ka prospekti mittetäielikkuse, asjakohaste faktide väljajätmise korral, kui prospekti mittetäielikkus tuleneb varjamisest emitendi või pakkuja poolt.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kahju hüvitamise kohustus lasub emitendil või pakkujal ka juhul, kui prospektis on märgitud teabe saamise allikaks kolmas isik.
Käesoleva seaduse §-s 25 sätestatud kahju tekitajal on õigus kahju hüvitada, omandades pakutud väärtpaberi kannatanult hinna eest, mis kannatanu sellise pakutud väärtpaberi omandamiseks tasus.
Taoliselt kannatanult väärtpaberite omandamisega vabaneb kahju tekitaja kannatanule muu kahju hüvitamise kohustusest.
Emitent või pakkuja ei ole käesoleva seaduse § 25 alusel kohustatud kahju hüvitama, kui kannatanu oli pakutud väärtpaberi omandamise hetkel teadlik pakkumise tegemise aluseks olnud prospekti mittetäielikkusest või selles sisalduvast valeteabest.
Sama kehtib juhul, kui kutselisest investorist kannatanu oleks pidanud väärtpaberite omandamise hetkel oma tegevuses tavapärase hoolikuse juures aru saama prospektis sisalduvast valeteabest või mittetäielikkusest, välja arvatud juhul, kui vastutus tekitatud kahju eest põhineb kahju tekitaja tahtlikel tegudel.
Käesoleva seaduse §-s 25 sätestatud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on viis aastat, arvates vastava väärtpaberi pakkumise algusest valeteavet sisaldava või mittetäieliku prospekti alusel.
Käesoleva seaduse §-des 25-27 sätestatud hüvitamist ja aegumistähtaega välistavad, piiravad või vähendavad kokkulepped on tühised.
Enne pakkumise algust kuulutab pakkuja pakkumise välja.
Pakkumise väljakuulutamiseks peab pakkuja avalikustama vastava teate (edaspidi pakkumise teade) vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes.
Kohad, kus on võimalik märkida või omandada pakutavaid väärtpabereid.
Pakkumise teade ja muu pakkumise kohta käiv reklaam ei tohi olla eksitava iseloomuga ja võib sisaldada ainult prospektis sisalduvat teavet.
Pakkumise kohta käiv reklaam peab sisaldama teavet prospekti kättesaamise koha kohta.
Pakkumise teade ja pakkumise kohta käiva reklaami materjalid tuleb enne avalikustamist edastada inspektsioonile.
Pakkumise kohta käivat reklaami võib avalikustada alles pärast pakkumise väljakuulutamist.
Pakkumise teade, prospekt ning muud emitendi ja pakutavate väärtpaberite kohta käivad dokumendid ja teated avalikustatakse eestikeelsetena või tõestatud tõlgetena eesti keelde.
Dokumente ja teateid võib avalikustada ka teistes keeltes.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumente võib käesoleva seaduse § 22 lõike 3 alusel kehtestatud määrusega sätestatud korras ja inspektsiooni loal eesti keeles mitte avalikustada, kui võib põhjendatult eeldada, et investorite huvid on seejuures piisavalt kaitstud.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumendid ja teated on koostatud eesti keeles ja mõnes muus keeles ning nende sõnastus erineb või need on erinevalt tõlgendatavad, lähtutakse vastava dokumendi eestikeelsest sõnastusest või selle tõlkest eesti keelde.
Trükitud prospekti tasuta kättesaadavuse kõigile investoritele käesoleva seaduse § 30 punktides 7 ja 8 nimetatud kohtades.
Pakkuja peab kõikidest pakkumise perioodil prospektis esitatud teabes toimuvatest olulistest muudatustest viivitamata teavitama inspektsiooni ja avalikustama need vähemalt selles üleriigilise levikuga päevalehes, kus avalikustati pakkumise teade.
Ostma pakutavad väärtpaberid vähemalt märkimisel makstud ostuhinna eest tagasi investoritelt, kes seda nõuavad.
Nõue väärtpaberite märkimise tühistamise või tagasiostmise kohta käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alusel tuleb esitada pakkujale pakkumise teates sätestatud pakkumise tähtaja jooksul.
Käesolevas paragrahvis sätestatud märkimise tulemusena saadu tagastamine või väärtpaberite tagasiostmine toimub inspektsiooni otsuse alusel ja tema poolt määratud tähtajal.
Prospekti registreerimisel esitatud teave on osutunud olulisel määral ebaõigeks.
Pakkumise peatamisel kohustab inspektsioon oma ettekirjutusega pakkujat kõrvaldama pakkumise peatamise aluseks olnud asjaolud.
Nimetatud asjaolude kõrvaldamisel võib pakkuja inspektsiooni loal pakkumist jätkata.
Pakkujal on õigus vaidlustada inspektsiooni ettekirjutus pakkumise peatamise kohta.
Kaebuse esitamine ei peata pakkumise peatamise otsuse täitmist.
Pakkuja võib peatada pakkumise inspektsiooni eelneval nõusolekul.
Pakkumine peatatakse inspektsiooni poolt määratud tähtajaks, kuid mitte kauemaks kui 10 päevaks.
Kui nimetatud tähtaja möödumisel pakkumist ei jätkata, on pakkuja kohustatud 10 päeva jooksul tähtaja möödumisest arvates tühistama märkimise ning tagastama märkijale kogu tema poolt märkimise tulemusena saadu.
Pakkuja on kohustatud viivitamata teavitama avalikkust pakkumise peatamisest ja selle jätkamisest või märkimise tühistamisest vähemalt selles üleriigilise levikuga päevalehes, kus avalikustati pakkumise teade.
Inspektsioonil on õigus nõuda täiendavaid andmeid ning täpsustavat teavet esitamisele kuuluvate dokumentide ning emitendi ja pakkuja asukohamaal kehtivate õigusaktide kohta.
Kui pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumentide esitamist on neis kajastatud andmetes toimunud muudatusi, peab pakkuja viivitamata esitama inspektsioonile tegelikke andmeid kajastavad dokumendid.
Pärast pakkumise lõppemist toimunud muudatustest ei pea teatama.
Rahandusminister võib Rahvusvahelise Väärtpaberijärelevalve Organisatsiooni (IOSCO) liikmesriigi pädeva organi poolt tunnustatud või nimetatud riigis asuval väärtpaberibörsil noteeritud väärtpaberite prospekti registreerimise taotlemiseks kehtestada oma määrusega lihtsustatud nõuded.
Käesoleva seaduse §-des 22-24 ja nende alusel prospektile sätestatud nõudeid ei kohaldata välisriigi emitendi poolt emiteeritud väärtpaberite prospektile, mis on lubatud avalikustada lepinguriigi pädeva organi poolt või kui väärtpaberid on noteeritud nimetatud riigis asuval väärtpaberibörsil.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud prospekti registreerimise taotlemisel tuleb inspektsioonile esitada pakkuja kinnitus selle kohta, et prospektis esitatud andmetes ei ole toimunud muudatusi, või esitada vastavate muudatuste kirjeldus.
Inspektsioonil on õigus investorite informeerituse huvides nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud prospekti täiendamist, arvestades väärtpaberite Eestis pakkumise ja selle korraldamise erisusi.
Eesti kohalik omavalitsusüksus ning muu Eestis registreeritud juriidiline isik (edaspidi Eesti emitent) on kohustatud teavitama inspektsiooni tema poolt emiteeritud ja pakutavate väärtpaberite pakkumisest välisriigis.
Ärakirjad muudest dokumentidest, mis Eesti emitent seoses pakkumisega esitas pakkumise toimumise riigi pädevale organile.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud dokumendid tuleb esitada inspektsioonile 10 päeva jooksul, arvates pakkumise algusest.
Investeerimisühing on finantseerimisasutus krediidiasutuste seaduse (RT I 1999, 23, 349; 2000, 35, 222; 40, 250; 2001, 48, 268) § 5 tähenduses.
Käesoleva seaduse § 7 lõikes 2 nimetamata tegevus on investeerimisühingule lubatud üksnes seadusega sätestatud juhtudel või kui selline tegevus on otseselt vajalik investeerimisteenuste või investeerimiskõrvalteenuste osutamiseks.
Investeerimisühing ei või olla täisühingu osanik või usaldusühingu täisosanik.
Sõna „investeerimisühing“ või selle tuletisi ja võõrkeelseid vasteid võib oma ärinimes kasutada üksnes investeerimisühing.
Äriühing, mille tegevuseks on väärtpaberitehingutega seotud teabe vahendamine investeerimisühingutele, mis ei ole käsitatav investeerimisteenuste ega investeerimiskõrvalteenuste osutamisena käesoleva seaduse tähenduses.
Väärtpaberite emiteerimise, avaliku pakkumise või väärtpaberite reguleeritud turule kauplemisele võtmise korraldamine, välja arvatud käesoleva seaduse § 120 lõikes 1 nimetatud tegevus.
Välisvaluutavahetusega seotud teenused, kui need on seotud investeerimisteenuste osutamisega.
Käesoleva seaduse §-s 42 ja § 47 lõikes 1 nimetatud isikud või asutused.
Investeerimisühingu klient käesoleva seaduse tähenduses on iga isik, kes kasutab või on kasutanud investeerimisühingu poolt pakutavat teenust, või isik, kes on investeerimisühingu poole pöördunud teenuse kasutamise eesmärgil ja kes on selle investeerimisühingu poolt identifitseeritud.
Fondivalitsejatele niivõrd, kuivõrd investeerimisfondide seadusest või kogumispensionide seadusest (RT I 2001, 79, 480) ei tulene teisiti.
Käesolevas osas sätestatut ei kohaldata investeerimisfondide valitsemisele.
Investeerimisühinguna tegutsemiseks peab isikul olema vastav tegevusluba (edaspidi käesolevas osas tegevusluba).
Tegevusluba antakse kas eraldi mõne investeerimisteenuse või kõikide investeerimisteenuste osutamiseks.
Investeerimisühing võib osutada üksnes neid investeerimisteenuseid, mille kohta talle on antud tegevusluba.
Teiste investeerimisteenuste osutamiseks peab investeerimisühing taotlema täiendava tegevusloa.
Kui seadusest ei tulene teisiti, võib iga investeerimisühing osutada kõiki investeerimiskõrvalteenuseid.
Krediidiasutuse tegevusluba omav äriühing ei pea investeerimisteenuste osutamiseks eraldi tegevusluba taotlema.
Fondivalitseja tegevusluba omav äriühing ei pea väärtpaberiportfelli valitsemiseks eraldi tegevusluba taotlema.
Tegevusloa annab ja selle tunnistab kehtetuks inspektsioon oma otsusega.
Tegevusloa andmisest keeldumise ja tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral peab otsus sisaldama sellekohast põhjendust.
Tegevusloa kohta tehtud otsuse edastab inspektsioon viivitamata pärast otsuse tegemist isikule, kelle tegevusloa kohta otsus tehti.
Tegevusloa andmise või kehtetuks tunnistamise otsus avalikustatakse hiljemalt otsuse tegemisele järgneval tööpäeval käesoleva seaduse §-s 237 sätestatud korras.
Tegevusloa kehtetuks tunnistamisest teatab inspektsioon ringhäälingus ning vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes hiljemalt kolmandal päeval, arvates kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisest.
Tegevusloa taotlemiseks tuleb esitada inspektsioonile vastav taotlus.
Taotlus koosneb kirjalikust avaldusest ja käesoleva seaduse §-s 54 nimetatud lisadest.
Taotlusele ja sellega seonduvalt hiljem esitatud andmetele lisatakse taotleja kõigi juhatuse liikmete poolt allkirjastatud kinnitus taotlemisel esitatud andmete ja dokumentide õigsuse kohta.
Käesoleva seaduse § 54 lõike 1 punktides 5 ja 6 nimetatud füüsiliste isikute kohta esitatud andmete ja dokumentide õigsust kinnitavad nimetatud isikud oma allkirjaga.
Täiendava tegevusloa taotlemisel esitab investeerimisühing käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2, 3, 9, 10, 12, 13 ja 15 nimetatud andmed.
Kui taotleja ei ole tegevusloa taotlemisel esitanud kõiki käesoleva seaduse §-s 54 nimetatud andmeid ja dokumente või need ei ole täielikud või nõuetekohaselt vormistatud, nõuab inspektsioon taotlejalt puuduste kõrvaldamist.
Kui käesoleva seaduse §-s 54 nimetatud andmete ja dokumentide põhjal ei ole võimalik veenduda, kas tegevusloa taotlejal on investeerimisteenuste osutamiseks piisavad võimalused ja ta vastab seadusega või selle alusel investeerimisühingule sätestatud nõuetele, võib inspektsioon nõuda täiendavate andmete ja dokumentide esitamist.
Taotleja esitatud andmete kontrollimiseks võib inspektsioon nõuda täpsustavate andmete ja dokumentide esitamist ning teostada kohapealset kontrolli.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud andmed esitatakse inspektsiooni poolt määratud mõistlikul tähtajal.
Otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb inspektsioon kuue kuu jooksul pärast inspektsioonile vastava avalduse laekumist, kuid mitte hiljem kui kahe kuu jooksul pärast kõigi vajalike dokumentide ja andmete laekumist.
Otsuse täiendava tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb inspektsioon ühe kuu jooksul pärast inspektsioonile vastava avalduse ja kõigi nõutavate andmete ning dokumentide laekumist.
Taotleja on olulisel määral või korduvalt rikkunud õigusaktides sätestatud nõudeid või taotleja tegevus või tegevusetus ei vasta headele äritavadele.
Investeerimisühingu pankroti väljakuulutamisel.
Tegevusloa võib tunnistada kehtetuks täielikult või üksikute investeerimisteenuste kaupa, piiritledes õigused, mis tegevusloa omanik tegevusloa kehtetuks tunnistamisega kaotab.
Investeerimisühing ei ole tähtaegselt või täies ulatuses tasunud Tagatisfondi seaduses (RT I 2002, 23, 131) ettenähtud investorikaitse osafondi osamakseid.
Tegevusluba tunnistatakse kehtetuks investeerimisühingu taotlusel, kui ta ei osuta enam investeerimisteenuseid ning kui tema klientide õigustatud huvid on seejuures küllaldaselt kaitstud.
Enne tegevusloa käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtetuks tunnistamise otsustamist võib inspektsioon teha investeerimisühingule tähtajalise ettekirjutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluseks olevate puuduste kõrvaldamiseks.
Kui Eestis registreeritud investeerimisühing soovib asutada investeerimisteenuseid osutavat tütarettevõtjat või filiaali välisriigis või omandada osalust mõnes välisriigi investeerimisühingus, mille tulemusena viimane muutub tema tütarettevõtjaks, tuleb tal selleks taotleda inspektsioonilt vastav luba (edaspidi käesolevas jaos luba).
Käesoleva seaduse § 73 lõikes 2 nimetatud andmed tütarettevõtjas olulist osalust omavate isikute kohta.
Loa taotlemisele ja taotluse läbivaatamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 51-53 ja 55 tegevusloa ja taotluse kohta sätestatut, kui käesolevast jaost ei tulene teisiti.
Inspektsioon teavitab vastava välisriigi väärtpaberiturujärelevalve asutust esitatud loa taotlusest kahe kuu jooksul, arvates taotluse esitamisest.
Kui inspektsiooni ja vastava välisriigi väärtpaberiturujärelevalve asutuse vahel ei ole sõlmitud koostöölepingut, sõlmib inspektsioon nimetatud asutusega kokkuleppe investeerimisühingu tütarettevõtja või filiaali üle järelevalve teostamise kohta.
Loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb inspektsioon otsuse kahe kuu jooksul pärast kõigi nõutud andmete ja dokumentide esitamist, kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast loa taotluse esitamist.
Loa andmisest keeldumise korral peab otsus sisaldama põhjendust.
Loa andmise või sellest keeldumise kohta tehtud otsuse edastab inspektsioon viivitamata taotlejale.
Loa andmisest teavitatakse ka vastava välisriigi väärtpaberiturujärelevalve asutust.
Välisriigis tütarettevõtjat või filiaali omav Eestis registreeritud investeerimisühing on kohustatud inspektsioonile ja vastava riigi väärtpaberiturujärelevalve asutusele teatama käesoleva seaduse § 59 lõike 2 punktides 2, 4 ja 5 loetletud andmete muutmise kavatsusest vähemalt üks kuu ette.
Käesoleva seaduse § 60 lõikes 2 nimetatud lepingut või kokkulepet ei ole sõlmitud või vastava välisriigi õigusaktid ei võimalda tõhusa järelevalve teostamist ning selleks vajaliku teabe saamist.
Inspektsioon võib tunnistada loa kehtetuks, kui ilmnevad käesoleva seaduse § 58 lõike 2 punktides 2, 3 või 6 või § 61 punktides 3-7 sätestatud asjaolud.
Loa kehtetuks tunnistamisest teavitab inspektsioon viivitamata investeerimisühingut ning vastava välisriigi väärtpaberiturujärelevalve asutust.
Investeerimisühingu esinduse avamisest välisriigis peab investeerimisühing inspektsiooni teavitama vähemalt 10 päeva enne esinduse avamist.
Esinduse avamise korral esitatavate andmete loetelu ja selle esitamise kord kehtestatakse rahandusministri määrusega.
Filiaali asutamisele lepinguriigis kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 59-61 välisriigis filiaali asutamise kohta sätestatut, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti.
Loa saamiseks filiaali asutamiseks lepinguriigis peab Eestis registreeritud investeerimisühing inspektsioonile esitama kirjaliku avalduse ja käesoleva seaduse § 59 lõike 2 punktides 1, 2, 4 ja 5 nimetatud andmed ning lepinguriigi väärtpaberiturujärelevalve asutuse aadressi koos dokumentide ning andmetega, mida vastavalt selle riigi õigusaktidele võidakse filiaali asutamisel selle asutuse poolt nõuda.
Loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb inspektsioon otsuse kahe kuu jooksul pärast kõigi käesoleva paragrahvi lõikes 2 nõutud andmete ja dokumentide esitamist.
Otsus edastatakse viivitamata taotlejale.
Inspektsioon võib keelduda loa andmisest, kui ilmnevad käesoleva seaduse § 61 punktides 1, 3, 5 või 6 nimetatud asjaolud.
Loa andmise otsusest teavitab inspektsioon viivitamata vastava lepinguriigi väärtpaberiturujärelevalve asutust.
Teabele lisatakse investeerimisühingut, asutatavat filiaali ja nende finantsseisundit iseloomustavad andmed, samuti andmed investeerimisühingu filiaali klientide suhtes rakendatava investori kaitse skeemi kohta.
Eestis rakendatava investori kaitse skeemi muudatustest teavitab inspektsioon viivitamata kõikide lepinguriikide väärtpaberiturujärelevalve asutusi, kus Eestis registreeritud investeerimisühingud on asutanud filiaali.
Investeerimisühing võib asutada filiaali ja alustada tegevust pärast lepinguriigi väärtpaberiturujärelevalve asutuselt vastava teabe saamist või pärast kahe kuu möödumist käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud teabe laekumisest lepinguriigi väärtpaberiturujärelevalve asutusele.
Eestis registreeritud investeerimisühing peab teavitama inspektsiooni piiriüleste investeerimisteenuste osutamise kavatsusest lepinguriigis.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabes näidatakse vähemalt lepinguriigi nimi, kus kavatsetakse investeerimisteenuseid osutada, ning äriplaan koos kavandatava tegevuse kirjeldusega.
Inspektsioon teavitab investeerimisühingu piiriüleste investeerimisteenuste osutamise kavatsusest vastava lepinguriigi väärtpaberiturujärelevalve asutust ühe kuu jooksul, arvates vastava teabe kättesaamisest.
Selle tähtaja möödumisel võib investeerimisühing alustada piiriüleste investeerimisteenuste osutamist, arvestades seejuures vastavas lepinguriigis kehtestatud ja investeerimisühingule teatavaks tehtud nõudeid.
Piiriüleseid investeerimisteenuseid osutav investeerimisühing peab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud äriplaanis kavandatavatest muudatustest aegsasti kirjalikult teavitama inspektsiooni ja vastava liikmesriigi väärtpaberiturujärelevalve asutust.
Välisriigis registreeritud investeerimisühing peab Eestis filiaali asutamiseks taotlema inspektsioonilt sellekohase loa (edaspidi käesolevas jaos luba).
Käesolevas jaos sätestatut ei kohaldata investeerimisteenuseid osutava välisriigi krediidiasutuse filiaali asutamisele Eestis.
Käesoleva seaduse § 54 lõike 1 punktis 12 nimetatud filiaali äriplaan, millele lisatakse suhete kirjeldus asutava investeerimisühinguga.
Andmed taotleja finantsseisundi, sealhulgas omavahendite suuruse, kapitali adekvaatsuse, maksejõulisuse ning asukohamaa investori kaitse skeemi kohta.
Käesolevas paragrahvis nimetatud võõrkeelsed andmed ja dokumendid tuleb välisriigi investeerimisühingul legaliseerida konsulaarseaduses (RT I 1998, 113/114, 1874; 2001, 23, 126) sätestatud korras ning esitada koos allkirjastatud eestikeelse tõlkega.
Loa taotlemisele, taotluse läbivaatamisele, loa andmisele ning kehtetuks tunnistamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 51-53, § 55 lõigetes 1-5, §-des 56 ja 58 tegevusloa ning taotluse kohta sätestatut, kui käesolevast jaost ei tulene teisiti.
Lisaks käesoleva seaduse §-s 56 sätestatud alustele võib inspektsioon keelduda loa andmisest, kui taotleja asukohamaa õigusaktid või väärtpaberiturujärelevalve asutus ei taga piisavat järelevalvet taotleja üle või kui ei ole sõlmitud käesoleva seaduse § 60 lõikes 2 nimetatud lepingut või kokkulepet ja inspektsiooni koostöö asukohamaa väärtpaberiturujärelevalve asutusega ei ole piisav.
Eestis filiaali omav välisriigis registreeritud investeerimisühing on kohustatud inspektsiooni ja vastava riigi väärtpaberiturujärelevalve asutust teavitama käesoleva seaduse § 66 lõike 3 punktides 1, 2 ja 6 loetletud andmete muutmise kavatsusest vähemalt üks kuu ette.
Inspektsioon võib tunnistada loa kehtetuks, kui ilmnevad käesoleva seaduse §-s 58 või käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud asjaolud.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumendid tuleb inspektsioonile esitada koos tõestatud eestikeelse tõlkega.
Lepinguriigis registreeritud investeerimisühingu filiaali asutamisele Eestis ei kohaldata käesoleva seaduse § 66 lõigetes 1, 3, 4 ja 5 ning § 67 lõigetes 1 ja 2 välisriigi investeerimisühingu filiaali asutamise kohta sätestatut, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti.
Lepinguriigis registreeritud investeerimisühing peab Eestis filiaali asutamise kavatsusest oma asukohariigi väärtpaberiturujärelevalve asutuse kaudu inspektsiooni teavitama.
Teabele peavad olema lisatud käesoleva seaduse § 66 lõike 3 punktides 1, 2 ja 6 ning lõikes 4 nimetatud andmed.
Kahe kuu jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teabe saamist teavitab inspektsioon lepinguriigis registreeritud investeerimisühingut Eestis investeerimisteenuste osutamisel rakendatavatest tegevusnõuetest.
Investeerimisühing võib asutada filiaali ja alustada tegevust pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud teabe saamist inspektsioonilt või pärast kahe kuu möödumist käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teabe laekumisest inspektsioonile.
Filiaali äriregistrisse kandmisel esitatakse inspektsiooni kinnitus käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmete saamise kohta.
Piiriülene investeerimisteenus käesoleva paragrahvi tähenduses on investeerimisteenus, mida osutab isik, kes ise või kelle filiaal ei ole registreeritud Eestis.
Lepinguriigis registreeritud investeerimisühing võib alustada piiriüleste investeerimisteenuste osutamist Eestis pärast inspektsioonile käesoleva seaduse § 65 lõikes 2 nimetatud andmeid sisaldava teabe edastamist vastava lepinguriigi väärtpaberiturujärelevalve asutuse poolt.
Lepinguriigis registreeritud investeerimisühing peab Eestis piiriüleste investeerimisteenuste osutamisel järgima käesoleva seadusega ja selle alusel investeerimisteenuste osutamisele kehtestatud nõudeid, millest inspektsioon teavitab vastavat investeerimisühingut pärast käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teabe saamist.
Piiriüleseid investeerimisteenuseid osutav investeerimisühing peab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teabes sisalduvas äriplaanis kavandatavatest muudatustest aegsasti kirjalikult teavitama inspektsiooni ja vastava lepinguriigi väärtpaberiturujärelevalve asutust.
Välisriigis tegutseva väärtpaberibörsi liige võib inspektsiooni loal (edaspidi käesolevas paragrahvis piiriüleste teenuste osutamise luba) osutada piiriüleseid investeerimisteenuseid Eestis elavatele või asuvatele isikutele Eestis asuva väärtpaberibörsi vahendusel ilma, et tema suhtes kohaldataks käesoleva paragrahvi lõigetes 2-4 sätestatut.
Piiriüleste teenuste osutamise loa taotlemiseks tuleb esitada inspektsioonile vastav taotlus.
Taotluse vormi koos taotluses näidatavate andmete loeteluga kehtestab rahandusminister oma määrusega.
Piiriüleste teenuste osutamise loa taotlemisele ja taotluse läbivaatamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 51 ja 52 sätestatut.
Inspektsioonil on õigus nõuda otsuse tegemiseks vajalike andmete ja dokumentide esitamist.
Piiriüleste teenuste osutamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb inspektsioon otsuse ühe kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud taotluse, andmete ja dokumentide esitamisest arvates.
Inspektsioon keeldub piiriüleste teenuste osutamise loa andmisest või tunnistab antud loa kehtetuks, kui järelevalve teostamine taotleja üle vajalikul tasemel on takistatud või kliendi huvid piiriülese teenuse osutamisel ei ole piisavalt kaitstud.
Investeerimisühingu aktsiad on vabalt võõrandatavad.
Investeerimisühingu aktsiate võõrandamisel ei kohaldata äriseadustiku § 229 lõikes 2 sätestatud aktsionäri ostueesõigust.
Investeerimisühingus võivad olulist osalust omada isikud, kes on võimelised tagama investeerimisühingu kindla ja usaldusväärse juhtimise ning kelle omanike struktuur ja ärisidemed on läbipaistvad ega takista tõhusa järelevalve teostamist.
Kui isik kavatseb omandada olulist osalust investeerimisühingus või suurendada seda üle 20, 33 või 50 protsendi investeerimisühingu aktsiakapitalist või aktsiatega esindatud häälte arvust või kui investeerimisühing muutuks tehingu tulemusena tema tütarettevõtjaks, on ta kohustatud eelnevalt taotlema inspektsioonilt vastava loa (edaspidi käesolevas peatükis luba).
Loa saamiseks tuleb inspektsioonile esitada taotlus, milles näidatakse omatava ja omandatava osaluse suurus.
Omandajaks oleva äriühingu viimase kahe majandusaasta aruanne ja auditeeritud vahearuanne esimese poolaasta kohta, kui viimase majandusaasta lõppemisest on möödunud rohkem kui üheksa kuud.
Kui olulist osalust soovib omandada välisriigi investeerimisühing, krediidiasutus, kindlustusselts või investeerimisfond, tuleb lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmetele esitada inspektsioonile välisriigi vastava järelevalveasutuse tõend selle kohta, et nimetatud välisriigi ühing omab kehtivat tegevusluba ja täidab kehtivaid nõudeid.
Kui käesoleva seaduse § 73 lõigetes 2 ja 3 nimetatud andmete ja dokumentide põhjal ei ole võimalik veenduda, kas loa taotleja vastab käesolevas seaduses sätestatud nõuetele, võib inspektsioon nõuda täiendavate andmete ja dokumentide esitamist.
Taotleja poolt esitatud andmete kontrollimiseks võib inspektsioon nõuda täpsustavate andmete ja dokumentide esitamist ning teostada kohapealset kontrolli.
Kui taotlejaks on lepinguriigis registreeritud investeerimisühing, krediidiasutus, kindlustusselts või investeerimisfond, küsib inspektsioon enne otsustamist lepinguriigi vastava järelevalveasutuse seisukohta loa andmise kohta.
Otsuse loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb inspektsioon kolme kuu jooksul, arvates loa taotluse esitamisest, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul, arvates kõigi nõutud andmete ja dokumentide esitamisest.
Loa andmisel võib inspektsioon määrata olulise osaluse omandamiseks või osaluse suurendamiseks mõistliku tähtaja.
Taotleja ei ole esitanud tähtaegselt või on keeldunud esitamast inspektsioonile käesoleva seadusega ettenähtud või inspektsiooni poolt nõutud andmeid, dokumente või teavet.
Olulise osaluse omandamise või suurendamise tehing, mis on tehtud ilma inspektsiooni loata, on tühine.
Sellisel juhul ei omanda tehingu teinud isik aktsiatega kaasnevat hääleõigust ning aktsiatega esindatud hääli ei arvata üldkoosoleku kvoorumisse.
Kui ilma inspektsiooni loata tehtud tehinguga omandatud või suurendatud olulist osalust esindavad hääled arvati üldkoosoleku kvoorumisse ja need mõjutasid üldkoosoleku otsuse vastuvõtmist, võib kohus inspektsiooni või teise aktsionäri või äriühingu nõukogu või juhatuse liikme avalduse alusel tunnistada üldkoosoleku otsuse kehtetuks, kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul üldkoosoleku otsuse vastuvõtmisest arvates.
Olulist osalust omava aktsionäri või tema esindaja tegevus ohustab oluliselt investeerimisühingu kindlat ja usaldusväärset juhtimist.
Loa kehtetuks tunnistamise korral kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 76 sätestatut.
Kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid ulatuses, millega ta kaotab olulise osaluse investeerimisühingus, või vähendab oma osalust alla käesoleva seaduse § 73 lõikes 1 nimetatud määra, peab ta sellest teavitama inspektsiooni 10 päeva jooksul, arvates vastava tehingu toimumisest.
Investeerimisühing on olulise osaluse omandamise tehingust teada saamise korral kohustatud sellest viivitamata teavitama inspektsiooni.
Nimetatud kohustus kehtib ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tehingute suhtes ning juhul, kui osalust suurendatakse üle käesoleva seaduse § 73 lõikes 1 nimetatud määra.
Investeerimisühing on kohustatud koos majandusaasta aruandega esitama inspektsioonile olulist osalust omavate aktsionäride nimed ja nende osaluse suuruse.
Investeerimisühingu juhiks võib valida või määrata üksnes isikuid, kellel on investeerimisühingu juhtimiseks vajalik haridus, kogemused, kutsealane sobivus ning laitmatu reputatsioon.
Investeerimisühingu juhatusel peab olema vähemalt kaks liiget.
Investeerimisühingu juhatuse liikmel peab olema akadeemiline kõrgharidus või sellega võrdsustatud haridus ja investeerimisühingu juhtimiseks vajalik töökogemus.
Investeerimisühingu juhiks, samuti investeerimisühingu emaettevõtja juhatuse liikmeks ei või olla isik, kelle tegevus või tegevusetus on kaasa toonud äriühingu pankroti või sundlikvideerimise või äriühingule antud tegevusloa kehtetuks tunnistamise või kellel on ärikeeld või kelle tegevus on näidanud, et ta ei ole suuteline korraldama äriühingu juhtimist selliselt, et äriühingu aktsionäride, osanike, liikmete, võlausaldajate ja klientide huvid oleksid piisavalt kaitstud.
Investeerimisühingu juhid ning töötajad on kohustatud tegutsema nendelt oodatava ettenägelikkuse ja pädevusega ning vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele, lähtudes investeerimisühingu ning selle klientide huvidest.
Kinnituse, et tal puuduvad käesolevas seaduses sätestatud asjaolud, mis välistavad õiguse olla juht.
Investeerimisühing on kohustatud juhtide ning audiitori valimisest või määramisest, samuti nende tagasiastumisest või tagasikutsumise algatamisest enne volituste tähtaja lõppemist inspektsiooni teavitama ja esitama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumendid inspektsioonile 10 päeva jooksul, arvates vastava otsuse tegemisest või avalduse saamisest.
Juhi tegevus investeerimisühingu juhtimisel on näidanud, et ta ei ole suuteline korraldama investeerimisühingu juhtimist selliselt, et investorite, teiste klientide ja võlausaldajate huvid oleksid piisavalt kaitstud.
Kui investeerimisühing ei ole täielikult või tähtaegselt täitnud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutust, on inspektsioonil õigus nõuda juhi tagasikutsumist kohtu poolt.
Investeerimisühingus peavad olema kehtestatud juhtide ja töötajate tegevust reguleerivad sise-eeskirjad või protseduurireeglid (edaspidi sise-eeskirjad), mis peavad kindlustama investeerimisühingu tegevust reguleerivate õigusaktide ja investeerimisühingu juhtimisorganite otsuste täitmise.
Alluvussuhted, aruandluse esitamise protseduur ja õiguste delegeerimine, sätestades funktsioonide lahususe investeerimisühingu nimel kohustuste võtmisel, teenuste kajastamisel raamatupidamises ja aruandluses ning riskide hindamisel.
Rahandusministri määrusega võib kehtestada täpsemad nõuded sise-eeskirjade koostamise ning sisu kohta.
Investeerimisühingus peab toimima piisav sisekontrolli süsteem, mis hõlmab investeerimisühingu kõiki juhtimis- ja tegevustasandeid.
Investeerimisühingus tuleb moodustada sõltumatu siseauditi allüksus, määrata sõltumatu töötaja või sõlmida leping siseaudiitori funktsioonide täitmiseks audiitoriga.
Sisekontrolli teostavad isikud (edaspidi siseaudiitor) peavad vastama käesolevas seaduses juhtidele sätestatud nõuetele.
Siseaudiitor ei tohi olla sõltuv investeerimisühingu teistest töötajatest või allüksustest, kes täidavad tema poolt kontrollitavaid funktsioone, ega seotud nendega.
Siseaudiitor peab kontrollima investeerimisühingu tegevuse vastavust õigusaktidele, inspektsiooni ettekirjutustele, reguleeritud turu reglemendile, headele tavadele ning investeerimisühingu sise-eeskirjadele ja juhtimisorganite otsustele.
Investeerimisühingu juhatus tagab siseaudiitorile kõik tema ülesannete täitmiseks vajalikud õigused ja töötingimused, sealhulgas õiguse saada selgitusi ja teavet investeerimisühingu juhtidelt ning jälgida avastatud puuduste kõrvaldamist ja tehtud ettepanekute täitmist.
Siseaudiitor on kohustatud talle investeerimisühingu kohta teatavaks saanud teabe, mis osutab õiguserikkumisele või klientide huvide kahjustamisele, viivitamata kirjalikult edastama investeerimisühingu nõukogule ja juhatusele, vastavale reguleeritud turu korraldajale ning inspektsioonile.
Käesolevas peatükis investeerimisühingule kehtestatud nõudeid kohaldatakse ka välisriigi isikutele, kes osutavad investeerimisteenuseid isikutele, kelle elu- või asukoht on Eestis.
Käesolevas peatükis investeerimisühingule kehtestatud nõudeid ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud välisriigi isikutele, kes osutavad investeerimisteenuseid üksnes välisriigis ja kelle investeerimisteenuseid ei pakuta isikutele Eestis.
Investeerimisteenused loetakse pakutuks isikutele Eestis, kui neid teenuseid reklaamitakse Eestis või kui nende pakkumise viisist või sisust, sealhulgas pakkumise keelest võib järeldada, et see on suunatud isikutele, kelle elu- või asukoht on Eestis.
Täitma kliendi tehingukorraldused nende saabumise järjekorras põhjendamatu viivituseta ja kliendile võimalikult soodsatel tingimustel, arvestades tehingukorraldusega antud tehingu suurusest ja hinnast tulenevate võimalike erisustega.
Igal investeerimisühingu kliendil on õigus tutvuda kõikide kohustuslikule avalikustamisele kuuluvate andmetega ja investeerimisühing on kohustatud kliendi nõudmisel need temale esitama.
Lisaks käesoleva lõike punktis 2 sätestatule ka investeerimisühingu juhatuse liikmete ülesannete kohta investeerimisühingus.
Andma kliendi nõudmisel, kuid vähemalt üks kord kolme kuu jooksul, teavet väärtpaberiportfelli valitsemisel kliendi varadega tehtud tehingute, vara väärtuse, väärtpaberiportfelli koosseisu ja muude teenuse osutamisega seotud asjaolude kohta.
Investeerimisühing on kohustatud talle usaldatud kliendi vara hoidma lahus enda ja investeerimisühingu teiste klientide varast, välja arvatud juhul, kui klient ja investeerimisühing on kirjalikult ja sõnaselgelt kokku leppinud teisiti.
Kliendi kirjalikus vormis ning sõnaselgelt väljendatud nõusolek on muu hulgas vajalik kliendi väärtpaberite hoidmiseks esindajakontol.
Investeerimisühing on kohustatud võtma tarvitusele piisavad abinõud kliendile kuuluva vara ja kliendi õiguste kaitseks ning tagama kliendi vara hoidmise ja investeerimise vastavalt kokkulepitud tingimustele.
Raha kasutatakse krediidiasutuste arvel ja nimel krediidiasutuste seaduse § 4 lõigetes 1 ja 2 sätestatu kohaselt.
Investeerimisühing võib oma nimel kliendi vara pantida üksnes kliendi kirjalikus vormis antud sõnaselgel nõusolekul.
Investeerimisühing, kes hoiab klientide vara esindajakontol või ühingu enda nimel avatud väärtpaberi- või pangakontol, on kohustatud pidama arvestust eraldi iga kliendi vara suhtes.
Investeerimisühingu poolt valitsetav klientide vara, sealhulgas investeerimisühingu enda nimel hoitav klientide vara, samuti selle arvel omandatud vara, kuulub vastavatele klientidele ning ei kuulu investeerimisühingu pankrotivara hulka ning selle arvel ei saa rahuldada investeerimisühingu võlausaldajate nõudeid.
Teha tehinguid oma arvel või kolmanda isiku arvel või kolmanda isiku nimel hinnaga, mis on võrdne või parem, kui klientidelt saadud tehingukorralduste hind samale väärtpaberile, enne, kui investeerimisühing on täitnud kõik sellised klientide korraldused tehingute tegemiseks sama väärtpaberiga, samuti on tehingute tegemine oma arvel keelatud, kui investeerimisühing on teadlik sellest, et tema klient soovib esitada korralduse sama iseloomuga tehingu tegemiseks või kui see võib muul viisil kliendile kahju põhjustada.
Mis tahes tegevus, mis võib luua vale või eksitava mulje väärtpaberi nõudlusest turul, selle hinnast või sellega kaasnevatest õigustest või mis võib ajendada teist isikut väärtpaberiga tehingut tegema või sellest hoiduma või väärtpaberiga kaasnevaid õigusi kasutama või nende kasutamisest loobuma.
Korralduse andmise ja täitmise kuupäev ning kellaaeg.
Rahandusminister võib oma määrusega kehtestada täpsema andmete registreerimise korra ning lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule täiendavalt registreerimisele kuuluvate andmete loetelu, kui see on vajalik investeerimisühingu kohustuste täitmise üle järelevalve teostamiseks inspektsiooni poolt.
Registreeritud andmeid tuleb säilitada vähemalt seitse aastat.
Investeerimisühing on kohustatud reguleeritud turu korraldajat, kelle poolt korraldataval reguleeritud turul investeerimisühing osaleb, teavitama igast tehingust väärtpaberitega, mis on lubatud sellel reguleeritud turul kauplemisele, kui need tehingud on tehtud seoses investeerimisteenuste osutamisega (edaspidi käesolevas peatükis tehing).
Igast tehingust tuleb teavitada reguleeritud turu korraldajat hiljemalt tehingu tegemisele järgneval tööpäeval teabekandjatel või üldkasutatava andmesidevõrgu kaudu, kui vastava reguleeritud turu reglemendiga ei ole määratud lühemat tähtaega.
Kood tehingu identifitseerimiseks.
Eraldi tuleb ära märkida tehingud, mis investeerimisühing on teinud oma arvel.
Lubada mitte teavitada tehingutest, mida tehakse lepinguriigi reguleeritud turul, kui selles riigis on teavitamiskohustusele kehtestatud samad nõuded.
Käesoleva seaduse §-des 85, 87, 88 ja 89 sätestatud investeerimisühingu tegevusele esitatavate nõuete täitmise üle otsustamiseks tavapäraste juhtumite puhul võib rahandusminister oma määrusega kehtestada täpsemad kriteeriumid.
730 000 eurot, kui ta osutab käesoleva seaduse § 43 punktides 4 või 6 või § 44 punktis 1 nimetatud teenuseid.
Investeerimisühing vastab käesoleva seaduse §-des 103 ja 105 sätestatud nõuetele.
Investeerimisühingu usaldatavusnormatiivid, nende arvutamise juhendi ja aruandluse korra kehtestab rahandusminister oma määrusega.
Investeerimisühing on kohustatud võtma tarvitusele meetmed, mis tagavad võimaluse usaldatavusnormatiivide arvutamiseks piisava täpsusega igal ajahetkel.
Kui investeerimisühing kuulub konsolideerimisgruppi, kuuluvad kapitali adekvaatsuse määr ja riskide kontsentreerumise piirmäärad täitmisele ja järgimisele nii investeerimisühingu kohta eraldi kui ka konsolideeritud alusel.
Investeerimisühingu konsolideerimisgrupi moodustavad investeerimisühing, selle emaettevõtja ning samasse kontserni kuuluvad finantseerimisasutused, samuti finantseerimisasutused, mille aktsia- või osakapitalist või aktsiate või osaga esindatud häältest investeerimisühing omab vähemalt 20 protsenti.
Kui investeerimisühingu konsolideerimisgruppi kuulub vähemalt üks krediidiasutus, käsitatakse konsolideerimisgruppi krediidiasutuse konsolideerimisgrupina ja sellele kohaldatakse krediidiasutuste seaduses ja selle alusel sätestatut.
Asukoht on väljaspool lepinguriiki ja kellelt vajaliku aruandluse saamine on takistatud tulenevalt asukohariigis kehtivatest õigusaktidest või muudel põhjustel.
Riski kontsentratsiooni piirmäärasid ületavad summad.
Allutatud laen on nõue investeerimisühingu vastu, mis investeerimisühingu lõpetamise või pankroti väljakuulutamise korral rahuldatakse pärast kõigi teiste võlausaldajate õigustatud nõuete rahuldamist.
Lepingus on sätestatud investeerimisühingu õigus mitte maksta intressi, kui investeerimisühingu omavahendid ei ole piisavad käesoleva seaduse §-s 94 nimetatud usaldatavusnormatiivide täitmiseks.
Investeerimisühingu omavahendite koosseisu kaasatud allutatud laenu ennetähtaegne tagasimaksmine on lubatud vaid laenusaaja algatusel ja inspektsiooni eelneva kirjaliku nõusoleku alusel.
Inspektsioon annab investeerimisühingule nõusoleku käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud allutatud laenu ennetähtaegseks tagasimaksmiseks vaid juhul, kui pärast tagasimakse teostamist on investeerimisühingu omavahendid piisavad käesoleva seaduse §-s 94 nimetatud usaldatavusnormatiivide täitmiseks.
Investeerimisühingu pankroti korral toimub käesoleva seaduse §-des 99 ja 100 sätestatud omavahenditest tulenevate tunnustatud nõuete rahuldamine pärast tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõuete rahuldamist.
Muud käesoleva lõike punktides 1-3 nimetatutega sarnased kapitali iseloomuga inspektsiooni poolt esimese taseme omavahenditena aktsepteeritavad instrumendid.
Jooksva majandusaasta kahjum.
Investeerimisühingul peab olema võimalik viivitamata ja piiranguteta kasutada kahjumite või riskide katmiseks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud esimese taseme omavahendeid.
Teise taseme omavahenditena võetakse arvesse reaalselt laekunud rahasumma.
Muud inspektsiooni poolt teise taseme omavahenditena aktsepteeritavad käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetatutega sarnased kohustused ning kapitali iseloomuga instrumendid.
Lepingus on sätestatud kohustus teatada laenu tagasimaksmise nõudest ette vähemalt viis aastat.
Teise taseme alumiste omavahendite hulka kuuluvad käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud instrumendid, kui lepingu kohaselt on nende tagasimaksmise tähtaeg pikem kui viis aastat.
Vähenduse arvestamine toimub kvartaalselt.
Lepingus on sätestatud investeerimisühingu õigus lepingu tähtaja saabumisel mitte maksta laenu ja intresse, kui tema omavahendid ei ole piisavad käesoleva seaduse §-s 94 nimetatud usaldatavusnormatiivide täitmiseks.
Investeerimisühing on kohustatud inspektsiooni teavitama kolmanda taseme omavahendite koosseisu kuuluvate allutatud laenude ja intresside maksmisest, kui tema omavahendid on väiksemad kui 120 protsenti käesoleva seaduse § 103 lõike 2 kohaselt kehtestatud kapitali adekvaatsuse määrale vastavatest omavahenditest.
Instrumendid, mis on oma iseloomult sarnased käesoleva paragrahvi punktides 1 ja 2 nimetatud instrumentidega.
Käesoleva seaduse §-s 99 loetletud teise taseme omavahendite hulka arvatud allutatud laenude ja äriseadustikus sätestatud eelisaktsiate summa ei tohi ületada 50 protsenti esimese taseme omavahenditest.
Teise taseme omavahendid, mida kasutatakse kauplemisportfelliga mitteseotud riskide katmiseks, ei tohi ületada 100 protsenti samal otstarbel kasutatavatest esimese taseme omavahenditest.
Teise ja kolmanda taseme omavahendite summa kokku ei tohi ületada 100 protsenti investeerimisühingu esimese taseme omavahenditest.
Kauplemisportfelli riskide katmiseks kasutatavad teise taseme omavahendid ja kolmanda taseme omavahendid kokku ei tohi ületada 200 protsenti kauplemisportfelli riskide katmiseks kasutatavatest esimese taseme omavahenditest.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-4 sätestatud piirmäärasid ületavaid teise ja kolmanda taseme omavahendeid ei tohi arvestada käesoleva seaduse §-s 94 nimetatud usaldatavusnormatiivide arvutamisel.
Kapitali adekvaatsus väljendab investeerimisühingu omavahendite suuruse vastavust investeerimisühingu kauplemisportfellist ning kogu äritegevusest tulenevatele riskidele.
Riskikontsentratsiooni piirmäära ületavatelt summadelt nõutav omavahendite suurus.
Investeerimisühingu kauplemisportfelli väärtus ei ületa ühelgi ajahetkel 20 miljonit eurot ega kuut protsenti koguvara ja bilansiväliste kohustuste kogusummast.
Investeerimisühingu vastava kirjaliku taotluse alusel on inspektsioonil õigus vabastada investeerimisühing kapitali adekvaatsuse arvutamise kohustusest juhul, kui investeerimisühingul ei ole investeerimisteenuste osutamisel ühelgi ajahetkel kliendi ees varalisi kohustusi.
Investeerimisühing peab paigutama oma vara selliselt, et igal ajal oleks tagatud kreeditoride õigustatud nõuete rahuldamine ehk likviidsus.
Selleks peab investeerimisühing säilitama vajalikku likviidsete vahendite ja jooksvate kohustuste vahekorda.
Kui see on vajalik investeerimisühingu poolt osutatavate teenuste iseloomu või investeerimisühingu finantsseisundi tõttu, võib inspektsioon kehtestada igale investeerimisühingule eraldi likviidsuse piirmäära.
Riskide kontsentreerumine on investeerimisühingu ühest kliendist või omavahel seotud osapooltest tulenevate nõuete, sealhulgas tuletisväärtpaberitega seotud nõuete, osaluste ja bilansiväliste kohustuste summa suhe investeerimisühingu neto-omavahenditesse.
Riskide kontsentreerumine on suur, kui nimetatud suhe on suurem kui 10 protsenti.
Investeerimisühingu riskide kontsentreerumine ühe kliendi või omavahel seotud isikute suhtes ei või ühelgi juhul ületada 25 protsenti investeerimisühingu neto-omavahenditest.
Kahte või enamat isikut, kelle vahel ei ole käesoleva lõike punktis 1 nimetatud seost, kuid kes kujutavad endast investeerimisühingule või tema konsolideerimisgrupile ühist riski omavahelise seotuse tõttu nii, et neist ühe finantsseisundi halvenemisel ilmnevad tõenäoliselt makseraskused ka teisel või kõigil teistel.
Kui klient või omavahel seotud isikud on investeerimisühingu emaettevõtja, tütar- või sidusettevõtjad või investeerimisühingu emaettevõtja tütarettevõtja, siis riskide kontsentreerumine nende suhtes ei või ületada 20 protsenti.
Piirmäär ei kehti konsolideeritud järelevalve alla kuuluva emaettevõtja ja tütarettevõtja suhtes.
Investeerimisühingu suurte riskide kontsentreerumiste kogusumma käesoleva paragrahvi lõike 1 tähenduses ei tohi olla suurem kui 800 protsenti.
Investeerimisühing ületab käesoleva seaduse §-s 102 või § 105 lõigetes 2, 4 ja 5 sätestatud piiranguid või ei täida käesoleva seaduse § 98 lõikes 3, § 103 lõikes 2 või § 104 lõikes 2 sätestatud usaldatavusnormatiivi.
Investeerimisühing peab viivitamata teavitama inspektsiooni käesoleva seaduse § 100 lõikes 2 nimetatud allutatud laenude ja muude samasuguste kohustuste tagasimaksetest, kui investeerimisühingu käesoleva seaduse § 103 lõikes 2 sätestatud omavahendite suurus langeb alla 120 protsendi usaldatavusnormatiivist.
Investeerimisühing peab teavitama inspektsiooni kõigist suurtest riskide kontsentreerumistest vähemalt üks kord aastas, kusjuures aasta jooksul teatatakse igast uuest suurest riskide kontsentreerumisest ning olemasolevate suurte riskide kontsentreerumiste vähemalt 20-protsendilisest suurenemisest, võrreldes eelmise teatamisega.
Investeerimisühingu raamatupidamisarvestust ja -aruandlust korraldatakse, lähtudes raamatupidamise seadusest (RT I 1994, 48, 790; 1995, 26-28, 355; 92, 1604; 1996, 40, 773; 42, 811; 49, 953; 1998, 59, 941; 1999, 55, 584; 101, 903), käesolevast seadusest, muudest õigusaktidest ja investeerimisühingu põhikirjast.
Investeerimisühingu raamatupidamine peab tagama tõese teabe saamise investeerimisühingu majandustegevuse ja finantsseisundi kohta.
Investeerimisühingu konsolideerimisgrupi emaettevõtja on kohustatud korraldama konsolideeritud raamatupidamist.
Investeerimisühing koostab, esitab inspektsioonile ning avalikustab majandusaasta aruande ja vahearuanded (edaspidi aruanded) seadusega sätestatud korras.
Vahearuanne on raamatupidamise aruanne, mille aluseks olev aruandeperiood algab majandusaasta algusest ja on lühem kui üks majandusaasta.
Investeerimisühingu konsolideerimisgrupi emaettevõtja esitab inspektsioonile konsolideeritud aruandlust.
Kui ta osutab käesoleva seaduse § 43 punktides 1, 2, 3, 5 või 7 nimetatud teenuseid, esitab ta üks kord kvartalis, kuid mitte hiljem kui 20 päeva jooksul pärast aruandeperioodi lõppu, vahearuande koos käesoleva seaduse § 94 lõikes 1 sätestatud usaldatavusnormatiivide arvutustega.
Investeerimisühing esitab auditeeritud majandusaasta aruande nelja kuu jooksul pärast aruandeperioodi lõppu.
Investeerimisühingu konsolideerimisgrupi emaettevõtja esitab konsolideeritud poolaasta- või aastaaruanded kolme kuu jooksul pärast aruandeperioodi lõppu.
Investeerimisühingu avalikustatav aruanne peab olema kättesaadav investeerimisühingu asukohas, tema kõigis filiaalides ja esindustes ning investeerimisühingu veebilehel, selle puudumisel esitab investeerimisühing avalikustatava aruande inspektsioonile avalikustamiseks inspektsiooni veebilehel.
Rahandusminister kehtestab oma määrusega avalikustamisele kuuluvate andmete miinimumloetelu, aruannete vormid, koostamise metoodika ja avalikustamise tähtajad.
Investeerimisühinguga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvaid äriühinguid peab kontrollima vähemalt üks ühine audiitor.
Investeerimisühingu audiitoriks võib nimetada investeerimisühingu auditeerimiseks piisavate teadmiste ja kogemustega usaldusväärse isiku.
Investeerimisühingu audiitori võib nimetada ühekordse audiitorkontrolli tegemiseks või teatud tähtajaks, kuid kokku mitte kauemaks kui viieks aastaks.
Üldkoosoleku poolt nimetatud audiitor loobus audiitorkontrolli läbiviimisest ja investeerimisühingu üldkoosolek ei ole ühe kuu jooksul nimetanud uut audiitorit.
Juhi või töötaja tegudest tulenev oluline varaline kahju investeerimisühingule, tema kliendile või klientidele.
Inspektsioonile andmete edastamise nõudele ei laiene õigusakti või lepinguga audiitorile pandud andmete mitteavalikustamise kohustus.
Investeerimisühingu jagunemine ei ole lubatud.
Investeerimisühingu ühinemine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui käesolevast peatükist ei tulene teisiti.
Investeerimisühing võib ühineda üksnes investeerimisühinguga.
Kui investeerimisühingud ühinevad uue äriühingu asutamise teel, lõpevad kõigi ühinevate investeerimisühingute tegevusload.
Investeerimisühingu ühinemisleping ei või olla sõlmitud edasilükkava või äramuutva tingimusega.
Investeerimisühingute vahelise ühinemislepingu sõlmimisest peab teavitama inspektsiooni kolme tööpäeva jooksul ühinemislepingu sõlmimisest arvates.
Investeerimisühingute ühinemisel tuleb koostada ühinemisaruanne, mida kontrollib audiitor.
Äriseadustiku § 419 lõikes 3 sätestatud vahebilanss tuleb ühinemisel koostada, kui majandusaasta aruanne on koostatud varem kui kolm kuud enne ühinemislepingu sõlmimist.
Audiitori aruandes antakse hinnang aktsiate vahetussuhtele ja selle määramisele ning arvamus selle kohta, kas ühendav või asutatav investeerimisühing vastab käesolevas seaduses sätestatud usaldatavusnormatiividele.
Investeerimisühingute ühinemiseks on vaja inspektsiooni luba (edaspidi ühinemisluba).
Käesoleva seaduse § 54 lõike 1 punktides 5, 6 ja 13 nimetatud andmed ja dokumendid.
Ühinemisloa taotlusele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 53 ja § 55 lõigetes 1-4 tegevusloa taotluse ja selle läbivaatamise kohta sätestatut.
Otsuse ühinemisloa andmise või sellest keeldumise kohta või ühinemise tulemusena asutatavale investeerimisühingule tegevusloa andmise kohta teeb inspektsioon 30 päeva jooksul, arvates kõigi nõutud andmete ja dokumentide esitamisest.
Otsusest teatatakse viivitamata taotlejale.
Ühinemine vähendab oluliselt tõhusat konkurentsi väärtpaberiturul või muul põhjusel kahjustaks väärtpaberituru korrapärast toimimist.
Ühinevad investeerimisühingud peavad ühinemisloa saamise viivitamata avalikustama.
Investeerimisühingu ühinemise ning uue investeerimisühingu tegevuse alustamise avalikustab investeerimisühing seitsme päeva jooksul pärast äriregistrisse vastava kande tegemist.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud teave avalikustatakse vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes ning ühendava investeerimisühingu veebilehel.
Reguleeritud turu (edaspidi käesolevas osas turg) korraldamiseks püsiva tegevusalana tuleb inspektsioonilt taotleda vastav tegevusluba (edaspidi käesolevas osas tegevusluba).
Tegevusluba tuleb taotleda iga turu korraldamiseks eraldi.
Igal turul võib olla üksnes üks turu korraldaja (edaspidi käesolevas osas korraldaja).
Korraldajana tegutsemiseks on õigus üksnes aktsiaseltsil.
Korraldajal ei ole õigust tegeleda tegevusaladega, mis ei ole seotud turu korraldamisega või mis seavad ohtu turu korrapärase ja usaldusväärse toimimise või tema korraldajana tegutsemise.
Korraldaja tegevusloa suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 48 lõigetes 2 ja 3, § 51 lõigetes 1 ja 3, §-s 52, § 53 lõikes 3, § 55 lõigetes 1-5 ja §-s 57 sätestatut.
Tegevusloa taotlemisel esitab taotleja vastava kirjaliku avalduse ning käesoleva seaduse § 54 lõike 1 punktides 1-11 ja 15 nimetatud andmed ja dokumendid ning käesoleva seaduse §-s 127 nimetatud reguleeritud turu reglemendi projekti ja taotleja äriplaani järgneva kolme aasta kohta.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud äriplaan peab sisaldama turu kauplemis-, arveldus-, teabe- ja muude süsteemide toimimise täpset kirjeldust, samuti taotleja organisatsioonilise ülesehituse, tegevuskohtade, rakendatavate infotehnoloogiliste ja muude tehniliste vahendite ning majandusnäitajate kirjeldust.
Rahandusminister võib kehtestada oma määrusega täpsemad nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud äriplaanile.
Tegevusluba omav korraldaja on kohustatud tegevusloa kehtivuse ajal vältima asjaolusid, mis on aluseks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tegevusloa andmisest keeldumisele.
Korraldaja tegevusloa kehtetuks tunnistamisele kohaldatakse käesoleva seaduse § 58 lõigetes 1, 3 ja 4 sätestatut, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti.
Korraldaja ei ole alustanud turu korraldamist kuue kuu jooksul tegevusloa andmisest arvates.
Korraldaja poolt turu korraldamiseks kasutatav infotehnoloogiline süsteem või muu tehingute tegemist vahendav ja andmeid salvestav süsteem peab olema töökindel ning usaldusväärne ja vähendama tegevusriske turul ning sellel osalejate suhtes.
Rahandusminister võib oma määrusega täpsustada töökindla ning usaldusväärse infotehnoloogilise või muu käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud süsteemi kriteeriumid.
Korraldaja peab juhtimis- ja tegevusriskide maandamiseks rakendama piisavaid sisekontrolli meetmeid.
Korraldaja nõukogu ja juhatuse liikmetele kohaldatakse käesoleva seaduse § 79 lõikes 5 ja §-s 80 investeerimisühingu juhtide suhtes sätestatut.
Korraldaja aktsiakapital peab olema vähemalt 125 000 eurot.
Korraldaja omakapital peab olema vähemalt võrdne summaga, mis on vajalik vastava turu korraldamiseks vajalike viie kuu tegevuskulude katmiseks.
Kui korraldaja ei ole alustanud tegevust, arvestatakse turu korraldamiseks vajalike tegevuskulude suurus lähtuvalt äriplaanist, mille taotleja esitab tegevusloa taotlemisel inspektsioonile.
Korraldaja peab oma juhtimise ja organisatsioonilise ülesehitusega tagama turu korra- ja õiguspärase toimimise ning järelevalve teostamise turul osalejate ja emitentide ning nende tegevuse üle.
Turu korra- ja õiguspärase tegevuse tagamiseks kehtestab korraldaja turu reglemendi (edaspidi reglement).
Reglemendis sätestatakse korraldaja poolt isikule turul osalemise õiguse andmiseks selle isikuga sõlmitava lepingu ja väärtpaberite turule kauplemisele võtmiseks nende väärtpaberite emitendiga sõlmitava lepingu tüüptingimused.
Reglemendi ülesanne on tagada turul osalejate ja emitentide kohustuste täitmine turul, arvestades avalikke ja majanduslikke huve ning investorite kaitset.
Garantiifondiga seonduv, kui reguleeritud turul on garantiifond.
Reglemendi suhtes ei kohaldata seadusega ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste kohta sätestatut.
Korraldajaga sõlmitud leping teenustasu suuruse ja maksmise kohta turul osalemise, väärtpaberi kauplemisele lubamise, turul tehingute tegemise ja muude teenuste eest ei ole reglement.
Korraldajal on õigus reglementi ühepoolselt muuta.
Reglemendi muutmise korral esitatakse reglemendi muudatused kooskõlastamiseks inspektsioonile.
Kooskõlastamise taotlemisel esitatakse inspektsioonile vastav kirjalik avaldus, reglemendi projekt koos muudatuste selgitustega ja hinnanguga nende mõju kohta turul osalejatele ning turu toimimisele.
Inspektsioon võib nõuda reglemendi muudatuste täpsustamiseks ja mõju hindamiseks korraldajalt täiendavate andmete ja dokumentide esitamist.
Inspektsioon teeb otsuse reglemendi muudatuste kooskõlastamise või sellest keeldumise kohta 30 päeva jooksul vastava avalduse esitamisest arvates, kuid mitte hiljem kui 20 päeva pärast kõigi käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud andmete esitamist.
Inspektsioon keeldub kooskõlastamisest, kui reglemendi muudatused on vastuolus õigusaktidega, on vastuolulised, eksitavad või mittetäielikud või kui nende rakendamine ei taga küllaldaselt investorite või reglemendi poolteks olevate isikute huvide kaitset.
Reglemendi muudatused jõustuvad nende avalikustamisel käesoleva seaduse §-s 130 sätestatud korras, kui muudatustes ei ole määratud hilisemat tähtaega.
Avalikustada võib üksnes inspektsiooni poolt kooskõlastatud reglemendi muudatusi.
Korraldaja avalikustab reglemendi oma veebilehel.
Korraldaja kehtestab reglemendi ja rakendab reglementi turu tõhususe ning läbipaistvuse tagamiseks.
Tõhususe all käesoleva osa tähenduses mõistetakse olukorda, kus turul osalejate ofertide ja tehingute tegemine on korraldatud viisil, mis tagab teabe kohese kättesaadavuse selliste ofertide ja tehingute tegemise kohta, samuti et turul osalejate tehingute tegemine ja täitmine toimub nõuetekohaselt.
Läbipaistvuse all käesoleva osa tähenduses mõistetakse olukorda, kus kõik turul osalejad saavad viivitamata ja üheaegselt õiget teavet väärtpaberitega kauplemise ja nende väärtpaberite emitentide kohta ning nimetatud teave on avalikkusele kättesaadav.
Igaühel on õigus osaleda turul või anda emiteeritud väärtpaberid kauplemiseks turule, kui ta vastab käesolevas seaduses, selle alusel kehtestatud õigusaktides ja korraldaja kehtestatud reglemendis sätestatud tingimustele.
Korraldaja võimaldab turul kaubelda üksnes selliste väärtpaberitega, mille emitent kohustub täitma reglementi ja maksma korraldajale tema poolt kehtestatud teenustasu.
Korraldaja võimaldab turul osaleda üksnes isikul, kes kohustub täitma reglementi ja maksma korraldajale tema poolt kehtestatud teenustasu.
Turu reglement ja teenustasud kehtivad ühetaoliselt, neid muudetakse ja rakendatakse samadel alustel kõigi turul osalejate suhtes, samuti osalemist taotlejate, turul kaubeldavate väärtpaberite emitentide ja väärtpaberite turule kauplemisele võtmist taotlejate suhtes.
Isikul on õigus esitada kohtusse või poolte kokkuleppel käesoleva seaduse §-s 202 nimetatud vahekohtusse hagi väärtpaberi kauplemisele võtmise õiguse tunnustamiseks ja korraldaja sundimiseks väärtpaberi kauplemisele võtmiseks.
Isikul on õigus esitada kohtusse või poolte kokkuleppel käesoleva seaduse §-s 202 nimetatud vahekohtusse hagi turul osalemise õiguse tunnustamiseks ja korraldaja sundimiseks isikule turul osalemise õiguse andmiseks.
Mitte manipuleerima turuga ning järgima ausa ja õiglase kauplemise põhimõtteid ning turul kehtivaid häid tavasid.
Turul kaubeldava väärtpaberi emitent on kohustatud täitma käesoleva seaduse § 134 punktides 1 ja 2 sätestatud kohustusi.
Turul kaubeldava väärtpaberi emitendi täisosanikud, nõukogu ja juhatuse liikmed, töötajad ning isikud, kellele emitent on kontrollitav äriühing, on kohustatud järgima selle emitendi väärtpaberitega turul tehingute tegemisel ausa ja õiglase kauplemise põhimõtet.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud peatamise korralduse muutmiseks.
Korraldajal on õigus peatada väärtpaberitega tehingute tegemine turul, kui väärtpaberi emitent on korraldaja suhtes rikkunud õigusakti või reglemendi alusel tekkinud kohustust, investorite huvide kaitseks, turu korra- või õiguspärase toimimise ohustamise vältimiseks või muul reglemendis sätestatud alusel.
Inspektsioonil on õigus teha korraldajale ettekirjutus väärtpaberitega tehingute tegemise lõpetamiseks turul investorite huvide kaitseks, turu korra- või õiguspärase toimimise ohustamise vältimiseks või muu olulise õiguse kaitseks või ohu vältimiseks.
Korraldajal on õigus lõpetada väärtpaberitega tehingute tegemine turul nende väärtpaberite emitendi avalduse alusel, kui emitent on korraldaja suhtes nõuetekohaselt täitnud kõik õigusaktide ja reglemendi alusel tekkinud kohustused.
Korraldajal on õigus lõpetada väärtpaberitega tehingute tegemine turul, kui nende väärtpaberite emitent on korraldaja suhtes oluliselt rikkunud õigusakti või reglemendi alusel tekkinud kohustust, turul ei tehta nende väärtpaberitega korra- või õiguspäraseid tehinguid või muul reglemendis sätestatud alusel.
Inspektsioonil on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel õigus teha korraldajale ettekirjutus käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud toimingute muutmiseks.
Korraldaja registreerib iga päev kronoloogiliselt kõik turul tehtud ja korraldajale teatatud tehingud.
Korraldaja registreerib vähemalt tehingu tegemise aja, tehingu teinud turul osaleja andmed, tehingu esemeks olnud väärtpaberid, nende arvu, nimiväärtuse ja hinna.
Korraldaja säilitab registrisse kantud andmeid vähemalt seitse aastat nende registreerimisest arvates.
Korraldajal on õigus nõuda registris kajastamiseks teavet tehingu olulistest tingimustest, tehingu teinud turul osaleja kliendi või võlausaldaja isikuandmeid, kliendi või võlausaldaja ja turul osaleja vahel käsundi või muu samasuguse suhte tekkimise, muutmise või täitmise aega ning muid andmeid vastavalt turu reglemendile.
Kui korraldaja on võtnud kohustuse tagada turul tehtud tehingute täitmine, peab ta moodustama garantiifondi või sõlmima vastava garantii- või kindlustuslepingu.
Garantiifond on krediidiasutustes või Eesti Pangas pangakontol olev või väärtpaberitesse investeeritud rahasumma, mida peamiselt kasutatakse või mis võimaldab seda kasutada väärtpaberitega turul tehtavate tehingute täitmise tagamiseks.
Garantiifondi valitseb korraldaja.
Rahandusminister kehtestab oma määrusega nõuded garantiifondi moodustamisele, selle suurusele ning kasutamisele.
Turul osaleja pankrotihaldur ja turul kaubeldava väärtpaberi emitendi pankrotihaldur jätkavad reglemendi täitmist kuni osaleja või emitendi lõpetamiseni.
Turul osalejate poolt reglemendi kohaselt käesoleva seaduse §-s 139 nimetatud garantiifondi tasutu ei kuulu tasuja ega garantiifondi valdaja pankrotivara hulka.
Korraldaja, selle organi liige ja töötaja hoiavad tähtajatult saladuses teavet, mille nad said oma ametikohustuste täitmisel korraldaja suhtes või seoses ametiseisundiga või tööga turul või inspektsioonilt käesoleva seaduse § 149 lõikes 2 sätestatud koostöö raames ning mis ei kuulu avalikustamisele vastavalt õigusaktidele, kohtuotsusele või turu reglemendile.
Korraldaja organi liige ja töötaja võivad käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teavet edastada sama korraldaja organile, selle liikmele ja töötajale vastavalt korraldaja põhikirjas ning reglemendis sätestatule, samuti isikutele, keda seadus kohustab hoidma saadud teavet saladuses, ning juhtudel, kui sellise teabe avalikustamise kohustus tuleneb seadusest.
Korraldajale edastatav teave peab olema õige, selge, täpne ja täielik.
Teave edastatakse korraldajale viivitamata, kui käesolevas seaduses, selle alusel kehtestatud õigusaktides või reglemendis ei sätestata teistsugust tähtaega.
Turul kaubeldava väärtpaberi emitent on kohustatud tema suhtes kehtiva reglemendi kehtivuse ajal viivitamata teavitama korraldajat kõikidest olulistest asjaoludest oma tegevuses, juhtimises, majandus- ja finantsseisundis ning muudest väärtpaberitega seotud olulistest asjaoludest, mis võivad mõjutada väärtpaberi hinda turul või selle väärtpaberi emitendi kohustust kohaselt täita väärtpaberist tulenevaid emitendi kohustusi.
Korraldajal on õigus reglemendis sätestada täiendavad andmed või täpsustada andmed, mida turul kaubeldava väärtpaberi emitent edastab korraldajale.
Turul osalejad edastavad viivitamata korraldajale vajalikku teavet käesoleva seaduse § 144 lõigetes 2 ja 3 sätestatud kohustuste täitmiseks.
Korraldaja avalikustab käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides ning reglemendis sätestatud ulatuses ja korras turu osalejatelt, emitentidelt ja muudelt isikutelt saadud teabe väärtpaberituru läbipaistvuse tagamise eesmärgil.
Korraldaja on kohustatud tagama pideva teabe kättesaadavuse turul kaubeldavate väärtpaberite kohta, sealhulgas teabe väärtpaberite omandamise ja võõrandamise hinna, viimaste hindade, hinnamuutuse, madalaima ja kõrgeima hinna ning tehingu mahtude ning arvu kohta.
Rahandusminister kehtestab oma määrusega täpsemad nõuded avalikustatavale kauplemisteabele, selle mahule, sagedusele ja muudele tingimustele.
Inspektsioon võib korraldaja taotlusel teha rahandusministri poolt kehtestatud korras erandeid kauplemisteabe avalikustamise tingimuste suhtes.
Teatavaks tehtud hinnaga ja teatud koguse väärtpaberite omandamiseks või võõrandamiseks tehtud ettepanek peab olema tingimusteta aktseptitav ning seda ettepanekut ei saa muuta ega tagasi võtta.
Korraldaja on kohustatud avalikustama käesoleva seaduse §-s 143 nimetatud teabe oma veebilehel, ringhäälingus või üleriigilise levikuga ajalehes.
Käesoleva seaduse §-s 144 nimetatud kauplemisteabe on korraldaja kohustatud avalikustama oma veebilehel.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 ja 2 nimetatud teave avalikustatakse eesti keeles.
Lisaks eesti keelele võib vastava teabe avalikustada ka mõnes muus keeles.
Käesolevas seaduses sätestatud teabe korraldajale edastamise ja avalikustamise kohustuse võib korraldaja nõusolekul jätta täitmata turu reglemendis sätestatud alustel ja korras.
Korraldaja on antud nõusolekust kohustatud viivitamata teavitama inspektsiooni.
Inspektsioon võib oma ettekirjutusega kohustada korraldajat taganema käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel antud nõusolekust, kui inspektsioon leiab, arvestades turu või emitendi seisundit ja investorite õigusi, et korraldaja vastav nõusolek ei ole põhjendatud.
Inspektsioon loetakse nõustunuks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud korraldaja nõusolekuga, kui inspektsioon ei ole ühe tööpäeva möödudes, arvates nõusolekust teada saamisest, teinud korraldajale käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ettekirjutust.
Käesoleva seaduse §-s 144 sätestatud kohustusest võib korraldaja kirjaliku põhjendatud taotluse alusel ja inspektsiooni nõusolekul kõrvale kalduda, kui seda tingib erakorraline olukord turul kaubeldava väärtpaberiga, selle emitendiga, selle turuga või väärtpaberituruga tervikuna.
Inspektsioon loetakse keeldunuks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõusoleku andmisest, kui inspektsioon ei ole ühe tööpäeva möödudes korraldaja vastava taotluse saamisest arvates nõusolekut andnud.
Inspektsioon ei pea nõusoleku andmata jätmist põhjendama.
Rahandusminister kehtestab oma määrusega käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud erakorraliste olukordade täpsemad kriteeriumid.
Korraldaja teostab turul järelevalvet turul kaubeldava väärtpaberi hinna kujunemise, tehingute tegemise ja täitmise üle, avastamaks ning vähendamaks siseteabe alusel tehingute tegemist, turuga manipuleerimist ja teisi õiguserikkumisi.
Korraldaja teostab järelevalvet turul osaleja ja turul kaubeldava väärtpaberi emitendi üle õigusaktides sätestatud ulatuses, reglemendis sätestatud alustel ja ulatuses.
Korraldajal on õigus reglemendis sätestada oma õigused järelevalve teostamisel lisaks õigusaktides sätestatule.
Korraldajal on õigus kontrollida turul osaleja tema turul osalemise õigusega seotud dokumente ning saada turul osalejalt järelevalve teostamiseks vajalikku teavet.
Korraldajal on sama õigus turul kaubeldava väärtpaberi emitendi suhtes.
Korraldaja teatab viivitamata avastatud õiguserikkumisest inspektsioonile.
Korraldaja ja inspektsioon teevad koostööd turujärelevalve teostamisel.
Turujärelevalve teostamisel on inspektsioonil õigus avaldada korraldajale turujärelevalve teostamiseks vajalikku teavet, sealhulgas avalikustamisele mittekuuluvat teavet, mis inspektsioon on saanud käesolevas seaduses sätestatud ülesannete täitmisel.
Korraldaja võimaldab inspektsiooni nõudel inspektsioonile vaba juurdepääsu järelevalve teostamiseks turu korraldamiseks kasutatavale infotehnoloogilisele süsteemile ja muule tehingute tegemist vahendavale ning andmeid salvestavale süsteemile.
Väärtpaberibörs on turg, kus kaubeldakse noteeritud väärtpaberitega.
Väärtpaberibörsile (edaspidi börs) ja börsi korraldajale (edaspidi börsikorraldaja) kohaldatakse käesolevas seaduses vastavalt turu ja selle korraldaja kohta sätestatut, kui käesolevast peatükist ei tulene teisiti.
Börsikorraldajal on õigus oma põhikirjas ja reglemendis sätestada, et börsil võivad osaleda üksnes börsi liikmed.
Börsi liige on isik, kellele börsikorraldaja on andnud õiguse või ainuõiguse teha oferte ja tehinguid kõigi või teatud noteeritud väärtpaberitega börsil ning kes kohustub täitma börsi reglementi.
Börsi liikmeks võib saada üksnes väärtpaberituru kutseline osaline.
Börsi liige on kohustatud maksma börsikorraldajale teenustasu, kui reglemendis ei ole sätestatud teisiti.
Börsi liikmele kohaldatakse reguleeritud turul osaleja kohta sätestatut, kui käesolevast peatükist ei tulene teisiti.
Börsikorraldaja aktsiakapital peab olema vähemalt 375 000 eurot.
Börsikorraldaja omakapital peab vastama käesoleva seaduse §-s 125 sätestatud nõuetele.
Väärtpaberi noteerimist otsustava isiku, organi ja selle liikme õigused ning kohustused, samuti valimise või määramise alused, tingimused ja kord.
Noteerimine käesoleva seaduse tähenduses on väärtpaberi börsile kauplemisele võtmine.
Börsil kaubeldakse börsinimekirja arvatud väärtpaberitega.
Börsikorraldaja võimaldab börsil kaubelda üksnes väärtpaberiga, mis on käesoleva seaduse, selle alusel kehtestatud õigusaktide ja vastava reglemendi kohaselt võetud börsinimekirja.
Väärtpaberi noteerimisele, noteerimise peatamisele ja lõpetamisele kohaldatakse väärtpaberi turule kauplemisele võtmise, kauplemise peatamise ja lõpetamise kohta sätestatut, kui käesolevast peatükist ei tulene teisiti.
Noteerida võib ainult vabalt võõrandatavaid väärtpabereid, mille tunnused ja emitendid ning nende teod vastavad õigusaktides ja vastava börsi reglemendis sätestatud tingimustele.
Noteerimisel peab väärtpaber ja selle emitent vastama vähemalt rahandusministri määrusega kehtestatud nõuetele.
Muud nõuded, sealhulgas nõuded noteeritava võlaväärtpaberi minimaalväärtuse ja vahetusvõlakirja noteerimise tingimuste kohta.
Noteerimise otsustab börsikorraldaja vastav organ.
Noteerimiseks esitab taotleja vastava kirjaliku avalduse, noteerimisprospekti ning muud vastava börsi reglemendis ettenähtud andmed ja dokumendid.
Börsikorraldaja teavitab avalduse esitamisest viivitamata inspektsiooni, edastades talle noteerimisprospekti.
Noteerimine otsustatakse kuue kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud avalduse ning andmete ja dokumentide esitamisest arvates, kui vastava börsi reglemendis ei ole sätestatud lühemat tähtaega.
Noteerimisprospekt peab vastama käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides ning vastava börsi reglemendis sätestatud nõuetele.
Noteerimisprospektile kohaldatakse käesoleva seaduse teises osas prospekti suhtes sätestatut, kui käesolevast jaost ei tulene teisiti.
Noteerimisprospektile ei kohaldata käesoleva seaduse §-s 16 sätestatut.
Nõuded noteerimisprospekti ja selles esitatava teabe kohta, samuti erisused noteerimisprospektis avalikustatavate andmete koosseisu suhtes.
Rahandusministri määrusega kehtestatud ulatuses võib käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud erandite ja erisuste rakendamise otsustada inspektsioon.
Käesoleva seaduse §-des 25-28 sätestatut kohaldatakse noteerimisprospektile, arvestades, et kahju tekitajal on õigus kahju hüvitada, omandades börsil noteeritud väärtpaberi kannatanult hinna eest, mis kannatanu noteeritud väärtpaberi omandamiseks tasus, või kohe pärast väärtpaberi börsil noteerimist kehtinud müügihinna eest.
Käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetatud andmete avalikustamise viisi ning kohustuste täitmise tähtajad.
Väärtpaberitest tulenevate õiguste muutmisega.
Börsikorraldajal on õigus reglemendiga lühendada rahandusministri kehtestatud teabe edastamise ja avalikustamise tähtaegu nende emitentide suhtes, kelle väärtpabereid börsil noteeritakse.
Kui börsi reglemendis on lisaks muudele nõuetele ette nähtud käesoleva seaduse §-s 161 sätestatud lepinguliste õiguskaitsevahendite (edaspidi õiguskaitsevahendid) rakendamise võimalus, siis käesoleva seaduse, selle alusel kehtestatud muude õigusaktide, samuti börsi reglemendi täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise korral on börsikorraldajal õigus rakendada börsil osaleja, börsi liikme ja noteeritud väärtpaberi emitendi suhtes käesoleva seaduse §-s 161 sätestatud õiguskaitsevahendeid.
Väärtpaberi noteerimise või väärtpaberiga kauplemise lõpetamine.
Õiguskaitsevahendite menetlus, nende rakendamine ja vaidlustamise kord sätestatakse börsi reglemendis.
Käesoleva seaduse § 161 lõikes 1 sätestatud õiguskaitsevahendite rakendamise peale kaebuse esitamine ei takista ega peata õiguskaitsevahendite rakendamist.
Isikul, kelle suhtes rakendati õiguskaitsevahendit, on selles asjas õigus pöörduda kohtusse või poolte kokkuleppel käesoleva seaduse §-s 202 nimetatud vahekohtusse 10 päeva jooksul, arvates õiguskaitsevahendite rakendamise päevast.
Börsikorraldajal on õigus avalikustada õiguskaitsevahendite rakendamise fakt ja aeg, nende liik ja isiku nimi, kelle suhtes neid rakendati.
Sellisel juhul ei loeta börsikorraldaja poolt õiguskaitsevahendite rakendamise fakti, aja, õiguskaitsevahendite liigi ja isiku, kelle suhtes õiguskaitsevahendit rakendati, avalikustamist isiku au teotamiseks.
Käesoleva peatüki sätted laienevad ülevõtmispakkumisele, mis tehakse hääleõiguse omandamiseks Eestis registreeritud aktsiaseltsides, mille kõiki aktsiaid või teatud liiki aktsiaid noteeritakse Eesti börsil või nendega kaubeldakse Eesti turul.
Käesolevas peatükis tähendab aktsia käesoleva seaduse § 2 lõike 1 punktides 1 ja 7 nimetatud väärtpaberit, samuti muud üleantavat õigust hääletamiseks aktsionäride üldkoosolekul.
Ülevõtmispakkumine käesoleva seaduse tähenduses on avalik pakkumine Eesti börsil noteeritud aktsia või Eesti turul kaubeldava aktsia emitendi (edaspidi sihtemitent) aktsionäridele (edaspidi sihtisikud) nendelt aktsiate omandamiseks raha või börsil noteeritud või turul kaubeldavate väärtpaberite eest.
Ülevõtmispakkumiseks ei ole sihtemitendi avalik pakkumine oma aktsionäridele sihtemitendi aktsiate omandamiseks.
Sihtemitendi üle valitseva mõju otse või kooskõlastatult tegutsevate isikutega koos saanud isik on kohustatud 20 päeva jooksul valitseva mõju saamisest arvates tegema vähemalt 28 päeva kestva ülevõtmispakkumise sihtemitendi kõigi aktsiate suhtes.
Valitsev mõju on olukord, kus sihtemitent on kontrollitav äriühing käesoleva seaduse § 10 lõike 2 tähenduses, kusjuures hääleõiguse arvestamisel lähtutakse käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 sätestatust.
Inspektsioonil on õigus igal üksikjuhul, hinnates igakülgselt kõiki asjaolusid, määratleda valitseva mõju saamine, omamine, üleandmine, puudumine ja ulatus.
Kooskõlastatult tegutsevad isikud käesoleva seaduse tähenduses on kontrollitav äriühing, seda äriühingut kontrolliv isik ja teised selle isiku poolt kontrollitavad äriühingud (edaspidi seotud isikud) ning samuti isikud, kes tegutsevad koos ülevõtmispakkumist tegeva isiku (edaspidi ülevõtja) või sihtemitendiga suulise või kirjaliku kokkuleppe alusel eesmärgiga kas saavutada, säilitada või suurendada valitsevat mõju sihtemitendi üle või nurjata ülevõtmispakkumine.
Inspektsioon kontrollib ülevõtmispakkumise vastavust õigusaktidele.
Inspektsioon koos vastava börsikorraldaja või korraldajaga teostab järelevalvet ülevõtmispakkumiste üle.
Inspektsioonil on õigus nõuda ülevõtjalt ja sihtemitendilt teavet seoses ülevõtmispakkumisega.
Ülevõtmispakkumise korral peab ülevõtja samaliigiliste aktsiate omanikke kohtlema võrdselt.
Ülevõtja ja sihtemitent peavad andma sihtisikutele ülevõtmispakkumise informeeritud kaalumiseks olulist, õiget, täpset, täielikku ja ühesugust teavet.
Ülevõtja teeb ülevõtmispakkumise, välja arvatud kohustuslik ülevõtmispakkumine, selle läbiviimiseks küllaldaste finantsvahendite ja võimaluste olemasolul.
Ülevõtjal ja temaga kooskõlastatult tegutseval isikul ei ole õigust teha sama sihtemitendi suhtes uut ülevõtmispakkumist kuue kuu jooksul ülevõtja poolt määratud ülevõtmispakkumise tähtaja (edaspidi ülevõtmistähtaeg) möödumisest arvates, kui inspektsioon investorite kaitse eesmärgil või muul mõjuval põhjusel ei luba teha uut ülevõtmispakkumist varem.
Sihtemitendi tegevjuhtkonna, nõukogu ja juhatuse liikmed peavad ülevõtmispakkumise korral lähtuma sihtemitendi huvidest ega või takistada sihtisikutel kaaluda ülevõtmispakkumist.
Sihtemitendi nõukogu koostab ning avalikustab oma arvamuse ülevõtmispakkumise kohta.
Ülevõtmispakkumise avalikustamisest kuni ülevõtmispakkumise tulemuse avalikustamiseni ei või sihtemitent teha sihtemitendi varasid või kohustusi oluliselt muutvaid tehinguid, kui sihtemitendi aktsionäride üldkoosolek ei anna nõusolekut selliste tehingute tegemiseks.
Ülevõtja, sihtemitent ja nendega kooskõlastatult tegutsevad isikud on kohustatud ülevõtmistähtajal hoiduma tegudest, mis põhjustavad sihtemitendi aktsiate ebahariliku hinnakõikumise.
Aktsionär sai valitseva mõju temale seaduse kohaselt kuulunud ning mitte teistelt isikutelt omandatud aktsiate märkimiseesõiguste teostamise tõttu.
Ülevõtmispakkumise esemeks olevate eriliigiliste aktsiate ülevõtmispakkumises kajastatud ostuhindade suhe peab olema vastavuses aktsiatest tulenevate õiguste ja kohustustega.
Kohustusliku ülevõtmispakkumise esemeks oleva aktsia kohustuslikus ülevõtmispakkumises kajastatud ostuhind peab olema õiglane.
Ülevõtja peab ülevõtmispakkumise kooskõlastama inspektsiooniga.
Inspektsioon ei kooskõlasta õigusaktiga vastuolus olevat ülevõtmispakkumist.
Inspektsioon otsustab ülevõtmispakkumise kooskõlastamise või käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud erandi tegemise 15 päeva jooksul ülevõtjalt vastava kirjaliku avalduse saamisest arvates.
Sihtisik või muu ülevõtmispakkumisega seotud isik ei või nõuda ülevõtmispakkumise tühistamist või selle tingimuste muutmist pärast selle kooskõlastamist inspektsiooni poolt.
Sihtisik või muu ülevõtmispakkumisega seotud isik võib nõuda ülevõtmispakkumisega tekitatud kahju hüvitamist.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud nõude aegumistähtaeg on üks aasta, arvates ülevõtmispakkumise kooskõlastamisest inspektsiooni poolt.
Ülevõtja avalikustab vastava turu korraldaja veebilehel ülevõtmispakkumisprospekti, mis sisaldab täies mahus õiget, täpset ja täielikku teavet ülevõtmispakkumise kohta.
Pärast ülevõtmistähtaja möödumist avalikustab ülevõtja käesoleva seaduse §-s 34 sätestatud korras ülevõtmispakkumise tulemused.
Ülevõtmispakkumise edasilükkavate tingimuste saabumisel pikendab ülevõtja ülevõtmistähtaega nende sihtisikute suhtes, kes ei olnud ülevõtmispakkumise raames teinud ülevõtjale ettepanekut või oferti aktsiate võõrandamiseks.
Ülevõtmispakkumise raames aktsia võõrandamiseks ettepaneku või oferdi teinud isikul ja ettepaneku või oferdi aktseptinud sihtisikul on käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud juhtudel ning korras õigus ettepanek või ofert tagasi võtta ja lepingust taganeda.
Ülevõtmispakkumise raames aktsia võõrandamiseks lepingu sõlminud sihtisikul on õigus üles öelda või taganeda sõlmitud ja veel täitmata võõrandamislepingust või nõuda täidetud võõrandamislepingu järgi üleantu ning saadu tagastamist, selle võimatuse korral aga kahju hüvitamist rahas käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud juhtudel ning korras.
Ülevõtjal ei ole sellisel juhul õigust esitada sihtisiku vastu nõuet kahju hüvitamiseks.
Taganeda ülevõtjaga esialgse ülevõtmispakkumise raames sõlmitud aktsia võõrandamislepingust.
Isiku poolt käesoleva seaduse §-s 166 sätestatud kohustuse rikkumisel, kui isikule ei olnud antud õigust loobuda kohustusliku ülevõtmispakkumise tegemisest vastavalt käesoleva seaduse §-le 173, või § 175 lõikes 1 sätestatud kohustuse rikkumisel, ei saa isik kuni rikkumise lõppemiseni teostada hääleõigusi sihtemitendis ning neid hääli ei arvata sihtemitendi üldkoosoleku kvoorumisse.
Inspektsioonil on õigus teha Eesti väärtpaberite keskregistri pidajale viivitamatuks täitmiseks kohustuslik ettekirjutus kuni 20 päevaks keelata ülevõtja ja temaga kooskõlastatult tegutseva isiku väärtpaberikontol olevate väärtpaberite kasutamine ja käsutamine õigusvastase ülevõtmispakkumise tegemise korral või muu ülevõtmispakkumisega sarnase pakkumise sihtemitendi aktsionäridele kättesaadavaks tegemise korral või ülevõtja ja temaga kooskõlastatult tegutseva isiku poolt muude käesoleva seadusega või selle alusel antud õigusaktidega vastuolus olevate tegude tegemise korral.
Rahandusminister kehtestab oma määrusega, lähtudes käesolevas seaduses toodud põhimõtetest, täpsemad nõuded ülevõtmispakkumisele ja sellega seotud asjaoludele (edaspidi ülevõtmispakkumisreeglid).
Inspektsiooni õiguste ja kohustuste ulatus ülevõtmispakkumise avalikustamisele eelneva ja muu ülevõtmispakkumisega seotud järelevalve teostamisel.
Ülevõtmispakkumise raames tehtud ettepanekute tagasivõtmise ning sõlmitud lepingutest taganemise menetlus.
Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse Eesti turule kauplemisele võetud või Eesti börsil noteeritud aktsiaid emiteerinud Eestis registreeritud aktsiaseltsides (edaspidi käesolevas peatükis aktsiaselts) osaluse omandamisele ja võõrandamisele.
Aktsiatega esindatud häälte saamiseks käesoleva seaduse § 185 lõike 1 tähenduses loetakse ka vahetusvõlakirja vahetamist hääleõigust andvaks aktsiaks, märkimistõendis dokumenteeritud õigust omandada aktsiatest tulenev hääleõigus aktsiate saamisel, eelisaktsia omaniku poolt hääleõiguse omandamist ja hääleõigust andva aktsia alusel väljaantud selle aktsia saamise õiguse omandamist, mille teostamine sõltub üksnes omandajast.
Igaüks, kes otseselt või kaudselt isiklikult või koos kooskõlastatult tegutsevate isikutega omandab aktsiaseltsis olulise osaluse või suurendab seda üle 1/5, 1/3, 1/2 või 2/3 kõigist nimetatud aktsiaseltsi emiteeritud aktsiatega esindatud häältest, peab tema poolt omatavate ja kontrollitavate häälte arvust viivitamata teatama sellele aktsiaseltsile ning selle aktsiaseltsi aktsiaraamatu pidajale.
Igaüks, kelle otsene või kaudne osalus isiklikult või koos kooskõlastatult tegutsevate isikutega langeb alla käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetud määra, peab iga kord sellest ja tema poolt omatava ja kontrollitava osaluse suurusest aktsiaseltsis viivitamata teatama sellele aktsiaseltsile ning selle aktsiaseltsi aktsiaraamatu pidajale.
Aktsiaseltsi aktsiaraamatu pidaja edastab käesoleva seaduse § 185 kohaselt saadud teabe viivitamata vastavale korraldajale või börsikorraldajale.
Korraldaja ja börsikorraldaja avalikustavad aktsiaraamatu pidajalt saadud teabe viivitamata oma veebilehel.
Aktsiaseltsile, kelle aktsiad on börsil noteeritud, kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 185 ja 186 sätestatut ka 1/20 suurusega osaluse omandamisel või selle vähenemisel.
Inspektsioonil on isiku kirjaliku põhjendatud taotluse alusel õigus teha erand käesoleva seaduse §-de 185 ja 187 rakendamisest taotleja suhtes, kui rakendamine tooks kaasa ohu Eesti riiklikule julgeolekule, avalikule korrale, turu korrapärasele toimimisele või kui rakendamisega kaasneks investorite huvide oluline kahjustamine või muu erakorraline asjaolu.
Kui inspektsioon ei ole erandi tegemist otsustanud seitsme päeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse saamisest arvates, loetakse, et inspektsioon erandit ei tee.
Erandi tegemata jätmist ei ole inspektsioon kohustatud põhjendama.
Rahandusminister võib kehtestada oma määrusega erandi andmise otsustamiseks vajaliku teabe loetelu ja taotluse läbivaatamise korra.
Käesolevas peatükis sätestatut ei kohaldata tehingutele, mida Eesti Vabariik, Eesti Pank või nende nimel tegutsev isik või asutus on teinud seoses raha-, valuutakursi- või riigi võlahalduspoliitikaga.
Käesolevas peatükis väärtpaberite kohta sätestatut kohaldatakse käesoleva seaduse § 2 lõike 1 punktides 1-3 nimetatud väärtpaberite ning nende hoidmistunnistuste suhtes, samuti tuletisväärtpaberite suhtes, mille alusvaraks on eelnimetatud väärtpaberid.
Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse tehingutele, mis on tehtud Eestis või kus tehingu üheks pooleks või tehingu poole esindajaks on Eesti isik ja mis on tehtud Eesti turul kaubeldava väärtpaberiga või tuletisväärtpaberiga, millega Eesti turul ei kaubelda, kuid mille alusvaraks on Eesti turul kaubeldav väärtpaber.
Käesoleva peatüki tähenduses loetakse väärtpaberiga kauplemiseks Eesti turul ka olukord, kus avalikustatud on isiku poolt Eesti turu korraldajale esitatud taotlus alustada selle väärtpaberiga kauplemist turul.
Siseteave käesoleva seaduse tähenduses on avalikustamata teave, mis puudutab otseselt väärtpaberit, millega turul kaubeldakse, või sellise väärtpaberi emitenti ja mis avalikustatuna tõenäoliselt võib oluliselt mõjutada väärtpaberi hinda või väärtust.
Siseteabeks ei loeta eranditult avalikustatud teabe alusel teostatud analüüsi, kokkuvõtteid ja muid materjale.
Insaider käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes väärtpaberi emitendi täisosanikuna, juhtimis- või järelevalveorgani liikmena, osaluse tõttu väärtpaberi emitendis või oma töö, elukutse või kohustuste tõttu omab ligipääsu siseteabele ja valdab seda.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik on äriühing või muu juriidiline isik või asutus, siis on insaideriks füüsiline isik, kes võtab osa tehingu tegemise otsuse langetamisest nimetatud juriidilise isiku arvel ja valdab seda siseteavet.
Insaideriks loetakse ka kolmandaid isikuid, kes omavad siseteavet, mille käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik on talle otseselt või kaudselt avaldanud.
Insaider ei või otseselt või kaudselt omandada ega võõrandada oma arvel, kolmanda isiku arvel või nimel väärtpaberit, mida talle teada olev siseteave puudutab.
Siseteavet on keelatud avaldada kolmandatele isikutele, välja arvatud juhul, kui see on vajalik töö- või ametikohustuste tavapäraseks täitmiseks või selle avaldamise kohustus on ette nähtud õigusaktiga või teave avaldatakse käesoleva seaduse §-de 142 ja 159 alusel.
Insaideril on keelatud anda kolmandatele isikutele soovitusi käesoleva seaduse § 189 lõikes 3 nimetatud väärtpaberite, mille kohta ta omab siseteavet, omandamiseks või võõrandamiseks või mõjutada neid väärtpabereid omandama või võõrandama.
Käesoleva seaduse §-des 191, 192 või 193 sätestatu rikkumise korral loetakse vastavat keeldu rikkunuks ka siseteavet omav juriidilise isiku füüsilisest isikust esindaja, kes andis nõusoleku §-des 191, 192 või 193 sätestatud teo tegemiseks või töö- või käsunduslepingu alusel või muul alusel esindas juriidilist isikut teo tegemisel, millega rikuti §-des 191, 192 või 193 sätestatut.
Emitent, kelle väärtpaberiga turul kaubeldakse, peab kehtestama sisereeglid, mis reguleerivad siseteabe hoidmist ja selle avaldamist.
Emitent, kelle väärtpaberiga turul kaubeldakse, samuti tema emaettevõtja või tütarettevõtja on kohustatud kehtestama sisereeglid oma täisosanikele, nõukogu ja juhatuse liikmetele ja töötajatele tehingute tegemiseks oma arvel või kolmandate isikute arvel või nimel nimetatud emitendi väärtpaberitega.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud sisereeglid on kohustatud kehtestama ka muu isik või asutus, sealhulgas inspektsioon, väärtpaberituru kutseline osaline ja audiitorühing, kes oma töö- ja kutseülesannete või kohustuste tõttu omab regulaarselt juurdepääsu siseteabele.
Inspektsioonile esitatakse tema nõudmisel viivitamata käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud sisereeglid.
Insaider esitab inspektsioonile viimase nõudmisel andmed käesoleva seaduse § 189 lõikes 3 nimetatud väärtpaberite omandamise või võõrandamise ja sellega seotud asjaolude kohta enda, oma abikaasa või faktilise elukaaslase ja alaealiste laste arvel või kolmanda isiku arvel või nimel.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustus esitada inspektsioonile andmed emitendi väärtpaberite omandamise või võõrandamise kohta enda arvel laieneb ka juriidilisele isikule, kelle füüsilisest isikust esindaja omab juurdepääsu siseteabele.
Emitent, kelle väärtpaberiga turul kaubeldakse, ning tema emaettevõtja ja tütarettevõtja esitavad inspektsioonile viimase nõudmisel andmed selle väärtpaberi insaiderite ja nendega seotud asjaolude kohta.
Käesoleva seaduse §-des 196 ja 197 nimetatud andmed esitatakse inspektsioonile kolme tööpäeva jooksul, arvates järelepärimise kättesaamise päevast, kui inspektsioon ei ole isiku põhjendatud taotlusel lubanud andmete hilisemat esitamist.
Inspektsioon võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete osas nõuda täpsustavate andmete ja dokumentide esitamist.
Inspektsioon võib käesoleva seaduse §-de 196-198 alusel edastatud andmeid ja dokumente koguda, säilitada ja kasutada üksnes käesolevas peatükis sätestatud keeldude rikkumise ja kohustuste täitmise kontrollimiseks või teiste riikide väärtpaberiturujärelevalve asutustega tehtava koostöö eesmärgil.
Käesoleva seaduse § 196 alusel inspektsioonile edastatud teave, mis ei ole enam vajalik käesolevas peatükis sätestatud keeldude rikkumise ja kohustuste täitmise kontrollimiseks või rahvusvahelise koostöö eesmärgil, hävitatakse viivitamata.
Turuga manipuleerimine on isiku tegevus või tegevusetus, mille eesmärgiks on turul kaubeldavate väärtpaberite väärtusest, hinnast, käibest või kauplemise aktiivsusest ebaõige või eksitava mulje kujundamine, sekkudes seeläbi turu nõudluse ja pakkumise kujunemise protsessi.
Turuga manipuleerimiseks loetakse ka ebaõige või eksitava teabe avalikustamist või levitamist turul kaubeldava väärtpaberi emitendi või temaga ühte kontserni kuuluva äriühingu kohta.
Muu tegevus, mille eesmärgiks on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud eesmärgi saavutamine.
Korraldajal on õigus lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatule kehtestada oma reglemendiga täiendav loetelu tegudest, mida käsitatakse turuga manipuleerimisena.
Turuga manipuleerimine on keelatud.
Investeerimisühingul, kes on teadlik või kellel on kahtlus turuga manipuleerimisest või selle katsest, on keelatud vastavat tehingut vahendada ja kohustus sellest viivitamata teavitada inspektsiooni.
Turu vahekohus (edaspidi vahekohus) on Eesti turu korraldaja poolt moodustatav alaliselt tegutsev vahekohus, mis lahendab turu ja selle korraldajaga seotud lepingu- ja teistest tsiviilõiguslikest suhetest tulenevaid vaidlusi.
Korraldaja teatab inspektsioonile, kas tema juures tegutseb alaliselt vahekohus.
Vahekohtu tegutsemisel esitab korraldaja inspektsioonile vahekohtu koosseisu ja tegutsemise seadusele vastavust kinnitava kirjaliku teabe.
Inspektsioon teatab seaduslikult alaliselt tegutsevast vahekohtust kohtutele või muudele kohtuotsuste täitmist korraldavatele riigiasutustele.
Nõusolek vaidluse lahendamiseks vahekohtus on väljendatud hageja poolt hagi esitamisega, kostja poolt aga tegevusega, mis annab tunnistust tema vabatahtlikust allumisest vahekohtu jurisdiktsioonile.
Vahekohtu nõukogus on kuni kuus liiget.
Vahekohtu nõukogu määratakse kuni kaheks aastaks vastavalt vahekohtu reglemendile.
Vahekohtu nõukogu põhiliseks ülesandeks on arvata isikuid vahekohtu nimekirja ning sellest välja, samuti pidada vahekohtunike nimekirja.
Vahekohtu nõukogu muud õigused ja kohustused sätestatakse vahekohtu reglemendis.
Vahekohtu nõukogu liikmel peab olema juriidiline akadeemiline kõrgharidus.
Vahekohtunikul peab olema akadeemiline kõrgharidus või sellega võrdsustatud haridus.
Vahekohtunikud on oma kohustuste täitmisel sõltumatud.
Vahekohtu nõukogu töökorda, samuti vahekohtu moodustamise ja vaidluste lahendamise korda reguleeritakse vahekohtu reglemendiga, mille kinnitab vastav korraldaja.
Vaidlusi vaatab vahekohtus läbi vastavalt vahekohtu reglemendile poolte valitud või vahekohtu nõukogu määratud üks või mitu vahekohtunikku.
Vaidluste läbivaatamine vahekohtus on tasuta või tasuline vastavalt vahekohtu reglemendile.
Vahekohtu tasu määr ning tasumise kord sätestatakse vahekohtu reglemendis.
Vahekohus arvestab vaidluse lahendamisel õigusaktides ja turu reglemendis sätestatut, samuti turul ausa ja õiglase kauplemise suhtes kehtivaid ja muid häid äritavasid.
Kostjal teatud tehingute ja toimingute keelamine.
Vahekohtu otsust, millega on määratud hagi tagamise abinõu, täidetakse samal viisil nagu vahekohtu lõppotsust vaidluse lahendamise kohta.
Hagi tagamisega põhjustatava võimaliku kahju hüvitamiseks võib vahekohus nõuda avaldajalt raha ettemaksmist vahekohtu deposiiti.
Kui vahekohus jätab hagi rahuldamata ja kui hageja taotlusel hagi tagamisega on kostjale tekitatud kahju, on kostjal õigus nõuda kahju hüvitamist hagejalt.
Vahekohus võib taotleda maa- või linnakohtult abi tõendamismenetluseks või muudeks kohtutoiminguteks, mis ei ole vahekohtu pädevuses.
Kohus lahendab taotluse vastavalt tõendamismenetluse või muude kohtutoimingute kohta kehtivatele menetlussätetele.
Eesti Vabariigi seaduse „Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtu kohta“ (RT 1991, 25, 308; RT I 1999, 18, 302) §-des 7 ja 7 1 sätestatut kohaldatakse seoses menetlusega vahekohtus.
Vahekohtu otsus täidetakse Eestis asuva isiku suhtes täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; 2001, 29, 156; 43, 238) sätestatud korras.
Vahekohtu otsus täidetakse välisriigis asuva isiku suhtes täitemenetluse seadustikus või välislepingus sätestatud korras.
Selline otsus loetakse välisriigi vahekohtu otsuseks täitemenetluse seadustiku § 74 tähenduses.
Inspektsioonil on õigus teha korraldajale ettekirjutus vahekohtu tegevuse lõpetamiseks, kui vahekohtu tegutsemine seab ohtu turu korrapärase toimimise või kohtuotsuste täitmist korraldavate riigiasutuste tõrgeteta toimimise.
Käesolevat osa kohaldatakse väärtpaberitehingutest tekkinud kohustuste täitmisele läbi väärtpaberiarveldussüsteemi, samuti tehingutele, millega tagatakse väärtpaberiarveldussüsteemis osalemisega seotud kohustuste täitmine.
Käesoleva osa sätted ei laiene Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja poolt Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse (RT I 2000, 57, 373; 2001, 48, 268; 79, 480) alusel tehtavatele registritoimingutele.
Väärtpaberiarveldussüsteem (edaspidi käesolevas osas süsteem) on kolme või enama süsteemi liikme ning süsteemi korraldaja vahel sõlmitud lepingu alusel väärtpaberitehingutest tekkinud kohustuste täitmiseks ja süsteemis osalemisest tekkinud kohustuste täitmise tagamiseks moodustatud organisatsiooniliste, tehniliste ja õiguslike lahenduste kogum.
Käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse ülekandekorraldusena väärtpaberitehingutest tekkinud kohustuste täitmiseks antud maksekäsundeid või väärtpaberite üleandmiseks antud korraldusi.
Süsteemi korraldaja on isik, kes kooskõlas süsteemi reeglites sätestatuga ja nende alusel tema poolt sõlmitud lepingutega korraldab ülekandekorralduste täitmist ning sõltuvalt süsteemi korraldamisest ka süsteemi liikmete vaheliste nõuete tasaarvestamist.
Isik, kellele inspektsioon on sellekohaseks tegutsemiseks andnud vastava tegevusloa.
Igal süsteemil võib olla üksnes üks süsteemi korraldaja.
Süsteemi korraldaja aktsiakapital peab olema vähemalt 125 000 eurot.
Rahandusministril on õigus kehtestada süsteemi korraldaja usaldusväärsuse tagamiseks täiendavaid usaldatavusnõudeid.
Nimetatud nõuete kehtestamisel võetakse arvesse käesoleva seaduse §-s 226 sätestatud tagatisi ning muid olulist tähtsust omavaid asjaolusid.
Süsteemi korraldaja peab korraldama süsteemi toimimise selliselt, et ülekandekorralduste täitmisele suunatud andmetöötlus ja muud toimingud tagaksid ülekandekorralduste täitmise vastavalt ülekandekorralduste tingimustele ja süsteemi reeglitele.
Süsteemi korraldaja peab juhtimis- ja tegevusriskide maandamiseks rakendama piisavaid sisekontrolli meetmeid.
Süsteemi korraldaja nõukogu ja juhatuse liikmetele kohaldatakse käesoleva seaduse § 79 lõikes 5 ja §-s 80 investeerimisühingu juhtide suhtes sätestatut.
Süsteemi reeglitega ettenähtud juhtudel ja korras võtta üle väärtpaberitehingutest tekkinud nõudeid ja kohustusi.
Osutada makseagendi teenuseid väärtpaberitega seotud väljamaksete tegemisel.
Osutada muid teenuseid ning teha tehinguid ja toiminguid, mis on vajalikud seoses ülekandekorralduste täitmise korraldamise või tagamisega.
Süsteemi korraldaja tegevusloa (edaspidi käesolevas osas tegevusluba) suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 48 lõigetes 2 ja 3, § 51 lõigetes 1 ja 3, §-s 52, § 53 lõikes 3, § 55 lõigetes 1-5 ja §-s 57 sätestatut.
Tegevusluba tuleb taotleda iga süsteemi korraldamiseks eraldi.
Tegevusloa taotlemisel esitab taotleja inspektsioonile vastava kirjaliku avalduse ning käesoleva seaduse § 54 lõike 1 punktides 1-11 ja 15 nimetatud andmed ja dokumendid ning käesoleva seaduse §-s 222 nimetatud süsteemi reeglite projekti ja taotleja äriplaani järgneva kolme aasta kohta.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud äriplaan peab sisaldama arveldus-, teabe- ja muude süsteemide toimimise täpset kirjeldust, samuti taotleja organisatsioonilise ülesehituse, tegevuskohtade, rakendatavate infotehnoloogiliste ja muude tehniliste vahendite ning majandusnäitajate kirjeldust.
Rahandusminister võib oma määrusega kehtestada äriplaanile täpsemad nõuded.
Tegevusluba omav süsteemi korraldaja on kohustatud tegevusloa kehtivuse ajal vältima asjaolusid, mis on aluseks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tegevusloa andmisest keeldumisele.
Süsteemi korraldaja ei ole alustanud süsteemi korraldajana tegutsemist kuue kuu jooksul tegevusloa andmisest arvates.
Enne tegevusloa käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtetuks tunnistamise otsustamist võib inspektsioon teha süsteemi korraldajale tähtajalise ettekirjutuse kehtetuks tunnistamise aluseks olevate puuduste kõrvaldamiseks.
Süsteemi liige on isik, kes on ülekandekorralduste täitmiseks sõlminud süsteemi korraldajaga ja kõigi teiste süsteemi liikmetega lepingu süsteemi kasutamiseks vastavalt süsteemi reeglitele.
Välisriigi süsteemi korraldaja, väärtpaberite registri pidaja ja keskpank.
Süsteemi reeglitega ettenähtud juhtudel ja korras võib süsteemi liige vahendada süsteemi teenuseid kolmandatele isikutele.
Süsteemi liige on kohustatud teavitama õigustatud isikuid enda süsteemi liikmeks olekust ning süsteemi reeglitest neis sätestatud juhtudel ja korras.
Süsteemi reeglite muutmise ja vaidlustamise kord.
Pärast süsteemi reeglite või nende muudatuste vastuvõtmist esitatakse need inspektsioonile kooskõlastamiseks.
Kooskõlastamise taotlemisel esitatakse inspektsioonile vastav kirjalik avaldus, süsteemi reeglid või nende muudatused koos selgitustega ja hinnanguga nende mõju kohta süsteemi liikmetele ja süsteemi toimimisele.
Inspektsioon võib nõuda süsteemi reeglite või nende muudatuste täpsustamiseks ja mõju hindamiseks süsteemi korraldajalt täiendavate andmete ja dokumentide esitamist.
Inspektsioon teeb otsuse süsteemi reeglite või nende muudatuste kooskõlastamise või sellest keeldumise kohta 15 päeva jooksul vastava avalduse esitamisest arvates, kuid mitte hiljem kui 10 päeva pärast kõigi käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmete esitamist.
Inspektsioon keeldub süsteemi reeglite või nende muudatuste kooskõlastamisest, kui süsteemi reeglid või nende muudatused ei vasta õigusaktide nõuetele või ei ole piisavad süsteemi tõhusaks toimimiseks.
Süsteemi reeglid ja nende muudatused jõustuvad pärast nende avalikustamist süsteemi korraldaja veebilehel, kui süsteemi reeglites või nende muudatustes ei ole määratud hilisemat tähtaega.
Avalikustada võib üksnes inspektsiooni poolt kooskõlastatud süsteemi reegleid või nende muudatusi.
Süsteemi reeglite või nende muudatuste kooskõlastamise nõuet ei kohaldata juhul, kui süsteemi korraldajana tegutseb Eesti Pank.
Süsteemi korraldajale süsteemi reeglite kohaselt edastatud ülekandekorraldust ei või alates süsteemi reeglitega sätestatud hetkest tagasi võtta ega muuta.
Toimingud, mis on tehtud pärast nimetatud hetke eesmärgiga muuta või tühistada antud ülekandekorraldus, on tühised.
Ülekandekorralduse tagasivõitmine pankrotimenetluses ei too kaasa süsteemi korraldaja poolt tehtud tasaarvestuse kehtetust.
Süsteemis võidakse süsteemi liikmete vahelisi ning süsteemi liikmete ja süsteemi korraldaja vahelisi nõudeid ja kohustusi täita nõuete tasaarvestamise teel.
Sellisel juhul toimub arveldus samaliigiliste nõuete ja kohustuste tasaarvestamise tulemusena saadud summaarsete nõuete ehk kogunõuete (netonõue) ja summaarsete kohustuste ehk kogukohustuste (netokohustus) täitmise teel.
Nõuete tasaarvestamise korral loetakse süsteemi reeglite kohaselt arvestatud summaarne nõue kehtivaks ühe nõudena nii vastava isiku, tema kreeditoride kui ka kolmandate isikute suhtes.
Süsteemi liikmete ning süsteemi korraldaja kohustuste täitmise tagamiseks on süsteemi korraldaja kohustatud moodustama tagatisvahendite fondi (edaspidi käesolevas osas tagatisfond), mille moodustamise alused sätestatakse süsteemi reeglites.
Tagatisfondi kuuluvat vara kasutatakse süsteemi reeglites sätestatud korras ülekandekorralduste täitmiseks juhul, kui korralduse õigeaegne täitmine korralduse andja vahendite arvel ei ole võimalik ning kui süsteemi reeglite kohaselt seatud muude tagatiste väärtus ei ole korralduste täitmiseks piisav.
Süsteemis osalemisest tekkinud kohustuste täitmise tagamiseks võivad süsteemis osalevad isikud kokku leppida Eesti väärtpaberite keskregistris registreeritud, nimetatud isikutele kuuluvate väärtpaberite koormamiseks süsteemi korraldaja või süsteemi teise liikme kasuks seatud pandiga süsteemi reeglites sätestatud korras.
Selliselt panditud väärtpaberit nimetatakse käesoleva seaduse tähenduses tagatisväärtpaberiks.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korras ei või pantida väärtpabereid, mille võõrandamine on piiratud kolmandate isikute suhtes kehtiva ostueesõigusega või mille kasutus- või käsutusrežiimile on seatud muud põhikirjast tulenevad piirangud.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud väärtpaberid loetakse kolmandate isikute suhtes pandituks alates sellekohase märke tegemisest Eesti väärtpaberite keskregistris avatud väärtpaberikontol.
Tagatisväärtpaberiga tagatud kohustuse mittekohase täitmise korral võib süsteemi korraldaja või süsteemi liige, kelle kasuks on pant seatud, väärtpaberid viivitamata võõrandada, kui pandi kasutamist reguleerivate süsteemi reeglite või pandi seadmise aluseks oleva kokkuleppega ei ole ette nähtud teistsugust tagatisväärtpaberite võõrandamise režiimi.
Nimetatud võõrandamise õigus on isikul, kelle kasuks on pant seatud, ka pankrotimenetluse käigus.
Väärtpaberite omanik ei või tagatisväärtpabereid võõrandada ega koormata.
Tagatisväärtpaberid ei kuulu väärtpaberite omaniku pankrotivara hulka, samuti ei laiene selliselt koormatud väärtpaberitele nende omaniku suhtes kohaldatavad hagi tagamise abinõud ega muud käsutuspiirangud.
Pankroti väljakuulutamise korral süsteemi liikme suhtes, samuti moratooriumi kehtestamise korral krediidiasutusest süsteemi liikme puhul peatab süsteemi korraldaja viivitamata vastava süsteemi liikme poolt antavate ülekandekorralduste vastuvõtmise.
Pankrotimenetluse algatamise korral süsteemi liikme suhtes on süsteemi korraldajal õigus peatada vastava süsteemi liikme poolt antavate ülekandekorralduste vastuvõtmine süsteemi reeglites sätestatud korras.
Pankrotimenetluse algatamine või pankroti väljakuulutamine süsteemi liikme suhtes, samuti moratooriumi kehtestamine krediidiasutusest süsteemi liikme puhul ei peata vastava süsteemi liikme poolt süsteemi korraldajale enne pankrotimenetluse algatamist, pankroti väljakuulutamist või moratooriumi kehtestamist süsteemi reeglite kohaselt edastatud ülekandekorralduste täitmist.
Enne pankrotimenetluse algatamist, pankroti väljakuulutamist või moratooriumi kehtestamist süsteemis osalemisega võetud kohustused täidetakse süsteemi liikme poolt seatud tagatiste ning süsteemi tagatisfondi arvel.
Süsteemi liikme suhtes pankrotimenetluse algatamise, pankroti väljakuulutamise või krediidiasutusest süsteemi liikme puhul moratooriumi kehtestamise päeval süsteemi korraldajale süsteemi reeglite kohaselt edastatud ja täidetud ülekandekorraldused kehtivad vaid juhul, kui süsteemi korraldaja ei olnud teadlik ega pidanudki teadma pankrotimenetluse algatamisest, pankroti väljakuulutamisest või moratooriumi kehtestamisest.
Süsteemi liikme pankroti korral ei kuulu käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ülekandekorralduse täitmise tulemusel süsteemi liikme omandist väljaläinud vara tema pankrotivara hulka.
Süsteemi liikme pankroti korral ei kuulu tema poolt süsteemi reeglite kohaselt süsteemi tagatisfondi tasutu tema pankrotivara hulka.
Süsteemi liige teavitab viivitamata süsteemi korraldajat ja inspektsiooni iseenda suhtes pankrotimenetluse algatamisest ja selle lõppemisest või pankroti väljakuulutamisest või moratooriumi kehtestamisest.
Sama kohustus on ka vastaval ajutisel pankrotihalduril, pankrotihalduril või moratooriumihalduril vastava süsteemi liikme suhtes.
Kui süsteemi korraldaja suhtes on algatatud pankrotimenetlus või välja kuulutatud pankrot, lõpetab süsteemi korraldaja viivitamata ülekandekorralduste vastuvõtmise süsteemi liikmetelt.
Pankrotimenetluse algatamise või pankroti väljakuulutamise korral süsteemi korraldaja suhtes kuuluvad kõik süsteemi korraldajale eelnevalt täitmiseks antud ülekandekorraldused täitmisele.
Süsteemi korraldaja pankroti korral ei kuulu süsteemi liikmete poolt süsteemi korraldajale ülekandekorralduste täitmiseks või selle tagamiseks üleantud vara, välja arvatud süsteemi tagatisfondi vahendid, süsteemi korraldaja pankrotivara hulka.
Süsteemi korraldaja teavitab viivitamata inspektsiooni iseenda suhtes pankrotimenetluse algatamisest ja selle lõppemisest või pankroti väljakuulutamisest.
Sama kohustus on ka vastaval ajutisel pankrotihalduril või pankrotihalduril vastava süsteemi korraldaja suhtes.
Inspektsioonil on käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatu kohase täitmise üle järelevalve teostamisel kõik käesolevas seaduses ja Finantsinspektsiooni seaduses sätestatud õigused.
Inspektsioonil on õigus teostada järelevalvet väärtpaberituru kutselise osalisega samasse kontserni kuuluvate äriühingute tegevuse üle niivõrd, kuivõrd see on vajalik väärtpaberituru kutselise osalise kontrollimiseks.
Inspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus saada tasuta teavet, dokumente ja selgitusi füüsiliselt ja juriidiliselt isikult, samuti valitsusasutustest ja järelevalveorganitest ning riigi ja kohaliku omavalitsuse andmekogudest.
Inspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus saada krediidiasutustelt teavet väärtpaberituru kutseliste osaliste, emitentide, investorite ja insaiderite pangakontode ja väärtpaberikontode käivete ja saldode kohta ning põhjendatud kahtluse olemasolul õiguserikkumise suhtes esitada kohtule motiveeritud avaldus kontode kasutamise peatamiseks.
Pärast käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud avalduse saamist vaatab kohus asja ühe tööpäeva jooksul läbi ja otsustab kontode arestimise.
Inspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus läbi viia väärtpaberituru kutselise osalise ja emitendi, kelle poolt emiteeritud väärtpaberitega kaubeldakse reguleeritud turul või kelle väärtpabereid pakutakse avalikult või neid on avalikult pakutud viimase viie aasta jooksul, kohapealne kontroll.
Kontroll on vajalik järelevalveülesannete täitmiseks.
Kohapealse kontrollimise viib läbi inspektsiooni selleks volitatud töötaja.
Kontrolli läbiviimisest teatatakse kontrollitavale hiljemalt kolm tööpäeva enne kontrolli algust, välja arvatud juhul, kui kontrollist etteteatamine on vastuolus kontrolli eesmärkidega.
Piiranguteta uurida järelevalve teostamiseks vajalikke dokumente ja andmekandjaid ning teha nendest väljavõtteid ja ärakirju ning jälgida tööprotsesse.
Kontrollitava juhatus on kohustatud määrama kompetentse esindaja, kelle juuresolekul kontrollimine toimub ning kes esitab kontrollijale tema ülesande täitmiseks vajalikke dokumente ja muud teavet, kaasa arvatud audiitori poolt kontrollitava aruannete kohta tehtud järeldusotsused koos juhatusele esitatavate märkustega, ning annab nende kohta vajalikke selgitusi.
Kontrollija on kohustatud koostama kontrollimise tulemuste kohta akti või õiendi, mis esitatakse kontrollitava juhatuse liikmele või tema poolt volitatud isikule, kes annab selle kättesaamise kohta allkirja.
Isikul on õigus motiveeritult vaidlustada kontrollimise akti või õiendit.
Inspektsioonil on õigus nõuda väärtpaberituru kutselise osalise suhtes erakorralise audiitorkontrolli või ekspertiisi läbiviimist, kui väärtpaberituru kutselise osalise aruanded on eksitavad, tegelikkusele mittevastavad või kui esineb kahtlus, et on tehtud tehinguid, mille tulemusena võidakse tekitada või on tekitatud väärtpaberituru kutselisele osalisele, investorile või mõnele teisele isikule olulist kahju või kui muud väärtpaberituru kutselise osalise järelevalveks olulised küsimused vajavad täiendavat selgitamist.
Inspektsioonil on õigus määrata erakorralise audiitorkontrolli või ekspertiisi läbiviimiseks audiitor, kellel on õigus nõuda väärtpaberituru kutseliselt osaliselt kõiki kontrolli või ekspertiisi läbiviimiseks vajalikke andmeid ja dokumente.
Väärtpaberituru kutseline osaline on kohustatud need piiranguteta esitama ja osutama audiitorile igakülgset abi vastavalt käesoleva seaduse §-s 232 sätestatud korrale.
Erakorralise audiitorkontrolli või ekspertiisi läbiviimisega seotud kulud kannab inspektsioon.
Kui see on vajalik investorite kaitseks või turu läbipaistvuse tagamiseks.
Ettekirjutuse vaidlustamise kord.
Ettekirjutus väljastatakse viivitamata saajale allkirja vastu.
Ettekirjutuse saaja peab pärast selle saamist viivitamata asuma selle täitmisele.
Ettekirjutuse peale võib esitada kaebuse halduskohtule 10 päeva jooksul ettekirjutuse saamisest arvates.
Kaebuse esitamine ja menetlemine ei peata ettekirjutuse täitmist, kui inspektsiooni poolt ei ole ette nähtud teisiti.
Inspektsiooni arvamuse kohaselt vajaliku küsimuse juhatuse, nõukogu või üldkoosoleku päevakorda võtmiseks.
Inspektsioon võib saata koosolekule oma esindaja, kellel on õigus esitada oma seisukohti ja teha ettepanekuid ning nõuda nende protokolli kandmist.
Välisriigi investeerimisühingute Eestis avatud esinduste kohta.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nimekirja kantud andmed peavad olema avalikustatud inspektsiooni veebilehel.
Rahandusminister kehtestab oma määrusega avalikustatavate andmete täpsema loetelu.
Pakkuja poolt väärtpaberite pakkumisel prospekti inspektsioonis eelnevalt registreerimata jätmise eest, väärtpaberite ilma prospektita pakkumise eest - määratakse rahatrahv 50 000-500 000 krooni.
Pakkuja poolt prospekti avalikustamise kohustuse täitmata jätmise eest, prospekti avalikustamise tähtaja rikkumise eest, prospekti avalikkusele kättesaadavaks tegemata jätmise eest pakkumise väljakuulutamisel või prospekti eest tasu võtmise eest - määratakse rahatrahv 50 000-500 000 krooni.
Pakkuja poolt väärtpaberite pakkumise väljakuulutamise ja peatamise korra rikkumise eest - määratakse rahatrahv 20 000-200 000 krooni.
Pakkuja poolt väärtpaberite pakkumise käigus kõigi võimalike investorite võrdsetel alustel teavitamise kohustuse rikkumise eest - määratakse rahatrahv 50 000-500 000 krooni.
Pakkuja poolt väärtpaberite pakkumise kohta enne pakkumise väljakuulutamist reklaami avalikustamise või pakkumise kohta eksitava reklaami avalikustamise või prospektis kajastamata teabe esitamise eest reklaamis või pakkumise kohta käiva reklaami materjali enne avalikustamist inspektsioonile edastamata jätmise eest - määratakse rahatrahv 5000-50 000 krooni.
Pakkuja poolt pakkumise perioodil pakkumise tingimuste olulise muutmise korral väärtpaberite tagasiostmise kohustuse rikkumise eest - määratakse rahatrahv 100 000-1 000 000 krooni.
Pakkuja poolt pakkumise perioodil prospektis esitatud teabes toimuvate oluliste muudatuste registreerimata jätmise eest inspektsioonis või nendest teavitamata jätmise eest või väärtpaberite hinda mõjutada võivate asjaolude, mis ilmnevad pärast prospekti registreerimist või selle trükkimise ja pakkumise lõppemise vahelisel ajal, prospekti lisana inspektsioonile esitamata jätmise või avalikkusele kättesaadavaks tegemata jätmise eest - määratakse rahatrahv 50 000-400 000 krooni.
Pakkuja poolt pakkumise peatamisest ja selle jätkamisest või märkimise tühistamisest avalikkuse teavitamata jätmise eest - määratakse rahatrahv 50 000-500 000 krooni.
Investeerimisteenuse osutamise eest selleks vastavat tegevusluba omamata - määratakse rahatrahv 50 000-1 000 000 krooni.
Investeerimisühingu poolt muu tegevusega tegelemise eest peale investeerimisteenuste ja investeerimiskõrvalteenuste osutamise, kui see ei ole seadusega lubatud või kui selline tegevus ei ole otseselt vajalik investeerimisteenuste või investeerimiskõrvalteenuste osutamiseks, - määratakse rahatrahv 20 000-500 000 krooni.
Reguleeritud turu korraldamise eest selleks vastavat tegevusluba omamata - määratakse rahatrahv 75 000-1 500 000 krooni.
Väärtpaberiarveldussüsteemi korraldamise eest selleks vastavat tegevusluba omamata - määratakse rahatrahv 75 000-1 500 000 krooni.
Investeerimisühingu poolt inspektsiooni loata välisriigis tütarettevõtja või filiaali asutamise või välisriigi investeerimisühingus osaluse omandamise eest selliselt, et see muutub investeerimisühingu tütarettevõtjaks, - määratakse rahatrahv 50 000-250 000 krooni.
Investeerimisühingu poolt inspektsiooni loata lepinguriigis filiaali asutamise eest - määratakse rahatrahv 50 000-250 000 krooni.
Välisriigi investeerimisühingu poolt inspektsiooni loata Eestis filiaali asutamise eest - määratakse rahatrahv 50 000-250 000 krooni.
Välisriigis tegutseva väärtpaberibörsi liikme poolt ilma inspektsiooni loata Eestis elavatele või asuvatele isikutele Eestis asuva väärtpaberibörsi vahendusel piiriüleste teenuste osutamise eest - määratakse rahatrahv 50 000-250 000 krooni.
Investeerimisühingu poolt välisriigis esinduse avamisest inspektsiooni teavitamata jätmise eest - määratakse rahatrahv 5000-20 000 krooni.
Investeerimisühingu poolt piiriüleste teenuste osutamisest inspektsiooni teavitamata jätmise eest või piiriüleste teenuste osutamisel äriplaani muudatustest teavitamata jätmise eest - määratakse rahatrahv 5000-20 000 krooni.
Välisriigi investeerimisühingu poolt Eestis esinduse avamisest inspektsiooni teavitamata jätmise eest - määratakse rahatrahv 20 000-250 000 krooni.
Investeerimisühingute poolt ühinemisloa saamisest avalikkuse viivitamata teavitamata jätmise või ühinemisest ning uue investeerimisühingu tegevuse alustamisest teavitamata jätmise eest - määratakse rahatrahv 20 000-250 000 krooni.
Investeerimisühingu poolt kliendi varade hoidmise ja kaitsega seotud kohustuste täitmata jätmise eest - määratakse rahatrahv 50 000-1 000 000 krooni.
Investeerimisühingu poolt käesolevas seaduses sätestatud keelatud tegevusega tegelemise eest - määratakse rahatrahv 50 000-1 000 000 krooni.
Investeerimisühingu poolt andmete registreerimata ja säilitamata jätmise eest - määratakse rahatrahv 50 000-500 000 krooni.
Investeerimisühingu poolt seoses investeerimisteenuste osutamisega reguleeritud turule kauplemisele lubatud väärtpaberitega tehingute registreerimata jätmise eest - määratakse rahatrahv 50 000-1 750 000 krooni.
Reguleeritud turu korraldaja poolt reguleeritud turul tehtud ja reguleeritud turu korraldajale teatatud tehingute registreerimata jätmise eest - määratakse rahatrahv 50 000-1 750 000 krooni.
Investeerimisühingu poolt käesolevas seaduses ja selle alusel sätestatud aktsiakapitali, omakapitali ja muude usaldatavusnõuete järgimata jätmise eest - määratakse rahatrahv 20 000-750 000 krooni.
Reguleeritud turu korraldaja poolt finantsriski maandamise kohustuse täitmata jätmise eest - määratakse rahatrahv 50 000-1 000 000 krooni.
Börsikorraldaja poolt finantsriski maandamise kohustuse täitmata jätmise eest - määratakse rahatrahv 50 000-1 000 000 krooni.
Investeerimisühingus olulise osaluse omandamise või suurendamise tehingu inspektsioonis eelnevalt kooskõlastamata jätmise eest - määratakse rahatrahv 10 000-500 000 krooni.
Investeerimisühingus olulise osaluse võõrandamise tehingust inspektsiooni teavitamata jätmise eest - määratakse rahatrahv 10 000-500 000 krooni.
Investeerimisühingu poolt investeerimisühingus olulise osaluse ja käesolevas seaduses sätestatud määra ulatuses osaluse võõrandamise kavatsusest, eelnimetatud tehingute toimumisest või osaluse omandamise tehingu toimumisest inspektsiooni teavitamata jätmise eest - määratakse rahatrahv 10 000-500 000 krooni.
Investeerimisühingu poolt koos majandusaasta aruandega olulist osalust omavate aktsionäride nimekirja esitamata jätmise eest - määratakse rahatrahv 10 000-500 000 krooni.
Isiku poolt Eesti turule kauplemisele võetud või Eesti börsil noteeritud aktsiaid emiteerinud Eestis registreeritud aktsiaseltsis olulise osaluse omandamisest ja võõrandamisest või käesolevas seaduses sätestatud määra ulatuses osaluse suurendamisest ja vähendamisest seda aktsiaseltsi ning selle aktsiaseltsi aktsiaraamatu pidajat teavitamata jätmise eest - määratakse rahatrahv 10 000-500 000 krooni.
Aktsiaraamatu pidaja poolt Eesti turule kauplemisele võetud või Eesti börsil noteeritud aktsiaid emiteerinud Eestis registreeritud aktsiaseltsis olulise osaluse omandamisest ja võõrandamisest või käesolevas seaduses sätestatud määra ulatuses osaluse suurendamisest ja vähendamisest reguleeritud turu korraldajat või börsikorraldajat teavitamata jätmise eest - määratakse rahatrahv 10 000-500 000 krooni.
Investeerimisühingu, reguleeritud turu korraldaja või väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja poolt juhtidest ja audiitorist inspektsiooni teavitamise kohustuse täitmata jätmise eest - määratakse rahatrahv 10 000-500 000 krooni.
Investeerimisühingu poolt sise-eeskirjade kehtestamise kohustuse täitmata jätmise eest - määratakse rahatrahv 10 000-500 000 krooni.
Investeerimisühingu poolt siseaudiitorile piisavate õiguste ja töötingimuste tagamata jätmise eest - määratakse rahatrahv 10 000-500 000 krooni.
Investeerimisühingu aruandlusele sätestatud nõuete rikkumise ning usaldatavusnõuetega seotud teavitamise kohustuse täitmata jätmise eest - määratakse rahatrahv 10 000-500 000 krooni.
Reguleeritud turu korraldaja poolt andmete, aruannete või teabe inspektsioonile esitamata jätmise eest, kui teabe esitamine on käesolevast seadusest tulenevalt kohustuslik, või ebaõige või ebatäieliku teabe esitamise eest, samuti avaldamisele kuuluva teabe avaldamata jätmise või ebaõige või ebatäieliku teabe avaldamise eest - määratakse rahatrahv 50 000-500 000 krooni.
Reguleeritud turu korraldajale andmete või teabe esitamata jätmise eest, kui teabe esitamine on käesolevast seadusest tulenevalt kohustuslik, või ebaõige või ebatäieliku teabe esitamise eest - määratakse rahatrahv 50 000-250 000 krooni.
Reguleeritud turu korraldaja poolt reglemendi muudatuste inspektsiooniga kooskõlastamata jätmise, alusetu teenuste osutamisest keeldumise või reglemendi nõuete rikkumise eest - määratakse rahatrahv 50 000-1 000 000 krooni.
Reguleeritud turu korraldaja poolt reglemendi avalikustamise kohustuse täitmata jätmise eest - määratakse rahatrahv 50 000-1 000 000 krooni.
Turul osaleja ning turul kaubeldava väärtpaberi emitendi poolt käesolevas seaduses sätestatud kohustuste täitmata jätmise eest - määratakse rahatrahv 50 000-1 750 000 krooni.
Reguleeritud turu korraldaja poolt avalikustamisele mittekuuluva teabe hoidmise nõuete rikkumise eest - määratakse rahatrahv 20 000-500 000 krooni.
Insaideri poolt emitendi väärtpaberite omandamise või võõrandamise ja sellega seotud asjaolude kohta inspektsiooni viimase nõudmisel teavitamata jätmise eest - määratakse rahatrahv 20 000-500 000 krooni.
Emitendi poolt, kelle väärtpaberitega kaubeldakse reguleeritud turul, inspektsioonile insaideritest ja nendega seotud isikutest teatamata jätmise eest või siseteabe hoidmist või selle avaldamist reguleeriva sise-eeskirja koostamata jätmise eest - määratakse rahatrahv 50 000-500 000 krooni.
Reguleeritud turuga manipuleerimise eest - määratakse rahatrahv 50 000-1 750 000 krooni.
Ülevõtmispakkumise tegemise kohustuse rikkumise eest, kui isikule ei olnud antud nõusolekut loobuda kohustusliku ülevõtmispakkumise tegemisest, - määratakse rahatrahv 100 000-3 000 000 krooni.
Ülevõtja poolt ülevõtmispakkumise raames samaliigiliste aktsiate omanike ebavõrdse kohtlemise eest, ülevõtja või sihtemitendi poolt sihtisikutele ülevõtmispakkumise kaalumiseks olulise, õige, täpse, täieliku või ühesuguse teabe andmata jätmise eest või eksitava, ebaõige või ebatäpse teabe andmise eest või erinevatele sihtisikutele erisuguse teabe andmise eest või sihtisikutel ülevõtmispakkumise kaalumise takistamise eest - määratakse rahatrahv 50 000-200 000 krooni.
Ülevõtja, juriidilisest isikust ülevõtja nõukogu liikme, juhatuse liikme või neid asendava organi liikme, sihtemitendi, selle sihtemitendi nõukogu liikme või juhatuse liikme, eelnimetatutega kooskõlastatult tegutseva isiku või sihtemitendi aktsionäri poolt ülevõtmispakkumisreeglite või sihtemitendi aktsiaid noteeriva börsi reglemendi ülevõtmispakkumist reguleerivate sätete rikkumise eest - määratakse rahatrahv 250 000-1 000 000 krooni.
Ülevõtja või temaga kooskõlastatult tegutseva isiku poolt sellesama sihtemitendi suhtes kuue kuu jooksul, ülevõtmispakkumise tähtaja möödumisest arvates, uue ülevõtmispakkumise tegemise eest - määratakse rahatrahv 50 000-500 000 krooni.
Kohtul on õigus käesoleva seaduse §-de 238-259 kohaselt määratud trahvidest teavitada üleriigilise päevalehe kaudu.
Teates peab olema märgitud isiku nimi, kellele trahv määrati, ning trahvi määramise põhjus ja kuupäev.
Inspektsiooni volitatud töötajal on õigus koostada protokoll käesoleva seaduse rikkumise kohta juriidilise isiku poolt.
Märge selle kohta, et haldusõiguserikkujale on selgitatud tema õigust kasutada õigusabi.
Protokollile kirjutavad alla selle koostanud töötaja ja haldusõiguserikkuja volitatud esindaja.
Haldusõiguserikkumise protokoll koostatakse kahes eksemplaris, millest üks jääb koostajale, teine haldusõiguserikkuja esindajale.
Käesoleva seaduse rikkumise asja arutamise ja karistuse määramise õigus on maa- või linnakohtul ja inspektsiooni juhatuse esimehel.
Inspektsiooni juhatuse esimehel on õigus määrata rahatrahv kuni 50 000 krooni ulatuses.
Menetlus käesoleva seaduse rikkumise asjas juriidilise isiku poolt toimub haldusõiguserikkumiste seadustiku (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453) menetluskorda järgides.
Käesoleva seaduse alusel juriidilisele isikule määratud rahatrahv nõutakse sisse haldusõiguserikkumiste seadustikus ja täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
Käesoleva seaduse jõustumise päevast tunnistatakse seni kehtinud väärtpaberituru seadus (RT I 1993, 35, 543; 1995, 22, 328; 1996, 26, 528; 1997, 34, 535; 1998, 61, 979; 2000, 10, 55) kehtetuks.
Käesoleva seaduse jõustumise ajal kehtivat tegevusluba omavate väärtpaberituru kutseliste osaliste tegevusload kehtivad kuni vastavate tegevuslubade kehtivuse tähtaja lõpuni või nende kehtetuks tunnistamiseni käesolevas seaduses sätestatud korras.
Käesoleva seaduse jõustumiseni kehtinud väärtpaberituru seaduses sätestatud väärtpaberivahendaja suhtes kohaldatakse käesolevas seaduses investeerimisühingu kohta sätestatut.
Käesoleva seaduse jõustumise ajal kehtivat tegevusluba omavad väärtpaberituru kutselised osalised peavad oma tegevuse ja dokumendid viima käesolevas seaduses sätestatuga vastavusse kuue kuu jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest, kui käesoleva paragrahvi lõikest 2 ei tulene teisiti.
Käesoleva seaduse jõustumise ajal kehtivat tegevusluba omavate väärtpaberituru kutseliste osaliste aktsiakapital peab hiljemalt 2002. aasta 1. juuniks olema vähemalt 125 000 eurot ning peab hiljemalt 2003. aasta 1. juuniks vastama käesoleva seaduse § 93 lõike 1 punktis 2 ja § 152 lõikes 1 sätestatud nõuetele.
Käesoleva seaduse §-s 73 sätestatud olulise osaluse omandanud isik, kellel ei ole samas paragrahvis sätestatud olulise osaluse luba, peab selle taotlema vastavalt käesolevale seadusele kuue kuu jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest.
Kui isik ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustust, peab ta oma käesoleva seaduse §-s 73 nimetatud künnist ületava osaluse võõrandama 2002. aasta 31. maiks.
Alates 2002. aasta 1. juunist ei tohi ta kasutada sellest osalusest tulenevat hääleõigust.
Käesolevas seaduses eurodes toodud näitajad arvestatakse kroonidesse Eesti Panga ametliku vahetuskursi alusel.
Kuni 2002. aasta 1. septembrini on ülevõtmispakkumiste kooskõlastamise ja erandite tegemise otsustamise ainupädevus inspektsiooni määratud börsikorraldaja juures tegutseval ülevõtmispakkumisi kooskõlastaval komisjonil (edaspidi ülevõtmiskomisjon).
Ülevõtmiskomisjonil on õigus nõuda ülevõtjalt ja sihtemitendilt teavet seoses ülevõtmispakkumisega.
Ülevõtmiskomisjoni poolt oma ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitatakse riigi poolt õigusaktis sätestatud alustel ja korras.
Riigil on tekitatud kahju hüvitamise korral tagasinõude õigus.
Ülevõtmiskomisjoni organisatsiooniline ülesehitus, õigused ja kohustused sätestatakse börsikorraldaja reglemendis.
Ülevõtmiskomisjoni kuulub viis liiget, kellest kolm nimetab börsikorraldaja ja kaks inspektsiooni juhatuse esimees.
Ülevõtmiskomisjoni liikmed valivad endi hulgast ülevõtmiskomisjoni esimehe, kes koordineerib ülevõtmiskomisjoni tööd.
Ülevõtmiskomisjoni liige ei võta ülevõtmispakkumise kooskõlastamise ja erandi tegemise otsustamisest osa, kui ta on otseselt või kaudselt huvitatud asja lahendist või esineb põhjendatud kahtlus selle liikme erapooletuses.
Kui ülevõtmiskomisjoni liige ei saa käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud asjaolude ilmnemisel või muu erakorralise asjaolu tõttu isiklikult ülevõtmiskomisjoni töös osaleda, määrab selle isiku ülevõtmiskomisjoni liikmeks nimetanud börsikorraldaja või inspektsiooni juhatuse esimees temale asendaja.
Ülevõtmiskomisjoni liikmed on kohustatud seoses tegevusega ülevõtmiskomisjonis hoidma saadud avalikustamisele mittekuuluvat teavet tähtajatult saladuses, välja arvatud juhtudel, kui avalikustamisele mittekuuluva teabe avalikustamise kohustus tuleneb seadusest.
Igal ülevõtmiskomisjoni liikmel on üks hääl.
Liikmel ei ole õigust hääletamisest keelduda ega erapooletuks jääda, välja arvatud juhul, kui ta huvide konflikti tõttu ei või osaleda hääletamisel.
Ülevõtmiskomisjoni otsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletas vähemalt kolm ülevõtmiskomisjoni liiget.
Kuni 2002. aasta 1. septembrini kontrollib ülevõtmispakkumiste vastavust õigusaktidele koostöös inspektsiooniga ning nõustab ja teenindab ülevõtmiskomisjoni inspektsiooni poolt määratud börsikorraldaja.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud börsikorraldajal on kooskõlastatult inspektsiooniga õigus kehtestada ülevõtjale teenustasu ülevõtmispakkumise kooskõlastamise menetluse läbiviimiseks ja oma ülevõtmiskomisjoni tegevuse kulude katteks.
Seni, kuni ühelegi isikule ei ole käesoleva seaduse §-de 217 ja 218 alusel välja antud tegevusluba tegutsemiseks väärtpaberiarveldussüsteemi korraldajana, võib väärtpaberiarveldussüsteemi korraldajana tegutseda Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja.
Väärtpaberiarveldussüsteemi korraldajana tegutseval Eesti väärtpaberite keskregistri pidajal ei ole õigust tagada ülekandekorralduste alusel tekkinud nõuete ja kohustuste täitmist ega võtta muid täiendavaid finantsriske.
Ühine väärtpaberikonto avatakse ühiste omanike poolt nimetatud ühe ühise omaniku nimel.
Volituse esindajakonto omaniku esindamiseks aktsionäride üldkoosolekul võib esindajakonto omanik rahandusministri poolt kehtestatud korras anda klientidele ühtse nimekirjana.
Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud emitendil on õigus teada saada väärtpaberi omaniku aadressi.
Kannete tegemine registrisse, registripidamine ja registriandmete säilitamine toimub vastavalt rahandusministri poolt kehtestatud registripidamise korrale (edaspidi registripidamise kord), kui seadusega ei sätestata teisiti.
Andmetöötlusreeglite kehtestamise ja muutmise kord sätestatakse registripidamise korras.
Asutatud äriühingu aktsiate või osade registreerimisel äriühingu äriregistri kaardi tõestatud ärakiri või tõestatud registri väljavõte või registreerimistunnistuse notariaalselt tõestatud ärakiri, asutamisel oleva äriühingu aktsiate või osade registreerimisel asutamisotsuse või asutamislepingu notariaalselt tõestatud ärakiri.
Kui enne käesoleva seaduse jõustumist asutatud aktsiaseltsi aktsiate registreerimisel puudub aktsiaseltsi aktsionäri nimel registris avatud väärtpaberikonto, võib registripidaja emitendi taotluse alusel ja emitendi kulul avada aktsionärile registris ajutise väärtpaberikonto.
Kui registripidamise korras ei ole ette nähtud teisiti, peab emitent otsuses, mis on aluseks väärtpaberitest tulenevate õiguste tekkimisele, muutmisele või lõpetamisele, määrama päeva (fikseerimispäev), mis võetakse aluseks nende isikute kindlaksmääramisel, kelle õigusi nimetatud otsus puudutab.
Kui emitent määrab käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt kindlaks fikseerimispäeva, tuleb kannete tegemise taotlus ja kannete tegemiseks vajalikud andmed, mille alusel registripidaja teeb emitendi otsuse täitmiseks vajalikud registritoimingud, esitada registripidajale hiljemalt viis tööpäeva enne emitendi poolt määratud fikseerimispäeva.
Rahandusminister keeldub hinnakirja või selles tehtavate muudatuste kooskõlastamisest, kui hinnakiri või selle muudatused ei vasta õigusaktidega sätestatud nõuetele või ei ole kooskõlas väärtpaberituru korra- või õiguspärase toimimisega.
Hinnakirja ja hinnakirjas tehtavate muudatuste kooskõlastamise kord sätestatakse registripidamise korras.
Esindajakonto omanik on kohustatud teavitama kontohaldurit ja järelevalve teostajat sellest, kui esindajakontol kliendi jaoks ja arvel hoitavatest väärtpaberitest tulenev osalus nimetatud väärtpaberi emitendi aktsia- või osakapitalis ületab või langeb alla õigusaktis sätestatud piiri, millega kaasneb õigusaktist tulenev kohustus teavitada nimetatud asjaolust, kohustus taotleda selleks luba või kohustus teha teatud toiminguid.
Paragrahvi 42 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks.
Lisaks fondide valitsemisele võib fondivalitseja osutada väärtpaberituru seaduse § 43 punktis 5 sätestatud investeerimisteenuseid.
Käesoleva seaduse §-d 38, 64, 65, 69 ja § 70 lõiked 2-4 jõustuvad Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga.
Töötu sotsiaalse kaitse seaduse eesmärgiks on tööpuuduse korral riigi tööhõivetalituste vahendusel tööturuteenuste osutamise ja töötu riikliku abiraha maksmise õiguslik reguleerimine.
Õigus saada tööturuteenuseid ja töötu riiklikku abiraha on Eesti Vabariigi alalisel elanikul, kui välislepinguga ei ole sätestatud teisiti.
Välismaalasel, kes on saanud esmakordselt tähtajalise elamisloa välismaalaste seaduse (RT I 1993, 44, 637; 1999, 50, 548; 54, 582) paragrahvide 20 ja 21 alusel või väljaspool sisserände kvooti enne 1993. aasta 12. juulit, on õigus saada töötu riiklikku abiraha ja tööturuteenuseid elamisloa tähtaja lõppemiseni.
Eestis viibival pagulasel on õigus saada tööturuteenuseid ja töötu riiklikku abiraha Eesti alalise elanikuga samadel alustel.
Töövahendus - tööandja tingimustele vastava isiku leidmine ja tööandja juurde suunamine.
Riigi tööturuasutusteks on Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas olev Tööturuamet ja riigi tööhõivetalitused.
Riigi tööhõivetalitus viib oma tegevuspiirkonnas ellu riigi tööturupoliitikat, registreerib töötuid, osutab tööturuteenuseid ning määrab ja maksab töötu riiklikku abiraha ja ühekordset toetust.
Esitanud registreerimiseks vajalikud dokumendid Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.
Olid vahi all või kinnipidamiskohas.
Erandina ei nõuta pagulaselt eelnevat hõivatust tööga või tööga võrdsustatud tegevusega.
Isik võib olla riigi tööhõivetalituses töötuna registreeritud üldjuhul kuni 180 päeva järjest.
Hädaabitöödel ja tööturukoolituses osaletud aja võrra pikeneb töötuna riigi tööhõivetalituses arveloleku aeg.
Kui isik ei ole 180 päeva jooksul leidnud sobivat tööd temast olenematul põhjusel, võib riigi tööhõivetalitus tema töötuna arveloleku aega koos abiraha saamise õigusega Sotsiaalministeeriumi poolt kehtestatud korras ja tingimustel pikendada kuni 90 päeva.
Tööturutoetuse saamisel.
Saab muud tulumaksuga maksustatavat tulu.
Isikutel, keda ei registreerita töötuna, on õigus käesoleva seaduse paragrahvi 9 1. ja 3. lõikes ettenähtud tööturuteenustele.
Teavet töötu kaitsega seotud õigusaktide kohta.
Tööturukoolitus on riigi tööhõivetalituse poolt pakutav tasuta koolitus, mille eesmärgiks on tõsta isiku konkurentsivõimet tööturul.
Tööturukoolituse korraldamise ja tööturukoolituses osalevale isikule õppestipendiumi määramise ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Tööturukoolituses osalevale isikule määratav õppestipendium ei või olla väiksem kui töötu riikliku abiraha poolteisekordne määr.
Tööandjale tööturul väiksema konkurentsivõimega isikute töölerakendamiseks.
Tööturutoetuste määramise ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Hädaabitöö on riigi tööhõivetalituses töötuna registreeritud isikule korraldatav ajutine tasustatav töö, mille tegemiseks ei ole üldjuhul vajalik isiku erialane või eriettevalmistus.
Hädaabitöid korraldavad riigi tööhõivetalitused lepingulistel alustel kohalike omavalitsuste või teiste tööandjatega.
Hädaabitööle ei laiene tööseadused, välja arvatud Eesti Vabariigi töökaitseseadus (RT 1992, 25, 343; RT I 1996, 49, 953) ning töö- ja puhkeaja seadus (RT I, 1994, 2, 12; 1995, 12, 120).
Töötul säilib õigus saada töötu riiklikku abiraha hädaabitöödel osaletud aja eest.
Hädaabitööde korraldamise põhinõuded, palga alammäära, selle määramise ja maksmise korra ning tingimused kehtestab Vabariigi Valitsus.
Töötu riiklikku abiraha makstakse töötuna arveloleku ajal üldjuhul kuni 180 päeva.
Õigus saada töötu abiraha on töötuna registreeritutel, kellel puudub sissetulek töötu riikliku abiraha ulatuses.
Sissetuleku hulka ei arvata riiklikke toetusi ja töötuskindlustuse hüvitisi.
Tööandja algatusel viimases töökohas töötamise või teenistuse lõpetanud töökohustuste rikkumise, usalduse kaotamise või vääritu teo tõttu.
Töötu riikliku abiraha maksmise korra kehtestab Sotsiaalministeerium.
Töötu haigestumise korral - arsti poolt väljastatud dokumentide alusel haiguse ajaks, kusjuures haiguse aja võrra pikeneb töötuna arveloleku aeg.
Tööhõivetalitusse mõjuva põhjuseta määratud ajal ilmumata jätmisel - ajavahemikul viimasest pöördumisest kuni uue pöördumiseni.
Töötul säilib õigus saada töötu riiklikku abiraha, kui ta on keeldunud talle mittesobivast tööst.
Õpitav eriala või amet ei sobi töötule tema tervisliku seisundi tõttu.
Tööturukoolituse läbinud töötul, kes temast olenemata põhjusel ei asu kohe tööle, säilib õigus saada töötu abiraha.
Oma alalisest elukohast ühissõidukiga töötamiskohta sõitmiseks kulub rohkem kui üks tund.
Kes kasvatab emana, ema puudumisel või ema töötamise ajal isana või eestkostjana kolme või enamat alla 18-aastast last - 90 päeva jooksul.
Töötuna riigi tööhõivetalituses arveloleku aja katkemisel käesoleva seaduse paragrahv 7 4. lõikes loetletud juhtudel.
Riigi tööhõivetalitus võib maksta töötule ühekordset toetust Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras ja tingimustel.
Tööturuameti ja riigi tööhõivetalituste ülalpidamiskulusid ning tööturuteenuste osutamiseks ja töötute abirahadeks ettenähtud kulutusi finantseeritakse riigieelarvest.
Kulude suurus määratakse konkreetse aasta riigieelarve seadusega.
Pooltel on õigus pöörduda kohtusse ühe kuu jooksul, arvates päevast, millal nad said teada või oleksid pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest.
Pettuse teel töötuna registreerimist, tööturuteenuseid ja töötu riiklikku abiraha taotlenud isik kustutatakse töötute nimekirjast ning ta kaotab õiguse registreeruda töötuna riigi tööhõivetalituses kahe aasta jooksul.
Pettuse teel saadu nõutakse tagasi kohtu korras.
Spordiseaduse paragrahv 13 lõigetes 2 ja 3 sätestatud lepingute alusel makstud tasudelt.
Ettevõtlusega tegelev füüsiline isik maksab sotsiaalmaksu aastas mitte vähem kui käesoleva seaduse § 6 lõikes 1 sätestatud riigi poolt makstava sotsiaalmaksu maksmise arvestusliku alusena eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumäära 12-kordselt summalt, välja arvatud juhul, kui ettevõtlusega tegelev isik on samaaegselt riikliku pensioni saaja, käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul ning juhul, kui ettevõtlusega tegelev füüsiline isik alustas tegevust või lõpetas tegevuse maksustamisperioodi kestel.
Viimasel juhul makstakse sotsiaalmaksu proportsionaalselt tegutsetud kuude arvuga.
Kui ettevõtlusega tegeleva füüsilise isiku eest maksab sotsiaalmaksu ka tööandja ja tema ettevõtlusest saadud tulu on maksustamisperioodi kuude eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumäärade summast väiksem, võib tema ettevõtlusest saadava tulu alusel makstav sotsiaalmaksu summa olla maksustamisperioodi kuude eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumäärade summalt arvutatud maksusummast väiksem tingimusel, et tööandja poolt tema eest ja ettevõtlusest saadava tulu alusel makstav sotsiaalmaksu summa kokku on vähemalt võrdne maksustamisperioodi kuude eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumäärade summalt arvutatud maksusummaga.
Summasid, mis makstakse kohtuotsuse alusel kinnipidamiskohas viibivale isikule.
Muu Eestis tegutsev isik, kes teeb käesoleva seaduse paragrahv 2 lõikes 1 nimetatud väljamakseid.
Isik, kes saab tasu spordiseaduse paragrahv 13 lõigetes 2 ja 3 sätestatud lepingu alusel.
Käesoleva seadusega sätestatud sotsiaalmaksu maksmise erijuhtudel makstakse sotsiaalmaksu eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumääralt.
Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud invaliidile makstud käesoleva seaduse paragrahvi 2 lõike 1 punktis 1 nimetatud tasude eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumäära ületavalt osalt maksab sotsiaalmaksu käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud äriühing, mittetulundusühing või sihtasutus.
Maksmise korra kehtestab rahandusminister kooskõlastatult sotsiaalministriga.
Sotsiaalmaksuga maksustamise periood on kalendrikuu, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul.
Maksuamet kannab käesoleva seaduse paragrahvi 10 lõike 1 punktide 4 ja 5 alusel sotsiaalmaksu erikontole laekunud sotsiaalmaksu üle ühe pangapäeva jooksul riikliku pensionikindlustuse eelarvesse ja riikliku ravikindlustuse eelarvesse.
Riikliku pensionikindlustuse eelarvesse ülekantava sotsiaalmaksu osa määr on 20 protsenti ja riikliku ravikindlustuse eelarvesse ülekantava sotsiaalmaksu osa määr on 13 protsenti.
Andma isikule, kellele maksti sotsiaalmaksuga maksustatavaid summasid või kelle eest maksti sotsiaalmaksu käesoleva seaduse paragrahvi 6 lõike 1 alusel, tõendi nendelt arvestatud ja makstud sotsiaalmaksu kohta isiku nõudmisel ja kalendriaastale järgneva aasta 1. veebruariks.
Esitama elukohajärgsele Maksuameti kohalikule asutusele sotsiaalmaksu aastadeklaratsiooni hiljemalt maksustamisperioodile järgneva aasta 31. märtsiks ja tasuma käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 1 nimetatud juurdemaksmisele kuuluva maksusumma 1. juuliks Maksuameti pangakontole.
Kui ettevõtlusega tegeleva füüsilise isiku eest maksab sotsiaalmaksu ka tööandja, võib tema ettevõtlusest saadud tulult iga kuu eest makstavate avansiliste maksete summa olla eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumääralt arvutatud maksusummast väiksem, kui tööandja poolt tema eest ja tema ettevõtlusest saadud tulult avansiliste maksetena makstav sotsiaalmaksu summa kuu kohta kokku on vähemalt võrdne eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumääralt arvutatud maksusummaga.
Tagastama, välja arvatud maksukorralduse seaduse (RT I 1994, 1, 5; 2000, 45, 279) paragrahvi 10 lõigetes 3 ja 4 sätestatud juhtudel, ettevõtlusega tegelevale füüsilisele isikule enammakstud sotsiaalmaksu summa tema sotsiaalmaksu aastadeklaratsioonis või eraldi esitatud taotluse alusel maksustamisperioodile järgneva aasta 1. juuliks.
Maksudeklaratsioonide vormid ja täitmise korra ning maksu arvestamise korra kehtestab rahandusminister kooskõlastatult sotsiaalministriga.
Iga kindlustatava kohta arvutatud sotsiaalmaksu summa ümardatakse täiskroonideks - summat alla 50 sendi ei arvestata ning 50 senti ja üle selle ümardatakse kroonini.
Maksuamet väljastab maksumaksjate ja maksu kinnipidajate registris olevaid andmeid Sotsiaalkindlustusametile ja Keskhaigekassale sotsiaalmaksu maksjate ja kindlustatavate teadmise ja nõusolekuta.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete väljastamise korra kehtestab rahandusminister kooskõlastatult sotsiaalministriga.
Sotsiaalmaksu maksjalt käesoleva seaduse paragrahv 10 lõike 1 punkti 6 alusel, maksumaksjate ja maksu kinnipidajate registrist ja riikliku pensionikindlustuse registrist sama perioodi kohta saadud andmete erinevuse korral on kindlustataval õigus taotleda oma elukohajärgselt Maksuameti kohalikult asutuselt andmete täpsustamist või erinevuse põhjuste selgitamist.
Eesti Vabariigi sotsiaalmaksu seaduse (RT 1990, 9, 102; 1991, 32, 391; 1992, 21, 302; 34, 444; RT I 1993, 65, 924; 79, 1181; 1994, 40, 656; 1995, 17, 235; 1996, 74, 1307) alusel pärast käesoleva seaduse jõustumist tasumisele kuuluv sotsiaalmaks kantakse maksumaksja elu- või asukohajärgse Maksuameti kohaliku asutuse pangakontole, nimetatud seaduse alusel tekkinud sotsiaalmaksu osade võlad nõutakse sisse Maksuameti poolt.
Eelnimetatud summad suunatakse laekumisel isikustamata summadena riikliku pensionikindlustuse eelarvesse ja riikliku ravikindlustuse eelarvesse.
Tunnistatakse kehtetuks Eesti Vabariigi sotsiaalmaksu seadus.
Informatsiooni andmisest käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 2 ja 3 sätestatud juhtudel on maksuhaldur kohustatud maksumaksjale teatama.
Käesolev seadus jõustub 1999. aasta 1. jaanuaril, välja arvatud paragrahv 6, mis jõustub 1999. aasta 1. aprillil.
Käesolev seadus reguleerib Eestis asuva Euroopa majandushuviühingu (edaspidi ühing) õiguslikku seisundit niivõrd, kuivõrd seda ei ole reguleeritud Euroopa Liidu Nõukogu 1985. aasta 25. juuli määrusega (EMÜ) nr 2137/85 „Euroopa majandushuviühingu kohta“ (edaspidi määrus).
Ühingu suhtes kohaldatakse käesolevat seadust ja muid siseriiklikke õigusakte, kui määruse järgi tuleb lähtuda siseriiklikust õigusest või kui määrus annab võimaluse reguleerida teatavaid valdkondi siseriikliku õiguse alusel.
Ühingule kohaldatakse täisühingu kohta sätestatut, kui määruses või käesolevas seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Euroopa majandushuviühingu eesmärk on toetada ja tõhustada oma liikmetest ettevõtjate majandustegevust.
Määruse järgi ei või ühingu tegevuse eesmärgiks olla kasumi saamine.
Ühingu ärinimi peab sisaldama täiendit Euroopa majandushuviühing või lühendit EMHÜ.
Täiendit või lühendit võib kasutada üksnes ärinime alguses või lõpus.
Ühing registreeritakse kohtu registriosakonnas, mille tööpiirkonnas on ühingu asutamislepingujärgne asukoht.
Tähtajaliselt asutatud ühingu puhul selle tegutsemise tähtaeg.
Sättest, mille alusel uus liige vabastatakse määruse artikli 26 lõike 2 järgi vastutusest ühingu nende kohustuste eest, mis on tekkinud enne tema ühingusse astumist.
Käesoleva seaduse §-st 1 tulenevalt ei vabasta käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 sätestatu majandushuviühingut kohustusest esitada registripidajale ka muid andmeid.
Avaldused äriregistrile esitab juhatus või likvideerijad.
Ühingu esmakandeavalduse esitavad äriregistrile kõik juhatuse liikmed ning ühingu registrist kustutamise avalduse kõik likvideerijad.
Kui liige langeb ühingust välja või osanikud on otsustanud ühingu lõpetada, võib sellest teatada iga asjaosaline.
Käesoleva seaduse § 4 lõike 3 punktis 6 nimetatud sättest võib teatada ka uus liige.
Juhatuse liikme registrisse kandmise korral peab ta kinnitama, et puuduvad asjaolud, mis määruse artikli 19 lõike 1 kohaselt takistavad teda juhatuse liikmeks määrata, ning et talle on selgitatud juhatuse liikme kohustust anda kohtule piiramatult teavet.
Juhatuse liige peab esitama äriregistrile oma allkirja näidise.
Käesoleva paragrahvi lõikes 3 ja 4 sätestatut kohaldatakse ka uuele juhatuse liikmele.
Registripidaja avaldab talle esitatud dokumendile viidates äriseadustiku §-s 29 sätestatud korras teate määruse artikli 14 lõikes 1 käsitletud asukohamuutmise kavatsuse kohta ning teate selle kohta, et liige loovutab määruse artikli 22 lõike 1 järgi täielikult või osaliselt oma osaluse ühingus.
Registripidaja teeb määruse artikli 11 kohaselt Euroopa Ühenduste Teatajas avaldatavad andmed Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talitusele teatavaks ühe kuu jooksul, alates päevast, mil need on Eestis seadusega ettenähtud korras avaldatud.
Juhatuse liige peab oma ülesandeid täitma korrapäraselt ja kohusetundlikult.
Juhatuse liige ei tohi avaldada ärisaladust ega ühingu muid konfidentsiaalseid andmeid, mis on talle teatavaks saanud oma ülesandeid täites.
Oma kohustusi rikkunud juhatuse liikmed peavad sellega ühingule tekitatud kahju hüvitama solidaarselt.
Kahtluse korral peab juhatuse liige tõendama, et ta on oma ülesandeid täitnud korrapäraselt ja kohusetundlikult.
Käesoleva paragrahvi lõikest 2 tulenevad nõuded aeguvad nende tekkimisest alates viie aasta jooksul.
Juhatus korraldab ühingu raamatupidamist ja esitab majandusaasta raamatupidamisaruande.
Kui juhatuse liikme tagasikutsumise tingimusi ei ole määruse artikli 19 lõike 3 järgi kindlaks määratud, võidakse juhatuse liige igal ajal tagasi kutsuda.
Tagasikutsumise korral säilivad juhatuse liikmel lepingusuhetest tulenevad hüvitusnõuded.
Peale määruse artikli 28 lõike 1 punktis 1 ettenähtud aluste loetakse liige ühingust väljalangenuks ka tema pankroti väljakuulutamise ja likvideerimismenetluse algatamise korral.
Kui ühing lõpetatakse ja kui asutamislepinguga või liikmete otsusega ei ole ette nähtud teisiti, korraldab ühingu likvideerimise juhatus.
Avalduse ühingu pankroti väljakuulutamiseks võib esitada ka juhatus.
Ühingu juhatuse liikmele või likvideerijale võib määruse artiklis 25 nimetatud kohustuse täitmata jätmise eest määrata trahvi äriseadustiku §-s 71 sätestatud ulatuses ja korras.
Sõiduki tehnoülevaatuse (edaspidi ülevaatus) eesmärgiks on liiklusele ohutu ja loodushoidliku sõiduki tehnoseisundi tagamine, sõiduki riikliku registreerimistunnistuse andmete kontrollimine ning riikliku autoregistri andmete täpsustamine.
Käesolev eeskiri on kohustuslik kõigile füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kelle sõidukid kuuluvad registreerimisele Eesti Riiklikus Autoregistrikeskuses (edaspidi ARK).
Sõidukite ülevaatust korraldab ja selle nõuetekohast läbiviimist ning kvaliteeti kontrollib ARK.
Sõiduk - vähemalt 2-rattaline teel liiklemiseks ettenähtud mootorsõiduk ja selle haagis, mille valmistajakiirus on üle 25 km/h, v.a rööbastel liikuv sõiduk, traktor, liikurmasin, mopeed ja mootoriga jalgratas.
Sõidukite jaotus kategooriatesse on sätestatud teede- ja sideministri kinnitatud „Sõiduki tehnojärelevalve eeskirjas“ (RTL 1998, 278-286, 1169 ja 1170; 1999, 52, 687; 90, 1100).
Buss - üle üheksa istekohaga (sh juhi koht) mootorsõiduk, mis on ette nähtud reisijate veoks.
Mõiste hõlmab elektrikontaktliiniga ühendatud rööbasteta sõidukit, näiteks trolli.
Üksikkorras valmistatud sõiduk - üksikkorras oma tarbeks valmistatud sõiduk.
Kõik ARK poolt registreeritud sõidukid kuuluvad korralisele ülevaatusele.
Sõiduki võib, sõltumata selle registreerimiskohast, esitada korralisele ja erakorralisele ülevaatusele mis tahes ülevaatuspunkti.
Korduvaks ülevaatuseks peab sõiduki esitama samasse ülevaatuspunkti, kus määrati korduvülevaatus.
ADR-sõiduki ülevaatust, rahvusvahelist ülevaatust, S-auto ja selle haagise ülevaatust, bussi „Tempo 100“ ülevaatust ning autorongi pidurisüsteemi ülevaatust teostatakse ARK poolt selleks määratud ülevaatuspunktides.
Registreerimiseelseks ülevaatuseks peab sõiduki esitama ARK büroole või ARK büroo poolt määratud ülevaatuspunktile.
Ülevaatuse tulemusena tuvastatakse sõiduki vastavus või mittevastavus tehnonõuetele ja määratakse, sõltuvalt sõiduki grupist, sõiduki järgmise ülevaatuse kuu ja aasta, mille möödumisel ei loeta sõidukit vastavaks kehtivatele tehnonõuetele.
Kui ilma kehtiva ülevaatuseta sõiduki kasutamine liikluses ei ole sõiduki tehnonõuetele mittevastavuse tõttu keelatud, loetakse sõiduk tehnonõuetele vastavaks piiratud ulatuses kasutamiseks, sõiduks ainult mööda lühimat teed lähimasse remondikohta, ülevaatuspunkti, ARK büroosse ja tagasi garažeerimiskohta.
Käesoleva eeskirja nõuete eirajad võetakse vastutusele õigusaktidega määratud korras.
Ülevaatuspunktide arvu ja asukoha valikul peab ARK arvestama maakonnas või linnas olevate sõidukite arvu ning paiknemisega.
Ülevaatuse korraldamiseks peab ARK valima käesoleva eeskirja nõuetele vastavate juriidiliste isikute hulgast kõige kõrgemat töö ja teeninduse kvaliteeti tagavad usaldusväärsed juriidilised isikud ning sõlmima nendega lepingud ülevaatuse teostamise kohta, määrates kindlaks vastastikused kohustused, ülevaatuse kvaliteedi kontrollimise viisid ja vastutuse.
Lepingu sõlminud juriidilisele isikule peab ARK väljastama ülevaatuspunkti passi (lisa 5).
Registreerimiseelsele ülevaatusele peab sõiduki esitama enne selle tollivormistust.
Hiljemalt 6 kuu möödumisel viimasest ülevaatusest.
Hiljemalt 12 kuu möödumisel viimasest ülevaatusest.
Kui sõiduk esitatakse korralisele ülevaatusele varem kui kolm kuud enne määratud ülevaatuse aega, siis uut ülevaatuse aega ei määrata ja jääb kehtima viimati määratud korralise ülevaatuse aeg.
Kui sõiduk esitatakse korralisele ülevaatusele pärast määratud ülevaatuse aega, määratakse järgmise korralise ülevaatuse aeg lähtudes viimasest määratud korralise ülevaatuse ajast.
Erakorralisele ülevaatusele suunamine muudab kehtetuks sõidukile määratud korralise ülevaatuse kehtivusaja.
Pärast erakorralise ülevaatuse läbimist jääb kehtima varem määratud korralise ülevaatuse aeg.
Vastavatele erivedudele suunamisel esitatakse sõiduk eelnevalt rahvusvahelisele ülevaatusele või ADR-sõiduki ülevaatusele.
Valmistajatehase või selle volitatud esindaja sertifikaadi või nende poolt väljastatud kirjaliku tõendi selle kohta, et buss (v.a liigendbuss), mille pikkus on üle 12 m, täidab sõiduki tehnojärelevalve eeskirja lisa 1 grupis 12 koodis 1205 toodud nõudeid pöörderaadiuse kohta.
Erakorralisele ülevaatusele suunamise dokumendi (ainult erakorralisel ülevaatusel).
S-auto ülevaatusel valmistaja poolt väljastatud vormikohase tõendi selle kohta, et veoauto ehitus vastab müra ja heitgaaside osas erinõuetele.
Registreerimiseelsel ülevaatusel peab kontrollima sõiduki VIN-koodi (tehasetähise) vastavust käesoleva eeskirja punktis 15.1 toodud dokumentidele, kinnitatud tüübile ja kehtivatele nõuetele, ning sõiduki komplektsust ja varustuse olemasolu.
Kasutatud sõiduk tuleb pärast selle esmaregistreerimist esitada korralisele ülevaatusele.
Korralisel ülevaatusel peab kontrollima sõiduki tehnoseisundit käesoleva eeskirja lisas 6 toodud mahus.
Sõiduki tehnoseisund ja selle kontrollimise metoodika peavad vastama kehtivatele nõuetele.
Kui sõiduk esitatakse korduvale ülevaatusele ühe kuu jooksul pärast korduvülevaatuse määramist, on lubatud piirduda lisas 7 toodud sõiduki tehnoülevaatuse kontrollkaardil (edaspidi kontrollkaart) toodud puuduste kõrvaldamise kontrollimisega.
Rahvusvahelisel ülevaatusel peab kontrollima, lisaks käesoleva eeskirja punktis 17 toodule, sõiduki tehnoseisundi ja varustuse vastavust rahvusvahelises liikluses osaleva sõiduki kohta kehtivatele erinõuetele.
ADR-sõiduki ülevaatusel peab kontrollima, lisaks käesoleva eeskirja punktis 17 toodule, veoühiku (veoauto ja haagis, sadulveduk ja poolhaagis) tehnoseisundi, erivarustuse ja tähistuse olemasolu ning vastavust „Ohtlike veoste riigisisese autoveo eeskirjas“ või ADR-is toodud erinõuetele.
S-auto ja tema haagise ülevaatusel peab korralise ülevaatuse läbinud sõidukil kontrollima ehituse ja tehnoseisundi vastavust „Sõiduki tehnojärelevalve eeskirja“ lisa 1 grupis 15 koodis 1508 või lisa 2 grupis 15 koodis 1510 toodud erinõuetele.
Bussi „Tempo 100“ ülevaatusel peab korralise ülevaatuse läbinud bussil kontrollima valmistaja tõendi olemasolu juhitavuse kohta ning bussi ehituse ja tehnoseisundi vastavust „Sõiduki tehnojärelevalve eeskirja“ lisades 1 ja 2 grupis 10 koodides 1001-1009 toodud erinõuetele.
Sõiduki ülevaatuse tulemused peab ülevaatuspunkt kandma kontrollkaardile.
Väheohtlikud (VO): tehniliselt lihtsamad vead, mis ei ohusta liiklust vea kõrvaldamiseks vajaliku aja jooksul.
Ohtlikud vead (OV): tehniliselt keerulised vead, mille kõrvaldamiseks on vajalikud eriseadmed ja eriettevalmistusega töötajad, ning liiklus- ja keskkonnaohtlikud vead.
Eriti ohtlikud vead (EOV): vead, mille esinemisel ei ole võimalik ohutult remondikohta sõita ka siis, kui ollakse teadlik vea olemasolust.
„Tehniliselt korras“ - sõiduki tegelikud andmed vastavad registreerimistunnistusele ja sõidukil ei esine rohkem kui neli väheohtlikku viga (VO).
Sõiduki omanik (kasutaja) peab kõrvaldama kontrollkaardile kantud vead esimesel võimalusel.
Sõidukit ei pea korduvale ülevaatusele esitama.
„Ülevaatus katkestatud“ - sõiduki tegelikud andmed ei vasta registreerimistunnistusele; sõiduk on omavoliliselt ümber ehitatud või sõidukile on omavoliliselt paigaldatud lisaseadmeid.
Sõiduki ülevaatus teostatakse täies mahus ja kontrollkaardile märgitakse kõik avastatud vead ja puudused.
Dokumendi või tehasetähise võltsingu või võltsimise kahtluse korral peab ülevaatuspunkt sellest kohe teatama politseiprefektuurile ja ARK-le.
Sõiduki omanik (kasutaja) peab pärast ülevaatuse katkestamist esitama sõiduki koos kontrollkaardiga andmete kontrollimiseks ARK büroole.
Pärast puuduste kõrvaldamist tuleb sõiduk esitada ülevaatuse katkestuse määranud ülevaatuspunktile ülevaatuse vormistamiseks.
„Esitada korduvale ülevaatusele“ - sõidukil on viis või enam väheohtlikku viga (VO) ehk kasvõi üks ohtlik viga (OV).
Kuni vigade kõrvaldamiseni loetakse sõiduk mittevastavaks kehtivatele nõuetele, kuid erandina võib sellises tehnoseisundis sõidukiga sõita vigade kõrvaldamiseks mööda lühimat teed garažeerimis- ja remondikohani ning pärast vigade kõrvaldamist mööda lühimat teed ülevaatuspunktini.
Sõitmisel peab juhil kaasas olema kontrollkaart.
„Omal jõul sõitmiseks kõlbmatu“ - sõidukil esineb kasvõi üks eriti ohtlik viga (EOV).
Pärast vigade kõrvaldamist tuleb sõiduk esitada korduvülevaatusele, milleks on lubatud sõita mööda lühimat teed ülevaatuspunktini.
Nõuetele vastava uue sõiduki kohta - registreerimiseelse ülevaatuse akti.
Registreerimisel peab ARK büroo tegema registreerimistunnistusele sissekande järgmise korralise ülevaatuse kuu ja aasta kohta, mille kinnitab allkirja ja pitseriga, ning väljastama sõiduki omanikule (kasutajale) ülevaatuse kleebised, 2 tk (haagisele ja mootorrattale - 1 tk).
Nõuetele vastava kasutatud sõiduki kohta - registreerimiseelse ülevaatuse akti.
Nõuetele mittevastava sõiduki kohta - registreerimiseelse ülevaatuse akti, millele on märgitud põhjused, miks sõiduk ei kuulu registreerimisele.
Ülevaatuspunkt peab sõiduki registreerimistunnistusele tegema sissekande järgmise ülevaatuse kuu ja aasta ning kontrollkaardi numbri kohta, mille kinnitab allkirja ja pitseriga.
Ülevaatuspunkt peab sõiduki registreerimistunnistusele tegema sissekande „Korduv“ koos ülevaatuse teostamise kuupäevaga ning kinnitama selle allkirja ja pitseriga.
Ülevaatuspunkt peab sõiduki registreerimistunnistusele tegema sissekande „Sõidukõlbmatu“ koos ülevaatuse teostamise kuupäevaga ning kinnitama selle allkirja ja pitseriga.
Tehniliselt mittekorras sõiduki kohta - kontrollkaardi koos otsusega „Esitada korduvale ülevaatusele“.
S-auto ja tema haagise ülevaatuse kohta peab ülevaatuspunkt koostama kontrollkaardid ning märkima nendele sõidukite tehnoseisundi vastavuse erinõuetele.
Kontrollkaartide alusel peab ARK väljastama Euroopa Transpordiministrite Konverentsi otsuse vormi kohase sertifikaadi.
Bussi „Tempo 100“ ülevaatuse kohta peab ülevaatuspunkt koostama ja väljastama vormikohase tunnistuse (lisa 10).
Kontrollkaardi kaotamise korral väljastab dublikaatkaardi ainult see ülevaatuspunkt, kus kontrollkaart oli vormistatud.
Rikutud ülevaatuse kleebis (t) e asemele peab ülevaatuse teostanud ülevaatuspunkt või ARK büroo väljastama uue (d) ülevaatuse kleebise (d).
Sõiduki omaniku vahetumisel peab senine omanik andma uuele omanikule üle ka kontrollkaardi, millele ARK büroo peab tegema sellest tulenevad muudatused.
Sõiduki registreerimistunnistuse vahetamisel peab ARK büroo kandma uue registreerimistunnistuse lahtrisse „Tehnoülevaatused“ vanal registreerimistunnistusel oleva viimase kehtiva märkuse sõiduki ülevaatuse kohta ja kinnitama selle allkirjaga.
Mootorsõidukid reisijate veoks, milles on üle üheksa istekoha (sh juhi koht) - (M2- ja M3-kategooriad).
Grupp hõlmab ka trolle.
Mootorsõidukid veoste veoks, mille täismass on üle 3500 kg - (N2- ja N3-kategooriad).
Haagised ja poolhaagised täismassiga üle 3500 kg - (O3- ja O4-kategooriad).
Taksod, alarmsõidukid ja õppesõidukid (sõltumata kategooriast).
Mootorsõidukid veoste veoks, mille täismass ei ületa 3500 kg, välja arvatud põllumajandustraktorid ja liikurid - (N1-kategooria).
Mootorsõidukid reisijate veoks, milles ei ole üle üheksa istekohta (sh juhi koht) - (M1-kategooria).
Mootorrattad - (L3-, L4- ja L5-kategooriad).
Haagised ja poolhaagised täismassiga mitte üle 3500 kg (O1- ja O2-kategooriad).
Sõidukite ülevaatuseks kasutatava ruumi mõõtmed peavad olema vastavuses kontrollitavate sõidukite mõõtmetega (pikkus autorongile vähemalt 22 m, veoautole 16 m, sõiduautole 12 m).
Mõõteriistade normaalse töö võimaldamiseks peab ruumi temperatuur olema vähemalt +10 °C.
Ruumis peab olema üldventilatsioon ja töökohtadel kohtventilatsioon.
Tehnoülevaatuspunktil peab olema, sõltuvalt ülevaadatavate sõidukite kategooriast, vajalik territoorium nõuetekohase tehnoülevaatuse läbiviimiseks.
Tehnoülevaatuspunkti sisseseade peab võimaldama tehnoülevaatusel nõutavate kontrolloperatsioonide teostamist vastavalt „Sõiduki tehnojärelevalve eeskirja“ lisades ettenähtud tehnoloogiale.
4-komponendiline gaasianalüsaator (võimeline mõõtma heitgaasides HC, CO, CO 2 ja O 2 sisaldust), koos protsessori ja printeriga.
Seade ei ole kohustuslik, kui tehnoülevaatust teostatakse ainult elektri jõul liikuvatele sõidukitele.
Suitsususe mõõtur (kiirguse neeldumise põhimõttel) diiselmootorite heitgaasides suitsususe neeldumisteguri määramiseks koos protsessori ja printeriga.
Müramõõtur (mõõtepiirkond 40-120 db).
Raadiohäirete mõõtur (mõõtepiirkond 0,15-250 MHz).
Meger, kui tehnoülevaatust teostatakse ka elektri jõul liikuvatele sõidukitele.
Sõiduki tehnoseisundit kontrolliv isik (edaspidi ülevaataja) peab omama kõrg- või keskeriharidust auto või auto-traktori erialal, välja arvatud trolli ülevaataja, kes peab omama tehnikaalast kõrg- või keskeriharidust.
Ülevaataja peab olema töötanud auto või auto-traktori erialal vähemalt kolm aastat.
Ülevaataja peab olema läbinud ARK poolt korraldatud ettevalmistuskursuse ja sooritanud vastava arvestuse.
Ülevaataja peab oskama kasutada kõiki käesoleva eeskirja lisas 3 toodud seadmeid ja vahendeid sõiduki tehnoseisundi kontrollimiseks ja sooritama ARK poolt määratud praktika ülevaatuspunktis, mille järel talle väljastatakse vormikohane ülevaataja tunnistus.
Ülevaatajal peavad olema juhiload vastavas punktis ülevaadatavate sõidukite juhtimiseks.
Ülevaataja peab osalema ARK poolt korraldatavatel ja tema poolt määratud perioodilistel täienduskursustel.
Trollide ülevaataja peab omama piisavat elektriohutuse alast ettevalmistust.
Alljärgnevad punktid peavad sisalduma sõiduki kasutuskõlblikkuse testis.
Katsetamise käigus saadud tulemused peavad, niipalju kui praktiliselt on võimalik kontrollida, olema võrdsed tehnojärelevalve eeskirja nõuetega.
Kontrollitavad sõlmed, kohad.
Väheohtlikud vead tuleb kõrvaldada tehniliselt võimaliku minimaalse aja jooksul.
Kas või ühe ohtliku vea või üle 4 väheohtliku vea korral tuleb sõiduk pärast vigade kõrvaldamist esitada korduvülevaatuseks samale ülevaatuspunktile.
Lubatud on kõige lühemat teed mööda sõita remondi- või garažeerimiskohani.
Otsuse „OMAL JÕUL SÕITMISEKS KÕLBMATU“ korral tuleb sõiduk remondikohta toimetada tehnoabi autoga.
Punktides 2 ja 3 toodud juhtudel on pärast vigade kõrvaldamist lubatud kõige lühemat teed mööda sõita ülevaatuspunktini.
Punktides 2 ja 3 toodud juhtudel peab kontrollkaart olema juhil kaasas kuni korduvülevaatuseni.
Otsus autobussile sõidukiiruse 100 km/h lubamise kohta.
Kinnitada „Toidu märgistusele esitatavad nõuded, märgistamise ja muul viisil teabe edastamise ning toorme päritolust informeerimise kord“ (juurde lisatud).
Kehtestada, et enne 1. juunit 1999. a Vabariigi Valitsuse 31. oktoobri 1995. a määruse nr 344 „Pakendatud toiduainete märgistamise korra kinnitamine“ (RT I 1995, 85, 1471; 1998, 49, 735) alusel märgistatud toidu müüki võib jätkata kuni kauba lõppemiseni.
Tunnistada kehtetuks Vabariigi Valitsuse 26. mai 1998. a määrus nr 108 „Toidukauba märgistamise korra kinnitamine“ (RT I 1998, 49, 735).
Kaupluses pakendatud toit märgistatakse vastavalt tarbijakaitseseaduse (RT I 1994, 2, 13; 1999, 35, 450) paragrahvi 11 lõike 3 alusel kehtestatud kaupluse töö üldeeskirjadele.
Imporditud, võõrkeelse märgistusega toidule lisatakse originaaltekstist lähtuv, käesoleva korra nõuetele vastav eestikeelne märgistus.
Toidu nimetus, netokogus ning minimaalne säilimisaeg või realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtpäev või viide nimetatud tähtaegade asukohale müügipakendil esitatakse märgistusel samas vaateväljas.
Kui toidu müügipakendi suurima külje pindala on alla 10 cm 2, tuleb sellele kanda toidu nimetus, netokogus ning minimaalne säilimisaeg või realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtpäev, kusjuures eelnimetatud teavet ei pea esitama ühes vaateväljas.
Ilupakendis toidu puhul esitatakse käesolevas korras müügipakendil nõutav teave müügikohal ja toiduga kaasasolevatel dokumentidel.
Ilupakendi märgistusel tuleb esitada toidu nimetus, netokogus ning minimaalne säilimisaeg või realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtpäev, kusjuures seda teavet ei pea esitama ühes vaateväljas.
Kui valmistaja poolt müügipakendisse pakendamata toit on läinud pakendaja valdusesse, tuleb müügipakendile märkida pakendaja nimi, aadress ja asukoht koos sõnaga „pakendaja“.
Müügipakendisse pakendamata toidu ja käesolevate nõuete kohaselt märgistamata staatilisse toidukilesse pakendatud pagaritoodete puhul esitatakse käesolevas korras müügipakendil nõutav teave toiduga kaasasolevatel dokumentidel või veopakendil.
Müügipakendisse pakendamata toidu ja käesolevate nõuete kohaselt märgistamata staatilisse toidukilesse pakendatud pagaritoodete puhul peab müügikohas esitama toidu nimetuse, hinna, valmistaja, päritolumaa (kui selle puudumine võib tarbijat eksitada ja tema huve kahjustada) ning minimaalse säilimisaja või realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtpäeva.
Partii tähistus kantakse müügipakendisse pakendamata toidu puhul veopakendile, aga kui see ei ole võimalik, siis toiduga kaasasolevatele dokumentidele.
Kaasasolevatele dokumentidele märgitakse käesolevas korras müügipakendile nõutav teave.
Märgistusel tuuakse esile toidu nimetus, mis viitab selle toidu tegelikule olemusele eristamaks maksimaalselt seda teistest sarnastest toitudest.
Toidu nimetusega antakse teavet toidu valmistamisel kasutatud töötlemisviisi (kuivatamine, kontsentreerimine, taastamine, suitsutamine, külmutamine või muu) kohta juhul, kui sellise teabe puudumine võib tarbijat eksitada.
Ioniseeriva kiirgusega töödeldud toidu puhul lisatakse nimetusele märge „töödeldud ioniseeriva kiirgusega“.
Toidu koostisosade ehk komponentide (sealhulgas lisaained), mida kasutati valmistamisel ja mis sisalduvad toidus samal või muutunud kujul, loetelu märgitakse pakendile pealdisega „Koostisosad“ või „Koostis“ või kasutades pealdises sõnu „koostisosad“ või „koostis“.
Toidu liitkoostisosa (koostisosa, mis koosneb mitmest komponendist) komponendid märgitakse selle järel sulgudes nende sisalduse alanevas järjestuses.
Koostisosade loetelus märgitakse kõik toidu koostisosad nende sisalduse alanevas järjestuses.
Alkoholisisaldus märgitakse, kui see on toidus üle 1,7 massiprotsendi.
Lisatud vee kogus ei ületa viit protsenti valmistoote massist.
Kontsentreeritud või kuivatatud koostisosa kasutamisel taastatuna on lubatud arvestada selle sisaldust veetustamiseelse massi järgi.
Kontsentreeritud või kuivatatud toidu puhul, mis eeldatavasti taastatakse vee lisamisega, võib koostisosade esitamisel märgistusel lähtuda nende sisaldusest taastatud tootes tingimusel, et koostisosade loeteluga kaasnevad sõnad „Koostisosad valmistootes“ või „Koostisosad taastatud tootes“.
Puuvilja-, marja- või köögiviljasegude puhul ning looduslike maitseainete segude puhul, kus ükski koostisosa massivahekorras oluliselt ei domineeri, võib neid koostisosi loetleda vabas järjestuses tingimusel, et koostisosade loeteluga kaasnevad sõnad „muutuvas suhtes“.
Lisaained (välja arvatud pakendusgaasid) tähistatakse rühma nimetusega, millele järgneb lisaaine nimetus või rahvusvaheliselt kehtestatud numbriline tunnus vastavalt toiduseaduse paragrahvi 16 lõike 3 alusel kehtestatud õigusakti nõuetele.
Kui lisaaine kuulub rohkem kui ühte rühma, märgitakse see rühm, millel on põhiline tehnoloogiline funktsioon selle toidu puhul.
Lisaainetena kasutada lubatud modifitseeritud tärkliste puhul tuleb müügipakendi märgistusel kirjutada konkreetne, tärklise saamiseks kasutatud taimeliik juhul, kui tärklis võib sisaldada gluteeni.
Tehisliku lõhna- ja maitseaine puhul esitatakse märge „lõhna- ja maitseaine“ või lõhna- ja maitseaine täpne nimetus või kirjeldus.
Toidu puhul, mille säilimisaja pikendamiseks on pakendamisel kasutatud pakendusgaase vastavalt toiduseaduse paragrahvi 16 lõike 3 alusel kehtestatud õigusakti nõuetele, märgitakse müügipakendile „pakendatud gaasikeskkonda“.
Rohkem kui kümme protsenti polüoole, esitatakse toidu müügipakendil märge „üleliigne tarbimine võib põhjustada kõhulahtisust“.
Toidu liitkoostisosa komponendid märgitakse selle järel sulgudes nende sisalduse alanevas järjestuses.
Kui toidu mõni koostisosa või liitkoostisosa on töödeldud ioniseeriva kiirgusega, siis märgitakse koostisosade loetelus, et see koostisosa või liitkoostisosa on töödeldud ioniseeriva kiirgusega.
Liitkoostisosa on toit, mille puhul koostisosade loetelu esitamine ei ole kohustuslik.
Põhiline toidu iseloomustamiseks ja eristab seda teistest nimetuse või välimuse tõttu sarnastest toitudest.
Koostisosa kogus protsentides peab väljendama toidu valmistamiseks kasutatud koostisosa kogust (välja arvatud punktides 24, 25, 38 ja 39 nimetatud juhtudel).
Kuumtöötlemise või mõne teise töötlemise tagajärjel niiskust kaotanud toitude puhul lähtutakse koostisosa koguse arvutamisel toidu valmistamiseks kasutatud koostisosa kogusest, kusjuures seda väljendatakse massiprotsendina valmistoote massist.
Kui kasutatud koostisosa mass ületab 100 protsenti valmistoote massist, siis kirjutatakse protsendilise koguse asemel 100 grammi valmistoote valmistamiseks kasutatud koostisosa kogus massiühikutes.
Koostisosa koguse arvutamisel esitatakse lenduvad ühendid nende sisalduse järgi valmistootes.
Koostisosaks on lisatud vitamiinid või mineraaltoitained, mille kohta esitatakse toitumisalane teave.
Netokogus märgitakse vedelatel toitudel mahu järgi liitrites (l), sentiliitrites (cl) või milliliitrites (ml), tahketel toitudel massi järgi kilogrammides (kg) või grammides (g) ja pooltahketel või viskoossetel toitudel kas massi või mahu järgi.
Rühmapakendile märgitakse selles sisalduva üksiku pakendi netokogus ja pakendite üldarv juhul, kui üksikpakendid sisaldavad sama koguse sama toitu.
Kui üksikute pakendite arv ja vähemalt ühe üksiku pakendi netokogus on läbi rühmapakendi selgelt loetav, ei ole selline märgistus kohustuslik.
Koos vedeliku või kastmega väljastatava toidu puhul, kus vedelik või kaste kuulub lisana põhikomponendi juurde, tuleb märgistusel täiendavalt näidata põhikomponendi nimetus ja netokogus koos sõnadega „vähemalt... g“.
Netokoguse märkimine ei ole kohustuslik toidu puhul, mille netokogus on alla viie grammi või viie milliliitri, välja arvatud looduslikud maitseained.
Aasta, kui toidu minimaalne säilimisaeg on üle 18 kuu.
Minimaalse säilimisaja viimane päev, kuu või aasta arvestatakse säilimisaja sisse.
Kiirestirikneva toidu, mis oma koostise tõttu on soodne keskkond riknemist põhjustavate mikroorganismide kasvuks ja paljunemiseks, muutudes seetõttu ohtlikuks inimese tervisele, realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtpäeva, milleni selle määranud valmistaja või pakendaja tagab toidu nõuetekohasuse, esitamisel märgitakse kodeerimata kronoloogilises järjestuses vähemalt kuupäev ja kuu.
Kusjuures märgitud tähtpäev arvestatakse lõpptähtpäeva sisse.
Eestis valmistatud toidu puhul tuleb tarbijat informeerida kasutatud toorme päritolust juhul, kui sellise teabe puudumine võib tarbijat toorme päritolu suhtes eksitada.
Päritolu eksitab juhul, kui toorme, mida toodetakse ka Eestis, asemel kasutatakse teistest riikidest pärinevat tooret.
Informatsioon kasutatud toorme päritolu kohta tuleb esitada toiduga kaasasolevatel dokumentidel sõnadega „kasutatud importtooret“ või viitega konkreetsele imporditud toormele.
Tarbija nõudmisel peab müüja andma lisaks müügipakendil nõutud teabele ka täiendavat suulist teavet käesoleva korra punktides 51 ja 52 nimetatud toidu toorme päritolu kohta.
Toidupartii tähistus peab andma võimaluse määrata, millisest partiist toit pärineb.
Toidupartii määrab ja tähistab pakendil valmistaja või pakendaja.
Üksikportsjonitena oleva jäätise puhul, mille tähistus kantakse rühmapakendile.
Toitumisalase väite ehk mis tahes väite kinnitamaks toidu toiduenergiaga või toitainete sisaldusega seotud omadusi võib esitada energiasisalduse, valkude, süsivesikute, rasvade, kiudainete, naatriumi ning käesoleva korra punktis 70 toodud vitamiinide ja mineraaltoitainete kohta.
Toit ei sisalda (kolesteroolivaba).
Vitamiinid ja mineraaltoitained.
Eelnev teave peab olema esitatud kas 100 g või 100 ml kohta, lähtuvalt sellest, millistes ühikutes on märgistusel näidatud toidu netokogus.
Lisaks võib olla teave väljendatud toidu netokoguse või portsjoni kohta, kui märgistusel on näidatud, mitu portsjonit pakend sisaldab.
Toitumisalases märgistuses esitatakse vitamiinide ja mineraaltoitainete kogused, mille sisaldus 100 g-s, 100 ml-s või ühes portsjonis (kui pakendis on ainult üks portsjon) on vähemalt 15 protsenti päevasest toitumissoovitusest.
Teave vitamiinide ja mineraaltoitainete sisalduse kohta tuleb väljendada lisaks kogusele ka protsentides toitumissoovitustes toodud täiskasvanud inimese päevasest kogusest.
Esitatud väärtused peavad olema keskmised väärtused, mis väljendavad kõige paremini toidus sisalduva toitaine hulka ning võtavad arvesse kõikumisi, olenevalt aastaajast või muudest teguritest.
Keskmised väärtused saadakse toidukaupade keemilisel analüüsil valmistaja poolt või toidu koostisosade toiduenergia ja keemilise koostise järgi arvutades.
Toitumisalase teabe esitamise nõuded ei laiene mineraalveele ja muule toiduks ettenähtud veele ning toidulisandile.
Enamsoodustusrežiimi tollimaks on kauba tolliväärtusest lähtuv riiklik maks, millega maksustatakse Eesti tolliterritooriumile tolliprotseduuriga „import vabaks ringluseks“ toimetatav kaup.
Enamsoodustusrežiimi tollimaksuga maksustatakse välisriikidest pärinevad kaubad, välja arvatud kaubad, mis välislepingu kohaselt tollimaksuga maksustamisele ei kuulu.
Enamsoodustusrežiimi tollimaksuga maksustatavad kaubad vastavalt kehtivale Eesti kaupade nomenklatuurile ja neile kaupadele vastavad tollimaksu määrad on sätestatud käesoleva seaduse lisas „Enamsoodustusrežiimi tollimaksuga maksustatavad kaubad ja neile vastavad tollimaksu määrad“.
Kaup, mis käesoleva seaduse lisas on toodud koos maksustamistähtajaga, on maksuobjekt selle tähtaja jooksul kalendriaastas.
Enamsoodustusrežiimi tollimaksu maksab deklarant või isik, kelle eest deklarant deklareeritava kauba ja tollideklaratsiooni esitas.
Maksustatava kauba klassifitseerimisel, päritolu määramisel, tolliväärtuse määramisel, enamsoodustusrežiimi tollimaksu tasumisel ja maksusoodustuste rakendamisel ning teistes käesolevas seaduses sätestamata küsimustes kohaldatakse tolliseadust (RT I 1998, 3, 54; 1999, 86, 782), tollitariifiseadust (RT I 1997, 78/79, 1321; 1998, 31/32, 432; 1999, 82, 748) ja tolliväärtuse määramise seadust (RT I 1995, 20, 298; 1999, 83, 756).
Õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik, kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide Eesti Vabariigi põhiseadusele (edaspidi põhiseadus) ja seadustele vastavuse üle.
Õiguskantsler teeb Riigikogule ettepaneku Riigikogu liikme, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, riigikontrolöri, Riigikohtu esimehe ja Riigikohtu liikme kriminaalvastutusele võtmiseks vastavalt seadusele.
Õiguskantsler teeb Riigikohtu üldkogule taotluse tunnistada Vabariigi President kestvalt võimetuks oma ülesandeid täitma.
Õiguskantslerile saadetakse Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse istungite päevakorrad koos arutusele tulevate õigusaktide eelnõudega.
Õiguskantsler vastab Riigikogu liikme arupärimisele seadusega sätestatud korras.
Õiguskantsler esitab kord aastas Riigikogu sügisistungjärgu täiskogu kolmandal töönädalal Riigikogule ülevaate seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide kooskõlast põhiseaduse ja seadustega.
Õiguskantsleri ülevaade avaldatakse Riigi Teataja Lisas.
Õiguskantsler esitab Riigikogu istungjärgul ülevaate oma tegevusest kontrolli teostamisel põhiseaduslike õiguste ja vabaduste tagamisel.
Trükitud ülevaade eelmise kalendriaasta kohta avaldatakse eraldi väljaandena hiljemalt 1. oktoobriks ja esitatakse Riigikogule.
Õiguskantsler peab olema kõrgete kõlbeliste omadustega teovõimeline Eesti kodanik, kes valdab vabalt riigikeelt.
Õiguskantsleril peab olema akadeemiline kõrgharidus õigusteaduses ning ta peab olema kogenud ja tunnustatud jurist.
Õiguskantsleri kandidaat peab enne õiguskantsleriks nimetamist läbima julgeolekukontrolli, välja arvatud juhul, kui ta omab kehtivat juurdepääsuluba „täiesti salajase“ tasemega riigisaladusele juurdepääsuks.
Õiguskantsleri kandidaadi staatuse omandab isik, kellele Vabariigi President on teinud ametisse kandideerimise ettepaneku ja kes on andnud kirjaliku nõusoleku kandideerimiseks.
Õiguskantsleri kandidaadi julgeolekukontrolli teostab Kaitsepolitseiamet jälitustegevuse seaduses (RT I 1994, 16, 290; 1995, 15, 173; 1996, 49, 955; 1997, 81, 1361; 93, 1557; 1998, 47, 698; 50, 753; 51, 756; 61, 981; 98/99, 1575; 101, 1663; 1999, 16, 271; 31, 425; 95, 845; 2000, 35, 222; 40, 251; 102, 671; 2001, 3, 9; 7, 17; 58, 353) ettenähtud korras.
Julgeolekukontrolli läbimiseks esitab õiguskantsleri kandidaat Vabariigi Presidendi Kantselei kaudu Kaitsepolitseiametile „täiesti salajase“ tasemega riigisaladusele juurdepääsu loa taotleja täidetud ankeedi ja kirjaliku nõusoleku, millega lubatakse julgeolekukontrolli teostaval asutusel saada julgeolekukontrolli teostamise ajal tema kohta teavet füüsilistelt ja juriidilistelt isikutelt ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustelt ja organitelt.
Kaitsepolitseiamet edastab julgeolekukontrolli tulemusena kogutud andmed Vabariigi Presidendile kolme kuu jooksul, arvates käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud dokumentide saamisest, lisades oma arvamuse õiguskantsleri kandidaadi vastavuse kohta riigisaladusele juurdepääsu loa saamise tingimustele.
Tõotan jääda ustavaks Eesti rahvale, Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning oma südametunnistuse järgi, kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadusega, täita erapooletult kõiki neid kohustusi, milleks amet mind kohustab.
Ametist tagasiastumisest teatab õiguskantsler Vabariigi Presidendile vähemalt neli kuud ette.
Kui õiguskantsler on haiguse tõttu või muul põhjusel kuus kuud järjest kestvalt võimetu täitma oma ametiülesandeid, esitab Vabariigi President Riigikohtule põhjendatud taotluse tunnistada seda oma otsusega.
Riigikohtu üldkogu vaatab taotluse läbi ja teeb otsuse viivitamata.
Riigikohtu üldkogu otsus, millega õiguskantsler tunnistatakse kestvalt võimetuks täitma oma ametiülesandeid, jõustub väljakuulutamise päeval.
Jõustunud Riigikohtu üldkogu otsus vabastab õiguskantsleri ametist.
Õiguskantsleri volitused peatuvad Riigikogu otsuse päevast anda nõusolek õiguskantsleri kriminaalvastutusele võtmiseks.
Õiguskantsleri volitused taastuvad õigeksmõistva kohtuotsuse või ettevaatamatuse tõttu toimepandud kuriteo eest süüdi mõistva kohtuotsuse jõustumise päevast (välja arvatud tema karistamisel vabadusekaotusega) või kriminaalmenetluse lõpetamise päevast tema kriminaalasjas.
Ettevaatamatuse tõttu toime pandud kuriteo eest süüdi mõistva kohtuotsuse, millega on ette nähtud vabaduskaotuslik karistus, jõustumise päevast.
Õiguskantsleri kriminaalvastutusele võtmise kord on sätestatud Riigikogu liikme, riigikontrolöri, õiguskantsleri, Riigikohtu esimehe ja Riigikohtu liikme kriminaalvastutusele võtmise korra seadusega (RT I 1995, 83, 1440; 1998, 41/42, 625).
Osaleda ettevõtluses, välja arvatud tema enda isiklikud investeeringud ning nendelt saadavad protsendid ja dividendid, samuti talle kuuluva vara käsutamisest saadav tulu.
Õiguskantsler võib tegelda teadusliku ja pedagoogilise tööga, kui see ei takista tema ametiülesannete täitmist.
Õiguskantsler on kohustatud hoidma riigisaladust, ärisaladust ja pangasaladust ning mitte avaldama talle teatavaks saanud andmeid üksikisiku perekonna ja eraelu kohta ning muid andmeid, mille avalikustamine on seadusega keelatud.
Õiguskantsleri ametipalk on määratud Riigikogu ja Vabariigi Presidendi poolt nimetatavate riigiametnike ametipalkade seadusega (RT I 1996, 81, 1448).
Õiguskantsleril on pensioniea saabumisel õigus ametipensionile, kui ta on töötanud vähemalt viis aastat õiguskantsleri ametikohal.
Ametipensioni ei maksta pensioniea saabumisel töötamise jätkamise ajal nimetatud ametipensionile õigust andval ametikohal või Riigikogu liikmena, Vabariigi Presidendina, Vabariigi Valitsuse liikmena, Riigikohtu esimehe või liikmena, kaitseväe juhataja või ülemjuhatajana, riigikontrolörina, Eesti Panga presidendina, samuti õiguskantsleri ametist tagandamise korral.
Pensionile jäänud õiguskantsleri ametipension on 70 protsenti õiguskantsleri ametipalga määrast.
Ametipalga määra muutumisel makstakse pensioni muutunud suuruses, alates järgneva kuu esimesest kuupäevast.
Õiguskantsleri ametipensioni see osa, mis ületab riikliku vanaduspensioni, makstakse riigieelarvest.
Õiguskantsleri ametipensioni saamise ajal ei ole isikul õigus saada teisi riiklikke pensione.
Õiguskantsleri ametipensioni ei suurendata avaliku teenistuse seaduse (RT I 1995, 16, 228; 1999, 7, 112; 10, 155; 16, 271; 276; 2000, 25, 144; 145; 28, 167; 102, 672; 2001, 7, 17; 18; 17, 78; 24, 133; 42, 233; 47, 260) § 57 lõikes 2 sätestatu alustel.
Õiguskantsleri surma korral makstakse igale tema ülalpidamisel olnud töövõimetule pereliikmele toitjakaotuspensioni, mille suurus on 25 protsenti õiguskantsleri ametipensionist.
Õiguskantsleri pereliikmete toitjakaotuspensionid kokku ei tohi ületada 75 protsenti õiguskantsleri ametipensioni määrast.
Õiguskantsleril, kelle volitused on lõppenud käesoleva seaduse § 8 punkti 1 ja haiguse tõttu punkti 3 alusel, on õigus hüvitisele kuue kuu ametipalga määra ulatuses.
Igaühel on õigus pöörduda avaldusega õiguskantsleri poole seaduse või mõne muu õigustloova akti põhiseadusele ja seadusele vastavuse kontrollimiseks.
Kui õigustloova akti vastuvõtnud organ ei ole 20 päeva jooksul, arvates õiguskantsleri ettepaneku saamise päevast, akti või selle sätet põhiseaduse või seadusega kooskõlla viinud, teeb õiguskantsler Riigikohtule ettepaneku tunnistada õigustloov akt või selle säte kehtetuks.
Õiguskantsleri osalemise korra ning õigused põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses sätestab seadus.
Igaühel on õigus pöörduda õiguskantsleri poole riigiasutuste tegevuse, sealhulgas isikute põhiseaduslike õiguste ja vabaduste tagamise kontrollimiseks.
Õiguskantsler teostab seaduse alusel kontrolli riigiasutuste tegevuse üle, sealhulgas põhiseaduslike õiguste ja vabaduste tagamise üle.
Õiguskantsler võtab talle esitatud avalduste ja ettepanekute alusel tarvitusele abinõud, mis on vajalikud nende õiglase ja võimalikult kiire lahendamise huvides, kasutades vajaduse korral ka põhiseaduse §-s 46 sätestatud märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole pöördumise õigust.
Õiguskantsler alustab menetlust talle esitatud avalduste alusel või omal algatusel eelnevalt laekunud teabe alusel.
Igaühel on õigus esitada õiguskantslerile isiklikult või oma esindaja kaudu oma põhiseaduslike õiguste ja vabaduste rikkumise korral avaldus käesoleva seaduse §-s 20 osundatud asutuste tegevuse peale.
Avaldusaluses asjas ei tohi olla jõustunud kohtuotsust ega samaaegselt toimuda kohtueelset kaebemenetlust või kohtumenetlust.
Avalduse sisuks oleva tegevuse kirjeldust.
Avalduse vormi kinnitab õiguskantsler ja teeb vormi üldsusele kättesaadavaks.
Suuline avaldus vormistatakse õiguskantsleri nõuniku kaasabil.
Statistilistel eesmärkidel võib õiguskantsler küsida avalduse esitajalt andmeid, mille esitamine on vabatahtlik.
Kinnipeetava, ajateenija, samuti psühhiaatriahaiglas, erihooldekodus, üldhooldekodus, lastekodus või noortekodus viibiva isiku poolt õiguskantslerile saadetava avalduse ja õiguskantsleri vastuse sisu ei kuulu kontrollimisele ning see edastatakse adressaadile viivitamata.
Avalduse edasisaatmise kulud kannab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastav asutus.
Avaldus on ilmselgelt põhjendamata.
Kui avaldus on esitatud pärast ühe aasta möödumist ajast, mil isik sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest, võib õiguskantsler avalduse tagasi lükata.
Avalduse tagasilükkamisest teatab õiguskantsler avaldajale kirjalikult koos põhjuste äratoomisega.
Kui avaldus lükati tagasi põhjusel, et avalduse lahendamine ei kuulu õiguskantsleri pädevusse, selgitab õiguskantsler avaldajale, kelle pädevusse avalduse lahendamine kuulub, ja edastab avalduse vastavalt pädevusele.
Õiguskantsler teatab avalduse esitajale ühe kuu jooksul, milliseid toiminguid ta seoses avalduse või kaebusega on teinud või peab vajalikuks teha.
Kui õiguskantsler alustab menetlust omal algatusel, teatab ta vastavale asutusele menetluse alustamise põhjuse ja eesmärgi.
Eksperdi kasutamine.
Õiguskantsler võib panna käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1-4 sätestatud menetlustoimingute teostamise õiguskantsleri asetäitja-nõunikule või nõunikule, kes viivad neid läbi õiguskantsleri järelevalve all.
Õiguskantsleril on õigus nõuda oma ülesannete täitmiseks vajalikku teavet.
Kõik käesoleva seaduse §-s 20 osundatud asutused on kohustatud õiguskantslerile tema poolt määratud tähtaja jooksul väljastama vajaliku teabe.
Riigisaladust sisaldavat teavet on õiguskantsleril õigus saada seadusega ettenähtud alustel ja korras.
Õiguskantsler võib nõuda käesoleva seaduse §-s 20 osundatud asutustelt kirjaliku seletuse andmist avalduse asjas.
Vastav asutus peab nõude täitma õiguskantsleri poolt määratud tähtaja jooksul.
Õiguskantsler võib menetluse käigus võtta suulisi ütlusi kõigilt isikutelt, kelle kohta on andmeid, et nad teavad asjas tähtsust omavaid fakte ning on võimelised nende kohta andma õigeid ütlusi.
Suulise ütluse andmisele kutsutud isik on kohustatud ilmuma õiguskantsleri kutse peale.
Õiguskantsleril on menetluse käigus vaba juurdepääs käesoleva seaduse §-s 20 osundatud asutuste valduses olevatele dokumentidele, materjalidele ja paikadele.
Vastavad asutused peavad võimaldama õiguskantslerile tingimusteta ja viivitamatu juurdepääsu kõigile oma valduses olevatele dokumentidele, materjalidele ja paikadele.
Vaba juurdepääsu teostamise takistamine.
Õiguskantsler teavitab avaldajat põhiseadusega ettenähtud õiguste ja vabaduste rikkumise kohta tehtud avalduse kontrollimise käigus avastatud puudustest ja nende kõrvaldamiseks esitatud ettepanekutest ja abinõudest ning puuduste kõrvaldamise tulemustest.
Asutus, kellele õiguskantsleri ettepanek on adresseeritud, peab teatama õiguskantslerile, kuidas on ettepanekut täidetud.
Õiguskantsleril on õigus esitada järelepärimisi oma ettepanekute täitmise kohta.
Asutus, kellele järelepärimine esitati, on kohustatud vastama viivitamata, kuid mitte hiljem kui kümne päeva jooksul järelepärimise saamisest.
Kui õiguskantsleri ettepanekut ei täideta või järelepärimisele ei vastata, võib õiguskantsler esitada ettekande vastava asutuse üle järelevalvet teostavale asutusele, Vabariigi Valitsusele või Riigikogule.
Õiguskantsleril on samuti õigus taotleda selle ametiisiku distsiplinaarkorras vastutusele võtmist, kes takistab õiguskantsleri või tema nõunike tegevust, ei esita vajalikku teavet või ei anna seletusi või ütlusi või esitab need kujul, mille järgi pole kontrolli teostamine võimalik.
Kui õiguskantsler peab seda vajalikuks, esineb ta avalikkusele teadaandega, milles toob ära oma ettepanekud.
Kui õiguskantsler leiab, et ametiisik on rikkunud põhiseadust või seadust, teatab ta sellest kirjalikult kas uurimisorganile või muule pädevale organile ning edastab vajaduse korral neile kõik tema käsutuses olevad andmed ja dokumendid.
Õiguskantsleri asetäitja-nõunik või nõunik taandab ennast menetluse läbiviimisest, kui ta kahtleb enda erapooletuses.
Õiguskantsleri ametkonna koosseisus on õiguskantsleri asetäitjad-nõunikud, nõunikud ja kantselei töötajad.
Õiguskantsleril on oma ametkonna juhtimisel samad õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhtimisel.
Õiguskantsleri ettepanekul nimetab Riigikogu kaks õiguskantsleri nõunikku õiguskantsleri asetäitja-nõuniku ametisse.
Õiguskantsleri asetäitja-nõunik annab ametisse astumisel käesoleva seaduse §-s 7 tähendatud ametivande.
Kui õiguskantsler ei saa oma ametiülesandeid ajutiselt täita, samuti õiguskantsleri volituste lõppemisel käesoleva seaduse §-s 8 märgitud alustel, täidab õiguskantsleri ülesandeid kuni uue õiguskantsleri ametisse astumiseni üks õiguskantsleri asetäitja-nõunikest vastavalt õiguskantsleri poolt kindlaksmääratud asendamiskorrale.
Õiguskantsleri nõunikuks võib nimetada isiku, kellel on kõrgharidus.
Õiguskantsleri nõunikud on nõunik ja vanemnõunik.
Õiguskantsleri nõunikuks võib nimetada isiku, kes on töötanud kohtunikuna, notarina, vandeadvokaadina või kõrgkooli õppejõuna vähemalt kolm aastat või olnud muus avalikus teenistuses vähemalt kolm aastat.
Õiguskantsleri vanemnõunikuks võib nimetada isiku, kes on töötanud õiguskantsleri nõunikuna, kohtunikuna, notarina, vandeadvokaadina või kõrgkooli õppejõuna vähemalt viis aastat või olnud muus avalikus teenistuses vähemalt viis aastat.
Õiguskantsler võib määrata mõne kitsama põhiõiguste valdkonna kontrollimisega tegelema kindla nõuniku.
Õiguskantsler võib määrata nõunikke maakondadesse.
Õiguskantsleri asetäitja-nõunikule ja nõunikule laienevad käesoleva seaduse §-des 12 ja 13 sätestatud piirangud.
Õiguskantsleri asetäitja-nõunike, nõunike ja kantselei teenistujate töö tasustamine toimub riigiteenistujate palgatingimusi sätestavate seaduste alusel, kusjuures õiguskantsleril on õigus suurendada vastavate seadustega ettenähtud astmepalga määrasid kuni 50 protsendi ulatuses.
Õiguskantslerile, õiguskantsleri asetäitja-nõunikele ja nõunikele ning kantselei töötajatele laienevad kõik riigiteenistujatele ettenähtud sotsiaaltagatised koos käesolevas seaduses sätestatud eranditega.
Õiguskantsleri asetäitja-nõunikul on pensioniea saabumisel õigus ametipensionile, kui ta on töötanud vähemalt viis aastat nimetatud ametikohal ja vähemalt 15 aastat kohtunikuna, notarina, vandeadvokaadina või kõrgkooli õppejõuna või olnud vähemalt 15 aastat avalikus teenistuses.
Nimetatud ametipensionile õigust andval ametikohal töötamise jätkamise ajal ametipensioni ei maksta.
Õiguskantsleri asetäitja-nõuniku ametipensioni suurus on 65 protsenti tema ametikoha ametipalgast.
Ametipalga muutumisel makstakse pensioni muutunud suuruses alates järgneva kuu 1. päevast.
Õiguskantsleri asetäitja-nõuniku ametipensioni see osa, mis ületab riikliku vanaduspensioni, makstakse riigieelarvest.
Õiguskantsleri asetäitja-nõuniku ametipensioni saamise ajal ei ole isikul õigus saada teisi riiklikke pensione ja ametipensioni ei suurendata avaliku teenistuse seaduse § 57 lõikes 2 sätestatud alustel.
Õiguskantsleri asjaajamist korraldab kantselei, mille koosseisu ja asjaajamise korra kinnitab õiguskantsler.
Õiguskantsleri ja käesoleva seaduse § 38 lõigetes 5 ja 6 nimetatud nõunike vastuvõtuajad teatatakse üleriigilise levikuga ajalehtedes.
Õiguskantsleri kantselei eelarves nähakse ette vahendid konsultatsioonide, tõlkimise ja ekspertiisi eest tasustamiseks kuni 20 protsendi ulatuses aasta palgafondist, mille väljamaksmise korra ja määra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Õiguskantsleri ametipalga koefitsient on 1,8.
Käesolev seadus jõustub 1. juunil 1999. aastal ja samast päevast tunnistatakse kehtetuks õiguskantsleri tegevuse korraldamise seadus (RT I 1993, 25, 436; 1996, 81, 1448; 1999, 16, 271).
Enne käesoleva seaduse jõustumist õiguskantslerile esitatud avalduste menetlemine lõpetatakse varem kehtinud korras.